Tere hommikust, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 70 Riigikogu liiget, puudub 31. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Lauri Laats, palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna sooviks Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt üle anda Riigikogu otsuse eelnõu, mis puudutab ettepaneku tegemist Vabariigi Valitsusele, et valitsus töötaks välja pensionäridele täiendava iga-aastase ühekordse pensionilisa maksmise korra.

Küsimus on meie eakate inimeste toimetulekus. Vaatame kogu olukorda, vaatame seda situatsiooni, kus praegune valitsus on pidevalt makse tõstnud ja ka eelmine koalitsioon tõstis erinevaid makse. 1. juulist tõuseb jälle tarbimismaks, käibemaks. See teeb inimeste toidukorvi loomulikult palju kallimaks. Eriti puudutab see meie eakaid inimesi. Me teame väga hästi, et eakate inimeste seas on hästi palju neid, kes elavad absoluutses või suhtelises vaesuses. Ma arvan, et see [pensionilisa] oleks väike leevendus vähemalt sünnipäevakuul, sel kuul, kui inimesel on sünnipäev, siis ta suudaks katta väikse laua, et oma sünnipäeva tähistada. Meie ettepanek on, et sünnipäevakuul võiks üle riigi tagada eakatele inimestele 100 eurot [pensionilisa]. Aitäh!

Reili Rand, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan sotsiaaldemokraatide poolt üle arupärimise haridus‑ ja teadusministrile. (Juhataja helistab kella.) Teemaks on koolitoidu ebapiisav riiklik rahastamine ja sellest tulenev ebavõrdsuse süvenemine. 

Me teame, et viimastel aastatel on toiduhinnad kiirelt kallinenud, mis on asetanud Eesti pered tõesti väga tugeva surve alla. Samuti teame seda, et koolitoidu riiklik toetus on olnud aastaid [püsiva] suurusega ja see ei kata ammugi tegelikke kulusid, mistõttu on kohalikud omavalitsused sundvaliku ees, kas katta täiendavad kulud mõne muu ülesande arvelt või suunata osa kuludest perede enda kanda. Selle tagajärjeks on see, et lastega pered peavad koolitoidu eest rohkem maksma või [halveneb] toidu kvaliteet. See toob kaasa ebavõrdsuse täiendava süvenemise. 

Aga koolitoiduga seonduv ei ole oluline ainult laste tervise ja toimetuleku vaatest, see mängib rolli ka Eesti toidujulgeoleku ja kohaliku majanduse kestlikkuse vaatest. Me teame, et paljudes kohalikes omavalitsustes on lasteaedade ja koolide kaudu kujunenud välja toimiv koostöövõrgustik, nii et kohalikud põllumehed ja toidutootjad saavad pakkuda oma toodangut just haridusasutustele, usaldusväärsele ja stabiilsele turule. Kui riiklik rahastus jääb kuludele alla, siis satuvad löögi alla just need ettevõtjad. 

Küsimegi sellest tulenevalt haridusministrilt plaanide kohta. Millised on ettepanekud riigieelarve läbirääkimistel seoses koolitoidutoetusega? Kas on hinnatud, milline mõju koolitoidu kogukulule on inflatsioonil ja toiduhindade kasvul? Kuidas hindab ministeerium kohalike omavalitsuste suutlikkust katta koolitoidu [rahastamisest] puuduvat osa? Samuti küsime kooskõla kohta teiste ministeeriumide plaanidega …

Aitäh! 

… kuna Sotsiaalministeerium on tervisenõudeid [rangemaks muutmas], aga küsime ka regionaalministeeriumi plaanide kohta.

Madis Kallas, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Mina soovin üle anda arupärimise regionaal‑ ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele. Arupärimise sisu on seotud hariduse kättesaadavusega ja ministeeriumi plaanidega selle parandamiseks. 

Siin on kaks peamist teemat. Esiteks, kuueklassiliste maakoolide meetme analüüs. Selle meetme töötas kaks aastat tagasi välja Haridus‑ ja Teadusministeerium koostöös Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumiga. Oleks väga hea saada ülevaade, millist mõju on see avaldanud väikestele kuueklassilistele koolidele ja kas oleks mõistlik vaadata täiendavalt nelja‑ ja üheksaklassiliste väikeste maakoolide poole, et ka neile mingeid meetmeid sihistada. Teine pool on seotud kõrghariduse kättesaadavusega ja just regionaalsete kolledžite temaatikaga. Kas ministeerium näeb vajadust täiendavate rahastusallikate järele, et regionaalsed kolledžid oleks elujõulisemad ja kõrghariduse kättesaadavus üle Eesti oleks veel paremini tagatud? Sellega seoses on meil ministrile viis küsimust. 

Arupärimisele on alla kirjutanud seitse Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liiget. Aitäh!

Ester Karuse, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Käesolevaga annan haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele üle arupärimise, mis puudutab gümnaasiumihariduse kättesaadavust Eestis. Ilmselt olete te kuulnud, võib-olla mõni on ka omal nahal tundnud, et Eestis käib ebatervislikult tihe ja kurnav võitlus gümnaasiumikohtade pärast. Olukord on muutunud sedavõrd kriitiliseks, et ka viielised noored praevad ootejärjekordades ja halvimal juhul antakse keskmiste hinnetega õpilasele sisuliselt mõista, et ta ei peaks gümnaasiumist isegi unistama. Aga keskhariduse kättesaadavus ei tohi olla loterii. Tallinna ja Harjumaa koolides on konkurents traditsiooniliselt olnud väga tihe, sel aastal on see veel eriti pingeline, aga puutumata ei ole ka Pärnu ja Tartu, sealgi on samad mured. 

Ministeeriumi senine lahendus on olnud suunata rohkem noori kutsekeskharidusse, aga see ei ole alati noorte soov ja see ei ole alati ka realistlik, sest sealgi on populaarsemad erialad ülekoormatud. Kutsekoolid ei ole samuti ju kummist, seal on samamoodi koha‑ ja ruumipiirangud, sisseastumiskatsed. Paljud noored ei soovi minna kohe peale põhikooli kutseharidust omandama, aga nad lihtsalt peavad leppima sellega, mis alles jääb. 

Kui panna siia juurde veel see, et alles ju kehtestati koolikohustus 18. eluaastani ja samal ajal on ministeerium alustanud ka väikeste gümnaasiumide sulgemist, siis need kolm asja nagu ei käi kokku. Me küsimegi ministri käest vastavad küsimused ja loodame, et järgmine aasta äkki olukord paraneb. Aitäh!

Nii. Aga jah …

Aitäh! Ma võtan selle vastu.

See ei ole veel kõik.

Tuleb veel midagi. Palun!

Jaa, see ei ole tõesti kõik. Mul on ka teine arupärimine, samuti haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele. Selle teema haakub tegelikult eelmise arupärimise teemaga. Selle arupärimise teema on põhikooli lõpueksamitel läbikukkumine. Nagu me teame, on põhikooli lõpueksamite tulemused eeskätt just matemaatikas tekitanud üle Eesti tõsist muret. Näiteks minu kodukohas Valgas kukkus kahjuks läbi üle poole üheksanda klassi õpilastest. Paljud neist noortest olid juba esitanud avalduse gümnaasiumisse, sooritanud ka edukalt sisseastumiskatsed. Aga ometi ei saa nad nüüd gümnaasiumisse minna, sest gümnaasiumisse saamiseks peab siiski olema see lävend ületatud. 

Me olemegi tekitanud olukorra, kus ühe eksami negatiivne tulemus võib tühistada üheksa aastat kestnud pingutuse ja kogu motivatsiooni. Ega ühe eksami ebaõnnestumine ei pruugi tähendada seda, et õpilane on kuidagi võimetu, võib-olla tal oli sel päeval mingisugune põhjus, miks see eksam halvasti läks. 

Samuti räägime sellest, et koolikohustust on ju pikendatud 18. eluaastani. Me peaks ikkagi tagama, et õpilased jõuaks keskkooli, et nad ei jääks kuidagi niisama, et nad ei tunneks ennast väärtusetuna, nagu nad paraku praegu tunnevad, sest see olukord tekitab palju stressi. Enesetunne on väga halb, kui sa tunned, et sa ei ole seda lävendit [ületanud], madal enesehinnang – kõik-kõik-kõik-kõik see. 

Meil ongi küsimused ministrile selle teema kohta ja eks me ootame vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Riina Solman, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Siit, kus Ester Karuse lõpetas, mina nüüd jätkan. Isamaa fraktsioon on sama asja tähele pannud ja ka meie esitame arupärimise haridusminister Kristina Kallasele seoses põhikooli lõpueksamite ja gümnaasiumis õpingute jätkamise korraldusega. 

Tõepoolest, tänavune põhikooli lõpueksamite riiklik korraldus – eksamid toimusid oluliselt varem kui varasematel aastatel – on osutunud probleemseks ning valmistanud paljudele lastele ja lapsevanematele suurt muret ja pettumust. Nimelt toimusid põhikooli lõpueksamid tänavu mitu kuud enne õppeperioodi lõppu ja sellega seoses suurenes oluliselt õpilaste koormus. Varasemalt oli võimalus pärast tavapärase õppetöö lõppu rahulikult eksamiteks valmistuda, aga nüüd tuli eksamiteks õppida igapäevaste koolitööde tegemisega paralleelselt. See tähendas lastele suuremat koormust ja vaimset pinget. Kui riiklik põhikooli lõpueksam ebaõnnestus, siis oli varasemalt õpilasel võimalik teha koolis järeleksam, samas riigigümnaasiumidesse sisseastumisel järeleksamit enamasti ei arvestatud, kuigi uus tulemus võis olla oluliselt parem ja vastuvõtutingimused sellega täidetud. Paljud gümnaasiumid sulgesid avalduste vastuvõtu enne, kui põhikooli lõpueksamid ehk järeleksamid olid toimunud. See seadis noored olukorda, kus nad pidid jagama oma tähelepanu eksamiteks valmistumise, edasiõppimise võimalustega tutvumise ning kandideerimisdokumentide esitamise vahel. Lisaks tegelesid nad ka jooksvalt õppetööga. Seega tuli ette, et sobivasse kooli kandideerimise võimalus, mis oleks olnud vastavuses lapse eksamitulemustega, jäi õigel ajal kasutamata.

Me arvame, et riiklikult tuleks tagada, et edaspidi toimub avalduste vastuvõtt gümnaasiumidesse alles peale põhikooli lõpueksamite ja järeleksamite toimumist. Tänavune olukord on seadnud väga paljud lapsed raskustesse …

Aitäh!

… osa on meeleheitel. Seega annan üle Isamaa arupärimise haridusminister Kristina Kallasele. Aitäh!

Head kolleegid! Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe otsuse eelnõu ja viis arupärimist.

Saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorrapunkt nr 1 on Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 609 kolmas lugemine. Juhin kolleegide tähelepanu sellele, et eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel Jaak Aab. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Eks ma räägin sama juttu siin juba mitmendat korda. Viimastel aastatel on konkurentsiseaduse muutmise üle päris pikalt vaieldud. Aktuaalseks muutus see siis, kui Euroopa Liit võttis vastu täiendava konkurentsidirektiivi. Tuletan meelde, see direktiiv algatati Eesti eesistumise ajal. Aga ma arvan, et kogu selles küsimuses ei ole tähtis mitte formaalne vastavus konkurentsidirektiivile, vaid just konkurentsijärelevalve, konkurentsireeglitest kinnipidamine, kogu konkurentsiolukord Eesti majanduses, ettevõtluses, turgudel. 

Mina saan täpsemalt rääkida just viimasest poolteisest aastast, kui Riigikogu menetluses on olnud kaks sisuliselt täiesti erinevat eelnõu. Üks on see, millega me täna siin kolmandal lugemisel kokku puutume, eelmine oli Kaja Kallase viimase valitsuse algatatud eelnõu. Nende üle on vaieldud valitsuskoalitsioonides ja Riigikogu majanduskomisjonis. Saan küll öelda, et sotsiaaldemokraatidel on olnud ja on jätkuvalt väga kindel seisukoht. Oleme veendunud, et õiglane konkurents tagab õiglased hinnad nii kodutarbijatele kui ka ettevõtjatele. Eriti oluline on see elutähtsate kaupade ja teenuste puhul, kui vähestel ettevõtetel on valdav turuosa ja neil on võimalik hindu dikteerida. Konkurentsiametil peavad olema korralikud tööriistad seaduste näol ja piisav ressurss oma töö korraldamiseks, et välistada konkurentsirikkumised. 

Veel kord rõhutan, et just Eesti-taolisele väikeriigile on olulised konkurentsiõiguse selged reeglid ja nende tõhus rakendamine. Konkurentsireeglite rikkumise kiirem ja parem tuvastamine aitaks tagada õiglase konkurentsi meie suhteliselt väikesel turul. 

Eesti avalikkuses ja meedias on olnud tihti juttu sellest, et meil on oluliste kaupade ja teenuste puhul konkurents piiratud ning selle tõttu on nendel kaupadel ja teenustel ebamõistlikult kõrged hinnad. Hinnaanalüüsid näitavad, et need on kõrgemad nii Baltimaade võrdluses, aga tihti ka võrdluses rikaste Põhjamaadega. Samas on turgu valdavatel ettevõtetel ebamõistlikult suured kasumid, eriti arvestades meie väikest turumahtu. Selle tõttu vajab just Eesti tõhusat konkurentsijärelevalvet ja konkurentsireeglite rikkumise tuvastamist. 

Ka siin saalis on kõlanud hirmutamine, et nii selles direktiivis kui ka nendes eelnõudes on [ette nähtud] meeletult suured trahvid, ja on hirmutatud, et nüüd minnakse kohe käigu pealt ettevõtteid karistama meeletult suurte trahvidega. See ei vasta tõele! Ma arvan, et 99,99% ettevõtjaid ei puutu kunagi kokku ei konkurentsijärelevalvega ega võimaliku sanktsioonina ka nende trahvidega.

Küsimus on ju selles, et haldusmenetlus terviklikuna, nii nagu nägi seda ette eelmine eelnõu, võimaldab menetlemise käigus viia [tegevuse reeglitega] vastavusse ja lõpetada reeglite rikkumise. Võib-olla mõni väiksem ettevõtja üldse ei teagi, et ta reegleid rikub. Haldusmenetlus on koostöö ettevõtja ja Konkurentsiameti vahel. Jah, kui ettevõtja ei reageeri, on võimalik teha ettekirjutusi, määrata sunniraha, ja kui ikka midagi ei toimu ja rikkumine jätkub, siis tulevad kõne alla trahvid. Eelmises eelnõus oli trahvi määrajana ette nähtud ka halduskohus. Selline filter võiks ameti kergekäelist trahvide määramist ennetada, sellega on ju hirmutatud. Kindlasti oleks see eelmine variant olnud mitmes mõttes parem nii sisu poolest kui ka seda direktiivi vaadates, mis meil tuleb üle võtta, aga seda me ei ole suutnud viis aastat teha. 

Võib-olla veidi sellest, mis on toimunud nende eelnõude menetlusega valitsuses ja Riigikogus viimase poolteise aasta jooksul. 

Ma palun kolm minutit lisaaega.

Jah.

See on olnud üks selline poliitiline tibutants. Tegelikult lepiti kokku, tehti õiguslik analüüs, tehti ametlikud kooskõlastusringid, Justiitsministeerium tegi head tööd ja Kalle Laanet viis Kaja Kallase valitsuses selle [eelnõu] valitsuskabinetti, valitsuse istungile. Siis otsustati see eelnõu siia saata. See jõudis majanduskomisjoni eelmise aasta veebruaris, seda oli vaja täiendada – see on ka valitsuse protokollilise otsuse juures kirjas – teatud muudatustega, mis puudutasid halduskohtumenetlust. Majanduskomisjoni esimehena ma need muudatused ka Riigikohtult tellisin ja Riigikohtu kantselei need ette valmistas. Palusin seda ametiabi korras. Ka selle kohta üritati arupärimisi Riigikohtule esitada, et miks ma niisugust asja üldse tegin. See on loomulik protsess ja Riigikohus seda ametiabi ka pakkus. 

Mis siis edasi juhtus? Eelmise aasta suvel sai justiits‑ ja digiministriks Liisa-Ly Pakosta. Eesti 200 oli ka varem väljendanud, kuidas öelda, oma mitte eriti suurt poolehoidu sellele eelmisele eelnõule. Mis olid need põhjused, ei tea. Neid on viimasel ajal lahatud ka erinevate väljaannete artiklites. Mina võin öelda, et selline mõjutustegevus käis tunnetuslikult ju mitu aastat. Miks see eelnõu ei jõudnud varem üldse valitsusse ega Riigikokku? Ma võin küsida endiste justiitsministrite käest, sel ajal olid justiitsministrid Isamaast ja Reformierakonnast. Olen ka nendega rääkinud.

Aga mis toimus pool aastat tagasi? Kui varem, vesteldes Reformierakonna liikmetega majanduskomisjonis, endiste justiitsministritega, oli meil ühine arusaam, et tervikliku haldusmenetlusega tuleks edasi minna, selle eelnõuga tuleks edasi minna, siis nüüd pandi see koalitsioonis pausile. Pausile pandi see Eesti 200 palvel. Minister hakkas tooma järjest selliseid eelnõusid, mis pöörasid selle eelmise eelnõu sisu pahupidi. Jälle võin vaid oletada, mis põhjustel, neid ma ei tea. Selle kohta annab võib-olla selgitust lähem tulevik.

Kaja Kallas pöördus konsultatsiooni saamiseks isegi õiguskaitseorganite poole, sest see mõjutustegevus oli ka siis, kui Kaja Kallas oli peaminister. Tema seda tunnetas ja teadis sellest. Asjaolusid ma ei tea. Eks te teate, et õiguskaitseorganid ei kommenteeri neid tihti. Ma loodan, et lähiajal me saame selle kohta täpsemat infot. Igal juhul võeti see eelmine eelnõu [menetlusest] välja ja toodi siia nüüd see uus eelnõu, mis vastab tegelikult väga paljus monopoolsete ettevõtjate huvidele: konkurents oleks piiratud ja nemad oma turgudel saaks endiselt dikteerida hindu, mille tõttu kaotaksid nii tarbijad kui ka ettevõtjad. 

Õiglase konkurentsi peab tagama riik. Selleks peab riik kehtestama selged reeglid ja tõhusa konkurentsijärelevalve. Seadusega tuleb anda Konkurentsiametile paremad tööriistad ja eelarvega piisavad ressursid. Reformierakonna ja Eesti 200 valitsus pidurdab konkurentsireeglite järelevalvet. Seda tehakse nii selle eelnõuga kui ka Konkurentsiameti rahaliste vahendite kärpimisega. Kutsun üles kõiki neid Reformierakonna liikmeid, kellega me oleme sellest eelnõust palju rääkinud, endisi ministreid, leidma endas üles see kindlus, mis neis oli mõni aeg tagasi.

Aitäh!

Palun lõpphääletusel seda eelnõu mitte toetada. Sotsiaaldemokraadid seda kindlasti ka ei toeta. Me peame leidma sisuliselt õige lahenduse ja ka formaalselt õige lahenduse. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja ja kolleegid! Eile õhtul rääkisin Märt Otsaga, arutasime maailma asju ja muu hulgas seda eelnõu. Aga ma olen juba korduvalt siin kõnepuldis olnud ja ei tahaks ennast korrata. Eks ta piinlik eelnõu ole muidugi. Nagu ma olen öelnud, tegelikult võiks ausalt lahti kirjutada selle, mis nende seitsme valitsuse ajal on sellega toimunud. Ma ei hakka praegu rääkima neid oma hüpoteese. Aga see, mis eila toimus, oli märkimisväärne. Ma küsisin ka Lauri Hussarilt, kes juhatas istungit, küsisin temalt ka kui [endiselt] ajakirjandusjuhilt, et kuidas talle tundub see heade sotsiaaldemokraatidest kolleegide selline käitumine. Nagu viimsepäeva kaitsel iga viimane kui saadik, kes konkurentsiseadusega mitte kuidagi pole seotud, tuli pukki ka eelmine nädal, nagu see asi oleks nii-öelda elu ja surma küsimus. 

Vaatame nüüd meedia tegevust. Juhtumisi eila, esmaspäeval, avaldas [Eesti] Ekspress suure loo ja kolleegid siin lõpmatuseni tsiteerisid seda. Vaadake, ma olen olnud suurte väljaannete peatoimetaja ja ka ajakirjanike liidu juht. Mul oli piinlik seda kuulata. See on klassikaline! Vaadake veel tänast Delfi juhtkirja: "Margus Linnamäe [Kuidas see pealkiri oligi? – P. E.] mõjuvõim teeb Eestist banaanivabariigi." Seda nimetatakse … Kuidas seda viisakalt öelda? Ma ei taha öelda, et see loo tellimise järele lõhnab, aga väga sarnane see on. Piinlik! Mina näiteks peatoimetajana seda Delfi lugu poleks avaldanud, oleks andnud toimetajale tagasi ja palunud sellega veel kõvasti tööd teha. Seal on huvitavaid detaile, aga tervikuna on see avaldamiseks mitteküps. Aga see näitab jälle, kuidas tegelikult Eestis – Eesti võib-olla ongi banaanivabariik – on võimalik nii-öelda meediat panna, ja kui ise ei saa hakkama, siis saab leida meediast mingid ajakirjanikud, kes siis kirjutavad, või ka juhtkirjaniku, Delfi juhtkirjaniku, sellesama, kes täna selle kirjutas, eks ju. Noh, piinlik on. Ei tahakski pikemalt sel teemal rääkida. 

Aga praegu kutsun ma üles seda eelnõu toetama, erinevalt sotsiaaldemokraatidest, kellele see on elu ja surma küsimus. Aga palju olulisem küsimus tuleb siia täna, palju-palju olulisem. See on äärmiselt rõve eelnõu, tunni aja pärast tuleb see siia. See on tõsine [küsimus,] kas me laseme rahulikult endale pähe istuda, muutume sellisteks haletsusväärseteks inimesteks. Jah, põhiseaduse § 22 ja kõik muu, detailidesse laskumata. 

