Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 18. töönädala esmaspäevase istungiga. Ja head kolleegid, mul on teile alustuseks palve. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohale on end registreerinud 72 Riigikogu liiget, puudub 29.

Järgnevalt päevakorra kinnitamine. Ja Lauri Läänemets, palun! Ma võtan kõigepealt need ettepanekud ja siis Tanel Kiige protseduurilise küsimuse. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Ma natukene, mul on üks ettepanek siia päevakorda seoses selle tänase Eesti Ekspressi artikliga, mis räägib konkurentsiseadusest ja mis tegelikult avab minu arvates päris ausalt neid tagamaid, kuidas see konkurentsiseadus siia saali on jõudnud, ja sellest, et seal võivad olla väga kitsad ärihuvid taga. Ütleksin niimoodi, et lugedes seda tervikvaadet sealt Ekspressist on selline korruptsiooni maitse sellel asjal ka juures. Ja seoses sellega on minu ettepanek, et teisipäeval päevakorrapunkt nr 1, et me võtaks selle välja, sellepärast et ma arvan, et parlamendil ei ole väärikas sellises olukorras selle menetlusega edasi minna. Tegelikult tuleks anda korra aega, et parlamendi liikmed saaksid selle eelnõuga seonduvaga tutvuda. Ja tegelikult lõppkokkuvõttes peaks jõudma üldse järeldusele, et siia oleks vaja uut eelnõu. Parlament ei tohiks olla mitte kitsaste ärihuvide esindamise koht, vaid peaks avalikku huvi esindama.

Aitäh, hea kolleeg! Ma võtan nüüd ette meie kodu- ja töökorra seaduse § 54 lõike 4. See ütleb väga selgelt, et pärast päevakorra teatavaks tegemist arvatakse eelnõu päevakorrast välja eelnõu algataja, eelnõu esitaja või juhtivkomisjoni taotlusel. Ma ei saa seda seda ettepanekut praegu küll kuidagi arvestada, sellepärast et ta ei vasta lihtsalt meie kodu- ja töökorra seadusele. Küll, mida on võimalik teha ja millekohane ettepanek on võimalik teha: et seda konkreetset eelnõu Riigikogu päevakorras tõsta. Aga see on võimalik ainult juhul, kui mitte ükski fraktsioonidest ei ole sellele vastu. Selliseid asju on võimalik teha, küll ei ole võimalik seda praegu enam sellisel kujul, kui ei ole algataja, eelnõu esitaja või juhtivkomisjon vastavat taotlust teinud. 

Lauri Laats, ettepanek päevakorraga seoses.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt teen ettepaneku tänasest, esmaspäevasest päevast välja võtta arupärimine nr 776.

Selge. Aitäh! See on arupärimine taristuminister, minister Kuldar Leisile, 776. Aitäh!

Lauri Laats, teine ettepanek ka, ma saan aru, päevakorraga seoses.

Jaa, aitäh! Teine ettepanek on ka. Ja nimelt sooviks kolmapäevasest päevast välja võtta nr 20 ehk siis 631 SE, nr 21, 625 SE, ja nr 22, 626 SE.

Selge pilt. Aitäh! Ehk siis Keskerakonna fraktsiooni ettepanek on, et tänasest päevakorrast jääks välja kuues päevakorrapunkt, milleks on arupärimine taristuminister Kuldar Leisile, ja kolmapäevasest päevakorrast 20., 21. ja 22. päevakorrapunkt. 

Raimond Kaljulaid, ka ettepanek päevakorraga seoses.

Tõepoolest, ma tegelikult sooviksin samuti tõstatada sellesama konkurentsiseaduse küsimuse. Selles tänases Eesti Ekspressi artiklis oli muu hulgas mainitud selle menetlusega seoses seda, et endine peaminister Kaja Kallas Reformierakonnast on lausa pöördunud selle seaduseelnõu menetlemisel ja sellega seoses avaldatud surve tõttu Eesti õiguskaitseorganite poole. (Saalis räägitakse.)

Head kolleegid! Ma ei kuule Raimond Kaljulaiu konkreetset ettepanekut, saalis on lärm. Raimond Kaljulaid, palun jätkake!

Ma arvan, et see on oluline ettepanek. Kas ma alustan uuesti või?

Selles mõttes, et me kuulsime selle ära, aga võite jätkata.

Ühesõnaga, kes ei kuulnud, siis selles täna ilmunud artiklis on kirjas, et peaminister Kaja Kallas lausa oli sunnitud selle konkurentsiseaduse menetlemise küsimuses pöörduma Eesti õiguskaitseorganite poole, aga loomulikult me täna ei tea seda, mis selle tulemus oli. Nii et minu ettepanek oleks küll see, et enne kui me saame siin täiskogus seda küsimust menetleda, me peaksime vähemalt näiteks julgeolekuasutuste järelevalve komisjonis kas või erakorralisel istungil selgitama välja, mis sai sellest peaministri pöördumisest. Eestis ei saa ju olla nii, et kui peaminister näeb seaduserikkumist ja pöördub politseisse sellega seoses, siis lahkuma peavad mitte seaduserikkujad, vaid lahkuma peab hoopis peaminister. See on ikkagi kurioosne lugu. Ma kutsun üles juhatust selle eelnõu menetlemist siin majas peatama, kuni need asjaolud on välja selgitatud, näiteks julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni poolt.

Aitäh, hea kolleeg, aga sellist kaalutlusõigust meil ei ole. Antud juhul ma ju tõin teile välja ka § 54 lõike 4, mis ütleb, et kuidas on võimalik teatavaks tehtud päevakorrast eelnõusid välja välja arvata. Ehk siis, saab arvata välja eelnõu algataja, eelnõu esitaja või juhtivkomisjoni taotlusel. Neid taotlusi ei ole praegu laekunud. Ma ei saa seda siinkohal ka praegu teha. Ma tõin välja selle võimaluse, mida selle eelnõuga on võimalik selle päevakorra raames teha. Ka see võimalus on olemas. Ma saan aru, Kalle Grünthal, et teil on ka ettepanek päevakorraga seoses. Enne kui ma lähen protseduuriliste küsimuste juurde, Kalle Grünthal ettepanek päevakorraga seoses, palun!

Aitäh! Tegelikult Lauri Läänemetsa ja Raimond Kaljulaidi ettepanek on väga tõsine. Ma tuletan meelde, et sellel aastal on juba kolmel korral käinud õiguskantsler meile siin märkust tegemas, et me oleme halba tööd teinud. Äkki oleks võimalik, kui ei ole tõsta või ütleme, et ei saa välja arvata, aga on äkki on võimalik tõsta või mingid teised hoovad teha, lükata ta kasvõi edasi? Sellepärast et meil on väga piinlik, kui jälle tuleb mingisugune asi välja, et seadus ei vasta põhiseadusele.

Teie ettepanek on kuhu tõsta? (Kalle Grünthal vastab saalist.) Järgmisse nädalasse? Sellist võimalust meil ei ole, RKTS seda ei paku. Te saate selle nädala sees teha ettepanekut, aga siit välja tõsta ei ole võimalik. Nii et ei saa, ei ole võimalik. Kalle Grünthal, ma kuulan teie ettepaneku veel ära siinkohal. Siis ma võtan protseduurilised. Üks hetk, Kalle Grünthal, palun!   

Aitäh! Ma teeks ettepaneku tõsta ta neljapäevase päeva viimaseks päevakorrapunktiks. 

Neljapäeval kolmandaks? Aitäh! Kui keegi selle vastu ei ole, siis on võimalik seda sinna tõsta. Õnne Pillak, palun ettepanek päevakorraga seoses. 

Reformierakond ei toeta teisipäevaseid tõstmisi kolmapäevale. 

Selge, aitäh teile! Ja võtan nüüd protseduurilised küsimused. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Ma usun, et siin saalis on domineeriv, valdav osa liikmetest ausad, seisavad Eesti riigi huvide eest, Eesti rahva huvide eest. Ja ma arvan, et meie kõigi jaoks see lugemine täna hommikul Eesti Ekspressist oli muret tekitav. Ma olen täiesti veendunud, et inimesed mõtlevad ja mõistavad, et parlament ei saa olla kummitempel, mis kiirkorras kiidab heaks seaduseelnõu, mille puhul on väga tõsised kahtlused, sealhulgas endisel peaministril, konkurentsiõiguse eksperdil, et tegemist on nii-öelda lobitöö ja kitsaste ärihuvide tagajärjel sündinud üllitisega. 

Nii et mu küsimus teile, protseduuriline, austatud Riigikogu esimees, on, nr 1: kas Vabariigi Valitsus on juba teinud ettepaneku homses päevakorras eelnõu tagasi võtta, et asjaolud välja selgitada? See on esimene küsimus. 

Ja aja kokkuhoiu mõttes esitan kohe teise küsimuse ka: kas teie Riigikogu esimehena, kelle roll ja vastutus on tagada Riigikogu hea maine koostöös meie kõigiga, olete pöördunud Vabariigi Valitsuse poole selgituste saamiseks, et kuidas on võimalik, et selline kitsaid ärihuvisid teeniv eelnõu on jõudnud siia kolmandale lugemisele, mis ilmselgelt ei ole kooskõlas demokraatlike põhimõtete, õigusriigi normaalse toimimisega?

Aitäh, hea kolleeg! Vabariigi Valitsus ei ole pöördunud, ei ole ka mina pöördunud Vabariigi Valitsuse poole. Ja ma pean ütlema, et ka see artikkel ei ole väga palju, väga palju selliseid tahke avanud, mille puhul Riigikogu esimees peaks pöörduma Vabariigi Valitsuse poole. Homme toimub selle konkreetse eelnõu osas hääletus ja siis kõik saavad veel kaaluda kuni homseni, et kuidas konkreetse eelnõuga toimetada. Riigikogu liikmetel on võimalik teha siin väga selge ja kaalutletud otsus. 

Andrei Korobeinik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Siin toimub arutelu väga põneva Ekspressi artikli kohta, mida ka mina lugesin. See räägib sellest, et võimalik, et vahepeal toimus seaduste üle kauplemine. Ja ma praegu panen tähele, et hea kolleeg Lauri Läänemets justkui seda kõike ei mäletanud siis, kui oli esimene lugemine, teine lugemine, ja nüüd järsku, kui Ekspressi artikkel ilmus, siis toimus mälu selginemine. Kas te oskate mulle öelda, kas te ise ei pea seda tegelikult ohuks Eesti parlamentaarse demokraatia jaoks, et inimestel on selline valikuline mälu, et ta hommikul ärkab üles, loeb enda kohta Ekspressist ja näeb, et see on väga suur probleem, aga vahepeal ta seda absoluutselt ei mäleta? Kas te ei ole kaalunud, et see tegelt on päris ohtlik?

Aitäh! Kui te lubate, siis ma ei vastaks sellele küsimusele, sest see väljub juba küsimusest istungi läbiviimise protseduuri kohta. Loomulikult, iga Riigikogu liige on oma mandaadis vaba ja saab ennast väljendada viisil, nagu ta õigeks peab, või siis ka mäletada asju viisil, nagu ta õigeks peab. See on Riigikogu liikme õigus. 

Raimond Kaljulaid, palun! Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Alati nendes protseduurilistes küsimustes on mingil määral poliitilist mängu, aga antud juhul ma kinnitan, et ei ole. Kui me kujutame ette, et siiski see peaministri pöördumine õiguskaitseorganite poole on leidnud ka nende poolt tähelepanu ja näiteks selles küsimuses on praegusel hetkel käimas menetlus, mille kohta avalikkusel infot ei ole ega saagi olla, ja kui see menetlus nüüd kulmineerub sellega, et tuvastatakse, et ongi nii, et selle seaduse puhul on toimunud väga olulisi rikkumisi, siis te saate ju aru, et see kahjustab oluliselt Riigikogu mainet, et Riigikogu juhatus selle eelnõu kolmandale lugemisele seda infot teades, teades, et peaminister isiklikult … See ei ole, saate aru, see ei ole tavakodanik, eks ole, tädi Maali tänavalt, vaid peaminister, kes pöördub Eesti õiguskaitseorganite poole tõsise kahtlusega. Ta ei teinud seda kindlasti kergel käel. Selle teadmisega lasta see lõpphääletusele, see on kindlasti viga. Ja ma arvan, et formaalselt öelda, et lugeda … Ma ka olen lugenud seda seadust, ma tean, kuidas see käib. Te saate ju aru, et Riigikogu esimehena teil on alati olemas see võimalus kas või siis öelda valitsusele, et olge palun nii kena, tehke teistsugune otsus, või rääkida Reformierakonna fraktsiooniga, kes mingil põhjusel üritab praegu kinni mätsida ju nende enda endise esimehe võitlust, eks ole, selle nimel, et Eestis seadusi ei saaks osta. Tegelikult see on väga tõsine risk kogu Riigikogu mainele, kui me teadlikult, neid asjaolusid teades, et peaminister on pöördunud õiguskaitseorganite poole, selle otsuse siiski homme siin koalitsiooni häälteenamusega ära teeme.

Aitäh! Hea kolleeg, selles küsimuses oli väga palju oletuslikku. Samal ajal mina saan lähtuda sellest, mida ütleb Riigikogu kodu- ja töökorra seadus. Ja ta ütleb väga selgelt ka seda, mida ja kuidas on võimalik juba teatavaks tehtud päevakorrast välja arvata. Antud juhul seda kaalutlusõigust ka minul siinkohal ei ole. 

Peeter Ernits, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Hea juhataja! Me mõlemad oleme olnud ajakirjandusjuhid. Praegu on juba Eesti Ekspressi juba tsiteeritud juba kuuel korral ja ma arvan, juba tuleb veel, kaheksa korda vähemalt. Et kas ei tundu sulle, et see on natuke ebaproportsionaalne, kuidas üks meediaväljaanne õigel ajal avaldatud artikliga nii-öelda tegelikult juhib Eesti riiki? Kas on seda varem ka olnud ja kas peaks sellele järgi andma?

Aitäh! Mul on väga hea meel, et Eestis on vaba ajakirjandus ja ajakirjandus saab väljendada oma seisukohti. Loomulikult, ajakirjandus peab kuulama ära kõik osapooled ja ajakirjandus peab olema faktipõhine, siis me saame rääkida ka usaldusväärsest ajakirjandusest. Aga kuna see väljub nüüd jälle nagu istungi rakendamise protseduuri raamest, siis hea meelega jätkaksin teiega seda diskussiooni pärast seda, kui ma siit istungi juhataja alalt lahkun. See kindlasti ei ole praegu istungi läbiviimise protseduuri raames käsiteldav. 

Nii. Lauri Läänemets, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mul on üks küsimus ja mul on üks ettepanek teile küsimuse vormis, kui soovite. Esimene küsimus lähtub kolleeg Korobeiniku sõnavõtust, kus ta arvas, et Läänemets pole siin saalis sõna võtnud ja sellel teemal enne rääkinud. Ma lihtsalt meenutan, et teisel lugemisel ma väga selgesõnaliselt, seda muidugi saab meie sotsiaalmeediakontolt ka jälgida, küsisin, et mis põhjusel Reformierakond vahepeal 100 protsenti ümber mõtles. Kui Kaja Kallas ajas ühte poliitikat, kui Kristen Michal tuli, siis kõigepealt loobus Michael sellel teemal asjade ajamisest ja siis ükshaaval need Reformierakonna liikmed, kes majanduskomisjonis olid, mõtlesid ümber. Kui alguses Reformierakond arvas, et see eelnõu sellisel kujul on halb, siis nüüd ta arvab, et on hea. Ja sellest ma rääkisin kõigest siin puldis ja päris palju olen tegelikult sõna võtnud. 

Aga mul on nüüd küsimus selle peale. Kui kolleeg Korobeinik ei ole viibinud juhuslikult istungite ajal koha peal ja ei ole kursis sellega, millega Lauri Läänemets on tegelenud saadikuna, ja nüüd protokolli läheb kirja jutt, et Läänemets siin pole oma tööga hakkama saanud, siis see on natukene ebaõiglane. Sellest tulenevalt küsimus: mismoodi minul saadikuna õnnestub selliseid valeväited nagu vältida või ümber lükata või kas ma saan siis lasta need stenogrammist ära kustutada? 

Ja teine ettepanek, mul on ka ettepanek teile. Et kui meie siin mingit muudatust ei saa teha, siis teil Riigikogu istungi juhina on võimalus võtta nii pikk vaheaeg kui vajalik, et koalitsioonis korra aru pidada, et kokku kutsuda vajadusel komisjoni istung näiteks või suhelda valitsusega ja siis see otsus langetada ta päevakorrast välja võtta. Seda me tegelikult tehniliselt teha saame. Praegu jääb ju, kõik nii-öelda on teie ainuotsus, te peate ise isikliku seisukoha võtma. Aga minu ettepanek on teile: võtke vaheaeg kas või tund või kaks ja arutage need asjad ära. Selle ettepaneku saab siin teha.

Nii. See esimene teema on jälle mitteprotseduuriline. Te lahendasite selle olukorra enda jaoks mitteprotseduuriliselt, te kasutasite sisuliselt vastusõnavõtu võimalust. See on stenogrammis kirjas. (Naerab.) Lauri, see on stenogrammis kirjas! Ja edaspidi ma ei võta neid mitteprotseduurilisi küsimusi, mis väljuvad väljuvad protseduurika raamest. 

Mis puudutab teist ettepanekut, siis kui Vabariigi Valitsus tahab selle välja võtta, siis tal on võimalik seda teha aega kuni homseni. Ma arvan, et selleks ei ole vaja meil siin vaheaega võtta. Või ka, kui komisjon soovib seda teha, juhtivkomisjon. Täpselt samamoodi, me ei pea küll kahetunnist vaheaega siin võtma selleks, et seda olukorda lahendada. Nad saavad iga kell selle päevakorrast välja võtta. Nii et selles mõttes, head kolleegid, ma ei saa seda ettepanekut praegu siin küll arvestada. Praegu on väga selgelt päevakorra projekt esitatud ja seda me asume hääletama.

Tanel Kiik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Ma olen teie vastustest ausalt öeldes natuke hämmeldunud. Kui väga suure meediaväljaande veergudel ilmuvad äärmiselt tõsised kahtlustused, millele viitas mu hea kolleeg Lauri Läänemets, hea kolleeg Raimond Kaljulaid, teised asjaosalised, siis te viitate, et seal polnud eriti midagi sellist, mille alusel peaks Riigikogu esimees Vabariigi Valitsusega suhtlema. (Saalis räägitakse.) Mul tekib selline küsimus teile kui Riigikogu esimehele: aga mis on need sellised kaalutlused? Kui see, et on selgelt fikseeritud ärimeeste lobi, on selgelt fikseeritud endise peaministri pöördumine õiguskaitseorganite poole selle lobiga toimetulekul, ei ole piisav selleks, et hinnata, kas see seadus ikka teenib Eesti rahva riigi huve, kas see on võetud õigusriigi põhimõttest lähtuvalt vastu või mõne kitsa ettevõtte ärihuvidest lähtuvalt, see ei ole piisavalt oluline? Millistel juhtudel teie Riigikogu esimehena peaksite vajalikuks sekkuda ja vaadata, et Vabariigi Valitsuse poolt siia parlamenti kärutatavad eelnõud ei oleks pelgalt üksikute ettevõtete ärihuvides, otse öeldes kas ostetud või survestatud läbi, ma ei tea, parema meediakajastuse, võib-olla ka läbi rahaliste annetuste? Mul pole selle kohta infot. Mis hetkel te peaksite vajalikuks sekkuda? Aitäh!

Hea kolleeg! Ma juhtisin juba päris mitmele asjale tähelepanu. Esiteks, seda lõpphääletust ei ole toimunud. Teiseks on ju väga selge kontroll ka põhiseaduslikkuse järelevalve näol täiesti selgelt nendele eelnõudele olemas. Kolmandaks, praegu ei ole küll tulnud välja mingisuguseid asjaolusid, mis sunniks mind Riigikogu esimehena võtma kahetunnist vaheaega, kuni selleni välja, et me ka tänasel istungil ei aruta seda konkreetset küsimust. Siin ma küll ei näe mitte mingisugust põhjust, miks me peaksime teatavaks tehtud päevakorrast eelnõu kuidagi ebaseaduslikult eemaldama. Kui ei ole eelnõu esitaja, juhtivkomisjon või eelnõu algataja vastavat taotlust teinud, siis see eelnõu on praegu selles päevakorras sees. Küll aga on võimalik näiteks tekitada istungil arutelu võimatus või neid variante on igasuguseid, mida saab veel tekitada. Tõsi, me läheme lõpphääletusele sellega seoses ja seal seda varianti ei ole, aga siis on teil võimalik tagasilükkamise ettepanek teha ehk siis hääletada selle konkreetse ettepaneku vastu ja see on iga Riigikogu liikme enda õigus. Andrei Korobeinik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta! Aga, tõesti, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Me läheme väga laiali selle aruteluga.

Mul on sügav mure. Siin vahepeal kõlas täiesti siiras ettepanek stenogrammist asju kustutada. Ja teie kui istungi juhataja seisukoht oli selline üsna, üsna leebe: no ja mis siin ikka, juhtub, no kustutame ära. Meil on, hea Lauri, parlamentaarne demokraatia. Hea kolleeg Lauri Läänemets ei tule kustutama asju, mis on stenogrammis. Ma tuletan meelde, et tegemist on sama erakonnaga, mis tahab nagu Eestisse igale poole panna politseikaamerad, mis hakkavad inimesi jälgima, näotuvastus ja kõik see, nüüd läheb ta stenogrammi kallale. See on seesama inimene, kes unustab ära, et temaga toimus seaduse üle kauplemine, ja teie lihtsalt vaatate pealt. No tuleb saalist ettepanek stenogrammist asju kustutada, mis siin ikka.

Mul on teile kui istungi juhatajale küsimus, kas teie arvates ei pea nagu niimoodi rangelt vahele tulema ja ütlema, et sellist asja Eesti parlamendis ei juhtu.

Aitäh, hea kolleeg Andrei! Väga osav. Aga ma pean ütlema, et minu väga selge seisukoht Lauri Läänemetsale oli, et ta sai oma vastulause väga selgelt sõnastada. Lauri Läänemets ei saa teha ettepanekut midagi stenogrammist kustutada, stenogrammi ei muudeta sellisel kujul. Nii et neid muutusi ei ole võimalik sinna sisse viia. Ja ma usun, et kui te olete suutnud oma vastulaused siin protseduuriliselt ära öelda siis see olukord peaks olema lahenenud, vähemalt selle konkreetse küsimuse raames.

Züleyxa Izmailova, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Te mainisite eelnevalt oma sõnavõtus, et on olemas teisi võimalusi, kuidas seda kolmandat lugemist siis kas peatada või katkestada, ja mainisite ka arutelu võimatust. Kas te saaksite palun täpsustada, kuidas täpsemalt …

Ma parandasin ennast.

 … ja mis on veel need võimalused?

Aitäh! Ma parandasin ennast. Riigikogu liikmetel on võimalik võtta oma seisukoht ajakirjanduses avaldatud materjalide põhjal. Kui palju nad seda usaldavad või ei usalda, see on juba nende endi küsimus, nad saavad langetada selle väga selge seisukoha ja hääletada homme kas konkreetselt eelnõu poolt või vastu. 

Võtan veel kaks protseduurilist, siis on Lauri Läänemetsal veel üks ettepanek ja siis läheks päevakorra kinnitamise juurde. Jaak Aab, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Jah, siin on üritatud kahtluse alla seada, mis seal artiklis kirjas on ja mis seal ei ole. Kuidas seda võtta, eks ju, ja kuidas seda hinnata? Arvestades selle küsimuse väga põhimõttelist laadi, on ajalehed või ajakirjandusväljaanded tõenäoliselt selle juriidiliselt väga täpselt läbi mõeldud, sest neid ähvardab kindlasti kohtusse andmine, kui nad väidavad valefakte. Nii et ma ei kahtleks nendes faktides, mis seal kirjas on. 

Aga minu ettepanek, mis protseduurikat puudutab. Riigikogu esimees on üks juhtfiguure valitsuskoalitsioonis, me teame seda kindlasti. Kas te võtaksite näiteks vaevaks – noh, te ütlete, et enne homset ju midagi juhtuda ei saa – pöörduda kas teie erakonda kuuluva majanduskomisjoni esimehe poole või siis Reformierakonda kuuluva peaministri poole, et neid asjaolusid põhjalikult kaalutakse ja üritatakse teha otsus, kas on mõistlik minna edasi, kui sellised kahtlused selle eelnõu menetlemise juures üleval on?

Aitäh, hea kolleeg! Ma usun, et nii komisjoni esimees kui ka peaministri büroo ja jälgivad tähelepanelikult seda arutelu, mis siin saalis toimub, ja ettepanek on juba nendeni jõudnud. Nii et eks nad siis … Neil on võimalus alati seda ettepanekut kaaluda. 

Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Riigikogu kodu‑ ja töökorra § 13 lõige 2 punkt 20 ütleb, et Riigikogu juhatus kutsub vajadusel kokku fraktsiooni esindajad, et kuulata ära nende seisukohad Riigikogu töö korraldamisega seonduvates küsimustes. Praegusel hetkel on väga oluline küsimus selles mõttes. Ja teie olete öelnud, et no sisuliselt võtate ainuvastutuse selle peale, et te ei tee mitte midagi, kuna midagi teha ei saa. Tegelikult natukene mures sellepärast, sest praegusel hetkel võtate te vastutuse selles osas endale, et te ei tee midagi selle kahtlase väärtusega seaduse osas. Mul on lihtsalt ettepanek teile, et kasutades sedasama paragrahvi ja vajadust, oleks ikkagi mõistlik praegu kutsuda kokku juhatuse poolt fraktsioonide esindajad ja arutada seda küsimust. Sest mina ei näe küll mingit põhjust ja ma ei pea ka õigeks seda, et sellise kahtlusega seadused läheb kolmandale menetlusele. Siin on, ütleme, puudutatud teemad ka Riigikogu hea töö, hea tava, ja ütleme, selline, sellised asjad, mida te ise olete kogu aeg sealt puldist välja rääkinud. Nii et tegelikult ma paluksin ikkagi, et te võtaksite selle fraktsioonide esindajad kokku, arutaks seda küsimust ja siis kaoksid need pinged ära, tähendab, vead. Need hoovad on teil olemas ja kui te seda ei kasuta, siis ma näen, et te ei tahagi üldse Riigikogu head tava ja tööd üldsegi tunnustada, ainult sõnades.

Aitäh, hea kolleeg! Antud juhul Riigikogu vanematekogu on nõuandev organ juhatusele, aga juhatus ei ole siin praegu selles protsessis küll osapool. Me räägime ju päevakorra kinnitamisest ja sellest, et pärast päevakorra teatavaks tegemist arvatakse eelnõu päevakorrast välja eelnõu algataja, eelnõu esitaja või juhtivkomisjoni taotlusel. Juhatus seda teha ei saa. Te võite siin, me võime siin juhatusega ja juhatuse nõuandva organiga, milleks Riigikogu vanematekogu on, koguneda, ega see olukorda ei muuda. Selles mõttes, et see praegune RKKTS-i § 54 säte ütleb meile väga selgelt ette, mida me saame teha.

Anti Haugas, see on viimane, Anti Haugas, see on nüüd viimane protseduuriline küsimus, siis saab Lauri Läänemets selle võimaluse ettepanekut teha. Palun!

Aitäh teile! Minu küsimus puudutab võimalust katkestamine esitada. Aga lihtsalt Jaak Aabi küsimusest lähtudes: süüdi on peamiselt ikkagi see, kellele on artiklis rõhuasetus. Mina lugesin ja mulle tundus, et rõhuasetus on sotsidele. Kui tuleks katkestada, siis millal on neil õige hetk seda teha: kas homme, kui seda menetletakse?

Ma veel kord täpsustan üle. Meil on homme lõpphääletus. Te saate hääletada kas eelnõu poolt või vastu, katkestamist enam läbi viia ei saa. Ja Lauri Läänemets, teil on ettepanek päevakorraga seoses. Palun!

