Tere hommikust, auväärt Riigikogu liikmed! Mul on suur rõõm ja au nagu teilgi tervitada siin Riigikogu saalis Poola parlamendi alamkoja esimeest härra Szymon Hołowniat. Eesti-Poola kahepoolsed suhted on tugevamad kui kunagi varem. Me hindame kõrgelt tihedat kaitse- ja kaubanduskoostööd ning jätkame üheskoos Ukraina toetamist. 

Annan nüüd sõna marssal Hołowniale. Your Excellency Pan Hołownia, please, the floor is yours!

Suur aitäh, esimees, juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ma tulen siia südamlike tervitustega Poola Seimist, Poola alamkojast. Nagu te teate, ma näitan kohe, kui sügavad meie suhted on parlamentaarsel tasandil. 

Aga kõigepealt alustan väikese eestikeelse lausega. Ma ei tea, kas te olete täna juba naerda saanud. Aga nüüd kindlasti saate naerda, kui ma seda esitan. Ma ütlen kindral Laidoneri sõnadega, ma ütleksin, meie ühine kangelane, tema abikaasa Maria Kruszewska oli Poola aadlidaam. See ei olnud meie suhete algus, aga ma mäletan väga hästi, kui ma olin Tartus – Lauri kutsel –, siis me rääkisime ja jagasime üksteisega oma ajalugu. 

Aga need sõnad, mida ma tahan püüda öelda. (Ütleb eesti keeles.) Mina olen iseseisva Eesti riigi tegelane. (Aplaus.)

Need kindral Laidoneri sõnad väljendavad ühte kõige olulisemat asja, mis meie elus on. Pole oluline, kas oleme poliitikud või tavakodanikud. Ma räägin uhkusest. Ma räägin siirast tundest, sellest sügavast väärtusest, mis tuleneb tundest, et me oleme kogukonna osa, et me oleme koos. Sest meid inimestena ei loodud olema üksi, me otsime alati suhteid, me otsime alati võimalust teha koostööd, me üritame üheskoos ehitada paremat tulevikku oma armsamatele ja endale. See algab alati selle tundega, et kuhu ma kuulun, millest koosneb minu identiteet, kes ma olen. Ma ei ole teiste vastu, vaid näitan teistele, et meie – mina ja sina – saame üheskoos midagi üles ehitada. 

Ja kindral Laidoner, kes oli teie relvajõudude ülemjuht väga keerulistel aegadel, oli ka visionäär. Sest ta teadis, et meie geopoliitiline asukoht on see, mis ta on, ja see ei muutu tulevastel põlvedel. Meie oleme ikka veel siin. See on meie pärand, aga see on ka tohutu probleem praegusel ajal, kui meil ida poolt, Venemaa poolt tuleb agressiivne poliitika igapäevaselt ja me näeme seda iga päev oma idapiiril Poolas. Kogu see rändesurve, hübriidsõda, Lukašenka ja Putin püüavad seda läbi viia selles väga haavatavas Euroopa osas. 

Kuid minu naine, kes on hävituslendur, lendab iga päev ja näeb Venemaa lennukeid, kes tulevad Kaliningradist ja üritavad provotseerida. Meil on tohutu hulk püüdeid Poolas destabiliseerida valimiste protsessi meie valimiste ajal, sellel väga keerulisel ajal. Me saame näidata nendele inimestele Kremlis, kes töötavad ööpäev läbi, et meid lahku ajada. Me saame neile näidata, kuidas me oleme ikkagi koos. 

Laidoner oli visionäär, sest ta ütles, et me peame koostööd tegema. Ta oli Piłsudski suur sõber, kes pani aluse meie iseseisvusele. Aga Laidoner püüdis teha kõike, mis ta suutis, et üles ehitada häid suhteid Venemaaga, Leeduga, Lätiga, Soomega. Praegu teeme sama asja. Ma alustasin aasta tagasi, täpselt aasta tagasi vastvalitud Seimi marssalina seda regulaarsete kohtumiste formaati Poola, Eesti, Leedu, Läti ja Soome spiikrite vahel ka koos meie sõbraga Ukrainast. Viimasel kohtumisel liitus meiega Islandi asespiiker. Me alustasime Białystokis Poolas, minu kodulinnas. Lauri oli seal. Ja siis Lauri kutsus meid Tartusse ja me kohtusime Tartus, kohtusime Vilniuses, kohtusime Riias ja nüüd tõenäoliselt kohtume järgmisel korral Helsingis koos meie sõbra Jussi Halla-ahoga, sest me peame üles ehitama mitte ainult relvajõudude liitlassuhteid, me vajame midagi palju olulisemat. Me peame parlamentidena üles ehitama oma ühiskondade sidemed, sest lõppude lõpuks, kui tuleb tõeline kriis, siis just ühiskonnad kas toetavad või mitte poliitilisi ja sõjalisi otsuseid poliitikutelt. Kui ühiskond ei ole nende otsustega nõus, siis on ükskõik, milline on leping või kokkulepe, ükskõik, mis me ütleme poliitikutena, seda ei ole võimalik ellu rakendada. Sellepärast on meie jaoks väga oluline kohtuda, arutada parlamentide spiikrite ja komisjonide tasemel, ehitada üles sõprussuhteid. 

Praegu on selline ohtlik olukord ja maailm polariseerub, sest kõik muutub nii kiiresti. Ma mäletan aegu, näiteks kümme aastat tagasi, kui ma töötasin Aafrikas, Aasias ja mujal MTÜ-dega. Ma mäletan maailma, kui me rääkisime, et enam ei ole ida-lääne telge, vaid on ainult põhi-lõuna, aga nüüd on jälle tagasi tulnud iga-lõuna telg, sest me oleme kriisi keskel USA ja Hiina vahel. Praegu on kõige olulisem see, mis toimub sellel teljel. 

Ma ei tea, kas teie ühiskonnas on sama lugu, aga meil vähemalt, ma ütleksin, et sada protsenti me näeme seda. Sama on näha natuke Saksamaal ja muude riikide valimistel. Praegu meie ühiskonnas parem ja vasak tiib ei ole kuidagi üksteisest lahutatud, vaid meie ühiskondades pigem tundub, et eraldusjoon on eliidi ja lihtrahva vahel. 

Just see on see asi, mida kasutavad ära populistid. Sest nad kõnelevad väsinud rahvaga. Meie rahvas on väsinud. Ma olen rääkinud teiste riikidega ja ma olen Poolas teinud kampaaniat pool aastat, ma olen rääkinud inimestega linnades, linnaväljakutel, eriti opositsiooni valijatega. Ja mul on tekkinud selline mulje, et inimesed on väga kurnatud ja väsinud pärast COVID-it, pärast seda tunnet, et sõda läheneb ja läheneb, elukallidus tõuseb, rändekriis on väga aktiivne. 

Me oleme lähiajal, viimase kümne aasta jooksul üle elanud viis tohutut kriisi, mis võiksid kogu ühiskonna lammutada. Kliima, rahandus, COVID, Ukraina ja rändekriis. Inimesed on kurnatud. Siis tulevad populistid ja ütlevad, et võtame nüüd selle sinise tableti või kollase tableti ja kõik on parem. Ukrainlased on need, keda me peaksime süüdistama, juudid on need, keda peaksime süüdistama, Trump ja kõik see. Me näitame teile seda. 

Ei ole aeg keerulisteks vastusteks. Aga mida me saaksime teha? Minu viimane märkus omast kogemusest Poolas. Mida me saame teha? Rohkem hirmu? See on see arutelu, mis meil praegu käib Poola valitsuses. Eile oli usaldushääletus, me ehitame praegu üles koalitsiooni. Meil oli valimiste seeria, ühesõnaga, neljad valimised: presidendi, parlamendi, Euroopa Parlamendi ja kohalikud valimised. Ja nüüd meil on kaks ja pool aastat, mille jooksul meil ei ole ühtegi valimist. See annab meile võimaluse natuke vahepeal ka tööd teha, mitte ainult juttu ajada ja kampaaniat vedada. 

Ma üritan oma kolleege veenda, et on inimesed, kes üritavad inimestele müüa hirmu: "Te ei saa kunagi paremaks, kui nemad on, sest nemad on originaalid, teie jääte alati kopeerijateks." Nii et ärge püüdke olla see parim hirmu müüja. Püüdke olla abi müüja, lootuse müüja, sest lootus müüb. Populistid õpetavad meile, et ainult hirm müüb, sest siis saab pärast inimesi lohutada ja nad tulevad sinu rüppe. 

Aga mida me peaksime tegema? Me peaksime näitama inimestele, et on lootust, on vastutustundlikke juhte, on juhte, kelle peale sa saad loota, kui tahad lahendada oma probleeme ja maailm mureneb teie ümber. Tõenäoliselt. 

Küsimus on, mida meie teeksime parlamendiliikmetena Poolas, Eestis või ükskõik, kus. Inimesed vaatavad meile otsa ja ma tunnen seda oma riigis. Mida nad ootavad? Mida nad tahavad näha? Hirmu või lootust? Kas hirmumüüjaid või lootuse müüjaid? 

Aga ma ütlen teile, et ma olen juba kuskil mingis arutelus seda vaidlust pidanud – ma ei olnud siis veel poliitik – ja keegi somes püüdis mind veenda, et seks müüb. "Ei," ütlesin mina, "Lootus müüb paremini kui seks, sest lootus on palju seksikam kui hirm." Sest hirm on seksikas ainult väga lühikest aega, aga lootus on see, mille najal me elame, millele me ehitame oma elu ja oma laste tuleviku. Selle kriisi keskel ma püüan … 

Me olime kolm aastat opositsioonis, minu erakond, ja nüüd oleme valitsuses. Mina pakkusin, et me peame oma erakonna nimetama vihaste vanemate erakonnaks. Vanemad, kes ei ole idast ega läänest, vaid kelle ainus eesmärk on meie laste tulevik, meie lastelaste tulevik. Ja see on ainus vaatenurk, mida me saame jagada 80%-ga elanikkonnast. Me tahame oma lastele paremat tulevikku. 

Kui te otsite poliitikast midagi muud, siis kukute läbi varem või hiljem, sest lähete tagasi koju, nagu mina lähen tagasi koju. Ja mu tütar küsib minult: "Issi, mida sa täna tegid? Praktiliselt, mida sa täna tegid? Te karjute seal parlamendis." Sest meil Poolas tohib seda teha. Keegi ütles mulle, et teie siin ei tohi seda teha. Aga meil seal Poolas lauldakse, kakeldakse. Nii et mulle jääb mulje, et ma olen seal parlamendis meelelahutaja – ma olin enne meelelahutaja ja mul on vahel tunne, et ma olen seal parlamendis meelelahutaja. Tütar küsib: "Mida täpselt sa täna inimeste jaoks tegid?" 

Ma soovin teile ja loodan, et meie ühine vaatenurk on alati see: üheskoos. Ja meie ühiskonnas, mida me parlamendiliikmetena esindame, on meil palju võimalusi teha head meie laste tulevikuks. Ja ma jään väga tihedasse kontakti teie esimehega, teie parlamendiga. Te olete alati teretulnud Poolas. Ehitagem midagi koos. Poola ei taha olla ainult Ida-Euroopa suur jõujaam, vaid me tahame kuuluda teie klubisse. Me tahame olla Balti riik, me tahame olla Põhjamaade riik, nii et kui me tuleme, koputame uksele ja palume meid vastu võtta, siis palun laske meid sisse, sest meil on väga palju kogemusi. Ma arvan, et kuigi Putini poliitika üritab meid lahutada, peame me sellele vastu seisma ja jääma ühtseks. Suur aitäh selle võimaluse eest! 

Ma tean, et teid ootavad täna ees väga olulised hääletused ja siin peetakse väga olulisi arutelusid. Edu teile teie töös! Kinkige meile lootust tulevikuks, ärge laske nendel kurjadel inimestel meid hirmutada, sest ühtsus teeb meid tugevamaks. Aitäh! (Aplaus.)

Head kolleegid, alustame nüüd Riigikogu istungit kohaloleku kontrolliga, palun. Kohaloleku kontroll! 

Kohale registreerus 47 Riigikogu liiget, puudub 54. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Annan sotsiaaldemokraatide nimel üle arupärimise haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele. Sotsiaaldemokraadid ootavad haridusminister Kristina Kallast Riigikogu ette tutvustama, mida on plaanis ministeeriumil teha selleks, et hariduslik ebavõrdsus Eestis enam ei kasvaks, vaid hakkaks vähenema. Aina süvenev hariduslik ebavõrdsus on mitte ainult meie haridussüsteemi, vaid ka kogu ühiskonna üks põletavamaid probleeme. Lapse haridustee sõltub Eestis liiga palju sellest, milline on tema vanemate sissetulek ja kus tema pere elab. Kuigi Eesti PISA tulemused on head, varjab see fakt suuri sotsiaalseid lõhesid, samuti laialt levinud koolikiusamist ja laste vaimse tervise probleeme. Sellest hoolimata puuduvad koalitsioonilepingus konkreetsed sammud haridusliku ebavõrdsuse vähendamiseks.

Sotsiaaldemokraadid küsivad Kristina Kallaselt, kas haridusministeerium kavatseb muuta hariduse rahastamissüsteemi, pakkuda enam kaasava hariduse tugiteenuseid ja astuda samme piirkondliku ebavõrdsuse vähendamiseks. Samuti pärime ministrilt, kuidas on kavas tagada, et laste juurdepääs huviharidusele ei sõltuks pere majanduslikust olukorrast. Hariduslik ebavõrdsus ei ole paratamatus, seda on võimalik leevendada sihitud poliitikaga. Võtame näiteks kas või Põhjamaad, Kanada ja Iirimaa. Nende praktikad pakuvad toimivaid lahendusi: lisarahastus nõrgematesse piirkondadesse, tasuta õpiabi ja varajase valiku piiramine eliitkoolidesse. Aitäh!

Head kolleegid! Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe arupärimise. Nii nagu ma eile öösel teid, head kolleegid, juba ühe korra informeerisin, kordan veel kord: nimelt, Riigikogu 42 liiget on esitanud umbusaldusavalduse justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakostale. Vabariigi Valitsus soovib selle arutamist tänasel istungil esimese päevakorrapunktina. Tuginedes Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 56 lõike 1 punktile 2 ja lõikele 2, on Riigikogu esimees täiendanud tänase istungi päevakorda selle nõude aruteluga ja see toimub esimese päevakorrapunktina. Urmas Reinsalu, palun, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta!

Jah, kuulsime just Poola seimi spiikri niisugust meeleolukat esinemist. Aga me läksime, eile õhtul oli meil tegelikult ka, kui teie informeerisite, et valitsus on taotlenud venitusteta täna umbusaldusavalduse arutamist, milleks tal on täiesti õigus. Siis oli juttu, et ma juhtisin tähelepanu, et valitsus kavatseb juba järgmisel nädalal selle vanglarendilepingu allkirjastada, riigile kohustusi võtta. Ja siis oli juttu tegelikult sellest, et me oleme taotlenud juba nädala alul olulisi dokumente sellesse puutuvalt, nii Kaitsepolitseiameti salajast dokumenti, Politsei‑ ja Piirivalveameti salajast dokumenti, samuti ka erinevaid majanduslikke materjale, mis on valitsuse käsutuses, kuna sellel on vägagi kvalitatiivne informatiivne sisu ka sellele tänasel umbusaldusavalduse arutelule. Ja te lubasite, et parlamendi kantselei tegeleb sellega ja seda informatsiooni teeb kättesaadavaks. Mis seisus see informatsioon on ja kus meil oleks võimalik sellega tutvuda?

Aitäh, hea kolleeg! Tegelikult on olukord selline, et istungiosakond ei tegele ei kapolt ega Politsei‑ ja Piirivalveametilt erinevate dokumentide või uurimiste väljanõudmisega. Selles mõttes see on ikkagi Riigikogu liikmete võimalus. Nagu ma aru saan, te viitate, et te olete seda juba ka taotlenud. Mis põhjustel te seda saanud ei ole, kui te ei ole seda saanud, need asjaolud ei ole mulle teada. Aga veel kord, seda tava ei ole, et istungiosakond nii-öelda täiendab kas eelnõu algataja poolt esitatud materjali, esitab ja nõutab uusi dokumente sinna juurde, ja täpselt sama kehtib ka umbusalduse avaldamise nõude kohta. 

Head kolleegid, saame minna tänase istungi esimese päevakorrapunkti juurde. Riigikogu liikmete Martin Helme, Helir-Valdor Seedri, Lauri Läänemetsa, Vadim Belobrovtsevi, Aleksandr Tšaplõgini, Anti Poolametsa, Arvo Alleri, Evelin Poolametsa, Mart Helme, Varro Vooglaiu, Siim Pohlaku, Helle-Moonika Helme, Helmen Küti, Züleyxa Izmailova, Ester Karuse, Tiit Marani, Anti Allase, Madis Kallase, Andre Hanimäe, Jaak Aabi, Heljo Pikhofi, Rene Koka, Andres Metsoja, Mart Maastiku, Urmas Reinsalu, Tõnis Lukase, Jaanus Karilaiu, Henn Põlluaasa, Riina Sikkuti, Ants Froschi, Leo Kunnase, Reili Ranna, Riina Solmani, Priit Sibula, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Kalle Grünthali, Peeter Ernitsa, Jaak Valge, Vladimir Arhipovi, Lauri Laatsi, Tanel Kiige ja Aleksei Jevgrafovi esitatud kirjalik nõue umbusalduse avaldamiseks justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakostale.

Kahe sõnaga selle päevakorrapunkti menetlemise korrast. Esmalt on ettekanne umbusalduse algatajate nimel, kuni 20 minutit. Seejärel on ettekanne justiits‑ ja digiministrilt Liisa-Ly Pakostalt, samuti kuni 20 minutit. Ja seejärel on võimalus igal Riigikogu liikmel esitada ministrile kuni kaks küsimust. Läbirääkimistel saavad osaleda üksnes fraktsioonide esindajad, samuti minister. Esimesena saab sõna selle fraktsiooni esindaja, kelle liikmed on umbusalduse avaldamise algatajateks. Siin on neid lausa neli. Seejärel toimub hääletus. 

Head kolleegid, palun Riigikogu kõnetooli arupärijate nimel arupärimist  … Vabandust! Palun Riigikogu kõnetooli umbusalduse avaldamise nõude esitajate nimel Riigikogu liikme, hea kolleegi Martin Helme.

Aitäh, head kolleegid! No Kristen Michali valitsus koosnebki ju piinlikest läbikukkumistest. Nimetame lihtsalt mõned nimed, ma ei hakka isegi kõiki nende skandaale siia nimetama. Aga meil oli Svet ja tema armastus pronkssõduri vastu. Meil on roppsuu röökur Ligi. Meil on Taro, kes arvab, et Putin on tore inimene. Meil on Terras, kes on näinud, kuidas lehm sünnitas. Meil on Alender, kes jagab 2,6 miljardit nii, et keegi ei tea kuhu, miks ja kuidas. 

Ja loomulikult on meil pioneerijuhi aktivistliku käitumisega Liisa-Ly Pakosta, kes iga jumala päev mingi uue katastroofi Eesti rahva kaela tõmbab. Nüüd, selles tihedas konkurentsis, kes suudab rohkem teha kahju Eesti riigile, Eesti rahvale, kes suudab rohkem lagastada Eesti põhiseaduslikku korda, mul on siiski tunne, et Liisa-Ly Pakosta võidab. Mul on siiski tunne, et tema oma aktivismiga annab teistele silmad ette. Aga selle kahju juures, kogu selle kahju juures, mida tänane valitsus Eestile teeb, keegi saab kasu ka. Keegi ikka peab kasu saama. 

Me võime siin tuvastada, et ühed kasusaajad on reformierakondlastest omanikele kuuluvad hoolekodud, kus toimub massiline ja pikaaegne vanainimeste vägistamine. Kõik teavad, asutus teab, ainult prokuratuur ei tea, ainult prokuratuur ei näe, ei kuule mitte midagi. Krimasja ei tule. Noh, me kõik teame, kuidas kasusaajateks on siin väike seltskond inimesi, kes Lehtme juhtimisel petab välja tublidelt ennastohverdavalt Eesti inimestelt kuus miljonit eurot. Krimasi seisab nagu surnud kass. Või kasusaajaks võib ka lugeda neid inimesi, kes Eesti maksumaksjalt tõstsid välja 5–6 miljonit eurot koroonatestihankega. Õigusriik Eestis see on karistamatu tegevus. 

Ja vot siis sellisesse õigusriiki – sellisesse õigusriiki! – on nüüd plaanis tuua Rootsi katastroofilise immigratsioonipoliitika tagajärjelaga. Meil on plaanis tuua ja meil on kokku lepitud juba põhimõtteliselt, et me toome kõige ilgemad kurjategijad Rootsist Eestisse: mõrtsukad, vägistajad, terroristid, narkokaubitsejad, pedofiilid. Vot seda kampa Liisa-Ly Pakosta pioneerijuhiliku innukusega tehtud projektis hakkame me Eestisse tooma. 

Ja nagu ikka, nagu Eestis on juba tülgastavaks tavaks, projekt toimub süstemaatilise valetamisega. Valetatakse avalikkusele, valetatakse parlamendile. Valetatakse selle kohta, mis on eesmärk, valetatakse selle kohta, kui kaugel ollakse, valetatakse selle kohta, kes mida on teinud. Kõik on suur valetamine!

No näiteks me tegime ju siin arupärimise Pakostale oktoobrikuus juba ja Pakosta ütleb meile sõnaselgelt, et läbirääkimisi ei ole alustatud mitte ühegi riigiga. Küll aga ütleb, et väikesed konsultatsioonid käivad, aga eelkonsultatsioonid ei tähenda mitte kuidagi projekti realiseerumist. Ja siis kinnitab meile, et pean kinnitama, et mitte ühegi riigiga läbirääkimisi alustatud ei ole. Ja noh, niisuguseid lauseid on selle arupärimise või ka infotundide käigus meile ikka ja jälle korduvalt siin öeldud. Või ka näiteks sellesama arupärimise käigus jälle Pakosta ütleb, et läbirääkimistesse on võimalik minna üksnes siis, kui on välja selgitatud kõikvõimalikud turvariskid ja need on maandatavad, keeleküsimused on lahendatavad, et majanduslik kasu sellest projektist on selgelt tulemas. 

Just praegu kuulsime, kuidas küsis kolleeg Reinsalu, et me tahaks ka näha neid turvaanalüüse, me tahaks näha neid majanduslikke analüüse. Neid pidada olemas olla, aga näe, ei näe, kätte ei saa. Nii salajased paberid on, et Riigikogule näidata ei saa. No võimalik, et siis praegu kibekiiresti kirjutatakse mingit asjakest kokku, et asi hea välja näeks. Mina ei tea. Aga võimalik, et need on selliselt juba ammu kokku kirjutatud, et ei lähe kokku narratiiviga, selle teie narratiiviga, et kui me toome Eestisse mõrtsukaid, vägistajaid, terroriste, siis Eesti julgeolek hoopis suureneb. 

No valitsuse liikmed süstemaatiliselt ei täida oma hoolsuskohustust rahva ja riigi ees. Aga meie opositsioonis ei saa endale lubada hoolsuskohustuse mittetäitmist. Meie hoolsuskohustus on teilt nõuda vastuseid, teie möödapanekud ja Eestile kahjulikud tegevused kõrgele nähtavale kohale üles tõsta, et valija teaks, millega te tegelete. Meie ülesanne on teile avaldada umbusaldust. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli lugupeetud justiits- ja digiministri Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh! Lubage mul alustada ühe looga lapsepõlvest. Kui käisin koolis, oli Eesti Venemaa okupatsiooni all, aga koolilõunaid siiski pakuti. Me sõime niimoodi, et õpilased sõid isekeskis ja õpetajad kusagil mujal. Üldiselt see toidu kvaliteet oli päris kohutav, aga ühel ilusal päeval pakuti algklassi õpilastele kiluvõileibu. Kiluvõileivad on selline asi, mis lastele sageli ei maitse, mille tegelikku väärtust õppivad eestlased tundma ikkagi elukogemuse käigus. Ja mis siis juhtus nende kiluvõileibadega? Juhtus see, eks poisikesed hakkasid nendega loopima. Ja mis eriti hull, üks kiluvõileib jäi söökla lakke kinni. Ja nüüd see poiss, kes selle oli sinna visanud, ei julgenud seda tunnistada, ei julgenud süüd omaks võtta ja miskipärast näitas minu peale näpuga, justkui mina olla selle visanud sinna. Mul on see tunne siiamaani meeles. Mind süüdistati milleski, mida ma ei olnud teinud, aga mis veel hullem, mis läks põhimõttelisse vastuollu minu enda väärtushinnangutega. 

Ma olen kasvanud perekonnas, kus toidu austamine on väga-väga au sees. Meie peres anti maha kukkunud leivatükile suud. Ja ainuüksi mõte toidu loopimisest oli mulle sügavalt vastumeelt, sest see läks täielikku vastuollu minu enda väärtushinnangutega. Ja lisaks veel see ka, et mind süüdistati asjas, mida ma tegelikult tõesti teinud ei olnud. 

Ja täna on tegelikult see olukord samasugune. Mind süüdistatakse asjades, mida ma teinud ei ole, aga mis veel hullem, mis lähevad ka vastuollu minu enda väärtushinnangutega. Kui meil äsja siin kõneles Poola Seimi juht, siis ta rõhutas kahte asja. Ärgem mingem populismi õnge! Ja teine: ärgem muutugem halvemateks inimesteks, kui me tegelikult oleme! Ja ma loodan väga, et siin Riigikogu saalis me ikkagi hoiame neid väärtusi, sest need on need väärtused, mis Eesti rahva vabaduse püsimiseks on äärmiselt vajalikud. 

Hakkame siis otsast minema. Mind süüdistatakse selles, justkui ma olevat venitanud konkurentsidirektiivi ülevõtmisega. Kuulge, head inimesed, see Euroopa Liidu konkurentsiõiguse direktiiv, mille ülevõtmisest me räägime, võeti vastu 11. detsembril 2018. aastal. Sellel ajal, kui see direktiiv oleks tulnud Eesti õigusesse üle võtta, kandsid valitsusvastutust ja olid justiitsministrid tänased umbusaldajad. Ehk needsamad inimesed, kes ütlevad täna, et ma olla venitanud, on need inimesed, kes tegelikult jätsid õigel ajal oma töö tegemata. Miks nad selle tegemata jätsid, ühtegi piuksu pole kostnud. Aga näpuga näidatakse minu suunas. 

Nüüd on lisandunud veel sotsiaaldemokraadid, kes ütlevad, et oi-oi, ikka on venitatud. Kuulge sõbrad, ma sain ministriks eelmise aasta juulikuu viimastel päevadel. 6. augustil juba saatsin ma sotsiaaldemokraatidele parandatud eelnõu. 6. augustil eelmisel aastal! Kusjuures eelmine valitsus, saate ilusti avalikest allikatest järgi vaadata, on meedias öelnud, et nojah, meil on siin üks eelnõuga, aga see tõesti päris hästi ei vasta põhiõiguste kaitsele ja see eelnõu tuleb parandada ja muuta ja justiitsministeerium sellega tegeleb. Loetud päevadega ma esitasin selle eelnõu ja mida tegid sotsiaaldemokraadid? Ei vastanud, keeldusid kokkusaamistest, venitasid nii, kuis suutsid, ja nüüd näitavad näpuga minu peale. 

Ma olen esimene minister, kes on suutnud selle eelnõu tuua pärast kõiki neid aastaid, pärast kõiki neid päevi, mida on olnud rohkem kui põhikooli ja gümnaasiumi läbimiseks vaja läheb, siia saali, mis on läbinud teise lugemise. 

Jah, me oleme seisnud selle eest, et Eesti riik ei omavolitseks inimeste kallal, et me euroopalikult tagaksime tarbijatele parima võimaliku konkurentsiolukorra, et me oma ettevõtetele tagaksime parima võimaliku konkurentsiolukorra. Me ei ole seda direktiivi üle võtmas mitte lihtsalt niisama, me isegi kuldame seda üle. Me võtame rohkem, me teeme rohkem asju, kui Euroopa Liit ette näeb. Kui ma üldiselt seisan sellele vastu, et me ei ülekuldaks Euroopa Liidu õigust, siis selle konkurentsidirektiivi juures olen ma olnud seda meelt, et jah, me lisame siia veel asju selleks, et meie tarbijad oleksid paremini kaitstud ja et meie ettevõtetel oleks parem konkurentsiolukord. 

Ent nüüd need inimesed, kes ise jätsid oma töö tegemata, kelle süül on tegelikult Eesti rahval nüüd kaelas see ajalooline trahv, nüüd need inimesed näitavad minu peale näpuga. Teate, minu väärtushinnangutega käib ka see vastuollu, kui inimesed, kes on pandud oma tööd tegema, oma tööd ei tee. Ja tõesti, need justiitsministrid Isamaa Erakonnast, kes pidid aastatel 2019 ja 2020 selle direktiivi Eesti õigusesse üle võtma, jätsid selle töö häbemata kombel tegemata. Nüüd ma loodan, et kolmas lugemine Riigikogus lahendab selle asja lõplikult ära. 

Milles mind veel süüdistatakse? Mind süüdistatakse selles, et ma olen igati vastutustundlikult, igati avalikult, igati kõiki osapooli kaasates otsinud lahendust küsimusele, mis ju tegelikult ei peaks panema meid nii väga kurvastama. Meil on Tartu vangla tühi. Eestis on kuritegevuse tase sedavõrd madal, et erinevalt väga paljudest teistest riikidest on meil tühi kinnine vanglahoone. See näitab tegelikult väga paljude valitsuste väga head tööd aastate pikku, näitab meie vanglateenistuse väga head tööd ja näitab seda, et ka meie politsei, prokuratuur, kohus, kõik on teinud tööd selle nimel, et kuritegevuse tase Eestis oleks madal. 

