Tere kaunist suvepäeva, head Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 73 Riigikogu liiget, puudub 28. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mul on üle anda arupärimine energeetika‑ ja keskkonnaminister Andres Sutile. Teema on Endla looduskeskuse sulgemine. 

1. septembril suleti ootamatult Jõgevamaal Toomal Endla looduskeskus, ilma et seda oleks kogukonnaga ja kohaliku omavalitsusega arutatud. Kokkuhoid on aastas 82 000 eurot. Aga teades, kui palju sinna on investeeritud, millised loodusrajad seal on ja mida võiks [seal inimestele] näidata, on see summa väga väike. 

Seoses sellega on mul ministrile neli küsimust. Miks ei arutatud Endla looduskeskuse sulgemist kohaliku kogukonna esindajatega? Milline on Endla looduskeskuse sulgemise mõju kohalikule kogukonnale? Kuidas on selle asutuse sulgemine kooskõlas valitsuskoalitsiooni lubadusega arendada elu Eesti eri piirkondades? Kui palju on Keskkonnaamet sel aastal maksnud oma töötajatele tulemustasusid ja muid analoogseid lisatasusid? Neljandaks, kui palju on Keskkonnaamet sellel aastal kulutanud raha oma töötajate tänu‑ ja motivatsiooniüritustele ning teistele sarnastele üritustele? Aitäh!

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Me kõik teame, tunnetame ja tajume, kui oluline on olla ühises inforuumis. Aga see eeldab Eesti Vabariigis ka ühist mõistmist ja ühise keele oskust, eriti praeguses keerulises olukorras, kus me peame inimesi operatiivselt kõnetama. Rääkimata sellest, et igapäevaseks toimetulekuks on riigikeele head oskust vaja kõigil inimestel, kes siin elavad, rääkimata kodanikest, kes teostavad võimu. Meile võiks eeskujuks olla Läti oma läti keele oskuse nõuetega, mida nad on rakendanud nii seadusandlikul tasemel kui ka praktikas. Me isegi oleme ju siin eelnevatel aastatel langetanud väga olulisi otsuseid selle kohta, et minna üle eestikeelsele haridusele. Eesti keeleseadust me oleme katsetanud mitu korda muuta. Kahjuks ei ole koalitsioonis olnud seda jõudu, mistõttu neid häid ettepanekuid, mis on minu arvates elluviimiseks hädavajalikud, ei ole valitsus seni toetanud. 

Isamaa saadikurühm esitab menetlusse kodakondsuse seaduse muutmise seaduse [eelnõu], millega me soovime muuta kehtivat seadust nii, et tulevikus oleks naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsust taotlevate isikutel keeleoskuse nõue B2 seni kehtinud B1 asemel. Me loodame, et kõik mõistavad selle vajalikkust. Eelnõus on ette nähtud ka seaduse teiste paragrahvide muutmine, et võimaldada tasuta keeleõpet riigi kulul. Need vahendid on jäänud seni suures osas kasutamata, sest huvilisi on olnud vähem, kui Eesti riigi rahalised vahendid oleksid võimaldanud. Nii et rahaliselt see üle jõu ei tohiks käia. Aitäh!

Head kolleegid, olen võtnud vastu ühe arupärimise ja ühe seaduseelnõu.

Saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorrapunkt nr 1: Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Martin Helme, Vadim Belobrovtsevi, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Vladimir Arhipovi, Peeter Ernitsa, Andrei Korobeiniku, Siim Pohlaku, Rene Koka, Helle-Moonika Helme, Mart Helme, Varro Vooglaiu, Arvo Alleri, Leo Kunnase, Kalle Grünthali, Rain Epleri, Aleksei Jevgrafovi, Aleksandr Tšaplõgini, Evelin Poolametsa, Anti Poolametsa ja Jaak Valge esitatud kirjalik nõue umbusalduse avaldamiseks sotsiaalminister Karmen Jollerile. Tutvustan kahe sõnaga selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Esmalt saab umbusalduse avaldamise nõude esitajate nimel ettekandeks sõna Martin Helme, seejärel on kõnepulti oodatud sotsiaalminister Karmen Joller. Mõlema sõnavõtu kestus on kuni 20 minutit. Seejärel on võimalus esitada ministrile küsimusi, [iga Riigikogu liige saab esitada] kuni kaks küsimust. Läbirääkimised on avatud fraktsioonidele ja läbirääkimistel on kõige lõpus võimalus osaleda ka ministril. Nagu ikka, esimesena saab läbirääkimistel sõna selle fraktsiooni esindaja, kelle liikmed on umbusalduse avaldamise algatajateks, ja seejärel, kõige lõpus, toimub hääletus. 

Head kolleegid, palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme, hea kolleegi Martin Helme.

Aitäh! Tuleks vist sissejuhatuseks öelda, et meil Eestis peaaegu ei olegi valitsuse liiget, keda ei peaks umbusaldama. Ükskõik, kas me vaatame korralagedust riigikaitses või vaatame katastroofi, mis on tervishoius, või me vaatame seda, mis meil toimub hariduses, või me vaatame seda, kuidas sead kolm korda aastas poegivad, või me vaatame seda, mismoodi Jürgen Ligi suhtleb avalikkusega, siis lihtsalt hoia peast kinni. 

Aga proovime siis jupikaupa minna. Joller muidugi paistab ka selles lootusetus kambas erilisel viisil silma. Alustame sellest, mis riivab rängalt Eesti inimeste õiglustunnet ja muudab naeruväärseks sellised minu meelest läbinähtavalt võltsid murejutud, kuidas raha on meil tervishoius vähe ja tuleb kuidagi kärpida. Räägime nimelt Tervisekassa glamuursetest suvepäevadest. Loomulikult, nii nagu ka kõikides muudes valdkondades, Eestis meil keegi poliitiliselt ei vastuta. Jah, Tervisekassa juht astus tagasi, aga minister taandas ennast kogu teemast ja arvas, et kui alluv on juba ära saadetud, siis sellest piisab. Tegelikult ei piisa. Me näeme mustrit, kus valdkonna eest vastutav minister lihtsalt ei vastuta tekkinud probleemi eest ja teeskleb, et probleem ongi lahendatud sellega, et mõni tema alluv on kuskil ise vastutama pandud. 

Teiseks, minister Joller ütles ametisse asudes, et ta hakkab oma töös keskenduma üksnes tervishoiuteemadele, jättes ülejäänud vastutusvaldkonna ehk sotsiaalvaldkonna ametnike ajada. No nii ei saa ministriametit pidada. Ministriamet eeldab ikkagi kogu valdkonna juhtimist ja eelkõige poliitilist juhtimist, mitte seda, et sa võtad ametnikelt paberid vastu, loed sealt maha ja siis arvad, et nii ongi, et selle eest võibki nagu palga välja võtta. On vastutustundetu pöörata isiklikust mugavustundest ajendatuna sotsiaalsfäärile lihtsalt selg. 

Kolmandaks, tervishoiusüsteem on meil pidevas rahapuuduses, see toimib vaid reservide toel, aga need reservid hakkavad varsti otsa saama. Paraku ei ole minister Joller probleemi lahendamiseks midagi ette võtnud. Eelarve miinus vaid süveneb. Ministri passiivsus teenib vaid erameditsiini huve, mis maksumaksja raha endale kahmates rikastub. Tehnoloogia ja erinevate teenustega seotud kulud on muutunud, aga terviseteenuste hinnakiri ei kajasta neid muudatusi. 

Kuigi Eesti inimeste kulutused tervishoiule, kui me räägime omaosalusest, on märgatavalt suuremad kui Euroopas keskmiselt või Euroopas levinud, siis Eesti on üks hullemaid [riike] Euroopas, mis puudutab ravijärjekordasid. Ravijärjekorrad on meil Euroopa ühed hullemad ja need mitte ei lühene, vaid pikenevad. Näiteks elutähtsaid operatsioone tuleb oodata kuid, vahel, kui hästi läheb, nädalaid. 

Neljandaks, vaadake, teie võib-olla ei mäleta, aga mina mäletan. Mina mäletan kõike. Mina mäletan, millistes hüsteerilistes spasmides väänlesid reformierakondlased siis, kui mina ja Mart Helme tegime ühe raadiosaate, kus me ütlesime, et Joe Biden ja tema poeg on korrumpeerunud närakad. No sellega oli kokku kukutatud kogu Eesti liitlassuhete skeem, Eesti oli kahe lausega rikkunud ära oma rahvusvahelise maine, ja kõik vabandasid: president vabandas, peaminister vabandas ja teised ministrid vabandasid. Opositsioon põhimõtteliselt juba küttis tõrvatünni ja otsis välja sulgesid, mille sisse meid kasta. Aga mis nüüd juhtus? Minister Joller kasutas räiget retoorikat USA administratsiooni liikme suhtes, nimetas meie suurima liitlase terviseministrit uhuuks, ning kahjustas sellega selgelt Eesti mainet maailmas ja kahepoolseid suhteid Ameerika Ühendriikidega. Sellega näitas Joller ühtlasi oma täielikku kitsarinnalisust ja sallimatust eriarvamuste suhtes. Selline kitsarinnalisus ja sallimatus on olemuslikult ebademokraatlikud. See diskvalifitseerib inimese võimu teostamise positsioonilt. 

Ma toon eraldi välja selle nii tavalise reformierakondliku ülbuse ja arrogantsi, millega mõnitatakse inimesi, kelle arvamus erineb Jolleri omast. See on nii häbiväärne ja alandav, et lihtsalt piinlik on. 

Tahaksin öelda ka seda, et meie terviseminister on teadusvastane. Teadusliku meetodi põhiolemuseks on küsimuste esitamine, alternatiivsete hüpoteeside esitamine, andmestikupõhine ja faktipõhine tõestus. Aga seda kõike ründab Joller kogu aeg. Ta on nagu tavaline nõid, posija, kes räigelt lendab peale kõigile, kes temaga nõus ei ole, eirates igasugust andmestikku. No selline inimene ei saa minister olla. 

Suur tänu teile! Nüüd, head kolleegid, on mul hea meel paluda Riigikogu kõnetooli auväärt sotsiaalministri Karmen Jolleri.

Tere! Hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head Eesti inimesed! Ma pean ütlema, et ma tahaks tunda ennast meelitatuna, et mulle osutatakse sellist tähelepanu. Ma olen olnud vaid mõni kuu minister, ometigi olen ma suutnud ära rikkuda Tervisekassa eelarve ja väidetavalt olen suutnud ära rikkuda ka kahepoolsed suhted ühe meie suure liitlasega. Paraku ei saa ma tunda ennast meelitatuna, sest ma tean, et on valimiseelne aeg ja siis on ju igasugune tähelepanu poliitikute meelest ilmselt, nagu ma olen aru saanud, vajalik. Aga me kuulsime erinevaid süüdistusi ja ma vastan nendele. 

Nagu te teate, ma olen perearst. Ma olen olnud perearst umbes 20 aastat. Ma tulen süsteemist seest ja ma olen näinud, kuidas meie tervishoid toimib. Ma tean, millise kvaliteediga teevad tööd meie arstid ja õed: see on suurepärane, see on maailmatasemel, see on tippkvaliteet. Ma olen näinud, kuidas nad põlevad läbi ülekoormuse ja halva töökorralduse tõttu. Ma olen näinud, kuidas tervishoiust lahkutakse, sest ei suudeta taluda seda, et me ei saa patsienti aidata, või hoopis selle pärast, et suhted asutuses on halvad. Õnneks on viimasel ajal lahkumisi palga tõttu olnud vähem, sest minu eelkäijatest ministrid tõstsid tervishoiutöötajate palka. Suur tänu neile selle eest!

Aga lähme süüdistuste juurde. Esimene süüdistus: Tervisekassa suvepäevad, luksuslik kontor, mulliveekraanid. Ma täiesti nõustun sellega, ka minu õiglustunnet riivas see väga. Nagu ma ütlesin, tervishoiutöötajad on kuldaväärt, samamoodi kuldaväärt on ka Tervisekassa töötajad. Nad on väärt, et neid hoida ja neid poputada. Aga kas just niimoodi? Meie tervishoiuasutused ei ole olnud suutelised pakkuma selliseid suvepäevi, ma arvan, aastaid, õigemini mitte kunagi. 

Mul on hea meel, kui Tervisekassa suudab hoida oma töötajaid, ja ma kindlasti ei taha öelda, et nad ei ole selleks sobilikud või seda väärt. Aga ma tahan öelda, et hoidmist vajab ka Eesti inimene, meie patsient. Seetõttu tundus mulle eriti küüniline, kui Tervisekassa juht ütles, et ta avastas seitsmeaastase ametiaja järel, et ta ei juhigi eraettevõtet. Aga ta on toonud Tervisekassasse ka palju häid asju: ta on toonud innovatsiooni, ta on toonud partnerlussuhted, ta on toonud ennetuse ja veel palju muud head. Ükski asi ei ole läbinisti halb. 

Küll aga saan ma öelda, et see, millised olid Tervisekassa suvepäevad, on ainult sümptom, mis iseloomustab raha kulutamist kogu valdkonnas. Haiglad ja perearstikeskused kulutavad seda raha, mida nad saavad, nii nagu nad oskavad, aga nad ei saa tagasisidet, kas see raha oli ka hästi kulutatud. Arstid näevad, et siin ja seal võiks see olla paremini tehtud. Tegelikult on tervishoiuasutused ise rajanud omale kvaliteedisüsteemi, mis muu hulgas rahakasutust optimeerib. Aga see võiks olla riiklikul tasemel oluliselt paremini reguleeritud. Minu põhiline mure seoses Tervisekassaga ongi olnud see, et me kulutame raha, aga me tegelikult ei tea, kas me saame selle eest vastu seda, mida me oleme tahtnud osta. 

Mind süüdistati selles, et ma ei astunud tagasi. Ma pean tõesti ütlema, et ma ei pea ennast nii võimekaks inimeseks, et ma suudaksin kõigest mõne kuuga terve Tervisekassa eelarve tuksi keerata. Ma tulin ministriks just nendesamade probleemide pärast ning ma plaanin astuda edasi ja need probleemid lahendada. 

Mure on selles, et varasemad ministrid on küll teinud oma tööd hästi, aga neil ei ole olnud sellist pilku, nagu on minul, ehk [nad ei ole tulnud] tervishoiusüsteemi seest ja nad ei ole võib-olla suutnud seetõttu ka täpselt sõnastada seda, mis on ootus. Igatahes on Tervisekassale viimase viie aasta jooksul antud juurde umbes 765 miljonit eurot, maksulaekumistest on tulnud juurde umbes 200 miljonit eurot, ehk Tervisekassa on saanud umbes miljardi rohkem kui viis aastat tagasi. Kuhu see raha täpselt on läinud, seda tegelikult ei osata öelda. 

Aga ma olen juba muudatusi alustanud. Oleme efektiivistanud Tervisekassa nõukogu tööd. Nõukogu liikmed on olnud motiveeritud ja sõnakad ning avaldanud väga konstruktiivset arvamust. 

Mind süüdistatakse, et ma keskendun ainult tervishoiuteemadele. See on huvitav, sest ka see umbusaldusavaldus keskendus 90% tervishoiuteemadele, aga siis süüdistatakse mind, et ma neile keskendun. Ma arvan, et tervishoiuteemadele peabki keskenduma, aga ega siis sotsiaalteemad ja rahvastikupoliitika ei ole vähem tähtsad. Ma arvan, et need kaks valdkonda on võtnud minult isegi rohkem aega ja energiat kui tervishoiuteemad. Ma olen viinud ennast mõlema valdkonnaga põhjalikult kurssi. Samas ma näen, kuivõrd head on eksperdid ja ametnikud, kes meie juures töötavad. Ma saan toetuda ka nendele. 

Mida ma olen teinud sotsiaalvaldkonna heaks? Ma viisin valitsusse selle teadmise, mis valitseb, ma arvan, siin Riigikogus samamoodi, et vaja on tõsta toimetulekutoetust. Seda me arutame. Ma arvan, et selle toetuse tõstmiseks leitakse võimalus, sest ka valitsus mõistab inimeste praegust keerulist olukorda. 

Ma olen allkirjastanud määruse, mis seob abivahendi [saamise] lahti puude määramisest. Varasemalt, kui inimene vajas abivahendit – see küll õnneks ei olnud enam viimastel aastatel kõikide abivahenditega nii, aga päris paljudega see nii oli –, pidi ta läbima bürokraatliku puude määramise protsessi, et seda igapäevaseks toimetulekuks vajalikku abivahendit saada. See ei ole mõttekas, see on ressursi raiskamine. 

Lisaks, kui me räägime juba puudest, siis on ajakirjandussegi jõudnud päris kurvad lood sellest, kuivõrd ebaühtlaselt hinnatakse puude raskusastet. Olen kohtunud ekspertarstidega, me oleme seda arutanud. Ma puudutan seda teemat natuke ka hiljem. 

Sotsiaalteemat puudutab tugevalt ka integratsioonireform. Me tahame panna paremini [vastastikku] toimima ja omavahel suhtlema tervishoiu‑ ja sotsiaalvaldkonna. See reform on veel väljatöötamiskavatsuse kujul, mis tähendab, et see on esialgne plaan. Me oleme saanud palju positiivset ja negatiivset tagasisidet ning me läheme samm-sammult selle reformiga edasi, kaasates kõiki osapooli. 

Mulle on pandud süüks, et ma ei ole lahendanud rahapuudust tervishoiusüsteemis. Tuletan meelde, et reserve kasutati juba eelmise ministri ajal ja see oli Riigikogu ühine otsus. Tuletan meelde, et pikalt oli teada, et Tervisekassa jõuab praegusesse olukorda. Ma ütleksin, [et see oli teada] aastaid, võib-olla isegi aastakümneid. Sellel on erinevaid põhjuseid. Tegelikult ei olegi siiamaani väga uuritud, kuhu see raha päriselt kaob. 

Ühelt poolt on arusaadav, et rahvastik vananeb ja me vajame tulevikus kindlasti suuremat investeeringut, selleks et tervishoid püsti püsiks. Teisalt, jah, nagu ma mainisin, on tõusnud tervishoiutöötajate palgad, mis samuti annab sinna suure panuse. Kolmandaks, palju on räägitud sellest, et Euroopa Liidu riikide keskmine tervishoiukulu on 9% sisemajanduse kogutoodangust, meil on see 7%. Ehk kui me teeme nii-öelda laia labidaga arvutuse, siis näeme, et oleks 1 miljard juurde vaja. Kust see tuleb, kust see võtta? 

Küll aga saab vaadata, kuhu see raha on tegelikult läinud. Arenguseire Keskus andis hiljuti välja lühiraporti, kus ta minu mainitud põhjuste kõrval tõi välja veel ühe põhjuse, mida varasemad ministrid ei ole eriti adresseerinud ja mida on püüdnud ignoreerida ka Tervisekassa, kui ma olen neilt küsinud, kuidas on lood uuringute, analüüside, visiitide, protseduuridega. Selgub, et 40% tervishoiukulude kasvust moodustabki just see osa. Neid ühikuid on järjest rohkem ja analüüse, visiite, uuringuid, protseduure [võimaldatakse] järjest rohkematele inimestele. Aga miks? Kas teaduslik konsensus on muutunud? Kas meditsiinis on muutunud harjumused? Võib-olla on kättesaadavus paranenud ja uuringuid tehakse kergekäelisemalt või äkki on inimesed hoopis nii palju haigemaks jäänud? 

[Rahvastiku] vananemine [põhjustab] umbes 3% sellest muudatusest. Meie eluiga on pikenenud. Tervena elatud ja elada jäänud aastad on olnud enam-vähem stabiilsed [näitajad]. Me soovime, et need kasvaks. Võib-olla on siin küsimus ikkagi selles, et uuringud ja analüüsid on paremini kättesaadavad, samuti eriarstide [vastuvõtud]. Võib-olla on ka kasutamispraktika muutunud. Sellesse tuleb sisse vaadata. Kui me tervishoiusüsteemi mõõdutundetult raha juurde valame, siis me tegelikult probleeme ei lahenda. Meil on vaja teada, kuhu minna. 

OSKA raport tõi mõned aastad tagasi välja, et tervishoiusüsteemis on suur ülekoormus ja personalipuudus. Ta tõi välja ka selle, miks inimesed tervishoiusüsteemist lahkuvad. Nad lahkuvad selle pärast, et töökorraldus ei taga seda tunnet, et nad on inimest aidanud, ja nad lahkuvad selle pärast, mida noored arstid on ajakirjanduses nimetanud toksiliseks töökeskkonnaks. Lisaraha ei too juurde arste ja õdesid ning lisaraha ei paranda toksilist töökeskkonda. Seal on vaja teisi meetmeid. 

Mulle on pandud süüks, et ma toetan erameditsiini. Loomulikult toetan, see on üks väga oluline sektor meie tervishoius. Erameditsiini toel me läksime läbi COVID‑i [pandeemia aja]. Erameditsiin on väga vääriline partner. Küll aga ütlesin ma juba oma ametiaja päris esimestel päevadel, et ma nõustun WHO‑ga, kes ütleb, et solidaarne tervishoiusüsteem on see, mis tagab inimestele parema tervise ning pikema ja kvaliteetsema eluea. Seetõttu ma alati seisan solidaarse tervishoiusüsteemi eest. 

Arenguseire Keskus koostab Riigikogu toel analüüsi, mis peaks juba üsna varsti valmis olema ja mis näitab, kuidas on võimalik erameditsiin integreerida just Eesti tervishoidu niimoodi, et solidaarne tervishoiusüsteem jääks alles. Kui see analüüs valmib – meie maja inimesed juba ootavad seda ja nad on ka seal töögrupis –, siis me plaanime tulla mõne kuu pärast välja ettepanekutega, kuidas eraraha kaasata või seda mitte kaasata. Maailmas on palju näiteid, kuidas eraraha kaasamine on kogu riigi, kõikide maksumaksjate jaoks teinud tervishoiu kallimaks. 

Mulle pannakse süüks, et teenuste hinnakiri on muutumatu. Tegelikult on Tervisekassa oma hinnakirja päris palju muutnud. Ma olen ise arstina olnud selle tunnistajaks. Aga jaa, mõnede teenuste hinnad on muutmata. Ka [nende muutmine] on praegu plaanis, vaadatakse üle laborianalüüside, radioloogiliste teenuste ja nii edasi [hindu]. 

Ma mainisin enne, et meedikud tunnevad, nagu nad ei saaks inimest aidata. See tähendab, et nende juurde satub näiteks inimene, kes ei peaks nende juurde tulema, ta on suunatud vale eriarsti juurde või valele uuringule. Hinnanguliselt umbes 33% inimestest satuvad vale eriarsti juurde. Kuulge, see on kolmandik inimesi! See on umbes 330 000 inimest igal aastal. Kui me muudame ära suunamise süsteemi – see ei ole tegelikult väga raske, ma loodan selle ellu viia aastaga, võib-olla kahega, vähemalt alustada kavatsen juba uuest aastast –, siis umbes 330 000 inimest jõuavad õigesse kohta, õige spetsialisti juurde. 

Muuta tuleks rahastussüsteemi. Praegu ongi rahastussüsteem orienteeritud sellele, et oleks rohkem uuringuid, rohkem protseduure, rohkem analüüse. Aga mida inimene tegelikult tervishoiult ootab? See on ju tervis, see on see, et tal läheks [enesetunne] paremaks. Seetõttu oleme me ümber vaatamas rahastust, et tervishoiutöötajad ja tervishoiuasutused osa tulust saaksidki siis, kui inimene on hästi ravitud. 

Analüüsid on näidanud, et väga suur osa tervishoiukuludest tekib inimese viimasel eluaastal, mis näitab, kui suur vajadus on palliatiivravi järele, mis just nimelt raskete ja krooniliste haigustega, aga ka surmavate haigustega inimeste igapäevaelu kergemaks muudab. See hõlmab muide ka sedasama sotsiaalsüsteemi, mida ma just mainisin. Me arendame nii palliatiivravi kui ka tervishoiu‑ ja sotsiaalsüsteemi kokkuviimist. 

Mulle on ette heidetud, et omaosalus tervishoius on suur – 25%. Tõepoolest, see on olnud juba aastaid niimoodi. Ma ei tunne, et ma oleksin selles süüdi, paraku või õnneks, aga ma leian, et jah, see on probleem. WHO soovitus on, et tervishoius võiks omaosalus olla 15%. Omaosalus on Eestis jaotunud väga ebaühtlaselt. Ülikalli haiglaravi eest maksab inimene kümneid eurosid, samas hambaravi eest me maksame teinekord sadu eurosid, mõnikord isegi tuhandeid. Tuleks võib-olla vaadata, kuidas see omaosalus jaotub. 

On öeldud, et järjekorrad on liiga pikad ja [arstiabi] kättesaadavus on halb. Ma ütlen teile võib-olla natuke väljakutsuva lause, et järjekorrad ei ole tähtsad, järjekorra pikkus ei ole tähtis, tähtis on see, et järjekord oleks õige pikkusega. Ta võib olla lühike, aga ta võib olla ka pikk. Inimene peab jõudma [abini] õigel ajal: kes on väga haige, see [peab saama abi] kiiresti, kellel on aega oodata, võib oodata. Inimesed peavad saama arvestada, et jah, järjekorrad on, aga kui neil on vaja arsti või õe abi, siis nad saavad õige spetsialisti juurde õigel ajal. See on tegelikult ainult üks osa kvaliteedist. 

Mina seisan kvaliteetse tervishoiu eest, millest ravijärjekord on ainult üks väike osa. Sinna hulka kuulub ka patsiendi rahulolu. On teilt küsitud, kas te olete tervishoiuteenusega rahul? Kui on küsitud, siis see näitab, et te olete kokku puutunud hea kvaliteediga tervishoiuasutusega. Lisaks kuulub sinna hulka seesama mainitud ravi tulemus, töökorraldus, kõik, millest ma olen rääkinud, aga ka dokumenteerimine.

Mainisin puudeid. Puudeid hinnatakse sageli valesti just seepärast, et tervishoiutöötajal pole kas olnud aega või energiat kvaliteetselt dokumenteerida, aga seda ei ole neilt ka ju nõutud ja küsitud. Tervisekassa või Terviseamet või mis iganes süsteem peaks tegelikult riigi tasemel nõudma, et tervishoiutöötaja teeks oma tööd kvaliteetselt, ja võimaldama ka ressursid selleks, kas või abilised. Õnneks on meil peremeditsiinis olemas erinevad spetsialistid – füsioterapeudid, ämmaemandad ja nii edasi –, aga ka teistes valdkondades on neid vaja. Seetõttu oleme alustanud, seda tehti ka eelmise ministri eestvedamisel, üleriigilise tervishoiu kvaliteedisüsteemi loomisega. See oli minu jaoks üllatus, aga terve taasiseseisvuse aja ei ole meil seda olnud. 

Viimaseks. Väidetakse, et ma olen solvanud Ameerika Ühendriikide terviseministrit. Ei ole. Ameerika Ühendriikide terviseministrit ei ole ma kunagi nimetanud selle nimetusega, mida te mainisite. Ta ei olnud siis veel minister, mina ei olnud siis veel minister. Jah, ma kasutasin ühte nimetust, mida ma kahetsen, see ei olnud ilus. Ma kasutan väga harva seda sõna, mida ma praegu välja ei ütle. Aga on laialt teada, et mina toetun teadusele, mina ei jaga ebateaduslikke, ebameditsiinilisi põhimõtteid. Loomulikult on Ameerika Ühendriikide inimestel õigus valida enda [riigi] etteotsa see, keda nad soovivad. Ma absoluutselt ei sea kahtluse alla seda, kes on seal valitud presidendiks või [nimetatud] ministriks või kelleks iganes. See on selle rahva tahe, see on demokraatia väljendus ja see on miski, mis meil on Ameerika Ühendriikidega ühine. Tänu demokraatiale saate teie mind siin nõiaks nimetada. Tänu demokraatiale olete te saanud sotsiaalmeedias ka mind solvata, nii et ma olen EKRE kohtusse kaevanud ja võitnud. Moonika Helme kandis 1000 eurot ... (Lärm saalis. Helle-Moonika Helme hüüab saalist: "Vale! Vale! Vale! Vale!") 

Head kolleegid! Helle-Moonika Helme, palun vaikust!

Mul on tõendid olemas. Moonika Helme on kandnud üle 1000 eurot väärinfoga võitleva MTÜ kontole, 2000 eurot tuli EKRE poolt … (Helle-Moonika Helme karjub vahele: "Vale! Vale! Vale! Vale!")

Helle-Moonika Helme! Karmen, laseme ... Austatud minister, laseme Helle-Moonikal karjuda nii palju, kui ta soovib.

Las ta karjub jah.

(Hüüe saalist: "Valetab ju!") Jaa, aga hinnakem seda, et minister on väga tasakaaluka ettekande teinud. Ma siiralt tunnustan teda selle eest. Teil on võimalus oma küsimustega seda täpsustada ja valesid esile tuua, kui neid on olnud. (Lärm saalis.) Head kolleegid, palun siiralt vaikust! Lubame ministril jätkata, lõpetada, seejärel tulevad küsimused, on ka läbirääkimised, need on kohad, kus teil on võimalik oma eriarvamusi väljendada. 

Auväärt minister, vabandan selle müra pärast saalis, saate selle minuti-poolteist juurde. Palun jätkake, kui on soovi. (Helle-Moonika Helme hüüab saalist: "Me pole kohtus käinudki. Me ei käinudki kohtus.") Palun vaikust! 

Kohtus on otsus tehtud.

Helle-Moonika Helme, palun! (Mart Helme saalist: "Mis ta valetab siis!") Te saate oma küsimustega täpsustada ja teha avaldusi.

Ma võin teile saata kohtuotsuse ka. (Mart Helme vahelehüüe saalist.) Oli-oli.

Mart Helme, palun vaikust! Auväärt minister, veel kord vabandan selle lärmi pärast saalis. Olge head, ootame niikaua, kui lärm on lõppenud, siis saate jätkata. (Mart Helme saalist: "Tema usub teadust, aga meie ei usu teda.") Mart Helme, ei ole korrektne niimoodi korduvalt vahele hõigata. Minister tegi väga tasakaaluka ettekande. (Mart Helme jätkab: "See ei ole korrektne! Ei ole korrektne jah!") Te saate oma küsimustega ja läbirääkimiste käigus sõnavõtuga esitada oma vastuväited sellele, mida minister äsja puldis ütles. Eks siis ajakirjandus ja avalikkus saavad hinnata, kellel on õigus ja kellel mitte. Seda on võimalik kontrollida peale seda, kui istung on lõppenud. 

Veel kord, auväärt minister, ma vabandan teie ees, aga loodan, et teil on nüüd võimalik jätkata.

Aitäh! Mul on siiralt hea meel, et siit Riigikogu hoonest omal algatusel kolis välja libameditsiini edendav konverents. Aitäh Eesti inimestele, aitäh Riigikogu liikmetele, aitäh arstidele ja teadlastele, kes survestasid korraldajaid nii palju, et need soovisid lahkuda sellest väärikast hoonest, kus tõesti, olen EKRE‑ga nõus, peaks puldist kõlama ainult tõde. 

Kokkuvõtteks ma ütlen, et minu jaoks on Eesti julgeolek väga tähtis. Seepärast ma tulingi poliitikasse, et populistlikud jõud ei saaks ülekaalu, et valeinfo levitajad ei saaks ülekaalu. 

On väga irooniline, et mulle heidab rahastusküsimusi ette erakond, kes on kriminaalkorras karistatud kuriteo eest, mis on seotud rahastusega, ja erakond, kes heidab mulle ette ebaviisakust ja liitlassuhete rikkumist, on ise sellega tegelenud ja tegi seda ka täna siin saalis, tõestades, et kui argumendid saavad otsa, siis mõnel inimesel jääb üle ainult ebaviisakas käitumine. Nad ei oska teistmoodi ja mul on sellest kahju. 

Rääkides tervishoiust, sotsiaalsüsteemist ja perepoliitikast: muudatused ei tule üleöö. Sinna jõudmine, kuhu me oleme jõudnud, on võtnud kaua aega. See on võtnud aastaid. Ma usun, et senised ministrid on kõik teinud tööd heas usus ja sooviga inimesi aidata, nii nagu ka mina. Mida iganes me täna alustame, see ei saa kiiresti lõpule viidud, sest meditsiinisüsteem on suur. Minu jaoks on tähtis, et rahastus oleks läbipaistev ja et Eesti inimene saaks abi õigel ajal, õige kvaliteediga ja õiges kohas. Ja et iga euro, mida maksumaksja maksab, mida Eesti inimesed maksavad ja mille nad usaldavad Eesti riigile, saaks kasutatud inimese heaks. Aitäh kõikidele Eesti inimestele usalduse eest!

Aitäh teile! Alustame küsimustega. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Te rääkisite täna siin kokkuhoiust ja raha mõõdutundetu juurdevalamise takistamisest. Samas olete te ise minister, olete ka Tervisekassa nõukogu juht, kes saab seista ja peab seisma raha otstarbeka kulutamise eest. Te väitsite täna kohtumisel Isamaa fraktsiooniga, et tulemustasud, mida seadus võimaldab ühe kuni nelja kuupalga ulatuses juhtkonnale [maksta], olid eelmise ministri poolt justkui juba lubatud, kuid samas teate, et Tervisekassa seis on katastroofiline ja seda on see olnud juba aastaid. Juhatuse esimehe tasu, juhin tähelepanu, on ligi 10 000 eurot, liikmetel, keda on kolm, on see 8500 eurot. Ometi ei seganud see teil nõukogus hääletamast juhtkonnale 2,5‑kordse töötasu suuruse preemia määramise poolt. Mind väga huvitab, kuidas te sellist ülekuldamist kommenteerite ja kuidas see läheb kokku teie sõnadega mõõdutundetust raha juurdevalamisest ja kokkuhoiust.

Aitäh! See on väga hea küsimus. Seda otsust oli minul isiklikult raske teha, aga nõukogu koosneb kuuest liikmest. Tervisekassa tulemuskaart, mille alusel seda tulemustasu igal aastal makstakse, oli tõepoolest kokku lepitud eelmise ministriga. Seda, kas Tervisekassa on täitnud tulemuskaardis märgitud eesmärgid, hindab auditikomitee, mida praeguseni veel juhib Keskerakonna liige Viktor Vassiljev ehk opositsiooni esindaja. Nende hinnang oli, et tulemuskaart on ülimalt hästi täidetud ja ka eelmise ministriga kokkulepitud eesmärgid on täidetud. 

Juriidiliselt ega faktiliselt ei olnud mul võimalik sellest keelduda. Pluss veel see, et meil on ikkagi hääletus ja nõukogu leidis, et nad on väärt kahekordset, aga mitte kolme‑ või neljakordset ametipalka. Meil oli sellest juttu ka Tervisekassa juhatusega ning nad lubasid, et nad võtavad selle rahaosa käsile. Me muidugi nägime, et nad võib-olla mõneti ka libastusid, suvepäevade puhul vähemalt. Aga ma andsin väga selgelt mõista, et tulemuskaart tuleb üle vaadata, see on protokollis kirjas. Lisaks leppisime kokku, et Tervisekassa vaatab hoolega, milliseid kulutusi tehakse ja kuidas neid saaks edaspidi vähendada.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Arstina olete kindlasti andnud arstivande ehk klassikalises tähenduses Hippokratese vande. Teil on selgelt sügavam puutumus eetika- ja moraaliteemadega. Ma usun, et seda arstiteaduskonnas õpetati, aga te olete ka arstina praktiseerinud ja nende teemadega kokku puutunud. 

Küsimus on poliitilisest vastutusest. Nimelt, neid juhtumeid, kui minister võtab vastutuse, on Eesti lähiajaloos tulnud ette ikka ülivähe, isegi ühe käe sõrmedest piisab. Minu küsimus teile on: mis peaks teie vastutusalas juhtuma, et te ise võtaksite poliitilise vastutuse ja astuksite tagasi?

Aga ma olengi vastutuse võtnud. Ma tegelen probleemidega. Tulles siia, andes vande hoida Eesti Vabariiki ja kaitsta põhiseadust, ma võtsingi vastutuse kaitsta maksumaksja raha, vaadata, et see oleks otstarbekalt kulutatud. Ma olengi seda teinud. Tagasiastumine on ju väga lihtne, see on põgenemine. Mis mul oleks viga siin istuda? Väga tore on siin. Mulle väga meeldis Riigikogu töötempo, see oli väga aeglane ja väga rahulik, võrreldes ministri töötempoga, mis meenutab muide perearsti töötempot, mis on mulle palju omasem. Mitte et ma kuidagi alavääristaksin teie tööd, absoluutselt mitte. Riigikogu liikmetel on lihtsalt teistmoodi töö. Ma arvan, et see ongi vastutuse [võtmine], et ma olen selles ametis, lähen edasi ja teen neid asju, mida ma olen lubanud.

Martin Helme, palun! 

Päris lõbus, selline reaalsusest irdunud jutukene! Tegelikult ei vastuta te mitte millegi eest, te isegi ei saa aru, et peaks millegi eest vastutama. 

Mul on küsimus. Ma tulen ikka tagasi liitlassuhete rikkumise juurde ja teise riigi valitsuse liikme alandamise, solvamise ja laimamise juurde, millega te hakkama saite. Pärast seda, kui te võtsite sõna – laimavalt, muide, fakte väänates või valesüüdistusi korrutades ja neile võimendust andes –, loobus RFK Jr. Eestis ühel konverentsil osalemisest. Ehk Eestisse oli tulemas või siin konverentsil osalemas Ameerika Ühendriikide valitsuse liige, aga teie sõnavõtu tagajärjel ütles ta, et ta ei hakka siia tulema, ta ei hakka sekkuma, Eestis on see teema nii kuumaks läinud. Kus on siin vastutus liitlassuhete rikkumise ja Eesti maine rikkumise eest? Milles seisneb teie vastutus?

Aitäh küsimuse eest! Esiteks, ma tuletan meelde, et kui ma kirjutasin Riigikogu juhatusele kirja, siis minu ainus küsimus oli see, kas võib juhtuda, et sellise konverentsi korraldamine Riigikogu ruumides rikub Eesti riigi mainet. Ma sedastasin, nentisin, et jah, põhiseaduses kehtib sõnavabadus ja ma mõistan, et Riigikogu juhatus ei saa kuidagi keelata teistsuguse arvamuse esitamist siin, selle maja saalis. Aga sellele järgnes teiste inimeste reaktsioon ajakirjanduses. Ajakirjanikud kirjutasid mitu artiklit ja juhtkirja, [oma arvamust] tulid [esitama] arstid, teadlased, Riigikogu liikmed, väga mitmest erakonnast, muide. Ma tõepoolest arvan, et kui poliitik näeb, et tema osalus tekitab kohalike elanike seas tormi, siis võib-olla tõesti on mõistlik taanduda. Ma tegelikult ju ei tea, miks ta taandus, see oli korraldajate [teade], aga minuga ei ole mainitud isik ühendust võtnud ja ma ei tea, et ta oleks ka kellegi teisega ühendust võtnud. 

Mina arvan, et Eesti ja USA suhteid ei saa nii kiiresti ja nii kergesti ära rikkuda. Ma ei ole teda laimanud, ma hindan nii inimest kui ka ministrit. See, kelle inimesed valivad Ameerikas ministriks, on nende otsus. Aga jah, ma ei poolda tema vaateid. Loomulikult, ma ei saagi seda teha, ma olen arst. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! No väga mugav on rääkida, et süüdi on kõik teised, aga mitte teie. Aga te olete ikkagi Tervisekassa nõukogu esimees. See, mis toimub Tervisekassas, on ka teie vastutusala. Tänaseks on ju välja tulnud see, mida me ka erikomisjonis esmaspäeval käsitlesime – ma tänan selle eest, et te tulite sellele istungile –, et suvepäevad Wagenküllis polnud ainus selline üritus. Selle aasta jooksul on pidustustele kulunud 250 000 eurot, lisaks sellele on koolitustele, mille sees olid ka mitmed meeskonnaüritused, kulutatud 243 000 eurot. Ehk põhimõtteliselt pool miljonit eurot aastas on läinud erinevatele üritustele. 

Kui ma täna Jürgen Ligi käest küsisin – tema on ka nõukogu liige –, mis on tema seisukoht sellise rahakasutuse osas, siis tema arvas, et see on nii väike summa, et miks mitte. Ma küsin nüüd teie käest, miks on nõukogul selline seisukoht maksumaksja rahakasutuse osas. Miks te pole kordagi tegevuskulude kohta täpsemat infot välja nõudnud?

Okei. Aitäh teile! Esiteks, mugavusest rääkides, ma arvan, et mugav on hoopis süüdistada ministrit, kes on olnud ametis vähem kui kuus kuud, asjades, mida ei ole tõesti võimalik kuue kuuga teha või mitte teha. 

Aga Tervisekassa ju andis teilegi ülevaate, et tegelikult on neid koolitusi ja üritusi peetud varemgi. See on olnud nende traditsioon, need olid traditsioonilised üritused. Ka Keskerakonna ministris ei tekitanud see küsimusi. Selliseid asutuse sisemise töökorralduse asju hinnata või neid kulusid kontrollida ei olegi tegelikult nõukogu ülesanne, välja arvatud juhul, kui tekivad kahtlused. Kuna teema oli jõudnud meediasse, siis mina olin plaaninud 22. augustil nõukogu koosolekul tõstatada nii Tervisekassa ruumide küsimuse kui ka suvepäevade küsimuse. Aga sündmused arenesid omasoodu. Tervisekassa juht tunnistas ise, et mindi üle piiri, ja võttis sellise vastutuse, nagu siin oodati.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Ausalt öeldes see jutt, mida te meile siin räägite, on ju kõik mingite fatamorgaanade manamine, kuidas me teeme, kuidas me hakkame tegema, et meil on plaanis teha, me oleme kõik nii tublid ja mina isiklikult olen muidugi kõige tublim. Me ei usu seda ja näeme praktikas, et tegelikult on meil arstiabiga asjad halvasti. Lugege Madis Veskimäe, samuti perearsti artikleid, kes teeb meile selle puust ja punaseks, kirjeldab must valgel kõiki neid kitsaskohti, mis tegelikult meie meditsiinis valitsevad. 

Aga ma ei taha sellest rääkida. Ma tahan rääkida sellest, et kust teie meie töövõtjana võtate jultumuse tulla dikteerima meile, rahvasaadikutele, mida meie siin majas tohime teha ja mida meie siin ei tohi teha, teadmata isegi seda, missugused on ettekanded, missuguseid argumente ja fakte nendes ettekannetes esitatakse, mis on seal uhuu ja mis ei ole uhuu. Te ei tea mitte midagi, aga juba lööte risti. See on absoluutne, jultunud omavoli, oma positsiooni kuritarvitamine ja juba ainuüksi …

Aitäh!

… sellepärast tuleks teil tagasi astuda. Kas te saate aru, et te olete parlamendi töövõtjana käitunud lubamatult?

Aitäh! 

Aitäh, eriti selle eest, et te püstitasite oma küsimuse sellise nurga alt! Rääkides doktor Veskimäest: tema on aastaid rääkinud meditsiinisüsteemi kitsaskohtadest. Seda olen teinud ka mina, seda on teinud paljud teised perearstid. Madis Veskimägi on väga hea perearst. Selliseid perearste on meil väga palju. Ma arvan, et sellised on tegelikult enamik perearste. Nende jaoks on oluline, et inimene saaks päriselt abi, ja nad pingutavad selle nimel. Üks istub ka siin ruumis, ma näen.  

Rääkides jultumusest, tuletan meelde, et mina ei ole öelnud Riigikogule mitte midagi selle kohta, mida te tohite või ei tohi. Minu ainus küsimus oli Riigikogu juhatusele. See oli see küsimus, kas nende meelest võib sellise ürituse toimumine Riigikogu ruumides kahjustada Eesti mainet. Teate, miks ma seda küsisin? Ma küsisin seda sellepärast, et minu poole pöördus Leedu minister ja küsis, et kuulge, mis teil seal toimub. Nüüd me saame öelda, et Eesti inimesed on õnneks väga targad, ja mis kõige olulisem, inimesed, kes tavaliselt on vait, ehk see vaikiv enamus, kes peab normaalseks mõistlikku arutelu, kes peab normaalseks tõenduspõhist, teaduspõhist lähenemist, hakkas lõpuks rääkima. Aitäh, Eesti inimesed, tõesti!

Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Hea minister! Ka mina ei ole täna sada protsenti veendunud, et Eesti rahva enamus nõuaks kaks kuud ametis olnud ministri tagasiastumist, aga mida ta küll nõuab, on see – ja seda nõutakse väga laialt –, et saada teada, mis need sammud Tervisekassas on, et see usaldus taastada. Paar päeva tagasi oli taas nii, et väike laps ei saanud abi ja küsiti abi inimestelt, paljud ka aitasid. Aga tegelikult see lõhe ühiskonnas kasvab liiga suureks, [mida põhjustab] selliste kraanide üle arutamine. Eestis on tohutult palju selliseid asutusi, kus pole võib-olla õhkugi, rääkimata mingist kraanist, mis laseb või ei lase midagi välja. Lihtsalt, mis need sammud on, palun selgitage. Aidake palun kaasa sellele, et see lõpeks.

Aitäh küsimuse eest! Tervisekassa saatis mulle täna ka ülevaate sellest, mida nad on juba kokku arvutanud. Tervisekassa on arendamas perearstikeskuste jaoks digitaalset töölauda, mille abil on võimalik jälgida tervisetulemeid kogu oma nimistus, näiteks seda, kui palju on selles nimistus kolme kroonilise haigusega inimesi ja nii edasi. On laialt teada, et kui inimesel on mitu kroonilist haigust, siis temaga peab käituma hoopis teistsuguselt kui ühe, lihtsa haigusega inimesega. Neid tuleb kohelda eriliselt, neid tuleb tagasi kutsuda, tuleb vaadata sotsiaalset poolt, emotsionaalset poolt ja nii edasi. Arvatakse, et välditavaid visiite tuleb umbes miljoni euro eest aastas, kui see töölaud kasutusse läheb. 

Lisaks peab osa tervise infosüsteemist olema patsiendi hinnang raviteenusele. Te kõik saate aru, kui oluline see on. Kui ma olen käinud arsti juures, kus mind on mõnitatud, või ma ei olegi üldse arsti juurde saanud, kuigi mul on päriselt vaja arsti juurde minna, ükskõik mis see põhjus on, või vastupidi, ma tahan öelda, et küll oli tore, küll oli hea käitumine, ma sain päriselt abi, siis see hinnang peaks olema tervise infosüsteemis. Kui me lisame sinna veel funktsionaalse hinnangu, näiteks kui inimest on opereeritud, siis kui ruttu ta hakkab kõndima, kui ruttu ta tööle tagasi läheb, ja kui me need [hinnangud] kombineerime, saame kasutada seda rahastuses. Tervisekassa hinnangul hoiab see kokku umbes 3 miljonit eurot aastas. 

Ma juba mainisin tulemuspõhist rahastust. Kui on mingi piirkond, kus perearst võtab need inimesed, kellel on mitu diagnoosi, erilise jälgimise alla ja selle tulemusena vähenevad EMO‑visiidid ja haiglasse sattumised, siis arvatakse, et see [summa] on umbes 3 miljonit eurot aastas. Ma juba mainisin e-konsultatsioone ehk suunamismeetodi muutmist: 330 000 visiiti saaksid olema palju sisukamad ja palju paremini sihitud, see on Tervisekassa hinnang. 

Veel üks asi, mille nad on välja toonud, on strateegiline ostmine. See tähendab, et võetakse ette näiteks Jõgeva Haigla ja vaadatakse selle piirkonna vajadusi, seda, millised teenused on seal vajalikud. Seal on vananev elanikkond, võib-olla kolivad inimesed [sealt ära], elanikkond väheneb. Siis vaadatakse sellise strateegilise vaatega, millised on need teenused, mida need inimesed vajavad just kindlasti kodu lähedal. Rääkides vananevast elanikkonnast, on see kindlasti palliatiivravi, kindlasti vähiravi keemiaravi mõttes, kindlasti ka südame-veresoonkonna haiguste ravi, diabeediravi. Teatud teenused peavad olema kodu lähedal, õendusabiteenused kindlasti, võib-olla ka siseosakond peaks seal olema, EMO kindlasti. Need olid praegu lihtsalt näited, ma ei ütle, et Jõgeva Haiglaga täpselt nii läheb. 

Aga iga haigla kohta tuleks teha selline plaan. Siis on ka haiglal võimalik aru saada, mida temalt oodatakse. Praegu ostavad haiglad üksteiselt patsiente üle, nad ostavad üksteiselt teenuseid üle. Nad võistlevad ka nii-öelda võidurelvastumise teel, eks ole: kallid seadmed, mis toovad haiglale sisse. Kui me hakkame ravitulemust rahastama, siis selline võidurelvastumine ja erinevate protseduuride, teenuste ülepakkumine peaks ära kaduma. See on aeglane protsess, seda ei saa teha väga kiiresti, aga suund peab olema see. Seda mudelit on kasutatud paljudes maailma riikides ja kasutatakse praegugi väga edukalt. Nii et meil on eeskujud olemas.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! [Lugupeetud minister!] Väga huvitav on teie vastuseid kuulda. Te ju valetasite! Valetasite nii, et te ise ka vist sellest aru ei saanud, järelikult on see teil lihtsalt harjumus. Te ütlesite ühes lauses, et väga tore, et see konverents vabatahtlikult siit majast ära läks, ja siis lause teises pooles ütlesite, et tänate kõiki, kes survestasid, tänate kõiki, kes siia kirju saatsid ja hoiatasid. Kas see ei ole siis vale? Te ähvardasite Riigikogu, ähvardasite meie fraktsiooni, ähvardasite saadikuid, ja te tegite seda, mida ikka: püüdsite piirata sõnavabadust. Nii et teie, teiste reformierakondlaste ja teiste saadikute rünnak, rumal rünnak sõnavabaduse ja teadusvabaduse vastu oli see, mis pani USA terviseministri loobuma siin osalemisest. Te tegite korvamatut kahju Eesti ja USA suhetele. Kas te olete valmis ka kirjalikult vabandama?

Aitäh küsimuse eest! Te viitasite teadusvabadusele ja härra Helme viitas, et ma justkui ei tea midagi sellest konverentsist ja nendest ettekannetest. Ma arvan, et kogu Eesti rahvas tegelikult teab, kui nad loevad meediat ja kui nad loevad kokkuvõtteid, mida on tehtud näiteks nende inimeste tausta kohta ja nende praktikate kohta, ka selle kohta, kuidas neid on karistatud väärinfo levitamise eest nende oma koduriigis. Ma arvan, et Eesti rahvas teab. Ma räägin siin ikkagi nendest esinejatest, kes praegu on [kirjas] konverentsi[kavas].

Tuletan ka meelde, et ma ei ole kedagi ähvardanud. Kui te seda väidate, siis te valetate ise. Sellisel juhul, kui te ütlete, et mina olen Riigikogu liikmeid ähvardanud, ma tõesti palun tõendeid. Kordan veel kord: minu ainus küsimus oli, kas sellise konverentsi toimumine Riigikogu ruumides võib kahjustada Eesti riigi mainet. See on kõik, ma ei küsinud rohkemat. 

Rääkides sõnavabadusest, siis tänu sellele, kordan veel kord, et meil on sõnavabadus, sai proua Helme karjuda, sai härra Helme karjuda. Te saite rääkida ja ennast vabalt väljendada. Te saate seda teha sotsiaalmeedias. Iga kord, kui te sotsiaalmeedias minu suhtes oma sõnavabadust kasutate, väljendub see ähvarduskirjades, mis on mulle teie järgijate poolt suunatud. Teie ise ei ähvarda, aga inimesed, keda te üles kütate, ähvardavad ja saadavad mulle lausa surmasoove. Selline inimeste üleskütmine ei ole eetiline. See tõesti ei ole eetiline. Te külvate lihtsalt vihkamist ja see ei ole okei. See tõesti ei ole okei. Andke andeks, et ma seda ütlen, aga see on minu hinnang ja minu arvamus.

Peeter Ernits, palun! (Hääled saalis.) Head kolleegid, laseme Peeter Ernitsal oma küsimuse ära küsida. Palun, Peeter Ernits! 

Ma võin vastata. 

Peeter Ernits, palun! 

Ütelge mulle, palun, millal ma võin alustada.

Jah, te võite alustada. Vabandan, et pidite ootama 15 sekundit.

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ausalt öeldes on teie arrogantne käitumine andnud tugeva panuse peaministripartei nii-öelda toetuse [langemisele] mudaliigasse. See oli sissejuhatuseks. 

Aga te räägite, et te nagu ei saanud [sellest asjast] aru, kui te tulite ministriks, olite värskelt kuu aega [minister olnud], ja tegite Tervisekassa juhile sellise kerge kingituse, nii 20 000 euro suuruse. Te juba rääkisite, miks see nii oli. Aga ma küsin, kas pakuti veel kolme‑ või neljakordset palka. Ja milline oli teie osa seal? Kas teie ütlesite, et üle kahekordse ei ole võimalik, või olite lihtsalt vait, nii nagu maal öeldakse, nagu kult rukkis, ja kiitsite heaks, mida eelmine minister või nõukogu oli öelnud? Milline oli teie initsiatiiv sellel nõukogu [koosolekul], kui arutati, kas Rain Laanele …?

Aitäh!

Ma sain küsimusest aru. Aitäh! Nagu ma ütlesin, mul oli seda otsust väga raske teha. Ma väljendasin seda, mida ma mõtlesin, ka seal nõukogu koosolekul. Ma jäin tegelikult vähemusse. Seal oli veel nõukogu liikmeid, kes avaldasid sedasama arvamust. Me tundsime, et see ei ole õiglane, aga me leidsime, et tagantjärele ei saa tehtud kokkuleppeid muuta, eriti kui inimestel on töö justkui hästi ja kvaliteetselt tehtud. 

Ma uurisin juristidelt, kas on võimalik muuta seda preemia väljamaksmise otsust. Seetõttu me jäimegi selle kahekordse [palga suuruse] preemia juurde, et ikkagi motiveerida juhatust tegema edaspidi paremaid otsuseid, saades aru, et eelmine suund oli olnud täiesti teistsugune, mis on ka okei. Ühesõnaga, see oli auditikomitee hinnang tööle ja meil ei olnud võimalik seda kuidagi vaidlustada. See [põhjus], miks me selle [preemia] määrasime, oli eelkõige juriidiline.

Mul on palve EKRE fraktsiooni juhile. Ma olen korduvalt jätnud Rain Epleri nime nimetamata, sest teda siin ei ole. Oleks palve proovida saada temaga ühendust, et ta saaks oma küsimuse ära küsida. Mõni kolleeg, kes ei ole saalis, vahel jälgib seda [järjekorda, arvab, et] tema küsimuseni on veel aega, aga tegelikult selgub, et küsimise aeg on juba kätte jõudnud. Ma mitu korda ei pööranud sellele viisakalt tähelepanu. Varro Vooglaid. (Hääl saalist.) Aa, okei, jaa. Varro Vooglaid, protseduuriline küsimus.

Mul on väga rangelt protseduuriline küsimus sellega seonduvalt. Rain saatis mulle enne sõnumi, ütles, et tal paraku läheb väljas kauem, aga ta ei saa ju ka [oma küsimust] maha võtta. Ma ütlesin, et ma põhimõtteliselt võiksin ju vajutada nuppu, et see maha võtta. Kas mul on õigus üldse teise inimese pulti puutuda või ei ole?

Peale seda, mis toimus, ma jätaks sellele küsimusele vastamata. Ma arvan, et Martin käitus sisuliselt igati korrektselt, aga jah, printsiibis ei tohi me teise [inimese] pulti kindlasti kasutada. Me ei tohi kindlasti seal puldis mingeid toiminguid teha, mitte kellegi teise puldis, võime neid teha ainult enda puldis. (Hääl saalist.) Jah, ma olen küll seda meelt. Pigem siis … Kuidas? (Konsulteerib nõunikuga.) Nojah, seda küll. Kolleeg ütleb, et operaator saab seda teha, aga siis see peaks olema minu otsus või palve. Nii et igal juhul lepime edaspidiseks kokku, et me kellegi teise puldis mingeid toiminguid ei tee. Aga see ei ole küll antud juhul etteheide, see sai kenasti praegu lahendatud. 

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister, hea Karmen! Ma olen sunnitud praegu sind natukene korrigeerima. Ma kuulasin eelkõnelejaid, kelles tekitasid meelehärmi sinu vastused, et nemad kütavad Facebookis inimesi üles. Minu hinnangul oled sa ise seda samamoodi teinud. Ma olen vaadanud – me oleme selle küll omavahel selgeks rääkinud –, et asja ees, teist taga ilmub äkki selline, nagu teisi üles küttev, seda isikut solvav, täiesti häbimärgistav postitus sinu enda poolt. Tegelikult on olukord selline, et pada sõimab katelt. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Sa tõid ise jälle mängu selle tõenduspõhisuse teema. Me oleme ka sellest rääkinud. Mina rahvastikuministrina käitusin tõenduspõhiselt, rahvastikuteadlaste soovituste järgi. Koos osakonnajuhataja Lea Danilson-Järgiga tegime teaduspõhist poliitikat, perepoliitikat, mille kohta sa hiljem Riigikogu liikmena ütlesid, et see ei ole teaduspõhine. Nüüd, kui sa samade soovituste ja järeldustega tulid sotsiaalkomisjoni, siis sa ütlesid, et nüüd on see teaduspõhine …

Aitäh!

… sest sina, Karmen Joller, oled selle teaduspõhiseks kuulutanud. Mis siis on teaduspõhine ja mis ei ole? 

Aitäh!  

Kas tõesti on nii, et kui Reformierakond ütleb, siis on teaduspõhine …

Aitäh, Riina! 

… aga muidu samade teadlaste ja teiste inimeste töö seda ei ole?

Aitäh küsimuse eest! Ma olen küll sellele küsimusele sulle juba korra vastanud, aga ma vastan ka avalikkuse ees. Ma saan aru, et sa soovid avalikku vastust. Tõenduspõhisus on see, kui faktiväidet on teaduslikult uuritud. Tookord, kui meil esimest korda tuli jutuks seesama rahvastikupoliitika, oli kõne all toetuste vähendamine, peretoetuste vähendamine. See oli väga valus samm mulle, minu erakonnale, kogu koalitsioonile, loomulikult ka sulle kui endisele ministrile, sinu erakonnakaaslastele, kes on alati seisnud rahvastikupoliitika eest. 

Ma arvan, et tegelikult on see meil ühine eesmärk: me kõik mõistame, et eesti rahvus vajab hoidmist ja kaitset. Sündimus on langenud ja meid ähvardavad ohud, mis ei tekita inimestes kindlustunnet. 

Toonastest argumentidest rääkides, mis on protokollides kirjas: ma ütlesin, et kui me tõestame ära, et toetuste veelgi tõstmine suurendab sündimust – see oli umbes nii, ma vabalt tsiteerin –, siis jah, loomulikult ma toetan seda. Ma tegin seda, tuginedes varasemale teadmisele rahvastikupoliitikast. Teadlased on öelnud, et kui toetusi tõsta, siis sündimus lühiajaliselt tõepoolest suureneb, aga see mõju kaob mõne aja pärast ära. Ka toona ütlesid rahvastikupoliitikaeksperdid, just teadlased, et seetõttu ei oleks tohtinud 2023 või 2022 – see oli vist 2022 – tõsta toetust väga äkki väga kõrgele. See tõus oleks võinud olla järkjärgulisem. Aga samavõrd halvasti mõjub ka selline langetamine, mida me olime sunnitud tegema, kuna riik ei olnud lihtsalt suuteline neid toetusi [rahastama]. See oli valus otsus ja me ei oleks tahtnud seda teha. 

Tänaseks on meil valminud analüüs, mida on mitusada lehekülge koos kõikide nende analüüsidega, mida ta hõlmab. Ma olen kõik need põhjalikult läbi lugenud, olen isegi viited üle kontrollinud. Seda mitte sellepärast, nagu ma teadlastes kahtleksin, vaid sellepärast, et ma olen selle valdkonna minister. Ma pean süvenema ja teadma, mis selles valdkonnas toimub ja mis loogika alusel protsessid toimuvad. Sellepärast viisin ma ennast põhjalikult kurssi. 

Loomulikult usaldan ma teadlasi, selles ei ole üldse küsimus. Toona väitsid teadlased lihtsalt natukene teisi asju. Ma arvan, et me jääme siin eriarvamusele. See on okei. Aga üks eesmärk on meil ühine: Eesti rahvas, eesti kultuur, eesti keel vajavad kaitset ja vajavad hoidmist. Perepoliitikadokumendis on väga palju häid ettepanekuid. Me peame kõik koos hakkama rakendama neid meetmeid, mis loodetavasti on meile jõukohased, kuigi võib-olla tuleb ka mingeid valikuid teha.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! No see oli ikkagi täiesti hämmastav, kuidas umbusaldatav minister tunnistas siin praegu üles, et ta ei teinud Riigikogus tööd, nii hea rahulik oli siin olla. Aga näe, palka kõlbas küll vastu võtta hea rahuliku elu ja töö mittetegemise eest! No super ülestunnistus! Ma loodan, et valijad annavad sellele tulevikus oma hinnangu.  

Aga vastutuse võtmisest. Vaat, te olete poliitik, mitte arst, spetsialist ega ametnik. Kui te pole sellest veel aru saanud, siis ütlen teile, et vastutuse võtmine tähendas vanasti ikka seda, et nii korralageduse kui ka korruptsiooni eest oma haldusalas, kui see välja tuleb ja veel nii ühiskonda riivaval viisil, astub poliitik, vastutav minister, tagasi. Lihtsalt seda see tähendaski. Aga nüüd me elame ilmselt mingis teises dimensioonis, kus valitsejad, kelle toetus on vabalanguses, hoiavad oma toolist veriselt kümne küünega kinni. Nemad ei saa tagasi astuda, sest nemad, kas te kujutate ette, on siin selleks, et asju korda teha. No aga äkki astuks siis sammu edasi ja olekski igavesest ajast igavesti minister, sest asjad ei ole ju korras. Absurd! Tsiteerides klassikut: "Ma ei tule siit alla, põletage mind kas või koos majaga!" Nagu ütles Kohviveski: "Ma ei tule siit alla!" Aga küsimus on selle kohta …

Aitäh!

… kas plaanite te tuua siia meile seadusemuudatusi, mis viivad Eesti õigussüsteemi täiesti teise olukorda ja võtavad lastevanematelt ära õiguse otsustada nende laste kehalise puutumatuse üle. Me räägime laste sundvaktsineerimisest. Rääkige sellest ka Eesti rahvale.

Aitäh! Aitäh, Helle-Moonika!

Sain küsimusest aru. Aitäh! Esiteks, ma tegin küll Riigikogus tööd, nii nagu teiegi teete. Ma arvan, et me kõik teeme siin tööd. Üks väga suur osa sellest tööst, mida ma siin olles tegin, oli ikkagi tervishoiusüsteemi ja sotsiaalsüsteemi õigusaktidega tutvumine, nende teemal arutelude korraldamine, nendel aruteludel osalemine ja nii edasi. Meil kõigil on omad valdkonnad ja me kõik teeme siin tööd. Ma arvan, et seda ei tasu küll öelda, et keegi siin üldse tööd ei tee. Aga töötempo on siin hoopis teistsugune. Siin ei muutu kalender võib-olla nii kiiresti. No kas või täna olen ma siin, kuigi ma peaksin – võib-olla veel jõuan – kiirabikopteritega tutvuma minema. Aga pole midagi. Minu prioriteet on loomulikult see siinne saal, see on kõige olulisem.  

