Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 16. töönädala esmaspäevase istungiga. Ja head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll.

Kohale on end registreerinud 74 Riigikogu liiget, puudub 27.

Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud muudatusi. Arupärijad on teinud ettepaneku arvata selle töönädala päevakorrast välja regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele esitatud arupärimised 761 ja 773, millele vastamine oli kavandatud tänase istungi 11. ja 13. päevakorrapunktiks.

Järgnevalt ettepanek päevakorra osas, Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa, aitäh! Keskerakonna fraktsiooni nimel soovime võtta välja tänasest päevakorrast punktid 4 ja 9, vastavalt siis nr 741 ja 759. 

Selge. 4 ja 9. Ehk siis täpsustan, et Keskerakonna ettepanekul jäävad selle nädala päevakorrast välja tänane neljas päevakorrapunkt, milleks on arupärimine nr 741, ja üheksas päevakorrapunkt, milleks on arupärimine nr 759. Rohkem ettepanekuid päevakorra osas ei ole.  

Asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde. Austatud Riigikogu, arupärijad on teinud ettepaneku arvata selle töönädala päevakorrast välja tänase istungi 4., 9., 11. ja 13. päevakorrapunkt, milleks on arupärimised nr 741, 759, 761 ja 773.  

Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu V istungjärgu 16. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Päevakorra kinnitamise poolt on 77 Riigikogu liiget, erapooletuid on 1 ja vastu ei ole kedagi. Päevakord on kinnitatud.  

Ja nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnisson. Palun!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna seitse seaduseelnõu. Esimeseks hädaolukorra seaduse muutmise ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister. Teiseks, Rahvusvahelise Navigatsioonimärkide Organisatsiooni asutamise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust taristuminister. Kolmandaks, kaitseväeteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kaitseminister. Neljandaks, raamatupidamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Viiendaks, Eesti Vabariigi ja Valgevene Vabariigi vahelise tulumaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu lõpetamise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab nende eelnimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister. Kuuendaks, atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi direktiivi muudatuste osaline ülevõtmine) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust energeetika- ja keskkonnaminister. Seitsmendaks, tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust kaitseminister, keda toetab Riigikantselei. Kõik seitse seaduseelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Madis Kallase. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head kuulajad! Soovin anda kuue sotsiaaldemokraadi poolt üle arupärimist haridus- ja teadusministrile seoses õpetajate töötasude erinevustega Eesti kohalikes omavalitsustes. Eesti koolivõrgu kaardistus näitab taas kord, et olukord haridusliku ebavõrdsuse osas on suurenemas ja seda väga erinevates vaadetes. Väga olulisel määral on erinevused sees ka õpetajate töötasude vaates. Ja minnes ka numbrite taha ja vaadates põhjalikumalt, siis on eriti nukras seisus nende piirkondade koolipidajad, kus kohalikud omavalitsused panevad riigi toetusele vahendeid juurde, aga töötasud ei küündi ka sõltumata sellest 1,2- või 1,1-kordse Eesti keskmise palgani. Pigem on töötasude osas seis mõnevõrra parem Harjumaa omavalitsustes, Ida-Virumaal, aga seal on ka selged põhjused. Harjumaa puhul on peamine põhjus koolide suurus ehk õpilaste arv ühe õpetaja kohta on suurem ja Ida-Virumaal siis riigi poliitiline otsus, mis võimaldab piirkonnas rakendada õpetajatele täiendava koefitsiendi alusel suuremat palga alammäära. Aga vaadates neid omavalitsusi, kus õpetajate töötasu on väiksem, siis joonistuvad taas kord, küll mõningate eranditega, välja suurema hajaasustusega piirkonnad ja tõmbekeskustest kaugemad piirkonnad, kuna need piirkonnad omavad rohkem väiksemaid koole. Palume ministril vastata kuuele küsimusele seoses õpetajate palkade erinevuste ja haridusliku ebavõrdsuse jätkuva kasvu osas. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Meil on pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise seaduse eelnõu. Nagu te kõik teate, eile oli 1. juuni, lastekaitsepäev.  Ja oli väga hea meel tegelikult näha, kuidas vanemad oma lastega tulid kõik õue, käisid muuseumides ja veetsid pühapäevast päeva koos. Väga palju rahvast oli väljas. Ma tegelikult mõtlesin selle peale, et järgmisel aastal, kui 1. juuni on juba esmaspäev, siis arvatavasti vähesed saavad seda endale lubada. 

Nii et me tulime tagasi idee juurde, mis oli minu poolt välja käidud juba aastal 2020, kui ma, olles veel Tallinna abilinnapea, tegin ettepaneku valitsusele kuulutada 1. juuni lastekaitsepäevana või lastepäevana riigipühaks ja vabaks päevaks. Tookord otsustati piirduda sellega, et tehti sellest päevast lipupäev, aga see ei anna võimalust peredele aega koos veeta. 

Eelmise aasta aprillis pöördus Riigikogu poole 36 erinevat organisatsiooni, mille seas on väga autoriteetset organisatsioonid, kes kõik tegid ettepaneku kuulutada 1. juuni lastepäevaks, riigipühaks ja vabaks päevaks. Kuna juba aasta on see ettepanek Riigikogu menetluses olnud ja tulemust jätkuvalt ei ole, siis me teeme omalt poolt ettepaneku ikkagi see asi ära teha. Kui ühel hetkel peaks see ettepanek jõudma siia suurde saali enne, kui jõuab meie eelnõu, ja see kiidetakse siin saalis heaks, siis me oleme iga kell valmis oma eelnõu tagasi võtma. Seni aga las see olla Riigikogu menetluses. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja ühe arupärimise ja juhatus otsustab … Kaheksa! Vabandust! Jaa, muidugi, valitsuse eelnõud ka. Kaheksa eelnõu ja ühe arupärimise. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise seaduses ettenähtud korras. 

Aga asume tänase päevakorra juurde. Täna on meil esimene päevakorrapunkt Vabariigi Valitsuse algatatud riigi 2025. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu 651 SE. See on selle esimene lugemine. Ma palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja, austatud Riigikogu, esitlen teile tänavust lisaeelarvet. See ei ole mitte tavaline asi, et me lisaeelarveid teeme, aga antud juhul on see seotud eelkõige julgeolekuolukorraga. Selle eelarve peamine eesmärk ongi riigikaitse tugevdamine. Me ei suuda kaitsehankeid lõputult kiirendada, kuid kuna tulevaste aastate eelarve on veel pingelisem kui selle aasta oma ja kuna selle aasta seisu oleme suutnud parandada, siis otsustasime mahutada osa laia riigikaitse asju tänavusse aastasse, et tulevastel aastatel oleks kergem. Ja need asjad on ühekordsed kulud. Selleks suunatakse 44 miljonit projektidele, mis on vajalikud riigikaitseks, mittesõjalistes valdkondades. Ametikohti juurde luua selle raames ei lubata.

Laia riigikaitse mõju nominaalsele eelarvepositsioonile on tänavu ligikaudu 39 miljonit eurot ehk 0,1% SKP-st. Lisaeelarvega korrigeeritakse ka välistoetustest ja majandustegevusest laekuvaid tulusid 26,6 miljoni võrra ning nende arvel tehakse kulusid 37 miljonit. Need on projektid, mis 2025. aasta alguses riigieelarves ei kajastu. Lisaeelarve sisaldab ka valitsemisalade esitatud muudatusettepanekuid eelarve ümbertõstmiseks vastavalt eelarve või projektide täpsustumisele või prioriteetsusele. Need eelarve kogumahtu ei muuda, aga me otsustasime varem nendega alustada kui sügisel. Üks põhjus muidugi, et see vajadus selgus, on eelarve aina detailsemaks tegemine, mis ei ole ainult positiivne tendents. Ja finantseerimistehingutesse lisab see eelarve 25 miljonit. 17,6 sellest on investeerimisfondi ja Eesti Energia aktsiakapitali, ülejäänu 7, … miljonit. Lisaeelarvega suurendatakse tulusid 26,6 miljonit, kulusid 46,5 miljonit ja investeerimistehinguid 32,5 miljonit. Peamine eesmärk sai mainitud. Jah, ma rohkem ei räägikski.

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh võimaluse eest! Ma arendaks seda vestlust ikkagi edasi. Paar nädalat tagasi meil oli arutelu majanduskasvu üle ja sa ütlesid, et majandus tegelt kasvab. Aga ma nädalavahetusel lugesin ERR-ist, et ta siiski langes eelmises kvartalis. Keda uskuda?

Aitäh! Lisaeelarve majanduskasvu ei tõsta ega vähenda. Uskuda tasub ametlikke teateid. Esialgne hinnang oli selline, mina ise neid ei tee. Aga te muidugi innustute eksitavatest numbritest. Esimene kvartal võrdluses neljanda kvartaliga andis tõepoolest miinuse. Aga me teame ka neid ühekordseid põhjusi. Kõige tuntavam on ostubuum, mis on seotud autodega aasta lõpul, ja mõõn järgmises kvartalis. Nii et mina küll teie asemel ei juubeldaks ja loodaks, et ma siin, et minister esitab siin mingisuguseid oma kõhutundeid. Ma nimetan ikkagi ametlikke andmeid alati. Kui soovite aasta lõikes, siis mikroskoopiline kasv on kvartal kvartali lõikes ja aasta jooksul kehtib endiselt kasvuprognoos. 

Ja Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Noh, nii eelmise aasta eelarve kui selle aasta eelarve oli päris kõvasti kritiseeritud selle eest, et nad ei ole väga arusaadavad, need on kirjutatud niimoodi, et tavainimesed väga ei saa aru sellest, et kuhu see raha läheb ja mis mahus. Ausalt öeldes minu arvates ei ole ka see lisaeelarve tekst palju paremini vormistatud. Ma huvi pärast andsin paarile inimesele, kes ei ole poliitikaga või majandusega või rahandusega seotud, läbi lugeda ja nemad tunnistasid üles, et päris keeruline on aru saada, mis raha kuhu läheb. Kas teie arvates on see lisaeelarve tehtud paremini ja arusaadavam, võrreldes selle eelmise aasta riigieelarvega?

Aitäh! Ma ei tea, mida tähendab see "eelmine aasta oli kritiseeritud". See on mingi toortõlge, lihtsalt täisenneminevik eesti keeles on kasutusel ainult erandina. Ma ei tea, kes kritiseeris, umbisikuline jutt. Ja ma nüüd autoriteete valiks ise, et kelle kriitikat lugeda lugeda asjakohaseks ja mitte, või kelle oma mitte. Eelarve on professionaalne, professionaalselt koostatud dokument. Ta ei ole ka kunagi asjaarmastajatele, kes temaga kokku ei puutu, lihtsalt hobi korras hindamisel. Nii et ma ei soovitaks sellist kõrvalarvamust küsida. Ta on väga mahukas, detailne. Aga inimesed, kes sellest aru ei saa, võiksid leppida, et siis esitage küsimusi, millest te aru ei saa. Ja esitage ka endale küsimus, et kas te peate kõigest tingimata aru saama. Riigikogu liige sealhulgas saab alati küsida nendelt, kes on tehnilise poolega paremini kursis, kui paratamatult Riigikogu liige on. Aga eelarvepoliitika on eelkõige see, mida siis peab, ja erinevad poliitikad, mida peab siis, peab siis arutama Riigikogu, mitte sellist tehnoloogilist külge.

Suur tänu! Urmas Reinsalu, palun!

Härra rahandusminister! Mul on niisugune põhimõtteline küsimus. Miks valitsus nende eraldi võetud kulutuste puhul ei näinud võimalust ette esiteks, et valitsemiskuludest katta eeldatavasti prioriteetsed kulud, mida praegu on selles lisaeelarves kirjeldatud, ning esitada sellega koos kulude ümbertõstmise kõrval negatiivne lisaeelarve parlamendi menetlusse, milleks on ju mitmeid kordi sellekohase ettepaneku teinud Isamaa? Praeguses olukorras, nagu meil värske informatsioon on, on üle 300 miljoni euro valitsemiskulusid kantud eelmisest aastast ülesse kasutamiseks sellel aastal. See on suurusjärgus rohkem kui praegune lisaeelarve suurendab defitsiiti. See on põhimõtteline poliitikavalik. Miks teie rahandusministrina praegu niisugust poliitikavalikut siin kaitsete?

Kui teie nimetate seda küsimust põhimõtteliseks, siis ma pean aktsepteerima teie õigust niimoodi asju nimetada. Ise ma seda ei usu. Täpselt samas sõnastuses te küsite erinevates kohtades sedasama küsimust, aga vastusest ei huvitu. 

Need suurusjärgud, mida on praegu lisaks vaja riigikaitses, on võrreldamatud sellega, mida annab riiki oluliselt kahjustamata teha valitsemiskuludes. Ma mõtlen, valitsuse enda kuludes, tegevuskuludes, personalikuludes. Terminoloogilist segadust ma ei taha siin pikalt klaarida, aga negatiivne lisaeelarve piltlikult öeldes ei pea olema tingimata eraldi formaat. Küll aga on kõigis valdkondades põhimõtteline ettekirjutus vähendada aastati kulusid 5%, 3% ja 2% järjest. See tähendab, et sisuliselt palga- ja majanduskulud on sellise kärpe all juba põhieelarve raamides, aga lisaeelarvega me tulime valdkondades, mis neid kulusid ei tohi suurendada. Need puudutavad ka hoopis teisi asju. Need on ühekordsed asjad.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Meil täna rahanduskomisjonis käis eelarvenõukogu esindaja, kes selle eelarve läbipaistvuse osas oli suhteliselt kriitiline. Me oleme näinud ka õiguskantsleri arvamust eelmisel aastal. Ja sa vastasid siin hea kolleegi küsimusele, et sa ikka valid, mis kriitikaga arvestada. Aga kas tohib küsida, et kelle kriitika loeb? Need inimesed selgelt ei ole sinu arvamusliidrid. Aga kas neid üldse eksisteerib tänases vabas maailmas?

Oi, neid on palju. Mina hindan alati inimesi, kes on omal erialal minust targemad. Mina pean väga paljude inimeste erialaseid teadmisi liitma. Aga sellesse eelarve läbipaistvuse juttu ma paratamatult olen harjunud suure irooniaga suhtuma, sest eelarve ei hakka kunagi läbi paistma. Ja mida keerulisemaks te teda ajate ja mida rohkem seda nõuate, seda lootusetum on sealt midagi leida. See on see paratamatus. Igal juhul tuleb asja võtta filosoofiliselt ja loomulikult kohendada seda eelarvevormi vastavalt tungivatele nõudmistele. Aga et tavakodanik teda lugema hakkaks, see on lootusetu. Ja mida ütles täpselt Peter Lõhmus, seda peab ta ise ütlema. Ma selliseid vahendatud hinnanguid ei tahaks kommenteerida. 

Suur tänu! Andrei Korobeinik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Hea istungi juhataja! Hästi lihtne küsimus oli: kes on Jürgen Ligi arvamusliidrid? Ja mis me vastuseks kuulsime praegu? Väga pikk vastus, aga mitte minu küsimusele. Mis formaadis ma saaks vastuse? Kas tõepoolest peab arupärimise tegema või on lootust, et ettekandja ikkagi vastab küsimustele?

Jaa, aga me oleme seda diskussiooni siin väga pikalt pidanud, et ei suuda, ei saa ka mina panna ettekandjale ette vastuseid või kangutada sõnu välja. Ettekandja vastab ise ja kui ta püsib teemas, siis Riigikogu istungi juhataja ei saa sekkuda. Nii on see siin saalis olnud ja nii on see ka edasi. Aga teil on veel kümneid võimalusi, kuidas esitada rahandusministrile küsimus. Te saate seda teha Riigikogu infotunnis, te saate esitada arupärimisi ja te saate esitada kirjaliku küsimuse. Nii et teil on neid võimalusi päris palju. Ma usun, et te olete väga aktiivne Riigikogu liige ja kasutate neid võimalusi alati. 

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra rahandusminister! Mul on küsimus. Kui ma vaatan seda eelarvet, siis siin on ridamisi niisugusi pisikesi mõne tuhande euroseid eraldisi erinevatele objektidele üle riigi. Siin on mõni tuhat eurot Ugala teatrile, muuseumid, Tehvndile ja nõnda edasi. Minu küsimus on, ja need kangesti meenutavad katuserahasid enne kohalikke valimisi. Ja ma tahaksin täpsustada, et te selgitaksite, härra rahandusminister, kas need rahalised vahendid, mida on siin peetud, kuna seletuskirjast ei selgu, mõne tuhande eurosed objektid ridamisi, mida on tehtud siin remondiks või parendusteks ja nõnda edasi, et kas need on lihtsalt rahavajak selle tõttu, et on juba remondid käigus ja seda oli vajadus suurendada, või need on iseseisvad rahalised kulutused. Seletuskirja leheküljel 14 näiteks on toodud üks loend ära.

Aitäh! Siin on sihuke huvitav formaat juurde tulnud viimastel aastatel, mis minus küll ainult põlgust tekitab, et protseduuriliste küsimuste vormis laimata ettekandjat. Andrei Korobeiniku küsimus juhatajale oli tegelikult minu laimamiseks. Aga ma pean seda ütlema. Minu vastus, kes on minu arvamusliidrid, oli selge. Erialal minust targemad inimesed on mulle alati arvamusliidrid. Võin nimetada Sven Kirsipuud, asekantslerit, Kadri Klaost, Regina Vällikut, alati küsin nendelt mitu küsimust päevas. Täna tulin komisjonis, paljud vastused siin, mida komisjoni esimees kirgliku raamatupidajana tahtis teada saada, delegeerisin neile. Nii et igal juhul. Teie olete tõenäoliselt mulle autoriteet Keskerakonna siseasjades ja maleliidu juhtimises, aga rohkem mul praegu ei tule ette. Nii et vabandust, kui ei tule. 

Urmas Reinsalu küsimusele ma tegelikult komisjonis ju vist vastasin, kui ma nüüd meenutan. (Hääl saalist.) Aa, need väikesed detailid seal sai ju vastatud, et suur hulk nendest on aastasisemised täpsustused, mitte lisaraha, ümbertõstmised. Ma ei jaksa, pean tunnistama, jälgida, mida kõike eelarvetelt nõutakse, aga pidev reaktsioon on muuta teda aina jäigemaks. Ja kui on mingi rida aetud väga detailseks ja tegelik elu näitab, et hoopis sama raha on vaja kuskil mujal, siis seda tehakse. Ei saa välistada, et on ka mingisugune projekt, mis lisandub kuskil, aga see ei ole selle eelarve kaugeltki põhiteema, need mõned kümned tuhanded, mida nihutatakse haldusala sees siia-sinna, ühest projektist teise. Need kindlasti ei ole asi, mis on valdavad ja millele teie tähtsa komisjoni juhina peaksite kogu aja ära kulutama, nagu te kulutasite äsja poolteist tundi minuga koos.

Ja Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma loen siit eelnõust välja, et Eesti Energia ja Tallinna ühendhaigla aktsiakapitali sissemakseks kasutatakse laenuraha. Kas see on teie arvates vastutustundlik rahanduspoliitika olukorras, kus eelarve defitsiit juba ulatub 1,6% SKP-st?

Aitäh! See ei puuduta üldse eelarve defitsiiti, see on eelarveneutraalne tegevus. Eesti Energia kasutab seda omakapitali investeeringuteks ja loomulikult võimendab seda võõrkapitaliga. Tallinna haigla on üks projekt, milles see väike summa, mõnikümmend tuhat oli see vist, võimaldab lihtsalt projekti edasi edendada, aga mitte ehitada haiglat. Haigla ehitamine võib olla, muide, eelarvevastutustundliku rahandusega väga kooskõlas. Aga see teema praegu ei puutu sellesse.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Ma otsisin, aga ei leidnud selles dokumendis midagi halduskulude kärpimisest. (Saalis räägitakse.) Ma ei tea, kas te olete kursis, aga Eesti on Euroopas esimene ametnike arvu poolest ühe maksumaksja kohta.

Aitäh! Urmas Reinsalu proovis sama asja küsida. Kui need oli halduskulud, siis see on lisaeelarve selles mõttes, et tehakse ühekordseid asju, mis tuleks teha veel pingelisematel aastatel, kui defitsiidi piir on pandud täielikult proovile. Kaitsehangetes nii suur kiirenemine võimalik ei ole, see on laiapindse riigikaitse menüü, enamuses, ja lisakulu, aga ühekordne. Nii et nagu ma ütlesin, juba need halduskulud või kuidas keegi neid nimetab, nende kärbe on juba eelarvesse sisse kirjutatud.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Lisaeelarves on palju selliseid tehnilisi täpsustusi, nagu te õigesti ütlesite. Aga seal on vähe selliseid, ütleme, otse täna inimesi puudutavaid muudatusi näiteks sotsiaalvaldkonnas, toimetuleku valdkonnas. Mulle meenub üks teine lisaeelarve aastal 2022, kus tõsteti näiteks toimetuleku piiri 150 eurolt 200-le. Ja praegu, kus meil on hinnad märkimisväärselt kasvanud, on ka sel aastal reaalpalgaootus pigem negatiivne – mõnel erialal võib-olla tõuseb, aga mõnel langeb. Kas teie ja valitsus tervikuna  ei pea vajalikuks suurendada toimetuleku piiri, et just nimelt kõige nõrgemad ühiskonna liikmed saaksid täiendavat abi ja tuge? Ja kui te ütlete, et lisaeelarvega ei saa tehnilisi suuri muudatusi teha, siis ma sellepärast tõingi võrdluse 2022. aastast, kus ka oli Reformierakonna juhitud valitsus, toona siis Keskerakonnaga koos, kus tegelikult tõsteti just nimelt lisaeelarvega toimetuleku piiri: toona 1. juunist 2022.

Aitäh! Kui teie kriteerium inimesse puutuva puhul seisneb ainult vähekindlustatutele raha andmises, siis mina riigi sellise pisendamisega nõus ei ole. Riik peab toimima igakülgselt ja antud juhul see lisaeelarve tegeleb väga erinevate teemadega, mis on inimestele oluline, sõltumata toimetulekust. Aga selle lisaeelarve üks eeltingimus, miks me neid koondasime, sõelusime, oli, et need on ühekordsed kulud. Toimetuleku piiri tõstmine on üks poliitika valikuid, mida ma praeguses seisus ise toetaksin, aga ma ei tea, kas see on meile jõukohane. Aasta keskel seda lihtsalt selles formaadis teha ei saa. 

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud minister! Mõni aeg on olnud juttu tõesti lisaeelarvest või ka lisaeelarvetest. Põhiliselt see teema on tegelikult riigikaitsehanked ja investeeringud. Kas te saate kinnitada, et see praegune lisaeelarve jääb sellel aastal viimaseks? Minu arust põhiline asi, millest see sõltus, kas lisavahendeid just riigikaitsesse panustada on võimalik lisaeelarvega, on see, kuidas on võimalik neid hankeid nii laskemoonas kui teistes investeeringutes Kaitseministeeriumil ja riigikaitseinvesteeringute keskusel teha. Tuleb sel aastal veel mõni lisaeelarve sel teemal või ei tule?

Aitäh! Mul ei ole mingit voli väita, et tuleb. Üldiselt on ikka nii, et neid asju ei tohiks liiga sageli olla. Praegu ka mina pean endale paremini selgeks tegema, miks see arusaamine, et muutusi tuleb teha, eelarve muutmise formaadis mahtu suurendama, nii varakult ministeeriumides tekkis, kus see otsuse ruum on, kus me oleme selle täpsuse tagaajamisel saavutanud jäikuse. Aga kaitsehangetel, nagu ma mainisin, ei ole võimalik järjekorras niimoodi ette trügida. Kaitsetööstused on praegu suure surve all ja Kaitseministeerium on tunnistanud, et tänavu veel kiiremini kaitsevarustust hankida ei saa. Sellepärast me piirdusime mittesõjaliste asjadega ja kulutustega praegu selles eelarves. Ma mõtlen, kas mul jäi veel midagi vastamata. Ei, vist ei jäänud.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud rahandusminister! Kindlasti minu eelmine küsimus ei pidanud kuidagi silmas seda, et eelarves olevad muudatused on vähetähtsad. Kahtlemata, riigikaitse valdkonnas, ma arvan, me oleme teiega suhteliselt ühel lainel, ja tihtipeale tundub, et valitsuse sammud siin on pigem lühemad, kui sotsiaaldemokraatidele meeldiks, ja aeglasemad. Ehk kindlasti julgustame siin ambitsioonikalt toimetama selle 5% suunas. Ja neid otsuseid me toetame. 

Miks ma küsisin just nimelt inimeste vaates, on see, et keset kriisi tõesti, ma nüüd teie enda sõnavara kasutades, mina eeldaksin jah, et Vabariigi Valitsus keskendub vähekindlustatud inimeste toetamisele, sealhulgas eelarvepoliitiliselt ka lisaeelarve vaates. Ja öelda sellega, et noh vaatame, kas järgmine aasta on raha, ülejärgmine aasta on raha – aga inimestel juba täna on rahaliselt raske. Te teate seda, olite nõus. Teie enda vastusest tuli ka välja, et te tajute seda, et tegelikkuses toimetulekuraskuste hulk on päris suur ja toimetulekupiiri tõstmine hinnatõusu valguses asjakohane. Ma küsin, kas valitsuskabinet on valmis seda küsimust arutama või kui parlamendis, siis teie erakond seda ettepanekut toetama.

Aitäh! Minul seda muljet ei ole küll jäänud, et sotsiaaldemokraadid oleks kunagigi olnud riigikaitses mingisugused liidrid ja ambitsioonikad kulutajad. Ambitsioon kipub neil tekkima siis, kui endal näiteks on siseministri portfell, ja siis järsku muutub sisekaitse kuidagi proportsionaalseks tähtsalt ka sõjalise kaitsega, sõjale vaatamata, ja tehakse ka asju, mida valitsuse enamus tegelikult heaks ei kiida. Tehakse ka asju, mis isegi oma valdkonnas, valdkonda ei puutu, nagu lasteaeda. Nii et ma seda iseenda iseloomustust hoiaksin natukene tagasi, oma partei iseloomustust, teie puhul. 

Aga ma ei tea, kuidas te siis, te tahate jätta muljet, et kui aasta keskel mitu korda ei ole kõige nõrgematele tehtud uut toetust või toimetulekupiiri tõstetud, siis järelikult ei ole üldse midagi tehtud. Ei, see on lisaeelarve, ühekordsed kulud, kuhu püsikulusid ei lubatud kirjutada. Me tõstsime, tulime sellega lihtsalt välja selleks, et teha järgmistesse aastastesse eelarve ruumi. Ja toimetulekupiiri tõstmine on loomulikult püsikulu, mis, kuigi ta mulle on, tundub vajalik, on ta paraku vajalik paljude muude ambitsioonide ja soovide keskel. Nii et ma ei tea, mis saab olema selle saatus, selle idee. Aga aasta keskel lihtsalt öelda, et meil on siin nüüd kriis ja nüüd me avastasime, et aasta keskel kiiruga tuleb teda tõsta, sellega ma ei ole muidugi päri.

Suur tänu! Tanel Kiik, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa. Lugupeetud Riigikogu esimees! Mul on ainult selline tehniline täpsustus või parandus. Austatud minister enne heitis ette heale kolleegile Andrei Korobeinikule, et ta kasutab seda protseduurilist küsimust kuidagimoodi küsija maine kahjustamiseks. Antud juhul minister kasutas seda Riigikogu istungi pulti pigem meie erakonna nii-öelda ründamiseks, mitte küsimusele vastamiseks. Lihtsalt, et kui me tahame parlamendi liikmetelt sellist heast tavast kinnipidamist, siis eeldaks sedasama ministrilt. Ainult selline tehniline täpsustus.

Aitäh! Mina siin istungi juhatajana eeldan, et lugupidavad ollakse mõlemat pidi. See võiks olla kõige parem viis siin saalis seda diskussiooni pidada. 

Aga Priit Sibul, teil on küsimus. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Te oma sissejuhatavas sõnavõtus ütlesite, et ega me ei jõua ja ei ole võimalik ka täiendavaid hankeid relvastuse kontekstis läbi viia, sest tehastel on võimekused ja asjad. Ma ei usu, et nüüd on täpselt aru saada, mis see vajadus meil nii-öelda kiirkorras selle lisaeelarve kontekstis on, kuivõrd mulle jäi ka mulje, et teie enda arusaam on ju samamoodi, et kui üldse kuhugi peaks raha täiendavalt panema, siis on see riigikaitse. Ja siis teil oli ka veel viide selle kohta, et järgmiste aastate eelarved on veel keerulisemad. Miks neid kulutusi, mida te praegu siin lisaeelarvega tulete tegema, ei saaks siis järgmise aasta eelarve kontekstis teha, see jäi mulle veidi selles sissejuhatavas sõnavõtus arusaamatuks.

Aitäh! Eks te jäite hiljaks. Me siin mingis asjas oleme ühel meelel, aga ma vastan siiski ära Tanel Kiigele, kes jõudis õigeks ajaks, millegipärast suhtleb minuga, aga istungi juhataja kaudu. Ma arvan, õige debatt on see, kui ei jäeta väiteid õhku. Teie kasutasite seda küsimise pulti oma erakonna kiitmiseks ja valitsuserakondade kehvemana näitamiseks, mis puudutab kaitsekulusid. Ma võin teile kinnitada, Sotsiaaldemokraadid ei ole olnud kunagi kaitsekulude eestvedajad. Kas see ongi … Kas nad peavad olema? Ma arvan, et tingimata ei pea. Ma mäletan aega, kus nad nõudsid ka kaitsekulude vähendamist, ma olin siis rahandusminister. Aga lihtsalt see vahetu mälestus teiega koalitsioonist on see, et siseministri kulud tulid palju kergemini, sest oli läbirääkimiste jõud erakonna esimehel ja siis me tegime asju, mis mitte kellelegi teisele ei meeldinud, mingi libedarada kusagil, kui igalt poolt maja põleb, nüüd teeme järsku libedaraja, või tahame piirivalvet militariseerida asjadega, mis on selgelt sõjaväe funktsioon … Olimegi päris kurjad sellel teemal ühiselt Eesti 200-ga valitsuses. Nii et jätke, see iseloomustab, mis enda omal jäänud tegemata. Siis ma ei pea ka sellele vastama. Aga lisaeelarve vajaduse koha pealt ma ütlesin kohe alguses, ma olen seda ka vahepeal öelnud, härra Sibul, et me otsustasime ühekordseid asju tõsta tulevastest veel pingelisematest aastatest sellesse aastasse, et mahtuda tulevikus paremini ära oma 5%-lise ja rohkemate kuludega eelarve reeglitesse. Vaatamata sellele vabastusklauslile, mis lubab 3%-st ka 1,5% rohkem kulutada, SKP-st miinusesse eelarvet, me oleme väga suurtes raskustes järgmine aasta eelarve tegemisel, kui see 5,4 või palju see välja hõigati, peaks realiseeruma. Üks võimalus on, et ta ei realiseeru, nagu kaitsehangetega tihti juhtub, et nad võtavad aega, nihkuvad aastate vahel. Aga me ei saa eelarve tegemisel seda eeldada ja selles mõttes me neid ühekordseid asju tõstsime järgmistest aastatest praegusesse aastasse, kus oleme eelarvega paremini toime tulnud, kui on lootust tulla järgmisel ja ülejärgmisel aastal. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Kõigepealt täpsustus. Minister väitis, et aasta keskel seda sellises formaadis teha ei saa. Toimetuleku piiri tõstmise kohta ma lihtsalt meenutan, et viimati tõsteti toimetuleku piiri 200 euroni 1. juunist 2022 sama aasta lisaeelarvega. Aga küsin selle kohta. Tõepoolest, te olete korduvalt seletanud, kuidas tuleviku pingelistest eelarvetest tõsteti ühekordsed kulud sellesse aastasse, et järgmisel aastal paremini eelarvereeglite sisse ära mahtuda. Ehk siis praegu on pingutus teha ikkagi maksimaalselt kulusid. 

Täna rahanduskomisjonis eelarve nõukogu andis ka ülevaate oma seisukohtadest ja on see fundamentaalne mure, et enne COVID-it püsitulud ei katnud püsikulusid, ei katnud pärast COVID-it, ei katnud enne sõda, ei kata pärast sõda, ei kata ka selle RES-i perioodi lõpuks. Kuidas lahendada ära see mure, et meie püsitulud ei kata püsikulusid? Aitäh!

Ongi keeruline. Aga ärge mulle sõnu suhu pange. Mina ütlesin toimetuleku piiri tõstmise kohta aasta keskel lisaeelarve formaadis, mille lähteülesanne oli, et me ei tekita siin püsikulusid juurde. Lähteülesanne oli lisaeelarvele antud: püsikulude keeld. Ja sellepärast ei arutanud me selles formaadis toimetuleku piiri tõstmist, kuigi nagu ma mainisin, me oleme seda teemat mitteametlikult puudutanud küll järgmise aasta kontekstis, aga lubadusi kahjuks anda ei saa. Sest väga halvasti on praegu eelarvega järgmistel aastatel kaitsekulude vajaduse kasvamise tõttu.

Mis veel vastamata jäi? (Saalist vastatakse midagi.) Aa, see suur … See ei ole kindlasti selle eelnõu raamides küsimus, aga ma pean tunnistama, et ma ise olen viinud minevikus ainult struktuurse ülejäägiga eelarveid kuus tükki Riigikokku, ja olen väga pettunud, et see kultuur vahepeal kadus, ja kadus selliselt veel, et otsa tulid kriisid. Me ei olnud ei COVID-iks, energiakriisiks ega sellega seotud Ukraina sõjaks eelarveliselt valmis. Me ei olnud manööverdamisruumi endale tekitanud. Seda hakkas valitsus, kus teiegi minister olite, 2016 seda lõhkuma ja eelarve seis läks kohe miinusesse, viivitamatult. Juba aasta lõpul suutsite 2016. aasta eelarvet halvendada. See oli eelarvepoliitika muutus. Seda peab meenutama. Lihtsalt nii on, selle vilju me praegu sööme. Püsikulud ja püsitulud ei klapi kokku.  

See juhtus Ratase esimese valitsuse ajal. Valitsuse otsusega lubati struktuurset miinust, mida me varem ei lubanud. Eelarve seadus isegi, võib-olla oleks võinud sinna kirjutada suurema paindlikkuse, vältimatult varem või hiljem seda oleks tulnud teha, aga siis oleks pidanud seda järgima. Aga jah, me olime kriisideks ikkagi miinuses ja sealt see miinus tuli.  Nii et vale mehe käest küsite. Mina olen kritiseerinud seda poliitika muutust pidevalt, niikaua kui Postimees oli veel vaba ajakirjandus ja selliseid tekste avaldas. Nii et lugege ja te saate teada. 

Reili Rand, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Alustan positiivsest. On väga positiivne, et selle eelnõuga lõpuks ometi riigikaitsesse lisaraha otsustamiseni oleme jõudnud või jõudmas. Aga teatavasti on ka inimeste toimetulek osa julgeolekust. Ja te olete oma ettekandes siin korduvalt rõhutanud seda muret, et riigieelarve on keerulistes oludes. Aga üha rohkem peresid tunneb sarnast kitsikust või suurematki kitsikust enda perede rahakotis. Küsin selle kohta, et kas lisaeelarvet menetledes oli kõne all ka, et peredele toetavaid või leevendavaid otsuseid võiks meile otsustamiseks siia tuua? Räägime peretoetuste ühtlustamisest või kui toetusi jagada ei ole soov ja valmisolek, siis näiteks koolitoitu suuremal määral kompenseerida.

Aitäh! No toimetuleku julgeolekustamine on mulle küll väga ebausutav, sest Eesti ei ole nii kihistunud, et meil peaks siin klassiviha ja klassivastuolud kuidagi olema need, mis riiki lõhuvad. Aga koolitoit jah on  … Sellised näited muidugi pigem tekitavad jällegi kiusatust olla irooniline. Minu arust ei ole koolitoit isegi osa haridusest, aga igatahes ei pea ta olema keskvalitsuse poolt täielikult kinnimakstav. See, et üldse riik ühe euroga vist koolitoitu toetab, on suur vastutulek, tegelt peaks see olema koolipidaja roll ja vastutus. Aga me siin kombineerime: midagi paneb riik ja midagi paneb paneb omavalitsus. Ja ma ei tea, kas inimene või kas lapsed tänapäeval või lapsevanemad, kuidas nendega suhe on, see on vist erinev. Ei ole mul otse kokkupuudet päris sellega momendil. Julgeolekuks seda teemat ei maksa pöörata. Olekuks küll. 

Ja kuidas ma ütlen? Kui hariduskuludest rääkida, siis mina rõhuksin ikka hariduse sisule ja õpetajatele, ja jätta toiduraha siis pigem teisejärguliseks, kuna üldiselt lapsed ikkagi kõhu täis saavad. Need erandid peavad olema paremini sihitud, kui nad seni on. Ka lastetoetuste puhul ütlen sama. Ilmselt minu lapsed ega lapselapsed näiteks päris õiglaselt maksumaksja arvel seda koolitoitu ei saa, aga eks ta ole jällegi töökorralduse seisukohalt võib-olla mõistlik. Ma ei taha pikalt arvustada seda valikut. Vahepeal oli siin ju hariduse põhiteema koolitoit, nagu oleks kotlet tähtsam kui õpik. Sellega ma praegu küll sõdin siin natuke rohkem, kui vaja oleks selle teema raames. Julgeolek kindlasti ei ole see, ükskõik mis.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Mul on küsimus. Kultuuriministeeriumi haldusalas on seletuskirja lehekülg nr 14. Te olete ikka lubanud saadikuid aidata, kui aru ei saa, ja nüüd ma veidikene abi palungi, et nendest eelarvemuudatustest aru saada. Kas see esimene punkt, kus siin räägitakse osaliselt 9 miljonist ja siis 5 miljonist 864 tuhandest ja 1 eurost, et kas see sisuliselt tähendab tõstmist osad eelmise aasta vahendid, mis jäid kasutamata, tõstetakse sellesse aastasse ja kasutatakse siis? Ja siis siin lehekülje viimane punkt, kus räägitakse osadest remonttööde korrigeerimisest, kus arendustegevusest tõstetakse remonttöödeks vahendeid, ja siin on objektide loetelu. Me oleme mitmel korral, käesoleva aasta eelarve menetlemisel me oleme teiega rääkinud ka Põlva lasketiiru küsimust. Küsimus on, et kas ka selle eelarve menetluse ajal tuli kusagilt, arutati ka Põlva lasketiiru või ei olnud see küsimus päevakorras, sest siin on osad objektid konkreetselt nimetatud.

Te räägite, te räägite mingist eelarve sisemisest ümbertõstmisest. See ei puuduta ületoodavaid vahendeid, sellele ma võin küll niimoodi esimese hooga ära vastata. Aga ma tõesti ei tea neid kõiki, nende kõikide väikeste muutuste tausta. Ja kui te ütlete, et mina olen lubanud teid kõiges aidata, siis tegelikult on pigem nii, et minu ametnikud aitavad enne mind, kui ma teile appi tulen. See on hästi-hästi tehniline, raamatupidamislik asi, kus ma ei tahaks ennast siduda mingisuguse isikliku arvamusega. Ma kiiruga ei leia siin seda kohta. Nii et kui te tahate kirjalikult, siis ma hangin need andmed. 

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mulle on hästi sümpaatne see, kui te ütlete, et oma valdkonnas – ja ma arvan, et te oletegi rahanduses pädev – te teate ja teistel teemadel austate neid, kes oma valdkonnas kõnelevad. Lubage mul jääda eriarvamuse juurde, mis puudutab koolitoitu ja toimetulekupiiri, kuigi pean tõdema, et te olete toimetulekupiiri osas alati olnud seda meelt, et seda tuleb tõsta.

Mu küsimus puudutab aga seda, kuna mina ei oska nii täpselt eelarvet lugeda, et kas selles eelarves, lisaeelarves, mis praegu on, on sees ka see mure, mis puudutab 25–30 miljonit, mis on vajalik infotehnoloogilise süsteemi SKAIS parandamiseks. See mure, ja seda muret jagab ka peaminister, on tõsine. Sotsiaalkindlustusamet on selle probleemiga mitmed korrad tulnud. Ja ei ole mõtet Maret Maripuud nagu märtriks või ohvriks tuua selles osas, et tema tegemata töö on. Tegelikult on selleks, et seda tööd teha, vaja rahalist ressurssi. Kas lisaeelarve selle lahendab?

Aitäh! SKAIS on natuke pikema vinnaga asi kui see lisaeelarve. See mure on teadvustatud ja sotsiaalminister on ka mulle edasi kandnud. Aga jah, ma arvan, et see on järgmise aasta eelarve üks prioriteet, mitte selle lisaeelarve.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Aastal 2016 mina olin kahe lapsega kodus olev sotsiaaldemokraatide valija. Ekskursid eelarvepoliitika lõdvendamise teemalisse ajalukku on väga huvitavad. Aga kuna tõesti meil on varsti 10 aastat olukord, kus püsitulud ei kata püsikulusid, siis minu küsimus oligi seotud sellega, et kui lisaeelarve motivatsioon, ka teie kirjeldus on, puhtalt lubada maksimaalselt kulude tegemist järgmistel aastatel ja ühekordsed kulud ettepoole tuua, et see on samalaadne tegevus nagu teie meelest taunitud käitumine aastatel 2016 ja hiljem, kus meil ei ole püsivaid tulusid kulude katmiseks. Praegu me ka manööverdame, et seda maksimaalset kulu kuhugi erinevate aastate vahele ära mahutada. Kuidas te näete, kuidas seda muret tuleks siis lahendada, et me saaksime jätkusuutliku eelarvepoliitika, püsitulud kataksid püsikulusid?

Aitäh! Põhjus, miks mina tulin alati kergelt struktuurses ülejäägis eelarvetega, oli just nimelt, et neid küsimusi ei tekiks, et me saaksime olla manööverdamisvõimelised ja kriisideks valmis. Sellepärast me ei saa ilma selle ekskursita. Kui te küsite, et kuidas sellest üle saada, siis see küsimus algab ju sellest, kuidas me sinna sattusime, kas te olete seda toetanud, kas te olete selles süüdi. Ma ei ole seda toetanud ja ma ei ole selles süüdi. 2016 ametisse asunud valitsus asus eelarveseisu kohe halvendama. Ja need kommentaarid olid siin puldis toonaselt rahandusministrilt: "No kuulge, kas teid rahuldab siis majanduskasv? Meid ei rahulda!" Majanduskasv oli umbes 3%. Täiesti korralik, potentsiaalile vastav, Eesti potentsiaalile vastanud majanduskasv. Nemad otsustasid, et nad muudavad ära eelarvereegli, sest siis hakkab … Teie otsustasite. Mina arvasin, et te olite ka 2016 juba ametis, 2016 lõpus. Aga täpselt selline retoorika oli, et riigi kulude peal seisab majandus. Ja läks veel aastat kolm, siis rahandusminister, juba uus rahandusminister, rääkis juba seda juttu, kuidas majandus seisab riigile makstud maksude peal. See oli nagu eriti kole. Muidu ta rääkis igasugu asju. Kui palju ta neid kontrollis, kui palju ta koperdas lihtsalt sõnastustes? Aga see oli päris õudne. 

Ja mina ikkagi olen eelarvekonservatiiv, ma tean, kuidas poliitikas, kui raskelt protsessid on pööratavad. Ja kui sa lähed neid lihtsalt jõuga lõdvendama, nagu on praegu läinud või mindi siis 2016, siis oli ette teada, et satume sellesse, ja ma kirjutasin sellest päris palju toona. Me oleme selles olukorras. Ja ka kultuur, kogu kultuur on nii palju muutunud, et siin saalis ei leia piisavalt inimesi, kes oleksid nõus seda seisu muutma. Teen mis suudan omalt poolt, aga ei hakka praegu lubadusi lisaeelarve arutelu raamides andma. Vaatame, kas järgmise aasta eelarves saab teha midagi paremaks, kui praegu paistab. 

Reili Rand, palun!

Jätkan oma küsimust perede toetamise kohta. Ma sain aru, et oma esimesele küsimusele, kuidas lisaeelarve perede toimetulekut toetab, ma vastust ei saanud. Aga ma küsin siis konkreetsemalt. Meil on siin üks põnev arutelu alanud Tallinna linnas seoses lisaeelarve menetlemisega ja on tehtud ettepanek seal lihtsalt öeldes lasteaedade kohatasu kaotada või luua nii-öelda tasuta lasteaiakohad. Just lisaeelarve raames on teie erakonnakaaslased ka sellise ettepaneku teinud ja põhjendanudki seda, et nüüd on ootamatu vajadus tekkinud ja seetõttu on ka sellise olulise muudatuse tegemine lisaeelarves põhjendatud. Aga kujutame ette, et Tallinn sellise muudatuse teeb, siis tõenäoliselt suurendab see oluliselt lisakoormust lasteaiakohtadele pealinnas. Tung kõrvalomavalitsustest, ma kujutan ette, kasvab veelgi. Ja sellest tulenevalt küsin: kas antud ettepanek võiks hoopis olla üleriigiline muutus, et lasteaed oleks osa haridusteest ja olekski Eesti peredele ja lastele tasuta?

Aitäh! Tõesti, see ei puuduta seda eelnõu ja Tallinna eest mina vastutust ei võta. Võin küll lisada, et ise haridusministrina ma selgitasin, et kuna lasteaed ei ole kohustuslik, siis on mõistlik siiski mingisugust lasteaiatasu hoida, kuni me ei leia sellele eelarvekatet. Kas praegu on leitud, ma pole kindel. Aga see loogika, et alusharidus võiks pigem olla tasuta ja kõrgharidus mitte – see on jällegi järgmine loogika, mida ma olen kaitsnud. Võib-olla tõesti, miks me tasuta pakume ülikooliharidust ja kohatasu küsime lasteaias. Siin väga head loogikat ei ole. Nii palju on, et kumbki pole kohustuslik, kooliharidus on.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Eelmise aasta piirmääraga eelarvest kannab Rahandusministeerium 2025. aasta eelarvesse üle 584 miljonit eurot. (Mikrofon ragiseb.) No ma saan aru, et juurde midagi ei tule, lihtsalt siin jagatakse …

Palun rääkige mikrofoni.

… laiali. Mitte laiali, vaid ümber.

Jaa, vabandust, proua Helme, kas te saate mikrofonile lähemal rääkida?

Rääkige mikrofoni … Mul läks algus täitsa kaduma.

Siis me kuuleme kõik paremini. Selles mõttes härra ministril oli õigustatud märkus, et me kuuleme halvasti. Kui te natukene mikrofonile lähemal räägite, siis me kuuleme kõik paremini. Aga suur tänu! Proua Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Ma saan aru, et selle lisaeelarvega ei jagata siin midagi laiali, vaid tegelikult jagatakse juba olemasolevat raha ümber, sest enamus ongi juba 2025. aasta eelarvesse sisse planeeritud. (Mikrofon ragiseb edasi.) Ja ma näen, et siin on sellised huvitavad prioriteedid, näiteks Riigikantselei saab 2,5 miljonit. Ja siin on erinevad suunad, aga põhimõtteliselt eesmärk on võimendada riigi propagandat, mis muu hulgas räägiks rahvale musta valgeks ehk et kuidas maksud tõusevad, aga maksukoormus ei tõuse, kuidas tulevad uued maksud, aga inimestele jääb selle kõige tulemusena ikka rohkem raha kätte, ja nii edasi ja nii edasi. Samas õpetajatele 8 miljonit palgatõusuks ei jätkunud. Miks sellised prioriteedid? Ma loodan, et te kuulsite nüüd selgelt.

Aitäh! Kui nüüd äkki saaks teile veel mikrofoni, et te esitaksite ka selle küsimuse, mis teid tegelikult huvitab. Suutsin kinni püüda hulka krabina sekka, mis ei ole küll teie süü, lihtsalt võib-olla telefon teil kutsus, aga te rääkisite, kuhu oleks võinud teie arvates raha minna. Aga mis see üks prioriteet on, see läks tõesti kaduma. (Saalist räägitakse.) Kui te suudaks oma küsimused niimoodi formuleerida, et minut aega ei tänitaks, siis ma saaksin aru, mis see teie huvi on. Ma hea meelega diskuteerin teiega, kui ma saan täpselt aru, mille üle peaks diskuteerima. Heitsite mingisugust artiklit ette, mille te neelasite ise alla, millega ma kuulsin igasugu halbu asju, kuidas valesid asju tehakse. Proovige äkki uuesti või delegeerige see küsimus oma naabrile, kes oli võib-olla lähemal ja sai aru, mida te küsisite.

Mart Maastik, palun! 

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Püüan hästi rahulikult formuleerida oma küsimust. Ma loen siin lisaeelarves tööjõukulude ridu ja neid on küll keeruline siin kokku arvutada, aga enamus neist on miinusmärgiga. Ehk siis suurenevad tööjõukulud. Ma tahaksin teada teie käest, kas teil on ka täisülevaade, milline on selles lisaeelarves nende kulude ja tulude bilanss seoses tööjõukuludega. Kas tööjõukulud suurenevad või vähenevad ja kui palju kokkuvõttes kogu selle paksu lisaeelarvega? 

Jah, see on piisavalt paks, et olla konkreetne selles mõttes vastustes, et näidata neid kohti. Ja ma kindlasti küsin sellistel juhtudel ise ametnike abi, aga eelarve tegemise tingimus oli meil poliitiline valik, et me püsikulusid ei tõsta. Aga kui seal on palgakulud plussiga, siis kuskil mujal on analoogsed kulud järelikult miinusega. Need ümbertõstmised on üks selle eelarve osa. Bilanss iseenesest võib olla ka sedapidi hoopis tööjõukulusid suurendav, et näiteks finantstehingud kaudselt tekitavad ka tööjõu vajadust. Kui Eesti Energiale eraldatakse 100 miljonit, siis selle rakendamisel, ei saa salata, tekib ka mingisugune tööjõu vajadus. Nad küll teistpidi jällegi vähendavad tööjõudu. Selliseid kaudseid personali liikumisi on selle taustal. 

Aga me oleme eelarve tegemisel, tegelikult esimese koalitsioonilepingu tegemisel seadnud eesmärgiks, pannud ministritele kohustuse leida 5%, 3% või 2% järgemööda aastati kokkuhoidu artiklites, mis seisnevad tööjõukuludes, majanduskuludes, toetustes. Ja see on olnud valdkonniti väga erineva raskusega ülesanne. Eriti raske on olnud kultuuril, kus on toetused ja sedasorti tegevuskulud. Nii et nemad on olnud struktuursetel põhjustel justkui kõige valusamalt seisus. Aga jah, selle lisaeelarve eesmärk, eeltingimus on, et püsikulusid juurde ei tekitata, järelikult ka uusi ametikohti ei looda ega looda ka palgatõuse.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on kahju, et te Riigikogu liikmete suhtes ei ole lugupidav, vaid esimese asjana võtate neid kohe nuhelda. Mina olen vähemalt kümneid kordi kuulnud, kui te olete Moonika Helmele öelnud, et ta tänitab teid. See on ikka kummaline vastus, vastuste stiil küll teil. Aga jäägu see teie südamele, kuidas te olete kriitika talumatuse osas peaaegu et nullilähedane. 

Aga proovige lahti seletada, mida tähendab kliimamuutuste leevendamine ja kliimamuutustega kohanemine. Seletuskirjast ei saanud ma aru, millele see kõik kulub ja kuidas me siis kliimamuutustega kohaneme selle lisaeelarve kaudu. Küll oli siin … Kõik need olid väga kummalised kulud. Mina ei saanud aru, äkki aitate.

Kõigepealt, proua Helme puhul see ei käinud, et ta mind tänitaks, vaid ta tänitab Eesti riiki, tänitab eelnõu, tänitab halvemal juhul ka ettekandjat, seda ta ka tavaliselt ikka natuke teeb. Aga minu etteheide on see, et selle küsimuse sissejuhatus, kogenud kolleegina ütleks, peaks viima küsimuseni, mitte igale poole laiali, nii et lõpuks see küsimus ise kaob ära, ei ole loogilist seost selle eelneva tänituse – siiski ma nimetan, see on tänitus, kuna ta ei ole suunatud sellele küsimusele – ja küsimuse vahel. Sellepärast lähebki …

Härra minister, aga ma teeks nüüd ettepaneku, et läheks nüüd selle konkreetse küsimuse juurde. Küsimus oli hästi konkreetne, katsuks sellele vastuse leida. Siis me …

Aga see ongi ju …

Siis me suudame siin väga lugupidavalt diskussiooni jätkata.