Praegu on see parim variant, mis on võimalik. Kui tänane Delfi juhtkiri püüab tõmmata ka õiguskantslerile vee peale, et kuidas lobistid teda nii-öelda lollitavad ja nii edasi, siis on piinlik, piinlik, piinlik. See ei vasta küll tõele, kuidagi mitte. 

Mis puutub nii-öelda kokkuhoiuaega, seda, et igat senti tuleb lugeda, siis võetakse välja üks või teine [asi], eriti nõrgemate puhul, just need rahastamise asjad. 400 000 on meil trahvi juba kaelas jaanuari lõpu seisuga. 11. juunil, eelmisel nädalal, oli juba ligi 400 000 veel lisaks. 3000 eurot päevas. Kujutage ette, 3000 eurot päevas! Kui ma arvestasin, et selleks nädalaks tuleb veel 21 000, siis ma panin natuke juurde. Ma arvasin, et see [eelnõu] tuleb kolmapäeval, nii et 3000 võib-olla säästame, kui täna selle vastu võtame. Aga 3000 eurot on väga suur raha, eriti praegusel ajal. 

Nii et natukene naljakas on see kõik. Me võiks olla reaalne parlament, mitte mingi nukuparlament, kus on võimalik meedialt oma hüpoteeside või luulude kinnitamiseks tellida artikleid ja siis neile tõsimeelselt viidata. Eesti peaks olema tõsine õigusriik ja mingisugused sellised asjad ei tohiks siin tulla kõne alla. Igal juhul ei tohiks neid eriti pikalt arutada.

Kas te soovite minuti lisa?

Jah. Aga rohkem ei taha ma midagi öelda.

Üks minut.

Meie toetame seda, mina toetan seda. Loomulikult, see ei ole ideaalne [eelnõu]. See on tõepoolest selline [eelnõu], et kuidas käituda, kas astuda mööda teed või astuda mööda kraavi. Aga Eesti talupoeg on juba vanasti mõistnud, kuidas seda teha. Praegusel juhul on see nende halbade variantide ja kõige muu seas minu või meie hinnangul parim variant. Mina igal juhul hääletan selle poolt. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel Marek Reinaas, palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on hea meel, et me siin Riigikogus ei menetle mitte ajakirjanduses ilmunud artikleid, vaid me menetleme siin seaduseelnõu nr 609, mis [käsitleb] konkurentsiseadust ehk Euroopa Liidu direktiivi ülevõtmist. Ma tõepoolest ei tahaks sellest artiklist enam rääkida, sest minu arust Peeter väga kenasti kirjeldas, mis seal taga on. 

Eesti 200 seisukoht on väga selge: selle seaduse eesmärk vastab absoluutselt Eesti 200 maailmavaatele ja nägemusele sellest, mis asi on turumajandus. Loomulikult on niimoodi, et vabas turumajanduses ongi tarvis konkurentsi, konkurents paneb paika kõige parema hinna tarbijatele ja samas loob ka õiglase [turuolukorra] kõikidele ettevõtetele, et nii väikesed kui ka suured saaksid konkureerida ning pakkuda turule teenuseid ja tooteid parima hinnaga. 

Loomulikult ei ole Eesti 200‑le vastuvõetav see, kui on turumoonutus, kui on mingid kokkulepped, mis on konkurentsiseadusega vastuolus. Need tulebki lõpetada. Kui need on sellised, et tõepoolest on kahju tekitatud, siis tulebki karistada. 

Aga – ja vaat siin tekib aga, ja see on maailmavaateline aga – on olemas nägemus sellest maailmast, kus kõige olulisem on karistada, ja on olemas nägemus maailmast, kus vaba turumajandus paneb asjad paika. Kõige olulisem on kõigepealt võimalikult kiiresti taastada toimiva konkurentsiga turuolukord ja siis saab vaadata, kas on vaja kedagi karistada või mitte. See karistamine ei tohi toimuda sellisel moel, et ametnik võtab kätte ja karistab ära ning siis peab võib-olla ettevõtja käima mööda kohtuid ja tõestama aastaid ja aastaid, et ta ei ole kaamel. 

Eesti Vabariigis on kõik Euroopa direktiividest tulenevad halduskaristused üle võetud sellisel moel, et need halduskaristused määratakse väärteomenetluses. Oleks olnud väga veider, kui oleks ellu kutsutud selline versioon, et just nimelt selle direktiivi ülevõtmisel oleks tehtud teistmoodi ja oleks mindud seda teed, et on ainult haldusmenetlus ja iseenesest oleks antud ametnikele võim tegelikult karistuse üle otsustada. 

Ma arvan, et Eesti 200 nägemus on väga selge. Loomulikult on konkurentsiseaduse eesmärk väga mõistlik ja loomulikult tulebki anda Konkurentsiametile kõik tööriistad, et nad saaksid võimalikult kiiresti ja haldusmenetluse abil taastada turul olukorra, kus konkurents toimib. Kui on tarvis kedagi karistada, siis selle jaoks on väärteomenetlus, kus karistataval on kõik õigused ennast kaitsta ka võib-olla pahatahtlike süüdistuste eest. 

Kui vaadata selle konkurentsiseaduse menetlust siin Riigikogus, siis peab ära mainima, et neljapäeval esitati siin meie minister Liisa Pakostale umbusaldusavaldus ning pikalt ja laialt süüdistati teda selles, kui kaua on läinud selle seadusega või õigemini direktiivi ülevõtmisega aega. Vabandust, on küll jah. Kuus aastat ei ole suudetud seda direktiivi vastu võtta. Nüüd toodi see direktiiv kuue kuuga Riigikokku ja täna saab läbi see jama, et iga päev tiksub Eesti riigile 3000 eurot trahvi. Ma arvan, et see kuus aastat ja kuus kuud on täpselt see, mis näitab, et Eesti 200 seisukohalt …

Kolm minutit veel, kui mul juttu jätkub. 

Jah, kolm minutit.

Eesti 200 seisukohalt on tegelikult ülitähtis otsustada. Kõige halvem, mida Eesti Vabariigi Riigikogu saab teha, on jätta lihtsalt otsustamata ja siis ongi, tikk-takk, 3000 eurot iga päev juures. 

Konkurentsiametist rääkides: on olnud ka süüdistusi, et Konkurentsiamet on kogu sellest protsessist kõrvale jäetud ja selle direktiivi ülevõtmise ja konkurentsiseaduse vastuvõtmise eesmärk oleks justkui Konkurentsiametit nõrgestada. Vabandust, see on jabur. Mina olen komisjoni juht ja olin selle eelnõu juhtivmenetleja. Ma ei ole mitte ühegi eelnõuga näinud sellist kaasatust, nagu oli selle eelnõu puhul. Meil oli eraldi töökohtumine Konkurentsiametiga, kus neil oli võimalik esitada kõik oma parandused, mida nad sellesse seadusesse tahtsid. Ja nad tegid neid. Mäletatavasti me hääletasimegi teisel lugemisel sellesse seadusesse sisse üle 30 paranduse, mille oli teinud Konkurentsiamet, ja just nimelt selle jaoks, et neil oleks võimalik oma tööd teha, kõige paremal moel valvata selle üle, et Eesti Vabariigis konkurents säiliks ja toimiks. 

Seega ma ütlen Eesti 200 nimel veel kord: see on väga hea seadus. See on täpselt selline seadus, mis on liberaalne ja ka parempoolne. Ei ole niimoodi, et ametnik läheb ja lihtsalt keerab trahvi kaela kellelegi, vaid õigusriik säilib ja ka kodanikel on oma õigused. Kodanikel on õigus lugeda ka ajakirjandust, teha sealt omad järeldused. Aga ma kutsun üles seda seadust toetama. Ma arvan, et see on vabaturumajandusele väga kohane seadus, sellega antakse Konkurentsiametile kõik võimalused konkurentsijärelevalveks. Ma arvan, et tarbijad võidavad sellest ja ka ettevõtted võidavad sellest. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mario Kadastik, palun!

Aitäh, hea eesistuja! See konkurentsiseaduse eelnõu jätab analoogia põhjal võib-olla [mulje], nagu me oleksime väga palju aastaid tagasi istunud kõik koos ühte taksosse ja hakanud mõtlema, et sõidaks kuhugi, kuhu on mitu erinevat teed, et kuidas sinna sõita. Ja siis me kuidagi jäime vaidlema, et kumba teed pidi minna, kas me läheme vasakult või läheme paremalt. Õigusekspertide [arvamused] kipuvad meil enam-vähem pooleks jagunema: pooled arvavad, et läheme vasakult, pooled, et läheme paremalt. Proovisime vahepeal sõita ühte teed pidi, siis tulime tagasi ja sõitsime teist teed pidi. Aga taksomeeter tiksub ja see taksomeeter on muide umbes kaheksa korda kallim – ma just vaatasin järele – kui Tulika Taksol. Tulika Taksoga oleks palju odavam sõita, aga see antud juhul ei aita meid kuidagi. 

Tegelikult on olukord, kus me oleme väga konkreetselt soovinud teha konkurentsiolukorda paremaks. Meil on vaja see direktiiv üle võtta. Selleks on erinevaid meetodeid. Meie jaoks on olulised direktiivi sisus olevad elemendid ehk piiriülesus, tõendite ülekantavus, see, et oleks võimalik kiirelt menetleda, et menetlused jõuaksid reaalselt lõpuni. See on meie jaoks olnud oluline. Minister Pakosta on kinnitanud, et selles eelnõus on kõik need mured arvesse võetud, kõik need asjad on kaetud. Nüüd on valitud lihtsalt üks nendest kahest teest ja me oleme täna jõudnud lõpp-punkti. 

Ma arvan, et oleks ratsionaalne, kui Reformierakond väga selgelt toetab seda, et paneme selle taksomeetri nüüd lõpuks seisma ja lõpetame selle igapäevase trahvimaksmise. See trahv on tõesti 3000 eurot [päevas,] tänaseks on tiksunud seda juba pea kolmveerand miljonit eurot ja see tuleb tegelikult kõige meie jaoks olulise arvelt. See tuleb hariduse, see tuleb julgeoleku arvelt. Me peame selle trahvi ära maksma. Seejuures on nii, et kui me nüüd seda [seadust] vastu ei võta, siis meil tiksub see trahv terve suve sinna juurde. Meil ei ole mõtet veerandit miljonit suvega juurde lisada. 

Meie toetame seda, et paneme selle [taksomeetri] kinni, vaatame selle [seaduse] elluviimist, ja kui tõesti selgub tagantjärele, et on kohti, mis vajavad parandamist, on mingid menetlused, mis vajavad paremaid protsesse, Konkurentsiametile on vaja mingites kohtades hoobasid juurde, siis me saame seda kõike hiljem juurde lisada, kui selgub, et tõesti jäi midagi veel puudu. Aga antud juhul paneme taksomeetri seisma, maksame arve ära ja loodetavasti saame ka oluliselt parema konkurentsiolukorra. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 609 lõpphääletus. Peale saalikutsungit me seda teemegi. Saalikutsung, palun! Head kolleegid, juhin veel kord teie tähelepanu sellele, et eelnõu 609 seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus ehk vähemalt 51 poolthäält. 

Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 609. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 66 Riigikogu liiget, vastu 15, erapooletuid 0. Eelnõu 609 on seadusena vastu võetud.  

Teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse eelnõu 554 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Liina Kersna, palun!

Head kolleegid! Teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seadus on küll selline seadus, mis näitab ja kinnitab meie parlamentaarse riigi suurepärast seadusloomeprotsessi. Seda seadust on täitevvõim väga pikalt ette valmistanud mitme haridus‑ ja teadusministri ametiperioodi jooksul. Hea kolleegi Tõnis Lukase ametiajal jõudis see seaduseelnõu parlamenti. Aga tol ajal olid ülikoolid selle variandi suhtes väga kriitilised, ka erateadusasutused olid kriitilised ning meie mandaat lõppes, me ei jõudnud seda seaduseelnõu korda teha. 

Täna on meil võimalus hääletada teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse poolt. See [eelnõu] on läbinud väga põhjaliku kaasamise ja selle poolt on ka valdkond. See [seadus] on tõesti väga oodatud. Kultuurikomisjoni kaasamiskoosoleku laua taga olid 15 teadus‑ ja arendustegevuse asutuse esindajad ning koostöös sõnastasime me ligi 40 muudatusettepanekut, et seda seadust veel paremaks teha. Nende muudatusettepanekute poolt me hääletasime kultuurikomisjonis konsensuslikult. 

See seaduseelnõu määrab selgelt vastutuse [jagunemise] Haridus‑ ja Teadusministeeriumi ning Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi vahel, [on selge,] kes tegeleb alusteaduse korraldamisega ning kes tegeleb rakendusuuringute ja innovatsiooniga. See seaduseelnõu määrab kindlaks ka selge rahastamise struktuuri ja see on uus struktuur. Samuti kehtestame me uue teadus‑ ja arendustegevuse eetika korralduse. 

Nii et selle eelnõuga on väga palju tööd tehtud. Muu hulgas on selle seaduseelnõuga [töötades] põhjalikult läbi räägitud olulised definitsioonid: mis on innovatsioon, mis on teadus‑ ja arendustegevus, kes on teadlane.

Selle eelnõu menetlemise protsessis oli kandev roll heal kolleegil, eetikaprofessor Margit Sutropil, kelle eestvedamisel me saime kokku leppida 40 muudatusettepanekus, mille poolt konsensuslikult hääletati. Ma olen väga tänulik ka Haridus‑ ja Teadusministeeriumi ametnikele, kes on selle eelnõuga teinud põhjalikku tööd. Ma olen väga tänulik teadus‑ ja arendustegevuse asutustele, kes mõtlesid kaasa ja tegid konstruktiivseid ettepanekuid. Aitäh teile kõigile! 

Meil on võimalus hääletada väga hea eelnõu poolt. Aga miks me seda kõike teeme? Kui riigis on teadus‑ ja arendustegevus ning innovatsioon korraldatud selgelt ja arusaadavalt ning rahastamine on tagatud, siis see annab ühiskonnale võimaluse muutuda rikkamaks. Selleks et me saaksime toetada võrdseid võimalusi hariduses, selleks et hoida oma kultuuri ja keelt, selleks et tagada näiteks solidaarne sotsiaalsüsteem või tervishoiusüsteem, on vaja seda seadust, mille abil saab meie majandus targemaks muutuda. Aitäh! Reformierakonna fraktsiooni poolt soovitan seda eelnõu kindlasti toetada. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 554 lõpphääletus. Saalikutsungi järel me seda teemegi. Saalikutsung, palun! 

Auväärt Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse eelnõu 554. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 73 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 554 on seadusena vastu võetud.

Kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse ning rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise seaduse eelnõu 640 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, rahanduskomisjoni liikme Maris Lauri.

Head kolleegid! Teen ülevaate eelnõu 640 teemadest ja aruteludest, mis toimusid peale selle eelnõu esimest lugemist siin Riigikogu suures saalis. 

Eelnõu muudatusettepanekute tähtaeg oli 3. juunil kell 17.15. Neid ei laekunud. Arvamust küsiti eelnõu ettevalmistamisel osalenud huvigruppidelt ja neid tuli ainult üks, Rahvusarhiivilt, kuid ettepanekuid ei tulnud. 

Rahanduskomisjon arutas eelnõu selle teist lugemist ette valmistades kolmel korral: 5., 10. ja 12. juuni istungil. Istungitel osalesid Rahandusministeeriumi esindajad, Rahapesu Andmebüroo esindajad, aga ka Andmekaitse Inspektsiooni esindajad. Järgnevalt teen ülevaate nendest aruteludest, mis komisjonis toimusid, et hiljem jõuda muudatusettepanekute sisu ja taustani.

5. juuni istungil oli kõige pikem ja sisulisem arutelu. Tulenevalt sellest, et komisjoni esindajana olin ma eelnõuga tutvudes täheldanud mitmeid küsitavusi ja kohtunud eri osapooltega, sealhulgas Andmekaitse Inspektsiooni ja Rahapesu Andmebüroo [esindajatega], õiguskantsleri ja riigikontrolöriga ning Rahandusministeeriumi [esindajatega], tegi 5. juunil Rahapesu Andmebüroo juht Matis Mäeker kõigepealt ülevaate sellest, kuidas Rahapesu Andmebüroo täidab oma põhiülesandeid ehk tuumikülesandeid. Nendest ma natuke ka räägin, et oleks aru saada, millest tulenevad need muudatused, mis said rahanduskomisjonis 10. juuni istungil konsensusliku toetuse. 

Rahapesu Andmebürool, RAB‑il, on kolm tuumikülesannet. Esiteks, rahapesukahtlusega teadete analüüs. Vastavalt seadusele on erinevad asutused ja institutsioonid kohustatud esitama teateid RAB‑ile, kui nende arvates võib tehing olla rahapesuga seotud. RAB‑i ülesannete hulka kuulub ka strateegiline analüüs. (Hääled saalis.)

Head kolleegid! Läbirääkimiste aeg alles tuleb ja küsimuste aeg ka, nii et palun hoidke hobuseid [tagasi].

Lisaks tehakse järelevalvet mittefinantssektori ettevõtete üle ja [täidetakse] ülesandeid, mis tulenevad rahvusvahelise sanktsiooni seadusest. 

Juhtumianalüüs puudutab neid teatisi, mis esitatakse RAB‑ile, [istungil kirjeldati,] kuidas see toimub. Vaadatakse üle teatud parameetrid, hinnatakse, kas tegemist võib olla juhtumiga, millesse tuleb süveneda. Kui tekib tunnetus, et seal taga võib midagi olla, siis juhtumianalüüsi käigus korjatakse täiendavat informatsiooni erinevatest riiklikest registritest ning kui selgub, et tegemist on tõesti rahapesujuhtumiga või see paistab väga sedamoodi välja, siis edastatakse materjalid juba kuriteoteatena uurimisasutustele. Kui nii-öelda täiendav info selliseks kahtlustuseks [põhjust] ei anna, siis jääb see [juhtum] kõrvale. 

Nende andmete kasutamine on senini reguleeritud andmekogu põhimääruses, kuid nüüd tuuakse see seaduse tasemele ja sinna tuleb muudatustega juurde see, et täiendavaid andmeid küsitakse üksnes vajaduspõhiselt. See on väga oluline muudatus, mis tähendab, et ei toimu sellist andmete kogumist, et korjatakse kõikselt, igalt poolt ja igaks juhuks, vaid see toimub endiselt vajaduspõhiselt, konkreetse juhtumianalüüsi raames. Selle asemel, et inimene peaks iga kord tegema päringu, luuakse programmid, mis neid teevad. Päringuid teevad programmid automaatselt, aga inimene seejärel hindab saadud tulemusi ja vaatab, kas need on korralikud või mitte. 

Milliseid andmeid siis juurde tuleb? Eelnõu esimest versiooni ja seletuskirja lugedes võib tekkida tunne, et Rahapesu Andmebürool tekib ligipääs inimese tundlikele andmetele. Reaalsus on see, et kui neid teateid RAB‑ile saadetakse, siis need tulevad kahtluspõhiste teadetena ja seal oleval vabal väljal võib olla väga erinevat laadi informatsiooni, sealhulgas inimese nii-öelda tundlike andmete kohta, mis puudutavad tema ilmavaadet, usulisi veendumusi, terviseseisundit või midagi muud. Reaalsuses, praktikas nende andmete kontrollimise järele RAB‑il vajadust ei ole ja neid andmeid ta lihtsalt ei saa ka tulevikus pärida, küsida ega hinnata. See oli lihtsalt Andmekaitse Inspektsiooni soovitusel. Kuna sellised andmed võivad tekstina RAB‑i käsutusse jõuda, siis on nende mainimine oluline. 

RAB‑ile esitatakse ka lävendipõhiseid teateid, näiteks kui sularahatehingud ületavad teatud suuremaid summasid. Samuti saab RAB informatsiooni välisriikidest, sest rahapesujuhtumid, eriti suuremad ja keerulisemad juhtumid, on tavaliselt seotud välisriikide finantsasutustega ehk raha liigutatakse kiiresti eri osapoolte vahel või tehakse näilisi tehinguid. Nende välisriikidest saadud andmete puhul on tavaliselt nii, et nende andmete jagamine on piiratud või see ei ole lubatav.

Nii. RAB-i teine ülesanne on strateegiline analüüs. Strateegiline analüüs tähendab seda, et uuritakse, kas mingisugused olukorrad on muutunud nii palju, et teatud laadi tehingutele tuleb pöörata olulist tähelepanu. Näitena, ühel hetkel hakkab Eesti riiki tulema hästi palju ülekandeid riigist x või hakatakse Eestist tegema ülekandeid sinna riiki. See võib olla seotud tavapärase majandusliku tegevusega, ekspordi ja impordiga. Sel juhul, tuvastamaks, kas tehingud toimuvad, on loogiline hinnata neid rahalisi ülekandeid, võrrelda neid Maksu- ja Tolliametisse saabunud väliskaubandusandmetega, kas tõesti need kaubad ületavad piiri või mitte. Kui sellist asja ei toimu, siis võib tõesti kahtlustada, et mingitel asjaoludel on võimalik teha näilisi tehinguid ehk tegelikult on võimalik rahapesu. Ma tuletan meelde, et rahapesu on alati seotud kuritegevusega. Kõige leebemal juhul võib tegemist olla maksupettusega, aga tegemist võib olla ka narkokaubandusega, rahvusvahelise kuritegevusega, relvakaubandusega, sanktsioonide rikkumisega ja nii edasi. 

Sellise strateegilise analüüsi jaoks luuakse selle seadusega see võimalus, et erinevatest riiklikest andmebaasidest korjatakse andmeid ja seostatakse neid tehingute tasemel. Need andmed pseudonüümitakse. See toimub Rahandusministeeriumi juures olevas infotehnoloogiakeskuses automaatselt, nii et inimesed nendele andmetele juurde ei pääse. Kui need andmed on pseudonüümitud, toimub RAB‑is analüüs. Kui analüüsi käigus midagi selgub ja tekib põhjendatud kahtlus, et seal taga võib midagi olla, siis saab inimene kontrollida kõigepealt pseudonüümitud mustrit ja kui ikkagi tundub, et asi on tõsine, siis saab taotleda depseudonüümimist, mis toimub ainult sel juhul, kui nõusoleku nende andmete depseudonüümimiseks annavad vähemalt kaks isikut, need on RAB‑i juhi poolt volitatud isik ja andmekaitsespetsialist. Siis toimub juhtumianalüüs. Kui juhtumianalüüsist selgub, et tegemist on kuriteoga, siis nagu enne [öeldud], saadetakse see [teade] uurimisasutusele. Kui seda ei ole, siis need andmed, esiteks, kustutatakse ja toimub nende andmete uuesti pseudonüümimine. Nii et mingisugust seost sellega, kas keegi kuskil kunagi on uurimise all, ei teki.