Jaa, aitäh! Mul tõesti on ettepanek päevakorraga seoses, ma vaatan, et saalis on teadmatust palju. Seoses sellega, kas või härra Korobeiniku sõnavõtt selles osas, et ta tõesti ei tea, mida sotsid soovivad, räägib siin valet nende kaamerate kohta. (Saalis on sumin.) 

Vabandust, üks hetk! Ma ei kuule Lauri Läänemetsa küsimust ja ettepanekut. Lauri Läänemets, palun!

Anti, ära veel ära mine! Oota! Kuna härra Haugas ka polnud artiklit läbi lugenud ja oli valesti mõistnud ja minu arvates, et oleks aega asjaga tutvuda ja järgi mõelda ja kuna mul ei õnnestunud palvele vastust saada, et selle vaheaja teeksite, siis mina paluks küll enne hääletamist 10 minutit vaheaega. 

Selge! See oli konkreetne ettepanek. Enne seda, kui me hääletusele läheme, on 10 minutit vaheaega. Me asume tänase või siis selle töönädala päevakorra kinnitamise hääletuse juurde, aga enne seda on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palutud 10 minutit vaheaega. 10 minutit vaheaega.

V a h e a e g

Austatud ametikaaslased, algataja ettepanekul jäävad käesoleva nädala päevakorrast välja tänane kuues päevakorrapunkt, milleks on arupärimine nr 776, ning kolmapäevased 20., 21. ja 22. päevakorrapunkt, milleks on eelnõude 631, 625 ja 626 esimesed lugemised. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu V istungjärgu 18. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt on 62 Riigikogu liiget, vastu 13, erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud. 

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ja palun siia Riigikogu kõnetooli kõigepealt Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust taristuminister. See eelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Aitäh! Ja järgnevalt palun siia kõnetooli kolleeg Annely Akkermann, palun!

Tere päevast, austatud esimees, head kolleegid! Rahanduskomisjon on ühehäälselt otsustanud algatada mootorsõidukimaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu, mida mul on hea meel üle anda. Eelnõuga luuakse alus mootorsõidukimaksu maksustamisperioodi lühendamiseks olukordades, kus sõidukit ei ole enam võimalik kasutada, näiteks hävimise ja varguse korral. Samuti peatatakse maksukohustus sõiduki ajutisel kustutamisel ajaks, mil see on varguse tõttu Politsei‑ ja Piirivalveameti poolt tagaotsitavaks kuulutatud. Sellega viiakse mootorsõidukimaksu seadus kooskõlla põhiseadusega ja tagatakse omandipõhiõiguse piirangu proportsionaalsus. Aitäh! Eelnõu on juba saadetud virtuaalselt.

Elektrooniliselt. Aitäh! Järgnevalt kolleeg Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mul on natukene maisemad ja inimestelähedasemad teemad regioonidest. Üks arupärimine on regionaal- ja põllumajandusminister Henrik Johannes Terrasele ja teema on Lääne-Virumaal rändavad punahirved, mis rahvale on väga vastukarva. Punahirved rändavad kõrvamärkidega ja kõrvamärgid on Lätist. Mis näitab seda, et Läti hirved on jõudnud Kunda ja Viru-Nigula kanti ja kohalikud on selle pärast mures. Kohalik omavalitsus on ilma konkreetsete juhisteta. Seda on kajastanud Lääne-Virumaal Virumaa Teataja mitmes erinevas artiklis. Kuna tegemist on koduloomadega, siis neid jahtida ei tohi ja siis ta peaks olema Põllumajandus- ja Toiduameti teema. Aga kuna nad on metsas, siis ta peaks olema Keskkonnaameti teema. Nii et üks igavene tohuvabohu ja pundar. 

See juba toimus selle aasta kevadel ehk märtsikuus ja sellest lähtuvalt võib-olla nüüd sügise poole saavad asjad selgeks, et kes vastutab, kust farmist toodi need punahirved, kus Läti farmis nad olid. Et ametnikud ja kaks riigiasutust, nii Põllumajandus- ja Toiduamet kui ka Keskkonnaamet, oma koostööd jätkaksid ning kaasaksid sinna nii kohalikud ettevõtjad kui ka kohaliku omavalitsuse. Aitäh! 

Rohkem kõnesoove ei ole. Ma olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ja ühe arupärimise. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ettenähtud korras.

Asume tänase päevakorra juurde. Meie tänane esimene päevakorrapunkt on Isamaa fraktsiooni algatatud raamatupidamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 600 ja see on selle teine lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Kristina Šmigun-Vähi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Annan ülevaate majanduskomisjonis esimese ja teise lugemise menetlusest. 

Eelnõu raamatupidamise seaduse muutmise seaduse bürokraatia vähendamiseks algatas Isamaa fraktsioon käesoleva aasta 19. märtsil. Eelnõu esimene lugemine toimus 21. mail. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, mis oli 4. juunil, ei laekunud eelnõule Riigikogust ühtegi muudatusettepanekut. 

Eelnõu menetlusest parlamendis teavitati Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ja Audiitorkogu. Viimane neist saatis komisjonile ka oma arvamuse. Rahandusministeerium kommenteeris Audiitorkogu arvamuses eelnõu kohta esitatud ettepanekuid ning esitas ise komisjonile kaalumiseks mõned tehnilist laadi ettepanekud. Esitatud ettepanekutega ja seisukohtadega on võimalik üksikasjalikult tutvuda eelnõu kaardil. 

10. juuni istungil arutas majanduskomisjon eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamist, millel osalesid lisaks eelnõu algataja esindajatele Rahandusministeeriumi spetsialistid. Rahandusministeeriumi ametnikud selgitasid komisjoni liikmetele ministeeriumi seisukohti kaasamise käigus Audiitorkogul laekunud ettepanekute osas ja muudatusettepanekute loetelu kavandisse kantud ettepanekuid. Komisjon vaatas läbi muudatusettepanekud ja tegi eelnõu kohta menetluslikud otsused. 

Kõik neli muudatusettepanekut on juhtivkomisjoni ettepanekud, mis leidsid komisjonis konsensusliku toetuse muudatusettepanekute loetelus ettepanekute selgitustes toodud põhjuste alustel. Algataja esindaja toetas neid muudatusettepanekuid.

Ja nüüd menetluslikud otsused ja ettepanekud. Majanduskomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva aasta 16. juunil ja teine lugemine lõpetada. Juhul, kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 19. juunil. Ma tänan teid.

Suur tänu! Ja teile on vähemalt üks küsimus. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kas teil oli komisjonis juttu või teie kui komisjoni liige teate täpsemalt, mida see kestlikkuse aruanne endas sisaldab, milliseid nõudeid ja milliseid kohustusi toob see kaasa üldisemalt ettevõttele?

Jah. Põhimõtteliselt see toob ettevõttele, me lükkame edasi kaks aastat neid kohustusi, mis oleks tulnud juba varakult ja seda … Mida? Kohustusi. Põhimõtteliselt, et hakata täitma kestlikkuse aruannet.

Aitäh! Rain Epler, palun!

Aitäh! Selle ESG aruandega põhimõtteliselt on nüüd minemas nii, nagu poolteist aastat tagasi sai majanduskomisjonis ennustatud. Ma lugesin lehest, et ka ühe teise asjaga, see 100% taastuvenergia eesmärk, mida ma olen ka öelnud, et seda ei ole võimalik täita, peaminister on ka sinna nüüd välja jõudnud, et jälle kuulas mind. Kas teil komisjonis oli, Kristina, ka arutusel, et võib-olla ikkagi ära kaotada selle aruande nõue? Sest mina ennustan, et kahe aasta pärast tegelikult jõutakse ka Euroopas sinnani, et tuleb teha tööd ja edendada majandust ja kaitsevõimet, ja kogu selline, noh, tegelemine tegelemise pärast kaob ära. Kas oli arutlusel see, et kaotaks üldse ära, täiendaks seadust, Isamaa head ettepanekut sellega, et mitte ei lükkaks edasi, vaid kaotaks?

Aitäh teile küsimuse eest! Jah, oli küll arutelul, et kogu see bürokraatia on üldse mõttetu ja võiks selle edasi lükata. Jah.

Helle-Moonika Helme, palun!

Hea juhataja ja hea ettekandja! Kaks aastat edasilükkamist, aga kas komisjonis oli ka juttu sellest, miks just täpselt selline ajaline printsiip, miks mitte üks aasta, miks mitte, ma ei tea, viis aastat näiteks? Ja üleüldse, kui Euroopa poolt need kestlikkusaruanded üks päev ära lõpetatakse, mis me siis teeme? Kas me täidame siin neid ikkagi rõõmsalt edasi või mis me siis ette võtame? Oli ka sellistest arengutest juttu?

Aitäh! Põhimõtteliselt see oli kompromisslahendus, mis sobis eelnõu algatajale, ja see sai niimoodi ühiselt konsensuslikult vastu võetud. Aitäh teile!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Tegemist on jah, ütleme, sihukese bürokraatia suurendamise eelnõuga. Kunagi oli see ESG. Ja minul on ka väga suure küsimärgi all see, et miks seda on vaja ainult kaks aastat edasi lükata. Isamaa tegi tegelikult ka teise ettepaneku. Rain Epler siin küsis. Me tegime ettepaneku, et see üldse jätta vabatahtlikuks või ära kaotada. Sellest oli ka komisjonis pikalt juttu. Aga nii võib öelda, et see eelnõu, mis Isamaa tegi, et kaks aastat edasi lükata, läks komisjonist läbi ja tänu sellele, et ka valitsus ja tänane koalitsioon on sellega nõus ja nende eelnõu, mis paralleelselt ka oli juba töös, ei oleks jõudnud praegusesse istungjärku, siis väga tore, et ükskord toetatakse ka Isamaa mõistlikke ettepanekuid. (Keegi ütleb saalist: "Harva!") Jaa, harva, aga siiski. 

Muidugi jääb arusaamatuks ka mulle, miks seda peab edasi lükkama, miks bürokraatia vähendamist peaks edasi lükkama. Mõistlik oleks see ju ära jätta. Aga nii ta on.

Me väga loodame, et see kestlikkusaruande edasilükkamise aeg kaks aastat annab aega jõuda ka Euroopa suures masinavärgis tõdemuseni, et ehk oleks tark sellist rumalust üldse ära jätta või siis, kui see nii hirmsasti kellelegi meeldib, siis võib selle teha vabatahtlikuks. Teatavasti on see seotud paratamatult sellega, et ka pangad Euroopas ei kipu enam andma laenu, kui ei ole ESG aruannet esitatud. Ja nii mõnigi ettevõte ka siin Eestis on sunnitud tegelikult selliseid aruandeid esitama. 

Ma siin ka varem, vist esimesel lugemisel rääkisin, et kunagi, kui ma olin puiduettevõttega seotud, siis üritasime ka sihukest rohelist märki saada. Inglismaale müües saaks natuke rohkem selle puidu väärindamise eest raha, kuid selle bürokraatia läbiviimise protsess oli niivõrd kulukas, et kui me lõime kokku, kui palju me selle märgi eest peame maksma ja kui palju me sellest kasu saame, siis saime aru, et bürokraatia maksab rohkem, ja loobusime sellest. 

Eks see sisu ka. Evelin Poolamets küsis, et noh, mis seal on. Seal on näiteks see, et ettevõtja peab tõestama, kust ta tarnib asju, et seal ei kasutata lapstööjõudu või mida iganes sellist rumalust, mida on raske kontrollida esiteks. Ja teiseks on seda ka võimatu välistada. Meie ju ei tea, mis seal teistes riikides toimub. See tähendaks seda, et me peaksime saatma mingid eksperdid kuhugile, ma ei tea Bangladeshi ja vaatama, kas kuskil lapsed teevad midagi või ei tee. 

Nii et jah, et hea eelnõu vähemalt esialgu. Parem siis pool muna kui tühi koor. Nii et võtame sellegi vastu. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Asume eelnõu 600 SE muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Kokku on esitatud neli muudatusettepanekut. Neist esimene on esitatud majanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Ka teine on esitatud majanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Ka kolmas on majanduskomisjoni esitatud ning juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult ning ka neljas muudatusettepanek on esitatud majanduskomisjoni poolt ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Sellega me oleme ka eelnõu muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 600 SE lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (624 SE), see on selle teine lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni esimehe Marek Reinaasa, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelmisel neljapäeval, 12. juunil, toimus majanduskomisjoni istung, kus arutati ka Vabariigi Valitsuse algatatud tarbijakaitseseaduse § 4 muutmise seaduse eelnõu, 624 SE teise lugemise ettevalmistamist.

Riigikogust ei laekunud eelnõule ühtegi muudatusettepanekut, aga Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium esitas juhtivkomisjonile kaalumiseks omad ettepanekud ja ta oli seda teinud siis pärast seda, kui oli ka arvamuse saanud LHV Groupilt. Kokkuvõttes oli viis muudatusettepanekut, millest kaks olid rohkem sisulised ehk puudutasid tegelikult seda, mismoodi paberarvete kaotamine päriselus välja näeb ja mismoodi see eelkõige tarbijaid mõjutab. Ja seal siis, ma arvan, põhimõttelised asjad olid need, et kirjutati seadusesse sisse põhimõte, et tarbijalt nõusoleku saamist tõendab vaidluse korral kaupleja. Ehk siiras usk on siiski see, et ettevõtja või kaupleja tahab, et arve jõuaks tarbijani ja see saaks kenasti makstud, aga kui see kogemata kombel niimoodi ei juhtu selle seadusemuudatusega, siis igal juhul nii-öelda tarbija õigused said tänu sellele kaitstud, et kaupleja peab tegelikult tõendama pärast, kui kogemata kombel arve ei jõua inimeseni, et kõik oli korrektne.

Teine oluline muudatus on see just nimelt, et kui alguses oli plaanis see eelnõu jõustada 1. jaanuarist, kui mu mälu ei peta, siis me sooviks teha muudatusettepaneku, et käesolev seadus jõustub 2025. aasta 1. septembril ehk siis võimalikult kiiresti minna üle paberarvetelt elektroonsetele, kui vaja on. 

Komisjon tegi menetluslikud otsused teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 16. juunil 2025. aastal, see oli konsensuslik, ja juhul kui Riigikogu juhatus komisjoni eelmist ettepanekut arvestab, siis taotleda Riigikogu juhatuselt eelnõu 624 teise lugemise materjalide osas vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 62 dokumentide kättesaadavaks tegemise tähtaja lühendamist ja määrata uueks tähtajaks käesoleva aasta 13. juuni kell 16.00, mis ka nagu juhtus, et me saaksime igal juhul ka kolmanda lugemise sellel nädalal ära teha. Ja seega ongi: teha ettepanek teine lugemine lõpetada, jällegi konsensuslik otsus, ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 18. juunil, see on siis kolmapäeval. Nii et sellised otsused. 

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõule on esitatud viis muudatusettepanekut. Asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Esimene on esitatud majanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Teine on esitatud samuti majanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kolmas on esitatud majanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Neljas on esitatud samuti majanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Ka viies muudatusettepanek on esitatud majanduskomisjoni poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada seda täielikult. 

Sellega me oleme eelnõu muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 624 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 657, see on selle esimene lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli taristuminister Kuldar Leisi. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head kuulajad! Jäätmeseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõuga, lühidalt siis jäätmereformi eelnõuga toome Eesti jäätmevaldkonna lõpuks 21. sajandisse. Eesmärk on luua toimiv ja õiglane süsteem, kus suurem osa jäätmetest ei lähe enam prügimäele ega põletusahju, vaid muutuvad uueks toormeks ja tööstuseks. Tegu on murranguga valdkonnas, mis on püsinud muutumatuna enam kui kümnendi. 

Senine süsteem on killustunud, ebaefektiivne ja ka kallis. Üle poole Eesti olmejäätmetest ladestatakse või põletatakse. Eesti maksumaksjad maksavad igal aastal Euroopa Liidule 16–20 miljonit eurot, sest suur osa plastpakendist jääb ringlusse võtmata. Samal ajal on maailmas järjest suurem nõudlus just jäätmete kui materjali järele. Ka Eesti majandus, olgu selleks siis olemasolevad kõrge lisandväärtusega ettevõtted või uus puhas tööstus, vajab seda kohalikku toorainet. 

Jäätmereformiga korrastame jäätmevaldkonna osapoolte rollid ja vastutuse. Inimesele muutub sorteerimine lihtsaks ja taskukohaseks ja omavalitsused saavad selged eesmärgid ja paremad võimalused nende täitmiseks. Igaüks neist saab kujundada süsteemi vastavalt oma piirkonna vajadustele kindla standardi alusel. Ettevõtted saavad tänu lihtsale ja läbipaistvale hankesüsteemile keskenduda jäätmeveole või jäätmekäitlusele. Tõuseb konkurents ning stabiilsed materjalivood annavad kindluse planeerida investeeringuid. 

Muudatuste tulemusel tekib Eestisse uus tööstusharu koos uute töökohtade, maksutulu ja ekspordivõimekusega. Jäätmetest saab väärtuslik sisend uute toodete jaoks, alates biogaasist ja kompostist kuni plastigraanulite, uute pakendite ja ehitusmaterjalideni. 

Ringlussevõtu osakaal kasvab märgatavalt. Praeguse 38% asemel jõuab aastaks 2035 ringlusse vähemalt 65% jäätmetest. Prügilatesse jääb alla 1%. Nii väheneb ka Euroopa Liidule makstav tasu aastaks 2030 umbes 10 miljonile eurole. 

Soovitud tulemus saab teoks tänu mitmele pikalt ja põhjalikult kavandatud muudatusele. Kirjeldan nüüd, millised konkreetsed muudatused on Riigikogule esitatud eelnõus. 

Esiteks, kõigepealt siis kehtestame kogu riigis ühtse standardi, kuidas olme‑ ja pakendijäätmeid kogutakse. Pärast põhjalikke analüüse, arvutusi ja konsultatsioone sektoriga jõudsime lahenduseni, mis on nii tehniliselt mõistlik kui ka inimesele taskukohane. Jäätmereformiga pakutud lahendus on inimestele soodsaim ja edukamate Euroopa riikidega võrreldes miinimumtase. See põhineb meie enda senisel kogemusel ja tööstuse tegelikul võimekusel. Sorteeriva leibkonna igakuine jäätmearve saab seejuures olema keskmiselt viis eurot. Lähiriikidega võrreldes on see kaugelt kõige soodsam hind. 

Nüüd tekib küsimus, et kuidas me selle saavutame. Tiheasustuse kortermajade juurde tulevad edaspidi ka pakendikonteinerid. Praegu on seal tavaliselt vaid segaolme‑ ja biojäätmete konteinerid ja pakendijäätmed tuleb viia kas avalikesse konteineritesse või tellida eraldi konteiner eraldi tasu eest. Aga see süsteem ei anna piisavat tulemust. Seega lisanduvad iga tiheasustuse kortermaja juurde kaks konteinerit lisaks, üks paber- ja papp-pakendi ning teine plast- ja metallpakendite jaoks. Kokku tähendab see tiheasustuse kortermaja ees nelja eraldi konteinerit. Selline olukord toimib edukalt juba kümnes omavalitsuses Eestis ja paljudes uusarendustes. Ja nüüd viime selle hea praktika üle kogu Eesti. Klaasi kogumine jätkub nagu seni avalike konteineritega või vabatahtlikult kodude juures. Vanapaberit ja papp-pakendeid ei pea edaspidi eraldi koguma. Need on siis ühes konteineris. Nii viime reeglid kooskõlla praktika ja terve mõistusega. Ja samuti jätkub ka tagatisrahaga niinimetatud panditaarasüsteemi edulugu. 

Ja lisaks paneme kokku ühe selge üleriigilise sorteerimisjuhendi, et lõpetada olukord, kus paralleelselt liigub kümneid erinevaid soovitusi ja juhiseid selle kohta, kuhu näiteks panna munakoor. Lisaks on eelnõus välja toodud, et pakendikonteinerite tühjendamise kulu ei tohi olla rohkem kui 50 senti tühjenduskorra kohta. See on kordades soodsam kui praegune vabatahtlik süsteem, kus tühjendus maksab mõnes kohas isegi kuni kaks eurot tühjenduskorra kohta. Mis puudutab ülejäänud pakendijäätmete veo‑ ja käitluskulusid, siis nende eest maksame me kõik juba siis, kui toote poest ostame. Seega rõhutan, et need muudatused ei too kaasa hinnatõusu, need kulud on juba toote hinnas sees. 

Nüüd liigun järgmise teema juurde. Jäätmereformiga toome targemate hangete ja lepingutega turule uusi ettevõtteid. Nagu peaaegu kõikjal Euroopas, loob ka Eestis jäätmeveoturu kohalik omavalitsus. Mõni nimetab seda küll omavalitsuskeskseks süsteemiks, aga teenust osutavad siiski eraettevõtted. Seega, munitsipaliseerimist ei tule. Eelnõus säilib sisetehingupiirang, see tähendab, et teenuse osutamiseks tuleb alati turult võtta konkureerivad pakkumised. 

Kuid mis muutub siis täpsemalt? Praegu hangitakse jäätmeveo nime all sageli kogu jäätmekorralduse teenuste komplekt korraga. See takistab uutel ettevõtetel turule sisenemast, eriti neil, kes sooviksid spetsialiseeruda ühele konkreetsele teenusele. Seega, edaspidi peavad omavalitsused hankima eraldi veoteenuse ja eraldi käitlusteenuse. Nii saavad konkureerida ka need ettevõtted, kellel puuduvad varasemad lepingulised suhted või infoeelis varasemate teenuste osutamisest. See parandab oluliselt turule pääsemise võimalusi just uutele ettevõtetele. Ja lisaks, praegu veavad osasid jäätmeid omavalitsuse hanke võitnud vedajad, teisi aga tootjavastutusorganisatsioonide koostööpartnerid. See tähendab, et sama maja juures käivad mitmed erinevad autod ilma omavahel kooskõlastamata. Kogu see paralleelne süsteem on ebaefektiivne ja tihti segane ja ka kallis. Selleks et muuta süsteem selgemaks ja tõhusamaks, annab jäätmereform pakendijäätmete veo korraldamise õiguse omavalitsustele. See tähendab, et kõik jäätmeliigid on seotud ühtse süsteemiga. Konteinerid asuvad mugavates kohtades, vedusid saab paremini planeerida ning hinnad muutuvad stabiilseks. Samuti väheneb topeltvedudest ja koordineerimatusest tulenev kulu. Omavalitsus saab edaspidi ka võimaluse korraldada jäätmevedu nii, et tema ise jääb jäätmevedaja lepingupartneriks. Kui seni pidi iga inimene või ühistu ise vedajaga lepingud sõlmima, siis nüüd võib teenuse tellida omavalitsus ja jagada kulud õiglaselt kõigi elanike vahel. Rõhutan: see on võimalus, aga mitte kohustus. 

Arveldamine ja klienditeenindus saavad edaspidi olla koondatud ühte kohta. Sõltuvalt süsteemi ülesehitusest maksab inimene kas omavalitsusele, selle koostööorganisatsioonile või otse vedajale. Inimese jaoks tähendab see seda, et arved tulevad ühest kohast ja küsimuste korral on teada, kelle poole pöörduda. Ei ole enam vaja otsida, kas probleem on vedaja, omavalitsuse või kellegi kolmanda vastutada. Süsteem on läbipaistev ja loogiline. 

Kolmandaks suuremaks teemaks on jäätmekorralduse digitaliseerimine, et andmed oleksid ajakohased ja halduskoormus väiksem. Mida see praktikas tähendab? Praegu on andmete kogumine väga vaevaline. Aruandlus toimub suuresti käsitsi ja tänaseid otsuseid tuleb teha kahe-kolme aasta taguste andmete põhjal. Lisaks peavad ettevõtted esitama samu andmeid mitmesse kohta, nii Keskkonnaametile, omavalitsustele kui tootjavastutusorganisatsioonidele. Uues süsteemis täidavad ettevõtted jäätmeveo ja käitluse andmed digitaalselt, elektrooniliste saatekirjade kaudu. Uue digilahendusega liiguvad andmed automaatselt ja ühe esitamisega otse vajalikesse registritesse. Aruanded eeltäidetakse nende andmete põhjal automaatselt, mis tähendab, et topeltsisestust ega lisatööd ei ole. Nii saavad riik kui ka avalikkus ajakohase ülevaate jäätmete liikumisest, ettevõtjate halduskoormus väheneb ning konkurents muutub ausamaks. Lahendus vastab e-riigi ootustele ja aitab kaasa ettevõtete lisandväärtuse kasvule. Jäätmevaldkonna läbipaistmatu kuvand peab jääma ajalukku. Nüüd räägime uuest puhtast tööstusest, kus valitseb aus mäng. Ja tänu paremale andmekvaliteedile saavad riik ja omavalitsused oma edusamme lõpuks ka täpselt mõõta. Liigiti kogumise sihtarvud pannakse paika seadusega ja need on kooskõlas ringlussevõtu eesmärkidega. Samuti saavad omavalitsused digitaalse tööriista, mis võimaldab jäätmete kogumistaristut paremini planeerida ja inimestele seeläbi tõhusamat ja mugavamat teenust pakkuda. 

Nüüd liigun lõpuks ringlussevõtu juurde. Ekslikult arvatakse, et jäätmereform sellega ei tegele, kuid tegelikult on just ringlussevõtt üks reformi keskseid eesmärke. Kuigi Eestis on paljudele jäätmeliikidele juba olemas mõningad käitlusvõimsused, on majanduse arengu mõttes selge, et peaksime palju rohkem oma jäätmematerjali siinsamas Eestis väärindama. Jookseme ajaga võidu. Kui me ise ei arenda neid võimekusi, siis teevad seda meie eest naabrid. Praegu ekspordime mitut liiki väärtuslikku materjali odavalt välja ja ostame hiljem tooteid kallilt tagasi. See pole mõistlik ega ka jätkusuutlik. Jäätmetes peitub potentsiaal, mida peab kasutama, see loob uusi töökohti, kasvatab eksporti ja hoiab väärtuse siin, just Eestis. 

Et ringlussevõtt saaks päriselt toimima hakata, peavad ka hinnasignaalid olema paigas. Seepärast viime olme‑ ja tavajäätmete ladestamise ja põletamise tasud samale tasemele ringlussevõtu kuludega. Ainult nii tekib ettevõtjatel huvi investeerida uutesse tööstuslahendustesse. 

Eelnõuga kehtestame ka selge nõude: biojäätmetest tohib toota ainult sertifitseeritud tooteid, näiteks kvaliteetset komposti või biogaasi kääritusjääki. Ilma sertifikaadita mass ei lähe ringlussevõtuna arvesse ega sobi ka kasutamiseks põllumajanduses. Eestis on juba olemas tootjad, kes suudavad seda kvaliteeti tagada, anname neile õigustatud eelise ja loome ausad mängureeglid kogu süsteemis.

Ja lõpetuseks. Tänasel arupärimisel, mis nüüd ära jäi, plaanisin, või vastamine jäi ära, plaanisin pikemalt peatuda just Ida-Virumaal asuva Uikala prügila probleemidel, kuid see punkt, jah, jäi täna küll välja ja seepärast nüüd lühidalt ikkagi kirjeldan, mis ilmestab nagu selgelt, et miks meil on vaja jäätmereformi. Uikala prügilas on viimastel aastatel esinenud tõsiseid probleeme, sealhulgas keskkonnaalaseid rikkumisi ja puudusi keskkonnaloa nõuete täitmisel. Prügilas on korduvalt puhkenud põlenguid, mis viitavad puudustele nii jäätmekäitluse korralduses kui ka riskijuhtimises. Keskkonnaamet on olnud sunnitud ladestamise mitmel korral peatama. 

Murelikuks teeb seegi, et sama ettevõte osutab jäätmeveoteenust enam kui 100 000 inimesele. Kui selline teenusepakkuja peaks ootamatult tegevuse lõpetama, satuksid mitmed omavalitsused keerulisse olukorda. Ja selline olukord kahjustab keskkonda, õõnestab avalikkuse usaldust kogu jäätmekäitlussüsteemi vastu ja seab ausalt tegutsevad ettevõtted ebaausasse konkurentsiolukorda. Mure ei piirdu vaid ühe piirkonnaga. Mitmel pool Eestis sõltub jäätmevedu ühest ainsast teenusepakkujast. Kui süsteem on monopoliseerunud, jääb omavalitsusel muutusteks väga vähe mänguruumi. 

