Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Nagu ikka, kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks jõudis registreerida 73 Riigikogu liiget, puudub 28. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi meeldival kombel ei ole. Vabandust! Peeter Tali, palun!

(Juhataja helistab kella.) Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Annan nelja Riigikogu liikme nimel üle politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu. See eelnõu on parem ja täiuslikum kui kõik eelmised eelnõud kokku.

Head kolleegid, millest jutt, eks sellest saate meie infosüsteemist teada. Olen, head kolleegid, võtnud vastu Riigikogu juhatuse nimel ühe seaduseelnõu. Saame minna tänase päevakorra juurde.

Esimene päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 572 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhin teie tähelepanu siin ja ka hiljem veel kord, et selle eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 572 lõpphääletus ja peale saalikutsungit me seda teemegi. Saalikutsung, palun! 

Head kolleegid, juhin veel korra teie tähelepanu sellele, et käesoleva eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus ehk vähemalt 51 häält. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 572. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 75 Riigikogu liiget, vastu 7, erapooletuid 1. Eelnõu 572 on seadusena vastu võetud.

Teine päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustavast ja nende hävitamist nõudvast konventsioonist taganemise seaduse eelnõu 642 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt riigikaitsekomisjoni esimehe Kalev Stoicescu.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõu algatas Vabariigi Valitsus käesoleva aasta 5. mail. (Juhataja helistab kella.) Eelnõu esimene lugemine toimus selle aasta 21. mail. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, käesoleva aasta 30. mail kella 10-ks ei esitatud eelnõu kohta ühtegi muudatusettepanekut. Eelnõu ei vajanud teiseks lugemiseks juhtivkomisjoni keelelisi täpsustusi. 

Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist käesoleva aasta 2. juuni istungil. Käesoleva aasta 2. juuni istungil kiitis riigikaitsekomisjon konsensuslikult heaks eelnõu teise lugemise teksti ja seletuskirja. 

Eelnõu Riigikogus vastuvõtmisega taganeb Eesti jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustavast ja nende hävitamist nõudvast konventsioonist ehk Ottawa konventsioonist. Taganemise põhjus on Venemaa täiemahuline agressioonisõda Ukrainas ning seetõttu halvenenud julgeolekuolukord. Kujunenud julgeolekuolukorras on Kaitseväele vajalik täiendav paindlikkus ja vabadus valida relvasüsteeme ning lahendusi, mis arvestavad meie vastu suunatud ohu iseloomu ja potentsiaalse vastase käitumist. 

Ma toonitasin omalt poolt ka eelnõu esimesel lugemisel, et Eesti kaitseb ennast kõikide vahenditega agressiooni esimesest hetkest ja esimesest sentimeetrist, mistõttu on oluline ülesanne kindlustada ja kaitsta idapiiri, milleks võib vaja minna ka jalaväemiine. 

Eestiga paralleelselt on algatatud Ottawa konventsioonist taganemise menetlused ka Lätis, Leedus, Poolas ja Soomes. Läti ja Leedu parlament on vastavad otsused juba langetanud. Balti riigid soovivad koos teavitada konventsioonist taganemisest osalisriike ja depositaari ehk hoiulevõtjat, kelleks on ÜRO Julgeolekunõukogu ja ÜRO peasekretär. 

Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud. Riigikaitsekomisjon otsustas selle aasta 12. mai istungil konsensuslikult, et kui eelnõu esimene lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva aasta 4. juunil. Tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 115, otsustas riigikaitsekomisjon käesoleva aasta 12. mai istungil konsensuslikult teha Riigikogule ettepanek viia eelnõu teisel lugemisel läbi lõpphääletus. Palun Riigikogu liikmeid eelnõu ühehäälselt toetada. Tänan!

Aitäh teile! Riigikogu liikmetel teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud kolleegid! Esmapilgul tundub, et see eelnõu, mis siin on algatatud, teenib õilist ja üllast eesmärki. Argumendiks on siin praegu selline formuleering: halvenenud julgeolekuolukorra tõttu on jalaväemiinid meile vajalikud. Seetõttu, et seda rakendada, peame põhimõtteliselt väljuma Ottawa lepingust. 

Aga vaatame minevikku. Jalaväemiinide vastu on võidelnud arvukalt ühiskonnategelasi, näiteks printsess Diana. Need lõhkeseadeldised jäävad varitsema inimesi ka pärast seda, kui sõda on lõppenud. 

Enne istungit suhtlesin ma lugupeetud kolleeg Leo Kunnasega, kes teadis rääkida, et Kambodžas on sisuliselt kuskil 100 000 inimest hukkunud või saanud tervise[kahju] mõne jäseme kaotuse tõttu.

[Küsimus] on ikkagi selles, kas see, mida me praegu soovime teha, [õigustab] inimeste [massilist] hukkumist hiljem, pärast sõda.   

Võib-olla ma puudutan praegu pühamut, ma ei ole mingisugune sõjandusekspert, küll aga olen ma natukene kokku puutunud ajalooga. Ma võin öelda seda, et meie kindralid nii Kaitseministeeriumis kui ka siinsamas Riigikogus elavad alles teises, möödunud sajandi sõdade vaimus. Tuletame meelde, et Adolf Hitler, kes sõdis esimeses maailmasõjas, leidis, et kõige tähtsam relv sõduril on vintpüss. Kuid juba teine maailmasõda näitas, et selle vintpüssi, on see siis karabiin või vintpüss, tulejõud vastase peatamiseks jäi liiga nõrgaks. Alles hiljem tulid automaatrelvad. See tähendab tegelikult seda, et iga sõja möödumisega tehnoloogia areneb. Antud juhul ei taga jalaväemiinide kasutamine tegelikult Eestile märkimisväärset kaitset, küll aga seab see tulevikus ohtu selles piirkonnas liikuvate inimeste elud. 

Miks ma seda räägin? Meie praeguse riigikaitse kontseptsiooni järgi tahame me osta kahureid ja liikursuurtükke ja kõike muud. Aga mida sõda Ukrainas näitab? See näitab seda, et tegelikult peetakse sõda droonidega. See miiniväli või miiniriba, mida me tahame paigaldada piiri äärde, ei hoia agressorit kinni, kui ta juhtub siit üle tulema. Need rünnakud tulevad hoopis teiseplaaniliselt. Loomulikult, üksikud mehed hukkuvad ja tankid ja võib-olla ka mingid liikurmasinad saavad vigastada või [hävinevad]. Aga üldises plaanis see sõjapidamise käigus mitte midagi ei muuda. 

Kui on vaja kasutada miine, siis sõjaolukorras me teeme seda nagunii, olgu need siis sellised miinid, mis hiljem iseeneslikult hävivad. Kuid ka siin tekib oht, et need miinid võivad hiljem isehävituslikult veel kedagi tappa või vigastada. Peale selle unustame me ära, et on olemas veel ka IED‑d ehk siis isevalmistatud lõhkekehad, mis tegelikult üldse regulatsiooni alla ei käi ja mis jäävadki pärast sõda inimesi varitsema. 

Seetõttu ma kutsun üles mitte väljuda sellest konventsioonist ja võtta olukorda rahulikumalt, sest sõjapidamisviisid on praeguseks hetkeks juba muutunud ning vananenud tehnoloogiat ja sõjapidamisvahendeid, mis võivad hiljem tsiviilelanikkonda kahjustada, ei ole mõtet meie Eesti riigis kasutada. Kui vaja, siis kasutame, aga ilma konventsioonist väljumata. Aitäh!

Suur tänu teile! Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Nojah, ideaalmaailmas me ei peakski arutama sel teemal, kas kasutada relvi või miine või jalaväevastaseid miine, aga kahjuks me ei ela nii ideaalses maailmas ja me peame siiski mõtlema oma riigikaitse peale. Iseenesest on mul väga hea meel, et me täna seda arutame ja teise lugemiseni on see eelnõu jõudnud, sellepärast et EKRE tegi ettepaneku Ottawa konventsioonist väljaastumiseks juba tegelikult aastal 2023 ja sellest on mitu aastat mööda läinud. Ma loodan, et me üheskoos selle seaduse vastu võtame.

Ma lihtsalt kordan üle, et see on üks võimalus, see on üks võimalik tööriist, juhul – ma toonitan, juhul – kui meil peaks [miine] vaja minema. Ma väga loodan, et meil ei ole kunagi vaja kasutada neid oma riigi kaitseks. Aga kui neid peaks tõesti vaja olema, siis me peame selle eelduse siin saalis ka looma selleks, et meie kaitsjad saaksid võimalikult mitmekesise tööriistakasti meie riigi kaitsmiseks. See on vähim, mida me teha saame, et toetada seda eelnõu ja anda võimalus parema kaitse loomiseks.

Sellega ma ei taha nõus olla, mille Kalle tõi välja, et tänapäeva sõda on muutunud nii palju, et jalaväemiini enam üldse vaja poleks. Me teame väga hästi, et sõduri saabas on üks väga oluline asi. Kui ta kuskil oma jala maha paneb, siis see territoorium ka selle riigi omaks lõpuks kuulutatakse. Ehk siis kõik need abivahendid, mis aitavad meid, meie riiklust kaitsta, on väga olulised. Kutsun üles kõiki meid selles toetama ja kindlasti läheme sellega edasi. Aitäh!

Suur tänu teile! Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea, et lõpuks, mitmendal katsel, on see eelnõu nii kaugele jõudnud, et me võime täna Ottawa konventsiooni denonsseerida. Nagu kolleeg Rene Kokk juba ütles, me ei ela ideaalses maailmas ja paljud tegevused, mida me teeme, on meile peale sunnitud. Kui me nüüd vaatame jalaväemiine versus isevalmistatud lõhkekehi, siis omal ajal, kui see konventsioon tehti, oli õilis eesmärk võtta ära sissiliikumistelt ja terroriorganisatsioonidelt võimalus tehases valmistatud miine kasutada, ehk siis piirata sellega nende tegevust. Printsess Diana ja teised ühiskondlikud mõjutajad aktiivselt tegelesid sellega. 

Aga mis praktikas välja kujunes, oli tegelikult see, et kui nendelsamadel sissiliikumistel ja terroriorganisatsioonidel enam miine kasutada ei olnud, siis nad hakkasid kasutama isevalmistatud lõhkekehi. Need on loomulikult oma olemuselt individuaalsed ja seepärast on neid ka raskem demineerida. Enamik meie raskelt haavatuid, meie kaotusi, mis me kandsime sõjalistel operatsioonidel Iraagis ja Afganistanis, tuleneski isevalmistatud lõhkekehadest. Ehk siis see õilis eesmärk jäi saavutamata. 

Mis oli sõja alguses Ukraina poole viga? Krimmist Ukrainasse väljuv maakitsus, niinimetatud Perekopi maakitsus, on üpris kitsas ja seda oleks võidud kaitsta väga lihtsalt, isegi väiksema kui brigaadisuuruse üksusega, kui seal oleks õigel ajal rajatud kaitserajatised, miiniväljad ja nii edasi. Aga seda ei tehtud. Selle tagajärjel pääses Vene pool sealt kiiresti läbi ja vallutas esimese sõjanädala jooksul suure osa Lõuna-Ukrainast. Siin me näeme jalaväemiinide tähtsust. Samamoodi, kui Ukraina tungis 2023. aasta suvel peale ja üritas Lõuna-Ukrainas kaotatud alasid vabastada, siis see operatsioon enamjaolt ebaõnnestus Vene poole intensiivsete, suurte miiniväljade tõttu, millest oluline osa oli jalaväemiinidel. 

Kui me vaatame potentsiaalset sõjategevust siin, siis [me näeme], et loomulikult kasutab Venemaa meie vastu jalaväemiine. Kui meie tsiviilisikud saavad surma ja kannatada, siis hakkab see tulenema põhiliselt sellest, et Vene pool levitab puistemiine nii suurtükimürskude, reaktiivlaskeseadeldiste rakettidega kui ka helikopteritelt meie tagalasse. Meie ja liitlaste ja meie kõigi jaoks on see loomulikult suur probleem. Need on miinid, mille otsa meie tsiviilelanikud hakkavad kahjuks astuma. 

Kui me räägime Balti kaitsevööndist, siis on ju selge, et kui me ei kasuta kõiki vahendeid kombineeritult ehk kui me ei kasuta tankitõrjemiine, nii juhitavaid jalaväemiine kui ka juhitamatuid jalaväemiine, mille [kasutamist] keelustavast konventsioonist me nüüd lahkume, koos muude pioneeritõketega, siis me ei saa seda kaitseliini nii üles ehitatud, et me tõeliselt tõkestaks vaenlase seal. Me ju näeme, mis toimub Ukrainas. Kui vastane pääseb kaugele või sisemaale, siis tuleb vastasega võidelda seal ja territooriumide vabastamine võib olla väga vaevaline protsess, nagu me Ukrainas näeme. Me ilmselgelt ei soovi … 

Paluks lisaaega ka kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Me ilmselt ei soovi näha sellist olukorda, kus me ei suudaks vaenlast piirialadel tõkestada. Ma elan ise päris piirilähedasel alal või olen sealt pärit. Tõenäosus, et need alad tuleb meil sõja käigus mineerida, on suur. Aga tollegi poolest me peame andma oma sõjaväelastele kõik võimalikud vahendid, et nad saaksid agressiooni tõrjuda. Loomulikult, kui mul on valida, kas meie sõdurid valmistavad ise käigult miine või kasutavad tehases valmistatud miine, siis kahtlemata juba ohutustehnika mõttes [ei ole] esimene variant eelistatud. Ehk ma ei näe ühtegi tõsisemat argumenti, miks me ei peaks sellest konventsioonist lahkuma. 

See näide, mida ma hea kolleeg Kallele tõin Kambodža kohta, tähendas seda, et Kambodža kodusõja ajal mineerisid mõlemad pooled ehk nii valitsusväed kui ka punaste khmeeride sissi[võitlejad] täiesti kontrollimatult kogu riigi territooriumi. See oli põhjus, miks seal nii palju inimesi nii kodusõja ajal kui ka pärast seda hukkus. Eestis me ei näe ju kunagi sellist olukorda, kus meil oleks siin mingi sissiliikumine meie vastu, kes kasutaks valitsuse vastu miine, või siis valitsus kasutaks meil kellegi vastu siseriigis miine, nii et riigi territooriumi laialdaselt mineeritaks. See oli ka üks argument, kui me siin Rahvusvahelise Punase Risti esindajatega vaidlesime sellel teemal, et meie olukord on absoluutselt teistsugune kui paljudes Aasia riikides, Aafrika riikides, kus sellised asjad on aset leidnud, kus mingid sissi- ja terroriorganisatsioonid või ka valitsused on mõlemad mineerinud laialdaselt riigi territooriumi. See ei ole ju meie puhul üldse küsimus. Seepärast ma ei näe mitte mingit põhjust, miks me ei peaks siin toetama seda eelnõu konsensuslikult. Tänan!

Aitäh teile! Peeter Tali, palun!

Austatav juhataja ja head kolleegid! Kõik me oleme saanud, ma arvan, kümneid e-kirju rohkem või vähem eksootiliste maade esindajatelt [üleskutsega] mitte mingil juhul Ottawa konventsioonist väljuda. Ma ühtepidi saan nendest tulundus- ja mittetulundusühingute esindajatest aru, aga teistpidi, julgeolekuolukord, milles me täna oleme, on muutunud. Paraku ei lähe see mitte üks raas paremaks.  

Kui Eesti otsustas Ottawa konventsioonist väljuda, siis võib-olla tunduski, et ajalugu on läbi, nagu kirjutas Francis Fukuyama. Täna on Fukuyama ise tunnistanud, et kahjuks ta eksis. Kui me oleme midagi teinud, olukord on muutunud, siis me peame olema valmis ka ümber otsustama. 

Ma ei jaga härra Grünthali skepsist ja ma ei arva ka nii, nagu arvab Varro Vooglaid, et seni üldiselt tasakaalukat lähenemist säilitada suutnud Putinil on käes tõsise otsustamise hetk. Putinil ei ole olnud mingit tasakaalukat lähenemist. Tegemist on ikkagi agressioonikuriteo toimepanijaga ja sõjakurjategijaga. Kui nüüd tuleb NATO tippkohtumine Haagis, siis tegelikult peaks ka Putin olema Haagis, aga mitte NATO tippkohtumisel, vaid Haagis asuva rahvusvahelise kohtu all. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma tulen tagasi jalaväevastaste miinide juurde. Jah, see on tõsi, et tehnoloogia areneb, sõja pilt areneb. Aga sõja jõhker olemus ei ole muutunud ja me peame kasutama kõiki võimalusi selleks, et Eesti inimesed oleks võimalikult hästi kaitstud ja sõda ei jõuaks mitte kunagi Eesti territooriumile. Seepärast oleme me ühe asjana kaitsekulutuste tõstmise kõrval kokku leppinud oma liitlastega, et me ehitame Balti kaitsevalli.  

Iga sõjakooli lõpetanu, isegi lahingukooli lõpetanu teab, et kaitserajatistel ei ole mingisugust relevantset mõtet, kui neid ei kaitsta miiniväljadega ja miinivälju ei kaitsta omakorda tulega, et neid miinivälju ei oleks võimalik demineerida. Miiniväljad koosnevad loomulikult külglaengutest, Claymore'idest, tankitõrjemiinidest ja jalaväemiinidest. 

Kuna meie rahvas on väike ja meie sõjavägi on väike, siis me peame kasutama kõiki võimalusi: ebastandardseid lahendusi, standardseid lahendusi, kõrgtehnoloogiat ja muidugi metsikut kaitsetahet. Otsuse Ottawast välja tulla oleme me teinud koos oma kolleegidega Läti, Leedu, Soome ja Poola parlamendist. Nagu Kalev Stoicescu … 

Kolm minutit juurde palun. 

Jaa, kolm minutit lisaks. 

… ütles targalt, et asi on veel arutlemisel Soome ja Poola parlamendis. Aga lätlastele tundus, et neil on kõige keerulisem Ottawa konventsioonist lahkuda, sellepärast et NATO rahvusvahelise üksuse raamriik Lätis Ādažis on Kanada. Kuna see on Ottawa konventsioon, siis see võiks tekitada mingisugust tõrget. Aga tegelikult oleme me selle ka sõjalisel tasemel oma liitlastega läbi rääkinud ja nad saavad sellest aru. 

Mis nüüd sõjaajaloost näha on? Reeglina ei ole kindlustatud rajoone, piirkondi läbi murtud. Mõned on murtud, aga reeglina ikkagi üritatakse minna üle ja ümber, et vältida võimalikult palju kaotusi. 

Millega ma oleksin veel väga ettevaatlik? Ma oleksin väga ettevaatlik avalikult deklareerimisega, et me seda ei tee. Et jah, me tuleme sealt välja, jätame võimaluse. Ei, vastupidi, ma ütlen, et me peame need jalaväevastaseid miinid ka soetama või veel parem, panema ise tootmise püsti. Sest kui suuremad riigid lisaks Lätile, Leedule, ka Poola ja Soome teevad seda, siis ka meil [peab olemas] olema oskusteave, et me suudaksime neid kiiresti toota. 

Eks see heidutus on ühtpidi nagu pokkerimäng. Aga vaadake, kui teil ei ole kaarte käes, siis ei saa ju pokkerit mängida. Kaardid peavad käes olema. Kui me isegi ütleme, et teeme siin kuidagi midagi pehmemaks, siis ega GRU kindralid ja polkovnikud nagunii meid ei usu. Nad arvavad, et me üritame tegeleda asjaga, mis inglise keeles on deception või vene keeles strategitšeskaja maskirovka, ehk neid eksitada. 

Selles mõttes, kui me otsustame väljuda, siis hakkame kohe [miine] tootma ja hakkame treenima ka oma Kaitseväge. Sellepärast et kui peaks juhtuma sõjaline konflikt idanaabriga, siis kindlasti igasuguseid jalaväevastaseid vahendeid, ka jalaväemiine – ma ei hakka tehnilistesse detailidesse laskuma – kasutatakse. Peame nagunii selleks valmis olema. 

Seepärast ma palun Eesti 200 poolt kõigil konsensuslikult seda eelnõu toetada. Selle eelnõu eesmärk on ainult üks: anda meie inimestele, meie Kaitseväele kindlus selleks, et autoritaarsetele režiimidele ei tuleks isegi pähe mõtet kunagi Eestit sõjaliselt rünnata. Tänan!

Suur tänu teile! Meelis Kiili, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mu kolleegid on juba palju asju ära öelnud, kuid mõned sõnad lisan ma siiski. Me oleme kuulnud sellest, et Ottawa konventsioonist väljudes me võtame kasutusele julmad relvad. Jah, tõepoolest, võtamegi, kui vaja on. Aga öelge mulle üks relv, mis ei ole julm, eriti kui see on kätte antud brutaalsele vaenlasele. Ma tuletan meelde neile skeptikutele, et meie idanaaber, kes täna Ukrainas sõdib, kasutab just neidsamu brutaalseid relvi iseseisva, vaba ja suveräänse riigi alistamiseks.

Ja veel üks asi. Kui me sellest konventsioonist väljume, ei pane see meile kohustust neid relvi kasutusele võtta. See annab võimaluse meie Kaitseväele, ühiskonnale neid rakendada, juhul kui seda vaja on. Eestil ei ole piisavalt aega ja Eestil ei ole territooriumi, mida loovutada. Nii et selleks, et vaenlane ei saaks tulla meie maale neidsamu relvi meie vastu kasutama, peame me olema valmis neid ise tema enda tõkestamiseks rakendama. Meil on siin täna ka öeldud, et Eesti kindralid, ka need, kes siin saalis on, sõdivad eelmist sõda. Tegelikult me ei sõdi üldse praegu, me valmistume selleks, et sõda Eestisse ei tuleks.

Kõik need vahendid, mõttejõud ja oskused tuleb rakendada tööle selleks. Paar tuhat aastat tagasi Sun Zi kirja pandud tõde, et kõrgeim sõjakunst ei ole mitte see, kui võita sõda lahingutega, vaid see, kui võita sõda ilma lahinguteta, sellesama intellektuaalse võime ja füüsiliste vahendite kombinatsioonis ja mõjus, [kehtib ikka veel]. Ottawa [konventsioonist] väljudes anname me lihtsalt juurde lisavõimalusi neile, kellele on pandud ülesandeks Eestit sõjaliselt kaitsta. Ma kutsun teid üles selle poolt hääletama. Minu poolt on kõik. Aitäh!

Suur tänu teile! Henn Põlluaas, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Jalaväemiinid ei ole ilus ja humaanne relv. See on kõigile selge. Aga öelge mulle, kui relvi kasutatakse inimeste vastu, milline neist siis on ilus ja humaanne?  

Jalaväemiinid on otstarbekad, need on vajalikud, eriti sellise väikese riigi ja maa kaitseks nagu Eesti. Need emotsionaalsed vastuväited miinide kasutamisele, mida me oleme kuulnud täna ja mida me oleme kõik saanud kümnete meilide näol enda postkastidesse, on tegelikult olnud juba kümneid aastaid sisuliselt samad. Kui Eesti aastal 2004 selle konventsiooniga ühines, siis oli olukord ju hoopiski teine. Isamaal oli selget pilku, tulevikunägemust. Isamaa oli ainus erakond toona, kes selle vastu hääletas.  

Aga samas ma mõistan ka neid teisi inimesi, kes seda toetasid, sest tõepoolest tundus ju, et rahu on saabunud maailma ja meil ei ole seda vaja. Kuigi tegelikult, vaadates neid tolleaegseid diskussioone ja arutelusid, siis sõjalist aspekti seal ju absoluutselt ei käsitletud. Riigikaitsekomisjoni esimees teatas siinsamas puldis, et see on täiesti rumal jutt, et jalavägi kuskil – eriti meid – ründaks ja nii edasi ja nii edasi. 

Aga need emotsionaalsed kirjeldused Kambodža, Aafrika ja, ma ei tea, Aasia lastest ja naistest, kes miinide otsa astuvad, on küll kohutavad, loomulikult, aga neid ei saa võrrelda Eesti [olukorraga]. Meie olukord hoopis teine. Meie ei külva miine lennukitelt niisama laiali, ei puista igale poole, kuhu juhtub, lihtsalt lootuses, et keegi peale astub. Vastupidi, meie paigutame need miinid just planeeritud, kavandatud kohtadesse, kindlate plaanide järgi, need registreeritakse, me teame kõik täpselt, kus need asuvad. Me saame kasutada ju ka isedetoneeruvaid miine, mis ei tähenda seda, et kui nende aeg on läbi, siis nad iseenesest lõhkevad. Vastupidi, nende lõhkevõime kaob ja nad ei lõhkegi enam. Seetõttu ei ole ka vajadust neid hiljem üles korjata. Noh, seda võib ikka teha, loomulikult, aga ei ole karta, et keegi tsivilist kunagi hiljem, aastate pärast sinna otsa astub ja surma saab. Nii et need hirmud on välistatud. Aga ilma [jalaväevastaste] miinideta ei ole meil võimalik luua tõhusat ja ka pidavat kaitseliini, sellepärast et neid tuleb asetada sinna, kust jalavägi läbi võib tulla, neid tuleb asetada tankitõrjemiinide ümber, et vaenlasel oleks võimalikult raske tankitõrjemiine demineerida läbitungimiseks ja nii edasi ja nii edasi. 

Maamiine on erinevaid: osa plahvatab peale astumisel jala all, osa hüppab üles, paiskab laiali kuulide rahe, mis hävitab suurema osa vastasest. Kui me teame, et meie vaenlane kasutab kõike seda, siis on eriti totter, olgem ausad, mitte kasutada ise neidsamu vaenlasi, ühesõnaga, pidada lahingut, üks käsi selja taha seotult. See ei ole mõistlik, absoluutselt ei ole mõistlik.  

Ukraina annab meile ju väga hea õppetunni. Miine kasutavad mõlemad pooled. Just miiniväljad koostöös droonidega – üks ei välista teist, vaid vastupidi, üks võimendab teist – võimaldavadki ukrainlastel vastu pidada nendele massiivsetele ränkadele rünnakutele, mida nad ise kutsuvad liharünnakuteks. Ega siin ei saa olukord teistsugune olema. Liharünnakud tabavad ka Eestit ja me peame need tõrjuma. Siin ei ole üldse mitte mingisugust teist varianti. 

Meie kõige suurem liitlane USA ei ole konventsiooniga liitunud. Meie kõige suuremast vaenlasest ma juba rääkisin, aga on veel terve rida muid riike: Hiina, India ja nii edasi. Nagu me näeme, on tänapäeva realiteedid pannud ka kõik need ülejäänud, eriti just Vene piiri ääres asetsevad riigid ümber [hindama] seda kunagist mõtlematut otsust ja kergekäeliselt vastu võetud otsust. Sest kui me vaatame põhjast allapoole, kus Norra, Soome, Balti riigid ja Poola piirneb selle kurjuse impeeriumiga, nagu NSV Liitu kunagi kutsuti ja mis täna on täpselt samamoodi kurjuse impeerium, siis see piir on ju enam kui 2000 kilomeetri ulatuses. Me ei saa igale meetrile panna sõdurit püssiga, me ei saa igale meetrile panna sõdurit, kellel on nöör peos, et ta lõhkaks mingisuguse külgmiini. Me peame valmistama ette kaitseliinid ja me peame olema valmis neid iga hetk ka juurde tegema ja paigaldama. See kõik võtab aega. Mida rutem me selle otsuse täna teeme, seda parem.  

Ja tõepoolest, alternatiivi ei ole. Kui väga suure kaitsejõudude vastuseisule vaatamata Soome poliitikud surusid läbi otsuse Ottawast loobuda, siis Soomes ju arutati aastaid ja püüti leida mingisugust alternatiivi sellele. Soomel oli miljon jalaväemiini enne Ottawaga ühinemist. Ja ei leitudki, tänase päevani ei ole leitud [alternatiivi] ja ka Soome astub Ottawa konventsioonist välja.  

Nii et see on paratamatus. Miinid ei ole ilusad, nagu ma ütlesin, aga midagi ei ole teha. Sõda ei ole ilus ja vaenlast tuleb tagasi hoida, teda tuleb hävitada. Kõige olulisem on see, et meie võidaksime. Miinid on selles võitluses üks äärmiselt oluline komponent, ilma milleta paraku hakkama ei saa.  

Mul on tõesti sügavalt hea meel, et kui kunagi oli Isamaa ainukene, kes nõudis selle konventsiooniga mitteliitumist, siis ma ei tea küll tänase hääletuse tulemusi, aga vaadates konsensust riigikaitsekomisjonis ja vesteldes meie kolleegidega, tundub mulle, et me võtame konventsioonist lahkumise otsuse täna vastu. Ma tervitan seda. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ottawa konventsioonist ehk jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustavast ja nende hävitamist nõudvast rahvusvahelisest kokkuleppest taganemine on jõudnud täna lõpphääletusele. 

Minevikukogemus on muidugi kohutav ja seda on mitmed kolleegid kirjeldanud, kuidas jalaväemiinid toovad tsiviilohvreid ka aastakümneid peale sõja lõppu. Miiniväljade demineerimine on erakordselt kallis ja keeruline. Eesti demineerijad on oma oskusi ja abi pakkunud. Seda mõistes on Ottawa konventsiooniga liitunud 165 riiki ja sellisest laiast kokkuleppest, mille aluseks on humanitaarõigus, ei ole seni ükski lepinguosaline taganenud. 

Riigikogu võttis Ottawa konventsiooniga ühinemise seaduse vastu 24. märtsil 2004 ehk rohkem kui 21 aastat tagasi. Tegime seda humanitaarsetel kaalutlustel. Julgeolekukeskkond oli teistsugune ja rahvusvaheline koostöö tundus meile tõhusam. Meie otsus põhines väärtustel ja soovil vähendada sõjaliste konfliktide humanitaarset mõju. See ei ole kuidagi muutunud, meie väärtused ei ole kuhugi kadunud. Ottawa konventsioonist taganemine ei mõjuta Eesti pühendumust rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimisele.

Küll on aga muutunud julgeolekuolukord Venemaa täiemahulise agressiooni tõttu Ukrainas. Venemaa jätkab endiselt sõda Ukraina vastu, sooritab sõjakuritegusid, ei soovi rahu, rikub rahvusvahelisi kokkuleppeid, oma võetud kohustusi, inimõigusi ja näitab sellist ükskõiksust inimelu suhtes üles, et ei oskagi kohe sõnastada. Ei loe oma sõjaväelaste elud ega tsiviilisikute elud, Ukraina armeest rääkimata. Venemaa ei ole Ottawa konventsiooni osapool ja kasutab jalaväemiine Ukraina vastu peetavas sõjas laialdaselt ja ulatuslikult. Venemaa on mineerinud rohkem kui kolme Eesti territooriumi jagu Ukraina pinda. Rohkem kui kolme Eesti territooriumi jagu! Ja need miinid ei ole otsas. Ukraina seevastu on Ottawa konventsiooni osapool ja tal puudub õiguspärane võimalus ise Venemaa relvajõudude vastu jalaväemiine kasutada.

Nii et olukorras, kus me oleme siinsamas Riigikogus heaks kiitnud julgeolekupoliitika põhialused, mis ütlevad, et Eesti kaitseb end igal juhul ja kõigi ohtude eest kui tahes ülekaaluka vastase vastu, Eesti ei alistu kunagi ja Eesti eesmärk on muuta agressioon Eesti vastu teostamatuks. 

Üks samm on mitte panna Eesti Kaitseväge sellisesse olukorda, kus Ukraina armee praegu on. Praeguses olukorras pean õigeks anda Kaitseväele vajalik täiendav paindlikkus ja vabadus valida relvasüsteeme ja lahendusi, mis arvestavad meie vastu suunatud ohu iseloomu ja vastase käitumist. 

Mitmed kolleegid on väga entusiastlikult piirialade mineerimist siin kirjeldanud. Ma kinnitan, et me siin saalis täna ei kutsu üles kedagi ja ei anna suunist Kaitseväele minna piiri mineerima lihtsate lollide jalaväemiinidega. Me ei saagi sellist suunist anda. Aga samas, konventsioonist väljumine annab Kaitseväele tulevikus võimaluse hankida ja rakendada jalaväemiine juhul, kui selleks peaks tekkima sõjaline vajadus ja seda toetab Kaitseväe juhataja sõjaline nõuanne. Kalle Grünthal küll ütles, et me võiksime miine kasutada ilma konventsioonist väljumata, aga seda ei saa absoluutselt toetada. Kaitseväel on vaja seaduslikku viisi neid miine ka hankida ja rakendamise plaane teha. Nii et konventsioonist lahkumine on igatahes vajalik. 

Iseseisvuse taastamise järel võtsime sihi, et Eesti ei oleks kunagi enam üksi. Me ei ole üksi ka konventsioonist lahkudes. Me teeme otsuse koos lähiriikidega, kes jagavad piiri Venemaa või Valgevenega: koos Soomega, Lätiga, Leeduga ja Poolaga. Viimase pooleteise kuu vältel oleme meie kõik saanud nii eesti- kui ka ingliskeelseid pöördumisi väga paljudelt organisatsioonidelt ja üksikisikutelt. Ilmselt on ka meie kolleegid lähiriikidest neid saanud. Meid kutsutakse üles mitte taganema Ottawa konventsioonist, rõhutatakse jalaväemiinide ohtlikkust tsiviilelanikkonnale. Kahtlemata saab nõus olla, et jalaväemiinid ei vali ohvrit ja tsiviilaladel toovad need kaasa pikaajalisi kannatusi ja ohte. Aga samas pööran ma tähelepanu sellele, et see kirjade hulk näitab, kui tähtis ja rahvusvaheliselt märgatav on see samm, mida me teeme. See on sümboolne.

Palun kolm lisaminutit.

Jaa, kolm minutit.

Me lahkume Ottawa konventsioonist just sellepärast ja just niimoodi koos naaberriikidega, et saata see sõnum, et teha see sümboolne samm ja öelda, et me kõik oleme valmis ja võimelised kasutama agressori vastu kõiki vajalikke meetmeid, et kaitsta oma territooriumi ja vabadust. Välisminister ja riigikaitsekomisjoni liikmed on kinnitanud, et meie partnerid ja liitlased Euroopa Liidus ja NATO-s, kes jäävad ise Ottawa lepingu osalisriikideks, mõistavad lahkuda soovivate riikide otsuseid. Eesti on teinud ja jätkab rahvusvahelist teavitustööd selgitamaks konventsiooni tagamise põhjuseid ja seda, et see johtub ainult Venemaa käitumisest ja sellest agressioonisõjast, mida ta peab Ukraina vastu. 

Nii et kinnitan, sotsiaaldemokraadid toetavad konventsioonist lahkumist, ja tänan teid.

Suur tänu teile! Ja tõenäoliselt viimane sõnavõtja, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mul ei olnud plaanis sõna võtta.

Aga ei pea sõna võtma. 

Aga eelmised sõnavõtjad ärgitasid mind sõna võtma ja ühest aspektist lähtuvalt. Siin rõhutas korduvalt nii kolleeg Sikkut kui ka kolleeg Tali, et julgeolekuolukord on muutunud. Aga ma tahan siinkohal tuletada meelde eesti rahva vanasõna, et rege rauta talvel, vankrit suvel, mis tähendab seda, et tuleb näha ette teatud arenguid ja tuleb mõelda ette ja tegutseda nii, et olla valmis asjaoludeks, mille tõenäosus on olemas. 

Kui me nüüd räägime suhetest Venemaaga ja praegu Vene-Ukraina sõjast ja ütleme, et julgeolekuolukord on muutunud, siis [on selge, et] loomulikult on nii-öelda päevapoliitiliselt julgeolekuolukord muutunud, aga strateegilises plaanis kindlasti mitte. Kas me saame öelda, et 2004. aastal, 21 aastat tagasi, ei olnud meil mingisugust ohtu Venemaa poolt? Meie strateegiline julgeolekuoht ei ole tegelikult olnud mitte aastakümneid, vaid aastasajandeid just nimelt idanaaber. Selles olukorras oli selge viga Eesti parlamendi poolt 2004. aastal, et me selle konventsiooniga [ühinesime]. Isamaa oli ainukene fraktsioon, kes hääletas selle vastu ja juhtis juba siis tähelepanu, et riigikaitselistes küsimustes tuleb väga pikalt ette mõelda, tuleb strateegiliselt mõelda. Kahjuks ei jätkunud meil siis seda tarkust. Mul on hea meel, et me täna selle vea parandame.

Tuletan veel meelde, et ka tolles olukorras Venemaa ja USA konventsiooniga ei ühinenud ja ei ole ka tänaseks ühinenud. Kas tõepoolest päästab maailma see, kui Eesti ja Läti ennast demilitariseerivad? Nii et ma loodan, et sellist naiivset ja lühinägelikku riigikaitsepoliitikat parlament tulevikus enam ei aja ja meil on ettenägemise võime tunduvalt suurem, kui see oli 2004. aastal. 

Aga mis puudutab nüüd sõjapidamise nihkumist õhku ja droonidesse, millest kolleeg Kalle rääkis, siis ega sõjapidamine maad mööda ei ole kuhugi kadunud. Lõppude lõpuks hõivatakse lõplikult need territooriumid ikka maa peal. Nii et selles mõttes on see igati ajakohane ja asjakohane. Tehnoloogia on arenenud, millele viitas ka kolleeg Põlluaas, et on olemas iseennast nii-öelda neutraliseerivad miinid ja saab rakendada kaasaegsemaid võimalusi, tehnoloogiaid. 

Nii et mõtleme natukene pikemalt riigikaitse küsimustes ette ja teeme järeldusi oma eelmistest sammudest. Ja ärme räägime kogu aeg seda, et julgeolekuolukord on muutunud. See ei ole ka selles mõttes tõsi. Ma olen jätkuvalt kriitiline meie enda suhtes. Pean silmas valitsust, ka meie kaitsejõudusid, parlamenti. See teema oli siin arutelul ka 2023. aastal, kui Ukraina sõda käis. Siis ei olnud meil poliitilist jõudu ja tahet seda sammu astuda, ka 2024. aastal. Valitsus leidis ka aasta aega tagasi, et see ei ole vajalik ja mõistlik. Aga täna oleme me siin. Kui palju on julgeolekupoliitiline olukord aastaga muutunud? Nii et pikka meelt ja suuremat ettenägemisvõimet meile! Aitäh!

Suur tänu teile! Hea kolleeg Kalle Grünthal, kahte sõnavõttu ei ole ette nähtud. Te peaks registreerima teise kasti ennast. Kalle Grünthal, vastusõnavõtt, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Minu ettepanekut tabas väga suur kriitika, aga minu mõte oli see, et välistada pärast sõda võimalikud tsiviilohvrid, mis miinide paigaldamisega kaasnevad. Siin toodi välja asjaolu, et miinid on kindel vahend, mis kaitseb, ja nii edasi. Ei ole ükski rinne jäänud miinivälja taha pidama. Küll jäävad miinid esialgu vaenlase tagalasse ja teevad hiljem hävitustööd nende isikute kallal, kes sõjapidamisse ei puutu, ehk tsiviilelanike kallal. 

Väide selle kohta, et miinid on ainukene kaitsevahend, tegelikult ei päädi. Möönan, et kindlasti tulejõud miinivälja taga on märkimisväärne tugi agressori kinnipidamiseks, kuid tulen jälle droonide juurde. Ukraina kogemus on näidanud, et tulepunktid pühitakse maapinnalt lihtsalt ära. Eesti territoriaalne sügavus ei ole tuhandeid kilomeetreid, vaid mingisugune paar-kolmsada kilomeetrit ainult. 

Asjaolu, et öeldakse, et hiljem need miinid sealt kõrvaldatakse, registreeritakse, on iseenesest täielik jama. Olen leidnud üle 50 lõhkekeha teisest maailmasõjast ja need Päästeametile üle andnud. See surmav oht jääb varitsema ka tulevikus. 

Aga kõigepealt tahaksin ma küsida, kui palju on siin saalis kõnepidajate hulgas neid, kes on näinud, kuidas plahvatus on rebinud mehe sisikonna lõhki ja mees roomab, kaks meetrit soolikaid järgi, ja karjub ema appi. Aitäh! 

Aitäh! Tõnis Lukas, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud eelkõneleja! Meist keegi ei taha ette kujutada üldse mitte mingisuguseid kaotusi, ei sõjalises elavjõus ega ka tsiviilelanike hulgas, see on meile vastuvõetamatu mõte. Me ei taha neid ette kujutada ei mõttetult rahuaja tingimustes ega ka sõjalistes tingimustes ja näiteks ka mitte siis, kui meie enda hõre kaitse on tekitanud, võimalik, et mingite bandede läbimurde ja sellega suure ohu meie tsiviilelanikkonnale, mis muidu, kui me oleksime suutnud ennast kaitsta ja NATO väed ära oodata, oleks olemata olnud. Igasugune oht tsiviilelanikkonnale on liiga jube, et seda endale ette kujutada. Me võime ennast paberil täiesti desarmeerida, aga kuhu me niiviisi jõuame?

Võib öelda, et teiste armeedega võrreldes ei ole meil lennukeid, ei ole meil tanke, me oleme ennast vabatahtlikult desarmeerinud, sest me oleme võtnud endalt võimaluse oma eelarvete kujundamisel niisuguseid väeliike või niisuguseid relvaliike soetada. Meil ei ole paljusid relvaliike. Öeldakse tõesti, et miinid on vaese mehe kahurvägi. Need on meile vajaduse korral jõukohased, neid võib tõesti ka ise toota. Teiste relvasüsteemide muretsemine, mis oleksid analoogilise mõjuga, käib meile tihti rahaliselt üle jõu.

Kasutusviisidest võiksime me rääkida, võib-olla selle kaheksa minuti jooksul jõuan ma ka nendest pisut rääkida. Aga lühidalt öeldes ei ole küsimus loomulikult mitte ainult piiride kaitsmises, vaid küsimus on üleüldse igasugustes operatsioonides. Ka siis, kui meil on au NATO vägesid mõni nädal oodata ja me peame neile hoidma mingeid platsdarme turvaliseks maandumiseks või tingimustes, kus tuleb hoida ära nii-öelda tiibadelt ümberhaaramist, võib selliseid relvasüsteeme vaja olla. Nagu ma ütlesin, teisi analoogilisi relvasüsteeme on meil rahalistel põhjustel raske hankida. Loomulikult loodame me kõik, et seda kõike ei oleks vaja, aga samas neid relvaliike, mis on nii meie kui teiste armeede käsutuses ja mis tapavad samamoodi, me ju kõiki ei keelusta.

Ma ei hakka tooma siin USA kui NATO juhtiva maa näidet [arutlemaks], miks nemad ei ole sellega ühinenud. Tõepoolest, nad peavad vähe sõdu või õigemini üldse eriti ei valmistu selliste konventsionaalsete konfliktide puhuks oma territooriumil. Võib öelda, et teiste territooriumil mingite relvade pruukimisse suhtuvad nad jahedamalt ega mõtle nii palju tsiviilelanikkonnale. Aga Soomega võiks meid võrrelda küll. Üks asi on ka solidaarsus soomlastega, kus kõigis erakondades, nii tsentristlikes, parem- kui ka vasakpoolsetes jõududes, sotsiaaldemokraatide hulgas on neid, kes ei ole valmis loobuma jalaväemiinide kasutamisest ja põhjendavad seda sellega, et Soome rahvas üldiselt ei ole valmis seda tegema, sest nad peavad tõesti silmas oma pikka piiri Venemaaga. Soomlastega on meid sidunud teatav relvavendlus kõigi suurte konfliktide ajal, mis 20. sajandil meie maid puudutasid, ja seda me peaksime kahtlemata jälgima.

Üle päeva me kuuleme Vene tipp-poliitikutelt teateid, et Nõukogude Liit tuleb taastada või Tallinna tuleb pommitada või Tartu ja Narva päris Venemaale võtta. Mitte ainult nendest teadetest, vaid ka tegelikust ohuhinnangust lähtub laiemalt, et suur osa võimalikust ohust – võimalikust, mitte igapäevasest – tuleneb siiski Venemaa suunalt või vähemalt on sealtpoolt initsieeritud. Kas see tuleb üle piiri või langeb meile taevast, on hoopis teine küsimus.

Sõjalises taktikas ei kasutata jalaväemiine eraldi, vaid kombineeritult tankimiinidega, selleks, et tankide eelmineeritud välju ei saaks jalavägi enne kiirelt demineerida. See tähendab, et tankimiinide vahele pannakse jalaväemiin. Ei ole mõtet endale ette kujutada miinivälju, kus jalaväemiinid pannakse niimoodi, et massiivseid rünnakuid ära hoida, üksikult, lihtsalt üksteise kõrvale ja ongi miiniväli valmis. Kui jalaväemiine ei kasutataks kombineeritult teiste miinidega, siis poleks tegelikult teisi miine ka vaja, sest nende kahjutuks tegemine on palju lihtsam.

Nii et need riigid, kes praeguseks ei ole veel ühinenud konventsiooniga, on lähtunud mingitest konkreetsetest kaalutlustest. Ma arvan, et ka meil ei ole mõtet neid kaalutlusi kõrvale jätta. Selles olukorras ei peaks me paberil püüdlikumad olema, kui reaalne elu meil olla lubab. Selle kõne ma pidasin 2004. aasta 24. märtsil, siis kui Riigikogu arutas Ottawa konventsiooni ja kui Isamaa oli ainuke, kes hääletas selle vastu, põhjendamaks, miks me ei peaks Ottawa konventsiooniga ühinema. Muidugi, mõned detailid võiksid kõlada praegu teistmoodi, aga ajakohane see on, sest strateegiline vaade, nagu siin juba mainiti, on ühe rahva tugevus, mitte nõrkus. Head Eesti lipu päeva teile!

Suur tänu teile! Ja vastusõnavõtt, Riina Sikkut, palun!

Aitäh! Nii nagu Helir-Valdor Seederit, käivitavad mindki kolleegide sõnavõtud. Heliri sõnavõtt, ma pean lihtsalt nentima, oli tavapäraselt väga üheplaaniline ja nüansitundetu. Sest nii nagu me nädal enne NATO-ga liitumist viisime läbi konventsiooniga liitumise lõpphääletuse siin saalis – see oli sümboolne samm, näitamaks, et me oleme koos liitlastega, – teeme me nüüd selle sümboolse sammu koos lähiriikidega, et öelda, et me oleme valmis igasuguste vahenditega ennast kaitsma. Me oleme mõlemal juhul näinud väärtust ja teinud hästi argumenteeritult selle sammu.

Teine puudutab julgeolekuohtu. Julgeolekuoht tuleb Eestile kahtlemata Venemaalt ja selles plaanis ei ole midagi muutunud. Aga ükskõik millise ohuhinnangu andjalt küsida, kas aastal 2004 oli ohuhinnang Eestile samasugune, kui see on praegu, [vastataks], et ei olnud. See on väga palju muutunud ja see nüanss Helir-Valdor Seederi kõnest välja ei tulnud.

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Muudatusettepanekuid käesoleva eelnõu kohta ei esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 642 lõpphääletus. Seda me teemegi peale saalikutsungit.

Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustavast ja nende hävitamist nõudvast konventsioonist taganemise seaduse eelnõu 642. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 81 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid 0. Eelnõu 642 on seadusena vastu võetud.

Kolmas päevakorrapunkt: Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada liiklusseaduse muutmise eelnõu, mis annab kohalikele omavalitsustele õiguse piirata või keelata renditavate kergliikurite ja pisimopeedide kasutamist" eelnõu 618 esimene lugemine. Ka siin juhin kolleegide tähelepanu sellele, et tegemist on eelnõuga, mis läheb täna lõpphääletusele ja nõuab koosseisu häälteenamust. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Mart Maastiku.

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud kolleegid! Inimesed, kes meid võib-olla vaatavad! Isamaa on esitanud otsuse eelnõu, kus me teeme ettepaneku Vabariigi Valitsusele algatada liiklusseaduse muutmise eelnõu, mis annab kohalikele omavalitsustele õiguse piirata või keelata renditavate kergliikurite ja pisimopeedide kasutamist. 

Nüüd lühidalt ka sellest eelnõust.

Härra Maastik, kas härra Randpere ja Reinsalu vestlus segab teid?

Absoluutselt ei sega.

Ei sega? No siis ei ole hullu.

Ilmselt nad arutavad sama teemat. Nii et väga tore on.

Palun jätkake!

Ainult et nad võiksid lähestikku olla. 

Eks nad lähenevad, eks nad lähenevad.

Lähenevad teineteisele, see on hea. 

Eesti suuremates linnades on viimasel ajal oluliselt suurenenud kergliikurite, pisimopeedide ja jalgrataste renditeenuste pakkumine. Tänavatele ja kõnniteedele on lisandunud kontrollimatul hulgal rendisõidukeid, mis võivad olla ohuks jalakäijatele ja teistele liiklejatele. Nii kodumaiste kui ka rahvusvaheliste ettevõtete pakutavate sõiduvahendite suur hulk ja kiire levik on toonud kaasa uusi probleeme mitte ainult liiklusohutuses, vaid ka linnaruumi mõistlikus kasutamises. Praegune õigusruum ei võimalda kohalikel omavalitsustel piisaval määral reguleerida kergliikurite, pisimopeedide ja jalgrataste liiklust, määrata kindlaks nende piirarvu või keelata nende rentimist. Seetõttu on rendisõidukite pakkumine paljudes kohtades ilmselgelt ületanud nõudluse ning rendiettevõtted kasutavad kõnniteid sageli sisuliselt oma sõidukite laoplatsina, mis häirib jalakäijaid ja teisi liiklejaid. 

Käesoleva otsuse eelnõuga tehakse Vabariigi Valitsusele ettepanek töötada välja ja esitada Riigikogule liiklusseaduse muutmise eelnõu, mis annab kohalikele omavalitsustele õiguse piirata oma territooriumil renditavate kergliikurite, pisimopeedide ja jalgrataste kasutamist või keelata nende kasutamine. See liiklusseaduse muudatus võimaldaks kohalikel omavalitsustel reguleerida paremini oma territooriumil liikluskoormust ja [tagada] liiklusohutust ning vajaduse korral vähendada renditavate kergliikurite, pisimopeedide ja jalgrataste liigset hulka tiheda liiklusega piirkondades ja kitsastel kõnniteedel. Samuti aitaks see kaasa avaliku ruumi mõistlikule ja turvalisele kasutamisele ning annaks kohalikele omavalitsustele võimaluse säilitada linnaruumi, kus oleks ohutu liigelda nii jalgsi kui ka kõigi liiklusvahenditega. 

Eelnõu eesmärk, rõhutan, ei ole kehtestada uusi piiranguid või keelde, vaid suurendada kohalike omavalitsuste õigusi, anda kohalikele omavalitsustele võimalus oma kogukonna vajaduste ja olude põhjal otsustada, kui suurt hulka renditavaid kergliikureid, pisimopeede ja jalgrattaid nad oma territooriumil vajavad. 

Niipalju lisan veel, et sama probleemiga on olnud tugevasti kimpus mitmed omavalitsused, eriti suuremad Eesti omavalitsused. Tallinna võimuliidus on kõik seda meelt, et [valdkonda] oleks vaja reguleerida. Kõik te näete tänavatel, mis toimub. Meil on neid punaseid, rohelisi ja mitmevärvilisi kergliikureid juba kõik ristmikud nii täis, et tõesti ei mahu enam kõndima. Samas võib see tekitada olukorra, kus sa võidki viia oma mopeedi [tänavale], paned sinna reklaami peale ja see seisab sul seal koos reklaamiga. Sisuliselt on ka see võimalus olemas. Ma saan aru ettevõtjatest, meil on Eestis vaba turumajandus ja kõik pakkujad võivad siia tulla. See tähendab seda, et kui meil tuleb veel viis või kuus firmat juurde, siis me lõpuks lihtsalt ei suuda selles rägastikus enam liigelda. See vajab reformimist, seega on see eelnõu igal juhul vajalik. 

Ma tean seda, et majanduskomisjonis arutati seda teemat. Samasisuliste ettepanekutega tuli tegelikult veel kaks erakonda välja. Nii et ma loodan väga, ma ei hakka pikalt teie aega siin raiskama, et te kõik saate aru, et see on väga vajalik eelnõu. Täna tuleb see ka juba hääletusele. Teen kõigile ettepaneku seda toetada, olenemata, millisest erakonnast te olete. Kui on küsimusi, siis olen meeleldi nõus vastama. Aitäh!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Nüüd palun tutvustama juhtivkomisjoni seisukohti ja langetatud otsuseid auväärt kolleegi Urve Tiiduse.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Majanduskomisjon arutas sedasama otsuse eelnõu numbriga 618 20. mail. Komisjonis tutvustas eelnõu eesmärki algataja esindaja Mart Maastik nagu tänagi ja valitsuse poolt oli kohal Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi maa- ja ruumipoliitika osakonna nõunik Anne Martin. 

Nagu kuulsime, soovitakse teha ettepanek Vabariigi Valitsusele liiklusseaduse muutmise eelnõu algatamiseks. Muutmise eesmärk, kordame üle, on anda kohalikele omavalitsustele õigus piirata või keelata renditavate kergliikurite, pisimopeedide ja jalgrataste kasutamist omavalitsuse territooriumil. Teatavasti on parlamendis menetluses ja täna ka päevakorras kokku kolm eelnõu, mis kõik on seotud kergliikurite kasutamisega kohaliku omavalitsuse territooriumil. Arutelu nende üle majanduskomisjonis toimus kahel päeval. 

Esimesel päeval, 19. mail, oli komisjoni liikmetel võimalik saada põhjalik ülevaade Vabariigi Valitsuse ja Tallinna linna seisukohtadest. 20. mail, kui 618 OE oli arutusel, seda enam ei korratud. Nende aruteludega saab tutvuda põhjalikes protokollides 19. mai istungi kohta. 

