Tere hommikust, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevase istungiga. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohale registreerus 70 Riigikogu liiget, puudub 31. Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Lauri Laats, palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel. Täna Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt sooviks üle anda Riigi[kogu] otsuse eelnõu, mis puudutab ettepaneku tegemist Vabariigi Valitsusele töötada välja pensionäridele täiendava iga-aastase ühekordse pensionilisa maksmise korra. Küsimus on meie eakate inimeste toimetulekus, vaadates kogu olukorda, vaadates situatsiooni, kus pidevalt on praegune valitsus ja ka eelmine koalitsioon tõstnud erinevaid makse. 1. juulist tõuseb jälle tarbimismaks käibemaks ja see loomulikult teeb toidukorvi inimestele palju kallimaks ja eriti see puudutab meie eakaid inimesi. Me teame väga hästi, et eakate inimeste seas on hästi palju inimesi, kes on absoluutses või suhtelises vaesuses elavad. Ma arvan, et see kindlasti oleks väike leevendus vähemalt sünnipäevakuul, kui inimesel on sünnipäev, et ta suudaks katta väikse laua, et tähistada oma sünnipäeva. Meie ettepanek, et sünnipäevakuul üleriigiliselt võiks tagada eakale inimesele 100 eurot. Aitäh!

Reili Rand, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan sotsiaaldemokraatide poolt üle arupärimise haridus- ja teadusministrile. (Juhataja helistab kella, sest saalis on lärm.) Teemaks on koolitoidu ebapiisav riiklik rahastamine ja sellest tuleneva ebavõrdsuse süvenemine. 

Me teame, et viimastel aastatel on toiduhinnad kiirelt kallinenud, mis on asetanud tõesti pered väga tugeva surve alla. Samuti me teame seda, et koolitoidu riiklik toetus on olnud aastaid püsimatu suurusega ja see ei kata ammugi tegelikke kulusid, mistõttu on kohalikud omavalitsused valiku ees, sundvaliku ees, kas katta täiendavad kulud mõne muu ülesande arvelt või suunata osa kuludest perede enda kanda. Ja selle tulemuseks on surve, kus lastega pered peavad koolitoidu eest rohkem maksma või siis vähendatakse toidu kvaliteeti, ja see toob kaasa täiendava ebavõrdsuse süvenemise. 

Aga koolitoiduga seonduv ei ole ainult laste tervise ja toimetuleku vaatest oluline, vaid mängib rolli ka Eesti toidujulgeoleku ja kohaliku majanduse kestlikkuse vaatest. Me teame, et paljudes kohalikes omavalitsustes on lasteaedade ja koolide kaudu kujunenud välja toimiv koostöövõrgustik, kus kohalikud põllumehed ja toidutootjad saavad pakkuda oma toodangut usaldusväärse ja stabiilse turuna just haridusasutustele. Ja kui riiklik rahastus jääb kuludele alla, siis satuvad löögi alla just need ettevõtjad. 

Küsimegi sellest tulenevalt haridusministrilt plaanide kohta. Millised on ettepanekud riigieelarve läbirääkimistel seoses koolitoidutoetusega? Kas on hinnatud, milline mõju on koolitoidu kogukulule inflatsioonil ja toiduhindade kasvul? Kuidas hindab ministeerium kohalike omavalitsuste suutlikkust katta koolitoidu puuduv osa? Samuti teiste ministeeriumi plaanidega kooskõla, et …

Aitäh! 

… Sotsiaalministeerium, kes on tervisenõudeid suurendamas, kui ka regionaalministeeriumi plaanidega?

Madis Kallas, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Mina soovin üle anda arupärimise regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele. Arupärimise sisu on seotud hariduse kättesaadavusega ja ministeeriumi plaanide kohta selle parandamiseks. 

Peamiselt kaks läbivat teemat on. Esiteks, kuueklassiliste maakoolide meetme analüüs, mille kaks aastat tagasi Haridus- ja Teadusministeerium koostöös Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga välja töötas. Oleks väga hea saada ülevaade, kuidas on see avaldanud mõju väikestele kuueklassilistele koolidele ja kas oleks mõistlik vaadata ka täiendavalt nelja- ja üheksaklassiliste väikeste maakoolide poole, et ka sinna mingeid meetmeid sihistada. Teine pool on seotud kõrghariduse kättesaadavusega ja just regionaalsete kolledžite temaatikaga. Kas ministeerium näeb vajadust täiendavateks rahastusallikateks, et regionaalsed kolledžid oleks elujõulisemad ja kõrghariduse kättesaadavus üle Eesti oleks veel paremini tagatud? Sellega seoses on meil ministrile viis küsimust ja arupärimisele on alla kirjutanud seitse sotsiaaldemokraatide erakonna liiget. Aitäh!

Ester Karuse, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Käesolevaga annan üle arupärimise haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele, mis puudutab gümnaasiumihariduse kättesaadavust Eestis. Ilmselt olete te kuulnud, võib-olla ka mõni omal nahal tundnud, et Eestis käib ebatervislikult tihe ja kurnav võitlus gümnaasiumikohtade pärast. Olukord on muutunud tõesti sedavõrd kriitiliseks, et ka viielised noored tegelikult praevad ootejärjekordades ja halvimal juhul antakse keskmiste hinnetega õpilasele sisuliselt mõista, et nad ei peaks gümnaasiumist isegi unistama. Aga keskhariduse kättesaadavus ei tohi olla loterii. Tallinna ja Harjumaa koolides on konkurents traditsiooniliselt olnud väga tihe, aga sel aastal on see veel eriti pingeline, aga puutumata ei ole ka Pärnu ja Tartu. Ka Pärnus ja Tartus on samad mured. 

Senine ministeeriumipoolne lahendus on olnud suunata rohkem noori kutsekeskharidusse, aga see ei ole alati nende noorte soov ja see ei ole ka alati realistlik, sest ka seal on populaarsemad erialad samuti ülekoormatud ja kutsekoolid ei ole samuti ju kummist, et seal on samamoodi koha‑, ruumipiirangud, sisseastumiskatsed. Ja paljud noored ei soovi minna kohe peale põhikooli kutseharidust omandama, aga lihtsalt peavad leppima sellega, mis alles jääb. Ja kui panna veel siia juurde see, et alles ju kehtestati kohustuslik koolikohustus 18. eluaastani ja samal ajal ministeerium on alustanud ka väikeste gümnaasiumide sulgemist, siis need kolm asja nagu ei käi kokku. Ja siis me küsimegi ministri käest vastavad küsimused ja loodame, et järgmine aasta äkki siis olukord paraneb. Aitäh!

Nii. Aga jah …

Aitäh! Ma võtan selle ära.

See ei ole veel kõik.

Tuleb veel midagi. Palun!

Jaa. Aitäh! See ei ole tõesti kõik. Mul on ka teine arupärimine, samuti haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele. Ja see haakub tegelikult selle eelmise teemaga, see on põhikooli lõpueksamitelt läbikukkumine. Nagu me teame, siis põhikooli lõpueksamite tulemused eeskätt just matemaatikas on tekitanud üle Eesti tõsist muret. Näiteks minu kodukohas Valgas kukkus kahjuks läbi üle poolte üheksanda klassi õpilastest. Paljud neist noortest olid juba esitanud avalduse gümnaasiumidesse, sooritanud ka edukalt sisseastumiskatsed. Aga ometi nüüd nad ei saa minna gümnaasiumisse, sest gümnaasiumis peab siiski olema see lävend ületatud. Siis me olemegi tekitanud sellise olukorra, kus ühe eksami negatiivne tulemus võib tühistada üheksa aastat kestnud pingutuse ja motivatsiooni. Ega see ühe eksami ebaõnnestumine ei pruugi tähendada seda, et õpilane on kuidagi võimetu, vaid võib-olla tal oligi sel päeval mingisugune põhjus, miks see halvasti läks. Samuti räägime sellest, et koolikohustus on ju pikendatud 18. eluaastani. Nii et me peaks kuidagi ikkagi tagama, et ka need õpilased jõuaks keskkooli, et nad ei jääks niisama, et nad ei tunneks ennast väärtusetuna, mida paraku täna neil ilmselt on, sest see tekitab palju stressi. Enesetunne on väga halb, kui sa tunned, et sa ei ole seda lävendit täitnud, madal enesehinnang – kõik-kõik-kõik-kõik see. Seega meil ongi küsimused samuti ministrile selle teema kohta ja eks me ootame vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Riina Solman, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Siit, kus Ester Karuse lõpetas, mina jätkan. Oleme sama asja tähele pannud Isamaa fraktsiooniga ja teeme ka omapoolse arupärimise seoses põhikooli lõpueksamite ja gümnaasiumis õpingute jätkamise korraldusega haridusminister Kristina Kallasele. Kuna tõepoolest tänavune põhikooli lõpueksamite riiklik korraldus, kus eksamid toimusid oluliselt varem kui varasematel aastatel, on osutunud probleemseks ja valmistanud paljudele lastele ja lapsevanematele suurt muret ja pettumust. Nimelt põhikooli lõpueksamid toimusid tänavu mitu kuud enne õppeperioodi lõppu ja sellega seoses suurenes oluliselt õpilaste koormus. Varasemalt oli võimalus pärast tavapärase õppetöö lõppu eksamiteks rahulikult valmistuda, siis nüüd tuli eksamiteks õppida paralleelselt igapäevaste koolitöödega. See tähendas laste jaoks suuremat koormust ja vaimset pinget. Riikliku põhikooli lõpueksami ebaõnnestumisel oli varasemalt võimalik õpilastel teha koolipoolne järeleksam, samas riigigümnaasiumidesse sisseastumisel järeleksamit enamasti ei arvestatud, kuigi uus tulemus võiks olla oluliselt parem ja vastuvõtutingimused sellega täidetud. Paljud gümnaasiumid sulgesid avalduste vastuvõtu enne, kui põhikooli lõpueksamid ehk järeleksamid olid toimunud ja see seadis noored olukorda, kus nad pidid jagama oma tähelepanu eksamiteks valmistumise, edasiõppimise võimalustega tutvumise ja kandideerimisoskuste ja dokumentide esitamisega. Lisaks tegelesid nad veel ka jooksvalt õppetööga. Seega tuli ette, et sobivasse kooli kandideerimise võimalus, mis oleks vastavuses lapse eksamitulemustega, jäi õigel ajal kasutamata. Me arvame, et riiklikult tuleks tagada, et edaspidi toimub avalduste vastuvõtt gümnaasiumidesse alles peale põhikooli lõpueksamite ja järeleksamite toimumist. Tänavune olukord on seadnud väga paljud lapsed raskustesse …

Aitäh!

… osad meeleheitesse. Ja seega annan üle Isamaa arupärimise haridusminister Kristina Kallasele. Aitäh!

Head kolleegid! Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe otsuse eelnõu ja viis arupärimist.

Saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorrapunkt number üks on Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 609 kolmas lugemine. Juhin kolleegide tähelepanu sellele, et eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel Jaak Aab. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Eks ma räägin sama juttu siin juba mitmendat korda. Viimastel aastatel on vaieldud konkurentsiseaduse muutmise üle päris pikalt. Aktuaalseks muutus see siis, kui Euroopa Liit võttis vastu täiendava konkurentsidirektiivi. Tuletan meelde, see direktiiv algatati Eesti eesistumise ajal. Aga ma arvan, et kogu selles küsimuses ei ole tähtis mitte formaalne vastavus konkurentsidirektiivile, vaid just konkurentsijärelevalve, konkurentsireeglitest kinnipidamine, kogu konkurentsiolukord Eesti majanduses, ettevõtluses, turgudel. 

Mina saan täpsemalt rääkida just viimasest poolteisest aastast, kui Riigikogu menetluses on olnud kaks sisuliselt täiesti erinevat eelnõu. Üks on see, millega me täna siin kolmandal lugemisel kokku puutume. Eelmine oli Kaja Kallase viimase valitsuse algatatud eelnõu. On nende üle vaieldud valitsuskoalitsioonides ja Riigikogu majanduskomisjonis. Saan küll öelda, et sotsiaaldemokraatidel on olnud ja on jätkuvalt väga kindel seisukoht. Oleme veendunud, et õiglane konkurents tagab õiglased hinnad nii kodutarbijatele kui ka ettevõtjatele. Eriti oluline on see elutähtsate kaupade ja teenuste puhul, kui vähestel ettevõtetel on valdav turuosa ja võimalik hindu dikteerida.

Konkurentsiametil peavad olema korralikud tööriistad seaduste näol ja piisav ressurss oma töö korraldamiseks, et välistada konkurentsirikkumised. Veel kord rõhutan, et just Eesti-taolisele väikeriigile on olulised konkurentsiõiguse selged reeglid ja nende tõhus rakendamine. Konkurentsireeglite rikkumise kiirem ja parem tuvastamine aitaks tagada õiglase konkurentsi meie suhteliselt väikesel turul. 

Eesti avalikkuses ja meedias on olnud tihti juttu sellest, et meil on oluliste kaupade ja teenuste puhul konkurents piiratud ning selle tõttu on nendel kaupadel ja teenustel ebamõistlikult kõrged hinnad. Hinnaanalüüsid näitavad, et need on kõrgemad nii Baltimaade võrdluses, aga tihti ka võrdluses rikaste Põhjamaadega. Samas on turgu valdavatel ettevõtetel ebamõistlikult suured kasumid, eriti arvestades meie väikest turumahtu. 

Selle tõttu vajab just Eesti tõhusat konkurentsijärelevalvet ja konkurentsireeglite rikkumise tuvastamist. Ka siin saalis on kõlanud hirmutamine, et nii selles direktiivis kui ka siin nendes eelnõudes on meeletult suured trahvid ja on hirmutatud, et nüüd minnakse kohe käigu pealt ettevõtteid karistama meeletult suurte trahvidega. See ei vasta tõele! Ma arvan, et 99,99% ettevõtjaid ei puutu kunagi kokku ei konkurentsijärelevalvega ega ka võimaliku sanktsioonina nende trahvidega.

Küsimus on ju selles, et haldusmenetlus terviklikuna, nii nagu nägi seda ette eelmine eelnõu, võimaldab selle menetlemise käigus viia vastavusse ja lõpetada reeglite rikkumine. Võib-olla mõni väiksem ettevõtja ei teagi üldse, et ta rikub reegleid. Haldusmenetlus on koostöö ettevõtja ja Konkurentsiameti vahel. Kui ettevõtja ei reageeri, on võimalus teha ettekirjutusi, määrata sunnirahasid, ja kui ikka midagi ei toimu ja rikkumine jätkub, siis tulevad kõne alla trahvid. Eelmises eelnõus oli trahvimäärana ette nähtud ka halduskohus. Selline filter võiks – millega on hirmutatud – ameti sellist kergekäelist trahvide määramist ennetada.

Kindlasti oleks see eelmine variant olnud mitmes mõttes parem nii selle sisu osas kui ka selle direktiivi osas, mis meil tuleb üle võtta ja mida me ei ole suutnud teha viis aastat. Ja võib-olla veidi sellest, mis on toimunud nende eelnõude menetlusega nii valitsuses kui Riigikogus viimase pooleteise aasta jooksul. Ma palun kolm minutit lisaaega!

Jah.

See on olnud üks selline poliitiline tibutants. Tegelikult lepiti kokku, tehti õiguslik analüüs, tehti ametlikud kooskõlastusringid, Justiitsministeerium tegi head tööd ja Kalle Laanet viis Kaja Kallase valitsuses selle valitsuskabinetti valitsuse istungile. Siis otsustati see eelnõu siia saata. See jõudis majanduskomisjoni eelmise aasta veebruaris, seda oli vaja täiendada, see on ka valitsuse protokollilise otsuse juures, teatud muudatustega, mis puudutasid halduskohtumenetlust. Majanduskomisjoni esimehena ma need muudatused ka Riigikohtult tellisin ja Riigikohtu kantselei need ette valmistas. Palusin seda ametiabi korras, ka selle üle üritati küll arupärimisi Riigikohtule esitada, et miks ma niisugust asja üldse tegin. See on loomulik protsess ja Riigikohus seda ametiabi ka pakkus. 

Mis siis juhtus edasi? Eelmise aasta suvel sai justiits- ja digiministriks Liisa-Ly Pakosta. Eesti 200 oli ka varem väljendanud oma, kuidas öelda, mitte eriti suurt poolehoidu sellele eelmisele eelnõule. Mis olid need põhjused, ei tea. On neid lahatud viimasel ajal siin ka erinevates väljaannetes, artiklites ja mina võin öelda, et selline mõjutustegevus tunnetuslikult käis tegelikult ju mitu aastat. Miks see eelnõu ei jõudnud varem üldse valitsusse ega Riigikokku? Ma võin küsida endiste justiitsministrite käest, kes olid sel ajal Isamaast ja Reformierakonnast. Olen nendega rääkinud.

Aga mis toimus pool aastat tagasi? Kui varem, vesteldes siin Reformierakonna liikmetega majanduskomisjonis, endiste justiitsministritega, oli meil ühine arusaam, et tervikliku haldusmenetlusega tuleks edasi minna, selle eelnõuga tuleks edasi minna, siis see pandi pausile koalitsioonis. Pausile pandi see Eesti 200 palvel ja siis minister hakkas tooma järjest selliseid eelnõusid, mis pöörasid tegelikult selle eelmise eelnõu sisu pahupidi. Jälle, võin vaid oletada, mis põhjustel, ma ei tea, eks sellele annab võib-olla selgitust lähem tulevik.

Kaja Kallas on konsultatsioonideks pöördunud isegi õiguskaitseorganite poole, sest see mõjutustegevus oli ka siis, kui Kaja Kallas oli peaminister. Tema seda tunnetas ja teadis sellest. Asjaolusid, ma ei tea, eks teate, õiguskaitseorganid ei kommenteeri tihti. Ma loodan, et lähiajal ehk me saame täpsemat infot selle kohta. Igal juhul, see eelmine eelnõu võeti välja ja toodi välja nüüd see uus eelnõu, mis vastab tegelikult väga paljus monopoolsete ettevõtjate huvidele, et konkurents oleks piiratud ja nemad oma turgudel saaks endiselt dikteerida hindu, millest kaotavad nii tarbijad kui ka ettevõtjad. 

Õiglase konkurentsi peab tagama riik. Selleks peab riik kehtestama selged reeglid ja tõhusa konkurentsijärelevalve. Seadusega tuleb anda Konkurentsiametile paremad tööriistad ja eelarvega piisavad ressursid. Reformierakonna ja Eesti 200 valitsus pidurdab konkurentsireeglite järelevalvet. Seda tehakse nii selle eelnõuga kui ka rahaliste vahendite kärpimisega Konkurentsiametilt. Ja nüüd kutsun üles kõiki neid Reformierakonna liikmeid, kellega me oleme sellest eelnõust palju rääkinud, endisi ministreid leidma üles kindlus, mis neis oli mõni aeg tagasi.

Aitäh!

Palun lõpphääletusel mitte seda eelnõu toetada. Sotsiaaldemokraadid seda kindlasti ka ei tee. Me peame leidma sisuliselt õige lahenduse ja ka formaalselt õige lahenduse. Aitäh!

Aitäh! Suur tänu teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel ja volituse alusel Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja ja kolleegid! Eile õhtul rääkisin Märt Otsaga, arutasime maailma asju ja muu hulgas ka seda eelnõu. Aga ma olen siin juba korduvalt kõnepuldis olnud ja ei tahaks korrata. Eks ta piinlik eelnõu on muidugi. Nagu ma olen öelnud, tegelikult võiks selle lahti kirjutada ausalt, mis selle seitsme valitsuse ajal on sellega toimunud. Ja ei hakka praegu rääkima neid oma hüpoteese. Aga see, mis eila toimus, oli märkimisväärne. Ma küsisin ka Lauri Hussarilt, kes juhatas istungit, tema ka ajakirjandusjuhina, et kuidas talle tundub see heade sotsiaaldemokraatidest kolleegide selline käitumine, noh, nagu viimsepäeva kaitsel iga viimane kui saadik, kes konkurentsiseadusega mitte kuidagi pole seotud, tuli pukki ka eelmine nädal ja et nagu asi oleks nii-öelda elu ja surma küsimus. 

Ja kui vaadata nüüd meedia tegevust, juhtumisi eila, esmaspäeval, Ekspress avaldas suure loo ja kolleegid siin lõpmatuseni tsiteerisid seda lugu. Vaadake, ma olen olnud suurte väljaannete peatoimetaja ja ka ajakirjanike liidu juht. Mul oli piinlik kuulata seda. See on klassikaline, ja kui vaadata veel tänast Delfi juhtkirja: Margus Linnamäe – kuidas see pealkiri oli? – mõjuvõim teeb Eestist banaanivabariigi. Seda nimetatakse – kuidas seda viisakalt öelda? –, ma ei taha öelda, et loo tellimise järgi lõhnab see, aga väga sarnane on see. Piinlik on. Mina näiteks seda Delfi lugu peatoimetajana poleks avaldanud, oleks andnud toimetajale tagasi ja palunud kõvasti tööd teha sellega veel. Seal on huvitavaid detaile, aga tervikuna avaldamiseks mitteküps. Aga see näitab jälle, kuidas tegelikult Eesti, Eesti võib-olla ongi banaanivabariik, kuidas on võimalik nii-öelda meediat panna, ja kui ise ei saa hakkama, siis leida meediast mingid ajakirjanikud, kes siis kirjutavad, või ka juhtkirjanik täna, Delfi juhtkirja, seesama, eks ju. Noh, piinlik on. Ja tahakski pikemalt sel teemal rääkida. 

Aga praegusel hetkel mina kutsun üles seda eelnõu toetama, erinevalt sotsiaaldemokraatidest, kellele see on elu ja surma küsimus. Palju olulisem küsimus tuleb täna, palju-palju olulisem. See on äärmiselt rõve eelnõu, tunni aja pärast siia, see on tõsine, kas me laseme endale pähe istuda, rahulikult, muutuda sellisteks haletsusväärseteks inimesteks. Aga selle eelnõu, jah, põhiseaduse 22. paragrahv ja kõik need muud, detailidesse laskumata. Praegusel hetkel on see parim variant, mis on võimalik. Kui nüüd tänane Delfi juhtkiri püüab tõmmata ka õiguskantslerile vee peale, kuidas lobistid teda nii-öelda lollitavad ja nii edasi – noh, piinlik, piinlik, piinlik. See ei vasta küll tõele, kuidagi mitte. 