Olukorra lahendamiseks ja selliste riskide vältimiseks ongi vaja jäätmereform kiirelt ellu viia. Veo‑ ja käitlusteenuste hangete lahutamine vähendab sõltuvust üksikutest teenusepakkujatest ja omavalitsused saavad selged õigused ja kohustused jäätmekäitluse korraldamisel ning võimaluse sekkuda enne, kui kriis on juba käes. Digitaalsed andmesüsteemid annavad riigile ja järelevalveasutustele parema ülevaate, et riske kiiremini tuvastada ja juhtida. Reformi tulemusel tekib ausam konkurents, selgem vastutus ja toimiv jäätmekorraldus. Just selline süsteem, mille vajalikkust Uikala juhtum valusalt esile tõstab. 

Ja päris lõpuks, Konkurentsiameti novembrikuine jäätmeveoturu raport ütleb otse: jäätmekorraldus eesotsas õigusliku raamistikuga vajab otsustavat muutust. Seda muutust toobki menetluses olev jäätmeseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõu ehk jäätmereform. Need on vajalikud ja otsustavad sammud, mis viivad kogu jäätmevaldkonda edasi. Nagu lubatud, viime Eesti jäätmekorralduse 21. sajandisse. Kutsun austatud Riigikogu liikmeid üles heale ja konstruktiivsele koostööle jäätmereformi menetlemisel. Jäätmekäitluse valdkonnas on seda muutust ka päriselt vaja. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Aivar Kokk, palun!  

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma kõigepealt ütlen, et meie pere on jäätmepoole pealt sorteerinud juba aastaid ilma igasuguse seaduseta. See, mida te teete, on täielik hullumeelsus. Te ütlete, et te maksate Euroopa Liidule 11–20 miljonit aastas trahve? 

16–20. 

16–20! Ma olen seal seadusest loen kokku, kui palju kasvavad 2026 kulud, siis see on 70 miljonit. Kellele me seda 50 miljonit teeme? Kas 50 miljonit tuleb nendele, kes teevad neid konteinereid, toodavad plassmassist? Ma rõhutan: plastmassist! Ja mis, ma ei tea, kuidas millalgi lagunema hakkavad. Või kuhu kodudes neli konteinerit ... Majaühistute neli konteinerit, kõik see ju maksab. Autod hakkavad vedama neljale konteinerile eraldi, nagu te soovitate. Ma ei saa sellest küll aru, et neli erinevat hanget peaksid omavalitsused tegema. Te soovitate, et omavalitsus oleks vahendaja ehk võtaks nii, nagu Tallinna linn võttis mingil ajal protsente vahelt? Peaminister lubas, et ühtegi maksu enam juurde ei tule. Miks te tulete Riigikogu ette igal aastal tahtmisega võtta 50 miljonit lõpptarbija taskust? 

Teie aeg! Härra minister, palun!

Aitäh! Tegelikult numbrid on sellised, et see 16–20 miljonit on see tasu, mis Eesti maksab Euroopa Liidule pakenditasu. Kõik riigid seda maksavad ja peale jäätmereformi on arvestus, et sellest jääb järgi circa 10 miljonit, mis tuleb maksta. Nüüd, teine teema, et 50 miljonit tuleb kulu juurde. Vastupidi, kui me kõik kulud lööme kokku, tulud-kulud, siis jäätmereformiga 20 miljonit tuleb isegi riik plussi. (Aivar Kokk räägib midagi saalist.)  

Peeter Ernits, palun! 

Ei oska öelda.

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea auväärt minister! 2017, kui sina olid Operaili juht, istusin mina keskkonnakomisjonis. Rainer Vakra juhtis meie vägesid. 14–15 kuud jahusime me seda kupatust. Tekst oli umbes samasugune lõputu, nagu jänese laul oli see. Lõpuks Kalle Palling, toona kolleeg, läks juba kurjaks, et milleks selline jobutamine. Nüüd lõpuks on jälle selline suur kapsas olnud ja sa oled uus mees, aga oled sa kursis sellega, mis on kõik toimunud seal? See on metsik, selline jorutamine, molutamine, mis on toimunud just sellesama jäätmeseadusega. Kas sa arvad, et nüüd läheb paremini kui Rainer Vakra ajal?

Aitäh! Olen kursis, tõesti, seda seadust on üle kahe aasta praeguseks sellisel moel ette valmistatud, või seadusemuudatusi õigemini. Aga see ongi keeruline teema. Viimastel kuudel oleme kohtunud praktiliselt kõikide huvipooltega, kes on selle seadusega seotud, ja oleme viinud sisse ka muudatused, mis on neid huvipooli rahuldavad, mis näiteks likvideerisid ära selle, et jäävad need sisetehingud. Ehk siis, kohalik omavalitsus hakkab ise jäätmevedu tegema oma autodega piltlikult. Selline ühtepidi munitsipaliseerimine jääb ära. On viidud sisse just sellised muudatused, mis on nende osapooltega lõpuni läbi räägitud, ja selle pärast ma nii veendunud olengi, et on tagumine aeg jäätmereform ära teha. Lõpuks on osapooled keskpõrandal koos. 

Lisaks oli enne juttu, et kuskil omavalitsustes juba käib sorteerimine, on käinud pikka aega. Jah, täpselt nii ongi, et 10 omavalitsust Eestis on enam-vähem samasugust süsteemi kasutamas. Me saame seda parimat praktikat kasutusele võtta, aga siis juba süsteemselt üle Eesti.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Te tõite välja, et praegu Eesti maksab seal 16–20 miljonit trahvi. Aga tooge palun välja teiste riikide näitajad, Euroopa Liidu liikmesriikide näitajad inimelaniku suhtele. Kui palju siis nendel need trahvimäärad on? Mil määral nad on neid kohustusi täitnud? Kas me oleme selles positsioonis ees või tagumistes ridades? Kuidas siis teistel riikidel on läinud? 

Ja teine pool. Loomulikult, see on järjekordne selline kohustus, mis Euroopa Liidus me oleme võtnud. Ju siis tolleaegsed ametnikud ja poliitikud arvasid, et see on hea mõte. Aga kui vaadata sisse, et iga aasta ikkagi sellise summa ära maksta – kiita ei ole, on ju. Aga teine pool. Te mainisite, et nagu ei tule ka kulusid. Selles osas me kindlasti oleme eri meelt. Need kulud, mis kaasnevad selle seaduse rakendamisega, on ikka päris suured.

Jah, kuludega on tõesti nii, et neid peab vaatama komplektis. Siin ei saa öelda, et ühel pool on juurde, teisel pool teeb võib-olla vähemaks isegi. Aga kokkuvõttes on jäätmereform riigile 20 miljonit plussis, nii et seda peab vaatama komplektis. 

Nüüd, ma ei oska öelda teiste riikide numbreid. Selle võib järgi uurida ja pärast kirjalikult saata. See on täitsa õige mõte nagu vaadata ka miljonites, kui palju teised riigid maksavad. Aga selle juurde on paslik öelda, et Eesti on täna ikkagi Euroopa Liidus täiesti tagumises otsas jäätme, pakendite ja … Ütleme siis, jäätmete liigiti kogumise määras on Eesti tagumises otsas. Nii et igal juhul on meil vaja siin reeglid paika panna ja Euroopa riigiks saada.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Härra minister, ma mäletan, et aegu tagasi te olete ettevõtlusega agaralt tegelenud. Siin võib-olla viimane ots on olnud selline, et väikeselt omavalitsuselt mitte eriti targa tee jaoks raha välja pigistada. Aga siiski nõudluse-pakkumise vahekorrast peaks teil mingi ettekujutus olema ja mis see endaga kaasa toob. Ja te oma avakõnes rõhusite kõvasti sellele, kui väärtuslikuks on muutunud jäätmed ja kuidas nad toorainena on aina väärtuslikumad ja nii edasi. Aga miks siis on nii, et tegemist on tohutult väärtusliku toormega, mida kõik vajavad, aga inimestel kulud kasvavad, KOV-il kulud kasvavad ja nii edasi? Hästi head kaupa justkui, kui ettevõtlusega võrrelda, tahad hästi head kaupa müüa ja siis maksa ise peale. Miks see selline tagurpidi loogika siin on, kui on tegu, nagu te ise ütlesite, väga väärtusliku ja nõutud toormega? 

Aitäh! Vastupidi: ei kasva kulud. Täpselt nii ongi. Kui need kulud kasvavad, siis nendel, kes liigiti ei kogu. Ehk siis keskmiselt, kes koguvad liigiti, siis leibkonna peale circa 5 euri on kuuarve. Sõltub muidugi, kas ta on tiheasustusalas, kas ta on suures korterelamus, korteriühistus või väiksemas, aga ütleme, et keskmiselt on 5 euri. Need, kes ei kogu liigiti, nende kulud on kaks kuni kolm korda suuremad, maksimum kolm korda suuremad. Ja seda sellepärast, et segaolmejäätmed on need, mis maksavad rohkem ja millest me tahame lahti saada, sest neid ei saa ümber töödelda ja uuesti ringlusse võtta. Ehk siis eesmärk on see, et sinna põletusse või ladestusse, veel on hullem, läheks võimalikult vähe jäätmeid.

Aitäh! Võtan küsimuse istungi juhatajale. Peeter Ernits, palun! Teil on käsi püsti. Ei ole? Teil oli käsi püsti. Võib-olla läksite kogemata pihta.

Ja-jaa. Ei, vabandust, ma ei pannud tähele.

Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta oli teil.

Jaa. Lugupeetud minister ütles, et ta saadab küsijale vastuse, kui palju teised riigid trahvi maksavad. Ma paluks ka minu postkasti saata sellise, võib-olla ka teistele.

Nii, aitäh! See jõudis adressaadini. Lähme edasi. Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! See, et te ütlete, et ei tule uusi makse, siis tegelikult on see täiesti vale. Kui me võtame siin ühe näite korteriühistu arve koha pealt, siis sellist rida nagu jäätmehoolduskulude katteks makstav tasu, seda siiamaani ei ole. Ja see on 50% kogu eelnevalt liigiti kogutud pakendite ja liigiti kogutud jäätmete summast. On eraldi veoteenus, eraldi kogutavad liigid ja lõpuks tuleb lisanumber jäätmehoolduskulude katteks, mis on 50%. Nii et see on juba reaalne, suurenenud jäätmeveohind. 

Nüüd ma küsin seda, et kui suureks või mitu ettevõtet hakkavad lõpuks siis neid jäätmeid vedama. Kui meil on neli konteinerit, neli erinevat autot käivad neil järgi. Kui praegu on võimalik ühildada segaolmejäätmete ühe korra vedamisega, siis tuleb neli erinevat autot, kes kõik kasutavad fossiilkütuseid.

 Aitäh! Siin oli nagu kaks küsimust tegelikult sees. Esimene on see, et tuleb uus maks või uued maksud. Ei, tänases jäätmeveoarves on kõik need tasud sees ühe maksena ehk see on läbipaistmatu, kui palju on seal käitlustasu, kui palju on vedamine ja mis iganes veel. Ehk siis täna on see läbipaistmatu süsteem, kus jäätmevedaja esitab nagu ühe numbri ja selles sisaldub kõik. Nüüd, uus süsteem on just vastupidi, läbipaistev, kus on näha, mis on vedamine, mis on käitlus, mis on mingid muud võimalikud kulud. Nii et makse juurde ei tule, vaid lihtsalt omavalitsus kirjutab lahti, mille eest raha küsitakse. See on punkt 1.

Teine oli … Läks juba meelest. (Hääl saalist.) Jaa. Et kui praegu veetakse olmejäätmeid eraldi, biojäätmeid eraldi ja vedajad käivad neid avalikke punkte vedamas, kus tootjavastutusorganisatsioon saadab nad järgi kas paberile, pakendile või klaasile, siis samamoodi kogutakse ka tulevikus. Aga siis juba läbi kohaliku omavalitsuse hanke. 

Tänane probleem on selles, et need pakendi‑ ja papikonteinerid, mis on omavalitsuses kuskil avalikud, siis need on tihtipeale täis ja tootjavastutusorganisatsioonidel tihtipeale puudub motivatsioon neid tühjendada nii tihti, kui vaja oleks. Mul on kas või enda kodukohas nii, et kui ma tahan viia paberit või pakendit ära, siis need konteinerid on täis. Kohalikule omavalitsusele midagi teha ei saa, sest nemad seda ei korralda. Nüüd uue süsteemiga hakkab see käima läbi KOV‑i ja vedu pannakse nii tihti paika, kui see vajalik on.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Mina küsiksin uuesti selle küsimuse, mis mulle tundus, et te jätsite mu kolleegile Aivar Kokale vastamata. Nimelt, Reformierakond on peaministri suu läbi lubanud lõpetada maksufestivali, mis on kõiki Eesti inimesi vaesemaks teinud. Aga jäätmereform toob kaasa uued maksud ja kohustused, mis suurendavad inimeste ja ka ettevõtete väljaminekuid ning tõstavad taas kord meie kõigi hindasid. Kuidas läheb see reform siis kokku peaministri lubadusega? See oli siis Aivar Kokale. 

Aga mina küsiks teie käest veel lisaks seda. Omavalitsustes on ju väga palju teisi muresid ja probleeme, mis on vaja lahendada, aga teie praegu soovite panna omavalitsused tegelema asjadega, mida siiamaani on teostanud erafirmad. Kuidas see läheb meie varasema loogikaga ja Reformierakonna varasema loogikaga kokku?

Jah, aitäh! Vastates esimesele küsimusele, ma ei tea, kust on tulnud see arvamus, et läheb kallimaks või on uued maksud. Just selgitasin, et see uus tasu lihtsalt sisaldab erinevaid … Me kirjutame selle tasu lahti: mis on vedu, mis on käitlus ja nii edasi. Ehk uusi makse ei tule. 

Sellega seonduvalt, et läheb kallimaks – ei lähe kallimaks, sellepärast et hinnad on väga erinevad praegu Eestis ja seal, kus on väiksem konkurents, on ka hinnad kõrgemad. Võtame kas või Keila näite. See oli umbes aasta tagasi, kus hinnad tõusid kordades Keila linnas, ja konkurentsi ei ole ja pakkujaid ei ole ja hind läheb kõrgeks. Nüüd on olukord selline, kus me veo ja käitluse lööme lahku, ehk siis saab tekkida veole palju rohkem vedajaid või konkurentsi. Võtame lihtsa näite: Soome, kus on samasugune süsteem. Sinna on tekkinud 150 vedajat, nad on sellised lokaalsed, aga seal on suur konkurents ja hind on selle tõttu ka allpool. Meil on täna Eestis kaks suurt vedajat, kes on ühtlasi käitlejad, ja see ei ole normaalne. Kui natuke edasi vaadata, siis varsti on võib-olla üks. Me peame selle olukorra ära lahendama, et konkurents oleks. 

Teiseks, miks KOV võtab üle erasektori töö? KOV ei võta, KOV lihtsalt korraldab hanked ja hanke tulemusel selle töö teevad erafirmad. Ja KOV saab kogu selle reformi jaoks ka juurde toetusi, et korda teha seal, kus vaja, oma jäätmejaamasid või konteinereid juurde osta. Ehk siis KOV-idele on selle jaoks toetusraha ette nähtud, et jäätmereform ellu viia.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud minister! Vajalik reform. Inimesed on aastate jooksul püüdnud õppida korrektselt sorteerima, aga sageli saab takistuseks tegelikult selline arusaamine, et lõpuks läheb kõik nagunii põletusse, mis sellel minu pingutusel mõtet on. Kuidas selle ringlussevõtu võimekusega Eestis on? Ja kas reformi tulemusel me kuidagi saame seda ringlussevõtu võimekust ka parandada? Kas inimene saab teada, et jah, sellel on mõtet, kui ma korralikult sorteerin, lisaks sellele, et mu arve tuleb siis väiksem? Ja kas reformil on sisulist mõju ressursi kasutuselevõtule?

Aitäh! Selle jaoks ongi see digitaalne pööre, et näeme, kuhu need liigiti kogutud jäätmed lähevad. Ehk siis, kui jäätmeid on kogutud liigiti, siis nad ei tohi minna põletusse, vaid papp ja paber lähevad kuhugi kas või, ma ei tea, Räpina paberivabrikusse, klaas läheb Järvakanti ja nii edasi. Ehk siis me näeme, kuhu liigiti kogutud jäätmed suunatakse. Ja eesmärk on, kordan veel, et just põletusse ja ladestuse minevaid jäätmeid oleks võimalikult vähe. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea minister! Te väitsite, et jäätmete sorteerimine, kui liigiti ei kogu, siis on kaks kuni kolm korda suuremad arved. Küll aga on tehtud Inglismaal näiteks võrdlus, et üks maakond kogub liigiti, veab eraldi kokku neid prügijäätmeid, ja teine viib sorteerimistehasesse. Vahe on 10%, tehasest välja toodud ja liigiti kogutud prügil. Ei tundu kuidagi proportsionaalne. Kas on ikka väga mõistlik liigiti nende autodega paari kilekoti vedamine?

Ja nüüd mul on ka konkreetne küsimus. Kui liigiti kogumine toimub, kuhu see väärtuslik materjal viiakse ja milleks seda kasutatakse praegu Eestis näiteks? Kas teil on olemas mingid näited, milline tehas, kas ta ostab seda, mis hinnaga ta ostab? Ja äkki on teil midagi positiivset öelda?

Aitäh! Esiteks seda Inglismaa näidet peaks konkreetselt vaatama, mis seal siis tegelikult on, ja miks seda ei ole rakendatud mujal Euroopas millegipärast, kus on mindud liigiti kogumise peale. 

Nüüd, need liigiti kogutud jäätmed, kuhu nad lähevad? Võtame sellesama papi ja paberi. Ma korra juba mainisin, et näiteks Räpina Paberivabrik on üks, kes töötleb. Nüüd, plastijäätmete puhul on hea ja halb näide see, et niikaua kui meie siin jäätmereformi ette valmistasime, tegid lätlased korraliku suure tehase plastikpakendi ümbertöötlemiseks. Seal on 250 töökohta ja plastikust pakendijäätmed lähevad täna osaliselt Lätti. Nüüd, klaas. Näiteks Järvakandis on kaks tublit ettevõtetet, üks on Owens-Illinoisi Järvakandi Klaas, kes teeb uued pudelid-purgid, ja teine töötleb ringi madalama kvaliteediga klaasi ja sellest tehakse ehitusmaterjali ehk klaasgraanuleid. Nii et meil on sellised tehased olemas. 

Nüüd, milles on küsimus, on see, et kui me saame anda läbi jäätmereformi ette kindla koguse, et meil on seda materjali tulevikus niipalju, teist materjali naapalju, siis tekib ka ettevõtjatel kindlus, et investeerida sellistesse tehastesse või seadmetesse, kus saab liigiti kogutud jäätmeid ümber töödelda. Aga täna, kus tekib vähe või nad ei tea ette, kui palju mingit sorti liigiti kogutud jäätmeid tekib, siis ei ole ka ettevõtjatel investeerimishuvi. Meil on ära kaardistatud liikide kaupa, kes investeeriksid, ja Eesti on suuteline pärast jäätmereformi käivitumist töötlema ise ümber oma liigiti kogutud jäätmed tulevikus, ehk siis tekivad uued väikesed tööstused.

Rain Epler, palun! 

Aitäh! Härra minister! Käiks selle kulude poole siis korra veel läbi. Näiteks mina olen maainimene, elan hajaasustuses ja põhimõtteliselt, kui olla selline tubli maainimene ja selle asjaga tõsiselt tegeleda, siis on võimalik tegelikult jäätmete teket vältida. Noh, suurema jagu toiduaineid saab korduvkasutatavas pakendis endale koju tuua, biojäätmed, ma ei tea, kanad söövad ära ja komposteerin. See mõni üksik paberileht, mis enne valimisi kolleegid postkasti saadavad, see läheb ahju tule alustuseks ja nii edasi. Kas siis mul saab olla kulu null või mul mingisugune miinimumtasu, et värvilised konteinerid tühjalt seisaksid, ikkagi tekib? Kas on võimalik niimoodi ise oma käitumisega see kulu nulli viia?

Aitäh! On võimalik nulli viia, aga see eeldab kokkulepet kohaliku omavalitsusega. See on kohaliku omavalitsuse otsustusõigus, kuidas hajaasustuses kogumine käib või ei käi. No kui käib kogumine, siis ikkagi maksab jäätmevaldaja ehk siis majaomanik. Aga kui tal ei teki jäätmeid, kui ta komposteerib kohapeal ja muid jäätmeid ei teki, siis kulu ei ole. (Saalist küsitakse auto käimise kohta.) Auto ei käiks. Kohalikul omavalitsusel on õigus, nagu ma ütlesin, hajaasustuses kokku leppida elanikuga, kas seal tekivad jäätmed või ei teki. Kui ei teki, siis auto ei käi. Senimaani tõesti käis, sest see oli kohustus. Aga kui lepingupartner on kohalik omavalitsus, siis on see tema pärusmaa.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Ma alustan sellest, et minul on arve iga kuu neli eurot. Ausalt öeldes ma ei oska seda kuidagi väiksemaks teha. Olmeprügi selles väikeses konteineris, on poole võrra, enam väiksemat konteinerit ei ole võimalik tellida. Paberi ma saan anda, ise ära viia, pakendid saan ära viia. Ma ei saa aru ikkagi, miks te ei taha meile ikka selgitada, miks me seda 70 miljonit peame maksma hakkama, uusi prügikastide juurde panema, kui täna see süsteem toimib. Tegelikkuses on ju kohad, kuhu kohta on võimalik ära viia nii pakendid, klaas, kiled. Kõik see on ju olemas. Te keelate põletamise ära. Selge, et prügi kõige vähem tekib siis, kui põletad, kõige vähem raha kuluks siis, kui see läheks kohe kõik põletusahju: üks auto, üks konteiner, muresid ei oleks, inimesed saaks sooja, saaks elektrit toota. Või siis teine variant on see, et kui te ütleksite, siia need suured sorteerimisjaamad ehitame, kus koha peal sorteeritakse ära. Ka siis ma usuks …

Teie aeg! 

… et oleks võimalik kokku hoida. Aga see, et te räägite, et väikeettevõtjad pakuvad paremat hinda kui suurettevõtjad …

Aitäh!

Olen ise ettevõtja. Mina oma ettevõtjakogemuses küll ei ole läinud, et kahe lehma pidaja teenib rohkem kui 2000 lehma pidaja.

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh! Ma küsin siis uuesti või ütlen uuesti, et ma ei tea, kust on tulnud see kulu 70 miljonit. Sellest ma ei saa aru. 

Nüüd teiseks, seal, kus on neli eurot kuukulu ja need, kes liigiti juba koguvad ja kus toimib, siis ongi hästi, seal suure tõenäosusega ei muutugi midagi. Neid on umbes 10 omavalitsust üle Eesti, kus süsteem toimib. Aga väga paljudel ei toimi. Me täna räägime kogu Eestist, me ei räägi ühest omavalitsusest. (Hääl saalist.)

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister. See pikk jorutamine: 2019. vesi peale. Millal selle nii-öelda tubli eelnõu ettevalmistamine peale hakkas? Ma saaks siis arvutada, mitu aastat vahepeal molutati.

Aitäh! See on nüüd kaks aastat ja mõni kuu peale käinud. Pidi tulema tegelikult Riigikokku märtsikuus. Kui tuli valitsuse uuendus, siis võtsime uuesti selle eelnõu ette, tegime seal uue tiiru kõikvõimalike huvipooltega, et tõesti vaadata kõik veel üle, et oleks tulevikku vaatav. Ja see võttis nüüd kaks kuud veel. Tõesti, sellega on väga pikalt tegeldud ja väga palju kuulatud neid osapooli. Ja kui meil täna on palju juttu olnud ka sellest vedamisest ja monopoolsusest, siis ka nende vedajatega on räägitud mitmeid kordi, et kuidas tulevikus mõistlikum oleks.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Tõepoolest, praegu on üks hind ja sellega siis veetakse, aga sellisel juhul ongi selle ühe hinnaga kõik asjad veetavad. Nüüd nende andmete läbipaistvus tekitab ju bürokraatiat. See on üks asi bürokraatia osast, kus kõik read tuuakse eraldi välja. See tekitab bürokraatiakoormust nii korteriühistutele kui ka omavalitsuse raamatupidajatele, kes peavad hakkama neid eri ridu välja tooma. Ja see tähendab seda, et siin tulevad ka kohtuvaidlused korteriühistutes, et kes elab vähem või kauem seal, näiteks on enamuse aja korterist ära, ja siis talle pannakse see jäätmehoolduskulude tasu sinna, mis tekitab vaidlusi, et kuna tema ei tooda jäätmeid, siis temal ei ole ka põhjust seda maksta. Nüüd lükatakse kõik sujuvalt allapoole, et ise ei peaks mitte midagi tegema. Nüüd selle vedamise osas: paljud omavalitsused, ja ongi kohustus riigihanke korras jäätmevedaja leida, paljudel omavalitsustel on jäätmevedamishanked läbi saanud. Mis saab nendest, kellel just algasid uued lepingud jäätmete vedamiseks?

Aitäh! No korteriühistul on lisaks jäätmetele veel terve ports erinevaid tasusid, mida tuleb hallata, nii et eks need kõik käivad sinna sama süsteemi alla, igasugused hooldustasud ja nii edasi. Nüüd, jäätmeveohanked, mis täna kehtivad, kehtivad edasi ja see reform ongi mõeldud nii, et maksimum viie aasta jooksul tuleb ellu viia ehk siis 2030 on tagumine aeg, sest need hanked on kuni viis aastat praegu kehtivad. Need, kellel lõpeb selle aasta lõpus või järgmise aasta alguses, nad saavad minna juba uue reformi alusel, aga nad ei pea praegu. Kes tahab täna hankesse minna, nad saavad veel vana süsteemi alusel minna, nii et nende jaoks miskit ei muutu. See on kohaliku omavalitsuste otsus, kuidas hankesse minna.

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Auväärt minister! Mina ei saa teie sorteerimistuhinast aru. Sellest, et biojäätmeid on vajalik eraldi koguda, sellest ma saan aru küll. Ja see ettekujutus kohaliku omavalitsuse korraldusest on teil küll väga roosa. Võtame kõigepealt selle keskkonnasõbralikkuse. See, et me paigutame neli konteinerit, toodame neid plastikust, veame, on erinevad veoringid – see kindlasti jätab suurema jalajälje kui ühe konteineri puhul. Mehhaniseeritud sorteerimine kaasaja nõuetele vastavalt ja tehnoloogiat kasutades on kindlasti efektiivsem kui see, et kogu rahvas arhailiselt käsitsi sellega tegeleb. Ma ei saa tõesti sellisest lähenemisest aru. Kui tänapäeval on võimalik biojäätmed eraldi koguda ja ülejäänud sorteerimisjaam sorteerib ära, siis on see efektiivsem, odavam ja keskkonnasäästlikum. Miks me ei vali seda teed?Aitäh.

Me oleme rääkinud ka nende praeguste suuremate käitlejatega ja nad on samal meelel, et liigiti kogumine on mõistlik ja seda teed tuleb minna. Nii et ka need, kellel on sorteerimistehased olemas, ütlevad, ütlevad, nende jaoks on oluline pluss see, kui nad saavad neid jäätmeid kätte juba liigiti sorteerituna. Siis nad on puhtamad, neid saab oluliselt rohkem võtta ringlusse tagasi. 

Küsimuse esimene pool, et tuleb rohkem sõita. Tegelikult ju korteriühistu määrab ise, kui tihti tal on vajadus jäätmed ära viia. Poolikute konteinerite vedamist ei ole. Jäätmeseaduses, jäätmereformis muutub ka see, et kui senimaani oli miinimumaeg üks kuu, kus tuli segaolmejäätmete järgi ja pakendite järgi käia, siis nüüd see tähtaeg pikeneb. Seal, kus vähem jäätmeid tekib, seal on kuni kolm kuud see aeg. Nii et saab sõitudele pikema välpe küsida. Ainuke, kus jääb üks kuu, on biojäätmed, sest need lihtsalt ei kannata üle ühe kuu hoidmist.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Selle eelmise küsimuse jätkuks võib öelda, et minu teada on Eestis testitud ka sellist sorteerimisliini ja sealt saab kätte umbes 10% materjalist. Kui see toimiks nii, nagu eelpool küsija mainis, siis kasutataks seda ju igal pool. Ja lisaks, jäätmeid ei tule sorteerimisest minu teada juurde. Ma olen sorteerinud aastaid ja ei ole märganud, et neid juurde tuleks, pigem neid ikkagi väheneb, kui inimese teadlikkus tõuseb. Ehk siis ära kuidagi ei veeta rohkem jäätmeid. 