Mart Maastik selgitas ka, et seadusemuudatusega tekib KOV-idel võimalus reguleerida oma territooriumil paremini liikluskoormust ja [tagada] liiklusohutust ja vajaduse korral vähendada renditavate kergliikurite, pisimopeedide ja jalgrataste hulka tiheda liiklusega piirkondades ja kitsastel kõnniteedel. Eelnõu esitleja rõhutas, et eelnõu eesmärk ei ole kehtestada uusi piiranguid või keelde, vaid suurendada kohaliku omavalitsuse õigusi. 

Komisjoni esimees märkis, et kui eelnõu algataja soovib Vabariigi Valitsust kohustada seaduse muutmiseks eelnõu algatama, saab otsuse teha vaid Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Seega on 618 otsuse eelnõu ühe lugemise eelnõu ja see on vastavalt põhiseaduse §-le 103. Komisjon eraldi otsust ei langetanud. 

Aga otsused tehti ja esimene ettepanek on võtta eelnõu täiskogu päevakorda 4. juunil. Poolt oli 7, vastu 2, 1 ei hääletanud. Teine otsus tehti ka ja see on ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus ja siin oli täielik konsensus. Aitäh teile!

Suur tänu! Ka teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid ja eelnõu esitaja! Soovin esiteks tänada selle otsuse eelnõu eest. Kindlasti on see oluline samm, Keskerakond kindlasti toetab seda ja soovitab seda teha ka teistel fraktsioonidel. 

Tõesti, selle otsuse eelnõuga tehakse ettepanek Vabariigi Valitsusele algatada liiklusseaduse muutmise eelnõu, mis reguleeriks kergliikurite, pisimopeedide ja jalgrataste [kasutamist]. Aga ma pööran tähelepanu sellele, et täna tuleb ka eraldi eelnõu, kus ma olen kõik need asjad ilusti, väga konkreetselt juba ära reguleerinud. Pärast selle eelnõu toetamist toetage kindlasti ka seaduseelnõu, kus on kõik need punktid ilusti lahti kirjutatud. Sellega saaks väga kiiresti asjaga ühele poole.

Kahjuks oleme tänaseks tõesti selle küsimusega hiljaks jäänud. See kaos, mis on tekkinud Tallinna linnatänavatel, on muutumas aina ohtlikumaks meie liiklejatele. Kahju, et selle küsimusega õigeaegselt ei tegeletud. Tegelikult see, et pisimopeedid tulevad tänavatele, oli teada juba eelmisel aastal (Juhataja helistab kella.), aasta tagasi. Paralleelselt olid siin Riigikogus arutlusel liiklusseaduse muudatused, kuid siis needsamad erakonnad, kes olid Riigikogus ja valitsuses ja kes on ka Tallinna Linnavalitsuses, ei soovinud millegipärast seda küsimust reguleerida. Selles mõttes on kahju, et me kaotasime väga palju väärtuslikku aega. 

Ma ütlen ära veel ühe väga olulise asja, miks seda eelnõu tuleks täna toetada. Eelmisel nädalal arutas ka Tallinna Linnavolikogu seda küsimust. Ma kaitsesin otsuse eelnõu, millega Tallinna Linnavolikogu pöördus riigi valitsuse poole palvega see küsimus kiires korras lahendada. Seda ettepanekut, seda otsuse eelnõu toetasid kõik erakonnad Tallinna Linnavolikogus konsensuslikult. Ehk siis seda toetasid lisaks Keskerakonnale ka Reformierakond, sotsiaaldemokraadid, (Juhataja helistab kella.) Eesti 200, Isamaa ja ka EKRE. Selle olulise küsimusega on Tallinna Linnavolikogu [pöördunud] juba ka riigi valitsuse poole. 

Ehk siis täna on väga hea päev selles mõttes, et me saame selle küsimuse igatepidi ära reguleerida. Nii et mul on palve kõikidele fraktsioonidele, kõikidele saadikutele, ka saadikutele, kes on niinimetatud aknaalused: palun toetage seda otsuse eelnõu ja pärast toetage kindlasti ka minu poolt kaitstavat seaduseelnõu, mis puudutab kergliikurite, pisimopeedide reguleerimist. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk. Palun!

Hea juhataja ja head kolleegid! See on selgelt väga olulisel teemal arutelu. Siin ei ole ühte teemat puudutatud. Me näeme täna linnades tõukerattaid ja jalgrattaid ja kõike muud. Tegelikkuses oleme me ära unustanud ühe olulise [asja] – inimeste tervise. Selle asemel et rahulikult jalutada ja vahest ka sörkjooksu teha, [eelistame me olukorda], kus igas nurgas on tõukeratas, kõik kõnniteed on sõiduvahendeid täis, seal, kus inimesed tahaksid teha tervisesporti. Minu arvates on väga oluline, et valitsus võtaks selle teema endale laua peale, ja ma loodan siiralt, et tänased koalitsioonipoliitikud saavad sellest aru, et Eestis on oluline tervis. Ilma terviseta ei ole midagi teha. Kui me ainult tõukeratastega mööda linna sõidame – või varsti ka maal –, siis kuhu jäävad meie inimeste tervislikud elukombed? Nii et toetage Isamaa ettepanekut! Ma loodan tõesti, et kõik Riigikogu liikmed ühiselt suunavad selle valitsusele õigete otsuste tegemiseks. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. (Saalist räägitakse.) Head kolleegid, sõnavõtuks võib registreerida aegsasti, siin ei ole öeldud, et peab vahetult kolm sekundit enne seda, kui viimane [kõneleja lõpetab]. Seda võib teha kohe. Kohe kui me avame päevakorrapunkti, saab registreerida sõnavõtuks. (Saalist vastatakse.) Jah, meil tuleb seda teemat veel. Ma arvan, et sinu sõnavõtt … (Saalist vastatakse.) Kahjuks ma sulgesin läbirääkimised. (Saalist küsitakse.) Jah! Ma tänan väga! Ikkagi džentelmen! (Saalis on lärm.)

Head kolleegid, selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 618 OE lõpphääletus ja me teemegi seda peale saalikutsungit. 

Kolleeg Peeter Ernits, kas teil on protseduuriline küsimus?

Hea juhataja! Kuna meie loss on muudetud täna turismiobjektiks, siis kas kutsungi puhul on [kaalutud [võimalust] saada mingisuguse koefitsiendiga ajapikendust. Praegu ei saa vanu koridore kasutada ja paljudel tuleb pikem teekond läbida. Aitäh!

Hea kolleeg, mulle pole laekunud üheltki kolleegilt seisukohta, et tänane teekond on pikem, kui see on varem olnud. (Saalis räägitakse.) 

Head kolleegid, juhin tähelepanu sellele, et selle eelnõu vastuvõtmiseks otsusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada liiklusseaduse muutmise eelnõu, mis annab kohalikele omavalitsustele õiguse piirata või keelata renditavate kergliikurite ja pisimopeedide kasutamist" eelnõu 618. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 22 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. See ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 618 on tagasi lükatud.

Neljas päevakorrapunkt: keskkonnakomisjoni algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 393 teine lugemine. Head kolleegid! Et emotsioone vaka all hoida, informeerin teid kohe alguses, et juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 393 teine lugemine katkestada ja vastavalt kollasele raamatule see hääletamisele ei kuulu. Ehk kui me oleme selle punkti ära menetlenud, toimub selle eelnõu katkestamine. Nüüd palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks hea kolleegi, keskkonnakomisjoni esimehe Yoko Alenderi.

Aitäh! Austatud aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Tõepoolest, katkestamise ettepaneku komisjon teeb. Seda seetõttu, et eelnõu on võrreldes algse versiooniga piisavalt muutunud. Me soovisime anda Riigikogu liikmetele võimaluse teha muudatusettepanekuid. 

Aga ma tutvustan lühidalt eelnõu sisu ja tausta. Eelnõu tuleneb tegelikult õiguskantsleri märkusest, et atmosfääriõhu kaitse seadusest ei selgu piisavalt täpselt, millisel juhul müra sihtväärtust rakendatakse. Sellest tulenevalt on keskkonnakomisjon koostanud eelnõu. See problemaatika on olnud [fookuses] tegelikult päris kaua. Eelnõu algatati 6. märtsil 2024. aastal ja eesmärk on [määratleda] paremini just müra sihtväärtuse mõiste ja kõrvaldada need probleemid rakendamisel praktikas. 

Esimene lugemine toimus 20. märtsil 2024. aastal. Riigikogu liige Priit Sibul tegi toona eelnõu kohta kaks muudatusettepanekut. Vahepeal on keskkonnakomisjon arutanud eelnõu kolmel istungil: 2. aprillil 2024. aastal ja sel aastal 12. mail ja 19. mail. On kuulatud ka huvigruppe ja kujundatud komisjoni seisukoht muudatusettepanekute kohta. Neid muudatusettepanekuid, mille Priit Sibul esitas, on sisuliselt arvestatud. Uue lahendusega [täpsustakse] definitsiooni: nii nagu on defineeritud müra piirväärtus, antakse ka sihtväärtuse mõistele [täpsem] definitsioon ja sätestatakse, millisel juhul sihtväärtust kasutada. Täpsustused mõõtmise kohta teeb Kliimaministeerium vastavas määruses.

Komisjonis toimus vahepeal arutelu huvigruppidega. Saadi teada seda, kuidas sihtväärtusi praktikas rakendatakse. Tõepoolest on selge, et arendaja ei saa ka vastutada müra eest, mis tuleneb näiteks möödasõitvatest autodest. See lahendus, mis nüüd muudatusettepanekutega on antud, aitab tegelikult selle õigusselguse tuua ja seadust korrektselt rakendada.

Viimased otsused tegi komisjon 19. mail. Muudatusettepanekuid, mille esitas Priit Sibul, otsustati arvestada sisuliselt ja keskkonnakomisjoni muudatusettepanekuid otsustati arvestada täielikult. Juhtivmenetlejaks määrati siinkõneleja ja eelnõu saadeti tänaseks suurde saali teisele lugemisele. Aga nagu ma juba mainisin, siis me katkestame selle, et Riigikogu liikmed saaksid uue versiooni kohta teha omad muudatusettepanekud. Aitäh!

Suur tänu teile! Evelin Poolamets, küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kas komisjonis oli juttu ka sellest, et see eelnõu puudutaks tuuleparke? Kui juba selles piirkonnas on üks tuulepark loodud, siis ei pea enam arvestama seda müra, kuna müratase on juba nii kõrge, et võib vabalt ilma mureta teise tuulepargi kõrvale teha?

Aitäh! Ei, komisjonis tuulikutest juttu ei olnud, aga seadus kohaldub igat laadi mürale ja kõikidele planeeringutele, kui see on asjasse puutuv, loomulikult.

Tänan! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud koosoleku juhataja! Kõigepealt tänan keskkonnakomisjoni esimeest. Ma arvan, et see on väga mõistlik ettepanek see eelnõu teisel lugemisel katkestada. Seda tõesti põhjusel, millele eelkõneleja viitas, et eelnõu muutub [suurel määral]. Kutsun üles kolleege suhtuma tõsiselt täiendavate muudatusettepanekute esitamisse, sest minu hinnangul ei pruugi see, mis praegu siia kirja on saanud, lahendada seda probleemi, millele õiguskantsler viitas. See, et me tekitame nii-öelda lisaks piirväärtusele sihtväärtuse ja delegeerime selle õiguse ministrile määruse tasandil, kuna, kus ja mis tingimustel sihtväärtust mõõtma hakatakse. Minule tundub, et seadusandjal ei ole vaja mitte kellelegi seda delegeerida, vaid see tuleks reguleerida [seadusega] ära, sest need on üsna pisikeste detailide kontekstis olulised teemad, mille peale inimesed ei pruugi alati ise tulla enne, kui nad on omale vara soetanud ja siis üks hetk on juba hilja, eks. 

Nendest kahest muudatusettepanekust, mille ma esitasin, esimene puudutas eelnõust selle punkti välja võtmist, mis rääkis sellest, et kui müra on piltlikult öeldes kodus, rõdul või terrassil liiga suur, siis võiks [inimene] minna lähedal asuvale alale. Ka esimese lugemise ajal – võib-olla kolleegid mäletavad – käis meil tohutu arutelu selle üle, kui lähedal see [ala] olema peaks ja kas kiviviskekaugus on piisav vahemaa ja nii edasi. Aga see on täna siin eelnõus lahendatud teistpidi, ehk nii nagu ma ütlesin, sihtväärtuse hindamine on jäänud ministri määruse reguleerimise tasandile. 

Teine [ettepanek] puudutab seda, kui planeeritakse hoonet, millel on väljaulatuvad osad ehk rõdud ja terrassid, mürarikkasse paika. Minu ettepanek oli näha ette kohe konkreetsed kompensatsioonimehhanismid, näiteks terrasside ja rõdude klaasimine sõltuvalt sellest, kust müra pärineb. Ehk siis [vajadusel paigaldada] maanteeäärse seina juurde müratõke, kas klaasseina või mingil muul kujul. Mulle öeldi, et uue korra järgi ei olegi võimalik [mürarikkasse kohta] hooneid planeerida ja selles kontekstis on seda ettepanekut justkui sisuliselt arvestatud. Aga tegelikult neid kompensatsioonimehhanisme ei teki. Ma ütlen, et paljudel puhkudel tekib mure siis, kui inimesed on soetanud endale vara ja hakkavad tagantjärele sellega tegelema. Tõsi on see, et ega me ei saa ka arendajate ja planeerijate eest kõike ära teha, aga mu meelest on meil mõistlik teatavas kontekstis neid muresid ennetada ja neile eelnõu abil lahendus leida, milleks keskkonnakomisjon on meile võimaluse andnud. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu teile! Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Head kolleegid! Täpsustan lihtsalt eelnenud kõne vastuseks, et õiguskantslerile on seda keskkonnakomisjoni välja pakutud lahendust tutvustatud ja õiguskantsler leiab, et see lahendab selle olukorra ja loob vajaliku õigusselguse. Ma mainin ka ära, et tõepoolest eelnõus määratletakse ära, et sihtväärtust kohaldatakse just müratundliku ala planeeringu koostamisel, kui planeeringuga muudetakse maakasutuse juhtotstarvet ja planeeringualal ei ole müra sihtväärtus ületatud. See selgus siiski selle muudatusettepanekuga luuakse.

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid! Vaatamata sellele, et juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 393 teine lugemine katkestada, peame ikkagi läbi vaatama esitatud muudatusettepanekud, mida me ka teeme. Muudatusettepanek nr 1, esitanud keskkonnakomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud Priit Sibul. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada sisuliselt, viide: vaata muudatusettepanekut nr 1. 

Priit Sibul, palun!

Ma palun teist muudatusettepanekut hääletada. 

Jah, me teeme seda. 

Head kolleegid, mulle on tegelikult laekunud veel ühe Riigikogu liikme poolt selline märkus, et seoses Pika Hermanni torni külastamise aktiivsusega täna võib saali jõudmine tõepoolest võtta rohkem aega, millele Peeter Ernits tähelepanu juhtis. Minu ettepanek oleks, et me teeme saalikutsungi 2 minutit ja 30 sekundit nüüd ja edaspidi kuni kella 21-ni, sest minule teadaolevalt on kella 21-ni ekskursioonid. Peale seda neid enam ei ole, sealt edasi 2 minutit. Nii et saalikutsung on 2 minutit ja 30 sekundit, palun! 

Head kolleegid, kuna teid on nüüd rohkem saalis ja tähelepanu on rohkem, siis ma informeerin teid veel kord, et seoses avatud uste päevaga ja oluliselt aktiivsema Pika Hermanni torni külastamisega Eesti lipupäeva puhul on teekond saali [pikem]. Üks nurk on lausa suletud seal, nagu ma olen aru saanud. Kaks Riigikogu liiget on avaldanud selle pärast muret, et ei pruugi [õigeks ajaks] saali jõuda. Seetõttu sellest hetkest kuni – pange nüüd tähele! – kella 19-ni on kõik saalikutsungid 2 minutit ja 30 sekundit. Ma ütlesin enne, et kella 21-ni. Kell 19-ni! Ma arvasin algul, et kella 21-ni on külastus, aga virgats andis teada, et kella 19-ni. Kella 19-ni on kõik saalikutsungid 2 minutit ja 30 sekundit, kui on vaja hääletada.  

Peeter Ernits, kas teil on sellega seoses veel küsimusi?

Hea juhataja! Aitäh, et tulite saadikute murele vastu. Aga et me oleme teaduspõhine riik, siis minu küsimus on, kas on mingeid mõõteandmeid selle kohta: miks te pikendasite kutsungiaega just 2 minuti ja 30 sekundini? Kas selle ajaga, [2 minuti ja] 30 sekundiga, jõuavad siia need, kes on seal kõige kaugemates kohtades, näiteks, Luisa Rõivas? On see piisav? Kas on mõõteandmed olemas?

Teaduslikku uurimust selle kohta tehtud ei ole, lihtsalt ei ole veel jõudnud, vaat see ajavahemik on nii lühikene, et me peame praegu otsustama, ei jõua seda uuringut teha. Aga kui mõned kolleegid kurdavad, et sellega ei jõua, siis on järgmisel juhatajal võimalus seda aega pikendada. Aga mulle ei ole laekunud kaebust, et keegi ei jõuaks selle ajaga.

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2, mille on esitanud Priit Sibul. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada sisuliselt, viide: vaata muudatusettepanekut nr 1. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 10 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 2 ei leidnud Riigikogu toetust, kuigi on arvestatud. 

Muudatusettepanek nr 3, ka selle on esitanud hea kolleeg Priit Sibul, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Viide: vaata muudatusettepanekut nr 4, mis on küll veel hääletamata. Priit Sibul, palun!

Palun ka seda hääletada.

Jah. Kas me võime kohe minna hääletuse juurde? (Saal on nõus.) Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 3, mille on esitanud Priit Sibul. Juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada sisuliselt, viitega järgmisele muudatusettepanekule nr 4. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 10 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 3 ei leidnud Riigikogu toetust.

Muudatusettepaneku nr 4 on esitanud keskkonnakomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Nagu ma eelpool juba olen korduvalt viidanud, on juhtivkomisjoni ettepanek eelnõu 393 teine lugemine katkestada. Teine lugemine on katkestatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 18. juuni kell 17.15. Oleme neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Viies [päevakorrapunkt]: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõu 615 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Evelin Poolametsa.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tuulikute kõrgus ja võimsus on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud, viies meid olukorda, kus senine õiguslik ja tehniline arusaam tuuleenergia mõjust on jäänud lootusetult ajale jalgu. Veel kümmekond aastat tagasi jäi tüüpilise maismaatuuliku kõrgus alla 150 meetri ning labade läbimõõt ei ületanud sadat meetrit, aga nüüd liiguvad arendused hoopis teisel skaalal. Uutes planeeringutes, sealhulgas Sopi-Tootsi ja teistes kavandatavates parkides, planeeritakse 250–300 meetri kõrguseid tuulikuid. See tähendab, et me ei räägi enam lihtsalt energiat tootvatest seadmetest, vaid sisuliselt mastaapsetest tööstusobjektidest, mille füüsiline ja psühholoogiline mõju ulatub kaugele üle nende vahetu asukoha. 

Selliste tuulikute mõju on mitmetasandiline: akustiline mõju, müratase, sealhulgas madalsageduslik müra ja infraheli, on uue põlvkonna tuulikute puhul märkimisväärselt kõrgem. Kuigi inimese kuulmislävi algab 20 hertsist, on mitmed teadusuuringud näidanud, et infraheli alla 20 hertsi võib mõjutada närvisüsteemi ja südame-veresoonkonda ning põhjustada teisi häireid, sealhulgas unehäireid, ärevust või üldist elukvaliteedi langust. Madalsageduslik heli ei kao seinte taha ega nõrgene sarnaselt kõrgsageduslike helidega. Lisaks on probleemiks varjutamine. Päikesepaistelisel ajal põhjustavad pöörlevad labad vilkuvaid varje, mida kogetakse tuulepargi läheduses asuvates majades. Inimesed kirjeldavad seda kui vilkuvat valgusmüra, mis on häiriv nii inimestele kui ka loomadele. 

Ka visuaalne mõju on väga suur häiring. Kõrguse tõttu on tuulikud nähtavad kümnete kilomeetrite kaugusele, rikkudes maastikuvaadet ja ka piirkonna visuaalset identiteeti. Suur tuulik tähendab alati domineerivat visuaalset elementi, mida ei ole võimalik varjata ei metsa ega maastiku reljeefi taha. See muudab ümbruskonna taju, kodutunne asendub tööstusmaastikuga. 

Samuti on suur mõju kinnisvarale. Rahvusvahelised uuringud, sealhulgas Saksamaal, Hollandis ja Ameerika Ühendriikides, näitavad selgelt, et mida lähemal tuulikule kinnisvara asub, seda suurem on selle väärtuse langus. Eestis ei ole vastavaid uuringuid tehtud. Ja see on probleem. Kuid praktikas näeme, et juba praegu ei ole inimesed valmis ostma kinnistuid tuulepargi lähistele, vaid vastupidi, kipuvad sealt hoopis ära kolima. Samuti puuduvad Eestis tervisemõju-uuringud. Eesti riik toetub oma seisukohtades välisuuringutele, eelkõige Taani, Hollandi, Saksamaa ja Suurbritannia uuringutele. Eestis endas ei ole seni tehtud sõltumatuid tervisemõju‑uuringuid uue põlvkonna tuulegeneraatorite kohta.

Praegu on tuulepargi mõjuala ulatus Eestis seaduses määratud kahele kuni kolmele kilomeetrile. Sellest kaugemal elavad inimesed pole seaduse silmis justkui mõjutatud, kuigi nad tegelikult on. See kunstlikult piiratud mõjuala välistab suure osa inimesi keskkonnatasude saajate hulgast ja [jätab nad ilma] ka planeeringutes osalemise võimalusest. 

Vaatame, mis toimub Soomes. Soomes tegi keskkonnaministeerium 2024. aastal ettepaneku, et tuulikud asuksid hoonetest kaheksa korda kaugemal, kui on tuuliku kogukõrgus. Peaaegu samasugune reegel on Saksamaal, seal kehtib kümne kõrguse reegel. Lätis jõudis parlamenti eelnõu, millega soovitakse peatada uute tuuleparkide rajamine.

Meretuuleparkide puhul arvestatakse Eestis 20-kilomeetrise mõjuraadiusega. Kas pole loogiline, et sama mõõdupuu peaks kehtima maismaal, kus inimesed elavad vahetus läheduses ning kogevad müra, vibratsiooni ja visuaalset survet märksa enam? Meie praegune seadus seab maismaatuulepargi mõjualaks, kui ta on kõrgem kui 250 meetrit, 2–3 kolm kilomeetrit. 

Meie eelnõu parandab selle vastuolu. Me teeme ettepaneku määratleda 250 meetri või kõrgemate tuulegeneraatorite mõjuulatus 20 kilomeetrile – samamoodi, nagu see on määratletud meretuuleparkide planeeringutes. Kui tuulik on sama kõrge, sama võimas, olgu ta paigutatud kas merele või metsa vahele, siis me peaksime neid mõjusid kohtlema sarnaselt, mitte erinevalt. 

Selline õiguslik asümmeetria ei ole mitte ainult ebaloogiline, vaid on ka põhimõtteliselt ebaõiglane. Õiglus algab võrdsest kohtlemisest nii elanikule kui ka maaomanikule. Inimene, kes elab 15 kilomeetri kaugusel tuulikust, aga kelle uni, kinnisvarahind ja elukeskkond on mõjutatud, ei [taha] enam kuulda õiguskantsleri või ametnike suust, et teda see mõju ei puuduta. Seetõttu ei saa praegust õiguslikku korda pidada õiguspäraseks ega teaduspõhiseks. 

Kui riik soovib olla aus ja tasakaalukas rohepöörde läbiviija, siis tuleb mõjuala määratlus viia vastavusse tegelikkusega. Meie eelnõu teebki selle ära, sätestades, et 250 meetri või kõrgema tuulegeneraatori mõjuala peab ulatuma 20 kilomeetrini. Kui riik tahab rohepööret, siis peab see toimuma koostöös inimestega, mitte nende arvel. Planeerimissüsteem peab lähtuma mitte ainult majandushuvidest, vaid ka põhiseaduslikest õigustest, [inimene peab saama] elada rahus, väärikas elukeskkonnas ja olla kaasatud. Aitäh! Ma olen valmis vastama teie küsimustele.

Suur tänu teile! Teile on ka küsimusi. Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu, austatud ettekandja ja austatud istungi juhataja ka! Suuremalt eelnõu kommenteerimata, kuna mainisite Sopi-Tootsi tuuleparki, ütlen, et Riigikogu keskkonnakomisjon külastas eile just seda, tegi oma istungi seal. Kaasas oli meil muuseas ka üks teie fraktsioonikaaslane. Ja seal selgus – ma loen ette mõned asjad –, et kõige kõrgemal tuulikul, mis seal on, on labaulatus tipuni 243 meetrit. Aga see selleks. Mis ma tahan öelda, on nimelt see, et seal on Terviseametil kõik uuringud tehtud, sealhulgas on lõpetatud infrapunauuring, ja ühtegi kaebust või probleemi nende sõnul pole olnud. Ja teiseks, koostöö kogukonnaga on seal väga hea. Meie kohtumisel osales ka vallavanem, kes omakorda kinnitas väga head koostööd. 

Küsimus on selline: kas te ise olete käinud nende tuuleparkide arendustes või tuuleparkidel kohapeal, kohtunud [kohalikega,] ja milline on olnud tagasiside?

Aitäh küsimuse eest! Olen käinud Saarde tuulepargis. Seal jäävad ka need tuulikud alla 300 meetri kõrguse. Ja kui rääkida kohalike inimestega, [saab teada,] et on tõesti erinevaid arusaamu. Aga väga paljud seal läheduses elavad inimesed on kurtnud tervisemuresid, Terviseametile on kirjutatud häiringutest. Kui inimene pidevalt elab seal väljas, siis nähtavasti see ei ole võrreldav ühekordse külastusega, vaid need probleemid tekivad pikemaajalise mõjuna. 

Vaatame, milline on meie seadus, praegune regulatsioon. Esmaspäeval, kui te juhtusite kuulma ministri ettekannet, Andres Sutt tõi näiteks, et kõiki meie uuringuid ja metoodikat reguleerib juhend, mis riigihanke korras telliti, kuigi sellel ei ole õiguslikku siduvust. Selle hanke mõjul saadud juhendi nimi on "Tuuleparkide keskkonnamõju hindamise juhend: müra, vibratsioon, varjutamine". Tundsin huvi, kas see baseerub ka kaasaegsetel andmetel. Me ju teame, et kui 2004. aastal neid esimesi tuulikuid paigaldama hakati, siis need olid ühemegavatised ja nende kõrgus jäi alla 100 meetri. Aga nüüd on tehnika nii palju arenenud, et tuulikute kõrgus ulatub 300 meetrini, ja võimsusena arvestatakse juba 8 megavatti. Needsamad uuringud, mis on tehtud, on üle kümne aasta vanad ega arvesta uut tehnoloogilist arengut.

Mait Klaassen, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ja ettekandja! Kõigepealt mõned asjad klaariks ära. Käisime üheskoos kogu komisjoniga seal Sopi-Tootsi tuulepargis. Ega me ei oleks sinna kohale jõudnud, kui autojuht ei oleks teadnud teed, sest mitte kuskile neid [tuulikuid] näha ei olnud kolme kilomeetri kauguselt ka. Peale selle, tuulikute all seistes ei olnud kuulda muud, kui tuul vilises kõrvus. Ühegi tiiviku häält ma ei kuulnud. Ja see, mida kolleeg Jaanson mainis, et teie erakonna- ja fraktsioonikaaslane oli ka kaasas – meil tekkis mõte, et ostaks endale sinna tuulikute lähedale ühe elamise, sest seal saab kompensatsiooni.  

Aga küsimus on mul hoopis selline: millest tuleneb see 20 kilomeetrit merealadel? Kas see on nähtavuse pärast või mingil muul põhjusel? 

Aitäh! 

Ja miks see kolm kilomeetrit teid ei rahulda?

Aitäh küsimuse eest! Väga lihtne: ma leidsin, et kui seaduses on hetkel määratletud nii, et meretuuleparkide puhul – me teame, et need on kõrgemad ja võimsamad – seadus juba on kehtestanud 20 kilomeetrit, siis kindlasti on seal taga uuringud, miks see on nii tehtud, miks on see mõjuala 20 kilomeetrit. Ja kui nüüd sama võimas ja sama kõrge tuulik, mis parameetritelt vastab meretuulikule, on pandud maismaale, siis oleks ju loogiline, et sama mõjuala, mis on tal merel, on maismaal. Sellest tulenevalt ongi see 20 kilomeetrit võetud.

Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud ettekandja! Siin eelnevad küsijad märkisid, et käisid seal tuulepargis ja midagi ei olnud tunda ega kuulda. Aga eks radioaktiivne kiirgus on ka selline asi, et seda ka ei tunne ega näe enne, kui lõpuks juuksed peast ära kukuvad. Põhimõtteliselt on aastast 2018 olemas WHO juhend, mis käsitleb tuuleparkide ohtlikkust, ja seal on ära märgitud [terviseprobleemid] alates südamepuudulikkusest, lõpetades unehäiretega. Nii et see teema on väga ohtlik. 

Möödunud aasta 2. detsembril Aive Telling ministeeriumist teatas, et Eestil tegelikult puudub teadmine ja kogu informatsiooni selle kohta, mida tuulikud tegelikult põhjustavad. Vaatamata sellele, et Eesti esindaja ütles, et ei tea midagi, hakati produtseerima ikkagi sellist [juttu], et kõik on korras. Kuidas saab võimalik olla, et Eestil puudub teadmine, aga arendajad räägivad ikkagi, et kõik on korras?

Aitäh! Väga hea küsimus. Mul on ka samasugune küsimus tekkinud, miks eiratakse nende inimeste kaebusi, miks ei võeta neid nii tõsiselt, et tunda huvi, kas ja mis põhjusel need inimesed tunnevad tervisehäiringuid. 

Ja kui nüüd vaadata, kui palju on samasuguseid kogemusi mujal maailmas, siis neid varjatakse, ei avalikustata. Seda enam, et suhtutakse ka eelarvamusega. Ka siit puldist on öeldud, et infraheli on kuskil põllu peal ja see on välja mõeldud, justkui sellist asja poleks olemaski, ning et inimesed, kes tunnevad häiringuid, ei ole võib-olla vaimselt terved. Selliseid vihjeid on tehtud. 

Aga mina näen siin ühe põhjusena suurt rohepesuprojekti. Kuivõrd ebaõiglane on juba see olukord, kus kohalikes omavalitsustes tellivad arendajad keskkonnamõju hindamise uuringuid. Ehk siis tekib küsimus, kas me saame neid mõju‑uuringuid usaldada, kui selle maksab kinni asjast huvitatud isik. Ja teisest küljest veel, võtame kas või selle terviseuuringu ja mürauuringu, mis aastavahetusel tehti – kui kaua seda varjati, enne kui see avalikustati. Sellega käis kaasas väga palju ebaselgust, ei vastanud need mõõteriistad piltidel olevatele. 

Kogu see diskussioon, mis meil ka praegu siin on, on ju tegelikult tekkinud ühelt poolt. See on tekkinud kas valitsuse poolt, need asjad ei ole lahti räägitud, ei ole õigusselgust, ei ole ju ka õiguslikke normatiive, vaid me kogu aeg baseerume välismaistel kogemustel. Kummaline on veel see, et nii suuri tuulikuid, nagu praegu Eestisse kavandatakse, ei ole ju maismaale varem väga palju püstitatud.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Tõepoolest, keskkonnakomisjoniga käisime eile Sopi-Tootsi tuulepargiga tutvumas ja õhtul toimus seal kohalikele ka värskelt tehtud mürauuringu tutvustus. Ainus kord, kus ületati neid ette nähtud norme, oli päevasel ajal üks kord, kui väärikas eas kodanik vaatas väga valjusti telerit, võib-olla ta vaatas Riigikogu infotunni ülekannet, ei oska öelda. Mis te arvate, kas tuleks midagi ette võtta?

Ma ei kuulnud hästi, mida ta ...

Palun mikrofon tagasi Yoko Alenderile!

Ainus kord, kus tuvastati müra normtaseme ületamine Sopi-Tootsi tuulepargi lähistel, nendes elamutes, mis seal on, oli siis, kui üks kodanik oli vaadanud päeval väga valju heliga televiisorit. (Saalist kostab naeru.) See oli päevasel ajal, võib-olla ta vaatas Riigikogu infotundi, ei oska öelda. Aga mis te arvate, kas tuleks keelustada või tuleks midagi ette võtta?

Aitäh küsimuse eest! See näitabki sellist suhtumist, et kui me ei võta tõsiselt häiringuid, mis on tuulikutest ööpäevaringselt, öisel ajal, nädalavahetusel, ja võrdleme seda justkui mingi ajutise häiringuga, siis see ei ole päris adekvaatne. Me peame ikkagi väga tõsiselt suhtuma nendesse kaebustesse. [Ei saa] öelda, et tuulepargid mitte mingit mõju ei avalda, ei ole müra, ei ole keskkonnamõju, aga samas, näete, maksame talumistasu. 

Ja teisest küljest, maainimesed on selle kohta väga tihti küsinud, et kui need on väga head, väga kasulikud, väga kenad, siis miks neid siis paigutatakse Vinni valda ja Valgamaale ja äärealadele. Miks me ei paiguta neid tuulikuid sinna, kus on tarbimine? Miks ei panda neid siia Viimsisse või Kakumäe kanti ja Harjumaa külje alla, Tallinnasse ja selle lähedusse? Miks me teeme selliseid erandeid? Miks me peame välja ehitama võrguühendused, kui seda kõike oleks võimalik siia Tallinnasse ehitada? Siis oleksid ülekandeliinid palju lühemad. Äkki me muudame seda planeeringut selliselt, et ei paneks seda nii vaiksesse maakohta, sinna keskkonda, kus inimesed on harjunud väiksema müraga? Ja ka telekamüra võib vaikses kohas olla väga häiriv.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Muidugi härra Klaassenile soovitan paksemaid prille, kui Tallinna Teletorni kõrgust objekti ei märka. Ja muidugi on lugu selles, et nii katastroofilisi uuringuid ikka annab teha. Pöörduge kohalike elanike poole, näiteks Toomas Toimeta, kes elab seitsme kilomeetri kaugusel Sopi-Tootsi tuulepargist, on ise akustik ja tegeleb mõõtmisega, kõrvakuulmine on tal hea. Lendava mootori mürin saadab neid ikka päris tihti seal Sopi tuulepargi kandis. Nii et see meenutab mulle sedasama tõde, mida te COVID-i ajal rääkisite, et tehke süst ära ja enam nakatumist ei ole. Aga oli vastupidi.  

Aga ettekandjalt küsin seda. Ma loen siin Briti vastavat seadust, kus on erinevad kõrgused määratud ja erinevad kaugused, näiteks, kui on üle 150 meetri kõrgune tuugen, siis kauguse nõue on 3000. Miks meil üldse ei arvestata neid nõudeid …

Aitäh!

… kui välismaal on vastavad nõuded olemas?

Aitäh küsimuse eest! Meil on tõesti väga äärmuslik olukord: 300 meetri kõrgused tuulikud paigutatakse asulatele nii lähedale, võib ka alla kilomeetri kaugusele paigutada. See ei ole ju väga levinud praktika, kui võrrelda teiste riikidega. Väga paljud riigid ongi arvestanud kõrguse puhul ka kaugust elamutest. Ka Soome on värskelt võtnud vastu seaduse, et tuulikud asuksid elamutest kaheksakordse kauguse võrra kõrgusest. Ehk kui on 250 meetri kõrgune tuulik, siis see asub esimesest elamust umbes kahe kilomeetri kaugusel. Aga meil on mindud väga toorest meetodit kasutades elanikkonna rahu häirima. Nii kõrged tuulikud on elamute lähedale paigutatud. Ja ainus põhjus [ja argument] on olnud selline, et siis ei saa neid ju nii palju paigutada. 

Samas jääbki arusaamatuks, miks tahetakse Eestis tuuleenergiat nii palju tekitada, kuigi me teame, et kui tuul ei puhu ja päike ei paista, siis me oleme kõik sõltuvuses juhitavast energiast. On arusaamatu, miks on tõesti hetkel planeeringusse pandud üle 6000 megavati tuuleenergia tootmist. Ei leia ühtegi mõistlikku seletust sellele peale selle, et tegu on rohepesuga.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Jüri Jaanson, palun! 

Austatud ettekandja! 

Tere tulemast kaasa!  

Ja istungi juhataja ka, muidugi. Te väitsite oma ettekandes seda, et Eesti valitsus on põhimõtteliselt tuuleparkide, taastuvenergeetika puhul rohkem toetunud välismaistele uuringutele põhimõtteliselt. Mina tean küll, et Eestis teostab uuringud üldiselt Keskkonnaamet, aga inimestega seotud uuringuid teeb ikkagi Terviseamet hästi palju. 

Minu küsimus ongi selles plaanis. Mis te arvate, kas Terviseameti tehtud uuringuid võib pidada usaldusväärseks? Ma eeldan, et [võib]. Ja milline on üldse teie nägemus, kes või milline institutsioon või institutsioonid võiks neid uuringuid teha, nii et kogukonnad, ettevõtjad, kõik osapooled või huvigrupid oleksid nende tulemustega rahul?

Aitäh! Väga hea küsimus! Jah, ma viitasin oma ettekandes sellele, et tõesti Eestis vähe uuringuid tehakse. Selles juhendis on kasutatud Terviseameti uuringuid 2014. aastast. Ja üks Terviseameti uuring puudutab Aseriaru tuulepargi tööst tulenevat müra. On teada selle tulemused ja kokkuvõtted ja järeldused. Seda uuringut on kasutatud selles moodsas, uues, värskes mürauuringu juhendis. Aga tuletame meelde, milline on Aseriaru tuulepargis olevate tuulikute [mõõdud]. Seal on tuuliku masti kõrgus 90 meetrit, rootori läbimõõt 103 meetrit ja võimsus jääb sinna 3 megavati kanti. 

Samuti on olemas Terviseameti uuring 2012. aastast, mis puudutas Aulepa tuulepargi müra mõõtmist ja modelleerimist. Seal on samuti väga väikesed tuulikud, need jäävad 100 meetri kanti. Aga praegu me räägime tuulikutest, mille kõrgus on ligi 300 meetrit, üle 250-meetristest tuulikutest. Ja kui me nüüd mõtleme sedasama analoogiat, mis oli selle eelnõu eesmärk. Eelnõu eesmärk oligi muuta normid selgeks ja ühetaoliseks. Kui meretuulepargis on meretuulikud, mille kõrgus on üle 250 meetri, siis on mõjuala 20 kilomeetrit. Miks me teeme selliselt vahet, et maismaatuulikute puhul nihutame mõjuala 2,5 kilomeetri kaugusele? 

Muide, meil oli sellest juttu ka keskkonnakomisjonis ja seal leiti, et see mõjuala on sellepärast vähendatud, et talumistasu saajate arvu vähendada. Aga ma leian, et kui inimesel on põhjust saada talumistasu, siis me peaksime seda arvestama ja mitte looma kunstlikke piire, vaid ikkagi lähtuma inimesest.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh! Te puudutasite eelnevalt seda, et Terviseamet on teinud mingeid mõõtmisi ja seal olid ebakvaliteetsed ja kaheldava väärtusega tulemused. Ma olen absoluutselt nõus teie väitega, sellepärast et igasugust riiklikku järelevalvet peab tegema tulenevalt mõõteseadusest nii, et aparaadid on taadeldud, kalibreeritud, ning need, kes mõõdavad, peavad olema läbinud vastavad kursused ja nii edasi. 

Ja mis kõige olulisem, peab olema mõõtemetoodika, mis tuleneb vist keskkonnaministri määrusest nr 70, kui ma õigesti mäletan. Selles ministeeriumi määruses on olemas ainult kaks mõõtmismetoodikat: kuhu pannakse need mõõteaparaadid ning milline peab olema ilm, tuul ja nii edasi. See on autoteedelt müra mõõtmine. Öelge mulle, kas teie oskate selgitada, kuidas on võimalik teha riiklikku järelevalvet, kui metoodika puudub ja me ei tea täpselt, kuhu need aparaadid panna, kui tiheda sagedusega ja mitu päeva on vaja mõõta, milline peab olema ilm ja nii edasi.

Aitäh väga hea küsimuse eest! Ka minule on jäänud mulje, et Terviseamet on seni tegelenud ainult kuuldava müra mõõtmisega. Nende aparaatidega, millega infraheli saaks mõõta, oli suur segadus. Terviseametilt saab võib-olla täpsemalt selle kohta küsida. Need ei olnud ajakohaselt taadeldud ja üldse oli nende mõõtmistega palju segadust. Aga meil puudub selline juhend, kuidas õigusakti järgi on reguleeritud müra ja infraheli mõõtmine. Hetkel on meil tehnoloogia väga kiiresti eest ära liikunud, see on arenenud, aga regulatsioonid ei ole järele jõudnud. 

Mina leian ka, et me peaksime inimeste tervist, terviseohutust silmas pidades ka regulatsioonidega järele jõudma ning veenduma, et see inimeste tervist ei mõjuta ja kui mõjutab, siis [tuleb teada,] kui kaugel on see ohutu piir. Praegusel juhul on minu meelest süsteem nagu metsikus läänes – puuduvad õiged regulatsioonid ja selged normid. Õigusriigis aga ei peaks selliselt enam edasi minema.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Lugesin protokollist, et keskkonnakomisjoni istungil komisjoni esimees Yoko Alender muretses, et kui see eelnõu heaks kiita, siis kohaliku kasu instrumenti tuleks rakendada 20 kilomeetri raadiuses. Aga see viiks – tema küll ei öelnud nii – Eesti riigi pankrotti. Või siis omavalitsused tõstaksid käed püsti, sest nad ei saaks hakkama sellise koormusega, ja inimestel oleks rõõmu ka palju. Aga kas teie, kes te eelnõu esitasite, olete arvestanud sellega, et 20 kilomeetri raadiuses elavate inimeste rahakotti peaks hakkama ka natukene raha tulema?

Aitäh! Väga hea küsimus! Jah, komisjonis tekkis tõesti arutelu selle üle, kuidas saadava tuluga praegu keskkonnatasude seaduse järgi on. Kui see nüüd nii laiale pinnale – see väike kogus, alla 1% elektrimüügitulust, mis kogukonnale tagasi antakse –, 20 kilomeetri peale ära jaotatakse, siis ei saa sellest keegi kasu. Aga me peaksime vaatama seda arendaja seisukohalt, sest tegelikult me peaksime kaitsma oma inimesi. Kui on põhjust saada talumistasu, siis peab see olema õiglane. See peab olema selline, et inimene, kogukond või kohalik omavalitsus oleks motiveeritud. 

Kui ma käisin sügise hakul Saarde tuulepargis ja me rääkisime Saarde vallavanemaga, siis tema tõi näite, kui palju vald saab talumistasu. Suvekuudel on see 14 000 euro kanti, see oli just suvekuudel, kui tarbimine oli väike. See ei ületa tegelikult … Kui näiteks inimestele muutuvad tuulepargid nii häirivaks, et nad nad kolivad vallast välja, siis vald pigem kaotab palju rohkem – maksumaksjate kadumise näol. Tulumaksust laekub valla eelarvesse ju väga oluline protsent. Ja kui vald kaotab oma maksumaksjad, siis tuuleenergiast saadav talumistasu võib jääda väga väikeseks.

Hetkel me oleme tõesti olukorras, kus see talumistasu ei ole motiveeriv. Me näeme, mis toimub omavalitsustes, mis toimub kogukondades. Inimesed on isegi öelnud, et nad on nõus maksma sellesama summa vallale, et tuulikuid ei tuleks. Nad ei ole huvitatud ei talumistasust ega tuulikutest. Võimalik, et siin ongi see probleem: talumistasu pole piisav. 

Äkki oli mingi vastulause? Yoko? Kogemata vast.

Ma korra täpsustan, Yoko Alender. Praegu näitab, praegu näitab, et teil on kolmas küsimus, aga teil ei ole võimalik kolmandat küsimust küsida. Sellisel juhul sellisel juhul ma ei saa seda küsimust võtta. Riigikogu istungisüsteemi ma usaldan. Praegu on tegu esimese lugemisega ja kummalegi ettekandjale saab Riigikogu liige esitada kokku kuni kaks küsimust. Ehk siis ma ei saa seda kolmandat küsimust võtta. 

Jüri Jaanson, teil on küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa, ma avaldan istungi juhatajale selles suhtes natuke protesti, sest süsteem praegu eksib. Nimelt, asi oli selles, et kuna ettekandja ei kuulnud küsimuse jooksul Yoko Alenderi küsimust ja seda paluti korrata, aga korduseks lülitati mikrofon sisse ja ta kordas küsimust … 

Selge. Aitäh selle täpsustuse eest! (Jüri Jaanson ütleb veel midagi.) Jaa, ma tänan selle täpsustuse eest. Kui on selline olukord, siis me loeme selle kolmanda küsimuse teiseks küsimuseks ja Yoko Alender saab võimaluse esitada ka teine küsimus. Kuna enne mind oli siin teine istungi juhataja, siis mina seda konkreetset situatsiooni sel hetkel pealt ei näinud. Aga kui nii on, siis, Yoko Alender, see on nüüd teie teine küsimus. Palun!

Aitäh! Suur aitäh, härra esimees! Austatud ettekandja! Te ütlesite, et kohalik kasu ei ole piisav. See suurusjärk on praegu umbes 3000–6000 eurot aastas ühele majapidamisele. Kas te olete analüüsinud, kui palju juhul, kui Riigikogu seda eelnõu, mis te olete esitanud, toetaks, see summa väheneks? Kui väike see summa siis hakkaks olema praeguste tuuleparkide puhul?

Aitäh, hea küsija! Need on piirangud. See talumistasu toetus on kuue kuu miinimumpalga ulatuses. Ma saan aru, et te soovite teada, palju siis, kui me sellesama majapidamisele mõeldud summa jagaksime nende majapidamistega, mis asuvad 20 kilomeetri raadiuses, sellest järele jääks. 

Ma ei tahaks selle koha peal rääkida mitte majanduslikust kasust, vaid see ei ole eelkõige mitte kasum, vaid on talumistasu. Keskkonnatasude seaduse järgi on nii, et need hüvitised, mis on ette nähtud peredele, kes [elavad] tuulepargi läheduses, mõjualas, on talumistasu. Ma leian, et kõige õiglasem oleks kokkuleppele jõuda selles küsimuses, kui kõrge see talumistasu üldse peaks olema, et inimesed oleksid nõus sellise keskkonnahäiringuga. 

Teisest küljest me peame arvestama, kui kaugele keskkonnahäiring tuulikust ulatub. Meil on seaduses meretuuleparkide puhul 20 kilomeetrit, see 20 kilomeetrit on seadusesse kindlasti pandud argumenteeritult, teaduspõhiselt. Aga vahepeal on ka maismaatuulepargid nii palju arenenud, nii palju võimsamaks muutunud, et neid saaks võrrelda meretuuleparkidega. Ehk siis mõjuala peaks olema 20 kilomeetri kaugusel. Ja kui tõesti see inimene, see leibkond, kes elab tuuliku läheduses, saab 3000–6000 aastas talumistasu, siis peaksid sellist talumistasu saama ka kaugemal olevad inimesed. Kindlasti 20 kilomeetri kaugusel ei ole see häiring nii suur, vaid on võib-olla väiksem, nii et saab need tasud uuesti määrata. Hetkel me räägime siiski mõjualast. Nähtavasti peab reguleerima ka talumistasude summasid vastavalt mõjuala ulatusele.

Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Hea Evelin! Tegemist on väga õige ja hea eelnõuga, see läheb õiges suunas. Aga minu küsimus on pigem selline üldfilosoofiline: kui moraalne või eetiline on üldse talumistasude ja kõige selle teemal rääkida? Sellepärast, et see on põhimõtteliselt äraostmine. Me mäletame ajaloost, kuidas põlisrahvastelt osteti klaaspärlite eest ära nende maa, nende õigused. Meie omavalitsus tegelikult müüb praegu oma rahvast maha nende juhuenergeetika projektidega. See ei ole tegelikult energeetika. Äkki me peaksime üldse ära lõpetama igasuguse sellise talumistasu jutu? Me peame vaatama, kuidas me sellest kasu saaks. Sest tegelikult on nii, et jah, lokaalselt makstakse mingisuguseid talumistasusid, aga terve Eesti rahvas hakkab kinni maksma ja kannatama nende kõrgete võrgutasude ja elektrienergia hindade pärast.

Aitäh! Jah, kindlasti see raha ju kuskilt võetakse, mida makstakse nii võrgutasudeks kui ka talumistasudeks. Ei ole sellist olukorda, et see tuleb mingist müstilisest kohast. Me nimetame praegu seda tarbijaks, aga tegelikult reaalsuses ongi see maksumaksja, see on inimene. Meil ei ole Eestis ühtegi sellist inimest – võib-olla kuskil metsa sees mõni on –, kes elektrit ei tarbi, kuna nad ei ole suutnud maksta Eesti Energiale liitumistasu. 

Aga kui me mõtleme sellele, et mingi ettevõte tahab raha teenida, tahab tootmist arendada, ja tema tegevusega kaasneb häiring – olgu see keskkonnahäiring või mürahäiring –, siis ta peab selle kuidagi kompenseerima. Selleks ongi need talumistasud. Kui talumistasu on tõesti nii suur, kui kulud on nii suured, siis peab ettevõtja mõtlema, kas tal tasub oma ettevõtet selles piirkonnas arendada. 

Kui ei oleks tuuleenergia toetusi, siis ei hakataks kuhugi metsade vahele [püstitama] tuulikuid, vaid otsitaks neile võimalikult soodne koht, kus on pidevalt tuult, näiteks rannikualal. Siis ei oleks need tuulikupargid nii killustatud. Sinna juurde tulevad ju võrguühendused. Praegune mudel, mis puudutab tuuleenergia tootmist, ei saa olla jätkusuutlik. See kas viib Eesti riigi pankrotti või viib meie inimesed pankrotti. Samas on keskkonnamõju väga laastav. Loodame, et tuulearendused jõuavad lõpule enne, kui kopp maasse lüüakse.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Mina näen siin sellist momenti, et mida laiemale tõmmata see ring ümber konkreetse tuulepargi, millesse jäävatele inimestele on vaja seda talumistasu maksta, seda mõttetumaks muutub tegelikult tuuleparkide rajamine, sest lõppkokkuvõttes hõlmab see suurt hulka inimesi ning toob kaasa arvestatavad kulud ja ka vastutuse. Ega me ei räägi ju ainult inimestest, me räägime ka konnadest ja kotkastest ja jänestest, kes selle ringi sisse jäävad. Ma arvan, et see paneb väga tõsiselt mõtlema. On ju praegu niikuinii selge, et tuulepargid, tuuleenergeetika ei ole odav ega kahjutu, see ei ole keskkonnale ohutu ja puhas. Selles mõttes ma arvan, et see [eelnõu] on samm selles suunas, et mõistus koju tuleks ja tuuleparke rajataks tõepoolest sinna, kus sellel on reaalne mõte, näiteks mõnele üksikule saarele, ja inimesed nende kodudes jäetaks sellest puutumata. Saan ma asjast õigesti aru?

Aitäh! Väga hea küsimus, väga hea tähelepanek! Vaatame neid mastaape, seal on neid tuulikuid nähtavasti 13–15 tükki, ja kui selle kõrgus ulatub Tallinna Teletorniga võrreldavatesse kõrgustesse, siis see mõju ulatus ongi ju vähemalt 20 kilomeetrit – me [teame], kui kaugelt me näeme Tallinna Teletorni. See talumistasu ja mõju ulatus nii suurte, mastaapsete objektide puhul on vähemalt 20 kilomeetrit. 

Ja kogu see kahju loodusele, mis kaasneb nii rohealade kui ka Natura võrkudega, peaks ju kajastatud olema. Me ei saa teha sellist nii-öelda rohelist energiat, mille tõttu pärast on nagu must maa järel. Metsad raiutakse maha, et tekitada sina koht koos ligipääsuteedega, hektarisuurune vundament keset RMK metsa. See ei ole jätkusuutlik. Ja see ei ole ka kooskõlas seni kehtinud tavadega. 

Väga tihti me kuuleme siin puldis kõneldavat Euroopa Liidu direktiividest. Aga Euroopa Liidu direktiivid on ka öelnud, et tuulikuid ei tohiks rajada rohealadele, looduskeskkonda, vaid [need tuleb püstitada] just jäätmaadele ja tööstuspiirkondadesse. Aga miskipärast meie planeerijad ei taha seda kuulda. See kõik on täiesti arusaamatu. Ja see kõik on väga loodust kahjustav.

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh veel kord sõna andmast! Ma nüüd jätkangi täpselt siitsamast, sellesama teemaga. Tõepoolest, selle seaduseelnõu puhul me räägime talumistasudest inimestele. Aga me ei räägi sellest talumistasust, mis kaudselt [mõjutab loodust], midagi analoogset peaks olema meie metsadele, mis raadatakse jalalt sadade hektarite kaupa. Raadamine tähendab seda, et mets võetakse maha ja kui sinna puid asemele ei istutata, siis ei kasva seal enam mitte kunagi mitte ühtegi puud. Loodus, pinnas, mis uputatakse betooni, raudbetooni sealhulgas, eks ole. Meie keskkond hakkab ägama mikroplastireostuse all, eks ole, mis nendelt tuulikulabadelt lendab igale poole – pinnasesse, õhku –, see jõuab ka meie hingamisteedesse, toitu ja [mujale]. 

