Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame selle istungjärgu ja 10. septembri esimest infotundi. Nii nagu meil ikka kombeks, siis kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohale on end registreerinud 20 Riigikogu liiget, puudub 81. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, rahandusminister Jürgen Ligi ja regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed! 

Meie infotunni reeglid on samasugused nagu ka varasematel istungjärkudel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on aega kolm minutit. Ja pärast vastamist saab küsija veel võimaluse esitada ühe täpsustava küsimuse ning üks Riigikogu liige saab võimaluse selle konkreetse küsimuse raames esitada siis ka lisaküsimuse. Ning kokku on meil täna registreeritud küsimusi 11.

Neist esimene on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teemaks on olukord riigikaitses. Martin Helme, palun!

Aitäh! Augusti lõpus oli meil siin drooniintsidente. Kõigepealt räägiti, et Vene droonid tulid Eesti õhuruumi. Siis selle peale tulid pulti meil tähtsad tegelased ja teatasid kõmisevat vastu rinda tagudes, et hävitajad tõusevad üles kohe, kui Eesti Vabariigi õhuruumi siseneb tundmatu objekt, ja me läheme ja tuvastame selle, ja kui vaja on, siis lastakse see alla ka. Selline oli jutt. Seda rääkis meile Taro, teie valitsuse minister ja keegi kolonel Karu. 

Nüüd paar päeva hiljem tuli välja, et see on täielik bluff. Mitte lihtsalt me ei tuvasta, kui Eesti õhuruumi tulevad tundmatud lendavad droonid. Me ei suuda neid loomulikult ka alla lasta. 

Eile oli siin meie ees kaitseminister Pevkur, kes ütles, et ei, aga me kõik teame, et alla 300 meetri kõrguselt me ei tuvasta siin suurt midagi ja see on kõigile ammu teada, ja ega midagi ei olegi teha, tuleb hakata arendama seda võimekust. Sellele ma kindlasti vastu ei vaidle. 

Aga mul on küsimus, et miks siis valitsus avalikkust niimoodi eksitab? Miks valitsusliikmed ja ka ametikandjad astuvad pulti, taovad vastu rinda, kui kõvad mehed me oleme, ja siis tuleb kaks päeva hiljem välja, et ei ole kõvad mehed? Kas see valetamine on selline teadlik tegevus valitsuse poolt või on see lihtsalt ebakompetentsus? Ja kas see on seotud sellega, et Reformierakond on üles ehitanud oma nii-öelda PR-i ja maine selle peale, et me oleme kindlates kätes ja kogu aeg on vaja seda narratiivi üleval hoida? Mis sellest, et juba paar päeva hiljem tuleb välja, et kogu see jutt on lihtsalt täielik jama, ei ole kindlates kätes, ei tuvasta õhuruumi sisenejaid, ei suuda alla lasta, isegi ei tea, kes neid lennutab siin. Ma küsin lihtsalt, et kas nendes drooniga seotud intsidentides keegi vastutab ka nende valede eest?

Aitäh, hea küsija! Kaunist parlamendihooaja algust teile! 

Mul jäi veidi, läks kõrvust mööda – vabandan, minu viga! –, et kes täpselt, mida teie hinnangul eksitas. Ma võin lihtsalt kirjeldada seda. Loomulikult, Eesti kaitsevõimed on ajas kasvavad. Seesama otsus või sõnum, mida mina olen andnud peaministrina ja Reformierakonna, Eesti 200 valitsus esimese otsusena tegi, et kaitsekulutused tuleb tõsta 5% peale, on osutunud täiesti õigeks. Ja praegu käib meil eelarveprotsess. Eelarve kindlasti seda arvestab, et kaitsekulutused tõusevad 5% peale. See on enneolematult kõrge tase. Ja mitte ainult sellest eelarve nüansist rääkides, see annab meile ka hulga erinevaid võimeid läbi aastate. Ja õnneks Eestis kaitsesse on investeeritud ka pikemalt päris korralikult. 

Droonide enda puhul ma arvan, nagu erinevad droonitootjad ka on avalikult öelnud, et lõppkokkuvõttes neid ikkagi ehitatakse sellisena ja selle eesmärgiga, et nad suudaksid lennata ja liikuda nii, et neid võimalikult vähe märgatakse. Mis tähendab seda, et ka Eesti oma selliseid õhukaitsevõimeid peab tugevdama. Meil on arendamisel selline kihiline õhukaitse, valmisolek erinevateks asjadeks, aga rahuajal loomulikult 24/7 lahinguvalvet igal pool igas asjas ei ole. Teatud võimed on meil olemas, ja ma ütleksin nii, et ka praegu, vaadates seda, mis Poolas on toimunud, siis liitlaste vahel konsultatsioonid toimuvad. Kohe, kui infotund lõpeb, siis Eestis on minu juures NATO vägede Euroopa ülemjuhataja, kellega me kohtume ja kellega me kindlasti räägime sellest, millised võimekused on ja milline see pilt on. 

See, mida kaitsevägi oma võimekuste kohta on kirjeldanud, ma arvan, et kindral Merilo on igati adekvaatselt kõike kirjeldanud. Kui siin on olnud infomüra, siis olge täpsemad, milles see on.

Suur tänu! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Faulty Towersis oli üks osa, kus ka erruläinud kolonel luges lehti ja ütles: "Miks me küll vaeva näeme, Faulty? Why do we bother?" Ma küsin küsimust, te ei pööra sellele tähelepanu, siis tõusete püsti ja ütlete: ma ei kuulnud, aga ma hakkan kirjeldama seda, mis me teeme. Ja miks me küll vaeva näeme selle asjaga, mul vahel tekib tunne. 

Minu küsimus oli: kui te praegu ka ise üle kinnitate, et me kõik teame, droonitootjad kinnitavad ka, et teatud kõrgusest alates või teatud kõrgusest madalamal neid ei ole võimalik tuvastada, miks astuvad pulti siseminister Taro ja Kaitseväe esindajad, kes ütlevad, et me muudkui tuvastame kõike, tulistame alla, kui vaja on? See on ju valetamine. See on ju valetamine! Avalikkuse eksitamine! Ja eksituse mõte on avalikkusele näidata, et Eesti olukord on parem, kui ta tegelikult teie käpardlikul juhtimisel juhtimisel on. 

Nüüd hakkasite kohe leelotama meile viiest protsendist. Selle viie protsendiga on jälle üks müüt vastu taevast lennanud, kui Riigikontroll avaldas oma aruande sellest, mis meil toimub Kaitseväe valdkonnas. See on ju metsik, metsik raha kantimine, laristamine, ebakompetentsus, korralagedus, bardakk. Mingeid kindlaid käsi meil ei ole, järjest valatakse miljardeid peale ja absoluutselt ei suudeta näidata, kuhu see läheb, miks läheb, kuidas läheb. Küll aga on võimalik tuvastada, et aeg-ajalt makstakse kümneid miljoneid või sadu miljoneid ilma et tegelikult oleks alust, ilma et tegelikult midagi kätte saaks, ilma et Kaitseministeerium või Kaitsevägi ise teaks, kus selle raha eest saadud asjad üldse on või kas nad alles on. Täielik korralagedus! Ja siis tuleb meile siia jälle Pevkur pulti, kes ütleb, et kõik on korras. Me loeme ise, loeme seda teksti ja näeme, et kõik ei ole korras – tuleb pulti, ütleb, et kõik on korras. 

Mina küsin, kes lahti lastakse? Kas mõned ametnikud lastakse lahti? Kas te olete Pevkurilt nõudnud, et ta laseks mõned ametnikud lahti? Ja kui ta ei lase, kas te lasete Pevkuri lahti?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea küsija! Nüüd ma sain täpsemalt aru, millest jutt käib. Te rääkisite Tarost ja Kaitseväest ja omistasite selle kuidagi Reformierakonnale vist. Taro ja Kaitsevägi ei ole kuidagi Reformierakonnas. (Hääl saalist: Peaminister on…) Aga aitäh selle mõttekäigu eest, muidugi! 

Ma arvan ja loodan, et nad kindlasti räägivad adekvaatset juttu ja vähemalt seda, mida nad on avalikult öelnud meie võimekuste kohta – ma usun, et on peaaegu kindel. 

Nüüd, teiseks, mis puudutas Riigikontrolli raportit – seda on päris palju ju avalikkuses ka lahatud. Mina ütleks nii, et erinevates rollides ka varem Riigikontrolliga kokku puutununa ma arvan, et Riigikontrolli töö on ju vajalik, et riigis peavadki olema asjad korras ja riigikontroll vaatab kõik asjad läbi ja annab oma kriitilise hinnangu. Nende töö ei ole öelda, et kõik on hästi, ja päid paitada, vaid, vastupidi, leida üles need kohad, kus tuleb paremini teha. 

Ja kui ma vaatan seda tagasisidet, siis ma ei ole märganud seda hoiakut, mida teie kirjeldasite. Kaitseminister ja Kaitseministeeriumi kantsler on ju öelnud, et nende hinnangul tuleb kõik avastatud puudused ja vead korda teha. Kui raamatupidamise arvestuses on midagi paigast ära, midagi on aegunud, midagi tahaks õigeks sättimist, küllap see siis tuleb ära teha. Nii et … Ja vaadata neidsamu riigikontrolli sõnumeid ka – mis puudutab samme, siis, jah, see tõepoolest on ametnike taseme … Sest ministrid üldiselt raamatupidamisega ei tegele; oleks üsna pentsik lugu, kui ministrid hakkaksid ministeeriumis raamatupidamist korraldama, aga küll nad peavad hoolitsema selle eest, et ministeeriumis asjad on korras.

Ja kaitsevaldkonnas loomulikult see prioriteet on kõrgem, kuna me täna ju sisuliselt, ütleme, eelarve prioriteediks number üks oleme seadnud kaitsevaldkonna. See tähendab seda, et mitte ainult maksudest; ka laenu tuleb selleks võtta, et see saavutada. Ja sellest viiest protsendist ma ei rääkinud teile ilu pärast – veel kord –, sest kui kaks protsenti oli enne sõda planeeritud tänaseks kaitset oleks olnud 800 miljonit. Reaalsus on viis protsenti kaitset, mis on 2,2‑2,3 miljardit. See vahe tuleb maksude ja laenuga katta ja nii, et kõik vajalik oleks õigeks ajaks hangitud. 

Nii et loomulikult see arvestus peab korras olema ja kaitseminister, Kaitseministeeriumi kantsler on ka öelnud, et nad seda korras hoiavad. Ja kui miski on korrast ära, teevad korda ja teevad koostööd Riigikontrolliga. 

Nii et sellist hoiakut, jah, nagu teie kirjeldate, et keegi sellele vaataks peale, nii et, öeldes, et nad ei võta seda tõsiselt, mina ei ole kohanud. Ja kui kohtate, et andke loomulikult teada.

Aitäh!

Suur tänu!

Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja!

Lugupeetud Kristen Michal, ei ole ime – niisuguse suhtumise ja niisuguse ebakompetentsuse puhul ongi arusaadav, et kõik on läbi kukkunud, kaasa arvatud riigikaitse. 

Ja noh, tulla meile siin rääkima ilusaid jutte – me oleme kuulnud neid ilusaid jutte juba siis, kui meil oli kaitsekulutuste osakaal sisetoodangust kaks protsenti. Siis me olime, ajasime rinda õieli, kuidas me oleme jube kõvad tegijad. Nüüd me räägime siis viiest protsendist ja oleme ka jälle jube kõvad tegijad. Ainult et see ei realiseeru meil kaitsevõimekuste arendamiseks ja olemasoluks. See ei realiseeru, ei ole realiseerunud. 

Ja siis, kui tuleb Riigikontroll ja ütleb, et "sõbrad, teil on asi täiesti mäda" … Ja üks põhjus, miks ta ei saa tegelikult veel lõplikku hinnangut anda, on see, et ta ei saa dokumente kätte. Dokumente ei anta kätte. Riigikontroll, põhiseaduslik institutsioon ei saa kõiki dokumente ja aruandeid. See on ju skandaalne! Ja siis öeldakse, et "ei noh, keegi ei vastuta, meil on kollektiivne vastutus". No kollektiivse vastutuse põhjal konfutsianistlikus ühiskonnas nagu Hiina ja Korea läheks kogu see kollektiiv hukkamisele. Meil peaks ta lihtsalt tagasi astuma. Aga meil seda muidugi ei juhtu.

Aga ma tulen nende droonide juurde tagasi. Te ütlesite siis, kui see drooniintsident oli, et "ega no me iga asja ju ei näe ja iga asja alla ei lase". Aga kui vankad lasevad meile, nii nagu nad on viimastel päevadel lasknud, sadu ja sadu droone, mis me siis ka kehitame õlgu ja ütleme: "Einoh, aga me ei näe ja me ei saa neid alla lasta. Ja meil on NATO lennukid selle eest, need tõusevad õhku."

Kuulge, kas te ise ka aru saate, kui lapsik see kõik on – kuidas te valetate avalikkusele, kuidas te tegelikult mätsite kinni seda, et te kolme aasta jooksul ei ole suutnud absoluutselt tagada Eesti kaitsevõime võimekuste loomist ja arendamist, ja tulete meile praegu ka rääkima mingit udujuttu viiest protsendist ja sellest, kuidas kõik teevad õigesti ja hästi oma tööd? Mis te arvate – kui kaitseminister ei lase lahti (Juhataja: "Teie aeg!") praegu kantslerit, siis teie peaksite laskma lahti kaitseministri. Ja kui ka teie ei lase lahti kaitseministrit, siis te peaks ise tagasi astuma. (Juhataja: "Aitäh!") Kas te olete valmis tagasi astuma, et see hädavalitsus, mida te praegu kolmekesi seal esindate – üks on seakatkude ja põllumajandusega hädas (Juhataja: "Aitäh, Mart Helme!"), teine teab seda, kuidas rahvas viriseb ennast vaeseks (Juhataja: "Mart Helme, aitäh!") – astuge kõik tagasi! Minge täna, kohe praegu (Juhataja: "Aitäh!"), kohe praegu, minge ära sealt, sest teist ei ole kasu mitte midagi. Ainult …

Palun, palun, te olete oma ajast läinud 40 sekundit üle.

Enne kui te vastate, härra peaminister …

Ma saan aru, head kolleegid, et see on istungjärgu esimene infotund ja võib-olla reeglid ei ole päris hästi meeles, aga küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit. Ma palun sellest kinni pidada. Vastasel juhul ma pean teid hakkama lihtsalt püsivalt katkestama ja siis see näeb lihtsalt äärmiselt kummaline välja. Nii et katsume ikkagi selle kahe minuti piiresse jääda. 

Aga, härra peaminister, palun, teil on võimalus vastata.

Aitäh, hea Riigikogu esimees!

Hea küsija! No vot, ega mul ongi keeruline teilt midagi muud oodata. Meil ikkagi, jah, need vaated tihti ei kattu ja seal me ilmselt üksteist ei üllata. 

Nii et kui ma vaatan tagasi aastasse 2019, siis ERR-is on uudis, kuidas Martin Helme sõnul tuleb idapiiri ehitust koomale tõmmata. Ja siin on öeldud igasuguseid erinevaid lauseid; muu hulgas näiteks seda, et alates sellest, et meil on tohutult suured-suured, tohutud drooniplaanid, kaameraplaanid, elektrifitseerimisplaanid ja nii edasi, seda kõike võiks teha kordades odavamalt ja nii edasi. Kui te tahate, jah, küsida endalt, et kes on riigikaitsetegevust aeglustanud, eks te peate ikka nagu oma toas, oma toas peate ringi vaatama. See on esimene märkus.