Kliimamuutuse küsimus ei olnud konkreetne. Küsijal on ees mingisugused küsimused või küsimuses mingisugused kirjeldused ja tegevused, mida mina peaksin hakkama täpsemalt otsima, ja samamoodi ette saaksin lugeda seda, mis tema nina all on. Mina ikkagi saan aru, et see on tema poolt praegu hinnang kliimapoliitikale. Ma kujutan ette, et nende tegevuste, neid tegevusi, mis kliimamuutustega kohaneda aitavad, on riigis väga erisuunalisi. Kui te oleksite küsimusse pannud loetelu, siis me oleksime proovinud mõtestada neid natukene. Aga üldjoontes ikka rahandusminister koondab kokku poliitikavalikud teistest ministeeriumidest, mitte ise neid ei tee rohkem kui üldises poliitilises loogikas.

Aga jah, ma ei saa keelata näiteks Kliimaministeeriumil edendada projekte, mis aitavad kohaneda kliimamuutustega, või siis ka Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumil, kes edendab mingisuguseid uuringuid, projekte või ennetavaid meetmeid. Ei saa kuidagi eitada. Aga teil on paber ees, lugege, saate targemaks. Proovige vastata või küsida siis nii, et ma saaks kirjeldada seda poliitikavalikut nii palju, kui ma tean.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Mul on küsimus seoses Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumiga. Siin lisaeelarves oli suhteliselt väike see osa, mis puudutas seda ministeeriumi. Aga siit on küsimus, et kas selle ministeeriumi poolt tuli mingisuguseid täiendavaid ettepanekuid siis lisaeelarvesse või neid ei tulnud. Ja ennekõike huvitab just näiteks ühistranspordi rahastamine. Kas see oli kuidagi laual, et juba enne suve see puudujääk ära lahendada või ei olnud?

Aitäh! Selle lisaeelarve eeltingimus, nagu ma olen juba mitu korda öelnud, oli püsikulude mittesuurendamine. Kui regionaalministeerium oleks tulnud ühistranspordireformiga, mida me ootasime juba Piret Hartmanilt, siis oleks valitsus saanud arutada, mis rahavajadus või kokkuhoid seal tuleb ja mis on struktuurne võit kogu selles asjas. Aga sellist asja pole tulnud. Mina tean, et ministrilt tuli pressiteade, et ta sooviks 50 miljonit juurde saada. Aga nii need asjad ei käi. Ma püüan mõista tema võimet seda ära kulutada ja ühistranspordi idee ei ole mulle mitte kauge. Aga mul ei ole seda raha kuskilt võtta niimoodi. Lisaraha peab olema mingi äärmiselt ahvatlev põhjus teiste ministrite jaoks, mingi väga tuntav muudatus üldises elukorralduses, et üldse seda arutama hakata. Praegu on ikkagi kõik need toredad plaanid vaja ellu viia olemasoleva ja ühest servast kogu aeg kärbitava eelarve raamides, mitte pressiteadete ja kirjadega.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, et lubatakse siin veel küsida! Meile on siia toodud seaduseelnõu 651 ehk riigi 2025. aasta lisaeelarve seadus. Vaat seda me siin loeme ja lähtuvalt sellest me ka käsime. Mina küsisin oma eelmise küsimuse väga selgelt raha suunamise prioriteetide kohta, mida saabki ainult küsida. Minu järgmine küsimus on samamoodi. Ma loen: Justiits- ja Digiministeerium saab 3,1 ja isegi rohkem miljonit, et tagada e-valimiste jätkusuutlikkus ja parendada e-hääletuse infosüsteemi. Proovige mulle lahti seletada ja äkki te kirjeldate, mida saab muuta turvalisemaks süsteemis, mis on juba a priori põhiseadusevastane ja täiesti ebademokraatlik.

Aitäh! See viimane on teie hinnang ainult. Aga IT-süsteemi saab alati paremaks teha. Infotehnoloogia areneb, ka ründevõimalused suurenevad, samuti tehnilised seadmed vahetuvad. Nii et ma ei oska sellele täpsemalt vastata. Mida te ütlesite prioriteetide kohta? Ma ei tea, minu jaoks on nagu väga laialivalguv kirjeldus asjadest, ei ole prioriteetide kirjeldust. Prioriteet tuleb sõnast prio, mis viitab ühele kõige tähtsamale. Mina teie esimesest küsimusest aru ei saanud, mis selles pikas jutus teile tähtis on: mis on lihtsalt hinnangute jagamiseks ja mis oli küsimuse tähtsus. Läks täiesti kaduma. Ma vabandan, aga teil oli võimalus uuesti küsida. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt rahandusminister! Minu küsimus on seotud kulude planeerimise täpsusega, ütleme siis nii. Üks võimalus on lisaeelarve tekitamiseks planeerida tulusid alla ja kulusid üle. Aga ma ei kahtlusta, et sellega praegu tegemist on, kui ma vaatan üldist sellist planeerimise täpsust Rahandusministeeriumis. Aga siiski ma loen: Rahandusministeeriumi valitsemisalas rahasid tõstetakse ümber ja põhjenduseks on: soodsa elektri hinna tõttu on kulud osutunud planeeritust väiksemaks. Ja siin minu küsimus, et kui Rahandusministeerium on planeerinud ja on üllatavalt soodne see elektri hind osutunud Rahandusministeeriumi arvestuste kohaselt, miks siis teistes ministeeriumides ei teki. Kas nemad on arvestanud teistsuguse energia hinnaga? Ja kas teie arvates ka praegu Eesti riigis on elektri hind soodne?

Aitäh! Ma arvan, et praegu on ta väga soodne, ta on tihti päeva jooksul negatiivne ja päeva jooksul on börsihind. Minu arust on elektri hind ülehaibitud teema, ta moodustab ettevõtete kuludest keskeltläbi alla 1%, perede omast umbes 4%, aga juttudest on üle 100% kõik elektri hinna üle. See rida seal viitab lihtsalt sellele, et Rahandusministeerium on juba hööveldatud üsna õhukeseks ja mindi selle põhjendamisega, et kust siiski raha leiti, üsna konkreetseks. Aasta keskel võib tõesti elektri hind olla oodatust madalam, eriti suvel, eriti taastuvenergia olemasolul. Ja sealt kokkuhoid, selle ümbertõstmine markeeriti ära. Aga jah, need põhjendused võiksid ka teistes ministeeriumides olla sama detailsed. Mul ei oleks selle vastu midagi, kui nad leiaksid kokkuhoidu ka selles, et elektri hind on väga odav. 

Aga muidugi ei ole poliitiliselt küll kuidagi tark mul tunnistada, et elektri hind on odav, kui ta on negatiivne või nullis. Mina peaksin ikkagi oigama siin sellest, kuidas elekter teeb inimesed vaeseks. Aga mulle tundub endale natuke teisiti, et see on ülepingutatud, ühe artikli üle kurtmine. Üldine elukallidus, toiduainete hinnad kahtlemata on teised. Aga elektri hind ei ole see põhiline.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Targutasite siin elektrihindade üle, kuidas see on nii väike osa sellest, siis arvestades seda, et energiahinnad mõjutavad kõiki teisi aspekte samamoodi, siis teie nimetatud 1% on ju naeruväärne. Aga ma räägin siiski sellest lisaeelarvest ja ma nüüd natuke näppude peal lugesin kokku, et tööjõukulud suurenevad üle viie miljoni. (Saalist räägitakse.) Ma ikkagi paluks nüüd seda selgust, et mis koha pealt siis meie valitsus pingutab ja kus koha pealt see kokkuhoid hakkab meil tulema, kui reaalselt on näha, et tööjõuhinnad on tegelikult tõusnud. Tähendab, eelarves tööjõuhinnad on tõusnud.

Tööjõuhinnad?

Tähendab, palgad, (Saalist räägitakse.) palgakulu. Ühesõnaga, eelarves on üle viie miljoni. Lisaeelarvest küsiti lisaraha just nimelt tööjõukuludeks.

No vaat, selle elektri hinna kohta on jällegi kommentaar, et see ongi arvestus, elektrikulu ettevõttel keskeltläbi on alla 1% praeguseks. Ei ole nii tähtis teema, nagu te räägite. See, et ta mõjutab kõiki teisi hindu, 0,9% mõjutab järgmisi asju. Aga keskeltläbi on valdkondi, kus ta on väga olulise … Aga küllap te olete ettevõtetes käinud ja kui te mõistlikult küsite, siis lüüakse käega, et ei, see ei ole üldse määrav. Määravad on muud kulud. Aga ma ei tea, mis see maksuralli, mis jutt … Te räägite nüüd maksude alandamisest, millest te rääkisite?(Saalist vastatakse.)

Maksudega on nüüd niimoodi, et selle aasta 36,8%-lt kukub maksukoormus 35%-le aastaks 2029 viimaste otsuste ja eelnõude tulemusena. Kõige suurem võit maksude langetamisel kodanike vaates, mitte riigi vaates, tuleb Isamaa maksuküüru kaotamisest, mille hind on peaaegu pool miljardit, läheneb 500 miljonile, aga maksusüsteemi taastamine on seda väärt ja ühtlasi ka majandusele stiimul. 

Oli veel mingi küsimus? Tööjõu hind. Tööjõud on peidus siin ja seal kuludes, aga selle lisaeelarve eeltingimus oli, et ta ei suurenda püsikulusid, tööjõud võib olla ka ühekordne. Ja kuna siin on väga palju sisemisi ümbertõstmisi, siis ei ole mina eitanud, et ka tööjõu real võib-olla mõni koht plussiga, mingis muus kohas on see järelikult miinusega. Ja mis on suur tulemus, on loomulikult see, et kui me prioritiseerime riigikaitset, siis riigikaitses tuleb ka meestele palka maksta. Kus tõesti on arvestatav tööjõukulude kasv, on tervishoius, nii inimeste arvu kui ka palgakasvu enda poolest.

Aitäh! Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Sooviks teilt aru saada või palun selgitage, miks ikka jätkub ühistranspordis sihuke kummaline rahastamine, mis on valitsusest valitsusse ja aastast aastasse kestnud, kus kõik me teame, palju ühistranspordi dotatsiooniks kulub, need kulud kasvavad. väga palju kasvavad need taristutasudest aasta-aastalt, aga ometi üheski eelarves pole seda õiget kulu sinna lähedalegi sisse planeeritud ja käib sihuke kummaline tants. Kas selliseid valdkondi on Eestis veel? Miks see lisaeelarve lõpuks seda ära ei lõpeta, mis need põhjused on? Palun selgitage!

Tantsu ei toimu. Aga nagu ma juba korra mainisin, kui ma valitsuse tulin, siis oli minister Piret Hartmanil kohustus tulla välja struktuurse reformiga ühistranspordis. Me ei oleks välistanud, et oleks ka leitud kokkuleppe mingis lisarahas, aga eelkõige oleks see pidanud olema struktuurne võit. Aga peab tunnistama, et sellist toimivat projekti ei tulnud, kuigi valitsuses käidi. Ja nüüd on praegusel regionaalministril sama ülesanne. 

Tantsu ei toimu. Aga kuna oodatakse seda reformi, siis planeeritakse osa ühistranspordi rahast sihtotstarbelisena valitsuse reservist ja vastavalt vajadusele eraldatakse. Ega see ühistranspordi kulu planeerimine ei ole ka väga lihtne, seal on omad valemid, ja kütuse hind, nagu ma mäletan, on üks komponent, mis võib muuta üldsummat päris palju. Nii et see on selline poolik reform. Ma loodan, et me ükskord jõuame tulemuseni ka.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Sama teemaga, ega sealt tegelikult vastuseid ei tulnud, et miks siis niimoodi rahastatakse ühistranspordikeskusi. Praegu üle riigi on eelarve puudujääk, ütleme, transpordiliikluses kokku 37 miljonit, ja see arvestamine, palju see peab olema aasta alguses või eelmise aasta lõpus, ta on tegelikult väga lihtne: iga ühistranspordikeskuse juhatus teab neid summasid ja ilmselt teab ka Rahandusministeerium. Aga miks siis kohe ei panda neid sisse, seesama 35 või 37 miljonit, miks venitatakse kogu see aeg? Kuskil oktoobris-septembris hakkavad ühistranspordikeskused rabelema ja ehitama plaane B ja C ja D, kui rahastust ei tule, mis siis hakkab juhtuma. Miks selline lähenemine on, et kohe ei panda eelarvesse raha sisse?

Aitäh! See ei puuduta tõesti seda lisaeelarvet, ühistranspordikeskused ka ei puuduta lisaeelarvet. Ma ei hakka kogu riiki ära kirjeldama. Liiga pikalt niigi vastasin sellele küsimusele.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Oluline on ju riigikaitsekulude kasvatamine ja teie räägite ka sellest kohati täitsa õigel moel. Aga laia riigikaitse all on siin kummalisi asju, nagu Riigikantselei toetuste eelarve suureneb 2,2 ja poole miljoni euro võrra, laia riigikaitse vahendite võrra, eesmärk suurendada meediamajade suutlikkust kriisis tegutseda ja nii edasi. Ja muu hulgas toetuse eesmärkide alla on kirjutatud: arendada kohalike väljaannete jätkusuutlikkust. See on nii universaalne asi, et sisuliselt te maksate erameediale raha, mille puhul on veel suur oht, et nad muutuvad riigivõimu käepikenduseks, kui Riigikantselei seda teeb. Ma arvan, et kui EKRE niimoodi teeks, siis te ütleksite, et küll on paha lugu, nüüd tehakse midagi hullu. Kuidas teie seda kommenteerite?

See on õige küll, et kui EKRE seda teeks, siis minus oleks suur umbusk, sest te olite ju paralleelmeedia ja sõltumatute instituutide kriitikas Eesti meister. Mina ise olen sellise poliitika jällegi vaenlasena medalimees, võib-olla mitte meister. Aga tõesti, ma olen tauninud neid rohkem, kui ma olen kedagi teist kuulnud, sellist poliitikat, ajakirjanduslaadseid tooteid ja ajupesu oma auditooriumile. 

Nüüd, see konkreetne asi on kergem juhtum, kui on EKRE, see on Riigikantselei ülesanne riigi üldist toimimist garanteerivaid asju, ideid koondada. Ja need paar miljonit on projektitaotluste vormis võimalik saada meedialiidu ettevõtetele. Siia kuuluvad sellised respekteeritud ajalehed, sealhulgas, et oleks selge, kuulub siia ka Aivar Koka Vooremaa. Ta siin oli väga mures teiste saajate pärast, aga võin rahustada veel kord, et ka tema võib sealt raha taotleda oma ajalehele. Aga need on projektitaotlused, need peavad olema ausalt riiklikel eesmärkidel, ja ma ei kujuta ette, et keegi saaks siin vähimalgi määral näidata partei mütsi. Minu arust see on välistatud. Ma ei karda väga. Aga see delikaatne teema, kui valitsus eraldab raha meediale, sellega ma olen nõus, et see küsimus on täiesti arusaadav teil. Jätab kahtlase mulje opositsioonile, aga ma arvan, et vastus siiski on rahustav, ka mulle on rahustav. Ma ka ei saanud kohe hingerahu. Praegu ma suhteliselt võtan seda leplikult.

Anti Allas, palun! 

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Kõigepealt aitäh, et te mu küsimusele vähemalt püüdsite vastata, kolleegile enam eriti seda ei soovinud. Aga palun selgitage. Kui Riigikogus ministri käest küsitakse, tehakse ettepanek, et näiteks lisaeelarve puhul võiks olla aastaid selline puudujääk likvideeritud, mis ei ole ju loogiline, et päris suuri miljoneid jagab valitsus ja sellesse ei sekku selgelt parlament, kes peaks eelarve läbi andma selle loa, kas seda raha kasutada nii või mitte. Palun selgitage, miks ikkagi ühistranspordi mitukümmend, 30 järjest kasvavat miljonit järjest võetakse nii-ütelda reservist ja see ei ole riigieelarves. Miks te seda ära ei soovi lahendada? 

Aitäh! See raha on sihtotstarbeliselt planeeritud ja jagatakse välja vastavalt täpsustusele. Seal on omad valemid, kuluvalemid, mida arvestatakse, nii palju kui ma olen kursis asjaga. Ma arvan, et see on endist viisi niimoodi. See ei ole minu valik, ei ole minu eelistus, aga mitu aastat on niimoodi olnud. Ja oodatud on vastavatelt ministritelt siiski seda ühistranspordi reformi. Palju lihtsam oli muidugi tasuta jagada ja kinni maksta ja siis kulud läksid taevasse. Me loobusime sellest poliitikast ja loobumine oli õige, aga nüüd uue transpordisüsteemi ehitamine ilmselt on käinud sellele ministeeriumile natukene üle jõu esialgu. Aga küll nad midagi välja mõtlevad, ma arvan, midagi paremat. Neid märksõnu on palju olnud, ma ei hakka neid kordama, mis suunas peaks arenema. 

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Rahanduskomisjonis toimunud arutelu palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli tutvustama rahanduskomisjoni liikme Diana Ingeraineni. Palun!

Hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas oma istungil eelpool tutvustatud eelnõu 20. mail. Rahanduskomisjoni oli palutud ka rahandusminister Jürgen Ligi. Ja rahandusminister tutvustas eelnõu. Komisjoni liikmed said küsida, osa vastuseid saadeti ka hiljem kirjalikult järgi. 

Ja lõpuks tehti otsused. Konsensuslikult otsustati, et võetakse eelnõu täiskogu päevakorda 2. juunil, see on täna. Konsensuslikult otsustati teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ja kolmas konsensuslik otsus oli määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind. Ja tehti ka neljas otsus: teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 6. juuni. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Keskerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Andrei Korobeinik. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Ma alustaks tsitaadiga: "Kõik, mida Partei tõeks peab, on tõde. Võimatu on näha reaalsust teisiti kui Partei silmade läbi." See alati meenub siis, kui hea kolleeg, rahandusminister Jürgen Ligi esineb siin Riigikogus. Kohe, kui tuleb mõni ebamugav küsimus, on süüdi küsija. Ja kõik, mis Jürgen arvab, ongi tõde. Keset majanduslangust tutvustab Jürgen majanduskasvu. Ta selgitab siin, et lisaeelarve ei ole mingisugune majanduskasvu tekitamise instrument. Ja sisuliselt väidab ta seda, et lisaeelarvel ei olegi mingit mõtet.  

Aga tegelikult meil on olukord, kus Eesti majandus langeb kolm aastat. Seda ei saa põhjendada välisfaktoritega, kuna sellised riigid nagu näiteks Leedu kasvavad samal ajal, olukorras, kus Leedu riigipiir on ühine nii Venemaaga kui ka Valgevenega. Põhjus on väga selgelt Reformierakonna juhtimises.  

Reformierakond muidugi ei ole ainuke. Siin on väga tore näha, kuidas sotsiaaldemokraadid avastasid, et toimetulekutoetus on väga väike. Ja need on samad inimesed, kes vähem kui pool aastat tagasi hääletasid maha keskfraktsiooni ettepaneku tõsta toimetulekutoetus 250 euroni. See ja paljud muud küsimused on tegelikult lisaeelarve teemad.  

Meil on olukord, kus riik võtab raha kõige vaesemate inimeste käest ja põhjustab sellega tugevat majanduslangust. Jürgen rääkis siin sellest, et kohe hakkab maksukoormus langema, majandus hakkab kasvama. Ja ta unustab mainida seda, et see rikaste maksusoodustus, mis on plaanitud 1. jaanuariks, läheb riigile maksma üle poole miljardi. Seesama niinimetatud maksuküür läks maksma omal ajal kolm korda vähem ja ta jättis raha kõige vaesemate kätte. See on see põhjus, miks Eesti majandus on koroonaajal ja enne koroonat kasvanud kiiremini kui pea kõik Euroopa Liidu majandused. See on see põhjus, miks Reformierakond ei suuda majanduskriisi ajal teha ühtegi päästvat sammu, kuna nemad jagavad raha vaid rikkamatele.  

Ja lisaeelarve oleks üks instrument, kuidas seda olukorda parandada. Aga selle asemel lahendatakse seal ainult ülekantavate summade uuesti jagamist ja ühtegi sisulist sammu ei tehta.  

Siin kolleegid küsisid ka tööjõu kohta. Tõepoolest, kui vana koalitsioon, Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid tulid võimule, lubasid nemad optimeerida riigiaparaadi, et ametnike arv ei kasvaks enam, vaid saaks teha riigivalitsemist soodsamaks ja efektiivsemaks. Tulemuseks on see, et iga aasta on meil aina rohkem ametnikke, ja see aasta ei ole erand. Ka see lisaeelarve suurendab rõõmsalt ametnike palka ja mitte ükski minister tegelikult ei kavatse enda ministeeriumis midagi optimeerida. Suur riigiaparaat on üks põhjus, miks Eesti majandus langeb olukorras, kus teiste riikide majandused saavad kriisiga palju paremini hakkama. Ja võib-olla kõige suurem … 

Võtaks veel lisaaega.

Ja kolm minutit lisaaega, palun!

Kõige suurem probleem on see, et eelarve koostamise põhimõtted ei ole piisavalt läbipaistvad. See võib olla enam-vähem sobilik olukorras, kus majandus kasvab ja nende suurte programmide abil suudavad ministeeriumid raha jagada, iga aasta tuleb seda raha rohkem. Aga täna meil on mitu aastat kestev majanduskriis ja reaalselt ei saa nende programmide sisust aru ka mitte mitte ainult ministrid, vaid ka ministeeriumide esindajad. Ja selle asemel, et korraldada Eesti majandusele saneerimist, korraldab Reformierakond Eesti majanduse matused, mis kestavad juba hästi mitu aastat. Ja kõige suurem probleem on see, et kui see koalitsioon vahetub, siis ta peab opereerima, uus koalitsioon peab opereerima eelarvega, mis on läbipaistmatu, ja Eesti riigi majanduse päästmine tegelikult võtab rohkem aega, kui ta oleks võinud võtta. 

Nii et mul on lootus, et vähemalt järgmise aasta eelarve koostamisel teeb Reformierakond muutuse eelarve koostamise printsiibis. Siis ta jätab neile, kes tulevad Reformierakonna asemele, võimalust Eesti majandus kiiresti päästa. Kui nad seda ei tee, siis me kaotame veel aastakese ja jätkame Euroopa Liidus majanduskasvu poolest viimasel kohal. Jõudu tööle!

Ja mul on veel muide ka tagasilükkamise ettepanek. Kohe leiame selle. Siin ta on. 

Suur tänu! Uues vormis, aga tõepoolest tagasilükkamise ettepanek on minu lauale jõudnud. 

Nii. Järgnevalt Urmas Reinsalu, palun, Riigikogu kõnetoolist! Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud rahvaesindus! 2024. aastal jõustus 16 Reformierakonna maksutõusu ja koormist. See tempo ajalises vaates kiirenes kaks korda. Kui selle aasta esimesel poolaastal jõustub juba sama palju maksutõuse ja koormisi. Vaatega 2026. aastasse plaanib Reformierakonna valitsus tõsta juba 26 maksu ja koormist. See tähendab selle aasta vaates üle miljardi euro täiendavat maksukoormat Eesti inimestele ja Eesti ettevõtetele. 

Valitsus peaministri isikus kõneleb, et valitsus on solidaarne ühiskonnaga ja vähendab ka sellel ajal valitsemiskulusid. Mis on aga tegelikkus? Valitsuse sõnul vähendatakse valitsemiskulusid 2025. aasta eelarves kokku 132 miljoni euro ulatuses ehk niinimetatud viis protsenti. Tegelikkus on kardinaalselt vastupidine: nimelt, Riigikontrolli analüüsi järgi 2025. aasta eelarves, mis me oleme vastu võtnud, kasvavad valitsemiskulud sellelt platoolt, mille pinnalt neid arvestati, 155 miljonit eurot. Ehk kulud ei vähene viis protsenti, vaid hoopis kasvavad viis protsenti. 

Kuid sellestki pole vähe. Eelmisel aastal valitsus ei kasutanud ära kokku vahendeid, mis neile kasutamiseks oli antud – 2,27 miljardi euro ulatuses. Valitsus on otsustanud, et sellest summast omakorda valitsemiskulusid tõstetakse kasutamiseks sellel aastal üle palgavahendeid 32 miljonit eurot, majanduskulusid 132 miljonit eurot ja erinevaid toetusi kokku 208 miljoni euro ulatuses. Ehk kokku 372 miljonit eurot. Koos lisaks baaseelarvest tõusva 155 miljoni eurose valitsemiskulude tõusuga saame kokku efektiivset valitsemiskulude tõusu sellel aastal 527 miljonit eurot. Panete tähele? See hakkab tõusma samasse suurusjärku maksukoormusega. Ainult et valitsemiskulud mitte ei vähene, vaid valitsemiskulud samal ajal kasvavad riigi eelarvestrateegia 2024–2027 baaslähtealusel. 

Ja selles olukorras on valitsusel jultumust tulla lagedale riigi kulusid kasvatava lisaeelarvega. See on häbematuse tipp olukorras, kus kõiki maksutõuse käsitletakse kui alternatiivitut seoses riigi majandusliku ja rahandusliku olukorra keerukusega. Paari nädala pärast jõustub 2%-line käibemaksu tõus üle riigi, mis toob kaasa selle, et inflatsiooniline spiraal saab uuesti hoogu juurde. Ja nii nagu pankade analüütikud on öelnud, see tähendab seda, et palka saavate inimeste ja pensionäride ostujõud – ehk nende elukvaliteet – on selle aasta lõpuks madalam kui aasta alul. Kahetsusväärselt valitsusel puudub igasugune inflatsiooni tõrje poliitika. Ja see on probleem nii majandusele kui ka inimeste toimetulekule. 

Isamaa ei vaidlusta sugugi neid laiapindse riigikaitse kulutusi, mida valitsus paneb ette selles lisaeelarves teha. Vastupidi, me toetame neid. Samas on selles eelarves rida väga väikseid, kuid konkreetse rahaeraldise perimeetriga rahaeraldisi, mis kangesti meenutavad – enne kohalikke valimisi – niinimetatud katuserahasid, mida valitsus on deklareerinud, et ta ei kavatse enam jätkata selle poliitikaga. 

Meie ettepanek on selge ja ühemõtteline: valitsus peab esitama parlamendile negatiivse lisaeelarve valitsemiskulude vähendamiseks vähemalt selles mahus, kui palju valitsemiskulude vahendeid tõsteti üle 2025. aastasse. Ning see tähendab ka siis katteallikat, sisulise kvaliteediga katteallikat sellele lisaeelarvele, nendele vajalikele valitsuse vaates kulutustele, mis puudutavad sisejulgeoleku teemade lahendamist. 

Praegu valitsus tõdeb oma käpardlikkust, et ta ei olnud võimeline ühe kümnendiku ulatuses – ühe kümnendiku ulatuses – ületõstetavatest valitsemiskuludest kokku hoidma selle aasta valitsemiskulusid, et see eelarve esitada minimaalselt vähemalt sisuliselt tasakaalus olevana. See on halb signaal riigi rahandusele ja see on usalduskriisi suurendav signaal Eesti ühiskonnale, nii inimestele kui ka majandusele ja ettevõtetele. 

Isamaa ettepanek on see eelarve eelnõu sellisel kujul tagasi lükata siin parlamendisaalis ja anda valitsusele seeläbi suunis esitada sisulise kvaliteediga valitsemiskulusid vähendav lisaeelarve ning selle ühe osana näha ette ka need vajalikud kulud, mida valitsus arvab heaks teha, et sisejulgeoleku vajadusi rahuldada. Sest praeguses olukorras on valitsus koostanud uue koalitsioonilepingu. Kahjuks rahandusminister ei olnud võimeline sisulist vastust andma, aga möönis ausalt, et selle koalitsioonilepingu kvantitatiivseid ehk rahalisi kulusid hõlmavaid arvestusi keegi teinud ei olegi, vähemalt rahandusministri või Rahandusministeeriumi käsutuses seda ei ole. Selle koha peal haigutavad küsimärgid. 

Ainukene ettepanek, mis on maksude valdkonda puudutavalt, on koalitsioonil välja tulla konkreetse ettepanekuga, mis on seotud internetikasiinode maksu langetamiseks, mis on seda paradoksaalsem, et needsamad mehed ja naised, riigi juhtkond, on seda internetikasiinode maksu tõstnud 2024. aastal jõustuv vana ja seadusesse määratlenud ka 2026. aastal jõustuvana. Nüüd on millegipärast võetud prioriteet kõikide muude maksutõusude kontekstis, et just nimelt see on valiku loogika, mis lähtub tõdemusest, et kui maksumäära langetada, siis maksutulu laekub ühiskonnale ja ennekõike riigieelarvesse rohkem. Hämmastav, et see seaduspärasus ei päde ühegi teise selle 26 maksu puhul, mida valitsus kavatseb jõustuda ja mis on juba seaduses määratletud eelseisva aasta perspektiivis. 

Isamaa annab üle ettepaneku lükata see rahanduspoliitiliselt ja sisult ebakvaliteetne lisaeelarve eelnõu tagasi. Aitäh!

Aitäh! Nii, ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Sikkuti. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud kolleegid! Kahtlemata, eks täpne eelarveseadus on parem kui ebatäpne, nii et on tehnilisi muudatusi, mida on vaja teha. Teiseks, laia riigikaitset puudutavad kulud, mis on sellesse aastasse siis lisaeelarvega plaanitud, nende tegemist sotsiaaldemokraadid toetavad. 

Samas, nii nagu eelmise aasta detsembrist, mil riigieelarve vastu võeti, on muutunud nii palju, et me tõesti teeme lõpuks kümnete miljonite eest muudatusi lisaeelarves, täpselt samamoodi on muutunud olud ka inimeste jaoks. Ja sotsiaaldemokraadid tõesti arvavad, et toimetulek on julgeolek, ja kui inimene ei suuda oma perele ostukorvi poest soetada, on väga keeruline loota, et tema motivatsioon riigikaitseks oleks kõrge. 

Sotsiaaldemokraadid on esitanud ettepaneku ka toiduainete käibemaksu langetamiseks, käibemaksumäära langetamiseks, et tõepoolest anda eelis nii Eesti toidutootjatele kui muuta toidukorv inimesele soodsamaks. Aga arusaadavalt selles küsimuses on siin saalis ideoloogilised erimeelsused. Samas, arvestades vajaduspõhist toetamist, ma arvan, ei ole siin ideoloogilist erimeelsust selles, et toimetulekupiiri tuleks tõsta, ja seda seisukohta rahandusminister siin puldis ka väljendas. Hea näide on suvest 2022, kus 1. juunist toimetulekupiir tõsteti 200 euroni. Juunist 2022 on möödunud nüüd enam-vähem täpselt kolm aastat. Selle aja jooksul hinnad on pea viiendiku võrra kallinenud. Seetõttu on toimetulekupiiri tõstmine erakordselt asjakohane. 

Kui vaadata eelarve kulusid toimetulekutoetusele, siis näiteks 2024. aastal need kulud vähenesid 2023. aastaga võrreldes. Vaatamata sellele, et meil abivajajaid on palju, eelmise korra toimetulekupiiri tõstmise järel nende arv kasvas, tuhatkond leibkonda lisandus, siis paljudel inimestel läheb ka paremini ja toimetulekutoetust ei ole olnud vaja. Nüüd, kogukulud 38,7 miljonit eurot 2024. aastal, isegi kui need viiendiku võrra tõusevad, nad mahuvad ilusti selle lisaeelarve raamesse ja on võimalik see muudatus tahte korral kiiresti rakendada. Nii nagu valitsus peab oluliseks, et laia riigikaitse kulud tõsta aasta võrra ettepoole ja teha nüüd ära, ega toimetulekumurede lahendamine ei kannata samamoodi oodata. 

Eelmisel korral 50 euro võrra toimetulekupiiri tõstmise kulu oli 5,3 miljonit eurot hinnanguliselt ja võimalik, et jääb sellesse suurusjärku ka tulevikus. Sotsiaaldemokraadid teevad vastavasisulise muudatusettepaneku sellesse lisaeelarvesse ja tõesti otsivad siin saalis poliitilist toetust selle sisulise mure lahendamiseks. Vajaduspõhiseid toetusi kõik siin saalis tegelikult toetavad. Me räägime abi võimaldamisest neile, kellel on tõesti kõige raskem. Ja lisaeelarve eesmärkidega peaks see olema kooskõlas. Nii nagu on vaja kiiresti reageerida laia riigikaitse teemadel, on vaja kiiresti lahendada ka toimetulekumured. 

Selle kõrval küsisin rahandusministri käest tegelikult kaks korda, kuidas lahendada see küsimus, et püsitulud ei kata püsikulusid. Ja ei ole mingi argument öelda, et vot kuna me olemegi sellises puudujäägis, siis ei ole võimalik ka toimetulekupiiri tõsta, sest kõiki teisi kulusid me selles puudujäägis teha ikkagi saame. Meil on enne COVID-it, pärast COVID-it, enne energiakriisi, pärast energiakriisi, enne sõda, pärast suurt sõda pidevalt olukord, kus püsikulud on suuremad, kasvavad kiiremini kui püsitulud. Ja ka praegu ei vastanud sellele küsimusele ei rahandusminister ja ei ole ka valitsuse koalitsioonileppes seda lahendust tulemas. Nii et siin on ainult üks järeldus. Rahandusminister teab seda muret, selle olemust, teab ka valitsus, aga selle lahendamine lükatakse 2027. aasta valimiste järgsesse aega, sest tegemist on ebapopulaarse teemaga, mida arutada. 

Nii et, kolleegid, kutsun teid üles toetama sotsiaaldemokraatide muudatusettepanekut toimetulekupiiri tõstmiseks. Ja panen valitsusele südamele, et tegelikult ei ole võimalik ka jätkusuutliku eelarvetrajektoori peale liikumist lükata 2027. aasta valimiste järgsesse aega ja ausat arutelu peaks pidama varem. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa. Palun!

Tänan, lugupeetud juhataja! Kahjuks ei saa siin ministriga näost näkku debatti pidada, sest ta ilmselt arvab siis, et Riigikogu liikmed on jälle tänitama hakanud. See paistab olevat siin meie põhitegevus tema arvates. Aga kui kriitikataluvus on nii madal, kas siis ikka tasub siia pulti tulla?

Jürgen Ligi, jah, on omas elemendis. Kunagi ta oli omas elemendis ka siis, kui ta tegi palgaarmeed ehk tahtis kaitseväge likvideerida. Siis ta oli omas elemendis, kui Eestis toimus maailma suurim rahapesu. Ja nüüd ta on jälle omas elemendis: nüüd ta siis korraldab majanduse kidumist, mille kohta on jällegi tõendid laual, et majanduslangus oli 0,3% esimeses kvartalis. 

Ehk siis selle praeguse koalitsiooni tegevuse peamine karakteristik on võimetus tagada majanduskasvu ja samal ajal kindla käega meie juhtimine kidumise ja tegelikult ka majanduskriisi poole. Ja mitte ainult majanduskriisi, vaid ka energiakriisi poole, mille puhul me nägime Hispaanias ja Portugalis juhtunut, aga paraku ei ole see silmi avanud. Juhuelektri peale kulutatakse ka selles lisaeelarves märkimisväärne summa raha. 

Kõike seda oleks vaja ju riigikaitsele. Kõik, iga sent, mis pannakse valesse kohta, jääb puudu olulistest asjadest, nagu riigikaitseteemast, mis peab olema prioriteet kindlasti. Aga probleem on selles, et kui majandus kidub, siis tegelikult jääb raha vähemaks, olgu või protsent 5. Nii et sellisel keerulisel ajal minu optimismi praegu ei tõsta ka 5%. Minu optimismi tõstaks see, kui meil oleks majanduskasv ja siis oleks 5% – on täiesti usutav, et me saavutaksime märkimisväärse hüppe kaitsevõimes. Aga nüüd on see kõigest number majanduse kidumise tingimustes. 

Toome mõned praktilised näited. Selle küsimuse ma tõstatasingi oma küsimuses: nimelt, 2,5 miljonit, et arendada kohalike väljaannete jätkusuutlikkust. Tuleb tuttav ette? Koroonaajal supsutati meediat selleks, et ta räägiks seda juttu, mida valitsus tahab. Nüüd supsutatakse kohalikke väljaandeid ja meediaid, nagu neil oleks väga kehv olukord. Minu meelest Ekspress Grupp aina laieneb ja laieneb, ja igas suunas ka Leetu, Lätti ja kuhu veel. 

Miks me peaksime Ekspress Grupile peale maksma kodanike rahaga? Ekspress Grupp on, võiks öelda, nii kurb kui see ka ei ole, kunagine Eesti ajakirjanduse lipulaev on muutunud vasakäärmusluse hääletoruks. Näiteks tuulikuteemalisi kriitilisi artikleid seal lihtsalt ei avaldata. Vasakäärmuslik arvamusdiktaator Paris lihtsalt lükkab need tagasi, ütleb: "Ei sobi! Ei sobi! Ei sobi kahjuks!" Tema abikaasa lükkab need Õhtulehes tagasi. Nii et meie rahvas saab ajupesu, valet, informatsioonilist tegelikkuse moonutust. Ja seekord pannakse sinna jälle 2,5 miljonit juurde. 

Õigupoolest algab ju tarkade otsuste tegemine tegelikkuse korralikust peegeldusest. Aga me ei saa peegeldust, me saame helgiheitja tuld endale silma näiteks Ekspress Grupist, selle asemel et saada informatsiooni või vähemalt debatti. Me ei saa sealt isegi debatti, me ei saa minimaalseltki sõltumatu ajakirjanduse kriteeriumile vastavat informatsiooni. 

Ma palun kolm minutit lisa.

Kolm minutit lisaaega, palun.

Nii et siin on kurb lugu, kuidas riik mõjutab ajakirjandust endale meeldivas suunas ja me oleme seda varem näinud ja mis kõige hämmastavam, Jürgen Ligi tunnistas seda ohtu ise siit puldist, ütles, et opositsioonil on õigus seda küsida küll. Hetkeks ta unustas tänitamise jutu. Ma olen siin väga murelik. 

Nii, läheme edasi. Riigikogu Kantselei suunab, just Riigikogu Kantselei, see tähendab meie kantselei, kellel on kogu aeg rahast puudus, isegi välisreisidele ei jätku raha sellel kriitilisel ajal, kus on vaja Riigikogu liikmetel teha välispoliitikat, toetada meie Välisministeeriumit, meie pisikest diplomaatilist korpust tugevdada oma tegevusega, aga ei, Riigikogu Kantseleilt suunatakse ehk võetakse ära Justiits- ja Digiministeeriumi eelarvesse üle kolme miljoni euro, et tagada mobiiliga valimiste jätkusuutlikkus, parandada e-hääletuse infosüsteemi, tagada valimiste infotehnoloogiline tugi ja turvaline e-valimisprotsess. Ravimatut haiget ei saa ravida. Kaua te ravite? Ebaseaduslik hääletamisviis, pime valimisviis, mida ligi pool elanikkonnast ei toeta. Kuidas saab sinna raha veel panna? Te peaksite kiiremas korras ka rahvusvahelise avalikkuse ees oma näo taastama. Muidu tuleb võib-olla meie juhtiv liitlane USA ja ütleb, et kas teil ikka on demokraatia ja kas teil on sõnavabadus, kas seal on demokraatia, kas sellisesse riiki peaks investeerima tähelepanu, kas siia peaks investeerima riigikaitse raha? Nad on andnud signaali oma liitlastele, et kui te sõnavabadust ei taga, siis miks me peame teie selja taga olema? Diktatuuririike ju ei toetata, autoritaarseid riike nad ei peaks toetama. Ja kuhu meie siirdume, on kahtlane.

Ja kõik selle rumalusele kuluva raha, nagu ma ütlesin, kolm miljonit, oleks me võinud panna välispoliitikasse, USA-suunalise tegevuse arendamiseks, Ukraina-suunalise diplomaatia arendamiseks. Aga ei, M-valimised on ikka tähtsamad. Läbipaistmatu valimissüsteem on justkui parem.

Ja muidugi, läheme edasi. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium suunab 35 000 eurot Kliimaministeeriumi valitsemisala infotehnoloogiakeskusesse Maa- ja Ruumiametile, ja nii edasi ja nii edasi. 82 töökohale tarkvaralitsentsid, arvutitehnika. Selliseid pudinaid, mis lähevad kliimamajanduse peale, on siin ikka lugematu hulk. Oleks võinud koolidele vähemalt mõne droonikomplekti selle raha eest osta. Mul on ka siin häid nõuandeid. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 651 esimene lugemine lõpetada. Aga meile on laekunud kaks ettepanekut, üks neist Eesti Keskerakonna fraktsioonilt ja teine Isamaa fraktsioonilt ja mõlemad on identsed ja teevad ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud riigi 2025. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu 651 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Austatud ametikaaslased! Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ja Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud riigi 2025. aasta lisaeelarve seaduse eelnõu 651 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 14 Riigikogu liiget, vastu 45, erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega on eelnõu 651 esimene lugemine lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 6. juuni kell 16.00.  Nii. Enne kui me läheme edasi teise päevakorrapunkti juurde, Helle-Moonika Helme, teil on käsi püsti. Kogemata? (Saalist vastatakse.) Selge, kogemata läks vastu, seda juhtub siin saalis üsna tihti. Arusaadav!

Läheme edasi tänase teise päevakorrapunkti juurde ja selleks on Riigikogu liikmete Züleyxa Izmailova, Riina Sikkuti, Anti Allase, Jaak Aabi, Ester Karuse, Lauri Läänemetsa, Heljo Pikhofi, Andre Hanimägi, Tiit Marani, Helmen Küti, Tanel Kiige, Reili Randi ja Raimond Kaljulaidi 14. aprillil käesoleval aastal esitatud arupärimine Pihlakodu juhtumi ja prokuratuuri tegevuse kohta. Palun arupärimist tutvustama siia Riigikogu kõnetooli riigikogu liikme Züleyxa Izmailova. Palun!

Head kolleegid! Austatud minister! 14. aprillil käesoleval aastal esitasime sotsiaaldemokraatidega justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale arupärimise seoses Pihlakodu juhtumiga. Võib-olla mõned nendest küsimustest on saanud selle aja jooksul võib-olla mitte just kõige soovitumad vastused. Aga meie küsimused olid järgmised. Kas minister jagab seisukohta, et prokuratuuri hinnang, mille kohaselt vägistamine ei pruugi põhjustada kannatanule kahju, on vastuolus Eesti õiguse ja väärtusruumiga? Kas ministri hinnangul on prokuratuur sellise käitumisega rikkunud haavatavate isikute õigusi ja seadusest tulenevat kohustust neid kaitsta? Kas ministri hinnangul saab prokurör, kes on öelnud, et iga tahtevastane suguühe ei pruugi põhjustada vaimset või füüsilist tervisekahju, oma ametis jätkata? Millised distsiplinaarsed või sisekontrollimeetmed on justiitsministeeriumi pädevuses seoses prokuratuuri töö hindamisega selles konkreetses juhtumis? Ja kas on plaanis algatada sõltumatu järelevalvemenetlus, et hinnata kogu kriminaalasja käsitlemist prokuratuuris? Ning milline on ministri järgnevate kuude tegevuskava, mille tulemusel poleks Eestis enam ühtegi prokuröri, kes seaks kahtluse alla, et iga vägistamine tekitab alati tervisekahju? Ja milliseid muudatusi tuleb ministri hinnangul teha, et sellistes juhtumites oleks edaspidi kannatanute õigused ja inimväärikus paremini kaitstud? Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh, austatud juhataja! Hea Riigikogu! Hakkan küsimustele siis järjest vastama.  

Esimene küsimus: "Kas Te jagate seisukohta, et prokuratuuri hinnang, mille kohaselt vägistamine ei pruugi põhjustada kannatanule kahju, on vastuolus Eesti õiguse ja väärtusruumiga?" Kõigepealt ma siiski rõhutan üle, et prokuratuuril ei ole sellist seisukohta ja ei saa ka olla sellist seisukohta, sest vägistamine on igal juhul sellise kahju ulatusega, meil on karistused selleks karistusseadustikus ette nähtud, üks kuni viis aastat vanglakaristust, raskendavatel asjaoludel kuus kuni 15 aastat vanglakaristust. Selliste karistustega asume me Euroopa Liidus keskkohal. Nii et nii pikkadest vanglakaristustest rääkides me igal juhul ju oleme seisukohal, et kahju vägistamine igal juhul tekitab. Ja ka prokuratuur on sellel seisukohal, et vägistamine põhjustab alati kahju. Olen seda ka siin saalis mitu korda juba tegelikult käsitlenud, et jah, tõesti oli tegemist ühe äärmiselt ebaõnnestunud väljendusega teises kontekstis. Aga ikkagi rõhutan üle selle, et prokurör on taotlenud ju ka kannatanutele abi riigi poolt määratud kaitsjana, see kaitsja ka riigi poolt määratud sai. Miks advokaat jättis vastavad kahju hüvitamise avaldused esitamata, seda uurib vastavalt seadusele advokatuuri aukohus.  

Teine küsimus: "Kas Teie hinnangul on prokuratuur sellise käitumisega rikkunud haavatavate isikute õigusi ja seadusest tulenevat kohustust neid kaitsta?" Siin ma siiski rõhutaksin seda üle, et prokuratuur ongi loodud ju ainult ühel eesmärgil. Prokuratuuri ainus tegutsemise eesmärk on seista kannatanute õiguste eest läbi kuritegude kvaliteetse menetlemise ja teo toimepanijate vastutusele võtmise. Ehk see ongi prokuratuuri olemasolu mõte. Samuti on prokuratuur see asutus, kes võtab ja peabki võtma kannatanute taasohvristamise vältimist väga tõsiselt ja erilise hoolega siis hoida neid kannatanud, kes on ühiskonna haavatavamates gruppides. Iga rasket kuritegu menetlev prokurör annab endast parima, et olla kannatanute poolel ka empaatilises vaates. Ja tõsi on see, et igapäevases töös, kus prokurörid ju, nende igapäevane töö ongi ju kohtuda kannatanute ja nende lähedastega, ja tõsi on ka see, et sageli on kannatanud ja lähedased inimlikult arusaadavalt võib-olla oma elu kõige  hullemates hetkedes parasjagu ja seetõttu ei ole tõesti harvad need olukorrad, me saame inimlikult sellest kõik aru, kus täiesti arusaadavate emotsioonide tõttu võib osa infot kaduma minna. Inimlikult, veel kord, on see arusaadav ja üleilmne nähtus. Loomulikult prokuratuur pingutab, et see infovahetus oleks võimalikult täpne. Aga siin on üks asjaolu veel, mida meil tuleb silmas pidada. Nimelt, prokurör peab teatud distantsi menetlusosalistega ikkagi hoidma ja see tuleneb uurimise erapooletuse nõudest. Ja uurimise erapooletuse nõue tähendab seda, et prokurör peab välja selgitama kohtumenetluseks vajalikud määrava tähtsusega faktid ja tõendid ja tegutsema igati objektiivselt. Inimlikult me saame aru, et olukorras, kus kannatanud või kannatanu lähedased kogevad parasjagu tõesti inimlikult arusaadavalt väga suurt valu, väga suuri psühholoogilisi raskusi, võib see neutraalsuse nõude täitmine prokuröri poolt neile tunduda kuidagi kauge ja külmana. Aga tasakaalupunkt selle õigusriigis ettenähtud neutraalsuse ja erapooletuse, faktipõhisuse ja teiselt poolt empaatia ülesnäitamise vahel on kindlasti äärmiselt oluline. Ja kindlasti on prokuratuur Tabasalu Pihlakodu juhtumit analüüsinud, omad järeldused teinud. Seda näitab kas või see, et kui te olete tähele pannud, praegu on väljas kuulutus prokuratuuris uue avaliku suhete juhi leidmiseks. Nüüd veel kord rõhutan üle, et ka antud juhtumil just prokurör oli see, kes kannatanutele taotles riigi õigusabi kaudu esindaja määramist, ehk et ta tegi kõik, mis on prokuröri võimuses, et maksimaalselt aidata kannatanuid selles juhtumis. See esindaja ka määrati. Kannataja esindaja rolliks ongi seista kannatanute ja nende lähedaste varaliste õiguste kaitsel. Prokuratuuril seaduse järgi ei ole muuseas ka isegi mitte õigust kuidagi takistada kannatanu esindajaid, antud juhul ei olnud seda ka kuidagi plaanis. Lisaks on nii prokuratuur kui Justiits- ja Digiministeerium kohtunud Sotsiaalkindlustusametiga, et leida viise hoolekandeasutuste klientide õiguste paremaks kaitsmiseks, ja ka menetluses selgunud detailid selle kohta, kuidas süüdistatav tõenäoliselt toimis, edaspidi aitavad hooldekodudel selliseid sündmusi, noh, tõenäoliselt mitte lõpuni vältida, sest see ei ole kusagil maailmas päris lõpuni õnnestunud, aga vähemalt viia need riskid absoluutse miinimumini. Ja kindlasti see õppetundide arutelu jätkub järgnevatel ümarlaudadel. Tõesti, kõik osapooled on väga tõsiselt sellesse suhtunud. Ma ikkagi nagu rõhutaks seda veel kord, et kui me vaatame seda, kuidas prokuratuur seksuaalkuritegusid või seksuaalsüütegusid kriminaalasjades lahendab, siis tunnustagem siiski Eesti prokuratuuri. Eesti prokurörid on olnud selles edukad. Vaatame kas või viimast meediakünnist ületanud juhtumit, kus Rain Elmiku puhul, keda kahtlustatakse praegu selles, et ta võis vägistada vähemalt 18 naist, siis need kannatanud leiti selle kaudu, et prokuratuur pöördus, politsei ja prokurörid pöördusid avalikkuse poole, et leida veelgi kannatanuid ülesse. Nüüd, kui me kahtlustaks prokuratuuri selles, et nad ei võta asja kogu südamest, siis kas või juba see juhtum ju näitab, et vastupidi, väga-väga tõsiselt võetakse kõiki neid asju. Eelmisel aastal registreeriti Eestis üle 472 seksuaalkuriteo ja nendest üle kolmandiku Põhja ringkonnaprokuratuuris, ja registreeritud kuritegudest on tänase seisuga kohtusse saadetud juba 249 kuritegu.  

Kolmas küsimus: "Kas Teie hinnangul saab prokurör, kes on öelnud, et iga tahtevastane suguühe ei pruugi põhjustada vaimset ja füüsilist tervisekahju, oma ametis jätkata?" Sellele konkreetsele küsimusele ma olen ka varem siin saalis Riigikogu liikme Izmailova küsimusele vastanud, 15. aprillil. Jään selle seisukoha juurde, et tegemist on olnud äärmiselt ebaõnnestunult öeldud lausega. Prokuratuur on seda korduvalt kahetsenud. Prokuratuur on seda kahetsenud avalikult Eesti Rahvusringhäälingu saates, ka konkreetne prokurör Arika Lepp on seda isiklikult kahetsenud. Päris tõsiselt, kõikidel inimestel võib juhtuda see töö käigus, et nad ütlevad valesti mõistetud lause vales kontekstis. Me üldiselt ikkagi Eesti õigusriigis seisame selle eest, et inimesi ei vallandataks, no tõesti, ebaõnnestunud ütluse tõttu. Ma rõhutaksin üle, et Arika Lepp on tegelikult väga hinnatud ekspert nii prokuratuuris kui ka koostööpartnerite silmis. Ta tegeleb alaealiste asjadega ja lähisuhtevägivalla kuritegudega vanemprokurörina. Ja kui te meenutate kas või eelmise aasta Arvamusfestivali, siis Arika Lepp võttis seal sõna ja tutvustas väga kirglikult ja põhimõtteliselt, kuidas tuleb prokuratuuris rohkem rakendada kannatanukeskset menetlust ja kuidas ta toetab ka nõusolekuseaduse eelnõu jah-mudeli põhimõtet, just selleks, et kannatanute õigused oleks maksimaalselt tagatud ja teo toimepanija võetaks igal juhul vastutusele. Selles konkreetses kriminaalasjas käib praegu kohtumenetlus, prokurör on viinud kõik temast sõltuva kohtusse. Veel kord, kannatanute varaliste õiguste kaitseks prokuröri algatusel taotletud riigi õigusabi korras abi andnud advokatuuri esindaja suhtes käib aukohtu menetlus, viga tekkis nagu teise koha pealt.  