Ja mis puutub nii-öelda kokkuhoiuaega ja igat senti tuleb lugeda ja võetakse välja üks või teine niimoodi, eriti nõrgemate puhul need rahastamise asjad. 400 000 on meil trahvi juba kaelas jaanuari lõpuga. Nüüd 11. juunil, eelmisel nädalal, oli ka juba ligi 400 000veel lisaks, 3000 eurot päevas. Kujutage ette, 3000 eurot päevas! Ja kui ma nagu arvestasin, et selleks nädalaks tuleb veel 21 000 juurde siis ma panin natuke juurde. Ma arvasin, et kolmapäeval tuleb see, nii et 3000 võib-olla säästame, kui täna vastu võtame. Aga 3000 on väga suur raha, eriti praegusel ajal. 

Nii et natukene naljakas on see kõik. Me võiks olla reaalne parlament, mitte mingi nukuparlament või kus on võimalik meedialt oma mingi hüpoteeside või oma luulude kinnitamiseks tellida artikleid ja siis viidata neile tõsimeelselt. Eesti on, peaks olema tõsine õigusriik ja mingisugused sellised asjad ei tohiks siin tulla kõne alla või igal juhul nendega ei tohiks eriti pikalt arutada.

Kas te soovite minuti lisa?

Jah. Aga rohkem ei taha midagi öelda.

Üks minut.

Meie toetame, mina toetan seda. Loomulikult, see ei ole ideaalne. Siin on tõepoolest selline, et kuidas käituda, kas astuda mööda teed või astuda mööda kraavi. Aga Eesti talupoeg on seda juba vanasti mõistnud, kuidas seda teha. Nii et praegusel juhul nendest halbadest variantidest ja kõigest muust on see minu hinnangul või meie hinnangul parim variant ja mina igal juhul hääletan selle poolt. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel Marek Reinaas, palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on hea meel, et me siin Riigikogus ei menetle mitte ajakirjanduses ilmunud artikleid, vaid me menetleme siin seaduseelnõu number 609, mis on konkurentsiseadus ehk siis Euroopa Liidu direktiivi ülevõtmist. Ja ma tõepoolest ei tahaks sellest artiklist enam rääkida, sest minu arust Peeter väga kenasti kirjeldas, mis seal taga on. 

Eesti 200 seisukoht on väga selge: selle seaduse eesmärk vastab absoluutselt Eesti 200 maailmavaatele ja nägemusele, mis asi on turumajandus. Loomulikult on niimoodi, et vabas turumajanduses ongi tarvis konkurentsi ja konkurents paneb paika kõige parema hinna tarbijatele ja samas ka õiglase konkurentsi kõikidele ettevõtetele, et nii väikesed kui suured saaksid konkureerida ja pakkuda turule teenuseid ja tooteid parima hinnaga. Ja loomulikult ei ole see Eesti 200-le vastuvõetav, et kui on turumoonutus, kui on mingid kokkulepped, mis on konkurentsiseaduse vastased, siis need tulebki lõpetada. Ja kui need on sellised, et sellest on tõepoolest kahju tekitatud, tulebki karistada. Aga – ja vaat siin tekibki aga, ja see on maailmavaateline "aga" – on olemas nägemus sellest maailmast, kus kõige olulisem on karistada, ja on olemas nägemus maailmas, kus vaba turumajandus paneb asjad paika ja kõige olulisem on tegelikult kõigepealt võimalikult kiiresti turuolukord, kus nii-öelda konkurents ei toimi, taastada toimiva konkurentsiga turuolukord ja siis vaadata, kas on vaja kedagi karistada või mitte. Ja see karistamine ei tohi olla sellisel moel, et ametnik võtab kätte, karistab ära ja siis peab võib-olla ettevõtja käima mööda kohtuid ja tõestama aastaid ja aastaid, et ta ei ole kaamel. 

Eesti Vabariigis on kõik Euroopa direktiividest tulenevad halduskaristused üle võetud sellisel moel, et need halduskaristused määratakse väärteomenetluses, ja oleks olnud väga veider, kui oleks ellu kutsutud selline versioon, kus just nimelt selle direktiivi ülevõtmisel oleks tehtud teistmoodi ja oleks mindud seda teed ainult haldusmenetlus ja anda iseenesest, ei oleks antud ametnikele võim tegelikult otsustada karistuse üle. 

Ja ma arvan, Eesti 200 nägemus on väga selge. Loomulikult konkurentsiseaduse eesmärk on väga mõistlik ja loomulikult tulebki anda Konkurentsiametile kõik need tööriistad, et nad saaksid võimalikult kiiresti ja seda läbi haldusmenetluse taastada turul olukord, kus konkurents toimib. Ja seejärel, kui on tarvis kedagi karistada, siis on selle jaoks väärteomenetlus, kus karistataval on kõik õigused ennast kaitsta ka võib-olla pahatahtlike süüdistuste eest. 

Kui vaadata selle konkurentsiseaduse menetlust siin Riigikogus, siis peab samuti ära mainima, siin neljapäeval oli meie minister Liisa Pakostale umbusaldusavaldus, kus pikalt ja laialt süüdistati teda selles, et oi kui kaua on läinud selle seaduse või õigemini direktiivi ülevõtmisega aega. Vabandust, on küll jah. Kuus aastat ei ole suudetud seda direktiivi vastu võtta. Ja praegusel hetkel kuue kuuga toodi see direktiiv siia Riigikokku ja täna saab see jama läbi, et iga päev tiksub 3000 eurot trahvi Eesti riigile. Ma arvan, et see kuus aastat ja kuus kuud on täpselt see, mis näitab, et Eesti 200 seisukohalt …

Kolm minutit veel, kui mul juttu jätkub. 

Jah, kolm minutit.

Eesti 200 seisukohalt on ülitähtis tegelikult otsustada ja kõige halvem, mida Eesti Vabariigi Riigikogu saab teha, on jätta lihtsalt otsustamata ja siis ongi tikk-takk 3000 eurot iga päev. 

Kui rääkida Konkurentsiametist ja sellest, on olnud ka süüdistusi, et Konkurentsiamet on kogu sellest protsessist kõrvale jäetud ja selle direktiivi ülevõtmine ja konkurentsiseaduse vastuvõtmise eesmärk oleks justkui nõrgestada Konkurentsiametit, siis vabandust, see on jabur. Mina olin komisjoni juht ja selle eelnõu juhtivmenetleja. Ma ei ole mitte ühegi, mitte ühegi eelnõuga sellist kaasatust näinud, nagu see. Meil oli eraldi töökohtumine Konkurentsiametiga, kus neil oli võimalik teha kõik oma parandused, mis nad tahtsid, sellesse seadusesse. Ja nad tegid. Mäletatavasti teisel lugemisel me hääletasimegi sellesse seadusesse sisse üle 30 paranduse, mille oli teinud Konkurentsiamet ja just nimelt selle jaoks, et neil oleks võimalik oma tööd teha, kõige paremal moel valvata selle üle, et Eesti Vabariigis konkurents säiliks ja toimiks. 

Seega ma Eesti 200 nimel ütlen veel kord: see on väga hea seadus. See on täpselt selline seadus, mis on liberaalne ja samuti ka parempoolne. Ei ole niimoodi, et ametnik läheb ja lihtsalt keerab trahvi kael, kellelegi, vaid säilib õigusriik ja ka kodanikel on õigus. Kodanikel on õigus ka lugeda ajakirjandust, teha sealt omad järeldused. Aga ma kutsun üles toetama seda seadust. Ma arvan, et see on vabaturumajandusele väga kohane seadus, sellega antakse Konkurentsiametile kõik võimalused konkurentsijärelevalveks ja ma arvan, et ka tarbijad võidavad sellest ja ka ettevõtted võidavad sellest. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel, Mario Kadastik, palun!

Aitäh, hea eesistuja! See konkurentsiseaduse eelnõu on natukene võib-olla analoogia põhjal see, nagu me oleksime väga palju aastaid tagasi istunud kõik koos ühte taksosse ja hakanud mõtlema, et sõidaks kuhugile. Sinna on mitu erinevat teed, kuidas sinna sõita. Ja siis me kuidagi jäime sinna vaidlusesse, et kumba teed pidi minna: kas me läheme nüüd vasakult või lähme paremalt? 

Ja siin õiguseksperdid kipuvad meil enam-vähem täpselt pooleks jagunema: pooled arvavad, et läheme vasakult, pooled, et läheme paremalt. Proovisime vahepeal sõita ühte teed pidi, siis tulime tagasi ja sõitsime teed pidi. Aga taksomeeter tiksub. Ja see taksomeeter on muide umbes kaheksa korda kallim – ma just vaatasin järgi – kui Tulika taksol. Tulika Taksoga oleks palju odavam sõita, aga see antud juhul ei aita meid kuidagi. 

Siin on tegelikult olukord, kus me oleme väga konkreetselt soovinud teha konkurentsiolukorda paremaks. Meil on vaja üle võtta see direktiiv. Selleks on erinevaid meetodeid. Meie jaoks on olulised direktiivi sisus olevad elemendid ehk piirideülene konkurentsitingimuste või tõendite ülekantavus, see, et oleks võimalik kiirelt menetleda, et menetlused jõuaksid reaalselt lõpuni. See on meie jaoks olnud oluline.

Ja minister Pakosta on kinnitanud, et selles eelnõus on kõik need mured arvesse võetud. Kõik need asjad on kaetud. Nüüd on valitud lihtsalt üks nendest kahest teest ja me oleme täna jõudnud sinna lõpp-punkti. 

Nii et ma arvan, et oleks ratsionaalne, et Reformierakond siin väga selgelt toetab: paneme selle taksomeetri nüüd lõpuks seisma, lõpetame selle igapäevase trahvi maksmise, mis on tõesti 3000 eurot – tänaseks on tiksunud juba pea kolmveerand miljonit eurot trahvi ja see tuleb tegelikult kõige meie jaoks olulise arvelt. See tuleb hariduse, see tuleb julgeoleku arvel. 

Me peame selle trahvi ära maksma. Ja iga päev, mis me sellega venitame – ja seejuures, kui me nüüd seda vastu ei võta, siis meil läheb terve see suvi veel sinna juurde –, meil ei ole mõtet veerandit miljonit suvega juurde lisada. 

Meie toetame, et paneme selle kõik kinni, vaatame selle elluviimist, ja kui tõesti selgub tagantjärgi, et on kohti, mis vajavad parandamist, mingid menetlused, mis vajavad paremini protsesse, Konkurentsiametile mingites kohtades hoobasid juurde, siis me saame seda kõike hiljem juurde lisada, kui selgub, et tõesti midagi jäi veel puudu. Aga antud juhul taksomeeter seisma, maksame arve ära ja loodetavasti saame ka oluliselt parema konkurentsiolukorra. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 609 lõpphääletus. Peale saalikutsungit me seda teemegi. Saalikutsung, palun! Head kolleegid, juhin veel kord teie tähelepanu sellele, et eelnõu 609 SE vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus ehk vähemalt 51 poolthäält. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (609 SE). Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 66 Riigikogu liiget, vastu 15, erapooletuid 0. Eelnõu 609 on seadusena vastu võetud.  

Teine päevakorrapunkt, Vabariigi Valitsuse algatatud teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse eelnõu (554 SE) kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Liina Kersna, palun!

Head kolleegid! Teadus‑ ja arendustegevuse ja innovatsiooni korraldamise seadus on küll selline seadus, mis näitab ja kinnitab meie parlamentaarse riigi seadusloome suurepärast protsessi. Seda seadust on täitevvõimu poolt väga pikalt ette valmistatud läbi mitme haridus‑ ja teadusministri ametiperioodi. Hea kolleeg Tõnis Lukase ametiajal jõudis see seaduseelnõu parlamenti. Aga tol ajal selle variandiga olid, selle variandi suhtes olid ülikoolid väga kriitilised ja ka erateadusasutused olid kriitilised ja meie mandaat lõppes, me ei jõudnud seda seaduseelnõu korda teha. 

Täna on meil võimalus hääletada teadus‑ ja arendustegevuse ja innovatsiooni korraldamise seaduse poolt, mis on läbinud väga põhjalikult kaasamise ja mille poolt on ka valdkond, ja see on tõesti väga oodatud. Kultuurikomisjoni kaasamiskoosoleku laua taga olid 15 teadus‑ ja arendustegevuse asutuse esindajad ja koostöös sõnastasime me ligi 40 muudatusettepanekut, et seda seadust veel paremaks teha. Ja neid muudatusettepanekuid me hääletasime kultuurikomisjonis konsensuslikult. 

See seaduseelnõu määrab selge vastutuse Haridus‑ ja Teadusministeeriumi ja Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi vahel, kes tegeleb alusteaduse korraldusega ja kes tegeleb rakendusuuringute ja innovatsiooniga. See seaduseelnõu määrab selge rahastamise struktuuri ja see on uus struktuur. Me samuti kehtestame uue teadus‑ ja arendustegevuse eetika korralduse. 

Nii et selle eelnõuga on väga palju tööd tehtud ja muu hulgas on selles seaduseelnõus põhjalikult läbi räägitud definitsioonid, olulised definitsioonid, mis on innovatsioon, mis on teadus- ja arendustegevus, kes on teadlane.

Selle eelnõu menetlusprotsessis oli kandev roll heal kolleegil, eetikaprofessor Margit Sutropil, kelle eestvedamisel me saime kokku leppida 40 muudatusettepanekus, mis läbisid konsensusliku hääletamise. Ma olen väga tänulik ka Haridus‑ ja Teadusministeeriumi ametnikele, kes on selle eelnõuga teinud põhjalikku tööd. Ma olen väga tänulik teadus‑ ja arendustegevuse asutustele, kes mõtlesid kaasa, tegid konstruktiivseid ettepanekuid. Aitäh teile kõigile! 

Meil on võimalus hääletada väga hea eelnõu poolt. Aga miks me seda kõike teeme? Kui riigis on teadus‑ ja arendustegevus ja innovatsioon korraldatud selgelt, arusaadavalt ja rahastamine tagatud, siis see annab võimaluse meie ühiskonnal muutuda rikkamaks. Selleks et me saaksime toetada võrdseid võimalusi hariduses, selleks et me saaksime hoida oma kultuuri ja keelt, selleks et tagada solidaarne näiteks sotsiaalsüsteem või tervishoiusüsteem, selleks on vaja seda seadust, et meie majandus muutuks targemaks. Aitäh! Reformierakonna fraktsiooni poolt soovitan kindlasti seda eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 554 lõpphääletus, saalikutsungi järel me seda teemegi. Saalikutsung, palun! 

Auväärt Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonikorralduse seaduse eelnõu 554. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 73 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 554 on seadusena vastu võetud.

Kolmas päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse ning rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise seadus (640 SE) teine lugemine. Palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, rahanduskomisjoni liikme Maris Lauri.

Head kolleegid! Teen ülevaate eelnõu 640 aruteludest ja teemadest, mis toimusid peale selle eelnõu esimest lugemist siin Riigikogu suures saalis. Eelnõu muudatusettepanekute tähtaeg oli 3. juuni kell 17.15 ja neid ei laekunud. Arvamust küsiti ettevalmistamisel osalenud huvigruppidelt ja neid tuli ainult üks, rahvusarhiivilt, kuid ettepanekuid sealjuures ei tulnud. 

Rahanduskomisjon arutas eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamisel kolmel korral, 5., 10. ja 12. juuni istungitel. Istungitel osalesid Rahandusministeeriumi esindajad, Rahapesu Andmebüroo esindajad, aga ka Andmekaitse Inspektsiooni esindajad. Järgnevalt teen ülevaate nendest aruteludest, mis komisjonis toimusid, et siis hiljem jõuda muudatusettepanekute sisu ja taustani.

5. juuni istungil oli kõige pikem ja sisulisem arutelu. Tulenevalt sellest, et komisjoni esindajana olin ma eelnõuga tutvudes täheldanud mitmeid küsitavusi ja kohtunud erinevate osapooltega, sealhulgas Andmekaitse Inspektsiooni, Rahapesu Andmebüroo, õiguskantsleri, riigikontrolöriga ja Rahandusministeeriumiga, selle tõttu 5. juunil tegi kõigepealt Rahapesu Andmebüroo juht Matis Mäeker ülevaate sellest, kuidas Rahapesu Andmebüroo täidab oma põhiülesandeid ehk tuumikülesandeid. Nendest ma natuke ka räägin, et sellest aru saada, millest tulenevad need muudatused, mis rahanduskomisjonis said 10. juuni istungil konsensusliku toetuse. 

Rahapesu Andmebürool, RAB-il on kolm tuumikülesannet. Esiteks on rahapesu kahtlusega teadete analüüs. Vastavalt seadusele on erinevad asutused, institutsioonid kohustatud esitama teateid RAB-ile, kui nende arvates võib tehingu taga olla rahapesuga seotud, tehing võib olla rahapesuga seotud. Siis kuulub RAB-i ülesannete hulka ka strateegiline analüüs … (Saalis aetakse juttu.)

Head kolleegid! Läbirääkimiste aeg alles tuleb ja küsimuste aeg ka, nii et palun hoidke neid hobuseid.

Lisaks tehakse järelevalvet mittefinantssektori ettevõtete üle ja [täidetakse] ülesandeid, mis [tulenevad] rahvusvahelise sanktsiooni seadusest. Juhtumianalüüs, mis puudutab neid teatisi, mis esitatakse RAB-ile, kuidas see toimub. Seal vaadatakse ära teatud parameetrid, hinnatakse, kas tegemist võib olla juhtumiga, millesse tuleb süveneda. Ja kui siis tekib see tunnetus, et seal taga võib midagi olla, siis juhtumianalüüsi käigus korjatakse täiendavat informatsiooni erinevatest riiklikest registritest ja tehakse siis ka, kui selgub, et tegemist tõesti on rahapesujuhtumiga või see kõik paistab sedamoodi väga välja, siis edastatakse juba materjalid uurimisasutustele kuriteoteatena. Kui nii-öelda täiendav info sellist kahtlustust ei anna mõelda, siis jääb see kõrvale. 

Selleks, et sellest tulenevalt, kuna nende andmete kasutamine on senini reguleeritud andmekogu põhimääruses, kuid nüüd on see toodud seaduse tasemele ja sinna tuleb muudatustega juurde, täiendavaid andmeid küsitakse üksnes vajaduspõhiselt. See on väga oluline muudatus, mis tähendab seda, et mingisugust selliste andmete kogumist, et kõikselt igalt poolt igaks juhuks korjata, ei toimu, toimub endiselt vajaduspõhiselt konkreetse juhtumianalüüsi raames. Selle asemel, et inimene igakordselt teeb päringu, luuakse programmid, mis küsitlused teevad, päringuid teevad automaatselt programmid. Aga inimene seejärel hindab saadud päringute tulemusi ja vaatab, kas need asjad on korralikud või mitte. 

Milliseid andmeid siis tuleb juurde? Eelnõu esimeses versioonis võib tekkida ja seletuskirja lugedes võib tekkida selline tunne, et Rahapesu Andmebürool tekib ligipääs inimese tundlikele andmetele. Reaalsus on see, et kui neid teateid RAB-ile saadetakse, siis need tulevad kahtluspõhise teadetena ja seal oleval vabal väljal võib olla väga erinevat laadi informatsiooni, sealhulgas inimese nii-öelda tundlike andmete kohta, mis puudutavad tema ilmavaadet, usulisi veendumusi, tervislikku seisundit või midagi muud. Reaalsuses ja praktikas nende andmete kontrollimisel RAB-il vajadust ei ole ja neid andmeid ta lihtsalt ei saa ka tulevikus pärida, küsida ja hinnata. Lihtsalt Andmekaitse Inspektsiooni soovitusel, kuna sellised andmed võivad tekstina RAB-i käsutusse jõuda, siis on nende mainimine oluline. 

RAB-ile esitatakse ka lävendipõhiseid teateid, näiteks kui sularahatehingud ületavad teatud suuremaid summasid. Samuti saab RAB informatsiooni välisriikidest, sellepärast et rahapesujuhtumid tavaliselt on, eriti suuremad ja keerulisemad juhtumid, seotud välisriikide finantsasutustega ehk raha liigutatakse kiiresti erinevate osapoolte vahel või tehakse näilisi tehinguid. Nende välisriikidest saadud andmete puhul on tavaliselt see, et nende andmete jagamine on piiratud või need ei ole lubatavad.

Nii. Teine RAB-i ülesanne on strateegiline analüüs. Ja praegusel juhul tehakse nii, et tehakse teatud juhtumitel, küsitakse … Strateegiline analüüs tähendab seda, et uuritakse, kas mingisugused olukorrad on muutunud nii palju, et tuleb pöörata teatud laadi tehingutele olulist tähelepanu. No näitena, hakkab ühel hetkel kuskile Eesti riiki tulema hästi palju ülekandeid riigist X või hakatakse Eestis tegema ülekandeid sinna riiki. See võib olla seotud tavapärase majandusliku tegevusega, ekspordi ja impordiga, ja sel juhul tuvastamaks, kas see tõesti toimub, kas tehingud toimuvad, on loogiline hinnata neid rahalisi ülekandeid, võrrelda neid Maksu- ja Tolliametisse saabunud väliskaubanduse andmetega, kas tõesti kaubad ületavad piiri või mitte. Ja kui sellist asja ei toimu, siis võib tõesti kahtlustada, et mingitel asjaoludel on võimalik teha näilisi tehinguid ehk tegelikult rahapesu. Ma tuletan meelde, et rahapesu on alati seotud kuritegevusega. Kõige leebemal juhul võib-olla ja mitte alati – kuidas nüüd öelda "leebemal juhul"? – võib tegemist olla maksupettustega, aga võib tegemist olla narkokaubanduse, rahvusvahelise kuritegevusega, relvakaubandusega, sanktsioonide rikkumisega ja nii edasi. 

Nii et sellise strateegilise analüüsi jaoks on võimalik luua ametlik, luuakse selle seadusega võimalus, et erinevatest riiklikest andmebaasidest korjatakse ja seostatakse andmeid tehingute tasemel. Need andmed pseudonümiseeritakse ja see toimub siis Rahandusministeeriumi juures olevas infotehnoloogiakeskuses automaatselt, nii et inimesed nendele andmetele juurde ei pääse. Kui need andmed on pseudonümiseeritud, seejärel toimub RAB-is analüüs. Ja kui analüüsi käigus midagi selgub ja tekib põhjendatud kahtlus, et seal võib olla midagi taga, siis saab inimene kontrollida kõigepealt pseudonümiseeritud mustrit ja kui ikkagi tundub, et asi on tõsine, siis saab taotleda depseudonümiseerimist, mis toimub ainult sel juhul, kui vähemalt kaks isikut annavad nõusoleku nende andmete depseudonümiseerimiseks ehk on RAB-i juhi poolt volitatud isik ja andmekaitse spetsialist. Siis toimub juhtumianalüüs. Kui juhtumianalüüsist selgub, et tegemist on kuriteoga, siis nagu enne, saadetakse see uurimisasutusele. Kui ei ole, siis need andmed, esiteks, kustutatakse ja toimub uuesti pseudonümiseerimine nende andmete puhul. Nii et mingisugust seost selle kohta, et keegi kuskil kunagi on uurimise all, ei tekitud.

