Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevase istungiga. Nagu ikka, kohaloleku kontroll, palun! 

Kohale jõudis registreerida 73 Riigikogu liiget, puudub 28. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi meeldivalt ei ole. Vabandust! Peeter Tali, palun!

(Juhataja helistab kella.) Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Nelja Riigikogu liikme nimel annan üle politsei ja piirivalve seaduse täiendamise seaduse eelnõu. See eelnõu on parem ja täiuslikum kui kõik eelmised eelnõud kokku.

Head kolleegid, millest jutt, eks sellest saate meie infosüsteemist siis teada. Olen, head kolleegid, võtnud vastu Riigikogu juhatuse nimel ühe seaduseelnõu. Saame minna tänase päevakorra juurde.

Esimene päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 572 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhin teie tähelepanu siin ja ka hiljem veel kord, et selle eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 572 lõpphääletus ja peale saalikutsungit me seda teemegi. Saalikutsung, palun! 

Head kolleegid, juhin veel korra teie tähelepanu sellele, et käesoleva eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus ehk vähemalt 51 häält. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 572. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 75 Riigikogu liiget, vastu 7, erapooletuid 1. Eelnõu 572 on seadusena vastu võetud.

Teine päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustavast ja nende hävitamist nõudvast konventsioonist taganemise seaduse eelnõu 642 teine lugemine. Ja palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt riigikaitsekomisjoni esimehe Kalev Stoicescu.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõu algatas Vabariigi Valitsus käesoleva aasta 5. mail. Eelnõu esimene lugemine toimus selle aasta 21. mail. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, käesoleva aasta 30. mail kella 10-ks ei esitatud eelnõule ühtegi muudatusettepanekut. Eelnõu ei vajanud teiseks lugemiseks juhtivkomisjoni keelelisi täpsustusi. 

Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist käesoleva aasta 2. juuni istungil. Käesoleva aasta 2. juuni istungil kiitis riigikaitsekomisjon konsensuslikult heaks eelnõu teise lugemise teksti ja seletuskirja. 

Eelnõu Riigikogus vastuvõtmisega taganeb Eesti jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustavast ja nende hävitamist nõudvast konventsioonist ehk Ottawa konventsioonist. Taganemise põhjuseks on Venemaa täiemahuline agressioonisõda Ukrainas ning seetõttu halvenenud julgeolekuolukord. Kujunenud julgeolekuolukorras on Kaitseväele vajalik täiendav paindlikkus ja vabadus valida relvasüsteeme ning lahendusi, mis arvestavad meie vastu suunatud ohu iseloomu ja potentsiaalse vastase käitumist. 

Ma toonitasin omalt poolt ka eelnõu esimesel lugemisel, et Eesti kaitseb ennast kõikide vahenditega agressiooni esimesest hetkest ja esimesest sentimeetrist, mistõttu on oluline ülesanne idapiiri kindlustamine ja kaitsmine, milleks võib vaja minna ka jalaväemiine. 

Eestiga paralleelselt on algatatud Ottawa konventsioonist taganemise menetlused ka Lätis, Leedus, Poolas ja Soomes. Läti ja Leedu parlament on vastavad otsused juba langetanud. Balti riigid soovivad koos teavitada konventsioonist taganemisest osalisriike ja depositaari ehk hoiulevõtjat, kelleks on ÜRO Julgeolekunõukogu ja ÜRO peasekretär. 

Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud. Riigikaitsekomisjon otsustas selle aasta 12. mai istungil konsensuslikult, et kui eelnõu esimene lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva aasta 4. juunil. Tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 115, otsustas riigikaitsekomisjon käesoleva aasta 12. mai istungil konsensuslikult teha Riigikogule ettepanek viia eelnõu teisel lugemisel läbi lõpphääletus. Palun Riigikogu liikmeid eelnõu ühehäälselt toetada. Tänan!

Aitäh teile! Riigikogu liikmetel teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud kolleegid! Esmapilgul tundub, et see eelnõu, mis siin on algatatud, teenib õilist ja üllast eesmärki. Ja argumendiks on siin praegu selline formuleering: halvenenud julgeolekuolukorra tõttu on jalaväemiinid meile vajalikud, seetõttu, et seda rakendada, peame väljuma siis ka Ottawa lepingust põhimõtteliselt. 

Aga kui nüüd hetk tagasi vaatame minevikku, siis tegelikult kui palju oli arvukalt ühiskonnategelasi, printsess Diana näiteks, kes võitles jalaväemiinide vastu. Sest need lõhkeseadeldised jäävad varitsema inimesi ka pärast seda, kui sõda on juba lõppenud. 

Enne istungit ma suhtlesin ka lugupeetud kolleeg Leo Kunnasega, kes teadis rääkida, et Kambodžas oli seal kuskil 100 000 inimest, on sisuliselt on hukkunud või kaotanud oma tervise, kas mõne jäseme kaotuse tõttu.

Ja argumendiks on ikkagi see, et kas see hilisem, pärast sõda hukkunute arv väärib kõike seda, mis praegu me soovime teha. 

Võib-olla ma puudutan praegu pühamut, ma ei ole mingisugune sõjandusekspert, küll aga ma olen kokku puutunud natukene ajalooga. Ja ma võin öelda seda, et meie kindralid nii Kaitseministeeriumis kui ka siinsamas Riigikogus elavad ikkagi alles teises, möödunud sajandi sõdade vaimus. Tuletame meelde. Adolf Hitler, kes sõdis esimeses maailmasõjas, pidas ülimalt tähtsaks seda, et kõige tähtsam relv sõduril on vintpüss. Kuid juba teine maailmasõda näitas, et selle vintpüssi, on ta siis karabiin või vintpüss, tulejõud vastase peatamiseks jäi liiga nõrgaks ning alles hiljem tulid automaatrelvad. Mis tähendab tegelikult seda, et iga sõja möödumisega tehnoloogia areneb. Ja antud juhul see jalaväemiinide kasutamine ei taga tegelikult Eestile märkimisväärset kaitset, küll aga seab ta ohtu tulevikus selles piirkonnas liikuvate inimeste elud. 

Miks ma seda räägin? Vaadates praegu, ütleme, meie riigikaitsekontseptsiooni, kus me tahame, ostame kahureid ja liikursuurtükke ja kõike muud. Aga mida, ütleme, sõda Ukrainas näitab? See näitab seda, et tegelikult on sõjapidamine muutunud droonidega sõjaks. Ja see miiniväli või miiniriba, mida me tahame, ütleme, paigaldada siin piiri äärde, ei hoia seda agressorit kinni, kui ta juhtub siit üle tulema. Need rünnakud tulevad hoopis teiseplaaniliselt. Loomulikult, seal üksikud mehed ja tankid ja võib-olla ka mingid liikurmasinad saavad vigastada või hukkuvad. Aga üldises plaanis see mitte midagi sõjapidamise käigus ei muuda. 

Küsimus on selles, et kui on vaja kasutada miine, siis sõjaolukorras me teeme seda nagunii. On need siis, ütleme, sellised miinid, mis on isehävitusliku protsessiga hiljem, kuid ka siin tekib oht tegelikult, et need miinid võivad hiljem isehävituslikult veel tappa või vigastada kedagi. Peale selle me unustame ära, et on olemas veel ka IED‑d ehk siis isevalmistatud lõhkekehad, mis tegelikult üldse regulatsiooni alla ei käi ja mis jäävadki pärast sõda inimesi varitsema. 

Seetõttu ma kutsun üles, et mitte väljuda sellest konventsioonist ja võtta olukorda rahulikumalt, sest sõjapidamisviisid on praeguseks hetkeks juba muutunud ning vananenud tehnoloogiat ja sõjapidamisvahendeid, mis võivad hiljem tsiviilelanikkonda kahjustada, ei ole mõtet meie Eesti riigis kasutada. Kui vaja, siis kasutame, aga ilma konventsioonist väljumata. Aitäh!

Suur tänu teile! Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Nojah, ideaalmaailmas me ei peakski arutama seda teemat, et kas kasutada relvi või miine või jalaväevastaseid miine, aga kahjuks me ei ela nii ideaalses maailmas ja peame siiski mõtlema oma riigikaitse peale. Ja iseenesest on mul väga hea meel, et me täna seda arutame ja teise lugemiseni on see eelnõu jõudnud, sellepärast et EKRE tegi selle ettepaneku Ottawa konventsioonist väljaastumiseks juba tegelikult aastal 2023 ja sellest on mitu aastat mööda läinud. Ma loodan, et me üheskoos selle seaduse vastu võtame.

Ja lihtsalt kordan üle, et ega see on üks võimalus, see on üks võimalik tööriist, juhul – ma toonitan, juhul – kui meil peaks seda vaja minema. Ma väga loodan, et meil kunagi ei ole vaja kasutada neid oma riigi kaitseks. Aga siis, kui seda peaks tõesti vaja olema, siis me peame selle eelduse siin saalis ka looma selleks, et meie kaitsjad saaksid võimalikult mitmekesise tööriistakasti meie riigi kaitsmiseks. See on vähim, mida me teha saame, et toetada seda eelnõu ja anda see võimalus selle kaitse paremaks loomiseks.

Sellega ma ei taha nõus olla, mille Kalle tõi välja, et tänapäeva sõda on nii palju muutunud, et jalaväemiini üldse enam vaja poleks. Me teame väga hästi, et sõduri saabas on üks väga oluline asi. Kui ta kuskil oma jala maha paneb, siis see territoorium ka selle riigi omaks lõpuks kuulutatakse. Ehk siis kõik need abivahendid, mis aitavad meid, meie riiklust kaitsta, on väga olulised. Kutsun üles kõiki seda toetama ja kindlasti läheme sellega edasi. Aitäh!

Suur tänu teile! Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea, et lõpuks, mitmendal katsel, see eelnõu on nii kaugele jõudnud, et me võime täna Ottawa konventsiooni denonsseerida. Nagu kolleeg Rene Kokk juba ütles, me ei ela ideaalses maailmas ja paljud tegevused, mida me teeme, on meile peale sunnitud. Kui me nüüd vaatame jalaväemiine versus ise valmistatud lõhkekehi, siis omal ajal, kui see konventsioon tehti, siis õilis eesmärk oligi see, et võtta ära sissiliikumistelt ja terroriorganisatsioonidelt võimalus tehases valmistatud miine kasutada, ehk siis piirata sellega nende tegevust. Ja printsess Diana ja teised ühiskondlikud mõjutajad aktiivselt tegelesid sellega. 

Aga mis praktikas välja kujunes, oli tegelikult see, et kui nendelsamadel sissiliikumistel ja terroriorganisatsioonidel enam miine kasutada ei olnud, siis nad hakkasid kasutama ise valmistatud lõhkekehi. Ja need on loomulikult oma olemuselt ju igaüks individuaalsed ja seepärast on neid ka raskem demineerida. Meie enamik raskelt haavatuid, mis meil sõjalistel operatsioonidel Iraagis ja Afganistanis, need kaotused, mis me kandsime, need tulidki ise valmistatud lõhkekehadest. Ehk siis see õilis eesmärk jäi saavutamata. 

Ja kui me vaatame Ukrainat, siis sõja alguses, mis oli Ukraina poole viga? Krimmist Ukrainasse väljuv maakitsus, niinimetatud Perekopi maakitsus, on üpris kitsas ja seda oleks võidud kaitsta väga lihtsalt vähemalt isegi väiksema kui brigaadisuuruse üksusega, kui seal oleks õigel ajal rajatud kaitserajatised, miiniväljad ja nii edasi. Aga seda ei tehtud, mille tagajärjel Vene pool pääses sealt kiiresti läbi ja vallutas suure osa Lõuna-Ukrainast esimese sõjanädala jooksul. Siin me näeme jalaväemiinide tähtsust. Samamoodi, kui Ukraina nüüd tungis peale 2023. aasta suvel ja üritas Lõuna-Ukrainas kaotatud alasid vabastada, siis see operatsioon põhiliselt ebaõnnestus Vene poole intensiivsete, suurte miiniväljade tõttu, millest oluline osa oli jalaväemiinidel. 

Kui me vaatame potentsiaalset sõjategevust siin, Vene pool loomulikult kasutab meie vastu jalaväemiine. Kui meie tsiviilisikud saavad surma ja kannatada, siis hakkab see tulenema põhiliselt sellest, et Vene pool levitab puistmiine nii suurtükimürskude, reaktiivlaskeseadeldiste rakettidega kui ka helikopteritelt meie tagalasse. Ja meie ja liitlased – meie kõigi jaoks see loomulikult on suur probleem. Need on need miinid, mille otsa meie tsiviilelanikud hakkavad kahjuks astuma. 

Kui me räägime Balti kaitsevööndist, siis on ju selge, et kui me ei kasuta kõiki vahendeid kombineeritult ehk siis kui me ei kasuta tankitõrjemiine, nii juhitavaid jalaväemiine kui ka juhitamatuid jalaväemiine, mida keelustavast konventsioonist me nüüd lahkume, koos muude pioneeritõketega, siis me ei saa seda kaitseliini nii üles ehitatud, et me tõeliselt tõkestaks vaenlase seal. Me ju näeme, mis toimub Ukrainas. Kui vastane pääseb kaugele või sisemaale, siis tuleb vastasega võidelda seal ja territooriumide vabastamine võib olla väga vaevaline protsess, nagu me Ukrainas näeme. Me ilmselgelt ei soovi … 

Paluks lisaaega ka kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Me ilmselt ei soovi sellist olukorda näha, et me ei suudaks vaenlast piirialadel tõkestada. Ma elan ise ka või olen pärit päris piirilähedaselt alalt ja see tõenäosus, et need alad meil tuleb mineerida sõja käigus, on suur. Aga tollegi poolest me peame andma oma sõjaväelastele kõik võimalikud vahendid, et nad saaksid agressiooni tõrjuda. Ja loomulikult, kui mul on valida, kas meie sõdurid peaksid ise valmistama käigult miine või siis nad võiksid kasutada tehases valmistatud miine, siis juba ohutustehnika mõttes esimene variant on kahtlemata eelistatud. Ehk ma ei näe ühtegi tõsisemat argumenti selles suhtes, et me ei peaks sellest konventsioonist lahkuma. 

See näide, mida ma hea kolleeg Kallele tõin Kambodža kohta, tähendas seda, et Kambodža kodusõja ajal mõlemad pooled ehk siis nii valitsusväed kui ka punaste khmeeride sissiliikumine mineerisid täiesti kontrollimatult kogu riigi territooriumi. Ja see oli see põhjus, miks seal nii palju inimesi nii kodusõja ajal kui ka pärast seda hukkus. Eestis me ei näe ju kunagi sellist olukorda, kus meil võiks tekkida situatsioon, kus meil oleks siin mingi sissiliikumine meie vastu, kes kasutaks valitsuse vastu miine, või siis valitsus kasutaks meil kellegi vastu siseriigis miine, nii et riigi territooriumi laialdaselt mineeritaks. See oli ka üks argument, kui me siin Rahvusvahelise Punase Risti esindajatega vaidlesime sellel teemal, et meie olukord on absoluutselt teistsugune kui paljudes Aasia riikides, Aafrika riikides, kus sellised asjad on aset leidnud, kus mingid sissi- ja terroriorganisatsioonid või ka valitsused on mõlemad mineerinud laialdaselt riigi territooriumi. See ei ole ju meie puhul üldse küsimus. Seepärast ma ei näe mitte mingit põhjust, et me ei peaks siin toetama seda eelnõu konsensuslikult. Tänan!

Aitäh teile! Peeter Tali, palun!

Austatud juhataja ja head kolleegid! Kõik me oleme saanud, ma arvan, kümneid e-kirju, kus vähem või rohkem eksootiliste maade esindajad on meile kirjutanud, et me mitte mingil juhul ei väljuks Ottawa konventsioonist. Ma ühtepidi saan nendest tulundus- ja mittetulundusühingute esindajatest aru, aga teistpidi julgeolekuolukord, milles me täna oleme, on muutunud. Ja paraku ei lähe see mitte üks raas paremaks.  

Kui Eesti otsustas Ottawa konventsiooniga liituda, võib-olla siis tunduski, et ajalugu on läbi, nagu kirjutas Francis Fukuyama. Täna on Fukuyama ise tunnistanud, et kahjuks ta eksis. Ja kui me oleme midagi teinud, olukord on muutunud, siis me peame olema valmis ka ümber otsustama. 

Ma ei jaga härra Grünthali skepsist ja ma ei arva ka nii, nagu arvab Varro Vooglaid, et seni üldiselt tasakaalukat lähenemist säilitada suutnud Putinil on käes tõsise otsustamise hetk. Putinil ei ole olnud mingit tasakaalukat lähenemist. Tegemist on ikkagi agressioonikuriteo toimepanijaga ja sõjakurjategijaga. Ja kui nüüd NATO tippkohtumine tuleb Haagis, siis tegelikult ka Putin peaks olema seal Haagis. Aga mitte NATO tippkohtumisel, vaid Haagis rahvusvahelise kohtu all. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma tulen tagasi nende jalaväevastaste miinide juurde. Jah, see on tõsi, et tehnoloogia areneb, sõjapilt areneb. Aga sõja olemus, jõhker olemus ei ole muutunud ja meie peame kasutama kõiki võimalusi selleks, et Eesti inimesed oleks võimalikult kaitstud ja sõda ei jõuaks mitte kunagi Eesti territooriumile. Seepärast oleme me ühe asjana kaitsekulutuste tõstmise kõrval kokku leppinud oma liitlastega, et me ehitame Balti kaitsevalli.  

Iga sõjakooli lõpetanu, isegi lahingukooli lõpetanu teab, et kaitserajatistel ei ole mingisugust relevantset mõtet, kui neid ei kaitsta miiniväljadega ja miinivälju ei kaitsta omakorda tulega, et neid miinivälju ei oleks võimalik demineerida. Miiniväljad koosnevad loomulikult külglaengutest, Claymore'idest, tankitõrjemiinidest ja jalaväemiinidest. 

Ja kui meie rahvas on väike ja meie sõjavägi on väike ja meie sõjavägi on väike, siis me peame kasutama kõiki võimalusi: ebastandardseid lahendusi, standardseid lahendusi, kõrgtehnoloogiat ja muidugi metsikut kaitsetahet.  Ja selle otsuse Ottawast välja tulla me oleme kokku kokku leppinud oma kolleegidega Läti, Leedu, Soome ja Poola parlamentidest. Nagu Kalev Stoicescu … 

Kolm minutit juurde palun. 

Jaa, kolm minutit lisaks. 

… targalt ütles, asi on veel arutlemisel Soome ja Poola parlamendis. Aga lätlased, kellele tundus, et neil on kõige keerulisem Ottawa konventsioonist lahkuda, sellepärast et NATO rahvusvahelise üksuse raamriik Lätis Adažis on Kanada. Ja kuna see on Ottawa konventsioon, siis see võiks tekitada mingisugust tõrget. Aga tegelikult me oleme selle ka sõjalisel tasemel oma liitlastega läbi rääkinud ja nad saavad sellest aru. 

Ja mis nüüd sõjaajaloost vaadata on: reeglina kindlustatud rajoone, piirkondi ei ole läbi murtud. Mõned on murtud, aga reeglina ikkagi üritatakse minna üle ja ümber, et vältida võimalikult kaotusi. 

Ja millega ma oleksin veel väga ettevaatlik: ma oleksin väga ettevaatlik avalikult deklareerimast, et me ei tee. Et jah, me tuleme sealt välja, jätame võimaluse. Ei, vastupidi, ma ütlen, et me peame need jalaväevastaseid miinid ka soetama või veel parem panema ise tootmise püsti. Sest kui suuremad riigid lisaks Lätile, Leedule, ka Poola ja Soome teevad seda, ka meil peab olemas olema oskusteave ja me suudame neid kiiresti toota. 

Eks see heidutus ühtpidi on nagu pokkerimäng. Aga vaadake, kui teil ei ole kaarte käes, siis ei saa ju pokkerit mängida. Kaardid peavad käes olema. Ja kui me isegi ütleme, et kuidagi teha siin midagi pehmemaks, siis ega GRU kindralid ja polkovnikud nagunii meid ei usu. Nad arvavad, et me üritame tegeleda asjaga, mis inglise keeles on deception või vene keeles strategitšeskaja maskirovka, ehk neid eksitada. 

Ja selles mõttes, kui me otsustame väljuda, siis hakkame kohe tootma ja hakkame treenima ka oma Kaitseväge sellega. Sellepärast et kui peaks juhtuma sõjaline konflikt idanaabriga, siis kindlasti igasuguseid jalaväevastaseid vahendeid, ka jalaväemiine – ma ei hakka tehnilistesse detailidesse laskuma – kasutatakse. Peame nagunii selleks valmis olema. 

Ja seepärast Eesti 200 poolt ma palun kõigil konsensuslikult seda eelnõu toetada. Selle eelnõu eesmärk on ainult üks: anda meie inimestele, meie Kaitseväele kindlus selleks, et autoritaarsetele režiimidele ei tuleks isegi pähe mõtet kunagi Eestit sõjaliselt rünnata. Tänan!

Suur tänu teile! Meelis Kiili, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mu kolleegid on juba palju asju ära öelnud, kuid mõned sõnad ma lisan siiski. Me oleme kuulnud sellest, et Ottawa konventsioonist väljudes me võtame kasutusele julmad relvad. Jah, tõepoolest, võtamegi, kui vaja on. Aga öelge mulle üks relv, mis ei ole julm, eriti kui ta on kätte antud brutaalsele vaenlasele. Ma tuletan meelde neile skeptikutele, et meie idanaaber, kes täna sõdib Ukrainas, kasutab just neidsamu brutaalseid relvi iseseisva, vaba ja suveräänse riigi alistamiseks.

Ja veel üks asi. Kui me sellest konventsioonist väljume, ei pane see meile kohustust neid relvi kasutusele võtta. See annab võimaluse meie Kaitseväele, ühiskonnale neid rakendada, juhul kui seda vaja on. Eestil ei ole piisavalt aega ja Eestil ei ole territooriumi, mida loovutada. Nii et tegelikult selleks, et vaenlane ei saaks tulla meie maale neidsamu relvi meie vastu kasutama, peame me olema valmis neid ise tema enda tõkestamiseks rakendama. Meil on siin täna ka öeldud, et Eesti kindralid, ka need, kes siin saalis on, sõdivad eelmist sõda. Tegelikult me ei sõdi üldse praegu, me valmistume selleks, et sõda Eestisse ei tuleks.

Kõik need vahendid, mõttejõud ja oskused tuleb rakendada selleks, et … Paar tuhat aastat tagasi Sun Zi kirja pandud tõde, et kõrgeim sõjakunst ei ole mitte see, kui võita sõda lahingutega, vaid see, kui võita sõda ilma lahinguteta, sellesama intellektuaalse võime ja füüsiliste vahendite kombinatsioonis ja mõjus. Ottawa konventsioonist väljudes anname me lihtsalt juurde lisavõimalusi neile, kellele on pandud ülesandeks Eestit sõjaliselt kaitsta. Ma kutsun teid üles selle poolt hääletama. Minu poolt on kõik. Aitäh!

Suur tänu teile! Henn Põlluaas, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Jalaväemiinid ei ole ilus ja humaanne relv. See on kõigile selge. Aga öelge mulle, kui relvi kasutatakse inimeste vastu, milline neist siis on ilus ja humaanne?  

Jalaväemiinid on otstarbekad, nad on vajalikud, eriti sellise väikese riigi ja maa kaitseks nagu Eesti. Need emotsionaalsed vastuväited miinide kasutamisele, mida me oleme kuulnud täna ja mida me oleme saanud kümnete meilidega kõik enda postkastidesse, need on tegelikult sisuliselt samad, mis nad on olnud juba kümneid aastaid. Ja kui aastal 2004, kui Eesti selle konventsiooniga ühines, siis olukord oli ju hoopiski teine. Isamaal oli selget pilku, tulevikunägemust. Isamaa oli ainus erakond toona, kes sellele vastu hääletas.  

Aga samas ma mõistan, mõistan ka neid teisi inimesi, kes seda toetasid, sest tõepoolest tundus ju, et rahu on saabunud maailma ja meil ei ole seda vaja. Kuigi tegelikult, vaadates neid tolleaegseid diskussioone ja arutelusid, siis sõjalist aspekti seal ju ei käsitletud absoluutselt. Riigikaitsekomisjoni esimees teatas siinsamas puldis, et see on täiesti rumal jutt, et jalavägi kuskil ja eriti meid ründaks ja nii edasi ja nii edasi. 

Aga need emotsionaalsed kirjeldused Kambodža ja Aafrika, ja ma ei tea, Aasia lastest ja naistest, kes miinide otsa astuvad, need on küll kohutavad, loomulikult, aga neid ei saa võrrelda Eestiga. Meie olukord hoopis teine. Meie ei külva miine lennukitelt ja niisama laiali, ei puista igale poole, kuhu juhtub, lihtsalt lootuses, et keegi peale astub. Vastupidi, meie paigutame need miinid just planeeritud, kavandatud kohtadesse, kindlate plaanide järgi, need registreeritakse, me teame kõik täpselt, kus nad asuvad. Ja me saame kasutada ju ka isedetoneeruvaid miine, mis ei tähenda seda, et kui nende aeg on läbi, et nad iseenesest lõhkeksid, vastupidi, nende lõhkevõime kaob ja nad ei lõhkegi enam. Ja seetõttu ei ole ka vajadust neid hiljem üles korjata. Noh, seda võib ikka teha, loomulikult, aga ei ole karta, et keegi tsivilist kunagi hiljem siis aastate pärast sinna otsa astub ja surma saab.  Nii et need hirmud on välistatud, aga ilma miinideta meil ei ole võimalik luua tõhusat ja ka pidavat kaitseliini, sellepärast et neid tuleb asetada sinna, kust jalavägi läbi võib tulla, neid tuleb asetada tankitõrjemiinide ümber, et vaenlasel oleks võimalikult raske tankitõrjemiine demineerida enda läbitungimise huvides ja nii edasi ja nii edasi. 

Neid maamiine on erinevaid, osa plahvatavad pealeastumisel jala all, osa hüppavad üles, paiskavad laiali selliste, ütleme, kuulide rahe, mis hävitab juba suurema osa vastasest. Ja kui me teame, et meie vaenlane kasutab kõike seda, siis eriti totter on, olgem ausad, ise mitte kasutada neidsamu vaenlasi, ühesõnaga, pidada lahingut, üks käsi selja taha seotult. See ei ole mõistlik, absoluutselt ei ole mõistlik.  

Ja Ukraina annab meile ju väga hea õppetunni. Miine kasutavad mõlemad pooled. Ja just see, miiniväljad koostöös droonidega, üks ei välista teist, vaid vastupidi, üks võimendab teist, võimaldabki ukrainlastel vastu pidada nendele massiivsetele ränkadele rünnakutele, mida nad ise kutsuvad liharünnakuteks. Ja ega siin siis olukord teistsugune ei saa olema. Liharünnakud tabavad ka Eestit ja me peame selle tõrjuma. Ja siin ei ole üldse mitte mingisugust teist varianti.  Meie kõige suurem liitlane USA ei ole konventsiooniga liitunud. Meie kõige suuremast vaenlasest ma juba rääkisin. Aga terve rida muid riike samamoodi: Hiina, India ja nii edasi. Ja nagu me näeme, siis tänapäeva realiteedid on pannud ka kõik need ülejäänud, eriti just Vene piiri ääres asetsevad riigid ümber mõtlema seda kunagist mõtlematut otsust ja kergekäeliselt vastu võetud otsust. Sest kui me vaatame põhjast alla, Norra, Soome, Balti riigid, Poola, siis tegelikult piir selle kurjuse impeeriumiga, nagu kunagi NSV Liitu kutsuti ja mis täna on täpselt samamoodi kurjuse impeerium, siis see piir on ju enam kui 2000 kilomeetrit. Me ei saa igale meetrile panna sõdurit püssiga, me ei saa igale meetrile panna sõdurit, kellel on nöör peos, et ta siis lõhkaks mingisuguse külgmiini. Me peame valmistama ette need kaitseliinid ja me peame olema valmis neid iga hetk ka juurde tegema ja paigaldama. Ja see kõik võtab aega. Ja mida rutem me selle otsuse täna teeme, seda parem.  

Ja tõepoolest, alternatiivi ei ole. Kui Soome väga suure kaitsejõudude vastuseisule vaatamata poliitikud surusid läbi selle otsuse Ottawast loobuda, siis Soomes ju arutati aastaid ja püüti leida mingisugust alternatiivi sellele. Soomel oli miljon jalaväemiini enne Ottawaga ühinemist. Ja ei leitudki, tänase päevani ei ole leitud ja Soome astub ka Ottawa konventsioonist välja.  

Nii et see on paratamatus. Miinid ei ole ilusad, nagu ma ütlesin, aga midagi ei ole teha. Sõda ei ole ilus ja vaenlast tuleb tagasi hoida, teda tuleb hävitada. Ja kõige olulisem on see, et meie võidaksime. Miinid on selles võitluses üks äärmiselt oluline ja tähtis komponent, ilma milleta paraku hakkama ei saa.  

Ja mul on tõesti sügavalt hea meel, et kui kunagi oli Isamaa ainukene, kes nõudis selle konventsiooniga mitteliitumist, siis ma ei tea küll tänase hääletuse tulemusi, aga vaadates seda konsensust riigikaitsekomisjonis ja vesteldes meie kolleegidega, siis mulle tundub, et me võtame selle konventsioonist lahkumise otsuse täna vastu. Ja ma tervitan seda. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ottawa konventsioonist ehk jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustavast ja nende hävitamist nõudvast rahvusvahelisest kokkuleppest taganemine on jõudnud täna lõpphääletusele. 

Minevikukogemus on muidugi kohutav ja seda on mitmed kolleegid kirjeldanud, kuidas jalaväemiinid toovad tsiviilohvreid ka aastakümneid peale sõja lõppu. Ja miiniväljade demineerimine on erakordselt kallis ja keeruline. Eesti demineerijad on oma oskusi ja abi pakkunud. Seda mõistes on Ottawa konventsiooniga liitunud 165 riiki ja sellisest laiast kokkuleppest, mille aluseks on humanitaarõigus, ei ole seni ükski lepinguosaline taganenud. 

Riigikogu võttis Ottawa konventsiooniga ühinemise seaduse vastu 24. märtsil 2004 ehk rohkem kui 21 aastat tagasi. Tegime seda humanitaarsetel kaalutlustel. Julgeolekukeskkond oli teistsugune ja rahvusvaheline koostöö tundus meile tõhusam. Meie otsus põhines väärtustel, soovil vähendada sõjaliste konfliktide humanitaarset mõju. See ei ole kuidagi muutunud, meie väärtused ei ole kuhugi kadunud. Ja Ottawa konventsioonist taganemine ei mõjuta Eesti pühendumust rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimisele.

Küll on aga muutunud julgeolekuolukord Venemaa täiemahulise agressiooni tõttu Ukrainas. Venemaa jätkab endiselt sõda Ukraina vastu, sooritab sõjakuritegusid, ei soovi rahu, rikub rahvusvahelisi kokkuleppeid, oma võetud kohustusi, inimõigusi ja sellist ükskõiksust inimelu suhtes näitab üles, et ei oskagi kohe sõnastada. No ei loe oma sõjaväelaste elud ega tsiviilisikute elud, Ukraina armeest rääkimata. Venemaa ei ole Ottawa konventsiooni osapool ja kasutab jalaväemiine Ukraina vastu peetavas sõjas laialdaselt ja ulatuslikult. Venemaa on mineerinud rohkem kui kolme Eesti territooriumi jagu Ukraina pinda. Rohkem kui kolme Eesti territooriumi jagu! Ja need miinid ei ole otsas. Ukraina seevastu on Ottawa konventsiooni osapool ja tal puudub õiguspärane võimalus ise Venemaa relvajõudude vastu jalaväemiine kasutada.

Nii et olukorras, kus siinsamas Riigikogus me oleme heaks kiitnud ka julgeolekupoliitika põhialused, mis ütlevad, et Eesti kaitseb end igal juhul ja kõigi ohtude eest ja kui tahes ülekaaluka vastase vastu, Eesti ei alistu kunagi ja Eesti eesmärk on muuta agressioon Eesti vastu teostamatuks, üks samm on mitte panna Eesti Kaitseväge sellisesse olukorda, nagu Ukraina armee praegu on. Praeguses olukorras pean õigeks anda Kaitseväele vajalik täiendav paindlikkus ja vabadus valida relvasüsteeme ja lahendusi, mis arvestavad meie vastu suunatud ohu iseloomu ja vastase käitumist. 

Mitmed kolleegid on väga entusiastlikult piirialade mineerimist siin kirjeldanud. Ma kinnitan, et me siin saalis täna ei kutsu üles kedagi ja ei anna suunist Kaitseväele minna piiri mineerima lihtsate lollide jalaväemiinidega. Me ei saagi sellist suunist anda. Aga samas, konventsioonist väljumine annab Kaitseväele tulevikus võimaluse hankida ja rakendada jalaväemiine juhul, kui selleks peaks tekkima sõjaline vajadus ja seda toetab Kaitseväe juhataja sõjaline nõuanne. Kalle Grünthal küll ütles, et me võiksime miine kasutada ilma konventsioonist väljumata, aga seda ei saa absoluutselt toetada. Kaitseväel on vaja seaduslikku viisi neid miine ka hankida ja rakendamise plaane teha. Nii et konventsioonist lahkumine on igatahes vajalik. 

Iseseisvuse taastamise järel võtsime sihi, et Eesti ei oleks kunagi enam üksi. Ja me ei ole üksi ka konventsioonist lahkudes. Me teeme otsuse koos lähiriikidega, kes jagavad piiri Venemaa või Valgevenega, koos Soomega, Lätiga, Leeduga ja Poolaga. Viimase pooleteise kuu vältel oleme meie kõik saanud nii eesti- kui ka ingliskeelseid pöördumisi väga paljudelt organisatsioonidelt ja üksikisikutelt. Ilmselt on ka meie kolleegid lähiriikidest neid saanud. Meid kutsutakse üles mitte taganema Ottawa konventsioonist, rõhutatakse jalaväemiinide ohtlikkust tsiviilelanikkonnale. Kahtlemata saab nõus olla, et jalaväemiinid ei vali ohvrit ja tsiviilaladel nad toovad kaasa pikaajalisi kannatusi ja ohte. Aga samas ma pööran tähelepanu, et see kirjade hulk näitab, kui tähtis ja rahvusvaheliselt märgatav on see samm, mida me teeme. See on sümboolne.

Palun kolm lisaminutit.

Jaa, kolm minutit.

Ja me lahkume Ottawa konventsioonist just sellepärast ja just niimoodi koos naaberriikidega, et saata see sõnum, et teha see sümboolne samm ja öelda, et me kõik oleme valmis ja võimelised kasutama agressori vastu kõiki vajalikke meetmeid, et kaitsta oma territooriumi ja vabadust. Välisminister ja riigikaitsekomisjoni liikmed on kinnitanud, et meie partnerid ja liitlased Euroopa Liidus ja NATO-s, kes jäävad ise Ottawa lepingu osalisriikideks, mõistavad lahkuda soovivate riikide otsuseid. Eesti on teinud ja jätkab rahvusvahelise teavitustöö tegemist selgitamaks konventsiooni tagamise põhjuseid ja tõesti seda, et see johtub ainult Venemaa käitumisest ja sellest agressioonisõjast, mida ta peab Ukraina vastu. 

Nii et kinnitan, sotsiaaldemokraadid toetavad konventsioonist lahkumist, ja tänan teid.

Suur tänu teile! Ja tõenäoliselt viimane sõnavõtja, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mul ei olnud plaanis sõna võtta.

Aga ei pea võtma sõna. 

Aga eelmised sõnavõtjad ärgitasid mind sõna võtma ja ühest aspektist lähtuvalt. Siin korduvalt rõhutati nii kolleeg Sikkuti puhul kui kolleeg Tali puhul, et julgeolekuolukord on muutunud. Aga ma tahan siinkohal tuletada meelde eesti rahva vanasõna, et rege rauta talvel, vankrit suvel, mis tähendab seda, et tuleb näha ette teatud arenguid ja tuleb mõelda ette ja tegutseda nii, et olla valmis asjaoludeks, mille tõenäosus on olemas. 

Ja kui me nüüd räägime suhetest Venemaaga ja praegu Vene-Ukraina sõjast ja ütleme, et julgeolekuolukord on muutunud, siis loomulikult on nii-öelda päevapoliitiliselt julgeolekuolukord muutunud, aga strateegilises plaanis kindlasti mitte. Kas me saame öelda, et 2004. aastal, 21 aastat tagasi, ei olnud meil mingisugust ohtu Venemaa poolt? Meie strateegiline julgeolekuoht on tegelikult olnud mitte aastakümneid, vaid aastasajandeid just nimelt idanaaber. Ja selles olukorras oli selge viga Eesti parlamendi poolt 2004. aastal, et me sellest konventsioonist lahkusime. 

Isamaa oli ainukene fraktsioon, kes hääletas selle vastu ja juhtis juba siis tähelepanu, et riigikaitselistes küsimustes tuleb väga pikalt ette mõelda, tuleb strateegiliselt mõelda. Kahjuks meil ei jätkunud siis seda tarkust. Ja mul on hea meel, et me täna selle vea parandame.

Ja tuletan meelde veel, ka tolles olukorras, ega siis Venemaa ja USA ei ühinenud ja ei ole ka tänaseks ühinenud selle konventsiooniga. Ja kas tõepoolest maailma päästab see, kui Eesti ja Läti ennast demilitariseerivad? Nii et ma loodan, et sellist naiivset ja lühinägelikku riigikaitsepoliitikat parlament tulevikus enam ei aja ja meil on ettenägemise võime tunduvalt suurem, kui see oli 2004. aastal. 

Aga mis puudutab nüüd sõjapidamise nihkumist õhku ja droonidesse, millest kolleeg Kalle rääkis, siis ega sõjapidamine maad mööda ei ole kuhugi kadunud. Lõppude lõpuks hõivatakse lõplikult need territooriumid ikka maa peal. Nii et selles mõttes on see igati ajakohane ja asjakohane.

Ja tehnoloogia on arenenud, millele viitas ka kolleeg Põlluaas, et on iseennast nii-öelda neutraliseerivad miinid olemas ja saab rakendada kaasaegsemaid võimalusi, tehnoloogiaid. 

Nii et mõtleme natukene pikemalt riigikaitse küsimustes ette ja teeme järeldusi oma eelmistest sammudest. Ja ärme räägime kogu aeg seda, et julgeolekuolukord on muutunud, mis ei ole ka nagu selles mõttes tõsi, … kus ma olen jätkuvalt kriitiline, jätkuvalt kriitiline meie enda suhtes. Pean silmas valitsust, ka meie kaitsejõudusid, parlamenti. See teema oli siin arutelul ka 2023. aastal, kui Ukraina sõda käis. Siis ei olnud meil poliitilist jõudu ja tahet seda sammu astuda, ka 2024. aastal. Ka valitsus aasta aega tagasi leidis, et see ei ole vajalik ja mõistlik. Aga täna me oleme siin. Kui palju on julgeolekupoliitiline olukord aastaga muutunud? Nii et pikka meelt ja suuremat ettenägemisvõimet meile! Aitäh!

Suur tänu teile! Hea kolleeg Kalle Grünthal, kahte sõnavõttu ei ole ette nähtud. Te peaks registreerima teise kasti ennast. Kalle Grünthal, vastusõnavõtt, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Minu ettepanekut tabas väga suur kriitika, aga minu mõte oli see, et välistada pärast sõda tegelikult võimalikud tsiviilohvrid, mis, ütleme, nende miinide paigaldamisega kaasnevad. Siin toodi välja asjaolu, et miinid on kindel vahend, mis kaitseb, ja nii edasi. Ei ole ükski rinne jäänud miinivälja taha pidama. Küll jäävad miinid esialgu vaenlase tagalasse ja teevad hiljem hävitustööd nende isikute kallal, kes sõjapidamisse ei puutu, ehk tsiviilelanike kallal. 

Väide selle kohta, et miinid on ainukene kaitsevahend, tegelikult ei päädi. Möönan, et kindlasti tulejõud miinivälja taga on märkimisväärne tugi agressori kinnipidamiseks, kuid tulen jälle selle droonide asja juurde. Ukraina kogemus on näidanud, et tulepunktid pühitakse maapinnalt lihtsalt ära. Ja Eesti territoriaalne sügavus ei ole tuhandeid kilomeetreid, vaid mingisugune paar-kolmsada kilomeetrit ainult. 

Asjaolu, et öeldakse, et hiljem need miinid sealt kõrvaldatakse, registreeritakse, on iseenesest täielik jama. Olen leidnud üle 50 lõhkekeha teisest maailmasõjast ja need Päästeametile üle andnud. See surmav oht jääb varitsema ka tulevikus. 

Aga kõigepealt ma tahaksin küsida, kui palju on siin saalis kõnepidajate hulgas neid, kes on näinud, kuidas plahvatus on rebinud mehe sisikonna lõhki ja mees roomab, kaks meetrit soolikaid järgi, ja karjub ema appi. Aitäh! 

Aitäh! Tõnis Lukas, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud eelkõneleja! Meist keegi ei taha ette kujutada üldse mitte mingisuguseid kaotusi. Loomulikult ei sõjalises elavjõus ega ka tsiviilelanike hulgas, see on meile vastuvõetamatu mõte. Me ei taha neid ette kujutada ei mõttetult rahuaja tingimustes ega ka sõjalistes tingimustes ja näiteks ka mitte siis, kui meie enda hõre kaitse on tekitanud, võimalik, et mingite bandede läbimurde ja sellega suure ohu meie tsiviilelanikkonnale, mis muidu, kui me oleksime suutnud ennast kaitsta ja NATO väed ära oodata, oleks olemata olnud. Igasugune oht tsiviilelanikkonnale on liiga jube, et seda endale ette kujutada. Me võime ennast paberil täiesti desarmeerida, aga kuhu me niiviisi jõuame?

Võib öelda, et teiste armeedega võrreldes ei ole meil lennukeid, ei ole meil tanke, me oleme ennast vabatahtlikult desarmeerinud, sest me oleme võtnud endalt võimaluse oma eelarvete kujundamisel niisuguseid väeliike või niisuguseid relvaliike soetada. Ja meil ei ole paljusid muidki relvaliiki. Öeldakse tõesti, et miinid on vaese mehe kahurvägi. Need on meile vajaduse korral jõukohased, neid võib tõesti ka ise toota. Teiste relvasüsteemide muretsemine, mis oleksid analoogilise mõjuga, käib meile tihti rahaliselt üle jõu.

Kasutusviisidest me võiksime rääkida, võib-olla selle kaheksa minuti jooksul jõuan ma ka nendest pisut rääkida. Aga lühidalt öeldes ei ole küsimus loomulikult mitte ainult piiride kaitsmises, vaid küsimus on üleüldse igasugustes operatsioonides. Ka siis, kui meil on au NATO vägesid mõni nädal oodata ja me peame neile hoidma mingeid platsdarme turvaliseks maandumiseks või tingimustes, kus tuleb hoida ära nii-öelda tiibadelt ümberhaaramist, võib selliseid relvasüsteeme vaja olla. Nagu ma ütlesin, teisi analoogilisi relvasüsteeme on meil rahalistel põhjustel raske hankida. Loomulikult loodame me kõik, et seda kõike ei oleks vaja, aga samas neid relvaliike, mis on nii meie kui teiste armeede käsutuses ja mis tapavad samamoodi, me ju kõiki ei keelusta.

Ma ei hakka tooma siin USA kui NATO juhtiva maa näidet, miks nemad ei ole sellega ühinenud. Tõepoolest, nad peavad vähe sõdu või õigemini üldse eriti ei valmistu selliste konventsionaalsete konfliktide puhuks oma territooriumil. Võib öelda, et teiste territooriumil mingite relvade pruukimisse suhtuvad nad jahedamalt ega mõtle nii palju tsiviilelanikkonnale. Aga Soomega võiks meid võrrelda küll. Üks asi on ka solidaarsus soomlastega, kus kõigis erakondades, nii tsentristlikes, parem- kui ka vasakpoolsetes jõududes, sotsiaaldemokraatide hulgas on neid, kes ei ole valmis loobuma jalaväemiinide kasutamisest ja põhjendavad seda sellega, et Soome rahvas üldiselt ei ole valmis seda tegema, sest nad peavad tõesti silmas oma pikka piiri Venemaaga. Soomlastega on meid sidunud teatav relvavendlus kõigi suurte konfliktide ajal, mis 20. sajandil meie maid puudutasid, ja seda me peaksime kahtlemata jälgima.

Üle päeva me kuuleme Vene tipp-poliitikutelt teateid, et Nõukogude Liit tuleb taastada või Tallinna tuleb pommitada või Tartu ja Narva päris Venemaale võtta. Mitte ainult nendest teadetest, vaid ka tegelikust ohuhinnangust lähtub laiemalt, et suur osa võimalikust ohust – võimalikust, mitte igapäevasest – tuleneb siiski Venemaa suunalt või vähemalt on sealtpoolt initsieeritud. Kas ta tuleb üle piiri või langeb meile taevast, on hoopis teine küsimus.

Sõjalises taktikas ei kasutata jalaväemiine eraldi, vaid kombineeritult tankimiinide vahel, selleks, et tankide eelmineeritud välju ei saaks jalavägi enne kiirelt demineerida. See tähendab, et tankimiinide vahele pannakse jalaväemiin. Ei ole mõtet endale ette kujutada miinivälju, kus jalaväemiinid pannakse niimoodi, et massiivseid rünnakuid ära hoida, üksinda, lihtsalt üksteise kõrvale ja ongi miiniväli valmis. Kui jalaväemiine ei kasutataks kombineeritult teiste miinidega, siis poleks tegelikult teisi miine ka vaja, sest nende kahjutuks tegemine on palju lihtsam.

Nii et need riigid, kes praeguseks ei ole veel ühinenud konventsiooniga, on lähtunud mingitest konkreetsetest kaalutlustest. Ma arvan, et ka meil ei ole mõtet neid kaalutlusi kõrvale jätta. Selles olukorras ei peaks me paberil püüdlikumad olema, kui reaalne elu meil olla lubab. Selle kõne ma pidasin 2004. aasta 24. märtsil, siis kui Riigikogu arutas Ottawa konventsiooni ja kui Isamaa oli ainuke, kes hääletas selle vastu, põhjendamaks, miks me ei peaks Ottawa konventsiooniga ühinema. Muidugi, mõned detailid võiksid kõlada praegu teistmoodi, aga ajakohane on see, sest strateegiline vaade, nagu siin juba mainiti, on ühe rahva tugevus, mitte nõrkus. Head Eesti lipu päeva teile!

Suur tänu teile! Ja vastusõnavõtt, Riina Sikkut, palun!

Aitäh! Nii nagu Helir-Valdor Seedrit käivitavad kolleegide sõnavõtud, minul on samamoodi. Heliri sõnavõtu puhul ma lihtsalt pean nentima, et tavapäraselt väga üheplaaniline ja nüansitundetu, sest nii nagu me nädal enne NATO-ga liitumist viisime läbi konventsiooniga liitumise lõpphääletuse siin saalis, see oli sümboolne samm, näitamaks, et me oleme koos liitlastega, nüüd me teeme selle sümboolse sammu koos lähiriikidega, et öelda, et me oleme valmis igasuguste vahenditega ennast kaitsma. Me oleme mõlemal juhul näinud väärtust ja teinud hästi argumenteeritult selle sammu.

Teine puudutab julgeolekuohtu. Kahtlemata julgeolekuoht Eestile tuleb Venemaalt ja selles plaanis ei ole midagi muutunud. Aga ükskõik millise ohuhinnangu andjalt küsida, kas aastal 2004 oli ohuhinnang Eestile samasugune, kui ta on praegu – ei olnud. See on väga palju muutunud ja see nüanss Helir-Valdor Seederi kõnest välja ei tulnud.

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Muudatusettepanekuid käesolevale eelnõule ei esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 642 lõpphääletus. Seda me teemegi peale saalikutsungit.

Head Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustavast ja nende hävitamist nõudvast konventsioonist taganemise seaduse eelnõu 642. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 81 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid 0. Eelnõu 642 on seadusena vastu võetud.

Kolmas päevakorrapunkt: Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada liiklusseaduse muutmise eelnõu, mis annab kohalikele omavalitsustele õiguse piirata või keelata renditavate kergliikurite ja pisimopeedide kasutamist" eelnõu 618 esimene lugemine. Ka siin juhin kolleegide tähelepanu sellele, et tegemist on eelnõuga, mis läheb täna lõpphääletusele ja nõuab koosseisu häälteenamust. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Mart Maastiku.

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud kolleegid! Inimesed, kes meid võib-olla vaatavad! Isamaa on esitanud otsuse eelnõu, kus me teeme ettepaneku Vabariigi Valitsusele algatada liiklusseaduse muutmise eelnõu, mis annab kohalikele omavalitsustele õiguse piirata või keelata renditavate kergliikurite ja pisimopeedide kasutamist. 

Nüüd lühidalt ka sellest eelnõust.

Härra Maastik, kas härra Randpere ja Reinsalu vestlus segab teid?

Absoluutselt ei sega.

Ei sega? No siis ei ole hullu.

Ilmselt nad arutavad sama teemat. Nii et väga tore on.

Palun jätkake!

Ainult et nad võiksid lähestikku olla. 

Eks nad lähenevad, eks nad lähenevad.

Lähenevad teineteisele, see on hea. 

Eesti suuremates linnades on viimasel ajal oluliselt suurenenud kergliikurite, pisimopeedide ja jalgrataste renditeenuste pakkumine. Tänavatele ja kõnniteedele on lisandunud kontrollimatul hulgal rendisõidukeid, mis võivad olla ohuks jalakäijatele ja teistele liiklejatele. Nii kodumaiste kui ka rahvusvaheliste ettevõtete poolt pakutavate sõiduvahendite suur hulk ja kiire levik on toonud kaasa uusi probleeme mitte ainult liiklusohutuses, vaid ka linnaruumi mõistlikus kasutamises. Praegune õigusruum ei võimalda kohalikel omavalitsustel piisaval määral reguleerida kergliikurite, pisimopeedide ja jalgrataste liiklust, määrata kindlaks nende piirarvu või nende rentimist üldse keelata. Seetõttu on rendisõidukite pakkumine paljudes kohtades ilmselgelt ületanud nõudluse ning rendiettevõtted kasutavad kõnniteid sageli sisuliselt oma sõidukite laoplatsina, mis häirib jalakäijaid ja teisi liiklejaid. 

Käesoleva otsuse eelnõuga tehakse Vabariigi Valitsusele ettepanek töötada välja ja esitada Riigikogule liiklusseaduse muutmise eelnõu, mis annab kohalikele omavalitsustele õiguse piirata või keelata oma territooriumil renditavate kergliikurite, pisimopeedide ja jalgrataste kasutamist. See liiklusseaduse muudatus võimaldaks kohalikel omavalitsustel reguleerida oma territooriumil paremini liikluskoormust ja ka ‑ohutust ning vajaduse korral vähendada renditavate kergliikurite, pisimopeedide ja jalgrataste liigset hulka tiheda liiklusega piirkondades ja kitsastel kõnniteedel. Samuti aitaks see kaasa avaliku ruumi mõistlikule ja turvalisele kasutamisele ning annaks kohalikele omavalitsustele võimaluse säilitada linnaruumi, kus oleks ohutu liigelda nii jalgsi kui ka kõigi liiklusvahenditega. 

Eelnõu eesmärk, rõhutan, ei ole kehtestada uusi piiranguid või keelde, vaid suurendada kohalike omavalitsuste õigusi, anda kohalikele omavalitsustele võimalus oma kogukonna vajaduste ja olude põhjal otsustada, kui suurt hulka renditavaid kergliikureid, pisimopeede ja jalgrattaid nad oma territooriumil vajavad. 

Ja niipalju siis lisan veel, et sama probleemiga on tegelikult olnud mitmed omavalitsused, eriti suuremad omavalitsused siis Eestis juba tugevasti kimpus. Tallinna võimuliit on kõik seda meelt, et oleks vaja reguleerida. Kõik te näete tänavatel, mis toimub, et meil on neid punaseid, rohelisi ja mitmevärvilisi kergliikureid juba kõik ristmikud nii täis, et enam tõesti kõndima ei mahu. Samas võib see tekitada olukorra, kus sa võidki viia oma ka mingi mopeedi, paned sinna reklaami peale ja ta seisab sul seal koos reklaamiga, sisuliselt on ka see võimalus olemas. Ma saan aru, et kõigil ettevõtjatel, meil on vaba turumajandus üle Eesti ja võivad tulla siia kõik pakkujad. See tähendab seda, et kui meil tuleb veel viis või kuus firmat siia, siis me lihtsalt lõpuks selles rägastikus enam ei suuda ise liigelda. See vajab reformimist, seega see eelnõu on igal juhul vajalik. 

Ma tean seda, et majanduskomisjonis arutati seda teemat. Tegelikult samasisuliste ettepanekutega tuli veel kaks erakonda välja. Nii et ma loodan väga, ma ei hakka pikalt teie aega siin raiskama, kõik saate aru, et see on väga vajalik eelnõu. Täna see tuleb ka juba hääletusele. Teen ettepaneku kõigile seda toetada, olenemata, millisest erakonnast te olete. Ja kui on küsimusi, siis olen meeleldi nõus vastama. Aitäh!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Nüüd palun tutvustama juhtivkomisjoni seisukohti ja langetatud otsuseid auväärt kolleegi Urve Tiiduse.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Majanduskomisjon arutas sedasama otsuse eelnõu numbriga 618 20. mail. Komisjonis tutvustas eelnõu eesmärki algataja esindaja Mart Maastik nagu tänagi ja valitsuse poolt oli kohal Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi maa- ja ruumipoliitika osakonna nõunik Anne Martin. 

Nagu kuulsime, soovitakse teha ettepanek Vabariigi Valitsusele liiklusseaduse muutmise eelnõu algatamiseks. Ja muutmise eesmärk, kordame üle, on anda kohalikele omavalitsustele õigus piirata või keelata renditavate kergliikurite, pisimopeedide ja jalgrataste kasutamist omavalitsuse territooriumil. Teatavasti on parlamendis menetluses ja täna ka päevakorras kokku kolm eelnõu, mis kõik on seotud kergliikurite kasutamisega kohaliku omavalitsuse territooriumil. Nende arutelu majanduskomisjonis toimus kahel päeval. 

Esimesel päeval, 19. mail, oli komisjoni liikmetel võimalik saada põhjalik ülevaade Vabariigi Valitsuse ja Tallinna linna seisukohtadest. Ja 20. mail, kui 618 OE oli arutusel, seda enam ei korratud. Nende aruteludega saab tutvuda põhjalikes protokollides 19. mai istungi kohta. 

