Tere päevast, austatud Riigikogu! Tervist, kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi siit istungisaali rõdudelt või ka sinise ekraani vahendusel! Me alustame 14. mai infotundi. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll.

Kohale on end registreerinud 14 Riigikogu liiget, puudub 87. Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta ja sotsiaalminister Karmen Joller. Tere päevast, lugupeetud ministrid! 

Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu ka varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on aega kolm minutit. Lisaks saab üks Riigikogu liige võimaluse, või see küsija, küsiv Riigikogu liige saab võimaluse esitada täpsustava küsimuse ja üks Riigikogu liige saab võimaluse esitada selle küsimuse raames ka lisaküsimuse. Kokku on meil täna 14 registreeritud küsimust.

Neist esimene on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Anti Allas ja teemaks on maarahva röövimine kaitsealadel. Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea peaminister! Kõigepealt – küsimuse pealkiri vist sunnib soojendusdressi seljast võtma. 

Aga kui nüüd veidi tõsisemalt, siis. kujutage ette olukorda, et te tulete töölt koju. Te võite küll oma köögist läbi kõndida, aga seal köögis enam midagi teha ei või. Riik on võtnud teie köögi kaitse alla. Ja täpselt niimoodi on juhtunud täna Eesti maaomanike, metsaomanikega, kelle varasemalt lihtsalt piiranguvööndis olev mets, näiteks raieküps mets, mille osas on ka Keskkonnaamet juba väljastanud metsakorralduskavad, nad on selle kinnitanud, on võetud inimese selja taga, ilma läbi rääkimata, teavitamata kaitse alla, ja sisuliselt sellel osal metsal on majanduslik väärtus kadunud. 

Ja lisaks sellele veel riik ka saadab peale seda toimingut hiljem sellise väga segase kirja, kus ta ütleb, et kuule, ole hea, vaata ühest portaalist, kus see täpselt sul asub ja teisest portaalist, et mis selle kaitse-eesmärgi sisu on. Ja täpselt niimoodi on juhtunud. Ja minu arvates sisuliselt on toime pandud rööv ühe riigi kõige nõrgemas seisus oleva ühiskonnagrupi – maainimeste – peal. 

Ja siit on minu küsimus, et kas te kiidate jätkuvalt heaks teie kliimaministriks olemise ajal Keskkonnaameti poolt alguse saanud ja rakendatud praktika? Ja kui ei, siis millise suunise peaministrina annate õigluse jaluleseadmiseks ja kuidas kavandate maainimeste vara röövimise heastada, hüvitada?

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea küsija! Kõigepealt mind muidugi üllatab see küsimuse laad, aga infotunnis ometi see ei peaks üllatama, et sotsiaaldemokraadid ja ma julgen, ei eksi, endiselt teevad endale reklaami, et nemad toetavad kõige rangemaid piiranguid mis tahes maa-aladele ja võitlevad metsade raiumise vastu. Kui ma eksin, saame ehk koos internetis pärast vaadata, aga sellega teie partei ennast reklaamib. 

Kahte seisukohta justkui on väga veider ühildada, et samal ajal võitlejate piirangute vastu, mida te ise kangesti tahtsite kehtestada parteina veel. Jah, te kuulute sotsiaaldemokraatlikusse parteisse, kas ma eksin? Ilmselt ei eksi. Nii et seetõttu see küsimuse püstitus on kaunis äraspidine, minu hinnangul. See on minu isiklik hinnang. Seda esiteks. 

Teiseks, loomulikult, mis tahes piirangute seadmine peab olema täpselt samamoodi läbi mõeldud ja läbi kõneldud ja teadvustatud nagu kõik muud riigi ja avaliku võimu otsused. Selles pole mingit kahtlust. Ma olen ka varem öelnud, et väga oluline oleks saada paika majandatava ja kaitstava metsa vahekord. Me oleme suhelnud päris palju selle valdkonna ettevõtjatega, huvirühmade, huvigruppidega ja võin juba veidi sündmustest ette rutata: sellel neljapäeval – kuna valitsusse on tulnud hulk erinevaid ettevõtjate ettepanekuid –, sellel neljapäeval tuleb energeetika- ja keskkonnaministri vedamisel see punkt valitsusse arutelule, et saada paika see, et Eestis on kaitse all 30% metsa ja 70% metsast on majandatav. See printsiip peab tähendama ka seda, et tulevikus, kui midagi kaitse alla võetakse, siis riigimaadel, ja kui see kaitse määr on täis, siis uute alade või uute piirkondade kaitse alla võtmisel tuleb midagi kaitse alt välja arvata. Seda printsiipi me oleme metsandusvaldkonnaga rääkinud ja ma isegi ei varja, et ilmselt pärast seda, kui sotsiaaldemokraadid on valitsusest välja arvatud, erinevate piirangute hulk kindlasti väheneb. See saab selgemaks. Lisaks saab selgemaks see, kuidas metsas toimetada tuleb. Nii et pigem peate te oma partei sees seda debatti pidama, mulle tundub.

Suur tänu! Anti Allas, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Ma siiski sooviksin konkreetset vastust. Reaalselt on metsaomanike vara väärtus viimase pooleteise aasta jooksul läinud nulli. Kas teil on plaan see protsess tagasi pöörata ja kui ei ole, siis kuidas on plaanis hüvitada kahju, mis inimesed on sisuliselt saanud? Kui nad on näiteks kavandanud metsa müügist saadud vahendeid kasutada oma lapse koolitamiseks, siis kust nad peaks need vahendid võtma? Mis on konkreetselt plaanis?

Aitäh! Vastan. Riigil on selleks erinevad mehhanismid. Kui te vaatate erametsatoetuste eelarvet, siis viimastel aastatel – võttes näiteks aastast 2020, mul on siin hea graafik ees, ma kahjuks ei saa seda teile näidata, hiljem võin – on erametsatoetuste eelarve tõusnud päris kiiresti. Prognoosida võib, et küllap see tõuseb ka tulevikus. See tähendab seda, et toetusi selle eest, nende piirangute eest makstakse, seda esiteks. Teiseks on võimalik piirangute alad ka ära müüa, riik omandab need alad. See on teiseks. 

Ja kolmandaks, nüüd selle valitsusega, jah, kus sotsiaaldemokraate ei ole, me tõenäoliselt astume samme, mis teevad inimestele oma metsa kasutamise ka lihtsamaks. Aga veel kord, seda peate te oma partei sees arutama, sest teie positsioon on olnud varasemalt pigem, võin valitsusest kinnitada, ka kliimaministrina, ka peaministrina, täiendavate piirangute eest seismine ja nende piirangute kehtestamine, mitte vastupidi.

Suur tänu!

Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Jaak Aab. Palun!

Tänan, austatud esimees!

Lugupeetud peaminister! Minu küsimus on ka veidi laiemalt selle teemaga seotud, et looduskaitseliste maade, piirangutega maade maamaksuvabastuse soodustus omanikele on. Aga pikalt on olnud probleem selles, et kuna maamaks ju laekub 100 protsenti omavalitsustele, riik neid soodustusi annab maaomanikele, aga selle võrra jääb omavalitsustele jälle seda maksuraha laekumata. Ja neid soodustusi tehakse juurde, kui neid looduskaitselisi alasid juurde tuleb. 

Jah, koos me suutsime eelmise valitsuskoalitsiooni ajal ära teha pool ülesannet, nagu Toots tavaliselt õpetajaga kokku leppis. Varem oli tasandusfondist, läbi tasandusfondi valemi said kompensatsiooni need omavalitsused, kes tasandusfondist raha said, aga see valem ei töötanud ja ei kohtlenud kõiki ka võrdselt. Ja neid, kes ei saanud, näiteks ka Harjumaal Kuusalu siin ja mõned veel, ei saanud üldse kompensatsiooni, nüüd koheldakse võrdselt aga 50 protsendi ulatuses. Nii et seda kompenseeritakse siis omavalitsustele neid maamaksusoodustusi, mis lähtuvad looduskaitselistest maa-aladest, kus omanik saab soodustust poole võrra. 

Kas on plaanis selle kompenseerimisega, omavalitsustele kompenseerimisega edasi ka minna? Sest tookord, kui me sellise kokkuleppe tegime – raha, nagu alati, on vähe –, otsustasime, et teeme selle pool ära ja ülejäänud poole juurde tuleme järgmistel aastatel tagasi. Kas seda on ka praegu arutelul olnud, et kohalikud omavalitsused saaksid nende maamaksusoodustuste eest siis riigilt kompensatsiooni? Aitäh!

Aitäh! Ma ütleks viisakalt, et kolleeg Anti Allase küsimus "Maarahva röövimine kaitsealadel" on veidi teisest valdkonnast ja ma arvan, et ta sai vastuse piirangutele. Pigem eeskätt peab ta sotsiaaldemokraatide sees üle vaatama selle piirangute hoiaku, sest varasematel aastatel ka kliimaministriks olles, meenutan, et hoiak oli ikkagi selles suunas, et kaitse alla võetakse riigimaid, mitte eramaid. Ja uue valitsusega nüüd saavad ka reeglid selgeks, mis on majandatava ja kaitstava metsa vahekord. 

See on väga oluline, ma arvan, nii puidutööstusele, mis on suur tööandja, kui inimestele ka – selged reeglid, nagu hea aed, teeb head naabrid. 

Teiseks, mis puudutab omavalitsuste tulubaasi, siis seda me kindlasti arutame sügisel, kui meil tuleb eelarveprognoos ja eelarvearutelud. Siis saab arutada, et mis on omavalitsuste tuludega sammud, ja ma eeldan, et ka ilmselt kohalike valimiste käigus saavad kõik esitada oma parimaid nägemusi. Ma tean, et ka sotsiaaldemokraatidel – ma ei taha liiga palju mainida parteilist vaadet, aga siiski – ma tean, et on oma ettekujutus, millised täiendavad maksud võiks tulla. Ilmselt teate ka, et mina neid väga ei poolda. Seda debatti me siis saame kohalike valimiste käigus pidada.

Aitäh!

Suur tänu! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teemaks on kärped. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Räägime nendest suundadest, mida te olete praegu läbi Rahandusministeeriumi teistele ministeeriumidele andnud, ehk siis see kärpeplaan 200 miljonit, mis peaks suunatud olema tulevikus kaitsesse. Ja nii nagu ma sain aru, et valitsus otsustas suunata 200 miljonit eurot Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitikate toetustest kaitsevaldkonda. Tegemist on siis selle rahaga, mille osas veel ei ole kindlat tegevust taha kirjutatud. Ja sellest lähtuvalt siis Kliimaministeerium peaks kärpima ja edastama kaitsekuludeks 85 miljonit, Haridus- ja Teadusministeerium 38 miljonit, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 24 miljonit, Sotsiaalministeerium 17 miljonit, Regionaal- ja Põllumajandusministeerium 16 miljonit, Justiits- ja Digiministeerium 14 miljonit ja Kultuuriministeerium ja Riigikantselei kumbki 3 miljonit. 

Ja sellest lähtuvalt ma küsingi, et kui vaadata seda Kliimaministeeriumit, siis see 85 miljonit on see summa, mis puudutab siis tegelikult kortermajade renoveerimist, ehk siis energiatõhususe küsimus. Kui peaks Kliimaministeerium tegema ettepaneku, et see on ainuke koht, kus oleks võimalik kärpida, ja need 85 miljonit suunata siis kaitsekuludeks. Teie kui endine kliimaminister kindlasti teate selle mure kohta kogu selles küsimuses, mis puudutab meie korterelamute renoveerimist. Kas te oleksite selle otsusega päri, oleks esimene küsimus. Või siis ütleksite, et ei, tegelikult oleks vaja neid, raha ikkagi sellest ministeeriumist kuskilt mujalt leida, kui selline võimalus on.

Ja teine pool, mis puudutab Justiits- ja Digiministeeriumit, siis selles olukorras, kus meil tegelikult pensionide väljamaksmine on ohu all, süsteem lihtsalt ei toimi. Kas me sealt ei võiks ikkagi suunata seda raha selleks, et teha süsteem korda sellisel viisil, et pensionärid oleks kindlad, et viiendaks kuupäevaks see pension ka laekuks, mitte nii, nagu see oli eelmine aasta, kus 11 korral terve aasta jooksul oli see väga suure küsimuse all.

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt see, mis puudutab pensionide väljamaksmise printsiipe ja selle digitaalset lahendust, et viies kuupäev oleks viies kuupäev ja kõik asjad saaks õigel ajal tehtud. Ma olen ka kirjeldanud oma vaadet siin, et kui me oleme digiriik, siis kui me oleme öelnud, et pensionide väljamaksmine peab viiendal toimuma, siis ta peab toimuma. See tähendab seda, et investeeringud tuleb ära teha, selleks et see nii toimuks. Selles pole mingit kahtlust. Ja teie kolleeg Helmen Kütt on seda mitmel korral minult küsinud. Minu meelest väga õigustatud küsimus ja minu positsioon on olnud muutumatu. See tähendab seda, et need investeeringud tuleb ära teha, et õigel ajal oleks pension välja makstud, see peab olema klaar. Ja sotsiaalminister Karmen Joller … süsteemi seest nad juba selleks raha otsivad. Kui nad piisavalt ei leia, leiame eelarvest juurde, et see investeering saab tehtud ja asjad korda. Aga loomulikult tuleb arvestada, et ka IT-investeeringud võtavad aega. See ei ole mingi õigustus ega vabandus, need asjad tuleb korda saada. Eriti sellest vaatest, et kui me oleme digitaalselt tubli, eeskujulik riik, kelle teenused on pea sada protsenti online'is kättesaadavad, siis sellised asjad peavad meil ka korras olema. Seda esiteks.

Teiseks küsisite nende 200 miljoni ümbertõstmiste kohta. Et võib-olla sellise mõtteharjutusena, ma ei tea, kas ta on hea mõtteharjutus, aga ma siiski pakun välja. Nendel eelarveridadel ehk nendel kasutamata rahadel siiski otseseid kulutusi veel taha ei ole võetud. Nii et tasub neist … ka lahti lasta ettekujutus, et miski on millegi või kellegi oma. 500 miljonist, mis euroreeglite järgi on võimalik ringi tõsta, seda ERR-i uudis minu meelest ka väga hästi kirjeldas – vaatan, võib-olla leian ka pärast sellegi üles. 200 miljonit ringi tõsta, jah, tõesti on suur otsus, suur summa, pole kahtlust. See mõjutab läbivalt pea kõiki valdkondi. Me peame tegema tuleviku erinevate programmide arvelt – aga ma rõhutan: nendele ei ole kulutusi veel taha kirjutatud – ümbertõsteid. 