Selleks, et tagada kontroll sellise tundliku teema üle, on valmistatud ette ka muudatusettepanek, mille kohaselt hakkab tulevikus Rahapesu Andmebüroo esindaja üks kord aastas käima Riigikogus julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjonis ja avama seda protsessi, mismoodi toimuvad, milliseid analüüse tehakse, millised probleemid on olnud, millised tõrked on olnud. Ja sealjuures ei toimu konkreetsete juhtumite analüüsi, vaid tõesti see on järelevalveline küsimus. Miks see on oluline? Esiteks on selle kaudu võimalik ka, kui avalikkuses tekivad mingisugused küsimused, siis on võimalik diskussiooni teha seadusandja tasemel ja leida näiteks vajadusel muudatuste tegemine kehtivas seadusandluses ja avada neid diskussioone lähemalt. 

Selle diskussiooni juures, mis toimus komisjonis, sai korduvalt rõhutatud seda, et tavainimese andmed ei jõua Rahapesu Andmebüroosse ei praegu ega ka tulevikus, välja arvatud juhul, kui ta teeb mingisuguseid tehinguid, mis kehtiva seaduse järgi kuuluvad raporteerimisele. See on eelkõige väga suuremahulised sularahatehingud, näiteks mis ületavad 32 000. Kui te ostate endale midagi väga kallist sularaha eest, siis tehakse kontroll, kust kohast võiks olla see sularaha pärit. 

Oli kindlasti ka küsimus selles, et mismoodi on muutunud rahapesu olemus. Tõsiasi on see, et kurjategijad kasutavad järjest osavamaid tehnoloogiaid. On täheldatud, et juba 2014. aastal kasutati erinevaid algoritme kurjategijate poolt ja selleks, et sellise kuritegevusega võidelda, tuleb kahtlematult ka teisel poolel kasutada tehnoloogilisi lahendusi. 

Praktilise poole pealt on olnud ka muudatusi, kuidas neid teatiseid Rahapesu Andmebüroole esitatakse, mismoodi toimub kontrollimine, missuguseid andmeid tegelikult kogutakse, millised andmed ei koguta ja milliseid andmeid kasutatakse. Veel kord: inimeste kohta andmeid ei koguta. Muudatusettepanekute sisu on see, et kui esialgses versioonis võis tunduda, et Rahapesu Andmebürool tekib ligipääs väga paljudele andmetele, siis muudatusettepanekutega on seda skoopi kõvasti kitsendatud. 

Diskussiooniks oli ka see, kuidas toimub rahapesu kahtluse korral inimese menetlusest teavitamine. Tulenevalt erinevatest rahapesureeglitest, seadustest ja rahvusvahelistest kokkulepetest ja ka Riigikohtu lahendist on see, et kui inimene küsib RAB-i käest, kas tema suhtes on olnud rahapesukahtlustusi, siis sellele küsimusele ei pea täpselt vastama, kuid teatud juhtudel või teatud ulatuses võib seda teha.

Kindlasti on oluline rõhutada, et andmeanalüüs on abivahend, kõik otsused langetab edaspidi ka inimene. Võimalik masina poolt toodud muster, et võib tegemist olla kuritegevusega või rahapesu kahtlustusega, see kontrollitakse kindlasti inimese poolt läbi ehk inimene juhib protsessi.

Oluline on täheldada ka seda, millised reeglistikud kehtivad näiteks Euroopa tasemel rahapesuvastases võitluses. Euroopa Liidu kohtus on praegu arutelu all, kas rahapesubüroode tegevus allub isikuandmete kaitse üldmäärusele või õiguskaitseasutuste direktiivile. Tõsiasi on see, et isikuandmete kaitse üldmääruse andmeid sellises analüüsis on vaja jälgida. Samas on tegemist õiguskaitseasutusega, küll mitte otseselt, uurimisasutuse eelfaas, kus hinnatakse, kas võib olla riske. 

10. juuni istungil oli kohal Rahapesu Andmebüroo seadusmuudatust kommenteerimas Andmekaitse Inspektsiooni juht Pille Lehis. Tema osutas sellele, et Andmekaitse Inspektsioon kaasati eelnõuga kavandatava analüüsisüsteemi loomise juurde juba päris alguses. Nad on saanud tutvuda nii ideekavandi eelnõuga, hinnanud selle vastavust isikuandmete töötlemise reeglitega. AKI osutas sellele, et sellist õigusloomeprotsessi isikuandmete töötlemise valdkonnas sooviks AKI näha ka igapäevatöös senisest rohkem. Samuti osutati sellele, et võrreldes eelnõu algse versiooniga on isikuandmete kasutus muutumas kitsamaks ja eelkõige juriidilisi isikuid puudutavaks ning seetõttu isikuandmete kaitse üldmääruse kasutamise või rakendumise ala on eelnõu puhul vähenenud. 

Andmekaitse Inspektsioon osutas ka sellele, et loodav analüüsikeskkond ja andmete ristkasutus ei ole Eesti õigusruumis uus ega erakordne, neid kasutatakse Maksu- ja Tolliametis, tervise infosüsteemis. Andmete ristkasutus ühe riigiasutuse piires on tavapärane ja lubatud, kui see toimub õiguspäraselt läbipaistvalt ehk kui see andmekaitse on seadustatud õigel viisil seaduse ja määruste tasemel. 

12. juuni istungil oli meil diskussioon selle üle, et mis on rahapesuriskid. Kuna aeg hakkab otsa saama, siis ma siit rohkem edasi ei lähe, aga see oli ka kindlasti kasulik diskussioon. 

Natuke muudatustest. Rahandusministeerium saatis terve hulga muudatusettepanekuid kahes osas, millest moodustati kuus ettepanekut lõpuks, mis, nagu ma ennem ütlesin, said komisjonis konsensusliku toetuse. Esimene ettepanek puudutab teadete esitamist RAB-ile selleks ettenähtud elektroonilise süsteemi kaudu. Teine ettepanek RAB-i aruandluskohustust Riigikogu ees. Kolmas RAB-i valduses oleva teabe avaldamise keeldu. Neljas ettepanek puudutab RAB-i õigusi eri liiki ehk delikaatsete isikuandmete töötlemisel. Viienda ettepanekuga täpsustatakse andmekogus andmete töötlemisega seotud küsimusi, muu hulgas töödeldavate andmete ulatust, andmete pseudonüümimise ja depseudonüümimise nõudeid andmekogus. Ja kuuenda ettepanekuga täpsustatakse, milliste andmekogude andmeid võib isiku korrektse ärialase maine kontrollimiseks töödelda. 

Komisjon langetas oma otsused 10. juunil: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. juunil, teine lugemine lõpetada ja kui see lõpetatakse, siis viia läbi lõpphääletus 19. juunil. Kõik otsused langetati konsensuslikult. Aitäh!

Suur tänu teile! Vaatamata viitele konsensusele paljudes asjades komisjonis on teile rida küsimusi. Alustab Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Üldiselt on ikkagi meil selline e-riigi keskne seisukoht olnud selles, et me ei koosta selliseid keskseid andmebaase, tsentraliseeritud andmebaase, kus siis liidetakse kõik andmed kokku. Nüüd selle eelnõuga koondatakse andmed korraga 11 ametlikust registrist. Põhimõtteliselt loodav andmeladu, siis seal liidestatakse rahvastikuregistri, äriregistri, tegelike kasusaajate andmekogu, kinnistusraamatu, liiklusregistri, Eesti väärtpaberite keskregistri, majandustegevuse registri, maksukohuslaste registri, töötamise registri, karistusregistri ja e-toimiku süsteemiga. Noh, põhimõtteliselt see puudutab, see andmebaas puudutab kõiki inimesi, kelle andmed on kantud riiklikesse registritesse või infokanalitesse. Kuidas sellise superandmekogu loomine läheb kokku meie e-riigi keskse seisukohaga, et me ei loo tsentraliseeritud andmekogusid?

Aitäh! Nagu ma püüdsin ka seletada siin enne, ja kindlasti oleks olnud abi, kui, teie fraktsiooni esindaja küll osales minu andmetel ühel istungil, aga sellel 10-ndal, kus meil oli kõige suurem, või 5‑ndal, kus meil oli kõige suurem diskussioon, ta ei osalenud, siis meil korjatakse kokku need andmed, mis on konkreetse töö jaoks vajalikud. Ehk kui praegu tehakse juhtumianalüüsi, selleks päringute mõttes inimene käsitsi teeb päringuid, mis teatavasti võtab suhteliselt pikalt aega, teeb ühe ettevõtte kohta, siis teeb teise kohta, nähes, et üks ettevõte on seotud teise, kolmanda või neljanda ettevõttega, sest et rahapesu andmejuhtumid on tegelikult suured, väga mitmekesised ja keerulised seosed sadade, vahel ka tuhandete ettevõtete vahel ja nende tuvastamiseks tehakse käsitsi tööd. Kui selline käsitsi töö teha, siis see võtab loomulikult väga kaua aega. Üks eesmärk ongi sellel eelnõul see, et neid päringuid saaks teha automaatselt. Kui tehakse päringuid automaatselt, siis on loogiline ju, et ei tõmmata alla ja ei küsita päringuid kõikide juhtumite või kogu andmebaasi suhtes, vaid ainult nende andmete suhtes, mis on vajalikud. Ja täpsustus, mis muudatusettepanekuga on sees, ongi see, et andmebaasist või andmekogudest, mis eksisteerivad, mida te loetlesite, et sealt on Rahapesu Andmebürool õigus saada kätte ainult neid andmeid, mida ta vajab oma tegevuseks, mis on seotud ja põhjendatud. Isikute andmeid lihtsalt ei koguta, välja arvatud juhtudel, kui inimene on ettevõtte omanik, ettevõtte juht, tema nimi tuleb välja sellest, et ta on äriregistrisse kantud, ehk et see skoop, mis puudutab eraisiku andmeid, väheneb olulisel määral. Nagu ma enne ka ütlesin, võivad isikud sattuda rahapesu tähelepanu alla ka juhul, kui nad teevad väga suuremahulisi sularahatehinguid. Üldjuhul eraisikud ei satu spetsiifiliselt Rahapesu Andmebüroo tähelepanu alla, vaid üksnes juhtudel, kui tegemist on reaalselt olukordadega, kus võib olla tegemist rahapesujuhtumiga. Ja see seaduse, muudatusettepanekute sisul on ka see täpsustus, et muuta see täpsemaks, et asja eest, et ei teki ka kahtlust, et minnakse andmeid küsima, mis tegelikult tööks vajalikud ei ole. Sellist superandmebaasi tegelikult ei looda, tehakse teatud tüüpi analüüse ja analüüside jaoks on loogiline, et tuuakse andmed kokku, mida tehakse ka praegusel juhul, nagu ma osutasin, millele osutas ka komisjoni istungil Andmekaitse Inspektsiooni juht, tervise infosüsteemis või Maksu‑ ja Tolliametis, et erinevates andmebaasides tuuakse andmed kokku ja neid analüüsitakse. See ei tähenda seda, et kõik andmed kõikidest andmebaasidest kokku tuuakse, seda ei tehta. Eelnõu muudatusettepanekutega vähendatakse seda riski, et tulevikus kunagi keegi pahatahtlikult võiks seda tahta teha või sundida Rahapesu Andmebürood selliseid samme astuma.

Andrei Korobeinik, palun!

Jaa, aitäh! Hea Maris! Komisjonis käimine ei tähenda, et sa oled nagu väga detailidesse süvenenud. See, mida hea kolleeg Anastassia küsis, ja sa vastasid, et kogutakse ainult ettevõtete omanike andmeid – see ei vasta tõele. Selle … tehakse selgeks ka nende inimeste nimed, kes tegid tehinguid antud firmaga. Nad ei ole firma omanikud, nad on firma kliendid ja ka nende andmed on avalikud. 

Minu küsimus ongi sellega seotud. Näiteks uurimise puhul on inimesel hiljem õigus teada, mis andmeid koguti tema kohta politseis, eks ole, ja saada ka juurdepääs nendele andmetele. Antud eelnõust mina seda tuvastada ei suutnud. Sa mainisid, et see andmete avalikustamise ulatus on piiratud. Kas sa oskad öelda, kas inimestel tekib võimalus, näiteks kui andmed on avatud, nimi on andmetega seotud, kas inimene saab tutvuda sellega, kas tema oli nende andmete sees?

Aitäh! Ma kõigepealt vastan sinu esimesele etteheitele. Tõsiasi on see: ka praegu, kui tehakse rahapesu juhtumianalüüsi, võib selguda, et on olemas ettevõtte juht või omanik ja selle tõttu tekivad inimeste andmed. Seda tehakse ka praegu, aga see on kirjeldatud määruse tasemel. Praegu tuuakse see kirjeldatus või võimalus sellist infot küsida seaduse tasemele. See on see muudatus, mida tehakse. Ja see on see, mida Andmekaitse Inspektsioon on väga soovinud isikuandmete kaitse seaduse mõttes.

Ja sellise muudatuse tegelikult peaksid tegema ka kõik teiste andmebaaside ja andmekogude mõttes, et teatud elemendid, mis asjad on kirjeldatud ühes või teises andmekogus, mida kasutatakse, need tuleks seaduse tasemel määratleda, mis laadi andmeid tuleb kasutada. Nad kasutavad neid andmeid ka praegu. Nüüd tuuakse see määratletus määruse tasemelt seadusesse.

Mis puudutab seda, kuidas andmeid või seda välja küsitakse või mispärast inimest ei informeerita või kuidas informeeritakse, ka minul oli seesama küsimus kohe alguses. Ja selle tõttu sai seda uuritud natuke lähemalt. See olukord on natuke seotud sellise uurimisdilemmaga, mida me tegelikult oleme kohanud avalikkuses veel, et asutus uurib, kas võib olla tegemist kuriteojuhtumiga või mitte. Tulemus ei ole teada. Võib olla ka olukord, kus selgub, et ei ole põhjust. Tal ei ole … 

Aga nüüd kujutage ette, et keegi läheb, küsib: "Vabandage, kas te olete minu kohta uurinud rahapesu juhtumeid?" Mida siis peaks vastama? Kui juhtumit ei ole uuritud ja vastatakse: "Ei, sind ei ole uuritud," aga selgub seejärel, et tegelikult küsimus oli kurjategija soovist tuvastada, kas ta on midagi teinud või ei ole. Teiseks võib olla olukord, kus öeldakse: "Jah, sinu suhtes on uurimine käimas." Siis tal tekib võimalus neid seoseid peita.

Nagu ma enne osutasin, on rahapesu juhtumid ja nende iseloom tihtipeale rahvusvaheline, väga keerulise võrgustikuga, ja nende tuvastamine võtab üpris palju aega. Lisaks kasutatakse välispartnerite informatsiooni, mille puhul on tavaliselt juures klausel, et infot ei või avaldada. Selle tõttu ongi eelnõus muudatusettepanekutes täpsustatud, et teatud olukordades võib andmeid avaldada. Aga seda kohustust ei ole. Ja selle seisukoha on kinnitanud ka praktikas Eesti riigi kohus.

Urmas Reinsalu, palun!

Proua Lauri! Te kirjeldasite väga tekstimahukat, suurt tööd, mida te olete teinud. Mitu inimest ja mitu juriidilist isikut hakkavad sellesse andmemassiivi prognostiliselt kuuluma, keda hakatakse töötlema andmekaevega? Selgitage, mida see andmekaeve selles loogikas tähendab. Kolmandaks, minu küsimus on selles, kas selline andmekaevepõhise andmebaasi kasutamine, mis moodustab kokku superandmebaasi – teie väide on eksitav, seda ei moodustu, lihtsalt päringuid on võimalik teha –, on Eesti Vabariigi õiguskorras pretsedent või on meil tegelikult varasemalt olemas erinevaid niisuguseid baase. Neljandaks, palun öelge, mida proua õiguskantsler sellise initsiatiivi kohta täpsemalt ütles. Kooskõlastustabelis …

Aitäh!

…  seda proua õiguskantsleri seisukohta ei ole.

Aitäh! Mul oleks olnud väga hea meel, kui Isamaa esindaja oleks osalenud komisjoni istungitel ja nendel aruteludel. Kahjuks teie poolt mitte keegi ei osalenud. Ma tõesti oleks väga lootnud, et me oleksime saanud teha väga tõsist diskussiooni ja sealhulgas ka kriitilisi märkusi välja tuua. (Urmas Reinsalu saalist: "Diskussiooni ei ole olnud?") Diskussioon komisjonis oli, aga teie fraktsiooni poolt esindajaid kordagi kohal ei olnud, mistõttu ongi nii, et võib-olla mõned küsimused jäid esitamata, võib-olla jäid mõned vastused andmata ja võib-olla teie teadmatus tuleneb ka sellest. Aga ma proovin vastata. Kahtlematult on mul siin natuke keerulisem vastata, sest minu käsutuses ei ole siin puldi juures spetsialiste erinevatest asutustest, kes meie arutelude juures osalesid, sealhulgas Rahapesu Andmebüroost. Rahapesu Andmebüroo koosseis, nende tegevuste ulatus on teatavasti salastatud, nii et kahjuks seda ei saa öelda. Teiseks. (Urmas Reinsalu kõneleb saalist.) Jaa. Kas sa lased mul vastata? (Urmas Reinsalu: "Jah.") Nii. Ma jõuan selle vastuse juurde, eks. 

See, kui palju andmeid jõuab andmebaasi, sõltub puhtalt sellest, kui palju tekib neid olukordi, juhtumianalüüsi põhjal, kui palju esitavad erinevad asutused teateid Rahapesu Andmebüroole, et tegemist võib olla rahapesujuhtumitega. (Saalist räägitakse.) Mul oleks väga hea meel … Lisaks sellele, et keegi komisjonis ei osanud, ei kuula sa ka vastuseid. Kas ma saan vastata?

Head kolleegid, lepime kokku, et see debatt on ikka kordamööda. Kõigepealt küsija, siis vastaja, läbirääkimised tulevad. Kuna ettekandjat on see korduvalt seganud, siis ma olen siin natuke kriitilisem jätkuvalt. Palun!

Nagu ma ütlesin, kogutavate andmete maht sõltub esiteks sellest, kui palju esitatakse erinevaid teatisi erinevate asutuste poolt. Eelkõige on nendeks esitajateks erinevad finantsasutused, aga neid esitavad veel ka sellised asutused, kus liigub suures ulatuses sularaha ja tehakse suuremahulisi tehinguid, näiteks kinnisvarabüroodes või muudes sellistes kohtades. Ehk see sõltub esiteks kõigepealt sellest. 

Teiseks sõltub kindlasti andmete hulk sellest, kui keerulised on need rahapesuskeemid, mis välja töötatakse. Puldis on väga raske seda näidata, aga ma võin sulle näidata siit joonist, kui keeruliseks võib muutuda üks rahapesujuhtum, kui palju erinevaid seoseid on. See on päris tihe selline pilv, mis võib tekkida. Nii et mida keerulisemad on rahapesujuhtumid, seda suuremaid koguseid andmeid sinna sisse tuleb, nii Eestist kui ka väljastpoolt. See puudutab nii tehinguid, see võib puudutada ka erinevaid asjaosalisi. Keerulisemad skeemid ongi sellised, et seal on sadu ja võib-olla isegi tuhandeid tehinguid. Osaliselt rahvusvaheliselt raha liigub väga erinevatel viisidel. Kui natuke mõelda, siis sellise info töötlemine, kokku kogumine ja selliste keeruliste skeemide tuvastamine on kindlasti ülimalt keeruline ja aeganõudev. Kui sellises olukorras saab kasutada tehnoloogiat, siis see on kindlasti abiks.

Ma osutan sellele, et Rahapesu Andmebüroo vastutuse juures rahapesujuhtumid on alati seotud kuritegevusega. Need kuriteod on väga erinevat laadi. See võib olla maksupettus, aga see võib olla sanktsioonidest kõrvalehiilimine, narkokuritegevus ja jumal teab veel mis. Nii et selliste kuritegude, mille hulgas rahvusvahelisel tasemel liiguvad väga-väga suured summad, pingutatakse ka nende peitmisel. Tihtipeale on Eesti üksnes üks element väga suures rahvusvahelises võrgus, kus rahapesujuhtumeid ja sellega seotud kuritegevust tuvastatakse. Aitäh!

Varro Vooglaid, palun!

Mul on täiesti protseduuriga seotud tõesti küsimus …

Võtan Varro … (Hääl kohalt.) Jaa, üks hetk. Ma võtan Varro Vooglaiu küsimuse, seejärel võtan kaks protseduurilist, ma rohkem protseduurilisi küsimuste voorus vahel ei võta. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma mõtlesin küsida selle kohta, mille kohta ma seletuskirjast vastust ei leidnud. Nimelt minule tundub, et see eelnõu kätkeb endas selliseid tunduvalt fundamentaalsemaid probleeme kui see rahapesuvastase võitluse temaatika iseeneses. Kas selline tendents ka oli komisjonis kuidagi jutuks, ja ma teie ettekandes selle kohta midagi kuulnud, et me liigume ühiskonnana kuidagi väga küsitavas suunas, kui me hakkame niimoodi massiliselt andmeid kogudes ja neid tehisintellektiga töödeldes inimesi profileerima? Profileerima! Me räägime nüüd sellest, et inimeste kohta ei ole mitte mingisugust informatsiooni, selle kohta, et nad oleksid teinud midagi ebaseaduslikku, ühiskonnaohtlikku, aga me hakkame kõiki inimesi massiliselt profileerima, et tuvastada nende käitumisest mingisuguseid mustreid, mis võiksid viidata mingisugusele kahtlasele käitumisele või õigusvastasele käitumisele. Põhimõtteliselt on võimalik sedasama mustrit rakendada ka igas muus valdkonnas, profileerida inimesi näiteks sideandmete pinnal, numbrituvastuskaamerate süsteemi pealt kogutud info pinnal, valvekaamerate info pinnalt, ja siis vaadata, kas on mingeid nihukesi kahtlased mustrid ja siis hakata neid vastavalt sellele menetlema. Ka selline temaatika oli ka jutuks või üldse mitte?

Aitäh!