Siis järgmine küsimus. Siiski eelmisele küsimusele vastates, ma korraks peatun veel ikkagi, et prokuratuur on meil ka sõltumatu. See ei ole nii, et minister jalutab prokuratuuri sisse ja hakkab prokuröre vallandama. Ja 16.04.2025 oli see saates "Pealtnägija", kus prokurör avalikult vabandas. Tsiteerin: "Ma vabandan selle eest, ma vabandan enda nimel, ma vabandan prokuratuuri nimel." Prokurör on korduvalt kinnitanud, et nii tema kui ka prokuratuur on üheselt veendunud, et vägistamine tekitab kannatanule alati kahju. Tsiteerin: "Vägistamine on äärmiselt raske isikuvastane kuritegu. Olen kohtus süüdistuskõnedes korduvalt ja korduvalt öelnud, kuidas vägistamine ja üldse seksuaalkuriteod on need, mis mõjutavad inimpsüühikat kõige laastavamalt. Nendesse tuleb suhtuda äärmiselt tõsiselt. Need teod on ohtlikud ja ühiskondlik hukkamõist nende tegude eest peab olema ühene." 

Neljas küsimus on distsiplinaarsete või sisekontrollimeetmete kohta, justiitsministeeriumi pädevuse kohta. Justiits- ja Digiministeeriumil õigus algatada distsiplinaarmenetlus riigi peaprokuröri, juhtiva riigiprokuröri või juhtivprokuröri suhtes. Antud juhtumi raames oleme täiendavalt suhelnud prokuratuuriga ja saanud ka kõik vajalikud selgitused. Konkreetselt distsiplinaarmenetlusõigust meil ei ole ministeeriumi poolt. 

Viies küsimus: "Kas olete algatanud või plaanite algatada sõltumatu järelevalvemenetluse, et hinnata kogu kriminaalasja käsitlemist prokuratuuris?" Õigusriigile kohaselt ei ole ministeeriumil õigust, ja see on välja toodud. prokuratuuriseaduse § 9 lõikes 1, ei ole prokuratuuri üle teenistusliku järelevalve tegemise õigust jälitustegevuse planeerimises, kohtueelses kriminaalmenetluses ja riikliku süüdistuse esindamisel kohtus. Ja rõhutan veel üle, et ka kriminaalmenetluse seadustiku § 30 lõige 2 toob välja selle, et prokuratuuri volitusi kriminaalmenetluses teostab prokuratuuri nimel prokurör sõltumatult, alludes üksnes seadusele, mitte poliitikutele.  

Kuues punkt: "Milliseid muudatusi tuleb Teie hinnangul teha, et sellistes juhtumites oleks edaspidi kannatanute õigused ja inimväärikus paremini kaitstud?"Ma vastasin sellele suures osas juba teisele küsimusele vastates. Kõige olulisem on ikkagi Eestis kuritegusid ära hoida. Ja kuritegude ärahoidmisel on äärmiselt oluline nõusolekuseaduse jah-versiooni vastuvõtmine. Muus osas teises küsimuses sellele vastasin. Aitäh teile!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Riina Sikkut, palun!

Hea esimees! Lugupeetud minister! Ebaõnnestunud väljaütlemisi on kõigil ja te väga ilusti selgitasite ja tõite välja prokuröri sõnavõtud erinevatel teemadel, sealhulgas vägistamise ja nõusoleku vajalikkuse kohta. Ja siit ma küsingi. Millal me saame siin saalis arutada jah-mudelil põhinevat nõusolekuseadust, kui kaugel see protsess on? Sest see Pihlakodu juhtum ise on väga kahetsusväärne, aga ta tõstis teema ja tõesti suurendab teadlikkust sellest, et meil on vaja mõlema partneri nõusolekut vahekorraks. Millal me nõusolekuseadust menetlema hakkame?

Aitäh! Väga oluline küsimus. Ma väga loodan, et sügisesel istungjärgul.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Riina võttis mul sõnad suust väga olulise küsimusega, aga mina tulen teie vastuse juurde tagasi. Ma tegelikult ei saanud hästi aru, mida te oma haldusalas näete, et tuleks teha, et edaspidi ükski haavatav inimene ei jääks õiguse kaitseta pelgalt seetõttu, et Eesti õigussüsteem ei suuda ohvrite puhul ära tunda kannatusi ja kahju või kui ohver ei suuda enda kogetut ise sõnades väljendada. Palun selgitage seda poolt uuesti. 

Aitäh! Hea meelega selgitan seda veel kord. Prokuratuur on täie rangusega kuriteos kahtlustatava saatnud kohtusse, kohtumenetlus praegu käib. Prokuratuur nõuab kahtlustatava täie rangusega karistamist. Mis puudutab lähedaste varaliste õiguste kaitset ehk võimalikku mittevaraliste kannatuste eest kahjutasu, siis seda oleks pidanud kannatanutele taotlema riigi poolt riigi õigusabi kaudu määratud esindaja. See on meil Eesti riigis niimoodi korraldatud, et on võimalik kriminaalmenetluse käigus juba see taotlus esitada. Miks kannatanute esindaja seda taotlust ei esitanud, selles suhtes olen ma pöördunud vastavalt seadusele advokatuuri poole ja taotlenud neilt menetlust, et nad selgitaksid välja need asjaolud, miks seda ei juhtunud. 

Püüan veel lihtsamalt. Prokurör tegeleb karistamisega ja mittevaralise kahju hüvitamisega, näiteks lähedastele ka selle kahju hüvitamisega, mida kõike nad pidid üle elama – me kõik saame aru, millised kohutavad need üleelamised võisid olla, kui sa saad teada, et sinu lähedasega on midagi sellist toime pandud –, selle eest on võimalik tõesti taotleda hüvitist. Selle kahju hüvitamise taotluse oleks pidanud see esindaja esitama. 

Rõhutan üle: prokurör ise oli see inimene, kes pöördus, et kannatanutele see riigi esindaja määrata. Ta tegi kõik temast oleneva, et kannatanuid aidata. Miks kannatanutele määratud esindaja seda taotlust ei esitanud, selles suhtes on ministri volitus taotleda selgitust advokatuuri aukohtult, mida ma tegin ka kohe esimesel võimalusel.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma arvan, et siin üks oluline küsimus on siiski jäänud puudutamata, just mis puudutab prokuratuuri. Et miks ei algatatud menetlust siiski juriidilise isiku vastu? Me oleme seda juba varem arutanud. Kui peaprokurör oli korruptsioonivastases erikomisjonis sel teemal rääkimas, siis tema vastus minu küsimusele, et miks siis ei algatata, oli see, et see säte on väga keeruliselt mõistetav ja väga lai. Ja see oli ka põhjus, miks nad ei soovinud minna kohtusse ja hakata, eks ole, siis seda sätet testima. Minu hinnangul on muidugi sellega loodud negatiivne pretsedent.

Aga mida see signaal meie jaoks tähendab? Kas meie seadusandjana peame selle sätte ümber vaatama, mis puudutab just juriidilise isiku vastutust. Ja võib-olla ka Justiitsministeeriumil on ettepanekud, et kas peaks seda muutma ja täpsustama.

Aitäh! Kuna teie suurepäraselt teate seda küsimuse tausta, siis vastuse mõistmiseks lubage, et ma korraks selgitan neid asjaolusid. Meil on tõesti karistusseadustik, kus on ette nähtud 1. novembrist 2023. aastal jõustunud seadusemuudatus, millega on lisatud juriidilisele isikule organisatsiooniline vastutus. Ja see tähendab seda, et juriidiline isik vastutab sellisel juhul, kui kuritegu pannakse toime juriidilise isiku huvides – seda me siin praegu hetkel ei kahtlusta keegi, eks ole – või siis juriidilise isiku kohustusi rikkudes paneb selle kuriteo toime keegi madalama astme töötajatest või isegi selline inimene, kes ei olnud töötaja, ja kui kuritegu toimus ka seetõttu, et ettevõtte töökorraldus ja järelevalve oli puudulik. 

See on tõesti selline ühiskondliku valiku küsimus ja mina ministrina ja kodanikuna olen seda meelt, et me ei tohiks ka sellist olukorda Eestis tekitada, kus näiteks kellegi ettevõtte territooriumil piltlikult öeldes üks külastaja lööb teist külastajat noaga ja nüüd selle eest kohe vastutaks ka see ettevõte, kelle territooriumil selline asi juhtus. Ehk et siin peab ikkagi olema see, et ettevõtte kas töökorraldus on puudulik, järelevalve on puudulik ja see viib selle kuriteo tegemiseni. Või siis oma kohustusi ei täideta sellisel määral, et kohustusi täites oleks võimalik olnud see kuritegu ära hoida. Kahjuks kuriteod toimuvad, neid on osadel juhtudel võimalik ära hoida ja osadel juhtudel on see ärahoidmine peaaegu et võimatu või vähemalt väga raskendatud. 

Antud juhul kogus prokuratuur pikalt tõendeid ja ta otsis neid variante, et kas võiks olla niimoodi, et Pihlakodus puuduliku töökorralduse või puuduliku järelevalve tõttu sai see kuritegu toimida. Prokuratuuri hinnang oli, et nad selliseid tõendeid, mis sellele viitaks, et kui oleks ettevõte teinud midagi teistmoodi, et sellisel juhul ei oleks seda kuritegu toimunud, et nad selliseid tõendeid ei leidnud. Nad leidsid terve rea asju, mida oleks saanud paremini teha, aga need ei oleks ära hoidnud sellist liiki kuriteo toimepanemise. Kohtumaterjalid, kõik asjad, saame kunagi tulevikus neid jälgida, praegu on see ju kõik kinnine. Ka mina ei tea rohkem, kui need prokuratuuri seletused, mis on avalikult antud. Aga nendes seletustes kõlab see loogika, et kui me ei näe kindlaid tõendeid, et kellegi vastu süüdistust esitada, siis me seda süüdistust ei esita. Ja see on ju tegelikult see Eesti, millist me tahame, millest on ka siin saalis mitu korda juttu olnud. Et me ei esitaks Eestis inimeste vastu süüdistusi, kui meil ei ole süüdistuse esitamiseks kindlaid materjale.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Noh, päris see näide, et territooriumil lüüakse noaga ja siis selle territooriumi omanik vastutab, päris ei päde selle juhtumi korral. Ettevõtlusel, ükskõik millisel siis, olgu see omavalitsuse poolt pakutud teenus või olgu see eraettevõtja poolt pakutud, ideaalne on see, kui selliseid juhtumeid ei juhtu ja selle poole tuleb püüelda. Aga see, et ei vastuta millegi eest ja te toote välja siin selle, et ei leitud neid. No kas või elementaarne: pereliikmete soov oli, et ei oleks meeshooldajad: see, et nõuab kord, et kui ei ole koolitust vastavat ja haridust vastavat, on kaks inimest tegutsemas. Ei saa õigustada selliseid juhtumeid. Millegipärast tulevad vabandused ja hakkab kiire tegutsemine ja tegemine siis, kui ajakirjandus, meedia sekkub ja asi kipub nagu halvaks minema. Mis sellest siis nüüd on õpitud ja mis edasi parem on? Sellepärast et tegelikult see riivas väga nii lähedasi, aga kogu sotsiaalsüsteemi ja -valdkonda. Sest hinnad millised on? On väga kõrged. See ei ole see teenus, mida selle hinna eest peaks pakkuma.

Aitäh! Ma nõustun teiega täies ulatuses selles, et kahtlemata ühiskonna õiglustunnet on see juhtum väga-väga sügavalt riivanud. Ja inimesed, kelle lähedased on praegu hooldekodudes, kindlasti magavad oluliselt halvemini praegu, kui enne selle juhtumi ilmsiks tulemist ja sellest arusaamist, et täielikku turvalisust, sajaprotsendilist turvalisust tagada on äärmiselt-äärmiselt keeruline. 

Kõigepealt, selles me vast oleme kõik ühel meelel, et hariduse puudumine või erialase hariduse puudumine ei vii vägistamiseni. Noh, see on kindlasti abiks, kui inimene on välja õppinud, aga kuriteo sooritamise puhul ei ole seal otsest seost. Mis puudutab seda, kuidas sotsiaalsüsteem on siit õppust võtnud ja mida paremaks teha, sellest, ma saan aru, et vastab sotsiaalminister Karmen Joller samateemalisele. (Saalist öeldakse midagi.) Jah. 

Mis puudutab justiitsministeeriumi, Justiits- ja Digiministeeriumi vaadet, siis see punkt, mis on juriidilise isiku karistusõiguslikust vastutusest, keskendub sellele, et juriidilist isikut on võimalik organisatsioonilise vastutuse alla panna juhul, kui tema hooletus on sellises ulatuses, et kui ta oleks teistmoodi käitunud, ei oleks saanud seda juhtumit juhtuda. Mina ei ole neid tõendeid, mida prokuratuur kogus, näinud. Prokuratuuri otsust on võimalik ju ka edasi kaevata. Eelnevatele küsimustele vastates me tõime välja selle, et lisaks organisatsioonilisele vastutusele on ka varaline vastutus ehk kohustus hüvitada mittevaralist kahju. 

Kui me vaatame maailma praktikat, siis kahjuks on selliseid juhtumeid juhtunud ka teistes riikides. Ja maailma praktika näitab seda, et mittevaralist kahju on siiski hooldekodude omanikud kaunis sageli hüvitanud. See mittevaraline kahju on see, mis ei ole karistusseadustiku organisatsiooniline vastutus, vaid see, mida lähedaste esindajana oleks pidanud riigi poolt määratud õigusabi teostav advokatuuri esindaja taotlema, mida saab tsiviilmenetluses veel juurde taotleda. 

Proovin keerulise jutu lühidalt kokku võtta. Kui juhtub … Ütleme nii, et ettevõtte territooriumil juhtub kuritegu, pannakse toime kuritegu, mitte ei juhtu, vaid pannakse toime kuritegu. Siis on kaks varianti. Esimene variant on see, et ettevõte ise on ka süüdi, ja teine variant on see, et ettevõte ise otseselt süüdi ei ole, aga ta peab hüvitama mittevaralist kahju. Antud juhul prokuratuur jõudis sinnamaani, et sellist süülist osa, mis oleks viinud karistamiseni, nad ei leidnud tõendite põhjal. Ja sealt tuli see minu vastus, et me tegelikult tahame elada Eestis, kus inimesed antakse kohtu alla siis, kui on vähemalt mingidki tõendid, mis näitavad, et süü on olemas. Ja teine pool, mittevaralise kahju hüvitamine lähedastele näiteks, see on eraldi tsiviilmenetluses võimalik. Kahjuks jäeti see võimalus kasutamata. kriminaalmenetluses.

Martin Helme, palun! 

Aitäh! Muidugi, me kõik tahaksime elada Eestis, kus prokuratuur alustab süüdistusi ainult siis, kui mingidki tõendid on olemas. Kahjuks me ei ela sellises Eestis. Me teame, mis on Eesti õigusriik. Ma ei tea, kuidas teile tundub, aga meie kõik ülejäänud ju näeme, et meil on selline õigusriik, kus on üks kindel, raudkindel reegel. Neid asju, kus Reformierakonna maffia on seotud, neid asju prokuratuur ei torgi. Te ütlesite enne, et prokuratuur ei tahtnud minna seda sätet testima. No prokurör läks innukalt sätet testima näiteks Kert Kingo puhul või Marti Kuusiku puhul – innukalt testis, erapooletult sätteid. 

Ma küsiksin ikkagi niimoodi, et kas te siiski ei arva, et prokuratuur kukkus täielikult läbi selles kaasuses. Ja ma ei räägi siin kommunikatsioonist, ma räägin õiguse ja õigluse kaitsmisest. Ja kui te ei arva niimoodi, siis mina ütleksin, et teie olete täielikult läbi kukkunud, muu hulgas selle vastusega, mis te ütlesite, et oi ei, mina küll mingit järelevalvet ei saa teha, see oleks poliitiku sekkumine asjadesse. Aga kes siis sekkuma peab, kui prokuratuur läbi kukub?

Ma ei saa teie küsimusepüstitusega kuidagi nõus olla. Teie hea kolleeg Kalle Laanet minu arusaama mööda kuulub Reformierakonda. See lükkab ümber kogu teie esitatud konstruktsiooni Eesti õigusriigi mittetoimimisest. (Saalist hõigatakse midagi.) See ei vasta tõele. Prokuratuur on andnud vägistaja kohtu alla, nõudes tema kõige karmimat karistamist. Kui prokuratuur annab kahtlustatava kohtu alla ja nõuab tema kõige karmimat karistamist, siis on prokuratuur enda ülesande täitnud.

Ma veel kord rõhutan üle: prokurör oli see, kes ise taotles kannatanutele riiklikku õigusabi advokatuuri näol, et see abistaja aitaks kannatanutel kätte saada ka selle mitte karistusõigusliku osa, vaid selle kahju hüvitamise. Miks seda ei tehtud, selles osas ma olen algatanud vastavalt seadusele seaduses antud võimalusele, taotlesin seda väljaselgitamist advokatuurilt.  

Ja nüüd see valik, et minister ei algata teenistuslikku järelevalvet, ei ole mitte minu väljamõeldis, vaid on olnud Riigikogu selge tahe, mis väljendub prokuratuuriseaduses § 9 lõikes 1, mida ma juba tsiteerisin. Justiits- ja Digiministeeriumi teostatav teenistuslik järelevalve prokuratuuri üle ei laiene prokuratuuri tegevusele kolmes asjas. Jälitustegevuse planeerimises ei laiene, kohtueelses kriminaalmenetluses ei laiene ja riikliku süüdistuse esindamisel kohtus ei laiene. Riigikogu on otsustanud, et ministeeriumil puudub võimalus teostada teenistuslikku järelevalvet prokuratuuri üle, juhul kui prokuratuur on ette valmistanud kohtueelset kriminaalmenetlust või esindab riiklikku süüdistust kohtus. 

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Tegelikult see probleem on ju ühiskonna õiglustundes laiemalt. Ehk ma ei kahtlegi selles, et prokuratuuris valitseb tegelikult – valdavas osas vähemalt – nulltolerants selliste juhtumite osas. Võib-olla on ka erandeid, igas asutuses võib neid olla.

Aga inimesed ju vaatavad tervikpilti. Ehk need väljaütlemised antud kaasuses, mis, nagu ütlesite teiegi ja on teised öelnud, olid ebaõnnestunud, neid esialgu õigustati, pärast vabandati ja taganeti nendest. Aga inimesed kõrvutavad nii seda käitumist, neid väljaütlemisi kui ka seda konkreetset otsust jätta see menetlus algatamata teiste otsustega. Ja kui me näeme mõnes kaasuses, et prokuratuur vaidleb seal olematute, vähemalt avalikkuse ees olematute eksimuste, pisieksimuste või küsitavate asjade üle mitmes kohtuastmes, eks ole, vaidleb siin, võtan viimase näite, ka endiste politseijuhtidega ja nii edasi, aga paralleelselt, kui meil on väga selge kuritegu aset leidnud, siis ei peeta vajalikuks kriminaalmenetlust algatada. Kas te selles näete probleemi, selliste otsuste kõrvutamises ühiskonna ja inimeste silmis?

Aitäh! Äärmiselt õigustatud küsimus. Ja ma olen täiesti nõus teiega selles osas, kuidas te kirjeldate ühiskonna arusaama. Loomulikult, ilmselgelt see üks ebaõnnestunud lause väga sügavale riivas inimeste õiglustunnet. Ja sellest tulenevalt on ka see, et me juba mitmendat korda siin saalis seda küsimust arutame. See on selles mõttes väga hea, et loodame, et me selle arutelu käigus me saame pisutki leevendada seda valu, mis ühiskonnas tekkis selle lause peale. 

Ma kuidagi … Kui ma nüüd küsimusest õigesti aru sain, siis ma kuidagi ei heidaks ette seda, et inimesed kõrvutavad erinevaid otsuseid ja leiavad, et see ei vasta nende õiglustundele. Absoluutselt on igal inimesel ju õigus seda teha ja oma muret väljendada. Ka minule inimesena, kodanikuna on tundunud nii mõnigi asi pisut ebaselge. Ma olen ka varem avalikult öelnud, et tõesti, näiteks see Elmar Vaheri kaasus jääb mulle arusaamatuks. 

Veel kord: kohus on see, kes prokuratuuri samme kontrollib täiel määral. Kõiki prokuratuuri otsuseid saab edasi kaevata, sedapidi on meil siiski lõppkokkuvõttes ikkagi see õigusrahu ja õiglus Eesti ühiskonnas tagatud. Paremat süsteemi me välja senimaani ei ole suutnud mõelda.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Selles teemas oleme ühes paadis kindlasti, et valitsus ei saa prokuratuurile ette kirjutada, milliseid liigutusi teha tuleb või ei tule teha. Demokraatlikus riigis nii olema peab ja mul on hea meel, et te seda väärtust kaitsete. Aga Tanel Kiik ka kindlasti ei viidanud siin sellele, et inimesed kuidagi valel teel oleks oma õiglustundega, vaid mõte oli selles, et inimesed tunnevad niimoodi ja õiglus on meil põhiseaduslik üks oluline väärtus, mida me peame hoidma. Selles mõttes antud juhtumi puhul probleem on ja valitsusel see vastutus lasub, et kui midagi on valesti, siis on võimalik muuta, tuleb teha seda. Ja vaadates üldse neid uuringute tulemusi, kuidas usaldus kogu riigi ja riigiaparaadi vastu väheneb, siis see on meile julgeolekuoht ja kõik muud probleemid. Palun öelge väga konkreetselt ja lihtsalt kolm asja, mida te ministrina siis seadusloome mõttes nagu teete või muudate, et selliseid asju kunagi enam ei juhtuks.

Ma väga tahaks öelda, et need kolm võluvitsa, et selliseid asju enam mitte kunagi ei juhtuks, et need kolm võlulahendust oleks mul võtta. Paraku ei ole mitte üheski riigis õnnestunud kuritegevust viia nullini. Ükskõik kui palju me pingutame, mingi risk jääb ikkagi alles. Ma ei tahaks olla nüüd populistlik ja öelda, et jah, minul on need kolm võluvitsa olemas, et need asjad ära lahendada.  Konkreetses asjas õigusruumi osas ei olnud ühtegi takistust, et advokaat ei oleks seda kahjutasunõuet esitanud. See ei tulenenud õigusruumist. Miks jättis advokatuuri esindaja, kes oli riigi poolt määratud riigi õigusabi raames, mida prokurör oli taotlenud, miks ta jättis selle tegemata, selle sammu, selle väljaselgitamine on praegu käsil. Nagu öeldud, esimese võimalusena selle pöördumise tegin.  

Nüüd teine osa. Jah, ma loodan, et Sotsiaalministeerium vaatab üle selle, mida saab konkreetselt hooldekodude töökorralduses teha veel paremaks. Selles osas on Justiits- ja Digiministeeriumi esindajad ka kohtunud, ka prokuratuuri esindajad kohtunud Sotsiaalministeeriumiga mitu korda. Meil on tegelikult loodud ümarlaud ja selles ümarlauas on juba välja selgunud mitu lahendust, mida me saame teha paremaks. Aga ükski nendest ei puuduta konkreetselt just seda juhtumit, vaid nad puudutavad teisi hooldekodudes esile kerkinud probleeme.  

Nüüd kolmas küsimus, et kas midagi saab teha paremaks siis Sotsiaalministeeriumi-poolses järelevalves hooldekodude üle. Ka loodetavasti seal saab midagi paremaks teha. Oleme jällegi omad ettepanekud sinna teinud. Konkreetsel juhul oleks olnud abi sellest, kui lepingus oleks olnud sees meessoost hooldaja välistus. Lepingus seda sees ei olnud. Kindlasti saaks sellele tähelepanu pöörata, et see lepingu sõlmimine arvestaks edaspidi tõesti lähedaste soove. 

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Tegelikult on ohvrite lähedased ise rääkinud, et just prokuröri soovitusel loobuti süüdistusest miljoneid kasumit teeniva Pihlakodu vastu. Seda põhjendusega, et lihtsustatult öeldes on tegu liiga ebahariliku kaasusega, kus poleks võidulootust, kuna vägistamised ei pruukinud ohvritele kahju tekitada. Ja siin me jõuamegi asja tuumani, et algselt oli ikkagi see riigipoolne väide ohvrite lähedastele, et Pihlakodu kui juriidilise isiku vastu ei saa nõuet esitada. Ja siis me nägime meedias seda vabandamist, mis mõjus väga ebasiiralt, aga lõpuks jõudis ikkagi prokuratuur uuesti seisukohale, et ei alusta seda kriminaalmenetlust Pihlakodu suhtes. 

Kuidas saab väita, et seda poleks saanud ära hoida, kui rikuti tegelikult kokkuleppeid, neidsamu, mida me oleme siin täna juba mitu korda rääkinud? Kuidas oleks saanud ära hoida, et hooldekodu võttis vägistaja tööle, lasi majja sisse? Seal hoiatati, aga ei tegutsetud.

Aitäh! Kahjuks ma pean tunnistama, et selles küsimuses esines rida ekslikke väiteid, mida ma peaksin hakkama korrigeerima, sest muidu meil ei ole võimalik ühes inforuumis seda arutelu pidada. Esiteks, hooldekodu viis läbi enne töötaja tööle võtmist kõik vajalikud kontrollid ja keegi neid ei hoiatanud millegi eest. Sellest oli põhjalikult juttu Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil, kus eraldi seda kaasust analüüsiti. Soovitan tutvuda protokolliga, sealt tuleb välja terve rida olulisi detaile. 

Nüüd, mis puudutab seda, et kokkulepe peaks olema lepingus, seda ma juba heale kolleegile vastates rõhutasin. Prokuratuur ei ole ka sellist lauset öelnud, nagu te tsiteerisite. Ma veel kord rõhutan üle, et olukord oli selles mõttes tavapärasest keerukam, et Tabasalu Pihlakodu seksuaalse väärkohtlemise kriminaalmenetluses ilmselgelt ei olnud kannatanud võimelised enda õiguste eest seisma. Ja just sellel põhjusel taotles just nimelt prokurör kannatanutele riigi õigusabi kaudu esindaja määramise. Prokurör tegi kõik endast oleneva, et kannatanute huvid oleksid kaitstud.

Edasine menetlus näitas, et tõepoolest see on väga oluline, et kannatanute ja nende lähedaste varaliste õiguste kaitse ja kannatanu esindaja roll nende varaliste õiguste tagamisel on see, mida tuleb siin nüüd üle vaadata, et miks see nihu läks või miks see ei toimunud nii, nagu kannatajad seda eeldasid. Seadus näeb ette, et sellise taotluse puhul ei saa prokuratuur mitte kuidagi takistada selle esitamist. Prokurör tegi kõik endast oleneva, tehes taotluse esindaja määramiseks kannatanutele, et kannatanu lähedased saaksid enda varalisi õigusi kaitsta.

Nüüd, kas keegi tegi siiralt või mitte siiralt selle vabanduse, sellel teemal ma olen ka ise prokuratuuriga mitu korda suhelnud. Prokuratuuri kahetsus ühe ebaõnnestunud lause pärast ebaõnnestunud kontekstis on täiesti siiras. Ja tõesti, prokuröridega kohtudes te näete, kuidas need inimesed seisavad selle eest, et just nimelt kaitsta kannatanute heaolu ja tagada, et kuriteo toime pannud inimesed saavad õiglustundele vastava karistuse ja kõikide menetlusosaliste põhiõigused on tagatud. Prokuratuuril on eraldi strateegiline eesmärk, et kuritegevuses tekkiva kahju ja kannatuste vähendamine Eestis tuleb tagada. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Teie vastustest jääb ikkagi mulje, et te täpselt aru ei saa, mis on juhtunud, või ei taha aru saada. Te toote näite, et ettevõte ei saa vastutav olla, kui üks külastaja lööb teist noaga. Aga need ei ole ju võrreldavad olukorrad, seda enam, et ei ole ju tegu kahe külastajaga antud juhul, vaid üks on töötaja. Samuti ei ole võrdväärne olukord, sest kannatanu ei olnud võimeline enda eest seisma. Ja te ei anna ka vastuseid või sellist lootust lähedastele, et nende vanaema või emaga midagi sarnast uuesti ei kordu. Mida siis ministeerium on antud juhtumist õppinud ja mida saaks teha, et tulevikus selliseid asju ei juhtuks?

Aitäh! Nüüd, teie küsimusest tuleb tegelikult välja see … Teil on igati õigus loomulikult sellist küsimust esitada. Aga teie küsimusest tuleb välja see, kuidas teises kontekstis öeldud lause, tõstes see ümber teise konteksti, hakkab mõjuma veidralt või isegi õõvastavalt. Ma tõin selle näite selle kohta, et kas karistusseadustiku täiendamisega või muutmisega Justiits- ja Digiministeerium, kas me peame seda praegu oluliseks. Ja see on see § 14 täiendused, muudatused, mis jõustusid 1. novembrist 2023. Ja praegune informatsioon, mis meil on … 

Ma väga kiidan, Anastassia Kovalenko-Kõlvart on seda asja väga tõsiselt võtnud, on prokuröri välja kutsunud, on välja selgitanud üksikasju selles asjas. Ja see lause, mida on praegu, või kuidas on praegu prokuratuur põhjendanud seda, miks ta karistusõiguslikku asja ei alustanud ehk miks ta ei leidnud tõendeid selle kohta, et karistada Pihlakodu, on see, et Pihlakodu asjas ei leidnud tõendamist see, et hooldekodu töökorralduses esinenud puudused oleks tekitanud olukorra, kus ei nähtud ette ega hoitud ära hooldaja võimalikku kuritegu. Töökorralduses küll leiti puudusi, aga need ei olnud toimunuga põhjuslikus seoses. Kuriteo toimepanemist polnud võimalik mõistlikult ette näha. 

Kahjuks see tõesti niimoodi on, et jällegi maailma praktikast me teame nii naissoost kui meessoost hooldajate puhul vägistamisjuhtumeid hooldekodudes, kus kannatanud on ju eriti haavatavas olukorras, neil on ka usaldussuhe hooldajaga. Päris nullini seda ohtu ei ole suudetud kuskil maailmas viia. Ma väga tahan anda lootust kõikidele inimestele, kelle lähedased on hooldekodudes. Hooldekodud võtavad oma tööd täie südame ja täie tähelepanuga. Kindlasti pärast seda juhtumit ja kindlasti pärast seda tähelepanu, mis sellel asjal on olnud, teevad kõik hooldekodud kõik vähegi teadaoleva, et selliseid juhtumeid edaspidi veel rohkem vältida. Kindlasti ka Sotsiaalministeerium, kes otseselt hooldekodude töökorraldusega tegeleb, hoiab järge sellel, et need muudatused saavad tehtud. 

Nii et ma väga loodan, et just tänu sellele arutelule, mida mitu korda on siin Riigikogu saalis väga põhjendatult ja õigesti tõstatatud, tänu sellele arutelule me saame seda lootust ühiselt anda. Ma olen tegelikult väga tänulik selle üle, et me oleme saanud siin Riigikogu saalis mitu korda seda teemat käsitleda, sest avalik teadlikkus ja kõikide nende nüansside tähelepanemine on ka üks viise, kuidas neid kuritegusid ära hoida. Tõesti on kindlasti olnud sellest palju kasu ka hooldekodude töötajate teadlikkusele, et panna tähele võimalikke käitumuslikke muutusi. Äärmiselt oluline arutelu. Ja loodetavasti iga sõna ja lause, mis me siin räägime, viib edasi selleni, et inimesed on rohkem teadlikumad, töötajad on rohkem teadlikumad, hooldekodude juhid, omanikud on rohkem teadlikumad ja teevad kõik endast võimaliku, et inimesed haavatavates olukordades oleksid palju-palju paremini kaitstud.

Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Ma ei ole kindlasti see, kes hakkaks väitma, et kellegi pead peaksid lendama. Küll aga teeb mul hinge haigeks see, et me jätkuvalt nagu õrnalt kaitseme seda juhtumit ja nagu õigustame, et üks ebaõnnestunud lause. Olgem ikka ausad, et kui kõik see lahti võtta ja lugeda … Et kuna aga proua oli arusaamisvõimetu, ei olnud tal võimalik seda tõendada, hagi sisse anda. 

Et tegelikult oleks palju parem, kui see probleem sellesama prokuröri poolt lahti räägitaks, mis seda olukorda tekitas, seda tuleks mõista ja seda tuleks meil riigina siis proovida ära parandada. Olge hea, öelge veel kord, et mis siis ära tuleks parandada, et sellist olukorda ei juhtuks.

Prokuratuur on teinud väga selged järeldused avaliku suhtluse osas. Ja nagu ma enne ka vastasin, et võib-olla kõige paremini ilmestab seda praegu ülevalolev konkursikuulutus, kus prokuratuur otsib avalike suhete juhti. Et kui keegi meid vaatab praegu ja tahab sinna tööle kandideerida, siis ma kindlasti väga julgustan kandideerima. Olgu see reklaamipaus, et prokuratuur saaks võimalikult hea kommunikatsioonijuhi. 

Aga ma püüan hästi lihtsalt, riskides nüüd sellega jällegi, et mõni lause asetatakse hiljem mõnda teise konteksti. Kui on toimunud kuritegu, siis selle kuriteo eest saab kedagi karistada ja lisaks karistusele saab veel ka taotleda kannatuste eest raha. Ehk kaks eraldi asja tegelikult: üks on karistus, inimene läheb vangi, ja teine on see, et näiteks ettevõte maksab kannatanule raha. Karistust vaadatakse praegu täie rauaga, prokuratuur on viinud selle asja kohtusse ja loodetavasti siis saab väidetav süüdlane õiglase karistuse. Selleks, et kannatanud saaksid ka raha kannatuste eest, mis ei ole mitte karistus, vaid kannatuste leevendamine, selleks prokurör taotles eraldi kannatanutele riigipoolse abistaja, kes oleks pidanud seda raha taotlema. Mingil põhjusel see inimene seda raha ei taotlenud. Ja miks ta seda ei taotlenud, selles osas justiits- ja digiministrina ma väga kiiresti pöördusin, nii nagu seadus ette näeb, advokatuuri aukohtu poole, et nad menetleksid seda, selgitaksid välja, kas riigipoolne esindaja, kelle prokuratuur taotles just selleks, et ta kannatanuid abistaks, et miks ta ei teinud oma tööd õigesti. Loodetavasti sellest lahendusest tuleb ka see lahendus, kas on tõesti äkki vaja midagi muuta edaspidi, et miks see inimene, kes oleks pidanud kannatanute nimel seda kahjuhüvitist taotlema, miks ta seda siiski ei teinud.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Me oleme kõik siin ühe asja eest väljas, et me soovime ennetada uusi kuritarvitusi, et teised ei peaks samu kannatusi läbi tegema tulevikus. Te ütlesite, et te loodate, et hooldatavad oleksid selle juhtunu tõttu tulevikus paremini kaitstud. Nüüd prokuratuuri vastutuse koha pealt. Nad on öelnud, et nad ei leidnud töökorralduslikke vigu. Ja üks asi ongi ju see kriminaalvastutuse pool, kuid milline on meie kui riigi vastutus laiemalt, kui endiselt saab tekkida olukord, et tööle saab inimene, kes seal töötada ei tohiks? Olukord on ju täna endine, sest senikaua kuni riik ütleb vägistatute perekonnale, et on äärmiselt kahju, ja vabandab, aga olukord on edasi selline, et keegi ei vastuta tegelikult toimunu eest, siis see olukord ei muutu. Tavakodaniku seisukohast peaks Eesti riigi õigusloome olema selline, kus peaks olema selge vastutusahel ära määratletud. Tõlgendusruum on meil täna selline, et vastutavad kõik, aga mitte keegi. Nii et milline võiks siis olla see lahendus? Kes peaks paika panema vastutaja, kes teeb järelevalvet? Muidu on sinnamaani kõik nii, et oleme abstraktselt kõik süüdi Pihlakodu juhtumis. Ja milline on selle seadusloome või mis või kes või kus on selle seadusloome koduministeerium?

Aitäh! Väga hea küsimus. Ma täielikult nõustun teie küsimuses toodud väga täpse väljendiga, et me tegelikult kõik ilmselt tunneme ennast süüdi, et selline asi üldse Eesti Vabariigi territooriumil juhtuda sai ja tervelt ju mitme kannatanuga. Tõesti, ka mina olen siit mitu korda öelnud, et mul on tõesti väga-väga kahju ja ma tunnen väga kaasa kõikidele kannatanutele ja nende lähedastele. 

Nüüd edasi konkreetselt küsimuste-vastuste juurde. Te küsisite mitme asja kohta. Kuidas saab tööle inimene, kes tööle saada ei tohiks? Antud juhul vastavalt sellele informatsioonile, mida me saime Riigikogu sotsiaalkomisjoni arutelu käigus, kus spetsiaalselt seda juhtumit siis vaadati, tegi tööandja kõik lubatud päringud töötaja suhtes. Ja senine töötaja kohta käiv informatsioon ei näidanud, et tal oleks midagigi, mis oleks takistanud tema töölevõtmist.

Teine osa. Kindlasti peaks üle vaatama erinevaid asju hooldekodude tegevuses, mida saab teha paremaks. Selles osas on vastutav ministeerium Sotsiaalministeerium, alates tõesti sellest, et lepingulised suhted kaitseksid paremini perekonna huve, nagu siin on mitu korda juba välja toodud. Tegelikult oli ju tegemist olukorraga, kus lähedased küll olid seda soovi väljendanud, aga lepingus seda ei olnud. Kuidas me saaksime lähedaste soovid paremini välja toodud lepingutes hooldekoduga? Kindlasti see on näiteks koht, kus saab paremaks asju teha. Ja mitu korda on ka välja toodud seda, et meil on ilma hariduseta inimesi tööl seal. Ma veel kord ütlen, et tõenäoliselt hariduse puudumine nüüd vägistamiseni ei vii. Aga kindlasti selle hariduse osa tõstmine, rohkem haritud personal tõenäoliselt oleks toonud kaasa selle, et töötajad oleks märganud võib-olla käitumuslikke muutusi paremini. Nii et Sotsiaalministeeriumi juhtimisel, kuhu on ka prokuratuur ja Justiits- ja Digiministeerium ka kaasatud, vaadataksegi jaa seda üle, mida kõike saaks paremaks teha. Kas karistusseadustikus laiendada või täpsustada juriidilise isiku organisatsioonilist vastutust ehk seda, et teda on võimalik süüdi mõista lisaks sellele kahjude hüvitamisele, et selles osas me oleme väga valmis seda arutelu pidama. Praegu ühtegi konkreetset ettepanekut tegelikult ei ole, ei ole ka tulnud. Veel kord, praegu nähakse seda niimoodi, et seos peaks olema põhjuslik: kui seda oleks tehtud, siis oleks kuritegu ära jäänud. Tõendite põhjal hinnates saan aru väga hästi sellest, et see ühiskonna õiglustunnet riivab. Aga tõendite põhjal hinnates jah prokuratuur praegu sellise seisukohani jõudis.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja Züleyxa Izmailova. Palun!

Aitäh! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tänane arupärimine polnud tegelikult lihtsalt rida küsimusi õigusvaldkonna eest vastutavale ministrile. Pihlakodu juhtum ja seda saatnud arutelu on olnud minu arust meie ühiskonna peegliks, kust ka meie rahvasaadikutena peame julgema endile otsa vaadata. Pihlakodus toimunu, kus korduvalt vägistati dementsusega inimesi – neid inimesi, kes ise ei suutnud end kaitsta ja isegi juhtunut kirjeldada –, selles on midagi veel enamat kui kriminaalne tegu. See on ebaõnnestumine ja mitte ainult ühe inimese või asutuse, vaid meie õigussüsteemi, selle järelevalvemehhanismide ja moraalse vastutuse kobarkäkk, ma ütleks. 

Aga traagilised pole siin mitte ainult inimeste vastu pandud kuriteod, vaid ka see, kuidas riik sellele alguses reageeris ja siis hiljem reageerimata jättis. On infot, et hooldekodu sai vihjeid juba varem, aga selle peale ei astutud vajalikke samme hooldekodu poolt olukorra uurimiseks ega uute kuritegude ärahoidmiseks. Sellele vaatamata leidis prokuratuur, et hooldekodul puudub vastutus loodud keskkonna eest, kus nii võikaid kuritegusid hoolealuste suhtes korduvalt toime pandi. Üks vägistaja võib lihtsalt sisse imbuda ja vägistada. Murelikud inimesed helistavad ja saadavad kirju, neid ignoreeritakse, aga hooldekodul pole ikkagi mingit vastutust. Kuidas see on võimalik? 

Hooldekodu ei tohi olla õuduste maja, kus halvad asjad lihtsalt juhtuvad. See peab olema turvaline koht, kus hoolitsetakse haavatavas olukorras inimeste eest, mitte koht, kus nende õigusi saab karistamatult rikkuda. Aga kui juriidiline isik ehk siis antud juhul Pihlakodu ei vastuta ega taga seda, mida ta on lubanud – ehk siis ta ei andnud seal hoolt, nende inimeste eest ei hoolitsetud –, ehk juriidiline isik saab lihtsalt oma käed vastutusest puhtaks pühkida, siis jääb mulje, et elementaarne hoolsuskohustus neile ei kehti. Ja nüüd on tegelikult prokuratuur seda ise ka kinnitanud. 

Sellele eelnevalt muidugi öeldi jah, et vägistamine ei pruugi vaimset ja füüsilist vägivalda … tähendab, kahju tekitada. Aga ma ütleksin, et see ei ole mitte ainult õiguslikult väärastunud, vaid ka moraalselt täiesti lubamatu. Me teame, et hiljem üritati seda olukorda siluda, öeldes, et tegemist oli lihtsalt ebaõnnestunud sõnakasutusega. Aga nähes, mis on sellest juhtumist tänaseks saanud, on ju täiesti selge, et probleem pole ainult sõnades, vaid probleem on mõtteviisis ja väärtustes ja vastutusest. Me ei räägi lihtsalt paarist eksinud ametnikust, me räägime süsteemist, mis ei kaitse kõige haavatavamaid. Kuidas see kaasaegses Eestis on võimalik, et riiklikud institutsioonid teavitavad ohvreid, et vastutajaid polegi, et nende tütarde ja emade kannatused ei vasta kriteeriumidele? Selline suhtumine ei kaitse mitte kedagi, vaid hoopis reedab kõiki, kes on juba niigi nõrgemas seisus. 

Ma näen, et me ei tohi normaliseerida sellist olukorda, aga praegu see justkui on normaalne. Minister tuleb siia ja räägib, et tegelikult tal ei ole isegi ettepanekuid, ta ei näe kohti, kus tema haldusalas oleks võimalik midagi ette võtta. Ja ta ei olegi mitte midagi ette võtnud. 

See ei ole ainult juriidiline küsimus, see on väga selgelt südametunnistuse küsimus. Meie sotsiaaldemokraatidena peame väga oluliseks, et Eesti oleks õigusriik mitte ainult paberil, vaid ka sisult, et meie väärtusruumi ei annaks järgi, kui ohver on vaikne, haige või tal ei ole võimalust end väljendada. Või kui miljoneid teeniv asutus eirab kokkuleppeid ja lubab vägistaja lihtsalt majja. 

Austatud minister, kes on nüüd küll lahkunud, aga head kolleegid! Meie ühiskond väga selgelt ootab õiglust ja see ei ole mitte mingisugune poliitiline nõue, see on täiesti inimlik vajadus. Sest hooldekodus …

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Hooldekodudes toimuv puudutab varem või hiljem meid kõiki. Ja meie moraalne kompass ei tohi olla kaldu võimupositsiooni ega ametkondade poole, eriti selliste juhtumite puhul. 

Mul on väga kahju, sest ma lootsin, et minister on vähemalt selle kahe kuuga tulnud välja mingite ettepanekutega, kuidas antud või sarnaseid olukordi edaspidi vältida, aga kahjuks ta tunnistas, et tal ei ole neid. Ja see on tõesti väga kurb, et tänasel tasemel selliseid sõnumeid meile siin Riigikogus minister andis. Nii et väga kurb. Aitäh!

Suur tänu teile! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit kokku. 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Muidugi, Pihlakodu kaasuse puhul on tegemist ühe süngeima looga, mis on viimasel ajal avalikuks tulnud. Ja mul on väga kahju, et riik on saatnud väga vastuolulisi signaale antud kaasuses nii ühiskonnale kui ka ohvritele. Esiteks see, kuidas Pihlakodust endas selles olukorras reageeriti või täpsemalt ei reageeritud. 

No ei ole mitte kuskilt otsast vastuvõetav, et kui meeshooldaja, tänaseks süüdistatav, tuli Pihlakodusse tööle, hakkasid päris kohe tema kohta kaebused tulema. Ta juba jäi vahele ahistamisega. Aga need olukorrad vaikiti maha. Pihlakodu juhtkond ei võtnud mitte midagi ette. Veelgi enam, see meeshooldaja töötas tegelikult tavalises osakonnas ja mingi hetk – siiamaani on see minu jaoks mõistetamatu, kuidas on see võimalik – ta sattus osakonda, kus olid dementsed inimesed, kuhu ta üldse ei tohtinud sattuda? Kuidas on üldse võimalik, et ta sinna lasti?  Ja veel: ohvri sugulased, täpsemalt lapsed palusid eraldi – see punkt oli eraldi lepingus kirjas –, et nende emaga tegeleks ainult naissoost hooldaja. Aga sellele palvele, põhimõtteliselt sellele lepingu punktile lihtsalt vilistati.  

Tänaseks on süüdistatav tunnistanud oma süüd vähemalt kaheksa naisterahva vägistamises. Ja need sõnumid, mis on riigi poolt tulnud kuriteo ohvritele, on sellised, mida mitte ükski vägistamise ohver ei tohiks mitte kunagi kuulda. On muidugi prokuröri väljaütlemised, mis on siin juba kõlanud ja mida ma isegi ei soovi korrata. Need sõnumid olid vastuvõetamatud. Jah, tänaseks on prokurör vabandanud. Vabandanud ohvri ees, tema sugulaste ees, avalikkuse ees. Aga need sõnad kõlasid. See signaal oli avalikkusele saadetud, see esialgne signaal.

Ja teine aspekt, mis nüüd kohe sellele järgnes. Miks ei algatatud menetlust juriidilise isiku vastu ehk Pihlakodu enda vastu? Me korruptsioonivastases erikomisjonis eraldi käsitlesime seda teemat. Ma püüdsin vastust saada, mis on juhtunud. Riigikogu on eraldi võtnud vastu sätte, mis jõustus hiljuti, aga mis põhjusel, kuigi minu hinnangul need tõendid on üheselt mõistetavad, seda menetlust ei algatatud? 

Mida peaprokurör ütles? Mul on see protokoll ees: "Juriidilise isiku vastutuse puhul on tegemist väga uue sättega. Seda on keeruline tõlgendada, selle puhul puudub kohtupraktika." Just nimelt: see kohtupraktika tulebki luua. Ja Pihlakodu kaasuse puhul oligi väga oluline luua pretsedent, saadagi aru, kuidas me tõlgendame seda sätet, saada aru, kuidas toimib, ehk testida neid piire. See olekski juba iseenesest väga oluline samm, aga ka ennetusmeede tulevikus sarnaste kaasuste puhul. Selle jaoks me selle seaduse siin Riigikogus vastu võtsime.

Nüüd on nagu küsimus, et me võtame vastu seaduse, me tahame kaitsta inimesi just selliste olukordade eest, ja meile öeldakse, aga teate, kohtupraktikat ei ole ja tegelikult me ei tea, kuidas seda tõlgendada. Me ei algata menetlust. 

Aga ma ei mäleta, et keegi oleks meie poole pöördunud ja palunud, et me seda seadussätet muudaksime. Meie poole ei ole pöördutud. Kõik olid nõus, et see säte on üheselt mõistetav, aga nüüd, kui on selline kaasus laual, siis äkitselt see säte ei sobi.  

Kui mina loen täna seda seaduse sätet, siis mina näen kindlaid aluseid menetluse algatamiseks. Praeguses seaduses seisab: juriidiline isik vastutab teo eest, kui selle on toime pannud töötaja selle juriidilise isiku puuduliku töökorralduse või järelevalve tõttu. Minu arvates siin on kõik väga selge. Ja kui prokuratuur ütleb, et ei olnud puudulikku töökorraldust ja järelevalvet, siis mis mõttes ei olnud? Mis peab siis juhtuma, et puudulik töökorraldus või järelevalve oleks? Kas see, kui meeshooldaja puhul olid saadetud mitmed signaalid, ta oli jäänud vahele ahistamisega ja sellele ei reageeritud, ei olnud puudulik töökorraldus? Või see, et ei täidetud seda eraldi palvet, et inimesega tegeleks naishooldaja, mitte meeshooldaja? Kas see ei ole puudulik järelevalve? Või see, et meeshooldaja sattus äkitselt dementsete osakonda, kus ta ei tohtinud olla, ei pidanud seal olema – kas see ei ole puudulik järelevalve? Kuidas on võimalik, et siin, kus on nii konkreetsed, üheselt mõistetavat faktid ja ma ütleksin, ka tõendid, selle sättega ei soovitud hakata looma pretsedenti?

Võrdluseks toon, et meil on toimingupiirangu säte, mille puhul on ka alati öeldud, et see on väga raskesti tõlgendatav, väga laialivalguv säte. Ta ongi väga laia tõlgendamisruumiga ja see on muuseas ka muutmisel. Aga selle sätte puhul on prokuratuur küll kogu aeg valmis neid piire testima, uusi kohtukaasusi algatama. Kõige parem näide: Kajar Lemberi kaasus kestis kaheksa aastat ja läks maksumaksjale maksma 1,5 miljonit eurot. See juukselõikuse kaasus lõppes õigeksmõistva otsusega. Siin oldi valmis kõik kohtuastmed läbi käima, et luua pretsedent, testida piire, et aru saada, kuidas me seda sätet tõlgendame, et kui lai see tõlgendusruum on.

Nüüd, kui meil on paralleelselt kaasus, kus on vana inimest vägistatud, tekitatud talle füüsilist ja vaimset valu, olukorras, kus juriidiline isik ei teostanud järelevalvet, oli hooletu oma töökorralduses – selle kohta ütleb prokuratuur: "Aga teate, meie pigem tõlgendame sätet kitsalt. Me ei hakka seda testima. Ja teate, me ei hakka looma ka kohtupraktikat ega algatama menetlust."  Paratamatult jääb mulje, et kui on vaja süsteemi kaitsta, siis ollakse valmis seaduste tõlgendamisruumi testima. Aga kui me räägime vägistamisohvritest, räägime kaasusest, kust inimestele põhjustatakse füüsilist valu ja kannatusi – vaat need kaasused ei olegi nii olulised.  

Aga riigi töö ja kohustus täna on tagada ohvritele parem kaitse ja kindlustunne. Selles kaasuses kahjuks seda ei tehtud. Ja mis veel kurvem: ei ole tehtud ka järeldusi. Aitäh! 

Suur tänu teile!  Riina Solman, palun!

Suur aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid siin saalis! Ja ma tänan ka nende heade sõnavõttude eest neid, kes juba enne mind on siit puldist käinud rääkimas. Küsimus on tõsine ja arutelu tulemus peaks olema meil ühesugune. Me soovime ennetada uusi kuritarvitusi, et teised inimesed ei peaks tulevikus samu kannatusi läbi tegema.

Nüüd, justiitsminister, kes enne siin arupärimisele vastas, pigem andis signaali, et midagi pole teha, maailmas need asjad ikka juhtuvad ja neid auke kinni topi. See tegelikult ei saa olla rahuldav lahendus, kuna me peame siiski tegema kõike. Sest me teame, et meie ühiskond vananeb, dementsuse küsimused on üha enam päevakorral, väga paljudel meie enda tuttavatel on vanemad hooldekodudes ja vajavad abi. Kõik me teame, mida see tähendab, kui inimene kannatab dementsuse all, aga et need inimesed on ka hooldekodudes kaitseta ja turvaküsimused kerkivad üles. See ei saa lihtsalt nii olla, et ups, juhtub, siis on kriminaalmenetlus, prokuratuur ja siis on leevendavad meetmed, kahjutasunõuded ja kurjategija läheb vangi. Aga me ei räägi midagi sellest, kuidas me tulevikus seda ennetame.

