Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame 18. juuni infotundi. Hea meel on tervitada ka kõiki neid, kes jälgivad tänast Riigikogu infotundi sinise ekraani vahendusel!

Head kolleegid, kõigepealt on mul teile palve, et teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun.

Kohale on end registreerinud 14 Riigikogu liiget, puudub 87. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt ja siseminister Igor Taro. Tere päevast, lugupeetud ministrid! 

Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu ka varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit. Riigikogu liige, kes on registreerunud küsimuse esitanud, saab võimaluse esitada täpsustava küsimuse ja üks Riigikogu liige saab võimaluse esitada ka lisaküsimuse. Need reeglid on meil püsinud pikka aega muutumatuna. Kokku on meil kümme registreeritud küsimust.

Neist kõige esimene on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Läänemets ja teemaks on konkurentsiseadus. Lauri Läänemets, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Ma küsin selle kohta, selle konkurentsiseaduse menetlusprotsesside kohta, selle perioodi kohta tegelikult osaliselt, kui sotsiaaldemokraadid valitsuses olid, ja siis ka perioodi kohta, kui sotsiaaldemokraate enam ei olnud. Ja küsin, peamine küsimus puudutab Reformierakonna seisukoha muudatust. 

Teatavasti, kui Kaja Kallas peaminister oli, siis oli valitsusel ja Reformierakonnal, eelkõige Reformierakonnal, väga tugevalt seisukoht, et see versioon, see versioon konkurentsiseadusest, mis praegu siia Riigikokku valitsuse poolt on saadetud, ei sobi. Ta ei aita siis tegelikult üle võtta seda direktiivi ja ta on konkurentsiõiguse koha pealt kahjulik. Ja sama arvamus toona, kuna ma ise oli nende arutelude juures, oli ka Riigikantseleil. See oli ka Reformierakonna positsioon, seda väljendati meedias, valitsuse istungitel, erakonnaesimeeste omavahelistel aruteludel. Kaja Kallas seda väga tugevalt kaitses ja Riigikogus ka Reformierakond seda sellisena väljendas. Ja seda saab öelda, sest Eesti 200 neid praeguse seaduse loogikaid toona juba ettepanekutena tegi. Aga selle peale peaminister Kaja Kallas ütles, et ei, see ei lahenda seda probleemi. 

Nüüd valitsuse positsioon ja Reformierakonna positsioon selles küsimuses on muutunud ja see seaduseelnõu on nüüd see, mida toonane peaminister Kaja Kallas ja ülejäänud Reformierakond ütles, et ei aita Eesti konkurentsi paremale ruumile kaasa. 

Minu küsimus ongi, et palun kirjeldage neid asjaolusid, mis siis vahepeal muutusid, ja miks ja millele tuginedes te positsiooni muutsite. Eelmine peaminister oli, ja ka teie juhitud erakond oli varasemalt väga tugevalt seda meelt, et see, mis praegu valitsusest tuli, on Eesti riigile, ettevõtjatele, tarbijatele kahjulik.

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Hea küsija! Te viitate Riigikantselei seisukohale ja õnneks sain minagi küsida Riigikantselei seisukohta selles küsimuses. Ja Riigikantselei positsioon, juristide positsioon on tegelikult läbi aja ilmselt kaunis sama olnud, et konkurentsiõiguse direktiivi ülevõtmiseks oli kaks varianti – ma veidi vabalt seda kirjeldan, aga arvestades kolme minuti piiratust ja hiljem saame seda vist Jaak Aabiga jätkata, siis püüan teha – kas läbi haldusmenetluse, mis oli eelnõu esimene variant, või läbi väärteomenetluse. See on Riigikogus vastuvõetud variant. 

Mõlema variandiga oleks saanud direktiivi või saab direktiivi üle võtta. Seetõttu on eeskätt õiguspoliitiline valik, kumba varianti kasutada. Ja otsuse puhul saidki määravaks õigusekspertide, muu hulgas ka õiguskantsleri ja teiste osaliste seisukohad ja süsteemi sobitumine Eesti õiguskorda. Valituks sai väärteomenetlus, kuna karistamise jätmine väärteomenetluse raamistikku aitab tagada õigusselguse ja parema põhiõiguste kaitse. 

Ka muud Euroopa Liidu õiguse alusel meie õigusesse üle võetud rahatrahvid on Eesti õigusesse üle võetud väärtegudena. Tegemist on süsteemse ja kooskõlalise õigusarendusega. Ja sellist lähenemist on toetanud ka paljude Eesti õigusteadlased-praktikud. Väärteomenetlus ongi mõeldud karistuse määramise menetlusena ja vastab selliselt ka rahvusvahelise süüteomenetluse standarditele, mistõttu on see karistuse määramiseks sobivam kui täiesti uue menetluse loomine koos sellelt paratamatult kaasnevate nii-öelda sünnivaludega. Mul on, see on kõik Riigikantselei ülevaadet, mul on pikem dokument või pikem ülevaade sellest samamoodi, mida ma endale palusin lühendatud ülevaatena. 

Ja ütleme nii, et kui vaadata seda ajajoont, siis tõepoolest, 2024. aasta veebruaris oli üks eelnõu, mis oli uue erihaldusmenetlusega. Märtsis tuli eelnõu, mis on kaks menetlust. Ja needsamad menetlused, mis nüüdses eelnõus ehk juba vastuvõetud eelnõus on, või seaduses juba on, need menetlused võimaldavad samu meetmeid, mis 2024. aasta eelnõus. 2024. aastal toimus kõik ühes menetluses, 2025. aastal on kaks menetlust. Tõendeid kogub, uurib Konkurentsiamet konkurentsijärelevalve menetluses, karistuse määramiseks alustatakse väärteomenetlusega, mis oma iseloomult ongi karistuse määramise menetluseks ka teistes valdkondades – kiiruse ületamine, panga poolt teabe esitamata jätmine Finantsinspektsiooni ja nii edasi. Nii et see võib-olla on selline Riigikantselei positsiooni kokkuvõte, mida mina olen endale palunud ja saanud. Aga ma saan hea meelega jätkata.

Suur tänu! Ja tõepoolest saame jätkata, sest kolleeg Lauri Läänemetsal on täpsustav küsimus. Lauri Läänemets, palun!

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Tänan, ma siin saaks arutada teiega pikalt sellel teemal, aga ma rohkem ei soovi teada Riigikantselei positsiooni kohta, selle ma kuulsin ära. Minul on küsimus Reformierakonna seisukoha muudatuse kohta. Kirjeldage, te peaministrina olete seda muutnud. Ühiselt Reformierakonna Riigikogu saadikud siin saalis seisid alguses ühe versiooni eest, nad ei olnud nõus, nad olid vastu. Need vaidlused käisid majanduskomisjonis. 

Peaminister Kaja Kallas vastustas seda tänast versiooni, mis siit saalist on läbi läinud, väga tugevalt jätkuvalt erinevates kohtades. Avalikkuses, meedias, pressikonverentsil, valitsuse kabinetiistungil, kabineti nõupidamisel, erinevates kohtades, koalitsiooninõukogus oli Kaja Kallas sellele vastu. Ja Reformierakonna seisukoht oli see, et see eelnõu, mis praegu on saanud seaduseks ja mis eile Riigikogus vastu võeti kolmandal lugemisel, kahjustab konkurentsiolukorda Eestis. Ei ole hea. Reformierakond vahepeal muutis teie peaministriks tulekuga. Ja mind huvitavad need argumendid, miks Reformierakond positsiooni muutis. Ja kui Kaja Kallas väitis peaministrina – ta konkurentsiõigusest teab ka arvatavasti rohkem, kui me kõik siin saalis kokku –, et see on kahjulik, siis mis on need argumendid, kus kohas Kaja Kallas eksis või kus kohas te midagi uut leidsite? Kirjeldage seda nii-öelda positsioonimuutust, see mind huvitab, just Reformierakonna enda positsiooni muutus.

Aitäh! Ma siiski veidi pean veel viitama juriidilistele nüanssidele ja jõuame seda ka debateerida. Selle kohta, selle konkurentsiõiguse seaduse kohta olete teiegi ilmselt tahtmatusest esitanud hulga erinevaid väiteid, mis kõik tõele ei vasta, kui ma hästi leebe olen. Eilegi näiteks väide, et nüüd uus vastuvõetud eelnõu toob kaasa selle, et asju menetletakse mitme erineva menetlusliigi astme vahel nii kaua, kui asi aegub, varasemas eelnõus nii küll ei olnud. Selline tekst oli. 

Eilses Riigikogus vastuvõetud konkurentsiseaduses on tark Riigikogu arvestanud ka aegumisega ja see tähendab seda, et vastuvõetud eelnõuga pikendatakse konkurentsiõigusalaste väärtegude aegumistähtaega viie aastani. Hetkel on kolm. Ja nähakse veel ette, et aegumine peatub, kuniks otsust vaidlustatakse. See tähendab seda, et Konkurentsiameti otsuse kohtulik kontroll saab läbi käia halduskohtumenetluses läbi kolme kohtuastme, mille ajaks aegumine peatatakse, nii et vastuvõetud eelnõu arvestab aegumist. See on üks asi, mille ma pidasin oluliseks ära korrigeerida. 

Teiseks, millisel viisil üle võtta, seda ma ka kirjeldasin. See on õiguspoliitiline valik, kas ühte või teist viisi, tegelikult kahe valiku vahel oli võimalik seda valikut langetada. Määravaks antud juhul said õiguskantsleri, õigusspetsialistide hoiakud, kuidas see Eesti õiguskorda üle võtta. Ja ega ma ei salga seda, et lõppkokkuvõttes ajaline surve on meil ju olnud pikka aega, sest need muudatused oleks meil tulnud juba üle võtta Eesti õigusesse 4. veebruariks 2021. See venitamine – ma olen näinud ka seda pallimängu seal koalitsioonis ja see venitamine tõi meile ju trahvi põhisumma 400 000 eurot, kui me eelarve juures või kuskil otsime raha, ja iga päev tiksub juurde 3000 eurot trahvi. Et iga kuulaja-vaataja saaks aru, mis selle pallimängu hind oli tegelikult: 3000 eurot trahvi. Ja homse seisuga või tänase seisuga peaks see olema tiksunud umbes 435 000 euroni ehk põhisumma koos meie trahvisummaga kokku on umbes 835 000 eurot. Loomulikult see tuli ära lahendada. Ja kui valida on ühe või teise valiku vahel ja õiguskantsler, erinevad õigusspetsialistid toetavad ühte valikut rohkem kui teist, mida ma teile juba enne kirjeldasin, te palusite uuesti mitte kirjeldada, siis on ju loomulik, et see lahendatakse. Eesti riik ei saa lõputult maksma jääda, sellepärast et – palju eile oli? – 16 saadikut või 14 saadikut arvab ühte ja 66 saadikut arvab teist.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Ega me tegelikult teie erakonna seisukoha muutuse põhjustest midagi ei kuulnud ju, teie vastusest. Ehk et te võite öelda palju saadikuid arvab üht- või teistpidi, lihtne matemaatika ütleb, et kui Reformierakonna fraktsioon oleks jäänud teisele seisukohale, siis oleks olnud parlamendi enamus just nimelt seda meelt, et toetada algset, tugevamat konkurentsiseaduse varianti, ja vähemus teist. Tegelikkuses matemaatika ja ka otsus oli teie kätes ja mingil põhjusel, mida te ei taha avada, Reformierakond otsustas toetada seda uut, nuditud versiooni, selle asemel et toetada seda varianti, mida algselt toetas peaminister Kaja Kallase juhitud valitsus teie enda erakonna osalusel.

Ja sellest tulenevalt mul ongi teile kolm küsimust. Esiteks, kas te arvate, et Eestis on olukord ravimiturul, kütuseturul, sideteenuste turul hea, konkurents õiglane, aus, hinnad tarbijatele kohased? Või te näete siin sellise eksperdipilguga vaadates, peaministrina ikkagi teatud oligopoolse turu momente või seda ohtu, et see turg tegelikkuses toimib üksikute ettevõtete ärihuvidest lähtuvalt ja tarbija, näiteks antud juhul ka patsient tervise puhul, jääb siin kaotajaks? See on esimene küsimus. 

Teine küsimus. Kas teie hindate enda teadmisi, enda pädevust konkurentsiõiguse valdkonnas kõrgemaks ja paremaks kui teie eelkäijal, peaminister Kaja Kallasel? Annan vihjeks, et siin saalis enne esinenud justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta arvas, et tema ei ole pädevam kui Kaja Kallas. Arvas, et Kaja Kallas on märksa pädevam – võite stenogrammist vaadata. Aga millegipärast ikkagi see eelnõu leidis heakskiidu just nimelt selle muditud kujul, mida siis toetate teie ja toetab Pakosta, aga ei toetanud peaminister Kaja Kallas, kes on endine konkurentsiõiguse advokaat ja ekspert sel teemal. 

Ja kolmas küsimus teile on väga lihtne. Kui nüüd peaks juhtuma nii, et Euroopa Komisjon ikkagi ei leia, et need muudatused on piisavad, et see direktiiv on edukalt üle võetud, ja see trahv jätkub, millest teile väga meeldib rääkida, et meil on vaja see trahvi maksmine lõpetada, siis kes sel juhul vastutab selle eest, et me oleme hunniku aega kaotanud, jätnud tugevama konkurentsiõiguseseaduse vastu võtmata ja tegelikkuses teinud turu halvemaks tarbijate jaoks ning võib-olla …

Teie aeg!

… jätkub meie jaoks trahvi maksmise kohustus.

Aitäh! Härra peaminister, palun! 