Majade renoveerimise puhul. See printsiip pole muutunud. Majade renoveerimise tooteliin, tegevusliin peab olema stabiilne läbi aastate, ja ma arvan, et ükskõik, kes parajasti valitsuses on, see printsiip peab jätkuma. Nii et eks Kliimaministeerium ise peab pakkuma, mille arvelt tulevikus nad seda kokku tõmbavad – neil on ka enim välisrahastust –, ja et need sammud saaks astuda. Umbes kahe nädala jooksul tulevad need ettepanekud ja siis seejärel saame hinnata, mida täpselt me kaitsevõime tõstmises selle 200 miljoniga saame teha. On see siis kaitsetööstuses tööstusparkide arendamine, on see mingi muu taristu arendamine, mistahes võimete arendamine, sest ainuke piirang, mis seal on: relvi ja laskemoona selle eest osta ei saa, kõike muud saab teha.

Suur tänu! Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Te mainisite ERR-i uudist. Tegelikult ERR-i portaalis oligi üksipulgi kogu see temaatika lahti kirjutatud ja sellest uudisest lähtuvalt ma selle küsimuse ka koostasin. Need numbrid, mis ma ka välja tõin ministeeriumide lõikes, olid ka täpselt sellest uudisest pärit. Samas uudises oli tegelikult ka kirjas just nimelt Kliimaministeeriumi selline võimalik nii-öelda fond, kust raha kaitsekuludesse suunata. See oli 85 miljonit ja see oligi kortermajade renoveerimise toetuse fond. 

Nüüd, kui vaadata majandusministeeriumi poolt välja öeldut, siis nemad vaatavad, et kust nad võiksid kokku kraapida selle raha: majandusministeerium kaalub ümber suunata vahendid, mis olid planeeritud ettevõtluse, innovatsiooni ja digitaliseerimise toetuseks. Ehk siis sama väga oluline punkt, millele te ka juhtisite tähelepanu – digitaliseerimine, innovatsioon on väga oluline. 

Miks ma need kohad tegelikult välja toon: kas need on ainukesed kohad, kust on võimalik kärpida? Pigem see on minu küsimus. Kui me kuskilt kuidagi kärbime ja suuname, siis mingisugused valdkonnad jäävad rahata ja see on arusaadav. Aga teine pool: teil on ju plaanis muuta tulumaksusüsteemi ehk maksuküür ära kaotada. Nii nagu me teame, maksuküürust tulenev kulu riigieelarvele on peaaegu pool miljardit ja vastavalt aastatele ta muutub. Kas te ikkagi ei arva, et selle asemel et praegu anda ministeeriumidele ülesanne, et nad peaksid kärpima ja suunama raha teisele eelarvereale, võiks ikkagi mõelda hoopis suuremalt? Lisaks ma räägin bürokraatia kärpimisest. Kuidas sellega üldse lood praegu on?

Aitäh! Küsimuse lõpp jäi veidi segaseks, seal oli palju erinevaid mõtteid, aga ma püüan jõudumööda vastata. Jah, te ei eksi. Tõepoolest, olukord on selline, et kui kaitse on prioriteet, siis kaitsevõime kasvatamiseks tuleb teistes valdkondades erinevaid tegevusi koomale tõmmata. Ma arvan, et te saate õigesti aru. Ma arvan, et see on olnud ka Eesti ühiskonna ootus valitsusele, et kui me peame kaitsevaldkonda prioriteediks, siis me astume samme, mis ka rahaliselt tagavad selle prioriteedi täitmise. Nii et seetõttu erinevate valdkondade pealt kokkutõmbamised ja ümbertegemised selleks, et me suudaks kaitsevõimet tõsta, on kooskõlas Eesti pikaajaliste huvidega, strateegiliste huvidega igal juhul. Seetõttu erinevad ministeeriumid vaatavadki oma tulevikuprogrammid üle. Vaatame, mida saame tõsta kaitsevõime tõstmisesse.

Kaitsevõimet ma siiski mõtestaks võib-olla veidi ka laiemalt, sest nagu Euroopas on tehtud, selle hulka kindlasti võiks käia ka kaitsetööstuse areng, sest me tahame Eestis oma tööstuse kasvu. Me tahame seda võimet, mida Ukrainast õpituna ju võiks kõik riigid tegelikult ideaalis tahta – kui olukord muutub kriitilisemaks, siis sul on neid tootmisi, neid tööstusi, neid ettevõtteid, neid inimesi, kelle peale loota ja kes sellel hetkel seal teevad seda, mida on vaja. Ukrainas see innovatsioon kaitsevaldkonnas on tohutult kiiresti läinud. Nii et jah, kaitsevõimesse tõstame ringi ja ilmselt laiemalt selle alla võivad kuuluda ka erinevad Military Mobility projektid ja nii edasi. Hindame üle, mis on Kaitseministeeriumi plaan. 

Teiseks küsisite maksude kohta. Teil on õigus, kaotame sellesama Keskerakonna-Isamaa ja Isamaa-Keskerakonna ühise maksuküüru. Urmas Reinsalu jonnakalt eetris räägib sellest kui Reformierakonna maksuküürust ja mulle see väga meeldib, see on väga südamelähedane, et ta sellest räägib, aga kehtestajad siiski, nagu lapsevanemad võiks oma lapse omaks võtta, ei maksa teil ega Isamaal häbeneda. See on teie tehtud maksuküür, mis inimesi koormab, ja selle me kaotame. See tähendab seda, et 2026. aastast kõigi inimeste tulumaksuvaba miinimum on 700 eurot, välja arvatud pensionärid, pensionäridel on see kõrgem. Keskmist palka teenivale inimesele jääb aastas umbkaudu 1500 eurot rohkem raha kätte. See kindlasti aitab paremini toime tulla inimestel, tulevikus paremini toimetada, oma tuleviku kindluseks investeerida. Nii et tõsi, seda me teeme.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh! Austatud peaminister, selle niinimetatud maksuküüru kaotamise hinnaks on muidugi see, et te tõstate kõikvõimalikud maksud, ka ajutised maksud teete püsivaks, mis kokkuvõttes viib inimeste taskust palju rohkema raha minema. Aga seoses kärpeküsimusega, et meil järjest kärbitakse teehoiukava, teed lagunevad, neljarealisi maanteid ei ehitata, aga samal ajal valitsus on valmis tellima 70 miljoni euro eest ronge Rail Balticu jaoks, samal ajal kui meil ei ole kindlust, kust me leiame ise puuduoleva raha raudtee valmis ehitamiseks. Riigikontroll on hinnanud, et see on 1,8 miljardit, mida meil on veel vaja, samas meil pole kindlust, et Läti omalt poolt oma osa ehitab. Korruptsioonivastase erikomisjoni istungil oli see teema esmaspäeval arutlusel, osales ka Läti parlamendi Rail Balticu uurimiskomisjoni esimees, kes viis ka vastava analüüsi ja arvutused, ja tema omalt poolt kinnitas, et enne 2035. aastat ei tule Lätis mingit raudteed meie poole. Põhimõtteliselt täna me oleme mitme miljardi eest ehitamas raudteed, tellime 70 miljoni euro eest ronge, et sõita Tallinnast Läti piirini. Nagu ma naljaga pooleks ütlen, et Rail Balticust on meil saanud Tallinna-Häädemeeste ekspress. Lisaks igal aastal hakkab kuluma 50 miljonit eurot selle ülalpidamiseks. See on kusjuures suurem, kui Elroni kõigi praeguste liinide kulu kokku, mis on 30 miljonit. Kahjuks kliimaministeeriumil täna puudub riskianalüüs ja varuplaan olukorraks, kus me näiteks omalt poolt oleme väga tublid, ehitame kõik valmis, aga lätlased jätavad oma osa tegemata. Mis on teie nägemus tulenevalt tänasest majanduslikust seisukohast ja kärpepoliitika seisukohast, kus meil ei ole raha, et neljarealisi maanteid ehitada ja vajame raha ka kaitsekuludeks. Kas meil on tõesti täna mõtet panna miljardeid, et sõita Tallinnast Häädemeesteni? Kuidas te näete, et saaks tagada parema koostöö Lätiga, et need valmimistähtajad kuidagigi saaksid sünkroniseeritud?

Aitäh! Mulle meeldis see Päevalehe juhtkiri sellel teemal, kus oli viisakalt öeldud, seal ei olnud päris otse öeldud, aga eks see kohtumine teil seal komisjonis oli selline, nagu Reinsalu oleks kohtunud Reinsaluga. Hästi palju erinevaid, selliseid, kuidas öelda, laetud mõtteid ja tegelikkusega üsna vähe pistmist. Ma mõistan, et ühendus Euroopaga on küll enamuse Eesti inimeste huvides, aga mitte võib-olla vähemuse huvides. Eestis on aastaid tehtud Kremlist tulevat vastutööd Rail Balticule, ma arvan, et Baltimaades samamoodi. Seda ei ole ju varjatud. Nende vaates tegelikult see, et Eesti on Euroopaga ühenduses, mida, ma meenutan, tahtis juba Lennart Meri, on Euroopaga ühenduses, on nende jaoks ju mõjuvõimu kaotus. See ei ole enam idast tulev õnn ja transiit, vaid põhja-lõuna kaubandus ja põhja-lõuna ühendus, mis tegelikult Eestit seob Euroopa südamikuga ja Euroopa südamikku seob Eesti ja miks mitte ka Soome ja Põhjamaadega. Seda esiteks, üldise vaatena. Teiseks, Eesti on tõepoolest kõige tublim Rail Balticu ehitamisel ja mul on selle üle ainult hea meel ja ma arvan, et selle üle tuleks uhkust tunda. Eesti Rail Balticu hanked, töö käib, alati me võime oma nõudlikkuses tahta paremat ja öelda, et asjad peaksid olema kiiremad. Aga ometigi me oleme selles kõige tublimad, tegutseme, ja üsna peatselt, lähiaastail, ma arvan, on suur osa trassist, kui mitte kogu, juba ehituses. See on väga hea ja tugev sõnum. Läti poolele oleme me täpselt samamoodi positiivset toetust avaldanud, sest me taotleme Euroopas koos täiendavat rahastust Rail Balticule, valmisolekuga, loomulikult, ka enda vajak katta. Ma meenutan, et eelarvest, mis oli keeruline, selgi aastal me leidsime hulga-hulga raha, sadu miljoneid tegelikult, Rail Balticu kiiremaks arendamiseks. Seal saavad tööd meie taristuehitajad ja kui te küsite, et maanteed ei ehitata, siis ma siiski veidi korrigeeriks. Lähiaastatel läheb ka maanteede ehitusse, loomulikult vähem, kui tahaks, tahaks rohkem. Teedeehitus tahaks kindlasti rohkem, pole kahtlust. Aga taristuehitus siiski hoiab seda turgu tasakaalus, nii palju, kui on võimalik. Nii et selliste laetud väidete segamine, et Rail Baltic on midagi pisikest, vastuolus Eesti tulevikuhuvidega, ma paluks, jah, et võib-olla Eesti parlamendierakonnal ei maksa asuda sellesse ritta, kes kujutavad Eestit ette isoleeritud saarekesena, mitte Euroopaga ühenduses oleva riigina. Ja ma veel kord meenutan, et Eesti riigil on strateegiline eesmärk ennast julgeoleku, majanduse mõttes ühendada paremini Euroopaga, mitte halvemini. Selle jaoks ongi Rail Balticut vaja ja Eesti on selles väga tubli olnud. Aitame ka Lätit, nii palju kui võimalik, ideedega, Euroopas läbirääkimistel, et oleks täiendavat rahastust ja ühendus võimalikult kiiresti tuleks. Aitäh!

Suur tänu! Ja sellega ma lõpetan meie teise küsimuse käsitlemise. 

Aga enne, kui me saame kolmanda küsimuse juurde minna, on siin küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud esimees! Ma tunnen, et tegelikult see absoluutselt ei olnud kohane peaministri poolt, et kui mina räägin muredest Rail Balticu koha pealt ja Eesti inimeste muredest, siis tuua koheselt paralleel Kremli jutupunktidega. Ja see oli suunatud ju ka Läti kolleegile, kes töötab ka Lätis ja tuli külla ja rääkis korruptsioonivastases erikomisjonis oma murest. Ma palun tulevikus sellistest väljaütlemistest pigem hoiduda! See kindlasti ei ole kohane.

Aitäh! Ma saan seda ainult osaliselt lugeda protseduuriliseks küsimuseks, sellepärast et mina kuulsin peaministri vastuses pigem palvet selle teemaga tegeleda viisil, mis aitaks seda projekti eest vedada. Seetõttu mul on seda väga keeruline siin küll kuidagi protseduuriliseks küsimuseks lugeda. 

Aga Lauri Laats, küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Mul on küsimus teile. Kas on kohane tõesti sildistada? Selle palve juures oli tegelikult ka ju sildistamine ja mingisugune väite edastamine, mis ei vasta tõele. Väide oli see, et üks erakond, kes parasjagu küsis, ehk siis Keskerakond, on selle Rail Balticu vastu. Ei ole! Meil on lihtsalt mure selles, et see projekt on väga suuremahuline. Me oleme jälginud, kuidas see projekt tegelikult ei edene. Seda projekti on tegelikult lükatud kogu aeg ju edasi. Ma kõike seda ajalugu ei hakka praegu rääkima. 

Ja nüüd on selline olukord, kus tegelikult Keskerakond juba aasta aega tagasi juhtis tähelepanu, et kuna lätlastel ei ole jõudlust – mis tuligi välja –, peaksime siinsamas Riigikogus moodustame erikomisjon, nagu lätlased. Seda ka Riigikogu ei toetanud. Ehk siis ei jääks valet muljet: me tahame lihtsalt juhtida tähelepanu peaministrile, et meil on probleem, ja selle probleemiga tuleb väga konstruktiivselt tegeleda. Kui vaja, siis tuleb ka nii-öelda läbirääkimisi pidada ka lätlaste ja leedulastega, et saadagi mõistlik lahendus sellele projektile. Vastasel juhul, nagu eile taristuminister ütles, ostame rongid ja niikaua, kuni lätlased selle asja valmis ei ehita, hakkame sõitma Läti piirini. Vaat seda me ei taha!