Selleks et tagada kontroll sellise tundliku teema üle, on valmistatud ette ka muudatusettepanek, mille kohaselt hakkab tulevikus Rahapesu Andmebüroo esindaja üks kord aastas käima Riigikogus julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjonis avamas seda protsessi, mismoodi see toimub, milliseid analüüse tehakse, millised probleemid on olnud, millised tõrked on olnud. Sealjuures ei toimu konkreetsete juhtumite analüüsi, vaid see on tõesti järelevalveline küsimus. Miks see on oluline? Esiteks, kui avalikkuses tekivad mingisugused küsimused, siis on võimalik diskussioon seadusandja tasemel, vajaduse korral saab teha näiteks muudatusi kehtivas seadusandluses ja avada neid [teemasid] lähemalt. 

Selle diskussiooni ajal, mis toimus komisjonis, sai korduvalt rõhutatud, et tavainimese andmed ei jõua Rahapesu Andmebüroosse ei praegu ega ka tulevikus, välja arvatud juhul, kui ta teeb mingisuguseid tehinguid, mis kehtiva seaduse järgi kuuluvad raporteerimisele. Need on eelkõige väga suuremahulised sularahatehingud, näiteks mis ületavad 32 000 eurot. Kui te ostate endale midagi väga kallist sularaha eest, siis kontrollitakse, kust kohast võis see sularaha pärit olla. 

Oli küsimus ka selle kohta, mismoodi on muutunud rahapesu olemus. Tõsiasi on see, et kurjategijad järjest osavamalt kasutavad tehnoloogiat. On täheldatud, et juba 2014. aastal kasutasid kurjategijad erinevaid algoritme. Selleks, et sellise kuritegevusega võidelda, tuleb kahtlemata ka teisel poolel kasutada tehnoloogilisi lahendusi. 

Praktilise poole pealt on olnud muudatusi ka selles, kuidas neid teatiseid Rahapesu Andmebüroole esitatakse, mismoodi toimub kontrollimine, missuguseid andmeid kogutakse, milliseid andmeid ei koguta ja milliseid andmeid kasutatakse. Veel kord: inimeste kohta andmeid ei koguta. Muudatusettepanekute sisu on see, et kui esialgses versioonis võis tunduda, et Rahapesu Andmebürool tekib ligipääs väga paljudele andmetele, siis muudatusettepanekutega on seda skoopi kõvasti kitsendatud. 

Diskussiooni teema oli ka see, kuidas toimub rahapesukahtluse korral inimese menetlusest teavitamine. Tulenevalt erinevatest rahapesureeglitest, seadustest ja rahvusvahelistest kokkulepetest ning ka Riigikohtu lahendist on nii, et kui inimene küsib RAB‑i käest, kas tema suhtes on olnud rahapesukahtlustusi, siis sellele küsimusele ei pea täpselt vastama, kuid teatud juhtudel või teatud ulatuses võib seda teha.

Kindlasti on oluline rõhutada, et andmeanalüüs on abivahend, kõik otsused langetab ka edaspidi inimene. Võimalikku masina loodud mustrit, et tegemist võib olla kuritegevusega või rahapesukahtlusega, kindlasti inimene kontrollib ehk inimene juhib protsessi.

Oluline on täheldada ka seda, millised reeglistikud kehtivad rahapesuvastases võitluses näiteks Euroopa tasemel. Euroopa Liidu Kohtus on praegu arutelu all see, kas rahapesubüroode tegevus allub isikuandmete kaitse üldmäärusele või õiguskaitseasutuste direktiivile. Tõsiasi on see, et isikuandmete kaitse üldmääruse [norme] on sellises analüüsis vaja järgida. Samas on tegemist õiguskaitseasutusega, küll mitte otseselt, see on uurimisasutuse eelfaas, kus hinnatakse, kas võib olla riske. 

10. juuni istungil oli Rahapesu Andmebüroo seadusemuudatust kommenteerimas Andmekaitse Inspektsiooni juht Pille Lehis. Tema osutas sellele, et Andmekaitse Inspektsioon kaasati eelnõuga kavandatava analüüsisüsteemi loomise juurde juba päris alguses. Nad on saanud tutvuda nii ideekavandi kui ka eelnõuga, nad on hinnanud selle vastavust isikuandmete töötlemise reeglitele. AKI [esindaja] osutas sellele, et sellist õigusloomeprotsessi isikuandmete töötlemise valdkonnas sooviks AKI ka igapäevatöös näha senisest rohkem. Samuti osutati sellele, et võrreldes eelnõu algse versiooniga on isikuandmete kasutus muutumas kitsamaks ja eelkõige juriidilisi isikuid puudutavaks ning seetõttu on isikuandmete kaitse üldmääruse kasutamise või rakendumise ala eelnõu puhul vähenenud. 

Andmekaitse Inspektsiooni [esindaja] osutas ka sellele, et loodav analüüsikeskkond ja andmete ristkasutus ei ole Eesti õigusruumis uus ega erakordne, [samasugust lahendit] kasutatakse Maksu‑ ja Tolliametis ning tervise infosüsteemi puhul. Andmete ristkasutus ühe riigiasutuse piires on tavapärane ja lubatud, kui see toimub õiguspäraselt ja läbipaistvalt ehk kui andmekaitse on seadustatud õigel viisil, seaduse ja määruste tasemel. 

12. juuni istungil oli meil diskussioon selle üle, mis on rahapesuriskid. Kuna aeg hakkab otsa saama, siis ma siit rohkem edasi ei lähe, aga ütlen, et see oli ka kindlasti kasulik diskussioon. 

Natuke muudatustest. Rahandusministeerium saatis terve hulga muudatusettepanekuid, need olid kahes osas, millest moodustati lõpuks kuus ettepanekut, mis, nagu ma enne ütlesin, said komisjonis konsensusliku toetuse. Esimene ettepanek puudutab teadete esitamist RAB‑ile selleks ettenähtud elektroonilise süsteemi kaudu, teine ettepanek RAB-i aruandluskohustust Riigikogu ees, kolmas RAB‑i valduses oleva teabe avaldamise keeldu, neljas ettepanek puudutab RAB‑i õigusi eriliiki ehk delikaatsete isikuandmete töötlemisel. Viienda ettepanekuga täpsustatakse andmekogus andmete töötlemisega seotud küsimusi, muu hulgas töödeldavate andmete ulatust, andmete pseudonüümimise ja depseudonüümimise nõudeid andmekogus. Kuuenda ettepanekuga täpsustatakse, milliste andmekogude andmeid võib isiku ärialase maine korrektsuse kontrollimiseks töödelda. 

Komisjon langetas oma otsused 10. juunil: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. juunil, teine lugemine lõpetada ja kui see lõpetatakse, siis viia läbi lõpphääletus 19. juunil. Kõik otsused langetati konsensuslikult. Aitäh!

Suur tänu teile! Vaatamata viitele, et komisjonis oli paljudes asjades konsensus, on teile rida küsimusi. Alustab Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Üldiselt on meie e‑riigi keskne seisukoht olnud ikkagi selles, et me ei koosta selliseid keskseid, tsentraliseeritud andmebaase, kus kõik andmed kokku liidetakse. Selle eelnõuga koondatakse korraga andmed 11 ametlikust registrist. Loodav andmeladu liidestatakse rahvastikuregistri, äriregistri, tegelike kasusaajate andmekogu, kinnistusraamatu, liiklusregistri, Eesti väärtpaberite keskregistri, majandustegevuse registri, maksukohustuslaste registri, töötamise registri, karistusregistri ja e‑toimiku süsteemiga. See andmebaas puudutab kõiki inimesi, kelle andmed on kantud riiklikesse registritesse või infokanalitesse. Kuidas sellise superandmekogu loomine läheb kokku meie e‑riigi keskse seisukohaga, et me ei loo tsentraliseeritud andmekogusid?

Aitäh! Nagu ma püüdsin siin enne seletada – kindlasti oleks teil olnud abi teie fraktsiooni esindajast, kes küll osales minu andmetel ühel istungil, aga 5. [juunil], kui meil oli kõige suurem diskussioon, ta ei osalenud –, siis meil korjatakse kokku need andmed, mis on konkreetse töö jaoks vajalikud. Ehk kui praegu tehakse juhtumianalüüsi, siis selleks teeb inimene käsitsi päringuid, mis teatavasti võtab suhteliselt pikalt aega. Ta teeb ühe ettevõtte kohta, siis teeb teise kohta, nähes, et üks ettevõte on seotud teise, kolmanda või neljanda ettevõttega. Rahapesujuhtumid on tegelikult suured, seal on väga mitmekesised ja keerulised seosed sadade, vahel ka tuhandete ettevõtete vahel. Nende seoste tuvastamiseks tehakse käsitsitööd. Kui sellist käsitsitööd teha, siis see võtab loomulikult väga kaua aega. Üks selle eelnõu eesmärke ongi see, et neid päringuid saaks teha automaatselt. Kui päringuid tehakse automaatselt, siis on ju loogiline, et ei tõmmata alla kõiki juhtumeid või kogu andmebaasi ega tehta päringuid selle kõige suhtes, vaid ainult nende andmete suhtes, mis on vajalikud. 

Täpsustus, mis muudatusettepaneku abil on siin sees, ongi see, et nendest andmekogudest, mis eksisteerivad ja mida te loetlesite, on Rahapesu Andmebürool õigus saada ainult neid andmeid, mida ta vajab oma tegevuseks, mis on sellega seotud ja põhjendatud. Isikute andmeid lihtsalt ei koguta, välja arvatud juhtudel, kui inimene on ettevõtte omanik, ettevõtte juht, ja tema nimi tuleb välja seetõttu, et ta on äriregistrisse kantud. Ehk see skoop, mis puudutab eraisiku andmeid, väheneb olulisel määral. Nagu ma ka enne ütlesin, võivad isikud sattuda Rahapesu [Andmebüroo] tähelepanu alla ka juhul, kui nad teevad väga suuremahulisi sularahatehinguid. Üldjuhul eraisikud ei satu spetsiifiliselt Rahapesu Andmebüroo tähelepanu alla, see toimub üksnes juhtudel, kui reaalselt võib olla tegemist rahapesuga. 

Muudatusettepanekutega on [tehtud] ka see täpsustus, et ei tekiks kahtlust, et asja ees, teist taga minnakse küsima andmeid, mida tegelikult tööks vaja ei ole. Superandmebaasi tegelikult ei looda, tehakse teatud tüüpi analüüse. On loogiline, et analüüside jaoks tuuakse andmed kokku, seda tehakse ka praegu tervise infosüsteemis või Maksu‑ ja Tolliametis, nagu ma osutasin ja millele osutas komisjoni istungil ka Andmekaitse Inspektsiooni juht, [öeldes,] et erinevatesse andmebaasidesse tuuakse andmed kokku ja neid analüüsitakse. See ei tähenda, et kõik andmed kõikidest andmebaasidest kokku tuuakse, seda ei tehta. Eelnõu muudatusettepanekutega vähendatakse seda riski, et tulevikus kunagi keegi pahatahtlikult võiks tahta seda teha või sundida Rahapesu Andmebürood selliseid samme astuma.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Hea Maris! Komisjonis kohal käimine ei tähenda, et ollakse väga detailidesse süvenenud. See, mida sa heale kolleegile Anastassiale vastasid, et kogutakse ainult ettevõtete omanike andmeid, ei vasta tõele. Sellel depseudonüümimisel tehakse selgeks ka näiteks nende inimeste nimed, kes on antud firmaga tehinguid teinud. Nad ei ole firma omanikud, nad on firma kliendid, aga ka nende andmed on avalikud.  

Minu küsimus ongi sellega seotud. Näiteks uurimise puhul on inimesel hiljem õigus teada, mis andmeid tema kohta politseis koguti, ja tal on õigus saada ka juurdepääs nendele andmetele. Antud eelnõust mina seda tuvastada ei suutnud. Sa mainisid, et andmete avalikustamise ulatus on piiratud. Kas sa oskad öelda, kas inimestel tekib võimalus …

Aitäh!

… näiteks kui andmed on avalikud ja tema nimi on andmetega seotud, tutvuda sellega, kas tema [andmed] olid nende andmete seas?

Aitäh! Ma kõigepealt vastan sinu esimesele etteheitele. Tõsiasi on see, et ka praegu, kui tehakse juhtumianalüüsi, võib selguda, et on olemas ettevõtte juht või omanik ja selle tõttu tekivad [sinna] inimeste andmed. Seda tehakse ka praegu, aga see on kirjeldatud määruse tasemel. Nüüd tuuakse see võimalus sellist infot küsida seaduse tasemele. See on see muudatus, mida tehakse. Seda on Andmekaitse Inspektsioon väga soovinud, isikuandmete kaitse seadust silmas pidades.

Sellise muudatuse peaks tegema ka kõigi teiste andmebaaside ja andmekogude mõttes: kui teatud elemendid on kirjeldatud ühes või teises andmekogus ja neid kasutatakse, siis tuleks seaduse tasemel määratleda, mis laadi andmeid tuleb kasutada. Neid andmeid kasutatakse ka praegu, nüüd tuuakse see määratletus määruse tasemelt seadusesse.

Mis puudutab seda, kuidas andmeid küsitakse või mispärast inimest ei informeerita või kuidas teda informeeritakse, siis ka minul oli kohe alguses seesama küsimus. Selle tõttu sai seda natuke lähemalt uuritud. See olukord on natuke seotud sellise uurimisdilemmaga, mida me oleme avalikkuses mujalgi kohanud. Asutus uurib, kas võib olla tegemist kuriteojuhtumiga või mitte. Tulemus ei ole teada. Võib olla ka olukord, kus selgub, et ei olegi põhjust. Aga kujutage ette, et keegi läheb ja küsib: "Vabandage, kas te olete uurinud minuga seoses rahapesujuhtumeid?" Mida siis peaks vastama? Kui juhtumit ei ole uuritud, siis vastatakse: "Ei, sind ei ole uuritud," aga seejärel võib selguda, et tegelikult oli küsimus kurjategija soovis tuvastada, kas ta on midagi [sellist] teinud või ei ole. Teiseks võib olla olukord, kus öeldakse, et jah, sinu suhtes on uurimine käimas, ning siis tekib tal võimalus neid seoseid peita.

Nagu ma enne osutasin, on rahapesujuhtumite iseloom tihtipeale rahvusvaheline, nad on väga keerulise võrgustikuga ja nende tuvastamine võtab üpris palju aega. Lisaks kasutatakse [tuvastamisel] välispartnerite informatsiooni, millel on tavaliselt juures klausel, et infot ei või avaldada. Selle tõttu ongi eelnõu muudatusettepanekutes täpsustatud, et teatud olukordades võib andmeid avaldada, aga seda kohustust ei ole. Selle seisukoha on praktikas kinnitanud Eesti Riigikohus.

Urmas Reinsalu, palun!

Proua Lauri! Te kirjeldasite väga tekstimahukat, suurt tööd, mida te olete teinud. Kui mitu inimest ja kui mitu juriidilist isikut, keda hakatakse andmekaevega töötlema, hakkab sellesse andmemassiivi prognostiliselt kuuluma? Selgitage, mida see andmekaeve selles loogikas tähendab. Kolmandaks, minu küsimus on selles, kas selline andmekaevepõhise andmebaasi kasutamine, mis moodustab kokku superandmebaasi – teie väide on eksitav, et seda ei moodustu, et lihtsalt päringuid on võimalik teha –, on Eesti Vabariigi õiguskorras pretsedent või oli meil tegelikult varasemalt erinevaid niisuguseid baase. Neljandaks, palun öelge, mida proua õiguskantsler sellise initsiatiivi kohta täpsemalt ütles. Kooskõlastustabelis …

Aitäh!

… seda proua õiguskantsleri seisukohta ei ole.

Aitäh! Mul oleks olnud väga hea meel, kui Isamaa esindaja oleks osalenud komisjoni istungitel ja nendel aruteludel. Kahjuks teie poolt mitte keegi ei osalenud. Ma tõesti väga lootsin, et me oleksime saanud pidada väga tõsist diskussiooni ja sealhulgas kriitilisi märkusi välja tuua. (Urmas Reinsalu saalist: "Kas diskussiooni ei ole olnud?") Diskussioon komisjonis oli, aga teie fraktsiooni esindajaid kordagi kohal ei olnud, mistõttu ongi nii, et võib-olla jäid mõned küsimused esitamata, võib-olla jäid mõned vastused andmata ja võib-olla teie teadmatus tuleneb ka sellest. 

Aga ma proovin vastata. Kahtlemata on siin mul natuke keerulisem vastata, sest minu käsutuses ei ole spetsialiste erinevatest asutustest, sealhulgas Rahapesu Andmebüroost, kes meie arutelude juures [komisjonis] osalesid. 

Rahapesu Andmebüroo koosseis ja nende tegevuse ulatus on teatavasti salastatud, nii et kahjuks seda ei saa ma öelda. 

Teiseks. (Urmas Reinsalu kõneleb saalist.) Kas sa lased mul vastata? (Urmas Reinsalu saalist: "Jah.") Nii. Ma jõuan selle vastuse juurde, eks. See, kui palju andmeid jõuab andmebaasi, sõltub puhtalt sellest, kui palju tekib neid olukordi, juhtumianalüüsi põhjal, kui palju esitavad asutused Rahapesu Andmebüroole teateid, et tegemist võib olla rahapesujuhtumitega. (Hääl saalist.) Mul oleks väga hea meel, [kui sa mind kuulaksid.] Lisaks sellele, et keegi teist komisjoni töös ei osalenud, ei kuula sa ka vastuseid. Kas ma saan vastata?

Head kolleegid, lepime kokku, et see debatt käib ikka kordamööda: kõigepealt küsija, siis vastaja. Läbirääkimised tulevad. Kuna ettekandjat on korduvalt segatud, siis ma olen siin natuke kriitilisem. Palun!

Nagu ma ütlesin, kogutavate andmete maht sõltub esiteks sellest, kui palju esitatakse erinevaid teatisi erinevate asutuste poolt. Eelkõige on nendeks esitajateks finantsasutused, aga neid esitavad ka sellised asutused, kus liigub suures ulatuses sularaha ja tehakse suuremahulisi tehinguid, näiteks kinnisvarabürood või muud sellised kohad. See sõltub esiteks kõigepealt sellest. 

Teiseks sõltub andmete hulk kindlasti sellest, kui keerulised on need rahapesuskeemid, mis välja töötatakse. Puldis olles on väga raske seda näidata, aga ma [proovin] sulle näidata joonist [selle kohta,] kui keeruliseks võib muutuda üks rahapesujuhtum, kui palju erinevaid seoseid seal on. See on selline päris tihe pilv, mis võib tekkida. Nii et mida keerulisemad on rahapesujuhtumid, seda suurem kogus andmeid [nendega seoses tekib], nii Eestist kui ka väljastpoolt. See puudutab tehinguid, see võib puudutada ka erinevaid asjaosalisi. Keerulisemad skeemid ongi sellised, et seal on sadu ja võib-olla isegi tuhandeid rahvusvahelisi tehinguid ja osalisi. Raha liigub väga erinevatel viisidel. Kui natuke mõelda, siis sellise info töötlemine ja kokkukogumine ning selliste keeruliste skeemide tuvastamine on kindlasti ülimalt keeruline ja aeganõudev. Kui sellises olukorras saab kasutada tehnoloogiat, siis see on kindlasti abiks.

Ma osutan sellele, rääkides Rahapesu Andmebüroo vastutusest, et rahapesujuhtumid on alati seotud kuritegevusega, need kuriteod on väga erinevat laadi. See kuritegu võib olla maksupettus, see võib olla sanktsioonidest kõrvalehiilimine, narkokuritegu või jumal teab veel mis. Need on kuriteod, mille puhul rahvusvahelisel tasemel liiguvad väga-väga suured summad ja nende peitmiseks pingutatakse. Tihtipeale on Eesti üksnes üks element väga suures rahvusvahelises võrgus, kus tuvastatakse rahapesujuhtumeid ja rahapesuga seotud kuritegevust.

Varro Vooglaid, palun!

Mul on tõesti täiesti protseduuriga seotud küsimus …

Võtan Varro … (Hääl kohalt.) Jaa, üks hetk. Ma võtan Varro Vooglaiu küsimuse, seejärel võtan kaks protseduurilist. Ma rohkem protseduurilisi küsimuste voorus vahele ei võta. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma mõtlesin küsida selle kohta, mille kohta ma seletuskirjast vastust ei leidnud. Nimelt, minule tundub, et see eelnõu kätkeb endas tunduvalt fundamentaalsemaid probleeme kui see rahapesuvastase võitluse temaatika iseeneses. Kas ka selline tendents oli komisjonis kuidagi jutuks – ma teie ettekandes selle kohta midagi kuulnud –, et me liigume ühiskonnana kuidagi väga küsitavas suunas, kui me hakkame niimoodi massiliselt andmeid kogudes ja neid tehisintellektiga töödeldes inimesi profileerima? Profileerima! Me räägime nüüd sellest, et inimeste kohta ei ole mitte mingisugust sellist informatsiooni, et nad oleksid teinud midagi ebaseaduslikku, ühiskonnaohtlikku, aga me hakkame kõiki inimesi massiliselt profileerima, et tuvastada nende käitumises mustreid, mis võiksid viidata mingisugusele kahtlasele või õigusvastasele käitumisele. Põhimõtteliselt on võimalik sedasama mustrit rakendada ka igas muus valdkonnas, profileerida inimesi näiteks sideandmete pinnalt, numbrituvastuskaamerate süsteemi pealt kogutud info pinnalt, valvekaamerate info pinnalt, siis vaadata, kas on mingeid nihukesi kahtlaseid mustreid ja hakata vastavalt sellele menetlema. Kas selline temaatika oli ka jutuks või üldse mitte?

