Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohale registreerus 71 Riigikogu liiget, puudub 30.

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Ester Karuse, palun! Ester Karuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma esitan täna arupärimise regionaal‑ ja põllumajandusministrile väga konkreetse ja minu arvates tõsise regionaalprobleemi kohta. Nimelt ei ole täna Valgas ega ka terves Valga maakonnas ega ka Põlva maakonnas mitte ühtegi pangakontorit. See tähendab, et tegelikult kümned tuhanded inimesed on jäetud ilma igasugusest võimalusest kasutada pangateenuseid füüsilisel kujul. Näiteks Valga linnas, kus elab 12 000 inimest, mis on ka siis ühtlasi Valga maakonna keskus, suleti eelmisel aastal Swedbanki ja sel aastal SEB kontor. Sama on juhtunud ka Põlvamaal. 

Ja me ei räägi siin ainult mugavusest, me räägime tegelikult ju inimestest, kellel puudub ligipääs digiteenustele, näiteks eakad või inimesed, kellel on liikumisraskused. Ja minu arvates on see täiesti mõistlik ja õiglane ootus, et vähemalt maakonnakeskustes säiliks pangakontor. Pangateenus on ühiskondlikult vajalik teenus ja kui riik soovib, et elu väljaspool Tallinna püsiks ka elujõuline, siis me ei saa seda lubada, et kõik teenused lihtsalt järjest ära kaovad, mis tänaseks on tegelikult juba juhtunud. 

Ma absoluutselt mõistan, et pangad on eraettevõtted ja neil on oma äriloogika. Aga ma siiralt usun, et riigil on siiski siin oma roll, ehk riik saab pankadega suhelda, neid suunata ja otsida lahendusi, et säilitada elutähtsate teenuste kättesaadavus ka väiksemates piirkondades. 

Nädal tagasi oli mul võimalus sellelsamal teemal siin ministrilt küsida ja mulle tundus, et sisuliselt ei ole probleemiga tegeletud. Ma siiralt loodan, et see arupärimine annabki tõuke selleks, et hoida seda teemat fookuses, ja kui see vastus siia saali jõuab, siis on ka need kohtumised tegelikult juba toimunud ja me saame olukorrast põhjalikuma ülevaate. Aitäh!

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Meie arupärimine on ühel tuttaval teemal ehk Kopli komando teemal ja suunatud on see siseminister Igor Tarole. Mäletatavasti 2024. aasta riigieelarve koostamise käigus otsustas tollane siseminister Lauri Läänemets kulude kärpimise sildi all panna kinni mitu päästekomandot üle Eesti. Kõige rohkem küsimusi tekitas Kopli komando sulgemine Põhja-Tallinnas, mis on kiiresti arenev ja uute elanikega täituv piirkond. Selle sammuga taheti säästa 800 000 eurot aastas ning vaatamata sellele, et tollane Tallinna Linnavalitsus oli valmis komando säilimise nimel poole sellest summast katma, pandi see ikkagi kinni. Ei pidanud kaua ootama, kuni juhtus esimene õnnetus. 25. detsembril 2024 läks Põhja-Tallinnas Uus-Maleva tänaval põlema kortermaja, mille tulemusena sai kaks inimest surma ja neli päästjat vigastada, mõned ka raskelt. See oli järjekordne meeldetuletus, mis selles piirkonnas toimuda võib, ja pani uuesti rääkima Kopli komando sulgemise tagajärgedest. 

Aga vahetult enne seda käis siin Riigikogus ka selline elav debatt ja tollane rahandusminister Mart Võrklaev tuli välja infoga, mille järgi jäi Siseministeeriumil eelarverealt "Päästmine maismaal ja siseveekogudel" kasutamata ligi 3,5 miljonit eurot. Ja siis ütles Mart Võrklaev järgmist: "Nüüd on faktiga tõestatud, et raha oli ja järelikult rahapuudus ei saanud olla Kopli komando sulgemise põhjus, vaid midagi muud." 

Nii et meie küsimus Igor Tarole on umbes selline, et mis on tema arvamus Kopli komando sulgemise saagast. Kas tema arvates oli see samm õigustatud või pigem mitte? Kas 800 000 eurot aastas on piisavalt suur kokkuhoid selle arvel, et oluliselt halvendada Põhja-Tallinna elanike turvatunnet ja kas ei peaks ikkagi Kopli komandot uuesti avama? Aitäh!

Lauri Laats, palun! Kõigepealt üks … esimene arupärimine.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna Keskerakonna fraktsiooni Riigikogu liikmete poolt soovime üle anda arupärimise energeetika- ja keskkonnaministrile Andres Sutile ja teemaks on Uikala prügila. Päästeamet ning Keskkonnaamet on avalikult väljendanud muret probleemide osas, mis seonduvad Uikala prügilaga.

Käesoleval aastal on Uikala prügilas toimunud juba 11 tulekahju, mis kurnavad päästjate ressurssi. Väärib meenutamist, et 2024. aasta maikuus toimus Uikalas suurpõleng, mille kustutamine vältas 200 päästja osalusel üheksa päeva ning tööde käigus sai neli päästjat viga. Kuigi prügilaid opereeriv ettevõtte kinnitab, et asjad on kontrolli all, leiab Päästeamet, et tegemist on sagedaste põlengute näol regulaarse osaga ettevõtte tööst. Samuti on väljendatud muret, et keskkonna- ja tuleohutusnõuete täitmata jätmine võib tuleneda sellest, et prügilat opereerival ettevõttel on rahalised raskused. Selle kahtluse põhjendust ilmestavad asjaolud, et ettevõtte maksuvõlg on ületanud 2,3 miljonit euro, millest 800 000 eurot on maksmata saastetasu ning 600 000 eurot maksmata käibemaks. Ja Rahvusringhäälingu andmetel on Keskkonnaamet edastanud Uikala prügilale ettekirjutuse eelnõu tuleohutusnõuete täitmiseks ning samuti kurdab amet, et ettevõtte kontrollimisele ja järelevalvetööle kulub ebaproportsionaalselt suur osa ametnike tööajast. Ja sellest lähtuvalt on meil püstitatud erinevad küsimused. Väga muret tekitav asjaolu, mis puudutab Uikala prügilat. Küsimusi on lausa kuus. Ja loodame, et saame ka oma küsimustele lugupeetud ministrilt ka vastused. 

Aitäh, ja teine arupärimine!

Ja teine arupärimine on samuti teemal Uikala prügila probleemid ja seekord on suunatud küsimused taristuminister Kuldar Leisile, kuna taristuminister vastutab jäätmekäitluspoliitika eest ja asjaolud on samad ehk Uikala prügilas toimuvad põlengud. Nagu ma juba ennist ütlesin, siis sel aastal oli 11 tulekahju. Eelmisel aastal oli väga suur põleng, kus osales kustutamisel 200 päästjat. Kustutamine toimus üheksa päeva. See koormab kogu Päästeameti süsteemi.

Ja on samuti muret tekitav, et ettevõttel on päris suured võlgnevused riigi ees, nii maksuvõlg kui ka maksmata saastetasu võlg.

Ning sellest lähtuvalt on küsimused, mis on käsitlevadki jäätmekäitluspoliitikat. Millisel viisil saab siis seda tegevust ära reguleerida – ma mõtlen Uikala prügila tegevust –, et ta ei koormaks süsteemi? Teiseks, et põlenguid ei oleks. Ja kolmandaks loomulikult, et ettevõte tuleb üle vaadata, kas ta on üldse jätkusuutlik, kui riigil on juba maksmata päris suures ulatuses makse.

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu neli arupärimist. Saame minna tänase päevakorra juurde.

Vabariigi Valitsuse algatatud kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kohtute haldamise tõhustamine) eelnõu 632 esimene lugemine. Ja on juba liikumas Riigikogu kõnetooli auväärt justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Aitäh! Austatud Riigikogu! Ma väga loodan, et hiljem, tagantjärgi vaadates on see eelnõu siin, mida me arutama hakkame, ajaloolise tähtsusega. 

Pärast seda, kui Eestis on põhiseaduse järgi põhiseaduslikuks institutsiooniks loetud Riigikohus, on Riigikogu mitmel korral arutanud tegelikult seda, et põhiseaduse enda tekstis põhiseadusliku institutsioonina on ju nähtud ette kogu meie kohtusüsteem, kõik kolm kohtuastet, ja kuidas peaks olema see siis õigesti lahendatud. Korduvalt on tagasi pöördutud selle juurde, et kas 1995. aastal valitud tee, et põhiseaduslik institutsioon on üksnes Riigikohus ja kaks esimese astme kohut seda ei ole, on ikka õige. Uno Lõhmuski näiteks on Riigikogu poole pöördunud selle viitega, et seni kehtinud lahendus ei ole põhiseaduspärane. 

See eelnõu, mis siin teie ees on, lahendab selle küsimuse ja viib meie kohtusüsteemi ühemõtteliselt põhiseaduslikuks institutsiooniks, nii nagu ta põhiseaduse tekstis tegelikult ette nähtud on. See eelnõu on üks osa laiemast kohtureformist, ja kui te lubate, ma korraks kirjeldan seda kohtureformi tervikpilti, kuna ka põhiseaduskomisjonis küsimused valdavalt olid mitte konkreetse eelnõu kohta, vaid selle kohta, mida kohtureform tervikuna tähendab. 

See konkreetne eelnõu on siis üks neljast sambast ehk kohtuhalduse muutmine selliselt, et Justiits‑ ja Digiministeeriumist liigub kohtute haldamine kohtute enda kätte. Ent, nagu öeldud, see on vaid üks neljast sambast. 

Teiseks sambaks on kohtumenetluse oluline tõhustamine ja olulisel määral ka õiguslike aluste loomine laiemalt digiteerimise ja tehisaru võimaluste kasutamiseks. Teie käes on juba ja väga edukalt liigub kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise eelnõu. Kohe on tulemas tsiviilkohtumenetluse seadustik ja halduskohtumenetluse seadustik. Kõik need seadustikud ka näevad ette lahendusi kohtumenetluse kiiremaks ja tõhusamaks tegemiseks. Ja ees ootab veel terve rida eelnõusid, mis puudutavad õiguslike aluste loomist tehisaru kasutamiseks või kaasaegsemaks kohtuasjade jagamise süsteemiks või ka näiteks elatise kui andmepõhise otsuse tegemiseks. 

Kolmandaks sambaks on kohtute töökoormuse ühtlustamine, struktuurimuudatused, samuti kohtumenetluse kiirendamise huvides, aga ka kohtunikuameti kaasajastamiseks. 

Ja neljas sammas on arutelu selle üle, millised asjad üleüldse ei peaks kohtu arutada olema. Korduvalt olen toonud seda näidet, et lahutuse kui sellise üle otsustamine näiteks ei peaks kohtu käes olema.

Pöördun nüüd tagasi konkreetse eelnõu juurde. Kõik need algatused on alguse saanud tegelikult ju kohtute enda poolt. 2023. aastal oktoobris loodi Riigikohtu esimehe poolt, kes ka vastutab kohtukorralduse tõhususe ja kiiruse eest, loodi töögrupp kohtute poolt siis kohtus eesseisvateks muudatusteks. See eelnõu, mis teie ees on, mis viib siis täitevvõimu käest kohtute halduse kohtute enda kätte, muudab oluliselt lihtsamaks seni äärmiselt killustunud kohtute juhtimist. Ma ei hakka seda ette lugema, aga seletuskirjas leheküljel 5 leiate te keerukad tabelid, mis näitlikustavad seda, kui killustunud ja kui mitmeastmeline ja hajutatud on praegu kohtute juhtimine. Selle eelnõu tulemusena muudetakse see oluliselt lihtsamaks ja selgemaks ning kohtuhaldusülesanded antaksegi Justiits‑ ja Digiministeeriumilt üle kohtusüsteemile endale. Selleks luuakse strateegilise tasandi otsustuskogu, kohtute arendus‑ ja haldusnõukogu. 

Riigikogu roll tegelikult kogu selles protsessis ju oluliselt kasvab. Alles jääb senine süsteem, kus kohtute haldamise nõukogu kaudu otseselt osaleb kaks Riigikogu liiget. Ent vast kõige suurem või olulisem muudatus Riigikogu jaoks, aga ka kindlasti kohtute jaoks või ühiskonna jaoks tervikuna on see, et põhiseadusliku institutsioonina hakkavad kohtud oma eelarvet kaitsma otse Riigikogus. Me eeldame seda, et see viib kohtute rahakasutuse oluliselt läbipaistvamaks ja Riigikogu liikmete tähelepanu sellele, mida kogu süsteemis saaks veel paremini teha ja kuidas ühiskond ja kohtusüsteem veel paremini saaks ühte jalga käia, senisest oluliselt paremaks. 

Kohtute kätte liigub ka näiteks digilahenduste juhtimine. See on tegelikult üks osa laiemast lahendusest, mida me ju nii-öelda digipoolelt juhime. Ehk et ka ajakirjanduses te olete vast saanud lugeda arvukalt tähelepanekuid, et kõige efektiivsem on ikkagi selline digilahenduste juhtimine, kus tsentraliseeritud on üldjuhtimine, standardite tegemine, kvaliteedireeglite seadmine, küberturvalisuse reeglite seadmine, ent see, milline on otseselt teenuse kasutaja jaoks kõige parem lahendus, see peaks olema ikkagi võimalikult palju kohtades, kus seda teenust kasutatakse või praktikas arendatakse.

Kohtusüsteemi eraldiseisev teenistus kohtute igapäevase tegevuse arendamiseks ja tugiteenuste ühetaoliselt heal tasemel pakkumiseks hõlmab ka tegelikult kommunikatsiooni ja turvalisust. Mõlemad küsimused, ei saa alahinnata nende tähtsust ühiskonna jaoks. 