Aitäh! Jälle te lähete sisusse ja te eeldate, et ma peaksin hakkama nüüd siin kuidagi mingisuguseid sisulisi kommentaare andma. Kui te tahate sisulist kommentaari, siis palun, ma võin teile anda. Ma tunnen väga hästi ka Andris Kulbergsi isiklikult ja ta on väga tugev Rail Balticu toetaja, ja tema huvi on see, et Rail Baltic ehitatakse õigeaegselt valmis. Ehk siis selles mõttes ma usun, et me kõik oleme seda meelt, et me leiame, et see projekt on Eestile vajalik. 

Ja peaminister sildistanud minu hinnangul oma vastuses mitte kedagi, vaid ta esitas palve, et juhul, kui me seda teemat käsitleme, et me käsitleksime seda siis tõesti viisil, mis aitaks seda projekti edendada. Ja ühtlasi on see ju kolme Balti riigi projekt. Aga nagu ma ütlesin, veel kord, et te soovite mult saada sisulisi vastuseid. Ma ei saa teile neid anda. 

Head sõbrad! Tõepoolest, protseduuriline küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Teeme selle siinkohal selgeks ja läheme edasi, sellepärast et meil on infotunnis veel 14 küsimust ja neid küsimusi selliselt kasutades me ei jõua küll mitte kuskile. 

Helle-Moonika Helme, ma ei võtaks teie protseduurilist küsimust lihtsal põhjusel, et siin on Helir-Valdor Seeder, Varro Vooglaid, Raimond Kaljulaid, kõik on järjekorras. Meil 14 küsimust. Mida ma siin teeme? Katsume küsida tõesti siis, kui on protseduuriline küsimus. 

Helir-Valdor Seeder on järgmine küsija. Küsimus on peaminister Kristen Michalile ja teema on sõnastatud selliselt: "Ligi ja lambad". Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud peaminister, ütlen kohe alguses ära, et mina pean väga oluliseks professionaalsete ametnike tegevust ja olemasolu Eestis, ja õnneks neid professionaalseid ametnikke Eesti riigis on palju. Aga väga halb on see, kui me hakkame vastandama ametnikke ja poliitikuid. Ja ma tsiteerin teid, "kaitseingel" Jürgen Ligit, kes on öelnud: "Riigiametnikke ministeeriumides ja muudes asutustes on umbes 3000, kes tegelikult hoiavad seda riigi kvaliteeti üleval, sõltumata sellest, missugused lambad valitakse lõpuks Riigikokku ja pannakse valitsusse." Ja ma ei ole kuulnud teie hinnangut selle väljaütlemise kohta.  

Ja mul on küsimus, et kas teile on teada, kes on need lambad, kes on pandud valitsusse? Need saavad olla ainult Eesti 200 ja Reformierakonna ridadest, sest ainult need kaks erakonda moodustavad valitsuskoalitsiooni. Olge hea, avalikustage. 

Teiseks: või on see hinnang valijatele, et nad on valinud lambad Riigikokku, või midagi kolmandat?  

Ja mina mäletan, et teie olite üks aktiivsetest hindajatest, kui siin ühe teise erakonna liikmed andsid meil tunduvalt vähem reljeefseid hinnanguid naaberriigi poliitikute kohta. Aga olete jätnud nüüd oma parteikaaslase hinnangu oma riigi erinevate poliitikute ja valitsuseliikmete kohta hinnangu andmata. Teil on see võimalus nüüd siin parlamendi ees seda teha. 

Aitäh! Ma korra kasutan 20 sekundit vastamisest teile. Ma vaatasin vahepeal järgi lihtsalt, viidates, et ka näiteks Tunne Kelam on viisakalt kirjutanud, et vastusseis Rail Balticule on vesi Kremli veskile. Nii et ma soovitan vaadata seda järgi. Ja ei pea tõlgendama, mida ma olen öelnud. Ma olen palunud mitte sellesse vankrisse istuda – igaüks ise otsustab. 

Ja seda entusiasmi Rail Balticu ehitamise puhul – ma siiski meenutan, et keskerakondlasest taristuminister Taavi Aasa ajal järsku sai aastast neli. Nii et saate temaga …

Härra peaminister, vastake nüüd palun Helir-Valdor Seedri küsimusele! 

Nii, aitäh!

Ja nüüd tulles Helir-Valdor Seedri küsimuse juurde – Jürgeni väljaütlemisi saab kommenteerida Jürgen ise. Seda esiteks. 

Teiseks, parlamenti – ma loodan, ma vist ei eksi, aga – ma arvan, et ta vist on enim valitud saadik vist, kõige pikema staažiga siin saalis. Me võime olla siin veel mõned, kellel on seda staaži piisavalt, et me jõuame talle ühel päeval kannule. Aga küllap ta oskab ise kommenteerida, mida ta sellega mõtles. 

Mina isiklikult arvan ka, et sõnakasutus peab olema korrektne. Ametnike ja poliitikute vastandumine minu meelest on kulunud, lame ja kindlasti ajast ja arust mõtteviis, sest liiga palju on neid, kes ilmuvad ekraanile ja kelle ainukene sõnum on sellest, et Eesti riik on milleski süüdi või poliitikud on milleski süüdi, suutmata isikustatult öelda, mida keegi täpselt kuskis tegi. 

Ja ka Jürgenile samamoodi, et ega kui tal on etteheide kellegile tema vaimsete võimete, käitumisviisi või sõnastuse osas, siis ta peaks tegema seda otse ja nimeliselt. Nii ongi kõige parem.

Aitäh!

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ega ma nüüd vastust ei saanud, aga ma loodan, et te kuluaarides avaldate need nimed. Huvitav on see, et teiste erakondade poliitikute väljaütlemisi olete valmis kommenteerima, aga enda erakonna poliitikute oma mitte. Loomulikult me suhtleme ka Jürgen Ligiga otse.

Aga mu teine küsimus puudutab ka ametnikke. Ma vaatan päevakorda: valitsuse algatatud eelnõud, mida Riigikogu arutab, ja kõik see on läinud väga loosunglikuks. Loen, seletuskirjad algavad järgmiste lausetega: "Eelnõuga vähendatakse bürokraatiat ja halduskoormust." Ja nii edasi. Järgmine eelnõu: "Eelnõu eesmärk on vähendada nii ettevõtjate kui ka eraisikute halduskoormust." Ja nii edasi. Järgmine seaduseelnõu: "Seadusemuudatusega vähendatakse looduskaitse bürokraatiat ja halduskoormust." Ja nii edasi. Seda loetelu võib väga pikalt jätkata. 

Nüüd lähen riigikontrolöri hinnangute juurde, kes ütleb, et kui algul kärbitakse ja pärast antakse raha juurde, on tema sõnul ebaselge, kas kärbe tegelikult leidis aset või mitte. Jällegi loosunglikkus. Me teame, kuidas riik või praegune valitsus seda kärbet ellu viib: kuskilt midagi kärbitakse, seda võimendatakse meedias ja ajakirjanduses ja pärast tegelikult pannakse suurem summa asemele. Riigikontroll on juhtinud veel tähelepanu, et kui kõrvutada selle aasta riigieelarve seaduse lisa, milles on lahti kirjutatud tööjõukulud, majanduskulud ja muud toetused, mis olid kärpe eesmärgina seatud, ning võrrelda neid kärpebaasiga, siis oli kärbitud eelarve nende kulude osas 155 miljoni euro võrra suurem kui eelnev eelarve. 

Ja nüüd selles kontekstis, kus te olete kokku leppimas või kokku leppinud, et te vähendate ametnike arvu 20% võrra, on minu küsimus, kas see ka tegelikult toimub. Ja mida tähendab 20% ametnikest? Kas see on sellest 3000-st, millest Jürgen Ligi räägib, või ka töölepingu seaduse järgi ametnikest, kümnetest tuhandetest, või veel millestki muust? Et oleks selge, keda te tegelikult kärpima hakkate ja kus see riigi kärpekoht siis tegelikult on.

Aitäh! Päris mitu erinevat küsimust. Esiteks kõigepealt kokku lepitud avaliku sektori kärbe 10% kolme aasta peale kehtib. Erand on pensionid, mida me ei kärbi. Seda ma olen korduvalt öelnud. Teiseks õpetajad, kolmandaks kaitsevõime ja neljandaks sisejulgeolek. Aastatel 2025–2028 kärbime kokku 1,4 miljardit, mille sees on ka juba eelmiste valitsuste tehtud otsused. 

2025. aasta eelarves tööjõu majandamiskulud vähenesid 1%, veidi peale, ja võib-olla võrdlusena on hea hinnata, et eelarve kasv on väiksem kui majanduskasv. Kasvanud on riigikaitsekulud 9,3% ja sotsiaalkulud 7,6%. See tähendab, et ülejäänud riigieelarve kasvas vaid 1,9%, alla 2%. Võrrelge majandusega siis ja majanduse mahu kasvuga. Valitsemiskulud, olgu öeldud, esimest korda pärast suurt majanduskriisi, finantskriisi lähevad allapoole. Vahepealsetel aastatel on need numbrid olnud ainult positiivsed. Meenutusena, ka teie olete vahepeal valitsuses olnud. 

Nüüd avaliku sektori töötajaskonna muutused. Siin on tõepoolest levinud erinevaid veidraid müüte. Kirjutas Raul Eamets, kuidas avaliku sektori kasv oli 10 000 inimest. Selle on valeks tunnistanud nii Delfi kui Äripäev. Ei vasta tõele. Kasvas kokku 155 teenistuja võrra, neist kohalikes omavalitsustes 117, riigiasutustes 38. Politsei- ja Piirivalveametisse lisandus 55, Kaitseväe koosseisu 138. See tähendab seda, et mujal riigiasutustes vähendati 155 teenistujat. Nii et kahjuks ei läbinud see faktikontrolli ei ühes, teises ega kolmandas kohas. 

Ja nüüd edasi. Meie eesmärk, nagu te lugesite eelnõude sissejuhatustest väga õigesti, aitäh teile selle eest, on täpselt see, et vähendada halduskoormust ja erinevat koormust nii era- kui ka avalikus sektoris. See tähendab, et seda tööd, mida me Eesti riigi tippettevõtjatega oleme koos alustanud, valitsus.ee leheküljel saate juba vaadata, seal on jooksev loendur, milliseid norme, kontrolle, erinevaid bürokraatiavälju me maha võtame selleks, et oleks vähem vaja inimesi ametites neid kontrollima. Eesmärk ongi jõuda selleni – ma tean, et see on kõrge eesmärk, hea, kui poolgi sellest saavutame, aga kõrge eesmärk peab olema –, et umbes viiendiku võrra inimesi vähem on ametites sellega tegelema vaja. See kõik sõltub sellest, kui edukad, kui kiired me oleme nende normide vähendamisel, nii et ma loodan ka teilt sellele tuge. 

Ja veel kord, kui on rohkem huvi selle teema vastu, siis valitsus.ee leheküljel on see loendur ilusti. Sealt saab vaadata, mis täpselt on torus, mis on tulemas ja millega tegeleme. Ja anname hoogu juurde.

Aitäh!

Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Mart Maastik. Palun!

Härra eesistuja!

Austatud peaminister, mina puudutan siis oma pinginaabri esitatud küsimuse teist poolt, ehk siis lambaid. Ja teatavasti Saaremaal on üks suuremaid lambakasvatuspiirkondi. Ühtlasi on seal ka lambakogu, mida ma siinkohal kutsun ka teid külastama – ehk sealt saaksite võib-olla nii mõndagi head tarkust, kuidas ka riigijuhtimise juures paremaid otsuseid teha. 

Ja praegu on valitsuses ringlemas haridusministri määrus, kus soovitakse kooliaega ehk siis kooliaja algust, õppetöö algust viia kella üheksale hommikul, mis praeguse määruse kohaselt on nii, et on kell kaheksa, aga võib ka hiljem, siis uues määruses on, et kell üheksa, aga võib ka varem. 

Ja jääb täiesti arusaamatuks, et miks sellise asendustegevusega tegeletakse. Küll aga see toob kaasa küllaltki suuri probleeme, eriti just maapiirkondades, arvestades seda, et koolidel on vaja ka need õpilased on kuidagi kooli saada ja siis need bussid ja transport, nende ümberkorraldamine on seotud väga suurte kulutustega. 

Lisaks, kui te kujutate ette, kui maal õppiv laps peab minema tund aega hiljem kooli, mitte kell kaheksa, vaid kell üheksa, siis ta peab minema eemal kuskil kaugemal keskuses olevasse keskusesse huvialaringidesse, siis kõik see rikub ära ka praegu kehtivad sellised ajalised graafikud. Ja laps lõpuks, kui ta täna jõuab … Ma võin oma tütre, tütarde eeskujul öelda, et nad jõuavad koju kella seitsme‑poole kaheksa ajal, siis nad jõuaksid veel pool tundi või tund aega hiljem. 

Küsimus ongi, et mis on selle muudatuse seaduse või määruse üldse mõte? Miks te tegelete seal valitsuses asendustegevusega, tekitate juurde bürokraatiat ja probleeme?

Aitäh!

Noh, nagu teie pinginaaber – te ilmselt ei kuulnud küsimuse algust, võib-olla kuulsite – ütles, valitsus tegeleb vastupidisega – elu lihtsamaks muutmisega. Haridusministeeriumi määrus, mida haridusminister saatis välja, on ju praegu arutelul ja kooskõlastusel. Ja eks nad siis selle tagasiside alusel seda toimetavad.

Mina saan aru, et see kellaaeg puudutab seda, mis kell vaikimisi algavad koolitunnid, aga iga kool, nagu te täpselt küsimuses osutate, on ju vaba seda otsust tegema. Ja ega kool teebki selle otsuse. 

Vaikimisi väga paljud ühiskonnas tervitavad, et kool algab kell üheksa, mitte kell kaheksa. On koole, kus on vastupidi otsustatud ka juba praegu, kus vaikimisi kell kaheksa peaksid tunnid algama.

Nii et, veel kord, me jõuame tagasi sinna, et iga kool saab selle otsuse ise teha. Haridusvaldkonnas nende nii-öelda ministeeriumi välja pakutud reeglid – ka minu soovitus neile on, et kõik asjad peavad olema võimalikult lihtsad. Koolid on ise pädevad otsustama. Nii et seda saate ehk siis haridusministri käest täpsemalt küsida. 