Räägi natuke, mida peab hakkama taluma meie loodus, metsad, loomad ja linnud. See on natukene ju ühiskonna kaudne tervis ka. Tegelikult ei ole nii, nagu perearst Rospu ütles Terviseameti propagandalehel, et ega nende tuulikutega muud häda ei olegi kui see, et need ajavad inimesi lihtsalt natukene närvi, ja sealt tuleb kogu see vastasseis. Seal on ikka natuke midagi muud ka.

Aitäh! Ja selline näide, et tuulikud ajavad inimesed närvi – nagu see ei olekski tervisehäiring. Arst ja tervisekaitsja peaks väga tõsiselt arvestama inimeste vaimse tervisega. 

Kui nüüd tulla loodusele tekitatava kahju juurde, siis hetkel on tõesti need planeeringud jäetud iga kohaliku omavalitsuse kanda. On tekkinud olukorrad, kus inimesi, kes elavad omavalitsuse piiri ääres, mõjutavad ühe omavalitsuse tuuleplaneeringud, mis tegelikult arvestavad või kaasavad oma valla inimesi, aga need inimesed, kes jäävad valla piiri taha, ei ole tihtipeale isegi teadlikud, et tuulepark tuleb teise valla piiri äärde ja mõjutab ka neid. Kui nüüd tõesti see mõjuala nihutada 20 kilomeetri peale, siis jääksid sellised olukorrad ära. Palju suurem oleks kaasatus üle omavalitsuse piiride, [sest sel juhul arvestataks] rohevõrgustikke ja keskkonnamõjusid. 

Hetkel me olemegi sellises olukorras, et lindude rändeteid arvestatakse Vinni valla piiri peal, sest tuulepargi keskkonnamõju hindamine tehakse Vinni valla territooriumil. Aga kuidas see mõjutab näiteks Väike-Maarja piirkonda, kuidas see mõjutab neid linde, kes sealtpoolt peaksid tulema? Kogu selline planeerimise protsess on väga suures vastuolus meie keskkonnaeesmärkidega, meie loodushoiuga ja Eesti riigi eripäraga. 

Me oleme siiamaani reklaaminud Eestit kui rohelist ja hajaasustusega piirkonda, kus on metsik loodus, palju rabasid, soid ja järvi, aga nüüd siis korraga planeeritakse Eestisse tuhandet Tallinna Teletorni kõrgust tuulikut. Ma arvan, et me kõik kaotame sellest – nii kohalike elanikena, Eesti riigina kui ka turismiobjektina. 

Need plaanid, mis on hetkel paberile pandud ja mida ellu viiakse, rüüstavad väga palju. Ja need ei rüüsta ainult loodust, vaid ka – ma toon enda näite, Vinni valla – vallaeelarvet. Kohtukulud on väga kallid, arendajatel on toetused, arendajad saavad valda või väikest omavalitsust lõpmatuseni kohtusse kaevata, aga meie väikse vallana peame nendele rünnakutele vastu astuma. Aga mille arvel? Kas laste huvihariduse arvel, abivajajate ja sotsiaaltoetuste arvel? See kõik teeb meid kokkuvõttes palju-palju vaesemaks.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No ma näen siin karjuvat liberaalide silmakirjalikkust: ühelt poolt me paneme pudelitele külge plastkorgid niimoodi, et nad ära ei kukuks, hoidume plastreostusest, aga teiselt poolt tekitame tuulikutega mikroplastireostust. Kusjuures uuemad uuringud näitavad, et mikroplastireostus on üks tõsisemaid terviseriske ja vähitekitajaid, mida üldse on tulevikus võimalik ette näha. 

Aga ma küsin selle Vinni valla näite kohta. Öeldakse, et aga polegi vaja teie kaasatust ja teie detailplaneeringut ja teie kinnitamisi, paneme püsti niikuinii. Mida see räägib meie riigi kohta?

Aitäh! Tõesti, selline tähelepanek tekkis ka mul endal, et meil ei ole justkui enam tegu õigusriigiga, kogukond on kaotaja poolel, ta ei saa enam kaitset ei kohtus ega ka omavalitsuses, inimesed koguvad allkirju palvega mitte laastada nende kodukohta. Õiguskantsler ütleb siis selle kohta, aga see ei ole avalik arvamus. Nii et kuskilt tulevad need avalikud arvamused, mis sõidavad üle kogukonna soovidest, kogukonna tahtest. Öeldakse, et see on riigi eesmärk, me peame kuskilt elektrit saama. 

Ja kui ma vaidlesin Tartu Halduskohtus arendajatega sellel teemal, miks Vinni vald ei algatanud detailplaneeringut, siis kaebaja ehk arendaja esindaja esimene lause oli selline: "Aga riik vajab ju elektrit." Kuigi omavalitsuse ülesanne ei ole tegeleda riigi energiapoliitikaga. Aga nähtavasti on nii – kui kuulata neid [vastuseid ja näha arengusuundi, siis saab sellest aru] –, et mingil hetkel omavalitsustelt enam ei küsitagi selle kohta. Ja mida veel siis halduskohus pahaks pani? Kuna ta leidis, et arendajate õigusi oli kahjustatud sellega, et neid ei kuulatud ära. Arendajale oli volikogu otsus mitte algatada detailplaneeringut ootamatu, üllatuslik. Ja pandi süüks, et meie volikogu liikmed ei dokumenteerinud piisavalt täpselt seda, kuidas nende otsus kujunes. Ehk siis kohus on nüüd seadnud volikogu liikme ülesandeks panna kirja, kuidas tema otsustusprotsess kujuneb. See on jälle absurdi uus näide. Õnneks juhtus nii, et kohus ei öelnud, mida volikogu liige peab tegema, vaid ütles, et nüüd peab kõik otsused dokumenteerima. 

Aga kui veel rääkida keskkonnamõjust, millest siin kunagi ei räägita, siis bisfenool A, millele ka hea küsija viitas, on tuulikulabade koostises. Bisfenool A sarnaneb oma molekulide struktuurilt östrogeeniga, hormooniga, mis reguleerib nii viljakust kui ka sigivust. Ehk sedasama bisfenool A-d, mis eurodeerub tuule, rahe ja päikese toimel tuulikulabadest, satub loodusesse uuringute põhjal lausa 60 kilogrammi aastas ühe tuuliku kohta. See toob nähtavasti kaasa väga suure kahju. Minu meelest me oleme loonud uudse olukorra, mida pole maailmas varem olnud: tuulikuid istutatakse sellisesse looduskeskkonda nagu meie metsad, meie sood ja ka meie rohealad. Millised tagajärjed sellel kõigel loodusele on, seda näeme nähtavasti saja aasta pärast ja veel hiljemgi.

Anti Poolamets, palun! 

Tegelikult on uuringud olemas, lihtsalt meil ei taheta nendest midagi kuulda. Hiina tegi ühe maailma suurima uuringu, kus oli kirjas, et ühe tuulepargi kohta väheneb isegi biomassi tootlus [tuulepargi] ümbruses mitme miljoni euro ulatuses. Nad lõid kõik [andmed] kokku, uurisid tuhandeid ja tuhandeid tuulikuid. Nii et hästi on informeeritud isegi tuuleenergia lipulaev ja meie suur tuulikute püstitaja Puna-Hiina. 

Aga mina tahaksin küsida, kuidas siis ikkagi niimoodi on läinud, et kõik teised juba – päris kõikide kohta ei saa seda öelda, aga Soome, Inglismaa ja mitmed teised riigid – tõesti jälgivad, et hakataks suurendama distantsi elamutest, asulatest, kuid meil mitte midagi. Asemele toodi just see uus planeerimine, et lihtsustame planeerimist. Mida see siis inimkeeli tähendab, see planeerimise lihtsustamine? Minu arusaamist mööda see tähendab lihtsalt omavalitsustest üle rullimist.

Aitäh! Jah, et kiirendada planeerimisprotsesse, on kõige lihtsam üle sõita kohalikust kogukonnast. Need uuringud näitavad keskkonnamõju. Seal on ka erinevad kliimatingimused: kus on kuivem, kus on niiskem keskkond. Milline see [mõju] siin Eestis täpselt on, seda näitab aeg, eriti veel nii kõrgete ja keskkonda mõjutavate tuulikute puhul. Kuidas see kõik mõjutavad pilvede liikumist, tuule liikumist? Kindlasti toob see kaasa mingid tagajärjed. 

Ma olen kuulnud arendaja esindaja suust ka sellist väidet, et tuulikute läheduses väga palju linde ei liigu, eriti väiksemaid, kuna putukad on sealt juba ära läinud. Ehk kui juba väiksemad olendid ei talu seda, siis nähtavasti mõjub see ka inimestele ja suurematele elusolenditele. 

Väga kurb on, et seda ei mõisteta, seda ei taheta mõista. Ei taheta mõista, milline materjalikulu on. Kui vaadata, kui väikese efektiivsusega tuulikud töötavad: viimaste andmete kohaselt, mis on pärit tuuleenergia assotsiatsiooni leheküljelt, oli tootlikkus eelmine aasta 20%. Ehk siis me ehitame üles süsteemi, mis töötab ühe viiendiku ajast. Lisaks nõuab uus süsteem uusi võrguühendusi. See süsteem nõuab ka duubeldamist juhuks, kui tuul ei puhu. Kui tuul ei puhu, siis vajab ta juhitavat energiat sinna kõrvale. 

See kõik on ääretult laastav, loodust kahjustav, kallis, ressursimahukas. Ja kui neid kõiki asjaolusid arvestada, siis ei oleks neid tuulikuid tõesti nii palju vaja, nagu neid siia hetkel planeeritakse.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Nüüd tõepoolest rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt Riigikogu keskkonnakomisjonis toimunud arutelu palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama keskkonnakomisjoni esimehe Yoko Alenderi. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan Riigikogu keskkonnakomisjonis toimunud arutelu. 

Arutasime eelnõu teisipäeval, 13. mail. Algatajalt oli kõigepealt tutvustus. Soovitakse sarnast mõjuala, kui on meretuuleparkidel. Kohal oli lisaks komisjoni liikmetele ja algataja esindajale Evelin Poolametsale Kliimaministeeriumist keskkonnakorralduse ja kiirguse nõunik Eva Suurkaev, kes selgitas, kuidas on üldse meretuulikute mõjuala määratletud ja kuidas on maismaatuulikute mõjuala määratletud. Need on tõepoolest määratletud täiesti erinevatel alustel erinevalt sellest, mida algataja selle eelnõuga soovib. Ja tõepoolest ei ole kuidagi sellest tulenevalt määratletud meretuulikute mõjuala, et oleks tuvastatud, et mõju oleks 20 või isegi 10 kilomeetri kaugusel, vaid tegelikult ei ole isegi tõendeid selle kohta, et meretuulikute mõju ulatuks kaugemale kui kaks-kolm kilomeetrit. See mõjuala on määratletud hoopiski kohaliku kasu määramiseks. Kuna on piirang, et meretuulikud peavad olema vähemalt 10 meetrit rannikust, siis selleks, et ikkagi kohalik omavalitsus, mis on kõige lähedasem, saaks osa elektritootmisest tekkivast tulust. Sellepärast on määratletud see 20 kilomeetrit. 

Komisjoni liikmed uurisid, kas algatajal on olemas mõjuhinnangud, kuidas kohaliku kasu suurus hakkab vähenema, kui nüüd seda ala selliselt peaks laiendatama. Aga selle peale algataja ütles, et nende arust see ei puutu eelnõusse, nad soovivad rohkem vaadata siin keskkonnaaspekte. 

Samuti uurisid komisjoni liikmed, kas on tehtud uuringuid, mis kinnitaksid, et maismaatuulikute puhul see keskkonnamõju just nimelt võiks ulatuda 20 kilomeetri kaugusele. Kas Eestis või kuskil mujal on selliseid uuringuid, mis näitavad sellist mõju? Eva Suurkaev kinnitas, et ei ole tuvastatud mingisugust keskkonnamõju kolmest kilomeetrist kaugemale.

Samuti oli meil pisut juttu sellest, kui kaugele paistavad tuulikud visuaalselt. Kristina Šmigun-Vähi, kes oli komisjonis asendajana, küsis, kuidas defineeritakse keskkonnahäiringut. Tegelikult selle kohta leidis algataja, et ei ole sätestatud piisavalt norme ja mõõtmismeetodeid, vaid toetutakse liiga palju ekspertarvamustele. Ja siis oli selle üle väikene arutelu. Osa leidis, et on piisavad keskkonnamõju hindamise reegleid olemas ja eksperdid on professionaalsed. 

Samuti käsitleti seda teemat: kuna algataja väitis, et merele rajatavad tuulikud on sama võimsusega kui uuemad maismaale rajatavad tuulikud, siis siin toodi välja, et tegelikkuses on merele rajatavad tuulikud üle 15 megavati võimsusega, kuid maismaal sama kõrged või kõrgemad tuulikud maksimaalselt 7 megavati võimsusega. Tegelikkuses on vahe kahekordne. 

Seaduse kohaselt ei ole kohaliku kasu instrumendil seost keskkonnamõjuga. Keskkonnamõju hinnangud tehakse planeeringutes eraldi, see on just selleks, et kohalik kogukond saaks sellest elektri tootmisest nende läheduses kasu.

Ja samuti arutasime selle üle, et kui nüüd peaks see eelnõu vastu võetama ja laiendatama mõjuala maismaal 20 kilomeetrini, mis see tähendaks kohalike omavalitsuste halduskoormusele, kuna kohaliku kasu tasu makstakse kohalike omavalitsuste kaudu. Omavalitsused kaardistavad need majapidamised, mis asuvad selles raadiuses. Ja tõepoolest nenditi, et halduskoormus mitmekordistuks ja KOV-idel oleks väga keeruline kasvava halduskoormusega toime tulla.

Siis oli jutuks, miks just 250 meetrit ja kui on üle 250 meetri, siis miks on nii suur vahe, et kui on kolm kilomeetrit, siis 250, aga kui on 251, siis on 20 kilomeetrit mõju. Selle peale algataja leidis, et need parameetrid niimoodi on sobivad ja et üle 250-meetrised on võimsamad. Siin toodi ka mitmeid kordi esile Tallinna Teletorni kõrgust. 

Samuti tehti menetluslikud otsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 21. mail – selle poolt oli 5 liiget ja vastu 1, algataja oli millegipärast vastu – ja juhtivkomisjoni esindajaks [määrati] siinkõneleja, samuti oli eelnõu tagasilükkamise poolt 5 liiget ja vastu 1. Aitäh teile! Vastan meeleldi küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on tõepoolest küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Yoko, mul on selline võib-olla laiem küsimus. Sa oled olnud minister ja nüüd juhid keskkonnakomisjoni. Kui me vaatame Eestis ringi, siis, ütleme, näiteks Haanja kandis ja Lahemaal inimesed ei saa oma vara kasutada, ei saa seal tegutseda puhtalt selle pärast, et keegi arvab, et äkki võib olla inimtegevusel mingi kahjulik mõju või siis on kuskil Keskkonnaametis keegi otsustanud, et me kavatseme sinna kunagi kaitseala teha ja praegu me juba piirame [mingeid tegevusi]. Natura temaatikat siin käsitlesime paar nädalat tagasi. Nagu Sutt ütles, paneme kõik raied lukku, siis on vähem bürokraatiat. 

Mäletame, et kogukonnametsade temaatika on Eestis kõvasti ruulinud. Niipea, kui keegi kogukonnast arvab, et tahaks metsas jalutada, seatakse jällegi metsaomanikule tohutuid piiranguid, kergekäeliselt. Ja nüüd on selline tegelikult suur tööstuslik ehitis, mida tahetakse suurel hulgal teha, aga siis me kuuleme sinu suust ja teiste loodusesõprade suust juttu, et ongi vaja teha, ongi vaja kogukondade õigusi piirata, ongi vaja loodusega, ma ei tea, otsida kompromissi või teinekord isegi loodust jalge alla tallata, sest see on maru tähtis asi. Kuidagi vastuoluline. Miks see nii on?

Aitäh, Rain! Tunnistan, et keskkonnakomisjonis tegelikult me nii filosoofiasse ei laskunud. Ma võin oma arvamust selle kohta jagada sinuga hiljem väljaspool saali, et järgida meie kodukorda ja head tava. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Meil tõesti tekkis keskkonnakomisjonis arutelu selle üle, et meretuulepargid on 15-megavatised. Mina tean, et seni ehitatud tuulepargid on tõesti väiksemad, 10-megavatised ja 8-megavatised. Kas te võiksite öelda, kus piirkonnas, kus regioonis on see 15-megavatine meretuulepark ehitatud?

Aitäh, austatud juhataja! Hea küsija! Juttu oli meretuuleparkide tuulikute võimsusest, mitte tuulepargi suurusest. Eestis ei ole hetkel ühtegi meretuuleparki rajatud.

Rain Epler, palun!

Jaa, Yoko, ma tagasihoidliku maapoisina olen sattunud mõnevõrra keerulisse olukorda. Valdavalt just Keskerakonna naisliikmed tihtilugu tahavad oma mõtteid minuga nelja silma all jagada. Aga ma arvan, et Eesti rahval oleks hea, kui nad saaksid neid mõtteid otse teie suust kuulata, muidu mina vahendan ja siis pärast nad arvavad, et tont teab, äkki panin midagi juurde või võtsin maha. 

Aga ma küsin siis niimoodi: kas te keskkonnakomisjonis nendel aegadel, kui mina seal veel ei olnud, või siis mõnel istungil, kust ma olen puudunud, seda olete arutanud, et tegemist on tuulepargi puhul suure tööstusliku rajatisega, mis energia tootmise mõttes on kasutu või isegi kahjulik? Kas selline mõte on arutlustel läbi käinud, miks me neid liiga kergekäeliselt igale poole teha laseme või seda suisa soodustame? 

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tulen vastu ja vastan. Me oleme Riigikogu keskkonnakomisjonis nende aastate vältel, kui ma olen olnud komisjoni liige, olen saanud – ja ma usun, et kindlasti ka sina, hea Rain, majanduskomisjoni liikmena oled saanud – palju teadmisi sellest, et päikeseenergia ja tuuleenergia on tõepoolest kõige odavamad elektri tootmise viisid. See on esimene argument, miks me peaksime soosima taastuvenergia kasutuselevõttu. 

Aga kindlasti teine ja täpselt sama oluline [argument] on see, et taastuvenergia on just nimelt taastuv ehk siis ta on kütusevaba, seda ei saa meilt keegi ära võtta. See on julgeoleku mõttes oluline, see on hajutatud tootmine, mitte tsentraliseeritud, nagu seda on näiteks meie praegused reservid. Kolmandaks puudub heide ja keskkonnamõju on minimaalne.

Evelin Poolamets, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma püüan nüüd formuleerida oma küsimuse võimalikult täpselt, et me saaksime üksteisest hästi aru. Meil oli keskkonnakomisjonis juttu mere- ja maismaatuulikutest, me võrdlesime neid. Teie ütlesite, et meretuulikud on võimsusega 15 megavatti ja maismaatuulikud on palju väiksemad. Mina tean, et meretuulikud on ka võimsusega 10 megavatti ja 8 megavatti. 

Aga mul on küsimus: kus regioonis maailmas on hetkel meretuulikuid, mis oleks võimsusega 15 megavatti?

Aitäh, austatud juhataja! Hea küsija! Nagu te ilmselt ka ise mäletate, sellest, millises regioonis on selliseid tuulikuid, meil komisjonis juttu ei olnud. Kindlasti planeeritakse [püstitada tuulikuid] erineva võimsusega, aga need on sellised tavapärased võimsused, mida kasutatakse nii maismaal kui ka merel üle maailma.

Üks hetk, ma juba korra täpsustan. Kalle Grünthal, teil on ka nüüd kolmas küsimus. (Saalist öeldakse midagi.) Kuidas? On kolmas küsimus. Aitäh aususe eest! Aga siis ma ei saa seda kolmandat küsimust võtta. Sellisel juhul suur tänu, lugupeetud ettekandja! 

Järgnevalt avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Andres Metsoja. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Jaa, palun! Teil on kolm minutit lisaaega. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Kui sead valesid eesmärke, siis oledki kogu aeg valede tegevuste jadas. Ma arvan, et kogu see saal siin ühiselt tunnistab: kui Eesti energeetikatootmine viia 100%-liselt üle taastuvenergeetikale, on see strateegilises plaanis vale otsus. Seda ei ole lihtsalt mõistlik täita. Ehk tegelikult see otsus vajaks ülevaatamist. Ja võib-olla see lihtsustaks ka kogu protsessiga edasiliikumist, sest tõepoolest taastuvenergeetikal on koht, aga just nimelt kindel koht. 

Ma olen veendunud – ja ma usun, et väga paljud saadikud on veendunud –, et taastuvenergeetika tootmine ei sobi igale poole ja sellepärast ongi algatatud hulk planeeringuid. Planeeringurägastik on läinud nii hulluks, et [enne] kohalikke valimisi on kohalikud omavalitsused hullumas. Ja veelgi enam, on võetud palju uusi alasid, aga need alad, mis kunagi varem on kokku lepitud, kirjutatakse hoopis tootmisaladena välja. 

Üks hea näide on sealsamast Pärnumaalt, Sopi-Tootsi tuulepargi lähedusest: seesama Lavassaare analoogne ala, kus me eile käisime. See on veel suurem territoorium, inimene on seal turba ära kaevandanud või kaevandab seda jätkuvalt ja sinna saaks taastuvenergia hübriidpargi teha. 

Aga teisalt on see riigi otsusena antud soode taastamise programmi, õigemini taastatakse seal üleujutusala. Tõsi on ju see, et seda võiks teha hiljem. Kui see on võimalik, siis seda võiks teha peale selle ala energeetikale andmist, mis ongi planeeringukohane tegevus, mis ongi planeeringuga ära otsustatud. Aga ei, planeeringust lähtuvalt anname me hoopis teise sihteesmärgi sellele alale. Siis käime ja nutame siin saalis koos, et kogu seda protsessi tuleb kuidagi kiirendada ja kuidagi tuleb leida lahendusi. Hullutame kogu Eesti elanikkonda, kaasame erinevatesse protsessidesse. Teeme külakoosolekuid, mida me lõpuks tegelikult turvameestega piirame, ja loome sellise saladuseloori, mis seal suletud uste taga küll räägitakse ja mida meile siia õue peale vägisi tahetakse tuua. 

See on üks väga suur susserdamise probleem. Aga niimoodi me Eestit kindlatesse kätesse ei juhi ja tegelikult ei saavuta me ka seda väikest eesmärki, et taastuvenergeetika leiaks endale mõistliku koha. 

Ma tänan selle eelnõu algatajaid. Ma arvan, et teema on väga õige. See teema on ühiskonnas väga tuline. Eile käisime Tootsi-Sopi tuulepargis, see park on just nimelt ehitatud vastu turgu ehk nullsubsiidiumidega. Ja pange tähele, seal on see mõjuala kuni 3 kilomeetrit. Kõigil majapidamistel, mis jäävad sinna sisse, on võimalik saada ka oma majapidamisele toetust, rääkimata sellest toetusest, mis kohaliku omavalitsuse eelarvesse kantakse toodetud energiaühiku kohta. Ja seda siis volikogu otsustab jagada. 

Kuidagi on nii, et merealal on vaja subsiidiumit igal juhul, kuigi tuul puhub seal rohkem ja megavatte tõepoolest on võimalik sealt rohkem võrku paisata, sellepärast et tootmistsükkel on pikem kui maismaal, aga seal on mõjuala järsku 10 kilomeetrit. Tekib kuidagi väga segane ebakõla, et maismaal, kus elavad inimesed, on see 3 kilomeetrit, aga merel, kus inimesed ei ela, mõni saar vaid jääb mõjualasse – võtame kas või Liivi lahe, ongi Häädemeeste piirkond, Kihnu –, seal on järsku 10 kilomeetri.

Ma võin rahulikult teid kaasa võtta ja näidata neid kohti, kus seesama Tootsi tuulepark tegelikult on ilusa selge ilmaga näha 13 kilomeetri pealt. Kui te võtate Eesti kaardi lahti, siis Rakvere maantee või Via Baltica mõlemalt poolt on see park näha ka päevavalges, pimedast rääkimata. Pimedas tuled plingivad ja ta on väga eredalt nähtav. 

Ja sealt me jõuamegi tegelikult ju selle murekoha juurde, et inimeste elukeskkonda on muudetud. Ongi muudetud! Nende elulaad on, nagu ta seal on – nad on teinud enda elukohavaliku, aga ühel hetkel tuleb tegelikult tööstus nende õuele. 

Siis käibki selline mäng, et teeme erinevaid uuringuid. SALK tegi äsja ühe uuringu, eks ole, tuli ja rääkis, et tegelikult ongi nii, et need inimesed, kes maal elavad, on vähe informeeritud ja ei ole kõige paremini haritud. Ja niimoodi me püüame neid meelitada kuidagi nagu kaasavasse ühiskonda ja leiame lahenduse, et me saame selle taastuvenergeetika kuidagi paigutada meie keskkonda. 

Ja mõjuala kontekst on ju tegelikult palju laiem. Mõjuala puhul ei peaks rääkima ainult sellest, et kellegi rahakotti reaalselt kukub mingisugune euro või eurosent. Mõjualast me saame rääkida selles kontekstis, et teeme siis kõigile 10 kilomeetri raadiusega ringis selles mõjualas energia otselepingud. 

See on täiesti tehtav asi, seda lubab ka konkurentsiseadus, põhimõtteliselt Euroopa konkurentsiõigus. Võib börsiväliseid lepinguid teha selles mõjualas. Lihtsalt parlament peaks ütlema, et vaadake, võib-olla selle piirkonna 10 kilomeetri raadiuses ongi otseliin. See Eesti Energia võrk ongi otseliin, mille kaudu on võimalik müüa inimestele otse energiat. Ja kui üks tuulik, see 5-megane tuulik, panna tööle siis, kui elektrienergia hind on null või alla 5 sendi, mis on omahinna piir, siis tegelikult kohalik kogukond saab aru, et tegelikult see üks tuulik, mis seal töötab, annabki meile meie elektrivarustuse. Ja see annabki kestvalt 7 sendiga näiteks aastaringselt.

Otselepinguid on võimalik teha, kui selleks on tahe. Kui riik ütleks väga selgelt välja, et selles piirkonnas on võrgutasu null, või vähemalt ütleme välja selle, et kui võrgutasu ei ole null, on pool, ja teine pool, mis puudutab taastuvenergeetikatasu, on null, siis inimesed hakkaksid mõtlema teistmoodi. 

Aga me oleme loomult rehepappide riik. Me tahame panna need tuulikud kuhugi. No kuhugi tuleb need panna, ega ei saa öelda, et taastuvenergeetika on täiesti saatanast, kindlasti on tal mingi roll ja koht mingi piirini. Aga siis me ütleme sellele maamehele – alles nädal aega tagasi ütlesime –, et vaat, sinu looduskaitsealune maa, selle me hindame poole alla. Sellel ei ole väärtust. Metsa sa majandada ei saa, sest me vähendame bürokraatiat. Me ei anna sulle raieteatist, 5 tihumeetrit saad teha. Me paneme selle tuuliku ka, eks ole. Aga no mis sa virised, kannata ära, see on ühistes huvides! 

Ja see järgmine eelnõu, millest me hakkame rääkima, räägib sellest, et kogu taastuvenergeetika sektorit tuleb vaadata suurema tähelepanu all. See mõjuala avaldamise temaatika on minu arvates väga ajakohane. Ja seda tuleb just nimelt vaadata selles kontekstis, kuidas riik saab soodustada selle piirkonna arengut, majapidamiste toimetulekut ja ettevõtluse kolimist sinna piirkonda, et saaks seda energiat igal ajal ära kasutada. Mitte nii, et tuulikud on valmis, aga seisavad. Inimesed ei saa sellest lihtsalt aru. Aitäh!

Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli – ma saan aru, et Keskerakonna fraktsiooni volituse alusel – kolleeg Peeter Ernitsa. Palun!

Head kolleegid! Kõik nagu kordub ja täna kordub kaheksa korda vist. Esitajad on erinevad, opositsioonierakonnad, aga lahendused on kõikjal ühesugused, sõltumata sellest, kas tegemist on tuugenite, aktsiiside, tõukside või [millegi] muuga.

Kui hakata peale algusest, siis tegelikult keskkonnatasude seaduses § 553 ei ole olemas. On küll § 55, siis 3 ja lõige 2, mille parandust EKRE siin on välja pakkunud. Nii et selline väikene apsakas. Aga see pole oluline. 

Tõepoolest, mõjualad, kas ta on 3 kilomeetrit või 20 kilomeetrit, ei maksa neid numbreid fetišeerida. Kui see parandusettepanek 2022. aastal vastu võeti, ma olin keskkonnakomisjoni liige. Ja ma mäletan küll neid arutelusid – ma vaatasin järgi –, kõik need kohaliku kasu instrumentide arutelud ja see, kes merel saab ja kes ei saa ja kui väike laiukene seal vahepeal on, mis sellega juhtub, ja maismaa ja kõik. Ei tahaks sisust rääkida. 

Kui rääkida nende mõjuhinnangutest, siis tõepoolest, inimese tervis, millest on liiga palju räägitud. Aga peale selle elavad [igal pool] teised elajad. Inimene on ka elajas. Meil on kõigil oma nimi, oma nõudmised ja oma soovid. Aga ainuüksi nende heleduste, valguse ja varjude kakofoonia, mis hakkab katma neid alasid, kui suured nad on, kõik sõltub selle torni suurusest, tuugeni suurusest. See ajab hulluks. Ja see ei aja hulluks mitte ainult inimesi, kes seal on, vaid ka elajaid, erinevaid loomi-linde. Ei hakka pikemalt rääkima, kuigi võiks pikalt rääkida. Peale selle, et mõni lendab ennast surnuks, üsna palju haruldaste lindudega nii juhtubki, aga see ei lähe meiesugustele üldse korda. Meie räägime parimal juhul inimeste nimel siin. Aga see selleks. 

Elukeskkond, nagu Andres siin ütles, muutub kapitaalselt. On need siis tuled, mis öösel vilguvad. See reostab ka Eesti rahvusmaastikku, olgu Lahemaal või paljudes kohtades – Eesti on väga erinev. Nii et mõju on ilmselgelt olemas, oleneb, kuidas seda vaadata, kui kitsalt. Ja tõepoolest, kui mõõta seal mingisuguseid helisid ülevalt- või altpoolt, siis võib raporteerida, nagu eile keskkonnakomisjonile näidati, et no tegelikult ei ole häda midagi, kõik on kõige paremas korras. See on üks pool. 

Aga on ka teine pool. Fakt on ka see, et rahvas, kelle tagaõue või lähedusse neid Tallinna Teletorni suuruseid tuugeneid püsti aetakse, on enamasti murelik. Aga on ka teine pool. On olemas need ettevõtjad, kes peavad need uued tuugenid, eriti suured, üles panema. Rahulolematud ei ole praegu mitte ainult inimesed, vaid on ka ettevõtjad. Nendega rääkides – ka täna viimati – nad ütlevad, et projektid ei jookse välja. Projektid ei jookse välja! See tähendab seda, et need toetused, mis neile on määratud, ei kanna välja. Liiga palju on juba neid roheveskeid ja roheasju üles pandud. Ja mitte ainult Eestis, on ka Soomes ja paljudes teistes kohtades. Need on konkreetsed numbrid. On olemas need hetked ja tunnid, need negatiivsed tunnid, kui veskid ei jahvata, kui päike ei paista ja nii edasi. Aga selleks, et neid uusi hiidveskeid üles panna, on vaja ka mingisuguseid finantsinstrumente, et üldse oleks mõtet seda teha, ja et projektid jookseks välja, nagu nad ütlevad. 

Muidugi, inimesed, kellest me räägime siin ja kellest paljud ei ole rahul, kindlasti rõõmustavad selle üle. See on üks asi. Aga meie oleme siin andnud sellise utoopilise lubaduse: viia 100% üle sellele nii-öelda taastuvenergiale. Ja ka uues koalitsioonileppes on see kinnitatud. Aga mulle tundub, suheldes nii inimeste kui ka ettevõtjatega –, et, ma kordan jälle seda [ütlust], ei jookse välja. Need hiidtuulikud ja muud asjad jäävadki kerkimata, kuna …

Ma korra, Peeter, katkestan. Me jätsime siin väikese protseduuri [tegemata], aga praegu siis teeme kolm minutit lisaaega ja kaheksa minuti pärast on kõik.

Jah.

Hästi. Aitäh!

See tähendab seda, et ministeerium on jõuetu, kuigi minister on vana pankur. Ei ole võimalik vajalikke instrumente välja töötada ja need uued veskid jäävadki kerkimata. Inimesed on rahul. 

Aga põhiline, millest ma tahan rääkida siin, on need kaheksa eelnõu. Esitajad on erinevad: Isamaa, EKRE ja Keskerakond – sotside [eelnõusid] vist ei ole täna –, aga tulemus on ikka üks ja sama asi. Loomulikult, nendele eelnõudele võib palju ette heita. Pole mõjuanalüüsi. Muidugi ei ole, on mingid detailid, eks ju. Aga neid saadab kodaniku ja ka saadikute mure inimeste reaalsete probleemide pärast. Jah, täna on Reformierakond ja Eesti 200 võimul. Homme nad ei ole. Eesti 200 on küll pika plaaniga erakond, kuid ma arvan, et teda varsti üldse ei ole. Aga see selleks. Sama probleem tekib siis nendel, kes enam võimul ei ole. Täpselt sama asi. Tuleb jälle opositsioon välja selliste eelnõudega, mis on vajalikud, mis on inimestele olulised. Lihtsalt praegu ei ole opositsioon suuteline lühikese ajaga tagama selliseid analüüse ja kõike, mida ka riik iseenesest ei suuda kahjuks sageli, kellel on kogu nende ministeeriumide instrumendid olemas. Ja see on see üldine probleem, mille peale me peaksime mõtlema igal ajal, sest kord on üks võimul, kord teine. Kuidas teha nii, et seda reaalset muret, mida saadikud nii-öelda kanaliseerivad ja siia toovad, ükskõik mis erakonnast nad on, ei naeruvääristataks ega saadetaks lihtsalt prügikasti – kuni sinnamaani, kui ise võimule saadakse ja tehakse sama nendega, kes tulevad samade asjadega. 

See on see põhiline sõnum. Ja täna on kaheksa sellist asja. Lipud on erinevad, asjad on erinevad, aga probleem on väga terav ja jääb püsima, kuni me ei püüagi seda kuidagi lahendada. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Rain Epleri. Palun! 

Aitäh, härra juhataja! Ma võtan lisaaja ära, aga proovin seda mitte kasutada.

Ja kolm minutit lisaaega, palun! 

Aitäh! Head kolleegid! Iseenesest lihtne eelnõu, see peaks olema lihtsalt mõistetav ka kolleegidele Reformierakonnast. Kui on hinnatud, et kõrge tuuliku mõjuala on 20 kilomeetrit, siis võiks ju lähtuda sellest, et ta ongi 20 kilomeetrit, olgu ta merel või maal. Lihtne asi. Millegipärast – kuidas Peeter ütleski, mis see termin oli? – ei tule läbi. Ei lähe läbi kolleegide peadesse millegipärast. Aga lihtsal eelnõul on selles mõttes hea omadus, et ta on nii lihtne ja lihtsalt mõistetav asi inimeste jaoks, et selle roheenergeetika apologeedid peavad hirmsa demagoogiaga siia pulti ronima ja hakkama meile rääkima igasuguseid huvitavaid lugusid. 

Ma keskendungi oma kõnes põhiliselt sellele, mis siin täna räägitud on. Yoko jõudis ikkagi jälle selleni, et kõige odavam on elektrit teha tuugenite ja päikeseparkide abil. No ei ole, Yoko. Selle kohta on nii palju arvutusi tehtud, nii palju kirjandust: see jutt, et kütus on tasuta ja siis ongi kõik tasuta, ei ole tegelikult asjasse puutuv jutt. Tegelikult on kallis, sellepärast et lisaks sellele, et sa teed tuuliku ja päikesepargi, pead sa sinna kõrvale tegema kas gaasijaama, ehitama akusid, ostma läbi kaablite mingit stabiliseerivat elektrivõimsust mujalt, sa pead võrku kõvasti investeerima ja nii edasi ja nii edasi. Ei ole odav. 

Siis see jutt, mis on tulnud, et miks ei ole mõistlik suurendada seda ala. Tõesti kuulad, ja imestad: reformierakondlane kõnetoolis räägib, et nad tahavad inimestele raha jagada, aga vaat muidu ei saa jagada, kui see mõjuala ära suurendada. Tõesti, no ei taha ju. Kui me vaatame siin viimase kahe aasta jooksul tehtud seadusemuudatusi, siis raha tahetakse ikka inimestelt ära võtta. See jutt jälle ei ole kuigi usutav, et mõjuala ei saa muuta, sest muidu inimestele ei saa raha jagada. 

Ja siis jällegi klassika, millele ka Andres juba tähelepanu juhtis: maal elavad vähe informeeritud inimesed. Reformierakonna nägemuses on see nii. Täna lisandus sellele: vaatavad liiga kõvasti telekat, tekib mürahäiring. Jällegi, selline elevandiluutornist alla vaatav jutt. 

Ja muidugi lõpetuseks, Yoko, arhitektuur. Tõepoolest, eile ju käisime komisjoniga seal ja arhitektuurist oli juttu. Mulle tundus, et see on sinu jaoks midagi, midagi olulist. Ja arhitektuuril kindlasti on kaks olulist aspekti: üks on, eks ole, funktsionaalsus ja teine on esteetika, visuaal. Huvitaval kombel jälle on niimoodi, et linnainimesed kuidagi naeruvääristavad seda, kui looduse keskel elavad inimesed ütlevad, et tahaks, et kusagil säiliks see Eestimaa visuaal, ilma et seal oleks suuri tööstusrajatisi. 

Ja nüüd me jõuame energiatootmisviisideni. Kui näiteks selline poole miljoni inimesega linn – Tallinn enam-vähem sinna kanti on, natuke väiksem – elektriga ära varustada, teha arvutus umbes nii, et võtta aluseks inimese kohta energiatarve Euroopa Liidus keskmiselt, siis kui teha seda gaasijaama abil, on vaja üheruutkilomeetrist ala, tuumajaama puhul poolteist, põlevkivi puhul kaheksa – ladustamine, kütus ja kõik nii edasi –, ja nüüd päike ja tuul – 40, tuulepargid – 100. 100 ruutkilomeetrit! Selline pool Tallinna või seitse Võrut või kaks ja pool Tartut. Noh, ei kõla tegelikult mõistliku ruumikasutusena. Jällegi haakub selle arhitektuuriküsimusega, ma leian.

Ja mõni mõte veel eilsest külastusest Sopi-Tootsi tuuleparki, millest kolleegid on siin täna palju rääkinud. Eile elektri hind odav, aga tuulik käib ikka ringi. Miks ta käib? Tuulik osaleb sagedusturul. Sagedusturult saab praegu Eestis raha teenida palju magusamalt kui nii mõnestki muust kohast. Reformierakonna kontori poliittehnoloogid on juba ka mõelnud välja, kes on süüdi – lätlased! Mäletate, ühel hetkel, kui elektri hind oli kallis, siis olid soomlased süüdi, et sauna teevad. Nüüd on lätlased süüdi. Ma ei teagi, milles nad süüdi on, lihtsalt lätlased on süüdi. Siis ei pea jälle vaatama peeglisse ja mõtlema, et äkki oleme ise ka midagi valesti teinud. Ja noh, osalevad seal sagedusturul, aga ärge saage valesti aru, ega tuulik ei tee elektrit sellise sagedusega, nagu on võrgusagedus. All on inverter igal tuulikul, et sagedus korda ajada. Ma küsisin Enefit Greeni juhilt selle kohta: "Kuulge, aga kui te tegelikult inverteriga sagedust pakute, siis odavam ja lihtsam oleks ju akud ehitada nende tuulikute asemele. Miks te panete suure betoonkäraka maa sisse ja terasvaia püsti, et sagedusturu jaoks seda asja teha? Selles mõttes, et aku nii visuaali, paigalduse, lihtsuse kui kõige mõttes teeks asja ära." Teate, mis ta vastus oli? Ei olnud üldse nagu siin vastatakse, niimoodi pikalt – tuleb peaminister, küsid jah-ei-küsimuse või midagi lihtsat, ta räägib sulle kolm minutit muinasjuttu. Ta vaatas mulle otsa ja ütles: "Muidugi oleksime pidanud akud panema, kui oleks teadnud." Kui oleks teadnud. Aga  tegelikult muidugi seal väike nüanss on: selleks et sagedusturgu tekiks, peab keegi siiski tuule‑ või päikesepargi ehitama, et seda võrgusagedust kogu aeg viltu ajada, et seda asja kogu aeg segi peksta, siis saab keegi teenida raha, et seda jälle korda ajada. Sihukene mõnes mõttes, ma ütleksin, et puhtalt kui ettevõtja seisukohast pragmaatiliselt vaadata, on maru kihvt ärimudel üles pandud: üks solgib, teine tasakaalustab. 

Kusjuures kolleeg Kadastik, kes just saali tuli, kirjutas väga uhkelt siin paar päeva tagasi, kuidas küll ta teenib hästi raha oma akudega, millega ta sagedusturul osaleb, koduakudega. Ma hakkasin mõtlema, et Kadastik on kirjutanud ka sellest, et tal on ju oma väike päikesepark. Ise solgib ja siis ise tasakaalustab. Ja raha tuleb. Ja meie kõik maksame. Kusjuures ülejäänud Reformierakonna inimesed, kes ei ole seda läbi hammustanud ja kellel ei ole seda süsteemi kodus, maksavad ka. Nii et fraktsiooni koosolekul las Kadastik maksab vähemalt teile teie osa tagasi.

Ja nüüd viimane asi eilset külastuselt: 100% eesmärk, mis on Eesti seaduses. Eile küsisin jälle asjas osalevat inimeselt, Enefit Greeni selleltsamalt juhilt küsisin, kas on mõistlik ja kas on teostatav see seaduses olev eesmärk. Ta ütles, et loomulikult ei ole mõistlik ega ole ka teostatav. Küsisin ka Yokolt. No Yoko vastus oli umbes selline, et mis siis, et ta seaduses on, ega seda ei pea ju täitma. 

Ma ütlesin, et me riigina anname ju kodanikele vale sõnumi, et siin ise teeme seaduse ja siis ise siin hakkame suhtuma niimoodi: "Ah, tead, need seadused, neid polegi vaja täita." Sellest doktriinist lähtuvalt ma ütleksin, et, kodanikud, kui lähenemine on, et seadusi võib täita sellel hetkel, kui tundub, et tahan täita, siis mõnes mõttes võitlus ebaefektiivsete energiatootmisallikatega, nagu tuugenid ja päikesepargid, kodanikualgatuse korras mahub sellesse raami. 

Aga selleni ei tahaks jõuda. Ei tahaks ikkagi nende hangude ja vikatiteni jõuda, kuigi aina rohkem tundub, et muu ei aita. Sa võid siin rääkida, puust ja punaseks ette teha, vaadatakse otsa, eravestluses – nagu Yoko täna ütles, et tahaks minuga nelja silma all rääkida – isegi tunnistatakse: "Rain, paljuski oli sul õigus," aga vaat siin hääletusel või kõnetoolis seda ei tunnistata. Aitäh!

Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi Yoko Alenderi. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid, kes te jätkuvalt huvitute energeetikast! Kõigepealt sagedusturgudest. Tõepoolest, ühendasime end lahti Venemaa ja Valgevene elektrisüsteemist. Ma arvan, et see oli väga oluline. 

Aga siin on väga palju nüansse, mis tuleks majanduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni liikmetel kindlasti endale selgeks teha. Kui keegi ajab bilansi sassi, siis selle maksab ikka kinni tema ise. Küll aga see tasu, mida kogutakse sagedusreservi turgudel tarbijatelt, on reservvõimsuse sageduse hoidmine. Ja tegelikult on väga positiivne, et Enefit Green selles Sopi-Tootsi tuulepargis, mida me eile külastasime, on kõik need tuulikud ära digitaliseeritud, samuti päikesepaneelid, ja saab osaleda selles turus.

Lätlastest oli siin juttu. Tõepoolest, lätlased on end registreerinud sagedusreservide turule, aga kahjuks nad ei osale sellel turul. See tähendab seda, et tõepoolest on viimastel kuudel olnud see summa, mis sinna läheb, prognoositust suurem. Ma olen kindel, et hea minister tegeleb selle küsimuse lahendamisega. 

Aga siin oli ka palju teisi täpsustusi, mis on vajalik teha. Esiteks väideti, et ei ole Eestis reguleeritud see tuulikute mõjuala kõrgusest tulenevalt. Olid ka võrdlused teiste riikidega, need on meil väga sarnased. Ja just nimelt sellessamas paragrahvis, mida algataja soovis muuta, nimelt keskkonnatasude seaduse § 55³, mitte 553, nagu kahjuks kirja sai. See on täpselt sätestatud, et kuni 250 kilomeetri tuulikute puhul 2 kilomeetrit ja kõrgemate puhul 3 kilomeetrit. See baseerub reaalsele mõjule. Ja nagu ma ka juba komisjoni ettekandes selgitasin, meretuuleparkidel see 20 kilomeetrit on hoopis teistel alustel määratletud. See on määratletud just selle tõttu, et lähedal asuvad vallad saaksid osa kohaliku kasu instrumendist. See on ka riigilt selge signaal: need, kes peavad näiteks vaatama neid tuulikuid, saavad tõepoolest sellest kasu. 

Siin toodi välja mitmeid väga positiivseid mõtteid. Näiteks seesama otse elektrilepingute sõlmimise võimalus, mis on tõepoolest olnud arutelu all ka väga paljude arendajatega, juba seda mitmes paigas Eestis ka tehakse. Selle praktikaga peaks kindlasti jätkama. Ja ma arvan, et see on kõige otsesem viis lisaks kohaliku kasu instrumendile, mis on riiklikult reguleeritud, kohalikel inimestel saada kasu sellest, et nende piirkonnas on sellist ala, kus saab elektrienergiat toota. Lisaks, loomulikult saab kohapeale tulla ka uusi suurtarbijaid, tööstust.

Siin oli juttu ka sellest, kui palju on meil Eestis tuulikuid vaja. Meil on praeguseks püstitatud umbes 250 tuulikut ja sarnases mahus oleks meil neid juurde vaja, kui me sooviksime täita seda kunagi seatud eesmärki. Mitte see, et minna 100%-liselt üle taastuvenergiale, sellist eesmärki ei ole Riigikogu kunagi kehtestanud. Eesmärk on Eestis siiski mitmekesine energiaportfell, kus peavad olema juhitavad võimsused, peab olema salvestust, peab olema taastuvenergiat. Kõigil nendel on oma roll energiasüsteemis. See eesmärk, mille Riigikogu kehtestas, on: suuta toota samas mahus, kui on tarbimine aasta jooksul, taastuvatest allikatest.

Kui te meenutate, Eesti oli kunagi 2000-ndate alguses väga eesrindlik taastuvenergia arengus, tuuleenergia arengus. Siis järgnes pikk periood, kus olid suured vaidlused. Riigil olid teemad, julgeolekuteemad, oli vaja rajada radarid ja oli väga pikk justkui pausiaeg, kaotasime palju aega ja elektri hinnad tõepoolest hakkasid meil kiirelt kerkima kogu energeetikaturu muutustes. Nüüd, mõned aastad tagasi, Riigikogu tõesti … 

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… seadis selle "taastuvelekter 100" eesmärgi. Aga mulle tundub endale ka, et võib-olla sellest on tihti valesti aru saadud. See ei tähenda seda, et teised energialiigid ega ka välisühendused ei oleks olulised. Absoluutselt on. Aga ma arvan, et selle valdkonna käivitamiseks oli see eesmärk väga õige, sest jätkuvalt on taastuvenergia kõikide hinnangute järgi kõige odavam, ka energiajulgeoleku seisukohast on see väga oluline, sest on hajutatud üle Eesti, ja nende arengusuundadega kindlasti peame jätkama.

Mulle endale tundub, et see eelnõu on natukene ebasiiras, sest me teame, et algataja on vastu igasugusele taastuvelektrile. Nende esindajad on siin saaliski korduvalt öelnud: "Me ei taha teie odavat elektrit." See on ideoloogiline võitlus taastuvenergia vastu. Sel juhul võib-olla ei peaks selliseid eelnõusid kuidagi vee segamiseks esitama. Loomulikult, Riigikogu liikmetel on see õigus. Aga kindlasti ei ole see eelnõu selline, mis viiks meid suurema energiajulgeoleku, paremate energia hindade või ka suurema keskkonnahoiu poole. Nii et Reformierakonna poolt seda ei toeta.

Veel ütlen ära ühe asja. Siin oli juttu kohaliku omavalitsuse õigusest. Eestis on just nimelt õigus kohalikul omavalitsusel määratleda, kui kaugele elamutest tuulikuid rajada, ja neil on planeerimise küsimustes väga suured õigused. Loomulikult on see keeruline töö, ka need menetlused, kus on kohale toodud hetkel kohalike valimiste kampaania tuules sellised rändprotestijad, kus kahjuks ka need inimesed, kellel on siirad mured, ei pääse teinekord löögile. Selline see olukord ei tohiks olla. Tegelikult kohalikud omavalitsused kannavad siin väga suurt ja olulist rolli. Riik loomulikult eelnõude koha pealt töötab ja aitab kaasa, jõudumööda. Aga seda eelnõu Reformierakond ei toeta. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 615 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud ametikaaslased! Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 615 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 45 Riigikogu liiget, vastu 18, erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 615 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Järgnevalt tänane kuues päevakorrapunkt, Isamaa fraktsiooni algatatud tööstusheite seaduse muutmise seaduse eelnõu 628 esimene lugemine. Ma palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Andres Metsoja. Palun!

Austatud esimees, ma tänan! Head kolleegid! Tõepoolest, tegemist on teatud mõttes eelmise päevakorrapunkti jätkuga, sest see puudutab ikkagi taastuvenergeetikat laiemas tähenduses, aga seekord tööstusheite seaduse muutmise seaduse tähenduses. See puudutab seaduselõiku selliselt, et energeetika on väga konkreetselt saanud oma koha selles seaduses, aga taastuvenergeetika teatud mõttes mitte. Ja miks ma ütlen "teatud mõttes"? Sellepärast, et see puudutab eelkõige päikest ja tuult ning biomass tegelikult osaliselt on nii ehk naa juba allutatud tööstusheitme seadusele. 

Miks on Isamaa selle punktiga välja tulnud? Ikka sellepärast, et meil on reguleeritud ära protsess, kuidas jõuda avalikus ruumis ühe tööstusalani ehk päikesetuulepargini. Selleks tuleb algatada planeeringuprotsess, läbi planeeringuprotsessi lepitakse kokku võimalik asukoht, tehakse ära võimalikud mõjude hindamised, olgu keskkonnamõju hindamine, keskkonnamõju strateegiline hindamine – üks neist vaatab looduskeskkonda, teine sotsiaal-majanduslikku keskkonda, et ka inimene sinna ära mahuks. Kui need mõjude hindamised annavad positiivse tulemuse ja saab asjaga edasi minna, siis planeering ilmselt ühel või teisel moel mingil hetkel jõustatakse. Ja peale seda minnakse üldplaneeringu tasemel detailplaneeringu astmesse, mis sageli kätkeb endas …

Vabandust, lugupeetud ettekandja! Head kolleegid! Saalis on lärm. Tõesti, väga keeruline on ettekandjat kuulata, kui saalis on selline sumin. Väga keeruline on jälgida, mida täpselt öeldakse. Andres Metsoja, nüüd on juba natuke vaiksem, palun jätkake!

Aitäh! Detailplaneeringu astmes tehakse sageli ära kogu see töö kuni ehitusprojekteerimiseni, valitakse tuulikute asukohad ehk nende vundamendid. Vaadatakse, et ei tekiks tuulekatvust, tuulehakitust, et tuulikute vahel oleks võimalikult mõistlik vahemaa ning et võimalikult mõistlik vahemaa oleks ka elamute, asustusega. Kui ehitusluba on välja antud, siis järgneb ehitustegevus. Peale ehitustegevuse lõppu põhimõtteliselt väljastatakse kasutusluba ja sellega lähebki kogu see tööstusala kasutusse. Ja põhimõtteliselt on arendaja jaoks siis tegevused lõppenud.

Oluline vahe näiteks maapiirkonna mõistes seisneb selles, et kui põllumees ehitab valmis lauda, lehmalauda, siis ta saab ka kasutusloa ja võibki hakata seda objekti kasutama, aga ta ei tohi seda teha enne, kui ta on taotlenud keskkonnakompleksloa, see on Eestis kasutusel olev kompleksloasüsteem, mis reguleerib teatavat tüüpi tegevusi, millel on oluline keskkonnamõju. Ja kompleksluba on vajalik eelkõige ettevõtetele, kelle tegevus võib – rõhuasetus on sõnal "võib" – saastada keskkonda. See tähendab: õhk, vesi ja pinnas. See on osa Euroopa Liidu tööstusheite direktiivi rakendamisest. 

Tegelikkuses on Euroopas kokku lepitud, et nii tuleb käituda. Riigisiseselt on see reguleeritud. Ja tänase seisuga taastuvenergeetika ehk needsamad suured tööstusalad, näiteks Tootsi-Sopi tuulepark, kus on 38 tuugenit ja kuhu lisandub veel 8, ei allu kompleksloa menetluse tingimustele. Kompleksluba ei ole vaja. Aga kui sealt 6 kilomeetri kaugusel on lehmalaut, siis see on allutatud kompleksloa menetlusele ja seal näiteks on kompleksluba tarvis. 