Kui Eesti inimesed näevad, et raske kuritegevus on ohuks, ainult 2% inimesi ütleb Eestis niimoodi, siis Rootsis on see tõepoolest üle 40% inimestest. See vahe on määratu. Ja juba 23. veebruaril 2023. aastal – ma rõhutan üle: 2023. aastal –, kui Eesti Rahvusringhääling tutvustas erinevate erakondade valimisprogramme, see oli enne Riigikogu valimisi, tutvustas Isamaa Erakonna justiitsminister Lea Danilson-Järg seda avalikult Eesti Rahvusringhäälingule valimissaates, et Tartu vangla on tühi, meil on see hea olukord, et meie kuritegevuse tase on madal ja valitsus kaalub Tartu vangla rendile andmist välisriikidele. Kõik saavad selle järgi kontrollida. Isamaa Erakond sellise valimisavalduse tegi. Ja tõepoolest, ka vanglateenistus kinnitab, selleks ajaks olid juba analüüsid alanud, et mida teha tühja vanglahoonega. Oli juba kaalutud seda, kas vangla lammutada, kas sootuks tühja hoonet hoida maksumaksja kulul. Ei, Isamaa arvas enne Riigikogu valimisi ja ütles selle ka avalikult välja valimissaates, et valitsus kaalub Tartu vangla rendile andmist välisriikidele. Praegune valitsus on igati avalikult sellesama teema lahendamisega jätkanud. 

Head sõbrad, augustis eelmisel aastal andsin ma sellessamas Eesti Rahvusringhäälingus intervjuu, kus ma ütlesin, et valitsus kaalub kolme alternatiivi vahel. See oli eelmise aasta augustis. Need kolm alternatiivi olid. Hoida tühja hoonet ja lasta maksumaksjatel kinni maksta 12 miljonit eurot aastas. Sellel hoonel on ju ülalpidamiskulud. Meil seisab muuseas Jõhvis juba 2021. aastast täiesti tühi arestimaja. Ja me oleme kahjuks näinud, kuidas seda tüüpi hoonetele tühjalt seismine mõjub laastavalt. Tartu vangla on väga kallis hoone. Selle ehitamisel omal ajal ühe vangistatu kohta oli hind terve eramaja ehituse jagu. Mäletate? Toona heideti ette, et ühe kinnipeetava kohta maksumaksja maksis, terve villa oleks saanud selle raha eest ehitada. See tundus inimestele hirmutav. Aga see on nii kallis ehitus selle pärast, et ta on maailma üks moodsamaid vanglaid, millest ei ole võimalik põgeneda ja kus turvalisus on tagatud kõige-kõige-kõige paremal moel, mida kaasaegne ühiskond üldse suudab ette kujutada. Sealt ei ole ka kunagi põgenetud. 

Valitsus arutas neid kolme alternatiivi, ja see on ilusti avalikult kajastatud, 26. septembril 2024. aastal ja andis Justiits- ja Digiministeeriumile, toona siis veel Justiitsministeeriumile mandaadi pidada konsultatsioone, kas vangla rent üleüldse oleks võimalik. Nii et kui te mulle praegu ette heidate seda, et ma toona ütlesin, et lepingut veel sõlmitud ei ole, kokkulepet tehtud ei ole ... Muuseas, seda ma võin kinnitada ka praegusel hetkel siin: kokkulepet sõlmitud ei ole. 

Tõsi on see ja me kajastasime seda igati avalikult, et nii nagu oli Isamaa erakond seda välja pakkunud, pidasime ka meie läbirääkimisi erinevate riikidega, eelkonsultatsioone ja jõudsime sinnamaani, et see põhimõtteliselt oleks võimalik. Me tellisime ka põhiseaduslikkuse analüüsi, see on ka täiesti avalik dokument olnud. See põhiseaduslikkuse analüüs näitas, et jah, me saaksime seda Eestis teha, aga ainult nii, et me oleme peremehed omaenda maal, et meie vanglas kehtib Eesti õigus. See muutis rahvusvahelised läbirääkimised palju keerukamaks, kuna senine vangla rendi praktika maailmas on olnud niimoodi, et kehtinud on teise riigi õigus. 

Mandaat läbirääkimiste pidamiseks anti mulle Vabariigi Valitsuse poolt alles 13. märtsil 2025. aastal. Pärast seda alles algasid läbirääkimised. Täna me räägime sellest teemast seetõttu, et valminud on lepingu projekt, mis on eelnõude infosüsteemis avalik ja seda avalikku eelnõu projekti me kõik koos vaatame. Kokkulepet saab sõlmida ainult nii, et mõlema riigi parlamendid on sellega nõus. Alles siis sünnib kokkulepe. 

Turvalisus – erakordselt oluline. Ma loodan, et ma saan veel küsimustele vastates ka mitu korda seda kinnitada: jah, me alustasime turvalisusest, loomulikult. Nii Politsei- ja Piirivalveamet kui ka Kaitsepolitseiamet kaardistasid võimalikud riskid ja koostöös, tihedas koostöös, nagu jõuametkonnad on ka kinnitanud pressikonverentsil, tihedas koostöös me maandasime kõik riskid. Loomulikult vangla ei ole suhkruvatitehas. Loomulikult on nii vangla kui ka tegelikult liiklusesse minek või isegi kooli keemiatund sellised kohad, kus riske ei ole kunagi võimalik täiesti nulli maandada. Aga meie riigis töötavad väga head politseinikud, väga head kaitsepolitseinikud, maailma tipptasemel vanglateenistujad ja need inimesed on teinud kõik, et need riskid maandada nii madalale kui võimalik ja see kajastub ka terves reas lepingu projekti punktides. 

Jah, nüüd heidetakse meile ette, justkui alles oleks jäänud niisugused kurjategijad, kelle nimetustki on paha, tülgastav suhu võtta, seda nimetust nagu vägistaja või seda nimetust nagu kiremõrtsukas. Ametkondlikus keeles nimetatakse neid madala riskitasemega kinnipeetavateks, sest neil käib väga vähe külastajaid. Meie eesmärk on olnud see, et Eestisse võiks tulla kinnisesse vanglasse üksnes sellised, kelle riskitase Eesti ühiskonnale on kõige madalam, ja need on need, kes ei ole võrgustunud, ei ole radikaalid, ei ole seotud terrorismiga, ei ole seotud gängikuritegevusega, ei ole radikaliseerunud, ei ole usuliste äärmuslike vaadetega ja nii edasi ja nii edasi. Jah, sealt jääb üsna väike osa alles. 

No ja lõpetuseks. Mulle heidetakse ette seda, et ma ei ole rikkunud seadust. Vaat see on nüüd see koht, kus ma tõesti tahaks öelda, et kas me oleme tõesti sinnani jõudnud. Eestis me oleme näinud, kuidas justiitsministritele on avalikkus ja minu arust täiesti põhjendatult ette heitnud isegi seda, kui justiitsminister on tundnud huvi mingisuguse menetluse edenemise vastu, et kas see liigub piisavalt kiiresti. Isegi seda on Eesti avalikkus justiitsministritele ette heitnud varasemalt, rõhutades üle seda põhimõtet, mis meil on prokuratuuriseaduses juba algusest peale ja mis ütleb seda, et justiitsministritel on seadusega keelatud sekkuda kriminaalmenetlustesse. Seadusega on keelatud mis tahes justiitsministri sekkumine. Ja seda selleks, et me mitte kunagi enam ei taha Eestis näha neid õudusi, mida me oleme Vene okupatsiooni ajal näinud, kus poliitikud, nimetagem neid siis nii, kus okupandid sekkusid õigusemõistmisse. Ei, meie elame vabas õigusriigis. Meie elame vabas õigusriigis, kus poliitikud ei sekku kriminaalmenetlustesse, poliitikud ei ole need, kes lähevad näpuga näitama, et alustage seda või lõpetage seda. See on õigusriigi üks alustalasid. Ja seda väärtust hoian mina ja ma väga loodan, et hoiavad ka kõik järgnevad justiitsministrid Eesti Vabariigis, sest see on väga-väga oluline väärtus Eestile. 

Mis puudutab moraalset seisukohavõttu, siis ma olen algusest peale esimeste uudiste lugemise järel meediast seda kinnitanud, et nii minu hinnangu kohaselt kui ka terve Eesti Vabariigi seisukohana see on see, mida ka iga Eesti inimene tunneb, iga vägistamine tekitab kahju, iga vägistamine tekitab tervisekahju, siin ei ole mingisugustki kahtlust. Ja ma olen kasutanud kõiki tööriistu, mis mul seaduse järgi kasutada on. 11. aprillil pöördusin advokatuuri poole, kuna riigi poolt määratud kaitsja ei olnud esitanud kannatanute huvides kahjunõuet. Miks ta seda ei esitanud, kuigi riik tema tegevust on rahastanud? Sellele peab vastuse andma advokatuuri aukohus. Aga tõesti, selle avalduse ma olen teinud, advokatuur on vastanud, et jah, nad on selle menetlusse võtnud. 

Ma olen kõikides sõnavõttudes seda rõhutanud, et moraalne hinnang sellisele vägistamisele saab olla ainult täielikult hukkamõistev. Ja ei ole mingitki kahtlust selles, et igasugune vägistamine, iga vägistamine tekitab kahju kannatanutele, kannatanute lähedastele. Tekitab tervisekahju kannatanutele ja kahjuks unetute ööde, rikutud närvide ja hooldekodu puhul ka põletava süütundega, mida me näeme ka rahvusvahelisest kohtupraktikast, millele olen ka tähelepanu juhtinud, ka lähedastele. Siin ei ole mingitki kahtlust. 

Nagu te nägite, väärtushinnangud on need, mis ma loodan, et meil kõigil on siin saalis ühised. Aga süüdistanud olete te paraku mind asjades, mis kas oleks seadusevastased, mis on kas otseselt valed või mida on teinud keegi teine. Vastan hea meelega kõikidele küsimustele ja olen selles mõttes tänulik, et me saame siin ehk täna mitu asja selgemaks. Ka mina muretsen selle pärast, et Eesti inimesed saaksid tunda ennast igati turvaliselt Eestis ja et me avatult jätkuvalt räägiksime edasi kõikidest ohtudest, kuidas neid saab maandada, mida on täpsemalt silmas peetud. Selle üle arutlemine on tegelikult siin Riigikogu saalis vajalik, me oleme seda juba mitu korda teinud ja taas ja taas olen loomulikult valmis seda tegema. See on äärmiselt oluline. Aga veel kord: seda kiluvõileiba sinna kooli saali lakke mina ei visanud ja toitu tuleb austada. Aitäh!

Aitäh! Teile on rida küsimusi, alustab Varro Vooglaid. Palun!

Jaa, suur tänu! No alustame lõpust, te just mõned minutid tagasi, võib-olla minut tagasi ütlesite, et ma loodan, et väärtushinnangud on meil kõigil siin saalis ühised. Kinnitan teile, et päris kindlasti ei ole. See lootus on alusetu, meil on väga erinevad väärtushinnangud. Ja see kajastub väga paljudes asjades, mida teie valitsus, teie osalusel tegutsev valitsus on teinud. Muu hulgas kajastub see selles, et meie väärtushinnangute kohaselt ei peaks Eesti olema see riik, kuhu hakatakse vedama teiste riikide vange. See on vastuolus meie rahvusliku ja riikliku väärikusega ja see on väärtushinnangute küsimus, eneseväärikuse küsimus. Mis mind kogu selle saaga juures, kui me räägime Rootsi vangide Eestisse toomisest, kõige rohkem häirib, on see, et Martin Helme juba eelnevalt osutas, et viimati, kui oli sellel teemal arupärimise raames juttu, siis te ütlesite: "Ei, mitte mingisuguseid läbirääkimisi ei ole, mitte mingeid kokkuleppeid ei ole, mitte midagi ei ole, et ainult uurime, kaardistame ja nii edasi." Ja võib-olla see sel hetkel oligi tõsi. Aga mis on vastuvõetamatu, on see, et järgmisel hetkel me ei kuule sellest, et nüüd me astume läbirääkimistesse, vaid me kuuleme juba sellest, et põhimõtteliselt on asi kokku lepitud, et nüüd on ainult vaja parlamentides asi ära vormistada. See ei jäta sellist muljet, nagu te käituksite usaldusväärselt.

Väärtuste ja Eesti Vabariigi väärikuse küsimuses. Jah, kui teie arvate, et maksumaksjalt tühja hoone ülalpidamiseks 12 miljonit aastas korjata on igati väärikas, siis see on teie hinnang sellele, kuidas maksumaksja raha võimalikult otstarbekalt kasutada. Kui teie arvate, et Eesti ei vaja turvalisusesse rohkem töötajaid, siis see on teie hinnang. Kui teie arvate, et Lõuna-Eestisse ei ole vaja riigi poolt töökohti luua, siis see on teie hinnang. Meie arvame, et 400 töökohta riigi turvalisuses Lõuna-Eestis on äärmiselt vajalikud pikas perspektiivis. Väga lihtne on populistlikult öelda, et oh see vangla teema on üldse üks fuih teema. Õnneks näeme, et rahvusvaheliselt saadakse Eesti riigi väärikusest hästi aru. Õnneks me näeme seda, et rahvusvaheline kajastus on olnud hea, on välja toodud seda, et Eesti on riik, kus on erakordselt kõrgel tasemel vanglateenistus, väga turvaline, hästi korraldatud justiitskorrektsioonisüsteem, kus on madal kuritegevuse tase, kuhu on turistidelgi turvaline reisida ja kus on inimõiguste austamine sedavõrd kõrgelt au sees, et maailma tippriik inimõiguste austamises – Rootsi – on valmis just meiega neid läbirääkimisi pidama. See on rahvusvahelise kogukonna, rahvusvahelise meedia kajastus olnud. Eesti Vabariigi väärikus on saanud just nimelt nendel põhjustel au ja tunnustust.

Nüüd, mis puudutab neid kuupäevi, ma juba eelnevalt need välja tõin, tõepoolest, see on olnud avalikkuses ka kajastatud. Kui te ei pane tähele uudiseid, ei loe uudiseid, siis selle eest ei saa mina siin vastutada. Aga kõik need kuupäevad on olnud igati täiesti avalikud ja on ka meedias kajastust leidnud.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea umbusaldatav! Muidugi, kiluvõileiva toomine siin umbusaldusse on hästi tore ja selline lapsepõlvemälestused. Ma loodan, et see, kes selle kilu sinna lakke viskas, sai pärast karistuse. Aga mina käisin ka koolis ja vene ajal. Meie koolis, Kohtla-Järve 1. Keskkoolis olid küll väga maitsvad toidud. Kui keegi tegi, õpetajad selgitasid niikaua välja, kes seda lõpuks siis ka korda saatis. Ma ei kujuta ette, kuidas teie koolis teistmoodi oli. 

Aga te ütlesite sellist asja, et Eesti riik ei omavolitse inimeste kallal. Ja ega me näemegi, teie ministrina ja see valitsus ei omavolitsegi oma inimeste kallal, kelleks on Johanna-Maria Lehtme, kes varastas Eesti inimestelt 6 miljonit ja nüüd on otsi tuult väljal. Siis on Pihlakodu juhtum, kus omad inimesed olid, nende kallal ei volitse, kuid te volitsete Eesti rahva kallal. Ja minu küsimus ongi, et kaua see oma rahva kallal, Eesti rahva kallal omavolitsemine kestab.

Alustan siis sellest kiluvõileivast jällegi. See noormees, kes seda tegi, poisike, tal olid mingid muud jamad samal ajal kaelas ka. Ma sain aru sellest, et üks täiendav jama juurde ei oleks talle hästi mõjunud, ja mina tema peale näpuga näitama ei läinud. Selles mõttes vastus teie küsimusele on see, et seda ei selgitatud välja, kes tegelikult süüdi oli. Ja me kõik teame, et poisikestel koolis võib probleeme tekkida. Katsume kõik sellesse ikkagi võimalust mööda mõistvalt suhtuda, kui need pahateod ei ole ülemäärased. 

Nüüd, mis puudutab teie süüdistusse, et ma ei ole sekkunud prokuratuuri menetlustesse. Kuidas seda siis nüüd saab siin selgeks teha lõpuks ometi, et justiitsminister, ükskõik, mis erakonda ta kuulub, ei saa kriminaalmenetlustesse sekkuda, seda seadus keelab, prokuratuuriseadus seda ühemõtteliselt keelab. Ja see on üks demokraatliku riigi tunnuseid, et minister ei käi prokuratuuris näpuga näitamas, keda süüdistada, keda mitte süüdistada, kelle vastu alustada menetlust, kelle vastu mitte. Seda tööd teevad sõltumatu prokuratuur ja sõltumatu kohus. Prokuratuur kõiki neid asju menetleb. Kui saab täiendavaid tõendeid, alustab uuesti menetlust. 

Ma siin koha peal kasutan võimalust ja tänan neid inimesi, kes on andnud politseile teada rikkumistest, kes on andnud politseile teada rõlgetest kuritegudest. Iga inimene, kes politseid sellest teavitab, teeb kogu rahvale heateo, sest ainult nii saab ju politsei uurimist alustada ja ainult nii hoitakse ära selle võimaliku kurjategija või siis hiljem süüdimõistetud kurjategija edasine tegutsemine. Ma väga tunnustan nii seda hooldajat, kes läks ja ütles Pihlakodus, mida ta pealt nägi. Ja kui nüüd on tulnud välja, et tükk maad varemgi on seda teatud, hea, et seda nüüdki öeldakse, oleks varem öeldud, oleks varem politseisse teatatud, jah, seal me näeme meedia kaudu nüüd, et teavitusi oli, politsei läks kohale, aga inimene ei olnud nõus tunnistust andma. Me saame sellest ju ka inimestena aru. Ja just see on olnud põhjus tegelikult, miks ma mitte ainult ei ole juba 5. mail saatnud välja väljatöötamiskavatsust, kuidas hooldekodus toimepandud vägivallakuritegusid saaks me karistusseadustikus tõhusamalt menetleda, suuremate karistustega, rohkemate karistustega menetleda, et vägivallakuriteod oleks heidutanud, vaid miks ma olen kokku kutsunud ka ekspertkogu, et just nimelt vägistamise teemal, vägistamise teemal nende inimeste suhtes, kes on ise kaitseta, me leiaks heidutavamad ja tõhusamad meetodid.

Priit Sibul, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Minul on küsimus selles, et millisena või millena teie käsitlete sellist asutust nagu vangla. Minu küsimus on seotud sellega, et möödunud neljapäeval, kui siin saalis toimus majandus- ja konkurentsiteemaline arutelu, siis teie hea koalitsioonipartner Anti Haugas küsis Marek Reinaasalt küsimust ja käsitles vanglat enam mitte ennekõike karistus-, vaid sotsiaal- ja haridusasutusena. Kas see arusaam on koalitsioonis laiem ja need inimesed tulevad siia saama mingeid hüvesid ja haridust või siiski kandma oma karistust? Ja see, mida te kirjeldasite. Minu arust on see üsna oluline arusaam, mis asutusega tegemist on ja mis seal siis teie eestvedamisel, kui parlament ja Rootsi Riksdag peaks selle loa andma, siin lõpuks toimuma saab.

Aitäh! Seda, mis asi on vangla, milliste eesmärkidega vangla tegutseb, on kirjeldanud mitmed rahvusvahelised konventsioonid, mida ka Eesti Riigikogu on ratifitseerinud. Rahvusvaheline ja Eesti arusaam vanglast on see, et vangla on üks viis, kuidas riik saab karistuse saanud inimest suunata justiitskorrektsiooni. Justiitskorrektsiooni all mõistetakse seda, et vangla ei ole mitte lihtsalt koht, kus maksumaksja seda raha maksab. Me ju teame, et vanglateenistuses kulu ühe kinnipeetava kohta on circa 3500 eurot kuus. Iga vang Eesti vanglas juba täna nõuab Eesti maksumaksjalt 3500 eurot kuus. See on rohkem, kui paljud inimesed palka saavad. See on Eesti maksumaksja kulu ühe vangi peale. Ja see kulu sisaldab endas ka selliseid tegevusi, et vanglast väljudes oleks see inimene parem inimene, kui ta oli siis, kui ta vanglasse sisenes. See on nii rahvusvaheline demokraatlike riikide arusaam vangistusest kui ka Eesti Vabariigi oma. Ehk et vanglal on päris mitu funktsiooni, aga kõik need tulenevad tõesti rahvusvahelisest arusaamast, alates sellest, et me eraldame inimesed, kes on ühiskonnale ohtlikud. Me määrame õiglase karistuse, sealhulgas ka ülima karistusena, milleks on vabaduse võtmine. Ent samal ajal töötame ka selle nimel, et see inimene enam vanglasse tagasi ei pöörduks. Rahvusvaheliselt mõõdetakse sellist asja nagu retsidiivsusnäitaja. Retsidiivsusnäitaja tähendab seda, et mõõdetakse seda, kui mitu vanglast vabanenut järgmise kahe aasta jooksul sooritab uue kuriteo. Ja selle retsidiivsusnäitajaga hinnatakse, kas vangistus oli efektiivne või mitte, kas vangistus täitis seda eesmärki, et vang enam rohkem kuritegusid ei sooritaks, kui ta vabadusse pääseb tagasi. Eesti näitajad on rahvusvahelisel tasemel väga head. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Hea minister! Te olete võrrelnud Pihlakodu vägistamisjuhtumite olukorraga, kus üks külastaja lööb teist külastajat noaga ja ettevõte ei vastuta selle eest. Eelmisel nädalal ilmus Eesti Ekspressis artikkel, kus on välja toodud juhtumid, mis selgitavad, et Pihlakodu juhtkond sai teateid vägistamise kohta juba 2023. aastal, aga neid ei võetud tõsiselt. Vägistamisjuhtumitele juhtisid tähelepanu kliendi lähedased, vägivallamärkide üle vanurite kehal arutasid hooldajad oma vestlusgruppides, jagasid fotosid ja viitasid konkreetsele inimesele. Kas olete endiselt veendunud, et hooldekodud ei vastuta nende territooriumil toimuvate vägistamiste, peksmise ja muude vägivallaaktide eest? Või millised sanktsioonid peaksid teie arvates ettevõttele järgnema? 

Aitäh! Sellelesamale küsimusele ma olen siitsamast puldist juba varem teile vastanud ja olen teie küsimuse juba ühe korra ümber lükanud. Selle näite tõin ma karistusseadustiku selle paragrahvi selgitamiseks, mis võimaldab määrata karistust ettevõttele, kes oma territooriumil toimunud kuriteo osas millistel juhtudel ta kannab vastutust, millistel juhtudel ta ei kanna vastutust. 

Olen kohtunud isiklikult ka kannatanute, ohvrite lähedastega. Ja tõesti on niimoodi, et nüüd hiljem on välja tulnud uusi tõendeid, millest ei olnud ka prokuratuur ju varem teadlik. Minu teada peaprokurör ka kohtub isiklikult kannatanute lähedastega, see aeg on kokku lepitud või vähemalt kokkuleppimisel. Olen ka tõesti prokurörile soovitanud seda teha, olen eelnevalt veendunud, et sellise soovituse andmine ei lähe vastuollu prokuratuuri sõltumatuse põhimõttega. Ja ma usun, et prokuratuur, kohus võtab kõiki neid asju väga tõsiselt. 

Minu üleskutse veel kord Eesti rahvale: kui kellelgi on tõendeid, kui kellelgi on materjale, mis võiksid näidata, et keegi on milleski süüdi, palun andke need materjalid ja tõendid politseile. Iga inimene, kes seda teeb, on väga lugupidamist vääriv. Isegi kui pärast tuleb välja, et asi polnud nii, nagu paistis, siis igal juhul on otstarbekas, kasulik, õige ja õiglane need kahtlused teada anda.

Ja veel kord: minu väga sügav lugupidamine kõikide inimeste vastu, kes on nüüd, kus see asi on avalikkuses, esitanud täiendavaid tõendeid. Ja ma väga tänan ajakirjandust selle asja kajastamise eest, sest ma usun, et üks hea asi on juba saavutatud. Ma tõesti usun, et Sotsiaalministeeriumi järelevalve ja ka jätkuvad järelevalved, kes ju vastutab hooldekodudes toimuva eest – ja kinnitan, et Karmen Joller võtab seda väga südamega –, et hooldekodudes oleks kord tagatud.

Aga et hooldekodud on üle Eesti vaadanud üle oma korrad ja võtnud kasutusele kõik meetmed, et selliseid õudusi ennetada. See avalikkuse tähelepanu asjale juhtimine, ma väga loodan, on juba teinud nende perede südamed veidigi rahulikumaks, kelle pere liikmed täna hooldekodude hoole all on. Ja me kindlasti jätkame seda, nagu ma eelnevalt nimetasin. Olen mitu tegevust juba algatanud, mida riigi õiguspoliitika kujundamisel me Justiits- ja Digiministeeriumi poolt teha saame. 

Olen pöördunud hinnangu andmiseks riikliku, kannatanutele riigi poolt määratud kaitsja tegevusetuse tõttu. Olen algatanud väljatöötamiskavatsuse, mis on nüüd juba kooskõlastusringilt tagasi tulnud. Olen algatanud ekspertkogu. Ja me tõesti loodame, et need kannatused, nii õudsed, kui need ka olid, toovad kaasa vähemalt selle, et me teeme vajalikud muudatused, et mitte kellelgi selline olukord enam kunagi ei korduks. 

Rene Kokk, palun!

Tänan, hea juhataja! Hea umbusaldatav! Te olete täna siin mitmeid kordi rääkinud väärtushinnangutest. Iga inimese juurde või tegevuse juurde peaks käima analüüsimine oma tegevusest ja tulemustest ja kindlasti seda ministri tegevuste ja otsuste juures. Meil viiakse läbi uuringuid nii erakondade reitingutele kui ka ministrite reitingutele. Teie esindatava erakonna reiting on Eestis seal 3% kandis. Teie kui ministri toetus on seal 10% kandis. Te räägite väärtushinnangutest palju. Kas te olete analüüsinud ka, et miks on selline lõhe Eesti rahva ja teie väärtushinnangute vahel? Ma võin mõned muidugi märksõnad välja ka tuua. Isa on mees ja ema on mees, selline väljaütlemine. Või siis teie juhitud või koostöös siin koalitsioonis võtsite ära, esimese eelnõuga lastetoetuste vähendamise ette. Või räägite, et Lõuna-Eestis turvalisuse tõstmiseks on väga oluline Eestisse vange juurde tuua, olukorras, kus politseinikke tegelikult oleks juurde vaja. Ma võin päris mitmeid asju veel nimetada. Palun vastake, miks on siis teie väärtushinnangute ja Eesti rahvuse väärtushinnangute vahel selline kuristik!

Aitäh! Igal inimesel võib otse-eetris olla üks väike keelevääratus, see tuleb esinemisstressist. Vast on kõik inimesed seda kogenud, et isegi kui sa pead minema kooliaktusel kõnet pidama, ikkagi esinemisnärv tuleb sedavõrd peale, et väike keelelapsus võib sisse tulla. Jah, ma ühes otsesaates, kus ma soovisin just nimelt üle rõhutada seda, et Eesti perekonnaseaduses oli, on ja jääb niimoodi, et isa on mees ja ema on naine, isa on mees ja ema on naine, isa on mees ja ema on naine, tahtsin seda just rõhutada veel üle ja mul korraks tuli see lapsus sisse ja ma parandasin selle ka ära. Nüüd loomulikult on EKRE erakond suure rõõmuga levitanud seda esimest lapsust, keelevääratust, mille ma kohe ära parandasin. Aga kinnitan siinkohal üle, et Eesti Vabariigi perekonnaseaduses on ja jääb niimoodi, et isa on mees ja ema on naine. Selles mingisugust kahtlust ei ole, see on nii ja see jääb nii. 

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Te libisesite jälle võltspõhjendustega mööda sellest, et teie enda erakonna liige, endine erakonna liige, kes on suurekaliibrilise süüdistusega prokuratuuris uurimise all, tema asi ei liigu mitte kusagile. Te justkui leiate ettekäändeid ja kordate ühte klišeed, kuidas mitte vastutust võtta, aga minu meelest täna just te peate vastutuse võtma. Kindlasti saab minister aidata prokuratuuri sellega, et anda talle ressursse, et nad saaksid oma tööd teha, ja see ongi ülesanne, et võimaldada neil tööd teha. Tegelikult praegune mulje on seal selline paljude jaoks, et prokuratuur on teie juhtimise all kas võimetu või korrumpeerunud, eriti selle Lehtme näitel, aga ka Tallinna Sadama juhtumi näitel, mis tõsi, algas enne teie võimule tulekut.

See süüdistus teie poolt oli läbivalt vale. Esiteks, Lehtme ei ole kunagi kuulunud minuga samasse erakonda. Teiseks, see inimene võttis vastutuse, ta lahkus Riigikogust koheselt. Kui palju on neid Riigikogu liikmeid, kelle suhtes pole isegi veel mitte esitatud kahtlustustki, aga nad juba võtavad vastutuse ja lahkuvad Riigikogust? Me järjest kahjuks näeme, et Riigikogu tegeleb sellega, et menetleda õiguslikku sammu, et inimene Riigikogu liikmena saaks menetluse alla üldse minna.