Aitäh! Otseselt komisjonis selliselt küsimust ei püstitatud, küll aga ettevalmistavas käigus ligilähedalt selle mõtte põhjal sai diskuteeritud erinevate asjaosalistega. Ja ma rõhutan veel üks kord, eks, et andmete, mida selle eelnõu puhul tõstetakse, see andmetöötlus mingisugusel kujul, valdavalt käsitsi, üksikpäringutega, toimub juba praegu ja ta on täpsemalt määratletud määruse tasemel. Nüüd tuuakse vastavalt muutunud arusaamale andmekaitsest ja isikuandmete kaitsest sealhulgas seaduse tasemele ehk täpsustatakse seda skoopi. Eelnõu algse versiooniga võrreldes on muudatusettepanekute sisu veel tõmmata seda kokku ehk tõesti, et isikuandmete põhjal ei toimu. Võti algab ikkagi sellest, et kui ettevõte, valdavalt ettevõtte kohta, aga mingitel juhtudel ka eraisiku kohta, kui ta teeb näiteks suuremahulisi sularahaülekandeid või sularahatehinguid või ka mingitel juhtudel, üldjuhul inimesed sinna ei satu, vaid nad satuvad kaudselt, eks ju, mitte otseselt. Ja nende andmete põhjal hakatakse siis analüüsima, mitte ei võeta niimoodi, et võtame siit peotäie, 20 inimest või 200 inimest ja teeme analüüsi, et kas nendel keegi on juhuslikult kuriteoga seotud. Ülesanne, mis on seatud, ongi see, et kogu selle andmemassiivi, nagu ma siit ka üritasin võib-olla selle graafiku peal näidata, see andmete kogum on nii suur, et füüsiliselt inimesed ei suuda seda andmemassi piisavalt kiiresti läbi töödelda ja selleks kasutada siis kaasaegse tehnoloogia võimekust, nende andmete analüüsimiseks. Mõned meeldivad nimetada seda tehisharuks. Võib-olla tasuks seda siiski vaadata mitte tehisharuna, vaid teatud tüüpi programmina, mida inimesed panevad ette, et arvuti teeks teatud tüüpi analüüsi ja andmete analüüsi. Arvuti ei tee midagi sellist, mida inimesed talle ette panevad. Et seda selle eelnõuga kindlasti ei lubata, ei lubata profileerimist, vaid tuvastatakse, kui on võimalik, et seal võib olla kuritegu, siis tuuakse välja, et siin on tehingud, mis ei ole tavapärased või et need tehingud paistavad silma, on tihtipeale omased ka kuritegelikule käitumisele. Siis inimene kontrollib üle, kas tegemist on nii-öelda valepositiivse viitega või on tõesti midagi tõsisemalt tegu. Kui midagi tõsisemalt on tegu, siis alles minnakse nende andmete juurde, mis puudutavad konkreetseid ettevõtteid ja võivad puudutada ka konkreetseid isikuid.

Kaks protseduurilist, siis ma rohkem küsimuste ja vastuste voorus ei võta. Rain Epler, palun!

Jaa, minu protseduuriline just puudutabki küsimuste-vastuste vooru. Tegelikult tahaks saada selget vastust sellele, kas ma võtan oma küsimuse maha ja lähen mingit muud tööd tegema. Kolleeg Lauri on siin mitut kolleegi noominud, et miks nende esindajat ei olnud või miks neid ennast ei olnud komisjoni istungil. Mina ise rahanduskomisjoni ei kuulu ja mul ei ole ka aega töö kõrvalt tegeleda sellega, et kas meie esindaja on olnud ühel koosolekul kohal või ei ole olnud ühel koosolekul ja teisel koosolekul kohal. Ja minu arvates see suure saali debatt on tegelikult oluline mitmes mõttes: nii selleks, et mina saaksin teada infot, mis mind huvitab, kui ka avalikkus saaks teada. 

Sellest tulenevalt on mul küsimus, kas istungi juhatajal oleks paslik teha ettekandjale märkus, et ta ei alustaks oma vastuseid sellega, et kuna teid või teie esindajat ei olnud, siis ohata ja öelda: "Ma ikkagi suure vaevaga vastan." Minu arust on siin see märkuse koht. Püsime seaduseelnõu arutelu juures, sest küsimused on olnud ju sisulised.

Jah, hea kolleeg. Mina võtan seda väljaöeldut kui informatsiooni, mida komisjoni ettekandja ütles. Aga tõepoolest, Riigikogu liikmetel on õigus küsida. Ja kõik ei saagi igale poole kuuluda, igaüks saab kuuluda ainult ühte komisjoni. Nii et selles mõttes on see paratamatu, et enamasti ei ole võimalik seal osaleda, enamikul inimestel. 

Aga ma nõustun ettekandjaga selles, et teiseks lugemiseks ettevalmistamisel on ikkagi komisjoni kaasatud väga palju ametkondi ja ametnikke. Ehk seal see arutelu on tõepoolest palju sügavam ja palju põhjalikum. Nii et selles mõttes antud juhul komisjoni ettekandjana Maris Lauril ei ole tõepoolest mõtet kogu seda paketti, mis oli näiteks esimesel lugemisel, uuesti lahti ja laiali võtta, ning ka seda mahtu, mida komisjoni istungitel arutada. (Rain Epler räägib saalist.) Jah. Jaa. Just. Ma usun, et sellist märkust hea kolleeg rohkem enam selle aadressil ei tee.

Andrei Korobeinik, palun!

Jaa, mul on selline üldisem mure. Näiteks hea kolleeg Aivar Kokk ka siis, kui ta komisjonis ei käi, teeb päris korralikult tööd eelnõudega. Erinevalt ettekandjast, kes räägib meile seda, et tehisintellekt teeb seda, mida inimene talle ette ütleb, ja et infot nende andmete kohta edastada ei saa, kuigi prokuratuur teeb seda juba üle kümne aasta, aga rahapesu andmebüroo seda teha ei saa. 

Meil on olukord, kus ettekandja teemat ei valda, ja siis ta süüdistab teisi selles, et nad ei käi ühel või teisel istungil. Ma juhin tähelepanu, et ei mina ega Aivar Kokk ei ole näiteks Reformierakonna tagatoas väga teretulnud. Me ei tea, kuidas see eelnõu menetlus käis. Meil ei ole protokolle ka eraldi kokkusaamiste kohta, mida Maris Lauri tegi osapooltega. 

Kas teie arvates – ma küll näen seda, et parlamendi rolli Reformierakonna arvates peab olema väiksem – tõepoolest ei ole see parlamendisaal see koht, kus debatt peaks toimuma? Kas teie arvates ta peab olema kusagil kinnistes tubades, nii et tavaline inimene ei saagi teada, mis seal toimus? Mul on siiras mure meie parlamentaarse kultuuri pärast.

Aitäh, hea kolleeg! Esiteks, lõbusama poole pealt alustades, soov lahkuda Reformierakonnast oli teie enda soov. Te olete selle valiku teinud, siin ei saa mitte kedagi teist süüdistada selles. 

Teiseks, ma ei kahtle vähimalgi määral ettekandja põhjalikkuses. Maris Lauri on kahtlemata üks kolleege, kes väga põhjalikult, minu jaoks vahel isegi liiga põhjalikult vastab, minu arust lähevad need vastused vahel isegi liiga pikaks ja põhjalikuks, eriti arvestades meie tihedat päevakorda. Aga Maris Lauri professionaalsuses ei ole küll vaja mitte kellelgi kahelda.

Ja kolmas, milles teiega täiesti nõustun: otse loomulikult, see saal on siin debati koht. Aga need küsimused ja vastused peaksid jääma ikkagi selle juurde, mida käsitleti komisjonis peale esimest lugemist ja valmistudes teiseks lugemiseks. See on nagu üks üldine põhimõte. 

Nii et selles mõttes, debatt peab saali jääma, igal juhul. Teil on igal juhul õigus küsida. Ja ma arvan, et siin komisjoni ettekandja saab teha märkuse, et sellest ei olnud komisjonis juttu, ja siis ei ole teil põhjust ka selle peale pahandada. Aga kogu selle arutelu kohta, mis komisjonis oli, on teil õigus küsida ja seda on teil õigus ka siin suures saalis teada saada. 

Aga nüüd jätkame, head kolleegid. Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa, aitäh! Lugupeetud ettekandja! Küsimus puudutabki komisjoni istungeid ja minu mure on selles, et kas tõepoolest meil riigis on rahapesuga olukord nii dramaatiline, et tuuakse lauale selline päris kaheldava väärtusega ja selline nagu vastuoluline initsiatiiv, vastuoluline seaduseelnõu, mis tekitab hästi palju küsimusi ja mille osas, ma saan aru, isegi algatajad hindavad seda võimalikku riski või võimalikke riskikohti keskmisteks, isegi mitte väikseteks, vaid keskmisteks. Oli sellest juttu komisjonis? Kas keegi tõstatas seda teemat ja kas tõepoolest meil rahapesuga on olukord nii keeruline meie riigis?

Aitäh! Väga hea, et te selle küsimuse esitasite. Enne oma ettekandes ei saanud ma väga põhjalikult rääkida sellest, mida räägiti 12. juuni istungil. Seal tuli küsimuseks tõesti see, et millised on rahapesu riskid ja ohud. Tihtipeale kujutatakse ette, et saadakse mingisugune trahv või kogutakse mingi maksuraha kokku, eks. Nagu ma siin eelnevalt vastustes olen öelnud, siis rahapesu võib ja on tihtipeale rahvusvaheline, tihtipeale seotud väga suurte ja väga ohtlike kuritegudega ja, ütleme, ta on eetiliselt tihtipeale seotud näiteks sanktsioonikuritegudega, narkokuritegevusega. Sellistel juhtumitel tehakse väga palju rahvusvahelist koostööd.

Nüüd, mis on riskid, kui rahapesuvastase võitlusega piisavalt intensiivselt ei tegeleta? Eestil on olemas selle kohta negatiivne kogemus. Väga palju on räägitud Danske panga juhtumist ja veel mõnedest pankadest. Teatud mõttes on see eelnõu ka vastus nendele juhtumitele, et luua süsteem, et avastada võimalikult kiiresti hälbimised tavapärasest majanduse toimimisest. Kui oleks olemas või oleks olnud riigil võimekus hinnata neid tehinguid varem niimoodi operatiivselt, tollal muidugi ei olnud ka tehniline võimekus nii kaugele arenenud, siis ilmselt oleksid need juhtumid jäänud tulemata, nad oleksid saadud kiiremini kätte. Sealhulgas oleks tuvastatud ka see, et näiteks pangad ei käitu piisavalt adekvaatselt, eks.

Mis on veel rahapesujuhtumite puhul, ma just nimetasin, et on tegemist rahvusvaheliste olukordade, väga suurte kuritegudega. Väga suur mõju on, me võime seda nimetada maine kahjuks, aga sellel on väga tugevad majanduslikud tagajärjed, kui mingis riigis, kui mõnda riiki peetakse rahapesuvastase võitlusega mitte piisavalt tegutsevaks või isegi seda toetavaks, mis on eriti halb juhtum, siis need riigid on nõndanimetatud mustas nimekirjas, millega kaasnevad kindlasti see, et selle riigi ettevõtetel on palju keerulisem teha majandustehinguid teiste riikidega, eksport, import, investeeringud ja nii edasi. Võib juhtuda, et mingit laadi tehinguid ei saa üldse teha. Näiteks meie lõunanaabril on olnud olukord, kus rahapesukahtlustuste ja selle tõttu, et teatud pankade puhul kahtlustati suhteliselt suuri kuritegevusi, otsustas Ameerika Ühendriigid keelata näiteks dollariga kauplemise nende jaoks, mis tähendas seda, et terve riik ei saanud teha tehinguid dollarites, pidi tegema läbi teiste riikide. Isegi konverteerimine muutus keeruliseks.

Kõigel sellel on hind, laenurahal on hind ja kõik see ei puuduta ainult eraettevõtteid, erasektorit, aga see puudutab ka riiki. Ehk kui rahapesuvastane võitlus ei ole piisavalt usutav, piisavalt efektiivne, siis sellel on otsene mõju selle riigi mainele, selle riigi majandusarengutele ja nende võimalustele. Selle tõttu tuleb tegeleda. Isegi kui võib tunduda, et nii-öelda otsene kasu, nagu kinnipeetud raha, mis nendest kuritegelikest rahadest saadakse, vähe, aga see kahju, mis tekib mingite tegevuste tegemata jätmise tõttu või lohaka tegemise tõttu, on üüratu.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõepoolest, Eesti olid suured probleemid, millele te viitasite, ja üks osa probleemist oli see, et toonane rahandusminister Jürgen Ligi, ma ei tea, kas osales ühel koosolekul või ei osalenud üldse. Võite testimise mõttes siis tema selle profiili sealt andmekogust läbi lasta, et vaadata, kuidas tal sellel ajal läks. Aga ma ütleksin, et seaduseelnõu tutvustades, ja vabandage mu otsekohesust, te otsesõnu just valetasite siin mõni minut tagasi. Te ütlesite, et mingit profiili, profileerimist ei tehta, aga lisatakse seadusesse § 59² ja selle lõige 5 ütleb otsesõnu: Rahapesu Andmebürool on õigus läbi viia profiilianalüüs. Ehk et meil tehakse see superandmebaas, siis kasutatakse, te kasutate sellist terminit nagu tänapäevaseid IT-lahendusi, mis iganes need lahendused on ja kas AI või miski muu, ja siis selle baasi peale hakataksegi ikkagi neid profileerimisi tegema. Ja seadus ütleb, et seda ongi õigus teha. Te just ütlesite, et ei ole seda õigust teha. Kas te saate selgitada?

Palun täpne viide. (Rain Epler täpsustab kohalt.)

Aitäh!

Aa! Profiilianalüüs ongi see, mida ma kirjeldasin, et hinnatakse, kas teatud laadi tehingud võivad viia probleemidele. Isikusamastust ettevõte tasemel tollel hetkel veel ei toimi. Ehk seda mustrit analüüsitakse. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Ma jätkan. Tegelikult selle profiilianalüüsiga ongi see probleem, et arvestades seda sõnastust, et isegi ei analüüsita võimalikku nagu ohtu või seotust, aga lihtsalt võimalikku nagu tõenäosust. Lihtsalt see ongi nii laialt kirjutatud, et põhimõtteliselt iga inimene läheb selle profiili alla ja siis tegelikult pole lahti kirjutatud, kuidas siis tehisaru otsustab, kas ta on kunagi võib-olla tõenäoliselt võimalik, nagu see inimene, keda võib seostada rahapesuga, või siis mitte, see on nagu probleem.

Teine probleem on muidugi see sõltumatus, et kuidas ikkagi tagatakse see sõltumatus andmete töötlemisel. Siin kirjutatakse, et andmete kasutamiseks peab luba andma kaks sõltumatut isikut, kellest üks on Rahapesu Andmebüroo andmekaitsespetsialist. Aga see on just seesama Rahapesu Andmebüroos töötav inimene. Kuidas siis ikkagi see sõltumatu kontroll andmete töötlemise üle tagatakse?

Aitäh! Esiteks, ma veel kord rõhutan, et asi algab sellest, et esitatakse ka praegu seaduses olevad teavitused võimalike juhtumite kohta, millel on Rahapesu Andmebüroo kohustus hinnata, kas selle tegevuse taga võib olla reaalselt rahapesujuhtum ja siis seega ka seosed kuritegevusega või mitte. See algab sellest, see ei ole niimoodi, nagu eelnevalt kolleeg osutas, et keegi võib võtta kätte ja teha analüüsi Jürgen Ligi kohta. Sellist võimalust ei ole. See on ainult sel juhul, kui on põhjendatud kohtus ja põhjendatud on ka see, kui on esitatud kuriteoteade või võimalik rikkumisteade. 

Teiseks. Ma vabandan, mul läks meelest ära. Aa, sõltumatus! See on nõndanimetatud neljasilmaprintsiip, et kui andmed depseudonümiseeritakse, siis seda ei saa teha üks isik, vaid seda teeb kaks inimest, esiteks. Ja teiseks on Rahapesu Andmebüroos olemas ka sisekontroll, kelle ülesanne on jälgida ja luua vastavad mehhanismid, mis tagavad selle, et andmekasutus ja andmete kasutus, ligipääs vastaks seadusele ja oleks seaduslik ja põhjendatud. Samasugused mehhanismid kehtivad väga paljudes teistes asutustes ka, et mitte kedagi ei tooda kuskilt väljastpoolt sisse, et siis öelda. Näiteks me käisime eile julgeolekuasutuste järelevalve komisjoniga PPA-s, et saada aru, mismoodi seal toimub kaameratega seotud protsess. Täpselt sama lugu, keegi ei pääse sinna juurde ja seal alati on olemas sisekontroll. 

Nüüd mis on olnud selle eelnõu juures tehtud ettepanek, ongi see, et täiendavalt teha juurde, et parlamentaarne kontroll, kui tõesti kellelegi tundub, et asjad ei tööta korralikult, on tal võimalik pöörduda, ja siis on komisjonil võimalik neid diskussioone teha. Samuti aruandluskohustus, mis siin on seadustatud, et nad on kohustatud andma aru, mismoodi nad teevad. Loomulikult, arutelude käigus saab esitada ka küsimusi, kui mingid küsimused jäävad vastuseta. Ja nagu ma ka enne oma esimeses sõnavõtus siin ja tutvustuse käigus ütlesin: selle mõte on see, et kui tõesti selgub, et need asjad ei tööta nii, nagu nad peaksid, et on mingid kõrvalekalded või mingid häiringud, siis me saame ju sekkuda ja teha muudatusi seaduses ja tõeliselt ka vajadusel kehtivat seadust muuta.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Siin ennist üks hea kolleeg küsis, et kui suure hulga subjekte see seadus puudutab, ja te teie jäite vastusega hätta. Ma vastan teie eest. Tegelikult see kaudselt puudutab kogu Eesti ettevõtlusruumi ja märkimisväärse osa elanikkonnast. Kui me räägime arvudest, siis rahapesu tõkestamise seaduse kohustatud isikuid ja neid on üle 20 000; aktiivseid äriühinguid, neid on üle 100 000; eraisikuid, kui vaadata kogu seda erinevaid asutusi ja andmeid, mis seal soovitakse kokku koguda, neid on üle 500 000. Tegelikult me räägime hästi suurest andmebaasist, mis on ennetava sellise jälgimisvormis üles ehitatud. Me ei räägi isegi kriminaalmenetluse raames mingisuguse andmebaasi kogumine või asja alustamise, vaid lihtsalt ennetavas vormis me loome sellise suure andmebaasi. Kas teie arvates see on proportsionaalne?

Aitäh! Ma rõhutan veel kord, et kõik saab alguse teadetest, mida esitatakse ühe või teise ettevõtte või isiku kohta vastavalt kehtivale seadusele, mida siis analüüsitakse ja millele tuuakse juurde täiendavaid andmeid erinevatest Eesti, juba riigi kasutuses olevatest andmebaasidest. Sellest hakkab pihta. Ja mina usun küll, et Eestis on enamik inimesi ausad ja ei tegele rahapesuga. Ma tõesti seda usun, mistõttu ma kahtlen väga sügavalt, et andmebaasi võiks sattuda sellises üüratus koguses ettevõtteid, Eesti ettevõtteid, Eesti inimesi. Tõesti tõsiasi on see, et seosed võivad ja tõenäoliselt tekivad ka selle tõttu, et teated tulevad, aga teate taga tegelikult midagi ei ole, et seda kontrollida. See tundub võib-olla mingitel juhtudel arusaamatu, aga kui tuleb teade, et võib tegemist olla rahapesujuhtumiga, saadab mõni pank mingi tehingu kohta, talle tundub mingil põhjusel see kahtlane, ta kirjutab sinna juurde ka teate, miks talle see tundub. Rahapesu Andmebüroos hakatakse kontrollima, kas sellel kahtlusel on põhjust. See tähendab seda, et konkreetne inimene hakkab tegema konkreetseid päringuid konkreetse ettevõtte konkreetsete inimeste kohta. See tähendab seda, et tegelikult avalikustamine või konkreetse inimese kohta teada saamine muutub, on päris selge. Kui selliseid päringuid teeb masin, siis on see olukord. et juhtumiuurija ei näe üldse neid ettevõtteid, neid inimesi, kes konkreetselt seostuvad, sest kui lõpptulemus osutab sellele, et probleemi ei ole, siis ei ole ka põhjust ju sinna süveneda. Nii et neid andmeid ei ole. Ja nagu ma siin ka meie kolleegile näitasin, siis rahapesu on väga keeruline ja väga paljusid osapooli seostav kuritegevuse liik. Ja see on tihtipeale, et mitte ütelda tavaliselt, ka rahvusvaheline ja seal võib olla sadu ja tuhandeid seoseid. Nii et ma ei usu iialgi, et Eestis satuvad sinna uurimise alla enamus meie inimesi või meie enamus ettevõtteid. Ma lihtsalt ei usu seda. Ma usun, et enamus Eesti ettevõtteid ja enamus inimesi on ausad.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh võimaluse eest! Ma siiski juhiks tähelepanu, et algoritm teeb seda, mida inimene talle ütleb, aga tehisintellekt ei pruugi seda teha. Antud seaduses puudub absoluutselt keeld tehisintellekti kasutamiseks, andmete kontrolliks. Sama keeld puudub ka Euroopa Liidu tasandil. Väide selle kohta, et masin teeb seda, mida inimene talle ütleb, ei päde. 

Nüüd, mul ongi küsimus, et kui masin ütleb, et siin on kahtlemata tehing või profiil, siis on vaja kahte allkirja inimeste poolt, kes ütlevad, et nüüd vaatame, kes on selle profiili taga. Kes need inimesed on ja kuidas on tagatud nende sõltumatus? Aitäh!

Aitäh! Kindlasti, kui meil oli diskussioon ka selle üle, millist laadi analüüsi konkreetsemalt võidakse teha nende andmetega, siis uskumust selle kohta, et Rahapesu Andmebüroo oleks võimeline tehisintellekti lähiajal kasutusele võtma, ei olnud. Ei olnud lihtsalt. Nad loodavad siiski masintöötluse peale eelkõige. 