Teiseks. Riigikontrolliga koostööd tuleb teha, Riigikontrollile tuleb juurdepääs võimaldada kõigile materjalidele, mis asjasse puutuvad, kus on teadmisvajadus ja nii edasi. Seda kindlasti Kaitseministeerium teeb, kaitseminister on seda öelnud, Kaitseministeeriumi uus kantsler on sedasama öelnud. 

Ja nüüd, kui te räägite, et … Ütleme, öelda seda, et kõiki droone ei märgata või milleks võimekused on, siis – Kaitsevägi on seda ka kenasti kirjeldanud, et, jah, üksikuid droone ongi keeruline märgata tihtipeale, aga nende eesmärk, nagu ma eelmises küsimuses või eelmises vastuses kirjeldasin, ongi liikuda sellisel viisil, et neid vähem märgatakse. Aga otsus investeerida täiendavalt Eesti riigikaitsesse või kokku viis protsenti kindlasti loob selle baasi, et meil on ka suuremad kaitsevõimekused, alustades kihilisest õhukaitsest, alustades erineva pildi jagamisest kuni, jah, tõepoolest, NATO liitlaste toeni. 

Ja täna ju, ütleme nii, et reaalajas, nagu me praegu oleme, kohe, kui see lõpeb, nagu ma ütlesin, kohtun ma NATO Euroopa vägede ülemjuhatajaga, kes kirjeldab seda, millised need nii-öelda vaated tulevikule temal on.

Aitäh!

Suur tänu! Sellega ma lõpetan meie tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Ja liigume edasi. Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teemaks on automaks. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister, palju õnne uue hooaja puhul siin Riigikogus. Tahakski öelda, et kõik on uus septembrikuus, aga mõtled selle õnnetu automaksu peale ja kuidagi ei saa seda niimoodi öelda. Probleem on selles, et siiamaani ei saa aru, mis sellega toimub. Meil on täielik segadus selle automaksu ümber. Üks päev öeldakse, et tegelikult tuleb see automaks kaotada, ja ütlevad seda koalitsioonierakondade poliitikud, ja siis järgmisel päeval ei, ikkagi teeme mingisugused muudatused, mis on põhimõtteliselt kosmeetilised. Ma lihtsalt tuletan meelde, et 27. augustil ütles Eesti 200 esimees Kristina Kallas, et meil on raha, natuke viisakamalt siis, hästi palju. Samal päeval ütles ta, et teeme peaministrile ettepaneku automaks kaotada. Peaminister ütles samal päeval, et kindlasti arutame automaksu ärajätmise võimalusi ja nüüd me ootame juba mitmendat nädalat ja ei saagi aru, mis toimub. Kas automaks jääb, kas automaks kaotatakse ära, kas automaksu hakatakse kuidagi korrigeerima? Eesti Keskerakonna fraktsioon on alati öelnud, et automaks tuleks ära kaotada ja praegu paistab, et see valgus tunneli lõpus on olemas. Aga kas te saate konkreetselt öelda, et tõepoolest, automaks jääb ära, me kaotame selle ära, sest me teame, et Eesti automüügiturg, näiteks, on drastiliselt langenud. Uute autode müük on läinud rohkem kui 40 protsenti alla võrreldes võrreldes näiteks Lätiga, kus vastav number on kasvanud, vastupidi, kuskil 20 protsendi võrra ja Leedus lausa 30 protsendi võrra. Autoteenindused on sunnitud inimesi koondama, sest neil ei ole selgust, mida see tulevik toob ja inimesed ei tea, kas maksta automaks kinni või mitte. Aitäh!

Aitäh, ilusat hooaja algust teilegi. Rõõm taas kohtuda. Loodan, et oli ilus suvi. Esimene selline kelmikas soovitus oleks, et kui miski väga ärevusse ajab, ärge mõelge siis sellele, on lihtsam. Aga kuna me juba siin oleme ja seda debatti peame, siis koalitsioonis on kokku lepitud, ja see eelnõu vist peaks juba parlamendis ka olema, ma eeldan, kui ta on üle antud, seesama automaksu muudatus, mis puudutab lastega peredele soodustust. Selle me oleme kokku leppinud ja see info on avalik ka, ma loodan, et te seda toetate, et 100 eurot iga alaealise lapse kohta on automaksu määr väiksem. See kindlasti aitab väga paljusid lastega peresid, sest meil on 155000 alaealist last, kelle vanemaid see puudutab. 55000 neist aitab maksuvähendus automaksu täielikult katta, 97000 neist maksusummat vähendada. Ja umbes pooltel peredel väheneb see poole võrra, nii et ta tegelikult lastega peredelt võtab automaksu koormust juba maha. Ja see ongi oluline, et see muudatus ei ole mitte ainult debati tasemel, et kas me siis automaksu teeme kuidagi ringi, vaid see eelnõu on parlamendis ja ma loodan sellele tuge ka. Miks just lastega pered? Võin omast näitest öelda, aga mitte ainult omast näitest, et kui sul on väikesed lapsed, päris mitu, siis kogu liikumisvajadus ja transpordivajadus kasvab ja midagi teha ei ole. Nii et seetõttu, kui lastega peredele saame automaksu soodsamaks muuta, ma arvan, see on hea samm edasi ja ma loodan sellele, nagu ütlesin, laia tuge. Teiseks, selles eelnõus on ka muudatused sees, mis puudutavad väikekaubikuid, M ja N kategooria kaubikute maksustamise määr läheb ka allapoole. See peaks aitama muuhulgas omavalitsusi, spordiklubisid, aga ka puuetega inimesi ja puuetega inimeste transporti. Nii et sellised muudatused on. Teine asi, milles me oleme kokku leppinud automaksuga seoses, mis on ka oluline, kuna selle ümber on olnud palju debatti. Kogu automaksu aastamaksu laekuva osaga samaväärselt läheb raha teedesse. See tähendab seda, et me ehitame rohkem teid, ja see tähendab uusi neljarealisi teid, aga ka kohalikke teid, mida me selle raha eest saame korda teha. Nii et kui te küsite, kas muudatusi on plaanis, siis vastus on jah, eelnõu kujul juba on see Riigikogus. Ja teiseks, nüüd eelarve käigus, mida me praegu arutame, on Eesti 200 selle ettepaneku teinud, seda me kindlasti arutame. Me arutame nii koalitsioonipartnerite kui ka opositsioon erinevaid ettepanekuid, alati, kui eelarve kokku paneme. Siis hindame, milleks meil tegelikult ka raha on.

Suur tänu! Vadim Belobrovtsev, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, aitäh! Tahaks täpsustada. Loomulikult meie toetame, et näiteks lastega pered ei pea maksma automaksu täies mahus. Meie arvame, ei pea seda tegema ka puuetega inimesed, maaelanikud, pensionärid. Ja tegelikult meie arvamus on väga konkreetne: automaks sellisel kujul peab ära kaduma. Iseenesest kõige naljakam on praegu see, et te ise ütlesite näiteks 26. augustil ERR-ile, et selles, et mootorsõidukimaks on üldse kehtestatud, on süüdi põhimõtteliselt sotsid: "Ainuke inimene, keda ma arvan, kes võiks seda mootorsõiduki maksu omaks tunnistada on Jevgeni Ossinovski. Ühtegi teist täiemõistuslikku inimest ma ei tea, kes seda kana-põtra omaks tahaks tunnistada." Hästi öeldud. 

Eesti 200 on ka siin vahepeal rääkinud sellest, et tegelikult sotsid olid selle asja autorid. Samas ma isegi usun seda, sellepärast et sotsidel on aastast aastasse nende igasugustes valimisprogrammides automaks täiesti olemas olnud. Ja kui vaadata praegust olukorda, siis ega nemad eriti selle automaksu ärakaotamise poolt ei ole. Vähemalt paistab niimoodi, sõna ei võta kuskil eriti. 

Aga minu küsimus on see. Nüüd sotsid ei ole isegi enam valitsuses. Eesti 200 ütleb, et teeme peaministrile ettepaneku automaks kaotada. Te ise räägite põhimõtteliselt sellises tonaalsuses, et me saame aru, et ka teile see automaks nagu eriti ei meeldi. Mis siis takistab praegust valitsust seda automaksu kaotamast? Meie kindlasti siin Riigikogus seda toetame. Ma julgen oletada, et sama teeb näiteks ka EKRE fraktsioon, sama teeb kindlasti ka Isamaa fraktsioon. Ja ma arvan, et tulge siia ettepanekuga ja me kindlasti toetame seda.

Aitäh! Selle üle mul on hea meel, et keskfraktsioon toetab lastega peredele automaksu soodsamaks muutmist. Ma vähemalt tean, et siis saab teie peale loota. Ehk siis ülejäänud erakonnad ise ütlevad, kas nad lastega perede elu kergendamist toetavad või ei toeta, aga hea, et te toetate. Seda esiteks.

Teiseks, jah, minu isiklik arvamus. Ma olen selle automaksu kohta öelnud, et minu meelest võib-olla see tase ei ole selline, nagu ta olema peaks. Ma saan aru, et maksude nii-öelda kataloogis peab erinevatel riikidel olema varamaks, keskkonnamaks ja kõigil on omad ülesanded, aga selle tase on olnud ikkagi pigem selline, mis on põhjustanud arusaamatust, mis ta täpselt on ja kuidas on see täpselt disainitud. Aga see selleks. 

Te küsite, mis takistab. Ütleme, et vahel öeldakse nii, et piinlik on rääkida, aga raha pole, eks ju. Aga üldiselt on nii, et kui vaadata riigieelarve toimetamist, siis hoolimata sellest, et sellel aastal meil nüüd on olukord oluliselt parem, eelarvel, mille me parlamenti saatsime, oli –3-ga defitsiit ehk lubatud Maastrichti kriteeriumide raames Euroopas lubatud reeglite järgi. Siis Rahandusministeeriumi prognoos täna – või mitte täna, aga mõned nädalad tagasi tegelikult – oli, et aasta lõpuks on umbes –1%, võib-olla isegi veidi alla selle jääb see defitsiit. Nii et me oleme suutnud riigina üle 800 miljoni säästlikumalt sellel aastal kõik koos toimetada. 

Osa sellest on ühekordsed tulud. Osa sellest on palgakasv, suuremad laekumised. Väga palju sellest on erinevaid komponente. Indikeerib see seda, et majandus on taastuma hakanud, majandus on kasvama hakanud. Aga sellest hoolimata, järgmise aasta eelarvet ja ülejärgmise aasta RES-i, kõike ette vaadates me peame ikkagi võimalikult säästlikult toimetama. Mis tähendab seda, et kõigepealt hindame ära, mida meil on vaja kaitsesse, ehk seesama teema, mida me siin rääkisime, et kaitsekulutused oleks vähemalt 5%. See on see lubadus, mille me andsime Eesti 200 ja Reformierakonnaga koos, praktiliselt üks esimesi otsuseid, mille me uue valitsusega tegime ja kus sotsiaaldemokraate enam ei olnud. Ma ei usu, et nemadki selle vastu lõpuks oleks olnud, aga seal oli kindlasti palju erinevaid nüansse, mida nendega koos ei oleks saanud teha, nii et selle 5% me otsustasime ära. 

Selleks, et seda 5% saavutada, on vaja võtta nii laenu, mida Euroopa reeglid nüüd täna lubavad rohkem: seal on ka vabastusklausel selleks. Reeglites on teatav lõdvenemine või selline vabastus teatud aastateks just kaitsekulude tõusuks. Ja on vaja ka maksutulusid. Selle kõrval konkureerivad maksude ärakaotamisega ka õpetajate, kultuuritöötajate, politseinike ja päästjate palgad. Nii et eelarve koostamine tähendabki seda, et me peame erinevad tükid kokku kaaluma ja vaatama, kuidas need huvid omavahel kokku saavad ja kuidas need sammud astutud saavad.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Jaa, aitäh! Austatud peaminister! Huvitav, et te ütlete, et raha on vähe. Alles hiljuti teie koalitsioonipartner Kristina Kallas ütles, et raha on ju väga palju. Ja kui te astusite ametisse, siis ma mäletan, et esimene teie põhilubadus oli, et teie lõpetate maksufestivali. Aga selle asemel te tõite meile maksutsirkuse. Te lihtsalt spontaanselt žongleerite maksudega sõltuvalt kas erakonna reitingust või muutunud prognoosidest. 

Mis on meil lühikese aja jooksul toimunud? 2% tulumaksu juurde, nüüd räägite, et 2% võiks maha võtta. Soovisite teha ettevõtete tulumaksu, siis ikkagi otsustasite, et ei tee. Tegite maksutõusud ajutiseks, siis ütlesite, et ei, muutsite need hoopiski püsivaks. Tegite automaksu, siis hakkas liikuma jutt, et võib-olla tuleks automaks tühistada. Nüüd ikkagi otsustasite, et ei tühista, teeme soodustused. Kuidas saab üldse selline käitumine kuskilt otsast olla adekvaatne? Automaksu osas õiguskantsler, ma tuletan meelde, veel kevadel käis ja rääkis, et on vastuolu põhiseadusega. Mitte midagi pole muutunud, selle asemel on lihtsalt inimeste kontosid järjest arestitud. Ja nüüd te räägite, et te hakkate tegema soodustusi lastega peredele, no vahetult enne valimisi tulete selle jutuga välja. Aga see on ainult kosmeetiline muudatus, jätkuvalt on raskustes puuetega inimesed, pensionärid, maal elavad inimesed, kellel täna on kontod arestitud. Kui nüüd on nii suur mure lastega perede pärast, siis miks võeti lasterikaste perede toetus ära? Miks langetati vanemahüvitise ülempiiri? Miks võeti kodustelt emadelt ravikindlustus ära? Miks tõsteti käibemaksu 24%-ni ja selle tulemusel paljud pered ei saa enam endale toitu lubada, sealhulgas ei saa lubada tervislikku toitu?

Austatud peaminister, miks te olete toonud meie riiki maksutsirkuse?

Aitäh, hea küsija! Teil on päris palju asju seal selles küsimuses sassis, aga oma võimete kohaselt püüan seletada ja eks teie enda otsus on, kas sellest seletusest piisab või on see segadus endiselt edasi. 

Kõigepealt see, mis puudutab ettevõtte kasumimaksu. Jah, tõepoolest, selle me kaotasime. See oli sotside nägemus, et sotsiaaldemokraatidega valitsuses olles kuidas katta riigi kulutusi, et ettevõtluse kasumit täiendavalt maksustada. Nad ei ole seda kunagi ka varjanud, sotsiaaldemokraatide vaates on erinevaid väljaütlejaid olnud. Nende arvates peaks see ka oluliselt kõrgem olema. Võite guugeldada, kui tahate. Anti Allas seal vehib kätega, küll ta leiab. 