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea küsija! Siin oli nüüd nii, nii mitu väidet, ma loodan, et kõik jäid meelde. Aga kui ei jäänud, siis eks Jaak Aabi küsimuse ajal saate ka talle sekundeerida või assisteerida ja saan tallegi vastata. 

Esiteks, siin kõlas väide, et nuditud kujul. Absoluutselt pole nõus. Nagu ma enne kirjeldasin, selles vastuvõetud eelnõus, mida te, ma kahtlustan, pole ise läbi lugenud, on võimalik kõiki neid menetlusi läbi viia, mida oleks teises. Ja ei ole ka aegumise riski, millele osutas Lauri Läänemets pigem infopuudusest, mitte pahatahtlikkusest, ma eeldan. Seda esiteks.

Teiseks, arvamus turu puhul – ma jõudsin kiiresti guugeldada – või selle, vabandust, ravimituru puhul. Jõudsin kiiresti guugeldada, vaatan, teie näoga mees 2024. aasta veebruaris ütleb: apteegireform oli samm õiges suunas. Et kui ma õigesti mäletan, olite teie üks selle läbiviijaid. Nii et sellele hinnangu peate ise andma, kuidas teil läks. 

Ja konkurentsiõiguse puhul ma ütleksin nii, et kui Euroopa Komisjon ei peaks rahulduma selle ülevõtmisega, siis kindlasti tuleb seda debatti jätkata. Meie eesmärk on võtta üle õigus nii, et Eesti ettevõtluskeskkond ja siin aus konkurents oleks tagatud, ettevõtjad ei oleks liigselt koormatud, lähtuda sellest, mida on õiguskantsler öelnud. Ja sellisena, ma eeldan, et parlament on oma parima otsuse teinud.

Suur tänu! Sellega lõpetan tänase esimese küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane teine küsimus on siseminister Igor Tarole. Küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov ja teemaks on migratsioonipoliitika. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Valitsus plaanib tõsta kolmandatest riikidest sisserände kvooti seniselt 1300 inimeselt 4000-ni. Samal ajal on Eestis juba praegu suur hulk kvoodiväliseid sisserändajaid tudengitest kuni ajutiste töötajateni, kelle mõju kohalikule elule on juba tuntav. Kuidas tagab siseministeerium, et kavandatav sisserände märkimisväärne kasv ei tekita sotsiaalseid pinged piirkondades, kus elanikud juba tunnevad survet töökohtadele, eluasemele ja avalikele teenustele?

Aitäh selle küsimuse eest! Austatud Riigikogu liige, hea Riigikogu esimees ja teised Riigikogu liikmed! Alustaks sellest, et selle valitsuse peapõhimõte on aidata Eesti majanduskasvule. Ja kõik need sammud, mida me oleme kavandanud seoses oskustöölistega, ongi suunatud selle ülesande lahendamisele. Täpsustaks, et miks me üldse selle piirarvu erandiga tegeleme. Tegeleme sellepärast, et tööandjad ehk meie ettevõtjad on öelnud, et neil on sellega probleem. Ei ole see olnud selline lihtsalt valitsuse enda lõbuks võetud teema, vaid see on ettevõtjate poolt selgelt tõstatatud mure, kitsaskoht, mis hetkel takistab neil laieneda. Ja see kitsaskoht väljendub selles, et teatud erialadel, teatud ametialadel ongi keeruline Eestis piisaval hulgal spetsialiste leida. Olemasolevad piirarvu erandid ei ole seda probleemi lahendanud. Nii et kui sa soovid probleemi lahendada ja olemasolevad meetmed ei mõju, siis igal juhul tuleb rakendada mingisuguseid teisi meetmeid, ja sellepärast on valitud selline võimalus, et teha täiendav erand oskustöölistele, just nimelt oskustöölistele, konkreetsete erialade põhjal, kus on kõige rohkem puudu. Selle arvu suurenemine saab sõltuma sellest, milline on majanduse olukord. Kui majandusel läheb hästi ja ettevõtted kasvavad kiiresti, siis on erandi suurenemine suurem, kui ei ole nii hästi, siis on väiksem, et mitte tekitada probleemi kohalikele inimestele. Samuti on seal väga kindel palgakriteerium, mis tasakaalustab kogu seda olukorda. Kõige selle kõrval on olulised ka kõrvalmeetmed lõimumise tarbeks, et kõik need inimesed, kes siin elavad, oleksid selle ühiskonnaga sama nägu. Siseministeeriumi ülesanne ongi olnud tagada, et need riskid oleksid kaardistatud, pakkuda välja maandamismeetmed ja pidada konsultatsioone asjasse puutuvate ministeeriumidega, et maandamismeetmed saaksid rakendatud.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab Vladimir Arhipov. Te jõudsite lõpuks reageerida. Hästi, ma annan teile kõigepealt täpsustava küsimuse ja siis läheb lisaküsimus Jaak Valgele. Vladimir Arhipov, palun!

Härra siseminister! Valitsuse plaan suurendada kolmandatest riikidest sisserändajate tööjõukvooti jätab mulje, justkui Eestis valitseks kriitiline tööjõupuudus. Samal ajal on töötuse määr tõusnud viimase 12 aasta kõrgeimale tasemele, 8,6%. Aktiivseid tööotsijaid on seal kuskil erinevate andmete järgi 60 000 ringis, lisaks veel tööjõuturult tõrjutud pensionärid ja inimesed, kes vajaksid lihtsalt ümberõpet. Miks suunab riik tähelepanu ja ressursid võõrtööjõu sissetoomisele selle asemel, et investeerida siinse inimvara ümberõppesse ja rakendamisse? Kas valitsus on loobunud eesmärgist pakkuda Eesti inimestele tööd oma kodumaal? See meede, millest te rääkisite, kuni 4000, võib-olla see võiks mingisugune ajutine variant olla, aga pidevaks seda küll ei tohi jätta.

Aitäh selle täpsustava küsimuse eest! Ütleme niimoodi, et väga üldiselt võttes on meil kõigil siin Eestis see demograafiline mure, et tööjõudu ja inimesi jääbki paljudes valdkondades aina vähemaks. 

Nüüd see, millest te olete rääkinud, te olete toonud näiteks selle tööpuuduse numbri, aga see, millest me kõneleme praegu, me kõneleme struktuursest tööpuudusest, mis tähendab seda, et on mõned inimesed, kellel ei ole tööd ja on mõned ettevõtjaid, kellel ei ole töötajaid, sellepärast et nende oskused ei lange lihtsalt kokku. Te tõite siin näiteks ka pensionärid, võib-olla on veel hulk inimesi nende tööotsijate seas. 

Esiteks, kõik sõltub ka sellest, kas need inimesed on võimelised ümber õppima just nendele aladele, mida kõige rohkem vajatakse. See valitsuse planeeritav nii-öelda täiendav erand lähtub ikkagi väga selgelt sellest ettevõtjate vajadusest. Seal ei saa tuua inimesi ükskõik mis valdkonna peale, vaid seal on selge selline valdkondade nimekiri, mis tuleneb OSKA raportist, mis on teadmispõhine. Ja see meede on ka ajutise iseloomuga, ehk see kestab nii palju, kui on tarvis ja sõltuvalt majanduslikust olukorrast. Ehk tõepoolest, me samal ajal peame panustama ja panustamegi ka näiteks kutsehariduse arengusse, üldiselt kõrgharidusse, teadusesse, selleks et meie inimeste kompetents tõuseks, et nad oskaksid seda suuremat lisandväärtust toovat tööd teha. 

Aga need on küllaltki sellised pikaajalised protsessid, kui me kogu ühiskonda arvesse võtame. Me võiksime anda oma ettevõtetele seda hoogu juba praegu ajutiste meetmetega, sellepärast et see sissetuleva oskustööjõu lisandväärtus on kaks korda suurem kui see palganumber, mis neile välja makstakse. Ehk siis nad nad toovad Eesti riigile, Eesti ettevõtetele, majandusele oluliselt rohkem kasu. Nii et selles mõttes on see küllaltki mõistlik lähenemine, mille puhul siis on ka kõik võimalikud muud väljakutsed seoses lõimumisega ka maandatavad, sellepärast et see number ei ole lõputu, see number on ikka piiratud, ütleme, üsna konkreetse laega.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Jaak Valge. Palun!

Suur tänu! Lugupeetud härra minister! Teie rääkisite vajadusest ettevõtteid laiendada, aga mina küsin seda, et kas meil on seda laienemist vaja. Vaadake, akadeemiku, Eesti Panga Nõukogu esimehe Urmas Varblase peamine sõnum siinsamas Riigikogus oli, et me ei vaja laienemist, me ei vaja rohkem töökohti, vaid vajame vähem, aga targemaid, suurema lisandväärtusega töökohti. Ja nende targemate, suurema lisandväärtusega töökohtade loomiseks on meil praegu kõik võimalused olemas. Eestisse võib piiramatult tulla inimesi Euroopa Liidust, USA-st, paljudest teistest lääneriikidest ja 1,5 keskmise palgaga igalt poolt maailmast piiramatult. Järelikult teie tahate just odavamat tööjõudu. Ja mina küsin: miks te jätkate seda ekspansiivse arengu teed, mistõttu on meie tootlikkus ja konkurentsivõime ning ka elatustase langenud?

Aitäh selle küsimuse eest! Hea küsija! Kindlasti ei hakka ma professor Varblasega vaidlema, kes on ka minu väga hea õppejõud olnud. Nüüd siiski pean nii palju täpsustama, et kõik sõltub sellest kontekstist, milles üks või teine mõte on välja öeldud. Ja kui me võtame, ütleme, sellist ettevõtluse arengut laiemalt, siis ettevõttel on keeruline jõuda lisandväärtuses järgmisele tasemele, kui tal on olemasoleval tasemel mingisugune selline väga terav puudujääk ressursi osas. Ja antud juhul teatud erialadel, teatud valdkondades on see oskustööjõud. Tõesti, me kindlasti ei räägi mingist madalapalgalisest tööjõust. Need on võib-olla pingioperaatorid, keevitajad, kes kindlasti ei ole kõige madalama palgaga. Aga nagu te märkisite, olemasolevad tingimused, erandid, meetmed, mida on siiani rakendatud, nad ei ole seda muret ettevõtjate jaoks lahendanud. 

Ma ütlesin päris alguses, et valitsuse eesmärk on tulla ettevõtjatele vastu selleks, et meie majandusarengule hoogu juurde anda. Ja sellisel juhul tuleb katsuda seda muret lahendada teistsuguste vahenditega, sealhulgas ka läbi rääkides ettevõtjatega, et mis nende vajadused oleks. Kindlasti ei saa selles suhtes nõustuda, et näiteks Võrumaal asuv puidutööstus ei vaja laiendamist. Kindlasti ta tooks piirkonnale kasu, kui ta saaks laieneda tänu sellele, et tal on parem ligipääs tööjõule näiteks nendesamade oskustööliste näol, pingioperaatorite näol. Või mõni meie laevaremondiettevõte saaks laiendada, saaks laieneda ja tänu sellele tooks Eesti riigile rohkem kasu. 

Kahtlemata ei vasta tõele selline konstruktsioon, et me oleme justkui võtnud lähenemise odava tööjõu või  majanduse kahanemise suunas, sellepärast et vastupidi, iga sellise oskustöölise tulek Eestisse toob majandusse kaks korda rohkem lisandväärtust, kui on see palk, mis talle välja makstakse. Mis tähendab, et ikkagi see ühiskond saab oluliselt rohkem kasu.

Suur tänu! Lõpetan tänase teise küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kolmas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teemaks on valitsuse poliitika tagajärjed. Urmas Reinsalu, palun!

No tere härra peaministrile. Igal ühel meist, poliitikutest, on oma visioonid, millega loodetavasti tulevikus meid hinnatakse. Kas need on positiivsed või negatiivsed, sõltub nende tagajärgedest. Teie visiooni alusel on Eestis disainitud automaks. 2023. aasta augustis kliimaministrina te saatsite toonasele rahandusministrile nõudmise, et automaksuga tuleb täita kliimaeesmärk ja see peab olema just nimelt kliimapõhine maks. Ja tõepoolest, kuigi härra Võrklaev vaidles sellele vastu, et sellise käsitlusega sunnitakse Eesti inimesed lausa hobuse selga, autodest hobuse selga, oli tegelikkuses teie kirja tulemus, et automaksu kogukulu ühiskonnale arvestuslikult kerkis ligi kaks korda, ligi veerandi miljardi euroni. 

Ja nüüd on see automaksu saaga jõudnud uutesse etappidesse. Mulle näib, et ta on sisult kõigis aspektides läbi kukkunud. Ja te kavatsete seda asuda ka remontima, kulutada sellele raha jälle halduskoormuse mõttes. Ja minu meelest oleks kõige mõistlikum, kui võtaksite seisukoha, et see automaks tunnistada läbi kukkunud eksperimendiks, sellega te ajalukku ei lähe, selle kliimaautomaksuga, ja tühistada. 

Kuid mu küsimus puudutab väga praktilist probleemi. Nimelt jaanuaris said inimesed automaksuteated registris 1. jaanuari seisuga olnud autode kohta ja osad inimesed tasusid ka automaksu ettemaksuna. Kuid nüüd on välja tulnud, et kui nad 15. juuni seisuga vaatavad, siis on automaksu summa kasvanud real inimestel, kellele on ka ajakirjanduses viiteid olnud. Selgitage palun, härra peaminister, kuidas niisugune järjekordne hookuspookus on olnud võimalik ja kas tõesti on inimesi, nagu meedias väidetakse, kelle automaksu summa võrreldes jaanuaris saadetud automaksu arvega on kasvanud. Millest selline metamorfoos tuleneb, härra peaminister?