Ja erinevate lammaste kasutamine – jah, olge ettevaatlik, teie pinginaaber on väga mures selle pärast, kui kuskil Riigikogus keegi kedagi lambaks nimetab.

Aitäh!

Suur tänu! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Tänane neljas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teemaks on kaamerate võrgustik. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Te kindlasti olete kursis, lugupeetud peaminister, et 23. aprillil avaldati Eesti Ekspressis Madis Hindre artikkel, mis kannab pealkirja "Andmebaas, millest ei teadnud ka peaminister: kaamerad salvestavad iga kuu 20 miljonit autonumbrit". Raske on uskuda, et te peaministrina sellest ei teadnud, just nagu on raske uskuda, et sellest ei teadnud siseminister Lauri Läänemets või ka justiitsminister Liisa Pakosta. Aga tõsiasi on see, et tõesti, aastaid tagasi juba on selline võrgustik üles ehitatud, seda on aastaid opereeritud, ja nagu öeldud, 20 miljonit pilti tehakse Eesti teedel liiklevatest autodest keskmiselt kuus. Jutt ei käi siin õiguserikkujate ülespildistamisest ja nende autonumbrite andmebaasi salvestamisest, vaid lausalisest salvestamisest: kõik inimesed, kes kaamera alt läbi liiguvad. Ja väidetavalt neid kaameraid on kokku 175. 

Eilsel õiguskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni ühisistungil kinnitasid nii Õiguskantsleri Kantselei kui ka Andmekaitse Inspektsiooni esindajad, et selliseks praktikaks puudub õiguslik alus. Andmekaitse põhimõtetest lähtuvalt peaks see olema seadusesse kirjutatud, et niisugust asja tohib teha ja et sellisel viisil tohib andmeid koguda, ja peaks olema seaduse tasemel sätestatud mitte ainult alus, miks pildistatakse, vaid ka isikuandmete koosseis, mida kogutakse, võimalus kogutud andmetega tutvuda ja hoiustamise aeg ehk see, millal need hävitatakse. Mitte midagi sellest seaduses sätestatud ei ole. 

Nüüd, teie valitsuse tunnustuseks – nagu öeldakse: give credit where credit is due – tuleb öelda, et siseminister Taro täna teatas, et selle kaamerate võrgustiku kasutamine peatatakse vähemalt seni, kuni on loodud selleks õiguslik alus. 

Aga mina tahaksin teie käest küsida, et kas sellega asi piirdubki, kuigi ühiskonnas pole mingit arutelu olnud selle üle, kas me üldse tahame sellist ühiskonda. Lihtsalt nüüd hakatakse asja seadustama. Või peaksime me sisuliselt vaatama otsa ka küsimusele sellest, kas üleüldse see on hea mõte sellist süsteemi rajada?

Aitäh, hea küsija! Ma meenutan, et jah, päev või paar päeva pärast seda, kui küsiti selle andmebaasi kohta, ütlesime sama, mida Andmekaitse Inspektsioon oma järeldustes või vähemalt esialgses positsioonis on öelnud. Ehk et peab olema pilt selge, et mida siis avalikus ruumis, milliseid andmeid kogutakse, kes pääseb neile juurde, kuidas see on reglementeeritud, kuidas jääb nendest juurdepääsudest jälg maha, kuidas seda hiljem kustutatakse, kes teostab kontrolli selle üle, ja väga palju muud. 

Eesti politsei usaldusväärsus on väga kõrge, ja põhjendatult. Nad teevad head tööd. Selleks et selliste andmete, kaamerate kasutus oleks avalikus ruumis selge, siseminister otsustas, et see andmete nii-öelda numbrituvastuskaamerate kasutamine peatatakse ja sellele luuakse selge õiguslik alus ja debatt. Ma arvan, et see on mõistlik. 

Vastus sellele, millist viisi, kui palju, mille jaoks me tehnoloogilisi lahendusi saame kasutada – sest meil ei ole mõtet salata, et nad on praktikas ka igapäevaselt eluliselt kasutuses nii raskete kuritegude jaoks kui ka iga päev kuskile parklasse sõites ja nii edasi –, kuidas me neid kasutame, saabubki sellesama õigusliku raamistiku debati käigus. Jah, Madis Hindre loos on ka kirjas, et seesama kaamerate võrgustik on meil juba aastast 2009, kui ma ei eksi, mälu järgi ütlen, loodan, et ei eksi aastaga. Läbi aastate ilmselt jah ei ole valitsust kuidagi sellest teavitatud või siseministreid. Eks te peate oma pinginaabri Martin Helmegi käest küsima, kas teda teavitati, või Mart Helme käest, kas teda teavitati sellest. Aga jah, peaministri tasemel selliseid projekte või süsteemi ei ole arutatud. Aga ma arvan, et ongi väga õige, et parlamendis nüüd tuleb debatt selle üle, millised reeglid selliste andmebaaside jaoks peavad olema. Ja ma arvan, et eesmärk on ühiskonna mõttes legitiimne. Kui sa kasutad juba olemasolevaid tehnilisi vahendeid, ütleme, maja küljes olevat kaamerat selleks, et tuvastada, kes mida tegi, eriti kui tegemist on raske kuriteoga, ma arvan, et ühiskond seda mõistab. Aga sellel peavad ka olema reeglid. Täpselt see, et on selge, kes saab milliseid andmeid, kuidas neid kasutatakse, kuidas on tagatud privaatsus, kuidas jääb jälg maha ja kuidas hiljem need andmed kustutatakse, kui tegemist ei ole sellele koosseisule vastava teoga. 

Nii et see on nüüd Siseministeeriumi ja AKI ehk Andmekaitse Inspektsiooni välja pakkuda ja siis juba seadusandja – täitevvõim teeb oma eeltöö – debateerida. Seejärel saame seadusliku baasi, ühiskondliku debati selle kohta. On selge, et elektroonilisi vahendeid me iga päev järjest rohkem kasutame ja andmeid ja jälgi maha jätame. See lihtsalt peab reguleeritud olema.

Suur tänu! Varro Vooglaid, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur tänu! Algatuseks olgu öeldud, et ma rääkisin Mart Helmega sellest küsimusest ja tema ütles, et kui tema oli siseminister, siis PPA poolt käidi talle rääkimas võrgustiku ülesehitamise plaanist, aga väga selgelt räägiti sellest, et fikseeritakse ainult õigusrikkumisi ehk kiiruse ületamist. Jutt käis sellistest kaameratest ja sellisest praktikast. Ja tema ütles väga selgelt, et tema tunneb ennast petetuna, et talle ei räägitud asjadest ausalt, olgugi et sel ajal juba ehitati sellist süsteemi üles. Ei olnud juttu sellest, et on lausaline salvestamine, kõik autod, mis kaamera alt läbi liiguvad, pildistatakse üles, mis on iseenesest juba väga tõsine küsimus. 

Aga edasi. Minu arvates on selline olukord täiesti kohatu õigusriigi põhimõtte vaatepunktist, et kõigepealt aastaid avalikkuse eest varjatuna ehitatakse sellist süsteemi üles ja seda hakatakse kasutama, kogutakse selle kaudu massiliselt kümneid ja sadu miljoneid pilte Eesti teedel liikuvatest autodest. Ja kui see lõpuks avalikkuse ette tuleb, siis selle asemel, et hakata arutama, kes vastutab ja kuidas selle eest, et ilma õigusliku aluseta on sellist asja avalikkuse eest varjatuna tehtud, ainuke küsimus, mis lauale justkui jääb, on see, et noh, mis seal siis ikka, eks siis kirjutame seadustesse kohase õigusliku aluse ja liigume sama asjaga edasi. Minu meelest see ei ole kohane! 

Ja kui ma Igor Taro käest küsisin päev enne seda, kui ta kinnitati siseministriks õiguskomisjonis sellise asja kohta, selle võrgustiku kohta, siis tema ütles, et temale teadaolevalt ei ole niisugust kaamerate võrgustikku ja tema seda ei toetaks, kui ka sellist asja kavandataks. Nüüd selgub, et see on olemas, see on aastaid olnud töös, sellega massiliselt infot kogutud. Ja siis võiksime öelda, et kui tema seda ei toetaks siseministrina, siis tuleks hakata seda süsteemi lammutama. 

Siit on minu küsimus ka teile peaministrina. Loomulikult, küsimus lõpuks taandub sellele, millise õigusliku aluse siis Riigikogu kavatseb sellele asjale luua või mitte luua. Aga mis on teie enda seisukoht? Kas me peaksime liikuma edasi sellise jälgimisühiskonna mustrite süvendamisega või peaksime keskenduma praegu küsimusele sellest, kes vastutab selle eest, et niisugune massiline jälitussüsteem, jälgimissüsteem on ilma õigusliku aluseta üles ehitatud?

Ma arvan, et mõlemale küsimusele saame vastuse. Täna ju Andmekaitse Inspektsioon, kelle vaatest või hoiakust riik saab lähtuda, teeb oma raportit. See raport, ma loodan, jõuab varsti valitsuseni, jõuab ka parlamendini. Ja hilisemas debatis meil ei ole mõtet panna pead liiva alla, öelda et me ei pea reguleerima seda, kuidas parklates on andmeid kogutud, kes kellega kuhu parkima läks, või kes millise poe juurde läks, või kuidas avalikus ruumis on kaamerad paigutatud, kuidas andmeid kogutakse. Eestis on kümneid ja sadu ja tuhandeid andmebaase, mis kogu aeg töötavad reaalajas, sest veel kord, nagu bensiinijaamagi minnes, moodsamates ilmselt saab juba kaamera, numbriga, saad arve makstud ja edasi sõita. 

Kõik need süsteemid peavad olema reeglite alusel kirjas – kes, kuidas haldab neid süsteeme, milline on nendele süsteemidele juurdepääs, kuidas andmed saavad kasutatud. Kas keegi saab neid huvi pärast vaadata? Seda ei tohi olla! Peab olema põhjendatud juurdepääs. Ja hiljem need andmed peavad kustuma.

Samamoodi on ka politsei käsutuses olevate numbrituvastuskaameratega. Kas need jätkavad sellisel kujul? Kas neid kasutatakse raskete kuritegude jaoks, nagu öeldud? Need näited, mis politsei on toonud, on ikkagi kas organiseeritud kuritegevuse või lastevastase kuritegevuse avastamise jaoks olnud. Ja ma arvan, et ühiskonna jaoks, raske kuritegevuse jaoks selline moodsate andmete kogumine ja kasutamine on mõistetav. Aga ei ole mõistetav, kui ei ole selgeid aluseid, mille alusel keegi pääseb neile juurde. Ja ma ei väida, et täna ei ole. Ma ootan ära selle lõppraporti. 

Ma arvan, et siseminister käitus õigesti praegu seda peatades. Ja seejärel, kui on selge, millised tuleviku alused peavad olema, siis mina soovitaks küll nii valitsusel kui parlamendil siiski seada reeglid, millisel kujul avalikus ruumis on võimalik andmeid koguda ja jälgida nii palju kui võimalik, et vabadus oleks tagatud, inimeste privaatsus kui tähtis õigus oleks tagatud, ja see tasakaal raskete kuritegude avastamisel oleks ka olemas.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse võimaluse saab samuti Varro Vooglaid. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu teile, esimees! Teate, ma kordan mingis mõttes oma eelnevas küsimuses esitatud küsimust just seonduvalt selle vastutuse aspektiga. Te olete sageli kasutanud võimalust minu küsimustele vastates rõhutada, et meil on ikkagi erinevad väärtused, ja eks see nii olegi, ja nii edasi.

Vahel on jah.

Aga ma usun, või vähemalt tahan loota, et selles küsimuses meil ei ole erinevad väärtused, et õigusriikluse põhimõte on ikkagi oluline. Ehk et riigivõimu, nagu põhiseaduse § 3 ütleb, tohib kasutada teostada üksnes kooskõlas põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seadustega. Ainult nende alusel, põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. 

Nüüd, kui on selgunud nii Õiguskantsleri Kantselei kinnitusel kui ka Andmekaitse Inspektsiooni kinnitusel, et see kaamerate võrgustik on üles ehitatud ja seda on opereeritud massiliselt kodanike kohta informatsiooni kogumiseks ja salvestamiseks ja töötlemiseks ilma õigusliku aluseta ehk ebaseaduslikult, siis see on ju õigusriikluse põhimõttega selgelt vastuolus. Teie olete jurist, mina olen jurist, ja ma väga tahaksin eeldada, et me mõlemad jagame seda väärtust, et õigusriikluse põhimõte on oluline. Kui me seda mõlemad jagame, siis oleks ju elementaarne, et tõstataksime küsimuse ka sellest, kes vastutab selle massiivse ulatusega õigusrikkumise eest. Kes ja kuidas vastutab? 

Sellepärast, et kui reaalset vastutust niisuguste massiivse ulatusega õigusrikkumiste eest järgne, siis pole ju bürokraatidel mitte mingisugust sellist, kuidas öelda, motivatsiooni kehtivast õigusest kinni pidada. Jah, rikkusime seadust, tegime, mis tahtsime ja tuli välja. Mis siis ikka, siis ütleme, et teeme õigusliku aluse. Teeme asja korda. Senine praktika, selline senine ebaseaduslik praktika jääb sisulise hinnangu ja tähelepanu ja sanktsioonita. 

Nii et minu küsimus nüüd veel kord teile on see, kas te leiate nagu minagi, et PPA-st peaks keegi võtma selle eest vastutuse? Kas Siseministeeriumist peaks keegi võtma selle eest vastutuse, et sellist praktikat on aastaid seadusliku aluseta edendatud?

Aitäh! Nojah, meie vaated väga tihti erinevad, see on küll tõsi. Seda me ei ole kumbki ka eriliselt varjanud. Selles me oleme vist jah, ma arvan, kaunikesti ühel arvamusel, et mis puudutab inimeste põhiõigusi, siis need peavad Eestis olema tagatud. Vabadus privaatsusele on kindlasti põhiõigus, või õigus privaatsusele on põhiõigus. 

Ja avalikus ruumis avaliku võimu tegevused peavad olema selgelt reglementeeritud. See tähendab seda, et Andmekaitse Inspektsiooni ülevaade, hilisem raport sellest või järeldused, millal midagi tehti, kes otsustas, mille alusel, annavad meile ka selle pildi ette, et kes millal mingid otsused tegi. Kui, nagu öeldud, seda kaamerate võrku – ja ma tuginen siin veel kord Madis Hindre kirjeldatule, mul ei ole täpsemat teadmist, hetkel ma ootasin seda raportit – 2009. aastal püsti pandi, siis piiril olevad kaamerad tõenäoliselt on seotud Schengeni alaga, mille vastu ilmselt keegi ei ole. Arusaadav. 