Aitäh!

Aitäh! Otseselt selliselt komisjonis küsimust ei püstitatud, küll aga sai ettevalmistava [töö] käigus ligilähedase mõtte põhjal erinevate asjaosalistega diskuteeritud. Ma rõhutan veel üks kord, et see andmetöötlus mingisugusel kujul, valdavalt käib see käsitsi, üksikpäringute abil, toimub juba praegu ja see on täpsemalt määratletud määruse tasemel. Nüüd tuuakse vastavalt muutunud arusaamale andmekaitsest ja sealhulgas isikuandmete kaitsest see seaduse tasemele ehk täpsustatakse seda skoopi. Eelnõu algse versiooniga võrreldes näeb muudatusettepanekute sisu ette tõmmata seda veel kokku ehk tõesti, et isikuandmete põhjal seda ei toimuks. Võti on ikkagi järgmine. Valdavalt käib see ettevõtte kohta, aga mingitel juhtudel ka eraisiku kohta, kui ta teeb näiteks suuremahulisi sularahaülekandeid või sularahatehinguid, aga ka mingitel [muudel] juhtudel. Üldjuhul inimesed sinna [skoopi] ei satu, nad satuvad sinna kaudselt, eks ju, mitte otseselt. Nende andmete põhjal hakatakse siis analüüsima, mitte ei võeta niimoodi, et võtame siit peotäie, 20 inimest või 200 inimest, ja teeme analüüsi, kas nendest keegi on juhuslikult kuriteoga seotud. Ülesanne, mis on seatud, ongi see, et kuna kogu see andmemassiiv, nagu ma üritasin selle graafiku peal näidata, see andmete kogum on nii suur, et füüsiliselt inimesed ei suuda seda andmemassi piisavalt kiiresti läbi töödelda, siis [võiks] kaasaegse tehnoloogia võimekust kasutada nende andmete analüüsimiseks. Mõnele meeldib nimetada seda tehisaruks. Võib-olla tasuks seda siiski vaadata mitte tehisaruna, vaid teatud tüüpi programmina, mida inimesed [kasutavad selleks], et arvuti teeks teatud tüüpi analüüsi, andmete analüüsi. Arvuti ei tee midagi sellist, mida inimesed talle [ülesandeks ei tee]. 

Selle eelnõuga kindlasti ei lubata profileerimist, vaid tuvastatakse, kui see on võimalik, et võib olla tegemist kuriteoga, tuuakse välja, et on tehinguid, mis ei ole tavapärased või mis paistavad silma sellega, et on tihtipeale omased ka kuritegelikule käitumisele. Siis inimene kontrollib üle, kas tegemist on nii-öelda valepositiivse viitega või on tõesti tegu millegi tõsisemaga. Kui tegu on millegi tõsisemaga, alles siis minnakse nende andmete juurde, mis puudutavad konkreetseid ettevõtteid ja võivad puudutada ka konkreetseid isikuid.

Kaks protseduurilist, ma küsimuste ja vastuste voorus neid rohkem ei võta. Rain Epler, palun!

Minu protseduuriline puudutabki just küsimuste ja vastuste vooru. Tahaks saada selget vastust selle jaoks, kas ma võtan oma küsimuse maha ja lähen mingit muud tööd tegema. 

Kolleeg Lauri on siin mitut kolleegi noominud, miks nende esindajat ei olnud või miks neid ennast ei olnud komisjoni istungil. Mina rahanduskomisjoni ei kuulu ja mul ei ole ka aega töö kõrvalt tegeleda sellega, kas meie esindaja on olnud mingil koosolekul kohal või ei ole olnud ühel või teisel koosolekul kohal. Minu arvates on see suure saali debatt oluline mitmes mõttes, nii selleks, et mina saaksin infot, mis mind huvitab, kui ka avalikkus saaks [infot]. 

Sellest tulenevalt on mul küsimus. Kas istungi juhatajal oleks paslik teha ettekandjale märkus, et see ei alustaks oma vastuseid [fraasiga] "kuna teid või teie esindajat ei olnud", millele järgneb ohe ja lause, et no ta siis ikkagi suure vaevaga vastab? Minu arust on siin märkuse koht. Püsime seaduseelnõu arutelu juures, sest küsimused on olnud ju sisulised.

Jah, hea kolleeg. Mina võtan seda väljaöeldut kui informatsiooni, mida komisjoni ettekandja ütles. Aga tõepoolest, Riigikogu liikmetel on õigus küsida. Kõik ei saagi [igale poole] kuuluda, igaüks saab kuuluda ainult ühte komisjoni. Nii et selles mõttes on see paratamatu, et enamasti ei ole võimalik enamikul inimestel seal osaleda. 

Aga ma nõustun ettekandjaga selles, et teiseks lugemiseks ettevalmistamisse on ikkagi komisjonis kaasatud väga palju ametkondi ja ametnikke. Seal see arutelu on palju sügavam ja palju põhjalikum. Komisjoni ettekandjana ei ole Maris Lauril tõepoolest mõtet kogu seda paketti, mis oli näiteks esimesel lugemisel, uuesti lahti ja laiali võtta, kogu seda mahtu, mida komisjoni istungitel arutati. (Rain Epler räägib saalist.) Jah, jaa, just! Ma usun, et sellist märkust hea kolleeg rohkem enam sellel aadressil ei tee.

Andrei Korobeinik, palun!

Mul on selline üldisem mure. Näiteks hea kolleeg Aivar Kokk teeb ka siis, kui ta komisjonis kohal ei käi, eelnõudega päris korralikult tööd. Seda erinevalt ettekandjast, kes räägib meile seda, et tehisintellekt teeb seda, mida inimene talle ette ütleb, ja et infot nende andmete kohta edastada ei saa, kuigi prokuratuur teeb seda juba üle kümne aasta, aga et Rahapesu Andmebüroo seda teha ei saa. 

Meil on olukord, kus ettekandja teemat ei valda, ja siis ta süüdistab teisi selles, et nad ei käi ühel või teisel istungil. Ma juhin tähelepanu, et ei mina ega Aivar Kokk ei ole näiteks Reformierakonna tagatoas väga teretulnud. Me ei tea, kuidas selle eelnõu menetlus käis. Meil ei ole protokolle ka eraldi kokkusaamiste kohta, mis Maris Lauril olid osapooltega. 

Kas teie arvates – ma küll näen seda, et parlamendi roll peab Reformierakonna arvates olema väiksem – tõepoolest ei ole parlamendisaal see koht, kus debatt peab toimuma? Kas teie arvates peab see toimuma kusagil kinniste [uste taga mingites] tubades, nii et tavaline inimene ei saagi teada, mis seal toimus? Mul on siiras mure meie parlamentaarse kultuuri pärast.

Aitäh, hea kolleeg! Esiteks, lõbusama poole pealt alustades: soov lahkuda Reformierakonnast oli teie enda soov. Te olete selle valiku teinud, kedagi teist selles süüdistada ei saa. 

Teiseks, ma ei kahtle vähimalgi määral ettekandja põhjalikkuses. Maris Lauri on kahtlemata üks kolleege, kes väga põhjalikult, minu jaoks vahel isegi liiga põhjalikult vastab. Minu arust lähevad need vastused vahel isegi liiga pikaks, kui vaadata meie tihedat päevakorda. Aga Maris Lauri professionaalsuses ei ole küll vaja mitte kellelgi kahelda.

Kolmas asi, milles ma teiega täiesti nõustun: otse loomulikult, see saal siin on debati koht. Aga need küsimused ja vastused peaksid jääma ikkagi selle juurde, mida käsitleti komisjonis peale esimest lugemist ja teiseks lugemiseks valmistudes. See on üldine põhimõte. 

Nii et selles mõttes peab debatt siia saali jääma, igal juhul. Teil on igal juhul õigus küsida. Ma arvan, et komisjoni ettekandja saab teha märkuse, et sellest ei olnud komisjonis juttu, ja siis ei ole teil põhjust ka selle peale pahandada. Aga kogu selle arutelu kohta, mis komisjonis oli, on teil õigus küsida ja seda on teil õigus ka siin suures saalis teada saada. 

Aga nüüd jätkame, head kolleegid. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Küsimus puudutab komisjoni istungeid. Minu mure on selles, kas tõepoolest meil riigis on olukord rahapesuga nii dramaatiline, et tuuakse lauale päris kaheldava väärtusega ja nagu vastuoluline initsiatiiv, vastuoluline seaduseelnõu, mis tekitab hästi palju küsimusi. Ma saan aru, et isegi algatajad hindavad võimalikke riskikohti keskmiseks, isegi mitte väikeseks, vaid keskmiseks. Oli sellest komisjonis juttu? Kas keegi tõstatas seda teemat ja kas tõepoolest on olukord rahapesuga meie riigis nii keeruline?

Aitäh! Väga hea, et te selle küsimuse esitasite. Oma ettekandes ei saanud ma enne väga põhjalikult rääkida sellest, mida räägiti 12. juuni istungil. Seal tuli küsimuse alla tõesti see, millised on rahapesu riskid ja ohud. Tihtipeale kujutatakse ette, et saadakse mingisugune trahv või kogutakse mingi maksuraha kokku, eks. Nagu ma siin eelnevalt vastustes olen öelnud, rahapesu võib olla ja tihtipeale on rahvusvaheline, tihtipeale on see seotud väga suurte ja väga ohtlike kuritegudega, ja ütleme, ta on ka eetiliselt tihtipeale väär, võib olla seotud näiteks sanktsioonikuritegude või narkokuritegevusega. Tehakse ka väga palju rahvusvahelist koostööd. 

Mis on riskid, kui rahapesuvastase võitlusega piisava intensiivsusega ei tegeleta? Eestil on selle kohta negatiivne kogemus. Väga palju on räägitud Danske Banki juhtumist ja veel mõnedest pankadest. Teatud mõttes on see eelnõu ka vastus nendele juhtumitele, [kuna on vaja] luua süsteem, et võimalikult kiiresti avastada hälbimised majanduse tavapärasest toimimisest. Kui riigil oleks olnud varem võimekus hinnata neid tehinguid operatiivselt – tollal muidugi ei olnud ka tehniline võimekus nii kaugele arenenud –, siis ilmselt oleks need juhtumid jäänud olemata [või oleks tegijad] saadud kiiremini kätte. Sealhulgas oleks tuvastatud ka see, et näiteks pangad ei käitunud adekvaatselt. 

Rahapesujuhtumite puhul, ma just seda nimetasin, on tegemist rahvusvaheliste, väga suurte kuritegudega. Väga suur mõju on neil. Me võime seda nimetada mainekahjuks, aga sellel on ka väga tugevad majanduslikud tagajärjed. Kui mõnda riiki peetakse rahapesuvastase võitlusega mitte piisavalt tegelevaks või isegi [rahapesu] toetavaks, mis on eriti halb juhtum, siis need riigid on nõndanimetatud mustas nimekirjas, millega kaasneb see, et selle riigi ettevõtetel on palju keerulisem teha majandustehinguid teiste riikidega: eksport, import, investeeringud ja nii edasi. Võib juhtuda, et mingit laadi tehinguid ei saa üldse teha. Näiteks meie lõunanaabril on olnud olukord, kus rahapesukahtlustuste ja selle tõttu, et teatud pankade puhul kahtlustati suhteliselt suuri kuritegusid, otsustasid Ameerika Ühendriigid keelata neil näiteks dollariga kauplemise, mis tähendas seda, et terve riik ei saanud teha tehinguid dollarites, neid tuli teha läbi teiste riikide. Isegi konverteerimine muutus keeruliseks.

Kõigel sellel on hind, laenurahal on hind. See ei puuduta ainult eraettevõtteid, erasektorit, see puudutab ka riiki. Ehk kui rahapesuvastane võitlus ei ole piisavalt usutav, piisavalt efektiivne, siis sellel on otsene mõju selle riigi mainele, selle riigi majandusarengule ja võimalustele. Selle tõttu tuleb sellega tegeleda. Isegi kui võib tunduda, et nii-öelda otsene kasu, nagu kinnipeetud raha, mis oli kuritegelikul teel saadud, on vähene, siis see kahju, mis tekib millegi tegemata jätmise või lohaka tegemise tõttu, on üüratu.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõepoolest, Eestil olid suured probleemid, millele te viitasite. Üks probleemidest oli see, et toonane rahandusminister Jürgen Ligi kas osales vaid ühel koosolekul või ei osalenud neil üldse. Võite testimise mõttes tema profiili sealt andmekogust läbi lasta, et vaadata, kuidas tal sellel ajal läks. 

Aga ma ütleksin, et seaduseelnõu tutvustades – vabandage mu otsekohesust – te otsesõnu valetasite siin mõni minut tagasi. Te ütlesite, et mingit profileerimist ei tehta. Aga seadusesse lisatakse § 59² ja selle [punkti 3] lõige 5 ütleb otsesõnu, et Rahapesu Andmebürool on õigus läbi viia profiilianalüüs. Ehk meil tehakse see superandmebaas ja siis kasutatakse – te kasutate sellist [väljendit] – tänapäevaseid IT-lahendusi, mis iganes need lahendused on, kas AI või miski muu, ja siis selle baasi pealt hakatakse ikkagi neid profileerimisi tegema. Seadus ütleb, et seda ongi õigus teha. Te just ütlesite, et ei ole õigust seda teha. Kas te saate selgitada?

Palun täpne viide. (Rain Epler täpsustab kohalt.)

Aitäh!

Aa! Profiilianalüüs ongi see, mida ma kirjeldasin: hinnatakse, kas teatud laadi tehingud võivad viia probleemideni. Isikusamasuse [tuvastamist] ettevõtte tasemel tollel hetkel veel ei toimu. Ehk analüüsitakse seda mustrit. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Ma jätkan. Selle profiilianalüüsiga ongi see probleem, arvestades seda sõnastust, et isegi ei analüüsita võimalikku ohtu või seotust, vaid lihtsalt võimalikku tõenäosust. See ongi nii laialt kirjutatud, et põhimõtteliselt iga inimene läheb selle profiili alla. Aga pole lahti kirjutatud, kuidas tehisaru otsustab, kas seda inimest võib tõenäoliselt rahapesuga seostada või mitte. See on nagu probleem.

Teine probleem on muidugi sõltumatus, kuidas ikkagi tagatakse sõltumatus andmete töötlemisel. Siin kirjutatakse, et andmete kasutamiseks peab luba andma kaks sõltumatut isikut, kellest üks on Rahapesu Andmebüroo andmekaitsespetsialist. Aga see on ju seesama Rahapesu Andmebüroos töötav inimene. Kuidas ikkagi see sõltumatu kontroll andmete töötlemise üle tagatakse?

Aitäh! Esiteks, ma veel kord rõhutan: asi algab sellest, et esitatakse ka praegu seaduses olevad teavitused võimalike juhtumite kohta, mille puhul on Rahapesu Andmebürool kohustus hinnata, kas selle tegevuse taga võib reaalselt olla rahapesujuhtum ja seega võivad olla ka seosed kuritegevusega. See algab sellest. Ei ole niimoodi, nagu eelnevalt kolleeg osutas, et keegi võib võtta kätte ja teha analüüsi Jürgen Ligi kohta. Sellist võimalust ei ole. See [analüüs] on võimalik ainult sel juhul, kui see on põhjendatud kohtus, ja põhjendatus on ka sel juhul, kui on esitatud kuriteoteade või võimaliku rikkumise teade. 

Teiseks. Ma vabandan, mul läks meelest ära. Aa, sõltumatus! See on nõndanimetatud neljasilmaprintsiip, et kui andmed depseudonüümitakse, siis seda ei saa teha üks isik, vaid seda teevad kaks inimest. Seda esiteks. Teiseks on Rahapesu Andmebüroos olemas ka sisekontroll, kelle ülesanne on jälgida, et andmekasutus ja andmetele ligipääs vastaksid seadusele ning oleksid seaduslikud ja põhjendatud, ning luua vastavad mehhanismid, mis selle tagavad. Samasugused mehhanismid kehtivad väga paljudes teistes asutustes, kuskilt väljastpoolt ei tooda sisse mitte kedagi, kes siis seda ütleks. Näiteks käisime me eile julgeolekuasutuste järelevalve [eri]komisjoniga PPA‑s, et saada aru, mismoodi seal toimub kaameratega seotud protsess. Täpselt sama lugu: keegi ei pääse sinna juurde ja seal on alati olemas sisekontroll. 

Selle eelnõu [menetlemisel] on tehtud ettepanek, et täiendavalt teha juurde parlamentaarne kontroll. Kui tõesti kellelegi tundub, et asjad ei tööta korralikult, siis on tal võimalik pöörduda, ja siis on komisjonil võimalik neid diskussioone pidada. Samuti aruandluskohustus, mis siin on seadustatud: nad on kohustatud andma aru, mismoodi nad seda teevad. Loomulikult, arutelude käigus saab esitada ka küsimusi, kui mingid küsimused on jäänud vastuseta. Nagu ma enne oma esimese sõnavõtu ja tutvustuse käigus ütlesin: selle mõte on see, et kui tõesti selgub, et need asjad ei tööta nii, nagu nad peaksid, et on mingid kõrvalekalded või mingid häiringud, siis me saame ju sekkuda ja teha muudatusi seaduses, vajaduse korral saame kehtivat seadust muuta.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Siin ennist üks hea kolleeg küsis, kui suurt hulka subjekte see seadus puudutab, ja teie jäite vastusega hätta. Ma vastan teie eest. Tegelikult puudutab see kaudselt kogu Eesti ettevõtlusruumi ja märkimisväärset osa elanikkonnast. Kui me räägime arvudest, siis rahapesu tõkestamise seaduse [mõistes] kohustatud isikuid on üle 20 000, aktiivseid äriühinguid on üle 100 000, eraisikuid, kui vaadata kõiki neid erinevaid asutusi ja andmeid, mida soovitakse kokku koguda, on üle 500 000. Tegelikult me räägime hästi suurest andmebaasist, mis on sellise ennetava jälgimise vormis üles ehitatud. Me ei räägi isegi kriminaalmenetluse raames mingisuguse andmebaasi [loomisest] või asja alustamisest, vaid me lihtsalt ennetavas vormis loome sellise suure andmebaasi. Kas teie arvates on see proportsionaalne?

Aitäh! Ma rõhutan veel kord, et kõik saab alguse teadetest, mida esitatakse ühe või teise ettevõtte või isiku kohta vastavalt kehtivale seadusele. Neid teateid analüüsitakse ja neile tuuakse juurde täiendavaid andmeid erinevatest, juba riigi kasutuses olevatest andmebaasidest. Sellest hakkab see pihta. Mina usun küll, et Eestis on enamik inimesi ausad ega tegele rahapesuga. Ma tõesti seda usun, mistõttu ma kahtlen väga sügavalt, et andmebaasi võiks sattuda sellises üüratus koguses Eesti ettevõtteid ja Eesti inimesi. 

Tõsiasi on see, et seosed võivad tekkida ja tõenäoliselt ka tekivad selle tõttu, et teade tuleb, aga teate taga tegelikult ei ole midagi, [nagu selgub,] kui seda kontrollida. See tundub võib-olla mingitel juhtudel arusaamatu. Aga võib tulla teade, et tegemist võib olla rahapesujuhtumiga, selle saadab mõni pank mingi tehingu kohta, sest talle tundub see mingil põhjusel kahtlane, ta kirjutab sinna juurde ka, miks talle nii tundub. Rahapesu Andmebüroos hakatakse kontrollima, kas sellel kahtlusel on [alust]. See tähendab seda, et konkreetne inimene hakkab tegema konkreetseid päringuid konkreetse ettevõtte ja konkreetsete inimeste kohta. See tähendab, et avalikustamine või konkreetse inimese kohta [andmete] teadasaamine muutub, see on päris selge. Kui selliseid päringuid teeb masin, siis on olukord, kus juhtumi uurija ei näe üldse neid ettevõtteid, neid inimesi, kes konkreetselt [selle asjaga] seostuvad, sest kui lõpptulemus osutab sellele, et probleemi ei ole, siis ei ole ka põhjust ju sinna süveneda. Nii et neid andmeid ei ole. Nagu ma ka meie kolleegile [osutasin], rahapesu on väga keeruline ja väga paljusid osapooli omavahel seostav kuritegevuse liik. See on tihtipeale – kui mitte ütelda, et tavaliselt – ka rahvusvaheline ning seal võib olla sadu ja tuhandeid seoseid. Nii et ma ei usu iialgi, et Eestis satub uurimise alla enamik meie inimesi või enamik meie ettevõtteid. Ma lihtsalt ei usu seda. Ma usun, et enamik Eesti ettevõtteid ja enamik inimesi on ausad.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh võimaluse eest! Ma siiski juhin tähelepanu, et algoritm teeb seda, mida inimene talle ütleb, aga tehisintellekt ei pruugi seda teha. Antud seaduses puudub absoluutselt keeld tehisintellekti kasutamiseks andmete kontrollimisel. Sama keeld puudub ka Euroopa Liidu tasandil. Väide, et masin teeb seda, mida inimene talle ütleb, ei päde. 

Mul ongi küsimus, et kui masin ütleb, et siin on kahtlane tehing või profiil, siis on vaja kahe inimese allkirja, kes ütlevad, et nüüd vaatame, kes on selle profiili taga. Kes need inimesed on ja kuidas on tagatud nende sõltumatus? 

Aitäh! Kui meil oli diskussioon selle üle, et konkreetsemalt millist laadi analüüsi võidakse nende andmetega teha, siis usku sellesse, et Rahapesu Andmebüroo oleks võimeline tehisintellekti lähiajal kasutusele võtma, ei olnud. Ei olnud lihtsalt. Nad loodavad siiski eelkõige masintöötluse peale. 