Aitäh, hea küsija! Rõõm teidki näha selle hooaja viimases infotunnis. Suveks tuleb paus ja teie koos Mart Maastikuga peate teises vormis küsima ja mina teises vormis vastama. Nüüd, muidugi, teie käsitlus, nagu ma tihti ütlen, ei vastanud reaalsele elule vähimatki, aga mul on see-eest võimalus kirjeldada seda, et see ei vastanud. Kõigepealt jah, ma olin kriitiline selle automaksu suhtes, see pole mingi saladus. Ja ütleme nii, et muu hulgas näiteks meiepoolsete soovituste hulgas oli Eestis registris olevate autode registreerimistasu mitte kehtestada. Meil maksumäär tõusis pigem sotside eestvedamisel ja ma kahtlustan, et suure panuse sellesse andis Tallinna linnapea Jevgeni Ossinovski läbi oma erakonna. Nii et kui te tahate teada, millise kivi all see võti või konn peitub, siis vaadake ikka sinna. Seda esiteks. 

Teiseks, kui on maksuarvestuses mingeid vigu või parandusi, seda saab maksuamet kommenteerida. See ei ole valitsuse tasandi tegevus. Mina töötan selle nimel ja ma arvan, et te olete sellest küll õigesti aru saanud ja kindlasti tunnustan, et seda automaksu remontida selliseks, et lastega peredele, eriti väikeste alaealiste lastega peredele, kellel transpordikoormus on suurem, tean omast käest, eks, et lihtsalt kui sul on kolm last, siis kõiki asju, lapsi ja kõike muud ei mahuta sinna autosse nii kergelt ja tihtipeale on vaja sõita ka rohkem, et seda maksukoormust lastega peredele vähendada ja vähendada ka puuetega inimestele. Üks Rahandusministeeriumi välja pakutud lahendus on ka see, mida me kirjeldasime, see M- ja N-kategooria maksumäära allapoole vaatamine. See tähendab seda, et maksumäär teatud bussidele ja kaubikutele tuleb allapoole. 

Homme – võin eelreklaami teha – valitsus, Rahandusministeerium, tutvustab oma kontseptsiooni, et kuidas seda automaksuleevendust või automaksuvähendust lastega peredele ellu viia. Suve jooksul, kui parlamendiliikmed teevad oma tööd teistsuguses töövormis, kui ma ilusti ütlen, siis valitsus ja Rahandusministeerium teevad oma tööd ja septembriks on see eelnõu olemas, mida te saate hakata arutama. Ma südamest loodan ka teie toetust sellele, et lastega peredele me vähendame automaksukoormust ja puuetega inimestele samamoodi. 

Nii et see on see, millega ma tegelen. Ja ajalukku loodan ma siiski minna peaministrina, kelle ajal Eesti kaitsekulud kasvasid, Eesti on kaitstud, majandus sai kasvama, bürokraatia vähenes, sellist, nii suurt bürokraatia vähendamise programmi ei ole Eesti ajaloos olnud. Nii et küll neid tegusid tuleb veel.

Suur tänu! Urmas Reinsalu, teil on täpsustav küsimus, palun!

Mu kallis härra peaminister! Ka mina soovin teile ja kõigile valitsuse liikmetele ilusat jaani, võidupüha. Nüüd samas ma pean tunnistama, et ärge olge nii tagasihoidlik, härra peaminister, oma autorluse osas kliimaautomaksule. Ma tsiteerin ERR-i uudist 18. augustist 2023. aastal, te ütlesite, et teie olite perioodilisele automaksule vastu. Tsitaadi algus: "Michali sõnul toetab ministeerium ka perioodilist automaksu, kuid ka selle suuruse arvestamise aluseks peab olema CO₂ näit. Ühtlasi teeb ministeerium ettepaneku teatud täismassist alates täiendava maksu lisamiseks, mis peaks suunama inimesi heitmevabade autode puhul valima väiksemaid sõidukeid." Tsitaadi lõpp. Teie visioon on siin olemas ja ma ei saanud päris täpselt aru, et valitsus ei tegele niisuguste küsimustega. Mis puudutab seda, et kas teie olete teadlik sellest, et inimesed on saanud alul väiksema arve jaanuarikuus, aga nõutakse suuremat automaksu. Kas te olete sellest üldse teadlik, on mu esimene küsimus?

Ma tahan teile öelda, et härra peaminister, muidugi ma tulen, Isamaa tuleb valitsusele appi. Täna on menetluses teate, milline eelnõu. Automaksu tühistamise eelnõu on viimane punkt täna päevakorras ja kui me selle vastu võtaksime, siis ei peaks üldse tegelema, bürokraatlikke eranditega mängima niisugust suurt venda, et riik võtab inimestelt veerand miljardit eurot ära ja siis mingitele sihtrühmadele tagasi jagab. Teil on niisugune riigikeskne mõtteviis, härra peaminister. Ma ei tea, kus on tekkinud korraga. Vabanege sellest riigikeskset mõtteviisist, nagu te ise ütlete, et sotse enam valitsuses ei ole, aga vastupidi, trendid, pigem ma näen, häirivalt kasvavad. Seetõttu, härra peaminister, on minu küsimus väga lihtne. Aga miks mitte see automaks, see kliimaautomaks, mille arhitekt te olete, ei maksa häbeneda, miks seda mitte üldse tühistada? Siis ei pea tegelema nende erandite ämblikuvõrguga. Kas see ei oleks ratsionaalsem?

Aitäh, hea küsija! Hea tujuga suvesse, nagu ma näen. Kõigepealt ma ütleksin nii, et automaksu tase või maksumäär ei sõltu otse sellest disainist. Disain loomulikult oleks võinud olla teistsugune, nagu ma ütlesin, minu soovitused tollal olid samamoodi suunatud sellele, et Eesti sees registris olevaid autosid täiendavat registreerimistasuga ei maksustataks ja nii edasi. (Hääl saalist.) Ja, ma mäletan oma soovitusi. Tänan pakkumast! Täpselt samamoodi maksumäära tase tõusis ikkagi sotside kaasabil, eks sealt kivi alt tuleb seda otsida. 

Aga tuleme nüüd tänasesse päeva. Me oleme leppinud koalitsioonis tõesti kokku, et auto aastamaks, see, mida me kõik maksame, kellel on autod, saab olema väiksem lastega peredele ja puudega inimestele, needsamad M- ja N-kategooria sõidukite allapoole ühtlustamisel. See igaljuhul toob märgatava kergenduse. Kui me vaatame aastamaksu, selle prognoositav tulu, ja ma rõhutan prognoositav tulu, on umbes 99 miljonit, lihtsamalt 100, siis Rahandusministeeriumi esialgne prognoos, ja ma rõhutan, tegemist on prognoosiga, mitte kivisse raiutud numbriga, lastega perede ja puuetega inimeste leevendus on umbkaudu 25, 30 miljonit, kolmandik sellest juba läheb maha. Ülejäänud raha, oleme me kokku leppinud ka valitsuses, mida te ilmselt pole tähele pannud, et kogu aastamaksust ülejäänud raha määras, täiendav rahastus läheb teedesse. Eks te saate seda debatti jätkata, kas me peame teid täiendavalt rahastama või mitte, see raha läheb sinna.

Lisaküsimuse esitab kolleeg Mart Maastik. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud peaminister! Mul on ka väga hea meel näha, et kõik kolm ministrit on väga heatujulised ja naeratavad. Ja eks suvi ja ootus paneb meid kõiki naeratama. Küll aga ei pane naeratama need maksud, millest me siin räägime. Kui eelmises teie valitsuses sotsid kasutasid seda retoorikat kogu aeg, et võtsid vastu igasuguseid halbu otsuseid, aga kogu aeg rääkisid, kuidas neile see ei meeldi, siis nad üritasid sellega oma reitingut tõsta. Nüüd on imelikul kombel ka suurem vend hakanud sama juttu rääkima. Kõigepealt te ütlesite täna, et te olete väga kriitiline automaksu suhtes, et see on tehtud sotside eestvedamisel. Mario Kadastik vastas siin meil majanduskomisjonis ja ka siin saalis, et meretuuleparkide subsiidiumid ja sellest johtuv tohutu raharaiskamine riigi poolt, et see oli sotside eestvedamisel ja see jääb ära. Te olete siin täna ikkagi riigi suurima häälejõuga partei. Kas te tõesti tunnistate, et te olete oma väikevendade puudel? Tegelikult tahakski teada, millised maksud on teie erakonna poolt moodustatud või tehtud? Või on kõik väikevendade pahad ettevõtmised?

Aitäh! Mul on teilegi vastu suve häid uudiseid, aga andke see sõna-sõnalt ilusti edasi inimestele. 2025. aasta maksukoormus on 36,8 protsenti. See on selle aasta maksukoormus. Järgmisel aastal on maksukoormus 35,6 protsenti. Maksukoormus langeb 1,2 protsenti. 2029. aastaks langeb ta umbes 35 protsendi peale. See tähendab seda, et järgmisel aastal langev maksukoormus jätab majandusele, inimestele umbes pool miljardit ehk 500 miljonit eurot rohkem raha kätte. Kõik need muudatused, mida me siin teeme, selle sisse ei ole arvestatud veel lastega peredele automaksu leevendust, muuseas. Nii et jätame selle kõigepealt meelde, et 2025. aastal on maksukoormus 36,8, 2026. aastal 35,6. 1,2 protsenti maksukoormus langeb. Paljud ei pane seda tähele, nad armastavad rääkida kõigest muust, kuidas maailma lõpp on lähedal. Aga teie saate olla täpsem, saate sellest lähtuda, kui soovite, võin need numbrid ka anda. Väga oluline muudatus veel maksudes. Küsite, mis on meie muudatus ja mille autorlust ma ei häbene, ärge teiegi. Isamaa, Keskerakonna, sotsiaaldemokraatide ühine astmeline tulumaks, see kana-põder tüüpi tulumaks, mida inimesed kutsuvad hellitavalt maksuküüruks, seda nüüd hakkab haud parandama, või täpsemalt ei parandagi muu kui haud. 2026. aasta alguses see kaob. See tähendab seda, et inimestel tõuseb tulumaksuvaba miinimum üsna järsult, 700 euroni. Inimestele jääb rohkem raha kätte. Nii et sellised muudatused tulevad. Ma arvan, et need on head sõnumid inimestele, hoolimata sellest, et ajad on rasked, kaitsekulutused on väga järsult tõusnud, järgmisel aastal on 5,4 protsenti SKP-st, me oleme tipus NATO riikidest kaitsekulutustes. See tähendab, et me saame oma asjadega hakkama. Me võtame laenu kaitsekulutuste jaoks ja inimestele tegelikult jääb üle poole miljardi ehk üle 500 miljoni rohkem raha kätte.

Suur tänu! Sellega lõpetan tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Tänane neljas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Arvo Aller ja teemaks on majandus. Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Siit on hea edasi minna, et kellel kui palju raha kätte jääb. Uuest aastast, kui te ütlete, et see maksuküür kaob ära, siis tegelikult juba 1. juulist käibemaks tõuseb, mis kandub kohe ka lõpphindadesse. Ehk siis see kandub kohe eluasemesse, see kandub kohe lastega peredele, see kandub kohe kütuse hinda, see kandub toiduainete hindadesse. Ja juba te hakkate eelnevalt seda raha rahvalt ära võtma ja nüüd siis suure võiduna te demonstreerite siin selle tulumaksuvaba miinimumi 700 euroni tõusmist. 

Aga läheme riigi majanduse juurde. See nädal avaldati rahvusvaheline konkurentsivõime edetabel, milles oli nimekirjas 69 riiki. Eesti on ka seal riikide nimekirjas ja mitte üllataval kombel viie rikkama riigi seas, vaid kellele kuidas meeldib erinevaid tabeleid vaadata ja numbreid, siis üldjärjestuses oleme 33. Tipu ajal olime 22. Ja kui võtta majanduse seisundi olukorras, siis me olen 57. kohal 69 riigi seast. Konkurentsivõime osas on Leedu tõusnud eelmise aastaga üheksa kohta ning Läti seitse kohta. Ja nemad on nagu meie regiooni konkurentsis kõige enam võitnud. Eesti on jäänud kas millegagi toppama ja Eesti on jäänud nagu ootele.

Minu küsimus on: mis on Eesti riigi tegevused, on meil midagi lätlastelt õppida, on meil midagi leedukatelt õppida? Millised on Eesti riigi tegevused, et meie konkurentsivõime antud kontekstis ja üleüldises maailmapildis paraneks?

Aitäh! Asjalik küsimus. Ma mõned märkused siin teen. Kõigepealt, inflatsioon ehk sellesama hinnatõusu juurpõhjus on ikkagi palgatõus. Seda ka Eesti Pank kirjeldab, kui te vaatate Eesti Panga või Swedbanki analüütikute, teiste analüütikute kirjeldusi. Kaks kolmandikku umbes hinnatõusust – see on Eesti Panga kirjeldus – on palgatõusust, toormehindadest. Põllumajanduses, ma arvan, toormehindade kujunemisega olete teiegi hästi kursis, et seal on palju erinevaid nüansse alates haigustest kuni kliima muutumiseni ja nii edasi. Ja umbes üks kolmandik on seotud inflatsioonist maksudega, peamine siis seal on autode registreerimistasu. See, mida riik saab teha inflatsiooni vähendamiseks – hea uudis on see, et järgmisel aastal inflatsioonimäär hakkab alanema Eestis –, on vähendada riigi kulutusi, avaliku sektori kulutusi. See ei ole kuidagi Eesti enda leid. Seda tegelikult on ka teistes riikides proovitud. Isegi Ameerika Ühendriikides vist viimati on see sõnum olnud just, et inflatsiooni ohjeldamiseks riigi kulutusi kärpida. Et seda on ka mujal tehtud. Ja me oleme riigis kokku leppinud kolme aastaga erinevate kulutuste vähendamise 1,4 miljardi võrra. See tähendab seda, et avalik sektor saab kärbitud 10% võrra, välja arvatud õpetajad, politseinikud, Kaitsevägi ja pensionid. Ja see tähendab seda, et selle aasta eelarves tööjõu- ja majandamiskulud vähenevad 1,1%, valitsemiskulud vähenevad esmakordselt, mis on päris tähtis, pärast 2009. ja 2010. aasta suuremat majandus- ja finantskriisi. Ja eelarve kasv on ka väiksem kui üldine majanduse suurus või majanduse kasv. Kasvavad eeskätt just riigikaitsekulud 9,3% ja sotsiaalkulud 7,6%. 