Nüüd, mis puudutab kõiki muid muudatusi, siis jah, tõepoolest, tulumaksuvaba miinimumi tõus 700 euroni, mis tõepoolest, teil on õigus, on üsna järsk tõus. See ei tohiks teile kuidagi üllatusena tulla, Reformierakond on küll väga järjepidev selles olnud ja mina kaasa arvatud. Reformierakonna DNA-s on madalam tulumaks. See ei tohiks kellelegi üllatusena tulla, ükskõik, on valimised, ei ole valimised, on esmaspäev, ei ole esmaspäev. Me oleme kogu aeg öelnud, et seesama teie tehtud astmeline tulumaks – kus on Keskerakond, Isamaa ja sotsid ehk kõik sellised vasakerakonnad omavahel, on loodud selline maksuküür –, see on ammu ajale jalgu jäänud ja tegelikult see peaks kaduma. Ja see tähendab seda, et tulumaksuvaba miinimum tõuseb 1. jaanuaril 2026. [aastal] 700 euroni. Ja see tähendab, noh näiteks keskmise palga saaja praegu – õpetaja või kes iganes sealkandis parajasti on – maksab umbes 1500 eurot tänu teie loodud astmelisele tulumaksule rohkem. 1500 eurot aastas tänu teile. Ja see jutt sinna juurde, mida ma olen kuulnud, et ka sotsid räägivad, et on rikaste inimeste maksustamine. Keskmise palgaga inimene maksab 1500 eurot rohkem, see siis on see rikaste inimeste maksustamine. No tühja ta on. Tegemist on Eestis keskklassiga, ausate tööinimeste, tublide tööinimeste lihtsalt kõrgema maksustamisega. See kaob tõesti. Ja ükskõik kuidas te seda serveerite, ründate, see otsus on tehtud, meie sellest ei tagane. Ja see annab inimestele päris palju raha kätte. 

Tulumaksu puhul saame samamoodi kaaluda. Meie soov on majandust elavdada, majanduskasv küll on alanud, aga maailm on väga ebakindel väga paljudel põhjustel, mis ei tule Eestist. Üks on näiteks naaberriik, kui te pole tähele pannud, Putin peab seda sõda, mitte Eesti oma toredusest ei varusta ennast kaitsevahenditega. Ja samamoodi on maailmas ka erinevaid selliseid tasakaalutusi kaubanduses. Nii et see tähendab seda, et selles ebakindlas olukorras me kindlasti kaalume kõiki samme, mis aitavad majandusel kasvada.

Suur tänu! Sellega lõpetan meie tänase teise küsimuse käsitlemise. 

Aga liigume edasi. Ka kolmas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teemaks on riigi juhtimisvalikud. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra peaminister! Aeg on keeruline, aeg on tõsine. Ja selles mõttes jõudu valitsusele praegu sellelt tasemelt nende otsuste langetamisel, mis on elulise kaaluga nii julgeolekus, aga ka majanduse perspektiivis. Täna hommikul saime väga tõsise erikaaluga uudise, mis puudutas Poola territooriumil Vene droonide allalaskmist ja see on kindlasti pretsedendi kaaluga. Ka meil oli loetud nädalad tagasi kaasus trooni allakukkumisest Eesti territooriumil ja sellega seoses on kerkinud esile mitmeid küsimusi ja tähelepanekuid, mida ka valitsuse liikmed on väljendanud, et kuidas meie troonitõrje võimet suudaksime paremini arendada. Minu esimene küsimus puudutab seda, et ka valitsuse esindajad on viidanud, et PPA ja Kaitseministeeriumi pädevuse vahel, sõltuvalt just drooni paiknemise kõrgusest, on erinevad vastutusvaldkonnad ja see võib tekitada opereerimissegadust. Minu küsimus on, et kas valitsuse tasemel on seda arutatud ja kas on langetatud mingeid otsuseid selle pädevusjaotuse muutmiseks? Minu teine küsimus puudutab seda, et milline on, vastavalt oma seni kehtinud pädevusele, PPA-l, aga ka Kaitseväel praegu relvakasutusprotokoll, mis on antud? Juhul, kui ründedroonid on Eesti territooriumil, milline on korraldus, kas kaitseväel on pädevus ja PPA-l on pädevus need automaatse mehhanismiga, vastavalt meie käsutuses olevatele võimalustele, alla tuua nende hävitamise teel või on mingisugune muu kaalutlusruum antud? Ja kui, siis millisel tasemel see otsus vastu võetakse? Minu kolmas küsimus puudutab akustilist seiresüsteemi. Kas valitsus on langetanud otsuse akustilise seiresüsteemi, mis võimaldab ka madallennudroone tuvastada, soetamise kohta ja millisel ajal võib eeldada?  

Teie aeg! Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea küsija! Ilusat hooaja algust teile ja aitäh jõudu soovimast! Küsimused olid üsna tehnilised, nii et kui mõne puhul mingeid detaile on vaja täpsustada, siis ma palun kas sise- või kaitseministril seda teile täpsustada. PPA ja Kaitseväe vahel on jagatud vastutus ja koostöö mehitamata õhusõidukite tõrjumisel toimib kenasti. Mõlemad rakendavad aktiivseid tõrjemeetmeid vastavalt oma pädevusele. Täielikke ja kõikehõlmavaid võimeid ebaseaduslike, muuhulgas ka üle riigipiiride liikuvate mehitamata õhusõidukite tõrjumiseks ei ole võimalik luua ühelgi riigil. Võimekus on meil kasvav ja ma arvan, et selle alus ongi see, mida ma kirjeldasin. Kaitseinvesteeringute tase viiele protsendile annab võimaluse selleks palju suuremalt ja palju jõulisemalt kui kunagi varem. Kui vaadata täpsemalt, siis kogu üleriigilise õhuseire vastutus, ja Siseministeerium ja kaitsevägi omavahel seda pilti jagavad, vastutus on kaitseväel. Nende kohustus on valvata ja kaitsta Eesti õhuruumi. Nende võimearenduse prioriteet on akustilised seadmed, täiendavad radarid, aga täpsemalt saavad nad ise kommenteerida, ma ei tea, kas avalikult või kuidas iganes, nende asukohti ja kõike tehnoloogiat täpselt ei kommenteerita. Maismaapiiri ja piiriveekogude õhuseire eest vastutab PPA ehk eesti keeli siis Politsei- ja Piirivalveamet. Ja nende osapoolte vahel kolmas osapool on ka näiteks liitlased ja lennuliiklust korraldavad osapooled. Kaitseväe, Politsei- ja Piirivalveameti ja liiklust korraldavate osapoolte vahel, tulenevalt sellest muutunud ohupildist, tuleb tõhustada õhuruumi seireinfo vahetamist. See tähendab seda, et nad saavad üksteiselt õhupilti vastu võtta ja väljundiks peaks olema kiire reageerimine sellisele sõidukiohule. Vastumeetmete rakendamine rahuajal piiril ja piiriveekogul on PPA, politsei ja piirivalve vastutada. Välja arvatud, kui tegemist on sõjalise mehitamata õhusõidukiga. Sellisel korral reageerib Kaitsevägi ja vajadusel kaasatakse NATO õhuturbemissiooni vahendeid. Kui need meetmed on rakendatud, siis sündmuskohal on roll Kaitsepolitseiametil, Päästeametil, PPA-l, Häirekeskusel. Ja mehitamata õhu- ja veesõiduki sõjalise ründe vastu aktiivsete meetmete rakendamisse on kaitseväe ülesanne. Loodan, et siit saite enam-vähem ülevaate. Aitäh.

Aitäh! Urmas Reinsalu, teil on täpsustav küsimus, palun.

Härra peaminister! Tegelikult, minu andmetel, ma tuginen siin ekspertide informatsioonile, on juba eelmisel aastal pakkumisi tehtud, mis puudutab akustilise seiresüsteemi soetamist. See on nüüd kuidagi veninud. Härra kaitseminister viitas ka eile parlamendi kõnetoolist, et see on olnud majanduslikel põhjustel või rahalistel põhjustel olnud takerdunud. Minu küsimus on konkreetselt – ja see on mõnes miljonis euros, ka puudutab osa Eesti territooriumi katmist akustilise seiresüsteemiga –, et kas siis teie käsutuses on informatsioon, et see akustiline seiresüsteem soetatakse ja mis ajast see võiks omada täisfunktsionaalsust. 

Teine: ma siiski täpsustaks üle, te kirjeldasite erinevate asutuste, Päästeameti, teiste asutuste kaasamist nende võimalike riskiolukordade lahendamisse. Mu küsimus oli relvakasutusõiguses. Milline on teile teadaolevalt relvakasutusõiguse pädevus vastavalt sellel institutsioonil? Kas meil ründedrooni Eesti territooriumile sattumise puhul on automaatne relvakasutusõiguse korraldus nende likvideerimiseks või on mingi muu protokoll? Ja kui see on, milles see seisneb? 

Ja kolmandaks, mu täpsustus puudutas seda, et nende droonide ja droonitõrje puhul on kindlasti oluline ka ohuteavitus. Me nägime Poola juhtumist, kus avalikke sõnumeid tsiviilelanikele anti varjumise, või mitte varjumise, vaid kodus püsimise kohta. Kuidas on nüüd, võrreldes suvise sireenisüsteemiga, teavitussüsteemiga, milline on see tempo, kui me võime täies mahus öelda, et see ohuteavitussüsteem Eestis rakendub või on töövõimeline?

Aitäh, hea küsija! Teemad on kindlasti tõsised. Seal oli nüüd palju küsimusi, ma loodan, et ma midagi siin ei jätnud tähelepanuta. Kui jätsin, me saame alati täpsustada ka, pole küsimust. Ohuteavitussüsteem: sellega siseminister tegeleb ja ma saan aru, et siseminister on ka avalikult kommenteerinud seda, et tema ettekujutuses see peaks saama paremaks. Ta pakub erinevaid lahendusi seal välja. Ehk siseminister saab ise täpsemalt kirjeldada, millal täpselt need lahendused on ja milliseid samme ta selleks astub. 

Positiivne on see, et me oleme neid erinevaid ohuteavitussüsteeme katsetanud. Katsetamine ometi selleks ongi, et sa näed, mis töötab ja ei tööta. Mõned töötavad, mõned ei tööta ja järelikult tuleb süsteemi muuta. Kui süsteemis on, ütleme, süsteem ei ole valitud õige või tervikuna ei tööta või probleemid on suuremad, siis tuleb valida teine süsteem. Nii et sellega siseminister tegeleb. 

Sellesama akustilise radari, radarite ja kõikide muude asjade kohta küsimus: ma juba mainisin, et see on nii-öelda väevõimekuste või hankimiste prioriteetide hulgas. Kui te küsite, kas midagi on raha taha jäänud, siis seda oskavad pigem need hankijad öelda. Minu hinnang on nii, et Kaitseväele on järgnevatel aastatel teada, et kui kaitseinvesteeringud on 5% tasemel, siis sellega on võimalik hankida kõike, mida on vaja. Loomulikult, ma arvan, ega lõppkokkuvõttes see probleem maailmas ja Euroopas laiemalt on, kuna kõik riigid täna valmistuvad, Euroopa on olnud pigem rahuprojekt ilma relvadeta, nüüd on Euroopast saamas rahuprojekt, mis on ka relvastatud. See tähendab seda, et kõik meie sõbrad, liitlased on nii raha mõttes kui relvastuse mõttes samades sabades, kus meie, ja üritavad sedasama varustust hankida. 

Ja muu hulgas me oleme suhelnud ka laiemalt Euroopas, et luua võimekus kogu Balti ja sellisele idatiivale laiemalt ka õhukaitseks ja droonituvastuseks, aga kõik see tegevus seisab ees, et selleks ka saada Euroopa keskset rahastust. Nii et ma usun, jah, et selline võimekuste loomine keskpikas plaanis ei peaks raha taha jääma. Ja nagu öeldud, esimesed sellised tegevused ja hanked on juba käimas. Mis puudutab sedasama, et mehitamata õhu- ja veesõiduki puhul sõjalise ründe aktiivsete meetmete rakendamine on Kaitseväe ülesanne, nii et nemad teevad oma pädevuse piires seal otsuseid.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Hea peaminister! Mis te arvate, miks Eesti on kogu aeg paljude negatiivsete asjadega esirinnas, eriti teie ajal? Näiteks inflatsioon siin augustikuul jälle Euroopa rekord ja noorte tööpuudus ja. Kas see ongi mingisugune, et te ei suuda hakkama saada, või miks teised riigid, ka naabrid näiteks suudavad teistpidi, kui rääkida inflatsioonist, siin Soome, Läti – kõik, kes on Venemaaga piirnevad, ja mitte ainult?

Aitäh!

Härra peaminister, palun!

Jah, mul – aitäh, hea küsija, – võib-olla veidi jäi segaseks, aga, tõsi, inflatsioon Eestis on kõrge. See kindlasti kajastab päris mitut trendi. 

Osalt on see inflatsioon – umbes sihuke kolmandik, veidi peale – on pärit meie maksutõusudest, mida meil on vaja riigikaitseks, kõigeks muuks. Ma tuginen, jah, Eesti Panga ja erinevate kommertspankade analüütikute hinnangule, et millest see hinnatõus tuleb või inflatsioon tuleb. Ja pool või üle selle või kuni kaks kolmandikku on pärit maailmaturu toormehindade tõusust ja palgatõusust. Palgatõus on Eestis kiire olnud ja see just palgatõus kandub läbi toodete ja teenuste siis ka hindadesse ja turule. See on põhjus, miks Eestis inflatsioon on. Kui selles üldse midagi head on, siis mõned aastad tagasi inflatsioon oli 19 protsenti, oli üheksa protsenti; sel aastal on see umbes sihuke viie-kuue kanti. Järgmisel aastal on Rahandusministeeriumi, Eesti Panga, kommertspankade hinnang, et hinnatõus raugeb. Hinnatõus on seal umbes kolme protsendi kandis. Hinnatõus langeb. Loodame, et see prognoos siis ka paika peab. 

Loomulikult on hinnatõus probleem ja ainukene viis, kuidas sellega edukalt tegeleda, on ikkagi hoolitseda selle eest, et ühiskond üldiselt on jõukam ja inimesed saavad ka kallimate asjadega paremini hakkama. Ja sellepärast, nagu ma kirjeldasin, tulumaksu alandamine ongi vajalik. See on minu hinnangul lausa möödapääsmatu. 

Järgmisel aastal, 1. jaanuarist 2026 tõuseb järsult tulumaksuvaba miinimum. Ja nagu mainitud, siis täna tänu sellele astmelisele tulumaksule keskmise palga saaja maksab iga aasta 1500 eurot rohkem. See on päris suur summa – 1500 eurot maksad sa rohkem, kui sa saad keskmist palka, tänu tänasele maksusüsteemile. Selle me muudame ära. 1. jaanuarist alates inimesele jääb oma teenistusest 1500 eurot rohkem kätte. See ei ole üldse paha pilt. Ja inimesel kindlasti on võimalus ise otsustada, kuidas ta seda raha kasutab.

Ja kui võimalik, kaalume ka tulumaksu alandamist. Esimene prioriteet, nagu öeldud, on seesama riigikaitse, millest me ka palju oleme rääkinud, mis on ainukene viis tagada, et Eestis aetakse Eesti asja eesti keeles ja et meie ja meie lapsed elaksid rahus.

Aitäh!

