Austatud Riigikogu juhatus! Austatud Riigikogu liikmed! Mul on võimalus siin esindada tervet hulka inimesi, kes aasta jooksul püüdsid teatud teemades midagi uut välja mõelda ja teile tutvustada. Siin on ka näha ekspertkogu liikmed, kes olid selle kogu, ütleme, üks osa. Peale selle oli kaasatud terve rida eksperte. Ma näitan teile kohe ka seda … Mis ekspertkogu on, seda te teate, seda on enne ka räägitud. Ekspertkogu liikmed on meil siin ilusti näidatud. Aga oluline on see pilt: on kaasatud terve hulk inimesi, kes olid oma valdkonna asjatundjad. Energeetikast oli siin juba juttu, seal Einari Kisel ja Arvi Hamburg olid kaasatud; põllumajanduse teemas oli Rando Värnik oma töörühmaga kaasatud; Eesti Pangast Martti Randveer oma töörühmaga ja Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametist oli Martin Vallimäe, kes kirjutas terve osa selle kohta, kuidas ja missugusel moel Eestis kogu see lairiba teema peaks arenema.
Ma siin kõigepealt näitangi teile selle raporti üldise struktuuri ära. Siin me esimeses osas räägime, mis maailmas toimub, ja seal on kogu see väliskeskkonna temaatika, siis on ekspordi ja konkurentsivõime küsimused, siis on Läti ja Leedu võrdluse osa ja siis on eriteemad.
Nendest eriteemadest on kindlasti üks kõige olulisem ja selline, kus ongi väga palju arutelusid, kogu see taastuvenergia küsimus ja see küsimus, milline peaks olema mõistlik tasakaal, kuhu see tasakaal leida, nii et kogu süsteem oleks kokkuvõttes tõhus. Me ei saa rääkida üksikult võetud ühest tarbija või tootja huvidest. Ja see elektroonilise side osa on ka selline osa, mille puhul on väga palju tehnilisi asju. Selles raporti peatükis on sellest palju juttu, missugused nõuded on ja kuidas me ise oma nõuetega kogu selle lairiba ehitamise muudame kallimaks. Seal on selle kohta päris palju, päris uskumatuid näiteid ka.
Aga veel võib-olla, kui etteruttavalt öelda, et see raport ei ole veel päris valmis. Suure kiirusega püüti selleks ajaks saada valmis esimene versioon, aga sügisel, ma saan aru, tuleb see, kus arutatakse üksipulgi neid peatükke. Praegu olen ma selles seisus, kus ma räägin nagu erinevate teemade eest, mida teatud töörühmad siin kokku panid.
Ja nüüd päris alguseks ma ikkagi mõtlesin, et oleks vaja paari sõnaga rääkida sellest üldisest taustsüsteemist. Sest kui lugeda praegu ka meie ajakirjandust, siis tekib vahel selline arusaamine, et miks ikka see Euroopa Liit ootab ja kuidas ta ikka kohe ei reageeri ja tuleks ikka kohe panna Ameerikale vastutollid paika. Tegelikult mulle meeldib Richard Baldwin väide, mis ütleb seda, et me saame kaitsta reeglitepõhist kaubandussüsteemi kõige paremini, kui me järgime reegleid. Aga mis ta selle juures mõtles, on see, et kogu vastutegutsemine oleks reeglitepõhine. Ja selles on oma väga suur mõte. Kui me vaatame, kuidas on Hiina käitunud praegu vastasseisus Ameerika Ühendriikidega, siis tema on täpselt seda teinud. Võib-olla sellest on vähe räägitud, aga Hiina on kõik oma Ameerika-vastased sammud ilusti teada andnud Maailma Kaubandusorganisatsioonile, selle ära registreerinud ja selles mõttes ta ei ole reeglitest välja läinud.
Ja selles valguses on mul siin, ma näitan seda pilti, ma registreerisin ära, see on juuni alguse seisuga, mis on toimunud. Vaadake! Värvid ei ole juhuslikult valitud: punane on kehtestamine ja roheline on edasilükkamine. Ja neid rohelisi tuleb veel ja veel, ma pakun. Siin me näeme, mis tegelikult on toimunud, kuidas tegelikult Ameerika on käitunud – ma arvan, et igasuguste majandusseaduste vastaselt. Kogu see tollipoliitika, mida Trump praegu teeb, oleks sobinud kuskile sinna eelmise sajandi algusesse, seal ta töötaks. Praeguses väärtusahelatepõhises majanduses, kus ühe ettevõtte väljund on teise sisend ja kus vahepeal on palju vahesamme, ei ole olemas võimalust, et on keegi nii tark, et ta näeb seda kõike ette, kuidas need seosed tulevikus realiseeruvad.