Täiesti vale on ka see, et prokuratuur ei ole sellega tegelenud. Prokuratuur on sellega tegelenud, on selgitanud mitu korda avalikkuse ees, miks see on võtnud aega – tegemist on rahvusvahelise menetlusega –, ja niipalju kui ma avalikest allikatest tean, see peaks olema valmis kohtusse saatmiseks. Aga veel kord, seniseid justiitsministreid erinevatest erakondadest on avalikkus õigusega kritiseerinud nendel juhtudel, kus justiitsminister on prokuratuuri läinud ja küsinud, et kuulge, miks teil see asi venib. See on olnud ühiskonnas väga taunitud tegevus. Ja see ei ole tõesti kooskõlas prokuratuuri ja kohtu sõltumatusega. See ei ole klišee. Prokuratuuri ja kohtu sõltumatu tegutsemine ilma poliitilise surveta on vaba ja demokraatliku riigi tunnus. Justiitsministril on seadusega keelatud kriminaalmenetluses ja riikliku süüdistuse esitamises sekkuda, järelevalvet teha. See on seadusega keelatud. Järelevalvet saab. Okei, lähme küsimustega edasi.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Kui ma kuulan sinu ettekannet, siis ma pean küll ütlema, et tahad vägisi nagu jätta mulje, et kõik saalisviibijad on siin pätid, meie väärtushinnangud vajavad laitust, aga see, mis sinu peas toimub, on kõik õige.  

Nüüd kui rääkida sellest, nendest erinevatest eelnõudest, mis siin menetluses on olnud, siis ma pean tunnistama, et vastamisel on olnud palju veesogamist. Kui sa vastad, siis teed igasugu jänesehaake, et mitte küsimusele vastata, räägid nagu tänagi kiluvõileivast.  

Aga nüüd ma tulen Tartu vangla juurde. Need asjad, mida sa oled rääkinud, siin on suur vastuolu. Võtame kas või selle, et Tartus kuidagi nagu kaitse paraneb inimestel, politseid on nagu rohkem. Tegelikult on politseis täna puudu 200 inimest. Otsitakse tikutulega töötajaid, neidsamu inimesi …

Aitäh!

… kes on täna politseis, tahetakse vanglateenistusse. Nende inimeste puhul …

Aitäh, hea kolleeg!

… ka pääste ja nii edasi, kõik konkureerivad.

Palun küsimus, kui on!

Ja nüüd öelda, et turvalisus Tartus või Eestis paraneb, see on lausvale, sellepärast et meil jääb politseinikke vähemaks oma ametipostidel.

Aitäh, Heljo! Aitäh!

Paraku ma olen jälle sunnitud ütlema, et vale, vale. Kui te ütlete, et kõik see on sündinud ainult minu peas, siis ma tulen tagasi jälle selle juurde, et tõesti Isamaa minister Lea Danilson-Järg oma valimisintervjuus Eesti Rahvusringhäälingule tõi selle välja, et Tartu vangla väljarentimine välisriikidele on valitsuse plaanis. Kui me räägime laiemast suhtumisest, siis kolm ajalehte on Eestis teinud juhtkirjad. Seda, et Äripäev on teinud juhtkirja, et Tartu vangla väljarentimine riske maandades on igati mõistlik tegevus, seda võib-olla me saame aru juba lehe nimest. Aga tunnustan väga Tartu Postimeest, kelle peatoimetaja just tegi juhtkirja, kus ta tõi välja selle, et tegelikult ikkagi Lõuna-Eesti piirkond vajab töökohti, Tartu vanglast ei ole keegi põgenenud, Tartu vanglasse toodaks ju üksnes selliseid kinnipeetavaid, kellel mitte mingisugust linnaluba ei ole, kellel mitte mingisugust väljasõiduõigust ei ole, kes tõi välja ka selle, et meil on ju tegelikult päris mitu aastat see Tartu vangla tegutsenud ja sealt ei ole ühtegi julgeolekuriski, mida alguses kardeti, realiseerunud. Ja ka Delfi juhtkiri, siis kolmas suur meediakontsern, on välja toonud selle, et juhul kui kõik toimuks Eesti seaduste järgi, siis oleks tegemist hea plaaniga. Siinkohal saan veel kord kinnitada, et jah, kõik toimub Eesti seaduste järgi. Nii et kui te süüdistate mind selles, et justkui see oleks üksnes minu peas sündinud mõte, siis see kindlasti ei vasta tõele. 

Teine osa sellest küsimusest, mis puudutas seda, justkui politseis on liiga vähe töötajaid. Ma väga loodan, et politsei sellega täies ulatuses tegeleb. Me oleme korduvalt kinnitanud, ka meie vanglateenistuse juht Rait Kuuse on korduvalt kinnitanud, et mingisugust eesmärki ei ole politseist inimesi üle võtta. Vanglateenistujaid koolitatakse, muuseas, kui keegi veel ei tea, siis meil on Sisekaitseakadeemia, Sisekaitseakadeemias politseid koolitatakse eraldi ja vanglateenistujaid koolitatakse eraldi. Need on kaks erinevat elukutset, kaks erinevat kunsti, milleks inimesi välja õpetatakse. Ja tõsi on see, et vanglateenistujad käivad politseile ametiabi andmas, siis suure riskiga olukordade lahendamisel on käinud. Ja nüüd, kus neid inimesi juurde tuleb, käivad edasi, aga ka ettevalmistusajad on juba täiesti erinevad. Need on erinevad elukutsed.

Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Ma tõesti siiralt ütlen, et ma arvan, et selline umbusalduse kõnelemine, esitamine ja eneseväidete toomine on äärmiselt ebameeldiv nii teile kui teistele, kellel on umbusaldust avaldatud. Aga kuulates seda, kuidas te täna olete ka esinenud, öelge palun, kõik teised nagu tunnevad, et nemad on süüdi, et teile on liiga tehtud, kas te midagigi tunnete, et oleks võinud teisiti teha. Näiteks ka selle, et peale meedias avaldatut, mis puudutab Pihlakodu või midagi muud teemat, et järsku oleks pidanud ise varem selle ekspertide grupi kutsuma ilma sekkumata prokuratuuri töösse või näiteks vangla teemal käima fraktsioonides ja seda rääkima, enne kui juba öelda, et see praktiliselt on otsustatud. Kas on midagi sellist, mida te tunnete, et oleks pidanud teisiti tegema?

Loomulikult, ükskõik mis inimesel, kes siin puldis seisab või kes iganes mujal eluolukorras on, noh, puhta arutu oleks ju öelda, et mitte midagi poleks saanud veel paremini teha. See on alati meie kui inimeste puhul nii, et kui me tagasi vaatame, siis kindlasti midagi saanuks paremini teha. 

Aga ma rõhutan ikkagi üle, et ekspertkogu ma kutsusin kokku enne, kui meedias avaldati täiendav informatsioon. See on ka ilusti jälgitav, kuna selle kohta Eesti Rahvusringhäälingus ma avaldasin loo. Ehk selles mõttes see ei ole … Nüüd kahjuks jälle ma pean ikkagi valesid ümber lükkama. See ei ole nagu õige. 5. mail välja läinud väljatöötamiskavatsus ka ju tugines sellel informatsioonil, mis oli just äsja meedias ilmunud. Tõsi, mõni päev läks aega selleks, et see väljatöötamiskavatsus kokku panna. Kas võib-olla oleks saanud veel kiiremini? Kindlasti midagi oleks saanud teha veel paremini. See on absoluutselt selge. 

Kõikides nendes asjades, need on väga tundlikud teemad, ma olen ministrina teinud asju nii hästi, kui ma sellel hetkel olen vähegi proovinud teha. Lihtsalt nendes süüdistustes, mis mulle siin täna ette heidetakse, ma pean siiski ka valed ümber lükkama. Jah, valede ümberlükkamist on ebameeldiv teha, minul on ka seda ebameeldiv teha. Selle pärast ma alustasingi sellest, et ma tsiteerisin ka tõesti Poola Seimi esimeest, et kahjuks me siin tegeleme ka populismi ja selliste asjadega, mis ei ole õiged. Mind on süüdistatud selles, vist Lauri Laats ütles, et ma olen loonud süsteemi, mis hooldekodudes võimaldamiseks vägistamist. Kuulge, vabandust! Need asjad juhtusid 2023. aastal. Ma ei ole kuidagi mingisugust niisugust süsteemi loonud ja nii edasi ja nii edasi. 

See on ikkagi kahjuks selline umbusaldus, mis sisaldab lausaliselt valesid, ja ma pean need valed ümber lükkama. Kui ma neid valesid ümber ei lükkaks, ma võtaks need ju omaks. Ja ma ei taha ebaõigeid, täiesti ebaõigeid faktiliselt ümber lükatavaid süüdistusi ei ole mul küll põhjust omaks võtta. 

Aga ma tunnen ennast muidugi ebamugavalt, sest minu arust see ei ole hästi, kui sind ikkagi täiesti ebaõiglaselt süüdistatakse. Aga ma püüan vastustes tuua välja selle, mis on Eesti Vabariigi jaoks oluline. Ja ma olen selles mõttes nende küsimuste ja tõstatuste eest tänulik. Seda ma ütlesin ka oma kõne juures, et kui mõnigi vastus aitab midagi selgemaks teha, hea meelega, olen alati hea meelega vastanud ja vastan ka edaspidi. 

Martin Helme, palun!

Kulla Liisa, sa ei tunne õigust, õiglust ja õigusriiki isegi siis ära, kui sa päise päeva ajal talle otsa komistad. Aga eks teda olegi raske ära tunda, sest et teie valitsemisajal on ta grupiviisiliselt ära vägistatud vanadekodus. Nüüd kurtsid siin, et ministriks said kümme kuud tagasi, pole jõudnud konkurentsiseadusega tegeleda. No väga vabandust! Aga abielu rüvetamise seaduse suutis teie koalitsioon teha ära mõne kuuga ja selle vangide riiki toomise oled ka teinud ära siin supertempoga, et ära aja meile käojaani. Räägid midagi oma väärtusruumist. Kuulates neid vastuseid ja seletusi, siis minul on küll täiesti üheselt selge: sinu väärtusruumiks on süstemaatiline, küüniline, tuim valetamine ja Eesti inimeste üle irvitamine. Vot see on sinu väärtusruum! Aga siis raputad endale tuhka pähe, kuidas sa oled vaene kannataja. Ja siis kinnitasid, et sa ei kavatsegi – sa ei kavatsegi mingit järelevalvet teha prokuratuuris, sa ei kavatsegi midagi muuta seal, et sinu väärastunud arusaamine õigusest ja õiglusest ongi see, et võibki kõik karistamatult edasi minna. Ja sinul ei ole mingit arusaamist sellest, mis on sinu kohustus ministrina avalikkuse ees, Riigikogu ees, oma töökohustustest. Sul ei ole sellest arusaamist ja selle tõttu sa ei kõlba ametisse.

Ma pean nüüd jälle valesid ümber lükkama. Nii nagu ma oma vastustes või kõnedes siin olen öelnud juba, asusin ministriks juuli lõpus, mõne päevaga esitasin konkurentsiseaduse eelnõu. 6. augustil 2024. aastal saatsin ma eelnõu uuendatud versiooni sotsiaaldemokraatidele. Mõne päevaga! Mõne päevaga.

Mis puudutab vanglarendi ettevalmistust, siis see ei ole olnud ka kuidagi uisapäisa. Olen neid kuupäevi siin mitu korda nimetanud, alates sellest, et 2023. aasta veebruaris Isamaa minister Lea Danilson-Järg valimisintervjuus tutvustas seda, et valitsus kaalub Tartu vanglat välisriikidele rendile anda. Need ettevalmistused on toimunud sellest ajast saati. Ei saa kuidagi rääkida, et midagi oleks uisapäisa tehtud.

Ja ma veel kord kordan seda, et prokuratuur ja kohus peavad saama kriminaalasju menetleda sõltumatult. Ministril on keelatud seadusega, seaduse paragrahviga, sekkuda kriminaalmenetlusse ja süüdistuse esitamisse kohtus. See paragrahv on prokuratuuriseaduses olnud väga palju aastaid. Väga palju Riigikogu koosseise on sellega rahul olnud ja on olnud rahul selle pärast, et see on üks õigusriigi aluspõhimõtteid. Ja kinnitan siinkohal, ma tõepoolest ei kavatse seadust rikkuda. Ma ei kavatse seadust rikkuda, küll aga ma teen kõiki neid asju, mis mul ministrina on võimalik teha õiguspoliitika kujundamisel ja olen ka neid asju teinud. Tutvuge palun selle väljatöötamiskavatsusega, 5. mail läks see välja. Väljatöötamiskavatsus adresseerib just nimelt hooldekodude vägivalla küsimusi, nende paremat lahendamist karistusseadustikus. Need on need asjad, mida minister peab tegema. Ekspertkogu kokkukutsumine selleks, et me leiaksime ühiskonnas veel sellele väljatöötamiskavatsusele lisaks lahendusi, kuidas me selle mure, mis on iga Eesti inimese südames, et need Eesti inimesed, kes on abitud – kas on tegemist lastega, kas on tegemist eakatega, kas on tegemist puudega inimestega, erivajadustega inimestega –, et need inimesed oleksid paremini kaitstud vägistamiste eest. Me otsime sellele lahendusi, aga väljatöötamiskavatsus, saate kontrollida, on juba ringilt tagasi.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Umbusaldamine tõesti ei ole meeldiv ei ühele ega teisele poolele, seega ma püüan isegi teie öeldud demagoogiat kuidagi inimlikult siin mõista. Loodan, et enda küsimustele saan siiski konkreetsemad ja sisulisemad vastused.  

Mina nimelt olen mures, et kaks ühiskondlikult väga olulist ja väärtuspõhist eelnõu, nõusolekuseadus ja soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise seaduse muudatused on teie ametiajal takerdunud ja nende menetlemine venib. Veelgi enam, oleme teada saanud, et Justiitsministeerium on tellinud advokaadibüroolt kavandi soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise seaduse muutmiseks, ent selle kavandi sisu on salastatud. Isegi asutused, kes igapäevaselt nende teemadega töötavad, sealhulgas ka volinik, ei ole korduvatele päringutele vaatamata kavandit näinud. Samas kuuleme teie soovist liita võrdõigusvoliniku instituut Õiguskantsleri Kantseleiga, kuid samal ajal hoitakse eelnõu sisu saladuses ja teemaga tegelevaid asutusi ei kaasata. See tekitab tõsiseid küsimusi nii läbipaistvuse kui ka ametkonna tasalülitamise suunal. Ma seega küsingi, miks te olete valinud tee …

Aitäh!

… kus poliitika kujundamine toimub suletult, ja kuidas te põhjendate, et need eelnõud on jäänud toppama?

Aitäh! Need küsimused nüüd ei puuduta tõesti esitatud avaldust, aga vastan hea meelega ka nendele. Ei vasta sugugi tõele see, et nõusolekuseadus oleks kuidagi toppama jäänud. Olen neid kuupäevi, kuidas nõusolekuseadus liigub, korduvalt siin saalis tutvustanud ja olen tutvustanud ka seda põhimõtet, et väljatöötamiskavatsus, kahe variandi vahel valimine ja aasta lõpuks siis jõustunud seaduseni jõudmine, nii nagu on see plaanitud olnud juba tegelikult enne minu tööleasumist, selles taktis ta ka edasi liigub. Nõusolekuseaduse puhul on kõige olulisem see, et me ennetame ühiskonnas uusi kuritegusid ja ennetame ühiskonnas uusi kuritegusid selle kaudu, et me ütleme karistusseadustikus selgelt välja, et seksuaalaktiks on vaja mõlema poole nõusolekut. Seda küsimust arutasime me ka Riigikogu õiguskomisjonis ja mul on hea meel, et õiguskomisjon oli selles küsimuses üksmeelne. Me oleme saanud väga palju ühiskonnast tagasisidet, nii pooldavat kui eitavat. Naisühendused on olnud ühel poolel kui teisel poolel. See seadus liigub täpselt juba mitu aastat tagasi pandud taktis Riigikogu suunas ja loodetavasti on selle aasta lõpuks vastu võetud. 

Mis puudutab küsimust teise seaduseelnõu osas, siis Vabariigi Valitsuse tööplaan on see, mille alusel ministeerium tegutseb, vastavalt sellele tööplaanile, selle uuendustele meie ikka oma tööd teeme. Tõsi on see, et juba siis, kui ma volinikuna töötasin, siis ma nägin seda, missugust kannatust inimestele see tekitab, et õiguskantsleril on palju laiem pädevus, palju rohkem tööriistu, nii nagu see õigusriigis ka tegelikult laialdaselt on, ja kui inimest tuleb solgutada mitme eri asutuse vahet, et see tegelikult ei ole kannatanutele hea. Ja juba ise sellel kohal töötades pidasin ma õigeks seda, et tugevdataks Õiguskantsleri Kantseleid, et kannatanud saaksid kõige kiirema, kõige tõhusama abi Eesti Vabariigis. Loomulikult on oluline ka see, et sõltumatu riigiinstants saaks ennetustööd teha ja saaks juhtida tähelepanu ühiskonna valukohtadele. See on absoluutselt oluline, aga just õiguskaitse, parema õiguskaitse raamides. Näiteks Lätis on selline lahendus, töötab väga hästi.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Lugupeetud minister! No see vanglarendi teema kütab kirgi, emotsioone. Ja ma pean tunnistama, et minu puhul isiklikult ei ole see küll nii emotsionaalne teema, pigem on see pragmaatiline ja praktiline teema. Kui ma võtan pragmaatiliselt ja praktiliselt, siis minu probleem pigem selles, et ma vaatan peaprokuröri, kes ütleb, et see on probleem, ma vaatan kapot, kes ütleb, et see on probleem, siin ennist oli juttu sellest, et politseis on meil inimesi puudu. Ja ma vaatan ka seda, mida me oleme õiguskomisjonis arutanud teiega, et tegelikult seda, kuidas need numbrid kokku klapivad, millised need kasumid päriselt on, kuidas need küsimused on lahendatud, me tegelikult ei ole piisavalt lahanud. Ometigi varsti pannakse allkirjad alla. Tõsi küll, Riigikogu ei ole veel ratifitseerinud. Kas te näete, et seda protsessi tegelikult oleks saanud teha paremini, avalikumalt ja selgemalt, et need mured ja emotsioonid oleksid maandatud paremini?

Aitäh! Kõigepealt ma väga tänan nende heade sõnade eest. Ja ma väga tunnustan teid, et õiguskomisjoni juhina viisite läbi põhjaliku arutelu õiguskomisjonis. Kõigil, kes Riigikogu liikmetest selle teema vastu huvi tundsid, oleks olnud võimalik seal veel täiendavalt ju osaleda. See arutelu oli pikk ja põhjalik. Veel kord: minu suur ja siiras tänu teile selle eest, et seda Riigikogus põhjalikult arutada võtsite!

Küsimusi oli väga palju. Kõik nad olid igati asjakohased, see arutelu oli väga hästi korraldatud. Ja veel kord: väga-väga suur tänu teile selle eest! Samuti soovin tänada heade sõnade eest. Tulebki ju vaadata seda, et tegelikult valitsus, kuhu kuulusid ka sotsiaaldemokraadid, on ju kaalunud erinevaid alternatiive, kuidas selle tühja vanglahoonega edasi minna, ning on selle kaalumise tulemusena jõudnud sinnamaani, et siiski tuleks vaadata Eesti maksumaksjatele, Eesti riigile, Eesti riigi turvastruktuuridele, Eesti inimeste töökohtadele ja kõigele sellele kõige turvalisemat, kõige ohutumat, aga ka majanduslikus mõttes kõige otstarbekamat lahendust. Me räägime siin ju tegelikult tõesti ühelt poolt ekspordist. 

Aga me oleme kõik ühel meelel selles, et Eesti turvalisus ei ole müügiks. Me oleme kõik olnud sellel meelel, et selle projekti eesmärk ei ole kasumi teenimine, vaid kui see projekt realiseerub, siis selle eesmärk on tagada, et töökohti Rootsi maksumaksja raha eest oleks võimalikult palju, et Eesti vanglateenistus, Eesti politsei, Eesti kaitsepolitsei, Eesti meditsiin, kõik need osapooled saaksid Rootsi maksumaksja raha eest töökohti juurde, saaksid Rootsi maksumaksja raha eest koolitusi juurde, et meie riik oleks tugevam ja turvalisem Rootsi maksumaksja raha eest. See on ju olnud kogu selle arutelu eesmärk. 

Lisaks, me räägime ju NATO liitlastega. See on olnud algusest peale punane joon, et me ei lähe läbirääkimistesse mitte kellegi teisega kui ainult riigiga, kes on meie NATO-liitlane. Me räägime laiemast turvalisusealasest koostööst. Nii et me ei ole kordagi rääkinud kasumist, mida rahalises mõttes Eesti Vabariik peaks sealt teenima. 

Ja me oleme avatud ka tutvustanud seda, et loomulikult, lepingu läbirääkimised, mis tahes lepingu läbirääkimised on alati sellised, et üks pool tahab maksta võimalikult vähe ja teine pool tahab jälle võimalikult palju raha saada. Nii on olnud ka seekord. Rootsi meedia süüdistab, et leping on rootslastele liiga kallis. Ja Eestis küsitakse igati õigustatult, et äkki oleks saanud rohkem raha. Noh, see nii on, jah. Aga need mudelid, mida me oleme kulude osas ette valmistanud, see mudeli baas näitab, et suure riskimarginaaliga on need kulud kaetud. Eesti maksumaksja midagi täiendavalt selle eest ei maksaks. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Minister! No lihtsalt sõnu ei ole! Lehtme miljoni varguse mitteuurimine, Pihlakodu vägistamised, mõrtsukvangide import. Ja tulla siia pisarat kiskuma ja võrdlema kõike seda tehtud ja tegematajätmist siis kiluvõileibade loopimisega, no see on ikka puhas trollimine. Aga tänase valitsuse tegevuse tulemusena on töötute arv meil teatavasti üle 64 000, see on lähiaegade suurem. Ja rõhuda siin sellele, et vägistajate, mõrtsukvangide toomine Eestisse aitab Lõuna-Eestis tööpuudust vähendada, on jälle suur avalikkuse trollimine, mitte midagi muud. Need 400 uut töökohta on teatavasti kvalifikatsiooninõuetega seotud ametikohad. Kust kohast see Lõuna-Eestis kavatsete te leida need lisatöötajad? Turu kõrvalt platsilt ju neid teatavasti ei leia. Mis me siis pärast teeme, kui selgub, et kõigepealt toome sisse vangid ja pärast peame sisse tooma ka tööjõu, sest ikka kohapealt neid ei leia? Me teame, et valitsus plaanib ka enneolematult suurt võõrtööjõu sissetoomist. Seletage nüüd uuesti Eesti avalikkusele need asjad ka lahti.

Mul on suur heameel teatada, et teie eeldus, justkui kõigepealt toodaks sisse vangid ja seejärel tööjõud, see kuidagi ei saa isegi selles asjas tõele vastata, kuna vanglateenistujad on riigiametnikud, riigiametnikel meil teatavasti peab olema Eesti kodakondsus. Ja Sisekaitseakadeemia, kes meil vanglateenistujaid koolitab, on üks partneritest kogu selles projektis, kes jällegi Rootsi maksumaksja raha eest tegelikult täiendava koolitamise ette võtab. Nii et mitte ainult ei ole see nii, et Lõuna-Eesti saab 400 täiendavat töökohta, 400 perekonda saavad hea ja tasuva töö, vaid ka haridus võidab sellest. Sisekaitseakadeemia saab täiendavat ressurssi, et uusi vanglateenistujaid koolitada. Selle kõigega on arvestatud. Kui see leping peaks toetuse saama, kui see leping peaks ratifitseeritama, siis tõesti, kõige esimese asjana käivitubki koolitus. Ja kui meil on Eestis võimalik Rootsi maksumaksja raha eest koolitada täiendavaid inimesi turvalisuse sektorisse juurde rahvusvahelisel tasemel, siis ma arvan, et me Eestis võiksime selle üle siiski olla vähemalt rahul, et Rootsi maksumaksja kulul me oma inimesi koolitame valdkonnas, mida igal juhul Eestil läheb vaja. Igal juhul on Eestil praeguses julgeoleku olukorras vaja rohkem ja rohkem inimesi, kes on turvalisuse küsimustes, laskmise küsimustes ja kõiges selles väga hästi väljaõpetatud. Ja eks olnud ju äsja see olukord, kus ka teie olite väga mures, et paar kohtuniku kohta Põlvas koondati. Kuulge, praegu me ei räägi paarist töökohast, me räägime 400 riigi töökohast Lõuna-Eestisse, see on rohkem kui paar ministeeriumit, Lõuna-Eestisse riigi töökohad. Nüüd jälle ei sobi! Katsuge kuidagi mingile seisukohale jõuda, et mis see tegelik soov on. Meie soovime seista selle eest, et Eesti inimestel oleks tööd, oleks haridust. Ja kui Eesti inimestel on tööd ja haridust Rootsi maksumaksja raha eest, siis see on tegelikult Eestile hea.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Nii nagu paljud kolleegid, ma pean ka tunnistama, et minu jaoks see umbusaldusele vastamise kõne oli kummaline. Muidugi elu ei alga Liisa Pakosta valitsusse jõudmisega. Ei alga ka ühegi teise ministriametisse asumisega ja ei lõpe ka siis, kui minister ametist lahkub. Igas valdkonnas on ligi 34 aasta jooksul välja käidud palju ideid, plaane, eelnõusid. Ja te olete korduvalt viidanud, et vangla renti valmistas ette Isamaast Lea Danilson-Järg. Nii oli. Lea Danilson-Järg pidurdas konkurentsiseadust, valmistas ette vangla renti. Nüüd on need kaks teemat, millega teie süvenenult tegelete. Aga ministril on õigus prioriteete seada, see ei ole ette tallatud rada, et tuleb teha täpselt samamoodi, nagu kunagi tegi Isamaa minister. Tunnistage, et inimese jaoks tundub kummaline, et teie ka ühe osana valitsusest, kui valitsuse prioriteediks on vangla rent, välistööjõu odavam sissetoomine, välismaistele veebikasiinodele maksulangetuse tegemine … 

Aitäh!

Kuidas inimene peab mõistma, et toiduainete käibemaksu erandit ei saa, aga veebikasiinode maksulangetuse saab teha? Ja et vangla rent on see hea ja tasuv, Eesti kasvu tagav tulevikutegevus? See on ju kummaline.

Ma olen mitu korda öelnud, et mitte ükski minister ei ärka hommikul üles mõttega, et oh kui lahe, ma saan vanglateemaga tegeleda. See tõesti on tõsi. See ei ole meeldiv teema. Aga ma selles mõttes tunnustan teid selle küsimuse eest, et te ise olite sellelsamal 26. septembri 2024. aasta valitsuse istungil, kui me valitsuses kaalusime kolme alternatiivi: kas hoone sulgeda ja konserveerida, kas hoone üldse maha lammutada, Tartu vanglahoone või siiski minna edasi juba enne Riigikogu valimisi eelmise valitsuse poolt alustatud vangla rendiga. 

Kõiki neid asjaolusid kaaludes me jõudsime ühiselt selleni, et jah, teema ei ole rõõmustav. Teema ei ole midagi sellist, mis nüüd tohutut poliitilist profiiti tooks. Aga arvestades seda, et see küsimus tuleb lahendada, kuna hoone on juba tühi – eelmisel aastal oli koondatud juba järgmised 100 inimest Tartu vanglast –, kõike seda silmas pidades teie otsustasite, et see on kõige otstarbekam lahendus, millega edasi minna. 

Mitte keegi meist ei ole öelnud seda, et see on erakordselt tore teema, millega tegeleda. Valitsusel seda prioriteediks seada – ei olnud see ka tohutuks prioriteediks 26. septembril 2024. aastal, kui me seda otsustasime. See oli lihtsalt eluline paratamatus, millega tuli tegeleda. Hoone on tühi, inimesed on koondatud. Me peame mingisuguse valiku tegema. Kas me paneme maksumaksjate õlgadele selle 12 miljonit eurot tühja hoone ülalpidamiseks või me läheme seda teed pidi, et me Rootsi maksumaksja rahaga avame uued töökohad ja pakume turvalisuses tegutsevatele inimestele võimalust saada väljaõpet, mida Eesti riigil ju tegelikult on vaja? 

Me arutasime ka seda, seal oli päris mitu argumenti, miks me selle variandi poolt otsustasime ühiselt. Need argumendid on ratsionaalsed. Veel kord: see ei ole teema, mille üle on tohutult tore rääkida, aga see on eluline paratamatus. Ja saada eksport, saada see lahendus Rootsi maksumaksja raha eest oli meie ühise seisukoha järgi antud olukorda arvestades kõige parem lahendus, ja mitte ainult meil vaid, nagu me nägime, tõesti ka eelmisel valitsusel. 

Nüüd, mis puudutab neid muid valitsuse prioriteete, siis jaa, loomulikult siin on mitmesuguseid eriarvamusi. Aga Tartu vangla küsimus tuli lahendada ka ajalises mõttes. Juba 2023. aasta veebruaris oli see selge, nagu Isamaa minister Lea Danilson-Järg ütles. Hoone on tühi, lahendus tuleb leida. See on see ajasurve.

Aitäh! Kas Riina Sikkutil on istungi juhatajale küsimus, et miks ta lubas eelmisel küsijal küsida oluliselt üle ühe minuti?