Üks asi on hooldekodu vastutus: ta kontrollib tulevikus palju rohkem neid inimesi, keda ta tööle võtab, ja need peavad olema koolitatud spetsialistid, aga see ei pane tegelikult seda turvaauku kinni. Tõepoolest, üks asi ongi hooldekodu kriminaalvastutus, mille kohta ka prokuratuur ütles, et töökorralduslikke vigu ju päeva lõpuks ei leitudki. Aga milline on riigi vastutus laiemalt, kui meil saab ikkagi täna tekkida selline olukord, et tööle läheb inimene, kes seal töötada ei tohiks? Olukord on endine. Ühesõnaga, me anname ka siit täna Riigikogu saalist justiitsministri näol signaali, et hooldekodudes teie vanematel endiselt turvaline ei ole. Ja senikaua, kuni riik ütleb vägistatute perekonnale ainult sõnumi, et meil on väga kahju, aga olukord on selline, et keegi ei vastuta toimunu eest, siis see olukord ei saa olla rahuldav. Tavakodaniku seisukohast peaks Eesti riigi õigusloome ja tema asutused olema sellised, kus selge vastutusahel on ära määratletud. Täna on tõlgendusruum selline, et kõik vastutavad, mis tähendab, et lõpuks ei vastuta keegi. Seadusloome peaks paika panema vastutaja, kes teeb järelevalvet. Praegu ei saa niimoodi jätkata, et kõik ütlevad, et me oleme abstraktselt ühiskonnana süüdi Pihlakodu juhtumis. Kus on selle käsuahela paikasaamise või järelevalve paikasaamise koduministeerium? Siin justiitsminister ütles, et on vaja juriidilise isiku vastutuse osas karistusseadustikku muuta, sellise lahenduse ta välja pakkus, aga tegelikult on ka ju see võti tema enda käes  – miks ta siis seda ettepanekut ei tee? Üks asi ongi selle hooldekodu kriminaalvastutus. Ka meie ühisel koosolekul sotsiaalkomisjonis – ka proua Helmen Kütt oli seal – kohtusime nii justiitsministri kui sotsiaalministriga, saime neidsamu küsimusi küsida ja ka seal andis Sotsiaalkindlustusamet näiteks tagasisidet, et neil on õigus järelevalvet teha kombel, et nad ei saa isegi ette kirjutada midagi, nad saavad teha hooldekodule tähelepanekuid, sest nende ülesanne ei ole represseeriv, sanktsioneeriv, vaid lihtsalt sisuliselt nõuandev. Ühesõnaga, riigipoolset vastutajat meil täna ei ole. See ei saa tõepoolest niimoodi edasi kesta. Me tahame näha õigusloomet ja käsuahelat, mis reageerib ühiskonna valupunktidele ja muredele. Täna me seda kohta ei näe.

Dementsusega inimeste toimetulekuprobleem ühiskonnas on kasvav. See tähendab, et tegelikult tuleks kõik õigusaktid üle vaadata ja teha neid paremaks. Korra ma juba mainisin, et Sotsiaalministeeriumi juhtimisel on töögrupp kokku kutsutud. Minister tuleb ka varsti pulti arupärimisele vastama ja on lubanud üle vaadata nende hooldekodude toimeahelad. Minister ütles meile, et prokuratuur on täie rangusega nõudnud inimese vastutust, kes selle kurja teo toime pani, ja hiljem pakkunud ka õigusabi advokaadi näol, et on loodud õige ja hea lahendus, kus prokuratuuri abiga saab tsiviilnõude esitada. Ta on öelnud, et meil on olemas õigusruum. Ma palun lisaaega.

Kolm minutit.

… Et saab ka selle tsiviilnõude kohe kaasa panna, mida nüüd sellel kurva juhtumi puhul ei tehtud. Aga see kõik on tagantjärele reageerimine ja juba toimepandud teost põhjustatud kannatuste leevendamine. Justiitsministri jutt, kes meile siin väga empaatiliselt selgitab asju, erineb pisut sotsiaalministri jutust. Mina olen nendelt varasemalt küsinud just soopõhise lähenemise kohta, kuidas me ei saa tagada oma hooldekodudes nende perekondade palvet, et läheneda nende vanematele soopõhiselt. Justiitsminister just täna meile kinnitas, et see tuleb lepinguliselt paremini reguleerida. Aga komisjonis ütles meile sotsiaalminister, et soopõhist lähenemist tänases situatsioonis hooldekodudes olla ei saa. Neil on sisuliselt niigi raske. Tegelikult on tegemist inimese väärikuse küsimusega. Kui meile täna kinnitatakse ministrite näol siit puldist, et hooldekodudes tehakse kõik selleks, et tagada inimesele väärikust, aga kui ta soovib soopõhist hooldust, siis just see ongi väärikuse küsimus. Dementne inimene andis märku ka hooldekodus sellest, aga neid märke ei võetud tõsiselt. Järelikult tuleb kuidagi meie seadusloomega see väärikus talle tagada. Kas siin on see reguleerimise koht lisaks karistusseadustikule? Selle üle palun ministritel mõlematel mõelda.

Ma tõstatan lõpuks ka küsimuse, kas kolm aastat tagasi tehtud hooldekodude reform on oma kõigis eesmärkides õnnestunud. Pihlakodu asjas öeldud sõnad ja laused tõid tegelikult välja väliselt väljapaistvad probleemid, aga sisu osas tuleks silmad suunata sisulisele kvaliteedile. Hooldustöötajad peavad olema koolitusega ja uusi kuritarvitusi tuleb ennetada ja vähendada kahjusid, mitte ainult tegeleda tagajärgede ja kannatuste leevendamisega. Aitäh!

Aitäh teile! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tabasalu Pihlakodu hooldekodu juhtum ei ole pelgalt isoleeritud tragöödia, vaid paljastus süsteemsest läbikukkumisest nii moraalses kui institutsionaalses plaanis. Ja kõige selle keskmes on justiitsministeerium ja prokuratuur, kelle tegevusetus või valikuline reageerimine on õigustatult ühiskonna usalduse kaotanud. 

Riigiprokuratuur otsustas, et Pihlakodu AS suhtes ei alustata kriminaalmenetlust. Kuigi Sotsiaalkindlustusameti järelevalveakt ja kogutud tõendid näitasid, et hooldekodu töökorraldus oli puudulik, ei näinud prokuratuur selles piisavalt põhjalikku seost töötaja sooritatud seksuaalkuritegudega. Nende sõnul oli tegemist ettenägematu riskiga, mille vastu hooldekodu oli justkui piisavalt kaitstud, kuna töötaja karistusregister oli puhas ning tema tööleping oli sõlmitud korrektselt. 

Hämmastav oli ka ministri võrdlus olukorraga, et see oli võrreldav nagu ettevõtte pinnal kaks külastajat lähevad tülli ja üks neist ründab teist noaga. Antud kontekstis ei ole sellised olukorrad võrreldavad, sest tegu ei olnud kahe külastajaga, vaid ühel juhul oli tegu töötajaga ja teine osapool oli abitu naine. 

Aga mida see tähendab reaalselt? See tähendab, et süsteemis, kus dementsusega naised elavad abitus seisus, on võimalik, et nende kallal saab korduvalt toime panna vägistamisi, ilma et asutus selle eest vastutaks. Ühe mehe ohvrite arv Pealtnägija sõnul ulatus kaheksani. Ja me oleme olukorras, kus ei saa kedagi vastutusele võtta. See ei ole mitte õigusmõistmine, vaid vastutusest kõrvale põiklemine. Prokuratuuri veelgi jahmatavam otsus oli mitte nõuda ohvritele mittevaralise kahju hüvitamist väitega, et puuduvad tõendid selle kohta, et kuritegu tõi kaasa tervisekahju. Prokurör Arika Lepp väitis lausa, et iga tahtevastane suguühe ei pruugi põhjustada vaimset või füüsilist kahju. Lubage mul küsida: mis veel peab juhtuma, et see riik loeks vägistamise kahjuks? Seksuaalvägivald ei ole pelgalt füüsiline trauma. See on inimeseks olemise väärikuse purustamine. Seda ei tohi mõõta üksnes sinikate, luumurdude või kliinilise depressiooni diagnoosiga. Eriti küüniline on, et seda kõike öeldakse dementse vanainimese kohta, nende kohta, kes ei ole võimelised end kaitsma, kes ei suuda enam isegi aru saada, mis nendega toimub, ja kelle puhul pole nõusolek isegi mõeldav mõiste. See ei ole mitte ainult juriidiline lühinägelikkus, vaid moraalne läbikukkumine.

Justiitsministeerium, kelle alluvuses toimub prokuratuur, ei saa selle kõige eest lihtsalt vastutust hajutada. Me ei tohi aktsepteerida olukorda, kus vägistamised hooldekodus, ohvrite vaimne ja füüsiline abitus ning institutsioonide tegematajätmised lõpetatakse lihtsalt sõnadega "ettenägematu risk". Seadus võib vabastada juriidilise isiku vastutusest juhul, kui tegu oli tõesti vältimatu olukorraga. Aga kas oli? Sest vastasel juhul ongi meie uus norm: hooldekodus toimuvad seksuaalkuriteod ei too mitte kellelegi peale toimepanija kaasa kriminaalvastutust ega kohustust hüvitada kannatanule tekitatud kahju. Sellega ei saa nõustuda, sest muidu ei oleks meil tegu õigusriigiga, vaid see on ükskõiksus riigivõimu tasemel. Aitäh!

Suur tänu teile! Koos sellega sulgen ka läbirääkimised. Oleme lõpetanud päevakorrapunkti nr 2 arutelu ja jõudnud kolmanda juurde.

Riigikogu liikmete Evelin Poolametsa, Arvo Alleri, Helle-Moonika Helme, Rene Koka ja Rain Epleri 14. aprillil 2025. aastal esitatud arupärimine tuuleenergia arendamise mõjude ja regulatsioonide kohta Eestis, arupärimine nr 749. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli jätkama hea kolleegi, Riigikogu liikme Evelin Poolametsa.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Esitan minister Andres Sutile arupärimise seoses tuuleenergia arendamise mõjude ja regulatsioonidega Eestis. 

Me oleme hetkel olukorras, kus vastuseid oma kodukoha keskkonnamõjude kohta saame välismaistest uuringutest, Taani, Saksamaa või Soome allikatest, samas kui Eesti riik vaikib või viitab napilt normidele, mis ei vasta tegelikkusele. 

Kohalik inimene, kelle kodurahu, tervis ja elukeskkond on kaalul, vajab selgeid ja usaldusväärseid vastuseid Eesti teadlastelt, Eesti seadustest ja Eesti ametkondadelt. Praegune tuuleenergia planeerimispraktika on killustatud, läbipaistmatu ja tekitab õigustatult umbusku. Samuti puudub Eestis selge metoodika paljude mõjude kohta, sealhulgas kumulatiivsete mõjude hindamiseks siseriiklik seiremehhanism, samuti õiguslik alus madalsagedusliku müra ja vibratsiooni realistlikuks modelleerimiseks. 

Selle arupärimise eesmärk ongi saada ministrilt selgeid ja sisulisi vastuseid küsimustele, mis puudutavad tuuleparkide mõju hindamise õiguslikku ja teaduslikku raamistikku ja kohalike elanike kaitset ning keskkonnaseiret. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja nüüd ongi meil kõigil hea võimalus kuulata auväärt energeetika- ja keskkonnaministrit Andres Sutti, vastamaks arupärijate küsimustele.

Aitäh, hea juhataja! Austatud arupärijad Evelin Poolamets, Arvo Aller, Helle-Moonika Helme, Rene Kokk ja Rain Epler! Vastan teie esitatud kaheksale küsimusele järjekorras. 

Esimene küsimus: "Kas teie hinnangul vastavad Eestis kehtivad müranormid, infraheli, vibratsiooni ja varjutuse hindamise põhimõtted tegelikele oludele ja ohutasemetele?" Vastan nii, et negatiivse tervisemõju vältimiseks on Eestis kehtestatud üldised müra, infraheli ja vibratsiooni normväärtused ning nende kehtestamisel on lähtutud parimatest teadus- ja tõenduspõhistest andmetest, mis aitaksid erinevate allikate – ja nende erinevate allikate seas on ka tuulepargid – hinnata ja olulist tervisemõju vältida. Nende üldiste normväärtustega tuleb arvestada ka tuuleparkide planeerimisel ja kasutusajal. Spetsiifilisi normväärtusi tuuleparkidele õigusaktides kehtestatud ei ole. Normväärtused on kehtestatud sotsiaalministri määrusega ning Sotsiaalministeerium hindab norme üle ja kaasajastab vajadusel määrused uue rahvatervishoiuseaduse vastuvõtmise raames hiljemalt selle aasta 1. septembriks. 

Praegu on Sotsiaalministeeriumi hinnangul normväärtused elukeskkonnale kehtestatud hetkel kehtiva parima teadmise alusel. Tuulikulabadest tingitud varjutamise efektile ei ole Eestis täna normväärtusi õigusaktidega kehtestatud. Tuulikute tekitava varjutamise mõju inimese tervisele on väga ebatõenäoline, kuid siiski hinnatakse keskkonnamõju hindamise raames ka varjutuse võimalikku mõju ning hindamise raames töötatakse vajadusel välja meetmed selle ajalise kestuse piiramiseks. Eestis läbivaadatavates keskkonnamõju hindamistes on heaks tavaks järgida teiste Euroopa riikide kehtivaid piirväärtusi ja juhendmaterjale. Eelkõige oleme kasutanud Saksamaa ja Taani metoodikat ning varjutamise kestuse hindamisel võrreldakse tulemusi üldjuhul mõlema riigi piirväärtustega, mis on Saksamaal 30 ja Taanis 10 tundi aastas. 

Teine küsimus: "Eestis puuduvad seni siseriiklikud suunised, sh juhendid, kuidas arvutada tuulikute madalsagedusliku müra levikut ja vastavust ruumides kehtivatele väärtustele. Millised on ministeeriumi sammud nende puuduste kõrvaldamiseks?" Eestis reguleerib madalsageduslikku müra sotsiaalministri määrus, mille nimi on "Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskasutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid". Madalsagedusliku müra häirivuse hindamisel, mis kehtib kõikide madalsageduslike müraallikate kohta, nagu kütteseadmed, tuulepargid ja nii edasi, kasutatakse määruse lisas toodud soovitusi. Niisiis ei saa väita, et pole siseriiklikke suuniseid. Madalsagedusliku müra mõõtmise käigus saadud tulemusi võrreldakse määruse lisas toodud madalsagedusliku müra häirivustasemetega. Eesti mõju hindamise praktikas on seni neist lähtutud, et hinnata võimaliku mõju olulisust, häirivustasemete ületamine ei ole lubatud. 

Kolmas küsimus: "Eestis ei ole kehtestatud konkreetseid normtasemeid ega metoodikaid tuuleparkidest põhjustatud vibratsiooni hindamiseks. Kuidas plaanib ministeerium neid lünki täita?" Ka siin Eestis reguleerib vibratsiooni sotsiaalministri määrus, mille nimi on "Vibratsiooni piirväärtused elamutes ja ühiskasutusega hoonetes ning vibratsiooni mõõtmise meetodid". Seega ei ole korrektne väita, nagu ei hinnataks tuuleparkide vibratsiooni. Määrusega on kehtestatud muu hulgas inimeste tervisekahjustuste vältimiseks üldvibratsiooni piirväärtused elamutes ja ühiskasutusega hoonetes. Vibratsiooniallikaid, ja sinna alla kuuluvad ka tuulepargid, tuleb määruse kohaselt paigaldada, hooldada või kasutada sellisel viisil, et nende poolt tekitatud vibratsioon elamutes ja ühiskasutusega hoonetes ei ületa käesoleva määrusega sätestatud piirväärtusi. Kliimaministeeriumi tellitud ja ettevõtte Estonian, Latvian & Lithuanian Environment OÜ koostatud 2025. aasta tuuleparkide keskkonnamõju analüüsis on välja toodud, et teaduskirjandusele tuginedes ei peeta tuuleparkide tööga kaasnevat vibratsiooni oluliseks häiringuks. Analüüsis on ka välja toodud, et kuigi tuulikute töötamise käigus tekkiv vibratsioon võib otseselt mõjutada tuulikute läheduses esineva vibratsiooni taset, on maismaatuuleparkide puhul teadusuuringud leidnud, et kaasaegsete kõrge mastiga tuulikute puhul jääb tuulikutest tekkiva vibratsiooni tase juba vähem kui 300 meetri kaugusel alla inimese taju läve ehk ei kujuta ohtu inimestele ja nende tervisele. Seni püstitatud tuuleparkidest on lähim kaasaegne kõrge mastiga tuulik rajatud Saarde tuulepargis eluhoonest 1,1 kilomeetri kaugusele ning Sopi-Tootsi tuulepargis 1,2 kilomeetri kaugusele. Tuuleparkide töötamisest tuleneva võimaliku vibratsioonihäiringu esinemisel viiakse läbi järelevalvemenetlus. Terviseamet teostab asjakohase kaebuse korral riiklikku järelevalvet, sealhulgas võib läbi viia vajalikud mõõtmised. Kui tuvastatakse normtasemete ületamine, on käitaja kohustatud taseme normiga kooskõlla viima. Sarnaselt Eestiga on võrdlusriikides Taanis, Saksamaal ja Leedus kehtestatud normtasemed silmas pidades kõiki võimalikke vibratsiooni allikaid. Soomes ja Lätis puuduvad ka üldregulatsioonid. Seepärast ei plaani Sotsiaalministeerium kehtestada eraldi normtasemeid tuuleparkide vibratsioonile. 

Neljas küsimus: "Tuulikute poolt tekitatava varjutamise mõju hindamiseks puuduvad Eestis ühtsed õiguslikud alused ja metoodikad. Millised on ministeeriumi sammud, et nimetatud puudused kõrvaldada?" Selgitan, et Kliimaministeerium tellis 2025. aastal keskkonnamõju analüüsi, milles käsitletakse välisriikide, kelleks on Taani, Soome, Saksamaa, Läti ja Leedu, praktikaid tuulikute keskkonnamõju hindamisel. Ja selle analüüsi põhjal selgus, et üheski võrdlusriigis ei ole õigusaktidega kehtestatud tuuleparkidega kaasneva varjutamise hindamise metoodikat ega normtasemeid. Küll aga on Taanis ja Saksamaal välja töötatud varjutamise hindamist reguleeriv juhendmaterjal. Eestis lähtutakse täna samasugusest praktikast. Tuuleparkidega kaasneva varjutamise hindamisel lähtutakse vastavast juhendist. Eesti juhendmaterjali koostajaks on Estonian, Latvian & Lithuanian Environment OÜ ning see valmis Kliimaministeeriumi tellimusel 2025. aastal. Juhendis on selgelt välja toodud, millisel viisil tuleb keskkonnamõju hindajal varjutamist hinnata ning millistest piirväärtustest lähtuda. 

Viies küsimus: "Tuuleparkide kumulatiivsete mõjude hindamiseks puudub Eestis selge metoodika. Kas ja millal on kavas see välja töötada?" Vastan. Tuuleparkide kumulatiivset mõju tuleb hinnata keskkonnamõju hindamise käigus. Suunised selleks annab tuuleparkide keskkonnamõju hindamise juhend. Nii tuuleparkide rajamisel kui kasutamisel tuleb jälgida asjakohastes õigusaktides seatud nõudeid, nagu mainitud seaduste alusel kehtestatud määrused. Esmane kohustuslik meede tuulikute mõju vähendamiseks on kõigi tuulikute tekitatava müraga arvestamine tuuleparkide kavandamisel. Ehk teostatakse asjakohane müra hindamine ning kavandatakse optimaalse suuruse, tuulikute paigutuse ja muude parameetritega tuulepark, mis võib tähendada ka väiksemaid tuulikuid. Keskkonnamüra ja sealhulgas helirõhutaseme mõõtmisel järgitakse peamiselt ISO standardit, kus on toodud juhised ja nõuded keskkonnamüra, sealhulgas liiklusmüra ning tööstusmüra mõõtmise teostamiseks. Standardis on toodud täpsed juhised ja tingimused, kuidas tuleb mõõtmised läbi viia, et need oleksid esinduslikud ning hindaksid reaalset müraolukorda. 

Kuues küsimus: "Millised meetmed on kavandatud, et ennetada ja leevendada tuuleparkide negatiivset mõju kohalike elanike elukvaliteedile, tervisele ja heaolule?" Selleks, et ennetada ja leevendada võimalikku negatiivset keskkonnamõju, viiakse iga tuulepargi rajamisel läbi põhjalik keskkonnamõju hindamine. Keskkonnamõju hindamise käigus analüüsitakse tuulepargiga kaasnevat võimalikku keskkonnamõju, sealhulgas mõju inimese tervisele, ning pakutakse välja vastavad leevendusmeetmed võimaliku negatiivse keskkonnamõju ennetamiseks ja minimeerimiseks. Keskkonnamõju hindamine peab olema põhjalik ja kvaliteetne, mistõttu õigusaktidega sätestatud konkreetsed nõuded on nende mõjude hindamiseks. 

Seitsmes küsimus: "Kuidas tagab ministeerium, et kohalike kogukondade muresid ja ettepanekuid arvestatakse planeerimisprotsessis sisuliselt, mitte üksnes formaalse ära kuulamisena?" Vastus. Planeeringud algatatakse arendajate palvel ning nende protsessi läbiviimise eest vastutavad kohalikud omavalitsused. Seejuures on riik kohalikele omavalitsustele toeks heade kaasamispraktikate kasutuselevõtul ning arendajad korraldavad arutelusid kohalikega, et selgitada välja kohalik väärtuspakkumine. Esiteks, kõige olulisem on see, et kogu planeerimisprotsess on väga täpselt reguleeritud planeerimisseadusega. Seadus paneb ametiasutustele väga täpsed ülesanded ja annab asjast huvitatud isikutele võimaluse oma arvamuse esitamiseks. Ametiasutustel, sealhulgas planeeringuid korraldaval omavalitsusel, on kohustus kirjalikult esitatud arvamused läbi vaadata ja esitada nendele põhjendatud seisukoht. Teiseks, sisulised mured ja ettepanekud on enamasti seotud keskkonnamõju hinnangutega. Seatakse kahtluse alla hinnangu tulemused ja ei usuta neid, nõutakse täiendavaid hinnanguid. See tõepoolest võib tekitada inimestes tunde, et sisuliselt muresid ja ettepanekuid ei ole arvestatud. Keskkonnamõju hindamine on aga planeerimisprotsessi üks osa. Keskkonnamõju hindajad peavad kõik kavandatava tegevusega seonduvad keskkonna- ja terviseaspektid läbi vaatama, ära hindama ja veenduma, et kavandatav tegevus ei mõjutaks oluliselt keskkonda ega kahjustaks inimeste tervist. Ekspertide töö üle teeb omakorda järelevalvet nii omavalitsus kui Keskkonnaamet. Seega, kui inimestel on mured keskkonna või tervise pärast seoses keskkonnale või tervisele avalduva mõjuga, siis elanikud peavad saama mõjuhinnangust vastused kätte. Tuleb siiski tõdeda, et vastused ei pruugi kõigile olla meelepärased ja me ei saa sundida inimesi uskuma seda, mida nad uskuda ei soovi. Sestap, mida me teha saame, on korduvalt selgitada, täpsustada, seletada lihtsamalt, seletada vajadusel uuesti, murede ja ettepanekute korral otsida vajadusel täiendavat infot, veendumaks et kavandatav tegevus on keskkonnale ja inimesele ohutu. 

Lõpetuseks selle küsimuse juures, nii Kliimaministeerium kui ka teised riigiasutused on aktiivselt abiks omavalitsustele, kohalikele kogukondadele ning ka teistele huvigruppidele nende murede lahendamisel. Ministeeriumi huvi on, et planeeringud saaks tehtud, et mõjuhinnangud oleks sisukad ja kohalikud kogukonnad saaksid kõikidele muredele ja ettepanekutele vastused. Oleme kogukondade ja huvigruppide esindajatega suhelnud ka otse, et leida muredele ja ettepanekutele lahendused juba enne, kui planeeringud on avalikul väljapanekul või kui toimuvad avalikud arutelud.

Kaheksas ja viimane küsimus: "Eestis ei ole välja töötatud seire- ja järelevalvemeetodeid tuuleparkide keskkonnamõjude hindamiseks, mis on oluline ka teadusuuringute tegemiseks, et hinnata tuuleparkide keskkonna mõjusid. Millised on ministeeriumi plaanid nende loomiseks ning seire- ja järelevalvetegevuse korraldamiseks?" Kinnitan teile, et Eestis on seire- ja järelevalvemeetodid tuuleparkide mõjude hindamiseks olemas. Neid käsitleb muu hulgas tuuleparkide keskkonnamõju hindamise juhend. Tuuleparkide arendusprotsessis on seire integreeritud keskkonnamõju hindamise ja planeerimise protsessidesse. Tuulikutega seotud seiretingimused on võimalik seada planeerimise või asjakohase loamenetluse protsessis, tuginedes keskkonnamõju hindamise tulemustele. Üldjuhul tehakse mõjuhinnangus ettepanek regulaarse seire teostamiseks, kui projekti elluviimisega võib kaasneda oluline negatiivne keskkonnamõju ehk vajalik on leevendusmeetmete rakendamine ja nende tõhususe kontroll. Järelevalvemenetlus tuuleparkidest põhjustatud häiringute üle sõltub konkreetse kaebuse sisust ja liigist. Tuuleparkide müra-, infraheli- ja vibratsiooninormide täitmine ning nende võimalike tervisemõjude osas on järelevalveorganiks Terviseamet. Tuuleparkidest tulenevate häiringute korral tuleb esitada seega ka ametlik kaebus Terviseametile. Terviseamet hindab olukorda ja vajadusel algatab järelevalvemenetluse. Järelevalvemenetlus võib hõlmata mõõtmisi kaebuse esitaja elukohas, et tuvastada, kas lubatud tase ületab kehtestatud piirnorme. Neid näiteid ei ole, kus on mõõdetud ületus, see tähendab, et arendajad järgivad kehtestatud norme. On aga sammud, mida saaks edasi teha, kui registreeritakse ületus. Seni ei ole aga piirnormide ületusi järelevalve käigus mõõdetud. Tuuleparkide müra ei ole varasemate aastate jooksul nii palju mõõdetud, sest ei ole olnud ka kaebusi, viimase paari aastaga rohkem fookusesse sattunud. Ja nende mõõtmiste põhjal, mis on tehtud, pole ületusi mõõdetud. Aitäh!

Suur tänu teile! Ka saalist on rida küsimusi. Alustab Martin Helme. Palun!

Aitäh! Ma ütleksin, et on ikka küll korrektne väita, et ei hinnata korralikult müra ja vibratsiooni. Ja on küll korrektne väita, et piirnorme tegelikult ei eksisteeri. Te ise ka räägite, et on soovitused, on naabrite eeskujud, ja siis on Kliimaministeerium tellinud mingisuguselt firmalt suuniseid. Aga see ei ole sama asi. Ma ütleksin küll: valetada ei tohi. Minister ka ei tohi valetada, aga te valetasite, kui te teatasite sirge näoga, et teadusanalüüsid väidavad, nagu oleks kogu see tuuliku ümber käidav ažiotaaž vale ja mingit ohtu tervisele ei ole. Tegelikult on vastupidi: teadusuuringud on selgelt näidanud, et on negatiivsed mõjud tervisele. On olemas teadusuuringud, mis seda kinnitavad. 

Ja mul on küsimus. Meil on probleem, tõsine probleem: terav vastuseis, inimesed on häiritud. Miks te edasi pressite selle asjaga? Miks aega maha ei võeta? Kas asi on lihtsalt selles 2,6 miljardis või veel suuremas rahas? Kas asi on lihtsalt korruptsioonis?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti on olemas erinevaid uuringuid, nii nagu teaduses alati. On uuringuid, mis jõuavad ka teistsugustele järeldustele. Need uuringud, mida on kasutatud – ega tuuleenergeetikat ei arendata ainult Eestis. Tuuleenergeetikat arendatakse väga paljudes, enamikus Euroopa liikmesriikides. Ja seetõttu ma julgen tugineda nendele uuringutele, mis ütlevad, et tuuleenergeetikal ei ole negatiivset mõju inimeste tervisele. Selle jaoks tehaksegi täpselt sedasama keskkonnamõjude hinnangut, kus vaadatakse mõju inimestele ja vaadatakse mõju ka keskkonnale. Nüüd, küsimuse teine pool: kuidas Eestis tuuleenergeetikat edasi arendatakse. Mis me oleme kokku leppinud, on see, et me korraldame 1–2 teravatt-tunni mahu suuruse vähempakkumise, kus turuosalised saavad osaleda. See puudutab maismaatuule energiat. Meretuulega ei ole hetkel mingeid plaane, sest meretuuleprojektid ei ole panga jaoks rahastatavad. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Te ütlesite, et tuuleenergiat Euroopas arendatavates riikides on tehtud juba neid uuringuid. No teate, kas võib üleüldse usaldada mingeid Euroopas tehtud uuringuid, kui Euroopas on ju käima lükatud see roheideoloogia üleeuroopaline, mille üks osa, oluline osa on ka see tuuleparkide rajamine? Loomulikult ei tehta ühtegi hindamist ega uuringut, mis tooks kaasa mingisugusegi negatiivse hinnangu tuuleparkides müra, vibratsiooni ja võimalike tervisekahjude osas. Aga näiteks hiljutine, see on siis 2021. aastal Taiwani teadlaste koostatud mahukas uurimus tõi esile väga muret tekitavad seosed tuulegeneraatorite madalsagedusliku müra ja südametervise vahel. Samuti on seal kirjas, et paljudes majapidamistes uurimistöö andmetel ületas tuulegeneraatori madalsageduslik heli paljudes majapidamistes öösel pea 100% ajast Maailma Terviseorganisatsiooni soovitatud piiri, mis tähendab, et inimene ei saa kordagi päris sügavat vaikust. Me nägime, kuidas Terviseamet üritab seda asja inimestele nüüd siis selgitada …

Aitäh!

… kus Piret, perearst Piret Rospu ütles, et see ajab neid lihtsalt närvi, et ärge minge närvi, siis te ei kuule ka seda.

Aitäh!

Et milliseid teadusuuringuid, äkki kasutaksite mingeid teadusuuringuid mujalt maailmast?

Teadusuuringuid on kasutatud siin väga palju. Nii nagu ma ütlesin, tellis Kliimaministeerium ka eraldi analüüsi, mis tugines teaduskirjandusele. Lihtsalt teie väitele, et tuuleenergiat arendatakse ainult Euroopas, see selles mõttes ei päde, et möödunud aastal üle maailma kõikidest uutest elektritootmisvõimsustest, mida arendati, 85% oli taastuvenergia. Taastuvenergiat arendatakse ühel ja väga lihtsal põhjusel: temast toodetud elektri hind on lihtsalt kõige konkurentsivõimelisem. 

Anti Poolamets, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Meil on riigikaitse arendamise hoogtööaeg. Sellega ma olen nõus, seda tuleb teha ja teid peab kõvasti suruma, et te ikka seda teeksite. Ja nüüd on paha lugu sellega, et tuulepargid häirivad väga tugevalt Kaitseväe signaalluure tööd. Näiteks veel aasta lõpul käsitles teemat ka ERR ja siis öeldi, et need signaalid, elektromagnetlained on häiritud, kuna nad peegelduvad tagasi tuuliku labadelt, olenemata sellest, kas tuulikud seisavad või töötavad. Nii et vaadake, neid võltssignaale on Eesti täis, see müra on tohutu, mis meie kaitseväe silmadele on, mitte ainult meretuuleparkidele. Tegelikult peaks iga tuulepargi jaoks selle uuringu tegema. Kuidas te seda plaanite ja kas on valmisolek olemas neid mürauuringuid teha?

Aitäh küsimuse eest! Kõik need temaatikad, mis puudutavad riigikaitset ja meie võimekust seirata, mis toimub kas õhus või teisel pool piiri, loomulikult nendega arvestatakse ja seepärast on ka tõmmatud joon idasuunale, kust ida poole tegelikult tuulikute arendamist ei saa toimuda. Ja loomulikult on ka Kaitseministeeriumi arvamus kõikide arenduste juures olemas ja seda on kuulda võetud. Ka seda vaadatakse mõjuhinnangute käigus. Nii et riigikaitses kindlasti tuuleenergia puhul kuidagi selle arvel kompromissi ei tee.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Veel hiljuti kinnitas valitsus energiamajanduse arengukavas 2035, et põlevkivienergiast loobumine võiks toimuda aastal 2040 eeldusel, et taastuvenergia ja võrguarendus suudavad tagada varustuskindluse ja hinnastabiilsuse. Nüüd, aastal 2025 on valitsuse retoorika järsult muutunud, räägitakse vajadusest säilitada põlevkivienergia võimekus ka pärast 2040. aastat.

Minu küsimus on selline: kas valitsus sai lõpuks aru, et taastuvenergia, eriti tuuleenergia, ei suuda tagada Eesti energiajulgeolekut usaldusväärselt ja taskukohaselt ja kas see uus arusaam tähendab ka seda, et tuuleenergia arendamise projekte vähendatakse?

Aitäh! Selleks, et elektrisüsteem toimiks, on lisaks taastuvenergia elektritootmisele loomulikult vaja ka juhitavaid võimsusi. Kui juhitavaid võimsusi pole turule tulnud piisavas mahus, siis senikaua saame me kasutada põlevkivienergiat kui ühte juhitavat võimsust. Selleks et juhitavaid võimsusi tuleks turule rohkem, on Elering välja kuulutanud ka vähempakkumise just gaasielektrijaamade turule toomiseks. Võrreldes põlevkivijaamadega gaasielektrijaamad on kiiremad, paindlikumad, suudavad turule operatiivselt reageerida. Aga senikaua, kuni meil on vaja juhitavaid võimsusi ja ilma põlevkivijaamadeta neid ei ole, saab ka põlevkivijaamu selleks kasutada.

Nüüd, mis puutub sellesse, kas taastuvenergia arendamisel peaks muutma tempot, siis nii nagu ma enne ütlesin, me kuulutame välja ühe vähempakkumise kuni 2 teravatt-tundi. Kui on tulemused teada, siis saab ka vaadata, kui kiiresti meil taastuvenergia areneb, aga üldiselt ettevaates, mida rohkem seda arendust tehakse vastu turgu, seda parem on. Ja ma arvan, see hakkab ka tempot siis kujundama ja dikteerima. Selleks, et süsteem toimiks, ei ole meil vaja ainult tuule- ja päikeseenergiat, meil on vaja ka salvestust. Meil on vaja juhitavaid võimsusi ja meil on vaja ühendusi teiste riikidega. Siis on meil tagatud ka energiajulgeolek. Aitäh!

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te viitasite pidevalt oma vastuses tuuleparkide keskkonnamõju hindamise juhendile, mille on koostanud üks OÜ. Aga ma ei saa aru, kas see juhend on valitsuse või ministeeriumis vastu võetud õigusakt, mis asendab neid norme. Hetkel jääb küll väga kummaline mulje, et meil on mingi juhend – me ju Riigikogus ei ole seda kooskõlastanud. Kas selle juhendi, millele te viitasite, on teadlased koostanud või kuidas korraga on juhtunud selline olukord, et meil ei olegi justkui vaja ei siseriiklikke norme ega mingeid õigusakte, vaid piisab juhendist?

Jaa, aitäh! Kindlasti ei ole juhendid … Või see analüüs, millele ma viitasin, oli küll tellitud väljastpoolt maja. Aga näiteks kui siin küsimustest kõlas läbi ka vibratsioon ja need piirväärtused, siis näiteks seda reguleerib sotsiaalministri määrus. Nii et tegemist on ikka riigi poolt kehtestatud dokumentidega ja reeglitega. Sama kehtib ka keskkonnamõju hindamise kohta. Nii et need on riigi poolt kehtestatud reeglid.

Suur tänu teile, lugupeetud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Ja koos sellega, head kolleegid, oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Head kolleegid, ma olen küll sulgenud läbirääkimised, aga kui me saame sellise kokkuleppe, et on üks läbirääkija, kes antud juhul on Anti Poolamets, siis ma … Tõepoolest ei olnud kedagi ekraanil, ma ootasin mõne hetke. Kui nüüd mõni teine fraktsioon nõuab, siis ma annaksin ka neile võimaluse. Lepime kokku siis, et üks fraktsiooni kohta. Kui te olete päri, siis ma tuleksin tagasi selle juurde. Kui soovi ei ole, ei pea, loomulikult, keegi.

Ava läbirääkimised uuesti. Anti Poolamets, palun!

Tänan, lugupeetud juhataja! See oli nagu stardi fikseerimine 0,0 sekundi täpsusega. Ma loodan, et ma jäin õigele poolele. Ja seda teemat tahakski käsitleda. 

Toon ühe näite, praktilise näite, mille on postitanud korduvalt selline kodanik nagu Toomas Toimeta, kes elab ise Sopi-Tootsi tuulepargi läheduses. Ja ta ise on ka akustik, kõva akustikaga tegeleja, muusik, kellel on endal vägagi head mõõtmisseadmed. Ta on teinud päris head ja sisukat kriitikat praeguste mõõtmistulemuste kohta. Toon ainult ühe näite. Tsiteerin, Toomas Toimeta: "Väga paljud inimesed, kes elavad Saarde või Sopi-Tootsi tuulepargi läheduses (läheduses pean silmas 10+ km) räägivad mingist müstilisest "lendava lennuki mürast". Lennuk, mis lendab ja lendab ja jääbki lendama. 

Esimest korda kuulsin seda kusagil möödunud aasta sügisel, kui käisin spetsiaalselt Tootsi lähedal seda kuulamas. [---]
Täpselt sama heli kuulen ka oma koduhoovis ca 6km Tootsi tuulepargist, kui tuul on tuulepargi poolt meie maja suunas. Olen seda korduvalt salvestanud nii videokaamera kui ka Zoomi audiosalvestiga."

Omaette teema, nagu ta ütleb, on see, kuidas Baltikumi suurima tuulepargi müra mõõdeti. Näiteks Kajaja Acousticsi juhatuse liige Marko Ründva selgitas, et seepärast ei saagi väga kõva tuulega müramõõdistusi teha, sest puulehtede kohin varjab tuulikute heli. Selle kohta ütleb Toomas Toimeta: "[…] see kuuldav müra käib üle igasuguse puulehtede kohina ja nagu minu isiklik kogemus näitab, siis isegi üle kõrval töötavad diiselmootoriga bussi heli!"

Nii et väga hea küsimus: mida see ettevõte siis üldse mõõtis? Ja see tema analüüs on pikem, kuidas valitakse referentspunktid, mis on väga kummalised, ja samal ajal ei mõõdeta summeeritud tuulikute heli. Tootsi tuulepargis on 38 tuugenit ja kõik tekitavad kuuldavat müra. 

Panen teile südamele, et need uuringud oleksid päris professionaalsed ja arvestaksid kriitikaga, sest kriitikud võivad olla meie kõige paremad õpetajad. 

Nüüd Kaitseväe juurde. Tsiteerin uuesti nagu oma küsimuses. Ma palun kohe ka lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Seesama detsembrikuine ERR-i küsimuste esitamine seoses Kaitseväe probleemidega tuule- ja päikeseparkide osas, mis segavad julgeoleku tagamiseks üliolulise signaalluure tööd. Välja pakutud leevendusmeetmed täielikult ei aita. Teadlaste hinnangul võiks abi olla ühtsetest raadiomüra kriteeriumidest. Vaadake, need kriteeriumid ei ole sugugi olemas, need tuleb alles korralikult välja töötada, sest tuulikud on täiesti spetsiifiline müraallikas. Päikesepargid tekitavad samuti raadioluurele suuri probleeme. Ehk vaadake, sellest ei piisa, et kusagile on joon tõmmatud ida suunal. Tegelikult on üks tohutu elektromagneetiline kaos, mürahäire, mida tekitavad tuulikud kogu Eestis. Me ei näe lihtsalt. Me ei näe, see on nagu see on kott pähe. Lühidalt öeldes, see on nagu kott pähe meie raadioluurele. 

Ja muide, üks asjatundja ütles selle kohta väga lihtsalt: kui peaks olema sõjaseisukord, siis esimese asjana tuleks õhku lasta tuulikud, sest me ei näe mitte midagi tänu raadiomürale, millele lisandub veel vastase raadiomüra tekitamine. 

Nii et see kaos, mida te praegu riigikaitsele tekitate, on mõõtmatu, kõige sõna otsesemas mõttes mõõtmatu, sest sellised mõõtmised peaksid kestma, kuid ja kuid ja kuid professionaalsete kõrgprofessionaalide poolt, keda meil ei olegi praegu, selliste suurte uuringute jaoks me peaksime need välismaalt sisse ostma. Ja alles siis võib-olla te avastate, et tornid, mida te püsti panite, lastavadki meie Kaitseväe silmad ja kõrvad.

Või siis võtame meie relvade täpsuse. Kui me paneme püsti meretuulepargid, siis vastase allveelaevad võivad seal lihtsalt tukkuda ja me ei näe neid, sest tuulikud tekitavad nii tohutut mürasignatuuri. Me ei saa vastase laevadele pihta sellepärast, et seal on tohutu raadiomüra. GPS ei tööta ka senisel moel. Häired tekivad muu hulgas laeva navigatsioonis, tavaliste tsiviillaevade navigatsioonis. Ehk olukord on väga-väga keeruline. 

Kumb on siis tähtsam, kas juhuelekter, dotatsioonid või riigikaitse? Tsiteerin kolonel Kiviselga, kes ütles, et kompensatsioonimeetmed sajaprotsendiliselt ei asenda seda kadu, mis päikese- ja tuuleparkide mõjul tekki. "Paraku ma pean tunnistama, et viimase, näiteks 10 aasta jooksul, on olukord läinud meie jaoks halvemaks, sest nii-öelda tavapärane mürafoon on ka juba olemas, mis tuleneb linnadest, suurtest elektrijaamadest, ülekandeliinidest, kõrgepingeliinidest." 

Mõelge, kui tavaline ülekandeliin annab müra raadioluure jaoks või tavalise raadiosaatja jaoks, siis need tohutud tuugenid, 300-meetrised tuugenid tekitavad täieliku kaose. Me ei näe. Rootslased on asunud otsustavalt oma rannikul tuuleparkide ehitamist piirama, sest neil on silmad ära võetud. Aga meile räägitakse muinasjuttu, et viskame vette ühe poi ja küll tema meile näitab, kus vastane on. Tõstame sinna ühe laevukese, mis vaatab, kuidas tegelikult on. Sellest ei piisa. Sellise asja jaoks peaks ehitama üles hiiglasliku kalli süsteemi, mis hoiaks meie piiridel Kaitseväe silmad lahti. Ja iga tuulepargi jaoks eraldi tuleks töötada välja see uuring ja metoodika. Aitäh!

Suur tänu teile! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Oleme koos sellega, head kolleegid, kui minister hiljaks ei jäänud, ei, ta ei soovinudki, vabandust.

Oleme ka selle kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud ja jõudnud neljanda päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Reili Ranna, Riina Sikkuti, Jaak Aabi, Heljo Pikhofi, Lauri Läänemetsa ja Züleyxa Izmailova 8. aprilli 2025. aasta esitatud arupärimine noorsootöötajate kvalifikatsiooninõuete kohta. Palun arupärijate nimel ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Reili Randi.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid ja austatud minister! Noortevaldkonna spetsialistid ja katusorganisatsioonid on aastaid juhtinud tähelepanu, et valdkonnas saaks sätestatud kvalifikatsiooninõuded ja standardid. Selleks on ministeeriumi poolt moodustatud ametlik töörühm ja justkui koostöös nende väljatöötamine käib.

Aga paari kuu eest võttis minister Postimehe arvamusküljel nendesamade kvalifikatsiooninõuete teemal sõna, kus said see valdkonna poolt kaua oodatud reeglistik noorte töö tegemiseks justkui liigse regulatiivse juhtimise tähenduse, mille peale siis kümned noortevaldkonna töötajad ja organisatsioonid mobiliseerusid ja väljendasid muret ministri sellekohase väljaütlemise ja valdkonna arengu tuleviku pärast. 

Sellest tulenevalt esitasime me tol hetkel ministrile järgmised küsimused. "Kuidas selgitate vastuolu ministeeriumi poolt käivitatud ametliku töörühma töö ja Teie avalike väljaütlemiste vahel, kus iseloomustate kvalifikatsiooninõuete kujundamist kui liigset regulatiivset juhtimist? Kas noorsootöö tulevik saab olema esimene kärpesae ohver?" Teiseks: "Kas toetate noorsootöötajate kvalifikatsiooninõuete kehtestamist, mis on ette nähtud arengukavas aastani 2035?" Kolmandaks: Millised on Teie juhtimisel ministeeriumi järgsed sammud noortevaldkonna kvaliteedi tõstmisel ja noorsootöötajate väärtustamisel?" Neljandaks: "illiseid meetmeid näete, et soodustada valdkonna avatud tööjõuturgu? Kas Teie hinnangul tuleks anda võimalus kvalifikatsiooninõuetele vastamiseks ka nendele, kes tulevad väljastpoolt formaalharidust?" Ja viiendaks: "Kuidas hindate koostööd valdkonna esindusorganisatsioonidega ning kuidas plaanite nende soovitustega tulevikus paremini arvestada?" Ootame ministrilt nendele küsimustele vastuseid.

Suur tänu teile!  Ja nüüd on meil kõigil hea võimalus kuulata auväärt haridus- ja teadusministrit Kristina Kallast.

Lugupeetud Riigikogu eesistuja! Lugupeetud arupärijad! Ma pean sellele arupärimisele vastamist alustama selgitusest. Tegu ei olnud minu arvamuslooga, tegu oli ajakirjanduse intervjuuga seoses tööülesannetega Haridus‑ ja Teadusministeeriumis. Ja tõepoolest on mul noortevaldkonna osakonnaga olnud Haridus‑ ja Teadusministeeriumis vaidlus selle üle, et mis on noorsootööpoliitika puhul need tegevused, mida peab tegema, mida peaks tegelikult tegema. Me ei ole vaielnud selle üle, kas noorsootöötajatele tuleb kehtestada kvalifikatsiooninõuded. Me oleme vaielnud selle üle, millised need kvalifikatsiooninõuded olema peavad. Veel rohkem oleme tegelikult vaielnud selle üle, kas kvalifikatsiooninõuete kehtestamine on ainuke asi, millega noortevaldkonna poliitikas peab tegelema. Minu mure, ja jätkuvalt on mul see mure, on see, et kvalifikatsiooninõuete kehtestamiseks on välja töötatud Euroopa Liidu vahenditest suur toetuste andmise tingimused ja kord, kus nende nõuete väljatöötamiseks ja koolitamiseks läheb 2,6 miljonit eurot. Minu küsimus oli minu enda töötajatel majas: kas te tõesti arvate, et see 2,6 miljonit on see väärt raha, et kulutada ta kvalifikatsiooninõuete kehtestamiseks? See on tegelikult bürokraatlik tegevus. Kas me saame sealt mingit raha suunata otse noortele, nii et ka noored sellest 2,6 miljonist osa saavad? Meil on väga vähe malevaid, meil on väga vähe laagreid, ehk siis noorsootöötegevused, mis jõuaksid otse noorteni. Ma soovisin selle 2,6 miljoni raha kulutamise ümbertegemist, et sellest mingi osa sellest rahast suunataks otse noorteni, et see ei ole ainult ametkonna poolt nii-öelda kvalifikatsiooninõuete väljatöötamiseks kulutatavad vahendid. Ja see on olnud peamine vaidlus. Vaidluse all ei ole kunagi olnud noorsootöötajatele kvalifikatsiooninõuete kehtestamine või mittekehtestamine. Küll aga oleme tõesti arutanud ka selle üle, millised need kvalifikatsiooninõuded olema peaksid. Täna teadupärast mingeid kvalifikatsiooninõudeid otseselt haridustaseme ja kutsetaseme puhul ei kehti. Ja seesama töörühm, mille töö antakse üle meile loodetavasti juulis 2025, ma tean, et on eelnevalt meile edasi antud informatsioon, et töörühma ettepanek on kehtestada kutsetaseme või kutse nõue noorsootöötajatele ja selle kutsenõudega on igati nõus ka, ollakse nõus ka poliitilisel tasemel. Koalitsioonilepingu läbirääkimistel me selle tegelikult ka läbi rääkisime noorsootöötajate esindusorganisatsoonidega ja koalitsioonilepingus on ta konkreetselt kokku lepitud, et see noorsootöötaja kutsenõue tuleb noorsootöötajatele. See esialgne ettepanek, mis tuli meie enda, haridusministeeriumi ekspertide poolt, oli, et kehtestada kõrghariduse nõue noorsootöötajatele. See oleks tähendanud seda, et üle poole noorsootöötajatest peaksid ametist lahkuma ja minema ülikooli kõrgharidust omandama. Me saame aru, et see kitsendab, see viib väga suure hulga inimesi sealt tööturult, sellest ametist minema. Need oleksid liiga ranged nõuded selles valdkonnas. Vähemalt tänase seisuga me neid nõudeid sellisel kujul kehtestada kindlasti ei saaks. Seetõttu on kvalifikatsiooninõuete osas kokkulepe saavutatud ja ma seal otseselt probleeme ei näe. Nii et alustasin täpsustusest, et kus on olnud vaidluskoht. Vaidluskoht ei ole mitte selles, kas kehtestada kvalifikatsiooninõudeid, vaid vaidluskoht on selles, millised kvalifikatsiooninõuded ja kas kvalifikatsiooninõuetega tegelemine on ainuke asi, mille peale peaks minema kõik selles valdkonnas ettenähtud rahalised vahendid. Ma arvan, et ei peaks. Ma jätkuvalt olen seda meelt, et me peaksime need rahalised vahendid ümber vaatama ja mingi osa nendest rahalistest vahenditest peaks minema näiteks malevate ja noortelaagrite korraldamisele ja sellisele noorsootööle, millest otseselt seal ürituste korraldamisel noored ise osa saaksid. 

Nii. Loodetavasti tähendab see seda, et ma vastasin ka sellele esimesele punktile. Küsimus noorsootöö tuleviku ja kärpe osas on natuke, peate täpsustama, sellepärast et otseselt noorsootöötajate palkasid ega tegevuskulusid haridusministeeriumist ei kaeta. Need on kohaliku omavalitsuse eelarvetes olevad ja kohaliku omavalitsuse poolt vastutavad tegevused. Küll aga kõik, mis puudutab noorte omaalgatusprojekte ja Euroopa Liidu vahendeid, mis sinna suunatud on, neid hetkel kärbitud ei ole. Seoses selle 200 miljoni eraldamisega kaitsevaldkonda Euroopa Liidu vahenditest olen mina igal juhul teinud otsuse, et noortevaldkonna rahast me ei kärbi.  

Kas toetate noorsootöötajate kvalifikatsiooninõuete kehtestamist? Vastasin, et toetan ja me oleme tegelikult selles ka kokkuleppele jõudnud. Ootan ka selle töörühma lõplikku aruannet, et mis need noorsootöös erinevates kohtades töötavate inimeste, valdkondade ettepanekud on. Niipalju kui ma tean, on ettepanek noorsootöötajale kehtestada noorsootöötaja kutse omamise kohustus, huvihariduse õpetajale erialased kompetentsid, mida hindab tööandja, ning pedagoogilised kompetentsid, mida tõendatakse kas pedagoogilist pädevust sisaldava kutse omamise või pedagoogilise kõrgharidusega. Projektipõhisele noorsootöötajale noorsootöötaja tase 5, osakutse, noorsootööasutuse juhile tase 6, noorsootöötaja kutse, huvikoolidirektorile juhtimiskompetentside olemasolu ning kõrgharidus, ja kohaliku omavalitsuse ametnikule, kes noorsootööga tegeleb, kõrgharidus ning valdkonna korraldamiseks ja arendamiseks vajalikud kompetentsid, mida hindab tööandja. Samuti on arutelu all treenerile kutsenõuete kehtestamine ehk siis vähemalt tase 3, abitreeneri kutse omal erialal. Huvitegevuse juhendajale ehk siis mitte huvikoolijuhile või huviharidusõpetajale, vaid huvitegevuse juhendajale kesk‑ või keskeriharidus ning huviringi läbiviimiseks vajalikud kompetentsid, ja noorteühingu nii-öelda turvalisusvolinikule, riiklikult toetatavate noorteühingutele seada nii-öelda turvalisusvoliniku rolli kohustus, mille täitmiseks peab olema noorsootöötaja tase 5, osakutse. 