Mart Maastik selgitas ka, et seadusemuudatusega tekib KOV-idel võimalus reguleerida oma territooriumil paremini liikluskoormust ja -ohutust ja vajaduse korral vähendada renditavate kergliikurite, pisimopeedide ja jalgrataste hulka tiheda liiklusega piirkondades ja kitsastel kõnniteedel. Ja eelnõu esitleja rõhutas, et eelnõu eesmärk ei ole kehtestada uusi piiranguid või keelde, vaid suurendada kohaliku omavalitsuse õigusi. 

Komisjoni esimees märkis, et kui eelnõu algataja soovib Vabariigi Valitsust kohustada seaduse muutmiseks eelnõu algatama, saab otsuse teha vaid Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Seega on 618 otsuse eelnõu ühe lugemise eelnõu ja see on vastavalt põhiseaduse §-le 103. Eraldi komisjon otsust ei langetanud. 

Aga otsused tehti ja esimene on ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 4. juunil. Poolt oli 7, vastu 2, 1 ei hääletanud. Teine otsus tehti ka ja see on ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus ja siin oli täielik konsensus. Aitäh teile!

Suur tänu! Ka teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid ja eelnõu esitaja! Soovin esiteks tänada selle otsuse eelnõu eest. Kindlasti see on oluline samm, Keskerakond kindlasti toetab seda ja soovitab seda teha ka teistel fraktsioonidel. 

Tõesti, selle otsuse eelnõuga tehakse ettepanek Vabariigi Valitsusele algatada liiklusseaduse muutmise eelnõu, mis reguleeriks kergliikurite, pisimopeedide ja jalgrataste küsimuse. Aga ma pööran tähelepanu, et täna tuleb ka eraldi eelnõu, kus ma olen kõik need asjad ilusti juba ära reguleerinud, väga konkreetselt. Pärast selle eelnõu toetamist toetage kindlasti ka seaduseelnõu, kus on kõik need punktid ilusti lahti kirjutatud. Sellega saaks väga kiiresti asjaga ühele poole. 

Kahjuks tõesti, tänaseks oleme selle küsimusega hiljaks jäänud. See kaos, mis on tekkinud Tallinna linnatänavatel, on muutumas aina ohtlikumaks meie liiklejatele. Kahju, et selle küsimusega õigeaegselt ei tegeletud. Tegelikult see, et pisimopeedid tulevad tänavatele, oli juba teada eelmisel aastal, aasta tagasi. Ja paralleelselt olid samal ajal siin Riigikogus arutlusel liiklusseaduse muudatused, kuid millegipärast needsamad erakonnad, kes olid Riigikogus ja valitsuses ja kes on ka Tallinna Linnavalitsuses, millegipärast ei soovinud seda küsimust reguleerida. 

Selles mõttes on kahju, et me kaotasime väga palju väärtuslikku aega. 

Ja ma ütlen ära veel ühe väga olulise asja, miks seda eelnõu täna tuleks toetada. Eelmisel nädalal ka Tallinna Linnavolikogu seda küsimust arutas. Ma kaitsesin otsuse eelnõu, millega Tallinna Linnavolikogu pöördus riigi valitsuse poole palvega see küsimus kiires korras lahendada. Ja seda ettepanekut, seda otsuse eelnõu toetasid kõik erakonnad konsensuslikult Tallinna Linnavolikogus. Ehk siis seda toetasid lisaks Keskerakonnale ka Reformierakond, sotsiaaldemokraadid, Eesti 200, Isamaa ja ka EKRE. See oluline küsimus on Tallinna Linnavolikogu poolt ka juba antud üle riigi valitsusele. 

Ehk siis täna on väga hea päev selles mõttes, et me saame selle küsimuse igatepidi ära reguleerida. Nii et mul on palve kõikidele fraktsioonidele, kõikidele saadikutele, ka saadikutele, kes on niinimetatud aknaalused: palun toetage seda otsuse eelnõu ja pärast kindlasti toetage ka minu poolt kaitstavat seaduseelnõu, mis puudutab kergliikurite, pisimopeedide reguleerimist. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk. Palun!

Hea juhataja ja head kolleegid! See on selgelt väga olulise teemaga arutelu. Siin ühte teemat ei ole puudutatud, üleüldse, et me näeme linnades täna neid tõukerattaid ja jalgrattaid ja kõike muud. Tegelikkuses me oleme unustanud ära ühe olulise poole – inimeste tervise. Selle asemel et rahulikult jalutada ja vahest ka sörkjooksu teha, oleme jõudnud järeldusele, et igas nurgas peaks olema tõukeratas ja kõik kõnniteed on sõiduvahendeid täis, seal, kus inimesed tahaksid teha tervisesporti. Minu arvates on väga oluline, et valitsus võtaks selle teema endale laua peale, ja ma loodan siiralt, et tänased koalitsioonipoliitikud saavad sellest aru, et Eestis on oluline tervis. Ilma terviseta ei ole midagi teha. Ja kui me ainult tõukeratastega sõidame mööda linna või varsti ka maal, siis kuhu jäävad meie inimeste tervislikud elukombed? Nii et toetage Isamaa ettepanekut ja ma loodan tõesti, et kõik Riigikogu liikmed ühiselt suunavad selle valitsusele õigete otsuste tegemiseks. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. (Saalist räägitakse.) Head kolleegid, sõnavõtuks võib registreerida aegsasti, siin ei ole öeldud, et peab vahetult kolm sekundit enne seda, kui viimane … Seda võib juba teha kohe. Kui me avame selle päevakorrapunkti, saab juba registreerida sõnavõtuks. (Saalist vastatakse.) Jah, meil tuleb seda teemat veel … Ma arvan, et sinu sõnavõtt … (Saalist vastatakse.) Kahjuks ma sulgesin läbirääkimised. (Saalist küsitakse.) Ma tänan väga! Ikkagi džentelmen! (Saalis on lärm.)

Head kolleegid, sellele eelnõule muudatusettepanekuid ei esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 618 OE lõpphääletus ja me seda teemegi peale saalikutsungit. 

Kolleeg Peeter Ernits, kas teil on protseduuriline küsimus?

Hea juhataja! Kuna meie loss on muudetud täna selliseks turismiobjektiks, kas on arvestatud selle kutsungi puhul, et mingisuguse koefitsiendiga ajapikendust saab. Praegu peab nagu … Vanu koridore ei saa kasutada ja paljudel tuleb pikemat teekonda läbida. Aitäh!

Hea kolleeg, mulle pole laekunud üheltki kolleegilt seisukohta, et tänane teekond on pikem, kui ta on seda varem olnud. (Saalis räägitakse.) 

Head kolleegid, juhin tähelepanu sellele, et selle eelnõu vastuvõtmiseks otsusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada liiklusseaduse muutmise eelnõu, mis annab kohalikele omavalitsustele õiguse piirata või keelata renditavate kergliikurite ja pisimopeedide kasutamist" eelnõu 618. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 22 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. See ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 618 on tagasi lükatud.

Neljas päevakorrapunkt: keskkonnakomisjoni algatatud atmosfääriõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 393 teine lugemine. Head kolleegid, informeerin teid kohe alguses, et emotsioone vaka all hoida, et juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 393 teine lugemine katkestada ja vastavalt kollasele raamatule see hääletamisele ei kuulu. Ehk kui me oleme selle punkti ära menetlenud, toimub selle eelnõu katkestamine. Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks hea kolleegi, keskkonnakomisjoni esimehe Yoko Alenderi.

Aitäh! Austatud aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Tõepoolest, katkestamise ettepaneku komisjon teeb. Ja seda seetõttu, et eelnõu on võrreldes algse versiooniga muutunud piisavalt. Me soovisime anda Riigikogu liikmetele võimaluse teha muudatusettepanekuid. 

Aga tutvustan lühidalt eelnõu sisu ja tausta. Eelnõu tuleneb tegelikult õiguskantsleri märkusest, et atmosfääriõhu kaitse seadusest ei selgu piisavalt täpselt, millal müra sihtväärtust rakendatakse. Sellest tulenevalt on keskkonnakomisjon koostanud eelnõu, see problemaatika on olnud tegelikult menetluses päris kaua. Eelnõu algatati 6. märtsil 2024. aastal ja eesmärk ongi sätestada paremini just müra sihtväärtuse mõiste ja kõrvaldada need probleemid rakendamisel praktikas. 

Esimene lugemine toimus 20. märtsil 2024. aastal. Riigikogu liige Priit Sibul tegi toona eelnõule kaks muudatusettepanekut. Vahepeal on keskkonnakomisjon eelnõu arutanud kolmel istungil: 2. aprillil 2024. aastal ja sel aastal 12. mail ja 19. mail. On kuulatud ka huvigruppe ja kujundatud komisjoni seisukoht nii muudatusettepanekute kohta kui nende põhjal tegelikult need muudatusettepanekud, mis Priit Sibul esitas, need on sisuliselt arvestatud. Ja see uus lahendus siis tegelikult defineeribki ära. Nii nagu on defineeritud müra piirväärtus, sarnaselt defineeritakse, antakse definitsioon ka sihtväärtusele ja sätestatakse, millisel juhul seda kasutada. Täpsustused mõõtmise kohta teeb Kliimaministeerium vastavas määruses.

Komisjonis toimus nüüd vahepeal arutelu huvigruppidega. Tegelikult saadi teada seda, kuidas neid sihtväärtusi praktikas rakendatakse. Ja tõepoolest on selge, et arendaja ei saa ka vastutada müra eest, mis tuleb näiteks möödasõitvatest autodest. Ja see lahendus, mis nüüd muudatusettepanekutega on antud, aitab tegelikult selle õigusselguse tuua ja seadust korrektselt rakendada.

Ja viimased otsused tegi komisjon 19. mail. Otsustati muudatusettepanekuid, mille esitas Priit Sibul, arvestada sisuliselt ja keskkonnakomisjoni moodustatud muudatusettepanekuid arvestada täielikult. Ja määrati siis ka siinkõneleja juhtivmenetlejaks ja saadeti eelnõu suurde saali tänaseks teisele lugemisele. Aga nagu ma juba mainisin, siis me katkestame, et Riigikogu liikmed saaksid ka uuele versioonile teha omad muudatusettepanekud. Aitäh!

Suur tänu teile! Evelin Poolamets, küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kas komisjonis oli juttu ka sellest, et see eelnõu puudutaks tuuleparke? Ehk siis, kui juba selles piirkonnas on üks tuulepark loodud, siis ei pea enam arvestama seda müra, kuna müratase on juba nii kõrge, et võib vabalt ilma mureta teise tuulepargi kõrvale teha.

Aitäh! Ei, komisjonis tuulikutest juttu ei olnud, aga seadus kohaldub igat laadi mürale ja kõikidele planeeringutele, kui see on asjasse puutuv, loomulikult.

Tänan! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud koosoleku juhataja! Kõigepealt tänan keskkonnakomisjoni esimeest. Ma arvan, see on väga mõistlik ettepanek, et see eelnõu teisel lugemisel katkestada. Seda tõesti põhjusel, nagu eelkõneleja ütles, et eelnõu muutub oluliselt. Kutsun üles kolleege suhtuma tõsiselt täiendavate muudatusettepanekute esitamisse, sest minu hinnangul ei pruugi see lahendus, mis praegu siia kirja on saanud, lahendada seda probleemi, millele õiguskantsler viitas. See, et me tekitame nii-öelda lisaks piirväärtusele sihtväärtuse ja delegeerime selle õiguse ministrile määruse tasandile, et kuna, kus ja mis tingimustel sihtväärtust siis mõõtma hakatakse. Minule tundub, et seadusandjal ei ole vaja mitte kellelegi seda delegeerida, vaid reguleerida see ise ära, sest see on üsna nii-öelda pisikeste detailide kontekstis olulised teemad, mille peale inimesed ei pruugi alati ise tulla enne, kui nad on omale vara soetanud ja siis üks hetk on juba hilja, eks. 

Need kaks muudatusettepanekut, mis minu poolt olid esitatud, olid esiteks see, et võtta eelnõust välja punkt, mis rääkis sellest, et kui müra on piltlikult öeldes kodus rõdul või terrassil liiga suur, et siis võiks minna lähedal asuvasse alasse. Ka esimese lugemise ajal, võib-olla kolleegid mäletavad, et meil käis tohutu arutelu, et kui lähedal see siis olema peaks ja kas kiviviskekaugus on piisav vahemaa ja nii edasi, eks. Aga see on nagu täna siin eelnõus lahendatud teistpidi, ehk nii nagu ma ütlesin, see sihtväärtuse hindamine on jäänud ministri määruse reguleerimise tasandile. 

Ja teine küsimus on see, et kui planeeritakse hoonet, millel on väljaulatuvad osad ehk rõdud ja terrassid ja kui hoone planeeritakse mürarikkasse paika, siis oli minu ettepanek näha ette kohe konkreetsed kompensatsioonimehhanismid, mis võiksid olla siis kas terrasside ja rõdude klaasimine või see, kust müra tekib ehk maanteeäärse seina müratõkke, kas klaasseina või mingil muul kujul see kinni saada. Mulle öeldi, et nüüd selle uue korra järgi ei olegi võimalik sinna hooneid planeerida ja selles kontekstis on võimalik seda ettepanekut, selles kontekstis on see justkui sisuliselt arvestatud. Aga tegelikult neid kompensatsioonimehhanisme ei teki. Ma ütlen, et paljudel puhkudel mure tekib siis, kui inimesed on vara soetanud ja tagantjärele hakkavad sellega tegelema. Tõsi on see, et ega me ei saa ka arendajate ja planeerijate eest kõike ära teha, aga mu meelest on meil mõistlik teatavas kontekstis neid muresid ennetada ja neile eelnõuga lahendus leida, milleks keskkonnakomisjon on meile võimaluse andnud. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu teile!  Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Head kolleegid, täpsustan lihtsalt eelnenud kõne vastuseks, et õiguskantslerile on seda nüüd keskkonnakomisjoni poolt väljapakutavat lahendust tutvustatud ja õiguskantsler leiab, et see lahendab selle olukorra ja loob vajaliku õigusselguse. Ja mainin ka ära, et tõepoolest eelnõus määratletakse ära, et sihtväärtust kohaldatakse just müratundliku ala planeeringu koostamisel, kui planeeringuga muudetakse maakasutuse juhtotstarvet ja planeeringualal ei ole müra sihtväärtus ületatud. See selgus siiski selle muudatusettepanekuga luuakse.

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Head kolleegid! Vaatamata sellele, et juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 393 teine lugemine katkestada, peame ikkagi läbi vaatama esitatud muudatusettepanekud. Mida me ka teeme.  Muudatusettepanek nr 1, esitanud keskkonnakomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 2, selle on esitanud Priit Sibul. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada sisuliselt, viide: vaata muudatusettepanek nr 1. 

Priit Sibul, palun!

Ma palun teist muudatusettepanekut hääletada. 

Jah, me teeme seda. 

Head kolleegid, mulle tegelikult on laekunud veel ühe Riigikogu liikme poolt selline märkus, et tõepoolest võib-olla täna seoses Pika Hermanni torni külastamise aktiivsusega võib saali jõudmine võtta rohkem aega, nii nagu Peeter Ernits tähelepanu juhtis. Minu ettepanek oleks, et me teeme saalikutsungi 2 minutit ja 30 sekundit nüüd ja edaspidi kuni kuni kella 9-ni, sest kella 9-ni minule teadaolevalt on need ekskursioonid. Peale seda neid enam ei ole, sealt edasi 2 minutit.  Nii et saalikutsung 2 minutit ja 30 sekundit, palun! 

Head kolleegid, kuna teid on nüüd rohkem saalis ja tähelepanu rohkem, siis informeerin veel kord, et kuivõrd tõepoolest seoses avatud uste päevaga ja oluliselt aktiivsema Pika Hermanni torni külastamisega seoses Eesti lipupäevaga tõesti see teekond, üks nurk on lausa suletud seal. Ma olen nii aru saanud. Ja kaks Riigikogu liiget on avaldanud selle pärast muret, et ei pruugi saali jõuda. Siis sellest hetkest ja edaspidi kuni, pange nüüd tähele, kella 19-ni – ma ütlesin, kella 21-ni on kõik saalikutsungid 2 minutit ja 30 sekundit. Kell 19! Ma algul arvasin, et kella 21-ni on külastus, aga virgats andis teada, et kella 19-ni. Kella 19-ni on kõik saalikutsungis 2 minutit ja 30 sekundit, kui on vaja hääletada.  

Peeter Ernits, kas teil on sellega seoses küsimus?

Hea juhataja! Aitäh, et tulite saadikute murele vastu. Aga minu küsimus on, et me oleme teaduspõhine riik ja kus koha pealt, kas on mingeid mõõteandmeid, et te pikendasite seda kutsungiaega 2 minuti ja 30 sekundiga. No näiteks, kes kõige kaugemal, Luisa Rõivas ja kes seal on kõige kaugemates kohtades, kas selle ajaga, selle 30 sekundiga, jõuab? Oli see piisav, on mõõteandmed olemas?

Teaduslikku sellist uurimust selle kohta tehtud ei ole, lihtsalt ei ole veel jõudnud, vaat see ajavahemik on nii lühikene, et me peame praegu nüüd otsustama, ei jõua seda uuringut teha. Aga kui mõned kolleegid kurdavad, et sellega ei jõua, siis on järgmisel juhatajal võimalus seda pikendada. Aga mulle ei ole laekunud kaebust, et keegi ei jõuaks selle ajaga.

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2, mille on esitanud Priit Sibul. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada sisuliselt, viide: vaata muudatusettepanekut nr 1. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 10 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 2 ei leidnud Riigikogu toetust, kuigi on arvestatud. 

Muudatusettepanek nr 3, ka selle on esitanud hea kolleeg Priit Sibul, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Viide: vaata muudatusettepanekut nr 4, mis on küll veel hääletamata. Priit Sibul, palun!

Palun ka seda hääletada.

Jah. Kas me võime kohe minna hääletuse juurde? (Saal on nõus.) Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 3, mille on esitanud Priit Sibul. Juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada sisuliselt, viitega järgmisele muudatusettepanekule nr 4. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 10 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 3 ei leidnud Riigikogu toetust.

Muudatusettepanek nr 4, selle on esitanud keskkonnakomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Koos sellega oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Nagu ma eelpool juba olen korduvalt viidanud, on juhtivkomisjoni ettepanek eelnõu 393 teine lugemine katkestada. Teine lugemine on katkestatud ja muudatusettepanek esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 18. juuni kell 17.15. Oleme neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Viies: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõu 615 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Evelin Poolametsa.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tuulikute kõrgus ja võimsus on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud, viies meid olukorda, kus senine õiguslik ja tehniline arusaam tuuleenergia mõjust on jäänud ajale lootusetult jalgu. Kui veel kümmekond aastat tagasi jäi tüüpilise maismaatuuliku kõrgus alla 150 meetri ning labade läbimõõt ei ületanud sadat meetrit, siis tänased arendused liiguvad hoopis teisel skaalal. Uutes planeeringutes, sealhulgas Sopi-Tootsi ja teistes kavandatavates parkides planeeritakse 250 kuni 300 meetri kõrguseid tuulikuid. See tähendab, et me ei räägi enam lihtsalt energiat tootvatest seadmetest, vaid sisuliselt mastaapsetest tööstusobjektidest, mille füüsiline ja psühholoogiline mõju ulatub kaugele üle nende vahetu asukoha. 

Selliste tuulikute mõju on mitmetasandiline. Akustiline mõju, müratase, sealhulgas madalsageduslik müra ja infraheli on uute põlvkonna tuulikute puhul märkimisväärselt kõrgem. Kuigi inimese kuulmislävi algab 20 hertsist, on mitmed teadusuuringud näidanud, et infraheli alla 20 hertsi võib mõjutada närvisüsteemi, südame-veresoonkonda ja põhjustada teisi häireid, sealhulgas unehäireid, ärevust või üldist elukvaliteedi langust. Madalsageduslik heli ei kao seinte taha ega nõrgene sarnaselt kõrgsageduslikega helidega. Lisaks on probleemiks varjutamine. Päikesepaistelisel ajal põhjustavad pöörlevad labad vilkuvaid varje, mida kogetakse tuulepargi läheduses asuvates majades. Inimesed kirjeldavad seda kui vilkuvat valgusmüra, mis on häiriv nii inimestele kui ka loomadele. Ka visuaalne mõju on väga suur häiring. Kõrguse tõttu on tuulikud nähtavad kümnete kilomeetrite kaugusele, rikkudes maastikuvaadet ja ka piirkonna visuaalset identiteeti. Suur tuulik tähendab alati domineerivat visuaalset elementi, mida ei ole võimalik varjata ei metsa ega maastiku reljeefi taha. See muudab ümbruskonna taju, kodutunne asendub tööstusmaastikuga. Samuti on suur mõju ka kinnisvarale. Rahvusvahelised uuringud, sealhulgas Saksamaal, Hollandis ja Ameerika Ühendriikides, näitavad selgelt, et mida lähemal tuulikule kinnisvara asub, seda suurem on selle väärtuse langus. Eestis ei ole vastavaid uuringuid tehtud ja see on probleem. Kuid praktikas näeme juba täna, et inimesed ei ole valmis ostma kinnistuid tuulepargi lähistele ja vastupidi, kipuvad sealt hoopis ära kolima. Samuti puuduvad Eestis tervisemõju-uuringud. Eesti riik toetub oma seisukohtades välisuuringutele eelkõige Taani, Hollandi, Saksamaa ja Suurbritannia uuringutele. Eestis endas ei ole seni tehtud sõltumatuid tervisemõju-uuringuid uue põlvkonna tuulegeneraatorite kohta.

Praegu seaduslik tuulepargi mõjuala ulatus on Eestis seaduses määratud kahele kuni kolmele kilomeetrile. Sellest kaugemal elavad inimesed pole seaduse silmis justkui mõjutatud, kuigi nad tegelikult on. See kunstlikult piiratud mõjuala välistab suure osa inimesi nii keskkonnatasude saajate hulgast kui ka planeeringutes osalemise võimalusest. 

Kui me vaatame, mis toimub Soomes, siis Soomes tegi 2024. aastal keskkonnaministeerium ettepaneku, et tuulikud asuksid hoonetest kaheksa korda kaugemal, kui on tuuliku kogukõrgus. Peaaegu samasugune reegel on Saksamaal. Seal kehtib kümne kõrguse reegel ja Lätis jõudis ka parlamenti eelnõu, millega soovitakse peatada uute tuuleparkide rajamine.

Meretuuleparkide puhul arvestatakse Eestis 20-kilomeetrise mõjuraadiusega. Kas pole loogiline, et sama mõõdupuu peaks kehtima ka maismaal, kus inimesed elavad vahetus läheduses ning kogevad müra, vibratsiooni ja visuaalset survet märksa enam? Meie praegune seadus seab maismaa tuulepargi mõjualaks, kui ta on kõrgem kui 250 meetrit, kaks kuni kolm kilomeetrit. See eelnõu parandab selle vastuolu. Me teeme ettepaneku määratleda 250 meetri või kõrgemate tuulegeneraatorite mõjuulatuse 20 kilomeetrile, samamoodi nagu see on määratletud meretuuleparkide planeeringutes. Kui tuulik on sama kõrge, sama võimas, olgu ta siis paigutatud kas merele või metsa vahele, siis me peaksime neid mõjusid kohtlema sarnaselt, mitte erinevalt. Selline õiguslik asümmeetria ei ole mitte ainult ebaloogiline, vaid on ka põhimõtteliselt ebaõiglane. Õiglus algab võrdsest kohtlemisest nii elanikule kui ka maaomanikule. Inimene, kes elab 15 kilomeetri kaugusel tuulikust, aga kelle uni, kinnisvara hind ja kelle elukeskkond on mõjutatud, ei saa enam kuulda õiguskantsleri või ametnike suust, et teda see mõju ei puuduta. Ja seetõttu ei saa tänast õiguslikku korda pidada õiguspäraseks ega teaduspõhiseks. Kui riik soovib olla aus ja tasakaalukas, rohepöörde läbi viia, siis tuleb mõjuala määratlus viia vastavusse tegelikkusega. Meie eelnõu teebki selle ära, sätestades, et 250 meetri või kõrgema tuulegeneraatori mõjuala peab ulatuma oma 20 kilomeetrini. Kui riik tahab rohepööret, siis peab see toimuma koostöös inimestega, mitte nende arvelt. Planeerimissüsteem peab lähtuma mitte ainult majandushuvidest, vaid ka põhiseaduslikest õigustest, milleks on elada rahus, väärikas elukeskkonnas ja olla kaasatud. Aitäh! Ma olen valmis vastama teie küsimustele.

Suur tänu teile! Teile on ka küsimusi. Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu, austatud ettekandja ja austatud istungi juhataja ka! Suuremalt eelnõu kommenteerimata, kuna mainisite Sopi-Tootsi tuuleparki. Riigikogu keskkonnakomisjon külastas eile just seda, tegi oma istungi seal. Kaasas oli ka üks teie fraktsioonikaaslane, muuseas. Ja seal selgus, ma loen ette mõned asjad, et kõige kõrgem, mis seal tuulik on, on laba ulatus tipuni on 243 meetrit, aga see selleks. Mis ma tahan öelda, välja tuua, on nimelt nii, et seal on kõik uuringud Terviseameti poolt tehtud, sealhulgas on lõpetatud ka infrapunauuring ja ühtegi kaebust nagu või ühtegi sihukest probleemi nende poolt nagu ei olnud. Ja teiseks, koostöö kogukonnaga on seal väga hea. Meie kohtumisel osales ka vallavanem, kes omakorda kinnitas ka väga head koostööd. Ja küsimus on, et kas te ise olete käinud nende tuuleparkide arendustes või tuuleparkidel kohapeal, kohtunud ja milline on tagasiside olnud.

Aitäh küsimuse eest! Olen käinud Saarde tuulepargis. Seal jäävad ka need tuulikud sinna alla 300 meetri kõrguse. Ja kui rääkida kohalike inimestega, on tõesti erinevaid arusaami saan ma. Aga väga paljud seal läheduses elavad inimesed on kurtnud tervisemuresid, Terviseametile on kirjutatud häiringutest. Kui inimene pidevalt elab seal väljas, siis nähtavasti see ei ole võrreldav korra külastusega, vaid need probleemid tekivad pikemaajalises mõjus. 

Kui vaadata, milline on meie seaduse regulatsioon, esmaspäeval, kui te juhtusite kuulma minister Suti ettekannet, siis tema tõi näitena, et kõiki meie neid uuringuid ja metoodikaid reguleerib, välja reguleerib juhend, mis riigihanke korras telliti, kuigi sellel ei ole õiguslikku siduvust, selle hanke mõjul saadud juhendi nimi on "Tuuleparkide keskkonnamõju hindamise juhend. Müra, vibratsioon, varjutamine". Tundsin huvi, kas see baseerub ka kaasaegsetel andmetel. Me teame ise, et kui 2004. aastal neid esimesi tuulikuid paigaldama hakati, need olid kas seal ühemegavatised, need jäid alla 100 meetri kõrguse, ja nüüd on tehnika nii palju arenenud, et tuulikute kõrgused ulatuvad 300 meetri kõrguseni, võimsused on seal juba arvestavad kaheksamegavatiseid. Needsamad uuringud, mis on tehtud, need on üle 10 aasta vanad. Need ei arvesta nagu neid uusi tehnoloogilisi arenguid.

Mait Klaassen, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ja ettekandja! Kõigepealt mõned asjad klaariks ära. Käisime üheskoos kogu komisjoniga seal Sopi-Tootsi tuulepargis ja ega me ei oleks sinna kohale jõudnud, kui autojuht ei oleks teadnud, sest mitte kuskile seda näha ei olnud kolme kilomeetri kauguselt ka. Peale selle seal tuulikute all seistes ei olnud kuulda muud, kui tuul vilises kõrvus. Ühtegi tiivikuhäält ma ei kuulnud. Ja see, mida siin kolleeg Jaanson mainis, et teie erakonna- ja fraktsioonikaaslane oli ka kaasas, siis meil tekkis mõte, et ostaks endale sinna tuulikute lähedale ühe elamise. Seal saab kompensatsiooni. Aga küsimus on mul hoopis selline: millest tuleneb see 20 kilomeetrit merealadel? Kas see on nähtavuse pärast või mingil muul põhjusel ja miks see 3 kilomeetrit ei rahulda teid?

Aitäh küsimuse eest! Väga lihtne: ma leidsin, et kui seaduses on hetkel määratletud nii, et meretuulepargid, mille puhul me teame, et nad on kõrgemad ja nad on võimsamad, et seadus on juba kehtestanud selle 20 kilomeetrit. Kindlasti on seal taga uuringud, miks see on nii tehtud, miks see mõjuala on 20 kilomeetrit. Ja kui nüüd see sama võimas ja sama kõrge tuulik, mis parameetritelt vastab meretuulikule, on pandud maismaale, siis oleks ju loogiline, et sama mõjuala, mis on tal merel, on maismaal. Ja sealt tulenevalt ongi see 20 kilomeetrit võetud.

Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud ettekandja! Siin eelnevad küsijad küsisid või ütlesid, märkisid, et käisid seal tuulepargis ja midagi ei olnud tunda või kuulda. Aga ega radioaktiivne kiirgus on ka selline asi, et ega seda ka ei tunne, ei näe, enne kui lõpuks juuksed peast ära kukuvad. Põhimõtteliselt on olemas ka aastast 2018 WHO juhend, mis käsitleb tuuleparkide ohtlikkust, kus on ära märgitud ka alates südamepuudulikkusest, lõpetades unehäiretega, et see teema on väga ohtlik. 2. detsember möödunud aastal Aive Telling ministeeriumist teatas, et Eestil tegelikult puudub teadmine kogu selle informatsiooni kohta, mida need tuulikud tegelikult põhjustavad. Vaatamata sellele, et Eesti esindaja ütles, et ei tea midagi, siis hakati produtseerima ikkagi seda, et kõik on korras. Kuidas saab võimalik olla, kui Eestil puudub teadmine ja ikkagi arendajad räägivad, et kõik on korras?

Aitäh! Väga hea küsimus. Mul on ka samasugune küsimus tekkinud, miks eiratakse nende inimeste kaebusi, miks ei võeta neid nii tõsiselt, et tunda huvi, kas ja mis põhjusel inimesed tunnevad neid tervisehäiringuid. 

Ja kui nüüd vaadata, kui palju on samasuguseid kogemusi ka mujal maailmas, siis neid varjatakse, ei avalikustata. Seda enam, et suhtutakse ka eelarvamusega, on ka siit puldist öeldud, et infraheli on kuskil põllu peal ja see on välja mõeldud, et sellist asja pole olemaski justkui, ja inimesed, kes tunnevad häiringuid, et need ei ole võib-olla vaimselt terved. On selliseid vihjeid tehtud. 

Aga mina näen siin ühe põhjusena ka suurt rohepesuprojekti. Kuivõrd ebaõiglane on juba see olukord, et kohalikes omavalitsustes tellivad arendajad keskkonnamõju hindamise uuringuid, ehk siis seal tekib selline küsimus, kas me saame neid mõju-uuringuid usaldada, kui selle maksab kinni asjast huvitatud isik, ja teisest küljest veel, võtame kas või selle terviseuuringu ja mürauuringu, mis siin aastavahetusel oli, et kui kaua seda varjati, enne kui avalikustati, ja sellega käis kaasas ka veel väga palju ebaselgust, et ei vastanud need mõõteriistad piltidel olevatele. Kogu selline diskussioon, mis meil ka praegu siin on, on ju tegelikult tekkinud ühelt poolt. See on tekkinud kas siis valitsuse poolt, et need asjad ei ole lahti räägitud, ei ole sellist õigusselgust, ei ole ju meil õiguslikke normatiive, vaid me kogu aeg baseerume välismaistel kogemustel. Kummaline on veel see, et nii suuri tuulikuid, nagu praegu Eestisse kavandatakse, ju väga palju ei ole varem püstitatud maismaale.

Yoko Alender, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Tõepoolest, eile keskkonnakomisjoniga käisime Sopi-Tootsi tuulepargiga tutvumas ja seal õhtul toimus ka tutvustus kohalikele värskelt tehtud mürauuringust. Ainus kord, kus ületati neid ette nähtud norme, oli päevasel ajal üks kord, kui väärikas eas kodanik vaatas väga valjusti telerit, võib-olla Riigikogu infotunni ülekannet, ei oska öelda. Mis te arvate, kas tuleks midagi ette võtta?

Ma ei kuulnud hästi, mida ta ...

Palun, mikrofon tagasi Yoko Alenderile.

Ainus kord, kus tuvastati müra normtaseme ületamine Sopi-Tootsi tuulepargi lähistel, nendes elamutes, mis seal on, oli siis, kui üks kodanik oli vaadanud päeval väga valju häälega televiisorit, (Saalist kostab naeru.) päevasel ajal võib-olla Riigikogu infotundi, ei oska öelda. Aga mis te arvate, kas tuleks keelustada või tuleks midagi ette võtta?

Aitäh küsimuse eest! See näitabki sellist suhtumist, et kui me ei võta tõsiselt häiringuid, mis on tuulikutest ööpäevaringselt, öisel ajal, nädalavahetusel, ja võrdleme seda justkui mingi ajutise häiringuga, see ei ole päris adekvaatne. Me peame ikkagi väga tõsiselt suhtuma nendesse kaebustesse. Öelda, et tuulepargid mitte mingit mõju ei avalda, ei ole müra, ei ole keskkonnamõju, aga samas, näete, maksame talumistasu. Ja teisest küljest, mille kohta on ka maainimesed väga tihti küsinud, et kui need on väga head, väga kasulikud, väga kenad, miks neid siis paigutatakse meil Vinni valda ja Valgamaale ja äärealadele. Miks me ei paiguta neid tuulikuid sinna, kus on tarbimine? Miks ei ole neid siia Viimsisse, Kakumäe kanti ja Harjumaa külje alla, Tallinnasse, lähedusse? Miks me teeme selliseid erandeid? Miks me peaksime välja ehitama võrguvõrguühendused, kui seda kõike oleks võimalik siia Tallinnasse ehitada? Oleks ülekandeliinid palju lühemad. Äkki me muudame seda planeeringut selliselt, et ei paneks seda nii vaiksesse maakonda, kus inimene, tähendab keskkonda, kus inimesed on harjunud väiksema müraga, ja ka teleka müra võib vaikses kohas olla väga häiriv.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Muidugi härra Klaassenile soovitan paksemaid prille, kui Tallinna Teletorni kõrgust objekti ei märka. Ja muidugi on lugu selles, et nii katastroofilisi uuringuid ikka annab teha. Pöörduge kohalike elanike poole, näiteks Toomas Toimeta, kes elab seitsme kilomeetri kaugusel Sopi-Tootsi tuulepargist ja on ise akustik ja tegeleb mõõtmisega ja kõrvakuulmine on hea. Lendava mootori mürin nii-öelda saadab neid ikka päris tihti seal Sopi tuulepargi kandis. Nii et see meenutab mulle sedasama tõde, mida te COVID-i ajal rääkisite, et tehke süst ära ja enam nakatumist ei ole. Aga oli vastupidi.  

Aga ettekandjalt küsin seda. Ma loen siin Briti vastavat seadust, kus on erinevad kõrgused määratud ja erinevad kaugused, näiteks, kui on üle 150 meetri kõrgune tuugen, siis kauguse nõue on 3000. Miks meil üldse ei arvestata neid nõudeid …

Aitäh!

… kui välismaal on vastavad nõuded olemas?

Aitäh küsimuse eest! Meil on tõesti väga äärmuslik olukord, et 300 meetri kõrgused tuulikud paigutatakse nii lähedale asulatele, võib ka alla kilomeetri paigutada. See ei ole ju väga levinud praktika, kui võrrelda teiste riikidega. Väga paljud riigid ongi arvestanud kõrguse puhul ka kaugust elamust. Ka Soome on värskelt võtnud vastu seaduse, et tuulikud asuksid elamutest kaheksakordse kauguse võrra kõrgusest ehk kui on 250 meetri kõrgune tuulik, ta siis asub kuskil kaheksa kilomeetri, vabandust, kahe kilomeetri kaugusel esimesest elamust. Aga meil on mindud väga toorest meetodit kasutades elanikkonna rahu häirima. Nii kõrged tuulikud on elamutele nii lähedale paigutatud ja ainus põhjus on olnud selline, et siis ei saa neid ju nii palju paigutada. Samas jääbki arusaamatuks, miks tahetakse Eestis tuuleenergiat nii palju tekitada, kuigi me ju teame, et kui tuul ei puhu ja päike ei paista, siis me oleme kõik sõltuvuses juhitavast energiast. Ja arusaamatu on, miks siis tõesti hetkel on planeeringusse pandud üle 6000 megavati tuuleenergia tootmist. Ei leia ühtegi mõistlikku seletust sellele peale selle, et tegu on rohepesuga.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Jüri Jaanson, palun! 

Austatud ettekandja ja istungi juhataja ka, muidugi. Te väitsite oma ettekandes seda, et Eesti valitsus on põhimõtteliselt tuuleparkide, taastuvenergeetika puhul rohkem toetanud välismaistele uuringutele põhimõtteliselt. Mina tean küll, et Eestis teostab uuringud üldiselt Keskkonnaamet, aga inimestega seotud uuringuid ikkagi Terviseamet hästi palju. Minu küsimus ongi selles plaanis. Mis te arvate, kas Terviseameti poolt tehtud uuringuid võib pidada usaldusväärseks? Ma eeldan, et võib. Ja milline on üldse teie nägemus, kes või milline institutsioon või institutsioonid võiks neid uuringuid läbi viia, selleks et kogukonnad, ettevõtjad, kõik osapooled või huvigrupid oleksid nende tulemustega rahul?

Aitäh, väga hea küsimus! Ma viitasin oma ettekandes, et tõesti Eestis vähe uuringuid tehakse. Selles juhendis on kasutatud Terviseameti uuringuid 2014. aastast. Ja üks Terviseameti uuring puudutab Aseriaru tuulepargi tööst tulenevat müra. On teada selle tulemused ja kokkuvõtted ja järeldused. Seda uuringut on kasutatud selles moodsas, uues, värskes mürauuringu juhendis. Aga tuletame meelde, milline on Aseriaru tuulepargis olevate tuulikute kõrgus. Seal on tuuliku masti kõrgus 90 meetrit ja rootori läbimõõt 103 meetrit ja võimsus jääb sinna 3 megavati kanti. 

Samuti on Terviseameti uuring 2012. aastast, mis puudutas Aulepa tuulepargi müra mõõtmist ja modelleerimist. Ja seal on samuti väga väikesed tuulikud, jäävad sinna 100 meetri kanti. Aga me antud hetkel räägime tuulikutest, mille kõrgus on kuni 300 meetrit, üle 250 meetristest tuulikutest. Ja kui me nüüd mõtleme sedasama analoogiat, mis oli selle eelnõu eesmärk. Eelnõu eesmärk oligi muuta normid selgeks ja ühetaoliseks. Kui meretuulepargis on meretuulikud, mille kõrgus on seal 250 meetri, on mõjuala 20 kilomeetrit. Miks me teeme vahet, et maismaatuulikutel nihutame selle mõjuala 2,5 kilomeetri kaugusele? 

Muide, meil oli ka juttu sellest keskkonnakomisjonis ja seal leiti, et see mõjuala on sellepärast ehk vähendatud, et taluvustasu tasu saajate arvu vähendada. Ma leian, et kui inimesel on põhjust saada talumistasu, siis me peaksime seda arvestama ja mitte looma kunstlikke piire, vaid ikkagi lähtuma inimesest.

Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh! Te puudutasite eelnevalt seda, et Terviseamet on teinud seal mingeid mõõtmisi ja seal olid ebakvaliteetsed ja kaheldava väärtusega tulemused. Ma olen absoluutselt nõus teie selle väitega, sellepärast et igasugust riiklikku järelevalvet peab teostama tulenevalt mõõteseadusest, kus aparaadid on taadeldud, kalibreeritud, need, kes mõõdavad, peavad olema läbinud vastavad kursused ja nii edasi. Ja mis kõige olulisem, peab olema mõõtemetoodika, mis tegelikult tuleneb keskkonnaministri määrusest nr 70 vist, kui ma õieti mäletan. Ja selles ministeeriumi määruses on olemas ainult kaks mõõtmismetoodikat, ehk kuhu pannakse need mõõteaparaadid, milline peab olema ilm, tuul ja nii edasi. See on autoteedelt müra mõõtmine. Öelge mulle, kas teie oskate selgitada, kuidas on võimalik teostada riiklikku järelevalvet, kui metoodika puudub ja me ei tea täpselt, kuhu need aparaadid panna, kui tiheda sagedusega ja mitu päeva on vaja mõõta, milline peab ilm ja nii edasi ja nii edasi.

Aitäh väga hea küsimuse eest! Ka minule on jäänud mulje, et Terviseamet on seni tegelenud ainult selle kuuldava müra mõõtmisega. Need aparaadid, millega infraheli saaks mõõta, nendega oli suur segadus. Terviseametilt saab küsida võib-olla täpsemalt, et ei olnud nad ajakohaselt taadeldud ja oli nende mõõtmistega palju segadust. Aga meil puudub selline juhend seaduse järgi, õigusakt, et kuidas siis on reguleeritud müra mõõtmine, infraheli mõõtmine. Hetkel on meil tehnoloogia väga kiiresti eest ära liikunud või arenenud, aga need regulatsioonid ei ole järgi jõudnud. Ja mina leian ka, et me peaksime inimeste tervist, terviseohutust silmas pidades ka regulatsioonidega järele jõudma, veenduma, et inimeste tervist ei mõjuta ja kui see mõjutab, kui kaugel on see ohutu piir. Antud juhul on minu meelest süsteem nagu Metsikus Läänes, et puuduvad õiged regulatsioonid, selged normid. Õigusriigis ei peaks selliselt enam edasi minema.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja ettekandja! Keskkonnakomisjoni istungil lugesin protokollist, et komisjoni esimees Yoko Alender muretses, et kui see heaks kiita, siis kohaliku kasu instrumenti tuleks rakendada 20 kilomeetri raadiuses. Aga see viiks – ta ei öelnud küll, et Eesti riigi – pankrotti või omavalitsused tõstaksid käed püsti, et ei saaks hakkama selle koormusega ja inimestel oleks rõõmu ka palju. Aga kas teie, kui te eelnõu esitasite, olete ka sellega arvestanud, et inimestel hakkaks ka natukene raha tulema nende rahakotti? 20 kilomeetri raadiuses. Aitäh!

Aitäh! Väga hea küsimus. Jah, komisjonis tekkis tõesti selline arutelu, et kuidas saadava tuluga praegu keskkonnatasude seaduse järgi on. Kui see nüüd nii laiale pinnale – see kogus, see väike 1% või alla 1% elektrimüügitulust, mis kogukonnale tagasi antakse –, 20 kilomeetri peale ära jaotatakse, et sellest justkui ei saa keegi kasu. 

Aga me peaksime vaatama arendaja seisukohalt, sest tegelikult me peaksime kaitsma oma inimesi. Kui on põhjust saada talumistasu, siis peab see olema õiglane, see peab olema selline, et inimene, kogukond või kohalik omavalitsus oleks motiveeritud. Kui ma käisin sügise hakul Saarde tuulepargis ja me rääkisime Saarde vallavanemaga, siis nemad tõid ka näite, kui palju vald saab talumistasu. Seal jäi suvekuudel see 14 000 euro kanti, see oli just suvekuudel, kui tarbimine oli väike ja see ei ületa tegelikult … Kui näiteks inimestele muutuvad tuulepargid nii häirivaks ja nad kolivad vallast välja, siis vald pigem kaotab palju rohkem – maksumaksjate kadumise näol. Tulumaksust laekub valla eelarvesse väga oluline protsent ja kui ta kaotab oma maksumaksjad, siis tuuleenergiast saadav talumistasu võib jääda väga väikeseks.

Hetkel me tõesti oleme olukorras, kus see talumistasu ei ole motiveeriv. Me näeme, mis toimub omavalitsustes, mis toimub kogukondades. Inimesed on isegi öelnud, et nad on nõus maksma sellesama summa vallale, et tuulikuid ei tuleks, et nad ei ole huvitatud ei talumistasust ega ka ka nendest tuulikutest. Võimalik, et siin ongi see probleem, et talumistasu pole piisav. 

Äkki oli mingi vastulause? Yoko? Kogemata ...

Ma korra täpsustan, Yoko Alender, et praegu näitab, praegu näitab, et teil on kolmas küsimus, aga, aga teil ei ole võimalik kolmandat küsimust küsida. Et sellisel juhul sellisel juhul ma ei saa seda küsimust võtta. Et seda Riigikogu istungit süsteem ja ma usaldan, Jüri Jaanson, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, et tegu on tegu on esimese lugemisega ja kummalegi ettekandjale saab Riigikogu liige esitada kokku kuni kaks küsimust. Ehk siis ma ei saa seda kolmandat küsimust võtta. Jüri Jaanson, teil on küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa, ma avaldan istungi juhatajale selles suhtes natuke protesti, sest süsteem praegu eksib. Nimelt, asi oli selles, et kuna ettekandja ei kuulnud küsimuse jooksul Yoko Alenderi küsimust ja paluti korrata tal ja korduseks lülitati mikrofon sisse ja kordas küsimust … 

Selge. Aitäh selle täpsustuse eest! Jaa, ma tänan selle täpsustuse eest. Kui on selline olukord, siis me loeme selle kolmanda küsimuse teiseks küsimuseks ja Yoko Alender saab selle võimaluse esitada teise küsimuse ka. Kuna enne mind oli siin teine istungi juhataja, siis mina seda konkreetset situatsiooni sellel hetkel pealt ei näinud, aga kui nii on, siis, Yoko Alender, see on nüüd teie teine küsimus, palun!

Aitäh! Suur-suur aitäh, härra esimees! Austatud ettekandja! Te ütlesite, et see kohalik kasu ei ole piisav. Täna see suurusjärk on siis umbes 3000–6000 eurot aastas ühele majapidamisele. Kas te olete analüüsinud, et juhul, kui seda eelnõu, mis te olete esitanud, Riigikogu toetaks, kui palju see summa väheneks, kui väike see summa saaks siis olema nendes praegustes tuuleparkides?

Aitäh, hea küsija! Need on piirangud. See toetus, talumistasu toetus on kuue kuu miinimumpalga ulatuses. Ma saan aru, et te soovite teada, et kui me nüüd sellesama majapidamisele mõeldud summa jagaksime nende majapidamistega, mis asuvad 20 kilomeetri raadiuses, et palju sellest järgi jääks. Ma ei tahaks selle koha peal rääkida mitte majanduslikust kasust, vaid see eelkõige ei ole mitte, noh, kasum, vaid see on talumistasu. See keskkonnatasude seaduses, need hüvitised, mis on ette nähtud peredele, mis asuvad tuulepargi läheduses, mõjualas, see on talumistasu. Ma leian, et kõige õiglasem oleks kokkuleppele jõuda selles küsimuses, et kui kõrge see talumistasu üldse peaks olema, et inimesed oleks nõus sellise keskkonnahäiringuga, ja teisest küljest peame arvestama, kui kaugele see keskkonnahäiring sellest tuulikust ulatub. Kui on meil seaduses meretuuleparkide puhul 20 kilomeetrit, see seadus on, tähendab, see 20 kilomeetrit on seadusesse kindlasti pandud argumenteeritult, teaduspõhiselt, siis vahepeal on ka maismaatuulepargid nii palju arenenud, nii palju võimsamaks muutunud, et neid saaks võrrelda meretuuleparkidega, ehk siis see mõjuala peaks olema 20 kilomeetri kaugusel. Ja kui tõesti see inimene, see leibkond, mis praegust saab, tähendab, saab selle tuuliku läheduses 3000–6000 aastas talumistasu, siis peaksid sellist talumistasu nähtavasti saama ka kaugemal olevad inimesed. Kindlasti 20 kilomeetri kaugusel ei ole see häiring nii kõrge, vaid on võib-olla madalam, saab need tasud ümber määrata. Hetkel me räägime siiski mõjualast. Nähtavasti peab siis ka reguleerima neid talumistasude summasid vastavalt mõjuala ulatusele.

Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Hea Evelin, et tegemist on väga õige ja väga hea eelnõuga õiges suunas. Aga minu küsimus on pigem selline üldfilosoofiline: kui moraalne või eetiline on üldse nende taluvustasude ja kõige sellel teemal rääkida? Sellepärast et see on põhimõtteliselt äraostmine. Me mäletame ajaloost, kuidas põlisrahvastelt osteti klaaspärlite eest ära nende maa, nende õigused. Ja meie omavalitsus tegelikult müüb praegu oma rahvast maha läbi läbi nende juhuenergeetikaprojektide, mis ei ole tegelikult energeetika. Äkki me peaks üldse ära lõpetama igasuguse sellise taluvustasu jutu. Me peame vaatama, kuidas sellest kasu saaks tegelikult terve Eesti rahvas. Jah, lokaalselt makstakse mingisuguseid taluvustasusid. Aga terve Eesti rahvas hakkab kinni maksma ja kannatama nende kõrgete võrgutasude ja kogu elektrienergia hindade pärast.

Aitäh! Jah, kindlasti see raha ju kuskilt võetakse, mida makstakse nii võrgutasudeks kui ka talumistasudeks. Ei ole sellist olukorda, et see tuleb mingist müstilisest kohast. Me nimetame seda tarbijaks, aga tegelikult reaalsuses ongi see maksumaksja, see on inimene. Ei ole meil Eestis ühtegi sellist inimest või on mõned võib-olla kuskil metsa sees, kes elektrit ei tarbi, kuna nad ei ole suutnud maksta Eesti Energiale liitumistasu. 

Aga kui me mõtleme sellele, et mingi ettevõte tahab raha teenida, tahab tootmist arendada, ja tema tegevusega kaasneb häiring – olgu see siis keskkonnahäiring, mürahäiring –, siis ta peab selle kuidagi kompenseerima. Selleks ongi need talumistasud. Kui see talumistasu tõesti on nii kõrge, kui need kulud on nii kõrged, siis peab ettevõtja mõtlema, kas tal tasub seda ettevõtet selles piirkonnas arendada. Ja kui ei oleks hetkel neid tuuleenergia toetusi, siis ei hakataks kuhugi metsade vahele tegema tuulikuid, vaid otsitaks neile võimalikult soodne koht, kus on pidevalt tuult, näiteks rannikualal. Siis ei oleks need tuulikupargid nii killustatud, sinna juurde tulevad ju võrguühendused. 

Praegune mudel, mis puudutab tuuleenergia tootmist, ei saa olla jätkusuutlik See viib kas Eesti riigi pankrotti või viib meie inimesed pankrotti. Ja samas see keskkonnamõju on ka väga laastav. Loodame, et need tuulearendused jõuavad enne lõpule, kui kopp maasse lüüakse.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Mina näen siin sellist momenti, et tegelikult mida laiemale tõmmata see ring ümber konkreetse tuulepargi, millesse jäävatele inimestele on vaja seda talumistasu maksta, seda mõttetumaks muutub tegelikult nende tuuleparkide rajamine, sest lõppkokkuvõttes see hõlmab nii suurt hulka inimesi ja toob kaasa niivõrd arvestatavad kulud ja ka vastutused. Ja ega me ei räägi ju ainult inimestest, me räägime ka konnadest ja kotkastest ja jänestest, kes selle ringi sisse jäävad. Ma arvan, et see paneb väga tõsiselt mõtlema. On ju praegu niikuinii selge, et tuulepargid, tuuleenergeetika ei ole odav ja ei ole kahjutu, ei ole keskkonnale ohutu ja puhas. Selles mõttes ma arvan, et see on samm selles suunas, et mõistus koju tuleks ja tuuleparke rajataks tõepoolest sinna, kus sellel on reaalne mõte, näiteks mõnele üksikule saarele, ja inimesed nende kodudes jäetaks sellest puutumata. Saan ma asjast õigesti aru?

Aitäh! Väga hea küsimus, väga hea tähelepanek. Kui me vaatame neid mastaape … Kui tuulepargi kõrgus, seal on neid tuulikuid nähtavasti 13–15 tükki, ja kui selle kõrgus ulatub Tallinna Teletorniga võrreldavatesse kõrgustesse, siis see mõju ulatus ongi ju 20 kilomeetrit vähemalt, kui me vaatame, kui kaugelt me näeme Tallinna Teletorni. Siis see talumistasu ja see mõju ulatus nii suurte, nii mastaapsete objektide puhul on vähemalt 20 kilomeetrit ja see looduse kahju, mis kaasneb nii rohealadele või ka Natura võrkudele, see kõik ju peaks kajastatud olema. Me ei saa teha sellist nii-öelda rohelist energiat, millega nagu must maa on järel. Metsad raiutakse maha, et tekitada sina see koht koos ligipääsuteedega, hektarisuurune vundament keset RMK metsa. See ei ole jätkusuutlik ja see ei ole ka kooskõlas seni kehtinud tavadega. Kui me väga tihti siin puldis kuuleme Euroopa Liidu direktiividest kõnelevat, siis Euroopa Liidu direktiivid on öelnud ka, et tuulikuid ei tohiks rajada rohealadele looduskeskkonda, vaid just jäätmaadele tööstuspiirkondadesse. Aga miskipärast meie planeerijad ei taha seda kuulda. See kõik on väga arusaamatu ja see kõik on väga loodust kahjustav.

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh veel kord sõna andmast! Ma nüüd jätkangi täpselt siitsamast, sellesama teemaga. Tõepoolest, selle seaduseelnõuga me räägime talumistasudest inimestele, aga me ei räägi sellest taluvustasust, mis nagu kaudselt, midagi analoogset, mis peaks olema meie metsadele, mis raadatakse jalalt sadade hektarite kaupa. Raadamine tähendab seda, et mets võetakse maha, sinna ei kasva enam, sinna ei istutata, ei kasva enam mitte kunagi mitte ühtegi puud. Loodus, mis uputatakse, pinnas, mis uputatakse betooni, raudbetooni sealhulgas, eks ole. Meie keskkond, mis hakkab ägama selle mikroplastireostuse all, eks ole, mis nendelt tuulikulabadelt, eks ole, lendab igale poole, pinnasesse, õhku, mis jõuab meie hingamisteedesse, toitu, igale poole. Et räägi natuke, mida peab hakkama taluma meie loodus, metsad, loomad, linnud. See on natukene ju ühiskonna kaudne tervis ka. Tegelikult ei ole nii, nagu see perearst Rospu Terviseameti propagandalehel ütles, eks ole, et ega nende tuulikutega muud häda ei olegi, need ajavad inimesi lihtsalt natukene närvi ja siis noh, sealt kõik tuleb, kogu see vastasseis. Seal on ikka midagi natuke muud ka.