Ja veel kord tulen tagasi selle juurde, et vast tuumülesanne siiski on meil tagada põhiseaduslik institutsioon terves kohtusüsteemis selliselt, et oleks kohtute iseseisvus ja sõltumatus täiesti ühemõtteliselt tagatud. Sellest lausest ei saa kuidagi välja lugeda seda, et see praegu nii ei oleks, kuid ka nüanssideni välja kohtute iseseisvuse tagamine põhiseadusliku institutsioonina on meie arvates äärmiselt oluline. Samal ajal muidugi loomulikult suureneb ka kohtute enda vastutus, otsustusõigus kohtute haldamisel ja arenemisel, arendamisel, kindlasti ka arenemisel. Loomulikult me kõik jälgime, kuidas see täpselt läheb, kas on mingeid muudatusi seal veel vaja jooksvalt teha, aga praegu on kohtusüsteem selle lahenduse ise ka põhjalikult läbi vaadanud ja olnud sellega päri. Kohtute iseseisvus ja iseotsustamine oluliselt kasvab ja ma loodan, et Riigikogu seda toetab. 

Kulude poolelt, lõpetuseks. Muudatus on planeeritud kuluneutraalsena. Justiits‑ ja Digiministeeriumist piltlikult öeldes antakse töökohad üle kohtutele endile ja lisaks siis arvestades seda, et me tõesti eeldame ka arengus hüppeid, siis anname juurde veel täiendavad 350 000 eurot võrreldes senistele halduskuludele. Aga sellega ma tutvustuse lõpetaksin ja hea meelega vastan küsimustele.

Suur tänu teile! Teile on terve rida küsimusi. Alustab Andre Hanimägi. Palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister! See natukene siiski kõlab, et poliitikud lükkavad teatud vastutust enda õlgadelt. Mida ma selle all mõtlen, on see, et kui nüüd kitsaste eelarvetingimuste seas otsustatakse mõni kohtumaja näiteks kinni panna – sellest on meil ju ka avalikkuses palju juttu olnud ja loomulikult see neid regionaalseid piirkondi väga tugevalt mõjutab –, siis saab alati poliitik öelda, et see ei olnud poliitiline otsus, et see oli kohtunike endi otsus. Sellest tulenevalt ma küsingi, et millised poliitilised hoovad … Te küll mainisite, et kaks Riigikogu liiget saab seal jätkuvalt edasi olla, kuid see ei ole loomulikult piisav jõuõlg. Millised need poliitilised hoovad on, et me ikkagi ka regionaalpoliitikat ja kõiki muid valdkondi vaatame, et kohtumajad ja õigus ja õiglus ikkagi meie maakondadesse edasi jääks?

Aitäh! Kõigepealt, ma pean siiski küsimuses korrigeerima, küsimuse asetuses korrigeerima seda, et ka täna ei ole ju võimalik selline olukord, kus poliitik otsustab ise kohtumaja sulgemise üle. Ka täna on selline süsteem, kus selleks, et mõnda hoonet sulgeda või siis seal teha olulisi muudatusi, peab olema ikkagi ka kohtute haldamise nõukoja nõusolek. Ehk selles mõttes pöördub laud või pööratakse laud teistpidi. Tõesti, kohtutele endile jääb suurem vastutus ja otsustusõigus. Ja kindlasti on ju ette teada, et tõenäoliselt mingeid muudatusi seal veel tuleb. Meil on ju kohtute arengukava aastani 2030 ja kohtute arengukavas, mis nii kohtute kui ka Riigikogu liikmete poolt üksmeelselt heaks kiideti, sealhulgas ka osales teie erakonnakaaslane, seal on kirjas, et tõesti, arvestades kõiki neid muutusi, mis ühiskonnas toimub, mingisugused kohtumajade paiknemise efektiivsemaks muutmise asjad tuleb läbi vaadata. Ent kohtute arengukavas on ette nähtud, et vähemalt kohtuga suhtlemise punkt peaks igas maakonnas alles jääma, et kas seal on vaja terviklikku kohtumaja. Aga kohtuga suhtlemise punkt peaks alles jääma ja kuna kohtud on ise niimoodi otsustanud ja oma arengukavasse niimoodi kirja pannud, siis ma usun, et see regionaalpoliitiline mõõde, et inimesel on ka füüsiliselt võimalik kohtuga suhelda igas maakonnas, kindlasti alles jääb.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mind ärgitas küsima see üks sammas, mis puudutab tehisaru laiemat rakendamist kohtusüsteemis. Teatavasti praegu on üks selline näide olemas, kus kohtuotsus tehakse tehisaru abil ehk nagu robotlikult. See on liiklustrahvid nende kiirusmõõtjate andmete põhjal. Kas teil on võimalik öelda, millised kohtuotsused lähimal ajal võiksid veel minna tehisaru otsustamisele?

Aitäh selle küsimuse eest! See otseselt ei ole selle eelnõuga seotud, aga kuna ma tutvustuses tõesti kogu seda tervikpaketti nimetasin, siis ma rõhutan kõigepealt alustuseks üle, et nii praegu kui ka sellel ajal, kui meie head kuulajad rõdul on ise kohtunikeks saanud, jääb ikkagi kohtutes otsustamine inimese kätte. See on nii ja see jääb nii ja ma usun, et see jääb nii igavesti. Ehk et kohtus otsust teeb ikkagi inimene. 

Tehisarus nähakse laialdaselt maailmas ja ka Eestis võimalusi mitmete tehniliste ettevalmistavate tööde olulisel kiirendamisel. Ent ka selleks on sageli vaja seadusemuudatusi, mis kohtumenetlust selgelt, õigusselgelt sätivad niimoodi, et selle tehisaru kasutamine on täiesti õigusselgelt võimalik kohtuotsuste paremal ettevalmistamisel. Aga on usk ja tegelikult ka senise maailmapraktika põhjal kindlus, et see kohtumenetlusi oluliselt kiirendab, aga võimaldab näiteks ka kiiremini tabada kurjategijaid või siis ka paremini tõendada kuritegusid. Kõigeks selleks need võimalused kindlasti tuleb Eestis ka paremini luua. 

Margit Sutrop, palun!

Suur aitäh, lugupeetud minister! Hea eesistuja! Mul oli samamoodi küsimus selle kohta. Et on selge, et osa sellest kohtureformist on ikkagi kulude kokkuhoid ja optimeerimine. Hiljuti Rakvere kohtus näiteks käies küsisime samamoodi, kuidas võiks näiteks tehisaru abil vähendada nii koormust ja kulusid kui ka kas või näiteks transkriptsiooni tehtaks tehisaru abil, nii nagu Riigikogu seda teeb. Ja saime vastuseks, et seda ei peeta õigeks ja et see ei ole usaldusväärne. Ja samamoodi on räägitud ka kohtujuristide puudusest ja nende töö asendamisest. Kuidas praegu teie tunnetus on kohtute inimestega endiga rääkides? Kas nad on valmis niisugust tehisaru kasutust lubama või mitte?

Aitäh! Meil on Eestis ümmarguselt 250 kohtunikku ja kõik need kohtunikud on ju eluaegsed ja väga targad inimesed, läbinud põhjaliku eelkontrolli, kõrgelt haritud, väga erinevate elukogemustega ja väga erinevad isiksused. Ja loomulikult, kui me räägime kogu sellest kohtureformist ja erinevatest muudatustest, siis on erinevate isiksuste hulgas väga erinevaid lähenemisi sellele, kuidas oleks õige või parem teha. Ja kohtunikud on ju Eesti, ma loodan, kõige paremad argumenteerijad oma seisukohtade selgitamiseks. Ma väga tervitan igasugust sellist arutelu. Ja loomulikult kohtusüsteemi … kohus on Eesti riigi püsimise üks üldse ju alusfunktsioone. Nii et ka need arutelud on väga vajalikud mis tahes muudatuse puhul.

Küll aga tõesti on kohtunike hulgas erinevaid arvamusi selle kohta, milliseid tehnoloogilisi muudatusi ollakse valmis tegema, kui ka Riigikogu läks üle transkriptsioonile, mida me tehisaru abil täna teeme. Oli ka siis ju kõhklejaid ja kahtlejaid. Täna me ometi näeme, et see kvaliteet on väga hea. Näeme ka teiste riikide kohtutest, kus seda kasutatakse, et see kvaliteet on hea.

See, kas inimene usub või ei usu tehnoloogia kasutamisse ja tehnoloogia kasutamise headesse või halbadesse külgedesse, on täiesti omaette teema. Nagu öeldakse, et ega mitte keegi ega mitte miski perfektne ei ole, ja liikudes kogu aeg paremuse suunas, suurema efektiivsuse suunas, siis loomulikult tuleb tegeleda ka tehisharu puhul ikkagi ka kõikide nii-öelda negatiivsete pooltega. Toon lihtsa näite. Ka auto teeb liikumise kiiremaks, aga sellega võib ka õnnetus juhtuda. 

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Selles eelnõus torkab silma selline kummaline viide, et nüüd me oleme otsustanud hakata käsitlema esimest ja teist kohtuastet põhiseadusliku institutsioonina. Minu teadmist mööda Eesti Vabariigi põhiseadus võeti vastu 1992. aasta rahvahääletuse teel. Kuidas me nüüd siis, 23 aastat hiljem, oleme jõudnud järeldusele – oli see 23? –, 33 aastat hiljem on jõutud järeldusele, et me oleme seni, kogu see aeg, justkui põhiseaduse mõtet eiranud või lausa rikkunud seda. Äkki aitate korra seda avada, et kuidas niivõrd kaua võttis see mõistmine aega, ja äkki me saame hoopis praegu valesti aru ja oleme varasemad 33 aastat õigesti aru saanud? Seda esiteks. 

Ja teiseks, inimesi reeglina huvitab pigem mitte see, kuidas on teenus korraldatud, vaid see, kuidas see toimib. Ma arvan kohtu puhul, et ta oleks kiire ja ta oleks ka õiglane. Ma saan aru, et kohtureformi laiem eesmärk kahtlemata on ka selle kiiruse, efektiivsuse tõstmine. Aga kas ka need konkreetsed muudatused praeguses eelnõus teie hinnangul aitavad muuta kohtumenetlust inimeste jaoks kiiremaks, tagades selle õiguse?

Aitäh! Jaa, väga olulised küsimused. Tõepoolest, see küsimus, kas esimese ja teise astme kohtu mittepõhiseaduslikuks institutsiooniks loomine ja nende erinev staatus võrreldes Riigikohtuga, on olnud tegelikult arutuse all alates esimestest eelnõudest kohe pärast põhiseaduse vastuvõtmist. Mitu korda on Riigikogus sellega tegeletud. Oli ka, kui ma nüüd õigesti mäletan, vist 2009. aastal – vabandust, ma võin aastaarvuga eksida, mul ei ole seda hetkel käepärast –, on Riigikogus olnud arutusel sarnane eelnõu, kus siis kõik kohtuastmed viiakse põhiseaduslikuks institutsiooniks. Ehk Justiitsministeerium selle toona ette valmistas, aga Riigikogu koosseisu lõppemisega selle eelnõu menetlus lõppes. Nii et ei saa öelda, et selle teemaga ei oleks varem tegeldud või et see oleks kuidagi nüüd alles avastatud. Vastupidi, sellega on tegelikult kogu aeg tegeletud ja leitud siis kogu aeg tegelikult üha paremaid lahendusi.

Eelnõu, mis teie ees praegu on, ma arvan, et on parem kui see varasem eelnõu. Varasemast eelnõust tekkinud mõningatest eriarvamustest on õpitud ja tehtud siis selline lahendus, mis ka kohtuastmetele endile on olnud sobiv ja meelepärane. Nii et kaua tehtud kaunikene ta siin on, aga ei saa kuidagi öelda, et see alles nüüd kuidagi oleks avastatud. Vastupidi, nüüd me üritaksime või tahame selle ära teha. Ja ma loodan, et me tahame seda kõik koos ära teha.

Loomulikult inimesi huvitab kohtumenetluse kiirus, huvitab kindlasti kohtumenetluse kiirus selle tõttu, et viimastel aastatel on kohtumenetlus läinud oluliselt aeglasemaks. Kõikides kohtuastmetes ja kõikides kohtuliikides me näeme seda, et kohtumenetlus on aeglustunud ja on aeglustunud tegelikult kahjuks väga kiires tempos. See eelnõu, mis praegu teie ees on ühe osana kohtureformist, mõjutab kohtumenetluse kiirust suhteliselt vähe, ent siiski. Kohtumenetluse kiirust muudavad rohkem need ülejäänud kolm sammast. See kohtuhalduse sammas, üks neljast kohtureformi sambast, mõjutab kõige rohkem seda, et otsused kohtute enda haldamise kohta lähevad kiiremaks. See eelnõu nii-öelda inimest, kes kohtusse pöördub, puudutab neist neljast sambast kõige vähem.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Kahtlemata kohtu tegevuse puhul on väga oluline õigus ja õiglus ja see, kuidas ühiskond, inimesed seda tajuvad. Nüüd, ma pean muidugi ütlema, et seda seaduseelnõu reklaamtekstiga mulle maha ei müü, et see halduskorraldus läheb selgemaks ja tõhusamaks. Siin võib vabalt juhtuda see, et selle konsolideerimisega lõpuks kohtumõistmine, kuidas ma ütlen, muutub ühekülgsemaks ja võib-olla vähem vaadet erinevate osapoolte poolt seal. Aga ma küsin seda: kuidas toetab ühiskonna õigus- ja õiglustunnet üks teie reformi osa, mis puudutab seda palju räägitud vangide kiiremat vabastamist, võttes seejuures vabastamisel väiksemaks kohtu rolli? Tagasiside ühiskonna või inimeste poolt on see, et see kuidagi riivab väga tugevalt õiglustunnet, kui oma aega istuma minev inimene teab juba ette, et ta saab kindlalt lahti lühema ajaga ja nii edasi. Kuidas see aitab teie arvates sidusust ja õiglustunnet ühiskonnas tõsta?