Küsimus: millised on teie juhtimisel ministeeriumi järgmised sammud noortevaldkonna kvaliteedi tõstmisel ja noorsootöötajate väärtustamisel? Osaliselt olen ma sellele küsimusele vastanud. Ühelt poolt on kvalifikatsiooninõuete kehtestamine ühise noorsootöö ja huvihariduse seaduse väljatöötamine, selle väljatöötamiskavatsusega on juba mõnda aega teele asutud. Aga on ka terve rida tegevusi, mis nende 2,6 miljoni eest, mida ma siin korduvalt ka maininud olen, tehakse valdkonnas täiendusõpe noorsootöötajatele, ka huviharidusõpetajatele, juhtimiskompetentside koolitus noorsootööasutuste juhtidele, siis on treenerikutse taotlemise koolitused ja erialakoolitused. Me nende rahade eest tasume ka noorsootöötaja kutse taotlemise tasud, aastas on kuskil umbes 50 noorsootöötaja kutset, mis aeguvad, ja inimesed peavad uuesti taotlema. Nii et see maht tegelikult lähiaastatel ka suureneb. Siis on meil vaja teha ära ka riikliku järelevalve võimekuse tõstmine, kommunikatsiooniküsimused, selleks et inimesed saaksid aru, millised kutsenõuded kehtima hakkavad. Meil on vaja teha andmebaaside arendused ära. Nii et tegelikult see kulu, mis on seotud kutsekvalifikatsiooni tõstmisega, on päris suur. Seda ma igal juhul kinnitan. 

Küsimuste järjekord läks sassi. Küsimus neli: milliseid meetmeid näete, et soodustada valdkonna avatud tööjõuturgu? Kas teie hinnangul tuleks anda võimalus kvalifikatsiooninõuetele vastamiseks ka nendele, kes tulevad väljastpoolt formaalharidust? Ma täpselt ei ole kindel, et ma saan aru, mis on siin mõeldud, väljaspool formaalharidust. Kutsestandardis on kutsetasemete puhul haridusnõuded kirjas, et inimene, kes kutsenõuetele vastab, peab vastama formaalhariduse nõuetele, tal peab olema teatud aste formaalharidusest. Kutsetaseme 5 puhul on see keskharidus. See peab tal olema. Selles mõttes, et väljaspool formaalharidust päris ikkagi sellesse ametisse astuda ei saa. Aga kutset saab teha nii, et minna ülikooli õppima noorsootööd ja omandama selles valdkonnas kõrgharidust või siis minna ja kutseandja juures, kelleks on Eesti Noorsootöötajate Kogu, teha ära kutseeksam, selleks et see kutse saada. Nii et täna on ka need võimalused olemas tulla nii läbi ülikooli, läbi kõrghariduse kui ka otse, tehes kutse selle kutse andja juures noorsootöös ära. Aitäh! 

Suur tänu teile teile! Aga mõned küsimused. Alustab Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Te olete öelnud ja täna ka siin kordasite üle, et noorsootöötajatele kutse omamine muutub kohustuslikuks ja see on ka koalitsioonileppesse kirja saanud. Aga kas te oskate täpsustada, millal on kavas see norm kehtestada ja jõustada ja mis võiks olla ajaraam selleks üleminekuperioodiks? 

Kõigepealt me ootame ära, eks ole, selle töörühma töö tulemused. Ma sain aru, et töörühma ettepanekud tulevad juulis 2025. See ettepanek vaatab noortevaldkonda tervikuna. Seal ei ole ainult noorsootöötajate kvalifikatsiooninõuded, seal on üheksa töötajaprofiili, kellele tõenäoliselt tehakse ettepanek teatud kvalifikatsioonid kehtestada. Sellele peaks järgnema väljatöötamiskavatsuse tegemine, mis hindab mõjusid ja kas on olemas ka alternatiivseid lahendusi sellele, et lihtsalt kohustuslikus korras seaduses need kehtestada. Ma loodan, et see väljatöötamiskavatsus hiljemalt selle aasta jooksul mingis vormis tuleb. Sel juhul pärast väljatöötamiskavatsust me liigume seaduse suunas. 

Aga seadusega on see, et kuna tegemist on uue ühendseadusega, siis see on väga mahukas töö. Ehk siis täna meil on kaks erinevat seadust: noorsootöö seadus ja huvihariduse seadus. Eesmärgiga neid asju tervikuna vaadata tuleb üks seadus. Aga see ei takista täna kohalikel omavalitsustel – ja väga paljud kohalikud omavalitsused seda ka teevad – kutsenõuet kehtestada oma noorsootöötajatele juba täna. Otseselt küll volitusnormi seaduses selleks ei ole, täna kehtivas seaduses, aga ka takistust seda teha ei ole. Ja meil on väga palju omavalitsusi – kui ma nüüd peast tean, Tartu, Pärnu, Tallinn –, kes neid kutseid noorsootöötajatelt juba eeldavad. 

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma võin kinnitada, et spordivaldkonnas treenerite puhul see tõesti toimib, kui me räägime kolmandast tasemest või viiendast tasemest. Erinevaid kriteeriume määratud on kohalike omavalitsuste poolt saamaks teatud kohalike omavalitsuste toetusi lisaks riigi palgatoetusele. Aga mul jäi eelmisest küsimusest natuke arusaamatuks või ma olen kusagilt lugenud, et see üleminek võiks umbes olla neli-viis aastat, ja kuuldes ka, et see nõuab päris palju muudatusi, kas see on põhjendatud, et see üleminek on nii pikk, arvestades seda, et tegelikult ju pooleaastase tööbaasi näol te tulevikus ette näete, et selle kutse võiks inimesele anda. Miks see üleminek siis nii pikk on? Iseenesest see on ju tervitatav.

Aitäh küsimuse eest! Meil on täna noorsootöötajaid umbes 1700, kellest vastav kutse on olemas umbes 700-l. Ehk 1000 inimest, kõvasti üle poole täna noorsootöövaldkonnas töötavatest inimestest, peaksid minema tegema kutset. Küsimus on ka selles, et need inimesed vajavad koolitust, kutse saamine ei tule neil niimoodi käigu pealt. Teiseks, ka noorsootöötajate kogu vajab seda mahtu, et suuta nii suurel hulgal teha. Nad ütlesid, et aastas täna nad annavad kutse umbes 50 inimesele. Aga siin on 1000 inimest, kes peab selles mõttes läbi kutse hindamise käima. Nii et need mahud on lihtsalt väga suured. Alla poole tänastest noorsootöötajatest omavad kutset. Millal on lõpptähtaeg, millal kõik peaksid omama kutset? See ei saa juhtuda aasta või kahe pärast. Siin ongi seda üleminekuperioodi vaja.

Helmen Kütt, palun!

Tänan, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Te väga põhjalikult vastasite ja tõite välja ka selle, et keskharidus on see esimene tase, ilmselt tase nr 5 tegelikult, eks ole?

Jah.

Ja siis edasi saab õppida, omandada kõrghariduse ja kutse, õppida täiendavalt, aga kuidas te ise arvate, kas tase nr 5 või keskharidus on piisav selle töö tegemiseks? Sest tegelikult lisaks sellele, et see on suure vastutusega, on noorsootöö tegelikult tõeline kunst, on see ka vaimse tervise probleemide ja muude selliste sotsiaalsete oskuste taset ... Kas ikkagi keskharidus saab olla selleks?

Aitäh! Ma muidugi arvan, et me varem või hiljem, aga pigem hiljem, jõuame selle kõrghariduse eelduseni ja sellel põhjusel, et kui me vaatame praegu üldhariduse suundumusi, siis üldhariduse suundumus on see, et erinevat liiki spetsialistid, kes noortega töötavad ja lastega töötavad, liiguvad nii-öelda … Mitteformaalse ja formaalse hariduse piirid on hägustumas. Inimesed, kes töötavad mitteformaalses hariduses ehk huvihariduses, noorsootöös, on muutumas osaks ametlikust hariduse andmisest ja sel juhul nendele inimestele, nendele töötajatele, kes seda tööd teevad, aina rohkem tekib ootusi nende töö kvaliteedi ja suutlikkuse osas. Ma ütlen, et varem või hiljem me sinna jõuame, et ka noorsootöötajatel ja huvijuhtidel ja huvikooli õpetajatel on selged kõrghariduse nõuded, aga me ei jõua sinna kiiresti, ma tahan lihtsalt seda öelda. Sellepärast et kehtestades täna kõrghariduse nõude, me tekitame olukorra, kus väga-väga suur hulk noorsootöötajaid peaksid sisuliselt astuma ülikooli. Meie ülikoolidel ei ole täna võimekust nii suurel hulgal inimesi õppesse vastu võtta. Ehk seal tekiksid järjekorrad, aga inimene on tööl, ta on teinud seda noorsootööd väga pikalt, me ei hakka teda lahti laskma. Noorsootöö kvaliteet on küll ebaühtlane ja selle 5. taseme kutse kehtestamisega seda ebaühtlast kvaliteeti saab tuua ühtlasemaks ja sealt edasi, ma arvan, et on selline kümnendi teema, et kas 10 aastaga jõutakse selleni, et on noorsootöötajal tegelikult kõrghariduse nõue.

Anti Allas, palun!

Hea eesistuja! Austatud minister! Nagu ma aru sain, et te toetate seda, et noorsootöötaja miinimumtasemeks võiks olla kõrgharidus. Ja ütlesite ka seda, et kümme aastat võib-olla oleks see loogiline, et sinna jõutakse. Aga mis need sammud oleks, et me ikkagi reaalselt ka selle saavutaksime?

Ma selles mõttes näen seda trendi, et me sinna jõuame varem või hiljem. Täna, kui te küsiksite, kas ma toetaksin täna selle kõrghariduse nõude seadusesse panemist, siis ma seda ei toetaks. Puhtalt selle tõttu, et me sel juhul suunaksime valdkonnast välja väga suure hulga inimesi, kes seal täna töötavad ja kes teevad oma tööd hästi. Mul ei ole põhjust ette heita noorsootööle. Eestis on üks parimaid valdkondi Euroopas, on noorsootöövaldkond, see, kuidas ta teil korraldatud on. Aga lihtsalt arvestades üleüldist oskuste ja pädevuste taseme tõusu ühiskonnas tervikuna ja ka seda tuge, vajadust, mis lastel ja noortel arenguks vaja on eri tüüpi valdkonna inimestega töötamisel, siis varem või hiljem me jõuame sinna, et noorsootöötaja, kes noortega töötab, kes tegeleb riskinoortega, kes tegeleb ennetusega, kes tegeleb osalemise protsessiga, noorte nii-öelda aktiivse osalusega, hoiakute ja väärtuste kujundamisega, kindlasti varem või hiljem me jõuame sinna, et me eeldame temalt kõrgharidust.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Noorsootöö on oluline, me oleme rääkinud, ja see noorsootöötaja, kes selle töö keskmes on, me räägime tänasest kvalifikatsioonist, nõuetest, mida paremini ette valmistatud see töötaja on, mida rohkem tal teadmisi on, seda paremini ta tõenäoliselt selle tööga hakkama saab ja see tulemus on parem. 

Aga kas te olete ministeeriumis mõelnud ka selle peale, kuidas seda tööd väärtustada? No väärtustada võib erinevat moodi, aga tihtipeale me jõuame ikkagi palgani välja, eks ju. Kui me räägime õpetajatest, siis te teete tugevalt pingutusi, et saada lepet omavalitsustega, koolipidajatega, et ka mingid palgakriteeriumid oleksid nagu kokku lepitud vähemalt. Kas te noorsootöö valdkonnas näete ka midagi taolist, sellist protsessi, et just olekski nagu ühtlasemalt väärtustatud see töö?

Aitäh küsimuse eest! Me tegelikult õpetajate palkades liigume vastupidises protsessis. Hea meelega annaks vastutuse ja rahalised ressursid sinna, kus tegelikult vastutus ja rahalised ressursid olema peaksid, ehk siis nende juures, kellel on õigused reguleerida õpetaja palka. Haridusministeeriumil õigust reguleerida õpetaja palka ei ole, küll aga on vastutus ja ressursid. Ma arvan, et õigusselguse juhtimise kvaliteedi huvides oleks see, et need õigused, vastutus ja ressursid on ühes kohas. Nii et ärme seda noorsootöös ka uuesti segamini ajame. Küll aga toetan ma – ja see on avalik, ma olen seda alati öelnud –, esindan küll parempoolset liberaalset maailmavaadet, aga teatud valdkondades – ja haridusvaldkond on see – ma tegelikult toetan kollektiivlepinguid ja seda, et me selle valdkonna töötajatega sõlmime pikaajalisi kokkuleppeid.

Ja nüüd on võimalus Lauri Läänemetsal oma rõõmu jagada kõigiga ja küsimust sealjuures. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Kunagi see huvitegevuse toetus, mida sotsiaaldemokraadid eest vedasid, saigi loodud selle mõttega, et kohalikul tasandil esiteks polnud raha, aga teiseks, et alati, kui raha oli, siis prioriteedid olid mujal. Minu küsimus on nüüd teile selles, et kui see panna ühisesse potti, nii nagu valitsuse idee on, mis garanteerib siis selle üldse, et see huvitegevuse toetamiseks mõeldud raha jõuab tegelikult huvitegevusse, sest kohalik omavalitsus võib sellega päästa lasteaeda, kooli, võib ka teid remontida ja kõiki muid asju teha. See tähendab, et tegelikult see riiklik garantii, mille me oleme täna paljudele peredele ja noortele andnud, võib ära kaduda. Ja pealegi, me oleme näinud ka, et riigi tasandil nüüd on see huvitegevuse rahastus saanud nihukest kaks kärpehammustust ka, ega seda väga palju alles pole jäänud. Omavalitsuste seis on, nagu ta on. Ma olen väga mures. Kirjeldage siis, kuidas see garantii tekib, et tegelikult ta jääb sellise rahastusena püsima.

Aitäh selle küsimuse eest! Ei, garantiid ei saagi tekkida, sellepärast et selle raha äraandmise mõte on omavalitsuste autonoomiat siiski suurendada. Sa ei saa tekitada sinna juurde garantiisid, omavalitsusel on autonoomne õigus neid asju otsustada. 

Aga olen sellest murest teadlik. Eelmisel nädalal oli ka pikk kohtumine huvitegevuse esindusorganisatsioonidega ja me leppisime nendega kokku, et me teeme selle huvitegevuse rahastuse puhul natuke põhjalikuma analüüsi, millised oleksid alternatiivsed huvihariduse rahastamise viisid. Me kõik teame, et Põhjamaades, näiteks Islandil, on näide sellest pearahapõhisest huvihariduse rahastamisest. Igal perel on nii-öelda pearahakott, huvihariduse rahastamise kott, mis on lapsevanema ja lapse käes, kes saab selle raha suunata sellesse huviharidusse, mida tema perekonna poolt ise otsustab. See on see viis, kuidas sa maksumaksjana saad ka juhtida oma raha.

Aga me leppisime kokku huvihariduse organisatsioonidega tõesti kaks asja. Sellele huvihariduse rahale esialgu teeme analüüsi, et kui me jätaksime ta haridusministeeriumi eelarvesse, siis milliseid tingimusi me siiski täpsustaksime. Sest ka see mure on praegu, et mitte alati ei jõua see sinna huviharidusse, kuhu ta võiks jõuda. Millised on need tingimused, mida me sinna juurde veel paneksime? Nagu näiteks, et selle raha eest saab rahastada ainult eestikeelset huviharidust, mis suunaks Narvat, Kohtla-Järvet. Tegelikult selle rahaga, selle väga väikese piskuga, mis riigist tuleb, soodustame eestikeelse huvitegevuse või huvihariduse teket Narva. Ja teiseks, me leppisime kokku, et me teeme selle huvihariduse suurema rahastamise potentsiaalse muutuse analüüsi, et kas pearahapõhine huvihariduse rahastus oleks see, mis annaks paremaid tulemusi, et see raha oleks huvihariduses ja seda oleks võimalik lastevanematel poliitiliselt nii-öelda prioriteetidena ise rohkem juhtida.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Tõesti, mina ka rõõmustan. Tervishoius kollektiivlepped annavad väga head tulemust ja ma arvan, et hariduses saab seda edulugu korrata. Küsin kahese aspekti kohta noorsootöös. Seal on ka palju sellist projektipõhist rahastamist. Millise murena teie seda näete? Ja teine asi, et kahtlemata raha ja vastutus ja võimalus asju juhtida võiks olla ühes kohas koos ja vahel võiks olla see kohalikus omavalitsuses. Aga nii nagu me teame, ükskõik, kas sotsiaalhoolekande puhul või ka näiteks õpetajate palku makstes omavalitsused seavad väga erinevaid prioriteete. Nende võimekus on erinev. Milliseid riske te näete noorsootöö puhul, kui see kogu vastutus koos rahastamisega jääb kohalikele omavalitsustele?

Aitäh! See on natukene võib-olla selline nägemuse erinevus. Mina siiski omavalitsusi usaldan ja usun seda, et mida lähemal on otsustus inimesele, seda kvaliteetsem see otsustus on. Inimene saab seda mõjutada palju tugevamini, kui see noorsootöö ja huvihariduse otsustus on kohalikul tasandil versus see, kui ta on haridusministeeriumis. Ma siiski usun, et vastutuse, õiguste, ressursside ja kohustuste hoidmine ühes kohas ja mida madalamal see on, mida inimesele lähemal, seda parem. Selle tõttu ma arvan, et huvihariduse ja noorsootöö rahastuse toomine riigi tasandile valdkonda kindlasti paremaks ei tee. Küsimus on lihtsalt selles üleüldises omavalitsuste finantsautonoomias ja selles, et neil on sõltumatuid isiklikke tulusid vähe. Sellest tulenevalt sõltuvad nad juba täna väga palju riigist ja keskvalitsuse otsustest. Ma arvan, et see võiks olla see muutus, mille suunas Eestis liikuda, et seda finantsautonoomiat suurendada. Aga noorsootöö valdkonna projektipõhisus tuleneb sellest, et suur osa rahalisi vahendeid, mis seal täna arendustöödeks on, on Euroopa Liidu vahendid.

Vladimir Arhipov, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Viimane aeg sõna "analüüs" omavalitsustele on selline väga hirmus asi, kõik hakkavad mõtlema, mida nüüd ära võetakse. Täna oli meil siin minister Ligi, kes ütles ka ühistranspordi kohta sõna "analüüs", ma vapustusin sellest kohe, et nüüd võtavad viimase ka ära veel. Aga, huvihariduses teie sõna oli ka "analüüs". Kas see tähendab seda, et näiteks Ida-Virumaal te ütlesite, et läheb keeleõppeks, et siis see huviharidus jääb täitsa ilma või? Kui te seda ümberkorraldust teete, kas mingil teisel moel kas võetakse veel üks amps ära? Kaks ampsu juba oli, nagu mu kolleeg Lauri ütles, kas võetakse veel midagi ära?

Aitäh! Ma ütlesin mitte keeleõppeks, vaid eestikeelseks huvihariduseks. See on olnud ka meie eestikeelsele õppele ülemineku järelevalve üks peamisi järeldusi, et lastel ei ole eestikeelset huviharidust jätkuvalt näiteks Narva linnas võimalik saada. Aga kärpeid ei ole plaanis rohkem kui see, mis me selle huvihariduse rahaga ära tegime.

Reili Rand, palun!

Hea istungi juhataja! Austatud minister! Ma kõigepealt alustan sellise kommentaariga, et siin kolleeg väljendas muret huvihariduse väga selliseks omavalitsuse suvast sõltuvaks muutumisest ja meil siin oli teemaks noorsootöövaldkonna suur projektipõhisus. Et ikkagi selline valdkonna rahastuse jätkusuutlikkus tekitab väga suurt küsimärki, sest me näeme ju tänagi seda, kuidas tublimad omavalitsused, kus on suutlikkus rohkem projekte kirjutada, saavad rohkem rahastust noorsootöö erinevateks tegevusteks. Ja see sugugi ei ole alati kooskõlas sellega, kus võib-olla vajadus kõige suurem on. 

Aga minu küsimus ei ole tegelikult üldse nii väga seotud rahaga. Selleks, et üks valdkond tunneks, et ta on tunnustatud ja märgatud, piisab vahel väga vähesest, selleks et toimuks kasvõi valdkonna üle-eestiline kokkusaamine, näiteks valdkondlik tunnustusüritus. Meil on õpetajatele sellised tunnustused, meil on sotsiaaltöötajatele sellised tunnustused. Kas ministeeriumil on äkki olnud ka arutlusel või plaanis, et ka noorsootöötajaid vähemalt …

Aitäh!

… sõnaliselt rohkem esile tõsta?

Meil juba palju aastaid toimub gaala, noorsootöötaja tunnustamise gaala. Juba mitmeid aastaid toimub, iga aasta.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma loen koalitsioonilepet, mis on Reformierakonna ja Eesti 200 koalitsioonilepe. Ja siis selline klausel nendest kvalifikatsiooninõuetest rääkides, et kvaliteedi parandamiseks ja töötajate väärtustamiseks lisame uude noortevaldkonna ühendseadusesse noorsootöötaja huvihariduse õpetajana töötamiseks minimaalse kvalifikatsiooninõudena 5. taseme erialase kutse olemasolu. Natukene me sellest juba siin rääkisime. Kas teil on andmeid selle kohta, kui palju on praegu neid töötajaid, kellel see 5. tase puudu on, ja kas te ei karda seda, et ühel hetkel näiteks need inimesed, kes nendele nõuetele ei vasta, jah, see on see keskharidus, aga täiesti võimalik, et seal on päris palju neid töötajaid, kel seda nõuet ei ole, et nad siis ei lahku sellest valdkonnast?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma küll vastasin juba sellele, siin oli seesama küsimus. Meil on 1700 noorsootöötajat täna, kellest ligi 1000-l ei ole vastavat kutset. See on see põhjus, miks see üleminekuaeg on mitte üks aasta ega kaks aastat, vaid arvatavasti kolm kuni viis aastat. Praegu on arutelu koht, kui pikk see üleminekuperiood peaks olema, mis hetkest see kutse peaks kõigil käes olema. Jah, ma olen nõus, et väga suurel osal ei ole täna. Seda enam olen ma olnud seni selles mõttes mitte väga entusiastlik selle koha pealt, kui taheti kehtestada kõrghariduse nõue noorsootöötajatele, see oleks viinud enamuse töötajaid sealt tööturult ära. See oleks liiga kõrge nõue olnud.

Tõnis Lukas, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Teil on õigus, kui te ütlete, et eestikeelsele õppele üleminekut toetab eestikeelne huviharidus, ja esmane tegevuskava järgi on ka alustada koolidest, et koolides oleks kindlasti nendes piirkondades, kus on enamasti muukeelsetest peredest lapsed, eesti keelele üle minevates koolides eestikeelne huviharidus ja nendes kooli ruumides teistmoodi ei oleks. Kas siis, kui te auditit tegite nüüd Ida-Viru linnades, te arvestasite seda aspekti ka? Ja mis pilt seal praegu kujunes? Ja sinna juurde ma küsin, et kui riik annab toetusi, näiteks laagrite, noorte- ja lastelaagrite läbiviimiseks, kas seal pedagoogilisele personalile on keelenõue kehtestatud?

Aitäh küsimuse eest! Kui me tegime järelevalvet, siis me huvihariduse tegevuses järelevalvet ei teostanud, küll aga küsisime koolijuhtide käest informatsiooni, mis keeles toimub huvitegevus koolis. 

Nii palju, kui saab koolijuhtide antud informatsiooni usaldada, siis väga paljudes koolides on mitte kõik, aga osa huviharidusest kättesaadav ka eesti keeles. Siiski vähem, kui võiks. Sest keeleõpetusest on teada-tuntud fakt, et mida suurem on see keeleõppe või keele sees olevate tundide maht päevas, seda paremini see keel omandatakse. Ja kui me mõtleme esimese klassi lapse peale, siis tal on nii-öelda tunde päeva jooksul neli korda 45 minutit, mis on väga väike osa tema päevakavast, ja kui ta sellega ainult piirdub, siis tema keele areng ei ole piisavalt kiire selleks, et ta seda keelt omandaks. On öeldud, et kui lapsel on alla 20% ärkveloleku ajast kokkupuude keelega, siis see areng keeleliselt ei toimu. Nii et ta võiks olla kindlasti kõvasti üle 20–25%. 

Aga üldiselt koolijuhid kinnitasid, et nad liiguvad eestikeelse huvihariduse suunas. Noh, probleemiks, nagu arvata võis, on see, et ei ole piisavalt neid õpetajaid, kes seda huviharidust seal koolis teeksid. 

Mis puudutab laagrikasvatajaid, siis eesti keele oskuse nõue iga selle profiili juures, üheksa profiili juures, mis meil täna on, on töörühma ettepanek kehtestada väga selgelt eesti keele oskuse nõue. Aga tänaseks on kehtivas õiguses kaks nõuet, mis kohalduvad noortevaldkonna töötajatele: peab olema lastekaitseseaduses sisalduv üldine piirang laste ja noortega töötamiseks ning vähemalt kuue ööpäeva pikkusele noorte püsi- ja projektilaagri kasvataja ja juhataja pädevustele kehtestatud nõue laagrikasvataja või -juhataja oskuste ja esmaabikoolituse läbimise tunnistuse olemasolu. Kas selle puhul eeldatakse, et eesti keele oskus peab olema? Jään kahjuks vastuse võlgu. Aga üldiselt on see ainult kuuepäevaste laagrite puhul, lühemate laagrite puhul meil hetkel ka kvalifikatsiooninõudeid ei eksisteeri laagrijuhtidele.

Suur tänu teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Reili Rand, palun. (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister ja head ülekande jälgijad! Me räägime täna siin valdkonnast, mille igapäevaseks sisuks on noorte kõrval olemine, märkamine, kuulamine, usalduse võitmine, vaimse tervise toetamine, riskide ennetamine. See pole mitte lisatöö, vaid ennetav töö, mille mõjusid näeme tihti alles aastate pärast, kui üldse. Sest kui see töö on tulemuslikult tehtud, siis midagi muret tekitavat ei järgnegi. Aga see ei tähenda, et sellel tehtul poleks tohutut tähendust.

Hiljuti kirjutas noorsootöötaja Maarja-Liisa Lepsalu rahvusringhäälingu portaalis väga otsekoheselt: kvalifitseerimata noorsootöötaja on julgeolekuoht. See võib tunduda karm hinnang, aga sisu on tõsi. Kui me ei sea selgeid ootusi ja standardeid, siis me ei saa olla kindlad, kelle me oleme noorte kõrvale pannud. 

Kvalifitseeritud noorsootöötaja oskab märgata riske, luua turvalisi suhteid, arendada noorte võimekust iseseisvaks eluks. Nagu noorsootöötajad ise on viidanud, siis on ka Eestis olnud juhtumeid, kus usalduse kuritarvitamine on viinud noortele ohtlike olukordadeni. Me ei saa lubada, et süsteemis on augud, millest noored läbi kukuvad. Just seetõttu on valdkond ise korduvalt palunud selgeid kvalifikatsiooninõudeid ja raamistikku ja lõpuks ka väärilist töötasu. 

Mis on olnud riigi vastus? Aastate pikkuselt küsitakse valdkonna tegijatelt sisendeid, aga otsusteni ei jõuta. Nagu kuulsime täna taas, võtavad muudatused veel aastaid aega. Samal ajal on töötajad väsinud, tublimad lahkuvad ning uus põlvkond ei näe põhjust alustada. Me ei saa öelda, et noored on prioriteet ja siis vältida otsustavat tegutsemist seal, kus see kõige rohkem loeb: professionaalide tunnustamises ja süsteemi ülesehitamises. 

Kui õpetajatel koolides ja lasteaedades on loodud palgatoetused ja arenguprogrammid, siis miks me noorsootöö puhul kõhkleme? Kas see ei ole meie silmis päris töö? Kas see pole piisavalt oluline? Seadus ütleb, et omavalitsus peab noorsootööd korraldama, aga ei ütle, kuidas. Ei ütle, mida selleks tööks temalt oodatakse, kes selleks sobib, milliseid tingimusi peab täitma kas või näiteks noortekeskus. Kuidas saame nii tagada, et igas Eestimaa paigas oleks noortel võrdselt hea tugi ja keskkond? 

Teame, et noorsootöö sõltub suures osas projektidest. Mäletan, kuidas omavalitsusjuhina isegi valla noorsootöötajate tublidust projektide ja raha koju toomise eest tunnustasin. Projektipõhisuse varjukülg on see, et raha saavad need, kes oskavad neid kõige paremini kirjutada, mitte alati need, kelle piirkonnas on kõige suurem vajadus. Nii tekibki piirkondlik ebavõrdsus ja muudkui süveneb. See ei ole õiglane noorte ja noorsootöötajate suhtes. 

Ja lõpuks. Me näeme, et kui ühiskonnas juhtub midagi, mis puudutab noorte vaimset tervist või kogukonna kriisi, siis ootame just noorsootöötajaid appi. Aga samal ajal oleme esimesed, kes nende rahastuse kärpimisel silma kinni pigistavad. 

Lugupeetud minister! Küsimus ei ole ainult sõnades või arengukavades ja seadusemuudatustes. Küsimus on usalduses. Kas noortevaldkond on riigi jaoks päriselt oluline? Kas me seisame selle eest, et noorsootöö oleks professionaalne, jätkusuutlik ja õiglaselt tasustatud? Meie fraktsioon usub, et noored väärivad rohkem kui ainult kavatsusi. Nad väärivad süsteemi, mis töötab nende heaks järjepidevalt ja õiglaselt. Noorsootöötajad ootavad selget sõnumit, et nad loovad ühiskonna jaoks väärtust, mida märgatakse ja hinnatakse. Suur tänu teile!

Suur tänu teile! Rohkem kõnesoove ei ole.  Koos sellega, head kolleegid, oleme ka selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Oleme jõudnud viienda päevakorrapunktini. Riigikogu liikmete Tõnis Lukase, Helir-Valdor Seedri, Andres Metsoja, Riina Solmani ja Priit Sibula 23. aprillil 2025 esitatud arupärimine koolivõrgu kohta numbriga 760. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Tõnis Lukase.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Väga austatud stenogramm! Meil on haridusvaldkonnas rida teemasid pidevas käsitluses, aga mõnest räägitakse hooti. Koolivõrk on valdkond või üks niisugustest teemadest, mis puudutab läbivalt tegelikult ka hariduses, haridusvaldkonnas paljusid teisigi kõnealuseid teemasid ja teemajuppe. See puudutab õpilasi, õpetajaid, regionaalpoliitikat ja õppe sisu – kõike, mis kooliga vähegi haakub. 

Koalitsioon on kokku leppinud nüüd koolide omandi ja halduskohustuse jaotamist omavalitsuste ja riigi vahel, nii et põhikoolide haldamine ja põhikoolivõrgu korrastamine jääb, nii nagu ta senigi on olnud, täiesti kohalike omavalitsuste teha, aga gümnaasiumitaseme haridus, nii gümnaasiumi kui rakendusliku gümnaasiumi korraldamine, nii sisu kui vormi eest vastutamine jääb tulevikus riigile. Strateegiliselt on siin ilmselt tähtajana võetud 2035. aasta, kuid arvestada tuleb, et neid samme ilmselt hakatakse astuma varem. Ja küllap on see jällegi üks neid teemasid, üks neid arenduskäike, mida hakatakse siin riigis reformiks nimetama, ja selle tõttu on vaja detailid kõik täpselt läbi mõelda, et ei juhtuks nii, et on illusioonid ja rakenduslikult kukub välja nii, et mõnele asjale ei ole piisavalt rõhku pandud. 

Selle tõttu me küsime Isamaa fraktsiooni liikmetega teilt, lugupeetud haridus- ja teadusminister, koolivõrgu korraldamise üldistes punktides rohkem selle kohta, mida gümnaasiumitaseme lahutamine põhikoolidest endaga kaasa toob, mida ta toob kaasa nii omavalitsustele kui sisuliselt õppetööle. Ministeerium lubas omal ajal, kui see teema tõsisemalt üles tuli, et eelmise aasta lõpuks viiakse läbi väiksemate gümnaasiumide valdajate omavalitsustega niisugused konsultatsioonid, et nendega kokku leppida, kuidas, mis tempoga minnakse, mis seisus nad on. Seal oli paar niisugust arvupiiri, üks oli 100 õpilast gümnaasiumis, teine oli 40 õpilast gümnaasiumis. Mina sain aru nii, et eelmise aasta lõpuni pidi kuni 100 õpilasega gümnaasiumide eest vastutavate omavalitsustega läbirääkimisi pidama. Tahamegi teada, millistele järeldustele on jõutud, mis sellest välja tuletada. 

Riigigümnaasiumide ellukutsumine omal ajal, kui see algas, oli hoopis teise eesmärgiga, kui see lõpuks on välja tulnud. Selle eesmärk oli anda kõigile maakondadele võimalus maakonnakeskuses niisuguse gümnaasiumi, sellisel tasemel uute laboritega gümnaasiumi olemasoluks, mis annab selle maakonna parimatele peadele võimaluse saada gümnaasiumiharidus maakonnas ja mitte minna õppima kodust väga kaugele, Tallinnasse-Tartusse. Aga üksvahe siin hakati neid lepinguid tegema millegipärast selliste omavalitsustega, kes üleüldse ei vajanud mingit toetust. Kui me eeldame, et riik võtab gümnaasiumi pidamise üle, siis on ju see suurte gümnaasiumide puhul isegi kingitus, omavalitsusele rahaline kingitus, suure kohustuse ülevõtmine. Seda tehti nii-öelda Tallinna kuldses ringis ja see oli süsteemitu. Alguses oli see plaan, kui me selle seadsime, maakonnakeskused ja üleminekuks eesti õppekeelele Tallinnas, Ida-Virumaal midagi, aga see läks süsteemitult käima. Et seda süsteemitust ei toimuks, oleme me esitanud kuus küsimust, millele palume ministril vastata.

Aitäh teile! Ja taas kord on hea meel paluda Riigikogu kõnetooli auväärt haridus- ja teadusministri Kristina Kallase, vastamaks kolleegide küsimustele.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärimise esitajad! Vastan küsimustele ühekaupa. Millisele tulemusele on jõutud gümnaasiumihariduse korralduses omavalitsustega, kelle peetava kooli gümnaasiumiastmes on alla 100 õpilase? Tõepoolest, eelmisel aastal, 2024. aasta esimesel poolaastal alustas Haridus- ja Teadusministeerium kohtumisi ja arutelusid 18 kohaliku omavalitsusega, kelle pidamisel on alla 100 gümnasistiga koolid. Kohtumiste eesmärk oli koguda infot kohalike omavalitsuste tulevikuplaanide kohta seoses väikeste gümnaasiumide pidamisega. Ja see info on oluline selleks, et riik saaks kujundada poliitikat ning kavandada investeeringuid ka riigikoolidesse, näiteks, kas mõnda piirkonda on vajalik rajada õpilaskodu. 

Kohtumised leidsid aset kõigi omavalitsustega, kelle puhul näeb Haridus- ja Teadusministeerium lähiaastatel koolivõrgu muudatuste potentsiaalset vajadust. Omavalitsustega, kes peavad küll alla 100 õpilasega gümnaasiumiastet, kuid kooli õppetööl on hea kvaliteet ning ka õpilaste arvu vaates on tulevikuperspektiiv hea, nendega Haridus- ja Teadusministeerium ei kohtunud. 

Millised olid kohtumise tulemused? Saime teada ja tegelikult otsused on ära teinud ka Maardu linn. Volikogu otsustas lõpetada 2024/25. õppeaastast vastuvõtu Kallavere Keskkooli gümnaasiumiastmesse ja eestikeelne gümnaasiumiharidus tagatakse Maardu Gümnaasiumis. Otsuse tegi ka Mustvee, kus Mustvee Gümnaasium ja Peipsi Gümnaasium kinni pandi, liideti eesti kooliga, nii et alles on selles vallas Avinurme Gümnaasium. 

Tapa linn tegi 2024/25. õppeaasta sügisest otsuse, et tegutseb kahe eraldiseisva kooli asemel ehk Tapa Gümnaasiumi ning Tamsalu Gümnaasiumi asemel uus kool, mis on Tapa Valla Gümnaasium. Kaks gümnaasiumiastet viidi ühtse juhtimise alla. Esialgu jätkatakse kahes õppekohas, aga kummaski on 50 õpilast, nii et kahe õppekoha peale kokku on 100 õpilast vallas. 

Viru-Nigula vallas on Kunda Ühisgümnaasium. Koolil on uus juht ning vallal uus haridusnõunik. Nad kavandavad tegevusi gümnaasiumiastme atraktiivsemaks muutmisel. Vald tellis ka koolivõrgu analüüsi ja lähtuvalt sellest analüüsist kavandatakse järgmisi tegevusi. Aga Kunda Ühisgümnaasiumi õpilaste arv siiski tulevikuperspektiivi vaadates tõenäoliselt kasvu ette ei näe. Eks on küsimus ka selle gümnaasiumi kohta. 

Türi valla, Põhja-Sakala valla ning Räpina vallaga arutati mitte niivõrd gümnaasiumiastmete sulgemist, kuivõrd hariduskeskuste loomise mõtet. Põhja-Sakala valla puhul koos Orissaare Kutsehariduskeskusega, Türi valla puhul Järvamaa Kutsehariduskeskusega ja Räpina valla puhul Räpina Kutseõppekeskusega, et kuidas koondada põhikoolijärgne haridus hariduskeskustesse. Seal antakse nii statsionaarset gümnaasiumiharidust, mittestatsionaarselt gümnaasiumiharidust, akadeemilist kui ka rakenduslikku gümnaasiumiharidust. 

Sellel aastal Haridus- ja Teadusministeerium neid arutelusid jätkab. Ülejäänud kohalikud omavalitsused, kes ei ole Türi, Põhja-Sakala, Räpina, Viru-Nigula, Tapa, Maardu ja Mustvee, ülejäänud kohalikud omavalitsused olid seisukohal, et muutused nende gümnaasiumivõrgus ei ole vajalikud. 

Väiksem gümnaasium, mille tuleviku üle arutati, on käesoleval õppeaastal 16 gümnasistiga. See asub Loksal. Selles omavalitsuses sündimus on väga madal ja gümnaasiumi pidamise tulevikuperspektiiv on väga suure küsimärgi all. Näiteks 2024. aastal sündis Loksal ainult viis last. Eks see on küsimus. Aga seal on arutelu ühelt poolt nii Ida-Harju Riigigümnaasiumi ehitamisega kui ka tegelikult Kuusalu Gümnaasiumi tulevikuga. Loksa lapsed saaksid ka väga hästi käia Kuusalu Gümnaasiumis. 

Teine küsimus: millise muutuse toob gümnaasiumi ja põhikooli astme planeeritav lahutamine nii gümnaasiumi- kui ka põhikoolivõrgus? Olenemata sellest, kas keskhariduse vastutuse küsimust seadusandlikul tasemel muudetakse või mitte, on kahaneva rahvastikuga kohalikud omavalitsused olukorras, kus muudatused koolivõrgus on tegelikult vajalikud. 

Statistikaameti rahvastikuprognoos näitab, et 5–19-aastaste vanusegrupp väheneb Eestis võrreldes tänasega 2030. aastaks 8%, 2035. aastaks 16% ja 2040. aastaks lausa 40%. Ehk siis 2040. aasta vaates on Eestis Statistikaameti hinnangul enam kui 55 000  5–19-aastast noort vähem. See ilmselgelt esitab küsimusi koolivõrgu kohta. Nende arvude sees on ka Tallinna ja Tartu ning teised linnaregioonid, mis tähendab seda, et maapiirkondades on vähenemist kirjeldavad protsessid ilmselt veelgi suuremad. 

Mida ka arupärija ise oma sissejuhatuses ütles: gümnaasiumiastme puhul on see gümnaasiuminoorte arvu vähenenud veelgi kiiremini, sest gümnaasiumiastmes toimub aina suurenev õpilasmobiilsus ja gümnaasiumisse õppima liigutatakse väga palju Tartusse ja Tallinnasse. Seda isegi sõltumata sellest, et kodulähedane gümnaasium on olemas. Nendesamade Põlva, Võru ja Valga riigigümnaasiumi näol me näeme seda, et kui seal ei ole alati kõik kohad täidetud, siis Tartu munitsipaalgümnaasiumis on garanteeritud see, et kõik tartlased sinna ei mahu, sest Lõuna-Eesti õpilased valivad endale gümnaasiumis õppimiseks pigem isegi Tartu linna. 

Kui keskhariduse vastutust seadusandlikul tasemel muuta, jääb kohalike omavalitsuste korraldada põhikoolide võrk ning riigi tagada kõik õppekohad keskhariduse tasemel tervikuna või siis kutseõppe tasemel. Juba täna õpib märkimisväärne osa gümnasistidest riigikoolides. 2024. ja 2025. õppeaastal õpib Eestis statsionaarses õppes kokku 27 432 gümnasisti, kellest 37% õpib riigikoolides. Kui Tallinna linn arvestusest välja jätta, siis õpivad riigikoolides üle poole tänastest gümnasistidest. 

Kutseõppeasutustest on vaid kaks täna kohalike omavalitsuste pidada ning täiskasvanute gümnaasiumide pidamist on riik aasta-aastalt aina enam riigile üle võtnud. Täna on jäänud minu mälu järgi Tallinna, Kuressaare ja Tartu. Järgmisel nädalal allkirjastame Viljandi Täiskasvanute Gümnaasiumi ülevõtmise. Eelneval õppeaastal võeti Narva ja Kohtla-Järve, nii et meil on üksikud täiskasvanute gümnaasiumid, mis veel on jäänud omavalitsuste pidada.

Keskhariduse tasemeõppe kohad 2035. aasta vaates tagatakse väga suures osas riigi pidamisel olevates koolides: riigigümnaasiumides ja kutseõppeasutustes ehk nende baasil loodavates hariduskeskustes. Ja juba täna on mitmeid maakondi, kus vaid tänase riigikoolide võrgu baasil on võimalik katta kogu keskhariduse õppekohtade vajadus. Aga maakondades, kus me näeme, et õppekohtade vajadus on suurem, kui riigikoolides on pakkuda on võimalik, kaasatakse ka kohaliku omavalitsuse koolide ning ka erakoolide pidajaid, kellega sõlmitakse halduslepingud.

Haridusministeerium on välja töötamas koolivõrgu analüüsi maakondade ja piirkondade kaupa, milline on prognoos aastaks 2035: kus ja kui palju on vaja põhikoolijärgseid õppekohti. Selle prognoosi järgi on ettepanek koolivõrgu korraldamiseks just nimelt põhikoolijärgses õppeastmes, kus ja kellega sõlmida halduslepinguid ja tellida põhikoolijärgset õpet ja kus on riik võimeline juba täna ja eriti aastal 2035 pakkuma seda õpet riigikoolides. 

Kolmas küsimus: millised kulud kaasnevad riigieelarvele seoses seni kohalike omavalitsuste pidada olnud gümnaasiumide riigi hallata võtmisega? Meie partnerid, kelleks on kohalikud omavalitsused ja ka erakoolide pidajad, nendega lepitakse konsultatsioonide käigus kokku, milliseid kohustusi, tingimusi ja vastutusi mainitud halduslepingut täpselt sisaldama hakkavad. Ja sellest lähtuvalt kujuneb ka halduslepingute maksumus. Haridus- ja Teadusministeeriumi ettepanek on, et halduslepingu maksumus võiks kujuneda sarnaselt riigigümnaasiumide rahastusele, mis sisaldab endas majandamiskulusid ja õpilaste pearaha ja tegevuskulusid. 

Meil ei ole plaani üle võtta hooneid. See on ka vastus järgmisele küsimusele, kuidas kavatseb valitsus lahendada gümnaasiumihoonete omandi ja koolipidamise kohustuse ülevõtmise juriidilised küsimused juhul, kui seni on gümnaasiumi ja põhikooli aste olnud samas koolimajas. Kui tänane koolipidaja lahutab põhikooli ja gümnaasiumi kaheks eraldiseisvaks juriidiliseks kehaks, siis need tegutsevad võib-olla samas hoones, aga eraldi hoone osades. Iga asukohalahenduse selgitame välja just nimelt läbirääkimistel omavalitsustega või siis erakoolidega. Halduslepingu sõlmimisel hooneid või hoone osi riigi omandisse ei võõrandata, kuid halduslepinguga kaetakse gümnaasiumiastme tegutsemiseks vajaliku hoone või hooneosa kulud ja partneritega konsultatsioonide käigus võib tulla ka teistsuguseid võimalikke lahendusettepanekuid.

Viies küsimus: kuidas lahendab gümnaasiumide riigi vastutusele võtmine praeguse valitsuse poolt täitmata jäänud õpetajate palgatõusu lubaduse täitmise ja seega ka õpetajate järelkasvu küsimuse? Vastus on lühikene. Õpetajate palgatõusu lubamist gümnaasiumide riigile vastutusele võtmine ei täida. Raha kokkuhoidu sellest muutusest ei tule, see muutus ei tehta rahalise kokkuhoiu eesmärgil. Riigi fookuses selle keskhariduse vastutuse võtmisel on ligipääs, kvaliteet ja järjepidevus. Kui riik garanteerib need õppekohad, siis tänane ebakindlus nii mõnegi gümnaasiumi puhul, kas nad püsivad või ei püsi, see ebakindlus loodetavasti kaob. Riigi koolivõrk on selgelt kujundatud valdavalt demograafiast lähtuvalt ja see tagab ka selle, et koolivõrgu järjepidevus on kindel, on garanteeritud teadmine, kus on gümnaasium, kus on hariduskeskus ja kus noor mida õppida saab.

Kuues küsimus: mis saab maapiirkondades neist põhikoolidest, kus praegu on õpetajate koormus ja kvalifikatsiooni tase olnud konkurentsivõimeline just gümnaasiumi ja põhikooli astme koosmõjus. Oma vastuses ma kasutan nende omavalitsuste näiteid, kes tänaseks enam ei paku, ei vastuta ise gümnaasiumihariduse pakkumise eest, kes oma koolivõrgus vastutavad üksnes põhikooli astme hariduse pakkumise eest. 

Tuginedes EHIS-e andmete baasil kokku pandud andmestikule, kus on võrreldud õpetajate kvalifikatsioonile vastavust ning keskmist koormust lähtuvalt koolide asukohtadest – kas on maaliline, väikelinnaline või linnaline –, ei eksisteeri olulisi erinevusi põhikoolide ja täistsükli ehk 1 kuni 12 koolide näitajates. Kui seni ei ole gümnaasiumiastme sulgemisest tingituna olulisi erinevusi tekkinud, puudub alus muidugi ka eeldada, et see edaspidi peaks tekkima. EHIS-e andmed näitavad, et 9-klassiliste põhikoolide ja täistsüklikoolide õpetajate kvalifikatsiooninõuetele vastavuse näitajad ei erine: põhikoolis on 75%, täistsüklikoolides 78%. Põhikoolide ja täistsüklikoolide õpetajate keskmise koormuse näitaja ei erine samuti. Põhikoolide õpetaja töötab keskmiselt 0,8 ja täistsüklikoolide õpetaja keskmiselt 0,81 koormusega. Maalistes piirkondades asuvate koolide puhul on põhikooli ja täistsüklikooli puhul väike, aga siiski väga väike koormuse erinevus: töötatakse maapiirkonnas keskmiselt põhikoolis 0,74 koormusega ja täistsüklikoolis maapiirkondades 0,79 koormusega. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on üks küsimus. Kaks. Tõnis Lukas alustab. Palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Aitäh nendele küsimustele vastamast. Eks me arutelu käigus saame täpsemalt igal vastusel peatuda. Mind huvitab praegu see mudel ja selle mudeli erinevad osised, mudel, mille alusel riik hakkab gümnaasiume üle võtma, kas siis läbirääkimiste kaudu – teisiti ei saagi – või konkreetselt seaduse jõuga. Me kuulsime praegu, millistel põhjustel seda teha väiksemate gümnaasiumide puhul, aga traditsiooniliste ajalooliste gümnaasiumide puhul Tartus ja Tallinnas – Treffneri gümnaasium, Reaalkool, Gustav Adolfi Gümnaasium – kuidas riik läheneb ja millise mudeli alusel need riigistatakse?

Aitäh küsimuse eest! Treffner ja Reaalkool on selles mõttes erinevad koolid, et Treffner on puhas gümnaasium oma hoone ja oma varadega. Reaalkool on nii-öelda täistsüklikool ehk esimesest kuni 12. klassini. Kuidas lähenetakse? Lähenetakse läbi läbirääkimiste. Seaduse jõuga natsionaliseerida omavalitsuste koole ei ole võimalik.

Seaduses sätestatakse vastutuse piirid, et põhihariduse andmise ja alushariduse andmise eest vastutab kohalik omavalitsus, mis tähendab tegelikult seda, et läbirääkimiste all on kohe ka riigi pidamisel olevad põhikoolid – näiteks Ida-Virumaal –, millises etapis riik tegelikult need omavalitsustele annab. Sellepärast et ka need on omavalitsusele tagastatavad koolid. Ja samamoodi on läbirääkimiste faasis gümnaasiumid. Millised omavalitsused ja milliste kokkulepetega gümnaasiumiastmes õppekohti riigile üle annavad või millistes kohtades sõlmitakse halduslepinguid? Riik seaduse jõuga kelleltki kooli ära võtta ei saa ja seda kindlasti tegema ei kavatse hakata. Ehk küsimus on pigem selles, et kui riik on selles piirkonnas aastast 2035 valmis ise gümnaasiumiharidust andma ja saab ise gümnaasiumiharidust pakkuda, siis ei ole tal enam kohustust rahastada omavalitsuse pidada olevat gümnaasiumi.

Riina Solman, palun! 

Aitäh teile, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Te rääkisite, et demograafia määrab ära teil koolivõrgu. See on huvitav, et te selles küsimuses demograafiat usaldate. Aga kui me räägime lasterikastest peredest, siis teie valitsus kärpis lastetoetusi ja siis demograafia ei olnud üldse teil kilbi peal.  

Aga ma räägin pigem sellest Toila Gümnaasiumi sulgemisest, mis on halb näide sellest, kuidas palju räägitud koolivõrgu korrastamine töötab vastu eestikeelsele haridusele ülemineku eesmärgile. Ja see eesmärk peab olema ülimuslik koolivõrgu optimeerimise eesmärgi suhtes, seda eriti Ida-Virumaal, kus eesti keelt kõnelevate inimeste osakaal on järjepidevalt vähenenud. Lubage, ma toon teile natukene statistikat siia. Viimase rahvaloenduse andmetel on eestlaste ja eesti keelt kõnelevate inimeste hulk Ida-Virumaal kahanenud kiiremini kui maakonna elanike arv keskmiselt. Ida-Virumaal on üksnes kolm kohaliku omavalitsuse üksust, kus eestlased moodustavad rahvastiku enamuse. Need on Alutaguse vald, Toila vald ja Lüganuse vald.

Suur tänu, Riina!  

Ja ma küsin, miks te võitlete selle koolipere vastu, kui nad tahavad kooli säilitada, aga ka Pärnumaal siis oli see – mis selle kooli nimi oli? –, kus te käisite isiklikult kohal ja võitlesite selle kooli säilitamise poolt.

Mina ei ole võidelnud ühegi kooli sulgemise eest. See on esiteks. Teiseks, väga suur erinevus on, kas me räägime gümnaasiumiastmest või me räägime kuueklassilisest koolist ja väikeste laste kooliskäimisest. Selles on minu jaoks väga suur erinevus. 