Suur tänu! Lõpetan tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane neljas küsimus, samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helle- Moonika Helme ja teemaks on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Hea eesistuja! Hea peaminister! Lõppeva suve jooksul on välja tulnud, et olematu toetusega valitsuses ei ole vist enam ühtegi ministrit, kes pädevalt suudaks oma ministeeriumi juhtida. No meil on ropu suuga haridusminister, kes teab, et raha on piiks-piiks-piiks, aga ei tea, kui palju on neli korda kaheksa. Põllumajandusminister teab, et metssiga sünnitab kolm korda aastas, ja rahandusminister noomib paljaks maksustatud rahvast, et too on paks nagunii, ja nüüd teadis rääkida, et ostke pesemata kartuleid, kui muidu söönuks ei saa. 

Ja lisaks kõigele üha rohkem inimesi avaldab muret, et pidev sõjajutt avalikus ruumis tekitab stressi ja toidab ühiskonnas hirmu. Meediategelased on tegelikult tunnistanud ja ka mõned riigi peastrateegid, et seda sõjaga hirmutamist on tehtud meelega, on pandud kõigega teadlikult üle võlli, et nii Eestis kui ka Euroopas tekitada just nimelt hirmu läbi kohe-kohe puhkeva võimaliku sõja ees ja see olukord, et saada Euroopa riigid tegema kulutusi julgeolekusse, saavutada, et nende riikide kodanikud oleksid kõigega nõus, nii maksutõusude kui ka kärbetega. Samuti on selge, et Euroopa riikides ja ka Eestis on valitsused püsinud võimul vaid selle sõjahirmu najal. 

Ma küsingi, et kui kaua veel plaanib valitsus kasutada sõjaohtu sisepoliitilise mobiliseerimise tööriistana. Kas niikaua, kuni kõik on Hispaaniasse ära emigreerunud ja kõik investeeringud on lahkunud? Kas valitsuse arusaam turvatundest tähendabki, et inimesed peaksid igal hommikul üles ärkama teadmisega, et sõda tuleb, aga muretsemine on vastutustundetu ja milleski kahtlemine või kriitika valitsuse suunal on vaat et riigivastane tegevus? Ja kui Eesti elanikke on nüüd aastaid ette valmistatud sõjaks, siis mina küsin, kas mingil hetkel on kavatsus hakata neid ette valmistama ka eluks ja kas ei ole võimalik ehitada seda sõjalist valmisolekut ka ilma inimesi emotsionaalselt ja materiaalselt tühjaks pigistamata igapäevaselt.

Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Jah, vot siin ma kahtlustan, et teie kontseptsioon on selline, justkui Eesti sees, Eesti inimeste peades ja Eesti toimetustes, ajakirjanduses – loomulikult ma tean, mis te arvate ajakirjandusest – oleks selline nii-öelda väljamõeldud sõda. Aga fakt siiski on, et meie naaber peab neljandat aastat väga agressiivselt – ja see sõda on kestnud ka varem –, neljandat aastat väga agressiivset rünnakut Ukrainas ja tapab süütuid inimesi. Ma ei tea, kust te arvate, et need uudised tulevad, kui mitte reaalsest elust. Loomulikult inimesed on mures ja see on loogiline. Minu hoiak on alati olnud selline, et mitte karta ei tule, vaid valmis tuleb olla. Ja sellepärast ma arvan, on üdini õige otsus, ja miks ma arvan ka, et küllap inimesed seda mõistavad – ehkki maksutõusud kellelegi tingimata ei meeldi, seda mõistan jälle mina – ja ka mõistavad seda, et me paneme 5% järgmisest aastast alates riigikaitsesse. See on enneolematult kõrge tase, aga tagab selle, et meil on võimekus. Ja meie liitlased, muu hulgas ka teie poolt soojalt alati tervitatud USA president Trump, on seda soovitanud, et Euroopa kaitseks ennast rohkem, mõtleks valmisolekule ja pingutaks selle nimel. Haagis temaga kohtudes oli ta väga positiivselt üllatunud, et Eesti seda teeb. Nii et kui sa võtad enda kaitsmist tõsiselt ja oled selleks valmis, siis sa saad elada rahus. Ja see ongi põhjus, miks me kaitsesse panustame ja miks me valmis oleme. 

Ega te ometi ei arva ka, et Eesti sees olevate uudiste tõttu on Putin välja mõeldud ja seda sõda peetakse väljamõeldisena. Ma nagu alati üllatun, aga noh siin on suvi nüüd vahepeal olnud ja nüüd on jälle uus võimalus üllatuda, et kuidas teie kontseptsioonis ja EKRE kontseptsioonis see sõda on nagu Eesti väljamõeldud tegevus, Putinit ei ole olemas. Majandusele tulenev kahju sellest, mis puudutab meie majanduse jahenemist, ebakindlust sellel majandusmaastikul, vajadust kaitsesse täiendavalt investeerida, see on kuidagi nii-öelda välja mõeldud. Ma toon siin rahandusministri näite, rahandusminister on seda ka korduvalt toonud, et 1995. aastal meil maksutase oli umbes 35% ja 2029. me oleme umbes jälle seal 35% juures. Aga 1995 oli kaitsetase umbes 1%, järgmisel aastal on kaitsetase 5%. Nii palju peame me juurde panema, nii palju peame me kõike muud koomale tõmbama. Nii et kogu riik pingutab – avalik sektor, erasektor, kõik koos –, et Eesti jääks vabaks.

Suur tänu! Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Ja muidugi ka vastaja nõrkust näitabki see, et ta vastamise asemel hakkab kohe küsijat gaslight'ima ja panema tema pähe mõtteid, mida ei ole küsimuses olnud ega ole ka seal peas.  

Aga see tunne, et Eestist on saanud sõja ettevalmistuse platvorm, jätkub paraku, sest olukorras, kus Kaitseväel ei jätku enam noormehi, keda võtta ajateenistusse, ja seal on erinevad põhjused, eelkõige muidugi noormeeste kehv tervis, mis tuleneb sellest, et näiteks kehaline kasvatus on, eks ole, meil koolides ära kaotatud, asendatud liikumisõpetusega – liigud, kui tahad, ei taha, ei liigu, ja nii edasi. Seal on palju põhjusi.  

Aga nüüd on Kaitseministeeriumis küpsemas plaan rakendada kohustuslikku ajateenistust ka naistele. Tore, tõesti, saadame naised ka rindele ja laseme nad maha tappa! Aitäh, eks ole! Ukrainas teatavasti nende oma genofond säilib ainult tänu sellele, et naised ja lapsed põgenema ja pärast saavad minna Ukraina riiki jälle üles ehitama. Ja kui naised kuuluvad kohustusliku ajateenistuse sõjalisse reservi, siis sõjaolukorras teatavasti nad ju mobiliseeritakse, mis tähendab, et nad ei saa automaatselt evakueerida lastega, nagu siiani on ühiskonnas eeldatud. Ja mida vastavad mehed, väga patriootlikud mehed, kes on nõus minema rindele riiki kaitsma – mida te teete esimese asjana, kui sõda puhkeb? Nad ütlevad: esimese asjana mina lähen rindele, et naised-lapsed saada sõja eest ära.  

Ja kui seda, ma väidan, et kui seda naiste kohustuslikku ajateenistust hakatakse kommunikeerima ühiskonda kategoorilises imperatiivis, siis kindlasti kiirendab see noorte perede lahkumist Eestist. Ka lapsevanemad ei riski teadmatusse jäämisega, kel võimalik, läheb kohe. Ja esimesena lahkuvad noored pered, 25–35 aastased spetsialistid, pluss naised, kes ei näe selget peresõbraliku kriisiplaani. Ja kindlasti saab hoobi rahvastiku jätkusuutlikkuse oht, ja see võib pikemas plaanis osutuda muuseas ohtlikumaks kui sõjaline risk ise. 

Ja ma küsingi, et mis teie plaan siis on? Ja tundub, et see on kusagilt tulnud, see suur plaan, sest täpselt sama juttu räägitakse meil Lätis, räägitakse meil Leedus, ja tundub, et see on nagu mingisugune suurem plaan. Aga mida peaks enne kehtestamist läbi arutama? Kas riigil on toimiv perepoliitika kriisiaja tingimustes?

Teie aeg!

Kuidas kindlustatakse, et igal lapsel on sõja ajal vähemalt üks vanem või hooldaja olemas? Milliseid tugisüsteemid siis töötavad, kui mõlemad vanemad on mobiliseeritud? Kas see poliitika teenib julgeolekut või hoopis suurendab ühiskondlikku ebastabiilsust? Ja kuidas mõjutab see Eesti iivet ja peremudeleid pikemas perspektiivis?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Ma ei tea, kuidas, kust see kategoorilises imperatiivis, nagu te kenasti ütlesite, see debatt käib. Kui kuskil see debatt käib, siis Eesti on vaba riik, sõnavabaduse poolest või meediavabaduse poolest oleme maailmas teised, Norra on ainult meist eespool. Ja üldiselt kõikides nendes vabaduse edetabelites ka oleme, kus tagajärgi kartmata võib öelda kõike, mida tahes ja oma arvamust avaldada. Ja mina kindlalt seisan selle eest, et see nii ka jääks. Muu hulgas ka arvamusi avaldada, mis tingimata ei lange meiega kokku, aga arvamust võib alati avaldada. Nii et jah, kui kuskil see debatt käib, siis lööge kaasa ja avaldage oma arvamust. Ma ei tea, et valitsuses või riigis sellist debatti laiemalt väga palju oleks.  

Aga naiste kaasalöömine Kaitseväes on ju vabatahtlikkuse alusel väga tavaline, neid tuleb järjest juurde. Nii et minu meelest see on väga mõistlik viis ühiskonnas osa võtta, et kes soovib, lööb kaasa. See on, ma arvan, täitsa mõistlik. 

Meeste kehv tervis või selline noormeeste kehv ettevalmistus, see on üleüldine probleem. Ma arvan küll, et mida põlvkond edasi, seda enam peaks hoolitsema selle eest, et füüsilised võimed oleksid paremad. Üldiselt, mida kaitsevägi ka on teinud – ja tean, nüüd mul on teine poiss juba kolmest on kaitseväes parajasti –, et üldiselt seal on ka initsiatiivi mehhanism loodud selleks, et parema füüsilise vormiga noored saavad täiendavat sellist ajateenija toetust. Nii et tegelikult on huvi ennast füüsiliselt vormi ajada, et Kaitseväes paremini hakkama saada. Ja eks igaüks otsustab, kas ta ajab enne Kaitseväge või Kaitsevägi ta vormi ajab, aga vormi nad saavad. Ja loomulikult, mida parem tervis on, füüsiline võimekus, seda parem on seal kaasa lüüa. Ja on ka tegelikult teisi võimalusi.  

Ja väga oluline on selle juures ka see, et vabatahtlik tegevus, sest ütleme nii, et Eesti Kaitsevägi juhib Eesti kaitsmist, aga igast kodanikust, ettevõtjast, inimesest, emast-isast sõltub see, kuidas me oma kaitset korraldame ja kuidas me sellesse suhtume. Nii et ma pigem kutsuks teid üles – kartes, et see on vesi, mis maha voolab –, et püüdke siiski innustada Eesti inimesi Eestit kaitsma ja hoidma, sest me hoiame oma riiki, isegi kui meil on poliitiliselt erinevad arvamused või erinevad vaated. Meie riik on ikkagi ainult üks ja ainus.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Mart Helme. Palun!

No ega ei ole üllatav, et meil peaministri ametis olev inimene ei tea tegelikult, mis riigis toimub. Ta ei tea ju, mis toimub Kaitseministeeriumis. Riigikontrolli asi on tema meelest kõik üks mingisugune noh, jah, eks me parandame ära. Ei parandada te midagi ära.  

Ja mis puutub sellesse naiste kutsealusteks muutmisse, siis see jutt pärineb Naiskodukaitse juhilt, kes esines sellel teemal hiljaaegu siin augustis ühel naisteorganisatsiooni üritusel ja seal selge sõnaga rääkis, et niisugune plaan on, sellise eelnõu väljatöötamise kavatsus on olemas või töötatakse seda välja. Hiljaaegu ma nägin, meedias oli ka üks ümarlaud, kus arutati selle üle, et naised peaksid ka meil ikkagi olema kutsealused ja nad tuleks kaasata juba mitte ainult riigikaitsesse nii-öelda laiapindselt, vaid ka siis nii-öelda lahinguüksustesse. Nii et plaan on olemas. Ärge jälle valetage ja ajage siin rahvale kärbseid pähe! Pärast kehitate õlgu ja öelge, et ametkonnad teevad, mis ametkonnad peavad tegema. Teie ei puutu ja asjasse, ametkonnad on meil need, kes teevad riiki. Nii et see on üks küsimus.  

Ma tahaksin ära õiendada ka selle, et te väitsite, et meie tõmbasime riigikaitserahad maha, kui me valitsuses olime, piiri ehitamisel. Vabandust, kes hakkas välja ehitama piiritara? Mart Helme oli see ja Jüri Ratase valitsus oli see, kes rahad eraldas. Aga võtsime maha korruptiivselt piiriehitusse kavandatud rahad, võtsime maha, et ei oleks võimalik varastada. Vot niimoodi!  

Ja nüüd, mis puutub sellesse sõjahüsteeriasse, siis sellega te tegelete ju ka praegu. Ka siin nende vastuste käigus. Idanaaber peab sõda! Peab küll, aga selle asemel, et me siin hüppaksime jalalt jalale nagu väikesed konnad, tuleks meil vaikselt, sihikindlalt ja vaikselt ja efektiivselt tegeleda oma kaitsevõimekuse tõstmisega, aga mitte kogu aeg karjuda, kuidas Venemaa tuleb põlvili suruda ja Venemaa tuleb tükeldada, nagu meil siin presidendist alates ja ma ei tea, missuguste võllidega lõpetades tehakse. Vaat see on sõja õhutamine! Mul on teile palve – (Juhataja: Teie aeg!) ärge tehke seda ja ärge süüdistage neid, kes kutsuvad teid üles kaitsekulutusi suurendama, aga mitte … selle juures just nagu nad töötaksid vastu. (Juhataja: Teie aeg, Mart Helme!) Ei tööta vastu. Kas meil on selles suhtes konsensus, küsin ma, et töötame vaikselt, aga ärme pröökame?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Aitäh, hea küsija! Tagasihoidlikkus kaunistab meid kõiki muidugi, teie küsimuse lõpule vastates. 

Piiri väljaehitamise otsus tehti siiski aastal 2014. Ja sellel hetkel oli peaminister Taavi Rõivas ja minu meelest Hanno Pevkur, kellega te tihti kohtute siin parlamendis, oli see, kes käis ka selle piiri väljaehitamisega. Teie EKRE uudised, mida me sealt ka leiame, näitavad seda, et teie soovitus oli seda piiri väljaehitamist kärpida, sest teie arvates oli see liiga luksuslik, ja teab kas ikka on vaja. See oli uudis, mis ma ERR-ist leidsin ja enne tsiteerisin. 