Aitäh! Ja selline, noh, näide, et kui tuulikud ajavad inimesed närvi, nagu see ei olekski tervisehäiring. Arst ja tervisekaitsja peab väga tõsiselt arvestama inimeste vaimse tervisega. 

Kui nüüd tulla ka selle loodusekahju juurde, et hetkel on tõesti need planeeringud jäetud iga kohaliku omavalitsuse kanda ja on tekkinud olukorrad, kus inimesed, kes elavad omavalitsuse piiri ääres, et ühelt poolt neid mõjutavad ühe omavalitsuse tuuleplaneeringud, mis tegelikult arvestavad ainult või kaasavad oma valla inimesi, ja need, kes sinna piiri taha jäävad, need inimesed tihtipeale ei olegi teadlikud, et tuulepark tuleb valla piiri äärde, teise valla piiri äärde ja mõjutab neid. Ja kui nüüd tõesti see mõjuala nihutada 20 kilomeetri peale, siis jääksid ka sellised olukorrad ära, palju suurem oleks see kaasatus üle omavalitsuse piiride, arvestataks rohevõrgustikke, arvestataks keskkonnamõjusid. Hetkel me olemegi sellises olukorras, et lindude rändeteid arvestatakse siis seal Vinni valla piiri peal, sest tuulekeskkonna, tuulepargi keskkonnamõju hindamine tehakse Vinni valla territooriumil. Aga kuidas see mõjutab näiteks Väike-Maarja piirkonda, kuidas see mõjutab neid linde, kes sealtpoolt peaksid tulema. Kogu selline planeering, planeerimise protsess on väga suures vastuolus meie keskkonnaeesmärkidega, meie loodushoiuga ja meie Eesti riigi eripäraga. Me oleme siiamaani reklaaminud Eestit kui sellist rohelist ja hajaasustatud piirkonda, kus on metsik loodus, meil on palju rabasid, soid, järvi, ja nüüd siis korraga planeeritakse Eestisse tuhandet Tallinna teletorni kõrgust tuulikut. Ma arvan, et me kõik kaotame sellest, kaotame nii kohalike elanikena, kaotame Eesti riigina, kaotame ka sellena, et me oleksime turismiobjekt. Need plaanid, mis on hetkel paberile pandud ja ellu viidamas, need väga palju rüüstavad, ja ei rüüstanud ainult loodust, vaid ka, noh, ma toon enda näite, Vinni valla eelarvet. Kohtukulud on väga kallid, arendajatel on toetused, arendajad saavad valda, väikest omavalitsust lõpmatuseni kohtus vaidlustada, kohtusse kaevata, ja meie väikse vallana peame nendele rünnakutele vastu astuma. Aga mille arvelt, kas laste huvihariduse arvelt, abivajajate sotsiaaltoetuste arvelt? See kõik teeb meid kokkuvõttes palju-palju vaesemaks.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Ma näen siin karjuvat liberaalide silmakirjalikkust: ühelt poolt me paneme pudelitele külge plastkorgid niimoodi, et nad ära ei kukuks, hoiame plastreostuse eest, ja teiselt poolt me tekitame nende tuulikutega mikroplasti reostust ja kusjuures uuemad uuringud näitavad, et mikroplasti reostus on üks tõsisemaid terviseriske ja vähitekitajaid, mida üldse on tulevikus võimalik ette näha. 

Aga ma küsin tegelikult selle Vinni valla näite kohta, kus öeldakse, et aga polegi vaja teie kaasatust ja teie detailplaneeringut ja teie kinnitamisi, paneme püsti niikuinii. Mis see räägib meie riigi kohta?

Aitäh! Tõesti, selline tähelepanek tekkis ka mul endal, et meil ei ole justkui enam tegu õigusriigiga, kogukond on kaotaja poolel, ta ei saa enam kaitset ei kohtus ega ka omavalitsuses, inimesed koguvad allkirju palvega mitte laastata nende kodukohta. Õiguskantsler ütleb siis selle kohta, aga see ei ole avalik arvamus, et kuskilt tulevad need avalikud arvamused, mis sõidavad üle kogukonna soovidest, kogukonna tahtest, ja öeldakse, et see on riigi eesmärk, me peame kuskilt elektrit saama. 

Ja kui ma vaidlesin Tartu Halduskohtus arendajatega sellel teemal, miks Vinni vald ei algatanud detailplaneeringut, siis kaebaja ehk arendaja esindaja esimene lause oli selline, et aga riik vajab ju elektrit. Kuigi omavalitsuse ülesanne ei ole tegeleda riigi energiapoliitikaga. Aga nähtavasti, kui kuulata neid arenguid, siis mingil hetkel omavalitsustelt enam ei küsitagi selle kohta. Ja mida veel siis halduskohus pahaks pani? Kuna ta leidis, et arendajate õigusi oli kahjustatud sellega, et neid ei kuulatud ära ja et arendajale oli volikogu otsus mitte algatada detailplaneeringut ootamatu, üllatuslik ja pandi süüks, et meie volikogu liikmed ei dokumenteerinud piisavalt täpselt ära, kuidas nende otsus kujunes. Ehk siis, kohus on seadnud ülesandeks kohalikule volikogu liikmele panna kirja, kuidas tema otsustusprotsess kujuneb. See on jälle absurdi uus näide. Ja õnneks veel juhtus nii, et kohus ei öelnud, mida volikogu liige peab tegema, vaid ütles, et nüüd peab kõik need otsused dokumenteerima. 

Aga kui veel rääkida keskkonnamõjust, millest siin kunagi ei räägita, siis bisfenool A, millele ka hea küsija viitas, on tuulikulabade koostises. Bisfenool A sarnaneb oma molekulide struktuurilt östrogeeniga, hormooniga, mis reguleerib nii viljakust kui ka sigivust. Ehk sedasama bisfenool A-d, mis eurodeerub tuule, rahe ja päikese toimel nendest labadest, satub loodusesse uuringute põhjal lausa 60 kilogrammi aastas ühe tuuliku kohta. See toob nähtavasti kaasa väga suured kahjud. Minu meelest me ikkagi oleme loonud uudse olukorra, mida pole maailmas varem olnud, et tuulikuid istutatakse sellisesse looduskeskkonda nagu meie metsad, meie sood, ka meie rohealad. Millised tagajärjed seal loodusele saavad olema, nähtavasti näeme neid veel 100 aastat hiljemgi.

Anti Poolamets, palun! 

Tegelikult on uuringud olemas, lihtsalt meil ei taheta nendest midagi kuulda. Hiina tegi ühe maailma suurima uuringu, kus oli kirjas, et ühe tuulepargi kohta väheneb isegi biomassi tootlus ümbruses mitme miljoni euro ulatuses. Nad lõid kõik kokku ja uurisid tuhandeid ja tuhandeid tuulikuid. Nii et hästi on informeeritud isegi n-ö tuuleenergia lipulaev ja meie suur tuulikute püstitaja puna-Hiina. 

Aga mina tahaksin küsida seda, kuidas ikkagi niimoodi on läinud, et kui kõik teised või päris kõikide kohta ei saa öelda, aga Soome, Inglismaa ja mitmed teised riigid tõesti jälgivad, et hakatakse distantsi elamutest, asulatest suurendama, siis meil mitte midagi! Asemele toodi just see uus planeerimine, et lihtsustame planeerimist. Mida see siis inimkeeli tähendab see planeerimise lihtsustamine? Minu arusaamist mööda see tähendab lihtsalt omavalitsustest ülerullimist.

Aitäh! Jah, et kiirendada planeerimisprotsesse, siis on kõige lihtsam üle sõita kohalikust kogukonnast. Need uuringud näitavad keskkonnamõju. Seal on ka erinevad kliimatingimused: kus on kuivem, kus on niiskem keskkond. Milline see siin Eestis täpselt olema saab, seda näitab aeg, eriti veel nii kõrgete ja keskkonda mõjutavate tuulikute puhul. Kuidas need ikkagi mõjutavad pilvede liikumist, tuule liikumist –  kõik see kindlasti toob kaasa mõju, toob kaasa tagajärjed. 

Ma olen kuulnud ka sellist väidet arendaja esindaja poolt, et tuulikute läheduses väga palju linde ei liigu, väiksemaid eriti, kuna putukad on sealt juba ära läinud. Ehk siis väiksemad olendid ei talu seda. Nähtavasti see mõjub ka inimestele ja suurematele elusolenditele. 

Väga kurb on, et seda ei mõisteta, seda ei taheta mõista. Ei taheta mõista, milline materjalikulu on. Kui vaadata, kui väikese efektiivsusega tuulikud töötavad: viimaste andmete kohaselt, mis on pärit tuuleenergia assotsiatsiooni leheküljelt, oli tootlikkus eelmine aasta 20%. Ehk siis me ehitame üles süsteemi, mis töötab ühe viiendiku ajast. Lisaks nõuab see uus süsteem uusi võrguühendusi. See süsteem nõuab ka duubeldamist juhuks, kui tuul ei puhu. Kui tuul ei puhu, siis vajab ta juhitavat energiat sinna kõrvale. 

See kõik on ääretult laastav, loodust kahjustav, kallis, ressursimahukas. Ja kui neid kõiki asjaolusid arvestada, siis ei oleks neid tuulikuid tõesti nii palju vaja, nagu neid siia hetkel planeeritakse. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Nüüd tõepoolest rohkem enam küsimusi teile ei ole. Järgnevalt Riigikogu keskkonnakomisjonis toimunud arutelu palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama keskkonnakomisjoni esimehe Yoko Alenderi. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan Riigikogu keskkonnakomisjonis toimunud arutelu. 

Arutasime eelnõu teisipäeval, 13. mail ja algataja poolt oli siis nii-öelda tutvustus. Soovitakse sarnast mõjuala, kui on meretuuleparkidel. Ja siis oli kohal lisaks komisjoni liikmetele ja algataja esindajale Evelin Poolametsale ka Kliimaministeeriumist keskkonnakorralduse ja kiirguse nõunik Eva Suurkaev, kes selgitas seda, kuidas üldse meretuulikute mõjuala on määratletud ja kuidas maismaatuulikute mõjuala on määratletud. Need tõepoolest on määratletud täiesti erinevatel alustel erinevalt sellest, mida algataja selle eelnõuga soovib. Ja tõepoolest ei ole siis ka kuidagi sellest tulenevalt määratletud meretuulikute mõjuala, et oleks tuvastatud, et mõju oleks 20 või isegi 10 kilomeetri kaugusel, vaid tegelikult ei ole isegi tõendeid selle kohta, et meretuulikute mõju ulatuks kaugemale kui 2–3 kilomeetrit. Ja hoopiski see mõjuala on määratletud just nimelt selle kohaliku kasu määramiseks. Kuna on piirang, et meretuulikud peavad olema vähemalt 10 meetrit rannikust, siis selleks, et ikkagi kohalik omavalitsus, mis kõige lähedasem on, saaks osa sellest elektri tootmisest tekkivast tulust, sellepärast on määratletud see 20 kilomeetrit. 

Siis samuti komisjoni liikmed uurisid, kas on olemas mõjuhinnangud algatajal, kuidas kohaliku kasu suurus hakkab vähenema, kui nüüd seda ala selliselt peaks laiendatama. Aga selle peale algataja ütles, et see nende arust ei puutu eelnõusse, seda nad ei ole, nad soovivad rohkem vaadata siin keskkonnaaspekte. 

Samuti uurisid komisjoni liikmed, et kas on läbi viidud uuringuid, mis kinnitaksid, et maismaatuulikute puhul see keskkonnamõju just nimelt võiks ulatuda 20 kilomeetri kaugusele, kas Eestis või kuskil mujal on selliseid uuringuid, mis näitavad sellist mõju. Kinnitust andis Eva Suurkaev, et ei ole tuvastatud mingisugust keskkonnamõju 3 kilomeetrist kaugemale.

Samuti oli meil pisut juttu ka sellest, kui kaugele paistavad tuulikud visuaalselt. Kristina Šmigun-Vähi, kes oli asendajana komisjonis, küsis, et kuidas defineeritakse keskkonnahäiringut. Tegelikult selle kohta leidis algataja, et ei ole sätestatud piisavalt norme ja mõõtmismeetodeid, vaid toetutakse ekspertarvamustele liiga palju. Ja siis selle üle oli väikene arutelu. Osad leidsid, et on piisavad keskkonnamõju hindamise reeglid olemas ja eksperdid on professionaalsed. 

Samuti käsitleti seda, et kuna algataja väitis, et merele rajatavad tuulikud on sama võimsusega kui need uuemad maismaale rajatavad tuulikud, siis siin toodi välja, et tegelikkuses on merele rajatavad tuulikud üle 15 megavati võimsusega, kuid maismaal sama kõrged või kõrgemad tuulikud maksimaalselt 7 megavati võimsusega. Tegelikkuses on vahe kahekordne. 

Seaduse kohaselt ka samuti tegelikult sellel kohaliku kasu instrumendil ei ole seost keskkonnamõjuga, et keskkonnamõju hinnangud tehakse planeeringutes eraldi, vaid see on just selleks, et kohalik kogukond saaks sellest elektri tootmisest nende läheduses kasu.

Ja samuti arutasime selle üle, et kui nüüd peaks see eelnõu vastu võetama ja laiendatama mõjuala maismaal 20 kilomeetrini, mis see tähendaks kohalike omavalitsuste halduskoormusele, kuna seda kohaliku kasu tasu makstakse kohalike omavalitsuste kaudu. Omavalitsused kaardistavad need majapidamised, mis asuvad selles raadiuses. Ja tõepoolest nenditi, et halduskoormus mitmekordistuks ja KOV-idel oleks väga keeruline selle kasvava halduskoormusega toime tulla.

Siis oli jutuks ka, miks just 250 meetrit ja üle 250 meetri ja et miks siis nii suur vahe, et 3 kilomeetrit, siis 250, aga 251, siis 20 kilomeetrit mõju. Selle peale algataja leidis, et need parameetrid niimoodi on sobivad ja et need üle 250-meetrised on võimsamad. Siin toodi välja ka Tallinna Teletorni kõrgust mitmeid kordi. 

Samuti tehti menetluslikud otsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 21. mail – selle poolt oli 5 liiget ja vastu 1, algataja oli vastu millegipärast – ja juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, samuti oli eelnõu tagasilükkamise poolt 5 liiget ja vastu 1. Aitäh teile! Vastan meeleldi küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on tõepoolest küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! No Yoko, selline võib-olla laiem küsimus. Sa oled olnud minister ja nüüd juhid keskkonnakomisjoni. Kui me vaatame Eestis ringi, siis ütleme, näiteks Haanja kandis ja Lahemaal inimesed ei saa oma vara kasutada, ei saa seal tegutseda puhtalt selle peale, et keegi arvab, et äkki võib olla inimtegevusel mingi kahjulik mõju või siis on kuskil Keskkonnaametis keegi otsustanud, et me kavatseme sinna kunagi võib-olla kaitseala teha ja praegu me juba piirame sind. Noh, Natura temaatikat siin käsitlesime paar nädalat tagasi. Nagu Sutt ütles, paneme kõik raied lukku, siis on vähem bürokraatiat. Mäletame, kogukonnametsade temaatika on Eestis kõvasti rullinud. Nagu keegi kogukonnast arvab, et me tahaks siin metsas jalutada, jällegi metsaomanikule seatakse tohutuid piiranguid ja kergekäeliselt. Ja nüüd on selline, tegelikult suur tööstuslik ehitis, mida tahetakse suurel hulgal teha, ja siis me nagu sinu suust ja teiste loodusesõprade suust kuuleme juttu, et ongi vaja teha, ongi vaja kogukondade õigusi piirata, ongi vaja loodusega teha, siis ma ei tea, otsida kompromissi või teinekord isegi loodust jalge alla tallata, sest maru tähtis asi. Kuidagi vastuoluline. Miks see nii on?

Aitäh! Tunnistan, et keskkonnakomisjonis tegelikult me nii filosoofiasse ei laskunud. Ma võin oma arvamust sinuga sellest jagada hiljem väljaspool saali, et järgida meie kodukorda ja head tava. Aitäh, Rain!

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Meil tõesti tekkis keskkonnakomisjonis see arutelu, et meretuulepargid on seal 15-megavatised. Tähendab, mina tean, et seni ehitatud tuulepargid on seal tõesti väiksemad, 10-megavatised ja 8-megavatised. Kas te võiksite öelda, kus piirkonnas, kus regioonis on see 15-megavatine meretuulepark ehitatud?

Aitäh, austatud juhataja! Hea küsija, juttu oli meretuuleparkide tuulikute võimsusest, mitte tuulepargi suurusest. Eestis ei ole hetkel ühtegi meretuuleparki rajatud. Aitäh! 

Rain Epler, palun!

Jaa, Yoko, ma tagasihoidliku maapoisina olen sattunud mõnevõrra keerulisse olukorda, et valdavalt just need Keskerakonna naisliikmed tihtilugu tahavad oma mõtteid minuga nelja silma all jagada. Aga ma arvan, et Eesti rahval oleks hea, kui nad saaksid neid mõtteid otse teie suust kuulata, muidu mina vahendan ja siis pärast nad arvavad, et tont teab, äkki panin midagi juurde või võtsin maha. 

Aga ma küsin siis niimoodi: kas te keskkonnakomisjonis nendel aegadel, kui mina seal veel ei olnud, või siis mõnel istungil, kust ma olen puudunud, seda olete arutanud, et tegemist on tuulepargi puhul suure tööstusliku rajatisega, mis energia tootmise mõttes on kasutu või isegi kahjulik? Kas selline mõte on arutlustel läbi käinud, miks me neid liiga kergekäeliselt igale poole teha laseme või suisa soodustame seda? Aitäh!

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tulen vastu ja vastan, et me oleme Riigikogu keskkonnakomisjonis nende aastate vältel, kui ma olen olnud komisjoni liige ja ma usun, et kindlasti ka sina, hea Rain, oled majanduskomisjoni liikmena saanud palju teadmisi sellest, et tõepoolest päikeseenergia, tuuleenergia on kõige odavam elektri tootmise viis. See on esimene argument, miks me peaksime soosima taastuvenergia kasutuselevõttu. Aga kindlasti teine ja täpselt sama oluline on see, et taastuvenergia on just nimelt taastuv ehk siis ta on kütusevaba, seda ei saa meilt keegi ära võtta. See on julgeoleku mõttes oluline, see on hajutatud tootmine, mitte tsentraliseeritud, nagu seda on näiteks meie praegused reservid. Ja kolmandaks, siin puudub heide ja keskkonnamõju on minimaalne. Aitäh!

Evelin Poolamets, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma püüan formuleerida oma küsimust võimalikult täpselt, et me saaksime üksteisest hästi aru. Meil oli keskkonnakomisjonis juttu, võrdlesime mere- ja maismaatuulikuid ja teie ütlesite, et meretuulikud on võimsusega 15 megavatti ja et maismaatuulikud on palju väiksemad. Mina tean, et meretuulikud on võimsusega ka 10 megavatti ja 8 megavatti. 

Aga mul on küsimus: kus regioonis maailmas on hetkel meretuulikuid, mis oleks võimsusega 15 megavatti?

Aitäh, austatud juhataja! Hea küsija! Nagu te ilmselt ka ise mäletate, sellest, millises regioonis on selliseid tuulikuid, meil komisjonis juttu ei olnud. Kindlasti planeeritakse erineva võimsusega, need on sellised tavapärased võimsused, mida tavapäraselt kasutatakse nii maismaal kui merel üle maailma.

Üks hetk, ma juba korra täpsustan. Kalle Grünthal, teil on kolmas küsimus. (Saalist öeldakse midagi.) On kolmas küsimus! Aitäh aususe eest, aga ma ei saa seda kolmandat küsimust võtta. Sellisel juhul suur tänu, lugupeetud ettekandja! 

Järgnevalt avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel kõnelema palun siia Riigikogu kõnetooli Andres Metsoja. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Jaa, palun kolm minutit lisaaega. 

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Kui sead valesid eesmärke, siis oledki kogu aeg valede tegevuste jadas. Ma arvan, et kogu see saal siin ühiselt tunnistab, et Eesti energeetikatootmine viia 100% üle taastuvenergeetikale, on vale otsus strateegilises plaanis. Seda ei ole lihtsalt mõistlik täita. Ehk tegelikult see otsus vajaks ülevaatamist ja võib-olla see lihtsustaks ka kogu protsessiga edasiliikumist, sest tõepoolest taastuvenergeetikal on koht, aga just nimelt kindel koht. 

Ma olen veendunud ja ma usun, et väga paljud saadikud on veendunud, et taastuvenergeetika tootmine ei sobi igale poole ja sellepärast ongi algatatud hulk planeeringuid. Planeeringurägastik on läinud nii hulluks, et vastu kohalikke valimisi on kohalikud omavalitsused hullumas. Ja veelgi enam, tegelikult on võetud palju uusi alasid ja need alad, mis kunagi varem on kokku lepitud, kirjutatakse hoopis tootmisaladena välja. 

Üks hea näide on sealsamast Pärnumaalt selle Sopi-Tootsi tuulepargi lähedusest: seesama Lavassaare analoogne ala, kus me eile käisime. See on veel suurem territooriumilt, inimene on seal turba ära kaevandanud või kaevandab seda jätkuvalt ja sinna saaks taastuvenergia hübriidpargi teha. 

Aga teise käega on antud see riigi otsusena soode taastamise programmi või õigemini taastatakse seal sellist üleujutusala. Ja tõsi on see, et seda võiks teha hiljem. Kui see on võimalik, siis seda võiks teha peale selle ala energeetikale andmist, mis ongi planeeringukohane tegevus, mis ongi planeeringuga ära otsustatud. 

Aga ei, planeeringust lähtuvalt anname me hoopis teise sihteesmärgi sellele alale ja siis käime ja nutame siin saalis koos, et kõike seda protsessi tuleb kuidagi kiirendada ja kuidagi tuleb leida lahendusi. Hullutame kogu Eesti elanikkonda, kaasame erinevatesse protsessidesse. Teeme külakoosolekuid, mida me lõpuks tegelikult turvameestega piirame ja loome sellise saladuseloori, mis seal suletud uste taga küll räägitakse ja mida meile siia õue peale vägisi tahetakse tuua. 

See on üks väga suur susserdamise probleem ja niimoodi me seda Eestit kindlatesse kätesse ei juhi. Ja tegelikult ei saavuta me ka seda väikest eesmärki, et taastuvenergeetika leiaks endale mõistliku koha. 

Ma tänan tegelikult selle eelnõu algatajaid. Ma arvan, et teema on väga õige. See teema on ühiskonnas väga tuline. Kui eile käisime Tootsi-Sopi tuulepargis, siis see park on just nimelt ehitatud vastu turgu: vastu turgu ehk nullsubsiidiumidega. Ja pange tähele, et seal on see mõjuala kuni 3 kilomeetrit. Kõik, majapidamised, mis jäävad sinna sisse, nendel on võimalik saada ka oma majapidamisele toetust, rääkimata sellest toetusest, misa kohaliku omavalitsuse eelarvesse kantakse toodetud energiaühiku kohta. Ja seda siis volikogu otsustab jagada. 

Ja kuidagi on nii, et merealal on vaja nagu subsiidiumit igal juhul, kuigi, ütleme nii, et tuul puhub seal rohkem ja megavatte tõepoolest on võimalik sealt rohkem võrku paisata, sellepärast et tootmistsükkel on pikem kui maismaal. Aga seal on mõjuala järsku 10 kilomeetrit. Tekib kuidagi väga segane ebakõla, et maismaal, kus elavad inimesed, on see 3 kilomeetrit, ja merel, kus inimesed ei ela, mõni saar vaid jääb mõjualasse – võtame kas või Liivi lahe, ongi Häädemeeste piirkond, Kihnu –, seal on järsku 10 kilomeetri.

Ma võin rahulikult teid kaasa võtta ja näidata neid kohti, kus seesama Tootsi tuulepark tegelikult on väga ilusa selge ilmaga näha 13 kilomeetri pealt. Kui te võtate Eesti kaardi lahti, siis Rakvere maantee või Via Baltica mõlemalt poolt on see park näha ka päevavalges, pimedast rääkimata. Pimedas need tuled plingivad ja ta on väga eredalt nähtav. 

Ja sealt me jõuamegi tegelikult ju selle murekoha juurde, et inimeste elukeskkonda on muudetud. Ongi muudetud! Nende elulaad on, nagu ta seal on – nad on teinud enda elukohavaliku ja ühel hetkel tuleb tegelikult tööstus nende õuele. 

Siis käibki selline mäng, et teeme erinevaid uuringuid. SALK tegi äsja ühe uuringu, eks ole, tuli ja rääkis, et tegelikult ongi nii, et need inimesed, kes maal elavad, on vähe informeeritud ja ei ole kõige paremini haritud. Ja niimoodi me püüame neid meelitada kuidagi nagu kaasavasse ühiskonda ja leiame lahenduse, et me saame selle taastuvenergeetika kuidagi paigutada meie keskkonda. 

Ja mõjuala kontekst on tegelikult palju laiem. Mõjuala puhul ei peaks rääkima ainult sellest, et kellegi rahakotti reaalselt kukub mingisugune euro või eurosent. Mõjualast me saame rääkida selles kontekstis, et teeme siis kõigile 10 kilomeetri raadiusega ringis selles mõjualas energia otselepingud. 

See on täiesti tehtav asi, seda lubab ka konkurentsiseadus, Euroopa põhimõtteliselt konkurentsiõigus: võib börsiväliseid lepinguid teha selles mõjualas. Lihtsalt parlament peaks ütlema, et vaadake, võib-olla selle piirkonna 10 kilomeetri raadiuses ongi otseliin. See Eesti Energia võrk ongi otseliin, mille kaudu on võimalik müüa inimestele otse energiat. Ja kui üks tuulik, see 5-megane tuulik, panna tööle siis, kui elektrienergia hind on null või alla 5 sendi, mis on oma n-ö hinna piir, siis tegelikult kohalik kogukond saab aru, et tegelikult see üks tuulik, mis seal töötab, see annabki meile meie elektrivarustuse. Ja annabki kestvalt 7 sendiga näiteks aastaringselt.

Otselepinguid on võimalik teha, kui selleks on tahe, kui riik ütleks väga selgelt välja, et selles piirkonnas on võrgutasu null või vähemalt ütleme välja selle, et kui võrgutasu ei ole null, on pool ja teine pool puudutab taastuvenergeetikatasu, mis on null, siis inimesed hakkaksid mõtlema teistmoodi. 

Aga me oleme loomult rehepappide riik. Me tahame panna need tuulikud kuhugi. No kuhugi tuleb panna, ega ei saa öelda, et taastuvenergeetika on täiesti saatanast. Kindlasti on tal mingi roll ja koht mingi piirini. Aga siis me ütleme selle maamehele, et vaata, alles nädal aega tagasi ütlesime, et vaat sinu looduskaitsealune maa, selle hindame me poole alla. Sellel ei ole väärtust! Metsa sa majandada ei saa, sest me vähendame bürokraatiat. Me ei anna sulle raieteatist, 5 tihumeetrit saad teha! Me paneme selle tuuliku ka, eks ole. Aga mis sa virised, kannata ära, see on ühistes huvides! 

Ja see järgmine eelnõu, millest me hakkame rääkima, räägib sellest, et kogu taastuvenergeetika sektorit tuleb vaadata suurema tähelepanu all. Ja see mõjuala avaldamise temaatika on, ma arvan, väga ajakohane. Ja seda tuleb just nimelt vaadata selles kontekstis, kuidas riik saab soodustada selle piirkonna arengut, nende majapidamiste toimetulekut ja et ettevõtlus, mis kolib sinna piirkonda, saaks seda energiat igal ajal ära kasutada. Mitte nii, et tuulikud on valmis, aga seisavad. Inimesed ei saa sellest lihtsalt aru. Aitäh!

Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli, ma saan aru, et Keskerakonna fraktsiooni volituse alusel, kolleeg Peeter Ernitsa. Palun!

Aitäh!

Head kolleegid! Kõik nagu kordub ja täna kordub kaheksa korda vist. Esitajad on erinevad, opositsioonierakonnad, aga lahendused on kõikjal ühesugused, sõltumata, on tegemist tuugenite või aktsiiside või tõukside või kõige muuga.

Kui hakata peale algusest, siis tegelikult keskkonnatasude seaduses § 553 ei ole olemas. On küll § 55, siis kolm ja lõige kaks, mille parandust EKRE siin on välja pakkunud. Nii et selline väikene apsakas. Aga see pole oluline. Tõepoolest, mõjualad, kas ta on 3 kilomeetrit või 20 kilomeetrit, ei maksa neid numbreid fetišeerida. Kui see parandusettepanek 2022. aastal vastu võeti, ma olin keskkonnakomisjoni liige. Ja ma mäletan küll neid arutelusid – ma vaatasin järgi –, kõik need kohaliku kasu instrumentide ja need arutelud, et kes saab merel ja kes ei saa ja kui väike laiukene seal vahepeal on, mis sellega juhtub, ja maismaa ja kõik. Ei tahaks sisust rääkida. Aga kui rääkida nende mõjuhinnangutest, siis tõepoolest, inimese tervis, millest on liiga palju räägitud. Aga peale selle elavad ka teised elajad. Inimene on ka elajas. Meil on kõigil oma nimi ja omad nõudmised, omad soovid. Aga ainuüksi see, nende heleduste, valguse ja varjude kakofoonia, mis hakkab katma neid alasid, kui suured nad on, kõik sõltub selle torni suurusest, tuugeni suurusest. See ajab hulluks. Ja see ei aja mitte ainult inimesi, kes seal, vaid ka elajaid, erinevaid loomi, linde. Ei hakka pikemalt rääkima. Või võiks pikalt rääkida. Peale selle, et mõni lendab ennast surnuks, üsna palju haruldasi linde, samamoodi nendega juhtubki, aga see ei lähe meiesugustele üldse korda. Meie räägime parimal juhul inimeste nimel siin. Aga see selleks. 

Elukeskkond, nagu Andres ütles siin, muutub kapitaalselt. On need siis tuled, mis öösel vilguvad. Ta reostab ka Eesti rahvusmaastikku, olgu ta Lahemaal või paljudes kohtades, Eesti on väga erinev. Nii et mõju on ilmselgelt olemas, oleneb, kuidas seda vaadata, kui kitsalt. Ja tõepoolest, kui mõõta seal mingisuguseid helisid ülevalt või altpoolt, siis võib raporteerida, nagu eila keskkonnakomisjonile näidati, et tegelikult ei ole häda midagi, kõik on kõige paremas korras. See on üks pool. 

Aga on ka teine pool. Fakt on ka see, et rahvas, kelle tagaõue või lähedusse neid tuugeneid, neid Tallinna teletorni suuruseid, aetakse püsti, on enamasti murelik. Aga on olemas ka teine pool. On olemas need ettevõtjad, kes peavad need uued tuugenid, ja eriti suured, üles panema. Aga rahulolematud ei ole praegu mitte ainult inimesed, vaid ka ettevõtjad. Nagu nendega rääkides, ka täna viimati, nad ütlevad, et projektid ei jookse välja. Projektid ei jookse välja! See tähendab seda, et need toetused, mis on määratud neile, ei kanna välja. Liiga palju on juba neid roheveskeid ja roheasju üles pandud. Ja mitte ainult Eestis, see on Soomes ja paljudes teistes kohtades. Need on konkreetsed numbrid. On olemas need hetked ja tunnid, need negatiivsed tunnid, kui veskid ei jahvata, kui päike ei paista, ja nii edasi. Aga selleks, et neid uusi veskeid, hiidveskeid üles panna, on vaja ka mingisuguseid finantsinstrumente, et üldse oleks mõtet seda teha, ja nagu nad ütlevad, et projektid jookseks välja. Muidugi, inimesed, kellest me räägime siin ja kellest paljud ei ole rahul, see on üks asi, kindlasti nad rõõmustavad selle üle. Aga meie oleme siin andnud sellise utoopilise lubaduse 100% viia selle nii-öelda taastuvenergiale. Ja ka uues koalitsioonileppes on see kinnitatud. Aga mulle tundub, suheldes nii inimeste kui ka ettevõtjatega – ma kordan jälle seda tsitaati: ei jookse välja. Need hiidtuulikud ja muud asjad jäävadki kerkimata, kuna …

Ma korra, Peeter, katkestan. Me jätsime siin väikese protseduuri, aga praegu siis teeme kolm minutit lisaaega ja kaheksa minuti pärast on kõik.

Jah.

Hästi. Aitäh!

See tähendab seda, et ministeerium on jõuetu, kuigi minister on vana pankur. Ei ole võimalik neid vajalikke instrumente välja töötada ja need uued veskid jäävadki kerkimata. Inimesed on rahul. 

Aga põhiline, millest ma tahan rääkida siin, on need kaheksa eelnõu. Esitajad on erinevad – Isamaa, EKRE, Keskerakond, sotsid vist ei ole täna –, aga tulemus on ikka üks ja sama asi. Loomulikult nendel eelnõudele võib palju ette heita: pole mõjuanalüüsi. Muidugi ei ole, nad on mingid detailid, eks ju, aga neid saadab kodaniku ja ka saadikute mure inimeste reaalsete probleemide pärast. Ja täna on Reformierakond ja Eesti 200 võimul. Homme nad ei ole. Eesti 200 on pika plaaniga küll erakond, aga ma arvan, et teda varsti üldse ei ole. Aga see selleks. Sama probleem tekib siis nendel, kes enam võimul ei ole. Täpselt sama asi. Tuleb jälle opositsioon oma nende selliste eelnõudega välja, mis on vajalikud, mis on inimestele olulised, aga lihtsalt täna opositsioon ei ole suuteline lühikese ajaga tagama selliseid analüüse ja kõike, mida ka riik iseenesest ei suuda kahjuks sageli, kellel on kogu nende ministeeriumide instrumendid olemas. Ja see on see üldine probleem, mille peale me peaksime mõtlema igal ajal, sest kord on üks võimul, kord teine. Kuidas teha, et see reaalne mure, mida saadikud nii-öelda kanaliseerivad, toovad siia, ükskõik mis erakonnast nad on, et seda ei naeruvääristataks, lihtsalt ei saadeta prügikasti, kuni selle maani kuni ise võimule saadakse ja tehakse sama nendega, kes tulevad samade asjadega. 

See on see põhiline sõnum. Ja täna on kaheksa sellist asja. Lipud on erinevad, asjad on erinevad, aga probleem on väga terav ja jääb püsima, kuni me seda ei püüa kuidagi lahendada.

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Rain Epler. Palun! 

Aitäh, härra juhataja! Ma võtan lisaaja ära, aga proovin mitte kasutada.

Ja kolm minutit lisaaega, palun! 

Aitäh! Head kolleegid! Iseenesest lihtne eelnõu, peaks olema lihtsalt mõistetav ka kolleegidele Reformierakonnast. Kui on hinnatud, et kõrge tuuliku mõjuala on 20 kilomeetrit, siis võiks ju lähtuda sellest, et ta ongi 20 kilomeetrit, olgu ta merel või maal. Lihtne asi. Millegipärast, kuidas Peeter ütleski, mis see termin oli, ei tule läbi, ei lähe läbi kolleegide peadesse millegipärast. Aga lihtsal eelnõul on selles mõttes hea omadus, et ta on nii lihtne ja lihtsalt mõistetav asi inimeste jaoks, et siis selle roheenergeetika apologeedid peavad hirmsa demagoogiaga siia pulti ronima ja hakkama meile rääkima igasuguseid huvitavaid lugusid. 

Ma keskendungi oma kõnes põhiliselt sellele, mis siin täna räägitud on. Yoko ikkagi jõudis jälle selleni, et kõige odavam on elektrit teha tuuletuugenite ja päikeseparkide abil. No ei ole, Yoko. Selle kohta on nii palju arvutusi tehtud, nii palju kirjandust, et see jutt, et kütus on tasuta ja siis ongi kõik tasuta, ei ole tegelikult asjasse puutuv jutt. Tegelikult on kallis, sellepärast et lisaks sellele, et sa teed tuuliku ja päikesepargi, pead sa sinna kõrvale tegema kas gaasijaama, ehitama akusid, ostma läbi kaablite mingit stabiliseerivat elektrivõimsust mujalt, sa pead võrku kõvasti investeerima ja nii edasi ja nii edasi. Ei ole odav. 

Siis see jutt, mis on tulnud, et miks ei ole mõistlik suurendada seda ala. Siis tõesti kuulad ja imestad. Reformierakondlane kõnetoolis räägib, et nad tahavad inimestele raha jagada ja vat muidu ei saa jagada, kui see mõjuala ära suurendada. Tõesti, no ei taha ju. Kui me vaatame siin viimase kahe aasta jooksul tehtud seadusemuudatusi, siis raha tahetakse ikka inimestelt ära võtta. See jutt jälle ei ole kuigi usutav, et mõjuala ei saa muuta, sest muidu inimestele ei saa raha jagada. 

Ja siis jällegi klassika, millele ka Andres juba juhtis tähelepanu, et maal elavad vähe informeeritud inimesed Reformierakonna nägemuses. Lisaks täna siis lisandus sellele: vaatavad liiga kõvasti telekat, tekib mürahäiring. Jällegi selline elevandiluutornist alla vaatav jutt. 

Ja muidugi lõpetuseks, Yoko, arhitektuur. Tõepoolest, eile ju käisime komisjoniga seal ja arhitektuurist oli juttu ja mulle tundus, et see on sinu jaoks midagi, midagi olulist. Ja arhitektuuril kindlasti on kaks olulist aspekti. Üks on, eks ole, funktsionaalsus ja teine on esteetika, visuaal. Huvitaval kombel jälle on niimoodi, et linnainimesed kuidagi naeruvääristavad seda, kui looduse keskel elavad inimesed ütlevad, et tahaks, et kusagil säiliks see Eestimaa visuaal, ilma et seal oleks suuri tööstusrajatisi. 

Ja nüüd me jõuame nende energiatootmisviisideni. Kui näiteks selline poole miljoni inimesega linn, selline, Tallinn enam-vähem sinna kanti on, natuke väiksem, elektriga ära varustada, teha arvutus umbes nii, võtta aluseks inimese kohta energiatarve Euroopa Liidus keskmiselt, siis kui teha seda gaasijaama abil, on vaja kuskil üheruutkilomeetrist ala, tuumajaamal poolteist, põlevkivil kaheksa, ladustamine, kütus ja kõik nii edasi, ja nüüd päike ja tuul 40, tuulepargid 100. 100 ruutkilomeetrit! Selline pool Tallinna või seitse Võru või kaks ja pool Tartut. Noh, ei kõla tegelikult mõistliku ruumikasutusena. Jällegi haakub selle arhitektuuriküsimusega, ma leian 

Ja mõni mõte veel ka sellest eilsest külastusest Sopi-Tootsi tuuleparki, millest täna siin kolleegid nii palju rääkisid. Eile elektri hind odav, aga tuulik käib ikka ringi. Miks ta käib? Tuulik osaleb sagedusturul. Sagedusturult saab praegu Eestis raha teenida palju magusamalt kui mõnestki muust kohast. Reformierakonna kontori poliittehnoloogid on mõelnud ka juba välja, kes on süüdi. Lätlased! Mäletate, ühel hetkel, kui elektri hind oli kallis, siis olid soomlased süüdi, et sauna teevad. Nüüd on lätlased süüdi, noh, ma ei teagi, milles nad süüdi on, lihtsalt lätlased on süüdi. Siis ei pea jälle vaatama ise peeglisse ja mõtlema, et äkki oleme ise ka midagi valesti teinud. Ja noh, osalevad seal sagedusturul, aga ärge saage valesti aru, ega tuulik ei tee elektrit sellise sagedusega, nagu on võrgusagedus. All inverter igal tuulikul, et sagedus korda ajada. Ma siis küsisin Enefit Greeni juhilt, et kuulge, aga kui te tegelikult selle inverteriga seda sagedust siin pakute, siis odavam ja lihtsam oleks ju akud ehitada nende tuulikute asemele. Miks te panete suure betoonkäraka maa sisse ja terasvaia püsti, et sagedusturu jaoks seda asja teha? Selles mõttes aku nii visuaali, paigalduse, lihtsuse kui kõige mõttes teeks asja ära. Teate, mis ta vastus oli? Ei olnud üldse nagu siin vastatakse, niimoodi pikalt. Tuleb peaminister, küsid jah-ei-küsimuse või midagi lihtsat, ta räägib sulle kolm minutit muinasjuttu. Ta vaatas mulle otsa ja ütles: "Muidugi oleksime pidanud akud panema, kui oleks teadnud." Kui oleks teadnud. Aga noh, tegelikult muidugi seal väike nüanss on. Selleks et seda sagedusturgu tekiks, siiski keegi peab tuule‑ või päikesepargi ehitama, et seda võrgusagedust kogu aeg nagu viltu ajada, et seda asja kogu aeg segi peksta, siis saab keegi teenida raha, et seda jälle korda ajada. Sihukene, noh, mõnes mõttes ma ütleksin, et puhtalt kui ettevõtja seisukohast pragmaatiliselt vaadata, on maru kihvt ärimudel üles pandud, üks solgib, teine tasakaalustab. Kusjuures kolleeg Kadastik, kes just saali tuli, kirjutas väga uhkelt siin paar päeva tagasi, kuidas küll ta teenib hästi raha selle oma akudega, millega ta sagedusturul osaleb, koduakudega. Ma hakkasin mõtlema, et Kadastik on kirjutanud ka sellest, et tal on ju oma väike päikesepark. Ise solgib ja siis ise tasakaalustab ja raha tuleb. Ja meie kõik maksame. Kusjuures ülejäänud need Reformierakonna inimesed, kes ei ole seda läbi hammustanud ja kellel ei ole seda süsteemi kodus, need maksavad ka. Nii et fraktsiooni koosolekul las Kadastik maksab vähemalt teile teie osa tagasi.

Ja nüüd viimane asi sealt eilset külastuselt. Saja protsendi eesmärk, mis on Eesti seaduses. Eile küsisin jälle asjas osalevat inimeselt, Enefit Greeni seesama juht, küsisin, et kas on mõistlik ja kas on teostatav see seaduses olev eesmärk. Ta ütles, loomulikult ei ole mõistlik ega pole ka teostatav. Küsisin ka Yokolt. No Yoko vastus oli umbes selline, et mis siis, et ta seaduses on, ega noh ei pea ju täitma. Ma ütlesin, et me nagu riigina anname ju kodanikele vale sõnumi, et siin ise teeme seaduse ja siis ise siin hakkame suhtuma niimoodi, et ah, tead, need seadused, polegi vaja täita. Sellest doktriinist lähtuvalt ma ütleksin, et, kodanikud, kui lähenemine on, et seadusi võib täita sellel hetkel, kui tundub, et noh, tahan täita, siis mõnes mõttes võitlus ebaefektiivsete energiatootmisallikatega nagu tuugenid ja päikesepargid kodanikualgatuse korras mahub sellesse raami. 

Aga selleni ei tahaks jõuda, ei tahaks ikkagi nende hangude ja vikatiteni jõuda, kuigi aina rohkem tundub, et muu ei aita, et sa võid siin rääkida, puust ja punaseks ette teha, vaadatakse otsa, eravestluses, nagu Yoko täna ütles, Rain, tahaks sinuga nelja silma all rääkida, siis isegi tunnistatakse, Rain, paljugi oli sul õigust, aga vaat siin hääletusel, kõnetoolis seda ei tunnistata. Aitäh!

Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi Yoko Alenderi. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid, kes te jätkuvalt huvitute energeetikast! Kõigepealt sagedusturgudest. Tõepoolest, ühendasime end lahti Venemaa, Valgevene elektrisüsteemist. Ma arvan, et see oli väga oluline, aga siin on väga palju nüansse, mis tuleks endale majanduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni liikmetel kindlasti selgeks teha. Kui keegi ajab bilansi sassi, siis selle maksab ikka kinni tema ise. Küll aga see tasu, mida kogutakse sagedusreservi turgudel tarbijatelt, on reservvõimsuse sageduse hoidmine. Ja tegelikult on väga positiivne, et Enefit Green selles Sopi-Tootsi tuulepargis, mida me eile külastasime, on kõik need tuulikud ära digitaliseeritud ja samuti päikesepaneelid ja saab osaleda selles turus.

Lätlastest oli siin juttu. Tõepoolest, lätlased on end registreerinud sagedusreservide turule, aga kahjuks ei osale sellel turul, mis tähendab seda, et tõepoolest on viimastel kuudel olnud see summa, mis sinna läheb, prognoositust suurem. Ma olen kindel, et hea minister tegeleb selle küsimuse lahendamisega. 

Aga siin oli ka palju teisi täpsustusi, mis on vajalikud teha. Esiteks väideti, et ei ole Eestis reguleeritud see tuulikute mõjuala kõrgusest tulenevalt. Olid ka võrdlused teiste riikidega, need on meil väga sarnased. Ja just nimelt sellessamas paragrahvis, mida algataja soovis muuta, nimelt keskkonnatasude seaduse 55. paragrahv ülamärkega kolm, mitte 553, nagu kahjuks kirja sai, see on täpselt sätestatud kuni 250 kilomeetri tuulikute puhul 2 kilomeetrit ja kõrgemate puhul 3 kilomeetrit. See baseerub reaalsele, tõesti, mõjule. Ja nagu ma ka juba komisjoni ettekandes selgitasin, meretuuleparkidel see 20 kilomeetrit on hoopis teistel alustel määratletud, on määratletud just selle tõttu, et lähedal asuvad vallad saaksid osa sellest kohaliku kasu instrumendist, mis on selge signaal riigi poolt, et need, kes peavad näiteks vaatama neid tuulikuid, selle eest siis tõepoolest nad saavad sellest kasu. 

Siin toodi välja ka mitmeid väga positiivseid mõtteid, näiteks seesama otse elektrilepingute sõlmimise võimalus, mis on tõepoolest olnud arutelu all ka väga paljude arendajatega, ja juba mitmes paigas Eestis seda ka tehakse ja kindlasti selle praktikaga peaks jätkama. Ja ma arvan, et see on kõige otsesem viis lisaks kohaliku kasu instrumendile, mis on riiklikult reguleeritud, kohalikel inimestel saada kasu sellest, et nende piirkonnas on sellist ala, kus saab elektrienergiat toota. Lisaks loomulikult saab kohapeale tulla ka uusi suurtarbijaid, tööstust.

Siin oli juttu ka sellest, et kui palju on meil Eestis tuulikuid vaja. Meil on täna püstitatud umbes 250 tuulikut ja umbes sarnases mahus oleks meil neid juurde vaja, kui me sooviksime täita seda kunagi seatud eesmärki mitte minna üle sajaprotsendiliselt taastuvenergiale – sellist eesmärki ei ole Riigikogu kunagi kehtestanud –, eesmärk on Eestis siiski mitmekesine energiaportfell, kus peavad olema juhitavad võimsused, peab olema salvestust, peab olema taastuvenergiat. Kõigil nendel on oma roll energiasüsteemis. See eesmärk, mille Riigikogu kehtestas, oli samas mahus, kui on tarbimine aasta lõikes, suuta toota taastuvatest allikatest.

Kui te meenutate, Eesti oli kunagi 2000-ndate alguses väga eesrindlik taastuvenergia arengus, tuuleenergia arengus. Siis järgnes pikk periood, kus olid suured vaidlused. Riigil olid teemad, julgeolekuteemad, oli vaja rajada radarid ja oli väga pikk justkui pausiaeg, kaotasime palju aega ja elektri hinnad tõepoolest hakkasid meil kiirelt kerkima kogu energeetikaturu muutustes. Nüüd, mõned aastad tagasi, Riigikogu tõesti … 

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… seadis selle "taastuvelekter 100" eesmärgi. Aga mulle tundub endale ka, et võib-olla sellest on tihti valesti aru saadud. See ei tähenda seda, et teised energialiigid ega ka välisühendused ei oleks olulised. Absoluutselt on. Aga ma arvan, et selle valdkonna käivitamiseks oli see eesmärk väga õige, sest jätkuvalt on taastuvenergia kõikide hinnangute järgi kõige odavam, ka energiajulgeoleku seisukohast väga oluline, sest ta on hajutatud üle Eesti, ja nende arengutega kindlasti peame jätkama.

Mulle tundub isiklikult, et see eelnõu on natukene ebasiiras, sest me teame, et algataja on vastu igasugusele taastuvelektrile. Nad on isegi, nende esindajad on siin saaliski korduvalt öelnud, et me ei taha teie odavat elektrit. See on ideoloogiline võitlus taastuvenergia vastu. Sel juhul võib-olla ei peaks selliseid eelnõusid kuidagi vee segamiseks esitama. Aga loomulikult Riigikogu liikmetel on see õigus. Aga kindlasti ei ole see eelnõu selline, mis viiks meid suurema energiajulgeoleku, paremate energia hindade või ka kuidagi suurema keskkonnahoiu suunas. Nii et Reformierakonna poolt seda ei toeta.

Veel ütlen ära ka selle. Siin oli juttu kohaliku omavalitsuse õigusest. Eestis on just nimelt õigus kohalikul omavalitsusel määratleda, kui kaugele elamutest tuulikuid rajada, ja neil on planeerimise küsimustes väga suured õigused. Loomulikult on see keeruline töö, ka need menetlused, kus on kohale toodud hetkel kohalike valimiste kampaania tuules sellised rändprotestijad, kus kahjuks ka need inimesed, kellel on siirad mured, ei pääse teinekord löögile. Nii see olukord ei tohiks olla. Tegelikult kohalikud omavalitsused kannavad siin väga suurt ja olulist rolli ja riigi poolt loomulikult eelnõude koha pealt töötame ja aitame kaasa jõudumööda. Aga seda eelnõu ei toeta Reformierakonna poolt. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 615 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud ametikaaslased! Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 615 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 45 Riigikogu liiget, vastu 18, erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 615 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Järgnevalt tänane kuues päevakorrapunkt, milleks on Isamaa fraktsiooni algatatud tööstusheite seaduse muutmise seaduse eelnõu 628 esimene lugemine. Ma palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Andres Metsoja. Palun!

Austatud esimees, ma tänan! Head kolleegid! Tõepoolest, tegemist on eelmise päevakorrapunkti jätkuga teatud mõttes. Ikkagi puudutab see taastuvenergeetikat laiemas tähenduses, aga seekord tööstusheite seaduse muutmise seaduse tähenduses. Ja see puudutab seaduse lõiku selliselt, et energeetika kui selline on väga konkreetselt saanud oma koha selles seaduses, aga taastuvenergeetika teatud mõttes mitte. Ja miks ma ütlen "teatud mõttes" – just sellepärast, et see puudutab eelkõige päikest ja tuult, sest biomass tegelikult osaliselt on nii ehk naa juba allutatud ka tööstusheitme seadusele. 

Miks Isamaa selle punktiga on tulnud välja? Ikka sellepärast, et meil on reguleeritud ära protsess, kuidas jõuda siis avalikus ruumis ühe tööstusalani ehk päikesetuulepargini. Selleks tuleb algatada planeeringuprotsess, läbi planeeringuprotsessi lepitakse kokku võimalik asukoht, viiakse läbi võimalikud mõjude hindamised, olgu see keskkonnamõju hindamine, keskkonnamõju strateegiline hindamine – üks vaatab neist looduskeskkonda, teine sotsiaal-majanduslikku keskkonda, et ka inimene sinna ära mahuks. Kui need mõjude hindamised annavad positiivse tulemuse, et saab asjaga edasi minna, siis planeering ilmselt ühel või teisel moel mingil hetkel jõustatakse. Ja peale seda siis minnakse üldplaneeringu tasemel detailplaneeringu astmesse, mis sageli kätkeb endas …

Vabandust, lugupeetud ettekandja! Head kolleegid, saalis on lärm! Tõesti on väga keeruline ettekandjat kuulata, kui saalis on selline sumin. Väga keeruline on jälgida, mida on täpselt öeldud. Andres Metsoja, nüüd on juba natuke vaiksem, palun jätkake!

Aitäh! Detailplaneeringu astmes, sageli tehakse ära kogu see töö kuni ehitusprojekteerimiseni, valitakse ära tuulikute asukohad ehk nende vundamendid. Vaadatakse, et ei tekiks tuule katvust, tuule hakitust, et võimalikult mõistlik vahemaa oleks tuulikute vahel ja võimalik mõistlik vahemaa elamutest, asustusest. Ja kui ehitusluba on välja antud, järgneb ehitustegevus ja peale ehitustegevuse lõppu põhimõtteliselt väljastatakse kasutusluba ja sellega lähebki kogu see tööstusala kasutusse ja põhimõtteliselt on arendaja jaoks tegevused lõppenud.

Oluline vahe näiteks maapiirkonna mõistes seisneb selles, et kui põllumees ehitab valmis lauda, lehmalauda, siis ta saab ka kasutusloa ja võibki hakata seda objekti kasutama. Aga ta ei tohi seda teha enne, kui ta on taotlenud keskkonna kompleksloa. Ja Eestis kasutusel olev kompleksloasüsteem reguleerib teatavat tüüpi tegevusi, millel on oluline keskkonnamõju. Ja kompleksluba on vajalik eelkõige ettevõtetele, kelle tegevus võib – rõhuasetus on sõnal "võib" – saastata keskkonda. See tähendab siis õhk, vesi, pinnas. 

See on osa Euroopa Liidu tööstusheite direktiivi rakendamisest. Tegelikkuses Euroopas on kokku lepitud, et nii tuleb käituda. Siseriiklikult on see reguleeritud ja tänase seisuga taastuvenergeetika ehk needsamad suured tööstusalad, näiteks seesama Tootsi-Sopi tuulepark, kus on 38 tuugenit ja kuhu lisandub veel 8 – see ala ei allu kompleksloa menetluse tingimustele. Kompleksluba ei ole vaja. Aga kui seal 6 kilomeetri kaugusel on lehmalaut, siis see on allutatud kompleksloa menetlusele ja seal on kompleksluba näiteks tarvis. 

Mida see kompleksluba siis endas nagu sätestab? Ta tegelikult sätestab seda, punkt üks: parim võimalik tehnoloogia. Et kui see park võetakse kasutusele, on see siis hübriidpalk või mis iganes park, kui see võetakse kasutusele, siis ettevõte peab kasutama tehnoloogiaid ja töövõtteid, mis võimaldavad minimeerida keskkonnamõju. Ja need põhimõtted määratletakse kas Euroopa Liidu tasandil või/ja siseriiklikult. Ja neid regulaarselt vaadatakse üle ja uuendatakse, sest innoveerimine on loomulik osa meie majandusest. 

Teiseks on ta ühtne keskkonnaluba. Ja keskkonnaluba hõlmab õhusaastet, veekasutust, jäätmekäitlust. Kaasa arvatud jäätmekäitlust. Kui me räägime, et ühel hetkel see tuugenipark või päikesepark läheb kasutusest välja, siis tegelikult tuleb näidata ära, mis nendest seadmetest edasi saab, kuidas nad kasutusele võetakse. Me teame, et täna on sellega tõsiseid murekohti. 