Kuueklassiliste koolide sulgemisel, mis on kodulähedane kool, väikesele lapsele, 7-, 8-, 9- ja 10-aastane peaks saama käia kodu lähedal, nendele lastele on oluline, et klassid võiksid olla pigem väikesed ja koolid pigem väikesed kui suured. See on tegelikult ka hariduspedagoogiliselt ja teaduslikult väga oluline. Gümnaasium ei ole selline õppeasutus, kus ilmtingimata peab olema kodulähedane õpe. 

Ja kõige olulisem: gümnaasiumiharidus on tegelikult valikuvõimaluste andmine. Ehk kõik need moodulid ja suunamoodulid, mida noor inimene saab juba valikuks teha, sest gümnaasium on ettevalmistus ülikooli õppima asumiseks, ja seal see kodu lähedus ei ole primaarne, primaarne on õppekvaliteet ja see ettevalmistus ülikooli õppima minekuks. 

Aga Toila Gümnaasiumi puhul ei ole keegi võidelnud selle eest, et see kinni pandaks. Gümnaasiumiastet. Aga Pärnumaal on … See ei olnud Pärnumaal, see on Läänemaal, Metsküla kool, kuueklassiline kool. See on kuueklassiline kool, see on väikeste laste kool.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mul on küsimus ka ühe piirkonna kohta. Nimelt, ma tean, et Saaremaal need läbirääkimised on päris kaua käinud, mis puudutab kohaliku omavalitsuse gümnaasiumit. Aga selle aasta lõpetajate arv põhikoolis näitab, et suurusjärgus 160 lõpetajat on meil rohkem, kui näiteks mahub Saaremaa riigigümnaasiumisse. Ja ma tean ka, et väga palju on praegu avaldusi esitatud Orissaare gümnaasiumisse, mis on ühtpidi meeldiv, aga teistpidi need pidevad jutud võimalikust Orissaare gümnaasiumi sulgemisest ja nii edasi on tekitanud kohapeal väga palju hirme. Kas selline nii-öelda tendents, et praegu on meil väga palju kohti riigigümnaasiumis puudu, vaadates lõpetajate arvu, võib mõneks ajaks vähemalt Orissaare gümnaasiumi sulgemise jutu ära unustada?

Aitäh! Meie ei ole Saaremaaga Orissaare gümnaasiumi sulgemisest läbirääkimisi pidanud. Me peame Saaremaaga läbirääkimisi täiskasvanute gümnaasium üleandmisest riigile, selleks et võimaldada ja kasvatada ka kutsehariduskeskuses põhikoolilõpetajate õppimisvõimalusi. Need 160, rohkem põhikoolilõpetajaid, kui on täna õppekohti – me ei saa kindlasti gümnaasiumivõrku ehitada selle järgi, et kõigile põhikoolilõpetajatele peab gümnaasiumis õppekoht olema. Valikud on oluliselt suuremad pärast põhikooli lõppu, ka kutsehariduses peab olema valikuid õpilastele palju rohkem. Ma julgustaks Saaremaa vallavalitsust pigem riigiga läbi rääkima täiskasvanute gümnaasiumi üleandmise osas riigile. Meie ei ole Orissaare osas praegu otseselt mingeid läbirääkimisi pidanud.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Koolivõrgu teema on see kohe kindlasti. Ma küsin, et järsku saate mõne sõnaga rääkida, kuidas on siis Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatava seitsme riigiasutuse ümberkorraldus uueks kooliks, Maarjamaa riigikool, kuidas see teema on läinud edasi, kuidas on asjad laabumas, kas inimesed kaotavad seal ka töö või kõigile midagi pakutakse. Et järsku mõne sõnaga ütlete.

Aitäh küsimuse eest! Võrreldes sellega, kui ma viimati teiega siin rääkisin sellest kuu aega tagasi, ei ole mul täpsemat informatsiooni teile rohkem anda selle kohta. Ma ei ole vahepeal selle teemaga otseselt tegelenud. Mul ei ole täpsemat infot.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Kindlasti riigigümnaasiumide tegemine maakonnakeskustesse on riigi poolt tänuväärne samm ja vähemalt minu kodupiirkonnas on see kuidagi hästi mõjunud. Küsin, mis need järgmised sammud on plaanitud. Et ikkagi see on nagu ka regionaalpoliitiliselt oluline, et õpilased rohkem sinna jääksid ja ei läheks, ütleme, Kagu-Eestist Tartumaale konkureerima. Kuigi nad seal ju lükkavad siis, kuna võetakse hinnete alusel või tulemuste alusel, siis lükkavad siis need kohalikud eemale. Mis need sammud oleks, et näiteks kuskilt 25–30 kilomeetrit kaugelt tulev õpilane peab siis kaaluma, et kust ta selle õpilaskodu või midagi võtab, võib-olla võtab siis korraga Tartu, läheb ja õpib hiljem edasi? Äkki peaks maakonnakeskuste koolide puhul neid samme kiiremini astuma?

Aitäh selle küsimuse eest! No mul ei ole, ma olen selle peale väga palju mõelnud, mul ei ole tegelikult lahendust. Kodu lähedale saab inimesi õppima viia sunniga, et noh Tartu gümnaasiumid ei võta siis vastu kedagi Võrust, võtavad ainult tartlasi vastu. Aga ma arvan, et see ei ole kindlasti see eesmärk, eks ole, millest me räägime. Me näeme tõesti, aasta-aastalt suureneb 16-aastaste haridusmobiilsus, see on aina suurenev trend, ehk aina rohkem ja rohkem 16-aastasi läheb õppima kaugemale kui oma kodukohas, lähedal olev kool. Ja see trend on pigem, et liigutakse Tallinna ja Tartu suunas. Aga siin on erandeid. Ma olen ka nendele väikestele, või no mis väikestele, regionaalsetele riigigümnaasiumidele öelnud, et ka nende tulevik sõltub väga palju sellest, mis on see nende eritugevus, mille nad välja arendavad. Alati on hea näide Noarootsi, hea näide on Nõo, need asuvad ka tegelikult ikkagi maapiirkondades, aga kuna nad on välja arendanud oma väga tugeva profiili, siis sinna tullakse õppima ka mujalt. Kuna gümnaasiumiaste on mobiilne, sa lähed üle Eesti, sa tegelikult valid endale päriselt üle Eesti, valid endale kooli. Väga paljud noored valivad üle Eesti endale kooli. Silma jääb see kool, kus sul on mingi eriline pakkumine noorele, miks ta tahab sinna õppima minna. Nii et Põlva, Võru, Valga, Narva koolid, Jõhvi, Kohtla-Järve, Viljandi – nad peaksid nagu valima endale väga tugeva profiili. Ma arvan, hea näide on siin Mustamäe ja Pelgulinna riigigümnaasiumid. Nad eristuvad üksteisest väga selgelt. Üks on väga tugeva tehnika ja spordivaldkonna, inseneeria kallakuga ja teine on keskkonna, kogukonna, demokraatia, liberaalsete kunstide, eks ole, suunaga. Nad ei konkureeri üksteisega, noored tegelikult juba teevad teadlikke valikuid. Ma arvan, et nendel teistel riigigümnaasiumidel tuleb hakata tegema täpselt samasuguseid õppekavavalikuid. Gümnaasiumi õppekava täna võimaldab seda, sest me teame, et 30% gümnaasiumi õppekavast on valikainete osakaal ja see nüüd tuleb täita selle tugeva sisuga, et kui keegi ütleb Võru riigigümnaasium, siis ma lähen sinna õppima Saaremaalt, sellepärast et … Ja vot, mis selle "et" järel see põhjus on, miks sa sinna õppima lähed? Seal on mingi põhjus, miks sa sinna õppima lähed. On see metsandus, ma arvan, et see võib olla vabalt, eks ole, see metsanduse valdkond, keskkonnahoid. Sealsamas on ju kutsekool, sealsamas on, sealsamas piirkonnas, Lõuna-Eestis, on ka teine kutsekool, Räpina, Võru kutsekool, Luunja või see, vabandust, Luua metsakool. Ühesõnaga, küsimus on jah nende koolide selles valdkonnaspetsiifikas, kuhu nad profileeruvad, siis nad suudavad hoida neid noori ka nendes koolides. Aitäh! (Hääl saalist.) Ahah. Riigi osa on seal see, et riik tegelikult, me nüüd leppisime koalitsioonilepingus kokku, et riik kujundab ette soovituslikud kolme valdkonna erialamoodulid. Riigikaitsemoodul, et milline peaks nägema välja riigikaitsesuunitlusega, eks ole, gümnaasiumiõpe. Seda on meilt väga palunud Tapa näiteks, kes tahab seda riigikaitsesuunda oma gümnaasiumiastmes arendada. Me oleme kokku leppinud, et me teeme IT ja inseneeria suuna mooduli ja spordisuuna mooduli. Spordile on hakatud praegu väga tormi jooksma, kõik tahavad spordisuuna moodulit pakkuma hakata. Aga koalitsioonis on kokku lepitud, et vähemalt igas Eesti neljas piirkonnas on olemas riigigümnaasium, kus saab spetsialiseeruda spordiõppele. Aga on vaja leida ka need, kes riigikaitset õpetavad, IT-d, liberaalseid kunste ja nii edasi.

Ja nüüd on Jaak Valge kord. Palun! (Minister naerab.)

Jaa, aitäh, lugupeetud härra eesistuja!

Auväärt minister, Jaak Valge küsib.

Lugupeetud proua minister! Ma mõtlen praegu siin, vaatan, kui palju neid osalejaid on, ja tegelikult oleks meil ühte uut formaati vaja, mingisuguse ümarlaua ääres hoopis saaks paindlikumalt debateerida. Aga jah, see selleks.

Küsimus on järgmine või taust on kõigepealt järgmine. Me teame, et kutseõppe ja rakenduskõrgharidusõppe madal osakaal ei vasta Eesti tööturu ja Eesti ühiskonna vajadustele. Minu selline lühiküsimus on, et kas, ja kui jah, siis kuidas see koolivõrgu korrastamine ja gümnaasiumihariduse koondamine riigi kätte aitab saada tasakaalu ülikoolihariduse vahel ühelt poolt ja teiselt poolt siis rakenduskõrgharidusõppe ja kutseõppe vahel.

Jaa, aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, kui kogu vastutus põhikoolijärgse õppekohtade loomise eest läheb riigile, siis riik planeerib ju neid õppekohti nii rakendusgümnaasiumi ehk siis tänase kutsekeskhariduse, kutseõppe, statsionaarse ja mittestatsionaarse akadeemilise gümnaasiumihariduse vahel. Kui meil täna läheb nii-öelda puhtasse gümnaasiumiharidusse 70% põhikooli lõpetajatest, siis me oleme endale eesmärgiks seadnud, et kümne aasta jooksul võiks see protsent nihkuda 60 peale ja 40% noortest teeb valiku rakendusgümnaasiumi või kutseõppesuunale. Aga selleks on vaja nendes valdkondades ka rohkem õppekohti luua ja samal ajal gümnaasiumiastmes neid õppekohti juurde mitte luua. Et tegelikult suunata õpilasi rohkem rakendussuunda. 

Nüüd, rakendusgümnaasiumi õppekavalt võiks olla palju tugevama seosega väljund rakenduskõrgharidusse. Ehk et need kutseoskused, mida omandatakse rakendusgümnaasiumis mingis valdkonnas, on see näiteks tervisevaldkond, IT-, inseneeriavaldkond, et sealt on võimalik ilma eeldusaineteta liikuda edasi rakenduskõrgharidusse ja siis täiendada neid oskusi tehniku tasemelt inseneritasemele. Seda tööd me rakenduskõrgkoolidega ka täna teeme, et see seos kutseõppe ja rakenduskõrghariduse vahel oleks palju otsesem, kui ta täna võib-olla on.

Palju tänu, auväärt minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister, suur tänu nende vastuste eest! Loomulikult on õpilaste arvu kahanemine praeguses rahvastikuolukorras ilmselt möödapääsmatu. Õnneks tekib see mingi viitega, praegu saame me veel rääkida gümnaasiumi tasemel isegi kasvavatest koolidest, aga tulevikuks tuleb kindlasti valmis olla. 

Nüüd, ajagraafik. Kui me räägime mingist päris suurest muudatusest, mis senist seadusandlust ju tegelikult muudab või seadusandlusest tulenenud süsteemi oluliselt muudab, kuigi tõepoolest, kõiki asju ei ole hea teha seaduse jõuga, vaid on parem teha kokkuleppel kohalike omavalitsustega, aga siiski on vaja päris kindlat ajagraafikut, mille alusel mingeid otsuseid tehakse. Siis omavalitsused saavad vastavalt otsustada, kes millisel hetkel jääb, sest kaalukausil on mitu asja. Võidakse olla kaotajad eelarves või võitjad eelarves, võidakse olla kaotajad ka rahvastiku väljavoolu tõttu. Eks see ole igal kohalikul kogukonnal mõtlemise koht. 

Mis puudutab seda, et läbirääkimised pidid olema alla 100 õpilasega gümnaasiumiosadega koolide puhul eelmise aastaga tehtud, te ütlesite ise ka, et neid läbirääkimisi on peetud omavalitsustega. Samas ma ei saa päris hästi aru. Orissaare näite puhul te ütlesite, et neid läbirääkimisi pole peetud. Orissaare on alla 100 õpilasega gümnaasiumiosa ja kahtlemata tuleks Saaremaa vallavalitsusega enne, kui neid signaale hakkab õhus niisama ringlema, läbi rääkida. Tartu, Tallinna, võib öelda, ajalooliste gümnaasiumide ülevõtmise puhul on loomulikult vaja läbi rääkida, teistmoodi see ei ole võimalik. Osa neist on ka tegelikult põhikooli- ja gümnaasiumiosaga ühes ja samas hoones. Nii et muidu oleks ju väga kummaline tegelikult üldse ette kujutada, et kui jäävad sellised gümnaasiumid, mis on ühes hoones, ühes osas sealt on riigikool ja teises osas on omavalitsuse kool. Isegi võib-olla teatud ühiskasutus on Nõo puhul praegu riigi ja omavalitsuse kooli vahel, aga sisuliselt on siiski eraldi hoonekompleksidega tegemist. Nii et, ütleme, sellist mängu kindlasti ei ole hea mängida. Ja tõenäoliselt on vaja ikkagi puhtaid kokkuleppeid, mitte nii, et pleksiklaasist sein on vahel või vaheuks on koridori peal ja sealt algab riigi või omavalitsuse valdus. 

Teine asi on siin Tallinna, Tartu gümnaasiumide puhul muidugi otstarbekus. Kuidas teha selgeks kohalike omavalitsuste volikogudele ka, et need on. Tõenäoliselt on rahaline argument, nii nagu siin külvati Tallinnasse neid riigigümnaasiume ja Tallinna linn hoiab kokku päris palju sellist raha, mida väiksemad vallad oma gümnaasiumide pidamiseks peavad ise leidma. Aga siiski, ajalooliste gümnaasiumide puhul sisulist põhjendust ju ei ole päris tihti ei tasemega ega selle puhul, et õpilasi ei jätkuks. Miks seda teha, eks seda tuleb kohalike volikogudega läbi rääkida. 

Milline mudel? On valitud halduslepingute sõlmimise mudel. Iseenesest on see loomulikum, kui tõepoolest omandi üleviimine täies koosseisus ja nende läbirääkimiste pidamine riigile, siis kinnisvara ülevõtmine selliste lepingute puhul. Teine asi on, aga kui vanemad tahavad teisiti, siis ega see haldusleping ei päästa, kui haldusleping on. Näiteks Toila lastele antakse võimalus gümnaasiumihariduseks Jõhvis või Kohtla-Järvel, aga sisuliselt näiteks perekonnad ei kasuta seda võimalust ära …

Palun kolm minutit juurde.

Jaa, kolm minutit lisaks.

… siis lähevad nad ikka oma otsustuskorras, viivad oma lapsed või saadavad mujale õppima, teevad selle otsuse ise. Siin on tähtis, et ei oleks korraldajatel illusioone, et näete, me pakkusime ju võimalust, paberil on kõik väga hästi, õpilaste arvud paigutatud, aga tegelikult tähendab see ikkagi rahvastiku väljavoolu, sissevoolu, ja seda kaunis sporaadiliselt. Nii et igasugune planeerimata protsess siin toob kaasa regionaalpoliitilised valud ja ka, nii nagu on juttu olnud, põhikooli ja gümnaasiumi puhul tihti jagatakse ka kahe tasemeastme vahel õpetajaid, toob kaasa ka selline muutus siiski tasemeriski.

Kui te ütlesite, et riik võtab üle koolid, et see annab kindluse, tagab just ise järjepidevuse – no tegelikult muidugi kohalikud omavalitsused kardavad, et see just seda järjepidevust ei taga. Ja senised näited on ka ju pigem niimoodi, et kui riik või uus omanik võtab … Võtame näiteks Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi, võttis hooned üle haridussüsteemis või sotsiaalsüsteemis, ükskõik, siis hakkas mängima hoopis teine aspekt, mitte hariduslik, mitte sotsiaalhoolekande küsimus, vaid kinnisvaraline prioriteet, ja hakati tegema otsuseid selles valguses. Nüüd, kui pidamine läheb riigi käsutusse ja riik näeb, et kuskil on õpilasi vähe või mingi muu kool tuleks kuskil püsti hoida, paigutame õpilased ümber, siis see võib tähendada kohalikule just nimelt kohaliku järjepidevuse kaotust. Ja jällegi siis, nagu me näeme, kui on kokku lepitud, et kool antakse pärast omavalitsusele tagasi, no näiteks põhikooli puhul, siis ma palun küll väga, et ei juhtuks sellist olukorda, et selleks ajaks on Lüganuse koolis juba nii palju ebastabiilsust külvatud ja räägitud, et küll lapsed lähevad Kiviõlli ja teid pannakse varsti kinni, et ei olegi midagi tagasi anda. Nii et palun seda kokkulepet ka pidada.  

Mudel, mida tähendab hariduskeskus, see tuleb muidugi väga hästi läbi mängida. Reaalselt on Tartu Kutsehariduskeskuse puhul näiteks praegu rakenduslik kolledž. Ja see mudel on täiesti olemas, kus õpilasel on oma individuaalne õpitee, mida saab täiendada gümnaasiumiainete ja erialaainete vahel, see on väga hea. Samas, kui on piirkondlikud probleemid, näiteks Hiiumaa puhul gümnaasium on just populaarsust võitnud, seal ei ole tegelikult võimalik põhikoolijärgselt hakata õppegruppe kutsehariduses pakkuma. Kui keegi seda lubab, on see tegelikult illusioon. Niimoodi hävitatakse mõlemad, nii gümnaasiumi prioriteetsus kui ka kutseharidus seal.

Suur tänu!

Nii et kõik asjad tuleb läbi mõelda ja edu selleks Haridus- ja Teadusministeeriumile.

Aitäh! Koos sellega sulgen läbirääkimised. 

Head kolleegid, sellega oleme lõpetanud ka viienda päevakorrapunkti menetlemise ja jõudnud kuuenda juurde: Riigikogu liikmete Jaak Valge ja Leo Kunnase 5. mail 2025 esitatud arupärimine eesti keele kui teaduskeele kasutusala ahenemise ja ülikooliõppe kvaliteedi kohta. Arupärimine numbriga 764. Ettekandeks on juba liikumas Riigikogu kõnetooli hea kolleeg Jaak Valge.

Aitäh, lugupeetud härra eesistuja! Lugupeetud proua minister! Eesti mehed ja eesti naised! See arupärimine on 17. märtsi kahe arupärimise jätk ja selle järjepidevuse huvides ma alustan lugupeetud ministri tsitaadiga. Tsitaat on selline. Nii teaduses kui kõrghariduses kui avalikus ruumis kui ühiskondlikus elus inimeste igapäevases keelekasutuses pole mitte kunagi eesti keelel olnud paremaid aegu kui praegu. Vaat see olukorra hinnang on väga selges vastuolus selle trendiga, mida meie arupärijatena näeme. Kui näiteks lugupeetud minister oleks möönnud, et jah, eesti teaduskeele kasutus, samuti nagu eesti keele kasutusala avalikus ruumis aheneb, on tendents, mida tema ei kavatse peatada, siis oleks rahu majas olnud, tänast arupärimist poleks olnud mõtet esitada, sellepärast et oleks tulnud järeldada, et minister viib läbi poliitikat, mis ei ole arupärijatele vastuvõetav, aga selle asemel me praegu peame polemiseerima selle trendi üle, muidu äkki minister võib-olla ei ole lihtsalt kursis asjadega. 

Nii. Mul ei ole aega siin palju arve välja tuua, aga ikkagi tahan ministrist erineda selle poolest, et põhjendan oma väiteid. Et vaadake, kui 2010.–2011. aastal oli eestikeelsetel õppekavadel 2374 doktoranti, siis täna on täpselt 2374 korda vähem. Ja kui 2010.–2011. õppeaastal oli 6% magistriõppekavadest võõrkeeles, siis praeguseks on see neljakordistunud ja praegu peaaegu kõik doktoritööd kirjutatakse inglise keeles. 

Nii, edasi. Kõik ikkagi, kes lahtiste kõrvadega ringi käivad, võivad ikkagi kogeda küll, et avalikus ruumis pole eesti keele sugugi parim aeg ja numbrid tõestavad seda samuti. Mitte-Eesti kodakondsusega isikute rändesaldo viimasel viiel aastal on peaaegu neli korda suurem kui on eesti keele tasemeeksamite sooritanuid. Eraldi tahaksin pöörduda nende poole, kes loodavad, et eestikeelsele õppele üleminek tagab ka eesti keele domineerimise avalikus ruumis. Kahjuks mitte, mitte sinnapoolegi! Tuleb numbreid vaadata, et selleks et eesti keel hakkaks domineerima, tuleb muuta migratsioonipoliitikat. 

Nii, eelmisel korral juhtisin tähelepanu, et Tallinna Tehnikaülikool ja Tartu Ülikool ei täida halduslepinguid eesti teaduskeele hoidmisel ja edendamisel. Ma teisi koole ei vaadanud ja heauskselt eeldasin, et minister teeb ülikoolidele märkuse ja olukord muutub. Nüüd siis vaatasin uuesti üle sel kevadel kaitstavad doktoritööd. Tehnikaülikooli puhul vaatasin kahte tööd, ühel oli veerandleheküljeline eestikeelne kokkuvõte, ehk siis teadussaavutusi tehti teatavaks veerandi lehekülje ulatuses. Haldusleppes on punkt 3.1.1.2, kui ma ei eksi. Tartu Ülikoolil oli olukord parem. Teisel tööl oli see kolmveerand lehekülge. Tartu Ülikooli, rahvusülikooli puhul vaatasin kõik kuus tööd üle, keskmine oli üle kahe lehekülje ja põhjalikum oli kaheksa lehekülge. Ma arvan, et nii põhjalikult, ütleme, see kaheksa lehekülge miinimum, peaksidki kokkuvõtted üleüldse olema.

Mis mul muud üle jääb, kui tõstan esile ka selle doktorandi ja tema juhendajad. Need on Elisabeth Kaukonen ja professorid Liina Lindström ja Raili Marling. Mul ei ole au neid tublisid naisi tunda, aga hoian pöialt, et kaitsmine 16. juunil läheks hästi ja akadeemiliselt viljakalt. Muidugi kõige parem oleks, kui kaitsmine oleks eesti keeles. Kui see keel on emakeel, siis ongi tegemist mitte ainult eesti teaduskeele edendamisega, vaid selline kaitsmine ongi akadeemiliselt kõige viljakam – emakeelne. Ma võiksin aru saada, kui ingliskeelestumine tooks kaasa akadeemilise edukuse, aga kuna näitajate järgi pole ta seda teinud, siis on see enam kui arusaamatu, et me ei saa oma teaduskeelest loobumise eest mitte midagi vastu. Jah, tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Siin oli juba tubli ettekanne, aga ma loodan, et minister tuvastas ka küsimused või vähemalt on nad paberil olemas, nii et kolmandat korda on teil võimalus, hea kolleeg, haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärija! Siiralt, tegelikult on rõõm siin hilisel esmaspäeva tunnil arutleda selle üle, kas eesti keele kasutuses on klaas pooltühi või pooltäis. Kui ma tookord teiega seda arutelu pidasin, et kas eesti keele positsioon avalikus ruumis, teaduses, ühiskondlikus kasutuses, inimestevahelises suhtluses on täna tugevamal positsioonil kui kunagi varem, siis ma ühelt poolt lähtusin sellest, et eesti keel on Euroopa Liidu ametlik keel. Selles keeles kujundatakse enamus poliitikaid või peaaegu kõiki poliitikaid nii Eesti riigis kui ka Euroopa Liidus. See keel areneb riigikorraldusliku keelena. 

See keel areneb inimestevahelise suhtluse keelena – me näeme seda ka integratsiooni monitooringutest. Tegelikult inimestevahelise suhtluse keelena on ta kasutusel oluliselt rohkem, kui ta oli veel üheksakümnendatel aastatel. Ma lähtusin ka sellest, milline on minu isiklik kogemus. Ma küll olen keskeas inimene, ma olen elanud pool oma elu piirkonnas, kus eesti keelt ei olnud võimalik kasutada ühiskondliku keelena, ei olnud võimalik kasutada inimestevahelise suhtluse keelena. Ka minu isiklikus elus ma näen, et eesti keele kasutuse ala on märkimisväärselt laienenud võrreldes 90. aastatega, võrreldes Nõukogude Liidu perioodiga ja võrreldes varasema ajaga veel enne Nõukogude okupatsiooni. Eesti esimese vabariigi ajal oli siin Riigikogu puldis inimestel võimalik rääkida lisaks eesti keelele ka saksa keeles, vene keeles ja rootsi keeles. Selles mõttes kasutati väga palju muid keeli. Täna me siin Riigikogu puldis räägime ainult eesti keeles. 

Lugupeetud Jaak Valge, ma arvan, me võimegi teiega vaidlema jääda selle üle, kas eesti keele kasutus on täna ajaloolises tipphetkes ja kas seda kasutatakse palju suurematel aladel, kui kunagi Eesti ajaloos üldse tehtud on. 

Aga lähme sellest vaidlusest võib-olla konkreetsete küsimuste juurde. Teie küsimus. Kas te nõustute, et kiire ingliskeelestumine Tartu Ülikooli näitel ei mõjuta või mõjutab isegi negatiivselt õppe kvaliteeti ja kohta rahvusvahelises edetabelis. Kui te ei nõustu, siis paluks tuua sisulised argumendid. Väidan, et ei nõustu. Vastupidi! Ma ei saa nende väidetega nõustuda. Ingliskeelne õpe võimaldab kaasata rahvusvahelisi õppejõude ja tudengeid ning hoida õpet kvaliteetsena ka nendes valdkondades, kus õppejõudude järelkasv kohapeal on tegelikult piiratud. Ja mitte ainult õppejõudude järelkasv, vaid meil ei jagu ka tudengeid. See suurendab Tartu Ülikooli rahvusvahelist nähtavust ja tugevdab tema positsiooni edetabelites. Times Higher Education World University Rankingsi pingerida koostatakse 18 tulemusnäitaja alusel, mis kirjeldavad õppekeskkonda, teaduskvaliteeti, teadustöö mahtu, akadeemilist mainet, rahastust, innovatsiooni ja rahvusvahelistumise ulatust. Seetõttu mõjutab edetabeli kohta mitmete tegurite koosmõju, aga mitte see, kas ingliskeelsete õppekavade osakaal on suurenenud või vähenenud. Ja seetõttu Tartu Ülikooli koha tõusmise potentsiaali mitte ärakasutamist – nimetatakse seda nii, et Tartu Ülikool ei ole tõusnud, potentsiaali tõusta on, aga ta ei ole tõusnud – ei saa mitte kuidagi seostada ingliskeelestumisega. 

Tegelikult olulisemad tegurid on 2023. aastal tehtud muudatused metoodikas ehk varasema 13 indikaatori asemel on THE indikaatoril 18 tulemusnäitajat. Kuid kõige suurem muudatus on see, et sinna etteotsa, tippu on roninud uued Aasia ülikoolid, nende lisandumine sinna ülesse otsa. Nii et ingliskeelestumine, mida ei saa isegi nimetada massiliseks, sellepärast et valdavas enamuses, väga dominantselt valdavas enamuses toimub õppetöö Tartu Ülikoolis eesti keeles, ei ole kindlasti selleks põhjuseks, et Tartu Ülikool ei ole edetabelites saanud edasi liikuda. Seal on muud muud põhjused ja mitte tihti üldse Tartu Ülikoolist tingitud. 

Teine küsimus. Kas te nõustute, et doktoritööde koostamine inglise keeles pärsib Eesti teaduskeele arengut? Kui te ei nõustu, siis paluks tuua sisulised argumendid. On tõsi, et inglise keeles kirjutatud doktoritööd ei toeta otseselt eesti teaduskeele arengut, aga samas ei saa ka öelda, et nad seda pärsivad. Väikese keelega riigina seisame valiku ees, kas avaldada oma teadustööd eesti keeles ja nende mõju jääb väikeseks,või inglise keeles. Jah, meie teaduskeel areneb selle võrra võib-olla aeglasemalt, aga ei saa öelda, et ta ei arene. Oleme teinud valiku olla rahvusvaheliselt nähtav ja mõjus ning toetada teaduskeele arengut ka teiste meetmetega. Kui meil ei ole mõjusat teadust, ei ole väärtust ka arenenud eestikeelsel teaduskeelel. 

Võttes arvesse teaduse rahvusvahelist olemust, ei ole eestikeelse doktoritööga võimalik globaalses akadeemilises diskussioonis osaleda. Teadustööde avaldamine ainult eesti keeles muudab siinse teaduse rahvusvaheliselt vähem nähtavaks. See piiraks võimalusi rahvusvaheliseks rahastuseks ja kahjustaks tegelikult ka meie teaduse kvaliteeti. 

Pikemas plaanis tähendaks see, et Eesti teadus sulgub endasse ja tekib niinimetatud konnatiigi efekt. Nõrgenenud teadussüsteemis ei saa olla ka teaduskeel hästi arenenud. Teaduskeel areneb koos teadusega, mille eelduseks on osalemine rahvusvahelises teadusarutelus. Seetõttu ei pidurda doktoritööde koostamine inglise keeles eesti teaduskeele arengut, kuna see toetab teaduste mõju ja nähtavust, toetab see kaude ka teaduskeele arengut. 

Ingliskeelse doktoritöö autorid on võimelised ja sageli ka valmis panustama teadusesse eesti keeles. Läbi igapäevase õppetöö nad seda tegelikult teevad. Eesti teaduskeelt ohustab pigem see, kui Eesti noored ei suundu enam doktoriõppesse, mis seab ohtu nii teadlaskonna järelkasvu kui ka emakeelse teaduskeele arengu. 

Sellele vastusele vaatamata jagan ma teie muret eesti teaduskeele arengu pärast. Olen ka ise teinud üleskutse ülikoolidele, et akadeemilise töötajate karjääri hindamisel oleks rohkem väärtustatud teaduse tegemine eesti keeles. Me oleme üle vaatamas rahvusteaduste rahastamise aluseid ja soovime edaspidi rahvusteadusi rahastada just eestikeelsete artiklite ja kogumike põhjal. Otsime ka võimalusi suurendada eestikeelse teaduse avaldamist teistes teadusvaldkondades ja teeme pingutusi, et kasvav doktoriõppe tellimus täituks just kohalike eesti keelt emakeelena rääkivate doktorantidega. 

Ja kui te tõite näiteid protsentidest, kaitstud doktoritööde keelest, siis siin on küll väike selline statistiline nipp, kuidas see protsent ei näita tegelikult, mis on selle protsessiga juhtunud. 2020. aastal kaitsti 21 doktoritööd eesti keeles, 2024. aastal kaitsti 19 doktoritööd eesti keeles. Ehk siis vähenenud on justkui nagu kolme võrra doktoritööde arv eesti keeles, aga samal ajal 2020. aastal kaitsti 185 doktoritööd inglise keeles ja 2024. aastal 236 doktoritööd inglise keeles. Mitte märkimisväärselt ei ole vähenenud eestikeelsete doktoritööde arv, vaid väga tugevasti on suurenenud ingliskeelsete doktoritööde arv, mille tõttu see eestikeelsete doktoritööde protsent on langenud. 

Kolmas küsimus. Kas te mõistate, et välisüliõpilaste koolitamise vormis, mis ei taga suuremale osale neist eesti keele omandamist, kitsendab nende võimalusi Eestisse tööle jääda ja seega on Eesti maksumaksjale majanduslikult kahjulik? Kui jah, siis miks ei õpetata välistudengitele rohkem eesti keelt? Kui ei, siis paluks tuua sisulised argumendid. Nagu sai ka eelmises arupärimises öeldud, siis välisüliõpilaste koolitamine ei ole Eesti maksumaksjale kahjulik isegi siis, kui välisüliõpilane ei jää pärast õpinguid Eestisse või ta oma õppe eest ei tasu. 

Rahvusvahelised üliõpilased panustavad Eesti kõrgharidusse, teadusesse, majandusse väga mitmel viisil. Isegi siis, kui välisüliõpilane on Eestis ainult õpingute ajal, on see meie majandusele kasulik. Statistikaameti andmetel tõid välisüliõpilased ja välisvilistlased 2023. aastal riigi tuludesse maksude näol 23 miljonit eurot. Välisüliõpilaste panus Eesti tööturule on aastatega kasvanud. 2023. aasta andmetel on aasta pärast lõpetamist välisüliõpilastest Eestisse tööle jäänud 57%. 

Viimase viie aasta lõikes on välistudengite arv ja osakaal olnud aga languses. 2019. aastal oli välistudengite osakaal 12%, eelmisel õppeaastal oli see 9%. Kõik ülikoolid pakuvad välisüliõpilastele eesti keele õpet. See kohustus sätestati juba 2019. aastal halduslepingutes ning on kinnitatud 2022. aasta perioodi lepingutes. Ülikoolid on määranud oma õppekava statuutides, et ingliskeelsetes õppekavades on eesti keele ja kultuuri õpe vähemalt kuue EAP mahus. Välisüliõpilastel on võimalus läbida eesti keele õpe ka suuremas mahus. 

Kui välisüliõpilane ei plaani õpinguid alustades püsivalt jääda Eestisse, pole suuremas mahus eesti keele õppimise läbimist realistlik nõuda ega tegelikult ka oodata. Seega kui tahaksime, et nad rohkem õppekavaväliselt eesti keelt õpiksid, peaks neil eksisteerima motivatsioon jääda pärast õpinguid Eestisse. Kahtlemata on üheks motivatsiooniks pärast lõpetamist töö leidmine. 

Lisaks soovitame kõrgkoolidel mõelda rohkem erinevate viiside peale, kuidas välisüliõpilasi rohkem kohalikega integreerida, et tekiks tugevam kontakt Eesti ühiskonnaga. Kusjuures õpingute ajal töötamine on paratamatult üheks viisiks, kuidas ühiskonnaga paremini integreeruda ning sellega kaasnevalt ka keelt õppida. 

Neljas küsimus. Väitsite eelmisel korral, et samme eesti keele oskuse parandamiseks on tehtud, sest vähemalt pooled doktori lõpetajad peavad doktorikraadi omandamisel omandama ka eesti keele oskuse kesktasemel. Käesoleval õppeaastal on doktorante 2324 ja neist välisdoktorante 816. Kas teile ei tundu see samm naeruväärselt lühike, isegi kui tegemist on valdkondadepõhise arvestusega? Eesmärk on, et doktoriõppe lõpetanutest vähemalt pooled oskaksid eesti keelt, seati ülikoolidega aastateks … kuni 2025 sõlmitud halduslepingutesse, et tagada eesti keeles õpetavate akadeemiliste töötajate järelkasv. 2023/24. õppeaastal oli doktoriõppe lõpetajaid 262 ning neist välisüliõpilasi 112, mistõttu on tegemist piisavalt ambitsioonika ülesandega ülikoolide jaoks. Mure eesti keeles õpetavate õppejõudude järelkasvu pärast on valdkondlik, sest teatud valdkondades on välisdoktorantide osakaal märkimisväärselt suur, näiteks info- ja kommunikatsioonitehnoloogias ja tehnika, tootmise ja ehituse valdkondades. Ma ei pea sammu naeruväärselt lühikeseks. Vastupidi, nii mõnelegi valdkonnale on päris suur väljakutse. 

Viies küsimus. Eelmisele arupärimisel sedastasime, et Haridus- ja Teadusministeeriumil on ka venekeelne koduleht. Ja küsisime, millal Haridus- ja Teadusministeerium tõestab enda tõsiseltvõetavust, seab riigikeele au sisse ja oma kodulehe venekeelse versiooni likvideerib. Vastan. Haridus- ja Teadusministeeriumi koduleht on kättesaadav lisaks eesti keelele ka inglise, vene ja ukraina keeles. Selleks, et erineva emakeelega lapsevanemad saaksid infot haridusvaldkonna kohta, on võõrkeelsetel lehtedel on üleval peamiselt põhiinfo. Need ei dubleeri eestikeelset lehte. Veebilehti uuendame lähtuvalt vajadusest. 

Hetkel on haridusvaldkonnas üheks aktuaalseks teemaks üleminek eestikeelsele haridusele ja kuna see teema puudutab otseselt või kaudselt kõiki Eestis elavaid inimesi, siis on see info üleval lisaks eesti keelele ka inglise ja vene keeles. Ukraina keeles on meil haridusvaldkonna põhiinfo just Ukrainast saabunud peredele. Kui edaspidi vajadus võõrkeeltes infot jagada väheneb, saab kaaluda ka veebilehe vastava osa sulgemist ja tõenäoliselt juhtub see pigem varem kui hiljem.

Kuues küsimus oli … Kui palju mul aega on? 

Teil on aega üks minut ja viis vastust.

Ma teen lühikese vastuse. Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli sätestatud eestikeelsete kokkuvõtete osas ma pigem sedastan seda, et nii Tallinna Tehnikaülikoolis kui ka Tartu Ülikoolis tegutsevad valdkondade terminikomisjonid, mis tegelevad väga aktiivselt eestikeelse teadusterminoloogia arendamisega, selle loomise, korrastamise ja defineerimisega. Nii et sellel aastal on meil töös täiesti 10 terminikomisjoni näiteks Tallinna Tehnikaülikoolis. 

Vast siis praegu on kõik aitäh.

Lausa 30 sekundit jäi üle. (Minister naerab.) Aga tõepoolest, küsimused olid väga põhjalikud ja vastused samuti, nii et seda ei olnud võimalik 15 minutiga vastata. Nii et nii see on. 

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud minister! Doktoritööde tegemine, kirjutamine ja kaitsmine inglise keeles on kahtlemata rahvusvaheliselt suhteliselt tavapärane, aga valdkonniti on siin riikidel väga suured erinevused. Ja ma mõtlen isegi ka väikeste riikidega võrreldes selline teatud eneseusk ja oma kultuuri hoidmine paljuski determineerib ka selle, missugune süsteem tehakse. 

Meil on Tartu Ülikoolis käsitletud seda asja nii, et üks oponent peab olema välismaalt, mujalt. See kirjutab paljuski ette ka juba keele, mistõttu ka humanitaar- ja sotsiaalteadustes kirjutatakse ja kaitstakse ingliskeelseid töid ka valdkondades, kus seda ei oleks absoluutselt vaja. Kas sellise süsteemi peaks ümber tegema ja usaldama oma õppejõudusid rohkem nagu Saksamaal, kus sisuliselt doktorandi juhendaja määrab …

Aitäh!

… selle, kes on küps või mitte?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et Eesti ja Saksamaa teadussüsteemide ressursimahtu ei ole võimalik omavahel võrrelda. Ka sotsiaal- ja humanitaaria valdkonnas teadustöö kvaliteet sõltub sellest, milline see teadustöö on hinnatud rahvusvahelisel tasemel. Ja ma arvan, et ka selleks, et Eesti keeleteadus ja muud humanitaaria valdkonna teadused oleksid maailma tipptasemel, et nad püsiksid, et nad areneksid, selleks on oluline, et nad rahvusvahelisel tasemel seda dialoogi peaksid. Väga palju doktoritöid kaitstakse mitte monograafiatega, vaid kaitstakse teadusartiklitega. Teadusartikkel on teadlase jaoks peamine oma töö kaudu teadlaskonnaga dialoogi pidamise viis, kust sa tegelikult saad seda tagasisidet, kust sa saad teada, milline on sinu teadustöö kvaliteet. Seda võib pidada väga väikese ringkonnaga siin Eestis, aga sellel on ka omad negatiivsed tagajärjed, kui see seltskond, kellega sa dialoogi pead, on väga väike ja väga kitsas. Ja humanitaarteadlased on ka ise oma valikutes teinud neid valikuid, et nad publitseerivad ka eesti keele kohta käivad teadustööd rahvusvaheliselt, selleks et teadustöö kvaliteeti hoida, aga mitte ainult, vaid ka selleks, et eesti keele teemal rahvusvahelist teadusdialoogi pidada.

Ja Jaak Valge, palun, teil on küsimus.

Suur aitäh! Proua minister! Eelmisel korral juhtisime tähelepanu teie enda väitele, et töötamine bakalaureuse- ja magistriõpingute kõrvalt tähendab paratamatult õppimises järeleandmisi. Teie vastus oli, ma ütleks, kuidas öelda, intelligentselt taganev. Te väitsite, et pidasite silmas tegelikult Eesti tudengeid, ja jäi mulje nagu, et töö mõjutab ainult siis eestlaste ajumahtu, välistudengitega on midagi teistmoodi, ehkki neil tuleb ju rohkem hoopis õppida, et eesti keel selgeks saada. Ja kui on juba teada, et töökoormus tähendab kvaliteedi langust, siis miks te pole tulnud välja ettepanekutega, mis siis välistaks järeleandmised eelkõige selles, millest me ise kõige rohkem puudust tunneme, välistudengite eesti keele oskuses? Vastupidi, te enne just tõstsite positiivselt esile seda, et välistudengid töötavad. Nad on tulnud siia ju tegelikult õppima, mitte tööle.

Aitäh! Nüüd mul jäigi segaseks, kas te tahaksite, et nad töötaksid ja eesti keelt õpiksid või te ei taha, et nad töötaksid ja eesti keelt ei õpiks. Ma püüan vastata pikalt, see oli üks teie küsimustest. Välisüliõpilaste võimalus töötada Eestis võrreldes Eesti üliõpilastega on täna juba seaduses piiratud. Nende Eestis viibimise aluseks on Eestis õppimine. Selle õppimise nii-öelda elamisloa sees on neil õigus töötada, aga need töötamise õigused on oluliselt-oluliselt piiratud võrreldes Eesti üliõpilastega. Kui te vaatate ka statistikat, siis kohalikest üliõpilastest ehk Eesti üliõpilastest töötas 85%, mis on ülikõrge, välisüliõpilastest töötas Eestis 50–56% ehk siis pooled neist. See on see ongi see, millele ma viitasin ka oma eelmises vastuses, et välisüliõpilastest käivad tööl oluliselt väiksem hulk kui Eesti üliõpilastest ja loomulikult see mõjutab ka nende õppimisele pühendumist. Tööl käimine paratamatult võtab selle aja, mille arvelt tegelikult saaks õppimisse rohkem pühenduda. Välismaalaste, kes Eestis õpivad, töölkäimise keelamist ma absoluutselt õigeks ei pea. Esiteks selleks, et see seob neid rohkem Eestiga ja see tõenäosus, et kui inimene õpingute ajal juba töötab, see tõenäosus, et ta pärast õpinguid ka Eestisse jääb, on kordades kõrgem. Pluss, nagu ma ütlesin juba, Eestis töötamine kindlasti arendab ka nende eesti keelt, rohkem kui see, kui nad Eestis ei töötaks ja õpiksid ainult ingliskeelsetel õppekavadel ülikoolis.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Küsin sellesama välisüliõpilaste teema jätkuks, millised on plaanid õpperände soodustamiseks nendel erialadel, kus Kutsekoda OSKA on oma raportites tuvastanud, et meil on järgneva kümne aasta jooksul täiendavate töökäte vajadus. Kas on plaanis nendel erialadel välisüliõpilasi vastu võtta, neile eesti keelt õpetada õpingute perioodi jooksul selle potentsiaaliga, et nad oleksid erialast rakendumist leidvad pärast tunnistuse või diplomi saamist?

Aitäh küsimuse eest! Lühike vastus on, et ei ole konkreetset plaani, aga on üksikud erialad, kus täna juba väikeseid samme selles suunas astutakse. Siin oli küsimus ka Tartu Tervishoiu Kõrgkooli kohta, kes tõesti reklaamib magistriõppe õppekava välismaalastele, kus ühtlasi on soovitus ka töötada, ja see on juba, eks ole, nendele radioloogiatehnikutele, kes juba täna Eestis töötavad, aga keda on kutsutud siis ühelt poolt oma kutsekvalifikatsiooni täiendama tervishoiu kõrgkoolis ja teiselt poolt loomulikult ka võimalusel eesti keel selgeks saada. Nii et neid õppekavasid paindlikus õppevormis nendele välismaalastele, kes teatud kutsealadel Eestis tegelikult juba töötavad, on plaanis rohkem arendada. Aga sellist strateegilist suunda, et me hakkame nüüd meeletult sisse tooma välismaalt inimesi, keda me siin kutsevaldkonnas ära koolitame, et nad Eestis tööturule lähevad, sellist plaani meil hetkel ei ole.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Jätkuks kolleeg Jaak Valge küsimusele: millised konkreetsed piirangud siis Eestis on välisüliõpilastele töötamise osas võrreldes Eesti üliõpilastega?

Jaa. See peamine piirang sõltub sellest, et välisüliõpilase Eestis viibimise alus ei ole tema töötamine. Ehk siis, kui ta tegeleb ainult töölkäimisega ja õppimisega ei tegele ja tema õpingutes on mahajäämus, siis tegelikult tal tühistatakse see elamisalus siin Eestis. Ehk siis, kui Eesti üliõpilasel ei ole probleemi sellega, kui tal õpingutes mahajäämus on töölkäimise osas, siis välismaalasel tegelikult on seal väga selged piirangud.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Jaak Valge, nüüd on loengu teine osa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma siis katsun nüüd natukene kommenteerida. Ja mul on ikkagi jälle sarnaselt eelmise korraga kahju, et me päris aruteluni ei jõudnudki. Ma olen võib-olla tõesti subjektiivne, aga mulle tundus, et selle niinimetatud rahvusvahelistumise ehk tegelikult ingliskeelestumise protsessi puhul proovisin mina ikkagi neid fakte ja argumente tuua, aga minister ütles üldiseid selliseid tõekspidamisi või ideoloogiaga vastas.  

Nii. Sama asi on siis ka sellega, et peaks ju olema selge, et ingliskeelestumise puhul või üleüldse eesti keele kasutusala ahenemise puhul me ju räägime viimasest viiest aastast. Tõesti, et ei oleks ministril olnud mõtet võrrelda seda 1989. aastaga. Me räägime ju sellest trendist. Ja trend on viimasel viiel aastal selgelt eesti keele kasutusala ahenemine. 

Ja ma väidan uuesti, et mina ei oska mitte mingeid märke leida, et ingliskeelestumine oleks meie ülikoolide võimekust tõstnud. Ma ei ole üleüldse arvanud, et kõik doktoritööd peaksid olema eesti keeles, sinnapoolegi, aga ei ole mõtet kirjutada kõiki doktoritöid inglise keeles. Mind ka selles mõttes ministri väited ei veennud.  

Minu Tartu Ülikool on ka minu alma mater ja mina asun lepingujärgselt varsti jälle sinna tööle ja ma olen väga huvitatud selle ülikooli heast mainest ja heast õppekvaliteedist loomulikult. Aga ausalt öeldes, eesti keelest ja Eestist hoolin ma veel rohkem. Niisiis, ma võiksin aru saada, et kui see ingliskeelestumine tooks kaasa selle akadeemilise edukuse, aga kuna ta pole seda teinud, siis me ei saa tõesti teaduskeelest loobumise vastu mitte midagi vastu.  

Ja kui minister apelleeris siin ühe ülikoolide edetabeliga, siis ma vaatasin seitse tükki läbi. Ja tõepoolest tuleb ministrile au anda, et ta käsitles siiski kõige mainekamat edetabelit. Ma olen ka temaga selles mõttes nõus, et selles edetabelis Tartu Ülikooli positsioon ei ole muutunud, ta on samasugune. Ingliskeelestumine ei ole toonud mingit kasu. Nii. Aga ma vaatasin ka teisi edetabeleid ja eelkõige siis vaatasin CWTS Leiden Ranking edetabelit, mis just näitab, kui suur osa ülikooli publikatsioonidest kuulub oma valdkonna 10% enim tsiteeritud tööde hulka. Vot see on just see, mis näitab seda, et kas nüüd inglise keel on tulnud meile kasuks või mitte. Nii. Ja Tartu Ülikool 2014. aastal, kui teda hakati hindama, varem ei hinnatud, oli 511. kohal, aga nüüd koos jätkuva ingliskeelestumisega on langenud 798. kohale. Igaüks võib seda järgi vaadata.  

Nii. Mul on imelik kuulda, et ka minister on teadlastega eriarvamusel teaduskeele osas. On selge, et kui doktoritööd ja suurem osa teadustekste kirjutatakse inglise keeles, väheneb eesti keele kui teaduskeele kasutuspraktika. Keeleoskuse säilitamine ja arendamine kõrgtasemel ehk teaduslik argumentatsioon ja erialane terminoloogia eeldab pidevat kasutust. Tsiteerin siin Martin Ehalat: kui teadust tehakse üksnes võõrkeeles, ei teki eesti teaduskeeles ei mõisteid ega väljendusvahendeid. Sama on väitnud ka keelekeskuse juht terminoloog Peeter Päll. Ma võiksin hästi palju tuua veel mujalt maailmast ka siis nagu näiteid, et kui Eesti teadlased ei sobi.  

Kui Eesti teadus jääb ingliskeelseks, muutub see eestikeelse avalikkuse jaoks kättesaamatuks. Nii nagu täpselt need veerand lehekülge siis doktoritöö kokkuvõtted eesti keeles. See on tõesti naeruväärne. Ega me täna ei saanud ka mingit vastust selle kohta, kas siis minister arvab, et on siis need haldusleppe tingimused täidetud või ei ole. 

Nii. Edasi. Välisüliõpilased peaksid olema Eestis mitte selleks, et saaksid stuudiumi vältel teha odavtööd. 

Aitäh! Kas ma saaksin kolm minutit?

Jah, kolm minutit lisaks.

Uuesti kordan üle, et välisüliõpilased ei taga kõrgemat õppetaset. Ikka võrdleme Tartu Ülikooli ja Helsingi Ülikooli. Kulude tase üliõpilase kohta on sarnane, Aaviksoo raportist tuli välja siis, arvestades ostujõu pariteeti. Ja ei ole nii, et Helsingi Ülikool oleks rikkam, nagu tavaliselt arvatakse, ei ole nii. Aga Helsingi Ülikool on märksa kõrgemal kohal ja välisüliõpilasi on seal üle kahe korra vähem kui Tartu Ülikoolis. Helsingi Ülikoolis 6%, Tartu Ülikoolis 13%. 

Nii. Kui me ei õpeta välisüliõpilastele eesti keelt, siis teeme välisüliõpilaste transiitkoolitust, selle nimi on transiitkoolitus. Ja minister rääkis siin ühest aastast, aga OSKA raporti järgi on viie aasta järel kaks kolmandikku välistudengitest lahkunud Eestist ja Statistikaameti järgi on kolme aasta pärast juba kaks kolmandikku lahkunud, sellepärast et enamik Eesti töökohti lihtsalt, eriti avalikus sektoris, eeldavad eesti keele oskust. Ja juba 2020. aasta Riigikontroll järeldas, et välisüliõpilaste panus Eesti tööjõuturule jääb lühiajaliseks ning nende sideme tugevdamiseks oleks vaja süsteemset keeleõpet. 