Vastutuse võtmine on jah poliitiline retoorika. See võib tõesti tähendada seda, et minister astub tagasi. Aga minult on ka küsitud, kas sa, Karmen, võtad vastutuse, kui sulle seda pakutakse, ehk kas sa hakkad ministriks, kui sulle seda pakutakse. Ka seda on mult küsitud. Vastutus on see nii või teisiti. Mina oma toolist kinni ei hoia. On olemas seesama Riigikogu, kuhu tagasi tulla, on olemas perearstikeskus, kes mind pikisilmi ootab. Ma ei hoia toolist kinni, aga ma olen võtnud vastutuse ja ma teen seda tööd, nii nagu teiegi, soovides teha maailma paremaks.  

Rääkides lapsevanemate otsustusõigusest, siis mitte midagi ei ole plaanis muuta. Õiguskantsler juhtis aastaid tagasi tähelepanu sellele, et tervishoius tuleb last kuulata ja lapse otsusega arvestada, mitte ainult vaktsineerimise, vaid ka uuringute tegemise, operatsioonide puhul. Kõik raviprotsessid tuleb lapsega läbi arutada eakohasel tasemel, nii et ta aru saab. Ma saan aru, et ühe‑ ja kaheaastase lapsega ei ole meil just palju arutada, aga kooliealise lapsega saab juba väga palju arutada. Mina olen "üles kasvatanud" umbes 1000 last, kes on kuulunud minu nimistusse. Iga arst, kes on lastega tegelenud, teab, kui targad võivad lapsed olla. Lapsel on õigus, nii nagu meil kõigil – meie kõigi kohta kehtib põhiseadus ja see kehtib ka laste kohta –, õigus isiklikule puutumatusele, keha puutumatusele. Kui laps ütleb koolis, et ta ei taha vaktsineerimist, siis peab tal olema see õigus ka siis, kui lapsevanem tahab, et ta oleks vaktsineeritud. Lapsel peab olema õigus mitte saada vaktsiini ja vastupidi. Aga arstidena me üldiselt eeldame seda, et need otsused on kodus varem läbi arutatud. Tavaliselt ei teki konflikti. Minu praktikas on olnud vaktsineerimisvastaseid perekondi, kelle lapsed soovivad vaktsineerida. Koos vanematega me oleme jõudnud arusaamisele, et lapsel on päriselt õigus otsustada, mida tema kehaga tehakse. See on tema keha, see on tema isiksus. Meenutame näiteks Nõukogude meditsiini, kui lastele midagi ei seletatud ja sunniti neid läbi tegema valulikke protseduure. See jättis trauma kogu eluks. Mul on sellega isiklikud kogemused oma perest. Humaanne meditsiin lähtub kõikide inimeste põhiõigustest, sõltumata inimese vanusest, sõltumata sellest, kes on ta kõrval. Aga loomulikult, lapsevanemaid kuulatakse, kui võimalik, alati.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te külastasite augustis Hiiumaad, käisite Hiiumaa Haiglas ja tutvusite ka Hiiumaa perearstide tegevusega. Sellest tulenevalt soovikski teada, milline on teie kui ministri nägemus sellest või millised võiksid olla konkreetsed sammud selleks, kuidas tagada saare elanikele ainsa 24/7 arstiabi kindlustava asutuse jätkusuutlikkus, ja seda mitte ainult rahastuse mõttes, vaid ka üha teravamaks muutuva tervishoiutöötajate nappuse vaates.

Aitäh! Te puudutasite ühte kõige valusamat teemat Eesti tervishoius. See on personalipuudus, eriti nendes piirkondades, mis ei ole kergesti ligipääsetavad. Mul ei ole ühest vastust, aga ma mainisin strateegilist ostmist. Meie ministeeriumis analüüsitakse praegu eraldi iga haigla kohta sellist teenuste paketti, mis võiks vastata just selle piirkonna vajadustele. 

Hiiumaa Haigla on selles mõttes veidi teistmoodi haigla, et rahastamine käib seal juba praegu eelarvepõhiselt, mitte ainult teenusepõhiselt, sest muidu Hiiumaa Haigla tõepoolest ei püsiks jalul. Hiiumaa inimesed peavad samuti saama kvaliteetset arstiabi. Küsimus on selles, kuidas seda korraldada. 

Väga eraldatud piirkondades peab olema kättesaadav selline arstiabi, või ütleme, kodule võimalikult lähedal peab olema selline arstiabi, mida inimene kõige sagedamini vajab. Näiteks, nagu ma mainisin, vähiravi, eks ole, keemiaravi on selline, mida saab teha eemal suurtest keskustest. Kindlasti perearstiabi. Ka perearstiabiga ei ole Hiiumaal ju hästi. Tegelikult ei ole kuskil Eestis perearstiabiga väga hästi, selles mõttes, et perearstid järjest vananevad ja kolmandik praegustest perearstidest jõuab varsti pensioniikka. Mul ei ole ühest lahendust. 

Aga meil on loodetavasti umbes selle aasta lõpuks olemas visioon, mida võiks ühe või teise haigla puhul teha. Siis me anname kindlasti sellest märku. Aga jah, see on väga hea tähelepanujuhtimine.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Selles umbusaldusavalduses on neli punkti, mille tõttu teile on peetud vajalikuks umbusaldust avaldada. Mina isiklikult lisaksin viienda punkti, mis minu vaatest on vähemalt sama oluline kui mitte veel olulisem. Nimelt, te olete sageli armastanud hurjutada inimesi, kes mõtlevad teisiti, on teistsugustel seisukohtadel, [olete nimetanud neid] uhuudeks või ebateaduse levitajateks. Minu meelest te koroonaajal tõestasite ju väga veenvalt, et te olete ise inimene, kellele oleks paslik needsamad sildid kaela riputada. Teie aitasite, väga jõuliselt propagandatöös osaledes, luua ühiskonnas seda kuvandit, nagu oleksid koroonavaktsiinid, niinimetatud koroonavaktsiinid, uudsel mRNA tehnoloogial baseeruvad vaktsiinid, turvalised ja tõhusad. Oluline on, et hiljem selgus, et need ei olnud kumbagi, ei turvalised ega ka tõhusad. Aga mis veelgi olulisem, toona, kui te neid väiteid esitasite ja kuvandi lõite, ei olnud mitte mingit teaduspõhist alust neid väiteid esitada. Ehk te ise praktiseerisite uhuundust. Kas selline inimene teie arvates siis sobib terviseministriks?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et ma ei hurjuta teisitimõtlejaid. Keda ma kindlasti olen hurjutanud, on need inimesed, kes levitavad väärinfot, eesmärgiga kasutada ära hapras olukorras inimesi. On täiesti okei, kui inimene valib mittetõenduspõhise tervishoiu, või ükskõik, tuulikutele vastuseismise, mida iganes, see on okei. Aga neid Eesti inimesi, kes manipuleerivad just nendega, kellel on rasked kroonilised haigused või kes on äsja saanud lapsevanemaks ja nii edasi, ma olen küll tõesti hurjutanud. See [manipuleerimine] on pahatahtlik, seda tehakse omakasupüüdlikel eesmärkidel ja seda on tegelikult ka näidatud. 

Mis puutub teaduslikku alusesse, siis COVID‑i [pandeemia] ajal oli olemas teadusnõukoda, mis koosnes teadlastest, ekspertidest, arstidest. Teadusnõukoda andis välja omad soovitused ja mina järgisin neid. Ma olen tõesti tõenduspõhise meditsiini toetaja. Tänaseks on näidanud COVID‑i vaktsiinide kohta ka Eestis tehtud uuringud, et rasket haigust esineb mittevaktsineeritutel – või oli see isegi lausa surm, Irja võib mind pärast parandada – kolm korda sagedamini kui vaktsineeritud inimestel. Vaktsiinid on osutunud tõhusaks raske haiguse ärahoidmisel või vähemalt haiguse kulu kergendamisel. Mitte kunagi ei ole mitte ükski arst lubanud, et vaktsiin täielikult kaitseb ja on täiesti kõrvaltoimeteta. Meditsiinis ei ole selline asi lihtsalt võimalik, see käib loodusseaduste vastu. Inimorganismid ei ole nii ühtemoodi loodud. COVID‑i vaktsiinid tulid turule erakordselt suure valimiga tehtud uuringute põhjal. Ma mäletan Comirnaty esimest uuringut, seal valimis oli 44 000 inimest, samas kui tavalistes vaktsiiniuuringutes on 5000 – 10 000 inimest. [Uuringud] olid väga põhjalikud. Kiiresti tulid need [vaktsiinid] turule seepärast, et suudeti bürokraatiat vähendada ja investeeriti raha teadusesse. Tõepoolest, see oli märgiline aeg, teaduslikud arusaamad muutusid, viirus ise muutus ja sellega seoses muutus ka vaktsiini efektiivsus. 

Ma palun teil siin saalis mitte levitada väärinfot, aga kui te levitate, siis see vabadus teil loomulikult on.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma palun ka teil mitte väärinfot levitada. Te olite koroonaajal vaktsineerimise eestkõneleja. Perearstidele ju maksti [vaktsineerimise] eest. Teie olite tollel ajal perearst. See kõik oli tasustatud, see ei olnud ju tasuta töö.  

Aga te väitsite, et kuue kuuga ei suuda midagi korda saata ja eelnevaid otsuseid ümber teha, kuid samas olete selle kuue kuuga suutnud anda arvamuse ja hinnangu selle konverentsi toimumise kohta, kus pidi avakõne esitama USA terviseminister ehk valitsusliige. Samal ajal olite te Leedu ministri jutu pärast mures. Kui Leedu minister pöördus teie poole ja küsis, et mis toimub, siis te hakkasite suhteid Leeduga parandama, samal ajal Ameerika Ühendriikide valitsuskabineti liiget hurjutades, et tal ei ole vaja siia tulla. Ma küsin teilt, millal te plaanite saata USA terviseministrile oma vabanduse või kirja. Kas see on teie poolt tehtav ja millal see peaks toimuma?

Aitäh küsimuste eest! Esiteks, te ütlesite, et perearstidele maksti vaktsineerimise eest. Loomulikult maksti. Kui teie teete tööd, siis teile makstakse ka palka, [samuti makstakse teile,] kui te teete lisatööd. See oli märkimisväärselt suur lisatöö. Loomulikult maksti õdedele ja arstidele, kes tegid seda tööd sageli nädalavahetustel ja õhtutundidel, väljaspool tavapärast tööaega. Lisaks helistati inimesi järjest läbi, sadade kaupa, tuhandete kaupa, selleks et neid vaktsineerimisele kutsuda. Kui siis selgus, et inimene ei saagi tulla, pandi uus aeg. [Helistamis]koormus oli meeletu. See, mida tervishoid läbi elas, oli väga suur koormus. Minu meelest oleks olnud alatu, kui me ei oleks andnud lisatasu ületundide eest. 

Kas ma olen kuue kuuga andnud hinnangu konverentsile? Ei ole andnud kuue kuuga. Ma olen arst olnud 20 aastat ja meditsiini õppisin aastast 1994. Teadusliku mõtlemise alused on iga ülikooli õppekavas. Ma usun, et teiegi olete läbinud kursuse, kuidas hinnata teadustöid. See ei ole kuue kuuga antud hinnang, see ei ole üldse hinnang. Kuna ma tean, et need on need lektorid– need, kes on endiselt konverentsikavas – , kes tavaliselt levitavad väärinfot, siis mul oligi küsimus, kas see võib kahjustada Eesti riigi mainet. 

Ei, ma ei hakanud parandama suhteid Leeduga, sest suhted Leeduga on meil ülihead. Üks konverents, mis siin toimub, ei saa Leedu ja meie vahelisi suhteid kindlasti rikkuda. Ma olen täiesti veendunud, et see konverents ei saa rikkuda ka meie suhteid USA‑ga. 

USA terviseministrit ei ole ma solvanud. Avalikult on teada tema vaated, avalikult on teada minu vaated. Ma ei häbene tunnistada, et ma ei ole kõikide tema vaadetega nõus. Küll aga olen ma väga nõus sellega, mida ta propageerib: tervislik elustiil, liikumine, tervislik toitumine, piisav puhkus ja kõik need head asjad. Üheski inimeses ei ole kõik ainult halb. Ma väga tunnustan, et USA terviseminister seisab tervislike eluviiside eest. Ma ei ole nõus tema suhtumisega tervishoidu või õigemini teadusesse ja meditsiini. Aga selle kohta, kuidas tema oma riiki juhib, mul kriitikat ei ole. Las ta juhib seda nii, nagu tema valijad on soovinud. Mul ei ole vaja vabandada, sest ma ei ole teda solvanud. Ma ei mõtle temast selles mõttes halvasti.

Ants Frosch, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma tulen ikkagi tagasi vastutuse ja konkreetselt poliitilise vastutuse juurde. Kuna te kinnitasite ka siin saalis, et teie oma toolist kinni ei hoia, siis ma kordan oma küsimust. Mis oleks see hüpoteetiline olukord, milline sündmus peaks teie vastutusalas toimuma, milline oleks see sündmuste skaala, mis sunniks teid sellest toolist lahti laskma? Mis oleks see sündmus?

Aitäh küsimuse eest! Mul ei ole vaja toolist lahti lasta, sest ma ei hoia sellest kinni, nagu ma ütlesin. Loomulikult, kui ma saadan korda midagi, mis on täiesti ebaadekvaatne, ja ma saan aru, et see on kahjustanud Eesti inimesi, siis ma võtan teistpidi vastutuse ja lasen siia enda asemele inimese, kes teeb seda tööd paremini. Võib-olla on igal asjal oma aeg, minu roll on teha ühtesid asju, ja kui need asjad on tehtud, siis ma hea meelega lasen sellele toolile kellegi teise. 

Ma arvan, et Eesti vajab erinevatel aegadel erinevaid juhte. Meil on olnud väga erinevad ajad, meil on olnud majanduslangus ja meil on olnud COVID, meil on kuri idanaaber. Taktikad peavadki muutuma ja see on okei. 

Mina teen ära need asjad, mida Eesti inimene minu arvates vajab. Arstina ma usun, et ma laias laastus tunnen tervishoidu niipalju ja ka sotsiaalsüsteemi, muide – arstid puutuvad väga palju sotsiaalsüsteemiga kokku –, ma tean neid mõlemaid süsteeme niipalju, et ma tean, kuidas inimesi aidata ja kuidas nende abivajadusse suhtuda, ma tean, milliseid protsesse tuleks muuta ja kuidas tuleks rahastust muuta, selleks et paremad tulemused saavutada.

Martin Helme, palun!

Te ütlesite, et teised inimesed levitavad väärinfot. Tegelikult on ju niimoodi, et kõige agressiivsem ja sallimatum väärinfo levitaja olete te olnud Eestis ise. See koroonanarratiiv või COVID‑i narratiiv oli algusest saadik üles ehitatud valedele, alates sellest, et Pfizer, AstraZeneca ja Moderna varjasid katsetuste käigus ilmnenud kõrvalnähtusid ja valetasid nende kohta ka ametiasutustele, lõpetades sellega, kuidas rünnati inimesi, kes julgesid väita, et koroona on pärit Wuhani laborist, või julgesid ka väita, et see Wuhani labor teeb koostööd näiteks Anthony Fauci asutusega. Kõik see on pärast osutunud tõeks. Aga millise klaperjahi korraldasite teie ja korraldasid teised nii-öelda väärinfo vastu võitlejad, kui keegi julges seda mainida! See teie sallimatus, tagurlikkus, valelikkus! Ja siis te avaldate survet Riigikogule, et need valed, see väärinfo, mida te levitasite, välja ei tuleks või neist ikka veel rääkida ei tohiks. Viis aastat hiljem ka ei tohiks neist rääkida. Vaat see diskvalifitseerib teid nii arsti kui ka ministrina.

Aitäh!

Kuidas te endaga elate üldse?

Aitäh! See oli nii huvitavalt püstitatud küsimus, et ma pean ütlema, et mul on keeruline vastata. Esiteks, ma ei ole kunagi kellelegi mingit klaperjahti korraldanud. Küll aga ütlen ma oma arvamuse välja, kui ma mõtlen, nii nagu teiegi seda just praegu tegite. Ja mis saaks teid keelata või kes saaks keelata? Mitte keegi! Samamoodi [ei saa keelata] mind. Ei saa ka teie mulle öelda, mida ma tohin öelda või mida ma ei tohi öelda. 

Ma ei ole kellelegi klaperjahti korraldanud. Aga ma olen alati seisnud teaduspõhise meditsiini eest. Ma olen alati hinnanud teadlasi, samal ajal kui teie olete avalikult propageerinud näiteks ivermektiini, et see on nagu … Vabandust, aga ma ütlen otse välja: ivermektiin ei ravi COVID‑it, ei ravi vähki, ei ravi mitte ühtegi muud haigust peale selle, et ta [hävitab] teatud parasiite. Ei tasu võtta üle neid narratiive, mida te ise ei mõista. Loomulikult võite te neid levitada, see on teie otsus ja teie vaba valik. Aga mina lihtsalt ei saa suhtuda neutraalselt inimestesse, kes saavad poliitilist kasu sellest, et nad levitavad sellist väärinfot ja panevad inimesi valet uskuma. See on minu isiklik arvamus. Aitäh, et võimaldasite mul selle teile välja öelda!

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Te olete rääkinud, et olite peaaegu pantvangisituatsioonis, ei saanudki midagi teha, juriidiline otsus oli maksta tulemuskaardi alusel tulemustasu Tervisekassa juhtkonnale. Nagu me esmaspäeval kuulsime, tänu sellele tulemuskaardile saavad kõik Tervisekassa töötajad või enamus neist täiendavat tulemustasu. 

Minu küsimus: nüüd, kui te olete olnud üle poole aasta – ainult või juba – minister, kui mitmel korral te olete üle vaadanud Tervisekassa käesoleva aasta tulemuskaardi, selle, kas seal seatud eesmärgid on mõistlikud, et me järgmisel aastal ei kuuleks jälle, et kuna tulemuskaart sai realiseeritud ja ülesanded täideti kuhjaga üle, siis saavad kõik [tulemustasu]? Teine küsimus on see, kas või kuivõrd te peate avalikus sektoris tulemustasude määramist üldse mõistlikuks.

Aitäh! Ma vastan kõigepealt viimasele küsimusele, avaliku sektori tulemustasude kohta. Tõepoolest, kui mõelda, siis inimene peaks oma tööd hästi tegema ka ilma preemiasoovi ja ‑ootuseta. Aga selle küsimuse esitaksin mina pigem juhtimisekspertidele, inimestele, kes on väga kursis juhtimisteemadega: kuidas saavutatavat tulemust paremini suunata, olgu siis abiks tulemuskaardid või midagi muud, näiteks preemiad või nende mittemaksmine. Siin on kindlasti vaja teistsugust ekspertiisi. 

Aga jaa, loomulikult olen ma tulemuskaarti vaadanud. See oli üks esimesi asju, mida ma vaatasin, kui ma ministriks sain. Ma vaatasin seda juba Riigikogu liikmena. Kui ma sain ministriks, siis üks esimesi asju, mis ma ütlesin, oli see, et see tulemuskaart on liiga väheambitsioonikas ja see tuleb üle vaadata. Lisaks sellele vaatasin ma üle ka eelmiste aastate, kokku nelja aasta tulemuskaardid. Minu meelest nad toonasele arengukavale päris ei vastanud. Minu meelest olid ambitsioonid ka seal liiga madalad. Ambitsioonid olid peamiselt sellised, et teha ära nagu tükitöö, aga mitte see, et saavutada reaalset tulemust. Näiteks, et teeme pilootprojekti või viime sellise muudatuse sisse. Aga selle muudatuse tõttu saadud tulemust seal tulemuskaardis ei olnud, kuigi hinnata on vaja selle järgi. 

Selleks, et saavutada päriselt seda muutust, mida me tervishoius ootame, ma arvan, tuleks ka need tulemuskaardid natukene paremini läbi mõelda. Mul oli plaanis seda teha augustis nõukogu koosolekul, meil oli see Rain Laanega ka kokku lepitud, et me teeme seda. Aga enne tuli tema tagasiastumine ja tulid kõik need muud asjad. Ma arvan, et meil ei ole enam mõistlik selle aasta tulemuskaarti muutma hakata, küll aga oleme me nõukoguga esitanud väga selged ootused, mida me Tervisekassa juhatuselt ja Tervisekassa töötajatelt ootame. Ma praegu näen, et koostöö on väga hea. Nagu ma tänagi ette lugesin, esimesed analüüsid on meile ka tulnud. Ma väga loodan, et juhtimiskultuur paraneb ka nendes aspektides.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Üks asi on need pool miljonit erinevatele üritustele, aga teine asi on Tervisekassa palgafond. Tervisekassa töötajaid on vahepeal koondatud, ja muidugi räägiti, et sellega soovitakse raha kokku hoida. Kuid vaatamata sellele, et töötajaid on vähem, on palgafond hoopis miljoni euro võrra kasvanud: 194 töötajat, palgafond on 12 miljonit eurot. Juhatuse esimehe palk on näiteks pea 10 000 eurot. Ehk kokkuhoidu pole tegelikult toimunud. 

Eraldi teema on ka see Tervisekassa büroohoone. Miks on valitud just üks kõige kallim büroopind Tallinna kesklinnas? Muidugi, väga omapärane oli Tervisekassa juhtkonna selgitus erikomisjonis, et prioriteediks oli eelkõige A‑klassi hoone ja võimalikult väike süsinikujalajälg, aga mitte näiteks maksumaksja raha kokkuhoid.  

Siin on jälle seesama küsimus, mida ma olen juba küsinud: kas teie hinnangul on Tervisekassa tõesti selline asutus, kus on pidevalt vaja koolitusi, meeskonnaüritusi, pidusid, kus on vaja uhkeid büroopindasid …

Aitäh!

… motivatsiooni hoidmiseks? Miks meil pole selliseid motivatsioonipakette näiteks päästjatele või õpetajatele?

Aitäh! Ma arvan, et iga asutus peab kindlasti oma töötajaid koolitama ja peab hoidma ka meeskonnavaimu. Arvestades seda, kui tublid on Tervisekassa töötajad, siis ma küll ei tea, kas oleks saanud sama tulemuse ka väiksemate kuludega, aga ilmselt oleks saanud, ma usun, et oleks. Aga see on selline oleks-küsimus ja seda on siin keeruline lahata. 

Palgafond on tõepoolest tõusnud. Aga mida Tervisekassa ise on teinud? Nende tegevuskulude eelarve on külmutatud teatud protsendini, see on vähem kui 1% kogu eelarvest. Euroopa vaates on see tegelikult suhteliselt madal tegevuskulu, aga see ei tähenda, et seda raha ei saaks veel paremini kasutada, kas siis büroohoone või ürituste jaoks. Näiteks meie perearstikeskuse suvepäevad, kuhu mina töö tõttu ei jõudnud – ma muidugi ei tööta ka seal enam –, toimusid matkana, võeti kaasa termosed, võileivad ja koogid ning kaeti ühine laud. Oli väga tore matk. Nii et saab ka teistmoodi. 

Küsimus on lihtsalt ka selles, mismoodi organisatsioonikultuuri hoida. Kui tuleb uus juht, siis, ma usun, ta vaatab need teemad üle. Ma usun, et ka tema suudab – vähemalt me püüame valida sellise inimese, kes seda suudab – meeskonda motiveerida. Nagu ma juba enne ütlesin, Tervisekassa töötajad on väärt tunnustust. Aga milline see tunnustus peab olema? Loodame, et see edaspidi ei minu, teie ega teiste Eesti inimeste õiglustunnet ei riiva.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Tõesti, saab ka teisiti, aga kahjuks Tervisekassas niimoodi ei läinud. Minu arust ongi probleem sotsiaalses õiglustundes. Ühelt poolt võttis riik ju ette selle koormava nii-öelda tee, koormas inimesi erinevate maksude ja maksutõusudega, teiselt poolt lubas, et ta võtab ka koomale. Aga seda ei juhtunud. Tervisekassa on kindlasti väga halb näide kogu selle asja juures.

Aga ma küsin hoopis teise valdkonna kohta, meditsiini üleüldise kättesaadavuse kohta. Nagu te teate – ma arvan, et te teate seda suurepäraselt –, olukord on läinud aastast aastasse halvemaks. Ma tuginen loomulikult Eurostati andmetele: 2023 loobus 12,8% inimestest meditsiiniteenusest, 2024. aasta andmete baasil lausa 15,5%. Me oleme sellega Euroopas – mitte Euroopa Liidus, vaid Euroopas – esikohal. Järgmisel kohal on Albaania. Kuidas me seda probleemi lahendame?

Aitäh! Mina tahaksin teada, miks inimesed loobusid. Alati, kui avaldatakse statistikat, siis ma tahan näha, mida täpselt küsiti. Ma seetõttu ei oska sellele küsimusele päris täpselt vastata, küll aga me teame, et tõepoolest, usaldus tervishoiusüsteemi vastu on langenud. See on seotud väga mitmete asjadega. See, kas inimene pääseb arsti või õe juurde, on kindlasti üks väga oluline faktor. Aga nagu ma ennegi mainisin, koormus meditsiinisüsteemis on järjest suurem, tervishoiutöötajaid on meil kahjuks järjest vähem. Me koolitame neid juurde, aga me ei jõua nii ruttu koolitada, kui vaja on. 

Kui inimene peab loobuma tervishoiuteenusest või näiteks pöörduma riikliku tervishoiu asemel erameditsiini poole, ja ta ei tee seda mitte sellepärast, et tal on palju raha, vaid sellepärast, et ta on sunnitud seda tegema, siis ma arvan, et see ei ole õiglane. Me peame pingutama, looma selle kvaliteedisüsteemi, vaatama üle tervishoiuvõrgu, vaatama ühel hetkel üle ka tervishoiu rahastuse ehk selle, kuidas ja kuhu me ikkagi raha juurde toome. Kui näiteks Riigikogu otsustab, et 100 miljonit eraldatakse Tervisekassale, siis peab Riigikogul olema arusaam, mis sellest tuleneb, kas näiteks see, et inimesed ei pea enam arstiabist loobuma, ja kui nii, kuidas see siis tagatakse.

Anti Poolamets, palun!

Igal juhul teatatakse nüüd nii Eestis kui ka USA-s väga hästi, milline on meil seis sõnavabaduse ja teadusvabadusega. Teie olete sõna‑ ja teadusvabaduse vastaste rünnakute esindusisikuks kujunenud. 

Üks õige väide oli teie jutus ka, et te ei ole ju süüdi. Aga see väide on õige niipalju, et te ei ole üksi süüdi. Kõik need, kes ähvardasid konverentsi, peaminister ja kõik, kes olid vait ja teid toetavad, on samamoodi süüdi Eesti ja USA suhete järsus rikkumises. Ma arvan, et seal administratsioonis igal juhul arutatakse, vähemasti omavahel ministrite poolt, et mida siit Eestist neile kaasa anti. Diplomaatilise konflikti teie just koos oma kolleegidega tekitasitegi. 

Mul on ka küsimused. Ma nägin, et te ei saanud üldse aru, millega te hakkama olete saanud. Arvasite, et samamoodi nagu oma ministeeriumis võite laamendada ka välissuhetes. Kas te olete Kennedyt nimetanud USA esiuhuuks ehk idioodiks, nagu mina seda tõlgiks? 

Aitäh! 

Kas te olete valmis ikkagi vabandama? Te ei ole kordagi vastanud, vaatamata kolmele küsimusele.

Aitäh!

Aitäh küsimuse eest! Ma tegelikult olen vabandanud. Seda sõna ma ei taha ise kasutada. Aga ühe korra ma libastusin. Ma kasutasin seda siis, kui mina ei olnud minister ja tema ei olnud minister. Selle sõnakasutuse eest ma tõesti vabandan, ma oleksin pidanud ütlema, et libateaduste levitaja või midagi sarnast, või siis niimoodi, et ta on olnud vaktsiinivastane. Aga samas tahan ikkagi esile tõsta seda, et ta on ka propageerinud tervislikke eluviise ja peab neid au sees, ja see on väga okei. 

Aga rääkides sõnavabadusest ja teadusvabadusest: sõnavabadus on meil endiselt alles. Jätkuvalt ütlen, et tänu sellele te kõik saate siin rääkida, kõik inimesed saavad internetis või ajalehes või kus iganes kirjutada seda, mida nad mõtlevad. See vabadus on alles ja mitte keegi ei ole seda kahtluse alla seadnud. Mina ei ole püüdnud seda takistada. Vastupidi, ma olen nentinud, et just sõnavabaduse tõttu, tänu sellele, et Eesti on niivõrd kõrgel sõnavabaduse indeksis, nagu on hinnatud, on meil võimalik neid diskussioone üldse pidada. Kui meil ei oleks sõnavabadust ja kui mina tõesti oleksin see, kes seda pärsib, siis ma ju sunniks teid kuidagimoodi vait või kuidas? Aga ma ei tee seda elu sees. (Hääl saalist.) Ei, ma ei ole teid mitte kuidagi vaikima sundinud, te ju räägite.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma mäletan hästi, et te tulite poliitikasse üsna arrogantse inimesena, ja te olete oma stiili säilitanud. Ma arvan, et perearstina olete kindlasti tasemel, aga mulle tundub, et see koht ei ole teile võib-olla kõige õigem just teie arrogantse lähenemise tõttu. Kolleeg Solman tuletas ühte asja meelde, jah, neid lugusid on teisigi. 

Aga miks te ei käitunud nii nagu teie parteikaaslane Signe Kivi omal ajal? Te olete öelnud, et ei tea seda aega, aga kui kultuurkapitali juht mängis kasiinos raha maha, siis Signe astus tagasi, ta oli küll kultuuriminister. Ja au talle! Aga see, mis on praegu: kuldsed segistid, lossipeod, selline laamendav eluviis – mitte küll teil, vähemalt teadaolevalt mitte. See oleks piisav põhjus tagasi astuda, lihtsalt soliidse inimesena.

Aitäh!

Miks te seda praktikat ei ole rakendanud?

Aitäh! Ma olen täna sellele nii mitu korda vastanud. Esiteks, te süüdistate mind arrogantsuses. Võib-olla on see tõsi, aga ma ise arvan, et ma olen lihtsalt enesekindel, ma tean, mida ma räägin. Kui me räägime tõenduspõhisest meditsiinist, tõenduspõhisest teadusest, siis see ei ole arrogants, see on minu meelest hästi elementaarne, normaalne ja loogiline. See ei ole arrogants. Kui ma ütlen, et ma kaitsen sõnavabadust, siis kas see on tõesti arrogants? Ei ole ju.   

Ma olen enesekindel, ma tean, miks ma siin seisan, ja ma tean, et ma tahan tervishoiusüsteemi päriselt muutust tuua. Ma ei saa kindlasti öelda, et ma jõuan selle lühikese ajaga, mil ma ministriametis olen, tervishoiusüsteemis teha suuri, põhjapanevaid muudatusi, küll aga tahan ma mõne muudatuse käima lükata. Ma arvan, et ka see ei ole arrogants.   

Nagu ma ütlesin, needsamad Tervisekassa suvepäevad olid lihtsalt sümptom, mida ma olen näinud ka [mujal] tervishoius, olen näinud samasugust suhtumist maksumaksja rahasse. Ehk makstakse raha, aga ei kontrollita, mida vastu saadakse. Ja see, kes kannatab, on Eesti inimene, mitte keegi teine.   

Sellepärast ma seisan siin, see ei ole kindlasti arrogants. Ma tahan inimesi päriselt aidata ja ma arstina tean, kuidas aidata. Kui ma olen oma asjad ära teinud, siis tuleb keegi teine, kes teeb seda võib-olla selles järgmises ajas palju paremini. (Peeter Ernits saalist: "Aga ma küsisin Signe Kivi kohta.") Ma ei saa kommenteerida oma kolleegi käitumist. Võib-olla peate temalt küsima, miks tema tagasi astus ja millised olid siis olud. Aga mina hetkel näen, et tagasiastumine oleks liiga lihtne lahendus. (Peeter Ernits kommenteerib saalist.)

Aitäh!

Siis ma ju ei viiks ellu neid häid asju, mis Eesti inimesi päriselt aitavad.

Aitäh! Aga nüüd on Helle-Moonika Helme kord. Helle‑Moonika Helme, palun!

Aitäh uuesti sõna andmast! Vaat vaktsineerimise teemal keerasite te asja jälle täiesti pea peale. Vaadake, ükskõik, kas laps tahab või ei taha vaktsiini, see otsus peab olema lapsevanema tehtud. Arst peab veenma lapsevanemat, mitte last, ükskõik mis küsimuses. Lõpuks otsustab lapsevanem, sest seaduse järgi vastutab lapsevanem oma lapse ja tema tervise eest. Kui otsus on tehtud ilma lapsevanemata, siis tagajärgedega ei tegele pärast ei arst ega kooliõde, vaid just nimelt lapsevanem. Sellepärast ei tohi seda seadust meile siia tuua.  

Aga nüüd teine algatus. Ükskord väitsite siit puldist, et mina siin nagu levitan väärinformatsiooni, et plaanis on tulla välja abistatud enesetapu seadusega, seadustada eutanaasia. Esmaspäeval te isegi ei teadnud, millistes riikides see on seadustatud. No ma võin teile appi tulla: on päris palju selliseid riike, tõepoolest. Aga fakt on ka see, et nendes riikides, kus on suhteliselt pikk selline praktika, on toodud välja statistika: eutanaasia osakaal surmades aasta-aastalt kasvab. Ehk surmajuhtumite arv kasvab. Ka psühholoogilistel põhjustel ja noorte …

Aitäh!

… arenguetapilise segaduse tõttu pakutakse nendes riikides neile võimalust eutanaasiaks. Öelge nüüd välja …

Aitäh!

… kas abistatud enesetapp seadustatakse või mitte. Tulevikus näeme, kes levitas väärinformatsiooni ja kes mitte.

Aitäh!

Aitäh! Esiteks, mis puudutab lapse õigusi, äkki te peaksite rääkima inimestega, kes koostasid meie põhiseaduse ja sätestasid, et igas vanuses inimesel on õigus kehalisele puutumatusele. Igal inimesel on § 28 alusel õigus ka tervisele. Võib-olla peate rääkima nende inimestega, kes põhiseaduse lõid, ja võib-olla peate rääkima ka õiguskantsleriga, kes on just nimelt selle tõlgenduse [andnud]. Ma ei saagi rääkida tõlgendusest, see on põhiseaduses nii selgelt öeldud. Selle kohta ei tule uut seadust. Me ei tule ühegi uue seadusega välja, see kehtib ammu. Me lihtsalt ütleme kooliõdedele, et jah, nad võivad seda põhiõigust kasutada.  

Aga mis puutub väärinfosse, siis ma ei mäleta, et ma oleksin süüdistanud teid selles, et te levitate väärinfot abistatud enesetapu ja eutanaasia kohta. Küll aga – jah, meil oli siin esmaspäeval arutelu – on Riigikohus andnud Riigikogule ülesande reguleerida abistatud enesetapu teemat. Sellisel juhul peate ka teie, Moonika Helme, ütlema, milline see regulatsioon peab olema. See arutelu ei saa toimuda niimoodi, et mina täna otsustan ja homme peate teie hääletama. Nii see ei lähe. See arutelu saab olema laiapõhjaline ja laiahaardeline. Teie arvamus on samuti oodatud. 

Riina Solman, palun!

Suur tänu, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Minu teine küsimus puudutabki perepoliitikat. Ma olen väga tänulik, et sa oled leidnud võimaluse tervishoiuteemade kõrvalt ka sellesse süveneda ja tõenduspõhiseks tunnistada need vanad rahvastikuministeeriumi meetodid. 

Aga ma küsin selle kohta, mis ka natukene üllatas. Analüüs on välja tulnud ja 2026. aasta eelarvesse ei ole sa planeerinud ühtegi meedet. Tegelikult oleks vaja ju inimestele just praeguses raskes toimetuleku[olukorras] anda signaal, et riik ikkagi peresid ja lapsi toetab. Kui seetõttu, et palju lapsi on jäänud sündimata, ei ole siiski jäänud nüüd nii palju raha üle, siis seda on ju ikkagi üle jäänud, me oleme seda ka leidnud, ja on võimalik taastada kas või suurperedele huviringitoetus 101 000 eurot, mis võeti küllalt meelevaldselt ja mõttetult ära. See toetus oli alates pere neljandast lapsest, kooliealistele lastele, mis aitas väga palju maapiirkondade peresid. Seda sel juhul, kui ei tehta seda eelnõu, millega lapsetoetus ja suurpere toetus [muutuksid] veel suuremaks.

Aitäh küsimuse eest! Me oleme lastega perede peale mõelnud ikkagi ka järgmise aasta riigieelarves. Näiteks automaks lastega peredel langeb, tekib soodustus 100 eurot lapse kohta. Lisaks, ma arvan, mitte ainult lastega peresid, aga kõiki peresid aitab maksuküüru kaotamine, mille tõttu keskmise palgaga inimesele jääb igas kuus kätte umbes 100 eurot [rohkem]. See on päris suur raha. Keskmine palk, ma tuletan meelde, on 2000 eurot. Need ei ole kõrgepalgalised inimesed, me ei saa rääkida, et need on kõrgepalgalised inimesed. Kes saavad vähem palka, nemad saavad samuti umbes samas suurusjärgus, väheneva sammuga. Seda saab igaüks palgakalkulaatorist vaadata. Lisaks, koalitsioonileppes on põhimõte, et teise pensionisambasse kogutud raha saab kasutada kodulaenu tagatisena. 

Perepoliitika analüüs näitas, et noorte perede jaoks on kodu soetamine hästi suur probleem. See on ka takistuseks pere loomisel. Just seetõttu sai see sinna sisse. Lisaks oleme koostöös Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumiga viinud valitsusse eelnõu, millega me tahame vähendada bürokraatiat, et oleks võimalik hakata eluasemeid soodsamalt ehitama. Need asjad. Ja juba mainitud toimetulekutoetus, selle tõus. Ma usun, et valitsus leiab võimaluse ka seda tõsta. See on ju ometi kõige hapramatele perekondadele mõeldud. Me ikka mõtleme sellele. Aga neid soovitusi, mis analüüsis välja tulid, me peame hakkama ükshaaval vaatama, kuidas me saame neid rakendada. Kindlasti on teie nõuanded ja teie erakonna nõuanded ka teretulnud.

Varro Vooglaid, palun! 

Aitäh! No esiteks on üleskutse, et keegi võiks teostada faktikontrolli teie väite suhtes, nagu oleks koroonavaktsiinide ohutusuuringud olnud palju ulatuslikumad kui vaktsiiniuuringud tavaliselt, teiste vaktsiinide puhul. See väide on ju ilmselgelt vale. 

Huvitav on see, kuidas te hurjutate inimesi, kes väärinfo levitamisega püüavad saavutada isiklikku poliitilist kasu, olgugi et te ise olete väärinfo levitamise abil saanud mitte ainult Riigikogu liikmeks, vaid nüüd juba ka ministriks. Teil paistab see kuidagi veres olevat, süüdistate teisi selles, mida te ise teete. 

Aga mind eriti hämmastas teie vastuseid kuulates see, kuidas te õigustasite lastele vaktsiinide süstimist ilma vanemate nõusolekuta sellega, et lapsel on õigus ise oma keha üle otsustada. Ometi olite te kogu koroonaperioodi jooksul üks nendest, kes surus maha just nimelt seda põhiõigust, otsustada ise oma keha üle. Ise te ju pooldasite diktatuurilist programmi, mille tõttu paljud kaitseväelased, politseinikud, jõustruktuuride esindajad ja teised, kes olid truult Eesti Vabariiki teeninud, kaotasid oma karjääri, sest neil ei lastud ise oma keha üle otsustada. Kuidas siis on sellega?

Aitäh! Kui te nimetate väärinfoks tõenduspõhist tervishoidu, siis jah, nimetage mind väärinfo levitajaks, kui te soovite. Teaduse kohta on üks väga hea ütlemine: teadusel on ükskõik, mida meie temast arvame. Teaduslikud faktid on alati ühesugused, ükskõik mida me nendest räägime, kas me nimetame neid väärinfoks või mitte. Mina kasutan oma praktikas teadustööde hindamisel klassikalist teadustööde kvaliteedi hindamise metoodikat, mis on kasutusel väga paljudes ülikoolides ja mida ülikoolides ka õpetatakse. Selle kohaselt saan ma öelda, et ma olen tõenduspõhise tervishoiu esindaja ja seisan selle eest kindlasti. Kui teie soovite tõenduspõhist meditsiini nimetada väärinfoks, siis teil on see vabadus. 

Rääkides laste vaktsineerimisest, siis te olete ise jurist ja peaksite ometi põhiseadust teadma. Lapsele ei tohi sunniviisiliselt teha vaktsiini ja ei tohi teda ka sundida vaktsiinist loobuma. Seda õigust lapsevanemal ei ole. Lapsevanem loomulikult vastutab, nagu öeldud, aga lapsevanemal ei ole õigust sundida last tegema selliseid asju, mida laps päriselt ei taha, just tema oma kehaga. 

Ja rääkides sellest niinimetatud diktatuurist … (Hääled saalis.) Kas ma võin jätkata? Rääkides niinimetatud diktatuurist, siis ka COVID‑i [pandeemia] ajal ei sunnitud mitte kedagi. Jah, oli elukutseid, kelle esindajate puhul nähti, et [vaktsineerimine] on väga vajalik. Esiteks, me kasutasime toonast teadmist, ja teiseks, võtame näiteks kas või gripivaktsiini. Kuidas te suhtute sellesse, et teie väga hapra tervisega eakat [lähedast] ravib meedik, kes ei ole gripi vastu vaktsineeritud, kes võib täiesti tahtmatult teie eaka lähedase nakatada surmava viirusega? Gripp on samuti surmav nagu COVID. Need on kõik küsimuste küsimused, loomulikult. 

Eestis ei ole sundvaktsineerimist olnud. (Hääled saalis.) Tõsi, me olime sunnitud inimesi survestama, jah, aga seda nõudis toonane aeg ja seda tehti kõikides tsiviliseeritud riikides. Jah, olid mõned riigid, kus päriselt ka sunniti, ja see ei olnud okei. (Protesteeriv hääl saalist.) Jätkame!

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Rääkides survestamisest … (Hääled saalis.)

Ma ei kuule küsimust. Vabandust!

Karmen Joller, te kritiseerisite sotsiaalmeedias Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa juhi Hans Kluge Venemaale tehtud visiiti, öeldes, et visiit võib õigustada Venemaa režiimi. Teie reageerisite sellele visiidile X‑is sõnadega, et see võib legitimeerida režiimi, mis tahtlikult sihib just neid väärtusi, mida WHO peaks kaitsma, ning avaldasite sügavat nördimust. Samas olete korduvalt tuginenud WHO seisukohtadele ja soovitustele, esitades neid kui autoriteetseid ja teaduspõhiseid aluseid, mille järgi kujundada riigi tervisepoliitikat. Avalikkusele jääb paratamatult mulje, et ühel hetkel te toetute WHO autoriteedile, kuid teisel hetkel avaldate sügavat nördimust. Kas te võiksite pikemalt lahti seletada, kuidas see vastuolu on teie hinnangul lahendatav? Millal saab Eesti inimene teie sõnul võtta …

Aitäh!

… WHO seisukohti siduva ja usaldusväärse alusena ja millal mitte?

Aitäh küsimuse eest! Ma tegelikult ei kritiseerinud Hans Kluge visiiti. Ta läks kohtumisele, mis oli seotud tervisevaldkonnaga, näiteks rääkis ta seal sellest, et HIV-positiivsed vajavad samamoodi tervishoidu ja arstiabi. See oli see, milleks ta sinna läks. Ma kritiseerisin seda, et ta kohtus Venemaa välisministriga. Tõepoolest, Euroopa Liidus on üldiselt ikkagi riikide juhid ja ka suuremate organisatsioonide juhid just minu mainitud põhjusel vältinud Venemaa juhtkonnaga kohtumist, sellise juhtkonnaga, kes vastutab sõjastrateegiate eest, just selleks, et mitte neid legitimeerida. No Putin oli vahepeal ju lausa isolatsioonis, ja põhjusega. Ma arvan, et ta peaks olema siiani isolatsioonis, kuna seda, mida Putin korraldab maailmas, eriti Ukrainas, ei saa kirjeldada. 

Mis puutub väärtustesse, siis Hans Kluge rääkis, et ta läks ja andis teada härra Lavrovile, et haiglaid, meditsiiniasutusi ja terviseasutusi ei tohiks rünnata. Selle peale tekkis minul küsimus – ma olen sellest ka rääkinud Hans Klugega –, et aga kas siis koole ja lasteaedu võib. Või kas siis Lavrov enne ei teadnud seda? Kas midagi pärast seda muutus? Nii kui ta visiidilt tuli, vist isegi visiidi ajal, sai järjekordne haigla tabamuse. See ei ole okei, minna ja pakkuda oma kompetentsi sellisele inimesele, kes vastutab selle eest, et miljonid inimesed on pidanud oma kodust lahkuma ja sajad tuhanded inimesed on pidanud põgenema või on ka surma saanud ning kümneid tuhandeid lapsi on röövitud. Me ei saa seda kuidagi õigustada. Ma usun, et ka teie olete minuga selles nõus. 

Mis puutub WHO soovitustesse, siis WHO‑s on üle maailma väga palju erinevaid töötajaid. Kui üks töötaja eksib mingite väärtuste vastu, siis ma arvan, et see ei muuda kogu organisatsiooni [tööd] kehtetuks. WHO on andnud väga suure panuse ka Eesti tervishoiusüsteemi ülesehitamisse. WHO on andnud ja annab praegugi meile andmeid selle kohta, kuidas meil oleks parem näiteks rahastussüsteemi muuta või millele me peaksime tähelepanu pöörama. Selles osas ei ole mul WHO suhtes kriitikat. Me Klugega rääkisime. Ta tegelikult vabandas. Ta ütles, et ta sai oma veast aru. Me jätkame koostööd.

Mul on üks tehniline palve. Helle‑Moonika Helme, ma hakkan juba muretsema Rain Epleri pärast. Ma arvan, et teie võiks ka muretseda. Ta on taas nimekirjas esimene küsija. Kui te ei protesti, siis ma paluks operaatoril tema nimi küsijate järjekorrast praegu maha võtta, mis ei takista tal ühelgi hetkel tulla ja ennast uuesti registreerida. (Helle-Moonika Helme vastab kohalt.) See on teist väga suuremeelne, ma tänan teid. (Helle-Moonika Helme kõneleb edasi.) See on teist väga suuremeelne, see jääb mulle meelde. Aitäh!

Nii, Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud minister! Ma ei kritiseeri su ministritööd. Aga ma loodan, et sa ei vasta nii, nagu sa vahepeal oled vastanud, Jürgen Ligi moodi. Rääkida sellest, et me nüüd teeme midagi uuesti, seda, mida me juba oleme teinud, vähendame tulumaksu või teeme midagi kolmandat, see ei ole hea. Usu, see ei ole su valijatele hea. 

Aga tead, mille eest ma teen kriitikat ja väga tõsist kriitikat? Selle eest, et sa oled Tervisekassa nõukogu esimees. Mina ütlen ausalt ja selgelt: kui nõukogu astuks tagasi, ma ei istuks siin saalis. Aga sa nõukogu esimehena jätkad ja kõik nõukogu liikmed jätkavad. See ämber ei ole mitte nüüd tulnud, ma kevadel kahel korral küsisin su eelkäija käest. Ei teadnud tolleaegne rahandusminister midagi, ja ma saan aru, et sotsminister, kui tal oli nädal aega sellele küsimusele vastata, siis ta alles vastas. Need kolimised ja kõik asjad käisid nii, et nõukogu liikmed ei tahtnud mitte mütsigi nendest teada.

Aitäh!

Kas sa ei tunneta seda, et kõik nõukogu liikmed peaksid tagasi astuma ja tuleks valida uued nõukogu liikmed?

Aitäh! Nõukogu liikmed on tegelikult määratud Tervisekassa seadusega. Üks neist on rahandusminister, teine on sotsiaal- või tervishoiuvaldkonna minister ja ülejäänud on organisatsioonide esindajad. Tegelikult nad ei saa tagasi astuda, vaid neid peaks organisatsioon tagasi kutsuma ja pakkuma uue esindaja, kui selline soov tõesti oleks. Aga selle kohta, et nõukogu liikmed ei taha ühest või teisest asjast teada, ütlen, et kindlasti tahavad, aga tegelikult on nõukogu roll määratleda Tervisekassa strateegilised suunad: just seesama rahastamine, eelarve ja kõik see, mis toimub tervishoius. Nõukogu selline igapäevane roll ei ole süveneda tegevuskuludesse. Seetõttu, niipalju kui ma protokollidest olen lugenud, said nõukogu liikmed alles tagantjärele teada, et oli toimunud selline uue asukoha valik. Neil olid ka, ma saan aru, küsimused. Nagu ma ka ütlesin, mina plaanisin selle panna päevakorda, kuna tõesti tekkisid kahtlused. Ehk nõukogu tegeleb strateegiliste küsimustega ja kui on kahtlused, siis ka igapäevase juhtimise küsimustega. Seda me plaanisime teha, aga ajakirjandus tegi oma tööd väga hästi ja see jõudis kõik varem lõpule, kui meie jõudsime reageerida.

Lauri Laats, teine küsimus, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Te olete siin kiitnud WHO-d, Maailma Terviseorganisatsiooni, ja tsiteerinud ka nende mõtteid, kuidas nad kogu tervishoiusüsteemi näevad. Samas, seesama WHO ja ka Eesti Riigikontroll on juhtinud tähelepanu kitsaskohtadele, mis meie tervishoius on. Kasvab [elanike]rühmade sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus, ravi kättesaadavus on piiratud – seda ma mainisin esimeses küsimuses – ning süveneb tööjõupuudus tervishoiusektoris. Te olete mõnda aega seda [ministri]kohta täitnud. Eelmine vastus, mis teie poolt tuli, oli minu jaoks natukene kummastav. Kui ma mainisin, et 15,5% inimestest on tervishoiuteenusest loobunud, siis te selle peale vastasite, et te peate süüvima sellesse, mille tõttu see nii on. Ma ei saagi päriselt aru, et mida te siiamaani olete teinud. Kui palju te olete asjasse süüvinud?

Ma ütlesin seda, et kui on statistika, siis on vaja vaadata selle statistika, selle numbrimetoodika taha, et saada teada, milliseid küsimusi inimestele esitati. Siis saab täpsemalt teada, mida see number meile ütleb. Seda ma ütlesin. 

Aga ma olen teiega nõus. Tõepoolest, Eesti tervishoius valitseb ebavõrdsus ja ravi kättesaadavus on piiratud näiteks asukohapõhiselt, vahel ka rahakotipõhiselt ja nii edasi. Üks asi, mis mind ennast kõige rohkem häirib, on see, et kvaliteet meie tervishoius ei ole ühtlane. Kui näiteks üks perearstikeskus pakub kõiki teenuseid, mida peab perearstikeskus pakkuma, siis sealsamas kõrval võib olla teine perearstikeskus, kes seda kõike ei paku. Või näiteks inimene läheb ühte haiglasse ja saab ühesugust ravi, aga teises kohas saab ta sama diagnoosi korral täiesti teistsugust ravi. Eestis puudub adekvaatne kvaliteedisüsteem.

Õnneks kohustati patsiendikindlustuse seadusega kõiki tervishoiuasutusi oma isiklikku kvaliteedisüsteemi looma. Enne seda oli olukord veel hullem, sest isegi tervishoiuasutustel ei olnud kvaliteedisüsteemi. Milleks on kvaliteedisüsteemi vaja? Seda on vaja selleks, et arstiabi oleks standardne, kättesaadavus oleks standardne, kogemused standardsed. Loomulikult esinevad varieeruvused, aga et oleks vähemalt mingi standard. Praegu on need erinevused liiga suured. Ma olen nõus, jah, see on probleem, ja sellepärast olingi ma nõus saama ministriks, et neid probleeme lahendada.

Priit Sibul, teine küsimus, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Te olete olnud ametis viis ja pool kuud. Ma lähen tagasi teie ameti algusaega. Kuu aega olite olnud minister, kui allkirjastasite 25. aprilli otsuse nr 17 Tervisekassa juhatuse liikmetele tulemustasu maksmise kohta. Ma vaatan Tervisekassa koduleheküljele, kus on lehekülg "Tervisekassa juhatuse liikmete ametitasud ja tulemustasud aastal 2025". Seal on kirjas, et need on kinnitatud Tervisekassa nõukogu otsusega järgmiselt ja siis on erinevate inimeste nimed. Juhatuse esimehe palk on 9898 ja ülejäänud liikmetel on 8529 eurot. Lehe allääres on kirjas, et 2024. aasta töötulemuste eest on täiendav tulemustasu kahe ja poole kuu eest ning siin on ka viide otsusele. Kui ma vaatan seda otsust, siis näen, et otsuses, mille te olete allkirjastanud, on kirjas kahe kuu ametitasu. Millest see erinevus? Kas te teate või ei tea? Kas kuskil on nagu mingi vale värk? Tõesti, ERR‑is ka näiteks …

Aitäh!

… kui juhatuse liikmetele määratakse tasusid, siis need ikkagi vaadatakse üle. Te viitasite, et te olete kuidagi juriidiliselt seotud, et polnudki võimalik üle vaadata.

Auditikomitee vaatas üle. Auditikomitee andis hinnangu, et need eelmise ministriga kokku lepitud tulemused on saavutatud. See on üks asi. 

Aga muide, ka mulle hakkas see kõrva, et siin keegi enne küsis ja mainis 2,5‑kordset tasu. Ma arvan, et see on mingi eksitus. Minu allkiri oli tõesti kahekordse [ametitasu kohta]. Ma loodan, et selles osas … Aitäh tähelepanu juhtimast! Ma küsin üle.

Kalle Grünthal, palun! 

Tänan! Proua minister, te olete siin täna rääkinud, et te olete teaduspõhine arst. Aga ma tahaksin öelda ühte asja. Pole kaua aega möödas sellest, kui rasedatele soovitati iivelduse vastu ravimit talidomiid, mille tõttu hakkasid sündima kätetud ja jalutud lapsed. Te rääkisite gripivaktsiinist. Näiteks saab tuua alles mõni aasta tagasi toimunud ebaõnnestumise seagripivaktsiiniga Pandemrix, mis tekitas narkolepsiat ning muutis eluks ajaks invaliidiks hulga noori inimesi. Ma tahan sellega öelda, et teadus ja meditsiin on pidevas muutumises. Te olete kahjuks jäänud kinni sellesse narratiivi, mis teil oli pandeemia alguses. Mul on küsimus: miks te ei taha minna sinna konverentsile ja lükata seal need nõnda-öelda libauudised, ‑teated, [mis on tegelikult küll] teaduspõhised asjad, kõik ümber? Selle asemel te karjute viienda korruse akna pealt, et mis te seal all teete. Miks te ei taha sinna minna?

Aitäh! Mis see viies korrus siia puutub? Vabandust, ma ei saanud küsimusest päris aru. Aga talidomiidiga oli selline lugu, et seal olid ravimifirma huvid. USA‑s ei olnud tollal seadustega veel reguleeritud, kuidas ravimeid üldse tohib soovitada. Tutvuge selle kaasusega. See on tervishoius väga tuntud kaasus ja seda õpetatakse kõikidele tudengitele ülikoolis nüüd ja õpetati ka minu ajal. 

Gripi vastu vaktsineerimine raseduse ajal on vägagi soovitatav. Gripp on raseduse katkemise üks väga sagedasi põhjuseid ja seetõttu rasedatele gripivaktsiini soovitatakse.

Pandemrixiga tõepoolest seostati narkolepsiajuhtumeid, kuid hiljem, täpsemate uuringute käigus selgus, et päris nii see ei olnud. Seal olid hoopis teised tagamaad. Kes soovib, leiab need tagamaad üles. Ma ei hakka siin loengut pidama, see ei ole vist päris see koht. 

Ma olen nõus, loomulikult teadus muutub. Ma kindlasti ei ole kinni selles, mida räägiti COVID‑i [pandeemia] alguses. Kui me räägime vaktsineerimisest, siis tõepoolest, päris alguses teadusuuringud näitasid COVID‑i vaktsiini kohta seda – ma räägin praegu Comirnatyst, mis oli esimene vaktsiin, mis Eestisse tuli –, et see drastiliselt vähendab nakatumisi. Kui me jõudsime vaktsineerimiseni, siis viirus muteerus. Viirustel ongi komme muteeruda. Me teame, et gripivaktsiin on igal aastal uus, igal aastal tuleb uus vaktsiin luua. COVID on selles mõttes sarnane, väga kiiresti muteeruv viirus, mis tähendab, et ta on kohanemisvõimeline. Me peame vaktsiine uuendama. Too vana vaktsiin võib-olla ei toimigi enam nii hästi just nakatumise vastu.

Aga tänaseks, nagu ma ennist ütlesin, on teaduslik konsensus jõudnud selleni, et vaktsineerimine on näidustatud eelkõige riskirühmade inimestele, kellel on oht põdeda COVID‑it väga raskelt, potentsiaalselt surmavalt või invaliidsust põhjustavalt. 

Selles mõttes jah, teadus muutub, ka mina muutun koos teadusega. Mind on süüdistatud selles, et ma räägin üks päev ühte juttu ja kahe kuu pärast teist juttu. See on sellepärast nii, et teaduslik konsensus on vahepeal muutunud. COVID‑i [pandeemia] ajal teinekord osutusid isegi kaks päeva tagasi avaldatud uuringud vanaks. See oli teaduses väga huvitav aeg, see on tõsi. See on meile kõigile ka õppetunniks, et jah, teadus muutub.

(Hääl saalist.) Miks ma ei soovi minna konverentsile? Ma tõesti ei soovi minna konverentsile, kui ma tunnen, et ma seal midagi uut ei kuule. Ma olen tuttav nende narratiividega, mida seal esitatakse. Ma ei nõustu nendega, aga miks ma pean minema vaidlema inimestega, kellel on oma usk? Las nad usuvad, las nad räägivad, see on nende õigus. Mina ei pea sinna minema ja mul on väga palju olulisemaid asju, mida selle ajaga teha. (Hääl saalist: "Ärge keelake inimesi!", juhataja helistab kella.) Ma ei keela. Ei ole minu keelata, kui keegi tahab konverentsile minna. 

(Helistab kella, saalist kostab pahane hääl.) Võtame küsimuste kaupa! Anti! Härra Poolamets, kuulame järgmist küsijat! Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te mainisite ühes oma vastuses – või oli see kõnes, vahet ei ole –, et järjekorrad ei ole tähtsad. Ma arvan, et Eesti inimestele on järjekorrad kohe kindlasti tähtsad, sest vahel me ootame üle poole aasta, et eriarsti juurde saada. Aga mis inimesi kõige rohkem ärritab, on see, et kui sa sama valdkonna arsti juurde võtad tasulise numbri, siis saad sinna homme. Kuidas te seda kommenteerite, seda järjekorra pikkust selle taustal?

Aitäh! Ma ütlesin ka seda, et see on intrigeeriv lause. Ma teadsin, et see ärritab. Aga see ei olnud mõeldud mitte selleks, et inimesi ärritada, vaid selleks, et probleemi selgitada. 

Lühikesest järjekorrast ei ole mitte mingit kasu, kui inimene satub vale arsti juurde. Näiteks oli minu praktikas juhtum, et noormehel oli õlg kuus korda liigesest välja tulnud. Andsin saatekirja ortopeedile. Ortopeedilt tuli vastus: "Teate, mina olen põlveortopeed, saatke ta õlaortopeedile." See noormees sai tõesti ortopeedi vastuvõtule, aga tal ei olnud sellest mitte mingit kasu, ja ta pidi veel mitu kuud järjekorras ootama. See oli siis, kui ei olnud veel tänapäevast e‑konsultatsioonisüsteemi ja ma suunasin ta edasi selle nii-öelda tavalise saatekirjaga. 

Nii et järjekord peab olema õige pikkusega. Ehk see noormees, kellel oli nii palju kordi käinud õlg liigesest väljas, oleks tänase e‑konsultatsioonisüsteemi abil saanud tõenäoliselt nädala-paari jooksul operatsioonile ja ta oleks saanud väga kiiresti tööle naasta. Vana süsteemi järgi ootas ta pool aastat ja õlg jõudis tal veel paar korda liigesest välja käia. 

Ja miks on tasulises meditsiinis lühem [oote]aeg? See ongi tasulise meditsiini mõte. Kui on eraarst, siis saabki [tema juurde] kiiremini, see ongi selle mõte. Kes soovib kiiremini, see võibki saada oma raha eest kiiremini. See on okei. Me peame riiklikus solidaarses süsteemis tagama lihtsalt selle, et inimene jõuab [abi saama] õigel ajal: kiiret lahendamist vajava probleemiga peab inimene jõudma arsti või õe juurde kiiresti, aga see, kes saab oodata, võib oodata. Teinekord on isegi kuus kuud täiesti okei mõne probleemiga oodata. Seda on oluline teada.

Tahan ikkagi veel toonitada, et järjekorra pikkus on ainult üks kvaliteedimõõde. Tegelikult te tahate saada abi. Te ei taha saada lihtsalt arsti juurde, te tahate saada abi, te tahate, et teie õlaliiges toimiks ja te saaksite tööl käia, mitte seda, et te lihtsalt istute arsti juures ja saate teada, et te olete vales kohas. Aga praegu juhtub see umbes kolmandiku patsientidega. Kolmandikuga! Nii et mõelge, milline kulu see on ka inimesele endale, kui ta peab ootama niivõrd palju pikemalt.

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Väljavõte teie tänastest vastustest siin puldis. 

Tervisekassa suvepäevade pidustused lepiti kokku eelmise ministri ajal, teie neid selliselt ei oleks toetanud. Tulemuskaardid on väheambitsioonikad, soosivad tühja tööd, mida teie ei pea õigeks, need on koostatud eelmise ministri ajal. Tervisekassa juhtide preemiad lepiti kokku eelmise ministri ajal, teie ei pidanud neid põhjendatuks ega tahtnud toetada, aga hääletasite ometigi nõukogu esimehena nende poolt. Eelmine minister pärandas teile Tervisekassa defitsiidi, RES‑is 800 miljonit, mille teie nüüd väidetavalt kuue kuuga olete vähendanud 400 miljonile. Peretoetuste ümberpööramine ja vähendamine toimus eelmise ministri poolt, ilma analüüsita, mitte tõendus‑ ja teaduspõhiselt. Alles nüüd, kaks ja pool aastat hiljem, on esimene lubatud analüüs selle kohta valminud. 

Minu küsimus selle pinnalt on, kas te olete oma eelkäija Signe Riisaloga rääkinud ning küsinud ja huvi tundnud, miks nii, mispärast sellised otsused ja selline poliitika, mida teie ei toeta ja mida teie peate ümber pöörama. Kas te mõlemad kuulute jätkuvalt ikka samasse erakonda?

(Naerab.) Aitäh küsimuse eest! Esiteks, ma saan aru, et te tsiteerisite minu sõnu üsnagi meelevaldselt. Ma kindlasti ei ole öelnud, et Tervisekassa tulemuskaardid olid tühi töö, ja kindlasti ma ei öelnud, et suvepäevad lepiti kokku eelmise ministri ajal. Suvepäevi ei ole kunagi ministriga kokku lepitudki, see on Tervisekassa sisemine töö ja sellega ei pea nõukogu tegelema. Nõukogu tegeleb strateegilise juhtimisega. See ei ole nõukogu ülesanne. Jah, kui tuli ilmsiks, et need suvepäevad võivad olla niivõrd [õiglustunnet] riivavad, nagu nad olid, siis ma võtsin selle teema päevakorda, aga nagu ma juba mainisin, lahendus tuli enne, kui me jõudsime seda arutada nii, nagu ma olin plaaninud. 