Kohalikule omavalitsusele kuuluvad kaamerad on seotud kellegi teisega. Millised kaamerad selles võrgustikus on? Kuidas neid kasutatakse? Kes on kasutaja? Kes on olnud sellele juurdepääseja? Kuidas see on reguleeritud? Ma tahaksin kõigile neile küsimustele ise ka vastust saada. Ja seejärel tuleb pidada mitut debatti. Mina isiklikult olen tavaliselt paljudes küsimustes tulevikku orienteeritud debatiga, nagu te olete tähele pannud – mitte jääda kinni sellesse, mis on olnud, vaid mis me nüüd edasi teeme. Sest meil ei ole mõtet panna pead liiva alla. Elektrooniliste vahenditega avalikus ruumis – veel kord, poes, bensiinijaamas, eramute juures, kortermajade juures – tegelikult kogutakse neid andmeid kogu aeg. Meil peavad olema selged need reeglid, mille alusel neid kogutakse, kes pääseb neile juurde, millistel tingimustel, ja milline on see kuriteo raskusaste, et näiteks sellesama üle-eestilise numbrituvastuskaamerate võrgustikuga – ja veel kord teadmata täpselt, millised kaamerat sinna kuuluvad – tuvastatakse selle konkreetse kuriteo puhul kahtlusaluseid või võimalikke lahendeid otsitakse. 

Nii et samm sammu haaval, et saame selgeks, millal täpselt midagi toimus, kes mida otsustas, mille alusel see on toimunud. Ja siis saame pidada seda debatti, kuidas tulevikus see on reguleeritud, ja küsida, miks omal ajal, kas siis privaatsus vähem tähtsam, kas muud eesmärgid olid tähtsamad, miks need otsused nii tehti. Aga veel kord, minu jaoks on tulevikku vaatav debatt olulisem, sest minu jaoks üldiselt siiski politsei on Eestis usaldusväärne. Ja ma arvan, et nad käituvad sellisel viisil ka ise teenistuslikku juurdlust alustades, et saada see asi selgeks.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Ka järgmine vastaja on peaminister Kristen Michal. Küsib Riigikogu liige Raimond Kaljulaid ja teemaks on Kaitseministeeriumi juhtimisest. Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Hea peaminister! Nii nagu praegusele valitsusele, nii ka opositsioonile on Eesti kaitsetööstuse areng erakordselt oluline. Ja ma tean, et te olete ka isiklikult, valitsusjuhina sellesse oma aega pühendanud, mille eest me teid kindlasti tunnustame. Ma küsin teie käest olukorra kohta, millest riigikaitsekomisjon sai teadlikuks möödunud nädalal. Nimelt eelmise aasta lõpus võttis Riigikogu vastu kaitsetööstusele vajalikud relvaseaduse muudatused ja need jõustusid esimesel jaanuaril käesoleval aastal. Nüüd on ilmnenud, et selle seaduse kasutamiseks vajalikud rakendusaktid on kaitseministri poolt endiselt kinnitamata. Tõsi, ta on saatnud need nüüd, pärast seda, kui Riigikogus tema poole pöörduti, kiirelt kooskõlastamisele, aga selle kooskõlastamise tähtaeg on alles maikuu lõpu poole. Nii et alates seaduse vastuvõtmisest siin majas on kaitseminister ligi kuus kuud viivitanud rakendusaktidega. Mu küsimus on see, et… ma tean, et hiljuti suunati ka teie vastu teatud kriitikat seoses meie abiga Ukrainale, mis samuti on seotud Eesti kaitsetööstuse arendamisega. Ma tean, et te pidasite seda kriitikat väga ebaõiglaseks. See on teie õigus, aga ma ütleksin nii, et antud juhul võib rääkida sellest, et kaitseministeerium, kaitseminister oma uimerdamisega vedas teid alt. Minu küsimus on see, et meie austatud kaitseministrile, ma isegi ei oska siin praegu kokku lugeda, kui palju neid kollaseid kaarte tegelikult kogunenud on erinevate teemadega seoses. Millal peaminister näitab kaitseministrile punast kaarti, küsib temalt kas lahkumisavaldust või viib tema ametist vabastamise avalduse Kadriorgu presidendile? Aitäh!

Aitäh.

Algas sümpaatselt ja siis lõppes dramaatiliselt, nagu ikka. Hästi konstrueeritud, õnnitlen. Aitäh kõigepealt komplimendi eest. Ma teen komplimendi vastu, et kõik, kes tunnevad huvi Eesti kaitsevõime vastu ja tahavad seda tugevdada, olenemata, kas nad on parajasti opositsioonis või koalitsioonis, teevad minu meelest õigesti. Seda huvi tuleb jätkata ja kui nööpnõel on õigesse kohta torgatud, on sellest kindlasti kasu. Seda esiteks. Minu hoiak on selline, et valitsus, mille eest ma saan ise vastutada ja milles ma olen ise osaline, peab liigutama võimalikult kiiresti sellistes asjades, milles me saame seda teha. Sellega ma olen nõus. Relvaseaduse rakendusaktide puhul, õnneks on nad nüüd kooskõlastusringil, on see hea hoiak. Kaitseminister on ka ise selgitanud seda, et tegemist oli õigusaktidega, mis venisid ametkonna poolt. Ametnikud ka ise on avalikult kirjeldanud, et nende tõttu lükkusid edasi või venisid veidi rohkem, kui peaks, kuna nende väljatöötamine nõudis väga spetsiifilisi teadmisi, tehnilisi ja inseneriteadmisi. Näiteks relvatehasele nõuete kehtestamisega, kaitsetööstuse toodete arenduse käitlemisega ja relvaliikide komponentide, relva osade, oluliste osade määratlemisega. Seetõttu ma arvan, et võib-olla nad otsisid korrektsust. Aga korrektsuse otsimine, mis ei ole iseenesest halb, käis aja arvelt ja kindlasti oleks võinud seda teha kiiremini. Nii et kui sellele on tähelepanu juhitud ja asjad liikuma on hakanud, võime lugeda seda igal juhul heaks tulemuseks. Küsimuse teises osas, jah, ma pidasin ebaõiglaseks, et suur meediaväljaanne pani pealkirjaks Null eurot ja Eesti on käpuli, või kuidas iganes, midagi sellist. Ma ütleksin ilusti. Võin viidata iseendale, et isegi kui peaminister on parajasti oinas või lammas, ükskõik mis, see ei tähenda seda, et Eesti on käpuli. Ma ei ole kunagi nõus pealkirjaga, et Eesti on käpuli. Eesti on Ukraina kõige suurem aitaja inimese kohta. Eesti inimesed on suure südamega, Eesti ei ole kunagi käpuli. Ja seetõttu seda kirjeldust ma ei pidanud õiglaseks. Isegi kui mõned sammud on astutud nii, et kellelegi ei meeldi. Ma saan aru, et selle loo alltekst oli, et miks Eesti aitab Ukrainat niimoodi, et läbi Eesti kaitsetööstuse toodangu me aitame Ukrainal vabadusvõitlust pidada. Aga see on poliitiline valik. Seda võib kritiseerida, võib kirjutada juhtkirja või pealkirja, et peaminister eksib, et Eestis on vaja kaitsetööstust arendada selleks, et Ukrainat aidata ja oma kaitsevõimet tõsta. Ma olen selle kõigega nõus, aga pealkiri, et Eesti on käpuli, midagi tehtud ei ole? Jah, ma pean seda Eesti rahva suunas solvavaks.

Suur tänu!

Ja, Raimond Kaljulaid, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, aitäh!

Härra peaminister, see kompliment oli selles mõttes siiras, et ma arvan, et see ongi õige, et me kaitsetööstusesse oma energiat ja aega paneme erakondadeüleselt. Ma arvan, et see on tähtis valdkond. 

Eks mul elus on au olnud tunda mitut peaministrit ja eks ma natuke saan aru, kuidas see info jõuab ka teieni. Ja praegusel juhul see on hea näide sellest, kuidas siis teile on seda viivitust selgitatud. Ja peaminister ei peagi kõiki detaile teadma, aga ma lihtsalt, ma tutvustan teile nagu kõige olulisemat.

Nimelt, kui valitsus eelmise aasta suvel tõi selle eelnõu siia Riigikokku, siis lisas ta sinna juurde rakendusaktide kavandid. Tõsi, need olid täielikud visandid, seal sisu praktiliselt ei olnud. Aga valitsus ise ja kaitseminister ise oli endale seadnud nende rakendusaktide jõustumise tähtaja. Ja selleks tähtajaks oli pandud riigikogule esitatud infos, läbi kõigi lugemiste, seda ei muudetud, 1. jaanuar käesoleval aastal. Ehk siis tegelikult ministeerium tõi siia selle eelnõu teadmisega, et need rakendusaktid jõustuvad samal ajal seadusega.

Veel enam – see teema ei tekkinud ju mitte eelmisel suvel, vaid väljatöötamiskavatsus oli ju jaanuaris 2024. Tegelikult praegusel hetkel on kujunenud olukord, kus kaitsetööstusele ülikriitiliste kiirete muudatuste menetlemiseks on kaitseminister võtnud poolteist aastat aega. Poolteist aastat!

Te teate väga hästi, te viitasite siin Ukrainale – Ukraina näiteks oma droonitootmises uuendab seda droonitehnoloogiat praktiliselt iga paari kuu tagant. Ja pange nüüd siia kõrvale – need ei ole kusjuures tegelikult nii keerulised asjad. Kui te loete neid rakendusaktide kavandeid, mis on teil eelnõude infosüsteemis, siis selle taha ei ole võimalik pugeda. 

Aga mis kõige olulisem: kaitseminister on ise endale seadnud tähtaja, 1. jaanuar, ja on sellest 133 päeva praeguse seisuga üle. 133 päeva! See on lubamatu.

Mis te teete, härra peaminister?

Aitäh! Selle informatsiooniga varustatuna pean õppe-kasvatusliku vestluse oma kaitseministriga. 

Mina olen tegelikult ka samal positsioonil, et aeg on piiratud. Aeg on praktiliselt inimeste ja valitsuste kõige kallim vara – mitte sellepärast, et tulevad valitsused või valimised ja valitsused vahetuvad –  seda ka. Aga see, mida sa selle ajaga teed, ja kõige olulisem ongi kõige tähtsam. 

Ja kaitsetööstuse arendamine – tegemist on ju Eestis ühe kõige kiiremini võib-olla või uusi võimalusi otsiva kaitse- või, vabandust, tööstusharuga praegu – on kogu valitsuse pingutus, nagu me pingutame selle nimel, et me saaks paika, kuhu tulevad kaitsetööstuspargid; nagu me otsime rahastust majandus-tööstusministri valdkonnas; nagu me muudame reegleid selleks, et kaitsetööstus saaks kiiremini kasvada. Me oleme valitsuses ka korduvalt seadnud tähtaegu. Ise pean ühendust Kaitsetööstuse Liiduga, pean kaitsetööstuse ettevõtetega ühendust just sellesama asja jaoks, et see selline, kuidas öelda, nööpnõel oleks selles kohas, et asjad saaks tehtud. 

Ja loomulikult minule ei tee vähimatki rõõmu, et, ma ei otsi ka õigustust selles. Kui asjad ei ole õigel ajal tehtud, siis tuleb öelda, et nad ei ole õigel ajal tehtud. Teinekord tuleb kiiremini teha. Nii et me kindlasti vestleme sellest ja selgitame välja. Sest praegu on ametnikud ise öelnud, et see on nende viga, nad on avalikult ka seda tunnistanud, aga sellest võiks siis nii palju õppida, et järgmine kord sellist viga ei tehta, tehakse asjad kiiresti.

Aitäh!

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Reili Rand. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Ma ikka nüüd ei saa hästi aru. Kui te heale kolleegile Raimond Kaljulaidile vastasite, ütlesite, et valitsus peab võimalikult kiiresti liigutama, mis puudutab meie riigikaitse tugevdamist. Relvaseaduse muutmiseks kaitsetööstuse võimestamiseks vajalike muudatuste tegemiseks ja jõustamiseks on kaitseministril kokku vaja olnud vähemalt poolteist aastat ja ma saan aru, et sellega läheb veel aega. See on ilmselgelt liiga pikk aeg, arvestades nii julgeoleku olukorda kui ka seda, mis tempoga liiguvad näiteks meie naaberriigid, võtame Leedugi siin eeskujuks. Ja see pole ainus küsimus, kus kaitseminister on viivitanud ja protsessid on võtnud väga kaua aega. 

Muidugi, vahepeal on ju valitsus vahetunud, aga kaitseminister on sama ja tema selle valdkonna eest ju selgelt vastutab. Minu küsimus ongi, et kas kaitsevaldkonnas on teie teada veel midagi olulist õigeks ajaks tegemata, mis võib veel välja tulla, või on kõnealune relvaseaduse muudatus ja sellega lubamatult kaua viivitamine, veel mõned varasemalt ilmsiks tulnud viivitamised ja tegematajätmised siiski vaid erandiks.

Aitäh! Kui ma tean, et midagi on ajalises viivituses või asjad on õigeks ajaks tegemata, küll ma seda kaitseministrile ütlen, meie läbisaamine on hea. Ma arvan, et eks ühiskonna, kuidas öelda, võib-olla keskmisest nõudlikum hoiak selle valdkonna suhtes tuleb ka sellest, et see valdkond on keskmisest olulisem praegu. Me kõik ju mõistame, me tahaksime, et kaitsevaldkonnas oleks kõik asjad tehtud, juba kaks aastat tagasi oleks tehtud, mitte isegi eile. Et relvad oleks kohal, varustus oleks kohal, piir oleks välja ehitatud sisevaldkonnas, varjendid oleks kõikidel majadel ja varjumiskohad ka. Kõike ajas tagasi minnes ei saa, iga asi tuleb samm sammu haaval. Kaitsevaldkonnas loomulikult kaitseminister mõistab tempo vajalikkust ja ma arvan, et eeskätt vajab ta toetust, et need asjad kõik õigeks ajaks tehtud saab. Kindlasti mina toetan nii kaitseministrit, Kaitseministeeriumi, Kaitseväge kui ka kaitsetööstusi, et asjad saaksid õigel ajal korrektselt tehtud, ja kui võimalik, kiiremini kui kõigis teistes riikides.