Ja praegu on tegelikult siin selgelt näha, et on kolm erinevat käitumisloogikat. Ja Baldwin on oma töödes ka seda hästi põhjendatud. Tal olid huvitavad terminid ja ma jätsin need alles. Esimene on strateegiline kannatlikkus. See on see, et selles võitluses praegu ei tasu endale liiga palju kahju teha. Vahel mõeldakse, et kui üks riik kehtestab tollimaksu, näiteks Euroopa kehtestab tollimaksu Ameerika kaupadele, siis kinni maksavad selle tollimaksu esimeses järjekorras Euroopa tarbijad, kes neid kaupu ostavad. Ja selles mõttes see võidujooks tollide kehtestamisel on tegelikult ainult nagu võitlus sinnapoole, kus meie olukord majanduses lihtsalt ainult halveneks.
Ja siin on nüüd, teine selline punkt on see, et tegelikult reeglitele toetuv kaitse on see, kus mõelda niimoodi, et me teeme tõepoolest valmis kaitse sammud ja seda praegu tehakse. Euroopa Liit ju praegu ka on nende meetmetega ametis ja sealt edasi tuleb mul ka üks soovitus tegelikult pärast. Aga seda ei tehta niimoodi, et me lihtsalt läheme igasugustest reeglitest välja, sellepärast et siin … See on see kolmanda punkti põhipõhiküsimus. Väljaspool Ameerika Ühendriike toimub 85% maailma kaubandusest. Ma ei ole sellega üldse põhimõtteliselt nõus, nagu siin mõni päev oli kuskil üks artikkel ühes ajalehes, kus öeldi, et Euroopa Liidul ei ole mingit jõudu läbirääkimistel Ameerikaga. See ei vasta tõele. Euroopa Liidul on väga suur läbirääkimiste jõud. Näiteks, võib-olla te ei ole kursis, et kõige suurem kaubagrupp, mida Euroopa Liit Ameerikasse ekspordib, on ravimid. Suur hulk ravimeid. Nende asendamine üleöö on väga keeruline. Ja see on selline koht, kus me oleme ju näinud seda sellesama eelmise pildi peal, kuidas tegelikult ei ole Trump kuigi palju neid tollimaksusid üldse veel kehtestanud, on ainult ähvardanud. Ja nüüd on küsimus, kuidas sellele reageeritakse ja seda saab teha erineval moel.
Ma vaatan, et … läheb välja. Mul on järgmine leht on selle kohta, et mis siis tegelikult toimub ja kuidas see Eestit puudutab. Kauba eksport Ameerikasse tegelikult ei ole väga suur, see on tõesti seal kuskil 4%. Aga kindlasti on päris suur see, mis on kaudne eksport, kus Eesti tarnib erinevatele Rootsi, Saksa, Soome, erinevate riikide hargmaistele ettevõtetele ja nemad omakorda lõpptoodangut ekspordivad Ameerikasse. Nii et see seos on ikkagi meil päris tugev. Ja ka teenuste osas on see seos väga tugev.
Ja siit on mul, lihtsalt mul oli võib-olla küsimus, ma ei tea, võib-olla ma murran siin lahtisest uksest sisse. Meie ju tegelikult oleme Euroopa Liidus selle väliskaubanduspoliitika kujundajad. Riigikogu on ka selle üks osanik. Euroopa Liidus on selline süsteem, et Euroopa Liidul on ühtne väliskaubanduse volinik, kes esindab meid WTO-s ja läbirääkimistel. Aga iga nädal saab kokku komisjon Brüsselis, kus kõikide liikmesriikide esindajad esindavad oma seisukohti. Ja nüüd ma ei tea, kui palju on arutatud seda, milline on meie positsioon Euroopa Komisjonis, selles kaubanduskomitees. Ma tean, et Koidu Talli on seal väga kaua liige olnud ja ta tegutseb seal. Aga see on üks koht, mida peaks väga tõsiselt mõtlema. Lihtsalt siin on olnud juhuseid, kus on olnud olukorrad, kus on tehtud otsuseid niimoodi, et ega väga suurt poliitilist nõusolekut ei olegi olnud. Nii et see on üks selline asi, mis on, ma arvan, päris oluline selles, kui tulla veel tagasi, selles mõttes just, et me oma huvisid kaitseme tegelikult ainult siis hästi, kui see Euroopa Komisjoni jõud on seal taga.