Nüüd, kui tekib selline oletus, et mingite tehingute grupi puhul võib olla tegemist rahapesuga reaalselt, siis nii nagu kõikide juhtumite puhul ka muudes asutustes, ka eile külastatud PPA-s, on see, et on kaks inimest. Esiteks, kes kinnitavad selle asja. Ütleme, et kõigepealt on inimene, kes on uurija või kes näeb, et seda asja tuleb kontrollida. Selle kinnitavad siis need kaks inimest. Tegelikult on sellega seotud kuus inimest. Alati peab kõrval olema põhjendus, miks ta arvab, et selle mustri taga võib olla kuritegevus ja miks ta tahab seda põhjalikumalt uurida. See on see koht. Kui ka üks inimene – nimetame teda uurijaks, ma ei tea, kuidas nende positsioonid täpsemalt nimetatakse Rahapesu Andmebüroos – arvab arvuti poolt tehtud analüüsi tulemusena, et mingisugune kobar tehinguid võib osutada rahapesule, siis selleks, et aru saada, millised ettevõtted ja inimesed on sellega seotud, tulevad  ja hindavad seda veel kaks inimest. Ta peab seda põhjendama ja sellest jääb jälg. Lisaks tekib alati sisekontrollil võimalus üle kontrollida, kas seda tehti ja kas need põhjendused olid adekvaatsed, kas mingeid reeglistikke rikuti. Ja lõpuks on siin taga ka Riigikogu kontroll. Ma tuletan meelde, et Rahapesu Andmebüroo allub Andmekaitse Inspektsioonile andmete töötluse mõttes. Ka Andmekaitse Inspektsioonil on võimalus tutvuda sellega, kuidas täpsemalt andmeid kasutatakse, kuidas neile ligipääsu tagatakse, et nende kasutus oleks proportsionaalne. Aitäh!

Auväärt ettekandja ja kolleegid! Vabandan ka küsijate ees, kes on järjekorras. Kuna on laekunud taotlus Eesti Reformierakonna fraktsioonilt pikendada tänast istungit, siis me teeme vahepeal ära istungi pikendamise hääletuse. Nii et aitäh, auväärt Maris Lauri! Paar minutit saame toimetada muid asju. 

Nii et veel kord, Eesti Reformierakonna fraktsioon on teinud ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14.00-ni. Me peame seda ettepanekut hääletama, teeme seda peale saalikutsungit. Saalikutsung, palun!

Head kolleegid! Panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14.00-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt hääletas 53 Riigikogu liiget, vastu 3 Riigikogu liiget ja erapooletuid oli 1. Sellega on tänane istung pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14.00-ni.

Palun taas Riigikogu kõnetooli kolleeg Maris Lauri vastamaks Riigikogu liikmete küsimustele. Tanel Tein, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! (Juhataja helistab kella.)

Head kolleegid Eesti 200-st, teie kolleeg tahab küsida, aga …

Ma tuleksin korra tagasi seal ka komisjonist tulnud küsimuste juurde. Rahapesu andmebüroo saab täna seda masinat hakata ehitama tänu sellele, et on Euroopa Liidu rahastus nagu võimalik. Ilma selle rahastuseta me võib-olla ei olekski siin ega räägiks sellest. Kindlasti oluline teema.  

Ja teiselt poolt, mida sai ka ju küsitud, sellist masinat kuskil maailmas täna olemas ei ole – veel. Me kõigepealt teeme seaduse, et saaks hakata seda looma ja tegelema just selliste massandmetega.  

Aga mu küsimus liigub sinna suunas, kas me oleme täna teinud piisavalt kaasamist ja kõike … No see on väga lai teema nagu. Kas presidendil väljakuulutamise … Kas see seadus läheb läbi, kui me siin neljapäeval seda uuesti hääletame? Mis teie arvamus on? Kas on tehtud piisavalt? Või on meil oht ja me peaksime kuidagi midagi sinna peale vaatama? Kuna seda masinat tegelikult täna veel kusagil ei ole …

Aitäh!

Aitäh! Sellel seadusel on andmete põhjal tegelikult kaks ülesannet. Üks asi on juhtumianalüüs ja selle protsessi automatiseerimine. Seda kasutatakse minu teada ka … Ja mul ei ole tekkinud muljet, et teistes riikides selliseid võimalusi ei kasutata. 

Nüüd, mis puudutab tõesti sellist sügavamat analüüsi ja erinevate andmebaaside seostamist, sellisel puhul oleks tõesti tegemist innovatsiooniga, mida ei ole rakendatud. Ja see oli ka üks põhjus, mistõttu ma arvasin, et selle skoobi kokkutõmbamine andmete põhjal oleks kasulik ja mõistlik. 

Kõikide nende diskussioonide eesmärk oli see, et aru saada, mis on eelnõu koostajate soovid ja eesmärgid ning millised on need riskid. Selle menetluse käigus on neid püütud nii palju kokku tõmmata kui võimalik. Ei saa välistada, et tulevikus tuleb teha veel täiendavaid muudatusi. Võib juhtuda, et neid muudatusi saab teha ühte- või teistpidi. 

Millise otsuse langetab president, seda ma tõesti ei tea. Aga nende arutelude põhjalikkus ja seesama asi, et me komisjonis arutasime neid teemasid kolm korda, mis ei ole tavapärane. Kindlasti on küsimus selles, et erinevate huvigruppide kaasamine oleks olnud tõesti parem, kui eelnõu algataja oleks kaasanud veel huvilisi, rohkemas, laiemas ringis. Aga seetõttu oma menetlejana ma tõin sisse ka teised osapooled, täiendavad, kelle puhul ma arvasin, et nende arvamuse teadasaamine on oluline. 

Eelnõu on esiteks läbinud kooskõlastusringi, olnud eelnõude infosüsteemis algsel kujul kättesaadav, on olnud kättesaadav ka Riigikogu menetluses. Riigikogu menetlusest on möödunud enam kui kuu, poolteist kuud. Nii et kõigil huvilistel on minu arvates olnud võimalus anda märku, kui nad ei olnud kaasatud, aga nad leiavad, et nad peaksid olema kaasatud. Teiste eelnõude juhtumitel, ka teistes erinevates komisjonides on olnud küll ja küll neid juhtumeid, kus on erinevad organisatsioonid ja asutused pöördunud oma seisukohtadega, kui neid ei ole algselt kaasatud. Väga raske on oletada, kes võiksid olla kaasatud, kui ei teki seda tunnetust.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Hiljuti me saime kuulda selle kohta, et PPA on kasutanud juba palju aastaid sellist üle-eestilist numbrituvastuskaamerate võrgustikku, millega tehakse igas kuus keskmiselt 20 miljonit pilti, kantakse andmebaasi, kõikide inimeste kohta, sõltumata sellest, kas nad on õigust rikkunud või mitte. See näitas seda, et tegelikult on võimalik selline massiivne info kogumine ja töötlemine ka ilma, et sellest oleks avalikkust informeeritud, ja ka ilma, et selle kohta oleks parlamendis vastavasisuline otsus langetatud. Selle pinnalt ma küsin teie käest, kas teie olete isiklikult veendunud selles ja olete ka päriselt kontrollinud seda, et antud juhul me ei seisa silmitsi järjekordse sellise juhtumiga, kus nüüd parlamendis me menetleme mingit eelnõu, et anda Rahapesu Andmebüroole teatavad õigused massiliseks andmekogumiseks ja töötlemiseks, olgugi et tegelikult on sellist massilist andmekogumist ja töötlemist juba vähemalt osaliselt aastaid praktiseeritud. Ehk kas siin ei ole tegemist sellise tagantjärgi seadustamise aktsiooniga, vähemalt osaliselt?

Aitäh! Seadusega ei koguta täiendavat informatsiooni, vaid kasutatakse juba praegu kasutusel olevaid andmebaase või andmestikke. Ühelt poolt seadustatakse nende andmete kasutamine seaduse, mitte määruse tasemel ja luuakse võimalused nende andmete põhjalikumaks analüüsiks, kasutades tehnoloogilisi võimalusi. Täiendavat infot selle seaduse põhjal ei ole võimalik koguda, ei looda uusi mingisuguseid jälgimismehhanisme, mingeid uusi raporteid. Kui toimuvad mingid muudatused raporteerimises, siin on näiteks, kuidas andmeid esitatakse. Kui praegu esitatakse ühel viisil, siis tehnoloogilise arengu võimalusena luuakse, tehakse seaduses muudatus, et neid andmeid, mida praegu esitatakse vahel käsitsi, vahel meili teel ja muudes vormides, et need lähevad konkreetse vormi kaudu läbi elektroonse värava. Täiendavalt mingisugust infot ei koguta.

Ants Frosch, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Ja lugupeetud ettekandja! Selle seaduseelnõu üks minule tähelepanuväärne erisus on see, et siin antakse tohutult delegatsioone ministrile, konkreetselt siis rahandusministrile, väga paljud lahendused saab ministri käskkirjaga vormistada. Ja sellest ka minu küsimus. Kuidas on tagatud see sõltumatu kontroll, sest ohud selliste suurte andmebaaside puhul on reaalsed? See on väline rünne, aga võib ka olla sisemine rünne, mida võib ka defineerida hoopis valesti mõistetud teenistusliku huvina. On selge, et kõiksugu kriminaalid ja vaenulikud riigid sellise superandmebaasi vastu huvi hakkavad tundma. On üks vana põhimõte, mis inglise keeles on compartmetalization, eesti keeles on see õnnetu termin "lahterdamine", "eraldamine". Praegu on selline eraldamine reaalselt olemas. Kas sellise superandmebaasi loomise järel see kontroll selle superandmebaasi üle on tagatud?

Teie aeg!

Aitäh! Esiteks, ma keeldun nimetamast analüüsiks moodustuvad andmekogu superandmebaasiks, siia ei koguta kõiki andmeid, vaid kasutatakse eksisteerivaid andmeid väga piiritletult ja eelnõu algsest versioonist võrsuvalt oluliselt kitsamalt, kui muudatused leiavad Riigikogu suure saali toetust. Teiseks, andmebaasi kaitse, ka selle kohta oli küsimus. Tagatakse nii, nagu on Eestis suudetud ka teiste riiklike andmebaaside kaitse tagada. Nii et see on igapäevane töö ja on selge, et nendes valdkondades tehakse järelevalvet. Selle seadusega tegelikult piiritletakse senisest rohkem ministri pädevusi. Nagu ma ütlesin, terve hulk asju on hetkel määratletud määruse tasemel, mis tuuakse nüüd seadusesse, ehk ministrile seatakse täpsemad piirid ette, mida ta tohib teha. Lisaks eelnõu algversiooniga erinevalt luuakse sõltumatu parlamentaarne järelevalve komisjonis, kus on alati olnud pariteetne opositsiooni-koalitsiooni tasakaal. Nii et ma eeldan, et seal on eelduslikult võimalik siiski arukalt, mõistlikult ja süvenenult ka võimalikesse probleemidesse, mis võivad tekkida, süveneda. See ongi, ja järelevalve on lisaks sisekontrollile on Andmekaitse Inspektsioonil. Lõppude lõpuks, uskudes küll demokraatiasse, me ei saa kunagi välistada, et demokraatia hävitatakse, aga siis on see juba laiem probleem, mitte selle konkreetse eelnõu probleem.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! No subjektide arvu te nagu ei osanud öelda, kui paljusid isikuid see puudutab, selle vastuse ma teile ka eelnevas küsimuses andsin. Aga ma küsin järgmise küsimuse, millele te võib-olla oskate vastata. Kui palju see andmeladu läheb maksma, ehk siis kogu selle süsteemi ülesehitus? Kust võetakse raha, mis allikates? Ja kui palju Eesti maksumaksjale aastas see ülalhoidmine läheb samuti maksma?

Aitäh! Veel kord: kogutavate andmete hulk ei ole mitte see number, mida teie ütlete, vaid see oleneb sellest, millised seosed tuvastatakse, kui palju on seal sees Eesti ettevõtteid, Eesti inimesi. Ja nagu ma ütlesin, mina usun, et Eestis enamus ettevõtted on ausad, enamus inimesed on ausad. Nii et seal sees on ka välisettevõtted ja nii edasi. 

Teiseks, rahaliste küsimuste summasid meil Riigikogu teise menetluse käigus me ei arutanud, aga selle andmebaasi loomiseks ... Seda oleks pidanud küsima esimesel menetlusel. Ja ma väga kiiresti otsides ei leia praegu seda informatsiooni. Aga selleks kasutatakse, selle loomiseks kasutatakse ka Euroopa … Või tähendab, kasutatakse sellise tehnoloogilise lahenduse loomiseks kasutatakse Euroopa vahendeid. Ja nende kasutamine eeldab, selleks, et neid sealt saada, peab olema enne loodud seaduslik raamistik.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Tunnen huvi, kas menetluse käigus on olnud ka selliseid teravaid küsimusi, kuidas siis päriselt tippkorruptsiooni ja tipprahapesule ligi pääseda, sest me ei tohi unustada, et sajad miljardid musta verist Vene raha voolas läbi Eesti tõendatult, mitte kedagi ei karistatud, jorutatakse siin, räägitakse õigusriigist, et küll me tegeleme. Mul ei ole usku, et kunagi jõutakse tippkorruptsiooni jälile, sest Eestis ei ole see kunagi õnnestunud pankade osas. Ja minu küsimus on selles. See teema aitab ohjeldada mingeid ettevõtteid või vaadata, kus allpool raha pestakse, aga kuidas see aitab kaasa selleks, et lõpuks me võtame pangandustipud või pankade osakondade juhid kinni, kes seda kõike on soosinud või soosivad tulevikus. Kuidas me sellele voole käe ette paneme ja saame nad lõpuks karistatud ka?

Jaa, aitäh! Loomulikult saab ühte seadust rakendada alles selle jõustumisest alates, nii et minevikus selle seaduse muudatustega midagi suurt peale hakata ei ole. Küll saab selle tehnoloogilise lahendusega, mis see seadus loob, muuta analüüsi efektiivsemaks. Kui ma alguses kirjeldasin, kuidas praegu tehakse asju käsitsi individuaalpäringute kaudu, mistõttu see protsess võtab väga kaua aega, kui see päringute tegemine automatiseeritakse, andmete kogumine läheb kiiremaks, siis on selge, et on võimalik ka rikkumised tuvastada kiiremini, sealhulgas ka mineviku rikkumisi, kahtlasi tehinguid teatud ulatuses, kui sa saad selle informatsiooni kätte ja sa saad seda analüüsida ja sa näed mingeid asju. Kui on suudetud tuvastada tegevused, mis võivad viidata rahapesule, siis on võimalik juba uurimiste järgnevates etappides tuvastada nende asjaosalised, anda need materjalid uurimisorganite käsutusse, olgu see kapo, prokuratuur, keskkriminaalpolitsei, olenevalt rikkumise sisust ja siis saab kindlasti ka neid põhjalikumalt uurida. Kui tegemist on tegevustega, mis nõuavad karistust, siis jõuavad nad ka kohtusse ja kohus otsustab ja loodetavasti tõsised kuriteod lõpevad. Aga kindlasti üks element, mida ei tasu unustada, on see, et kui Rahapesu Andmebüroo suudab töötada efektiivselt ja tuvastada kahtlasi tehinguid, siis see peletab eemale kõik sellised kurjategijad, kes on huvitatud Eesti kasutamisest oma eesmärkidel, sealhulgas näiteks ka Vene verise raha läbi Eesti kantimisest.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eesti on mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas teada kui innovatiivne riik. Ja mainime siinkohal innovatsiooni, mille nimi on e-residentsus, mille varjuküljed on siiski tulnud alles hiljuti välja ja need on ka seotud olnud rahapesuga ja rahapesukatsetega läbi Eesti. Käesolevat lahendust, mida siin seadusega kehtestatakse, on serveeritud kui uuenduslikku, täielikku novelli rahapesuvastases võitluses. Ja ka praegu te mainisite, et sellel on Euroopa Liidu finantseerimine. Minu küsimus on see, kas tegemist on Euroopa või mõne teise …… jaoks, OECD jaoks näiteks, Eesti puhul testkaasusega, testjuhtumiga, mis on piisava suurusega, et teha selgeks …

Teie aeg!

… kas see töötab, see lahendus, või mitte.

Aitäh! Ma ei ole kuulnud sellist tõlgendust sellisele nii-öelda raha eraldustele. Ma olen aru saanud, et mõte tehnoloogia laiemast kasutamisest, kõigepealt ma veel kord rõhutan, esimene on see, esimene samm on see olemasolevate teadete uurimine ja teine teema on andmete süvaanalüüs. Need on kaks erinevat põhiülesannet, mis andmekaitse, vabandust, Rahapesu Andmebüroole tehakse muude ülesannete juures. Selleks teiseks ülesandeks, strateegiliseks analüüsiks sellise andmeanalüüsi kasutamine on uudne. Minu arusaamise järgi see on Eesti inimeste ettepanek nähes, et on võimalik teha sellist põhjalikumat analüüsi ja sellest võib-olla kasu saada.

Anti Poolamets, palun!

Jätkan ikkagi eliitkorruptsiooni teemal. Ehk siis, kunagi olen ma kohtunud ka Rahapesu Andmebüroo endise juhiga, kes ikkagi tõdes, et nad hoiatasid ammu kõikide nende Vene ohtude eest ja neil olid andmed käes juba vanasti. Eks nad andsid sisendit selleks, et lõpuks tõmmati seda rahapesu kokku, aga tohutu hilinemisega. Ma pean seda suurt Swedbanki ja Danske Banki rahapesu silmas.

Nüüd, võib-olla luuakse jällegi vägev andmebaas, aga sellegipoolest ei kuulata Rahapesu Andmebürood. Või siis pannakse see raskuspunkt mingite väiksemate tegijate vastu. Nüüd, kui peab 100 euro pärast juba olema valmis tõestama, kust see raha pärit on, jälle miljardid liiguvad kuskilt mujalt. Kuidas teile see vahekord tundub? Praegu ju pangad lähevad tihtipeale väikeste kiusamise peale suurte asemel.

Aitäh! Antud eelnõu tegeleb andmekasutuse korrastamisega ja andmeanalüüsi võimaldamisega Rahapesu Andmebüroo poolt. Kui Rahapesu Andmebüroo tuvastab ja on veendunud, et tegemist võib olla rahapesuga –ja rahapesu juures on alati ka kuritegu, see on element, mis defineerib rahapesu –, siis kogutud andmestik edastatakse uurimisasutustele ja nemad viivad läbi süüteomenetluse, eelkõige võib arvata, et kui on kuritegu, siis kriminaalmenetluse. Kuidas see areneb, sellega eelnõu ei tegele, ja komisjonis sellises aspektis diskussiooni ei toimunud. Tegelikult rahapesu eelnõuga seoses toimus diskussioon selle üle, kuidas tagada rahapesuvastane tegevus paremini. Kas pakutud lahendused just nimelt andmetöötluse mõistes on mõistlikud, proportsionaalsed, kuidas need võivad inimesi ja ettevõtteid puudutada? Mõte oli selles, et rahapesu tuvastamine muutuks kiiremaks ja efektiivsemaks ja tegelikult, nagu ma eelmises vastuses osutasin, see peletab eemale potentsiaalseid kurjategijaid.

See, kuidas menetlus toimub prokuratuuris, keskkriminaalpolitseis, kapos või mõnes teises uurimisasutuses, ei ole selle eelnõu teema, see ei ole Rahapesu Andmebüroo teema, see on juba teiste seaduste ja teiste asutuste teema.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõigepealt Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Nüüd, samal ajal kui kogu tähelepanu on olnud konkurentsiseadusel, on täiesti tähelepanuta jäänud see, et meil on eelnõu, millega valitsus on otsustanud anda rahapesu andmebüroole õiguse luua superandmebaas. 

Ma kasutangi sõna "superandmebaas", nagu meil on superministeerium, sest põhimõtteliselt luuakse selline baas, mida hakkab töötlema tehisaru, mis koondab kõikide eraisikute ja juriidiliste isikute andmeid ja mida hakatakse kasutama muu hulgas profileerimiseks. Ehk siis põhimõtteliselt iga isiku kohta tehakse profiil – mida ta teeb, kes on tema sugulased, kus ta töötab, mis ettevõttetega ta on seotud, mida ta poest ostab.

Ja nüüd, kui on tegelikult meie e-riiki ehitatud, siis üldiselt on olnud selline e-riigi keskne seisukoht selles, et me ei koosta selliseid andmebaase, kuhu andmed tulevad kõik kokku, ehk niinimetatud tsentraliseeritud andmebaase. See on olnud alati selline keskne seisukoht. Aga nüüd tundub, et see põhimõte on ununenud, kuidagi viimasel ajal on järjest aina rohkem tulemas selliseid arutelusid ja eelnõusid, et ikkagi võiks inimesi rohkem jälgida, rohkem kontrollida, andmeid koguda. "Aga see on ju teie turvalisuseks."

Ja täpselt samamoodi siin eelnõu nimetuseks on uhkelt pandud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus. Ja muidugi, väga mugav on selle taha peita sellise andmebaasi loomine. Kui keegi on, eks ole, vastu, ütleb, et me ikkagi ei peaks liikuma selliste superandmebaaside loomise poole, siis on väga mugav kasutada kohe argumendina: "Aga kas te siis tõesti olete rahapesu ja terrorismi tõkestamise vastu?" Ma usun, et siin saalis ei ole mitte ühtegi saadikut, kes oleks selle vastu. 

Küll aga on tõesti, täna saadikud, kes on tõstatanud neid küsimusi, on vastu sellele, et hakatakse niimoodi inimeste andmeid koguma ja nende alusel iga inimese kohta profiili koostama. Ja täpselt sama jutt kõlas nagu kaamerate puhul: "Kui sa oled aus inimene, siis sul pole ju midagi karta." Ma väga vabandan, aga no selline argumenteerimine ei ole kohane.

Ja praegu käibki selline arutelu, et teate, tehnoloogia areneb, tehisaru areneb, me saame ka Euroopa Liidult mingit rahastus. See on see põhjus, miks me peame kohe seda ära kasutama, et siis andmete töötlemine oleks – ma tsiteerin – "lihtsam ja kiirem". Aga kas peaks olema andmete töötlemine lihtsam ja kiirem? Mis ajast on sellest saanud nagu selline uus uus asi, mille poole püüelda? 

Ja vaatame, see on siis andmebaas, mis luuakse, sinna koondatakse andmed 11-st ametlikust registrist. Rahapesu andmebüroo, see andmeladu, sinna liidetakse rahvastikuregistri, äriregistri ja tegelike kasusaajate andmekogu, kinnistusraamatu, liiklusregistri, Eesti väärtpaberite keskregistri, majandustegevuse registri, maksukohustuslaste registri, töötamise registri andmed koos karistusregistri ja e-toimiku süsteemiga – 11 registrit pannakse kokku. Ehk siis see andmebaas puudutab kõiki inimesi, kelle andmed on ühel või teisel kujul kantud riiklikesse registritesse või infokanalitesse. 