Mida see kompleksluba siis endas [kätkeb] ja sätestab? Tegelikult see sätestab seda, punkt üks: parim võimalik tehnoloogia. Kui see park võetakse kasutusele, on see siis hübriidpalk või mis iganes park, siis ettevõte peab kasutama tehnoloogiat ja töövõtteid, mis võimaldavad minimeerida keskkonnamõju. Ja need põhimõtted määratletakse kas Euroopa Liidu või riigi tasandil. Neid vaadatakse regulaarselt üle ja uuendatakse, sest innoveerimine on loomulik osa meie majandusest. 

Teiseks on ta ühtne keskkonnaluba. Ja keskkonnaluba hõlmab õhusaastet, veekasutust, jäätmekäitlust. Kaasa arvatud jäätmekäitlus – kui me räägime sellest, et ühel hetkel see tuugenipark või päikesepark läheb kasutusest välja, siis tegelikult tuleb ära näidata, mis nendest seadmetest edasi saab, kuidas need kasutusele võetakse. Me teame, et sellega on praegu tõsiseid murekohti. 

See keskkonnaluba peaks ideoloogiliselt lihtsustama menetlust ettevõtjale ja riigile. See on ka luba ainult olulise keskkonnamõjuga tegevuste puhul. Ütleme nii, et näiteks suured põletusseadmed, keemiatööstused, suurfarmid, paberitööstused – ilma tegevusloata ei tohi need ettevõtted oma tegevust alustada. 

Keskkonnaloal on ka väga oluline roll avalikkuse kaasamisel. Menetluse käigus saab avalikkus anda oma arvamuse. Ehk tegelikult täpselt see, mis käib praegu Tootsi-Sopi tuulepargiga. Seda lahendatakse kuidagi kõrvalt – teeme mingi eriuuringu, riik tellib selle kuskilt läbi Terviseameti või teeb arendaja või teeb pargi omanik ise. Aga keskkonnaloa mõte on ju tegelikult see, et kui keegi on loa saanud, siis ta peabki kõiki tegevusi ise uurima. Ja seda luba kontrollib vastav riigiasutus, kes vaatab, et uuringud on tõepoolest tehtud ja parim võimalik tehnoloogia, mis on parajasti turul saada, on võetud kasutusele, kui see on tehtav. Ja loomulikult, loamenetlusele järgneb järelevalve ja aruandlus. Loa saanud ettevõte peab regulaarselt raporteerima heitmete, saaste ja muu keskkonnamõju kohta. Keskkonnaamet teeb järelevalvet ning võib luba muuta ja võib loa peatada. 

Mäletate, alles hiljuti me rääkisime Eesti Energia Enefiti kaasusest selles mõttes, et kuskil korstnas põlevkiviplokis on seadmed, mis tahmavad ära. Ja sellega algatati lõpuks kriminaalmenetlus, kuna on esitatud valeandmeid. See on seesama tegevus, kus me tegelikult oleme rääkinud ka sellest, kas keskkonnakompleksluba peaks olema tähtajaline või tähtajatu. Kohe-kohe me jõuame komisjonist sellega ka saali. Õiguskantsler on osundanud, et see üks tähtajaline keskkonnaluba on sihuke vähe imelik viis. Ma saan aru, et see aetakse nüüd ažuuri. Aga selle ümber kogu aeg midagi toimub. 

Käisime tõepoolest eile Tootsi-Sopis. Hea kolleeg Jüri Jaanson küsis arendaja esindajalt, mida nemad arvavad kompleksloa menetlusest. Loomulikult, ettevõtja vastus on etteaimatav: täiendav bürokraatia ei ole hea asi. See on täpselt sama vastus, et ehk võiks üldse selle bürokraatliku instrumendi ära kaotada, mis me neid põllumehi kiusame. Ega see ju pole hea asi, sest üldiselt bürokraatia kahandab tööviljakust ja nii edasi. 

Aga veel kord: riigi roll avalikus ruumis ühe tööstusala arendamisel peab olema see, et ta pakub elanikele kindlustunnet. Kindlustunnet peab pakkuma ja peab säästma keskkonda ning tagama selle, et kui tööstust arendatakse ja kui ühel hetkel on vaja see kokku pakkida, siis tehakse seda võimalikult säästlikult. Ehk selle kõige peale on mõeldud. 

Seal toodi ka välja, et tegelikult järelkontroll on ju ka praegu seaduses olemas. Ehitusseadustikust tulenevalt on järelkontroll selline instrument, mida võiks  täiesti kasutada. 

Aga ma rõhutan siinkohal, et järelkontroll ja kompleksluba on totaalselt erinevad asjad. Järelkontroll on ellu kutsutud eelkõige selleks, et kui ehituse käigus ilmnevad puudused, kui vastuvõtmisel ilmnevad puudused, siis hiljem tullakse uuesti kokku, käiakse see puuduste loetelu üle ja vaadatakse, kas puudused on likvideeritud. 

Aga keskkonnakompleksluba on hoopis teistsugune instrument. Me tegelikult näeme, et ühiskond vajaks sellist positiivset nooti nende planeeringute menetlemise kõrval, et kogu protsess elanike jaoks ei lõpeks lihtsalt mingisuguse tasuga kuskile kohaliku omavalitsuse eelarvesse või võimalikult lähedaste, kahe- või kolmekilomeetrisel vahemaal asuvate majapidamiste eelarvesse. Sest tõepoolest, ka kaugem kogukond võib vägagi selgelt seda mõju tunnetada ja seda mõju ei ole võimalik lõpuni ette näha. No ei ole võimalik seda ette näha!  

Ma võin teile kinnitada, et ka minu maakodu asub tuulepargist linnulennult 10 kilomeetri kaugusel. Ja see heli, mida ma nüüd olen kuulnud nii mõnelgi õhtul – kummalisel kombel iga ilmaga seda ei ole –, on selline tööstusmüra, mis kaugelt kumab nagu sõitev rong. Seda müra tegelikult enne ei olnud. Me saame aru, et see on ilmselt sellesama suure tuulepargi mõju. Mind isiklikult see ei häiri, aga mina olen 10 kilomeetri kaugusel ja ma ei tea, mida see tähendab lähemal olevatele. 

Kindlasti see vilkuvuse teema – kogu lugupidamine selle infraheli suhtes, on või ei ole –, mina ei ole valdkonna ekspert ja ma ei taha sellel teemal sõna võtta. Aga kahtlemata, kui inimesed emotsionaalselt tunnevad, et neid koos kohaliku omavalitsusega on jäetud selle tuulepargiga üksi suure arendaja vastu, siis see on ebavõrdne. Ja riik ei saa ennast selles kontekstis välja kirjutada. Kui riigi kõrgendatud avalik huvi on rajada sellist tööstust, siis peab riik jääma ka partneriks. Aga praegu seda sellisel kujul ei ole. 

Mina olen kindel, et tegelikult on selle kompleksloa juurutamine taastuvenergeetika sektoris väga selgelt vajalik. See suuremahuline biogaasi- või biomassijaamade teema, mis põletavad orgaanilist materjali, on käsitletud, jäätmepõhise energia tootmine on käsitletud, suured põllumajandusettevõtted on käsitletud. Miks me siis ütleme, et selline massiivne tööstus nagu taastuvenergiatööstus ei ole? See on minu meelest täiesti ebavõrdne kohtlemine ja põhjendamatu käsitlemine. 

Nii et keskkonnakomisjonis millegipärast leiti üsna kiirelt, et see ei ole mõistlik meede. See ei ole mõistlik meede! Ja ilmselt me täna kuuleme, et seda saab kuidagi teistmoodi teha. Ja lisaks kõigele, see suurendab bürokraatiat, aga bürokraatia teatud mõttes ongi ju instrument, mis peaks tagama riigis süsteemsuse, läbipaistvuse ja teatud mõttes ka piirkonna elaniku kaitstuse. 

Veel kord: me räägime praegu nendest majapidamistest, mis jäävad kahe-kolme kilomeetri raadiusesse. Aga me peame rääkima ka sellest, et kellelgi on seal maatükid, kus on olnud vana talukoht ja keegi on mõelnud sinna ehitada või taastada oma vanematekodu, aga ta ei teagi, kas [tasub] seda teha. Põhimõtteliselt mittetegelemisega me seal piirkonnas võime luua olukorra, kus see foon loob sellise kuvandi, et seal ei olegi mõtet midagi teha. See ju tapab inimesi, ajab hulluks inimesi ja linde-loomi ka. 

Ja kui riik ütleb, et ei ole midagi, peame neid koosolekuid suletud uste taga ja teeme siis erakorralisi koosolekuid, kui kisa liiga suureks läheb. Mina ei kujuta ette, kus see partnerlus on või kust peaks tekkima omavalitsustel üldse tunne, et me tahame nende planeeringutega sellisel kujul tegeleda. Üsna loogiline vastus demokraatia printsiibist lähtudes on, et see hävitab meie elukeskkonda ja kui riik ennast distantseerib, siis viige need pargid sinna, kus on tarbija, kui ta mitte midagi ei kahjusta, kus võrk on lähedal ja tuuletingimused on head. 

No Lasnamäe on kena koht selleks, on ju. Mis te siis tagaõuel olete selle pargiga? Ja kui ta ei näe kohta õigusruumis selle allutamiseks … Võib-olla tõesti selles eelnõus võib tuua veel sisse selle valiku, et kuskil on piir, et tõepoolest iga väike kodumajapidamine ei pea kompleksluba taotlema, võib-olla 50-kilovatine park ei pea, võib-olla ka 100-kilovatine park ei pea. 

Aga kui sul üks tuulik on 5–8 megavatti, mis võtab taha Türi kogukonna suuruse elektritarbimise, suudab üksinda seda toota, siis öelda, et see ei ole tööstus ja seda ei ole vaja kuidagi hoomatavalt kompleksloa menetluse kaudu vaadelda – mulle jääb see sügavalt arusaamatuks. Ja ma arvan, et kui me selliseid asju tagasi lükkame, siis sellega me tegelikult lõhume seda süsteemi ja kasvatame inimestes segadustunnet. Aga riik tahab pakkuda ju kindlustunne, tahab süsteemselt asjale läheneda. 

Ja põhiprobleem ongi selles, et me keskendume praegu ainult planeeringute kiirendamisele, aga me ei tegele selle teise poolega – kui mingi park on valmis saanud, siis tuleks vastu pakkuda ka kindlustunnet: kui see park tuleb, kui see antakse käiku, siis tegelikult see mõjutab kohalikku elu, see toob kaasa positiivseid ilminguid.

Eile rääkisime näiteks väga palju ka sellest, et me oleme ikkagi väga rikas riik, kui me alles otsustasime, et me Pärnumaa teise otsa, Tõstamaale hakkame arendama kaitsetööstusparki. Mõte on õige, keegi ei vaidle selle ideoloogia üle, et kaitsetööstust arendada Eestis. Aga just ehitati Enefit Greeni rahvaaktsia kaudu põhimõtteliselt valmis teedevõrk, kuivendussüsteem, elektrivalmidus Tootsi-Sopi alale, mis on valdavalt riigimaa. Miks me võtame säästlikkuse printsiibist lähtudes teise asukoha ega võta Tootsi-Sopi parki isegi võrdlusesse, et sinna seda teha? See ala on meeletult suur, seal oleks võimalik teha isegi piiratud soneeringut ja siis oleks võimalik tegelikult ka elektrienergiat ju kogu aeg tarbida. Seda me ju kogu aeg räägime, et Eestis toodetud taastuvenergia peaks olema meie majanduse sisendav impulss, et me saaksime soodsama energiaga siin pakkuda töökohti ja luua väärtust. Arusaamatu! Lõpuks keegi vastata ei oska ja Enefitiga keegi sellest isegi ei rääkinud. 

Nii et kohati tundub, et me väga hästi ikkagi ei taju tervikpilti ja seda, mis meil Eesti avalikus ruumis toimub. Järelikult on kuskil viga. Loodame, et ühte viga me saame parandada selle tagasihoidliku eelnõuga. Me palume seda toetada. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. (Hääl saalist.) Jah, tõepoolest, oligi väga põhjalik ettekanne, nii et tuleb nõustuda teiega, hea kolleeg. Aga keskkonnakomisjonis toimunud arutelu palun tutvustama keskkonnakomisjoni liikme Jüri Jaansoni. Palun!

Tänan, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Tõepoolest, see on mõnes mõttes jätk minu eelmisele eelnõule. Minu ülesanne on nüüd teha selle eelnõu kohta komisjoni ettekanne. 

Isamaa fraktsiooni algatatud tööstusheite seaduse muutmise seaduse, mis käsitleb kompleksloa lisamist tööstusheite seadusele, algatas Isamaa 16. aprillil. Komisjonis oli see arutusel 19. mail käesoleval aastal.

Komisjonis oli kohal viis komisjoni liiget, puudu oli kolm. Ja lisaks komisjoni liikmetele osales Kliimaministeeriumi keskkonnakorralduse ja kiirguse osakonna tööstusheite ja kemikaalide valdkonna juht Pärtel Niitaru. 

Komisjonis Isamaa esindaja Andres Metsoja tutvustas eelnõu. Ma ei hakka seda kordama, sest ta tutvustas seda siin isegi põhjalikumalt kui komisjonis. Seejärel olid küsimused‑vastused. Aga enne kui ma neid valgustan, loen ette komisjoni menetluslikud otsused. Neid oli kolm. Tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 4. juuniks, see on siis tänaseks, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Jüri Jaanson. Need kaks ettepanekut võeti vastu konsensuslikult. Siis tegi komisjon veel ettepaneku eelnõu tagasi lükata. See ettepanek läks hääletamisele, selle poolt oli 5 komisjoni liiget ja vastu 1, erapooletuid ei olnud. Vastu oli eelnõu algataja. 

Ja nüüd natukene nendest küsimustest-vastustest, mis komisjonis toimus. Kõigepealt tegi algataja eelnõu tutvustuse. Seda kommenteeris Kliimaministeeriumi esindaja Pärtel Niitaru, öeldes, et Kliimaministeerium ei toeta eelnõukohast ettepanekut. Eelkõige sellepärast, et taastuvenergia tootmine ei kuulu olemuselt tööstusheitedirektiivi reguleerimisalasse. Ja üldjuhul ei kaasne taastuvenergiaga selliseid keskkonnamõjusid, mille ohjamiseks on kompleksluba ette nähtud. Lisaks mainis ta, et tuule‑ ja päikeseenergia tootmisele ei ole kehtestatud parima võimaliku tehnoloogia nõudeid. Teisest küljest on Eesti eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside heitmeid, kiirendades sellega rohepööret konkurentsivõimelisel moel, ja tagada energiavarustuskindlus, mis suurendaks taastuvenergia osakaalu meie energiabilansis. Kompleksloanõude laiendamine taastuvenergia arendajatele töötaks nendele eesmärkidele vastu.

Siis uuriti komisjonis veel, kas on hinnatud ettevõtjatele ja avalikule sektorile lisanduvat kulu ehk mõju elektri hinnale. Eelnõu algataja esindaja vastas, et elektri hind tõuseb pigem juhul, kui tuuleparke ei arendata. Aga problemaatiline on, et eriplaneeringutega ei hinnata taastuvenergeetikatööstuste kumuleerivat mõju. Tegelikult lisas ta ka seda, et parima ülevaate mõjudest oskavad anda just ettevõtted.

Ja siin ma korraks väljun komisjoni ettekandja rollist ja kommenteerin natukene eelnevas, Andres Metsoja ettekandes [kõlanud] viidet selle kohta, et eile Sopi-Tootsi tuulepargi külastamisel ma küsisin ettevõtjalt üle, mis ta sellest asjast arvab. Jah, seda ma tõesti tegin, just selle viite peale, et tegelikult on ettevõtjad, nende tuuleparkide arendajad, taastuvenergiaettevõtjad ju parimad tagasiside andjad. Loomulikult, seda ma tegin. Ja lisaks sellele, meie kohtumise lõppemisel ma küsisin nende käest, mis sõnumi nad annaksid Riigikogu liikmetele või Riigikogu tööle kaasa, millega oleks vaja tegeleda. [Nad leidsid, et] otseselt tuleks tegeleda bürokraatia vähendamisega, see oleks nende vaatest väga oluline. Konkreetselt tuuleparkide ja taastuvenergeetika kontekstis võiks uute parkide arendamisel kasutada rohkem olemasolevat teadmist ja olemasolevaid mõõdistusi, et mitte iga kord uuesti alustada, täiesti nullist. See on hästi oluline. 

Aga nüüd tagasi selle eelnõu juurde. Komisjonis tekkis veel lihtsalt vaidlus selle üle, mida töötusheite seadus iseenesest käsitleb, milliseid heitmeid, ja kas need seostuvad ka taastuvenergeetikaga. Ja sellega sisuliselt see komisjoni istung otsa saigi. Menetluslikud otsused ma ütlesin juba ära, jah. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Nii, järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 628 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 628 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 41 Riigikogu liiget, vastu 11. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 628 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Tänane seitsmes päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud Riigikontrolli seaduse, erakonnaseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (erakondade rahastamise kontrollorgan) eelnõu 599 esimene lugemine. Nüüd ma vaatan saalis ringi, siin on ettekandja vahetus toimunud, vähemalt istungi juhataja arvates, aga ettekandjat ei ole meil saalis kohal. (Saalist vastatakse.) Selge, ettekandjat Evelin Poolametsa ei ole meil saalis kohal, sellega on meil tekkinud … 

Ma korra veel küsin, et kuna tegu on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni eelnõuga, kas fraktsioonist keegi teine soovib sellel teemal eelnõu tutvustada. (Saalist vastatakse.) Ei tea, tahad tulla või? (Saalist öeldakse midagi.) Head kolleegid, anname kolleeg Rain Eplerile pisut aega, ta võtab eelnõu tagant riiulist ja tuleb seda tutvustama. (Saalis on sumin.) Aivar Kokk, vastuseks teie küsimusele, miks Rain Epler saab tulla: tegu ei ole mitte Riigikogu liikmete esitatud eelnõuga, vaid see on fraktsiooni esitatud. Ja antud juhul fraktsiooni esindajana ta saab tulla seda eelnõu tutvustama. Kui on mitme Riigikogu liikme esitatud eelnõu, siis ükskõik kes nendest, kes on esitanud, saab tulla seda eelnõu tutvustama.

Mis teil nüüd siis on, ma ei saa aru.

Selle vahetuse saab teha. Nii et antud juhul mul on hea meel tervitada siin Riigikogu kõnetoolis kolleeg Rain Eplerit. (Rain Epler ütleb midagi.) See on 599 SE. (Rain Epler: "Ma võtsin 599 karbist, aga …") Võta siis see. Oota, Rain, ära mine, ma annan sulle kohe. (Saalis on sumin.)

Nii, head kolleegid! Nüüd jätkab kolleeg Rain Epler Riigikogu kõnetoolist, et tutvustada eelnõu 599, mille on esitanud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon. Palun, Rain Epler!

Aitäh, head kolleegid! Palju mul aega on? (Juhataja vastab.) 20 minutit! Suurepärane! (Naerab.) Head kolleegid! Suurepärane, mul on 20 minutit aega. 

Aga tegelikult ma lohutuseks ütlen teile, et sõiduplaan oli täna selline, et Evelin kannab ette – Evelin kahjuks ei saanud siin olla – ja mina pean kõne. Nüüd ma saan teha kaks ühes. Aega, ma arvan, kulub enam-vähem võrdselt, kuigi ma ei saa teile siiski lubada, et mõni minu erakonnakaaslane lõpus kõnet ei taha pidada. Nii et poliitika on meil jätkuvalt dünaamiline, nagu ta on Eestis alati olnud. 

Eelnõu sissejuhatuseks võib-olla, et teema käsitleb erakondade järelevalvet ja seda, kes seda võiks teostada ja mil viisil. Alati on hea praktiliste näidetega illustreerida neid olukordi, mida elus seadustega reguleerida püütakse. Viimasel ajal on uudised, ma ütleksin, kubisenud ERJK tegevusest. Üks meie endine kolleeg, kes on munitsipaalteemade peale liikunud, on menetluse all selle eest, et ta kutsus inimesi hokivõistlusi vaatama. On kolleeg, keda on avalikult narritud ja keda on palunud üks ettevõte oma toodet reklaamima, teda menetletakse. Ja see menetlus tegelikult tabab aina rohkemaid siin saalis istujaid, ka neid, kes siin otseselt ei istu. Ja tegelikult, kui ma olen väljaspool seda saali kolleegidega teemat arutanud, siis kõikide erakondade esindajad nõustuvad, et asi on läinud kuidagi nagu kõverpeeglisse, tagurpidiseks. 

Ma kuulsin just paar päeva tagasi, et nüüd hakatakse ka mind menetlema. Jaa! Inimesed Vana-Vigalast, kes on täitsa vabast tahtest, heast südamest ja ilma raha teenimise eesmärgita üle kümne aasta korraldanud seal rahva rõõmuks punkfestivali, ütlesid, et Rain, sa oled tuntud inimene, ütle paar sõna, et saaks rahva festivalile kokku ja nii. Ja ma siis ütlesin järgmist – see kõik toimus siin Riigikogu ukse ees, väljusin Riigikogu uksest ja nemad filmisid –, ma ütlesin: "Kurat, kuulasin just päev otsa Jürgen Ligit, see ei ole üldse lahe. Punk on lahe! Lähen Läburindi pileteid ostma." Ütlesin niimoodi Läburindi festivali toetuseks. Ja nüüd tuleb välja, et on reklaamitud hoopis poliitikut, mitte festivali. Aga eks näis, ega mina ei tea, kuhu see menetlus välja jõuab. Kogenumad kolleegid ütlesid, et Rain, sa oleksid pidanud neile maksma selle eest. See oli minu jaoks täiesti uus kontseptsioon. Inimesed ütlevad, et tule aita meil reklaami teha sündmusele, ja siis veel ma oleksin pidanud justkui raha ka neile andma. Tundub mõistusevastane, aga ma saan aru, et proua Oviiri lähenemine midagi sellist on. 

Jõudsime proua Oviiri juurde. Ja ma nüüd siit tegelikult pöördun ise, mitte seepärast, et mulle kaebamine meeldiks. Aga et olukorra absurdsust iseloomustada ja kolleegide tähelepanu juhtida sellele, kui oluline on seda eelnõu toetada, ja võib-olla on seda vaja muudatusettepanekutega veel paremaks teha, siis ma nüüd avalikult esitan ERJK-le mõned kaebused, mida nad peaksid menetlema. 

Esimene käsitleb kodanik Oviiri ennast. Tema on poliitik. Ta on Harku volikogu liige ja vaat et isegi revisjonikomisjoni esimees. Nüüd võtame lahti möödunud nädala Ekspressi. Seal on suur artikkel, pealkirja ei mäleta, aga selline, ma ütleksin, sooja ja Liisa Oviiri suhtes positiivse pealkirjaga artikkel. Seal on juures tema pilt ja ta saab seal avaldada mõtteid, kui hea inimene ta on ja kuidas teised poliitikud on halvad ja tema proovib neid korrale kutsuda. Selle asja juures peaks tegelikult olema nurgas märge "Poliitreklaam", äärmisel juhul võib-olla "Sisuturundus" ja Liisa Oviir peaks olema selle eest maksnud. Praegu on seal juures kiri "Persoon" – suur persoonilugu Eesti Ekspressis üle mitme lehekülje. Nii et mina ütleks, et kaebus. Ja et lihtsam oleks menetleda, vaatame üle seal Ekspressi külgede ruutsentimeetri hinna – kui keegi paneb sinna töökuulutuse või midagi muud, seal on hinnakiri. Liisa Oviiri on seal üle mitme lehekülje ja maksku ära. Ja ERJK siis otsustab, kas ta peab riigieelarvesse väikese trahvi ka maksma, sest niimoodi kommertsajalehes teeb reklaami. 

Aga läheme edasi. Ega see ei ole nii, et vaid üks inimene tegeleb ei tea millega. Toomas Uibo, Igor Taro, Kalev Stoicescu, Lauri Hussar, Mart Maastik, Andre Hanimägi, Tõnis Lukas, Karmen Joller, Pipi-Liis Siemann, Riina Solman ja Hanah Lahe – ja see on grupiviisiline rikkumine, see on minu arust eriti õudne – olid kaks nädalat tagasi ERR-is "Hommik Anuga" saates Riigikogu koorina. Moodustatakse mingisugune koor ja siis minnakse endale kampaaniat tegema ERR-i, kus mõnes mõttes on reklaamiminuti hind hindamatu. ERJK, palun menetlege, kui palju see maksab! Sinna saab reklaami ainult väga harvadel juhtudel, näiteks kui ERR jalka-MM-i näitab. Ainult siis saab sinna üldse reklaami. Ja see on kallis, kallis värk. 

Nii et, kallid kolleegid, kelle nimed ma siin ette lugesin, ma loodan, et te kuulasite tähelepanelikult, pange rahakotirauad valmis. See praegu oli kaebus, ma saadan pärast kirjalikult ERJK-le. Tegu on olnud just nimelt grupiviisiline, ärge unustage! Oviir ise üksi, teie, kolleegid, mitmekesi te olite? Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, kümme. Näete, täpselt! 

Ja kolleeg koalitsioonist ütles siin kohe, nemad on väga nutikad, kuidas ise saaks odavamalt läbi. Saab jagada! Ei ole, mina ütlen, et kõigile täishinnaga. Kõigile täishinnaga ja trahv ka veel otsa, sest ta on grupiviisiline. (Saalist öeldakse midagi.) Noh, seda siis menetlegu komisjon, kes on selleks loodud. 

Ja et mitte jätta muljet, et justkui kolleegidel on jama, paneme ennast ka sinna rivvi. Ma praegu nüüd siit loen sisse ühe reklaami. Ma palun seda levitada kõigil, eriti hea, kui juriidilistele isikutele. Levitage seda videot, saate välja lõigata. 

Juuli alguses toimub laulu- ja tantsupidu. Kel vähegi võimalust, inimesed, tulge peole, tulge rongkäikugi vaatama. Ja kui kuum ilm on, võtke vett kaasa rongkäigus marssijate toetuseks. See on Eesti rahva suur pidu. See on selle suve suurim pidu. See on väga oluline. Palun tulge peole! 

Nii et võtke ka see menetlusse. Kui nüüd laulu- ja tantsupeo sihtasutus, juriidiline isik, paneb selle üles, menetleme läbi. Ja siis pärast ma kutsun üles kolleege kas vabas mikrofonis või mõnes muus formaadis või kui me jõuame teise lugemiseni, muudatusettepanekuteni, siis võiksite oma kõnede käigus kas puldist või küsimuste käigus või vabas mikrofonis mainida, palju kokku saite, palju keegi maksma pidi. Siis saab ka seda vaadata, kas on ka mingi erakondadevaheline tasakaal või mitte. 

See kõik võib tunduda naljakas, aga tegelikult see ongi päriselu. See ongi päriselu! Ma rääkisin kolleegiga Võrust, Anti Allasega. Ma ütlesin: Anti, kui nüüd tehakse näiteks Võru laulupidu või tantsupidu ja sulle helistab keegi ja ütleb, Anti, sa oled tuntud inimene, kutsu inimesi peole! Anti ütleb: muidugi kutsun, võrukeste värk. Teeb video ära, läheb kaks nädalat mööda, Oviirilt kiri: "Kanna üle! Ei olnud laulupeo reklaam! Anti, sinu reklaam oli." Haugas ka seal vaatab, nägu hakkab murelikuks minema. Sul sama jama? Ega keegi ei pääse. 

Aga lähme edasi. Mingid heategevusfondid. Riina Solman, kes alati hoolib vaestest ja väetistest, ütleb: "Tulge annetage lastehaigla toetuseks!" Inimesed annetavad, lastehaigla, juriidiline isik, paneb video levima ja Liisa Oviir – põmm! –, arve teele: maksa! Heategu ei jää karistuseta. 

Ühesõnaga, meie ettepanek on tegelikult, et lõpetaks selle ERJK tegevuse ära, annaks kogenud analüüsivõimelisele institutsioonile ehk Riigikontrollile selle õiguse ja tõmbaks selle asja kusagile mõistuspärasesse kohta tagasi. 

Ma lõpetuseks veel ütlen seda, et minu isiklik arvamus on, et me saaks bürokraatiat tegelikult veel rohkem vähendada, kui me selle jama üldse ära lõpetaksime. Mina ütleks, et annetada võib erakondadele, tuntud inimesed võivad reklaamida nii tooteid kui ka heategusid kui ka sündmusi. Kõik peaks olema lihtsalt selles mõttes puhas, et kui mõni firma tahab näiteks Aivar Kokka toetada, siis peab olema näha, et ülekandega, et ei oleks seda kilekottidega värki. Siis on kõigile näha, võtad lahti, kes kandis, kui palju kandis, ja siis mõtled või kuulad – seda mõtled nagunii, et miks mulle ei antud –, aga kuulad kolleegi ja mõtled, et huvitav, miks ta sihukest juttu räägib. Võtad selle lahti, vaatad: selge! Vaatad, Võrklaev on puldis, räägib midagi. (Keegi hõikab saalist: "Škoda!") Škoda, jah, kuidagi nagu juhuslikult poetab kõne sees. Võtad lahti, vaatad – selge, sai raha, muidugi räägib. 

Aga see on minu isiklik arvamus. Eelnõu siiski ütleb, et ärme lase nii vabaks, anname [selle õiguse] lihtsalt paremale kontrolliorganile, Riigikontrollile. Nii et kutsun üles ka koalitsioonisaadikuid, võib-olla saate sõnumi saata istungi juhatajale. Teete väikse kümneminutilise pausi, mõtisklete ja saate aru, et on hea asi, liigume edasi. Aitäh!

Suur tänu! Üks hetk, sulle on mõned küsimused. Või on värvi lisada. Mart Helme, palun!

Aitäh! Hea Rain, ära torma minema, me saame …

Jah, vabandust!

… veel jätkata. Me tegime … See, mida Refi ikke tegelased nimetavad EKRE ikkeks – meil oli ju plaan kaotada see [komisjon]. See oli meil koalitsioonis diskussiooniteema ja põhimõtteliselt oli otsus olemas, et anda Riigikontrollile need funktsioonid üle. Praegu me näeme, et asi on veel hullemaks läinud. Nüüd me näeme, et seal ei ole ka mingit poliitilist tasakaalustatust enam. Me ei räägi isegi mitte ideoloogilisest tasakaalustamatusest, me räägime ka sellest, et seal on kolm sotsi. Teistel erakondadel on kõigil üks esindaja, aga Oviir on sots, Tarand Kaarel on sots ja peale selle on veel fraktsiooni esindaja sots. Kolm esindajat ülejäänud erakondade ühe esindaja vastu. Juba see tasakaalustamatus on probleem. Või kuidas sina sealt puldist vaadates seda näed?

Ma hakkan peale küsimuse algusest. Nagu me siin näiteks energeetikaküsimustegi puhul oleme näinud, Reformierakond kipubki asju nägema vastupidiselt, kui nad tegelikult on. Tänagi Yoko Alender ütles, et päikesest ja tuulest elektri tegemine on kõige odavam. Tegelikult on täpselt vastupidi. 

See ikke küsimus on ka. Tegelikult meie valitsus ikkagi, noh, vabastas inimesi nii maksuikkest kui ka paljudest muudest bürokraatlikest iketest ja palju jäi veel tegemata. Nüüd on seda rahva iket siin kõvasti suurendatud.  

Ja kusjuures, eks ole, Mart, paradoksaalsel kombel me oleksime sellest ERJK ikkest ka Reformierakonna enda vabastanud. Mõni kolleeg on siin koridorides tunnistanud, et tegelikult tõesti rumal lugu, seda oleksime küll võinud toetada. Nüüd oleme siin kõik koos, mõtiskleme uuesti selle üle. Ja see tasakaalustatuse küsimus kindlasti on. Aga muidugi, vot ei teagi, mis selle Ossinovskiga siis on. Kas tehti kuidagi nii, et seal mängitakse mingi teater läbi, et näidata, et nad on õiglased, ja siis saab teisi veel kõvemini edasi pigistada, või oli mingi sisetüli. (Saalist öeldakse midagi.) Mingi erakonnasisene asi jah, ega neile Ossinovski ei ole kunagi meeldinud.

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Ma olen nõus, et olukord – sa kirjeldasid seda väga hästi – on täiesti jaburaks läinud. See on täiesti jabur, mis toimub. Ja ma täna nägin, et Eesti Ekspressi vahel oli meie endine kolleeg Jüri Ratas ühe reklaami peal. Reklaamib mingit galaõhtut. Ma loodan, et Jüril on makstud selle eest, et ta seal on. Vastupidisel juhul tuleks seda kindlasti menetleda, sellepärast et äkki Jüri veel kandideerib kunagi kuskil ja osutub valituks. Ja mine tea, palju ta hääli selle eest saab. Selles mõttes kindlasti peaks lisama sinna ettepaneku kontrollida, kas Jüri Ratasel on makstud Eesti Ekspressile selle reklaami eest, kui ta kuskil Kroonika üritusel meelelahutusäris on. 

Aga see kõik on täiesti jabur. Ja ma kutsun küll üles kolleege, kes on siin saalis ja tubades, et menetleme seda seadus[eelnõu] edasi. Me ei taha seda [kontrolli] ära kaotada, me tahame selle Riigikontrollile anda. Mõelge nüüd kaasa, palun, oma peadega siin saalis ja tubades ka! Menetleme edasi, teeme seda paremaks! See on täiesti jaburaks läinud, mis täna toimub ERJK ümber ja mismoodi ta menetleb meid kõiki. Seda tuleb [muuta].

Jaa, olen nõus, et ongi jaburaks läinud. Ja tõesti, kui mõni kolleeg mõtleb, et kui siin hakatakse nüüd massiliselt, ma ei tea, hambapastat, autosid ja tont teab mida reklaamima, siis võivad eriti need kolleegid, kellele võib-olla kapitalism ei sümpatiseeri, pahased olla. Aga just sellepärast ma tõingi näiteks mingisugused heategevusüritused, kontserdid, sündmused ja nii edasi. Midagi pole teha, me ju kõik siin oleme, tahame või ei taha, tuntud inimesed ja on terve hulk asju, millele me saame sellega kaasa aidata. Olgu see siis mingisugune rahvakultuuriüritus kuskil piirkonnas ja nii edasi. Aga tänased menetlused viitavad sellele, et seda ei tohiks justkui teha. 

Mulle sellega seoses meenus, et me korruptsioonivastase erikomisjoni istungil lahkasime seda uut Euroopa seadusandlust, mis poliitreklaamide kohta tuleb. Põhimõtteliselt reklaam peab olema selline, valdavalt sisu peab olema see, et see on poliitreklaam ja seda ei tohiks teha. (Naerab.) Noh, näiteks härra Timpson paneb Viljandisse üles suure plakati, kus väikselt on nurgas tema pilt ja ülejäänud on sihuke tekst, et palun vabandust, kallid kodanikud, et ma teile siin poliitreklaami teen, ja ma proovisin ausõna pildi panna nii väikese, et ei saa aru, kes seal pildi peal on. No umbes sinna suunda Euroopa reeglid meid suunavad. 

Ma esitasin Justiitsministeeriumi esindajale küsimuse, aga mis siis saab, kui inimene veel ei ole poliitikas. Meil siin kuulsaid inimesi, kes ühel hetkel siirduvad poliitikasse, eks ole, on ju olnud palju ja tuleb veel. Oled laulja või sportlane või näitleja või mida iganes. Kas siis esimesel korral saab sihukese triki teha, et kütad eetri täis, aga reeglid ei rakendu. Ja need, kes kõik on juba sees, vaatavad, et raisk, midagi teha ka ei saa, on ju. Seal tekib teatav ebatasakaal ja nii edasi. Aga nüüd ma kandusin juba Euroopa reeglistiku teemale, seda me täna muuta ei ürita, nii et jääme praegu siin peatuma selle asja juurde. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Ma ei tea, mulle tundub, et on väga hea eelnõu. Rõhutan veel kord, et nagu siin on EKRE poolt öeldud juba, [kontrolli] ei kaotata ära, [selle õigus] antakse pädevale organisatsioonile. On ebaloogiline, et kontrolli teostab mingisugune ühe erakonna liikmete punt. Aga mul on küsimus selle kohta, et sa lugesid siin üles terve rea nimesid. Mis nüüd edasi saab? Pandora laegas on avatud. Kui ühtesid menetletakse, kes on ebasoovitavad Riigikogus, siis niimoodi ei saa. Ebameeldivus ei mängi siin rolli, siin mängib rolli see, kas normi täidetakse või mitte. Siin on ju võimalus rakendada ka sunnimeetmeid. Kui nüüd selle eelnõu vastu hääletatakse, kas siis see nimekiri lendab kohe ERJK-sse või kuskile mujale? Või kui nad ei võta menetlusse, siis üldse kriminaalmenetlusse? Kas niisugune variant on tulemas EKRE poolt?

Aitäh kõigepealt, Kalle! Muidugi on hea eelnõu, muidu ma siin ei seisaks. Minul sellist väljapressimislaadset mõtet ei olnud. Minu mõte oli pigem selline, et nüüd need kaebused on esitatud avalikult ja need saab kirjalikus vormis stenogrammist ka kopeerida ja kirja veel järgi saata. Siin on nimed ja tegevused üles loetud, kes millist reklaami on teinud ja kus. Ja tegelikult ma ütleksin, et lahendus saab olla see, et enne kui menetleda jõutakse, äkki saadame selle komisjoni laiali ja anname kontrollifunktsiooni Riigikontrollile ja liigume selle asjaga kuidagi jälle nagu mõistuspärasesse voolusängi tagasi.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Meil on ju paralleelselt menetluses ka erakonnaseadus, kus on ka see keelatud annetuse teema käsitluses. Ma mäletan, põhiseaduskomisjonis läks arutelu nii kaugele, et me arutasime, et varsti on Riigikogu istungid ka keelatud annetus – meid ju kogu aeg reklaamitakse. Ma arvan, et mingi hetk me peaksime tegelikult hoopis Riigikogule [midagi] tagasi maksma, see võib-olla oleks ka õige.

Aga tegelikult olukord on ka selles mõttes huvitav, et põhimõtteliselt täna keegi võib asutada juriidilise isiku, printida Rain Epleri plakatid, jagada Rain Epleri flaiereid igale poole ja siis minna ERJK‑sse, esitada kulude aruanded, öelda, et näete, mina tegin reklaami. Ja kuna tegemist on keelatud annetusega, siis sulle esitatakse trahv ERJK poolt. Ja sina pead siis selle trahvi, eks ole, maksma, sest keegi tegi sulle selle keelatud annetuse, keegi tegi sulle reklaami, millest võib-olla sa ei olnud üldse teadlik. Kas sa näed, võib-olla see on mõnele ettevõttele hea võimalus selliseks äriks?

Jah, natuke sinna ju ERJK selle tõepoolest tüürinud on. Aitäh küsimuse eest! Maailmas on olnud petuskeeme, mille puhul suurtele firmadele saadetakse väikeseid arveid. Kusagil suures ettevõttes on terve pakk arveid igal hommikul raamatupidaja laua peal, keegi on visanud sinna [nõude maksta] 20 eurot vaiba puhastuse eest. Läheb nagu konveieri peal, makstakse ära. Ja niimoodi saadad paljudele ettevõtetele. Aga nüüd on see sinu viidatud skeem – tegelikult tõepoolest võibki nii juhtuda. Ma muidugi loodan, ja mitte üldse pahatahtlikult, et keegi teeb sulle selle reklaamikampaania. Ma arvan, linnapilt oleks veel ilusam.

Anti Haugas, palun!

Aitäh! Ma saan selle eelnõu kavatsusest aru, aga teatud mõttekäigu ajel esitan sellise küsimuse. Kui näiteks meediaväljaanne osutab teenust tasuta, siis seda [võib olla] raske tõestada, aga [tegelik] põhjus on see, et sümpaatia isiku vastu on suur ja soovitakse teda poliitiliselt reklaamida. See võimalus on olemas. Korrektne oleks see, et meediaväljaande omanik maksab maksud, saab raha eraisiku kontole ja teeb annetuse vastavale erakonnale. Erakonnale esitab see ettevõte koos käibemaksuga arve ning siis saab teenust osutada turutingimustel. Nii oleks igati aus. Riik saaks maksud kätte ja polekski probleemi. Aga antud juhul on probleem minu arust ka maksudest kõrvalehiilimine. Paralleele saab tuua näiteks tehingutega, näiteks erisoodustusega ettevõtlussektorist või siis ka näiteks alla turuhinna tehingute tegemisega. Minu arust see on kompleksne probleem ja ma isiklikult ei ole valmis täna seda toetama.

No võib-olla lihtne ja selline rahvale mõistetav vastus on see, et Anti, sinus räägib lihtsalt puhas kadedus. Lühike vastus on see. Pikem vastus on see, et tõepoolest me tegelikult saaks probleemistikust lahti ja meil seda muret ei ole, et maksukoormus väike oleks. Peaminister siin täna küll rääkis midagi 36%-st SKT-st ja et on 0,2% võrra väiksem ja 0,4% võrra väiksem, aga paar aastat tagasi oli see veel 32 koma midagi protsenti. Nii et on tummiselt tõusnud. See, et nüüd null koma midagi alla tuleb, ei tähenda, et maksukoormus kuidagi liiga kiiresti väheneb. Nii et kui me kaotaks üldse ära sellise keeruka reeglistiku, et eraisik võib ja juriidiline isik ei tohi, ja poliitik ei tohi heategevusorganisatsiooni reklaamida või pidu või mingit spordiüritust reklaamida – kui me kaotaks selle reeglistiku ära, siis ma julgen arvata, et kulude kokkuhoid kogu selle bürokraatide kamba pealt, kes enam ei peaks seda kontrolli teostama, oleks piisavalt suur ja ei oleks vaja mõelda välja mingisugust skeemi, kuidas ettevõtetelt veel rohkem raha välja pressida. Ma saan aru, et formaaljuriidiliselt on sinu skeem põhimõtteliselt tänases ruumis tõepoolest ka niipidi üles seatav, aga sisulises mõttes ma kuidagi ei tunne, et me peaksime sellele teele astuma. 

Jaak Valge, palun!

Suur tänu! Lugupeetud ettekandja! Muidugi, ERJK on teinud selgelt kallutatud ja ebaõiglasi, ja mitte ainult, vaid ka isegi naljakaid otsuseid. Olen väga nõus sellega, et niimoodi pole mõtet jätkata. Aga teisalt suhtun ma pigem reserveeritult sellesse, et need funktsioonid Riigikontrollile üle anda. Pealegi pole Riigikontrolli puhul samuti tagatud, et tulevikus ka naljakaid otsuseid tulema ei hakka. Ja ERJK pluss on, et ta on nagu erakondade eneseregulatsiooni organ. Kas poleks õigem ERJK‑d reformida ja selle reformi abil tagada, et naljakaid otsuseid sealt enam ei tule?

Aitäh! Ma nüüd ei saa täpselt aru, mida sa reformi all mõtled. Kui sa mõtled isikute väljavahetamist, siis see, ma arvan, meid kuigi palju edasi ei aita. Aga mis see muu reform võiks olla?

Teisipidi, ma nõustun sinuga, et Riigikontrolli puhul me anname ametnike kätte kontrolli poliitikute üle ja siis moodustub selline ring, et ühtpidi justkui poliitikud, ja parlamendis olevad poliitikud eriti, annavad tööd nendele, kes neid kontrollivad. Ja siis nemad võivad kaevata selle üle, et nad on mõjutatavad, kuna me saame neil eelarvest raha ära võtta, saame seda mittepiisavalt anda, et nad meid korralikult kontrollida ei saaks, ja nii edasi. Aga ma arvan, et need nüansid me saame paika muudatusettepanekutes, mida me saame väga hästi ka komisjonis arutada. Me saame praegu palli veerema lükata, teeme eelnõu heaks. Proovime ta teha selliseks, et [seadus] töötaks.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Hea Rain! Ma vaatan seda asja hoopis teise nurga alt praegu. Tegelikult Riigikogu liige omab [Riigikogu liikme staatuse seaduse] § 17 järgi vaba immuniteeti. Ta on sõltumatu ja täidab selliseid ülesandeid, mis ei ole vastuolus põhiseadusega ja avalike huvidega ja nii edasi. Praegu toimiv ERJK süsteem tegelikult suukorvistab vaba mandaadi saanud Riigikogu liiget. Mingisugune organ, kellel on järelevalveõigus – ma mõtlen haldusjärelevalvet või mingisuguse kriminaalmenetlusega seoses olevat –, langetab selliseid otsuseid, mis tegelikult suukorvistavad Riigikogu liiget. Ma väidan, et selle normi peaks üldse ära kaotama ja asendama mingisuguse teise asjaga. Ma toetan natukene Jaak Valge mõttekäiku, aga siin peab arutama, kuidas peaks tegema. Mis te arvate?

Nõus! Ma arvan, et siin on arutamist küll. Juba praeguse arutelu käigus on tulnud välja nüansse, erinevaid vaatenurki. Lõpuks on neid loodetavasti 101. Ma arvan, et me üheskoos leiame hea lahenduse sellele. Sest tõepoolest, ei suukorvistata ainult Riigikogu liikmeid. Seesama Jevgeni Ossinovski tegi võib-olla esimest korda oma poliitilises karjääris midagi mõistlikku, tegi midagi head, kutsus inimesi Eestis toimuvale spordivõistlusele. Ja nüüd maksa siis selle eest, eks ole! Kummaline! 

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Ma pean tunnistama, et ma pole jõudnud selle eelnõuga tutvuda, aga ma tahtsin küsida, kas see eelnõu pakub välja ka mingi relevantse lahenduse olukorrale, kus näiteks Urmas Reinsalu peab maksma 1830 eurot ühe terve pika saate eest, aga Võrklaev seevastu ühe minuti eest 5000 eurot.

Nojah, vaata, see on nüüd jällegi … Me jõuame, Madis, sinnani, et meil on, eks ole, ERJK, keda nimetatakse ekspertideks ja õigluse eest võitlejateks ja nii edasi. Tuleb välja, et nemad hindavad, ma ei tea, kas Võrklaeva või Võrklaeva saavutatud täiendavat kuulsust. Ma ei tea, kuidas nad seda hindavad. Kas nad hindavad, et Reinsalu on niigi nii kuulus, et isegi kui ta seda saadet tegi, ta enam kuulsamaks ei saanud niikuinii? Aga Võrklaeva praktiliselt keegi ei teadnud, nüüd ta ütles: "Ostke Škodat!", ja piuhh!, nagu raketina, järgmine kord saab ühe nulli oma häältesaagile otsa. Ma ei tea, milline see nende menetlus ja ekspertiis on, kuidas nad seda välja arvutavad, kes kui palju peaks maksma. See võib olla üks lahendus. Nii et nagu sinagi oma küsimusega tunnistasid, ka mina tunnistan, et me veel ei näe sinna sisse, mis alustel ja kuidas see kõik sealt tuleb. Aga jaburaid asju menetletakse. Ma saan aru, Madis, et sina oled juba kaasas. Läheme edasi selle eelnõuga, teeme muudatusettepanekud ja teeme selle aspekti Eesti elus paremaks.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Kas sa mäletad, et mingi aeg tagasi oli säärane juhtum, et Sihtasutus Liberaalne Kodanik ehk SALK sai kaude selle ERJK kaudu endale rahastuse. Ja kui ma ei eksi, siis see oli mingi 90 000. Äkki sa seletaksid ka selle skeemi lahti? Lihtsalt üks MTÜ peab kuskilt rahastuse saama. Ma saan aru, et rahastused on sihukesed kehvakesed, aga näed, nüüd saab 90 000 eurot lihtsalt erakondade käest, sest sõbrad liberaalid ja sotsid otsustasid niimoodi.

Nojah, see skeem on tegelikult sarnane sellega, mida Anastassia siin mõni aeg tagasi kirjeldas. Oled selline, ütleme, mitte päris läbi kukkunud ettevõtja, aga ei lähe hästi, ja siis kleebid linna poliitikute pilte täis ja ootad ära. Järgmine kuu on ERJK menetlus ja siis esitatakse arve. Nad ise vaatavad, kes kui palju maksma peab. Aasta lõpus saad tegevusaruandesse kirjutada, et otsustasime tegevussuunda pisut korrigeerida, ja hakkas kohe palju paremini minema. Minu arust absurdne. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh! No siin on üks aspekt veel muidugi. Võrklaevast rääkisime. Mis teha siis, kui järgmistel valimistel Võrklaeval on üks null üldse tagant ära [kadunud]? Põhimõtteliselt äkki peaks ERJK tagasi maksma raha, sest inimene äkki tegi halva reklaami ja kaotas äkki hääli kõvasti.

Jaa-jaa!

Võib ju ka niipidi minna. See ei pruugi olla ainult tulupool, võib ka kulupool olla. Võib-olla mõnel mehel ongi [targem] nagu vähem pildis olla. See võib ka nii juhtuda, eks. Aga lihtsalt tuli vahepeal meelde, et meil on siin Juku-Kalle, kes teeb mingit saadet, ja Enn Eesmaa, kes teeb väga toredat saadet, väga huvitav saade on. Tegelikult see on ikka täisjabur. 

Ma kutsun täna kõiki üles, et ärge lükake seda eelnõu kraavi. Menetlemine edasi, teeme seda paremaks. See on täiesti jabur! Ja kui rääkida saalis olevate inimestega väljapool saali, siis on palju erinevatest erakondadest inimesi, kes ütlevad, et tegelikult on tõsine probleem ja me peame midagi ette võtma. Vähim, mis täna teha saaks, on see, et ärge lükake seda eelnõu kraavi. Teeme seda paremaks, arutame, aga tuleb midagi ette võtta, sest see on täiesti jaburaks läinud.

Veel kord, saan sinuga, Rene, nõustuda, et on jabur. Kutsun ka ise kolleege üles, et läheme selle eelnõuga edasi, teeme ta paremaks. Ja kui me läheme selle probleemistiku sisusse, nagu sa läksid, et tõepoolest [võib olla nii], kõigepealt pidid maksma, aga siis tuli välja, et mõju oli sootuks negatiivne. Ma ütleksin, et mis minu kaasuse menetlusse puutub, siis ma hakkasin mõtlema, et ma reklaamisin punkfestivali, olin see reklaamija, aga samas mainisin seal ka Jürgen Ligi. Kas seal jagatakse kuidagi need proportsioonid ära, et Jürgen saab ka nagu osa arvest? (Saalist öeldakse midagi.) Ma arvan, et kui mina ütlen, et Jürgen on loll, siis Jürgeni armastajad mõtlevad, et nüüd peab minema Jürgenile hääli andma, ja vastupidi, eks ole. 

Tegelikult see [näitab] seda, et lisaks sellele, et jaburaid asju menetletakse, ei ole meil kellelgi arusaamist, kuidas nende otsusteni jõutakse ja mis nende alus on. See on, ma saan aru, siin saalis paljudele mõistetamatu, vist lausa enamusele. Võib-olla mõned kolleegid on sinna komisjoni kuulunud, siis ehk on mingi sissevaade olemas.

Riina Solman, palun! 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Ma kujutan ette, et üleskutse mitte seda head eelnõu kraavi lükata tähendab seda, et koalitsioon peaks seda toetama. Aga võib-olla siis väike arvutusülesanne sulle, Rain, kes sa ise oled ka minister olnud. Oli ju Võrklaeva grillimine kolm tundi väga suurele audititooriumile, mida, ma saan aru, kõik meediakanalid hiljem veel paljundasid. Võib-olla see innustaks meie koalitsiooni seda head eelnõu mitte kraavi lükkama. Ehk sa aitad arvutada, kui suur arve tuleks, kui seda vaataks ERJK juht? Proovi läbi tema silmade see arve esitada neile.

Aitäh, Riina! Iseenesest mõttel on jumet ja võib-olla ei olegi vaja mul endal seda välja arvutada. Võib-olla pakub inspiratsiooni ja motivatsiooni koalitsioonierakondade esindajatele see, kui sellele ennist juba tehtud kaebusele lisada veel üks kaebus, et nad kogu selle Võrklaeva asja välja arvutaks – kõikides meediaväljaannetes ja nii edasi. Ja noh, see võib tunduda teoreetiline, aga võib-olla me lõpetame tänase istungi ja pärast seda ühel hetkel võtame Delfi lahti ja seal on minu pilt ja pealkiri "Epler tahtis ERJK laiali saata". Niimoodi! Kas siis karistuseks Liisa Oviir ütleb, et nüüd oli Delfis minu reklaam? Jah, ma ei kujuta ette, kuhu see kõik lõpuks välja võib viia.

Anti Poolamets, palun!

Austatud ettekandja! Minule tundub ka, et ERJK ei suuda enam üldse sihti seada. Mida naeruväärsemate teemadega tegeleda, seda imelikumaks asi läheb. Ja samal ajal ju hakkavad radari alt läbi jooksma suured juhtumid, sellega nad ei suuda tegeleda. Siis neil on hambad nürid. See näitab, et kuidagi ERJK on süsteemse tegevuse asemel hakanud, kuna ametnikel ei ole õiget tööd, endale tööd leiutama. Kas asi ei tundu sedamoodi? Kui ma vaatan seda sinu juhtumit, mille sa välja tõid, siis see on täpselt selle kohta. Meil oli siin muide avatud uste päeval võimalik sinu soengu moodi parukaga pilti teha – mõtle, see läks ju massidesse, eks ole. Mis selle hind oleks võinud kõik olla?

Hea Anti, ära kutsu kurja karja! (Naerab.) Aga mis puudutab seda, et sa ütled, et nad leiutavad endale tööd, siis päris tõsiselt, ikkagi mulle tundub, et võib-olla Liisa Oviir on oma ambitsiooni tõstnud. Vahest ta on [koostanud] endale mingi sellise veidi pikema plaani, et Harku volikogust kusagile edasi liikuda. Seda kampaaniat kogu tema tegevus ikkagi ju toetab päris tugevasti. Võtab siit, valib jälle kellegi välja, ütleme, Heliri näiteks. Helir on nii palju tuntud ja siis saab loo, kuidas tema kutsub Helirit korrale. Ja järgmistel valimistel jälle mõnisada häält juures. Ma ei teinud nalja praegu. (Saalist öeldakse midagi, Rain Epler naerab.) Sul on rohkem!