Avaliku sektori palgakasv – ma räägin avaliku sektori, mida riik saab teha tegelikult kärpimise poole pealt – on ka kaks korda aeglasem kui kogu palgatõus. Et kui Eesti tööturu üldine palgatõus, era, avalik, oli kokku 8,1%, avaliku teenistuse palgatõus on 4% ja ametnike palgatõus on 3,7%. Nii et see kirjeldab seda, mida me avaliku sektori poolelt saame teha inflatsiooni kärpimiseks. 

Tippettevõtjatega koos muudame me ettevõtluskeskkonda, ärikeskkonda oluliselt konkurentsivõimelisemaks. valitsus.ee leheküljel on üle 200, nüüd juba üle 200 erineva sammu, mida me oleme selleks teinud, saate vaadata. Viljar Arakase juhtimisel Eesti tippettevõtjad käivad koos. Ja mis puudutab konkurentsi edetabeleid, siis Kaspar Oja kirjutas sellest eile Delfis pikemalt. Ma seda lugu soovitaks.

Aitäh! Ja Arvo Aller, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Et neid artikleid lugeda, ja ma lugesin ka seda teie ministri Keldo artiklit ja see on väga kõnekas – et hea, et me jäimegi samale kohale, 33ndaks. Ma saan aru, et Reformierakonna idee on see, et paigalseis on edasiminek, me ei peagi rohkem midagi tegema ja oleme sellega rahul, mis meil on. Ja kui nüüd lugeda veel teisi artikleid seal, siis leedukad ütlevad, et kõige parem, mis nad on Eestist õppinud, on see, et nad ei tee Eesti vigu. Meie võiksime hakata ka naabritelt õppima, näiteks leedukatelt ikkagi, et mis leedukad on nii palju hästi teinud ja nii palju paremini teinud, et nad on jõudnud üheksa kohta tõusnud tõusta terve aastaga. 

Aga kui siseminister siin ühes vastuses ütlesite, et nemad ei lähe majanduse kahanemise suunas võõrtööjõu sissetoomisega, siis meil on ju 60 000 inimese ringis töötukassal arvel, kes on töötud. Nende inimeste töölevõtmine oleks minu arust väga otstarbekas, ja mitte riiki tuua inimesi, kes hakkaksid Eesti inimeste töökohti hõivama. Aga ikkagi, nüüd tippettevõtjate kontekstist te rääkisite. Tippettevõtjad annavad teile üle 200 soovituse, ja mida te teinud olete? Ikkagi mis on see riigi tegevus, et Eesti jõuaks ükskord jälle Balti riikide niinimetatud lipulaevaks nii oma konkurentsivõimega kui ka oma inimeste heaolu osas?

Jaa. Registreeritud töötute number on muidugi veidi teine, kui te viitasite, selle saate pärast üle kontrollida. 

Nüüd kõigepealt, mida me teeme. Ja ma mõtlesin alguses, et üheskoos, mida me siin mitmekesi saame teha, üle kogu välja, on kindlasti Eesti elus optimismi sisendada. Ja ma olen peaaegu kindel, et te pingutate selle nimel terve suve, et öelda inimestele, et asjad lähevad paremaks. Kui ma eksin, siis ma vabandan sügisel. 

Nüüd maksukoormuse vähendamine – kindlasti esimene asi. Nagu ma enne tõin näite teie kolleeg Mart Maastikule, kes, ma arvan, sai kogu need faktid ilusti kirja, maksukoormus langeb järgmiseks aastaks 1,2%. See tähendab seda, et inimestele, majandusele jääb rohkem raha kätte investeerimiseks, tegevusteks. Täna on Riigikogu päevakorras sellesama eelnõu, millega maksukoormust vähendatakse. Kaob ettevõtete kasumimaks, mis on kindlasti väga oluline sõnum ärikeskkonna mõttes. Ja langeb ka tulumaksukoormus eraisikutele, seesama, mis on seadustes praegu, et tulu maksustamine algab esimesest eurost, see siis kaob. See aitab jälle sotsiaalse õigluse mõttes just väiksema sissetulekuga inimesi, keda see oleks rohkem puudutanud, näiteks pensionäre, aga teisi väiksema sissetulekuga inimesi. Ja nagu ma ütlesin, majanduse valdkonnast või maksude valdkonnast, mis kindlasti puudutab inimesi, on selle veidra astmelise tulumaksu kaotamine, mille tulemusena 2026. aasta algusest inimeste tulumaksuvaba määr tõuseb kõik 700 euroni, kõigile jääb rohkem raha kätte. Rahvamajandusse jääb sadu miljoneid. Ja pensionäride tulumaksuvaba määr jääb 776 euro juurde, kõrgemale. 

Nüüd nende bürokraatia vähendamise otsuste kohta. Jah, kui teil on hetk aega, siis võite vaadata valitsus.ee leheküljele, seal nad on kenasti mugavalt vaatamiseks kokku koondatud. Seal on majanduskasvu nõukoja otsused, saate sealt vaadata täpsemalt. Mõned näited. Üks on töölepingu seaduse muutmine, mis aitab inimesi paindlikult tööturule tagasi. Seda, ma arvan, siin parlamendis oleme debateerinud ka. Sotsiaaldemokraadid heidavad seda väga ette, et inimesed paindlikult saavad töötada, aga midagi teha ei ole, nendega koos me seda tehtud ei saanud, nüüd teeme ilma nendeta. Samamoodi süsinikuturu nõuete edasilükkamine transpordile, hoonetele, see on meie positsioon. Erinevate keskkonnalubade lihtsustamine, looduskaitsepiirangute vähendamine, kestlikkusaruande mahu ja esitajate arvu vähendamine, pabertšekke ei ole vaja välja trükkida, erinevate ehituskeeluvööndite vähenemine näiteks üleujutusaladel, ja nii edasi. See on väga pikk loetelu. Ma olen toonud siin erinevaid näited moppidest ja harjadest ja kõigest muust. Kõiki neid asju me teeme. Ja ma ütleksin, et selle valitsuse, praeguse Reformierakonna, Eesti 200 valitsuse üsna selline agressiivne tegevus koos ettevõtjatega ongi suunatud sellele, et Eesti tulevikus oleks majandusega väga konkurentsivõimeline. Ja eks see positsioon veidi peegeldab lihtsalt meie kahe aasta majanduslangust. Küllap sellest ka see positsiooni püsimine samal kohal selles edetabelis ka on.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab kolleeg Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kristen Michal! No see on tore, mida te lugesite meile ette – piiranguid ja igasuguseid regulatsioone vähendate. 

Minu küsimused on natukene teise kandi pealt kui eelküsija küsimused, aga puudutavad majandust siiski. Teatavasti Eesti sõlmis Läti ja Leeduga evakuatsiooni-teemalise lepingu, mis puudutab seda, et ka sealt võidakse meile, saab tuua või sealt võib saabuda meile hulgaliselt neid inimesi, keda evakueeritakse. No Vilniuse linnapea on öelnud, et vajaduse korral evakueeritakse kogu Vilniuse linn, mis on umbes 600 000 inimest. Kuhu siis, eks me ei tea. 

Aga küsimus on selles, et millega on tagatud nii Eesti oma inimeste toidujulgeolek kui ka nende juurde toodavate või ka Eesti oma linnadest maapiirkondadesse hajutatavate evakueeritavate toidujulgeolek. Ma ei näe praegu seda ressurssi, millega on võimalik ära toita Lasnamäed ja kõik Karoliniškaid ja muud igasugused teiste naaberriikide paneelelamute, kortermajade sajad tuhanded inimesed. Minu arvates oleks vaja praegu kiiresti astuda samme, et võtta maha kõik piirangud individuaalmajapidamistes seapidamise, lehmapidamise, kanapidamise ja nii edasi soodustamiseks. Ja kas valitsuses on sel teemal arutelusid olnud? Kas te kavatsete neid samme astuda? Sest vastasel korral, ja ma olen rääkinud meie maaettevõtjatega, nad ütlevad, et oma elanikkonna me toodaksime veel kuidagi ära, aga kui tuleb kuskilt mujalt juurde, siis meil seda lisaressurssi kuskilt võtta ei ole. Minu küsimus on, mis on valitsuse sellekohane plaan, et ära toita nii oma inimesed kui ka kuskilt mujalt siia saabuvad inimesed? 

Aitäh! Siseminister tegelikult selle valdkonnaga ju tegeleb. Ta oleks võinud seda teile või saab teile tulevikus täpsemalt kommenteerida. 

See on tõsi, jah, selliseid evakuatsiooniplaanide lepingud erinevate riikide vahel on ja tulevikus ehk need laienevad ka Põhjamaadega samamoodi. Naabrid ikka aitavad üksteist keerulises olukorras ja mis tahes riskide jaoks tuleb olla valmis, eriti kui me teame oma agressiivset naabrit. Seal pole vähimatki kahtlust. 

Kui teil on ettepanekuid erinevate piirangute kaotamise kohta, siis need ettepanekud on alati oodatud, võtame tänuga vastu. Ka selles peaministri nõukojas on põllumajandusettevõtjate esindajad, nagu metsandusettevõtjate esindaja on olemas. See nõukoja koosseisus on avalik ja me täitsa teadlikult astume samme, nagu ma juba ütlesin, muu hulgas ka erinevate nõuete, piirangute kaotamiseks, mis aitaksid Eesti ettevõtjatel, muu hulgas ka põllumajandussektoris, paremini hakkama saada. Aga veel kord, kui teil on häid ettepanekuid, hea meelega võtame need ettepanekud vastu. Saatke palun need ettepanekud mulle!

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Viies küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Jaak Aab ja teemaks on konkurentsiseadus. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea peaminister! Kõigepealt ikka natukene peaks õiendama ka. Jõle mugav on siin jälle sotsiaaldemokraate kõigis pattudes süüdistada, ka nende eelmiste teemade suhtes. Automaks – maailmavaateline seisukoht on sotsiaaldemokraatidel olnud kogu aeg, et kallimaid, luksuslikumaid autosid tuleb maksustada ja rohkem küll registreerimismaksuga. See, mis juhtus selle registreerimismaksu ja automaksuga kokku, oli tegelikult see, et olematut küüru kaotama minnes, nagu te seda ka praegu teete maksusüsteemis, see maksab 500 miljonit. Sellele oli vaja katet. 2% tulumaksutõusu oli seotud sellega. Selle ettepaneku tegi rahandusminister ja siis oli vaja leida veel mingi katteallikas. Ja määritigi automaks peaaegu võrdselt kõigi peale laiali, et saada võimalikult suurem tulem ehk võimalikult palju raha. Me korduvalt viitasime, ka tol ajal läbirääkimistel koalitsiooni töörühmades, et on probleem: puuetega inimesed, nii nagu hiljem ka õiguskantsler sellele viitas, ja lastega pered. See probleem kahjuks jäi lahendamata, sest me ei leidnud ühisosa. 

Aga nüüd konkurentsiseadusest. Eelmine eelnõu, millest ka siin juttu on olnud ja mille üle me ka oleme debateerinud nii koalitsiooninõukogu töörühmades, kus oli haldusmenetlus ja trahvimäärana halduskohus, terviklik menetlus, terviklik menetlusviis, nii mõnigi ekspert kiitis selle heaks ja arvas, et see on sobiv viis. Kaja Kallase valitsus selle heaks kiitis ja saatis siia Riigikokku. Ja see pööre tuli ootamatult siis eelmine sügis, kui muidugi minister Pakosta kõigepealt keelas ministeeriumi ametnikel sellega tegeleda. Kuidas te kommenteerite seda kooskõlastamist, mis toimus ühe koosoleku raames selle aasta 20. jaanuaril? See on ka seletuskirjas kirjas. See uus eelnõu, mis, te ütlete, on väga hea, kus ei ole kooskõlastusringi, kaasamisi – üks koosolek. Kas nii on normaalne ühte eelnõu ette valmistada?

Aitäh! Nagu ma lugesin teile tegelikult seda pikka ajajoont ette, seda eelnõu on ette valmistatud siin ju tohutult kaua. See oleks juba pidanud 2021. aasta alguses meil tegelikult üle võetud olema. Kogu see debatt siin vahepeal on tohutu venimine olnud. Ja ma kirjeldasin ka juba Lauri Läänemetsale, te vist olite ka siis saalis tegelikult, et nagu Riigikantselei juristid seda on ka kirjeldanud, et sellesama direktiivi ülevõtmiseks oli kaks varianti: kas haldusmenetlus, eelnõu esialgne versioon, või siis läbi väärteomenetluse, see, mille siis Riigikogu nüüd vastu võttis. Mõlema variandiga saab direktiivi üle võtta, õiguspoliitiline valik. 