Nüüd, mis puudutab naiste osalust kaitseväes ja ajateenistuses või kaitseväe tegevustes laiemalt, seda ma eelmises vastuses juba käsitlesin. Ma ütleksin nii, et mis tahes arutelu ju ei tähenda otsust. Arutelu võib mis tahes teemal pidada. Nagu ma ütlesin, Eesti on vaba, kõigil on õigus erinevale arvamusele. Ja kui keegi kuskil on seda arvamust väljendanud – meedias, ümarlaual, koosolekul –, see on ju täiesti vaba maa tunnus, et igaüks võib arvata mida tahes ja seda debatti viisakalt pidada. Naised täna juba vabast tahtest löövad kaasa ja ma arvan, et see teeb meid ainult tugevamaks, kaasa arvatud vabatahtlikke organisatsioone, kus nii mehed kui naised toimetavad. See ongi Eesti tugevus, et kõik võtavad osa oma riigi hoidmisest ja kaitsmisest.

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Viies küsimus ja see küsimus on rahandusminister Jürgen Ligile. Küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teemaks on valitsuse otsused. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud rahandusminister! Teie ajal tuli otsus osta riigile tagasi Enefit Green. Ei hakka pikemalt peatuma sellel, kui kaootiline on üleüldse valitsuse poliitika selles valguses, et alguses osa Eesti Energiast erastatakse, siis soovitakse veel rohkem erastada, aga selle asemel parempoolne valitsus hoopiski teeb otsuse erastatud osa hoopiski tagasi osta. Selle kaootilisuse on ikka ja alati maksnud kinni maksumaksja, ka kogu selle edasi-tagasiostu. See läks maksumaksjale 68 miljonit eurot maksma. 

Aga tänaseks on välja tulnud, et keegi ikka teenis kuritegelikku tulu, kuna sai ligi siseinfole selle valitsuse otsuse kohta juba varem ja ostis siis õigel ajal aktsiad ja teenis korralikult. Ma tuletan teile meelde, et aprillis oli mul see teema korruptsioonivastase erikomisjoni istungil käsitlusel. Kutsusin ka teid istungile. Teie keeldusite tulemast. Aga juba siis ma viitasin probleemile, et enne seda, kui uudis sai avalikuks, toimus väga suur hulk kauplemist börsil, põhimõtteliselt need kauplemismahud ületasid kolm-neli korda tavapärast, ja et see viitab siseteabe lekkele. 

Tänaseks on tulnud ka uudis: Keskkriminaalpolitsei on esitanud kahtlustuse kolmele isikule. Ehk siis tänaseks on teada, et kitsast siseringist info levis. Ja kitsas ringis, ma tuletan meelde, olid ka valitsuse liikmed, erinevad poliitikud. Miks siis, kui ma juhtisin tähelepanu võimalikele riskidele ja probleemidele ja võimalikule kuriteole, kutsusin teid komisjoni, rääkisin sellest infotunnis, siis selle asemel, et kohe tegeleda probleemiga, te hakkasite süüdistama mind ja korruptsioonivastase erikomisjoni tööd maha tegema? Ma ei hakka tsiteerima neid süüdistusi – mõte oli selles, et korruptsioonivastase erikomisjoni töö pole sisuline –, aga ma küsin nüüd teie käest: kas teile ei tundu, et hoopiski teie töö on sisuvaba?

Aitäh! Härra minister, palun!

Vastus küsimusele on muidugi ei. Aga peaks ikka kommenteerima, et ma kavatsen ka edaspidi jätta tulemata või vastamata kutsetele, mille ainus eesmärk on tekitada segadust ja määrida inimesi korruptsiooniga kokku. Ka teie tänane küsimus valitsuse otsustest on eksitav, avalikkust eksitav. See korruptsiooni siia juurde toomine, justkui valitsusega seostamine on tegelikult laim. Ja kordan: mina ei lase inimesi laimata ega soovita oma alluvatel ka käia korruptsioonikomisjonis ainult selleks, et teie oma 17 sekundit "Aktuaalse kaamera" uudistes saaksite kätte, näidata ennast printsipiaalse korruptsiooni vastu võitlejana, ise kolm korda kriminaalkorras karistatud erakonna liige. Nii et kaaluge, kas te sobite sellisesse kohta. See on natuke nagu kui Kert Kingo oli kapo-komisjonis, ise oli ta kriminaaluurimise all. 

Aga rollijaotust tuleb ikkagi meeles pidada. Teie komisjoni pädevuses ei ole inimeste määrimine oma kutsete ja avaldustega, punkt üks. Teiseks, valitsuse otsustega – te niimoodi sõnastasite – ei ole kuidagi seotud Enefit Greeni börsilt äratulek. Enefit Greeni börsilt äratulek ei ole valitsuse otsustega seotud. 

See, mis puudutab börsile minekut: mina selles protsessis osaline ei olnud. Suhtlesin tol korral kõhklevalt just nimelt sellesse riski kontsentratsiooni, et me teeme eraldi firma ainult taastuvenergiale, mis on ju väga kõikuv kraam, ja börsi kaudu oli ka lahus tarbimisportfellist. Me parandasime oma vea. Meil on see omadus, et meie saame targemaks, ja targemaks teiste vigadest eelkõige, mitte teiste vigadest. Saage teie ka. Ärge korrake samu küsimusi, millele juba on vastatud.

Aitäh!

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, aitäh!

Austatud rahandusminister! Enefit Greeni tagasiostmine oli siiski valitsuse otsus ja kahju, et te jätkuvalt suhtute väga pealiskaudselt kuritegudesse ja probleemidesse ja sellesse, et oli siseteabe lekitamine ja keegi teenis ka kuritegelikku tulu ja siiani te ainult naeruvääristate seda. Ja tundub, et teid tegelikult ei huvitagi, mis toimub erinevates äriühingutes, riigiasutustes. Kaasa arvatud ka nõukogu ei teosta järelevalvet selle üle, mis seal toimub. 

Ja võib-olla hea näide on lisaks ka Tervisekassa. Ka Tervisekassa osas ma kutsusin teid komisjoni. Te olete Tervisekassa nõukogu liige lisaks sotsiaalministrile. Üks asi olid need Wagenkülli suvepäevad, aga tänaseks on välja tulnud, et see polnud kõik. Suvepäevadele, erinevatele meeskonnaüritustele on juba kulutatud sel aastal 254 000 eurot. 

Aga ka see pole kõik. Lisaks sellele on kulutatud 243 000 eurot erinevatele koolitustele, mille sees on ka erinevad meeskonnaüritused. Ehk siis, pool miljonit eurot ainuüksi sel aastal erinevatele motivatsiooniüritustele. Ja muideks – nende puhul ei olnud tehtud mitte ühtegi riigihanget. Selles osas ma ka pöördun eraldi veel Rahandusministeeriumi poole, sest et ka Riigikontroll juhtis sellele tähelepanu, et selles asjas tuleb selgust saada. 

Veel üks asi. Tervisekassast on inimesed koondatud, palgafond miljoni euro võrra kasvanud – 200 töötaja peale palgafond 12 miljonit eurot. 

Lisaks, nõukogu kiitis heaks Tervisekassa juhatuse liikmetele 71 000 euro ulatuses tulemustasusid. 

Ja täna on Tervisekassa meil 200 miljonit eurot miinuses; ei leita raha, et ravida vähihaigeid lapsi; küsitakse hoopiski, et inimesed annetaksid.

Ja milline on teie seisukoht nõukogu liikmena? Kas te peate adekvaatseks, et sellises asutuses nagu Tervisekassa pool miljonit aastas kulutatakse erinevatele pidudele, renditakse kalleid büroopindu, makstakse suuri tulemustasusid, tegeletakse niinimetatud team-buildinguga? Huvitab teie kui Tervishoiukassa nõukogu liikme seisukoht selles osas.

Aitäh!

Aitäh! Äkki ma eelmise vastuse täiendaks ka sellega, et kus te veel eksisite eelmises küsimuses, oli see, et te kriminaalasja algatamise samastate korruptsiooni faktiga. Need on erinevad asjad. Hoidke ennast tagasi, ärge tehke järeldusi sellest, et Finantsinspektsioon – mina olen seal nõukogu esimees, aga ei puutu otseselt järelvalvesse, – esitas oma kahtlused prokuratuurile, kes algatas kriminaalasja. Mina vaatasin seda kauplemise statistikat – sealt minule sellist ebakorrapära tagantjärele eriti silma ei paistnud, aga ega ma neid väikseid … kauplemismahtude suurenemine ei ole ka midagi, mida nii visuaalselt ära tunneb. Aga selleks ongi Finantsinspektsioon. Valitsus ei tee neid otsuseid. 

Samamoodi ei tee valitsus otsuseid börsilt ära tulekust; selle teeb nõukogu ettepanekul üldkoosolek, kes … Seda rolli täidan mina. 

Ja kui börsiloogikat vaadata, siis see kipub nii olema, et kui mingi aktsia hind läheb väga madalale – mis juhtus Enefit Greeniga, mis oli ka meie ümberkorralduste põhjus –, siis teda ostetaksegi rohkem. Ja targemad turuosalised tunnevad ära, et sealt võib tulla mingisuguseid otsuseid, et seda taastuvenergiat, energeetikat, aga tegelikult ka Eesti Energia reaalset olukorda ei saa jätta lihtsalt, seda ei saa jääda pealt vaatama, et on vaja, oodata ümberkorraldusi. Nii et mina ei süüdista küll, hakka kedagi süüdistama selle põhjal, et algatati asjas kriminaalasi, aga muidugi teeb see mulle muret. See näeb igal juhul halb välja, aga laskem õiguskaitsel teha oma tööd. 

Tervisekassa puhul ma ütlen küll, et nõukogu liige ei tegele kellegi selliste kuludega. Te ise räägite 200-miljonilisest puudujäägist – mina ei tea sellist puudujääki, aga no eks ma pean siis täpsustama neid numbreid. 

Ja samas siis nurisete mõnekümnetuhandese kulu pärast kusagile koolitusele – mul on hea meel, kui inimesed saavad koolitusi ja saavad targemaks. 

Tulemustasu ei ole iseenesest kuritegu. Need alused me alles vaatasime eelmine kord nõukogus üle ja me neid nüüd muudame, mis on vanast ajast kehtestatud. Ma olen seal lühikest aega olnud ise. Aga tulemustasu on osa palgafondist. Samamoodi on sellised motivatsiooniüritused osa palgafondist; need ei ole mingisugune ekstra kulu maksumaksjale.

Samamoodi eksisite seal, kus te ütlesite, et Enefit Greeni tagasiostmine oli kulu maksumaksjale. Ei olnud – see on kokkuvõttes investeering. Eesti Energia, kes ei ole (Juhataja: "Teie aeg!") maksumaksja ülal peetud, investeeris aktsiatesse ja sellel on oma tootlus. 

Aitäh!

Aga liigume edasi ja lisaküsimuse esitab Lauri Laats Palun!

Aitäh! Hea minister, nagu te ise ütlesite, et te ei taha kedagi süüdistada, aga samas süüdistasite minu head kolleegi selles, et ta tekitab segadust ja eksitab avalikkust. Loomulikult on teie süüdistus eksitava sisuga. Kohe seletan. Mis puudutab Enefit Greeni, siis oli tegelikult see halva juhtimise tagajärje päästmine. Te läksite olukorda päästma riigi poolt ja igal juhul, kaudselt või otseselt, maksab maksumaksja selle loo kinni. Nüüd, kuidas tegelikult valitsus eksitab avalikkust ja tekitab segadust, on see maksufestival või maksupõrgu, mida te käivitasite, kus te tõstsite erinevaid makse, kaasa arvatud käibemaksu, mis otseselt mõjutab toiduainete hindu. Vaatamata sellele, et on esitatud petitsioon ja vaatamata sellele, et on erinevate organisatsioonide poolt öeldud, et kui te võtate otsuse vastu ja langetate käibemaksu toiduainetele, siis see  kindlasti jõuab tarbijateni ja see kindlus on olemas. Vaatamata sellele te kindlalt väidate, et see ei jõua tarbijateni ja hinnad ei lange. Ja teate, kogu selle asja juures teeb asja naljakaks, kui see ei oleks kurb, aga see on naljakas, et sama teie ministeerium, Rahandusministeerium juba augustikuus kuulutas välja hanke, et otsib teadlasi selleks, et aru saada, mis üldse toimub meie majanduses ja kuidas maksud, need, mida te olete tõstnud maksufestivali raames, kuidas see mõjutab üleüldiselt keskkonda ja inimeste toimetulekut. See on teie hange, Rahandusministeeriumi hange, mis on püstitatud 19.08 ja varsti tulevad pakkumised, 25. kuupäevaks. Tegelikult te olete eksitanud inimesi. Kui me oleme teie käest küsinud, kas teil on vastavad analüüsid tehtud, et neid makse tõsta, siis te olete väitnud, et jah, on küll. Ja nüüd tuleb välja, et olete kuulutanud hanke välja, kust te tegelikult otsite teadlaste abi, et kas see maksuralli, mis on käivitatud, millisel viisil see üldse mõjutab meie ühiskonda ja riiki ja majandust? Aitäh!

Aitäh! Jälle on segapuder erinevatest pooltõdedest ja faktivigadest. Ma pean otsima sealthulgast mingisugust küsimust. Selle uuringu hankega ma konkreetselt ei ole kursis, aga ma võin öelda, et Rahandusministeerium uurib neid asju kogu aeg. Mis puudutab toidu käibemaksu, siis võin teile faktid tuua, et kõige olulisem järeldus 2007. aasta uuringust on, et jõukam tuludetsiili kulutab toidule, ehk siis ka toidu käibemaksule kolm korda rohkem kui vaesem tuludetsiili, selle Rahandusministeerium Praxise abiga välja selgitas. 2020. aasta uuringus on vahe vähenenud, aga see on üks põhjus, miks me selle populistliku algatusega kaasa ei lähe. See tundub ahvatlev, aga sotsiaalselt on see kohutavalt ebaõiglane. Raha visatakse prügikasti sisuliselt, see on nii väikese tulususega või kasuteguriga, juhul kui ta hinda jõuab. Kas ta hinda jõuab? Jällegi on olemas uuringud, empiirilised uuringud, sest me siin eksperimenteerida ei saa, mis ütlevad, et Euroopa riikides, kus käibemaksu on vähendatud toidule, on keskeltläbi isegi kõrgemad toiduhinnad. Samas on seal kõrgemad kaubanduse marginaalid. See raha lihtsalt ei jõua tarbimisse, see jõuab ettevõtete kuludesse. Ja Eesti puhul seda ei saa öelda sellisel määral, aga üldiselt ka ettevõtete kasumitesse. Kaubanduse kasumid on suuremad seal, kus riik on oma maksutulust loobunud. See veerand miljonit või pool miljardit, millest toidu käibemaksuga tahetakse vabaneda, läheb riigi eesmärkidest täiesti mööda. Toetab väga lihtsat majandust, mis mingisugust sügavat struktuuri edenemist ega jõukuse kasvu tegelikult ühiskonnale ei anna. Selles mõttes me oleme neid uuringuid teinud, saanud väga sarnased kinnitused oma kalkulatsioonidele ja vaadanud väga palju Euroopa statistikat, mis ütleb, et need riigid, kes seda teevad, teevad küll kodanike meeleheaks, aga mitte nende heaolu tõstes, sest need kulud ühiskonnale on äärmiselt ebaefektiivseid ja eesmärgipäratud. Ja me selle asemel tõstame maksuvaba miinimumi 700 eurole, mis annab inimesele tarbimises variante valida, aga katab seda põhitarbimise otsa väga tõhusalt ja neutraalselt, mitte nii, et jõukam saab rohkem.