Aitäh! Kõigepealt ma rõhutan üle, et see konkreetne eelnõu ei tegele konsolideerimisega. See konkreetne eelnõu, vastupidi, viib täitevvõimu alt kohtutele koha peale otsustamise lähemale ehk kasutab seda, mis ei ole konsolideerimisega seotud, vaid on seotud ikkagi sellega, et me rakendame lähimuse põhimõtet kui ühte ka väga olulist põhiseaduslikku väärtust. 

Selle konkreetse eelnõuga, mis praegu teie ees on, muutub kohtute haldus selliselt, et oluliselt väheneb Justiits- ja Digiministeerium ehk täitevvõimu roll ja oluliselt kasvab kohtute enda otsustusõigus, aga ka otsustusvastutus. 

Nüüd, te küsisite vangide vabastamise kohta. See ei ole seotud kohtureformiga. Tõsi, sellel on tõenäoliselt pikas perspektiivis väike mõju kohtute töökoormusele. Äärmiselt olulisena tuleb siin rõhutada kõikidele inimestele, kes selle üle muretsevad, et kohtu otsus on see ainukene otsus, mille alusel inimest kinni mõistetakse ja mille alusel inimene kohtust vabaneb. Seda otsustab nüüd ja jääb edaspidi otsustama üksnes kohus. 

See väljatöötamiskavatsus, mis praegu ühiskonnas arutusel on – vangide vabastamise kohta, astmelise vabastamise kohta –, lähtub mitmetest Eestis läbi viidud uuringutest, mis näitavad seda, et kui inimene vabaneb vanglast niimoodi, et ta paneb ukse oma selja taga kinni ja astub vanglast vabadusse, keegi ei tea, mis temast edasi saab, siis tõenäosus, et see inimene sooritab uue kuriteo, on ligi 50%. Ehk siis retsidiivsuse määr – retsidiivsuse määr on see, kui suure tõenäosusega inimene sooritab uue kuriteo kahe aasta jooksul pärast vanglast vabanemist – on vanglast vabanemisel ilma kriminaalhoolduseta väga kõrge. 

Mida me soovime: me soovime ühiskonnas vähendada, Eestis vähendada kuritegusid. Ja selleks, et vähendada Eestis kuritegusid, on uuringute järgi palju parem kasutada sellist astmelist vanglast vabanemise teekonda, kus inimene, kes on vanglas ennast korralikult üleval pidanud ja kelle kohta kohus on teinud otsuse, vabaneb vanglast astmeliselt. Ta kõigepealt saab osalise vabaduse ehk siis vastavalt konkreetsetele tingimustele, aga igal juhul ta kriminaalhoolduse järelevalve all hakkab samm-sammult ühiskonda tagasi sulanduma ja tööd otsima, elukohta otsima ja kõike seda tegema siis riigi range kontrolli all. 

Ja sellise astmelise vabanemise puhul on retsidiivsuse määr rohkem kui poole võrra väiksem kui lihtsalt ukse selja taga kinni panemisel. Kui ma nüüd õigesti mäletan, üksnes 16%, mitte pool vanglast vabanenutest, astmeliselt vabanenutest sooritab uue kuriteo kahe aasta jooksul. Nii et vanglast vabanemise astmeliseks muutmise peamine eesmärk on ikkagi kuritegude arvu vähendamine, Eesti inimeste suurem turvalisus. Ja veel kord rõhutan: kõik otsused teeb ja jääb tegema kohus.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Küsimusi, mida tahaks esitada, on tegelikult terve rida, aga võimalus nende esitamiseks on piiratud, mistõttu küsin teilt kõigepealt selle kohta, mis puudutab Riigikogu liikmeid kohtute haldamise ja arengu nõukojas või nõukogus, kumb ta oligi. Kui ma loen seletuskirjast, siis seal on väga selgelt esile toodud, et parlamendiliikmete nimetamist selle nõukogu liikmeteks on soovitatud võimaluse korral küll vältida, kuid arvestades võimudevahelise koostöö vajadust, on põhjendatud kahe Riigikogu liikme nimetamine KHAN‑i, sellesse nõukogusse siis. Seejuures selgeid põhjendusi, miks see on tegelikult vajalik, ei ole esitatud, see on selline üsna loosunglik, et noh, koostöövajadus ja nii edasi. Mina ei saa sellest aru, et kui me rõhutame selle eelnõu puhul võimude lahususe olulisust, siis miks kohtute eneseregulatsiooniorganisse peaksid kuuluma Riigikogu liikmed. Sellega seonduvalt küsiksin ka, millisel alusel nad sinna määratakse. Seadusest ega eelnõust ma ei leia selgitust selle kohta, kuidas valitakse need Riigikogu liikmed. Ja siis lisaks veel, et kas seal on siis üks opositsiooni esindaja, üks koalitsiooni, või mõlemad koalitsiooni esindajad?

Aitäh! Jaa, see küsimus on täiesti õigustatud. Ja tõepoolest on erinevaid õigusfilosoofilisi vaateid sellele, et kui me räägime kohtute iseseisvumisest, iseseisvusest, siis kuidas me seda täpselt näeme. Kui me mõtleme arenguid terves Euroopas, siis tegelikult meenutame, et meil oli Eesti Vabariigi tekkimise järel lausa kohtuministeerium, täitevvõimu roll kohtute juhtimisel oli väga suur. Ja kui me vaatame tervet Euroopat, kohtute iseseisvumise nii-öelda ajajoont, siis me näeme, et mitte ainult Eestis, vaid terves Euroopas on liigutud selles suunas, et täitevvõimu rolli on kogu aeg vähendatud ja kohtute iseseisvust kogu aeg suurendatud. See on selline üldine õiguslik arusaam kohtute iseseisvusest, mida meie eurooplastena ka siin vastavalt meie enda põhiseadusele täna soovime veel paremaks teha. Ja tõepoolest on see niimoodi, et on esitatud ka arvamusi, et kohtud põhiseadusliku institutsioonina, nii nagu näiteks ka õiguskantsleril on nõuandev nõukogu ja erineval moel on siin neid asju korraldatud, et sellisel juhul ei peaks Riigikogu liikmed rohkem osalema kohtute haldamises kui eelarve läbivaatamisel. Samal ajal on siiski aruteludes peetud tõesti otstarbekaks, ja ilma et sellel oleks nüüd 20-leheküljelist analüüsi taga või ka lühemat analüüsi taga, et parema sidususe hoidmiseks Riigikoguga need kaks Riigikogu liiget seal jätkuvalt oleks. Seda on peetud väärtuslikuks, et senimaani on ka see side Riigikoguga siiski olnud. Ja praegu on teie ees selline lahendusvariant. Loomulikult võib Riigikogu oma menetluse käigus seda muuta. Pidades erinevaid läbirääkimisi selle eelnõu puhul, erinevaid kaasamisringe, jäi ministeeriumis praegu peale siis selline lähenemine, et need kaks Riigikogu liiget võiksid seal olla. 

Veel kord, ma ütleksin, et see on selline õigusfilosoofiline lähenemine, kus on palju õigeid vastuseid ja mitte ühtegi otseselt vale vastust. See on tunnetuse küsimus, kuidas seda lahendada soovitakse. Kuidas Riigikogu oma liikmed määrab, selle üle valitsus ei otsusta, see on Riigikogu enesekorralduslik küsimus. (Hääl saalist.) Ka see on Riigikogu enesekorralduslik küsimus. Küsimus oli siis selle kohta, et kas seadusesse ta panna või mitte panna. 

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma olen alati lugenud huviga neid ettepanekuid nende institutsioonide kohta, kelle kohta seadust tehakse. See on oluline seadus, ma arvan, ja ma vaatan, et kolm sellist kena naisterahvast on seda teinud: Mari-Liis Mikli, Marilin ja Mari Kirs. Aga kui vaadata, kelle arvamusi kui palju on arvestatud ja lugedes need kõik läbi, tuleb välja selline kummaline asi, et kõige vähem on arvestatud Pärnu Maakohtu arvamisi, nii-öelda null, ja tagasihoidlikult ka Riigikohtu, kes peaks ju lõplikku tõde teadma, … 20% ainult. Ja Harju Maakohus on sama nii-öelda suur kohtumaja. Aga kõige paremini on esindatud millegipärast Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus, nii-öelda ülekaalukalt. Millest see vahe tuleb? Kolm sellist kena naisterahvast on seaduse kokku kirjutanud ja institutsioonid, kelle tegevust see puudutab, nende arvamuse arvestamine on väga-väga erinev.

Aitäh!

Aitäh! Suur tänu teile selle statistika tegemise eest. Päris huvitav, ma ise sellise pilguga ei olegi seda kooskõlastustabelit vaadanud. Ja … vabandust … ja ma vaatan, et siin näiteks Riigikohus, kes on kindlasti kõige olulisem tagasiside andja, vaatan kooskõlastustabelit. Riigikohus on tähelepanu juhtinud, et kohtud üldiselt vajavad rohkem eelarvet. 

Ja sellele on vastus olnud, et tõesti eelarveläbirääkimised liiguvad otse Riigikokku ja vajalikke kokkuleppeid saab edaspidi teha lihtsalt veidi teistmoodi kui siiamaani. Aga eelnõu tõesti ei tegele rohkemal määral kui selle 350 000 euro ulatuses kohtute eelarve tõstmisega.

Teine Riigikohtu tähelepanupanek on see, et näiteks kohtud vajavad olulisi arendusi IT-süsteemides, aga selleks ei ole eelnõus eelarvet ette nähtud. Saan täiesti nõustuda Riigikohtuga ja nagu ma ütlesin, kogu digiteerimine on täiesti eraldiseisvalt töös. Meil on IT-projektide rahastamine siiamaani olnud Eestis korraldatud väga suuresti ka Euroopa Liidu rahastuse toel projektide taotlemisena. Ja me just ka praegu vaatame, et ikkagi oleks piisavalt selliseid võimalusi, kust rahastust taotleda saaks. Aga see küsimus ka otseselt ei ole, ütleme selle konkreetse eelnõuga seotud.

Lisaks on Riigikohus soovinud, et erinevad kohtureformi osad oleks käsitletud terviklikult. Ma loodan, et ma sellele natuke aitasin kaasa siin alguses, tutvustades seda tervikpilti. Aga tõsi on see, et kohtute haldamise muutmise eelnõu, mille kohta mitmed Riigikogu liikmed on juba väga õigesti küsinud, et kuidas see aitab kaasa kohtumenetluste kiirenemisele. Oleks vast olnud hea, kui ta oleks koos esitatud kompleksse eelnõuna nende eelnõudega, mis tegelikult kohtumenetlust kiirendavad. Sellisel juhul oleks tervikpilt kohe ees. Tegemist oleks sellisel juhul ka väga suure eelnõuga, ja kui te olete avalikus avalikku debatti tähele pannud, siis selle konkreetse küsimuse üle, mis selles eelnõus on, avalik debatt on praktiliselt puudunud, kuigi tegemist on väga põhimõttelise muutusega. Avalik debatt on olnud selles küsimuses, et liita ühe kohtuastme sees samaliigilisi kohtuid, mille mõju tegelikult inimestele, menetluste kiirusele on suurem, aga mille põhimõtteline tähendus on oluliselt väiksem kui selles eelnõus, mis siin on. Tõsi, ta otsesemalt mõjutab osade kohtunike töökohti.

Nii et üldiselt saab väga paljude nende märkuste ja tähelepanekutega, mis on kooskõlastustabelis esitatud, igati nõustuda. Lihtsalt neid eelnõusid on rohkem ja rahastuse küsimusi lahendab tõesti see eelnõu üksnes osaliselt. Loomulikult kohtud ei oleks saanud jätta seda ütlemata, et raha on rohkem vaja.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Jaa, teil on õige osundus, et see on ajalooline, ajaloolise tähtsusega eelnõu siin. Tuletan meelde. Aastaarv 2009 on õigesti teil meeles. Mina mäletan aastat 2008, kui tollane minister Rein Lang tegi sellise töögrupi 2009. Kui mu mälu mind ei peta, siis oli see detsembrikuus, kui ta Riigikokku siia jõudis. Kahjuks langes ta välja 2011, kuna volitused said läbi Riigikogul. Aga see on nii pikk habemega lugu. Kui mu mälu veel mind alt ei vea, siis Rait Maruste, tolleaegne Riigikohtu esimees, kirjutas 1994. aastal juba Juridicasse artikli selle kohta, ja nii edasi. Aga see selleks. Ma arvan, et see on õige asi teha. Aga ma küsin, võib-olla üks tehniline küsimus. Kui te rääkisite eelarve kaitsmisest Riigikogus, mis see hirm oli kunagi, et kõik kohtumaja esimehed tulevad siia koos kaitsma: kuidas see tehniliselt on, kas on kõik kohtumaja esimehed või Riigikohtu esimees?

Aitäh! Ja suur tänu selle ajaloolise tagasivaate eest! Ma tõesti soovin veel rõhutada, et tegelikult selle küsimusega on tegelenud ka kõik varasemad või peaaegu kõik varasemad justiitsministrid ilmselt. Võrreldes selle 2009. aasta eelnõuga, kus kõik kolm kohtuastet oleks terviklikuks kohtuks liidetud, on see eelnõu lähtunud sellest, et Riigikohus on eraldiseisev põhiseaduslik institutsioon ja esimese ja teise astme kohus on eraldiseisev, ent põhiseaduslik institutsioon. Kohtute enda juhtimiseks loodav kohtu juures asuv haldusorgan on see, kes neid eelarveläbirääkimisi siis esimese ja teise astme kohtu jaoks korraldab, ning Riigikohus peab oma eelarve läbirääkimisi Riigikogu rahanduskomisjoniga eraldiseisvalt. See oli ka üks nendest küsimustest, mis nüüd üle 15 aasta tagasi suuri arutelusid tekitas. Ja tõesti tundub, et nüüd, kus tuhk on langenud ja uuesti on väga põhjalikult ettevalmistustöid tehtud, et selline lahendus võiks olla otstarbekohasem, lähtudes just sellest, et Riigikohtul on ju ka järelevalve funktsioonid esimese ja teise astme kohtu üle. Selles mõttes on ta ka riigikorralduslikult loogilisem, et sellel kohtuastmel, kes valvab esimese ja teise astme kohtunike töö üle, on eelarveläbirääkimised eraldi ja esimesel, teisel kohtuastmel on eelarveläbirääkimised eraldi.