Ja noh, see keskkonnaluba tegelikult ka peaks ideoloogiliselt lihtsustama menetlust ettevõtjale, riigile. See on ka luba ainult olulise keskkonnamõjuga tegevuste puhul. Noh, ütleme nii, et näiteks suured põletusseadmed, keemiatööstused, suurfarmid, paberitööstused – ilma tegevusloata need ettevõtted ei tohi oma tegevust lihtsalt alustada. 

See keskkonnaluba omab ka väga olulist rolli avalikkuse kaasamisel. Menetluse käigus saab avalikkus anda oma arvamuse. Ehk tegelikult see täpselt, mis täna käib Tootsi-Sopi tuulepargiga, seda seda lahendatakse kuidagi kõrvalt. Teeme mingi eriuuringu, riik kuskilt läbi Terviseameti tellib või teeb arendaja või teeb pargi omanik ise, aga keskkonnaloa mõte on ju tegelikult see, et kui ta on loa saanud, siis ta peabki need tegevused ise ära uurima ja seda luba kontrollibki vastav riigiasutus, kes vaatab, et tõepoolest need uuringud on tehtud ja parim võimalik tehnoloogia, mis antud hetkel turul saada on, on võetud kasutusele, kui see on tehtav.

Ja loomulikult selle loamenetlusele järgneb järelevalve ja aruandlus. Loa saanud ettevõte peab regulaarselt raporteerima heitmete, saaste ja muu keskkonnamõju kohta. Ja Keskkonnaamet teeb järelevalvet ja võib luba muuta, võib luba peatada. 

Mäletate, alles hiljuti me rääkisime Eesti Energia Enefiti kaasusest selles mõttes, et kuskil korstnas põlevkiviplokis on seadmed, mis tahmavad ära. Ja sellega algatati lõpuks kriminaalmenetlus, kuna on esitatud valeandmeid. See on seesama tegevus, kus me tegelikult oleme rääkinud ka sellest, et kas keskkonnakompleksluba peaks olema tähtajaline või tähtajatu. Kohe-kohe me jõuame komisjonist sellega ka saali, kus õiguskantsler on osundanud, et see üks tähtajaline keskkonnaluba on sihuke vähe imelik viis. Ma saan aru, et see aetakse ažuuri. Aga selle ümber kogu aeg nagu midagi toimub. 

Käisime tõepoolest Tootsi-Sopis eile ja hea kolleeg Jüri Jaanson küsis ka arendaja esindajalt, mida nemad arvavad kompleksloa menetlusest. Loomulikult ettevõtja vastus on etteaimatav: täiendav bürokraatia ei ole hea asi. See on täpselt sama vastus, et võib-olla võiks üldse selle bürokraatliku instrumendi ära kaotada, mis me neid põllumehi kiusame. Ega see ju pole hea asi ja bürokraatia üldiselt tööviljakust kahandab ja nii edasi. 

Aga veel kord: riigi roll avalikus ruumis ühe tööstusala arendamisel peab olema see, et ta pakub elanikele kindlustunnet. Kindlustunnet peab pakkuma! Ja säästma keskkonda ja tagama selle, et ühel hetkel, kui tööstust arendatakse ja ühel hetkel on vaja kokku pakkida, siis tegelikult seda tehakse võimalikult säästlikult ehk selle peale kõige peale on mõeldud. 

Seal toodi ka välja, et tegelikult järelkontroll on ju täna ka seaduses olemas. Ehitusseadustikust tulenevalt on järelkontroll täiesti selline instrument, mida võiks kasutada. Aga ma rõhutan siinkohal, et järelkontroll ja kompleksluba on totaalselt erinevad asjad. Järelkontroll on ellu kutsutud eelkõige selleks, et kui ehituse käigus ilmnevad puudused, vastuvõtmisel ilmnevad puudused, siis hiljem tullakse uuesti kokku, vaadatakse see puuduste loetelu üle ja kas need puudused on saanud likvideeritud. 

Aga keskkonnakompleksluba on hoopis teistsugune instrument. Me tegelikult näeme, et ühiskond vajaks sellist positiivset nooti nende planeeringute menetlemise kõrval, et kogu protsess nende elanike jaoks ei lõpeks lihtsalt selle mingisuguse tasuga kuskile kohaliku omavalitsuse eelarvesse või võimalikult lähedastel, 2- või 3-kilomeetristel vahemaadel asuvate majapidamiste eelarvesse. Sest tõepoolest ka kaugem kogukond võib vägagi selgelt seda mõju tunnetada ja seda mõju ei ole võimalik lõpuni ette näha. No ei ole võimalik ette näha!  

Ma võin teile kinnitada, et ka minu maakodu asub tuulepargist 10 kilomeetri kaugusel linnulennult. Ja see heli, mida ma nüüd olen kuulnud nii mõnelgi õhtul – kummalisel kombel iga ilmaga seda ei ole –, aga see on selline tööstusmüra, mis kaugelt kumab nagu sõitev rong. Ja seda müra tegelikult enne ei olnud. Me saame aru, et see on ilmselt sellesama suure tuulepargi mõju. Mind isiklikult see ei häiri, aga mina olen 10 kilomeetri kaugusel. Ma ei tea, mida see tähendab lähemal. 

Kindlasti see vilkuvuse teema, kogu see lugupidamine selle infraheli suhtes – on või ei ole –, mina ei ole valdkonna ekspert ja ma ei taha sellel teemal sõna võtta. Aga kahtlemata, kui inimesed tunnevad, emotsionaalselt tunnevad, et neid on jäetud selle tuulepargiga koos kohaliku omavalitsusega üksi suure arendaja ees, siis see on ebavõrdne. Ja riik ei saa ennast selles kontekstis välja kirjutada. Kui see on riigi kõrgendatud avalik huvi rajada sellist tööstust, siis peab ka riik jääma sinna partneriks. Aga täna seda sellisel kujul ei ole. 

Ja noh, mina olen kindel, et tegelikult selle kompleksloa juurutamine on taastuvenergeetika sektoris väga selgelt vajalik. See suuremahuline biogaasi või biomassijaamade teema, mis põletavad orgaanilist materjali, täna on käsitletud, jäätmepõhise energia tootmine on käsitletud, suured põllumajandusettevõtted on käsitletud. Miks siis me ütleme, et selline massiivne tööstus nagu taastuvenergiatööstus ei ole? See on täiesti minu meelest ebavõrdne kohtlemine ja põhjendamatu käsitlemine. 

Nii, keskkonnakomisjonis millegipärast leiti üsna kiirelt, et see ei ole mõistlik meede. Ei ole mõistlik meede! Ja ilmselt me täna kuuleme, et seda saab kuidagi teistmoodi teha. Ja lisaks kõigele, et see suurendab bürokraatiat, aga bürokraatia teatud mõttes ongi ju instrument, mis peaks tagama riigis süsteemsuse, läbipaistvuse ja teatud mõttes ka sellesama elaniku kaitstuse, kes selles piirkonnas elab. 

Veel kord: täna me räägime nendest majapidamistest, mis jäävad 2–3 kilomeetri raadiusesse. Me peame rääkima sellest, et kellelgi on seal maatükid, kus võib-olla on olnud vana talukoht ja keegi mõelnud sinna ehitada või taastada oma vanemate kodu, aga ta ei teagi, kas seda teha. Põhimõtteliselt mittetegelemisega me seal piirkonnas võime luua olukorra, kus see foon loob sellise kuvandi, et seal ei olegi mõtet midagi teha. See ju tapab inimesi, ajab inimesi hulluks ja linde-loomi ka. 

Ja kui riik ütleb, et ei ole midagi, peame neid koosolekuid suletud uste taga ja teeme siis erakorralisi koosolekuid, kui kisa liiga suureks läheb. Mina ei kujuta ette, kus see partnerlus on või kust peaks tekkima nagu omavalitsustel üldse tunne, et me tahame nende planeeringutega sellisel kujul tegeleda. Üsna loogiline vastus demokraatia printsiibist on, et see hävitab meie elukeskkonda ja kui riik ennast distantseerib, siis viige need pargid sinna, kus on tarbija, kui ta mitte midagi ei kahjusta, kus võrk on lähedal ja tuuletingimused on head. 

Lasnamäe on kena koht selleks. Mis te siis tagaõuel olete selle pargiga. Ja kui ta ei näe kohta õigusruumis selle allutamiseks, võib-olla tõesti selles eelnõus võib tuua veel sisse selle valiku, et kuskil maal on see piir. Et tõepoolest iga väike kodumajapidamine ei pea kompleksluba taotlema, võib-olla 50-kilovatine park ei pea, võib-olla ka 100-kilovatine parki ei pea. 

Aga kui sul üks tuulik on 5–8 megavatti, mis võtab taha Türi kogukonna suurus elektritarbimise, suudab üksinda toota, siis öelda, et see ei ole nagu tööstus, mida ei ole vaja nagu kuidagi hoomatavalt kompleksloa menetluse kaudu vaadelda, siis mulle jääb see sügavalt arusaamatuks. Ja ma arvan, et kui me selliseid asju tagasi lükkame, siis sellega me tegelikult lõhume seda süsteemi ja kasvatame inimestes segaduse tunnet. Aga riik tahab pakkuda ju kindlustunne, tahab süsteemselt asjale läheneda. 

Ja põhiprobleem ongi selles, et me täna ainult keskenduma planeeringute kiirendamisele, aga me ei tegele selle teise poolega, et kui mingi park on valmis saanud, siis pakkuda vastu ka kindlustunnet, et kui see park tuleb, antakse käiku, siis tegelikult see mõjutab kohalikku elu, see toob kaasa positiivseid ilminguid.

Eile rääkisime näiteks väga palju ka sellest, et me oleme ikkagi väga rikas riik. Et me alles otsustasime, et me Pärnumaa teise otsa, Tõstamaale, siis hakkame arendama kaitsetööstusparki. Mõte õige, keegi ei vaidle selle ideoloogia üle, et kaitsetööstust arendada Eestis. Aga just ehitati Enefit Greeni rahvaaktsia kaudu põhimõtteliselt valmis teedevõrk, kuivendussüsteem, elektrivalmidus Tootsi-Sopi alale, mis on valdavalt riigimaa. Miks me võtame säästlikkuse printsiibist nagu teise asukoha? Miks me ei võta isegi Tootsi-Sopi parki võrdlusesse, et sinna seda teha? See ala on meeletult suur, seal oleks võimalik teha isegi piiratud soneeringut ja oleks võimalik ka tegelikult seda elektrienergiat siis ju kogu aeg tarbida. Seda me ju kogu aeg räägime, et Eestis toodetud taastuvenergia peaks olema meie majanduse sisendav impulss. Me saaks soodsama energiaga siin pakkuda töökohti ja luua väärtust. Arusaamatu! Lõpuks keegi vastata ei oska ja Enefitiga keegi sellest isegi ei rääkinud. 

Nii et kohati tundub, et me väga hästi ikkagi tervikpilti ei taju, mis meil Eesti avalikus ruumis toimub. Järelikult on kuskil viga. Loodame, et ühte viga me saame parandada selle tagasihoidliku eelnõuga. Me palume seda toetada. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. (Hääl saalist.) Jah, tõepoolest, aga oligi väga põhjalik, oligi väga põhjalik ettekanne, nii et tuleb nõustuda teiega, hea kolleeg. Aga keskkonnakomisjonis toimunud arutelu palun tutvustama keskkonnakomisjoni liikme Jüri Jaansoni. Palun!

Ma tänan, austatud istungi juhataja. Head kolleegid! Tõepoolest, nagu mõnes mõttes jätk minu eelmisele eelnõule. Minu ülesanne on nüüd selle eelnõu kohta teha komisjonipoolne ettekanne. 

Isamaa fraktsiooni algatatud tööstusheite seaduse muutmise seadus, mis siis käsitleb seda kompleksloa lisamist tööstusheite seadusele, see algatati Isamaa poolt 16. aprillil ja komisjonis oli see arutusel 19. mail käesoleval aastal.

Komisjonis osalesid viis komisjoni liiget, puudu oli kolm. Ja lisaks komisjoni liikmetele osales ka Kliimaministeeriumi keskkonnakorralduse ja kiirguse osakonna tööstusheite ja kemikaalide valdkonna juht Pärtel Niitaru. 

Ja komisjonis siis Isamaa esindaja Andres Metsoja tutvustas eelnõu. Ma ei hakka seda siin kordama, sest ta siin tutvustas isegi põhjalikumalt kui komisjonis. Seejärel siis olid küsimused-vastused, aga enne kui ma seda valgustan, siis ma loen ette ka komisjoni need menetluslikud otsused. Et siis neid oli kolm. Tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 4. juunil, see on siis täna, ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Jüri Jaanson. Ja need kaks ettepanekut siis võeti vastu konsensuslikult. Siis tehti veel ettepanek komisjoni poolt eelnõu tagasi lükata. See läks hääletamisele, selle poolt oli 5 komisjoni liiget ja vastu 1, erapooletuid ei olnud. Vastu oli siis eelnõu algataja. 

Ja nüüd natukene nendest küsimustest-vastustest, mis komisjonis toimus. Kõigepealt oli algatajapoolne eelnõu tutvustamine. Seda kommenteeris Kliimaministeeriumi esindaja Pärtel Niitaru, et Kliimaministeerium ei toeta eelnõukohast ettepanekut. Eelkõige sellepärast, et taastuvenergia tootmine ei kuulu olemuselt tööstusheitedirektiivi reguleerimisalasse. Ja üldjuhul ei kaasne taastuvenergiaga selliseid keskkonnamõjusid, mille ohjamiseks on tegelikult kompleksluba ette nähtud. Lisaks mainis ta, et tuule‑ ja päikeseenergia tootmisele ei ole kehtestatud parima võimaliku tehnoloogia nõudeid. Teisest küljest on Eesti eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside heitmeid, kiirendades rohepööret konkurentsivõimelisel moel, ja tagada energiavarustuskindlus, mis suurendaks taastuvenergia osakaalu meie energiabilansis. Kompleksloanõude laiendamine taastuvenergia arendajatele tegelikult töötaks nendele eesmärkidele vastu.

Siis uuriti komisjonis veel, et kas on hinnatud ettevõtjatele ja avalikule sektorile lisanduvat kulu, mõju elektri hinnale. Eelnõu algataja esindaja vastas, et elektri hind tõuseb pigem juhul, kui tuuleparke ei arendata. Aga problemaatiline on, et eriplaneeringutega ei hinnata taastuvenergeetikatööstuste kumuleerivat mõju. Tegelikult lisas ta ka seda, et parima ülevaate mõjudest oskavad anda just ettevõtted.

Ja siin ma korraks väljun eelnõu komisjonipoolse ettekandja rollist ja kommenteerin natukene eelnevas ettekandes Andres Metsoja viidet, et ma nüüd eile Sopi-Tootsi tuulepargi külastamisel siis küsisin ettevõtjalt üle, mis ta sellest asjast arvab. Jah, ma seda tõesti tegin just selle peale, selle viite peale, et tegelikult ju ettevõtjad, taastuvenergia, või jah, nende tuuleparkide arendajad on ju parimad, taastuvenergiaettevõtjad on ju parimad tagasiside andjad. Loomulikult ma seda tegin. Ja lisaks sellele veel, kui ma palusin neil kohtumise lõpetusel küsida või küsisin nende käest, mis sõnumi nad annaksid Riigikogu liikmetele või Riigikogu tööle kaasa, mis oleks vajalik, millega oleks vaja tegeleda, siis otseselt bürokraatia vähendamisega, see oleks nende vaatest väga oluline. Et konkreetselt tuuleparkide, taastuvenergeetika kontekstis võiks kasutada rohkem olemasolevat teadmist, rohkem olemasolevaid mõõdistusi, just selleks, et uute parkide arendamisel, et mitte iga kord uuesti alustada, täiesti nullist. See on hästi oluline. 

Aga nüüd tagasi selle eelnõu juurde. Nüüd siis komisjonis tekkis veel lihtsalt vaidlus selle kohta, mida töötusheite seadus iseenesest käsitleb, milliseid heitmeid ja kas need seonduvad ka selle taastuvenergeetikaga, on siis sellega seostuvad. Ja sellega sisuliselt see komisjoni istung otsa saigi. Menetluslikud otsused ma juba ütlesin, jah. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Nii, järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 628 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 628 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 41 Riigikogu liiget, vastu 11. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 628 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Tänane seitsmes päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud Riigikontrolli seaduse, erakonnaseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (erakondade rahastamise kontrollorgan) eelnõu (599 SE) esimene lugemine. Nüüd, ma vaatan saalis ringi, et siin on küll ka ettekandja vahetus toimunud, vähemalt istungi juhataja arvates, aga ettekandjat ei ole meil saalis kohal. (Saalist vastatakse.) Selge, ettekandjat Evelin Poolametsa ei ole meil saalis kohal, sellega on meil tekkinud … 

Ma korra veel küsin, et kuna tegu on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni eelnõuga, kas fraktsioonist keegi teine soovib sellel teemal eelnõu tutvustada. (Saalist vastatakse.) Ei tea, tahad tulla või? (Saalist räägitakse.) Head kolleegid, anname kolleeg Rain Eplerile pisut aega, ta võtab eelnõu tagant riiulist ja tuleb seda tutvustama. Ehk siis, et … (Saalis on sumin.) Aivar Kokk, vastuseks teie küsimusele, et miks Rain Epler saab tulla, sellepärast et tegu ei ole mitte Riigikogu liikmete esitatud eelnõuga, vaid see on fraktsiooni esitatud, ja antud juhul fraktsiooni esindajana ta saab tulla seda eelnõu tutvustama. Kui on mitme Riigikogu liikme esitatud eelnõu, siis ükskõik kes nendest, kes on esitanud, saab tulla seda eelnõu tutvustama …

Mis teil nüüd siis on, ma ei saa aru.

… seda vahetust saab sisse viia. Nii et antud juhul siis mul on hea meel tervitada siin (Rain Epler: "Oot-oot-oot!") Riigikogu kõnetoolis kolleeg Rain Eplerit. (Rain Epler vastab.) See on 599 SE. (Rain Epler: "Ma võtsin 599 karbist, aga …") Võta siis see, oota, Rain, ära mine, ma annan sulle kohe. (Saalis on sumin.)

Nii, head kolleegid! Nüüd jätkab kolleeg Rain Epler Riigikogu kõnetoolist, et tutvustada eelnõu 599, mis on esitatud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt. Palun, Rain Epler!

Aitäh, head kolleegid! Küsin, palju mul aega on? (Juhataja vastab.) 20 minutit. Suurepärane! (Naerab.) Head kolleegid! Suurepärane, mul on 20 minutit aega. 

Aga tegelikult ma lohutuseks ütlen teile, et sõiduplaan oli täna selline, et Evelin kannab ette – Evelin kahjuks ei saanud siin olla – ja mina pean kõne. Nüüd ma saan teha kaks ühes. Nii et aega, ma arvan, kulub enam-vähem võrdselt, kuigi ma ei saa teile siiski lubada, et mõni minu erakonnakaaslane lõpus kõnet ei taha pidada. Nii et selles osas jälle poliitika on jätkuvalt dünaamiline, nagu ta on Eestis alati olnud. 

Eelnõu sissejuhatuseks siis võib-olla. Teema käsitleb erakondade järelevalvet ja seda, kes seda võiks teostada ja mil viisil. Aga alati on hea, kui praktiliste näidetega illustreerida neid olukordi, mida elus seadustega reguleerida püütakse. Viimasel ajal on uudised, ma ütleksin, kubisenud ERJK tegevusest. Meil siin endine kolleeg, kes on täna munitsipaalteemade peale liikunud, teda menetletakse selle eest, et ta kutsus inimesi hokivõistlusi vaatama. Siis on kolleege, keda on avalikult narritud ja keda on palunud ettevõte oma toodet reklaamima, teda menetletakse. Ja see menetlus tegelikult tabab aina rohkemaid siin saalis istujaid, ka neid, kes siin otseselt ei istu. Ja tegelikult, kui ma olen väljaspool seda saali kolleegidega teemat arutanud, siis kõikide erakondade esindajad nõustuvad, et asi on läinud kuidagi nagu kõverpeeglisse, tagurpidiseks. 

Ma kuulsin just paar päeva tagasi, et nüüd hakatakse mind menetlema. Jaa. Inimesed Vana-Vigalast, kes on täitsa vabast tahtest, heast südamest ja ilma raha teenimise eesmärgita üle kümne aasta korraldanud seal rahva rõõmuks punkfestivali, ütlesid, et Rain, sa oled tuntud inimene, ütle paar sõna, et saaks rahva festivalile kokku ja nii. Ja ma ütlesin järgmist – see kõik toimus siin Riigikogu ukse ees, väljusin Riigikogu uksest ja nemad filmisid –, ma ütlesin: kurat, kuulasin just päev otsa Jürgen Ligit, see ei ole üldse lahe. Punk on lahe. Lähen Läburindi pileteid ostma. Ütlesin niimoodi Läburindi festivali toetuseks. Ja siis nüüd tuleb välja, et on reklaamitud hoopis poliitikut, mitte festivali. Aga eks näis, ega mina ei tea, kuhu see menetlus välja jõuab. Kogenumad kolleegid ütlesid, et Rain, sa oleksid pidanud neile maksma selle eest. See oli minu jaoks täiesti uus kontseptsioon. Et inimesed ütlevad, et tule aita meil reklaami teha sündmusele ja siis veel ma oleksin pidanud justkui raha ka neile andma. Tundub mõistusevastane, aga ma saan aru, et proua Oviiri lähenemine midagi sellist on. 

Jõudsime proua Oviiri juurde. Ja ma nüüd siit tegelikult pöördun ise. Ja mitte et mulle see … ei meeldiks, aga et olukorra absurdsust iseloomustada ja kolleegide tähelepanu juhtida sellele, kui oluline on seda eelnõu toetada, ja võib-olla on seda vaja muudatusettepanekutega veel paremaks teha, siis ma nüüd avalikult praegu siit esitan ERJK-le mõned kaebused. Mõned kaebused. Ei, mõned kaebused, mida nad peaksid menetlema. 

Esimene käsitleb kodanikku Oviiri ennast. Tema on poliitik. Ta on Harku volikogu liige ja vaata et revisjonikomisjoni isegi esimees. Nüüd võtame lahti möödunud nädala Ekspressi, seal on suur artikkel, pealkirja ei mäleta, aga selline, ma ütleksin, sooja ja Liisa Oviiri suhtes positiivse pealkirjaga artikkel. Seal on juures tema pilt ja ta saab seal avaldada mõtteid, kui hea inimene ta on ja kuidas teised poliitikud on halvad ja tema proovib neid korrale kutsuda. Selle asja juures peaks tegelikult olema nurgas märge "poliitreklaam", ütleme, äärmisel juhul võib-olla "sisuturundus" ja Liisa Oviir peaks olema selle eest maksnud. Praegu on seal juures kiri "persoon" – suur persoonilugu Eesti Ekspressis üle mitme lehekülje. Nii et mina ütleks, et kaebus, ja et lihtsam oleks menetleda, vaatame üle selle ruutsentimeetri hinna seal Ekspressi külgedel – kui keegi paneb töökuulutust või midagi, seal on hinnakiri. Liisa Oviirist on seal üle mitme lehekülje ja maksku ära. Ja ERJK siis seda otsustab, kas ta peab riigieelarvesse väikese trahvi ka maksma, sest niimoodi kommertsajalehes teeb reklaami. 

Aga läheme edasi. Ega see ei ole nii, et üks inimene tegeleb ei tea millega. Toomas Uibo, Igor Taro, Kalev Stoicescu, Lauri Hussar, Mart Maastik, Andre Hanimägi, Tõnis Lukas, Karmen Joller, Pipi-Liis Siemann, Riina Solman ja Hanah Lahe – ja see on kusjuures grupiviisiline, teie see rikkumine, see on minu arust eriti õudne – kaks nädalat tagasi ERR-is "Hommik Anuga" saates Riigikogu koor. Moodustatakse mingisugune koor ja siis minnakse endale kampaaniat tegema ERR-i, mis mõnes mõttes on hindamatu reklaamiminuti hinnaga. ERJK, palun menetlege, kui palju see maksab. Sinna saavad ainult väga harvadel, näiteks kui ERR jalka MM-i näitab, siis ainult saab sinna üldse reklaami. Ja see on kallis, kallis värk. Nii et, kallid kolleegid, kelle nimed ma siin ette lugesin, ma loodan, et te kuulasite tähelepanelikult, pange rahakotirauad valmis. See praegu oli kaebus, ma saadan pärast kirjalikult järgi ERJK-le. Tegu on olnud just nimelt grupiviisiline, ärge unustage. Oviir ise, üksi. Teie, kolleegid – mitmekesi te olite? – üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, kümme. Ja näete, täpselt! Ja kolleeg siin koalitsioonist kohe, nemad on väga nutikad, kuidas ise saaks odavamalt läbi, saab jagada. Ei ole, mina ütlen, et kõigile täishinnaga. Kõigile täishinnaga ja trahv ka veel otsa, sest ta on grupiviisiline. (Hääl saalist.) Noh, seda siis menetlegu komisjon, kes on selleks loodud. 

Ja et mitte olla siin justkui niimoodi, et kolleegidel on jama, paneme ennast ka sinna rivvi. Ma praegu nüüd siit loen sisse ühe reklaami. Ma palun seda levitada kõigil, eriti hea, kui juriidilistele isikutele, levitage seda videot, saate välja lõigata. 

Juuli alguses toimub laulu- ja tantsupidu. Kel vähegi võimalust, inimesed, tulge peole, tulge rongkäikugi vaatama. Ja kui kuum ilm on, võtke vett kaasa rongkäigus marssijate toetuseks. See on Eesti rahva suur pidu. See on selle suve suurim pidu. See on väga oluline. Palun tulge peole! 

Nii et võtke ka see menetlusse. Kui nüüd laulu- ja tantsupeo sihtasutus paneb üles, juriidiline isik, menetleme läbi. Ja siis pärast ma kutsun üles kolleege kas vabas mikrofonis või mõnes muus formaadis, või kui me jõuame teise lugemiseni, muudatusettepanekuteni, võiksite oma kõnede käigus ka puldist või küsimuste käigus või veel kord vabas mikrofonis mainida ära, palju saite, palju keegi maksma pidi. Siis saab ka seda vaadata, et kas on ka mingi erakondadevaheline tasakaal või mitte. 

See kõik võib tunduda naljakas, aga tegelikult see ongi päriselu. See ongi päriselu! Ma rääkisin kolleegiga Võrust, Anti Allasega. Ma ütlesin: Anti, kui nüüd helistab, näiteks tehakse Võru laulupidu või tantsupidu, sulle helistab keegi ja ütleb, Anti, sa oled tuntud inimene, kutsu inimesi peole! Anti ütleb: muidugi kutsun, võrukeste värk. Teeb video ära, läheb kaks nädalat mööda, Oviirilt kiri: kanna üle. Ei olnud laulupeo reklaam. Anti, sinu reklaam oli. Haugas ka seal vaatab, aga nägu hakkab murelikuks minema. Sul sama jama? Ega keegi ei pääse. 

Aga lähme edasi. Mingid heategevusfondid. Riina Solman, alati hoolib vaestest väetistest, ütleb: tulge annetage Lastehaigla toetuseks. Inimesed annetavad, lastehaigla, juriidiline isik paneb video levima ja Liisa Oviir – põmm! –, arve teele: maksa. Heategu ei jää karistuseta. 

Nii et ühesõnaga meie ettepanek on tegelikult, et lõpetaks selle ERJK tegevuse ära, annaks kogenud analüüsivõimelisele institutsioonile selle kontrolli, ehk et Riigikontrollile, ja tõmbaks selle asja kusagile mõistuspärasesse kohta tagasi. 

Ma lõpetuseks veel ütlen seda, et minu isiklik arvamus on, et me saaks bürokraatiat tegelikult veel rohkem vähendada, kui me selle jama üldse ära lõpetaksime. Mina ütleks, et annetada võib erakondadele, tuntud inimesed võivad reklaamida nii tooteid kui ka heategusid, kui ka sündmusi. Kõik peaks olema lihtsalt selles mõttes puhas, et kui keegi firma tahab näiteks Aivar Kokka toetada, siis peab olema näha, et ülekandega, et ei oleks seda kilekottidega värki. Ja siis on kõigil näha, võtad lahti, kes kandis, kui palju kandis ja siis mõtled, eks ole, kuulad – seda mõtled nagunii, et miks mulle ei antud –, aga kuulad kolleegi ja mõtled, et huvitav, miks ta sihukest juttu räägib. Võtad selle lahti, vaatad. Selge. Vaatad, Võrklaev on puldis, räägib midagi. (Keegi ütleb saalist: "Škoda.") Škoda, jah, kuidagi nagu juhuslikult poetab kõne sees, võtad lahti, vaatad. Selge, sai raha, muidugi räägib. 

Aga see on minu isiklik arvamus. Eelnõu siiski ütleb, et ärme lase nii vabaks, anname lihtsalt paremale kontrolliorganile, Riigikontrollile. Nii et kutsun üles ka koalitsioonisaadikuid, võib-olla saate sõnumi saata istungi juhatajale. Teete väikse kümneminutilise pausi, mõtisklete ja saate aru, et on hea asi, liigume edasi. Aitäh!

Suur tänu! Üks hetk, sulle on mõned küsimused. Või on värvi lisada. Mart Helme, palun!

Aitäh! Hea Rain, ära torma minema, me saame …

Jah, vabandust!

… veel jätkata. Me tegime … See, mida Refi ikke tegelased nimetavad EKREIKE-ks, meil oli plaan ju kaotada see. See oli meil koalitsioonis diskussiooniteema ja põhimõtteliselt oli otsus olemas, et anda Riigikontrollile need funktsioonid üle. Praegu me näeme, et nüüd on asi veel hullemaks läinud, sellepärast et nüüd me näeme, et seal ei ole ka mingit poliitilist tasakaalustatust enam, isegi mitte me ei räägi ideoloogilisest tasakaalustamatusest, me räägime ka sellest, et seal on kolm sotsi. Teistel erakondadel on kõigil üks esindaja. Oviir on sots, Tarand Kaarel on sots ja peale selle on veel fraktsiooni esindaja sots. Kolm ülejäänud erakondade ühe esindaja vastu. Juba see tasakaalustamatus on probleem. Või kuidas sina sealt puldist vaadates seda näed?

Ma hakkan küsimuse algusest. Nagu me siin näiteks energeetikaküsimusteski oleme näinud, Reformierakond kipubki asju kuidagi nägema vastupidiselt, kui nad tegelikult on. Tänagi Yoko Alender ütles, et päikesest ja tuulest elektri tegemine on kõige odavam. Tegelikult on täpselt vastupidi. 

See ikke küsimus on ka. Tegelikult meie valitsus ikkagi, noh, vabastas inimesi nii maksuikkest kui ka paljudest muudest bürokraatlikest iketest ja palju jäi veel tegemata. Nüüd on seda rahva iket siin kõvasti suurendatud.  

Ja kusjuures, eks ole, Mart, paradoksaalsel kombel me oleksime sellest ERJK ikkest ka Reformierakonna enda vabastanud. Mõni kolleeg on siin koridorides tunnistanud, et tegelikult tõesti rumal lugu, seda oleksime küll võinud toetada. Nüüd oleme siin kõik koos, mõtiskleme uuesti selle üle. Ja see tasakaalustatuse küsimus kindlasti on. Aga muidugi, vot ei teagi, mis selle Ossinovskiga siis on, kas see tehti kuidagi, et seal mängitakse mingi teater läbi, et näidata, et nad on õiglased, ja siis saab teisi veel kõvemini edasi pigistada, või oli mingi sisetüli. (Saalist öeldakse midagi.) Erakonna mingi sisene asi jah, ega neile see Ossinovski ei ole kunagi meeldinud.

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Ma olen täiesti nõus, et see olukord, sa kirjeldasid seda väga hästi. See on täiesti jaburaks läinud. See on täiesti jabur, mis toimub. Ja ma täna nägin, et Eesti Ekspressi vahel oli meie endine kolleeg Jüri Ratas seal ühe reklaami peal, mis mingit galaõhtut reklaamib. Ma loodan, et Jüril on makstud selle eest, et ta seal on, sest vastupidisel juhul tuleks teda kindlasti menetleda, sellepärast et äkki Jüri veel kandideerib kunagi kuskil ja osutub valituks. Ja mine tea, palju ta hääli selle eest sai. Seal oli … Selles mõttes kindlasti peaks ka lisama selle sinna, et kontrollida, kas Jüri Ratasel on makstud Eesti Ekspressile selle reklaami eest, kus ta Kroonika kuskil üritusel meelelahutusäris on. Aga see on täiesti jabur. Ja ma kutsun küll üles kolleege, kes on siin saalis ja tubades, et menetleme seda seadust edasi. Me ei taha seda ära kaotada, me tahame Riigikontrollile sellele anda. Mõelge nüüd kaasa, palun, oma peadega siin saalis ja tubades ka. Menetleme edasi, teeme seda paremaks. Aga see olukord on täiesti jaburaks läinud, mis täna toimub ERJK ümber ja mismoodi ta menetleb meid kõiki. Seda tuleb üle vaadata.

Jaa. Olen nõus, et ongi jaburaks läinud. Ja noh, tõesti, kui mõni kolleeg mõtleb, et kui siin hakatakse nüüd massiliselt, ma ei tea, hambapastat, autosid ja tont teab mida reklaamima, siis võib eriti nendel kolleegidel, kellele no võib-olla kapitalism ei sümboliseeri, ei sümpatiseeri, et nemad võivad olla selles osas pahased. Aga just sellepärast ma tõingi näite, et näiteks mingisugused heategevusüritused, kontserdid, sündmused ja nii edasi. Midagi pole teha, me ju kõik siin olemegi, tahame või ei taha, tuntud inimesed ja on terve hulk kohti, kus me saame sellega kaasa aidata, olgugi see siis näiteks mingisugune rahvakultuuriüritus kuskil piirkonnas ja nii edasi. Aga tänased menetlused viitavad sellele, et seda ei tohiks justkui teha. 

Ja mul sellega meenus, et kui me korruptsioonivastase erikomisjoni istungil lahkasime seda uut Euroopa seadusandlust, mis veel poliitreklaamidele peale tuleb, kus põhimõtteliselt reklaam peab olema selline, valdavalt sisu peab olema selles, mis räägib, et see on poliitreklaam ja seda ei tohiks teha. (Naerab.) Noh, näiteks härra Timpson paneb Viljandisse üles suure plakati, seal väikselt nurgas tema pilt ja ülejäänud on sihuke tekst, et palun vabandust, kallid kodanikud, et ma teile siin poliitreklaami teen ja ma proovisin ausõna pildi panna nii väikese, et ei saa aru, kes seal pildi peal on. No umbes Euroopa reeglid suunavad meid sinna suunas. 

Aga siis ma esitasin küsimuse Justiitsministeeriumi esindajale, aga mis siis saab, kui inimene veel ei ole poliitikas. Ja meil siin neid kuulsaid inimesi, kes ühel hetkel siirduvad poliitikasse, eks ole, on ju olnud palju ja tuleb veel, et oled laulja, sportlane, näitleja või mida iganes. Kas siis esimesel korral saab sihukese triki teha, et kütad eetri täis, aga reeglid ei rakendu. Ja need, kes kõik on juba sees, need vaatavad, et raisk, midagi teha ka ei saa on ju. Seal tekib ka teatav selline nagu veel ebatasakaal ja nii edasi. Aga nüüd ma kandusin juba Euroopa reeglistiku peale, seda me täna muuta ei ürita, nii et jääme praegu siin peatuma selle asjaga. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Ma ei tea, mulle tundub, et on väga hea eelnõu. Rõhutan veel kord, et nii nagu siin on EKRE poolt öeldud juba, et ei kaotata ära, aga antakse pädevale organisatsioonile. On ebaloogiline, et kontrolli teostab üks, ühe erakonna liikmete mingisugune punt seal. Aga mul on küsimus selles, et sa lugesid üles siin terve rea nimesid. Mis nüüd edasi saab? Pandora laegas on avatud. Kui ühtede suhtes menetletakse, kes on ebasoovitavad Riigikogus, siis niimoodi ei saa. Ebaebameeldivus ei mängi siin rolli, siin mängib rolli see, kas normi täidetakse või mitte. Kas siin on ju võimalus rakendada ka sunnimeetmeid? Et kui nüüd selle eelnõu vastu hääletatakse, siis see nimekiri lendab kohe ERJK-sse või kuskile mujale, ja kui nad ei võta menetlusse, siis üldse kriminaalmenetlusse. Kas niisugune variant on tulemas EKRE poolt?

Ei, minul sellist … Aitäh kõigepealt, Kalle! Muidugi on hea eelnõu, muidu ma siin ei seisaks. Minul sellist väljapressimise laadset mõtet ei olnud. Minu mõte oli pigem selline, et nüüd need kaebused on esitatud avalikult ja saab kirjalikus vormis stenogrammist ka kopeerida ja kirja veel järgi saata. Siin on nüüd nimed ja tegevused üles loetud, kes millist reklaami on teinud ja kus. Ja tegelikult ma ütleksin, et lahendus saab olla see, et enne kui menetleda jõutakse, äkki saadame selle komisjoni laiali ja anname kontrollifunktsiooni Riigikontrollile ja liigume selle asjaga kuidagi jällegi nagu mõistuspärasesse voolusängi tagasi.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Meil on ju paralleelselt ka siin erakonnaseadus menetluses, kus on ka see keelatud annetuse teema käsitluses. Ma mäletan, põhiseaduskomisjonis läks arutelu nii kaugele, et me arutasime, et varsti on ka Riigikogu istungid ka keelatud annetus, noh meid ju kogu aeg reklaamitakse. Ma arvan, et mingi hetk me peaksime tegelikult hoopis Riigikogule maksma, tagasimaksu maksma, mis võib-olla oleks ka õige.

Aga tegelikult olukord on veel ka selline huvitav, et põhimõtteliselt täna keegi võib asutada juriidilise isiku, siis printida Rain Epleri plakatid, jagada Rain Epleri flaiereid igale poole, siis minna ERJK‑sse, esitada kulude aruanded, öelda, et näete, mina tegin reklaami, ja kuna tegemist on keelatud annetusega, siis sulle esitatakse trahv ERJK poolt ja sina pead siis selle trahvi, eks ole, maksma, sest sulle keegi tegi seda, keelatud annetus, keegi tegi sulle reklaami, millest võib-olla isegi sa ei olnud teadlik. Aga kas sa näed, võib-olla see on siin mõnele ettevõttele hea võimalus selliseks äriks?

Jah, ega natuke sinna ju ERJK selle tõepoolest tüürinud on. Aitäh küsimuse eest! Et on olnud petuskeeme maailmas, kus lihtsalt suurtele firmadele saadetakse väikeseid arveid, nii-öelda, et kusagil suures ettevõttes terve pakk arveid igal hommikul raamatupidaja laua peal, keegi on visanud sinna 20 eurot, vaiba puhastus, läheb nagu konveieri peal, makstakse ära. Ja niimoodi saadad paljudele ettevõtetele, aga nüüd on see sinu viidatud skeem tegelikult tõepoolest võibki juhtuda. Ma muidugi loodan, ja mitte üldse pahatahtlikult, et keegi teeb sulle selle reklaamikampaania. Ma arvan, oleks linnapilt veel ilusam.

Anti Haugas, palun!

Aitäh! Ma saan selle eelnõu kavatsuse mõttest aru, aga ma mõttekäigul esitan sellise küsimuse. Juhul kui näiteks meediaväljaanne osutab teenust tasuta. Eks seda on raske tõestada, aga põhjendus on see, et sümpaatia isiku suhtes on kõrge ja tegelikult soovitakse antud isikut poliitiliselt reklaamida. See võimalus on olemas. Korrektne oleks see, et meediaväljaande omanik maksab maksud, saab raha eraisiku kontole ja teeb annetuse vastavale erakonnale. Erakonnale esitab see ettevõte koos käibemaksuga arve ning siis saab teenust osutada turutingimustel. Nii oleks igati aus. Riik saaks maksud kätte ja polekski probleemi. Aga antud juhul on probleem minu arust ka maksudest kõrvalehiilimine. Paralleele saab tuua näiteks tehingutega, näiteks erisoodustusega ettevõtlussektoris või siis ka näiteks alla turuhinna tehingute tegemisega. Minu arust see on kompleksne probleem ja ma isiklikult ei ole valmis täna seda toetama.

No võib-olla lihtne ja selline rahvale mõistetav vastus on see, et Anti, sinus räägib lihtsalt puhas kadedus. Lühike vastus on see. Pikem vastus on see, et tõepoolest me tegelikult saaks probleemistikust lahti ja meil seda muret ei ole, et maksukoormus väike oleks. Peaminister siin täna küll rääkis midagi on SKT-sse 36% ja 0,2 võrra väiksem ja 0,4 võrra väiksem, aga paar aastat tagasi oli veel 32 koma midagi protsenti. Nii et on tummiselt tõusnud. See, et nüüd null koma alla tuleb, ei tähenda, et maksukoormus kuidagi liiga kiiresti väheneks. Nii et kui me kaotaks üldse ära sellise keeruka reeglistiku, et eraisik võib ja juriidiline isik ei tohi ja poliitik jällegi ei tohi heategevusorganisatsiooni reklaamida või pidu reklaamida või mingit spordiüritust – kui me kaotaks selle reeglistiku ära, siis ma julgen arvata, et kulude kokkuhoid kogu selle bürokraatide kamba pealt, kes enam ei peaks seda kontrolli teostama, oleks juba piisavalt suur, et ei oleks vaja mõelda välja mingisugust skeemi, kuidas ettevõtetelt veel rohkem raha välja pressida. Ma saan aru, et formaaljuriidiliselt põhimõtteliselt sinu skeem on tänases ruumis tõepoolest ka niipidi üles seatav, aga sisulises mõttes ma kuidagi ei tunne, et me peaksime sellele teele astuma minema. Aitäh!

Jaak Valge, palun!

Suur tänu! Lugupeetud ettekandja! Muidugi, ERJK on teinud selgelt kallutatud ja ebaõiglasi ja mitte ainult, vaid ka isegi naljakaid otsuseid. Olen väga nõus sellega, et niimoodi pole mõtet jätkata. Aga teisalt olen ma pigem kuidagi reserveeritud selles suhtes, et need funktsioonid siis Riigikontrollile üle anda. Pealegi pole ka Riigikontrolli puhul tagatud, et tulevikus ka naljakaid otsuseid tulema ei hakkaks. Ja ERJK pluss selles mõttes, et ta on nagu erakondade eneseregulatsiooni organ. Kas poleks nagu õigem ERJK‑d reformida ja siis selle reformi läbi tagada, et naljakaid otsuseid sealt enam ei tuleks?

Aitäh! Vot ma nüüd ei saa aru täpselt, mida sa reformi all mõtled. Kui sa mõtled isikute väljavahetamist, siis see, ma arvan, meid kuigi palju edasi ei aita, eks ole. Aga mis see muu reform võiks olla?

Teisipidi, ma nõustun sinuga,  et Riigikontroll, siis me anname, noh, ametnike kätte kontrolli poliitikute üle, ja siis on selline, nagu moodustub selline ring, et ühtpidi nagu justkui poliitikud ja parlamendis olevad poliitikud eriti annavad tööd nendele, kes neid kontrollivad, ja siis võib mõlemat pidi, nemad võivad kaevata selle üle, et nad on mõjutatavad, et me saame neil eelarvest raha ära võtta või ei saa piisavalt anda, et nad meid endid kontrollida saaks, ja nii edasi. Aga ma arvan, et need nüansid me saame väga hästi tegelikult läbi muudatusettepanekute kui ka komisjoni arutelu, me saame praegu palli nii-öelda veerema lükata ja teeme ta heaks. Proovime ta teha selliseks, et ta siis töötaks.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Hea Rain! Ma vaatan seda asja hoopis teise nurga alt praegu. Tegelikult Riigikogu liige, § 17 järgi, tähendab seda, et ta omab vaba immuniteeti, ta on sõltumatu ja täidab selliseid ülesandeid, mis ei ole vastuolus põhiseadusega ja avalike huvidega ja nii edasi, eks ju. Praegusel hetkel toimiv ERJK süsteem tegelikult suukorvistab Riigikogu liikme vaba mandaati, sest mitte mingisugune selline organ, kes omab järelevalveõigust, ma mõtlen haldusjärelevalve või mingisuguse kriminaalmenetluse, ükskõik millise osas, langetab selliseid otsuseid, mis tegelikult suukorvistavad Riigikogu liikme tegevust. Ma väidaks seda, et selle normi peaks üldse ära kaotama ja asendama selle mingisuguse teise asjaga. Ma toetan natukene Jaak Valge mõttekäiku, aga siin peab arutama, kuidas peaks tegema. Mis te arvate?

Nõus. Ma arvan, et siin on arutamist küll, sest juba selle praeguse arutelu käigus tuleb välja nüansse, erinevaid vaatenurki, lõpuks loodetavasti 101. Ma arvan, et me üheskoos leiame hea lahenduse sellele. Sest, tõepoolest, mitte ainult ei suukorvistata Riigikogu liikmeid. Seesama Jevgeni Ossinovski tegi võib-olla esimest korda oma poliitilises karjääris midagi mõistlikku, tegi midagi head, kutsus inimesi Eestis toimuvale spordivõistlusele. Ja nüüd maksa siis selle eest, eks ole. Kummaline. Aitäh!

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Ma pean tunnistama, et ma pole jõudnud selle eelnõuga tutvuda, aga ma tahtsin küsida, kas see eelnõu pakub välja ka mingi relevantse lahenduse olukorrale, kus näiteks Urmas Reinsalu peab maksma 1830 eurot ühe terve pika saate eest, aga Võrklaev seevastu ühe minuti eest 5000 eurot.

Nojah, vaata, see on nüüd jällegi … Me jõuame, Madis, sinnani, et nüüd on, eks ole, meil ERJK, keda nimetatakse ekspertideks ja õigluse eest võitlejateks ja nii edasi. Tuleb välja, et nemad hindavad, ma ei tea, kas Võrklaeva või Võrklaeva saavutatud kuulsust või seda täiendavat kuulsust. Ma ei teagi, kuidas nad hindavad. Kas nad hindavad, et ega Reinsalu oli niigi nii kuulus, et isegi kui ta seda saadet tegi, ta enam kuulsamaks ei saanud niikuinii? Aga Võrklaeva praktiliselt keegi ei teadnud, nüüd ütles: "Ostke Škodat!" ja – piuhh! – nagu raketina, et järgmine kord saab, ühe nulli paneb oma häältesaagile otsa. Võib-olla nad, ma ei tea, mis see nende menetlus ja see ekspertiis on, kuidas nad seda välja arvutavad, kes kui palju. See võib olla üks lahendus. Nii et nagu sa isegi küsimusega tunnistasid, ka mina tunnistan, et me veel ei näe sinna sisse, mis alustel ja kuidas see kõik sealt tuleb lisaks sellele, et jaburaid asju menetletakse. Ma saan aru, Madis, et sina oled juba kaasas. Läheme edasi selle eelnõuga, teeme muudatusettepanekud ja teeme selle aspekti Eesti elust paremaks.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Kas sa mäletad, et siin mingi aeg tagasi oli see juhtum, kuidas sihtasutus Liberaalne Kodanik ehk SALK sai siis kaude selle ERJK kaudu endale rahastuse. Ja kui ma ei eksi, siis see oli mingi 90 000. Kuidas sa nagu selle, äkki sa seletaksid ka selle skeemi lahti. Lihtsalt üks MTÜ, kes peab kuskilt selle rahastuse saama, ma saan aru, et rahastused on sihukesed kehvakesed, aga näed, nüüd saab 90 000 lihtsalt erakondade käest, sest sõbrad liberaalid, sotsid otsustasid niimoodi.

Nojah, ega see skeem on tegelikult sarnane sellega, mida Anastassia siin mõni aeg tagasi kirjeldas, et oled selline, ütleme, mitte päris läbikukkunud ettevõtja, aga ei lähe hästi, ja siis kleebid linna poliitikute pilte täis ja ootad ära. Seal järgmine kuu on ERJK menetlus ja siis esitatakse arve, nad ise vaatavad, kes kui palju maksma peab. Aasta lõpus saad sinna tegevusaruandesse kirjutada, et otsustasime tegevussuunda pisut korrigeerida ja hakkas kohe palju paremini minema. Minu arust absurdne. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh! No siin on üks aspekt veel muidugi. Võrklaevast rääkisime. Et mis teha siis, kui järgmistel valimistel Võrklaeval on üks null üldse tagant ära võtta. Põhimõtteliselt äkki peaks ERJK tagasi maksma raha, sest inimene äkki tegi halva reklaami ja kaotas äkki hääli kõvasti.

Jaa-jaa!

Selles mõttes võib ju ka niipidi minna, see ei pruugi olla ainult tulupool, võib ka kulupool olla. Võib-olla mõnel mehel ongi paiksem nagu vähem pildis olla, see võib ka nii juhtuda, eks.

Aga lihtsalt tuli vahepeal meelde, et meil on siin Juku-Kalle, kes teeb mingit saadet, ja Enn Eesmaa, kes teeb väga toredat saadet, väga huvitav saade on. Tegelikult see on ikka täisjabur. Ma ikka kutsun täna kõiki üles, et ärge lükake seda eelnõu täna kraavi, sellepärast et menetlemine edasi, teeme seda paremaks. See on täiesti jabur! Ja kui siin rääkida saalis nende inimestega siit väljapool saali, siis erinevatest erakondadest on väga palju inimesi, kes ütlevad, et tegelikult on tõsine probleem ja me peame midagi ette võtma. Vähim, mis täna teha saaks, on see, et ärge lükake seda eelnõu kraavi, teeme seda paremaks, arutame, aga seal tuleb midagi ette võtta, sest see on täiesti jaburaks läinud.

Veel kord saan sinuga, Rene, nõustuda, et on jabur. Kutsun ka ise kolleege ülesse, et läheme selle eelnõuga edasi, teeme ta paremaks. Ja kui me selle probleemistiku sisusse, nagu sa läksid, et tõepoolest, kui kõigepealt pidid maksma, siis tuli välja, et mõju oli veel sootuks negatiivne. Ma ütleksin, et selle minu kaasuse, mis menetlusse tuleb, selle puhul ma hakkasin mõtlema selle üle, et ma reklaamisin punkfestivali, ise olin see reklaamija, aga samas mainisin seal ka Jürgen Ligi. Kas seal jagatakse kuidagi need proportsioonid ära, et Jürgen saab ka nagu osa arvest? (Hääl saalist.) Tegelikult, sest ma arvan, et kui mina ütlen, et Jürgen on loll, siis Jürgeni armastajad mõtlevad, et nüüd peab minema Jürgenile hääli andma, ja vastupidi, eks ole. Selles mõttes noh, aga tegelikult see iseloomustab seda, meil kellelgi ei ole ka arusaamist, lisaks sellele, et jaburaid asju menetletakse, tehakse, kuidas nende otsusteni jõutakse ja mis need alused on. See on, ma saan aru, siin saalis paljudele mõistetamatu, enamusele vist. Võib-olla mõned kolleegid on sinna kuulunud, siis on mingi sissevaade sinna.

Riina Solman, palun! 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Ma kujutan ette, et üleskutse mitte seda head eelnõu kraavi lükata tähendaks seda, et koalitsioon peaks seda toetama. Aga võib-olla siis väike arvutusülesanne sulle, Rain, kes sa ise oled ka minister olnud. Oli ju Võrklaeva grillimine kolm tundi väga suurele auditi tooriumile, mida, ma saan aru, kõik meediakanalid hiljem veel paljundasid. Võib-olla see innustaks meie koalitsiooni seda head eelnõu mitte kraavi lükkama. Ehk sa aitad arvutada, mis selle arve tuleks, kui seda vaataks ERJK juht, proovi nagu läbi tema silmade see arve esitada neile.

Aitäh, Riina! Iseenesest mõttel on jumet ja võib-olla isegi ei olegi vaja mul endal seda välja arvutada. Võib-olla inspiratsiooniks ja motivatsiooniks koalitsioonierakondade esindajatele on see, kui sellele ennist juba tehtud kaebusele lisada veel üks kaebus, et nad kogu selle Võrklaeva asja välja arvutaks, eks ole, kõikides meediaväljaannetes ja nii edasi. Ja noh, see võib tunduda teoreetiline, aga võib-olla me lõpetame tänase istungi kui ühel hetkel ja võtame Delfi lahti. Seal on minu pilt ja kiri "Epler tahtis ERJK laiali saata". Niimoodi! Kas siis karistuseks Liisa Oviir ütleb, et nüüd oli Delfis minu reklaam? Jah, ma ei kujuta ette, kuhu see kõik see asi lõpuks välja võib viia.

Anti Poolamets, palun!

Austatud ettekandja! Minule tundub ka, et ERJK ei suuda enam üldse sihikut seada. Mida naeruväärsemate teemadega tegeleda, seda imelikumaks asi läheb. Ja samal ajal ju hakkavad radari alt läbi jooksma suured juhtumid, sellega nad ei suuda tegeleda. Siis neil on hambad nürid. Ja see näitab, et kuidagi ERJK on oma siis süsteemse tegevuse asemel hakanud justkui need ametnikud, kellel ei ole õiget tööd, hakkab leiutama endale tööd. Kas see asi ei tundu sedamoodi? Kui ma vaatan seda sinu juhtumit, mida sa välja tõid, siis see on täpselt sellesse kohta. Meil oli siin muide avatud uste päeval võimalik sinu soenguga pilti teha või parukaga, et mõtle, see läks massidesse, eks ole. Mis selle hind oleks võinud kõik olla?

Hea Anti, ära kutsu kurja karja, ma ütleks. (Naerab.) Aga mis puudutab seda, et sa ütled, et leiutavad endale tööd, ma päris tõsiselt, ikkagi mulle tundub, et võib-olla Liisa Oviir on tõstnud ambitsiooni selles osas, et on pannud endale mingi sellise veidi pikema plaani, et Harku volikogust kusagile edasi liikuda. Sest seda kampaaniat kogu tema tegevus ikkagi ju toetab päris tugevasti. Võtab siit, valib jälle kellegi välja, ütleme, Heliri näiteks. Helir on tast nii palju tuntud, aga siis saab loo, kuidas tema kutsub Helirit korrale ja järgmistel valimistel jälle mõnisada häält juures. Ma ei teinud nalja praegu. (Saalist räägitakse.) Sul on rohkem.

Helle-Moonika Helme, palun!