Rääkides nendest tulemuskaartidest ja sellest, mida eelmine minister tervishoius tegi, ütlesin ka seda, et tema tegi neid otsuseid nii, nagu oli tema ajas mõistlik teha. Tema ilmselt pidaski mõistlikuks, et tuleb lihtsalt raha juurde panna. Aga mina tahan kogu aeg teada, mida selle raha eest saab. Näiteks, kas me teame, mida, milliseid teenuseid Tervisekassa pakub selle eest, et me anname pensionäride eest 13% juurde? Kas me ikka teame seda? Seal on palju asju, seal on palju küsimusi, kuhu ma veel tahan sisse vaadata, aga asjad juba paranevad. 

Rääkides peretoetustest, siis mul ei olnud vaja eelmise ministriga rääkida. Kui oli peretoetuste langetamise aeg, siis loomulikult olid meil fraktsioonis tulised arutelud. See oli meile kõigile väga valus otsus, nagu ma olen juba öelnud. Ma viisin ennast kurssi teaduslike põhimõtetega. Teadlased ütlesid, et peretoetuste tõus ei oleks tohtinud olla nii järsk, vaid oleks pidanud olema järkjärguline, nii oleks saanud ka iivet paremini tõsta, ja et [neid toetusi] ei oleks tohtinud niimoodi langetada. Aga riigil ei olnud toona seda võimekust. Seda, kuidas toonane valitsus eelarvet tegi ja kuidas Riigikogu lõpuks selle ka kinnitas, me mäletame kõik.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Tervisekassas on väga suur defitsiit, rohkem kui 200 miljonit. Sel aastal on planeeritud reservist võtta umbes 160 miljonit, kui ma ei eksi. Kui me räägime järgmistest aastatest, siis on natuke naiivne oodata, et defitsiit on siis väiksem, mis tähendab, et tuleb jälle reservist raha võtta. Vaatame Arenguseire Keskuse prognoosi: aastaks 2040 võib see defitsiit olla 1,2 miljardit ja mustema stsenaariumi korral 1,9 miljardit. Ma loomulikult ei ütle, et teie olete selles süüdi, aga kas teil on visioon, kuidas seda muuta? See on nõiaring ja Eesti peaks ühel hetkel sellest väljuma. Muidu lõpeb raha reservis ära ja siis ei ole meil raha enam kuskilt võtta. Kas me läheme siis pankrotti?

Aitäh selle küsimuse eest ja selle tõdemuse eest, et mina ei olegi süüdi selles, et kõik nii halvasti läheb! Tõesti, aitäh! 

Minul oli täpselt seesama mure, mistõttu ma olingi valmis terviseministriks saama. Tegelikult olen ma küll jah sotsiaalminister, aga me hoolitseme ka tervisevaldkonna eest, et viia rahakulutamised natukenegi tasakaalu. On ilmselge, et kui kulud hakkavad väga kiiresti suurenema, siis tuleb küsida, miks nad suurenevad ja mille tõttu nad suurenevad. 

Arenguseire Keskuse raport on näidanud, et peamine faktor on eelkõige palgad. Väga suur osa on ka raviteenuste hulgal ja raviteenuseid saanud inimeste arvul, pluss üldisel hinnatõusul tervishoius. Need on olnud kõige suuremad mõjutajad. Raviteenuste hulka ja neid saanud inimeste arvu ei ole Tervisekassa sisuliselt analüüsinud, seda, milliseid analüüse on rohkem tehtud, milliste haigustega [patsiente] rohkem uuritakse ja nii edasi, ehk mis see täpne kulukomponent seal on. Seda ei ole tehtud. 

Teine asi, mida olen maininud, on see, et tervishoiusüsteemis ei ole rahakulutamist niimoodi kontrollitud, aga väga paljud arstid, minu kolleegid, on näinud mitmeid kitsaskohti, nad on need välja toonud. Seda saab muuta riigi tasandil ja seda saab teha Tervisekassas. Sellest me oleme Tervisekassa juhatusega rääkinud ja nüüdseks on need analüüsid järk-järgult tulemas. Ma lugesin osa analüüse siin ka ette. Ma ei hakka uuesti lugema, te saate pärast stenogrammist või kuskilt mujalt vaadata.

Mis puutub miinusesse, siis eelarve positsioon uue eelarve järgi on meil palju soodsam. See on suurusjärgus 100 miljonit eurot aastas. Kui me jõuame aastasse 2028, siis me ei ole kõike ära kulutanud. Mulle kinnitas Tervisekassa finantsjuht eile, et see on tehtav, talle olid seda kinnitanud haiglate finantsjuhid. Ehk mina ootan Tervisekassalt seda, et nad näitaksid mulle detailselt, milliseid muudatusi nad tahavad läbi viia. Väga oluline on ka see, et tervishoiusüsteemis nende muudatuste käigus, kui me ressursse ümber paigutame, piltlikult öeldes midagi kuskilt ära ei kukuks. Tervishoiusüsteemi tervis on ikkagi väga oluline. Kõige tähtsam on see, et inimesed saavad abi.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Teie ametisoleku ajal on saanud lõpuks allkirja ka kiirabi arengukava. See on toonud hallid murepilved Lõuna-Eesti Haigla pakutava kiirabiteenuse kohale, kuna neljas piirkondlikus keskuses [on plaanis] seda teenust tulevikus pakkuda. Nagu me teame, kiirabiteenus toetab ka haigla muude teenuste pakkumist. Me oleme sellises geopoliitilises olukorras, kus piirialal olevas kriisihaiglas võib ikkagi olla vaja laiapindset teenusepaletti. Kas te aitate kaasa sellele, et Lõuna-Eesti Haigla saaks ka tulevikus ausas konkurentsis osaleda ja teha oma pakkumise ka kiirabiteenuse osutamiseks? Seda me palume.

Aitäh! Kiirabi arengukava oli tegelikult plaanis valmis saada palju hiljem, mina olin see, kes selle ettepoole tõi. Ma ütlesin, et see on väga oluline ära teha, sest kiirabivaldkond seda väga ootas. Üks küsimustest oli ka see, kas kiirabi[teenuse] pakkujad peaksid olema haiglad või üldse eraldiseisvad asutused. Me otsustasime, et olemasolevat ja toimivat süsteemi me ei lõhu, me jääme praeguse süsteemi juurde. 

Mis puutub kriisihaiglatesse, siis Eestis tervishoiusüsteem valmistub kriisiks, ka sõjaliseks kriisiks, kui vaja. Loomulikult, ressursse võiks olla rohkem, nad võiksid olla paremad, aga kriisist rääkides ei saa rääkida ainult kiirabist või haiglast, vaid rääkima peab ka perearstikeskustest, hooldekodudest, apteekidest ja kõikidest muudest asutustest. Sellepärast me räägimegi laiapindsest riigikaitsest, mis hõlmab kogu elanikkonda. 

Ma tean, et Lõuna-Eestis on väga vahvad vabatahtlikud päästjad, kes on loonud ju – ma usun, et sa oled seal käinud – uue päästekeskuse, kus on all ka pommikindel varjend. Ma loodan, et see on pommikindel, ma usun, et on. 

Jaa, me tegeleme kriisiks valmistumisega. Ma ei oska kohe välja tuua, mida me täpselt teeme Lõuna-Eesti Haiglas, aga kõik haiglad on ühtviisi olulised. Nagu ma enne mainisin, iga haigla puhul me mõtleme läbi, mis on just selles piirkonnas vajalik. Kui ma ei eksi, siis kas mitte Lõuna-Eesti Haigla ei saanud ka uue elektrigeneraatori sellesama riigikaitseteenuse raames?

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud härra eesistuja! Lugupeetud proua minister! Ma pean algatuseks möönma, et tõsi, tavaliselt üks opositsiooni positsioneeruv saadik, nagu ma olen, kes pealegi on umbusaldusavaldusele alla kirjutanud, nii ei ütle, aga ma pean tunnistama, et teie argumentatsioon ja esinemine olid minu arvates üsna veenvad. Aga see muidugi ei tähenda, et ma teiega kõiges nõus olen. Kuid see ei olegi põhiline.

Minu jaoks on otsustamise juures kõige olulisem see, kas ja mida kavatsete te ette võtta rahvastikupoliitikas, mille teostamiseks on teil nüüd ka see teaduslik analüüs olemas. Palungi kirjeldada järgmisi samme, mida rahvastikupoliitika valdkonnas kavandate, ja seda, missuguses ajakavas te kavatsete neid teha. 

Aitäh! Aitäh kõigepealt heade sõnade eest! Ma arvan, et me kõik ei peagi olema üksteisega nõus. See ongi selle saali võlu, et me ei ole [alati] üksteisega nõus. Tähtis on see, et me suudame üksteist austades debateerida. Teiega, härra Valge, me oleme varemgi seda teinud, ja ma ütleksin, et seni on need olnud meil väga sisukad ja head vestlused. 

Aga rääkides rahvastikupoliitikast, siis jaa, see analüüs tuli. Meie majas on plaan teha selle põhjal strateegia. Ma kahjuks ei oska peast öelda, milline see ajakava on. Aga see [tähtaeg] ei olnud kaugel, kas järgmise aasta kevad või isegi selle aasta lõpp. Kui te soovite, siis ma võin selle ajakava teile kirjalikult saata. Kui see strateegia on meil valmis, siis me kindlasti tutvustame seda ka sotsiaalkomisjonis. Ma usun, et me tuleme ka fraktsiooni, kui on vaja … Vabandust! Te saate liituda mõne fraktsiooni [koosolekuga] või me saame rääkida ka omavahel. Ma kindlasti ei hoia seda saladuses, ma tutvustan seda ka avalikkuses.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Räägime veel Tervisekassa nõukogust. Ma pean tunnistama, et ma olen ka Tervisekassa nõukogu liige olnud. Aga Ossinovski kiiresti likvideeris sealse Riigikogu liikme mandaadi. Varem oli lihtne: sotsiaalkomisjoni esimees oli põhimõtteliselt Tervisekassa nõukogu aseesimees. Teate, siis sihukest jama ei saanud olla, sest me sõna otseses mõttes koos ettevõtjate esindajatega läksime süviti eelarvesse sisse.   

Aga nüüd on olukord selline. Kas te teate, kui palju suurhaiglate juhid saavad iga aasta jõulupreemiat, kui mitu kuupalka? Ma võin teile öelda, et mõne haigla oma saab nelja [kuupalga suuruse preemia]. Kui keegi räägib, et Tervisekassas on vähe raha, siis vaadake, kui palju Tervisekassa raha läheb betooni kinnimaksmisesse, liisingute või laenude kinnimaksmisesse, kui palju investeeritakse seadmetesse, mida ei kasutata 24/7.

Teie aeg! Küsimus!

Ma ütlen veel korra, et nõukogu ülesanne on ainult üks: omaniku huve kaitsta. Omanik on Eesti rahvas. Praegu see nõukogu ei kaitse omanikku.

Aitäh! Praegu see nõukogu seda väga kaitseb, seda ma kinnitan. (Vahelehüüe saalist.) Nõukogu on esitanud samamoodi väga sisulisi küsimusi. Aga see … (Vahelehüüe saalist.) Kas ma tohin vastata? Aitäh! Tõepoolest, varem olid ju nõukogus ka arstide esindajad, haiglate esindajad, seal oli selline väga kirev seltskond. Nendest, ma saan nii aru, loodi strateegilist nõu andev komisjon, kes pidi nõukogule nõu andma. Lisaks loodi auditikomitee, mille juht, nagu mulle härra Laane mainis, valitakse traditsiooniliselt opositsiooni seast. Aga ma arvan, et ma kindlasti viin selle küsimuse nõukogu ette. Ma ei kuule esimest korda seda ettepanekut, et ka opositsiooni esindaja võiks Tervisekassa nõukogus olla. Minu soov on ainult see, et kes iganes seal nõukogus on, need peaksid olema majanduslikult mõtlevad või tervishoiuga seotud inimesed, kes teaksid, mida nad teevad. See on minu ainus soov. Aga see, missugune see nõukogu saab olema, ei [sõltu] muidugi ainult minu soovidest. Me kindlasti vaatame nõukogu koosseisu ka üle. Ma võtan selle [mõtte] siit kaasa, kas opositsiooni esindaja peaks hoopis ikkagi nõukogus olema, me arutame seda ja me kindlasti mõtleme sellele. Praegu on ta auditikomitees. Aga kas auditikomitee on see õige koht? See on natuke piiratud funktsiooniga.

Rääkides haiglatest, betoonist ja seadmetesse investeerimisest, siis kallid seadmed ja suured ehitised tegelikult ei ole tulnud Tervisekassa rahast, aga jah, Tervisekassa raha läheb nende ülalpidamiseks. Märkus on väga õige, et need seadmed peaksid olema optimaalselt kasutatud, need ei peaks lihtsalt seisma. Meil ei tohiks olla liiga palju ja liiga tihedalt kalleid seadmeid, need peavad ikka ennast ära tasuma ka maksumaksja vaates. Võib-olla selliseid seadmeid, mida inimene sageli vajab, on vaja rohkem, neid, mida harvem on vaja, võiks olla vähem.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mul on praktiline küsimus. Aastaks 2033 on Eestis vaja 1000 arsti rohkem. Tartu kliinikum tegi ettepaneku suurendada arstide õpetamise riiklikku tellimust. Mida sa arvad sellest ja kas sa toetad seda ettepanekut?

Aitäh! Me oleme seda riiklikku tellimust suurendanud. Kas me suudame just päris 1000 arsti selleks ajaks [juurde saada]? Mine tea, võib-olla osaliselt. Riiklikku tellimust on suurendatud, aga üks asi, mis piirab, on see, kus õpetatakse ja kes õpetavad. See on saanud piiravaks faktoriks. Näiteks ei ole alati õppebaase. Tartu Ülikool tegeleb sellega ja leiab uusi õppebaase. Põhiõpe on üks asi, aga kui tudengid jõuavad praktika-aastasse, siis nad saavad seda praktikat teha peaaegu igas Eesti haiglas. Sinnamaani on sellega jõutud. Lisaks on ministeeriumis pooleli projekt HEROES, mille raames esialgu luuakse selline mudel, mille järgi me saame otsustada, kui palju on vaja personali esmatasandile ehk peremeditsiini ja võib-olla ka kiirabisse. Sedasama mudelit saabki kasutada erinevate erialade puhul ka tulevikus. Aga see võtab lihtsalt aega. Tähtaeg oli äkki järgmise aasta lõpp, ma peast ei oska öelda. Aga sellega tegeletakse, see on tõsine probleem.

Kalle Grünthal, palun! 

Tänan! Proua minister! Te rääkisite sellest, et te olete päris teaduse usku. Mina olen ka. Mis siis, et mind vahepeal kutsuti koroonabandiidiks ja nii edasi, aga aastal 2023 sain ma normaalseks tagasi, sest selgus, et see jutt, mida ma olin rääkinud vaktsiinikahjustuste kohta, vastab tõele. Ega muidu ei oleks võetud vastavat seadust vastu. 

Aga teie ei räägi tõtt. Ravimi infolehel näiteks, vaktsiinide omal, on konkreetselt öeldud efektiivsuse ja ohutuse kohta eakate puhul ja kaasuvate haigustega [inimeste] puhul, et lõpparuanne pidi esitatama alles aasta aega tagasi. Aga teie rääkisite kogu aeg, et kõik on normaalne. Minu meelest peaks häirekella teie peas panema lööma see, mis selle infolehe põhjal selgub, et uuringuid kemoteraapia ja kantserogeensuse kohta ei ole tehtud, arvatakse, et midagi ei juhtu. Tänapäeva meditsiin ei saa põhineda arvamusel. 

Sinna WHO konverentsile te ei taha minna. Aga ma esitan teile praegu väljakutse. Tulge minuga debatile sellelsamal teemal, paneme kaamera käima ja tunni aja pärast paneme kinni. Vaatame, kumb jääb peale. Kas te olete nõus?

Aitäh kutse eest! Ei, ma ei ole nõus. Kui me debateerime täiesti erinevatel alustel ja ka erinevaid meetodeid kasutades, siis ei ole võimalik jõuda selgusele, kellel on õigus. Tegelikult, nagu ma enne ka ütlesin, teadusel on täiesti ükskõik, mida meie temast arvame. Teadus on ikka ühtemoodi. Teadus ütleb, et vaktsiinid on ohutud, ütleb seda ka praegu. Teadus ütleb seda, et raskusjõud on vähemalt planeedil Maa suunaga Maa poole. Selles me ei kahtle, ma loodan. 

Mis puutub uuringutesse kemoteraapia ja kantserogeensuse kohta, siis arstid ja teadlased üldiselt teavad, mida uurida ja millal uurida. Näiteks, kui me teame, et planeedil Maa on raskusjõud suunaga allapoole, siis me ei tee lisauuringuid. Kui on teatud mehhanismid, mille puhul ei ole lihtsalt üldse tõenäoline, et tekib näiteks vähk või midagi muud, siis neid ka ei uurita, sest niipalju me füsioloogilistest alusprotsessidest ikka teame. Kui aga tekib kahtlus, siis loomulikult uuritakse. 

Ohutusuuringud vaktsiinide ja üldse ravimite väljatöötamisel käivad mitmes etapis. Need, mis eelmine aasta valmis said, on turustamisjärgsed uuringud. Need käivad kõikide ravimite juurde, ka palju kasutatud aspiriini või ibuprofeeni juurde. Selsamal aspiriinil, muide, on 128 aasta jooksul, mil ta on olnud kasutusel, avastatud päris mitu uut toimet ja mitu uut näidustust, aga ka mitu uut kõrvaltoimet. Ehk teadus areneb, see on tõsi. Praeguseks me teame, et COVID‑i vastu vaktsineerimine on vajalik riskirühmadele, see aitab vähendada haiguse rasket kulgu ja [ära hoida] surma. See ongi see, mida ütleb teadus, mul ei ole siin mitte midagi vaielda.

Evelin Poolamets, palun!

Minister Joller! Te ütlesite mõni hetk tagasi oma vastuses, et arst, kes on gripivaktsiiniga vaktsineeritud, kaitseb sellega ka patsienti. Kuid siin on selge vastuolu teadusega. Vaktsiin kaitseb ennekõike seda inimest, kes ise on vaktsineeritud, mitte teisi tema ümber. Samuti olete öelnud – Postimees on teie väite ka avaldanud –, et kristlaste jaoks on vaktsineerimine kohustus jumala ees. Kuidas te põhjendate selliseid väiteid, mis on esiteks vastuolus teaduspõhise arusaamaga ja teiseks seovad vaktsineerimise religioossete motiividega? Teie vastusest jääb mulje, nagu ei oleks te teadusega üldse kokku puutunud, vaid tegelete libateadusega. 

Aitäh nii meeleoluka küsimuse eest! Ma ei teagi, kust alustada. Ma arvan, et ma ei hakka pidama loengut gripivaktsiini kaitsemehhanismidest. Aga kõikide vaktsiinidega on niimoodi, et kui inimesel on endal väiksem tõenäosus haigestuda, siis on tal vähem sümptomeid, millega anda haigust teistele edasi. Selle nimi on karjaimmuunsus. COVID‑i [pandeemia] ajal selgitasid teadlased väga põhjalikult, mida karjaimmuunsus tähendab. Tegelikult soovitati see termin vahetada kogukonnaimmuunsuse termini vastu. Kui mina olen vaktsineeritud, siis ma kaitsen teid kõiki sellega, et ma seda haigust nii palju ei levita. 

Vaktsineerimine ei ole kunagi absoluutne. Kunagi ei kaitse see sada protsenti ei mind ega teisi, kunagi ei pidurda see levikut sada protsenti, nii nagu ka ükski riigikaitsemeetod ei ole sajaprotsendilise efektiga või mõjuga või kõrvaltoimega. See on alati suhteline. 

Rääkides karjaimmuunsusest: seal hakkavad kuhjuma tõenäosused, mistõttu me vajamegi vaktsineeritust kogu populatsioonis, mitte küll kõikide vaktsiinidega, vaid igale vanuserühmale ja inimesele oma. Aga see kaitseb meid päriselt, vaktsiinid päriselt toimivad, ka gripivaktsiin toimib. Mina soovitan küll vaktsineerida, neile, kellel on lähedased hapras seisus, soovitan seda kindlasti. 

Aga räägime kristlusest. Kristluse üks aluspõhimõte on halastus, teiste aitamine, teiste kaitsmine. Kas see ei lähe kokku jumala ja Jeesuse õpetustega? Ma olen ka kristlane. On ausalt öeldes kummaline, et ma siin praegu neid sõnu räägin, aga ma arvan, et kristlaseks olemine ja teadus ei vastandu. Jah, ma olen teaduse usku, aga samamoodi usun ma jumala olemasolu. Aga see ei puutu üldse asjasse. Ma arvan jah, et teisi kaitsta on kristlik. Kristlased, minu õed ja vennad – ma usun, et enamus vähemasti –, nõustuvad minuga. 

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Tuleme nüüd taevast maa peale tagasi ja tuleme nende pikkade järjekordade juurde. Kas ma sain õigesti aru, et te räägite, et see pooleaastane järjekorra pikkus ongi normaalne, sest inimene, kes [arsti juurde] tuleb, tema ei tea, mis tal selle haigusega täpselt on, ja alles poole aasta pärast saab ta sellest aru? Ma tahaks kuidagi selles selgust saada. Ja tasuline meditsiin on, okei, selline kahe otsaga asi. Kui inimene ei saa oma järjekorda pool aastat oodata, aga tal ei ole raha, et minna eraarsti juurde, mis ta siis teeb? Siis ongi meil EMO‑d täis, nagu praegu toimubki. Rääkige sellest kontseptsioonist, kuidas seda pusa lahti harutada. Nagu ma teie esimesest vastusest aru sain, ongi hea, et on selline pikk järjekord. On see nii?

Aitäh! Ma ütlesin seda, et kui inimesel on tervisemure, mis väga tõsiselt häirib tema igapäevaelu, või kui see on ohtlik ehk see võib ajas süveneda, siis peaks see inimene saama kiiremini arsti juurde. Aga on olemas ka neid terviseprobleeme, mis igapäevaelu võib-olla nii palju ei häirigi ja mis ei ole ka ohtlikud. Väga tihti tullakse arsti juurde [murega], et viimased kaheksa kuud on olnud selline ja selline sümptom, et mida peaks tegema. Kaheksa kuu jooksul ei ole see inimesele nii palju muret tekitanud, et ta oleks arsti poole pöördunud, ja kui see nüüd on hakanud rohkem muret tegema, siis on arsti asi hinnata, kas see on läinud kriitiliseks või võib veel oodata. [Nägin seda] perearstina töötades meie perearstikeskuses ja ma tean, et nii käib väga paljudes perearstikeskustes, ja nii, ma usun, käib see ka Madis Veskimäe perearstikeskuses, keda siin on juba korra mainitud. 

Me saadame oma patsiente kogu sellel teekonnal. Kui mina suunan patsiendi edasi, siis teen ma seda alati e‑konsultatsiooni abil. See tähendab, et ma kirjeldan patsiendi probleemi ära ja saadan selle kirjelduse eriarstile, kes hindab, kui kiire selle murega on, ja annab mulle teada. Võib-olla ei ole üldse vaja [eriarsti] vastuvõtule [minna], vaid ta annab mulle nõu ja õpetab mind, kuidas patsienti aidata kohe täna, ja ma saan mõne päeva pärast inimesele öelda, et abi on selline. Muide, inimestele see väga meeldib, sest see jooksutamine väheneb. Teine variant: eriarst ütleb, et jaa, inimene peab tulema vastuvõtule, ja siis ta annab prioriteedi, kas 7 päeva jooksul, 7–42 päeva jooksul või veel hiljem. Kõige parem selle süsteemi juures on see, et eriarstikliinikust võetakse ise patsiendiga ühendust. See patsient, see inimene ei pea hakkama ketrama telefoni, ei pea otsima paaniliselt internetis aega või vaatama kellaaega, et kindlal kellaajal ikkagi eriarsti juurde aega saada. Võetakse ise ühendust, pakutakse aeg selles ajaraamis. Kui sellel inimesel läheb tervis halvemaks, näiteks talle on pandud aeg kolme kuu pärast, aga selgub, et tervis läheb halvemaks ja ta vajab kiiremat abi, siis ta pöördub uuesti minu poole ja ma teen uue e‑konsultatsiooni, ütlen, et nüüd läks halvemaks, ja inimene saab kiiresti abi. Minu saatekirjade põhjal on olnud olukordi, kus inimene on ülejärgmisel päeval operatsioonilaual olnud. Seda ei saaks mitte kunagi tavalise suunamise kaudu, välja arvatud juhul, kui inimesel on meditsiinisüsteemis tutvusi, aga tervishoius ei peaks lugema tutvused, vaid peab lugema kvaliteetne töö. Need võimalused on olemas kõikidel perearstidel, kõik perearstid saavad samasugust raha ja kõik perearstid on õpetatud niimoodi töötama. Miks ei kasutata seda varianti inimeste aitamiseks? Ma ei oska öelda. Seda peaks ütlema meile Tervisekassa. See võimalus on olemas.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Siin hiljuti oli rohkelt rõõmuhõiskeid, et nüüd on meil nii palju raha. Tuli välja, et defitsiit on natukene väiksem, kui oodati. Siis tulid ministrid ja poliitikud erinevate plakatitega: kes tahab automaksu vähendada, kes tulumaksutõusu vähendada. Ma tunnistan, et mina oleks oodanud barrikaadidele ka terviseministrit, kes ütleb, et oot-oot-oot, sõbrad, kui meil on raha rohkem, siis mul on siin üks suur-suur auk, mida tahaks täita. Minu küsimus ongi see, et kas te lähete nendele kõnelustele ja ütlete, et, sõbrad, kui meil on raha kulutamiseks üle, siis mul on üks suur auk, kuhu seda panna, see on Tervisekassa miinus. Kas te lähete sinna sellise sõnumiga?

Ei lähe. Ei lähe, sellepärast, et … Ma olen siin sellest juba mitu tundi rääkinud. Ma küsiks vastu, kuigi ma tean, et te ei saa vastata, et aga kuhu täpselt see raha peaks minema. Kuhu täpselt, kust meil puudu on? Me tegelikult ju seda ei tea. Me teame kõik, et psühhiaatrilises abis on raha puudu. Psühhiaatrite hinnakirja muudeti, tõsteti kahekordseks nende e‑konsultatsioonide ja visiitide tasu. Aga me ei ole päris kindlad, kas see aitas, kas see [parandas] ka ravitulemust, kas inimesed saavad paremini psühhiaatri juurde. Seda peab alles uurima. On veel palju selliseid asju. Tegelikult me ei tea, kust täpselt raha puudu on.

Aga arstina ma tean, kuidas tuleks muuta töökorraldust, kuidas tuleks muuta rahastusmeetodit, just tulemusele orienteerituks, et seesama raha, mis meil on, paremini kasutatud saaks. Järgmisel aastal, ma loodan, et järgmise aasta suve lõpuks – ma loodan seda väga – on mul olemas arusaam sellest, kuhu see raha täpselt kaob. Siis ma küll lähen [juurde] küsima. (Vahelehüüe saalist: "Siis on äkki hilja juba!") Loodame, et ei ole hilja.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Minu arust on neid auke, mida täita, tervishoius küllaga. Üks selline valdkond, kus neid auke on, on vähiravi. Eestis haigestub igal aastal inimesi, kelle ravi ei ole riik nõus hüvitama ja selle ülesande on enda peale võtnud vähiravifond, kuhu riik ei panusta mitte sentigi, samas aga võtab sinna kogutud rahast 9% protsenti maksudena endale. Palun öelge, mida te selle kohta arvate. Kas see on teie meelest õiglane?

Aitäh! Jaa, ma olen nõus, et auke on palju. Nagu ma ütlesin, arstina olen ma neid ise näinud ja soovin neid [probleeme ministritoolil istudes] lahendada. Aga see on ka õige, et vähiravi on kallis. Vähk on haigus, mille [esinemis]sagedus järjest tõuseb, kuna rahvastik vananeb. Vähiravi ka muutub ajas väga kiiresti. Teadus teeb just onkoloogia valdkonnas väga suuri edusamme. Tänapäeval on olemas selline ravi, mida meil isegi rahastatakse, et kui inimesel on mingit tüüpi vähk, siis tehakse geeniuuring ja selle tulemuse põhjal tehakse ainult sellele inimesele sobiv ravim. See on väga kallis ja seda Tervisekassa rahastab. 

Tervisekassa on üldiselt võtnud oma rahastusskeemidesse need ravimid, mille puhul on teaduslikult leidnud kinnitust, et nad aitavad. Aga nende ravimite registreerimine võtab teinekord aega. See ei ole mitte ainult Eesti probleem, see on paljude riikide probleem. Me oleme astunud samme selles suunas, et seda registreerimisprotsessi kiirendada. See käib ka Euroopa Liidu tasandil, see ei ole ainult Eesti küsimus. Me peame ka seal saama kiiremini need tunnustused kätte, et saaks võtta [ravimi meie rahastusskeemi] üle. Aga senimaani, kui ei ole läbitud seaduslikku protsessi, Tervisekassa ei saa seda toetada. 

Vähiravifondi ma väga kiidan selle eest, et nad teevad tihedalt koostööd arstidega. Tõesti, inimene, kes sinna pöördub, saab tõenduspõhist ravi. On olnud korjandusi ka mittetõenduspõhise ravi jaoks, aga vähiravifond ei ole õnneks kunagi seda teinud. 

Mis maksudesse puutub, siis vähiravifond on heategevuslik organisatsioon. Meil on väga palju heategevuslikke organisatsioone. Kui me lõpetame vähiravifondilt maksude küsimuse, siis me peaksime tegema seda kõikide teiste sarnaste organisatsioonide puhul ka. See nüüd on mu isiklik arvamus. Loomulikult, riigi vaates on see raha ühest taskust teise tõstmine ja see on sada protsenti maksupoliitika küsimus. Mulle meeldiks, kui seda maksu ei küsitaks. Adekvaatse vastuse oskavad anda inimesed, kes tunnevad rahandust palju paremini kui mina ja ka maksundust tunnevad paremini kui mina.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Siin saalis on täna kõlanud palju huvitavaid väiteid ja süüdistusi, millega on väga raske, et mitte öelda võimatu nõustuda. Aga siin on ka teie poolt kõlanud selliseid seisukohti, millega samuti ei saa nõustuda. Üks neist on see viimane, kui te vastasite mu heale kolleegile Andre Hanimäele ja tegelikult ka kolleeg Züleyxa Izmailovale ning ütlesite, et te ei tea, kuhu see raha läheb, ja seetõttu ei saa tervishoidu lisaraha anda. Minu parima teadmise järgi on meil ka täna tervishoius hinnatud nõudlus ehk ravivajadus tegelikult suurem, kui on Tervisekassa eelarvest võimalik välja maksta haiglatele ja teistele tervishoiuteenuse osutajatele. Ehk meil on teatud kogus inimesi, patsiente, kes on ravi ootel, kelle ooteaeg pikeneb, kuna lihtsalt seda raha Tervisekassas pole, või siis nad peavad selle ravi oma taskust kinni maksma ehk [era]arsti juurde minema. Nii et ma küll julgustaksin teid minema riigieelarve läbirääkimistel tervishoiule lisaraha küsima, et need murekohad laiemalt eriarstiabis, kindlasti ka vähiravis saaksid leevendatud. Mu küsimus teile on: milline siis teie hinnangul on see mõistlik tasakaal ehk kui suure hulga tervishoiu ravivajadusest peaks katma Tervisekassa?

Aitäh! Tegelikult on ka see tõesti üks küsimus, mille me peame ühiskonnana läbi mõtlema, et mida täpselt see solidaarne tervishoiusüsteem peaks katma ja mida mitte. Mis puutub hinnatud nõudlusesse, siis jaa, tõesti, ooteaeg on inimestel pikk, nii ambulatoorsetele vastuvõttudele kui ka raviprotseduuridele saamiseks, ja teatud valdkondades on see Euroopa keskmisest kindlasti pikem. Õnneks on Tervisekassa näiteks võtnud praegu kasutusele raviteekonnad kahel alal, praegu kõigest kahel. On olemas ka ülevaade, kuidas seda võiks paremini rahastada ja kuhu raha võiks suunata. Tegelikult sinna ka raha suunatakse. Aga nagu ma enne välja tõin, kolmandik inimesi satuvad valesse kohta. See tähendab, et meil on ressurssi, me saaksime organisatoorse tööga, töökorraldust muutes sedasama raha palju paremini ära kasutada. See on üks koht, kus ma tahaksin muudatust, ütleme niipidi. 

Teiseks, mõtleme erinevatele haiglatele. Perearstid on mulle näiteks rääkinud, et [eriarstid ütlevad, et] palun saatke meile haiglasse patsiente, meil on voodid tühjad. Ma ei saaks öelda, et siin on hinnatud nõudlusega probleemi. Kusagil on midagi valesti, kui voodid seisavad tühjalt ja eriarstid peavad ütlema perearstidele, et olge hea, saatke siia mõni eakas patsient, kes vajab turgutamist. Seda nad kahtlemata ka vajavad, aga see pole päris see. Sellistesse asjadesse tuleb sisse vaadata ja tuleb ka vaadata, et meil ei oleks analüüside ja uuringute dubleerimist ja nii edasi. Meil ressurssi on. Me peame vaatama üle kvaliteedi, kvaliteedisüsteemiga me saame hakata seda reguleerima, ka hindama, kas protseduur on vajalik või ei ole ja nii edasi. Siis, ma arvan, on ka rahastuse küsimusega lihtsam. Aga praegu me paljusid asju tõepoolest ei tea. Arstina näen ma ühte asja, Tervisekassa ei ole mulle veel neid vastuseid andnud, miks olukord selline on, aga Tervisekassa vaatab juba praegu üle laboriteenuseid, radioloogilisi teenuseid. Nagu ma enne mainisin, siis kavas on teha strateegilise ostmise plaan ehk vaadata üle iga haigla profiil ja kirjeldada, milline selle haigla vajadus on. Siis me saame rahastusteemadega edasi minna.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Austatud minister! Vastates Andre Hanimäe küsimusele, ütlesite, et te ei tea, kus ja kellel raha puudu on. Aga mina olen kuulnud, et perearstid päris tihti ei saada oma patsiente terviseuuringutele ja just rahapuuduse tõttu. Kas te olete selle probleemiga kursis ja mis see lahendus võiks olla?

Aitäh! Ütlen oma praktika pealt, et ma ei näe, et see oleks väga suur probleem. Mõned perearstid on aasta lõpuks võib-olla tõesti uuringufondi ära kasutanud, aga tavaliselt ikkagi Tervisekassa leiab võimaluse rahastada [uuringuid], ka edasisuunamisi.

Ma ei tea, miks see nii on. Võib-olla viite mind kokku mõne sellise perearstiga, kes seda kurdab, ja ma olen valmis sellesse probleemi sisse vaatama. Minu perearstitöös on olnud seda, et võib-olla [aasta] viimastel nädalatel on olnud keeruline [patsiente] edasi saata. Siis me oleme suunanud uuringutele vaid need patsiendid, kes neid kohe vajavad, ja natukene hiljem oleme suunanud need, kes ei vaja neid nii kohe. Aga meil ei ole kunagi olnud seda muret, et me ei saa patsienti uurida, kui meil seda päriselt vaja on olnud. Kui see probleem on olemas, siis ma hea meelega kuulan [neid perearste].

Rain Epler, palun!

Aitäh! Proua minister! Ma mäletan, et selle COVID‑i loo algusjärgus või siis, kui see oli mõnda aega isegi kestnud, pidasid Irja Lutsar ja Kaari Saarma kaks pikka vestlust, mis olid lindistatud ja mida oli võimalik kuulata. Ma ütleks, et need olid teineteisest lugupidavad ja arutlevad vestlused. See oli enne seda, kui teie oma sõnakasutusega nendesse arvamuste vahetustesse sekkusite. Irja Lutsar nendes vestlustes ütles, et lastele, eriti poisslastele, tema neid vaktsiine soovitada pigem ei julge. Läks mõni aeg mööda ja siis tulite teie. Teil ei ole olnud kombeks nii väga sõbralikult nendel teemadel arutada. Teie ikka lajatasite, et tuleb ja peab ja nii edasi. Aga Irja Lutsar oli minu teada siis ikkagi teadusnõukoja liige. Te siin enne ühele küsimusele vastates ütlesite, et te lähtusite nagu rangelt teadusest ja teadusnõukoja [soovitustest]. Kust siis see soovitus tuli?

Aitäh küsimuse eest! Esiteks tuletan meelde, et ma ei ole tõesti kedagi ähvardanud. Ei ole ähvardanud ei selle konverentsiga seoses ega ka mingil muul puhul. See ei ole minu stiil. 

Aga mis puutub Kaari ja Irja omavahelistesse vestlustesse, siis ka mina olen Telegramile intervjuusid andnud – võib-olla tutvute nendega –, ka väga sõbralikus ja konstruktiivses õhkkonnas. Mul ei ole olnud probleemi vestelda inimestega, kes mõtlevad teistmoodi. Ma arvan, et seda te, härra Epler, teate isegi. Meie oleme ka mõnes asjas eri meelt, aga meil on alati väga toredad vestlused olnud. See ei ole ju probleem. 

Mis puutub sellesse, kuidas vaktsineerida poisse ja kas tuleb vaktsineerida ja peab vaktsineerima, siis tegelikult seda "tuleb ja peab" ei ole Eestis kunagi olnud. Laste vaktsineerimine on olnud alati soovituslik ja vabatahtlik. Mina olen siin alati järginud teadusnõukoja soovitusi. Kui teil on vastupidiseid näiteid, siis soovin tõendeid. Ma tean, et Irja Lutsari sõnu ma kuulasin alati väga suure austusega, ta on minu väga suur eeskuju.

Urmas Reinsalu, palun!

Proua minister, aitäh! Ma olen nüüd nõutu. Te ütlesite, et te ei oska täiendavate rahaliste vahenditega midagi peale hakata, sest te ei tea, mis toimub ega kuhu tuleks raha juurde panna. Teie partei on olnud valitsuses, koalitsioonileping tehti 2023. aasta kevadel, te tegite selle 2024. aastal. Te tegite nulleelarve Sotsiaalministeeriumi valdkonda puudutavalt. 2025. aasta kevadel, loetud kuud, pool aastat tagasi, ma arvan, teie juhtimisel tehti uus koalitsioonileping, seda tehti kaks kuud. Ja on jõutud tulemuseni, kogu selle dokumentide müriaadi ja ülejuhtimisega, et ei teata enam midagi. 

Ma küsin teilt konkreetset täpsustust. Te ütlesite, et oleme jõudnud olukorda, mis iseenesest oleks ju rahvatervise seisukohalt ühtepidi positiivne, tõsi küll, meditsiiniökonoomika mõttes mitte nii mõistlik, et haiglates on voodid tühjad ja haiglad nõuavad perearstidelt [patsiente], keda vormistada haiglasse, et haiglakohad saaks täis. Palun nimetage, mis haiglad konkreetselt praegu tühjad on, et me ka aru saaksime. Kui see on meditsiiniökonoomika probleem, mida te sellisel juhul Tervisekassa juhina peate mõistlikuks ette võtta, kui haiglad on tühjad ja inimesi vormistatakse perearsti juures seetõttu haiglasse?

Aitäh küsimuse eest! Meditsiiniökonoomika seisukohalt peaks inimene olema just selles haiglavoodis, kus ta päriselt peab olema. Näiteks kõige kõrgema etapi aktiivravi voodis peab olema inimene, kes vajab kõige kõrgema etapi ravi. Niipea kui võimalik, peab ta minema madalamasse etappi. Näiteks kui piirkondlik haigla on kõige kõrgema etapi [haigla], siis ta peab sealt minema keskhaiglasse või üldhaiglasse või siis õendushooldusesse või perearsti hoole alla. Praegu on tõesti olukord, kus kohati hoitakse inimesi liiga kaua haiglas. Kus täpselt praegu voodid tühjad on, ma ei tea. Need jutud jõudsid minuni, kui ma olin perearst ja tegin seda tööd. Minu käest seda otse küsitud ei ole. Tallinnas seda probleemi tõenäoliselt ei ole, ma ei oska seda öelda. Aga seda, kuidas haiglavoodeid kasutatakse, peaks Tervisekassa küll vaatama. Minu kriitika ongi selles, et Tervisekassa rahastab teenuseid, aga kas ta saab selle eest ka seda kvaliteeti, mida ta ostab, selles Tervisekassa tegelikult kindel ei ole. Just sellepärast rõhun ma kvaliteedile.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud sotsiaalminister! Te olete täna pikalt ja põhjalikult vastanud erinevatele küsimustele, eriti just tervishoidu puudutavatele küsimustele. Midagi pole parata, te kannate ka sotsiaalvaldkonna ministri portfelli ja minu küsimus puudutabki sotsiaalvaldkonda. Millised on need üks, kaks või kolm teemat, millega te sotsiaalvaldkonnas lähete eelarveläbirääkimistele või olete juba eelarveläbirääkimistel? Mida siis järgmine aasta on oodata? Tõepoolest, tervishoius tehakse selle rahahulga eest, kui inimene arsti juurde jõuab, imelist tööd, seda teevad meie arstid ja õed ja ka hooldustöötajad, kes haiglas töötavad, aga kurb tõelisus on lihtsalt see, et sinna jõutakse liialt hilja. Natuke tekitas küsimusi see, et inimesed lähevad vale arsti juurde. Andke andeks, eriarsti juurde ei saa keegi [lihtsalt] minna, ilma et keegi sinna suunaks. Aga mind huvitab sotsiaalvaldkond.

Ma lõppu ei kuulnud. Kui lähed vale arsti juurde? Ma ei kuulnud lõppu, küsimust. Kui nad lähevad vale arsti juurde …

Sotsiaalvaldkond.

Kuidas saab sotsiaalvaldkond aidata?

Täpsusta oma küsimuse lõppu.

Kas ma saan uuesti küsida?

Jah, sul on mikrofon sees. Täpsusta.

Mind huvitab see, milliste punktidega te lähete eelarveläbirääkimistele sotsiaalvaldkonnas. Kommentaar lõpus oli see, et kui õigel ajal jõutakse tervishoidu, siis meie arstid, õed ja sotsiaaltöötajad teevad suurepärast tööd haiglates, ja ka perearstid, aga tihti jõutakse sinna väga hilja.

Esiteks aitäh küsimuse eest! Mulle on proua Helmen Kütt alati väga meeldinud, sest küsimused on tal alati väga sisukad ja valdkonna tundmine on lihtsalt fantastiline. Mul on teilt väga palju õppida, ma olen sotsiaalkomisjonis koos töötades teilt väga palju õppinud. Aga meil on valitsuses kokkulepe, et me ei räägi nendest teemadest, mida me oleme [eelarveläbirääkimistele] viinud. Ma olen viinud sinna neli teemat, neist kolm on sotsiaalvaldkonna teemad. Üks neist on toimetulekutoetus ja ma loodan või mul on alust arvata, et see tõuseb. Ma ei julge öelda, kui palju ja mismoodi, meil ei ole kokkuleppeid. Aga kui eelarve on siia tulnud, siis ma võin rääkida ka nendest teistest asjadest. Need on teile väga südamelähedased teemad, ma tean seda. Ka mulle on need väga südamelähedased, sest need mõjutavad päriselt inimeste heaolu. Ma tean, et meie inimestel ei ole kerge.

Rain Epler, palun!

Aitäh! No huvitav lugu on nende Reformierakonna ministritega. Enne, kui te hakkasite mu küsimusele vastama, siis te ütlesite, et teie pole kedagi ähvardanud. Ma oma küsimuses kuidagi ei puudutanud ähvardamist. 

Vabandust! 

Mina ütlesin, et teie stiil erineb Irja Lutsari omast, kui te debateerite teie arvamusest erineva arvamusega inimestega, ja te tundsite, et kusagile läks torge. Paralleel on siin 2019. aastaga, kui ma Kagu-Eestis viisin läbi ükshaaval vestlusi Kagu-Eesti toonaste valimiste esinumbritega. Igaühel oli võimalus ennast tutvustada. Kõik tutvustasid suhteliselt asjalikult. Huvitava tutvustuse tegi Hanno Pevkur, kes tõusis püsti ja ütles, et tema ei ole poliitbroiler, nii nagu arvatakse. Kõik vaatasid üksteisele otsa ja võtsid kohe Vikipeedia lahti, et huvitav, miks ta ennast niimoodi tutvustab, ning siis selgus, et on küll poliitbroiler ja muud tööd ei olegi teinud, parteiliini pidi on teda kuskil lohistatud.

Aga minu küsimus puudutab rahvusvahelist diplomaatiat. Kuidas te ise hindate enda panust Eesti ja tema kõige olulisema liitlase suhetesse oma viimase aja väljaütlemistega seoses? 

Aitäh! Ma vabandan, tõesti, ma vist kuulsin enne valesti. Siin natuke kajab, ma ei kuulnud kõike hästi ja sealtpoolt on ähvardamisjuttu päris palju tulnud. Aga ma tõesti vabandan. 

Kuidas ma hindan enda panust? Kui aus olla, siis mul on raske uskuda, et meie suure partneri terviseminister üleüldse pöörab tähelepanu väga vanadele väljaütlemistele, millega, ma arvan, ta tegelikult nõustub. Võib-olla tõesti, nagu ma ka ise ütlesin, see väljendusviis võinuks olla delikaatsem. Ma tõesti seda sõna alati väldin. Ma toona libastusin, see on minu viga. Minu soov on jääda alati viisakaks, ja viisakaks ka eriarvamuste puhul. USA terviseminister on avalikult kirjeldanud, mida tema mõtleb teaduspõhise tervishoiu kohta ja kuidas tema seda hindab. Mina sellega ei nõustu. Aga ma nõustun kõikide tema mõtetega, mis puudutavad elustiili ja terve olemist. See on väga adekvaatne.

Urmas Reinsalu, palun!

Proua minister, ma olen kuidagi kimbatuses. Tähendab, te seletasite loogikat, et te ei tea, kuhu raha läheb, seetõttu ei ole võimalik neid täiendavaid planeerimisotsuseid langetada. Te viitasite illustreeriva näitena, et haiglates on voodid tühjad. See on teie kui valitsusliikme loogika. Perearste survestatakse vormistama inimesi haiglasse. 

Ma siiski küsin. See oli teie kui ametis oleva ministri viide põhjusele, mis mõjutab olemuslikult teie ressursiotsuseid. Mis haiglad need tegelikult tühjad on siis, kuhu perearstid neid [patsiente] vormistavad või vähemalt neid survestatakse vormistama? 

Küsimus puudutab teiseks seda, et te viitasite niisugusele huvitavale tähelepanekule, et ravijärjekorrad ei oma tähtsust, tähtis on see, et inimene saaks õige arsti juurde. See on lõpptulemusena iseenesestmõistetav, et õige kvalifikatsiooniga arst raviks inimest. Aga kuidas te saate öelda, et inimese terviseseisundi probleemi lahendamise puhul ooteaeg ei oma tähtsust? Kui ma mõtlen tavamõistuse mõttes, siis see on üks kõige kesksemaid probleeme inimeste elukvaliteedi puhul …

Teie aeg! 

… inimeste tööle naasmise puhul, hakkamasaamise puhul.

Aitäh!

Aitäh küsimuse eest! Ma ei öelnud, et haiglates on voodid tühjad, ma ütlesin, et haiglad helistavad, et neil on tühje voodeid, palun saatke patsiente. See ei tähenda, et haiglad on täiesti tühjad, eks ole. (Vahelehüüe saalist.). Jah, mõte on selles, et meil on kohati olukordi, kus haiglas ei ole nii palju patsiente, kui haigla seda vajalikuks peab. Seda ma ei ütle, kus haiglas. (Vahelehüüe saalist.) Ei ütle! Ei ütle, ei ütle. See jääb minu ja nende inimeste vahele. Aga … (Vahelehüüe saalist.) Ma nüüd lõpetaksin, aitäh! Tähendab, see, kui haiglas on voodi tühi ja seda ei saa kasutada, ei ole ka otseselt haigla süü. Nagu ma ütlesin, iga haigla puhul me peame üle vaatama, kuidas töökorraldust muuta nii, et selles voodis oleks just õige patsient, õige inimene. 

Kui rääkida ravijärjekorra pikkusest, siis ma ei öelnud, et see on üleüldse tähtsusetu. Inimene ei pea saama mitte ainult õige arsti juurde, vaid ka õigel ajal õige arsti juurde. Ehk kes vajab kiiret abi, peab saama seda kiiresti, ja kes võib oodata, see võib oodata. Kui see, kes peab ootama või võib oodata, soovib kiiremat vastuvõttu, siis on täiesti okei pöörduda erasüsteemi poole, kui see vajadus ei ole urgentne, ütleme niimoodi. Ma kindlasti ei ütle, et inimesed peaksid pöörduma erasüsteemi poole olukorras, kus nad päriselt abi vajavad. Seal peaks ikkagi solidaarne tervishoiusüsteem appi tulema, aga praegu me ju näeme, et see ei ole nii. Üks suur põhjus, miks see ei ole nii, ongi selles, et inimesed on vales kohas. Kui me anname haiglatele suurema otsustusõiguse, esiteks sõnastame need ootused, milliseid teenuseid me ootame ühelt või teiselt haiglalt, kui me kirjeldame ära selle piirkonna vajaduse rahvastiku liikumise mõttes, siis on ka haiglal selgem, kuidas oma ressursse seada, kas võtta mingeid meeskonnaliikmeid tööle, või vastupidi, suunata [töötajaid] mujale. Ressursikasutus on siis optimaalsem. Seda on näidanud ka maailmapraktika, et sealt tuleb väga suur kokkuhoid. Ma ei räägi rahast, vaid ma räägin sellest, mis on tulemus, sellest, et inimesed saavad paremat abi.

Tanel Kiik, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Lisaks tervisevaldkonnale vastutate te teatavasti sotsiaalvaldkonna eest. Üks suuremaid reforme, mis on käimas, õigemini on see väljatöötamiskavatsuse faasis, [lähtub] tervishoiu‑ ja sotsiaalvaldkonna teatud teenuste integreerimise loogikast, mis iseenesest ideaalmaailmas kõlab hästi ja võiks lausa toimida, aga praktikas on seotud väga paljude detailide ja murekohtadega, alustades sellest, et meil on need [süsteemid] eraldi [üles] ehitatud [ja on vaja] tagada, et nende integreerimisel ei jääks keegi nii-öelda hammasrataste vahele.

Ma küsingi selle reformi väljatöötamiskavatsuse ja edasise plaani kohta. Esiteks, kas hoolimata puuetega inimeste kojalt ja väga paljudelt teistelt organisatsioonidelt tulnud kriitikast, on jätkuvalt plaan minna selle reformiga edasi? Teiseks, mis on teie hinnangul selle reformi peamised eesmärgid, mida te loodate saavutada, kui see reform mõne aasta jooksul peaks ellu viidama?

Aitäh! Ma nüüd ei saanudki täpselt aru, kummast VTK‑st te räägite. Meil on tulnud välja kaks VTK‑d, mis on väga sarnased. Üks on tervishoiusüsteemi ja sotsiaalvaldkonna integreerimise ning teine on rehabilitatsioonisüsteemi reformi kohta, kus me püüame leida inimese jaoks mugavamaid lahendusi talle teenuste ja abivahendite pakkumisel. Esimest alustasite teie, Tanel Kiik. Viljandi PAIK-projekt on ju teie aja projekt. See on osutunud edukaks, hoolimata sellest, et toona oli väga palju kriitikat ka minu enda poolt, perearstide seltsi poolt. See on andnud häid tulemusi, aga see on pakkunud ka mõned õppetunnid ja toonud välja mõned kitsaskohad, mida Viljandi Haigla väga hästi adresseeris ka oma tagasisides sellelesamale VTK‑le. Tagasiside ei ole olnud ainult negatiivne, tegelikult on olnud ka positiivset tagasisidet, näiteks selleltsamalt Viljandi Haiglalt. Lisaks on seda sotsiaalsüsteemi integreerimist tervishoiuga rakendatud Ida-Virumaal, mitu aastat on seda tehtud ka Saaremaal ja nii edasi, Raplamaal ka. Ma olen ise olnud skeptik, aga kui ma olen rääkinud nende inimestega, kes on olnud selle elluviijad, siis nemad seda ainult kiidavad, nad ütlevad, et kahe valdkonna suhe on oluliselt parem. 

Mis puutub rehabilitatsiooniteenustesse, siis praegu on olukord selline, kus inimene, kui ta on piisavalt aktiivne, saab rehabilitatsiooniteenuseid ja abivahendeid väga mitmest kohast. Eriti käib see just teenuste kohta. Näiteks psühholoogiteenust võib ta saada töötukassast, tervishoiusüsteemist, SKA kaudu, KOV‑i kaudu ja nii edasi. Eesmärk on ikkagi see, et inimene saaks tervikliku teenuse ega peaks jooksma erinevate kohtade vahel ja et ka see inimene, kes ei jaksa enda eest seista ja neid võimalusi otsida, saaks abi. See on see eesmärk. 

Ühe aasta jooksul [soovida] kahte suurt reformi ellu viia on tõesti väga optimistlik. Ma olen sellega nõus. Olen palunud [meie] majal leida võimalusi just rehabilitatsiooniteenuse reformi edasilükkamiseks. Täna nad ütlesid, et see on võimalik. Me tahaks kindlasti tempot aeglustada. Tähtis on see, et asjad ikkagi läbi mõeldakse ja et ei oleks seda, mida te välja tõite, et keegi jääb kuhugi hammasrataste vahele või mõni teenus jääb saamata. Seetõttu ongi tegu väljatöötamiskavatsusega, mis tähendab, et see on mõte, idee. Saabunud tagasisidet peame väga oluliseks, väga hinnaliseks. Kohtume partneritega, EPIKojaga oleme kohtunud rohkem kui kümnel korral. Need arutelud seisavad veel ees ja kindlasti on kõigi asjaomaste inimeste panus ja kõik kommentaarid oodatud. See jõuab ühel hetkel ka Riigikokku. Aga ühesõnaga, me muudame suunda vastavalt vajadusele, ei ole päris niimoodi, et täna otsustasime ja nüüd peab olema tehtud. See on alles väljatöötamiskavatsus.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No te olete täna siin korduvalt ja korduvalt öelnud, et te ei ole seda öelnud. Me teeme sellise triki, et me palume oma meediatöötajatel Uutes Uudistes vaadata stenogrammist järele, kui palju kordi te olete valesti öelnud, et te pole seda öelnud. Päris hea hulk kordi tuleb. See oli soojenduseks niisugune sissejuhatus.

Aga mulle jäi kõrva, kui te vastasite küsimusele, kas te ka läheksite plakatiga välja raha juurde nõudma, et ei läheks, sest ei ole teada, mille jaoks seda raha kulutada. No vaadake, see juba näitab, et te olete täiesti ebakompetentne. Te olete ministriks olemiseks selles valdkonnas täiesti ebakompetentne. Mina siseministrina teadsin täpselt, kui palju läheb raha idapiiri väljaehitamiseks, kui palju läheb kaitsepolitsei uue maja ehitamiseks, kui palju läheb kopteripargi uuendamiseks, kui palju läheb piirivalvekaatrite uuendamiseks ja nii edasi. Täpselt teadsin: selle peale nii palju miljoneid, selle peale nii palju miljoneid, praegu oleks võimalik saada nii palju, järgmisel aastal paneme plaani nii palju. Aga teie ütlete, et ei ole teada, mille jaoks raha läheb. Ja siis küsib kolleeg Züleyxa Izmailova: aga vähihaiged? Vähihaiged vajaksid kohe rohkem raha, et oma kalleid-kalleid ravimeid saada. 

Teie küsimus!

See teile korda ei lähe.

Aitäh!

Te andsite hinnangu. Mul ei ole midagi vastata. (Mart Helme kõneleb kohalt.)

Nii, rohkem küsimusi teile ei ole. Aitäh ministrile! Nüüd avan läbirääkimised fraktsioonidele. Kõigepealt umbusaldusavalduse algatajate poolt Lauri Laats Eesti Keskerakonna fraktsioonist.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Sooviks lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaks. 

Head kolleegid ja head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Tuletan meelde, et arutame täna siinsamas Riigikogu saalis sotsiaalministri umbusaldamist. Teate, ma tahaksin lihtsalt meelde tuletada, et tegemist on sotsiaalministriga, kes vastutab nii sotsiaalvaldkonna kui ka tervishoiuvaldkonna eest. Aga tuletaks meelde ka seda aega, kui viis ja pool kuud tagasi minister Karmen Joller tuli siiasamasse ja andis meile selgelt mõista, et tema kavatseb tegeleda tervishoiuküsimustega, aga sellest, mis puudutab sotsiaali, jõud üle ei käi ja sellega ta ei tegele, selle jätab ametnike kanda. Need olid tema sõnad! Vaatamata sellele, et inimene tuli ja ausalt tunnistas, et ta tegeleb ainult poole asjaga ehk selle poolega, mis puudutab tervishoidu – nagu me oleme aru saanud, ega sellega ka keegi ei ole tegelenud –, leidus 52 Riigikogu liiget, kes ütlesid, et neile see sobib, ja kinnitasid selle valitsuse [ametisse]. Selline on praegune seis koalitsioonis.  

Tegelikult on asi naljast kaugel. Kõik me saame aru, kui keeruline olukord on meditsiinis. Me oleme seda kindlasti ka ise kogenud. Kui soovid minna eriarsti juurde, siis ega seda võimalust ei ole, et saad kohe ja praegu, siis, kui häda käes, arstiaja. Kas sellega on keegi tegelenud? Ma võin kindlalt väita, lähtudes sellest, mida me täna kuulsime ministri suust, et nende küsimustega ei ole keegi tegelenud.  

Hästi kummastav oli see, kui ma tõin välja Eurostati andmed, mis käisid küll eelmise aasta kohta. Selgus, et lausa 15,5% meie inimestest on olnud sunnitud arstiabist keelduma. Põhjusi on erinevaid, aga ennekõike oli põhjuseks see, et [arstiabi] on kättesaamatu, kauge ja kallis. 15,5% inimestest! See tähendab kümneid ja kümneid tuhandeid inimesi, kes lihtsalt olid sunnitud oma arstivisiidi ära jätma, sest see oli nende jaoks kättesaamatu. Tõenäoliselt on tegemist inimestega, kes elavad maapiirkondades, kes peaksid minema [arsti juurde] bussiga, aga me teame väga hästi, et maakondlikud tasuta bussiliinid pandi kinni. Siin peame "kiitma" nii Eesti 200, Reformierakonda kui ka sotsiaaldemokraate, kes oma arust arendavad õiget regionaalpoliitikat. Suuga nad ütlevad, et nad on tublid, aga teod räägivad enda eest. See oli teie töö! See koalitsioon, mis koosneb kolmest parteist, pani kinni tasuta maakondliku ühistranspordi. Tulemus on selline, et inimesed ei saa arsti juurde. Ega automaks ka ei too leevendust, vaid loomulikult vastupidi. Oma kätega tõstis eelmine valitsus ka arstivisiiditasu, tõstis haiglavooditasu. See loomulikult mõjutab seda kõike. 2023. aastal 12,9%, 2024. aastal aga juba 15,5% elanikkonnast ei saanud arstiabi. Ma arvan, et mis puudutab seda aastat, siis see probleem veelgi süveneb.  

Ma juhtisin lugupeetud ministri tähelepanu sellele, et me oleme Euroopas esimesel kohal selle arvu mõttes. Albaania on teisel kohal. Tuleb välja, et tunduvalt vaesem riik Albaania on tublim kui Eesti. See on ju ennekuulmatu! Tema selle peale ütles, et ta peab süüvima nendesse arvudesse, ta peab vaatama ja ta peab aru saama, kust selline number on üldse tulnud.  

Aga millega siis kõik need viis ja pool kuud tegeleti? Anti Tervisekassa juhatusele preemiaid, lasti Tervisekassas korraldada erinevaid pidusid, lubati Tervisekassal üürida kallid büroopinnad, lubati Tervisekassa töötajatel olla kodus, teha kodutööd, ja lubati Tervisekassal osta väga kallid segistid. Ühe segisti hind oli lausa 3500 eurot! Loomulikult, lugupeetud minister oli ka ju Tervisekassa nõukogus, lausa selle esimees. Kui kogu see skandaal välja tuli, siis ta tunnistas, et ta ei tea sellest mitte midagi. Aga kui nõukogu mitte midagi ei tea, siis tuleb ju vastutus võtta, sest järelikult oli kodutöö tegemata. Selle asemel et minister ise tagasi astuks, oli tagasi astuma sunnitud Tervisekassa juht. See on minu arust selline muster, mis ei tohi korduda, aga see kordub ja kordub. Leitakse [keegi], kes peab vastutuse võtma. Seda ju pressiti lausa meedia kaudu, taheti juhile koht kätte näidata. Samal ajal tehti nägu, et aga me ei tea sellest mitte midagi, meie ei ole süüdi. 

Vaatame, mis toimub üleüldiselt meditsiinivaldkonnas. Kõik küsimused ja probleemid, mis puudutavad töötajate puudust: ma ei näe, et vähemalt nendest vastustest oleks tulnud välja, et jah, me tegeleme nende küsimustega, jah, see on meil kaardistatud, meil on sellised sihid, me tahame jõuda mingisuguse tulemuseni. Neid vastuseid ei olnud. Oli see, et me peame analüüsima. Valdavalt oli vastus selline, kui kõlasid küsimused, kuidas me ühe või teise probleemi tervishoiuvaldkonnas lahendame: peame analüüsima!   

Kas meil on vaja ministrit, kes pidevalt analüüsib või vähemalt vastab, et me analüüsime, aga kelle tegevust me ei näe? Loomulikult mitte! Seetõttu me ka umbusaldust avaldame, selle tõttu, mis praeguse ministri käe all toimub tervishoius, rääkimata üldse sotsiaalvaldkonnast. Sotsiaalvaldkonda ei saa me puutuda, kuna minister ise ütles, et ta sellega ei tegele. Tegelikult peaks ka ministri [ametinimetust] muutma ja valima juurde veel ühe ministri, kes hakkaks äkki sotsiaalküsimustega tegelema.   

Nii et, hea minister Karmen Joller, sa ei veennud meid, Keskerakonna fraktsiooni, selles, et sa oled vahepeal, sellel etapil, teinud tööd selleks, et meditsiinis tekiks leevendus ja inimesed saaks arsti juurde.

Teie aeg!

Loomulikult jääme me oma seisukoha juurde, et teie ei kõlba ministriks ja oleks õige, kui te astuksite ise tagasi. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Mart Helme, palun!

Aitäh! Ma oma viimases küsimuses juba osundasin, kui kõlbmatu on minister, kes tegelikult ei valda kogu seda temaatikat, mis tema haldusalas on. Ta ei tea isegi seda, kui palju tal oleks vaja raha, et tagada meditsiiniteenuste kättesaadavus ja ravijärjekordade likvideerimine. Ta tuleb ja ütleb meie esimesele küsimusele vastates – või millal see oligi siin, päris alguses kohe –, et ravijärjekordadel ei ole tähtsust. Hea küll, võib-olla ma ei tsiteeri praegu päris täht-tähelt, aga mõte oli selles, et tähtis on see, et inimene lõpuks saab arstiabi. No ei ole ikka päris niimoodi! 

Ma võin seda oma kogemusest öelda. Ma ootasin üle aasta põlveoperatsiooni. Kui ma läksin seda taotlema perearsti toetuse ja abiga, perearst osales kõiges selles, siis selgus, et on vaja täita mingisugune tohutu bürokraatlik formular, kus on seda laadi küsimused, et kas ma saan autosse istuda ja autost välja, ja mis seal kõik veel olid. Iga vastus andis mingi koguse punkte. Mina ei saanudki kokku seda punktikogust, mille puhul oleks Euroopa Komisjoni soovitus olnud, et jaa, see inimene peab saama kohe abi. Ei, öeldi, et võid kannatada. No eks ma kannatasin, aasta otsa kannatasin. Lõpuks oli ikkagi niimoodi, et iga samm oli piin, elukvaliteet oli piinav. Ja siis öeldakse, et pole mingit tähtsust, elada saad, see ei ole eluohtlik! No ei ole niimoodi! 