Ja eraldi eelnõust ma toon välja näiteks, mis andmeid kogutakse füüsilise isiku puhul: sünniaeg, surmaaeg, sünnikoht, rahvus, elukoht, hooldusõiguse, eestkoste või teovõime piiramise andmed, sugulus- või hõimlussuhete andmed, registreeritud elukaaslase andmed, isikut tõendava dokumendi andmed, hariduse ja töötamise andmed, kahtlustuse või süüdistuse andmed, kontode andmed, karistusandmed, siis veel eraldi kinnistute, sõidukite ja väikelaevade andmed, väärtpaberite andmed, veel ka eraldi, kui on ka juriidilise isikuga seotud vara, siis on äriregistri juriidilise isiku detailotsinguga seotud isikuandmed, tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsiooni andmed, käibe- ja tollideklaratsiooni andmed. 

Ja siis, kogudes kõik need andmed kokku, andmeid töödeldakse, tehakse profiil sellest ja nii-öelda igale profiilile tuleb pseudonüüm. Ja nüüd öeldakse, et kuna meil on see pseudonüüm, siis sellega me tagame anonüümsuse. Pseudonüüm ei taga anonüümsust. Ja probleem on nüüd ka selles, et hakatakse kasutama tehisaru, hakatakse kasutama tehisintellekti, mis koondab kõiki neid andmeid, hakkab neid profiili looma, aga ei ole kirjas, mille alusel ta siis hakkab otsuseid tegema, kas siis mõni isik on nii-öelda kahtlane või ei ole. 

Põhimõtteliselt, kui mina loen täna seda eelnõu, et saab ligi pääseda andmetele ükskõik millal, sest ei ole kirjas, et peab olema otseselt seotud rahapesuga, põhimõtteliselt isegi mitte kaudselt. Piisab sellest, on kirjas, et profiil on selline, et teoreetiliselt tõenäoline on mingi seotus võib-olla kunagi tulevikus. Ehk ongi selle lause kirjas, et isiku võimalik seotus, seotuse tõenäosus. Ehk siis tegelikult vajadusel võib vaadata ükskõik mis inimese profiili. See seaduse sõnastus on spetsiaalselt loodud sellisena, et see on piisavalt lai ja annab selleks õiguse. Ma ütlengi, et ei teki absoluutselt mitte mingit probleemi nagu poolkogemata tuletada pseudonüümsetest andmetest tegelik isik. Ja kui see vajadus on, see eelnõu, see seadus seda ei takista. 

Ja üks asi, mis on jäänud tähelepanuta: selline profiilianalüüs ja andmekaevandamine kvalifitseeruvad kõrge riskiga tehisaru kosutuseks ja sellele kehtivad ka väga ranged nõuded. Aga eelnõus näiteks seda üldse ei käsitleta, seda analüüsi pole. 

Ja teine asi, mida ma küsisin ka ettekandja käest, on see, kuidas siis tagatakse sõltumatus. See jutt, et andmete kasutamiseks peab loa andma kaks sõltumatut isikut – aga kui need kaks sõltumatut isikut on ise need, kes töötavad rahapesu andmebüroos? No mina ei saa aru, kuidas siis sõltumatus tagatakse. Miks mitte näiteks üleüldse õigussüsteemi osad või kohtusüsteemi inimesed, kes võiksid seda järelevalvet teostada ja tagada see sõltumatus. Sama küsimus: kuhu siis jäävad kõik need logid? Kõik ametnikud, kes saavad ligi, kes teostab seda sõltumatut kontrolli? Seda pole. 

Kahjuks antud eelnõu piirab oluliselt inimeste õigusi. Ja kui sellest oli vähe, riive suurust võimendab ka tõsiasi, et rahapesu andmebüroo saab neid andmeid hoida ja säilitada 15 aastat pärast isegi vastava toimiku sulgemist, 15 aastat hoitakse andmed. 

Rääkimata sellest, et ega ma ei saanud vastust, kui palju maksumaksja raha läheb kogu selle andmebaasi ülevalpidamiseks. Tahaksin ka seda teada.

Ma ütleksin, et selline tsentraliseeritud andmete kogum on ka julgeolekuoht. Kujutage ette, kui mõni …

Teie aeg! 

… vaenulik riik saab selle enda kasutusse.

Seetõttu Keskerakonna fraktsiooni teen ettepanku antud eelnõu katkestada. Aitäh!

Lauri Laats, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Loomulikult, see seaduseelnõu on väga suur julgeolekuoht. See andmekogu, mida tahetakse tekitada, ja kui see andmekogu peaks lekkima, see oleks tõesti väga suur julgeolekuoht nii Eesti riigile kui ka nendele inimestele, kelle andmed võivad väga suurel nii-öelda viisil või koguses lekkida. 

Ma pean tunnistama, et lugupeetud ettekandja komisjoni poolt ei andnud meile terviklikku ülevaadet, mismoodi see andmeladu hakkab tööle, mis on see instrument, milleks seda kokkuvõttes on nagu ikkagi vaja, kas praegusest instrumendist, mis tegelikult on, kas sellest ei piisa. Ei oskand ta vastata, kui palju siis subjekte on haaratud sinna andmelattu, rääkimata sellest, et mis see süsteem läheb maksma maksumaksjale, nii selle loomine kui ka selle ülalhoidmine. Ehk vastuseid oma küsimustele mina kahjuks lugupeetud ettekandjalt ei saanud. 

Ja kui vaadata selle nii-öelda eelnõu sisusse, siis see eelnõu loob olukorra, kus Eesti riik koondab Rahapesu Andmebüroo alla andmelao, mis katab suure osa meie ettevõtlus‑ ja eraelust. Me räägime kümnetest tuhandetest ettevõtetest ja sadadest tuhandetest inimestest, kelle andmeid hakatakse ristkasutama mitte kriminaalmenetluse raames, vaid ennetava jälgimise vormis. See on tegelikult, mis see tähendab? Me loome endale politseiriigi, jälgimisühiskonna. See on see, mille osas me tegelikult võtsime üheksakümnendatel otsuse, et me lahkume sellisest ühiskonnast. Ja nüüd läbi selle andmelao tekitamise soovitakse nii-öelda vanad ajad tagasi tuua. Järelevalve, jälgimine, ehk siis me hakkame vaatama seda inimest, seda asutust, ettevõtet sellise pilguga, et kas ta nüüd hakkab rikkuma, kas tal on potentsiaali rikkuda seadust, sellise pilguga. Ja sellist asja tegelikult ühes demokraatlikus ühiskonnas ei tohiks lubada. 

See on see, mida praegu liberaalsed jõud tahavad siia tuua. See on see, mida me praegu arutame siin saalis. See on see suund, mida tõenäoliselt Eesti 200, kui tuli poliitikasse, ütles, et meil on pikk vaade, visioon, kuidas Eestis asja teha. Andke andeks, kui see on see teie pikk vaade, see jälgimisühiskonna loomine, siis oleks võinud ju kohe, erakonna tekkimise ajast öelda, et jah, me tahame kõiki jälgida, me oleme see jõud, kes tuleb, ütleb, kuidas tuleb elada, mida tuleb teha, mida mitte, ja kõige olulisem on see, et me ei luba teil ühtegi liigutust teha ilma selleta, et me näeme, mida te teete. 

Täpselt samamoodi me võime paralleele tuua nende kaamerate teemaga. Pikalt kaamerad on toiminud, töötanud, ja siis tuleb välja, tegelikult aga ei olnud mingisugust alust sellel kogu süsteemil. Küsimus ei ole see tehniline pool, küsimus on põhimõtetes ja õigusriigis. Neid alustalasid on räigelt rikutud nii kaameraküsimuses kui ka praeguses seaduseelnõus, mida me siinsamas menetleme. See on tegelikult õigusriigi küsimus, mida tahetakse lõhkuda selle seaduseelnõuga. 

Nüüd lihtsalt käiks üle need subjektid ja keda siis see seaduseelnõu otseselt puudutab. Esiteks on olemas rahapesu tõkestamise seadusega kohustatud isikud, sellega on kõik arusaadav, siin nagu küsimust ei ole, siin needsamad isikud peavad ka praegu aru andma, neid on üle 20 000. Nüüd on teine kategooria, mida see andmeladu hakkab puudutama, on aktiivsed äriühingud ja neid on äriregistris üle 100 000. Need kõik lähevad sinna andmelattu. Neid kõiki äriühinguid hakatakse juba jälgima, olenemata sellest, kas nad teevad midagi valesti või teevad õigesti, on nad pidevalt jälgimise all. Ja see on see küsimus, mida ma tõstatasin. See ei ole õigusriigi tunnus. 

Kui minna veel edasi ja vaadata, millised tegevused sinna on planeeritud ja mida täpselt hakatakse jälgima, see on arveldusarved ja nii nagu hea kolleeg Anastassia välja tõi, kõik, mis puudutab pereelu ja nii edasi ja nii edasi, siis tegelikult jälgimise alla satub üle 500 000 inimese. Miinimum! Lihtsalt jälgimise alla, et vaatame, kui nad midagi teevad, sammu vasakule või paremale, kohe reageerime. Ja siis kogu selle järelevalve üle peab, siis hoiab silma peal AI, tehisintellekt. Ja siis ta lööb punaseks mingi hetk, et selle isikuga on mingeid probleeme, selle juriidilise isikuga on mingid probleemid, ja siis tulevad ametnikud, täpselt ei tea ka, kes, sellepärast et lugupeetud ettekandja ju ei öelnud, kes seda siis AI üle hakkab järelevalvet tegema, et sinna sisse minna, vaadata, et mis siis see punasesse lõi. Ja siis hakatakse vaatama, menetlema, uurima. Aga kui AI lööb, ma ei tea, kogu selle andmebaasi punaseks, mis siis saab? Kui kindlad me saame kogu selles süsteemis olla? 

Ja andke andeks, arvestades, mida Reformierakond koos Eesti 200‑ga on siin nende aastate jooksul teinud ja minul on täiesti usaldamatus selle koalitsiooni ja selle valitsuse osas, mis on ka ühiskonna tunnetus tegelikult. Kui me vaatame selle valitsuse ja koalitsiooni usaldust, see puudub lihtsalt. Ja see valitsus tuleb nüüd meie juurde, ütleb, et aga meil on veel üks hea mõte teile, loome selle andmelao, nüüd läheb elu ilusamaks, rahapesu kaob ära, ja siis kui vaatad sisusse, et see on ju jälgimisühiskonna loomine. Ja seda proovib meile tuua siia saali, et me kinnitaks selle ära, jõud, valitsuskoalitsioon, kellel absoluutselt puudub igasugune rahva usaldus. Kuidas see võimalik on, ma küsin teie käest, pole lihtsalt see võimalik, aga näete, nii see praegu toimib. 

Ja ma tegelikult tahaks üles kutsuda just nimelt koalitsiooni liikmeid nii Eesti 200-st kui Reformierakonnast. Piisab kahest-kolmest inimesest, kes ütlevad ka, et see on arulage, see seaduseelnõu, seda ei tohi rakendada ja me ei ole nõus seda toetama, siis see seaduseelnõu läbi ei lähe. Selleks on vaja tõesti koalitsioonisaadikuid, kaks-kolm Reformist ja Eesti 200-st, kes ütleb, et ei, see on vale, seda ei tohi teha, see on jälgimisühiskonna nii-öelda loomine, see on kindlasti üks samm selles suunas ja see ei ole meile vastuvõetav. Nii et loomulikult Eesti Keskerakond ei toeta seda eelnõu. Aitäh!

Järgmisena Andrei Korobeinik. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Ma poleks võib-olla nii radikaalne kui hea kolleeg Lauri. Minu arvates see suund võib olla isegi õige. Et juhul, kui meil on arusaadav, läbipaistev süsteem selleks, et rahapesuga võidelda, siis sellest võidavad kõik. Aga antud juhul me näeme, et asi on sellest väga kaugel. Hea kolleeg Maris Lauri oli väga mitmes aspektis täiesti ebakompetentne. Ta rääkis sellest, et ettepanek on luua süsteem, mis kasutab algoritme, ehk masin teeb täpselt seda, mida inimene talle ütleb. Kuid seaduses ei ole ühtegi viidet sellele, et tehisintellekti kasutamine on selle rakenduse puhul keelatud. Ka Euroopa Liidu tasandil vastu võetud, täiesti ebaõnnestunud tehisintellekti seadus AI Act ei keela selle süsteemi kasutamist. Ta ei ole vastuvõetamatu riskiga süsteem. Ta võib olla kõrgendatud riskiga süsteem, mis tähendab seda, et selle üle peavad järelevalvet teostama inimesed. Kaks inimest teostabki selle üle järelevalvet, nii et see kriteerium on täidetud. Kes need inimesed on, sellele küsimusele ettekandja ei suutnud vastata. Me eeldame, et tegemist on samas organisatsioonis töötavate inimestega, kelle sõltumatus on väga küsitav. Ettekandja ütles ka seda, et juhul kui mõni firma või eraisik satub sinna, siis tema nimi avalikustatakse uurimise käigus. Sellest teada anda on problemaatiline, seda tegema ei pea. Ja see ongi üldine praktika. Reaalsus on see, et juba üle 10 aasta kehtib meil seadus, mille järgi peab prokuratuur avalikustama toimiku sisu, kui menetlus on läbi. Ta teeb seda küll üsna vaevaliselt. Aga väita, et see on võimatu, on pehmelt öeldes vale.

Miks see on oluline, et inimene saaks teada, et tema andmed saadi kätte? Asutuse uurijate poolt on see, et selline kohustus distsiplineerib seda asutust. Inimene mõtleb paar korda, enne kui ta ütleb, et vaatame selle andmemassiivi sisse. Aga seda antud seadus ei eelda, ühtegi ohvrile kättesaadavat avalikku log file'i ei ole. Kui sinu kohta tehakse päring X-tee kaudu, siis sina saad sellest teada, aga antud juhul sa sellest teada ei saa. Ehk siis, tekib võimalus väga mugavalt kontrollida igaks juhuks andmeid, et äkki on seal midagi põnevat. Ja see on õigusriigi põhimõttest üsna kaugel. 

Ehk siis, minu arvates on meil olukord, kus suund on õige, aga teostus on valitsuskoalitsiooni ebakompetentsuse tõttu täiesti läbi kukkunud. Me oleme näinud selliseid katseid mujal. Selle valitsuskoalitsiooni poliitika tõttu on meil üle kolme aasta majanduslangust ja iga samm, mis Reformierakonna ja Eesti 200 poolt tuleb, vajab ikkagi parlamendis väga tõsist arutelu. Võtaks minut aega juurde.

Kolm minutit lisaks!

Väita, et need arutelud peavad toimuma kusagil kinnistes tubades ja parlamendisaali ei pea jõudma, on jällegi reformierakondlik retoorika, millele mina küll alla kirjutada ei saa. Ma arvan, et see saal siin ongi õige koht, kus teha õiget ja läbipaistvat õigusloomet. Reformierakond ja Eesti 200 on üritanud seda vältida, aga ma väga loodan, et varem või hiljem tuleb see parlamentaarne kultuur meile tagasi ja me teeme kõik selleks, et iga seaduse puhul toimuks siin saalis arutelu, mis on kättesaadav kõigile, kellele see teema huvi pakub. Antud teema võiks pakkuda huvi väga paljudele. Aitäh!

Aitäh! Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes meid jälgivad! Reformierakond, sotsid ja Eesti 200 on kaks aastat palehigis rüganud, et teilt raha ära võtta, et teid vaeseks muuta. Aga nad ei ole tulemustega rahul. Paljud inimesed saavad ikkagi veel hakkama ja peavad vastu. Järelikult tuleb kruvisid koomale keerata. 

Nüüd siis on meil siin menetluses eelnõu, millega seadustatakse selline superandmebaas, mida hakkab analüüsima tehisintellekt. Ja kui kolleeg Maris Lauri siin väidab, et tema küll ei arva, et Eesti inimestest suur osa sinna satub, siis see on otsene vale. Täna neid valesid ja vasturääkivusi oli päris palju. Sest nagu ta ise oma ettekandes ütles, päringute tegemine erinevatesse andmebaasidesse võtab aega, see on keeruline ja nii edasi, sellepärast tuleb teha üks suur andmebaas, kus kõik andmed on koos ja neid saab analüüsida. See tähendab seda, et kui siin kolleeg Laats näiteks arvas, et sinna sattuvad mingid sihtgrupid ja mingi hulk andmeid, siis ta eksib. Tegelikult on seal andmebaasis koos kõik andmed, et oleks hea ja kiire päringuid teha.

Ja siis me peame uskuma Maris Laurit, kes ütleb, et eriti palju päringuid ei tehta, tehakse üksikuid. Noh, see on teine vale. Sest nagu me eelnõust loeme, kasutatakse automatiseeritud moodsaid IT-lahendusi. See tähendab seda, et selles andmebaasis toimub pidev andmete protsessimine.

Ja kui siin küsimusele, kas hakatakse kuidagi inimesi profileerima, tuli jälle vastus, et ei hakata, siis seaduseelnõu lisab seadusesse § 59², mis väga otsesõnu ütleb, et rahapesu andmebürool on õigus profiilianalüüsi teha. Aga profiilianalüüsi teeb jällegi igapäevaselt ja väsimatult tehisintellekt. Eestis on moodne kasutada sõna "kratt". Kes lugusid on lugenud kratist, teab, et kui kratile piisavalt tööd ei anna, siis kratt hakkab pahandusi tegema. Selle järgi võib eeldada, et ei ole nii, et öösel lülitatakse kratt välja. Kratt muudkui kammib, loeb seoseid ja profileerib. 

Ja kui te arvate, et seal neid andmeid vähe on, siis seaduseelnõus loetakse üles, mis andmed seal on. Inimeste kohta sünni- ja surmaaeg, sünnikoht, rahvus, elukoht, hooldusõiguse, eestkoste ja teovõime piiramise andmed, sugulus- ja hõimlussuhete andmed – hõimlus, jälle sihuke kihvt mõiste, et hiljem saame teada, keda su hõimlaseks loeti –, registreeritud elukaaslase andmed, isikut tõendava dokumendi andmed, hariduse ja töötamise andmed, kahtlustuse ja süüdistuse andmed, karistatuse andmed ja kontode andmed, ettevõtete kõikvõimalikud andmed ja siis füüsilise ja juriidilise isiku vara ning majandustegevusega seotud andmed, kinnistute, sõidukite ja väikelaevade andmed, väärtpaberite andmed, äriregistri andmed, tulu- ja sotsiaalmaksu deklaratsiooni andmed, käibe- ja tollideklaratsiooni andmed.

Ja üks asi tuli veel lisaks, mida rääkis kolleeg Lauri. Kui saabub teade, siis seal on tekstiväli, ja no kui sinna on kirjutatud "parteiline kuuluvus" või "usulised veendumused" või veel midagi, siis ausõna me ei kasuta, aga andmebaasi läheb ja kratt vaatab. Aga noh, me ei kasuta. Me teeme ainult üksikuid päringuid, hästi ausalt ja puhtalt. Nii et kruvisid keeratakse koomale.

Nüüd lõpetuseks, mis ma tahan öelda? Arvatavasti see kaasus, mis tekkis Eestis, kui tuli välja, et politsei on kaameratega kõvasti pilti teinud ja siis seda andmebaasi seal hallanud ja seda töödelnud, ja jälle püüti rääkida juttu, et ei-ei, see on seal väga harva tehakse päringuid ja vaadatakse. Kui tegelikult oli see vist julgeolekuasutuste järelevalve komisjon, kes palus näidata neid põhjendusi, no siis põhjendused lühidalt kokku võttes, valdavas osas sellised: "Oli vaja." Ja neid päringuid on tehtud hulgaliselt. Nii et mina isiklikult arvan, et see kaasus pani ametnikkonnas lambi põlema, mõeldi: "Oot-oot, kas meil on veel andmebaase, mida me juba kasutame, aga mida veel seadustatud ei ole?" Ja siis tuli välja see. 

Nii et ma arvan, et kui nüüd siin edasi kaevata, siis me saame teada, et seda andmebaasi on juba mitu aastat kasutatud ja kratt seal juba rullib ja profiilid on tegelikult kõigi kohta loodud. Nüüd lihtsalt avastati, et tark oleks see ka kuidagi seadustada, tagantjärele, sest muidu võib sama jama tulla, nagu tuli kaameratega. 

Ja üks nüanss veel. Ja see on nüüd selles eelnõus. See lahendab süvariigi jaoks veel ühe "probleemi". Täna teatavasti igaüks …

Ma palun igaks juhuks lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks. 

Täna teatavasti saab igaüks küsida: "Milliseid andmeid teil minu kohta on ja mis te nendega teinud olete?" Selles eelnõus öeldakse, et selline küsimine võib süvariigi tööd takistada, sest siis sa saad teada, mis andmed sinu kohta seal on ja kuidas neid kasutatud on. Enam ei tohi küsida. 

Ma ausalt öeldes kahtlustan, et kui siin tullakse – vist lükkus küll sügisesse – selle kaamerate seadustamise eelnõu juurde, siis küllap sealgi snitti võetakse ja öeldakse: "Ei-ei, enam sa ei saa küsida, mis pildid sinu kohta meie andmebaasis on." 

Nii et noh, nagu oma juttu kokku võttes, Maris Lauri siin küsimuste-vastuste vooru lõpus üsna niimoodi peaaegu otsesõnu ütles: demokraatia on oluline, aga demokraatia võib olla ohus ja selle kaitseks tuleb kehtestada diktatuur. 

Kallid sõbrad – nii palju kui neid sõpru siin on –, aga ka teised kolleegid! Meie fraktsioon teeb loomulikult ettepaneku selle eelnõu menetlus katkestada. Aitäh!

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No palju olulisi aspekte on juba esile toodud, mistõttu ma pikalt ei räägi. Aga peatun mõningatel aspektidel, mida juba on mainitud, ja mõningatel, mida veel ei ole mainitud. Algatuseks loomulikult see, millele osutas oma eelnevas sõnavõtus kolleeg Rain Epler, on vägagi tõenäoline. Sarnaselt sellega, mida me nägime üle-eestilise numbrituvastuskaamerate võrgustikuga, ei ole minu meelest küll põhjendamatu kahtlustada, et siin võib olla tegu sarnase olukorraga, et tegelikult on aastaid juba sellist süsteemi jooksutatud, mille kaudu massiliselt inimeste kohta andmeid koondatakse mingisugusesse andmebaasi, mille kohta avalikkusel pole mitte mingisugust informatsiooni, aga et vältida skandaali, kui see peaks avalikuks tulema, siis on ennetavalt lastud käiku sammud selleks, et see nii-öelda ära seadustada. Täpselt selline olukord ju politsei numbrituvastuskaamerate süsteemiga on olnud aastaid, nagu me teame. Keegi ei saa ju sellele vastu vaielda, see on fakt, mitte vaidlusobjektiks olev fakt. Ma ei näe küll mitte mingisugust põhjust, miks ei võiks siin olla samamoodi. Aga selle üle saame paraku ainult spekuleerida, sest fakte meil selle kohta ei ole. 