Andre Hanimägi, palun! 

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Vastupidiselt kolleegile ma arvan, et selline poliitiline roll ja vastutus peaks ikkagi säilima ja olema. Seda enam, et me räägime haldamisest, mitte õigusemõistmisest. Aga minu küsimus läheb ka sedasama teed ehk siis eelarveteed. Nüüd jääb see vastutus eelarve küsida kohtutele endale. Varem oli seal selline poliitiline vahemees nimega justiits- ja digiminister nüüd. Kuidas teie hindate? Kas te saate selle hirmu maha võtta, et kui nüüd see poliitiline roll sealt vahelt ära kaob – ja me teame, et eelarve puhul on ju paljuski ka poliitilised kokkulepped –, kas see eelarve saamine ja eelarve küsimine siiski ei muutu keerulisemaks, vaid vastupidi, võib-olla isegi kergemaks?

Aitäh! Ma vastust alustaksin sellest, et Euroopas siiski mõistetakse kohtute haldamist, kohtute haldamise mudelit ja kohtute rahastamist ka kui ühte hooba, millega on võimalik kohtute iseseisvust mõjutada. Ja ütleme, selline kohtutele majanduslike tingimuste loomine selleks, et kohtud saaksid õigusemõistmisega tegeleda, on ikkagi üks osa kohtute iseseisvusest ja sõltumatusest. 

See on kindlasti oluline küsimus, mida te eelarve kohta ka ju tõenäoliselt sellessamas valguses esitate. Riigikogu on ikkagi Eesti rahva poliitiline esindatus. Riigikogu liikmed, kõik 101 Riigikogu liiget, on rahvaesindajatena need poliitikud, kes igapäevase tööna peavadki vaatama, et Eesti rahva huvid oleksid kõige paremini esindatud. Täitevvõim, minister on ikkagi sidemees Riigikogu ja ministeeriumi vahel, võttes kaasa Riigikogust soovid ja ülesanded.  

Ma usun küll, et see kohtute eelarve arutelu Riigikogu rahanduskomisjonis, kus kogu protokoll, kogu see arutelu käik on Eesti rahvale näha, jälgitav ja igavesest ajast igavesti kirjas, muudab kohtute eelarve läbirääkimised palju läbipaistvamaks, palju selgemaks. See võimaldab Riigikogu liikmetel kui poliitikutel rahva tahet ja rahva ootusi palju paremini väljendada. Senised põhiseaduslike institutsioonide eelarve läbirääkimised Riigikogus on olnud põhiseaduslikele institutsioonidele rahalises mõttes soodsamad, kui eelarvete ajamine läbi täitevvõimu. Ehk et ka senise praktika pealt saaks öelda, et kohtute olukord peaks pigem paranema. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Senise kohtute haldamise nõukogu asemel luuakse uus struktuur, kohtute haldus- ja arendusnõukogu. Lisaks moodustatakse kohtuhaldusteenistus. Minu küsimus on. Kust tuli selleks reformiks sisend? Kas me võtsime eeskuju naaberriikidest, Põhjamaadest või tuli see kohtute poolt või soovitas seda teie paljukiidetud tehisaru? Ja teine küsimus: kas me vähendame nende reformidega ka bürokraatiat?

Suur aitäh! Nii nagu ma eelnõu tutvustades ütlesin, need eelnõud on ette valmistatud ikkagi Riigikohtu esimehe poolt moodustatud kohtute töögrupi poolt. Selline töögrupp loodi 2023. aasta oktoobris. Ka praeguses üldises kohtukorralduses on just Riigikohtu esimees see, kes vastutab kohtute kaasaegse ja efektiivse toimimise eest. Õige on teie küsimuses igati ka see, et terve Euroopa, sealhulgas ka Põhjamaad, on liikunud selles suunas, et üha suurendada kohtute iseseisvust ja sõltumatust täitevvõimust. Ja tõepoolest, näiteks Soome kogemust on ametnikud eraldi käinud vaatamas. Soome tegi samasuunalisi muudatusi üsna hiljuti. Oleme õppinud nende reformi õnnestumistest, aga ka nendest asjadest, mida soomlased on öelnud, et nad nüüd teeksid paremini või teistmoodi.  

Tunnistan üles, et tehisaruga ma ei ole selle eelnõu osas kuidagi suhelnud ega pidanud seda vajalikuks. Ma rõhutaksin üle, et Eesti kohtunikkonna üle on meil põhjust ikkagi uhke olla. Meie kohtute rahvusvahelised näitajad on ju tegelikult päris head ja kohtunikud on meil kõrgelt haritud, väga head argumenteerijad, väga põhjalikud oma analüüsides ja kaalumistes. Ma usun, et kohtunikud ise, kellelt see ettepanek on tulnud muude ettepanekute hulgas, tõesti neid ei ületa tehisaru niipea. Siin ei ole tegemist ju sellise materjaliga, mis vajaks tehnilist ettevalmistust, milleks tehisaru on väga hea.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Jätkates sealt, kus enne pooleli jäime. Mina ütlen küll, et ma ei näe mitte mingisugust sisulist põhjust, miks Riigikogu liikmed peaksid kuuluma kohtute haldamise ja arengu nõukotta, lähtudes võimude lahususe printsiibist. Te tulite ja oma ettekandes ütlesite ka, et see on ajalooline eelnõu, me siin ikkagi jõustame seda võimude lahususe printsiipi, käsitleme kohtuid põhiseadusliku institutsioonina, eraldiseisva võimuharuna, ja siis endiselt jätkame samamoodi, et parlamendi esindajad kuuluvad sellesse organisse, millest jutt käib. Selleks pole mitte mingit sisulist põhjust. Kui tahetakse koostööd teha, vastastikku informeeritud olla, saab suhelda, käia rääkimas, saab põhiseaduskomisjoni tulla kohtute esimees, õiguskomisjoni, ei pea kuuluma parlamendi esindajad sinna. 

Ja muidugi te oma vastuse lõpus läksite väga uduseks, jätsite nimetamata, et tegelikult on ju praegu selline süsteem ja te soovite, et see süsteem jätkuks, et tegelikult koalitsioon nimetab lihtsalt kaks oma esindajat sinna ilma igasuguse valimisprotseduurita. Praegu on seal õiguskomisjoni esimees Timpson ja põhiseaduskomisjoni esimees Kiviberg, teie parteikaaslane. Minu meelest see pole õige. Miks nad peaksid olema koalitsiooni esindajad, võib-olla siis üks opositsioonist ja teine koalitsioonist, et ei tekiks sellist muljet, et valitsus tahab ikkagi oma kontrollifunktsiooni säilitada.

Kõik, mis te oma küsimuses või seisukohas esitasite, on kahtlemata õige. Nii nagu ma ka ütlesin enne, see on üks selliseid küsimusi, kus on palju õigeid vastuseid või võimalusi ja kus kindlasti Riigikogu peabki seda eelnõu arutades tegema otsuse, mis Riigikogu jaoks tundub kõige õigem. Täitevvõimu poolt ehk valitsuse poolt seda eelnõu siin esitledes on täitevvõimu poolt need kaks Riigikogu liiget alles jäetud kohtusüsteemi strateegilisse arendusnõukotta ja parema sideme hoidmiseks. Aga kuna, veel kord, tegemist on väga suures osas, või ütleme, peamiselt ikkagi ka Riigikogu enda enesekorraldusliku küsimusega, siis ma usun, et see on kõige parem, kui Riigikogu ise täpsemalt arutab ja kaalub. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Jätkates Varro küsimust, tõepoolest, kaks Riigikogu liiget, kes siin praegu on nimetatud ja praegu nad on kohtute nõukogus … See haldus- ja arendusnõukogu võiks olla laiapindsem, nagu te ütlesite, võiks olla kõikide parlamendis esindatud erakondade esindajad. Aga noh, selleks tahet ei ole. Mina näen küll siin sellist kavalat trikki, et nüüd viiakse kõik sinna kohtute haldus- ja arendusnõukokku, siis on lihtsam kinni panna regionaalseid kohtumaju, sest eelarves raha ei ole, töötajaid ei ole. Siis on lihtsam kõik ajada selle haldus- ja arendusnõukoja kaela. Nemad siis otsustavad, minister ei otsusta midagi, ehkki minister on ka nõukojas esindatud. Kust siis tuleb ikkagi see eesmärk viia haldamine hoopis praegu ministri alt välja ja selleks teha täiesti eraldi struktuuriüksus?

Aitäh! Siin enne oli küsimus selle üle, milliseid kohtute endapoolseid muresid on täpsemalt arvestatud ja milliseid mitte kooskõlastustabelis. Kui te seda kooskõlastustabelit vaatate, on tegelikult kohtud olnud mures sellepärast, et ka 11-liikmeline strateegiline nõukoda on liiga suur. Ja selles mõttes on olnud kaalumisel tõesti eelnõu ette valmistades ka see, et näiteks Riigikogu liikmeid oleks üks, kuna see ühemõtteliselt välistaks koalitsiooni ja opositsiooni teoreetilise esindatuse. Kohtute haldamise nõukojas oleme suurendanud seda kaheni, mis teoreetiliselt võimaldaks nii koalitsiooni kui opositsiooni esindatuse kohtute haldamise nõukojas pariteetsel alusel. 

Kui te küsisite, kas tegemist on kavala trikiga, siis sellele vastus on selgelt ei. Veel kord, pikki aastaid on ette valmistatud kohtute uut arengukava. Seda on toetanud erinevad ministrid, ka teie erakonnakaaslasest minister, selliste arenduste ettevalmistamist. Nii et pikka aega ette valmistatud eelnõudena on need kohtureformi asjad teie ees. Ja kui seal on mingisuguseid detaile või nüansse, mida Riigikogu otsustab, et saaks paremini lahendada, siis kindlasti Riigikogul see võimalus on. 

Konkreetselt see eelnõu ühegi üksikkohtumajaga ei tegele. Tõsi on see, nii nagu te küsisite, oma küsimuses esitasite, et kuna lihtsustub senine väga killustunud kohtute juhtimise süsteem, siis on kindlasti õige väita ka seda, et lihtsustuvad ka muud halduslikud, eluks vajalikud ümberkorraldused. Samal ajal on selline kohtute enda vastutus oma töö eest, et tagada õigusemõistmise kättesaadavus üle Eesti. Ka täna ikkagi selles killustunud juhtimismudelis on selliselt korraldatud, et minister ei saa ilma kohtute haldamise nõukojata ühtegi kohtumaja puudutavat otsust teha. 

Nii et see Riigikogu liikmete kaasatus kindlasti peaks olema üks osa sellest, et arutada, kuidas kõige otstarbekam kohtute kättesaadavust üle Eesti korraldada on. Ja kindlasti on selliseks kohaks ka eelarveläbirääkimine Riigikogu rahanduskomisjonis. Tõsi on see, et inimesed on väga palju ümber kolinud Eestis, väga palju on kohtumenetlused läinud ka kirjalikku menetlusse, üha rohkem kasutatakse videosilla kaudu osalemist. Kui te vaatate uudistest, siis peaaegu järjest on uudistes fotod, kus üks menetlusosaline osaleb videosilla kaudu. Mingisugused kohtuhooneid puudutavad muudatused on kõige sellega kaasas käivana ilmselt vajalikud. Ja veel kord kordan üle, et kohtute arengukavas on ette nähtud see, et igasse maakonda inimese võimalus füüsiliselt kohtuga suhelda alles jääb.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister. Eelmine kord te rääkisite, kui palju Riigikohtu arvamust on arvestatud, aga te ei rääkinud sellest, kui palju ei ole arvestatud. Enamikku pole arvestatud. Aga mu küsimus on: kas on arvestatud või kasutatud ka AI-d selle puhul? Tegemist on tegelikult modelleerimise ülesandega, mitte eriti keerulisega: 240 kohtunikku, 1000 ametnikku kokku ja regionaalne aspekt ka veel, kes kusagil on. Ja lugedes neid parandusettepanekuid, inimajul on väga keeruline neid kõiki arvestada, ja süsteemselt. On seda tehtud või kavatsetakse teha? See ei ole eriti keeruline ülesanne. Ma rõhutan, et seadus on oluline, aga kas on kasutatud kõiki võimalusi, et ei peaks ametnikud, need kolm Mari, seal vaatama, kuidas hakkama saavad.

Aitäh! Minule teadaolevalt ei ole kasutatud. Leidmisfunktsiooniga saab seletuskirjast selle kiiresti üle kontrollida, mul hetkel ei ole arvutit käepärast. Me peame eetiliseks ja vajalikuks seda, et juhul kui mõnes riigidokumendis, analüüsis või eelnõus on kasutatud tehisaru, siis sellele ka tegelikult viidatakse. Mulle ei meenu praegu seletuskirja lugemisest, et sellele viidatud oleks, järelikult saab öelda, et siin ei ole kasutatud tehisaru. 

Tõsi on see, et ma päriselt näen erinevate riikide kogemustest ja ka analüüsidest, mis on teadlaste poolt tehtud, et tehisaru saab just nimelt õigussüsteemis meid aidata. Õigussüsteemis just nimelt selle tõttu, et õigus on puhtalt inimeste loodud, teie kõikide, kes te siin Riigikogus olete. Inimesed loovad seaduste paragrahve ja seaduste sätteid. Mitte miski loodusseadustest neid sätteid ei mõjuta. Ehk et õigus on inimese enda poolt loodud tehislik süsteem, mida ei mõjuta välised asjaolud. Ja see võimaldab paragrahvides orienteerumist või õigusvaldkonnas tehisaru väga edukalt kasutada, kuna tegemist on piltlikult öeldes kahe tehisliku süsteemi koostööga. 