Praegu on valitud väärteomenetlus, kuna karistamise jätmine väärteomenetluse raamistikku aitab tagada õigusselgust. Ma juba viitasin ka erinevatele õigusseisukohtadele, õiguskantsleri seisukohtadele. Ja kui seda ajalugu vaadata, siis jah, 2024. aasta alguses oli see nii-öelda uus erihaldusmenetlus, 2025. aastal on kaks menetlust, aga need kaks menetlust võimaldavad samu meetmeid, mis 2024. aasta eelnõus. Sealt ei ole midagi puudu, saan vähemalt mina sellest juriidilisest ülevaatest nii aru. Ja 2024. aasta eelnõus toimus kõik ühes menetluses. 2025. aastal on kaks menetlust, see tähendab, et tõendeid kogub ja uurib Konkurentsiamet konkurentsijärelevalvemenetluses. Karistuse määramiseks alustatakse väärteomenetlus, mis on oma iseloomult karistuse määramise menetlus. Ja trahvi määrab maakohus. Algselt oli plaan halduskohtus seda teha. Ja saan minagi aru, et ka Riigikantselei oli selles võtmes kriitiline või vähemalt juristid olid kriitilised, et halduskohus siiski lahendab peamiselt kaebusi haldusaktide ja toimingute peale, loen ma siit välja. 

Ja seda, mis puudutas tiksuvat trahvi, teadsid ju kõik asjaosalised. Lõputu pallimäng tegelikult oleks tähendanud seda, et iga päev – iga päev! – maksab meile 3000 eurot. Iga päev. Kuidagi see tuleb üle võtta ja ma arvan, et praegu valiti, lähtudes õiguskantsleri positsioonist, lähtudes sellest infost, mis mul on Riigikantseleist, selline ülevõtmine, mis sobib Eesti õiguskorda ja millega on päri õiguskantsler ja mis Eesti ettevõtluskeskkonnale on samuti parim võimalik viis see üle võtta. Loodame, et see siis täpselt nii ka on.

Suur tänu! Ja täpsustava küsimuse esitab kolleeg Jaak Aab. Palun!

Tänan, austatud esimees! Veidi täpsustusi. Seesama eelmine eelnõu, mis tuli Kaja Kallase valitsusest siia Riigikokku ja mille valmistas ette Kalle Laanet justiitsministrina, oli valmis eelmiseks sügiseks, nii menetluses kui vastuvõtmiseks. Seal olid puudu, valitsuse protokollis oli fikseeritud, halduskohtumenetlust puudutavad teatud paragrahvid. Mina majanduskomisjoni esimehena need muudatused-täiendused palusin Riigikohtu kantseleilt, kuna ministeeriumis oli keelatud selle eelnõuga tegeleda. Minister Pakosta nii seda täpselt tegigi ja andis ka selle uue eelnõu kirjutamise hoopis teistele ametnikele ministeeriumis, sellest võin ka pikalt rääkida. Nii et seda trahvi selle aasta alguses poleks üldse tulnud, kui oleksin sügisistungjärgul selle eelmise eelnõu vastu võtnud ja olekski kõik korras olnud. Millegipärast, kui me räägime sellest pikast ajaloost, kus tegelikult justiitsministri portfelli on pidanud Isamaa ja Reformierakonna ministrid, tuleb nende käest küsida, mis oli see põhjus, miks selle eelnõuga siis nii kaua aega ei jõutud siia tulla? Rikkumismenetlus tiksus. Minu oletus, mis põhineb ka teatud informatsioonil, et siin käis ikka väga tugev lobby ja mõjutustegevus, miks ei suudetud siia tulla. Kõik, ka teie ministrid, on tunnistanud, et see eelmine on haldusmenetluse sisuga. Lugupeetud Riigikogu asespiiker, kes meil töörühmas täpselt samuti osales, tegi kriitiliselt maha selle uue, Pakosta lähenemise ja pooldas eelmist eelnõu. Kust tuli ikkagi see muutus, kus kooskõlastamiseks tehti ainult üks koosolek? Trahvi oleks saanud ära muuta siis, kui oleks eelmine eelnõu vastu võetud õigel ajal. Ja nüüd tuldi uue eelnõuga kiirkorras, ja me oleme näinud, millise mõjutustegevuse tulemusena, kus advokatuuri peetakse eksperdiks, kõige suuremaks eksperdiks, kes on huvigrupp siin. Kuidas te hindate seda kooskõlastamist, kaasamist, mis toimus ainult ühe koosoleku raames? 

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Mulle tundub, et, jah, võib-olla ma valin sõnu siin, aga mulle tundub, et te olete vist ise liiga palju jäänud kinni sellesse narratiivi, mida te Delfi toimetusele väga osavalt banaanikoorena talla alla sokutasite. Ärge jääge kinni. Lugu, mis on ühe allikaga, Lauri Läänemets ja Vootele Päi minu meelest on üks inimene, ühe allikaga, ei ole kindlasti loo alus. Seda esiteks. Ja teiseks mulle väga meeldis, võib-olla ei ole ilus tsiteerida, inimene kirjutas oma isiklikul ajajoonel, aga Olari Koppel, kes on ka sotsiaaldemokraatides varem olnud ja kes on õiguskantsleri esindaja, kirjutas üsna sirgjooneliselt, mida ta arvab teie jutust, Eesti banaanivabariigist ja sellestsamast loost. Võib-olla vaatate sealt, seal on ka kirjeldatud õiguskantsleri positsiooni. Ma arvan, hea küsija, Jaak, sa saad kindlasti vaadata. Mis puudutab neid valikuid, ma olen õiguslikke valikuid ja positsioone kirjeldanud päris põhjalikult, ma ei hakka seda uuesti kordama. Ilmselt see ei rahuldaks ei mind ega küsijaid. Võin viidata, et ka akadeemilises maailmas, õigusmaailmas on erinevad seisukohad, kuidas see direktiiv üle võtta, seda debatti on pikalt peetud. Mäletan minagi, aastaid tagasi, see oli tõesti ammu, kui mina juuravaldkonnaga või justiitsvaldkonnaga tihedamalt toimetasin, juba siis käisid erinevad debatid erinevate haldusmenetluse võimaluste üle ja erinevate liikide üle. Tollel hetkel tundus kõigile, et see uus menetlusliik oleks millegi poolest parem. Tänaseks on jõutud selleni, et ei ole, aga sellised debatid on päris normaalsed. Näiteks Tartu Ülikooli avaliku õiguse talituses leiti, et võiks valida haldustrahvi, ühes magistritöös. Ja  Tartu Ülikooli karistusõiguse osakonna magistritöös leitakse jälle, et väärteomenetlus on õige valik. Selliseid seisukohti on väga palju. Ma saan aru, et te heidate lobi ette. Mina lobi suhtes ei ole kuidagi kriitiline, õnneks mind sellel teemal ei ole lobistatud. Aga see, mis puudutab õiguskantsleri positsiooni, ma arvan, et seda võiks siiski austada ja arusaamist, et see uus menetlus teeb kõike seda, mida ka eelmine oleks teinud. Ja aegumise väited, mida Lauri Läänemets ilmselt infopuudusest, ta ei olnud seda eelnõud läbi lugenud, esitas, ei vasta päris tõele.

Ja lisaküsimuse esitab Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Alustan ka sellise üldise tähelepanekuga, et loomulikult on muljetavaldav, et sotsiaaldemokraate on tänases infotunnis mainitud kõige rohkem. Eks see on tunnustus meie tugevale tööle nii koalitsiooni kui opositsiooni poolt. 

Aga veelgi enam ei saa markeerimata jätta, kuidas mind hämmastab, et peaminister ei usu Eesti vabasse ajakirjandusse, ja veelgi enam, et suur osa meie ajakirjanikke teeb kvaliteetset tööd. 

Aga tulles nüüd konkurentsiseaduse juurde. Selget vastust me tegelikult ei täna ega selle eelneva eelnõu menetluse käigus aru ei ole saanud, et mis siis selle Reformierakonna järsu meelemuutuse taga on. Aga võib-olla tõesti ei kannatagi valjult väljaütlemist. Aga sisu siiski väärib kriitilist tähelepanu. Nii Priit Pikamäe, kes on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna direktor kui ka endine Euroopa Kohtu kohtujurist, kui riigikohtunik Ivo Pilving on korduvalt rõhutanud, et vastuvõetud eelnõu loob killustatud ja mitmekordse menetluse, mis suurendab halduskoormust ja bürokraatiat nii riigile kui ka ettevõtjatele. Seda võrreldes algse tervikliku ja selgema menetlusmudeliga, mille suunas siis varem liiguti. 

Teie valitsus on sõnades lubanud lihtsamat, selgemat ja väiksema halduskoormusega asjaajamist. Seda enam on üllatav, et konkurentsimenetluse puhul justkui see argument ei kehti ja valisite lahenduse, mis on riigile keerulisem, ettevõtjale segasem ja tulemuste mõttes küsitava väärtusega. 

Seetõttu ma küsingi, miks te valisite konkurentsiseaduse puhul lahenduse, mis on ekspertide hinnangul halduslikult keerukam, kulukam ja tulemuslikkuse mõttes ebaefektiivne. Kuidas seletate seda vastuolu teie valitsuse enda sõnastatud põhimõtete ja lubadustega? Ja kas põhjused olid poliitilised või hoopis seotud survega, millest kuluaarides on ammu räägitud, aga avalikkuse ette jõudsid alles nüüd?

Aitäh, hea küsija! Seda, et praegune valitsus on majandussõbralik ja pigem ettevõtlussõbralik ja otsib lahendusi, kus oleks tagatud konkurentsijärelevalve ehk aus turg, ja õigus niimoodi üle võetud, et Eesti ettevõtjaid ja Eesti inimesi liigselt ei koormataks, see nüüd kahjuks uudiskünnist ei ületa, ehkki ma tahaksin, et ta iga päev ületaks. Niimoodi me püüamegi valitsuses toimetada. Ja tõsi, peale sotside lahkumist see läks mõnevõrra lihtsamaks, selle tõttu mainin taas sotse. Olgu seegi mainitud. 

Nüüd, te räägite dramaatilisest, et üks versioon on kehvem kui teine. Ma püüan teile öelda ja uskuge, see ajalugu on veidi pikem. See ajalugu Eestis ei alanud ühest protsessist. See debatt Eestis erinevate viiside üle, kuidas konkurentsiõiguses samme astuda, kuidas menetleda võimalikke kartelle, nii edasi, see on Eesti õiguses käinud kümneid aastaid. Ja ütleme nii, et valdkonna mittetundmine ei tee ühte väidet paremaks. Ta pehmelt öeldes teeb selle väite õhemaks. 

Nüüd, mis puudutab meelemuutust. Nagu ma ütlesin, mõlemad variandid on võimalikud. Kui te viitate Riigikantselei positsioonile, siis Riigikantselei on ka kirjeldanud, mis on ühe variandi pluss ja miinus. Ja õiguskantsler on kirjeldanud. Ma saan aru, et te panete õiguskantsleri ka lobistatud poliitikute ritta. Mina seda viga ei teeks. Aga kuna te nii kaljukindlalt usute oma õigusesse, sellestsamast loost, igalt poolt mujalt esitate sedasama positsiooni, siis mina saan kirjeldada, mida selle menetlusega teha saab ja kuidas see Eesti turgu ausamaks muudab. Ja seda ma olen teinud. Ja ärme siiski häbene, oleme siiski ausad, sotsiaaldemokraatide  – näete, jälle mainisin – lahkumisel valitsusest õnnestus see 3000 eurot päevas tiksuv arve läbi raiuda. Me maksame 835 000 eurot koos. Ja siis me arutame, kuidas mingisse valdkonda leida raha juurde, kuidas astuda erinevaid samme. 

Nii et kokkuvõttes, kuulake teiste vastuseid. Ma kirjeldasin ka seda Lauri Läänemetsale, mis on need valikud, ja Jaak Aabile ka, millised nende võimalikud õiguslikud valikud on. Ja eraldi tänu on mul Jaak Aabile eelmise küsimuse kirjelduse eest, kus ta kirjeldas ausalt ja avatult, kuidas see automaks sotside dirigeerimisel sündis.

Suur tänu! Lõpetan tänase viienda küsimuse käsitlemise. Enne kui edasi liigume, Reili Rand, teil on käsi püsti, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Varasemalt ma olen ka küsinud ja sellele ma vastust tean, et kuidas siis käituda, kui ma peaministrilt oma küsimusele vastust ei saa, aga nüüd ma tahaksin teada, kuidas ma sellisel juhul pean käituma, kui peaminister selgelt valeväiteid esitab. Küsimus on selles: et meil on konkurentsitrahv seetõttu, et sotsid oleksid seda kuidagi pidurdanud, on ju ilmselge vale. Mis on minu kui lihtsa saadiku meetmed, et õigus jalule seada?

Suur tänu, hea kolleeg! Te olete päris kaua siin Riigikogus olnud juba, nii et teil peaks olema piisavalt kogemust ja teadmist selles vallas, kuidas sellisel juhul käituda, kui teil mingisugune väide on kõrva riivanud. Kui ma nüüd hakkan teile kõiki teie võimalusi ette lugema, siis tõenäoliselt me kulutame lihtsalt kolleegide arvelt väga palju aega. Aga ma lihtsalt pakun teile ühe võimalusena välja selle, et te võite esitada … Kuna me läheme suvepuhkusele, me küll ei puhka, jah, selles mõttes, et me läheme suvel teistsugusesse töörežiimi, siis teil on võimalik esitada kirjalik küsimus härra peaministrile. (Hääl saalist: "Suvepuhkusele!")