Vaat nendest vastustest meie küsimustele paljastuski, et meil ei ole tegemist isegi mitte arstiga, kes ta võiks ju hariduse poolest ja oma eelneva elukutse poolest olla, vaid meil on tegemist poliitikat ärakasutava, oma arstipositsiooni ärakasutava poliitilise aktivistiga. 

Seda me nägime siis, kui meil oli see koroonajama siin, kui oldi üliagressiivsed kõigi nende süstide ja maskide pealesurumisega, inimõiguste rikkumisega, inimõiguste jalge alla tallamisega, kodanike vaba tahte mõnitamisega sõna otseses mõttes. Karmen Joller toetas seda, et paneme õla alla, lapsed tuleb ka ära süstida. Nüüd tahab ta ikka lapsi süstida. Täna ka rääkis meile seda, kuidas laps peab ise saama otsustada. 

Kulla inimene! Mul on kuus last üles kasvatatud ja ma näen praegu, kuidas mu lapselapsed üles kasvavad, osa on juba täiskasvanud. Sa ei saa seda [otsust] oodata mingisuguselt 13‑ või 14‑aastaselt, kes ei tea veel, kas ta on laps või on ta täiskasvanu, missugune on tema seksuaalne tulevikunägemus, kas ta tahab lapsi saada või ei taha lapsi saada, kas ta tahab veel kuskile õppima minna või ei taha kuskile õppima minna, kas ta tahab lasta ennast tätoveerida või ei taha lasta tätoveerida, kas ta tahab lasta oma nina augustada või ei taha. Ja selline inimene peab ise otsustama, et ei, nüüd ma lasen endale ükskõik mis süstid sisse lüüa, ükskõik, mida mu vanemad mulle ütlevad! See on ju fašismimaiguline suhtumine! Ja see on meie minister, kes pooldab täiesti goebbelslikku ja mengellikku lähenemist! Teeme katseid, inimkatseid! 

Minul tekib [kahtlus], kui ma vaatan kogu seda COVID‑i värki ja kogu seda süstimist, kui ma vaatan kõike seda, mis on ikkagi tagantjärele välja tulnud, missugused kaasuvad tüsistused on olnud, kui palju ikkagi kahtlustatakse, et nad on põhjustanud surmasid, invaliidistumisi, turbovähki ja ma ei tea veel mida, mul tekib tõsine kahtlus, et kõik need meie poliitilised aktivistid, propageerijad on sealt tõenäoliselt oma kasu välja võtnud. Ma ei tea, mil moel. Kas komandeeringute moel? Ma ei tea, mil moel, aga mul on kahtlus, et nad on isiklikult kasu saanud sellest, et nad nii agressiivselt on kogu seda õla alla panemise kampaaniat toetanud. 

Siin me jõuame teaduseni ja teadust me usume kõik. On äärmiselt jõhker vale ja alatu sildistamine, kui Karmen Joller räägib siin antivakseritest. Ma ei ole antivakser, ma olen ise vaktsineeritud, ma ei tea, lapsepõlves …

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaks.

… mitmesuguste asjade vastu. Ma arvan, et see oli väga hea, et mulle omal ajal need vaktsiinid tehti, aga need olid täiesti teisetüübilised vaktsiinid, palju-palju kordi ära katsetatud, palju kordi praktilise tõe kriteeriumi läbi teinud. See ei ole see, mida meil ülikiiresti koroonavaktsiinidena turule paisati. Need on kaks täiesti erinevat asja. Me ei ole antivakserid – paluks tulevikus mitte seesugust terminit kasutada –, me oleme kriitiliste küsimuste esitajad seoses koroonavaktsiinidega. Ja see on teadus! Meie ei usu kinnimakstud, tellitud teadust, sest need farmaatsiafirmad käitlevad miljardilisi – miljardilisi! – käibeid ja ma ei tea, kui mitme miljardilisi kasumeid. Kinni maksta mingisuguste laborite uuringuid, et saada seda tulemust, mida nad soovivad, on neile käkitegu. 

Öelda, et ei, niisugust asja demokraatlikus ühiskonnas ei ole – pime ja loll peab olema. Loomulikult on. Loomulikult on! Money talks, nagu inglise keeles armastatakse öelda, raha räägib, ja väga jõhkralt ja kõva häälega räägib. 

Nii et tulla meile siin rääkima, et meie usaldame teadust ja meie lähtume teadusest! Te lähtute tegelikult tellitud teadusest, aga meie ei usalda tellitud teadust ja tahame selle kõrvale alternatiivseid, paralleelselt ja sõltumatult läbiviidud uuringuid, mis on tegelik teadus. Paneme nad siis kõrvuti ja las nad vaidlevad. Aga nagu te ütlesite, teie kuskile vaidlema ei tule. Muidugi ei tule, sest seal tehakse teie poliitaktivism lihtsalt pihuks ja põrmuks. 

Nüüd jõuame loomulikult ka selleni, et meie siin pidavat tahtma korraldada uhuukonverentsi. Ei, teie ei ole kunagi öelnud Kennedy juuniori kohta, et ta on uhuu, aga te ütlesite konverentsi kohta, mille peaesineja ta [pidi olema], et see on uhuukonverents, ja survestasite Riigikogu juhatust seda siit majast välja viskama, mis on juba iseenesest skandaalne. Pole teie asi, pole teie asi nõuda Riigikogu juhatuselt, et rahvasaadikute algatus siit majast välja visataks. See ei ole lihtsalt võimalik, aga te teete seda, sest te arvate, et te olete äravalitud ja igavesti võimul oleva Reformierakonna esindaja, et teiega ei juhtu midagi ja te võite endale kõike lubada. Ükski puu ei kasva taevani ja teie puu juured on juba läbi raiutud, nii et varsti ta kukub. Varsti kukub! Aga see kõik on skandaalne ja häbematu, häbematu poliitaktivism. Juba ainuüksi sellepärast tuleks teid mitte ainult ministriametist tagasi kutsuda, vaid tegelikult ka poliitikast eemaldada. 

Lõpetuseks ütlen ma, et kui te ütlete, et see konverents, mille peaesineja on Ameerika tervishoiuminister, on uhuukonverents, siis te ju ütlete sedakaudu, et tema on uhuu. Kas on väga keeruline aru saada sellest sherlockholmeslikust deduktiivse meetodi kasutamisest? Uhuukonverentsil esinevad uhuud ja kui seal esineb Ameerika minister, siis on ta uhuu. Te olete seda selgelt öelnud! Vaadake, teil ei ole Ameerikas selliseid sidemeid kui meil. 

Teie aeg!

Jah, kohe lõpetan, viimane lause. Me saime teada otse Valgest Majast, et see solvang jõudis ka Donald Trumpini. Ta oli väga-väga solvunud ja nördinud. Selle tõttu otsustatigi siit majast ära minna. Öeldi muidugi, et ega meie ei tea, kes on Karmen Joller, ja meile ei lähe see ka korda, aga see solvang on talumatu. Võtke teadmiseks. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Asetame asjad nüüd sisulisse perspektiivi. Isamaa ei andnud sellele umbusaldusavaldusele oma allkirju, konverentsiküsimused meie tähelepanu perimeetrisse ei kuulunud. Kindlasti [oli oluline] ka see, et kui umbusaldusavalduse tekstis oli etteheide, et erameditsiini võimalusi [tahetakse rohkem] kasutada, siis vastupidi, me peame seda mõistlikuks täiendavaks meetmeks tervishoiuvaldkonnas. Me niisuguse vasakpoolse kriitikaga nõus ei ole. 

Küll aga on selge, et Isamaa ei usalda seda valitsust tervikuna, kuid meie veendumuse järgi oli õiglane anda võimalus ka sisuliseks aruteluks ja sisulisteks tähelepanekuteks. Proua ministriga oli meil sisuline arutelu ka täna fraktsioonis ja ma tänan proua ministrit selle arutelu eest.

Probleemid, mis välja tulid, olid iseloomulikud ka täna siin saaliarutelul. Kahjuks valitseb juhtimislik nõutus tervishoiuvaldkonna rahastamisel. Proua minister nentis avameelselt, et Tervisekassa nõukogu on kummitempel. Ta ise kahetses, et näete, tulemustasusid on makstud, indikaatormõõdikud on põhjendamatud, kuid tal ei jäänud midagi muud üle kui raha välja maksta. Tõenäoliselt see ongi põhjus. Me kõneleme praegu valitsuse poliitilisest agendast, et pärast meid tulgu või veeuputus, mis puudutab sisuliselt ka eelmise aasta sügisel tehtud valikut, et kõik Tervisekassa reservid 800 miljoni euro ulatuses tuleb nulli viia. Nüüd me oleme jõudnud olukorda, kus proua minister tõdeb või konstateerib valitsuse liikmena, et nad ei tea, kuhu raha läheb. See on väga sümptomaatiline.

Tõesti, te olete ametis olnud pool aastat, viis ja pool kuud, kuid see oligi juhtimisvalik, ka ministri ametikohale asumine olukorras, kus meil on koostatud nii-öelda juhtimisdokumendina koalitsioonileping 2023. aasta kevadel ja koalitsioonileping 2024. aasta kevadel. Kaks ja pool kuud tehti koalitsioonilepingut loetud kuud tagasi, see pidi tegevuses andma sisulised vastused. Millega see on päädinud, see tohutu deklaratiivne ülejuhtimine? Tervishoiuvaldkonnas on asutud seisukohale, et ei teata, kuhu raha läheb ja kas midagi on puudu. Kahjuks mõjus tõesti anekdootlikult seletus, et haiglatesse raha panna ei olegi mõtet, kuna haiglates on voodikohad tühjad ning perearstidelt palutakse, et vormistage mõni inimene haiglasse. Või viide selle kohta, et ravijärjekorrad ei oma tähtsust. Need omavad inimeste kannatuste leevendamisel olemuslikku tähtsust, proua minister, seda tuleb tunnistada.

Nüüd teine aspekt. On hämmastav, et me küsisime ka proua ministrilt selle kohta, et nüüd on astutud samme või vähemalt on antud nõukogu tasemel signaal, et tervishoiuvaldkonnas tuleb tõmmata defitsiiti väiksemaks, mitte tasakaalustada rahasid ja süsteemi, vaid tõmmata defitsiiti väiksemaks. Meie küsimus oli, mis on selle sotsiaalne tulem, mida see tähendab, millises elemendis see kokkuhoiukoht tekib ja kuidas see mõjutab ravijärjekordi eriarstiabis või muid valdkondi. See tõdemus on iseenesest sümpaatne, et ka proua minister pärast selle otsuse langetamist, selle juhtimissignaali saatmist, ütles, et ta tunneb huvi selle vastu, mis on nõukogu otsuse järelm, ja selle kohta peaks laekuma informatsioon. Ma siiski ütleksin, et juhtimislikult arukam on enne otsuse langetamist omada juhtimisinformatsiooni, millised on otsuse järelmid. 

Me oleme olukorras, mis on tähelepanuväärne. On kõneldud sellest, et ei teata, kuhu raha läheb. Valitsus ütles eelmise aasta suvel, et nad viisid läbi nulleelarve Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas. Sotsiaalministeeriumi puhul on kõik kulud selged, ei ole ühtegi lisaeurot, teatas ka Sotsiaalministeeriumi kantsler, kokkuhoiuks või ökonoomsemaks paigutuseks. Nüüd tuleb välja, et see on osutunud kahjuks ka selles valdkonnas blufiks. Inimeste jaoks on see olnud ju metafoor. See Wagenkülli pidu oli metafoor olukorra kohta, kus meil kõneldakse valitsemiskulude kokkuhoiust. Nii drastilises olukorras, kus tervishoiuvaldkonnas on selline defitsiidisituatsioon, tundub selline kulutamine inimestele ebaõiglane, ebamõistlik. Me oleme informeeritud ka sellest, et ministeerium oli loomulikult juba kuu aega varem, loetud nädalad varem sellest pidustusest teadlik. Võimul oleva poliitilise juhtkonna seisukohad, et see on ebaeetiline, ebaratsionaalne ja ebapõhjendatud, mõjuvad selle tõttu silmakirjalikult, vähemalt Sotsiaalministeeriumi tasemel, kus see informatsioon [olemas oli]. 

Teine tõsine element on meie jaoks niisugune poliitiline probleem, mis on seotud perepoliitikaga. Valitsus on pidanud praeguses demograafilise katastroofi olukorras ainsate perepoliitiliste meetmetena vajalikuks rakendada perede kindlustunnet kompleksis lõhkuvaid meetmeid. Rida neid meetmeid jõustuvad järgmise aasta 1. jaanuarist. Nüüd on tellitud analüüs selle kohta, millised võiksid olla täiendavad laste sündi soodustavad meetmed. Meie küsimus proua ministrile oli see, kas ta on taotlenud järgmise aasta eelarvest neid vahendeid selles olukorras, et anda positiivne, kindlustunnet sisaldav, valitsuse senise poliitikaga võrreldes tasakaalustav signaal. Vastus oli eitav, et perede küsimus ei ole praegu prioriteetne. Ma arvan, et see on põhimõtteline suhtumise küsimus ja see on viga.

Meie teine ettepanek oli, et hästi, kui positiivseteks meetmeteks puudub sellel valitsusel võime, siis vähemalt oleks valitsusel otstarbekohane külmutada mitterakendunud, aga vastuvõetud meetmed, mis ka akadeemiliselt, teaduslikult [hinnates], teadlaste arvates halvendavad perede kindlustunnet. Neid võiks mitte rakendada. Kahjuks oli ka see seisukoht ministril eitav, seda teha ei oleks mõistlik. Ainus järelm, mis puudutab praegu seda, mida hakata peale selle tõenäoliselt kindlasti heausksete ekspertide väga põhjalikult väljapakutud meetmete paketiga, oli see, et valmib eraldi dokument ja paber järgmise aasta teise kvartali lõpuks vastavalt ministeeriumi tööplaanile.

Ma arvan, et neid dokumente, andke andeks, ja niisugust näivjuhtimist on liiga palju. Seetõttu, kahjuks see poliitiline käsitlus perepoliitikas, segadik, mis valitseb tegelikkuses tervishoiuvaldkonna rahastamises, ja kahjuks ka need nendingud näitavad seda – ja ma olen leebe, inimlikus mõttes –, et see valdkond – poliitilised valikud on omaette küsimus – ei ole juhtimislikult praegu jõukohane. Selles valdkonnas ei ole küsimus mitte selles, kas me võime anda järeleaitamistunde. Järeleaitamistundide andmine toimuks paraku inimeste elukvaliteedi ja tegelikult ka kogu tervishoiusüsteemi destabiliseerimise hinnaga. Seda ei pea me mõistlikuks. Nendel põhjustel hääletab Isamaa fraktsioon täna umbusaldusavalduse poolt, proua minister. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Tanel Kiik, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni volitusega, ma saan aru.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Austatud minister! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja sotsiaaldemokraatlikud saadikud kahtlemata ei toeta praegust valitsust. Me arvame, et praegune valitsus on mõtteviisilt ja võib öelda, et tegudelt kokku jooksnud. Eesti vajaks uut ja paremat valitsust, mis mõnevõrra laiemalt ka tegelikult kataks ja esindaks Eesti ühiskonda. Mitte ainult nii-öelda puhtalt erakondade reitinguid vaadates, vaid ka maailmavaateliselt on senine lausparempoolne valitsus meie hinnangul, eriti majanduskriisi ajal, ühiskonda lõhestav, ebavõrdsust süvendav. Vaadates ka neid samme, ei ole kuidagimoodi näha olnud, et ta oleks majanduskasvu edendamisele kaasa aidanud. Meie hinnangul peaks valitsus tervikuna tagasi astuma ja peaminister Michalil oleks aeg oma tegevuse või tegevusetuse tagajärgede eest vastutus võtta. (Hääled saalis, juhataja helistab kella.)

Kui me räägime tänasest umbusaldusavaldusest, siis sotsiaaldemokraadid kahtlemata ei toeta sellist poliitilist süüdistust, ja võib öelda, palagani, mis siin saalis on toimunud ja mis puudutab teaduspõhise meditsiini ründamist libameditsiini argumentidega. Kui kuskil on 1–2% inimesi või ka teadlasi, kes on teist meelt, siis see ei tähenda kuidagimoodi, et teaduslik konsensus, mida esindab valdav osa, üle 90% teadlastest, oleks kuidagimoodi küsimärgi alla seatud või lausa valeks kuulutatud. Meie hinnangul see tegevus, mis puudutab Karmen Jolleri tööd nii perearstina kui ka ministrina just nimelt teaduspõhise ja tõenduspõhise tervishoiu eest seismisel, on kahtlemata õigustatud, põhjendatud ja vajalik. Ma arvan, et need riskid, mida kätkeb endas sellise libameditsiini juurutamine, propageerimine, vaktsiinivastasuse õhutamine, on niivõrd kolossaalsed, et neid poliitiliste plusspunktide saavutamiseks kasutusele võtta on äärmiselt vastutustundetu, see on küüniline ja vastutustundetu. Ma arvan, et väga paljud inimesed, kes seda teevad, isegi ei taju, mis on nende sõnade tagajärjed rahvatervisele. Me näeme seda mitme teise riigi näitel, küllap me näeme seda kahjuks, ma kardan, tulevikus ka Eestis. Eks me siis saame seda debatti jätkata. Aga senikaua, kuni minister seisab tõenduspõhise ja teaduspõhise tervishoiu eest, sotsiaaldemokraadid selles küsimuses teda kahtlemata toetavad.

Mis puudutab ministri vastuseid teistel teemadel, siis siin olen ma märksa kriitilisem, sotsiaaldemokraadid tervikuna on kriitilisemad. Kuidas see lause oligi? Et me ei tea, kuhu tervishoius raha läheb. See on jube lihtne põhjendus täiendava raha mitteeraldamise kohta. Ma saan sellest loogikast isegi aru. Kuna valitsus on küll ühe käega kuulutanud, et raha on lausa meeletus koguses, üle sadade miljardite, teisalt ta teab, et tegelikult on raha puudu, siis on hea põhjendada tervishoidu raha mittetoomist sellega, et kuna me täpselt ei tea, kuhu see raha läheb, siis me seni ei saa otsuseid teha. Aga Eesti inimesed senikaua ootavad pikemates ravijärjekordades, Eesti inimesed seni maksavad ise oma raviteenuste eest, kui nad ei saa piisavalt kiiresti arsti juurde, senikaua vajavad väga paljud täiendavat tuge erinevatelt toetus- ja heategevusfondidelt, on see vähiravifond, on need lastefondid või muud taolised. 

Nii et selle väitega meie fraktsioon ei nõustu. Tervishoiuvaldkond vajab lisaraha nüüd ja praegu. Varasemate, meie ministrite ajal on ka tervishoiuvaldkond lisaraha saanud. Viimati Riina Sikkuti ajal esitati ettepanekuid tervishoiu rahastuse parandamiseks. Valitsus ei suutnud neid kahjuks heaks kiita.

Meie anname küll ministrile siit kaasa meie ootuse, et ta esitaks tervishoiuvaldkonnale lisaraha andmise taotluse juba praeguses eelarveprotsesis, selles kavandis, mis tuleb ka parlamendile üle anda. Me ei saa lihtsalt leppida olukorraga, kus suur osa inimesi peab maksma ravi eest omast taskust või jääma ootama raviaega olukorras, kus terviseseisund samal ajal halveneb. Nende vastustega me täna kindlasti rahule ei jäänud.

Teine küsimus, millest täna on palju räägitud, ja kus me ka ootame tervishoiuvaldkonna eest vastutava ministri käest selgust, on kindlasti Tallinna Haigla rajamine. Me näeme, et valitsus on ka siin võtnud sellise hoiaku, et analüüsime ja vaatame. Neid analüüse on tehtud üle 20 aasta, ilma liialdusteta, on analüüsitud ja arutatud. Täna oleme faasis, kus on tehtud eelprojekt, on käivitatud projekteerimishange. Paari aasta pärast on see projekt valmis. Selle haiglahoone ehitamine on mõistlik ja põhjendatud. Üks meditsiinilinnak oleks Mustamäel, teine meditsiinilinnak Lasnamäel, mis tegelikult aitaks kogu Põhja-Eestis tervishoiuteenuste kättesaadavust parandada, sealhulgas parandaks see loomulikult tervishoiutöötajate töötingimusi. Nii et ka siin ootame ministrilt selgust ja konkreetsust, riigi vaates linnale partneriks tulemist. Seda enam, ma ei väsi kordamast, et tervishoiuteenuste pakkumine on riigi, mitte kohaliku omavalitsuse ülesanne. Oodata, et Tallinn katab üksinda Tallinna Haigla rajamise kulud, on ikka suhteliselt meelevaldne. Seda enam, et muude haiglate puhul ei ole me riigina kunagi seda eeldanud.

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ma tänan! Kolmas küsimus on kindlasti veel. Neid teemasid on rohkem, aga räägin sellest, mille kohta ma küsisin, tervishoiu‑ ja sotsiaalvaldkonna teenuste integratsiooni ettepaneku kohta, mis puudutab rehabilitatsiooni ja just nimelt kõige nõrgemaid sihtrühmi, kes vajavad oma elukvaliteedi säilitamiseks, ideaalis selle parandamiseks, ja oma, võib öelda, terviseseisundi hoidmiseks erinevaid rehabilitatsiooniteenuseid. Nende inimeste, võib öelda, käekäiguga ei tohi kindlasti mängida. Need põhjendused ja argumendid, mis on selle liitmise poolt, on kahtlemata olemas. Ma enne ka viitasin, et ideaalmaailmas oleks õige see ära teha. Aga seda ei saa kindlasti teha nii, et huvigrupid, on see Eesti Puuetega Inimeste Koda, on see arstide liit või on need teised ühendused, kes peaks seda nii-öelda integratsiooni ellu viima, on selle vastu. Jõuga ei ole võimalik selliseid reforme edukalt ellu viia. Siin me kutsume kindlasti ministrit ja ministeeriumi tervikuna võtma hoogu maha, istuma osapooltega uuesti laua taha ja läbi rääkima. Ma arvan, et eesmärgid iseenesest on võib-olla isegi õilsad ja üllad. Aga kui seda teha jõuga ja kiiresti, siis kannatavad just need, kes kannatada ei tohiks, ehk kõige nõrgemad, kellel tihti pole ka võimekust enda eest nii palju seista. 

Nii et kindlasti see suhtumine, mida me oleme kahjuks kuulnud ka ministeeriumi esindajatelt, sealhulgas meediast tänagi lugesin, et nad lähevad igatahes edasi, kuna nad teavad, et see on õige, ei ole adekvaatne. Ei saa eeldada, et ministeeriumi arusaamine on kindlasti õige ja sihtrühmad eksivad. Tuleb ühiselt laua taha istuda, leppida kokku mõistlik lahendusepakett. Ma julgustan ministrit seda tegema. 

Need on meie kolm ootust ministrile. Kui küsida, mis saab edasi, siis kui me näeme, et see valitsus ei ole võimeline lisaraha eraldama, kui sotsiaalminister ei pea vajalikuks taotlusi esitada, kui ei ole edasiminekut Tallinna Haigla suunal, küll aga jätkub tervishoiu‑ ja sotsiaalvaldkonna integratsioon ilma sihtrühmadega läbi rääkimata, siis ma kinnitan teile, et kui tuleb järgmine sarnane umbusaldusavaldus, siis oleme me sotsiaaldemokraatidena esimesed selle toetajad ja allkirjade kogujad. 

Meie julgustame ministrit nende teemadega tegelema, neid lahendusi ja ettepanekuid parlamendi ette tooma. Ei, meie hinnangul ei ole adekvaatne öelda, et kuna me täpselt ei tea iga sendi kulu, siis seni me raha juurde ei anna, vahet ei ole, kas patsiendid ootavad järjekordades. Ei ole ka adekvaatne teha lõputuid analüüse tervishoiu rahastuse kohta ega rääkida Tallinna Haiglast kui ainult mingisugusest betoonkolakast olukorras, kus tegelikult on sellest aastakümneid räägitud kui tervishoiuvaldkonnas vajalikust reformist. Nagu ütlesin, kindlasti ei ole me nõus sellega, et sotsiaal‑ ja tervishoiuteenuste integratsiooni tehakse ilma sihtrühma või sihtrühma esindusorganisatsioonide heakskiidu ja kaasamiseta. See on põhimõtteline küsimus, oluline küsimus. Kui minister nendes kolmes tegevuses läbi kukub või otsustab meie hinnangul vales suunas, vastassuunas liikuda, siis järgmine kord me umbusaldusavaldust toetame. Nagu te aru saite, siis täna me ministrile umbusalduse avaldamist eespool loetletud põhjustel ja mõnes mõttes ka ministrile avansi andmise vaates ei toeta. Aitäh!

Aitäh! Nii, kas minister soovib läbirääkimistel lõppsõnaga osaleda? Palun!

Aitäh nende mõtete eest! Ma ei hakka kommenteerima kahte esimest kõnelejat. Esiteks, ma olin sunnitud natuke aega eemal olema, ei kuulnud ühte ja teist. Lihtsalt, me oleme eri arvamustel ja ma arvan, et me jääme viisakalt eri arvamustele. 

Ma tahaksin parandada härra Reinsalu. Ma tõin ka hommikul välja, et nulleelarve hindamisel Tervisekassa ei kuulunud sinna alla. Tervisekassa on avalik-õiguslik asutus ja seal kehtivad natukene teised reeglid. Ta ei kuulunud sinna alla. Aga Terviseamet, Tervise Arengu Instituut, Ravimiamet ja nii edasi – need läbisid selle [hindamise]. 

Päris nii see ei ole, et ma üldse ei tea, kuhu raha läheb. Ma olen täpselt selgitanud, mida ma mõtlen, kui ma seda ütlen. Loomulikult tean ma seda, eelarvet me oskame kõik lugeda, aga ma ütlesin välja ka selle, et kui seni on räägitud, et tervishoiukulude tõus on seotud eelkõige rahvastiku vananemisega, palkadega ja Tervisekassale juurde tulnud ülesannetega, siis viimane analüüs näitas, et väga olulist osa mängivad seal ka analüüsid, uuringud, protseduurid ja visiidid. Seda ei ole adekvaatselt analüüsitud ja hinnatud. See on see koht, kuhu me peaksime sisse vaatama ja seda optimeerima, et raha paremini sihitada. 

Ka ei ole õige see, et ma ei lähe raha üldse juurde küsima. Ma olen lubanud ka valitsuses, et ma tulen selle jutuga järgmisel suvel, kui ma olen suutnud needsamad juba mainitud analüüsid läbi viia ja olen veendunud, et see raha läheb kasutusse tõhusalt. Praegu Tervisekassa ei hinda kvaliteeti, kui ta rahastab, ja selle all kannatavad Eesti inimesed. 

Ma võiksin veel päris palju rääkida, aga ma olen täna juba päris palju rääkinudki. Minu arvates selline lihtsalt raha juurdepanemine niigi lonkavasse süsteemi ei ole õige. Ma tahan vaadata sinna sisse. Ma tahaksin, et Eesti inimene saaks õiget abi õigel ajal ja et iga Eesti maksumaksja tunneks, et raha, mida ta on andnud tervishoiu heaks, oleks hästi kulutatud. Ja ühtegi reformi me ei tee jõuga, võtamegi hoo maha, kui vaja. Aga aitäh teile kõigile!

Urmas Reinsalu vastusõnavõtt kaks minutit, palun!

Teate, proua minister, toredad sõnad, ilusad sõnad lõpus. Aga üleskutse võtta hoog maha – see ongi minu jaoks põhiline sümptomaatiline probleem praegu, et Eesti kaotab aega, võetakse hoog maha. Proua minister, küsimus ei olnud selles, et raha nii-öelda pimesi juurde loopida. Haigekassa defitsiidi puhul me sisuliselt kõneleme 400 miljonist eurost nelja aasta jooksul. Kui käsitlus on, et selles olukorras võetakse hoog maha, siis see ei ole kahjuks pädev juhtimine. Vaadake, nüüd on see [jutt], et hakatakse uurima, mida peab tegema, ja see, ma saan nii aru, nagu te viitasite, võtab aega aasta, siis selguvad mingisugused analüütilised vastused. Aga näete, otsuseid te olete langetanud ju reaalselt. 

Samamoodi oli meretuuleparkidega. Tuleb välja, et tegelikult mingit kompetentsi, mingit käsitlust juhtimisest ei olnud. Täna ma lugesin ajalehest, niisugune aprilliuudis oli, et Rahandusministeerium tellib analüüsi, millised on selle maksukarusselli mõjud. Selle jaoks tellitakse eraldi analüüs. Näete, kui huvitav katselabor, ühiskond on katselaboriks muudetud ja nüüd tellime veel analüüsi ka selle peale. Asjad ei peaks nagu tagurpidi olema. 

Proua minister, küsimus on praegu selles, et teie vastutate tervisevaldkonna eest valitsuse liikmena. Kahjuks nendest vastustest, mis te andsite – ma tunnustan teid inimlikult selle eest, et te olite avameelne, see kindlasti ei tohi olla etteheite koht, te rääkisite nii, nagu teile tundub –, selgus, et te ei saa aru, kuhu raha läheb, teil on erinevat informatsiooni, et seda raha ei kasutata sihtotstarbekohaselt ja nõnda edasi. Aga teate, proua minister, me ootame juhtimises minimaalset küpsust. Eesti inimesed ootavad seda küpsust juhtimises. Me ei saa anda järeleaitamistunde. Aitäh!

Aitäh! Tanel Kiik, kas te kuulsite oma nime või sotsiaaldemokraate [mainitavat] kuskil sõnavõtus? Mulle ei jäänud kõrvu.

Seisukohti puudutati, täpselt nii nagu ka härra Reinsalu puhul.

Reinsalu nime mainiti. Aga kui olid seisukohad, selge, siis kuulame. Vastusõnavõtt kaks minutit.

[Tegu on võrdse kohtlemisega,] mitte lähtumisega maailmavaatelisest eelistusest. Aga tahtsin korraks täpsustada. Ma arvan, see on oluline ka protseduuri vaates. Härra Reinsalu viitas õigesti sellele, et tervishoiu rahastuse küsimustes ei ole mingit põhjust hoogu maha võtta. Vastupidi, tervishoiu rahastuse küsimus vajab kiiret lahendust. Olen enam kui nõus, et need sajad miljonid tegelikult sinna juurde tuleb leida, need oleks tulnud leida juba eelmise aasta eelarveprotsessis, hiljemalt siis nüüd. 

Aga ma niipalju annan ministrile õigust, et ta oma lausega "Hoog maha!" pidas silmas minu kriitikat sotsiaal‑ ja tervishoiuteenuste valdkonna liiga kiire integratsioonireformi kohta. Siin on tõesti mõistlik aeg maha võtta, erinevate sihtrühmadega maha istuda, rahulikult läbi rääkida, läbi mõelda, enne kui tehakse mingeid muudatusi ja reforme, mida hiljem tagasi pöörata on väga keeruline ja millel võivad olla soovimatud tagajärjed. Selles küsimuses on mõistlik hoog maha võtta. Tuleb valida, millised on kohad, kus saab anda gaasi ja kiiremini [probleeme] lahendada, ja millised on kohad, kus tuleks maha istuda ja rahulikult sihtrühmadega läbi rääkida. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Helir-Valdor Seeder, enne hääletuse juurde minekut protseduuriline küsimus.

Aitäh! Et paremini orienteeruda kodukorras ja protseduurikas: mis formaat see oli, mida Tanel Kiik nüüd oma sõnavõtus esitas?

Tanel Kiik tunnetas, et tema seisukohti ja sotsiaaldemokraatlikke seisukohti puudutati eelnevates läbirääkimiste kõnedes, nii nagu sai Urmas Reinsalugi sõnavõtu, teda [mainiti] nimeliselt, ja Tanel Kiik pidas kaheminutilise vastusõnavõtu fraktsiooni nimel, nii nagu meil on fraktsioonide läbirääkimiste puhul see olnud. 

Urmas Reinsalu, küsimus istungi juhatajale.

Jaa, mul on küsimus, tehniline. Tähendab, teate, see tsiviilkriisiseadus on niisuguse röögatu paberimahuga, see on Tammsaare kogutud teosed. Ma hakkasin vaatama, kas ma prindin selle ise välja, aga printeris lõpeb lihtsalt enne tahm otsa. Öeldi, et kuskil jagatakse althõlma, on võimalik saada seda tsiviilkriisiseadust ka paberkujul, et [oleks võimalik seda] hoomata. Mul on lihtsalt palve, et äkki saaksin ma ka ühe eksemplari. See on nii tõsine teema, eks ole.

Tõepoolest, see on järgmiste päevakorrapunktide teema. Üks variant on lasta virgatsil see kohale tuua, elektronpostile kirjutati, et kes seda soovib. Seal, näete, Peetril on see täiesti olemas, seal on see nähtav, see pakk. Saab kindlasti tellida, jah, tehakse ära teile. (Hääl saalist.) Virgatsi abil saate, ta toob ära. (Hääl saalist.) Ei, mitte seda. 

Aga lähme nüüd edasi. Meil on umbusalduse avaldamine ja seda me peame hääletama. Alustame hääletuse ettevalmistamist.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, juhin tähelepanu sellele, et ministrile umbusalduse avaldamiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. 

Panen hääletusele umbusalduse avaldamise sotsiaalminister Karmen Jollerile. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Umbusalduse avaldamise poolt oli 25 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Riigikogu ei avaldanud sotsiaalminister Karmen Jollerile umbusaldust. 

Läheme edasi tänase teise päevakorrapunkti juurde. Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja õpilaste töötamisele maksusoodustused" eelnõu 638 esimene lugemine, mis vajab Riigikogu koosseisu häälteenamust. Ettekandja on Riigikogu liige Lauri Laats. Palun!

Lauri Laats on teel siia? Aga täpsustuseks Urmas Reinsalule nii palju, et kantselei saatis meili ja eile kella kolmeks oli planeeritud [teada andmine], kes soovib selle 1500 lehekülje väljatrükki. Aga saab ka praegu. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Kahju, et meil selle umbusaldusega läks nii, nagu läks. Ja mul on kahju, et sotsiaaldemokraadid kaasa ei tulnud. See näitabki, et varjatult on nad ikkagi koalitsioonis või ei taha tunnistada, et meditsiinis on meil suured probleemid. Eks te peate ise tegema järeldused sellest, mis siin saalis parasjagu toimub.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma praeguse punkti juures rääkida, vaid tahan rääkida meie noortest, nende tulevikust ja noorte tööhõivest. Ma olen siin selleks, et tutvustada teile otsuse eelnõu, mis käsitleb meie noorte tööhõivet ja seda, kuidas me saaksime rohkem noori tööjõuturule meelitada.

Teatavasti on meil kuni 25-aastaste noorte seas tööpuudus 22%. See on tegelikult väga muret tekitav. Ma toon siia juurde [võrdluseks] meie naabrid, Lätis on vastav Lätis 9,1% ja Leedus 16,3%. Nii et ka selle numbri poolest oleme me Balti riikides esikohal ja see on probleem. 

Keskerakond arvab, et seda probleemi võib lahendada sellisel viisil: alandada kõikide kuni 19-aastaste ja parasjagu töötavate noorte sotsiaalmaksu. Me teame, et noori väga ei taheta tööle võtta. Põhjused on erinevad: vähene töökogemus ja nii edasi. Üldiselt kaasnevad noorte töölevõtmisega igasugu lisanõuded. Teatavasti on nii, et kui sa võtad noore inimese tööle, siis sa pead igal juhul ta pealt kõik maksud ära maksma, ka sotsiaalmaksu, mis on meie riigis 33%. 

Aga me teame väga hästi, et kuni 19-aastaste noorte puhul, kes käivad parasjagu koolis, tagab ravikindlustuse riik. Ja meie ettepanek on väga lihtne. See ravikindlustuse määr, mis on 13%, tulekski 33%-st maha võtta ja maksustada noor [töötaja] ainult 20%-ga. Ma arvan, et see loob sellise soodsa pinna: kui töövõtja sellise käigu teeb ja võtab noore tööle, siis tema maksukoormus langeb. Ma arvan, et see on igati mõistlik ja peaks soodustama noorte töölevõtmist. Selles suunas me võiksime ju liikuda.

Ma tean, et seda küsimust arutati rahanduskomisjonis. Seal olid erinevad mõtted. Ma saan aru, et ametnikud viitasid sellele, et see võib soodustada kelmust. Kui küsiti, millisel viisil, siis öeldi: aga sel juhul hakatakse küll tööle võtma noori, aga tegelikult makstakse mustalt [palka] täiskasvanutele. No andke andeks! Selliste näidete toomine ühe põhjusena, miks seda [väiksemat maksumäära] ei võiks rakendada, ei ole tõsiselt võetav. 

Ma tegin vastava arupärimise, esitasin kirjaliku küsimuse rahandusministrile ja uurisin, kui palju on meil noori, kes töötavad, ja kui palju on eri aastatel nende pealt makse makstud. Ministri vastusest sain teada järgnevad andmed – tõsi küll, ma küsisin andmeid kuni 19-aastaste noorte kohta, või oli see ikkagi 25 kaasa arvatud? – et neid [noori] oli umbes 27 000, igal aastal see arv natukene muutub. Näiteks 2022. aastal oli meil hõivatud noori  27 796, aastal 2023 aga 26 813 ja aastal 2024 oli neid 25 398. Ja nende pealt makstava sotsiaalmaksu laekumine on umbes 13 miljonit aastas, mille riik saab sotsiaalmaksu näol. 

Teeme lihtsa arvutuse ja võtame siit 13% ära, nii et riigile läheb meie ettepanek maksma 5 miljonit. Aga ma arvan, et mis puudutab noortele tee rajamist, tööharjumuse tekitamist, tööhõive olukorra parandamist – nagu ma juba mainisin, on meil tööpuudus noorte seas 22%, ja see on eri vanusegruppide võrdluses kõrgem –, siis see 5 miljonit, mille ministeerium välja arvutas, on vaid üks pool. 

Nimelt, ministeerium ei võtnud arvesse seda, kui palju me saame selle meetme rakendamise abil luua lisatöökohti, sellist arvutust siin ei ole. Ma arvan, et kui me vaatame seda poolt ka, siis summa summarum tuleb seesama summa, mis sotsiaalmaksu laekumise puhul aastas 13 miljonit laekub noorte pealt, ja me saame selle ka kätte. Aga teiselt poolt näeme kindlasti seda, et noored on rohkem tööga hõivatud ja tööpuuduse määr kindlasti väheneb. Meie eesmärk võikski olla selline, et noorte seas oleks sama tööpuuduse määr, nagu praegu on üldine määr, 6–7%.  

Ma loeksin ette ka selle osa, mis puudutab seda, kas Rahandusministeerium toetab meie ettepanekut või mitte, ja mis põhjendusi ta toob. Kuna õppivate noorte töötasule sotsiaalmaksuvabastuse kehtestamine võib suurendada kuritarvituste ohtu – muude töötajate töötasu võidakse deklareerida õppivate noorte töötasuna, see on üks põhjus –, võib eelnimetatud maksuvabastuste kehtestamisel väheneda sotsiaalmaksu laekumine rohkem kui tabelis märgitud, ehk siis seesama 13,8 miljonit. 

No vaadake, juba see põhjus, mille lugupeetud ametnikud on välja toonud, näitab, et me mitte mingil viisil ei usalda ettevõtjaid. Aga see on juba eos vale lähenemine. Me takistame mingisuguse probleemi lahendamist, aga põhjus, miks me seda ei võiks teha, on see, et äkki ettevõtjad – nemad, kes tegelikult tekitavad töökohti, hoiavad neid ja maksavad makse – hakkavad riiki petma. Aga mitte mingisugust tõendusmaterjali ju ei ole. See on [ainult oletus], et võib-olla tekib selline olukord. Ja kuna võib tekkida selline olukord, siis me ju ei tohi seda lubada. Aga milleks on olemas maksuameti ametnikud, kes selle [töö] eest palka saavad? No seda teemat siin vastuses ei käsitleta.

Nii et ma lihtsalt juhin sellele tähelepanu. Ma ei hakka ütlema mulle vastuse saatnud ametniku nime, aga Jürgen Ligi rahandusministrina on selle vastuskirja allkirjastanud. Võiks natuke mõelda selle peale, millise signaali annavad sellised vastused meie lugupeetud ettevõtjatele. Ja teiselt poolt, rahandusminister, kes sellele alla kirjutas, võiks ikka natukene süveneda sellesse, millele ta oma allkirja paneb.

Nii et ma kordan üle. Meil on probleem sellega, et vähe noori on tööjõuturul. Seal on teatud raskused [ja sellel on] oma [põhjused], miks nad ei ole seal. Tööandjatel on teatud kartused, näiteks see, et noortel on vähe kogemusi ja nii edasi. Ka meie seadused on üle reguleeritud. Me ei räägi ju praegu täiskasvanutest, vaid räägime noortest, kes ei ole veel 18‑aastaseks saanud, aga tahavad olla tööjõuturul, me räägime hooajalistest töökohtadest ja nii edasi. 

Selleks, et rajada noortele teed ja anda hoogu sellele, et noortel tekiks tööharjumus, meie pakume lahendust, mis seisneb selles: kuna noortel on niikuinii olemas ravikindlustus, mille tagab riik, siis võiks ettevõtjaid mitte nii palju koormata ja 33% asemel võiks sotsiaalmaksu määr olla 20%. See oleks puhtalt sotsiaalmaks ilma ravikindlustuse osata. 

Vastava ettepaneku otsuse eelnõuga me soovimegi selle ülesande anda riigi valitsusele, kes võtaks meie ettepaneku töösse, valmistataks ette seadusandliku poole ja tuleks siia saali, kus me saaksime seda asja edasi menetleda. 

Mina arvan, et on väga palju Riigikogu liikmeid, kes leiavad samuti, et noored peavad saama tööjõuturule lihtsamatel tingimustel. Ettevõtjatel oleks siis kindlasti veelgi suurem motivatsioon noori tööle võtta. Siin on meie lahendus ja ma loodan teie toetusele. Aitäh! 

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Nüüd küsimused. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Hästi oluline teema. Tegelikult siin saalis ei arutata tihti noorte küsimusi ja noortega seotud probleeme. Praegu on see eelnõu eriti aktuaalne, sest alles hiljuti, augustis avaldati tõesti, võib öelda, sünged andmed: Eestis on noorte tööpuudus Euroopa kõrgeim ja see kasvab kiiresti. Alles esmaspäeval oli sel teemal arutelu ka minister Erkki Keldoga. Samas, tema [suust] ei kõlanud eriti seisukohti, kuidas nad hakkavad seda olukorda parandama, välja arvatud loosunglikud [väljaütlemised]. Ma tahaksin tegelikult kuulda teie seisukohta. Miks on valitsus üldse otsustanud hakata Eestisse kutsuma võõrtööjõudu, selle asemel et rakendada olemasolevaid noori või üleüldse inimesi, kes praegu ei ole tööturul, aga peaksid olema? Miks valitsus ei tegele meie oma inimestega?

Aitäh, hea küsija! Väga hea küsimus! Tegelikult turul valitseb meil nii tööjõupuudus kui ka tööpuudus. Ühelt poolt on meil teatud tegevusaladel töökäsi puudu, teiselt poolt aga on näha, et mõnes segmendis tööpuudus kasvab. 

Loomulikult, noorte seas on tööjõupuudus 22% – me räägime kuni 25-aastastest – ja see peaks kindlasti panema valitsuse jaoks häirekella lööma. Aga miskipärast võetakse seda asja väga rahulikult. Selle asemel, et tõesti mõelda kaasa ja mingisuguseid meetmeid välja pakkuda, seda ei tehta. 

Te tõite ise selle näite: Erkki Keldo oli alles selle nädala esmaspäeval meil siinsamas puldis, aga me ei saanud temalt mingisugust kindlust, et ta mõtleb sellel teemal kaasa. Samas, ta ei öelnud, et ta sellist meedet ei toeta. Aga võib-olla ta ei teadnud, mis on rahandusministri arvamus. 

Nüüd võõrtööjõust. Ma arvan, teatud ajaetapis on see kergem lahendus. Me oleme lasknud asja käest ära. Me ei ole ümber profileerinud enda inimesi vastavalt vajadusele õigel ajal. Ja loomulikult tahetakse teatud valdkondades kompenseerida seda võõrtööjõuga. Ma saan täiesti aru tööandjatest, kes seda tegelikult ju soovivad, sest kindlasti see aitab teatud ajal [tööjõu]probleeme lahendada. Aga see on tagajärg. See on selle tagajärg, et midagi on tegemata juba pikemat aega. Ja tegelikult ei nähta ette, mis siis veel saab, kui me võõrtööjõu sisse toome. Missugused siis järgmised tagajärjed on? Mis siis veel võib sündida? Me räägime lõimumisest, me räägime sotsiaalsetest probleemidest ja nii edasi ja nii edasi. Vaat need küsimused tahetakse jälle kõrvale jätta. Eks aeg näitab, on ju. 

Siin on näiteid küll võtta, neid pole vaja kaugelt [otsida]. Mõtleme, mis toimub. Millises olukorras oli Rootsi enne, kui ta lasi immigratsioonipoliitika vabamaks, ja mis olukorras on ta praegu? Sellist olukorda me Eestis ju kindlasti ei taha. Aga see võib tekkida, kui võõrtööjõudu peaks sellisel viisil rakendatama. 

Selge on see, et tööandjatele tuleb ulatada abikäsi. Minu arust valitsus räägib praegu hästi palju sellest – ainult ühepoolselt –, kuidas ikkagi suurendada võõrtööjõukvoote. Teisalt, sellest, milliseid lisameetmeid tuleks rakendada, nagu ma ütlesin, täiendõpet, ümberõpet, ümberprofileerimist, [eriti ei räägita]. Minu arust selle kohta mingit analüüsi ei ole tehtud, ei ole teaduspõhist lähenemist. 

Minu arust oli Eesti Ekspressis täna uudis selle kohta, et Rahandusministeerium kuulutas välja hanke. Nimelt, augustikuu 19. kuupäeval kuulutas Rahandusministeerium välja hanke, leidmaks inimesi või teenust, kes hakkaks analüüsima meie olukorda majanduses ja fiskaalpoliitikat ning leidma suuremat pilti sellest, mis tegelikult on juhtunud või juhtub tulevikus kogu selle maksufestivali – õigemini maksupõrgu – tõttu, mida siin on korraldatud. See omakorda tähendab puhast ülestunnistust, et kõik need maksutõusu otsused, mis on tehtud ja mida Riigikogu liikmed on vastu võtnud – kõige suuremad otsused, nagu maksutõusud, hinnatõusud ja nii edasi, me räägime teenuste hinnatõusudest, mille üle riigiasutused otsustavad –, tehti veel vana valitsuse ajal. Siin ei ole süüdi ainult Eesti 200 ja Reformierakond, kaasosalised on sotsiaaldemokraadid, kes panid oma allkirja igale maksutõusule alla. Ja kõik need otsused on tehtud ilma analüüsita. Nüüd hakatakse tagantjärele analüüsima, kuidas see kõik võiks inimeste toimetulekut mõjutada. 

Aga pole vaja seda analüüsi. Minge palun poodi ja rääkige inimestega! Vaadake, mis nägudega inimesed poest välja tulevad. Hoiate raha kokku. Ei ole vaja seda hanget teha. Me kõik tunneme, kuidas see mõjutab majanduskeskkonda. Ettevõtjatelt võite samuti küsida. Tööandjate liit – palun väga, nendel on kogu pilt selge. Miks seda hanget korraldatakse? Võib-olla ametnikud tahavad nüüd kaitsta ennast poliitikute eest. Kui ikkagi vertikaalselt tuleb poliitikult, ministrilt käsk: nüüd on vaja seda juttu rääkida, et need maksutõusud on hea asi, siis võib-olla ametnikud tahavad ennast kaitsta. Nad tahavadki erasektorist tellida analüüsi, mis hakkab väitma vastupidist: see on ju hullumeelsus, mis siin vahepeal on toimunud. 

Minu arust see on hea näide, mis puudutab ka tööjõuturgu. Ehk nähakse ette mingisugused lühiperspektiivi lahendused võõrtööjõu näol, aga suuremat pilti ei ole. Ja ma ei imesta, kui juhtub veel selline asi – aga ma usun, et see valitsus nii kaua ei kesta –, et tuuakse meile suuremas koguses võõrtööjõudu sisse ja siis teeb Rahandusministeerium hanke, et leida need inimesed, kes olukorda analüüsiksid ja vaataksid, kuidas see kõik hakkab meie Eesti elu mõjutama.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja, hea ettekandja! Mis su arvates, Lauri, pärsib seda eelnõu vastuvõtmist – sest arvame, et see nagunii läbi ei lähe –, kas kartus, et mõni noor laps [saab petetud], sest see tööandja, kes temaga tegeleb, petab? Meil on kaks põhilist gruppi. Esiteks on õpilasmalev, kus lapsed mitte ainult ei saa töösuhtes olla ja töö[oskusi] rakendada, vaid see on ka sotsiaalne projekt, selleks et meie lapsed saaksid suvel kuskil tööd õppida. Teiseks on meil sellised noored, kes kuskil ei õpi ega tööta. Vabanev raha saaks minna investeeringuks nende töötingimuste parandamiseks.

[Mis sinu arvates takistab selle eelnõu vastuvõtmist], kas kartus, et ettevõte petab, või see, et eelnõu tuli opositsioonilt? Mis sinu arvates see kartus on?

Aitäh! Ma loodan – või no mis ma siin ikka loodan, ma siiski usun seda –, et kui inimesed midagi otsustavad, siis nad teevad seda oma parema äranägemise järgi. Aga nagu näha, need otsused, mis siia tuuakse, on sellised, et koalitsioon tahab lihtsalt tuimalt saada Riigikogu liikmete kinnitust, rohelisele nupule vajutust, kuigi me oleme juba näinud ja tundnud, milleni see kõik on viinud. Inimeste toimetulek on kõvasti langenud. Ei saa ka öelda, et majanduskeskkond oleks paranenud. Pigem on ikka vastupidi. Kui me vaatame oma naabrite näitajaid, siis näeme, et meie oleme omadega täitsa põhjas. Vaatamata sellele, et kuskil tunneli lõpus võib-olla isegi [mingi väike valgus]kiir paistab, hästi kaugelt, ei ole valgust eriti näha. Mingisuguse positiivseid ilmingud on, aga need on, jällegi, pigem ajutised. 

Eks siin on erinevaid põhjusi. Ma arvan, et siin on hästi palju kinni Reformierakonna usus ühetaolisse maksusüsteemi. Jürgen Ligi on öelnud, et meil on kõige efektiivsem maksusüsteem. Ja selles on tal õigus. Efektiivne on meie maksusüsteem halduspoole pealt vaadatuna – vähe erisusi, vähe astmeid. Vaatame kas või käibemaksuosa ükskõik mis riikides, välja arvatud Taani, seal on ka eri toiduainetel erinevad käibemaksu määrad. Ma ei tea, leiva puhul võib see olla 6%, piima puhul 8% protsenti, magustatud joogid võivad [maksta] rohkem olla ja nii edasi. Loomulikult on rohkem vaja jõudu, et seda kõike hallata. See on see, millest Jürgen Ligi räägib, et see on meil väga efektiivne. 

Väga paljud inimesed saavad teistmoodi aru. Nad arvavadki, et meie maksukogumine on efektiivne, laekumine on efektiivne ja nii edasi. Ei, ei! Ta räägib puhtalt haldusest – sellest, kuidas sa haldad kogu seda maksundust, mitte midagi muud. Rohkem selle efektiivsuse taga midagi ei peitu. Nemad usuvad sellesse, et meil ei ole vaja erinevaid maksumäärasid teatud toodete või maksude puhul, näiteks sotsiaalmaks. Ühetaoline, kõik on lihtne, kõik on arusaadav. Väidetavalt on ka raamatupidajal palju lihtsam kõike seda arutada. Ma arvan, et hästi palju seisab selle taga. See on nende maailmavaade kogu sellest asjast. Mis siis, et praegune käibemaks, mida tõsteti 24% peale, on viinud hästi palju raha ära just nendelt inimestelt, kes saavad keskmist või väiksemat palka. Mis siis, et otseselt mõjutabki see kõige rohkem vaesemaid inimesi. Oluline on see, et oleks tagatud efektiivne maksusüsteem, mitte midagi muud.

Avalikkus, analüütikud, teadlased, ettevõtjaid ja kaubanduse inimesed, kes on kogunud peaaegu 100 000 allkirja petitsioonile, räägivad iga päev: "Kuulge, tõmmake see toiduainete käibemaks maha, me tahaks korralikult süüa." Aga [neid ei kuulata ja] just selle taha see jääbki. See on uskumuse küsimus, kas meil on vaja teatud maksude puhul erinevaid astmeid või mitte.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kindlasti olete te ka ettevõtjatega suhelnud, muuhulgas sellel teemal, ja nende käest küsinud, milline oleks nende suhtumine siis, kui seesama maksumäär oleks väiksem. Kas sel juhul muutub suhtumine noorte inimeste palkamise mõttes? Mis see arvamus oli?

Aitäh! Loomulikult, see soodustaks noorte tööhõivet. Kui võtta kas või hooajaline töö, siis sul ettevõtjana on võimalus võtta tööle juba teatud kogemustega inimene või siis täiesti roheline noor, kes alles tuleb [ametit õppima]. Loomulikult, kui maksumäärad on võrdsed, siis sa võtad selle inimese, kellel on suurem töökogemus, olgu kaks nädalat või kaks kuud rohkem töökogemust, kui me räägime hooajalistest töökohtadest. See kindlasti motiveeriks ettevõtjaid võtma tööle ka verivärskeid noori, kuna siis saabki maksusoodustust. Ja loomulikult, ettevõtja huvi on olla efektiivne.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma arvan, et sa oled ka realist ja tead, et kohe-kohe tulevad teerullijuhid. Nende kohad on vabad praegu, aga nad on oma kambrites ja ootavad signaali, et asfalt on vaja rullida – see tähendab, et sellest eelnõust on vaja üle rullida. Seda sõltumata sellest, et asi on väga aktuaalne – erakordselt kõrge tööpuudus noortel, millele peaks reageerima, nagu ka paljudele muudele asjadele. Aga mida peaks tegema analoogsetes situatsioonides, kus võiks olla jumet asjadel, nii et ka taim kasvaks, mitte ei tuleks teerullijuhid, kes tee ära asfalteerivad ja sellest üle rullivad? Mida peaks tegema, et sellest oleks tolku laiemalt?

Kui sa küsid sellise hea küsimuse, siis loomulikult ma vastan sellele nii, et meil on vaja uut valitsust. Et sellest eelnõust saaks asja, et noored saaksid sellest eelnõust kasu, ettevõtjaid samuti, tuleb see eelnõu vastu võtta. Ja seda peab tegema valitsus, kes mõtleb kaasa. Praegu me oleme saanud valitsuselt eitava vastuse. Täpselt samamoodi oleme rahanduskomisjonis saanud eitava vastuse. 

Ma vaatan rahanduskomisjoni istungi protokolli, aga komisjoni liikmetest, kui mu mälu ei peta, oli vastu viis ja poolt neli. See näitabki ju tegelikult üht: see on teerullipoliitika, millele tugineb praegu valitsus. Nendel on olemas 52 liiget, kes täidavad täpselt käsku, mis tuleb valitsuselt, kes ütleb, mis nuppu tuleb vajutada, kas sellele anname rohelise või punase. 

Loomulikult! Aga ma ei taha ka kellelegi liiga teha. Ma kutsun koalitsiooni saadikuid üles kaasa mõtlema väljaspool kogu seda koalitsioonipoliitikat, mida dikteerib valitsus. Kui saali jõuab selline suht leebe otsuse eelnõu – jah, selle on küll esitanud opositsioonisaadik –, mis selgelt juhib tähelepanu sellele, et meil on noorte seas tööpuudus hästi kõrge, siis võiks ju kaasa mõelda. Ja kui see meede, mis me oleme välja käinud, mingil põhjusel tõesti ei sobi, siis teeme selle paremaks. Mõtleme kaasa! Ärme tambime seda maha. Ärme hääletame seda maha. Saadame ta teisele lugemisele ja teeme seda koos. Täiendame eelnõu, vaatame veel kord [need asjad üle] ja teeme koos midagi ära noorte jaoks. Tegelikult saavad sellest kasu ju nii meie noored kui ka ettevõtjad. 

Aga kui seda ei juhtu, siis ega teistmoodi siin midagi ei realiseeru meie mõtetes, kui tuleb uus valitsus. Ja ma arvan, et see tuleb varem, kui me arvata oskame. Ma ei usu, et praegune valitsus peab vastu 2027. aasta märtsikuuni. 

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Hea kolleeg, hea Lauri! See igati hea eelnõu puudutab mind isiklikult, sest minu poeg on just 19 aastat vana ja praegu õpib maaülikoolis. Aga ütle palun, mida võiks riik sinu arvates veel teha selleks, et noortel oleks rohkem võimalusi tööturul.

Jaa, loomulikult. Ma arvan, et noored seda ju pidevalt küsivad. Seal on ju olemas lahendused. See, et noor saaks tööle ja meie töötuse üleüldine määr langeks, on meil vaja korralikku majanduskeskkonda. Praegu on meie majanduskeskkond tegelikult kõikide nende maksutõusude tõttu alla surutud. Me näeme selgelt, kuidas meil investeeringud välja voolavad, uusi sisse ei tule. Me ei suuda ohjata energia hinda, me ei suuda teha erandeid ettevõtetele, mis on energiamahuka tootmisega, toodavad tooteid, mis on energiamahukad. Me nagu ei tee tegelikult õigeid käike, mida üks riik võiks teha. Me ei soosi praegu ettevõtlust. 

Ja teate, minu arust on hea näide see, kuidas meil 1 miljard voolas välja. Tõsteti tulumaksu 2%. Enne, kui see juhtus, otsustasid ettevõtjad hääletada käte ja jalgadega – nad võtsid välja kasumid. Ettevõtetest võeti dividende välja miljardi jagu. (Hääl saalist.) No rohkem kui tavaliselt. Just. Jah! Ja kui me seda arutasime rahandus- ja majanduskomisjoni ühisistungil, siis ma küsisin Rahandusministeeriumi ametnikult, kus see miljard on, see lisamiljard. Ettevõtjad on ta välja võtnud. Jah, riik sai ühekordselt rohkem sellest tulumaksu. Kas see raha on investeeritud, kas see on välispankades või kas see on Eesti pankades? Selle peale ametnik ütles, et ta ei tea, kus see raha täpselt on, aga ta teab kindlalt, et see ei ole Eesti majanduses. Need oli tema sõnad. 

See tähendab seda, lugupeetud koalitsioonisaadikud ja valitsus, et see otsus, millega te tõstsite tulumaksu, viis tegelikult raha [riigist] välja. Ja kui sa ettevõttest viid raha välja, siis see mõjutab ettevõtte likviidsust. Miks see on halb? Üks ettevõtja istub ka siin, tema teab väga hästi, mis see tähendab, kui ettevõttel ei ole likviidsust. 

Tuleb mingisugune torm peale, ükskõik, kuidas me seda nimetame, mingisugune anomaalia, kas või see, et tarnija või ostja ei maksa mingile ettevõttele suures summas arvet kinni, kuigi materjal on juba ära saadetud. Aga nii kaua, kui sul ei ole likviidseid vahendeid, millega kiiremas korras seda kahju katta, nii kaua, kuni sa käid kohtus ja hangid raha – kui seda raha üldse enam saab –, läheb ettevõte pankrotti. Ettevõtte lasebki inimesed lahti ja alustab pankrotimenetlust. See on see, mida tehti tegelikult praegu selle 2% tulumaksutõusu puhul. Otsus tuli valitsuselt, Riigikogus kinnitati see ära – sotsid olid ka osalised – ja ettevõtted tegid oma liigutuse, võtsid raha välja ettevõttetest, lisamiljardi, ja ettevõtete likviidsus langes.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja Riigikogu rahanduskomisjonis toimunud arutelu palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli tutvustama rahanduskomisjoni liikme Diana Ingeraineni. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas eelnõu 10. juunil, enne jaanipäeva. Meil oli istungil eelnõu tutvustamas Andrei Korobeinik ja Rahandusministeeriumist oli istungil Kairi Ani. 

Kõigepealt Andrei tutvustas sedasama, mille Lauri praegu siin üle käis. Mina palusin täpsustust selle kohta, keda eelnõu puudutab. Eelnõu puudutab kuni 19-aastaseid isikuid. Toodud numbrid on siin tõesti kuni 25-aastaste tööhõive kohta. Kuulasime ära Rahandusministeeriumi esindaja. Ja võeti vastu kaks konsensuslikku otsust: esiteks, võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. septembriks, see on täna, ja teiseks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Diana Ingerainen, see olen mina. Nii et kaks sellist otsust võeti vastu.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Vadim Belobrovtsev, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kuidas teil endale tundub, kas selline meede elavdaks natuke meie majandust, sellest vaatevinklist, et siis oleksid nooremad inimesed rohkem valmis tööle asuma juba noores eas? Seda esiteks. Ja teiseks, kas meie ettevõtjad võtaksid nad siis tööle parema meelega?

Aitäh küsimuse eest! Seda teemat me komisjonis kergelt puudutasime, kas meile on teada, millised on mõjud, kui see eelnõu rakendub kuni 19-aastastele noortele. Paraku meile ei ole teada, kas see soodustab [noorte tööleasumist] ja mis ulatuses.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma vaatan seda komisjoni protokolli. Te küsisite päris olulise küsimuse, kas Eestil on üldse terviklik tööjõupoliitika. Nagu te ise viitasite, näiteks Delta majanduskonverentsil ütlesid nii sotsiaalteadlased, majandusteadlased, aga ka ettevõtjad, et tegelikult Eestil terviklik tööjõupoliitika puudub. Kas te tänaseks olete saanud sellele küsimusele vastuse ekspertidelt või kolleegidelt või ministritelt? Kas meil Eestis siis on olemas terviklik tööjõupoliitika?

Aitäh küsimuse eest! Tegelikult enam-vähem samal ajal oli siin ka minu õppejõud, professor Urmas Varblane, kes samuti käsitles Riigikogus seda kui väga olulist teemat. Tuleb tõdeda, et terviklikku tööjõupoliitikat, mis käsitleks teatud maksustamist ja maksude mõjusid, ei ole. On küll olemas teatud fragmendid ja seda uuritakse, näiteks OSKA uuring, aga päris terviklikku pilti ei ole.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Nagu ma aru sain, oli kaks konsensust: teie kannate ette ja mis seal veel oli. Aga seda, et [eelnõu] tapmisele läheb, ei olnud. Nüüd tuleb ainult veel hääletus ja teerullijuhid tulevad teevad töö ära. Aga kas koalitsioonis on arutatud, kuidas seda probleemi lahendada? Tavaliselt öeldakse: "Meil on juba töös samad asjad, lihtsalt te ei ole neist kuulnud veel." Kas te teate, et valitsusel on kuidagi plaanis lahendada sama probleemi, mis on tegelikult väga aktuaalne, eriti praegu?

Aitäh küsimuse eest! Teema on tõesti aktuaalne, aga komisjonis me seda ei arutanud.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Hea ettekandja! Ma lihtsalt täpsustan. Lugesin protokollist, et Rahandusministeeriumi nõunik Kairi Ani ütles, et kuigi tööturule võib koondmõju olla positiivne, näiteks tööhõive kasv, siis Tervisekassale toob see ligikaudu 5,4 miljoni euro suuruse miinuse. Küsimus on selles, et kui tööhõive kasvab ja makse laekub üha rohkem, siis miks me räägime Tervisekassa miinusest. 