Aitäh! Mul on tõesti küsimus, aga ei, ajapiiri ületamise kohta ma küsida ei tahtnud. Kuna justiitsminister on korduvalt puldis rõhutanud, et valed tuleb ümber lükata, kuidas on Riigikogu liikmel saalis võimalik seda teha, sest justiitsminister jättis mulje, justkui ma oleks toetanud 26. septembril vanglarenti. Tegelikult ta teab, et ma olin üks kõige kriitilisemaid valitsusliikmeid selle plaani suhtes nii valitsuskabineti aruteludel kui eraviisiliselt minister Liisa Pakostaga vesteldes. Samuti tuleb nentida, et sotsiaaldemokraadid visati valitsusest välja 10. märtsil ja valitsus otsustas vanglarendi läbirääkimistega Rootsiga edasi minna …

Aitäh, Riina!

… 13. märtsil, sest varem ei olnud võimalik seda otsust teha. Minister millegipärast jättis mulje, nagu ma oleks toetanud vangla väljarentimist. Aga ma kinnitan, et ma tegelikult seda ei teinud. Kas on mõni teine viis valede ümberlükkamiseks siin saalis istuvatel isikutel?

Aitäh, hea kolleeg! Tõepoolest, antud juhul, kuivõrd on tegemist ettekandega, siis neid võimalusi liiga palju ei ole. Kui on küsimus varuks, siis on võimalus seda teha, kui küsimusi varuks enam ei ole, siis ainus võimalus fraktsioonipoolse kõneleja poolt nii-öelda. Aga eks see aeg on nagu piiratud. Selles mõttes jah, antud juhul möönan, et neid võimalusi liiga palju ei ole. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Pean teile isiklikult lugu. Kuid andke andeks, minu arust peab olema pisut kurt ja pime, et mitte märgata tugevate kitsaste ärihuvide olemasolu selle konkurentsiseaduse läbisurumisel. No mis seal ikka, kahjuks lihtsalt Eesti inimesed pikas perspektiivis maksavad kõrgemaid hindu. 

Aga palun kinnitage, et vastavaid niiditõmbamisi pole toimunud. Ja kui siiski lähiajal need ilmnevad, siis teie näiteks täna, kui ikkagi koalitsiooni hääled on teie selja taga ja umbusaldust ei toimu, mis te siis ise pärast seda teete?

Aitäh! Kõigepealt, nõustudes istungi juhataja seisukohaga, aga siiski, olen sunnitud ütlema, et 26. septembril 2024. aastal valiti vanglarentimise tee konsensuslikult. Sotsiaaldemokraadid toetasid seda. Ja tõesti, minu sügav lugupidamine Riina Sikkuti vastu. Vastab tõesti tõele see, et Riina Sikkut tervisevaldkonna eest vastutava ministrina väga tõsiselt võttis seda teemat, tõi lauale mitu asja, mida me peaksime veel läbi vaatama. Me näiteks võrdlesime kõiki ravimeid, kas on ravimite kättesaadavus tagatud, kas võib olla selline olukord, et kinnipeetaval on erinevad ravimid Eestis ja Rootsis. Seal oli veel terve rida asju. Näiteks lepingusse jõudis ka see, et tõesti psühhiaatrilisi patsiente me ei võta. Me peame seisma selle eest, et Eesti inimestel psühhiaatriline ravi ei halveneks, ja meil on neid spetsialiste vähe. Minu tunnustus Riina Sikkutile ministrina, kes väga palju teemasid lauda tõi, mis kõik leidsid lepingus kajastamist või siis selgus, et seda ohtu ei ole, et ravimite erinevust ei ole. Aga 26. septembril 2024. aastal sotsiaaldemokraadid hääletasid selle poolt, et minna vangla … No hääletust ei toimunud, aga see otsus oli konsensuslik, jah. Vabandust! Olgem täpsed. Otsus oli konsensuslik. Sotsiaaldemokraadid olid selle poolt, mitte ei hääletanud selle poolt. Otsus oli konsensuslik valitsuses. 

Nüüd, mis puudutab järgmist küsimust – ja ka tänan heade sõnade eest –, vaadake, ma olen seda nüüd siin ka mitu korda juba öelnud. Mul on raske mõelda teiega isegi kaasa, et kuidas see Euroopa Liit võis tervikuna olla mõne Eesti ettevõtte poolt mõjutatud, nagu te üritate siin konstrueerida. Me võtame üle Euroopa Liidu õigust. Euroopa Liidu õigust, mille ettevalmistamisel Eesti ise aktiivselt osales. See konkurentsiõiguse direktiiv võeti vastu 11. detsembril 2018. aastal, kui Eesti oli eesistuja. See direktiiv on see, mis parandab konkurentsiolukorda tarbijate jaoks ja ettevõtluskeskkonna jaoks. Selle direktiivi me võtame täiel kujul üle, seda isegi veel üle kullates, minnes kaugemale, kui see direktiiv ette näeb. Mul on selles mõttes raske teiega ... Ma tunnistan ausalt, ma ei saa teie mõtteviisist aru. Kuidas te kujutate ette, et need ettevõtted seda Euroopa Liitu mõjutasid? Või ma ei saa sellest täpselt aru, sellest konstruktsioonist. Selle tõttu mul on isegi keeruline sellele vastata.

Nüüd, te küsisite, kas ma olen mingis niiditõmbamises osalenud. 2017. ja 2018. aastal, kui seda direktiivi ette valmistati, ma osalesin niiditõmbamises ainult nii palju, kui mul on kodus õmblusmasin. Ma kuidagi ei olnud valitsusega seotud ega valmistanud seda ka mitte kuidagi ette. Veel kord kinnitan: Justiits- ja Digiministeeriumi ametnikud on selle eelnõu ette valmistanud kõige parema arusaama valguses. Ka õiguskantsleri ja väga paljud õigusteadlaste seisukohti arvestades. Igatepidi on see olnud läbipaistev, selge protsess. Jah, loomulikult, selle käigus on toimunud rida kaasamisi. 20. jaanuaril meil oli suur avalik kaasamiskoosolek, väga palju erinevaid osapooli, ülikoolid osalesid. Seal osalesid ka ettevõtlusorganisatsioonid. Nii et kui te üritate minu käest kätte saada lauset, et ma ei ole kunagi ühegi ettevõtlusorganisatsiooniga kohtunud, siis ma seda kindlasti ei saa kinnitada. Ainuüksi avalikel koosolekutel juba olen kohtunud. Eraldiseisvalt nendest avalikest koosolekutest kohtunud ei ole.

Riina Solman, palun!

Suur aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ma tänan siinkohal Anti Allast, kes uue vaate tõi sisse sellele konkurentsiõigusele. Täiesti ebaõiglaselt teid küll ei süüdistata, see vassimine tekitab minu jaoks küsimusi juurde. 

Pihlakodust rääkides olete siinsamas puldis mulle arupärimistele vastates öelnud, et kahjuks ei ole maailmas suudetud taolisi koledaid intsidente ära hoida, andes signaali sellega, et meil ikkagi sellised asjad juhtuvad. Alles hiljem, kui selgus, mis tegelikult on seal toimunud, ütlete te praegu, alles täna, et te teete kõik, et edaspidi ära hoida selliseid asju. 

Ja minu küsimus ei puuduta Lea Danilson-Järgi, sest vaadake, te ütlesite alguses, et see ajastu on 2009–2022, kui Lea Danilson ei olnud minister, oli Raivo Aeg. Võtke ikka vastutus oma tegude eest. Vahepeale jäi kaks koalitsiooniministrit, Reformierakonnast Madis Timpson ja enne teda veel Kalle Laanet. Kus siis see konkurentsiõigus oli? Nüüd teie tulete, hakkate usinasti seda menetlema! Nii et aitäh Anti Allasele!

Ja ma küsin teie käest vangide kohta. Kurjategijad, te lugesite ette, mida nad kõik teinud ei ole, ei ole teinud seda, ei ole teinud toda, ei ole teinud kolmandat asja. Kes seda kontrollib? Kust saab kapo lisarahastuse, et seda tausta uurida? See ei ole nüüd Lea Danilson-Järgi aeg, vaid teie aeg, kui teie impordite vange ja ütlete meile, et need inimesed ei ole mitte midagi teinud, aga millegipärast te neid siia impordite. Ja mis on siis nende kurjategijate profiil? Ja palun ärge enam ajage oma eelkäijate peale enda asju!

Üks hetk, lugupeetud minister! Mul on palve fotograafile siiski mitte pildistada Riigikogu liikmete laual olevaid materjale, see ei ole liiga korrektne. Me oleme siin ka väga ebavõrdses seisus, et üks tiib on oluliselt lähemal, teised kaugemal. Jah, palun, Liisa Pakosta!

Aitäh! Nüüd ma siiski pean jälle ebaõigeid fakte korrigeerima. Esiteks, konkurentsiõiguse direktiivi ülevõtmise tähtaeg oli 2021. aasta alguses. Sinnamaani olid justiitsministrid Isamaast. See oli see aeg, kus see konkurentsiõiguse direktiiv oleks tulnud üle võtta. Sedasi ma ka väljendasin. Igale Euroopa Liidu direktiivile on ette nähtud kaheaastane aeg, mil see tuleb liikmesriigi õigusesse üle võtta. Ja see aeg sai täis 2021. aasta alguses. Ehk see oli see aeg, kus õiguspäraselt oleks tulnud see üle võtta. See oli see, mida ma rõhutasin, ja see oli see, mis faktiliselt on tõde. Faktiliselt on tõde!

Nüüd mis puudutab seda, et kust saab kapo lisarahastust kinnipeetavate taustakontrolliks. Ma väga tänan veel kord Kaitsepolitseiametit, kes on tõesti algusest peale olnud tihedalt kaasas ettevalmistamisel, kuna me oleme korduvalt korrutanud seda, et meie punased jooned, ja ma olen täiesti kindel, et ka Lea Danilson-Järgi punased jooned Isamaa ministrina, kui ta vanglarenti kui valitsuse plaani tutvustas Eesti Rahvusringhäälingu intervjuus, olid needsamad, et seda saab teha üksnes siis, kui kõik riskid on maandatud. Kõik riskid maandatud tähendab seda, et kõigepealt tuleb riskid kirjeldada ja seejärel ükshaaval maandada. Ja te väga õigesti tõite välja selle, et on terve rida kurjategijaid, kelle riskiaste ühiskonnale oleks kõrgem, keda külastavad inimesed oleksid ohuks Eesti turvalisusele, näiteks gängikuritegevuses või võrgustunud kuritegevuses osalenud. Ja meie punane joon on selles, et me neid inimesi ei võta. Ja mul on hea uudis: siin on meil täpselt ühesugune huvi, tõsi, erinevatel põhjustel, ka näiteks Rootsi Kuningriigiga. Ka Rootsi Kuningriik on äärmiselt huvitatud sellest, et mitte ükski võrgustunud kurjategija nende silme alt ära ei läheks, sest nad soovivad ju selle võrgustiku kätte saada. Meil on vastastikku, tõsi, erinevatel põhjustel, aga täpselt ühesugune huvi tagada see, et mitte ükski võrgustikku omav kurjategija Eestisse ei jõuaks ja sellega oleks tagatud ka see, et teised kurjategijad teda külastama ei hakkaks. Maandatud on see risk selliselt, et kapo, Kaitsepolitseiamet Eestis saab lisaraha. Lisaks kõikidele nendele andmetele, mida Rootsi on juba kontrollinud, mida Rootsi kohus on analüüsinud, mida Rootsi kaitsepolitsei on vaadanud, teeb täiendava kontrolli ka veel meie Kaitsepolitseiamet, saades Rootsi maksumaksjalt selleks täiendavaid vahendeid. Lisaks sellele on lepingus, lepinguprojektis ette nähtud see, et kui ka hiljem kaitsepolitsei näiteks avastab, et ikkagi on mingi probleem, meil on õigus see kinnipeetav kohe tagasi saata. Ja lisaks sellele veel täiendav riskimaandamise meede, ma veel kord, käsi südamel, võin öelda, et me oleme nende riskide maandamisega väga tõsiselt tegelenud, on see, mis on Riigikogus juba kenasti läbi arutatud. Eesti on selline riik nüüd, kus kõikidele vanglakülastajatele viiakse läbi põhjalik taustakontroll. Ma veel kord kordan, kõikidele vanglakülastajatele viiakse läbi põhjalik taustakontroll, ka nendele, kes Eestist juba Eestis kinnipeetavaid külastama lähevad. Kui inimene sellest taustakontrollist keeldub, ta vanglasse külastama ei saa. Ja nüüd veel üks väga oluline asi. Me oleme väike vahva digiriik. Meil on täiesti unikaalne lahendus vanglas, millega on üsna hiljaaegu alustatud ja see on videokohtumiste võimaldamine pereliikmetega. See on pälvinud rahvusvahelist tähelepanu, positiivset tähelepanu, kuna see võimaldab kõiki riske maandades siiski kinnipeetavatel hoida sidet oma pereliikmetega, oma lapsega, oma emaga. Lapsed ja emad on pereliikmetest lihtsalt statistiliselt need, kes vahest ka üldse külastamiseni jõuavad. Külastatavus üldiselt on väga väike. Oma lapse või emaga sideme hoidmiseks saab seda videoühendust kasutada. See on väga turvaline lahendus.

Head kolleegid! Kuna lubasin protseduurilise küsimuse Riina Sikkutile, siiis ma võtan protseduurilise küsimuse Varro Vooglaiult ja Riina Solmanilt. Ja seejärel toimub ka juhataja vahetus, ka seetõttu võtan need protseduurilised. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Te tegite enne fotograafile rõdul märkuse, et ei pildistataks saadikute laual olevaid materjale. See on tänuväärne ja õige. Aga ma omalt poolt tuletaksin sellega seonduvalt meelde seda korduvalt tehtud ettepanekut, et rõdule võiks panna ka väikesed sildid, mis ütlevad, et saadikute laual olevaid materjale ei tohi pildistada sellisel viisil, et need on loetavad, mis seal on. See ei ole raske teha ja sellisel juhul ei peaks tagantjärgi märkusi kogu aeg tegema. Juba on pildistatud, juba on tehtud ja siis öeldakse jälle, et palun ärge tehke seda. Ma ikkagi kordaksin seda ettepanekut: väikesed sildid üles, et see ei ole lubatav tegevus. Riigikogu kodukord ei näe sellist võimalust ette. See oleks nagu palju kohasem lahendus. Aitäh!

Aitäh! Kindlasti, ma arvan, kantselei kaalub seda ettepanekut. Tähtis on, et see viisakal moel oleks võimalik välja panna. Ma arvan, et see on teostatav. Aga siin on ka üsna karmid reeglid erinevate siltide paigutamiseks, nii et palume seda. Aga fotograaf oli igati korrektne selles mõttes, et ta ei ole pilte teinud. Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Minul on küsimus natuke kodukorra kohta, aga ma usun, et me kodukorras sellele vastust ei leia. Kindlasti teie targa inimesena oskate seda öelda. Kuidas juhatada vastajat vastama eetiliselt. Siin saalis ei ole justiitsminister Lea Danilson-Järgi, küll on aga pärast teda ametis olnud justiitsministrid Madis Timpson ja Kalle Laanet. Ma loodan, et üks nendest on vähemalt sidevahendite, aga teine tuli saali tagasi. Kriitikat Liisa-Ly Pakosta nendele ei suuna, mis puudutab vanglaid ja konkurentsiseadust, ometi olid need ministrid vahetult enne teda ametis. Ja võetakse ette inimene, keda siin ei olegi, kes ei saa ennast kaitsta. Kui eetiline on ministri selline käitumine?

Ma arvan, et minister tegelikult on vastutav oma tegude eest ka siis, kui ta enam minister ei ole. Need otsused, mis te sellel ajal tegi, kellele antud juhul justiits- ja digiminister viitab, siin ma ei saa küll midagi ette kirjutada, kas ta viitab ühele, teisele või kolmandale. Aga veel kord, et jah, eks siin ma ei saa välistada, et siin teatud subjektiivseid valikuid tehakse. Aga eks me kõik oleme vahel subjektiivsed oma kohast tulenevalt. 

Aga nüüd küsimus ministrile, Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Teate, minule jäi kõrva riivas see, kuidas te distantseerite ennast kõigest, mis seondub prokuratuuri tegevusega, justkui nagu pesete oma käed puhtaks – et prokuratuur on sõltumatu ja mina poliitikuna ei saa mitte midagi nende tegevusega seonduvalt teha. Ühelt poolt teil on muidugi õigus, prokuratuuriseaduse kohaselt prokuratuur ongi sõltumatu, aga samal ajal ta ei ole iseseisev asutus, selles mõttes, et ta tegutseb ikkagi Justiits- ja Digiministeeriumi ametialas. Ja justiitsministrina teie selles mõttes ikkagi olete kontrolli teostaval funktsioonil prokuratuuri suhtes. Isegi kui see kontrolli teostamine ei näe välja teenistusliku järelevalvena, siis igal juhul on ju täiesti võimalik see, et te näiteks ministrina kutsute peaprokuratuuri, ma ei tea, lõunale või niisama kohtumisele muus formaadis ja arutate temaga asju. Miks mõni avalikkusele suurt huvi pakkuv kriminaalasi, näiteks Lehtme kaasus, toppab, ei liigu? Ja sellega seonduvalt ma küsingi teilt, kas te olete teinud kogu selle aasta jooksul, mis te olete minister olnud, midagi selleks, et saada informatsiooni, kuidas selle asjaga on, miks see edasi ei liigu.

Aitäh! Ma olen teie küsimuseasetusega igati nõus. Ja olen siin ka kirjeldanud, mida ma olen teinud, mida ma olen teinud konkreetselt justiits- ja digiministri kasutuses olevate tööriistade raames ja mida ma olen teinud ka õiguspoliitiliselt seda kogu riigi seadusandlust paremaks tehes, paremaks suunates, millised on olnud konkreetsed sammud. 

Saan ka teie konkreetsele küsimusele vastata, et jah, 11. aprillil – ma loodan, et mul on see kuupäev õigesti meeles, see oli üsna vahetult pärast seda ajaleheartiklit – osalesin ma prokuratuuri üldkogul või üldkoosolekul – vabandust, kui ma nüüd terminiga eksin! – Raplas, kus ma väljendasin oma seisukohti, mida prokuratuur peaks oma töös parandama, ja andsin sellest ka vahetult pärast oma sõnavõttu intervjuu Raplamaa Sõnumitele, kus ma põhiseisukohad avalikult välja ütlesin. Ma olen mitte ainult peaprokuröriga seda teemat arutanud, jäädes siis loomulikult, eks ole, nendesse piiridesse kuhu justiitsminister jääma peab, aga ma olen seda teemat arutanud, ja mitte ainult peaprokuröriga, vaid ka terve prokuratuuri üldkoosolekuga.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Ja umbusaldatav! Te ei vastanud kahjuks enne minu küsimusele, et miks siis on nii, et need väärtushinnangud, teie väärtushinnangud ja Eesti rahva väärtushinnangud üldse kokku ei lange, miks see kuristik nii suur on. Te ei võtnud seda enne kuidagi kommenteerida. Ma tõin ka näite, et kui teie erakonna toetus on seal kahe-kolme protsendi vahel ja teie toetus ministrina on alla 10%, siis äkki ei ole õige süüdistada Eesti rahvast selles, et nad aru ei saa, ja neid inimesi, kes siin saalis on, kes teile täna umbusaldusavalduse on üles pannud, vaid äkki peaks analüüsima oma tegevust. Ja enne, kui te vastata saate, ma tuletan meelde, et võib-olla ikkagi põhjus, miks see kuristik nii suur on, on selles, et te olete siin sookvoote peale surunud börsiettevõtetele ja eraettevõtetele, kus peab olema mehi, naisi ja muid sugusid kõiki sama palju esindatud. Või siis seesama politseinike teema, mis te ütlesite, et need on kaks erinevat sektorit. Ei ole! Tegelikult see grupp inimesi, kes võiks teha nii politseiniku, päästja tööd kui kaitseväelase tööd, on suhteliselt sama. Äkki on põhjus selles, et te eksitate inimesi? Või see, et see 8500 eurot sisaldab seda, et Eesti rahvas ei pea peale maksma. Väga tänuväärne!

Teie aeg!

Teie ühes artiklis oli, et midagi maksma juurde ei pea. Äkki on see põhjus, miks see kuristik nii suur on?

Aitäh! Ma selle olen sunnitud jällegi korrigeerima, et ma ei ole mitte kunagi öelnud, et keegi on süüdi selles, et ta aru ei saa. Vastupidi, ma olen siin algusest peale kinnitanud, et ma hea meelega vastan kõikidele küsimustele ja see arutelu siin loodetavasti teeb asju selgemaks. Ma olen parandanud faktivigu.

Nüüd, mis puudutab seda kuristikku, ma olen välja toonud nii ajalehtede juhtkirjad. Mul kahjuks ei ole käepärast, Postimees vist tegi gallupi, kus, kui vaadata, kui palju inimesi ütles, et justiitsminister ei peaks tagasi astuma selle vanglarendi teema tõttu, ma arvan, et ma ei ole kunagi varem nii paljudelt inimestelt toetust saanud. Postimees tegi ka tänavaküsitluse Tartus, kus inimesed ütlesid, et jah, töökohad on head. Me teame ka senisest vanglarendi kogemusest, mida me oleme analüüsinud, kus Holland on pakkunud teistele riikidele oma tühjalt seisvaid vanglakohti ja kus ka vanglarent on realiseerunud, et kohalik kogukond on olnud rahul sellega, et nad on saanud tööd, leiba, ühtegi julgeolekuriski ei olnud realiseerunud. Me oleme seda põhjalikult vaadanud.

Ma saan aru muidugi, et mure on selle teema osas. Mul on ka mure. Ja loomulikult meil kõigil on mured. Me oleme nende murede maandamisega samm-sammult tegelenud. Vangla ei ole selline asi, mis oleks täiesti muretu. Kõikide murede maandamisega ent seevastu tuleb tegutseda.

See, et Eesti inimestel on erinev arusaam soolisest võrdõiguslikkusest ja sellest, millised on naiste võimalused ühiskonnas, ka see on teada. Meil tõenäoliselt selles küsimuses on jah erinevaid seisukohti, aga jäägem siis lugupidavalt eriarvamusele selleski.

Jaak Valge, palun!

Aitäh! Lugupeetud proua minister! Küllap te juba aimate, mis valdkonnast see küsimus tuleb. Olete väitnud, et Tartu vangla väljarentimine toob 400 uut töökohta juurde. Aga akadeemik, Eesti Panga Nõukogu esimees Urmas Varblane väitis siinsamas parlamendis Eesti majanduspoliitika suunda korrigeerides, et me ei vaja rohkem töökohti, vaid vajame tegelikult vähem, aga targemaid, suurema lisandväärtusega töökohti. Vastab tõele. Ja pealegi on meil ju 300 politseinikku ja 500 kaitseväelast puudu. Vastab jälle tõele. Niisiis jääb see argument, et asjatult ehitatud vanglakolakas seisab nagu niisama tühi. Aga kas teile nüüd ei tundu kummaline, et kui püütakse ühte sellist ebaõiget sammu õigeks ajada järgmise ebaõige sammuga?

Jaa, ja ma tegelikult tänan teid selle eest, et te mitte ainult siin saalis ei küsi, vaid te tõesti olete ka varem nendes asjades minuga arutanud. Minu sügav lugupidamine selles osas. See on alati väga hea, kui Riigikogu liikmed tunnevad teema vastu huvi ja küsivad ka otse. 

Nüüd kaks asja, mis siin tuleks selgeks saada. Esiteks, kas need vanglakohad ehitati asjatult? Praegu takkajärgi on seda lihtne öelda. Siin ma väga tunnustan Andrus Ansipit, kes on ju mitu korda juba meedias seda küsimust kajastanud. Tema oli mäletatavasti Tartu linnapeana nii suure mahu ehitamise vastu ja tagantjärgi on tunnistanud, et pole mõtet tagantjärgi nende piikidega vehkida, tolle aja kuritegevus oligi väga palju kõrgem. Õnneks on inimestel meelest ära läinud, milline oli Eestis kuritegevuse olukord 1990. aastatel. Meil oli siis ligi 500 mõrva, täpset numbrit kahjuks ei mäleta. 460. Aitäh, saalist! 460 mõrva aastas. Täna meil on neid, ka andke andeks, täpse numbriga jään hätta, kuskil 25 ringis. Suurusjärk on vähemalt õige. 460 mõrva, 25 mõrva. Meie kuritegevuse tase on Eesti riigi, Eesti politseinike, Eesti kriminaalhooldajate, Eesti vanglateenistujate, Eesti kohtunike, Eesti prokuröride järjepideva töö, ja tõsi, ka Eesti valitsuste ja Eesti poliitikute, Eesti Riigikogu liikmete järjepideva töö tulemusel viidud nii palju alla. Tartu vangla ehitati mäletatavasti selleks, et Patarei vangla üle viia. Patarei vangla ei vastanud nendele arusaamadele inimõiguste kaitsest ka vangistuses, mis Euroopa Liidus on. Ja Tartu vangla ehitus, iga vangla ehitus võtab aega väga pikka aega. Tartu vangla ehituse plaanid pandi paika oluliselt kõrgema kuritegevuse taseme juures. Aga nagu me näeme Hollandi kogemusest, kes ühel hetkel rentis vanglakohti välja, sest kuritegevuse tase oli väga madal, aga absoluutselt mitte seotuna sellega, vaid hoopis Rotterdami sadama kaudu toimuva narkokaubanduse tõttu, mida saadavad relvastatud jõugud, selle tõttu kuritegevuse tase tõusis ühel hetkel ja Holland vajab teiste riikide abi nüüd hoopis ise. Nii et see, et meil täna on vanglas tühjad kohad, ei tähenda seda, et see oleks niimoodi järgmistel aastakümnetel. Võib-olla kümne aasta pärast läheb seda meil endal vaja, kahjuks ma olen sunnitud seda ütlema. 

Mis puudutab töökohti ja seda, kas töökohad peavad olema rohkem targad. Ma olen täiesti nõus Urmas Varblasega, akadeemikuga, kes ütleb, et Eestis siin kohapeal meil on tõesti rohkem vaja tarku töökohti. Aga nüüd ma korraks tuletan teile meelde, et töökohtade mõttes me räägime ekspordist, seda on ka Äripäeva artiklid mitu korda välja toonud ja ka erinevad majandusinimesed on mitu korda välja toonud. Need kohad on puhas eksport. See ei ole üldse võrreldav sellega, mida Urmas Varblane välja tõi, vaid see on puhas ekspordiraha, mis Eestisse tuleb, Rootsi maksumaksja raha, mis Eestisse tuleb. Ehk see on täiesti väljas sellest argumentatsioonist, mida Urmas Varblane igati õigesti välja tõi. Aitäh teile!

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Mul on tõepoolest piinlik kuulata neid vastuseid ja seda teie kõnet. See on väga kurb, et õigusvaldkonna eest vastutav minister õigust ei räägi. Ja seda veel Riigikogu saalis! Aga tulles tagasi minu kolleegi eelnevalt esitatud küsimusele, mis puudutas võrdõiguslikkuse ühendseadust, siis lähme natuke ajas tagasi. Eelmisel sügisel ilmnes, et te olite tellinud töövõtulepingu kaudu advokaadibüroolt seaduseelnõu analüüsi ja võrdõigusvolinik soovis selle tellitud tööga tutvuda, aga seda te ei võimaldanud. Ja siis palusin mina seda, et mina kui Riigikogu liige soovin selle tööga tutvuda. Te ei võimaldanud mulle seda. Nüüd ma pidin pöörduma Andmekaitse Inspektsiooni poole, et uurida, kas teil on üldse õigust muuta analüüse, mis on rahva raha eest tellitud, ametisiseseks kasutamiseks. Miks te varjate analüüse …

Teie aeg! 

… mis kuuluvad seadusega avalikustamisele? Miks te takistate parlamentaarset kontrolli?

Aitäh! See küsimus ei ole seotud esitatud avaldusega, aga vastan sellegipoolest. Olen korduvalt teile sellele vastanud, olen andnud seaduse viited, kuidas tegutsemine on olnud seaduse alusel. Loomulikult on hea, kui seda veel täiendavalt üle vaadatakse ja kontrollitakse. Tõesti, Eestis kehtib selline õiguskord, et seaduseelnõu ettevalmistavaid materjale ei pea kõiki avalikkusega jagama. Antud juhul on Justiits- ja Digiministeerium sellise valiku teinud ja liigume siit edasi. 

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Mul on tunne, et kõigi nende teemade puhul, nii selle Pihlakodu juhtumi, selle konkurentsiseaduse, selle vangla rendiplaani, innovatiivse plaani puhul ei ole teie kahjuks minu hinnangul tajunud nende teemade tundlikkust. Võib-olla tundlikum eeskätt nende Pihlakodu ja vanglate küsimus, konkurentsiseaduse puhul võib-olla keskmisel Eesti elanikul nii tugevaid tundeid ei ole, kuigi see mõjutab neid vaata et kõige rohkem neist. Aga tõsine probleem on olnud see, et selles vangla rendi küsimuses on olnud väga palju segadust, on olnud väljaütlemisi stiilis, et tulevad siia madala riskiga need ja 30 miljonit kasum, justkui on antud mõista olukorras, kus tegelikult on see käive, kasumit sealt ei pruugi tulla. Ja kas see on üldse koht, kus peab kasumit teenima? Ja Pihlakodu juhtumi puhul on empaatiast meeletult puudu jäänud. Minu küsimus teile ongi lihtne, kas te olete mõelnud ka, et kui te liiga palju võtate ette selliseid tundlikke teemasid, tundlikke algatusi, siis vähim, mis te saate teha, on anda endast parim, et olla kommunikatsioonis läbipaistev, aus ja selge, mis kahjuks, täna näitab ka see umbusaldusavaldus, parlamendi väga suure osa hinnangul ei ole õnnestunud.