Aga minu küsimus hoopis siin elukeskkonna valdkonnast. Meil on päris sagedased häiringud inimestel põlevate prügilatega. Minu teada ainuüksi Uikala prügila on sel aastal põlenud 11 korda. Kas selle jäätmereformiga on lootust, et lõpeb selline ladestamine sellisel moel, et tõepoolest sellised katastroofid toimuvad?

Aitäh! Tõesti, üks eesmärke jäätmereformil ongi see, et just ladestamise osakaal, ja teiseks põletuse osakaal, aga just see ladestamise osakaal ikka kukuks oluliselt. Ja praegu eesmärk on see, et ladestusele läheks kuni 1%  kõikidest jäätmetest. Nii et sel juhul selliseid Uikala-laadseid prügilaid enam ei saa tekkida ja see keskkonnaprobleem oluliselt, risk väheneb. Täna ongi üks läbivaid probleeme see, et ei ole valikut, kuhu saaks kas või ladestusele jäätmeid saata, sest neid on nii palju ja prügilaid vähe. Nii et eesmärk on ladestust võimalikult vähendada.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Hea kolleeg Yoko Alendril on ju õigus selles osas, et jäätmete hulk väheneb, aga jäätmete hulk väheneb mitte seetõttu, et me menetleme seda seadust, vaid seetõttu, et Reformierakond koos oma partneritega on siin järjepidevalt tõstnud makse. Arvud ei valeta, statistika ei valeta. Ma toon lihtsalt mõningad näited. Kui me vaatame 2023. aasta Eesti jaemüügi kogukäivet, see langes võrreldes 2022. aastaga 8%. 8%! Kui me vaatame aastat 2024 ja võrreldes 2023. aastaga, veel oli langus 3%, kahe aastaga juba 12%. Ja kui me vaatame seda aastat, esimest kvartalit, langustrend on sama. Samal ajal meil hinnad tõusevad, mis tähendab kokkuvõttes niimoodi: inimesed asju vähem tarbivad, maksavad rohkem, tekitab vähem jäätmeid. Aga nüüd ma ei jõudnudki küsimuseni. Vabandust!

Ma võin vastata, et iseenesest see aitab jäätmereformile kaasa.

Lauri, kui see oli esimene küsimus, siis nobedad näpud, ja on võimalik pärast Riina Solmani teist küsimust esitada uus küsimus. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea minister, enne ütlesite, et kohustus maksta konteineri eest nagu ei oleks sel juhul, kui ta on tühi. Siin kolleeg küsis, et kui ta üldse ei pane sinna midagi sisse, siis see ju tegelikult ei vasta tõele. Sellepärast et kohalikul omavalitsusel on tehtud hinnakiri. Saaremaa näitel võin öelda, et miinimum, mida sa saad kokku leppida, on kord kvartalis, aga reeglina kord kuus. Kas sul on seal prügi või  ei ole prügi, igal juhul see auto tuleb, sa maksad selle eest. 

Nüüd, kas kujutate ette seda, et iga inimene hakkab kokku leppima eraldi tingimusi omavalitsusega? Ta helistab kuhugi ja siis sellele me teeme nüüd kahe nädala või kuu tagant, kahe tagant, kolme tagant. See on täiesti ebareaalne. Pole võimalik teostada sellist asja. Kui peaks hakkama veel neli autot käima, kuidas te seda ette kujutate? Ja kes maksab kinni kõik need küttekulud, kui sõidavad need autode ringi? Kuidas see saab olla odavam kui vedada üht konteinerit, mis niigi on võib-olla tühi? 

Aitäh! Ma tegelikult vastasin juba sellele küsimusele, vähemalt osaliselt. See, mis te kirjeldate praegu Saaremaal, ongi see, mis on enne jäätmereformi. Täna jah, on olukord, kus tuleb maksta siis, kui sul konteiner on, isegi siis, kui jäätmeid sees ei ole. Jäätmereformi käigus on kohalikul omavalitsusel õigus vabastada see kodanik või kes iganes jäätmete kogumisest, kui seal neid reaalselt ei teki või kui ta näiteks koopereerub naabriga või komposteerib ise. Siis on kohalikel omavalitsustel õigus see kokku leppida elanikega. Praegu seda ei ole. (Saalist öeldakse midagi.) 

Nii, aga liigume edasi. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Mul on praktiline küsimus. Mul on suvila, kus ma käin ainult suviti ja seda ka kahjuks väga harva, sest ei ole aega. Ja mul ei ole isegi prügikasti seal mitte. Kui seal prügi tekib, me võtame selle alati kaasa. Aga sellele vaatamata ma saan Keskkonnateenustelt arveid mingisuguse olematu prügikasti tühjendamise eest, sest vallal on leping olemas. Ja kui mina keeldun ostmast sinna neid lisaprügikaste, mida mul vaja ei ole, siis teie jutu ja selle seaduseelnõu järgi ma hakkan kordades rohkem maksma mitte millegi eest – te enne ütlesite, et kolm, neli või viis korda arved suurenevad. Kuidas on võimalik, et inimestele lihtsalt müüakse õhku ja mitte millegi, osutamata teenuse eest küsitakse raha?

Aitäh! Olukord on täpselt vastupidine. See, mida te kirjeldasite, on tänane olukord, kus teil on leping Keskkonnateenustega või kellega iganes. (Henn Põlluaas räägib saalist.) Jah. Aga tänaste reeglite kohaselt te peategi maksma, sest seda ei korralda kohalik omavalitsus. Nüüd jäätmereformiga tuleb kohalikele omavalitsustele õigus teid vabastada. Kui te seal ei ela või jäätmeid ei teki, siis on KOV‑il õigus teid vabastada jäätmete äraandmisest.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Kuulan teid ja püüan ka aru saada, aga see muutub üha keerulisemaks, ükskõik kui palju te vastate ja seletate seda küsimust. Aga mina ei saa aru seda, et kui eesmärk on ringlusse, taaskasutusse võtta rohkem, siis te nimetate jäätmereformiks olukorda, kus te toote näiteks suuremate omavalitsuste puhul prügikastid inimestele kogumiskohtadest, no ma ei tea, kellele 500, kellele kilomeetri kauguselt koduhoovi ja nimetate seda nagu jäätmereformiks. Kas see tuleneb sellest, et ka teis on nüüd veidikene oravat või mingitel muudel põhjustel, aga tegelikult ju ei ole võimalik aru saada. KOV-ile antakse arve väljastamise võimalus sisuliselt, eks ju, ja selle eest raha küsida, mis võib olla suurem, kui täna jäätmevedajatel on, ilma et nad mitte midagi teeks. Sest need kõik õigused, mida te kirjeldate, on täna KOV-idel olemas. Kas ma saan õigesti aru?

KOV täna teeb veo‑ ja käitlushanke korraga ja leping on siis kodanikul kas Ragn-Sellsi või keskkonnateenustega ja KOV enam sinna vahele ei sekku. Lisaks on need pakendikonteinerid kuskil linna peal, kus KOV enam jälle vahele sekkuda ei saa, sest neid tühjendavad tootjavastutusorganisatsioonid või nende poolt lepingupartnereid. Nüüd reformiga seoses on  KOV lepingupartner ja KOV teeb hanke ja väljastab ka kodanikele arved. Nii et see on nagu KOV-i rida.

Riina Solman, palun! (Saalis räägitakse. Riina Solman: "Kas nad … Mul ei lubata rääkida.") Head kolleegid, ma ei kuule Riina küsimust. Riina, palun!

Viis sekundit. Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees, aitäh selle lisaaja eest! Ja lugupeetud minister! Ka minu hinnangul, kui ma nüüd Priit Sibulalt võtan sõnasabast kinni, peaks jäätmereform olema tegelikult ringluse tekitamise reform pigem, ja just ka Euroopa Liit nõuab meil jäätmete ringlusse võtmise eesmärkide täitmist. Samas, jäätmereform ei sea omavalitsustele täna jäätmete ringlusse võtmise eesmärke. Ometi seab ta eesmärgiks, et kõik hakkavad rohkem maksma, palgata tuleb uusi töötajaid, mis tähendab, et riigi kulud ikkagi kasvavad, aga samal ajal jäätmete ringlusse võtmise eest keegi ei vastuta ja tegelikult ka vaeva selles suunas ei näe, mis peaks olema tegelik mõte asjal. Kas me võime siis tegelikult öelda, et just selle ringlusse võtmise seisukohalt on see reform juba enne rakendamist läbi kukkunud? Milles te näete lahendust? Kas võiks siis vähemalt sellele põletamisele rõhuda, et me saaksime vähemalt sooja ja elektrit jäätmetest?

Jah. Vastus on see, et just jäätmereformiga seoses KOV-idele need sihtarvud pannaksegi, kui palju peaks olema liigiti kogutud jäätmeid versus segaolmejäätmeid. Nii et kui täna ei ole pandud, siis jäätmereformiga seoses just need eesmärgid pannakse, et soodustada igati just liigiti kogumist. See on seaduses kirjas.

Hanah Lahe, palun! Vabandust, härra minister! Jätkake. 

Ma nii palju täpsustan veel, et Euroopa Liidu tasemel on ka paika pandud need sihtarvud, nii et me saame lihtsalt Eestisse seda kogemust üle võtta.

Suur tänu! Hanah Lahe, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Mul on küsimus digitaliseerimise kohta. Siin eelnõus on täitsa eraldi peatükk selle kohta, et jäätmevaldkonda hakkame digitaliseerima. Mis need tänased probleemid selles valdkonnas on, mida digitaliseerimine aitab lahendada, ja mis need lahendused on?

Aitäh! Probleem on selles, et see, kui palju ja mida tekib, käib kõik käsitsi saatelehtedega. Nüüd, kui digitaliseerimine on, siis me saame teada, kui palju mingeid jäätmeid ja kus kohas liigiti tekib. Ja on ka analüüs, kuhu need saadetakse, kui palju saab jäätmeid ringlusse võtta. See on selline ühekordne protsess, mis tuleb läbi viia, see digitaliseerimise teema, ja siis läheb see juba tavatöö käigus. Ehk siis me saame teada, kui palju, kus kohast, millistest omavalitsustest, millistest korterelamutest liigiti kogutud jäätmeid tekib.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Te olete oma sõnavõtus ja vastustes korduvalt kasutanud väljendit: KOV-idel on õigus vabastada maksust. Aga kui nad ei vabasta, mis siis saab? Raha on vähe KOV-idel ja nad ei vabasta. Millised hoovad on olemas, et saaks oma nii-öelda õigusi kaitsta sellega, et ei peaks maksma selle eest, mida sa, mis teenust sa tegelikult ei tarbi?

Aitäh! Jah, sellest on täna päris palju juttu olnud, et KOV-idel on õigus vabastada. Aga need on ikkagi need üksikud pered või üksikud inimesed, kes ongi kuskil hajaasustuses, nad on kuskil kaugel, neil tõesti tekib vähe jäätmeid ja kuhu ei ole mõistlik sõita järgi ja siis ongi KOV-il õigus vabastada. See kartus, et KOV kasutab seda nagu teenimise eesmärgil, et ta ei anna seda vabastust, noh, see ei ole loogiline, sest see küsimus on vist viies euros või selles. Siin nagu KOV ei hakka selle pärast, ma ei tea sellist KOV-i, kes hakkab selle pärast jonni ajama, et mitte vabastada.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Veel kord, hea minister, me tahame rohkem taaskasutada, jätta ringlusse ja siis selles kontekstis ei sea ühtegi eesmärki, aga eesmärgi seame KOV-idele hoopis liigiti prügi kokku koguda. Ma tegelikult ei saa aru. Täna juba kogutakse liigiti, need kohad muutuvad ainult. Aga selles osas eesmärke me ei muuda, et kuidagi saada rohkem kasutust. See on üks küsimus.

Teine küsimus puudutab seda põletamist. Juba täna imporditakse Eestisse üsna suur hulk prügi, sest muidu tehas ei toimiks. Ütleme, et kui teie poolt nimetatud reformi käigus see õnnestuks, siis tõenäoliselt kohalikku prügi põletataks vähem. Kas see tähendab seda, et Eestisse hakatakse ka täiendavat prügi importima ja kas sellele lasuvad ka kõrgemad tasud või seal tulevad mingid erandid?

Aitäh! See esimene küsimus, et kas ei ole eesmärk liigiti koguda. On küll eesmärgid, lihtsalt praegu ei olnud sellest mu kõnes juttu, ei olnud ka varasemalt juttu, aga me rääkisime KOV-ile kehtestatud eesmärkidest, aga tegelikult on kogu riigil liigiti kogumise eesmärgid, nii on ka Euroopa Liidu poole pealt paika pandud, mis aastaks, kui palju peab liigiti kogutud jäätmeid olema. Nii et on küll eesmärgid. Selle täitmiseks ongi vaja teha järgmine samm. (Saalist räägitakse.) Täna kogumegi vähe liigiti, täna tekib segaolmejäätmeid liiga palju. See, kui keegi meist kogub liigiti juba, see on väga hea ja eeskujulik, aga kokkuvõttes tekib täna segaolmejäätmeid nii palju, et enamus rahvast ei kogu liigiti. See on probleem.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Tegelikult teie jutus on paar asja, mis nagu tõele ei vasta. Nimelt, te ei saa rääkida KOV-ide eest, et KOV-id ei hakka jonnima selle 5 euro pärast. Teie ei saa seda rääkida, teie olete minister, kohalikul omavalitsusel on iseotsustusõigus selles piirkonnas. Ses osas, ma usun, et te nõustute minuga. Teine küsimus on see, et üks pere elab kusagil eemal hajaasustuses ja 5 eurot ja nii edasi. Aga tegelikult on meil ju hajaasustus maakohtades päris tugev ja kümneid tuhandeid on seal ikkagi selliseid peresid. Ja kokku lüües, ütleme, need summad lähevad päris suureks. Kas teil on kavatsus ka, ütleme, mingisugused eelnõud välja tuua, mingisugused sellised hoovad panna seadusesse sisse, et kaitsta ka neid peresid, kes tegelikult tahaksid vabastust, aga KOV ei anna?

Aitäh! Jah, tõesti, ma ei saa selles mõttes lõpuni KOV-ide eest rääkida. Kui mõni KOV on pahatahtlik ja ei saa elanikega kokkuleppele, siis on juba teised jutud. Aga hajaasustuses on eesmärk see, et need, kellel tekib jäätmeid, need ei pea mitte endal üksinda, oma perel või oma majas hoidma neid nelja konteinerit. Võib koopereeruda naabritega, kui see on mõistlik. (Saalist kommenteeritakse.) Jah. Aga sel ühel talu ongi KOV-iga vaja läbi rääkida, kas seal tekib ja kas sinna on mõistlik käia või mitte. Me ei saa seda üksiku talu teemat jäätmereformis sügavuti ära lahendada. Sellepärast ongi antud õigused just kohalikele omavalitsustele, kes teavad kohapeal, mis on õige. Me ei saa Tallinnast öelda täpselt ette, et teeme kuskil seal metsa taga täpselt nii. 

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! On täiesti ilmne, et Eesti kohalike omavalitsuste haldussuutlikkus on väga erinev. Mõned saavad väga hästi hakkama, teistel on probleeme. Ja vaevalt et kohalik omavalitsus suudab praeguse ressursi juures hakata teostama põhjalikku ülevaadet sellest, kes millist prügi toodab, kuidas seda ära viia ja nii edasi. See tähendab seda, et tegelikult mõjuanalüüs selles osas, millise täiendava koormuse te panete praegu kohalikele omavalitsustele, ju puudub. Mina seda ei näinud igatahes. Või on see kuskil arutusel olnud?

Aitäh! See on olemas ja selleks ongi, esiteks, kohalikele omavalitsustele toetus, et seda reformi ellu viia. Aga see on selline ajutine, et reformi ellu viia. Teiseks on see, et kohalikel omavalitsustel on õigus haldustasu küsida, mis on koguhinna sees, ja see katab ära ka kohalike omavalitsuste töö, mis on seotud jäätmete liigiti kogumisega. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Praegu on väga hoogustunud nii päikesepaneelide kui ka tuulikute planeeringud. Päikesepaneele on juba väga palju paigaldatud nii eraomandisse kui ka ühiskondlikele ruumidele. Kuidas on siis korraldatud või milline on see kava, kuidas hakatakse siis päikesepaneele ümber töötlema, ja millised plaanid on teil ka tuulikulabade näiteks ümbertöötlemisega? Kas on juba mingid plaanid seoses sellega või kuidas seda plaanitakse korraldada?

Aitäh! Päikesepaneele saab ringlusse võtta või taaskasutusse võtta. Tuulikud on nagu tavaline ehitis või ehitus, millest saab ka osa taaskasutada. Nii et tegelikult päikesepaneelidest, mis täna müüakse, on 95% taaskasutusmaterjalidest. Ehk siis seda ei tehta nagu Eestis, vaid nad võetaksegi uuesti ringlusse. Aga see nagu üks osa ainult materjalist. Me ei saa nagu sellele nii keskenduda. Me täna räägime just nagu olmejäätmetest, aga küsimus on selles mõttes õige, et nii tuulikuid saab kui ka päikesepaneele uuesti kasutusele võtta.

Urmas Reinsalu, palun!

Tervist, härra Leis! Küsimus selle kohta, et taristuminister peaks tegelema teedega, raudteeliiklusega, infrastruktuuriga, aga teie olete kuidagi sattunud nüüd, võtnud huvifaasi prügiasjad. Kuidas see juhtus, et te endale niisuguse pädevuse võtsite? Kuidas see tekkis teile? 

Teine küsimus puudutab, püüame fikseerida ära nüüd. Kui see seadus jõustub 2026. aastast, nimetage palun, millised tasud 
tegelikkuses siis tulevad – uued tasud – juurde ja millised olemasolevad tasud peaksid eeldatavasti seaduse eesmärgi järgi tõusma ja kui palju on nende tasude maksumus eraldi ja kokku ja kes teie hinnangul neid tasusid lõpuks, kellele see koormus asetub.

Jah, aitäh! Esiteks, ma mitte ei tegele prügiga, vaid tegelen jäätmetega. Ja nii on need vastutusvaldkonnad jagatud, et taristuminister lisaks tõesti õhule ja maale ja veele ja raudteele tegeleb ka elamumajandusega ja jäätmetega ehk ringlusmajandusega. Nii on. Ja rõõmuga tegelen! 

Teiseks tasud. Korra seletasin ka, et kui senimaani on üks tasu ühe summana, mille jäätmevedaja elanikule saadab, arve peal on üks summa, siis tulevikus me saame selle ühe summa lihtsalt kirjutada lahti, et millest see koosneb. Ehk siis mitte ei lähe kallimaks, vaid lihtsalt elaniku jaoks läheb selgemaks, mis selles tasus sisaldub. Maksud ei tõuse.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Umbes 45 aastat tagasi tootis Tallinn Film sellise suurepärase teose nagu "Ideaalmaastik" ja Arvo Kukumägi tegi seal külvivolinikuna võimsa rolli. Kas me oleme praegu Eestis jõudnud sinnamaale, et kohalikes omavalitsustes on meil vaja leida need inimesed, kes on prügivolinikud või teie käsitluses jäätmevolinikud, sest ilma kohalikule omavalitsusele vastavat ressursi andmata ei pruugi see üldse õnnestuda?

Aitäh! Tõesti, kohalike omavalitsuste roll suureneb, aga kuna see on selline teema, mis vajabki kohalike omavalitsuste organiseerimist ja millega KOV-id peaksid tegelema. See on täiesti loogiline. Sest täna neid kaebusi lahendada, kus elanikud ei tea, kelle poole pöörduda, see ei vii väga kaugele. Nii et kindlasti üleminek süsteemile, kus KOV-id tegelevad hangetega, et leida jäätmevedajad ja -käitlejad. See on mõistlik. 

Nüüd, veel eelmisele küsimusele lisaks. Tõesti, sellised tasud tõusevad nagu põletamisele ja ladestusele tulevad tasud. Ja see on selle eesmärgiga, mida on ka pikalt arutatud, et just motiveerida, et liigiti jäätmete kogumine toimiks, ja selle tõttu on põletusele ja ladestusele uued tasud.

Urmas Reinsalu, palun!

Härra minister! Võib-olla katsume siis täpsustada. Kui palju jäätmete põletustasu saab olema järgmisest aastast ja kui palju see on enne seaduse jõustumist sellel aastal? Teiseks, kui palju saab olema jäätmete ladestamise tasu järgmisel aastal ja kui palju see on sellel aastal? Kolmandaks, omavalitsuste korraldatud jäätmeveokulude tasu, kui palju nad saavad küsida maksimaalselt järgmisel aastal ja kui palju nad saavad tegelikult küsida sellel aastal? Ja neljandaks, segaolmejäätmete seest pakendijäätmete käitlemine, kui palju eeldatavalt siis tegelikkuses tootjad peavad kandma sellega seoses lisakulu – kui palju see on praegu ja kui palju saab see olema seaduse jõustumise järel?

Aitäh! No nüüd oli küll nii palju korraga numbreid, et ma ei tea, kas mul kõik meelde jäi. Aga esimene ots jäi meelde. Ehk ladestustasu on praegu 30 eurot tonn ja uue reformiga on 90 eurot tonn. See on selge motivatsioon, et ladestusele võimalikult vähe jäätmeid satuks, ja see on ka teistpidi motivatsioon nendele, kes ei kogu liigiti. Ehk segaolmejäätmete tasu tõuseb ja motivatsioon on liigiti koguda. Põletustasu senimaani ei ole ja see on tulevikus 60 eurot tonn.  

Miks on need tasud sellised? On võrreldud naaberriikidega, et me oleksime konkurentsivõimelised, kuna naaberriikides on küll tasud veel kõrgemad, aga kui transport sinna juurde lisada, siis ei tasu sinna vedada. Ehk siis täna on sellised hinnad pandud, see on ka huvipooltega läbi räägitud, need on mõistlikud, et nad jääksid Eestisse. 

Mart Helme, palun!

Aitäh! No ma saan aru, et see on suur planeedi päästmise üritus jälle. Eesti päästab nüüd jälle planeet Maad tohutust reostusest. Ma mäletan muidugi oma lapsepõlvest seda, et kui prügi liiga palju sai, siis kaevati maasse auk ja pandi sinna auku see. Sellest on enam kui 70 aastat möödas ja planeet ei olegi hukkunud. Sõitsid sibid meil, tühjendasid lampkaste, veega käimlaid väga palju ei olnud, enamalt jaolt olid tavalised kuivkäimlad. Ja näe, planeet elab, inimesed ei surnud ära, nakkushaigusi ei olnud, olid avalikud prügikastid, rotid jooksid ringi, sanepidjaam tuli ja mürgitas nad aeg-ajalt ära. Ka planeet elab tänase päevani. 

Tegelikult ma ei ole selle vastu, et prügi sorteeritakse, ise usinalt sorteerin prügi. Aga see on ökofašistlik eelnõu, sest ta ei arvesta eripäradega. Üks asi on Lasnamäe kortermaja, üheksakorruseline, mis produtseerib väga palju eri sorti prügi. Ja teine on mingi mutikene kuskil metsa veerel, kes ei produtseeri, kes praktiliselt kõik kasutab ära, põletab ära oma koldes, viib kompostihunnikusse ja nii edasi.

Aitäh!

Kas te ei arva, võtke see tagasi ja tehke, diferentseerige ära …

Aitäh, hea kolleeg, aeg on täis!

… erinevate gruppide vajaduste ja kohustuste …

Tänan!

… diferentseerimist.

Aitäh! Tegelikult see kõik on siin seaduses olemas, see, mida te kirjeldasite. Ongi täpselt nii, et Lasnamäe tiheasustusalal on ühed reeglid ja on see neli konteinerit, ja kuskil metsa taga hajaasustusalal on hoopis teised reeglid. Tegelikult nii see täpselt ongi seaduses kirjas. Ja ega me maasse kaevamisega enam ei saa edasi purjetada, see on rohkem nihuke Aafrika teema. 

Aga ma veel tuleksin tagasi korraks härra Reinsalu küsimusele. See pakendijäätmete täiendav käitlustasu, 50 senti on tühjenduskorra kohta. See on see tasu, mis on siis konteineri tühjendamise eest, pakendikonteineri tühjendamise eest kodanikule või korteriühistu konteinerile. 

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Viimasel ajal, kui Eesti inimene sirvib uudiseid, ma ei tea, siin juba aasta jooksul vähemalt, siis ega häid uudiseid meil Eestis ei ole viimasel ajal, välja arvatud tantsu- ja laulupidu. Maksud tõusevad, aktsiisid tõusevad. Inimesed saavad paanikahoo ja see ei ole väljamõeldis, see on reaalne elu.

Tänane eelnõu ju näitab väga selgelt, et inimesed peavad rohkem maksma. Te väidate, et ei hakka rohkem maksma. Millele te tuginete, kui kohustused ettevõtetel tõusevad, aga hinnad ei tõuse, miks te seda väidate?

Aitäh! Seda on korduvalt analüüsitud ja läbi arvutatud, et kokkuvõttes kulud ei kasva, ja ka nendel inimestel, kes koguvad liigiti, ei kasva. Aga nendel, kes ei kogu liigiti, tõesti võib kaks kuni kolm korda see arve suurem olla. Nii et igal juhul on mõistlik liigiti koguda.  Ka täna on need hinnad väga erinevad. Mõnes omavalitsuses … Mul endal on näiteks ainult viis euri praegu kogu jäätmete kulu, aga ma komposteerin ise ja nii edasi. Aga osades omavalitsustes on see hind palju kõrgem. Ehk siis seal, kus on konkurentsi vähe ja konkurents järjest väheneb täna selle süsteemiga, mis meil täna on, siis hinnad tõusevadki. Meie eesmärk on, et tekiks juurde nii vedajaid kui ka käitlejaid ja et hinnad läheksid allapoole. See väide, et hinnad tõusevad, ma ei tea, kust see tulnud on ka, aga see ei ole õige.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Minister! Minu küsimus on kaudselt seotud selle eelnõuga. Valitsus impordib meil siin vange või soovib vange hakata importima. Prügi me veame üle Euroopa juba ammu Eestisse kokku. Öelge palun, kui me hakkame sorteerima nii, nagu teie seda ette kujutate, siis meie kodumaine prügi muutub ka kvaliteetsemaks ja kas see vähendab ka potentsiaalselt sisse toodava prügi hulka Eestisse, mida laevadega üle Euroopa tuuakse ja on toodud. Ja kelle pädevusse kuulub selle koguse määramine, kas see on Keskkonnaamet või on see ka nüüd taristuministri ülesanne ja teie tegelete sellega?

Ma ei oska isegi kommenteerida, kas vähendab sissetoomist, sest täna pigem on ta nii, et need ettevõtted, kes töötlevad ja lasevad ringlusse uuesti tooted, peavad kuskilt oma tooraine saama. Eesmärk ongi see, et meie anname liigiti kogumisega Eesti ettevõtetele selle toorme ehk siis sellepärast ka sissetoodav prügi, ütleme siis, väheneb. See on õige. Aga see, kelle pädevusse ta jääb – see on Keskkonnaameti teema, jah. Kuigi ma ei vasta päris kindlalt sellele. Ta jääb selle pädevusse, kus ta praegu on, aga ma isegi ei  … (Saalist öeldakse midagi.) Jah, siis on Keskkonnaamet, siin miskit ei muutu.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ikkagi hinnad tõusevad neile, kes ei sorteeri prügi. Ja kes selle sorteerimise eest hakkab vastutama? See on selge, et iga liigutuse eest vastutab kohalik omavalitsus, aga kas korteriühistud peavad kedagi palkama, mingisuguse kupja, kes hakkab hommikust õhtuni vaatama, kes mis prügi sinna viib? Kuidas seda reguleeritakse? Kes vastutab sorteerimise eest?