Selle juures siiski, kui me teeme selliseid riiklikke põhimõttelisi otsuseid, mida see eelnõu siiski on, kus me suurendame oluliselt kohtute põhiseaduspärasust, siis ma ka päriselt usun, vaatamata sellele, et ma usun, et ka tehisaruanne meile saab olla suureks abiks, siis selliste suurte põhimõtteliste poliitiliste otsuste puhul on ikka päris kindel, et inimene on parem kui tehisaru. Ja see kohtunike endi töögrupp, kes on neid asju kõiki ette valmistanud, kes on kaasa mõelnud, kõik need kohtunikud, kes on kaasa mõelnud – ma olen täiesti kindel, et nende panus on olnud väga palju väärtuslikum. Seda ei saa kuidagi alahinnata. Tehisaru siin juurde modelleerimiseks minu hinnangul vaja ei ole läinud. 

Kui on kohtute statistika pealt andmepõhisteks otsusteks edaspidi tehisarust abi, siis seda saab juba kohtusüsteem ise korraldada. Meil on kohtute statistikat päris palju. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Tulles oma eelmise küsimuse juurde tagasi, siis ma siiski jään seisukohale, et tegelikult te ju tegelete praegu siin kohtute halduskorraldusega konsolideerimisega, sellepärast et ministeeriumi rolli tahate ju vähendada. Nii et tegelikult muutustega tegelete. 

Aga nüüd, tulles selle kolleeg Varro Vooglaiu küsimuse juurde tagasi, tõsi, et kas siis oli ikkagi ministeeriumis arutelu ka, et kui Riigikogu liikmed esindavad või on esindatud selles haldus- ja arendusnõukogus, et oleks seal siis nii opositsiooni, koalitsiooni pool? Teil on alati hästi mugav öelda, siis kui te vastata ei taha või ei oska, et Riigikogu ise otsustab ja tehke ettepanekuid. Aga kas selle arutelu käigus ka ikkagi see kuidagi ministeeriumis ka kõne all oli? Sellepärast et ma olen täiesti kindel, et te oleksite ise tagajalgadel siin, kui te oleksite siin saalis ja näiteks EKRE ja Keskerakonna saadikud oleksid seal, siis oleks see teil, ma arvan, päris suur probleem teie vaates. Miks siis kohe mitte tulla eelnõuga, mis oleks selles mõttes selgelt ära jaganud, et on olemas nii opositsiooni kui koalitsiooni esindaja Riigikogu poolt?

Aitäh! No ma siiski alustan sellest, et ka praegu on kohtute haldamise nõukojas kaks Riigikogu liiget, ja kui EKRE oli valitsuses, siis te kuidagi seda ei vastustanud, ei seadnud küsimuse alla ega ei soovinud seda ühelgi moel muuta. Selles mõttes saab öelda, et see kaks Riigikogu liiget on olnud erakondadeülene lähenemine senimaani, ja see on olnud ka üks põhjusi, miks ta sellisel kujul on täna siin teie ees, teie ette esitatud. 

Jah, nii nagu ma ka teie kolleegile vastasin, ministeeriumis oli selle üle arutelu ja laias laastus esitati või tuli valida erinevate arvamuste vahel. Arvamus nr 1: Riigikogu liikmeid üldse kohtute haldamise nõukojas ei ole. Arvamus nr 2: on üks Riigikogu liige. Ja arvamus nr 3: on kaks Riigikogu liiget. Nende kolme variandi vahel valides pakkusime me Riigikogule, et on kaks Riigikogu liiget. Ja nii nagu ma enne selgitasin, selle üks argumente on see, et nii on vähemalt teoreetiliseltki võimalik või üleüldse võimalik see, et kohtute haldamise nõukojas on esindatud nii koalitsioon kui ka opositsioon. See oli peamine argument ühe Riigikogu liikme asemel kahe Riigikogu liikme väljapakkumisel selles eelnõus. Kui te vaatate seda kooskõlastustabelit, siis mure selle üle, et see haldamise nõukoda on liiga suur ja see võiks olla näiteks ka kahe Riigikogu liikme võrra väiksem, selles osas on Riigikogul seda eelnõu menetledes tõepoolest võimalik oma otsust teistmoodi kujundada. Ja see ei ole kuidagi vastusest kõrvalehiilimine. Vastupidi, ma sedasama asja vastan juba mitmendat korda.

Nüüd, jään siiski endiselt eriarvamusele selles osas, et ministeerium tavaliselt on, üks ministeerium tavaliselt on see, mida me mõistame millegi konsolideerimise all, nüüd ikkagi liigub see juhtimine selgelt Eestit katva kohtusüsteemi enda kätte. Konsolideerimisest selle konkreetse eelnõu puhul rääkida ei saa. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma jään oma arvamuse juurde, et see annab ikkagi tööriista kohtute kinnipanekuks regioonides. Minister saab ennast viisakalt taandada, et tema seda ei ole teinud. Nii nagu toimub praegu väikeste maakoolide kinnipanek, kus minister ütleb, et seda teeb kohalik omavalitsus ja seda praegu käsitletakse ka siin samamoodi, et see otsustustasand liigub kuskile mujale. 

Aga nüüd ma tahtsin seaduse jõustumise juurde tulla. Siin on osad paragrahvid jõustumisel 1. juunil 2025 ehk circa kahe nädala pärast. Ja just see kohtute haldamise nõukoda hakkab siis toimetama ja 1. oktoobriks teeb ettepaneku eelarveliste vahendite vähendamiseks ja ka kohtumajade kinnipanekuks. Ma olen selles kindel praegu, see tuleb sealtkaudu.

Miks siis ikkagi on nii kiiresti vaja seda kolme nädalaga läbi lasta? Järgmine nädal on töönädal, ülejärgmine nädal on istungivaba nädal. Kuidas siis nüüd ikkagi minister mõtleb selle kiirendatud korras jõustada?

Aitäh!

Aitäh! Ma olen selles mõttes teie küsimuse asetusega jällegi nõus, et väljend "minister saab ennast viisakalt taandada" on tõepoolest ju üks osa sellest eelnõust. Nüüd, küsimus on selles, kuidas me seda fakti kui sellist hindame. Me oleme üldiselt ette näinud seda, et põhiseaduslik institutsioon, nii nagu Eesti rahvas meie põhiseaduse poolt hääletas, on täitevvõimust sõltumatu. Ja seda viisakalt taandumise eelnõu tõepoolest on. Veel kord, Eesti rahvas on hääletanud põhiseaduse poolt, kus kõik kolm kohtuastet on põhiseaduslikud, sõltumatud ja iseseisvad institutsioonid.

Seaduse jõustumine – selle üle otsustab ikkagi riigikogu, mis need täpsed kuupäevad seal on. Aga tõesti, kohtute enda soov … ja kui me mõtleme inimestena, et tegemist on ju kaunis olulise põhimõttelise muudatusega, mis peaks järgmise aasta eelarvet juba teistmoodi ette valmistama, siis kindlasti on meil kõigil, ma loodan, see huvi, et kohtud saavad võimalikult kiiresti selle selguse, mismoodi siis täpselt on ja kuidas see eelarve ettevalmistamise protsess täpselt olema saab. Selles mõttes ma väga loodan, et kohtud selle selguse võimalikult kiiresti saavad.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tõesti, see eelnõu on oluline ja põhimõtteline. Ma vaatan siin selle eelnõu seletuskirja lehekülgi 40 ja 41, kus räägitakse mõjudest, mõjudest nii ministeeriumile kui ka kohtutele. Siin on välja toodud, et kohtule on mõju ulatus suur, kuna kohtusüsteemi senine haldus- ja arendustegevus muutub oluliselt ning see eeldab kohtusüsteemilt sihiteadlikku kohanemist. Sellest lähtuvalt siin ka kolleegid on kirjutanud, ma saan aru, et poliitilist mõõdet soovitakse vähendada ja see hakkab edaspidi puudutama ka üleüldiselt regionaalpoliitikat. Kui me toome näiteks ka Jõhvi kohtumaja sulgemise, kus tegelikult tahes-tahtmata … Kui on poliitiline soov, siis poliitikud ütlevad regionaalpoliitika lähtuvalt, et ei, me ikkagi kohtud jätame, anname kohtule rohkem raha ja kõik nii edasi. Nüüd see pool võetakse ära ja kohtule jääbki iseseisev nagu selline institutsioon …

Aitäh!

… kus ta ise otsustab, kuidas ta oma eelarvet juhib, ja teeb otsuseid.

Aitäh! Kõigepealt, Jõhvi kohtumaja osas on arutlusel see, et vähendada senist kohtupinda, kuna Jõhvi kohtumajas on praegu üheksa kohtusaali ja üheksa kohtusaali kasutatavus tundides oli eelmisel aastal väiksem kui Harju kohtumajas kahe istungisaali kasutus. Veel kord kordan üle: Jõhvi kohtumaja üheksa kohtusaali kasutus kohtusaalis tundidena oli väiksem kui Harju kohtumajas kahe kohtusaali kasutus tundidena. Ilmselgelt päris hea võimalus on seal muuta rahakasutust optimaalsemaks, hoides alles kohtumõistmisega tegelevad inimesed ja kasutades kohtusaale nii palju üksnes, kui neid kohtusaale tegelikult õigusemõistmiseks vaja on. Riigikogu rahanduskomisjon, kus eelarve arutelu hakkab avalikult toimuma ja kus on esindatud kõik erakonnad Riigikogust, kindlasti saab hoida seda regionaalset mõõdet silme ees. Samal ajal ma veel kord rõhutan, et kohtute arengukava aastani 2030 toob välja kõik need muutused, mis ühiskonnas on toimunud. Siiski päris samasuguseks, nii nagu kohtusüsteem on pikka aega olnud, ei ole seda lihtsalt mõistlik jätta. Kohus ju töötab maksumaksja raha eest ja see raha peab olema võimalikult otstarbekalt õigusemõistmiseks kasutatud. Kohtute arengukava näeb ette, et igas maakonnakeskuses igal juhul säilib inimesel füüsiline võimalus kohtuga suhelda.

Suur tänu teile, justiits… Aa, Lauri Laats, palun, hilinenud teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Vabandust natukene hilinenud nupuvajutuse eest! Ma ikkagi küsin, vaadates kogu seda menetlust: äkki te kirjeldaksite, et kui pikalt te olete läbirääkimisi pidanud? Ma saan aru, et kohtute poolt on pigem positiivne suhtumine sellesse eelnõusse. Aga mille osas te nende läbirääkimiste käigus kohtusüsteemiga tegite ka mööndusi või kompromisse mõlemalt poolt? Äkki saaksite need kohad välja tuua, kus olid sellised põhimõttelised küsimused, mis olid laual, ja käisid ka sellised arutelud, kuidas saaks ühele või teisele poole liikuda?

Need arutelud on tõesti olnud pikad, nad on olnud erinevate tööetappidena. Ma mitu korda olen siin nimetanud kohtute arengukava näiteks kui sellist ülddokumenti. Ja mitu korda olen juhtinud tähelepanu sellele, et see kohtureform koosneb erinevatest osadest. Ma ei ole kindel, et ma suudan peast kõiki arutelusid kiiresti välja tuua, aga vast mõned olulised kohad. 

Kohtute haldus- ja arendusnõukogu koosseis on olnud kindlasti üks neid küsimusi, kus need arutelud on olnud. Seal tõesti Riigikogu liikmete osalus on, nii nagu ma varasemalt olen vastanud, olnud üks arutelukohti. Nii nagu te ka kooskõlastustabelist näete, on see olnud üks neid valdkondi või neid küsimusi, kus kohtud on kaasa mõelnud. 

Teine äärmiselt oluline arutelu koht on olnud eelarve. Kui te loete seda eelnõu, siis tõesti, riigieelarvest täiendavat suurt rahavoogu kohtutele ei ole ette näha. Justiits- ja Digiministeerium paneb kinni need ametikohad, mis praegu kohtute haldamisega ministeeriumis tegelevad, ja annab nende töökohtade ressursi üle kohtutele. Ning lisaks sellele veel täiendavalt 350 000 eurot, mis me tegelikult ikkagi justiitsministeeriumis ja ümber tõstame. Mitte see ei ole täiendav riigieelarve eraldis. Kuluneutraalsus on selle eelnõu puhul tagatud.

Ja kolmas, vast kõige suurem arutelukoht, on olnud selline, et kas seda kohtute haldamise eelnõu üldse tuleks menetleda eraldiseisvalt kohtute efektiivsemaks muutmise eelnõust või kohtumenetluse kiirendamise eelnõust. Väga palju on olnud sellist soovi, et kohtuhalduse muutmine, kohtute iseseisvuse muutmine ja kohtuastmete liitmine oleks käsitletud koos. Ta loogilise terviku tõepoolest ju moodustab. Need olid vast kõige põhimõttelisemas arutelud.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Arutelu põhipunkte ja langetatud otsuseid juhtivkomisjonis tutvustab hea kolleeg, põhiseaduskomisjoni liige Pipi-Liis Siemann.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan teile ülevaate teisipäeval, 6. mail toimunud Riigikogu põhiseaduskomisjoni istungil käesoleva eelnõu osas toimunud arutelust. Ka meil oli külaliseks kutsutud justiits‑ ja digiminister, kes siinkohal andis, nii nagu siin andis ka meil komisjonis väga põhjaliku ülevaate. Ja lisaks oli temaga kaasas ministeeriumi justiitshalduspoliitika asekantsler Mari-Liis Mikli, kes samuti aitas selgitusi jagada.  

Ja kuna siin juba arutelu on olnud pikk ja põhjalik, selgitusi on antud, küsimusi on küsitud, siis sama kordama ei hakka. Samad teemad olid ka meie komisjonis arutusel ja nii põhiseaduslikkusega kooskõla kui ka killustumist ja jõudude, või siis ütleme, võimude lahususe põhimõtteid me kõike käsitlesime.  

Esitati ka küsimusi, millest võib-olla mõne ma siin välja tooksin, mis ei olnud päris sarnased täna kõlanutega. Oli ka küsimus loomulikult selle kohta, et kuidas jätkuvalt kohtuotsustega mitterahulolu korral toimub edasikaebamine, milles siis muutusi ministri sõnul ei ole.