Helle-Moonika Helme, palun!

Võtame siis juhtum juhtumi järel ehk case by case. Paljud koalitsioonipoliitikud reklaamisid meil omal ajal COVID-i vaktsiini, lasksid end kaamera ees süstida ja olid plakatitel "Pane õlg alla!". Väga suured rahad liikusid ju sel ajal vaktsiinifirmadele ja erameditsiini ettevõtetesse, kes kõik süstimisest väga palju teenisid – ja mitte lihtsalt raha, vaid ka riigi raha. Kas põhimõtteliselt seda loogikat järgides, millest lähtudes ERJK tegutseb, võiks kunagi tulevikus – tagantjärele ilmselt seda [kaasust] ei tõstatata – igasuguseid asju välja mõelda ja [menetlusi algatada]? Kuhu me niimoodi jõuame?

Jaa, ma ütlengi, et see tegelikult ei ole kuidagipidi [mõistlik]. Olen nõus, et komisjonis on konkreetselt praegu sotsid tugevas ülekaalus ja nii edasi, aga see tegelikult ei ole minu arvates ühegi üksiku poliitilise jõuga seotud probleem. Minu arust on asi jõudnud selleni, et me saame aru, et üks süsteem on veenvalt tõestanud kogu avalikkusele, et ta on muutunud jaburaks, iseenda karikatuuriks.

Mis puudutab vaktsiinireklaame, siis pean ütlema, et ma sellega ei ole kursis, kui kaugele tagasi nad võivad minna. (Saalist vastatakse: "Seitse aastat.") Seitse aastat? Nii et selle COVID-i asja eest saab arved tegelikult välja kirjutada, jah? (Saalist vastatakse, et saab küll.) No näed, ma usun, et kui nüüd proua Oviir seda jälgib, siis ta on siit mitu mõtet saanud, mida menetlema hakata. Kummaline on see värk. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Onanismi definitsioon on: vilgas, ent viljatu tegevus. Hea Rain, sa oled siin juba hulk aega tegelenud sellise vaimse onanismiga ja tänasel päeval ja õhtupoolikul paljud meist või me kõik tegeleme siin sellise onanismiga ehk viljatu, ent vilka tegevusega. Mida peaks tegema, et see tegevus, vilgas, ent viljatu, muutuks viljakaks?

Ma, Peeter, selles mõttes vaidleksin sulle vastu, et ma nii kaugele nende paralleelidega ei läheks. Ma ei tea, kas võrdlus onanismiga oli päris kohane. Aga mulle tundub siiski, et see, et siin neid näiteid on lahatud ja kolleegid on erinevaid vaatenurki veel toonud, võib-olla mingi mõtte idanema paneb. Ma olen sellega nõus, et nagu ikka, kusagil esmaspäevasel või teisipäevasel või kolmapäevasel koosolekul on koalitsioon teinud otsused ära, et kuna on opositsiooni eelnõu, siis lükkame laualt maha. Nii optimistlik ma ei ole, et ma usuks, et nad meelt muudavad selle diskussiooni käigus. Aga veel kord: teema tegelikult on muutunud väga aktuaalseks ka koalitsioonipoliitikute jaoks, seda nad tunnistavad väljaspool seda saali täitsa selge sõnaga. Nii et mine tea, võib-olla juhtub see, nagu vahest on juhtunud: opositsiooni eelnõu laua pealt maha ja siis koalitsiooni nime all analoog menetlusse ja tehakse ära. Elame-näeme.

Aivar Kokk, palun!

Jaa, ma siin täiendaks, et asi ongi keeruline. Näiteks ka teatritükke on tehtud. Savisaarest tehti aastaid tagasi, Reformierakonnast tehti, ka on tehtud teatrilavastus "Minul on vari". Ma arvan, et äkki tänu sellele ongi keegi Riigikogus. Telekas on olnud erinevad saated: "Su nägu kõlab tuttavalt", "Maskis laulja". Aga kõige hullem: iga nädal on "[Esimene] stuudio", seal käivad erakondade liikmed saavad tund aega lobiseda ja pildi peale. Kuhu me siis ikka tegelikult jõuame selle teemaga? Ma vaatan, Toomas ka seal taga juba pabistab, et äkki Pärnu Postimehes tuleb artikkel. Valimised lähenevad, jumala jama. Kas see oli õige või ei olnud? Kõrval siin mul pinginaaber ütleb, et tema pilt oli natuke väiksem. (Andres Metsoja ütleb midagi muiates.) Või oli suurem? 

Aitüma! 

Noh, ma ei tea, miks praegu koalitsioonipoliitikud ei taha kuidagi lubada seda. Me näeme, et Riigikontrolli poiss ikka teeb head tööd.

Jaa, Riigikontrolli tõesti võib kiita. Me mäletame nende analüüsi näiteks kas või riigieelarve kohta. Nad suudavad põhjalike materjalidega töötada küll ja tuvastada probleemseid kohti. Mis Toomasesse puutub, siis ma olen üsna kindel, et kuigi Toomas juurat hästi tundva inimesena püüab olla ettevaatlik, aga küll tal siin kevadel lipsab kusagil üle huulte midagi sellist, et inimesed, külastage Pärnut, või midagi taolist. Ja ongi menetlus! Veel kord, minu arust tasub edasi minna. Kusjuures, nagu kolleeg Haugas ütles ja Timpson samuti, nad tegelikult põhimõtteliselt on nõus, et on probleem. Nad on nõus ka sellega, et see tuleb lahendada, aga neil on õudselt pinnuks silmas just see Reinsalu asi. Nad jäävad nagu ühte kaasusesse kinni. Anti, lase vabaks! Me räägime üle välja selle asja mõistlikuks tegemisest. Ära selle Reinsalu pärast muretse!   

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Mina olen ka mures. Ma olen alati käinud Jüri Jaansoni kahe silla jooksul. Jüri Jaanson, tuntud spordisangar, tervitab ka tervisesportlasi, kutsub jooksma. Nüüd võib-olla on tõesti see võimalus, et tuleb muuta see kahe silla jooks kolme silla jooksuks ja lihtsalt Jüri nimi eest ära jätta. Kuidas me peaksime neid asju tõesti käsitlema? Kui Jevgeni Ossinovski kutsus spordivõistlusele, siis on menetlus. Kui Jüri Jaanson ütleb, et temanimeline jooks on Pärnus ja tulge, inimesed, jooksma …

Siis ei ole menetlust.

… kas siis on ka menetlus või ei ole menetlust? Mismoodi see elu ikkagi nagu käib? Totaalne skisofreenia on peas selles mõttes.

Vot jällegi, sa esitad küsimuse selle organisatsiooni, ERJK sisemiste protsesside kohta. Tõesti ei ole selgust, kuidas nad seal toimetavad, mida võetakse, mida ei võeta. Kas see kõik käib alati kaebusepõhiselt? Ma ei tea. Ma ennem tegelikult sõnastasin nii, ma ütlesin, et mul on kaebused, eks ole: Oviir ise Ekspressis, Riigikogu koor selles "Hommik Anuga" saates, ja mina ise siin kohe kutsusin üles, et inimesed laulupidu toetaks ja külastaks. Ma ei tea, kas nad võtsid selle menetlusse või ma peaks kirjalikult vormistama. Ja võib-olla sa oled lihtsalt unustanud Jaansoni peale kaevata.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Andmata hinnangut sinu kõne sisule märgin, et sul stsenaristina on arvestatav potentsiaal, nii et … (Saalist öeldakse naerdes midagi.) 

Head kolleegid, aga nüüd on meil hea võimalus kuulata, mida sellest teemast arvati põhiseaduskomisjonis, juhtivkomisjonis. Seepärast palun siia auväärt põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi.

Suur tänu, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma annan teile ülevaate põhiseaduskomisjonis teisipäeval, 6. mail toimunud arutelust käesoleva eelnõu üle. Kohale olid kutsutud ka Riigikontrolli esindajad, riigikontrolör Janar Holm ja riigikontrolöri nõunik Airi Mikli.

Esmalt tutvustas Evelin Poolamets eelnõu. Kuulasime. Seejärel sai sõna riigikontrolör Janar Holm ja selgitas, et seda teemat arutati ka viis aastat tagasi täpselt sama laua taga põhiseaduskomisjonis. Riigikontrolli vaade on jäänud samaks, mis see oli viis aastat tagasi. Janar Holmile tundus, et paljud probleemid ei ole seotud sellega, kes neid otsuseid teeb, vaid millised on reeglid, millest lähtudes neid otsuseid tehakse. Ja juhtis tähelepanu, et sedasama arutatakse ka praegu eelnõu 585 puhul. Mis tingimustel erakondadele annetusi teha ja missugusel viisil Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon otsuseid teha saab, see võiks olla palju selgem. 

Samuti rääkis ta, et Riigikontroll on eelkõige suunatud riigi ja kohalike omavalitsuste raha kontrollimisele. Riigikontroll ei kontrolli eraraha kasutamist, välja arvatud riigile kuuluvate äriühingute puhul. Nii et ka eraisikud ei ole Riigikontrolli vaates auditi objektiks. Kui antud eelnõus pakutav lahendus peaks jõustuma, siis see tooks Riigikontrolli jaoks kaasa selle, et Riigikontroll peaks hakkama nii-öelda ka erasektori poole vaatama. Tegemist ei ole Riigikontrolli olemusele vastava tööga. 

Ta näiteks selgitas, et soomlastel ei ole see [korraldatud] mitte sellisel viisil, nagu selles eelnõus [pakutakse]. Soomlased vaatavad seda, kas eraldatud raha on õigesti kajastatud. Riigikontrolli eelistus on, et selle kogemuse pealt, mis neil selles valdkonnas on, [on nende seisukoht], et Riigikontroll ei peaks olema seesugune kontrollorgan. On olnud ka arutelu, kas selline lahendus oleks põhiseadusega kooskõlas. Riigikohus on kunagi võtnud seisukoha, et Riigikontrollile ülesannete andmisel tuleks hinnata, kas need on olemuslikult Riigikontrolli funktsiooniga seotud, ja kas lisaülesande panemine võib takistada tavapärase töö tegemist. Samuti peaks vaatama, ega ei ole muid lahendusi selle eesmärgi täitmiseks. Janar Holmile tundus, et esmane küsimus on üldiste reeglite selgemaks rääkimine eelnõu 585 SE raames. Kui küsimus on komisjoni koosseisus, siis saab seda alati laiendada või siis mingil viisil piirata – nii kuidas tarvis on. Ta ütles, et Riigikontrolli ja teiste sarnaste asutuste kogemusele tuginedes arvavad nemad, et selles eelnõus pakutu ei ole kõige parem lahendus. 

Järgnesid arutelu ja küsimused-vastused. Muu hulgas näiteks küsiti, et kui see kohustus läheks Riigikontrollile üle, siis mis oleks selle maksumus, mis see eelarvekulu võiks olla. Härra Holm vastas, et nad eraldi selliseid arvutusi sel korral teinud ei ole, aga viis aastat tagasi see arvutus tehti ning tol ajal jäi see summa 200 000 euro piiresse. 

Tema kolleeg Airi Mikli lisas, et Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonil ei ole praegu mitte ainult otsesed kulud, vaid ka tehnilise teeninduse kulud. Need katab praegu Riigikogu Kantselei. See otseselt Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni eelarves ei kajastu, nii et see raha tuleks lisaks leida. Seega oleks kulu kindlasti kuuekohaline number. 

Nüüd, edasise arutelu käigus arvati ka seda, et tõenäoliselt selle lahenduse jõustumisel Riigikontrollist just erakondade lemmiklaps ei saaks. Kui ta hakkab erakondade üle järelevalvet teostama, suhtumine ja hoiak muutuks. Aga arvati ka, et ei tasuks seda eelnõu päris kõrvale jätta, sest probleemid on olemas. [Härra Seeder] ei näe põhjust umbusaldada Riigikontrolli professionaalsust ja ta küsis, mida arvab Riigikontroll riigi ressursi kasutamise efektiivsuse seisukohast sellisest lahendusest ehk siis lahendusest, mille korral Riigikontroll hakkaks kontrollima erakondade rahastamist. Ta uuris, kas see võiks olla ka kõige säästlikum lahendus Eesti riigile. Sellele vastas härra Holm, et ta ei ole kindel, et see on kõige säästlikum. Veel kord, Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon ei ole eraldi institutsioon, vaid organ, mida Riigikogu finantsiliselt toetab. 

Arutelu oli asjalik ja põhjalik, ma ei hakka teile kõike täpselt ette kandma. Aga enne, kui me jõudsime menetluslike otsusteni, tuletasime meelde, et Riigikogu menetluses on Vabariigi Valitsuse algatatud erakonnaseaduse ja krediidiasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, seesama 585 SE, milles on kavandatud erakondade rahastamise järelevalve tõhustamisele suunatud muudatused. Komisjon on seda eelnõu toetanud ja eelnõu on juba läbinud esimese lugemise. 

Nüüd järgnesid menetluslikud otsused. Kõigepealt, võtta eelnõu täiskogu päevakorda esimest korda 14. mail 2025. See oli konsensuslik otsus. Teiseks tehti ettepanek see eelnõu tagasi lükata. Poolt oli 7 ja vastu 3 komisjoni liiget. Ja kolmandaks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg. See oli konsensuslik otsus. Tänan tähelepanu eest!

Teile on ka küsimus. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin samal teemal edasi teie kui praktiseeriva kultuurikorraldaja käest. Te olete ju ka Viljandi folgi esinägu, kutsute folgile, avate seda üritust. Kui praegune olukord jätkub, siis olete teie ju samamoodi löögi all kui härra Ossinovski. Kas teile ei tundu ikkagi, et oleks tegelikult vaja mingeid korrektuure teha? Kuidas teie seda vaatate?

Jaa, te küsite praegu minu isiklikku seisukohta, ma saan aru. Ma siin kannan ette praegu komisjoni arutelu, aga ma olen valmis isiklikku seisukohta avaldama, kui see teid huvitab. Loomulikult vajab see olukord ülevaatamist ja kordategemist. Kindlasti selle praktikaga, mis meil siin viimasel ajal on avaldunud, ei saa rahul olla. Ja ma olen väga seda meelt, et tegelikult selle eelnõuga tõstatatud probleem on akuutne ja vajab lahendust.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Kõige täpsema sõnaga kirjeldas seda asja praegu Rene Kokk: see olukord on jabur. See olukord on ammu juba jabur! Ja kui me võtame praegu, siis meil on saal täis neid inimesi, kes peaksid hakkama maksma. Meil on endised sõjaväelased, kes pidevalt esinevad mingites Ukraina stuudiotes ja muudes sõjastuudiotes. Nädalast nädalasse näeme küll ühte endist sõjaväelast, küll teist endist sõjaväelast, küll mitut korraga. 

Ma ei tea, mis asi see on. Hea küll, kui me võtame, et see on riigitelevisioonis või riigi ERR-i mingites erinevates formaatides, siis võib-olla veel kuidagi. Aga nad esinevad ju ka eratelekanalites. Meil on aastaid jooksnud selline poliitilise vastasseisu formaadis [klipp] TV3-s uudiste lõpul, kus on olnud üks reformierakondlane püsiesindaja ja kus on meie fraktsiooni liige Anti Poolamets olnud korduvalt ja mina olen seal olnud ja Martin Helme on seal olnud ja seal on olnud väga palju teisi inimesi ka teistest erakondadest, kes on väidelnud selle reformierakondlasest püsikundega. No see on ju kõik keelatud annetus, kui niimoodi võtta! Kõik paneme haamri alla ja makske! Laske käia! Noh, see on ju jabur, see on täiesti totter! 

Ja millest see kõik on ju tulnud? See kõik on tulnud teatud poliitilisest kallutatusest. See ju hakkas kerima siis, kui oli vaja EKRE-le ära teha. Oli vaja võtta päevakorda, et näed, kuradi Helmed teevad iga pühapäev "Räägime asjast" saadet. Kas nad maksavad selle eest? See on Tre Raadio poolt keelatud annetus! No okei, hakkasime maksma. Sõlmisime vastava lepingu, kõik on okei. Aga teised ei maksa ju! Võib-olla maksavad, aga me ei tea, et nad maksavad. 

Ma vaatan, et Reformierakonna esindusnägusid on viimasel ajal hästi palju erinevates ajakirjades ja ajalehtedes. Küll on portreelugusid, küll on muid lugusid värsketest ministritest ja nii edasi. See on ju kõik keelatud annetus, kui me selle loogika kohaselt võtame, mida ERJK praegu meile siin esitleb. 

Ja see ongi jabur! Meie osalusel valitsus omal ajal täiesti selgelt tahtis selle asja ära kaotada, ERJK ära kaotada ja anda need funktsioonid üle Riigikontrollile. Ega ei ole mingi saladus, et Riigikontroll ei olnud ka tookord sellest vaimustuses. Ma mäletan, me tegime ka mingisuguse esmase väga pealiskaudse õigusliku hinnangu, kas need funktsioonid Riigikontrollile üldse sobivad. Ja seal tõepoolest oli teatud riiveid ja teatud vastuolusid. Aga need oleks kõik eemaldatavad, need on ka praegu kõik kõrvaldatavad. 

Kõik sõltub seadusandlusest. Keegi pole öelnud, et Riigikontrollile ei saa anda uusi funktsioone, uusi ülesandeid, kui vaja. Laseme selle asja siit saalist läbi, ja on tehtud. Nii lihtne see on! Midagi keerulist ei ole. Ei ole raketiteadus, ei ole Starlink, ei ole üldse mingisugune ma ei tea mis asi.

Need on praktilised asjad. Me näeme ju, et see puudutab tegelikult kõiki. Ja me näeme, et tegelikult keegi ei ole sellega rahul. Ei ole rahul ükski siin esindatud fraktsioon selle omavoliga, mida ERJK on aastate vältel ilmutanud, ja ka selle ideoloogilise kallutatusega, mis sealt tuleb. 

Võtame kas või sellise oma volituste ületamise nagu katsed välja pressida raha ja aruandlust selliselt organisatsioonilt nagu Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks. Ei ole erakond, ei kuulu teie valdkonda, aga näe, pikalt saadeti kirju, pikalt nõuti, pikalt ähvardati. See ei kõlba! See ei ole õigusriik! Ei saa olla niimoodi, et mina ütlen, et mina hakkan nõudma kellegi käest aruandlust ...

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

… ehkki mul ei ole sellega midagi pistmist ja mul ei ole õigust seda aruandlust nõuda. Aga näe, nõuti! 

Mis seal juhtunud on, selles ERJK-s? Mul on selline tunne, et seal inimesed on, nagu omal ajal kirjutas keegi Uljanov-Lenin artiklis "Peapööritus edusammudest", et seal keegi Kaarel Tarand ja keegi Liisa Oviir ja võib-olla veel mõned inimesed on sattunud joovastusse iseenda tegevusest. Ehk on peapööritus edusammudest. Näed, SALK-i asi õnnestus ju suurepäraselt! Nüüd peavadki mitu erakonda maksma, ehkki ma näen siin puhast korruptiivset skeemi. SALK jäi ilma USAID-i rahadest ja nüüd pandi omad talle raha maksma, et ta oma tegevust ei lõpetaks ja ta enne järgmisi valimisi saaks jälle oma analüüse mingitele erakondadele pähe määrida ja siis saab jälle öelda: "Aga näe, ajalugu kordus! Tegi jälle keelatud annetuse teatud erakondadele." 

See on muidugi nii iseloomulik praegusele üdini korrumpeerunud Refi ikke valitsusele ja tema satelliitide tegevusele. ERJK on ju ka kaudselt nende satelliit. Ehkki nagu ma ütlesin, peapööritus edusammudest on ilmselt andnud neile sellise karistamatuse tunde, et ka leivaisa kätt võib hammustada. Me teame, et see tavaliselt lõpeb halvasti. 

Ja kui nüüd vastab tõele see, mida kolleeg enne ütles puldist, et valitsusel on kavas oma vastava eelnõu esitamine, siis see saab olema muidugi kosmeetiliste muudatustega. Selles ei ole mingit kahtlust. Süsteem ju iseenda jalgealust ei õõnesta, režiim iseenda jalgealust ei õõnesta. Aga eks me siis saame näha. 

Aus oleks olnud öelda, et me ootame ära selle valitsuse eelnõu ja ühendame opositsiooni eelnõu ja valitsuse eelnõu ja teeme siis tõepoolest mingisuguse korraliku asja. Aga nagu ma ütlesin, režiim oma jalgealust ei õõnesta, ja ERJK on üks režiimi tööriistu. 

Aga teate, ükski puu ei kasva taevani, armastas minu ema ikka öelda. Seda ütles ta siis, kui [paljudele] tundus, et Nõukogude võim on igavene ja vankumatu. Ei kasvanud taevani, kukkus pilbasteks. Ja ma ütlen: ka see režiim on üks puu, mis ei kasva taevani. See kukub, kukub varsti ja sellega koos kukub ka seesama ERJK. Aga meie asi on muidugi oma kirveid teritada ja tema juuri järjest ja järjest läbi raiuda, et ta kukuks võimalikult kiiresti. See korruptiivne, ideoloogiliselt kallutatud sotside poolt kaaperdatud organisatsioon tuleb likvideerida. Ja varem või hiljem ta kas likvideerub või likvideeritakse. 

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit. 

Aitäh! Head kolleegid! Ma olen nõus kõigi nendega, kes on siin öelnud, ja ka Riigikontrolliga, et teema on keeruline ja komplitseeritud. Ja küsimus ei ole ainult selles, kes otsustab, vaid ka selles, millised on reeglid, mille järgi saaks erinevaid poliitikuid õiglaselt ja võrdselt kohelda. Kahjuks see täna nii ei ole ja ma natuke laiemalt seda teemat käsitlen. 

Aga kõigepealt arutelude ja sõnavõttude jätkuks mõned täiendavad näited sellel taustal, et Reinsalule on esitatud arve "Varivalitsuse" saate juhtimise eest Postimees TV-s. Samas ma küsin, kes on juba aastaid olnud Postimehe kaanepoiss? Päevalehte pean silmas. See on julgeolekuekspert Rainer Saks. Mul ei ole tema vastu mitte midagi, väga tore inimene, aga eranditult iga päev on eraldatud talle leheruumi. Ja aktiivse poliitikuna kandideeris ta europarlamendi valimistel [Parempoolsete] nimekirjas. Ka valimiste ajaks, ka valimiste päevaks ei peatunud see rubriik. Ta oli iga päev Eesti kõige enam levinud päevalehe esilehekülgedel ja on jätkuvalt. 

Või näiteks Juku-Kalle Raidi saade Kuku raadios "Jukuraadio", mis on juba pikalt regulaarselt eetris käinud. Või Elu25. Või näide, mille kohta siin ka Andres Metsoja küsis: kui Ossinovski jäähoki[võistlust reklaamis], siis me mööname ja leiame, et on vajalik arve esitada, see on keelatud annetus, aga Jüri Jaansoni Kahe Silla jooksu puhul see nii ei ole. Või võtame meie näitlejatest poliitikute esinemised reklaamides, mida on läbi aastate olnud, ka Riigikogu liikmed erinevatest erakondadest on [üles astunud] – ma ei hakka siin nimesid ette lugema –, rääkimata "Õnne 13-st". Paljud osalevad pidevalt telesaadetes ja nii edasi ja nii edasi. Seda loetelu võib jätkata. Ja täiesti süsteemitult on välja nokitud üksikud inimesed, kellele nüüd ERJK esitab mingisuguse rahalise nõude. Siin puudub igasugune süsteemsus, me kõik saame sellest aru. 

Ja viga on kindlasti selles, et ERJK on läinud seda süsteemitute otsuste teed. Ma möönan, et see probleem on keeruline ja siin leida mingisugust lahendust on keeruline, aga reeglid vajavad muutmist. Ja tänane eelnõu tegelikult juhibki tähelepanu sellele, et reeglid vajavad muutmist. Vajavad muutmist nii see, kes otsustab, kui ka see, milliste reeglite järgi otsustatakse. 

Nüüd konkreetselt eelnõu raamide juurde. Põhjus, miks ka minu hinnangul ja kogu Isamaa Erakonna hinnangul Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni asemel tasuks kaaluda selle ülesande andmist Riigikontrollile, on kõigepealt see, et ERJK teostab ju sisuliselt kontrolli iseenda üle. Ja seda ei ole päris õige nimetada enesekontrolliks heas mõttes. Sinna on delegeeritud erakondade poolt poliitikud, kes peavad iseenda üle järelevalvet teostama, ja julgen öelda, et seal on tekkinud selline teatud mõttes ärapanemise kultuur. Võetakse need üksikjuhtumid ja kui nähakse, et on võimalik saada enamus ühe või teise juhtumi puhul, siis see ka hääletatakse ära. See on üks süsteemituse märke, aga praktika on seni just selliselt toiminud. Aga see ei tohiks niimoodi toimida. 

Teiseks: miks me arvame, et ERJK on pädevam seda järelevalvet teostama kui Riigikontroll? ERJK-s inimesed teostavad seda kontrolli suurel määral ühiskondlikel alustel. Mitte küll kõik ja neil on teatud kompensatsioon ja abistavad vahendid, aga põhimõtteliselt on need erakondade inimesed ja nii edasi, nad ei ole püsivalt palgalised töötajad. Samal ajal on olemas Riigikontroll, kellel on pädevus kontrollida erinevaid valdkondi, erinevaid ministeeriume, avalik-õiguslikke institutsioone, ka riigi raha kasutust, mis läheb erasektorisse, MTÜ-dele ja kuhu iganes. Seda kõike on Riigikontroll pädev tegema. Tal on olemas ressurss inimeste näol, teadmiste näol, vahendite näol. Ja loomulikult võib sinna juurde liita selle, et erakonnad on meil MTÜ-d, kes on osa võimupüramiidist, kes on osa riigivõimust, demokraatlikult üles ehitatud riigikorraldusega riigivõimust. Ma arvan, et see väga hästi sobib Riigikontrollile, kui parlament sellise otsuse langetab. Ja siin ei ole kindlasti mitte mingisugust vastuolu põhiseadusega, kui parlament sellise otsuse teeb. 

Väga tõsine probleem on ka see, et täna jäävad ERJK vaateväljast välja valimisliidud. Jah, neil on aruande esitamise kohustus nagu kõigil, kes valimistel aktiivselt osalevad, ka üksikkandidaatidel. Aga kui valimisliidud saavad mandaadi, siis edasi nende üle järelevalvet sellisel kujul nagu erakondade üle ei teostata. Mis neist saab? Kas nad valguvad laiali või jätkavad mingis formaadis tegevust organiseeritud kujul, ja nii edasi? See on reguleerimata. See on vaja kindlasti ära reguleerida. Või näiteks mittetulundusühingud, kes hakkavad erakonnastuma. Nemad on ju ebavõrdses konkurentsis, nendele ei laiene erakondade rahastamise järelevalve kontroll ega ka erakondade rahastamise reeglid. Nii et kui MTÜ on deklareerinud – ja meil on mitu MTÜ-d, kes on varakult seda deklareerinud –, et nad kavatsevad tulla poliitikasse, ja kui nad saavad oma 500 liiget täis ja moodustavad erakonna, siis kuni selle hetkeni pole ta pidanud esitama vastavaid aruandeid ja juriidilised isikud on võinud teda toetada. Nad koguvad niisugusel moel kapitali. Ja siis näiteks kuus kuud enne valimisi nad moodustavad erakonna ja tulevad selle juriidiliste isikute annetatud kapitaliga erakondade kõrvale võistlema. Ka see on lahendamata, et see on nende eelis, kui nad sisenevad poliitilisele turule. 

Ja nii edasi. Minu piiratud sõnavõtuaeg ei võimalda seda teemat lõpuni lahata, aga ma isiklikult olen veendunud, et vaatamata sellele, et Riigikontrollile see ülesanne ei meeldi – ei meeldinud ka aastaid tagasi, kui seda teemat arutati, sest on ebamugav teostada järelevalvet poliitikute üle –, [peaks nad seda tegema]. Järelevalvet poliitikute üle teostab ka õiguskantsler, olgu see ebamugav või mugav. [Ei tea,] kui palju õiguskantslerile langeb seda nii-öelda poliitilist ebamugavat survet, aga ta teostab [kontrolli]. Ka kohus ja Riigikohus teostab meie üle järelevalvet, ka Riigikogu liikmete üle teostatakse järelevalvet, ja meie nimetame siin kohtunikke ametisse. 

Ma ei näe tohutut suurt vastuolu ja probleemi, kui ka see järelevalve funktsioon antakse Riigikontrollile, kellel, veel kord ütlen, on pädevust, võimekust. Ja ma arvan ka, et see on riigile lõpuks rahaliselt odavam, sest teatud mõttes on tegu ikkagi pädevuste dubleerimisega. ERJK peab soetama täiel määral pädevuse nii raamatupidamise, finantside kui ka kõige muu osas, kui ta seda funktsiooni tahab kvaliteetselt teha. Riigikontrollis on see juba olemas. 

Nii et, head kolleegid, mina kutsun ka üles toetama seda eelnõu. Ma tean, et komisjonis otsustati seda mitte toetada, aga meil on menetluses ka teine eelnõu, mille raames on võimalik [olukorda] parandada. Ja ma olen kindel, et ühel hetkel me jõuame selleni. ERJK-d sellisel kujul remontida, et ta hakkaks tööle, minu arvates võimalik ei ole. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Riina Solman, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mul on tõesti küsimus teile. Enne, kui siin puldis oli põhiseaduskomisjoni esimees ja ta kandis ette komisjoni arutelu, siis te sulgesite selle arutelu just siis, kui mina jõudsin küsimuse sisse vajutada. Ma nägin, et te nägite, et ma vajutasin, aga teil oli väsinud pilk. (Juhataja naerab vaikselt.) Ma olen tähele pannud, et teised juhatajad sellistel hetkedel, kui ma taban, et te hakkate sulgema küsimuste vooru, siiski annavad [võimaluse] küsida. Kuidas kodukord ette näeb? Äkki ikkagi annaks [võimaluse], sest ma tahtsin tegelikult Ando Kivibergilt küsida, kuidas ta hindab selle teema raames oma Viljandi folgi juhtimist ja kontserti "Ando ja sõbrad", mida ta teeb juba 27–28 aastat järjest. Kui suureks see arve kujuneb? Selline väike asi. Mida kodukord ütleb, kui samale hetkele satuvad kaks asja: teie soovite sulgeda, aga mina ikkagi sain küsimuse sisse panna?

Hea kolleeg! Esiteks, teie minu sisse ei näe. Teie ei näe, kas mina nägin või ei näinud, see on küll teie puhas oletus ja spekulatsioon. Tõepoolest, ma ei näinud. Mul puudub vähimgi pahatahtlus teie suhtes, et teile mitte sõna anda. Ma olin küsimused lõpetanud. Tihtipeale ma saan karistada selle eest, et ma olen mõnel hetkel [teinud sammu] tagasi, kas või tänagi ühe eelnõu üleandmisel. Aga see on natuke teine teema ja tõepoolest, ma võtsin selle vastu. Ei vähimatki pahatahtlust teie suhtes. Aga lihtsalt, kui nimesid ekraanil ei ole – ma kordan veel kord seda, mida ma juba ütlesin –: nii sõnavõtuks kui küsimuseks võiks ennast aegsasti kirja panna. Ei pea ootama selle viimase hetkeni. Siis ei ole ka riski, et küsimus jääb küsimata.

Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 599 esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame seda ettepanekut hääletama ja teemegi seda peale saalikutsungit. Nüüd juba piisab kahest minutist.

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 599 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 43 Riigikogu liiget, vastu 19, erapooletuid oli 1. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 599 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Saame minna kaheksanda päevakorrapunkti juurde. (Saalis räägitakse ja naerdakse valjusti.)

Head kolleegid, ma saan aru, et emotsioone on palju, aga jätkem need ruumist väljapoole. Riigikogu liikme Kalle Grünthali algatatud rahvatervise seaduse muutmise seaduse eelnõu 617 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Kalle Grünthali.

Lugupeetud kolleegid! Ma arvan, et väga palju ei ole neid eelnõusid, mille ma olen kavatsenud esitada ja mille [teema] on leidnud positiivset vastukaja kogu Euroopas, rääkimata Eestist. Täna on tegemist eelnõuga, mille eesmärk on lõpetada Eestis kellakeeramine. Pikemat aega on olnud täiesti tavapärane, et nii kevadel kui ka sügisel lüüakse sassi meie evolutsiooniliselt kujunenud bioloogiline rütm. Sellega kaasnevad väga tõsised terviseprobleemid, mida ma natukese aja pärast hakkan tutvustama. Tegelikult on samasisulised rahvaalgatused korduvalt ja korduvalt siia Riigikogu saali jõudnud, kuid need ei ole leidnud positiivset vastukaja.  

Mis on siis lühidalt öeldes selle eelnõu sisu? Teatavasti asub Eesti aastaringselt Ida-Euroopa aja ajavööndis, mille nihe Eesti suhtes on pluss kaks tundi, see tähendab, et Eesti kell on kaks tundi ees universaalsest ajast. Ma tean, et siin ka komisjonis öeldakse, et seda eelnõu ei ole võimalik rakendada, sest igasugused Euroopa Liidu direktiivid keelavad seda, ja nii edasi. Aga ma tuletan meelde, et Eesti on olnud ka iseseisvas ajavööndis. Nimelt, Vabariigi Valitsuse määrusega peatati 1999. aastal suveaja rakendamine Eestis ning aasta läbi – ma rõhutan veel kord, aasta läbi – hakkas kehtima Ida-Euroopa aeg. Aastal 2002 muudeti see Vabariigi Valitsuse määrusega ära ja hakati rakendama kellaaja muutmist. Suveaja algus on kell 3 märtsikuu viimasel pühapäeval, kusjuures kellaosutid nihutakse ühe tunni võrra edasi, ja suveaja lõpp on kell 4 oktoobri viimasel pühapäeval, kui kellaosutid nihutatakse ühe tunni võrra tagasi. Nii et alates 2002. aastast rakendatakse meil suveaega. Seitsmel kuul aastas on meie aeg [universaalsest ajast ees] kolm tundi ja viiel kuul on kaks tundi. Ja see kehtib käesoleva hetkeni. Rõhutan veel kord, seda vaatamata sellele, et määrus, mille alusel see kehtestati, on kehtetu juba aastast 2004.  

Ma ei hakka väga pikalt rääkima kellakeeramise negatiivsest mõjust rahva tervisele. Seda on läbi aastate kogu aeg teadlaste poolt kirjeldatud. Aga võib-olla mõned märksõnad. Näiteks Tallinna Tehnikaülikooli majandusteadlane professor Aaro Hazak leidis juba 2020. aastal, et kellakeeramine ei anna energiasäästu, millest meile algselt räägiti, ja toob pigem majandusele kahju, kuna mõjub halvasti inimese bioloogilisele kellale ning vähendab tema töövõimet. Samuti on olemas mitmed rahvusvahelised uuringud, mis on kinnitanud kellakeeramise kahjulikku mõju rahva tervisele. 

Saksamaal, Inglismaal, Itaalias, Soomes ja Ameerikas on uuritud, kuidas see üleminek mõjutab inimese une struktuuri ja päevast erksust ehk siis hoopis unisust. On üheselt leitud, et kevadine kella ettenihutamine toob kaasa olulisi muutusi une struktuuris. Nimelt pikeneb uinumisele kuluv aeg ja suureneb uinumisjärgsete ärkamiste arv, mistõttu une efektiivsus väheneb oluliselt. Nii et kui keegi soovib öelda, et see probleem ei ole seotud rahva tervisega, siis ma tahaks väga kuulda neid vastuväiteid. Inglismaal näiteks on ka tehtud uuringud, mis on näidanud üldise heaolutunde ning meeleolu langust suveajale ülemineku järgsel nädalal. Üks uuring kinnitas seda, et meeleolu komponentidest olid olulisimad õnnetunde vähenemine ja viha kasv, seda eelkõige meestel, kes töötasid täistööajaga ja kelle tööaeg oli kindlalt fikseeritud. Sügisel, kella tagasikeeramise ajal kulub aga vähemalt nädal, enne kui une struktuur normaliseerub.  

Ka eestlased on unemeditsiini seltsi andmetel jõudnud samasugusele järeldusele, olles probleemi süvitsi uurinud. Minule on kättesaadavad olnud andmed, et uue unerütmiga kohanemiseks kulub keskmiselt kaks nädalat, mistõttu tuleb arvestada, et tavapärane töörütm võib olla sel ajal häiritud. Suveaja esimesel nädalal suurenes südameinfarktide hulk 5%. Ma arvan, et see on väga tõsine näitaja, ja kui Riigikogu liikmeid põhimõtteliselt ikkagi rahva tervis huvitab, siis see on neile kindlasti esimene ähvardav signaal. Suveajale üleminek on kasvatanud paaril esimesel nädalal psüühiliselt häiritud inimeste enesetappude hulka. Nende uuringute põhjal oli kellakeeramise järgsel esmaspäeval 5,7% rohkem õnnetusi ja need olid tavalisest märksa raskemad. Seega põhimõtteliselt toob kellakeeramine kaasa suurenenud südameinfarktide hulga, võimalikud enesetapud ja ka igapäevased õnnetused.  

Ameerika unemeditsiini akadeemia oktoobris 2020 tehtud avalduses märgitakse, et kevadise kellakeeramisega kaasnevad olulised terviseriskid. Nad loetlevad ära südame ja veresoonkonna ohtlikud häired, meeleoluhäired, liiklusõnnetuste arvu kasvu. Akadeemia seisukoht on, et sesoonne kellakeeramine tuleb lõpetada, tuleb kasutada vööndiaega, millega inimese bioloogiline rütm on evolutsiooniliselt kohanenud.  

Lisaks eelmärgitule on ka Eesti põllumehed teatanud, et asjaolu, et aastas on üks ööpäev 23 tundi ja teine ööpäev 25 tundi pikk, toob piimatootmises otsest majanduslikku kahju, sest sarnaselt inimestega mõjutab kellakeeramine ka piimakarju. Nimelt, lehmad peavad kaks korda aastas oma bioloogilist lüpsiaega muutma. Samuti põhjustab kellakeeramine segadust transpordis, tööaja arvestuses, sündmuste registreerimises. Kui kella tund aega edasi keeratakse, ei saa teel olev transport mitte kuidagi graafikus püsida. Kella tund aega tagasi keerates kordub sama kellaaeg tund hiljem.  

Need olid argumendid, mis ma eelnõu seletuskirjas välja tõin. Sellele vastati Sotsiaalministeeriumist, et meil ei ole seda võimalik teha. Aga ma eelnevalt juba ütlesin, et minule teadaolevatel andmetel ei ole Eesti seda direktiivi üle võtnud ning sisuliselt on meil käed siin vabad. Ma rõhutan veel kord, tuletan meelde, et aastast 1999 kuni 200[2] Eestis kella ei keeratud.  

Ja mida rääkisid siis ministeeriumi ametnikud sotsiaalkomisjoni istungil? Näiteks Sotsiaalministeeriumi esindaja Ingrid Põldsaar rääkis, et kui vaadata tervise aspektist, siis kellakeeramisel võib olla negatiivseid mõjusid inimese tervisele. Sellega võivad kaasneda unehäired ja muud terviseprobleemid. Sisuliselt Sotsiaalministeeriumi esindaja kinnitas seda, mida ma olen praegu eelnevalt teile välja toonud. Teema on tõsine. 

Kohal oli ka Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindaja Triinu Sillamaa, kes teatas, et tema jagab Vabariigi Valitsuse seisukohti ja on kellakeeramise lõpetamise poolt. Ta nõustus ka minu eelnõus toodud argumentidega, et kellakeeramisega kaasneb kahju tervisele ja teataval määral ka majandusele. Samuti märkis ta, et kellakeeramine ei too enam seda kasu, mis kunagi energiatõhususe osas saadi. Sellised olid ministeeriumi seisukohad. 

Samas viidati ka sellele, et kellakeeramine oli ühel hetkel väga aktuaalne, kuid COVID-i kriis pani teema põhimõtteliselt pausile. 

Ma siiski tahan juhtida tähelepanu, et Eesti ei ole seda direktiivi üle võtnud. Direktiivi rakendamiseks on vaja see riigisisesesse õigusesse üle võtta, vastasel juhul direktiivist meie isikutele õigusi ja kohustusi üldjuhul ei teki. See ongi see lugu.  

Komisjonis kõlasid ka ministeeriumide seisukohad, et me ei saa seda teha, sest see [käiks] direktiivi alusel. Nagu ma praegu teile ütlesin, direktiivi meie üle võtnud ei ole. Ja ministrid ja teised esinejad on ka siin Riigikogu puldis mitme küsimusega seotult öeldud, et Eesti peab olema aktiivne, silma paistma uute asjadega, mis on vaja teha. Nii et miks ka mitte? Oleme siin suunanäitajaks teistele, kogu Euroopale! Ma usun, et Euroopa tuleb kaasa.  

Muidugi on siin ka koht, mis võib-olla tekitab väikest vaidlust. Nimelt, kas me läheme üle vööndiajale või jääme suveajale, mis on praegu? See on maitseküsimus, mida rahvas rohkem hindab, kas praegust pikemat valget perioodi või talveaega, päris õiget vööndiaega. See on otsustamise küsimus. Aga me võiksime olla Euroopas praegu suunanäitajad. Ma usun, et terve Euroopa tuleb meiega kaasa. 

Tahan veel lisada ka seda, et kuigi ministeeriumide esindajad ei vaielnud vastu, et see kasutegur on olematu ja tegelikult puudub saadav mõistlik kasu, siis ikkagi Triinu Sillamaa nentis, et see tekitaks väga palju majanduslikke ja korralduslikke probleeme. No ei tekita! Ei tekita! Ma ei näe selle seisukoha taga ühtegi arvutust, mingit statistikat.

Ja ma veel kord tuletan meelde: aastast 1999 kuni aastani 2002 oli Eestis olukord, kus kella ei keeratud. Ma arvan, et meie inimeste huvides oleks mõistlik see jant, mis kunagi kehtestati, ära lõpetada. Meil on selleks olemas täielik pädevus ja rahvas tegelikult ootab meilt seda. Nii et ootan toetust sellele eelnõule. Aitäh!

Aitäh! Aga enne mõned küsimused. Aivar Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt tänu sellise eelnõu eest. Aga sa jätsid ühe väga olulise teema arutamata. Millise kellaaja järgi me läheme? Me teame, et soomlased soovivad minna Rootsi ajale ehk siis talvisele ajale. Lätlased ja leedukad aga plaanivad, kui selline variant tekiks, jääda suveajale. Millisele ajale Eesti peaks minema, kas jääma talveajale või suveajale? Kas vaadata ida poole või põhja poole?

Minu vastus on selline: mina lähtusin selle eelnõu esitamisel nii-öelda vööndiajast, mis on pluss kaks tundi, [võrreldes universaalajaga]. Aga kui ma seda eelnõu teistele tutvustasin vaikselt siin koridorides, siis osale meeldis suveaeg. Ka sotsiaalkomisjonis näiteks Eero arstina ütles, et temale see meeldib. Ma ei ole selles absoluutselt mingit kindlat seisukohta kujundanud. Kui see eelnõu jõuab teisele lugemisele, siis on võimalik seda küsimust [arutada], arvestades kõiki asjaolusid, võib-olla ka majanduslikke külgi. Ma mõistan, et neil, kes lähevad reisile, kuskile lennukile, läheb see [muudatus] võib-olla natukene suuremaks, kui ta varem oli. Aga ma ütlen, et põhimass eestlasi elab ikkagi siin ja me peame mõtlema just nende peale, kes on kohalikud.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, hea ettekandja! Ja aitäh, juhataja ka! (Sosistatakse: "Ma ei kuule.")

Paluks veidi kõvemini, on raske kuulda.

Kõvemini? Ma võin kõvasti rääkida, see ei ole probleem.  

Jaa, ikka. Mikrofonile lähemal aitab ka. 

Minu küsimus on selle kohta, et kas sul on ka teada, kui palju eestlastest seda toetaks. Oled sa mingisuguseid uuringuid teinud Eestimaal? Ja sa ütlesid, et sa usud, et Euroopa tuleb kaasa. Ma küsin, millel see usk põhineb. Kas sa oled mõne Euroopa riigiga juba rääkinud? Eesti puhul mind huvitab eriti see, [mis saab], kui on selline olukord, et me oleme nagu väike saarekene, et meil on Lätist, Leedust, Soomest, Rootsist, kõigist naabritest erinev aeg kuus kuud aastas ja järgmised kuus kuud aastas on meil üks ja sama aeg. Kui sa natukene seda valgustaks, mis sinu teadmine on.

Mis puudutab seda – ma alustan sealt kuskilt keskpaigast –, kas ma olen rääkinud Euroopa riikidega, siis ei, ma ei ole rääkinud. Aga [olen kursis] ajakirjanduse vahendusel. Ka komisjonis viibinud, mis ta nüüd oli, Triinu Sillamaa ministeeriumist ütles, et seda teemat käsitleti päris põhjalikult enne COVID-i kriisi ja pärast seda on see lihtsalt kuhugi takerdunud. Võib-olla on jäänud unustuse hõlma. Valmidus selleks on tegelikult olemas. 

Nii palju kui mina olen nii ajakirjanduse peavoolumeedia kui ka sotsiaalmeedia kaudu saanud informatsiooni, praktiliselt terve Eesti enamus soovib, et lõpeks ära see mäng, kus ühel hetkel on meil ajatsükkel paigast ära. See mõjub ka kooli minevatele lastele, meie järelkasvule. Probleem on tõsine. 

Ja ega ma ei oskagi muud öelda. Me oleme harjunud ju kõigega, mis siin Riigikogus vastu võetakse. Kui öeldakse, et võtame vastu automaksu, siis rahvas nuriseb, aga ikka tehakse ära ja me lepime sellega. Aga ma arvan ja usun – noh, see on küll minu arvamus ja usk on selline kaheldav asi –, et suurem osa Eesti rahvast toetab seda. 

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja, mina ikka mõistatan, mis on juhtunud Eesti rahvaga 35 aastaga. Laulva revolutsiooni ajal oli "üleliiduline" sõimusõna, tülgastav. Ehk siis Moskva aeg oli tülgastav. Ja nüüd ma vaatan: üleliiduliselt pannakse paika ühtne kellaaeg. Oi kui tore, saame üleliidulise kellaaja! Omal ajal võitlesime Nõukogude massiimmigratsiooni vastu, nüüd lüüakse uksed lahti. Üleliiduline, küll on äge! Omal ajal tegime suveräänsusdeklaratsiooni siin saalis, võitlesime ennast vabaks. Nüüd on üleliiduline, anname võimu ära – küll on äge! Mina tunnen tõelist Nõukogude võimu haisupommi siin jälle. Kõike tahetakse, samu võikaid asju, mida Nõukogude võim meile tõi, tagasi keerata. Olgu see massiimmigratsioon või kellaaeg. Mis neil inimestel viga on? Miks nad tahavad üleliidulist iga hinna eest?

Aitäh küsimuse eest. Ma saan esitada oma nägemuse. Meie põlvkond, Anti, nägi või vähemalt mina nägin ja ma usun, et ka lugupeetud istungi juhataja nägi … 

Ma ei tea, millest sa räägid. 

… Nõukogude võimu temas täies hiilguses. Kes ühel positsioonil, kes teisel positsioonil, aga me nägime seda. Ja ühel hetkel, kui toimus vabanemine, siis Eesti rahvas tajus seda ja soovis olla iseseisev, olla sõltumatu, et kuskilt Moskvast midagi meile ette ei öeldaks. Ja ma võin [oma kogemuse põhjal] julgelt väita, et tegelikult see soov püsis nii kaua suuresti sellisena, nagu ta ärkamisajal oli, kuni kasvas peale uus põlvkond, kes teatud mõttes ajupesuga lihtsalt rikuti ära. Ja situatsioon on selline, et me ühest liidust astusime välja ja astusime teise liitu. Enne saime korraldusi Moskvast, nüüd me saame korraldusi Brüsselist, ehk siis meil puudub iseseisva otsustuse õigus. Aga ma rõhutan veel kord: 1999. aastal Eesti rahvas leidis, et me ei pea käima kuskil kehtestatud reeglite järgi, vaid me võime ise reguleerida oma kellaaega ja uneaega. Ma arvan, et ega ma paremat vastust välja ei võlu. 

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Me saame kõik aru, et see küsimus on suuresti seotud liikuvuse ja transpordiga, mida selle kellaaja muutmise korral tuleb ühtlustada teiste riikidega. Aga tegelikult on olemas astronoomiline aeg, mis määrab meie biorütmid, ja meil on olemas inimeste soovid. Kas selle eelnõu ettevalmistamisel tuli ette niisuguseid asutusi või koole või keda iganes, kes vabatahtlikult muudaksid selle kellaaja muutuse korral selle tagasi oma tööaja alguse või lõpuga?

Ei, ma ei ole sellist uuringut teinud. Individuaalselt ei saa põhimõtteliselt mingi töökollektiiv või kool tegelikult ju kogu seda süsteemi muuta, sest ta on sõltuvuses transpordist. Aga ma saan aru, kuhu sa oma küsimusega sihid: et mis siis saab, kui, ütleme, meie transpordiaeg ei ühti näiteks Euroopa ajaga, selle absoluutse ajaga, eks ju? Aga me oleme selle juba läbi teinud, hea Mait. Aastail 1999–2002 oli see täiesti toimiv. Kellaajad lihtsalt muudetakse ära ja see ajanihe toimub. Elu läheb edasi.

Rõõmuga Riina Solman, palun!

(Naerab.) Aitäh, austatud aseesimees! Ma ka rõõmuga tänan teid võimaluse eest Kallelt küsida. Hea Kalle! Samasuguse rõõmuga ma aitasin ka sellel eelnõul saali tulla, et mitte jälle see oluline teema kalevi alla ei lükataks, nii nagu see koroonakriisi järel juhtus. Oletame nüüd, et koalitsioonipoliitikud tulevad saali ja ei toeta seda eelnõu. Me kuulsime komisjonist, et ametnikud ütlesid, et väga suur töö on ära tehtud. Ja ma saan aru, et tegelikult ka rahvusvahelisel tasandil saaks ministeerium neid samme astuda. Oled sa mõelnud, mis siis pärast seda tänast hääletust edasi teha? Eesti rahvas ka minu andmetel toetab seda, et kella ei keerataks. Eesti rahvas soovib rohkem valgemat aega ja see on ka normaalne, sest me elame põhjamaal, kus valget aega on vähe.

Aitäh, hea Riina! Sa muidugi juhtisid tähelepanu väga olulisele asjale, mille ma unustasin oma ettekandes ära. Komisjoni hääletusel lugupeetud Signe Riisalo tegi komisjoni esimehena ettepaneku eelnõu tagasi lükata, kuid hääled läksid viiki, mis tähendab seda, et komisjon otsust ei langetanud. Mis tähendab omakorda seda, et praegu on kogu see otsustusõigus kõigi Riigikogu liikmete käes. Ma tean, et härra Lees lugupeetud Reformierakonnast tuleb varsti siia pulti ja hakkab rääkima, et kõik on hea, aga me ei saa seda ikkagi teha. Ja siis tuleb kuskilt tagant mingi Reformierakonna esindaja ja ütleb, et meil on niisugune ettepanek, et palume eelnõu tagasi lükata. Nii et see on protsess, mis praegu hakkab nii või teisiti toimuma. 

Ma siiski loodan, et seda ei toimu. Sellepärast et Eesti ministeeriumiametnikud selle sammuga teeksid Euroopale silmad ette ja ärataksid ellu protsessi, mis korraks on seisma jäänud. Kõik on tahtmise taga kinni. Aga me ei pea sõltuma Euroopast. See eelnõu on mul rahvatervise seadusest [lähtudes algatatud] ja kogu küsimus on selles, eesmärk ikkagi on, et inimeste tervis oleks parem ja oleks vähem südame-veresoonkonna- ning meeleoluhäireid. Arstide hinnangul on tervise ja töövõime ning pikemas perspektiivis ühiskonna heaolu seisukohast tähtis elada võimalikult vööndiajale vastavates tingimustes. Need on teadusandmed, millele näiteks lugupeetud Irja Lutsar alati armastab rõhuda. Ma teen täpselt sama praegu, tuginen teadlaste arvamusele.

Mihkel Lees, palun!

Austatud juhataja! Austatud ettekandja! Nagu te ka viitasite, suveaja kohaldamine on tõepoolest kehtestatud Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu direktiiviga. Veel viitasite, et Eesti õigusesse ei ole seda direktiivi üle võetud, aga Vabariigi Valitsuse 7. veebruari 2019. aasta määrusega – see on pika nimega määrus, ma ei hakka seda ette lugema – on siiski see direktiiv Eesti õigusesse üle võetud.

Lähtudes sellest, ma küsin teie käest siiski, ehk oleks meil siiski mõistlik mitte joosta Riigikogu otsusega nii-öelda rongi ees, vaid ajada asja edasi sedasi, et muutuks kellakeeramise süsteem siiski terves Euroopas ja otsustaks seda terve Euroopa Liit ühiselt.

Minu vastus sinule on kahest osast koosnev. Kõigepealt see, miks nüüd Eesti ei või olla esirinnas. Aga erinevate Ukraina sõja küsimuste puhul me [oleme seda olnud], kui me oleme konfiskeerinud ja külmutanud agressori vara. Eesti oli esimene, kes tegi seda. Nüüd, kui me mõtleme oma inimeste tervise peale, me peame nagu kuskile tahapoole [hoidma]. See on minu hetkeline emotsioon.