Aga edasi minnes nende erinevate teemade juurde, ma nagu põhifookuse panen praegu sellele raporti osale. Siin on meil nüüd hea näide, kus on tehtud kaks erinevat uuringut. Eelmisel aastal juba alustati siin sellise uuringuga, mida tegi Martti Randveer. Tema küsis sellist küsimust, et selle meie taastuvenergia tootmise puhul on väga oluline vaadata seda, mida teised teevad. Mida teeb Läti, Leedu, Soome ja millised on ühendused ja milline võiks olla mõistlik taastuvelektri osakaal meil Baltimaades kogutarbimisest, et me saaksime madalama elektri kogumaksumuse? Ja tema analüüsi tulemus ütles, et see vahemik on kuskil, seal olid tal erinevad stsenaariumid, 50–80%. See uuring tehti eelmine aasta. See aasta ta tegi edasi ja nüüd, kui oli teaduste akadeemias energeetika arutelu, siis ta tutvustas neid uusi tulemusi. Ja kogu tema jutu kokkuvõte siin all on tegelikult see, et me peaksime tegelikult energiapoliitikat tegema väga tihedas koostöös oma naaberriikidega, mitte isoleeritult. Kogu see arutelu peaks käima üle erinevate riikide. See annaks palju parema tulemuse, kui me koordineerime seda tegevust, sest sellest, mida teised teevad, oleneb ka meie käitumine.
Nüüd teine uuring on see, mis on siin praegu Kadri Männasoo ja Einari Kiseli poolt tehtud. Ja seal küsitakse tegelikult – ma näitan ka seda kohe –, küsitakse seda, et milline oleks see mõistlik tasakaalupunkt. Kui me vaatame kolme erinevat asja, vaatame tarbijate elektrikulusid, vaatame taastuvtootjate äritulemit, kusjuures see teine komponent seal juures on ju mittejuhitavad, ja riigi energiasüsteem tervikuna. Ja ta tegi selle pealt täitsa ägeda mudeli, minimeeris tarbija kulu ja maksimeeris neid tulemeid teistel. Ühesõnaga, mõte oli sellest teha selline mudel, et on selline seis, kus ei saa niimoodi teha, et … Ühesõnaga, kõigi nende netokasu ei saa tõsta nii, et keegi kaotab. Ühesõnaga ta põhiseisukoht on see, et me tegelikult peame vaatama kõikide osaliste tulusid-kulusid ja mitte ainult elektri hinda. Elektri hind on üks osa sellest.
Ja see tema mudel, mis sealt välja tuli? Tuli välja väga, intuitiivselt ka, väga loogiline tulemus, et me saame madalama elektrile tehtava kogukulutuse, kui me seda mittejuhitavat taastuvelektrit tarbimises hoiame vahemikus 60–80%. Ja pärast siin tulevad ka, ma näitan ühte joonist ka, kus on näha, mis pärast 80% toimub. Ja siin oli tal terve rida mudeli tulemusi: mida kõrgem mittejuhitava taastuvenergia osakaal on, seda madalam on elektri lõpphind tarbijatele. Aga see teatud tasemest hakkab stagneeruma, sest püsikulude komponent on väga suur.
Teiselt poolt, mida kõrgem on mittejuhitava taastuvenergia osakaal, seda rohkem hakkab langema taastuvenergiatootjate kasumimarginaal. Ja see on see, mida Raivo siin ütleb, et tuulikud seisavad. See ongi see küsimus, et kui sul ei ole toetust, siis teatud hetkel see kasumimarginaal läheb niivõrd alla, et ei tasu enam toota. Ja siis järgmine asi on püsikulu komponent, et tuleb maksta teenuste eest rohkem. Neid asju on arutatud ju ennegi.