Kui tekib oletus, et mingite tehingute grupi puhul võib reaalselt olla tegemist rahapesuga, siis nii nagu kõikide juhtumite puhul ka muudes asutustes, ka eile külastatud PPA‑s, on kaks inimest, kes esiteks selle asja kinnitavad. Ütleme, et kõigepealt on inimene, kes on uurija või kes näeb, et seda asja tuleb kontrollida. Selle kinnitavad siis need kaks inimest. Tegelikult on sellega seotud kuus inimest. Alati peab kõrval olema põhjendus, miks ta arvab, et selle mustri taga võib olla kuritegevus, ja miks ta tahab seda põhjalikumalt uurida. See on see koht. Kui ka üks inimene – nimetame teda uurijaks, ma ei tea, kuidas nende positsiooni Rahapesu Andmebüroos täpsemalt nimetatakse – arvab arvuti tehtud analüüsi tulemusena, et mingisugune kobar tehinguid võib osutada rahapesule, siis selleks, et aru saada, millised ettevõtted ja inimesed on sellega seotud, tulevad ja hindavad seda veel kaks inimest. Seda peab põhjendama ja sellest jääb jälg. Lisaks tekib sisekontrollil alati võimalus üle kontrollida, kas seda tehti ja kas need põhjendused olid adekvaatsed, kas mingeid reeglistikke rikuti. Lõpuks on siin taga ka Riigikogu kontroll. Ma tuletan meelde, et Rahapesu Andmebüroo allub andmete töötluse mõttes Andmekaitse Inspektsioonile. Ka Andmekaitse Inspektsioonil on võimalus tutvuda sellega, kuidas täpsemalt andmeid kasutatakse ja kuidas tagatakse neile ligipääs, et nende kasutus oleks proportsionaalne.

Auväärt ettekandja ja kolleegid! Vabandan ka küsijate ees, kes on järjekorras. Kuna Eesti Reformierakonna fraktsioonilt on laekunud taotlus pikendada tänast istungit, siis me teeme vahepeal ära istungi pikendamise hääletuse. Nii et aitäh, auväärt Maris Lauri! Paar minutit saame toimetada muid asju. 

Nii et veel kord, Eesti Reformierakonna fraktsioon on teinud ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Me peame seda ettepanekut hääletama, teeme seda peale saalikutsungit. Saalikutsung, palun!

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt hääletas 53 Riigikogu liiget, vastu 3 Riigikogu liiget ja erapooletuid oli 1. Tänane istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. 

Palun taas Riigikogu kõnetooli kolleeg Maris Lauri, vastamaks Riigikogu liikmete küsimustele. Tanel Tein, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! (Juhataja helistab kella.) 

Head kolleegid Eesti 200‑st, teie kolleeg tahab küsida, aga …

Ma tulen korra tagasi komisjonist tulnud küsimuste juurde. Rahapesu Andmebüroo saab seda masinat hakata ehitama tänu sellele, et võimalik on Euroopa Liidu rahastus. Ilma selle rahastuseta me võib-olla ei olekski siin ega räägiks sellest. Kindlasti on see oluline teema. Teiselt poolt, mida sai ka ju küsitud, sellist masinat kuskil maailmas olemas ei ole, veel. Me teeme kõigepealt seaduse, et saaks hakata seda looma ja hakata tegelema just selliste massandmetega.   

Aga mu küsimus liigub selles suunas, kas me oleme täna teinud piisavalt kaasamist ja kõike. No see on väga lai teema. Kas president kuulutab selle [seaduse] välja? Kas see seadus läheb läbi, kui me siin neljapäeval seda uuesti hääletame? Mis teie arvamus on? Kas on tehtud piisavalt või on ohte ja me peaksime kuidagi sinna peale vaatama? Kuna seda masinat tegelikult veel kusagil ei ole …

Aitäh!

Aitäh! Sellel seadusel on andmete põhjal tegelikult kaks ülesannet. Üks asi on juhtumianalüüs ja selle protsessi automatiseerimine. Mul ei ole tekkinud muljet, et teistes riikides selliseid võimalusi ei kasutata. 

Mis puudutab sügavamat analüüsi ja erinevate andmebaaside seostamist, siis sellisel puhul oleks tõesti tegemist innovatsiooniga, mida ei ole rakendatud. See oli ka üks põhjus, mistõttu ma arvasin, et selle skoobi kokkutõmbamine andmete põhjal oleks kasulik ja mõistlik. 

Kõikide nende diskussioonide eesmärk oli aru saada, mis on eelnõu koostajate soovid ja eesmärgid ning millised on need riskid. Selle menetluse käigus on neid püütud nii palju kokku tõmmata kui võimalik. Ei saa välistada, et tulevikus tuleb teha veel täiendavaid muudatusi. Võib juhtuda, et neid muudatusi saab teha ühte‑ või teistpidi. 

Millise otsuse langetab president, seda ma tõesti ei tea. Aga need arutelud olid põhjalikud, me komisjonis arutasime neid teemasid kolm korda, mis ei ole tavapärane. Kindlasti on küsimus selles, et erinevate huvigruppide kaasamine oleks olnud tõesti parem, kui eelnõu algataja oleks kaasanud huvilisi veel laiemas ringis. Seetõttu ma menetlejana tõin sisse ka teised osapooled, kelle puhul ma arvasin, et nende arvamus on oluline. 

Eelnõu on esiteks läbinud kooskõlastusringi, ta on olnud eelnõude infosüsteemis algsel kujul kättesaadav, on olnud kättesaadav ka Riigikogu menetluses. Riigikogu menetluse [algusest] on möödunud enam kui kuu, poolteist kuud. Nii et kõigil huvilistel on minu arvates olnud võimalus anda märku, kui nad ei olnud kaasatud, aga nad leiavad, et nad peaksid olema kaasatud. Teiste eelnõude puhul, ka erinevates teistes komisjonides, on olnud küll ja küll juhtumeid, kui erinevad organisatsioonid ja asutused on pöördunud oma seisukohtadega, kui neid ei olnud algselt kaasatud. Väga raske on oletada, kes võiksid olla kaasatud, kui ei teki seda tunnetust.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Hiljuti saime kuulda, et PPA on juba palju aastaid kasutanud üle-eestilist numbrituvastuskaamerate võrgustikku, millega tehakse igas kuus keskmiselt 20 miljonit pilti ja need kantakse andmebaasi, [neid tehakse] inimeste kohta, sõltumata sellest, kas nad on õigust rikkunud või mitte. See näitab, et tegelikult on võimalik selline massiivne info kogumine ja töötlemine ka ilma, et sellest oleks avalikkust informeeritud, ja ka ilma, et selle kohta oleks parlamendis vastavasisuline otsus langetatud. 

Selle pinnalt ma küsin teie käest, kas teie olete isiklikult veendunud selles ja olete ka päriselt kontrollinud seda, et antud juhul me ei seisa silmitsi järjekordse sellise juhtumiga, et me parlamendis menetleme mingit eelnõu, mis annab Rahapesu Andmebüroole teatavad õigused massiliseks andmete kogumiseks ja töötlemiseks, olgugi et sellist massilist andmete kogumist ja töötlemist on vähemalt osaliselt juba aastaid praktiseeritud. Ehk kas siin ei ole tegemist sellise tagantjärele seadustamise aktsiooniga, vähemalt osaliselt?

Aitäh! Seadusega ei koguta täiendavat informatsiooni, vaid kasutatakse juba praegu kasutusel olevaid andmebaase või andmestikke. Seadustatakse nende andmete kasutamine seaduse, mitte määruse tasemel, ja luuakse võimalused nende andmete põhjalikumaks analüüsiks, kasutades tehnoloogilisi võimalusi. Täiendavat infot ei ole selle seaduse põhjal võimalik koguda, ei looda mingisuguseid uusi jälgimismehhanisme, ei koostata mingeid uusi raporteid. Kui toimuvad mingid muudatused raporteerimises, siis näiteks selles, kuidas andmeid esitatakse. Kui praegu esitatakse ühel viisil, siis tehnoloogiline areng võimaldab teha seaduses muudatuse, et need andmed, mida praegu esitatakse vahel käsitsi, vahel meili teel ja muudes vormides, lähevad [edaspidi] konkreetse vormi kaudu läbi elektroonse värava. Täiendavalt mingisugust infot ei koguta.

Ants Frosch, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Selle seaduseelnõu üks minu arvates tähelepanuväärne erisus on see, et siin antakse tohutult delegatsioone ministrile, konkreetselt rahandusministrile. Väga paljud lahendused saab vormistada ministri käskkirjaga. 

Sellest ka minu küsimus. Kuidas on tagatud see sõltumatu kontroll, sest ohud selliste suurte andmebaaside puhul on reaalsed? See oht on väline rünne, aga võib olla ka sisemine rünne, mida võib defineerida ka hoopis valesti mõistetud teenistusliku huvina. On selge, et kõiksugu kriminaalid ja vaenulikud riigid hakkavad sellise superandmebaasi vastu huvi tundma. On üks vana põhimõte, mida inglise keeles [väljendatakse terminiga] compartmentalization, eesti keeles on see õnnetu termin "lahterdamine" või "eraldamine". Praegu on selline eraldamine reaalselt olemas. Kas sellise superandmebaasi loomise järel see kontroll selle superandmebaasi üle on tagatud?

Teie aeg!

Aitäh! Esiteks, ma keeldun nimetamast analüüsiks moodustatavat andmekogu superandmebaasiks. Sinna ei koguta kõiki andmeid, vaid eksisteerivaid andmeid kasutatakse väga piiritletult ja eelnõu algsest versioonist võrsuvalt oluliselt kitsamalt, kui need muudatused Riigikogu suure saali toetuse leiavad. 

Teiseks, andmebaasi kaitse, ka selle kohta oli küsimus. See tagatakse, nii nagu on Eestis suudetud tagada ka teiste riiklike andmebaaside kaitse. Nii et see on igapäevane töö ja on selge, et nendes valdkondades tehakse järelevalvet. Selle seadusega piiritletakse senisest rohkem ministri pädevust. Nagu ma ütlesin, terve hulk asju on hetkel määratletud määruse tasemel, need tuuakse nüüd seadusesse, ehk ministrile seatakse ette täpsemad piirid, mida ta tohib teha. Lisaks, erinevalt eelnõu algversioonist luuakse sõltumatu parlamentaarne järelevalve komisjonis, kus on alati olnud pariteetne opositsiooni ja koalitsiooni tasakaal. Seal on eelduslikult võimalik siiski arukalt ja mõistlikult süveneda ka probleemidesse, mis võivad tekkida. Nii ongi. Järelevalve[ülesanne] on lisaks sisekontrollile Andmekaitse Inspektsioonil. Lõppude lõpuks, uskudes küll demokraatiasse, ei saa me kunagi välistada, et demokraatia hävitatakse, aga siis on see juba laiem probleem, mitte selle konkreetse eelnõu probleem.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! No subjektide arvu te nagu ei osanud öelda, et kui paljusid isikuid see puudutab. Selle vastuse ma teile eelnevas küsimuses ka andsin. Aga ma küsin järgmise küsimuse, millele te võib-olla oskate vastata. Kui palju läheb maksma see andmeladu ehk kogu selle süsteemi ülesehitus? Kust võetakse raha, mis allikatest? Kui palju Eesti maksumaksjale selle ülalhoidmine aastas maksma läheb?

Aitäh! Veel kord: kogutavate andmete hulk ei ole mitte see number, mida teie ütlete, vaid see oleneb sellest, millised seosed tuvastatakse, kui palju on sellega seotud Eesti ettevõtteid, Eesti inimesi. Nagu ma ütlesin, mina usun, et Eestis on enamik ettevõtteid ausad, enamik inimesi on ausad. Nii et seal hulgas on ka välisettevõtted ja nii edasi. 

Teiseks, rahaliste summade küsimusi me Riigikogu teise menetluse käigus ei arutanud. Seda oleks pidanud küsima esimesel menetlusel. Ma väga kiiresti otsides ei leia praegu seda informatsiooni. Aga sellise tehnoloogilise lahenduse loomiseks kasutatakse Euroopa vahendeid. Selleks, et neid saada, peab enne olema loodud seadusraamistik.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Tunnen huvi, kas menetluse käigus on olnud ka selliseid teravaid küsimusi, kuidas siis päriselt tippkorruptsioonile ja tipprahapesule ligi pääseda. Me ei tohi unustada, et sajad miljardid musta verist Vene raha voolas tõendatult läbi Eesti, mitte kedagi ei ole karistatud, vaid jorutatakse siin ja räägitakse õigusriigist, et küll me tegeleme. Mul ei ole usku, et kunagi jõutakse tippkorruptsiooni jälile, sest Eestis ei ole see pankade puhul kunagi õnnestunud.

Minu küsimus on selles. See teema aitab ohjeldada mingeid ettevõtteid või vaadata, kus allpool raha pestakse. Aga kuidas see aitab kaasa sellele, et me lõpuks võtame kinni pangandustipud või pankade osakondade juhid, kes seda kõike on soosinud või soosivad tulevikus? Kuidas me sellele voole käe ette paneme ja saame nad lõpuks ka karistatud?

Aitäh! Loomulikult saab seadust rakendada alles selle jõustumisest alates, nii et mineviku mõttes selle seaduse muudatustega midagi suurt peale hakata ei ole. Küll saab selle tehnoloogilise lahendusega, mille see seadus loob, muuta analüüsi efektiivsemaks. Ma alguses kirjeldasin, kuidas praegu tehakse asju käsitsi individuaalpäringute kaudu, mistõttu see protsess võtab väga kaua aega. Kui päringute tegemine automatiseeritakse, andmete kogumine läheb kiiremaks, siis on selge, et on võimalik ka rikkumisi tuvastada kiiremini, sealhulgas minevikurikkumisi, kahtlasi tehinguid teatud ulatuses, kui sa saad selle informatsiooni kätte, sa saad seda analüüsida ja näed mingeid asju. Kui on suudetud tuvastada tegevused, mis võivad viidata rahapesule, siis on juba uurimise järgnevates etappides võimalik tuvastada asjaosalised, anda materjalid uurimisorganite käsutusse, olgu see kapo, prokuratuur või keskkriminaalpolitsei, olenevalt rikkumise sisust, ja siis saab kindlasti ka neid [materjale] põhjalikumalt uurida. Kui need tegevused nõuavad karistust, siis jõuavad need [materjalid] ka kohtusse, kohus otsustab ja loodetavasti tõsised kuriteod lõpevad. 

Aga üks element, mida ei tasu unustada, on kindlasti see, et kui Rahapesu Andmebüroo suudab töötada efektiivselt ja tuvastada kahtlasi tehinguid, siis see peletab eemale kõik sellised kurjategijad, kes on huvitatud Eesti kasutamisest oma eesmärkidel, sealhulgas sellest, et näiteks Vene verist raha läbi Eesti kantida.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eesti on mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas teada kui innovatiivne riik. Mainime siinkohal innovatsiooni, mille nimi on e‑residentsus, mille varjuküljed on tulnud alles hiljuti välja. Need on ka olnud seotud rahapesuga ja selle katsetega Eestis. Lahendust, mida siin seadusega kehtestatakse, on serveeritud kui uuenduslikku, täielikku novelli rahapesuvastases võitluses. Ka praegu te mainisite, et selleks on olemas Euroopa Liidu finantseerimine. Minu küsimus on see, kas Eesti puhul on Euroopa või mõne teise greemiumi jaoks, näiteks OECD jaoks, tegemist testkaasusega, testjuhtumiga, mis on piisava suurusega, et teha selgeks …

Teie aeg!

… kas see lahendus töötab või mitte.

Aitäh! Ma ei ole kuulnud selle rahaeraldise sellist tõlgendust. Ma olen aru saanud, et mõte on siin tehnoloogia laiemas kasutamises. Ma veel kord rõhutan, et esimene samm on olemasolevate teadete uurimine ja teine teema on andmete süvaanalüüs. Need on kaks põhiülesannet, mis antakse Rahapesu Andmebüroo muudele ülesannetele juurde. Selle teise ülesande täitmiseks, strateegilise analüüsi jaoks sellise andmeanalüüsi kasutamine on uudne. Minu arusaamise järgi on see Eesti inimeste ettepanek, kes on näinud, et on võimalik teha sellist põhjalikumat analüüsi ja sellest võib-olla kasu saada.

Anti Poolamets, palun!

Jätkan ikkagi eliitkorruptsiooni teemal. Kunagi olen ma kohtunud ka Rahapesu Andmebüroo endise juhiga, kes ikkagi tõdes, et nad hoiatasid ammu kõikide nende Vene ohtude eest ja neil olid juba varem need andmed käes. Nad andsid sisendit ja lõpuks tõmmati seda rahapesu kokku, aga tohutu hilinemisega. Ma pean seda Swedbanki ja Danske Banki suurt rahapesu silmas.

Nüüd luuakse jällegi võib-olla vägev andmebaas, aga sellegipoolest ei kuulata Rahapesu Andmebürood. Või siis pannakse see raskuspunkt [võitlusele] mingite väiksemate tegijate vastu. Nüüd peab vahel olema juba 100 euro kohta valmis tõestama, kust see raha pärit on, aga miljardid liiguvad jälle kuskil mujal. Kuidas teile see vahekord tundub? Praegu lähevad ju pangad tihtipeale väikeste kiusamise peale, suurtega [tegelemise] asemel.

Aitäh! Antud eelnõu tegeleb andmekasutuse korrastamisega ja sellega, et Rahapesu Andmebürool oleks võimalik kasutada andmeanalüüsi. Kui Rahapesu Andmebüroo tuvastab [rahapesu], kui ta on veendunud, et tegemist on rahapesuga – rahapesu juures on alati ka kuritegu, see on element, mis defineerib rahapesu –, siis kogutud andmestik edastatakse uurimisasutustele ja nemad viivad läbi süüteomenetluse, kui on kuritegu, siis võib arvata, et eelkõige kriminaalmenetluse. Kuidas see areneb, sellega eelnõu ei tegele, ja komisjonis sellises aspektis diskussiooni ei toimunud. Rahapesu eelnõuga seoses toimus diskussioon selle üle, kuidas paremini tagada rahapesuvastast tegevust, kas pakutud lahendused just nimelt andmetöötluse mõttes on mõistlikud ja proportsionaalsed, kuidas need võivad inimesi ja ettevõtteid puudutada. Mõte oli selles, et rahapesu tuvastamine muutuks kiiremaks ja efektiivsemaks. Nagu ma eelmises vastuses osutasin, see peletab eemale potentsiaalseid kurjategijaid. See, kuidas menetlus toimub prokuratuuris, keskkriminaalpolitseis, kapos või mõnes teises uurimisasutuses, ei ole selle eelnõu teema, see ei ole Rahapesu Andmebüroo teema, see on juba teiste seaduste ja teiste asutuste teema.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõigepealt Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Samal ajal kui kogu tähelepanu on olnud konkurentsiseadusel, on täiesti tähelepanuta jäänud see, et meil on [menetluses] eelnõu, millega valitsus on otsustanud anda Rahapesu Andmebüroole õiguse luua superandmebaas. 

Ma kasutangi sõna "superandmebaas", nagu meil on ka superministeerium, sest põhimõtteliselt luuakse selline baas, mida hakkab töötlema tehisaru, mis koondab kõikide eraisikute ja juriidiliste isikute andmeid ja mida hakatakse kasutama muu hulgas profileerimiseks. Ehk põhimõtteliselt tehakse iga isiku kohta profiil: mida ta teeb, kes on tema sugulased, kus ta töötab, mis ettevõtetega ta on seotud, mida ta poest ostab.

Kui on meie e‑riiki ehitatud, siis on e‑riigi keskne seisukoht olnud see, et me ei koosta selliseid andmebaase, kuhu andmed tulevad kõik kokku, ehk niinimetatud tsentraliseeritud andmebaase. See on olnud alati keskne seisukoht. Aga nüüd tundub, et see põhimõte on ununenud, sest viimasel ajal on kuidagi järjest rohkem tulnud selliseid arutelusid ja eelnõusid, et ikkagi võiks inimesi rohkem jälgida, rohkem kontrollida, andmeid koguda. "Aga see on ju teie turvalisuse heaks!"

Täpselt samamoodi on selle eelnõu nimetuseks uhkelt pandud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse eelnõu. Muidugi, väga mugav on selle taha sellise andmebaasi loomist peita. Kui keegi on vastu ja ütleb, et me ikkagi ei peaks liikuma selliste superandmebaaside loomise poole, siis on väga mugav kasutada kohe argumendina seda, et kas ta siis tõesti on rahapesu ja terrorismi tõkestamise vastu. Ma usun, et siin saalis ei ole mitte ühtegi saadikut, kes oleks selle vastu. 

Küll aga tõesti on saadikud, kes on täna tõstatanud neid küsimusi, vastu sellele, et hakatakse niimoodi inimeste andmeid koguma ja nende alusel iga inimese kohta profiili koostama. Kõlas täpselt sama jutt nagu kaamerate puhul, et kui sa oled aus inimene, siis sul pole ju midagi karta. Ma väga vabandan, aga selline argumenteerimine ei ole kohane.

Praegu käibki selline arutelu, et teate, tehnoloogia areneb, tehisaru areneb, me saame ka Euroopa Liidult mingi rahastuse, ja see on see põhjus, miks me peame kohe selle raha ära kasutama, et andmete töötlemine oleks siis – ma tsiteerin – lihtsam ja kiirem. Aga kas andmete töötlemine peaks olema lihtsam ja kiirem? Mis ajast on sellest saanud selline uus asi, mille poole püüelda? 

Andmebaasi, mis luuakse, koondatakse andmed 11 ametlikust registrist. Rahapesu Andmebüroo [loodav] andmeladu liidestatakse rahvastikuregistri, äriregistri ja tegelike kasusaajate andmekogu, kinnistusraamatu, liiklusregistri, Eesti väärtpaberite keskregistri, majandustegevuse registri, maksukohustuslaste registri, töötamise registri, karistusregistri ja e-toimiku süsteemiga – 11 registrit pannakse kokku. Ehk see andmebaas puudutab kõiki inimesi, kelle andmed on ühel või teisel kujul kantud riiklikesse registritesse või infokanalitesse. 

Eraldi toon ma eelnõust välja näiteks selle, mis andmeid kogutakse füüsilise isiku puhul: sünniaeg, surmaaeg, sünnikoht, rahvus, elukoht, hooldusõiguse, eestkoste või teovõime piiramise andmed, sugulus‑ või hõimlussuhete andmed, registreeritud elukaaslase andmed, isikut tõendava dokumendi andmed, hariduse ja töötamise andmed, kahtlustuse või süüdistuse andmed, kontode andmed, karistusandmed, siis veel eraldi kinnistute, sõidukite ja väikelaevade andmed, väärtpaberite andmed, eraldi, kui on olemas juriidilise isikuga seotud vara, on äriregistri juriidilise isiku detailotsingu seotud isiku andmed, tulu‑ ja sotsiaalmaksu deklaratsiooni andmed, käibe‑ ja tollideklaratsiooni andmed. 