Auväärt ettekandja, ma veidi vabandan. Kui on võimalik, natukene kõvemini. Saalist antakse märku. Aitäh!

Jaa, vabandust! Lisaks oli meil küsimus järelevalve üle, ehk siis kes nimetab jätkuvalt kohtunikke ametisse, kes neid ametist vabastab, teostab kohtunikele järelevalvet, mis on üsna põhimõtteline küsimus. Minister selgitas, et selline olukord, kui praegu poliitikud on seotud kohtute nii-öelda järelevalve ja juhtimisega kaudselt, see ongi juba ka konflikti koht ja euroopalik arusaam ongi selline, et täitevvõimu osa, mida juhib poliitik, tuleks maksimaalselt vähendada. Siin ka viidatud juba siis Soome näited ja Euroopa praktika. Samuti Mari-Liis Mikli lisas, et järelevalve on ja jääb kohtusüsteemis jätkuvalt oluliseks ja ka praegu on järelevalve kohtuniku ja tema tegevuse üle piiratud. Kohtunik on oma tegevuses sõltumatu ja selliseks jääb see ka edaspidi, kus kohtunike otsuste üle teeb järelevalvet järgmise astme kohus, konkreetse kohtuniku osas, kui on vajadus, teeb järelevalvet kohtuesimees. Ja kuna eesmärk on poliitilist sidet sellisel kujul vähendada, siis praegu teeb järelevalvet kohtuesimehe üle justiits‑ ja digiminister, edaspidi teeks seda haldus‑ ja arendusnõukogu. Võib olla selline suurem muudatus. 

Oli ka küsimusi eelnõu ajendite kohta, kas selleks on pigem juhtimisküsimused või eesmärgiks ka kulude kokkuhoid. Minister selgitas ka meile, et tegelikkuses ikkagi ei ole tegu otseselt kulude kokkuhoiu, küll aga optimeerimisega, ja kohtute juhtimine peaks muutuma kaasaegsemaks, paindlikumaks ja vastutus jääb kohtusüsteemile endale. 

Sama puudutas Jaak Valge, kes ütles ka, et põhiliselt ongi meil kaks muret kohtus: oma õiguste kaitsmine on kallis ja see, et kohtumenetlus on väga pikk. Aga nii nagu siin kõlanud, siis ühe sellise sambana praegu käesolev eelnõu meil neid probleeme otseselt ei lahenda. 

Lisaks oli ka küsimusi kohtute eelarve ja selle protsessi kohta, mida siin pikalt juba on ka kirjeldatud. Ka komisjonis me selle üle päris põhjalikult arutasime. 

Kõlas ka küsimus, kas muudatustele on ka kohtute tugev poolehoid. Nii nagu siin pikalt arutatud, siis tõepoolest poolehoid ja ka muidugi eriarvamusi, arvamusi ja soovitusi on küsitud, neid on esitatud ja nendega on vajalikul määral ka arvestatud. Enamasti kõik sellised probleemkohad saavad loodetavasti lahenduse nendes järgnevates uutes seaduslikes lahendustes ehk järgmises kolmes sambas.

Komisjon oma arutelu lõpetas, tehti ettepanek võtta eelnõu täna täiskogu päevakorda, konsensuslikult, tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada, ka siin oli meil konsensus komisjonis, ja määras juhtivkomisjon oma esindajaks siinkõneleja. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on ka küsimus. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea komisjonipoolne ettekandja! Minister jättis enne vastamata, kuivõrd see eelnõu toob kaasa bürokraatia vähendamise, on praegune koalitsioon seadnud eesmärgiks igal sammul, igal võimalusel vähendada bürokraatiat ja pannud selle isegi kirja koalitsioonilepingusse. Aga kuidas teile tundub, kas selle eelnõuga kaasneb bürokraatia vähenemine, ja kui palju sellest ka komisjonis juttu oli?

Jah, me otseselt seda ei arutanud, küll aga minister oma ettekandes meile tõi välja selle killustatuse praegu. Ja ma usun, et siin on ka seesama bürokraatlikkuse vähendamise moment olemas, sest praegu on minister, ministeerium, siis on kohtute haldamise nõukoda, on kohtudirektor ja kohtujuht ja väga sageli on vaja kõigepealt järge ajada, kes üleüldse on volitatud üht või teist otsust tegema. Näiteks on terve rida asju, mida minister reguleerib määrustega ja käskkirjadega ja ei saa seda teha ilma kohtute haldamise nõukoja loata. On palju erinevaid osapooli, otsustamine on võib-olla selle võrra bürokraatlikum, pikem ja ebaselgem. Ehk siis selge vastutus peaks liikuma tõepoolest kohtutele endile.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun!

Tänan! Ütlen kohe algatuseks ära, et kuulasin täna huviga justiitsministri ettekannet, et saada parem ülevaade selle eelnõu sisust. Ise, olles õiguskomisjoni liige, ei ole omanud võimalust seda tutvustust kuulata komisjonis. Selle tõttu see kõne siin ei ole selline süstemaatiline kommentaar, vaid pigem mingisuguste aspektide ära markeerimine, mis erilist tähelepanu pälvisid.

Esiteks mainin ära selle, millele ma küsimust esitadeski osutasin, et minu hinnangul ei ole see põhjendatud, et kohtute haldamise ja arengu nõukogusse peaksid kuuluma ka parlamendi esindajad. Tõepoolest, mina arvan, et kui me tahaksime sellist kontseptuaalselt selget ja puhast lähenemist siin praktiseerida, öeldes, et me selle eelnõuga edendame võimude lahususe põhimõtet Eesti Vabariigis, siis võimude lahususe põhimõttest lähtuvalt oleks ju elementaarne, et parlamendiliikmed ei tüki kohtute halduse ja arengu nõukogusse. Mis see parlamendi asi on, kui me räägime kohtute enesekorralduse õiguse teostamisest selle eelnõu kaudu? Täpselt samamoodi oleks ju imelik, kui kohtutel oleksid oma esindajaid parlamendis või valitsuses või kusagil mujal. Et ei. Riigikogu on seadusandlikku võimu teostav kogu, mitte õigust mõistev kogu, ja siin ei ole tarvis mingeid kohtute esindajaid. Seda esiteks.

Nüüd, mis veel selle aspektiga seondub, on see, et ega me ju näeme ka siin seda, et need ei ole lihtsalt kaks Riigikogu liiget, kes on silmapaistvad õigusvaldkonna asjatundjad, vaid nad on lihtsalt koalitsiooni esindajad. Sedapidi võib tegelikult öelda isegi, et nad ei ole niivõrd Riigikogu esindajad, kuivõrd nad on valitsuse esindajad. Praegusel hetkel kohtute haldamise nõukotta kuuluvad põhiseaduskomisjoni esimees ja õiguskomisjoni esimees. Üks on reformierakondlane ja teine on Eesti 200-lane. Ja mina ütleks küll, et pigem on siin tegemist koalitsiooni esindusega, mitte Riigikogu esindusega rangelt võttes. Vastasel juhul peaks ikkagi olema laiem see esindatus.

Nüüd, mis eelnõusse üldiselt puutub, siis kui meile öeldakse, et see juhindub kohtusüsteemi enda huvidest, siis minu meelest on eelnõust on üks väga oluline asi puudu. Ja see on kohtusüsteemi esindajate endi üldine hinnang eelnõule. Ma mõtlesin, et võib-olla näiteks Riigikohtu esimees oli ka põhiseaduskomisjoni istungil, kus eelnõu tutvustati. Aga nagu ma kuulsin kolleeg Siemanni esitlusest, ei olnud seal kohtu esindajad üldse, põhiseaduskomisjoni istungil ka. Kui ma vaatan neid kirjalikke dokumente, siis siin ka ei ole. Kui ma mõtlen, et mina oleksin selle eelnõu eestvedaja ja eestkõneleja, siis ma Riigikogu liikmete ette tulles varustaksin Riigikogu liikmeid ka vähemalt minimaalselt Riigikohtu esimehe arvamusega. Kas või, ma ei tea, paaril leheküljel on kirjutatud selline üldine hinnang, mida tema kohtusüsteemi kõige kõrgema eestkõnelejana sellest kohtureformi aspektist arvab.

Aga veelgi parem: tegelikult võiks ju küsida, ja siin on minu poolt ka konkreetne ettepanek teile, proua minister, et äkki saaks eelnõu menetlemise käigus küsida mitte ainult Riigikohtult, vaid ka teistel kohtutelt. Palun andke Riigikogu liikmete jaoks oma hinnang sellele eelnõule. Kui Riigikogu liikmed peavad kujundama seisukoha eelnõu suhtes, mis väidetavalt lähtub kohtusüsteemi enda huvidest enese reformiks, siis meil oleks ka kinnitus selle kohta, et meile mitte ei öelda, et kohtutele õudselt see eelnõu meeldib, vaid kohtunikud, kohtuid ise kinnitavad, et jah, ongi hea eelnõu ja meie arvamusi on arvesse võetud ja tehtud nii, nagu me oleme palunud teha, ja probleemid reaalselt saavadki lahendatud.

Nüüd paar sellist üldisemat märkust ka lõppu. Mulle ei meeldi see kohtureformi elluviimine niimoodi jupiti: natuke siit, natuke sealt, siis natukene jälle juurde. Tegelikult võiks sellise pideva menetlemise asemel võib-olla korraks aja maha võtta, kas või paariks aastaks aja maha võtta, kui vaja, ja töötada välja terviklik kohtureform, kus kõik aspektid oleks ära käsitletud, kus kõiki aspekte on võimalik süsteemselt vaadelda ja nendele terviklikult ka hinnang anda. See oleks minu meelest palju parem lähenemine. Seda enam, et tegelikult ühe aspekti lahendamine sõltub ju teise aspekti lahendamisest. Ja neid aspekte, mida peaks läbi mõtlema, on ju tegelikult tunduvalt rohkem kui need neli sammast, millele teie, proua minister, osutasite.

Mina ise võiks ühe näitena tuua esile selle, et minu arvates oleks vägagi põhjendatud arutleda ka selle üle, kas Eestis ei tuleks samamoodi nagu paljudes teistes riikides lüüa lahku Riigikohus ja konstitutsioonikohus. Sest need on sisuliselt kaks erinevat kohut. Üks on kassatsioonikohus, teine on konstitutsioonikohus. Ja konstitutsioonikohus paljuski tegutseb ka ju parlamendi ülemkojana, sest temast sõltub see, kas parlamendi poolt vastu võetud seadused jäävad kehtima või ei jää. Ja tegelikult on täiesti põhjendatud küsida ka seda, kas konstitutsioonikohtu kohtunikud ei peaks üleüldse olema demokraatlikult valitud. Nii et ehk selline terviklikum lähenemine oleks põhjendatud.

Suur tänu teile! Riigikogu fraktsioonide esindajad on rääkinud ja on palunud sõna veel läbirääkimiste käigus ka minister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh! Ma tänan eelkõnelejat selle ettekande eest, aga rõhutan üle, et kohtute arengukava aastateks 2024–2030, millele ma ka korduvalt viitasin oma ettekandes, on just see dokument, mida kohtud on ise teinud, peaaegu üksmeelselt heaks kinnitanud. Ja kohtute arengukava kindlasti tasuks läbi vaadata, sest see algab pihta: kõige esimene eesmärk, mida kohus võtab, ongi see, et kohtute juhtimise ja haldamise eest vastutab kohtuvõim ise ja ühtlaselt kõrge kvaliteediga kohtuhaldusteenus on tagatud kõikide kohtute jaoks. Nii et kui küsimus on selles, et justkui oli puudu kohtute enda seisukoht, siis see kohtute enda seisukoht, millest see eelnõu lähtub, on ikkagi kohtute enda poolt koostatud kohtute arengukavas aastateks 2024–2030 väga selgelt olemas. Ja pigem ministeeriumina me oleme lähtunud kohtute enda soovist ja arengukavast ja täitnud kohtu poolt täitevvõimule peaaegu et antud ülesande, kuna kohtu arengukava tõesti selle konkreetse ülesande niivõrd selgesti ette näeb.

Ja teine asi. Tõepoolest, ideaalmaailmas oleks väga ideaalne, kui meil oleks üks tervikeelnõu, mis lahendab kõik küsimused. Meie õhukeses riigis, kus ametnikke on vähe, ei ole sellise mammuteelnõu koostamine paraku meile jõukohane. Ja palun mõistmist, et me läheme vähese ametnike arvuga edasi ikkagi eelnõudega tükiti. Samal ajal hindame vast kõik koos kõrgelt seda, et need õiguslikud arutelud, mis kohtusüsteemi ümber on ja mida oleks erakordselt palju, kui me kõike vaataksime ühe tervikuna, et need õiguslikud arutelud ongi väga huvitavad, väga väärtuslikud ja me saame neid nüüd pidada iga eelnõu juures. Aitäh!

Aitäh teile!  Koos sellega sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 632 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on selle aasta 27. mai kell 17.15. Oleme esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Saame minna teise punkti juurde: maaelukomisjoni algatatud alusharidusseaduse ning Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (õppimiskohustuse kehtestamine) muutmise seaduse eelnõu 644 esimene lugemine. Riigikogu kõnetooli ettekandeks on juba jõudnud maaelukomisjoni esimees, hea kolleeg Urmas Kruuse. Palun!