Aga kogu see tulemuse mõte on see, et meil on vaja neid kolme poolt korraga vaadata. See on üks näide. Kadril oli seal kolm erinevat stsenaariumi. Üleval vasakus on näha, kuidas see tarbijahind läheb alla, kui mittejuhitava osakaal tarbimises kasvab, ja ühel hetkel ta enam ei lähe alla. Minu arust tasub vaadata alumises reas keskmist pilti, kus on päikese- ja tuuleelektri toetuse vajadus. Need sinised punktikesed lähevad pärast 80% väga üles. Seal on ilusti see näha, kuidas vajadus toetuste järgi hakkab siis kasvama. Selles tema mudelis on püütud seda niimoodi optimeerida.
Aga nüüd ma näitan siin veel lisaks terve hulk erinevaid pilte, mis illustreerivad seda teemat. Kui me vaatame, kus me mittejuhitava taastuvelektriga oleme, siis siin on see 2023. aasta seisuga pilt. 2025. aastaks on, kui Sopi park korralikult tööle läheb, siis võiks Eesti jõuda 40%-ni. Ehk kui me räägime 60%-st, 70%-st, 80-st, siis meil on tegelikult ruumi mittejuhitava elektri osakaalu suurendamiseks küll. Ja koos salvestuste ja juhitavate jaamadega on see hallatav süsteem.
Nüüd teine selline slaid, mis siin on, on päris huvitav just selles mõttes, et siin on peal tuulikute toodang ja toetusega tuulikute toodang. Mõlemad. Ja 2025 on siin prognoos, see ei ole veel realiseerunud, aga see on prognoos. Ja see tuleb tegelikult – mida ma ka siin uurisin, kust see siis ikkagi tuleb –, see tuleb ikkagi Sopi-Tootsi pargist, mis hakkab tootma väga palju ja kus kogu see toetuste skeem on hoopis nagu leebem. Ja see pilt on läinud paremaks.
Samal ajal, mida see pilt meile veel näitab? Ta näitab seda, kuidas 2014 või, ütleme, 2015 kuni 2023 Eestis praktiliselt tuulikute toodang ei kasvanud, sest meil ei tehtud mitte midagi juurde. Me kümme aastat ootasime. Oli vaja Ukraina sõda, et hakkas juhtuma. Kogu see vaidlus Tootsi üle ei olekski lahenenud. See lahenes seitsme päevaga. Seitsme päevaga lahendasime asja, mida me enne 11 aastat vaidlesime. Ja hea on, ütleme niimoodi, et tänu sellele, et maailmas on olukord nii keeruliseks läinud, hakkasid asjad juhtuma. See on kuidagi halb niimoodi öelda.
Nüüd järgmine asi, mis tuli sealt tööst välja ja mis on jällegi väga praktiline teema, on see, et kui võrrelda erinevaid riike ja vaadata seda, kuidas nemad on oma elektri puhul kasutanud erinevaid aktsiise ja tasusid ja lõive, mis seal peal on, siis seal on olemas palju suurem diferentseeritus, eristamine: väike, keskmine, suurem elektritarbija. Meil seda on vähe. Meil tuli see natukene juurde, ma tean, isegi 2014 siin mul üks doktorant kaitses oma doktoritöö ja pärast seda elektriaktsiisi teema võeti üldse üles, aga see on siiani siiski väga ebapiisav. Võib öelda niimoodi, et meil ei ole diferentseeritud tarbimist ei majapidamistes ega mittemajapidamistes. Mittemajapidamised on tegelikult kõik tööstus ja ka avalik haldus seal sees. Ja soovitus on, et tegelikult peaks mõtlema, kas me tahame seda teha, et diferentseerida seda erinevates segmentides.
Ja siin ma näitan mõned pildid. Siin on nüüd, see pilt minu arvates on väga hea, et näidata seda, et börsihind üksi ei tähenda veel väga palju. Vaadake siin näiteks Soome ja Rootsi börsihinda ja mis on siis majapidamise hind, mis ta tegelikult maksab. Ja see on nüüd alla 5000 kilovatt-[tunni] aastas ja üle 5000, kahes rühmas. Ja siin me näeme ka seda loogikat veel, kuidas, ühesõnaga, suurel tarbijal, isegi majapidamistel, on lõivud madalamad kui väiksel tarbijal. Võib öelda niimoodi, et diskrimineeritakse väikest tarbijat. Poliitikul väga raske muidugi sellist sõnumit nagu minna ütlema, et tuleb diskrimineerida neid.