Suur tänu! Sellega lõpetan tänase viienda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on samuti rahandusminister Jürgen Ligile. Küsib Riigikogu liige Riina Solman ja teemaks on valitsuse eelarveplaanid majanduse ja inimeste ostujõu turgutamisel. Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud rahandusminister! Teie sõnasabast kinni võttes, mina tean vastupidi, ma olen olnud kõigest Rahandusministeeriumi avalike suhete juht kunagi. Aga pigem ikkagi jõukam osa just võidab sellest teie muudatusest. Aga kui te lubate – jaa-jaa, ja madalapalgalised kaotavad. Te rääkisite sellest tulumaksuvabastusest. Aga lubage, ma vastan kõigepealt Kristen Michalile, kes rääkis Kaitseväe teemadel. Seda kuuldust, et naised Kaitseväkke ajas teie enda erakonnakaaslane koos Lavly Perlinguga arvamusfestivalil. Ja sealt kohe edasi tuli ka meediasse teade, et kõik erakonnad seda peaaegu toetavad.

Nii, aga nüüd teie küsimus, palun.

Aga härra Ligi, mul on teile hästi lühike küsimus. Võib-olla te olete sellele vastanud, aga mina tulin, eks ole, esimesele töönädalale ja saan teie käest otse küsida. Ma ei ole seda vastust kuulnud. Juhatus palus mul selle ümber vormistada, kuna seal oli kuuetäheline ebatsensuurne sõna ja selle ebatsensuurse sõna ja rahvaliku väljenduse lasi käiku teie valitsuskaaslane Kristina Kallas. Ma siis proovin seda viisakalt sõnastada ja ütlen niimoodi. Härra rahandusminister, hiljuti väitis Kristina Kallas meedias, et riigil on "väga palju raha", kasutades ebatsensuurset sõna ja rahvalikku väljendit. Kuidas teie rahandusministrina seda hinnangut kommenteerite? Millises suurusjärgus võiks selline hinnang teie arvates rahaliselt väljenduda? Millisest summast käib jutt ja milliselt eelarverealt selle võib leida?

Aitäh! Enne kui te vastate, härra minister, ma tahaks, Riina Solman, teid tänada ja tunnustada küsimuse täpsustamise eest, just nimelt selle kirjalikus vormis. Aitäh teile! Aga härra minister, palun!

Aitäh! Seda viimast vastust te teate. Ma õiendan kõigepealt selle esimese otsa ära. Võib-olla te tegelesite liiga palju avalike suhetega nagu praegugi ja vähem analüüsidega, aga need uuringud näitavad täpselt seda, et toidu käibemaksu võit saab suuremale, jõukamale tarbijale, aga tõenäoliselt hajub tegelikult tarneahelas ära, ei jõuagi tarbijani. Seda näitab Euroopa statistika. Kõrgemad toiduhinnad kipuvad olema seal, kus on madalam käibemaks. Väga väike vahe, kindlasti ei ole seos põhjuslik, aga tõsiasi on see, et kui riik loobub oma maksutuludest, siis kaupmees kasutab selle ära. See on see mehhanism. 

Mis puudutab haridusministri ütlemist, siis ma arvan, et see oli muidu üldiselt väga väärika ajakirjaniku ebaaus käitumine. Ta arvas, et ta peab selle lehte panema, et see on nii magus. Kuskil ukse peal kohtas Postimehe ajakirjanik haridusministrit, justkui suusoojaks tegi juttu, see ei olnud intervjuu. Mööda minnes küsis, et noh, kas raha on. Umbes selline oli küsimus. Või kuidas see olukord on. Et võib-olla oli see natukene sätitum, see küsimus, aga vastus oli mööda minnes, see ebatsensuurne. Aga loomulikult täis kibedust ja te teate seda. Haridusminister ei öelnud seda, et raha on palju, ja loomulikult ei öelnud ta seda meedia jaoks, vaid ta näitas välja oma kibedust, kui rasked on tegelikult eelarveläbirääkimised. Võin kinnitada, need on rasked. Raha ei ole üle, vaid loomulikult puudu, ja te teate seda.

Suur tänu! Riina Solman ikkagi jõudis vajutada. Täpsustav küsimus, Riina Solman, palun!

Jaa, aitäh! Seekord, härra rahandusminister, ma pöördun teie poole niimoodi küsimus-palvega, samamoodi nagu omal ajal lasterikaste perede liit kirjutas, kui automaksu hakkasite kehtestama oma valitsusega, Riigikogule, toonasele peaministrile, toonasele rahandusministrile. Ja kui ma sotsiaalkomisjonis küsisin toonaselt sotsiaalministrilt Signe Riisalolt, et kas ta kavatseb lasterikastele peredele teha, nagu puuetega inimestelegi, erandi, siis ta vastas, et tema poole otse ei pöördutud. Nüüd ma siis kasutan seda võimalust.

Täna oli uus sotsiaalkaitseminister meil Isamaa fraktsioonis, ta oli alles äsja tutvustanud sotsiaalkomisjonis meile perepoliitika analüüsi, mille põhjal me nägime ära ka, et vastavalt madalale sündimusele jääb riigis lastega peredele toetuste raha üle. Sotsiaalkaitseminister ütles, et tema ei kavatse järgmisel eelarveaastal seda raha mitte üldse rakendadagi. Tegelikult oleks seda ju inimeste toimetulekuks ja peredele sellise sooja signaali andmiseks, et riik on nende taga, väga vaja. Et kas teie rahandusministrina võiksite kutsuda oma sotsiaalkaitseministrit või kolleegi selles osas korrale ja seista peredega laste eest, et teha siiski sellest ülejäävast rahast mingisugune toetav meede, näiteks viia lastetoetus 80-lt 100 eurole ja ka üksikvanema toetus 80-lt 100 eurole, nii nagu see oli Isamaa algses eelnõus, kui me olime teiega koos valitsuses 2022. aastal, kui me tõstsime nii lastetoetusi kui peretoetusi. Ikkagi rakendada see raha järgmisel eelarveaastal ära, mis jääb madala sündimuse tõttu üle riigil eelarves.

Aitäh! Küll on kahju, et enamik juttu on viide kolmandatele, neljandatele inimestele ja nende omavahelistele vestlustele või vestlustele teiega. Mina ei saa neid fakte kontrollida ega peaks kõike seda kuulama, sest me peaksime keskenduma otsestele küsimustele-vastustele omavahel. 

See kas-küsimus. Mul ei ole põhjust eelarveotsuseid välja lubada siin, kui need on langetamata. Mida on valitsus otsustanud, on tõsta oluliselt maksuvaba miinimumi. See mõjub ka lastega peredele, see on väga suur maksukergendus inimestele, maksumaksjatele ja väga suur väljaminek riigile. Ja ta ei ole seotud konkreetse kaubaga, ei auto, ei toiduga, inimene saab ise valida. Selles mõttes see on sihuke mõistlik maksupoliitika. 

Mis autodesse puutub, siis me oleme teinud pigem sellise erandliku otsuse ja lastega peredele automaksu tagastame. Ja sellest saab täielikult, auto aastamaksust, vabaks 55 000 maksumaksjat. Lisaks me peame silmas … Ja osaliselt veel kaks korda rohkem, ligi 98 000 saavad automaksukergendust, mis on kindlasti ka meeleolule hea ja loodetavasti nad selle raha kasutavad pere jaoks hästi mõistlikult, kindlasti kulutavadki enda seisukohalt ja enda valikul. Aga mis siis veel oleme sellesse automaksumuudatusse kirjutanud, on need M-kategooria ehk 8–9‑kohalised bussid. Need on otseselt suurte perede vajadus paljudel juhtudel ja nende käsitlemine tavalise sõiduautona, nende maksukoormuse olulisem vähendamine on jällegi suunatud nendele lastega peredele. 

Aga üldjoontes riik ju oma kodanike heaks asju teebki ja nende kodanikega kokkuleppel. Nii palju kui makse kogub, nii palju ta tegelikult annab tagasi ja rohkem veel, teenuste vormis enamasti, mitte sularahavormis. Ma tuletan ikkagi meelde, et makse ei koguta selleks, et sularaha jagada, vaid eelkõige teenuseid nendest teha, mis puudutab otseselt inimestele tagasiandmist, eelkõige teenustele. Ja selle koha pealt Eesti on ikka väga-väga helde riik olnud. Ja hariduse edusammud on siin kõige suuremad, laste tervishoid on meil väga kõrgel tasemel ja huviharidus. Need on maksudest tehtud asjad.

Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Priit Sibul. Palun!

Aitäh, hea juhataja!

Austatud minister, ma pean tunnistama, et mõnetise üllatusega kuulsin teid ühele eelmisele küsimusele vastamas, kui te viitasite sellele, et palgafondi osa ongi koolitused ja igasugused üritused. Varasemalt – võib-olla ma siis eksin ja mäletan valesti, aga – minu meelest olete just teie olnud see, kes on alati seisnud selle eest, et palka tuleks maksta palgana, mitte igasuguste muude võimalike hüvedena. Seal Tervisekassas on tõesti niiviisi, et inimesi on koondatud, palgafond on tõusnud miljoni võrra ja umbes pool miljonit on koolitusteks ja erinevateks üritusteks. Ja esmaspäeval, kui see arutelu oli, ma tõesti olin veidi üllatunud, et kuna ka teie olete nõukogu liige, et kas te tõesti olete pidanud seda mõistlikuks, et need kolm üritust, mida kirjeldati seal Tervisekassas – suveöö, jõulupidu ja üks haridusliku sisuga sündmus, mida tehakse –, et seda käsitletakse palga osana, kuna inimestele on tööd juurde tulnud ja on vaja neid motiveerida, sest kulla hind ja inflatsioon on tõusnud, nagu Karl-Henrik Peterson meile ütles, ja see on palga osa. 

Ja ma tõesti küsisin, olin üllatunud ja ma ütlesin ka, et mina tean, et rahandusminister varasemalt on pidanud ikkagi mõistlikuks, et palka me maksaksime palgana, mitte erinevate sündmustena, aga nüüd te vastasite ise ka. 

Ja kas te olete siis vahepeal üle vaadanud oma seisukoha, et nii-öelda kuigi palgafond on tõusnud, siis tõesti need üritused ja asjad, et need on ka mõistlik tulevikus arvata palgafondina ja te aktsepteerite seda ka järgnevate aastate erinevate ministeeriumite eelarvete kokkupanemisel siis, et need kulud, mida siis täiendavalt erisoodustusmaksuga maksustatakse, et see tgelikult on kõik mõistlik palgalisa ametnikele.

Aitäh! See on omamoodi erutav, kui ma kuulen, et olen teid nii mitmes punktis üllatanud. Aga võib-olla see üllatus ei pruugi nii suur olla, sest ma olen ikkagi oma loogikas järjepidev ja antud juhul pean täpsustama, et õige termin ei ole palgakulu, vaid personalikulu. Ja personalikulu sees on siis palgakulud ja kaasnevad kulud. Ja kui keegi suurendab neid kaasnevaid kulusid, sealhulgas koolitusi, siis paratamatult personali põhikulu ehk palgaruum jääb väiksemaks. See umbes niimoodi käib ka ettevõtetes ja asutustes.

Ka maksustamine käib ju sedapidi, et need personalikulud on palgamaksudega maksustatud. See on igati loogiline süsteem. 

Ja mina seda nüüd kõige tähtsamaks Eesti küsimuseks küll, et siia, Riigikogus peaks seda kogu aeg arutama, ei teeks. 

Loodetavasti saame joone alla nendele suvepäevadele ka. Need olid kindlasti liiga pompöössed, aga rahanduslikult kindlasti mitte midagi otsustavat – see on pigem sihuke moraali küsimus. Juht on vastutuse võtnud. Jätaks selle nüüd selja taha. Mina ei pea ega kavatse ka nõukogu liikmena edaspidi ajada järge üksikute eelarve alajaotuste puhul, et personalikulud, jah, aga mis seal täpselt sees on, kui palju on koolitust ja nii edasi. Võib-olla on see küsimus, aga pole minu vastutus ega teadmine hinnata, kui palju vajab Tervisekassa töötaja koolitust. Nad on, tegelikult nad on väga-väga professionaalsed inimesed. Ma arvan, nad peavad ka edaspidi ajaga kaasas käima. Ma arvan, nad on ka sotsiaalpoliitika kujundajad otse ja kaude. Mida targemad nad on, seda paremad, aga see ei tule kusagilt nagu lisa, eks ole, vaid see on olemasolevas eelarves, juhi valikul ja nii edasi. Ja kui juht teeb valikuid, mis ei näe hea välja, siis nad vahel astuvad ka tagasi. Aga meie ei peaks seda ka riigi peamiseks teemaks tõstma.

Aitäh!

Suur tänu!

Sellega lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Ja liigume edasi. Seitsmes küsimus on taas peaminister Kristen Michalile. 

Küsib Riigikogu liige Rain Epler, kes on oma teema sõnastanud siis selliselt: "Valetava kaitseministri sobivus oma ametisse."

Rain Epler, palun!

Jaa, aitäh! Härra peaminister, te ise siin ühele küsimusele vastates tegite väikese rännaku ajalukku, rääkisite, kuidas Hanno Pevkur 2014. aastal tegi otsuse, et piiritara hakataks rajama. Rändame seal ajaloos siis korraks veel sissejuhatuseks edasi. 

2019, enne valimisi, kui mina ise veel poliitikas ei olnud, ma intervjueerisin Kagu-Eestis Hanno Pevkurit. Ja seal inimestel oli küsimus, et kui raha kulub nii palju, et miks midagi näha ei ole seal piiril, et oleks tara või tekiks midagi. Siis Hanno Pevkuri vastus oli: "Kallid inimesed, need nähtamatud asjad ongi kõige kallimad. Need, mida te ei näe, need ongi kallimad ja sinna läheb hästi palju raha." Ja nüüd me oleme jõudnud siis tänasesse päeva, kus Riigikontroll on ikkagi väga karmi hinnangu andnud sellele, kuidas neid paljukiidetud kaitseinvesteeringute raha on kasutatud Kaitseministeeriumis. Tuleb välja, et tegelikult Riigikontroll ei saa ülevaadet sellest, ja seeläbi inimesed ei saagi teada, kuidas see maksuraha on kulunud.  

Meil käis siin Hanno Pevkur ise eile Riigikogus ja tema rääkis palju asjassepuutumatut juttu, aga lisaks ka valetas palju oma kõnes ja küsimustele vastates. Ja siis muu hulgas ta põikles küsimustele vastamisest kõrvale sellega, et ta ütles, et kuigi Riigikontroll kirjutab ühte või teist, uskuge mind: kõik on hästi.  

Ja sellest tulenevalt ma tegelikult nüüd kordangi seda küsimust, mis ka kirjas on, et kas teie hinnangul Hanno Pevkur sobib oma ametisse. Kui sobib, siis kas sellepärast, et ta ongi selline, et ta ise ei saa aru ja ta on selline marionett seal ja ametnikel on hea sõita seal oma teemadega nii, nagu nad tahavad? Ja kui ta ei sobi, siis millal te kavatsete ta ametist vabastada?

Aitäh, hea küsija! Kui tohib, siis – ma hästi ei usu, et te tõtt räägite selle kohta, et Hanno Pevkur valetas. Kui teil on mingeid fakte, mida te soovite temaga täpsustada, saate ju otse temaga teha – ei pea mina neid fakte teile täpsustama. Seda esiteks.