Nagu ma oma küsimust esitades ütlesin, on minu meelest problemaatiline, et me ühiskonnana samm-sammult liigume üha enam sügavamale sellesse urgu, kus muutub normaalseks, et inimeste kohta kogutakse massiliselt andmeid ja neid töödeldakse riiklike struktuuride poolt, ilma et nad oleksid midagi õigusvastast teinud. Numbrituvastuskaamerate süsteemiga on ju täpselt selline olukord: 20 miljonit pilti Eesti teedel liikuvatest autodest tehakse, kantakse PPA andmebaasi inimestest, kes pole kiirust ületanud, liikluseeskirju rikkunud, mitte midagi ebaseaduslikku teinud. Ometi selline massiline info kogumine, nende isikuandmete töötlemine aset leiab. 

Siin näeme järgmist sellist olukorda. Massiliselt 11 andmebaasist Rahapesu Andmebüroo hakkab inimeste kohta andmeid koondama oma sellisesse superandmebaasi ja neid töötlema. Ja veelgi enam, hakkab inimesi lausa profileerima nende andmete pinnalt. Tõsi, meile öeldakse, et see on nii-öelda pseudonüümiseeritud ehk ei ole isikuga kokkuviidavad need andmed, aga tegelikult, kui eelnõu lugeda, siis näeme, et väga lihtsalt on võimalik ka pseudonüümiseeritud tasemelt liikuda isikustatud tasemele lihtsalt eemaldades pseudonüümid – kaks isikut peavad selleks oma nõusoleku andma ja see peab olema põhjendatud, ütleb seadus. Mis see põhjendatud tähendab, millistel juhtudel see on põhjendatud, selle kohta meile seadus tõlgendusvõtit kahjuks ei anna. 

Ja niimoodi läheme edasi, edasi, edasi. Vaadake, varsti me olemegi sellises olukorras, kus tegelikult võib ju hakata ka inimeste näiteks veebikasutust profileerima. Näiteks, Riina, sinu kohta kogutakse andmeid riiklike struktuuride poolt, kapo poolt, politsei poolt, igalt poolt, aga pseudonüümiseeritult. Ära muretse! Kogu info selle kohta, milliseid saite sa külastad, mida sa oled vaadanud, võib-olla ka e-mailid, kellega sa oled suhelnud, kellele sa oled helistanud, kus sa oled viibinud mingi ajahetkel. Ära muretse, kõik on pseudonüümiseeritud! Aga siis, kui ilmnevad sinu profiilis mingisugused sellised asjad, mis tunduvad kahtlased kas ametnikele või tehisintellektile, siis on vaja lihtsalt kahe inimese nõusolekut selleks, et pseudonüümiseeritud tasandilt liikuda isikustatud tasandile ja tuleb välja: oo, näed Riina siin selle pseudonüümi taga meil! Ja siis hakatakse vaatama, mis meil siin toimub. 

Loogika on täpselt see, millest me täna räägime. Küsimus on lihtsalt selles, et kui me printsiibina heaks kiidame sellise asja, et me hakkame inimesi, täiesti süütult inimesi profileerima massiliselt ja siis vaatama, kelle puhul tehisintellektile tundub, et seal on midagi kahtlast, siis edasi on küsimus ainult sellest, et hea küll, milliseid andmeid me hakkame sellisel viisil koondama, milliseid andmeid me hakkame sellisel viisil töötlema ja öelge mulle üks põhjus, miks me ei võiks edasi liikuda, kui printsiibis on juba heaks kiidetud. Ja mind teeb see asi väga murelikuks, sest me liigume ühiskonda, kus mina küll elada ei taha. Päris tõsiselt kohe. See ei ole mingi paratamatus, et me sellises suunas liigume, see on valikuküsimus, kas me tahame sinna liikuda või ei taha. 

Ja lõpetuseks ma mainin veel ühte olulist asja. Mina lugesin hiljuti läbi sellise raamatu, mis kannab pealkirja "Sündikaat". Selle autoriks on Roland Tamm. See on pseudonüüm, seal taga on, ma ei hakka nimesid nimetama, üks endine Kaitsepolitseiameti kõrge ametnik, juhtivtöötaja. Ta kirjeldab seal raamatus väga paljusid selliseid episoode, mis näitavad, et Eesti õiguskaitsestruktuuride töötajad ega poliitikud valitsuse tasandil, siseministrid, prokuratuuri töötajad, Kaitsepolitseiameti töötajad, Keskkriminaalpolitsei töötajad, politseiameti töötajad on olnud seotud ju veel 2010. aastatel kuni 2018. aastani välja …

Palun kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaks.

… otseselt seotud massiivse rahapesuga Eestis ja seda koostöös kuritegeliku maailmaga ja ka Venemaa eriteenistustega, FSB-ga. Nüüd öeldakse, et mitte kõik selles raamatus ei ole tõsi, osa on juurde mõeldud nii-öelda kirjanduslik lisandus, aga suur osa on tõsi. Suur osa sellest, mida selles raamatus on kirjutatud, vastab väidetavalt tõele. 

Mina mõtlen selle peale, et kui selline raamat avaldati Kaitsepolitseiameti endise kõrge juhtivtöötaja poolt 2024. aastal, siis ma oleksin oodanud, et järgnevad mingisugused menetlused nende inimeste suhtes, kelle kohta selles raamatus niimoodi kirjutatakse. Aga kas te olete kuulnud mingisugustest menetlustest endiste siseministrite aadressil, endiste Kaitsepolitseiameti töötajate aadressil, Keskkriminaalpolitseiga seotud isikute aadressil? Mina pole kuulnud mingitest menetlustest. 

Mida ma öelda tahan, on see, et kui meil on tegelikult selline olukord, et jõustruktuurid, õiguskaitseorganid on olnud niivõrd korrumpeerunud ja võivad seda olla siiamaani kõigi eelduste kohaselt, siis mina ei tahaks nende inimeste kätte anda mitte mingisuguseid täiendavaid tööriistu. Esmalt tuleks tegeleda sellega, et rookida nendest struktuuridest välja need väidetavad väga tõsised rikkujad, kes kuritegeliku maailmaga on sellisel viisil rahapesu soodustamiseks koostööd teinud, et sellest isiklikku kasu lõigata loomulikult, ja siis me saame rääkida sellest, milliseid täiendavaid kodanike põhiõiguste riivet kätkevaid mehhanisme nende käsutusse anda. See oleks minu meelest selline loogiline struktuur, mille kaudu edasi liikuda, kui me päriselt õigusriikluse põhimõtet oluliseks peame. 

Nii et kõiki neid asjaolusid silmas pidades loomulikult omalt poolt ka kutsun üles mitte selle eelnõu menetlusega edasi liikuma. Aitäh!

Järgmisena Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja kolleegid! 1930. aastal ilmus raamat "Totaalne riik – totaalne inimene". Toona peeti silmas Stalini-aegset Nõukogude Liitu. Aga "1984" on selline raamat, mille autor on Orwell. Ja tema räägib seal riigist, mis pidi olema 1984, kus Suur Vend valitseb, kus parteigrupp juhib, Suur Vend jälgib, on neli ministeeriumi, on olemas tõe, armastuse, rikkuse ministeeriumid ja kõik käib kõige paremas korras. Ja praegusel hetkel me olemegi teel jõuliselt sinna maailma.  

Ma olen parlamendis kusagil üheksa aastat olnud, aga nii rõvedat eelnõu ma ei ole veel näinud. See on kõige rõvedam, kõige selgem teekond totalitaarsesse või preventiivsesse riiki, preventiivsesse riiki, kus on kõik parem, 10 inimest ripuvad võllas, kui me saame ühe päti tegelikult rahapesu või terrorismiga, see on kõige olulisem. Aga kui 10 ripub võllas, suvalist inimest, kelle kohta superandmebaas on loonud sellise pildi, ka seal on loomulikult vigu, mida suurem andmebaas, seda rohkem vigu on võimalik seal, ja sellise loogikaga. Õigusriigist ei ole siin küll mitte mingit haisu. 

Aga samas ma saan aru, et praegu on Suure Venna rollis Kristen Michal, tema on see parteigrupi juht, mida Orwell kirjeldab. Ja kuna parteigrupi toetus on naeruväärselt madal praegu, kuigi võim on totaalselt käes, aga parteigrupi toetus kusagil 20% ulatuses, ja kui arvestada nüüd seda kõike, inimeste rahulolematust, maksude pidevat tõusu, hindade, inimeste vaesumist, siis on õige aeg ja viimane aeg on, kiirustades, ilma väljatöötamiskavatsuste ja kõige muuga selline superandmebaas kehtestada. Viimane aeg, sest homme enam ei pruugi võim käes olla. Nii et ma ei näe mingit, ma ei imesta, et miks sellega nii kiiresti praegu välja tullakse.  

Aga ma kordan, tegemist, kui nüüd alles hetk tagasi, kui me hääletasime konkurentsiseaduse poolt, ja kui enne seda head kolleegid sotsiaaldemokraadid olid, barrikaadidele kargasid, soovides karistada ja raha põletada jätkuvalt, nüüd kahjuks ei ole, Jaak on ainult siin, Jaak Aab on tulnud siia. Hea seegi. Aga see puudutab kõiki meid. See puudutab suurt osa Eesti rahvast. Suur Vend nii-öelda tehisaruga hakkab looma neid mustreid ja pakub siis välja, kes sõelale jääb. Aga sõelale jäävad väga paljud ka need, kes on tegelikult, kellel ei olekski põhjust sinna sõelale jääda.  

Nii et kõik need asjad, andes Rahapesu Andmebüroole julgeolekuasutusele omase piiramatu õiguse meie kõige privaatsemaid andmeid näppida ja neid mustreid lasta joonistada välja, siis sikud lammastest eraldada, jättes põhiõiguste riive analüüsimata, olulised nii-öelda osapooled kaasamata – kõik see kokku on, ma kordan uuesti, see on eelnõu, mis peaks kõige kiiremas korras prügikasti lendama, kõige kiiremas korras, või põlema panema. 

Idee on nagu ikka rüütatud suurepärasesse vormi. Me tahame turvalisust, me ei taha, et pommid lõhkesid. 

Soovite lisaaega või? 

Jah, kui saaks.

Saab küll. Kolm minutit lisaks.

Jah, jah! Kõik on jälle kõige, kõige kenamas vormis, ja et selle inimestele maha müüa, hirmutatud inimestele, vaesunud inimestele, et riigiisad on targad ja loovad, kasutades tehisaru, meile kindlama ja parema tuleviku. Aga see on stalinlik, orwellilik tulevik, aga ma saan aru, et parteigrupile, kasutades Orwelli "1984" mõistet, kelle usaldusväärsus on muutunud nende aastatega olematuks, on see eluliselt vajalik. Aga see puudutab tõenäoliselt ka neid, ka parteigruppi, kes selle taga praegu jõuliselt on. Pidasime nõu alles hiljuti ka õiguskantsleriga sel teemal ja ta on täpselt sama meelt. See on jõuline samm nii-öelda preventiivriigi poole, totalitaarriigi poole, ja see on viimane asi, mida meil praegu vaja oleks. Nii et ühiselt peaks saatma selle näiliselt suurepärase eelnõu prügikasti. Prügikasti! Äärmiselt rõve ja ohtlik eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Siin me oleme. Jälle üritatakse ehitada midagi, mida nii mõnigi inimene võib pidada politseiriigiks. Luuakse jälle mingisugune baas, kuhu pannakse väga erinevate inimeste andmed. Ja kui e-riigi, digitaalriigi põhimõte on siiamaani olnud see, et andmed on hajutatud ja ei koondu ühte andmebaasi, et ei oleks võimalik kõiki andmeid korraga kuidagi kokku viia, siis nüüd me näeme, et tegelikult tahetakse minna selle põhimõttega vastu. Paneme kõik andmed, kõikvõimalikud andmed ühe või teise inimese või tema sugulaste kohta kõik ühte andmebaasi – ja nüüd kõige parem osa, et andmebaasi põhimõtteliselt hakkab haldama AI, adum. Iseenesest, kui need initsiatiivi algatajad ise ütlevad, et kui rääkida võimalikest riskidest, riskikohtadest, siis need on keskmised – ehk isegi mitte väikesed, vaid keskmised –, miks me üldse siin seda eelnõu menetleme? Minu meelest, kui on valmis mingi süsteem, kus riskid on minimiseeritud, kus keegi ei tule ütlema, et teate, need riskid on keskmised, see on päris suur probleem. Ja me ei saa lihtsalt niisama silmad pigistada ja teha nägu, et aga mis seal ikka. No mis on keskmine risk, ei ole just suur, eks ju. Et keskmine võib olla.

Ma arvan, et tänases maailmas, kus tehisintellekt on oma arenemise algfaasis, areneb küll kiiresti, aga see on ikka algfaas, ja me juba hakkame kasutama seda niisugustes initsiatiivides, kus on tegu inimeste isiklike andmetega, kus kõik need andmed on ühes kohas, ja siis me ütleme tehisintellektile, et nüüd sina hakkad seda kõike haldama ja vaatama, et seal ei tekiks mingi kahtlane muster. Ja siis võib rääkida sellest, et seal on pseudonüümid pärisnimede asemel ja alles siis, kui tekib mingi kahtlane muster, saab tuvastada ja ei saa seda teha ilma inimabita, tuvastada, kes seal päriselt nende pseudonüümide taga on. Aga need on ju kõik ilusad sõnad. Kuidas need asjad hakkavad päriselt käima, keegi ei oska seda öelda.

Ja siis, kui tekivad praktilised küsimused, siis me vastuseid nendele ei saa. Mis juhtub, kui näiteks see andmebaas või ligipääs sellele andmebaasile satub valedesse kätesse? Mis on need tagajärjed? Aga sellest keegi väga ei taha rääkida, sellepärast et me saame ise aru, mis tagajärjed on. Praegu on internetipetised jõudnud sellisele tasemele, igasugused häkkerid, küberkurjategijad ja nii edasi, et siin ei saa absoluutselt välistada, et ühel hetkel midagi läheb valesti ja siis need andmed sattuvadki väga valedesse kätesse. Mis me siis hakkame tegema? Kas tuleb mingi logi, kas hakatakse registreerima kõiki päringuid, kõike seda, mida seesama tehisintellekt hakkab nende andmetega tegema? Kuhu see kõik läheb? Kellel on ligipääs sellele? Need on kõik väga olulised küsimused, aga vastuseid nendele ei ole.

Paluks aega juurde.

Kolm minutit lisaks.

Kuidas, millal ja mis moel ja kas üldse toimuvad sõltumatud auditid? Kes hakkab seda kõike kontrollima, kas see üldse töötab? Mis on need potentsiaalsed riskid edaspidi? Seda me kõike ei tea. Ja loomulikult tuleb siin meelde seesama hiljutine juhtum turvakaameratega, et ühel hetkel, pea et juhuslikult tuli välja, et needsamad kaamerad, mis on kutsutud tuvastama autonumbreid selleks, et just liiklusrikkumisi fikseerida, tuli välja, et neid tegelikult juba ammu kasutatakse väga aktiivselt ja mitte ainult selleks, et needsamad numbrid fikseerida, vaid selleks, et üldse jälgida inimesi. Loomulikult, õilsad eesmärgid, et teeme seda selleks, et ikkagi kurjategijaid tabada, aga iseenesest juba see fakt, et seda hakati tegema ilma selleta, et Riigikogu oleks sellele oma luba andnud – no vabandust! Mis siis saab sellest eelnõust, kui ühel hetkel me lihtsalt tuvastame, et selline andmebaas on juba ammu olemas kuskil ja see tehisintellekt juba ammu haldab seda? Ja nüüd siis ühel hetkel otsustati, et oleks võib-olla õige vahel küsida seadusandja käest, kas tohib üldse seda teha.

Nii et siin on väga palju küsimusi rohkem kui vastuseid olukorras, kus riske hinnatakse päris kõrgelt – nagu ma ütlesin, keskmised, mitte väikesed –, kus me ei tea, kuidas see süsteem hakkab toimetama, mis on tagajärjed, kuidas nende tagajärgedega hakatakse tegelema, mis juhtub, kui keegi saab ligipääsu, keegi, kellel seda ligipääsu olema kindlasti ei peaks. Kes hakkab seda auditeerima? Ei, mina ei oska nendele küsimustele vastata. Nii et kindlasti meie seda eelnõu ei toeta. Kutsume teisi sedasama samamoodi tegema ja võib-olla ühel päeval me saame rääkida sellest, et selline asi võib olla õigustatud. Aga noh, ma küsisin komisjonipoolse ettekandja käest, kas tõepoolest on meil riigis nii suured probleemid ja nii dramaatiline olukord rahapesuga. No ma ei tea, mina seda vastust ei saanud, ma sain vastuse, et rahapesu on väga karm kuritegu ja loomulikult tagajärjed on ka väga karmid ja nii edasi. Aga kas päriselt on meil selline olukord, et me meeleheitlikult tekitame selliseid baase ja teeme selliseid samme, kus on rohkem küsimusi kui vastuseid. Mina seda väga ei usu. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Kas Eesti riigis on olnud probleeme rahapesuga ja rahapesuriskide kõrgendatud esilekerkimisega? Jah, vastus on jaatav. Meil on olnud suured, ka rahvusvahelist tähelepanu pälvinud skandaalid pankade tegevusega seoses, meil on olnud probleeme seotud e-residentsusega, meil olnud probleeme seoses meie krüptoraha regulatsiooniga ja meil on kindlasti ka probleeme, mis puudutab tegelike kasusaajate tuvastamist niinimetatud, ka kaughasartmängumaksuga ja selle isikutega, et rahvusvahelise ajakirjanike uurimisvõrgustikega, kui praegu koalitsioon plaanib Eestit muuta keskmeks kaughasartmängumaksule, siis ajakirjanduses on ilmunud andmed selle kohta, kes on need tegelikud kasusaajad, väidetavad Vene kodanikud, Valgevene kodanikud, Gruusia kodanikud, isikud, kes on seotud märkimisväärsete hämarate tegevustega. Ajakirjandusest saab selle kohta, rahvusvahelise uurimisvõrgustiku kohta ulatuslikult andmeid. See on praegune seis. 

Nüüd selle eelnõu puhul on olemuslikult häiriv selle menetlemise tempo ja viis ja tahtlik eelnõu mõju pisendamine. Eelnõu koostati, rikkudes hea õigusloome põhimõtteid, ja väljatöötamiskavatsuseta. See jõudis parlamendi menetlusse mais ja nüüd plaanitakse see jõustada kiirkorras. Teisel lugemisel täna ja kolmandal lugemisel juba neljapäeval, nii et ta oleks rakenduv Eesti õiguse element 1. juulist. Isamaa leiab, et see on ebamõistlik. Nii eelnõu sisulisi, ka filosoofilisi probleeme arvestades, kui ka sisulise dialoogi omamiseta eelnõu menetlemisel. Ja seetõttu me teeme ettepaneku selle eelnõu teine lugemine katkestada. 

Nüüd eelnõu sisust. Eelnõuga võetakse siis, luuakse päringusüsteem enamiku Eestis kesksete registrite koha pealt ja hakatakse nendesse registritesse kuuluvaid isikuid profileerima nii-öelda andmekaeveliste ja muude meetoditega. Ning kui profileerimise tulemused on depersonifitseeritud, saavutatud, siis seejärel on võimalik need vastava menetluskanali kaudu juba isikustada, ning mis on oluline, lisaks rahapesu ja terrori tehioludele selle informatsiooni puhul, mis on eesmärk sellise andmekaeve ja andmebaasi moodustamisel, jagada ka muude julgeolekuasutustega. Põhimõtteline küsimus, mida ma küsisin ka eelnõu komisjonipoolselt ettekandjalt, et kas see on pretsedenti loov, kas meil Eesti õiguskorras on mingit sellist, ligilähedastki varasemat menetlusteed. Vastust ma sellele ei saanud, vastust mulle ei antud. 

Teine küsimus puudutab seda, et sellise andmebaasi moodustamisel on hämmastav, et ainuke institutsioon, kellele pöörduti valitsuse kooskõlastustempos arvamuse küsimiseks, oli pangaliit, kes juhtis tähelepanu pangasaladusega seotud ja selle tagamisega seotud riskidele. Ja valitsus märkis, et ta on pangaliidu märkusi selgitanud ja eelnõu vastavalt täiendanud. 

Põhimõtteline küsimus on küsimus vabadusest ja vabaduse ulatusest. Kui me sellise tempoga, kiirkorras võtame vastu õigusakti, mis võimaldab ametiasutustel põhimõtteliselt erinevat lähenemist andmete kogumisele, kui seda on kehtivas rahapesutõrje korras, siis me loome õigusliku pretsedendi Eestis selliste seotud isikustamata andmete töötlemiseks ja isikute profileerimise erinevate tehnoloogiliste meetoditega, millest sisulise kvaliteediga selgitust kahjuks ka komisjoni esindaja ei olnud võimeline parlamendisaalis küll väga pika arutelu juures andma. Küsimus selle pretsedendi loomisest tähendab, et vägagi õigustatud on, et kui ulatuslikult, kui me pole ühiskonnas sisulisest dialoogis seda läbi arutanud, millised on piirid andmete kogumisel, andmete töötlemisel ja isikute profileerimisel erinevate siis vastava ametiasutuse käsutuses olevate tehnoloogiliste meetmetega, siis sellise sammu kergekäeline astumine tähendab seda, et see avab ukse ka tulevikuks, juhul kui ühiskonnas on olemas minimaalne kokkulepe praegu selle õigusraamistiku osas. 

Minu väide on, et ühiskonnas ei ole niisugust minimaalset kokkulepet. Ühiskond, arvesse võttes selle eelnõu menetlemise tempot, ei ole jõudnud mõtestadagi seda probleemi läbi. On ilmunud paar uudisnuppu selle kohta ja see on kogu infoplatvorm Eesti ühiskonna jaoks. Ma olen kõnelenud siin ettevõtjatega, ajakirjanikega eile, täna. Ja nende jaoks tuleb täiesti jahmatava üllatusena see initsiatiiv, mille puhul poetakse Euroopa Liidu õiguse ülevõtmise taha. Jah, Euroopa Liidu õigusega on puutumus mõnel eelnõu sättel, kuid tegelikkuses kogu see kontseptuaalne lahend on täiesti omaloominguline. Sellel ei ole mingit kohustavat detailset nõuet Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisel sellisel kujul, nagu praegu on sellesse eelnõu teksti sisse kirjutatud. 