Siis, kui kõik need andmed on kokku kogutud, neid töödeldakse, tehakse profiil ja nii-öelda igale profiilile tuleb pseudonüüm. Nüüd öeldakse, et kuna meil on pseudonüüm, siis sellega me tagame anonüümsuse. Pseudonüüm ei taga anonüümsust. 

Probleem on ka selles, et hakatakse kasutama tehisaru, hakatakse kasutama tehisintellekti, mis koondab kõiki neid andmeid, hakkab neid profiile looma, aga ei ole kirjas, mille alusel ta siis hakkab tegema otsuseid, kas mõni isik on nii-öelda kahtlane või ei ole. 

Kui mina loen täna seda eelnõu, [siis saan aru,] et saab ligi pääseda andmetele ükskõik millal, sest ei ole kirjas, et selleks peab olema otseselt seos rahapesuga, põhimõtteliselt isegi mitte kaudselt. Piisab sellest – nii on kirjas –, kui profiil on selline, et teoreetiliselt on tõenäoline mingi seotus võib-olla kunagi tulevikus. Ongi kirjas isiku võimalik seotus, seotuse tõenäosus. Ehk tegelikult võib vajaduse korral vaadata ükskõik mis inimese profiili. Seaduse sõnastus on spetsiaalselt loodud sellisena, et see on piisavalt lai ja annab selleks õiguse. Ma ütlen, et ei teki absoluutselt mitte mingit probleemi nagu poolkogemata tuletada pseudonüümsetest andmetest tegelik isik. Kui see vajadus on, siis see eelnõu, see seadus seda ei takista. 

Üks asi on jäänud tähelepanuta: selline profiilianalüüs ja andmekaevandamine kvalifitseeruvad kõrge riskiga tehisaru kasutuseks ja selle kohta kehtivad ka väga ranged nõuded. Aga eelnõus seda üldse ei käsitleta, seda analüüsi pole. 

Teine asi, mida ma küsisin ka ettekandja käest, on see, kuidas siis tagatakse sõltumatus. Andmete kasutamiseks peab loa andma kaks sõltumatut isikut. Aga kui need kaks sõltumatut isikut on ise need, kes töötavad Rahapesu Andmebüroos? Mina ei saa aru, kuidas siis sõltumatus tagatakse. Miks mitte näiteks üleüldse õigussüsteemi osad või kohtusüsteemi inimesed ei võiks seda järelevalvet teostada ja seda sõltumatust tagada? Sama küsimus: kuhu siis jäävad kõik need logid ja kes on kõik need ametnikud, kes saavad [andmetele] ligi? Kes teostab seda sõltumatut kontrolli? Seda pole. 

Kahjuks piirab antud eelnõu oluliselt inimeste õigusi. Nagu sellest oleks vähe, riive suurust võimendab tõsiasi, et Rahapesu Andmebüroo saab neid andmeid hoida ja säilitada isegi 15 aastat pärast vastava toimiku sulgemist. 15 aastat hoitakse andmeid! 

Rääkimata sellest, et ma ei saanud vastust, kui palju maksumaksja raha läheb kogu selle andmebaasi ülalpidamiseks. Tahaksin ka seda teada.

Ma ütleksin, et selline tsentraliseeritud andmete kogum on ka julgeolekuoht. Kujutage ette, kui mõni …

Teie aeg! 

… vaenulik riik saab selle enda käsutusse.

Seetõttu teen Keskerakonna fraktsiooni poolt ettepaneku antud eelnõu [lugemine] katkestada. Aitäh!

Lauri Laats, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Loomulikult, see seaduseelnõu on väga suur julgeolekuoht. Kui see andmekogu, mida tahetakse tekitada, peaks lekkima, siis see oleks tõesti väga suur julgeolekuoht nii Eesti riigile kui ka nendele inimestele, kelle andmed võivad väga suures koguses lekkida. 

Ma pean tunnistama, et lugupeetud ettekandja komisjoni poolt ei andnud meile terviklikku ülevaadet, mismoodi see andmeladu tööle hakkab, mis on see instrument, milleks seda kokkuvõttes nagu ikkagi vaja on, kas praegusest instrumendist, mis tegelikult ju olemas on, ei piisa. Ei osanud ta vastata, kui palju subjekte on haaratud sinna andmelattu, rääkimata sellest, mida see süsteem läheb maksma maksumaksjale, nii selle loomine kui ka selle töös hoidmine. Ehk vastuseid oma küsimustele mina lugupeetud ettekandjalt kahjuks ei saanud. 

Vaatame selle eelnõu nii-öelda sisusse. Eelnõu loob olukorra, kus Eesti riik koondab Rahapesu Andmebüroo alla andmelao, mis katab suure osa meie ettevõtlus‑ ja eraelust. Me räägime kümnetest tuhandetest ettevõtetest ja sadadest tuhandetest inimestest, kelle andmeid hakatakse ristkasutama mitte kriminaalmenetluse raames, vaid ennetava jälgimise vormis. 

Mida see tegelikult tähendab? Me loome endale politseiriigi, jälgimisühiskonna. Me tegelikult ju võtsime üheksakümnendatel vastu otsuse, et me lahkume sellisest ühiskonnast. Ja nüüd selle andmelao tekitamisega soovitakse nii-öelda vanad ajad tagasi tuua. Järelevalve, jälgimine. Ehk me hakkame vaatama inimest, asutust, ettevõtet sellise pilguga, et kas ta hakkab seadust rikkuma, kas tal on potentsiaali seadust rikkuda – sellise pilguga. Sellist asja ühes demokraatlikus ühiskonnas ei tohiks lubada. 

See on see, mida liberaalsed jõud tahavad praegu siia tuua. See on see, mida me praegu siin saalis arutame. See on see suund, mille kohta tõenäoliselt Eesti 200, kui ta tuli poliitikasse, ütles, et neil on pikk vaade, visioon, kuidas Eestis asju [ajada]. Andke andeks, kui see on see teie pikk vaade, see jälgimisühiskonna loomine, siis oleks võinud ju kohe, erakonna tekkimise ajast peale öelda, et jah, me tahame kõiki jälgida, me oleme see jõud, kes tuleb ja ütleb, kuidas tuleb elada, mida tuleb teha ja mida mitte, ja kõige olulisem on see, et me ei luba teil ühtegi liigutust teha ilma selleta, et me ei näeks, mida te teete. 

Täpselt samamoodi me võime paralleele tuua nende kaamerate teemaga. Pikalt olid kaamerad töötanud ja siis tuli välja, et tegelikult ei olnud kogu sellel süsteemil mingisugust alust. Küsimus ei ole tehnilises pooles, küsimus on põhimõtetes ja õigusriigis. Neid alustalasid on räigelt rikutud nii kaameraküsimuses kui ka seaduseelnõuga, mida me siinsamas menetleme. See on tegelikult õigusriigi küsimus, õigusriiki tahetakse selle seaduseelnõuga lõhkuda. 

Nüüd lihtsalt käin üle need subjektid, keda see seaduseelnõu otseselt puudutab. Esiteks on olemas rahapesu tõkestamise seaduse [mõistes] kohustatud isikud. Sellega on kõik arusaadav, siin küsimust ei ole. Needsamad isikud peavad ka praegu aru andma, neid on üle 20 000. Teine kategooria, mida see andmeladu hakkab puudutama, on aktiivsed äriühingud. Neid on äriregistris üle 100 000. Need kõik lähevad sinna andmelattu. Kõiki neid äriühinguid hakatakse jälgima. Olenemata sellest, kas nad teevad midagi valesti või teevad õigesti, on nad pidevalt jälgimise all. See on see, mille kohta ma küsimuse tõstatasin. See ei ole õigusriigi tunnus. 

Läheme veel edasi ja vaatame, millised tegevused sinna on planeeritud ja mida täpselt hakatakse jälgima. Need on arveldusarved ja nii nagu hea kolleeg Anastassia välja tõi, kõik, mis puudutab pereelu ja nii edasi ja nii edasi. Tegelikult satub jälgimise alla üle 500 000 inimese, see on miinimum. Lihtsalt jälgimise alla, et vaatame, kui nad midagi teevad, sammu vasakule või paremale, kohe reageerime. 

Kogu sellel järelevalvel hoiab silma peal AI, tehisintellekt. Siis ta lööb mingi hetk punaseks, et selle isikuga on mingid probleemid, selle juriidilise isikuga on mingid probleemid. Siis tulevad ametnikud. Täpselt ei tea ka, kes need on, sest lugupeetud ettekandja ju ei öelnud, kes siis AI üle hakkab järelevalvet tegema, et sinna sisse minna ja vaadata, et mis siis seal punaseks lõi. Siis hakatakse vaatama, menetlema, uurima. Aga kui AI lööb, ma ei tea, kogu selle andmebaasi punaseks, mis siis saab? Kui kindlad me saame kogu selles süsteemis olla? 

Andke andeks, arvestades, mida Reformierakond koos Eesti 200‑ga on nende aastate jooksul teinud, on minul täielik usaldamatus selle koalitsiooni ja selle valitsuse vastu. See on tegelikult ka ühiskonna tunnetus. Kui me vaatame selle valitsuse ja koalitsiooni usaldatavust, siis see lihtsalt puudub. See valitsus tuleb nüüd meie juurde ja ütleb, et aga meil on teile veel üks hea mõte, loome selle andmelao, nüüd läheb elu ilusamaks, rahapesu kaob ära. Aga kui sa vaatad selle sisusse, siis näed, et see on ju jälgimisühiskonna loomine. Seda proovib meile tuua siia saali, et me kinnitaks selle ära, see jõud, valitsuskoalitsioon, kellel puudub absoluutselt igasugune rahva usaldus. Kuidas see võimalik on, ma küsin teie käest. See pole lihtsalt võimalik, aga näete, nii see praegu toimub. 

Ma tahaks üles kutsuda just nimelt koalitsiooni liikmeid nii Eesti 200‑st kui ka Reformierakonnast: piisab kahest-kolmest inimesest, kes ka ütleksid, et see seaduseelnõu on arulage, seda ei tohi rakendada ja te ei ole nõus seda toetama. Siis see seaduseelnõu läbi ei lähe. Selleks on vaja koalitsioonisaadikuid, kahte-kolme reformist ja Eesti 200‑st, kes ütleksid, et ei, see on vale, seda ei tohi teha, see on jälgimisühiskonna loomine või see on üks samm selles suunas ja see ei ole meile vastuvõetav. Nii et loomulikult Eesti Keskerakond ei toeta seda eelnõu. Aitäh!

Teie aeg! Järgmisena Andrei Korobeinik. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Ma poleks võib-olla nii radikaalne kui hea kolleeg Lauri. Minu arvates võib see suund olla isegi õige. Juhul, kui meil on arusaadav ja läbipaistev süsteem selleks, et rahapesuga võidelda, siis sellest võidavad kõik. Aga antud juhul me näeme, et asi on sellest väga kaugel.

Hea kolleeg Maris Lauri oli väga mitmes aspektis täiesti ebakompetentne. Ta rääkis sellest, et ettepanek on luua süsteem, mis kasutab algoritme, ehk masin teeb täpselt seda, mida inimene talle ütleb. Kuid seaduses ei ole ühtegi viidet sellele, et tehisintellekti kasutamine selle rakenduse puhul oleks keelatud. Ka Euroopa Liidu tasandil vastu võetud, täiesti ebaõnnestunud tehisintellektiseadus AI Act ei keela selle süsteemi kasutamist. 

See ei ole vastuvõetamatu riskiga süsteem. See võib olla kõrgendatud riskiga süsteem, mis tähendab seda, et selle üle peavad järelevalvet teostama inimesed. Kaks inimest teostabki selle üle järelevalvet, nii et see kriteerium on täidetud. Kes need inimesed on, sellele küsimusele ettekandja ei suutnud vastata. Me eeldame, et tegemist on samas organisatsioonis töötavate inimestega, kelle sõltumatus on väga küsitav. 

Ettekandja ütles ka seda, et juhul kui mõne firma või eraisiku nimi avalikustatakse uurimise käigus, siis sellest teada anda on problemaatiline, seda tegema ei pea ja see ongi üldine praktika. Reaalsus on see, et juba üle 10 aasta kehtib meil seadus, mille järgi peab prokuratuur avalikustama toimiku sisu, kui menetlus on läbi. Ta teeb seda, küll üsna vaevaliselt. Aga väita, et see on võimatu, on pehmelt öeldes vale.

Miks on oluline, et inimene saaks teada, et tema andmed saadi kätte mõne asutuse uurijate poolt? Selline kohustus distsiplineerib seda asutust. Inimene mõtleb paar korda, enne kui ta ütleb, et vaatame selle andmemassiivi sisse. Aga seda antud seadus ei eelda, ühtegi nii-öelda ohvrile kättesaadavat avalikku logifaili ei ole. Kui sinu kohta tehakse päring X‑tee kaudu, siis sa saad sellest teada, aga antud juhul sa sellest teada ei saa. Ehk tekib väga mugav võimalus kontrollida andmeid igaks juhuks, et äkki on seal midagi põnevat. See on õigusriigi põhimõttest üsna kaugel. 

Ehk minu arvates on meil olukord, kus suund on õige, aga teostus on valitsuskoalitsiooni ebakompetentsuse tõttu täiesti läbi kukkunud. Me oleme näinud selliseid katseid mujal. Selle valitsuskoalitsiooni poliitika tõttu on meil üle kolme aasta olnud majanduslangus ja iga samm, mis Reformierakonna ja Eesti 200 poolt tuleb, vajab ikkagi parlamendis väga tõsist arutelu. 

Võtaks minuti aega juurde.

Kolm minutit lisaks.

Väita, et need arutelud peavad toimuma kusagil kinniste [uste taga mingites] tubades ja parlamendisaali ei pea jõudma, on jällegi reformierakondlik retoorika, millele mina küll alla kirjutada ei saa. Ma arvan, et see saal siin ongi õige koht, kus tegelda õige ja läbipaistva õigusloomega. Reformierakond ja Eesti 200 on üritanud seda vältida, aga ma väga loodan, et varem või hiljem tuleb see parlamentaarne kultuur meile tagasi ja me teeme kõik selleks, et iga seaduse puhul toimuks siin saalis arutelu, mis on kättesaadav kõigile, kellele see teema huvi pakub. Antud teema võiks pakkuda huvi väga paljudele. Aitäh!

Aitäh! Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes meid jälgivad! Reformierakond, sotsid ja Eesti 200 on kaks aastat palehigis rüganud, et teilt raha ära võtta, et teid vaeseks muuta. Aga nad ei ole tulemustega rahul, sest paljud inimesed saavad ikkagi veel hakkama ja peavad vastu. Järelikult tuleb kruvisid koomale keerata. 

Nüüd siis on meil menetluses eelnõu, millega seadustatakse selline superandmebaas, mida hakkab analüüsima tehisintellekt. Kui kolleeg Maris Lauri siin väidab, et tema küll ei arva, et suur osa Eesti inimestest sinna satub, siis see on otsene vale.

Täna oli neid valesid ja vasturääkivusi päris palju. Nagu ta ise oma ettekandes ütles, päringute tegemine erinevatesse andmebaasidesse võtab aega, see on keeruline ja nii edasi, sellepärast tuleb teha üks suur andmebaas, kus kõik andmed on koos ja neid saab analüüsida. See tähendab seda, et kui kolleeg Laats näiteks arvas, et sinna satuvad mingid sihtgrupid ja mingi hulk andmeid, siis ta eksib. Tegelikult on seal andmebaasis koos kõik andmed, et oleks hea ja kiire päringuid teha.

Ja siis me peame uskuma Maris Laurit, kes ütleb, et eriti palju päringuid ei tehta, tehakse üksikuid. Noh, see on teine vale. Sest nagu me eelnõust loeme, kasutatakse automatiseeritud, moodsaid IT‑lahendusi. See tähendab, et selles andmebaasis toimub pidev andmete protsessimine.

Kui siin küsimusele, kas hakatakse kuidagi inimesi profileerima, tuli jälle vastus, et ei hakata, siis seaduseelnõu lisab seadusesse § 59², mis otsesõnu ütleb, et Rahapesu Andmebürool on õigus profiilianalüüsi teha. Seda profiilianalüüsi teeb jällegi igapäevaselt ja väsimatult tehisintellekt. Eestis on moodne kasutada sõna "kratt". Kes on lugenud lugusid kratist, teab, et kui kratile piisavalt tööd ei anna, siis hakkab kratt pahandust tegema. Selle järgi võib eeldada, et ei ole nii, et öösel lülitatakse kratt välja. Kratt muudkui kammib, loeb seoseid ja profileerib. 

Kui te arvate, et seal neid andmeid vähe on, siis vaadake, seaduseelnõus loetakse üles, mis andmed seal on. Inimeste kohta sünni‑ ja surmaaeg, sünnikoht, rahvus, elukoht, hooldusõiguse, eestkoste ja teovõime piiramise andmed, sugulus‑ ja hõimlussuhete andmed – hõimlus on jälle sihuke kihvt mõiste, hiljem saad teada, keda su hõimlaseks loeti –, registreeritud elukaaslase andmed, isikut tõendava dokumendi andmed, hariduse ja töötamise andmed, kahtlustuse ja süüdistuse andmed, karistatuse andmed ja kontode andmed, kõikvõimalikud ettevõtete andmed ning siis füüsilise ja juriidilise isiku vara ning majandustegevusega seotud andmed, kinnistute, sõidukite ja väikelaevade andmed, väärtpaberite andmed, äriregistri andmed, tulu‑ ja sotsiaalmaksu deklaratsiooni andmed, käibe‑ ja tollideklaratsiooni andmed.

Üks asi tuli veel lisaks, seda rääkis kolleeg Lauri. Kui saabub teade, siis seal on tekstiväli, ja kui sinna on kirjutatud "parteiline kuuluvus" või "usulised veendumused" või veel midagi, siis ausõna, me seda ei kasuta, aga andmebaasi see läheb ja kratt vaatab. Aga noh, me ei kasuta, me teeme ainult üksikuid päringuid, hästi ausalt ja puhtalt. Nii et kruvisid keeratakse koomale.

Mis ma tahan lõpetuseks öelda? Arvatavasti [on siin oma osa] sellel kaasusel, mis Eestis tekkis, kui tuli välja, et politsei on kaameratega kõvasti pilti teinud, siis seda andmebaasi hallanud ja [pilte] töödelnud, ning siis püüti jälle rääkida juttu, et ei-ei, väga harva tehakse päringuid ja vaadatakse. See oli vist julgeolekuasutuste järelevalve [eri]komisjon, kes palus näidata neid põhjendusi. Need põhjendused olid lühidalt kokku võttes valdavalt sellised, et oli vaja. Neid päringuid on tehtud hulgaliselt. Nii et mina isiklikult arvan, et see kaasus pani ametnikkonnal lambi põlema, mõeldi: "Oot-oot, kas meil on veel andmebaase, mida me juba kasutame, aga mida veel seadustatud ei ole?" Ja siis tuli välja see. Ma arvan, et kui nüüd edasi kaevata, siis me saame teada, et seda andmebaasi on juba mitu aastat kasutatud ja kratt seal juba rullib ja profiilid on tegelikult kõigi kohta loodud. Nüüd lihtsalt avastati, et tark oleks see ka kuidagi seadustada, tagantjärele, sest muidu võib tulla sama jama, nagu tuli kaameratega. 

Üks nüanss on veel. See on nüüd selles eelnõus. See lahendab süvariigi jaoks veel ühe "probleemi". Täna teatavasti igaüks …

Ma palun igaks juhuks lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks. 

… saab küsida: "Milliseid andmeid teil minu kohta on ja mis te nendega teinud olete?" Selles eelnõus öeldakse, et selline küsimine võib süvariigi tööd takistada, sest siis sa saad teada, mis andmed sinu kohta seal on ja kuidas neid kasutatud on. Enam ei tohi küsida. 

Ma ausalt öeldes kahtlustan, et kui siin tullakse – see vist lükkus küll sügisesse – selle kaamerate seadustamise eelnõu juurde, siis küllap sealgi snitti võetakse ja öeldakse: "Ei-ei, enam sa ei saa küsida, mis pildid sinu kohta meie andmebaasis on." 

Nii et noh, nagu oma juttu kokku võttes Maris Lauri küsimuste ja vastuste vooru lõpus peaaegu otsesõnu ütles: demokraatia on oluline, aga demokraatia võib olla ohus ja selle kaitseks tuleb kehtestada diktatuur. 

Kallid sõbrad – niipalju kui neid sõpru siin on –, aga ka teised kolleegid! Meie fraktsioon teeb loomulikult ettepaneku selle eelnõu menetlus katkestada. Aitäh!

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Palju olulisi aspekte on juba esile toodud, mistõttu ma pikalt ei räägi. Aga ma peatun mõningatel aspektidel, mida juba on mainitud, ja mõningatel, mida veel ei ole mainitud. 

Algatuseks ütlen, et see, millele osutas oma sõnavõtus kolleeg Rain Epler, on loomulikult vägagi tõenäoline. Mõeldes sellele, mida me nägime üle-eestilise numbrituvastuskaamerate võrgustikuga, ei ole minu meelest küll põhjendamatu kahtlustada, et siin võib olla tegu sarnase olukorraga ja tegelikult on juba aastaid jooksutatud sellist süsteemi, mille kaudu massiliselt koondatakse andmeid inimeste kohta mingisugusesse andmebaasi, mille kohta avalikkusel pole mitte mingisugust informatsiooni, aga et vältida skandaali, kui see kõik peaks avalikuks tulema, siis on ennetavalt lastud käiku sammud selleks, et see nii-öelda ära seadustada. Täpselt selline on olukord ju politsei numbrituvastuskaamerate süsteemiga olnud aastaid, nagu me teame. Keegi ei saa ju sellele vastu vaielda, see on fakt, mitte vaidluse objekt. Ma ei näe küll mitte mingisugust põhjust, miks ei võiks siin olla samamoodi. Aga selle üle saame paraku ainult spekuleerida, sest fakte meil selle kohta ei ole. 