Teiseks, piiri ajalugu saab igaüks ise etappides üle käia. See, mida mina tsiteerisin, oli ERRi uudis, kus teie selja taga istuv hea kolleeg, võitluskaaslane, lähedane seltsimees ja sõber Martin Helme ütles, et selle piiri ehitamist tuleb siiski koomale tõmmata. Nii et see on ERR-is, rahvusringhäälingus olemas ja ERR teadupärast säilitab Eesti kultuuri ja ajalugu, teadmist läbi aastate. Nii et seegi on fakt ja selles ajaloos see nii on.

Nüüd, mis puudutab erinevate võimekuste väljaarendamist ja samme Kaitseministeeriumis – ma siiski ütleks, et, arvestades, kui suured ülesanded meil ees seisavad, Kaitseministeeriumis pingutatakse ilmselt päeval ja ööl selle nimel, et kõik asjad korras oleksid ja kõik asjad tehtud saaksid, sest kui sul mingis valdkonnas rahastamine kasvab tohutult kiiresti, siis see tähendab seda, et sul on vaja kõik sammud läbi käia, erinevad hanked korraldada, sammud astuda. 

Ja nüüd Riigikontrolli raportile ja kõigele muule viidates – kõik need nii-öelda kontrollmehhanismid, raamatupidamissüsteemid peavad ka tasemel olema. Nii et selle kohta on kaitseminister öelnud, et – ja kantsler, et – nad hoolitsevad, et see kõik korras on ja asjaajamine seal majas on korras. Nii et kui teil on detailide küsimusi, saate nende käest küsida, ametnike käest küsida. Riigikogu liikmena need kõik võimalused on olemas ja muu vist oluline on ka öeldud. Aitäh!

Suur tänu! Rain Epler, teil on täpsustav küsimus, palun!

Jaa, no kõigepealt, raha piiri ehitamiseks ja otsused tehti siis, kui Mart Helme oli siseminister ja Martin Helme oli rahandusminister. Aga te ise ikkagi olete ette- ja läbinähtav: ma esimese küsimuse vastust umbes sellisena ootasingi, et te ei usu, et Pevkur valetas. Ja sellepärast ma eilsest stenogrammist võtsin mõned väljavõtted ja lisaks ka Riigikontrolli raportist. Mina eile oma küsimust esitades ütlesin muu hulgas Pevkurile, et üle 720 miljoni ulatuses Riigikontroll ei saanud tuvastada, kuidas on olukord varudega. Lisaks ütles Riigikontroll, et aastaid näiteks on Riigikontroll öelnud, et peaks tõhustama või looma sisekontrollisüsteemid. Ja minister on kinnitanud, et jah, tuleb teha. Ja et kolm aastat on Pevkur minister olnud – pole tehtud. Pevkur vastas: "Manipuleerimised, et 700 miljonit on kuskil ei tea kus, siis see ei vasta lihtsalt tõele." No see oli esimene vale. Mina ei manipuleerinud, ma lugesin ette Riigikontrolli raportit. 

Ja teiseks ütles Pevkur: "Nii et selles mõttes ma olen sügavalt veendunud, et see vara, mille kaitseinvesteeringute keskus on Kaitseväele soetanud, välja arvatud loomulikult kulumaterjalid, on kõik Kaitseväel olemas." See oli see teine vale. Neid valesid oli veel, aga kõike ei jõua kahe minuti sees ette lugeda. Mida ütleb Riigikontroll oma raporti 19. punktis: et nad ei anna hinnangut Kaitseministeeriumi varude saldo õigsuse kohta summas 723,9 miljonit eurot, sest Kaitsevägi ei täitnud lubadust anda enda varude ressursihalduse tarkvarast detailset infot esimest korda arvele võetud varude koguse ja maksumuse ning nende inventeerimise kohta, mis võimaldaks Riigikontrollil veenduda aruandes kajastatud varude summa õigsuses. Lisaks ütles Riigikontroll punktides 54.5 ja 54.6, et viimasel kuuel aastal auditi tulemustel on korduvalt juhitud tähelepanu sisekontrollisüsteemi puudustele, mis mõjutavad varade, kulude ning nõuete arvestust. Lisaks, et kaitseminister on nõustunud, et see arvestus on vaja korda saada, ja lubanud need asjad korda teha, aga ei ole teinud. Nii et Pevkur valetas, faktid on mustvalged.

Aitäh! Siin küsimus vist puudus, mulle tundub. Aga ma siiski meenutan, kui te minu tsitaati mäletate, et ma ütlesin, et ma ei usu, et te rääkisite tõtt. Nii et te võite ajas tagasi kerida, seda esiteks. (Hääled saalis.) Teiseks ma siiski ütleks, et te olete eksiteel oma väidetes, mida te küsimuseks ei sõnastanud, sellepärast et kaitseminister on ka avalikult öelnud, nagu ka Kaitseministeeriumi kantsler, et nad võtavad Riigikontrolli etteheiteid tõsiselt ja hoolitsevad selle eest, et kontrollmehhanismid (Rain Epler kõneleb saalist.) ja erinevad aruanded saaksid oma koha peale paika. Ja nii see peabki olema. Astutakse erinevaid samme, et Kaitseministeerium, Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus ja teised hoolitseksid selle eest, et nende laoarvestus, kõik raamatupidamine oleks korras. Ja Riigikontrollile antakse ka see juurdepääs, mis teadmispõhiselt või kontrolli vajadusel mingites kohtades on. Me seda ringi võime veel tallata 15 korda, aga nende hoiak on olnud, et asjad tuleb korda teha, Riigikontrolli märkused tuleb arvesse võtta ja nii need asjad peavadki olema.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab Martin Helme. Palun!

Jaa, aitäh! Kõigepealt ma tahan Hussarile öelda, kes ütles, et meil ei ole reeglid meeles. Oi, meil on reeglid väga hästi meeles! Ja meil on meeles see, et meil ei ole reegleid. Selle me saime eelmisel neljapäeval ka jälle selgeks, et kõik teevad seda, mis tahavad, nii nagu tahavad.

Vabandust, see ei puuduta nüüd kuidagi seda konkreetset küsimust. Oota, ma nüüd täpsustan! Küsimus oli kaitseministri sobivusest ametisse, nii et jätame istungi juhataja siit välja

Pane nüüd oma jutu ajast mulle aega juurde!

Ma ei anna isegi aega juurde, kui jätkub selline reeglite rikkumine! Palun, Martin Helme!

Siis ma räägin lihtsalt üle. Väike ja rumal inimene oled! 

Nii, nüüd, mis puudutab 2019. aasta piiriehitamist, siis selle me pärisime eelmiselt, reformierakondlikult valitsuselt, kus tõepoolest kulud olid pööraseks aetud ja ehitust ei olnud käima pandud. Me tegime kulud mõistlikuks ja panime ehituse käima ja täna see piir, mis on välja ehitatud, ongi tegelikult see piir, mille meie tookord käivitasime ja rahastasime. Nii et see, mis sa üritad siin muljet jätta, justkui meie oleks piiri väljaehitamist takistanud või nurjanud, on ka üks vorm valetamisest, muide. 

Aga selle Pevkuri asja juurde. Vaata, Pevkur ja Kaitseministeerium on kinnitanud aastast aastasse, et nad mõistavad mure tõsidust ja nad teevad asja korda. Ja aastast aastasse läheb asi hullemaks. Nüüd ütlevad, et nad võtavad seda kõike väga tõsiselt. Ja mis on siis tõestus meile, et keegi üldse võtab asja tõsiselt? Tegelikult on tõestus, et keegi ei võta asja tõsiselt, see, mis praegu toimub siin ja mis toimus eile Riigikogu suures saalis, kui Pevkur esines. Tuima pannakse, ülbitsetakse, valetatakse, süüdistatakse neid, kes näpuga näitavad, mis on tehtud valesti, halvasti ja jäetud tegemata. Siis süüdistatakse neid mingisuguses manipuleerimise või valetamises. Kui keegi võtaks tõsiselt seda, et meil on riigikaitses täielik korralagedus, siis keegi võtaks vastutuse, keegi lastaks lahti. Pevkur ei lase kedagi lahti. Sina ka Pevkurit lahti lase. Järelikult ta keegi ei võta seda tõsiselt. Ja nüüd on muidugi asi on lihtne. Kui reformikad on asja juures, siis me ju teame, me isegi pea kahtlustama, me teame, et valetatakse ja varastatakse.

Härra peaminister, palun!

Aitäh! Seal oli jälle hulk erinevaid väiteid. Parandame siis ära. 

Kõigepealt, mul on hea meel, et me oleme nüüd jõudnud kahe peale selles debatis sinnamaani, kuhu üks hea debatt peakski jõudma Riigikogus. Tuvastasime fakti, et piiri ehitus algaski varem. See on päris oluline. Seesama uudis, mis on 23. maist 2019 13.19, mida on hiljem, ma näen, uuendatud, kirjeldab kenasti, kuidas 2015. aasta kevadel otsustati, eraldati ka RES-iga 70 miljonit eurot. Ja Ratase, Jüri Ratase, isamaalisi mehe valitsus vähendas seda summat siis peaaegu poole võrra. Ja selle nimel – see on ikkagi Isamaa liige, Helir-Valdor Seederile olgu öeldud, ärge häbenege Jüri Ratast enda ridades. Ja siis seejuures tulles nüüd tagasi selle tsitaadi juurde, siis siin jah, tõepoolest rahandusminister, kelle ametis te siis olite, ütlesite, et seda piiri tuleks ikkagi oluliselt tagasihoidlikumalt ja kokkuhoidlikumalt üldse edasi ehitada, et sealt võiks raha ära võtta. See uudis ongi tegelikult sellest, et tollane koalitsioon on otsustanud riigieelarve strateegia läbirääkimistel leida kokkuhoiukohti, vähendades idapiiri väljaehitamist. 

Mis seal ikka? Ei, ei maksa häbeneda seda, mis on olnud. Kõigepealt tuvastasime debatis, et see algas varem, selles me nüüd saime ühele nõule. Ei maksa ilmselt väidelda ka uudisega. Mina arvan, et see ERR-i uudis on täpne. Kui see ei ole täpne, eks te peate seda parandama ja saatma siia vastulause, aga nii see kahjuks on. Ma arvan, et tsitaat oli täpne. Nii et jah, oluline on öeldud.

Suur tänu! Ja sellega lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise ja liigume edasi. 

Tänane kaheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov jaa teemaks on maksud. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ja hea peaminister, head sügishooaja algust! 

Hiljuti avalikkus sai teada, et riigieelarves on tekkinud ligi 800 miljoni eurone ülejääk. Kõigepealt, siin on on erinevad institutsioonid, kuskohast see tuli, siis tahaksin teie arvamust kuulata, et kuskohast see 800 ikkagi tuli. Samal ajal on inimestele ja ettevõtetele kehtestatud mitmed uued maksud, need tulevad ka edaspidi järgmine aasta. Kui riigil on selline ülejääk, siis miks peavad inimesed ja ettevõtjad endiselt taluma järjest uusi maksukoormusi ja kuidas kavatseb valitsus seda 800 miljonit kasutada? Ning kas teil on plaan vähendada maksusurvet, et inimestel oleks kergem toime tulla ja ettevõtjatel taas tekiks kindlustunne?

Aitäh, hea küsija! Ilusat sügishooaja algust teilegi! Soovin, et see kindlasti oleks asjalik ja tooks Eesti rahvale palju rõõmu ja kasu. 

Eelarve puhul te küsite, kust tekkis ülejääk. Ülejäägi puhul kõigepealt anatoomia iseenesest on ju lihtne, et kui eelarve on planeeritud minust kolmeses defitsiidis olevana ehk siis selles Maastrichti kriteeriumis, mis on maksimummäär, mida on lubatud, ja selgub, et see eelarve defitsiit on oluliselt väiksem ehk ta ei ole mitte miinus kolm protsenti, vaid on miinus üks protsenti või ligikaudu seal, siis see vahe ongi 800 pluss miljonit. See tähendab lihtsalt seda, et Eesti riik sellel aastal juba teadaoleva põhjal saab hakkama 800 pluss – ma ei oska täpselt öelda, palju need numbrid tulevad, aasta lõpus ju kõik selgub, aga 800 pluss miljonit säästlikumalt. Seda öeldes, me oleme majandanud säästlikumalt, ei tähenda, et see raha kuidagi jagada oleks. See lihtsalt tähendab seda, et me kulutame vähem üle seda raha, mida meil ei ole ju riigina. Defitsiit oma olemuselt tähendab, et sa kulutavad raha, mida sul ju ei ole. 

Ja majanduslanguse ajal tihtipeale siiski eelarveteoreetiliselt öeldakse, et vastutsükliliselt rohkem avaliku sektori kulutused aitavad seda tsüklit üle elada. Loodame, et see nii on. Selle jaoks see on olnud. Aga põhjused, sellel on päris mitmed. Seal on kindlasti ühekordseid laekumisi, mis puudutab ettevõtete tulumaksu, mis olid ajatatud vastavalt maksutõusudele. Seal on ka füüsilise isiku tulumaksu paremat laekumist, mis indikeerib seda, et palgad on kasvanud, mida me Eestis numbrites päris näeme, et palgakasvunumbrid sellel aastal, aga ka järgmiseks aastaks ennustatuna kommertspankade poolt, Eesti Panga poolt, Rahandusministeeriumi poolt on väga korralikud. Ja seal sees on ka erinevate majandus- ja tööjõukulude kokkuhoidu. Riik on võtnud eesmärgiks kärpida oma kulusid, kavatsetavaid kulusid 10% aastatel 2025–2027 ja see kärbe endiselt kehtib. Kokkuhoid erinevatest plaanidest on umbes, või nendest kuludest on 1,4 miljardit ja seda on maha võetud aastate peale kokku. Ja siin ei ole mitte ainult selle valitsuse teene, siin olid ka sotsiaaldemokraadid osalised, kes aitasid seda kärpida. 

Nüüd kui te küsite, et mida selleks teha, et majanduskeskkond parem oleks, ma nimetaks mõned faktid ja me saame seda debatti ju jätkata. Ettevõtete kasumimaksu kaotamine pärast seda, kui sotsiaaldemokraadid valitsusest lahkusid, kindlasti aitab majandusel kasvada. Tulumaksuvaba miinimumi tõus, mis tõuseb 700 euroni kaunis järsult 1. jaanuarist – keskmise palgaga inimesele tähendab umbes 1500 eurot aastas rohkem raha kätte oma teenistusest. Nii et see suurendab tarbijakindlust. Ja ma pärast heameelega jätkan, mul sai aeg täis.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma siiski korraks tulen tagasi piiri juurde, sellepärast et siit on jälle valesid kõlanud palju. Sa üritad jälle jätta muljet, et piiri ehitamine algas 2015. Ei alanud. Raha eraldamine otsustati. Ja selleks ajaks, kui meie valitsusse saime, oli välja ehitatud mõnisada meetrit katselõiku, mingit piiri ei olnud ehitatud välja. Ei alanud Reformierakonna ajal, see algas siis, kui meie valitsus oli. Nii et ei ole vaja … 

Jaa, ma jõuan kohe maksude juurde. Sellepärast et ma pean ju saama ära klaarida, kui midagi on. No selle säästlikkusega on nüüd niimoodi, et ei, riik ei ole säästlikum olnud, riik on lihtsalt ajanud majanduse nii hukka, et välisinvesteeringud lahkuvad Eestist ja ühekordsed tulude väljavõtmised suurendavad juriidilise isiku maksulaekumist ja inflatsioon suurendab mõningal määral ka mõnede teiste maksude laekumist. Aga tegelikult on riigieelarve jätkuvalt suures miinuses ja see miinus suureneb kõikidel järgnevatel aastatel. Mingit raha teil ju üle ei ole ja eelarve korras ei ole – see on ka suur vale. 