Aitäh! Siin vastus on kaheosaline. Esiteks, osades omavalitsustes tegelikult see liigiti kogumine käib. Seal asi toimib. Ehk siis aja jooksul lihtsalt kõik loksub paika. Kui ikkagi korteriühistus on mingid pahad inimesed, kes viskavad valesse konteinerisse, siis jah, see on teema, aga see on korteriühistu enda lahendada, korteriühistu juhtide lahendada, miks nad nii teevad. Ma arvan, see on alguse küsimus, hügieeni küsimus, miks rikkuda seadust ja miks oma korteriühistus teised panna panna löögi alla. See saab väga kiiresti paika tänu ühistu pealikele. Noh, piltlikult peab see ühistu juht või keegi olema heas mõttes kubjas. Ja ega siin ei ole ainult jäätmetes küsimus, vaid on igasugustes teistes reeglites korteriühistus samamoodi ju.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd palun Riigikogu kõnetooli juhtivkomisjoni nimel tutvustama seal arutelu ja langetatud otsuseid hea kolleegi, keskkonnakomisjoni liikme Hanah Lahe.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Tutvustan teile komisjonis toimunud arutelu. Arutelu toimus 10. juunil, arutelu oli väga huvitav. Puudus kaks liiget. Kutsutud olid lisaks ministrile asekantsler Ivo Jaanisoo, ministri nõunik Erko Siitan ja ringmajanduse osakonna juhataja Peep Siim, olmejäätmete valdkonna juht Katrin Koppel ja nõunik Dagny Kungus. 

Nagu ma ütlesin, arutelu oli väga huvitav. Esiteks, minister koos asekantsleriga tutvustas jäätmereformi sisu, kaasnevaid peamisi muudatusi, mida see seadus toob või ei too. Komisjoni liikmete küsimused puudutasid erinevaid teemasid. Näiteks, milliseid jäätmeid jäätmereform puudutab. Jäätmevedude teemal räägiti üsna palju. Arvete kohta küsiti. Metallijäätmete, investeeringuvõimaluste ja majanduse elavdamise kohta küsiti. Rohepesust räägiti, digitaliseerimisest ja Euroopa Liidu pakendimäärusest näiteks. Kõik küsimused said head ja ammendavad vastused, nii et komisjon otsustas võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. juunil. Vahepeal see muutus, kuna me arutame seda täna, 16. juunil. See otsus oli konsensuslik. Tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Hanah Lahe. Ja ka need viimased kaks otsust olid konsensuslikud. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel, Lauri Laats, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit kokku.

Aitäh! Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Siin arutelu käigus kõlasid erinevad väited ja mõtted. Üks, mis kindlasti jäi kõrvu, et see seadus makse ei tõsta, hindu ei tõsta ja seega ei peaks tarbija muretsema. Teine huvitav näide oli see, kus üks hea kolleeg ütles, et temal juba praegugi kõik hästi toimib ja mille jaoks sekkuda, et niigi on korralik inimene, liigiti kogub prügi, ja mis on õige. Ma arvan meil siit enamus, kes Riigikogus on, me vastavalt ka käitume. Ja siis olid mingid munakoored. Et on selge teadmine, kuhu prügikasti või konteinerisse need munakoored lähevad. Vaata, aga hea kolleeg, et praegu on tekkinud selline olukord, et munad on nii kalliks läinud, et ei tekigi munakoori. Ja kui me räägime sellest väitest, et prügi kogus, jäätmete kogus väheneb, nii nagu Reformierakonna kolleeg ütles, siis tal on tõsi taga, see väide peab paika. Prügi ja jäätmeid ongi vähem.

Ja see tuleneb puhtalt statistikast. Me räägime ikkagi toimetulekust. Vastavalt statistikaandmetele 2023. aasta Eesti jaemüügi kogukäive langes võrreldes 2022. aastaga 8%. Langes käive – järelikult, kui langeb käive, siis langeb ka jäätmete kogus. 2024. aastal kogu jaemüügi kogukäive langes veel lisaks 3%, see on siis võrdlusega 2023. Sama tendents on tegelikult ka praegu, 2025. 

Teiselt poolt me näeme seda, et hinnad on hüppeliselt tõusnud. Me räägime hindadest, mis on näiteks toiduainete puhul, üle 40% on tõusnud. Aga jaemüügi kogukäive on langenud. Mis see tähendab? See tähendab lihtsalt seda, et inimene viib küll poodi rohkem raha – ja ka raha hulk on tegelikult vähenenud –, aga mis on veelgi hullem, ta ostab vähem tooteid ja ta ostab vähem toitu ja sellest loomulikult ka tekib vähem jäätmeid. 

Nüüd see teine pool, mis puudutab kogu seda seadust ja seadusemuudatust. Selgelt on väga palju probleeme sellega ja Eesti Ringmajandusettevõtete Liidu poolt on vastavad märkused tehtud, vastavad ettepanekud samuti. Siin on nii põhiseaduse riive täiesti olemas, kus tegelikult selle seadusega ühed turuosalised lihtsalt jäetakse välja. Näiteks siitsamast, et keeld jäätmekäitlejatele osaleda tootjavarustusorganisatsioonides, kogu selles protsessis. Ja kui vaadata kogu seda nii-öelda ettepanekut, mis meie ette on toodud, siis ma arvan, et siin selles osas kindlasti puudub nii õiguslik analüüs kui ka finantsanalüüs, et kuidas see tegelikult meie majandust mõjutab ja meie inimesi. 

Ta kuidagi sarnaneb ka selle süsteemiga, mida rakendati meil energeetikas, CO₂ turuga, kus siis mindi ellu viima rohepööret. Aga selleks, et see õnnestuks ja kiiremini Euroopa ja Eesti läheks üle roheenergiale, toodi sisse see CO₂ kvoodindus, CO₂ turg. Ja mis on reaalsus? Reaalsus on see, et see on mõjutanud absoluutselt kõiki energiaid, hinnad on üles läinud ja lahendusi ei paista ollagi. Hea kolleeg Vladimir Arhipov ütles, mainis ära, et see ikkagi tõenäoliselt mõjutab ainult neid inimesi, kes liigiti ei kogu jäätmeid. See ei ole õige. Ma arvan, vastupidi, see on üle välja. Ehk siis, kui me räägime nendest hindadest, mida ka minister välja ütles, et ladestushind tõuseb 30 eurolt tonn 90 eurole tonn, põletustasu rakendatakse nullist, 60 eurot tonn. See kõik tuleb hindadesse, tarbijahindadesse. See prügikäitlus, prügi äraviimine, see muutub kallimaks. Vähe sellest, et te tõstate toiduhindasid, teenuste hindasid läbi erinevate maksude, eelkõige tarbimismaksude, mis otseselt lööb inimeste pihta, eriti nende inimeste pihta, kes saavad väiksemat või keskmist tulu, aga nüüd te maksustate prügi ka, mis siis, et jäätmeid on küll vähem aastate jooksul tekkinud, sellepärast et inimesed lihtsalt ei osta asju. Ja nüüd te selle ka veel soovite ära maksustada. 

Nii et, hea Vladimir, see kindlasti – kindlasti! – mõjub üle välja, ka neid inimesi mõjutab, kes liigiti koguvad, nii nagu meie head kolleegid siin väljendasid, ja näitavad eeskuju, ja ka nende pihta, kes tegelikult liigiti ei kogu. Ja minu arust see väga hea näide, mida toodi, oligi see korteriühistute näide. Kui siis satub mõni, aga võib-olla üks inimene, kes viskab selle jäätme sinna konteinerisse, mis sinna ei peaks kuuluma, ja rikub kogu selle konteineri sisu, mis peaks olema liigiti kogutud, siis kogu maja vastutab ja maksab täiega. 

Ehk siis veel kord: me kindlasti Keskerakonna poolt, Keskerakonna fraktsiooni poolt ei saa sellisel kujul sellist seadust vastu võtta, mis punkt 1: tõstab prügi hinda. Punkt 2: osaliselt on isegi põhiseaduse riive olemas, mis on toodud välja Eesti ringmajanduse liidu ettevõtjate poolt. Ja kui nii-öelda veelgi süvitsi sisse minna, tekitab väga palju segadust KOV-ides. Ja sellisel viisil seda edasi menetleda me ei tohiks. Toit on niigi kallis, nüüd veel tehakse järgmine lüke: paneme jäätmele ka veel maksu otsa, et makske veel jäätmete eest ka topelt. See ei ole lihtsalt inimlik. Ja seetõttu me teemegi ka Keskerakonna fraktsiooni poolt tagasilükkamise. Aitäh!

EKRE fraktsiooni nimel Arvo Aller, palun! (Kõneleja soovib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid saalis, kodudes ekraani taga! See muutmise seadus on nii paks, et ma tõmbasin siit paari lehte välja, millele eraldi tähelepanu pöörata.

Ja jäätmeseadusega, nagu me näeme, püütakse meile panna kohustus ehk Eestil on juba kohustus jäätmete kogumine eraldi. Seda tehakse praegu, seda teevad inimesed vabatahtlikult ja seda teevad ka erinevad korteriühistud vastavalt seadusele, kus on oluline segaolmejääde ja ka biolagunev.

Nüüd minister väitis, et asjad lähevad lihtsamaks, igaüks peab neli pakendit, neli konteinerit omale panema ja vedajad saavad, tähendab, saab võtta eri vedajad, igat konteinerit võib vedada erinev vedaja, mis tähendab seda, et erinev vedaja teeb ka erineva arve. Nüüd tuuakse, vahele tuuakse siin kohalik omavalitsus. Ja kohalikule omavalitsusele antakse õigus sellise asja jaoks nagu jäätmehoolduskulude katteks, jäätmehoolduskuludeks. Jäätmehoolduskulud põhjendatakse sellega, et saab teha liigiti kogumise jäätmekeskuseid, et jäätmehoolduskulude katteks võib võtta kuni 50%. See 50% kujuneb selliselt, et kõik vedamised ja veoteenused ja jäätmete käitlemine liidetakse kokku ja sellest summast võib võtta 50%, mis tähendab seda, et kui teenuse hind läheb kõrgemaks, siis omavalitsusel on võimalik võtta seda 50% kogu aeg juurde. 

Nüüd minister väitis, et korteriühistutel ei muutu midagi, kuna neil on muud halduskulud ka. Loomulikult on. Aga kui sul on neli erinevat vedajat, neli erinevat konteinerit, tuleb neli erinevat arvet ja neli erinevat seda jäätmehoolduskulu. Hakkasin mõtlema, et hästi, ühistud jätame välja, maainimene saab hakkama, on leidlik. Aga mis saab sellest, kui on kohalikule omavalitsusele kuuluvad kalmistud, kalmistutel kogu prügi, erinevad vedajad ja jäätmehoolduskulud kuni 50%, et kellele esitatakse see jäätmehoolduskulude arve, kas see jagatakse platsidele ära, mis on seal, vaikivatele inimestele, või on see valla kulu ja vald peab siis seda leidma oma eelarvest? Nii et selles mõttes hästi selline sasipundar, kus on väga palju neid erinevaid lahendamata küsimusi. 

Mõjuanalüüs räägib siin sellest, et tuleb arvesse võtta, et omavalitsused on erinevad ja erineb ka jäätmehoolduse praegune tase, nii et KOV-id saavad oma kulutusi läbi selle jäätmehooldustasu katta, et jõuda riigi poolt kehtestatud sihtarvu tasemeni. Mulle meenus sellega, et me läheme jälle plaanimajandusse tagasi, kus riik annab meile ette, et te peate seda nii palju tegema, kui me plaani täidame, on kõik õnnelikud, plaan jääb täitmata, hakatakse rakendama trahve. Ja siis on seletuskirjas või mõjuanalüüsis täpsemalt on kirjas, et kohalik omavalitsus peab tagama jäätmehoolduse kulude lahususe teistest kuludest, pidada raamatupidamises eraldi arvestust just jäätmehoolduskulude, -tulude ja vara üle. See tasu võetakse jäätmevaldajalt ehk inimeselt. Ja see on see 50% lisatasu, mida minister ütles, et see ei ole maksutõus, see on tasude tõus. Aga see lõppkokkuvõttes võetaksegi inimesel käest ära ja inimesed jäävad veel rohkem vaesemaks. Ja nüüd veel eriti põnev on see, et neid jäätmehoolduskulude lahususe teistest kuludest raamatupidamine ja selle olemuse ja kulutõhususe võib kohaliku omavalitsuse volikogu revisjonikomisjon vaidlustada ja seda kontrollida. Nii et see on, see tasu on siis suuresti KOV-i enda kogukonnas debateeritav küsimus. Nii et me läheme nüüd inimeste juurde ja hakkame volikogus vaidlema selle üle, kui suur on selle jäätmekäitlustasu, jäätmehooldustasu protsentides kohalikele inimestele. 

See on järjekordne näide, kus riik lükkab oma kohustused kohalikule omavalitsusele et käed puhtaks pühkida, et näed, me anname teile võimaluse raha küsida, tehke see ära, ja me anname teile ette plaanimajanduslikult sihttasemed, kuhu te peate jõudma, ja sellest lähtuvalt me hakkame teid kontrollima. Kui hakkama ei saa, hakkame trahvima. Ja kus trahviraha võetakse? Trahviraha võtkegi sellestsamast jäätmehoolduse tasust. 

Nüüd sinna kulude hulka on, millest see võiks koosneda see 50%, on ilusti öeldud, et kõik tegevused, mis on vajalikud jäätmete taaskasutamise sihtarvude saavutamiseks. Ehk seesama, trahvide maksmiseks, plaanimajanduse täitmiseks ja oma inimestelt, valla inimestelt, omavalitsuste inimestelt raha äravõtmiseks. Ja seal võivad sees olla täiendavad töötajad ehk jäätmespetsialist, järelevalvespetsialist, klienditeenindaja. Lisaks veel uute IT-lahenduste rakendamine. Me hakkame jälle mingeid uusi IT-lahendusi rakendama, et seda jäätmemajandust veel bürokraatlikumaks teha ja veel rohkem inimestelt raha käest ära võtta. 

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ühineb eelpool esitatud tagasilükkamise avaldusega. See jäätmete kallinemine, see kindlasti ei vähenda jäätmeveo hinda, lõppkokkuvõttes see suurendab jäätmeveo hinda ja lõpuks ka vähendab Eesti inimeste toimetulekut. Aitäh!

Jah, sain aru, te suuliselt ühinete, kirjalikku taotlust ei ole. Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Me võime lihtsalt öelda, et maksureform, maksufestival jätkub. Minister räägib, et ühtegi kulu ei ole. Ma vaatan, minister on andnud siin mõned päevad tagasi intervjuu, kus väga selgelt teatab kõigepealt, et kohalikud omavalitsused saavad jäätmereformiks 35 miljonit eurot. Ma loodan, et ettevõtjast minister ei ole sama, kui 10 aastat tagasi oli siin saalis minister, kes ütles, et raha tuleb Eesti Pangast ja Eesti Panka tuleb riigieelarvest. Praegu tundub küll niimoodi, et kui Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondist tuleb raha, siis see ei ole maksumaksja raha. 

Ja kõige parem on see, et kui siin pikalt räägitakse, kuidas kohalikele omavalitsustele 35 miljonit antakse, siis lõpus sellessamas tekstis on, et jäätmereformi läbiviimiseks ja riigi ringmajanduse edendamiseks investeerib Kliimaministeerium Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi abil valdkonna erinevate toetustega kokku 100 miljonit. Mina ei tea, kumb see nüüd on, 35 miljonit või 100 miljonit. Aga kui vaatame aasta tagasi antud pressiteadet, siis seal on kirjas lausa, et antakse kokku 111 miljonit. Kui me vaatame seda reformi, kui peaminister siin lubas, et ükski maks ei tõuse, siis me nägime seda ministri pressikast, et vähemalt 100 miljonit, äkki on see 35 miljonit seal 100 miljoni sees? Maksumaksja raha kulub, seda võiks kuhugi mujale panna. Samas me kuulsime, et aastas Euroopa Liidule trahvina võime maksta maksimaalselt 20 miljonit. Ehk juba viie aasta trahvi saame ära. Minister ütles, et mitte ükski kulu ei tõuse. Mina loen siit, võtan need numbrid kokku. Reformi tulemusel tõuseb maksukoormus minu arvutuse järgi kusagil 75 miljonit aastas.

Kui küsida, mida vastu saab, siis dubleerivad tegevused, hulganisti riigipalgalisi töökohti, märkimisväärselt rohkem transpordikulu, sealhulgas põletatud kütust, lisaveokid. Kas ja kui palju jäätmete ringlusse võtmine kasvab, reformist välja ei tulegi, sest ringlusse võtmine pole ka eriti fookuses. Rõhk on omavalitsustele raha ja töökohtade tegemises ja jäätmete liigiti kogumises. 

Loomulikult, kui küsida, kui palju see maksufestival tegelikult lõpptarbijale maksma läheb, siis see on natukene keeruline, sest ega me kõiki algandmeid ju kätte ei saa. See sõltub ka väga palju sellest, kuidas käituvad omavalitsused. Üks pisike punkt lepingus võib tähendada, et teenuse osutaja peab tegema suuri kulutusi selle punkti täitmiseks. Näiteks, kui kohalik omavalitsus otsustab korraldada igale jäätmeliigile eraldi hanke, siis see tähendab, et kaob ära võimalus kasutada autosid, mis suudavad mitut jäätmeliiki korraga koguda. Seega läheb kogu transport kuni neli korda kallimaks. Ja siis me räägime keskkonnasõbralikkusest, CO₂ kokkuhoiust, ma ei tea, mis autod need on, kondimootoril või millelgi muul, aga siiamaani on nad enamuses diisli kütusel töötavad autod.  

Ma toon välja ka numbrid, et oleks väga selge, kuidas mina 75 miljonit kokku sain, max jäätmete põletusele. Seal on kaks varianti, kas 50 või 60 eurot, teeme lihtsas mõttes keskmiselt 55 eurot. Suurim põletaja Eestis on Iru jäätmepõletustehas, aastane maht on 250 000 tonni, seega 14 miljonit umbes tuleb maksuraha juurde. Saastetasu tõus jäätmete ladestamisele on 60 eurot, jäätmeid ladestatakse umbes 170 000 tonni, seega maksukulu kokku umbes 10 miljonit. Omavalitsustele lubatakse edaspidi oma kulude katteks lisada ... Palun kolm minutit. Lisada kuni 50% korraldatud jäätmeveokuludest. Ehk nad teevad ära veo ja käitlushanked, saavad sealt hinnad, aga siis võivad sinna 50% otsa keevitada. Ma tean, et algses versioonis oli see lausa 100%. Täna on need kulud Eestis umbes 60 miljonit aastas. Seega, kui kõik omavalitsused rakendavad seda tasu ja rakendavad maksimummääras, siis siit tuleks kusagil 30 miljonit maksu juurde. Segaolmejäätmete sees on kusagil 100 000 tonni pakendijäätmeid, mis nüüd reformi käigus soovitakse sealt kätte saada ja mille käitlemise eest peavad hakkama maksma tootjad. Arvestades, et ühe tonni pakendijäätmete käitluskulud on kusagil 160 eurot, peavad tootjad edaspidi kandma lisakulu, mille nad arvestavad loomulikult toodete hindadesse – 16 miljonit eurot. Lisaks tuleb neil osaliselt kompenseerida ka jäätmete veo kulu, mis võib olla suurusjärgus veel 5–10 miljonit, sõltuvalt sellest, millised hinnad lõpuks hangetest saadakse. Ütleme, et tootjate kulud kasvavad vähemalt 20 miljoni võrra, võib-olla rohkemgi, sõltuvalt ka sellest, millised on jäätmematerjalide maailmaturuhinnad. Siin kõik muud kulud, mis veel ei ole juurde pandud, on 75 miljonit aastas versus 20 miljonit maksimaalselt. Ehk siit tuleb, nagu ma enne küsimuseski ütlesin, 50–55 miljonit iga aasta maksumaksjate arvelt maksmist. 

Kui täna räägitakse, et keegi ei kogu, siis minu arvates juba eelmises koosseisus võeti vastu seadus, et me peame korjama eraldi. Meil on kodus kõigil täna vähemalt kaks konteinerit, üks on bio ja teine on sega. Meil on kõigil võimalus viia oma pakendid ära konteineritesse, meil on kõigil võimalik viia klaas ära kogumispunktidesse, meil on võimalik paberid ja pakendid ära viia.  

Meil on olnud näide Tallinna linnast, kes vahendas prügivedajaid. Siinsamas saalis oli meeletu kisa. Nüüd me tuleme seaduseelnõuga, kus me teeme prügiveo 50% kallimaks ainult sellega, et keegi vahepeal vahendab. Hanked teeb täna ka omavalitsus, ka täna on omavalitsusel õigus öelda, et kuskil suvilas või hajaasustusega kohtades ei pea prügi vedama. Kui seda ei teata, siis peaks oma ministeeriumi ametnikud saatma mõnda omavalitsusse küsima. Mina tunnistan, et on piinlik kuulata, kui arvatakse, et 100 väikest ettevõtet teevad odavamalt kui suured ettevõtjad. Konkurents on õige, konkurentsi peaks olema, aga kas üks auto veab või neli autot veavad, ettevõtjana ma ütlen, et nii rumalat juttu pole tükk aega siin saalis kuuldud. Isamaa erakond ei saa sellist maksufestivali, inimeste koormamist mitte kuidagi toetada ja teeb ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Ja ma annan ...

Koos eelnõuga, et oleks teada, mis see on. Seda me ei vaja.

Ega noh, me ei tea, noh …

Igaks juhuks. Ma selle annan tagasi. (Aivar Kokk vastab talle.) Ma ei tea, mis sa oled sinna sisse peitnud. (Naeravad mõlemad.) Eesti 200 fraktsiooni nimel Ando Kiviberg, palun! 

Suur tänu, lugupeetud härra istungi juhataja! Austatud kolleegid, kes on jäänud siia saali kuulama! Ja kõik head inimesed, kes jälgivad seda ülekannet! Kuulan siin neid sõnavõtte ja neid küsimusi ja vägisi jääb mulje, et Vabariigi Valitsus kavandab järjekordset suurt kuritegu Eesti rahva vastu. (Saalist hõigatakse midagi.) No las ma räägin lõpuni! Aitäh, lepime kokku! Mina nii tähelepanelikult kuulasin sinu rumalat juttu, kuula sina palun minu rumalat juttu ka. Aitäh!

Nüüd on niimoodi, et kui valimised lähenevad, siis tundub, et inimesed lähevad peast sassi. Täitsa muidu toredad, tublid, asjalikud nupukad inimesed hakkavad järsku ajama imelikku juttu suust välja. No kuulge, see on suurepärane eelnõu. See on väga hea eelnõu! (Aplaus saalis.) Aitäh aplausi eest! See on suurepärane eelnõu, arvestades seda olukorda, kus me täna viibime. (Saalist hõigatakse midagi.) 

Siin saalis on õige mitu kohaliku omavalitsuse taustaga inimest. Te peaksite väga hästi teadma: jäätmekorraldus on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Nii! Täna, sõbrad, on kuidas? Täna on meil jäätmeveoturul jäänud täpselt üks ettevõte – üks terve Eesti peale! Üks, number 1! Kuidas selle olukorra nimi on? Monopol! See on monopol. Ja see eelnõu, mis teie ees täna on, aitab selle monopoli, selle monopoli seisundi lõpuks ükskord ära lõpetada.

Minule väga meeldib turumajandus. Mulle meeldib turumajandus, aga turumajandus on siis, kui turul on võistlus, kui pakkujate vahel on konkurents. Siis läheb hind paika. Täna on meil monopol, sõbrad, ja me peame lõpuks ometi midagi tegema, et kohalikud omavalitsused saaksid hakata valima erinevate pakkujate vahel. Päriselt valima, päriselt võrdlema, kes nendele teenust pakub.  Aga mul on mitu head mõtet veel. (Saal reageerib häälekalt.) Monopolism, sõbrad, on kallis. See on kallis. Täna on kallis. Kui tuleb võistlus, kui tulevad erinevad pakkumised, siis läheb paremaks. (Sumin saalis.) 

Head kolleegid, palun natukene tasemalt! 

Mulle jääb mulje, kallid sõbrad, et te saate kuskilt veel palka, mitte ainult siit majast! Jaa!!! 

Aga nüüd: täna selle eelnõuga kohalikud omavalitsused saavad esiteks endale vabamad käed. Ma juba ütlesin seda, aga ma rõhutan üle: saavad vabamad käed valida pakkujaid. Ja kui on võistlus, peab tulema õiglane hind. Ja nad saavad oma valikuid teha senisest oluliselt paindlikumalt.

Teiseks, me saame tekitada lõpuks olulise muudatuse, kus päriselt saab turg hakata toimima. Saab hakata toimima! Siin oli üks mure veel, ma ei mäleta, kes täpselt selle esile tõi, aga et tootjavastutusorganisatsioonid, mõtle, lastakse teised veel turule. Täna, sõbrad, jälle tuletan meelde. See on fakt. Kaks suurt Eesti jäätmekäitlusfirmat ja mõlemal on loodud, pane tähele, MTÜ , mittetulundusühing tootjavastutuse korraldamiseks. Kus siin konkurents on? Kuidas see saab toimida, kuidas ta saab töötada? See ei saa töötada, sõbrad. Me peame looma tingimused, et tootjavastutusorganisatsioonid päriselt oleksid tootjate poolsed, need, kes päriselt tekitavad pakendijäätmeid, hakkavad nende eest vastutama. 

Selles mõttes, sõbrad, on see eelnõu väga hea eelnõu. Lõpuks ometi me tuleme inimestele vastu. Mitu autot hakkab sõitma järgi, seda otsustavad pakkujad. Ja pakkuja turumajanduses, ettevõtja, jõuab alati kõige tõhusama, kõige säästlikuma, mõistlikuma lahenduseni. Ja sellepärast, kallid sõbrad, soovin meile optimismi, usku. Katsume seda eelnõu teha veel paremaks. Kui teil on häid ideid, ma olen kindel, et need võetakse vastu. Aga ärme võitle selle vastu niimoodi kirglikult, eks ole, krohvi kukkudes! Meil on vaja tegelikult kord majja saada. Monopolism ei ole normaalsus. Aitäh teile!

Suur tänu teile, hea kolleeg, ettekande eest! Ja vabandan, kui saalis natukene teid segati liigselt palju, aga te natukene oma sõnavõtuga seda ka provotseerisite. Väike selline debatt on ikka lubatud, aga kui teinekord segab, andke märku, juhataja kohe sekkub, on ju. Seekord oli rohkem kui tavapäraselt, aga olgu peale. 

Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Tõde tuleb. Kui palju siis meil olmejäätmeid tekib? Siin oli mitmeid väiteid õhku visatud, justkui jäätmeteke oleks vähenenud ja see oleks märk majanduse kehvast käekäigust. Kui vaadata nüüd päriselt numbritele otsa, siis tõepoolest, Eestis 70% jäätmetest tekib põlevkivitööstusest. Vaat seal on tõesti jäätmeteke vähenenud, sest põlevkivist energiat toodetakse vähem, kuna see on nii kallis, et pääseb turule harva. 

Mis puudutab olmejäätmeid, neid, millest räägib jäätmereform, mida me täna arutame, seal on üsna ühtlane jäätmeteke olnud eelmisest majanduslangusest, sellele järgnenud tõusust alates. Ehk umbes aastast 2014 igaüks meist toodab tegelikult umbes kilo olmejäätmeid päevas. Päris lihtne number meelde jätta ja on püsinud muutumatuna väikeste kõikumistega alates sellest ajast. Kõik kaasa arvatud, imikud kuni kõige meie väärikamateni, kõik toodame umbes keskmiselt sellise koguse jäätmeid. 