Võtame siis juhtum juhtumi järel ehk case by case. Paljud koalitsioonipoliitikud meil siin reklaamisid omal ajal COVID-vaktsiini, süstisid kaamera ees ja olid plakatitel, pane õlg alla. Väga suured rahad liikusid ju sel ajal vaktsiinifirmadele ja erameditsiini ettevõtetesse, kes kõik süstimisest väga palju teenisid – ja mitte ainult lihtsalt raha, vaid riigi raha. Eks ole. Kas põhimõtteliselt seda loogikat järgides, millega ERJK tegeleb, võiks kunagi tulevikus – tagantjärele ilmselt seda ei tõstatata –, aga põhimõtteliselt tulevikus võib igasuguseid asju välja mõelda ja tekitada? Tekitada igasuguseid menetlusi, eks ole ju? Kuhu me niimoodi jõuame?

Jaa! Ja ma ütlengi, et see tegelikult ei ole kuidagipidi … Ja ma olen nõus. Komisjon konkreetselt täna ise on seal ja sotsid on seal tugevas ülekaalus ja nii edasi, aga see tegelikult ei ole minu arvates ühegi üksiku poliitilise jõuga seotud probleem, vaid minu arust on tänane asi jõudnud kohta, kus me saame aru, et mingisugune süsteem on tõestanud veenvalt kogu avalikkusele, et ta on muutunud jaburaks, iseenda karikatuuriks.

Täpselt, mis puudutab vaktsiinireklaame … Jällegi, pean ütlema, et ma sellega ei ole nüüd kursis, kui kaugele tagasi nad võivad minna sellega. (Saalist vastatakse: "Seitse aastat.") Seitse aastat? Nii et selle COVID-i asja eest saab arved tegelikult välja kirjutada, jah? (Saalist vastatakse.) No näed, ma usun, et kui nüüd see proua Oviir seda jälgib, siis ta on siit mitu-mitu mõtet juba saanud, mida menetlema hakata. Kummaline on see värk. Aitäh!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Onanismi definitsioon on vilgas, ent viljatu tegevus. Hea Rain, sa oled juba siin hulk aega tegelenud selle onanismiga ja meie tänane päev ja õhtupoolik, paljud meist, kõik me tegeleme siin sellise vaimse onanismiga – viljatu, ent vilka tegevusega. Mida peaks tegema, et see tegevus, vilgas, ent viljatu, muutuks viljakaks?

Jaa. Ma, Peeter, selles mõttes vaidleksin sulle vastu, et ma nii kaugele võib-olla nende paralleelidega ei läheks. See võrdlus onanismiga, ma ei tea, kas oli päris kohane. Aga mulle tundub siiski, et see, et siin neid näiteid on lahatud ja kolleegid on erinevaid vaatenurki veel toonud, võib-olla mingi mõtte idanema paneb. Ma olen sellega nõus, et nagu ikka, kusagil esmaspäevasel või teisipäeval või kolmapäevasel koosolekul on koalitsioon teinud otsused ära, et kuna on opositsiooni eelnõu, siis lükkame laualt maha. Nii optimistlik ma ei ole, et ma usuks, et nad meelt muudavad selle diskussiooni käigus. Aga veel kord, teema tegelikult on muutunud väga aktuaalseks ka koalitsioonipoliitikute jaoks, seda nad tunnistavad väljaspool seda saali täitsa selgesõnaliselt. Nii et mine tea, võib-olla juhtub see, nagu vahest on ikka juhtunud: opositsiooni eelnõu laua pealt maha ja siis koalitsiooni nime all analoog menetlusse ja tehakse ära. Elame, näeme.

Aivar Kokk, palun!

Jaa, ma siin täiendataks, et meil ongi keeruline asi. Vaatame, et teatritükke on tehtud. Savisaarest tehti aastaid tagasi, Reformierakonnast tehti, ka meil on tehtud teatrilavastus "Minul on vari". Ma arvan, et äkki tänu sellele ongi keegi Riigikogus. Telekas on meil ju siin erinevad saated: "Su nägu kõlab tuttavalt", "Maskist laulja". Aga kõige hullem: iga nädal on "Stuudio üks" ka, seal käivad erakonna liikmed saavad tund aega lobiseda ja pildi peale. Kuhu me siis ikka tegelikult jõuame selle teemaga? Ma vaatan, Toomas ka seal taga juba pabistab, et äkki Pärnu Postimehes tuleb artikkel. Valimised lähenevad, jumala jama. Kas see oli õige või ei olnud? Kõrval siin mul pinginaaber ütleb, aga minu pilt oli natuke väiksem. Või oli suurem. Noh, ma ei tea, miks praegu koalitsioonipoliitikud ei taha kuidagi lubada seda. Me näeme, et Riigikontrolli … ikka teeb head tööd.

Jaa, Riigikontrolli tõesti võib kiita. Me mäletame nende analüüsi näiteks kas või riigieelarve osas. Nad suudavad põhjalike materjalidega töötada küll ja tuvastada probleemseid kohti. Mis Toomasesse puutub, ma olen üsna kindel, et kuigi Toomas juurat hästi tundva inimesena püüab olla ettevaatlik, aga küll tal siin kevadel lipsab kusagil üle huulte midagi sellist, et inimesed, külastage Pärnut või midagi taolist. Ja ongi menetlus! Veel kord, minu arust tasub edasi minna. Kusjuures ma nagu kuidagi, nagu kolleeg Haugas ütles ja Timpson siin, et nad tegelikult põhimõtteliselt on nõus, et on probleem, on nõus ka sellega, et see tuleb lahendada, aga neil on õudselt pinnuks silmas just see Reinsalu asi. Nad jäävad nagu ühte kaasusesse kinni. Anti, lase vabaks! Me räägime üle välja selle asja mõistlikuks tegemisest.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Mina olen ka mures. Ma olen alati käinud Jüri Jaansoni kahe silla jooksul. Jüri Jaanson, tuntud spordisangar, tervitab ka tervisesportlasi, kutsub jooksma. Nüüd võib-olla on tõesti see võimalus, et tuleb muuta see kahe silla jooks kolme silla jooksuks ja lihtsalt Jüri nimi siis eest ära jätta. Või kuidas me peaksime neid asju tõesti nagu käsitlema? Kui Jevgeni Ossinovski kutsus spordivõistlusele, siis on menetlus. Kui Jüri Jaanson ütleb, et temanimeline jooks on Pärnus ja tulge, inimesed, jooksma …

Siis ei ole menetlust.

… kas siis on ka menetlus või ei ole menetlust, või mismoodi see elu ikkagi nagu käib? Totaalne skisofreenia on peas selles mõttes.

Vot jällegi, sa esitad küsimuse selle organisatsiooni, ERJK sisemiste protsesside kohta. Tõesti ei ole selgust, kuidas nad seal toimetavad, mida võetakse, mida ei võeta. Kas see kõik käib alati kaebusepõhiselt? Ma ei tea. Ma ennem tegelikult sõnastasin, ma ütlesin, et mul on kaebus, eks ole, Oviir ise Ekspressis, Riigikogu koor seal Anuga, selles "Hommik Anuga" saates, ja mina ise siin kohe kutsusin seda, et inimesed laulupidu toetaks ja külastaks. Ma ei tea, kas nad võtsid nüüd menetlusse või ma peaks kirjalikult vormistama. Ja võib-olla sa oled lihtsalt unustanud Jaansoni peale kaevata.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Andmata hinnangut sinu kõne sisule, aga sul stsenaristina on arvestatav potentsiaal, nii et … (Hääl saalist.) 

Head kolleegid, aga nüüd on meil hea võimalus kuulata, mida sellest teemast arvati põhiseaduskomisjonis, juhtivkomisjonis. Seepärast palun siia auväärt põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi.

Suur tänu, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma annan teile ülevaate põhiseaduskomisjonis teisipäeval, 6. mail toimunud arutelust käesoleva eelnõu osas. Kõigepealt, olid kutsutud Riigikontrolli esindajad, kõigepealt riigikontrolör Janar Holm ja riigikontrolöri nõunik Airi Mikli.

Ja esmalt tutvustas Evelin Poolamets eelnõu. Kuulasime. Ning seejärel sai sõna riigikontrolör Janar Holm ja selgitas, et seda teemat arutati ka viis aastat tagasi täpselt sama laua taga põhiseaduskomisjonis. Riigikontrolli vaade on jäänud samaks mis viis aastat tagasi. Janar Holmile tundus, et paljud probleemid ei ole seotud sellega, kes neid otsuseid teeb, vaid millised on need reeglid, millest lähtudes neid otsuseid tehakse. Ja juhtis tähelepanu, et sedasama arutatakse ka praegu eelnõu 585 SE puhul. Mis tingimustel erakondadele annetusi teha ja missugusel viisil Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon otsuseid teha saab, see võiks olla palju selgem. Samuti rääkis ta, et Riigikontroll on eelkõige suunatud riigi ja kohalike omavalitsuste raha kontrollimisele. Riigikontroll ei kontrolli eraraha, välja arvatud riigile kuuluvate äriühingute puhul. Nii et ka eraisikud ei ole Riigikontrolli vaates auditi objektiks. Ja kui antud eelnõu pakutav lahendus, eelnõuga pakutav lahendus peaks jõustuma, siis see tooks Riigikontrolli jaoks selle, et Riigikontroll peaks hakkama erasektori poole nii-öelda vaatama. Tegemist ei ole Riigikontrolli olemusega seotud tööga. Ta näiteks selgitas, et soomlastel ei ole see mitte sellisel viisil, nagu selles eelnõus. Soomlased vaatavad seda, kas eraldatud raha on õigesti kasutatud ja õigesti kajastatud, vabandust, õigesti kajastatud, mitte kasutatud. Andke andeks, ma eksisin. Riigikontrolli eelistus on, et selle kogemuse pealt, mis neil selles valdkonnas on, see on see, et Riigikontroll ei peaks olema see kontrollorgan. On olnud ka arutelu, et kas see on põhiseadusega kooskõlas, selline lahendus. Riigikohus on kunagi võtnud seisukoha, et Riigikontrollile ülesannete andmisel tuleks hinnata seda, kas need on olemuslikult Riigikontrolli funktsiooniga seotud. Lisaks, kas lisaülesande panemine võib takistada tavapärase töö tegemist, samuti peaks vaatama, ega ei ole muid lahendusi selle eesmärgi täitmiseks. Ja temale tundus ehk Janar Holmile tundus, et esmane küsimus on üldiste reeglite selgemaks rääkimine eelnõu 585 SE raames. Kui küsimus on komisjoni koosseisus, saab seda alati laiendada või siis piirata mingil viisil, nii kuidas tarvis on. Ta ütles, et Riigikontrolli vaatest ja teiste sarnaste asutuste kogemusele tuginedes arvavad nemad, et käesolevas eelnõus pakutu ei ole kõige parem lahendus. 

Järgnes arutelu ja küsimused-vastused. Muu hulgas näiteks küsiti, et juhul, kui see kohustus läheks Riigikontrolli üle, siis mis oleks selle maksumus, mis see eelarvekulu võiks olla. Härra Holm vastas, et nad eraldi selliseid arvutusi nüüd sel korral teinud ei ole, aga viis aastat tagasi see arvutus tehti ning tol ajal jäi see summa 200 000 euro piiresse. 

Nüüd lisas ka kolleeg Airi Mikli, et Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjonil ei ole praegu mitte ainult otsesed kulud, vaid ka tehnilise teeninduse osa. Aga selle katab praegu Riigikogu Kantselei. See otseselt Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni eelarves ei kajastu, nii et see tuleks lisaks leida. Seega oleks see kulu kindlasti kuuekohaline number. 

Nüüd edasise arutelu käigus arvati ka seda, et tõenäoliselt selle lahenduse jõustumisel ega Riigikontrollist just erakondade lemmiklaps ei saaks, kui ta hakkab erakondade üle järelevalvet teostama, suhtumine ja hoiak muutuks, aga arvati ka, et tasuks ikkagi, ei tasuks seda eelnõu päris kõrvale jätta, sest probleemid on olemas, ei näe põhjust usaldada, umbusaldada Riigikontrolli professionaalsust. 

Ja nüüd härra Seeder küsis ka veel, et mida arvab Riigikontroll riigi ressursi kasutamise efektiivsuse seisukohast sellisest lahendusest ehk lahendusest, kus Riigikontroll hakkaks kontrollima erakondade rahastamist. Ja ta uuris, et kas see võiks olla ka kõige säästlikum lahendus Eesti riigile. Sellele vastas härra Holm, et ta ei ole kindel, kas see on kõige säästlikum. Veel kord, Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon ei ole eraldi institutsioon, vaid organ, mida Riigikogu toetab, finantsiliselt siis toetab. 

Arutelu oli asjalik ja põhjalik, ma ei hakka teile kõike ette ka täpselt kandma. Aga enne, kui me jõudsime menetluslike otsusteni, tuletasime meelde, et Riigikogu menetluses on Vabariigi Valitsuse algatatud erakonnaseaduse ja krediidiasutuste seaduse muutmise seaduse eelnõu, seesama 585 SE, ja eelnõuga on kavandatud erakondade rahastamise järelevalve tõhustamisele suunatud muudatused. Komisjon on seda eelnõu toetanud ja eelnõu on läbinud ka esimese lugemise. 

Nüüd järgnesid menetluslikud otsused. Kõigepealt, võtta eelnõu täiskogu päevakorda 14. mail, esimest korda, 2025. See oli konsensuslik. Teiseks tehti ettepanek see eelnõu tagasi lükata. Poolt oli 7 ja vastu 3 komisjoni liiget. Ja kolmandaks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg. See oli konsensuslik otsus. Tänan tähelepanu eest!

Teile on ka küsimus. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin samal teemal edasi teie kui praktiseeriva kultuurikorraldaja käest. Te olete ju ka Viljandi folgi esinägu, kutsute folgile, avate seda üritust. Kui praegune olukord jätkub, ega siis olete teie ju samamoodi löögi all kui härra Ossinovski. Kas teile ei tundu ka ikkagi, et siin oleks tegelikult vaja mingeid korrektuure teha? Kuidas teie seda vaatate?

Jaa, te küsite praegu minu isiklikku seisukohta, ma saan aru. Ma siin kannan ette praegu komisjoni arutelu, aga ma olen valmis isiklikku seisukohta avaldama, kui see teid huvitab. Loomulikult vajab see olukord ülevaatamist ja kordategemist. Kindlasti selle praktikaga, mis viimasel ajal meil on siin avaldunud, ei saa rahul olla. Ja ma olen väga seda meelt, et tegelikult see tõstatatud probleem, selle eelnõuga tõstatatud probleem on akuutne, see vajab lahendust.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Kõige täpsema sõnaga kirjeldas seda asja praegu Rene Kokk: see olukord on jabur. See olukord on ammu juba jabur! Ja kui me võtame siin, meil on saal täis neid inimesi, kes peaksid hakkama maksma. Meil on endised sõjaväelased, kes pidevalt esinevad mingites Ukraina stuudiotes ja muudes sõjastuudiotes. Nädalast nädalasse näeme küll ühte endist sõjaväelast, küll teist endist sõjaväelast, küll mitut korraga. Ma ei tea, mis asi see on. Hea küll, kui me võtame, et see on nüüd riigitelevisioonis või riigi ERR-i mingites erinevates formaatides, siis võib-olla veel kuidagi.  

Aga nad esinevad ju ka eratelekanalites. Meil on aastaid-aastaid jooksnud selline poliitilise vastasseisu formaat TV3-s uudiste lõpul, kus on olnud üks reformierakondlane püsiesindaja ja kus on meie fraktsiooni liige Anti Poolamets olnud korduvalt ja mina olen seal olnud ja Martin Helme on seal olnud ja on seal väga palju teisi inimesi ka teistest erakondadest, kes on väidelnud selle reformierakondlasest püsikundega. No see on ju kõik keelatud annetus, kui niimoodi võtta! Kõik paneme haamri alla ja makske! Laske käia! Noh, see on ju jabur, see on täiesti totter. 

Ja millest see kõik on ju tulnud? See kõik on tulnud ju teatud poliitilisest kallutatusest. See ju hakks kerima siis, kui oli vaja EKRE-le ära teha. Oli vaja võtta päevakorda see, et näed, kuradi Helmed teevad iga pühapäev "Räägime asjast" saadet. Kas nad maksavad selle eest? See on Tre Raadio poolt keelatud annetus. No okei, hakkasime maksma. Sõlmisime vastava lepingu, kõik on okei.  Aga teised ei maksa ju! Võib-olla maksavad, aga me ei tea, et nad maksavad. 

Ma vaatan, et Reformierakonna esindusnägusid viimasel ajal hästi palju on erinevates ajakirjades ja ajalehtedes. Küll on portreelugusid, küll on muid lugusid värsketest ministritest ja nii edasi. See on ju kõik keelatud annetus, kui me selle loogika kohaselt võtame, mida ERJK praegu meile siin esitab. 

Ja see ongi jabur! Meie osalusel valitsus omal ajal täiesti selgelt tahtis selle asja ära kaotada, ERJK ära kaotada ja anda need funktsioonid üle Riigikontrollile. Ega ei ole mingi saladus, et Riigikontroll ei olnud vaimustuses ka tookord sellest. Ma mäletan, me tegime ka mingisuguse esmase väga pealiskaudse õigusliku hinnangu, et kas need funktsioonid Riigikontrollile üldse sobivad. Ja seal tõepoolest oli teatud riiveid ja teatud vastuolusid. Aga need oleks kõik eemaldatavad ja nad on ka praegu kõik kõrvaldatavad. 

Kõik sõltub seadusandlusest. Keegi pole öelnud, et Riigikontrollile ei saa anda uusi funktsioone ja uusi ülesandeid, kui vaja. Laseme selle asja siit saalist läbi, ja on tehtud. Nii lihtne see on! Midagi keerulist ei ole. Ei ole raketiteadus, ei ole Starlink ning ei ole mingisugune ma ei tea mis asi.

Need on niisugused praktilised asjad. Me näeme ju, et see puudutab tegelikult kõiki. Ja me näeme ju, et tegelikult keegi ei ole sellega rahul. Ei ole rahul ükski siin esindatud fraktsioon selle omavoliga, mida ERJK on aastate vältel ilmutanud, ja ka selle ideoloogilise kallutatusega, mis sealt tuleb. 

No võtame kas või sellise oma volituste ületamise nagu katsed välja pressida raha ja aruandlust selliselt organisatsioonilt nagu Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks. Ei ole erakond, ei kuulu teie valdkonda, aga näe, pikalt saadeti kirju, pikalt nõuti, pikalt ähvardati. See ei kõlba! See ei ole õigusriik! Ei saa olla niimoodi, et mina ütlen, et mina hakkan nõudma kellegi käest aruandlust ...

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

… ehkki mul ei ole sellega midagi pistmist ja mul ei ole õigust seda aruandlust nõuda. Aga näe, nõuti! 

Mis seal juhtunud on, selles ERJK-s: mul on selline tunne, et seal inimesed on, nagu omal ajal kirjutas keegi Uljanov-Lenin artiklis "Peapööritus edusammudest". Mul on tunne, et seal keegi Kaarel Tarand ja keegi Liisa Oviir ja võib-olla veel mõned inimesed on sattunud joovastusse iseenda tegevusest. Ehk on peapööritus edusammudest. Näed, SALK-i asi õnnestus ju suurepäraselt. Nüüd peavadki mitu erakonda maksma, ehkki ma näen siin puhast korruptiivset skeemi. SALK, kes jäi ilma USAID-i rahadest – nüüd pandi omad talle raha maksma, et ta oma tegevust ei lõpetaks ja ta enne järgmisi valimisi saaks jälle oma analüüse pähe määrida mingitele erakondadele, ja siis saab jälle öelda: "Aga näe, ajalugu kordus! Tegi jälle keelatud annetuse teatud erakondadele." 

See on muidugi nii iseloomulik praegusele üdini korrumpeerunud Refi ikke valitsusele ja tema satelliitide tegevusele. ERJK on ju ka kaudselt nende satelliit. Ehkki nagu ma ütlesin, peapööritus edusammudest on ilmselt andnud neile sellise karistamatuse tunde, et ka leivaisa kätt võib hammustada. Me teame, et see tavaliselt lõpeb halvasti. 

Ja kui nüüd vastab tõele see, mida kolleeg eelnevalt ütles puldist, et valitsusel on kavas oma vastava eelnõu esitamine, siis see saab olema muidugi kosmeetiliste muudatustega. Selles ei ole mingit kahtlust. Süsteem ju iseenda jalgealust ei õõnesta, režiim iseenda jalgealust ei õõnesta. Aga eks me siis saame näha. 

Aus oleks olnud sellisel juhul öelda, et me ootame ära selle valitsusepoolse eelnõu ja ühendame opositsiooni eelnõu ja valitsuse eelnõu ja teeme siis tõepoolest mingisuguse korraliku asja. Aga nagu ma ütlesin, režiim oma jalgealust ei õõnesta, ja ERJK on üks režiimi tööriistu. 

Aga teate, ükski puu ei kasva taevani, armastas minu ema ikka öelda. Seda ütles ta siis, kui tundus, et nõukogude võim on igavene ja vankumatu. Ei kasvanud taevani, kukkus pilbasteks. Ja ma ütlen: ka see režiim on üks puu, mis ei kasva taevani. See kukub, kukub varsti ja sellega koos kukub ka sellesama ERJK. Aga meie asi on muidugi oma kirveid teritada ja tema juuri järjest ja järjest läbi raiuda, et ta kukuks võimalikult kiiresti. See korruptiivne, ideoloogiliselt kallutatud sotside poolt kaaperdatud organisatsioon tuleb likvideerida. Ja varem või hiljem ta kas likvideerub või likvideeritakse. 

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit. 

Aitäh! Head kolleegid! Ma olen nõus kõigi nendega, kes on siin öelnud, ja ka Riigikontrolliga, et teema on keeruline ja komplitseeritud. Ja küsimus ei ole ainult selles, kes otsustab, vaid ka millised on reeglid, mille järgi saaks õiglaselt ja võrdselt erinevaid poliitikuid kohelda. Kahjuks see täna nii ei ole ja ma natuke laiemalt seda teemat käsitlen. 

Aga kõigepealt arutelude ja sõnavõttude jätkuks mõned täiendavad näited sellel taustal, kus Reinsalule on esitatud arve "Varivalitsuse" saate juhtimise eest Postimehes. Samas ma küsin, kes on juba aastaid Postimehe kaanepoiss, Päevalehte pean silmas. Julgeolekuekspert Rainer Saks. Mul ei ole tema vastu mitte midagi, väga tore inimene, aga iga päev eranditult on eraldatud talle leheruumi ka aktiivse poliitikuna, kui ta europarlamendi valimistel kandideeris erakonna nimekirjas. Ka valimiste päeval, ka valimiste ajaks ei peatunud see rubriik. Ta oli iga päev kõikide Eesti kõige enam levinud Päevalehe esilehekülgedel ja on jätkuvalt. 

Või näiteks Juku-Kalle Raidi saade Kuku raadios, Jukuraadio, mis on pikalt ja pikalt käinud regulaarselt eetris. Või Elu25. Või näide, mida ka siin Andres Metsoja küsis, et Ossinovski jäähoki vaatamise puhul me mööname ja leiame, et on vajalik esitada vastav arve, see on keelatud annetus, aga Jüri Jaansoni Kahe Silla jooksu puhul see nii ei ole. Või võtame meie näitlejatest poliitikute esinemised reklaamides, mis on läbi aastate olnud, ka Riigikogu liikmed erinevad on, ei hakka siin nimesid lugema, erinevatest erakondadest, rääkimata Õnne 13-s, kes aktiivselt osalevad pidevalt teleekraanidel ja nii edasi ja nii edasi. Seda loetelu võib jätkata. Ja täiesti süsteemitult on välja nokitud mingisugused üksikuid juhtumeid, kellele nüüd ERJK esitab mingisuguse rahalise nõude. Nii et siin puudub igasugune süsteemsus, me kõik saame sellest aru. 

Ja viga on täna kindlasti selles, et ERJK on läinud seda süsteemitute otsustamiste teed. Kuigi ma möönan, et see on keeruline ja siin leida mingisugust lahendust on keeruline, reeglid vajavad muutmist. Ja täna see eelnõu tegelikult juhibki tähelepanu sellele, et reeglid vajavad muutmist. Vajavad muutmist nii see, kes otsustab, kui ka see, milliste reeglite järgi otsustatakse. 

Nüüd konkreetselt selle eelnõu raamide juurde, et miks ka minu hinnangul ja Isamaa Erakonna hinnangul erakondade rahastamise järelevalve komisjoni asemel tasuks kaaluda selle ülesande andmist Riigikontrollile, on kõigepealt see, et ERJK teostab ju sisuliselt kontrolli iseenda üle. Ja seda ei ole päris õige nimetada enesekontrolliks heas mõttes. Sinna on delegeeritud erakondade poolt poliitikud, kes peavad iseenda üle järelevalvet teostama, ja julgen öelda, et seal on tekkinud selline teatud mõttes ärapanemise kultuur. Võetakse need üksikjuhtumid ja kui nähakse, et on võimalik saada enamus ühe või teise juhtumi puhul, siis see ka hääletatakse ära. Ja see on üks süsteemituse märke ja see praktika on seni selliselt toiminud. Aga see ei peaks niimoodi toimima. 

Teiseks, miks me arvame, et ERJK on pädevam seda järelevalvet teostama, kui Riigikontroll? ERJK-s suurel määral inimesed teostavad seda ühiskondlikel alustel, mitte kõik, on teatud kompensatsioon ja abistavad vahendid neil, aga põhimõtteliselt needsamad erakondade inimesed ja nii edasi, nad ei ole püsivalt palgalised töötajad. Samal ajal on olemas Riigikontroll, kellel on pädevus kontrollida erinevaid valdkondi, erinevaid ministeeriume, avalik-õiguslikke institutsioone, ka riigi raha, mis läheb erasektorisse, MTÜ-dele ja kuhu iganes. Seda kõike on Riigikontroll pädev tegema täna. Tal on olemas see ressurss inimeste näol, teadmiste näol, vahendite näol. Ja loomulikult sinna juurde liitmine siis see, mis puudutab erakondi, kes on meil MTÜ-d, kes on osa võimupüramiidist, kes on osa riigivõimust, demokraatlikult üles ehitatud riigikorraldusega riigivõimud. Ma arvan, et see väga hästi sobib Riigikontrollile, kui parlament sellise otsuse langetab. Ja siin ei ole kindlasti mitte mingisugust vastuolu põhiseadusega, kui parlament sellise otsuse teeb. 

No mis on ka veel väga tõsine probleem, on see, et täna jäävad ju ERJK vaateväljast välja valimisliidud sellisel kujul. Valimisliidud. Jah, neil on aruande esitamise kohustus, kõigil, kes valimistel aktiivselt osalevad, ja ka üksikkandidaadid. Aga valimisliidud, kui nad saavad mandaadi, siis edasi enam nende üle järelevalvet sellisel kujul, ka erakondade üle ei teostata. Mis neist saavad, kas nad valguvad laiali, jätkavad nad mingis formaadis tegevust organiseeritud kujul ja nii edasi? Aga see on reguleerimata. See on vaja kindlasti ära reguleerida. Või ka näiteks mittetulundusühingud, kes hakkavad erakonnastuma. Nemad on ju ebavõrdses konkurentsis, nendele ei laiene erakondade rahastamise järelevalve kontroll ega ka erakondade rahastamise reeglid. Nii et kui MTÜ, kes on deklareerinud, ja meil on mitu MTÜ-d, kes on varakult deklareerinud, et nad kavatsevad tulla poliitikasse, ja kui nad saavad oma 500 liiget täis, siis moodustavad erakonna, kuni selle hetkeni ei pea nad esitama vastavaid aruandeid, neid võib toetada juriidiliste isikute poolt, nad koguvad niisugusel kujul kapitali. Nii. Ja siis näiteks kuus kuud enne valimisi moodustavad erakonna ja tulevad selle juriidiliste isikute annetatud kapitaliga erakondade kõrvale võistlema. Ka see on lahendamata, see on nii öelda sisenemise eelis poliitilisele turule. 

Ja nii edasi. Minu piiratud sõnavõtuaeg ei võimalda seda teemat lõpuni lahata, aga ma isiklikult olen veendunud tõepoolest, et vaatamata sellele, et Riigikontrollile see ülesanne ei meeldi, ei meeldinud ka aastaid tagasi, kui seda teemat arutati, sest see on ebamugav teostada poliitikute üle järelevalvet. Aga poliitikute üle järelevalvet teostab ka õiguskantsler, on see ebamugav või mugav, ja kui palju õiguskantslerile siis nüüd langeb seda nii-öelda poliitilist ebamugavat survet, aga ta teostab. Ka kohus ja Riigikohus teostab meie üle järelevalvet, ka Riigikogu liikmete üle teostatakse järelevalvet, aga meie nimetame siin kohtunikke ametisse. 

Ma ei näe niisugust tohutut suurt vastuolu ja probleemi, kui ka see järelevalve funktsioon antakse Riigikontrollile, kes, veel kord ütlen, kellel on täna pädevust, võimekust. Ja ma arvan ka, et see on riigile lõpuks rahaliselt odavam kui see, et teatud mõttes on ikkagi pädevuste dubleerimine. ERJK peab ka nii raamatupidamise, finantside, kõige muu osas selle pädevuse endale soetama täiel määral, kui ta seda funktsiooni tahab kvaliteetselt teha, mis juba Riigikontrollis olemas on. Nii et head kolleegid, mina kutsun ka üles toetama seda eelnõu. Ma tean, et komisjonis otsustati seda mitte toetada, aga meil on ka menetluses teine eelnõu, mille raames on võimalik seda parandada. Ja ma olen kindel, et ühel hetkel me jõuame selleni, sest seda ERJK-d sellisel kujul remontida, et ta hakkaks tööle, minu arvates võimalik ei ole. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Riina Solman, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mul on tõesti küsimus teile. Enne, kui siin puldis oli meil põhiseaduskomisjoni esimees ja ta kandis ette komisjoni arutelu, siis te sulgesite selle arutelu just siis, kui mina jõudsin küsimuse sisse vajutada. Ma nägin, et te nägite, et ma vajutasin, ja teil oli väsinud pilk ees. Ma olen tähele pannud, et teised juhatajad sellistel hetkedel, kui ma taban seda hetke (Saalist räägitakse.), kui te hakkate sulgema küsijate vooru, siiski annavad selle küsijavooru. Kuidas kodukord ette näeb? Äkki ikkagi annaks, sest ma tahtsin tegelikult Ando Kivibergilt küsida, kuidas ta hindab selle küsimuse raames oma Viljandi folgi juhtimist ja kontserti "Ando ja sõbrad", mida ta teeb juba 27–28 aastat järjest. Kui suureks see arve kujuneb? Selline väike asi. Mida kodukord ütleb, kui samale hetkele satuvad need kaks asja? Teie soovite sulgeda, mina ikkagi sain küsimuse sisse panna.

Hea kolleeg! Esiteks, teie minu sisse ei näe. Teie ei näe, kas mina nägin või ei näinud, see on küll teie puhas oletus ja spekulatsioon. Tõepoolest, ma ei leidnud, mul puudub vähimgi pahatahtlus teie suhtes, et teile mitte sõna anda. Ma olin lõpetanud need küsimused ja … Tihtipeale saan karistada selle eest, et jah, ma olen mõnel hetkel tulnud tagasi, kas või tänagi ühe eelnõu üleandmisega, aga see on natuke teine teema. Tõepoolest, ma võtsin selle vastu, ei vähimatki pahatahtlust teie suhtes. Aga lihtsalt, kui nimesid ekraanil ei ole, ma kordan veel kord seda, mida ma juba ütlesin, et nii sõnavõtuks kui küsimuseks võib ennast aegsasti kirja panna. Ei pea ootama selle viimse hetkeni. Ja siis ei ole ka seda riski, et see küsimus jääb küsimata.

Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 599 esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame seda ettepanekut hääletama ja teemegi seda peale saalikutsungit, nüüd juba piisab kahest minutist.

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 599 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 43 Riigikogu liiget, vastu 19, erapooletuid üks. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 599 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Saame minna kaheksanda päevakorrapunkti juurde. (Saalist kostab juttu ja naeru.)

Head kolleegid, ma saan aru, et emotsioone on palju, aga jätkem need ruumist väljapoole. Riigikogu liikme Kalle Grünthali algatatud rahvatervise seaduse muutmise seaduse eelnõu 617 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Kalle Grünthali.

Lugupeetud kolleegid! Vähe, ma arvan, et väga palju ei ole neid eelnõusid, mille ma kavatsen esitada, on leidnud positiivset vastukaja kogu Euroopas, rääkimata Eestist. Ja tegemist on eelnõuga, millega lõpetataks Eestis kellakeeramine. On ju täiesti tavapärane juba pikemat aega, et nii kevadel ja sügisel lüüakse sassi meie bioloogiline ja evolutsiooniline rütm. Ja sellega kaasnevad väga tõsised terviseprobleemid, mida ma natukese aja pärast hakkan tutvustama. Tegelikult on ka samasisulised rahvaalgatused on korduvalt ja korduvalt siia Riigikogu saali jõudnud, kuid nad ei ole leidnud siit positiivset vastukaja.  

Ja mis on siis selle eelnõu lühidalt sisu? Teatavasti asub Eesti siis aastaringselt Ida-Euroopa ajavööndis, mille nihe Eesti suhtes on pluss kaks tundi, see tähendab, Eesti kell on kaks tundi ees universaalsest ajast. Ma tean, et siin ka komisjonis öeldakse, et seda eelnõu ei ole võimalik rakendada, et igasugused Euroopa Liidu direktiivid keelavad seda ja nii edasi. Aga ma tuletan meelde, et Eesti on olnud ka iseseisvas ajavööndis. Nimelt, Vabariigi Valitsuse määrusega peatati 1999. aastal suveaja rakendamine Eestis ning aasta läbi, ma rõhutan veel kord, aasta läbi hakkas kehtima Ida-Euroopa aeg. Alles aastal 2002 Vabariigi Valitsuse määrusega muudeti see ära ja hakati rakendama kellaaja muutmist, kus suveaja algus on kell kolm märtsikuu viimasel puhkepäeval, pühapäeval, kusjuures kellaosutid nihutakse ühe tunni võrra edasi, ja suveaja lõpp on siis kell neli oktoobri viimasel pühapäeval ja siis nihutatakse kellaosutid ühe tunni võrra tagasi. Nii et alates 2002. aastast rakendatakse meil suveaega. Nii et seitsmel kuul aastas on meil tsiviilaega ajavööndist pluss kolm tundi ja viiel kuul on kaks tundi ja see kehtib käesoleva hetkeni. Rõhutan veel kord, vaatamata sellele, et määrus, mille alusel see nii-öelda kehtestati, on kehtetu juba aastast 2004.  

Ma ei hakka väga pikalt rääkima selle kellakeeramise rahvatervisele kaasavat negatiivseid mõjusid. Neid on läbi aastate kogu aeg teadlaste poolt kirjeldatud, võib-olla mõned lühikesed märksõnad. Näiteks Tallinna Tehnikaülikooli majandusteadlane professor Aaro Hazak leidis juba 2020. aastal, et kellakeeramine ei anna enam energiasäästu, mida meile algselt nagu räägiti, ja toob pigem majandusele kahju, kuna mõjub halvasti inimese bioloogilisele kellale ning vähendab tema töövõimet.  Samuti on olemas ka mitmed rahvusvahelised uuringud, mis on kinnitanud kellakeeramise kahjulikku mõju rahvatervisele. 

Saksamaal, Inglismaal, Itaalias, Soomes, Ameerikas on uuritud, kuidas see üleminek mõjutab inimese unestruktuuri ja päevast erksust või siis hoopis unisust. Ja nad on leidnud üheselt, et kevadine kella ettenihutamine toob kaasa olulisi muutusi unestruktuuris. Nimelt pikeneb uinumisele kuluv aeg ja suureneb uinumisjärgsete ärkamiste arv, mistõttu une efektiivsus väheneb oluliselt. Nii et kes tahab öelda, et see probleem ei ole seotud rahvatervisega, siis ma tahaks väga kuulda neid vastuväiteid. Inglismaal näiteks on ka tehtud uuringud, mis on näidanud üldise heaolutunde ning meeleolu langust suveajale ülemineku järgsel nädalal. Ja nende uuring kinnitas seda, et meeleolu komponentidest oli olulisim õnnetunde vähenemine, viha kasv, ja seda eelkõige meestel, kes töötasid täistööajaga ja kelle tööaeg oli kindlalt fikseeritud. Sügisel, kella tagasikeeramise ajal kulub jällegi vähemalt nädal, enne kui une struktuur normaliseerub.  

Ka eestlased on unemeditsiini seltsi andmetel jõudnud samasugusele järeldusele ja läinud ka nii-öelda süvitsi rohkem, vähemalt andmete osas, mis on minule kättesaadavad olnud. Uue unerütmiga kohanemiseks keskmiselt kulub kaks nädalat, mistõttu tuleb arvestada, et tavapärane töörütm võib olla selle all häiritud. Suveaja esimesel nädalal suurenes südameinfarktide hulk 5%. Ma arvan, et see on väga tõsine number. Ja kui Riigikogu liikmed huvituvad põhimõtteliselt ikkagi rahvatervisest, siis see oleks neile kindlasti selline esimene ähvardav signaal. Suveajale üleminek kasvatas ka paaril eelmisel nädalal psüühiliselt häiritud inimeste enesetappude hulka. Ning nende uuringute põhjal ka kellakeeramise järgsel esmaspäeval oli 5,7% rohkem õnnetusi, need olid tavaliselt märksa raskemad. Et põhimõtteliselt kellakeeramine toob kaasa suurenenud südameinfarktide hulga, võimalikud enesetapud ja ka igapäevased õnnetused.  

Ameerika unemeditsiini akadeemia oktoobris 2020 tehtud avalduses märgitakse, et kevadise kellakeeramisega kaasnevad olulised rahvaterviseriskid. Nad loetlevad siin ära südame ja veresoonkonna ohtlikud häired, meeleoluhäired, liiklusõnnetuste kasvu. Ning akadeemia seisukoht on, et sesoonne kellakeeramine tuleb lõpetada ja tuleb kasutada vööndiaega, millega inimese bioloogiline rütm on evolutsiooniliselt põhimõtteliselt kohanenud.  

Ja lisaks eelmärgitule on ka Eesti põllumehed teatanud sellest, et asjaolu, et aastas on üks ööpäev 23 tundi ja teine ööpäev 25 tundi pikk, toob piimatootmise näitel lausa ka otsest majanduslikku kahju, sest sarnaselt inimestega mõjutab kellakeeramine ka piimakarju. Nimelt, lehmad peavad kaks korda aastas oma bioloogilist lüpsiaega muutma. Samuti põhjustab see kellakeeramine segadust transpordis, tööaja arvestuses, sündmuste registreerimises. Kella tund aega edasi keerates ei saa teel olev transport mitte kuidagi püsida graafikus. Kella tund aega tagasi keerates kordub sama kellaaeg tund hiljem.  

Need olid need argumendid, mida ma siis eelnõu seletuskirjas välja tõi. Sellele vastasid Sotsiaalministeeriumist, kes viitasid, et meil ei ole seda võimalik teha. Kuigi ma eelnevalt ütlesin seda, et minule teadaolevatel andmetel ei ole Eesti seda direktiivi üle võtnud ning sisuliselt on meil käed siin vabad. Ma rõhutan veel kord, tuletan meelde, et aastast 1999 kuni 2000 Eestis kella ei keeratud.  

Ja mida rääkisid siis ministeeriumi ametnikud ka sotsiaalkomisjoni istungil? Näiteks Sotsiaalministeeriumi esindaja Ingrid Põldsaar rääkis, et kui vaadata terviseaspektist, siis kellakeeramisel võib-olla negatiivseid mõjusid inimese tervisele, sellega võivad kaasneda unehäired ja muud terviseprobleemid. Sisuliselt Sotsiaalministeeriumi esindaja kinnitas seda, mida ma olen praegu eelnevalt teile välja toonud. Teema on tõsine. 

Kohal oli ka Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium, Triinu Sillamaa, kes teatas, et tema järgib Vabariigi Valitsuse seisukohti ja on kellakeeramise lõpetamise poolt ja nõustus ka minu eelnõus toodud argumentidega, et kellakeeramisega kaasneb kahju tervisele ja teataval määral ka majandusele, ning märkis ka seda, et kellakeeramine ei too enam seda kasu, mis kunagi energiatõhususe osas saadi. Sellised olid ministeeriumi seisukohad. 

Kuid nad viitasid sellele, et see kellakeeramine oli ühel hetkel väga aktuaalne, kuid see COVID-i kriis tõmbas ta põhimõtteliselt pausile. 

Ja ma siiski tahaks juhtida tähelepanu, et kuna Eesti ei ole seda direktiivi üle võtnud ja direktiivi rakendamiseks on vaja seda riigisisese õiguse ülevõtmise kaudu vastu võtta, sest vastasel juhul direktiivist isikutele õigusi ja kohustusi üldjuhul ei teki. Vot ja see ongi see lugu.  

Komisjonis kõlasid ka need seisukohad, et me ei saa seda teha, muidugi ka ministeeriumil, et see on direktiivi alusel. Nagu ma praegu teile ütlesin kõigile, direktiivi meie üle võtnud ei ole. Ja samas, kui Eesti on nii mitmetes küsimustes siin olnud nii-öelda, Riigikogu puldist siin öeldud ministrite poolt ja esinejate poolt, et Eesti peab olema aktiivne, silma paistma selles uutes asjades, mis on vaja teha, siis miks ka mitte? Oleme siin suunanäitajaks teistele, Euroopale. Ma usun, et Euroopa tuleb kaasa.  

Muidugi on siin ka, ütleme, see koht, mis võib-olla tekitab väikest vaidlust. Nimelt, kas me läheme üle siis vööndiajale või jääme siis suveajale põhimõtteliselt, mis on praegu? See on nii-öelda maitseküsimus, kuidas rahvas rohkem hindab, kas praegust sellist pikemat valget perioodi või talveaega, päris õiget vööndi. See on nii-öelda otsustamise küsimus. Aga me võiksime olla Euroopas jah praegu suunanäitajad. Ma usun, et terve Euroopa tuleb meiega kaasa. 

Tahaksin veel lisada veel ka seda, et kuigi nad ütlesid, et nad ei vaielnud vastu sellele, ministeeriumide esindajad, et see kasutegur on olematu ja tegelikult puudub saadav mõistlik kasu, siis ikkagi nad, Triinu Sillamaa nentis, et see tekitaks väga palju majanduslikke ja korralduslikke probleeme. No ei tekita, ei tekita, sellepärast et ma ei näe seal ühtegi arvutust, ühtegi statistikat sellel seisukohal.

Ja ma ikkagi tuletan meelde: aastast 1999 kuni aastani 2002 oli Eestis olukord, kus kella ei keeratud.  Nii et ma arvan, et meie inimeste huvides oleks mõistlik see jant, mis kunagi kehtestati, ära lõpetada. Meil on olemas selleks täielik pädevus ja rahvas ootab meilt tegelikult seda. Nii et ootaks toetust sellele eelnõule. Aitäh!

Aitäh! Aga enne mõned küsimused. Aivar Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt tänud sellise eelnõu eest. Aga sa jätsid ühe väga olulise teema arutamata. Millise kellaaja järgi me läheme? Me teame, et soomlased soovivad minna Rootsi ajale ehk siis talvisele ajale. Lätlased ja leedukad aga plaanivad, kui selline variant tekiks, siis suveajale. Millisele ajale Eesti peaks minema, kas jääma talveajale või suveajale? Kas vaadata ida poole või põhja poole?

Minu vastus on selline: mina lähtusin selle eelnõu esitamisel nii-öelda vööndiajast, mis on pluss kaks tundi. Aga kui ma seda eelnõu ka teistele tutvustasin vaikselt siin koridorides, siis osadele meeldis suveaeg ja ka sotsiaalkomisjonides näiteks Eero siin arstina ütles, et temale meeldib. Ma ei ole siin absoluutselt mingit kindlat seisukohta kujundanud. Kui see eelnõu jõuab teisele lugemisele, siis on võimalik seda küsimust lahendada, arvestades kõiki asjaolusid, võib-olla ka teatud mõttes majanduslikke asju, sest et ma mõistan, et ütleme, need, kes lähevad reisile, kuskile lennukile, nendel läheb see rütm natukene suuremaks võib-olla, kui ta varem oli. Aga ma ütlen, et põhimass eestlasi elavad ikkagi siin ja me peame mõtlema just nende peale, kes on kohalikud.

Irja Lutsar, palun!

Hea ettekandja! Aitäh, juhataja ka! (Sosistatakse: "Ma ei kuule.")

Paluks veidi kõvemini, on raske kuulda.

Veel kõvemini? Ma võin kõvasti rääkida, see ei ole probleem.  

Jaa, ikka. Mikrofonile lähemal aitab ka. 

Minu küsimus ongi selle kohta, et kas sul on ka teada, kui palju eestlastest seda toetaks. Oled sa mingisuguseid uuringuid teinud Eestimaal? Ja sa ütlesid, et sa usud, et Euroopa tuleb kaasa. Ma küsin ka, millel see usk põhineb, kas sa oled ka mõne Euroopa riigiga juba rääkinud. Eriti eestlaste korral mind huvitab see, et kui on selline olukord, et me oleme nagu väike saarekene, et meil on Lätist, Leedust, Soomest, Rootsist, kõigist naabritest erinev aeg kuus kuud aastas ja järgmised kuus kuud aastas on meil üks ja sama aeg. Nii et kui sa natukene seda valgustaks, et mis sinu teadmini on.

Mis nüüd puudutab, ma alustan sealt kuskilt keskpaigast, mis puudutas seda, kas ma olen rääkinud Euroopa riikidega. Ei, ma ei ole seda rääkinud, aga nii ajakirjanduse vahendusel kui ka komisjonis viibinud, mis ta nüüd oli, Triinu Sillamaa ministeeriumist ütles, et seda teemat käsitleti päris põhjalikult enne COVID-i kriisi ja pärast seda on ta lihtsalt takerdunud sellesse. Võib-olla on jäänud unustuse hõlma. Valmidus tegelikult selleks on olemas. 

Nii palju kui mina olen, ütleme, nii ajakirjanduse, peavoolumeedia kui sotsiaalmeedia kaudu saanud informatsiooni, praktiliselt terve Eesti enamus sooviks seda, et see selline mäng kaoks ära, kus ühel hetkel on meil see ajatsükkel paigast ära. See mõjub ka tegelikult lastele kooliminekul, järelkasvule. Probleem on tõsine. 

Ja ega ma ei oskagi muud öelda. Me oleme harjunud ju kõigega, mis siin Riigikogus vastu võetakse. Kui öeldakse, et võtame vastu automaksu, rahvas nuriseb, aga ikka tehakse ära ja me lepime sellega. Nii et ma arvan, noh, see on minu arvamus ja ma usun – usk on selline kaheldav asi –, et suurem osa Eesti rahvast toetab seda. 

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja, mina ikka mõistatan, mis on juhtunud Eesti rahvaga 35 aastaga. Laulva revolutsiooni ajal oli "üleliiduline" sõimusõna, tülgastav. Ehk siis Moskva aeg oli tülgastav. Ja nüüd ma vaatan: üleliiduliselt pannakse ikka see ühtne kellaaeg. Oi kui tore, saame üleliidulise kellaaja! Omal ajal võitlesime Nõukogude massiimmigratsiooni vastu, nüüd lüüakse uksed lahti. Üleliiduline, küll on äge! Omal ajal tegime suveräänsusdeklaratsiooni siin saalis, võitlesime ennast vabaks. Nüüd on üleliiduline, anname võimu ära – küll on äge! Mina tunnen tõelist Nõukogude võimu haisupommi siin tagasi. Kõike tahetakse, samu võikaid asju, mida Nõukogude võim meile tõi, tagasi keerata. Olgu see massiimmigratsioon või kellaaeg. Mis neil inimestel viga on? Miks nad tahavad üleliidulist iga hinna eest?

Aitäh küsimuse eest. Ma saan esitada oma nägemuse. Meie põlvkond, Anti, nägi või vähemalt mina nägin ja ma usun, et ka lugupeetud istungi juhataja nägi … 

Ma ei tea, millest sa räägid. 

… Nõukogude võimu temas täies hiilguses. Kes ühel positsioonil, kes teisel positsioonil, aga me nägime seda. Ja ühel hetkel, kui toimus vabanemine, siis rahvas, Eesti rahvas tajus seda ja soovis olla iseseisev, olla sõltumatu, et kuskilt midagi Moskvast ette ei öeldaks meile. Ja ma võin julgelt väita ka seda minu arvamuse põhjal, et tegelikult see soov püsis nii kaua suuresti sellisena, nagu ta ärkamisajal oli, kuni kasvas peale uus põlvkond, kes teatud osas ajupesuga lihtsalt rikuti ära. Ja situatsioon on selles, et me ühest liidust astusime välja ja astusime teise liitu. Enne saime korraldusi Moskvast, nüüd me saame korraldusi Brüsselist, ehk siis meil puudub iseseisev otsustusõigus. Aga ma rõhutan veel kord: 1999 Eesti rahvas leidis, et me ei pea käima kuskil kehtestatud reeglite järgi, vaid me võime ise reguleerida ka oma kellaaega ja uneaega. Ma arvan, et ega ma paremat vastust välja ei võlu. 

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Me saame kõik aru, et see küsimus on suuresti seotud liikuvuse ja transpordiga, mis selle kellaaja muutmisega annab ühtlustada teiste riikidega. Aga tegelikult on meil olemas astronoomiline aeg, mis määrab meie biorütmid, siis on meil olemas inimeste soovid. Aga kas selle eelnõu ettevalmistamise juures oli ka või tuli ka ette niisuguseid asutusi või koole või keda iganes, kes vabatahtlikult muudavad selle kellaaja muutuse juures tagasi seda aega oma tööaja algusega või lõpuga?

Ei, ma ei ole sellist uuringut teinud, sest, ütleme, individuaalselt põhimõtteliselt ei saa üks mingi töökollektiiv või kool tegelikult ju siin kogu seda süsteemi muuta, sest ta on sõltuvuses transpordist. Aga ma saan aru, kuhu sa oma küsimusega sihid. Et mis siis saab, kui, ütleme, meie transpordiaeg ei ühti näiteks Euroopa ajaga, selle absoluutse ajaga, eks ju? Aga me oleme selle läbi elanud juba, hea Mait. 1999 kuni 2002 oli see täiesti toimiv. Kellaajad lihtsalt muudetakse ära ja see ajanihe toimub ära, sest elu läheb edasi.

Rõõmuga. Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Ma ka rõõmuga tänan teid võimaluse eest Kallelt küsida. Hea Kalle! Samasuguse rõõmuga ma aitasin ka sellel eelnõul saali tulla, et mitte jälle see oluline teema kalevi alla ei lükataks, nii nagu koroonakriisi järgselt see juhtus. Oletame nüüd, et koalitsioonipoliitikud tulevad saali ja ei toeta seda eelnõu. Me kuulsime ju komisjonist tõesti, et ametnikud ütlesid, et väga suur töö on ära tehtud, ja ma saan aru, et tegelikult ka rahvusvahelisel tasandil saaks ministeerium neid samme edasi astuda. Oled sa mõelnud, et mis siis pärast seda tänast hääletust edasi teha? Eesti rahvas ka minu andmetel toetab seda, et kella ei keerataks. Eesti rahvas soovib rohkem valgemat aega ja see on ka normaalne, me elame põhjamaal, kus valget aega on vähe.

Aitäh, hea Riina! Sa muidugi juhtisid väga olulisele asjale tähelepanu, mille ma unustasin oma ettekandes ära. Et komisjoni hääletusel lugupeetud Signe Riisalo pani ettepaneku komisjoni esimehena eelnõu tagasi lükata, kuid komisjon otsustas … Hääled läksid viiki, mis tähendab seda, et komisjon otsust ei langetanud. Mis tähendab omakorda seda, et praegu on kogu see otsustusõigus kõigi Riigikogu liikmete käes. Ma tean, et lugupeetud Reformierakonnast, härra Leesi tuleb varsti siia pulti ja hakkab rääkima, et kõik on hea, aga me ei saa seda ikkagi hästi teha. Ja siis tuleb kuskilt tagant mingi Reformierakonna esindaja ja meil on niisugune ettepanek, palun eelnõu tagasi lükata. Nii et see on see protsess, mis praegu hakkab toimuma. 

Nii või teisiti, tähendab, ma siiski loodan, et seda ei toimu. Sellepärast et ka Eesti ministeeriumiametnikud selle sammuga näitaksid, annaksid Euroopale silmad ette ja nad ärataksid ellu sellesama protsessi, mis korraks on seisma jäänud. Kõik on tahtmises. Aga kogu küsimus – me ei pea sõltuma Euroopast –, kogu küsimus on see – see on rahvatervise seaduse alusel sisse pandud mul see eelnõu –, eesmärk on ikkagi, et inimeste tervis oleks parem ja vähendada südame-veresoonkonna- ning meeleoluhäireid. Sest et arstide hinnangul on tervisel ja töövõimel ja pikemas perspektiivis ühiskonna heaolule tähtis elada võimalikult vööndiajale lähedastes tingimustes. Need on teadusandmed, millele näiteks lugupeetud Irja Lutsar alati armastab rõhuda. Ma teen täpselt sama praegu, tuginen teadlaste arvamusele.

Mihkel Lees, palun!

Austatud juhataja! Austatud ettekandja! Nagu te ka viitasite, siis suveaja kohaldamine on tõepoolest kehtestatud Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu direktiiviga. Kuigi teie viitasite, et Eesti õigusesse ei ole seda direktiivi üle võetud, siis Vabariigi Valitsuse 7. veebruari 2019. aasta määruses – see on pika nimega määrus, ma ei hakka seda ette lugema – on siiski see direktiiv Eesti õigusesse üle võetud.

Lähtudes sellest, ma küsin teie käest siiski, et ehk oleks meil siiski mõistlik mitte joosta siin Riigikogu otsusega n-ö rongi ees, vaid ajada asja edasi sedasi, et muutuks see kellakeeramise süsteem siiski terves Euroopas ja otsustaks seda terve Euroopa Liit ühiselt.

Minu vastus sinule on kahest osast koosnev. Kõigepealt see, et miks nüüd Eesti ei või olla esirinnas, kui erinevates Ukraina sõjaküsimustes me konfiskeerime, külmutasime agressori varad, siis oli Eesti esimene, kes tegi seda. Nüüd, kus me mõtleme oma inimese tervise peale, siis me peame kuskile tahapoole minema. See on minu hetkeline emotsioon.