Teie väide oli, et on olemas Vabariigi Valitsuse määrus. Mina tuginen põhiseaduse §-ile 120. See on välissuhtluse teema. Eesti Vabariik on kohustatud välissuhtlust teiste rahvusvahelise õiguse subjektidega korraldama seaduse alusel, mitte määruse alusel. See tähendab, et igasuguse välissuhtlemise kord kehtestatakse Riigikogus vastuvõetud seadusega, mitte täitevvõimu aktidega.

Ma teeksin veel kaks märkust. (Saalis räägitakse.) Esiteks viib … Härra Lees, kas te kuulate? Esiteks viib välissuhtlemisseaduse puudumine põhiseaduse §-s 104 esitatud loetelus järeldusele, et mõeldud ei ole mitte konstitutsioonilist seadust. Ja teiseks ei võimalda selline teie viidatud määrus delegeerida täidesaatvale võimule välissuhtlemist [puudutavaid otsuseid].

Nii. Teine argument, mida te tahate võib-olla öelda, on see, et me vajame Euroopa Liidu asjade komisjoni luba selleks. Aga siin on jälle oma probleem. Mul lükati see eelnõu tagasi. Minul on küsimus hoopis selle kohta, kas Euroopa Liidu asjade komisjon omab üldse pädevust kiita heaks teatud direktiiv, on tal volitusi selleks, sest see on tegelikult Riigikogu pädevuses täielikult. Ma olen ise Euroopa Liidu asjade komisjonis olnud neli aastat. Ma tean seda struktuuri väga täpselt. Euroopa Liidu asjade komisjonis on 17 liiget, kes otsustavad 101 parlamendiliikme eest direktiivide vastuvõtmise korra. Sellist asja põhiseadus ei luba. 

Ma tean, vastuväide on see, et Riigikogu on nad volitanud selleks. Aga kas Riigikogu saab anda Kalle Grünthalile volitusi, nii et Kalle Grünthal võib Euroopa Liidu direktiive ise üksinda vastu võtta. Ei saa! See [õigus] on põhiseaduse alusel antud ikkagi parlamendile. See on vastus lugupeetud härra Leesi küsimusele, mispärast ikkagi on võimalik seda teha.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Ja nüüd on meil võimalus kuulata arutelu ja langetatud otsuseid juhtivkomisjonis. Selleks palun Riigikogu kõnetooli auväärt sotsiaalkomisjoni liikme Mihkel Leesi.

Aitüma, austatud juhataja! Head kolleegid! Antud seaduseelnõu esimest lugemist valmistati sotsiaalkomisjonis ette kahel korral: 19. mail ja 2. juunil käesoleval aastal. Lisaks komisjoni liikmetele ja komisjoni ametnikele osalesid esimesel lugemisel ka eksperdid Sotsiaalministeeriumi rahvatervishoiu osakonnast ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluskeskkonna ja tööstuse osakonnast. Härra Grünthal ka komisjonis kandis enda eelnõu ette laias plaanis samade argumentidega nagu siin tänagi, ma ei hakka neid üle kordama. 

Signe Riisalo kirjeldas olukorda, mida on ka siin täna eelnevalt kirjeldatud. Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu direktiiviga on suveajale üleminek siiski Euroopas kehtestatud ja Eestiski üle võetud mitte ainult määruse, vaid ka seaduse tasemel. Ühesugune suveajale üleminek on ka siseturu toimimise huvides siiski oluline. 

Nüüd, tasub tähele panna, et ajavööndi valik on siiski jäetud liikmesriigi pädevusse ja ajavööndit kui sellist Eesti võib tõepoolest soovi korral muuta. 

Protokollist tasub välja tuua ka Sotsiaalministeeriumi eksperdi Ingrid Põldsaare arvamus. Tõepoolest, nagu, härra Grünthal, teiegi ütlesite, ta mainis, et kellakeeramine võib negatiivset mõju inimeste tervisele avaldada. Ja tegelikult komisjonis selle argumendi vastu minu mälu järgi otseselt keegi ka ei vaielnud. 

Triinu Sillamaa selgitas, et kõnealune direktiiv on üle võetud Eesti Vabariigi õigusruumi. Ka rääkis ta sellest, et 2018. aastal tõepoolest direktiivi üle avalik konsultatsioon toimus, kui Euroopa Komisjon tegi ettepaneku kellakeeramine ehk suveajale üleminek lõpetada. Aga praeguseks on see arutelu takerdunud ja mu isiklik remark siinkohal on, et loodame, et see arutelu siiski ühel hetkel läheb edasi. 

Pärast mõningast arutelu jõuti menetluslike otsusteni. Signe Riisalo pani need hääletusele. Irja Lutsar tegi ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata ja Riina Solman tegi ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Signe Riisalo pani hääletusele ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Poolt oli 3, vastu 5, mis tähendab, et ettepanek toetust ei leidnud. Otsustati menetluslikult teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 3. juunil käesoleval aastal – konsensusega – ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. Samuti konsensusega. 

Nüüd, kuna komisjonil jäi tegemata otsus, kas eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata – arutati ainult seda, kas eelnõu esimene lugemine lõpetada, aga tegemata jäi otsus, kas eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata –, siis arutati seda eelnõu, nagu eelnevalt mainitud, ka esmaspäeval, 2. juunil. Lühidalt tulemused olid järgnevad. Kõigepealt pandi eelnõu tagasilükkamine esimest korda hääletusele. Poolt oli 5 ja vastu oli 4. Pärast seda Riina Solman palus selle menetlusliku otsuse uuesti hääletusele panna. Proua Solman põhjendas ka kenasti, et talle jäi antud juhul juriidiline selgitus, miks on vaja uuesti hääletada, ebaselgeks. Proua Solman sai vastuse. Lõplik hääletus menetlusliku otsuse üle eelnõu tagasi lükata lõppes tulemusega poolt 5 ja vastu 5 inimest. See tähendab seda, et komisjoni otsust meil täna tõepoolest ei ole. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud kolleegid! Nagu ma ütlesin, et mind hämmastab kiindumus üleliidulisse. See sõna on nii südamesse kasvanud paljudel rahvasaadikutel, et ma tunnen, et olen ajarännakul tagasi selles ajas, kui siin oli Lenini bareljeef. Samamoodi kingitakse ära suveräänsust, kus aga saab. Brüssel nõuab! Brüssel nõuab! Milline elevus tuksub rinnus, kui Brüssel nõuab! Saaks jälle kummardada ja koogutada! 

Nii kurb, kui see ka ei ole: kui [inimesed] on eestlaste võõraste ees kummardamist ja võõra võimu ees koogutamist välja toonud, siis see ei ole kusagile kadunud. Ja antud eelnõu on lihtsalt üks selle väljendus. Kõige dramaatilisem on muidugi suveräänsuse kadu. Kunagi alustasid meie rahvasaadikud siin saalis Nõukogude Liidu lammutamist suveräänsusdeklaratsiooniga, aga nüüd on siin tegelikult tehtud vastukäik. Kõik, mis on üleliiduline, küll see on äge! 

Ma väga hästi mäletan seda arutelu, mis puudutas Moskva aega. Need argumendid olid õiged, räägiti tervisest, räägiti sellest, et me ise otsustame, me tahame vööndiaega, me ei taha kellakeeramist. Aga äkki need ununesid lihtlabaste argumentidega, et aga siis on ju tore Brüsseli lennuki jaoks kella seada. Äkki meie tublid diplomaadid jäävad lennukist maha. Kas me siis oleme iseseisev riik või ei ole? Ja ma loen, et kõigis liiduvabariikides keeratakse samal ajal kella. Kas ei tule tuttav ette? Kas me ikka oleme suveräänne riik, kui te leiate ainult põhjusi, miks me ei saa midagi teha. Kas lihtsalt ei saa? Suveräänne riik saab teha, mida ta tahab! Aga teie leiate põhjusi, miks ei saa. 

Sama on rohepöördega: käsu korras hävitatakse Eesti energiatööstus. Te leiate nagu teenijad alandlikult kummardades alati põhjuse, miks seda teha. Te olete suveräänsuse maha mänginud ja seda mängitakse maha veel ja veel ja veel. Te olete andnud tagurpidikäigu suveräänsusdeklaratsioonile. Massiimmigratsioonist ollakse lausa vaimustuses. Rohkem usbekke, kalmõkke! Täpselt sama, mida Nõukogude võim Karl Vaino ajal tegi. See paha hais on jälle tagasi. 

Ma ei tea, miks teil puudub tõetunnetus. Aga te ei austa ka oma kogemust. "Peatage Lasnamäe!" oli kunagi meie sõnum. Aga te toote siia getod. Tollest ei piisanud, nüüd te toote araabia getod siia maale, te toote konflikti islamiga. Nagu kaitsepolitsei peadirektor viimatisel kohtumisel ütles: kui islamiusulisi veel tuuakse, me ei halda seda ära, me ei suuda julgeolekut varsti tagada. Aga te toote, te toote Kesk-Aasiast ISIS-ega seotud inimesi siia!? See on üks mosaiigikild, kuidas te suveräänsust maha müüte. 

Ma olin uhke tolleaegse Ülemnõukogu üle, kes suutis siin suveräänsusdeklaratsiooni vastu võtta. Aga ma olen väga pettunud, et siin saalis ei suudeta austada Eesti rahva ja riigi suveräänsust. Olgu see massiimmigratsioon, olgu see kellakeeramine, olgu see lihtsate asjade üle otsustamine, mille puhul aina laiutatakse käsi: me ei saa, meid kästi, trahv tuleb. Hakkame käituma vaba rahvana, mitte teenijarahvana, nagu me 700 aastat olime! Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Signe Riisalo, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Natukene on kurb meel. Eelnõude menetlemine Riigikogu suures saalis tähendab eeskätt võimalust keskenduda konkreetsetele eelnõudele, anda selgitusi Riigikogu liikmetele, väljendada kõnedes ka oma hoiakuid ja positsioone selle eelnõu, selle probleemi lahendamise kontekstis. 

Me oleme täna kellakeeramise teemat hästi mitmest aspektist arutada saanud ja mul on selle üle iseenesest hea meel, sest vastab tõele, et Riigikogu liikme esitatud eelnõus toodud põhjendused ei saanud tagasi lükatud ka ministeeriumide ametnike poolt. Küll jäi aga üles tõsiasi, et meil on Euroopa Liidu direktiiv ja see direktiiv on Eesti õigusruumi üle võetud mõõteseaduse § 3 lõikega 4, mille alusel Vabariigi Valitsus on andnud välja spetsiifilise määruse. Ja kui tulevikus on soov seda muuta, kui meil on, mille kohta hea kolleeg ka küsis, arusaam sellest, mida meie inimesed tegelikult tahavad – sellist küsitlusuuringut ei ole tegelikult läbi viidud, ka täna jäi õhku diskussioon, kumba me siis soovime, talve‑ või suveaega –, siis on võimalik sellega edasi minna, eeskätt ministeeriumide toel. Ja ma arvan, et ministeeriumide toel on võimalik ka uuesti üles tõmmata see diskussioon Euroopa Liidu tasemel. COVID‑i ajal see tõepoolest unarusse jäi. 

Mina toon ühe väga pragmaatilise ja ainult seda eelnõu puudutava põhjenduse, miks ma kohe varsti selle paberi üle annan. See põhjendus on ülimalt lihtne. Nimelt, on ettepanek muuta rahvatervise seadust, mis kaotab kehtivuse 1. septembril käesoleval aastal. Nii et isegi kui me menetleksime selle eelnõu siin Riigikogus ära, võtaksime ta vastu, ei jõuaks me mitte ühtegi korda seda seadust rakendada, sest enne seda jõuab kõnealune seadus kehtetuks muutuda. Põhjus on väga lihtne. Riigikogu on 2024. aastal siin saalis vastu võtnud rahvatervishoiu seaduse, mis kõiki rahvatervisega seotud asju reguleerib. Seetõttu teeb Reformierakonna fraktsioon rahvatervise seaduse muutmise seaduse eelnõu puhul ettepaneku see esimesel lugemisel tagasi lükata.

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma ei oleks siia kõnepulti tulnud, aga komisjoni esinaine, keda ma enne kiitsin, andis üle paberi, et eelnõu tagasi lükata. Ja põhjendus on väga lihtne: kusagil ametnikud olid kunagi teinud ministrile ettepaneku teha määrus ja see määrus tehti. Vaadake, ma olen siin kõnepuldis, ma arvan, 14 aasta jooksul rääkinud ühte ja väga selget asja. Otsuseid teevad siin 101 Riigikogu liiget. Nendele on antud mandaat. Ametnikud toetavad, aitavad, annavad nõu. Ma näen seal sotsiaalkomisjoni [sekretariaadi] esinaist, keda ma alati kiidan, kes alati ausalt komisjonis ütleb, kuidas peaks olema, annab nõu. See ongi nõuandmisroll, otsused tehakse siin saalis. Tuua põhjendus, et mingi seadus sügisel [kaotab kehtivuse] – no selle jaoks ongi muudatusettepanekute aeg, kus on võimalik teha muudatusettepanekuid ja parandusi. 

Loomulikult ma pean natukene noomima ka ettekandjat, kes selle eelnõuga siia tuli. Tegelikult oleks võinud täna olla selge, kumba me sooviks näha: kas talveajale üleminekut või suveajale üleminekut. Aga ma ütlen teile, et sellele vastust ei olegi. Nii palju, kui on inimesi Eestis, ma arvan, on ka erinevaid arvamusi. Kes soovivad Lätiga ühte aega minna, kes soovivad soomlastega ühte aega minna. See vaidlus minu mäletamist järgi oli 2019. aastal hästi kuum ja siis tegelikkuses Euroopas kukkuski see asi läbi. Väga paljudes riikides ei suudetud otsust teha, kellega koos millisele ajale üle minna. Nii nagu öeldi, kaks tundi võiks olla see aeg kas siiapoole või sinnapoole. Praegu on peaaegu terve öö valge, juba kolme ajal vaatad, kas peab juba üles tõusma või ei pea, päike paistab varsti tuppa.

Nii et sellised arutelud võiks sotsiaalkomisjonis ka edasi olla. Ma saan aru, et selle eelnõu kohta on koalitsioon oma otsuse teinud. Aga teistpidi on see teema minu arvates kuum. Ma ei tea öelda, mida ütlevad terviseinimesed, kes siin saalis on. Nemad tegelevad sellega, on aastaid tegelenud ja oskavad võib-olla kõige paremini nõu anda, aga enamikul inimestel on mure nii kevadel kui sügisel, kui kella keeratakse ja sul on hommikul uni või sa ärkad tund aega varem üles veel pikka aega. 

Nii et ma loodan, et komisjon seda teemat arutab. Võiksime ühel hetkel ministeeriumile ka ülesande anda. Ehk peaks olema siin saalis laiem arutelu teemal, kas Eesti peaks lõpetama kellakeeramise või mitte. Soovin teile jõudu ja jaksu! Ja aitäh, et see teema täna siia saali toodi! Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Aga Kalle Grünthalil on sõnavõtusoov. Üldjuhul me arvestame fraktsioonide esindajatega, aga palun, ma saan aru, et teie seisukohti on mainitud ja te soovite vastusõnavõttu. Palun!

Aitäh! Lugupeetud Aivar Kokk tegi siin kriitikat, et ma oleksin võinud [selle aja] täpselt ära määratleda. See näitab tegelikult seda – ma viskan palli tagasi –, et ilmselt sa pole eelnõu lugenud, üksnes pealkirja. Eesti asub aastaringselt Ida-Euroopa aja ajavööndis, mille nihe on UTC+2. See tähendab, et Eestis on kell universaalajast kaks tundi ees. See tähendab, mul on väga täpselt ära formuleeritud, et selles eelnõus ei ole juttu Eesti suveajast. Aga millest sa võib-olla kinni hakkasid – ma mõistan sinu mõttekäiku –, on see, et kuna on erinevaid arvamusi, siis see nii-öelda kas pluss kaks või pluss kolm oleks võimalik [otsustada] muudatusettepanekute abil. 

Mis puudutab lugupeetud Signe Riisalo seisukohta, et rahvatervise seadus muutub kehtetuks ja nii edasi, et tuleb hoopis uus rahva[tervishoiu] seadus sügisel, siis siin ma pean Aivar Kokka kiitma. Selles mõttes, et ta ütles väga õigesti välja selle, et nemad on ametnikud ja nemad peavad tegema seda, mida meie siin saalis ütleme, ja seisma Eesti rahva eest. Ehk siis ametnikel on alati võimalus teha sellesse rahva[tervishoiu] seadusesse muudatus, mis käsitleb kella[pööramist]. Kõik sõltub vaid tahtmisest. 

Nii et sisuliselt on kõik teed lahti ja ootaks Riigikogu, parlamendi liikmetelt heakskiitu sellele eelnõule. Kellakeeramine tuleb lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Reformierakonna fraktsioon on teinud ettepaneku rahvatervise seaduse muutmise seaduse eelnõu 617 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku rahvatervise seaduse muutmise seaduse eelnõu 617 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega 42 poolt, 10 vastu ja erapooletuid ei ole, leidis ettepanek toetust. Eelnõu 617 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Tänane üheksas päevakorrapunkt on Isamaa fraktsiooni algatatud energiakandjate aktsiisitõusude kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 627. See on selle esimene lugemine. Ja palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Aivar Koka. Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Eelnõu on lühidalt, kokkuvõtlikult lihtne. Me teame, et majandus on olnud pikemat aega languses, maksud on tõusnud. Isamaa Erakond teeb lihtsa ettepaneku: aktsiiside tõusud, mis 2021. aasta novembris ja 11. detsembril 2024 otsustati, ära jätta.

Me teame, et 1. mail sellel aastal tõusid mitmed aktsiisid. Kui me räägime, et elektri hind on kõrge, siis ma loodan, et te, head kolleegid, teate, et 1. maist tõusis elektriaktsiis 45% ja täpselt sama palju soovitakse seda tõsta järgmise aasta 1. maist. Me teame väga hästi, et kõige puhtam [kütus] on tegelikult gaas. Kui keegi püüab selle üle vaielda, siis me võime sellest pikemalt rääkida. Aga gaasiaktsiis tõusis ka 1. mail 18% ja tõuseb järgmisel aastal ka 18%. Ja kui me räägime kõigest muust, diisliaktsiisist ja 1. juulist [tõusvast] bensiiniaktsiisist, siis nagu me aru saame, kõik need aktsiisitõusud mõjutavad sõna otseses mõttes lõpptarbijaid, olgu see siis kütuseaktsiiside [mõju] kaudu transpordile ja [seeläbi] ka toidupoehindadele. Kui me räägime elektri‑ ja gaasiaktsiisi tõusust, siis mõned meie head kolleegid ehk ei tea, et toiduainetööstuses kasutatakse väga rohkelt gaasi ja samas ka elektrit, aga sama on meie kodutarbijate ja ettevõtete, ka tööstusettevõtete puhul.

Me saame alati tuua hea näite. Kui kevadel 2020 koroona tuli ja Isamaa valitsuses oli, siis me suutsime kahe nädalaga teha lisaeelarve ja vähendada aktsiise. Tänu sellele aktsiiside vähendamisele ja ettevõtjatele kolmeks kuuks tööjõutoetuse tegemisele oli Eesti järgneval kahel aastal Euroopas kõige kiirema majandus[kasvuga] riik. Nüüd me oleme aastast aastasse makse tõstnud, aktsiise tõstnud ja me teame, et me oleme aastast aastasse olnud Euroopas punane lipp, jäänud ainukeseks miinusega. Isegi Statistikaamet parandas vea ära ja näitas, et esimeses kvartalis oli majandus meil miinuses.

Ma loodan, et koalitsioonipoliitikud on sellest aru saanud, et ükski riik ei ole veel siiamaani maksutõusudega rikkaks saanud. Me oleme näinud, et maksude tõusudega on viidud majandus langusesse, ettevõtjad raskustesse, rääkimata meie inimestest, eelkõige pensionäridest ja suurperedest, lasterikastest peredest.

Isamaa on kindlal seisukohal, et need aktsiisitõusud tuleb ära jätta, et anda majandusele võimalus kasvada ja riigile [võimalus] saada majanduskasvu kaudu tulu, mitte proovida veel tõsta ja tõsta. Me teame, 1. juulist tõuseb ka käibemaks ehk 1. juuliks on käibemaksu tõus viimase kahe aasta jooksul siis 20%. [Ei ole] nii, nagu üks Reformierakonna liige, Riigikogu liige Facebookis postitab, kirjutab, et on 4%. Ei, see on neli protsendipunkti. Protsendipunkt ja protsent on täiesti erinevad asjad. Tuleb lihtsalt natukene matemaatikat vaadata, siis saadaks sellest aru. Järgmise aasta 1. jaanuariks on tulumaks meil võrreldes 2023. aastaga 20% tõusnud. Pensionärid kaotavad iga aasta kümneid ja kümneid miljoneid selle tõttu, et keskmine pension ei ole tulumaksuvaba. Tänu sotsiaaldemokraatide suurele toetusele on võimalik teha maamaksu tõus 100%. Järgmisest aastast kaob ära kodualuse maa maksusoodustus ehk [maamaksu]vabastus.

Nii et meil on ainult tõusud, tõusud, tõusud, ja majanduses on ainult langus, langus, langus. Veel kord, ma soovitan koalitsioonipoliitikutel väga tõsiselt mõelda ja toetada Isamaa ettepanekut, toetada energiakandjate aktsiisitõusude kehtetuks tunnistamise seaduse [eelnõu]. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud ettekandja! Ma tänan, et te lugesite ette neid maksutõuse, mis on kohe tulemas lisaks aktsiisitõusudele, mida te soovite selle eelnõuga ära jätta. Aga meenutage, kas teile meenub, et mõni aeg tagasi avalikustati koalitsioonileping ja siis peaminister rääkis meile teist juttu: et ära jääb ettevõtete kasumimaks, kasumi maksustamine, ja kaotatakse ära Reformierakonna tulumaksuküür – see maksab küll 500 miljonit eurot, aga räägiti, et kõik läheb paremaks. Vastupidi, maksud langevad ja elu läheb paremaks, inimestele jääb rohkem raha kätte tänu maksuküüru kaotamisele. Kuidas seda peaministri juttu nimetada võrreldes sellega, mida teie rääkisite? Kas see oli infooperatsioon, silmamoondus, tõe väänamine? Andke hinnang!

Noh, ma jätaks hinnangu andmata, ma piirdun faktidega. Kui võrrelda 2023. aastat peale Riigikogu valimisi ja järgmise aasta 1. jaanuarit, siis selle ajaga [jõustunud ja] jõustuvate maksudega on nii, et aastas võetakse inimeste ja ettevõtjate taskust ära 2 miljardit eurot. Reformierakonna kõrgepalgaliste tulumaksuvabastus toob tagasi ühe neljandiku, 500 miljonit ehk pool miljardit, aga teistpidi poolteist miljardit võetakse taskust ära, ja kõige rohkem just väiksema sissetulekuga inimestelt: lasterohketelt peredelt, pensionäridelt.

Tahan rõhutada, et see aasta võttis koalitsioon koos sotsiaaldemokraatidega pensionäridelt ära 17 miljonit eurot puhtalt sellega, et keskmine pension ei ole sellest aastast enam tulumaksuvaba. 2027. aastal on see summa, mis võetakse ära meie pensionäridelt, 76 miljonit eurot. Rääkimata sellest, et 2023. aasta esimene otsus oli vähendada iga kuu lasterikaste perede toetust 200 eurot – iga kuu! – ehk 2400 eurot [aastas]. Siis teeb keegi tabelit ja saadab selle [laiali] Reformierakonna [logoga] ehk oravaga [ning selle kohaselt] on 2000-eurose palga juures võimalik natukene alla 1500 euro võita. Aga jäetakse kõrvale märkimata, et selleltsamalt perelt võeti ära lastetoetust aastas 2400 eurot ehk sealt on juba 1000 eurot miinust. Paneme sinna [juurde] 20% tulumaksu tõusu, paneme sinna 20% käibemaksu tõusu, paneme elektriaktsiisi, mida on juba kahel korral 45% tõstetud ja järgmisel aastal tahetakse tõsta sama palju. Räägime sellest, et 2%-line kaitsekulude tõus, nii käibemaksu kui tulumaksu [tõus], pidi olema ajutine ehk 2028. aastani, aga see soovitakse nüüd, enne jaanipäeva, püsivaks teha.

Nii röövellikku käitumist oma inimeste ja ettevõtete suhtes mina oma elu jooksul pole näinud. Alustatakse lastega peredelt raha äravõtmisest, järgmisena [võetakse] pensionäridelt. Ja nüüd võetakse kõigilt ülejäänult ainult sellepärast, et 51 või 52 koalitsioonipoliitikut tahavad saada järgmisest aastast tulumaksu[soodustusest] iga kuu natuke üle 100 euro. Ma ütleks: ausalt öeldes piinlik.

 Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te siin mainisite sotsiaaldemokraate. Räägime niimoodi, kuidas asjad olid. Kui maamaksu muutmine oli, siis mitmed Isamaa juhitud Eesti omavalitsused näitasid selle vastu huvi üles. Ja maamaksu [tõusuga] on lõpuks nii, et ega seda ei pea kehtestama, see on omavalitsuse teha. Kes siis selle on kehtestanud? Väga mitmed omavalitsused, kus on seda päris usinasti tõstetud, on just Isamaa juhitud. Nii et vähem silmakirjalikkust!

Jah, ma nüüd vabandan su ees, aga mul on tõesti piinlik su pärast. Sotsiaaldemokraadid! Seadus kehtib kui pikalt juba? Võeti vastu eelmisel aastal ja ikka ei ole aru saadud, et seadusesse kirjutati klausel, et sõltumata omavalitsusest, sõltumata omavalitsuse volikogu otsusest peab alates 2026. aastast maamaks tõusma vähemalt 10%, aga võib tõusta 100%. Eelmine koosseis siinsamas saalis püüdis konsensuslikult kokku leppida selles, et kuna maa hind on tõesti viimase 15 aasta jooksul kõvasti tõusnud, siis anname võimaluse maamaksu tõsta, aga mitte üle 10%. Siis sotsiaaldemokraatide eestvedamisel, teie ministri eestvedamisel siinsamas saalis raiuti [seadusesse] sisse see, et peab [tõstma] vähemalt 10%, aga võib 100%. Teie ettekandja, nii endine minister kui peasekretär, endine fraktsiooni esimees, tänane Kastre valla vallavanem, siinsamas pukis vaidles vastu, kui me palusime mitte panna 10% sinna sisse, vaid jätta see omavalitsuse volikogu otsustada. Ta ei saanud aru, et seal on sihuke klausel. 

Sa mulle praegu püüad sama asja öelda, et sellist asja ei ole, see on volikogu otsus. Vaieldav teema on see, mis on [seotud] kodualuse maa maksuga. Kui ma loen seadust, siis seda saab kahtepidi lugeda. Ühelt poolt on kirjas, et võib teha kuni 1000 euro ulatuses kodualuse maa maksuvabastuse eakatele, pensionäridele. Aga seal ees on rida, et seda võib kõikidele teha. Ja mina ütlen, et kuna siin pukis komisjoni esindaja ütles, et see on nii, ja ministeeriumis see ametnik, kes selle eelnõu tegelikkuses kokku kirjutas poliitikute nõudmisel, ütles ka nii, siis ma küll soovitan kõikidel volikogudel teha see otsus, et kodualuse maa maksu[vabastus] on kõigil 1000 eurot. Ja ma tahaks näha, kellel tuleb kodualuse maa maks üle 1000 euro.

Aga veel kord rõhutan sulle: 10% peab tõusma sõltumata Võru volikogu otsusest, see on sinna seadusesse kirjutatud. Ja see on sotsiaaldemokraatide … Sina mulle ütlesid küll ühel hetkel, et see oli teadlik. Aga ma sain aru, et see oli lihtsalt nii, et minister ka ei teadnud, mis eelnõu ta kaitseb, ja rahanduskomisjonis see, kes eelnõu kaitses, ei teadnud ka, mida ta kaitseb. Kahjuks on nii, et meie inimesed ei loe läbi eelnõusid, mida tullakse siia ette kaitsma, vaid võetakse see paber, loetakse heal juhul seletuskirja natukene, ja kogu lugu. Ma pean tunnistama, et ma loen rahanduskomisjoni omasid, ja kui mul mõistust ei ole, siis ma küsin nõunike käest. Meil on õnneks rahanduskomisjonis väga head nõunikud. Me arutame, me vaidleme, saame vahest ka erinevalt aru, aga ikka igal juhul teeme endale asja selgeks.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Sa oled olnud rahanduskomisjoni esimees ja ilmselt oled näinud ka selle sisemisi arutelusid seal. Mis siis juhtuks, kui see eelnõu, mida sa ette kannad siin, saaks ka eluõiguse? Kas ja kui palju riigilaev läheks kreeni? Või on see selle tõttu, et kõik on juba nii kindlaks määratud, ja see viib riigilaeva praegu tasakaalust välja?

Aitäh, Peeter, selle küsimuse eest! Ma toon näite. Ma korra ka mainisin seda, et kui me 2020. aastal vähendasime aktsiise, siis selle tulemusena Eesti majandus, vastupidi, languse asemel hakkas kasvama. Sisendhind on ettevõtluses kõige olulisem. On kaks komponenti: üks on palgakomponent ja teine on sisendhinna komponent. Kui need suudetakse hoida kontrolli all, siis on võimalus kaupa müüa ka väljaspool Eestit ja samas müüa meie enda tarbijatele.

Tänaseks me oleme jõudnud selleni, et maksude tõusude tõttu on toiduainete hinnad jõudnud sellise tasemeni, et ka toidukauplustes on sõltumata hinnatõusust – [hinnad] on mõnedel toodetel juba peaaegu üle kahe korra tõusnud – käibed langenud, rääkimata kasumist. Aga ettevõtlust [tehakse] ainult ühel põhjusel: kasumi saamiseks. Loomulikult peavad ettevõtted kasumit saama, et ka edaspidi investeeringuid teha.

Kui keegi küsib, kas Eesti majanduses midagi juhtuks, kui aktsiisitõusud ära jätta – jah, juhtuks, majandus võiks hakata kasvama. Selle tõttu, et pidevalt makse tõstetakse, ei ole võimalik majandusel tõusta. Ega käibenumber ei ole oluline. Tulu, kasum on oluline. Kasumi kaudu tekivad maksud, kasumi [abil] on võimalik investeerida uude tootmisse. 

Aga ma olen siin korduvalt öelnud, et ühel hetkel tehti rumalad otsused. Siis, kui oli sinu kodupartei Reformierakond võimul, tehti kahjuks kolmas kõrgepingeliin Läti ja Leedu vahele. Ei olnud seda vaja! Isegi Ansip kaks nädalat tagasi – talle tuli ka valgus – sai sellest aru ja ta ütles ajaleheartiklis, et see oli üks suurimaid vigu. Soome poolt tuleb sõrme[paksune] kaabel ja Läti poole tehti käejämedune. Midagi teha ei ole, see odav elekter läkski Eestist mööda.

Sama on LNG-terminaliga, mida ei lastud teha. Kui lõpuks lasti teha, siis ei pannud Elering oma käppa sinna. Loomulikult, täna gaasimüüjad [küsivad], miks nad peaks toitma [neid], kes nendele jalga kogu aeg ette panid. Siis võeti sellesama energiaga ära 1,7 miljardit Eesti majandusest, nii ettevõtlusest kui inimeste käest. See oli see [aeg], kui tegelikult Eesti jäi vaeseks. Selles vaesuses ei oleks tohtinud enam makse tõsta, vaid oleks pidanud makse võib-olla langetama, et saada nina uuesti vee peale. Majandus oleks uuesti kasvanud.

See on täpselt see, mida me tegime 2020. Ma mäletan väga hästi, kuidas nii mõnedki ministeeriumi ametnikud viimase minutini meil kallal olid. Meil ka väga paljud poliitikud ei olnud sellega nõus, mis me tol hetkel koalitsioonis jõuga tegime – aktsiise langetasime. See oli risk tol hetkel, aga see risk õigustas ennast, majandus oligi kaks aastat tõusus.

Koalitsioonipoliitikud võiksid õppida sellest hetkest. Jah, ma mäletan, et ka Eesti Pank oli kriitiline, oldi kriitiline ka selle pärast, et kolm kuud anti ettevõtjatele palgatoetust. Nii mõnedki ettevõtjad kuritarvitasid seda. Aga tegelikkuses oli nii, et kui majandus uuesti avanes, siis Eesti turul olid töötajad alles, mujal Euroopas olid nad kõik ära koondatud, ja tänu sellele meil majandus tõusis. Ja kuna meil sisendhinnad olid alla viidud, siis Poola, Läti ja Leedu autovedajad ei tulnud Eesti turule kohe tagasi, vaid Eesti ettevõtjad said hakata kaupa vedama. Sisendhinnad olid odavamad ja nad said turul konkurentsieelise sel hetkel.

Aga nüüd me oleme seal, kus täiesti nahaalselt on praktiliselt igas kvartalis mingisugune maksutõus. Täna tuli uudis, et jälle mõeldakse mingit tõusu välja. Me räägime, et elektri hind on meil konkurentsitult kõrgeim. Siis püütakse rääkida Euroopa mingitest hindadest. Aga räägime 2019.–2020. aasta hindadest. Täna on elektri hind ju kordades kallim, kui oli siis.

Sama on põlevkiviga. Räägime siis sellest, et CO₂-kvoot on julmalt mingisuguste panga maaklerite käes. See ei ole enam see, kui Eesti Energia ostis endale CO₂-kvooti, see ei ole enam see koht, see on börs! See on nii, nagu Trump [teenis] oma sõpradele, kes toetasid tema kampaaniat, aktsiisitõusu ja -langusega kahe päevaga miljardeid tagasi. Praegu käib börsil mängimine CO₂-ga. CO₂[-kvoot] tehti eelmise kümnendi alguses. Oli kokkulepe, et see ei ole üle 25 euro megavatt-tunni eest, siis oli see 12,5. Täna räägime 80 eurost, vahepeal oli üle 100. Kui see oleks rahulikult 30 euro peal, oleks ka põlevkiviõli ja elektri tootmine turul täiesti konkurentsivõimeline. Siin räägitakse erinevatest numbritest. Kui võtta tabel lahti, siis [näeme, et] koos keskkonnatasudega on põlevkiviõlist koos puiduga elektri tootmine alla 50 euro megavatt-tunni kohta. Ja me ei räägi seal CO₂-st.

Auvere kateldesse on võimalik panna 50% hakkepuitu. Siis keegi tuleb ütlema, et ei tohi põlevkivikatlaid ümber teha hakkepuidu või pelleti [kasutamiseks]. Kaheksa riiki Euroopas, kuhu Eesti pellet läheb, on seda teinud, aga Eestis öeldaks, et jõle jama, tead. Kas see puit mädaneb metsas või see viiakse Inglismaale või võidakse seda panna Eestis [kateldesse], et toota elektrit oma inimestele? Meil ei ole täna juhitavat elektrit, ja siis tullakse ja öeldakse, et paneme 45% elektriaktsiisile otsa. Siis tullakse ja öeldakse, et meil on vaja sageduse hoidjat, ja siis tullakse ja öeldakse, et on saarestikku vaja. Aga unustatakse ära, et kui Soomest odav elekter tuleb ja Eestisse jõuab, siis Elering ja Soome võrguettevõtjad võtavad sealt vahelt sadu miljoneid aastas. Ja kelle taskust? Meie taskust, meie inimeste, meie ettevõtjate taskust. See on, Peeter, kuritegelik. See on see koht, kus tegelikult võib selgelt öelda, et Eesti majanduse tõusu võti on maksude langetamine, mitte maksude tõus.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Milline oleks eelnõu mõju inflatsioonile ja kas see võiks aidata hoida üldist hinnatõusu madalamana? Aktsiiside tõusu autorid väidavad, et isegi kui langetatakse aktsiise, siis kaupmehed ja kütusemüüjad hoiavad hinda niikuinii kõrgel tasemel.

Kas sa saaksid alguse uuesti küsida?

Inflatsioon.

Inflatsioon. Selge on, et see on ju inflatsiooni [kiirendamine]. Me teame, et inflatsioon [kiireneb] ainult maksude kaudu, see on väga selge. Ma küll palun ühte asja. Sa oled ka väga pikaajaline omavalitsusjuht ja kõik muu. Ärge arvake, et ettevõtjad tahavad röövida. Mina olen ettevõtja. Ma võin teile öelda, et kui ma esimese ettevõtte tegin, siis oli [küsimus], miks ma ettevõtlust teen, ja ma kirjutasin sinna: kasumi saamine. Kolm kuud ei tahetud mu seda ettevõtet registreerida. Öeldi, et ikka ehituse jaoks. Ei, ma ei taha ehitada, tahan kasumit saada. Nii on ka kaupmeestel, nad peavad kasumit saama, sest nad muidu ei suuda ju oma kauplustesse investeerida. 

Aga ma ei taha uskuda, et ükski ettevõtja saab röövellikult kasumit saada, sest inimesed on väga hinnatundlikud. Ja tegelikkuses on nii, et marginaal on täna palju väiksem, kui oli viis või kuus aastat tagasi, ja iga maksutõus, iga aktsiisitõus [mõjutab]. Mõtleme sellelesamale, millest me praegu räägime: elektri ja gaasi [hind] on ju toiduainetetööstuse üks sisendhindadest. Lihatööstus ilma gaasita ei ole võimalik. Siis, kui gaasi hind tõusis 280 euro peale megavatt, tehti küll igasuguseid imesid, püüti kõiki asju panna, tehti väga kalleid investeeringuid oma viimaste rahadega. Aga tegelikult tootmises on vaja temperatuur kiirelt üles saada ja kiiresti uuesti alla saada. Seda on võimalik ainult gaasiga teha, tänapäeval ei ole muud tehnoloogiat. Toodi vedelgaasisüsteemid ja kõike muud ehitati välja.

See on selge, et iga tõus [kiirendab] inflatsiooni. Selle [mõju], mis juhtub 1. juulil, on juba käes, sest ega ettevõtja ei julge ühel päeval tõsta plaksti 10% oma kauba hinda. Ta hakkab vaikselt seda tõstma ja sellepärast oli inflatsioon [suur] juba mais, juunis ja juulis on kindlasti veel – selle tõttu, et me tõstame hommikust õhtuni makse. 

Mina ei ole siiamaani aru saanud, kuidas Riigikogu liikmed … Ma saan aru, et osa võib-olla tõesti ei pea majandusest aru saama ja mõned on veel võib-olla noored, pole elukogemust, aga siin saalis on enamus ju elukogemusega inimesed. Peaks nagu aru saama, et ühel hetkel ei saa enam olla see aeg, kui makse veel tõstetakse. No ei ole võimalik, ei ole seda raha. Riigikogu liikmel on jah, aga enamus Eesti inimesi ei saa Riigikogu liikme palka. Alla Eesti keskmise saab 70% ja 54% on neid, kellel on ikka väga raske. Aga iga päevaga läheb elu veel raskemaks, kui tulevad need [tõusud]. Ei ole ju enam mitu päeva [jäänud]. Palju on? 12 päeva veel ja automaksu esimene pool tuleb ära maksta.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Selle eelnõu mõju on ikka inflatsiooni vähendav, mitte inflatsiooni suurendav. Selle eelnõu, mida siin praegu esitletakse.

Jaa, eelnõu küll, aga ta küsis, et kui [seda seadust] ei tule.

Eelnõu mõju [küsis]. 

Okei, vabandust!

Aga mul on küsimus, mis puudutab maamaksu, kuna siin kolleeg küsis maamaksu kohta. Ja ma olen ka üllatunud, et meie teadmised maksupoliitikast siin saalis niivõrd tagasihoidlikud on. Kas maamaksuga ei olnud mitte nii, et selle [tõus] on tegelikult kaks korda otsustatud? Kõigepealt otsustati maksutõusuredel aastateks ette … 

Just! 

… et inimesed, majaomanikud, ettevõtjad teaksid oma investeerimisplaanide puhul arvestada, milliseks võib kujuneda maamaksukoormus ja maa hind tulevikus. Ja siis avalik võim ehk Riigikogu otsustas seda muuta ja tõsta järsult [kuni] 100%-le ehk pööras asja pea peale. See teeb muidugi kõikide võimalike investorite, ettevõtjate elu kallimaks ja ettemääratumaks. Kas see oli nii?

Jah, see oli nii. Aga ma veel täpsustan seda, et kui redel ehk 10% aastas otsustati eelmise koosseisu ajal, siis lepiti kokku maksimum. Kohaliku omavalitsuse volikogu ei pidanud seda tõstma, talle jäeti võimalus tõsta kuni 10%, aga oleks võinud ka 0%. Aga nii nagu ma enne rõhutasin, sotsiaaldemokraatide eestvedamisel on [seadusesse] sisse kirjutatud, et 10% peab tõusma, aga võib tõsta kuni 100%. Ja seal on see konks, mille üle mina vaidlen, olles tänaseks olnud – ei julge kõva häälega öelda – üle 35 aasta volikogus. Täitsa lõpp! Volikogu on see, kes [peaks] tegema neid otsuseid, aga täna ei saa teha. Sotsiaaldemokraadid arvasid, et riik on targem kui volikogu. Sa oled ise volikogu liige. Kurb! Kurb!

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Eesti majandus langes esimeses kvartalis jälle, 0,3%. Kui nüüd see eelnõu ei leia toetust, kuidas te ennustate, milline saab olema Eesti konkurentsivõime ja kas on ka loota, et mingil ajal majandus hakkab tõusma?

Aitäh! (Saalist öeldakse midagi.) Jah, õige, Helir, tänane situatsioon on küll väga selge. Nii eelmine kui tänane koalitsioon on teinud kõik selleks, et Eesti majandus läheks veel [rohkem] allamäge ja meie inimesed [jääks] veel vaesemaks ja ettevõtjate soov Eestis ettevõtlusega tegeleda veel väheneks. Sellisele maksukoormusele ei ole suuteline Eesti ettevõtja ega inimene vastu pidama.

Tihti räägitakse, et Euroopas on nii ja nii suur [maksukoormus]. Me unustame ühe väga olulise komponendi: me ei ole keset Euroopat, me oleme piirimaa, piiririik, Euroopa piiril [riik], mis ei ole veel jõudnud vabas Euroopas väga pikka aega olla. Me ei ole jõudnud sellele arengutasemele, kus on meie põhjanaabrid. Kui meie majanduse areng oleks sama, mis Soomes, ehk neli korda parem kui meil … Ma olen siin saalis mitmel korral lõõpinud, et parim investeering oleks olnud juba aastaid tagasi tunnelisse Soome ja Eesti vahel. Väga lihtsal põhjusel: see oleks majanduses tekitanud ühendatud anumad. Ühendatud anumatel on kombeks tasakaalustuda. Kui see ei oleks päris fifty-fifty olnud, siis ma arvan, et oleks olnud kaks ühele, mitte neli ühele, nagu täna on.

Me räägime pensionitest, palkadest, räägime majandusest. Kui meie palgad oleksid nii kõrged, kui meie pensionid oleksid nii kõrged [kui põhjamaades], siis võib-olla ei oleks tänane maksukoormus mure. Aga kahjuks meie pensionid on Euroopas taga[otsas], punase laternaga. Meie keskmine palk ei ole Euroopa riikide keskmisega võrreldav. Vahest tuuakse siin näiteks Bulgaariat ja kõike muud, aga räägime ikkagi arenenud Euroopa riikidest.

Me olime aastaid tõusuteel, me oleme ka raskustest läbi tulnud. Me oleme suutnud alati oma vigadest õppida, aga kahjuks viimased kaks aastat astutakse päevast päeva samale rehale. Ja siis ma naeran, kui on välja arvutatud … Tõesti, 2200-eurose palga puhul on võimalik rääkida, et kõrgepalgaliste tulumaksutoetus on võib-olla kasulik. Aga räägime sealtpoolt allapoole [jäävate] palkadega inimestest ja paneme selle tabelisse. Kui me paneme sinna ka aktsiisid ja 20%-lise käibe- ja tulumaksu tõusu, siis need inimesed kaotavad, rääkimata [suur]peredest.

Nende arvutuste juurde ei panda näiteks automaksu. Kui sul on kolm last, siis su perel on suure tõenäosusega kaks autot. Need autod on natuke suuremad kui pisikesed. Sellised nagu siin õue peal mõned suuremad on, elektrit panevad, ma täna hommikul nägin. Sellised suured, võimsad, et saaks maal lumehangest [välja, lapsed] kooli, lasteaeda, huvikooli viia, isad-emad tööle minna, poest toitu tuua. Siis on automaks suurem kui loodetav kõrgepalgaliste tulumaksuvabastus, kui nendes peredes peaks olema vanematel kõvasti üle keskmise palk.

Me kogu aeg arvutame selle järgi, mis on meie palgad, mis on riigiametnike palgad. Need palgad on üle Eesti keskmise. Ma ei taha öelda, et kellegi palk on suur või väike, aga me peame vaatama, mis on tegelikult Eesti inimeste palgad. Ma usun, et enamus teist käib valimiskampaania ajal natuke rohkem ringi. Kui keegi Tallinna linnas või Tartu linnas on, siis võib-olla nad ei märka nii palju. Maapiirkonnas käies näeb ju, kui raske on inimestel tegelikkuses tänase maksukoormusega elada, kui raske on pensionäridel hakkama saada. Aga veel raskem on lastega peredel. 

Töötute arv on jõudnud üle 60 000 ja siis ma kuulen ministrilt, et tuleb tuua teise usu inimesi siia sisse. Siis ma [mõtlen]: "I'm sorry, kui inimene pole ühtegi päeva ettevõtluses olnud, majandusest mitte midagi ei tea, ainult siis saab nii rumalat juttu ajada." Meil on üle 10 000 noore töötu. Aga miks töökohad kaovad? Sest ettevõtjatel ei ole enam usku, et on mõistlik siin majandada. Täna on mõistlikum vaikselt üksinda nokitseda, mitte endale 5–10 või 15–20 inimest tööle võtta. Jah, kasumit toob tavaliselt väike protsent, 15% suuremaid ettevõtteid, ja 85% on väikeettevõtjad. Need väikeettevõtjad on siiamaani suutnud oma peret toita, nad ei ole käinud omavalitsuste ukse taga sotsiaalabi küsimas. Aga me teeme kõik selleks, et kui ettevõtja on saanud 60, siis ta võtab eelpensioni, sest ta ei jõua enam makse maksta. Ta lihtsalt ei jõua enam makse maksta. Ta kaotab küll pensionis, aga ta suudab oma ettevõtet võib-olla veel kuidagigi hoida, [hoida] naha toorena ning endale sealt kõrvalt leiba teenida.

Aga kas see on meie eesmärk? Eesti eesmärk peaks olema ettevõtluse maksimaalne toetamine, see, et meie siin ääremaal saaksime oma kaupa eksportida. Aga ikka me teeme kõike vastupidi.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Jah, värvida, hea kolleeg Aivar, sa oskad. Väga ilus jutt, aga …

Õpin parimatelt.

… räägime ikka sellest, kuidas Eesti sellesse [olukorda] on jõudnud. Isamaa on olnud viimase paarikümne aasta jooksul ka korduvalt valitsuses ja kõigele, milleni Eestis on jõutud, on ka Isamaa väga-väga palju kaasa aidanud – et see maksustruktuur on täpselt selline, nagu ta on, ja ei tööta. Sellesse on Isamaa väga suure panuse andnud. Me näeme tõesti, et maksustruktuur on jõudnud pankrotti, nagu ma siin ka ütlesin. Kust võtta on? Ega Eestis ei ole kohta, kust ei ole [raha] puudu. Aga sinna jõudsime juba headel aastatel, Aivar. Headel aastatel! Miks me jõudsime sinna? Jõudsime lihtsalt sellepärast, et meil lähevad Eestist investeeringud täiesti maksuvabalt välja. Kes on sellele kaasa aidanud, kes on seda toetanud? Isamaa on toetanud. Raha lihtsalt läheb välja, aga meil on vaja õpetajatele palka maksta. Ma tunnen väga palju …

Teie küsimus, palun!

Lihtsalt on küsimus, kas see ongi Isamaa, kes räägib üht ja teeb teist. Mitmes Isamaa juhitud omavalitsuses on maamaksu tõstetud …

Aitäh!

… rohkem kui 10%.

Kui sotsid teevad mingisuguseid võimalusi, siis eks ikka on neid inimesi, kes neid võimalusi ära kasutavad. Aga ma räägin sulle, vastupidi, et tänu Isamaale on majandus olnud kogu aeg korras. Me räägime sellest, et tasuta kõrgharidus on tehtud Isamaa poolt. Lasterikaste perede toetus on tehtud Isamaa poolt. Õpetajate palgatõusu 120 miljonit eurot pani 2020. aastal riigieelarvesse Isamaa. Sellist tõusu polnud mitte kunagi varem olnud. 120 miljonit on kõigi aegade kõige suurem õpetajate palkade tõus, mitte see, et sotsid püüavad katuserahadega [kedagi] ära osta valimiste eel. Kui me hakkame neist numbritest, neist objektidest siin rääkima, siis meil enne [lõpuni jõudmist] päike loojub. Ärme hakka sellega peale.

Isamaa oli valitsuses 2020, mina olin rahanduskomisjoni esimees. Ma mäletan väga hästi, kuidas me Heliriga kolmapäeva hommikul pidime ka fraktsioonis vaidlema, kuidas käib nende aktsiiside langetus. Muud teha ei olnud, me kirjutasime üksteise võidu Postimehesse artikleid. Isamaa tegi selle otsuse, Keskerakond ja EKRE olid seal meeskonnas. Tehti ära ja tänu sellele majandus tõusis. Ka Isamaa on teinud apse. Jah, 2017 oli aktsiiside tõusu aps, aga ta parandas selle ära. Ta tunnistab seda, kui tal oli mingi probleem.

Me oleme olnud need, kes on üksi elava pensionäri toetuse teinud, me oleme lasterikaste perede toetuse teinud, me oleme aktsiise langetanud. Tänu sellele majandus tõusis. Aga viimased kaks aastat on olnud hullumeelsus. Hullumeelsus! Mis tegid sotsid 2014. aastal, kui said korra valitsusse? Te mäletate? Sind ei olnud siin veel. Aga mina mäletan. Kütuseaktsiisi sidusid lahti teederahast. Jah, see oli sotside ja Reformi valitsus, mis oli alla aasta, ma arvan. Oli umbes see aeg. Visati, nii nagu Reformil ikka kombeks on, Isamaa välja ja võeti sotsid. Esimene otsus: teedelt raha ära võtta.

Ma saan öelda, et mina olin esimeses koosseisus see, kes omavalitsuste teederaha korrutas kahega. See oli – ma võin eksida aastaga – kas 2012. või 2013. aastal. Isamaa oli tookord valitsuses, ma olin lihtsalt kohalike omavalitsuste regionaalpoliitika toetusrühma juht nagu tänagi ja surusime selle läbi oma ministriga. Isamaa on ainuke erakond siin saalis, kes vähemalt 2011. aastast alates on kõik oma Riigikogu valimiste pealubadused täitnud: nii 2011, 2015 kui 2019. 2019 tegime keskmise pensioni tulumaksuvabaks, tänu millele sajad tuhanded inimesed said pangalaenukoormusest lahti, said korterite omanikeks, maksid võlad ära. Nad oleksid [end] surnuks maksnud vahepeal, kui need protsendid siin tõusid. Said valgeteks inimesteks, võlgadest vabaks. Mõni räägib, et küll oli halb otsus. Halb on see, et pangad teevad reklaami, et riik paneb 4%. Ei, riik ei pane mitte ühtegi senti teise pensionisambasse, see võetakse maksumaksja esimesest pensionisambast, sealt võetakse 20% ära ja ettevõtja maksab enda poolt 2% juurde, nüüd võib maksta 4% või 6%. Nii et riigilt ei tule sinna ühtegi senti. Kui vabatahtlikuks tehti pensionisammas – keegi ei räägi sellest –, siis õnneks me muutsime seadust nii palju, et pangad saavad pensionisamba raha palju paremini investeerida ja tänu sellele pensionisamba tulu kasvab. See on see pluss.

Aitäh! Head kolleegid, mul on ettepanek, et jääks ikkagi nüüd konkreetse eelnõu piiresse.

See on nii seotud, see on nii seotud!

Jah, head kolleegid, ma saan aru, et teie jaoks on see kõik praegu seotud, aga seda on võimalik ka läbirääkimiste käigus 5 + 3 minuti jooksul käsitleda.

Aga järgmine küsija on Riina Solman. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Aivar, hea kolleeg! Jään nüüd selle palve juurde, mille Riigikogu esimees välja ütles, [jään] teema piiresse. Aktsiisitõusude tühistamine on vajalik selleks, et inflatsiooni pidurdada ja inimestele midagigi kätte jätta sellest, mis on maksutõusuralli käigus juba ära võetud ja plaanitud ära võetama. Ja nüüd ma küsingi, tsiteerides kolleegi, sotsiaaldemokraati. Tema [küsis], et aga kust siis võtta. Ma esiteks tuletan talle meelde, et ta on praegu opositsiooni langenud, ta ei pea valitsuse poliitikat enam kaitsma, kuigi jah, ta oli enne selle ettevalmistamise juures. Aga siiski, kust siis võtta? Kas sul on mõni nõuanne? Kas ei ole näiteks mitte Reformierakonna suurepärane maksuküüru kaotamise plaan see, kust raha saaks võtta? Ja võib-olla on mõni näide veel?

Aitäh! Oleme nüüd ausad, siiamaani me ei ole sentigi pannud kaitsekuludesse. Räägitakse küll ilusatest numbritest, aga ühel hetkel tuleb muidugi raha maksma hakata.