Aga ma näitan kohe edasi järgmise pildi. Mis Eestis toimub? Meie majapidamised on väga suured elektritarbijad. Ja see pilt siin vasakul pool: kolmas tulp on Eesti. Seda saab lugeda ülevalt alla, üleval on kõige suuremad tarbijad, üle 15 000 [kilovatt-tunni] aastas, siis on kuni 15 000 [kilovatt-tunni] tarbijad ja siis tulevad juba 2500–[5000 kilovatt-tundi] ja väiksed. Ja nüüd vasakul on Rootsi ja Soome, kus on hästi palju majapidamisi, kes tarbivad väga-väga palju elektrit. Ja siis kohe tuleb Eesti.
Ja nüüd paremal pool on teine pilt, kus on näidatud soojuspumpade arv 1000 majapidamise kohta, kus Eesti on neljandal kohal. Ja võiks veel tuua kolmanda pildi, mis räägib päikesepaneelidest, seal me oleme vist, kas olime neljandad mingilt suhtarvult Euroopas.
Ühesõnaga, mida see ütleb? See ütleb seda, et tegelikult majapidamised ühelt poolt on väga palju elektrifitseerinud, elektri hind sellel hetkel on olnud selline, et nad on neid samme teinud, või neil on ka oma hajustootmine, mis lubab neil niimoodi tarbida. See vajaks põhjalikumat uurimist, aga ma tahan öelda, et siin on palju arutelu selle üle, milline on Eesti nõudlus ja milline saab olema Eesti nõudlus tulevikus. Ja vaat seda asja oleks vaja põhjalikult uurida, kuidas ja missugusel moel see on kujunenud.
Ja nüüd on järgmine pilt. Siin on mittemajapidamiste elektrihinnad. Täpselt sama loogika: on börsihind ja on lõpphind. Ja me jälle näeme, et börsihind ja see, mis lõpuks hind on, ei lange kokku, on väga erinev. Mõlemal pool, nii [tarbimise korral] alla 2000 kui üle 2000 megavatt-[tunni] aastas. Siin oli ka teema Lätist ja Leedust ja võrdlusest selles mängus, siis tegelikult väikeste tarbijate juures on Eesti lausa kõige odavam seal ja suurte puhul on samas kategoorias.
Aga see diferentseerimise vajadus, mida ma siin enne rääkisin, see tuleb ka võib-olla siit veel võrguteenuste kuludest välja. Siin Kadri pani oma raporti peatükki sisse ka selle pildi, mis on võrguteenuste kulud ja kus on jälle majapidamised ja mittemajapidamised. Meil oli see Leedu võrdlus, sellepärast ma siia kirjutasin, et näiteks Leedu majapidamiste võrgukulud on 2,5 korda kõrgemad kui Eestis praegu. Ja mittemajapidamiste puhul on nad siin natukene kõrgemad.
Vaat see oli nagu teine selline asi. Ja selle diferentseerimise vajaduse juures üks selline vajaduse ilming tuleb välja järgmisest ettekandest. Me ajasime Raivoga enne juttu ja ta räägib magnetitehasest natukene. Magnetitehase laienduse juures võib tulla väga suur küsimus sellest, kas me suudaks kuidagi teha diferentseeritud energiahinna seda tüüpi objektidele. Aga see on võib-olla veel küsimuste ja vastuste osa. Me võime rääkida ka veel sellest, et tegelikult peaks Eesti kogu selle magnetitehase osas Euroopa Liidu puhul ikka väga palju suuremate plaanidega minema.
Aga tuleme tagasi meie praeguse raporti juurde. Kolmas soovitus, mis siin on, on see, et on uuritud päris palju näiteks Saksamaal seda, missugused on geograafilised erinevused selle kohta, kuidas ja missugusel moel tegelikult on tuulerežiim. Seda mõistlikult kasutades on võimalik ka tasakaalustada rohkem tootmist. Sellist uuringut meil ei ole, vähemalt Kadri ei leidnud, et oleks tehtud. Tegelikult oleks seda vaja teha, sest tuleb välja, et Eesti on ka üks selline merelise ja mandrilise kliima[vööndi] piiri peal asuv piirkond, kus see mängib rolli ja kust tasub sellega tegelda.