Ma tahaksin tulla selle maksujutu juurde, sest siin on kõlanud … Eelmisel nädalal teie kõrval istuv Jürgen Ligi teatas, et automaksu ärakaotamine on kaalumisel. Ja siis me tegime siin eelmisel nädalal erakorralise istungi, kus automaksu ärakaotamise võimalus oli kõigil koalitsioonisaadikutel olemas ja see istung kukutati läbi koalitsiooni poolt. Minu meelest pärast seda eelmise nädala istungit ei tohiks nüüd küll mitte ükski inimene maailmas uskuda mitte ühtegi sõna mitte ühegi koalitsioonipoliitiku suust, kui mängitakse mõttega, et äkki me mõnda maksu vähendame. Me kõik teame, et see kaalumine lõpeb 20. oktoobril ja siis saab selgeks, et kaalud langesid niimoodi, et maksud ei vähene, pigem suurenevad. Maksufestival ei ole lõppenud. See on ju kõik valijatele enne valimist lihtsalt järjekordne vale stiilis: lugege mu huultelt, ei, maksud ei tõuse. Nüüd lihtsalt räägitakse natuke ettevaatlikumalt, et meeme oleks raskem teha. Nüüd me räägime kaalumisest ja arvutamisest ja koalitsioonisisestest läbirääkimistest. Öelge siis nüüd ilusti välja, et mis see seisukoht on automaksu suhtes.

Aitäh! Nüüd oli küsimus ka ja ma püüan jõudumööda vastata. Kõigepealt selle alguse otsa kohta. Faktid jäävad faktideks, ega meil on väga keeruline nendega vaielda. Mina tsiteerisin teile rahvusringhäälingut, mis on rahvusliku mälu hoidja, kus on uudises täpselt kirjas, kes mida tegi ja kuidas isamaaline Jüri Ratas otsustas piiriehitust kärpima minna. Nii et … Millest on muidugi kahju, isamaaliselt Jüri Rataselt ootaks midagi muud. Aga kui me juba isamaalisest Jüri Ratasest räägime, siis see valitsus, kus teie olite isamaalise Jüri Ratase valitsuses rahandusminister, pärast seda suurt kulutamist ja sellelt päranduseks saadud eelarve puudujääk oli kaks miljardit eurot. Kõike seda on tulnud tänaseni lappida. Sellel ajal – ajad olid head –, 2017 oli Sven Sester, kui ma õigesti mäletan, rahandusminister – või oli juba Tõniste mingil hetkel, täpselt ei mäleta, aga ilmselt Sester pigem –, leevendati eelarvereegleid. Ja tol ajal Eesti Pank hoiatas, aga tühja keegi seda hoiatust luges. Sellel hoiatusel oli tegelikult väga suur põhjus, et eelarvereeglite lõdvendamine tõigi kaasa hilisema sellesama eelarveaugu. Ja tänaseks, tõepoolest, pilt on parem – majandusvaatest meil on ju 2–2,5 aastat suhteliselt keerulist aega Eestis olnud –, majandusnumbrid näitavad kasvu, jah, tõsi, aeglast, aga siiski kasvu. Taastumine erinevates valdkondades on alanud. Defitsiit, jah, osalt ühekordsete laekumistega, aga ka palkade tõusuga, aga ka kokkuhoiuga on parem. Nii et see pilt on kindlasti parem. 

Nüüd, te küsite või väidate, et seda kõike tehakse valimiste nimel. Vaadake, eelarvetsükkel igal aastal on täpselt sama koha peal, on valimised või ei ole valimised. Seda te võiksite siiski eelmise rahandusministrina teada. Ja eelarvetsüklis tehakse erinevaid ettepanekuid ja kõik need otsused, muuseas, tehakse ära enne valimisi. Nii et see jutt, et seda kuidagi valimisteks tehakse, see jutt teil kahjuks ei klapi. Nii et kui te tahtsite meeme teha, nagu te ütlesite, no tehke neid oma meeme. 

Nüüd, mis puudutab automaksu. Automaksu kohta ma olen öelnud, et minu meelest see tase on liiga kõrge. Eesti ühiskonnas oleks olnud mõistetavam, kui selle arhitektuur oleks veidi teistsugune olnud ja tase madalam. See on minu arvamus. Mis on põhjus? Loomulikult me arutame seda, aga meie esimene prioriteet on Eesti riigikaitse selle pärast, mis toimub maailmas. Seejärel arutame palku, arutame erinevate maksude ärajätmise võimalust. Seda me praegu teemegi.

Suur tänu!

Ja Vladimir Arhipov esitab nüüd oma täpsustava küsimuse.

Palun, Vladimir Arhipov!

Aitäh, hea juhataja! Võib-olla kõigepealt tehniliselt ilmselt ma ei oska öelda, kelle viga siin tuli. Mina, ma nagu alustasin oma küsimust ja vajutasin küll "Sõna" peale, aga ta kadus ära. Okei. 

Lugupeetud peaminister ei jõudnud mul vastata, et kas valitsusel on plaan vähendada maksusurvet. Te rääkisite teistest asjadest pikalt ja arusaadavalt, aga just vähendada maksusurvet.

Ja teine küsimus oleks: paljud Euroopa riigid on langetanud toidu käibemaksu, et leevendada inimeste ostukorvi hinda. Ja nüüd sama samm teinud ka Rootsi riik. Kas teie valitsus kavatseb lõpuks inimeste ostujõudu suurendada ja langetada Eestis toidu käibemaksu või siis jätkab see poliitika, mis teeb põhivajadused iga päevaga kallimaks? Aitäh!

Jaa, aitäh! Siin on mitu asja. 

Esiteks, jah, kui te maksusurve vähendamise all peate silmas maksukoormuse vähendamist, siis, jah, tõepoolest see nii on. Maksukoormus langeb selle 36,8 protsendi pealt, mis praegu on, 35,6ni‑35,7ni. Eks see sõltub täpselt otsustest, valitsuses tehakse. Nii et maksukoormus langeb ja 2029. aastaks ta tõenäoliselt on umbkaudu 35+ protsenti. 

Nii et esimene vastus teie küsimusele on: jah, maksukoormus langeb. Ja see langeb ka, näiteks tulumaksukoormus langeb sellesama tulumaksuvaba miinimumi tõusuga. 

Miks ma sellest räägin – see puudutab ju väga palju just keskmise palga ja allapoole ja ülespoole inimesi, kes keskmise palga kandis on, ehk siis keskklassi, Eesti tööinimesi. Täna on see olukord selline, et tänu sellele astmelisele tulumaksule, mida paljud on endale tohutuks eeskujuks seadnud, maksavad just need inimesed, kes on keskklassis, keskmised tööinimesed aastas oluliselt rohkem makse kui selle kaotamisel, nii-öelda. See tähendab seda, et kui me selle astmelise tulumaksu ehk maksuküüru, nagu rahvasuus seda kutsutakse, kaotame, siis selle tulemusena, ütleme, keskmise palga saaja umbes 1500 eurot aastas maksab vähem makse. Talle jääb 1500 eurot enda elu korraldamiseks rohkem kätte. Nii et see on päris oluline.

Ja hea uudis on see, et see ei ole määramatus kauguses. See juhtub 1. jaanuaril 2026 – siis see maksuküür kaob. 

Nii et selle eest me seisame ja me oleme pikalt selle eest seisnud, nii et seal üllatust ei ole. 

Arutame ka muid maksude ärajätmise võimalusi nagu tulumaksutõusu ärajätmist; automaksu arutame Eesti 200 palvel. Vaatame, kuidas eelarves võimalused on, sest, nagu öeldud, eelarve puhul prioriteet – ma olen seda korduvalt ka öelnud – on kaitse, seejärel kriitiliste valdkondade palgad; kriitiliste valdkondade all pean eeskätt silmas õpetajaid, kultuuritöötajaid, politseinikke ja päästjaid. 

Ja toiduainete käibemaksu kohta rahandusminister siin juba pikemalt vastas. Rootsis on nii pooldajaid kui vastaseid sellel sammul. Rootsi isegi on teinud erinevaid uuringuid, kus nad on jõudnud nende uuringute tulemusena selleni, et sellisel käibemaksulangetusel, mida Rootsi isegi kaalub ajutiselt, on ka hindadele ajutine mõju. Üsna kiiresti see raha kaob pigem vahemeeste taskusse, mis tähendab seda, et kui inimestele tahta rohkem raha kätte jätta, on parem näiteks tõsta tulumaksuvaba miinimumi või tulumaksu. Ja seda me ka teeme. Vabandust – mitte tulumaksu tõsta, vaid tulumaksu langetada. Aitäh!

Aitäh! Sellega ma lõpetan meie tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Üheksas küsimus, aga küsija Jaanus Karilaid on istungi juhatajale teada andnud, et ta ei saa seda küsimust täna küsida, mistõttu seda küsimust ma täna ei ava. 

Järgnevalt kümnes küsimus. Küsija on Varro Vooglaid, küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, aga Varro Vooglaidu ei ole saalis, mistõttu ka seda küsimust me ei ava. 

Saame liikuda edasi 11. küsimuse juurde, mis on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsija on Mart Helme ja tema on siin saalis. Nii et me jõuame võtta ühe küsimuse. Mart Helme, palun! Aa, vabandust, üks oluline täpsustus: teema on julgeolek. Mart Helme, palun!

Kristen Michal on vassinud jälle selle piiri väljaehitamisega seoses. Jaa, te tegite selle otsuse. Jaa, oli plaan väga kallilt välja ehitada, ainult et välja ehitama ei hakatud. Kui mina ministriks sain, siis mina kuulutasin välja hanked, hanked olid tegemata, oli tehtud mingisugune pakasuhha: kolm kilomeetrit, mida välismaalastele näidati, kui uhkelt on meil välja ehitatud idapiir. Aga see oligi see kolm kilomeetrit, no meil ei ole vist idapiir kolme kilomeetri pikkune, ta on ikka natuke pikem. Ja selles mõttes see on täiesti pläma jutt, mida te räägite, et meie võtsime rahad maha. Võtsime rahad maha, jah. Võtsime rahad maha kõigelt sellelt, mida ei olnud otseselt vaja. Ei olnud otseselt vaja! Ja tsiteerida siin mingit ERR-i pealkirja, noh, te võite ju siin oma demagoogiat ajada, aga fakt on see, et mitte midagi ei olnud tehtud. Mitte midagi ei olnud tehtud peale otsuse, aga otsusest elluviimiseni on, nagu me kõik teame, pikk rada: rahad on vaja peale panna, hanked on välja kuulutada vaja ja tegema on vaja hakata. Ja seda tegin mina, Mart Helme hakkas välja ehitama idapiiri. Te võite siin ju ükskõik, mis nägusid teha, see on fakt. 

Ja ma tahan teada, mida on selle aja jooksul pärast seda, kui Mart Helme siseministri ametist lahkus ja EKRE valitsusest välja puksiti süvariigi poolt, mida on tehtud, et meie idapiir oleks kindlustatud, kaitstud, turvatud ja meil oleks vastavad seireseadmed seal ja kõik muu. Vahepeal on läinud meil peaaegu viis aastat. Peaaegu viis aastat on läinud! Ja minu andmetel me oleme seal väga abitud. Venelased varastasid ära meie piiripoi. Väga suur, väga suur imestamiskoht, et venelased midagi niisugust teevad. Rahulikult nad teevad, sest nad teavad, et meil puudub võimekus neid takistada. Nad teavad seda, sest me ei ole midagi teinud. Olete välja kuulutanud mingisugused, ma ei tea, hanked, hakkate mingeid punkreid ehitama …

Teie aeg!

… kagupiirile. Mis nende mõte on? Kas inimeste kaitsmine või väeosade vastupanu tekitamine? Palun selgitage avalikkusele, mida te olete teinud …

Aitäh, Mart Helme!

… viie aasta jooksul, et meie idapiir oleks turvatud?

Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Tõepoolest, saan öelda, et 2027. aasta lõpuks on idapiir välja ehitatud. Teiseks, see uudis, mida ma, jah, tsiteerin, on rahvusringhäälingus, mis on meie rahvusliku mälu hoidja. Ja siin on tõepoolest selline uudis pealkirjaga "Martin Helme sõnul tuleb idapiiri ehitust koomale tõmmata" ja pikk jutt sellest, kuidas isamaalise Jüri Ratase juhtimisel seda piirirahastust koomale tõmmati pärast seda, kui piir otsustati välja ehitada. Ja mul on hea meel, et selles debatis me oleme jälle edasi jõudnud, et enne ei olnud enne seda mingeid otsuseid, nüüd te ütlete, et otsused olid. Enne ei olnud midagi ehitatud, nüüd selgub, et ikka oli. Eks need faktid umbes selliseid on, jah, et see ehitus algas ammu enne teid ja teie otsustasite koomale tõmmata isamaalise valitsuse ajal. Hea uudis on see, et see piir ehitatakse kindlasti välja kõikide vajaminevate asjadega, ja lihtsalt saladuskatte all ütlen, et poisid ei varastatud mitte sealt piiri pealt.

Suur tänu! Ma lõpetan tänase infotunni küsimuste käsitlemise. Kuna on ka istungjärgu esimene infotund, siis ma tuletan lihtsalt headele kolleegidele meelde, millistest reeglitest lähtuvalt me seda infotundi peame. Meie RKKTS-i paragrahvi 72 lõige 1 ütleb, et kui ettekandja, sõnavõtja või küsija kaldub päevakorra küsimusest kõrvale, nõuab istungi juhataja, et pöördutaks tagasi päevakorraküsimuse juurde, ja kui istungi juhataja nõuet ei täideta, katkestab istungi juhataja ettekande, sõnavõtu või küsimuse mikrofoni väljalülitamisega. Ja infotunni kohta käiva paragrahvi 146 kommentaarides öeldakse väga selgelt: infotunni juhataja ülesanne on hinnata, kas küsimus puudutab taotluses märgitud probleemi ja kas küsimus on saanud piisava vastuse, et selle käsitelu lõpetada, ja mõlema asjaolu tuvastamisel on istungi juhatajal kaalutlusõigus. Lihtsalt, et kui siin tekib mingeid küsimusi seoses meie istungi läbiviimise reeglitega, siis need on väga selged reeglid, mis on meil siin kokku lepitud. 

Head kolleegid … Peeter Ernits, ma ei jõua kahjuks teie protseduurilist küsimust võtta, sellepärast et meil peab kaks minutit enne istungi algust kõlama saalikutsung. Nii et ma tänan kõiki infotunnis osalejaid! Vabariigi Valitsuse liikmed on lahkunud. Aga head kolleegid, oli väga põnev arutelu ja soovin teile tegusat tööpäeva jätku!