Teie väide kõlas nii, et on olemas Vabariigi Valitsuse määrus, mina tuginen põhiseaduse §-ile 120. See on välissuhtluse teema. Eesti Vabariik on kohustatud oma välissuhtlemise teiste rahvusvahelise õiguse subjektidega korraldama seaduse alusel, mitte määruse alusel. See tähendab, et igasuguse välissuhtlemise kord kehtestatakse Riigikogus vastuvõetud seadusega, mitte täitevvõimuaktidega. Ma teeksin veel kaks märkust. (Saalist räägitakse.) Esiteks viib ära … Lees, kas te kuulate? Esiteks viib välissuhtlemise seaduse või seaduse puudumine põhiseaduse §-s 104 esitatud loetelus järeldusele, et mõeldud ei ole mitte konstitutsioonilist seadust, ja teiseks ei võimalda sellise, teie viidatud määruses seadusega delegeerida seda täidesaatvale võimule välissuhtlemise korras.

Nii. Teine argument, mida tahate võib-olla öelda, on Euroopa Liidu asjade komisjoni luba selleks ... Aga siin on jälle oma probleem, sellepärast et … Mul lükati see eelnõu tagasi. Minul on küsimus hoopis selle kohta, kas Euroopa Liidu asjade komisjon omab üldse pädevust kiita heaks teatud direktiiv, anda volitusi selleks, sest see on tegelikult Riigikogu pädevuses täielikult, delegeerimaks selle … Ma olen ise Euroopa Liidu asjade komisjonis olnud, neli aastat. Ma tean seda struktuuri väga täpselt. Sest Euroopa Liidu asjade komisjonis on 17 liiget, kes otsustavad 101 parlamendiliikme eest direktiivide vastuvõtmise, pooldamise korra. Sellist asja põhiseadus ei luba. Ma tean, vastuväide on see, et Riigikogu on volitanud selleks. Aga kas Riigikogu saab anda Kalle Grünthalile volitused? Kalle Grünthal võib Euroopa Liidu direktiive ise üksinda vastu võtta. Ei saa! See on põhiseadus, see on põhiseaduse alusel antud ikkagi parlamendile. See on vastus lugupeetud härra Leesi küsimusele, mikspärast ikkagi on võimalik seda teha.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Ja nüüd on meil võimalus kuulata arutelu ja langetatud otsuseid juhtivkomisjonis ja selleks palun Riigikogu kõnetooli auväärt sotsiaalkomisjoni liikme Mihkel Leesi.

Aitüma, austatud juhataja! Head kolleegid. Antud seaduseelnõu esimest lugemist valmistati sotsiaalkomisjonis ette kahel korral: 19. mail ja 2. juunil käesoleval aastal. Ja lisaks komisjoni liikmetele ja komisjoni ametnikele osalesid esimesel lugemisel ka eksperdid Sotsiaalministeeriumi rahvatervishoiu osakonnast ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluskeskkonna ja tööstuse osakonnast. Härra Grünthal ka komisjonis kandis enda eelnõu ette laias plaanis samade argumentidega nagu siin tänagi, nii et ma ei hakka neid üle kordama. 

Signe Riisalo kirjeldas ka olukorda, mida on ka siin täna eelnevalt kirjeldatud, et Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu direktiiviga on suveaja kehtestamine siiski Euroopas kehtestatud ja Eestiski üle võetud mitte ainult määruse, vaid ka seaduse tasemel. Ja ühesugune suveajale üleminek on ka siseturu toimimise huvides siiski oluline. 

Nüüd tasub tähele panna, et ajavööndi valik on siiski jäetud liikmesriigi pädevusse ja ajavööndit kui sellist Eesti võib tõepoolest soovi korral muuta. 

Tasub ehk protokollist välja tuua veel ka Sotsiaalministeeriumi eksperdi Ingrid Põldsaare arvamus, kes tõepoolest, nagu, härra Grünthal, teiegi ütlesite, mainis, et kellakeeramine võib negatiivseid mõjusid inimeste tervisele avaldada ja tegelikult komisjonis selle argumendi vastu minu parima mälu järgi otseselt keegi ka ei võidelnud. 

Triinu Sillamaa selgitas, et kõnealune direktiiv on üle võetud Eesti Vabariigi õigusruum, ja rääkis ka sellest, et 2018. aastal tõepoolest direktiivi osas avalik konsultatsioon toimus, kus Euroopa Komisjon tegi ettepaneku kellakeeramine ehk suveajale üleminek lõpetada. Aga praeguseks on see arutelu takerdunud ja isiklik remark siinkohal, et loodame, et see arutelu võiks siiski ühel hetkel edasi minna. 

Ja pärast mõningast arutelu jõuti menetluslike otsuste juurde, kus Signe Riisalo pani hääletusele menetluslikud otsused. Irja Lutsar tegi ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata ja Riina Solman tegi ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Signe Riisalo pani hääletusele ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Poolt oli 3, vastu 5, mis tähendab, et antud ettepanek toetust ei leidnud. Otsustati menetluslikult teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 3. juunil käesoleval aastal – konsensusega – ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. Samuti konsensusega. 

Nüüd, kuivõrd komisjonil jäi tegemata otsus, kas eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata – arutati ainult seda, kas eelnõu esimene lugemine lõpetada, aga tegemata jäi otsus, kas see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata  –, siis arutati antud eelnõu, nagu eelnevalt mainitud, ka esmaspäeval, 2. juunil. Ja lühidalt tulemused olid järgnevad. Kõigepealt siis pandi eelnõu tagasilükkamine esimest korda hääletusele. Poolt oli 5 ja vastu oli 4. Pärast seda Riina Solman palus menetlusliku otsuse uuesti hääletusele panna. Proua Solman põhjendas ka kenasti, et talle jäi antud juhul juriidiline selgitus ebaselgeks, et miks siis on vaja uuesti hääletada. Proua Solman sai vastuse. Lõplik hääletus, menetluslik otsus eelnõu tagasi lükata lõppes tulemusega poolt 5 ja vastu 5 inimest. See omakorda tähendab seda, et komisjoni otsust meil täna tõepoolest ei ole. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole.

Aitäh!

Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud kolleegid! Nagu ma ütlesin, et mind hämmastab kiindumus üleliidulisse. See sõna on nii südamesse kasvanud paljudel rahvasaadikutel, et ma tunnen, et olen ajarännakul siin, tagasi selles ajas, kui siin oli Lenini bareljeef. Samamoodi kingitakse ära suveräänsust, kus aga saab. Brüssel nõuab. Brüssel nõuab! Milline elevus tuksub rinnus, kui Brüssel nõuab! Et saaks jälle kummardada ja koogutada! 

Nii kurb, kui see ka ei ole kui need, kes on eestlaste, võõraste ees kummardamist ja võõra võimu ees koogutamist välja toonud, siis see ei ole kusagile kadunud. Ja antud eelnõu on lihtsalt üks selle väljendus. Kõige dramaatilisem on muidugi suveräänsuse kadu. Kui meie rahvasaadikud kunagi siin saalis alustasid Nõukogude Liidu lammutamist suveräänsusdeklaratsiooniga, siis tegelikult on siin antud vastukäik. Kõik, mis on üleliiduline, küll see on äge. 

Ma väga hästi mäletan seda arutelu, mis puudutas Moskva aega. Need argumendid olid õiged, räägiti tervisest, räägiti sellest, et me ise otsustame, me tahame vööndiaega, me ei taha kellakeeramist. Aga äkki need ununesid lihtsalt lihtlabaste argumentidega, et aga siis on ju tore Brüsseli lennukile kella seada. Äkki meie tublid diplomaadid jäävad lennukist maha. Kas me siis oleme iseseisev riik või ei ole? Ja ma loen, et kõigis liiduvabariikides keeratakse samal ajal kella. Kas ei tule tuttav ette? Kas me ikka oleme suveräänne riik, kui te leiate ainult põhjusi, miks me ei saa midagi teha, sest lihtsalt ei saa? Suveräänne riik saab teha, mida ta tahab. Aga teie leiate põhjusi, miks ei saa. 

Sama on rohepööre: käsu korras hävitatakse Eesti energiatööstus. Te leiate nagu teenijad kummardades alandlikult alati põhjuse, miks seda teha. Te olete suveräänsuse maha mänginud ja seda mängitakse veel ja veel ja veel. Te olete andnud tagurpidikäigu suveräänsusdeklaratsioonile. Massiimmigratsioonist ollakse lausa vaimustuses. Rohkem usbekke, kalmõkke! Täpselt sama, mida Nõukogude võim Karl Vaino ajal tegi. See paha hais on jälle tagasi. 

Ma ei tea, miks teil puudub tõetunnetus. Aga te ei austa ka oma kogemust. "Peatagem Lasnamäe!" oli kunagi meie sõnum. Aga te toote siia getod. Tollest ei piisanud, nüüd te toote araabia getod siia maale, te toote konflikti islamiga. Nagu kaitsepolitsei peadirektor viimatisel kohtumisel ütles, kui islamiusulisi ka veel tuuakse, me ei halda seda ära, me ei suuda julgeolekut varsti tagada. Aga te toote, te toote Kesk-Aasiast ISIS-ega seotud inimesi siia!? See on üks mosaiigikild, kuidas te suveräänsust maha müüte. 

Ma olin uhke tolleaegse Ülemnõukogu üle, kes suutis siin suveräänsusdeklaratsiooni vastu võtta. Aga ma olen väga pettunud, et siin saalis ei suudeta austada Eesti rahva ja riigi suveräänsust. Olgu see massiimmigratsioon, olgu see kellakeeramine, olgu see lihtsate asjade üle otsustamine, mille puhul aina laiutatakse käsi: me ei saa, meil kästi, trahv tuleb. Hakkame käituma vaba rahvana, mitte teenijarahvana, nagu me 700 aastat olime. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Signe Riisalo, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Natukene on kurb meel. Eelnõude menetlemine Riigikogu suures saalis tähendab eeskätt võimalust keskenduda konkreetsetele eelnõudele, anda selgitusi Riigikogu liikmetele, väljendada kõnedes ka siis oma hoiakuid ja positsioone selle eelnõu, selle probleemi lahendamise kontekstis. 

Me oleme täna kellakeeramise teemat hästi mitmest aspektist arutada saanud ja mul on selle üle iseenesest hea meel, sest vastab tõele, Riigikogu liikme esitatud eelnõus toodud põhjendused ei saanud tagasi lükatud ka ministeeriumide ametnike poolt. Küll jäi aga ülesse tõsiasi, et meil on Euroopa Liidu direktiiv ja see direktiiv on Eesti õigusruumi üle võetud mõõteseaduse § 3 lõike neljaga, mille alusel Vabariigi Valitsus on andnud välja spetsiifilise määruse. Ja kui nüüd on tulevikus ka soov seda muuta, kui meil on nii, nagu hea kolleeg ka küsis, arusaam sellest, mida meie inimesed tegelikult tahavad, sest ka sellist küsitlusuuringut ei ole tegelikult läbi viidud, sest ka täna jäi õhku diskussioon, et kumbapidi siis, talve‑ või suveaeg, siis on võimalik sellega edasi minna, eeskätt ministeeriumide toel. Ja ma arvan, et ministeeriumide toel on võimalik ka uuesti üles tõmmata see diskussioon Euroopa Liidu tasemel, sest COVID‑i ajal ta tõepoolest unarusse jäi. 

Mina toon ühe väga pragmaatilise ja ainult seda eelnõu puudutava põhjenduse, miks ma kohe varsti ka selle paberi üle annan. See põhjendus on ülimalt lihtne. Nimelt, muudatusettepanek on tehtud seadusesse, rahvatervise seadusesse, mis kaotab oma kehtivuse 1. septembril käesoleval aastal. Nii et isegi kui me menetleksime selle eelnõu siin Riigikogus ära, võtaksime ta vastu, siis tegelikult ei jõuaks me mitte ühtegi korda seda seadust rakendada, sest enne seda jõuab kõnealune seadus kehtetuks muutuda. Põhjus väga lihtne. Riigikogu on vastu võtnud 2024. aastal juba siin saalis rahvatervishoiu seaduse, mis kõiki rahvatervisega seotud asju reguleerib. Seetõttu Reformierakonna fraktsiooni ettepanekuna rahvatervise seaduse muutmise seaduse eelnõu osas me teeme ettepaneku see esimesel lugemisel tagasi lükata.

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel, Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma ei oleks siia kõnepulti tulnud, aga kuna komisjoni esinaine, keda ma enne kiitsin, andis üle paberi, et see tagasi lükata. Ja põhjendus on väga lihtne: kusagil ametnikud olid kunagi teinud ettepaneku ministrile teha määrus ja see määrus tehti. Vaadake, ma olen siin kõnepuldis, ma arvan, 14 aasta jooksul rääkinud ühte ja väga selget sõna. Otsuseid teevad siin 101 Riigikogu liiget. Nendele on antud mandaat. Ametnikud toetavad, aitavad, annavad nõu. Ma näen seal sotsiaalkomisjoni juhatuse esinaist, keda ma alati kiidan, kes alati ausalt ka komisjonis ütleb, kuidas peaks olema, annab nõu. See ongi nõuandmisroll, otsused tehakse siin saalis. Tuua põhjendus, et mingi seadus sügisel lõpeb, siis selle jaoks ongi muudatusettepanekute aeg, kus on võimalik teha muudatusettepanekuid ja parandusi. 

Loomulikult ma pean ka natukene noomima ettekandjat, kes selle eelnõuga tuli siia. Tegelikult oleks võinud olla täna selge, kumba poolt me sooviks näha, kas talveajale üleminekut või suveajale üleminekut. Aga ma ütlen teile, et sellele vastust ei olegi. Nii palju, kui on inimesi Eestis, ma arvan, on ka erinevaid arvamusi, kes soovivad Lätiga ühte aega minna, kes soovivad soomlastega minna ühte aega. Ja see vaidlus on minu mäletamist järgi, kui 2019 see teema oli hästi kuum, siis tegelikkuses Euroopas kukkuski see asi läbi, sest väga paljudes riikides ei suudetud otsust teha, kellega millisele ajale minna. Nii nagu öeldi, et kaks tundi võiks olla see üleminekuaeg kas siiapoole või sinnapoole. Praegu on peaaegu terve öö valge, juba kolme ajal vaatad, kas peab juba üles tõusma või ei pea, päike paistab varsti tuppa.

Nii et sellised arutelud võiks olla tegelikkuses sotsiaalkomisjonis ka edasi. Ma saan aru, et täna selle eelnõu koha pealt on koalitsioon oma otsuse teinud. Ma arvan, teistpidi, et see teema on kuum. Ja ma usun, et ma ei saa öelda, mida ütlevad terviseinimesed, kes siin saalis on, nemad tegelevad sellega, on aastaid tegelenud ja oskavad võib-olla kõige paremini nõu anda, aga enamus inimestel on mure nii kevadel kui sügisel, kui see kellaaeg ära pööratakse, siis kas sul on uni hommikul või sa ärkad tund aega varem üles veel pikka aega. 

Nii et ma loodan, et komisjon seda teemat arutab. Võiksime ministeeriumile ka siis ühel hetkel rolli panna või võib-olla peaks olema siin saalis laiem arutelu sel teemal, kas Eesti peaks lõpetama kellakeeramise või mitte. Soovin teile jõudu ja jaksu! Ja aitäh, et see teema täna siia saali toodi. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Aga Kalle Grünthalil on sõnavõtusoov. Ja üldjuhul me arvestame siin fraktsioonide esindajatega, aga palun, ma saan aru, et teie seisukohti on mainitud ja te soovite vastusõnavõttu. Palun!

Aitäh! Lugupeetud Aivar Kokk tegi siin kriitikat, ma oleksin võinud sind täpselt ära määratleda. See näitab tegelikult seda, et ma viskan palli tagasi. Ilmselt sa pole eelnõu lugenud, pealkirja vähemalt. Eesti asub aastaringselt Ida-Euroopa ajavööndis, mille nihe Eesti suhtes on UTC+2. See tähendab, Eestis on kell kaks tundi ees universaalsest ajast. See tähendab, et mul on väga täpselt ära formuleeritud, et selles eelnõus ei ole Eesti suveajas. Aga millest sa võib-olla kinni hakkasid, ma mõistan sinu mõttekäiku, on see, et kuna oli erinevaid arvamusi, siis see nii-öelda kas pluss kaks või pluss kolm oleks muudatusettepanekute võimalus. 

Mis puudutab lugupeetud Signe Riisalo seisukohta, et rahvatervise seadus muutub kehtetuks, ja nii edasi, et tuleb hoopis uus rahvatervise seadus siin sügisel, siin ma pean Aivar Kokka kiitma. Selles mõttes, et ta ütles väga õigesti välja selle, et nemad on ametnikud ja nemad peavad tegema seda, mida meie siin saalis ütleme, ja seisma Eesti rahva eest. Ehk siis ametnikel on alati võimalus teha sellesse rahvatervise seadusesse muudatus selle kellaaja suhtes. Nii et kõik sõltub vaid tahtmisest. 

Nii et sisuliselt on kõik teed lahti ja ootaks siis Riigikogu parlamendiliikmetelt heakskiitu sellele eelnõule. Kellakeeramine tuleb lõpetada.

Aitäh! Ja sellega ma sulgen läbirääkimised. Reformierakonna fraktsioon on teinud ettepaneku rahvatervise seaduse muutmise seaduse eelnõu 617 esimesel lugemisel tagasi lükata. Ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku rahvatervise seaduse muutmise seaduse eelnõu 617 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega 42 poolt, 10 vastu ja erapooletuid ei ole, leidis ettepanek toetust. Eelnõu 617 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Tänane üheksas päevakorrapunkt on Isamaa fraktsiooni algatatud energiakandjate aktsiisitõusude kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 627, see on selle esimene lugemine. Ja palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Aivar Koka. Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Eelnõu on lühidalt, kokkuvõtlikult lihtne. Me teame, et majandus on olnud pikemat aega languses, maksud on tõusnud. Isamaa Erakond teeb lihtsa ettepaneku. Aktsiisid, mis 2021 novembris ja 11. detsember 2024 otsustati tõsta, ära jätta. 

Me teame, et 1. mai sellel aastal tõusid mitmed aktsiisid. Kui me räägime, et elektri hind on kõrge, siis ma loodan, et te, head kolleegid, teate, et 45% 1. maist tõusis elektriaktsiis ja täpselt sama palju soovitakse järgmine aasta 1. maist tõsta. Me teame väga hästi, et kõige puhtam küttevahend täna on tegelikult gaas. Kui keegi püüab selle üle vaielda, siis ma võiks sellest pikemalt rääkida. Aga gaasiaktsiis tõusis ka 1. mail 18% ja tõuseb järgmisel aastal ka 18%. Ja kui me räägime kõigest muust, diisliaktsiisist ja räägime siis 1. juulist bensiiniaktsiisist, siis nagu me aru saame, et kõik need aktsiisitõusud mõjutavad sõna otseses mõttes lõpptarbijaid, olgu see siis läbi kütuseaktsiiside transporti ja läbi transpordi ka toidupoehindades. Kui me räägime elektri‑ ja gaasiaktsiisi tõus, siis kui mõned meie head kolleegid ei tea, siis toiduainetetööstuses kasutatakse väga rohkelt gaasi, samas ka elektrit, aga sama on ka meie kodutarbijad, ka meie ettevõtted, tööstusettevõtted. 

Me saame alati tuua hea näite. Kui 2020 kevadel koroona tuli ja kui Isamaa valitsuses oli, siis me suutsime kahe nädalaga teha lisaeelarve ja vähendada aktsiise. Ja tänu sellele aktsiiside vähendamisele ja ettevõtjatele tööjõutoetuse kolmeks kuuks tegemisega järgneval kahel aastal Eesti oli Euroopas kõige kiirema majandusega riik. Nüüd me oleme aastast aastasse makse tõstnud, aktsiise tõstnud. Ja me teame, et me oleme aastast aastasse olnud punane lipp Euroopas, jäänud ainukeseks miinusega. Isegi Statistikaamet parandas vea ära ja näitas, et ka esimene kvartal oli majandus meil miinuses. 

Nii et ma loodan, et koalitsioonipoliitikud on sellest aru saanud, et ükski riik ei ole veel siiamaani maksutõusudega ennast rikkaks saanud. Me oleme näinud, et maksude tõusudega on viidud majandus langusesse, ettevõtjad raskustesse, rääkimata meie inimestest, eelkõige veel pensionäridest ja suurperedest, lasterikastest peredest. 

Nii et Isamaa on kindlalt seisukohal: need aktsiisitõusud tuleb ära jätta, anda võimalus majandusele kasvada ja riigil tulu saada läbi majanduskasvu, mitte proovida veel tõsta ja tõsta. Me teame, 1. juulist tõuseb ka käibemaks, ehk siis viimase kahe aasta jooksul käibemaks tõuseb siis 1. juuliks 20%. Mitte nii nagu üks Reformierakonna liige, Riigikogu liige kirjutab Facebookis, postitab, et 4%. Ei, see on neli protsendipunkti. Protsendipunkt ja protsent on täiesti erinevad asjad. Seda tuleb lihtsalt natukene matemaatikat vaadata, siis saadakse sellest aru. Nii et ka järgmise aasta 1. jaanuarist on tulumaks veel siis võrreldes 2023. aastaga 20% tõusnud. Pensionärid kaotavad iga aasta kümneid ja kümneid miljoneid tänu sellele, et keskmine pension ei ole tulumaksuvaba. Tänu sotsiaaldemokraatide suurele toetusele on maamaksutõus võimalik 100% teha. Järgmisest aastast kaob kodualuse maa maksusoodustus ära ehk vabastus. 

Nii et meil on ainult tõusud, tõusud, tõusud, ja majandusel on ainult langus, langus, langus. Nii et veel kord, ma soovitan koalitsioonipoliitikutel väga tõsiselt mõelda ja toetada Isamaa ettepanekut, energiakandjate aktsiisitõusude kehtestatuks tunnistamise seadust toetada. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud ettekandja! Ma tänan, et te lugesite ette neid maksutõuse, mis on kohe tulemas lisaks aktsiisitõusudele, mida te soovite selle eelnõuga ära jätta. Aga meenutage, kas teile meenub, et siin mõni aeg tagasi avalikustati koalitsioonileping ja siis peaminister rääkis meile teist juttu. Et ära jääb ettevõtete kasumimaks, kasumi maksustamine jääb ära. Ära jäävat Reformierakonna tulumaksuküüru …, kaotatakse ära Reformierakonna tulumaksuküür, mis maksab küll 500 miljonit, aga räägiti, et kõik läheb paremaks. Vastupidi, maksud langevad ja elu läheb paremaks, inimestele jääb rohkem raha kätte tänu sellele maksuküüru kaotamisele. Võrreldes sellega, mida teie rääkisite, kuidas seda peaministri juttu nimetada? Kas see oli nüüd infooperatsioon, silmamoondus, tõe väänamine? Andke hinnang!

Noh, ma jätaks hinnangu andmata. Aga ma piirdun faktidega. Võrreldes 2023. aastaga peale Riigikogu valimisi ja suhtesse järgmise aasta 1. jaanuar, siis selle ajaga jõustuvate maksudega, nii et aastas võetakse inimeste ja ettevõtjate taskust ära 2 miljardit eurot. Ja Reformierakonna kõrgepalgaliste tulumaksuvabastus toob kaasa, tagasi ühe neljandiku ehk 500 miljonit või pool miljardit. Aga teistpidi poolteist miljardit võetakse taskust ära, ja seda kõige rohkem just väiksema sissetulekuga inimestelt: lasterohketelt peredelt, pensionäridelt. 

Tahan rõhutada, et see aasta võttis tänane koalitsioon koos sotsiaaldemokraatidega ära 17 miljonit eurot pensionäridelt puhtalt sellega, et keskmine pension ei ole enam sellest aastast tulumaksuvaba. 2027 on see summa 76 miljonit eurot, mis võetakse ära meie pensionäridelt. Rääkimata seda, et 2023. aasta esimene otsus oli vähendada iga kuu lasterikaste perede toetust 200 eurot. Iga kuu ehk 2400 eurot. Siis teeb keegi tabelit ja saadab lahti Reformierakonna sildiga ehk oravaga, et 2000-eurose palga juures on võimalik natukene alla 1500 euro võita. Aga jäetakse kõrvale märkimata, et selleltsamalt perelt võeti ära lastetoetust aastas 2400 ehk seal on juba 1000 eurot miinust.

Paneme sinna 20% tulumaksu tõusu, paneme sinna 20% käibemaksu tõusu, paneme elektriaktsiisi, mida on juba kahel korral 45% tõstetud ja järgmisel aastal tahetakse tõsta sama palju.  Räägime sellest, et 2%-line kaitsekulude tõus nii käibemaksu kui tulumaksul pidi olema ajutine ehk 2028. aastani. See soovitakse nüüd enne jaanipäeva teha püsivaks.

Nii röövellikku käitumist oma inimeste ja ettevõtete suhtes mina oma elu jooksul pole näinud. Alustatakse lastega peredelt raha äravõtmisest, järgmisena pensionäridelt. Ja nüüd võetakse kõigilt ülejäänud ainult selleks, et 51 või 52 koalitsioonipoliitikut tahavad saada järgmisest aastast tulumaksu tagastust iga kuu natuke üle 100 euro. Ma ütleks: ausalt öeldes piinlik.

 Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te siin mainisite sotsiaaldemokraate. Räägime niimoodi, kuidas asjad olid. Kui maamaksu muutmine oli, siis mitmed Isamaa juhitud Eesti omavalitsused näitasid huvi selle üle. Ja lõpuks maamaksuga on nii, et ega seda ei pea kehtestama, see on omavalitsuse teha. Ja kes siis seda on kehtestanud? Väga mitmed omavalitsused, kus on seda päris usinasti tõstetud, on just Isamaa juhitud. Nii et vähem silmakirjalikkust.

Jah, ma nüüd vabandan su eest, aga mul on tõesti piinlik su ees. Sotsiaaldemokraadid! Seadus kehtib kui pikalt juba? Võeti vastu eelmisel aastal ja kui täna veel ei ole aru saadud, et seadusesse kirjutati klausel sõltumata omavalitsusest, sõltumata omavalitsuse volikogu otsusest alates 2026. aastast peab maamaks tõusma vähemalt 10%, aga võib tõusta 100%. Eelmine koosseis siinsamas saalis püüdis konsensuslikult kokku leppida selles, et kuna maa hind on tõesti viimase 15 aasta jooksul kõvasti tõusnud, et anname võimaluse mitte üle 10% tõsta maamaksu, siis sotsiaaldemokraatide eestvedamisel, teie ministri eestvedamisel siinsamas saalis raiuti sisse see, et peab vähemalt 10%, aga võib 100%. Teie ettekandja, nii minister kui endine peasekretär, fraktsiooni esimees, endine, tänane Kastre valla vallavanem siinsamas pukis vaidles vastu, kui me palusime mitte panna 10% sinna sisse, vaid jätta see omavalitsuse volikogu otsustada. Ei saanud aru, et seal on sihuke klausel. 

Sa mulle praegu püüad sama asja öelda, et sellist asja ei ole, see on volikogu otsus. On täna vaieldav teema selles, mis on kodualuse maa maksu teema. Kui ma loen seadust, siis seda saab kahtepidi lugeda. Ühelt poolt on kirjas see, et võib kodualuse maa maksuvabastuse teha kuni 1000 euro ulatuses eakatele, pensionäridele. Seal ees on küll rida, et seda võib kõikidele teha. Ja mina ütlen, kuna siin pukis komisjonipoolne esindaja ütles, et see on nii, ministeeriumis see ametnik, kes selle eelnõu tegelikkuses kokku kirjutas poliitikute nõudmisel, ütles ka nii. Siis ma küll soovitan kõikidel volikogudel teha see otsus, et kodualune maamaks on kõigil vaba 1000 eurot. Ja ma tahaks näha, kellel üle 1000 euro kodualuse maa maksu number tuleb. 

Aga veel kord rõhutan sulle: 10% peab tõusma sõltumata Võru volikogu otsusest, see on sinna seadusesse kirjutatud. Ja see on sotsiaaldemokraatide … Sina mulle ütlesid küll ühel hetkel, et see oli teadlik. Aga ma sain aru, et see on lihtsalt see, et minister ka ei teadnud, mis eelnõu ta kaitseb, ja rahanduskomisjonis see, kes eelnõu kaitses, ei teadnud ka, mida ta kaitseb. Ja kahjuks on nii, et meie inimesed ei loe eelnõusid läbi, mida tullakse siia ette kaitsma, vaid võetakse see paber, loetakse heal juhul seletuskirja natukene, ja kogu lugu. Mina pean tunnistama, et ma loen rahanduskomisjoni omasid, ja kui mul mõistust ei ole, siis ma küsin nõunike käest. Meil on õnneks rahanduskomisjonis väga head nõunikud. Arutame, vaidleme, saame vahest ka erinevalt aru, aga ikka igal juhul teeme endale selle asja selgeks.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja ja ettekandja! Sa oled olnud rahanduskomisjoni esimees ja ilmselt oled näinud ka selle sisemisi arutelusid seal. Mis siis juhtuks, kui see eelnõu, mida sa ette kannad siin, saaks ka eluõiguse? Kas ja kui palju riigilaev läheks kreeni? Või on see tänu sellele, et kõik on juba nii kindlaks määratud, ja see viib riigilaeva tasakaalust välja? 

Aitäh, Peeter, selle küsimuse eest! Ma toon näite. Ma korra ka mainisin seda, et kui me 2020. aastal vähendasime aktsiise, siis selle tulemusena Eesti majandus, vastupidi, languse asemel hakkas kasvama. Sisendhind on ettevõtluses kõige olulisem. On kaks komponenti: üks on palgakomponent ja teine on sisendhinna komponent. Kui need suudetakse hoida kontrolli all, siis on võimalus seda kaupa müüa ka väljaspool Eestit, aga samas müüa meie enda tarbijatele.

Tänaseks me oleme jõudnud selleni, et tänu maksude tõusudele on toiduainete hinnad jõudnud sellise tasemeni, et ka toidukauplustes, sõltumata hinnatõusust, mis on mõnedel toodetel peaaegu üle kahe korra juba tõusnud, on käibed langenud, rääkimata kasumist. Aga ettevõtlust peetakse ainult ühel põhjusel: kasumi saamisel. Loomulikult, ettevõtted peavad kasumit saama, et ka edaspidi investeeringuid teha.

Kui keegi küsib, kas Eesti majanduses midagi juhtuks, kui aktsiisitõusud ära jätta – jah, juhtuks, majandus võiks hakata kasvama. Tänu sellele, et pidevalt makse tõstetakse, ei ole võimalik majandusel tõusta. Ega käibenumber ei ole oluline. Tulu, kasum on oluline. Läbi kasumi tekivad maksud, läbi kasumi on võimalik investeerida uude tootmisse. Aga praegusel hetkel tehti, mida ma olen siin korduvalt öelnud, et ühel hetkel tehti rumalad otsused. Siis, kui oli kahjuks tänane, sinu kodupartei Reformierakond võimul, tehti selle kolmanda kõrgepingeliiniga Läti ja Leedu vahel … Ei olnud seda vaja! Isegi Ansip kaks nädalat tagasi ... Tal tuli ka valgus ja ta sai aru ja ütles ajaleheartiklis, et see oli üks suurimaid vigu. Soome poolt tuleb sõrme jagu kaablit ja Läti poolel tehti käejämedune. Siis midagi teha ei ole, see odav elekter läkski Eestist mööda.

Sama on LNG-terminaliga, mida ei lastud teha. Siis kui lõpuks lasti teha, ei pannud Elering oma käppa sinna. Loomulikult, täna gaasimüüjad ütlevad, aga miks me peaks toitma selle kätt, kes nendele jalga kogu aeg ette panid. Siis võeti ära 1,7 miljardit Eesti majandusest, nii ettevõtlusest kui inimeste käest, sellesama energiaga. See oli see koht, kus tegelikult Eesti jäi vaeseks. Selle vaesuse juures ei oleks tohtinud enam makse tõsta, vaid oleks pidanud makse võib-olla langetama, et saada uuesti nina vee peale. Majandus oleks uuesti kasvanud.

See on täpselt see, mida me tegime 2020. Ma mäletan väga hästi, kuidas nii mõnedki ministeeriumi ametnikud viimase minutini meie kallal olid. Meil ka väga paljud poliitikud ei olnud sellega nõus, mis me tol hetkel koalitsioonis jõuga tegime, aktsiisi langetasime. See oli risk tol hetkel, aga see risk õigustas ennast. Majandus oligi kaks aastat tõusus. 

Võiks tänased koalitsioonipoliitikud õppida sellest hetkest. Jah, ma mäletan, kuidas ka Eesti Pank oli kriitiline, oldi kriitiline ka selle peale, et kolm kuud anti ettevõtjatele palgatoetust. Nii mõnedki ettevõtjad kuritarvitasid seda. Aga tegelikkuses oli see, kui majandus uuesti avanes, et Eesti turul olid töötajad alles, mujal Euroopas olid nad kõik ära koondatud, ja tänu sellele meil majandus tõusis. Ja kuna meil sisendhinnad olid alla viidud, siis Poola, Läti ja Leedu autovedajad ei tulnud Eesti turule kohe tagasi, vaid Eesti ettevõtjad said hakata kaupa vedama, sisendhinnad olid odavamad ja nad said turul konkurentsieelise sel hetkel.

Aga nüüd me oleme täiesti nahaalselt seal, kus praktiliselt igas kvartalis on mingisugune maksutõus. Täna tuli uudis, et jälle mõeldakse mingit tõusu välja, me räägime, elektri hind on konkurentsitult meil kõrge. Siis püütakse rääkida Euroopa mingitest hindadest, aga räägime 2019–2020 hindadest. Tänane elektri hind on ju kordades kallim, kui oli siis. Sama on põlevkiviga. Räägime siis, et see CO₂-kvoot on ju julmalt mingisuguste panga maaklerite käes, see ei ole enam see, kus Eesti Energia ostis endale CO₂-kvooti, see ei ole enam see koht, see on börs! See on nii, nagu Trump teenis oma sõpradele aktsiisitõusuga ja -langusega kahe päevaga miljardeid tagasi, kes toetasid tema kampaaniat. Praegu käib selle börsi mängimine täpselt CO₂-ga. CO₂ tehti eelmise kümnendi alguses, see oli kokkulepe, et see ei ole üle 25 euro megavatt-tunni eest, siis oli see 12,5. Täna räägime 80 eurost, vahepeal oli üle 100. Kui see oleks täna rahulikult 130 euro peal, oleks ka põlevkiviõli tootmine, elektri tootmine turu peal täiesti konkurentsivõimeline. Siin räägitakse erinevatest numbritest. Kui võtta tabel lahti, siis koos keskkonnatasudega, põlevkiviõli koos puiduga, on elektri tootmine alla 50 euro megavatt-tunni kohta. Me ei räägi CO₂-st seal.

50% on võimalik Auvere kateldesse panna täna hakkepuitu. Siis keegi tuleb ütlema, et ei tohi põlevkivikateldes ümber teha hakkepuidu või pelleti peale. Kaheksa riiki Euroopas on teinud, kuhu Eesti pellet läheb? Aga Eesti … Jõle jama, tead. Kas see puit mädaneb metsas või see viiakse Inglismaale või võidakse seda panna Eestisse ja toota elektrit oma inimestele? Meil ei ole täna juhitavat elektrit. Ja siis tullakse ja öeldakse, et paneme 45% elektriaktsiisile otsa. Siis me tuleme ja ütleme, et meil on vaja sageduse hoidjat ja siis tullakse ja öeldakse, et on saarestikku vaja. Aga unustatakse ära, et kui Soomest odav elekter tuleb ja läbi Eesti Lätti või Eestisse jõuab, siis Elering ja Soome võrguettevõtjad võtavad sealt vahet sadu miljoneid aastas. Ja kelle taskust? Meie taskust, meie inimeste, meie ettevõtjate taskust. See on, Peeter, kuritegelik. See on see koht, kus tegelikult võib selgelt öelda: maksude langetamine on täna Eesti majanduse tõusu võti, mitte maksude tõus. Aitäh!

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Milline oleks eelnõu mõju inflatsioonile ja kas see võiks aidata hoida üldist hinnatõusu madalam? Sest aktsiiside tõusu autorid väidavad, et kui isegi langetatakse aktsiisid, siis niikuinii kaupmehed ja kütusemüüjad hoiavad seda hinda kõrgel tasemel.

Kas sa saaksid algust uuesti küsida?

Inflatsioon.

Inflatsioon. Selge on ju, et see on inflatsiooni tõstmine. Me teame, et inflatsioon tõuseb ainult läbi maksude, see on väga selgelt. Ma küll palun ühte asja, ärge kunagi, sa oled ka väga pikaajaline nii omavalitsusjuht ja kõik muu, ärge arvake, et ettevõtjad tahavad röövida. Ettevõtja, mina olen ettevõtja. Ma võin teile öelda, et kui ma esimese ettevõte tegin, siis mul oli kirjas, miks ma ettevõtlust teen, kirjutasin sinna: kasumi saamine. Kolm kuud ei tahetud mul seda ettevõtet registreerida. Öeldi, et ikka ehituse jaoks. Ei, ma ei taha ehitada, tahan kasumit saada. Nii on ka kaupmehed, peavad kasumit saama, sest nad muidu ei suuda ju investeerida oma kauplustesse. Aga ma ei taha uskuda, et täna ükski ettevõtja saab röövellikult kasumit saada. Sest inimesed on väga hinnatundlikud. Ja tegelikkuses on see, et see marginaal on täna palju väiksem, kui oli viis või kuus aastat tagasi, ja iga maksutõus, iga aktsiisitõus, mõtleme seesama praegu, millest me räägime, elekter, gaas, on ju puhtalt toiduainetetööstuse üks sisendhindadest on elekter ja gaas. Lihatööstus ilma gaasita ei ole võimalik. Paljud läksid küll siis, kui gaasi hind tõusis sinna 280 euro peale megavatt, siis tehti igasuguseid imesid, püüti kõiki asju panna, tehti väga kalleid investeeringuid oma viimaste rahadega. Tegelikult tootmises on vaja temperatuuri kiirelt üles saada ja kiiresti uuesti alla saada, seda on võimalik ainult gaasiga teha. Tänapäeval ei ole muud tehnoloogiat. Toodi vedelgaasisüsteemid ja kõiki muid ehitati välja. 

Et see on selge, et iga tõus suurendab inflatsiooni. See, mis juhtub 1. juuli, on täna juba käes. Sest ega ettevõtja ei julge ühel päeval tõstab plaksti 10% oma kauba hinda. Ta hakkab vaikselt seda tõstma ja sellepärast inflatsioon juba oli mais tõusus, juunis ja juulis kindlasti veel. Tänu sellele, et me tõstame hommikust õhtuni makse. 

Mina ei ole siiamaani aru saanud, kuidas meie Riigikogu liikmed, ma saan aru, et osad võib-olla tõesti ei pea saama majandusest aru ja mõned on veel võib-olla noored, pole elukogemust, aga siin saalis on enamus ju elukogemustega inimesed. Peaks nagu aru saama, et ühel hetkel ei saa enam olla see aeg, kui makse veel tõstetakse. No ei ole võimalik, ei ole seda raha. Riigikogu liikmel on jah, aga enamus Eesti inimesi ei saa Riigikogu liikme palka. Alla Eesti keskmise saavad 70%, 54% on neid, kellel on ikka väga raske. Aga iga päevaga läheb veel elu raskemaks, kui tulevad need, ei ole ju enam mitu päeva, palju on, 12 päeva veel ja automaks, esimene pool tuleb ära maksta.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Selle eelnõu mõju on ikka inflatsiooni vähendada, mitte inflatsiooni suurendada. See eelnõu, mis on praegu …

Jaa, eelnõu küll, aga ta küsis, et kui ei tule.

Eelnõu mõju. 

Okei, vabandust! 

Aga mul on küsimus, mis puudutab maamaksu, kuna siin kolleeg küsis maamaksu kohta. Ja ma olen ka üllatunud, et meie teadmised siin saalis niivõrd tagasihoidlikud maksupoliitikas on. Kas selle maamaksuga ei olnud mitte nii, et seda on tegelikult kaks korda otsustatud? Kõigepealt otsustati maksutõusuredel aastateks ette … 

Just! 

… et inimesed, majaomanikud, ettevõtjad teaksid arvestada oma investeerimisplaanidega, milliseks võib kujuneda maamaksukoormus ja maa hind tulevikus. Ja siis avalik võim ehk Riigikogu otsustas muuta seda ja tõsta järsult 100%-le ehk pööras asja pea peale, mis teeb muidugi kõikidele võimalikele investoritele, ettevõtjatele elu kallimaks ja ette määratumaks. Kas see oli nii?

Jah, see oli nii. Aga ma veel täpsustan seda, et kui redel otsustati eelmise koosseisu ajal ehk 10% aastas, siis lepiti kokku, et maksimum kohaliku omavalitsuse volikogu ei pidanud tõstma. Talle jäeti võimalus tõsta kuni 10%, aga oleks võinud ka 0. Aga nii nagu enne rõhutasin, sotsiaaldemokraatide eestvedamisel on sisse kirjutatud, et 10 peab tõusma, aga võib tõsta kuni 100%. Ja seal on see konks, mille üle mina vaidlen, olles tänaseks siis – ei julge kõva häälega öelda –, aga üle 35 aasta volikogus. Täitsa lõpp! Volikogu on see, kes teeb neid otsuseid. Aga täna ei saa teha seda. Sotsiaaldemokraadid arvasid, et riik on targem kui volikogu. Sa oled ise volikogu liige. Kurb! Kurb!

Ja Evelin Poolamets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Eesti majandus langes esimeses kvartalis jälle: 0,3%. Ja kui nüüd see eelnõu ei leia toetust, kuidas te ennustate, milline saab olema Eesti konkurentsivõime ja kas on loota ka mingil ajal, et majandus hakkab tõusma?

Aitäh! Jah, õige, Helir, et tänane situatsioon on küll väga selge. Nii eelmine kui tänane koalitsioon teeb kõik selleks, et Eesti majandus läheks veel allamäge ja meie inimesed läheks veel vaesemaks ja ettevõtjate soov Eestis ettevõtlusega tegeleda veel väheneks. Sellist maksukoormust ei ole suuteline Eesti ettevõtja ja inimene vastu pidama. 

Tihti räägitakse, et meil Euroopas on nii ja nii suured. Me unustame ühe väga olulise komponendi. Me ei ole keset Euroopat, me oleme piirimaa, piiririik, Euroopa piir, mis ei ole veel jõudnud vabas Euroopas olla väga pikka aega. Me ei ole jõudnud sellesse arengutasemele, mis on meie põhjanaabrid. Kui meie majanduse areng oleks sama, mis Soomes ehk neli korda parem kui meil. Ma selle peale olen siin saalis mitmel korral lõõpinud, et parim investeering juba aastaid tagasi oleks pidanud olema tunnel Soome ja Eesti vahel. Väga lihtsal põhjusel: see oleks majanduses tekitanud ühendatud anuma. Ühendatud anumatel on kombeks tasakaalustuda. Kui ta ei oleks päris fifty: fifty olnud, siis ma arvan, et oleks kaks ühele olnud, mitte neli ühele, nagu ta täna on. 

Me räägime pensionitest, palkadest, räägime majandusest. Kui meie palgad oleksid nii kõrged, kui meie pensionid oleks nii kõrged, siis võib-olla ei oleks see mure tänane maksukoormus. Aga kahjuks meie pensionid on Euroopas väga punases laternas. Meie keskmine palk ei ole Euroopa riikide keskmisega võrreldav. Vahest tuuakse siia näiteks mingit Bulgaariat ja kõike muud, aga räägime ikkagi arenenud Euroopa riikidest. 

Me olime aastaid tõusuteel, me oleme ka raskustest läbi tulnud. Me oleme suutnud alati õppida oma vigadest, aga kahjuks viimased kaks aastat astutakse päevast päeva samale rehale. Ja siis ma naeran, kui on välja arvutatud, et 2200-eurose palga juures on võimalik rääkida, et kõrgepalgaliste tulumaksutoetus on võib-olla kasulik. Aga räägime siis sealtpoolt allapoole inimeste palkadest ja paneme siis selle tabelisse, kui paneme sinna aktsiisid ja 20-protsendilise käibe- ja tulumaksu tõusud, siis need inimesed kaotavad, rääkimata peredest. 

Nende arvutuste juurde ei pandud automaksu näiteks. Kui sul on kolm last, siis su perel on suure tõenäosusega kaks autot. Need autod on natuke suuremad kui pisikesed. Sellised nagu siin õue peal mõned suuremad on, elektrit … Ma täna hommikul nägin. Sellised suured, võimsad, et lumehangest maalt saaks kooli, lasteaeda, huvikooli viia, isad-emad tööle minna, poest toitu tuua. Ja siis on automaks suurem kui loodetav kõrgepalgaliste tulumaksuvabastus, kui peaks nendel peredel olema vanematel kõvasti üle keskmise palk. 

Me kogu aeg arvutame selle järgi, mis on meie palgad, mis on meil riigiametnike palgad. Need palgad on üle Eesti keskmise. Ma ei taha öelda, et kellegi palk on suur või väike, aga me peame vaatama, mis on tegelikult Eesti inimeste palgad. Ma usun, et enamus teist valimiskampaania ajal käib natuke rohkem ringi. Kui keegi Tallinna linnas või Tartu linnas on, siis võib-olla nad ei märka nii palju. Maapiirkonnas käies sa näed ju tegelikkuses, kui raske on inimestel tänases maksukoormuses elada, kui raske on pensionäridel hakkama saada, aga veel raskem on lastega peredel. Töötute arv on jõudnud üle 60 00. 

Ja siis ma kuulen ministrilt, et tuleb tuua teise usu inimesi siia sisse. Siis ma küsin: "I'm sorry, kui inimene pole ühtegi päeva ettevõtluses olnud, majandusest mitte midagi ei tea, ainult siis saab nii rumalat juttu ajada." Meil täna on üle 10 000 noore töötu. Aga miks töökohad kaovad? Sest ettevõtjatel ei ole enam usku, et on mõistlik majandada. Täna on mõistlikum vaikset üksinda nokitseda, mitte endale 50 või 15 või 20 inimest tööle võtta. Jah, kasumit toovad, tavaliselt see väike protsent sealt, 15% suuremaid ettevõtteid. Ja 85% on väikeettevõtjad ja need väikeettevõtjad on siiamaani suutnud oma peret toita. Nad ei ole käinud omavalitsustel ukse taga sotsiaalabi küsimas. Aga me täna teeme kõik selleks, et kui ettevõtja on saanud 60, siis ta võtab eelpensioni, sest ta ei jõua enam makse maksta. Ta lihtsalt ei jõua enam makse maksta. Ta kaotab küll pensionis, aga ta suudab oma ettevõtet veel kuidagigi hoida ja naha toorena ning endale sealt leiba teenida kõrvalt. 

Aga kas see on meie eesmärk? Eesti eesmärk peaks olema ettevõtluse maksimaalne toetamine. See, et meie siin ääremaal saaksime oma kaupa eksportida välja. Aga ikka me teeme kõike vastupidi. 

Anti Allas, palun!

Aitäh! Hea eesistuja! Austatud ettekandja! Jah, värvida, hea kolleeg Aivar, sa oskad. Väga ilus, sihuke ilus jutt …

Õpin parimatelt.

… aga räägime ikka sellest, kuidas Eesti sellesse on jõudnud. Isamaa on ka korduvalt olnud viimase paarikümne aasta jooksul valitsuses ja kõik, kuhu Eesti täna on jõudnud, sinna on ka Isamaa kaasa aidanud väga-väga palju. Et see maksustruktuur on täpselt selline, nagu ta on, mis ei tööta täna. Sellesse on Isamaa oma väga suure panuse alati andnud. Täna me näeme, tõesti, maksustruktuur on jõudnud pankrotti, nagu ma siin täna ka ütlesin. Et kust täna ainult võtta on. Ega Eestis ei ole kohta, kust ei ole puudu. Aga sinna jõudsime juba headel aastatel, Aivar. Headel aastatel. Miks me jõudsime sinna? Jõudsime lihtsalt sellepärast, et meil täna lähevad Eestist investeeringud täiesti maksuvabalt välja. Kes on sellele kaasa aidanud, kes on seda toetanud? Isamaa on toetanud. Raha lihtsalt läheb välja, aga meil on vaja õpetajatele palka maksta. Ma tunnen väga palju …

Teie küsimus palun!

Lihtsalt on küsimus, et kas see ongi Isamaa, kes räägib üht ja teeb teist. Ehk mitmes omavalitsuses, Isamaa juhitud omavalitsuses on maamaksu tõstetud …

Aitäh!

… rohkem kui 10%.

Kui sotsid teevad mingisuguseid võimalusi, siis eks ikka on neid inimesi, kes neid võimalusi ära kasutavad. Aga ma räägin sulle, vastupidi, tänu Isamaale on majandus olnud kogu aeg korras. Me räägime sellest, et tasuta kõrgharidus on tehtud Isamaa poolt. Lasterikaste perede toetusi on tehtud Isamaa poolt. Õpetajate palgatõus 2020: 120 miljonit eurot oli Isamaa poolt riigieelarvesse pandud. Sellist tõusu pole mitte kunagi varem olnud. 120 miljonit on kõigi aegade kõige suurem tõus õpetajate palkadesse. Mitte see, et sotsid püüavad katuserahadega osta ära valimiste eel. Kui hakkame neid numbreid siin rääkima, neid objekte, siis meil enne päike loojub. Ärme hakka sellest peale. 

Isamaa oli valitsuses 2020, mina olin rahanduskomisjoni esimees. Ma mäletan väga hästi, kuidas me Heliriga kolmapäeva hommikul pidime ka fraktsioonis vaidlema ja kuidas käib nende aktsiiside langetus. Muud teha ei olnud, et me kirjutasime üksteise võidu Postimehesse artikleid, et Isamaa tegi selle otsuse. Keskerakond ja EKRE olid seal meeskonnas. Ja tehti ära ja tänu sellele majandus tõusis. Ka Isamaa on teinud apse, jah, 2017 oli aktsiiside tõusu aps, aga ta parandas selle ka ära. Ta tunnistab seda, kui tal oli mingi probleem. 

Me oleme olnud need, kes on üksi elava pensionäri toetuse teinud, me oleme lasterikaste perede toetuse teinud, me oleme aktsiise langetanud. Tänu sellele majandus tõusis. Aga viimased kaks aastat on hullumeelsus olnud. Hullumeelsus! Mis tegid sotsid 2014, kui said korra valitsusse? Te mäletate? Sind ei olnud veel. Aga mina mäletan. Kütuseaktsiisi sidusid lahti teederahast. Jah, see oli sotside ja Reformi valitsus, mis oli alla aasta, ma arvan, oli umbes see aeg. Visati, nii nagu Reformil ikka kombeks on, Isamaa tol hetkel välja ja võtsid sotsid. Esimene otsus: teede pealt raha ära võtta. 

Mina olin see, ma saan öelda, esimeses koosseisus, kes omavalitsustele teederaha korrutas kahega, see oli, ma eksin aastaga, kas 2012. või 2013. aastast. Meie Isamaa oli tookord valitsuses ja ma olin lihtsalt kohalike omavalitsuste regionaalpoliitika toetusrühma juht nagu tänagi ja surusime selle läbi meie oma ministriga. Me oleme olnud kogu aeg … Isamaa on ainuke erakond siin saalis, kes vähemalt 2011. aastast alates on kõik Riigikogu valimiste pealubadused täitnud. Nii 2011, 2015 kui 2019. 2019 tegime keskmise pensioni tulumaksuvabaks, tänu millele sajad tuhanded inimesed said pangalaenukoormusest lahti, said korterite omanikeks, maksid võlad ära. Nad oleksid surnuks maksnud siin vahepeal, kui need protsendid tõusid. Said valgeteks inimesteks, võlgadest vabaks. Mõni räägib seda, et küll oli halb otsus. Halb otsus on see, et pangad ka täna teevad reklaami, et riik paneb 4%. Ei, riik ei pane mitte ühtegi senti teise pensionisambasse, see võetakse maksumaksja esimesest pensionisambast, võetakse 20% ära ja ettevõtja maksab enda poolt 2, nüüd võib maksta 4 või 6% juurde. Nii et riigi poolt ei tule sinna ühtegi senti. Õnneks, kui vabatahtlikuks tehti pensionisammas, siis keegi ei räägi sellest, et me muutsime seadust nii palju, et pangad saavad palju paremini investeerida pensionisamba raha ja tänu sellele ka pensionisamba tulu kasvab. See on see pluss.

Head kolleegid, mul on ettepanek, et jääks ikkagi nüüd konkreetse eelnõu piiresse.

See on nii seotud, see on nii seotud.

Jah, aga head kolleegid, ma saan aru, et teie jaoks on see kõik praegu seotud, aga seda on võimalik ka läbirääkimiste käigus 5 + 3 minuti jooksul käsitleda. 

Aga järgmine küsija on Riina Solman. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Aivar, hea kolleeg! Jäädes nüüd selle palve juurde, mille Riigikogu esimees ütles, et teema piiresse, aktsiisitõusude ja nende tühistamine, mis on vajalik sellepärast, et inflatsiooni pidurdada ja inimestele midagigi kätte jätta selle maksutõusuralli käigus, mis on juba ära võetud ja plaanitud ära võetama. Ja nüüd ma küsingi, tsiteerides kolleegi, sotsiaaldemokraati. Tema ütleb, et aga kust siis võtta. Ma esiteks tuletan talle meelde, et ta on praegu opositsiooni langenud, ta ei pea valitsuse poliitikat enam kaitsma, kuigi jah, ta oli enne selle ettevalmistamise juures. Aga siiski, kust siis võtta? Kas sul on mõni nõuanne? Kas ei ole näiteks mitte see Reformierakonna suurepärane maksuküüru kaotamise plaan, kust seda raha saaks võtta, ja võib-olla mõni näide veel?

Aitäh! Oleme nüüd ausad, siiamaani me ei ole sentigi väga pannud kaitsekuludesse. Küll räägitakse ilusaid numbreid, aga ühel hetkel tuleb muidugi raha maksma hakata. 

Aga piisaks tõesti sellest, et kõrgepalgaliste tulumaksuvabastus ära jätta. Järgmine aasta, ma arvan, et see number on juba üle 550 miljoni, mis selle katteks peab eelarvest võtma, iga aasta see number kasvab. Kui keegi küsib, et kas täna kehtiv süsteem on ajale jalgu jäänud – jah, see on ajale jalgu jäänud. 1200 eurot alumine number on väike, aga see tehti sellel ajal, kui keskmine palk oli väiksem kui 1200 eurot. See alumine number oli tegelikult mõeldud, et ta jookseb kaasa meie alumise palgaga ehk keskmise palgaga arvestatakse. See peaks täna olema 1800 ja ülemine number peaks olema 3000 juures. Siis oleks selle kulu poole väiksem kui täna. 