Head kolleegid, me liigume edasi kuuenda küsimuseni, mis on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile suunatud. Küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teemaks on energeetika tulevik. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Hiljuti väitsite, et Eesti energiajulgeoleku tagamiseks tuleb ehitada veel 400 tuulikut. Sellega seoses tekkis mul mitu küsimust. Esiteks, veebruaris ja märtsis olid elektrihinnad Eestis tavapärasest kõrgemad, kuna tuult ei olnud ja tuulepargid ei töötanud. Millest tuleneb teie kindlus, et uute tuulikute ehitamine muudab olukorra paremaks? Võib olla hoopis vastupidi: me muutume veelgi enam ilmast sõltuvaks. 

Teiseks, tuuleenergiat subsideeritakse tänapäeval tarbijate poolt. Kas see tähendab, et uute tuulikute ehitamine suurendab veelgi nende subsiidiumide mahtu? Ja kolmandaks, riigiettevõte Enefit Green on teatanud, et madala elektrihinna korral ei toodeta tuuleenergiat üldse. Kas see tähendab, et tuuleenergia tootmine on kasumlik vaid kõrgete hindade juures?

Aitäh, hea küsija! Kindlasti me vajame rohkem kohapealseid ehk eestimaiseid tootmisvõimsusi ja kuna meil päikeseenergia või päikeseelektri tootmise turg on juba üsna küllastunud, siis meil kõige kiirem ja kasutamata potentsiaal on just nimelt tuuleenergias. Seda, et taastuvenergia aitab tuua alla elektrihinda, on muu hulgas öelnud ka teie erakonna liige Taavi Aas, kui ta vastutas energeetika eest. 2021. aasta novembris kutsus ka Taavi Aas üles kiiresti rajama taastuvenergia tootmisvõimsusi ja selles mõttes ma olen Taavi Aasaga väga nõus. 

Nüüd, nagu te oma küsimuses ka viitasite, siis kui meil tuleb turule rohkem taastuvenergiat, siis tulevad allapoole ka elektrihinnad. Ma ütlesin enne, et päikeseenergia tootmine on Eestis … Meil on installeeritud üle 1200 megavati, mille tõttu on meil olnud ka viimastel kuudel väga palju päevi, kus on olnud miinushinnad, mis on olnud hea tarbijale, aga kindlasti mitte suur rõõmusõnum tootjale. Möödunud aastal me importisime kolmandiku oma tarbitud elektrist, nii et seal on ruumi küll, mida kohapealsete investeeringutega täita. 

Ja kui te küsite toetuste kohta, siis tegelikult toetused on ajas vähenenud. Need tuulepargid, mis kunagi, aastaid tagasi, kvalifitseerusid toetusele – 12 aastat on täis saanud ja selle tulemusena on tegelikult ka nad toetusskeemi alt väljas. Meil on veel kavas järgmine kuu kuulutada välja ka vähempakkumine taastuvenergiavõimsuste loomiseks, selleks, et meil oleks rohkem investeeringuid energeetikasse. Ja loomulikult on seal kõige suurem potentsiaal just maismaatuulel. Nii et kasutame need võimalused ära, mis meil on, ja me saame kokkuvõttes kindlasti madalama elektrihinna, näiteks juunikuus on keskmine elektrihind olnud meil natukene madalam kui 59 eurot megavatt-tund.

Suur tänu! Aleksandr Tšaplõgin, teil on täpsustav küsimus, palun!

Lugupeetud minister! Ma ei tea, mida väitis omal ajal Taavi Aas, kes ei ole enam Keskerakonna liige, aga ma tean, et põlevkivienergia omahind on kaks eurot, aga tuuleenergia omahind on kaheksa eurot, kui me ei võta arvesse makse. Aga küsimus on järgmine. Ma ei tea, kas te olete kursis, kuidas elektri hind Eestis tänapäeval kujuneb? Ma uurisin seda teemat ja sain huvitavat infot. Selgub, et vaid 11% tehingutest Nord Pooli börsil lõpeb reaalse elektri ostu lepinguga, ülejäänud 98% on spekulatsioonid. Sain ka vastuse küsimusele, miks maksab elekter Eestis rohkem kui Soomes. Selgub, et hinnavahe pistetakse endale taskusse, meie ettevõte Elering ja selle Soome partner. Mul on küsimus, kas sellist olukorda saab nimetada vabaturuks ja ausaks konkurendiks? Ja kas ei oleks Eestis aeg kaaluda elektribörsilt lahkumist, kus meie tarbija sisuliselt rikastab spekulante? 

Aitäh, hea küsija!. Ma ei tea, kus kohast teie andmed pärinevad, aga kindlasti ei. Kui ma õigesti kuulsin, siis te ütlesite, et põlevkivienergia või energeetika hind oleks kaks eurot või kaks senti megavatt-tund, ma ei tea, mis seal täpselt läbi kõlas. Me kõik väga hästi teame, kui oli universaalteenus omal ajal, siis see oli üle 15 sendi megavatt-tund. Turuosalised ise on öeldud, et uue põlevkivivõimsuse rajamisel oleksid omahind kuskil 18 senti, ehk me räägime 180 eurost megavatt-tund. On selge, et kõige konkurentsivõimelisema hinnaga on taastuvenergeetika. 

Nüüd neid mõtteid on siin aeg-ajalt kõlanud, et me võiksime elektribörsilt lahkuda. Hästi lihtne küsimus selles olukorras on see, et kui meil eelmine aasta oli kolmandik elektrist puudu, kus kohast me selle elektri ostaksime. Meie elektribörsilt lahkumine ei ole kindlasti midagi, mis meid edasi aitab. See, et me oleme börsil, tegelikult annab meile võimalikult hea hinna. Kui me tahame seda hinda veel paremaks saada, siis sellele on ka lihtne vastus. Me peame looma rohkem kodumaiseid tootmisvõimsusi. Ja just täpselt seda eesmärki taastuvenergeetika arendamine täidab. Sedasama eesmärki täidab ka tuumaenergeetika kasutuselevõtu ettevalmistamine. See võtab, tuumaenergeetika, kindlasti pikemat aega, aga seda olulisem ongi, et me praegu valmistame ette seaduseelnõu, mida siis saab juba siin Riigikogus arutada järgmine aasta, ja samamoodi tuumaenergeetika kasutuselevõtuks tuumaregulaatori loomine, nii et regulaator oleks valmis tööle hakkama 2027. aastast. Sel juhul on meil ka energiaportfelli mitmekesisem. 

Meil on olemas taastuvenergeetika, meil on olemas tulevikus ka baaskoormus ja kindlasti meil on vaja energeetikas juurde juhitavaid võimsusi, mille jaoks ka Eleringi hange on praegu käimas. Ja siin me siis räägime gaasielektrijaamadest. Nii et pikk jutt. Kokku võttes – rohkem kodumaist tootmist, juhitavad võimsused, mida me vajame taastuvenergia kõrvale, turvalised välisühendused ja tegelikult laiemalt kriitilise energiataristu turvalisus on see, mis meile tagab lõppkokkuvõttes konkurentsivõimelisema hinna, energiajulgeoleku ja ka väiksema keskkonnajalajälje.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Aleksei Jevgrafov. Palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Aga räägime jälle põlevkivist. Täpselt kuu aega tagasi olite siinsamas saalis ettekandega riigi pikaajalise arengustrateegia Eesti 2035 elluviimisest. Arutelu käigus juhtisin teie tähelepanu professor Alar Konisti väitele, et on olemas CO2 püüdmise tehnoloogia, mille juurutamise maksumus meie elektrijaamades on suurusjärgus 200‑300 miljonit eurot. Ja te vastasite toona mulle järgmiselt: "Ma ei tea, et oleks veel tehnoloogiat, mida on võimalik tööstuslikul skaalal või mastaabis kasutada. Kui selline tehnoloogia õnnestub leida, ma arvan, see oleks suur läbimurre ja sel juhul saaks seda kindlasti ka Eestis kasutada." Need on teie sõnad. Aga austatud minister, kas teil on vahepeal olnud võimalust uurida, kas Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia instituudi direktori professor Alar Konisti väide vastab tõele ning kas selle teemaga on võimalik edasi liikuda?

Aitäh! Ma olen kindlasti innovatsiooni ja tehnoloogia usku. Konkreetse väite kohta ei ole jõudnud uurida. Küll, kui te oma küsimuses mainisite, viidates ka professorile, et selle investeeringu maksumus on 200 kuni 300 miljonit. See on päris märkimisväärne investeeringu summa ja küsimus on, kas ja millise ajaperioodi jooksul selline investeering võiks olla tasuv, sest investori vaatest, kui tal on võimalik investeerida 200 või 300 miljonit, siis ta kaalub erinevaid variante. Ja tõenäoliselt on täna kiirema tasuvusajaga ikkagi investeeringud taastuvenergeetikasse, salvestusse kombineerituna, kui tehnoloogiasse, mille maksumus on päris kõrge. Ja samamoodi on selge, et fossiilne energeetika ikkagi aastate jooksul osatähtsus väheneb ja ühel hetkel me ka sellest väljume, aga sinna on kindlasti veel hulk, hulk aastaid minna. Nii et ma arvan, et pigem on see vastus ilmselt tõsiasjas, et see tehnoloogia on liiga kallis, et ta praegu ennast majanduslikult ära tasuks.

Suur tänu! Lõpetan meie kuuenda küsimuse käsitlemise.

Aga liigume edasi. Ja ka seitsmes küsimus on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile, küsib Riigikogu liige Mart Maastik ja teemaks on energeetika. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister, hea sõber Andres! Eesti Tööandjate Keskliit tellis elektri hinna konkurentsivõime uuringu, mille viis läbi suurte kogemustega Põhjamaade juhtiv konsultatsioonifirma AFRY. Ja seal toodud põhijäreldustest loen ette. Suhteliselt mõistliku aja- ja rahakuluga, esiteks, on võimalik tellida kvaliteetne uuring, mida on küll, vastupidiselt, mida väidetakse, et ei saa. Keskmisele tööstustarbijale hind Eestis on juba praegu kõrgem kui naaberriikides. AFRY prognoosib tarbimise kasvu aeglasemaks kui ENMAK. AFRY arvutuste kohaselt võib taastuvenergia tasu ENMAK-iga võrreldes ulatuda 14 euroga megavatt-tunni kohta kõrgemaks Kliimaministeeriumi prognoosist. Maatuule- ja päikeseenergia on piisavas mahus konkurentsivõimeline ilma uute toetusteta, mis koos olemasolevate võimsustega tagaks varustuskindluse, aga mitte sada protsenti sellest utoopilisest eesmärgist. Orgaaniline stsenaarium toob kaasa madalaima lõpphinna. Hulgihind küll tõuseb, kuid teised hinnakomponendid kasvavad vähem kui heldelt toetatud võimsustega. Ülekoormuse tasu kaudu on võimalik elektri hinda aastani 2035 alandada kuni seitse eurot megavatt-tund. 

Ja minu küsimus on: kas te olete eelpool toodud uuringuga kursis? Ma tean, et teile saadeti, valitsusele see uuring. Kas endiselt on teie soov maatuuleparkide rajamisele peale maksta? Kui jah, siis kuidas te, arvestades uuringut, seda õigustate?

Aitäh, hea küsija, hea Mart! Kindlasti on võimalik mõistliku raha ja mõistliku kiirusega tellida uuringuid. Selles osas ma olen täiesti nõus. 

Nüüd, mis puudutab konkreetset AFRY uuringut, siis tõesti, seda käidi ka meile ministeeriumis tutvustamas, tutvustati uuringu põhijäreldusi. Küll ei ole meile ametlikult üle antud kogu uuringu teksti ja meil tegelikult ka selle arutelu käigus oli õige mitmeid küsimusi eelduste kohta. Vahepeal on tegelikult ju avaldatud veel üks uuring, mida majanduskomisjoni tellimusel TalTechi teadlased tegid, Kadri Männasoo. Ja seal osales ka Einari Kisel. Ja tegelikult ka nende uuringu tulemus näitas, et taastuvenergia kuni teatud tasemeni siiski alandab tarbija lõpphinda. Ja ma arvan, et see vastus seal peitubki. Et kui me soovime suurendada … või kodumaist tootmisvõimsust, ja seda meil on vaja, kuna me jätkuvalt sõltume elektri impordist – möödunud aastal, nagu ma siin eelnevalt mainisin, circa kolmandiku jagu –, siis taastuvenergeetika on selleks kõige kiirem viis. Ja see on ka samamoodi teada, et taastuvenergia hinnad on odavamad kui alternatiividel oleks.

Nüüd see, mis puudutab elektrienergia lõpphinda ja Eesti paiknemist erinevate riikide võrdluses, siis seal on teatud erisused tarbijagruppide vahel. Kui me võtame näiteks needsamad Läänemere riigid ja vaatame, kuidas Eesti selle piirkonna riikides kõrvutub, siis kodutarbija jaoks on elekter siin odavam. Samamoodi on elektri hind keskmisest madalam väiksema tarbimismahuga ettevõtete puhul. Ja kus on tõesti hind kõrgem, on just suuremahulised tarbijad. Nii et ma arvan, et AFRY uuring kuidagi ei ütle, et meil ei oleks mõtet rohkem taastuvenergiasse investeerida.

Suur tänu! Mart Maastik, teil on täpsustav küsimus, palun!

Jah, Andres, sul on õigus, et võib loomulikult taastuvenergiasse ka investeerida, aga mitte riik ei pea investeerima, subsiidiumide baasil seda tegema, vaid lasta seda vabal turul teha. Küll aga mul on ka teine küsimus. Teatavasti on Eesti ja Läti vahel loodud üks ühisfirma Helwind, mis pidi hakkama tootma Saaremaa läänerannikul meretuulest energiat. Selle jaoks tehti ka selline projekt, et Eesti-Läti neljas elektriühendus võiks minna läbi Saaremaa. Ülikallis projekt, üle 2 miljardi läheb maksma ja see eriplaneering käib siiani. 