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti, kui tööhõive kasvab ja maksud laekuvad, siis majandus elavneb. Olen sellega täiesti nõus. Aga me ei tea täpselt, millise iseloomuga tööd pakutakse kuni 19-aastastele noortele ja mida see toob kaasa pikemas vaates nende tööelule.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Ja Keskerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh, lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Ma arvan, et seda, mida Keskerakonna fraktsioon praegu tahab selle eelnõuga saavutada, on isegi vähe. Miks vähe? Sellepärast et tegelikult peaks riik väga konkreetselt mõtlema selle peale, kuidas meie noori ikkagi motiveerida minema tööle juba nooremas eas. Me räägime pidevalt sellest, et noored – vabandust sellise moodsa sõna eest! – hängivad meil kuskil tänavatel või kaubanduskeskustes, kus nad ei tee suurt midagi, istuvad kogu aeg nutitelefonides, põhimõtteliselt, selle asemel et tegeleda millegi kasulikuga. Ja loomulikult, kui riik neid kuidagi ei motiveeri, kui selliseid meetmeid, mis teeksid tööle asumise noortele lihtsamaks, eriti ei ole, siis pole sellest huvitatud ei tööandjad ega ka noored ise. 

[Sellest ajast, kui] olin Tallinna abilinnapea, mäletan väga hästi, kuidas me tegelesime õpilasmaleva teemaga ja kuidas siis vastav organisatsioon Tallinna linnas värbas noori selleks, et nad suvel teeksid õpilasmalevas tööd. Tegelikult see ei olnud kõige lihtsam ülesanne, pehmelt öeldes. Noored ise on kindlasti tööaltid, nad kindlasti tahaksid teenida väikest raha, aga siis on vaja leida tööandjaid, kes oleksid valmis neid vastu võtma ja nendega tegelema. Ja loomulikult, kui riigilt ei tule üldse tööandjatele lisamotivatsiooni, siis jääb ka nende soov hästi tagasihoidlikuks. 

Nii et meie arvates tuleks kindlasti toetada seda ideed, et kuni 19-aastaste noorte pealt ei peaks tööandja maksma sotsiaalmaksu 33%, vaid see võiks olla 20%. See oleks hea algus. Siit võiks edasi minna ja mõelda välja veel mingisuguseid meetmeid, mis aitaksid meie noortel tööle asuda niimoodi, et tööandjad oleksid sellest huvitatud ja noored ise oleksid samuti [töötamisest] huvitatud. Kindlasti tooks see riigile kasu. 

Kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart rääkis sellest, kuidas me võiksime selle asemel, et kogu aeg võõrtööjõudu nimetada ja proovida tuua siia inimesi näiteks välismaalt, mõelda selle peale, et meil on oma inimesed olemas. Meil on tegelikult tööturul – nii paradoksaalne kui see ka pole – nii tööjõupuudus kui ka töökohtade puudus. Selles mõttes tuleks ikka leida tasakaal. Ja meie noored võiksid olla õige vahend selle tasakaalu leidmiseks. Nii et see on tõepoolest koht, kus riik – valitsuse näol – võiks selle peale mõelda. Ja kõiki teisi ma kutsun üles meie eelnõu toetama. Aitäh!

Suur tänu! Ja Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Selle eelnõu menetlemine on hea näide sellest, kuidas koalitsioon ei viitsi mõelda. Ja ma olen mõelnud pikemat aega, millest on tulnud see, et tihti, kui majanduslikult head otsused või ettepanekud tehakse siin saalis, siis need lükatakse tagasi ilma väiksemagi lauseta selle kohta, et seda võiks koalitsioonis arutada. 

Ma arvan, et meist, kes me oleme siia saali jäänud, on mõned üksikud nooremad, teised juba vanemad inimesed. Me teame oma lapsepõlvestki, samuti koolilõpu ajast – kui selge oli meil gümnaasiumi lõpetades, mis eriala me tahame õppida? Mõnel üksikul on see selgus olemas, aga enamik arutleb viimase hetkeni, millisesse ülikooli minna ja millist eriala õppida. 

Soome on hea näide, nad on meil siinsamas, naabrid. Neil on gümnaasiumiharidus ja ametiharidus pandud kui mitte ühte ja samasse majja, siis kõrvuti majadesse. Seal on võimalik teha nii, et ametikooli õpilane käib mingit eriala õppimas kõrval olevas gümnaasiumis ning gümnaasiumi õpilane saab käia ametikoolis ja nii-öelda nuusutada erinevaid erialasid. 

Ettevõtjana ma võtaksin hea meelega noori inimesi endale ettevõttesse hooajalisele tööle, eriti suvel. Aga me teame, et noortega on tihti nii, et keegi peab neid õpetama, juhendama. Töökoormus on [suur]. Ja kui maksukoormus on kõigil täpselt sama, siis sa soovid tööle võtta pigem juba kogemustega inimese. Samas oleks ju väga hea, kui me saaksime ametikooli noore võtta endale juba suveks ettevõttesse tööle, siduda ta oma ettevõttega, nii et ükskord, kui ta kooli lõpetab, olgu ametikooli või kõrgkooli, oleks meil üks potentsiaalne oma ettevõtte töötaja. 

On väga loogiline, et kuni 19‑aastased on meil Tervisekassa rahaga kindlustatud. Kui nad on juba kindlustatud, siis ei saa olla ootust, et nende pealt tuleb veel Tervisekassa raha 13%. Ma saan aru, et Keskerakond on jätnud selle 20% sisse väga lihtsal arusaamal, et inimene teenib oma tulevikupensionit ja see raha on oluline – küll mitte siis, kui inimene on 19, vaid siis, kui ta on 65 aastat vana. Iga aastaga see panus tõuseb. Aga ma ütlen, et rahanduskomisjonis ei tekkinud hetkekski isegi arutelu selle üle. 

Ma ise toetan seda eelnõu. Seda võiks küll ühes või teises kohas natukene täpsustada, aga nii nagu ka eestkõnelejad on öelnud, igat eelnõu on võimalik muudatusettepanekutega paremaks teha. Ja mulle meeldis ka rahanduskomisjoni ettekanne, see oli väga hea. Siiralt ütlen: väga hea! 

Tihtipeale ei ole selliste eelnõudega siia meie ette tulek üldse mitte lihtne. Nendega on keeruline, eriti kui opositsioonipoliitikud oskavad iga asja kohta küsida ja koalitsioonipoliitikuna sa tahaksid vastata, et tegelikult võiks seda [isegi arutada], aga sa lihtsalt ei saa päris nii vastata.

Nii et ma loodan, et kui [sellest eelnõust] muud kasu ei ole, siis [see mõte] võiks koalitsioonil [tekkida], et nad võiksid mõnel oma istumisel seda arutada, kas seal on mingi asi, mida võiks [arvesse] võtta. Sest uskuge mind, kui me neid noori ei seo oma ettevõtetega, siis on neil lihtsam minna pikka eurot teenima kuskile naaberriiki. Aga sealt tagasi tulemine ei ole nii lihtne. 

Ma näen seda oma pere pealt. Kui inimene on tubli, siis ta saab igal aastal natukene palgakõrgendust, natuke palka juurde. Ja kui siis küsitakse, kas ma saaksin tulla tagasi, väiksema palga peale, ja kas ma saan sama tööd – vaevalt. 

Nii et hea mõte ja võimalus Eesti majandust elavdada. Ja uskuge mind, maksudega ei ole siin probleemi, sest noorte eest maksame praegu niikuinii meie – need, kes on täiskasvanud ja käivad tööl, ka mõned pensionärid. Nii et palve jäi. Ma sain aru, et seal vähemalt Eesti 200 oli mõne …

Korra küsin, Aivar. Katkestan.

Okei, ma lõpetan. Aga aitäh!

Ma annan ühe minuti otsa, siis on kindel, et jääme ajaraami.

Just. Aga ma tänan. Kõike head! 

Aga lõppes ära. Aitäh! Aitäh, Aivar Kokk!  

Nii. Head kolleegid! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud, seega asume lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu! Selle eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Järgnevalt panen lõpphääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja õpilaste töötamisele maksusoodustused" eelnõu 638. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 23 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on tagasi lükatud.

Järgnevalt tänane kolmas päevakorrapunkt, Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi direktiivi muudatuste osaline ülevõtmine) eelnõu 667 teine lugemine. Palun siia Riigikogu kõnetooli ettekandjaks keskkonnakomisjoni liikme Tarmo Tamme. Palun! Ettekande pikkus on kuni 20 minutit.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 2. juunil 2025. Eelnõu eesmärk on viia Eesti õigus osaliselt kooskõlla Euroopa Liidu direktiividega, aidates täita Euroopa Liidu ja Eesti kliimaeesmärke ning soodustades kaasaegse tehnoloogia kasutuselevõttu. 

Peamised eesmärgid on Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi ajakohastamine, meretranspordi lisamine süsteemi, tasuta heitkoguste ühikute kaotamine lennunduses ning moderniseerimis- ja innovatsioonifondide rahastuse suurendamine. 

Eelnõu esimene lugemine toimus 18. juunil 2025. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 4. juuli 2025. Selleks ajaks laekus üks muudatusettepanek Riigikogu liikmelt Andres Metsojalt. Keskkonnakomisjon otsustas esitada eelnõu kohta üheksa muudatusettepanekut. Keskkonnakomisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamiseks kahel istungil: 17. juunil ja 25. augustil. 

Komisjoni 17. juuni istungist võtsid osa Eesti Laevaomanike Liit, Viru Keemia Grupp, Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu ning Kliimaministeeriumi esindajad. Istungil toimunud arutelu käigus esitasid osalejad oma seisukohad eelnõu kohta ja vastasid komisjoni liikmete küsimustele. 

25. augusti istungil kujundas komisjon seisukoha eelnõu kohta, esitas muudatusettepanekud ja tegi asjakohased menetlusotsused. Riigikogu õigus- ja analüüsiosakond on andnud kaks arvamust: kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi direktiivi muudatuste ülevõtmise ja eelnõu kooskõla kohta põhiseadusest tuleneva õiguskindluse põhimõttega.

Komisjoni ettepanekud olid valdavalt tehnilist laadi. Nendel ma ei hakkaks pikemalt peatuma. Aga muudatusettepaneku nr 8 tegi Andres Metsoja. Tema ettepanek on muuta eelnõu § 1 punkti 71 selliselt, et lugeda § 254⁴ tekst lõikeks 1 ja täiendada § 254⁴ lõikega 2, ning ettepanek oli ka § 168 lõike 1 kohaldamise kohta. Keskkonnakomisjon jättis selle muudatusettepaneku arvestamata. 

Komisjon leidis, et Euroopa Liidu direktiivide nõuetekohane ülevõtmine on oluline õiguskindluse tagamiseks ning see omakorda seab aluse Euroopa Liidu poliitika teostamise õnnestumiseks. Ettepanekus toodud direktiivi sätetest tulenevad liikmesriigile selged ajalised ja koguselised kohustused, mille tõttu kõnealused sätted riigisisesesse õigusesse üle võtta. Liikmesriigil puudub nende sätete puhul kaalutlusõigus ning seetõttu läheks muudatusettepanek vastuollu Euroopa Liidu õigusega. Lisaks seaks muudatusettepanekuga arvestamine Eesti laevandusettevõtjaid halvemasse olukorda võrreldes teiste Euroopa Liidu ettevõtetega, kuna nad peaksid tagastama 100% lubatud heitkoguse ühikutest, samas kui teiste riikide ettevõtted peaksid tagastama vähem, vastavalt 40% ja 70%. 

Riigikogu õigus- ja analüüsiosakond on leidnud, et eelnõuga laevandusettevõtjatele kehtestatud kohustused ei riiva õiguspärase ootuse põhimõtet, sest sellised arengusuunad on sektorile olnud ettenähtavad. Eelnõu seletuskirja autorid on välja toonud Euroopa Liidu õigusaktid, mis meretransporti ja sellega seoses tekkivaid heitkoguseid ja selle aruandlust reguleerivad. Seega ei saa öelda, et tegemist oleks täielikult uue kohustusega.

12. oktoobril 2023 võttis komisjon vastu ka delegeeritud määruse, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust seoses ettevõtja tasandi summaarse heitkoguse andmete aruandlust esitamist käsitlevate normidega. Ka selle määruse põhjendus punktis 5 on selge viide meretranspordi lisamise kohta.

20. oktoobril 2023 võeti vastu määrus, milles käsitletakse tõendamistoiminguid, tõendajate akrediteerimist ja seirekavade heakskiitmist. 30. jaanuaril 2024 võttis komisjon vastu rakendusotsuse, mille kõik põhjenduspunktid käsitlevad meretranspordi lisamist Euroopa Liidu HKS-i.

Keskkonnakomisjon otsustas esitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 10. septembril 2025. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 17. septembril 2025. 

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka mõned küsimused. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, Tarmo! Mu küsimus on seotud nõutusega selle suhtes, et tagasiulatuv koormise kehtestamine ei ole vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega. Minu küsimus on, kas Tallinkil on sama arvamus. Palun vastake! Ma tean, et olete komisjoniga kommunikeerinud. 

Teiseks, ma saan aru, et meie ehitame üles niisugust uut meretranspordisüsteemi, et me maksustame täiendavalt meretranspordiettevõtteid ja oleme asunud seda muud maksu tagasi maksma nurga tagant riigi toetusega. Nimetage palun praegu riigi eelarvestrateegia perspektiivis need numbrid. Kui palju me plaanime aastas võtta maksu kõige suuremalt laevandusettevõttelt Tallinkilt ja kui palju me plaanime talle nurga tagant maksta toetust selle eest, et me oleme teda täiendavat maksustanud niisuguse Münchhauseni viguriga?

Aitäh küsimuse eest! See arusaamine, et ühtegi asja ei tohiks teha tagantjärele, ei tohiks kehtestada ka makse, on igati arusaadav. Kindlasti nii ei tohi teha. Praegusel juhul see ei olegi nii, sest Tallink on olnud juba pikalt kursis sellega, et selline maks kehtestatakse. Tallink on isegi piletit müües korjanud juba kaks aastat CO₂ raha oma reisijate käest. 

Kuidas? (Urmas Reinsalu räägib saalist.) Tallinn ise on rahul sellega. Jah, Tallink saab aru. Ja Tallinkiga on veel üks huvitav lugu: Tallinki laevad on nii Eestis kui ka Soomes. Kui Eesti jätaks selle kehtestamata – see on peaaegu võimatu ettevõtmine –, siis juhtuks selline põnev lugu, et Soomes oleks CO₂ maks olemas, aga Eestis olevatel laevadel seda ei oleks. See on [üks] probleem. Teine häda on see, et me hakkaksime trahvi saama. Ühesõnaga, meil ei ole võimalik seda [eelnõu] mitte vastu võtta. 

Aga laevade jaoks muutuks veel see, et neid suure tõenäosusega ei lastaks enam teistesse sadamatesse. See kindlasti häiriks rohkem kui see maks, mis on kõigile võrdne. Ja kõige olulisem on ehk veel see, et see maks kehtestatakse kõikidele Euroopa Liidu laevadele. See tähendab, et kõik on võrdses konkurentsis, nad olnud sellega kursis, seega ei tohiks siin olla mingit muret. 

Mis puudutab rahalist poolt, siis ma olen aru saanud – ma võin eksida, keegi ei ole suutnud väga täpseid numbreid öelda –, et see CO₂ maks, mida peavad maksma Eesti laevaettevõtted, keda on 14, on umbes 8 miljonit. Kaks ettevõtet saab tagasi ka laevapere või palga maksmise toetust ja see suurusjärk peaks jääma samasse piiri.

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Tallink on rõõmus. Aga ma loen siit tabelist, et näiteks kaubandus-tööstuskoda ja laevaomanike liit – nad ei jaga vist matsu – ütlevad, et eelnõu on väga suure mõjuga ja toob kaasa märkimisväärseid kulutusi ettevõtjatele. Kaubanduskoja hinnangul on need leevendusmeetmed ebapiisavad, laevaomanike liidu vastust ma ei hakka kordama. Aga siin on öeldud, et kuna on direktiiv, siis võta või jäta, see tuleb rakendada.

Võib-olla nende matsu jagamine on poolik. Aga see on üleeuroopaline maks ja sellest ära viilida ei ole eriti võimalik. Võib-olla ongi igasuguste organisatsioonide eesmärk seista oma ettevõtete eest ja mida rohkem küsida, seda parem. Riik on minu arust teinud üsnagi tasakaaluka otsuse – või siis on parasjagu tegemas tasakaalukat otsust –, et seda meedet kompenseerida. Kui küsida, kas on mõistlik teha niimoodi, et ühe käega võtame, teisega anname, siis mina julgeksin öelda, et see on mõistlik. Sellest esimesest CO₂ maksust on võimalik aja jooksul pääseda, kui ettevõtjad muudavad oma laevad keskkonnasõbralikumaks. Ehk seda on võimalik vähendada. Aga teistpidi, toetus laevapere palga maksmisele jääb kestma.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Aitäh lugupeetud ettekandjale! Te ütlesite oma sõnavõtus, et sellest maksust ja sellest eelnõust on võimatu loobuda, see tuleb ilmtingimata vastu võtta. Kas see teid kui suveräänse Eesti riigi valitsuserakonna esindajaid ei häiri?

Aitäh küsimuse eest! Ei, mind ei häiri. Me oleme täiesti suveräänsena astunud Euroopa Liitu, võtnud omale teatavad kohustused ja [allume] ühtse turu reeglitel. Kui see maks oleks [kehtestatud] ainult Eesti laevaettevõtetele, siis see mind häiriks. Kuna see kehtib kõikidele võrdselt ja me tegutseme samal turul, siis see mind ei häiri. See teeb suures plaanis meie keskkonda puhtamaks, aitab ära reguleerida, ja minu arvates on see suhteliselt mõistlik plaan.

Urmas Reinsalu, palun!

Tarmo, ma siiski korrigeerin seda. Ka mina olen Tallinki esindajatega rääkinud. Ja nüüd ma tahaksin selle üle täpsustada. Sa kinnitad, et Tallinki esindajad ei näe tagasiulatuvat mõju. Ja ühtegi huvirühma seisukohta komisjonile selle kohta, et selle koormise kehtestamine on tagasiulatuva mõjuga ja seetõttu põhiseadusvastane, nagu ma aru saan, sinu kinnitusel ei ole. Miks sellisel juhul pidas komisjon vajalikuks tellida õigus- ja analüüsiosakonnalt sellekohase memorandumi? See on mu esimene küsimuseasetus.

Teine küsimus on selle kohta, et ma palun sul siiski korrigeerida numbreid. Ka mul on ettevõtjatega vestlusi olnud. Sinu väide, et kehtestuv maksukoormus kaetakse suurematele laevaettevõtetele, tegelikult ei vasta tõele. Minu andmetel see maksukohustus prognostiliselt ajas kasvab. Ja see meede, mis on kehtestatud, on piiratud siiski teatud ajaga. Ole hea, Tarmo, nimeta, mis ajaks on seda toetusmeedet plaanitud kehtestada ja mis on selle ajaline jätkuvus. Teiseks, nimeta palun, milline on selle maksu kasvamine. See maks peaks minu andmetel 2027. aastaks kasvama tuntavalt üle 10 miljoni euro.

Ma võin täiesti kindlalt väita, et Tallink ei esitanud ühtegi muudatusettepanekut. See on nüüd kindel. Seda, kas keegi kuskil veel midagi arvas, on mul väga raske seda kommenteerida. 

Kas see maks aja jooksul kasvab? Tänu Eesti ametnike tublile tööle õnnestus seda maksu pigem vähendada. Jääklassi laevadele on tehtud erisus: kuna Eestis on raskemad kliimaolud ja aeg-ajalt võib olla jää, siis on ette nähtud teatav maksuvabastus, mis teeb meie laevade kasutamise natukene lihtsamaks.

Suur tänu! Ma korra katkestan küsimuste-vastuste sessiooni, sellepärast et meil on rõdul delegatsioon USA Oklahoma osariigi kongressist eesotsas alamkoja spiikri Kyle Hilbertiga. Dear friends, I am very glad to greet you here in the Estonian Parliament. We will continue now our session. Jätkame meie istungit. Järgmine küsija on Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Sain ma õigesti aru, et reisilaevade tööjõukulude kompensatsiooni makstakse 14 firmast ainult kahele? Küsimus on, miks. Teiselt poolt, parvlaevad võivad jätkata samamoodi, nendele ei ole see rohetulevik nii oluline. (Tarmo Tamm küsib, millistest parvlaevadest jutt käib.) Mõtlen Eesti parvlaevu, mis lähevad Saaremaale, Hiiumaale, Vormsile ja nii edasi.

Ma arvan, et nad on teise regulatsiooni all. Seda teemat me seekord ei käsitlenud. Aga ma lihtsalt arvan, et nad on teise regulatsiooni all. Komisjonis me seda ei arutanud, kuidas on Eesti parvlaevadega. (Saalist öeldakse midagi.) Nii palju on tehtud taotlusi ja see on nagu sihuke … Ma ei julgeks [kindlalt midagi] öelda, sest seda me komisjonis ei arutanud. Aga ma olen niimoodi aru saanud.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma osalesin ka komisjonis. Iseenesest see kontseptsioon mulle ei meeldi, et tagantjärele saaks midagi nõuda ettevõtetelt. Aga seal käis läbi ka üks väga huvitav skeem. Ühest küljest rakendatakse see maks, pealekauba tagantjärele, aga teisest küljest kompenseeritakse midagi, näiteks Tallink saab mingisuguse toetuse. Ma küsisin ametniku käest, kes seda kõike esitles, kuidas siis meie lipukandja Tallinkiga merel on, kas nad saavad hakkama ja nii edasi, siis ametnik ütles, et tegelikult on Tallink selle kuluga juba arvestanud ja pannud selle piletihinna sisse. Teie ka kindlasti mäletate seda lauset. Teiselt poolt tahetakse aga nüüd veel midagi kompenseerida ja anda mingisugust dotatsiooni. Kuidas seda mõista?

Aitäh küsimuse eest! Minu vaates on need kaks erinevat asja. Üks asi on veel, mille ma enne unustasin öelda. Nimelt, puhtama tuleviku saabumiseks on ette nähtud ka laevade keskkonnamõju vähendamise meede, 25 miljonit eurot, mida saavad taotleda kõik [laevafirmad], et teha oma laevu keskkonnasõbralikumaks. 

Tallinki palgatoetuse meede on vähemalt minu arusaama järgi rohkem selleks, et nad ei läheks mõne teise riigi lipu alla. Sisuliselt on see Eesti riigile väga kasulik meede, sest kui mõned suured laevafirmad peaksid oma laevadega minema näiteks Soome, kus need toetused on olemas, siis kahju Eesti eelarvele oleks kordades suurem kui 8 miljonit.

Evelin Poolamets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te ütlesite oma vastuses, et CO₂ maks kompenseeritakse ettevõtjatele palgameetmena ja et see maks on kõikidel teistel Euroopa Liidu riikide laevadel. Kas on ka teada, kas teistel riikidel käib samamoodi, et see kompenseeritakse palga näol? Või kuidas meie ettevõtted ikkagi oleksid konkurentsivõimelised?

Mul puudub selge arusaam, kuidas teistes ettevõtetes see palgameetmega kompenseeritakse, aga Soomes see küll toimib.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea ettekandja! Te ütlesite, et tegemist on üleeuroopalise maksuga, millest ära viilimine pole võimalik. Mina küsin, kas me ikka oleme suveräänne ja iseseisev riik või ei ole. Te ütlesite, et me astusime Euroopa Liitu ja me hääletasime selle poolt. Aga me kindlasti ei oleks hääletanud end Euroopa Liitu, kui me oleksime ette teadnud, et Eesti ettevõtted ja inimesed peavad hakkama maksma mingeid jaburaid ideoloogilisi makse, mis seavad meile, meie majandusele ja kogu meie elule niivõrd totraid koormisi.

Aitäh küsimuse eest! Ma ütlen veel kord, et minu arusaama järgi me oleme väga suveräänsed. Suveräänselt astusime Euroopa Liitu. Ja meie ametnikud osalesid ka selle maksu tegemise läbirääkimistel, ehk me saime sinna panustada. (Hääl saalist). Minu usk ütleb, et vähemalt me oleksime pidanud sellega tegelema. Ma ei saa väita, et on tegeletud, aga ma usun, et meil oli kindlasti selleks võimalus. Meie ettevõtjad selles kontekstis ei satu mitte kuidagi halvemasse olukorda kui kõik teiste Euroopa Liidu ettevõtete ettevõtjaid. Ja oleme väga suveräänsed.

Aitäh! Urmas Reinsalu, teil on käsi püsti. Ma saan aru, et küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Austatud istungi juhataja! Palun mulle selgitada seda loogikat. Meil on praegu eelnõu teine lugemine. Eelnõu teisel lugemisel peaks komisjoni esindav inimene tutvustama – Tarmo on seda alati asjatundlikult teinud – selleks, et parlamendi täiskogu saaks kvaliteetselt otsuseid langetada, komisjoni laekunud informatsiooni ja arutelu käiku. Mina küsisin lugupeetavalt komisjoni esindajalt selle kohta, kas on ka proteste laekunud ettevõtjatelt, ennekõike Tallinkilt, eelnõu tagasiulatuva mõju kohta. Ma sain vastuse, et ei ole laekunud. Kuid minu käsutuses on informatsioon, et parlamendile on laekunud Tallinki protest. 

Ja ma [refereerin seda]: Tallink on seisukohal, et eelnõu rikub nii Tallinki kui ka teiste laevandusettevõtjate põhiõigusi ning eelnõu on vastuolus põhiseadusest tuleneva õiguspärase ootuse, tagasiulatuva mõju keelu ning vacatio legis'e põhimõttega. 

Parlamenti on jõudnud Eesti Laevaomanike Liidu sellekohane protest, parlamenti on jõudnud Viru Keemia Grupi sellekohane protest ja parlamenti on jõudnud ka kaubandus-tööstuskoja sellekohane protest. See on põhimõtteline informatiivne baas. Ma mõistan, et praegu, istungi arutelu käigus komisjoni ettekandjal ei ole seda informatsiooni, ja ma ei hakkagi selle pärast riidlema. Aga siis on võimalus teha vaheaeg, et ettekandja saaks tulla uuesti siia [pulti] ja informeerida parlamenti sellest, et me hakkame hääletama väidetavalt võimalikku põhiseadusevastast seadust.

Aitäh, hea kolleeg! Minul ei ole sellekohast informatsiooni, mis puudutab konkreetse eelnõu menetlust ja selle kohta laekunud informatsiooni. Seda saab selgitada välja arutelu käigus, seda saab selgitada välja läbirääkimiste käigus. Selleks ongi siin nii fraktsioonide kui ka komisjoni esindaja, et selgitada välja, millega täpsemalt tegu on. Istungi juhataja siin kindlasti ei saa otseselt sellesse protsessi sekkuda. Nii et ma ei ma ei saa kindlasti minule teadaoleva informatsiooni põhjal seda teha. Ehk siis need on küsimused, mida te peate siin arutelu käigus praegu väga selgelt ise sõnastama ja välja ütlema. 

Nii. Lauri Laats, palun!

Aitäh! Aga kasutame seda võimalust. Ma saan aru, et lugupeetud komisjoni esindaja kuulis kõike, mida ka Urmas Reinsalu pahaks pani – siin on ju faktipõhised vead sees. Ma arvan, et minu küsimusele [vastamise] ajal saabki vastata nendele küsimustele, mis Urmas Reinsalu protseduurilise küsimuse all esitas. See on minu ootus praegu. 

Ja teine pool. Kas siis, kui meie laevad viiakse meie lipu alt ära, Euroopa Liidu alt samuti ja registreeritakse kuskile kolmandatesse riikidesse, need nõuded, mis on direktiivis, nendele ei rakendu?

Aitäh küsimuse eest! Ega me seda komisjonis ei arutanud, aga kindlasti rakenduvad. Siis võetakse [aluseks] see, kuidas laev on Euroopa Liitu saabunud, ja esimesse sadamasse saabudes peab olema see maks makstud, sõltuvalt sellest, kust ta tulnud on. Ja kui ta Euroopa Liidu sadamate vahel sõidab, siis ta peab loomulikult ka maksma. Sellest ei ole võimalik pääseda. Ehk et selle taha ei ole võimalik [pugeda].

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Muidugi me ei saanud nüüd, hea ettekandja, vastust neljale kirjale, mis on saadetud komisjonile ja kõigile Riigikogu liikmetele. See on küll hästi huvitav, et komisjonis seda ei ole arutatud. Ma loodan, et sa vastad sellele küsimusele. 

Aga ma räägin nüüd sellest, et Tallink on oma laevad üle viinud gaasile, teadmisega, et siis tal maksud lähenevad peaaegu nullile. Aga kui kuskil Euroopas keegi teeb otsuse …Ja ma tunnistan sulle ausalt: väga viletsad läbirääkijad on meie ministeeriumi ametnikud. Nad on kaks apsu teinud: üks asi on laevanduse gaas, teine on gaasibussid. Siin oli vahepeal olukord, kus öeldi, et 2020 ei tohiks enam ühtegi biogaasibussi sõita Eesti pinnal. Nüüd räägitakse, et vist natuke pikendatakse seda aega. Soome ja Eesti on kaks eraldi riiki, kes on tegelenud biogaasiga, mis peaks olema roheline. Sa tead ise ettevõtjana, et kui sa teed mingi suure investeeringu, nii nagu on Tallink teinud või ka Tallinna linn ja Eesti Biogaas, Tartu linn on biogaasi peale läinud, aga kui siis ühel hetkel selgub, et see kõik oli mõttetu, sest maksma peab ikka ja veel tagantjärgi. Ma küsin sinu kui ettevõtja käest: kas sa tõesti [leiad], et see on mõistlik? 

Aitäh küsimuse eest! Aga ma ei suuda tuvastada seost selle seaduse eelnõuga. Ja ega me seda komisjonis ei arutanud ka. (Saalist öeldakse midagi.) Ma ei kujuta ette, mis kirjadest jutt käib, aga kui te pidasite silmas seda – ma oletan, et selle kohta võis olla see kiri –, et aeg muudatusettepanekuks ei ole piisav ... (Saalist selgitatakse veel.) Jah. Õiguslik analüüs ütles, et tagasiulatuvalt ei ole, et nad olid ammu enne kursis. Nad teadsid [sellest maksust], nad panid selle juba pileti[hinna] peale, müüsid selle arvestusega pileteid. See ei ole pädev. (Saalist öeldakse midagi.) 

Aitäh! Aga ma sain aru, et Tarmo vastas nende kirjade [kohta käivale küsimusele]. (Saalist räägitakse.)

Jaa.

Ütleme nii, et selline diskussiooniformaat siin läheb juba väga laiali. Ma ei tea, Tarmo, tahad sa veel täpsustada seda küsimust või me läheme edasi praegu?

Ma arvan, et me võime edasi minna. Küsimustele on vastatud.

Hästi. Henn Põlluaas, palun!

Jah, aitäh! No kui me räägime siin kompensatsioonidest ja pileti hinna tõusust nii laevanduses kui ka merenduses, siis mind paneb imestama, et siin eelnõu juures ei ole ühtegi arvestust, kui palju see kokkuvõttes meie maksumaksjale maksma läheb, samamoodi meie inimestele kallinenud piletite [tõttu]. Oskate ehk meile neid numbreid tuua?

Aitäh! Ei, seda meie komisjonis kindlasti ei arutanud.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja enne, kui ma avan läbirääkimised, Peeter Ernitsal on käsi püsti.

Hea juhataja! Seesama, mida kolleeg Reinsalu siin mainis. Ma kuulen, et komisjoni esindaja räägib, et ta ei tea nendest kirjadest ja nendest muredest, samal ajal juhataja vaatab rahulikult pealt. Kuidas see võimalik saab olla? Teisel lugemisel peaks komisjoni esindaja siiski andma adekvaatse pildi olukorrast, aga praegu jääb mulje, et see on mingisugune osaline pilt. Ja ma ei hakka rääkima sellest, mis dokument see üldse on – kui seda analüüsida –, sest kusagil räägitakse, et tegemist on direktiiviga, siis jälle öeldakse, et tegemist on määrusega. Mis ametnikud need on? Kas nad peaksid jätkama oma kohal üldse?

Aitäh! Mina sain aru, et komisjoni ettekandja andis ülevaate sellest, mida komisjonis arutati ja millise seisukoha komisjon kujundas konkreetse eelnõu kohta, sealhulgas vastas ta sisuliselt sellele küsimusele. Seda, kuidas need kirjad olid vormistatud, on minul istungi juhatajana väga keeruline siin kuidagi sõnastada. 

Urmas Reinsalu, palun! Küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, Lauri! Jah, ma tahan tõesti möönda, et ma sain sisulise vastuse praegu teise lugemisel, ma sain sisulise vastuse, mis osutus valeks. Nimelt, ma küsisin komisjoni esindajalt, kas Tallink on protestinud õiguspärase ootuse rikkumise tagasiulatuva jõu pärast. Ma sain vastuse must valgel: Tallink ei ole protestinud. Järgnevalt juhtisin ma tähelepanu hulgale kirjadele, mis protestisid õigusliku analüüsiga selle lähenemisnurga kui õigusnihilismi vastu. Aga sellele küsimusele, kas komisjon tegelikult neid arutas, ma sisulist vastust ei saanud. 

Ma ei saanud isegi aru, kas need neli oli ammendav loend või tuli veel kirju, kas sellega üldse tegeleti või mitte. Ma juhin tähelepanu, et me oleme õigusvoluntarismiga väga kaugele läinud, ka president on sellele tähelepanu juhtinud. Me oleme tahtlikult võtnud vastu mitmeid, ka ettevõtluskeskkonnale [kahjulikke], põhiseadusvastaseid seadusi või põhiõigusi [riivavaid] seadusi. Tegemist on ühe pretsedendiga, mille puhul jälle on näha niisugust üleolevat käitumist. Ma kahjuks ei saa seda tolereerida. 

Mul on palve, et me saaksime ikkagi teisel lugemisel – enne, kui me hakkame hääletama muudatusettepanekute üle – vastuse, millised kirjad, milliste protestidega on laekunud selle seaduse põhiseadusvastasuse kohta.

Aitäh! Nagu te teate, minul istungi juhatajana ei ole võimalik sekkuda komisjoni töösse ja komisjoni ettekandesse. Komisjon on ikkagi ise määranud esindaja, kes esindab siin väga selgelt komisjonis kõlanud seisukohti ja seda, millise aruteluni komisjon jõudis. Siin on istungi juhataja käed seotud. Seda te teate, head sõbrad, ise ka, nii et siin ei ole rohkem millestki rääkida. 

Henn Põlluaas, palun! Küsimus läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, austatud esimees! Kuidas me üleüldse saame arutada siin saalis sellist eelnõu, millel puudub mõjuanalüüs? Kui palju see läheb meile maksma, milliseid vahendeid me peame eelarvest eraldama? Mitte midagi ei tea. Komisjonis ei ole seda teemat isegi mitte arutatud. Meie kodu- ja töökorra seadus näeb ette, et tegelikult on teatud lahutamatud osad, [mis peavad olema] iga eelnõu juures, üks nendest on mõjuanalüüs. Ja kui sellise puuduliku eelnõuga tullakse siia saali, siis sellele puudub igasugune õigustus. Kuidas see üldse võimalik on? Me ei tea, mis see asi võib maksma minna.

Jah, hea kolleeg, aga kõik need küsimused oleks pidanud esitama komisjoni ettekandjale. Istungi juhatajana on mul siin väga keeruline vastata teie sellekohasele küsimusele. Evelin Poolamets, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Meil on tegelikult justkui pretsedent: jääb mulje, et komisjoni esindajale ei ole kõik dokumendid kohale jõudnud. Urmas Reinsalu viitas protestikirjadele, millest härra Tamm ei teadnud kahjuks mitte midagi. Mulle tundub, et komisjonis ei olnud kõiki dokumente, ja seetõttu me ei saa ju siin lõpuni selgust. Mingid asjad on jäänud laekumata, info on puudulik. Väga keeruline on Riigikogul sellises olukorras otsust langetada.

Aitäh! Nii, ma täpsustan nüüd ühe olulise aspekti ära: seaduse mõjuanalüüs oli muuseas esimese lugemise seletuskirjas. Mis puudutab Tarmo Tamme soovi sõna võtta, siis siin seda kohta praegu ei ole. Teil on võimalik võtta sõna läbirääkimistel. 

Järgnevalt avangi läbirääkimised ja siis on võimalik ka selgitada neid konkreetseid nüansse. Läbirääkimistel on tõesti võimalik sõna võtta kõigil Riigikogu liikmetel, sealhulgas komisjoni ettekandjal. Meil on nimelt teine lugemine. Avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel kõnelema kolleeg Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, head kolleegid! Tõepoolest, nüüd on selgunud terve hulk probleeme, mis menetlusega kaasnevad. Kõnealuse eelnõu näol on aga tegu järjekordse Brüsselist imporditud direktiivi ja meie riigi seaduste muudatustega. See näitab ilmekalt, kui kaugele on liberaalne enamus reaalsusest irdunud. See ei ole enam keskkonnapoliitika, vaid on ideoloogiline eksperiment, mille arve maksab kinni Eesti inimene ja Eesti ettevõte. Selle asemel, et liikuda selle poole, et CO₂ kvootide kauplemine lõpetataks ja ettevõtlust koormav kunstlik maksustamine ära kaotataks, laiendatakse skeemi hoopis uuele sektorile. See tähendab kallimat energiat ja kallimaid tooteid, mis omakorda vähendavad Eesti konkurentsivõimet ja süvendavad majanduslangust. Kui seni läks pool CO₂ kvoodi tulust rohepöörde hulluste rahastamiseks, siis nüüd tahetakse kogu see summa suunata samasse põhjatusse musta auku – roheräkitisse. See ei loo töökohti, ei tugevda majandust ega paranda inimeste elujärge, kõik läheb bürokraatlike struktuuride ja suurte korporatsioonide nuumamiseks. See eelnõu laiendab ametkondade ja ministeeriumide võimu, tekitab juurde bürokraatiat ning muudab riigi veel paksemaks ja kohmakamaks. Tekivad uued kontrollimehhanismid ja lisakoormused. 

See on halb eelnõu, kahjulik Eesti majandusele, ohtlik meie suveräänsusele ja väljakannatamatu Eesti inimestele, kelle taskust see raha võetakse. Seetõttu teen EKRE fraktsiooni nimel ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada. Euroopa Liidu hullumeelsetele eksperimentidele tuleb panna piir, Eesti peab seisma oma inimeste ja ettevõtete eest, mitte kummarduma Brüsseli bürokraatia ees. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Tarmo Tamme. Palun!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Ei saanud jätta siia pulti tagasi tulemata ja natukene selgitamata. 

Hea kolleeg Urmas Reinsalu ajab mõned asjad sassi. Komisjoni ei ole ühtegi kirja saabunud. Need kirjad, millest Urmas Reinsalu rääkis, eksitades meid kõiki, on saadetud kunagi varem Vabariigi Valitsusele. Nende kirjade sisu on arvesse võetud ja selle järgi ongi uus plaan tehtud. Riigikogule ei ole tulnud ühtegi kirja. Kordan selle igaks juhuks üle, et need asjad oleksid selged. 

Muidu kutsun üles seadust toetama. See on igati hea seadus, mis teeb meie laevafirmade elu lihtsamaks ja keskkonna puhtamaks. Aitäh!

Suur tänu selle väga olulise täpsustuse eest! Ma usun, et meile sai kõik selgemaks, kellele ja kuidas need kirjad olid saadetud. Ma loodan, et Riigikogu liikmed ise tähelepanelikumalt loevad neid kirju, mida nad on näinud, ja vaatavad ka, kes on kirja adressaadid. 

Aga jätkame läbirääkimistega. Aivar Kokk, palun, Riigikogu kõnetoolist!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ja head Riigikogu liikmed! Ettekandja täiendus ja parandus on väga õiged. Küsitakse eelnõu väljatöötamiskäikude kohta eri osapoolte arvamust ja need arvamused on lisatud sellele eelnõule. 

Eesti Kaubandus-Tööstuskoda on teinud oma ettepaneku. Nad näevad vajadust täiendada eelnõu selliselt, et kõik sätteid jõustuksid mitte varem kui eelnõus märgitud 2026. aasta 1. jaanuaril. Siin tulevad järjest ettepanekud. Eesti Laevaomanike Liit teeb ettepaneku jätkuvalt sätestada laevandusettevõtja mõiste sarnaselt sellega, mis on direktiivis, millega muudetakse järgmist direktiivi, mis sätestab laevandusettevõtte mõiste. Ja nii edasi. Siin on terve hunnik ettepanekuid ja mitte ainult ühelt organisatsioonilt. 

Mina saan aru, olles ise ka majanduskomisjoni esimees olnud, et juba esimesel lugemisel peaks olema kõik need ettepanekud, mida on erinevad osapooled teinud, olema komisjonis arutatud. Mina saan aru, et tegelikkuses jäid need asjad arutamata. 

See eelnõu on nii paks. Ma võin kihla vedada, et siin majas pole ükski Riigikogu liige seda eelnõu läbi lugenud, sest see on lihtsalt nii paks. Kui keegi on, siis ma vabandan. Aga ma tahaksin seda inimest näha, kes on tõesti selle eelnõu läbi lugenud. 

Siin on, et logistikasadamate liit ei ole nõus mitme punktiga. Viru Keemia Grupp on teinud ettepanekuid, mida täiendada. Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühing on teinud ettepanekuid. Tallink Grupp on teinud ettepanekuid. Vastused on enamikul juhtudel sellised: aga direktiiv ütleb niimoodi. 

Meil ongi selles mõttes probleem paljude seaduseelnõudega, et enamik ministreid ei ole kunagi ettevõtjad olnud ega teagi, mis asi see on. Ametnikest, kes on tööle võetud, enamikul ei ole sellist kogemust, kui ettekandjal on, kes on ise tulnud igapäevasest ettevõtlusest ja näeb seda asja teisiti. Siin kõnepuldis on alati keeruline olla ettevõtjana, ma võin omast [kogemusest] öelda, eriti kui eelnõu arutelu puudutab ettevõtlusteemasid. 

Aga praegu püütakse, nagu ma aru saan, ühtpidi kompenseerida neid makse, mida laevanduses tahetakse ära võtta. Aga teistpidi, mina ei ole aru saanud, miks ei ole valitsus väga selgelt läinud Brüsselisse ja hakanud CO₂ üle läbirääkimisi pidama. Oli aeg, kui see oli Eestile väga hea, ma ütlen, see oli kuldaeg – meie inimesed oskasid CO₂ kvooti müüa, üle Euroopa raha tuli. Mehed, kes sellega ministeeriumis tegelesid, teenisid väga korralikult. Ühel hetkel said teised riigid ka sellest aru ja siis püüdsid kõik seda müüma hakata. 

Me oleme ainulaadne riik, kellel on oma põlevkivi, mida teistel ei ole. Poolal on kivisüsi, ta oskas oma erisuse välja nõuda. Me maksame iga asja pealt CO₂. Samas, veel 15 aastat tagasi oli Eesti ainuke riik Euroopa Liidus, kes suutis elektrit toota nii palju, kui me ise tarbisime, seda jäi veel üle ja hind oli Euroopas üks soodsamaid. 

Nüüd on vastupidi, me ostame juba pea 60% mujalt sisse, sest CO₂ komponendi tõttu me ei suuda enam põlevkiviõlist toodetava elektri hinnaga enam turul olla. Kuigi me suudaks toota elektrit piisavalt. See ei ole küll otseselt selle eelnõuga seotud, aga see on seotud sellesama CO₂‑ga.

Laevandusest. Tallink on meie lipulaev, kes on investeerinud laevandusse niivõrd palju just teadmisega, et nad oleksid konkurentidest ees. Ja nüüd me püüame kuidagi ühe käega võtta ja teise käega neile midagi tagasi pakkuda. Ühel hetkel peaks selja sirgeks lükkama ja ametnikele selgelt ütlema, et on punased jooned, millest Eesti ei tohiks taganeda, sest meie ettevõtjad ei suuda enam maksukoormuse all vastu pidada ja meie tarbijad ei suuda enam [kõike kinni] maksta. Siin oli enne hea küsimus ettekandjale selle kohta, et eelnõus ei ole kirjas tegelikku mõju. Me saime vastusest teada, et piletite hinnad on juba tõusnud, nii et järelikult mõju lõpptarbijale on olemas. Ja ega see kuskile ei kao.

Midagi teha ei ole, Isamaa erakond kahjuks seda eelnõu mitte kuidagi toetada ei saa ning teeb ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 667 teine lugemine katkestada. Aitäh!

Aitäh! See jäi peaaegu minuti raamesse, natuke läks üle, aga ma olen sellega juba harjunud. Selge! Nii, liigume edasi. Peeter Ernits, palun, Riigikogu kõnetoolist!

Hea juhataja! Head kolleegid! Päris huvitav eelmäng. Kohe varsti tuleb põhiroog, "Sõda ja rahu", endise kolleegi Hanno Pevkuri monumentaalne teos alapealkirjaga "tsiviilkaitse- ja riigikaitseseadus", 1600 lehekülge. Ma olen seda siin suvel lugenud – loomulikult seda ei ole võimalik lugeda nagu "Sõda ja rahu" – ja püüdnud mõista. Aga see on eellugu, see seadus on nagu novell, kerge novell. Ja ma ei tea, mis mõttes siin Aivar Kokk ütles, et see on tohutu suur. Ei ole! See on novell. Aga kui selle novelliga on nii palju segadust juba praegu, siis tekib küsimus, mida kolleeg Tarmo Tamm siin üldse tegi praegu. Ta oleks pidanud andma ülevaate meile.  

Oli jutuks, et keegi peab selle kinni maksma. No ma vaatasin järgi, kui palju siis, kui te Tallinkiga sõidate Helsingisse või Stockholmi, tuleb seesama koormis piletiostjale. Näiteks kui te sõidate Helsingisse praegu, siis tuleb ühe otsa pealt 5,3 eurot juurde, edasi-tagasi 10,6 eurot. Kui te lähete Stockholmi, siis tuleb üks ots 13 eurot ja edasi-tagasi 26 eurot. See tuleb piletile juurde, just nimelt kasvuhoonegaaside tõttu. Järgmisel aastal on niimoodi, et ostes ühe pileti Helsingisse, tuleb 5,9 eurot juurde teie piletile, ja edasi-tagasi sõites maksate 11,8 eurot kasvuhoonegaaside eest. Ja Stockholmi puhul on need summad 14,8 ja 29,6 eurot. Need on nüüd vastused, mida siin komisjoni esindaja ei teadnud, polnud kursis nendega, aga Tallinki kodulehel on need leitavad. Nii et selline vastus.  

Kui ma küsisin, kas kõik on rõõsad ja rahulikud, siis komisjoni lugupeetud esindaja ütles, et jah, kõik on rahul ja häda pole midagi. Me teeme selliseid tasaarveldusi, et algul las maksavad, kuigi tõusvas joones ja tagantjärgi ka veel, aga pärast anname tagasi, anname 25 miljonit laevade kohendamiseks ja mõned laevafirmad saavad sellest 14-st ka tööjõu kompensatsiooni ja nii edasi. Selline ühest taskust teise tõstmine. 

Juttu oli sellest, et Tallink on olnud vait nagu kult rukkis, aga see ei vasta ju tõele. Siin on näiteks must valgel kirjas – ma ei hakka kõike lugema, aga natuke loen – Tallinki seisukoht, et eelnõu rikub nii Tallinki kui ka teiste laevandusettevõtjate põhiõigusi, sealhulgas ettevõtlusvabadust ja nii edasi, lehekülg 9. Leheküljel 10 on – ma ei hakanud maha kirjutama – hästi pikalt sellest juttu, kohe terve lehekülg on seda täis. Erinevalt lennundussektorist ei näe eelnõu ette tasuta heitkoguste ühikute eraldamist laevandusse. Selline huvitav mõte, millest lugupeetud komisjoni esindaja meile midagi ei rääkinud. Siis on õiguskindluse põhimõtted. Tallinki kommentaaridena on suurte tähtedega kirjutatud, et eelnõu on vastuolus Tallinki õiguspäraste ootustega. Ma ei hakka teile kõike ette lugema, kuigi siit võiks veel [üht-teist] lugeda, aga ma arvan, et te oskate ise ka lugeda. Ma arvan, et komisjoni esindaja oskab ka lugeda, kõik on puha eesti keeles.  

No ja peale selle veel nii-öelda pisiasjad. Keegi ametnik, kelle nime ma ei ole jõudnud vaadata, on andnud siia ministeeriumi hinnangud. Ühe koha peal ta räägib direktiivist. Kõik te teate …

Kas soovite lisaaega?

Jah, paar minutit, aga mitte rohkem.

Kolm minutit lisaaega.

Jaa, ei ole vaja nii palju. 

Ühes kohas ta räägib direktiivist, aga teise koha peal veidi hiljem määrusest. Mis ametnik see on selline? Euroopa Liidus, teate ju küll, on kindlad asjad: määrused, direktiivid, otsused, soovitused ja nii edasi. Aga ametnik, kes on meile sellise dokumendi saatnud, kirjutab ühe koha peal, et tegemist on direktiiviga, teise koha peal, et määrusega. Mis kurat see on siis? See on selline, et siga ka ei söö. Igal juhul tekitab palju küsimusi. 

Ma ei jõua siin rääkida sisulistest asjadest, aga mulle tundub, et kõik on ligadi ja logadi. Aga see on alles tõeline nii-öelda eelroog sellele "Sõjale ja rahule", mille juurde me jõuame kohe, 1600 lehekülge, mastaapne teos. Müts maha Hanno Pevkuri ees! Aga ka see novell – ma ei tea, kes see autor on – ei ole kuidagi parem, kuigi võiks ju olla. Novellidega tehakse kiiremini tööd, need on detailsed ja on võimalik asjad klappima panna. Siin pole pandud. Küsimusi on rohkem kui selles novellis teksti. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Selle eelnõu kohta on laekunud kokku kümme muudatusettepanekut. Esimene on laekunud keskkonnakomisjonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on seda arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek, esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek, esitanud keskkonnakomisjon, arvestada täielikult on juhtivkomisjoni seisukoht. Neljas muudatusettepanek, esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Viies muudatusettepanek, esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kuues muudatusettepanek, esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Seitsmes muudatusettepanek, esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kaheksas muudatusettepanek, esitanud Andres Metsoja, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Üheksas muudatusettepanek, esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ja kümnes muudatusettepanek, esitanud keskkonnakomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult.  

Oleme eelnõu 667 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 667 teine lugemine lõpetada, aga meile on laekunud kaks ettepanekut, üks neist Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt ja teine Isamaa fraktsioonilt. Mõlemad on identsed ning teevad ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi direktiivi muudatuse osaline ülevõtmine) eelnõu 667 teine lugemine katkestada. Ja me asume selle katkestusettepaneku hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 667 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 13 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 667 teine lugemine on lõpetatud.

Järgnevalt tänane neljas päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse täiendamise seaduse eelnõu 654 esimene lugemine. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh, head kolleegid! Teie ees on eelnõu, mis on erinevalt ülejärgmisest väga lühike, koosneb ühest sättest [ja on seotud] Euroopa Liidu määrusega, mis [puudutab] siseturgu moonutavaid välisriigi subsiidiume. Ja teema, millega me tegeleme, kuna määrus on otsekohalduv, [on see, et] eelnõu, mis on teie ees, ütleb seda, et Euroopa Komisjoniga [koondumise kontrolli valdkonnas] koostööd tegev asutus Eestis on Konkurentsiamet ehk Konkurentsiamet saab lühidalt võttes ühe pädevuse juurde. Ja kui hästi lühidalt eelnõu sisu selgitada, siis siin me [tegeleme sellega], et meie enda ettevõtetel oleks turul olukord õiglasem ja parem. 

Teatavasti me eurooplastena oleme Euroopas laiemalt puutunud kokku näiteks sellega, kuidas Hiina on subsideerinud raudteehangetel oma ettevõtteid, et nad esitaksid soodsama pakkumise Euroopa turule sisenemiseks. See sarnaneb sisulise poole pealt Euroopa Liidus juba reguleeritud riigiabiga, kuid välisriigist tuleneva abina või subsiidiumina ei olnud ta senimaani selgelt reguleeritud. [Eelnõu] eesmärk on see, et meil oleks ikkagi õiglane konkurents ettevõtete vahel, et ettevõtted saaksid võistelda tarbijatele võimalikult heade teenuste-kaupade pakkumisel õiglaselt ja et seda turgu ei solgiks kolmandate riikide subsideeritud [ettevõtted], rikkudes kohalikku konkurentsiolukorda. Ja veel kord, eelnõu ise koosneb ühest lausest, mis ütleb, et kontaktpunkt Euroopa Komisjoniga [koondumise kontrolli valdkonnas] koostöö tegemisel on Konkurentsiamet.

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ministriproua! Tegemist on otsekohalduva määrusega. See tähendab seda, et [tuleb] lõuad pidada ja [eelnõu] vastu võtta ilma igasuguste mööndusteta. Aga kust [tuleb] see lühikene [eelnõu], mõned read, mida tuleb koheselt [vastu võtta]? Kas selle põhjus on Hiina või midagi muud? Kuidas me oleme seni saanud hakkama ilma selleta?

Aitäh! Kõigepealt lubage siiski jääda eriarvamusele selle sedastuse puhul. Eesti on aktiivselt osalenud selle määruse väljatöötamisel, see on meie tehtud määrus. See ei ole midagi sellist, mille puhul me oleksime kordagi pidanud lõugu pidama. Samuti ei võta me seda määrust vastu selle pärast, et me oleme selle määruse ise koostanud. See on meie määrus, meie kui eurooplaste määrus, ja meie oleme selle määruse ettevalmistamisel täiel määral osalenud. Oma panuse on andnud Riigikogu majanduskomisjon, oma panuse on andnud terve parlamendi nimel Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon. Ehk see on meie tehtud. 

Nüüd küsimus selle kohta, miks see tekst teie ees on ja koosneb ainult ühest lausest, kui ma õigesti aru sain. Nagu eelmise küsimuse arutelul iseenesest õigesti täheldati, on Euroopa Liidus olemas direktiivid, mis tuleb liikmesriigil üle võtta, ja määrused, mis kohalduvad otse. Otsekohalduva määruse puhul ei pea me määrust enam vastu võtma ega siseriiklikku õigusse üle tooma. Ainukene asi, mis selle määruse puhul tuli liikmesriikidel määratleda, oli kontaktpunkt.

Ja kui te vaatate selle eelnõu kooskõlastustabelit, siis seal on kenasti öeldud, et näiteks Eesti Advokatuur ja Eesti Kaubandus-Tööstuskoda toetavad selle määruse vastuvõtmist ehk see on Eesti ettevõtjate huvides tehtud dokument. Kaubandus-tööstuskoda toetab seda, et Konkurentsiamet on see kontaktpunkt. Eesti Advokatuuri konkurentsiõiguse komisjon on välja toonud, et võib-olla oleks otstarbekam, kui kontaktpunktiks oleks siiski sarnaselt riigiabi küsimustega Rahandusministeerium. 

Aga nii nagu on teie käsutuses olevas kooskõlastustabelis selgitatud, tõesti, kui on ikkagi spetsiifiliselt riigiabiga sarnanevad küsimused, siis seda nii ehk teisiti menetleb Rahandusministeerium koos oma haldusalaga. Ehk neid kontaktpunkte võib olla ka kaks, aga [Rahandusministeeriumile pädevuse andmiseks] seadusemuudatust ei ole tarvis. Kuna Konkurentsiametil aga seda pädevust ei olnud, siis Konkurentsiameti pädevuse laiendamiseks on teie ees eelnõu, mida on Eesti ettevõtjad soovinud ja toetanud.

Aitäh! Aivar Kokk, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Äkki sa ikkagi täpsustaks? Konkurentsiamet ei ole sellega mitte kunagi enne tegelenud. Nüüd võtame vastu seaduse ja ta saab kohe pädevuse. Kui palju see pädevus meile maksma läheb? Konkurentsiameti pädevuses mina kahtlen väga siiralt seoses sellel aastal nii Eleringi kui Elektrilevi hinnatõusu küsimistega, mida on Konkurentsiamet kooskõlastanud. On täiesti arusaamatu, et kui kasum on 200 miljonit, miks siis arvatakse, et tuleks hinda tõsta. Siis tekib alati küsimus, kui suur peab olema see kasum, mida dividendina riigile tagasi makstakse. Kui palju läheb maksma meile Konkurentsi[ametile] pädevuse [andmine], on minu küsimus.

Aitäh! Kuna Euroopa Liit on näinud ette võimaliku uurimise välisriigi subsiidiumide määruse raames Euroopa Komisjonile endale, siis kontaktpunkt liikmesriigis on vajalik üksnes selleks, kui uurimise käigus võib minna vaja liikmesriigi kaasabi. Ehk Konkurentsiamet ise neid uurimisi läbi viima ei hakka, tema rolliks jääb üksnes võimaliku kaasabi osutamine. Kui me vaatame neid mahtusid, millest alates see regulatsioon rakendub, siis see rakendub alates 50 miljoni suurusest välisriigiabist ettevõttele. No kui meil [tekiks] selline tore olukord, kus välisriigid asuvad abistama Eesti ettevõtteid lausaliselt enam kui 50-miljoniliste subsiidiumidega, siis tõepoolest võib ette tulla, et igapäevases elus Konkurentsiameti töökoormus veidi kasvab. Aga senise sajanditepikkuse ajaloo põhjal võib öelda, et see on mõnevõrra vähetõenäoline.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh väga hea vastuse eest! Aga sellest tuleb järgmine küsimus, et lihtsalt ise targemaks saada. Kas ma saan aru, et Konkurentsiamet, juhul kui on vaja, kontrollib ainult Eesti ettevõtteid? Kui nii, siis on vastus [selge]. Aga ma võin öelda, et [see välisriigipoolne subsideerimine võib olla] väga lihtne. Siin alles eelmise koosseisu ajal lubasid nii mitmed Riigikogu liikmed, valitsused kui ka soomlased hakata tunnelit ehitama. Seda tahtsid ehitada hiinlased ja seal oleks olnud see summa palju suurem kui 50 miljonit. Neid objekte võib olla ka Rail Balticu puhul või kuskil mujal. Aga mind huvitab see, kas [uuritakse] ainult Eesti ettevõtteid, kui keegi neid toetab, või peab Eesti Konkurentsiamet [uurima ka] välisfirmat, kes tuleb siia ja pakub riigihankel mingit oma teenust. Kas siis ka?

Aitäh! Väga hea küsimus! Euroopa Liit on ühtne siseturg, mis tähendab seda, et tõepoolest, Portugali ettevõttel on õigus tegutseda Eesti territooriumil sarnaselt Eesti kapitalil põhineva ettevõttega. Ja kui Euroopa Komisjon alustab uurimist, siis ta teeb kindlasti selgeks, millised on need asjakohased liikmesriigid, kelle kaasabi ta võiks üleüldse vajada. See sõltub konkreetse uurimise puhul konkreetsetest asjaoludest. Nii et siin ei saa ei kinnitada ega ümber lükata, mis oleks see konkreetne fookus. Tõenäoliselt võib tekkida ka olukord, et Eesti firma toimetab Portugalis, ja sellest tulenevalt on vaja Konkurentsiametil Eestis ka mingitele teatud küsimustele aidata vastust leida.

Aitäh! Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Mul on küsimus. Milliseks kujunevad täpselt Konkurentsiameti kulud ja võimalik töömaht seoses selle täiendava ülesandega, mille kohta te ütlete, et Eesti ettevõtjad on seda oodanud?

Aitäh! Me oleme arvestanud, et Konkurentsiameti eelarve tulenevalt sellest eelnõust, mis teil siin ees on, ei muutu, ei vähene ega ka ei kasva. Ja vaatamata sellele, et tõepoolest on õhus olnud teoreetiline võimalus, et Hiina subsiidiumidega merealust tunnelit ehitataks, siis nagu me kõik siin saalis teame, ei ole see teoreetiline võimalus realiseerunud. Ehk me praegu ei näe, et see konkreetne eelnõu tegelikku töökoormust lausaliselt tekitaks.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ning Riigikogu majanduskomisjonis toimunud arutelu palun tutvustama siia Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni esimehe Marek Reinaasa. Palun!

Hea juhataja! Armsad kolleegid! Esmaspäeval, 16. juunil sellel aastal toimus majanduskomisjoni istung, kus arutati päevakorra teise punktina Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse täiendamise seaduse eelnõu 654 esimese lugemise ettevalmistamist. Kohal oli austatud minister Liisa-Ly Pakosta ning ka [Justiits- ja] Digiministeeriumi intellektuaalse omandi ja konkurentsiõiguse talituse juhataja Kärt Nemvalts. Justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta andis ülevaate 654 SE-st. Tegemist on tehnilist laadi eelnõuga, mis lähtub Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest, mis käsitleb siseturgu moonutavaid välisriigi subsiidiume. 

Hiljem toimus väga lakooniline arutelu sellel teemal, mis muuseas haakub natuke nende küsimustega, mida auväärt ministrilt siin täna küsiti. Nimelt Urve Tiidus väga targasti tundis huvi, kuidas siiamaani on sellist informatsiooni hangitud või käitutud sellistel juhtudel, mida see konkreetne määrus reguleerima peaks. Liisa-Ly Pakosta vastas, et siiani ei ole Eestis ühtegi selleteemalist menetlust olnud. Ei ole! Kärt Nemvalts lisas, et määrusega sätestatud lävendid on nii kõrged, et Eestis on tõenäoliselt selliseid koondumisi või riigihankeid, mida hinnata, äärmiselt vähe või üldse mitte. Ja ma arvan, et pigem on see viimane [variant]. 

Seega tehti järgmised menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. septembril 2025, see oli konsensuslik otsus, ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, ka see oli konsensuslik otsus. Aitäh! 

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Rõõm kuulda sellist selget eestikeelset juttu. Aga ma küsin, miks see [määrus] tehti. Siin ministriproua ütles, et see on meie tehtud. Ma küsisin, kas tema tegi või digiministeerium tegi või tuleb seda mõista nii, et kogu Euroopa tegi, ja meie oleme Euroopa. See on esimene külg. Ja teine [külg]. Kunagi me võtsime vastu siin niinimetatud Piirissaare madruse eelnõu. See käsitles ühte võimalikku välisriigi madrust, kes Piirissaarel võiks laeva peal teenida. Ja nagu ma aru sain, on see ka selline – kuna meil sellist haaret ei ole – pigem teoreetiline [olukord]. Kaks sellist väikest küsimust.

Väga arusaadavad küsimused. Aitäh! Vastan esimesele. Tõepoolest, selle määruse oleme me teinud siin Euroopas, selle on vastu võtnud Euroopa Komisjon ja siia ta on jõudnud. See on otsekohalduv ja väga hea, naudime selle määruse täitmist siin usinasti. 

Aga mis puudutab konkreetselt seda eelnõu, siis tõepoolest, meil on vaja määrata kontaktpunkt. Ehk siis, kui Euroopa Komisjon avastab, et on juhtunud selline lugu, et koondumise või riigihanke puhul on välisriigi subsiidiumid mõjutanud mingeid hankeid, siis neil peab olema keegi, kellele helistada, kellega ühendust võtta selle jaoks, et leida siit abimees info hankimisel. Selle eelnõuga me määramegi selle konkreetse kontaktpunkti. Antud juhul on selleks Konkurentsiamet. Ehk siis Euroopa Komisjon helistab Konkurentsiametile, kui tal tekib probleeme näiteks Tallinna-Helsingi tunneli ehitamisega, ta avastab, et Hiina riigi subsiidiumid on selle konkreetse tunneli puhul nii-öelda mängu läinud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 654 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 24. september kell 17.15.