Nii. Ma saan nüüd aru, et Haridus‑ ja Teadusministeeriumil hakkab olema pikaaegselt edasi venekeelne koduleht sarnaselt mõne Euroopa riigiga veel: Moldovaga ja siis ka Gruusiaga, kui me Gruusiat Euroopasse arvestame. Aga siis see on selge. Siis oleks siin nagu tegemist, nagu ütleme, et Venemaa haridusministeeriumi, ma ei tea, Peterburi filiaali Eesti osakonnaga või midagi nii. Aga siis me saime selle vastuse nüüd kätte, et minister peab seda õigeks, et enam me seda ei küsi. Aga kindlasti me küsime veel teiste asjade kohta. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei … Aa, on ikka. Tõnis Lukas, palun! See oli napikas. Ole hea, Tõnis. (Tõnis Lukas ütleb midagi saalist.) Ole hea, Tõnis.

Palun kolm minutit juurde. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud sotsiaalminister! Head Riigikogu liikmed! Jah, paljud meist mõtlevad eesti keelele ja eesti meelele mõeldes südamega. Osa meist ei mõtle südamega ja selle tõttu me ehk oleme eos juba natukene erinevatel lähtepositsioonidel. Ja võib-olla tõesti on pragmaatilisemad aatelisemad vaated ja erinevaid lähtepunkte ei saa pahaks panna, aga diskussioonis me peame lähtuma ikkagi tõsiasjadest. Ja tõsiasi on see, et ühe keele arenguvõime tegelikult kindlustab see, kas teda kasutatakse või teda ei kasuta. Kasutusareaali osade kaupa öelda, et see pole tähtis, seal me ei pea teda kasutama, teises kohas me ei pea teda kasutama, seal kasutame vähem ja nii edasi, see tegelikult töötab vastu selle keele püsimisele, selle kultuuri püsimisele, sest kasutamine isegi siis, kui sa võid kasutada midagi muud, aga otsus selle kohta, et siin on need reeglid, siin me töötame selle nimel, et eesti keel oleks arenguvõimeline ja mitte ainult suhtluskeelena meil siin omavahel, vaid ka riigikeelena, see tähendab keelena, milles õpitakse, tehakse teadust nii palju kui võimalik, aga mitte siis teises järjekorras või kolmandas järjekorras, kui justkui muud üle ei jää ja see on kuidagi alaväärsem. 

Muidugi on õppejõudude järelkasv peamine küsimus ja siin me peame olema väga järeleandmatud igasugustele illusioonidele. On täiesti selge, et kui me loodame, et eestikeelne kõrgharidus tulevikus püsib, siis peavad olema õppejõud ka need, kes eesti keelt valdavad. See ei tähenda rahvusprintsiipi, see tähendab nii nagu paljudes teistes riikides, et kohalik keel tuleb ära õppida ja olla siis õppejõud seal. Selliseid valikuid tehakse. Meie millegipärast oma alaväärsuses peame seda suureks vastutulekuks, kui mõni õppejõud, kes on siin paarkümmend aastat või üle kümne aasta olnud, suhtlustasemel eesti keelt oskab ja isegi õppetööd on valmis eesti keeles läbi viima. See ei ole vastutulek, mille eest me lihtsalt täname, vaid see on tegelikult täiesti elementaarne. Kuidas siis öelda? See on hoolsusnõude täitmine nii ühelt kui teiselt poolt ja see on elementaarne. 

Nüüd, kuidas selleni jõuda? See tähendab, et keelenõudeid, mis doktorantidel on halduslepingutes pandud, tuleb vaagida, kontrollida, kas neid täidetakse. Aga ka eestikeelse doktoriõppe tingimuste loomiseks erialadele, kus seda on mõtet, seda tuleb igal juhul toetada ja sellega tuleb edasi minna, mitte jätta seda justkui marginaaliaks kusagile äärealadele.

Jutt sellest, et teiskeelne õpe toob siia kõrghariduse taseme ja avatuse, eestikeelne õpe tähendab madalat taset ja suletust, see ei kannata ju mingit kriitikat. Ei ole see näidanud ei üldises teadustasemes, Eesti läbilöögis. Suur osa meie rahvusvaheliselt tuntud teadlasi on omandanud kõrghariduse ja teadust teinud siin Eestis ka eesti keeles. See ei ole takistanud neil rahvusvahelist läbilööki. Teaduste akadeemia liikmetest on enamus õppinud eesti keeles. Nii et siin me peaksime sellest alaväärsusest lahti saama. Jah, loomulikult, publitseerida tuleb, aga praegusel ajal 2025. aastal, rääkida, et töö tuleb kirjutada ja kaitsta inglise keeles, sest me peame teadustulemusi avaldama rahvusvaheliselt – kuulge, see on ju naeruväärne! Need saab avaldada läbi tõlke väga lihtsasti. Kui see tase on kõrge, siis avaldada on võimalik alati. Teha see väike pingutus, et doktorandilt nõuda, eestlane eestlaselt, eriti kui asi käib eesti kultuuri ja ajaloo või millegi kohta, et see kokkuvõte võiks olla üle ühe lehekülje ja ise kirjutatud, mitte lasta rahvusvahelise keskkonna tõlkemehhanismil, kõnerobotil seda koostada, see oleks ju elementaarne. See on uhkuseasi, auasi sellel õppejõul ka viia niisugune teadmine ja moraal oma üliõpilasteni. Aga vat siin on meil kohati tegelikult suured lüngad, seda ei peeta oluliseks. 

Räägite, et avaldada saab ja doktoritöid kaitstakse piisavalt. No 258-st eelmisel aastal kaitstud doktoritööst 19 eestikeelsed. See tegelikult ei ole see, kus me võiksime olla, kui me võtaksime oma teaduse sisest diskussiooni ka rahvusvahelises teadusdebatis osalemise kõrval oluliselt. Näiteks, meil on 30 aastaga ja tegelikult ka ennemalt, aga kui me võtame uut teadus- ja kvalifikatsioonisüsteemi rahvusvahelises läänes sellise võrdväärsena osalemise järgi, siis meil on mitmetes valdkondades kujunenud välja oma kohalik väga tugev teadustase, mida hinnatakse ka rahvusvaheliselt. Meil on oma teadlased täiesti olemas, mitmetel aladel kümneid doktoritöö kaitsnud kõrgel tasemel inimesi. Miks me ei usalda neid, et nad võiksid juhendada ja et nad võiksid olla ka oponendid kas või teises ülikoolis või teises õppetoolis või kuskil kuskil juhendatud doktoritööl? See on elementaarne. See umbusk on alaväärsusest tingitud, et igal juhul – igal juhul! – eestikeelne on madal ja inglise keeles kaitstud töö viib meid rahvusvahelistes reitingutabelites kõrgele. See ei ole kahjuks niimoodi. 

Kui on õppejõudude keelenõue halduslepingutes, ja ma tean, et seal on, siis nüüd hakkavad need halduslepingud läbi saama, üks periood. Tegelikult doktorantide keelenõuded, kas vastavatele tasemetele on jõutud, tuleks kontrollida riigi poolt. See annaks ka stiimuli ülikoolidele võtta seda keeleõpet doktorantidele tõsiselt. Aga minu meelest ministri ja meie vaheline debatt ei ole siin keeleküsimustes väga viljakas, sellepärast et eesti keele rolli avalikus ruumis me hindame erinevalt. Ja kui eesti keele roll nõrgeneb, nagu praegu paistab, ja valitsus laseb seda sündida, siis kahjuks mõjutab see ka eestikeelsele õppele ülemineku motivatsiooni muukeelsete perekondade hulgas. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan selle päevakorrapunkti käsitlemise. 

Liigume edasi. Meie järgmine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Tanel Kiige, Riina Sikkuti, Züleyxa Izmailova, Anti Allase, Lauri Läänemetsa, Jaak Aabi, Ester Karuse, Heljo Pikhofi, Andre Hanimägi, Tiit Marani, Helmen Küti ja Reili Randi 14. aprillil käesoleval aastal esitatud arupärimine Pihlakodu juhtumi ja hoolekodude turvalisuse kohta. Arupärimist palun siia tutvustama Riigikogu liikme Helmen Küti. Palun!

Austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Läbi telesilla ülekande jälgijad! Lugupeetud sotsiaalminister! 14. aprillil esitas 12 sotsiaaldemokraati arupärimise Pihlakodu juhtumi ja hooldekodude turvalisuse kohta. Ja sellest ajast on päris palju vett merre voolanud. Me tõepoolest tuginesime oma arupärimises 9. aprillil Eesti Ekspressis avalikustatud põhjalikule ülevaatele valusasti šokeerivast juhtumist Pihlakodu hooldekodus, kus töötaja vägistas korduvalt hooldekodu elanikke. Prokuratuuri sõnumid, mis pisendavad kannatanute läbielamisi, ning hooldekodu selgete vastuste puudumine tekitasid õigustatult pahameelt.

Me oleme selle kohta esitanud viis küsimust ja ma loodan, et minister loeb need ette. Nii nagu alguseski sai öeldud, päris palju vett on merre voolanud, et mida siis ka vahepeal on tehtud, võib-olla isegi küsimusi laiendades, sest pea kaks kuud on varsti sellest möödas. Nii et jääme vastuseid ootama. Kindlasti on meil veel täiendavaid küsimusi tulenevalt aja möödumisest.

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Karmen Jolleri. Palun!

Tere, hea istungi juhataja! Tere, head Riigikogu liikmed! Loen küsimused ette ja vastan nii hästi, kui oskan. 

Milliseid samme on Sotsiaalministeerium viimastel aastatel astunud ning plaanib praeguse juhtumi valguses astuda, et tagada hooldekodudes parem järelevalve ja ennetada sarnaste kuritegude kordumist? Viimastel aastatel on Sotsiaalministeerium astunud mitmeid samme, et tugevdada hooldekodude järelevalvet ja tagada seal elavate inimeste turvalisus. On tõhustatud järelevalve ja riskihindamised. Sotsiaalkindlustusamet viib regulaarselt läbi järelevalvemenetlusi ning hindab riskitegureid juba varajases staadiumis ja see võimaldab probleeme kiiremini tuvastada ja pakkuda hooldekodudele nõustamist, et parandada teenuste kvaliteeti. On loodud uued juhised ja standardid. SKA on üldhooldusteenuse kvaliteedi ja teenuse osutamise sujuvuse tagamiseks koostanud vastava teenuse osutamise juhise ja kvaliteedijuhised. Need juhised aitavad teenuse osutajatel pakkuda hooldusteenust vastavalt kehtivatele standarditele ja parimatele praktikatele. Kõik need on kättesaadavad ka SKA kodulehel. Ja lisaks on loodud tihedam koostöö asutuste vahel. Sotsiaalministeerium teeb koostööd õiguskantsleri, kohalike omavalitsuste ja teiste järelevalveasutustega. Kohtumiste ja ühiste arutelude eesmärk on jälgida hooldekodude tegevust pidevalt ning rakendada vajalikke parandusmeetmeid.

Number kaks küsimus. Kuidas kavatseb ministeerium parandada hoolekandesüsteemi töötajate taustakontrolli ja ennetada ebausaldusväärse personali töölevõtmist? Sotsiaalkindlustusameti ülesanne on tagada, et hoolekandeteenuseid pakutakse vähemalt kehtestatud miinimum kvaliteeditasemel. Kui kontrolli käigus tuvastatakse puudusi, tehakse teenuse osutajale ettekirjutusi, et kvaliteeti parandada. SKA hindab hoolekandeasutustes töötavate inimeste pädevusi vastavalt nõuetele. Samas on töötajate väärtushinnangute ja hoiakute kohta parim ülevaade ikkagi tööandjal, kes puutub nendega igapäevaselt kokku. Ja tööandjal lasub ka vastutus pidevalt jälgida oma töötajate sobivust, väärtushinnanguid ja käitumist. Kui tekib isegi vähimgi kahtlus, et töötaja ei pruugi sobida oma ametikohale, peab tööandja kiiresti sekkuma ja vajadusel võtma tarvitusele meetmeid, et tagada hooldekodu elanike turvalisus. 

Milline on hooldekodude omanike ja juhtide vastutus sellistes olukordades? Kas see tuleks õigusaktides praegusest selgemalt sõnastada? Eesti seaduste järgi hooldekodude omanikud ja juhid vastutavad selle eest, et hooldatavad inimesed oleksid turvaliselt hoitud, tunneksid end hästi ning saaksid väärikat kohtlemist. Nende kohustus on järgida kehtivaid seadusi ja tagada piisavad ressursid ning pädev personal, et teenuse kvaliteet püsiks kõrgel tasemel. Teenuse osutaja vastutus hõlmab järgmist. Loen ette neli punkti. Ehk siis esiteks tagama teenuse kvaliteeti, mida ma juba mainisin. Omanik peab kindlustama, et hooldekodu vastab kõikidele kehtivatele nõuetele ning pakub professionaalset ja kvaliteetset hooldust. Ressursside ja personali tagamine. Tuleb tagada piisav rahastus ning pädev ja piisav personal, et kaitsta hooldatavate turvalisust ja tagada nende heaolu. Mis puudutab personali, siis hiljuti muudeti neid nõudeid, et peab olema vähemalt üks töötaja 36 hooldatava kohta. Ma tean omast käest minevikus, et see number oli hoopis teine. Seaduste ja eetika järgimine. Omanik vastutab selle eest, et asutus järgib seadusi ja eetilisi põhimõtteid, sealhulgas hooldekodu elanike õiguste kaitset ning nende väärikat kohtlemist. Järelevalve ja arendus. Teenuse kvaliteeti tuleb regulaarselt hinnata ning vajadusel viia ellu parendusi, et tagada teenuse jätkuv areng ja vastavus ootustele. 

Neljas küsimus. Millised muudatused on veel plaanis, et parandada hooldekodude elanike inimväärikuse ja õiguste kaitset? Eriti kriitiline on see sellistes olukordades, kus inimene ei suuda ise oma tahet väljendada ja oma õiguste eest seista. Eestis on hoolekandeasutustes inimväärikus ja õiguste kaitse tagatud kahel tasandil: riiklikult Sotsiaalkindlustusameti järelevalve kaudu ning asutusesiseselt hooldekodu enda vastutusel. Ja mõlema eesmärk on kindlustada teenust saavate inimeste väärikas kohtlemine ja kvaliteetne hooldus. Hoolekandeasutused peavad juba täna vastama kehtestatud miinimumnõuetele. Järgmisest aastast lisandub juba mainitud nõue töötajate ja hooldajate suhtarvule, mis aitab tagada paremad tingimused ning võimaldab pakkuda kvaliteetsemat ja inimväärikusele vastavat teenust. Teenuse osutamise juhised, mida hooldekodud järgivad, põhinevad soovituslikel kvaliteedinõuetel. Neid vaadatakse regulaarselt üle ja vajadusel täiendatakse, et teenus vastaks ajakohastele ootustele ja vajadustele. Oluline on, et hoolekandeasutustes töötaks piisavalt kvalifitseeritud töötajad, kes on suutelised tagama klientide heaolu ning kaitsma nende õigusi. Lisaks on Eesti seadusandluses ette nähtud kaitse nendele inimestele, kes ei suuda ise oma tahet väljendada ega oma õiguste eest seista. Sellisel juhul saab kohus määrata eestkostja, kes esindab inimese huve ning tagab tema õiguste kaitse. 

Viies küsimus. Kuidas kommenteerite sotsiaalministrina prokuratuuri seisukohta, et iga vägistamine ei pruugi põhjustada vaimset ja füüsilist tervisekahju? No see seisukoht on prokuratuuri poolt ka välja öeldud, et see oli vale seisukoht või oli see sõnastus vale. Igatahes see ei ole vastuvõetav seisukoht. Ja see, et meie hoolekandesüsteemis esineb selliseid kuritegusid, on samamoodi täiesti vastuvõetamatu ja ma ei saa mingil juhul seda tolereerida. Iga inimene, sõltumata tema vanusest või tema seisundist, väärib kaitset ja austust. Kehaline puutumatus peab olema tagatud kõigile, alates lapseeast, lõpetades vanainimesega, sõltumata sellest, kas ta suudab enda eest seista või ei suuda. See on inimõigus ja põhiväärtus. Ja ka dementsed inimesed, kes elavad oma isiklikus tajumaailmas, väärivad samaväärset lugupidamist ja väärikust. Me kindlasti peame riigina seisma selle eest, et kehalist puutumatust käsitletakse universaalse väärtusena. See ei tohi sõltuda sellest, kuidas erinevad osapooled seda tajuvad või tõlgendavad. 

Õnneks on ja loodetavasti see on selline erakordne juhtum. Me ei saa öelda, et Pihlakodu juhtum on olnud kuidagi tavapärane. Ja kui me räägime sellest, et meie inimeste õigused vajavad kaitset ja seesama õigus puutumatusele ei tohi sõltuda kellegi tajust või hinnangust, kellegi välise või teise inimese hinnangust teise inimese kannatustele, siis me oleme ju tegelikult edasi minemas, vähemalt selles koalitsioonis, ka selle nõusolekuseadusega, mis väga konkreetselt annab hinnangu sarnastele olukordadele. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Aitäh, lugupeetud sotsiaalminister, nende vastuste eest! Mu küsimus puudutab tegutsemist teie haldusalas. Kas te olete ka justiitsministriga või ministeeriumi tasemetel on toimunud mingid arutelud? Sotsiaalkindlustusamet ju tegi kontrolli ja leidis seal väga mitmeid puudusi, millega tegelikult rikuti, alates lepingusse toodud tingimusi, lisaks sellele, kuidas töötaja, mitu töötajat oleks pidanud olema, kuidas seda oleks pidanud tegema. Selles asutuses leiti päris suur hulk puudusi. Nüüd sõltumata üldse sellest, ei võta kohtumõistja rolli, aga ka prokuratuur ei leidnud alust, et algatada asutuse kui sellise, kuhu inimesed heas usus oma lähedased viivad, sest ise hooldamisega enam toime ei tule. Ja kas teil on olnud ühiseid arutelusid või plaanite te justiitsministeeriumiga midagi koos arutada? Sest tegelikult süsteem sai kannatada, sotsiaalvaldkonnas eriti.

Jaa, me oleme justiitsministriga sellest loomulikult rääkinud. Aga nüüd see, kuidas selles konkreetses hooldekodus nõudeid järgitakse, see jääb Sotsiaalkindlustusameti vastutusalasse ja selles osas peab Sotsiaalkindlustusamet jätkama järelevalvet ja see on kindlasti plaanis. Justiitsministriga me oleme, meil ei olegi mitte midagi muud öelda kui täpselt seesama, mida ma juba ütlesin, et see olukord on vastuvõetamatu. Sellised kuriteod, see on sõna otseses mõttes kuritegu, see ei ole isegi kvaliteedi küsimus 100%, ütleme, niivõrd et sageli kvaliteet küll aitab vähendada selliseid raskeid kuritegusid, aga see ei saa 100% ära hoida neid. Lõpuks jääb ikkagi ühe inimese kuritegelik soov ja mõtlemine. Ta paraku kipub leidma ka neid võimalusi. Meie riigina peame loomulikult selle eest hoolitsema, et need oleksid viidud miinimumi, need võimalused. Siin SKA järelevalve jätkub, sellega tegeletakse. Ja ma ei tea, kuidas seda, ma arvan, et juba see, et see juhtum välja tuli ja seal hooldekodu töötaja raporteeris ja see oli ainuõige käitumine. Ma loodan, et ka teistes hooldekodudes või teistes sarnastes olukordades inimesed, kes näevad pealt kuritegu, sellest annavad teada ja ei jää lihtsalt kõrvalseisjaks.

Kolleeg Lauri Läänemets, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Tõesti väga pahasti on, kui sellised juhtumid aset leiavad. Et eks seal on väga palju erinevaid põhjuseid ja nendest me siin ka räägime, aga kindlasti üks mure puudutab seda, kuidas me näeme üldse hoolekandeteenust. Kui me näeme seda, et tegemist on raha teenimise kohaga ja äriga, siis pole ka ime, et sellised asjad võivad juhtuma hakata. Riik annab selle nii-öelda ära ja tekib sinna teisi tegelasi vahele, kes selle kõigega tegelevad. Millegipärast me ei näe, et näiteks haridus, mis on väga oluline asi, täpselt sama oluline asi kui inimese elu, inimese elu eest hoole kandmine, me ei näe, et haridus oleks mingisugune koht, kus kohas äri peaks tegema ja raha teenima. Aga hoolekandes näeme. Vahepeal on need hinnad väga palju tõusnud. Mind huvitab just see, kas te olete teinud analüüsi ja kas teil on plaanis ka midagi teha, et ärilises mõttes neid hindu nii palju ei tõstetaks inimesele ja see teenus tegelikult oleks kättesaadav?

Jaa, on koostatud teenuse pakkumise kulumudel. See nüüd küll vist ei vasta täpselt temaatikale, teema on natuke teine, aga on olemas teenuse pakkumise kulumudel, mis aitab KOV-idel hinda kaubelda, kui vaja. Ja hooldekodudel võib olla lisaks sellest konkreetsest tegevusest saadud tulule ka muid tulusid, näiteks õendusteenuste osutamine ja nii edasi. Siin ei saa üheselt öelda, millest on tekkinud kasumid, seal tuleb sisse vaadata nendele andmetele. 

Kui on mingeid konkreetseid küsimusi, siis esiteks need andmed on avalikud äriregistris. Ja võib-olla tasub küsida konkreetselt hooldekodult, kust need kasumid tulevad, mille arvelt need tulevad, kas tõesti on olnud olukord, kus ei ole osatud seda hinda alla kaubelda, või on seal mingid muud asjad taga. Siin ei saa niimoodi üheülbaliselt öelda.

Ja viimaks, eks need rahastusmudeleid ongi erinevaid. Ka sellisel erahooldekodul on omad plussid ja omad kasud, mispärast osad inimesed eelistavad seda valida ja võib-olla ka maksta rohkem teatud teenuste eest. mida ka alati riik ei kompenseeri. Inimesed, kes on jõukamad, valivad võib-olla veel mingeid lisateenuseid ja ka sealt võivad need kasumid tulla. Ehk see on selline filosoofiline küsimus pigem, ma arvan, ja ka ideoloogiline.

Aga sellega ma olen nõus, et seda on ka praegune hooldereform näidanud, et inimesele peab olema hooldekodu koht jõukohane. Ta on muutunud jõukohasemaks ja siin tänu ka sotsiaaldemokraatidele, kes on aidanud hooldereformi läbiviimisel ja selle väljatöötamisel. Kui meil enne oli omaosalus üle 80%, siis nüüd on ta üle 50%. Kuigi hinnad absoluutväärtustes on tõusnud, siis, ütleme niimoodi, et kui see omaosalus oleks endine, siis need absoluutväärtustes hinnad oleksid veel kõrgemad. Selles mõttes ma arvan, et see reform on ennast õigustanud ja selle suunaga me peame jätkama.

Andre Hanimägi, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kui lubate, ma küsiksin natuke laiemalt. Siin aprillis oli lubadus, et mais, mai alguses tuleb kokku töörühm, kes paneb paika pikema plaani dementsusega inimeste hooldamises, ja leida lahendus neile dementsetele, kes on endale või teistele ohtlikud, ja tõepoolest leida see lahendus, kus meil tegelikult sotsiaaltöötajad ja perekonnad otsivad paaniliselt kohta ja inimene peab korduvalt ja korduvalt oma kohta vahetama, sest ta on endale või teistele ohtlik. Kas te võiksite anda ülevaate, millised need mõtted on kõlanud ja kuhu võiksime lähiajal jõuda?

See töörühm alles alustab. See on väga alguses. Ja mai lõpus mulle teadaolevalt töörühm käis koos. Aga praegu on vara rääkida mõtetest. Neid mõtteid ma olen tegelikult küll kuulnud, aga väga vara on praegu rääkida millestki, mis on valmis. Ma loodan … Ma ei mäleta, siin peab vaatama koalitsioonilepingut, mis kuupäevaks me lubasime need ettepanekud juba esitada. Ja selleks ajaks me need teeme ka ära.

Aitäh! Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Ma lähen siitsamast Andre Hanimäe küsimusest edasi ja teie vastusest. Me tõesti olime ju koos, sotsiaalkomisjon, teie ja Liisa-Ly Pakosta, ja saime siis ülevaate ja saime ka aru, et töörühm käib koos. Minule vähemalt jäi mulje, et see hakkabki nüüd koos käima ja lahendusi otsima. Millal see tuleb, kas on uusi uudiseid? Ja ma küsiksin veel kord selle küsimuse, mida ma küsisin ka Liisa-Ly Pakosta käest. Kas seadusloome ei peaks panema paika vastutajat, kes teeb järelevalvet, või on nii, et abstraktselt oleme kõik nüüd süüdi Pihlakodu juhtumis, sest käsuahelad ei ole paigas? Mina sain aru, ei vastuta Sotsiaalministeerium, SKA ütleb, et ta teeb järelevalvet küll, aga tegelikult tal ei ole mingit sanktsioneerimisõigust ega ettekirjutusõigust, ainult tähelepanekute tegemise õigus, Justiitsministeerium reageerib tagantjärele ja tegelikult inimesed on abita, olukord on muutumatu. Kuidas me saame selle käsuahela paika, kes vastutab?

Kui küsitakse, et kes siin vastutab, siis väga sageli tahetakse, et keegi saaks justkui karistatud või keegi saaks kedagi karistada. (Hääl saalist.) Et tulevikus ei juhtuks kuritegusid? (Hääl saalist.) Mhmh. Ühesõnaga, siin ma tooks uuesti välja selle, et needsamad kvaliteedinõuded, mis on juba kehtestatud, need tagavad kvaliteetse hoolduse ja need tagavad, need annavad suunised selle kohta, milline võiks olla see minimaalne kvaliteet. Eks iga hooldekodu siis vaatab ka ise, mida ta juurde pakub. 

Aga Pihlakodu juhtum ei olnud kvaliteedijuhtum, ta oli võib-olla osaliselt seotud kvaliteediga, aga seal taga on kuritegelik mõtteviis, ühe inimese korduv kuritegelikkus. See on hoopis teine teema. Kvaliteet ikkagi suunab neid inimesi, kes päriselt soovivad olla head ja panustada ja hästi teha asju. Aga see oli konkreetselt kuritegu. Loomulikult, kõik need probleemid, mis hooldekodus tulid menetluse ja järelevalve käigus välja, tuleb lahendada. Selles ma olen absoluutselt nõus. Aga kes vastutab? Vastutama peab kurjategija ja kurjategija tabamise eest peab vastutama meie õiguskaitse, peavad vastutama õiguskaitseorganid. Ma tahaksingi siin natuke ikkagi eristada. See oli kuritegu ja see on erakordne ja see on kohutav ja sellist asja ei tohi lasta juhtuda. Aga kvaliteet suunab inimest, ikkagi seda inimest, kellel ei ole seda kuritegelikku tahtmist.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Te tunnistasite oma sõnavõtus alguses ka seda, et see vahetu vastutus lasub ikkagi asutuse pidajal, kes peab vähimagi kahtluse korral tegutsema. Kahjuks antud juhtumi puhul jättis asutus vägistaja tegevuse kohta laekunud kaebustele reageerimata õigeaegselt ja need vägistamised said edasi toimuda. Ja kahjuks leidis prokuratuur ja ka justiitsminister, et asutusel ei lasu antud kuritegude toimepanemise takistamisel mingit rolli. Aga kui nüüd vaadata sisse sellesse, et kuidas see kõik toimus ja kuidas see lõpuks välja tuli, siis ka sealt on tegelikult näha, et asutuse sees võttis ikka päris mitu päeva aega, kuni see info jõudis õigesse kohta. Kas te näete, et seal võiks ka parandada seda praktikat, et kui midagi juhtub, kui kiiresti ja operatiivselt ikkagi tegutsema asuda?

Kahtlemata, ma ütlengi, et kui on leitud puudujäägid, siis need tuleb kõrvaldada. Miks see võttis mitu päeva aega, seda on siin hetkel vähemalt mul keeruline öelda, sest see on see teema, millega peavadki needsamad õiguskaitseorganid tegelema ja ka leidma, kas siis oli kuidagi, kas see näiteks põhjustas suuremat kahju, et ei reageeritud piisava kiirusega, kas see inimene, kes avastas kuriteo, oleks pidanud teavitama kedagi teist, või kas asutus oleks pidanud reageerima kuidagi teisiti. Selle hinnangu peab andma ikkagi õigussüsteem vastavalt kehtivatele seadustele. Ja kui praegu on antud hinnang … Me ei tea kõiki neid detaile, me ei saagi avalikustada, see on nii delikaatne teema, et me ei saa kõiki detaile avalikkuses ilmselt arutada ja me ilmselt ei tea neid. Aga neid detaile, ma usun, teab see asutus, kes otsustas seda, et antud juhul karistada ei saa. 

Teinekord õiguses on ju ka see, et meile kõigile tundub, et vastutus peaks olema ja nii edasi. Aga võib-olla ei ole ka … Ühesõnaga, siin ei ole meie isegi mitte siin Riigikogus need, kes saavad õigust mõista, õigust mõistavad teised asutused. Ja kui nad on öelnud oma sõna, ma usaldan Eesti õigusruumi. Ja kui on mingi seadus, mida oleks vaja parandada, et selliseid olukordi tulevikus saaks tõesti efektiivsemalt vältida, siis ka needsamad õigusorganid peaksid meile ütlema, mis seadused need on. Mina olen valmis toetama, kui keegi tuleb minu juurde konkreetse seaduseelnõuga või seadusemuudatusega, mis näiteks võimaldaks tulevikus neid olukordi vältida. Aga see on kuritegu, jällegi ma toonitan, seal taga on kurjategija tahe ja võib-olla ka asutuse šokk, ma ei tea.

Madis Kallas, palun!

Aitäh! Lugupeetud juhataja! Hea minister! Seda on täna küll korduvalt mainitud siin, aga ma siiski rõhutaksin veel kord üle ja küsiksin. Kindlasti valdkonna eest vastutava ministrina olete selle olukorra osas palju mõelnud ja ma arvan, et nii teie kui ka paljud teised ei mäletagi tegelikult nii suurt ühiskondlikku pettumust, mis Eesti riigi suhtes on olnud vastavalt nendele kommentaaridele või nendele hilisematele otsustele, mis on jäänud tegemata. Me teame küll väga paljusid juhtumeid, mida prokuratuur on algatanud, kus ühiskondlikku ootust ei ole nii väga isegi olnud, aga prokuratuur on õigluse huvides hakanud neid uurima ja sageli kivist vee välja pigistanud. Minu küsimus on, kas te siiski olete veel kord mõelnud selle peale, et vastutava ministrina mingisuguseid täiendavaid uurimisi nõuda või neid algatada, et see ühiskondlik pettumus saaks maandatud.

Ma arvan, et ühiskonna emotsioonid on õigustatud. See on normaalne, et tekivad sellises olukorras erinevad emotsioonid, aga siin me peame ikkagi lähtuma seadustest ja nagu ma juba ütlesin, kui on seadusi, mida oleks vaja muuta ... Mina usun, et prokuratuur lähtub Eestis seadustest ja esitab süüdistuse, kui see on õigustatud ja vajalik ja kui nad näevad, et on vaja midagi muuta, küll nad tulevad siis ka oma ettepanekutega justiitsministri juurde. Mina ei ole see, kes annab prokuratuuri tegevusele hinnanguid, kohe kindlasti mitte.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! See oli vist juba kaks aastat tagasi, kui õigusteaduskonna doktorant Mari-Liis Viirsaluga oli väga huvitav intervjuu. Ta viitas väga selgelt sellele, et kuigi põhiseaduses on nii vanadus kui ka pikaajaline hooldusvajadus toodud välja sotsiaalsete riskidena ja riigil on kohustus see tugi inimestele tagada. Ja seda tuge võib pakkuda omavalitsus, võib riik, võib kolmanda sektori organisatsioon, võib ka erasektor. Ta ütleb väga ilusti, et oma põhiseaduslikke ülesandeid erasektorile delegeerides ei vabane riik kui peremees vastutusest. Seda, millise kvaliteediga teenuseid osutatakse ja kas selle raha eest saab, on see klient või riik, seda, mida ta ostab, see tuleb ikkagi riigil tagada. Ja halduskoostöö seaduse § 5 järgi võib avaliku ülesande erasektorile täitmiseks üle anda üksnes juhul, kui see on majanduslikult põhjendatud. Me saame sealt odavama teenuse, me saame sealt parema teenuse. 

Kas meil praegu, olles suure osa üldhoolekandeteenusest delegeerinud erasektorile, on mingi kindlus öelda, et me saame sealt võrdväärse teenuse munitsipaalhooldekodudega, saame me parema teenuse, saame halvema?

Esiteks, õigus eraerasektorile delegeerida – ma arvan, et meil on väga paljudes valdkondades erasektor, ka tervishoius näiteks, kus sa olid ise minister. Samamoodi kasutatakse erasektori teenuseid. Me ei saa ju erasektorit kõrvale lükata. Ja teinekord erasektor annab just kiirema ja paindlikuma teenuse, annab lisalahendusi, mida inimesed võib-olla soovivad, on kohati palju innovatiivsem, sest riigis teatud seadused-määrused nõuavad pikki protsesse, et neid muuta. 

Mina arvan, et on väga õigustatud, et meil on ikkagi olemas ka erasektor. Mida see erasektor siis peaks tegema? Ma ei kujutaks ette, kui me absoluutselt kõik hooldekodud näiteks riigistaksime. Ma ei arva, et me saame paremat teenust. Inimesed soovivad ka valikuvõimalust. Seesama teenuste paindlikkus sageli tuleneb just tänu erasektori paindlikkusele.

Riina Sikkut, te tahtsite küsida protseduurilise küsimuse?

Jah, protseduuriline. Vaat siin saalis me seda seaduste vastuvõtmist ei saa erasektorile delegeerida. Aga tõepoolest, ma oma küsimuses nentisin: üldhooldusteenuse korraldamiseks täielikult vaba maa, absoluutselt võib ka kogu teenuse erasektorist sisse osta. Lihtsalt riigil on vastutus kindlustada, et me saame mõistliku tehingut, et see on majanduslikult põhjendatud.

See ei ole protseduuriline küsimus.

Okei, ma vastan ikkagi.

Palun vabandust!

Ma vastan ära. Selles mõttes, et kui küsida, kas see on võrdväärne teenus, ma arvan, et ma vastasin tegelikult. Meil on minimaalsed nõuded kehtestatud, sellele peavad vastama kõik. Seega me saame … See on samaväärne teenus, vähemalt samaväärne.

Aitäh! Aga nüüd ma pean, head kolleegid, kõigile meelde tuletama seda, et küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta peab olema tõesti küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta, mitte nii, et see on täpsustav küsimus, millele ka proua minister vastab. Ma pean teile ütlema, et edaspidi ma katkestan sellise protseduurilise küsimuse ja katkestan vastuse ka, sellepäras et ühelt poolt kindlasti debatti see elavdab, aga teiselt poolt see ei ole aus teiste kolleegide suhtes, kelle puhul küsimused on väga täpselt arvel. Istungi juhatajal on siin väga vähe võimalusi teistmoodi käituda. 

Aga Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Täna me räägime kahetsusväärsest juhtumist, kus on mitmed haavatavas olukorras inimesed, ütleme, juba kahju kannatanud. Aga minu küsimus, kui te lubate, on natukene laiem. Me piirdume ainult hoolekandeteenustega. Milliseid tegevusi näeb Sotsiaalministeerium ette, et kvaliteeti erinevates hoolekandeteenustes parandada? On need siis erasektori poolt pakutavad või need, mis on kohalike omavalitsuste või riigi poolt pakutavad teenused.

No ma tegelikult rääkisin sellest. Ma väga pikalt ei vastakski, aga lühidalt öeldes, need tegevused, üks, mille ma tõin välja, on see, et näiteks on muudetud seda suhtarvu, et meil võib-olla ühe hooldaja kohta on vähem hooldatavaid. Juba see parandab kvaliteeti. Siis on tehtud seda, et on suurendatud seda rahastust, nii et on võimalik olnud tõsta hoolekandeasutuste töötajate palkasid, mistõttu on suudetud võtta juurde rohkem töötajaid. Ja uuesti need miinimumkvaliteedi nõuded ja nii edasi. Võib-olla tasub need kvaliteedinõuded lahti võtta, need on tegelikult Sotsiaalkindlustusameti kodulehel olemas. Kui on soovi, siis ma võin need lasta saata. Seal on tegevused täpselt näha, mida on vaja. Aga üldjuhul seal ruumi kvaliteet, toidu kvaliteet, teenuse enda kättesaadavus ja nii edasi. Seal on erinevaid, see on väga pikk teema tegelikult.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Tegelikult erinevad teenused on ju inimestele vajalikud, mitte ainult see üldhooleteenus, mis hooldekodus pakutakse, aga väga olulised on tegelikult teised teenused, mida üldiselt ju omavalitsused pakuvad, kas siis erasektori abiga või siis läbi oma struktuuride, oma töötajate, olgu see koduhooldus, kus on mitmeid teenuseid. Kui hoolekandereformist või hooldereformist juttu oli, siis tegelikult oli ju eesmärk ka see, et omavalitsusi kuidas siis nügitakse ja aidatakse ka rahaliste ressurssidega, et just arendataks välja ka neid teisi teenuseid. Tihtipeale me kuuleme siiski, et põhirõhk on läinud just nende hooldekodu, ütleme, arvete maksmisele, vastavalt sellele, kuidas see valem on kujundatud. Aga kas te kavatsete ka analüüsida seda, millised on need teised teenused ja kas seal aitaks ka kuidagi kvaliteeti tõsta ja parandada, mis omavalitsused pakuvad?

Kui me räägime omavalitsuste sotsiaalteenustest, siis loomulikult oli juttu juba dementsetele suunatud teenustest. Kindlasti on plaanis üle vaadata erihoolekandeteenus ja selle kvaliteet. Ja ütleme niimoodi, et jah, loomulikult on plaanis üle vaadata, aga nii dementsete teenuste mudeli väljaarendamine kui ka erihoolekandeteenuse ülevaatamine, need on tegelikult mõlemad väga suured ülesanded. Aga me püüame selle ära teha. Erihoolekandeteenuse puhul, kui me vaatame seda, millised inimesed näiteks on teenusel, ja meil ongi ju need inimesed, kelle kohta kolleeg Hanimägi küsis, et kes peavad liikuma tegelikult sellelt teenuselt välja, kui nad jõuavad pensioniikka, ehk siis seesama dementsuse küsimus, need on omavahel väga seotud. See on väga suur ülesanne, aga me püüame sellega tegelda, jah.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Tõesti, kuritahtlikku käitumist ja haiglast käitumist päris nulli viia ei ole võimalik. Kahjuks ikkagi seda leiab aset. Aga mis need kolm sammu oleks, millega sotsiaalvaldkonnas saaks sellist tõenäosust vähendada, mis juhtus?

Ma arvan, et sotsiaalvaldkond ei ole otseselt suunatud kuritegeliku käitumise vähendamisele, kaudselt küll, kui suunatakse kurjategijad ka muu hulgas ka sotsiaaltöötajate järelevalve alla. Seal on oluline on ikkagi see, kuidas inimene toime tuleb, et tal oleks võimalik seaduslikult ja ilusti elades ennast teostada. Antud juhul sellel inimesel sotsiaalseid toimetulekuprobleeme ei olnud, ma arvan. Ta oli tööl käiv inimene, ta oli lugupeetud inimene, aga ta ikka tegi kuriteo. 

Millised kolm sammu? Ma arvan, et need sammud on tehtud sotsiaalsüsteemi poolt. Ja kas justiitssüsteem saab midagi muud moodi teha, seda peavad nad ise ütlema.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja Helmen Küti. Palun!

Austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Lugupeetud sotsiaalminister ja läbi telesilla ülekande jälgijad! Turvalisus, väärikus ja austus on elementaarsed õigused, mis tuleb tagada igale inimesele sõltumata soost ja vanusest, seda nii oma kodus, avalikus ruumis kui ka hooldekodus. Paraku ei ole tegemist siin esmakordse juhtumiga, vaid hoolealuste väärkohtlemisi on tuvastatud ka varem. Neile on ka tähelepanu juhtinud õiguskantsler. Samal ajal on sotsiaalvaldkond jätkuvalt alarahastatud, teenused ei ole inimestele piisavalt kättesaadavad, valdkonnas, tõsi, valitseb ka tööpuudus. Iga selline juhtum lööb mõra kogu süsteemi, sajad südamega tööd tegevad sotsiaaltöötajad saavad selliste juhtumite läbi kahju, mainekahju. Lähedased on mures oma lähedaste pärast, kes viibivad hoolekandeasutustes, nad ei tea, kui turvaline neil seal on. Väga mitmed inimesed võib-olla selliste juhtumite läbi otsustavad jääda omaste hooldajaks, sest kardavad oma lähedaste pärast. Mõistagi, sellised juhtumid võivad juhtuda mitte eraasutustes, vaid ka munitsipaalasutustes.

Aga kõik need sammud, mis sellise juhtumi avalikuks saamisel tehakse, peavad olema sinnapoole seatud ja tehtud, et selliseid juhtumeid kas üldse ei oleks, ja kui need on, siis need avalikustatakse ja nad saaksid õiglase karistuse – need, kes sellise võimaluse on kas loonud oma tegematajätmise või valesti tehtu pärast või ka need, kes selle on korda saatnud. Ma olen ka varem kasutanud väljendit, et lihtsalt selline inimene, kes sarnaselt käitub, töölt lahti lasta ei ole kindlasti lahendus, tegelikult sellised inimesed tuleb kinni panna. 

Aga nüüd natukene ka teema juurde laiemalt. Tänan ministrit nende vastuste eest, mis ta esitas. Ma näen, et siin on siiski kahe ministeeriumi vahel vajalik tihedam koostöö, sest hoolekandeasutuste juhid ja tegelikult ka sotsiaalametite juhid ja töötajad on pöördunud murega selles osas, mis puudutab andmete saamist isikute osas, kellel on karistused. Aga neid karistusi prokuratuuriga kokkuleppele minnes ei kanta, nad hüvitavad oma kahju, ma ei räägi küll praegu nii grotesksetest tegudest, nagu on Pihlakodu näide, aga põhimõtteliselt sellised teod, kus ka pangakaarti kuritarvitatakse ja kasutatakse. Ka need rikuvad sotsiaaltöö mainet ja toovad väga palju kahju sellele valdkonnale.

Üks teema, millest ma täna kindlasti tahan veel rääkida, puudutab koalitsioonilepingut. Koalitsioonilepingus on toodud punkt, mis on tekitanud väga palju küsimusi, pöördumisi, helistamisi ja mis kindlasti loodetavasti ka ministri poolt minu kirjalikele küsimustele leiab vastamise ja ilmselt ka laiema selgitamise, miks mitte ka sotsiaalkomisjonis, et kui on kirja pandud koalitsioonilepingusse, et vähendame kohalike omavalitsuste halduskoormust hooldereformi rakendamisel, kaotades nõude inimese omaosaluse kompenseerimiseks keskmise pensioni ulatuses, siis selline sõnastus – mitte ainult endise sotsiaalkaitseministri Signe Riisalo, aga ausalt öelda ka nende osas, kes sotsiaalvaldkonnas töötavad – tekitab palju küsimusi ja tekitab segadust. Kui on öeldud, et … Ma palun lisaaega ka.

Kolm minutit lisaaega. Palun!

Aitäh! Kui on öeldud, et ei, see ei tähenda seda, et see on lihtsalt bürokraatia ja halduskoormuse vähendamine, siis ausalt öelda see punkt oleks olnud, et vähendame kohalike omavalitsuste halduskoormust hooldereformi rakendamisel. Sotsiaalhoolekande seaduse teine peatükk, § 15 kehtestab hindamiskohustuse ja otsus abi andmise kohta ehk see tähendab seda, et see lause, mis on koalitsioonilepingusse pandud ja mis tegelikult väga-väga ootaks selle sisuga täitmist. Kui tõuseb kohamaks, kui tõuseb inimese pension, siis kõikide nende inimeste puhul, kes viibivad hoolekandeasutustes, nagunii omavalitsus peab tegema hindamise. Küsimus on, et kelle bürokraatia väheneb. Ja ei kujutagi ette, et bürokraatia saaks väheneda, sellepärast et … juhtumipõhiselt ja juhtumipõhisus on sotsiaaltöös üks väga oluline komponent ja eriti kui on riigi ja omavalitsuse raha lisaks inimese enda osalusele, siis seda raha tulebki lugeda ja seda raha tulebki kohamaksu osas arvutada, aga täna on tekitanud see sõnastus tegelikult inimestes, kelle lähedased viibivad hoolekandeasutustes, mure, et näiteks rahvapensioni saajal enam ei olegi omavalitsusel vajalik kompenseerida keskmise pensionimäärani. 

Oleks väga hea, kui need selgitused saaks, sellepärast et nii nagu siin on öeldud ja vastuste põhjal artiklites, mis on ka välja tulnud, et viidatakse Riigikontrollile, kes viitab bürokraatia probleemile. Riigikontrolli peamine kriitika on ikka see, et ei ole mehhanisme, mis ohjaks hinnatõusu. Kui meil erihoolekandes, millele minister ka viitas ja millest rääkis, on olemas kehtestatud hind, kas see on piisav kohamaks? Aga see on riiklik teenus, on kehtestatud hind. Oleme ausad, tõesti, erahooldekodud on tulnud appi, sest järjekord on suur, inimesed vajavad seda teenust. Aga ega sellist hinnalage või hinna sellist soovitust ei ole ju ka tehtud ja kas seda üldse teha saab? Lihtsalt küsimus on selles, et me ei peaks riigina kinni maksma erategijate nõndanimetatud kasumit, mis kiiresti investeeringu tagasisaamise nimel on tehtud. Ootaks tegelikult neid selgitusi, ma tean, et aastal 2026 tuleb analüüs – väga hea. Sellepärast et see, kui tullakse appi lähedastele ja samas alles viimane näide, kus kohamaks tõusis 400 eurot 1. aprillist … Ja kui väidetakse, et head teenust saab pakkuda, kui töötajatele kõrget palka maksta, siis Sotsiaalkindlustusamet on teinud väga tänuväärset tööd ja teinud analüüsi, mille kohaselt mitte need ei ole alati kõrge palga maksjad, kes kõrge kohamaksu on kinnitanud, vaid tihti omavalitsused on seda teinud palju mõistlikumalt ja inimesi säästvamalt. 

Nii et me ootame sellekohast debatti kindlasti ja esitame küsimusi. Aga veel kord, see ühiskonda ja sotsiaalvaldkonda väga lõhestanud teema, mis juhtus ka Pihlakodus, ei ole kindlasti saanud sellist hinnangut, nagu ootab üldsus. Aitäh!

Aitäh! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Solmani. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid, kes te veel olete õhtul kuulamas, ja inimesed, kes jälgite meid interneti vahendusel! Me räägime täna väärikusest, sest Pihlakodu juhtum on riigi väärikuse küsimus, kus haavata said meie kõige nõrgemad ühiskonnaliikmed. Ja minul on praegu siin seistes see hirm, aga teisest küljest motivatsioon esile tuua – täna me räägime Riigikogus, vahepeal nädal aega olid käsitlusel teised probleemid ja see Pihlakodu juhtum hakkas juba meie huviorbiidist ära langema, ära kukkuma –, et kuidas me saavutame selle, et me suudaksime mingi intervalliga ikkagi hoida silma peal, kas meie ministeeriumid, antud juhul siis justiitsministeerium ja Sotsiaalministeerium, teevad selles osas koostööd edasi, kas tuleb järgmine koosolek, mida nad pakuvad, kuidas lahendavad, et tõepoolest selliseid sündmusi enam ei juhtuks, või vähemalt minimeeritakse. 

Sotsiaalminister ütles meile, et tegelikult kvaliteediküsimusi oli siin natukene vähem kui kriminaalküsimusi. Ehk kvaliteedi tagab see, kui teha uusi juhiseid, veel paremaid juhiseid ja muudkui reguleerida. Tegelikult see tähendab bürokraatiat. Aga suurem probleem on kurjategijaga. Kurjategijate puhul lahendab ainult prokuratuur, kriminaalmenetlus ja karistus. Aga tegelikult peamine küsimus on ju ennetuses. Kuidas vältida seda, et hooldekodu ei palkaks edaspidi kurjategijaid? Sellele mina täna vastust ei kuulnud ei justiitsministrilt ega ka sotsiaalministrilt. 

Ja kokku võttes, ma olen väga nõus eelkõnelenud Helmen Kütiga, kes on oma ala asjatundja, ja nõustun tema räägituga ja küsin ka omakorda otsa, et kas see kolm aastat tagasi tehtud reform, hooldekodude reform, on kõigis eesmärkides õnnestunud. Riigikontroll on toonud välja väga palju puudusi. Aga selle hirmsa ja õõvastava Pihlakodu juhtumi alt paistavad välja tegelikud probleemid sisu osas, sisulise kvaliteedi osas ja selles osas, et hooldustöötajad peavad olema koolitusega. Ja selles osas, kuidas teha järelevalvet ja kuidas ennetada uusi kuritarvitusi, mina ei ole vastuseid saanud kummaltki ministrilt. Ma loodan, et need koos käivad koosolekud, kahe ministeeriumi vahelised, annavad ka tulevikus sellele küsimusele vastuse. 

Turvalisuse kasvatamine hooldekodudes on alati kulukas. See tekitab juurde uut bürokraatiat. Ja samas turvalisuse kasvatamine vähendab ka vabadusi ühiskonnas. Meie siin praegu peame debatti, kas järelevalvet tuleks tugevdada ja mis on selle hind. Aga ma ei ole ka päriselt saanud vastust sellele, et kuidas see järelevalve peaks aitama meil uusi kuritarvitusi vältida, kui Sotsiaalkindlustusamet, kes järelevalvet teeb, ei oma mitte mingisuguseid õigusi peale selle, et ta saab neid tähelepanekuid hooldekodudele edastada. Kusagil on mingisugune käsuahel puudu või mingi kontrollimehhanism puudulik. Sest vananeva rahvastikuga ühiskonnas on selge, et hooldekodude haldamine on suure tulevikuga äri. Selleks oleks tarvis luua süsteem. Mina parempoolse erakonna liikmena toetan erasektorit. Aga meil on vaja süsteemi, kus seda äri ajaks motiveeritud ettevõtjad, kes pakuvad oma töötajatele konkurentsivõimelist palka, hoiavad standardi kõrge, kus palgatakse koolitatud töötajaid, hea kvalifikatsiooniga spetsialiste, aga samas pakutakse klientidele taskukohast ja turvalist teenust. Kui sellise keskkonna loomine tähendab hooldereformiga tehtud vigade tunnistamist ja selle uuesti pulkadeks lahtivõtmist, siis ei tasuks seda häbeneda. Pärast ka Helmen Küti poolt mainitud Riigikontrolli auditit poliitikud ei ole suutnud neid järeldusi teha ja Pihlakodu juhtumi järel tuleb tegelikult hooldekodude toimemudel tõsiselt ette võtta. Mina soovin jõudu nii justiitsministrile kui ka sotsiaalministrile, sest see debatt on valus, aga äärmiselt vajalik. 

Ma võtan kolm minutit veel juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh!

Minul ei ole ka mitte midagi ühe firma kasumi ega ka müügitulu kasvatamise vastu, aga siiski tekib küsimus, kas 2022. aastal loodud süsteem teenib laiema ühiskonna huve, kus üha kallimad hooldekodukohad täidavad eelkõige haldusfirmade omanike taskuid. Riigikontroll on öelnud, et rahastamismudel tuleks ümber vaadata. Üle tuleks hinnata ka see, millisel alusel palgatakse need hooldekodu töötajad. Ja ma tõesti usun, nii nagu ka Helmen Kütt väitis eespool, et hooldekodutöötajatest enamik teeb oma tööd südame ja hingega, kuid me peame olema suutelised vältima oma vanemate põlvkonna edaspidise kuritarvitamise. Meie eakatest on praegu umbkaudu 10 000 hooldekodudes. Rahvastik vananeb ja küsimus, kuidas oma vanemate vanaduspõlve turvaliselt korraldada, kerkib igas peres ühel päeval esile. Eesti riigi madala sündimuse kõrval me räägime vähem faktist, et meil on aina kasvav vajadus üldhooldekodu kohtadele. Rahvastikuprognoose vaadates on samaaegselt ülimalt muret tekitav lugeda Riigikontrolli auditist, mis on juba korduvalt läbi käinud, et lubatud hooldekodukoht keskmise pensioni eest muutub üha ebarealistlikumaks unistuseks. Teenus kallineb ja kõik ei saa seda endale lubada. Poliitikas pole alati üheseid lahendusi ja on valikud. Kui kaalukausil on näiteks hooldekodukohtade haldajate kasuminumbrid ja hooldekodukoha hind, siis milline peaks olema õiglane tasakaal nende vahel. Ettevõtja peab saama teenida kasumit, muidu keegi ei tegutse selles valdkonnas. Ometi näib meile, et kehtiv süsteem ei ole soovitud tasakaalus ja pigem soosib kasumeid, mitte taskukohasust, ja ka võimalust palgata mitte selleks kvalifitseeritud spetsialiste, kelleks võib osutuda ka kurjategija. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan selle päevakorrapunkti käsitlemise.