Aga küsimus on selles, et teatavasti tegeleb ju selle rahastamisega ja kogu selle projekti elluviimisega Keskkonnainvesteeringute Keskus. See on juba 2021. aastast saadik. Ja küsimus on: miks tegeleb riik endiselt meretuuleenergia arendamisega? Kui palju see on tegelikult meile maksma läinud kas siis KIK-i kaudu või ka riigil, et seda projekti arendada? Ja mis on plaanid sellesama 330-kilovoldise elektriliini viimisega läbi Saaremaa, teades seda, et selle vajalikkuse on põhja lasknud kõik juhtivad eksperdid, kaasa arvatud Hando Sutter, kes käis meile rääkimas ja ütles, et see oli ainult mõeldud selle jaoks, et meretuuleparki sinna külge pookida. Vastasel juhul ei ole sel üldse mitte mingit mõtet. Ja ka siis on ta väga küsitav ja kallis. Praegu siiski jätkub ka eriplaneering endiselt sellelesamale Läti neljandale ühendusele läbi Saaremaa. Äkki oskate seda selgitada?

Aitäh, Mart! Nii nagu eelmises küsimuses sa viitasid, et uuringuid on mõistlik tellida, kvaliteetseid uuringuid, ja neid on võimalik teha ka mõistliku raha eest, sama kehtib ju tegelikult välisühenduste kohta. Me ei saa otsustada mitte ühegi välisühenduse tegemise üle, ilma et oleks seda põhjalikult uuritud, ilma et oleks hinnatud ka sotsiaal-majanduslikke mõjusid. Ja see kõik võtabki aega ja mõistagi ei ole see ka ilma rahata. 

Nüüd küsimus sellest, kas meil on mõistlik omada ühendusi, piisava läbilaskevõimega ühendusi, Läti ja sealt Kesk-Euroopa suunal. On meil olnud ka perioode, kus tegelikult on elekter voolanud … (Hääl saalist.) Jah, ma saan aru, ma sinna jõuan ka kohe. On olnud perioode, kus tegelikult ka Läti suunalt või lõuna suunalt tuleb elekter Eestisse ja osa vahest läheb siit ka veel edasi Soome. 

Nüüd küsimuse see pool, et miks seda neljandat trassi, erinevaid koridore või alternatiive vaadatakse läbi Saaremaa. Seal on ju ka väga lihtne ja objektiivne põhjus. See kaabel tuleb ju teisel pool kuhugi ühendada ja selleks, et nendest ühendustest oleks kasu ennekõike meie enda vaatest, siis see ühenduskoht Läti poolel peaks olema Ventspilsis. Ja loomulikult sealtkaudu tuleb ka ju see kaabli viimise vajadus üle Saaremaa. Nii nagu sa ise ka ütlesid, see planeering on käimas, käimas on tegelikult ka konsultatsioonid, et mis on see optimaalne koridor, kus on kõige väiksemad häiringud. Ja see on loomulik osa planeerimisprotsessist. 

Nüüd küsimus selle ühenduse rahastusest. See ühendus on esitatud Euroopa Liidu ühishuviprojektide nimekirja, nii nagu tegelikult on esitatud ka Eesti-Soome kolmas ühendus. Ja eesmärk on hästi lihtne: et me saaksime võimalikult suures ulatuses neid ühendusi rahastada ühishuviprojektide raames kesksest rahastusest. Ja kuna algamas on kohe ka uue eelarveperioodi läbirääkimised, siis kindlasti välisühenduste ja riikidevaheliste ühenduste teema on üks prioriteetidest. Ja see on ennekõike meie enda huvist vaadates: meil on nendest kõige rohkem võita. Ma saan aru, et selle trassikoridori (Juhataja: "Teie aeg.") kavand sinu vaatest võiks minna kuskilt teist rada pidi, aga mingeid kompromisse me siin või teises kohas peame tegema.

Aitäh! Lauri Laats, lisaküsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Te olete ise välja öelnud, kui te olite majanduskomisjoni liige, et üheks majandusmootoriks on kindlasti odav energia, et siia ettevõtted saaks tulla midagi rajama. Ja siis ajate seda roheenergiapoliitikat, mis tegelikult minu arust väga palju vilja ei kanna ja lisaks on tekitanud muid muresid. Kui me vaatame üldist energeetikamaastikku, siis investeerimissoovi nii palju ei ole, kui oli varem. See on tingitud väga paljudest asjadest. Esiteks ta on tingitud sellest, et Norstat, kui me vaatame seda hinda seal ja kõik ettevõtted ju börsil osalevad, siis seda volatiilsust hindades on päris palju. Ja ka praegune hind on seal kuskil kolm eurot megavati eest ja osa toodangust läheb kuskile välismaale ja kindlasti Eesti riik ka osa toodangust doteerib, mis on vale ja maksumaksja raha raiskamine. Ja kui vaatame, mis toimub meie naabrite juures, on see siis Rootsi, Soome, Suurbritannia, Saksamaa, siis tegelikult on seal roheenergeetikale tõmmatud pidurit peale. Kui vaadata infot, mis Rootsist ja Soomest tuleb, siis tegelikult tuuleenergeetikaettevõtted on seal kahjumis, mis tähendab seda, et kui ettevõtted on kahjumis, siis mingi hetk turg kukub kokku ja sama probleem võib tekkida ka Eestis. Sellest lähtuvalt ma küsin, et kas rohepoliitika arendamine on ainuke viis, kuidas majandust tõsta või me võiksime nii öelda otse ettevõttetega suhelda ja pakkuda lahendusi välja, kuidas tuua ettevõtted ja raha Eesti riiki?

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh! Kindlasti majanduse konkurentsivõime jaoks on puhta energia olemasolu väga tähtis. See on ka põhjus, miks te viitasite ise ka Soomele, miks Soome on suutnud päris hästi ligi meelitada energiamahukaid ettevõtteid, ükskõik, kas me räägime andmekeskustest või muudest valdkondadest. Kui ma nüüd ei eksi, siis Soome peaks olema juba suurusjärk 95 protsenti oma energiaportfellist puhta energia peal, mis sisaldab nii tuumaenergiat, tuumaenergia on osa puhtast energiast, nii tuumaenergiat, tuult, kui natukene ka päikest, ja Soomes peaks olema hüdro ka. See on samamoodi tõsi, mis te ütlete, et meil on päris suur päevasisene hinna kõikumine. See on ka üks põhjus, miks üha enam elektrienergia arendajaid, tootmise arendajaid ei tee ju enam lihtsalt üksi päikeseparki, vaid sinna juurde vaadatakse ka salvestust, et just nimelt seda hinna kõikumisest tekkivat tulu ära maksimeerida. Ideaalses maailmas on ju kõige parem, kui on võimalik tekitada ühe ühenduse juurde või külge tuulepark, päikesepark koos salvestusega. Ja veel parem, kui sinna lähedale on võimalik luua ka tootmist ja tööstusettevõtteid, mis aitaks arendada ka pikaajalise elektri ostu-müügilepingute ehk PPA-de turgu. Ma arvan, et siin turg otsib õiget tasakaalu või optimumi. Kui kunagi meil oli päikeseenergia rajamise buum, mida toetasid eriti 2022. aastal väga kõrged energiahinnad, siis praegu, kui seda päikeseenergiat ei rajata oma tarbimise katteks, siis eraldi võetuna Excel ei kipu enam väga hästi töötama. Mida rohkem tuleb turule salvestust, kaasa arvatud lühiajalist, praegu ongi peaasjalikult lühiajaline, seda rohkem on võimalik ka neid hinnatippe allapoole tuua ja neid lohke samamoodi, et oleks vähem miinushinnaga tunde. Praegu investori jaoks kindlasti ongi see harjutus palju nõudlikum, kuid enne oli. Tulebki vaadata erinevate tootmisviiside ja salvestuse kombinatsiooni, et saavutada selline tulemus, mis ka majanduslikult ära tasub.

Suur tänu! Sellega lõpetan tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise. 

Tänane kaheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teemaks on julgeolek. Mart Helme, palun! 

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Michal! Härra Michal, vabandust. Eile õhtupoolikul saabus meile OSCE ODIHR-i raport, mis käsitleb meie e-valimisi. See on vaatamata väga diplomaatilisele sõnastatusele väga kriitiline ja toob välja plokkide kaupa terve hulga puudusi ja kriitikat. Näiteks puudujäägid õigusraamistikus ja protseduurides, õigusliku selguse nappus, ebaselged otsustusreeglid, ebapiisavad tagatised hääletussalajasuse ja aususe jaoks, surve ja rühmahääletuse riskid. Puuduvad hääletaja teavitused ja kinnitused, järelkontrolli puudumine, piiratud läbipaistvus ja avalik järelevalve, vähene vaatlejate kaasamine, avaliku arutelu puudus, tehnilised ja turvalisusega seotud probleemid, ebaselged nõuded turvalisusele ja kontrollitavusele, kontrollitavuse standardite puudumine, kaebuste esitamise ja sanktsioonide puudujäägid, kaebuste süsteemne reguleerimata jätmine, kriminaalvastutuse ebapiisavus, poliitiline lõhe ja usaldusprobleemid. See on hästi lühike loend. 

Iseenesest raport on kuskil 30 lehekülge pikk ja ma mõistan, et te ei ole saanud sellega tutvuda. Aga minu küsimus on järgmine. Kas te kavatsete sellega tutvuda ja kas te kavatsete selle tutvumise järel kokku kutsuda opositsiooni kõhklevaid ja kriitilisi rühmi kaasava mingi ümarlaua või muu foorumi, kus kogu see analüütika lahti võetakse ja järeldused tehakse ja vastavad sammud astutakse, et need puudused likvideerida või e-hääletus üldse vähemalt eelseisvatel ja järgmistel Riigikogu valimistel kasutamata jätta. Sest see kriitika, nagu ma ütlesin, diplomaatilisele sõnastatusele vaatamata on purustav.

Aitäh! Ma arvan, et eks see on ka loomulik, et mis tahes auditit küsides üldiselt auditid ka soovitusi annavad. Mis tahes ettevõttes audiitor siiski küllap oma soovitusi jagab, sellega ilmselt ei ole see kuidagi erinev. 

Jah, teil on õigus, ma ei ole jõudnud selle raportiga tutvuda. Küsin endale välja, küllap ma siis vaatan ka peale. Ma tean, et see tekitab lainetust just eeskätt nende hulgas, kelle jaoks e-valimised justkui ei ole midagi sellist, mida toetada. Eestis siiski, ma ütleksin, et e-valimised on usaldusväärsed. Kui ma vaatan laiemalt Eesti inimeste online‑kanalites erinevate teenuste kasutamist, Eesti on üks väheseid riike, milles e-teenustes või praktiliselt sada protsenti peaaegu meie teenustest on online-keskkonnas kättesaadavad. Isegi lahutus ja abielu. Lõpuks muidugi peab ilmselt ise kohale jõudma. Et needki on online-teenustes kättesaadavad. 

Nii et Eesti on väga kõrgelt arenenud digiriik, ehkki me ise tahame, et paljud asjad oleksid paremad, teame et mõned asjad tuleb paremaks teha. Mõnda kohta tuleb investeerida. Aga mis valimistesse puutub, siis kui seal on mingeid asjalikke soovitusi, ma olen kindel, et valimiskomisjon sellele peale vaatab. Valimiskomisjon ei ole poliitiline, vaid ta on poliitikaväline organ, kes tutvub sellega. Ja kui sealt on mingeid soovitusi või parandusi, kindlasti võetakse arvesse. Aga jah, ma ütlen nii, ma tean, et meie vaated on erinevad selles küsimuses. Mina arvan, et e-valimised toimivad kenasti, teevad inimestele valimistel osalemise mugavamaks. Ja isegi kui teine erakond kuskil piirkonnas saab rohkem hääli, ma ei arva, et see süsteemi viga on, vaid küllap see on ikkagi rahva tahe.

Suur tänu! Mart Helme, teil on täpsustav küsimus, palun!

No ma ikkagi soovitan jah teil väga põhjalikult seda raportit lugeda, sest seal tuuakse väga selgelt välja see, et see on auditeerimata. Seal on auditeeritud ainult üksikuid lõike, terviklik auditeerimine on toimumata jäänud, mis tähendab seda, et on augud sees just nimelt seal, kus on võimalik hääli vahetada või hääli lugemata jätta või hääli valesti lugeda. Need ei ole minu väljamõeldised. Praegu siin te võite ju öelda, et meil on erinev arvamus. Jah, meil on kindlasti erinev arvamus ja ma olen selle umbes 50% inimeste hulgas, kes arvavad, et e-valimised sellisel kujul on kõlbmatud ja nad on manipuleeritavad. Ja ma olen veendunud ka selles, et 2023. aasta valimised on võltsitud ja te ei ole legitiimne ja seega olete te tegelikult Eesti Vabariigile julgeolekukoht. 