Nagu ma oma küsimust esitades ütlesin, on minu meelest problemaatiline, et me ühiskonnana samm-sammult liigume üha sügavamale sellesse urgu, kus muutub normaalseks, et inimeste kohta kogutakse massiliselt andmeid ja neid töödeldakse riiklike struktuuride poolt, ilma et inimesed oleksid midagi õigusvastast teinud. Numbrituvastuskaamerate süsteemiga on ju täpselt selline olukord: tehakse 20 miljonit pilti Eesti teedel liikuvatest autodest ja kantakse PPA andmebaasi, kuigi need inimesed pole kiirust ületanud, liikluseeskirja rikkunud, mitte midagi ebaseaduslikku teinud. Ometi selline massiline info kogumine, nende isikuandmete töötlemine aset leiab. 

Siin näeme järgmist sellist olukorda. Massiliselt hakkab Rahapesu Andmebüroo 11 andmebaasist inimeste kohta andmeid koondama oma superandmebaasi ja neid töötlema. Veelgi enam, ta hakkab inimesi nende andmete pinnalt lausa profileerima. Tõsi, meile öeldakse, et see on nii-öelda pseudonüümitud ehk need andmed ei ole isikuga kokkuviidavad, aga tegelikult, kui eelnõu lugeda, siis näeme, et väga lihtsalt on võimalik ka pseudonüümitud tasemelt liikuda isikustatud tasemele, lihtsalt eemaldades pseudonüümid – kaks isikut peavad selleks oma nõusoleku andma ja see peab olema põhjendatud, ütleb seadus. Mis see "põhjendatud" tähendab, millistel juhtudel see on põhjendatud, selle kohta meile seadus tõlgendusvõtit kahjuks ei anna. 

Ja niimoodi läheme edasi, edasi, edasi. Vaadake, varsti me oleme sellises olukorras, kus võib ju hakata näiteks ka inimeste veebikasutust profileerima. Näiteks, Riina, sinu kohta kogutakse andmeid riiklike struktuuride poolt, kapo poolt, politsei poolt, igalt poolt, aga pseudonüümitult. Ära muretse! Kogutakse kogu infot selle kohta, milliseid saite sa külastad, mida sa oled vaadanud, võib-olla [jälgitakse] ka sinu meile, vaadatakse seda, kellega sa oled suhelnud, kellele sa oled helistanud, kus sa oled viibinud mingi ajahetkel. Ära muretse, kõik on pseudonüümitud! Aga kui sinu profiilis ilmnevad mingisugused sellised asjad, mis tunduvad kahtlased kas ametnikele või tehisintellektile, siis on vaja lihtsalt kahe inimese nõusolekut selleks, et pseudonüümitud tasandilt liikuda isikustatud tasandile, ja tuleb välja: oo, näed, Riina on selle pseudonüümi taga! Ja siis hakatakse vaatama, mis meil siin toimub. 

Loogika on täpselt see, millest me täna räägime. Küsimus on lihtsalt selles, et kui me printsiibina kiidame heaks sellise asja, et me hakkame inimesi, täiesti süütuid inimesi massiliselt profileerima ja siis vaatame, kelle puhul tehisintellektile tundub, et seal on midagi kahtlast, siis edasi on küsimus ainult selles, et hea küll, milliseid andmeid me hakkame sellisel viisil koondama, milliseid andmeid me hakkame sellisel viisil töötlema, ja öelge siis mulle üks põhjus, miks me ei võiks edasi liikuda, kui see printsiibis on juba heaks kiidetud. 

Mind teeb see asi väga murelikuks, sest me liigume ühiskonna poole, kus mina küll elada ei taha. Päris tõsiselt kohe. See ei ole mingi paratamatus, et me sellises suunas liigume, see on valikuküsimus, kas me tahame sinna liikuda või ei taha. 

Lõpetuseks mainin ma veel ühte olulist asja. Ma lugesin hiljuti läbi raamatu, mis kannab pealkirja "Sündikaat". Selle autor on Roland Tamm. See on pseudonüüm, seal taga on, ma ei hakka nimesid nimetama, üks endine Kaitsepolitseiameti kõrge ametnik, juhtivtöötaja. Ta kirjeldab seal raamatus väga paljusid selliseid episoode, mis näitavad, et Eesti õiguskaitsestruktuuride töötajad ja poliitikud valitsuse tasandil, siseministrid, prokuratuuri töötajad, Kaitsepolitseiameti töötajad, keskkriminaalpolitsei töötajad, politseiameti töötajad olid ju veel 2010. aastatel, kuni 2018. aastani välja …

Palun kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaks.

… otseselt seotud massiivse rahapesuga Eestis ja seda koostöös kuritegeliku maailmaga ning ka Venemaa eriteenistusega, FSB‑ga. Nüüd öeldakse, et mitte kõik selles raamatus ei ole tõsi, osa on juurde mõeldud, nii-öelda kirjanduslik lisandus, aga suur osa on tõsi. Suur osa sellest, mis selles raamatus on kirjutatud, vastab väidetavalt tõele. 

Mina mõtlen selle peale, et kui selline raamat avaldati Kaitsepolitseiameti endise kõrge juhtivtöötaja poolt 2024. aastal, siis ma oleksin oodanud, et järgnevad mingisugused menetlused nende inimeste suhtes, kelle kohta selles raamatus niimoodi kirjutatakse. Aga kas te olete kuulnud mingisugustest menetlustest endiste siseministrite aadressil, endiste Kaitsepolitseiameti töötajate aadressil, keskkriminaalpolitseiga seotud isikute aadressil? Mina pole kuulnud mingitest menetlustest. 

Ma tahan öelda, et kui meil on selline olukord, kus jõustruktuurid, õiguskaitseorganid on olnud niivõrd korrumpeerunud ja võivad seda olla siiamaani, kõigi eelduste kohaselt, siis mina ei tahaks nende inimeste kätte anda mitte mingisuguseid täiendavaid tööriistu. Esmalt tuleks tegeleda sellega, et rookida nendest struktuuridest välja need väidetavad väga tõsised rikkujad, kes kuritegeliku maailmaga on sellisel viisil rahapesu soodustamiseks koostööd teinud, et sellest loomulikult isiklikku kasu lõigata, siis me saame rääkida, milliseid täiendavaid kodanike põhiõiguste riivet kätkevaid mehhanisme nende käsutusse anda. See oleks minu meelest loogiline struktuur, kuidas edasi liikuda, kui me õigusriikluse põhimõtet päriselt oluliseks peame. 

Kõiki neid asjaolusid silmas pidades kutsun ka mina omalt poolt üles selle eelnõu menetlusega mitte edasi liikuma. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja kolleegid! 1930. aastal ilmus raamat "Totaalne riik – totaalne inimene". Toona peeti silmas Stalini-aegset Nõukogude Liitu. Aga "1984" on selline raamat, mille autor on Orwell. Tema räägib seal, milline pidi olema 1984. aastal riik, kus Suur Vend valitseb, parteigrupp juhib, Suur Vend jälgib, on neli ministeeriumi, on olemas tõe, armastuse, rikkuse ministeerium ja kõik on kõige paremas korras. Praegu me olemegi jõuliselt teel sinna maailma.  

Ma olen parlamendis umbes üheksa aastat olnud, aga nii rõvedat eelnõu ei ole ma veel näinud. See on kõige rõvedam eelnõu, kõige selgem teekond totalitaarsesse või preventiivsesse riiki, kus on kõik parem, las 10 inimest ripuvad võllas, kui me saame kätte ühe päti rahapesu või terrorismi eest, see on kõige olulisem. Aga 10 ripub võllas, 10 suvalist inimest, kelle kohta superandmebaas on loonud sellise pildi, sest ka seal on loomulikult vigu, mida suurem andmebaas, seda rohkem vigu on võimalik, ja veel sellise loogikaga. Õigusriigist ei ole siin küll mitte haisugi. 

Ma saan aru, et praegu on Suure Venna rollis Kristen Michal, tema on see parteigrupi juht, keda Orwell kirjeldab. Kuna parteigrupi toetus on praegu naeruväärselt madal, kuigi võim on totaalselt käes, parteigrupi toetus on 20% juures, ja kui arvestada seda kõike, inimeste rahulolematust, maksude pidevat tõusu, hindu, inimeste vaesumist, siis on õige ja viimane aeg kiirustades, ilma väljatöötamiskavatsuse ja kõigeta selline superandmebaas kehtestada. Viimane aeg, sest homme ei pruugi võim enam käes olla. Nii et ma ei imesta, miks sellega nii kiirustades praegu välja tullakse.  

Aga ma kordan – alles hetk tagasi, kui me hääletasime konkurentsiseaduse poolt, ja kui enne seda head kolleegid sotsiaaldemokraadid barrikaadidele kargasid, soovides karistada ja jätkuvalt raha põletada, siis nüüd neid kahjuks siin ei ole, Jaak on ainult siin, Jaak Aab on tulnud siia, hea seegi –, see puudutab kõiki meid, see puudutab suurt osa Eesti rahvast. Suur Vend nii-öelda tehisaruga hakkab looma neid mustreid ja pakub siis välja, kes sõelale jääb. Aga sõelale jäävad väga paljud, ka need, kellel ei olekski põhjust sinna sõelale jääda.  

Nii et kõik need asjad – andes Rahapesu Andmebüroole julgeolekuasutusele omase piiramatu õiguse meie kõige privaatsemaid andmeid näppida ja neid mustreid lasta joonistada, siis sikud lammastest eraldada, jättes põhiõiguste riive analüüsimata, olulised osapooled kaasamata –, kõik see kokku annab, ma kordan uuesti, sellise eelnõu, mis peaks kõige kiiremas korras prügikasti lendama, kõige kiiremas korras, või mille peaks põlema panema. 

Idee on nagu ikka rüütatud suurepärasesse vormi. Me tahame turvalisust, me ei taha, et pommid lõhkeksid. 

Soovite lisaaega või? 

Jah, kui saaks.

Saab küll. Kolm minutit lisaks.

Jah, jah! Kõik on jälle kõige kenamas vormis, et seda inimestele maha müüa, hirmutatud inimestele, vaesunud inimestele: riigiisad on targad ja loovad, kasutades tehisaru, kindlama ja parema tuleviku. See on stalinlik, orwellilik tulevik, aga ma saan aru, et parteigrupile, kasutades Orwelli "1984" mõistet, kelle usaldusväärsus on muutunud nende aastatega olematuks, on see eluliselt vajalik. See puudutab tõenäoliselt ka neid, ka parteigruppi, kes selle taga praegu jõuliselt on. 

Pidasime alles hiljuti sel teemal nõu ka õiguskantsleriga. Ta on täpselt sama meelt: see on jõuline samm nii-öelda preventiivriigi poole, totalitaarriigi poole, ja see on viimane asi, mida meil praegu vaja oleks. Nii et ühiselt peaks saatma selle näiliselt suurepärase eelnõu prügikasti. Prügikasti! Äärmiselt rõve ja ohtlik eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Siin me oleme. Jälle üritatakse ehitada midagi, mida nii mõnigi inimene võib pidada politseiriigiks. Luuakse jälle mingisugune [andme]baas, kuhu pannakse väga erinevate inimeste andmed. Kui e‑riigi, digitaalriigi põhimõte on siiamaani olnud see, et andmed on hajutatud ega koondu ühte andmebaasi, et ei oleks võimalik kõiki andmeid kuidagi korraga kokku viia, siis nüüd me näeme, et tahetakse minna selle põhimõttega vastuollu. Paneme kõik andmed, kõikvõimalikud andmed ühe või teise inimese või tema sugulaste kohta kõik ühte andmebaasi. Kõige parem osa on see, et seda andmebaasi hakkab põhimõtteliselt haldama AI, adum. 

Iseenesest, kui initsiatiivi algatajad ise ütlevad, et kui rääkida võimalikest riskidest, riskikohtadest, siis need on keskmised – ehk isegi mitte väikesed, vaid keskmised –, siis miks me üldse siin seda eelnõu menetleme? Minu meelest, kui on valmis mingi süsteem, kus riskid on minimeeritud, siis keegi ei tule ütlema, et teate, need riskid on ikka keskmised. See on päris suur probleem ja me ei saa lihtsalt niisama silmi kinni pigistada ja teha nägu, et aga mis seal ikka, no keskmine risk, see ei ole ju suur, eks ju, keskmine võib olla.

Tänases maailmas on tehisintellekt oma arenemise algfaasis, ta areneb küll kiiresti, aga see on ikka algfaas. Meie hakkame seda kasutama juba niisugustes initsiatiivides, kus on tegu inimeste isiklike andmetega, kõik need andmed on ühes kohas, ja siis me ütleme tehisintellektile, et nüüd hakkad sina seda kõike haldama ja vaatama, et seal ei tekiks mingit kahtlast mustrit. Võib rääkida sellest, et seal on pseudonüümid pärisnimede asemel ja alles siis, kui tekib mingi kahtlane muster, saab tuvastada ja seda ei saa teha ilma inimabita, tuvastada, kes päriselt nende pseudonüümide taga on. Aga need on ju kõik ilusad sõnad. Kuidas need asjad hakkavad päriselt käima, seda ei oska keegi öelda.

Kui tekivad praktilised küsimused, siis me vastuseid nendele ei saa. Mis juhtub, kui näiteks see andmebaas või ligipääs sellele andmebaasile satub valedesse kätesse? Mis on need tagajärjed? Aga sellest keegi väga rääkida ei taha, sest me saame ise aru, mis need tagajärjed on. Internetipetised, igasugused häkkerid, küberkurjategijad ja nii edasi, on jõudnud sellisele tasemele, et absoluutselt ei saa välistada, et ühel hetkel läheb midagi valesti ja need andmed satuvadki väga valedesse kätesse. Mis me siis hakkame tegema? Kas tuleb mingi logi, kas hakatakse registreerima kõiki päringuid, kõike seda, mida seesama tehisintellekt hakkab nende andmetega tegema? Kuhu see kõik läheb? Kellel on sellele ligipääs? Need on kõik väga olulised küsimused, aga vastuseid nendele ei ole.

Paluks aega juurde.

Kolm minutit lisaks.

Kuidas, millal ja mis moel ja kas üldse toimuvad sõltumatud auditid? Kes hakkab kontrollima, kas see üldse töötab? Mis on need potentsiaalsed riskid edaspidi? Seda kõike me ei tea. 

Loomulikult tuleb meelde seesama hiljutine juhtum turvakaameratega, kui ühel hetkel pea juhuslikult tuli välja, et neidsamu kaameraid, mis on kutsutud tuvastama autonumbreid, selleks et just liiklusrikkumisi fikseerida, tegelikult juba ammu kasutatakse väga aktiivselt ja mitte ainult selleks, et neid numbreid fikseerida, vaid selleks, et üldse inimesi jälgida. Loomulikult, õilsad eesmärgid, teeme seda selleks, et ikkagi kurjategijaid tabada, aga iseenesest juba see fakt, et seda hakati tegema ilma selleta, et Riigikogu oleks selleks loa andnud – no vabandust! Mis siis saab sellest eelnõust, kui me ühel hetkel lihtsalt tuvastame, et selline andmebaas on juba ammu kuskil olemas ja see tehisintellekt juba ammu seda haldab? Nüüd siis ühel hetkel otsustati, et oleks võib-olla õige küsida vahel seadusandja käest, kas üldse tohib seda teha.

Nii et siin on väga palju küsimusi, rohkem kui vastuseid, olukorras, kus riske hinnatakse päris kõrgeks – nagu ma ütlesin, need on keskmised, mitte väikesed –, kus me ei tea, kuidas see süsteem hakkab toimetama, mis on tagajärjed, kuidas nende tagajärgedega hakatakse tegelema, mis juhtub, kui keegi saab ligipääsu, keegi, kellel seda ligipääsu kindlasti olema ei peaks, kes hakkab seda auditeerima. Mina ei oska nendele küsimustele vastata. 

Nii et meie seda eelnõu kindlasti ei toeta. Kutsume teisi sedasama tegema. Võib-olla ühel päeval me saame rääkida sellest, et selline asi võib olla õigustatud. Aga ma küsisin komisjoni ettekandja käest, kas tõepoolest on meil riigis nii suured probleemid ja nii dramaatiline olukord rahapesuga. No ma ei tea, mina seda vastust ei saanud, ma sain vastuse, et rahapesu on väga karm kuritegu ja tagajärjed on ka väga karmid ja nii edasi. Aga kas päriselt on meil selline olukord, et me meeleheitlikult peame tekitama selliseid [andme]baase ja tegema selliseid samme, kui küsimusi on rohkem kui vastuseid? Mina seda väga ei usu. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Kas Eesti riigis on olnud probleeme rahapesuga ja kõrgendatud rahapesuriskide esilekerkimisega? Jah, vastus on jaatav. Meil on olnud suured, ka rahvusvahelist tähelepanu pälvinud skandaalid pankade tegevusega seoses, meil on olnud probleeme e‑residentsusega, meil on olnud probleeme meie krüptoraha regulatsiooniga ja meil on kindlasti probleeme, mis puudutavad niinimetatud tegelike kasusaajate tuvastamist seoses ka kaughasartmängumaksuga. Kui koalitsioon plaanib praegu Eestit muuta kaughasartmängu[keskuseks], siis ajakirjanduses on ilmunud andmed selle kohta, kes on need tegelikud kasusaajad. Väidetavalt on need Vene kodanikud, Valgevene kodanikud, Gruusia kodanikud, isikud, kes on seotud märkimisväärselt hämara tegevusega. Ajakirjandusest saab selle rahvusvahelise võrgustiku kohta ulatuslikult andmeid. See on praegune seis. 

Selle eelnõu puhul on olemuslikult häiriv selle menetlemise tempo ja viis ning eelnõu mõju tahtlik pisendamine. Eelnõu koostati, rikkudes hea õigusloome põhimõtteid, ja väljatöötamiskavatsuseta. See jõudis parlamendi menetlusse mais ja see plaanitakse jõustada kiirkorras. Teisel lugemisel on ta täna ja kolmandal lugemisel juba neljapäeval, nii et ta oleks Eesti õiguse rakenduv element 1. juulist. Isamaa leiab, et see on ebamõistlik, nii eelnõu sisulisi probleeme ja filosoofilisi probleeme arvestades, kui ka sisulise dialoogi [puudumise] tõttu eelnõu menetlemisel. Seetõttu me teeme ettepaneku selle eelnõu teine lugemine katkestada. 

Nüüd eelnõu sisust. Eelnõuga luuakse päringusüsteem enamiku Eesti kesksete registrite koha pealt ja hakatakse nendesse registritesse kuuluvaid isikuid profileerima nii-öelda andmekaeveliste ja muude meetoditega. Kui profileerimise tulemused on depersonifitseeritult saavutatud, seejärel on võimalik need vastava menetluskanali kaudu juba isikustada, ning mis on oluline, lisaks rahapesu ja terrorismi tehioludele selle informatsiooni puhul, mis on sellise andmekaeve ja andmebaasi moodustamise eesmärk, on võimalik neid jagada ka muude julgeolekuasutustega. Põhimõtteline küsimus, mida ma küsisin ka eelnõu komisjonipoolselt ettekandjalt: kas see on pretsedenti loov, kas Eesti õiguskorras on mingit ligilähedaseltki sellist varasemat menetlusteed? Vastust ma sellele ei saanud, vastust mulle ei antud. 

Teine küsimus puudutab seda, et sellise andmebaasi moodustamisel on hämmastav, et ainuke institutsioon, kelle poole arvamuse küsimiseks pöörduti, valitsuse kooskõlastustempot arvestades, oli pangaliit, kes juhtis tähelepanu pangasaladuse ja selle tagamisega seotud riskidele. Valitsus märkis, et ta on pangaliidu märkusi selgitanud ja eelnõu vastavalt täiendanud. 

Põhimõtteline küsimus on küsimus vabadusest ja vabaduse ulatusest. Kui me sellise tempoga, kiirkorras võtame vastu õigusakti, mis võimaldab ametiasutustele põhimõtteliselt erinevat lähenemist andmete kogumisele, kui näeb ette kehtiv rahapesutõrje kord, siis me loome Eestis õigusliku pretsedendi selliste seotud, isikustamata andmete töötlemiseks ja isikute profileerimiseks erinevate tehnoloogiliste meetoditega, mille kohta sisulise kvaliteediga selgitust ka komisjoni esindaja ei olnud kahjuks võimeline parlamendisaalis andma, hoolimata väga pikast arutelust. 

Küsimus, mis selle pretsedendi loomisel tekib, ja vägagi õigustatult, on see, et kui me pole ühiskonnas sisulises dialoogis läbi arutanud, millised on piirid andmete kogumisel, andmete töötlemisel ja isikute profileerimisel erinevate vastava ametiasutuse käsutuses olevate tehnoloogiliste meetmetega, siis sellise sammu kergekäeline astumine tähendab seda, et see avab ukse ka tulevikuks, juhul kui ühiskonnas on praegu olemas minimaalne kokkulepe selle õigusraamistiku osas. Minu väide on, et ühiskonnas ei ole niisugust minimaalset kokkulepet. Ühiskond, arvesse võttes selle eelnõu menetlemise tempot, ei ole jõudnud seda probleemi läbi mõtestadagi. Selle kohta on ilmunud paar uudisnuppu ja see on kogu infoplatvorm Eesti ühiskonna jaoks. 

Ma olen kõnelenud ettevõtjate ja ajakirjanikega, kõnelesin eile ja täna. Nendele tuleb täiesti jahmatava üllatusena see initsiatiiv, mille puhul poetakse Euroopa Liidu õiguse ülevõtmise taha. Jah, Euroopa Liidu õigusega on puutumus mõnel eelnõu sättel, kuid tegelikkuses on kogu see kontseptuaalne lahend täiesti omaloominguline. Ei ole mingit kohustavat detailset nõuet Euroopa Liidu õiguse ülevõtmiseks sellisel kujul, nagu praegu on selle eelnõu teksti sisse kirjutatud. 