Austatud istungi juhataja! Auväärsed Riigikogu liikmed! Head kuulajad rõdudel ja teisel pool ekraani! Tõepoolest, alushariduse seaduse ja Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (õppimiskohustuse kehtestamine) muutmise seaduse eelnõu on teie ees ühel väga konkreetsel põhjusel. See põhjus nimelt on seotud selle seadusemuudatusega, mis siis toimus meil jaanuarikuus 2025. aastal, ja sealt tulenevalt ka toitlustamisega lastehoidudes.  Eelnõu peamiseks eesmärgiks on jätta välja toiduseadusest tulenev loakohustus lastehoidudele, kus tegeletakse toitlustamisega. Riigikogu seaduse vastuvõtmisel, mis jõustub 1. septembril 2025. aastal, muudeti ka toiduseadust, taaskehtestades tegevusloakohustuse nõude ka lastehoidudele. Tegevusloakohustus nimetatud ettevõtetele kehtis kuni 1. aprillini 2021. aasta, mil see all halduskoormuse vähendamiseks tegelikult kaotati ja loobuti sellest nõudest. Kehtiva seaduse kohaselt tuleb lapsehoiuteenuse osutajal, kes tegeleb toitlustamisega, esitada Põllumajandus- ja Toiduametile majandustegevusteade. See on üks osa ühelt poolt bürokraatiast ja selle vähendamisest, aga teiselt poolt ka võimalus anda ettevõtjatele ja teenusekorraldajatele väiksema bürokraatiaga tegelikult oma teenuseid korraldada.  See eelnõu muudatus on teie ees koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumi, Regionaal-Põllumajandusministeeriumi ja maaelukomisjoniga. Selle arutelu tulemusena siis maaelukomisjon selle 7. mail algatas ja kahel istungil ka need otsused tegi, et see eelnõu muudatus teie juurde jõudis.   Tõsi on see, et Haridus- ja Teadusministeerium on siia lisanud mõned normitehnilised muudatused. Nimetame neid siis kas teatud näpuvigadeks, mis menetluse käigus tulid, ilmselt selle tõttu, et menetleti paralleelselt kahte seadust. Siin, nagu te seletuskirjast kenasti saate lugeda, on vaja muuta mõningaid viiteid, mis on ebatäpsed, ja ka mõningaid mõisteid, mis peaksid olema seaduse erinevates paragrahvides ühesugused. Näiteks see, mis puudutab koolijuhte või haridusasutuste juhte – need mõisted on siin harmoniseeritud sõna otseses mõttes. Ja see arutelu toimus meil nii, nagu ma korra mainisin, kahel istungil. Tõsi on see, et esimesel istungil, mille me korraldasime erakorraliselt 7. mail, said vastu võetud ka konsensuslikud otsused ja määratud ettekandjaks mind, kes ma siin puldis olen. Ja loomulikult sooviti olla selle eelnõu muudatuste põhimenetleja selle tõttu, et see põhimuudatus, mis siia teie ette toodud on, tuleneb toiduseadusest, mis kuulub Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi haldusalasse. Juhatus otsustas selle menetleja määramise oma juhatuse istungil ja nii on maaelukomisjoni esindaja siin teie ees.   Loomulikult otsustas komisjon konsensuslikult, et esimene lugemine tuleks lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtaeg vastavalt meie töö- ja kodukorrale, mis on 10 tööpäeva. Ehk selle aja jooksul on võimalik teha täpsustusi või täiendusi. Aga rõhutan veel kord üle: selle muudatuste paketi eesmärk ei ole hakata põhjalikumalt muutma juba olemasolevat seadust, vaid konkreetset kui ühte põhimõttelist sätet ja parandada siis teatud normitehnilised viited.  Nii et palun auväärset Riigikogu esimene lugemine lõpetada. Aitäh! 

Aitäh! Teile on üks küsimus. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Esmalt väga positiivne, et me järgemööda selliseid ebamõistlikke regulatsioone ikka vähendame, mis selle vastu olla saab. Aga kuna ettekandja on ühtlasi komisjoni, maaelukomisjoni esimees, siis ma küsin selle kohta, et kas maaelukomisjonist on oodata ka eelnõusid või algatusi seoses koolitoidutoetuse muutmisega. Me täna meediast saame lugeda, kuidas positiivsed algatused sellel suunal, et muuta koolitoitu tervislikumaks, takerduvad rahapuuduse tõttu. Teatavasti on sellel kaks mõju, kaks kõige suuremat mõju. Esimene on perede rahakotile, kui see puudujääk suunatakse eelkõige lapsevanemate omaosaluseks, mille tagajärjel võivad mõned söögikorrad vahele jääda mitte seetõttu, et noor ei sooviks koolitoitu, vaid et raha ei võimalda. Ja teine oluline aspekt on meie kohalikele toidutootjatele. Me teame, millised need valikud saavad olema, kui kaalukeeleks saab hinnasilt, mitte see, kas tooraine on võimalikult lähedalt ja mis ta kvaliteet on.

Aitäh!

Ehk küsimus lihtsalt, kas ja milliseid algatusi maaelukomisjon sellel suunal on planeerimas.

Aitäh! Kui ma jääksin väga konservatiivseks, siis ma ütleksin, seda me komisjoni istungil ei arutanud, aga ma võin paari sõnaga lihtsalt öelda, et see, millele te viitate, meil on Eestis kohalikes omavalitsustes väga erinevaid näiteid, on väga palju näiteid ka neid, kus lastevanematel on juba omaosalus ja seda selle tõttu, et tõsta toidu kvaliteeti sõna otseses mõttes. Meil on tegelikult ka algatus, mis puudutab teatud toetust kooli ja lasteaedade lõunatele, kui kasutatakse mahetoitu. Seal on olemas teatud kriteeriumid, kui selle osakaal on 20 ja 50%, mis on oma alguspäevadest siin mõne aasta jooksul kasvanud kahe-kolmekordseks, mis näitab, et see on üsna positiivne. Ja kolmas algatus, mis ühel hetkel kindlasti siia saali võib ühte‑ või teistpidi jõuda, vähemalt komisjoni kindlasti, on seotud sellega, kas ja kuidas saaks rohkem ka riigihangete kaudu eelistada ja ja hankida Eesti kohalikku toitu. See on minu arvates ääretult oluline asi, mis tuleb tõsiselt läbi arutada, ja sellega ka minu teada Regionaal‑ ja Põllumajandusministeerium tegeleb. Oleme soovinud selles protsessis maaelukomisjonina kindlasti osaleda ja kavatseme seda jälgida, et see meie nõndanimetatud, selle Riigikogu koosseisu ajal saaks kindlasti selged vastused ja lahendused. 

Margit Sutrop, palun!

Suur aitäh eesistujale ja lugupeetud kolleegile sõna võtmast! Protokolli huvides ma küsin. Me just üsna hiljuti alles selle seaduse vastu võtsime. Kas praegune muudatus on tingitud sellest, et me jätsime midagi tähelepanuta või on tegemist just meie uue algatusega vähendada bürokraatiat? Kui sa oleks nii kena ja selgitaksid, mis selle taga on?

Aitäh, austatud küsija! Ma julgeksin vastata teile esmapilgul, et mõlemaga on tegemist. Ühelt poolt on tegemist sellega, mida me aeg-ajalt siin saalis kogeme. Ja minu arvates seda ei peaks häbenema, et võivad menetluse ajal sisse tulla teatud vead või otsused, mis ei pruugi olla kooskõlas tegeliku asja sisu ja eesmärkidega, mida me oleme mingil hetkel mõelnud. Ja nii nagu ma viitasin, võib-olla üks viga tekkis seoses sellega, et oli paralleelselt kahe seaduse menetlus ja ei pandud seda tähele. Kui me märkame seda, siis minu arust on õige tulla siia saali, seda viga tunnistada või teha vajalikud parandused, et asjad saaksid edasi minna, sest nagu ma viitasin, seadus ei ole veel kehtima hakanud ja meil on võimalus neid muudatusi teha. Ja nagu te seletuskirjast märkasite, siis tegelikult, kui me neid muudatusi ei teeks, on meil puudu üks vaheetapp, mis puudutas Euroopa Komisjoni teavitamist teatud menetlusprotsessis, see puudutas just toiduohutusest lähtuvat. Rõhutangi üle, et me püüame selle kiiresti ära parandada, ja väga loodan, et Riigikogu seda toetab. Loomulikult me kavatseme selle menetluse käigus nende päevade jooksul, mis on antud muudatusettepanekute jaoks, küsida arvamust kultuurikomisjonilt, kes tegelikult oli selle seaduse peamenetleja nendel hetkedel, kui see seadusemuudatus vastu võeti.

Reili Rand, palun!

Aitäh! Teie vastustest tõugatuna jätkuküsimus. Esmalt väga tunnustan teie eestvedamisel või juhtimisel kunagi ministrina loodud mahetoidutoetust, kindlasti see on üks väga positiivne algatus, ja loomulikult ootame pikisilmi ka neid hankereegleid, millest on samuti aastaid räägitud. Aga minu küsimus tõukub sellest, mis te esimesena oma vastuses välja tõite. Me ju teame, et meil on Eestis Euroopa Liidu kõige kiiremini kasvavad toidu hinnad, mis tähendab seda, et see mõjutab juba perede valikuid igapäevaselt. Aga te oma vastuses ütlesite, et koolitoidu puhul meil on täna ka erinev olukord, kus vanemad juba oma osalust maksavad ja just kvaliteedi suurendamiseks. Ma siis küsin: kas teie vaates see on okei, et meie lapsed saavad koolides erineva kvaliteediga toitu, vastavalt sellele, milline ja kui paks on pere rahakott? Kas me peaksimegi sellist olukorda süvendama või võiks see koolitoit olla selline ühtlustav meede, et laps saab kõhu täis, olenemata pere rahakotist?

Võib-olla ei ole päris kohane siit puldist pidada diskussiooni kvaliteedi üle, sellepärast et kvaliteet võib sõltuda ka koka tujust, kuigi toorained on kõik samad, mida me kasutame ja makstud on selle eest sama palju. Aga mida ma silmas pidasin, on see, et kohalikud kogukonnad just otsustavadki või kohalikud omavalitsused või koolipere otsustabki koostöös kohaliku omavalitsusega selle, kui suurt valikut tahetakse pakkuda. Küsimus ei ole alati selles, et odav hind on seotud halvema tooraine või halvema kvaliteediga, see võib tähendada ka teatud valikute vabadust või rohkemate valikute vabadust. Ja selle tõttu pigem minu vastus teile viitas sellele, et meil on erinevaid näiteid, kus tegelikult juba täna lapsevanemad maksavad täiendavalt juurde ja see ei ole põhjustanud seda, et lapsed ei saa sellest toidust osa. Ma viitan siin sellele, et kui me vaatame kohalike omavalitsuste süsteemi ja toimimise printsiipe, siis me ju teame väga hästi, et nendel perekondadel, kellel ühel või teisel põhjusel on mingitel hetkedel sotsiaalselt keeruline näiteks toiduraha tasuda, kui see peaks osutuma vajalikuks, siis leitakse need võimalused tegelikult läbi sotsiaalhoolekande selleks, et nad sellest toidurahast sel juhul vabastada. Ja see puudutab ka lasteaedu ja puudutab lasteaedade kohatasu. Nii et need on omavahel kõik väga hästi seotud.  

Aga millele ma viitasin siin ja ma arvan, et te viitasite küll inflatsioonile ja kõrgenenud toiduainete hindadele nagu Eesti oleks Euroopa tipus, kui me räägime toiduainete kallidusest, siis kindlasti Eesti ei ole Euroopa tipus. Ja üksikute toodete võrdlemine ka meie põhjanaabritega ei aita nagu tuju kuidagi paremaks teha, sellepärast et keskmiselt on need meie hinnad ikkagi odavamad. Aga tõsi on see, et Vene agressiooni algusest saati ja arvestades ka COVID-it ja muid kriise, mis korraga tulid, muutsid teatud tarneahelate tarnekindlust, mis omakorda võis põhjustada tegelikult hinnatõusu.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja. Vaikselt, hiilivalt oleme muudkui kaugenenud sellest, et koolitoit oleks tasuta. Minu arvates see oli väga õige eesmärk kunagi püstitatud, aga ütleme niimoodi, et riik pole oma osa suutnud selles eesmärgis täita. Vaikselt on seda kallinemist omavalitsused tasunud. Et minu küsimus on konkreetne. Kas me võiksime ükskord selle eesmärgi juurde tagasi jõuda, et koolitoit oleks tasuta?

Ma ei saa päris nõus olla teie faktitäpsusega selles küsimuses. Kui te õigesti meenutate, siis oli ju tegelikult see, et me räägime koolilõuna toidutoetusest, mitte tasuta toidust. Jah, poliitiline loosung, sinna kaasati tasuta toit, aga sellel hetkel, kui see kehtestati, mitte kõik omavalitsused ei läinud selle peale, et mängida kaasa seda poliitilist sõnumit, et see on tasuta toit.  Teine on see, et tõsi on see, et kui riik on jätnud oma osa sama suureks, nagu ta kunagi oli, siis tuleb tunnistada, et mitte kõik omavalitsused ei ole sinna täpselt sama palju juurde pannud. Ehk kui ma vaataksin head partnerlust, siis ma ütleksin niimoodi, et ka kohalikel omavalitsustel on võimalus ja minu arvates ka vajadus mõnel hetkel täiendavalt riigi rahale juurde panna, selleks et parimat teenust pakkuda. Ja ma olen kindel selles, et parima kvaliteedi me saavutaksime siis, kui kõik kolm osapoolt – lapsevanem, kohalik omavalitsus ja riik – panevad sinna raha juurde ja tagavad kvaliteetse koolilõuna või ka hommikupudru. Aitäh! 

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kuidagi kummaline on seda kuulata Riigikogu liikmetelt, kelle erakond oli kolm aastat võimul. Nüüd siis ärgati ülesse, et oleks vaja koolitoit mittetasuliseks teha, aga see selleks. Lihtsalt kogu sellest toidutemaatikast lähtuvalt arvan ma, et teil on see info olemas, et seoses maamaksuseaduse muutmisega tegelikult põllumaa muutus ka kallimaks ehk siis põllumehed maksavad maamaksu kohalikele omavalitsustele rohkem. Kas selles osas … Ma tean, et teie poole, teie komisjoni poole on ka pöördutud. Kas te näete, et selles osas saaks kiiremas korras mingeid muudatusi teha? Selge on see, et kui midagi läheb kallimaks, kas või see maamaks, siis see otseselt mõjutab ka toidu hinda, väljundit.