Suur tänu! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Anname siinkohal peaministrile väikese hingetõmbepausi, ta on vastanud siin juba rohkem kui tund ja 10 minutit Riigikogu liikmete küsimustele. Seda põhjusel, et järgmine küsimus on sotsiaalminister Karmen Jollerile. Küsib Riigikogu liige Aleksei Jevgrafov ja teemaks on haiglate infosüsteemid, Tervisekassa lepingud. Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Lugupeetud proua minister! Tervishoiuteenuse osutajatel on praegu kasutusel kokku kaheksa erinevat haiglate ja perearstikeskuste infosüsteemi üle Eesti. Nende ülalpidamine on väga kulukas, süsteemid on ebatervislikud ning mõned neist, nagu ESTER ja Watson, on juba üle 20 aasta vanad. Selline killustatus toob kaasa dubleerivaid tegevusi ning veelgi suuremaid kulutusi arendustele, sealhulgas riigi enda süsteemide pidevatele arendusvajadustele. 

Lisanduv EITHS ehk elektroonilise integreeritud tervishoiuteenuste standardi nõue koormab alamehitatud IT-meeskondi ning ravimeeskonnad on oma põhitöö arvelt sunnitud kõikides haiglates olulise osa ajast tühjendama rohkearvulistele testimistele. Sellist lisanduvat koormust ei suuda haiglad ega perearstid enam taluda. Kokkuvõttes on arstidele ja õdedele üleantav infosüsteem kasutajavaenulik, mistõttu võib kannatada raviasutuste töö kvaliteet ja küberjulgeolek. 

Tervisekassa analüüsi kohaselt oleks otstarbekas liikuda ühtse või koordineeritud lahenduse suunas, loobuda vananenud ligi 20 aasta vanustest süsteemidest ning vähendada märkimisväärselt kulutusi, mis ulatuvad kümnetesse miljonitesse eurodesse. Seetõttu küsin: milline on Sotsiaalministeeriumi plaan haiglate ja perearstide infosüsteemide konsolideerimiseks? Kas ja millal on kavas vabaneda vananenud lahendustest ning kas on plaanis riiklikult koordineeritud ja rahastatud ühtne infosüsteem või keskne platvorm tervishoiuteenuste osutajatele? Ning millal lisatakse adekvaatne kulukomponent Tervisekassa hinnamudelisse?

Aitäh küsimuse eest! Ma olen täiesti nõus, probleem on reaalne. Siinsamas aastal 2018 seisin Riigikogu ees perearstide seltsi esindajana ja tõstatasin muu hulgas ka selle tarkvaraprobleemi. Meil on hetkel koalitsioonilepingus sees – ja tegelikult on ministeerium osa tööst ka alustanud – meditsiinitarkvara kas just konsolideerimine, aga me vaatame üle, mida peaks tegema riik või mida peaks tegema mingi muu sektor. Hetkel on tarkvarasüsteemid kõik erasektoris, on kohati suhteliselt killustunud. See näide, Watson, mis on toodud, ma arvan, et sellel on kasutajaid veel üldse 15 perearsti üle Eesti. See on üks neid süsteeme, mis vajab esmajärjekorras asendamist adekvaatse normaalse IT-süsteemiga. 

Sellega, et IT-süsteemid põhjustavad praegu ülekulu nii Tervisekassale tervishoiurahastuse mõttes kui ka ülekoormust meedikutele, olen samuti nõus. See on üks väga olulisi probleeme, mida me soovime lahendada. Plaanis on hetkel alustada perearstidest, luua mingisugunegi tuumiktarkvara. Riigi tasandil tegelikult üks osa on juba olemas ja tõenäoliselt siis erasektorist ootame selliseid väikseid mooduleid või lisafunktsioone, mida me saame siis edasi anda. Jah, me oleme probleemist teadlikud, tegeleme sellega. Raha on vähe ja peame ka vaatama, kust need ressursid leiame ja mis on kõige prioriteetsem kõigepealt teha.

Suur tänu! Aleksei Jevgrafov, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Hetkel on arstide ja õdede palga kindlustus tagatud kuni 31. detsembrini 2026. aastal. Nüüd olen aga saanud teavet, et järgmisel aastal vähendatakse perearstide ja tervishoiuteenuse osutamise lepingute mahtu kuni 10% võrra. Ma arvan, et see otsus võib otseselt mõjutada esmatasandi tervishoiuteenuse kättesaadavust ning perearstikeskuste jätkusuutlikkust. Aga samuti on teada, et Tervisekassa eelarves on suur puudujääk ning et teie ametiajal tuleb katta kogu Tervisekassa defitsiit mahus 180 miljonit eurot. See tähendab, et ohus võivad olla ka haiglate lepingud Tervisekassaga. Arvestades, et ligikaudu 70% haiglate eelarvest moodustavad tööjõukulud, on põhjust muretseda, et Tervisekassa lepingute vähenemise korral peavad haiglad paratamatult vähendama arstide ja õdede palgafondi. Meditsiinitöötajate jaoks on tegemist ebakindla ajaga, kui puudub selgus palkade ja tööhõive tuleviku osas. 

Soovin küsida, mis saab edasi ajavahemikul alates 2027. aastast kuni järgmiste valimisteni, mil ametisse astub uus sotsiaalminister. Kas see tähendab, et alates 2027. aastast tuleb haiglatel vähendada arstide ja õdede palgafondi, kuna Tervisekassa lepingute mahu vähenemine toob kaasa haiglate rahastuse vähenemise.

Aitäh küsimuse eest! Ja see on tegelikult see küsimus, millele ma vastuse püüan leida selle oma ametiaja jooksul. Ja see on kõige tähtsam küsimus üldse. Kui te tõite välja 10%-lise lepingumahtude vähenemise, siis ma arvan, et see on võib-olla natukene möödarääkimine. Mina ise olen avalikult välja öelnud, et meil on puudu ravirahadest umbes 10%, kuna Tervisekassa näiteks selle aasta eelarve on 2,4 miljardit, natuke üle selle, ja puudujääk on erinevatel aastatel 150–250 miljonit eurot, mis on laias laastus 10%. Ja eesmärk on see, et me korraldame tervishoiu ümber nii, et arstidel ja õdedel oleks parem töötada, et nad saaksid teha tööd paremini ja et patsient ehk tavaline Eesti inimene jõuaks õige arsti juurde õigel ajal. Ja sealt peaks tulema juba teatud määral kokkuhoid. Ja minu eesmärk on see, et me ei peaks tegema nii-öelda pimesi kärpimisi, à la kõikidelt haiglatelt 10%. See oleks absurdne ja ma kindlasti ei ole nõus sellega. 

Kui rääkida töötamisest, siis OSKA raport, mis avaldati mõni aasta tagasi, näitas ka seda, miks tervishoiutöötajad lahkuvad töölt. Ja neil on kaks peamist põhjust ja nende kahe seas ei ole palk. Tervishoiutöötajad tegelikult oma palgaga on enam-vähem rahul, alati võib loomulikult rohkem olla ja alati tervishoiutöötajad on tänulikud, kui nende panust ja vastutust ka tunnustatakse kõrgema palga näol, aga põhilised lahkumise põhjused on: number üks: toksiline töökeskkond, ja number kaks: kehv töökorraldus. Toksiline töökeskkond tähendab seda, et meil on mõned aastad, võib-olla isegi sadu, juurdunud traditsioonid, mis tekitavad või eeldavad hierarhiat tervishoiusüsteemis. Näiteks arst on kõrgem kui õde. Üldiselt tänapäevase juhtimisega osakondades ja haiglates seda hierarhiat enam ei ole, ja me teame, et arstid ja õed töötavad kõik ühtse meeskonnana ja ühtsete eesmärkide nimel. Aga seal on ka muid asju, on konkurents osakonna sees, ja nii edasi. Suured haiglad on võtnud tööle ka spetsiaalsed töötajad, kes tegelevad töökeskkonna muutmiseks turvalisemaks. Ja me teame ka seda, et tervishoiutöötajate läbipõlemise risk on keskmisest kõrgem, kuna töö on emotsionaalne, vastutusrikas. Otsitakse alati võimalusi paremaks vaimse tervise hoidmiseks. Ja teine, kui me rääkisime töö korraldamatusest. See on mure, mis on ka inimestel. Et inimene näiteks saab saatekirja ja satub vale tervishoiutöötaja juurde. Seda olukorda ma soovin lahendada e‑konsultatsioonide rakendamisega, kus inimese tervisemure prioriseeritakse ja ta peaks jõudma õige abistaja juurde, nii et rahul on ka abistaja, sest ta tunneb, et ta saab päriselt aidata.

Aitäh!

Ja lisaküsimuse esitab Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, hea juhataja! 

Lugupeetud minister! Väga paljude inimeste kindlustunne homses päevas on kadunud. Eakad ja toimetulekuraskustes inimesed lähevad poodi, vaatavat letti, näevad neid kas kollaseid või punaseid lipikuid, kus on hind peale joonistatud, ja mõtlevad, et mida ma nüüd siis ostan – kas jupi vorsti, aga tegelikult apteek on kõrval, mul on vaja apteegist midagi osta. Ja ongi selline väga raske valik. See teebki selle kindlustunde, tühistab selle kindlustunde ära.

Mida saab riik teha selle kindlustunde taastamiseks? Sest väga paljud inimesed ja eriti eakad pensionärid on selle riigi üles ehitanud ja seisavad nüüd olukorras, kus elukalliduse tõus sööb ära nende pensionide raha.

Aitäh küsimuse eest! Kindlustunne on üks olulisemaid näitajaid, mis tagab ka meie riigi turvalisuse ja meie elanikkonnakaitse, see on üks meie elanikkonnakaitse alus ja meie kõigi eesmärk on seda kindlustunnet suurendada. 

Me teame, et kindlustunne on vähenenud inimestel ja täiesti objektiivsetel põhjustel. Kui meie idanaaber ründas teist, ühte teist riiki, Ukrainat aastal 2014 ja eskaleeris oma rünnaku täiemahuliseks sõjaks aastal 2022, siis me selle foonil oleme näinud väga suurt kindlustunde langust. 

Sellele eelnesid ka muud põhjused. Oli meile energiakriis, samamoodi idanaabri poolt algatatud, ja COVID-pandeemia, mis on pigem, ma usun, looduslikel põhjustel tekkinud. 

Ja ma mõistan inimeste hirmu, ma mõistan ebakindlust ja me kõik oleme näinud hindade tõusu. Aga tõusnud on eelmisel aastal näiteks ka pensionid umbes 10 protsenti. Meil on kavas vaadata üle toimetulekutoetuste arvutamise määr, et viia ka see kooskõlla inimeste vajadustega. 

Kui rääkida veel eakatest inimestest, siis need inimesed, kes enam ise hakkama ei saa, neid on aidanud hooldereform, mida me siinsamas saalis oleme korduvalt arutanud, kus umbes 1000 inimest on saanud hooldekoduteenusele tänu sellele, et see teenus muutus inimestele finantsiliselt kättesaadavaks. Kui varem oli omaosalus üle 80 protsendi teenuse kogumaksumusest, siis nüüd on ta umbes 50 protsenti. 

Me teeme kõike selle nimel, et kindlustunnet parandada.

Ja kui tuua juurde pered, siis ka peredele loodame tuua koalitsioonilepinguga häid uudiseid, aga seda me avalikustame siis, kui koalitsioonileping on saanud allkirjad.

Aitäh!

Suur tänu!

Ja sellega lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Tänane seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile. 

Küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teemaks on maksud. 

Urmas Reinsalu, palun! 

Aitäh!

Härra peaminister! Läinud nädalal valitsus esitas paketi maksutõusudest parlamendi menetlusse, see tähendab, et püsivalt tõsta 24-le protsendile tulumaks, püsivalt 24-le protsendile käibemaks, juriidilise isiku tulumaksu määra tõsta 24-le protsendile ja erisoodustusmaksu tõsta, ettevõtluskonto maksustamist suurendada. Ja see oli, ma arvan, viimase kahe aasta jooksul suurim otsuste pakett, mis puudutas konkreetselt ühe päeva jooksul tehtud maksutõuse. 

Ja ma usun, et see, et paarist lollusest, mida teie juhtimisel eelmisel aastal tehti, muu hulgas ettevõtte tulumaksu langetamine, ettevõtte tulumaksu kasumi investeerimise maksustamine, loobusite, ma arvan, see ei tähenda mitte maksukoormuse langetamist tulevikku vaadates, vaid tegelikkuses tähendab see seda, et kui vaadata reaalset maksukoormust, siis see paraku järgmisel aastal te tõstate seda selles valguses. 

Aga mu küsimus puudutab automaksu. Ja nagu näha, siis nende autode, aprillikuu seisuga sõiduautode müük on kukkunud 50 protsenti. Selle maksu eesmärgid on … mulle näib, et ka need teie poolt omistatud kliimaeesmärgid ei ole kuidagi realiseerunud, kui vaadata kas või neid nii-öelda autode ostmist sellel aastal, mis puudutab autotüüpi, mida ostetakse. 

Kas ei oleks mõistlik loobuda sellest automaksust? Ma vaatasin, teie seletus praegu, jah, Kliimaministeeriumi esindajad nendes kliimaeesmärkides, mis te olete seadnud, on selles väga kinni. 

Teie see kliimaseaduse eelnõu põhjendab, et vaesemad inimesed – on koostatud selline analüüs – sõidavad rohkem rattaga, et tuleb kasutada rohkem rattateid ehitada, see oleks alternatiiv väiksema sissetulekuga inimestele.

Teate, ma arvan, et tõepoolest inimestel on väga paljuski sundvalikud praegu. Aga kas ei oleks mõtet võtta kätte ja valitsus, kui ta neid kokku lepib, ideid, ütleks, et see automaks tühistatakse? Mul on konkreetne selge ettepanek. Aitäh!

Jaa, aitäh, hea Riigikogu esimees!

Hea küsija, teil on veidi asjad tagurpidi, aga ma loomulikult saan aru, et teie huvides on seda asja sedasi näidata. Tõde sedapidi siiski ei ole. 