Aitäh! Kas minister teeb liiga palju tööd? Te küsisite, kas minister võtab liiga palju ette. Seda vast siis tõesti otsustavad tulevased põlved. Aga ma vastan niimoodi, et me oleme praegu ju ajalooliselt, ja seda on öelnud väga paljud eksperdid, me oleme sellises julgeoleku olukorras, millist ei ole nähtud alates teisest maailmasõjast. Me oleme sedavõrd kriitilises julgeoleku olukorras, kus võrdlused teise maailmasõja eelsete päevade ja kuudega on välja toodud julgeolekuekspertide poolt. Me oleme … Mul on kaks haridust, üks on ajaloost, kaks kõrgharidust, magistri tasemel, üks on ajaloost, teine õigusteadusest. Ja ma usun, et siin saalis olevate ajaloolastega me saame seda jagada, et pärast hiljem tagasi vaadates me oleme leidnud, et ka Eestis oleks olnud mõnda asja, mida oleks pidanud rohkem tegema enne teise maailmasõja algust. Ma olen seadnud endale selle moraalse majaka, et ma teen nii palju, kui ma vähegi jõuan täita neid ülesandeid, mis mul Eesti Vabariigi ees on, mis mul Eesti inimeste ees on. Ma ei ole lugenud tõesti töötunde. Ja mind on juba mitu korda süüdistatud selles, et ma teen liiga palju tööd. Aga ma arvan, et see on ajalooline aeg praegu, kus me ei saa jätta asju tegemata. 

Ka Tartu vangla puhul on seda välja toodud, et oleks meie riigi turvalisuse suhtes kuritegelik jätta see hoone tühjaks või see maha lammutada. Ja oleks kuritegelik meie rahva turvalisuse mõttes jätta inimesed turvalisuse osas väljaõpetamata, jätta need tööle võtmata. Seda on välja toonud eeskätt turvalisusevaldkonda hästi tundvad eksperdid. 

Nüüd, mis puudutab Pihlakodu, ma olen kõikides oma sõnavõttudes väljendanud kaastunnet. Olen väljendanud ja väljendan edasi ka seda, et toime on pandud jäletud kuriteod. Olen tunnustanud lähedasi, kes selle asjaga on meelekindlalt õigust ja õiglust otsinud. Olen nende lähedastega ka kohtunud. Tagasiside on tulnud, et kohtumine oli igati empaatiline. Olen teinud kõiki neid samme, mida ma ministrina saan teha. Algatanud järelevalvet seal, kus ma saan seda algatada. Saatnud välja väljatöötamiskavatsuse just hooldekodudes vägivallakuritegude ennetamiseks ja karistusseadustikus karistuste karmimaks muutmiseks. Olen kokku kutsunud või ette valmistanud ekspertkogu kokkukutsumist. Seda kõike me oleme siin mitu korda täna juba vaadanud. 

Loomulikult, need teemad on rasked. Justiitsministri portfell ei ole üheski riigis kerge portfell. Tegeleda tuleb nii ühiskonna kõige jubedamate teemadega ja leida nendele õiguspäraseid õiglasi lahendusi. Muide, enamik, paljudes riikides on justiitsministritel ka turvamees, kui teistel valitsusliikmetel ei ole, seda just tulenevalt selle portfelli raskusest. Nii et ma saan aru sellest, et see töö on raske. Ma saan aru, et selles töös on palju asju, mis inimestele tunduvad keerulised. Ja ma hea meelega olen valmis kõiki asju seletama, olen seda korranud siit puldist juba palju-palju kordi.

Tanel Kiik, protseduuriline küsimus juhatajale.

Jaa, see on nüüd väga selgelt protseduuriline. Äkki on võimalik paluda mingit tehnilist tuge või abi, sest ilmselgelt minu küsimus ei jõudnud adressaadini, sest see vastus oli ju midagi täiesti muud. Ma küsisin, kordan siis igaks juhuks üle, küsisin selle kohta, kas tajutakse, et nende teemade käsitlemine peab olema faktipõhine, aus ja läbipaistev, vastuseks kostus mingil hoopis teisele küsimusele vastus selle kohta, kui palju tööd minister teeb, kui raske töö see on, kuidas see on väga raske ja et umbes, et enne sõda, enne eelmist sõda oleks pidanud vist Eesti Vabariik siis Pätsi ajal hakkama hoopis rohkem vange Eestisse tooma, et see oleks kuidagi meie julgeolekut tugevdanud ja paremini valmistanud meid ette võimalikuks kokkupõrkeks Nõukogude Liiduga. Pole võimalik muul viisil aru saada, kui ilmselgelt minister ei kuulnud mu küsimust, sest nii seosetut vastust ei oleks olnud võimalik ju anda. Äkki on kuidagi võimalik üle vaadata, kas mikrofonid ei toimi, et milles asi on.

Minu andmetel tehnilised süsteemid toimivad siin, midagi lisaks praegu tuua meil ei ole võimalik. Ministril on olemas ka pliiats ja paber, ta saab vajadusel täpsustavalt küsimusi omale kirja panna. Te praegu täpsustasite üle, nii et kui minister saab, siis ta võib ka järgmise küsimuse vastuse ajal ka täiendada oma eelmist vastust. 

Aga Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud umbusaldatav! Esiteks ma tahan öelda, et te kauplete kahjuga. Sellepärast et esiteks, Rootsis on vanglate täitumus üle sajaprotsendiline. Lihtsalt pole kohta, kuhu panna. Ja tegelikult nende kulu kuus vangi ülalpidamisele on 11 500 eurot. Ja teie saite siis 3000 odavama pakkumise ehk 8500. Kaotame aastas 21 miljonit! No milleks sellist äri ajada nendega? Esiteks, ärilise külje pealt. Ma muid teemasid ei tahagi puudutada. Aga teate, lepinguid tuleb lugeda lõpuni ja ka peenes kirjas osad läbi lugeda. Ja teie ei ole meid valgustanud paljudest kummalistest asjaoludest. Nii ütleb artikkel 53 üsna lepingu lõpus, et Rootsi hüvitab kulud, mis tekivad kinnipeetava ootamatul viibimisel Eestis … ootamatul viibimisel Eestis seoses asüülitaotlusega. Kas need vägistajaid ja mõrvarid võivad siis pärast majast välja karistuse kandmist ootamatult asüüli küsida? Kuidas selle asjaga on? Mina olen küll väga mures.

Aitäh! Igati asjakohased küsimused. Nüüd, kõigepealt räägime sellest ärilisest poolest, nagu te nimetasite, või nendest maksumustest. Tõsi on see, et Euroopa Nõukogu avalikustab igal aastal vanglakoha maksumuse Euroopa Nõukogu liikmesriikides. Seal on see kõigile avalikult kenasti jälgitav. Ja 3200 ja 3500 euro kanti jääb Eestis see kulu. Ja Rootsis tõesti, nagu te nimetasite, 11 500 eurot. Kokku on lepingusse jõudnud 8500 eurot kinnipeetava kohta, ent ka hinnapõrand sõltumata kinnipeetavate arvust 30,6 miljonit eurot. See on minimaalne summa, mida Rootsi maksaks Eestile sõltumata kinnipeetavate arvust kuni 300 kinnipeetavani. See 8500 eurot rakenduks alates piltlikult öeldes 301. kinnipeetavast. 

Muidugi on õigustatud küsimus, et kuidas siis niimoodi, et 11 500 ja 8500. Kõigepealt, see hinnapõrand 30,6 miljonit eurot, mis rakendub ka ühe kinnipeetava korral. See hinnapõrand siis katab ära tõesti kõikvõimalikud kulud. Ja sealt edasi on lihtsalt väga hästi. 

Miks see vahe juba täna on Eesti ja Rootsi vahel nii suur? See tuleneb peamiselt kahest asjaolust. Esimene on see, et Rootsis on vanemaid väikeseid vanglaid. Eestis on kolm suurt ja ülimoodsat vanglat. Meil on maailma ühed kõige kaasaegsemad ja moodsamad vanglad – maailma, mitte Euroopa. Maailma! Ja need vanglad on suured, nad on erakordselt efektiivsed. Meil on väga kõrgel tasemel vanglateenistus, mille näitajad on globaalsel tasemel väga head. Ja see suur vangla versus väike vangla tähendab juba oluliselt väiksemaid kulusid ühe kinnipeetava kohta. 

Teiseks, me oleme väga häid digiteenuseid pakkuv riik, sealhulgas ka vanglateenistuses või vanglates. Sellist asja, et kinnipeetavatel on tahvlid, ma tõtt-öelda ei tea, kas kusagil mujal üldse on. Võib-olla kuskil on, aga meil on terve rida digiteenuseid, mida me väga efektiivselt vanglates kasutame ja mis on olnud väga kulutõhusad. Eestit kui maailma juhtivat digiriiki on ju igal pool maailmas eeskujuks seatud. Lihtsalt ilmselt on ära unustatud, et need ägedad, väga efektiivsed digiteenused on meil ka vanglateenistuses. Ja ka need toovad meie enda kulusid objektiivselt võttes või on juba toonud meie enda kulusid objektiivselt võttes kõvasti alla. 

Ja veel kord tuletan teile meelde: 3500 eurot ja 11 500 eurot. Ja nüüd jääb sinna vahele, ikkagi, nagu te ütlesite, see rahasumma vahe jääb sinna. Nüüd, kui te panete tähele ja väga hea, et te olete seda lepingut tähelepanelikult lugenud, seal on terve rida kohustusi, mille katmine jääb Rootsi riigi kanda. Ehk see hinnavahe katab neid kulutusi, mida Rootsi riik katab. 

Esiteks, transport on see, mida Rootsi riik katab, ja see ei ole odav. Teiseks, Rootsi riik maksab täiendavalt kinni kõikide Rootsi ametnike Eestis viibimise. See vangistuslepe näeb ette seda, et Eestisse tuleb täiendavalt Rootsi riigi kulul veel terve rida Rootsi ametnikke, kelle kõik kulud maksab kinni Rootsi riik, mis ei ole kaetud kulude osas selle lepinguga. Need inimesed tähendavad Tartu piirkonnale veel täiendavat tulu. Need inimesed rendivad kuskil korteri, need inimesed söövad. Need inimesed on nagu kõrge lisandväärtusega välismaalased ikka. Need on Rootsi riigiametnikud, kes täiendavalt tulevad Tartusse. Lisaks maksab Rootsi riik kinni näiteks täiendavate psühholoogide kulu, kui neid peaks vaja minema. Ka need inimesed tulevad täiendavalt Tartusse ja kõik nende kulud maksab kinni Rootsi riik. Nii et need inimesed tulevad Rootsist Eestisse Rootsi riigi kulul. See kulu kokkuvõttes on Rootsile sama ja seda on põhjalikult kajastanud ka Rootsi meedia, et Rootsi jaoks jääb see kulu samaks, nagu neil see täna on. Eesti riigi jaoks aga on kõik kaasnevad võimalikud kulud, kõik riskid kaetud kuhjaga.

Te küsisite asüüli taotlemise kohta samuti. See punkt on lepingus tõesti, et juhul, kui Rootsi kinnipeetav taotleb asüüli, siis need kulud ka katab Rootsi riik. Ma korrigeerin teie küsimuses, see on äärmiselt oluline: tuleb üle rõhutada seda, et mitte ükski kinnipeetav ei vabane Eestisse mitte ühelgi tingimusel. Mitte ükski! 

Tõsi on see, et rahvusvahelise õiguse kohaselt on kinnipeetaval õigus esitada asüülitaotlus. Teoorias võib juhtuda selline olukord, kus kinnipeetav, viibides kas Rootsi vanglas või viibides Eesti vanglas, esitab asüülitaotluse. Seda asüülitaotlust menetletakse. Ausalt öeldes ei ole meil praktikast teada, et seda rahuldatud oleks. Aga põhimõtteliselt võib see kaasa tuua selle, et kinnipeetav peaks saadetama tagasi. Ma rõhutan, see kinnipeetav on endiselt nelja müüri vahel kindlalt kinni. Ja see menetlus võtab veidi aega ja need täiendavad kulud igapäeva, iga tunni eest maksab kinni Rootsi riik ja seejärel saadetakse see inimene ikkagi tagasi Rootsi, nii nagu leping ette näeb. 

Nii et jah, selline võimalus on, aga ka selle me oleme katnud täiendava Rootsi riigi maksumaksja kuluga. Te juhtisite tähelepanu väga õigele asjale. See teoreetiline võimalus on tõesti täiendavalt kaetud, aga ma rõhutan üle: ükski kinnipeetav Eesti ühiskonda ei vabane.

Martin Helme, palun!

Ausalt öeldes ma soovitaks lühemalt vastata, see tekst on ju täiesti ebaadekvaatne, nagunii vastuseid me ei saa ja kordab kogu aeg. No ma selle ebaadekvaatsuse näiteks lihtsalt toon, et esmaspäevasel pressikonverentsil te põhjendasite seda vangide siia toomist sellega, et siis need on need meie inimesed, kes on, käsi soe, seal tööl, lähevad piirile sõjavange võtma sõjaolukorras ja siis me saame nende sõjavangide võtmisega venelastega sõjavange tagasi vahetada. Noh, see on teie arusaamine maailma asjadest. Enne rääkisite sellest, kuidas Eesti on turvaline, vanglateenistus töötab, on tõhus ja efektiivne, hea mainega. Ja nüüd te kavatsete ju selle ise kõik ära rikkuda. Te ju kavatsete selle kõik ära lagastada. Enne siin kurtsite, kuidas teile tehakse etteheiteid, et palju tööd teete. Keegi ei süüdista teid selles, et te teete palju tööd. Kõik me arvame, et te teete hullusid asju, valesid asju, kurja teete ja jubeda innukusega. Nüüd enne rääkisite sellest ka, kuidas teie ministrina ei saa, teil on keelatud prokuratuuri asjadesse sekkuda. Miljon erinevat napakat eelnõu olete meile toonud! Tooge üks eelnõu, mis muudab seda keeldu, et saaks prokuratuuri tööle panna! Äkki teete selle ära?

Teate, praegu ma olen küll ikkagi nagu šokeeritud. Šokeeritud olen ma sellepärast, et kas tõesti kõlab aastal 2025 meie Riigikogu saalis ettepanek, et poliitikud hakkaksid sekkuma prokuratuuri, sõltumatu prokuratuuri ja sõltumatu kohtu töösse? Kas tõesti on meil Eestis erakond, kes toetaks seda, et me pöörduks tagasi õigusriigist nendesse oludesse, mis ilmselt teie jaoks on ideaal, mis meil oli Vene okupatsiooni ajal, kus poliitikud sekkusid kohtupidamisse ja prokuratuuri töösse, kus poliitikud olid need, kes näpuga näitasid, mida kohtunikud ja prokuratuur peab tegema? (Hääl saalist.) Te tegite praegu selle ettepaneku ja ma olen sellele ettepanekule täiesti resoluutselt vastu. (Lärm saalis. Hääl saalist: "… kes siin näitas näpuga Kert Kingo peale …")

(Helistab kella.) Kuulame ettekandja lõpuni. (Lärm jätkub. Hääl saalist: "Ära aja lolli juttu, piinlik on!")

Sellele ettepanek … (Mart Helme kohalt: "Õigusriiki ei ole ja justiitsministeerium seisab selle eest, et õigusriik oleks lagastatud." Juhataja helistab kella.)

Kuulame ministri lõpuni. Aitäh!

Sellele ettepanekule, mis te just tegite, et ma tuleksin Riigikokku eelnõuga, mis tühistaks ministri keelu (Mart Helme protesteerib.) sekkuda prokuratuuri töösse … (Mart Helme jätkab: "Öeldi, et teostaks oma põhiseaduslikku kohustust teha järelevalvet prokuratuuri üle.")

Kuulame ministri lõpuni. Aitäh! (Mart Helme jätkab: "Kui siiani ei ole aru saanud aasta jooksul, siis võiks ta aru saada pärast tänast ja lõpetaks demagoogia ajamise!") Kuulame ministri lõpuni, Mart Helme, aitäh! (Mart Helme jätkab: "Jah, aitäh ministrile, et ta meid lolliks peab!" Hääl saalist: "Mis toimub?")

Prokuratuuriseaduses § 9 on toodud sõnaselge keeld, et minister ei tohi teha järelevalvet prokuratuuri üle. (Mart Helme kohalt: "Oi-oi-oi, seda viis korda oleme kuulnud vähemalt, lõpeta meie lollitamise ja demagoogia ajamise!")

Kuulame ministri sõnad lõpuni, siis saame stenogrammist seda järgi vaadata pärast.

Prokuratuuriseaduses on §‑s 9 sõnaselge keeld, et justiitsminister ja nüüd siis justiits‑ ja digiminister ei tohi teha järelevalvet prokuratuuri üle kriminaalmenetluste raames ja riikliku süüdistuse esitamisel kohtus prokuratuuri poolt. Stenogrammist saab järgi vaadata, et te tegite ettepaneku tulla minul ministrina ja tühistada see paragrahv, mis sellise järelevalve keelab. Ja ma kinnitan siinkohal, et mina seisan õigusriigi eest. Ja mina sellist ettepanekut, nagu te just tegite, ei tee. Ja ma ei tee seda sellel põhjusel, et demokraatliku vaba õigusriigi üks aluspõhimõtteid on selles, et prokuratuur ja kohus töötavad sõltumatult, teevad kriminaalmenetlusi sõltumatult, et poliitikud ei käi näpuga näitamas, mida menetleda, mida mitte menetleda, milliseid asju algatada, mida mitte algatada. See eristab Eestit kui õigusriiki näiteks Venemaast, kus sellisest põhimõttest absoluutselt kinni ei peeta. Ja selles väärtuspõhises erinevuses seisan mina selle eest, et Eesti on demokraatlik õigusriik jätkuvalt edasi.

Nüüd mul jäi, vabandust, küsimuse teine osa vastamata, mis puudutab neid sõjaaja ametikohti. Vanglateenistujatel on sõjaaja ametikohad ja kahjuks Ukraina kogemustest, ka vanglateenistuse näitel, minge koha peale, õppige, vaadake, mis seal toimub. Meie oleme õppinud.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Mina saan öelda küll, et me oleme siin sisuliselt täiesti erinevatel seisukohtadel, mis puudutab konkurentsiseadust, aga oleme suutnud korrektselt, kultuurselt suhelda ja arutada ka sisu. Aga minu küsimus puudutab teie koostööd advokaadibüroodega, sest jah, advokatuur on olnud väga aktiivne nii eelmise eelnõu menetlemisel kui selle eelnõu menetlemisel. Minu hinnang ka majanduskomisjonis, mille ma ütlesin välja: advokatuur ei ole ekspertteadmise edastaja, see on selge huvigrupp, kes lobistab võib-olla teatud ettevõtjate eest, ka monopoolsete ettevõtjate eest. Ja kõik need kohtuvaidlused on selgelt ka nende huvi. Aga nüüd ma küsiksin seda, et te olete teinud varem, tellinud eelnõusid, analüüse avalikult tuntud advokaadibüroodelt, minu küsimus on see: kas te saate siin kinnitada kätt südamele pannes, et selle konkurentsiseaduse muutmise eelnõu, mis meil jõudis Riigikokku teie algatusel, selle ettevalmistamisel ei kasutatud ühegi tuntud advokaadibüroo seadusprojekte, eskiise, jutupunkte või analüüse?

Aitäh! Kõigepealt ma ei saa kuidagi nõustuda, meil on erinev hinnang advokatuurile. Mina olen väga tänulik siiski tervele Eesti Advokatuurile selle eest, et nad mõtlevad väga paljude eelnõude osas kaasa. Me näeme väga paljude eelnõude puhul, kus advokatuur, mis koosneb erinevatest ekspertkomisjonidest, on kaasa mõelnud, kaasa rääkinud ja väga sageli väga häid, asjakohaseid seisukohti välja pakkunud, mis on äärmiselt vajalik, et õigusloome oleks kvaliteetne ja hea. Advokatuuri konkurentsiõiguse komisjon on tõepoolest olnud ka sellel eelnõul kaasas tõenäoliselt algusest peale ja see on igati õiguspärane tegevus, et konkurentsiõiguse ekspertkomisjon juba oma nime järgi kaasa mõtleb ja kaasa räägib.

Selle eelnõu, mis on siin saalis, on koostanud Justiits‑ ja Digiministeeriumi ametnikud. Mina ei ole sellesse eelnõusse mitte ühtegi paragrahvi kirjutanud. Ja nii nagu eilsest arutelust siin saalis ka ilusti näha oli, nagu tõi välja ka majanduskomisjoni esimees Marek Reinaas, tegelikult advokatuuri ettepanekuid alles asuski kaaluma ju majanduskomisjon. Justiits‑ ja Digiministeeriumist tuli Riigikokku eelnõu, kus advokatuuri ettepanekutega ei olnud arvestatud. Seda te saate faktipõhiselt protokollidest järgi vaadata. Seda te tõenäoliselt majanduskomisjoni liikmena ju ise ka teate väga hästi. Advokatuuri ettepanekutest ka selles eelnõus, mis nüüd teise lugemise läbis pärast kõiki neid muudatusettepanekuid, mida majanduskomisjon tegi, ei ole ikka veel kõikide ettepanekutega arvestatud. Aga ma rõhutaks üle just teie küsimust silmas pidades selle väga olulise koha, et Justiits‑ ja Digiministeeriumist tuli Riigikokku eelnõu, kus ei olnud advokatuuri ettepanekutega arvestatud ja neid ettepanekuid Riigikogu majanduskomisjon hakkas nullist arutama. Ja alles Riigikogu majanduskomisjoni töö käigus osasid advokatuuri ettepanekuid arvestati.

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh! No ma loodan, et lisaks Eesti maksumaksjale vaatab seda ülekannet nüüd ka mõni Rootsi maksumaksjatest, kes levitab ka Rootsi avalikkuses seda ministri poolt korduvalt välja öeldud väidet, kuidas nüüd Eesti riik hakkab suurelt Rootsi maksumaksjat lüpsma. Ma saan aru, et siin puldis on mõnus trollida avalikkusele ja näidata ennast heategijana, kes hakkab Eesti rahvale õnne tooma ja Eesti põlve uueks looma, aga selline pulbitsev eneseõigustuslik ja lapsikud väljendid – no see ei näita umbusaldatavat heast küljest. 

Näiteks väide, kuidas nüüd Eestile vajalikuks ekspordiks ja turvalisuse allikaks saab olema mõrtsukate import. No selle peale ikka annab tulla. Või siis on käinud korduvalt läbi ka põhjendus, et meie vanglad on tühjad. No muidugi nad on tühjad. Just tuli uudis, kuidas üks kohalik mees, kes vägistas alaealist ja tegi temaga muudki inetut, mõisteti küll süüdi, aga vanglasse ei pandudki. Või siis lastakse meil oma vangid välja kriminaalhooldusele, kus nad teevad uusi pätitegusid, mida nad tegelikult teha ei tohiks, aga vanglasse nad ka tagasi ei lähe, vaid öeldakse kriminaalhooldajatele, et tegelege ise nendega. Muidugi on siis vanglad tühjad. See kõik on Eestis täiesti käest ära. Aga selle asemel, millega te tegelikult peaksite kohapeal tegelema, trollite siin praegu avalikkust, et vangide sissetoomine on hea. No näete isegi, termin "riigile kasulik haridusprojekt" käis siit läbi.

Aitäh! Ma nüüd faktipõhiselt ei saa nõustuda teie esitatud süüdistustega. Ja kui te vaatate Rootsi meediat, siis päris mitu Rootsi ametiühingut on tõepoolest Rootsi meedias pahameelt avaldanud selle üle, et Rootsi maksumaksja hakkaks kinni maksma töökohti, mis on Eestis. Nii et see pahameel on Rootsi ametiühingute poolt Rootsi meedias juba laiaulatuslikult välja toodud.  

Nüüd, mis puudutab meie kriminaalhooldajate tööd, siis mitu Eestis läbiviidud uuringut Eesti andmete põhjal näitab seda, et kriminaalhooldusel olnud kinnipeetav sooritab rohkem kui poole väiksema tõenäosusega uue kuriteo. Need kinnipeetavad, need vangid, kes vabanevad vanglast otse, sooritavad palju suurema tõenäosusega järgnevalt uue kuriteo. Nii et kriminaalhooldajate tööd siin kasutan võimalust ja tunnustan. Faktipõhiselt on nende töö efektiivne, edukas, just nimelt selleks, et säästa ühiskonda uutest kuritegudest ja ennetada uusi kuritegusid. 

Ester Karuse, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Ma lugesin ühte meediaväljaande pealkirja, kus te väidate, et Rootsi mõrvarite ja vägistajate toomine Tartu vanglasse, tõstab Lõuna-Eesti turvalisust. Ma igaks juhuks mainin, et ma ise olen ka Lõuna-Eestist pärit. Ja no tekib küsimus, et kuidas siis täpselt see käib, see turvalisuse tõstmine. Tõsiasi on ju see, et plaani elluviimiseks on vaja palgata sadu uusi vanglaametnikke. Samal ajal on juba praegu Politsei- ja Piirivalveametis ligi 200 täitmata ametikohta ja sama profiiliga inimesi otsivad ka endale teised sisekaitsevaldkonnad tegelikult. Kust need 400 uut inimest Tartu vanglasse tulevad? Sest see ei ole ju saladus, et juba aastaid tehakse vanglas vahetusi just politseinike arvelt, ja ma olen kindel, et nad lähevad sinna vahetusi, lisatööd või täitsa vahetavad koguni täiesti ametikohta ka nüüd, tulevikus. Ja kui te värbate politseinikud vanglasse, siis kes jääb kaitsma meie Lõuna-Eesti tänavaid, Tartu tänavaid?

Aitäh! Esiteks, ma muidugi kinnitan, et tundub nagu magus lause seal alguses, aga turvalisust tõstab ikkagi tõesti 400 täiendavat turvalisusega seotud töökohta Lõuna-Eestis. Ja Eesti võtaks vastu üksnes Eesti ühiskonna jaoks madala riskiga kinnipeetavaid, pärast kõiki neid välistusi. Madala riskiga on need kinnipeetavad, kes ei ole ühelgi moel võrgustunud, kes ei ole radikaalid, kes ei ole terrorismikuritegudega seotud, kes ei ole gängikuritegevusega või võrgustunud kuritegevusega seotud. Ehk et alles jäävad siis tõesti pika karistusajaga, ent täiesti üksi tegutsenud inimesed.  

Ja nüüd, mis puudutab teie ettekujutust, justkui hakkaks vanglateenistus uusi töötajaid värbama just nimelt politseist, siis ma ei tea, kust teil see mõtteviis pärineb. Me näeme, et ikkagi vanglateenistujaks asuvad õppima inimesed, kes soovivad Eesti riigi turvalisusesse panustada, kes soovivad Eesti riigi turvalisusesse panustada niimoodi, et nad omandavad selleks ka vastava väljaõppe, mis erineb politseiniku väljaõppest. Need on Eesti inimesed, Eesti kodanikud, kes seda tööd teevad. Võib-olla nad on täna ilma tööta, siin saalis on mitu korda välja toodud seda näidet, kuidas töötute arv on suur. Me Rootsi maksumaksja raha eest saame neile uusi töökohti pakkuda. Rootsi maksumaksja raha eest saame ka pakkuda koolitust. Ja niimoodi me saame suurendada inimeste hulka, kes Eestis on turvalisuse alal välja õppinud ja turvalisuse alal töötavad. See on see eesmärk, mida me algusest saati koos sotsiaaldemokraatidega oleme ju võtnud. 

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma jätkan nõusolekuseaduse ja võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse seadusega. Kõigepealt, nõusolekuseaduse puhul ma ikkagi tahaks natuke konkreetsemalt aru saada, millal me seda eelnõu siin saalis menetleda võiksime. Kas on lootust enne valimisi või peale valimisi seda siin saalis esimest korda näha? 

Teine osa aga soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise seaduse ühendamisest on see, nagu öeldud, valdkonna inimesed seda pikisilmi ootavad. Teatavasti on täna kahe eraldi seaduse kõige markantsemad näited sellest, kuidas eakaid või puuetega inimesi avalike teenuste saamisel diskrimineeritakse. Uus ühendseadus just selle jaoks vajalik ongi, et ta tooks võimaluse selline diskrimineerimine lõpetada ja eakatele võrdsed võimalused luua. See on teie pädevuses ja teie kohustus eakate diskrimineerimine keelustada. Samal ajal on see eelnõu nüüd 10 kuud teie sahtlis oodanud midagi. Tahakski teada, mida ta on oodanud ja millal võiks ka selle eelnõu menetlemisega edasi minna.

Aitäh! Need küsimused ei ole seotud jällegi selle tänase päevakorrapunktiga, aga ma vastan nendele sellegipoolest. Esiteks, olen korduvalt öelnud, et 2025. aasta sügisistungjärgul jõuab see nõusolekuseadus Riigikokku. Seda ma olen korduvalt öelnud. Nüüd, teiseks ma pean jällegi ümber lükkama teie küsimuses kõlanud ettekujutuse, justkui eakate diskrimineerimine oleks kuidagi Eestis lubatud. Absoluutselt ei ole lubatud! Täiesti ilmselgelt ei ole lubatud! Meil on põhiseaduse § 12, mis keelustab igasuguse diskrimineerimise Eestis. See paragrahv on otsekohalduv.  