Me peame eelkõige toetama seda, et väiksema sissetulekuga inimesed elaksid nii ära, et nad ei peaks sotsiaalabi minema küsima. Meil on vaja ka neid inimesi, kes poes müüjad on, erinevaid teenuseid pakuvad, kelle palk ei saa kunagi olema väga kõrge. Aga nad väärivad ka väärikat elu. Aga praegusel hetkel see kõrgepalgaliste tulumaksuvabastus ei aita neid üldse, praktiliselt ei aita neid üldse, aitab meiesuguseid meie palga juures. Ja see ei ole aus, see lihtsalt ei ole aus! 

Täpselt nii nagu me 2021. aastast muutsime pensionisüsteemi. Ma arvan, et enamik Riigikogu liikmeid ei tea seda, et enam ei ole pension nii, et on ainult sotsiaalmaksust makstav, vaid koefitsient, esimene on kõigil võrdselt ja teine pool sellest on sotsiaalmaksu laekumisest. Me peame olema näoga oma inimeste poole. Ja kui väiksema sissetulekuga inimesi on meil üle 50%, siis neid tuleb aidata ja toetada. Ei ole teist võimalust. Need inimesed, kes saavad siin Riigikogus kätte juba üle 5000, need saavad hakkama ise. Kui nad on ennast lõhki laenanud, nii nagu me näeme siin deklaratsioonide peal, see on nende mure. Igaüks peab ennast suutma ise majandada, aga otsuseid tuleb teha nii, et Eesti inimesed saaks hakkama. 

Ja kui sa küsid, kust raha tuleb, siis raha tuleb ainult ühest kohast: see on ettevõtlus. Ja kui meie ei aita ettevõtlust, vaid koormame hommikust õhtuni neid maksudega, siis seda raha ei tule. Ma olen siin toonud korduvalt näite, et on olnud üks minister, kes arvas, et raha tuleb Eesti Pangast. Ja kui ma küsisin ta käest, et kust see Eesti Panka tuleb, siis ta arvas, et riigieelarvest. Kui sellised ministrid on, siis on probleem. Raha tuleb ainult ettevõtlusest. Ja Antiga ei tohi norida, sest tegelikult on ta väga tubli Võrumaa miis oma vallas ja seal väga hästi hakkama saanud ja tegutsenud. Lihtsalt vahest erinevatel teemadel tekib lahkarvamus, erinev arusaamine. Aga kõik siin, ma loodan, 101 Riigikogu liiget, soovivad ainult ühte: et Eestis majandus kasvaks, meie inimesed saaks hakkama ja ettevõtjad suudaks toota kasumit, majandaks, suudaks eksportida. Ja läbi maksude ei ole, vaid läbi ettevõtluse tootlikkuse, madalamate maksude, aga suurema käibe- ja kasuminumbriga on võimalik riigieelarvet täita. Ma veel kord rõhutan: ma ootan, kui keegi suudaks öelda, milline riik on läbi sajandite tänu maksudele rikkaks saanud. No ei ole sellist riiki. Mõistlikud maksud saavad olla. Ei saa olla, et on inimesed ja ettevõtjad üle maksustatud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Me mäletame kõik, mis toimus 2018. aastal, kui Reformierakonna valitsus tõstis aktsiise, maksud sõitsid Lätti. Me oleme Lätile ja Leedule harjunud ülevalt alla vaatama, aga nüüd on juhtunud olukord, kus Läti ja Leedu majandus kasvab, aga Eesti oma ikkagi langeb. Mis on teie nõuanne, kuidas me siis nüüd peaksime toimima, et Lätile jälle järgi jõuda ja et maksud ei hakkaks Lätti sõitma?

Aitäh! Siin on see näide, et Läti, Leedu, Soome, Rootsi, kui me vaatame oma naabreid, õppisid sellest, mida meie tegime 2020. Me vähendasime aktsiise, toetasime oma ettevõtjaid. Seda teevad täna, 2023. aastast alates meie naaberriigid, rääkimata Saksamaast või Euroopasse edasi minnes. Aga meie peame jälgima, meie turul, meie ettevõtjate jaoks on väga olulised turud Soome, Rootsi, Norra ja mingil määral Läti ja Leedu. Läti ja Leedu on olulised komponendid meil selles, et kas meie inimesed lähevad üle piiri kaupa ostma või mitte. Täna käiakse seal, rääkimata kütusest või söögist, ehitusmaterjalid, aiandus. 

Kui Läti ja Leedu ei ole tõstnud neid makse, siis ma alati naeran, et siin ka räägitakse, meil vahest on natuke eriarvamust ka Keskerakonna ja sotsidega, pangandusmaksust. Siis unustatakse ära, et Eestis on pangamaks ainukene maks, kus on, makstakse ette avansiliselt tulumaksu, on pangandus. Meil ei ole ühtegi teist ettevõtlusvormi ja see on tõstetud 14‑lt 18% peale. On avansiliselt ja kui inimene või ettevõtted välja võtavad, siis nad maksavad sama palju, kui ka ülejäänud ettevõtjad. Et jah, oli võib-olla üks aasta, kus oleks saanud pankadelt rohkemat, aga seal oli teine suur mure, Eesti pangad oleksid jäänud siis nõrgaks, sest nendel ei ole omakapitali nii suurt. Ja siis oleks kõik laenud läinud Rootsi pankadele. Ja oleme nüüd ausad, raha teenitakse ikka nende laenude pealt, mitte millegi muu pealt. Nii et see dilemma alati on. Mina pean tunnistama, et mina olin see, kes ütles ka kõva häälega sealt, et sel hetkel ei ole võimalik pankadelt ära seda võtta, sest me tahaks, et Eesti pangad ellu jääks. Kahjuks ei ole seda varianti, et välispankadelt võtame ja omadelt ei võta. Sealt oleks saanud teoreetiliselt võtta, aga ma veel kord rõhutan, et sealt võtab Eesti riik siis sellest ajast, kui Isamaa oli võimul, tegi tegelikult selle otsuse, et on avansilised maksed. Minu arvates, kui ma mäletan õigesti, siis 2017 või 2018 juba see kehtib.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja nüüd, kui kell on sealmaal, et kodudes hakatakse "Aktuaalset kaamerat" vaatama, siis meie hakkame hoopis kuulama seda, mida Riigikogu rahanduskomisjonis arutati. Ja sel puhul palun siia Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Diana Ingeraineni. Palun!

Hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas 20. mail siis eelpool tutvustatud eelnõu. Ja rahanduskomisjonis siis hea kolleeg Aivar Kokk tegi ülevaate … (Saalist räägitakse.) … tegi ülevaate eelnõust ja komisjoni liikmed said esitada küsimusi ja võeti vastu ka kolm otsust. Esiteks, teha ettepanek eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks 4. juunil. See otsus oli konsensuslik. Siis määrata juhtivkomisjoni esindajaks Diana Ingerainen, mis oli ka konsensuslik. Ja teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. See ei olnud konsensuslik. Poolt olid 5 komisjoni liiget ja 2 olid vastu. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 627 esimesel lugemisel tagasi lükata. Ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 627 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 42 Riigikogu liiget, vastu oli 9 ja erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 627 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.  

Tänane kümnes päevakorrapunkt on Riigikogu liikme Anastassia Kovalenko-Kõlvarti algatatud liiklusseaduse muutmise seaduse (kergliikurite ja pisimopeedide regulatsioon) eelnõu 614, see on selle esimene lugemine. Ja palun siia Riigikogu kõnetooli ettekandjana Riigikogu liikme Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun! Head kolleegid! (Helistab kella.) Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid. Olen teie ees, et paluda toetust eelnõule, mis on väga oluline meie inimeste, meie laste tervise kaitse seisukohast. Selle eelnõuga muudetakse liiklusseadust, et paremini reguleerida rendikergliikurite, pisimopeedide ja jalgrataste kasutamist meie linnaruumis. Muidugi see eelnõu aitaks läbi selle ennetada ka liiklusõnnetusi.

Kahjuks tõesti meil iga aastaga on aina rohkem linnapildis erinevaid liiklusvahendeid, mis on tekitanud Tallinna linnatänavatel kaose. See on muutumas aina ohtlikumaks kõikidele liiklejatele. Aga muidugi on just väga paljud eakad kirjutanud kirju, et nad on vahel olukorras, kus nad kardavad kõnniteel kõndida, sest nad ei tea, kust poolt tuleb kas pisimopeed või kergliikur või jalgrattur. Ja kahjuks on juhtunud ka mitmed tõsised õnnetused pisimopeediga. Näiteks oli väike 13-aastane tüdruk, kes jäi autorataste alla. Õnneks ta jäi ellu, aga kui me seda asja täna ei reguleeri, siis võivad juhtuda palju suuremad õnnetused. 

On natuke kahju sellest, et me oleme veidi selles asjas hiljaks jäänud. Eelmisel aastal meil Riigikogus oli liiklusseaduse muutmise seadus, aga tol ajal millegipärast koalitsioon seda küsimust reguleerida ei soovinud. Aga ma loodan, et täna seda eelnõu toetatakse. 

Ja üks oluline aspekt: eelmisel nädalal Tallinna Linnavolikogus oli arutlusel Keskerakonna eelnõu, mida ma kaitsesin ja mis puudutas seda, et Tallinna Linnavolikogu pöördub riigi valitsuse poole palvega anda omavalitsustele rohkem õigusi selle küsimuse reguleerimiseks. Ja kõik erakonnad konsensuslikult toetasid seda: Keskerakond toetas, Reformierakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Eesti 200, Isamaa ja EKRE. Kõik erakonnad konsensuslikult andsid sellele toetuse. Tallinna Linnavolikogu pöördub riigi poole ja palub eraldi, et see asi oleks reguleeritud. 

Aga selles osas me võime minna palju kiiremini selle reguleerimise juurde sellesama eelnõuga, mida ma just praegu teie ees kaitsen. Ma olen tänaseks näinud ka Tervisekassa andmeid ja statistikat, kus on eraldi näidatud, et kulud on järjest kasvamas, ja seda sel põhjusel, et kergliikuritega toimuvad aina tihemini õnnetused. 

Ka Politsei- ja Piirivalveamet on näidanud statistikat Riigikogu liikmetele. 2024 toimus meil 422 liiklusõnnetust kergliikuriga, nendest 171 juhtus Bolti tõukeratastega, 53 Tuule tõukeratastega. Mis puudutab seda statistikat pisimopeedide osas, siis kuna need tulid alles hiljuti meil tänavatele, siis seda statistikat ei ole. Aga nagu ma rääkisin teile, tõesti väikeste lastega on need õnnetused toimunud. 

Ja mida politsei on veel öelnud. Meil oli lihtsalt üks erikomisjoni istung, kus me arutasime ka kergliikurite teemat, aga seal oli kindlustuse küsimus, mis läheb sellest eelnõust välja, aga Politsei- ja Piirivalveamet pöördus Riigikogu liikmete poole, öeldes, et tegelikult nemad väga ootavad, et oleksid uued regulatsioonid selles osas. Neil on väga vaja, et neid aidataks selles küsimuses, sest olgem ausad, politseil on puudu sellest ressursist, et joosta ja kontrollida, et lapsed pisimopeede ei kasutaks. 

Aga ma nüüd räägin konkreetsetest punktidest, mis on antud eelnõus välja toodud. Mida siis selle eelnõuga täpsemalt reguleeritakse? Esiteks, liiklusseadust täiendatakse sellisel viisil, et kohalikud omavalitsused saavad hakata piirama seda arvu, kui palju tohib olla neid renditavaid kergliikureid, pisimopeede ja jalgrattaid. Miks see on oluline? Põhimõtteliselt täna on selline olukord, kus iga teenusepakkuja võib lihtsalt tulla kuskile kohalikku omavalitsusse ja ta võib piiramatult panna oma sõidukeid. Näiteks meil on praegu kõige rohkem muidugi linnapildis Bolti tõukerattaid, mida me näeme, ja me näeme ka Tuule tõukerattaid. Nüüd on pisimopeedid Mobility. Aga põhimõtteliselt võib veel vabalt tulla viis erinevat ettevõtet ja paigutada sadu ja sadu oma kergliikureid. Põhimõtteliselt täna ei ole moodust selle piiramiseks. Ei ole õigust seda piirata. See on probleem.

Ja Bolti puhul on selline olukord, et tegelikult täna on neid tõukerattaid väljas palju rohkem, kui neid kasutatakse. Ja põhjus, miks seda tehakse või miks see nii on, on, et Bolt kasutab seda turunduse huvides. See on nagu reklaam: neid pannaksegi meelega rohkem välja ja siis kõigile jääb meelde Bolti tõukeratas. Siis on suurem tõenäosus, et kui keegi tahab tõukeratast valida, siis valib selle Bolti uhke ratta. See on selline turunduslik strateegia. Aga samas probleem on selles, et meil on selline linnapildi reostus. Kui keegi on kõndinud näiteks Eesti Draamateatrist mööda, siis ta teab, kui palju seal need Bolti tõukerattad ees on. Ei saa möödagi. Näiteks on olukorrad, kus meil on bussipeatustes koolide juures ka väga palju neid tõukerattaid. 

Nüüd teine punkt, mida veel antud eelnõuga soovitakse muuta ja täiendada, on vanuse kontroll. Ma arvan, et see on üks olulisimaid küsimus, mis puudutab seda, et väikesed lapsed ei kasutaks neid pisimopeede. Meil on tekkinud selline olukord, et kui tahad selle äpi alla laadida, siis ei kontrollita vanust. Sinna lisati küll see, et sa pead sisestama oma sünniaasta. Aga sa võid sinna panna ükskõik mida – selles mõttes, et ega seal kontrolli ei ole. 

Ja selle eelnõuga reguleeritakse seda, et ettevõtja peab tagama, et alla seaduses sätestatud vanusepiiri isik ei saa rendiseadet aktiveerida ega kasutada. Tõendamine võiks siiski toimuda – on ID-kaart, mobiil-ID või mõni muu autentimissüsteem. Näiteks kui Bolt Drive'i kasutada, siis seal on selline isiku vanuse tuvastamise süsteem olemas. See on igatepidi mõistlik. 

Ja kui vanalt üldse pisimopeedidega tohib sõita? Kui me vaatame kehtivat liiklusseadust, siis pisimopeedi võib juhtida vähemalt 14-aastane isik. Aga 14- ja 15-aastastel isikutel peab olema juhtimisõigus. Ja see on juba järgmine punkt, mida siin reguleeritakse, et tegelikult peaks olema ka juhtimisõiguse kontroll. Juhtimisõiguse all ma pean silmas siis rattajuhiluba. Ja kui öeldakse, et seda ei ole võimalik äpis reguleerida, siis on: Bolt Drive on selleks hea näide, et kõik need lahendused on loodud. 

Täna ongi selline olukord, et need kaasused, millest ma rääkisin – tõesti, 13-aastane tüdruk on ja on veel üks kaasus, kus kümneaastased lapsed sattusid liiklusõnnetusse –, need ongi need olukorrad, kus lapsed on saanud seda rendiseadet aktiveerida ja sõitnud kas kõnniteedel või sõiduteedel. Ja seejuures nemad ei tea üldse mitte midagi liiklusmärkidest, loomulikult neil ei ole ei rattajuhiluba ega piisavalt vanust. Sealt õnnetused tulevad. 

Veel üks punkt mida reguleeritakse, on kiivri küsimus. See on koht, mille üle võib debateerida, saab debateerida teise lugemise käigus. Selle punkti ma lisasin Leedu parlamendi näitel. Leedu parlament hiljuti võttis vastu sellise seaduse, et kõik kergliikuri rendi teenuse pakkujad peavad pakkuma ka kiivri rendi võimalust. Seetõttu ma lisasin selle sätte siia. Küll aga see säte on siin kirjutatud niimoodi, et teenuse pakkuja peab pakkuma võimalust kiivri laenutamiseks või rentimiseks kuni 16-aastasele kasutajale. Ja põhjus, miks selline vanus: see vanus tuleneb praegu kehtivast liiklusseadusest. Liiklusseadus ütleb, et kuni 16-aastane kasutaja peab kandma kiivrit.

Mina kui motosportlane saan öelda seda, et kiivri kasutamine on väga oluline. Eriti puudutab see lapsi, sest kahjuks on sellised kukkumised, kus tõesti võib saada pea viga. Sellised kukkumised on halastamatud ja tõesti sealt pärast välja tulla on väga raske. Nii et see on punkt, mida ma arvan, võiks samuti liiklusseaduses reguleerida. See kindlasti tagaks parema kaitse meie noortele liiklejatele. 

Ja ma toon mõned rahvusvahelised näitajad ka. Ma vaatasin, milline statistika on teistes riikides. Näiteks Soome. 2023. aastal Helsingi linnas kehtestati piirang, millega määrati maksimaalne arv renditavad tõukerattaid kesklinnas. Sama piirarv on ka minu eelnõus pakutud ja ma arvan, et tänases vaates on see väga oluline kiires korras ära teha. 

Saksamaal on rendiettevõtted kohustatud tagama, et kasutajal oleks kehtiv juhiluba, kui renditakse sõiduvahendeid, mis seda nõuavad, näiteks pisimopeedid. Samuti on seal linnad kehtestanud kindlad renditsoonid ja piirangud seadmete kasutamisele. 

Prantsusmaal Pariis viis läbi rahvahääletuse ja selle tulemusel üldse keelustati elektriliste tõukerataste lühirent alates 2003. aasta septembrist. Seal viidati sellele, et olid väga ohtlikud liikluskäitumised, suured vigastused. Seal oligi selline referendum korraldatud Pariisi elanike seas. Pariisi elanikud otsustasid, et rendikergliikureid üldse ei ole vaja. 

Leedu kohta ma juba korra mainisin, et Leedu seim 2024. aastal võttis vastu seadusemuudatuse, millega muutis kiivri kandmise kohustuslikuks kõigile elektritõukerataste kasutajatele ja sõltumata vanusest. Rendiettevõtted on seejuures kohustatud varustama kasutajad kiivriga. See muudatus jõustub alles aastal 2026, et ettevõtetel oleks selline üleminekuperiood. Ja muidugi selle eesmärk on vähendada liiklusõnnetustest tingitud peavigastusi. 

Ma tean, et meil tuleb kaasettekandja ka rääkima, aga ma mainin seda, et tõesti Kliimaministeeriumist tuli seisukoht, et see eelnõu piirab ettevõtlusvabadust. Ma ise sellega selles kontekstis ei nõustu. Kui me vaatame ikkagi Eesti Vabariigi põhiseadust, siis § 28 ütleb, et igal Eesti inimesel on õigus tervise kaitsele. Ja ma näen, et selles küsimuses on inimese tervise, inimese elu kaitse küsimus palju olulisem ettevõtluse kaitsest. 

Minu eelnõu ei räägi ettevõtluse keelustamisest. See ei ole ettevõtluse piiramine, vaid me püüame leida tasakaalu. See tasakaal oleks selles, et me anname võimaluse erinevateks liikumisvõimalusteks linnakeskkonnas, aga samas kaitseme inimeste tervist, eriti laste tervist.

Võib-olla sellised põhilised punktid on ära öeldud ja ma hea meelega vastan ka kõikidele täiendavatele küsimustele. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd küsimused. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Küsimus on ju väga oluline ja paistab, et huvitab väga palju Riigikogu liikmeid, kui meil on täna juba kolm korda see küsimus päevakorras. Ilmselt see kajastab ka inimeste ootusi, et seda muret lahendada. Ja igal pool me loeme majanduskomisjoni otsust: tagasi lükata. Oskad sa, Anastassia, öelda, et miks selline otsus tuleb? Sest oleks nagu loogiline, et omavalitsusele antakse rohkem iseseisvust, millest kogu see aeg deklareeritakse, aga see iseseisvus praegu kajastab siis, kui on vaja midagi lisada selle riigi tegemata töös, see on see iseseisvus praegu omavalitsustel. No võtame kas või haridustoetuse, huvihariduse toetuse äravõtmine. Noh, me võtame ära, kuid teie seal omavalitsustes otsustage, kuidas te sellest välja saate. Et küsimus olekski: miks ei taheta praegu anda volitusi ja otsustust omavalitsustele?

Aitäh, hea küsija! Ega ka minul oli sama küsimus majanduskomisjoni istungil, sest me teame, et ma just enne rääkisin, et näiteks Tallinna Linnavolikogus need kõik samad erakonnad tegelikult toetasid seda, et peab riiklikul tasandil tegema need seadused konkreetsemaks ja paremaks. Siin ongi nagu vastuoluline. Me teame, et Tallinnas see probleem on ja need erakonnad, kes on Tallinnas võimul, on paralleelselt ka siin riigis võimul. Mina näen, et siin oleks võimalik selliseks sillaks ja koostööks siis. Me peaksime ikkagi selle küsimuse reguleerima. Ja ma tõesti, ma väga loodan, et see põhjus, miks seda ei toetata või seda ei taheta muuta, on selles, et me teame, et Bolti asutajad on näiteks teinud väga heldeid annetusi juhtiverakondadele Toompeal. Ma tõesti väga loodan, et see põhjus ei ole selles. Aga ma nagu absoluutselt ei näe mitte ühtegi teist alust, miks ei võiks seda eelnõu toetada, sest see mure, ma tean, on kõikidel erakondadel sama. Tõesti, täna on kolm erinevat eelnõu, otsuse eelnõu, kaks seaduseelnõu sel teemal, mida me arutame. Me näeme, et see teema on oluline, ja ma tean, et Reformierakonna fraktsiooni esimees, Riigikogu fraktsiooni esimees on sõna võtnud meedias sel teemal, et see olukord tuleb lahendada. Täna me seda lahendust pakume. Mina näen, et see on see koht, kus võiks ikkagi konsensuslikult hääletada selle poolt, sest ma arvan, et kõigi meie jaoks siin saalis, ja see on ka meie, seadusandja kohustus, kaitsta inimeste tervist, kaitsta meie laste tervist, ja kui praegu mingid punktid, mida saab paremaks teha, siis me teemegi kindlasti seda teise lugemise käigus. Mina olen valmis kõikideks ettepanekuteks kõikidelt erakondadelt, et teeme selle eelnõu nii heaks kui võimalik.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Mul on lihtsalt selline kahtlus, et asi ei ole isegi Boldis või mõnes teises ettevõttes, vaid pigem selles, et kuna opositsioon pakkus omalt poolt midagi, üks või teine või kolmas opositsioonierakond, siis otsustas koalitsioon, et nemad seda lihtsalt a priori ei hakka toetama, nagu me oleme seda sada korda siin näinud. Aga minu küsimus on sulle see. Ma arvan, et sa mäletad ka väga hästi, et kui tulid needsamad ilusad punased mopeedid tänavatele, siis Tallinna Linnavalitsus esitluskeskuses pärast linnavalitsuse pressikonverentsi, siis nii Isamaa abilinnapea kui ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna abilinnapea hea meelega niimoodi mõnusasti poseerisid nende taustal, olid üliõnnelikud. Ja siis said aru, et tegelikult on see suur probleem linna jaoks. Kas tõepoolest see arusaam nüüd jõudis nendeni?

Aitäh! Tõesti näiteks see, mis esimeses pooles te mainisite, see aspekt. Ma arvan, et me peaks ikkagi olema üle sellest, kas eelnõu esitab koalitsioon või opositsioon. Kui on eelnõud, kus meil ikkagi on selline ühine arusaam, et siin on vaja muutust, siis võiks selle eelnõuga edasi liikuda ja koalitsioonierakonnad võiksid toetada vaatamata sellele, et see on esitatud opositsioonisaadiku poolt. 

Ja tõesti, selle pisimopeedi tulekuga, noh, seal oli mitu aspekti. Esiteks, tegelikult oli teada Tallinna Linnavalitsusele juba aasta tagasi, et need pisimopeedid tulevad, ja samal ajal oli Riigikogus liiklusseaduse muutmise seadus. Ja oli kurb, et too hetk Toompeal need samad erakonnad, kes ka Tallinnas linnas võimul on, ei soovinud seda asja juba ennetavalt reguleerida. Neid probleeme, mida me täna näeme, enam ei oleks. Siis me ei oleks pidanud täna seda enam ka arutama ja võib-olla oleksime saanud ka ära hoida neid õnnetusi, mis on toimunud. Ja teine aspekt on jah ka selles, et selle asemel, et läbi rääkida teenusepakkujaga, kindlustada seda, et oleksid kõik need vanuselised kontrollid, juhtimisõiguse kontrollid olemas, tõesti oli selline olukord, kus tehti PR-kampaaniat, poosetati linna pressiruumis nende punaste pisimopeedidega. Tõesti, ma mäletan, et see oli vist sotsiaaldemokraatide abilinnapea, ka Isamaa abilinnapea, kes poosetasid, aga samal ajal need olulised probleemid ei olnud lahendatud.

Ja abilinnapead käisid ka Keskerakonna fraktsioonis rääkimas nendest pisimopeedidest linnavolikogus ja siis meile öeldi, et vanuseline kontroll kindlasti tuleb. Meile väideti, et tuleb vanuseline kontroll pisimopeedidel. No ja hiljem, kui need tulid tänavatele, tuli välja, et mitte mingit kontrolli ei olnud, igaüks, ka kolmeaastane, võis seda hakata rentima. Noh, ma siin utreerin. Ja see ongi nagu kahju, et nende probleemidega ei tegeletud ennetavalt. Tegelikult oleks pidanud läbirääkimiste käigus ja oleks pidanud ka võib-olla Tallinna määrustega, on ka võimalik reguleerida. Praegu on mingil määral proovitud reguleerida, natukene on läinud olukord paremaks. Aga ikkagi, tegelikult see koostöö linna ja riigi vahel oleks saanud varem alata ja see küsimus oleks saanud lahendatud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Sümpaatne, et sellised džungli natuke korrastamise katsed. Aga kui kaugel me oleme sellest, et hakata keelama Pariisi eeskujul, või peab veel natukene pingutama või peab rohkem olema vigastusi või isegi laipu, et Pariisi teed minna? Kui kaugel me oleme?

Aitäh selle küsimuse eest! Tallinna Linnavolikogul on õigus korraldada linnaelanike seas küsitlusi. Ja linnavolikogus oli EKRE fraktsiooni eelnõu arutlusel, kus tehti ettepanek korraldada rahvahääletus kergliikurite, pisimopeedide keelustamiseks. Too hetk see ettepanek ei leidnud toetust, et selline küsitlus läbi viia. Aga tegelikult sellised instrumendid on olemas nagu referendum. Täpselt samamoodi linna tasandil on linnavolikogul õigus algatada. Ja võib-olla mõni hetk, kui tõesti meil ei tekigi mingisuguseid regulatsioone, et kõik need eelnõud täna hääletatakse maha. Meil möödub suvi, ma ei kujuta ette, mis meil suve jooksul võib juhtuda, lapsed lähevad koolivaheaegadele, hakkavad neid kasutama. Ma tõesti kardan, et võivad juhtuda veel suuremad õnnetused. Ma absoluutselt ei välista seda, et üks hetk tehaksegi otsus ja otsustamegi, et meil on vaja see küsitlus linnaelanike seas läbi viia ja võib-olla elanikud vastavadki, et teate, tegelikult me neid pisimopeede, kergliikureid ei soovi. Et neid õnnetusi on lihtsalt järjest liiga palju. 

Aga mina näen, et ikkagi selline moodne linnaruum, võiksid olla erinevad liikumisvõimalused, aga ikkagi peaksid olema ka mõistlikud piirangud. Täna lihtsalt ei ole see küsimus üleüldse reguleeritud. Et ettevõtjad tulevadki, lõpmatult võivad panna oma kergliikureid, pisimopeede tänavatele. Kahjuks me näeme, et need õnnetused on kasvamas, näiteks kergliikuritega 400 liiklusõnnetust eelmisel aastal ainuüksi.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh võimaluse eest! Kuigi Lauri selgelt on hästi unine, siis tegemist on väga olulise punktiga.

Kell on pool kümme juba! Aga me jätkame.

Aga vaatamata sellele, ja teine probleem muidugi on see, et ma ei näe siin saalis sotsiaaldemokraate. Meil on kaks staažikat sotsiaaldemokraati, Andre Hanimägi ja Jaak Aab, aga terve ülejäänud funktsioon on puudu. Ja meil on noh, vaatame tõele näkku, et see probleem on tegelikult just Tallinnas. Väiksemates linnades, nagu Paide, või ma ei tea, Pärnu, tõukerattad nii suurt muret ei valmista. Aga Tallinnas, kus on Jevgeni Ossinovski linnapea, sotsiaaldemokraat, on tõsine mure. Ja terve fraktsioon puudu! Kas sa oled jõudnud opositsioonikolleegidega arutada seda teemat, et kas me võime kindlad olla, et ka sotside hääl tuleb sulle toeks?

Aitäh! Ma loodan, et toeks tuleb mitte ainult sotsiaaldemokraatide hääl, aga ka teiste erakondade hääled. Aga kahjuks näiteks jah, komisjonis sotsiaaldemokraadid minu eelnõu ei toetanud, nad läksid enne seda lihtsalt minema. Ma loodan, et täna ei juhtu selle punkti aruteluga samamoodi. Tõesti, mõtlesin, et siin ongi tekkinud natukene selline naljakas olukord. Sotsiaaldemokraadid, kes juhivad linna, väga hästi olid teadlikud nendest probleemidest, teadsid pisimopeedide tulekust, samal ajal olid ka riigi tasandil võimul ja oleks saanud selle liiklusseaduse muutmise raames ära teha. Aga nad on teinud nüüd selle muudatusettepaneku liiklusseadusesse, kui on sattunud opositsiooni siin riigi tasandil. See on nagu ka natukene imelik käitumine. Aga selles osas, et ma nagu ei tahaks väga palju sellele täna tähelepanu pöörata. Ma mingil määral tõesti istun kahel toolil, ma esindan siin ka Tallinna Linnavolikogu ja Tallinna linna elanikke. Tallinna Linnavolikogus, tuletan meelde, et kõik erakonnad toetasid seda, et on vaja uusi reegleid, uusi muudatusi. Ja seetõttu, et mina loodan, et samad erakonnad, kes meil Tallinna Linnavolikogus on, need on samad erakonnad, kes on Riigikogus, toetavad ka seda eelnõu, sest see oleks loogiline, kui te toetate seda, et on vaja asja reguleerida, toetate seda kohalikus omavalitsuses, see on nagu imelik, et kui me tuleme Riigikokku, siis needsamad erakonnad ütlevad, räägivad täiesti vastupidist juttu. Tõesti, ma loodan, et selles küsimuses sellist silmakirjalikku käitumist me ei näe.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud ettekandja! Selles eelnõus on või selle eelnõu seletuskirjas on sõnastamata jäänud selle eelnõu eesmärk. Aga ma eeldan, et kogu seda tervikpilti vaadates, et see eesmärk on üsna üllas ja hea ja keskendub nende õnnetuste vähendamiseks. Aga selle täitmiseks valitud vahendid on küll natukene problemaatilised vähemalt minu arvates. Kui me nüüd kergliikurite, mopeedide ja jalgrataste piirarvu hakkame vähendama, kas järgmine eelnõu oleks siis autode kohta? Vähendame autosid ka? Siis renditeenuse pakkujatele kohustuse peale panemine tekitab kohe küsimuse, kas äkki, arvestades, et enamik jalgrattaid on omandid, kas poepidajatele ja jalgrattapoodidele ei tuleks sama kohustust panna? Äkki annaks kogu seda asja lahendada liikluskasvatusega?

Aitäh selle küsimuse eest! Esiteks, mis puudutab seda seletust, ma arvan, et see seletuskiri on väga üksikasjalik. Ma toon siin ikkagi väga konkreetselt välja, et mis on selle eelnõu eesmärk, samuti on eelnõu mõju ja sihtrühmad välja toodud. Muidugi eelnõu eesmärk ongi see, et me tagaksime ohutuma linnaruumi ja kaitseksime inimeste tervist. 

Ja see, mis puudutab nüüd, eks ole, nagu te ütlete, piirangud, aga eks see mingil määral võib olla ka maailmavaateline küsimus. Muidugi ma saan aru, et see oli ka Kliimaministeeriumi seisukoht, et ettevõtlust ei tohi mingilgi määral piirata, et see on selline ettevõtlusvabaduse piiramine. Muidugi selline vabadus meil on sätestatud, ettevõtlusvabadus, aga ma ütlen, et teisel pool kaalukaussi on meil tervise kaitse, elu kaitse. Ja siin ongi see küsimus, et kuidas siis see proportsioon langeb, mis meil on täna selles küsimuses olulisem, kas kaitsta siis ettevõtjaid, ettevõtlust selles küsimuses või ikkagi kaitsta selles küsimuses ikkagi inimeste elu, inimeste tervist. Mina ju ka juhindun Politsei- ja Piirivalveameti seisukohtadest, Tervisekassa seisukohtadest, kes kõik ütlevad, et see on probleem, et nende ressurss läheb selle peale, nende kulud kasvavad, sest et need õnnetused on järjest suuremad.

Ja ma arvan, et sellest aastast, miks see on selliseks suuremaks probleemiks, ongi just see, et lisaks kõigele tulid, eks ole, lisaks jalgratastele, lisaks kergliikuritele meile tulid ka pisimopeedid. Ma arvan, et isegi võib-olla, kui te ei toeta muid küsimusi, mis puudutab kiivrikohustust või mingeid kontrolle, aga ma arvan, et see piirarvu määramine on siiski oluline. Nagu ma ütlesin, et seda kasutatakse, et see on tavaline praktika ka teistes riikides. Ja üks aspekt, mis ma tõin välja, et Bolti puhul neid kergliikureid on tegelikkuses palju rohkem väljas, kuid neid kasutatakse, ja need on väljas selle jaoks, et neid kasutatakse nagu reklaamimise eesmärgiks, et mida rohkem inimene näeb neid tänavapildis, seda suurem tõenäosus on see, et ta mingi hetk neid kasutab. See on see aspekt. 

Ja see autode piiramise osas, auto piiramine, siin me räägime omandist, eks ole. Ja omandi kaitse on meil ikkagi väga tugev ja see on meil väga tugev põhiõigus, mis on sätestatud põhiseaduses. Ja nii-öelda inimeste omandiõiguse piiramist oleks päris keeruline teha, nii et võib-olla see paralleel pole päris õige. Siin me räägime ettevõtetest ja rendi-, eks ole, tõukeratast. Me siin ei soovi piirata kellegi isiklikke tõukerattaid ja isiklikke sõiduvahendeid. 

Ma arvan, et kui on mingid punktid, mis täna tunnete, et võiks paremaks teha, teeme selle paremaks teise lugemise raames, kirjutame ilusamaks selle eelnõu, teema konkreetsemaks, aga ma arvan, et põhiküsimused, mida tuleks kiires korras ära teha, on siin väga konkreetselt sätestatud. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma arvan, et üheks suureks küsimuseks on alati, eriti teistel liiklejatel – autojuhtidel ja jalakäijatel –kindlustusküsimus. Me teame, et kergliikuritega toimuvad igasugused avariid ja mida rohkem neid on, seda rohkem neid toimub, see on loogiline. Nüüd on liiklusse lisandunud pisimopeedid ja küsimus ongi see, kuidas kindlustussüsteem on üldse reguleeritud. Kas kõik need firmad, kes pakuvad seda teenust ühel või teisel moel, on kindlustuskohuslased? Ja kas teised liiklejad saavad arvestada sellega, et kui juhtub mingi avarii, siis nemad saavad pärast kindlustuse kaudu oma raha tagasi?

Aitäh selle küsimuse eest! See on ka väga oluline aspekt. See küsimus ei ole reguleeritud selle eelnõu raames, aga ma olen esitanud selles küsimuses ühe teise eelnõu. Tõesti, korruptsioonivastane erikomisjon käsitles seda teemat, mis puudutas seda, kuidas juhtus niimoodi, et seadusega on sätestatud, et kergliikurid peavad olema liikluskindlustusega, aga ainult need kergliiklurid, mille kaal ületab 24 kilogrammi. Ja mis jäävad alla selle piirmäära, on Bolti tõukerattad. Ehk meil on üks kindel turuosaline, kes jäi sellest liikluskindlustuse kohustusest välja. Siin on küsimus, kuidas on võimalik, et võetakse vastu eelnõu, mis, eks ole, samamoodi peaks reguleerima, tagama inimeste parema kaitse, ja Bolt, üks suurim turuosaline jääb sellest välja. Samal ajal teise suure turuosalise Tuule tõukerattad kaaluvad üle 24 kilogrammi ja nemad selle järgi lähevad liikluskindlustuse alla. Siin on ju päris otsene turu moonutamine.

Sel teemal meil oli korruptsioonivastases erikomisjonis külas ka Rahandusministeeriumi esindajad, kes ütlesid välja, et nende ettepanek oli, et liikluskindlustuskohustus oleks kõigile kergliikuritele. Aga see ettepanek poliitiliselt ei tulnud välja. Öeldi, et rahandusminister Mart Võrklaev too hetk seda ettepanekut ei toetanud ja lõpuks võeti vastu selline eelnõu, mille järgi Bolti tõukeratastele liikluskindlustus ei laiene. 

Tänaseks ma olen esitanud eelnõu. Mingi hetk tuleb see kindlasti siin saalis arutlusele, kus on jällegi see liikluskindlustuskohustus kõigile turuosalistele, mitte nii, et kellelegi on tehtud selline helde kingitus. Selles osas jah, tõesti, selline liikluskindlustuse puudumine tähendab omakorda seda, et inimesed võivad jääda kaitseta ja see tähendab omakorda suuremaid kulusid tervisekassale. Politsei- ja Piirivalveamet ütles ka selle välja, et on vaja paremat regulatsiooni, on vaja ühtlast regulatsiooni, mitte nii, et on erinevad kindlustused. Bolt muidugi täna räägib, et nemad on teinud sellise vabatahtliku kindlustuse, aga see pole sama, mis liikluskindlustus. Nemad eelkõige kaitsevad, kindlustavad oma vara, aga ei kaitse kasutajat ja inimest.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ilmselgelt see eelnõu aitab vähendada võimalikku vigastusi ja võimalik, et ka surma ka lähemal suvel. Aga nüüd, kui lugupeetud Riigikogu esimees Lauri Hussar teeb varsti ettepaneku kolleegidele, kutsub üles õigemini meid, et mitte seda eelnõu toetada, kas siis võib teha sellest järelduse, et nende tagajärgede eest vastutab edaspidi lugupeetud Lauri Hussar?

Vabandust, ma nüüd täpsustan ühe väga olulise asja. Riigikogu istungi juhataja paneb hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku. Kindlasti Riigikogu esimees ei tee vastavat ettepanekut. Selline küsimus on täiesti nagu ebakohane. Aga palun, Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teie saate kommenteerida.

Aitäh! Mina arvan, et meie seadusandjana vastutame nende seaduste eest, mis on kas vastu võetud või vastu võtmata jäetud. Meie kanname seda vastutust ja ma arvan, et me peamegi kandma. Täna see vastutuse osa, sellest üldse ei räägita. Ma arvan, et täna, kui tõesti see eelnõu lükatakse tagasi, seda ei menetleta edasi, siis mina saan öelda, et need Riigikogu liikmed vastutavad selle eest, need, kes hääletavad sellele eelnõule vastu, et järelikult neil ei ole soovi kaitsta meie inimeste, meie laste tervist, tagada ohutumat liiklemist. Ja neid ei huvita ka Tallinna Linnavolikogu seisukoht ja Tallinna Linnavolikogu pöördumine.

Ma arvan, et see küsimus, mis sa esitasid, on väga oluline. Me peame aru saama siin Riigikogus, et igal sellel hääletusel, olgu see punane, roheline, kollane, igal selle nupu hääletusel on tagajärg ja me tegelikult vastutame selle eest. 

Ja see eelnõu miks on oluline, et tegelikult me täna juba edasi liiguksime? Sest suvi on juba käes. Millal me siis, kui koalitsioon soovib siis mingi hetk oma nende ettepanekutega välja tulla, siis millal tullakse välja, sügisel või talvel? Et see küsimus tuleb reguleerida kohe täna ära. Seetõttu ma kutsun uuesti üles: hääletage, toetage ja võtame selle enne suvepuhkust vastu ja enne seda, kui meil lapsed lähevad koolivaheajale.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Iseenesest see mõte, et omavalitsustel võiks olla rohkem instrumente, on väga teretulnud. Aga kui sa vaatad seda tänast Tallinna, kas sulle ei tundu, et mida rohkem instrumente sa neile annad, seda kehvem on tulemus? Ma jalutasin täna siia, vaatasin, kuidas need pingid seisavad: üks vaatab restorani vitriini, teine seisab keset kiirteed, kolmandal tekib võimalus inimesel vaadata majaseina. Kas sulle ei tundu, et kui lasta inimestel, kes on praegu linnavalitsuses, reguleerida neid pisimopeede ja tõukerattaid, siis tulemus võib olla hoopis hullem kui praegu? Mis on sinu kui seadusandja seisukoht?

Aitäh selle küsimuse eest! Esiteks, mina ütlen, et mina isiklikult toetan suuremate õiguste andmist kohalikele omavalitsustele. Aga jah, tõesti, mida nende õigustega tehakse? See on muidugi vastavalt sellele, kes omavalitsuses parasjagu juhivad. Ja tõesti, viimase aasta jooksul on olnud erinevaid olukordi linnavalitsuses, mis olid mingil määral mõnikord kentsakad, mõnikord lihtsalt kurvad. Selle kohta on tegelikult ju valminud ka leht. Lehe nimetus on kobarkäkk.ee, kust saab vaadata Tallinna Linnavalitsuse viimase aasta tehtud "saavutusi". 

Tõesti, ma arvan, et linnaelanikud on oodanud ikkagi paremat linna juhtimist. Ja meile ju lubati, et pärast Keskerakonna kukutamist kõik muutub, et linna juhtimine muutub paremaks, tõhusamaks, läbipaistvamaks. Aga kahjuks kõik me pidime pettuma. Tegelikult ma ütlen ausalt, et ma ka ootasin, ma ka lootsin, et tuleb nüüd midagi suursugust, et Tallinn hakkab õitsema, aga kahjuks mitte midagi sellist ei juhtunud, hoopis vastupidi. Ja see kergliikurite ja pisimopeedi teema, ma üldse ei tahaks seda poliitiliseks teha, see ei ole poliitiline küsimus. Aga lihtsalt tundub, et ei ole ju keeruline küsimus, oleks ju saanud juba aasta tagasi hakata arutama, reguleerima, teenusepakkujaga läbi arutama. Võib-olla ei olekski pidanud mitte mingeid seadusi muutma, ei oleks pidanud uusi määruseid vastu võtma, kui oleks see küsimus juba eos lahendatud. 

Selliseid apsakaid on tõesti päris palju olnud. Mul praegu tuli meelde see … See läheb nagu eelnõust välja, aga lihtsalt seoses nende pinkidega. Mulle tuli meelde see, kuidas kõik prügikastid korjati ära ja uut hanget ei jõutud teha, nii et Tallinnas ei ole mitte ühtegi prügikasti. Samal ajal telliti, ma ei mäleta, mitu, paar, neli nutiprügikasti 11 000 euro eest. Selliseid olukordi on tegelikult palju. Noh, seesama nagu ma ütlesin, et see veebileht kobarkäkk.ee – igaüks saab minna ja vaadata, seal tulevad kõik need viimase aasta erinevad olukorrad ette, et mis on olnud. Aga jah, jätkuvalt ma palun toetust sellele eelnõule. Tallinn ei ole ainus linn, kus on kergliikurid praegu kasutuses. Ma usun, et üks hetk võib ka mõnel teisel omavalitsusel väga palju abi olla nendest täiendavatest regulatsioonidest.

Suur tänu! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nii, Peeter Ernits, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jah, vabandust, et ma lugupeetud Riigikogu esimeest nagu kahtlustasin, et vastutus langeb temale, kus ta kutsub üles meid selle seaduseelnõu vastu hääletama. Aga kas ma siis tegelikult oleks pidanud suunama selle vastutuse majanduskomisjoni esimehe Marek Reinaasa vastu või hoopis äkki lugupeetud Urve Tiiduse, kolleegi vastu, kes esitab seda majanduskomisjoni otsust? See vastutus on oluline siiski.

Antud juhul, hea kolleeg, te peate vaatama, mida kirjutatakse meie kodu- ja töökorra seaduses. Seal väga selgelt istungi juhataja paneb hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku ja istungi juhatajal ei ole kaalutlusõigust. Nende sõnadega on mul hea meel kutsuda siia Riigikogu kõnetooli majanduskomisjonis toimunud arutelu tutvustama majanduskomisjoni liikme Urve Tiiduse. Palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud parlamendiliikmed! Liiklusseaduse muutmise eelnõu 614 oli majanduskomisjonis arutusel 19. mail. Eelnõu tutvustas algatajate esindaja Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja Kliimaministeeriumi poolt osalesid teede‑ ja raudteeosakonna nõunik Hindrek Allvee, Tallinna abilinnapea Kristjan Järvan ja Tallinna Transpordiameti juhataja Indrek Gailan. 

Algatajate esindaja selgitas, et kohalikele omavalitsustele tuleb anda õigus piirata renditavate jalgrataste, pisimopeedide ja kergliikurite arvu. Ja teiseks soovitakse lisada seadusesse, et ettevõtja peab tagama üüri‑ või renditeenuse kasutaja vanuse kontrolli ning keelama sõiduki kasutamise, kui vanus ei luba. Ja kolmandaks soovitakse Leedu parlamendi eeskujul teha kohustuslikuks pakkuda rendikiivrit nendele, kes on kuni 16-aastased, juhul kui nendel endal kiivrit kaasas ei ole. 

Lühidalt algatajate sõnul on eelnõu mõte anda kohalikule omavalitsusele kaalutlusruum, andes neile õiguse panna paika piirangud, mis ei piira küll ettevõtlusvabadust, kuid samas kaitsevad inimeste, sealhulgas laste tervist. 

Istungil osalenud Kliimaministeeriumi nõunik Hindrek Allvee selgitas valitsuse seisukohti sellele eelnõule ja need on järgmised. Kuna eelnõus keskendutakse kvoodinõudele, siis nad eelnõu ei toeta. Kvoodinõue tähendab siin kohalikele omavalitsustele õiguse andmist kehtestada rendisõidukite piirarv oma territooriumil. Kvoodinõue on see. 

Rääkides vanuse ja jalgrattajuhiloa olemasolu kontrollimisest, siis vanusenõude ülevaatamise osas ei ole valitsuse sõnul otseselt vastuväiteid, valitsuse esindaja sõnul, aga eelnõus toodud kujul tekib vastuolu sellega, et kehtiva seaduse kohaselt nõutakse kergliikuri‑ ja jalgrattajuhilt jalgrattajuhiluba ainult siis, kui sellega sõita sõiduteel. Seega saaks ka juhiloa kontrollimise nõude kehtestada ainult sõiduteel sõitmisele. Pisimopeediga sõitmisel peab kehtiva seaduse kohaselt juhiluba olema mis iganes teel sõitmisel, seega pisimopeedidele saaks sellise juhiloa kontrolli nõude kehtestada, kuid siis tekib küsimus võrdse kohtlemise osas ehk miks ühele sõidukiliigi kasutamisele kontrollinõue kehtestatakse ja teisele, mis on sama ulatuslikult kasutusel, mitte. Allvee sõnul vajaks asi laiemat ülevaatamist, milline peab olema sõidukite kasutajate vanusepiir ning kas jalgrattajuhiluba peab olema lisaks sõiduteel ka muudel teedel sõitmisel. 

Kiivri pakkumise nõude suhtes toodi esile, et kui ettevõtjal on kohustus pakkuda kiivrit, siis see ei taga selle kindlat kasutamist. Lisaks on eelnõust puudu olulised tingimused, kus seda pakkuma peab. 

Tallinna abilinnapea Kristjan Järvan kommenteeris pikemalt vanusepiirangut. Tema sõnul oleks proportsionaalne, kui KOV-il oleks määrusega võimalik rakendada, milline peab olema ettevõtja poolt rakendatav standard, et kergliikurit rendile võtta sooviva isiku vanust kontrollida. Sellega on seotud ka alaealiste maksevõimalused ehk pankadelt küsimised, kas küsimine, kas klient on ikka 18-aastane või mitte, aga see oleks juba suurem regulatsioon, selgitas Tallinna linna poolt Kristjan Järvan. 

Rääkides kiivri pakkumise nõudest, siis turupraktika on olnud selline, et kui kiivrid on sõiduvahendiga koos, siis need varastatakse ära, ütles Järvan. Ühtlasi võib tekkida probleem hügieeniga, sellega, kas erinevad inimesed soovivad ikka samu kiivreid kasutada.

Komisjonis tunti ka huvi, kas hetkel teeb kergliikurite kasutamise üle järelevalvet Politsei‑ ja Piirivalveamet või Tallinna munitsipaalpolitsei ja kas on statistikat, kui palju on neid rikkumisi. Me juba kohapeal saime statistikat ja saadeti veel lisaks komisjonile. Kristjan Järvan ütles komisjonis, et Tallinna munitsipaalpolitsei teeb ettevõtjatele määruse osas kontrolli. Politsei‑ ja Piirivalveamet on eelkõige kontrollinud seda, kui sõidetakse ühe vahendiga mitmekesi, mis on keelatud. Kui kodanik on tuvastanud, et tõenäoliselt on pisimopeediga sõitja puhul tegemist alaealisega, ma rõhutan, kui kodanik, siis on sellest informeeritud ettevõtet, kes konto blokeerib, kui klient ei tõenda vastupidist, et ta on tegelikult täiskasvanu. 

Arutelu oli üsna pikk ja tunti muret kõigi nende riskidega, mis on seotud kergliiklusega. Ja otsused tehti ka. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 4.  juunil, poolt oli 6, vastu 2, ei hääletanud 1 komisjoni liige. Ja teine ettepanek on eelnõu tagasi lükata, poolt oli 6, vastu 2 ja ei hääletanud 1 komisjoni liige. Selline arutelu.

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea kaasettekandja! Mul on küsimus. Selge on see, et kogu see olukord on tekitab päris palju probleeme. Ühest küljest needsamade kergliiklussõiduki kasutajate ohutus ja tervis on ju küsimärgi all. Aga vaadates ka viimast statistikat, mis puudutab seda, kui palju nendest on EMO-sse sattunud, ja teine pool ka lihtsad jalakäijad, kes on samuti saanud viga just nimelt nende sõidukite tõttu, ja ka jalgsi liikujad, kes tegelikult ei ole viga saanud, aga nad tunnevad ennast ohustatuna. Mismoodi ikkagi seda probleemi saab lahendada, kui praegu suur saal, ma saan aru, koalitsiooni valdava enamusega ei toeta seda eelnõu? Mis on need lahendused? Kas te seda komisjonis arutasite, kuidas saab seda probleemi lahendada?

Minu vastus sellele küsimusele on, et selle eelnõu juures me seda sellisel üldistatud kujul ei arutanud. Küll on siis nüüd selle järgmise, sama kergliiklusteemalise eelnõu puhul, mida komisjon arutas enne, on see teema käsitletud. Äkki ma tulen selle protokolli esitamisel sellesama juurde tagasi. Mööndakse, et jah, on probleemid. Samas tuleb meenutada, et eelmisel aastal jõustunud liiklusseadus andis KOV-idele hulgaliselt õigusi ja volitusi. Selle regulatsiooni menetluspraktikat või rakenduspraktikat vist ei ole igal pool veel jõutud jõutud ellu viia. 

Need on probleemid ja kui lubate mulle väga isikliku arvamuse – ma rõhutan, et see ei ole olnud komisjonis arutelul – , siis riskide hindamise võime on üks kasvatuse osa. Koduse kasvatuse osa ja ka linnakultuurikasvatuse teema. Ja sellega tuleb loomulikult tegelda. Ainult seaduste ja regulatsioonidega saab kehtestada seadused ja tagada selle võimaluse, et neid saab karistada ja trahvida ja nii edasi. Aga väga oluline roll on see, kui ikkagi kodus laps saab aru, et kui ta võtab selle kergliikuri, siis ta vastutab teiste inimeste eest, enda eest. Ja ma ei tea, kuidas seda teha ilma, et oleksid kurjad reeglid. 

See on mõnes mõttes ka ülesanne omavalitsustele. Paljud omavalitsused on väiksemad, on tehtud kokkuleppeid omavalitsuse ja nende ettevõtete vahel, mis ka kaasa aitab muidugi. Aga ideaalset lahendust ei ole. Kui pidada ideaalseks seda, et suurlinn täitsa keeras ära selle kasutamise, siis ma arvan, et see päris ideaalne ei ole, kui me tahame, et selline loodussäästlik ja keskkonnasäästlik liikumisviis edeneks suurtes linnades. Aga järgmise punkti juures ma natuke pikemalt räägin.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Need muudatusettepanekud, mis jõustusid selles liiklusseaduses, et ilmselgelt need ei ole piisavad. Täna on see ju ka mitmest kohast kõlanud juba ka Tallinna Linnavalitsuse poolt. Ja see on muidugi huvitav selline seisukoht, et me ei tohi, eks ole, midagi reguleerida, et laps peab ise teadma, eks ole, kas ta ei peaks sõitma. See on nagu päris keeruline. Me ise ju kõik teame, et lapsed on lapsed ja alati ei ole võimalik kontrollida. Ma arvan, et paljud lapsevanemad tahaksid, et täna ikkagi oleks lisaregulatsioon ja oleks ka täiendav kaitse nende lastele. Aga mul on selline küsimus, et Tallinna Linnavolikogus Reformierakonna fraktsioon toetas seda, et oleks vaja reguleerida seda. Ja nüüd siin on täiesti vastupidine seisukoht. Kuidas see võimalik on?

Lugupeetud Anastassia Kovalenko-Kõlvart! Mina esindan komisjonis toimunud arutelu. Teie küsite minu käest suhteliselt sellise filosoofilise küsimuse, et kuidas võivad olla erinevad seisukohad. Mina ei kuulu Tallinna volikogusse ja selles majanduskomisjonis vist ka enamik ei kuulu. Nii et peate kohalike volikogu liikmete käest küsima, et miks see niimoodi on. Ja tuletan meelde, et hääletus ei ole veel toimunud.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja Keskerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh, lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Päris huvitav olukord on. Ühest küljest ma arvan, et me kõik saame aru, et selline kord, mis on siiamaani olnud, et põhimõtteliselt neid kergliikureid lisandub juurde kogu aeg. Alguses oli üks firma, kes hakkas pakkuma neid elektritõukse, siis tulid juurde veel teised ettevõtted. Kergliikurite arv kasvas, juurde tulid elektrijalgrattad. Ja nüüd viimane kirss tordil – kui see viimaseks jääb, ma ei tea, mida veel välja mõeldakse ja meie tänavatele paigaldatakse – on needsamad pisimopeedid. Kahjuks selle asemel et hakata kuidagi seadusandlusega tegelema, pole valitsus üldse selle teemaga väga palju tegelenud, ainult siis pigem kindlustusküsimustega. Ühel hetkel avastasid kohalikud omavalitsused, eelkõige Tallinna linn loomulikult, millest täna oli juba juttu, et see probleem on pealinnas võib-olla kõige teravam. Ei anta neile neid õigusi kuidagi kergliikurite arvu piirata või kehtestada mingid piirangud ja nõudmised ja nõuded kergliikuritele ja nende paigutajatele.