Järgnevalt tänane viies päevakorrapunkt. Selleks on Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 655 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Suur tänu! Mul on väga hea meel olla teie ees nüüd järgmise eelnõuga, mis on märksa sisulisem. See aitab Eesti inimestel saada mõistlikuma, madalama hinnaga sideteenuseid ja mobiilipakette ning aitab ka meie ettevõtetel, kes Eestis neid teenuseid pakuvad, märksa väiksemate kuludega märksa operatiivsemalt toimetada. Nii et igati kasulik eelnõu kõikidele osapooltele. Nimelt, eelnõu muudab ehitusseadustikku. Ja ma ei kurnaks teid juriidiliste nüanssidega, vaid selgitan ära, mis on nende asjade mõte. Ja loomulikult olen valmis seda detailsemalt tutvustama, kui on küsimusi. 

Kõigepealt esimene asi, mida inimesed on võib-olla tähele pannud, [on see,] et sageli juhtub niimoodi, et kõigepealt kaevatakse tänav üles, pannakse sinna üks toru, siis möödub õige pisut aega ja kaevatakse tänav uuesti üles, et panna sinna järgmine toru. Nüüd me selle [probleemi] lahendame. Me lahendame selle niimoodi, et konkreetselt sidetaristu puhul, mis väga sageli ära unustatakse, on ette nähtud selle koos rajamine teiste trassidega. 

See tähendab seda, et me täiendame Maa- ja Ruumiameti poolt, et eeskätt sideettevõtjatel, aga ka kõikidel teistel taristuprojektide huvilistel oleks võimalus saada Eesti kaardi pealt operatiivselt andmeid, missugused taristuarendused on kuskil plaanis ja kui kaugel nad täpselt on bürokraatiaga, ehituslubadega. Ja siis ehitisregister saab anda kenasti andmeid. Kui te kavandate kuskile midagi, siis te näete, kes teised sinna taristut kavandavad, ja ehitajad või mis tahes huvitatud osapool saavad seda kõike koos teha. See loomulikult ei puuduta mitte ainult ehitajaid. Kui ka näiteks majaomanik näeb, et seal on mingisugune üleskaevamine plaanis, saab ta endale vajalikke trasse sinna oluliselt odavamalt lisada. Samuti aitab see kohalikke omavalitsusi. 

Ühtlasi hakkab ehitisregister täitma ühtse teabepunkti rolli Euroopa Liidu gigabititaristu määruse mõistes, ehk see on see koht, kus kogu see informatsioon on hästi nähtav ja võimaldab erinevate infrastruktuuri elementide või taristuliikide koos ehitamist. Oluline on siin ka see, et see oluliselt lihtsustub seda ehitajate jaoks. Iga konkreetse trassi arendaja peab vähem dokumente täitma ja ta saab selle loa kiiremini ja lihtsamini kätte. Euroopa Liit on kõikidele liikmesriikidele ette pannud seda, et sellist koos ehitamist tuleks teha. Nemad on sellest välja arvutanud üle terve Euroopa Liidu märkimisväärse kulude kokkuhoiu ettevõtjatele ja sedapidi loomulikult ka tarbijatele. 

Nüüd, teine oluline asi, mis aitab inimeste jaoks, aga ka ettevõtete jaoks, muidugi, sidepakettide hindu alla tuua, on nõuded kaablikõri läbimõõdule. Lihtsustatult selgitades on tegemist toruga, kuhu saab sisse lükata eri sideoperaatorite kaableid. Praegune praktika on sageli olnud selline, et üks [sideettevõtja] ehitab näiteks välja ainult iseenda sidekaabli, näiteks kortermajani, ja pakub seal kortermajas siis sideteenuseid. Aga see ei taga korteriomanikele konkurentsiolukorda, see ei taga sellist võimalust, et korteriomanikud saaksid tegelikult valida selle, kes kõige odavamat hinda pakub, sest neil on üksainuke sideteenuse osutaja. Nüüd me muudame seda olukorda niimoodi, et tekivad uued nõuded – teie lahkel kaasabil –, et kaablikõrisse peab mahtuma mitme erineva sideettevõtja kaabel. Niimoodi me tagame olukorra, kus tarbijal on alati võimalik valida kõige odavam pakkuja. Teenuseosutajate vahel tekib reaalne konkurents ja niimoodi lähevad ka hinnad sideteenuste eest alla. 

Ja kolmas ning võib-olla olulisim asi on see. Te olete võib-olla tähele pannud mööda Eestit liikudes, et meil on siiamaani kohti, kus ei ole väga head mobiililevi. See väga hea mobiililevi puudumine on sageli tingitud sellest, et ei ole mobiilimasti. Mobiilimasti omakorda ei ole jälle selle tõttu, et mobiilioperaatorid ei ole saanud kokkuleppele, et sinna maale oma mobiilimast ehitada, sest näiteks eraomanikud ei soovi oma maale lasta seda paigaldada või ei sobi naabrile see, et naaberkrundile mobiilimast pandaks. Me lahendame selle niimoodi, et kui mobiilsideantenni paigaldamiseks ei leia mobiilsideettevõtja sobivat pinda, siis tekib neil uus võimalus ning riigil ja kohalikel omavalitsustel tekib uus kohustus. Ja see kohustus tähendab seda, et [kohalik omavalitsus] peab laskma paigaldada tugijaamu või antenne oma ehitiste külge. Näiteks kui on kohaliku omavalitsuse katlamaja, siis selle külge saaks mobiilimasti panna. Niimoodi paraneb piirkonnas mobiililevi. 

Ja mõned tehnilised muudatused on siin veel. TTJA saab täiendavaid järelevalveülesandeid. Näiteks kui kortermaja elanik avastab, et tal on küll täisremont tehtud majas, aga ikkagi ei ole võimalust kõikidel teistel [sideettevõtjatel] talle hinnapakkumisi teha, siis ta saab kaebuse TTJA-le esitada. 

Ja üks selline pealtnäha pisikene asi, mis aga päriselus on päris palju probleeme tekitanud, on see, et kui on kortermaja ja ühe korteri omanik näiteks soovib kasutada väga suure mahuga internetiteenust, aga ta avastab, et tema korterini tegelikult seda kaabeldust ei jõua, siis selleks, et seda olukorda lahendada … Ja probleem tegelikult laieneb. Vabandust! Ma tulen üks lause tagasi. Probleem laieneb veel sedapidi, et [sideettevõtjad] ei ole nõus sinna ühe korterini seda kaabeldust ehitama ja ülejäänud korteriühistu näiteks ei ole nõus, et trepikoja seinale need kaablid pannakse. Väga halb olukord Eesti inimeste jaoks, sellepärast et me ju oleme digiühiskond ja me soovime, et inimesed, kes soovivad seda teenust, soovivad selle eest maksta, siiski saaks oma kodus seda teenust kasutada. Seda olukorda lahendame me niimoodi, et kõikides majades, kus tehakse suuremahuline kapitaalremont, või kõikides uutes majades on ette nähtud, et sidekaabeldus ikkagi korteriteni viiakse. Loomulikult selle hiljem juurde ehitamine on oluliselt kallim ja sageli ka oluliselt koledam. 

Nii et kokkuvõttes, kui see eelnõu saab Riigikogus toetuse, siis on see väga suur ja oluline samm selles suunas, et inimeste jaoks läheksid internetipaketid ja mobiilipaketid odavamaks ja et [side]ettevõtjatel oleks palju rohkem põhjust omavahel konkureerida paremate pakettidega, paremate teenustega ja odavamate hindadega. Ja teiseks [on see oluline selleks], et meil oleks vähem trepikodades neid seinte peale veetud kaableid, vaid et need asjad lahendataks kiiresti ja väga palju odavamalt ära juba ehitustööde käigus. Need on kõige olulisemad asjad selles eelnõus. Aitäh!

Aitäh teile! Teile on ka küsimusi. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma kuulan seda roosamannajuttu ja mitte midagi ei saa aru. Kuidas on see võimalik, et mina kui ehitaja panen toru, viin selle Peetri majja, ja keegi ütleb mulle, mitu kaablit sinna sisse pannakse, aga unustatakse ära, et mina ütlen hinna? Kui keegi Urve tahab kaablit Peetri majja viima hakata, siis mitte keegi teine ei saa hinda öelda. Meil on kapitalism, meil ei ole kommunism ega sotsialism. Ma ootasin selles eelnõus väga lihtsat lauset, et kõikide riigiteede äärde pannakse toru, kuhu saavad kõik internetipakkujad ja telepakkujad oma kaabli panna. Seda lauset ma ei [näinud]. Võib-olla on. Äkki sa täpsustad? Siin oli jutt, et kellegi korstna külge pannakse [antenn]. Ma ei tea, kui palju omavalitsusi veel katlamaja omanikud on. Ikkagi eraomanike korstna külge panekul on hind. Mis need hinnad on? Kes selle kinni maksab, et see kõik odavam tuleb? 

Aitäh! Siin oli kokku kolm küsimust. Esimese küsimuse puhul ma siiski täpsustan seda, et need riigipoolsed nõuded on üksnes kaablikõri läbimõõdule. Ettevõtja ei pea vedama sinna kõikide teiste ettevõtjate kaableid, vaid ta peab panema sinna kõri ja sellel kõril on [kindel] läbimõõt. Väga paljudele torudele on sätestatud läbimõõdunõue ja me oleme ühiskonnana nende nõuetega ellu jäänud. Hinnavahe sellel, kas kõri on paar millimeetrit suurem või väiksem, on peaaegu olematu.

Ja tõepoolest, oluliselt kallim oleks tarbijatele see, kui me riigina ütleksime, et meid absoluutselt ei huvita, kas teieni jõuavad kõik operaatorid, kui me riigina ütleksime, et las praegune olukord jätkub. See praegune olukord on selline, et heal juhul tuleb üks [side]ettevõtja, kaevab maa üles, paneb sinna oma sidekaabli maha, ajab selle kraavi uuesti täis ja need kortermaja [elanikud] saavad kasutada ainult selle [sideettevõtja] teenuseid. Teisi kaableid koduni ei tule ja sellel ühelainsal side[ettevõtjal], kelle kaabel tema koduni tuleb – Peetri kodust oli vist juttu, seega mis selle Peetri koduni tuleb –, ei olegi mingit motivatsiooni talle odavamat hinda pakkuda. Aga kui neid sideoperaatoreid on seal juba neli või viis, siis nad hakkavad omavahel konkureerima ja Peeter saab päriselt odavama hinna. See on ühiskondlik hüve, mida me taotleme tänu sellele, et ühte plasttorusse lükatakse sisse ka teiste sideoperaatorite kaablid, kes seda soovivad. 

Ja uskuge mind, see on üks neid küsimusi, mida siis, kui me mööda Eestimaad käime, inimesed tegelikult päris palju küsivad. Kui inimene on kogenud päriselt, et tal on üksainuke pakkuja, keegi teine tema majani ei jõuagi ja ta on selle ühe pakkuja hinnalõa otsas, siis ta tegelikult ootab, et riik midagi teeks. Ja siin me seda lahendust pakume. Selle vastu ei ole olnud ka [sideettevõtjad] ise. Tegelikult on see ettevõtjatega läbi räägitud. 

Mis puudutab teist küsimust, et kõikide riigiteede ääres oleksid torud, kus on sidekaabel sees, siis see ei ole konkreetselt selle eelnõu teema. Ma pean seda natukene täpsustama, kas see mitte ei ole seadustatud. Aga ma ei julge siin praegu lõplikku kinnitust sellele anda. Tõsi, me kontrollime ikkagi niipalju, kui vähegi sidevaldkonda neid projekte kooskõlastamiseks tuleb, et seal oleksid [sidekaablid] ikkagi projekti sisse arvatud. Aga tuleb möönda, et ka näiteks Rail Balticu projekteerimisel lisati need sidekaablid mõnevõrra hiljem. Kipub olema nii, et sidekaabel läheb meelest ära. 

Ja kolmas küsimus oli see, kes maksab korstna külge pandava antenni eest. 1998. aastal erastas Isamaa Erakonna minister Toivo Jürgenson viimasedki meie sidevõrgud. Ehk siis Eesti on üks väheseid riike maailmas, kui mitte ainuke, kus kogu sidekommunikatsioon on erakätes. Ja see oli Isamaa Erakonna otsus, mis tähendab seda, et kõik arendused, mis mobiilisidesse ja mastidesse tehakse, teevad Eestis eraettevõtted. Kõikidel juhtudel eraettevõte kaalub, kas talle on selle investeeringu tegemine majanduslikult kasulik või see ei ole talle majanduslikult kasulik. 

Ja nüüd ma korraks nimetan ka ära, et tegelikult komisjoni arutelu ajal tõusetus küsimus kirikutornidest. Kirikutornide osa jäi lahtiseks. Ma ei vastanud selle[kohasele küsimusele] seal komisjoni istungil, aga ma hiljem uurisin järele, et see on maailmas üsna levinud, et eraettevõte paigaldab sidemasti kirikutorni külge. See on vastastikku väga kasulik. See on sideoperaatorile odavam, kuna ta saab pakkuda tarbijatele odavamaid teenuseid, sellepärast et tal on juba suur struktuur olemas, tal on vaja sinna panna ainult see väike tipp, mis on peaaegu nähtamatu. Ja samal ajal on kogudus väga õnnelik selle pärast, et nad saavad märkimisväärset renti. Nad on teinud soodsa kokkuleppe sideoperaatoriga, et seda teenust saada. Nii et kulu antenni rajamiseks vastavalt oma äriplaanile tasub eraettevõte, kes seda rajab. 

Ja selle konkreetse eelnõu kohta tuli Riigikokku 4. septembril kiri – see ei tulnud ministeeriumisse, vaid tuli otse Riigikokku –, kus siis Eesti telekommunikatsiooniettevõtted ITL-i ehk Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu kaudu on välja toonud selle, et nad soovivad, et eelnõus täpsustataks kulude katmise osa. Mulle tundub, et selle täpsustuse tegemine võib olla mõistlik, et mobiilioperaatorilt ei nõutaks muude kulude katmist, mis ei ole otseselt seotud antenni rajamisega või siis, nagu nemad ütlevad, mobiiltelefonivõrgu aktiivseadme paigaldamisega. See ei ole olnud eelnõu koostamisel eesmärk, et samal ajal tuleb veel ka muid sellega mitteseonduvaid ehitus- ja remonttöid teha. See täpsustus, mulle tundub, võiks olla mõistlik. Aga ka selles kirjas ei ole ITL kuidagi arvanud, et selle mobiili[seadme] enda rajamist telekomiettevõte ei kataks. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Seni on probleem olnud selles, et need lairibavõrgud, nende punktide järgi … Ma olen neid palju näinud. Kusagil on mingisugune vana kahekorruseline kolhoosimaja, kus võib-olla ühes korteris elab alkohoolikute paar, või on tühjad küünid. Ja on põhiline, et sai need otsad sinnani viia, see kasutegur. Ja see on varasemalt olnud üsna levinud. Aga nüüd konkreetne küsimus selle nii-öelda laia kõri seaduse kohta. Kui lai see kõri siis praeguse [eelnõu] järgi peaks olema? Kas see lähtub praegusest olust, et kui palju operaatoreid on või kui palju kaableid sinna läheb? Kui lai see kõri peaks olema [eelnõus] sätestatuna?

See on väga hea küsimus, aga selle konkreetse millimeetrite numbri, kui te lubate, me saadame teile kirjalikult järgi. Võimalik, et see on mul mapis kirjas, aga ma peast seda öelda ei oska.

Aivar Kokk, palun! 

Aitäh! Ma tahaks teada, kes selle eelnõu tegi. Ma siiralt ütlen, et see inimene ei tea ettevõtlusest mitte midagi. Ma väga vabandan, aga rääkida, et nüüd [viiakse] kaablid kõikide kortermajadeni … Jõgeval pannakse bussijaamadele valguskaablid. Kas nüüd [pannakse] kõik uued kaablid? Täna ei ole selgegi, kui jäme [toru] on, isegi ei tea, mis see maksma läheb. Kui mina panen [toru] ära ja Peeter tahab oma kaablit panna sinna, mis see talle maksma läheb? Mina olen investeerinud sellesse, mina ütlen ju hinna. Miks ta odavam [tuleb]? Kui keegi arvab, et telekomipakkuja teeb mulle odavama hinna, sellepärast et Peeter pani toru minu majja ja mina panen nüüd kaabli sinna sisse, siis ei. Firmadel on ühtsed hinnad. Tallinnas on, näed, tele[komiettevõtete teenuste hind] selline, Tele 2 pakub sellisena, Elion pakub sellisena, Elisa sellisena – see on puder ja kapsad.

Aitäh!

Selgust oleks vaja selles, mis tegelikult paremaks läheb. Idee on õige. Idee on õige! Aga …

Aivar, aitäh!

… kui palju täna ehitatakse maju juurde ja kui palju on täna olemas maju? Kui palju neid uusi kaableid siis tuleb?

Aitäh! Ma proovin selgitada veel lihtsamalt. Puust ja punaseks, jah. Kui see eelnõu võetakse seadusena vastu, siis [on see] ettevõtjate kasuks ja see vähendab ettevõtjate kulusid, ühtlasi annab see ka muidugi [kasu] tarbijatele. Ettevõtjatele endale on see mõte meeldinud. Ja [eelnõuga] lahendatakse kaht küsimust. 

Esimene küsimus on see, et kui keegi juba kaevab tänavale kraavi selleks, et panna sinna mingisugune toru, näiteks soovib ta välja vahetada kanalisatsioonitoru, siis kui see kraav on juba sinna kaevatud, [oleks mõistlik sinna panna kaablikõri]. Kraavi kaevamisel on üks teatud kulu, sellel on teatud maksumus. Kui see kanalisatsiooniehitaja soovib seda kraavi sinna kaevata ja kanalisatsiooni sinna rajada, siis ehitisregistri kaudu näevad sideettevõtjad, et ahaa, seal on selline töö plaanis ja nad saavad [panna] sellesse kraavi ka oma sidekaablitoru, mis tegelikult võimaldab pisut vähendada kanalisatsiooniehitaja kulusid ja võimaldab sideoperaatoril omakorda oluliselt odavamalt oma sidekaabli paigaldada, sest see kraav kaevatakse, nagu juba oli "Tõe ja õiguse" esimeses osas, kulude kokkuhoidmiseks koos. Tõsi, erinevalt "Tõe ja õiguse" esimesest osast lepib selle konkreetse kraavi ja trassi asukoha kokku ühistes huvides kohalik omavalitsus, kes selle vastava loa annab. 

Ja teine asi, mida see eelnõu lahendab, on see, et kui on olemasolev kortermaja, selles kortermajas tehakse kapitaalremont ja selles kortermajas ei ole sidekaabeldust, siis selle kapitaalremondi käigus, kui juba niikuinii seal seinu krohvitakse, parandatakse, värvitakse, see sidekaabeldus paigaldatakse. Sidekaabel on kõikidest kaabeldustest ja kõikidest torudest kõige väiksem ja kõige lihtsam paigaldada. Aga ometigi on vaja teatud pingutust, et see sinna paigaldada. Teda on mõistlik paigaldada üldiste ehitus[- ja remondi]tööde käigus. 

Ja samasugune nõue rakendub uusehitiste puhul, kus see probleem on päriselus eriti värvikalt ilmnenud, sest uusehitised on meil sageli väga kauni interjööriga, aga on sageli ära unustatud, et võib-olla korteriomanikud sooviks suurema läbilaskevõimega sidekaablit oma korterini. See võrk on kas üldse ära ununenud või siis ei ole piisava läbilaskevõimega. Nüüd siis peab uute majade ehitamisel selle liitumisvõimekuse iga korterini siiski viima, see nõue nende majade puhul lisandub.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Ja nüüd on meil hea meel ja võimalus kuulata juhtivkomisjoni [esindaja] ettekannet, mille teeb majanduskomisjoni liige Urve Tiidus. Palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! See eelnõu oli majanduskomisjonis arutusel 16. juunil. Seda tutvustasid minister Pakosta ja ministeeriumi sideturgude talituse juhataja Tõnu Nirk. Komisjoni liikmetel oli mitmeid küsimusi, toon mõned näited. 

Näiteks kas maanteedel kaevetööde tegemise käigus oleks võimalik automaatselt juurde lisada sidekõrisid ehk lihtsas keeles öeldes torusid, kuhu kaablit paigutada. Ja küsija viitas infole, et näiteks Rootsis ei kehti valgusoptilise kaabli maha panemisele sama karmid nõuded kui Eestis ning seda saab freesida suhteliselt madalale pinnasesse. Lühidalt kõlas küsimus, kas kaablitorude paigaldamise reegleid võiks ka Eestis leevendada. Sellele automaatsele juurdelisamisele oli vastus jaatav. Aga mis puudutab kaablite paigaldamise sügavust, siis kuulsime Tõnu Nirgilt, et kaabli paigaldamiseks on erinevaid tehnoloogiaid ning sidekaablit on võrdlemisi lihtne paigaldada, sest seda ei peagi väga sügavale panema. Hetkel ei ole Eestis õigusaktidest tulenevat keeldu kaablit freesimisega maa sisse panna, pigem võib olla tegemist kohaliku omavalitsuse tingimusega. Nimelt, ehitusloa konkreetse võrgu paigaldamiseks annab kohalik omavalitsus.

Tõusetus ka mastide teema. Praegune regulatsioon ütleb, et mitte lähemal teele kui 50 meetrit. Uuriti, kas maste võiks paigaldada teele lähemale. Oma küsimust põhjendati sellega, et tõenäosus masti teele kukkumiseks on väike ja ka maadeküsimusega oleks lihtsam, kuna teeäär on riigimaa. Minister selgitas, et telekommunikatsiooniettevõtted on seda teemat tõesti esile toonud ja Põhjamaades on lubatud mastid teele lähemale ehitada. Ühtlasi avaldas minister lootust, et ka praegune taristuminister tegeleb sellega, et Transpordiamet valdkonnaspetsiifiliselt kehtestatud nõuded üle vaataks.

Infoks kuulsime ka, et Euroopa Liidus on asi reguleeritud niimoodi, et kui üks sideettevõtja on kaabli paigaldanud, siis vabamahu olemasolul peab lubama teisi sideettevõtjaid ka samasse kõrisse oma kaableid paigaldada. Ma uurisin välja, et kõri tähendab seda toru, kuhu kaablid pannakse. Praktikas läheb rentimine väidetavalt kallimaks, kui ise ehitada, ja just seepärast on eelnõus nõuded kaablikõri läbimõõdule. Sooviti aru saada, et kui seadusemuudatusega tekib võimalus kohalike omavalitsuste hoonete juurde sidemaste paigaldada, siis kuidas see eelnõu aitab kaasa, et hajaasustuses elavad inimesed saavad kiire interneti. 

Tõnu Nirk selgitas, et suuri ja kõrgeid maste võib paigaldada KOV-i loaga, aga näiteks lasteaedade külge neid paigaldama ei hakata. Lasteaedade ja kirikute puhul on erandid. Küsimus on väikestes antennides, mis juba hetkel on paljudes kohalikes omavalitsustes paigaldatud, seega praktika on olemas. Aga ühtlasi tuleb leida vastavad kokkulepped, sunniga millegi paigaldamist ei toimu. Tegemist on lihtsalt ühe turutõrke vähendamise meetmega. Küsimusele seoses antennide paigutamisega kirikute külge saime pärast istungit vastuse kirjalikult. Täiendav info selle kohta [on järgmine]. Kohustus tugijaamu ja antenne paigaldada kehtib riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustele. Kirikule võib neid paigaldada poolte kokkuleppel, arvestades arhitektuurset sobivust. Minister muidugi juba ka rääkis sellest.

Hea on teada ka, et seni on ehitisregistris registreeritud olemasolevad ehitised ja 2026. aastast tehakse kättesaadavaks info ka planeeritavate ehitiste ja rajatiste kohta. Igal juhul on see kasulik info sideettevõtjatele oma töö kavandamisel. 

Otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. septembril, konsensus, ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, samuti konsensus.

Suur tänu teile väga selge ettekande eest! Aga teil on siiski üks küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, tõesti, selge küsimus. Kõik räägivad kõrist kogu aeg, et kui lai kõri tuleb. Aga ministriproua ei osanud vastata, kui lai see kõri tuleb. Kas komisjonis arutati, kui lai see kõri on?

Kõri läbimõõtu me ei arutanud, sellepärast et teatavasti, olles õppinud füüsikat, saame me kõik aru, et seal, kus on rohkem tarbijaid, on ka rohkem firmasid turul. Vastavalt sellele [on läbimõõt]. Kindlasti ei pea kuskile kaugele külasse vedama väga laia kõriga juhet, aga tiheda asustusega kohtades on need kõrid suuremad. Läbimõõdu numbri ma jään võlgu.

Suur tänu teile! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Siit kõnepuldist on ennegi vist öeldud, et tule taevas appi. Siia tullakse eelnõuga, mille juurde räägitakse, et hoitakse meeletult raha kokku. Öeldakse, et kõige olulisem on kõri. Peeter küsib kaks korda, mis on kõri läbimõõt ehk diameeter. Minister ütleb, et ta ei tea, Urve ütleb, et see sõltub sellest, kui palju pakkujaid on. Sõbrakesed, mina sain aru, et eelnõul ongi ainult üks eesmärk: kõri uutele majadele. Rohkem sellel eelnõul ei ole mitte mingisugust eesmärki. Miks ma ütlesin, et ma tahaksin rääkida selle inimesega, kes selle eelnõu tegi? Ta ei tea ettevõtlusest ja kaevamisest, trassidest mitte midagi. 

Ma võin teile lugeda ette, et sidekaabel tavaliselt pannakse 0,5–0,7 meetri sügavusele; liiklusaladel on ta kuni meetri [sügavusel]; veevarustus – 1,2; Lõuna-Eestis 1,5; mõnes kohas, kus on käimist rohkem, 1,8, et ära ei külmuks; kanalisatsioon – vähemalt 1,2 meetri sügavusel; gaasitrass – 1 meetri sügavusel. Sellele kaablile tuleb veel peale panna ka pael, et kui ma kaevama hakkan, näiteks sinna õunapuud istutama hakkan, siis ma teaks, et kui labidas [jõuab] punase paelani või kollase paelani, siis ma saan aru – või lindini, see on õigem sõna –, et seal all võib toru olla. Need on erinevad kõrgused. 

Kui ma nüüd hakkan kanalisatsiooni panema … Näiteks Vana-Jõgevale praegu tehakse kõik need süsteemid korraga, nagu proua minister soovitas. Aga see ei ole see, et nagu ilma rahata [saab seda teha]. Ka sidekaabli paigaldamise eest makstakse ikkagi raha. Mitte kuidagi ei ole niimoodi, et ei maksta. Kindlasti tuleb see odavam siis, kui maanteed üles kaevatakse, sest asfaldipanek on üks ja sama, ei ole vaja kaks korda panna. 

Ja mul on väga hea meel, et ministriproua lõpus ütles, et kõikidele uutele majadele tuleb see nõue. Ma algul küll tundsin, et kõik läheb nii palju odavamaks, Eestis veetakse kõikide majade juurde uued kõrid, veel ei tea, kui jämedad, aga kõrid veetakse ja kõik hakkavad sinna [kaableid] sisse panema. Sõbrad, nii lihtne see elu ei ole. Kui mina ehitajana panen kõri, siis ma olen selle kõri omanik. Ja kui keegi tahab sinna kaablit sisse panna, siis ta rendib. Ja nii nagu me kuulsime, Põhjamaades, ka Eestis, tuleb rent kallim kui oma [kõri] panek. Ja nüüd on küsimus, et äkki peab eelnõusse panema selle, et kui üks sidefirma tahab minu majja kaablit vedada, siis on tal õigus sinnasamasse panna ka oma kõri, et ta ei peaks rentima teise kõri. 

Sellised ettevõtluseteemalised eelnõud alati natukene kõnetavad mind ja tekitavad küsimusi. Tegelikkuses on idee väga hea, aga eelnõu sõnastus jätab ikka väga tõsiselt soovida. Ei ole mõtet kirjutada siia sisse, et kõik läheb nüüd odavamaks. Mitte midagi ei lähe odavamaks! 

Mul on ka valguskaabel toodud majja. Kõigepealt küsiti selle eest 300 eurot. Ma ütlesin, et ma ei taha seda internetti, sest see on nii palju kallim kui Tele2 WiFi-võrk. Kolm aastat läks mööda ja nüüd öeldi, et kaablipaneku eest ei pea maksma, mis siis, et see toru, valguskaabel on mul ammu sees. Nüüd ma saan tasuta, tulgu ja ühinegu! Aga ega sellepärast minu interneti ja teleka vaatamise hind ei ole odavam kui Peetril naabermajas. Hind on ikka sama, mis siis, et see kõri või mingi kaabel seal on. Vahest harva tehakse [hinna]pakkumisi, kui ma ütlen, et ma ei taha enam olla Elionis ja tahan Tele2 minna. Ma Tele2-st eelmine nädal [lahkusin], Jõgeval ei tehtud paremat pakkumist, 5G ei tulnud sinna Siimustisse kuidagi hästi, lihtsalt pidin Elioniga lepingu tegema. 

Ma tean, et Urve on väga tubli ja alati süveneb nendesse teemadesse. Palun komisjoni esimehel ja ministril süveneda sellesse eelnõusse! Ettevõtjal peab olema väga selge … 

Ma palun kolm minutit [lisaaega] igaks juhuks. 

Kolm minutit lisa. 

… milline kohustus tuleb arendajatele. Tegelikult teevad selle otsuse arendajad, kes ehitavad, kas ta on üksikisik, teeb kortermaju, või on äriettevõte, siis on arendaja. Arendaja teeb otsuse, kas trass ehitada ja kelle käest ta selle tellib. Tal oleks vaja väga selgelt [teada], et peab olema selline kaabel sellise läbimõõduga. Jah, see on õige, et seda nimetatakse kõriks, sest ta on igatpidi painduv. Et ei oleks muret, et maa külmumisega maa natuke kõigub ja kaabel läheb puruks, siis sellepärast ta kõrisse pannaksegi. Kui oleks näiteks malmtoru, siis kui selle alla jääb üks kivi, ongi see katki. Vanasti kanalisatsioonitorud tehti malmist, isegi surveveetorud tehti. 

Need asjad tuleks siin ära täpsustada, et ettevõtja teaks, mis on tema kohustus, kui ta ehitab uut kinnisvara ja sinna kaabli veab. Ja teiselt poolt on oluline see, et kui mina tahan kõri rentida, siis mis hinnaga ma saan seda rentida, sest erinevatel juhtumitel võib kõri paigaldus maksta erinevat hinda. Ja kui nüüd mulle öeldakse ette, ma ei tea, et [see on] kümme eurot kuus või üks euro kuus või kümme senti kuus, aga tegelikult [kõri] paigaldamise hind oli kallis, ma paigaldasin selle ära, ja nüüd tuleb konkurent, paneb oma kaabli sinna sisse ja see, kellele ma selle toru paigaldasin, ütleb, et ta enam minu käest [teenust] ei taha, aga ma olen kulutuse teinud, kas siis uus teenusepakkuja maksab kõri paigaldajale kulutused kinni? Ja mille alusel, kas selle akti alusel, [kus on kirjas] selle maksumus? 

Nii et need [küsimused] on tegelikult selles eelnõus kõik lahendamata. Lihtsalt öeldakse, et [see on] tore asi. Euroopas mõned inimesed tegid mingi asja, meie inimesed kirjutasid selle ümber ja panid natuke midagi juurde, et veel ilusam paistaks. Tegelikkuses on idee hea, aga ma pean tunnistama, et ettevõtjana ma ei saa aru, mis tegelikult selle eelnõuga paremaks läheb ja kui palju midagi maksma läheb. Idee on õige: üks kõri, kuhu saab kaableid sisse panna. Selle vastu ei saa keegi vaielda, et uusehitistel see nõue peaks olema. Aga lepime kokku, et enne, kui [eelnõu] saali teisele lugemisele tuleb, saame me vastuse, mis mõõduga need kõrid peavad olema, mis tingimustel [saab] konkurent sinna kõrisse panna kaabli ja kui palju ma võin selle kõri eest renti küsida. Ja mis saab siis, kui mina olen kõri pannud, Peeter tahab ka kaabli sinna panna ja kinnistuomanik võtab hoopis Peetri käest teenuse, kuigi mina olen selle investeeringu teinud? Kas ma ei saagi sealt tagasi? Aitäh!

Aitäh! Mulle on laekunud informatsioon, et ka minister soovib sõna võtta. Ma loodan, et lühidalt, sest nii pikalt on räägitud. Aga palun, teie õigus! Jaa, minister, teie õigus!

Siiski kasutan võimalust vastulauseks. Õnneks on Eesti infotehnoloogia- ja telekommunikatsiooniettevõtjad aru saanud sellest eelnõust. Võib tõesti olla niimoodi, et mitte kõik ettevõtjad ei saa aru, mida see tähendab Eestis, aga need ettevõtjad, kes sidekommunikatsiooniga tegelevad, on sellest eelnõust ja sellega seonduvatest maksumustest aru saanud ja toetavad seda eelnõu. 

Kordan veel üle, et ainuke asi, mis 4. septembril lisandus, puudutab riigi või kohaliku omavalitsuse üksustele mastide paigaldamist. Eelnõu täpsustati, et nad ei peaks maste paigaldades katma muid kulusid, mis ei ole masti rajamisega seotud. See on mõistlik ettepanek, nii nagu ma juba ütlesin. 

Nüüd, mis puudutab seda kõri läbimõõtu, mida on mitu korda küsitud, siis nõuded kõrile reguleeritakse määrusega. Määruses ei ole millimeetreid ette nähtud. Määruses on ette nähtud see, et kõri peab mahutama vähemalt viie erineva [sideettevõtja] kaableid. 

Ja mis puudutab rendihinda, siis see on samuti Eesti Vabariigis ja üle terve Euroopa Liidu juba reguleeritud ja selle suhtes teeb kulupõhist järelevalvet TTJA. See on juba ammu reguleeritud teema. Seda see eelnõu selle pärast ei puuduta, et see on juba reguleeritud. Aitäh teile!

Suur tänu teile, auväärt minister! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 655 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 24. september kell 17.15. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Oleme jõudnud kuuenda punkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 664 esimene lugemine. Ja Riigikogu kõnetooli on juba jõudnud auväärt kaitseminister Hanno Pevkur. Palun!

Tänan, hea Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! [Aeg] on hiline, proovin teha kontsentreeritult ja kiiresti. Käesoleva kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu eesmärk on väga lihtne: meie soov on laiendada Kaitseväe ülesannete täitmisesse panustamise võimalusi, et selle kaudu tugevdada kaitsevalmidust. Eelnõuga muudetakse lisaks kaitseväeteenistuse seadusele avaliku teenistuse seadust, kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seadust, Kaitseväe korralduse seadust ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadust. 

Lühidalt käin üle muudatused. Esimene muudatus on selleks, et tsiviilteenistujatel, kes on Kaitseväes, oleks võimalik samamoodi panustada, et nendega samamoodi arvestataks erinevate õppuste käigus ja ülesannete andmisel. Nendele antakse võimalus õppustel osalemiseks, et neid oleks võimalik kaasata õppustele tegevväelastega samadel tingimustel. Teatavasti töötavad nad muidu töölepingu alusel ja [kaasamine] võib olla raskendatud, kui seaduses seda täpselt kirjas ei ole.

Teine muudatus, mille regulatsioon on vähe pikem eelnõus, on vabatahtliku teenistuse loomine teenistusliigina. Palun seda mitte segamini ajada näiteks reservõppe või lisaõppe kogunemistega. Vabatahtlik teenistus tähendab eelkõige seda, et inimesed, kes ei ole tegevteenistuses – näiteks on reservis, aga nad on valmis panustama mingi aja jooksul pikemalt –, saaksid seda teha. Hea lihtne näide on meie läbiviidav Ukraina võitlejate väljaõpe, mida me tegime pikalt Suurbritannias ja nüüd liigume tegema Poola. Seal on reservistide kasutamine igati mõistlik ja vajalik. Seetõttu on tegelikult selline vabatahtlik teenistus vältimatult [vajalik] selleks, et Kaitseväe ülesandeid täita.

Kolmas muudatus [loob] võimaluse ajateenijate kaasamiseks Kaitseväe ülesannete täitmisel. Ja sellel on tegelikult väga lihtne seletus. See on praktikast välja kasvanud otsene vajadus. Probleem on mereväe ajateenijatega. Mereväe ajateenijad osalevad loomulikult laeva peal laevapere töös, aga reaalsus on see, et kui me võtame laevapere töö Eesti mereväes, siis paljud neist on NATO erinevatel missioonidel. Ja kui nad on NATO missioonil, siis ametlikult on tegemist rahvusvahelise sõjalise operatsiooniga ja selleks me justkui ei tohiks ajateenijaid kasutada. Aga see halvendab oluliselt ajateenijate väljaõpet mereväes. Seetõttu on meil ettepanek võimaldada ajateenijaid kaasata ka Kaitseväe ülesannete täitmisesse. See on loodetavasti selge ja arusaadav põhjendus.

Sellega seondub ka neljas muudatus, mis puudutab riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muudatusi. Need on eelkõige seotud sellega, et laevaperel ja laevas on ruumid ja tegevused, mis tähendavad kokkupuutumist riigisaladusega. Selleks, et [vältida] seda, et ei peaks kogu aeg ajateenijaid laeva peal ühest ruumist teise ajama, kui käsitletakse mingit salajast informatsiooni, on võimalik ajutiselt anda ka nendele inimestele ligipääs riigisaladusele.

Viies muudatusettepanek, ühtlasi selline kokkuvõttev muudatusettepanek, puudutab tegevväelaste ametisse nimetamist, eelkõige nende tegevväelaste puhul, keda nimetab ametisse kaitseminister. Need on üksuste ülemad, rahuaja ametikohad. [Neid on] kümme: Kaitseväe juhataja asetäitja, Kaitseväe peastaabi ülem, diviisi ülem, mereväe ülem, õhuväe ülem, erioperatsioonide väejuhatuse ülem, küberväejuhatuse ülem, luurekeskuse ülem, sõjaväepolitsei ülem ja toetuse väejuhatuse ülem. Nende puhul sarnaselt teiste riigi tippjuhtidega me kehtestaksime viieaastase teenistusaja või ametiaja, millele siis täiendavalt on võimalik lisada otsese ülema ettepanekul veel kaheaastane ametiaeg. Nii et see on sarnane regulatsioon, nagu siin teistes riigi tippametites olijatel on, ja me arvame, et see on igati mõistlik ja vajalik. See aitab roteerumisele kaasa ja kindlasti hoiab Kaitseväe ka sisemiselt kenasti värskena.

Need on need viis ettepanekut ja ootame Riigikogu toetust. Meie ettepanek on, et see seadus võiks jõustuda juba 1. jaanuaril, mis tähendab seda, et parlament peaks selle ära menetlema lähikuudel. Tänan väga.

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Ja nüüd on suur au ja võimalus kuulata juhtivkomisjonipoolset ettekannet, mille teeb riigikaitsekomisjoni liige, auväärt Peeter Tali. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas seda kõnealust eelnõu oma 9. juuni istungil, kus seda väga põhjalikult tutvustas eelnõu algataja [esindajana] kaitseminister Hanno Pevkur. [Istungil osalesid] ka Kaitseministeeriumi õigus- ja haldusküsimuste asekantsler Margit Gross, õigusloome valdkonnajuht Eda Loo-Suun, õigusosakonna juhataja Kristel Urke, Kaitseressursside Ameti peadirektor Anu Rannaveski ja kaitseministri nõunik Mikk Tarros. 

Elav arutelu riigikaitsekomisjonis keskendus peamiselt vabatahtlikule teenistusele, aga ka ajateenijate võimalikule kaasamisele rahvusvahelistele operatsioonidele, peaasjalikult mereväe koosseisus. Riigikaitsekomisjoni liikmed toetasid eelnõu üldpõhimõtteid konsensuslikult. 

Ja siis otsustasime 9. juuni istungil teha Riigikogu juhatusele ettepanek panna arutluse all olev seaduseelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu 10. septembri istungi päevakorda ja teha Riigikogule ettepanek esimene lugemine lõpetada. Eelnõu komisjonipoolseks ettekandjaks määrati mind ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks on Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest tulenevalt kümme tööpäeva. Tänan!

Tänan teidki täpse ja tõhusa ettekande eest! Teile küsimusi ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 664 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 24. september kell 17.15. 

Oleme jõudnud seitsmenda päevakorrapunktini: Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu 668 esimene lugemine. Ettekandeks on juba Riigikogu kõnetooli jõudnud taas kord auväärt kaitseminister Hanno Pevkur. Palun!

Tänan! Tõepoolest mina selle ette kannan. Hea Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Selle eelnõuga läheb natukene pikemalt, kuna tegemist on ikkagi põhimõttelise muudatusega Eesti riigikaitseõiguses, isegi võib öelda Eesti laiapindse riigikaitse õiguses. Selle eelnõuga on meil ettepanek koondada kokku senise riigikaitseseaduse, erakorralise seisukorra seaduse ja hädaolukorra seaduse tekstid ühtsesse raamistikku. Ja loomulikult on eesmärk tõsta Eesti valmisolekut ja tagada laias riigikaitses selgus. 

Olgu sissejuhatuseks kohe öeldud, et kui ma liitsin kokku nende kolme seaduse põhitekstid, jättes kõrvale kõik rakendusaktid, mis me muudame, siis oluline märksõna siin on see, et kuigi tegemist on ülimahuka seadusega – ma näen, et mõnel Riigikogu liikmel on ta ka välja prinditud koos seletuskirja ja rakendusaktidega –, siis tegelikult varasema kolme seaduse 259 paragrahvist jääb alles 178 paragrahvi. Nii et kui justiits- ja digiminister siin oleks, siis ta kiidaks meid taevani ja ütleks, et väga hea, õigusaktide revisjoni käigus oleme vähendanud õiguse mahtu, aga selgus suureneb. 

Mis me siis teeme? Ettepanek on praeguses õigusruumis jõuda [välja] olukorrast, kus ühe asutuse või ministeeriumi vaates on paljud probleemid justkui lahendatud, aga kui vaadata neid koos, siis see nii ei ole. Ja me saame suurtest kriisidest välja tulla võitjana ainult siis, kui kõik ühiskonna liikmed, kõik inimesed on seotud ja osapooled on kaasatud. Meenutame, et see on ka Ukraina üks väga suuri ja olulisi õppetunde. 

Tsiviilkriiside, erakorralise seisukorra ja sõjalise kaitse regulatsioonid ei moodusta hetkel loogilist tervikut. Me leiame sealt vastuolusid, kordusi, erinevat terminikasutust ja seetõttu on igati mõistetav ka see, et mõnedel juhtudel on jäänud kuskile püramiidide või sammaste vahele midagi, mis ei pea seal olema ja mis võib venitada reageerimist. Meile on kindlasti oluline selle seaduse juures ka see, et kohalike omavalitsuste, elutähtsa teenuse osutajate ja põhiseaduslike institutsioonide rollid, sealhulgas kohustus valmistuda sõjaliseks kaitseks, saaksid paremini selgeks. Me näeme seda, et hetkel sellist paindlikkust on mõnevõrra vähe ja kiireid jõulisi samme, mis kriisides on vaja astuda ja millega ei ole võimalik venitada, peaks saama paindlikumalt astuda. Pole vaja kaugelt näiteid otsida. Meil oli COVID-i kriis, Ukrainas käib jätkuvalt juba neljandat aastat sõda, me oleme teinud ise väga palju erinevaid õppusi riigis ja kõikide nende õppetundide pealt on kokku kirjutatud see tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus. 

Aga käime need põhilised muudatused üle. Põhiline on loomulikult see, et tekib ühine mõiste- ja juhtimisraamistik, millest kaks olulisimat ma tooksin välja. Esiteks toome sisse koondmõiste, see koondmõiste on kriisiolukord. Kriisiolukord hõlmab endas suure mõjuga tsiviilkriise, aga ka loomulikult riigikaitselisi kriise. Ja rõhutan siinjuures, et kriisiolukorra kehtestab Vabariigi Valitsus, kui on täidetud teatud tingimused. 

Esimene tingimus peab olema see, et lähimuse põhimõtte järgi kriiside lahendamine ei ole enam piisav. Ehk need, kes seal kõige madalamal tasemel kriisi lahendavad, nende ülesanded, nende volitused, nende võimalused kriisi lahendada ei ole piisavad ja vajatakse kõrgemat, riigi[poolset] operatiivkoordineerimist või täiendavaid võimeid või rohkem vahendeid. Teine tingimus on see, et kriisiolukorda ei ole võimalik lahendada seaduses ettenähtud olemasoleva juhtimiskorraldusega ja/või ilma põhiõigusi piiravate meetmeteta. Ja kolmas tingimus on see, et meil on vaja rohkem ressurssi ja võimeid kaasata, olgu selleks personal, olgu selleks vahendid, olgu selleks varud, mis iganes. Need kolm tingimust on need, mille alusel me võime öelda, et meil on tegemist kriisiolukorraga. Ja selle tulemusel tekib valitsusel juba otseselt vastutav roll. 

Teine mõiste, mis ma välja tooksin, on kriisiülesanne. Kriisiülesanded on põhimõtteliselt need, mis on vajalikud igas kriisis nii selle lahendamiseks kui ka mõju leevendamiseks. Kõigile kriisiülesannetega asutustele tekib kohustus loomulikult osaleda planeerimises, tagada toimepidevus ja läbida ka regulaarselt õppusi. Kriisides on alati ressurss piiratud ning seetõttu on tegelikult ristkasutus ja valmistumine koos ülimalt vajalikud. 

Nüüd ma käin järgmisena läbi olulisemad märksõnad teatud teemade kaupa. 20 minuti jooksul kogu seadust detailideni kindlasti läbi käia ei jõua, aga me oleme seda komisjonis juba alustanud ning kindlasti esimese ja teise lugemise ajal jõuab veel. Kõigepealt juhtimise ja vastutuse teemad. 

Kriisiolukorra lahendamise üldjuht on peaminister kui valitsusjuht. Vabariigi Valitsus peab kriisiolukorras kindlaks tegema selle lahendamise eesmärgi, tagama strateegiliste otsuste langetamise ja vajalikud ressursid. Valdkondlik eestvedamine jääb loomulikult jätkuvalt ministritele vastavalt valitsuse seadusele. Ja loomulikult ka need põhimõtted, mis praegu lähimusega kehtivad, jäävad üldiselt ikkagi kriisiolukorras kehtima. Ja loomulikult tuleb kriisi lahendamist juhtida seal, kus on see kõige sobivam, arvestades kriisi ulatust ja olemust. 

Olukorra vahetut lahendamist juhib alati selle eest vastutav asutus. Me teame, et selleks on reeglina kas Päästeamet, Politsei- ja Piirivalveamet, Terviseamet, Kaitsevägi või muu pädev amet. Kui me räägime elutähtsa teenuse suuremahulisest katkestusest, siis selleks on asjaomane elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja. Aga sõltuvalt kriisist võib olla loomulikult lahendajaks kohaliku omavalitsuse üksus, ka Eesti Pank, näiteks vanglate puhul Justiits- ja Digiministeerium või mõni teine ministeerium erinevates valdkondades. Ja täpsem vastutajate ring pannakse paika Vabariigi Valitsuse kriisiplaanis. 

Teine plokk, mille ma välja tooksin, on toimepidevus, toimepidevus pigem kui kohustus. Ja siin ma juhin kõigi Riigikogu liikmete tähelepanu sellele, et kõigil riigiasutustel, kohalikel omavalitsustel, ettevõtetel, kellele on pandud riigi kriisiülesanne, ning ka põhiseaduslikel institutsioonidel tekibki toimepidevuse tagamise kohustus. Ja me peame aru saama, et need, kellel see kohustus on, peavad käima läbi teatud kindlad etapid. Esiteks on vaja riskid välja selgitada ja neid hallata, teiseks on vaja töötajate kriisirollid paika panna, kolmandaks on vaja vaadata üle varud ja vahendid ning neljandaks loomulikult ka objekti kaitse. Ja see kehtib nii tavaolukorras kui kriisides kõikidele sarnaselt. 

Järgmise plokina toon välja põhiõiguste ja vabaduste kaitse. Siin on üks oluline märksõna: põhiõigused ja vabadused kehtivad ka kriisiolukorra ajal. Kui neid piiratakse, siis saab seda teha ainult seadusest tulenevalt, välja arvatud sõjaolukorras. Sõjaolukorras on seaduses ette antud ka võimalus Eesti riigi kaitsmiseks seadustest mitte kinni pidada, välja arvatud põhiõiguste tagamisel. Kõige lihtsam näide on see, et Kaitsevägi ei saa võtta sõja ajal Eesti riiki kaitstes näiteks omavalitsusest raieluba. Ei ole selleks lihtsalt aega ega ei ole ka kuidagi mõistlik, et [sellises olukorras] menetletakse raieluba. 

Üks alaliselt oluline teema on kohalikud omavalitsused. Kohalikel omavalitsustel, ma loodan, saavad selle seadusega olema palju selgemad piirid ja rollid. Me täpsustame ära, kuidas olemasolevaid ülesandeid täita ja kuhu prioriteet suunata. Selle prioriteedi ja fookuse suunamisel tulebki omavalitsuse tasandil eeskätt keskenduda elutähtsate teenuste toimimisele, olgu selleks veevarustus, kanalisatsioon, kaugküte, teede korrashoid, lisaks evakuatsiooni toetamisele, toidu ja joogivee tagamisele ning loomulikult sotsiaaltasandile. Nii et omavalitsuse ülesanded, mis on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses toodud, põhimõtteliselt jäävad paika. See seadus ütleb, et palun prioritiseerige, kui kriis käes. 

Elanikkonnakaitse. Elanikkonnakaitse tuuakse esmakordselt seaduse tasandile. Me määrame ära selle eelnõuga ja rakendusaktidega, et Päästeamet on elanikkonnakaitse asutus, kellel on õigus koordineerida tegevusi evakuatsiooni, varjumise ja viivitamatu ohuteate korraldamiseks ning ka sundkoormiste eelotsusteks. Näiteks selleks, et vajalik taristu oleks teada ja kasutusvalmis juba enne kriisi. Juhin teie tähelepanu, head Riigikogu liikmed, et Riigikogu menetluses on hetkel ka hädaolukorra seaduse muutmine, mis seab nõuded varjumisele, varjenditele ja viivitamatule ohuteadete edastamisele, aga selge on see, et need omavahel ühildatakse ja see regulatsioon jääb lõpuks tsiviilkriisi ja riigikaitse seadusesse. 

Üks teema, mis on samamoodi selle eelnõu ettevalmistamisel päris palju kõneainet saanud, on kriisiülesandega ameti- ja töökohad. Siin kehtib üks väga põhimõtteline reegel. Riigikaitselisi ülesandeid loomulikult kannavad erinevad inimesed ja nad täidavad neid ülesandeid seal, kus nad on kõige rohkem vajalikud. Ja kui on dekonfliktimine vajalik või kui ühel inimesel on nii-öelda mitu mütsi peas, siis see seadus pakub välja süsteemi, et Kaitseressursside Amet vaatab näiteks Politsei- ja Piirivalveametiga üle need ametikohad, mis politseil ja piirivalvel on, ja need inimesed, kes seal on, ning siis lepitakse kokku, kellel on riigikaitseline ülesanne ja kes [täidab] sisekaitselist ülesannet. 

Ja me tegime selle harjutuse ka läbi. Kui keegi küsib, et politseis on tuhandeid inimesi, kuidas te saate seda teha, siis politsei puhul jäi see alla 100, kellel on riigikaitseliselt nii oluline ülesanne, et me peame ta määrama riigikaitselist ülesannet täitma ja ta saa politsei ülesandeid täita. Või kui tekib tõesti olukord, kus politsei ütleb, et nad ei saa neid üldse ära anda, siis ongi dekonfliktimise võimalus ehk siis Kaitseressursside Amet leiab riigikaitse poole peal lahenduse. Aga põhimõtteliselt see dekonfliktimine on läbi käidud ja on kenasti tehtav. Ja ütlen ka seda, et kui arvatakse, et see võib väga palju tööaega võtta, siis seesama PPA [kogemus] sellest harjutusest näitas, et tegelikult inimeste kontroll ja nende sõjaaja ametikohtade võrdlemine ei ole kuidagi ülikeeruline. 

Ja siis on siin eelnõus suurem hulk väiksemaid muudatusi, mis siiski on oluline ära märkida. Näiteks tegevusvaru sarnaselt hädaolukorra seadusega: tegevusvaruga seonduv on seaduses kenasti kirjas, see ei kao kuskile, tegevusvarud peavad olema. Ja sarnaselt kehtiva riigikaitse seadusega ja hädaolukorra seadusega nähakse eelnõus uuendatud kujul ette ka asja sundkasutusse võtmine ja sundvõõrandamise regulatsioon. Inimestel peab olema võimalik ühest seadusest näha, millal võib riik tulla ettevõtja juurde ja öelda, et meil oleks vaja teie traktorit, autot või kütusevaru. Kehtiva riigikaitse seaduse eeskujul näeme ette ka riigivastutuse eriregulatsiooni kriisiolukordades ehk riik peab tagama õiglase hüvitise, kui näiteks sundvõõrandamise või kodanikukohuse panemisega tekivad inimesele või ettevõttele täiendavad koormised. 

Ja mis on kindlasti oluline, nagu ma alguses ütlesin, [on see, et] kriisiolukorra kehtestab Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsusel peab olema võimalus valida sobivad näiteks finantskriisi lahendamise meetmed. Seal on veel Euroopa ühtne kriisilahendusnõukogu, kes reeglina finantskriisi lahendab, aga kui nemad piisavalt kiiresti ei lahenda ja on vajalik tagada finantssektori stabiilsus, siis Vabariigi Valitsus saab seda rolli täita.

Politsei- ja Piirivalveameti töö erakorralise ja sõjaseisukorra ajal isikute kinnipidamisel, vahistamisel, jälitustoimingute lubade vormistamisel ja nii edasi muutub paindlikumaks. Me peame mõistma seda, et kriisides on eriregulatsioonid. 

Samuti sotsiaalvaldkonnas kehtestame me paindlikumaid võimalusi kriisiaegste tegevuste korraldamiseks. Ja mis puudutab veel omavalitsusi, siis omavalitsuse korralduses tekivad erakorralise ja sõjaseisukorra ajal teatud erisused, mis puudutavad volikogude kokkukutsumist ning hääletamisega ja eelarvevahendite kasutamisega seotud erisusi. 

Aga päris alguses mainisin korraks ka bürokraatia vähendamise mõttes vähenevat paragrahvide hulka. Selle eelnõu tegemisel on käidud üle kogu õigusruum ja vaadatud, kuidas me suudame vähendada halduskoormust ja bürokraatiat. Näiteks ma toon siin välja kriisideks valmistumise ja planeerimise, teenistus-töösuhted, sotsiaalhoolekandes hüvitiste taotlemise ja maksmise, tervishoiu. Ma võiksin väga pikalt jätkata seda loetelu, mis mul siin on [kirjas]. Seal on seda paindlikkust ja bürokraatiat päris märkimisväärselt vähendatud. Samamoodi peab olema ettevõtete ring, kellele määratakse püsivad kriisiülesanded, selgelt paigas ja kõigile arusaadav. 

Nüüd paar sõna veel, enne kui ma lõpetan, sellest, kuidas see eelnõu on teie ette jõudnud. See on läbinud väga pika [tee], isegi aastaid on seda valmistatud ette. Seda on tehtud ministeeriumide koostöös. Me oleme palunud põhiseaduslike institutsioonide arvamust, et see oleks põhiseadusega kooskõlas. Samamoodi oleme rääkinud kohalike omavalitsustega, elutähtsa teenuse osutajatega, Eesti Pangaga, Finantsinspektsiooniga ja erialaliitudega. Selle töö käigus kaasasime Riigikantselei eestvedamisel 130 asutust ja juriidilist isikut. Ja kui me vaatame, kui palju kokku erinevaid seadusi muudetakse sellega, siis see on 98 seadust. See on väga põhjalik revisjon, nagu ma sissejuhatuses ütlesin. 

Head Riigikogu liikmed! Mööngem, et julgeolekukeskkond on keeruline ja muutlik ning meil ei ole mõtet loota või eeldada, et järgmine kriis annab meile aega omakorda millegagi kohanemiseks. Seetõttu me oleme sügavalt veendunud, et selline terviklik, arusaadav ja tegutsemisvõimeline raamistik on hädavajalik. See seob omavahel kokku tsiviilkriisid ja riigikaitse. Sealjuures loomulikult ärme unustame ära, et inimeste põhiõigusi ja vabadusi on vaja kaitsta täpselt samamoodi nagu ka riigi elutähtsaid funktsioone. Ja võib-olla see ongi selline hea kokkuvõte, kus selle eelnõu iva on kokku võetud.

Me loodame väga, et parlament menetleb seda eelnõu küll väga põhjalikult, aga samas ka piisava tempoga. Me oleme erinevates fraktsioonides käinud, tutvustanud seda, oleme loonud [kokkuvõtte] ja selgitanud tausta. Nii et ma loodan, et need on kõikidele fraktsioonidele kohale jõudnud kenasti ja te olete saanud sellega tutvuda. Kui te tervet seadust ei ole jõudnud lugeda, siis circa paarikümnele lehele [prinditud kokkuvõttega] on see seadus kenasti teile arusaadavaks tehtud. Tänan väga! Olen valmis vastama küsimustele. 

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Alustab Peeter Ernits. Palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud kaitseminister! Te olete tõeliselt mastaapse tööga hakkama saanud. 1600 lehekülge! Lev Tolstoi "Sõda ja rahu" on selle kõrval tagasihoidlik teos. Ma olen suveõhtutel püüdnud seda lugeda. Tõsiselt lugeda! Ütleme niimoodi, et see on ülimalt keeruline ja raske lektüür, väga palju tegelasi, tegevuskohti veel rohkem, ja kuidas see kõik kokku haakub. 

Minu küsimus on, kas AI või keegi on püüdnud seda hoomata. Te pakkusite välja siin mingi lühikese kokkuvõtte, aga klassikat peaks lugema ikkagi tervikuna, ja liiati, kui tegemist on sellise seaduseelnõuga, siis on detailid väga olulised, et kas üks tee läheb kokku teisega, mida metsa teisest otsast hakatakse ehitama. "Tõde ja õigust" või "Sõda ja rahu" peaks lugema täielikult, mitte ainult selle kokkuvõtet. Minu küsimus on see, kas seda on kuidagi püütud hoomata, sest tegemist on seadusega. See on väga oluline. Sõnastuse ja väiksemate asjadega on juba probleeme.

Aitäh!

Hea Peeter, tänan sind selle kirjandusliku võrdluse eest! Seaduses, kui sa võtad selle teksti, on napilt üle 170 paragrahvi. 176 paragrahvi vist, kui ma õigesti mäletan. Sul on ta ilusti laua peal ka välja prinditud. Me hoidsime puid kokku ja saatsime selle elektrooniliselt, aga mõned eksemplarid, nagu näha, on laua peal olemas. 

Ma arvan, et 178 paragrahvi on Eesti õigusruumis tegelikult ikkagi suhteliselt tagasihoidlik normide hulk. Kui ma meenutan näiteks tsiviilkohtumenetluse seadustikku, siis seal on üle 750 paragrahvi. Ma arvan, et kui võtta asjaõigusseadus või näiteks halduskohturegulatsioonid, siis kohtupidamist reguleerivaid norme on ikkagi kordades ja kordades rohkem. 

Mis selle sinu nimetatud kirjandusteosega võrreldavaks teeb, on seletuskiri ja rakendusaktid. Me oleme Eestis kokku leppinud, et rakendusaktid on alati [eelnõu] juures. Nii et need on need, mis selle [mahukaks] teevad. Aga üldpõhimõtted [kokkuvõttes], kui sa tõesti kõike ei jõua lugeda, annavad sulle väga hea ülevaate sellest, mis on läbivalt läbi käinud, ja annavad tervikliku pildi. 

Ja ma ütlen, et 176 normi ei ole väga-väga-väga palju, 270 koos rakendusaktidega. Rakendusaktides on sees teiste seaduste muutmine. Eelnõus ise, tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse [eelnõus], kui sa vaatad – et ma ei eksiks, vaatan täpselt üle –, on 170 [paragrahvi]. Enne rakendusakte … (Saalist räägitakse.) Ei-ei-ei-ei. 14. peatükist hakkavad rakendussätted ja üleminekusätted. 176 paragrahvi on see põhiline osa, mis tuleb läbi lugeda. 

Ja veel, me oleme tõesti läbinud sellega normitehnika kontrolli, Justiits[- ja Digi]ministeerium on selle läbi lugenud. Muidugi, ma arvan, et siinkohal [tuleb teha] tegelikult suur kummardus eelkõige Riigikantselei tublidele inimestele, kes seda kooskõlastust ja selgitamistööd on eest vedanud ning omavalitsustega suhelnud. Suur kummardus neile!

Auväärt minister! Lihtsalt palve, et nii hilisel õhtutunnil rahvasaadikuid mitte hirmutada, öeldes, et 1500 lehekülge on veel nohu, et see ei ole üldse mitte pikk [eelnõu]. Kas meile on tulemas veel mingeid pikemaid eelnõusid?

Ma rääkisin normide hulgast.

See on huumorina mõeldud! No ega siis …

Hea aseesimees! Ma rääkisin normide hulgast.

Kas on veel [mahukamaid eelnõusid] tulemas?

176 paragrahvi on kuus korda vähem kui tsiviilkohtumenetluse [regulatsioonis paragrahvide hulk].

Ära alahinda lisasid, selgitusi ja seletuskirja, ka nendel on oma tähendus. Aga see oli, vabandan, üks väike vaherepliik. 

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Igal juhul tuleb tunnustada [seda tööd], Hanno, sest sa tead, et on väga palju inimesi, kes on aastaid selle kallal vaeva näinud. Ma mäletan, et see epopöa vist algas aastal 2018, kui oli mingi Lõuna-Eesti torm ja avastati, et hädaolukorra seaduses on palju auke ja ei ole vastutajaid. Olen saanud ka ise sinna mingi panuse tõenäoliselt anda. 

Aga küsimus on see. Kui see eelnõu seadusena vastu võetakse, siis tegelikult see töö ei lõpe. Näiteks riigiasutustel, kohalikel omavalitsustel, elutähtsa teenuse osutajatel tuleb ümber teha kõik oma hädaolukorra lahendamise plaanid ehk HOLP‑id, kui me räägime hädaolukorrast. Kas nüüd selle töö käigus on osapooled, need, kes peavad oma hädaolukorra lahendamise plaane või mingeid muid dokumente muutma, selleks valmis? Kui suur see töömaht on? Millal nad sellega hakkama saavad?

Aitäh! See oli loomulikult ka üks teemasid, mida me omavalitsustega ja ametitega rääkides nägime. Ja ärgem unustagem muidugi seda ära – ma arvan, et sa ise endise ministrina tead ka seda –, et tegelikult HOLP‑e tehakse kogu aeg ümber. Midagi seal täiendatakse, õppuste käigus saadakse targemaks. Ja loomulikult senimaani, kuni HOLP kehtib, ehk siis hädaolukorra lahendamise plaan – stenogrammi jaoks –, toimib see asutus selle järgi. Ja kui ta nüüd läheb seda muutma, siis ta muudabki selle ära. Ma arvan, et suurt halduskoormust see kaasa ei too. Ütleme, et kui parlament võtab selle seaduse vastu, siis ei pea toimuma hoogtööd HOLP‑ide muutmiseks, vaid tegelikult elu läheb edasi. 

Aga samas need tegevused, need vastutused, mis on omavalitsusel, Päästeametil, Politsei‑ ja Piirivalveametil, Kaitseväel, peab üle vaatama. Neid ma ka mainisin: varude olemasolu, inimeste olemasolu, finantside olemasolu. [Tuleb] käia nagu loogilist rada pidi [see plaan] üle ja ma arvan, et tegelikult me oleme selle üle käinud. Me ei näe seda, et see ei peaks nii olema. Ma nüüd püüan sulle kiiresti leida selle normi. Ma arvan, et see on … Vaata paragrahvi 177. (Lehitseb pabereid.) Nii! Vaata, siin üleminekusätetes on see kenasti välja toodud, eks, kuidas HOLP‑idega edasi minnakse. See on rakendusaktides läbi käidud.