Õiguskantsler peab selle paragrahvi üle järelevalvet ja inimesed järjest pöörduvad õiguskantsleri poole, saamaks abi ja õigust, ja õiguskantsler neid asju lahendab. Mulle meenub kohe ka laialdast avalikkuse tähelepanu saanud juhtum, kus õiguskantsleri poole pöörduti ühe kasside varjupaiga tegevuse tõttu, kes oli seadnud vanusepiiri, millisest vanusepiirist ülespoole nad varjupaigast kasse välja ei anna. Ja inimene, kes soovis endale kassipoega võtta, pöördus õiguskantsleri poole kahtlusega, et teda on vanuse tõttu diskrimineeritud. 

Ma veel kord rõhutan: Eesti Vabariigis on otsekohalduv põhiseaduse § 12, mis täiesti ühemõtteliselt keelab vanuse tõttu diskrimineerimise, ja õiguskantsler seda pöördumist menetles ja jõudis seisukohale, et jah, sellise vanusepiiri seadmine kasside võtmisel kasside varjupaigast ... Ma vabandan, kui mul mingi detail on nüansiliselt valesti meeles, aga seal vist oli mingi umbes selline põhjendus, justkui eakad inimesed ei teaks, kuidas kassi õigesti hooldada või mingi noh, täiesti absurdne põhjendus, sellepärast mulle see täpselt meelde ei jäänud. Absurdseid asju on keeruline meeles pidada. Aga õiguskantsler otsustas, et jah, see on diskrimineerimine, kui sellist vanusepiirangut kasside varjupaik seab. Niimoodi ei tohi teha. 

See näitlikustab väga hästi, et Eestis on õiguslikult eakate diskrimineerimine ühemõtteliselt keelatud. Meil on olemas õiguskantsleri kantselei, kes neid asju menetleb. Meil on olemas kohtud, kes vanuselist diskrimineerimist menetlevad. Meil on mitu kaasust nende näidete osas kuni Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja. Meil oli juhtum puude tunnuse alusel, eks ole, mis läks, vabandust, Euroopa Kohtu, mitte Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja. Vanglateenistuja kaasus oli see.  

See on kõik kenasti toiminud. Kui ma sain teie küsimusest õigesti aru, siis te minu arust küsisite seda, millal eakad saavad diskrimineerimise vastu kaitse. Ma saan teile kinnitada, et Eesti eakatel on kaitse diskrimineerimise vastu igati olemas. Seadus aga jõuab siis vastavalt Vabariigi Valitsuse praegu just kokkupandavale tööplaanile. Ma seda kuupäeva hetkel ei oska öelda, aga Vabariigi Valitsus seda tööplaani just teeb. 

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma kordan üle: tööturul on väga tugev konkurents, nii politsei, vanglateenistus kui ka Maksu- ja Tolliamet otsivad tikutulega ühele ja samale profiilile vastavaid inimesi. PPA-s on sadu ametikohti niigi täitmata, kelle puudumist kaetakse abipolitseinike ja ületundidega. Ja tänases julgeoleku olukorras on lausa patt tegeleda Politsei- ja Piirivalveameti nõrgestamisega, see vähendab, mitte ei suurenda inimeste turvatunnet. Ka PPA peadirektor on tundnud muret. Väga hästi sobivad politseinikud vanglateenistusse, ei hakka tulema vanglaametnikke Sisekaitseakadeemiast nagu Vändrast saelaudu. Samuti on öelnud nii kohus kui ka prokuratuur, et nende töökoormus suureneb, pikenevad ka ravijärjekorrad. Väide, et vägistajaid ja kiremõrvarid on üdini terved inimesed, ei vasta ju ka tõele. Rootslased on öelnud, et neil kulub selle kontingendi raviks suuri summasid ja rakkes on palju eriarste, psühhiaatrid ja psühholoogid lisaks näiteks. Ja veel üks asi. Vanglajuht on öelnud, et …

Teie aeg! 

… ülalpidamiskulu aastas on 12 miljonit. Teil on see summa kasvanud 20 miljonini. Nii et palju valesid, mida me täna oleme siin kuulnud. Palun ...

Kõigepealt, ma hakkan lõpust peale, 20 miljonit ma küll ei ole öelnud, summat 21 miljonit kasutas hea kolleeg küsimust esitades, aga 20 miljonist ma ei ole rääkinud. 

Ja mis puudutab terviseküsimusi, siis juba eelnevalt kiitsin siin endist terviseministrit Riina Sikkutit, kes seda vanglarenti ette valmistades oli tõesti hingega kaasas. Vaatasime koos üle seda, kas kõik tervist puudutavad küsimused saab hästi lahendatud, ja jõudsime sinnani, et saab hästi lahendatud. Seetõttu siis Sotsiaaldemokraatlik Erakond oli selle konsensusliku otsuse juures, et me vanglarendi läbirääkimistesse, vanglarendi kaalumisse läheme. 

Nüüd, mis puudutab neid täitmata ametikohti, ka selles osas ikkagi, rõhutan üle, tõepoolest on Sotsiaaldemokraatlik Erakond ka ise täies teadmises, et see nõuab teise riigi maksumaksjate raha eest uute töökohtade loomist, olnud 26. septembril 2024. aastal seda meelt, et vaatamata kõigele on see kõige parem lahendus, millega edasi minna. Ei ole õige kuidagi see süüdistus, justkui vanglateenistus läheks politsei kallale. Ei ole ka kuidagi mõistlik arvata sedasi, et julgeolekuasutused ei tahaks teha kõige paremat koostööd, nad on alati tahtnud teha väga head koostööd ja teevad edaspidigi väga head koostööd. Täitmata ametikohad, nii nagu on politsei ka ise öelnud, on sageli seotud hoopis ressursi vähesusega. 

Ja nüüd tuleb meil ressurssi Rootsi maksumaksjatelt juurde. Me saame Rootsi maksumaksjate raha eest täita ametikohti, mida Eestil on väga vaja. Ma usun, et me oleme kõik ühel meelel selles, et Eestis on vaja täiendavalt palgata juurde inimesi, kes turvalisuse tagamisega tegelevad. Ja see probleem Eestis on olnud selles, et meil on selleks endal olnud liiga vähe raha, eelarved on olnud liiga kitsad. Absoluutselt kõik osapooled on ju öelnud, et töötajaid oleks juurde vaja, oleks ainult raha. Ja nüüd me selle raha juurde toomisega ekspordi põhimõttel, ekspordituluna, kui rahanumbreid üksnes vaadata, ju tegelikult tegelemegi. 

Nii et ma usun, et meil on siin mure suures pildis ühine. Aga tõepoolest, nii nagu ma olen korduvalt täna siin juba vastanud, me räägime täiendavatest töökohtadest välisriigi maksumaksja poolt kinni makstuna Eesti riigisektoris.

Heljo Pikhof, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Tegelikult on kurb kuulda, kuidas sa väänad ka Riina Sikkuti öeldut. Riina Sikkut ei toetanud …

Istungi juhatajale.

… valitsuses olles seda vanglasse, Tartu vanglasse vangide toomist. Sa jätad justkui mulje, et ta oleks seda teinud.

Heljo Pikhof, aitäh! See oli istungi juhatajale ja ma ei ole sõnagi lausunud Riina Sikkuti kohta. Minister rääkis oma seisukohta. Riina Solman, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Te olete täna agaralt süüdistanud Isamaa ministreid ja jätnud tähelepanuta vangla ja konkurentsiseaduse teemal, et viimase Isamaa justiitsministri vahele jääb tervelt kaks aastat, kaks Reformierakonna justiitsministrit, Madis Timpson ja Kalle Laanet, ning vahetult enne Lea Danilson-Järgi kolmaski Reformierakonna justiitsminister, Maris Lauri. Neist kolmest persoonist libisesite mõlemas kriitikas sujuvalt mööda. Kas see on seotud sellega, et te olete Reformierakonnaga täna koalitsioonis ja koalitsioonikaaslaste tegevus ei kuulu teie vaatluse ega kriitika alla? 

Tahan veel öelda ka seda, et pean võimude lahusust ja õigusriigi sõltumatust väga oluliseks. Kohtuotsuseid tuleb austada ja nende sõltumatust tagada. Aga kuidas läheb õigusriigi alusväärtustega kokku asjaolu, kui kohtu enda hinnangul jääb juhtivprokurör kohtus korduvalt valetamisega vahele, valeandmete esitamisega vahele, saab kohtu poolt ettekirjutusi, aga seepeale ei juhtu midagi ja teie siit puldist ütlete, et sellise prokuröri üle järelevalvet teha ei tohigi? Ta võib teha valelikku tööd, sest ta on puutumatu. Just sellisele tüübile te annate karistamatuse tunde siit puldist. Kas ei oleks ehk aeg kaaluda osalise järelevalve taastamise küsimuse üle, nii nagu põhiseadus seda lubab, selliste valesti käitunud prokuröride üle?

Aitäh! Nüüd saab kindlasti protokollist järgi vaadata, aga ma ei ole Lea Danilson-Järge kordagi kritiseerinud. Vastupidi, ma olen välja toonud selle, et juba ka eelmine valitsus vanglarenti arutas. Ja Lea Danilson-Järg on oma valimislubadustes valimisintervjuus, mis ilmus 23. veebruaril 2023. aastal enne Riigikogu valimisi, selle välja toonud, et Tartu vangla on tühi ja valitsus kaalub selle rendile andmist välisriikidele. Ja ma olen ka öelnud, et tõepoolest, sellel ajal juba arutati selle üle, mida teha selle tühja vanglahoonega, ja esmased analüüsid ja asjad olid juba kokku pandud. Mina tunnustan Isamaa ministrit Lea Danilson-Järgi selle eest, et ta tegeles selle probleemiga, mis meil tegelikult on ju kõik ühine, et meil on tühi suur hoone Tartus, mis on väga kallilt ehitatud. Meil on turvalisusesse vaja rohkem inimesi tööle, nende inimeste koondamine on väga valus, eriti praeguses julgeoleku olukorras. Isamaa minister Lea Danilson-Järg pälvib minu lugupidamise selle avalduse eest. Ka tema asus lahendama küsimust, mis lihtsalt vajab lahendamist. 

Nii, mis puudutab konkurentsiseadust, ma olen korduvalt rõhutanud seda, et see ECN+ direktiiv, konkurentsidirektiiv, võeti vastu Eesti eesistumise ajal 11. detsembril 2018. aastal. Ja nii nagu me kõik väga hästi teame, tuleb direktiiv liikmesriigi õigusesse üle võtta kahe aasta jooksul. Õige aeg, nii nagu ma olen kogu aeg öelnud, õige aeg selle direktiivi ülevõtmiseks jäi Isamaa ministrite aega. Ehk see oli see aeg, kus see direktiiv oleks tulnud tegelikult üle võtta. See on fakt, faktiline asjaolu, mida ei ole võimalik kuskilt otsast vaidlustada, sest need kuupäevad on väga selgesti kontrollitavad kõik. 

Nüüd see, miks ka järgmised valitsused ei ole seda teinud, on tõesti kahetsusväärne. Ja nüüd me oleme jõudnud, mida ma olen mitu korda öelnud, me oleme jõudnud sellesse olukorda, kus mina ministrina olen toonud selle eelnõu Riigikokku, mis on läbinud just eile, või oli see tänase päeva numbri sees, teise lugemise, eile siiski, läbinud teise lugemise. Ja ma olen tähelepanu juhtinud sellele, et mina ministrina olen esimestest tööpäevadest saati selle eelnõu õiguspäraseks tegemisega tegelenud, kuna seal on juba nii kaua aega venitanud eelmised ministrid, ja olen nüüd saavutanud selle, et see on Riigikogus läbinud teise lugemise. Ja nüüd heidetakse mulle seda sedavõrd suurelt ette, et mul on selle eest umbusaldusavaldus tehtud. See oli see paradoks, millele ma tähelepanu juhtisin. Aga ma olen teiega selles mõttes nõus, et jah, see on olnud väga mitmes valitsuses järjest lahendamata küsimus. Nüüd loodetavasti saab see lähi-, ma ütleks, lausa tundidel ju tegelikult ikkagi lahendatud ja Eesti pääseb sellest häbiväärsest trahvist.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kui jätame selle poole kõrvale, mis puudutab, kas vangide toomine on õige või vale, kuigi Keskerakond arvab, et see ei ole õige suund, räägime äriplaanist, puhtalt arvudest. Te olete välja toonud, et on olemas kaudsed mõjud, ehk siis tõenäoliselt, nii nagu te rääkisite, on olemas kaudsed tulud, aga räägime otsestest tuludest. Ehk siis piltlikult öeldes: kulud miinus tulud võrdub kasum. Meil on siin avalikkuse ette toodud, et vange on seal 300, leping hõlmab 600 vangi ülalpidamist. Meil on avalikkuse ette toodud erinevad numbrid, on 30 miljonit, 60 miljonit. Lahkaks natukene seda, kogu seda äriplaani ja otsest kasumit, kui palju riigieelarvesse tänu sellele tuleb.

Aitäh! Kõigepealt vabandan Riina Solmani ees, mul jäi tõesti vastamata tema küsimusest see osa, mis puudutas järelevalve suurendamise võimalusi prokuratuuri üle, valesti käitunud prokuröri osas. Nüüd, tegelikult ikkagi peaprokurör, riigi peaprokurör on see, kes neid menetlusi peab tegema. Ja kui tema jätab oma kohustused täitmata, siis tõesti justiits‑ ja digiminister saab riigi peaprokuröri üle järelevalvet teha. Üks põhjuseid, miks Astrid Asi sai valitud riigi peaprokuröriks, oli just seetõttu, et ta on olnud kohtunikuna see kohtunik, kes on kõige enam toonud teisi kohtunikke, teiste kohtunike vastu süüdistusi ebaõiges käitumises vastava komisjoni ette. Ehk ta on see inimene, kes väga tõsiselt suhtub oma kolleegide õiguspärasesse käitumisse, ja tegelikult nüüd on tal minu teada tulemas ka üks järgmine asi, kus ta tegelikult ikkagi prokuröri, ütleme, ebaõiges käitumises vastutusele võtmiseks suunab. Nii et see on riigi peaprokuröri ülesanne ja kui ma näeksin, et riigi peaprokurör seda oma ülesannet piisava tõsidusega ei täida, siis ma loomulikult sekkun. Need tööriistad on olemas ja kindlasti ei tohi ükski kohtunik ega prokurör oma tööd valesti teha, ei tohi seadust rikkuda ja selles osas, kui see peaks niimoodi juhtuma, on need vastavad menetluse viisid olemas. Ja veel kord rõhutan, et Astrid Asi, üks tema valiku põhjuseid oligi selles, et ta on näidanud oma sirgeselgsust selliste olukordade lahendamises ka varasemalt.

Nüüd hea kolleegi Lauri Laatsi küsimuse juurde. Olen siin ka korduvalt korrutanud, et vaadake, Eesti julgeolek ei ole kauplemiseks, Eesti julgeolek ei ole müügiks. Eesti julgeolek ei ole äriplaan. Eesti julgeolek, Eesti turvalisus on midagi sellist, mille eest me seisame täie riikliku tõsidusega koos teise NATO liikmesriigiga. See on see lähtepunkt, mis meil on olnud. Me ei räägi äriplaanist, me ei räägi kasumist. Me räägime julgeolekuriskide maandamisest, me räägime ühe hea liitlase abistamisest. Me räägime julgeolekualasest, turvalisusealasest koostööst teise NATO liikmesriigiga, meie hea partneriga, Rootsi Kuningriigiga. Ja me räägime sellest, et kogu kulude analüüs on tehtud selliselt, et mitte ükski kulu ei jää Eesti maksumaksja õlgadele. Kõikide kulude puhul on arvestatud ka piisava riskimarginaaliga.

Jah, Eesti riigile tekib terve rida kaasuvaid tulusid. Meile tuleb maksutulu. Rootsi maksumaksja maksab kinni kõik palgarahad. Nendest palgarahadest makstakse Eesti riigi eelarvesse sotsiaalmaks, tulumaks, töötuskindlustusmaks ja teise pensionisamba maksed. Need Rootsi riigi poolt kinnimakstavad ametnikud või ka psühholoogid, kes siia tulevad Rootsist, need inimesed toovad Eesti majandusse veel kaasa täiendavat tulu, olgu selleks siis eluasemerent, hotellitoad, söök, mis iganes muid teenuseid vaja läheb. Meil on ju teada hästi, kuidas välisturistid on Eestile väga oluline eksporditulu. Me teame, et ka kohalikku kogukonda laekub sellest väga oluline maksutulu.

Nüüd te küsisite, kas jutt on 30 miljonist või 60 miljonist. Lepingus on tõepoolest ära kirjeldatud siis esiteks, hinnapõrand ehk see raha, mida Rootsi riik maksab ettemaksuna ja igal aastal ettemaksuna, sõltumata sellest, kui palju on kinnipeetavaid, ja see on aasta kohta 30,6 miljonit eurot. See on hinnapõrand, mida Rootsi riik maksab sõltumata sellest, kui palju on kinnipeetavaid, juhul kui kinnipeetavaid on alla 300 kinnipeetava. See hinnapõrand on selles lepingus selleks, et mitte mingil juhul ei jääks ükski kulu Eesti maksumaksja kaela, sest nii nagu me oleme siin korduvalt arutanud, täiendavad kulutused tekivad ka Eesti õiguskaitseorganitel. Näiteks Kaitsepolitseiamet teeb ju enne turvakontrolli, kui kinnipeetav üldse Eestisse jõuab, ja need kulud tuleb eelnevalt katta. Ka väljaõppekulud tuleb eelnevalt katta.

Lepingu maht näeb ette seda, et kinnipeetavaid võib olla kuni 600. Pärast seda 30,6 miljonit lisandub iga täiendava kinnipeetava kohta, kes on nii-öelda 301. alates, summa 8500 eurot. Leping sisaldab ka elukalliduse indeksit ehk ilma igasuguste läbirääkimisteta igal aastal need kulud kasvavad 3,5% võrra, mida Rootsi riik Eestile maksab. See lähtepunkt on olnud selles, et igal juhul peavad olema kõik turvariskid maandatud ja igal juhul peab olema tagatud see, et Eesti maksumaksjale kulusid ei lisandu. Küll aga lisandub Eesti maksumaksjale kergendus. Eesti maksumaksja ei maksa 12 miljonit eurot tühja hoonekompleksi ülalpidamise eest. See 12 miljonit tuleb ju täiendavalt Eesti siseturvalisusesse ka juurde, lisaks sellele lepingule ja lisaks Rootsist tulevale rahale.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Tegelikult see probleem ja ka tänase umbusaldusavalduse tuum on laiem. Kui me vaatame teie tegevust, vaatame valitsuse tegevust nii selle Pihlakodu juhtumi puhul või õigemini tegevusetust, kui me vaatame seda vangla rendiga seotud häma tegelikult, eksitavaid sõnumeid, selgusetust, mis on tegelik plaan, mis on tegelikult kokkulepped, mis on tulevikuriskid, ja vaatame ka seda kitsastes ärihuvides läbi surutud konkurentsiseaduse menetlust, siis valitsuse tegevuses kahjuks ei ole näha, et seistakse Eesti riigi ja Eesti rahva huvide eest. Nii kurb, kui seda öelda pole. Seal on näha erakondlikud huvid, on näha kitsad ärihuvid ja paratamatult see kajastub ka erakondade reitingutes. Te võite öelda, et opositsioon teid kiusab ja teeb asjatut kriitikat, aga tegelikult Eesti rahva suur enamus, kahekolmandikune enamus või veel enam ongi seda meelt, et tänane valitsus ei seisa nende eest. Ja tegelikkuses ka tänased vastused näitavad, et valitsuse liikmena te pole seda kriitikat omaks võtnud, seda kriitikat arvesse võtnud. Ma soovitan teil seda teha. Ma ei oota teilt mingit vastust.

Aitäh! Ma siiski kasutan võimalust vastata. Ma selles mõttes olen teiega nõus, et selle praeguse umbusalduse taust on laiem. Eks see tõesti on niimoodi, et opositsioon ei ole kunagi rahul valitsuse tööga, see on laiem taust. Opositsioon alati ütleb seda, et valitsus ei seisa rahva huvide eest. Aga valitsus teeb oma tööd nii hästi, kui ta vähegi seda teha suudab. See taust on tõepoolest laiem ja selle laiema taustaga me siin praegu tegeleme. Kui iga valitsus astuks tagasi esimese lause peale, kui opositsioon ütleb, et ta ei ole rahul valitsuse tööga, siis meil vist ei suudaks ükski valitsus 24 tundigi vastu pidada. Ma olen täiesti nõus, see on laiem küsimus opositsiooni tavapärasest rahulolematusest valitsuse tööga.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Ma täpsustan uuesti seda esimest küsimust ja parafraseerin ikka seda, et ministrit sõnast, härga sarvest, on ju. Kas te kinnitate siin Riigikogu ees, et enne selle praegu siin menetluses oleva eelnõu avalikuks saamist, koalitsioonipartneritele saatmist, ka minule saatmist ei ole ei teie, Eesti 200 liikmed, juhtkonna liikmed, töötajad, ametnikud, nõunikud, kuidagi saanud mingit sisendit üheltki tuntud advokaadibüroolt selle eelnõu sisu osas, kas siis projektina, teesidena või mingite märkustena? Ma palun teilt siin ühte ja selget vastust: jah või ei?

Aitäh! Kinnitan siinkohal, et 6. augustil eelmisel aastal uue eelnõu, mis ma välja saatsin, selle koostasid Justiits- ja Digiministeeriumi ametnikud. Mina sinna eelnõusse ja mitte ühtegi paragrahvi kirjutanud ei ole. Justiitsministeeriumi ametnikud selle eelnõu koostasid. 

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te küsisite enne, kust kohast tuleb minul see arusaam, et need inimesed tulevad politseist. Ma siis selgitan veidike, see ongi päris maailm. See täna toimubki niimoodi. Ma tean ju faktiliselt, et väga paljud politseinikud teevad lisatunde just vanglateenistuses, aga mitte ainult, ka kiirabiautojuhtidena, ka päästes, see ongi selline elu, lisaraha on ju vaja. Ja loomulikult sellest on kahju, sest see kõik tuleb ju pereaja arvelt. Aga nüüd, kus te rääkisite, et meil on palju töötuid, siis ma loodan, et te siiralt mõistate, et need inimesed peavad olema ikkagi ju spetsiaalse väljaõppega. Ehk siis nad peavad oskama kasutada teenistusrelva, käeraudu, nuia, gaasi ja oskama spetsiaalseid võtteid. Ärge alahinnake neid inimesi, kes täna seda tööd teevad. See ei ole päris ilmselt nii lihtne, et neid nii-öelda töötukassast saab võtta. Aga äkki teil on välja tuua mõni reaalne arv või prognoos selle personali kohta, ja millised on nende palga‑ ja motiveerimismeetmed siis?

Aitäh! No te ise tõite ju tegelikult väga hästi välja seda, kuidas inimesed, kes täna töötavad politseis, teevad lisatunde vanglas, aga nad töötavad politseis. Ehk teie see süüdistus enne oli, et justkui me võtaks inimesi politseist ära. Ei, sellist eesmärki meil ei ole. Inimesed töötavad politseis, töötavad loodetavasti ka edaspidi politseis. Tõsi on see, et on olnud ajaloos muidugi selliseid olukordi, kus vanglateenistuja on teinud karjääripöörde ja liikunud politseisse või kus politseinik on teinud karjääripöörde ja liikunud vanglateenistusse. Selles ei ole ju midagi taunitavat või kuidagi halba, kui inimesed karjääripöördeid teevad.  

Te küsisite selle kohta, et kas töötu inimene saaks kohe asuda vanglas tööle. Kinnitan, et ei. Ma olen korduvalt siin rõhutanud, et Sisekaitseakadeemia on see õppeasutus, kes siis ikkagi koolitab vanglateenistujaid. Vanglateenistusse ei saa ilma vastava koolituse läbimiseta tööle asuda. Sisekaitseakadeemiaga on peetud läbirääkimisi ka selle lepingu ettevalmistamise ajal, et neil tuleb täiendavaid ressursse, kust nad täiendavalt sellist koolitust pakuvad. Nii et rohkematele Eesti inimestele avaneb võimalus saada siis vajalik ettevalmistus Eesti turvalisuse eest seismiseks ja Eesti riigi hüvanguks Eesti riigiteenistusse tööle asuda.  

Küsisite ka töötajate arvu kohta. 400 töökohta on need, millest me räägime. Lisaks sellele lisanduvad ka ju muud, toetavad töökohad, kuna, ma ei tea, süüa on vaja ja mis iganes. Aga 400 töökohta, nendest 100 koondati, sadakond koondati alles eelmisel aastal. Me oleme korduvalt ju avalikult välja öelnud, et me loodame, et need inimesed, kes eelmisel aastal vanglateenistuses oma töö kaotasid Tartus, et need leiavad võimaluse ka tagasi tulla, tegemist oli äärmiselt väärtuslike inimestega. Ja kindlasti ma ei saa nõustuda teie küsimuses väljatooduga, justkui ma kuidagi alahindaks vanglateenistujaid. Vastupidi, ma olen siin ka korduvalt rõhutanud, et meil on maailma tipptasemel vanglateenistus, väga sügav lugupidamine nende inimeste vastu. Nii et jah, 400 töökohta on see siis Eesti riigil, mis see kaasa tooks, ja 400 töökohta, kus palgaraha tuleb Rootsi maksumaksjatelt. 

Lauri Laats, palun!

 Ja sealjuures ka väljaõpperaha, vabandust!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kahjuks te mu esimesele küsimusele ei vastanud ja nii, nagu ma oma küsimuse püstitasin, ma ei tahtnud kaudsetest tuludest või mõjudest vastust, vaid ikkagi otsest ehk tulud miinus kulud võrduvat kasu. Ja neid numbreid te välja ei toonud. Ma ei tea, kas teil see mõjuanalüüs on olemas või mitte, kas te olete jälle selle otsusega tulnud täpselt nii, nagu siin väga paljude seadustega ja maksutõusudega on tuldud, kus tegelikult mingisugust mõjuanalüüsi ei ole. Aga ma loodan, et te ikkagi vastate. Teine küsimuse pool puudutab teie tänast sõnavõttu, kus te ütlesite järgnevat: meie eesmärk on olnud see, et Eestisse võiks tulla kinnisesse vanglasse üksnes sellised, kelle riskitase Eesti ühiskonnale on kõige madalam. Ja need on need, kes ei ole võrgustunud, ei ole radikaliseerunud, ei ole seotud terrorismiga, ei ole seotud gängikuritegevusega, ei ole radikaliseerunud, ei ole usuliste äärmuste vaadetega. Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Konkreetne küsimus: mis karistusega vangid siia meie vanglasse ikkagi soovitakse paigutada?

Ma vastan mõlemale küsimusele. Veel kord kordan üle selle, et tulud on lepingus sätestatud. Kulud on välja arvestatud ka audiitorbüroo poolt. Kulud loomulikult on ju ka tänaste Eestis kinnipeetavate puhul mõnedes osades ettenägematud. Ja selle tõttu ei ole tulud miinus kulud ka selle lepingu puhul väga täpselt sendi pealt välja öeldavad. Küll aga on need lepingu rahalised mahud välja arvestatud niimoodi, et tulud miinus kulud annab piisava riskimarginaali. Ma veel kord kordan üle seda, et Eesti turvalisus ei ole müügiks. Me ei räägi kasumist, me räägime täiesti piisavast riskimarginaalist, mis on ette nähtud selleks, et maandada kõikvõimalikud ettenähtavad kulud, ja ka need, mida me praegu ei oska ausalt öeldes ette näha. 

Kõik vähegi kulukamad asjad, mis me näiteks tervishoius ette näeme, on juba näiteks lepinguga ka välistatud. Me ei võta keeruliste haigustega, me ei võta eakamaid inimesi, me ei võta psühhiaatrilist ravi vajavaid inimesi. Ja te lugesite õigesti ette ka selle, mis on turvalisuse alustel välistatud. Nüüd, on kaks asja, mille alusel me võtame. Esiteks, et kinnipeetaval peab olema pikk karistusaeg, kuna ka edasi-tagasi transport on teatud riskifaktor ja seda tuleks vähendada. Me ei võta neid, kellel on mõnekuulised karistused väiksemate kuritegude eest. Ja madala riskitasemega kurjategijad on need, kes on oma kuriteo – tõsi, väga raske kuriteo, kuna muidu ei oleks karistusaeg pikk – toime pannud üksinda. 

Nii et sellised karistuskoosseisud, mis siis on üksinda toime pannud kurjategija, ent kuriteo raskus on sedavõrd suur, et see karistusaeg on pikk. Need on need kurjategijad, kes selle lepingu järgi väga kindlalt nelja seina, nelja müüri vahele ilma igasuguse linnaloata pandaks.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma tahaks küsida teemal, mille kohta, ma usun, täna ei ole veel keegi küsinud, aga kui keegi on, siis palun vabandust. Ma ei ole kõike jälginud, esimesest minutist viimaseni. Tegu on otsusega, mida tegi justiitsministeerium eelmise aasta sügise hakul. Ja otsus oli selline, et lõpetatakse seaduste tõlkimine vene keelde. Otsus oli selline, et ametiühingute keskliit näiteks hakkas seda väga teravalt kritiseerima, sest nende sõnul on Eestis ligikaudu 400 000 elanikku, kes räägib vene keelt ja moodustab olulise osa tööjõust. On hädavajalik jätkata tööga seotud seaduste tõlkimist eesti keelest vene keelde. See mitte ainult ei paranda venekeelsete töötajate teadlikkust oma õigustest, vaid aitab ka ennetada töövaidlusi ning tõhusamalt töiseid konflikte lahendada. Omalt poolt lisan, et meil on ka päris palju Ukraina põgenikke, kes saavad vene keelest aru ja kelle jaoks see oli päris oluline asi. Tookord ütlesite, et põhjuseks oli kokkuhoid 12 900 eurot aastas, mis, nagu ma arvutasin, mingi 2 …

Teie aeg! 