Nüüd mõned müüdid, mis tõesti on liikvel. Kas on mõtet jäätmeid liigiti koguda? Tegelikult mulle tundub, et Eesti inimesed leiavad, et jah, on, sest 63% täna juba ütleb, et jah, sorteerin. Seda kõlas ka siin saalis nii vasakult kui paremalt poolt pingiridadest. Selle üle on ainult hea meel. Aga tõepoolest, inimesed peavad saama kindluse, et see on mõttekas, et see on tasuv rahalises mõttes, sest me oleme ju tegelikult nende pakendite eest näiteks, mida me ostame, me oleme ju poes nende eest juba tasunud, ja seda enam peabki olema motiveeritud see, kui see pakend, mille mina poest koju toon, kui sellest saab uuesti toode, saab uuesti ressurss. Siis selle eest ei saagi küsida sama palju tasu kui see, et ma tõepoolest, nii nagu siin keegi soovitas, noh, auku vast enam keegi ei kaeva oma jäätmeid, aga siiski viskan lihtsalt ühte kotti. Ja loomulikult see võimalus ju jääb, aga siis sellega kaasneb ka pisut kõrgem arve. Kas see 15 eurot kuus versus 5 eurot kuus majapidamisele on piisavalt motiveeriv? Eks seda näitab aeg. 

Tõepoolest, hetkel veel Euroopa keskmisest on meil ringlussevõtu määr olmejäätmetes pisut madalam. Meil 38% umbes olmejäätmetest võetakse ringlusse, Euroopa Liidus keskmisena circa 48%. See tegelikult sõltub väga palju just sellest ringlussevõtu võimekusest. Kas ettevõtjatel on olemas kindlus, et Eestisse on mõtet teha selliseid ettevõtmisi, mis aitavad meil oma olmejäätmeid samuti uuesti ressursiks muuta? Sest kõik see praegu, mida me ei võta ringlusse, see on ju ühiskonna jaoks kaduma läinud ressurss. Põletamise puhul, jah, me saame sealt kätte veel teatud hulga energiat, aga siiski, eriti ladestamise puhul, ei ole ju mitte mingisugust positiivset mõju ühiskonnale. See peab olema. Seega, need käivad käsikäes: see teadmine, et on mõtet sorteerida, et see on mõttekas mulle nii rahalises mõttes kui sisulises mõttes, et ma tean, et kui mina teen omalt poolt kodus oma osa, siis tõepoolest ettevõtjad ka pakuvad sellele ressursile uue kasutuse. 

Nüüd, kui me digitaliseerimine kogu selle aruandluse, mis selles valdkonnas on olnud suureks probleemiks, millele ka Riigikontroll on korduvalt juhtinud tähelepanu, me suudame väga paljusid asju oma teenustest digitaliseerida, oma aruandluses riigis. Ja loomulikult suudame seda teha … 

Aitäh! Palun lisaaega ka.

… ka jäätmete valdkonnas …

Kolm minutit.

… ja aidata kaasa sellega sellele, et ettevõtjad teavad, millist ressurssi on tulemas ja milliseid investeeringuid on mõistlik teha.

Lisaks muidugi inimese vaatest ülioluline, et oleks teada, kuidas Eestis ikkagi käib see sorteerimine. Lõputud vaidlused meenuvad ka oma tutvusringkonnas: kuhu see klaas ikkagi läheb, kas võib pakendisse panna või ei või. Ühel pool on nii, teisel pool on naa. Peale reformi elluviimist see enam nii ei peaks olema. Selged juhised. Tiheasustuses kehtivad sellised põhimõtted, hajaasustuses teistsugused põhimõtted, aga selge ja kindel süsteem, et ka sellised inimesed nagu näiteks ühistu esimehed oskaksid oma ühistutes tegelikult seda vastutust kanda, et inimestega saada selgus majja, kuhu siis tuleb millised jäätmed panna.

Ma arvan, et see on tegelikult meile kõigile üks väga mõistlik ülesanne, sest natuke on see kõik ikkagi ka mõtteviisi küsimus. Me oleme elanud sellist väga lineaarset elu inimkonnana ja pole võib-olla suutnud toimida nii nagu ülejäänud loodus – väga ringselt. Ja ma loodan, et siin nüüd need erinevad osapooled saavad selgema vastutuse, saavad selgemad õigused ja inimese jaoks tekib tõesti motivatsioon teha oma osa. 

Ja mis muidugi on veel oluline, mida käsitlesime ka komisjonis: pakendite disain. Mina sorteerin juba aastaid ja tõesti see pakendikott, kui ma seda ära viin, ma alati mõtlen, kas tõesti me peame poest nii palju seda koju tooma ja kui suur osa sellest on ringlusse võetav. Aga seda on mõistlik lahendada Euroopa tasandil, sest tõepoolest, kaubad ju liiguvad väga palju riikide vahel. 

Aga kindlasti see reform teeb asjad selgemaks. Ja ma näen, et tõesti, kuna juba 63%, veel kord, kaks kolmandikku inimestest juba täna kogub liigiti, siis ma arvan, et see aitab seda protsenti veelgi suurendada, aga veel enam, ka aitab kaasa sellele, et see, mida inimesed kokku koguvad, see ka võetakse ja muudetakse uuesti ressursiks. Ehk oluline samm puhtama majanduse suunas ja muidugi ka tegelikult selgema ja parema aruandluse suunas. Me elame siiski ühiskonnas, kus andmed võiksid olla otsuste aluseks, ja see reform sisaldab väga olulise elemendina ka seda. Nii et kui on detaile, mida saame komisjonis teha paremaks, kindlasti teeme, aga Reformierakond kindlasti tervitab jäätmereformi. Aitäh!

Suur tänu teile! Hea kolleeg Vladimir Arhipov, teie nime mainiti, aga üksnes teie enda fraktsiooni poolses kõnes, mistõttu see on tõlgendatav minu jaoks sellise subjektiivse eelise saamiseks, et lisa kolm minutit saada võrrelduna teiste kolleegidega, mistõttu, ja kuna see on Riigikogu istungi juhataja voli, kas vastusõnavõttu anda või mitte, siis ma antud juhul seda ei anna. Väga vabandan, aga andke andeks. 

Head kolleegid, sellega koos sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 657 esimene lugemine lõpetada, aga meile on laekunud kaks ettepanekut, üks igati korrektselt Eesti Keskerakonna fraktsioonilt ja teine on laekunud Isamaa saadikurühmalt. Seda moodustist ma väga täpselt ei tea ja kollases raamatus pole isegi saadikurühmal õigus seda teha, aga ma tõlgendan seda kui fraktsioonipoolset ettepanekut. Ma käsitlen seda antud juhul kui fraktsiooni poolt tehtud ettepanekut see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Võtan repliigi korras Helir-Valdor Seedri märkuse, ilmselt sellesama märkuse kohta. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mina olen selle käsikirjas kirjutanud teile. Ja ma juhin tähelepanu, et kodukord ei nõua üldse mingisuguseid kirjalike lipikute saatmist juhatajatele, vaid piisab sellest, kui puldist kõneldakse, aga meil on traditsioon, et me tahame bürokraatiat, nii-öelda asutada seda bürokraatlikul teel ja me seda siiski teeme. 

Aga miks ma kirjutasin "saadikurühm"? Ma kirjutasin meelega selle "saadikurühm", sest ma olen seda meelt, et "saadikurühm" on eestikeelne sõna, mis võiks ka meil kodukorraseaduses olla, ja ma jään seda kasutama, ma usun, te saate sellest mõttest väga hästi aru. Aitäh!

Jaa, ma saan sellest mõttest, hea kolleeg, igati aru, aga lihtsalt kollane raamat räägib teist keelt. Selles mõttes me peame seda muutma. Te veate sõrmega väga täpselt kollasest raamatust järgi sõna tähenduse ja täpsusega. Nii et kas kirjutada, see on tava, et oleks selge, mida keegi soovib, siis ma arvan, et see ei ole liigne bürokraatia, sest tihtipeale puldis kõneldes nii-öelda on väga raske aru saada, mida täpselt taotletakse. 

Ja viimane protseduuriline küsimus, Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma väga ei tahaks nõustuda selle teie tõlgendusega. Mina oma kõnes mainisin ära häid kolleege nii Isamaa fraktsioonist, Reformierakonna fraktsioonist kui ka Keskerakonna fraktsioonist. Ja kõigil oli tegelikult võimalus ju ka hiljem sõna võtta, kui oleks soovi ei olnud. Keskerakonna fraktsiooni liige avaldas oma soovi, kuna ma puudutasin teda oma kõnes, ja see kindlasti tuletas talle meelde, et see seaduseelnõu, mida me praegu menetleme, tekitab lisasurvet tarbijale suuruses 80 miljonit.

Aitäh, hea kolleeg! Nüüd te lähete oma sõnavõttu pidama juba, olete rikkunud protseduurilise küsimuse reegleid. Head kolleegid, rohkem protseduurilisi küsimusi ei võta. 

Veel kord: juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 657 esimene lugemine lõpetada, aga meile on laekunud ettepanek Eesti Keskerakonna fraktsioonilt ja Isamaa fraktsioonilt: seaduseelnõu 657 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume selle ettepanekut hääletama. Selleks saalikutsung.  

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 657 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 16 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Head kolleegid, eelnõu 657 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on selle aasta 2. juuli kell 16.

Nii. hääletus on lõppenud. Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, mis on tänane neljas päevakorrapunkt, Vabariigi Valitsuse algatatud hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (662 SE) esimene lugemine. Ettekandja on siseminister Igor Taro. Aga Kalle Grünthalil on istungi … (Hääled saalist.) Eelmisest punktist? Aga anname ministrile sõna. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan teile hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Muudatuste eesmärk lühidalt ja konkreetselt on tugevdada riigi, omavalitsuste ja kogukondade ja üksikisikute kriisivalmidust. 

Märgin sissejuhatuseks, et Eesti julgeolek ei ole pelgalt mõne eelnõu sõnastuse küsimus. Eesti julgeoleku tagamine algab meist endist, sealhulgas iga üksikisiku tegevusest ja valmisolekust, ning peame elanikkonnakaitset vaatlema terviklikult. Kriisivalmiduse tagamiseks on vaja nii sobivat taristut kui ka kiiret ohuteavitust. Samuti peavad inimesed teadma, kuidas kriisiolukorras tegutseda. Selle eelnõuga astume siiski suure sammu edasi, et parandada meie riigi võimekust kriisidega toime tulla.

Lähemalt ka suurematest eelnõuga kaasnevatest muutustest. Fookuses on varjumisvõimaluste loomine, kiire ohuteavitus ning elanikkonnakaitsealase teadlikkuse suurendamine. Kõige olulisem on, et eelnõu abil saame lõpuks määratleda, mis on konkreetselt varjend ja mis on varjumiskoht. Selleteemalisse arutellu on kaasatud olnud ehitussektor, teadlased, omavalitsused, arendajad ja katusorganisatsioonid ehk kehtestatavate nõuete osas on tegemist põhjalikult kaalutud nõuetega, milleni on jõutud koostöös TalTechi, arhitektide liidu, aga näiteks ehitusettevõtete ja Aktsiaselts Riigi Kinnisvara ning Tallinna Linnavalitsuse esindajatega. Seejuures on varjendinõuete aluseks võetud Soomes juba ennast tõestanud nõuded, mida kohandatakse Eesti oludele. Konkreetsemad nõuded kehtestatakse määrusega ning eelnõu juurde on lisatud ka nende kavandid. Ehk siis kõik inimesed, kes soovivad juba täna enda kodu või mõne muu hoone muuta kriisikindlamaks, saavad tegelikult võtta aluseks näiteks rakendusaktide mustandid või võtta eeskujuks ka Soomes kehtestatud nõuded. 

Eelnõu näeb ette tulevaselt aga ette kohustuse varjendi loomiseks. Alates 1. juulist 2026 tuleb rajada avalik varjend hoonetesse, mida külastavad suured rahvahulgad ja mille pind on üle 10 000 ruutmeetri. Alates 1. juulist 2028 tuleb rajada mitteavalik variant kõikidesse uutesse elu‑, majutus-, toitlustus‑, büroo‑, kaubandus‑, haridus‑, tervishoiu‑ ja muudesse avalikesse hoonetesse, mille suletud netopind on vähemalt 1200 ruutmeetrit, ning uutesse tööstus‑ ja laohoonetesse alates 1500-ruutmeetrise pinnaga. Täiendavalt tuleb olemasolevates hoonetes koostada varjumisplaan hiljemalt 1. juuliks 2027 ning sobiva varjumisvõimaluse olemasolul tuleb vastavad hoone osad kohandada varjumiskohaks hiljemalt 1. juuliks 2028.

Oluline on esile tuua, et varjumisnõuetega ei kaasne täiendavat bürokraatiat, nende kontrollimine integreeritakse olemasolevatesse protsessidesse. Näiteks saab varjumisplaaniga tutvuda tuleohutusnõuete kontrolli käigus. Samuti ei pea varjumisplaani kuskile esitama, see jääb hoonesse kohapeale ja on kontrollitav tavapäraste ohutuskontrollide käigus. Päästeamet ei hakka plaanide olemasolu massiliselt kontrollima ega kedagi karistama, vaid keskendub inimeste teadlikkuse ja valmisoleku tõstmisele läbi teavituse ja nõustamise. 

Samuti ei ole varjendi loomine rahakotile liialt kurnav. Kinnisvaraettevõtjate prognooside alusel ja ka eelnõu seletuskirjas sisalduva mõjuhinnangu alusel jääb uute kortermajade ehituse hinna kasv 1–3% piiresse, mis nende sõnul ei avalda olulist mõju müügihindadele ega arvutuste järgi ka kodulaenu osamaksetele.

Edasiselt aga teavitusest. Kindlasti olete kursis hiljutise õppusega, kus muuseas katsetati nii sireenivõrgustiku kui ka sõnumiga teavitamise süsteeme. Toimiv ja tõhus ohuteavitus on varjumise eelduseks, aga Eesti õigusruumis on seni reguleerimata riikliku ohuteavituse süsteem EE-ALARM. Sellega seoses on siin eelnõus ka mõningad muudatused ette nähtud. 

Õiguse EE-ALARM-i kasutamiseks saavad kindlad asutused ja isikud. Häirekeskusele antakse ülesanne vahendada ohuteade EE-ALARM‑i kaudu kõigile edastajatele. Täiendavalt määratakse ka seda, kellel on õigus otsustada sireenide käivitamise üle. Hetkel on eelnõus näiteks määratletud, et Päästeametil on õigus edastada ohuteavitus kõige rohkem kord aastas EE-ALARM‑i terviktestimiseks. Kuigi see on seal hetkel niimoodi kirjas, siis õppuse kogemuse pinnalt saab juba täna öelda, et see testimine võiks olla kindlasti tihedam kuid kord aastas. Näiteks Soomes testitakse ohuteavitussüsteemi iga kuu kindlal kuupäeval. Eks see on siis arutelu koht, mis on see piir, mille võiksime Eestis ette panna, aga kahtlemata Riigikogu menetluse käigus on võimalik sel teemal edasi arutada. 

Viimase suurema muudatusena on eelnõus käsitletud meie inimeste teadmiste tõstmist. Avaliku sektori töötajatele ja elutähtsate teenuste osutajatele saab elanikkonnakaitse koolitus kohustuslikuks. Üks selline koolitusvõimalus on Päästeameti ja Sisekaitseakadeemia loodud veebipõhine koolitus. See on tänaseks juba valmis ja osadel avaliku sektori töötajatel ka läbitud ning saadud tagasisidet kasutasime ka koolituse täiustamiseks. Nimetatud veebikoolitus on loodetavasti kättesaadav kõigile huvilistele alates sügisest. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, tänan teid eelnõu tutvustamise kuulamise eest ja loodan, et nii nagu riigikaitsekomisjonis on ka siin saalis suur üksmeel, et selle eelnõuga võimalikult kiiresti edasi liikuda. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra ettekandja! No kahtlemata, arvestades geopoliitilist olukorda ja tegelikult Eestis on seda variantide teemat pikalt arutatud, et tasub selles osas samme astuda. Aga mu küsimus on selline. Teinekord nende õilsate tegude taha on peidetud ka varjatumat. Sa istusid enne seal kolleeg Leisiga kõrvuti. Kas Põlva inimesed ja võib-olla ka mõne teise linna inimesed, aga ma eelkõige Põlva näitel küsiksin, kas Põlva inimesed võivad karta, et mitte ei tule lihtsalt varjend, vaid tuleb …varjend? Ja kulud lähevad üles, kui pannakse mõni lamp juurde ja niimoodi. Või eelnõus selliseid varjatud ohtusid ei peitu?

Aitäh selle küsimuse eest. Tähtis on see, et tuleks miinimumnõuetele vastav varjend. Varjendi sellised üldnõuded on seaduses määratletud selles osas, mille eest peab varjend kaitsma. Ta peab kaitsma näiteks plahvatuse kildude eest, lööklaine ja rõhu eest, õhusaaste eest ja ioniseeriva kiirguse eest. Kuidas see saavutatakse, see on selles mõttes hoone omaniku teha, et määruses mõnevõrra tehnilisi tingimusi me ilmselt täpsustame. Aga põhimõtteliselt on see hoone omaniku otsustada, kui palju ta soovib panustada selle varjendi loomisesse. Olles hiljuti käinud Iisraelis, ma ütleks, et varjend ei pea olema midagi väga üle mõistuse – kõikide kellade ja viledega. Tuledega küll, et seal oleks valgus. Aga sellised miinimumtingimused on suhteliselt lihtsasti täidetavad.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kas on läbi viidud realistlikud tehnilised katsetused, mis kinnitavad, et mobiiloperaatorite võrgud suudavad kriisiolukorras EE-alarmi kaudu massiliselt teavitada inimesi, ilma et võrk kukuks sisse või sõnumid viibiksid?

Aitäh selle küsimuse eest! Väga asjakohane, eriti pärast seda meie esimest testimist. Siin tulebki selgitada, et testimise ajal tekkis kõige rohkem küsimusi seoses nende lühisõnumitega ehk SMS-ide kohalejõudmise ajaga. Ja võib-olla siin tekkis ka selline vale arusaam natukene nende SMS-ide rollist. SMS-id olid seal õppuses mõeldud eelkõige selleks, et anda inimestele teada, et tegu on õppusega ja ohtu ei ole. Kui me hakkame rääkima päris ohuolukorrast, siis loomulikult täpselt selline lahendus kiire ohu korral ei sobi, kus sõnum jõuab kohale kas mitme minuti või 30 minuti jooksul. Siin jällegi sain mõne eelmise äsjase visiidi käigus ka kogemusi, mis on need lahendused, mis töötavad, ja tegelikkuses olen ka ministeeriumis vastavad korraldused andnud, et me liigume edasi teistsuguse lahenduse juurutamise suunal, mis ei ole siis lühisõnumipõhine, vaid on sellise üldise kärjeteate või sellise võrguteate edastamise põhine, mis jõuab hetkega kõikidesse mobiiltelefonidesse, sinna ekraanile, vahet ei ole, kas on nutiseade või on nuppudega telefon, kõikidele ta jõuab ühtmoodi loetavana. Lühisõnumile kindlasti jääb oma osa, võib-olla teatud teistsuguste ohtude puhul ja lokaalsete, ütleme, teavitusvajaduste puhul. Aga üldiselt liigume selliste lahenduste juurutamise poole, kus kõik saaksid hästi kiiresti selle teate kätte ja võimalikult paljud inimesed.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Kas selle eelnõuga on arvutatud, kui palju tegelikkuses siis peale selle seaduse kehtima hakkamist ehitused kallimaks lähevad? Eraehituses, omavalitsuste ehituses – milliseid objekte võiks täna ära kasutada, mis täna on juba olemas, kuhu saaks võib-olla varjendid või midagi teha? Kõik me saame aru, et see on oluline. Aga teine pool on see, et me teame täna majandusolukorda. Rahad on kuidagi kokku kuivanud. Kuigi sinu ministeeriumil, ma saan aru, sina teatasid rahandusministrile, et sina enam ei ütle ühtegi numbrit Rahandusministeeriumile. Sa teed, mis sa tahad, saime täna teada rahanduskomisjonis. Aga kuidas nüüd on: need rahad, mis sinna on plaanitud, kust need rahad tulevad? Kas ainult omavalitsuste ja erainimeste taskutest või kusagilt maalt ka?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma esitaks retoorilise küsimuse võib-olla hetkel, et mis see inimelu hind on. Kuidas te hindate, näiteks siin saalis olijad, oma elu? Kas see on väärt näiteks 1% sinu elamispinnast või see on väärt 3%? Selles mõttes see on selline huvitav küsimus, et mis meil nagu kaalul on. (Saalis räägitakse midagi.) Nüüd, nii nagu mõjuanalüüs ütles, iseenesest ehitushinnale selline proportsionaalne mõju väga suur olema ei saa. Ja kui me arvestame seda, et iseenesest väga mõistlik on Soome kogemuse järgi, et need varjendiruumid oleksid kaheotstarbelised. Täpselt nii ongi mõeldud, nagu te välja tõite. Need on ruumid, mida me vajame ka rahuajal kasutamiseks. Näiteks need on parkimisruumid või mingid hoiuruumid või võib-olla isegi mingisugused rendiruumid. Sellisel juhul võib arutleda selle üle, kas see ehitushind tegelikult kujunes suuremaks või mitte, sellepärast et neid ruume on nagunii vaja ka rahuajal. 

Aga mis puudutab seda finantseerimist, siis ehitushinna tõus ja müügihind ei ole omavahel täielikus seoses. Sest esiteks ehitushinda võib mõjutada päris palju muid tingimusi. Energiatõhususe tingimused ja mingit muud nõuded, mis kehtivad ehitamisele palju rohkem, kui see väikene varjendi kohustus. Ja müügihinda näiteks mõjutab päris palju asukoht, siis mõjutab veel asukoht ja veel mõjutab asukoht. Selles mõttes see kindlasti ei ole mingisugune ebaproportsionaalne nõue, arvestades seda, mida me soovime saavutada. 

Aga rääkides veel sellest kohustusest, siis kindlasti ei ole meie mõte jätta omavalitsused kuidagi üksi selle murega. Juba laiapindse riigikaitse lisarahastusest osa raha on juba suunatud läbi Päästeameti selleks, et Päästeamet saaks omavalitsusi või korteriühistuid toetada nende nõuete rakendamisel. Ma arvan, et siin on väga mõistlik, et see kohustuse kandmine või raskuse kandmine mingil määral jaotatakse ära, et mingi osa teeb riik, mingi osa teeb võib-olla omavalitsus. Tallinna linn on juba teinud oma initsiatiive. Ja  mingi osa peab ikka omaniku või inimese enda kanda ka jääma. Kuidagi muud moodi seda saavutada ei saa. 

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Väga vajalik eelnõu, ainult et mitukümmend aastat hiljaks jäänud. Ja oleme veel okupatsiooniaegsed varjendid lasknud ära laguneda. Aga parem hilja kui mitte kunagi. 

Nüüd ma küsiksin seda. Siin tundub, et kõige suurem kontsentreerumine on muidugi linnadele, kus ongi kõige suurem oht. Aga kas me maapiirkondadele ka näeme mingisuguseid meetmeid ette? Hajaasustuses jääb siis ainult mets või? Kas seal on ideid? Omavalitsused vajavad ju samamoodi toimepidevust. Omavalitsushooned vajavad ka kaitset, sest Ukrainas ma nägin, et esimese asjana pommitati omavalitsushooneid, kui oli võimalik, et juhtimine halvata. Kas näete siin ka võimalusi peale linna kortermajade?

Aitäh selle küsimuse eest! See on väga hea tähelepanek, et parem hilja kui mitte kunagi, sest need asjad, millega me ei ole mingil põhjusel tegelenud viimased 30 aastat – kõige parem aeg sellega tegelema hakata ongi täna. 

Ja mis puudutab maapiirkondi, siis tõepoolest, ega eelnõu otseselt siin ju ei räägi maa- ja linnapiirkondadest, vaid ta räägib hoonetest ruutmeetrite mõistes. Maapiirkondades tõesti neid väga suuri avalikke hooneid ei ole nii palju, ei ole ka väga suuri elamuid, pigem on väiksemad hooned. Ja oht … Ütleme, kõige suurema hulga inimeste turvalisuse tagamine algabki nendest suurematest hoonetest, aga maapiirkonnas nii nagu ka linnapiirkonna eramajades, ma arvan, teatud selline terve talupojamõistus tuleb appi hoone omanikule, kellel otseselt seadusega pandud kohustust ei ole. Aga loodetavasti on tal olemas mõni maakelder või muu sobiv ruum, mida ta saab kohandada selleks.

Mis omavalitsusi puudutab, ma ei oska öelda, mul puudub selline ülevaade, mitme ruutmeetriga meil need omavalitsuste hooned tavaliselt on. Mõnikord näiteks omavalitsus asub mõne kultuurikeskusega samas majas. Kui seal tuleb see ruutmeetrite arv kokku, siis igal juhul nad peavad selle avaliku varjumiskoha sinna tegema. 

Ma arvan, et on mõistlik ka omavalitsusjuhtidel ja volikogudel natuke nagu mõelda ja kaaluda seda teemat. Ka siis, kui mu hoone on näiteks alla 1200 ruutmeetri, aga see on piisavalt oluline hoone, siis keegi ei keela ju mul seda varjumisvõimekust sinna sinna tekitada. Ma arvan, et see oleks hästi mõistlik. Seadus kindlasti ei piira ega takista kellelgi nende asjade arendamist, kõike võib teha varem ja kõike võib teha rohkem, kui seadus nõuab. 

Diana Ingerainen, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Olen kolleegiga nõus, et oleks võinud see asi juba palju varem olla. Aga minu küsimus puudutab, et korra te juba mainisite siin Soomet. Kuidas need lahendused tulevad? Kas see eelnõu siis aitab, et need lahendused tuleks näiteks Iisraeli, Soome, või oleme me kuskilt eeskuju võtnud?

Aitäh! Kõige rohkem me oleme selle eelnõu puhul võtnud eeskuju Soomest, tõesti, nende parameetrite sättimisel, et mitmest ruutmeetrist alates, näiteks, milliseid hooneid, kuidas neid nõudeid rakendada. Soomes käies tegelikkuses nägin ka suurepäraseid näiteid sellele, kuidas need kahese kasutusega ruumid toimivad. Suurtes varjendites on neil näiteks autoparkla, olen näinud autoparklat, olen näinud saalihoki mängimise platsi, olen näinud batuudikeskust. Need on kõik sellised asjad, mida on võimalik suhteliselt kiiresti sealt ruumist nii-öelda kokku kerida ja ära koristada niimoodi, et need ruumid väga kiiresti saaks ümber kohaldada. Nii et see näide kindlasti on positiivne. 

Iisraeli näide on natukene teistmoodi, nemad kasutavad suhteliselt palju turvaruume, mis asuvad maa peal, mitte maa all, mõnikord ta võib olla isegi kõrgemal korrusel. Või on nad kasutanud näiteks ohtlikes piirkondades seda, et pannud hoonele juurde sellise kuubikulaadse punkri, mis on suletud akendega. Noh, siin on nüüd niimoodi, et tõenäoliselt nende ohud, tavapärased ohud, mis neil on olnud, on mõnevõrra erinevad nendest ohtudest, millega oleme meie pidanud mingil määral arvestama ja võib-olla näite võtma Ukrainast. See, millega Ukraina seisab silmitsi, on oluliselt teistsugune olukord, kui näiteks Iisrael on seisnud silmitsi. Nii et sellepärast oleme siin eelnõus öelnud, et me oleme võtnud eeskuju Soomest, aga kohandanud seda Eesti oludele. Nii et me saame teistest riikidest eeskuju ammutada, aga peame alati kohandama ja mõtlema, et üht-teist võib-olla tasub kõrva taha panna selles osas. Ei pea alati mingit meeletut raketiteadust arendama selle probleemi lahendamiseks, vaid mõnikord piisab lihtsamatest lahendustest, mis ajavad asja ära.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kas on arvestatud teiste riikide, näiteks Soome või Iisraeli praktilisi kogemusi ja tõhusalt toimivaid tehnoloogilisi lahendusi, kus teavitus jõuab inimesteni ka siis, kui telefon on hääletu, lukus või isegi välja lülitatud?