Irja Lutsar, palun!

Lugupeetud minister! Hea juhataja! Ma ka ühinen eelnevatega. Pean tunnistama, et ka mul on see seadus välja trükitud. Ja kui ma seda vaatan, siis mõtlen, et Riigikogu liikmena ma peaks kõik selle läbi lugema. Aga kas see on ikka võimalik? Ma olen varasemalt küll lugenud teatud punkte ja ilmselt see pole ka uudis, et vähemalt tsiviilkriisi lahendamist väga lähedalt lähiajal näinud. 

Kui me jätame selle kõrge juhtimise, selle, kes juhib kriisi, kõrvale, sest see kindlasti ei erine sõjalise ega tsiviilkriisi ajal, siis kas teil oli ka mõtteid, et võiks olla sõjalise kriisi ja tsiviilkriisi jaoks nagu erinevad seadused? Siia on pandud terve rida punkte, mille puhul ma mõtlen, et issand hoia, no seda küll ühe tsiviilkriisi jaoks tarvis ei ole, kuid kindlasti on väga vajalik sõjaliseks kriisiks. Ja kui veel on kriis ja selline kuhi tuuakse ette lugeda, ma ei kujuta ette, mis siis küll juhtub.

Aitäh, hea Irja! Väga suur osa sellest tekstist sündis ju tegelikult õppetundidest, mis [saadi] COVID-i [kriisis], milles sa ise väga lähedalt sees olid. Ja tõepoolest, ka mina kaitseministrina oli mõnevõrra skeptiline riigikaitse[seaduse] lõhkumise suhtes, kas on mõistlik need kokku panna või mitte. Me leidsime mõistliku kompromissi ja tasakaalu just nimelt sellest vaatest, et kui meil on näiteks sõjaaeg, siis mitte ükski asutus ei saa jätta oma ülesanded täitmata, ja kui meil on tsiviilkriis, siis tuleb Kaitseliit reeglina appi, kui me räägime juba nii suurest kriisist, kus valitsus peab kaasuma. Ja vaata, selle kokkupuutepunkti juures me tegelikult nagu leidsime, et mõistlik on see ikkagi kokku panna, sellepärast et oma olemuses on kriisid üsna sarnased. Loomulikult, juhtimistasandil tulevad sõjalise [kriisi puhul juurde] teised elemendid. 

Aga eelnõu juhtivmenetleja Riigikogus, Mati, on maailmas väga palju kriise menetlenud. Ja ma arvan, et kui see toimima saab kenasti ja kõik saavad nagu sisse elatud sinna, siis – ma olen nimetanud seda ka kriiside üldosaks  – on [näha], et tegelikult on kõikide kriiside jaoks ühesugune muster ja need üksikud asjad hakkavad tulema iga asutuse jaoks just nimelt [endisest] hädaolukorra lahendamise plaanist. Ja mingil hetkel asutuste töövood jooksevad kokku ja peabki valitsuse tasandil hakkama otsustama, nagu COVID-i ajal juhtus. Terviseamet tegi oma tööd, haiglad tegid oma tööd, kusagil tuli mängu Päästeamet, eks, kusagil tuli mängu Politsei- ja Piirivalveamet ja need kõik oli vaja kokku kleepida. 

Ja rääkides hiljuti Ukraina politseinikega, politsei juhtidega, ma küsisin nende käest, et kui sõda algas, mis teie ülesanne oli. Ja nad ütlesid, et nende peamine ülesanne – loomulikult esmane oli see, et need, kes kaasa ei töötanud, lahkusid – oli just nimelt elanikkonna abistamine, elanikkonnakaitse, evakuatsioon, inimeste turvalise äravoolu tagamine, mis tegelikult oli ka seal Päästeameti ülesanne, aga politsei tuli sinna kohe mängu. Ja politsei tegi oma tegevusi ikka edasi, et marodööre ei oleks, et ei oleks kõige labasemat vargust ja kõike seda. Politsei täitis oma ülesandeid edasi. Nii et selles mõttes ma olen üsna veendunud, et kui me saame selle kenasti jooksma, siis kõik asutused saavad tegelikult sellest võitu. 

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Väga hea, et selle suure töö tulemusena on Eesti lõpuks saanud ühtse õigusraamistiku, mis määrab, kuidas me eriolukordades ja kriisides toimime. Teie ettekandes oli väga tihti kuulda sõnu "kohalik omavalitsus", ja see on õige. Kes siis veel kui mitte omavalitsus koordineerib kohapeal tegevust, on siis kas eriolukord või kriis, vahet ei ole. Aga kohalikele omavalitsustele pannakse seadusega väga konkreetsed ülesanded: vee- ja soojavarustus, teede korrahoid, toidu- ja joogiprobleemide kõrvaldamine ja nii edasi. Need on õiged ja vajalikud asjad. Aga kui riik annab kohustusi, kas ta annab ka väljaõpet, rahastust, et ollakse praktiliselt võimelised oma kohustusi täitma? Olgem ausad, ega neil ju eriti palju täna elu kaitse, hädaolukorra või kriisiolukorra spetsialiste ei ole. 

Aitäh!

Kuidas meie omavalitsused sellega hakkama saavad?

Hea Vladimir! See on üks põhjus, miks mina teie ees seisan. Mul on olnud au Eesti rahvast teenida sotsiaalministrina, regionaalministrina, siseministrina, justiitsministrina ja nüüd kaitseministrina. Olen ka töötanud omavalitsuses. Nende kõikide ülesannete täitmisel on mul üsna selge veendumus ja teadmine, mida omavalitsus peab tegema ja mida ta saab ise valida. Ja siinkohal ma võtaks ette kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja legendaarse paragrahvi selles seaduses, § 6, kus on sätestatud omavalitsuse ülesanded. Need, mis sa üles lugesid, on seal kirjas. 

Nüüd, mida see seadus[eelnõu] teeb? See ütleb, et kui on kriis, siis kriisi ajal omavalitsus prioritiseerib esmased ülesanded, mida ta tagab. Ja tal on õigus selle seadus[eelnõu] alusel pigem öelda, et ta [teatud] asju ei tee, näiteks ei lükka teed lahti igal pool, sellepärast et esmane ülesanne on tagada evakuatsioon või vesi ja kanalisatsioon. 

See võib-olla ongi selle seaduse kõige olulisem muudatus omavalitsuste vaatest. Ta annab omavalitsusele võimaluse läbi mängida erinevad kriisid ja prioritiseerida seda, mis on vajalik, ja panna fookus rohkem sinna. Nii et see seadus ei loo ühelegi omavalitsusele ühtegi uut ülesannet, juba täna peab omavalitsusel olema olemas kriisiplaan ja omavalitsus peab vaatama, kuidas ta oma toimepidevuse tagab. Aga see seadus annab võimaluse teatud asju mingil hetkel mitte teha ja prioritiseerida kriiside ajal oma tegevust. 

Kalev Stoicescu, palun!

Suur tänu! Mul küsimust ei ole, mul on mõned remargid. Esiteks kolleeg Irjale. Mul on väga hea meel, et see eelnõu lõpuks sündis ja on jõudnud Riigikogusse. See paneb tsiviilkriisiohje ja riigikaitse kokku, mis peavad teineteist ilmselgelt toetama igas olukorras, olgu tegemist sõjaga või mittesõjalise olukorraga. 

Teine remark on see. Hanno, sa oled väga tubli! Sa olid 5 minutit tagasi otse-eetris ERR-i "Aktuaalses kaameras", (Naer.) aga sa oled ka siin, kahes kohas korraga. 

Ja kolmas remark on see, kuivõrd tehti selline kirjanduslik võrdlus Lev Tolstoi "Sõja ja rahuga" ja [räägiti] sellest, kui mahukas see seadus[eelnõu] meil siin praegu on, et ühes maailma ajaloos kõige olulisemas lepingus, mis on NATO Washingtoni leping, on ainult 14 artiklit ja see mahub pooleteisele A4-le. Ja see peab väga hästi. 

Aitäh! 

Aga noh, muidugi on kõik väga suhteline.

Aitäh! Ma kasutan seda võimalust vastamiseks. Vladimir, kui ma tohin sulle ühe täpsustuse öelda, üks konkreetne asi ka. Tegelikult selle töö käigus – me oleme Päästeametiga ka seda arutanud – on minule teadaolevalt Päästeametisse planeeritud tööle võtta ka kohalikke omavalitsusi juhendavad kriisispetsialistid. Siis tekib selline võrgustik, kust KOV-id saavad küsida nõu ja abi. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Sa mainisid ka finantskriisi, et Euroopa Liidul on oma mehhanismid aitamiseks ja kui need venivad, siis me selle seadusega saame ise mingeid meetmeid võtta. Ma lihtsalt täpsustuseks [küsin], kas sa mõtlesid Euroopa stabiilsusmehhanismi, kuhu me oleme teinud juba üle 200 miljoni sissemakseid ja millega võtnud kohustusi kuskil 1,5 miljardi eest. Kas see mehhanism sekkub siis, kui majandus- ja finantskriis ohustab tervet euroala? Eesti kriis ei ohusta mingil juhul tervet Euroopa Liitu, nii et tõenäosus midagi saada on väike. Aga kui me ise ikkagi sinna panustame, saan ma õigesti aru, siis sellisel juhul tuleb ikkagi Euroopa stabiilsusmehhanism kaasa ja kuidagi kompenseerib meile tehtud kulutused? Või kuidas on asi mõeldud? Lihtsalt täpsustust paluks.

Aitäh! Täpsustan hea meelega üle. See, millele ma vihjasin ja tähelepanu juhtisin – [vaatan üle], et ma ei eksiks –, on Euroopa Ühtne Kriisilahendusnõukogu, kes peab finantskriisidel silma peal hoidma ja nendesse vajadusel sekkuma. See ei puuduta Euroopa stabiilsusmehhanismi. See puudutab pigem igapäevast toimimist, kui me näeme, et midagi hakkab käest ära minema, ja meil on vaja reageerida. Siis peab olema ka valitsusel võimalik riigisiseselt finantskriise lahendada. See on Eesti Panga ja Finantsinspektsiooniga läbi käidud, mis need tegevused seal siis saavad olla. 

Vladimir Arhipov, teine küsimus.

Aitäh! Jätkan seda diskussiooni omavalitsuste üle. Ma olen olnud juba 32 aastat omavalitsuse volikogu liige ja linnapea kümme aastat ja ka volikogu esimees, nii et ma neid paragrahve tean väga hästi. Aga minu küsimus oli natuke teistsugune. Hädaolukorras ei ole elutähtsa teenuse osutajad omavalitsustes. Sa ütlesid väga õigesti, et riik suunab kuskil kolme, nelja omavalitsuse peale ühe ametniku, kes kureerib seda asja, ja mingi summa oli riigieelarvest eraldatud – 3 miljonit, kui ma ei eksi – kõigi Eesti omavalitsuste peale. Ma ütlen, et kindlasti sellest ei piisa. Seadus, ma tean, ei näe ette rahalisi vahendeid omavalitsustele eraldada. Minu mure ongi see, et omavalitsused jäävad ikkagi praktiliselt [üksi]. Ma olen juba eelnevalt rääkinud siseministriga sellest, et omavalitsustele peaks selle jaoks eraldama rohkem vahendeid.

Aitäh! Mul ei ole kõiki täpseid numbreid kaasas, aga ma võin sulle mälu järgi kindlasti öelda seda, et kui vaadata omavalitsuste tulubaasi ja vaadata riigieelarve kasvu, siis omavalitsuste eelarved on kasvanud kiiremini kui riigieelarve. See on omavalitsuste oma valikute küsimus ka. Nüüd on omavalitsustele võimalusi juurde antud ka erinevate maksude kehtestamisel. Selles mõttes ma ausalt öelda puht normi vaatest ei näe, kus on see koht, kus omavalitsustele selle seadusega pandaks mingi uus ülesanne. Ma tõesti ei näe seda.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Tagasi esimese küsimuse juurde. Püsiva kriisiülesandega asutus ja isik – ma leidsin need rakendussätted ilusti üles tänu sinu juhendusele –, sealhulgas kohalik omavalitsus koostab käesolevale seadusele ja selle alusel kehtestatud nõuetele vastava riskianalüüsi ja kriisiplaani 2027. aasta 31. detsembriks. Ja ka need HOLP-id tuleb ikka kindlaks tähtajaks – kui mitte varem, siis selleks tähtajaks – ümber teha vastavalt riskianalüüsidele ja kriisiplaanidele. See selleks.

No ma loodan, et ettevalmistuse käigus tõesti – ma tean, et on palju suheldud, kui suur see valmisolek on kohalikes omavalitsustes, eks see on ebaühtlane, me teame seda ka – need nõuandjad ja abi, mida riigiasutused [pakuvad], aitavad selles. Aga nad on kindlasti paremaks muutunud, ka kohalike omavalitsuste HOLP-id, tänu nendele kriisidele. 

Aga küsimus on see. Ma tahan teada, miks seda varjendite kohustust uutele ehitistele lükati edasi, arvestades praegust julgeolekupoliitilist olukorda. Esialgses variandis oli varasem [aeg].

Kõigepealt, iga normi lugedes on loomulikult tunne, et see on täitsa uus norm. Muidugi see nii ei ole. Kui me vaatame KOV‑ide kriisiplaanide tegemise kohustust, siis tegelikult see tuli viimaste hädaolukorra seaduse muudatustega. See on tegelikult kehtiv nõue, see hakkas kehtima – ma vaatan kohe üle – eelmise aasta oktoobrist ehk peaaegu aasta tagasi. Ja ma olen sellega päri, mis sa ütlesid, et omavalitsustel on võimekus paranenud. Tõepoolest on. 

Ja ma arvan, et hea on ka see, et tegelikult selle seaduse tulemusel saab KOV teha vaid ühe plaani. Ta teeb ühe kriisiplaani, tal ei pea olema vee ja kanalisatsiooni toimepidevuse plaani, tal ei pea olema ühistranspordi toimepidevuse plaani või midagi muud. Ta teeb ühe plaani. Ta paneb kõik kirja ühte plaani, mis suure tõenäosusega saab olema lühem nii nagu [eelnõu] – 300 paragrahvist jäi alles 178. Aga ütleme niimoodi, et me anname omavalitsustele võimaluse selle seaduse jõustumise järgselt need mõtted korraks läbi käia, kuigi ma tean, et väga paljud omavalitsused on seda teinud. Selles mõttes me ei usu, et sellega võiks omavalitsustel olla probleeme.

Mis puudutab varjendeid, siis see oli see koht, kus me pidime lõpuks tegema kompromissvaliku. Hindamine käis, omavalitsustega sai räägitud, Siseministeeriumiga ja Päästeametiga sai korjatud esimene info kokku. No hästi lihtne oleks öelda, et paneme teatud kuupäeva ja olgu olemas, aga ei ole mõtet sisutühja normi kirjutada. Pigem on mõistlik anda natukene õhku juurde ja saada tegelik tulemus kätte selleks ajaks, kui me seda soovime. 

Peeter Ernits, teine küsimus, palun!

Hea juhataja! Hea ministrihärra! Jah, paragrahve on küll [teatud hulk], aga see lai pilt – kõik need institutsioonid ütlevad oma arvamuse, mismoodi see asi käib, ning kriitilised asjad ja kõik need muud värgid – on tõeline labürint. Aga ma olen kuulnud, et te kasutasite Soome kogemust ja Ukraina kogemust. Oskad sa nüüd öelda, kus on ühte või teist kõige rohkem tunda selles suurteoses? Või see jutt, mida meil õiguskomisjonis räägiti, ei vastagi tõele?

Ikka vastab! Ikka vastab! Ega inimesed ei tule parlamenti mingit udu ajama. Nende ülesanne on ikkagi rääkida seda, mida me parimatelt oleme õppinud. Ütleme, Ukraina poole pealt on kindlasti kõik sõjaaja tegevus. Aga Soome poole pealt me oleme püüdnud võtta just nimelt kriisiülesannete vaate, selle, kuidas on kriisiülesanded omavalitsustele, elutähtsa teenuse osutajatele ja valitsusasutustele pandud. See on see, mis on Soomes väga pikkade kümnendite jooksul hästi toiminud. See mudel – kui sa tahad seda nii jagada – on pigem selline, et tsiviilkriisi maailm on meie põhjanaabritelt ja sõjaõppetunnid Ukrainast. 

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te vastasite just Jaak Aabi küsimusele väga mööda. Te võib-olla ei ole kursis, mida te valitsuses otsustasite. Ma siis täpsustan seda küsimust. Jaak Aab küsis varjendite ja varjumiskohtade kohta, et kuidas saab nii olla. See on valitsuse otsus, mis muutis Siseministeeriumi, Päästeameti ja päris mitme erineva ministeeriumi aasta aega või kaks aastat koostöös tehtud ettepanekut, et kõigis uutes hoonetes, kas tööstushoones või korterelamus, peaksid olema varjendid. Ja nüüd muutis valitsus seda selliselt, et kui sa oled tööl tehases, siis sinna tuleb varjend ehitada, aga kui sa kortermaja ehitad, siis seal on kaks aastat rohkem aega. Seletage, miks korterelamu puhul, kuskohas sa ööbid – rünnakud võivad toimuda öösel –, pole kiire varjendi ehitamisega, aga tööstushoone puhul on. 

Aitäh! Hea Lauri, sa ise vedasid seda kirglikult ja pikalt. Eks lõppude lõpuks tuleb leida mõistlik tasakaal olemasolevate vahendite ja ootuste juhtimise vahel. Loomulikult me kõik tahaksime, et igal pool oleksid kohe nüüd kõik asjad korras. Ma arvan, et ka Riigikogu liikmetel oleks hea, kui seesama varjend siin Riigikogus oleks korras ülehomme, aga näe, eelarvelisi vahendeid ei ole selleks, et see varjend korda teha. Ma ei tea, kui paljud teist on seal varjendis käinud. Mina olen. Väga ei tasu minna sinna. Nii et lõpuks peab olema kusagil kompromiss, mida sa teed, mis tempoga ja kuidas. See oli see valik. Kui sulle tundub, et selle peaks ümber muutma, siis on loomulikult Riigikogu liikmena sul alati õigus teha muudatusettepanekuid.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Te debatile täpsustuseks [lisan], et just äsja käsitles komisjon hädaolukorra seaduse muudatust ja komisjon kiitis konsensuslikult heaks muudatusettepanekuna ühtlase kiirema tähtaja kõigile. See tuleb nüüd saali õige pea. Ja pärast seda teksti nagunii ühtlustatakse. Kui see [muudatusettepanek] läheb sellisena juba hädaolukorra seaduse [eelnõusse], siis ta tuleb automaatselt ka siia. Ehk siis see probleem, millest te räägite, on käsitlemist leidnud, küll mitte veel suures saalis hääletamise teel, aga komisjon konsensuslikult sellise ettepaneku teeb.

Aitäh selle täpsustuse eest! Nagu ma ütlesin oma kõnes, jah, lõpuks peavad hädaolukorra seadus ning seesama tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus kokku saama. Ja eks nad siis õigustehniliselt liidetakse siin kenasti kokku ja vaadatakse kõik need tähtajad ka koos üle. 

Lauri Läänemets, teine küsimus, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Tõesti, selle ettepaneku me tegime, ja nii nagu Leo Kunnas ütles, komisjon seda ka arvestas. Mind ikka huvitab, miks valitsus tegi erandi. Me räägime varjendite ehitamise kohustusest uute hoonete puhul. Kui ma lähen tööle tööstushoonesse, siis seal tuleb kohe varjend teha, aga korterelamule ei tule. Öelge! Ma mäletan, et Kristen Michal peaministrina tegelikult rääkis, et temal on ärimehed, ettevõtjad, kes tahavad raha teenida, ja pole nagu võimalik, et korterelamu läheb kallimaks. Kas see on selle taga või mis selle taga on? Sa oled vastanud siiamaani täiesti mööda. Ma tean, et sa jagad enam-vähem teemat, aga seda teemat sa ei jaga. Võib-olla sa valgustad, millised olid tegelikult valitsuse arutelu argumendid? Korterelamu puhul, kuskohas inimene elab, ei ole vaja kiirustada tema turvalisuse tagamisega, aga koha puhul, kus ta töötab, tuleb tempot hoida?

No, Lauri, ma siiski arvan, et ma jagan seda teemat. Me võime vaielda selle üle, kas kuupäev on siin või seal ja milline on see mõju noortele peredele või ettevõtetele, millised on tööstushooned ja millise korteri ostavad siis noored pered või kes iganes, näiteks sina. Valitsuse üks aruteluteema olid noored pered. Me arutasime seda, milline on noorte perede jaoks selle mõju korteri hinnale. Noh, eks lõpuks, kui see kohustus tekib, see loomulikult arvutatakse ehitushinda sisse. See turureegel on väga lihtne. Ja kui palju ta lõpuks saab olema, need on erinevad hinnangutes. Sa mäletad väga hästi, et me vaatasime, kui palju see mõju ruutmeetri hinnale võiks olla. Ma mäletan neid arutelusid väga hästi. Me olime koos, arutasime ja tundus mõistlik panna realistlik tähtaeg, eks ju. 

Sa ütlesid, et ma ei jaga. Õhtu on hiline ja tahaks midagi öelda ka sinu kohta, aga jätan selle ütlemata peale selle, et ma saan aru, et sinu ajal paluti valitsuses küll väikest mõjuanalüüsi, mida sa väga ei toonud. Aga no las ta olla, võime sinuga pärast eetriväliselt seda edasi arutada. Aga veel kord, kui on soov mingit tähtaega muuta, ole lahke, tee muudatusettepanek.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Selle seadusega siis muudetakse 98 seadust. Valitsus on [lubanud] bürokraatia vähendamist. Ma lihtsalt küsin, mitu seadust sellega tühistatakse.

Ma pean nüüd hakkama kokku lugema, aga kaob ära hädaolukorra seadus, erakorralise seisukorra seadus ja riigikaitseseadus. Ehk kolm suuremahulist seadust kaob ära, üks tuleb asemele. Aga nagu ma ütlesin, norme saab tervikuna põhitekstis olema circa 280 asemel 176, ülejäänud, rakendussätted muudavad teisi 98 seadust.

Suur tänu, härra minister! Ma võin kinnitada, et meie ees esines Hanno Pevkur, kaitseminister. Kes oli AK eetris, seda ma ei saa kinnitada muidugi, eks seda peab hiljem selgitama. Aga meil oli au, härra minister! 

Telemaagia! Aitäh!

Ja nüüd, head kolleegid, on hea võimalus kuulata juhtivkomisjoni seisukohti. Ja sellekohase ettekande teeb riigikaitsekomisjoni liige, hea kolleeg Mati Raidma. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea kaitseminister! Head kolleegid! Meie ees on tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu. Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne esimest lugemist oma käesoleva aasta 9. juuni istungil. Osalesid kaitseminister Hanno Pevkur, Kaitseministeeriumi õigus- ja haldusküsimuste asekantsler Margit Gross, õigusloome valdkonnajuht Eda Loo-Suun, õigusosakonna juhataja Kristel Urke, kaitseministri nõunik Mikk Tarros ning Kaitseressursside Ameti peadirektor Anu Rannaveski. Samuti oli eelnõu algataja esindajana kohal Riigikantselei õigusosakonna juhataja Kristi Purtsak, kes on arutelu all oleva eelnõu põhiline ettevalmistaja. 

Väga palju rääkis minister ära. Võib-olla mõned asjad kordan ikkagi üle, sest kordamine on tarkuse ema. Ja ka alguses kinnitan, et antud eelnõu võib olla küll keeruline lugeda, aga kui praegu lugeda neid erinevaid kriise reguleerivaid seadusi jutti, siis lõpuks, kui päris aus olla, ei saa üldse aru. Ehk siis igal juhul on see samm õiges suunas. Ja nagu öeldud, koondab eelnõu kolme eksisteerivat seadust. Eelnõu korrastab põhiseaduses nimetatud erikordadeks, milleks on eriolukord, erakorraline seisukord ja sõjaseisukord, valmistumist ja nende juhtimist ning süstematiseerib nende lahendamiseks kohaldatavaid meetmeid. Antud eelnõu selgelt suurendab riigi ühtset kriisideks valmisolekut ja reageerimisselgust. Tekib terviklik õigusruum, ühtne mõisteaparaat ja ühetaoline lahendamise korraldamine. 

Kasutusele võetakse nii tsiviil- kui riigikaitsekriisi ühendav koondnimetus "kriisiolukord". Koos sellega kaovad näiteks tänased eksisteerivad erikorrad, hädaolukord ja kõrgendatud kaitsevalmidus, mis tulevikus kuuluvad samuti lihtsustatult kriisiolukorra hulka. Seniseid riigikaitse ülesandeid, ülesandeid hädaolukorras ja elutähtsaid teenuseid hakkab ühendama termin "kriisiülesanne", nii püsiv kui ühekordne. See on vajalik samm meie igaühe rolli selguse saavutamiseks kriisiolukordades. Ja nagu öeldud, püsiva kriisiülesandega isikud ja institutsioonid osalevad ühtses riskianalüüsi ja planeerimisprotsessis ning peavad tagama uue ülesandena selles seadusruumis oma toimepidevuse, mille kriteeriumid on lahti kirjutatud. 

Lõpuks on meie õigusruumis sisustatud mõiste "elanikkonnakaitse", mis on otseselt suunatud meie inimeste toimetulekule kriisides, erinevate ohtude eest kaitsmisele ja abile tagajärgedega toimetulemisel. Suurimad panustajad siin on Siseministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi haldusalad ning kohalikud omavalitsused. Oluline on Päästeameti roll, kelle vastutusalas on elanikkonna koolituse, ohuteavituse, varjumise ja ulatusliku evakuatsiooni korraldamine ning regionaalsete kriisikomisjonide kaudu kohalike omavalitsuste ja ametkondade töö koordineerimine. Täpsustuvad ka kohalike omavalitsuste kriisiülesanded. 

Komisjoni arutelust. Komisjoni arutelus toodi välja, et tegemist on kaua oodatud eelnõuga, mille olulisust riigikaitsele ja täpsemalt laiapindsele riigikaitsele ei ole võimalik üle hinnata. Eelnõu mõju ulatust kirjeldab fakt, mida on siin ka mainitud: muudetakse 98 seadust, ühtlustatakse mõisteid ja [luuakse] ühiseid uusi loogikaid kriisi reguleerimises. Vajaliku ja mahuka tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõuga tuleb kindlasti veel palju tööd teha, sest läbi aastate ette valmistatud eelnõus on tekkinud ajalisi kihistusi ja loogikalünkasid, mis tuleb üle käia, lihvida ja harmoniseerida. Samuti esitab tänane sõda Ukrainas üha uusi väljakutseid maailma kriisiregulatsioonidele. Menetluse käigus on oluline vaadata, kas seadus on ka kriisiolukorras toimiv, efektiivne, kiiresti rakendatav ja olukorrale vastav. Kindlasti on tegemist väga ajakriitilise protsessiga. Riigi ja ühiskonna kriisikindlus on hetkel sõjalise riigikaitse arengust vähemalt seadusruumis maha jäänud. 

Kutsun üles kõiki kolleege eelnõuga tutvuma ja selle menetlusse panustama. Ühtlasi mainin siin, et seaduseelnõu 668 juures on internetis Riigikogu koduleheküljel saadaval kõik abistavad ja kokkuvõtvad lisamaterjalid, millest ka meie kaitseminister rääkis. 

Riigikogu juhatuse 2012. aasta 9. veebruari otsusega nr 30 kinnitatud "Juhised Riigikogus seaduseelnõu menetlemise hea praktika kujundamiseks" punkt 2 ütleb: "Kui juhtivkomisjoni menetluses oleva eelnõuga kavandatakse põhimõttelise tähtsusega muudatusi teise komisjoni valdkonda kuuluvas seaduses, küsib juhtivkomisjon teise komisjoni arvamust […]." Sellest tulenevalt otsustasime küsida arvamust Riigikogu majanduskomisjonilt, põhiseaduskomisjonilt, rahanduskomisjonilt, sotsiaalkomisjonilt ja õiguskomisjonilt eelnõus sätestatud teiste komisjonide valdkonnaseaduste muudatuste kohta käesoleva aasta 9. oktoobriks. 

Riigikaitsekomisjonis tõstatus ka [mõte], et eelnõu on vajalik kooskõlastada Euroopa Keskpangaga, sest seda näevad ette Euroopa Liidu regulatsioonid. See võtab kooskõlastuskirja saamisest aega vähemalt kuu. Selle aasta 11. juunil saatis riigisekretär Keit Kasemets vastava kooskõlastuskirja Euroopa Keskpangale. 

Menetluslikud otsused. Käesoleva aasta 9. juuni istungil otsustas riigikaitsekomisjon konsensuslikult teha Riigikogule ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Kuna tegemist on mahuka eelnõuga, kuigi Riigikogu liikmetel oli ka varasemalt, suve jooksul aega sellega tutvuda, teeb riigikaitsekomisjon, tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 99 lõikele 1, ettepaneku määrata muudatusettepanekute esitamiseks pikem tähtaeg, milleks on käesoleva aasta 10. oktoober kell 16. Sellega lõpetaksin. Aitäh! 

Suur tänu teile! Teile on vähemalt üks küsimus. Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teie ilmselt teate, et päästjate väljakutsed ei jaotu aasta jooksul või ööpäeva sees ühtlaselt, samamoodi ei saa haiglavoodid kunagi olla 100% hõivatud, sest haigusele ei saa öelda, et ära tapa inimest täna, vaid tule nädala pärast, siis on meil voodeid. Seega, valmisolek ja kriisimeetmed, millesse me investeerime, ei ole tingimata odavad või sellised, mille puhul me saame näidata kõige väiksemat kulu või mingisugust optimaalsust Exceli [tabelis]. Kaitseministri vastuseks sellele, miks uute elumajade alla, mille kohta alles väljastatakse ehitusluba, varjendeid kiiremas korras rajama ei peaks, tõi näiteks noored pered. No minu hinnangul tahavad ka noored pered ellu jääda. Kas teie peate õigeks valitsuse lähenemist või riigikaitsekomisjonis konsensuslikult tehtud otsust, et varjendite rajamise nõue rakenduks ka uutele kortermajadele?

Tänan. Selles mõttes sai see küsimus oma vastuse juba eile, kui komisjonis oli see teema arutelul. Ka eksperdid olid kaasatud komisjoni istungile. Ja komisjon otsustas eelnõus seda kuupäeva muuta ehk jätta ühiseks [tähtajaks] see kuupäev 2026. aastal. Kindlasti tuleb [ettepanek] suurde saali ja siin saab jätkata debatti, aga hetkeseis on selline. Ja konsensuslik tähendab seda, et ma olin ka seal. 

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Arvo Alleri.

Aitäh, hea istungi juhataja! Siin me nüüd siis oleme – see suur paberipatakas, 1600 lehekülge on meil laua peal. Vaevalt, et kõik siin on selle läbi lugenud. Ütlen ausalt, ka mina ei ole seda lugenud tervenisti läbi. Aga mõnel asjal peaks peatuma. Ja ütlen alustuseks ära, et EKRE fraktsioon ei toeta selle seaduseelnõuga edasiliikumist ja me teeme ettepaneku see esimesel lugemisel tagasi lükata. Ja nüüd mõned mõtted selle kohta. 

Nüüd [saab] kolmest seadusest üks seadus. Praegu kohalikud omavalitsused panevad suure auru [selle alla], et teha ja uuendada Päästeameti juhiste järgi ja heakskiidul oma kohalikku hädaolukorra lahendamise plaani, kriiside lahendamise plaani, mis nüüd volikogudes selle koosseisu ajal peab olema kinnitatud. Nüüd see hädaolukorra seadus läheb prügikasti, kui see uus [eelnõu] vastu võetakse. Selles mõttes on see nagu tühja tuuletallamine, et inimesed teevad tööd töö pärast, aga selle uue seadusega rakenduvad uued asjad. 

Mis siis veel on? Nüüd tuleb uus termin "kriisiolukord". Kriisiolukorra saab kehtestada Vabariigi Valitsus oma korraldusega, mis tegelikult annab talle piiramatu õiguse inimesi mis iganes olukorras kinni pidada ja rakendada ka erinevaid, ütleme, sunnimeetmed või [teisi] meetmeid, mis inimeste liikumist takistaks. Ja kus siis on Riigikogu roll seal? Kriisiolukorra väljakuulutamisega annab Vabariigi Valitsus välja korralduse, teavitab presidenti ja Riigikogu saab selle ainult heaks kiita. Aga kuskilt ei lugenud ma välja, mis saab siis, kui ta seda heaks ei kiida. Korraldus kehtib, presidenti on teavitatud, aga Riigikogu ei kiida heaks. Minu jaoks tekkis küsimus, mis haldusakt on heakskiitmine. 

Teine variant, mis on ka praegu olemas, on eriolukord. Vabariigi Valitsus kuulutab välja eriolukorra ja saab sellega edasi toimetada. Eriolukorda saab [kehtestada] piirkondlikult või üleriigiliselt, vastavalt vajadusele. Aga kui sul on korraldusega kriisiolukord välja kuulutatud, siis saad sinna juurde panna sõjalise kriisiolukorra, tsiviilkriisiolukorra ja saad, noh, kuidas ma siis ütlen, inimestelt ära võtta ka vara, kui olukorra lahendamiseks on vaja seda teha. 

Erakorralise seisukorra otsustab Riigikogu presidendi ettepanekul ja sõjaseisukorra täpselt samamoodi. See on põhiseaduses kirjas ja põhiseaduse alusel Riigikogust mööda minna ei saa. Aga selle kõige väiksema või kõige tavalisema kriisiolukorra kehtestamise otsustab valitsus ja see annab valitsusele veel rohkem võimalusi, et oma võimu näidata ning piirata inimeste liikumist ja inimeste tegemisi. 

See on lühidalt kokkuvõte sellest, miks Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ei toeta selle seaduseelnõuga jätkamist ning teeb ettepaneku see esimesel lugemisel tagasi lükata.

Eesti 200 fraktsiooni nimel Kalev Stoicescu, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Täna on suur päev Eesti riigikaitse ja julgeoleku ning kriisiohje arengus. Tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu 668 läbib esimese lugemise. Eeldatavasti selle seaduse vastuvõtmiseni ja terve rea vajalike muudatustega läheb veel aega, kuid julgen öelda, et me lihtsalt enam ei räägi laiapindsest riigikaitsest, vaid me hakkame seda tegema, päriselt üles ehitama. Muidugi sugugi mitte tühja koha pealt, sest paljud tuhanded kutselised töötajad, oma eriala eksperdid ja vabatahtlikud on pikki aastaid teinud rasket tööd selle nimel, et Eesti riigikaitset ja julgeolekut kindlustada. Tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus annab kõigile panustajatele ühtse seadusliku raami edaspidiseks planeerimiseks, harjutamiseks ja tegutsemiseks, tehes tihedat koostööd nii sõjalise kaitse ja tsiviilvõimete loomiseks kui kriisiohjeks mis tahes hädaolukorra puhul. Eesti riigi ja rahva iseseisvana ja turvalisena püsimise seisukohalt on äärmiselt oluline, et me ühendame mõistlikult ja efektiivselt kõik inim- ja materiaalsed ressursid, mis meil on, ühise eesmärgi nimel. 

Riigikaitses ja kriisiohjes kaob vähemalt seadusandlikus – loodetavasti ja eeldatavasti ka praktilises mõttes – niinimetatud silotornide efekt. Tõsises ohuolukorras tegutseme koos koordineeritult, plaanipäraselt ja sihikindlalt, tekitades sünergiat ning välistades ressursside raiskamist või hallide vastutusalade tekkimist. Mentaalsuse muutmine selles suunas on mis tahes kriisiohjamise alus. Jah, ministeeriumid ja nende haldusalad, kohalikud omavalitsused ja nii edasi püsivad edaspidigi, neil on oma struktuurid, eelarved ja muu säärane. Kuid selle seaduse mõjul pole enam silotornistatud lähenemist, et pea igaüks tegutseb tõsise kriisi, seda enam sõjaolukorras "oma seaduse" või "oma seaduste" kohaselt, oma eraldiseisvatest ülesannetest lähtudes, ja nii edasi. Enam ei saa olla nii, et puhkeb tõsine kriis või koguni sõda ja iga vastutaja ajab näpuga järge oma seadusest, oma rolli ja oma kohustusi täites. 

Pealegi pole enam selgeid piire, punaseid jooni sõja ja rahu, õnnetusjuhtumite ja hübriidrünnakute, nagu ka kombatantide ja tsiviilelanikkonna vahel, mõistagi agressorriigi Venemaa seisukohalt. Just eile arutasime riigikaitsekomisjonis hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mis peaks muutuma tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse osaks, mis puudutab muu hulgas elanikkonna teavitamist ohuolukorras, varjendeid ja varjumispaiku. Me ju näeme idanaabri halastamatut barbaarsust nii võõraste kui omaenda inimeste vastu. Ukraina korterelamuid rünnatakse öösiti, inimeste kõige magusama une ajal. Peame astuma viivitamatuid samme, millega Päästeamet juba tegeleb, elanikkonnakaitse tugevdamiseks, sest laia riigikaitse eesmärk on mitte lihtsalt territooriumi, vaid eelkõige oma rahva, oma inimeste kaitsmine. 

Märksõna on meil "kiireloomulisus" nii laiapindse kaitse-eelarve [vahendite] tõstmise, võimete loomise, Nursipalu harjutusvälja rajamise, kaitsetööstuspargi loomise kui muude hädavajalike sammude osas. Kui agressor Putin ütleks, et 10 või 15 aasta jooksul Venemaa ei ründa enam kedagi Euroopas, siis oleks see okei, kuigi seda ei saa ju loomulikult uskuda. Teisalt muidugi pole kindlat alust praeguse seisuga arvata, et agressioon lähimas tulevikus aset leiab. Ebamäärases olukorras peame paratamatult ennast igati kindlustama. Parem karta kui kahetseda, nagu öeldakse.

Tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus võib tunduda esialgu kõigile riigikaitsesse ja julgeolekusse panustajatele …  

Palun pikendust kolm minutit.  

Kolm minutit lisaks. 

… ja vastutajatele, kelle ülesandeks on Eestit kaitsta alates sõjalisest agressioonist loomataudini ja mis tahes epideemiani välja, omamoodi võõras. Kuid olen veendunud, et ühtse kriisiohje ja riigikaitse raamistiku väärtust hakatakse peagi hindama kõigepealt ühiste õppuste ning seejärel või paralleelselt muude kogemuste najal. 

Me püüame koos oma liitlastega kõige tõsisemat kriisi ehk sõda Venemaaga ära hoida ja loodame, et see õnnestub, kuid isegi siis pole muud tõsised katsumused välistatud, olgu need mittesihilikud õnnetused või hübriidrünnakud. See seadus paneb kenasti paika riigi, kohaliku omavalitsuse tasandi, erasektori ning elanike vastutuse ja ülesanded. Kõigil on oma roll täita. Inimesed, kes kuidagi ise hakkama ei saa, peavad saama abi. Need, kes on võimelised ise hakkama saama, peavad võimalusel teisi abistama. Nii lihtne see ongi. Me paneme paika üldise raami, kuidas Eesti riik toimib mis tahes tõsises kriisis ja tuleb sellest piltlikult öeldes peaministrist tädi Maalini välja. Kuid viimase detailini ei saa ükski seaduse regulatsioon jõuda. Mis toimib, on inimeste hakkamasaamine ning tahe võimalusel teisi abistada, ka võõraid. 

Kokkuvõtteks, tsiviilkriiside ja riigikaitse seadus on väga vajalik ja omajagu julge samm laia riigikaitse juurutamiseks ja tugevdamiseks. Alguses oli nii, et peaaegu kõigil oli selge niivõrd-kuivõrd, mida nad peavad ise tegema riigikaitseks ja kriisiohjeks, mitte see, kuidas seda teha koos, rääkimata sellest, et seda peabki tingimata tegema koos, teineteist toetades. Ühendades selle seaduse alusel Eesti jõustruktuurid, kogu valitsuse, kohalikud omavalitsused ning erasektori, kuid ka vabatahtlikud ja kogu rahva potentsiaali, me tagame endale parima võimaliku kaitse ja julgeoleku mis tahes ohu vastu. Palun seda seaduseelnõu toetada! Kuulasin väga tähelepanelikult ka eelmist kõnet siit puldist ja mul on väga kahju, et too erakond annab endast parima Eesti riigikaitse mittetugevdamise nimel. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Mihkel Leesi.

Austet juhataja! Head kolleegid! Viimaste aastate, kuude, aga võiks öelda ka päevade kogemus, kui mõelda näiteks drooniintsidendi peale Poolas, on näidanud seda, kui kiiresti võib tavaelu muutuda ja kui oluline on see, et riik suudaks kriisides selgelt ja ühtselt tegutseda. Ma arvan, et täna ette kantud eelnõu on pikisilmi oodatud. Ta loob riigi kriisivalmidusse olulisi ja väga kaua oodatud muudatusi. 

Kõigepealt see, et uus seadus tõepoolest loob ühtse raamistiku kriisideks valmistumiseks ja nende lahendamiseks. Kui seni olid reeglid laiali kolmes erinevas seaduses, erinevate juhtimisstruktuuride vahel, siis nüüd tekib tervikpilt ja selge juhtimisahel. 

[Teiseks] see, et seniste riigikaitse ja hädaolukorra ülesannete asemel tulevad kriisiülesanded, mis on samuti suur samm selguse suunas. See tähendab, et iga asutus, iga elutähtsa teenuse osutaja, iga omavalitsus teab juba rahuajal, mis on nende roll. Ja selgus ülesannetes tähendab omakorda, et kriisi ajal ei raiska keegi enam aega tühjadele vaidlustele, vaid tegutsetakse kohe.

Kolmandaks, endise Tartu abilinnapeana on minu jaoks väga oluline muudatus see, et kohalike omavalitsuste roll muutub selgelt konkreetsemaks ja realistlikumaks. Praegu on ootused omavalitsustele kriisis tegutsemiseks liialt laialivalguvad. See omakorda tähendab, et erinevad omavalitsused Eestis on end kriisideks ette valmistanud väga erineval tasemel. Ja kui nüüd saavad omavalitsuste ülesanded selgelt määratletud, siis võib eeldada, et erinevates omavalitsustes kriisivalmiduse tase ühtlustub. Ja ma arvan, et omavalitsuste jaoks on tähtis ka see teadmine, et riik hüvitab omavalitsustele kulud, mis tekivad kriisiülesannete tavapärasest suuremas mahus täitmises. 

Ja neljandaks, eks mõnevõrra kurioosne on ju seegi olukord, et me räägime elanikkonnakaitsest sedavõrd palju, aga seda ei ole praegu üheski õigusaktis seadustatud ega sisustatud. Esimest korda Eesti ajaloos saab elanikkonnakaitse selge õigusliku raamistiku, mis tähendab, et ohuteavitused, evakuatsioonid, varjumine, esmaabi ja psühholoogiline abi ei ole enam hajutatud vastutusega tegevused, vaid selgelt riiklikult korraldatud ja koordineeritud süsteemis. 

Viimaks, oluline on märkida, et uues seaduses on põhiõiguste piirangud läbi mõeldud ja süsteemseks seatud, mis omakorda tähendab, et inimesed teavad ette, millistel tingimustel võib riik piirata liikumisvabadust ja meediat ning kasutada eraomandit. Piirangud on selgelt seotud kriisi raskusastmega ja nendega kaasnevad ka kaitsegarantiid. Selline selge eelteadmine omakorda võiks suurendada usaldust riigi ja kodanike vahel. 

Nii et kokkuvõtvalt ei loo see seadus ainult ühte uut regulatsiooni, vaid ta loob tervikliku selge süsteemi, kus igal asutusel ja igal kogukonnal on oma roll. See tähendab paremat valmisolekut, kiiremat reageerimist ja tugevamat kaitset nii tsiviil- kui riigikaitsekriisides. Nii et Reformierakonna fraktsioon loodab küll, et seda eelnõu Riigikogus menetletakse põhjalikult, aga siiski võimalikult kiiresti. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Vladimir Arhipovi.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Me arutame täna seadust, mis puudutab meid kõiki. Seadust, mis on sündinud kriisiõiguse revisjoni tulemusena. Seadust, mis ühendab kolme seni eraldi kehtinud seaduse üheks tervikuks. See tähendab, et Eesti saab lõpuks ühtse õigusraamistiku, mis määrab ära, kuidas me eriolukordades ja kriisides toimime, olgu tegemist loodusõnnetuse, sõjalise ohu või muu ulatusliku kriisiga. 

On selge, et maailm meie ümber on muutunud ohtlikumaks ja ettenägematuks. Me ei saa lubada endale killustunud süsteemi, kus eri ametkonnad lähtuvad erinevatest seadustest ja mõistetest. Seepärast on väga vajalik, et tekiks üks terviklik raamistik, kus kõigil osapooltel – riigil, omavalitsustel, ettevõtetel ja elanikel – on selge arusaam oma rollidest. 

Samas peame oleme ausad, sellise mahuka eelnõuga kaasneb ka mitmeid küsimusi ja muresid. Esiteks, kohalikele omavalitsustele pannakse selle seadusega väga konkreetsed ülesanded: tagada vee- ja soojusvarustus, teede korrashoid, evakuatsioon, toidu ja joogivee korraldamine. Need on õiged ja vajalikud ülesanded. Aga kas omavalitsustel on selleks tegelikult ressursse ja pädevust? Kui riik annab kohustusi, peab ta andma ka rahalised ja praktilised võimalused nende täitmiseks. 

Teiseks, seadus seob püsivalt kriisiülesannetega laiema ringi ettevõtteid ja asutusi. Jaa, kriisides on vajalik, et ka erasektor oleks valmis panustama. Kuid me ei tohi unustada, et iga lisakohustus tähendab ettevõtjatele kulusid, mida lõpuks kannavad kliendid ja tarbijad. Küsimus on, kas need kohustused on alati proportsionaalsed ja hästi läbi mõeldud. 

Kolmandaks, seadus annab valitsusele kriisiolukorras ulatuslikud õigused piirata põhiõigusi ja -vabadusi. Me kõik mõistame, et kriisi ajal on teatud piirangud vältimatud, kuid peame tagama, et need oleksid ajaliselt ja sisuliselt piiratud, mitte ei looks olukorda, kus kriisi ettekäändel hakatakse ülemäära sekkuma inimeste õigustesse. 

Ja lõpuks, eelnõu analüüs ja praktiline mõju vajavad veel täpsustamist. Kui palju maksab ettevõtetele ja omavalitsustele uute nõuete täitmine? Kui valmis on see süsteem tegelikult? Vastused neile küsimustele ei tohi jääda ebaselgeks. Tuleb pidada edasist diskussiooni. 

Head kuulajad! See seadus on vajalik, sest meie julgeolek ja kriisivalmidus peavad olema ühtsetel ja selgetel alustel. Samavõrd vajalik on see, et seadus[eelnõu] oleks realistlik, jõukohane ja õiglane. Turvalisus ei sünni ainult paberil, see sünnib siis, kui riik, omavalitsused, ettevõtted ja inimesed saavad oma rollidest aru ja neil on ka tegelikult võimalus neid täita. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 668 esimene lugemine lõpetada, aga meile on laekunud ettepanek Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt eelnõu 668 esimesel lugemisel tagasi lükata. Peale saalikutsungit me selle hääletuse teemegi.

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu 668 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 7 Riigikogu liiget, vastu 61, erapooletuid oli 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 668 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 10. oktoober kell 16. Oleme läbinud seitsmenda päevakorrapunkti.

Läheme edasi tänase kaheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Tanel Kiige, Jaak Aabi, Andre Hanimäe, Züleyxa Izmailova ja Ester Karuse algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise seaduse eelnõu [636] esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Heljo Pikhofi.

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Sotsiaaldemokraadid soovivad arutlusel oleva eelnõuga muuta pühade ja tähtpäevade seadust, andes iganädalasele puhkepäevale sattuva rahvuspüha või riigipüha eest lisapuhkepäeva järgmisel tööpäeval. Lisapuhkepäeva ei anta riigipüha eest, mis on alati pühapäeval, need on ülestõusmispühade esimene püha ja nelipühade esimene püha. Neid ei kompenseerita vaba päevaga järgmisel tööpäeval.

Riigipühi, millega kaasneb vaba päev, on Eestis 10, Euroopa Liidu riikides aga keskmiselt 12. Naaberriikidest on Soomes 13 ja Lätis 12 liikuvat püha. Lisapuhkepäevi nädalavahetusele sattunud riigipühade eest antakse näiteks Belgias, Bulgaarias, Hispaanias, Iirimaal ja Luksemburgis. Maltal kompenseeritakse nädalavahetusele sattunud riigipühasid osaliselt.

Tasustatud vabade päevade arv aastas sõltub meil konkreetse aasta kalendrist ja vähem saab puhata siis, kui mõni riigipüha langeb nädalavahetusele. Meenutame aastat 2022, siis sattus lausa viis püha – 1. jaanuar, 1. mai, 20. august, jõululaupäev ja esimene jõulupüha – kas laupäevale või pühapäevale.

Sellest, et meie tööinimesed väärivad rohkem puhkepäevi, on Eesti poliitikas räägitud aastaid. Aeg on saanud tänaseks küpseks, et anda rahvale juurde pisut hingetõmbeaega. Ajal, mil Euroopas räägitakse üha valjemalt neljapäevasest töönädalast ja kuuetunnisest tööpäevast, tuleb alustada kõige lihtsamast ja seadustada lõpuks [muudatus], mis annab nädalavahetusele sattunud rahvuspüha või riigipüha eest inimesele täiendava puhkepäeva.

Tegu on ideega, mis on Eesti poliitikas ringelnud juba üle 15 aasta ja millele on toetust avaldanud kolm tänast parlamendierakonda: sotsiaaldemokraatide kõrval ka Keskerakonna ja EKRE esindajad. 2017. aastal kogus lisapuhkepäeva ettepanek rahvaalgatuse korras nelja päevaga üle 1000 allkirja. Viimati algatasid sotsiaaldemokraadid vastavasisulise pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise eelnõu 2020. aasta jaanuaris. Siis hääletati see kahjuks Riigikogus maha.

Head Riigikogu liikmed! Paneme siia kõrvale teadmise, et luterliku töömoraaliga eestlastel on kombeks ülemäära palju tööd murda ja oma tervist rikkuda. Ikka ja jälle kuuleme lugusid sellest, kuidas liigne rabamine sai inimesele saatuslikuks või rikkus ära peresuhted.

Eestis tegutseb Euroopa elu- ja töötingimuste parandamise fond, kelle töö on anda teaduspõhine panus sotsiaal-, tööhõive- ja tööpoliitika kujundamisse ning korraldada Euroopa Liidu ühiseid küsitlusi töötingimuste ja elukvaliteedi kohta. Nemad toonitavad, et inimestel, kelle töö- ja eraelu on tasakaalus, on teistest parem tervis ja suurem vaimne heaolu. Seega on töötaja töö- ja eraelu tasakaal õnnistuseks mitte üksnes talle endale, vaid ka tööandjale ja tervele ühiskonnale laiemalt. 

Euroopas läbi viidud erinevad töö- ja puhkeaja uuringud näitavad, et lühema tööaja ning töö tootlikkuse ja töötaja rahulolu vahel valitseb seos. Ehkki ligi 40-tunnine töönädal kehtib pooltes Euroopa Liidu riikides, on eestlane aasta töötundide koondarvestuses suveräänne liider. Aastase perioodi töötundide arvestuses töötatakse Euroopa Liidus enim Eestis, Kreekas, Leedus, Ungaris ja Poolas, vähim aga Prantsusmaal, Taanis, Rootsis, Saksamaal ja Norras. 

Kui sotsiaaldemokraatide seadusemuudatus jõustuks, siis keskmiselt töötatud tundide arv väheneks, kuid jääks ikkagi oluliselt kõrgemaks, kui see on meie naaberriikides. Ehkki ligi 40-tunnine töönädal kehtib pooltes Euroopa Liidu riikides ja ehkki me jagame oma napi 10 riigipühaga viimast kohta trobikonna teise maaga, on eestlane aasta töötundide koondarvestuses esirinnas, nagu ma juba ütlesin. Asja üks konks on selles, et puhkepäevade hulk varieerub aastati, sõltuvalt nädalavahetusele langevate pühade arvust. Paljud Euroopa Liidu riigid kasutavad kindlat korda, et kompenseerida need päevad teise tööst vaba päevaga. Seda küll muidugi mitte kõik. Kui me võtame näiteks Slovakkia, siis seal on tervelt 15 riigipüha.

Mitmel pool kasutatakse kõige lihtsamat regulatsiooni: kui riigipüha langeb laupäevale või pühapäevale, kantakse see üle järgmisele tööpäevale. Käibel on aga teisigi lahendusi, näiteks aastapuhkusele lisatud puhkepäevad, töötajale antakse tasustatud puhkepäev riigipühaga samas kuus ja nii edasi. Laialt on nende päevade ülekandmiseks kasutusel ka niinimetatud sillasüsteem, et säilitada nädala terviklikkus.

Niisiis esitavad sotsiaaldemokraadid Riigikogule ettepaneku anda esmaspäev tööinimesele vabaks, kui riiklik püha langeb laupäevale või pühapäevale, või leida muu sobiv regulatsioon [vabale päevale sattunud riigipüha] kompenseerimiseks. Mõne nädalavahetuse pikendamine ei ohusta kuidagi Eesti majandust ega töö tootlikkust. Pigem on asjad vastupidi. Kui inimesed saavad rohkem puhata ja koos perega tähtpäeva tähistada, siis on nad rõõmsamad ja tervemad. Kõik see aitab suurendada inimeste töötahet ja töö tulemuslikkust. Piltlikult öeldes teevad nad need vabad päevad tasa. Samuti oleks võitjaid majanduslikus plaanis, kuna osa ettevõtlusest, näiteks kaubandus, toitlustus- ja turismiäri, tegutseb puhkepäevadel edasi ja inimestel on rohkem aega [raha] kulutamiseks. Kordan: Euroopas läbi viidud erinevad töö- ja puhkeaja uuringud näitavad, et lühema tööaja ning töö tootlikkuse ja töötaja rahulolu vahel valitseb seos. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud ettekandja! Väga hea ettekanne! Fraktsioonis ei pea kõik alati olema ühte meelt, mina isiklikult olen alati selle algatuse suhtes pigem skeptiline olnud. Aga kui me juba oleme siia punkti jõudnud ja seda arutame, kas te saate rääkida, mis selle majanduslik mõju on? Ma saan aru, et see tähendab seda, et inimesed saavad puhkepäevi juurde ja teevad selle võrra vähem tööd. Ilmselt see majanduskasvule mõjub siis pärssivalt.

Okei, sellest ma võin rääkida kohe päris pikalt, sellepärast et me oleme siin saalis ka varasemalt seda teemat käsitlenud. Siin oli aastal 2020 arutlusel töö- ja puhkeaja seaduse eelnõu, mis oli sotsiaaldemokraatide esitatud, ja ma võin [sellest ajast] tuua esile ühe inimese esinemise meie komisjonis, põhiseaduskomisjonis, keda seekord seal kahjuks ei olnud. See inimene oli Risto Kaarna. Ma võin öelda, mida ta on öelnud. Ta on Rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna juhtivanalüütik. Ma loen ette, mida ta tookord ütles, et ma siin ise üle ei pingutaks ega luiskama ei kukuks.

Risto Kaarna sõnas [järgmist]. Oluline on mõelda erinevatele sektoritele. Majanduslik mõju ei ole nii suur tootmis‑ ja tööstusettevõtetele, kuna seal töötatakse erinevates vahetustes ja kõik sõltub nõudlusest ehk sellest, kui palju on tellimusi, mitte konkreetselt sellest, kui palju on puhkepäevi. Samuti on poed nädalavahetusel ja riigipühadel avatud. Vabal päeval võib olla ka stimuleeriv, teatud käitumist [soodustav] mõju, näiteks võetakse ette reise ja see toob kaasa positiivse mõju turismisektorile. Inimesed kasutavad rohkem meelelahutusteenuseid ja käivad restoranides. Majanduslikku mõju ei ole üldse näiteks energeetikale ja sideteenustele, kuna inimesed kasutavad neid nii töö- kui ka puhkepäevadel. Kui tarbimisele mõelda, siis rohkem kui poolel elanikkonnast on kindel kuupalk, mis ei ole otseses sõltuvuses tööpäevade arvust, ja nende puhul suurt majanduslikku mõju ei ole.

Veel see, mida ta majandusliku mõju kohta ütles. Ta tõi välja, et 2018. aastal töötati Eestis keskmiselt 1748 tundi ja aasta varem töötati 44 tundi rohkem, samal ajal SKP kasvas ligi 5%. Seega ei ole otsest seost SKP ja töötatud tundide vahel, aga seal võib olla teatud statistilisi eripärasid, ütles ta tookord meil põhiseaduskomisjonis. Ta rõhutas, et mõju majandusele sõltub kindlasti majandustsüklist. Majanduskasvu ajal on tootmisvõimsused rohkem ära kasutatud ja on vähem võimalusi kaotatud päeva tagasi teha, töötajaid on vähem ja ilmselt tuleb maksta sel ajal rohkem lisatasusid. Aga kui majandus on languses, siis on mõju majanduskasvule väiksem.

Risto Kaarna rääkis tol korral põhiseaduskomisjonis veel, et kui üritada hinnata SKP statistika järgi seda, kas on näha puhkepäevade mõju SKP-le, siis otseselt seda näha ei ole. Ta rõhutas ka, et igas kuus ei ole sama arv tööpäevi, seda nii kuu pikkuse kui ka pühade tõttu, ja need erinevused ei paista otseselt SKP-s kvartali arvestuses välja. Ta tõi veel terve rea muid arvutusi ja lisas lõpetuseks, et täpne hinnang sõltub majanduse olukorrast ja konkreetsest aastast. Ja ta ütles ka seda, et kindlasti on lisapuhkepäevadel positiivseid aspekte, inimesed vajavad puhkust. Aga selle mõju on raske rahas mõõta. Ta ütles veel, et on kasulik lisapuhkepäev nädalavahetusele otsa panna, seda just selle pärast, et paljud ettevõtted panevad nädalavahetuseks oma tootmise seisma, nii et siis ei teki isegi lisakulu, mis tuleneks sellest, et puhkepäev on keset nädalat.

Ma arvan, et tema sõnad põhiseaduskomisjonis panid paljud inimesed mõtlema. Kes tol ajal komisjoni liikmed olid, need mäletavad. Ja mul on väga kahju, et seekord ta kutsutud ei olnud.

Varro Vooglaid, küsimus istungi juhatajale. 

Mul on selline küsimus. See oli väga sisukas vastus, aga ma kõike ei suutnud registreerida. Kas oleks võimalik paluda korrata seda? (Naer saalis.)

Ei, praegu selle protseduurilise küsimuse peale korrata seda kindlasti ei saa. Kui Lauri Läänemets järgmise küsimusega … Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Minu arvates valitsuses natuke napib mõtlemist. Ma vaatan seda arvamust, mis on antud selle eelnõu kohta. Näiteks põhjendatakse, et lisapuhkepäevad mõjuvad negatiivselt haridusasutustele, õppeasutuste õppekava täitmisele. Ma vaatasin, et sellel aastal satuvad näiteks jõulupühad tõesti kolmapäevale, neljapäevale ja reedele ehk on nädala sees. Aga aastal 2027 on need nädalavahetusel. Selle seaduse järgi saaks 2027. aastal need [vabad päevad] nädala sees kätte. Ehk siis tegelikkuses ei anta suures plaanis mitte ühtegi vaba päeva juurde, vaid antakse täpselt sama võimalus, mis peaaegu igal aastal on, välja arvatud [mõned] aastad, kui need nädalavahetusele satuvad. (Saalis kõneldakse.) Jah! Ja muideks, näiteks jõulude [ajal] on ka koolivaheaeg. Palun seletage, mis see valitsuse loogika on. Mis siis koolis tehakse või mis ettevõtjad siis teevad …

Teie aeg!

… kui need riiklikud pühad satuvad nädala sisse? Siis peaks ju olema katastroof. Ma ei saa aru!

Aitäh!

Aitäh! Tegelikult pole kooliaasta algust ja lõppu mitte mingil moel mõjutanud see, kui palju on riigipühasid ühel või teisel aastal ja kui paljud neist langevad puhkepäevadele. Ma arvan, et see sotsiaaldemokraatide välja [pakutud regulatsioon] annaks nii koolidele kui ka ettevõtjatele just kindluse. Neil oleks siis täpselt teada, et iga aasta on täpselt ühepalju vabu päevi. Ei ole nii, et ühel aastal on ühtmoodi, teisel aastal teistmoodi. Mõju koolidele tundub nagu kummaline.

Ja teine asi. Kuhu see valitsuse arvamus jäi … Mul seda hetkel käepärast ei ole, aga seal öeldakse, et ka ettevõtjatele võib sel olla kehv mõju. Samas, kui küsisime, milles see negatiivne mõju ettevõtjatele väljendub, siis valitsuse esindaja, kes komisjonis oli, ei osanud seda öelda, ta lihtsalt arvas seda.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea juhataja! [Aitäh], hea ettekandja, väga sisukate vastuste eest! Eriti mis puudutas härra Kaljulaidi küsimust – seda oli tõesti põnev kuulata, sest tihtipeale see majanduslik aspekt ongi põhiargumendiks olnud. Aga äkki oli toona või nüüd teil [komisjonis] ka mõni terviseekspert? Me ju räägime palju vaimsest ja füüsilisest tervisest ja sellest, kuidas [tervisemured põhjustavad] riigile kulu. Milline selle [kasu] võiks olla? Kas tervise aspekti kohta on teil selliseid huvitavaid väljalõikeid nagu majanduse aspekti kohta?

Suur tänu! Tegelikult tulidki meil komisjonis arutlusele just konkreetsed mõjud tervisele, kuidas [see mõjub] kooliõpilastele, ettevõtjatele ja nii edasi. Päris kindlasti mõjub positiivselt see, kui kas või saadakse perega kokku. Tänapäeval on ju nii, et paljud pereliikmed ei ela Eestis või üks elab näiteks Tallinnas, teine Räpinas. Kui on pikemad pühad, siis on võimalik kokku saada. Omavahel rääkimine ja suhtlemine ja loomulikult pühade tähistamine [toetab] kindlasti ka vaimset tervist mingil moel. Aga seda on raske nagu mõõta.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma kuulasin seda teie etteloetud teksti ja sellest tekkis palju segadust, sellepärast et nii mõnedki väited tundusid natuke imelikud. Oli näiteks väide, et energeetikat ei puuduta see absoluutselt, sellepärast et inimesed tarbivad [elektrit] nii tööpäeval kui ka puhkepäeval. Aga samas, millegipärast meil elektritarbimise ja hinna prognoosid tohutult erinevad, [kui võrrelda] nädalavahetusi ja tööpäevi, samamoodi riigipühi. Ilmselgelt on seal tootva tööstuse puhul ikkagi totaalselt teistsugune arusaam. Ja samamoodi see, et inimestel on fikseeritud kuupalgad. No kuupalk üldjuhul ikkagi reflekteerib inimese tööpanust. Kui see panus ei ole kellaajast sõltuv, siis see tõenäoliselt ei pruugi muutuda, aga kui see panus on seotud mingisuguse konkreetse töökogusega, siis ilmselgelt läheb oluliselt muutuvate tähtpäevade arvu korral tõenäoliselt see palk ühel hetkel ülevaatamisele. Mis on teie arvamus sellest?