Siis kui pöörduti riigi poole, oleks olnud loogiline, et riik, kes ilmselgelt jäi hätta juba sellega, et kuidagi seda küsimust reguleerida. Politsei ütleb avalikult, et neil seda ressurssi ei ole, et hakata kõiki, kes neid kasutab, kontrollima. On see kasutaja alaealine või täisealine, on see inimene purjus või mitte, kes seda kasutab, kas kasutatakse ikka niimoodi, nagu peab, et üks inimene ühe kergliikuri, näiteks tõukeratta kohta, või sõidetakse kahekesi, mis on keelatud teatavasti? Paistab, et see oleks riigi jaoks tegelikult päris hea variant, kuidas seda probleemi lahendada, pakkudes seda võimalust kohalikele omavalitsustele, kes ise tahavad reguleerida. Aga nagu me näeme, täna on kolm enam-vähem analoogset seaduseelnõu, mis kõik pakuvad riigile seda varianti, et anda kohalikele omavalitsustele rohkem võimalusi, kuidas seda kõike reguleerida. Üks on juba teatavasti maha hääletatud või pigem ei tulnud koalitsioonisaadikud sellega siia saali, nii et see langes menetlusest välja.
Ega me ei ole väga naiivsed, et loota, et ka see eelnõu, millega me praegu tegeleme, saab koalitsiooni poolt toetust, kuigi loomulikult mina kui ettekandja kutsun ka seda toetama. Järgmine on veel kolmas, mis on esitatud juba kolmanda poliitilise jõu poolt, mis väga selgelt näitab, et vajadus seda sammu teha on päris suur ja sellest saavad aru mitmed erakonnad. Loomulikult on oluline see, et Tallinna Linnavolikogu üksmeelselt toetaks seda ideed, et riik võiks kohalikele omavalitsustele vabamad käed anda. Aga kahjuks me millegipärast seda praegu ei näe. Milles probleem on? Palun aega juurde. 

Kolm minutit juurde, palun.

Väga ei tahaks uskuda seda, et seal on mingisugused väga konkreetsed huvid, võib-olla väga konkreetsete ettevõtete huvid mängus, aga võib-olla asi ongi lihtsalt selles, et kuna need on opositsioonierakonnad, kes seda pakuvad, siis koalitsioon automaatselt põhimõtteliselt hääletab vastu või siis üldse ei toeta seda? Lihtsalt sellepärast, et ei toetata opositsiooni esitatud initsiatiive. Me oleme seda sadu ja sadu kordi näinud parlamendis, mis ei ole loomulikult väga ilus ja väga viisakas parlamendi ja poliitiline kultuur. Aga no mida sa teed sellega?

Loomulikult on küsimus selles, kuidas siis esialgu Tallinna võimud siin väga elevil olid, kui needsamad pisimopeedid tänavatele tulid, kuidas nad poseerisid Tallinna Linnavalitsuse esinduskeskuses ja alles siis hakkasid aru saama, et tegelikult on meil majas päris suur probleem, sest lisanduvad veel suuremad riskid tänu nendele. Ja ausalt öeldes nende kergliikuritega või kergtranspordiga, või kuidas seda nimetada, on neid probleeme küll ja küll. Meil on lisaks kõigele sellele, mida ma juba nimetasin, veel niinimetatud automopeedid, sellised väiksed, noh, ma ei tea, kas neid saab üldse autodeks nimetada, aga neil on neli ratast ja sõidavad ikka sõiduteel. Nagu me teame, siis selleks, et neid juhtida, ei pea inimene üldse omama isegi juhiluba, mis tegelikult tekitab hästi palju küsimusi, kas või autojuhtide seas. Nemad peavad autojuhiluba taotlema, ja siis inimesed, kes kasutavad neid automopeede, mopeedautosid – ma isegi ei tea, kuidas neid õigesti nimetada –, seda tegema ei pea, aga liiguvad ikka nagu kõik teised selles liiklusvoos. Siin on loomulikult hästi palju küsimusi.

Küsimus on selles, kuidas siis täna sattusid kõik kolm eelnõu siia menetlusse. Mäletatavasti nii see eelnõu kui ka järgmine, mis tuleb kohe päevakorda, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna oma, olid komisjonis. Kui Keskerakonna esindaja komisjonis toetas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna initsiatiivi, kuna meie arvates see on õige suund, siis kahjuks ei olnud see vastastikune ja tegelikult Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindajad komisjonis millegipärast seda eelnõu ei toetanud. Nii et tahaks loota, et tegu oli mingisuguse tehnilise praagiga nende poolt. Aga ma arvan, et kui eesmärk on ikkagi üks ja sama ja kui, nagu ma ütlesin, Tallinna Linnavolikogu, kus on esindatud kuus erinevat erakonda, üksmeelselt seda toetab, siis võiksid ka siin saalis kõigi nende erakondade esindajad seda toetada. Aitäh!

Suur tänu teile! Ma oletan, et sõnavõtt koha pealt, Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mati Raidma, palun!

Jaa, suur tänu! Tõepoolest, probleem eksisteerib ja seda tuleb lahendada. Aga protokolli täpsuse huvides ütlen, et Tallinna volikogu tegi üksmeelse otsuse mitte pöörduda riigi poole, aga pöörduda Tallinna Linnavalitsuse poole, kes pöörduks Vabariigi Valitsuse poole. Et see oleks õige tee selle probleemi lahenduse leidmiseks, mitte praegune poliitiline võidujooks, mis siin saalis täna käib. Aitäh!

Suur tänu teile! Koos sellega, head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 614 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me hääletame seda ettepanekut peale saalikutsungit.

Auväärt Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 614 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 42 Riigikogu liiget, vastu oli 15, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 614 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Head kolleegid, olemegi märkamatult jõudnud tänase viimase päevakorrapunktini, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Riigikogu liikmete Andre Hanimäe, Jaak Aabi, Tanel Kiige ja Ester Karuse algatatud liiklusseaduse täiendamise seaduse eelnõu 616 esimene lugemine. Ja mul on suur rõõm paluda Riigikogu kõnetooli hea kolleeg Andre Hanimägi.

Head kolleegid! Lugupeetud aseesimees! Mis halvasti, see uuesti. Tõsi küll, väikesed nüansilised erinevused, aga eesmärk on tõepoolest see, et anda omavalitsustele rohkem õigusi reguleerida kergliikluse ja pisimopeedide siis kasvu meie linnatänavatel. 

Tegelikult see eelnõu sisuliselt on väga lihtne. Nimelt siis anda omavalitsustele õigus kehtestada nende territooriumil maksimaalse arvu sõidukeid, mida ettevõte võib tema territooriumil kasutusse anda, ja kehtestada vanusepiirangu, millest nooremale isikule ei ole lubatud sõidukit kasutusse anda.

Ja miks need punktid oleks mõistlik liiklusseadusesse lisada? Jah, tõepoolest, eelmisel aastal liiklusseadust täiendati, me oleme tegelikult selle küsimusega siin Riigikogu saalis tegelenud ja me oleme selle küsimusega tegelenud ka Tallinna linnas. Tallinna linn sotsiaaldemokraatide juhtimisel on võtnud kõik seadusest tulenevad võimalused kasutusse ja teinud otsused näiteks, kuhu võib ja kui kauaks võib parkida kergliiklusvahendeid. Samuti on tehtud erinevaid kiirusepiiranguid. 

Aga meil on olukord tegelikult selline, et meil on järjest tulemas erinevaid ettevõtteid, kes pakuvad sarnast teenust, küll aga erinevate vahenditega. Meil olid alguses tõukerattad, siis tulid pisimopeedid. Ma ei ütle, et emb-kumb nendest oleks midagi halba. Ka siin enne eelkõnelejate kõnede, küsimuste puhul oli justkui see, et keegi tegi kellegi juures mingit pilti. Ma arvan, et iga liiklusvahend tegelikult on linnas igati õigustatud ja kasulik. 

Küll aga täna selle eelnõu puhul me räägime turvalisusest, mitte ainult nende liiklusvahendite kasutajate turvalisusest, aga ka jalakäijate turvalisusest ja loomulikult ka autojuhtide turvalisusest. Ja miks? Esiteks, loomulikult me näeme statistika järgi, et paraku on neid õnnetusi päris palju. Ja päris palju on neid õnnetusi ka selle tõttu, et neid rendiliiklusvahendeid on tulnud väga palju Tallinna linna tänavatele. Ja kui alati inimesed küsivad, et aga miks neid nii palju on, miks Tallinn mitte midagi ei tee, siis tegelikult Tallinn ei saagi selles osas mitte midagi teha. Isegi kui korraldada ükskõik mitu referendumit, nagu ka siin ennist oli ettepanek, siis tegelikult omavalitsusel ei ole mitte mingit hooba, ütlemaks, et vot see ettevõte ei tohi tulla või et me peame panema ühe numbri, kui palju üleüldse Tallinna linna tänavatele neid kergliiklusvahendeid mahub. 

Ja teiseks on tegelikult väga suur mure ka selles, et nende kergliiklusvahendite kasutajad on väga noored, lapsed tegelikult. Loomulikult on küsimus ühelt poolt liikluskultuuris, ka selles, kuidas vanemad oma lastele õpetavad, et neid vahendeid tuleb kasutada otstarbekalt, mitte sõita kahekesi või kolmekesi, või kuidas jälgida liiklusreegleid. Aga liiklusseaduse järgi võib 14-aastane, kui tal on rattajuhiload, sellise pisimopeediga juba Tallinna linna tänavatel sõita.

Ja kui see eelnõu esitati, siis ma vaatasin ka valitsuse tagasisidet, mis oli muidugi negatiivne, aga valitsuse üks tagasiside oli see, et sellist vanusepiirangut ei tohiks omavalitsus kehtestada, vaid seda peaks tegema riik. Ma ütleksin, vastupidi, tegelikult ma arvan täitsa tõsimeeli, et see 14‑ või 15-aastane sõidab kusagil maapiirkonnas selle liiklusvahendiga näiteks kooli või huvialaringi, kui tal on ühistranspordisüsteem väga kehv, vanemad ei saa sõita ja kool on kaugel, ma arvan, et sellist võimalust ei tasu talt ära võtta. Kui me räägime aga Tallinnast, kus tegelikult ju see põhiprobleem ongi, siis vot siin ma ei ole üldse nii kindel, et 14- või 15-aastane peaks sõitma nende suurte magistraalide ääres või selle peal. Sellepärast, et ma tuletan ka meelde, et pisimopeediga kõnniteel sõita ei tohi, ehk siis tegelikult peakski sõitma sõiduteel või siis rattateel või rattarajal. 

Nii et kui siin ennist oli ka juttu kiivritest ja kõigest muust, siis see eelnõu seda ei käsitle. Ma põhjendan ka, miks. See eelnõu annaks vanusepiirangu võimaluse kehtestamise, sest alla 16-aastastel peab olema kiiver. Ja ma arvan, et selle eelnõuga olekski võimalik anda omavalitsusele tulenevalt ka omavalitsuse autonoomsusest, mida väga palju siin Riigikogus kasutatakse, anda võimalus omavalitsusele kehtestada selline vanuse piirmäär, mis ei vajaks kiivrite ja lubade pidevat kontrollimist. Sest tegelikult, kui me nüüd päriselt ja praktikas reaalselt asja vaatame, siis ma olen päris kindel, et see ettevõte, kes neid rentima hakkab, ei suuda mitte mingi valemiga tagada nende kiivrite rentimist ühes selle rattaga, ja mitte keegi tegelikult ei suuda hakata järelevalvet tegema, kas see kiiver nüüd on 15-aastase peas või ei ole. 

Ja tegelikult see tuleb ka natukene laiemas küsimuses. Me oleme väga palju järelevalvet palunud teha politseil, kellel ilmselgelt on ressurssi väga vähe ja kellelt seda ressurssi võetakse, äsja nägime numbrituvastuskaamerate puhul, tegelikult ka lausa vähemaks. See tuletab ka selle küsimuse meelde, et ka munitsipaalpolitsei ehk kohaliku omavalitsuse korrakaitseorganitele ei ole jätkuvalt antud õigusi juurde, mis tähendab seda, et tegelikult, kui siis tõepoolest see rikkumine aset leiab kusagil kõnniteel, siis näiteks munitsipaalpolitseil ei ole mitte midagi teha. Kutsu politsei. Ma arvan, et see ei ole mõistlik. 

Nii et loomulikult, selle eelnõu peamine eesmärk on, et meie linnatänavatel oleks turvaline. Kõik erakonnad selle eest seisavad, ma olen selles päris kindel. Ja tõepoolest Tallinna Linnavolikogus, Tallinn on see piirkond, kus on kõige rohkem rendiliiklusvahendeid ja kus on neid õnnetusi kõige rohkem, kus on neid probleeme kõige rohkem, Tallinna Linnavalitsus oli väga üksmeelne ja ütles, et jah, see on probleem, sõltumata erakondlikust vaatest. 

Ma väga loodan, et see eelnõu saab toetuse. Nagu ma ütlesin, tõepoolest seaduse juriidilises mõttes kaks väga lihtsat punkti lisada juba olemasolevale liiklusseadusele, selleks et omavalitsusel oleks võimalus, mitte kohustus. Ta ei pea tegema ühtegi sammu selleks. Kui aga ühel hetkel tulevad järgmised rattad, järgmised ettevõtted ja me näeme, et see olukord hakkab käest ära minema, siis ma arvan, et ühel omavalitsusel, Eesti Vabariigi pealinnal ja loomulikult teistel omavalitsustel, kellel see probleem kas on praegu või tuleb tulevikus, võiks olla see võimalus ise reguleerida, mil moel nemad näevad, et see olukord vajab lahendust. Aitäh! 

Suur tänu teile! Teie lähematel kolleegidel on ka rida küsimusi. Lauri Läänemets, palun!  

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Tõesti aitäh, hea ettekandja! Tõesti väga oluline teema. Seda on Tallinnas tõdenud nii Reformierakond kui Eesti 200, et see probleem on. Ja nad tõesti Tallinnas võimu teostades ei ole sellega hakkama saanud,  nii nagu ka sotsiaaldemokraadid ei saa sellega hakkama. Sest seadus ei luba, seadus ei võimalda. Aga juhtumisi valitsus, kuhu kuuluvad Eesti 200 ja Reformierakond, on andnud sellele eelnõule selgituse juurde, et siin pole midagi vaja teha. Soovitab mitte toetada, sellepärast et kõik on nagu seaduses kirjas, et saaks teha. Mina ei usu, et Tallinna-suurusel omavalitsusel on nii kehvad juristid, et nad ei suuda siis seadusest seda võimalust üles leida. Võib-olla te avaksite seda teemat. Kas tegemist on lihtsalt tüüpilise poliitmänguga, kuskohas ei soovita punkti anda ja riskitakse inimeste turvalisuse ja heaoluga või millega siin tegemist on?

Aitäh! Eks see natuke selline huvitav pingpong on olnud selle üla- ja all-linna vahel juba pikemat aega. Kui need pisimopeedid tulid, siis Tallinn ütles, et kuulge, vabandust, me ei saa mitte midagi teha. Me teeme nii palju, kui me saame. Ja tegelikult Tallinn ongi teinud, alustades sellest, kuidas tuleb see liiklusvahend parkida. Nüüd on näiteks selline reegel Tallinna poolt, et kui see on valesti pargitud, siis antakse teada ja ettevõte peab kolme tunni jooksul selle liiklusvahendi ümber parkima õigesti. Sellised võimalused tõepoolest on seadusandja andnud. 

Huvitav oli see, et kui see poleemika oli siin mõni kuu tagasi, siis väga paljud Riigikogu liikmed, sealhulgas koalitsioonisaadikud, viibutasid Tallinnale näpuga, et ai-ai, miks te ei tee mitte midagi. See on puhas Tallinna linna süü ja probleem! Vaat et seal on nüüd see sotsiaaldemokraatlik linnapea ja seal on isegi Isamaa abilinnapea, see on puhas nende probleem. Mina muidugi väidan, et see ei ole puhas nende probleem. Tõepoolest seadus lihtsalt ei võimalda ei panna piirmäära, ei vanust

Ja nagu ma ennist ütlesin, siis tegelikult ka järelevalveprobleemid. Miks mupo ei tegele? Mupole pole antud siit majast neid õigusi. Miks ei ole antud, ma ei tea. Ma mäletan, mitte küll selles koalitsioonilepingus, aga ühes varasemas oli ammuilma see lause sees, et me selle anname, mis oleks mõistlik. Ometi me ei ole seda teinud.

Miks valitsus seda ei toeta? No siin on erinevaid põhjusi, eks seda saab igaüks lugeda ja kindlasti ka komisjonipoolne ettekandja sellest pikemalt räägib. Aga ma ennist ka puudutasin, et vanuse alammäär näiteks – et see on selline riive, mida ei tohiks linna määruse alusel rakendada, vaid see peaks olema seadusega. Ma ei ole nagu päris sellega päri. Ma arvan, et ka sisuliselt see ei ole õige. Ma ma arvan, et Eesti on nii eriilmeline, et siin ei ole mõtet ühe joonlauaga kõiki omavalitsusi lüüa täpselt samamoodi. See ei ole mõistlik. Tallinn on hoopis eriilmeline ja ma arvan, et Tartu ka.

Siis oli veel ... Mis siin veel oli, ma vaatan kohe seda valitsuse tagasisidet. Et jah, me oleme juba andnud neid võimalusi. Neid võimalusi ei ole antud, see olgu kohe öeldud. Ja siis oli millegipärast ka selline lause, et jalgratta ja kergliikuri juhtimiseks kehtib vanuse alammäär ja kvalifikatsiooninõue ainult sõiduteel sõitmiseks. Noh, see on tore lause, aga see ei kehti pisimopeedi kohta. Pisimopeediga ei tohi üldse kõnniteel sõita. Ometigi 14-aastane sellega täna tegelikult sõita ju tohiks liiklusseaduse mõttes. Tõsi, tal peab olema kiiver ja juhtimisõigus, aga nüüd jõuame jälle sinna, et kes seda järelevalvet teostab. Tegelikult ju ei teosta keegi. 

Nii et see seaduseelnõu, mille mina olen kirja pannud, see just seda lahendakski. Lõpetame sellise jutu ära, et meil on võimalus mingit järelevalvet teha. Tegelikult ei ole. Nii et tõstame seda vanusepiirmäära ja ettevõte ei saakski näiteks siin Tallinnas 14-aastasele pisimopeedi kätte anda ja kaoks ära see järelevalve küsimus. 

Aitäh! Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Tegelikult te tõite oma kõnes ka selle välja. Mul kohati tekib selline kummaline tunne, et meil on riigis tekkinud kaks Reformierakonda. Üks on see, mis Toompeal tegutseb, ja teine on see, mis pealinnas tegutseb, ja nad omavahel üldse ei suhtle, üksteisest aru ka ei saa. Näiteks riigi tasandil tõesti peetakse oluliseks, et KOV tegutseks siin, ma ei tea, näiteks sellelsamal kergliikurite teemal, laiemalt korrakaitse teemal, ja võiks ehitada ka Tallinna Haigla valmis olukorras, kus see tegelikult on riigi ülesanne, tervishoiu korraldamine. Ja pealinnas omakorda tehakse ettepanekuid, mida võiks Riigikogu tasandil teha, eks ole, kirjutatakse alla, et võiks näiteks liiklusseadust muuta. Oleks võimekus teha tegelikult Tallinnal neid vajalikke otsuseid. Ja peetakse ka õigeks seda, et Tallinna Haigla valmiks riigi ja linna koostöös. Ja siis loed ja võrdled neid pressiteateid, avaldusi – täielik skisofreeniline tunne tekib ausalt öeldes. Vabandust sellise kohatu võrdluse pärast. Kuidas teie olete aru saanud, kas meil on mingi probleem, tekib kommunikatsioonis? Kas võib-olla peavad teised erakonnad kuidagi hakkama kaasa aitama sellele vastastikuse või, ütleme, erakonnasisese suhtluse korraldamisele …

Aitäh!

.. või ongi selline võimude lahusus tekkinud ka Reformierakonna enda sees?

Aitäh! Nojah, see eelnõu muidugi Reformierakonna siseelu ei käsitle. Aga tõsi on see, et eks ta natukene naljakas selles mõttes ju on, et on sarnasusi ja on erinevusi. Sarnasused on, ma arvan, näha siin viimaste uudiste valguses, et Tallinnas on väike võbelus. Alles paar kuud tagasi nägime riigis sarnast võbelust reitingute tõttu, ju see on ka all-linna läinud. Ja tegelikult seesama näide, et Tallinna Haigla või mis iganes muud, tegelikult neid näiteid on veel. Ühelt poolt räägitakse, et alusharidus peaks olema tasuta, aga millegipärast tasuta ainult Tallinnas, arvavad reformierakondlased. Tallinnas seistakse väga tasuta lasteaia eest, aga huvitav, et mujal piirkondades justkui seda tasuta lasteaeda ja alusharidust tasuta vaja ei ole. See on natukene selline tõesti veider olukord. Aga mis puutub sellesse kergliiklusesse, siis vot siin on nüüd küll saadikud olnud erinevatest erakondadest täpselt samal meelel. Seda küll eelmine hääletus ei tõestanud, aga võib-olla olid eelmise eelnõu puhul teatud nüansid, mida ei toetatud, ja äkki antud eelnõu puhul on need nüansid nagu kuidagi paremaks läinud. Ma tahaks loota, et võib-olla nüüd on ka veidi suurem toetus sellele eelnõule.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Väga põhjalik ülevaade sellest probleemist, mis äkki jälle kaela sadas. Mis puudutas varasemaid kergliikureid, siis on erinevate tõesti ka seadusemuudatustega antud seda õigust linnale toimetada ja nüüd tuleks juurde anda. Muidugi, ma olen selgelt selle poolt. Aga siin on olnud juttu sellest just vanusekontrollist. Samas on olnud uudiseid, et Tallinna linn on üritanud küll siiski ka nende ettevõtjatega leida sellist lahendust, mis oleks automatiseeritud, et alaealine ei saaks võtta kergmopeedi, millega ta liikuda tegelikult siin linnas ei tohiks. Oskate te öelda, kui kaugele Tallinn nende läbirääkimistega on jõudnud või on seal mingisuguseid edasiminekuid?

Jaa, aitäh! Loomulikult, läbirääkimised on olnud alati ülimalt oluline vahend Tallinna linna jaoks. Liiklusseadusesse eelmisel aastal alles pandi need punktid. Varasemalt on olnud seal ka läbirääkimiste ruumi, aga me peame arvestama sellega, et okei, läbirääkimised töötavad siis, kui see on mõlemapoolne ja mõlemad pooled on heade kavatsustega. 

Nüüd, kui ühel hetkel … Ja minu arust seadusandja alati ei saagi kõike ette näha. Siin on olnudki ka kriitika, et aga eelmisel aastal te tegite, miks te jälle teete. Olukord on muutunud lihtsalt. Kui järgmisel aastal muutub, siis ma arvan, et me suudame ka järgmine aasta uuesti seadusi parandada. Seadused ei tohi kindlasti olla midagi sellist, mida me nüüd üks aasta teeme ja enam kunagi puutuda ei tohi. Vastupidi, me peame reageerima. Ja ma arvan, et see eelnõu seda ka teeb.

Aga küsimus sellest, kas ettevõtjatega on läbi räägitud. Jah, muidugi on. Ja tegelikult ettevõtjad on ka väga paljuski tulnud vastu ja nüüd on ka Tallinn teinud väga konkreetsed regulatsioonid, kus ei ole enam küsimus heas tahtes, vaid mida nad peavad järgima ja mis tulenes ka liiklusseadusest. Aga kui ühel hetkel näiteks on meil ettevõtjad, näiteks mõned uued tegijad või mis iganes, kellel ei ole nii head tahet, kes vaatavad, et vabandust, aga seadus on selline, teie määrus on selline, aga miks ma pean 15-aastasele või 16-aastasele ainult rentima, seadus lubab ju 14-aastasele, või miks ma pean seda kiivrit talle tagama, või mis iganes muud. No siis on olnud see vastus, et aga linn saab parkimise ja näiteks kiirusega siis hakata mõjutama seda ettevõtjat. Ma ütleksin, et see on juba palju suurem ettevõtluse riive ja vot seal läheks kindlasti küsimus kohtusse, kui Tallinn hakkaks karistusmeetmena ütlema, et okei, vaadake, kuna teil ei ole seda head tahet, siis ega meil ka ei ole, ja nüüd teeme niimoodi, et teie rattad hakkavad Tallinnas 10 kilomeetrit tunnis sõitma, mis, ütleme, oleks ju võimalik. Aga see kindlasti läheb põhiseadusega vastuollu, ettevõtlusvabadusega vastuollu ja siis on kindlasti kohtulugu. 

Tegelikult palju mõistlikum on teha korrektne seadus, anda päriselt võimalused ja ka ettevõtjatel endil oleks palju lihtsam, ka konkurentsi mõttes. Kui mina teen selle äpi, et ma kontrollin vanust või juhiloa olemasolu, siis ma tegelikult ju ettevõtjana eeldaksin ja tahaksin, et minu konkurent täpselt samu asju teeb, mitte niimoodi, et mina teen rohkem ja kõrvalolev ettevõte ütleb, et aga mul ei ole seda vaja. Ma arvan, et see on ettevõtlusele tegelikult kasulik, kui on ühtsed reeglid.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Täiesti õige rõhuasetus, et tagada võrdsed tingimused, õiglased tingimused kõigile ettevõtjatele. Täiesti normaalne asi.

Ma teiega tahaks kuidagi ära lahendada selle küsimuse, miks valitsus selle vastu on, et mis siis valitsusel selliste õiglase konkurentsitingimuste loomise vastu on. Ühtlasi meenub mulle, et üle aasta on seisnud valitsuses tegelikkuses see eelnõu, mis annaks ka korrakaitseüksusele ehk siis munitsipaalpolitseile õigused, mis aitaks seda probleemi teiselt poolt lahendada. Seal lihtne lihtne vastus, miks ta seisnud on: peaminister Michalile ta ei meeldi. Ma mäletan, ma ühe ja teise ja kolmanda nurga pealt proovisin Reformierakonnaga seda küsimust lahendada. Kõik olid väga argumenteeritud põhjused. No lihtsalt ei meeldinud, seal on mingisugune nagu oma asi. Prooviks ikka nüüd välja mõelda, mis Reformierakonnal selle Tallinna inimeste turvalisuse ja ausa majanduse konkurentsiolukorra vastu on. Mis see probleem seal on teie arvates?

Aitäh! No te oskate küsida raskeid küsimusi. Mul on seda väga raske kommenteerida, sest ega mina ka ju ei tea. Ma tahaks loota, et võib-olla tuleb mõni Reformierakonnast ka kõnelema siia ja selgitab, miks Tallinna reformierakondlased arvavad ühte meelt ja miks riigis arvatakse teist meelt ja siis vahest siin puldis arvatakse ühtpidi ja teistpidi. Ma tõesti sellele head vastust ei tea.  

Aga mis puutub sellesse kohalikesse korrakaitsjatesse, siis tõepoolest, mulle on jäänud ka mulje, et see tegelikult ei ole ju mingisugune sisuline küsimus, vaid see on puhtalt selline emotsioon ja meeldivuse küsimus. Sellepärast et Politsei‑ ja Piirivalveamet, keda ju võiks usaldada nii peaminister, vähemalt seda Eesti Vabariigi kodanikud erinevates uuringutes küll usaldavad, võiks usaldada, siis Politsei‑ ja Piirivalveamet on aastaid rääkinud, et meil oleks väga vaja, me ootame seda hetke, kui munitsipaalpolitsei Tallinnas saaks endale õigusi juurde. Ja ma olen väga üllatunud sellepärast, et tõesti, kui see oleks selline poliitiline kätš, kus siis sotsiaaldemokraadid ütlevad, et seda on vaja. Aga see ei ole ju niimoodi. Kõik on reaalsed professionaalid. Ma ütlen, et ka mina isiklikult linnaosavanemana töötades nägin, kui hästi munitsipaalpolitsei tegelikult töötab, kui hästi nad on politseil abiks erinevates olukordades, kus nad tegelikult isegi ei peaks olema ja kus võib-olla seaduse mõttes nad ei tohikski olla. 

Nii et jah, ma kahjuks ei tea, miks selline mäng käib. See on tegelikult väga kahetsusväärne, sest ma arvan, et nii liiklusjärelevalve kui ka need liiklusõigused, need ei ole, see ei ole üldse poliitiline teema. Kui keegi arvab, et see on selle jaoks, et keegi tahab siit poliitilist punkti, siis mina küll ei taha. Ma tean, et tegelikult väga paljud tallinlased on üleüldse vastu igasugustele kergliikuritele. Mina isiklikult ei ole, ma arvan, et need võiksid Tallinnas olla küll, aga lihtsalt see süsteem peab olema rohkem korrapärane ja reguleeritud. See on ainuke, mida see eelnõu ju tegelikult teeb. Ja ma arvan, et see oleks mõistlik. 

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Ma võin öelda, et juba täna on kontrollimatul hulgal siis need kergliiklusvahendeid tänavatel, mis tähendab seda, et see ei ole mitte üksnes ohuks liikumispuudega inimestele ja lapsevankriga peredele, vaid ka väikelastele, lastele, sest lapsed ju armastavad joosta, mängida, mitte ei käi ühte rida kõnniteel. Aga siis on küsimus, et paljud ka kihutavad alkoholijoobes. Ei saa öelda, et neid vähe oleks kergliikuritel. Mis sa arvad sellest kiirusest, mida täna ületatakse, et kas seda siis kohalik omavalitsus saab reguleerida, eks ole, aga kas seda peaks ka kuidagi võib-olla riigi tasandil veel täiendavalt reguleerima, sest kõik kohalikud omavalitsused ei võta siin tuld?

Aitäh! Tallinnas on tuld selles mõttes võetud, et tõesti need piirkonnad, kus on olnud õnnetusi või kus on väga palju inimesi, nendes kohtades on need piirangud GPS-i kaudu tehtud. Tõsi, need ei ole muidugi sada protsenti täpsed, eks ole, alati, need ei ole mingi meetri pealt, aga need piirangud on tehtud. Kas siin nüüd veel peaks seda kuidagi kiirust riikliku seadusega muutma? Ma arvan ka selle eelnõu vaimus, et tegelikult omavalitsustel võiks olla see võimalus siiski endal. Ma ei näe, et mõnes väikelinnas me peaksime ütlema seadusega, et vot seal kuskil pargi rajal sa pead sõitma viis kilomeetrit tunnis või kümme kilomeetrit tunnis. See ei pruugi alati olla nagu reaalsusele vastav, et see ei ole enam praktiline. Omavalitsustel võiks olla see õigus ise otsustada, aga mitte ainult selle kiiruse üle, sest see kiirus, me tegelikult ju näeme, et see ei ole päästnud väga paljudest juhtumitest, õnnetusjuhtumitest, et see ei saa olla ainukene selline hoob. Omavalitsusel on vaja lihtsalt neid hoobasid natukene juurde ja see eelnõu neid annakski.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! See seaduseelnõu on kahtlemata ta väga vajalik, õige eelnõu. Miks mitte! Alles me tähistasime lastekaitsepäeva ja sellel päeval räägitakse eriti laste kaitsmisest. Tegelikult selle eelnõu korral ei ole tegemist mingi sellise maailmavaatelise erinevusega ja järsku õnnestub siiski. Osaliselt te väitsite siin ja avaldasite ka lootust, et järsku selle eelnõu korral erakondadeüleselt pannakse seljad kokku ja see võetakse vastu täna veel enne, kui lipupäev jõuab õhtusse. Kas see lootus on seni säilinud?

No sotsiaaldemokraadid olid igatahes pinkides valmis vajutama rohelist tuld, kui ennist oli Keskerakonna peaaegu samasisuline eelnõu. Ma praegu vaatan, et Keskerakonnast on hetkel ainult kuulamas Anastassia, aga ma tahaks loota, et kui läheb nupu vajutamiseks, siis ka minu hea kolleeg Andrei Korobeinik, kes ennist tundis muret sotsiaaldemokraatide kohalolu pärast, et ka Andrei on siin koos teiste Keskerakonna liikmetega ja loomulikult ka teised erakonnad.  

Ma tahaksin arvata, et kui see eelnõu ei ole perfektne, siis ma väidan, et see eelnõu on oma olemuses tegelikult väga lihtne ja loogiline. Siin ei saa öelda, et see tekitab veel, ma ei tea, lisamuresid juurde või see on kuidagi väga keeruline ja seda peaks analüüsima kuus kuud või kaks aastat või mis iganes. Ma arvan, et seda vajadust ei ole.

Ma tahaks loota, et kui mitte see eelnõu, siis ühel või teisel moel … Õigemini ma isegi ei looda, vaid ma arvan, et see eelnõu ei jää viimaseks. Kui see täna tagasi lükatakse, siis vaadates, kuhu ikkagi meie ühiskond liigub, milliseid uued tehnoloogilised võimalused on, milliseks on inimeste transpordiharjumus muutunud suurlinnades eriti, siis ega need liiklusvahendid ju ei vähene linnatänavatel. Arvata, et see nüüd on tase, kuhu me jääme siin pidama. Et saime enam-vähem selle olukorra kontrolli alla, natukene õnnetusi on, eks ole, küll inimesed harjuvad ja paranevad ja kõik saab korda. Tegelikult ju nende vahendite arv, on nad siis kaherattalised, üherattalised, pisimopeedid, tõukerattad, mis iganes muud – neid ju linnatänavatele tuleb järjest rohkem juurde.

Nii et ma arvan, et ühel või teisel moel, kui seda täna ei toetata, siis kunagi tuleb see aeg, kus valitsus tuleb endapoolse ettepanekuga ja ütleb, et teate, et tegelikult on neid muutusi vaja küll.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! No lootus sureb viimasena. Nii nagu te ütlesite, et proovime uuesti, ja eks seda teemat tulebki siin tõstatada korduvalt, et see mõistmine ja arusaam, et riigi tasandil ei saa eeldada, et kohalikud omavalitsused võtavad vastu otsuseid ja õigusakte, milleks ei ole loodud õiguslikku alust. Ja kui nende järele nähakse vajadust, siis tuleb seda õiguslikku alust võimaldada. 

Aga mõtlesin niimoodi, kas äkki oleks tegelikult vaja, et sarnase pöördumise, nagu tegi Tallinn, teeks mõni selline omavalitsus, mille hääl ja sõnum on armsam tänasele koalitsioonile. Kui Tartu Linnavolikogu oleks teinud sarnase pöördumise, äkki me praegu arutaksime seda märksa tõsisemalt ja mõeldaks ka kaasa, mitte ei pandaks kohe kähku punast, et jumala pärast saaks selle eelnõu tagasi lükata. Võib-olla on asi selles, et lihtsalt see algataja kui selline ei sobi. Täpselt nagu munitsipaalpolitsei näitena tõite. Ma olen mitmel koalitsioonikõnelusel olnud Reformierakonnaga ja tundub, et lihtsalt ongi probleem selles, et tegemist on Tallinnaga. Kui oleks Tartu munitsipaalpolitsei õiguste küsimus või kui oleks Tartu liiklusseaduse muudatusettepanek, oleks äkki meil teistsugune arutelu siin. Mis te arvate?

Hea küsimus. Ma tahaks arvata, et võib-olla isegi oleks. Võib-olla ma tahaksin isegi loota seda selles mõttes, et kui ikkagi rohkem omavalitsusi ütleb, et see on probleem, siis ei saa isegi Reformierakond sellest mööda vaadata, eriti kui need on ikkagi oma kolleegid Tartust näiteks.

Aga ma arvan, et see natukene ongi selline vana hea ühistute probleem, et esimesel korrusel inimesed vaatavad, et viienda korruse katus ei ole minu probleem, ja viienda korruse omad vaatavad, et ega see kelder ei ole ka minu probleem. Omavalitsuste puhul kipub seesama olema, et kõik vaatavad praegu Tallinna poole, las see Tallinn maadleb, eks ole, see ei ole meie probleem. Aga vaatame, see probleem on võib-olla ühel hetkel ka Tartus natukene suurem. On ju neid asju küll, kus ka Tartu teeb kõvemat häält, ja võib-olla tõesti kutsun üles ka tartlasi tegema kõvemat häält ja volikogu tasandil võtma näiteks seesama eelnõu vastu, mida Tallinn tegi. Me tegimegi erakondadeülese pöördumise, kus me ütlesime, et riik peab selle küsimusega tegelema. Meil on siin täna hea Tartu Linnavolikogu liige Heljo Pikhof. Miks mitte, Heljo võtab selle küsimuse ja võib-olla viib ka teistele erakondadele, et kuulge, teeks Tartus ka. Ma ei tea Tartu olukorda, aga ma kujutan ette, et Tartus on tegelikult ka juba nende liiklusvahenditega ikkagi muresid küll ja veel, nii et ühendame jõud ja äkki siis kostab see hüüd ka Stenbocki.

Ja nüüd kostab meile Madis Kallas. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea kõneleja! Te mainisite, et võib-olla ühel hetkel tuleb ka valitsuse poolt vastavasisuline eelnõu, kui täna ei peaks see toetust saama. Kas see põhines teil lihtsalt oletustel või on siis varasemad, ütleme, komisjoni koosolekud, erinevad kohtumised osapooltega mingeid indikatsioone andnud, et seal ministeeriumi poolt tehakse midagi selles suunas?

Aitäh! See põhines puhtalt minu sellisel loogilisel järeldusel. Ega siis see probleem ära ei kao. Tavaliselt, kui koalitsioon ei ole tahtnud midagi või valitsus ei ole midagi tahtnud toetada opositsiooni poolt, siis on vähemalt seal tagasisides selline lause, et valitsus juba tegeleb sellega või et valitsus analüüsib. Siis on vähemalt midagi öeldud, et kuulge, me tegelikult tegeleme, sellepärast me ei võta teie halba eelnõu vastu, et me tegeleme. Ja see võtab tavaliselt neid pingeid natukene maha ja koalitsioon saab alati öelda, et aga milles probleem on, me tegeleme. Aga huvitaval kombel selles tagasisides, mis valitsus on andnud nii minu eelnõule kui teistele eelnõudele, sellist märgetki ei ole, et me nüüd hakkame analüüsima või tegelikult see on jah probleem või mis iganes. 

Kui vaadata ka seda komisjonipoolset protokolli, millest siin varsti ka pikemalt juttu tuleb, siis ega see ei, kõik tõdevad, et jah, see on probleem ja nii edasi ja nii edasi, aga ega ma nüüd sealt küll välja ei loe, et ühel või teisel hetkel peaks valitsus tulema sellise eelnõuga. Pigem oli see, et aga me just alles tegime liiklusseaduse muudatused, et elage nüüd sellega. Aga noh, lihtsalt kui midagi ei tööta, siis ma arvan, et selle jaoks ei ole vaja mitu aastat tõdeda, et see ei tööta, siis tegelikult võiks ju asja korda teha.

Suur tänu teile! Rohkem teile küsimusi ei ole.

Aitäh teile! 

Võtke heaks. Nüüd on meil taas rõõm kuulata majanduskomisjoni liiget, auväärt Urve Tiidust, kes tutvustab, kuidas siis selle eelnõu menetlemine majanduskomisjonis toimus ja millised olid menetluslikud otsused.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud parlamendiliikmed! Nagu juba öeldi, on see kolmas eelnõu sarjast "Kergliikurite ja minimopeedide kasutuse reguleerimine kohaliku omavalitsuse territooriumil". Majanduskomisjon arutas seda eelnõu 19. mail, nii nagu ka eelnevat. Algatajate esindaja Jaak Aab tutvustas, mis täpselt ajendas seda liiklusseadust täiendama. Eelkõige kevadel tänavatele ilmunud minimopeedid ning nendega kaasnenud segadus ja õnnetused, ütles Jaak Aab, see ajendaski. 

Selle eelnõuga soovitakse anda kohalikele omavalitsustele õigus kehtestada maksimaalne piirarv sõidukitele, mida ettevõte võib sõitmiseks kasutusse anda, ja samuti soovitakse anda kohalikele omavalitsustele õigus kehtestada vanusepiirang, millest nooremale isikule ei ole lubatud ettevõtte poolt sõidukit kasutusse anda. See piirang ei kehtiks isikliku sõiduki juhtimisele, vaid ainult kergliikuritele, mis antakse rendile. Jaak Aab selgitas ka, et liiklusseaduse § 190-s antakse küll kohaliku omavalitsuse üksusele riikliku järelevalve teostamiseks võimalused ja KOV-üksus saab ettevõtja majandustegevusele määrusega ka nõudeid kehtestada, aga vaatamata sellele ei ole võimalik kehtestada piirangut kergliikurite arvule. Seega, kui ettevõte soovib oma kergliikuritega tulla Tallinna tänavatele, saab ta neid välja tuua just nii palju, kui soovib, selgitas Jaak Aab. 

Kohal oli Kliimaministeeriumi nõunik Hindrek Allvee, kes selgitas taas Vabariigi Valitsuse seisukohta ka seda – vabandust –, ministeeriumi seisukohta ka seda eelnõu mitte toetada. Ja valitsus tõesti arutas seda 5. mai istungil ja leidis, et nad ei toeta eelnõu. Peamine probleem selles eelnõus on taas kvoodinõue. Võrreldes olemasolevate meetmetega on kvoodinõue märksa jäigem. Praegused olemasolevad meetmed võimaldavad paindlikumalt piiranguid seada, nende hulgas on piirkondlikud ja kellaajalised piirangud, ja samuti on võimalik kehtestada nõudeid parkimisaladele. Juba on see võimalus. Ja selleks peab ettevõtja, kes neid välja rendib, kohaldama vastavaid geopiiranguid ning kui juht jõuab piirkonda, kust ta soovib parkida, siis tuleb leida eelnevalt määratletud parkimiskoht. See võimaldab sõidukite koondumist suunata, eriti piirkondades, kus on suurem liiklustihedus. Niimoodi selgitas meile ministeeriumi nõunik. 

Nõunik täpsustas ka, et kvoodinõue on olemuselt lauskeeld ning eelnõudest ei tule välja see, millistel alustel hakkab kohalik omavalitsus seda kvooti määrama. Ja sellisel kujul, selgitas ministeeriumi esindaja, on kvoodinõue sisuliselt tegevusloa nõue. Vastuargumendina sellele kvoodile kõlas ka see, et ettevõtja peab kvooti taotlema, mis omakorda tähendab ettevõtjatele halduskoormuse ja omavalitsuste ja riigi töökoormuse kasvu. Ja kvoodinõue võib ühtlasi oma olemuselt omada vastupidiselt negatiivset mõju säästlikele liikumisviisidele. Kui on kindel arv sõidukeid, mida iga ettevõtja tohib omavalitsusüksuse territooriumile tuua, siis ettevõtjad soovivad ilmselt suunata oma sõidukeid üksnes piirkondadesse, kus on kasutusaktiivsus suurem. Ja siis loogiliselt jääksid mujal need parkivad sõidukid olemata, kus võiks ka säästlikult liigelda. See on nagu ministeeriumi nõuniku hinnang. 

Seega ei takistaks kvoodisüsteem seda, et sõidukid hakkavad koonduma kohtadesse, kus on suurem liiklustihedus ja rohkem jalakäijaid. Valitsuse hinnangul ei suuna kvoodisüsteem olulisel määral liikleja käitumist. Leitakse, et konkreetsed kiirusepiirangud teatud piirkondades ja kellaaegadel suunavad kasutajaid rohkem, mõistlikult ja õigesti liiklema. Selline selgitus oli komisjoni liikmetele. Rääkides selle eelnõu ettepanekust, et kohalik omavalitsus võiks kehtestada vanusepiirangu, siis selles osas leiab valitsus, et selline piirang peaks põhiseadusest lähtuvalt tulenema seadusest, mitte olema omavalitsuse määrata. 

Kohal oli ka Tallinna abilinnapea Kristjan Järvan. Tema seisukoha saab kokku võtta lühidalt niimoodi, et kõnealune eelnõu ei ütle, et reeglid tuleb rangemaks teha, kuid soovitakse, et kohalikul omavalitsusel oleks õigus korraldada elu omavalitsusüksuse siseselt. 

Arutelus kõlasid veel kohaliku omavalitsuse autonoomia teema, olemasolevad regulatsioonid, mis võimaldavad KOV-idel kergliiklust paremaks korraldada, näiteks parkimisalade kehtestamine. Tegelikult liiklusseaduse § 190 annab kohalikele omavalitsustele võimaluse kehtestada nõuded parkimiskohtadele. Komisjoni liikmed uurisid ka viimase viie aasta statistikat õnnetuste kohta kergliikurite kasutamisel, sest statistika oli eelnõu … komisjoni liikmetele juba lisatud ja hiljem saadeti veel lisa. Nenditi, et liiklusesse on tulnud inimesi, kes ei tea liiklusest midagi. Oli ka küsimus piirkiiruse kehtestamise võimalusest Tallinnas kergliikuritele, ja üldse keskendus see arutelu Tallinna linnale, nagu tänagi siin. Väiksematest KOV-idest eriti juttu ei tulnud. Paar sõna lõpus ma ütlen. Protokollist saab täpsemalt lugeda, mis pealinna kohaliku elu korraldajatele peavalu teeb seoses kergliikuritega, kuna see arutelu oli väga pikk.

Niimoodi. Oli ka küsimus sellest, kas Tallinna linn ja ministeerium on seoses selle kergliikurite teemaga kokku saanud, arutanud ühiselt asja, Jaak Aab küsis. Hindrek Allvee, ministeeriumi nõunik, vastas, et Tallinna linn ja ministeerium on kohtunud ja teemasid arutanud. Ministeeriumi üks keskseid väiteid on olnud hetkel see, et alles eelmisel aastal võeti uus regulatsioon ehk liiklusseaduse muudatus vastu. See ei pruugi küll kõiki probleeme lahendada, kuid seadus on alus selleks, et kohalik omavalitsus saaks võtta kasutusele meetmeid, mis võiksid aidata kaasa õnnetuste vähenemisele. 

Küsimusi oli seal veel, toodi ka näiteid. Komisjoni liige tõi sellise näite, et teised omavalitsused ei ole nii rahvarikkad ja kergliiklusvahendite rikkad. Näiteks Pärnus ja Tartus on räägitud rendiettevõtjatega läbi ja tehtud reeglite osas hea tahte kokkulepped. Varasemalt on seda ka teinud Tallinn. Ja see komisjoni liige küsis, kas ettevõtetega on peetud selliseid läbirääkimisi, et tulevikus võib olla see seadusemuudatus tõepoolest vajalik, kas lähemas või kaugemas, seda ei täpsustatud, kuid esmalt peaks olema kasutatud kõik võimalused, mis hetkel kohalikel omavalitsustel on. Ministeeriumi nõunik … Abilinnapea Järvan vastas, et erinevaid võimalusi on ettevõttetega arutatud, ja mainis ka seda, et Pärnu puhul on tegemist hea tahte kokkuleppega ning kuidagi ei saa sundida ettevõtet sellega liituma. 

Siis oli küsimus ka sellest, uuriti, kas linn saab parkimise eest tasu nõuda, näiteks kui neid kergliikureid pargitakse. Kristjan Järvan ütles, et motoriseeritud sõidukite puhul saab linn tasu nõuda, kuid kergliikurite puhul mitte. Tunti ka huvi, miks on ministeerium selle vastu, et anda KOV-idele suuremaid õiguseid. Ja nõunik Hindrek Allvee selgitas, et ministeerium ei ole selle vastu ning eelmisel aastal jõustunud seadusega anti kohalikele omavalitsustele hulgaliselt õigusi ja volitusi. Küll aga ei ole ministeerium näinud selle regulatsiooni rakenduspraktikat. Enne, kui asuda kohe uuesti seadusega küsimust lahendama, oleks hea vaadata, kas senised meetmed töötavad või mitte. 

Otsused olid sellised: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 4. juunil, konsensuslik otsus; teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, poolt 6, vastu 5, erapooletuid 0. Selline oli komisjoni arutelu kokkuvõte ja otsused. Suur tänu!

Suur tänu teile! Teile on mõned küsimused. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Juulis on tulemas suur laulu‑ ja tantsupidu, tuleb Tallinna väga palju maalapsi. Üldiselt esiteks tavaliselt nad liiguvad gruppides. Nüüd arvestades seda, mis kaos meil on igal pool kõnniteedel, kuidas see saab üldse olla neil võimalik? Ja kui suur tõenäosus on ka selles, et need lapsed, kui nad näevad neid pisimopeede, mingeid piiranguid täna ei ole, hakkavad nendega sõitma? See ju tähendab päris suurt ohtu, et kui meil see laulu‑ ja tantsupidu toimub, siis sellel ajal võib olla väga palju õnnetusi. Nüüd, kui me selle eelnõu tagasi lükkame, selle asemel, et ikkagi see täna vastu võtta, kas te näete siin päris ohtlikke suuri tagajärgi laste tervisele?

Lugupeetud küsija! Vastavalt kodu‑ ja töökorra seadusele esindan mina siin komisjonis toimunud arutelu nii-öelda teile tutvustamist. 

Te otseselt küsisite minu arvamust. Laulupidu ja tantsupidu tuleb, lapsi tuleb rohkem. Ja nüüd ma kasutan jällegi oma isiklikku teadmist. Ma tean ka seda, et laulupeol kooridega käivad kaasas mitmed täiskasvanud inimesed, sinna ei tulda nagu juhuslikult. Reeglid seal, niipalju kui mina olen aegade jooksul kursis olnud ja ka praegu kursis olnud, on väga-väga põhimõttelised ja ranged, ka selle suhtes, kus liigutakse, kuidas käitutakse. Ja ma väga loodan, noh, iseenesest ma jälle pean ütlema, et see on isiklik arvamus, et selle eelnõu menetlemine ei oleks laulupeo ajaks ka parima kiiruse puhul jõudnud jõustuda. Paraku te olete Riigikogus kogenud liige, teate seda ise ka väga hästi. Tegelikult, nagu siin kõlas ühes lauses, et see vajab laiemat, või ütleme, et see teema ei ole päevakorrast maas. Küsimus on konkreetses eelnõus. Kõik, kes selle pärast muretsevad, kergliikurite pärast, laste pärast ja kõige selle pärast, see on õigustatud ja õige. Ja ma olen täiesti veendunud, rõhutan, isiklik seisukoht, et sellega tuleb edasi tegelda.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Kõigepealt, see on huvitav, et komisjonis oli põhiline murekoht just need kvoodid või see numbriline küsimus. Sest kui ma alguses seda arvamust vaatasin, mis valitsuse poolt oli tulnud, siis seal minu arust ei olnud üldse seda kvootide küsimust. Oli see vanusepiirang ja mingid muud asjad, aga mitte kvoodid. See siis tuli järelikult sinna ühel hetkel juurde. 

Aga mu küsimus on, et kas te arutasite ka lähemalt, mis siis ja mis täpsemalt on see intensiivne põhiõiguste riive, kui anda see vanusepiirangu määramine omavalitsusele. Sest ma rõhutan veel kord, et see ei annaks omavalitsusele õigust igasugust vanust ja igal juhul määrata, vaid see oleks ikkagi suunatud ettevõtlusele ehk ettevõtjatele ja rendiliikuritele. Mitte niimoodi, et omavalitsus ütleb, et nüüd ainult 17-aastased sõidavad kergliikuritega. Ehk siis, et see on minu jaoks väga suur juriidiline vahe, kas ettevõtlusele öelda midagi …

Aitäh!

… või laiemalt.

Vot, täitsa hea küsimus. Komisjonis sellises sõnastuses seda küsimust ei küsitud. Ja ma rõhutan uuesti, et praegune liiklusseadus võimaldab kohalikul omavalitsusel seda olukorda reguleerida. Jah, teoreetiliselt võiks ju tekitada olukorra, et see rendileandja tekitab mingisuguse tarkvara arendamise, mis piirab väga noorte saamist sinna tõukeratta või selle suure tõuksi peale, ja sellised asjad. Noored inimesed, võtke see asi käsile ja tehke asjad hästi korda.

Suur tänu teile! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised, Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 616 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me hääletame seda peale saalikutsungit.  Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 616 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada. 

Selle poolt hääletas 39 Riigikogu liiget, vastu 12, erapooletuid null. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 616 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Sellega, head kolleegid, on tänane ... Ei saa lugeda lõpetatuks, kuna Andrel on veel energiat ja jaksu. Küsimus istungi juhatajale.

Hea aseesimees! Siin päeval mõned keskerakondlased tundsid muret, et seoses lipupäevaga on mõned koridorid suletud ja nad ei jõua hääletustele. Kas te saate öelda aseesimehena, kas need koridorid on nüüd avatud, sest ma vaatan siin enda ees jätkuvalt ei ole nad jõudnud saali? Kas need koridorid on nüüd lahti ja me teame, et riigikogulased ei ole kusagil ekslemas?

Hea kolleeg! Esiteks, minu kui istungi juhataja poole pöördusid mitte keskerakondlased, üks neist oli – oi, siin läheb keeruliseks – Isamaast ja teine oli Reformierakonna fraktsioonist, nii et Keskerakonna fraktsiooni liikmed minu kui juhataja poole ei pöördunud. Ja tõepoolest, minule teadaolevalt on need koridorid avatud, aga see teekond ikkagi võib olla teatud põhjustel ka pikem, nii et ei ole jõudnud. Aga vähemalt Anastassia oli olemas ja hääletas ka poolt, nii et selles mõttes nagu … 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, küsimus istungi juhatajale!

Aitäh! (Saalis on sumin.) Võib-olla te olete teadlik sellest, et kas siis päeval, kui meil olid järjest siin Isamaa fraktsiooni, EKRE fraktsiooni näiteks aktsiisi langetamise küsimused ja hääletused, sotsiaaldemokraadid ei saanud kohale jõuda. Et kas siis tõesti olid kõik need blokeeritud … (Saalist vastatakse.)

Hea kolleeg, mul on raske seda hinnata, aga me keegi konsensuslikult ei vaidlustanud, leppisime kokku. See ei olnud küll teaduslikult põhjendatud, nagu Peter ennist nõudis. Et see kutsung oli kaks minutit ja 30 sekundit, nii et keegi ei vaidlustanud. Ma arvan, et kõigil oli võimalus, aga eks sellist poliitilist mängurlust meil on siin varemgi olnud ja on seda ilmselt ka tulevikus, nii et aitäh teile veel kord, head kolleegid. Tänane istung on lõppenud. Tänud teile kõigile, kes lõpuni vastu pidasid!