Läheme edasi. Tänane kaheksas päevakorrapunkt nüüd järjekorras, mitte selles, mis teie laudadel on, välja jagatud, vaid juba parandatud päevakorras, on Riigikogu liikmete Tanel Kiige, Lauri Läänemetsa, Ester Karuse, Reili Ranna ja Andre Hanimäe 24. aprillil käesoleval aastal esitatud arupärimine Tallinna Haigla rajamise kohta. Ja palun arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Andre Hanimäe. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Head vaatajad! Eestis on käimas viimased mõned aastad teatav pingpong ja selle pingpongi põhipalliks, mis lendab mööda all-linna ja ülalinna tänavaid, on Tallinna Haigla. Sotsiaaldemokraadid on Tallinna Haigla eest väga konkreetselt seisnud, sellepärast et meil on vajadus kaasaegse haiglahoone järele, mis arvestaks täiel määral tänapäevase nakkuskontrolli vajadusi, lisaks haiglavoodeid ja võimaldaks paremini kasutada meie piiratud meditsiinipersonali ning tooks sellega olulise edasimineku kogu Eesti tervishoiule. 

Vaatamata sellele, et koalitsioonist eemaldati üks tuntud pidur ja lubati teha kiireid ja häid otsuseid, ei ole valitsus vaatamata selle piduri eemaldamisele siiski teinud ühtegi otsust, mis annaks kindluse nii Tallinna Haigla rajamise kui ka rahastamise osas. Seetõttu, kuna Sotsiaalministeerium ja Tallinna linn on aastate jooksul kõik need analüüsid ja põhjaliku eeltöö ära teinud, oleks vaja ainult otsust. Ja selleks, et aru saada, kuhu see otsus siiski jäänud on, esitasime tõepoolest juba kuu aega tagasi ühe arupärimise. Tuleb tunnistada, et selle aja jooksul on päris palju vett merre voolanud. Tallinn on teinud väga konkreetse otsuse. Vaatamata sellele, et riigi otsust ei tulnud, Tallinn siiski leidis, et Tallinna Haigla on küll nii oluline objekt, et selle osas võiks mõningaid otsuseid siiski teha. 

Ja seetõttu me ka küsime viis küsimust lugupeetud sotsiaalministrilt. Nende küsimuste sisu lühidalt võttes ongi see, kuidas siis sotsiaalminister ja valitsus näevad, mis me siis Tallinna Haiglaga edasi teeme. Kas selle rajamist toetatakse? Milliseid otsuseid on uus valitsus seni teinud, et seda haiglat rajada ja millist finantseerimismudelit toetatakse? Ja mis on kõige olulisem, mis aastal me realistlikult ehitama hakkame? Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Karmen Jolleri. Palun!

Tere, hea istungi juhataja! Head kolleegid Riigikogust! Loen ette need viis küsimust ja annan ka vastused ja pärast vastan hea meelega lisaküsimustele. 

Esimene küsimus: "Kas toetate sotsiaalministrina Tallinna ühendhaigla loomist, st Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Ida-Tallinna Keskhaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla ja Tallinna Lastehaigla ühendamist koos uue meditsiinilinnaku rajamisega Lasnamäele? Milline on valitsuse seisukoht selles küsimuses?" Tallinnas asuvate haiglate ühendamine on vajalik samm, et korrastada eriarstiabi osutamine Tallinna, Harjumaa ja tegelikult kogu Põhja-Eesti jaoks ja tegelikult kohati isegi kogu Eesti jaoks. Loodav haigla oleks tõesti kõrgema taseme pädevuskeskus ning samal ajal see tagaks ka kodulähedased teenused, ehk et siis maakonnahaigla teise taseme haiglateenused Tallinnas ja Harjumaal. Ühendamise käigus aga tuleb kriitiliselt üle vaadata ka ka infrastruktuuri seis ja investeeringute vajadused ning senine teenuste jaotus nii Tallinnas kui ka kogu Eesti eriarstiabi osutamise kontekstis.

Küsimus nr 2: "Milliseid otsuseid on uus valitsus seni teinud Tallinna Haigla loomiseks?" Vabariigi Valitsus arutas ühendhaigla loomist 8. ja 15. mail kabinetinõupidamistel. Otsustati, et haiglate ühendamisega minnakse edasi ja selleks, lisaks seni tehtud ettevalmistavatele tegevustele vaadatakse üle ja lepitakse kokku ka teenuste jaotus nii haiglate vahel kui Tallinna vaates kui tegelikult, nagu ma juba mainisin, ka kogu Eesti tervishoiu kontekstis. Ja leidsime, et vajalik oleks kaasata ka Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tartu Ülikooli. Ja siis koostöö Tallinna linnaga liigume edasi haiglate ühendamisega. 

Kolm: "Millist finantseerimismudelit toetate Tallinna ühendhaigla loomisel ja uue meditsiinilinnaku rajamisel? Kas Teie seisukohta jagab ka valitsus tervikuna?" Töörühmas on koostöös Rahandusministeeriumi ja Tallinna linnaga arutatud erinevaid finantseerimisallikaid, sealhulgas ühendhaigla enda investeerimisvõimekust. Aga olulisem kui finantseerimismudel on praegu vajalik avaliku raha enne suurteks investeeringuteks suunamist, uue meditsiinilinnaku ehitamist, see üle hinnata teenuste vajadus muutunud olukorras ning uuendatud prognooside ning haiglate ühendamise vaates. Senised plaanid on tehtud kümmekond aastat tagasi ning vahepeal on tervishoius toimunud ja toimumas mitmed muutused, mida tuleks enne otsustamist ja projekteerima asumist kindlasti arvesse võtta. 

Neli: "Millises ulatuses on võimalik Tallinna ühendhaigla loomist ja uue meditsiinilinnaku rajamist toetada Euroopa Liidu struktuurifondidest?" Hetkel ei saa sellele vastata. Euroopa Liidu uue rahastusperioodi summad ja nende jaotus erinevate fondide vahel riigiti ei ole veel kokku lepitud, rääkimata strateegilistest eesmärkidest, toetusemääradest ja muudest detailidest. 

Viies: "Mis aastal on Teie hinnangul realistlik alustada tervishoiuteenuste osutamist Tallinna Haigla uues meditsiinilinnakus?" Tallinna ühendhaigla loomisel tuleb läbi analüüsida praegune olukord ja taristu kasutamise vajalikkus edaspidiseks ja seejärel tuleb mõelda, milline siis on ruumiprogramm, milline on vajadus luua lisataristu. See tähendab seda, et me peame ikkagi jõudma selgusele, milliseid teenuseid Tallinna Haigla, uus haigla osutab ja millised on vajalikud ressursid. Pärast ühendhaigla loomist on juhtkonna esimeseks ülesandeks kujundada uus asutus toimivaks ja ühtseks organisatsiooniks. Siis tehakse investeerimisplaanid, vaadatakse need läbi ja hiljem siis vaadatakse ka seda, kuidas, mida täpselt, kuhu. Kui ma ütlen hästi piltlikult, siis kui meil on mõte rajada näiteks kaubamaja või mingi kauplus, siis me enne peame teadma, milliseid teenuseid me pakume, milliseid kauplusi seal on, ka see keskendub tööriistadele või hoopis toidukaupadele või on mõlemad seal. Me ei saa hakata enne ehitama, kui me teame, millised on teenused. Aitäh! Ootan küsimusi.

Suur tänu! Küsimusi tõepoolest on. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Kui 2024. aasta detsembris kinnitas valitsus haiglavõrgu arengusuunad, siis seal oli tähtsal kohal haiglavõrgu konsolideerimine Tallinnas ja veel lisaks nelja haigla ühendamine. Riigi strateegiadokumendid peaksid justkui olema erakondadeülesed ja sellised, et Eesti pikemaajalised sihid püsiksid. Aga praegu on sama peaministri ja kahe sama koalitsioonipartneriga valitsus, kes enda poolt pool aastat tagasi tehtud otsust ei soovi ellu viia. Mis siis on muutunud selle poole aasta jooksul, et valitsuse siht on kadunud?

Miski ei ole muutunud. Praegu on koalitsioonilepingus sees, et Tallinna haiglate ühendamine jätkub, läbimõeldumalt lihtsalt.

Andre Hanimägi, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma pean tõdema, et lisaanalüüsimine ja lisaprojekteerimine ja lisamõtlemine kõlab ikkagi natuke sellise viivitamise või venitamisena. Minule teadaolevalt on neid analüüse ja projekteerimise uuendamisi tehtud mitte kümme aastat tagasi, vaid ikkagi ka hiljuti, ja pidevalt on selle tööga tegeletud. Ka te ise ütlesite, väga õigesti, et me peame neid teenuseid vaatama kompleksselt. Ja meil on tegelikult ju täna olukord, kus, kuna me ei tea, kas Tallinna Haigla üleüldse tuleb ja millal ta tuleb, siis meil on haiglad, kes istuvad investeerimisvajaduste otsas ja tegelikult nad ei tea, kuidas seda raha kõige mõistlikumalt kulutada. Ehk siis tegelikult see on ka ravi mõttes igati halb variant, kus me selliselt nii-öelda õhus ripume. Ma küsin siiski, millised neid analüüse teil veel vaja oleks. Miks need analüüsid, teie hinnangul, mis on juba tehtud, ei ole pädevad või ei sobi?

Aitäh küsimuse eest! Tallinna Haigla kodulehel on praegugi üleval funktsionaalne arengukava, millel põhinevad needsamad projektid. Ja seal on andmed alates 2015. aastast, see sai valmis 2018 lõpus, detsembris, kui ma ei eksi. See on päris ammu. Vahepeal on olnud COVID, vahepeal on ägenenud sõda Ukrainas, vahepeal on muutunud poliitiline tasakaal kogu maailmas. On rahastus muutunud, on olnud inflatsioonid ja kõik muud asjad. 

Me oleme aru saanud hoopis teistsugustest vajadustest tervishoius. Me ei saa põhineda sellel. Ma tean, et on kavandatud varjendeid ja nii edasi, see on okei. Lisaks, kui me vaatame Tervisekassa eelarvet, siis me näeme seal puudujääki. Ja meil on vaja leida lisarahastus, aga mitte ainult, meil on vaja ka tervishoiuvõrku optimeerida. Kogu maailmas – just arenenud maailmas – on suund ambulatoorsetele tervishoiuteenustele, esmatasandile, kirurgias ja ka muudes teenustes statsionaarsele ravile ehk haiglas olemise asemel päevaravile, mis on soodsam. 

See tähendab seda, et kui me projekteerime … Kui ma rääkisin Tallinna linnaga, siis ma sain aru, et nende kavatsus on arvestada nendesamade rahaliste mahtudega, nendesamade teenustega, mis juba on Tallinna linnas kasutusel. Aga mina leian, et need tuleb vaadata üle, võib-olla jääb samaks, võib-olla ei jää samaks. Ja see analüüs on tegemata. 

Tallinna linn on öelnud, et ... Ühesõnaga, mida nad tegid? Te ütlesite enne siinsamas, et Tallinna linn on edasi läinud ja on ühendanud oma haiglad. Tõepoolest, lisaks haiglatele ka kiirabi ja hambakliiniku. Aga sisulist ühendamist ei ole toimunud. Ja ma väga tahaksin teada, milline on plaanis sisu poolest ühendada. 

Kui me vaatame praegust ühendamist, siis see on olnud ikkagi … Juriidiline keha on loodud ja see on kõik. Meil ei ole teada, mismoodi nad on plaaninud näiteks logistikat või laboriteenust parandada või ühtlustada, kas neil on kvaliteedisüsteemide ühtlustamine plaanis, kas on tarkvaras plaani kuidagi nagu ühtlustada. Seni ma ei tea seda. Ja ma ootan Tallinna linnaga … Ma loodan nendega ühel hetkel kohtuda ja rääkida nendest. Ma tean, et meie majas on need kohtumised juba ka toimunud. Kui on edasiminek sisuliste teenuste ümberkujundamisele, siis seal kindlasti on vaja, et riik oleks kõrval. Ja sellisel juhul oleks tore, kui need teenused ja nende ümberkujundamine, ühendamine vaadatakse üle selle mõttega, et ehk on ka PERH kaasas. Siis me saame edasi minna.

Aga lisaks nendele tuleb üle vaadata … Nagu ma mainisin, tegemist on suure haiglaga, kui see valmis saab. See mõjutab kogu Eesti tervishoidu. Avalikkuses on juba kriitikat tulnud Tartust, Tartu Ülikooli Kliinikumilt, Tartu Ülikoolilt. Ka nendega tuleb arvestada, ka nendega tuleb kokkuleppele jõuda, sest tegemist on ühe väikese riigiga, kus on kaks väga suurt haiglat. Ja me peame leidma võimaluse, et arstide õpe jätkuks samal tasemel, et ei tekiks näiteks patsientide puudust Tartus. Või siis, kui tekib see puudus, et me saame suunata arstid õppima Tallinnasse ja nii edasi. 

See teema on väga keeruline. Need teemad olid kõik läbi mõtlemata, läbi arutamata. Ilmselt oli meeskonna soov liikuda edasi natuke teistpidi, et teha ära juriidiline ühendamine ja siis minna sisuga. Aga valdkonnale see ei sobinud. Tervishoiu valdkond pahandas selle peale, ja mina arvan, et õigustatult. Tegelikult tuleb ikkagi ka arstide ja õdedega rääkida läbi, nendega, kes seal hakkavad tööle, ja nendega, kes on teistes linnades tööl. Minu eesmärk on koostöö. Mõtleme asjad läbi ja teeme nii, et saaks hästi kindlasti edasi minna Tallinna Haiglaga, Tallinna ühendhaiglaga.

Reili Rand, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma loodan, et te ei pahanda, et minu küsimus puudutab haiglate jätkusuutlikkust veidi laiemalt, ja seda selles vaates, et hiljutine Arenguseire Keskuse raport tervishoiutöötajate liikumisest era- ja avaliku sektori vahel kinnitas tegelikult laialt teada olevat ja murettekitavat trendi, et viimase 10 aasta jooksul on üha enam tervishoiutöötajaid lahkunud riiklikust süsteemist erasektorisse. Ja miks ma sellele viitan, on see, et me teame, et see mõjutab eriti tugevalt maakondades tegutsevaid väiksemaid haiglaid. Minu küsimus ongi sellest vaatest, mis on teie sõnum nendele maakondade haiglatele? Kuidas sellises tööjõunappuses tagada spetsialistide olemasolu ka väiksemates haiglates ja seeläbi ka tervishoiuteenuse kättesaadavus?

Aitäh! Me peame vaatama üle selle, mis üldse toimub demograafilises mõttes tööga. Ega siis ainult meedikud ei lahku, et teatud maakondades on elanike arv vähenenud. Üldse elanikkonna mõttes tuleb vaadata, kuidas inimesed liiguvad. Teatud vanuses inimesed lähevad näiteks pealinna poole, suurtesse linnadesse näiteks õppima või tööle. Aga teatud vanuses keskeas inimesed sageli liiguvad hoopis servadesse tagasi. Ostetakse maakodud ja minnaksegi päriselt sinna elama. Me kõiki neid lugusid teame. 

Siin tuleb arvestada demograafilisi trende, tuleb arvestada maakonnahaigla piirkondlikke vajadusi, vaadata, milline tõenäoline inimeste liikumine on seal maakonnas teatud ajal – meil praegu arengusuunad on kuni aastani 2040 –, ja teiseks, millised tervisehädad neid kõige enam võivad tabada. Me teame seda, aga seda on nagu hästi üldiselt öeldud ja siin tuleks teha iga maakonna kohta eraldi vaade. 

Mis tegelikult on olemas, me hästi üldiselt saame öelda, et Eesti rahvastik väheneb, vananeb ja kroonilisi haigusi on rohkem. Kõige rohkem esineb meie inimestel südame-veresoonkonna haigusi ja vähki. See tähendab, et nende haiguste ennetus ja ravi peavad olema kõige paremal tasemel. Lisaks tuleb tagada sotsiaalteenused, mis neid haigusi põdevate inimeste ja vananevate inimeste puhul on üliolulised oma kättesaadavuse poolest. 

Ehk siis suures plaanis, nii nagu ütleb ka seesama arengusuundade dokument, on teatud teenused, mida me peame tsentraliseerima. Need on need teenused, mida läheb vaja, ja viima keskele kokku suurtesse haiglatesse. Ja on teatud teenused, mis on suunatud just nendele eakatele inimestele, kellel on mitu kroonilist haigust. Need tuleb tuua kodu lähedale. 

Nüüd, haiglate profiil. Kui ma enne mainisin, et 10 aasta jooksul on tervishoid väga palju muutunud, siis haiglates näiteks on see suund, et vähem ollakse haiglas sees ja rohkem pakutakse seda abi, mis on ainult üks päev. See tähendab, et ei peagi alati igal erialal olema ööpäevaringset teenust. Võib-olla piisab näiteks mõnes piirkonnas päevaravist ainult või ambulatoorsest ravist. See sõltub selle piirkonna vajadustest. Siin saab seda vaadata. See tähendab seda, et meil väheneb ka vajadus nende spetsialistide järele ja päevaks minna tööle teise linna on võib-olla lihtsam kui ööseks jääda. See kõik jälle selline nii ja naa, sõltub ka piirkonnast. 

Ma tean, et teie olete Hiiumaalt, eks ole. Hiiumaa on erandlik piirkond, seal on kättesaadavus üldse teistsugune. Seal tuleb tagada kindlasti teistsugune abi. Aga siin tulebki vaadata konkreetse piirkonna konkreetseid vajadusi. Üldiselt öelda ei saa, et tagame kõigile haiglatele kõik spetsialistid.

Suur tänu, lugupeetud minister! Kuna see jutuvada hakkas natukene siin praegu isegi ministri ettekannet segama, siis sellepärast ma kella helistasin. Aitäh märkamast! Ja Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Nii nagu eelmise arupärimise juures rõhutasin, et oma põhiseaduslikke ülesandeid saab riik delegeerida, aga ta ei vabane, riik kui peremees ei vabane vastutusest. Tervishoiuteenuste osutamine on riiklik vastutus, mitte omavalitsuse oma. Ja ma olen täiesti nõus, et Tallinn kui suur omavalitsus saab hakkama paljude asjadega, millega väiksemad omavalitsused ei saa. Aga see teie loogika, et mõtleme, milliseid teenuseid me pakume, ja arutame. Tegelikult tuleb see juriidiline ühendamine enne ära teha ja siis see meeskond, uut juriidilist isikut juhtiv meeskond saab Põhja-Eesti vajadusi tervikuna kaardistada. Kui teha vastupidi, siis see tähendab, et Tallinn, kelle haiglate taristu on vananenud, läheb ise planeerimise, projekteerimisega edasi ja riigi jaoks ei ole tulemus optimaalne. Tuleb teha teistpidi ja riik peab olema juhtrollis. Tartu Ülikool muidugi, on olnud algusest peale elementaarne, et ka uue juriidilise isiku nõukogus on Tartu Ülikool kaasas, ta osaleb juhtimises, valikute tegemises ja sõlmitakse koostöölepe õppe korraldamisest. See ei ole uudis, see ei ole kuidagi arusaamatu või lahendamata teema. See täpselt nii tulekski lahendada ka uue juriidilise isiku puhul. Miks sellest lihtsast ja loogilisest plaanist, mis tegelikult eelmise aasta lõpus olemas oli, miks sellega edasi ei saa minna?

Esiteks, kui me vaatame praktikat, siis seaduse ees tõepoolest on tervishoid riigi vastutus. Aga päriselus vastutavad ka KOV-id, alates sellest, et nad omavad haiglaid, omavad ka perearstikeskusi, neil on väga suur roll taristu tagamisel ja nii edasi. Siin ei ole mitte mingit kahtlust, KOV-il on oma roll. 

Teiseks, Tallinn tegi ära juriidilise ühendamise. Ma ainult tervitan seda, nad peavadki üle vaatama, millised nende haiglate võimalused on, ressursid on ja vajadused on. Siis on ka riigil lihtsam minna nendega läbi rääkima ja koostööd tegema. Minu jaoks ikkagi on oluline see, et ma teaksin mingitki sisu ja ma teaksin mingitki mõju Eesti tervishoiusüsteemile. Me ei saa luua uut asutust nii, et me ei tea, mis juhtub Eesti tervishoiusüsteemis. Minule ei ole seda siiani piisavalt põhjendatud ja see oli minu soov ja minu maja soov, kui me olime asjad läbi arutanud, ja sellega nõustus ka valitsus. Me ei ole asju seisma pannud, me läheme sellega edasi, aga võib-olla natuke rohkem läbi rääkides asju. Ma ei ütle, et eelmine minister tegi midagi halvasti, aga igaühel on oma stiil, lihtsalt praegu on nii. Ja mina olen valmis minema edasi. Lihtsalt Tallinna linn kui partner on seadnud tingimuseks, et me peame alustama kohe taristu ehitamisega. See ei ole mulle vastuvõetav, sest nagu ma enne ütlesin, me ei saa ehitada ühtegi asutust enne, kui me teame, mis seal asutuses peab olema, projekteerida niimoodi on võimatu. Ja hetkel me teame, kui palju on tervishoius muutunud isegi viimase viie aastaga. Meil ei ole võimalik lihtsalt niisama projekteerima hakata. See ei olnud minu jaoks okei.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Olles ka natuke selle Tallinna Haigla ajalooga tutvunud ja ka töötanud sellise ametikoha peal, siis ma tean, väga põhjalikult neid funktsionaalseid arengukavasid tehti, ministeeriumiga kooskõlastati. Noh, ikka mingid muudatused ju ajalooga või aastatega toimuvad, aga ka juhtumite mahud, see ei ole ainult ju mingi leiutis, need kooskõlastati Sotsiaalministeeriumis, tegelikult said välja öelda oma arvamuse nii Tallinna haiglad kui Tartu haiglad siin. See oli väga põhjalik protsess. Võib-olla tuleb uuesti otsa vaadata, aga kas te oleksite nõus siis ise olema see initsiaator, et siis vaadata Tallinna Haigla nende projektivedajatega, kus on ka palju tarku inimesi, ja linnaga, noh, kas või selle alusel need arengukavad, võib-olla tuleb neid täiendada, kindlasti ei pea neid otsast peale alustama, ma arvan, et jõuda kiiremini tulemuseni. Ma tahaks teie vastust kuulda.

Ma arvan, et ma olen juba olnud see initsiaator. Üks mu esimesi kohtumisi oli linnapeaga, et arutada sedasama teemat. Ma olen kohtunud ka abilinnapeaga ja nii edasi. Ma arvan, et ei ole siin, me ei viivita põhjendamatult.

Rääkides juhtumite mahtudest, siis me teame seda statistikast, et hetkel näiteks ambulatoorses eriarstiabis umbes kolmandik ka neid patsiente, kes ei peaks seal olema, mis võtaks kohe kas kolmandiku vähemaks või lühendaks järjekordi, emb-kumb, võib-olla mõlemat. Siin me peame ikkagi enne selgeks saama, mis teenuseid millises mahus me pakkuma hakkame inimestele. Piltlikult öeldes, kui hetkemahtude järgi on meil vaja kolme näiteks kardioloogi kabinetis, siis võib-olla on kahte vaja tulevikus. Me peame tegelikult üle vaatama kogu Eesti tervishoiuvõrgu ja sellega koos tegema Tallinna Haigla plaanid ka.

Ja Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Vaadake, ma saan aru, et teie olete valitsuses uus liige ja peate nüüd analüüsima ja tutvuma. Aga tegelikult see töö on ju osaliselt tehtud või varasemalt ära tehtud eelmise, vastava ministri poolt, kes siin saalis praegu istub. Valitsus on seda väga pikalt arutanud, mina isiklikult olen seda peaministriga arutanud, kus kohas oli samamoodi terviseminister laua taga, ja siis ühtegi … No põhimõttelist suund oli valitud, kokkulepped olid tehtud. 

Ma saan aru, et sotsiaaldemokraadid pole valitsuses, mulle tundub, et seal on natukene nagu poliitiliseks see pool läinud. Aga tegelikult ei pea ju valitsuse tasandil minema detaili. Küsimus on põhimõttelistes otsustes ja need põhimõtted ja need loogikad olid paigas. Ja need on ka arengukavades kirjas, mis valitsus on ju heaks kiitnud. Mind paneb imestama, et nüüd järsku, kui … Ma saan aru, et teie peate nagu tutvuma, aga äkki te ikkagist valgustaksite, millest see meelemuutus ülejäänud valitsusel ja Reformierakonnal tulnud on, et valitsus ei peaks ühest inimesest sõltuma, vaid on tervik ja süsteem?

Esiteks, ma arvan, et eelmine minister tegi head tööd. Ja ka teised ministrid. Seda Tallinna Haiglat on loodud üle kümne aasta. Miks siis kõige esimene minister seda ära ei teinud, mis siis puudu oli? Eks. Ongi igasugused loogikad, igasugused praktikad, kuidas ühte või teist asja tehakse. Selline suur asutus võtabki aega, ja see on normaalne, ma arvan. 

Ja kui mul ei ole selja taga arstide tuge, siis mina ei lähe edasi. Mina olen ise ka arst ja ma tean, kui oluline on, et ka valdkond on su selja taga. Ja mul ei olnud arstide tuge selja taga selle plaaniga edasi minnes. Ja praegu juba on. 

Meil ei ole muutunud mitte midagi, endiselt valitsus otsustas, et me läheme selle plaaniga edasi. See on koalitsioonileppes sees ja me läheme sellega edasi.

Suur tänu! Nagu me kuuleme, siis päike on tänaseks loojunud, aga meie läheme siinkohal veel edasi. Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Aga järgnevalt avan läbirääkimised ja kutsun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Sikkuti, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud kolleegid! Tallinna haiglate ühendamist ja uue taristu ehitamist tõepoolest on arutatud pikalt. Ja nii, nagu minister viitas, et aga miks siis ei teinud minister ära seda kümme aastat tagasi. Sellepärast et keskerakondlik Tallinna linnavõim ei olnud huvitatud haiglate konsolideerimisest. Seal oli kogu aeg riigiplaanide ja linnaplaanide vahel vastuolu. Nüüd on meil esimest korda poliitiline aken, kus Tallinnas on koalitsioonileppes kirjas nelja haigla ühendamine, nii et meil ei oleks enam linnahaiglat ja riigihaiglat, kes omavahel konkureerivad, vaid tõepoolest, neljast haiglast saab selline tervishoiuasutus, mis vastutab kogu Põhja-Eesti piirkonnale tervishoiuteenuste osutamise eest. Nii et esimene asi on tõesti see harukordne poliitiline aken. 

Teisalt, ka uue maja ehitamine on tähtis ja kallis ja osutub kuidagi komistuskiviks. Aga vaatame vastupidi, milline on 30 aasta pärast hoone Põhja-Eesti piirkonnas, kus saab kaasaegset tervishoiuteenust osutada? Sellist ei ole mitte ühtegi. Kui me soovime, et 30 aasta pärast oleks Põhja-Eesti piirkonnas üks haiglahoone, mis kõlbab teenuse osutamiseks, siis tuleb seda praegu planeerima hakata. Ja seda saab planeerida nii, et juriidiline ühendamine nelja haigla puhul on ära toimunud. Niikaua kui plaane tehakse nelja haigla baasil, siis kõik otsivad oma: meie mahud, meie osakonnad, meilt see, teilt see, siis ei teki seda riigi jaoks ja Põhja-Eesti ja Tallinna jaoks vajalikku optimaalset lahendust. Seda tuleb plaanida kui ühist, ühist teenuse osutamise kohta, ühist haiglahoonet, mitte niimoodi lipp lipi peal, lapp lapi peal. Ja selleks peab olema üks juriidiline keha ja üks meeskond, kes vaatab vajadusi tervikuna ja ei ole sellist sulle-mulle kauplemist. Seetõttu on erakordselt tähtis, et praegust poliitilist akent kasutada ja see otsus ära teha. Võimaluse selleks loob lisaeelarve, mille esimene lugemine täna siin saalis läbiti, ja lisaeelarvega luuakse ka Sotsiaalministeeriumile finantseerimistehingu rida, kus tõepoolest on olemas summa Tallinna Haigla nagu osakapitali sissemakse tegemiseks. Et praeguse eelarve raames sellist otsust teha ei oleks saanud, lisaeelarvega 2025. aastasse see võimalus luuakse ja nüüd on puhtalt küsimus valitsusele, et millal nad on valmis seda otsust tegema. 

Omalt poolt tunnustan Tallinna. Tõesti, omavalitsused ei vastuta tervishoiuteenuse osutamise eest ja riigi strateegilistes dokumentides seatud sihtide, näiteks Tallinna haiglate konsolideerimise eest, aga Tallinn omalt poolt on selle otsuse teinud, et kolm haiglat ja kiirabi ja hambaravikliiniku organisatsioonid liita ja tõepoolest hakata tugiteenuseid konsolideerima. Minister küll viitas, et teemegi siis etapiviisiliselt. Aga see tuleb üks puder ja kapsad. Kui Tallinn konsolideerib, läheb üle ühele kvaliteedisüsteemile kolmes haiglas, ühele IT-süsteemile kolmes haiglas ja siis otsustame kolme aasta pärast, et liidame ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla, siis toimub jälle mingi muu IT-süsteemi vahetus või kvaliteedisüsteemi muutus. Selline etapiviisiline üleminek on keerulisem nii tervishoiutöötajatele kui kulukas riigile. 

Lisaks, seda, et kõik tervishoiutöötajad, kõik osapooled jõuavad täiuslikule üksmeelele ja noogutavad ministrile kaasa, et teeme ära – sellist olukorda ei tule. Sellist olukorda ei ole tervishoius kunagi olnud, selliseid olukordi ei ole suurte muutuste puhul. Mingisugune vastuseis või eriarvamused on normaalsed, need enamasti viivad edasi. Ei ole võimalik oodata nii kaua, kui sulgub poliitiline aken, et luua seda konsensust valdkonnas. Kõik neli haiglat tegelikult toetavad sellise muudatuse tegemist. 

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

Ja eraldi tuleks välja tuua, et meil seni on ju haiglaliigid ja ka praegu nelja Tallinna haigla puhul meil on kaks piirkondliku vastutusega haiglat: lastehaigla ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla, mis asuvad kõrvuti kinnistutel, mis on omavahel tunneliga ühendatud, kes jagavad diagnostilisi seadmeid ja teevad tihedat koostööd. Nüüd, kui üks neist liidetakse ülejäänud Tallinna haiglatega ja teine mitte, see tegelikult vähendab seda optimaalset teenuse korraldust, mitte ei suurenda seda. 

Ma tõesti panen valitsusele südamele, et kasutada seda poliitilist akent ja teha otsus Tallinna nelja haigla juriidiliseks ühendamiseks. Seejärel saab selle ühe haigla baasil kavandada investeeringuid taristusse, mis võimaldavad ka järgnevatel aastakümnetel Põhja-Eesti piirkonnas kaasaegset teenust osutada. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan ka selle päevakorrapunkti käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane üheksas, järjekorras üheksas ja viimane päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Peeter Ernitsa ja Kersti Sarapuu 7. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine selle kohta, kas ainult suurmesinikud tegelevad toidujulgeolekuga. Ja palun arupärimist tutvustama siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Peeter Ernitsa. Palun!

Hea juhataja ja mõned üksikud kolleegid! Kõik need Pihlakodud ja haiglad on juba möödas ja nüüd on aeg, kui mesilased on ammuilma juba tarudesse kadunud. Aga mesinikud, ma arvan, kindlasti vaatavad veel.  

Ja näiliselt võib öelda, selline tühine asi, mingid mesimummid ja nende hooldajad. Aga mina arvan või meie arvame, et ei ole tühiseid asju. Ja arupidamine tulenes sellest, et on, tavaliselt on mesinikele, on, nad saavad igal aastal mesilaspere toetust. Aga nagu ikka, et raha on vähe, ja siis otsustati ka maaeluministeeriumis, et mesimummidele tuleks 800 000 euro asemel 560 000 ära jagada. Ja kui on raha vähem, siis loomulikult vaadati, et kust seda kokku tõmmata. 

1. jaanuari seisuga oli Eestis kokku 3264 registreeritud mesinikku. 3264. Ja nüüd arupärimise alus oli see, et nüüd otsustati, sellest aastast, et 2532 mesiniku ehk 77,6%, kellel on kuni 15 mesilasperet, millegipärast loetakse Eesti Vabariigis neid väikemesinikud, ja need, kellel on üle 15 või 16 ja rohkem, on suurmesinikud. Ja praegusel ajal on moodne rääkida toidujulgeolekust. Ja nüüd selle jagamise puhul loomulikult kasutati ka toidujulgeolekut, igal pool on toidujulgeolek. Ja millegipärast, et ainult need, kellel on üle 15 taru, need tegelevad toidujulgeolekuga. Aga need, kellel on alla 15, need ei tegele millegipärast toidujulgeolekuga. Ja sellepärast, et need, kes tegelevad toidujulgeolekuga, järelikult, kellel on 15 või rohkem taru, nendele otsustati, tublid ministeeriumiametnikud otsustasid jagada seda tarutoetust. Aga need nii-öelda suurmesinikud, kuigi ma rõhutan, et nendel aruteludel oli see 15, lihtsalt pakuti välja nende mesinike erinevate ühenduste arupidamistel ministeeriumisakstega, et oleks võinud olla ka 50, aga noh, 15. Nüüd otsustati see 560 000, mis jäi nüüd järgi sellest 800 000-st, otsustati jagada nende suurmesinike ehk 732 mesiniku vahel, kellel on üle 15 mesitaru. Võite arvata siis, et kui enamik, 70 või ligi 80% mesinikest, kellest enamik on tavalised inimesed, niipalju, kui ma tean, enamik on pensionärid, kes elavad üle Eesti, ja nemad otsustati jääda sellest toetusest ilma. Ja minu ettekujutuse järgi on, kui mesinikke või mesitarude pidajaid on üle Eesti, aga suuremad mesinikud sätivad oma tarud kas rapsipõldude lähedale, suurte massiivide või sügisel kanarbikuväljadele jne. Ja see ebaõiglus paljusid mesinikke närib. 

Sealt ka need küsimused, mida ma ei hakka praegu ette lugema, aga lugupeetud härra minister vast loeb ja vastab ja miks nii. Kas siis ainult suured, see tähendab, kellel on 16 taru? Kui, Helmen, sul oleks 16 taru, siis sina tegeled toidujulgeolekuga, ja kui minul on 14 taru, siis ma nagu ei tegeleks. Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed. Ma väga tänan austatud arupärijaid Kersti Sarapuud ja Peeter Ernitsat. Te andsite mulle võimaluse sellel teemal vastata teie arupärimisele, mis puudutab mesinduses hektaritoetus põhimõtteid ja toidujulgeolekut. Teie tõstatatud teema on väga päevakajaline ja puudutab väga paljusid Eesti inimesi. Ma annan endast parima, et selgitada kujunenud olukorra tagamaid ning ministeeriumi seisukohti ja edasisi plaane, rõhutades meie ühist huvi Eesti mesinduse hea käekäigu vastu. 

Mesindus on kahtlemata valdkond, millel on sügav ja mitmetahuline tähendas nii meie loodushoiule, põllumajanduse kestlikkusele kui kultuuripärandile. Kuna härra Ernits küsimusi ette ei lugenud ja palus mul seda teha, siis ma tulen sellele soovile vastu. 

"Kuna seni toetas riik kõiki mesinikke, aga nüüd on otsustanud toetada vaid suurtootjaid, on tegemist riikliku poliitika muutusega. Millistel kaalutlustel seda tehti?" Lugupeetud küsijad, teie tähelepanek riikliku poliitika fookuse muutmise kohta on korrektne ning ma mõistan sügavalt, et eelarve vähenemine ja sellest tulenev vajadus toetuspõhimõtteid ümber vaadata on paljudele mesinikele, eriti väiksematele, pettumust valmistanud. Peamine põhjus toetuse maksmise põhimõtete ümbertegemiseks on paraku selle eelarve vähenemine, nagu härra Ernits ka välja tõi. See seadis meid keerulise valiku ette, kuidas tagada olemasolevate vahenditega võimalikult tõhus ja mõjus kasutus. 

Selleks et leida piiratud eelarve tingimustes parim lahendus, on mesindussektoriga teemat arutatud 2024. aasta detsembrikuus. Ma tahan rõhutada, et just mesindussektori enda esindajate ettepanek ministeeriumile oli edaspidi maksta toetust neile mesilaspere pidajatele, kellel on vähemalt 16 mesilasperet. Selle arvu valikul lähtuti omakorda põllumajandusministri 15. juuni 2006. aasta määrusest nr 72 "Väikeses koguses esmatoodete turustamise hügieeninõuded". See määrus eristab väikeses koguses mee esmatootjaid – kuni 15 mesilasperet – ja teavitatud mee käitlejaid ehk siis 16 või enam peret. See peegeldas teatud tegevusmahtu ja vastutust seoses toiduohutusega, mis on oluline aspekt, kui me räägime turule suunatud toodete tootmisest. Seega sai see kriteerium 16 mesilasperet, nagu oli välja pakutud mesinike poolt. 

Statistikale tuginedes võin öelda, et 2004. aastal taotles mesilaspere toetust 1932 mesiniku kokku 35 468 mesilasperele. Nende hulgas oli 1181 füüsilisest isikust mesinikku, kellel oli kokku 9739 mesilasperet, kusjuures perede arv mesiniku kohta varieerus ühest kuni 119-ni. Oleme seisukohal, et mesinikud, kellel on 16 kuni 119 mesilasperet, tegelevad sageli juba arvestatava ettevõtlusega, millele  on kohane ka tulusid deklareerida ning makse tasuda. 

Sellest tulenevalt oli muudatuse üks eesmärke suunata ettevõtlusega tegelevaid füüsilisi isikuid end juriidiliselt korrektselt vormistama kas äriühinguna või füüsilisest isikust ettevõtjana, mis aitab kaasa sektori üldisele läbipaistvusele ja professionaalsusele. Otsus suunata toetus ettevõtetele ja FIE-dele lähtubki sellest kaalutlusest. 

Eeltoodust johtuvalt ei maksta enam mesilaspere toetust neile füüsilistele isikutele, kes peavad mesilasi peamiselt isiklikuks tarbeks. Oluline on märkida ja ma soovin seda eriliselt toonitada, et hobimesinikele jäävad alles kättesaadavaks mitmed teised väärtuslikud toetusvõimalused ja tegevused mesindussektorisse sekkumise toetuse tegevuskava raames, millest saavad kasu kõik mesinikud, sõltumata nende perede arvust. 

Teine küsimus. "Mesinike liidu hinnangul on mesilaspere toetuse muutmine olnud nagu vilets telefonimäng, milles mängujuhid istuvad superministeeriumis. Miks nii olulist asja sektoriga läbi ei arutatud?" Mul on tegelikult kurb kuulda, et see protsessi kommunikatsioon ja kaasamine on jätnud mulje, et sektori häält ei ole piisavalt kuulda võetud või et arutelud pole olnud täielikult rahuldavad. Aga ma kinnitan teile, et ministeeriumi eesmärk on pidada dialoogi ja kaasata sektorit sellesse otsusesse. 

Seda teemat arutati mesindussektori esindajatega esmakordselt 17. detsembril eelmisel aastal. Ja sellel kohtumisel esitasid mesinikud selle ettepaneku, et toetust peaks saama need, kellel on 16 või enam mesilasperet. See oli parim kompromiss, mis sellel koosolekul välja käidi. Ja teine kohtumine toimus 9. aprillil käesoleval aastal täiendavalt sektori esindajatega, kus arutati eelnõude infosüsteemi kaudu esitatud sektori ettepanekuid ning selgitati põhjalikumalt toetuse muutmise tagamaid ja eesmärke. 

Seega on muudatust mesindussektoriga arutatud mitmel korral ning püütud leida võimalikult hea vastastikune mõistmine. Vaatamata toimunud kohtumisele oleme alati valmis täiendavateks selgitusteks ja aruteludeks, et tagada võimalikult hea koostöö ka edaspidi. 

"Miks on Eesti riik otsustanud edaspidi toetada vaid suurtootjaid?" Ma mõistan, et fookuse seadmine ettevõtjatena tegutsevatele ja vähemalt 16 mesilasperega mesinikele võib tekitada küsimuse, kas riik väärtustab vaid suuremaid tegijaid. Ma kinnitan teile, et see ei ole nii. 

Soovin veel kord rõhutada, et otsus mesilasperede toetuse muutmiseks sündis tihedas koostöös mesindussektoriga ja arvestades eelarve vähenemise juures just sektorist tulnud  ettepanekut. Seega ei ole tegemist riigi ühepoolse otsusega eelistada üksnes suurtootjaid, vaid pigem pragmaatilise lahendusega, mis püüab piiratud eelarve vahenditega maksimeerida mõju sektori professionaalsele tegutsemisele ja arengule. Professionaalsemate ja majanduslikult elujõulisemate mesindusettevõtete toetamine aitab tagada Eesti mee stabiilsemat pakkumist, potentsiaalselt ka ekspordivõimekus kasvu ning suuremat suutlikkust investeerida kvaliteeti ja innovatsiooni, mis tuleb kasuks kogu sektorile. 

On tõsi, et selle kriteeriumi alused jäid otsesest mesilasperetoetusest välja paljud hobimesinikud, kelle panus on samuti hindamatu. Samas on neil võimalus seda toetust edaspidi saada, kui nad otsustavad oma tegevust laiendada, suurendades mesilasperede arvu 16-ni ja registreerides ennast äriühinguna või füüsilisest isikust ettevõtjana. 

Lisaks sellele, ja see on väga oluline, on olemas mesindussektorisse sekkumise toetus, mis on disainitud laiapõhjaliseks ja kättesaadavaks kõikidele mesinikele. Selle raames saavad kõik mesinikud, sealhulgas füüsilisest isikust hobimesinikud, tasuta osaleda teabepäevadel, kursustel ja rahvusvahelistel üritustel, küsida nõu usaldusmesinike käest ning taotleda vahendeid kahjurite, näiteks varroalesta tõrjeks. Samuti on võimalik kasu saada mesilaste korjealatoetusest, mis on suunatud tolmeldajatele täiendava toiduressursi pakkumisele põllumajandusmaastikus. 

Neljas küsimus. "Kuna määrusest on üheselt selge, et Eesti riik toetab sellest aastast vaid suurmesinike, siis miks pole senine tarutoetus nimetatud ümber mesilaspere ettevõtjatoetuseks?" See teie küsimus selle nimetamise kohta on asjakohane ja ma mõistan soovi nime ja sisu parema vastavuse järele, et vältida võimalikku vääriti mõistmist. Samas on esmatähtis silmas pidada, et määruse nõuded ja toetuse tingimused tulenevad eelkõige määruse sisust ja eesmärgist, mitte sellest formaalsest nimetusest. 

Oleme aga kindlasti avatud aruteluks sellel teemal. Oleme palunud mesindussektoril esitada hiljemalt selle aasta 1. oktoobriks omapoolsed ettepanekud mesilasperetoetuse võimalike alternatiivide kohta ning vajalike uuringute kohta sektoris. Selle tulevase arutelu käigus oleme kindlasti valmis kaaluma kõiki aspekte, sealhulgas toetusmeetme nimetust, et see peegeldaks võimalikult täpselt selle eesmärki ja sihtrühma. Ja seejärel arutame ühiselt, kas ja kuidas peaks mesilasperetoetust ja sellega seonduvat alates 2026. aastast muutma. 

"Kas Eesti valitsuse hinnangul enamik ehk 77,6% meie mesinikest ei panusta toidujulgeoleku tagamisse?" Lubage mul olla siin ühemõtteline: iga mesinik ja mesilaspere Eestis on väärtuslik ning nende panus meie toidujulgeolekusse ja keskkonna heaolusse on hindamatu. Eesti Vabariigi valitsus hindab kõrgelt absoluutselt kõikide mesinike panust, sõltumata nende mesilasperede arvust. Toidujulgeolekusse panustavad nii hobimesinikud, kellel on vaid mõni mesilaspere ja kes toodavad mett peamiselt oma pere tarbeks ning hoiavad alal mesindusoskusi, kui ka need, kes toodavad mett turustamise eesmärgil nii Eesti kui ka välismaa tarbijate jaoks. 

Just see mitmekesisus alates oma pere tarbeks tootvatest hobimesinikest kuni suuremate tootjateni loob meie toidusüsteemile vastupidavust ja tagab kohaliku meie kättesaadavuse erinevates piirkondades. Veelgi enam: mesilaste roll on palju laiem kui ainult mee tootmine, neil on äärmiselt oluline osa kogu ökosüsteemi terviklikkuse tagamisel. Läbi tolmendamise panustavad mesilased taimekasvatuses nii looduslike kui kultuurtaimede mitmekesisusse ja saagikuse suurenemisse. Seega saavad mesilastest väga olulist kasu kogu põllumajandussektor ja laiemalt kogu meie elukeskkond. Iga mesilaspere ja mesinik on selles väga oluline lüli. 

Kuues küsimus: "Kas nii jääb ka edaspidi?" Meie eesmärk ei ole luua jäike süsteeme, vaid kohandada meetmeid vastavalt tegelikule vajadusele, uutele teadmistele ja sektori arengule. Nagu olen maininud, on ministeerium avatud dialoogiks ja valmis muutusteks, kui need on põhjendatud ja aitavad kaasa Eesti mesinduse jätkusuutlikule arengule.

Me oleme valmis koos sektoriga kujundama tulevikupoliitikat, mis teeniks Eesti mesinduse pikemaajalisi huvi parimal võimalikul moel. Meie eesmärk on leida parimad lahendused, mis arvestavad nii sektori vajadusi, eelarvelisi võimalusi kui ka laiemaid ühiskondlikke huve, sealhulgas toidujulgeoleku tagamist, elurikkuse hoidmist ja maaelu mitmekesisuse säilitamist.

Loodan, et need vastused selgitasid olukorda ja ministeeriumi samme. Olen valmis vastama täiendavatele küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud minister! Arupärijal on teile küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Aitäh sellise ilusa vastuse eest! Ja nagu ma aru sain, selline olukord vist järgmine aasta ei pruugi korduda. Aga ma küsin, kas sellest rahast jäi midagi kasutamata ka või läks see 530 000 nendele suurtele seekord ära.

Täpselt selle meetme täituvuse osas ma võin saata teile andmeid. Ma arvan, et üldiselt on praktika see, et kõik jagatakse ikkagi taotlusel ära, on päris palju nõudlust.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea esimees! Austatud minister! Minu poolt ka suur tänu põhjaliku vastuse eest. Küsin, kui palju oli neid väiketaotlejaid, kellel oli alla 16 mesilaspere, ja mis summas neid siis välja maksti.

Väga spetsiifiline statistika. Kordan üle, et eelmisel aastal taotles mesilaspere toetust 1932 mesinikku kokku 35 468 mesilasperele ja seal oli 1181 füüsilisest isikust mesinikku, kellel oli kokku 9739. Ehk siis see on see statistika, mis mul hetkel on. Kui te tahate täpselt teada saada, mis see üldine suurusjärk on, siis ma võin need andmed teile järgi saata, ma ei taha siin peast nende numbritega eksida. (Saalist öeldakse midagi.) Jah.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärija Peeter Ernitsa. Palun!

Hea juhataja! Härra minister, aitäh selle ilusa vastuse eest! Ma tean, et paljud mesinikud praegu ka vaatavad, kuigi nende hoolealused puhkavad, kuni päikesetõusuni. 

Ma olen natuke vaadanud ja arutanud nende mesinikega seda asja ja mulle tundub, et selle taga oli tegelikult selline nagu vilets telefonimäng, et üks ütleb ühe sõna ja siis rea lõpus tuleb välja hoopis teine sõna. Ma ei hakka siin nimesid nimetama, kes jättis võib-olla mingitel põhjustel midagi ütlemata, mõtlen mesinike esindajatest, ja kes mõistis seda juttu nagu teisiti. Sest tõesti, mesinikel on ka mitmeid organisatsioone. Ja loomulikult, huvid on erinevad suurtel ja väikestel, nii nagu igal pool. Aga nii palju, kui mina olen aru saanud, lihtsalt kujunes välja see vilets kommunikatsioon omavahel mesinikel. Ja võib-olla nad ei saanud aru, mida ministeeriumi saksad ütlesid või tahtsid teada, kas või sedasama arvuga, kas see 16 ja mis sellest tuleneb. Ühesõnaga, mulle tundub, vilets kommunikatsioon oli. 

Aga rääkides nüüd, et raha ei ole. Täna, kui me arutasime siin lisaeelarvet, riigieelarve arusaadavaks muutmise töörühma liikmed arutasid koos õiguskantsleriga, kui arusaadav on üldse meie eelarve. Ja mingisugune 800 000 või 530 000 on kommiraha selle kõrval. Meil on pime, me oleme edevad – ma arvan, et enamik meist – ja pealiskaudsed ega tunne huvi, mis seal tegelikult nende ridade ja nende miljonite taga peitub. Ja ohvriks langevad loomulikult kõige enam väiksed, aga mitte ainult väikesed. 

Nii et tegelikult me peaksime vaatama peeglisse, isegi Helmeni-sugune, kes teab kõike väga paljudest asjadest, rääkimata teistest, ja olema palju nõudlikumad kõikide, mis nende eelarve ridade taga tegelikult on. Ja ma arvan, et leiaks raha palju rohkem – seda, mida oleks mõistlik kasutada. Ma ei räägi ainult mesilindudest. 

Aga oli, kuidas on, nii palju ma härra ministri jutust aru sain, või vähemalt aimasin, et järgmine aasta, kas see nüüd tööõnnetus oli, aga et olukord võiks või võib nagu taastuda. Ja need ilusad sõnad loevad muidugi palju. Ilus sõna on sageli väga väärtuslik, eriti kui minister seda ütleb. Aga raha on samuti oluline, isegi kui sa oled pensionär ja enamik nendest, 80% väikemesinikest, kellel on kuni 15 taru, on pensionärid, kes elavad üle Eesti igal pool väikestes külades ja suuremate juures. Nad vajavad peale tunnustava sõna, mida härra minister kenasti meile jagas, ka väikest toetust, rahalist toetust. 

Ja veel üks, mida ma ei saanud küsida, aga võib-olla ministrihärra ütleb veel mõne sõna pärast, on see, mida mesinikud on mulle öelnud, et küsi, millal mesindusseadus tuleb. See tekst pidi olema juba ammuilma, mingi viis või kuus aastat ministeeriumi kusagil sahtlites, nii et härra minister tõenäoliselt ei teagi. Aga paluks uurida välja, et kus see tekst on. Äkki oleks sellest tolmu ära pühkida ja tulla siia ja võib-olla sellest oleks ka rohkem kasu? Sest omal ajal see mesindusseadus kirjutati valmis, see oli viis või kuus aastat tagasi. 

Nii et kena õhtut kõigile! Ja ma loodan, et ka väikesed saavad reaalset tunnustust, mitte ainult ilusaid sõnu. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Aga kas härra minister soovib sõna? Jah, palun! Ei soovi. Selge. Aga siis sellega ma sulgen läbirääkimised ja lõpetame üheksanda päevakorrapunkti käsitlemise.

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik pärast haamrilööki registreeruda teil kõigil Riigikogu vabas mikrofonis. Kõnesoove ei ole. Sellega on ka tänane Riigikogu istung lõppenud.