Nende muudatustega, mis me parlamenti saadame, lähiaastatel maksukoormus väheneb, võrreldes kehtestatuga, ja inimeste saadav raha kasvab. 2026. aastal, kui me kaotame Isamaa juhtimisel või täpsemalt koostöös Keskerakonnaga loodud maksuküüru, tõuseb tulumaksuvaba miinimum 700 euroni. Kaotame ära ka ettevõtete kasumimaksu, mis oli sotsiaaldemokraatidele ideoloogiliselt südamelähedane, ja kaotame ka esimesest eurost tulumaksu, mis oleks rakendunud, mis on praegu juba seaduses kehtiv 2026. aastast inimestele. See annab hõlpu just väiksema ja keskmise sissetulekuga inimestele. 

Rahas väljendatuna võib-olla kõige lihtsam võrdlus oleks, et keskmise palga, mis on siis veidi üle seal 2000 euro või 2000 euro kanti, teenija võidab 2026. aastal umbkaudu 1500 eurot aastas siis nendest rakendatavast maksumuudatustest, ehk siis juba seaduses olevast esimesest eurost tulumaksu kaotamisest ja tulumaksuvaba miinimumi tõusust 700 euroni. 

Pensionäridele tulumaksuvaba miinimum jääb ka kõrgemaks kui see 700 eurot, olgu seegi öeldud.

Nii et ma kordan teile üle, et te ei peaks elama eksituses. Ma ei tea, kas see muudab teie retoorikat. Ma seda veidi kahtlen, aga siiski faktitäpsus on oluline. Need maksumuudatused ja maksuvaba miinimumi tõus ehk teie tehtud maksuküüru kaotamine, selle tulemus on, 2026. aastal inimesed saavad umbes 1500 eurot rohkem raha kätte. 

Ma olen kindel, et aja jooksul tulevad ka erinevad maksukalkulaatorid, kus igaüks saab vastavalt enda sissetulekule hinnata seda, mida see talle tähendab.

Maksumuudatuste puhul kindlasti on ka tähtis tähele panna, et nüüd, kus me kaotame kasumimaksu ja esimesest eurost tulumaksu, tulumaks ja käibemaks jäävad 24-le protsendile. Jaa, see on tõsi, see võib-olla on kõrgem, kui meile meeldiks, aga kaitsekulud, mis on vähemalt viis protsenti SKP-st, on ka kõrgemad. See tähendab seda, et kaitsekulusid, vähemalt osa neist, katame nendest maksudest ja puudujäävaks osaks, ma juhin tähelepanu, sellest üksiti ei piisa. Võtame ka laenu juurde, et osta neid võimeid, seda relvastust, mida Eestil vaja on. Kaitsekulud Eestis kasvavad samamoodi üle viie protsenti SKPst.

Aitäh! Urmas Reinsalu, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Kuulge, härra peaminister! Mul oli teile konkreetne ettepanek konkreetse küsimusega. Te rääkisite kõigest, aga mitte sellest, mis ma küsisin. Ja mu küsimus oli väga lihtne. See automaksueksperiment on esimestel kuudel osutunud läbikukkunuks. Minu küsimus teile oli: härra peaminister, kas ei oleks mõistlik, nii nagu valitsus tunnistas, et julgeolekumaks on läbi kukkunud ja tühistab selle, ainult paar lõiku jääb kehtima; nii nagu te ise paar kuud tagasi ütlesite, et ettevõtte tulumaksu kasumile kehtestamisele ei ole alternatiivi, surusite selle läbi, nüüd te ütlete, et te loobute sellest, ja mõistlik on rumalustest taganeda, mu küsimus on, et kas samamoodi ei peaks sellest automaksust taganema? 

Jah, see kliimaeesmärkide retoorika, mida te olete ka kliimaseaduse eelnõus öelnud, et vaesemad inimesed kasutavad rohkem jalgratast, rattaga sõidavad, ja kui ehitada rattateid, see otsekui siis, ma saan aru, mõttekäik on, kompenseerib selle automaksukoormuse väiksema sissetulekuga inimestele. Ma arvan, et see on täiesti irrelevantne ja elukauge mõttekäik. 

Ja mis puudutab seda, et te ütlete, et inimestel kas maksukoormus langeb või mitte, siis tõepoolest, teie maksutõusud on läinud ennekõike Reformierakonna maksuküüru projekti teenindamiseks. See on tõepoolest, seda tuleb tunnistada. (Hääled saalis.) Kuid reaalsus on selline, et kui me liidame kokku ükskõik millise sissetulekuga inimestele, ja osadel inimestel ka teie projekti tulemusena efektiivne tulumaksukoormus väiksema sissetulekuga inimestel kasvab, siis nii kaudsete kui otseste maksude puhul loomulikult inimeste maksukoormus kasvab. Te ütlete, et te alandate maksta, see tähendab, enda poolt tulevikus planeeritavaid makse osaliselt jätate ära ja sellest ulatuslikumalt kehtestate neid juurde. 

Siis minu küsimus on teile, härra peaminister, esiteks sellele, et mis te arvate automaksu kaotamisest? On teine küsimus – palju siis aastal 2029 (Juhataja: Teie aeg!) täiendavat maksuraha kokku kogutakse teie vaates riigieelarve strateegia perspektiivis? Öelge see number Eesti rahvale, et saada nelja aasta perspektiivi.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Ükskõik, mida ma teile räägin, teie huvi vist on lugeda enda küsimus ette. See infotund on muutunud selliseks kentsakaks loosungite vahetuseks.

Aga proovime jõuda ühiselt selleni, kes maksuküüru kehtestas. Maksuküüru, mis tegelikult inimesi koormab, kehtestas Isamaa ja Keskerakonna ja vist sotside valitsus. Oleme siiski ausad, lappame ajaloos, vaatame hiljem järgi. See oli Isamaa, Keskerakonna ja sotside kehtestatud, nii et katse omistada seda kellelegi teisele on, noh, jäme faktide moonutamine. Täpselt samamoodi, kui me ei muudaks kehtivaid seadusi – rõhutan: kui me ei muudaks kehtivaid seadusi! –, siis ettevõtte tulumaks ehk seesama ettevõtte kasumimaks, täpsustan, ei kaoks. Jääks esimesest eurost inimeste tulu maksustamine, mille me ju ka kaotame. Ja teie soov, ma saan aru, on jätkata sellesama maksuküüruga, Isamaa, Keskerakonna, sotside ühise maksuküüruga, ehk mitte tõsta inimeste tulumaksuvaba miinimumi. Mina ei ole sellega nõus! Me ei lükka edasi seda, me ei jäta seda kaotamata. Tulumaksuvaba miinimum tõuseb 700 euroni, pensionäridele on see kõrgem. See tähendab seda, et järgmisest aastast keskmise palgaga inimene, keskmise palga teenija võrreldes selle aastaga saab umbes 1500 eurot ligikaudselt rohkem raha kätte. 

Sellest olulisem isegi on see, et maksusüsteem saab jälle lihtsaks ja ühetaoliseks. Möönan, ja ma olen seda ka korduvalt avalikult öelnud, maksukoormus võiks olla madalam. Me oleme siiski Euroopas, noh, ütleme nii, et tagumises kolmandikus, ma kahtlustan, et umbes seitsmendad-kaheksandad tagantpoolt. Meie naaber Soome on näiteks esimeses kolmandikus. Vahed on väga suured. Ja me jääme sinna tagumisse otsa, meie maksukoormus jääb madalamaks. Kaitsekulud omakorda kasvavad meil väga kõrgeks. Need on vähemalt viis protsenti ja me võtame laenu veel selle juures. Eelarve on defitsiidis. Järelikult me kulutame rohkem raha, kui meil sisse tuleb. 

Nii et püüdke sellest kuidagi aru saada, kui neid küsimusi konstrueerite. Esiteks tunnistage omaks maksuküür. See oleks juba algus faktide tunnistamiseks. Ja teiseks – selle eelnõuga inimeste maksukoormus järgmisel aastal langeb.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Maksud on üks osa riigist, milleta kindlasti ei saa, aga vast olulisem osa on veelgi see toimiv majandusruum. 

Just tulin kantseleist, lugesin rikkumismenetlust, mis on seotud meie keskkonnaga ja Natura aladega. Tean, et täna on saalis kaks sellekohast valitsuse algatatud eelnõu, 610 ja 612 SE. Paratamatult tekib küsimus, seda rikkumismenetluse dokumenti, mis on tegelikult Välisministeeriumi poolt pandud avaliku kasutamise piiranguga, et avalikkus sellega tutvuda ei saa, on seal välja pakutud Vabariigi Valitsuse poolt lahendused üle 40 000 hektaril põhimõtteliselt igasugune metsa majandamine lõpetada ja lubada seda teha omanikele ainult küttepuude varumiseks. 

Ja tekib küsimus, et kui me ühelt poolt ütleme, et rahva käest on vaja riigi pidamiseks raha, siis see ressurss saab tulla majandustegevusest, ja kui me teise käega ütleme ilma mõjusid hindamata sisuliselt, et selline ressurss lihtsalt keelatakse majandamises ära, siis selle mõju ilmselgelt Eesti majandusele on olemas ja ilmselgelt võib see olla õpetajate palgatõusu summa aastas. Kas nii saab selle riigi pidamisega edasi minna, et me tegelikult ühe käega tahame makse juurde ja teise käega paneme piiranguid selga? Ma saan aru, et loodust on vaja kaitsta, aga seal on ka öeldud, rikkumismenetluses, et viiakse läbi kogu Natura ala mõjude hinnang, keskkonnamõjude hinnang. Aga seda pole minule teadaolevalt tänaseni tehtud, vaid tulevad seaduslikud piirangud. Miks nii? Oskate äkki kommenteerida? 

Aitäh! Kuidas te sõnastasite – et paneme makse juurde, ei, piirangud selga. Mul on teile hea uudis. See valitsus on võtnud hoiaku, nagu ma teie kolleeg Reinsalule just enne selgitasin, et selle eelnõuga, mis valitsusest tuleb, maksusüsteem saab mõistlikuks tagasi. Ühetaoliseks tulumaks, käibemaks 24 peale ja ma veel kord möönan, et see tase on kõrgem, kui meile meeldiks, aga sõjakulutused, kaitsekulutused seda ka on. See ei ole meie valik, vaid Putini valik tegelikult, olla agressiivne. Aga Eesti peab ennast kindlustama. 

Nii et jah, maksukoormus langeb järgmisel aastal. Kaob ära ettevõtete kasumimaks, seda esiteks. Ettevõtjatel kindlasti on väga positiivne sõnum, ma olen kindel, tühistame selle. Teiseks, esimesest eurost tulumaks, mis puudutab oluliselt vähem kindlustatud inimesi ja pensionäre. Ja kolmandaks tõuseb tulumaksuvaba miinimum kõigile 700 euroni, nagu ma kirjeldasin Urmas Reinsalule. Isamaa koostatud. loodud, ühine Keskerakonnaga, selline poliitiline laps ehk seesama maksuküür. See annab ka inimestele suure hulga hõlpu. See tähendab seda, et keskmise palgaga inimesele lisaks sellele, et ta teab, et maksusüsteem on ühetaoline, jääb ka umbes poolteist tuhat eurot aasta peale selle tõttu rohkem raha kätte. Ja see on positiivne minu hinnangul. 

Teiseks, piirangute osas, ma arvan, et me oleme ka siin üsna ühel arvamusel, et mida vähem piiranguid on, mida lihtsam on, seda parem. See valitsus nüüd, kus ei ole sotsiaaldemokraate, mis on parempoolne, paremliberaalne valitsus, ettevõtjatega koos, muu hulgas ka metsandusettevõtjatega koos, vaatab üle ja astub samme selleks, et metsanduses asjad saaksid lihtsamaks ja piirangud ka arusaadavamaks. 

Euroopa rikkumismenetlused. Jah, see on päris keerukas küsimus, kuidas lahendada nii, et see ei lõpeks meile trahviga. Millisel viisil me saame seda teha? Varasemalt Eesti on püüdnud seda teha kaunis automatiseeritult, et kõigil oleks lihtsam. See ei ole õnnestunud. Tuleb otsida teisi lahendusi, ilma täiendavat bürokraatiat ja ilma uusi bürokraatlikke reegleid loomata. 

Aga ruttan juba sündmustest ette ja võin öelda, et homme valitsuses energeetika-, või keskkonna- ja energeetikaministri, või energeetika- ja keskkonnaministri tooduna on juba näiteks metsandusvaldkonnas päris oluline printsiip, et 70% metsadest on majandatavad. See tähendab seda, et kaitse all on 30. Tulevikus kaitse alla lähevad ainult riigimaad, ja kui üle selle protsendi läheb, siis hakatakse sealt kaitse alt välja võtma. Nii et selline printsiip tuleb ja ma arvan, et see on väga positiivne sõnum kogu Eestile, kes metsandussektorit oluliseks peab.

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise. Enne, kui läheme kaheksanda küsimuse juurde, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Urmas Reinsalu, palun!

Härra Riigikogu esimees! Siin me nüüd kahekesi oleme.

Meid on rohkem!

Parlamendi menetluses ma esitasin kirjalikuna oma küsimuse maksude kohta. Ma esitasin kaks konkreetset küsimust. Esimese küsimuse täpsustav küsimus härra peaministrile oli, et kas ei oleks mõtet tunnistada automaksu eksperiment, millele on väga palju härra Michali poolt nii öelda kliimaeesmärke ja kõike seda omistatud, ja seda rattasõitmist kompenseerida valitsuse kliimaseaduse eenõus, kas ei oleks mõtet see eksperiment tunnistada luhtunuks ja automaksu seadus tühistada? Peaminister vastas mulle väga palju, väga huvitavaid mõttekäike maksude kohta, jäägu tema südamele, ma ei hakka minema nendesse detailidesse. Aga ma ei saanud konkreetsele küsimusele vastust, see on jah ja ei vormis vastust. Kuidas ma peaksin selle vastuse… kuna infotund on informatsiooni hankimiseks. Minu küsimus oli konkreetne, mida peaminister arvab automaksu tühistamisest, kuna esimese kvartali numbrid näitavad, sealhulgas ka Autoettevõtete Liidu poolt, et see eksperiment on luhtunud. Kuidas ma seda infot saaksin hankida, kuna infotund ongi parlamendiliikmetel dialoogi formaat valitsusega, et saada tagasisidet?