Aga mis järelduse me siit nüüd teeme? Järelduse teeme selle, et nüüd te ootate ära, kuni stratkom teile jutupunktid ette kirjutab, ja hakkate siis neid stratkomi jutupunkte ketrama, et kõik on korras ja jätkame samas vaimus. No samas vaimus ei saa jätkata, sest nagu ma ütlesin, see raport on ülimalt kriitiline ja toob välja nii õiguslikud, tehnilised kui ka, ütleme siis niimoodi, usalduse probleemid kogu selle e-hääletusega seoses. Ja kui me nüüd tuletame meelde, et alles äsja ka valimiskomisjon otsustas neid niinimetatud M-valimisi mitte korraldada sügisel, sellepärast et on ka väga selge, et nad ei ole kontrollitavad, seal on nii tehnilisi kui muid probleeme, siis me peame tulema ikkagi sellele seisukohale ja ühisele seisukohale, et kui me tahame, et meil Eestis võim on legitiimne ja rahva poolt usaldatav ja tegelikult esindab rahva tahet, siis ei saa lihtsalt vaadata umbes tuima näoga, et me teeme mõned kosmeetilised liigutused ja siis läheme edasi, nii nagu midagi poleks juhtunud. Ma arvan, et praegu Eesti avalikkus ootab Stenbocki majast väga selget signaali ja initsiatiivi, et see olukord muutuks. 

Minu küsimus oli, kas te kavatsete teha, kutsuda kokku kas mingi ümarlaua, kus oleks kaasatud kõik need, kes toetavad, need, kes on vastased, need, kes on kõhklevad, et see asi siis ikkagi korda teha. Tuletan meelde, et ka Riigikohus on öelnud, et siin on puudujääke, aga need puudujäägid peab kõrvaldama Riigikogu. Riigikogusse ei ole tulnud koalitsioonide poolt mitte mingisuguseid vastavaid initsiatiive. Kas neid initsiatiive on nüüd oodata pärast seda raportit?

Aitäh, hea küsija! Mul ei võtnud just väga mitu minutit – ma selle küsimuse ajal, vabandust, guugeldasin siin –, ja näen valimised.ee-st, et peaaegu iga aasta on OSCE käinud hindamas ja kirjutanud raporti ja siin on puhtas eesti keeles kõik need raportid ka üleval, nagu M-valimiste kohta erinevad soovitused ja materjalid. Mulle tundub, et valimiskomisjon on väga avatud olnud selles: kogu materjal on siia üles pandud kõigile, keda vähegi huvitab. 

Võtsin näiteks viimase, 2019. aasta raporti. Siingi on e-hääletamisest kenasti kirjutatud ja viidatud ka varasematele ODIHR OSCE soovitustele, mida on rakendatud, kus on astutud samme ja nii edasi. Nii et mulle tundub, et see on pigem juba tavaline, et selliseid analüüse tehakse, selliseid soovitusi antakse, sest siinsamas kohe, kui te avate "Raportid ja uuringud e-hääletamise kohta", siis see on 2007. aasta vaatlusraport, 2011. aasta vaatlusraport, 2015. aasta vaatlusraport, 2019. aasta vaatlusraport, kõikide aastate kohta. Ja siin on ka muud failid, mis puudutavad mobiiliga valimiste analüüsi, kõik M-hääletamise raportid, kõik asjad on siin kenasti üles pandud. Minu hinnangul valimiskomisjon on väga avatud selles. 

Ja veel kord, kui raportis või kuskil, nagu ma olen öelnud ka muudel teemadel, on midagi, mida arvesse võtta, mida paremaks teha, mida on vaja parandada, siis tuleb see ära parandada. Ma südamest loodan, et nad vaatavad läbi ja tutvuvad sellega. See on ju nende töö ja roll. Ja ma rõhutan, et nad on poliitikavälised. See ei ole poliitikute mänguväli, vaid ikkagi valimiskomisjoni.

Lisaküsimuse esitab kolleeg Peeter Ernits. Palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Kas te olete mõelnud selle peale, et OECD riigid, teised hakkaksid ka Eesti mudelit e-valimiste puhul kasutama või me jäämegi sinna Venetsueela ja Venemaaga ühte sellisesse seltskonda?

Aitäh! Ma küll südamest loodan, et digitaalsed teenused levivad võimalikult laialt, sest see on paremini jälgitav, inimestele mugavam, nõuab väiksemat halduskulu. Ja kindlasti ka, et innovatsioonitasemelt üsna kiiresti arenev valdkond.

Kui me vaatame, väike riik – Eesti on ju väike riik maailma mastaabis – ongi keeruline pidada ja kallis pidada. See tähendab seda, et mida rohkem me teenuseid suudame pakkuda kvaliteetselt, kõigile kättesaadavalt, seal kohas, kus nad on, seda parem on. Igal pool me ju ometi mis tahes kontorit mis tahes teenuse osutamiseks ei suuda pidada, nii et online-teenuste areng on minu meelest üsna loomulik. Ja olenemata oma maailmavaatest ma siiski kahtlustan, et ka konservatiivsemad inimesed kasutavad näiteks e-maksuametit oma maksudeklaratsioonide tegemiseks või ka siin saadikud. Mul puudub teadmine, aga võib-olla keegi täidab käsitsi veel majanduslike huvide deklaratsiooni. Ma kahtlustan, et kõik teevad seda online'is. Nii et sellised kogemused, selliseid teenused kindlasti, ma loodan, et levivad. Näiteks digiretsept muudab meie elu palju mugavamaks, online-tervisekeskkonnad muudavad meie elu palju mugavamaks, kus sa saad ise registreeruda, kuhu sa tahad? Need on kõik, mina ise kasutan ja olen nendega rahul. 

Ja kui ma vaatan siin ka kolleeg Mart Helmele öelduna, siin on peale e-hääletamise kasutuselevõttu on OSCE ODIHIR käinud Riigikogu valimisi vaatlemas juba neli korda, siis ma saan järeldada, et see on pigem regulaarne tegevus. Ja loodan, et sellised vaatlused annavad infot, mida kasutada ja mille alusel paremaks muutuda. 

Suur tänu! Sellega lõpetan kaheksanda küsimuse käsitlemise. 

Üheksas küsimus on siseminister Igor Tarole. Küsib Riigikogu liige Jaak Valge ja teemaks on Ukraina mobilisatsiooniealistele meestele ajutise ja rahvusvahelise kaitse pakkumine Eestis. Jaak Valge, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Me oleme siin Leo Kunnasega juba varem esitanud sellise laiema arupärimise migratsiooni kohta, aga see tuleb vastamisele sügisel. Nüüd mobilisatsiooniealiste meeste kohta tahtsime juba praegu infotunnis küsida, sest loodetavasti teete sügiseks juba senises poliitikas muudatusi. Ja edasi, kuna see arupärimine on ju teie ministeeriumi ja teie lauale jõudnud, et siis on meil ka loota, et te annate täna pädevaid vastuseid, te olete sellega juba, sisuga põhjalikult tutvuda saanud. 

Ja lähen siis küsimuse juurde. Niisiis, Siseministeeriumi piirivalve ja rändepoliitika osakonna andmetel suureneb Eestis pidevalt ajutise rahvusvahelise kaitse saanud Ukraina mobilisatsiooniealiste meeste nii arv kui osakaal, samal ajal kui naiste, laste ja vanurite arv ja osakaal väheneb. Ja 31. mai andmete kohaselt oli väekohuslaste eas 11 971 meest ja nende osakaal ulatus 30%-ni. Nad on isegi selles rahvastiku struktuuris üleesindatud, Ukrainas nii palju 18 kuni 60 aastasi mehi rahvastiku struktuuris ei ole. Ja ometi on ju väekohuslastel reeglina keelatud Ukrainast hoopis lahkuda ja küllap, ma usun, et minister ka nõustub, et ei ole kuidagi usutav, et nii suur osakaal on just nende erandite najal saavutatud, et need, kellel on lubatud Ukrainast lahkuda. 

Nii, ja küsin, et kas teile ei tundu imelik ja isegi ütleme nii, et naeruväärne, et sõja eest vajavad Eestis kaitset mitte lapsed, naised ja vanurid, või mitte eelkõige naised, lapsed ja vanurid, vaid just mobilisatsiooniealised mehed? Ja edasi, et kelle eest Eesti riik neid siis kaitseb, kas Ukraina riigi eest?

Aitäh, hea küsija! Austatud Riigikogu liikmed! Katsun siis anda nii nüüd kui ka tulevikus võimalikult pädevad vastused. Tahaks rõhutada, et Eesti on olnud Ukraina kõrval ja on seda ka tulevikus. Ukrainlased on meie vennad ja me anname neile igakülgset abi selles keerulises olukorras, kus nad on. Ajutise kaitse regulatsioon on üleüldine Euroopa Liidus, samamoodi nagu ka täiendava kaitse regulatsioon. See ei lähtu kunagi sellest, millisest soost või millises vanuses inimene on. Kui ta vajab kaitset kõikide kriteeriumide kohaselt, et tema kodumaal käib sõda, siis ta selle kaitse Eestilt ka saab. 

Eesti jagab kindlasti seda Ukraina seisukohta et kõik, kellel on võimekus Ukrainat kaitsta, peavad seda tegema. Ja me oleme korduvalt pakkunud Ukraina saatkonnale koostööd erineva informatsiooni vahendamisel Ukraina kodanikele. Aga seni ei ole nad pakkumist kasutanud. See tähendab, et Eesti kindlasti ei kaitse kedagi Ukraina eest. Eesti kaitseb inimesi Venemaa agressiooni eest. Me pakume seda kaitset sellepärast, et Ukrainas on sõda. 

Ma toon teile näite. Kui te nägite paar päeva tagasi neid kohutavaid pilte ühest suurest kortermajast, mille terve trepikoda oli purustatud raketiga, vot siis näiteks minu talus elanud õpetaja elab seal majast ainult 150 meetri kaugusel, mis näitab seda, et seal riigis on tõesti väga ohtlik viibida. Ja see on juhuse tahe, kas saab sinu maja raketiga pihta või saab naabermaja. Mitte keegi ei ole seal nii-öelda kaitstud selle Venemaa agressiooni eest. Selles mõttes ma ei näe, et me saaksime siin teha kuidagi teistsuguseid valikuid. Kui inimene on Eestisse jõudnud, kui ta vajab kaitset, siis ta selle saab. Ainus põhjendus, miks keelduda, on julgeolekuoht Eesti riigile ja sellisel juhul kaitset ka ei anta, selliseid inimesi Eestis ei lubata viibida.

Mul oleks ettepanek kolleeg Valgele, et teha lühidalt, ja samamoodi ka ministrile, et teha lühidalt, siis me jõuame selle ühe küsimuse veel ära käsitleda. Ja Jaak Valge, palun, teil on täpsustav küsimus!

Aitäh, katsun teha lühidalt. Vaadake, lugupeetud minister, Lätis ja Leedus on hoopis teistsugused ajutise ja rahvusvahelise kaitse proportsioonid kui Eestis ja seal on rahvusvahelist kaitset saanud ainult üksikud mobilisatsiooniealised mehed. Seega teie väide, et meil, asja eest, teist taga, küsivad need mobilisatsiooniealised mehed kaitset ja Lätis ja Leedus ei küsi, justkui nagu ei päde. Põhjus peab olema selles, et meie tingimused, millal nad saavad seda kaitset, on teistsugused kui Lätis ja Leedus, sellepärast, et pilt on kardinaalselt erinev.  2024. aasta alguses Eestis viibides vastas Ukraina president Zelenski ajakirjaniku küsimusele, kas Eesti peaks Ukrainale välja andma mobilisatsiooniealised mehed, et need mehed peaksid ikkagi olema Ukrainas ja abistama Ukrainat ja see isegi ei puuduta ainult eesliinil sõdimist. Küsin, kas Eesti kontrollib selle kaitse andmisel tõendit väeteenistusest vabastamise kohta? Kuidas on reageeritud Ukraina presidendi soovile, et Eestis asuvad Ukraina mobilisatsiooniealised mehed oleksid Ukrainas? Te ütlesite, et Eesti on pakkunud koostööd. Kas Eesti on andnud Ukrainale nende mobilisatsiooniealiste meeste andmed, et Ukraina saaks kontrollida, kas nad on väekohuslased ja ebaseaduslikult Ukrainast lahkunud? Kui ei ole, siis miks ei ole andnud?

Aitäh! Hea küsija! Kõigepealt märgiks, et ei oska kommenteerida kuidagi Läti ega Leedu statistikat, et miks seal asjad teistmoodi on. See, et seal pilt on kardinaalselt erinev, võib tuleneda ka nende kardinaalselt erinevast eelnevast olukorrast. Nagu te ise mainisite, siis seda rahvusvahelist kaitset on kahte liiki, mida Eesti on andnud. Ajutine kaitse on see, mida antakse neile, kes olid sõjategevuse puhkemise seisuga Ukrainas ja täiendav kaitse on neile, kes olid Ukrainast väljas, ehk näiteks nad võisid olla juba Eesti pinnal. See, et nad Eesti pinnal olid sel hetkel, see ei tähenda, et meil on alus neile kaitse andmisest kuidagi keelduda. Olukord Ukrainas on ikkagi keeruline. Võib-olla on asi selles, et omal ajal, enne täiemahulise sõjalise tegevuse algust võis Eestisse saabuda rohkem ukraina mehi, kes tulid siia tööle, kes panustasid meie majandusse, panustavad siiamaani. Mõned neist läksid kohe sõja esimesel päeval minema, mõned neist jäid siia. Ma ei oska kommenteerida, kui palju see täpselt olukorda mõjutas, aga nagu ma juba ütlesin, ma võin üle korrata veel kord, et Eesti on pakkunud Ukrainale koostöö võimalust, on pakkunud saatkonnale seda võimalust, et kui soovitakse seda infot vahetada, siis seda on võimalik teha. Ma ei oska kommenteerida, mida Ukraina president oma intervjuus täpselt silmas pidas. Igal juhul Eesti siin kedagi ei varja, ei hoia kinni, on valmis infot jagama, Seda koostööd siiamaani ei ole soovitud teha. Aitäh!

Aitäh, härra minister! Ma tänan kõiki tänases infotunnis osalemise eest! Meie tänane infotund on lõppenud. Me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.