Ma arvan, et oleks liialdus öelda, et me astume selle eelnõu [seadusena] jõustamisega totalitaarsesse ühiskonda, kuid on õige öelda, et me astume ühiskonnana sammu teadmatusse. Meil ei ole arusaama, mis on avaliku võimu jaoks need piirid, sest väga paljuski lükkab see seadus kogu täidesaatmise, rakendamise, institutsionaalse poole tegelikult rakendaja pädevusse. 

Isamaa on seisukohal, et on vastuvõetamatu kiirkorras niisuguse mõjuga seadust sellisel viisil siin jõustada. Me soovitame valitsusele, et kuna on olemas ettevõtjate nõukoda, siis küsida ka neilt arvamust, mis on nende tunnetus sellise initsiatiivi kohta. Meie ettepanek on selle eelnõu teine lugemine katkestada. Aitäh!

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Paluks kaheksa minutit

Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Te kindlasti mäletate ajaloost sellist organisatsiooni, nagu oli gestaapo. Gestaapo tegeles inimeste jälitamisega, vanglasse, koonduslaagrisse toppimisega, tapmisega. Alternatiiv teisel pool piiri oli NKVD Nõukogude Liidus. Täpselt samad tunnused: totalitaarne jälitamine, inimeste äraviimine. Vahepeale jäi Saksa Demokraatlik Vabariik oma Stasiga. 

Nüüd, head kolleegid, hea Eesti rahvas, on Riigikogus loomisel analoogne, organisatsiooni loaga ettevõte, millel on väga huvitav nimi: RAB, Rahapesu Andmebüroo. Huvitaval kombel on vene keeles selle [lühendi tähendus] "ori". Kas see "ori" tähendab isikut, keda jälitatakse, või on tegemist lihtsalt lühendiga? 

Aga miks ma julgen sellise kategoorilise väite välja öelda, kuigi Urmas Reinsalu ütles hetk tagasi siin puldis, et ta ei näe totalitaarse ühiskonna teket? Mina ütlen, et mina näen, ja see teke on juba toimunud. Ja teate, miks? Küsimus on selles, et see seaduseelnõu annab andmebüroole võimaluse 11 registrist panna kokku masinloetav andmebaas, et sõeluda välja võimalikke rahapesule viitavaid mustreid. Tegelikult on see lubamatu, sest see on riigi sekkumine privaatsusesse. Seesama Rahapesu Andmebüroo saaks [need andmed] eri registritest anonümiseeritult ja plaanitav seadusemuudatus paneks paika, millal võib neid personaliseerida. 

Ma ei lähekski praegu edasi, vaid tooksin sisse kriminaalmenetluse seadustiku normid. Sisuliselt on tegemist jälitustoiminguga. Ja mida tähendab sõna "jälitustoiming"? Jälitustoiming on isikuandmete töötlemine seaduses sätestatud ülesande täitmiseks eesmärgiga varjata andmete töötlemise fakti ja sisu andmesubjekti eest. Ehk me oleme kõik potentsiaalsed kurjategijad siin Eesti Vabariigis, sest see on jälitustoiming ja seda kasutatakse selleks, et koguda teavet kuriteo ettevalmistamise kohta selle avastamise või tõkestamise eesmärgil. Vaat niimoodi! Täiesti seaduslikult oleme me kriminaalmenetluse kaudu muutunud anonüümseteks subjektideks, keda võib aga siiski personaliseerida, kui tekib vajadus. 

Meil on juba olemas konkreetne näide numbrituvastuskaamerate ja tehisintellekti kohta. Meile aetakse siin udujuttu, et otsitakse ainult tapjaid, vägistajaid, kadunud isikuid. Tühjagi! Meile aetakse siin udu. Ma tean vähemalt nelja isikut, kelle puhul on sedasama numbrituvastuskaamerat kasutatud tunduvalt hiljem, selleks et teha talle etteheide mingisuguse kuriteo pärast. See on totalitaarse ühiskonna tunnus, härra Reinsalu. Vaielge vastu, kui ei taha! Kui tahate vastu vaielda, siis vaielge samuti! 

Mis mind selles häiris? Eelnõu ettekandja, lugupeetud Maris Lauri ütles, et tavalise inimese tavalisest tehingust ei teki RAB‑il ehk "orjal" mingisugust andmestikku, mingisugust teadmist, juhul kui inimene ei tee sularahaga väga suuremahulisi tehinguid, näiteks kui ta ei lähe ostma 100 000 eest endale korterit. Okei, mina loen põhiseadust ja ütlen niimoodi, et põhiseaduse § 32 ütleb, et omand on puutumatu. Raha on minu oma! Miks ma ei või minna ostma asja, kui ma tahan? Mis siin riigis toimub? Kas varsti võime ainult 100 eurot ilma panga loata kasutada või? 

Tegelikult on see eelnõu põhiseadusega vastuolus. See on ebaseaduslik jälitustegevus ja rikutakse põhiseaduse paragrahvi, mille järgi [igaühel on] õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. See on totalitaarse ühiskonna aedikusse sisenemine. Uks on veel lahti. Äkki saame välja, kui me hääletame selle jama siin saalis maha? Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Antud eelnõu kohta on tehtud ka muudatusettepanekuid ja neid on juhtivkomisjonilt tulnud tervelt kuus. Läheme muudatusettepanekuid läbi vaatama. Muudatusettepanek nr 1, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, esitaja rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 

Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 640 teine lugemine lõpetada, kuid on tulnud kolme fraktsiooni, Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni samasisulised ettepanekud, et eelnõu 640 teine lugemine katkestada. Seda me peame hääletama. Teeme saalikutsungi. Aga Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma soovin enne hääletuse läbiviimist võtta vaheaja 10 minutit, saan veel heade kolleegidega koalitsioonist nõu pidada, äkki saan nad nõusse, et nad ikkagi seda eelnõu ei toetaks.

Aitäh! Vaheaeg 10 minutit.

V a h e a e g 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni, EKRE fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni ettepaneku, et Vabariigi Valitsuse algatatud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse ning rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise seaduse eelnõu 640 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 22 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Teine lugemine on lõpetatud. 

Läheme tänase neljanda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu 652 esimene lugemine. Ettekandja on rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Mina esitlen teile eelnõu, mis peab edendama Eestis vastutustundlikku laenamist. See sätestab krediidi[teabe]registri ja selle reeglid. Eesmärk on kaitsta nii laenuandjaid ülelaenamise eest kui ka laenuvõtjaid endid, kes ei ole alati oma kohustustega kursis. Seda algatust on aastaid turuosalistega läbi räägitud ja erimeelsused on üldiselt taandunud. 

Taust on see, et Eestis on ligi 100 000 inimest, kelle suhtes käib täitemenetlus, probleem on seega väga tõsine. 85 000 inimesel on vähemalt üks maksehäire. Mittepankadest krediidiandjatel on 46 000 viivises olevat lepingut, pooltel juhtudel on võlgnevus kestnud üle 30 päeva. 

Seadus näeb ette kolme olulist asja: keskse andmekogu ehk krediidi[teabe]registri loomine, krediidiandjale pannakse kohustus edastada laenude andmed registrisse ja krediidiandjale pannakse kohustus teha sellesse registrisse enne laenuandmist päring. 

Krediidiandjale tehakse kättesaadavaks inimese finantskohustused: eluasemelaenud, järelmaksud, liisingud, väikelaenud, krediitkaardid ja käendused. Praktika näitab, et nende andmete kogumine on erinevatel põhjustel raskendatud, need kas ei tule pangakonto väljavõttest välja või ei ole inimene ise huvitatud nende avalikustamisest, laenuandjale avaldamisest. Tulevikus koondatakse kõik need andmed registrisse, mille kohta kehtivad kõrged turvalisuse nõuded. 

Riik seda registrit pidama ei hakka, vaid hangib registripidaja riigihanke korras. Nõuded registripidajale algavad sellest, et ta peab olema usaldusväärne, täpsemad nõuded on need, et tema omanikel ja juhtidel peab olema laitmatu maine, nii nagu on pangandussektoris juba reegel. [Registripidaja] peab täitma kapitalinõuet, [tema aktsiakapital peab olema] vähemalt 125 000 eurot, ta peab hoiduma igasugusest muust äritegevusest, sealhulgas personaalsete krediidihinnangute andmisest. 

[Registri]pidamise kulud kaetakse krediidiandjatelt laekuvatest teenustasudest, mis peavad olema läbipaistvad ja kulupõhised. Registrisse hakkavad andmeid edastama pangad ja muud krediidiandjad, ühisrahastusplatvormid ja hoiu-laenuühistud, kokku arvestatakse umbes 70 ettevõtjaga. Andmed peavad jõudma registrisse ööpäeva jooksul pärast laenulepingu sõlmimist või andmete muutmist.

Ja mis andmed seal sisalduvad? Tavapärased isikuandmed, krediidiandja nimi, laenu tüüp, maksimaalne summa ja jääk, igakuine makse, intressimäära tüüp. Kui inimene viivitab 14 päeva laenu osamakse tasumisega, siis [läheb registrisse kirja] ka see info. 

Krediidiandja on kohustatud tegema registrist päringu iga uue laenutaotluse puhul, aga ainult krediidivõimelisuse hindamiseks, muul otstarbel päringuid teha ei tohi. Inimeste krediiditeavet kuvatakse krediidiandjatele vaid niikaua, kuni kehtib laenuleping. Kui laen saab tasutud, siis neid andmeid enam ei anta päringule vastusena, küll aga säilitatakse neid veel kaks aastat registris järelevalve huvides. 

Inimesele endale annab see ülevaate sellest, kes talle laenu on andnud, milline on tema laenujääk, millal lõpevad igakuised laenumaksed. See annab ka võimaluse saada ülevaade tema kohta registrisse tehtud päringutest ja on ka võimalus panna endale registris ärikeeld vähemalt kuueks kuuks, uusi laene ei tohi ega saa ta sel ajal võtta.

Registripidaja tegevus ja andmetöötlus registris on rangelt kontrollitud: Finantsinspektsioon kontrollib registripidaja usaldusväärsust, Andmekaitse Inspektsioon kontrollib isikuandmete töötlemist, Rahandusministeerium kontrollib halduslepingu täitmist, Riigi Infosüsteemi Amet kontrollib küberturvalisuse nõuete täitmist. 

Seaduse jõustumise järel kuulutab Rahandusministeerium välja hanke registripidaja leidmiseks. Alates 2027. aasta oktoobrist saab hakata registrisse edastama nii kehtivaid kui ka uusi laenulepinguid. Täismahus alustab register tööd 2028. aasta juunis, kui on loodud võimekus ka päringute tegemiseks. Kokkuvõttes on see samm usaldusväärse või õigemini vastutustundliku laenamise suunas, nagu sai öeldud. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kahtlemata on tegemist väga tänuväärse ja kaua oodatud algatusega, pole küsimustki. Mure inimeste laenude teenindamise ja nende kohustustega toimetulemise pärast ju ajas pigem kahjuks kasvab. 

Küll on mul küsimus selle väga pika jõustumistähtaja kohta. Positiivsest krediidiregistrist on ju aastaid räägitud, see on ka mitmes koalitsioonileppes olnud. Ei teagi, kas koalitsioonid vahetuvad liiga kiiresti või mis see venimise põhjus on. Lihtsalt teeb muret, et see jõustumine on alles kolme aasta pärast. Kas te natuke avaksite, esiteks, mis tingib nii pika jõustumisaja, ja kas te näete mingit võimalust, et seda oleks siiski võimalik kiirendada?

Aitäh! See ei meeldi mulle ka. Eks ma olen proovinud sellest ajaloost aru saada, seda jälgida. Iseenesest ei ole see teema olnud väga kõrgel poliitilise prioriteetsuse tasemel, kuigi ta on siin ja seal kirjas olnud. Turuosalised on tegelikult olnud need, kellega koostööd on edendatud. 

Minu ajalooteadmise järgi esimene tõke on olnud see, et pangad on olnud tigedad, et pisilaenuandjad saavad juurdepääsu nende andmetele, nende klientuurile. Nüüd on mõeldud välja protseduurid, kuidas nad seda ei saaks, sealhulgas ei ole eelnõusse kirjutatud näiteks kohustuste intressimäära. Sellel on omad plussid ja miinused, aga vähemalt ei saa siis kliente üle meelitada. Samuti peab päringu puhul alati olema krediidiandjal tõestus, et tema poole pöörduti laenu saamiseks. Nii et välditakse igati sellist konfidentsiaalse turuinfo kuritarvitamist. 

Eraldi probleem on minu arusaamist mööda olnud selles, et pangad on väga erinevas turunišis, eriti võrreldes kiirlaenufirmadega, millel muidugi suurt vahet ei olegi. Siin Tartuski kommenteerib ju iga päev endine pandimaja[pidaja] ja kiirlaenuandja kui suurim majanduse tundja, justkui ilmatark majandust. Täna hommikul jälle. Kuulad, imestad, kogu aeg on mingisugune konks sees, mis ei vasta ausale akadeemilisele tõele, aga jälle midagi öeldakse. Midagi poliitilist, muide. Sihuke asi. 

Aga igal juhul on laenuandmine valgustatud väga erinevalt. On väga hämaraid nišše, kus on inimesi lihtsalt pügatud ja hukatusse aetud. Sealhulgas on seda aja jooksul teinud pandimajad ja neist välja kasvanud institutsioonid või ärid. Aga panku on pahandanud ka see, et ei kehtestata reegleid mustale laenamisele, kui nii tohib öelda, mustale selles mõttes, et ebamoraalsele liigkasuvõtmisele, kui hästi ebakorrektselt väljenduda. Kõik on ühes potis. 

Miks siis ei kehtestata laenulage? Mina muide arvan, et Riigikogu peaks seda edasi arutama. Ma oleksin nõus seda pooldama, kui Riigikogu toetab, et kehtestatakse laenu üldsumma lagi, et need väikesed laenuandjad ei põhjustaks näiteks kodukaotust ega võistleks võrdselt eluasemelaenu andjatega, kes tegutsevad väga reguleeritud turul, Eesti Pank kehtestab neile reeglid. Ja nõnda edasi. 

Selliseid vaidluskohti on. Turg on mitmekesine. IT‑võimekuse küsimus on alati, eks ole, tarbijalaenud peavad sinna [registrisse] kuidagi jõudma, ka järelmaksud. Kõike seda kokku panna on ka keeruline. Hanke korraldamisel on selle hanke võitja oma IT‑arendused kindlasti kriitiline küsimus, kui rääkida järgnevast ajakulust. 

Mul ei ole kahjuks kindlust, et saaks soovitada lühemat jõustumistähtaega, kuigi natuke tobe see tundub, et alles 2028. aastal tekib täisvalmidus. Umbes nii, et alles pärast meid, paljud meist ei jõua ju seda vastutust ära oodata siin. Vajadus on olemas. 

Nii et ma ei tea, mis sellega tegelikult teha. Aga laenulagi võiks olla üks heidutus küll nendele võimalikele liigkasuvõtjatele. Ma ei ütle – palun mind mitte kohtusse anda –, et selliseid on kunagi üldse Eestis olnud, kuid nendele võiks kehtida mingi heidutus. 

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Sellises laenuprotsessis on alati kaks poolt: üks on laenuvõtja, teine on laenusaaja. Ma saan aru, et seal registris on näha inimese saadud laenud või kiirlaenud, mis iganes seal on. Aga kui tegeliku maksevõimega soovitakse võrrelda, siis näiteks kust see, kes huvi tunneb, neid andmeid saaks? Kas need tulevad ka sinna registrisse, sissetulekud ja muud asjad?

Aitäh! Laenuandjad üldiselt või ainult pangad neid andmeid küsivad. Nende väikekontorite puhul on detailselt kirjas, kui palju nemad on kohustatud sissetulekut küsima. Kiirlaenu puhul on mõte ju selles, et tegelikult ei uurita väga selle laenaja olukorda.

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Mul on küsimus. Sa ütlesid, et see krediiditeabe [jagamise] seadus ei ole kõrge prioriteetsusega, aga mulle tundub, et see on üsna oluline. Hetk tagasi toimus siin ühe teise seaduse, rahapesu ja terrorismi rahastamise [tõkestamise], RAB‑i seaduse teine lugemine kiirkorras ja juba neljapäeval peaks see vastu võetama. Miks see on kõrge prioriteetsusega? Mõlemad on sinu Rahandusministeeriumi all. Miks sellel on kõrge prioriteetsus, sellel RAB‑i omal, ja sellel krediidi[eelnõul] ei ole?

Oleme täpsed. Ma ütlesin, et selle vastutustundliku laenamise eelnõu prioriteetsus ei ole ajaloos olnud kõrge, sellepärast, et küsija küsis, miks sellega nii kaua on läinud. See lihtsalt ei ole olnud erakondlikult nii kõrge tähtsusega. Publikut, valijat on see ilmselt ka vähe huvitanud ning pangad, turuosalised on jälle palju vaielnud ja aidanud muidugi asja klaarida. 

Selle eelmise eelnõu prioriteetsus on ka loomulikult kõrge. Rahapesureeglid kogu aeg muutuvad ja rahapesijate tehnoloogiline areng kogu aeg paraneb. Nemad ei sea endale selliseid tõkkeid, mida meie riigiõiguslased, aga ka lihtsalt advokaadid seavad riigile, et ei tohi töödelda andmeid, mis olemas on. Sisuline vajadus on väga suur, rahapesuriskid on ühiskonnale laastavad. 

Mis ma veel sealt küsimusest vastamata jätsin? Jah, selle eelnõu kohta võib-olla piisab, selle eelnõu raamides. 

Ahaa, võib-olla see, et meil on ka reaalsed tähtajad. Vabandage väljenduse eest, aga EKREIKE valitsus 2020. aastal algatas selle eelmise asja, mida siin kõik ükshaaval kirusid ja millele palusid vastu hääletada, EKREIKE küsis selleks Euroopa Liidult raha. Nüüd on olukord, et kuigi küsiti raha paar miljonit, natuke alla 3 miljoni, on Eestil tähtajaline [raha]kaotus, kui me ei tee seda kindlaks ajaks ära. Ma ei julge öelda, millal see kell täpselt kukub. Taasterahastust küsis seda raha EKREIKE valitsus, see on selline koht, kus karistatakse suurusjärgu võrra suuremalt. Või see ei ole karistus, aga lihtsalt meie summat vähendatakse 35 miljoni suhtes. Me peame kalendrit vaatama, ka see aspekt on tempo suhtes oluline.

Aga iseenesest ei ole kummagagi minu meelest sisuliselt ülepeakaela mindud. Need on ikka pikalt-pikalt juureldud asjad, võib-olla seletused on jäänud rabedaks.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud rahandusminister! Selle eelnõu seletuskirjas on väga palju tähelepanu pööratud just ülelaenamise probleemile. Mingil määral see eelnõu nagu tegeleb, eks ole, selle ennetamisega. Samas vaatan, et see ju tegeleb niinimetatud tekkinud tagajärgedega. Tuleks mõelda ka selle peale, kust tekib see probleem, et inimesed tõesti on hakanud järjest rohkem laenama ja satuvad makseraskustesse. Üks põhjustest on ka inimeste toimetuleku halvenemine. 

Mul on küsimus: kui palju valitsus kavatseb paralleelselt selle eelnõuga tegeleda ülelaenamise probleemi põhjusega, just sellel määral, et inimesed ei satuks toimetulekuraskustesse ja riik aitaks neil nii-öelda sellest laenuorjusest välja tulla?

Aitäh! See väga hästi selle eelnõuga ei haaku. Aga loomulikult, ka näiteks Rahandusministeerium tegeleb vastutustundliku laenamise selgitamisega, ütleme, finantshariduse levitamisega. Hiljuti jagasime seda ka entusiastidele, Eestis on lausa selline unikaalne võrgustik. 

Öelda, et laenamine aitab toimetulekuraskustest välja, on muidugi eksitav. Selle hariduse üks osa on selgitamine, et laen ei ole lahendus. Lahendus on sotsiaalsüsteem, aga eelistatult ikkagi töökoht ja majandus. Sellega loomulikult tegeldakse väga erinevates servades.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Võib-olla te veel selgitate, mida laenuandja registrist saadud infoga edasi teeb, mis kohustused talle sellega kaasnevad. 

Võimaluse korral vastake palun ka sellele küsimusele. Üks Põlvamaa tõsine ettevõtja on, või noh, tööandjad üldse on väga hädas. Nagu me teame, neid laenajaid on nii palju, nad on valdavalt tööeas olevad inimesed. Miks peab tööandja tegelema nende laenude tagasimaksetega seotud tohutute probleemidega? Äkki pigem siis nii, et riigi kohustused tuleks ära täita, aga kiirlaenude asja võiks jätta ettevõtete enda kanda? Selline ettepanek tuli.

Aitäh! See on erakohustus ja tööandja ei pea sellega tegelema rohkem, kui et inimese sissetulek ei tohi joosta mööda tema lepingulistest kohustustest. See on koostöö väljamaksete tegijaga, mitte temale pandud riiklik koormis. See on üldnorm ja ma ei oska sellele rohkem lisada.

Aga teil oli vist üks küsimus veel. (Hääl saalist.) Laenuandja kohustus on see, et ta peab kontrollima, ja kahjuks see loeb. Kohtus on olnud väga kummalisi näiteid, kuidas laenuandjad jäävad kaotajaks, sest nad oleks pidanud [midagi] nägema, on väga drastilisi näiteid. Inimene ostis kunagi – ühe näite toon – täiskasvanute mähkmeid, et ta pidi siis ju nagu väga haige olema, kui ta neid ostis. Pank peab sellest tegema järelduse, et ei, sa laenu ei saa, sa oled ostnud täiskasvanute mähkmeid. See on totter, aga see on olnud kohtupretsedent. Parem ikkagi, et oleks see register ja kontrollimise võimalus olemas, nii et enne laenuandmist ta on saanud teada, mis toimub. Aga jah, tervisehinnangut ta teada ei saanud.

Meil on kaks minutit istungi lõpuni. Minut on küsimuseks. Minister tahab võib-olla anda põhjalikumat vastust, võimalikult põhjalikku vastust. Et asi ei jääks poolikuks, siis ma võtan kaks minutit juhataja vaheaega. Istung on lõppenud. Näeme homme.