Ja siis veel viimane selline suurem soovitus, mis tal seal oli, oli tegelikult see, et me peaksime nendesse juhitavatesse võimsustesse investeerima ka just arenduse poole pealt, vaatama, mida annab teha, kuidas me saame paremaks teha ja mitte öelda, et lihtsalt me sellega ei tegele. Nii et vaat sellised punktid.
Nüüd järgmine selline suur osa oli veel elektrooniline side ja sellega seotud küsimused. Selle kohta on siin terve rida soovitusi. Ma ei hakanud siia praegu neid slaide enam panema, sest aega meil on küllaltki vähe, aga ma mõned sellised põhiseisukohad siiski ütlen siin ära. Esimene asi, kõigepealt, tal on seal väga huvitav taustainfo, kust tuleb välja, et Eesti on näiteks mobiilinterneti poole pealt 24. kohal, kiiruse koha pealt ja lairiba peal olime me 66. Nii et see lairibateema on tegelikult olemas, probleem sealjuures. Aga selle raporti lugemise juures te saate ka sellest aru, et tegelikult on ülihuvitav, kuidas neid võrdlevaid tabeleid tehakse. OECD kasutab isegi terminit, et seal kasutatakse turunduslikke kiirusi. OECD kirjutab nii. Mida see tähendab? See tähendab seda, et kiiruste arvutused on sellised, mida telekomid ise ütlevad, et me niimoodi teeme. Ma tulen selle juurde kohe tagasi, miks see oluline on.
Aga hästi, lähme edasi soovitustega. Esimene soovitus on väga üldine, aga seal on väga palju põhjendatud, et meil on kogu sidetaristuga arvestamine selline, mis ei ole normaalne osa, me teeme seda kuidagi pärast lisaks ja meil läheb see nii palju kallimaks, kui me ette seda ei planeeri. Tegelikult tuleks kohe ära teha ja pärast on meil kokkuhoid väga suur. Tal on seal selle kohta palju põhjendusi.
Teine selline suurem soovituste rühm, mis tal oli, oli see, et tegelikult kohalike omavalitsuste ja ka maaomanike teadlikkust peaks kõvasti tõstma. Tal olid seal sellised näited, et mida me ei tea. Näiteks tuleb välja, et me oleme ka siin võib-olla rohkem sakslased kui sakslased. Meie nõuded on sellised, et kui on liiklusmärk ja tuleb kahe meetri sügavusele panna kaabel, siis tuleb sealt alt läbi minna, mitte kõrvalt ringi minna. Või see, et meil siin Põhja-Eestis on ju väga palju paekivi, mis on küllalt kõrgel ja kus tegelikult ei oleks probleemi, me võiksime rahulikult panna selle kaabli sinna paekivi peale ja mitte pingutada, meeter paekivi purustada, mis muudab kaabli ehitamise, ta seal isegi ütles, kui mitu korda kallimaks. Ühesõnaga, on väga palju võimalik teha mõistlikult samme ja seda on võimalik tegelikult ka kohalikel omavalitsustel otsustada. Ehk teadlikkust selle kohta oleks vaja palju rohkem, kuidas ja missugused õigused on kohalikel omavalitsustel seda otsustada ja teha seal ka muudatusi.
Tal oli seal näide selle kohta, kui te vaatate neid tabeleid riikide kohta, siis Rootsi on seal igal pool valguskaabli osas esimeste hulgas või lausa esimene riik. Ja siis tuleb välja, kuidas näiteks Rootsi oma valguskaablit lubab freesida tee serva ja seda tehakse põllumajandustraktoriga. Ei ole vaja selleks minna sügavustesse väga keerulise tehnikaga. Selline kokkuhoid võiks ju ka meil olla mõistlik.
Tal oli seal veel terve hulk häid tehnilisi tähelepanekuid, mida võiks teha. Lisaks veel see, et tuleb välja, et korteri- ja majaomanikel on õigus oma valguskaablivõrk ise ära teha ja siis on tal tugev läbirääkimiste jõud võrreldes pakkujatega, kes neid teenuseid pakuvad. Ka sellised asjad. Nii et seal oli selliseid soovitusi päris palju.