Ma arvan, et oleks liialdus öelda, et me astume totalitaarsesse ühiskonda selle eelnõu jõustamisega. Kuid on õige öelda, et me astume sammu teadmatusse ühiskonnana, mille puhul meil ei ole aru saama, mis on avaliku võimu jaoks need piirid, sest väga paljuski see seadus lükkab kogu täidesaatmise, rakendamise, institutsionaalse poole tegelikult rakendaja pädevusse. Isamaa on seisukohal, et on vastuvõetamatu kiirkorras niisuguse mõjuga seadust sellises viisis siin jõustada. Ja soovitame anda valitsusele, on olemas bürokraatia, ettevõtjate nõukoda, küsida ka neilt arvamust, mis on nende tunnetus sellise initsiatiivi kohta. Ja meie ettepanek on selle eelnõu teine lugemine katkestada. Aitäh!

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Kaheksa minutit.

Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Te kindlasti mäletate ajaloos sellist organisatsiooni nagu oli Gestapo. Gestapo tegeles inimese jälitusega, vanglasse toppimisega, koonduslaagrisse, tapmisega. Teine alternatiivne teisel pool piiri – NKVD Nõukogude Liidust. Täpselt samad tunnused: totalitaarne jälitamine, inimeste äraviimine. Noh, sinna vahepeale jäi Saksa Demokraatlik Vabariik oma Stasiga. Ja nüüd, head kolleegid, hea Eesti rahvas, on Riigikogus loomisel samuti analoogne organisatsiooni loaga ettevõte, millel on väga huvitav nimi: RAB, Rahapesu Andmebüroo. Huvitaval kombel on vene keele tõlkes sellel nimetus "ori". Kas see "ori" tähendab seda isikut, keda jälitatakse, või siis on tegemist lihtsalt lühendiga? 

Aga miks ma julgen sellise kategoorilise väite välja öelda, kuigi Urmas Reinsalu ütles hetk tagasi siin puldis, et ta ei näe totalitaarse ühiskonna teket. Mina ütlen, et mina näen, ja see on juba toimunud. Ja teate miks? Küsimus on selles, et see seaduseelnõu annab andmebüroole võimaluse 11 registrist panna kokku masinloetava andmebaasi, et sõeluda välja võimalikke rahapesule viitavaid mustreid. Tegelikult on see juba lubamatu, sest see on riigi sekkumine privaatsusesse. Sellesama Rahapesu Andmebüroo saaks eri registritest anonümiseeritult ja plaanitav seadusemuudatus paneks paika, millal võib need personaliseerida. 

Ja ma ei lähekski enne edasi, kui ma tooksin sisse siin praegu kriminaalmenetluse seadustiku olevad normid. Sisuliselt on tegemist praegu jälitustoiminguga. Ja mida tähendab sõna jälitustoiming? Jälitustoiming on isikuandmete töötlemine seaduses sätestatud ülesande täitmiseks eesmärgiga varjata andmete töötlemise fakti ja sisu andmesubjekti eest. Ehk siis me oleme kõik potentsiaalsed kurjategijad siin Eesti Vabariigis, sest see on jälitustoiming ja seda kasutatakse vajadusena koguda teavet kuriteo ettevalmistamise kohta selle avastamise või tõkestamise eesmärgil. Vaat niimoodi! Täiesti seaduslikult kriminaalmenetluse kaudu oleme me muutunud anonüümseteks subjektideks, keda võib aga siiski personaliseerida, kui tekib vajadus. 

Meil on juba olemas konkreetne näide sellesama numbrituvastuskaamerate tehistehisintellekti osas. Meile aetakse siin udujuttu, et me ainult otsime tapjaid, vägistajaid, kadunud isikuid. Tühjagi! Meile aetakse udu siin. Ma tean nelja isikut vähemalt, kelle osas on sedasama numbrituvastuskaameraid kasutatud tunduvalt hiljem selleks, et talle teha etteheide mingisuguses kuriteos. See on totalitaarse ühiskonna tunnus, härra Reinsalu. Vaielge vastu, kui ei taha! Kui tahate vastu vaielda, siis vaielge samuti! 

Mis mind häiris selles? Eelnõu ettekandja, lugupeetud Maris Lauri ütles, et tavalise inimese tavalisest tehingust ei teki RAB-il ehk "orjal" mingisugust andmestikku, mingisugust teadmist juhul, kui ta ei tee sularahaga väga suuremahulisi tehinguid, kui keegi ei lähe ostma 100 000 eest endale korterit. Okei, mina loen põhiseaduse paragrahvi ja ütlen niimoodi, et § 32 ütleb, et omand on puutumatu. Raha on minu oma! Miks ma ei või minna ostma oma asja, kui ma tahan? Mis siin riigis toimub? Varsti võime ainult 100 eurot kasutada ilma panga loata või? 

Tegelikult on see eelnõu põhiseadusega vastuolus. See on ebaseaduslik jälitustegevus ja rikutakse põhiseaduse paragrahvi: [igaühel on] õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. See on totalitaarse ühiskonna aedikusse sisenemine. Uks on veel lahti. Äkki saame välja, kui me hääletame selle jama siin saalis maha? Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Antud eelnõule on tehtud ka muudatusettepanekuid ja neid on juhtivkomisjoni poolt tervelt kuus. Läheme muudatusettepanekuid läbi vaatama. Muudatusettepanek nr 1, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitanud rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6, esitajaks rahanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 

Sellega oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 640 teine lugemine lõpetada, kui ta on tulnud kolme fraktsiooni, Eesti Keskerakonna fraktsiooni, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni, samasisulised ettepanekud eelnõu 640 teine lugemine katkestada. Seda me peame hääletama ja teeme saalikutsungi. Aga Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma sooviksin enne hääletuse läbiviimist võtta vaheaja 10 minutit, saan veel heade kolleegidega koalitsioonist nõu pidada, äkki saan nad nõusse, et nad ikkagi seda eelnõu ei toetaks.

Aitäh! Vaheaeg 10 minutit.

V a h e a e g 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni, EKRE fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni ettepaneku, Vabariigi Valitsuse algatatud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse ning rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise seaduse eelnõu 640 teisel lugemisel katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 22 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Ja sellega on teine lugemine lõpetatud. 

Läheme tänase neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud krediiditeabe jagamise seaduse eelnõu (652 SE) esimene lugemine. Ettekandjaks rahandusminister Jürgen Ligi, palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Mina esitlen teile eelnõu, mis peab edendama Eestis vastutustundlikku laenamist. Ta sätestab krediidiregistri ja tema reeglid. Eesmärk on kaitsta nii laenuandjaid ülelaenamise eest kui ka laenuvõtjaid endid, kes ka alati ei ole oma kohustustega kursis. See algatus on ka aastaid läbi räägitud turuosalistega ja erimeelsused on üldiselt taandunud. 

Taust on see, et Eestis on ligi 100 000 inimest, kelle suhtes käib täitemenetlus, probleem on väga tõsine seega. 85 000 inimesel on vähemalt üks maksehäire. Mittepankadest krediidiandjatel on 46 000 viivises olevat lepingut, millest pooltel juhtudel on kestnud võlgnevus üle 30 päeva. 

Seadus näeb ette kolm asja. Kõigepealt, kolm olulist asja: keskse andmekogu ehk krediidiregistri, krediidiandja kohustuse edastada laenude andmed registrisse ja krediidiandja kohustuse teha sellesse registrisse enne laenuandmist päring. Krediidiandjale tehakse kättesaadavaks inimese finantskohustused, eluasemelaenud, järelmaksud, liisingud, väikelaenud, krediitkaardid ja käendused. Praktika näitab, et nende andmete kogunemine on erinevatel põhjustel raskendatud, need kas ei tule pangakonto väljavõttest välja või ei ole inimene ise huvitatud nende avalikustamisest, laenuandjale avaldamisest. 

Tulevikus koondatakse kõik need andmed registrisse, millele kehtivad kõrged turvalisuse nõuded. Riik seda registrit pidama ei hakka, vaid hangib registripidaja riigihanke korras. Nõuded registripidajale algavad sellest, et ta peab olema usaldusväärne, nõuded selles täpsemalt on, et tema omanikel ja juhtidel peab olema laitmatu maine, nii nagu on pangandussektoris juba reegel. Ta peab täitma kapitalinõuet, vähemalt 125 000 eurot, ta peab hoiduma igasugusest muust äritegevusest, sealhulgas personaalsete krediidihinnangute andmine. Krediidipidamise kulud kaetakse krediidiandjatelt laekuvatest teenustasudelt, mis peavad olema läbipaistvad ja kulupõhised. Registris hakkavad andmeid edastama pangad ja muud krediidiandjad, ühisrahastusplatvormid ja hoiu-laenuühistud, kokku umbes arvestatakse 70 ettevõtjaga. Andmed peavad jõudma registrisse ööpäeva jooksul pärast laenulepingu sõlmimist või andmete muutmist. Ja mis andmed seal sisalduvad? Tavapärased isikuandmed, krediidiandja nimi, laenu tüüp, maksimaalne summa ja jääk, igakuine makse, intressimäära tüüp. Kui inimene viivitab 14 päeva laenu osamakse tasumisega, siis ka see info. Krediidiandja on kohustatud tegema registrist päringu iga uue laenutaotluse puhul, aga ainult krediidivõimelisuse hindamiseks, muul otstarbel päringuid teha ei tohi. Krediidiandja on kohustatud tegema registripäringu iga uue laenutaotluse puhul. Vabandust, seda ma juba ütlesin. Inimeste krediiditeavet kuvatakse krediidiandjatele vaid niikaua, kuni kehtib laenuleping. Kui laen saab tasutud, siis neid andmeid ka enam ei anta päringule vastusena, küll aga säilitatakse neid veel kaks aastat registris järelevalve huvides. 

Inimesele endale annab see ülevaate sellest, kes talle laenu andnud, milline on tema laenujääk, millal lõpevad igakuised laenumaksed, annab ka võimaluse saada ülevaade tema kohta registrisse tehtud päringutest ja ka võimaluse panna endale registris ärikeelu vähemalt kuueks kuuks. Uusi laene ei tohi ta sel ajal võtta ega saa.

Registripidaja tegevus ja andmetöötlus registris on rangelt kontrollitud. Seda teevad Finantsinspektsioon, kes kontrollib registripidaja usaldusväärsust, Andmekaitse Inspektsioon, kes kontrollib isikuandmete töötlemist, Rahandusministeerium kontrollib halduslepingu täitmist, Riigi Infosüsteemi Amet kontrollib küberturvalisuse nõuete täitmist. Seaduse jõustumise järel kuulutab Rahandusministeerium välja hanke registripidaja leidmiseks. Alates 2027. aasta oktoobrist saab hakata registrisse edastama nii kehtivaid kui ka uusi laenulepinguid. Täismahus alustab register tööd 2028. aasta juunis, kui on loodud võimekus siis ka päringute tegemiseks. Ja kokkuvõttes on see samm usaldusväärse või õigemini vastutustundliku laenamise suunas, nagu sai öeldud. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kahtlemata on tegemist väga tänuväärse ja kauaoodatud algatusega. Pole küsimustki. Mure inimeste laenude teenindamise ja nende kohustustega toimetulemise osas ju ajas pigem kahjuks kasvab. 

Küll on minu küsimus selle väga pika jõustumistähtaja üle, sest on ju positiivsest krediidiregistrist aastaid räägitud, on ta ka mitmes koalitsioonileppes olnud. Ei teagi, kas koalitsioonid vahetuvad liiga kiiresti või mis see venimise põhjus on. Lihtsalt teeb muret, et see jõustumine on veel kolme aasta pärast. Kas te natuke avaksite, kas te näete seal võimalust või … Esiteks, mis tingib nii pika jõustumisaja? Ja kas te näete mingit võimalust, et seda siiski oleks võimalik kiirendada? Aitäh teile!

Aitäh! See ei meeldi mulle ka. Eks ma olen proovinud sellest ajaloost aru saada, seda jälgida. Iseenesest ei ole see olnud väga kõrgel poliitilise prioriteetsuse tasemel, kuigi ta on siin ja seal kirjas olnud, see teema. Ja turuosalised on tegelikult olnud need, kellega siis seda koostööd on edendatud. 

Esimene, mis minu ajalooteadmise järgi on tõke olnud, on, et pangad on olnud tigedad, et need pisilaenuandjad saavad juurdepääsu nendele andmetele, nende klientuurile. Selleks on nüüd siis mõeldud protseduurid välja, kuidas nad ei saaks, sealhulgas näiteks ei ole eelnõusse kirjutatud kohustuste intressimäär. Sellel on omad plussid ja miinused, aga vähemalt ei saa siis üle meelitada teisi kliente, samuti peab päringu puhul olema alati olemas krediidiandjal tõestus, et laenu saamiseks tema poole pöörduti. Nii et välditakse igati siis sellist turu konfidentsiaalse info kuritarvitamist. 

Eraldi on probleem minu arusaamist mööda olnud selles, et pangad on väga erinevas turunišis, eriti võrreldes selliste kiirlaenufirmadega, mille vahel muidugi suurt vahet ei olegi. Meil siin Tartuski ju iga päev kommenteerib kui suurim majanduse tundja endine pandimaja ja kiirlaenuandja justkui ilmatark majandust. Täna hommikul jälle. Kuuled, imestad, kogu aeg on mingisugune konks sees, mis ei vasta ausale akadeemilisele tõele, aga jälle midagi öeldakse. Midagi poliitilist, muide. Sihuke. 

Aga igal juhul on laenuandmist valgustatud väga erinevalt. On väga hämaraid nišše, kus on inimesi lihtsalt pügatud ja hukatusse aetud. Sealhulgas on pandimajad seda teinud ja neist välja kasvanud institutsioonid või ärid aja jooksul. Aga panku on pahandanud see ka, et ei kehtestata reegleid mustale laenamisele, kui nii tohib öelda – must selles mõttes, et ebamoraalsele liigkasuvõtmisele, kui hästi ebakorrektselt väljenduda. Ja kõik on ühes potis. 

Miks siis ei kehtestata laenulage? Mina muide arvan, et Riigikogu peaks seda edasi arutama. Mul on ettekujutus küll, et ma oleksin nõus seda pooldama, kui Riigikogu toetab, et laenu üldsumma lagi kehtestatakse, et need väikesed laenuandjad ei põhjustaks näiteks kodu kaotust ega võistleks võrdselt seal kogu aeg eluasemelaenu andjatega, kes on väga reguleeritud turg, Eesti Pank kehtestab neile reegleid. Ja nõnda edasi. 

Selliseid vaidluse kohti on, turg on mitmekesine. IT-võimekuse küsimus on alati, eks ole, tarbijalaenud peavad siia jõudma kuidagi, järelmaksud. Kõike seda kokku panna on ka keeruline. Hanke korraldamine, siis selle hanke võitja oma IT-arendused on kindlasti kriitiline küsimus, kui nüüd rääkida sellest järgnevast ajakulust. Ja mul ei ole kahjuks kindlust soovitada mõnda kiiremat jõustumistähtaega, kuigi natuke tobe see tundub, et 2028. aastal on alles täisvalmidus. Umbes nii, et pärast meid seda vastutust me ei jõua ära oodata siin, paljud meist, vajadus on olemas. 

Nii et ma ei tea, mis sellega tegelikult teha. Aga laenulagi võiks olla üks heidutus küll, mida nendele võimalikele liigkasuvõtjatele … Ma ei ütle, et palun mitte kohtusse anda, selliseid on kunagi olnud Eestis, et nendele kehtiks mingi heidutus. 

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Sellises laenuprotsessis on alati kaks poolt: üks on laenuvõtja, teine on laenusaaja. Ma saan aru, seal registris on näha inimese saadud laenud või kiirlaenud, mis iganes seal on. Aga et tegeliku maksevõimega võrrelda, näiteks, kes huvi tunneb, kust ta need andmed saaks? Need tulevad ka sinna registrisse, sissetulekud ja muud asjad. Aitäh!

Aitäh! Laenuandja üldiselt või ainult pangad neid andmeid küsivad. On detailselt kirjas nende väikekontorite puhul, kui palju nemad on kohustatud sissetulekut küsima. Kiirlaenu puhul mõte on ju selles, et tegelikult ei uurita väga selle laenaja olukorda.

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Auväärt minister! Mul on küsimus. Sa ütlesid, et see krediiditeabe seadus ei ole kõrge prioriteetsusega, aga mulle tundub, et see on üsna oluline. Hetk tagasi toimus siin ühe teise seaduse, rahapesu ja terrorismi rahastamise, RAB-i seaduse teine lugemine kiirkorras ja juba neljapäeval peaks vastu võtma. Miks see on kõrge prioriteetsusega? Siin on kõik sinu Rahandusministeeriumi või rahandusministri all mõlemad. Miks sellel on kõrge prioriteetsus, sellel RAB-i omal ja sellel krediidil ei ole?

Oleme täpsed. Ma ütlesin, et see vastutustundliku laenamise eelnõu prioriteetsus ei ole ajaloos olnud kõrge, selle pärast. Küsija küsis, et miks nii kaua on läinud. Ta lihtsalt ei ole erakondlikult olnud nii kõrge tähtsusega, publikut on see, ilmselt valijat on ka vähe huvitanud ja pangad, turuosalised on jälle palju vaielnud ja aidanud muidugi asja klaarida. Selle eelmise eelnõu prioriteetsus on ka loomulikult kõrge. Rahapesureeglid kogu aeg muutuvad ja rahapesijate tehnoloogiline areng kogu aeg paraneb. Nemad ei sea endale selliseid tõkkeid, mida meie riigiõiguslased, aga ka lihtsalt advokaadid seavad riigile, et ei tohi andmeid töödelda, mis olemas on. Ja sellepärast on sisuline vajadus väga suur, rahapesuriskid on ühiskonnale laastavad. Mis ma veel sealt küsimusest jätsin vastamata? Jah, selle eelnõu kohta võib-olla piisab, selle eelnõu raamides. 

Ahaa, võib-olla see, et meil on ka reaalsed tähtajad. Vabandage väljenduse eest, aga EKREIKE valitsus 2020. aastal algatas selle eelmise asja, mida siin kõik kirusid ükshaaval, palusid vastu hääletada, küsisid selleks Euroopa Liidult raha. Ja nüüd on olukord selles, et kuigi küsiti raha paar miljonit, 3, natuke alla 3 miljoni, on Eesti kaotus tähtajaline, kui me ei tee seda kindlaks ajaks. Ma ei julge öelda, millal see kell täpselt kukub. Taasterahastu on see, kust teda küsis EKREIKE valitsus, on selline koht, kus karistatakse suurusjärk suuremalt. Mis ei ole karistus, aga lihtsalt meie summat vähendatakse 35 miljoni suhtes. Me peame kalendrit vaatama, ka see on aspekt tempo suhtes. Aga iseenesest ei ole kummagagi sisuliselt ülepeakaela mindud minu jaoks. Need on ikka on pikalt-pikalt juureldud asjad, võib-olla seletused on jäänud rabedaks.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud rahandusminister! Selle eelnõu seletuskirjas on väga palju tähelepanu pööratud just ülelaenamise probleemile. Mingil määral see eelnõu nagu tegeleb, eks ole, selle ennetamisega. Samas kui ma vaatan, tegelikult see ju tegeleb niinimetatud tekkinud tagajärgedega. Tuleks tegelikult mõelda ka selle peale, et kust tekib see probleem, et inimesed tõesti on järjest hakanud rohkem laenama, satuvad makseraskustesse. Aga üks põhjustest on selles, et see on ka inimeste toimetuleku halvenemine. Mul on küsimus, et paralleelselt selle eelnõuga, kui palju valitsus kavatseb tegeleda sellise ülelaenamise probleemi põhjusega, just sellel määral, et inimesed ei satuks toimetulekuraskustesse ja et aidata nii-öelda sellest laenu… välja tulla.

Aitäh! See nüüd väga hästi selle eelnõuga ei haaku. Aga me loomulikult, ka näiteks Rahandusministeerium jälle tegeleb ka vastutustundliku laenamise selgitamisega, finantsharidusega, selle levitamisega. Hiljuti jagasime ka entusiastidele, et Eestis on see unikaalne võrgustik lausa. Ja öelda, et laenamine aitab toimetulekuraskustest välja, on muidugi eksitav. See üks hariduse osa on see, et selgitada, et laen ei ole lahendus. Lahendus on ikkagi sotsiaalsüsteem, aga eelistatult ikkagi töökoht ja majandus ja sellega loomulikult tegeldakse väga erinevates servades.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Võib-olla te veel palun selgitage, mis on registrist saadud infoga, mida laenuandja edasi teeb, mis need kohustused tal kaasnevad. Ja siis palun võimalusel ka vastake sellele, et üks Põlvamaa tõsine ettevõtja on, noh tööandjad on väga hädas, nagu me teame, neid laenajaid on nii palju, nad on valdavalt sellises tööeas olevad inimesed. Kas seal nagu, miks peab tööandja tegelema nende laenude tagasimaksete nende tohutute probleemidega, et pigem, et äkki siis, kui riigi kohustused tuleks ära täita, aga kiirlaenude asi võiks jätta ettevõtete enda kanda? Selline ettepanek tuli.

Aitäh! See on erakohustus ja tööandja ei pea sellega tegelema rohkem, kui et inimese sissetulek ei tohi joosta mööda tema lepingulistest kohustustest. See on koostöö kindlasti väljamaksete tegijaga, mitte nüüd temale pandud riiklik koormis. See on üldnorm ja ma ei oska sellele rohkem lisada.

Aga teil oli vist üks küsimus veel. Laenuandja kohustus on see, et ta peab kontrollima, ja kahjuks loeb see. Kohtus on väga kummalisi näiteid, kuidas laenuandjad jäävad kaotajaks, sellepärast et nad oleks pidanud nägema väga drastilisi näitajaid, et see inimene ostis kunagi näiteks, ühe näite toon, et ta pidi ju väga haige olema, kui ta ostis täiskasvanute mähkmeid. Kust peab pank sellest tegema järelduse: ei, sa laenu ei saa, sa oled ostnud siit täiskasvanute mähkmeid? See on totter, aga see on olnud kohtupretsedent. Parem ikkagi, et oleks teada, et tal on see register olnud, kontrollimise võimalus olemas ja laenu andmisel ta sai teada, mis toimub. Aga jah, tervisehinnanguid ta ei saanud.

Nüüd meil on kaks minutit istungi lõpuni. Minut on küsimuseks. Minister, minutiga, võib-olla on põhjalikumat vastust, võimalikult põhjalikult vastust tahtev. Et asi ei jääks poolikuks, siis ma võtan kaks minutit juhataja vaheaja ja istung on lõppenud. Aitäh! Näeme homme.