Aitäh selle küsimuse eest! Kahtlemata on sellega arvestatud. Kõigepealt on hästi oluline, et me ei jääks ohuteavitussüsteemi võtmes mõtlema ja lootma ainult ühele seadmele, ainult telefonile. Siin mingisugune osa saab olema sireenivõrgustikul, mis muidugi puudutab rohkem inimesi, kes on õues. Praegu see on suhteliselt piiratud, me räägime 22-st asulast, seal on meil mõned tehnoloogilised vajakajäämised, mis esimese testimistega välja tulid, mis tuleb ära lahendada. Aga seal on teised elemendid ka. 

Kõik side- ja meediateenuste pakkujad, kellel on rohkem kui 10 000 kasutajad, peavad liituma selle süsteemiga nüüd selle eelnõu kohaselt. See tähendab seda, et kui keegi arendab äppi, mis on suure kasutajaskonna, peab ka tema sellega liituma niimoodi, et inimene võib-olla ei ole telefonis, ta on võib-olla oma arvutis või iPad-ist vaatab mingisugust asja või ta vaatab telekat, siis sellisel juhul ilmub tema ekraanile see teade.  

Mis mobiiltelefoni puudutab, siis on paralleelselt mitu lahendust planeerimisel või arendamisel. Üks täiendav võimalus, mida ma juba mainisin, on see nii-öelda kärjeteate või võrguteate kuvamine ekraanile. Aga lisaks on Euroopas, üleeuroopaliselt arendamisel Galileo satelliitvõrgustiku põhjal süsteem, mis tõepoolest käivitab taskusireeni igasuguses olukorras, ka siis, kui telefon on vaikse peale pandud, ja ka siis, kui telefon on näiteks mobiilside võrgulevist väljaspool, aga on satelliidilevis.  

Ehk need süsteemid ikkagi täiendavad teineteist. Nendes lahendustes ei ole mitte ühtegi sellist, mis üksinda eraldiseisvalt oleks ideaalne. Satelliidilahenduse mureks saab olema see, et kui te olete keldris, siis see ei jõua teieni suure tõenäosusega. Ja ütleme, mobiilsidevõrgu lahenduse puudus võib olla see, et näiteks kusagil on võrk maas või on torniga midagi juhtunud ja siis ei jõua signaal sinna kohale.  

Nii et kui me kõik need erinevad lahendused, süsteemid käivitame, siis me saavutame kõige parema katvuse, niimoodi et telefoniga inimesed saavad kaetud, erinevate telefonidega, nii nuppudega kui ka ilma, samuti need inimesed, kes telefoni ei kasuta, ja võib-olla ka see, kes on lihtsalt õues ja tal ei ole mitte ühtegi seadet, siis kuuleb seda signaali kuskilt mujalt. 

Rain Epler, palun!

Aitäh! Härra minister, sa oma sõnavõtus ütlesid, panid kuidagi sellisesse valgusesse olukorra, et need SMS-id olidki selleks, et anda teada, et on õppus. Tegelikult ju oligi arendatud see lahendus SMS-ide peale. Nüüd selle õppuse käigus tuli välja see, mida minu andmetel vähemasti aasta tagasi olid need tehnoloogiat tundvad inimesed juba tegijatele soovitanud, et kärjeteadete peale minna. Ja nüüd me oleme seal, et me peame süsteemi tegelikult ikkagi kuigivõrd ringi tegema. Oskad sa mingi kulu- ja ajanumbri ka öelda, et palju me ajas kaotame tänu sellele ja mis see lisaraha vajadus on seoses sellega, et nüüd siis tuleb ikkagi teha vastavalt nendele soovitustele, mis tegelikult ammu juba laual olid?

Aitäh! Ma ei ütleks, et me peame kõik ümber tegema. Me peame ühe arenduse täiendavalt tegema. (Hääl saalist.) Just, lisaks. Sellel lühisõnumite süsteemil on oma pluss ja funktsioon kindlasti ka tulevikus. Näiteks, kui meil kusagil ühe omavalitsuse piires juhtub mingisugune kas keemiaõnnetus või mis iganes sellist lokaalset, siis on see väga mõistlik süsteem. Need sõnumid lähevad väikesele hulgale inimestele küllaltki kiiresti kohale. Ja võib-olla need ei ole ka sellist laadi sõnumid, et sa pead inimest öösel üles äratama. Et teatud ohuteavitus ei vaja seda, piisab sellest, et inimene hommikul ärkab ja loeb seda telefonist ja tegutseb vastavalt. 

Nüüd see, mis puudutab seda järgmist lahendust. See maksab kuskil suurusjärgus viie aasta peale – ilmselt me räägime suurusjärkudest praegu –, et ta võib maksta kusagil viie aasta peale umbes 5 miljonit, ehk siis aasta kohta kusagil miljon eurot on see kulu. Ja see kulu oli minu teada ka see põhjus, miks alguses selle arendamisest loobuti, sest tundus, et see on väga suur kulu lihtsalt testimiseks. Et me saime selle ühe testi läbi tehtud, mis meil oli, me saime selle tehtud umbes 100 000 euroga. Kui me mõtleme Soome kogemust, kes testib oma seda süsteemi iga kuu ehk aastas üle 10 korra, kui me nüüd summa läbi korrutame rohkem kui kümnega, siis me saame tegelikult, et see kulu on ka praktiliselt miljon puhtalt testimiseks. Aga kui me võtame arvesse ka selle, et tegu on ka tõhusa süsteemiga ja see signaal tõepoolest jõuab kõigini kohe, siis ilmselgelt on see mõistlik. Mõistlik ka selles mõttes, et proportsionaalselt see kulu versus säästetud elud, on see kasutegur hoopis teistsugune, sest meie eesmärk ei ole ju teha võimalikult odavaid teste, vaid meie eesmärk on lahendus, mis töötab ja päästab inimesed ära. Nii et selle raha me kahtlemata peame leidma. Nii. Ma vist vastasin kõik küsimused, jah.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja auväärt siseminister! Kaitseminister ütles üsna hiljuti, otse kuulsin, et see patsient, keda te praegu siin püüate ravitseda, on määratud mahalaskmisele, et see seadus lõpetatakse sügisel ära, tuleb suur sõjaseadus, ja veel paar teist seadust kaovad ka. Ja minu küsimus on, ma vaatan, et koostaja Priit Laaniste on juba lahkunud kusagile teistele jahimaadele: kas on arukas nii-öelda mahalaskmisele määratud nii-öelda subjekti siin veel praavitada ja parandada?

Aitäh! Saan kinnitada, et kedagi ei lasta maha. Kõik see töö, mis siin tehakse, läheb edasi. Isegi kristlikus maailmas on ikkagi elu pärast surma olemas. Aga siin kõik need seaduse normid, mis siin Riigikogus vastu võetakse selle eelnõu menetluse käigus, et nad kanduvad üle sellesse järgmisesse eelnõusse. Mis see mõte on praegu, et miks me seda eraldi menetlust teeme? Nii nagu varasemad kolleegid siin on maininud, see on üks teema või see on üks probleem, mille lahendamisega oleme jäänud mõnevõrra ajahätta, et oleks pidanud juba ammu tehtud olema. Ja nüüd selleks, et mitte jääda taas ajahätta või mitte jääda toppama, sellepärast et teine seadus, millest te räägite, on selline päris mahukas paberipakk, just täpselt, ikka päris paks, et võimaldada Päästeametil ja kõikidel teistel ametitel tegutseda juba nende tegevustega, mis on vajalikud nende varjumisvõimaluste kohandamise, igasuguste programmide läbimõtlemisega, võib-olla toetusskeemide läbimõtlemisega, et ehitajad, arendajad saaksid ka sellise kindluse tuleviku osas, mis nõuded neid ootavad, siis mõistlik on see eelnõu täna sellises korralikus töises tempos ära menetleda. Kõik saavad edasi minna ja me teame, et needsamad normid kanduvad siis sinna uude seadusesse, siis kui Riigikogu peab õigeks see uus seadus ka vastu võtta. Nii et see kindlasti ei ole mahavisatud aeg ega energia. Ja ma arvan, et võib-olla see natukene nagu tükeldab seda Riigikogu töökoormust ka. See menetlus saab tolle suure seaduse osas natukene kergem olema. Me siin ühe tüki, kõik asjad nagu arutame läbi, kõik need huvigruppide kaasamised on juba tehtud, kõik need vaidlused on läbi vaieldud. Ja seal see teine menetlus saab olema selle võrra kergem.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud siseminister! Minul on ühe mureliku kodaniku kiri. Nimelt, evakuatsiooniga tegeledes kindlasti tegelete ka infosõdade küsimusega. Nimelt Facebookis ringleb, nüüdseks 11 tundi tagasi … Seda levitatakse väga tõhusalt, kuidas 13. juunil 2025 allkirjastasid Eesti, Läti ja Leedu siseministrid Luxembourgis memorandumi regionaalseks koostööks massilise evakuatsiooni juhtimisel. Ja siis öeldakse, et inimesi ässitatakse ja hirmutatakse. Ametlik teade räägib tsiviilkaitsest, infovahetusest ja valmisolekust, kuid memorandum ise, selle tegelik sisu ei ole avalik. Me ei tea, mis on kokku lepitud, aga räägitakse küüditamisest, mis hakkab juhtuma siis, kui rahvas ära viiakse, mis oht sunnib rahvast lahkuma, rahva süsteemsest eemaldamisest. Lõplik järeldus on, et kusagil kavandatakse salaja rahva liikumist, see ei ole enam kaitsmine, vaid küüditamine. Ühesõnaga, palun öelge siit puldist, mida te kokku leppisite kolme Balti ministriga ja kuidas te võitlete selliste infosõdade vastu, sest ma arvan, et see on väga halb näide.

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, leppisime kokku ainult riikidevahelises koostöös elanike ulatusliku evakuatsioonivajaduse korral. Nii nagu me nägime Ukraina sündmuste näitel, siis tõsiste kriiside puhul on ju niimoodi, et suured rahvamassid hakkavad liikuma ja liigutakse sinna, kus peetakse kõige eesmärgipärasemaks liikuda kõige ohutumasse kohta, ja see liikumine käib üle riigipiiride. Selles mõttes on mõistlik, kui meil on naabritega omavahel hea koostöö ja arusaam, et ega me ei oska ette näha, kust poolt ja kuhu poole see liikumine võib tulla. Kriise võib olla väga erinevaid, võib olla looduskatastroofe, sõjalisi kriise või veel mingisuguseid kriise. Ja siis on väga mõistlik naabritega koostööd teha. 

Samal teemal rääkisime näiteks Soome siseministriga, sest me ju teame, et kui Eestist kuhugi minnakse, siis tavaliselt minnakse kas üle lahe või tihtipeale on mindud ka üle mere. Kõikide nende riikidega võiks mingisugune ühine arusaam ja koostöö olla. See võib ka teistpidi juhtuda. Võib ka juhtuda lõunanaabritega seoses. Selles mõttes on see igati viisakas naaberriikide omavahelise koostöö kavandamise dokument.

Vandenõuteooriate puhul ei oskagi midagi targemat kosta. Osad inimesed võitlevad lennukitriipudega taevas ja sa ei suuda kunagi ära tõestada, et need ei ole mingid keemiapilved, vaid need on lihtsalt kondensjäljed, mida mulle juba algkoolides õpetati. Ma arvan, et siin toimib ainult teavitus ja harimine, päriselt me seda välistada ei saa, et mingeid pahatahtlikke sõnumeid levitatakse. Kindlasti taolised sõnumid võivad olla ka osaks sellisest hübriidsõjast ja infosõjast. Kindlasti ei ole see välistatud, et igasuguste selliste väikeste asjadega üritatakse kuidagi Eesti ühiskonda proovile panna. Peame ise olema targemad ja tõese informatsiooniga vastu astuma.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Eelmise küsimuse ajal ma tuletasin meelde, et okupatsiooni ajal pandi küllaltki palju betooni varjendite peale. Mõned paiknesid suurte tehaste all, mida täna ei pruugi üldse eksisteerida, nagu Dvigatel. Aga teisalt on varjendeid, mis on hea asukohaga. Samas ei ole selge, kuidas nad haakuvad selle seadusega, sest siin on päris kindlad nõuded, kui kiiresti peab kusagile pääsema. Nad on seotud hoonete enda keldrite või hoonete all paiknevate rajatistega. Võtame näiteks Suure Rannavärava juures olnud küllaltki korraliku, kapitaalse tsiviilkaitse varjendi. Mis saab sellistest hoonetest? Kuidas nad haakuvad seaduse nõuetega? Vahel tundub, et nad lähevad raisku. Kunagi on ka Eesti maksumaksja raha sinna väga palju sisse pandud.

Aitäh! Eks Nõukogude-aegne tsiviilkaitse ja varjumise kontseptsioon erines ilmselt üsna palju sellest, mis vajadused meil võivad tänapäeval olla. Tänapäeval me ikkagi suuname oma põhijõupingutuse sinna, et inimesed, kes on konkreetsel ajal konkreetses kohas, saaksid võimalikult kiiresti varjuda. Päevasel ajal need kõige olulisemad variandid on avalikud varjumiskohad, kus inimesed on kusagil suurtes kultuurikeskustes või kaubanduskeskustes või mingitel objektidel. Lihtsalt need tänapäevased vajadused ei pruugi haakuda sellega, kus need endisaegsed objektid asuvad. Ei pruugi olla mõistlik sinna eriti täiendavalt panustada. 

Samamoodi öisel ajal on kõige olulisem, et inimesed saaksid võimalikult enda hoone piires ära varjuda. Ei ole sugugi mõistlik ohusireenide kõlamise järel kedagi õue saata või juhatada talle teed kusagile naaberkvartalisse. Selles mõttes ma ei oska siin hetkel konkreetselt nende konkreetsete objektide kohta midagi tarka kosta. Seal, kus nad mingilgi määral võivad kasu tuua ja seaduse nõuetega ühtida või lubavad kohandamist, seal võib nad kasutusele võtta. 

Aga üks oluline vahe Nõukogude-aegse varjumisideoloogiaga on ka see, et siis üritati luua neid varjumisvõimekusi teatud nagu eliidile või mingile koorekihile. Täna me ikkagi lahendame seda ülesannet, et kogu 1,3 miljonit saaks vastavalt oma võimalustele kuidagi varjumisvõimekusega kaetud, mitte mingisugune väike hulk inimesi.

 Peeter Tali, palun!

Austatav juhataja! Austatav minister! Kõnealune eelnõu näeb ette elanikkonnakaitse veebikoolituse avaliku sektori ja ETO-de ehk elutähtsa teenuse osutaja töötajatele. Aga kuidas te plaanite koolitada ülejäänuid, mis ülejäänud inimestest saab, kes parasjagu avaliku sektori käest palka ei saa?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, seadusega tundus mõistlik panna see esimene kohustus just avaliku sektori töötajatele, kes saavad riigi käest palka, just sellepärast, et nende peale vaadatakse kui mingil määral riigi esindajate peale. Sellega me saame 130 000 pädevat inimest, ainuüksi selle kohustusega. Samal ajal mõte on selles, et see koolitus on vabalt kättesaadav ka kõikidele teistele. Me võiks eeldada seda, et need 130 000 inimest on võimelised midagi ka teistele edasi rääkima, see on esimene lootus, võib-olla ka teistele soovitama seda koolitust, et see vabatahtlikult läbida. Ja lisaks on meil hulk inimesi, kes on vabatahtlikud erinevates valdkondades, kes töötavad erasektoris, näiteks abipolitseinikud, vabatahtlikud päästjad, kaitseliitlased. Ma arvan, et hästi mõistlik ja ratsionaalne oleks ka nendel organisatsioonidel ja ametitel teha oma vabatahtlikele see samamoodi kohustuslik. See on sellise asutusesisese regulatsiooni küsimus. Kuna suur hulk neid asutusi, mis vabatahtlikke kaasavad, on ka meie valitsusalas, ma arvan, et siis saab selle tungiva soovituse nendele asutuste juhtidele anda, et selline ringi laiendamine toimuks. Aga sealt edasi ma loodan, et kõik mõistlikud inimesed saavad aru, et on hästi tark õppida.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Miks on mitteavalike varjendite rajamise nõuet kahe aasta võrra edasi lükatud võrreldes avalike varjenditega, ehk siis 2026. aasta 1. juulist 2028. aasta 1. juulini? Kas praeguses julgeolekuolukorras ei ole see lähenemine ohtlik? Me praktilisi töid sellel alal sisuliselt sel juhul ju lähema kolme aasta jooksul ju ei tee.

Aitäh selle küsimuse eest! Eks ta on muidugi õige tähelepanek, mis lähtub, ma usun, sellest Kaitseväe juhataja nõuandest, et kolme aastaga peaksime saavutama uue kvaliteedi riigikaitses, ja ma loodan, et ka laiapindsest riigikaitsest on seda mõeldud. Eks see oli selline kaalumise koht ja arutamise koht. Iseenesest, nagu ma olen siin mitu korda toonitanud, siis seaduse jõustumise tähtaeg ei takista selle kolme aasta jooksul tegevusi. Kui inimene on vähegi ratsionaalne, mõtleb oma tuleviku peale ja tal on pikk plaan, siis ta võiks seda tegutsemist alustada kohe. Me kaalusime ka koostöös huvigruppidega, kuidas teha nii, et see üleminek oleks võimalikult talutav kõigile. Näiteks need inimesed, kes hakkavad täna hoonet projekteerima, planeerima, siis tegelikkuses tavaliselt nad jõuavadki ilmselt oma sellise ehitusloa ja ehitusprotsessini umbes paari aasta jooksul. Tänasest on tegelikult kõigile juba teada, millega nad peavad paari aasta jooksul silmitsi seisma, et mitte panna liiga paljusid osapooli sellesse olukorda, kus nad on oma protsessis juba piisavalt kaugele jõudnud ja siis nad peavad hakkama kõike ümber tegema. Aga samas see seadus ei keela ka seda, et arvestada kogu seda julgeolekupoliitilist olukorda ja kohandada oma plaane. 

Et selles mõttes on see selline kokkuleppe küsimus. Eks te saate Riigikogu menetluse käigus ka ilmselgelt ju enne teist lugemist kokku erinevate huvigruppidega ja saate seda arutada.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud arutelust ülevaate saamisega. Ettekandjaks palun riigikaitsekomisjoni esimehe Kalev Stoicescu.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Siseminister! Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne esimest lugemist oma selle aasta 10. juuni istungil, kus eelnõu algataja esindajana osalesid siseminister Igor Taro, Siseministeeriumi kriisivalmiduse ja elanikkonnakaitse asekantsler Tuuli Räim, ministeeriumi nõunik Mari Tikan ning Päästeameti ohutusjärelevalve osakonna varjumise ekspert Leho Lemsalu. 

Eelnõu eesmärki kirjeldas siseminister. Märgin siinkohal, et eelnõu on äärmiselt oluline laiapindse riigikaitse, täpsemalt elanikkonnakaitse kontekstis. Nii nagu eelnõu seletuskirjas on välja toodud: toimiv ja efektiivne ohuteavitus on võimalikult kiire, ulatusliku ja ohutu varjumise eelduseks. Eelnõu nimelt käsitleb mõlemat omavahel tihedalt seotud eesmärki: ohuteavitust ja varjumist. 

Kusjuures tuleb tõdeda, et praeguse seisuga ei ole seadusega reguleeritud ei varjumise korraldust, nõudeid variandile ega varjumiskoha kohandamise põhimõtteid. Sama kehtib ohuteavituse osas, sealhulgas sireenide puhul, mis testiti esmakordselt Kaitseväe suurõppuse Siil 2025 raames. Nimelt Kaitseväe õppusel, et oleks võimalik läbi viia seda testimist seaduslikus raamistikus. 

Märgin siinkohal, et eelnõuga sisustatakse hädaolukorra seaduses näiteks selliseid mõisteid nagu "ohuteade", "varjend" sealhulgas uute ehitatavate hoonete puhul varjendi rajamise kohustus, "varjumine" ning riikliku ohuteavituse süsteem EE‑alarm. 

On iseenesest selge, et eelnõu 662 on oluline panus elanikkonnakaitsesse nii mittesõjalises kui ka sõjalises kriisiolukorras, mille puhul tuleb esmajärjekorras inimesi päästa ja kaitsta. Sest keda või mida muud meil kaitsta on tõsise ohu korral kui inimesi, nende elu, tervist ja elu toetavat keskkonda, eriti elutähtsaid teenuseid, mis on samuti hädaolukorra seaduse oluline osa. 

Riigikaitsekomisjonis toimunud arutelu käigus küsisin muu hulgas eelnõus väljatoodud tähtaegade kohta, mis puudutavad uutesse hoonetesse rajatavaid vahendeid ning olemasolevates hoonetes varjumiskohtade kohandamist, kus võimalik. Kas üleminekuperiood kuni 1. juulini 2028 on optimaalne? See on siseministri ja Siseministeeriumi spetsialistide sõnul igati kohane arvestades uute hoonete projekteerimise ja ehitamise ettevalmistamise tavapärast protsessi. Samas, mitte miski ei takista varjendeid ehitada uutes hoonetes juba praegu, nagu ka olemasolevates hoonetes varjumiskohti kohandada, milleks riik, eriti aga Päästeamet on valmis abistama. 

Kokku võttes, riigikaitsekomisjoni liikmed toetavad eelnõu üldpõhimõtteid ning peavad seda sisejulgeoleku mõttes ja laiemalt riigikaitseliselt oluliseks, sest need aitavad riigil paremini valmis olla erinevateks kriisideks.

Järgnevalt on riigikaitsekomisjoni konsensuslikud menetluslikud otsused. Käesoleva aasta 10. juuni istungil otsustas riigikaitsekomisjon konsensuslikult: teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada arutluse all olev seaduseelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu käesoleva aasta 17. juuni istungi päevakorda ja teha Riigikogule ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada. Eelnõu komisjonipoolseks ettekandjaks määrati mind. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks on Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest tulenevalt 10 tööpäeva. Tänan!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Enne kui ma avan läbirääkimised, Kalle Grünthali käsi on püsti, aga see oli vist eelmise päevakorrapunkti korral. Äkki saab selle kuidagi, Kallet küll saalis ei ole, aga äkki saab selle maha võtta, et ei oleks segadust. Aitäh! 

Avan läbirääkimised fraktsioonidele ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Me kõik soovime, et kriisiolukorras jõuaks ohuteave inimesteni kiiresti ja usaldusväärselt. Seda lubatakse meile EE-ALARM süsteemiga. Kuid selle toimivus pole mitte ainult käsitav, vaid paljude ekspertide hinnangul tehniliselt võimatu. Massiliste SMS-ide kaudu teavitamine võib kõlada hästi kontorilaua taga, aga mitte sidevõrguinseneride jutu järgi. Operaatorite võrgud lihtsalt ei kannata sellist koormust. Nad ei suuda tagada, et kriisi korral info jõuab sekunditega inimesteni. 

Kui e-alarm on justkui meie nurgakivi, siis tuleb tunnistada, see nurgakivi on valatud liivale. Veelgi kummalisem on see, et me ei kasuta teiste riikide toimivaid lahendusi, näiteks Soome või Iisraeli omi. Neil on süsteemid, kus teavitused jõuavad inimesteni ka siis, kui telefon on lukus, hääletu või isegi välja lülitatud. See on reaalsus. 

Aga me räägime praegu mingisugusest testidest, mis võib-olla kunagi hakkavad tööle. See ei ole vastutustundlik. Tekib küsimus, kas see eelnõu üldse käsitleb tänapäevaseid mobiilirakendusi. Eesti on e-riik, inimesed kasutavad sadu erinevaid äppe. Meil on olemasolevad lahendused, mis võiks juba täna töötada, kui neid integreerida. Aga eelnõust jääb mulje, nagu tehnoloogia areng oleks peatatud kusagil 2010. aastal. 

Samuti, kas kriisiolukorras on meil tagatud võimekus katkestada raadiosaated kõikidel sagedustel, et anda otseheidutus. Täna ei saa keegi vastata, kas mis tahes FM-sagedusel mängiva jaama võib kriisi korral peatada, et edastada elupäästvat infot. Selline õigus ja tehnilised mehhanismid peavad riigil olema. Ilma selleta me lihtsalt ei jõua kõikide inimesteni, eriti vanemaealisteni ja nutiseadmeid mitte kasutatavate inimesteni. 

Meil ei ole aega ega luksust eksida. Kriisi ajal maksab valearvestus inimelusid ja e-alarmi praegusel kujul ei saa me pidada töökindlaks ega elutähtsaks teenuseks. Kui tahame tõelist elanikkonna kaitset, siis ei tohi me simuleerida süsteemi, vaid peame looma toimiva süsteemi. 

Varjendite kohta meil küsimusi ei ole. Me saame väga hästi aru, et selle seadusega me oleme jäänud nii hiljaks kui veel saab. Keskerakond ei tee katkestuse ettepanekut, vaid liigume sellega teise lugemisse. Ja sel ajal siis võib teha igasuguseid ettepanekuid ja parandusi. Ja ma soovitaksin ministrile veel teha katsetusi. Las ta maksab 100 000, aga me peame kindlad olema, et see EE-ALARM süsteem töötab meil. 

Aitäh! Esimesel lugemisel saab teha tagasilükkamise, katkestamine teise lugemise ajal. (Saalist vastatakse.) Tagasilükkamist, jah. Mõte oli arusaadav. Eesti 200 fraktsiooni nimel Peeter Tali. palun!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Läheme siit kohe edasi. Härra Arhipov ütles, et mõned asjad on võimatud. Kui niimoodi mõelda, siis esimese maailmasõja ajal võis ka tunduda, et on võimatu, et kuidas impeerium laguneb ja Eesti saab iseseisvaks. Ja siis veel hiljem, et kuidas on võimalik, et Eesti saab uuesti iseseisvaks ja Vene okupatsiooniväed Eestist välja lähevad. Aga me kõik koos tegime seda ja see oli võimalik. Mina arvan küll, härra Arhipov, et me koos mõtleme selle siin enne teist lugemist läbi ja me leiame lahendused, koos me saame seda teha. 

Ja selles mõttes, teistpidi, ma olen ka nõus, et oleme jäänud selle seaduseparandusega natuke hiljaks küll, aga me ei tohi nüüd kaotada aega, me peame võtma ennast kokku ja asjad ära tegema. Sellepärast et see seaduseparandus teeb nüüd kolme olulist asja.

Esiteks, teavitus. Meil on siin õppida Iisraelilt, Soomelt ja Ukrainalt. Seesama asi, mis meid teavitab, teavitussüsteem peab mahtuma meile taskusse ja olema moodne. Nimetame seda kas või äpi "Ole valmis!", mida Naiskodukaitse meisterlikult töös hoiab, edasiarenduseks või uueks äpiks hoopis.

Teiseks, koolitus ja veebikoolitus. Väga hea, kuskilt tuleb alustada. Muidugi minu maitse jaoks võiks kiiremini ja rohkem, aga parem on alustada ikkagi nendest, kes on ETO-de töötajad ja inimesed, kes saavad keskvalitsuselt palka, ja need siis omakorda saavad õpetada, nagu minister targalt ütles, teisi edasi. 

Ja lõpuks varjendid ja varjumiskohad. Me oleme liiga palju kulutanud aega ja nüüd me peame otsustavalt edasi minema. Me ju kuuleme isegi tänavatel inimestelt, et kuulge, kuidas te olete mõelnud, mida teha. Meie, seadusandjate kohustus ongi öelda, et me kehtestame ehitusele sellised reeglid, et ühtegi uut suurt hoonet ilma varjendita ei saa ehitada. Täpselt samamoodi on olemasolevaid hooneid võimalik kohandada niimoodi, et seal on olemas varjumiskohad. 

Nüüd, me peame selle seadusega edasi liikuma ja samal ajal on Riigikogu menetluses ka 2. juulist tsiviil- ja riigikaitseseadus, mis on ka riigikaitsekomisjoni käes ja otsapidi härra Raidma kindlates kätes. See tsiviil- ja riigikaitseseadus ühendab senise riigikaitseseaduse, erakorralise seisukorra seaduse ja hädaolukorra seaduse. Teeks selle arusaamise veel lihtsamaks. Aga kuna see seadus on väga mahukas, siis selle kallal töötamine võib võtta väga palju aega, ja meil ei ole aega kaotada. Sellepärast ongi mõistlik see hädaolukorra seaduse muutmise seadus ja teiste seaduste muutmise seadus võimalikult kiiresti vastu võtta, et meie elanikkond oleks igasugusteks kriisideks valmis. Ma kutsun üles konstruktiivselt seadust parandama või veel paremaks tegema teise lugemise käigus. Kõik koos me saame selle tehtud ja lõppude lõpuks on kaalul ikkagi ju meie Eesti elanike tervis ja elu. Tänan!