Piisaks tõesti sellest, et kõrgepalgaliste tulumaksuvabastus ära jätta. Järgmisel aastal, ma arvan, on see [summa] juba üle 550 miljoni, mis selle katteks peab eelarvest võtma, iga aasta see number kasvab. Kui keegi küsib, kas kehtiv süsteem on ajale jalgu jäänud – jah, see on ajale jalgu jäänud. Alumine number 1200 eurot on väike, aga see tehti sellel ajal, kui keskmine palk oli väiksem kui 1200 eurot. Tegelikult oli mõeldud nii, et see alumine number jookseb kaasa meie alumise palgaga ehk keskmise palgaga arvestatakse. See peaks täna olema 1800 ja ülemine number peaks olema 3000 juures. Siis oleks selle kulu poole väiksem kui täna.

Me peame eelkõige toetama seda, et väiksema sissetulekuga inimesed elaksid ära nii, et nad ei peaks minema sotsiaalabi küsima. Meil on vaja ka neid inimesi, kes poes müüjad on, erinevaid teenuseid pakuvad, kelle palk ei saa kunagi olema väga kõrge. Nad väärivad ka väärikat elu. Aga praegu see kõrgepalgaliste tulumaksuvabastus ei aita neid üldse, ei aita neid praktiliselt üldse, aitab meiesuguseid meie palga juures. Ja see ei ole aus, see lihtsalt ei ole aus!

Täpselt nii nagu me 2021. aastast muutsime pensionisüsteemi. Ma arvan, et enamik Riigikogu liikmeid ei tea seda, et enam ei ole pension ainult sotsiaalmaksu [põhjal] makstav, vaid koefitsient, esimene [pool], on kõigil võrdne ja teine pool on sotsiaalmaksu laekumisest. Me peame olema näoga oma inimeste poole. Ja kui väiksema sissetulekuga inimesi on meil üle 50%, siis neid tuleb aidata ja toetada. Ei ole teist võimalust. Need inimesed, kes saavad siin Riigikogus kätte juba üle 5000 euro, saavad ise hakkama. Kui nad on ennast lõhki laenanud, nii nagu me näeme siin deklaratsioonide pealt, siis see on nende mure. Igaüks peab suutma ise majandada, aga otsuseid tuleb teha nii, et Eesti inimesed saaks hakkama.

Sa küsisid, kust raha tuleb. Raha tuleb ainult ühest kohast: see on ettevõtlus. Ja kui me ei aita ettevõtjaid, vaid koormame neid hommikust õhtuni maksudega, siis seda raha ei tule. Ma olen siin toonud korduvalt näite, et on olnud üks minister, kes arvas, et raha tuleb Eesti Pangast. Kui ma küsisin ta käest, kust see Eesti Panka tuleb, siis ta arvas, et riigieelarvest. Kui sellised ministrid on, siis on probleem. Raha tuleb ainult ettevõtlusest. Ega Antiga ei tohi norida, sest tegelikult on ta väga tubli Võrumaa miis oma vallas, seal väga hästi hakkama saanud ja tegutsenud. Lihtsalt vahest tekib erinevatel teemadel lahkarvamus, erinev arusaamine.

Aga kõik siin, ma loodan, 101 Riigikogu liiget, soovivad ainult ühte: et Eestis majandus kasvaks, meie inimesed saaks hakkama ja ettevõtjad suudaks toota kasumit, majandaks, suudaks eksportida. Ja maksudega ei ole võimalik riigieelarvet täita, vaid ettevõtluse tootlikkuse, madalamate maksude ja suurema käibe- ja kasuminumbriga on see võimalik. Ma veel kord rõhutan: ma ootan, kas keegi suudab öelda, milline riik on läbi sajandite tänu maksudele rikkaks saanud. No ei ole sellist riiki. Mõistlikud maksud saavad olla, aga ei saa olla nii, et inimesed ja ettevõtjad on üle maksustatud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Me kõik mäletame, mis toimus 2018. aastal, kui Reformierakonna valitsus tõstis aktsiise – maksud sõitsid Lätti. Me oleme harjunud Lätile ja Leedule ülevalt alla vaatama, aga nüüd on olukord, kus Läti ja Leedu majandus kasvab, aga Eesti oma ikkagi langeb. Mis on teie nõuanne, kuidas me nüüd peaksime toimima, et Lätile jälle järgi jõuda ja et maksud ei hakkaks Lätti sõitma?

Aitäh! Siin on see näide, et Läti, Leedu, Soome, Rootsi – vaatame oma naabreid – õppisid sellest, mida meie tegime 2020. aastal. Me vähendasime aktsiise, toetasime oma ettevõtjaid. Seda teevad 2023. aastast alates meie naaberriigid, rääkimata Saksamaast või [ülejäänud] Euroopast. Aga meie peame jälgima [teisi riike], meie turul, meie ettevõtjate jaoks on väga olulised turud Soome, Rootsi, Norra ja mingil määral Läti ja Leedu. Läti ja Leedu puhul on oluline komponent see, kas meie inimesed lähevad üle piiri kaupa ostma või mitte. Täna käiakse seal, rääkimata kütusest või söögist, ehitusmaterjale ja aiandus[kaupu ostmas].

Läti ja Leedu ei ole tõstnud neid makse. Ma alati naeran, et kui siin ka räägitakse – meil vahest on natuke erinev arvamus pangandusmaksust ka Keskerakonna ja sotsidega –, siis unustatakse ära, et Eestis on pangandus ainukene [sektor], kus makstakse avansiliselt tulumaksu, meil ei ole ühtegi teist sellist ettevõtlusvormi, ja see on tõstetud 14%‑lt 18% peale. On avansiliselt [maksmine] ja kui ettevõtted [kasumit] välja võtavad, siis nad maksavad sama palju kui ka ülejäänud ettevõtjad. Jah, oli võib-olla üks aasta, kui oleks saanud pankadelt rohkem võtta, aga siis oli teine suur mure: Eesti pangad oleksid jäänud siis nõrgaks, sest nendel ei ole omakapital nii suur, ja siis oleks kõik laenud läinud Rootsi pankadele. Oleme nüüd ausad, raha teenitakse ikka nende laenude pealt, mitte millegi muu pealt. Nii et see dilemma alati on. Ma pean tunnistama, et mina olin see, kes ütles sel hetkel ka kõva häälega, et ei ole võimalik pankadelt seda ära võtta, sest me tahaks, et Eesti pangad ellu jääks. Kahjuks ei ole seda varianti, et välispankadelt võtame ja omadelt ei võta. Sealt oleks saanud teoreetiliselt võtta, aga ma veel kord rõhutan, et sealt võtab Eesti riik sellest ajast, kui Isamaa oli võimul ja tegi selle otsuse, et on avansilised maksed. Minu arvates, kui ma mäletan õigesti, juba [alates] 2017. või 2018. aastast see kehtib.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja nüüd, kui kell on sealmaal, et kodudes hakatakse "Aktuaalset kaamerat" vaatama, hakkame meie hoopis kuulama seda, mida Riigikogu rahanduskomisjonis arutati. Ja sel puhul palun siia Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Diana Ingeraineni. Palun!

Hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas tutvustatud eelnõu 20. mail. Rahanduskomisjonis tegi hea kolleeg Aivar Kokk ülevaate (Saalist räägitakse.) eelnõust ja komisjoni liikmed said esitada küsimusi. Ja võeti vastu kolm otsust: teha ettepanek [võtta] eelnõu täiskogu päevakorda täna, 4. juunil, see otsus oli konsensuslik; määrata juhtivkomisjoni esindajaks Diana Ingerainen, see oli ka konsensuslik; ja teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, see ei olnud konsensuslik, poolt oli 5 komisjoni liiget ja 2 oli vastu. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 627 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 627 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 42 Riigikogu liiget, vastu oli 9 ja erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 627 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Tänane kümnes päevakorrapunkt on Riigikogu liikme Anastassia Kovalenko-Kõlvarti algatatud liiklusseaduse muutmise seaduse (kergliikurite ja pisimopeedide regulatsioon) eelnõu 614. See on selle esimene lugemine. Ja palun siia Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun! (Saalis on sumin.) Head kolleegid! (Helistab kella.) Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Olen teie ees, et paluda toetust eelnõule, mis on väga oluline meie inimeste, sealhulgas laste tervise kaitse seisukohast. Selle eelnõuga muudetakse liiklusseadust, et paremini reguleerida renditavate kergliikurite, pisimopeedide ja jalgrataste kasutamist linnaruumis. Muidugi aitaks see eelnõu seeläbi ennetada ka liiklusõnnetusi.

Kahjuks on meil linnapildis tõesti iga aastaga aina rohkem erinevaid liiklusvahendeid, mis on tekitanud Tallinna linna tänavatel kaose. See on muutumas aina ohtlikumaks kõikidele liiklejatele. Muidugi on just väga paljud eakad kirjutanud kirju, et nad on vahel olukorras, kus nad kardavad kõnniteel kõndida, sest nad ei tea, kust poolt tuleb kas pisimopeed, kergliikur või jalgrattur. Ja kahjuks on juhtunud ka mitmed tõsised õnnetused. Näiteks, väike 13-aastane tüdruk jäi pisimopeediga autorataste alla. Õnneks ta jäi ellu, aga kui me seda asja ei reguleeri, siis võivad juhtuda palju suuremad õnnetused.

On natuke kahju sellest, et me oleme selle asjaga veidi hiljaks jäänud. Eelmisel aastal oli meil Riigikogus liiklusseaduse muutmise seadus, aga tol ajal millegipärast koalitsioon seda küsimust reguleerida ei soovinud. Aga ma loodan, et täna seda eelnõu toetatakse.

Üks oluline aspekt: eelmisel nädalal oli Tallinna Linnavolikogus arutlusel Keskerakonna eelnõu, mida ma kaitsesin. See puudutas seda, et Tallinna Linnavolikogu pöördub riigi valitsuse poole palvega anda omavalitsustele rohkem õigusi selle küsimuse reguleerimiseks. Ja kõik erakonnad konsensuslikult toetasid seda: toetasid Keskerakond, Reformierakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Eesti 200, Isamaa ja EKRE. Kõik erakonnad konsensuslikult andsid sellele toetuse, et Tallinna Linnavolikogu pöördub riigi poole ja palub eraldi, et see asi oleks reguleeritud. Aga me võime minna palju kiiremini selle reguleerimise juurde sellesama eelnõuga, mida ma just praegu teie ees kaitsen.

Ma olen tänaseks näinud ka Tervisekassa andmeid ja statistikat, kus on eraldi näidatud, et kulud on järjest kasvamas, ja seda ka sel põhjusel, et kergliikuritega toimuvad aina tihemini õnnetused. Ka Politsei- ja Piirivalveamet on näidanud statistikat Riigikogu liikmetele. 2024. aastal toimus meil 422 liiklusõnnetust kergliikuriga, nendest 171 juhtus Bolti tõukeratastega ja 53 Tuule tõukeratastega. Mis puudutab seda statistikat pisimopeedide kohta, siis kuna need tulid alles hiljuti meie tänavatele, siis seda statistikat ei ole. Aga nagu ma rääkisin teile, tõesti, väikeste lastega on juba need õnnetused toimunud.

Mida politsei on veel öelnud? Meil oli üks erikomisjoni istung, kus me arutasime ka kergliikurite teemat. Seal oli küll kindlustuse küsimus, mis läheb selle eelnõu [teemast] välja. Aga Politsei- ja Piirivalveamet pöördus Riigikogu liikmete poole, öeldes, et tegelikult nad väga ootavad, et oleksid uued regulatsioonid selles osas. Neil on väga vaja, et neid aidataks selles küsimuses, sest olgem ausad, politseil on puudu sellest ressursist, et joosta ja kontrollida, et lapsed pisimopeede ei kasutaks.

Aga ma nüüd räägin konkreetsetest punktidest, mis on eelnõus välja toodud, ja sellest, mida selle eelnõuga täpsemalt reguleeritakse. Esiteks, liiklusseadust täiendatakse sellisel viisil, et kohalikud omavalitsused saavad hakata piirama, kui palju tohib neid renditavaid kergliikureid, pisimopeede ja jalgrattaid olla. Miks see on oluline? Põhimõtteliselt on praegu selline olukord, et iga teenusepakkuja võib lihtsalt tulla kuskile kohalikku omavalitsusse ja piiramatult oma sõidukeid [tänavatele] panna. Meil on praegu linnapildis kõige rohkem muidugi Bolti tõukerattaid, mida me näeme, ja me näeme ka Tuule tõukerattaid. Nüüd on veel Mobility pisimopeedid. Aga põhimõtteliselt võib veel vabalt tulla viis erinevat ettevõtet ja paigutada [tänavatele] sadu ja sadu kergliikureid. Põhimõtteliselt ei ole moodust selle piiramiseks, ei ole õigust seda piirata. See on probleem.

Bolti puhul on selline olukord, et tegelikult on neid tõukerattaid väljas palju rohkem, kui neid kasutatakse. Ja põhjus, miks seda tehakse või miks see nii on, on see, et Bolt kasutab seda turunduse huvides. See on nagu reklaam: neid pannaksegi meelega rohkem välja ja siis jääb kõigile meelde Bolti tõukeratas. Siis on suurem tõenäosus, et kui keegi tahab tõukeratast, siis ta valib Bolti tõukeratta. See on selline turunduslik strateegia. Aga samas on probleem selles, et meil on linnapildi reostus. Kui keegi on kõndinud näiteks Eesti Draamateatrist mööda, [siis ta teab], kui palju seal neid Bolti tõukerattaid ees on, ei saa möödagi. Näiteks on olukorrad, kus meil on bussipeatustes või koolide juures ka väga palju neid tõukerattaid.

Nüüd teine punkt, mida eelnõuga soovitakse muuta, täiendada, on vanuse kontroll. Ma arvan, et see on üks olulisimaid küsimusi, mis puudutab seda, et väikesed lapsed ei kasutaks neid pisimopeede. Meil on tekkinud selline olukord, et kui laadid selle äpi alla, siis ei kontrollita vanust. Sinna lisati küll see, et sa pead sisestama oma sünniaasta, aga sa võid sinna panna ükskõik mida – selles mõttes, et ega seal kontrolli ei ole. Selle eelnõuga reguleeritakse seda, et ettevõtja peab tagama, et alla seaduses sätestatud vanusepiiri [jääv] isik ei saa rendiseadet aktiveerida ega kasutada. Võiks toimuda tõendamine – on ID-kaart, mobiil-ID või mõni muu autentimissüsteem. Näiteks, kui kasutada Bolt Drive'i, Bolti autot, siis seal on selline isiku vanuse tuvastamise süsteem olemas. See on igatepidi mõistlik. 

Kui vanalt üldse pisimopeediga tohib sõita? Vaatame kehtivat liiklusseadust. [Selle järgi] võib pisimopeedi juhtida vähemalt 14-aastane isik, aga 14- ja 15-aastastel isikutel peab olema juhtimisõigus. Ja see on juba järgmine punkt, mida siin reguleeritakse, et tegelikult peaks olema ka juhtimisõiguse kontroll. Juhtimisõiguse all ma pean silmas siis rattajuhiluba. Ja kui öeldakse, et seda ei ole võimalik äpis reguleerida, siis on: Bolt Drive on selle hea näide, et kõik need lahendused on loodud.

Täna ongi selline olukord, et on need kaasused, millest ma rääkisin. Tõesti, 13-aastase tüdrukuga [juhtus õnnetus] ja on veel üks kaasus, kus kümneaastased lapsed sattusid liiklusõnnetusse. Lapsed on saanud seda rendiseadet aktiveerida ja sõitnud kas kõnniteedel või sõiduteedel. Ja seejuures ei tea nad üldse mitte midagi liiklusmärkidest, loomulikult neil ei ole ei rattajuhiluba ega piisavalt vanust. Sealt need õnnetused tulevad.

Veel üks küsimus, mida reguleeritakse, on kiivri [kasutamine]. See on koht, mille üle võib debateerida, saab debateerida teise lugemise käigus. Selle punkti ma lisasin Leedu parlamendi näitel. Leedu parlament võttis hiljuti vastu sellise seaduse, et kõik kergliikuri rendi teenuse pakkujad peavad pakkuma ka kiivri rendi võimalust. Seetõttu ma lisasin selle sätte siia. Küll aga on see säte siin kirjutatud niimoodi, et teenuse pakkuja peab pakkuma võimalust kiivri laenutamiseks või rentimiseks kuni 16-aastasele kasutajale. Ja põhjus, miks selline vanus: see vanus tuleneb praegu kehtivast liiklusseadusest. Liiklusseadus ütleb, et kuni 16-aastane [kergliikuri] kasutaja peab kandma kiivrit.

Mina kui motosportlane saan öelda, et kiivri kasutamine on väga oluline. Eriti puudutab see lapsi, sest kahjuks on selliseid kukkumisi, kus tõesti võib pea viga saada. Sellised kukkumised on halastamatud ja sealt pärast välja tulla on tõesti väga raske. Nii et see on punkt, mida ma arvan, et võiks samuti liiklusseaduses reguleerida. See kindlasti tagaks meie noorte liiklejate parema kaitse.

Ma toon mõned rahvusvahelised näitajad ka. Ma vaatasin, milline on teiste riikide statistika, näiteks Soome. 2023. aastal kehtestati Helsingi linnas piirang, millega määrati maksimaalne arv renditavaid tõukerattaid kesklinnas. Sama piirarv on ka minu eelnõus pakutud ja ma arvan, et tänases [olukorras] on väga oluline see kiires korras ära teha.

Saksamaal on rendiettevõtted kohustatud tagama, et kasutajal oleks kehtiv juhiluba, kui renditakse sõiduvahendit, mis seda nõuab, näiteks pisimopeedi. Samuti on seal linnad kehtestanud kindlad renditsoonid ja piirangud seadmete kasutamisele.

Prantsusmaal Pariisis viidi läbi rahvahääletus ja selle tulemusel üldse keelustati elektriliste tõukerataste lühirent alates 2023. aasta septembrist. Seal viidati sellele, et oli väga ohtlik liikluskäitumine, suured vigastused. Seal korraldati selline referendum Pariisi elanike seas ja Pariisi elanikud otsustasid, et rendikergliikureid ei ole üldse vaja.

Leedu kohta ma juba korra mainisin, et Leedu seim võttis 2024. aastal vastu seadusemuudatuse, millega muutis kiivri kandmise kohustuslikuks kõigile elektritõukerataste kasutajatele, sõltumata vanusest. Rendiettevõtted on seejuures kohustatud varustama kasutajad kiivriga. See muudatus jõustub neil alles aastal 2026, et ettevõtetel oleks üleminekuperiood. Ja muidugi on selle eesmärk vähendada liiklusõnnetustest tingitud peavigastusi.

Ma tean, et meil tuleb kaasettekandja ka rääkima, aga ma mainin seda, et Kliimaministeeriumist tuli seisukoht, et see eelnõu piirab ettevõtlusvabadust. Ma ise sellega selles kontekstis ei nõustu. Kui me vaatame Eesti Vabariigi põhiseadust, siis § 28 ütleb, et igal Eesti inimesel on õigus tervise kaitsele. Ja ma näen, et selles küsimuses on inimese tervise ja elu kaitse palju olulisem ettevõtluse kaitsest. Minu eelnõu ei räägi ettevõtluse keelustamisest. See ei ole ettevõtluse piiramine, vaid me püüame leida tasakaalu. Tasakaal oleks selles, et me anname erinevad liikumisvõimalused linnakeskkonnas, aga samas kaitseme inimeste, eriti laste tervist.

Põhilised punktid on ära öeldud ja ma hea meelega vastan kõikidele täiendavatele küsimustele. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd küsimused. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Küsimus on ju väga oluline ja paistab, et huvitab väga paljusid Riigikogu liikmeid, kui meil on see täna kolm korda päevakorras. Ilmselt see kajastab ka inimeste ootusi, et see mure [tuleks] lahendada. Aga igal pool me loeme majanduskomisjoni otsust: tagasi lükata. Oskad sa, Anastassia, öelda, miks selline otsus tuleb? Oleks nagu loogiline, et omavalitsusele antaks rohkem iseseisvust – seda kogu aeg deklareeritakse. Aga see iseseisvus kajastub praegu vaid siis, kui on vaja midagi lisada riigi tegemata töö tõttu, see on praegu omavalitsuste iseseisvus. No võtame kas või huvihariduse toetuse äravõtmise: me võtame ära, kuid teie seal omavalitsustes otsustage, kuidas te sellest [olukorrast] välja saate. Küsimus ongi, miks ei taheta praegu anda volitusi ja otsustus[õigust] omavalitsustele.

Aitäh, hea küsija! Ka minul oli sama küsimus majanduskomisjoni istungil, sest me teame – ma just enne rääkisin –, et näiteks Tallinna Linnavolikogus kõik needsamad erakonnad tegelikult toetasid seda, et peab riiklikul tasandil tegema need seadused konkreetsemaks ja paremaks. Siin ongi nagu vastuolu. Me teame, et Tallinnas see probleem on ja need erakonnad, kes on Tallinnas võimul, on paralleelselt ka riigis võimul. Mina näen, et siin oleks võimalus sillaks ja koostööks. Me peaksime ikkagi seda küsimust reguleerima. Ja ma tõesti väga loodan, et põhjus, miks seda ei toetata või seda ei taheta muuta … Me teame, et Bolti asutajad on teinud väga heldeid annetusi Toompea juhtiverakondadele. Ma tõesti väga loodan, et see põhjus ei ole selles. Aga ma absoluutselt ei näe mitte ühtegi teist alust, miks ei võiks seda eelnõu toetada, sest see mure, ma tean, on kõikidel erakondadel sama.

Tõesti, täna on kolm erinevat eelnõu – otsuse eelnõu ja kaks seaduseelnõu – sel teemal, mida me arutame. Me näeme, et see teema on oluline, ja ma tean, et Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees on meedias sõna võtnud sel teemal, et see olukord tuleb lahendada. Täna me seda lahendust pakume. Mina näen, et see on see koht, kus võiks konsensuslikult hääletada selle poolt, sest ma arvan, et [see on tähtis] kõigi meie jaoks siin saalis. See on ka meie kui seadusandjate kohustus kaitsta inimeste tervist, kaitsta laste tervist. Ja kui praegu on mingid punktid, mida saab paremaks teha, siis me teemegi kindlasti seda teise lugemise käigus. Mina olen valmis kõikideks ettepanekuteks kõikidelt erakondadelt, teeme selle eelnõu nii heaks kui võimalik.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Mul on lihtsalt selline kahtlus, et asi ei ole isegi Boltis või mõnes teises ettevõttes, vaid pigem selles, et kuna opositsioon pakkus omalt poolt midagi – üks või teine või kolmas opositsioonierakond –, siis otsustas koalitsioon, et nemad seda a priori ei hakka toetama, nagu me oleme seda sada korda siin näinud. Aga minu küsimus on sulle see. Ma arvan, et sa mäletad ka väga hästi, et kui tulid needsamad ilusad punased mopeedid tänavatele, siis Tallinna Linnavalitsus [pidas] pärast esitluskeskuses linnavalitsuse pressikonverentsi. Siis nii Isamaa abilinnapea kui ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna abilinnapea hea meelega niimoodi mõnusasti poseerisid nende [mopeedide] taustal, olid üliõnnelikud. Ja siis said aru, et tegelikult on see suur probleem linna jaoks. Kas tõepoolest see arusaam nüüd jõudis nendeni?

Aitäh! Tõesti, selle aspekti puhul, mida te [küsimuse] esimeses pooles mainisite, ma arvan, et me peaks ikkagi olema üle sellest, kas eelnõu esitab koalitsioon või opositsioon. Kui on eelnõu, mille suhtes meil on ühine arusaam, et siin on vaja muutust, siis võiks selle eelnõuga edasi liikuda ja koalitsioonierakonnad võiksid toetada vaatamata sellele, et see on esitatud opositsioonisaadiku poolt.

Ja tõesti, pisimopeedide tulekul oli mitu aspekti. Esiteks, tegelikult oli Tallinna Linnavalitsusele juba aasta tagasi teada, et need pisimopeedid tulevad, ja samal ajal oli Riigikogus liiklusseaduse muutmise seadus. On kurb, et too hetk Toompeal needsamad erakonnad, kes ka Tallinna linnas võimul on, ei soovinud seda asja juba ennetavalt reguleerida, et neid probleeme, mida me täna näeme, ei oleks. Siis me ei oleks pidanud täna seda enam arutama ja võib-olla oleksime saanud ka ära hoida neid õnnetusi, mis on toimunud. 

Ja teine aspekt on jah ka see, et selle asemel, et teenusepakkujaga läbi rääkida, kindlustada, et oleks vanuse ja juhtimisõiguse kontroll olemas, oli tõesti selline olukord, et tehti PR-kampaaniat, poosetati linna pressiruumis nende punaste pisimopeedidega. Ma mäletan, et need olid vist sotsiaaldemokraatide abilinnapea ja ka Isamaa abilinnapea, kes poosetasid, aga samal ajal need olulised probleemid ei olnud lahendatud.

Abilinnapead käisid linnavolikogus ka Keskerakonna fraktsioonis rääkimas nendest pisimopeedidest ja siis meile öeldi, et vanuse kontroll kindlasti tuleb. Meile väideti, et pisimopeedide puhul tuleb vanuse kontroll. No ja hiljem, kui need tulid tänavatele, tuli välja, et mitte mingit kontrolli ei ole, igaüks, ka kolmeaastane, võis seda hakata rentima. Noh, ma siin utreerin. Ja sellest ongi kahju, et nende probleemidega ei tegeletud ennetavalt. Tegelikult oleks pidanud [seda tegema] läbirääkimiste käigus ja oleks pidanud ka võib-olla … Tallinna [Linnavolikogu] määrustega on ka võimalik seda reguleerida. Praegu on mingil määral proovitud reguleerida, natukene on läinud olukord paremaks. Aga ikkagi, tegelikult oleks koostöö linna ja riigi vahel saanud varem alata ja see küsimus oleks saanud lahendatud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Sümpaatne, et on sellised džungli korrastamise katsed. Aga kui kaugel me oleme sellest, et hakata neid Pariisi eeskujul keelama? Või peab veel natuke pingutama või peab rohkem olema vigastusi või isegi laipu, et Pariisi teed minna? Kui kaugel me oleme sellest?

Aitäh selle küsimuse eest! Tallinna Linnavolikogul on õigus korraldada linnaelanike seas küsitlusi. Linnavolikogus oli arutlusel EKRE fraktsiooni eelnõu, kus tehti ettepanek korraldada rahvahääletus kergliikurite, pisimopeedide keelustamiseks. Too hetk ettepanek selline küsitlus läbi viia ei leidnud toetust. Aga tegelikult sellised instrumendid nagu referendum on olemas. Täpselt samamoodi on linna tasandil linnavolikogul õigus see algatada. Ja võib-olla mõni hetk [seda tehakse], kui meil tõesti ei tekigi mingisuguseid regulatsioone ja kõik need eelnõud hääletatakse täna maha. Meil möödub suvi. Ma ei kujuta ette, mis meil suve jooksul võib juhtuda, lapsed on koolivaheajal, hakkavad neid kasutama. Ma tõesti kardan, et võivad juhtuda veel suuremad õnnetused. Ma absoluutselt ei välista seda, et üks hetk tehaksegi otsus, et meil on vaja see küsitlus linnaelanike seas läbi viia, ja võib-olla elanikud vastavadki, et teate, tegelikult me neid pisimopeede, kergliikureid ei soovi, sest neid õnnetusi on järjest lihtsalt liiga palju.

Aga mina näen, et võiks ikkagi olla moodne linnaruum, võiksid olla erinevad liikumisvõimalused, aga peaksid olema ka mõistlikud piirangud. Täna lihtsalt ei ole see küsimus üleüldse reguleeritud. Ettevõtjad tulevad ja võivad lõpmatult panna oma kergliikureid, pisimopeede tänavatele. Kahjuks me näeme, et nende õnnetuste [hulk] on kasvamas, näiteks kergliikuritega oli ainuüksi eelmisel aastal 400 liiklusõnnetust.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh võimaluse eest! Kuigi Lauri on selgelt hästi unine, on tegemist väga olulise punktiga.

Kell on pool kümme juba! Aga me jätkame.

Aga vaatamata sellele. Teine probleem on muidugi see, et ma ei näe siin saalis [eriti palju] sotsiaaldemokraate. Meil on kaks staažikat sotsiaaldemokraati, Andre Hanimägi ja Jaak Aab, aga terve ülejäänud fraktsioon on puudu. Ja noh, vaatame tõele näkku, see probleem on tegelikult just Tallinnas. Väiksemates linnades, nagu Paide, või ma ei tea, Pärnu, tõukerattad nii suurt muret ei valmista. Aga Tallinnas, kus on sotsiaaldemokraat Jevgeni Ossinovski linnapea, on see tõsine mure. Ja terve fraktsioon on puudu! Kas sa oled jõudnud opositsioonikolleegidega arutada seda teemat? Kas me võime kindlad olla, et ka sotside hääled tulevad sulle toeks?

Aitäh! Ma loodan, et toeks ei tule mitte ainult sotsiaaldemokraatide hääled, aga ka teiste erakondade hääled. Aga kahjuks jah komisjonis sotsiaaldemokraadid minu eelnõu ei toetanud, nad läksid enne seda lihtsalt minema. Ma loodan, et täna ei juhtu selle punkti aruteluga samamoodi. Tõesti, mõtlesin, et siin on tekkinud natukene naljakas olukord. Sotsiaaldemokraadid, kes juhivad linna, olid väga teadlikud nendest probleemidest, teadsid pisimopeedide tulekust. Samal ajal olid nad ka riigi tasandil võimul ja oleks saanud selle liiklusseaduse muutmise raames ära teha. Aga nad on teinud nüüd, kui on sattunud opositsiooni riigi tasandil, selle ettepaneku liiklusseadust muuta. See on ka natukene imelik käitumine. Aga sellele ma ei tahaks väga palju täna tähelepanu pöörata. 

Ma mingil määral istun kahel toolil, ma esindan siin ka Tallinna Linnavolikogu ja Tallinna linna elanikke. Tallinna Linnavolikogus, tuletan meelde, kõik erakonnad toetasid seda, et on vaja uusi reegleid, muudatusi. Ja seetõttu ma loodan, et need erakonnad, kes meil on Tallinna Linnavolikogus – need on samad erakonnad, kes on Riigikogus –, toetavad ka seda eelnõu, sest see oleks loogiline, kui te toetate seda, et on vaja asja reguleerida, kohalikus omavalitsuses. See on imelik, et kui me tuleme Riigikokku, siis needsamad erakonnad räägivad täiesti vastupidist juttu. Tõesti, ma loodan, et selles küsimuses sellist silmakirjalikku käitumist me ei näe.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Selles eelnõus või selle seletuskirjas on sõnastamata jäänud eelnõu eesmärk. Ma eeldan kogu seda tervikpilti vaadates, et see eesmärk on üsna üllas ja hea ja keskendub nende õnnetuste vähendamisele. Aga selle täitmiseks valitud vahendid on küll natukene problemaatilised, vähemalt minu arvates. Kui me nüüd kergliikurite, mopeedide ja jalgrataste piirarvu hakkame [määrama], kas järgmine eelnõu oleks siis autode kohta? Vähendame autosid ka? Renditeenuse pakkujatele kohustuse peale panemine tekitab kohe küsimuse, kas äkki, arvestades, et enamik jalgrattaid on omandid, tuleks ka poepidajatele ja jalgrattapoodidele sama kohustus panna? Või äkki annaks kogu seda asja lahendada liikluskasvatusega?

Aitäh selle küsimuse eest! Esiteks, mis puudutab seda seletust, siis ma arvan, et see seletuskiri on väga üksikasjalik. Ma toon siin väga konkreetselt välja, et mis on selle eelnõu eesmärk, samuti on eelnõu mõju ja sihtrühmad välja toodud. Muidugi, eelnõu eesmärk ongi see, et me tagaksime ohutuma linnaruumi ja kaitseksime inimeste tervist.

Ja mis puudutab, nagu te ütlete, piiranguid, siis eks see mingil määral võib olla ka maailmavaateline küsimus. Muidugi ma saan aru. See oli ka Kliimaministeeriumi seisukoht, et ettevõtlust ei tohi mingilgi määral piirata, et see on ettevõtlusvabaduse piiramine. Muidugi on selline vabadus, ettevõtlusvabadus meil sätestatud, aga ma ütlen, et kaalukausi teisel pool on tervise kaitse, elu kaitse. Ja siin ongi see küsimus, kuidas siis see proportsioon langeb. Mis meil on selles küsimuses olulisem, kas kaitsta ettevõtjaid, ettevõtlust või ikkagi kaitsta selles küsimuses inimeste elu, inimeste tervist? Mina ju juhindun Politsei- ja Piirivalveameti ja Tervisekassa seisukohtadest. Nad kõik ütlevad, et see on probleem, et nende ressurss läheb selle peale ja nende kulud kasvavad, sest need õnnetused on järjest suuremad.

Ma arvan, et sellest aastast see on suurem probleem just [seetõttu], et lisaks kõigele [muule], lisaks jalgratastele, lisaks kergliikuritele, tulid meile ka pisimopeedid. Ma arvan, et isegi, kui te võib-olla ei toeta muid [ettepanekuid], mis puudutavad kiivrikohustust või mingeid kontrolle, siis see piirarvu määramine on siiski oluline. Nagu ma ütlesin, seda kasutatakse, see on tavaline praktika teistes riikides. Ja üks aspekt, mille ma tõin välja: Bolti puhul on neid kergliikureid tegelikkuses palju rohkem väljas, kuid neid kasutatakse. Need on väljas selle jaoks, et neid kasutatakse reklaamimise eesmärgil. Mida rohkem inimene neid tänavapildis näeb, seda suurem tõenäosus on, et ta mingi hetk neid kasutab. See on see aspekt.

Ja see autode piiramine – siin me räägime omandist, eks ole. Omandi kaitse on meil ikkagi väga tugev, see on meil väga tugev põhiõigus, mis on sätestatud põhiseaduses. Inimeste omandiõiguse piiramist oleks päris keeruline teha, nii et võib-olla see paralleel pole päris õige. Siin me räägime ettevõtetest ja renditõukeratastest. Me siin ei soovi piirata kellegi isiklike tõukerataste ja isiklike sõiduvahendite [kasutamist]. 

Ma arvan, et kui on mingid punktid, mille puhul te täna tunnete, et need võiks paremaks teha, siis teeme selle paremaks teise lugemise raames, kirjutame ilusamaks selle eelnõu, teeme konkreetsemaks. Aga ma arvan, et põhi[asjad], mis tuleks kiires korras ära teha, on siin väga konkreetselt sätestatud.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma arvan, et üheks suureks küsimuseks on alati, eriti teistel liiklejatel – auto[juhtidel] ja jalakäijatel –, kindlustuse küsimus. Me teame, et kergliikuritega toimuvad igasugused avariid ja mida rohkem neid on, seda rohkem neid toimub, see on loogiline. Nüüd on liiklusse lisandunud pisimopeedid ja küsimus ongi see, kuidas kindlustussüsteem on üldse reguleeritud. Kas kõik need firmad, kes pakuvad seda teenust ühel või teisel moel, on kindlustuskohuslased? Ja kas teised liiklejad saavad arvestada sellega, et kui juhtub mingi avarii, siis nemad saavad pärast kindlustuse kaudu oma raha tagasi?

Aitäh selle küsimuse eest! See on ka väga oluline aspekt. See küsimus ei ole reguleeritud selles eelnõus, aga ma olen esitanud selle kohta ühe teise eelnõu. Tõesti, korruptsioonivastane erikomisjon käsitles seda teemat, et kuidas juhtus niimoodi, et seadusega on sätestatud, et kergliikurid peavad olema liikluskindlustusega, aga ainult need kergliikurid, mille [kaal] ületab 24 kilogrammi. Alla selle piirmäära jäävad just Bolti tõukerattad. Ehk meil on üks kindel turuosaline, kes jäi sellest liikluskindlustuse kohustusest välja. Siin on küsimus, kuidas on võimalik, et võetakse vastu eelnõu, mis samamoodi peaks seda reguleerima ja tagama inimeste parema kaitse, aga Bolt, üks suurim turuosaline, jääb sellest välja. Samal ajal kaaluvad teise suure turuosalise, Tuule tõukerattad üle 24 kilogrammi ja nemad selle tõttu lähevad liikluskindlustuse alla. See on ju päris otsene turu moonutamine.

Selle teema [arutelul] meil olid korruptsioonivastases erikomisjonis külas ka Rahandusministeeriumi esindajad, kes ütlesid välja, et nende ettepanek oli, et liikluskindlustuskohustus oleks kõigil kergliikuritel. Aga see ettepanek poliitiliselt ei [leidnud heakskiitu]. Öeldi, et rahandusminister Mart Võrklaev tol hetkel seda ettepanekut ei toetanud, ja lõpuks võeti vastu selline eelnõu, mille järgi Bolti tõukeratastele liikluskindlustus ei laiene.

Tänaseks ma olen esitanud eelnõu – mingil hetkel tuleb see kindlasti siin saalis arutlusele –, kus on see liikluskindlustuskohustus kõigile turuosalistele, mitte nii, et kellelegi on tehtud selline helde kingitus. Jah, tõesti, selline liikluskindlustuse puudumine tähendab seda, et inimesed võivad jääda kaitseta, ja see tähendab omakorda suuremaid kulusid Tervisekassale. Politsei- ja Piirivalveamet ütles ka selle välja, et on vaja paremat regulatsiooni, on vaja ühtlast regulatsiooni, mitte nii, et on erinevad kindlustused. Bolt muidugi räägib, et nemad on teinud vabatahtliku kindlustuse, aga see pole sama, mis liikluskindlustus. Nemad eelkõige kaitsevad, kindlustavad oma vara, aga ei kaitse [teenuse] kasutajat, inimest.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ilmselgelt see eelnõu aitab vähendada võimalikke vigastusi ja võimalik, et ka surmasid, ka lähemal suvel. Aga nüüd, kui lugupeetud Riigikogu esimees Lauri Hussar teeb varsti kolleegidele ettepaneku, õigemini kutsub meid üles mitte seda eelnõu toetama, kas siis võib teha sellest järelduse, et tagajärgede eest vastutab edaspidi lugupeetud Lauri Hussar?

Vabandust, ma nüüd täpsustan üht väga olulist asja. Riigikogu istungi juhataja paneb hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku. Kindlasti ei tee Riigikogu esimees vastavat ettepanekut ise. Selline küsimus on täiesti ebakohane. Aga palun, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teie saate kommenteerida.

Aitäh! Ma arvan, et meie seadusandjatena vastutame nende seaduste eest, mis on kas vastu võetud või vastu võtmata jäetud. Meie kanname seda vastutust ja ma arvan, et peamegi kandma. Täna sellest vastutuse osast üldse ei räägita. Ma arvan, et kui tõesti see eelnõu lükatakse tagasi, seda ei menetleta edasi, siis ma saan öelda, et need Riigikogu liikmed, kes hääletavad selle eelnõu vastu, vastutavad selle eest. Järelikult neil ei ole soovi kaitsta meie inimeste, meie laste tervist, tagada ohutumat liiklemist. Ja neid ei huvita ka Tallinna Linnavolikogu seisukoht ja Tallinna Linnavolikogu pöördumine.

Ma arvan, et see küsimus, mis sa esitasid, on väga oluline. Me peame aru saama siin Riigikogus, et olgu see [nupp] punane, roheline või kollane, igal nupu[vajutusel] hääletusel on tagajärg ja me tegelikult vastutame selle eest.

Ja miks on oluline, et me tegelikult juba täna selle eelnõuga edasi liiguksime? Sest suvi on juba käes. Kui koalitsioon soovib mingil hetkel oma ettepanekutega välja tulla, siis millal tullakse nendega välja, sügisel või talvel? See küsimus tuleb kohe ära reguleerida. Seetõttu ma kutsun uuesti üles: palun hääletage, toetage ja võtame selle vastu enne suvepuhkust, enne seda, kui lapsed lähevad koolivaheajale.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Iseenesest see mõte, et omavalitsustel võiks olla rohkem instrumente, on väga teretulnud. Aga kui sa vaatad seda Tallinna [Linnavalitsust], kas sulle ei tundu, et mida rohkem instrumente sa neile annad, seda kehvem on tulemus? Ma jalutasin täna siia, vaatasin, kuidas pingid seisavad: üks vaatab restorani vitriini, teine seisab keset kiirteed, kolmandal [istudes] tekib inimesel võimalus vaadata majaseina. Kas sulle ei tundu, et kui lasta inimestel, kes on praegu linnavalitsuses, reguleerida neid pisimopeede ja tõukerattaid, siis tulemus võib olla hoopis hullem kui praegu? Mis on sinu kui seadusandja seisukoht?

Aitäh selle küsimuse eest! Esiteks ma ütlen, et ma isiklikult toetan suuremate õiguste andmist kohalikele omavalitsustele. Aga jah, tõesti, mida nende õigustega tehakse? See [sõltub] muidugi sellest, kes omavalitsust parasjagu juhivad. Tõesti, viimase aasta jooksul on olnud linnavalitsuses erinevaid olukordi, mis on olnud mõnikord mingil määral kentsakad, mõnikord lihtsalt kurvad. Selle kohta on tegelikult valminud ka leht, lehe nimetus on kobarkäkk.ee. Sealt saab vaadata Tallinna Linnavalitsuse viimase aasta "saavutusi".

Tõesti, ma arvan, et linnaelanikud on oodanud ikkagi paremat linna juhtimist. Meile ju lubati, et pärast Keskerakonna kukutamist kõik muutub, et linna juhtimine muutub paremaks, tõhusamaks, läbipaistvamaks. Aga kahjuks me kõik pidime pettuma. Tegelikult ma ütlen ausalt, et ma ka ootasin, ma ka lootsin, et tuleb midagi suursugust, et Tallinn hakkab õitsema, aga kahjuks mitte midagi sellist ei juhtunud, hoopis vastupidi. Ja see kergliikurite ja pisimopeedide teema – ma üldse ei tahaks seda poliitiliseks teha, see ei ole poliitiline küsimus. Aga lihtsalt tundub, et see ei ole ju keeruline küsimus, oleks ju saanud juba aasta tagasi hakata seda arutama, reguleerima, teenusepakkujaga läbi arutama. Võib-olla ei olekski pidanud mitte mingeid seadusi muutma, ei oleks pidanud uusi määruseid vastu võtma, kui oleks see küsimus juba eos lahendatud.

Selliseid apsakaid on tõesti päris palju olnud. See läheb eelnõu [teemast] välja, aga lihtsalt seoses nende pinkidega mulle tuli meelde see, kuidas kõik prügikastid korjati ära ja uut hanget ei jõutud teha, nii et Tallinnas ei ole mitte ühtegi prügikasti. Samal ajal telliti, ma ei mäleta, mitu, paar-neli nutiprügikasti 11 000 euro eest. Selliseid olukordi on tegelikult palju olnud. Noh, nagu ma ütlesin, on see veebileht kobarkäkk.ee – igaüks saab minna ja vaadata, seal tulevad ette kõik need erinevad viimase aasta olukorrad, mis on olnud. 

Aga jah, ma jätkuvalt palun toetust sellele eelnõule. Tallinn ei ole ainus linn, kus on kergliikurid praegu kasutuses. Ma usun, et ühel hetkel võib ka mõnel teisel omavalitsusel väga palju abi olla nendest täiendavatest regulatsioonidest.

Suur tänu! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nii, Peeter Ernits, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jah, vabandust, et ma lugupeetud Riigikogu esimeest nagu kahtlustasin selles, et vastutus langeb temale ja ta kutsub üles meid selle seaduseelnõu vastu hääletama. Kas ma siis tegelikult oleks pidanud suunama selle vastutuse majanduskomisjoni esimehele Marek Reinaasale või äkki hoopis lugupeetud Urve Tiidusele, kolleegile, kes [tutvustab] seda majanduskomisjoni otsust? See vastutus on siiski oluline.

Antud juhul, hea kolleeg, te peate vaatama, mida kirjutatakse meie kodu- ja töökorra seaduses. Selle kohaselt on väga selge, et istungi juhataja paneb hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku ja istungi juhatajal ei ole kaalutlusõigust. Nende sõnadega on mul hea meel kutsuda siia Riigikogu kõnetooli majanduskomisjonis toimunud arutelu tutvustama majanduskomisjoni liige Urve Tiidus. Palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud parlamendiliikmed! Liiklusseaduse muutmise [seaduse] eelnõu 614 oli majanduskomisjonis arutusel 19. mail. Eelnõu tutvustas algataja Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja osalesid Kliimaministeeriumi teede‑ ja raudteeosakonna nõunik Hindrek Allvee, Tallinna abilinnapea Kristjan Järvan ja Tallinna Transpordiameti juhataja Indrek Gailan.

Algataja selgitas, et kohalikele omavalitsustele tuleb anda õigus piirata renditavate jalgrataste, pisimopeedide ja kergliikurite arvu. Teiseks soovitakse lisada seadusesse, et ettevõtja peab tagama üüri‑ või renditeenuse kasutaja vanuse kontrolli ning keelama sõiduki kasutamise, kui vanus seda ei luba. Ja kolmandaks soovitakse Leedu parlamendi eeskujul teha kohustuslikuks rendikiivri pakkumine nendele, kes on kuni 16-aastased, juhul kui nendel endal kiivrit kaasas ei ole. 

Lühidalt on algataja sõnul eelnõu mõte anda kohalikule omavalitsusele kaalutlusruum, andes neile õiguse panna paika piirangud, mis ei piira küll ettevõtlusvabadust, kuid samas kaitsevad inimeste, sealhulgas laste tervist. 

Istungil osalenud Kliimaministeeriumi nõunik Hindrek Allvee selgitas valitsuse seisukohti selle eelnõu kohta ja need on järgmised. Kuna eelnõus keskendutakse kvoodinõudele, siis nad eelnõu ei toeta. Kvoodinõue tähendab siin kohalikele omavalitsustele õiguse andmist kehtestada rendisõidukite piirarv oma territooriumil. Kvoodinõue on see.

Ta rääkis ka vanuse ja jalgrattajuhiloa olemasolu kontrollimisest. Vanusenõude ülevaatamise kohta ei ole valitsuse esindaja sõnul otseselt vastuväiteid, aga eelnõus toodud kujul tekib vastuolu sellega, et kehtiva seaduse kohaselt nõutakse kergliikuri‑ ja jalgrattajuhilt jalgrattajuhiluba ainult siis, kui sellega sõita sõiduteel. Seega saaks ka juhiloa kontrollimise nõude kehtestada ainult sõiduteel sõitmisele. Pisimopeedi [juhil] peab kehtiva seaduse kohaselt juhiluba olema mis iganes teel sõitmisel, seega saaks pisimopeedidele sellise juhiloa kontrolli nõude kehtestada. Kuid siis tekib võrdse kohtlemise küsimus ehk miks üht liiki sõiduki kasutamisele kontrollinõue kehtestatakse, aga mitte teisele, mis on sama ulatuslikult kasutusel. Allvee sõnul vajaks laiemat ülevaatamist see, milline peab olema sõidukite kasutajate vanusepiir ning kas jalgrattajuhiluba peab olema lisaks sõiduteel ka muudel teedel sõitmisel.

Kiivri pakkumise nõude puhul toodi esile, et kui ettevõtjal on kohustus pakkuda kiivrit, siis see ei taga selle kindlat kasutamist. Lisaks on eelnõust puudu olulised tingimused, kus seda pakkuma peab.

Tallinna abilinnapea Kristjan Järvan kommenteeris pikemalt vanusepiirangut. Tema sõnul oleks proportsionaalne, kui KOV-il oleks määrusega võimalik [sätestada], milline peab olema ettevõtja rakendatav standard, et kergliikurit rendile võtta sooviva isiku vanust kontrollida. Sellega on seotud ka alaealiste maksevõimalused ehk pankadelt küsimine, kas klient on ikka 18-aastane või mitte, aga see oleks juba suurem regulatsioon, selgitas Tallinna linna [esindaja] Kristjan Järvan. 

Rääkides kiivri pakkumise nõudest, ütles Järvan, et turupraktika on olnud selline, et kui kiiver on sõiduvahendiga koos, siis see varastatakse ära. Ühtlasi võib tekkida probleem hügieeniga, sellega, kas erinevad inimesed soovivad ikka samu kiivreid kasutada.

Komisjonis tunti ka huvi, kas kergliikurite kasutamise üle teeb järelevalvet Politsei‑ ja Piirivalveamet või Tallinna munitsipaalpolitsei ja kas on statistikat selle kohta, kui palju on neid rikkumisi. Me juba kohapeal saime statistikat ja seda saadeti komisjonile veel lisaks. Kristjan Järvan ütles komisjonis, et Tallinna munitsipaalpolitsei teeb ettevõtjatele määruse [täitmise] kontrolli. Politsei‑ ja Piirivalveamet on eelkõige kontrollinud seda, kas sõidetakse ühe vahendiga mitmekesi, mis on keelatud. Kui kodanik on tuvastanud, et tõenäoliselt on pisimopeediga sõitja puhul tegemist alaealisega – ma rõhutan: kodanik –, siis on sellest informeeritud ettevõtet, kes konto blokeerib, kui klient ei tõenda vastupidist, et ta on tegelikult täiskasvanu.

Arutelu oli üsna pikk ja väljendati muret kõigi nende riskide pärast, mis on kergliiklusega seotud. Ja otsused tehti ka. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 4. juunil, poolt oli 6, vastu 2, ei hääletanud 1 komisjoni liige. Ja teine ettepanek on eelnõu tagasi lükata, poolt oli 6, vastu 2 ja ei hääletanud 1 komisjoni liige. Selline arutelu oli.

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea kaasettekandja! Mul on küsimus. Selge on see, et kogu see olukord tekitab päris palju probleeme. Ühest küljest on ju küsimärgi all kergliiklussõiduki kasutajate ohutus ja tervis. Aga vaatame ka viimast statistikat, mis puudutab seda, kui paljud nendest on EMO-sse sattunud. Ja teine pool ka: lihtsad jalakäijad, kes on samuti saanud viga just nimelt nende sõidukite tõttu, ja ka jalgsi liikujad, kes ei ole viga saanud, aga tunnevad ennast ohustatuna. Mismoodi ikkagi seda probleemi saab lahendada, kui praegu suur saal, ma saan aru, koalitsiooni valdava enamusega ei toeta seda eelnõu? Mis on need lahendused? Kas te arutasite komisjonis, kuidas saab seda probleemi lahendada?

Minu vastus sellele küsimusele on, et selle eelnõu puhul me seda sellisel üldistatud kujul ei arutanud. Küll käsitleti seda teemat järgmise, samuti kergliiklusteemalise eelnõu puhul, mida komisjon arutas enne. Äkki ma tulen selle protokolli esitamisel sellesama [küsimuse] juurde tagasi. Mööndakse, et jah, on probleemid. Samas tuleb meenutada, et eelmisel aastal jõustunud liiklusseaduse [muudatus] andis KOV-idele hulgaliselt õigusi ja volitusi. Selle regulatsiooni rakendust ei ole vist igal pool veel jõutud ellu viia. Need on probleemid. 

Ehk lubate mulle väga isikliku arvamuse. Ma rõhutan, et see ei ole olnud komisjonis arutelul. Riskide hindamise võime on üks kasvatuse osa, koduse kasvatuse osa ja ka linnakultuurikasvatuse teema, ja sellega tuleb loomulikult tegelda. Ainult seaduste ja regulatsioonidega … Saab kehtestada seadused ja tagada võimaluse, et saab karistada ja trahvida ja nii edasi. Aga väga oluline roll on sellel, kui laps ikkagi kodus saab aru, et kui ta võtab selle kergliikuri, siis ta vastutab teiste inimeste eest, enda eest. Ma ei tea, kuidas seda teha ilma, et oleksid kurjad reeglid.

See on mõnes mõttes ülesanne ka omavalitsustele. Paljud omavalitsused on väiksemad, on tehtud kokkuleppeid omavalitsuse ja nende ettevõtete vahel, mis ka aitab muidugi kaasa. Aga ideaalset lahendust ei ole. [Kas] pidada ideaalseks seda, et suurlinn täitsa keelas ära [kergliikurite] kasutamise? Ma arvan, et see päris ideaalne ei ole, kui me tahame, et selline loodussäästlik ja keskkonnasäästlik liikumisviis edeneks suurtes linnades. Aga järgmise punkti juures ma räägin sellest natuke pikemalt.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Need muudatused, mis [tehti] liiklusseaduses, ilmselgelt ei ole piisavad. See on ju ka mitmest kohast juba kõlanud, ka Tallinna Linnavalitsusest. Ja see on muidugi huvitav seisukoht, et me ei tohi midagi reguleerida, laps peab ise teadma, et ta ei peaks sellega sõitma. See on päris keeruline. Me ju kõik teame, et lapsed on lapsed ja alati ei ole võimalik neid kontrollida. Ma arvan, et paljud lapsevanemad tahaksid, et ikkagi oleks lisaregulatsioon ja täiendav kaitse nende lastele. Aga mul on selline küsimus. Tallinna Linnavolikogus Reformierakonna fraktsioon toetas seda, et oleks vaja seda reguleerida, ja nüüd siin on täiesti vastupidine seisukoht. Kuidas see võimalik on?