Aitäh! Ma ei saa sellest küll kuidagi aru, ütleme, et palk sõltub elektritarbimisest. Jah, sellest ei saa aru.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgmisena on juhtivkomisjonis toimunud arutelu kokkuvõte. Ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liige Katrin Kuusemäe, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea kolleeg andis väga põhjaliku ülevaate Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise seaduse eelnõust ning vastas väga põhjalikult ka esitatud küsimustele. Seetõttu piirdun ma lühiülevaatega põhiseaduskomisjoni istungil toimunud arutelust ja tehtud menetluslikest otsustest.

Põhiseaduskomisjoni päevakorras oli see eelnõu 17. juuni istungil, kus eelnõu algatajate [esindaja], ettekandja Heljo Pikhof andis ülevaate eelnõust ja tõi näiteid, milline on olukord teistes Euroopa riikides. Komisjoni esimees ütles, et põhiseaduskomisjon on ette võtnud riigipühade ja riiklike tähtpäevade süsteemi korrastamise, ja küsis, kas sellega seoses võiks panna käesoleva eelnõu ootele ning otsustada nende teemade üle kompleksselt. Eelnõu algataja vastas, et soovib eelnõu siiski kohe edasi menetleda.

Seejärel kuulasime ära Vabariigi Valitsuse esindaja, kes ütles, et valitsus [arutas] seda teemat oma 22. mai istungil ja otsustas eelnõu mitte toetada, põhjendades otsust järgmiselt. Eelnõu eesmärk suurendada heaolu lisapuhkepäevade kehtestamise kaudu on iseenesest positiivne, kuid selle elluviimisel tuleb arvestada võimalikku negatiivset mõju tööandjatele. Võib eeldada, et lisapuhkepäevad põhjustavad neile tootmismahu languse ja täiendavate töökorralduslike kulude vajaduse. Lisaks ei pruugi lisapuhkepäevad iseenesest lahendada tööga seotud vaimse tervise probleeme, mille põhjused on sageli seotud töökorralduse ja juhtimiskultuuriga, mitte üksnes puhkepäevade nappusega.

Seejärel langetas komisjon järgmised menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 10. septembril, see otsus oli konsensuslik, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liige Katrin Kuusemäe ehk siinkõneleja. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Komisjon, ma saan aru, võttis arvesse – nii ma teie jutust sain aru – seda valitsuse seisukohta. Seletage palun meile, kuidas tekib negatiivne mõju. Need on liikuvad pühad. Teatud aegadel on need pühad nädala sees ja siis me peame seda normaalseks, et need nädala sees on, et inimesed on jõulude ajal kodus, ei ole tööl ja lapsed ei ole koolis pühade ajal. Aga kui see on nädalavahetusel ja me tahame selle tõsta nädala sisse, kus ta tihti on, siis öeldakse, et siis see tekitab probleeme ühiskonnale. Seletage ära, milline see mõju on. Ja miks ei ole komisjon või valitsus või koalitsioon tegelenud siis selle probleemiga, et vahepeal on needsamad pühad nädala sees ja tööandjad ei saa koormata oma töötajaid tööga ja lapsed ei saa koolis õppida? Sellega on ju tegelikult arvestatud, sellega on arvestatud nendel [aastatel], kui need on nädala sees. Nüüd me tahame, et kõik need [pühad] oleksid iga kord nädala sees.

Teie aeg!

Mis see probleem seal on? Seletage probleemi sisu.

 Aitäh!

Jaa. Kuna ma olen siin komisjoni ettekandja, siis ma räägin seda, mis konkreetsel komisjoni istungil arutlusel oli. Nii sisuliselt ja nii sügavalt me seda teemat komisjonis ei arutanud.

Heljo Pikhof, palun!

Tänu! Ma ütleks kohe, et me arutasime siiski üsna sügavalt seda teemat, ja ma toon teile väljavõtte protokollist. Ants Frosch küsis, millele tugineb valitsus, öeldes, et tööandjad on eelnõus [välja pakutud] muudatuse vastu. Frosch tõi näite Prantsusmaalt, kus valitsus andis majandussurutise ajal oma töötajatele seoses riiklike pühadega lisapuhkepäevi ja majandus sai hoo sisse, kuna inimestele jäeti aega ka tarbimiseks. Valitsuse esindaja vastas, et tööandjad ei ole väljendanud vastuseisu, kuid tuleb arvestada võimalikku negatiivset mõju. See komisjoni koosolek oli selles mõttes kummaline, et valitsuse esindaja ei osanud õieti ühelegi küsimusele vastata. Kas teile jäi selline mulje või mitte?

Seal oli kaks valitsuse esindajat. Pärast seda [küsimust], mille te protokollist ette lugesite, vastas teine valitsuse esindaja Mariko Jõeorg-Jurtšenko, et samasisulisi eelnõusid on esitatud korduvalt ning valitsus on iga kord võtnud konservatiivse joone. [Ta ütles, et] mõjude kaardistamine ja analüüsimine on muudatuste väljatöötaja peamine ülesanne ning valitsus ei saa hakata eelnõu algataja asemel mõjusid analüüsima. Ta lisas veel, et otsustamine on Riigikogu käes. Ja täna me seda ka teeme.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Siin on võib-olla jäänud tähelepanu alt kõrvale, et valitsuse seisukoht anti 6. juunil 2025. Siis valitsus arvas automaksu, tulumaksu tõusu ning õpetajate, päästjate ja politseinike palkade kohta ühte, praeguseks me teame, et kõik need seisukohad on ümber vaadatud. Kas toetus sellele eelnõule võib olla ka vahepeal valitsuses tekkinud? Ehk peaksime uut seisukohta küsima?

Ma ei oska sellele küsimusele vastata.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Praegu te lugesite ette vastuse minu küsimusele, kus ma ütlesin, et seda teemat on käsitletud siin Riigikogus korduvalt ja selle aja jooksul oleks võinud valitsus paluda töövõtjate arvamusi selle teema kohta. Aga Mariko Jõeorg-Jurtšenko vastuse peale ma ütlesin komisjonis seda, viidates Euroopa elu- ja töötingimuste parandamise fondi arvamusele, kust see tuleb selgelt välja, et puhkepäevade lisamine on kasulik nii tööandjale, töövõtjale kui ka tervele ühiskonnale. On ju olemas mingi arvamus, mingi uuring, aga valitsuse esindajad polnud sellega kuidagi tutvunud. Sellest me rääkisime ka komisjonis pikemalt, kõike pole protokollis.

Jah, mul on ees protokoll ja sellele ma praegu tuginen.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 636 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 24. september kell 17.15.

Läheme edasi üheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse § 2 muutmise seaduse eelnõu 637 esimene lugemine. Ja ettekandjaks palun Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi.

Lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! See teema ei ole väga uus, me siin saalis oleme sellest ka eelnevalt hästi pikalt rääkinud. Aga kuna olukord on ikka samaks jäänud, siis meie jonni ei jäta. Me arvame, et see asi on ikkagi õige, mis me tahame teha: [muuta] ülestõusmispühade teine päev riigipühaks, samamoodi nagu on ülestõusmispühade esimene päev.

Nagu me kõik teame, Eestis on fikseeritud 11 riigipüha ja üks rahvuspüha. See on selline, võib öelda, keskmine number Euroopas, ei ole mitte midagi erilist. Aga erinev on see, et põhimõtteliselt terves Euroopas, eriti Euroopa Liidus, on ülestõusmispühade teine püha riigipüha ja vaba päev. Paraku Eestis see niimoodi ei ole. Euroopas on lisaks Eestile selles pisikeses klubis, kui seda võib niimoodi nimetada, ainult kaks riiki: Malta ja Portugal. Seal on ka tegu tavapärase tööpäevaga.

Kuna Eestis langevad ülestõusmispühade esimene püha ja nelipühade esimene püha alati pühapäevale, siis ei saa neid käsitleda lisapuhkepäevadena. Nii oleks meie arvates mõistlik ja asjakohane anda inimestele võimalus puhata ka järgmisel päeval, esmaspäeval, antud kontekstis ülestõusmispühade teisel pühal. Kuna esimene püha on alati pühapäeval, siis teine püha on alati esmaspäeval. See esmaspäev võiks olla iga aasta riigipüha ja vaba päev. 

Selle eesmärgiga vastav eelnõu ongi koostatud ja selle kohaselt lisanduks ülestõusmispühade teine püha ametlike riigipühade hulka. See oleks meie arvates oluline samm peresuhete tugevdamisel, kuna annab inimestele võimaluse veeta rohkem aega koos lähedastega ning taastuda tööpingetest, mis omakorda toetab paremat tööviljakust. Oluline on meie arvates ka see, et see eelnõu on saanud heakskiidu Eesti Kirikute Nõukogult. Võime öelda, et Eesti ei ole väga religioosne riik, aga ikkagi kristlik riik, ja ma arvan, et see, et me ülestõusmispühasid tähistame, räägib enda eest.

Veel üks argument selle eelnõu kasuks on see, et paljudes teistes EL-i riikides [on see päev riigipüha]. Nagu ma ütlesin, ongi ainult kolm riiki, kaasa arvatud Eesti, kus ülestõusmispühade teine püha ei ole riigipüha ja vaba päev. Seega on Eesti ettevõtetel, kes näiteks teevad koostööd rahvusvaheliste partneritega või kellel on üksused välismaal, keeruline seda koostööd teha, sellepärast et peaaegu terves Euroopas on see vaba päev, inimesed tööl ei käi. Järelikult on see koostöö peaaegu võimatu. Lätis, Leedus ja Põhjamaades, kellega Eestil on kõige tihedamad majandussuhted, on see päev juba aastaid olnud ametlik puhkepäev. Nii et see olukord on meie jaoks hästi kummaline, kui meie ettevõtted oma välismaa kolleegidega sel päeval mitte kuidagi suhelda ei saa.

Kindlasti tekib küsimus, kuidas see Eestis tööaega lühendab. Eurostati andmetel on Eestis keskmise töönädala [pikkus] 38 tundi. See ületab Euroopa Liidu keskmist, mis on 37,5 tundi. Täiendava puhkepäeva lisamine ei vii meid Euroopa Liidu keskmisest allapoole, vaid viiks meid sellele hoopis lähemale. Ja mitte mingeid kulutusi riigieelarvele selle [muudatuse] elluviimine kaasa ei too.

Aga kuna on kombeks küsida, kuidas see mõjub meie majandusele, siis võin öelda, et ühtset vastust sellele küsimusele tegelikult ei ole. Kui hakata seda arutama, siis on hästi keeruline öelda, kas sellel on majandusele rohkem negatiivset või positiivset mõju. Ühest küljest on loomulikult arusaadav, et kui tuleb üks lisapuhkepäev, siis on mõju majandusele kindlasti negatiivne. Aga samas mõtleme selle peale, mis on positiivsed küljed, näiteks suurem produktiivsus järgmistel päevadel, inimesed haigestuvad vähem, stressi on vähem, inimesed veedavad rohkem aega pereliikmetega, kasvab siseturism ja sisetarbimine. Nii et negatiivseid ja positiivseid külgi on enam-vähem võrdselt.

Mina kindlasti arvan, et me võiksime selle ära teha ja mitte jääda Euroopas vähemusse. Peale Eesti, nagu ma ütlesin, on ainult kaks riiki, Malta ja Portugal, kus see päev ei ole riigipüha ja vaba päev. Siis oleksime ikkagi koos [paljude] teistega ehk enamusega Euroopas. Lihtsalt mainin, et meil on 11 riigipüha ja lisaks üks rahvuspüha, aga näiteks Lätis on pühi 13 ja Leedus 15. Ma arvan, et kui meil oleks üks riigipüha rohkem, siis see teeks meid rohkem, kuidas ma ütlen, Balti riigiks – just selles mõttes, et siis oleks meil 13 riigi- ja rahvuspüha samamoodi nagu Lätis. Palun seda eelnõu kindlasti toetada. Aitäh! 

Teile on ka küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja, aitäh selle eelnõu eest! Nagu me teame, see ei ole esimene aasta, kui selline eelnõu saab sisse antud. Ma loen praegu Vabariigi Valitsuse seisukohta, mis selle eelnõu kohta tuli. See tuli Justiits- ja Digiministeeriumist. Põhimõtteliselt valitsus ikkagi ei taha seda eelnõu väga toetada. Ma loodan, et Riigikogu teeb teistsuguse otsuse ja see läheb meil edasi teisele lugemisele ja siis lõpuks kolmandale lugemisele, kus see ka kinnitatakse.

Aga selles Vabariigi Valitsuse seisukohas on üks huvitav asi. Esiteks, nad panevad kahtluse alla, et sellel võib olla positiivne mõju tööturule. Ja teine asi, mis siin tuuakse välja, tsiteerides Haridus- ja Teadusministeeriumi: sellega võib kaasneda oht, et õpilaste koormus hoopiski suureneb. Mis on teie seisukoht? Kas tõesti see, kui meil tuleb lisaks vaba päev, kus inimesed saavad puhata ja ka koolilapsed saavad perega aega veeta ja taastuda …

Teie aeg! 

… hoopiski suurendab koormust?

Aitäh! Minu jaoks need ministeeriumi arvamused ei tule juba ammu üllatusena. Tegelikult kõige suurem argument, mis neil üldse on, on reeglina see, et ei ole analüüsitud selle eelnõu mõju. Sellele ma olen juba mitu korda vastanud, et kui keegi tahab analüüsida mõju, siis seda võiks teha ministeerium ise, sellepärast et seal on selleks ikkagi natuke rohkem võimalusi kui ühel Riigikogu liikmel või isegi ühel Riigikogu fraktsioonil. Kindlasti on seda ressurssi ministeeriumil rohkem ja just nende töö peaks see minu arvates olema.

Aga siinkohal on kindlasti oluline ka see, et seda mõju päris täpselt analüüsida ei olegi võimalik. Sellele on viidanud läbi aegade näiteks nii Eesti Pank kui ka Rahandusministeerium. Nad on rääkinud, et ei ole võimalik väga konkreetselt öelda, kas ühe riigipüha lisamisel kalendrisse on rohkem negatiivseid või positiivseid tagajärgi, eelkõige majandusele. See sõltub väga palju sektorist ja väga palju sõltub vaatevinklist – üks inimene vaatab, et tõepoolest, töötajad üks päev tööl ei käi, järelikult nad sel päeval tööd ei tee ja selle tõttu siis võib-olla, ma ei tea, kasum langeb ja nii edasi. Aga teisest küljest, kui needsamad töötajad on ühe päeva veetnud kodus perega, end välja puhanud, siis järgmistel päevadel võib nende tootlikkus tegelikult olla suurem, kui see oleks tavapäeval.

Ei ole võimalik [kindlalt] öelda, et sellel eelnõul on rohkem negatiivset mõju kui positiivset mõju. Nii et ei ole võimalik ministeeriumile seda analüüsi näidata, sellepärast et sellist analüüsi on üldse hästi keeruline teha.

Ja mis puudutab seda Haridus- ja Teadusministeeriumi arvamust, siis nojah, me võime ka niimoodi öelda, et miinus üks [õppe]päev. Aga sel juhul äkki me, vastupidi, võtame siis kalendrist välja mõned riigipühad, et neid oleks vähem, siis on rohkem aega õppimiseks, rohkem aega töötamiseks. Päeva lõpus ma ei ole kuulnud, et näiteks nendes Euroopa riikides, kus pühasid on rohkem kui Eestis – ja neid riike on päris palju, nagu ma ütlesin, kas või meie Balti naabritel on suurem arv pühi võrreldes meiega –, oleks haridussüsteemis väga suur probleem selle pärast, et seal on vabu päevi rohkem kui Eestis. Nii et seda on minu meelest hästi keeruline tõsiselt võtta.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Minu teada me oleme sellise eelnõuga siin vist kolmandat või neljandat korda.

Teist kindlasti.

Võib-olla ma eksin. Aga loomulikult me oleme järjepidevad, sellepärast et me arvame, et see on oluline küsimus. Tegelikult see tagasiside, mis me oleme kristlikult kogukonnalt saanud, kinnitab seda ja seetõttu me olemegi sellise eelnõuga uuesti siin. Aga see tekitab jällegi küsimuse, mis puudutab praegust valitsust ja koalitsiooni. Kas nad üldse ei suhtle selle kogukonnaga, kes toetab ülestõusmispühade teise püha riiklikuks pühaks kuulutamist, või mille taga see on, miks ikkagi ei tunta huvi või ei taheta suhelda inimestega, kellele see on hästi oluline?

Aitäh! Ma arvan, et siin on mitu faktorit. Loomulikult, kõige lihtsam oleks küsida seda just koalitsiooni esindajatelt, koalitsioonisaadikutelt. Neid praegu siin saalis väga palju ei ole, aga ikkagi. 

Ma arvan, et üks faktor on kindlasti see, et see eelnõu tuleb opositsioonilt. Meil on kahjuks juba mitu aastat siin Riigikogus selline poliitiline kultuur, et opositsioonilt tulevaid eelnõusid koalitsioon ei toeta. Lihtsalt põhimõtte pärast, mul on selline tunne. Vahel me näeme, et opositsioon hääletab koalitsiooniga [ühtemoodi], kui on mingisugune koalitsiooni, valitsuse initsiatiiv, aga vastupidist ma ei ole eriti näinud. Sellest on loomulikult kahju.

Teiseks, võib-olla on juba selline inerts, et aastast aastasse hääletatakse ikka vastu, sellepärast et kunagi keegi otsustas, et see ei ole meie majandusele võib-olla positiivne ja inimesed peavad ikka iga päev tööl käima. Aga ajad muutuvad, me ju kõik saame sellest aru. Mõned aastad tagasi oli hästi keeruline ette kujutada, et inimesed teevad tööd enamasti kodus. Väga paljudes kohtades on see juba täiesti tavapärane praktika, kodukontor on saanud täiesti tavapäraseks asjaks. Mitu aastat tagasi see oli täiesti ettekujutamatu asi.

Võib-olla siis, ma ei tea, koalitsiooni esindajad suhtlevad harva huvigruppidega, keda see eelnõu puudutab. Loomulikult võiks seda rohkem teha. Samas ma olen suhelnud üksikute koalitsiooni liikmetega just selle eelnõu teemal – ka eelmine kord, kui me olime selle teemaga siin saalis – ja ma pean ütlema, et koridorides, kuluaarides nad seda toetavad, aga kui nad saali jõuavad, siis kohe see arvamus muutub. Loodan, et seekord läheb teistmoodi. Väga tahaks loota, et see niimoodi ei lähe.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Juunikuu alguses andis minister Liisa-Ly Pakosta oma arvamuse antud eelnõu kohta. Ta kirjutab, et vajalik on sisuline mõjuanalüüs. Aga mina ei saa aru, miks seda analüüsi ei ole tehtud, kui me olime juba – kui kaua – aasta tagasi sama[sisulise] eelnõuga siinsamas saalis? Miks ministeerium loobub sellest ja ei telli seda analüüsi? Mis sina arvad?

Aitäh! Ma juba puudutasin seda põgusalt, kui ma vastasin esimesele küsimusele. Mulle tundub, et see on tegelikult väga mugav taktika, et lihtsalt öeldakse, et meie seda ei toeta, kuna sellel puudub mõjuanalüüs. Siis me ütleme ministeeriumi esindajale, et vabandust, aga kuidas te kujutate ette, et Riigikogu liige või Riigikogu fraktsioon hakkab iga oma eelnõu puhul neid analüüse tellima. Vabandust, aga see kõik maksab raha, me ei saa ju ise neid [teha], seda peab tegema mingisugune meeskond. Ja kui Riigikogu liige või Riigikogu fraktsioon hakkab iga eelnõu puhul, ma ei tea, arvatavasti siis oma kuluhüvitistest kõiki neid analüüse kinni maksma, siis ma arvan, et [saab teha] paar-kolm analüüsi ja põhimõtteliselt ongi lõpp, sest raha saab lihtsalt otsa. Eelkõige on kuluhüvitised ikkagi mõeldud mitte analüüsideks, vaid suhtlemiseks rahvaga. Nii et see on hästi oluline.

Loomulikult võiks ministeerium neid analüüse läbi viia, see oleks täiesti õige ja ma arvan, et kohane. Kes siis muu kui mitte ministeerium, kes selle valdkonna eest vastutab? Aga nagu ma ütlesin, see on, ma arvan, lihtsalt selline mugav taktika, et öeldakse, et ei, meie analüüse läbi ei vii, see on ju teie eelnõu, teie idee; kui me hakkame iga saadiku idee pärast mingisuguseid mõjuanalüüse tegema, siis meil ei jätku aega teisteks asjadeks. Nii et ma arvan, et see ongi just see. Kui ei ole soovi selle teemaga edasi liikuda, siis tulebki kahjuks mängu seesama [küsimus], kus on analüüs, ja siis see jääbki sinnapaika.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Ma ka veel jätkan [sel teemal]. Kas teile ei tundu natuke silmakirjalik valitsuse poolt nõuda Riigikogu liikmetelt mõjuanalüüsi, samal ajal kui väga paljude väga oluliste eelnõude puhul, mis on viimaste aastate jooksul siia tulnud, pole isegi pooltki mõjuanalüüsi tehtud? Ja seda selliste oluliste eelnõude puhul nagu maksutõusud, olgu see käibemaksu tõus, tulumaksu tõus, automaks. Me mäletame, et mitte mingit mõjuanalüüsi neil ei olnud, isegi tööjõuturu kohta. Alles meil oli täna arutelu, kus isegi üks kolleeg Reformierakonnast kinnitas, et tegelikult tööjõuturu valdkonnas puudub tervikpilt ja terviklik poliitika. Ja nüüd valitsus, kes ise tegelikult väga oluliste otsuste puhul mõjuanalüüsi ei tee, kasutab seda argumenti Riigikogu liikmete vastu. Kas teile ei tundu see silmakirjalik?

Aitäh! See on väga õige märkus. Ma arvan, et järgmine samm on see, et valitsus hakkab Riigikogu liikmetelt paluma, et nad teeksid mõjuanalüüse nende eelnõude puhul, mis tulevad valitsuselt, kuna nad ise vist ei saa sellega hakkama.

Aga tõepoolest, nagu ma ütlesin, ma arvan, et see on lihtsalt väga mugav ettekääne, miks selle teemaga mitte tegeleda, et oleks mingi argument, millega argumenteerida, miks ei taheta selle teemaga edasi minna ja seda ei toetata. Nii et mõjuanalüüsi nõudmine parlamendi liikmetelt või fraktsioonidelt – ma arvan, et see on lihtsalt taktika, mitte midagi muud. Ja nagu ma ütlesin, just konkreetse eelnõu puhul seda mõjuanalüüsi koostada ei olegi eriti võimalik. Sellest on rääkinud ka väga autoriteetsed organisatsioonid, nagu ma mainisin, näiteks Eesti Pank. Nii et tõepoolest, see ongi silmakirjalik. Ja ma arvan, et see on lihtsalt mugav ettekääne, kuidas sellest eelnõust lahti saada.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelu kokkuvõttega. Põhiseaduskomisjoni esindaja Katrin Kuusemäe, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea kolleeg andis põhjaliku ülevaate Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise seaduse eelnõust ja vastas ka eelnõu puudutavatele küsimustele. Mina siis piirdun lühiülevaatega.

Nagu ka eelmine eelnõu, oli see eelnõu põhiseaduskomisjoni päevakorras 17. juuni istungil, kus eelnõu algatajate [esindaja], ettekandja Vadim Belobrovtsev andis eelnõust ülevaate. Väga pikka arutelu ei toimunud. Kuid komisjoni esimees tegi sarnaselt eelmisele eelnõule ettepaneku, et see eelnõu võiks olla komplektselt üks osa riigipühade ja riiklike tähtpäevade süsteemi korrastamise protsessist. Iseenesest ettekandja selle vastu ei olnud, aga tema jaoks, nagu ta väitis, on oluline, et tulemus oleks positiivne.

Seejärel andis Vabariigi Valitsuse esindaja vastuse selle kohta, mida valitsus otsustas 22. mai istungil. Valitsus antud eelnõu ei toetanud, põhjendades, et igal riigil on oma sotsiaal-majanduslik kontekst ning puhkepäevade arv peaks lähtuma sisemisest tasakaalust, mitte ainult harmoniseerimise soovist. Kui selle kehtestamise [põhjus] on ainult soov viia Eesti [puhkepäevad] kooskõlla teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega, siis tuleks hinnata, mis on selle sammu tegelikud mõjud. Samuti lisati, et eelnõu seletuskiri on jätnud tähelepanuta mõjud, mis kaasneksid vaba päeva lisandumisega.

Seejärel langetas komisjon järgmised menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu 10. septembri täiskogu [istungi] päevakorda, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ning määrata juhtivkomisjoni ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liige Lauri Laats. Kuid kuna tänaseks ei ole kolleeg Laats enam põhiseaduskomisjoni liige, siis otsustas komisjon 8. septembri istungil määrata ettekandjaks siinkõneleja ehk Katrin Kuusemäe. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Aleksei Jevgrafov, palun!

Tere, hea ettekandja! Põhiseaduskomisjoni istungil ministeeriumi nõunik Mariko Jõeorg-Jurtšenko kinnitas, et Vabariigi Valitsusel ei ole kindlasti midagi selle vastu, et aidata parlamenti analüüsi ja teadmistega. Ta ütles, et kui saata palve vastavale ministeeriumile, siis saab analüüsida nii majanduslikke kui ka halduslikke aspekte. Kas teil on mingi info, kas see palve oli nendele edastatud või mitte?

Minul see teadmine puudub. Aga komisjoni esimees Ando Kiviberg lisas ka, et Riigikogu Kantseleis on olemas õigus- ja analüüsiosakond, kes saab samuti fraktsioone analüüside tegemisel aidata.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Mul on sarnane küsimus, mis puudutab analüüsi. Me oleme seda põhjendust erinevate opositsiooni algatuste puhul valitsuselt [varemgi] kuulnud. See on olnud põhjuseks, miks ei saa ühte või teist ettepanekut, mis tuleb just opositsioonilt, toetada.

Aga seesama pühade teema – neid eelnõusid on olnud erinevaid, need on puudutanud erinevaid tähtpäevi. Neid on olnud päris palju ja me oleme seda arutanud ka põhiseaduskomisjonis. Ma arvan, et selle aja jooksul oleks tegelikult võinud need analüüsid ära teha. Mis on teie arvates põhjus, mille taha see on jäänud, vaatamata sellele, et on olemas ühiskonna ootus ja ka saadikute pidev töö selles suunas? Miks ei ole analüüse siiamaani tehtud? Siis oleks ju tegelikult asi ühel pool.

Kuna ma olen komisjoni ettekandja, siis ma sellele küsimusele protokollile tuginedes vastata ei saa, sest nii konkreetselt seda ei arutatud. Aga kuna siin eelnev eelnõu … Mina olen esimest korda Riigikogus, aga ma saan aru, et see on pidev protsess. Ja kui Vabariigi Valitsus siiski oma arvamustes ütleb, et nad on valmis aitama, siis äkki nad ikkagi on.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kas teile komisjoni liikmena kuidagi ei tundnud, et ministeeriumi esindaja, ja mitte esimest korda, tõepoolest kasutab seda mõjuanalüüsi puudumist lihtsalt ettekäändena selleks, et ühte või teist eelnõu mitte toetada? Ja kas teile tundub, et kolleeg Heljo Pikhofil, kes oli samal istungil, oli igati õigus, kui ta [küsis], kuidas valitsus saab öelda, et nemad on selle eelnõu vastu, kui mõjuanalüüsi ei ole? Võib-olla see [mõju] on igati positiivne, aga valitsus ja ministeerium on selle vastu.

Kuna ma olen komisjoni ettekandja, siis ma räägin sellest, mida me komisjonis rääkisime. Oma arvamust sellel teemal ma võin teiega hea meelega arutada kuskil saalist väljas, kui me selle punkti [käsitlemise] oleme lõpetanud.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 637 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 24. september kell 17.15. Oleme läbinud üheksanda päevakorrapunkti.

Liigume kümnenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 639 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Martin Helme.

Aitäh! Ei ole keeruline eelnõu, see puudutab meid kõiki, meid ehk poliitikuid. Enam-vähem 30 aastat on Eestis olnud niimoodi, et kohalikel valimistel saab [kindlas kohas] kandideerida see inimene, kes elab selles omavalitsuses. Enam-vähem kõik see aeg on arvatud, et elamist [määratletakse] selle järgi, kus sul on sissekirjutus, [rahvastiku]registris on märge aadressiga. Kuna seaduses on siiski kirjas "püsiv elukoht", mitte "registrikanne", siis on Pearud ja Andresed nüüd välja nuputanud viisi, kuidas üksteise kohta kaebuseid teha, ja ongi teinud kaebuseid. Ja kohtud on selle asja nii sõlme keeranud, et mitte keegi enam aru ei saa, mis see õige asi on, kus sa elama pead, kui kaua ja kuidas seda mõõdetakse. Algatatud on kriminaalasju ja toimub mingisugune üksteise taandamine omavalitsuste volikogudest nii valimiste eel kui ka järel. Ilmselgelt peab seadust muutma, et asi oleks selge.

Meie ettepanek selles eelnõus on kaotada see elukoha aadressi nõue lihtsalt ära, et [ka kohalikel valimistel oleks] nii nagu Riigikogu valimistel: kandideerid, millises omavalitsustes tahad, peaasi et oled Eesti elanik. Aga olen rääkinud siin peaaegu kõikide teiste erakondade fraktsioonidega ja tundub, et soovitud või eelistatud lahendus oleks see, kui me fikseerime seaduses, et jah, elukoha andmed registris ongi see, mille järgi [seda vaadatakse]. Siis ei pea keegi hakkama nina nokkima [ja mõtlema], kas seal päriselt elatakse või mitte või kui palju seal päriselt elatakse, sest registri andmed ongi see alus. Selle tõttu ma siin pikka kiidukõnet eelnõule ei pea.

Komisjonist käis see läbi kevadel. Kevadel otsustas komisjon selle esimesel lugemisel tagasi lükata. Minu ettepanek Riigikogu saadikutele on seda esimesel lugemisel mitte tagasi lükata ja teha vajalikud muudatused teise lugemise ajal, et me jõuaksime lahenduseni, nii et ei käiks üksteise tagaajamine, pealekaebamine, kriminaalasjade algatamine. See on selline probleem, mis puudutab kõiki võrdselt, see ei ole ühe erakonna või ühe piirkonna mure. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Mart Helme, palun!

No mina mäletan, kuidas progressiivsed erakonnad võitlesid selle niinimetatud kahe tooli seaduse eest, et Riigikogu liikmed saaksid ka kohalike omavalitsuste valimistel kandideerida. Mina näen just nimelt vastuolu selles, et Riigikogu liikmed on samal ajal piiratud mingi sissekirjutusega. Mina olen pärit Pärnust ja ma tahan Pärnus kandideerida. Minule meeldib Pärnu, ma armastan Pärnut, ma olen teda titest saadik armastanud! Ja ma leian, et niisugused feodaalaja reliktid mingisuguste sissekirjutuspiirangute näol on selle kahe tooli seadusega ilmselges vastuolus. Või kuidas tundub ettekandjale?

No kahe tooli seaduse vastu me hääletasime ja oleme kogu aeg olnud, see on Eesti poliitilist kultuuri rikkunud. See eelnõu muidugi kahe tooli seadusega ei tegele, vaid tegeleb puhtalt formaalsusega. Kui ma registreerin oma elukoha aadressi Tallinnas, siis minu tulumaks laekub Tallinnale, ma saan oma lapsed Tallinnas kooli panna, ma saan isegi tasuta bussiga sõita. Nii. Aga pool aastat – no hea küll, päris pool aastat mitte – ma tegelikult ei ela Tallinnas, vaid elan oma maakodus. Kohtulahendite põhjal on täiesti võimalik öelda, et ma ei ole alaline Tallinna elanik ja ma ei saa Tallinnas volikogusse kandideerida, kuigi ma olen siin sündinud ja eluaeg elanud. Ühesõnaga, meil on lihtsalt täielik juriidiline laperdamine, mille tagajärjel, ma veel kord ütlen, kõik kannatavad. Ei ole niimoodi, et EKRE omad või sotsid või refikad – kellelgi on parem, kellelgi on halvem. See on ikka ringikujuline mahalaskmismeeskond.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! No selle sissekirjutusega on seotud ju ka kohalike omavalitsuste tulubaas.

Just!

Kui volikogu liige on kohaliku kogukonna esindaja, kes töötab volikogus, täitevvõimu juures, siis on igati paslik, et see tulumaks laekub ikkagi kohalikule omavalitsusele. Aga kuidas sellises olukorras, kui see seaduseelnõu peaks läbi minema, me selle küsimuse lahendaks, et kohalik omavalitsus saaks selle laekunud tulumaksu ikkagi oma tulubaasi?

Jah, nagu ma sissejuhatuses ütlesin, see lahendus, mille me välja pakume, on see, et see nõue kaob ära: kandideerid seal omavalitsuses, kus sa tahad, nii nagu iga Riigikogu liige võib kandideerida selles ringkonnas, kus ta tahab, sõltumata sellest, kus ta Eestis elab. Aga kusagil Eestis pead olema elanikuna registreeritud, vähemalt omavalitsuse täpsusega. Kõik Eesti elanikud peavad olema vähemalt omavalitsuse täpsusega kusagil Eestis registreeritud ja sinna siis tema tulumaks laekub. 

Nüüd, see on poliitilise eelistuse küsimus, kas me tahame, et see volikogu, kus sa töötad, on kindlasti ka see volikogu, kes sinu tulumaksuraha eelarves jagab. Mingit otsest põhiseaduslikku ühte- või teistpidi käsku või keeldu meil selle kohta ei ole. 

Aga noh, minu nõu on küll, et kui see lahendus, mille meie välja pakume, ei meeldi, siis [teeme nii], nagu teised fraktsioonid on öelnud, et jääks see sissekirjutuse [järgi otsustamine]. Ma ütlen "sissekirjutus", sest nii on lihtsam ütelda kui "elaniku registrikanne" või mis iganes see ametlik termin on. Jätame siis selle registrinõude alles, aga teeme seadusesse selge täpsustuse, et registrikanne ongi see, mille alusel otsustatakse. Keegi ei hakka siis mõõtma, kui palju sa kohal oled, kas sa prügi välja viisid, kas sul puuriit kahaneb, kas sul ajalehed tulevad postkasti või ei tule. See on see, mis praegu toimub.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgmisena võtab juhtivkomisjonis toimunud arutelu kokku põhiseaduskomisjoni liige Pipi-Liis Siemann. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu 17. juunil. Kuulasime ära ka valitsuse seisukohad. Siin on üldiselt juba kõlanud kõik seesama, mida Evelin Poolamets meile eelnõu algatajate esindajana selgitas. Pean küll ütlema, et komisjonis toimus pikk arutelu, toodi välja erinevaid küsimusi, olime kogu selle teemaga mõttega kaasas. Rääkisime kandideerija seotusest kogukonnaga, vastutusest kogukonnas, ka peibutuspartide teema käis läbi. Loomulikult jõuti enamasti selleni, et ilmselgelt soovib inimene kandideerida piirkonnas, millega ta tunneb ennast rohkem seotuna. Probleem on olemas ja sellest me ka pikalt rääkisime. 

Komisjon tegi lõpuks sellised menetlus[otsused], et otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 10. septembril, teha ettepanek eelnõu tagasi lükata ja määrati juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, Pipi-Liis Siemann. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Rain Epler, palun!

Hea kolleeg! Ma tean, et eriti just Reformierakonna liikmetel ei ole kombeks oma isiklikku arvamust jagada, kui need diskussioonid käivad, kuigi inimestel oleks oluline kuulda ka rahvasaadikute isiklikku arvamust. Aga ma võtan jälle küsida, et mis sa ise arvad, kuidas see asi peaks olema.

Aitäh! Kuna ma komisjoni ülevaate tegin nii kiiresti, siis võtan seekord vabaduse isiklikku arvamust ka avaldada (Saalist hõigatakse midagi.) vastutuleku korras. Mis teha, me oleme väga palju aastaid lähtunud kõik ikkagi sellest, et sissekirjutus, registrikanne on olnud piisav tõend selle kohta, [mis piirkonnaga] inimene tunneb seotust ja [mis omavalitsust] ta on otsustanud oma elukohana määratleda. See ei ole mitte ainult valimiste puhul nii, vaid see on nii ka paljude teiste hüvede ja soodustuste saamisel ja nii edasi. Nii et selles valguses, mis viimasel ajal õigusruumis on toimunud, ma tõesti leian, et see vajab pikemat arutamist.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul oli sarnane küsimus hea kolleegi Rain … Raini … Raini omaga, mille ta esitas.

[Mul on siis] seesama küsimus, mille ma ka heale Martinile esitasin. Kuidas ära lahendada kohaliku omavalitsuse tulubaasi [küsimus]? See on tõenäoliselt see komistuskivi, mille taga on väga paljud fraktsioonid või Riigikogu liikmed, kes arvavad, et võiks toetada sellist lähenemist, aga samas [ei saa, sest] teiselt poolt võib tulubaas selle tõttu ju väheneda. Kas teie jaoks on ka see nagu takistuseks – või vähemalt teie fraktsiooni jaoks – või on sellel eelnõul muud probleemid?

Komisjonis me seda ei arutanud. Ma ei oska öelda, kas need kartused võivad joosta kuidagi erakondlikke piire pidi. Pigem on võib-olla see [seisukoht], millest meil komisjonis ka juttu oli, et loomulikult peaks olema selle omavalitsusega tegelik ja tõeline side või vähemalt peaks inimene teatud perioodiks sellele omavalitsusele pühenduma. Mingisugune regulatsioon peaks tõenäoliselt olema, et päris sellist niinimetatud peibutuspartide ühest kohast teise gastroleerimist tõesti ehk vältida. Aga jah, komisjonis me sellel pikemalt ei peatunud.

Evelin Poolamets. Vabandust! Evelin Poolamets tuli ka [järjekorda], aga Rain Epleril on protseduuriline küsimus juhatajale.

Mul tegelikult ei ole päris protseduuriline küsimus, aga nägin, et kolleeg Laats on peale suvepuhkust natuke hädas. Ta oli niimoodi: "Rain, Rain, Rain…" Mis nimi on, ei tulnud meelde. Muidugi Epler.

Protseduuriliselt ei saa juhataja kuidagi aidata. Aga Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea komisjoni ettekandja! Komisjonis meil oli tõesti see teema kõne all ja seal oli teil väike segadus. Teie nagu ei olnudki teadlik sellest, et nüüd nõutakse tõendamist ja et sissekirjutus ei ole piisav tõend. Kas te olete nüüd teinud endale selgeks, mida see uus kohtuotsus kaasa toob ja kui vajalik see seaduseelnõu on?

Jah, olen küll teinud selle endale selgeks. Ma arvan, et selles mõttes on see minu toona komisjonis väljendatud arvamusega hästi kooskõlas. Need vallasekretärid ja linnasekretärid, keda ma olen kohanud, ei ole küll kunagi olnud huvitatud sellest, et käia kontrollimas kellegi tegeliku püsiva elukoha või elukohas viibimisega seotud asjaolusid. Nii et see on üks hetkeolukorra puudustest minu arvates.

Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud ettekandja, veel kord! Tahtsin küsida seda, et kui oli ettepanek eelnõu tagasi lükata, mis need argumendid olid, kes seda soovisid – järelikult enamus seda [soovis] – ja kuidas nad soovitasid mõõta seda, kes kus kohal täpselt kui kaua viibib. Kas ilmnes ka nagu mingi mõõdupuu, et kuidas seda täpselt mõõta?

Aitäh küsimuse eest! Mõõdupuid komisjoni liikmed seal ei pakkunud. Kui teid huvitab, kes olid eelnõu tagasilükkamise poolt, siis neid oli tollel hetkel komisjonis kuus, need komisjoni liikmed on protokollis kenasti kirjas. Põhjuseid nad ei palunud ükshaaval protokollida.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Ja head inimesed, kes te meid sellel hilisel tunnil interneti kaudu jälgite! Tõesti on väga hiline aeg juba ja ega siis ei saa imeks panna, et siin nimed hakkavad meelest ära minema. 

Aga mis puudutab seda eelnõu, siis pean ütlema, et selle eelnõu [abil] liigume kindlasti õiges suunas. Vaadake, küsimus on ju tegelikult usaldusväärsuses: poliitikute usaldusväärsuses, institutsioonide usaldusväärsuses. Ja usaldusväärsusega on meil probleem. Seda näitavad ka uuringud. Need kohtuasjad ja vaidlused, mis käivad kohalikul tasandil, kus üks poliitik kaebab teise peale ja sellega peavad kohalik omavalitsus ja kohtud tegelema, ei tee meile au. See peab lõppema. Ja ma arvan, et kui me suudame leida lahenduse, kuidas see lõpetada ja taastada usaldus, siis me peame sellega tegelema. Ma ei saa öelda, et me toetame seda eelnõu täpselt sellisel kujul, nagu ta siin on esitatud. Aga me hääletame selle eelnõu poolt selleks, et see läheks edasi teisele lugemisele, ja siis me teeme kindlasti selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 639 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda ettepanekut peame hääletama ja alustame selle ettevalmistamist.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 639 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tagasilükkamise poolt oli 1 Riigikogu liige, vastu 26, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 24. september sellel aastal kell 17.15. Oleme läbinud kümnenda päevakorrapunkti. 

Liigume edasi 11. [päevakorrapunkti] juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu 621 esimene lugemine. Ettekandjaks Riigikogu liige Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Täna olen Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel siin puldis väga olulise teemaga.

Nimelt, me teame väga hästi, et eluase on meil kallimaks läinud ja selle kättesaadavusega on kalliduse tõttu probleeme. Me teame ka, et väga palju on kinni meie pankade laenuintressides. [Tekitab küsimusi], miks meil on nii suured intressid ja miks pangad teenivad nii palju kasumit. Võrdleme Eesti kommertspankade omakapitali tootlust [välismaiste pankade omaga]. Meil on see 15–20%, aga teiste Euroopa riikide kommertspankade keskmine kapitali tootlust on kuskil 8%. Sellele probleemile on juhtinud tähelepanu nii Eesti Pank kui ka Finantsinspektsioon. Tegelikult on nad välja käinud ka meetmed, kuidas suurendada pankade konkurentsi, ja meetmed, mis tuleks ette võtta selleks, et inimestele oleks laenu saamine ja [tagasimaksmine] soodsam.

Ühe ettepanekuna on välja pakutud, et [võiks] kaotada võlaõigusseaduses sätestatud krediidiandja õiguse nõuda ujuva intressimääraga kodulaenu ennetähtaegse tagastamise korral laenusaajalt saamata jäänud intressi kolme järgneva kuu eest. Meie ettepanek siinsamas seaduseelnõus, mis me oleme teie ette toonud, on asendada see kolme kuu [tingimus] sellisel viisil, et panga vahetuse korral – kui inimene tahab panka vahetada, saab kuskilt soodsamad laenutingimused ja läheb ühest pangast teise – ei peaks kodupangale, kust oma laenuga [lahkutakse], kinni maksma seda kolme kuu intressitasu.

Ma kordan üle, et see on Eesti Panga ja ka Finantsinspektsiooni ettepanek, mida me kuulda võtsime ja vastavalt oma ettepanekusse lisasime, kui töötasime välja seaduseelnõu. Neil on ka ridamisi teisi ettepanekuid, aga me tuleme kindlasti nende ettepanekutega eraldi välja. Nii et kordan üle. Meie eelnõu on tegelikult väga lihtne: see teeb laenu [võtmise] ja panga vahetamise odavamaks.

Toon ühe näite veel. Kui mul on praegu kuskil pangas kodulaen, aga ma saan kuskilt teisest pangast odavama laenuintressi [pakkumise] ning tahan teise panka minna ja olemasoleva lepingu kodupangaga katkestada, siis ma ei maksa sellele pangale mitte mingisugust "kahjuhüvitist". See on seadusesse kirja pandud, et pangal on õigus nõuda kolme kuu intressi, saamata tulu, see on sätestatud võlaõigusseaduses. See säte kaoks ära. Ehk siis sellist nõuet edaspidi ei saaks tekkida ja kodulaenu [võtnud inimesed] saaks panka vahetada ning see panga vahetus muutuks kergemaks. See tegelikult soodustaks ka intressi alanemist. See on põhieesmärk, et me saaksime laenuintressi allapoole.

Ma loodan, et te toetate seda mõtet, sellepärast et see on oluline. Nii nagu ma ütlesin juba eessõnas, kinnisvara on muutunud kallimaks, kodu soetamine on muutunud kallimaks. Ja kõiki neid tegevusi, mis vähegi leevendavad seda protsessi ja [aitavad] kulusid kokku hoida, peab rakendama. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Teame, et kodulaenu võtavad ju enamasti noored pered ja enamiku perede finantskohustuste [hulgas] ongi laenud. Kas te näete, et eelnõu aitab kaasa ka sellele, et eluase oleks noortele peredele kättesaadav, ja stabiilse elukeskkonna loomisele?

Aitäh! Hea küsimus, hea kolleeg! See on kindlasti üks meede paljudest ja loomulikult see küsimus on palju laiem kui see üks seadusepügal võlaõigusseaduses. Kui me tahame, et meie noortele oleks eluase kättesaadav, on selleks kindlasti ka teisi meetmeid. Ma loen siin ette, näiteks Eesti Pank ja Finantsinspektsioon on teinud veel ettepanekuid. Me teame väga hästi, et kui me kodulaenu võtame, siis seatakse hüpoteek ja hüpoteegiga kaasnevad notari tasud. Nüüd on sellesama näite puhul, et panga vahetusega muutub lepingu [üks osaline], nii Eesti Panga kui ka Finantsinspektsiooni ettepanek, et hüpoteegi üleminek ei vajaks enam notariaalset kinnitust. See tähendab seda, et ei peaks seda notari tasu maksma. Kinnisvara on alati tagatiseks ja kinnisvara tuleb hinnata. Aga piisab ju sellest, kui seda hinnatakse üks kord, kui toimub panga vahetus. Tegelikult on ju ka pankadel olemas täiesti pädevad analüütikud ja hindajad, kes suudavad seda tööd teha. Kui me räägime kogu sellest meetmete paketist, siis me peaksime tegelikult rakendama kõiki neid ettepanekuid, et saada laenu saamine ja [tagasimaksmine] võimalikult soodsaks. 

Loomulikult me peaksime riigi poolt välja mõtlema ka suuremaid toetusmeetmeid, kuidas me saame tagada noorele perele [eluaseme], eriti sellises olukorras, kus meil on demograafiline kriis, et pered mõtleks laste saamise peale ja sündimus kasvaks. Tihtipeale jääb see praegu kindlustunde [puudumise] taha, sellepärast et on toimetulekuprobleemid. Kui sul ikkagi kodu ei ole, siis ei sünni ka lapsi. Tegelikult me peame riigi poolt lisaks nendele meetmetele, mis ma olen siin välja käinud, ja sellele meetmele, mis on meie seaduseelnõusse kirja pandud, ka teisi meetmeid rakendama selleks, et soodustada eluaseme soetamist noorperede poolt.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Mul oli au komisjonis kaitsta seda eelnõu ja mind ühel hetkel ausalt öeldes natuke hämmastas mõne Reformierakonna liikme käitumine, kui nad põhimõtteliselt viskusid suurte pankade kaitsele. [Öeldi] umbes niimoodi, et pangad peavad ikka raha teenima ja meie eelnõu põhimõtteliselt võtab neilt selle võimaluse ära, nii et me ei pea üldse sekkuma. Selle pärast see eelnõu ei sobi. Siis ma hakkasin mõtlema ja see on minu küsimus teile ka, et äkki me tõepoolest teeme midagi valesti. Äkki me tõepoolest, üritades teha lihtsate inimeste elu lihtsamaks, kuidagi ahistame suuri pankasid?

Aitäh! Väga hea küsimus! Minu sõnum on reformierakondlastele, et ärge muretsege pankade pärast, nad saavad ilma teieta ka väga hästi hakkama, kasumid ei ole neil väiksed. Nii nagu ma ütlesin, omakapitali tootlus on neil tunduvalt suurem, võrreldes teiste vanemate Euroopa riikide [pankade omaga]. Ma võin teile saladuskatte all öelda, et isegi kommertspangad on päri kõigi nende ettepanekutega, mis Eesti Pank ja Finantsinspektsioon on teinud. Nii et kui teie praegu ütlete, et te ei ole sellega päri, siis [teadke, et] tegelikult turuosalised on sellega juba nõus. Ja arvestage sellega, et juhtub selline asi, et kui te praegu seda vastu ei võta, siis natukese aja pärast te kirjutate sellele alla, sest see tuleb valitsuse poolt. Sellepärast, et kui turuosalised ütlevad, et nad on sellega nõus, siis ei ole mõtet sellele vastu olla. Aga noh, eks te saate käituda täpselt nii, nagu praegu soovite.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Hea ettekandja, hea kolleeg! Sa tõid välja palju plusse, mida eelnõu endaga kaasa toob. Aga miks sinu arvates hääletasid õiguskomisjoni liikmed Anti Haugas, Valdo Randpere, Stig Rästa, Madis Timpson ja Vilja Toomast selle eelnõu tagasilükkamise poolt?

No vot, see on hea küsimus, mida tuleb neilt küsida. Aga võib-olla neil puudub see info, mis mul on. Võib-olla nad ei suhtle pankadega, võib-olla nad ei suhtle Finantsinspektsiooniga, võib-olla nad ei suhtle Eesti Pangaga. Mina olen Eesti Panga nõukogu liige, oman natukene rohkem infot kui teised. Aga probleem ongi selles, et ei ole mõtet olla vastu mõistlikule asjale, kui tegelikult turuosalised on selle poolt. Millest te lähtute ja miks te olete vastu? Ma kahjuks ei oska öelda, ma ei oska sellele küsimusele vastata, ju siis on informatsiooni puudus. Aga kui seda tehakse lihtsalt pimesi, siis on kaks põhjust. Kuna see on tulnud opositsioonilt, siis järelikult nad ei saa seda ikkagi toetada, mis siis, et paljud pered saavad laenu puhul leevendust. Või siis tõesti nad mõtlevad – see oleks veel hullem tegelikult –, et me peame ikkagi pankasid kaitsma, mis siis, et eelmisel aastal oli kasum neil 1,1 miljardit ehk kaks korda rohkem kui eelnevatel aastatel. Teisi põhjusi ma ei näe.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Noh, see on see praegune eelnõu, aga tegelikult see peaks olema [pakett]. Sa natuke kirjeldasid seda paketti tervikuna. Ma küsin, mis takistab selle vastuvõtmist. Minu kogemuse järgi reformierakondlased ei ole sugugi idioodid, vähemalt on nende seas arukaid inimesi ja Eesti 200-s ka. Ja Eesti rahva tulevik ja pered peaks olema kõigile [tähtsad]. Erakondlikud lipud peavad lehvima. Aga mis see takistab siis? Iseenesest [on see] mõistlik, kuigi loomulikult annab siin kobiseda ja timmida, selles ei ole küsimus.

Aitäh, hea kolleeg! See seaduseelnõu on minu arust väga lihtne, see peaks olema väga arusaadav. Tegelikult see muudatus, mis sinna võlaõigusseadusesse sisse viidaks, on kergesti teostatav, ütleme nii. Ja sellisel kujul, nagu see praegu on meie poolt esitatud, võib selle täiesti rahumeeli vastu võtta. 

Ma arvan, et meie kõigi ülesanne praeguses olukorras on teha kõik selleks, et leevendada demograafilist kriisi. (Saalist öeldakse midagi.) Ausalt öeldes, mis puudutab valitsuse sõnumit või tegemisi, siis ma ei näe kaugeltki, et nad tegelikult tegeleks meie põhiprobleemiga ja meie rahvaarvu kasvatamisega. Meie rahvaarv kogu aeg langeb. Ja selles valguses hääletada selle eelnõu vastu on pehmelt öeldes halb. Ma ei hakka teisi sõnu kasutama.

Ma ikkagi kutsun kõiki häid Riigikogu liikmeid nii opositsioonist kui koalitsioonist toetama just nimelt seda eelnõu, et see jõuaks teisele lugemisele. Võib-olla, ja ma loodan, selle esimese ja teise lugemise vahel ka Reformierakonna liikmed, kes komisjonis hääletasid vastu, saavad rohkem informatsiooni selle mõtte kohta ning otsustavad ümber ja, vastupidi, hääletavad selle muudatuse poolt, mis meil sisse viidaks võlaõigusseadusse.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja, aitäh selle eelnõu eest! Ma vaatan, et selle eelnõu kohta on oma arvamuse andnud ka Jürgen Ligi, tema kirjutas alla Vabariigi Valitsuse arvamusele. Ja nagu kombeks on saanud, ka siin seisab lause, et Vabariigi Valitsus peab oluliseks analüüsida muudatustega kaasnevaid potentsiaalseid mõjusid, positiivseid, aga ka negatiivseid, nii tarbijatele kui ka elamukinnisvara turule. Ehk siis siin on jälle etteheide, justkui ei ole me korralikku mõjuanalüüsi teinud. Vabariigi Valitsus ammugi selliseid analüüse ei tee. Ja mul on teile selline küsimus, mis mul oli ka eelmise eelnõu ettekandjale. Kui palju teie mäletate, kui mitme eelnõu puhul on üldse valitsus teinud selliseid suuremaid mõjuanalüüse, kas või erinevate maksutõusude kohta?

Aitäh! Kurb on see, et kõik need seaduseelnõud ja maksutõusud on siinsamas kiiruga vastu võetud ilma igasuguse analüüsita. See tõsiasi on välja tulnud seeläbi, et Rahandusministeerium kuulutas augustikuus, kui mu mälu ei peta, siis 19. augustil, välja hanke. Mis selle hankega tahetakse sisse osta? Teadmisi, analüüsi nende tegevuste, nende maksutõusude kohta, mis vahepeal siin olid. [Saadikud] nimetavad neid erinevalt, [näiteks] maksufestival, keegi nimetab maksupõrguks. Ma tean, et meie hea kolleeg Andrei Korobeinik nimetas seda, mis puudutab maksude tõusu, veel värvikamalt. Aga selgus tuleb selle hanke abil.

Tegelikult ministeeriumil ja ministril ei ole õrna aimugi, kuidas kõik need kobarmaksutõusud mõjutavad meie majanduskeskkonda, meie inimeste toimetulekut. Ja niimoodi on seal hankes välja kirjutatud. Ma juhin tähelepanu, head ajakirjanikud, lugege selle hanke seletus läbi. Täpselt niimoodi on sinna kirjutatud: et kuna on niivõrd suur mõju, aga me ei tea, kuidas see täpselt mõjub, siis [ostetakse] teenus sisse, et keegi hakkaks seda analüüsima. Loomulikult tekib küsimus, et kus te siis enne olite. Olid väited, et teil on mingisugused analüüsid. Te samas petsite ka lugupeetud rahanduskomisjoni liikmeid, kaasa arvatud komisjoni esinaist. [Komisjonis] ütles valitsuse minister, et jah, meil on kõik analüüsid tehtud, ja nüüd tuleb välja, et tegelikult ei ole ja tellitakse need eraldi.

Mis puudutab Jürgen Ligi ja tema allkirju, siis täna oli mul au kaitsta siin enne ka ühte teist otsuse eelnõu, mis rääkis meie noorte tööhõivest. Me tahtsime tuua selle küsimuse osas leevendust ja alandada tööandjatele 33%-st sotsiaalmaksu ravikindlustuse [määra võrra], mis on 13%. Rahandusministeeriumi ametnik, ma ei mäleta, mis ta nimi oli – tavaliselt ametnikud koostavad arvamusi ja kirju ja siis minister kirjutab alla –, oli pannud ainult ühe põhjuse, miks seda ei tohi teha: sellepärast et ettevõtjad võivad seda olukorda halvasti ära kasutada ja hakata riiki petma. Võivad! See loomulikult näitab üldist halba suhtumist ettevõtjatesse, kes tegelikult toidavad Eesti riiki, maksavad makse. Tööandjad peavad riiki üleval. Ja siis rahandusminister kirjutab sellele paberile alla. Ma loodan, et ta isegi ei lugenud seda paberit, sellepärast et mina ministrina sellisele paberile kindlasti alla ei kirjutaks. Ja nüüd te küsite selle eelnõu puhul arvamuse kohta, mille ametnik [koostas ja] millele minister on alla kirjutanud. Ma ei tea, kas Jürgen Ligi loeb neid pabereid või mitte, aga [kui mitte, siis] ta võiks hakata lugema.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Meil on endiselt eelnõu 621 esimene lugemine, võlaõigusseadus – ma täpsustan konteksti. Ja nüüd läheme juhtivkomisjoni arutelu juurde. Ettekandjaks on õiguskomisjoni liige Andre Hanimägi. Palun!

Aitäh! Lugupeetud saal! Lugupeetud vaatajad, kes te meid ja härra Laatsi vaatate internetist! Tõepoolest, õiguskomisjoni istungil seda küsimust arutati. Toona, 2. juunil oli kohal õnneks härra Vadim Belobrovtsev, kes tegi komisjonile väga konkreetselt ja selgelt oma mõtted ja Keskerakonna mõtted teatavaks. Sellest ma enam pikemalt ei räägi, mis selle eelnõu eesmärk on.

Meil oli valitsuse esindajana kohal Mirjam Rannula, kes [edastas] Vabariigi Valitsuse seisukoha. Suures plaanis toodi seal tõepoolest, nagu siin ennist küsimustest välja tuli, esile kaks asja. [Esiteks küsimus], milline saab olema mõju, ehk analüüsi puudumine selle eelnõu kohta. Ja teiseks oli viide, et tegelikult see seadus tuleneb direktiivist ja see direktiiv ütleb, et krediidiandjal on õigus selline õiglane ja objektiivne kompensatsioon saada.

Siis oli arutelu selle üle, mis see õiglane ja objektiivne kompensatsioon on, kas see peab olema kolme kuu [intress] või ei pea. Me leidsime komisjonis arutelude käigus ja ka valitsuse esindaja ütles, et see on tegelikult ikkagi liikmesriikide enda otsustada, kas see peab olema kolm või kaks kuud või üks kuu. Arutati ka seda, et kui pank teeb [laenu]lepingu, siis põhimõtteliselt võib ka praegu sellise lepingu teha, et on üks kuu, mitte kolm kuud, aga iseküsimus on tõesti see, kui paljud pangad seda teevad ja kui paljud [kliendid] oskavad seda küsida. 

Tõesti, nii nagu ka ennist oli siin juttu, oli ka ideoloogiline vaidlus, kas ikkagi on vaja sellist muudatust teha või mitte. Ja hääletustulemus seda ka peegeldab. Tehti ettepanek eelnõu tagasi lükata. Selle poolt oli 5 inimest, vastu oli 4 inimest. Nii et tagasilükkamise ettepaneku õiguskomisjon tegi. [Tehti ka ettepanek] võtta see eelnõu täiskogu päevakorda – see on täna päevakorras – ja määrati juhtivkomisjoni esindajaks mind. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Milles see ideoloogiline erinevus seisnes? Eesti rahva tulevik peaks olema nagu … Lipp peaks olema ühesugune. Valgusta natuke, mis olid need ideoloogilised motiivid selle 5 : 4 jaotuse puhul.

Aitäh küsimuse eest! Võib-olla ma liialdasin ideoloogilisuse [sõnaga]. Aga oli seesama arutelu, et kas me peaksime sellise muudatuse tegema või tegelikult on ikkagi pangal nii-öelda õigustatud või objektiivne ootus, et ta võib kolme kuu [intressi] küsida. Seepeale siis arutleti, et pankadest ikkagi kahju ei ole, kui nad [ainult] ühe kuu intressi saaksid. Ehk siis jah, küsimus oli lõpuks selles, et pangad on ühelt poolt justkui Eesti riigi ja kodanike partnerid ja ei ole vaja sellist muudatust, aga teiselt poolt oli kaalukausil see, et äkki pangad ei ole need, kes sellest rahast niivõrd palju puudust tunnevad, vaid need on ikkagi laenuvõtjad.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Õiguskomisjoni istungi käigus Madis Timpson uuris, kui kaugel on notarite murekohti [puudutavad] lahendused, ja Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna nõunik Mirjam Rannula vastas, et jääb vastuse võlgu. Küsimus on lihtne: kas lugupeetud õiguskomisjoni liige sai vastuse oma küsimusele?

Pean võtma selle koha [protokollis] lahti. Mina loen siit komisjoni protokollist täpselt sedasama asja, et ta jäi vastuse võlgu.

Aga ma kasutan teie küsimust selleks, et tuua välja see, mis mul ennist jäi ütlemata mõjuanalüüsi kohta. Tegelikult ka mõjuanalüüsi üle oli meil komisjonis kerge vaidlus või arutelu. Ühelt poolt öeldi, et analüüs puudub. Aga tõepoolest, ka mina ütlesin seda, et ei ole eeldatav, et Riigikogu fraktsioon või Riigikogu liige saaks teha niivõrd põhjaliku analüüsi. Selleks on ministeeriumides ikkagi palju rohkem tööjõudu, kui on fraktsioonides või Riigikogu liikmel võimalusi. Ja ma küsisin, kas valitsusel endal on plaan sellist mõjuanalüüsi teha, kui probleem on selles, et sellel on äkki halb mõju meie finantsstabiilsusele ja pankadele. Vastus oli, et sellist teadmist ei ole, et valitsus sellise mõjuanalüüsi tellib.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma pean teid tänama väga hea ettekande eest. Kahjuks ei saa öelda täna mõningate kolleegide kohta, et nad oleks nii head ja konstruktiivsed, nagu teie praegu meile seda sõnumit edastades olite. Ma arvan, et te olete teadlikud – tõenäoliselt olete ka ise käinud pangas ja kodulaenu võtnud –, et ega väga suurt valikuvõimalust ei ole. Mida on võimalik kindlasti vaadata, on see, millist intressi milline pank pakub, aga kõik ülejäänu on peenes kirjas ja tavaliselt selles peenes kirjas tüüptingimustes ongi seesama kolme kuu intressi nõue sees. Ma lugesin ka protokolli, kus on kirjas vaba turu kohta ja nii edasi, et võib-olla tegelikult saab kaubelda. No ei saa kaubelda. Ma arvan, et igal juhul peab riik sekkuma sellesama ettepanekuga, mis me tegime. Lisaks sellele on see nii Eesti Panga kui ka Finantsinspektsiooni ettepanek …

Teie aeg!

… ja ma saan aru, et turuosalised on ka sellega nõus. Kuidas teie sellesse suhtute?

See läheb natukene kokku selle esimese küsimusega, mille härra Ernits küsis: kus see ideoloogiline vahe oli. Ühelt poolt, tõepoolest, oligi see väide, et tegemist on panga ja laenuvõtja omavahelise lepinguga, lepinguid tuleb austada ja riik ei peaks sinna sekkuma. Nii on, nagu on seaduses kirjas. Aga teiselt poolt tõesti, nagu meil ka komisjoni hääletusest ilmnes ja ma ka isiklikult arvan, et elus on asju, mille puhul me ei eelda või ei peaks eeldama, et turumajandus kõik paika paneb ja et inimesed ise võiksid teada ja peaksid seda peent kirja [lõpuni mõistma] ja oskama küsida. Ma arvan, et ka Riigikogul siin saalis on kohustus seista Eesti inimeste eest ja teha otsuseid, mis on neile parimad.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised fraktsioonidele. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 621 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda ettepanekut peame hääletama ja alustame selle ettevalmistamist.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 621 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 47 Riigikogu liiget, vastu 13, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Läheme edasi tänase 12. päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud mootorsõidukimaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu 626 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Andrei Korobeiniku. (Saalis räägitakse.) Nii, aga fraktsiooni esindajaid siin … Härra Ernits ei ole fraktsiooni liige. Kuna ettekandjat kohal ei ole, siis on menetluse võimatus ja see lükkub edasi. Meie päevakord on ammendunud ja istung on lõppenud. Rahulikku kojusõitu!