Aitäh! Tõepoolest, Vladimir Arhipov, teid nimetati Peeter Tali poolt. Vladimir Arhipov, vastusõnavõtt, kaks minutit.

Mul pole nii palju vajagi. Aitäh, et lubasite! Eelmine eesistuja ei lubanud mul rääkida, kuigi mind nimetati. Aga see selleks. 

Väga hea, et kolleeg Peeter Tali nimetas, et me saame seda väga tähtsat inimestele seadust koos paremaks teha, ja seda me teemegi. Ma ei hakka praegu neid tehnilisi kirjeldusi rääkima. Miks ma ütlesin, et see on võimatu tehniliselt? Sest seal tuleb nii palju nüansse juurde, 10 000 võib-olla, et ma arvan, et Eesti inimestel pole huvitav seda kuulata. Aga tehniliselt see on väga raske teha. Aga noh, võtame kõik meetmed vastu. Kas me siis vahetame välja selle EE-alarmi või lähme sellega edasi, seda näeb siis läbirääkimistel ja sellel suurel ajavahemikul, mis meil on kuni järgmise, teise lugemiseni.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 662 esimene lugemine lõpetada. Sellega on esimene lugemine lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 2. juuli kell 16.00. Oleme läbinud neljanda päevakorrapunkti. 

Ja liigume edasi viienda juurde, milleks on Riigikogu liikme Riina Solmani 6. mail 2025 esitatud arupärimine avalikkusele eksitava info edastamise kohta, nr 765. Ettekandjaks Riigikogu liige Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud siseminister! Minu kolleegid siin saalis ja oma tubades televiisorite taga ning inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Ütlen kohe ära, et minu koostöö ja kaastöö on meie julgeolekuasutustega ja Siseministeeriumi kolleegidega olnud väga hea. Olen ise töötanud aastatel 2019–21 Siseministeeriumis rahvastikuministrina ja kõik kokkupuuted alates 2007. aasta pronksiööst, hilisemas ajas siis, nagu ma märkisin, Siseministeeriumis rahvastikuministrina ja ka edaspidi riigisaladuse luba tehes on olnud eranditult väga head ja positiivsed. Ma olen uhke, et meil on olemas sellised sisejulgeolekujõud, et me saame rahulikult teised oma tööd teha ja teame, et Eesti on kaitstud. Aga ka kõige paremates peredes vahel juhtub, et eksitakse, tehakse vigu. Teate, mis on kõige parem? Vigade puhul on see elementaarne, et neid saab alati parandada. Ja mis puudutab meie siis nii-öelda jõuministeeriumi või jõuasutusi, kui nii tohib märkida, siis nemad kontrollivad meid, saavad meid sanktsioneerida, mistõttu nad eeldavad, et meie käitume korrektselt, õiguskuulekalt. Ja arvan, et ainuüksi sellepärast, aga ka inimlikult vaadates peavad nad ka ise olema laitmatud ja ilmeksimatud.

Minu arupärimine puudutabki seika, mis puudutab eksitust, mis on alguse saanud ilmselt meie meediast, meediakanalitest. Nimelt, avalikkusele on 2023. aasta detsembris ja sellele järgnenud kuudel korduvalt kinnitatud, et kriminaalpolitsei koostöös Kaitsepolitseiametiga uurib Eesti Vabariigi endise siseministri  Lauri Läänemetsa ja uudisteportaali Delfi venekeelse toimetuse juhi Andrei Šumakovi autode lõhkumist, mis toimus ööl vastu 8. detsembrit. 

Kaitsepolitsei 2024. aasta aastaraamatus märgitakse, et juhtunu puhul võib olla tegemist Vene eriteenistuste poolt koordineeritud hübriidoperatsiooniga, mille eesmärk oli Eesti ühiskonnas hirmu ja pingeid külvata. Samal ajal on mitmes avalikus allikas, sealhulgas ka Delfi peatoimetaja Urmo Soonvaldi ja ERR-i ajakirjaniku Sofia Suhhareva väitel kinnitatud, et Šumakovi nimele ei ole registreeritud sõidukit, tal puuduvad juhiload ning et rünnaku objektiks olnud auto kuulus ja kuulub tänaseni hoopis tema toonasele abikaasale Darja Saarele. 

Samuti on teada, et sama öö jooksul rünnati samas piirkonnas, kus toona väidetavalt Šumakov siiski elas, veel ühte sõidukit, kuid asi lõpetati kiiresti, viidates koosseisu puudumisele. Avalikkusele jääb arusaamatuks, kas ka nende puhul on tegemist seotud intsidentidega või mitte. Või veelgi enam, kui Vene eriteenistusel oli kavatsus rünnata lisaks Läänemetsale ja Šumakovile ka Eestis teisi isikuid, siis tekib küsimus, miks me ei ole sellest avalikkuses kuulnud, kes need inimesed olid või miks selline teave üldse peab olema saladuses. Ning selgusetuks jääb, kas saame olla kindlad, et eelmine siseminister Lauri Läänemets ei kasutanud seda intsidenti oma poliitilise kasu eesmärgil hoopis, sest teadaolevalt sõitis minister toona riigile kuuluva autoga koos autojuhiga. See ei ole muidugi vabandus, et rünnatud auto oli pere käsutuses, see on samuti väga kahetsusväärne, kui ministri peret, perekonna käsutuses olevat autot rünnatakse. Aga siinkohal võib-olla poliitilisele ministrile väike osundus, et vähemalt mina ei läheks sellega avalikkuse tähelepanu kerjama. 

Ja seepärast ma küsingi tänase siseministri hea Igor Taro käest küsimusi vastavalt eelpool toodule. Kas see oli teadlik eesmärk riigiasutuste poolt informeerida avalikkust nii, et jäi mulje, nagu oleks rünnatud ajakirjanik Andrei Šumakovi autot, kuigi see auto kuulus tegelikult tema endisele kaasale, kes elab teisel aadressil, ning Šumakovil ei ole ju teadaolevalt juhiluba ega sõidukit? Veel ma küsin, miks kapo aastaraamatusse sattus see väide, et rünnati Andrei Šumakovi autot, kui auto kuulus Darja Saarele ja korrektne oleks kirjutada, et rünnati Darja Saare autot. Ja miks ei ole avalikkusele siiani esitatud täpsemat teavet selle kohta, kes olid teised isikud, keda Vene eriteenistus väidetavalt sihtmärgiks pidas? Ja kuidas põhjendatakse samal ööl samas piirkonnas toimunud auto ründamisi? Kas need olid või ei olnud seotud väidetavate Šumakovi ja Läänemetsa sõidukite lõhkumisega? Kas on välistatud võimalus, et juhtunust avalikkuse teavitamine, just nimelt Šumakovi nime esiletõstmine, kuigi rünnati tema endise kaaslase autot, võis olla hoopis teadlik manipulatsioon? Kuidas te hindate tagantjärele kommunikatsiooni täpsust, ausust ja läbipaistvust, mis selle juhtumi käsitlemisel avalikkusele on pakutud, ja miks on väljastatud sedavõrd vastukäivaid signaale? Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastab siseminister Igor Taro. Palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Siseministrile edastati arupärimine seoses avalikkusele eksitava info edastamisega ning esitati viis küsimust. Ütlen kohe alguseks, et vastused saavad olla seekord lühikesed, sest tegemist on delikaatseid isikuandmeid puudutavate küsimustega ning ka veel käimasoleva kriminaalmenetlusega. Nende rünnakute organisaatorite suhtes, keda pole kohtu alla antud ja süüdi mõistetud, on kriminaalmenetlus veel käimas. Nad on tagaotsitavaks kuulutatud ning nende suhtes on väljastatud vahistamismäärus. 

Vastus esimesele küsimusele. Kaitsepolitsei on oma töö käigus kindlaks teinud, kelle vara Venemaa Föderatsiooni Relvajõudude Kindralstaabi Luure Peavalitsuse mõjutusoperatsiooni käigus kavatseti rünnata. Venekeelse Delfi peatoimetaja ja toonane siseminister olid nende isikute hulgas. Kuna nende suhtes pandi rünnak toime avalikus ruumis ning olid tõendid, mille põhjal sai rünnaku kavandamise omistada Venemaa sõjaväeluurele, informeeriti sellest avalikkust. Teavitamise eesmärk oli mõjutusoperatsiooni tõkestamine, mis ka õnnestus. Küsimus, kelle omandis auto õiguslikult on ning kes täpselt sellega sõitis, pole julgeolekuohtude ennetamise kontekstis määrav. 

Vastus teisele küsimusele. Siin saaks korrata osalt juba eelmise küsimuse vastamise juures öeldut. Küsimus, kelle omandis auto õiguslikult on ning kes täpselt sellega sõitis, pole julgeolekuohtude ennetamise kontekstis määrav. Määrav oli GRU poolt antud ülesanne ning nende poolt antud ülesande kontekst. 

Vastates kolmandale küsimusele, saan öelda, et teisi isikuid kaitsepolitsei täiesti teadlikult ei ole ise avalikustanud, kuid on neid inimesi informeerinud, et nad oleksid teadlikud ja oskaksid riske arvestada. Riskide maandamise meetmete hulka kuulub ka soovitus ise mitte avalikustada nende ründamise kavatsust, kuna see võib näiteks võimalikele jäljendajatele anda ohtlikke ideid. Meie hinnangul on inimeste andmed, keda plaaniti rünnata, delikaatsed isikuandmed, mis ei kuulu avalikustamisele. Selline teave on avaliku teabe seaduse alusel kaitstud kuni 75 aastaks. Ehk siis lühidalt: neid isikuid, kes olid selle mõjutusoperatsiooni sihtmärgiks, on otse teavitatud. 

Vastuseks neljandale küsimusele. Oleme teadlikud, et samal ööl lõhuti Tallinnas veel teiste autode klaase, aga need ei ole Kaitsepolitseiameti menetluses oleva Venemaa hübriidrünnakut puudutava kriminaalasjaga seotud. Kõiki, kes olid selle mõjutusoperatsiooni võimalikud ohvrid, on otse teavitatud. 

Ja viiendaks, kaitsepolitsei on oma kommunikatsioonis olnud täpne ja avaldanud nii palju, kui on võimalik, ning andnud avalikkusele julgeolekuohtudest teada. Aitäh!

Aitäh! Ja küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Riina Solman, palun!

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ma olen kõigepealt väga tänulik, et see arupärimine sai vastused. Esimesed signaalid olid millegipärast segadust tekitavad, justkui oleks arupärimine tagasi lükatud, aga ju see siis ikka nii ei olnud. Ja tundlikul teemal anti vastused, mis on tervitatav ja väga õige käitumine. Tänan ministrit täpsuse eest. 

Aga siiski, mul on paar märkust. See lugu on veidi kummaline ja muret tekitav. Kuna te olete öelnud, et seal aastaraamatus vigu ei esinenud, ja kinnitasite, et Venemaa eriteenistus andis ülesande lõhkuda Eesti siseministri Lauri Läänemetsa ning Delfi venekeelse toimetuse juhi Andrei Šumakovi autod, siis see on niivõrd tõsine süüdistus, mida ei tohi tõepoolest kuidagi kergekäeliselt võtta. Aga siiski, kui me tahame täpsust taga ajada ja päris ausad olla, enne seda juba, 19. märtsil 2024, kirjutas ERR-i ajakirjanik Sofia Suhhareva selgelt ja ühemõtteliselt: Šumakovil puudub auto, tal puuduvad ka juhiload ning lõhutud auto kuulub tema eksabikaasale Darja Saarele. Sama kinnitas seejärel, aga siiski hiljem, Šumakovi tööandja, Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald. 

Tõepoolest, mina usun, et politsei, kelle tegevus kuulub siseministri valitsemisalasse, keskendus õigele asjale, mis andis võimaluse konstrueerida selline narratiiv ohust Eesti julgeolekule, kus kesksel kohal hiilgab ka kangelaslik siseminister Läänemets poliitikuna. Tol hetkel anti piisavalt vähe teavet, mulje jäi, ei võinud olla kindel, kas see on tegelik juhtum või poliitiline lavastus. Kuna teiste autode vastu tehtud rünnakutest vaikiti, võis jääda mulje, et ametkondliku pädevuse rakendamine toimus sotsiaaldemokraadist siseministri ja mõned aastad Eestis elanud venekeelse Delfi peatoimetaja esiletoomiseks läbi selle juhtumi. Ja on raske uskuda ka minul, et Eesti Vabariigi Siseministeeriumile alluvad ametkonnad ei suudaks päriselt kontrollida, kellele kuulub üks auto. Ja auto ei kuulunud Andrei Šumakovile, vaid tema endisele elukaaslasele, kes elas teises tänavas. Seega, ma jään endale kindlaks: tegemist on vale ja eksitava info levitamisega. 

Ja mida ma siinkohal küsin: kas see oli poliitiline tellimus? Kas meie jõustruktuure saab kasutada valitsuse ministrite ja ühte eesti keelt mitterääkiva vene infokanali juhi maine kujundamiseks? Me ei saa lubada olukorda, kus Eesti julgeolekuorganid või õiguskaitseasutused kaotavad usaldusväärsuse, sest nad käituvad nagu võimul olevate erakondade PR-talitus või ühe või teise inimese upitamiseks. Veelgi vähem tohib lubada seda, et ka kaitsepolitsei aastaraamat muutub poliitilise kommunikatsiooni ja poliittehnoloogide tööriistaks. Ma küsin otse: miks kirjeldati rünnakut kui Šumakovi autole suunatud tegevust, kui ta ei oma autot ega juhilube? Mis huvi pärast seda tehti? 

Šumakov on muuseas tuntud oma venemeelsete seisukohtade ja Kremli jutupunktide levitamise poolest. Kas või näiteks, varasemalt on ta võidelnud Vene propagandakanali Sputnik sulgemise vastu, Kremli mõjuagentide väljasaatmise vastu ja pisendanud Eesti rahva kannatusi 1940-ndatel, näiteks suurküüditamisi. Miks endine siseminister keskendus oma avalikus kõnes ainult kahe juhtumi esiletoomisele, jättes teised samal ööl toimunud juhtumid tähelepanuta? See ei olnud kena. Seepärast võis toonasest juhtumist jääda mulje kui poliitilisest lavastusest, et siseminister saaks paista julgeolekuohu sihtmärgina ja kannatajana. Mina ei usu, et tegemist oli haldussuutmatusega. Või pigem usun, et siseminister koos oma nõunikuga proovis siin jõustruktuure kallutada poliitiliselt. Seega, avalikkus väärib veel vastuseid, mitte valikulisi, mitte kaude, vaid selgelt ja ausalt. Vigu saab alati parandada, vigu tuleb alati tunnistada ja riigi usaldusväärsus ei tohi muutuda tööriistaks võimulolijate poliitilise kasu nimel. Aitäh!

Aitäh! Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Tegelikult tahtsin siseministrile esitada ühe küsimuse, aga ma jäin nupule vajutamisega hiljaks, nii et nüüd ei olnud mul muud võimalust, kui tulla siia pulti kõnet pidama. Aga ma teen lühidalt. 

Esiteks on need väga-väga olulised punktid, millele Riina Solman osundas. Kas on põhjust kahtlustada, et juhtunut kasutati ära siseriikliku sellise poliitilise profiidi lõikamiseks? Ja tundub, et selleks on täielik alus. Nagu me näeme, sellist selgusetust ja vassimist on selle juhtumi ümber palju.

Aga ma tahtsin küsida tegelikult hoopiski seda, et uurimise käigus tuvastati, et see GRU poolt värvatud jõuk kavatses rünnata kümmet isikut, kes on esinenud kriitiliste avaldustega ja seisukohtadega Venemaa suhtes. Aga neid nimesid on keeldutud avalikustamast. Ja minu meelest see salastati 75 aastaks, nagu me ministrilt kuulsime, ei ole teps mitte õige. 

Venemaa on ju ka varem lahterdanud meie inimesi – meie ajakirjanikke, sõjaväelasi, poliitikuid – ohtlikeks nii-ütelda ja kuulutanud neid, kuidas öelda, on Venemaa Föderatsiooni vaenlasteks ja pannud neid musta nimekirja. Ka mina olen üks nendest ja kui Venemaa seda tegi, siis Välisministeerium teavitas meid kõiki sellest. Põhjust ei öeldud, seda ma ei teagi, aga noh, ma ei ole iialgi Venemaa imperiaalsete kavatsustega ja käitumise ja poliitikaga nõus olnud. Nii et ega siin ei ole midagi imestada, olen seda ka avalikult alati välja öelnud. 

Aga kui GRU kavatses rünnata veel kümmet inimest, siis ma arvan, et ühiskonnal oleks väga vajalik ikkagi teada täpsemalt, kes ja miks olid selles sihtrühmas, kes olid ohvriteks valitud. Ma ei tea, mis laadi rünnakut silmas peeti. Vaevalt oleks lihtsalt auto akna lõhkumisega kõikide puhul piirdutud. 

Aga et me teaksime, mis võib meid oodata, kui me oleme liialt julged oma seisukohtade väljaütlemises ja Eesti huvide eest seismisel ja Ukraina eest seismisel ja nii edasi, siis oleks meil vaja teada kas või seda, millistesse kategooriatesse on need 10 inimest kuulusid. Kas nad olid poliitikud, kas see võib ähvardada ükskõik keda meist siin, kes ei ole Vene-meelne? Kas nad olid ajakirjanikud, kes on julgenud tõeseid materjale avaldada ja kirjutada Venemaa kohta? Kas nad olid meie sõjaväelased, kõrgemad sõjaväelased? Olid nad meie mingite ministeeriumide ametnikud, valitsuse liikmed? Ja nii edasi ja nii edasi. 

Tegelikult ühiskonnal on sellist teadmist vaja. Ja kui me lihtsalt ütleme, et me ei avalikusta neid asju, ükskõik, mingisuguse isikuandmete kaitsmise sildi all või puha, siis ei tasu imestada, et tegelikult leidub inimesi, kes ei usugi, et üleüldse mingisugused sellised intsidendid toimusid, ja kes väidavad, et kõik need rünnakuplaanid on välja mõeldud. Vandenõuteooriaid ja nende levitajaid, ka Venemaa ja Putini narratiivi levitajaid on meil palju. 

Selles kontekstis ja selles võtmes ma ei leia, et selline salastamine alati annab loodetud efekti. Vastupidi, mida rohkem me teame, mida rohkem ühiskond ja inimesed teavad, kuidas on asjad tegelikult, millised on need tagamaad, kes on seal taga – tegelikult lõpptulemusena seda tugevam me ühiskonnana oleme. Aitäh! 

Aitäh! Kas minister soovib lõppsõna? Tahad? Ei taha. Siis sulgen läbirääkimised. Sellega on meie arupärimiste viies punkt ammendunud.

Ja lähme täna viimase osa juurde, milleks on vaba mikrofon. Peale haamrilööki saate registreerida vabasse mikrofoni. Madis Kallas, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Mina soovin taas kord rääkida hariduslikust ebavõrdsusest, kuna see on võtmas üha rohkem võimust pea igas Eestimaa piirkonnas, ja seda eriti kooliaasta lõpu taustal. Me kuuleme üha rohkem, kui erinevad on olukorrad ja võimalused erinevates Eesti paikades. Kõik soovijad ei pääse oma piirkonna gümnaasiumi. Üle Eesti on selgelt näha, et me ei olnud valmis selleks, et meil on lõpetajaid põhikoolis niivõrd palju. Ei möödu päevagi, kui ei saaks lugeda uudistest või kuulda tutvusringkondadelt, et kõik põhikooli lõpetajad ei saa kohta piirkonna gümnaasiumis. Me võime vaielda, kui paljud peaks gümnaasium minema või kui paljud kutsehariduse tee valima. Aga seda ei saa teha kiirustades ja niivõrd järsku. Ülekohtuselt tänased noored kannatavad.

Tänased põhikooli lõpetajad ja nende lähedased ei vääri sellist stressi ega teadmatust. Riik ei olnud selleks olukorraks valmis ja kannatavad ennekõike meie noored. Põhikooli matemaatikaeksamil peab noori rohkem toetama. Hariduslik ebavõrdsus läbi erinevate koolide eksamitulemuste on tekitanud olukorra, kus meil on ka maakonnakeskustes koole, kus näiteks matemaatikaeksamit ei suutnud üle poole lõpetajatest positiivsele hindele sooritada. Me võime vaid ette kujutada, mida need noored enne suve peavad läbi elama ja seda niigi keerulistel aegadel. Riik peab selgelt võtma vastusammud, kuidas tagada igas põhikoolis õppivale noorele võrdne stardiplatvorm gümnaasiumisse või kutsekooli minekuks. Põhikooli lõpetamine on üks olulisemaid vahefinišeid haridusteel ja seal ei saa lubada lõpetajate altvedamist. 

Väiksemaid koole peab teisiti rahastama. Kõige suurem koolidevahelise ebavõrdsuse kasvataja ja otseselt ka koolidevahelise pingete tekitaja on see, mismoodi üks kool saab hakkama. See sõltub sellest, kui suur on kool ja see sõltub sellest, kuskohas see kool asub. Suured koolid ja läbi selle suuremad klassid loovad pearahapõhises haridussüsteemis üha selgemalt olukorra, kus suurematel on võimalusi rohkem: võimalusi pakkuda õpetajatele suuremat palka, võimalus pakkuda rohkem valikuid noortele, võimalus pakkuda paremaid tingimusi kõigile – ja seda igapäevaselt. See kõik aga töötab selle vastu, et me saaksime rääkida kodulähedasest koolist, et kõik meie noored saaksid käia oma kodule võimalikult lähedal koolis. Me vajame üheselt ja selgelt rohkem erisusi rahastuses, nii nagu see on kuueklassiliste maakoolide meetme puhul või ka väikesaarte koolide rahastuse puhul.

Mida me saame teha, et meil oleks igasse kooli võimalik leida õpetajaid? Esiteks, kõik õpetajad ja õppeained on olulised, kuid kui meil on vaja matemaatikaõpetajaid, siis me peame kaaluma matemaatikaõpetajatele suurema töötasu maksmist. Teiseks, peame julgemalt kaaluma piirkondade erisusi. Iga piirkonna õpetajad on tähtsad, aga kui meil on vaja lahendada just konkreetse maakonna või piirkonna väljakutseid, siis ei tohi ka seda välistada. Suurem diferentseerimisfond ja suurem otsustusvabadus koolijuhtidele selle kasutamisel oleks kindlasti see, mida koolid vajaksid. 

Järgmiseks sõidukulude hüvitamine. See on midagi sellist, mis päriselt looks ka võib-olla eeldused, et ka õpetajad oleksid valmis käima kaugemalt kooli, kui see ei ole tema kodulähedane kool, õpetaja vaatest. 

Ma palun kolme lisaminutit. 

Ei saa kolme minutit, viis minutit on kokku.

Selge, aitäh! Lisaks elukohateema, mis on seotud just üürikorterite ja eluasemepoliitikaga. Lähtetoetus paindlikumaks ja täpsemalt sihistatud meetmed igasse konkreetsesse probleemi sisse minnes. Aitäh!

Vladimir Arhipov, palun! Vabas mikrofonis on viis minutit. Siin lisa kahjuks ei saa anda.

Proovime mahtuda siis.

Aitäh, hea juhataja! Valitsuses küpseb plaan tõsta kolmandatest riikidest sisserände kvooti, mis võimaldaks senise 1300 inimese asemel võtta aastas vastu 4000 inimest. Majanduse arenguks väidetavalt hädavajalik välistööjõud. Plaani põhjendatakse mitmes valdkonnas väljakujunenud olukorraga, kus töökäte puuduse kõrvaldamisel nähakse ainsa võimalusena eksportida spetsialiste kolmandatest riikidest. Välistööjõu kvoodi tõstmise juures ei räägita sellest, millised sotsiaalsed mõjud migratsioonikasvuga kaasnevad ning kas riigil on võimekust neid maandada. Lähtutakse üksnes tõsiasjast, et tööturul, eriti tervishoius, inseneerias ja julgeolekus, on tekkinud terav puudus praktiliste oskustega spetsialistidest ja lihtsaim võimalus tühik täita olevat tööjõu import. 

Aga Eesti on juba avatud tööjõu piiramatule sissevoolule. Mitmekordseks kasvada ähvardav sisserändekvoot puudutab üksnes kolmandatest riikidest pärit töömigrante. Piirarvu alt jäävad välja õppimiseks elamisloa taotlejad, rahvusvahelise kaitse taotlejad, Euroopa Liidu kodanikud ja nende perekonnaliikmed ning Ameerika Ühendriikide, Jaapani, Suurbritannia kodanikud. Lisaks ei kuulu piirarvu alla välismaalastest tippspetsialistid, kellele tööandja maksab vähemalt poolteistkordset Eesti keskmist palka, ning inimesed, kes tulevad Eestisse tööle teadlaseks, õppejõuks või info- ja kommunikatsioonitehnoloogia erialale, ehk asuvad tööle iduettevõttesse, plaanivad Eestis iduettevõtlusega tegelema hakata või tegutsevad suurinvestorina. Samuti ei piira kvoot pereliikmete juurde tulijate elamisloa taotlemist. 

Kvoodiväliseid sisserändajaid on kümneid tuhandeid ja kolmandate riikide rändekvoodi mitmekordistamine lisab migratsioonile hoogu. Kes tahab odavat tööjõudu sisse vedada, teeb seda järelevalve nõrkust kasutades, seadusi eirates. Ent muidugi oleks mugavam, kui saaks viidata kõrgemale kvoodile, mis tööjõueksperdile rohelise tule annab. Sestap on kavandataval kvoodi suurendamisel eeskätt poliittehnoloogiline väärtus ja võimaldaks end valitsusel esitada avalikkusele ettevõtjasõbraliku, liberaalseid globalismi aateid kandva ja edumeelse erakonnana, mis sellest, et kutsuvalt avatud piiridest ülevoolav migratsioonilaine on oluliselt muutmas meie igapäevast elu nii Tallinnas kui teisteski Eesti linnades. Kvoodivälise migratsiooni ühe võimalusena kaalutakse ka poolteisekordse keskmise palganõude alandamist, mis annaks lisavõimaluse massiliseks kvoodivabaks tööjõu ning pereliikmete sissevooluks. 

Aga vaba tööjõud on kohapeal olemas. Kogu kolmandate riikide tööjõukvootide ümber toimuva valguses tahaksin meelde tuletada, et Eestis pole töökäte puudust, nagu meil räägitakse. Kindlasti teavad valitsuse liikmed, et meil valitseb riigis kõrgeim, 8,6%-line töötuse määr. Aktiivseid tööotsijaid on statistika andmetel enam kui 64 000. Neile lisanduvad pensionärid, kes nii oma tervisliku seisundi kui oskuste poolest võiksid töötada, ent on tööjõuturul vanuselises diskrimineerimises väljenduvad eelarvamused ei võimalda neil vanal töökohal edasi töötada või jätkata karjääri mõnes uues ametis. 

Aasta esimeses kvartalis vähenes tööga hõivatute arv Eestis pea 12 000 inimese võrra. Ja sellise olukorra … valitsuse liikmed ja end ettevõtjate esindajaks nimetavad lobistid töökäte puudust. Töötajaga kindlustab vajadusi arvestav haridussüsteem, kahjuks eiravad tööjõu … oponendid tõsiasja, et tahtmise korral võime vabad töökohad täita oma kodanikega ja vajadus töötajaid importida tegelikult puudub. 

Seega, rääkida, et Euroopa kõrgeima töötusnäitajaga riigis töökäte puudus on, on kahetsusväärne … Kadunud mainet ideoloogiliste spinnide abil parandada püüdev valitsuskabinet on ilmekaks näiteks, milleni viivad katsed eksportida ministri kabinetti vajaliku ettevalmistuseta kaadrid erakondade tagatubadest. Eesti riik väärib parimat juhtimist. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove vabas mikrofonis ei ole. Vaba mikrofon on lõppenud ja sellega on lõppenud ka tänane istung.