Lugupeetud Anastassia Kovalenko-Kõlvart, mina [tutvustan] komisjonis toimunud arutelu. Teie küsisite minu käest suhteliselt filosoofilise küsimuse, et kuidas võivad olla erinevad seisukohad. Mina ei kuulu Tallinna volikogusse ja enamik majanduskomisjonist vist ka ei kuulu. Nii et te peate kohaliku volikogu liikmete käest küsima, miks see niimoodi on. Ja tuletan meelde, et hääletus ei ole veel toimunud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja Keskerakonna fraktsiooni nimel kõnelema palun siia Riigikogu kõnetooli Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Päris huvitav olukord on. Ühest küljest ma arvan, et me kõik saame aru, et sellise korraga, mis on siiamaani olnud, põhimõtteliselt lisandub neid kergliikureid kogu aeg. Alguses oli üks firma, kes hakkas pakkuma elektritõukse, siis tulid veel teised ettevõtted. Kergliikurite arv kasvas, juurde tulid elektrijalgrattad. Ja nüüd viimane kirss tordil – kui see viimaseks jääb, ma ei tea, mida veel välja mõeldakse ja meie tänavatele paigaldatakse – on needsamad pisimopeedid. Kahjuks selle asemel, et hakata kuidagi seadusandlusega tegelema, pole valitsus selle teemaga üldse väga palju tegelenud, ainult pigem kindlustusküsimustega. Ühel hetkel avastasid kohalikud omavalitsused, eelkõige Tallinna linn loomulikult, millest täna oli juba juttu – see probleem on just pealinnas võib-olla kõige teravam –, et neile ei anta õigusi kergliikurite arvu kuidagi piirata või kehtestada mingid piirangud, nõudmised ja nõuded kergliikuritele ja nende paigutajatele.

Kui pöörduti riigi poole, siis oleks olnud loogiline, et riik, kes ilmselgelt jäi juba hätta sellega, kuidagi seda küsimust reguleeriks. Politsei ütleb avalikult, et neil seda ressurssi ei ole, et hakata kõiki, kes neid kasutavad, kontrollima – on see kasutaja alaealine või täisealine, on see inimene, kes seda kasutab, purjus või mitte, kas kasutatakse ikka niimoodi, nagu peab, üks inimene ühe kergliikuri, näiteks tõukeratta kohta, või sõidetakse kahekesi, mis on teatavasti keelatud. Paistab, et see oleks riigi jaoks tegelikult päris hea variant, kuidas seda probleemi lahendada, pakkudes seda võimalust kohalikele omavalitsustele, kes ise tahavad seda reguleerida. Nagu me näeme, täna on siin kolm enam-vähem analoogset seaduseelnõu, mis kõik pakuvad riigile seda varianti, et anda kohalikele omavalitsustele rohkem võimalusi, kuidas seda kõike reguleerida. Üks on teatavasti juba maha hääletatud või pigem ei tulnud koalitsioonisaadikud üldse siia saali, nii et see langes menetlusest välja.

Ega me ei ole nii naiivsed, et loodame, et see eelnõu, millega me praegu tegeleme, saab koalitsiooni toetuse, kuigi loomulikult ka mina, nagu ettekandjagi, kutsun seda toetama. Järgmine on kolmas [samateemaline eelnõu], mis on esitatud kolmanda poliitilise jõu poolt. See väga selgelt näitab, et vajadus seda sammu teha on päris suur ja sellest saavad aru mitmed erakonnad. Loomulikult on oluline see, et Tallinna Linnavolikogu üksmeelselt toetas seda ideed, et riik võiks kohalikele omavalitsustele vabamad käed anda. Aga kahjuks me millegipärast seda praegu ei näe. Milles probleem on? 

Palun aega juurde. 

Kolm minutit juurde, palun!

Väga ei tahaks uskuda, et seal on mängus mingisugused väga konkreetsed huvid, võib-olla väga konkreetsete ettevõtete huvid. Võib-olla asi ongi lihtsalt selles, et kuna need on opositsioonierakonnad, kes seda pakuvad, siis koalitsioon automaatselt põhimõtteliselt hääletab vastu või siis üldse ei toeta seda, lihtsalt sellepärast, et ei toetata opositsiooni initsiatiive. Me oleme seda sadu ja sadu kordi näinud parlamendis. See ei ole loomulikult väga ilus ega väga viisakas parlamendi poliitiline kultuur. Aga no mida sa teed sellega?

Loomulikult on küsimus selles, miks siis esialgu Tallinna võimud väga elevil olid, kui needsamad pisimopeedid tänavatele tulid, kui nad poseerisid Tallinna Linnavalitsuse esinduskeskuses, ja alles [hiljem] hakkasid aru saama, et tegelikult on meil päris suur probleem, sest nende tõttu lisanduvad veel suuremad riskid. Ausalt öeldes on nende kergliikuritega või kergtranspordiga, kuidas seda nimetada, probleeme küll ja küll. Meil on lisaks kõigele sellele, mida ma juba nimetasin, veel niinimetatud automopeedid, sellised väiksed – noh, ma ei tea, kas neid saab üldse autodeks nimetada, aga neil on neli ratast ja sõidavad ikka sõiduteel. Nagu me teame, selleks et neid juhtida, ei pea inimene omama isegi juhiluba, mis tekitab hästi palju küsimusi, kas või autojuhtide seas. Nemad peavad autojuhiloa saama, aga inimesed, kes kasutavad neid automopeede, mopeedautosid – ma isegi ei tea, kuidas neid õigesti nimetada –, seda tegema ei pea, aga liiguvad ikka nagu kõik teised liiklusvoos. Siin on loomulikult hästi palju küsimusi.

Küsimus on ka selles, kuidas täna sattusid kõik kolm eelnõu siia menetlusse. Mäletatavasti nii see eelnõu kui ka järgmine, mis tuleb kohe [arutlusele], Sotsiaaldemokraatliku Erakonna oma, olid komisjonis [päevakorras]. Keskerakonna esindaja komisjonis toetas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna initsiatiivi, kuna meie arvates see on õige suund, aga kahjuks ei olnud see vastastikune ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindajad komisjonis millegipärast seda eelnõu ei toetanud. Tahaks loota, et tegu oli neil mingisuguse tehnilise praagiga. Ma arvan, et kui eesmärk on ikkagi üks ja sama ja kui, nagu ma ütlesin, Tallinna Linnavolikogu, kus on esindatud kuus erakonda, üksmeelselt seda toetab, siis võiksid ka siin saalis kõigi nende erakondade esindajad seda toetada. Aitäh!

Suur tänu teile! Ma oletan, et sõnavõtt koha pealt Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel. Mati Raidma, palun!

Jaa, suur tänu! Tõepoolest, probleem eksisteerib ja see tuleb lahendada. Aga protokolli täpsuse huvides ütlen, et Tallinna volikogu tegi üksmeelse otsuse mitte pöörduda riigi poole, vaid pöörduda Tallinna Linnavalitsuse poole, kes pöörduks Vabariigi Valitsuse poole. See oleks õige tee sellele probleemile lahenduse leidmiseks, mitte praegune poliitiline võidujooks, mis siin saalis käib. Aitäh!

Suur tänu teile! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 614 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me hääletame seda ettepanekut peale saalikutsungit.

Auväärt Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 614 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 42 Riigikogu liiget, vastu oli 15, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 614 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Head kolleegid, olemegi märkamatult jõudnud tänase viimase päevakorrapunktini, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Andre Hanimäe, Jaak Aabi, Tanel Kiige ja Ester Karuse algatatud liiklusseaduse täiendamise seaduse eelnõu 616 esimene lugemine. Ja mul on suur rõõm paluda Riigikogu kõnetooli hea kolleeg Andre Hanimägi.

Head kolleegid! Lugupeetud aseesimees! Mis halvasti, see uuesti. Tõsi küll, on väikesed nüansilised erinevused, aga eesmärk on tõepoolest anda omavalitsustele rohkem õigusi reguleerida kergliiklust ja pisimopeedide [arvu] kasvu meie linnatänavatel.

Tegelikult on see eelnõu sisuliselt väga lihtne. Nimelt, anda omavalitsustele õigus kehtestada oma territooriumil maksimaalne arv sõidukeid, mida ettevõte võib tema territooriumil kasutusse anda, ja kehtestada vanusepiirang, millest nooremale isikule ei ole lubatud sõidukit kasutusse anda.

Miks need punktid oleks mõistlik liiklusseadusesse lisada? Jah, tõepoolest, eelmisel aastal liiklusseadust täiendati, me oleme tegelikult selle küsimusega siin Riigikogu saalis tegelenud ja me oleme selle küsimusega tegelenud ka Tallinna linnas. Tallinna linn on sotsiaaldemokraatide juhtimisel võtnud kõik seadusest tulenevad võimalused kasutusse ja teinud näiteks otsused, kuhu ja kui kauaks võib kergliiklusvahendeid parkida. Samuti on tehtud erinevaid kiirusepiiranguid.

Aga meil on olukord tegelikult selline, et meil on järjest tulemas erinevaid ettevõtteid, kes pakuvad sarnast teenust, küll aga erinevate vahenditega. Meil olid alguses tõukerattad, siis tulid pisimopeedid. Ma ei ütle, et emb-kumb nendest oleks midagi halba. Siin eelkõnelejate küsimuste puhul oli see [kriitika], et keegi tegi kellegi juures pilti. Ma arvan, et iga liiklusvahend on linnas tegelikult igati õigustatud ja kasulik.

Küll aga räägime me selle eelnõu puhul turvalisusest, mitte ainult nende liiklusvahendite kasutajate, aga ka jalakäijate ja loomulikult ka autojuhtide turvalisusest. Ja miks? Esiteks, loomulikult me näeme statistika järgi, et paraku on neid õnnetusi päris palju. Päris palju on neid õnnetusi ka selle tõttu, et neid rendiliiklusvahendeid on tulnud Tallinna linna tänavatele väga palju. Ja alati, kui inimesed küsivad, et aga miks neid nii palju on, miks Tallinn mitte midagi ei tee, siis [vastan, et] tegelikult Tallinn ei saagi selles osas mitte midagi teha. Isegi kui korraldada ükskõik mitu referendumit, nagu siin ennist oli ettepanek, ei ole omavalitsusel mitte mingit hooba ütlemaks, et vot see ettevõte ei tohi tulla või et me peame panema paika ühe numbri, kui palju Tallinna linna tänavatele neid kergliiklusvahendeid üleüldse mahub.

Teiseks on väga suur mure ka see, et nende kergliiklusvahendite kasutajad on väga noored, tegelikult lapsed. Loomulikult on küsimus ühelt poolt liikluskultuuris, ka selles, kas vanemad oma lastele õpetavad, et neid vahendeid tuleb kasutada otstarbekalt, mitte sõita kahekesi või kolmekesi, või kuidas järgida liiklusreegleid. Aga liiklusseaduse järgi võib 14-aastane, kui tal on rattajuhiload, sellise pisimopeediga juba Tallinna linna tänavatel sõita.

Kui see eelnõu esitati, siis ma vaatasin ka valitsuse tagasisidet, mis on muidugi negatiivne. Aga valitsuse üks tagasiside on see, et sellist vanusepiirangut ei tohiks omavalitsus kehtestada, vaid seda peaks tegema riik. Ma ütleksin, et vastupidi. Tegelikult ma arvan täitsa tõsimeeli, et kui 14‑ või 15-aastane sõidab kusagil maapiirkonnas selle liiklusvahendiga näiteks kooli või huvialaringi, kui seal on ühistranspordisüsteem väga kehv ja vanemad ei saa [teda sõidutada] ja kool on kaugel, siis sellist võimalust ei tasu talt ära võtta. Kui me räägime aga Tallinnast, kus tegelikult ju see põhiprobleem ongi, vot siis ma ei ole üldse nii kindel, et 14- või 15-aastane peaks sellega sõitma suurte magistraalide ääres või peal. Ma tuletan ka meelde, et pisimopeediga kõnniteel sõita ei tohi ehk tegelikult peakski sõitma sõiduteel või siis rattateel või rattarajal.

Siin ennist oli ka juttu kiivritest ja kõigest muust, aga see eelnõu seda ei käsitle. Ma põhjendan ka, miks. See eelnõu annaks vanusepiirangu kehtestamise võimaluse, sest alla 16-aastastel peab olema kiiver. Ja ma arvan, et selle eelnõu kohaselt olekski võimalik anda omavalitsusele tulenevalt omavalitsuse autonoomsusest, millest väga palju siin Riigikogus [räägitakse], võimalus kehtestada selline vanuse piirmäär, mille puhul ei oleks vaja kiivrite ja lubade pidevat kontrollimist. Sest tegelikult, kui me päriselt ja praktikas seda asja vaatame, ma olen päris kindel, et see ettevõte, kes neid rentima hakkaks, ei suudaks mitte mingi valemiga tagada kiivri rentimist ühes selle rattaga ja mitte keegi ei suudaks tegelikult hakata tegema järelevalvet selle üle, kas see kiiver on 15-aastase peas või ei ole.

Ja tegelikult siit tuleb ka natukene laiem küsimus. Me oleme väga palju järelevalvet palunud teha politseil, kellel ilmselgelt on ressurssi väga vähe ja kellelt ressurssi võetakse tegelikult ka lausa vähemaks – äsja nägime seda numbrituvastuskaamerate puhul. See tuletab meelde ka selle küsimuse, et munitsipaalpolitseile ehk kohaliku omavalitsuse korrakaitseorganitele ei ole jätkuvalt antud õigusi juurde. See tähendab seda, et kui tõepoolest see rikkumine aset leiab kusagil kõnniteel, siis munitsipaalpolitseil ei ole mitte midagi teha, kutsu politsei. Ma arvan, et see ei ole mõistlik. 

Nii et loomulikult, selle eelnõu peamine eesmärk on, et meie linnatänavatel oleks turvaline. Kõik erakonnad selle eest seisavad, ma olen selles päris kindel. Ja tõepoolest, Tallinn on see piirkond, kus on kõige rohkem rendiliiklusvahendeid ja kus on neid õnnetusi ja probleeme ka kõige rohkem. Tallinna Linnavalitsus oli väga üksmeelne ja ütles, et jah, see on probleem, sõltumata erakondlikust vaatest.

Ma väga loodan, et see eelnõu saab toetuse. Nagu ma ütlesin, tõepoolest, [soov on] juriidilises mõttes kaks väga lihtsat punkti lisada juba olemasolevasse liiklusseadusesse, selleks et omavalitsusel oleks võimalus, mitte kohustus. Ta ei pea tegema ühtegi sammu. Kui aga ühel hetkel tulevad järgmised rattad, järgmised ettevõtted ja me näeme, et olukord hakkab käest ära minema, siis ma arvan, et ühel omavalitsusel – Eesti Vabariigi pealinnas ja loomulikult ka teistel omavalitsustel, kellel see probleem on kas praegu või tuleb tulevikus – võiks olla võimalus seda ise reguleerida [selle järgi], mil moel nemad näevad, et see olukord vajab lahendamist. Aitäh!

Suur tänu teile! Teie lähematel kolleegidel on ka rida küsimusi. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Tõesti aitäh, hea ettekandja! Tõesti väga oluline teema. Seda on Tallinnas tõdenud nii Reformierakond kui Eesti 200, et see probleem on. Ja nad tõesti Tallinnas võimu teostades ei ole sellega hakkama saanud, nii nagu ka sotsiaaldemokraadid ei saa sellega hakkama, sest seadus ei luba, seadus ei võimalda. Aga juhtumisi valitsus, kuhu kuuluvad Eesti 200 ja Reformierakond, on andnud selle eelnõu puhul selgituse, et siin pole midagi vaja teha. Soovitab seda mitte toetada, sellepärast et kõik on nagu seaduses kirjas ja saaks teha. Mina ei usu, et Tallinna-suurusel omavalitsusel on nii kehvad juristid, et nad ei suuda siis seadusest seda võimalust üles leida. Võib-olla te avaksite seda teemat. Kas tegemist on lihtsalt tüüpilise poliitmänguga, kus ei soovita [teistele] punkti anda ja riskitakse inimeste turvalisuse ja heaoluga, või millega siin tegemist on?

Aitäh! Eks see natuke huvitav pingpong üla- ja all-linna vahel on olnud juba pikemat aega. Kui need pisimopeedid tulid, siis Tallinn ütles, et kuulge, vabandust, me ei saa eriti midagi teha, me teeme nii palju, kui me saame. Ja tegelikult Tallinn ongi seda teinud, alustades sellest, kuidas tuleb see liiklusvahend parkida. Nüüd on näiteks selline reegel Tallinnas, et kui see on valesti pargitud, siis antakse teada ja ettevõte peab kolme tunni jooksul selle liiklusvahendi õigesti ümber parkima. Sellised võimalused tõepoolest on seadusandja andnud.

Huvitav oli see, et kui see poleemika oli mõni kuu tagasi, siis väga paljud Riigikogu liikmed, sealhulgas koalitsioonisaadikud, viibutasid Tallinnale näpuga, et ai-ai, miks te mitte midagi ei tee, see on puhtalt Tallinna linna süü ja probleem. Vaat et seal on nüüd sotsiaaldemokraatlik linnapea ja isegi Isamaa abilinnapea, see on puhtalt nende probleem. Mina muidugi väidan, et see ei ole puhtalt nende probleem. Tõepoolest, seadus lihtsalt ei võimalda panna piirmäära ega vanust [kontrollida].

Ja nagu ma ennist ütlesin, siis tegelikult on ka järelevalveprobleemid. Miks mupo ei tegele? Mupole pole antud siit majast neid õigusi. Miks ei ole antud, ma ei tea. Ma mäletan, et mitte küll selles koalitsioonilepingus, aga ühes varasemas oli ammuilma see lause sees, et me need anname. See oleks mõistlik, ometi me ei ole seda teinud.

Miks valitsus seda ei toeta? No siin on erinevaid põhjusi, eks neid saab igaüks lugeda ja kindlasti ka komisjoni ettekandja sellest pikemalt räägib. Aga ma ennist ka puudutasin näiteks vanuse alammäära – et see on selline [piirang], mida ei tohiks linna määruse alusel rakendada, vaid see peaks olema seadusega. Ma ei ole sellega päris päri. Ma arvan, et ka sisuliselt see ei ole õige. Ma arvan, et Eesti on nii eriilmeline, et siin ei ole mõtet kõiki omavalitsusi ühe joonlauaga täpselt samamoodi [mõõta]. See ei ole mõistlik. Tallinn on hoopis eriilmeline ja ma arvan, et Tartu ka.

Mis siin veel on? Ma vaatan kohe seda valitsuse tagasisidet. Jah, et me oleme juba andnud neid võimalusi. No neid võimalusi ei ole antud, see olgu kohe öeldud. Ja siis on millegipärast ka selline lause, et jalgratta ja kergliikuri juhtimiseks kehtib vanuse alammäär ja kvalifikatsiooninõue ainult sõiduteel sõitmisel. Noh, see on tore lause, aga see ei kehti pisimopeedi kohta. Pisimopeediga ei tohi üldse kõnniteel sõita. Ometigi tohib 14-aastane sellega liiklusseaduse mõttes tegelikult ju sõita. Tõsi, tal peab olema kiiver ja juhtimisõigus, aga nüüd jõuame jälle sinna, et kes seda järelevalvet teostab. Tegelikult ju ei teosta [keegi].

See seaduseelnõu, mille ka mina olen kirja pannud, just selle lahendakski. Lõpetame sellise jutu ära, et meil on võimalus mingit järelevalvet teha. Tegelikult ei ole. Nii et tõstame seda vanuse piirmäära, et ettevõte ei saakski näiteks siin Tallinnas 14-aastasele pisimopeedi kätte anda, ja kaoks ära see järelevalve küsimus. 

Aitäh! Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Tegelikult te tõite oma kõnes ka selle välja. Mul kohati tekib selline kummaline tunne, et meil on riigis tekkinud kaks Reformierakonda. Üks on see, mis Toompeal tegutseb, ja teine on see, mis pealinnas tegutseb, ja nad omavahel üldse ei suhtle, üksteisest aru ka ei saa. Näiteks, riigi tasandil tõesti peetakse oluliseks, et KOV tegutseks, ma ei tea, näiteks sellelsamal kergliikurite teemal, laiemalt korrakaitse teemal ja võiks ehitada ka Tallinna Haigla valmis olukorras, kus see, tervishoiu korraldamine, on tegelikult riigi ülesanne. Pealinnas omakorda tehakse ettepanekuid, mida võiks Riigikogu tasandil teha, eks ole. Kirjutatakse alla sellele, et võiks näiteks liiklusseadust muuta, et Tallinnal oleks võimekus teha neid vajalikke otsuseid. Ja peetakse ka õigeks seda, et Tallinna Haigla valmiks riigi ja linna koostöös. Siis loed ja võrdled neid pressiteateid, avaldusi – täielik skisofreeniline tunne tekib ausalt öeldes. Vabandust sellise kohatu võrdluse pärast. Kuidas teie olete aru saanud, kas on mingi probleem kommunikatsioonis? Võib-olla peavad teised erakonnad kuidagi hakkama kaasa aitama sellele erakonnasisese suhtluse korraldamisele?

Aitäh!

Või ongi selline võimude lahusus tekkinud Reformierakonna enda sees?

Aitäh! Nojah, see eelnõu muidugi Reformierakonna siseelu ei käsitle. Aga tõsi on see, et eks ta natukene naljakas selles mõttes ju ole, et on sarnasusi ja on erinevusi. Sarnasused on, ma arvan, näha viimaste uudiste valguses, et Tallinnas on väike võbelus. Alles paar kuud tagasi nägime riigis sarnast võbelust reitingute tõttu. Ju see on ka all-linna läinud. Seesama näide, Tallinna Haigla, või mis iganes muu – tegelikult neid näiteid on veel. Ühelt poolt räägitakse, et alusharidus peaks olema tasuta, aga millegipärast tasuta ainult Tallinnas, arvavad reformierakondlased. Tallinnas väga seistakse tasuta lasteaia eest, aga huvitav, et mujal piirkondades tasuta lasteaeda ja tasuta alusharidust justkui vaja ei ole. See on tõesti natukene veider olukord.

Aga mis puutub kergliiklusesse, siis vot siin on küll saadikud erinevatest erakondadest olnud täpselt samal meelel. Seda küll eelmine hääletus ei tõestanud, aga võib-olla olid eelmise eelnõu puhul teatud nüansid, mida ei toetatud, ja äkki antud eelnõu puhul on need nüansid kuidagi paremaks läinud. Ma tahaks loota, et sellele eelnõule on veidi suurem toetus.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Väga põhjalik ülevaade sellest probleemist, mis äkki jälle kaela sadas. Mis puudutab varasemaid kergliikureid, siis on erinevate seadusemuudatustega antud linnale õigust toimetada, ja nüüd tuleks juurde anda. Muidugi, ma olen selgelt selle poolt. Aga siin on olnud juttu just sellest vanuse kontrollist. Samas on olnud uudiseid, et Tallinna linn on üritanud siiski ka nende ettevõtjatega leida sellist lahendust, mis oleks automatiseeritud, et alaealine ei saaks võtta kergmopeedi, millega ta tegelikult siin linnas liikuda ei tohiks. Oskate te öelda, kui kaugele Tallinn nende läbirääkimistega on jõudnud või on seal mingisuguseid edasiminekuid?

Aitäh! Loomulikult, läbirääkimised on olnud Tallinna linna jaoks alati ülimalt oluline vahend. Liiklusseadusesse alles eelmisel aastal pandi need punktid. Varasemalt on olnud ka seal läbirääkimiste ruumi. Aga me peame arvestama sellega, et läbirääkimised töötavad siis, kui need on mõlemapoolsed ja mõlemad pooled on heade kavatsustega.

Minu arust seadusandja alati ei saagi kõike ette näha. Siin on olnud ka kriitika, et aga eelmisel aastal te ju tegite, miks te nüüd jälle teete. Olukord on muutunud lihtsalt. Kui järgmisel aastal ka muutub, siis ma arvan, et me suudame järgmisel aastal uuesti seadusi parandada. Seadused ei tohi kindlasti olla midagi sellist, mida me üks aasta teeme ja enam kunagi puutuda ei tohi. Vastupidi, me peame reageerima. Ja ma arvan, et see eelnõu seda ka teeb.

Aga küsimus, kas ettevõtjatega on läbi räägitud. Jah, muidugi on, ja tegelikult on ettevõtjad väga paljuski ka vastu tulnud. Nüüd on Tallinn teinud ka väga konkreetsed regulatsioonid, mille puhul ei ole enam küsimus heas tahtes, vaid mida peab järgima. See tulenes ka liiklusseadusest. Aga kui ühel hetkel on meil ettevõtjad, näiteks mõned uued tegijad või kes iganes, kellel ei ole nii head tahet ja kes vaatavad, et vabandust, seadus on selline, aga teie määrus on selline – miks ma pean ainult 15-aastasele või 16-aastasele rentima, seadus lubab ju ka 14-aastasele, või miks ma pean talle kiivri tagama või mis iganes. No siis on olnud see vastus, et linn saab näiteks parkimise ja kiirusega hakata mõjutama seda ettevõtjat. Ma ütleksin, et see on juba palju suurem ettevõtluse riive ja vot see küsimus läheks kindlasti kohtusse, kui Tallinn hakkaks karistusmeetmena ütlema, et vaadake, kuna teil ei ole head tahet, siis meil ka ei ole ja nüüd teeme niimoodi, et teie rattad hakkavad Tallinnas 10 kilomeetrit tunnis sõitma. See oleks ju võimalik, aga see kindlasti läheks vastuollu põhiseadusega, ettevõtlusvabadusega ja siis oleks kindlasti kohtulugu.

Tegelikult on palju mõistlikum teha korrektne seadus, anda päriselt võimalused. Ka ettevõtjatel endil oleks siis palju lihtsam, ka konkurentsi mõttes. Kui mina teeksin selle äpi ja kontrolliksin vanust või juhiloa olemasolu, siis ma tegelikult ettevõtjana eeldaksin ja tahaksin, et minu konkurent täpselt samu asju teeks, mitte niimoodi, et mina teen rohkem ja kõrval olev ettevõte ütleb, et tal ei ole seda vaja. Ma arvan, et see on ettevõtlusele tegelikult kasulik, kui on ühtsed reeglid.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Täiesti õige rõhuasetus – et tagada võrdsed, õiglased tingimused kõigile ettevõtjatele. Täiesti normaalne asi.

Aga ma tahaks teiega kuidagi ära lahendada selle küsimuse, miks valitsus selle vastu on. Mis siis valitsusel selliste õiglaste konkurentsitingimuste loomise vastu on? Ühtlasi meenub mulle, et üle aasta on seisnud valitsuses see eelnõu, mis annaks ka korrakaitseüksusele ehk munitsipaalpolitseile õigused, mis aitaks seda probleemi teiselt poolt lahendada. Sel on lihtne vastus, miks see seisnud on: peaminister Michalile see ei meeldi. Ma mäletan, et ma ühe ja teise ja kolmanda nurga pealt proovisin Reformierakonnaga seda küsimust lahendada, kõik olid väga argumenteeritud põhjused. No lihtsalt ei meeldinud, seal on nagu mingisugune oma asi. Prooviks ikka nüüd välja mõelda, mis Reformierakonnal Tallinna inimeste turvalisuse ja majanduse ausa konkurentsiolukorra vastu on. Mis probleem seal on teie arvates?

Aitäh! No te oskate küsida raskeid küsimusi. Mul on seda väga raske kommenteerida, sest ega mina ka ju ei tea. Ma tahaks loota, et võib-olla tuleb mõni [saadik] Reformierakonnast kõnelema siia ja selgitab, miks Tallinna [Linnavalitsuses] reformierakondlased arvavad ühte ja miks riigis arvatakse teist ja siis vahest siin puldis arvatakse ühtpidi ja teistpidi. Ma sellele head vastust tõesti ei tea.

Aga mis puutub kohalikesse korrakaitsjatesse, siis tõepoolest, mulle on jäänud ka mulje, et see tegelikult ei ole ju mingisugune sisuline küsimus, vaid see on puhtalt emotsiooni ja meeldivuse küsimus. Sellepärast et Politsei‑ ja Piirivalveamet, keda ju võiks peaminister usaldada – vähemalt Eesti Vabariigi kodanikud erinevate uuringute järgi küll usaldavad –, on aastaid rääkinud, et neil oleks seda väga vaja, nad ootavad seda hetke, kui munitsipaalpolitsei Tallinnas saab endale õigusi juurde. Ma olen väga üllatunud. Tõesti, [ma mõistaks], kui see oleks selline poliitiline kätš, kus [vaid] sotsiaaldemokraadid ütlevad, et seda on vaja, aga see ei ole ju niimoodi, kõik on reaalsed professionaalid. Ma ütlen, et ka mina isiklikult linnaosavanemana töötades nägin, kui hästi munitsipaalpolitsei tegelikult töötab, kui hästi nad on politseil abiks erinevates olukordades, kus nad isegi ei peaks olema ja kus võib-olla seaduse mõttes nad ei tohikski olla.

Nii et jah, ma kahjuks ei tea, miks selline mäng käib. See on tegelikult väga kahetsusväärne, sest ma arvan, et nii liiklusjärelevalve kui ka need liiklusõigused ei ole üldse poliitiline teema. Kui keegi arvab, et see on selle jaoks, et keegi tahab siit poliitilist punkti, siis mina küll ei taha. Ma tean, et tegelikult väga paljud tallinlased on üleüldse igasuguste kergliikurite vastu. Mina isiklikult ei ole, ma arvan, et need võiksid Tallinnas olla küll, aga see süsteem peab lihtsalt olema rohkem korrapärane ja reguleeritud. See on ainuke, mida see eelnõu ju tegelikult teeb, ja ma arvan, et see oleks mõistlik.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Ma võin öelda, et juba täna on kontrollimatul hulgal neid kergliiklusvahendeid tänavatel. See tähendab, et see ei ole mitte üksnes ohuks liikumispuudega inimestele ja lapsevankriga peredele, vaid ka lastele, sealhulgas väikelastele, sest lapsed ju armastavad joosta ja mängida, mitte ei käi kõnniteel ühte rida. Aga siis on küsimus, et paljud ka kihutavad alkoholijoobes. Ei saa öelda, et neid vähe oleks kergliikuritel. Mis sa arvad sellest kiirusest, mida täna ületatakse? Seda siis kohalik omavalitsus saab reguleerida, eks ole, aga kas seda peaks kuidagi võib-olla ka riigi tasandil veel täiendavalt reguleerima, sest kõik kohalikud omavalitsused ei võta siin tuld?

Aitäh! Tallinnas on tuld selles mõttes võetud, et nendes piirkondades, kus on olnud õnnetusi või kus on väga palju inimesi, on tõesti need piirangud GPS-i kaudu tehtud. Tõsi, need ei ole muidugi alati sada protsenti täpsed, need ei ole meetri pealt, aga need piirangud on tehtud. Kas veel peaks seda kiirust kuidagi riikliku seadusega muutma? Ma arvan ka selle eelnõu vaimus, et tegelikult see võimalus võiks olla siiski omavalitsustel endal. Ma ei näe, et mõnes väikelinnas me peaksime ütlema seadusega, et vot seal kuskil pargi rajal sa pead sõitma 5 või 10 kilomeetrit tunnis. See ei pruugi alati olla reaalsusele vastav, see ei ole enam praktiline. Omavalitsustel võiks olla õigus ise otsustada, aga mitte ainult kiiruse üle, sest [väiksem] kiirus, me tegelikult ju näeme, ei ole päästnud väga paljudest õnnetusjuhtumitest. See ei saa olla ainukene hoob. Omavalitsustel on vaja neid hoobasid lihtsalt natukene juurde ja see eelnõu neid annakski.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! See seaduseelnõu on kahtlemata väga vajalik ja õige. Miks mitte! Alles me tähistasime lastekaitsepäeva ja sellel päeval räägitakse eriti laste kaitsmisest. Tegelikult selle eelnõu korral ei ole tegemist mingi maailmavaatelise erinevusega ja järsku siiski õnnestub. Osaliselt te avaldasite siin ka lootust, et järsku selle eelnõu korral pannakse erakondadeüleselt seljad kokku ja see võetakse täna vastu veel enne, kui lipupäev jõuab õhtusse. Kas see lootus on seni säilinud?

Aitäh! No sotsiaaldemokraadid olid igatahes pinkides ja vajutasid rohelist tuld, kui ennist oli Keskerakonna peaaegu samasisuline eelnõu. Ma praegu vaatan, et Keskerakonnast on hetkel kuulamas ainult Anastassia. Aga ma tahaks loota, et kui läheb nupu vajutamiseks, siis ka minu hea kolleeg Andrei Korobeinik, kes ennist tundis muret sotsiaaldemokraatide kohalolu pärast, on siin koos teiste Keskerakonna liikmetega, ja loomulikult ka teised erakonnad.

Isegi kui see eelnõu ei ole perfektne, siis ma väidan, et see eelnõu on oma olemuselt tegelikult väga lihtne ja loogiline. Siin ei saa öelda, et see tekitab veel, ma ei tea, lisamuresid või see on kuidagi väga keeruline ja seda peaks analüüsima kuus kuud või kaks aastat või mis iganes. Ma arvan, et seda vajadust ei ole.

Ma tahaks loota, et kui mitte see eelnõu, siis ühel või teisel moel … Õigemini ma isegi ei looda, vaid ma arvan, et see eelnõu ei jää viimaseks, kui see täna tagasi lükatakse, vaadates, kuhu meie ühiskond ikkagi liigub, millised uued tehnoloogilised võimalused on, milliseks on inimeste transpordiharjumus muutunud, suurlinnades eriti. Ega need liiklusvahendid ju ei vähene linnatänavatel. [Ei ole mõtet] arvata, et see nüüd on tase, kuhu me jääme pidama, et saime selle olukorra enam-vähem kontrolli alla, natukene õnnetusi on, küll inimesed harjuvad ja paranevad ja kõik saab korda. Tegelikult ju nende vahendite arv [kasvab]. On need siis kaherattalised, üherattalised, pisimopeedid, tõukerattad, mis iganes muud – neid tuleb linnatänavatele järjest rohkem juurde.

Nii et ma arvan, et kui seda täna ei toetata, siis ühel või teisel moel tuleb kunagi see aeg, kui valitsus tuleb enda ettepanekuga ja ütleb, et teate, tegelikult on neid muutusi vaja küll.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! No lootus sureb viimasena. Nii nagu te ütlesite, proovime uuesti. Eks seda teemat tulebki siin tõstatada korduvalt, et [tekiks] see mõistmine ja arusaam, et riigi tasandil ei saa eeldada, et kohalikud omavalitsused võtavad vastu otsuseid ja õigusakte, milleks ei ole loodud õiguslikku alust. Kui nende järele nähakse vajadust, siis tuleb see õiguslik alus [teha]. 

Aga ma mõtlesin niimoodi. Kas äkki oleks tegelikult vaja, et sarnase pöördumise, nagu tegi Tallinn, teeks mõni selline omavalitsus, mille hääl ja sõnum on kuidagi armsam tänasele koalitsioonile? Kui Tartu Linnavolikogu oleks teinud sarnase pöördumise, äkki me praegu arutaksime seda märksa tõsisemalt ja mõeldaks ka kaasa, mitte ei pandaks kohe kähku punast, et jumala pärast saaks selle eelnõu tagasi lükata? Võib-olla on asi selles, et lihtsalt algataja kui selline ei sobi. Täpselt nagu te munitsipaalpolitsei näite tõite. Ma olen olnud mitmel koalitsioonikõnelusel Reformierakonnaga ja tundub, et lihtsalt ongi probleem selles, et tegemist on Tallinnaga. Kui oleks Tartu munitsipaalpolitsei õiguste küsimus või kui oleks Tartus liiklusseaduse muutmise ettepanek, siis oleks äkki meil teistsugune arutelu siin. Mis te arvate?

Hea küsimus. Ma tahaks arvata, et võib-olla isegi oleks, ma tahaks isegi loota seda. Selles mõttes, et kui ikkagi rohkem omavalitsusi ütleb, et see on probleem, siis ei saa isegi Reformierakond sellest mööda vaadata, eriti kui need on oma kolleegid näiteks Tartust.

Aga ma arvan, et see natukene ongi nagu vana hea ühistute probleem: esimesel korrusel inimesed vaatavad, et viienda korruse katus ei ole minu probleem, ja viienda korruse omad vaatavad, et ega kelder ei ole minu probleem. Omavalitsuste puhul kipub niisamuti olema, et kõik vaatavad praegu Tallinna poole, et las Tallinn maadleb, see ei ole meie probleem. Aga vaatame, see probleem on võib-olla ühel hetkel ka Tartus natukene suurem. On ju neid asju küll, mille puhul ka Tartu teeb kõvemat häält. Võib-olla tõesti kutsun ka tartlasi üles tegema kõvemat häält ja volikogu tasandil võtma näiteks vastu sellesama eelnõu, nagu Tallinn tegi. Me tegime erakondadeülese pöördumise, kus me ütleme, et riik peab selle küsimusega tegelema. Meil on siin täna hea Tartu Linnavolikogu liige Heljo Pikhof. Miks mitte, Heljo võtab selle küsimuse ja viib võib-olla ka teistele erakondadele, et kuulge, teeks Tartus ka. Ma ei tea Tartu olukorda, aga ma kujutan ette, et Tartus on tegelikult ka nende liiklusvahenditega juba muresid küll ja veel. Nii et ühendame jõud ja äkki siis kostab see hüüd ka Stenbocki.

Ja nüüd kostab meile Madis Kallas. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea kõneleja! Te mainisite, et võib-olla ühel hetkel tuleb ka valitsuselt vastavasisuline eelnõu, kui täna ei peaks see toetust saama. Kas see põhines lihtsalt oletustel või on varasemad, ütleme, komisjoni koosolekud, erinevad kohtumised osapooltega andnud mingeid indikatsioone, et ministeeriumis tehakse midagi selles suunas?

Aitäh! See põhines puhtalt minu loogilisel järeldusel, sest ega see probleem ära ei kao. Tavaliselt, kui koalitsioon või valitsus ei ole tahtnud midagi opositsiooni [tehtut] toetada, siis on vähemalt tagasisides selline lause, et valitsus juba tegeleb sellega või et valitsus analüüsib. Siis on vähemalt midagi öeldud – et kuulge, me tegelikult tegeleme, sellepärast me ei võta teie halba eelnõu vastu, et me tegeleme. See võtab tavaliselt pingeid natukene maha ja koalitsioon saab alati öelda, et aga milles probleem on, me tegeleme. Aga huvitaval kombel selles tagasisides, mille valitsus on andnud nii meie eelnõu kui teiste eelnõude kohta, ei ole sellist märgetki, et nüüd hakatakse analüüsima või tegelikult see on jah probleem või mis iganes.

Kui vaadata seda komisjoni protokolli, millest siin varsti pikemalt juttu tuleb, siis kõik tõdevad, et jah, see on probleem ja nii edasi, aga ega ma sealt küll välja ei loe, et ühel või teisel hetkel peaks valitsus tulema siia sellise eelnõuga. Pigem oli see [suhtumine], et me just alles tegime liiklusseaduse muudatused, elage nüüd sellega. Aga noh, kui midagi ei tööta, siis ma lihtsalt arvan, et ei ole vaja mitu aastat tõdeda, et see ei tööta, vaid siis võiks ju tegelikult asja korda teha.

Suur tänu teile! Rohkem teile küsimusi ei ole.

Aitäh teile! 

Võtke heaks. Nüüd on meil taas rõõm kuulata majanduskomisjoni liiget, auväärt Urve Tiidust, kes tutvustab, kuidas selle eelnõu menetlemine majanduskomisjonis toimus ja millised olid menetluslikud otsused.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud parlamendiliikmed! Nagu juba öeldi, see on kolmas eelnõu sarjast "Kergliikurite ja minimopeedide kasutuse reguleerimine kohaliku omavalitsuse territooriumil". Majanduskomisjon arutas seda eelnõu 19. mail nii nagu ka eelnevat. Algatajate esindaja Jaak Aab tutvustas, mis täpselt ajendas seda liiklusseadust täiendama. Jaak Aab ütles, et eelkõige ajendasidki kevadel tänavatele ilmunud minimopeedid ning nendega kaasnenud segadus ja õnnetused.

Selle eelnõuga soovitakse anda kohalikele omavalitsustele õigus kehtestada piirarv sõidukitele, mida ettevõte võib sõitmiseks kasutusse anda, ja samuti soovitakse anda kohalikele omavalitsustele õigus kehtestada vanusepiirang, millest nooremale isikule ei ole ettevõttel lubatud sõidukit kasutusse anda. See piirang ei kehtiks isikliku sõiduki juhtimisel, vaid ainult kergliikuritele, mis antakse rendile. Jaak Aab selgitas ka, et liiklusseaduse §-s 190 antakse küll kohaliku omavalitsuse üksusele riikliku järelevalve teostamiseks võimalused ja KOV-üksus saab ettevõtja majandustegevusele määrusega ka nõudeid kehtestada, aga vaatamata sellele ei ole võimalik kehtestada piirangut kergliikurite arvule. Seega, kui ettevõte soovib oma kergliikuritega tulla Tallinna tänavatele, saab ta neid välja tuua just nii palju, kui soovib, selgitas Jaak Aab.

Kohal oli ka Kliimaministeeriumi nõunik Hindrek Allvee, kes selgitas taas Vabariigi Valitsuse seisukohta, vabandust, ministeeriumi seisukohta seda eelnõu mitte toetada. Valitsus tõesti arutas seda 5. mai istungil ja leidis, et nad ei toeta eelnõu. Peamine probleem selles eelnõus on taas kvoodinõue. Võrreldes olemasolevate meetmetega on kvoodinõue märksa jäigem. Praegused meetmed võimaldavad paindlikumalt piiranguid seada, nende hulgas on piirkondlikud ja kellaajalised piirangud, ja samuti on võimalik kehtestada nõudeid parkimisaladele. See võimalus juba on. Selleks peab ettevõtja, kes neid välja rendib, kohaldama vastavaid geopiiranguid ning kui juht jõuab piirkonda, kus ta soovib parkida, siis tuleb leida eelnevalt määratletud parkimiskoht. See võimaldab sõidukite koondumist suunata, eriti piirkondades, kus on suurem liiklustihedus. Niimoodi selgitas meile ministeeriumi nõunik. Nõunik täpsustas ka, et kvoodinõue on olemuselt lauskeeld ning eelnõudest ei tule välja see, millistel alustel hakkab kohalik omavalitsus seda kvooti määrama. Ja sellisel kujul, selgitas ministeeriumi esindaja, on kvoodinõue sisuliselt tegevusloa nõue. 

Vastuargumendina sellele kvoodile kõlas ka see, et ettevõtja peab kvooti taotlema, mis omakorda tähendab ettevõtjate halduskoormuse ning omavalitsuste ja riigi töökoormuse kasvu. Ja kvoodinõue võib oma olemuse tõttu ühtlasi omada vastupidiselt negatiivset mõju säästlikele liikumisviisidele. Kui on kindel arv sõidukeid, mida iga ettevõtja tohib omavalitsusüksuse territooriumile tuua, siis soovivad ettevõtjad ilmselt suunata oma sõidukeid üksnes piirkondadesse, kus kasutusaktiivsus on suurem. Siis jääksid loogiliselt [mõeldes] need parkivad sõidukid olemata mujal, kus võiks ka säästlikult liigelda. See on ministeeriumi nõuniku hinnang. Seega ei takistaks kvoodisüsteem seda, et sõidukid hakkavad koonduma kohtadesse, kus on suurem liiklustihedus ja rohkem jalakäijaid. Valitsuse hinnangul ei suuna kvoodisüsteem olulisel määral liikleja käitumist. Leitakse, et konkreetsed kiirusepiirangud teatud piirkondades ja kellaaegadel suunavad kasutajaid rohkem mõistlikult ja õigesti liiklema. Selline selgitus oli komisjoni liikmetele.

Räägiti ka selle eelnõu ettepanekust, et kohalik omavalitsus võiks kehtestada vanusepiirangu. Selles osas leiab valitsus, et selline piirang peaks põhiseadusest lähtuvalt tulenema seadusest, mitte olema omavalitsuse määrata.

Kohal oli ka Tallinna abilinnapea Kristjan Järvan. Tema seisukoha saab lühidalt kokku võtta niimoodi, et kõnealune eelnõu ei ütle, et reeglid tuleb rangemaks teha, kuid soovitakse, et kohalikul omavalitsusel oleks õigus korraldada elu omavalitsusüksuse siseselt.

Arutelus kõlasid veel kohaliku omavalitsuse autonoomia teema ja olemasolevad regulatsioonid, mis võimaldavad KOV-idel kergliiklust paremini korraldada, näiteks parkimisalade kehtestamine. Tegelikult annab liiklusseaduse § 190 kohalikele omavalitsustele võimaluse kehtestada nõuded parkimiskohtadele. Komisjoni liikmed uurisid ka viimase viie aasta statistikat õnnetuste kohta kergliikurite kasutamisel, sest statistika oli komisjoni liikmete jaoks eelnõule juba lisatud ja hiljem saadeti veel lisa. Nenditi, et liiklusesse on tulnud inimesi, kes ei tea liiklusest midagi. Oli ka küsimus kergliikuritele piirkiiruse kehtestamise võimaluse kohta Tallinnas. Ja üldse keskendus arutelu Tallinna linnale nagu tänagi siin. Väiksematest KOV-idest eriti juttu ei tulnud, paar sõna lõpus ma ütlen. Protokollist saab täpsemalt lugeda, mis pealinna kohaliku elu korraldajatele seoses kergliikuritega peavalu teeb, kuna see arutelu oli väga pikk.

Oli ka küsimus, kas Tallinna linn ja ministeerium on seoses kergliikurite teemaga kokku saanud, asja ühiselt arutanud, Jaak Aab küsis. Hindrek Allvee, ministeeriumi nõunik, vastas, et Tallinna linn ja ministeerium on kohtunud ja teemasid arutanud. Ministeeriumi üks keskseid väiteid on olnud see, et alles eelmisel aastal võeti uus regulatsioon ehk liiklusseaduse muudatus vastu. See ei pruugi küll kõiki probleeme lahendada, kuid seadus on alus selleks, et kohalik omavalitsus saaks võtta kasutusele meetmeid, mis võiksid aidata kaasa õnnetuste vähendamisele. 

Küsimusi oli veel, toodi ka näiteid. Komisjoni liige tõi sellise näite, et teised omavalitsused ei ole nii rahvarikkad ja kergliiklusvahendite rikkad. Näiteks Pärnus ja Tartus on räägitud rendiettevõtjatega läbi ja tehtud reeglite kohta hea tahte kokkulepped. Varasemalt on seda teinud ka Tallinn. Sama komisjoni liige küsis, kas ettevõtetega on peetud selliseid läbirääkimisi. Tulevikus võib olla see seadusemuudatus [küsija sõnul] tõepoolest vajalik – kas lähemas või kaugemas, seda ei täpsustatud –, kuid esmalt peaks olema kasutatud kõik võimalused, mis kohalikel omavalitsustel hetkel on. Abilinnapea Järvan vastas, et erinevaid võimalusi on ettevõttetega arutatud, ja mainis ka seda, et Pärnus on tegemist hea tahte kokkuleppega ning kuidagi ei saa sundida ettevõtet sellega liituma.

Siis uuriti, kas linn saab parkimise eest tasu nõuda, näiteks kui neid kergliikureid pargitakse. Kristjan Järvan ütles, et motoriseeritud sõidukite puhul saab linn tasu nõuda, kuid kergliikurite puhul mitte. Tunti ka huvi, miks on ministeerium selle vastu, et anda KOV-idele suuremaid õiguseid. Nõunik Hindrek Allvee selgitas, et ministeerium ei ole selle vastu ning eelmisel aastal jõustunud seadusega anti kohalikele omavalitsustele hulgaliselt õigusi ja volitusi. Küll aga ei ole ministeerium näinud selle regulatsiooni rakenduspraktikat. Enne, kui asuda kohe uuesti seadusega küsimust lahendama, oleks hea vaadata, kas senised meetmed töötavad või mitte.

Otsused olid sellised: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 4. juunil, konsensuslik otsus; teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, poolt 6, vastu 5, erapooletuid 0. Selline oli komisjoni arutelu kokkuvõte ja otsused. Suur tänu!

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Juulis on tulemas suur laulu‑ ja tantsupidu, Tallinna tuleb väga palju maalapsi. Üldiselt liiguvad nad gruppides. Arvestades seda, mis kaos meil on igal pool kõnniteedel, kuidas see saab üldse olla võimalik? Ja kui suur on tõenäosus, et kui need lapsed näevad neid pisimopeede ja mingeid piiranguid täna ei ole, siis hakkavad nad nendega sõitma? See ju tähendab päris suurt ohtu, et kui meil laulu‑ ja tantsupidu toimub, siis sellel ajal võib olla väga palju õnnetusi. Nüüd, kui me selle eelnõu tagasi lükkame, selle asemel et see täna ikkagi vastu võtta, kas te näete päris suuri ohtlikke tagajärgi laste tervisele?

Lugupeetud küsija, vastavalt kodu‑ ja töökorra seadusele esindan mina siin komisjoni, tutvustan teile seal toimunud arutelu.

Te küsisite otseselt minu arvamust. Laulupidu ja tantsupidu tulevad, lapsi tuleb rohkem. Ja nüüd ma kasutan jällegi oma isiklikku teadmist. Ma tean ka seda, et laulupeol käivad kooridega kaasas mitmed täiskasvanud inimesed, sinna ei tulda nagu juhuslikult. Reeglid seal, nii palju kui mina olen aegade jooksul kursis olnud ja ka praegu kursis olen, on väga-väga põhimõttelised ja ranged, ka selle suhtes, kus liigutakse, kuidas käitutakse. Iseenesest ma jälle pean ütlema, et see on isiklik arvamus. Aga selle eelnõu menetlemine ei jõuaks laulupeo ajaks ka parima kiiruse puhul [lõpuni, et seadus saaks] jõustuda. Paraku. Te olete Riigikogus kogenud liige, te teate seda ise ka väga hästi. Tegelikult, nagu siin kõlas ühes lauses, see teema ei ole päevakorrast maas. Küsimus on konkreetses eelnõus. Kõik, kes kergliikurite, laste ja kõige selle pärast muretsevad – see on õigustatud ja õige. Ja ma olen täiesti veendunud – rõhutan: isiklik seisukoht –, et sellega tuleb edasi tegelda.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Kõigepealt, see on huvitav, et komisjonis oli põhiline murekoht just need kvoodid, see numbriline küsimus, sest kui ma alguses vaatasin seda arvamust, mis valitsuselt oli tulnud, siis seal minu arust ei olnud üldse seda kvootide küsimust. Oli see vanusepiirang ja mingid muud asjad, aga mitte kvoote. See siis tuli järelikult sinna ühel hetkel juurde.

Aga mu küsimus on, et kas te arutasite ka lähemalt, mis täpsemalt on see intensiivne põhiõiguste riive, kui anda see vanusepiirangu määramine omavalitsusele. Ma rõhutan veel kord, et see ei annaks omavalitsusele õigust igasugust vanuse[piirangut] igal juhul määrata, vaid see oleks ikkagi suunatud ettevõtlusele ehk ettevõtjatele ja rendiliikuritele. Mitte niimoodi, et omavalitsus ütleb, et nüüd ainult 17-aastased sõidavad kergliikuritega. Sellel on minu jaoks väga suur juriidiline vahe, kas öelda midagi ettevõtlusele …

Aitäh!

… või laiemalt.

Vot, täitsa hea küsimus. Komisjonis sellises sõnastuses seda küsimust ei küsitud. Ja ma rõhutan uuesti, et praegune liiklusseadus siiski võimaldab kohalikul omavalitsusel seda olukorda reguleerida. Jah, teoreetiliselt võiks ju tekitada olukorra, et rendileandja arendab välja mingisuguse tarkvara, mis piirab väga noorte saamist sinna tõukeratta peale, ja sellised asjad. Noored inimesed, võtke see asi käsile ja tehke asjad hästi korda.

Suur tänu teile! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 616 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me hääletame seda peale saalikutsungit.

Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 616 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 39 Riigikogu liiget, vastu 12, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 616 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Head kolleegid, tänane … Ei saa veel lugeda [istungit] lõpetatuks, kuna Andrel on veel energiat ja jaksu. Küsimus istungi juhatajale.

Hea aseesimees! Siin päeval mõned keskerakondlased tundsid muret, et seoses lipupäevaga on mõned koridorid suletud ja nad ei jõua hääletustele. Kas te saate öelda aseesimehena, kas need koridorid on nüüd avatud, sest ma vaatan siin enda ette ja [näen, et] nad jätkuvalt ei ole jõudnud saali? Kas need koridorid on nüüd lahti ja me teame, et riigikogulased ei ole kusagil ekslemas?

Hea kolleeg, minu kui istungi juhataja poole ei pöördunud mitte keskerakondlased, vaid üks neist oli – oi, siin läheb keeruliseks – Isamaast ja teine oli Reformierakonna fraktsioonist. Nii et Keskerakonna fraktsiooni liikmed minu kui juhataja poole ei pöördunud. Ja tõepoolest, minule teadaolevalt on need koridorid avatud, aga see teekond võib ikkagi olla teatud põhjustel pikem, nii et ei ole siia jõutud. Aga vähemalt Anastassia oli olemas ja hääletas ka poolt.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! (Saalis on sumin.) Võib-olla te olete teadlik sellest, kas siis päeval, kui meil olid siin järjest Isamaa fraktsiooni ja EKRE fraktsiooni näiteks aktsiisi langetamise küsimused ja hääletused, sotsiaaldemokraadid ei saanud kohale jõuda. Kas siis tõesti olid kõik need [koridorid] blokeeritud? (Saalis räägitakse.)

Hea kolleeg, mul on raske seda hinnata. Aga me keegi ei vaidlustanud seda, leppisime konsensuslikult kokku. See ei olnud küll teaduslikult põhjendatud, nagu Peeter Ernits nõudis. See kutsung oli kaks minutit ja 30 sekundit ja keegi ei vaidlustanud. Ma arvan, et kõigil oli võimalus. Aga eks sellist poliitilist mängurlust on meil siin varemgi olnud ja on ilmselt ka tulevikus. 

Aitäh teile veel kord, head kolleegid! Tänane istung on lõppenud. Tänud teile kõigile, kes te lõpuni vastu pidasite!