… sajandikprotsenti justiitsministeeriumi eelarvest. Küsimus: miks seda ikkagi tehti?

Aitäh! Jah, seda küsimust tõesti pole mulle täna veel esitatud. See ei ole ka seotud selle päevakorrapunktiga, aga vastan sellegipoolest. Jah, praegu Eesti riik – ja mitte ainult Eesti riik – vähendab põhimõttekindlalt vene keelekasutust Eesti riigis. Ja tegelikult me näeme, et ka väikesed lapsed kasutavad ju laialt kasutada olevaid tõlkeprogramme, mis tasuta on võimalik kasutada. Seda on võimalik ekraani peal … Riigi Teataja on meil ainult elektroonilisel kujul olemas. Nii et igal inimesel on võimalik ekraanil see tasuta tõlkefunktsioon sisse lülitada, masin selle tõlke teeb.

Me seisame koos Haridus- ja Teadusministeeriumiga, nii nagu ka viimased 13 aastat on haridusministeerium tegelikult selle eest seisnud, et eesti keel oleks väga hästi esindatud kõikides masintõlgetes. Eesti Keele Instituut on teinud väga tänuväärset tööd selle nimel. Kuidas täpselt see vene keele roll seal on? Ma ausalt öeldes ei tea. Aga ma usun, et venekeelne maailm on sellega tegelenud, et see seaduste tõlke kvaliteet ei ole sugugi halb ka vene keele puhul.

Härrased, teie kõne kostub siia ette välja, see segab nii vastajat kui ka küsijat. Järgmisena Urmas Reinsalu. Ma loodan, et te ei jätka kõne sealt kõrvale.

Proua justiitsminister! Demokraatlikus õigusriigis on olemas niisugune mõiste nagu poliitiline vastutus, mis jõuab siia saali. Isamaa on kaugel sellest, et Pihlakodu juhtumis kuidagi peaks käsitsi juhtima minister prokuröride tegevust õigusmenetluses. Aga minu küsimus on teile selles: kas selles kaasuses omaste jaoks jooksis riik lati alt läbi? Ja kas riik on vabandanud? Tegelikult, kui riik teie hinnangul jooksis lati alt läbi selles menetlemises, kus me kuuleme, et omaste advokaat on pidanud viima läbi menetlusi, mida tegelikult oleksid pidanud tegema õigusmenetlejad, siis kes kannab selle eest poliitilist vastutust Eesti Vabariigis? Te viitasite esmaspäeval, et vastutab prokuratuuri kommunikatsioonijuht, kes on ametist lahkunud, see on uus küsimus, aga see ei ole poliitilise vastutuse kategooria valitsuse tasemel demokraatlikus õigusriigis.

Teie aeg! Aitäh!

Kõigepealt küsimuse lõpust. Prokuratuur on ise öelnud seda, et nende kommunikatsioon ei ole olnud hea, nad soovivad kommunikatsiooni oluliselt parandada. Prokuratuur on ka ise välja pannud töökuulutuse, kus nad otsivad kommunikatsioonijuhti. Õnneks – olen küsinud – sinna on väga palju häid kandidaate. Ja olen ka avalikult kinnitanud, et need kaks asja ei ole omavahel seotud. Tõesti, kahte erinevat lauset öeldes selline ekslik mulje jäi ja olen ka senise prokuratuuri avalike suhete juhi ees vabandanud, et selline täiesti ebasobiv konnotatsioon tekkis. 

Teie küsimus oli selle kohta, kas Eesti riik on Pihlakodus kannatanute omaste jaoks jooksnud lati alt läbi. Olen kohtunud Pihlakodu lähedastega, see kohtumine läks mulle väga hinge. Me vaatasime koos, mida me saame veel paremini teha, mida saab Justiits- ja Digiministeerium paremini teha. Olen tõesti palunud ka peaprokuröril nende lähedastega kohtuda, et vaadata, mida prokuratuur siis ka ise saab veel teha. 

Aga olgem nüüd siiski koos tänulikud väga heale advokaadile Olavi-Jüri Luigele, kes on kogu südamega seda asja ajanud. Ma olen muuseas siit puldist ka korduvalt varem teda kiitnud väga hea ja asjakohase käitumise ja asjaajamise eest. Praegu on ju välja tulnud uued tõendid. Inimesed on tänu ajakirjanduse tööle võtnud ühendust ja toonud välja uusi tõendeid. Olen ka siin saalis üles kutsunud ja kutsun jätkuvalt üles, et kui inimestel on mingeidki tõendeid mingite kuritegude kohta, palun, esimesel võimalusel võtke politseiga ühendust ja tooge need tõendid politseile, et politsei saaks neid hinnata ja nende alusel siis menetlusi teha. Ma väga loodan, et kõikides küsimustes selles asjas jõuab kohus lõpuks õiglaste otsusteni. Ja ma veel kord väga tänan kõiki inimesi, kes on täiendavaid tõendeid välja toonud selles asjas, mida siis kindlasti … Ma loodan, et need jõuavad ka politsei kätte, et saaks asjakohaseid uurimisi teha.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma püüan küsida ja aru saada selle niinimetatud rohelise koridori kontekstis, mida te olete püüdnud kirjeldada, mille kaudu siis Eestisse tulevad Rootsi vanglatest pedofiilid, mõrvarid, vägistajad ja nii edasi, tundub, et see kadalipp või see eelvalik, mida me teeme, et see tundub justkui roheline koridor, et kes pääseb Tartu vanglasse. Mul on küsimus. Te olete kirjeldanud, et üks on see, et tal ei tohi olla Rootsi ühiskonnaga seost, seal ei tohi olla lähedasi, pere, suhteid ja nii edasi. Mul on küsimus, mis riigi kodanikud siia tulevad siis.

Aitäh! Mul on muidugi kahju, et teil kuidagi rohekoridoritunne on tekkinud. Veel kord kordan üle selle, et põhjaliku taustakontrolli iga kinnipeetava kohta teeb ka Eesti Kaitsepolitseiamet ja vastavad kulud on ette nähtud. 

Nüüd, mis puudutab kinnipeetavate kodakondsust, siis Eesti kodanikke on ka väga paljude maailma riikide vanglates. Ehk kodakondsused vangistatute hulgas ei jookse tõesti päris täpselt sedapidi, kuidas selles riigis üldiselt kodanikud on. Ja me oleme lepinguga, mis on täiesti avalik, lepingu projektiga, vabandust, mis on täiesti avalik, vabandust, lepingu projektiga ju välistanud selgelt Eesti kodanikud. Eesti kodanikud selle leppe raames Eesti vanglatesse ei tule. Samuti oleme me välistanud need inimesed, kellel on Eestisse sissesõidukeeld või kes on Eestis kuulutatud tagaotsitavaks. Need on teie küsimusest lähtuvalt, mis te kodakondsuse osas küsisite, lepingu projektis toodud välistused. Milline on nende inimeste kodakondsus, kes, juhul kui mõlema riigi parlamendid … Ma veel kord rõhutan üle, me räägime lepingu projektist. Kui mõlema riigi rahvaesindused sellele ratifitseerimise annavad, siis alles me saame rääkida lepingust, rahvusvahelised lepingust kahe riigi vahel. Rohkem kodakondsuseteemalisi välistusi selles lepingu projektis ei ole. Edasi hinnatakse siis tõesti iga kinnipeetava võimalikku riskiastet Eesti ühiskonnale.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Austatud minister! Tegelikult teile heidetakse palju ette, aga ausalt öeldes mina ise ei nõustu osade süüdistustega. Ja ma küsin nõnda: kas teie ise näete võimalusi oma töös rohkem arenguid teha, midagi võib-olla teistmoodi teha? Mida te näete, et teil on neid kitsaskohti, mida võiks parandada, ja üldse pärast tänase päeva, kuidas te käitute lähitulevikus?

Aitäh! Ma väga südamest tänan selle küsimuse ja küsimuseasetuse eest. Paraku see poliitikas niimoodi on, et kui sa ministrina nagu midagi ei teeks, siis pole sulle nagu ka midagi ette heita või millegi kohta kriitiliselt küsida. Ja siin ma nüüd pean küll tunnistama, et ma ikkagi täie vastutustundega neid olulisi küsimusi, mis Eesti ees tuleb lahendada, ka siis, kui see lahendus või kui see küsimus ise ei ole kõige meeldivam, ikkagi ma arvan, et ma pean oma tööd ausalt tegema ja ka ebameeldivatele küsimustele lahendusi otsima.

Mida teha edaspidi paremini? Ma tegelikult vaatan, et ma ei ole jõudnud näiteks arvamusartikleid peaaegu üldse kirjutada, ma ei ole jõudnud selgitada Eesti ühiskonnale paljusid asju, mida tegelikult peaks rohkem selgitama. See on näiteks üks asi, mida ma tõesti kavatsen rohkem teha. Ja ma olen ka juba tänase küsimuse alguses öelnud, et ma olen tegelikult tänulik selle tänase päevakorrapunkti eest, see võimaldab mitmeid küsimusi ikkagi ka Eesti rahvale selgitada, kus on arusaadav, et tekib ärevust, tekib muret, ja kus on tõesti vaja rohkem selgitamist. Ma olen selles mõttes väga tänulik, et see võimalus ka täna siin on, rohkem selgitada. Kõik asjad, mida ka edaspidi tuleb mul lahendada, ei ole tõenäoliselt meeldivad. Aga ma püüan tõesti rohkem selgitada. Rohkem, veel pikemalt ja põhjalikumalt vastata, mida ma olen ka täna teinud nii pikalt, et seda on mulle juba mitu korda ette heidetud.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Mina tulen tagasi senisele teemale. Teie vastustest ma sain aru, et põhjuseks ikkagi ei olnud rahaline probleem, nagu te väitsite eelmise aasta sügisel. Järelikult, ma ütleksin, diplomaatiliselt te ei rääkinud tookord päris tõtt, mis ei ole nagu ministrile väga ilus. Aga mis puudutab seda, et on olemas igasugused tehnilised võimalused siis tõlkida ja nii edasi. Me kõik teame, et seal, kus on vaja täpsust, sajaprotsendilist täpsust, et mitte puusse panna, siis usaldada neid tehnilisi lahendeid on veel natuke vara, sest vahepeal nad tõlgivad niimoodi, et ei ole see päris see tõlge, mida oodatakse. Kas siis asi ei olnud ikkagi rahas? Kas tookord te rääkisite, no mis ma ütlen, mitte päris tõtt, nagu ma ütlesin?

Aitäh! Ma usun, et me saame aru, et mõlemas osas on see vastus ju tegelikult õige. Esiteks oli Eesti riik juba hakanud kokkuhoidu tegema riigi kodulehtedelt vene keelt eemaldades. Ja kuna Justiits- ja Digiministeerium täitis ka kärpeülesannet, siis see oli üks koht, kus juba tulenevalt väljakujunenud mustrist oli võimalik raha kokku hoida.

Urmas Reinsalu, palun!

Proua minister! Mul on kahju, et te kas ei söandanud või ei osanud vastata minu küsimusele, kas riik jooksis Pihlakodu juhtumis omaste jaoks lati alt läbi ja kes selle eest kannab poliitilist vastutust. Kuid vanglarendi küsimuses kahjuks me parlamendiliikmed ei ole saanud senini ei Pricewaterhouse'i analüüsi, ei justiitsministeeriumi kuluarvestust ega ka salajasi PPA ja Kaitsepolitseiameti riskihinnanguid. Mis põhjusel neid parlamendiliikmetele ei ole seni vaatamata palvetele kättesaadavaks tehtud? 

Minu küsimus on, et hinnata seda kvaliteeti julgeolekuriskide maandamisel. See valim või see, kes siia Eesti riiki peaks tulema viieaastase lepingu puhul, raskeid kurjategijaid, kellel ei ole perekondlikku seost Rootsiga – kui suur saab olema nende inimeste käive? Sest osa nendest inimestest vabaneb vanglast ja osa selle 500 seast tuleb juurde. Nende inimeste käivet on kindlasti võimalik ekstrapoleerida, seda valimit, kes kannab praegu karistust Rootsi vanglates võrreldes. Kindlasti riskianalüüsis on see tehtud. Kui suur saab olema nende inimeste …?

Aitäh! No ma olen siin mitu korda korranud juba ja ka tõesti avalikult mitu korda välja öelnud. Tõesti, jõudsin lõpuks ka arvamuslooni ja Eesti Rahvusringhääling selle avaldas. Ma olen mitu korda seda kinnitanud, et me oleme Pihlakodu juhtumis selles olukorras, kus inimeste tuumturvatunnet on alt veetud, kus alt on veetud seda, et me tegelikult ju kõik, Eesti inimesed, usume, et eriti jälk on vägistamine nende inimeste suhtes, kes ise ei saa ennast kaitsta. Olgu tegemist eaka inimesega, puudega, erivajadusega inimesega, lapsega – see on eriti jälk. Ja see suhtumine on täiesti lubamatu, seda ma olen mitu korda öelnud, see suhtumine on täiesti lubamatu, kui me ütleksime või kui on öeldud, et vägistamine ei tekita kahju või ei tekita tervisekahju. Seda ma olen mitu korda öelnud. 

Ma olen võtnud selge moraalse seisukoha selles asjas algusest peale. Ja minu poliitiline vastutus on selles, et ma astun kõiki samme, mida ma ministrina saan astuda, et sellised õudused enam kunagi ei korduks. Ma olen kogu pannud väljatöötamiskavatsuse karistusseadustiku muutmiseks, mis 5. mail läks juba kooskõlastusringile ja on sealt juba tagasi. Ma olen algatanud järelevalve riigi poolt määratud kaitsja osas, mida seadus võimaldab ministril teha. Ma olen otsimas lahendusi koos ekspertidega sellele, mida veel karistusseadustikus muuta. Me oleme loonud koostöös sotsiaalminister Karmen Jolleriga ametkondadevahelise töögrupi, mis on juba koos käinud ja mis otsib ka lahendusi. Ehk see on poliitiline vastutus, mida ma kannan – otsida kõik need lahendused. Moraalse selge hinnangu juhtunule olen ma andnud. Ja minu edasine tegevus on suunatud sellele, et need asjad paremaks teha, kus midagi saab vähegi paremaks teha. 

Samuti, tõesti, olen mitu korda öelnud, kuidas ma tunnen kaasa, ma saan aru sellest, et omaste, lähedaste kogemused riigiga suhtlemisel ei ole olnud need, mis me Eesti riigis tahaksime, et need oleksid. Olen sellest rääkinud prokuratuuri üldkogul, olen suhelnud riigi peaprokuröriga. Ja prokuratuur on selle eest vabandanud. Nüüd, kus uued tõendid on välja tulnud, ka siis, ma saan aru, et need kohtumised toimuvad ja loodetavasti need tõendid jõuavad ka politsei kätte. 

Nüüd, teie küsimus oli selle kohta, miks ei ole jõudnud teieni veel Politsei- ja Piirivalveameti ja Kaitsepolitseiameti dokumendid. Minu käest küsisite te neid eile. Ja minu teada on teile selles osas ka vastatud. Vastus minule teadaolevalt oli see, et jah, Politsei- ja Piirivalveameti ja Kaitsepolitseiamet on need, kes otse väljastavad neid. Ma usun, et need asjakohasel moel teieni jõuavad. 

Teie küsimus puudutas seda … Aa, vabandust! See küsimus oli, et miks veel ei ole jõudnud. Ma arvan, et küsimus on nendes minutites, mis jäävad päringu ja käesoleva hetke vahele. Neid minuteid ei ole olnud piisavalt palju. 

Te küsisite selle üle, et kui ekstrapoleerida kinnipeetavate arvu, siis mis see suurusjärk võiks olla. Kinnitan siinkohal üle kõik lepingus välja toodud tingimused. Esiteks, me võtame ainult pikaajalise karistusega inimesi. Võib juhtuda nii, et kinnipeetav, kes Eestisse tuleb, siis Eesti vanglas on ja enne vabanemist, nii nagu ma veel kord kordan, ükski kinnipeetav Eestisse ei vabane, ühelgi kinnipeetaval Eestis linnaluba ei ole. Need inimesed on täiesti turvaliselt nelja müüri vahel kinni. Ja võib juhtuda siis see, et ta ju tõesti ka enne vabanemist liigub Rootsi tagasi. 

Aga võib juhtuda ka selline olukord, et vaatamata eelnevalt tehtud Kaitsepolitseiameti kontrollile ilmneb kinnipidamise ajal uusi asjaolusid, mis selle kinnipeetava kohta on, ja et me saadame selle kinnipeetava vastavalt lepingule üsna kiiresti tagasi, sest ta võiks kujutada ikkagi ohtu Eesti turvalisusele. Ja sellisel juhul on Rootsi riigil võimalik see koht uuesti täita. Seda täpsetes numbrites ei ole võimalik ette ennustada. Sellest me saame ju tegelikult kõik aru. Ja see risk on maha võetud tõesti sellega, et Eesti Kaitsepolitseiamet selle põhjaliku taustakontrolli teeb. 

Avalikkuses on ju ka välja toodud seda asjaolu, et Kaitsepolitseiamet mitte lihtsalt ei saa täiendavaid töökohti, vaid tegelikult omandab ka rahvusvaheliselt väärtuslikke kogemusi uue tasandi rahvusvahelises koostöös, mis võivad Eestile vajalikuks osutuda paraku tulevikus.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Austatud minister! Palun anna oma hinnang sellele, mis toimub Narva piiril. Inimesed on sunnitud järjekorras terve päeva või isegi rohkem veetma. Kas see olukord tagab nende põhiõigusi? Kas nende õigused on kaitstud ja tagatud üldse?

Aitäh! Mõnes mõttes küll esindades siin tervet valitsust, ma pean tunnistama, et mul ei ole hetkel põhjalikumat ülevaadet Narva piiril toimuva osas, see küsimus peaks minema siiski siseministrile. Ma uudiste järgi püüan meenutada, et õiguskantsler on oma seisukohti selles osas avaldanud, ja pidades väga lugu sellest tööst, mida õiguskantsler teeb, julgen ma öelda ilma asjaoludega tutvumiseta, et kõigega, mida õiguskantsler on selles asjas öelnud, olen ma nõus.

Helmen Kütt, palun! 

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Aitäh teile nende vastuste eest, mida te esitasite! Uskuge, lõpp oli palju parem kui algus, kus kõik saalis istujad tundsid, et on nagu umbusalduse saajad, sest see algus oli ründav. Selged valeväited tuleb kummutada, see on ka tõsi. Minu küsimus on järgmine. Kui sotsiaaldemokraadid 14. aprillil andsid arupärimise, millele te 2. juunil vastama tulite, siis seda kõike, mida te siin täna juurde räägite, ma lugesin stenogrammi läbi selle aja jooksul, ei ole. Kuidagi mulle tundub, et see empaatia ja see on tekkinud peale seda, kui ajakirjandus on leidnud rohkem tõendeid ja materjale selle kohta ja kui väga tubli kaitsja on võtnud nagu nende kannatanute eest kõnelemise. Ja minu küsimus on väga lihtne ja eeldab ainult lühikest vastust, millal te kohtusite lähedastega.

Aitäh! Ma kohtusin lähedastega hiljaaegu. Ma tõesti väga vabandan, ma ei suuda isegi seda kuupäeva praegusel hetkel öelda, aga hiljaaegu.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgmisena avan läbirääkimised. Ja kuna arupärijad on neli fraktsiooni, siis Tõnis Lukas Isamaa fraktsioonist, palun!

Palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaks.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Riigikogu liikmed! Me oleme siin selle päevakorrapunkti juures, sest usaldust ei ole. Küsimus on usalduse puuduses, ei vähem ega rohkem. 

Pealtnäha toimub valitsuses rapsimine, mille varju jäävad niisugused igapäevased hoolt nõudvad küsimused, nende lahendamine, millele viitas siin ka Urmas Reinsalu, küsides selle kohta, kas valitsus on lati alt läbi jooksnud seoses Pihlakodu juhtumi lahendamisega. Aga vaat just sellist igapäevast hoolt selle suure rapsimise kõrval ootavad kodanikud, nad ootavad õiglast valitsemist, juhtimise kvaliteeti.

Me ei ole kindlad, et kõik asjad on lõpuni läbi mõeldud. Valitsusel puudub näiteks strateegiline arusaam, mida toob meile massiimmigratsioon, juba toimuv massiimmigratsioon mõjuna tulevikus. Seda on näha Rootsis, kus oli ka kindlasti pikk plaan omal ajal, mille alusel oldi avatud uuele tööjõule, uutele põlvkondadele mujalt maailmast. See pikk plaan on viinud Rootsi selleni, et vanglaid on puudu, et kodanike turvatunne ühiskonnas on kahanenud. Nüüd soovite tuua sellestsamast Rootsist Tartusse, Tartu vanglasse just neid Rootsi mujalt saabunud kurjategijaid, kelle kohta öeldakse, et neil ei ole Rootsis konkreetseid sidemeid, perekondi. Seda, et neil Rootsis neid ei ole, võib ju isegi uskuda, kui nad on uusimmigrandid. Aga see, et neil ei oleks oma kildkonda, et neil ei oleks võrgustikku kogu maailmas, seda kindlasti uskuda ei saa. Üksikud kurjategijad nendest rahvastest, kust nad tegelikult pärinevad – see ei ole võimalik. Klanniühiskondades ei ole üksikuid inimesi, kellel ei oleks mitte mingisuguseid suhteid. Nüüd need kildkonnad saavad teada, et on selline geograafiline asukoht, Tartu, on olemas selline kena koht, kui hakatakse Rootsis tulevikus neid jälle pitsitama, siis see koht, kus tuttav oli, see koht, mis on Rootsile suhteliselt lähedal, on jõudnud nende nii-öelda radarile, kaardile.  

Võib öelda, et need on lihtsalt väljamõeldud teemad, aga me ei ole näinud siiski, mitu päeva oleme juba taotlenud jõuagentuuride ja jõustruktuuride aruandeid, raporteid Tartusse kurjategijate toomise kohta. Me ei ole neid näinud. Ei oska täpselt öelda, aga aimamisi julgeolekuekspertide arvamist kuuldes me saame aru, mida ka  jõustruktuurid ohuna näevad. Ja need ohud, need probleemid on tegelikult pikaajalised, see ei ole lihtsalt operatiivküsimus, et me lahendame ühe kinnisvaraobjekti edasise haldamise küsimust. See mõju on väga pikaajaline ja üksikküsimus Eesti jaoks ei ole see mitte ainult sellepärast, tühine küsimus, et see puudutab Tartut, ülikoolilinna, ja siin ei ole arvestatud Tartu mainega piisavalt. Tartu Linnavalitsusega ei ole piisavalt räägitud. Tartu Linnavolikogu ei ole seda asja saanud arutada. Isamaa kindlasti algatab Tartu volikogus selle punkti arutelu ja kutsume sinna vastavad ametkonnad, et aru saada, mida siis Tartuga seotud vanglalinna staatus rahvusvahelises plaanis endaga võiks kaasa tuua.  

Usaldust ei ole ja valitsus on vassinud päris paljudes küsimustes või õigemini kõigis nendes suurtes küsimustes, mida valimiste ajal ei puudutatud ja kus ei ole tegelikult taotletud mandaati. Me näeme segadust maksudega. Me näeme praegu neis küsimustes, mida me täna arutasime, otsuseid, mille jaoks tegelikult mandaati ei ole. Asi algab ju sellest, et mitte ainult opositsioon on kaotanud, või ütleme siis, ei usalda valitsust, vaid ka rahvas on kaotanud valitsuse suhtes igasuguse usalduse. Elevant teie toas on see, et valimisealistest Eesti elanikest ainult 14% toetab, kui maha arvestada need, kes oma arvamust ei ütle, aga toetajate hulka nad ka ju ei kuulu, ainult 14% kõigist valimisõiguslikest elanikest toetab praeguseid valitsuserakondi. Seda mandaati ei ole. Seda usaldust ei ole.  

Ainukene innovatiivne samm, mis demokraatlikus riigis tehtaks sellisel juhul, needsamad valitsuserakonnad peaksid esile kutsuma erakorralised valimised. Siin võib muiata, aga te näete, Euroopas teised riigid niimoodi ju käituvad. Kui valitsuse usaldus on langenud viimase piirini, siis jah, mõnikord on see taktikaline, millal need valimised välja kuulutatakse, mõnikord tulevad valitsejad sellest võiduga välja, mõnikord nad kaotavad, nad teavad seda. Aga ilma usalduseta, rahva toetuseta valitseda, see tähendab, sa ei saa lahendada ka igapäevaseid küsimusi. Sest võimatu on usaldada seda valitsust, võimatu on usaldada isegi pisiasjades.  

See aeg, mis on jäänud korraliste valimisteni, on Eestil mahavisatud aeg ja just sellepärast, et teil on endal võimatu asju ellu viia. Ja selle tõttu ma kutsun üles mõtlema, kuidas seda usaldust ka erakondadena, poliitikutena taastada. Seda usaldust siia saali enam tagasi ei tule. Ka siis, kui lahendatakse üksikuid operatiivküsimusi, ütleme, tulusalt, õigesti. Ikkagi ei saa me uskuda, et kõik on strateegiliselt läbi mõeldud, et ohud Eestile, tulevikuohud on läbi mõeldud, et see ei tekita probleeme meie tulevaste põlvkondade jaoks. 

Nii et selline ilma mandaadita rapsimine tuleb ära lõpetada. Siin ei ole asi ju ainult ühes ministris, täna on, aga ka, Liisa Pakosta, ka teid me ei saa usaldada, kuna te olete selle valitsuse liige, keda rahvas ei usalda. Et meil oleks Eestis võimalik üldse mingeid otsuseid langetada tulevikus, siis, valitsus, astuge tagasi. Ainult sellisel juhul on võimalik seda mandaati, seda usaldust taotleda uuesti.

Aitäh! Teie aeg!

Võib-olla te saavutate selle, aga see tuleb uuesti taotleda, seda praegu ei ole. 

Teie aeg! Aitäh! Ja enne täpsustuseks ka, et me räägime umbusalduse avaldamisest. EKRE fraktsiooni nimel, Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud umbusaldatav! Piinarikas oli siin! Me kuulsime tundide kaupa sotsiopaadist eneseimetleja demagoogilist ja teisi süüdistavat teksti. Piinlik ja piinarikas! No tõepoolest, kas Lea Danilson-Järg see, kes praegu seda vanglajura ajab? Kas tema on praegu see, kes on lasknud sisuliselt isevoolu teed minna kogu seda Pihlakodu asja? No ei ole ju! See on praegu Liisa-Ly Pakosta, kes on minister ja on võtnud ministriametit vastu võttes vastutuse tegeleda nende asjadega. 

Ja muidugi eriti alatu, aga samas ka küüniline ja rumal on süüdistada meie fraktsiooni selles, et me nõuame sekkumist prokuratuuri töösse. Ei nõua! Küll nõuame aga seda, et minister kutsuks välja peaprokuröri ja ütleks: "Avalikkus on rahulolematu Pihlakodu uurimisega. Avalikkus on rahulolematu Lehtme kaasuse uurimisega. Avalikkus on rahulolematu vanglate teemaga. Mind huvitab, mis on teie plaan." 

See ei ole sekkumine, see on kontroll. See on poliitiline kontroll. Ja peabki olema poliitiline kontroll, aga mitte niimoodi, et minister ei tea midagi, minister ei saa sekkuda, ministril ei ole volitusi. On küll! Valitsus saab kõike teha. Sellepärast ta valitsus ongi: valitsus valitseb, ametnikud ei valitse. Ja sellest tuleb aru saada.  

Nüüd, tuleme kogu selle temaatika juurde mõnede üksikteemadega siis lähemalt. No see Pihlakodu lugu on ju lihtsalt kohutav. See on kogu meie ühiskonda šokeerinud ja kogu ühiskond näeb siin reformierakondlikku ja tema satelliidi, Eesti 200 ringkaitset. Ringkaitset! Sest Pihlakodu hooldekodude süsteem, võrgustik kuulub reformierakondlastele ja kogu avalikkus ütleb nagu üks mees  – lugege kommentaare, lugege sotsiaalmeediat! –, avalikkus ütleb nagu üks mees: "Sealt ei tule mitte midagi, sest see on võimulolijate maffia."  Ja selle peale ütleb minister: "See ei vasta tõele ja mina ei saa sekkuda." Avalikkuse huvi on sedavõrd ülekaalukas, et tuleb sekkuda ja tuleb vaadata, et see asi ei jääks karistamatuks.

Ja need mingisugused pakasuhha-sammud siin, et ma olen kokku kutsunud mingisuguse, ma ei tea, ümarlaua või mingisugused muud konsulteerimise vormid – see on ju kõik lihtsalt lolli mängimine selleks, et jätta muljet, nagu tegeletakse millegagi. Aga tegelikult ei tegeleta.  

Ja eriti piinlik on muidugi see vanglate teema. Eesti käitub tõeliselt mageda odava banaanivabariigina. Banaanivabariigina rendib välja võileivahinna eest, rendib välja. Ja siis on jultumust veel rääkida umbes niimoodi, nagu Eesti saaks üleöö rikkaks äkitselt. Aga ei saa rikkaks!

Ja ei räägita meile seda. See on teema, mille tõstatas Anti Poolamets: peenikeses kirjas on selgelt öeldud, et asüüli taotlemise võimalus on nendel vangidel, kes meile siia tuuakse. See tähendab seda, et kui nad vabanema hakkavad, annavad nad ilusti-kenasti sisse asüülitaotluse ja ei lähe ära Rootsi, vaid jäävad siia, kuni nende asüülitaotlust menetletakse. Aga menetletakse aasta, võib olla kaks. Jalutavad ringi, hakkavad kuritegusid tegema. Statistika näitab ju väga ilusti, et 50% laias laastus vabanenud vangidest läheb uuesti kuritegelikule teele. 