Ja nüüd see kolmas soovitus oli see, et tegelikult on turul ka ebaaus käitumine. Need trahvid, mis selle eest määratakse, on väga-väga väikesed. Seal olid suurusjärgud 3000, midagi niisugust, kui sa võid saada võib-olla mingi sammuga kasu miljoneid. Seda oleks vaja tugevdada ja turujärelevalvet oleks vaja tugevdada. Seal ta tõi näite selle kohta, et mobiilsidekiirust kontrollitakse päris hästi ja tehakse tihedasti, aga fiksi oma mitte. Lätis oli seda tehtud ja seal tuli nii välja, et kui lubati 500, siis oli 200, kui lubati 120, siis oli 80 ja nii edasi. Ühesõnaga, väga suur erinevus selles, mida oli lubatud ja mis tegelikult pakuti. Veelgi enam, tuli välja, et Läti seaduste puhul on isegi nii, et kui sa tuhandet lubad, siis sa pead garanteerima sellest 25%. Meil sellist asja ei ole, aga nii on seal.
Ja sealt tuleb üks järgmine järeldus, mis on tegelikult oluline. Me kipume võrdlema enda hindasid Läti ja Leeduga ja teeme sealt kohe järelduse, et Lätis ja Leedus on kõik selles osas tohutult odavam. Aga tuleb välja, et on terve hulk asju, mis pärast neid hindasid niimoodi võrreldes, me ei võrdle nagu õunu õuntega, ja üks asi on see, et näiteks Lätis ja Leedus on tähtajalised lepingud. Meil on tähtajatud lepingud. Sa pakud pooleks aastaks soodustuse ja hind ongi all, pärast läheb tegelikult hind tagasi. Nii et vaat sellised soovitused on siin veel.
Katsun nüüd veel minna põllumajandussektori osa juurde ka. Põllumajandussektori soovitusi on tegelikult seal hästi palju ja need on kõik sellised ka, väga palju hästi detailseid soovitusi. Aga kui nüüd võtta kokku päris väga üldiselt, mis on üks mõte, mis sealt välja tuleb: see on küsimus toidujulgeolekust ja isevarustatusest. Sellest on varem ka ju palju räägitud, aga ta praegu on muutunud hästi oluliseks. Sellel on kaks poolt. Ühelt poolt on see küsimus sisenditest, et meil oleks ka kodumaiseid sisendeid. Siin on näiteks seesama väetiste teema. Aga teine pool, mis läheb otseselt selle aruteluga kokku, mida enne siin peeti ka tööstuse üle, on küsimus, et Eestis leiduks ka tööstust, mis seda tooret töötleb lõpptoodeteks, et meil oleks see võimekus olemas. Ja seal on räägitud ka sellest, kuidas Eesti tegelikult on teatud oludes peaaegu et saartalitlusel ka selles valdkonnas, et me oleksime võimelised selliseid tooteid väärindama.
Ja siin võrdluseks, võib-olla ka Eesti ja Leedu võrdluseks ma toon näiteks toiduainetetööstusest piimatööstuse, mis on hästi teada näide, kus meie piimatööstused lihtsalt on olnud liiga väikesed, killustatud ja ei ole olnud võimelised niisugust kogust tootma nagu Leedu, ja tulemus on see, et Eesti kõige tähtsam ekspordiartikkel on toorpiim. Nii et see on üks asi, mis kindlasti on näide sellest, et me peame mõtlema sedalaadi töötlemisvõimsuste arendamisest ja seda ka innustama. Ja siin on selle kohta ka taust, selle saartalitluse kohta.
Ja teine selline mõte, mis siin veel oli väga selgelt välja toodud, oli termin ringbiomajandus, aga mõte ongi just selles, et meil oleks mitmekesistatud põllumajandusettevõtted, kes tegelikult pakuksid ka huvi investoritele rohkem, et meil oleks, tähendab, seal koos nii teravilja-, piimatootmine kui gaasi tootmine, töötlemine. Sellised mudelid on tuleviku põllumajandus ja sedalaadi toetusskeemid peaksid olema, mis sinna suunda meid viivad.