Aitäh, hea kolleeg! Ma nüüd täpsustan. Teie küsimuse lõpp kõlas, et mul on teile ettepanek. Te tegite sellekohase ettepaneku lausa ja antud juhul ka mittevastamine on vastamine. Mina ei saa süveneda sellesse vastuse sisusse. Kui peaminister andis teile pika ja põhjaliku vastuse, millised on valitsuse positsioonid maksude küsimuses, siis see oli ka vastus teie küsimusele. See, et te ütlete, et teil on ettepanek või mis on teie arvamus, te küsite ka selliselt. Kui peaminister vastab, mis on valitsuse arvamus selles küsimuses, siis see on ka vastus teie küsimusele. Mina ei saa sekkuda peaministri vastustesse mitte kuidagi. Kui ma seda sellisel juhul teeksin, siis vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele… te kasutasite väga ilusat sõna irrelevantne. Sellisel juhul oleks see irrelevantne. Ma ei saa seda teha, ma ei saa nendesse vastustesse sekkuda sellisel moel, nagu teie arvate, et peaks seda istungi juhataja tegema. Mina ei saa seda teha. 

Aga läheme edasi. Kaheksas küsimus on justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale. Küsib Riigikogu liige Arvo Aller ja teemaks on juriidilise isiku vastutus. Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Kahetsusväärselt on viimasel ajal välja tulnud hooldekodudes toimuvad juhtumid. Võib-olla juriidilise isiku vastutust puudutavalt Riigikogu võttis 2023. aasta novembris vastu karistusseadustiku muudatuse, mis laiendas oluliselt juriidilise isiku vastutust. Alates novembrist 2023 võimaldab karistusseadustik võtta juriidilise isiku vastutusele muu hulgas juhul, kui juriidilise isiku õiguslikke kohustusi rikkudes on puuduliku töökorralduse või järelevalve tõttu mis tahes isik toime pannud kuriteo. 

Pihlakodu juhtumi taustal: Tabasalu Pihlakodu jäi igasugusest vastutusest välja, kusjuures oli ilmselge, et hooldekodu juhtkonna tegematajätmised aitasid kaasa seal toimunud vägistamisele. Nii et ei tagatud seal olnud hoolealustele turvalist elukeskkonda. Prokurör põhjendas seal vägistatu puhul ja selle protsessi raames, et kannatanul ei olnud vägistamisest üleelamisi ega tervisekahjustust. Prokurör Arika Lepp ütles, et iga tahtevastane suguühe ei pruugi põhjustada vaimset ega füüsilist tervisekahju. On väga kahetsusväärne, et prokurör sellist asja välja ütleb. Samas oli hooldataval lepingus, et temaga võib tegeleda ainult naishooldaja. Mina küsin, et milliseid soovitusi annab valdkonna eest vastutav minister ehk justiits- ja digiminister, kui prokuratuur ei jälgi ega tegutse seaduste alusel, et võtta vastutusele asjaga seotud isikud?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui te lubate, siis ma siiski korrigeeriksin ühte asjaolu teie küsimuses, mida te ilmselt ka niimoodi ei mõelnud, et kahetsusväärne ei ole ju mitte see, et need asjad on välja tulnud, vaid kahetsusväärne on see, et need teod toime pandi. Sellega ma tahaksin julgustada alustuseks kõiki, et ükskõik kui piinlik või õudne mingi asi tundub, siis ikkagi alati sellest õiguskaitseorganitele teada anda, et mitte ükski kuritegu ei jääks karistuseta. Ka sellel juhtumil on vägistaja tänu kolleegi pealehakkamisele ja sellest asutuse juhtkonna teavitamisele viidud kohtu ette. Prokuratuur on täie rangusega nõudnud selle inimese karistamist. 

Prokuratuur on ka korduvalt vabandanud selle ebaõnnestunud kontekstis välja öeldud lause pärast ja olen ka ise mitu korda kinnitanud üle selle, et Eesti riigis on täiesti ühemõtteliselt see väärtushoiak, aga ka õiguslik alus, et vägistamine igal juhul ja alati kahju tekitab. Selles osas mingisugust vaidlust ei ole. 

Nüüd teie küsimus puudutas tõesti karistusseadustiku täiendust, mis 1. novembril jõustus ja kus on lisatud juurde juriidilise isiku organisatsiooniline vastutus sellisel kujul, et juhul kui kuritegu toimus seetõttu, et ettevõtte töökorraldus või järelevalve oli puudulik, siis juriidiline isik selle eest vastutab. Ja kui vaadata ikkagi selle seadusesätte mõtet, mis auväärt Riigikogu saalil ka oli selle sätte juures, oli see, et seal peab olema põhjuslik seos. Ehk et kuriteo toimumine peab olema selle tõttu võimalik, et ettevõtte töökorraldus või järelevalve oli puudulik. 

Seda küsimust eile pikalt ja põhjalikult arutas Riigikogu sotsiaalkomisjon. Komisjoni arutelus leidis veel kord kinnitust seesama, mida prokuratuur on avalikkusele tutvustanud, et tõsi, Pihlakodu tegevuses järelevalve tuvastas puudujääke, aga isegi kui neid puudujääke ei oleks olnud ehk kui järelevalvemenetluses tuvastatud puudujääke ei oleks olnud, ei oleks see kahjuks seda konkreetset kuritegu ära hoidnud. See on loomulikult ühiskondliku debati küsimus, et kuhu see tasakaalupunkt panna. Tõenäoliselt oleks kuriteo ära hoidnud olukord, kus kõikidel hooldekodu töötajatel on kogu tööaja jooksul näiteks rinnakaamera, mis kõiki tegevusi filmib. Kui me mõtleme oma lähedaste peale, kes hooldekodudes on … (Hääl saalist.) Vabandust, ma lõpetan oma lause ära. (Juhataja: "Teie aeg.") Et kas siis see oleks see tasakaalupunkt, mida me tahaksime.

Aitäh! Arvo Aller, teil on täpsustav küsimus, palun!

Jah, tõepoolest, ka justiits- ja digiminister tahab, et kõik oleks jälgitav ja kaameratega kaetud, nii teedel ja tänavatel ja igal pool. Nüüd pane veel hooldekodusse ka, et oleks kõike võimalik filmida. 

Aga minu küsimus ikkagi oli see, et mida siis tehakse selle juriidilise isikuga. Kui me ütleme, et kõik on õige, et mitte midagi ei tuvastatud, samas see ei toimunud mitte ühekordselt, vaid seda oli kaheksa korda toimunud, seda vägistamist seal erinevate inimestega, mis on tõeliselt kahetsusväärne, et selline asi üldse toimus, ja see on juba toimunud fakt. Ja seesama juriidilise isiku rikkumine ongi, et inimeste töölevõtmine. Sellel hetkel oleks pidanud olema tal abiline juures, et ta ei tohtinud üksinda nende hooldatavatega majandada. Et tal pidi olema alati abihooldaja kõrval. Nii et see on juba selge märk, et juriidiline isik ei täitnud oma seadusest tulenevat ülesannet ja töökorraldus oli puudulik. 

Ja nüüd siit edasi minnes, et üks on see Pihla kodu – ma saan aru, et sellega eriti midagi ette ei võeta, kuna see on teie koalitsioonipartneri juhatada –, aga tulles nüüd maisemate asjade juurde, ja võib-olla ka reaalsem on Slava Ukraini. Seal organisatsioon küll läks lõpetamisele, aga sealne juhataja Johanna-Maria Lehtme varastas ju Eesti rahvalt suurusjärk 6 miljonit nimetuse all, et Ukrainasse see raha läheb – nii nagu praegu meil on kõik sõjaga seotud, siis oli Ukrainaga –, ja varastati ära ja inimene on kadunud. Kas tema endise juhatuse liikmena saab ka mingi personaalse vastutuse, personaalse rahalise nõude? Või kui kaugele on jõutud antud menetlusega, et võtta ka seal keegi vastutusele?

Aitäh! Esmalt kinnitan üle, et teie poolt mulle omistatud seisukohad ei ole kuidagi õiged. Ma ei ole kuidagi soovinud kaamerate kasutamist täiendavalt hooldekodudes. Ma küsisin, just vastupidi, et kas see oleks ühiskonnale vastuvõetav. Minu hinnangul see ei ole ühiskonnale vastuvõetav. 

Teiseks ei ole ma kuidagi öelnud, et kõik on õige. Juriidilise isiku vastu saaks esitada võlaõiguslikku nõuet tsiviilhagi korras. Ja olen pöördunud advokatuuri poole kirjaliku järelepärimisega, miks riigi poolt määratud advokaat, kes pidi aitama ohvrit ja tema lähedasi selles menetluses ja oleks pidanud toetama perekonda tsiviilhagi esitamisel, miks advokaat seda ei teinud ja miks seda tsiviilhagi ei esitatud. Sellele on advokatuur vastanud, et advokatuuri aukohus seda küsimust menetleb. Seaduse järgi on advokaadi üle järelevalve teostamine advokatuuri aukohtu ülesanne. Ja sellisel juhul me saamegi teada, et kas see võimalus, mis perekonnal meil kehtiva seaduse järgi on kahjunõude esitamiseks, et kas seal tehti kõik õigesti ja kas oleks pidanud tegema midagi teistmoodi. Aga veel kord kinnitan, et ma ei ole kunagi öelnud, et kõik on õige.

Inimese tööle võtmisel on eilsel sotsiaalkomisjoni arutelul veel kord kinnitust leidnud see, et kõikidest vajalikest registritest tööandja päringud tegi. Tööandjal ei olnud jällegi eile toimunud sotsiaalkomisjoni istungi arutelu põhjal ühtegi signaali, et see inimene ei oleks võinud seal tööd teha. Eile sotsiaalkomisjonis toimunud arutelu põhjal saan ka öelda, et lepingus ei olnud kirjas seda, et hoolealust peaks hooldama üksnes meessoost hooldaja. Saan tugineda üksnes siinkohal siis eile sotsiaalkomisjoni arutelus kõlanud väidetele. 

Ja nüüd teie küsimus prokuratuuri menetluskiiruse kohta Lehtme asjas. Prokuratuur on kinnitanud, et uurimine on lõppjärgus.

Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Helle-Moonika Helme. Palun!

Jaa, aitäh, hea eesistuja!

Hea minister! Vaat' siin me nüüd siis oleme. Eesti inimesed maksavad lähedaste hooldusteenuse eest hooldekodudes rohkem kui kunagi varem ja see hooldereform, mis pidi inimestele rohkem raha kätte jätma – ja mida me peaministri suust siis täna korduvalt kuulsime –, mis on täielik vale, olgu see siinkohal ära öeldud, ja mille justnagu tõestus propaganda ja reaalsuse vahel on just seesama hooldereform, kus inimene pidi pensioni eest hooldekodukoha saama. Ja mida me näeme? Ei saa! Ja maksab rohkem ja ka KOV-id maksavad rohkem. Ja kuhu raha läheb? Inimeste raha ja riigi raha läheb reformierakondlastele kuuluvatele hooldekoduärimeestele. 

Ja mida inimesed vastu saavad? Ülihalba teenust, näljutamist, vägistamist ja isegi surnukspeksmist.

Ja nüüd teie siin väristate pead ja ütlete, et "oi, kole asi küll, kuidas need asjad kõik on juhtunud," ja palute kõigil juhtumitest teada anda. Aga karistusi ju ei järgne! Ja me ei räägi ainult ju teo toimepanija karistamisest – ta ei tegelenud või ta ei tegutsenud ju vaakumis. Ja keerutate siin hirmsasti, aga tulemus ju on, et hooldekodu tegevuses on puudujäägid, aga neid justkui ei ole seotud hooldekodus pikka aega toimunud vägistamistega, mis on ju tõestust ju leidnud. Ja ikkagi teie haldusalas asuv prokuratuur ei leia põhjust, et hooldekodu menetlema hakata. Terve Eesti rahva õiglustunne kannatab, rääkimata vägistatute lähedastest. Aga teie probleemi ei näe. No kuidas ikkagi niimoodi?

Kõigepealt ma pean siiski selle faktilise asjaolu ära kohendama, et inimeste omaosalus hooldekoduteenusele on langenud 81-lt protsendilt 51-le protsendile ja tänu sellele on üle 1000 inimese, perede leidnud võimaluse oma lähedane hooldekodusse viia. Kõik andmed äriregistris on tõepoolest avalikud hooldekodude töö kohta. 

Nüüd, Sotsiaalkindlustusamet teeb järelevalvet hooldekodude kohta ja see ei ole Justiits- ja Digiministeeriumi haldusalas. 

Nüüd, mis puudutab karistamist, siis ei vasta tõele see, et prokuratuur ei ole karistamist nõudnud. Vastupidi, nii nagu ma ka üle-eelmises vastuses kinnitasin, karistamist on prokuratuur nõudnud täie rangusega vägistamise eest. 

Nüüd, mis puudutab seda, et kas oli põhjuslik seos hooldekodu tegevusel konkreetse vägistamisjuhtumiga – kahjuks ei ole see esimene kord maailma ajaloos, kus selline tõesti väga kahetsusväärne asi juhtub. Ja vahetult pärast selle juhtumi ilmsikstulekut meedias ma andsin ka kommentaari, kus ma tõin välja, et ka senises maailma kohtupraktikas – mitte ainult Eestis, vaid vaadates ka teisi riike – on hooldekodud maksnud siis nii-öelda seda võlaõiguslikku hüvitist mittevaralise kahju eest. Meie seaduse tekst praegu prokuratuuri hinnangul, kes vaatas põhjalikult üle kõik tõendid, ja prokuratuur jõudis selleni, et seal puudus hooldekodu tegevuse ja konkreetse vägistamisjuhtumi vahel põhjuslik seos. See ei välista võlaõigusliku hüvitise nõudmist sellelt hooldekodult. See ei välista absoluutselt seda, et hooldekodu maksaks tekitatud inimväärikuse rikkumise eest, kahjude eest. Aluseks saab olla ikkagi tsiviilõiguslik nõue. Ja ma ka kinnitasin seda, vastates Arvo Alleri küsimusele, et ma olen tegelenud sellega, et nõuda advokatuurilt selgitused, miks see võlaõiguslik nõue jäi esitamata. Te võite ju aru saada, et kui ma olen sellise nõude advokatuurile esitanud, et sellest ei saa kuidagi järeldada seda, et ma arvaksin, et kõik on õige. Palun lõpetage selline täiesti alusetu ja vale süüdistamine.

Suur tänu! Ma lõpetan meie tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise. Rohkemate küsimuste avamiseks meil aega napib, seega ma tänan kõiki Vabariigi Valitsuse liikmeid, aga tänan ka kõiki kolleege aktiivse osaluse eest tänases infotunnis. Me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.