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Lisaks täiesti jäetakse rääkimata see, et neil vangidel on eelisjärjekord meil meditsiiniteenistuses. Ütleb, et hammas valutab. Politseieskordiga viiakse hambaarsti juurde väljaspool järjekorda hambaarsti tooli peale. Istub seal, kuni tal mingisugune protseduur ära tehakse. Ja siis läheb politseieskordiga tagasi. Aga kes maksab: maksab transpordi, maksab politsei, maksab hambaarsti? Maksumaksja maksab! Ei maksa hakata meile puru silma puistama, et see on Rootsi maksumaksja, kes kõik need meditsiiniteenused kinni maksab. Pluss ka kõik muud meditsiiniteenused loomulikult. 

Ja siis armastati meile siin korrutada ja korrutada ja korrutada ja korrutada, kuidas see suurendab Eesti julgeolekut. No ei tea, kuidas? Ei tea, kuidas saab 600 räiget kriminaali, kes tulevad Eesti vanglasse, suurendada Eesti kuritegevust? 

Aga ma soovitan mõelda, eriti kui siin korrutati jälle: raeguses julgeolekuolukorras. Aga kui praeguses julgeolekuolukorras väljub olukord kontrolli alt ja rohelised mehikesed või viies kolonn või GRU eriüksuslased või ma ei tea, kes need vangid sealt ühtäkki lahti lasevad? 600 kriminaali, kõrilõikajat, vägistajat on ühtäkki Tartu linna peal lahti. Kas te kujutate ette, missugune sotsiaalne ja julgeolekuline katastroof see on? 

Meil on näide olemas idanaabriga, mis siis 1940. aastal toimus. Ühe esimese asjana tehti vanglauksed lahti. Öeldi, et vabastati poliitvangid. Mõni poliitvang oli ka, aga põhimõtteliselt amnestia oli enne ära toimunud poliitvangidele. Aga kriminaalid lasti lahti, väga selge taotlusega destabiliseerida Eesti võimu, destabiliseerida sotsiaalset tasakaalu, külvata segadust, näidata, nagu Eesti rahvas oleks oma valitsuse vastu üles tõusnud. 

Kas te selle peale ka mõtlete oma julgeolekujuraga? Teil on ju pool aju seal peas ainult, kui te valitsuses selliste julgeolekujuttudega üksteist lohutate ja hellitate ja meelitate. (Ohkab sügavalt.) Lihtsalt ohkama paneb. 

Ja kõigele lisaks te ju valetate. Lakkamatult valetate, süüdistades küsijaid valetamises. Te valetate muu hulgas ka seda, et Rootsi allikad on meile kättesaadavad ja Rootsi allikad ütlevad, et juba aasta või isegi rohkem on Eesti ja Rootsi vahel vastavad läbirääkimised käinud. Ma ei tea, võib-olla teie ei tea seda, aga me Rootsi allikatest oleme igatahes sellise info saanud.

Nii et kui te tulete siia pulti, siis lisaks loomulikult sellele sotsiopaatilisele eneseimetlusele, oma hääle imetlemisele võiks lõpetada valetamise, küünilise, alatu ühiskonnaga manipuleeriva valetamise. Juba ainuüksi selle valetamise pärast peaks minister ise tagasi astuma. Ma ühinen eelkõneleja Tõnis Lukasega, kes ütles, et terve see valitsus on kaotanud täielikult avalikkuse usalduse. No ja selle valitsuse väiksem partner Eesti 200 – selle usaldust ei ole olemaski, see varsti ei mahu enam isegi statistika veapiiridesse. Nii et ka see oleks põhjus, Liisa-Ly Pakosta, tagasi astuda.

Teie aeg! 

Pikema jututa! Uksest välja! Siit majast välja! Stenbocki majast välja! Ministeeriumimajast välja! Ja poliitikast üldse minema! Aitäh!

Teie aeg! Järgmisena Lauri Laats Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ka mina alustan sealt, kus eelkõneleja lõpetas, et tõesti, sellel valitsusel ei ole usaldust Eesti ühiskonnas. Ja seda näitavad ka erinevad küsitlused. Ja eelkõneleja, kes ütles, et sellisel juhul tegelikult, Tõnis Lukas oli see, et valitsus demokraatlikus riigis astub tagasi ja tekitab olukorra, kus on võimalik alustada uute valimistega. Ehk siis erakorralised valimised, see oleks nagu tegelikult ainuõige tee. Aga kahjuks, vaatamata sellele, et me oleme sellest kogu aeg rääkinud, see valitsus seda kindlasti ei tee, sellepärast et selles valitsuses ei ole lihtsalt riigimehelikkust. Kui me tahaksime, et ühiskonnas tekiks usaldus institutsiooni vastu, Riigikogu, valitsus, siis tegelikult selle sammu tuleks ette võtta. 

Nüüd, mis puudutab tänast arutelu ja umbusalduseavaldust ministrile, siis minister Pakosta juhtimisel on Eesti valitsus asunud pidama läbirääkimisi Rootsiga, et tuua Tartu vanglasse kuni 600 meesvangi, kelle seas on seksuaalkurjategijad, mõrvarid ja rasked majanduskurjategijad. Kas me mõistame, mida see tähendab? Meie enda inimesed peavad igapäevaselt muretsema oma turvalisuse pärast, samal ajal kui minister valmistub sisuliselt kriminaalturismi importimiseks. See ei ole pelgalt julgeoleku küsimus, kuigi ka julgeolekuasutus on sellele viidanud. See on väärtusküsimus. Eesti riik ei ole ega tohi muutuda odavaks teenuse pakkujaks, kes müüb oma vanglakohti raha eest ning ning seab seejuures ohtu omaenda kodanikud. 

Ja veel hullemgi, kui minister valetab. Minister on valetanud Riigikogu saalis, valetanud meedias, valetanud avalikkusele. Ta on jätnud mulje, nagu oleks tegemist alles võimaluste kaardistamisega just hiljuti. Tegelikkuses on kirjavahetus ja plaanid palju konkreetsemad. Selline käitumine ei ole kooskõlas usaldusväärse ja ausa ministri ametikohaga. 

Ja kui vaadata täna küsimuste ja vastuste vooru, siis peab tõdema, et väga paljudele küsimustele siitsamast puldist ministri poolt vastuseid ei tulnud. Kui ma küsisin, et kui jätta selle temaatika kõrvale, et kas see üldse on eetiline siia neid vange tuua, küsisin, et mis siis konkreetne rahaline tulu Eesti riigil on ehk siis kasum, kas on olemas mõjuanalüüs, kus on välja toodud arvud, kordasin seda küsimust tegelikult kaks korda, siis minu küsimusele, mis puudutas just kasumi poolt, otsest kasumi poolt, kui jätame selle eetilise küsimuse kõrvale, siis seda vastust ei tulnud. Nii nagu väga paljusid seaduseelnõusid, mida me oleme siin menetlenud, on see siis mõned maksutõusud või uute maksude juurutamine, automaks, siis kui küsimus jõuab sinna, aga kas see üldse tasub ära, mis on see tegelikult mõju ühiskonnale, majandusele, mõjuanalüüs, siis nendes küsimustes ennast taandatakse, keerutatakse, minnakse väga ümmarguseks ja ei vastata lihtsalt. Ja see tegelikult ju näitabki seda, et kogu see temaatika on ette valmistamata. Kogu see temaatika on ette valmistamata. 

Teiseks, loomulikult me ei saa vaikida Pihlakodu juhtumist. Me räägime hooldekodust, kus kaitsetu eaka inimese suhtes sooritati vägistamine. Ja see ei olnud ainult ju ainus juhtum. Need olid inimesed, kelle eest ühiskond peab seisma ja mitte vaikima. Sotsiaalkindlustusamet tegi kontrolli, tuvastati töökorralduse puudused, olid tõendid, kuid prokuratuur, justiitsministri haldusalas tegutsev institutsioon otsustas mitte alustada kriminaalmenetlust juriidilise isiku vastu. Kuidas see on võimalik, mina küsin. 

Ma sooviksin kolm lisaminutit juurde. 

Kolm lisaminutit, palun! 

Kuidas on see võimalik? Aga näete, on võimalik, kahjuks. Ja kui prokuratuur tegelikult otsustas mitte alustada kriminaalmenetlust juriidilise isiku vastu, siis tegelikult minister oleks pidanud sekkuma vähemalt järelevalve osas. See oli tegelikult ühiskonna ootus, vähemalt, et see käik oleks tehtud, aga ka seda ei olnud tehtud. Ja minister põhjendas, aga tal ei olegi volitusi selleks, et oma haldusalas oleva institutsiooni üle teha järelevalvet. No see ei vasta tõele, see lihtsalt ei vasta tõele. 

Ja seoses nende kahe juhtumiga loomulikult me avaldasime umbusaldust. Ma loodan, et ka tänases saalis liituvad ka teised Riigikogu saadikud, kes näevad seda täpselt samamoodi, nagu näeme meie, Keskerakonna fraktsioon, ning toetavad umbusaldust Liisa-Ly Pakosta vastu. 

Ma kordan üle, et see, mis puudutab vange, kuidas suhtutakse Pihlakodu juhtumisse, see on lihtsalt väärtushinnang. Ja see on Eesti 200 väärtushinnang. Kui Eesti 200 kui poliitiline jõud, uus poliitiline jõud tuli poliitmaastikule, siis ta lubas, et tal on uus suund, et ta on uuenduslik, uuemeelne ja on olemas pikk plaan. Kogu aeg käib jutt pikast plaanist. Kui me küsime mõne küsimuse – ärge muretsege, meil on plaan olemas, me vaatame tulevikku, me vaatame pikalt. 

Aga nüüd on välja tulnud, mis see pikk plaan on. Pikk plaan on tegeleda vangide turismiga, vanglaturismindusega on pikk plaan. See on see, kus tuleb Eestis õnn. Ei ole lihtsalt sõnu! Siia tuuakse võõrriigist seksuaalkurjategijad, mõrvarid ja majanduskurjategijad, raskeid majanduskuritegusid pannud toime inimesed ja siis öeldakse, et aga tegelikult me vaatame, jälgima, et nad ei oleks seotud, need ei oleks kartellid ja nii edasi. Aga kui juba see sõna ja nimetus "raskeid majanduskuritegusid toime pannud isikud", see ei ole niisama, see ei ole üksikud inimesed. Järelikult nendel on organisatsioonid taga ja need organisatsioonid tulevad neid külastama, neid inimesi. Ja see ongi see turismindus, millest rääkis Liisa-Ly Pakosta, et aga siis tulevad täiendavad tulud, tuleb turism, tulevad nad ju hotelli, tulevad Tartusse sööma. Neid turiste me ei vaja, Eesti neid turiste kindlasti ei vaja. 

Nii et mul on kahju, et minister ei suutnud täna konkreetselt küsimustele vastata ning ei tekitanud, et muudaks oma meelt ministri usalduse osas. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, Lauri Läänemets, palun!

Palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaks.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud parlamendisaadikud! Lugupeetud minister! Sotsiaaldemokraadid on sellele umbusaldusele alla kirjutanud kõigil kolmel põhjusel, mis selles umbusalduses ära toodud on, mis puudutab Rootsi vangide Eestisse toomist, mis puudutab Pihlakodu juhtumit ja mis puudutab loomulikult ka konkurentsiseadusega toimuvat. 

Tagantpoolt ettepoole tulles, konkurentsiseadusest me tegelikult eile päris pikalt oleme rääkinud. Sotsiaaldemokraatide jaoks mure eelkõige seisneb selles, et see ei aita Eesti ettevõtjaid, see ei loo tingimusi paremaks konkurentsiks, ausamaks konkurentsiks, ja see on väga kitsastes ärihuvides. Me julgeme seda öelda. 

Ja see konkurentsiseaduse teema on siin umbusaldusavaldusel sellepärast, et sotsiaaldemokraadid teavad seda, kuna me viimased ligi kolm aastat valitsuses olles nägime, kuidas see teema arenes, me nägime, millist rolli Eesti 200 selles mängis, ja lõppkokkuvõttes me nägime, kuidas Liisa-Ly Pakosta need kitsad ärihuvid valitsusse tõi ja need kitsad ärihuvid Reformierakonnale suutis ka – kellegagi koos loomulikult – siis selgeks teha, maha müüa, ja kuidas neid parlament nüüd seadustab.

Me teame seda, mis seal taga on, mitte meie oleta. Vastupidiselt sellele, mida minister on rääkinud siin eile, avalikus meedias, ei ole see Eesti inimeste ja Eesti ettevõtjate paremates huvides. See on see põhjus, miks sotsiaaldemokraadid umbusaldust tegemas on. 

Teine põhjus, mis puudutab Pihlakodu juhtumit. Ma olen nõus sellega, et ükski minister ei saa prokuratuurile ette kirjutada, mida täpselt prokuratuur tegema peab, ta ei saa toimingutesse sekkuda poliitiliselt. Seda ei tohi teha, meie seadused on sellised. Ja me ei eeldagi seda, et minister läheb näpuga näitama. Aga justiitsministril nii palju jõudu, veenmisjõudu peaks olema, et ta suudab prokuratuurile selgeks teha ühiskonna mure ja ootuse, et see pingutus toimuks nende küsimuste uurimisel ja lahendamisel. 

Muidugi on väga kurb, et Pihlakodu juhtumil Pihlakodu juhtide ja omanike või organisatsiooni võimalikku süüd, võimalikku seotust ja võimalikku teadmist sellest küsimusest, mis seal Pihlakodus toimus, ei suudetud tuvastada õiguskaitseorganite poolt. Seda pidi tegema lõpuks meedia, seda pidid tegema juristid, kes lähedaste palvel olid tegutsema tulnud. Väga kurb! 

Aga see, et midagi on võimalik ette võtta ja see jäeti tegemata – seda on ju näha. Sest nii nagu me eile saime lehest lugeda, minister teatas, et nõuandev ekspertide komisjon võeti kokku ja hakati asja arutama. Nüüd, lõpus, hilja, mitte siis, kui oli koht, kus kohas reageerida ja teha. See ongi ministri poliitiline vastutus – suuta selgeks teha, et kui kuskil on probleem, kui kuskil on moraalne probleem, et midagi nagu juhtuks. Nüüd tagantjärgi tegutsemine ei ole enam see vabandus, millega siit välja onvõimalik tagurdada. 

Ja mis puudutab Rootsi vange, siis mina olen sellesama Rootsi justiitsministriga mitu korda kohtunud ja sellel teemal rääkinud, valitsuses täpselt samamoodi seda kõike näinud. Vastupidiselt paljudele ma olen saanud lugeda kaitsepolitsei ja politsei hinnanguid, ohuhinnanguid ja muresid. Tõesti, osa on siin lahendatud. Aga hoolimata sellest, mida valitsus väidab, ja hoolimata sellest, et kui valitsus paneb nende õiguskaitseasutuste juhid seda kõike rääkima, siis fakt jääb faktiks, et politseil on probleem jätkuvalt, julgeolekualane probleem jätkuvalt sellega. 

Aga minu arvates suurem mure seisneb selles, et lõppkokkuvõttes seesama asi, mida me valitsuses rääkisime, mida toona terviseminister Riina Sikkut ütles, et ükstapuha, kui palju keegi Eesti riigile raha maksab, siis Eesti riigil lihtsalt ei ole neid inimesi, kes vaimse terviseabi teenust suudaks osutada. Ja see teenuste pakett ei ole mitte väikene ja lihtne, vaid me teame, et vangid, kes on seksuaalkurjavangid, kellel on mingisugune muu probleem, meie jaoks hälve, ühiskonna normaalsusest kõrvalekaldumise probleem, vajavad pidevat ravi, nad vajavad pidevat nendega tegelemist. See tähendab, et nad vajavad pidevat tervishoiuressurssi, mis tuleb Eesti inimeste arvel – Eesti laste, Eesti noorte, kelle vaimne tervis niigi tänasel päeval habras on. Ja me teame, et meil lihtsalt ei ole seda inimressurssi oma inimeste jaoks. Ja me nüüd paneme nad riiklikku äritegevuse teenusesse. 

See väide, et Lõuna-Eestis läheb turvalisemaks – vabandust, ma saan öelda endise siseministrina, kes selle teemaga on tegelenud, kes väga hästi teab, kuidas on vanglaametnikega, kes väga hästi teab, kuidas on kogu siseturvalisuse väljaõppe küsimusega, kuidas on politseiga, ma ütlen, et see ei vasta tõele. See lihtsalt ei vasta tõele. Ei ole mõtet tulla rääkima, et kui me võtame ära 200 inimest, kes võiks minna politseinikuks Põlvasse, kes võiks minna politseinikuks Valka, ja paneme nad kuskile vanglasse kinni, siis läheb Eesti elu turvalisemaks. Vabandust! Proua minister, see on ju … Ma isegi ei oska öelda, mis asi see on. See ei ole ju pädev. 

Ma saan aru sellest poliitkonstruktsioonist, et retoorika, väga tore, võib-olla mõned inimesed Eestis ostavad ära. Aga see ju päriselus nii ei ole. Päriselus konkureerivad Lõuna-Eestis samadele inimestele vanglateenistus, Politsei- ja Piirivalveamet, Päästeamet, Kaitsevägi. Ja te lähete, võtate ära need inimesed tööturult ja müüte selle teenuse Rootsile, selle asemel et oma inimeste turvalisust tagada. See on ju politsei mure ja sõnum täna ja see oli politsei mure ja sõnum ka varem. Selle koha pealt võiks aus olla.

Ja lõppkokkuvõttes, Reformierakonnast ma muidugi ei saa sellepärast aru, miks toetada kõike seda, sest tegelikult võetakse ära ka inimesed tööturult, ettevõtjatelt, kes võiks palju suuremat rikkust ja jõukust Eestile luua. Riik läheb tegema äritegevust, osutama teenust Rootsile. Seda ei ole Eesti avalikes huvides vaja. Ja ma ei saa aru, kuidasmoodi see aitab siis Lõuna-Eesti ja Tartu linna majanduse arengule kaasa. 

Nii et need on need kolm põhjust. Sotsiaaldemokraadid mitte ei oleta, vaid olles olnud valitsuses ja kõigi nende kolmega … Vabandust! Pihlakoduga kokku ei puutunud, aga kõigi kolme teemaga kokku puutunud, siis me teame, millest me räägime. Me teame, miks me seda umbusaldust avaldame. 

Teie aeg! 

Aitäh!  

Aitäh! Ja Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel, Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Ma võtsin selle sõnavõtu just selle mõttega, et siin ei jääks prevaleerima ühesuunaline liiklus, et kui halvasti kõik on. Umbusalduse avaldamine on ühes demokraatlikus riigis täiesti tavapärane asi ja loomulikult igal ministril on vigu, isegi minul on mõni viga, ja nii edasi, meil kõigil arvatavasti. Aga ma ütlen, et minu hinnangul on see umbusalduse tekst ja põhjendus üldiselt natukene küündimatu.

Ja kui me hakkame järjest nüüd võtma, see vanglate teema. Minister on tegelenud ühe teemaga, mis tuleb niikuinii Riigikokku siia ratifitseerimisele. Te tahate nagu ette juba anda umbusaldust, sellepärast et inimene tegeleb teemaga, mis tuleks siia nagunii rahvasaadikute ette. Saab heakskiidu, läheb edasi, kui ei saa, siis ei saa. Mulle natukene tundub see kummaline.

Ja kui me nüüd vaatame seda retoorikat, et meil tuuakse siia vange, kes on vangi pandud. No loomulikult, korralikke inimesi vangi ei panda, isegi Rootsis, ja Eestis ka mitte. Ei tasu loota, et meile tuuakse siia süütuid inimesi vanglasse istuma. Mina küll usun Eesti vanglasüsteemi, mille vanglad on väga head. Ei ole ükski inimene Tartu vanglast põgenenud ja ei maksa kohe paanikat siin hakata kergitama. Selles mõttes, et kui jutt käib riskide maandamisest, siis võib sellega arutleda. Aga ma ei heidaks ette, et kui keegi otsib lahendusi meie seisvatele vanglahoonetele, millele me maksame, kui me konserveerime, nagu on tulnud ettepanek, me maksame iga aasta miljoneid peale, selle asemel, et saada sealt tulu umbes 30 miljonit. Meenutan, et õpetajate streik käis 10 miljoni peale. Inimesed saavad tööd, et oma peret toita. Ma ei kujuta küll ette, mis seal siis nii väga hullu on. Isegi Belgia on rentinud Hollandist omal ajal vanglakohti. Kas siis Holland on mingi banaanivabariik? Ma kahtlen selles väga tõsiselt. Jaa, aga nad tegid seda.

Eneseväärikuse küsimus. No mina küll ei tunne siin mingit eneseväärikuse halba maitset, kui inimesed saavad tööd, et peret toita – ausalt ei tunne. Meie vanglad on maailma tasemel ja tegelikult me saame veel arutada seda vanglate teemat kindlasti, kui ta jõuab ratifitseerimisele.

Pihlakodu juhtum. Siit saalist on kostnud väga palju kordi, et Eesti pole õigusriik. Loomulikult see Pihlakodu juhtum on kole lugu. Aga Eesti on õigusriik, minister ei saa minna prokuratuuri ja öelda: sinu asja hakkame menetlema. Mina ei taha elada riigis, kus tuleb justiitsminister, ütleme, justiitsminister läheb prokuratuuri, ütleb, et nii, Laurit tuleb menetleda, Urmast tuleb menetleda, Riinat tuleb menetleda, midagi tuleb leida. Mina ei taha elada sellises riigis, aga võib-olla mõned tahavad.

Veel kord, et oli juttu ka sellest, et pole usaldust koalitsioonil. Ma võin kinnitada, et koalitsioonierakonnad taotlevad valimistel uut mandaati. Võite rahulikult magada. Juhtub see mõne aja pärast.

Konkurentsiseadus. Minu nimi kõlas läbi – kolleeg Solman läks ära – viitega, et eelnevad ministrid pole midagi teinud, on seanahka vedanud. Tuletaksin meelde, et mina justiitsministrina tõin selle eelmise aasta kevadel Riigikogu saali. Minu hinnangul ta vastas siis, esimest korda tuli ta siia saali, mida oli menetletud ma ei tea kui mitu aega, erinevate erakondade ministrid, nimesid ma ei nimeta. Ja tegelikult minu hinnangul ta vastas Euroopa Liidu õigusele.

Ehk siis kokkuvõtteks, kui see on meie selle Riigikogu tase umbusalduse põhjuste kohta, siis on see madal, intellektuaalselt tagasihoidlik. Aitäh!

Eesti 200 fraktsiooni nimel Irja Lutsar, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud kuulajad! Olles küll noor Riigikogu liige, mitte muidugi vanuseliselt, ei ole ma kunagi kuulnud, et opositsioon oleks usaldamatust avaldanud selle suhtes, kui minister kas väga vähe teeb või mitte midagi ei tee. Kritiseerida ei saa ju seda, kui midagi ei ole, kritiseerida saab ju ainult siis, kui inimene midagi teeb. Ja minister Pakostat kõrvalt nähes, siis ma pean ütlema, et ta on tõesti väga mitmeid asju esile võtnud, osad asjad on tegemata, osad asjad on uued. Nii et inimest süüdistada selles, et ta teeb reforme, et ta tahab asju paremaks teha, et minister Pakosta ei taha, et Eesti riik 12 miljonit iga aasta maksab tühjalt seisvatele haiglahoonetele, vaid tahab, et seda raha kas või kasutatakse Eesti tervishoidu, kus on krooniline rahapuudus. 

Kui me siin kuulsime, ka eelnevalt võttis härra Läänemets sõna ja ütles, et vangid on väga haiged. Ei tea, kui palju teie olete siin saalis tegelenud vanglas olevate inimestega. Mina ei ole küll otseselt vange ravinud, ma olen lastearst. Aga ma olen teinud vanglas uuringuid ja me oleme päris-päris mitmeid HIV-alaseid uuringuid vanglas teinud. Seetõttu ma kindlasti olen ka korduvalt Tartu vanglas käinud. Mida peab ütlema, et need vangid on, reeglina on nad nooremad inimesed, ja see ei ole ka ilmselt kellelegi uudis, et noorem inimene on tervem. Jah, nendel vangidel on probleeme, neil on vaimse tervise probleemid, aga neil on ka, neist paljudel on HIV-infektsioon. Aga sealgi peab positiivselt ütlema, et pigem läheb nende tervis vanglas paremaks kui halvemaks, kuna vanglas on tervishoiuteenus olemas, seal on tublid õed. (Hääl saalist. Kõneleja teeb pausi. Juhataja helistab kella.) Ma võin jätkata nüüd, jah? Seal on tublid õed ja arstid, kes saavad nende haigetega, kes ravi vajavad, hakkama. Nii et ma Eesti tervishoiule nüüd küll väga suurt probleemi ei näe, kui siia tulevad Rootsist vangid. Ja meie meditsiinisüsteem, mis on ju ka korraldatud, neile ka arstiabi teatud olukordades osutama peab. 

Ja lõpetuseks ma tahaksin öelda, et ma usun, et siin saalis kõik, ka need, kes on minu vastu, nõustuvad sellega, et meil on Eestis hädasti reforme tarvis. Ja kui me kõik reformid juba eos maha surume või kõik ministrid, kes midagigi muuta püüavad, maha surume, siis ju neid reforme ei teki. Mina küll loodan, et meil on rohkem niisugusi ministreid nagu Liisa Pakosta, kes tõesti tahab reformida, tahab Eesti elu paremaks teha. Ja selle tõttu ma kutsun teid pigem toetama, kui teda umbusaldama. Aitäh!

Urmas Reinsalu, läbirääkimistel teie seisukohti ei olnud, aga kas nimetati teie nime? Urmas Reinsalu nime nimetati. Nii et palun, kohapealt vastusõnavõtt kaks minutit.

Me asume siin loetud minutite pärast kujundama seisukohta umbusaldusavaldusel minister Liisa Pakostale. Poliitiline vastutus ei ole kriminaalõiguslik vastutus ega määratletav haldusliku vastutusena. See on tegelikult küsimus parlamendi usaldusest. Ja umbusalduse avaldajad deklareerivad sellega, et nad ei usaldava ametis olevat ministrit. Konkreetselt Pihlakodu küsimuses, ka proua minister ise tunnistas, Eesti Vabariik ei saanud hakkama, vaadates seda, mis sai omastele, ohvrite omastele osaks. 

Ja selge on see, et keegi ei kõnele siin, Isamaa ei kõnele siin sellest, et minister peaks olema prokuröri asemel, rollis, vaid olemas on poliitiline vastutus, kui riik jooksis lati alt läbi. Ja seda poliitilist vastutust möönis ka proua minister ise, viidates, et ta näeb oma vastutust siis edaspidises tugevamas süsteemi tõhusustamises, mis puudutab õiguskaitset selles vallas.

Nüüd, vangide koha pealt, eelmisel nädalal sai avalikkus teatavaks sellest lepingust, lepingu tekstist, et juba 18. juunil ehk järgmisel nädalal kavatseb justiitsminister võtta valitsuse nimel Eesti Vabariigile Rootsi Kuningriigiga lepingukohustusi. Rootsist võib aru saada ja Rootsi käitumine on täiesti ratsionaalne. Ka mina justiitsministrina töötasin selle nimel, et välisriigi kurjategijad tuleb Eestist välja saata. See on enesestmõistetav ratsionaalne poliitiline joonis. Kuid praegu oleme sattunud hoopis tagurpidises olukorda. Nagu Rootsi kanalite kaudu on järk-järgult tulnud informatsiooni, me kõneleme siin rasketest kurjategijatest, kes on tegelikult immigrandi taustaga, mida on tunnistanud ja proua minister, viidates, et kokkulepe Rootsiga on selline, et isikud ei tule Eestisse, kes on peresidemetes Rootsiga. 

Ja mis on oluline viimane aspekt veel …

Teie aeg! 

Just. Kaks sekundit. Vanglakohtade ülejääk on Euroopa Liidus ligi kümnes riigis: Lätis, Leedus, Luksemburgis, Bulgaarias, Maltal, Hispaanias, Saksamaal …

Teie aeg! Aitäh! 

Ja me ei ole ju tegelikult praegu nende paari päeva eel, kui minister sõlmib lepingu, vastust, miks need riigid ei ole nii altid seda tüüpi lepinguid sõlmima. See küsimus jääb õhku. Isamaa kutsub üles …

Aitäh! Aitäh, Urmas Reinsalu! 

… hääletama umbusalduse poolt ja mitte seda lepingut sõlmima sellel nädalal.

Juba on läind üle poole minuti üle! Aitäh! Lõpp läks kiireks. Kas minister soovib läbirääkimistel osaleda? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Nüüd on vaja viia läbi hääletus, alustame selle ettevalmistamisega. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Juhin tähelepanu sellele, et ministrile umbusalduse avaldamiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen hääletusele umbusalduse avaldamise justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakostale. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Umbusalduse avaldamise poolt oli 29 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Riigikogu ei avaldanud justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakostale umbusaldust.

Lauri Laats, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mul lihtsalt oli selline tunne, et Reformierakond ei jõudnud siia tulla, et võib-olla ei kuulnud seda kutsungit. Või on äkki mingi muu küsimus muul teemal?

Kutsung peaks olema kõikides kabinettides ja ka üldkoridorides, nii et see oli kuuldav. Aga tänud küsimuse eest. Sellega on istung lõppenud.