Aitäh teile selle küsimuse eest! Me läheme sellest seaduseelnõu muudatusest praegu juba ääretult kaugele, aga mul ei ole kahju teile vastata. Tõsi on see, et maa hind on kasvanud. Ja kui me võrdleme siin, ma ei tea, viie või 10 aasta tagust perioodi, siis on ta kasvanud mitu korda, aga see muuseas ei ole a priori olnud samas korrelatsioonis hinnatõusuga. Sellepärast et paljusid hinnatõuse mõjutab hoopis maailmaturu hind või selle kättesaadavus või põuad või hea saagikus, mis mõjutab tavaliselt vastupidi, et hinnad lähevad alla. Ma ei näe seal ühtegi seost, aga tõesti, töövahendina on põllumehe jaoks maa ääretult oluline.

See, mis puudutab maa maksustamist, on jäetud vabadusena selgelt kohalikule omavalitsusele. Ja ta peab otsustama, kas ja kui palju ta seda hinda või määra tõstab. Tõsi on see, et peale hindamist põllumaa ja metsamaa hinnavahe oli viiekordne, mis puudutab seda baasi. See tähendab seda, et see oli vist kuskil 1000 eurot metsastamata metsamaa kohta ja põllumaa puhul 5000 eurot. Aga tõsi on see, et maaelukomisjonis on seda teemat arutatud ja selle tõttu on esitatud Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile palve, et nad analüüsiksid seda erinevust, ehk küsimus on selles, kuna maa ja metsamaa ja põllumaa liiguvad koos, kui me teda maksustame, siis me tahame saada selle aasta esimeseks pooleks teada analüüsi, kas on võimalik seda omavahel lahti siduda selleks, et oleks võimalik mõistlikumalt neid tõuse kavandada. Ja see arutelu on meil veel täiendavalt ees, aga me oleme selle omavahel läbi arutanud. See otsus või palve on ministeeriumil teada ja nad on lubanud esimese poolaasta jooksul selle analüüsi ära teha. See tähendab seda, et hiljemalt septembris peaks see olema meil komisjonis uuesti arutelul, kui me ei tee siin suve jooksul mõnda täiendavat komisjoni, kui see analüüs on valmis, et saaks edasi arutada.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Koolitoit, paistab, et see on selline ideoloogiline lähenemine, et keegi tahab, et see oleks absoluutselt ainult omavalitsuse või lapsevanema peal ja riiklik toetus väga vähe. Aga samas ju nii omavalitsused on erinevad oma jõukuselt kui ka lapsevanemad on erinevad oma jõukuselt. Mina arvan küll, et siin peaks mingisugune riigi toetus olema, vähemalt baastoetus, palju see lõuna maksab või hommikusöök, ikkagi riigi poolt. Aga teie vastused natukene tekitasid mul mure. Öelge, kas sellist plaani valitsusel ei ole, et üldse loobuda riigipoolsest toetusest.

Aitäh! Kuigi ma ei ole valitsuse liige, siis ei ole kordagi osalenud aruteludel, kus oleks kavatsetud sellest loobuda. Meil on õnneks näiteid ka neid, kus mitte väga rikkad omavalitsused on leidnud just kogukonnas koos kokkuleppeid. See alati ei tähenda seda, et seda kõike pakutakse tasuta, vaid leitakse meetodid ja võimalused, kuidas teha lihtsalt paremini. Aga tõsi on see, et iga kohalik kogukond otsustab selle ise.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Selle, jah, teatud bürokraatliku kohustuse kaotamine, mis tegelikult oli varem ette nähtud … Kas teil oli arutusel ka see, kuidas see, ütleme, lastehoius mõjutab toiduohutust, kas see on endiselt tagatud? Sest minu arusaamise järgi lasteaias kui alusharidust pakkuvas asutuses ju neid nõudeid ei leevendata.

Jah, teil on selles mõttes absoluutselt õigus, et see, kuidas ta siia seadusesse tuli, oli ju põhimõtteliselt läbi sotsiaalhoolekande seaduse, kus lastehoid oli eraldi käsitletud. Need riskid, miks ta 2021. aastal aprillis ära kaotati, on läbi analüüsitud, läbi hinnatud, aga see ei tähenda seda, et nüüd võib ükskõik mismoodi toitu valmistada või serveerida või hankida siis ka ettevõtjatelt. Sellepärast, et seesama menetlusprotsess on ka nendel ettevõtjatel, kes neid võimalikke lastehoide näiteks teenindavad. See on bürokraatia mõttes ühesugune. 

Ja teine on see, et üldiselt Põllumajandus- ja Toiduamet korraldab kontrolle riskipõhiselt, mis tähendab tegelikult seda, et vähemalt üks kord kahe aasta jooksul kontrollitakse neid, vaadatakse, kuidas see on korraldatud. Põhierinevus on seotud sellega, et selleks, et lastehoiud saaksid tegutseda – ja neid on väga erinevates vormides, ka väga väikestes võimalikes pisi- või mikroruumides sõna otseses mõttes –, on see, et lastehoiud saavad oma tegevusega kohe alustada, alustada laste toitlustamisega ja need ei pea läbima seda bürokraatlikku, pikka loamenetlusprotsessi. Aga nad igal juhul ühel või teisel hetkel alluvad sellele järelevalvele, mis puudutab toiduhügieeni ja kõike sellega seonduvat.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma ise osalesin seal, ja ma ei tea, kas sa jõudsid rääkida tegelikult, et tegemist on suhteliselt või tugevalt bürokraatlike kahe seaduse, kuidas nagu kaks laeva, kuidas omavahel nagu nad teoreetiliselt ja tulevikus võiksid kohtuda ja mitte üksteist rammida. Võib-olla sa natuke avad seda atmosfääri, mida me seal komisjonis nende ametnikega, kes, kenade ametnikega, kes teisel pool ekraani olid ja tutvustasid kõike seda. Minu meelest on just see kahe sellise suure laeva, kahe seaduse, võib-olla kui oleks AI‑d kasutatud, võib-olla oleks varem. See on põhimõtteliselt siin meile, et peaksime väga tõsiselt vaatama, kuidas üks või teine seadus haakub üksteisega. Nii et natukene võib-olla avad seda kogu saalile.

Aitäh, austatud küsija! Nagu küsija ise märkis, meil oli väga positiivne atmosfäär, selle pärast seda väljendavad tegelikult konsensuslikud otsused. Minu arvates oli arutelu ka väga sisuline ja põhjalik ja komisjoni liikmed väga tähelepanelikult ju küsisid ka ametnike käest, miks see nii võis juhtuda. Tõsi on see, aus vastus on see, et me komisjonis ei menetlenud seda kuidagi sellisel viisil, et hakata otsima süüdlast, nagu ma nimetasin. Tegelikult oli see viga, tekkis sisse sellel menetlusel. Viide oli sellele, et see võis juhtuda selle tõttu, et kahte seadust menetleti paralleelselt ja tegelikult mingis faasis jäeti see toiduseaduse muudatus ehk ühest seadusest mingi asjade ülekandmine ja uuesti produtseerimine jäeti tegemata ja sealt see viga siis juhtuski. Ehk üks vastutaja ei saanud võib-olla tagasisidet või informatsiooni selle kohta, et see muudatus lihtsalt tehti. Ja selliseid asju meil aeg-ajalt ikkagi on ju ka Riigikogus juhtunud. Aga nii nagu me komisjonis tõdesime, oli meile oluline see, et me saaksime selle muudatuse ära teha. Sellepärast me korraldasime erakorralise istungi ja selleks, et vältida seda komisjoni menetlust, mida me peaksime tegelikult seaduse järgi tegema, oli vajalik, et me saame selle muudatuse sellel kevadsessioonil ära teha ja seadus, kui jõustub, jõustub sellesama muudatuseta, et saaks normaalselt edasi minna. Vastasel juhul võib juhtuda, et mõned toitlustajad ei saa tegevust isegi sellel 1. septembril alustada selle tõttu. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Ma olen väga tänulik, et te vastasite eelmisele küsimusele, mis otseselt ei puudutanud seda teemat. Aga lihtsalt, et see teema saaks ära lõpetatud minu peas ja võib-olla teistel kolleegidel on sama küsimus. Et minu arvates praegu on sihuke ebaselgus selle koolitoidu maksumuse katmise osas. Olge hea, öelge, mis on teie seisukoht. Kas te arvate, et riik peaks oma osalust tõstma ja selleks pingutusi tegema või me peame hakkama otsima mingit muud süsteemi? Mis on teie ja Reformierakonna arvamus?

Aitäh! Siin puldis ma praegu kindlasti ei pea mainima Reformierakonna arvamust, kuna seda teemat me ei käsitlenud. Ma võin teile lihtsalt vastata isiklikust arvamusest lähtuvalt. See, kuidas toitlustamine on tagatud, on iga kohaliku omavalitsuse enda otsustada: hoolekogud, kogukonnad. See on nende vastutus sõna otseses mõttes. See, et riik ühel hetkel hakkas täiendavalt toetama, oli poliitiline otsus. Nii peab ka kohapeal olema otsus, kas toetatakse täielikult, pannakse raha juurde või leitakse mingid muud vahendid. 

Rahakott kohalikul omavalitsusel on üks ja minu arvates me teeme alati võib-olla sellise teatud tüüpi vea, kui me võtame sealt ainult ühe tüki välja. See, mis puudutab laste haridust, laste ettevalmistust kooliks, on terviksüsteem. Kui me võtame siia juurde lasteaiakohad, kus lapsevanema osalus kõigub, ma ei tea, 10-st kuni 15%-ni kogukuludest, siis seal peavadki kohalikud omavalitsused ise otsustama. 

Ja oluline on see, et see sotsiaalhoolekande süsteem ka kohalikus omavalitsuses arvestab sellega, et leitakse üles võimalikud abivajajad, kes võib-olla ei ole võimelised seda tagama. See näitab tegelikult kohaliku omavalitsuse võimaliku sotsiaalhoolekande või kogu toimimise kvaliteeti. Ei tohi juhtuda niimoodi, et mõned lapsed jäävad selle tõttu lõunast ilma. 

Aga see, kas ta peaks olema tasuta, on puhas poliitiline otsus. Ja kui te tahate viidata koalitsioonilepingule, siis minu arvates on nii peaminister kui Rahandusministeeriumi esindajad, koalitsiooni esindajad välja öelnud, et teatud rahalised otsused, mis on rahalise mõjuga otsused, vaadatakse üle tegelikult sügisel eelarvestrateegia ja eelarve menetluse käigus. Nii et seal on õige koht seda debatti uuesti teha. Ma olen absoluutselt kindel, et poliitilisel tasandil siin saalis seda debatti ühte- või teistpidi kindlasti peetakse. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. 

Head kolleegid, vahepeal on laekunud juhataja lauale avaldus Eesti Reformierakonna fraktsioonilt pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14.00-ni. Hääletame selle ettepaneku ära ja seejärel avame läbirääkimised.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast, 13. mai täiskogu istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14.00-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 52 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid 1. Sellega on ettepanek leidnud toetust.  

Läheme edasi sealt, et avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 644 esimene lugemine lõpetada. Sellega on esimene lugemine lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 27. mai kell 17.15. Ja oleme läbinud teise päevakorrapunkti täna.

Ning läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Rahvahääletuse korraldamine põlevkivist elektri tootmise küsimuses" eelnõu 581 esimene lugemine. Ettekandjaks, palun, Riigikogu liige Lauri Laats!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes meid jälgivad interneti vahendusel! Täna esitab Eesti Keskkonna fraktsioon Riigikogu otsuse eelnõu "Rahvahääletuse korraldamine põlevkivist elektri tootmiseküsimuses", millega küsitakse Eesti kodanikelt küsimus, kas Eestis tuleb loobuda põlevkivi kasutamisest energeetikas aastaks 2040. See on väga oluline ja väga põhimõtteline küsimus. See on tegelikult meie julgeoleku küsimus.  Meil on olemas maavara, millest on võimalik elektrit toota ja mille osas tegelikult praegune valitsus on võtnud suuna ja otsuse, et aastaks 2040 tahab ära lõpetada põlevkivi kasutamise energeetikas. Ja lähtuvalt sellest me arvame, ja vaadates ka valitsuse reitinguid, kus on selgelt näha, et valitsust rahvas ei usalda, siis nii põhimõttelises küsimuses, mis puudutab põlevkivi ja selle kasutamist, meie julgeolekut, selles osas peab kindlasti ütlema sõna rahvas. Ja seetõttu tulebki korraldada rahvahääletus.  Eesti on seadnud eesmärgiks lõpetada põlevkivi kasutamine energeetikas hiljemalt aastaks 2040. See siht on kirjas Eesti taaste‑ ja vastupidavuskavas, mis esitati Euroopa Komisjonile ning kinnitati 2024. aasta juunis. Kava kohaselt lõpetatakse põlevkivist elektri tootmine hiljemalt 2035. aastaks ning kogu põlevkivi kasutamine energeetikas hiljemalt 2040.  Ja nii nagu ma mainisin, valitsuse otsus põlevkivist loobumise kohta tehti ilma laiaulatusliku avaliku aruteluta. Ettevõtja Raul Kirjanen oma ühes intervjuus ütles järgnevat: "Meie energiamajandust juhitakse praegu maailmavaate põhjal, mitte pragmaatiliselt." Ta kirjutas ka Eesti Päevalehes arvamusartikli, mille sisu võtaks kokku järgneva mõttega, et kui Riigikogus ei peeta enam debatte ka niivõrd olulistel teemadel nagu riigi energeetika tulevik, siis pole Riigikogu järele riigi juhtimises enam mingisugust vajadust. See on väga suure ettevõtja arvamus. Kui me siinsamas ei suuda debatti pidada, kui me siinsamas ei suuda teha otsuseid, mis tegelikult viiks selle debati veelgi laiema üldsuse poole ehk siis algatada rahvaküsitlus, referendum, no siis tegelikult pole meid siin vaja. Väga kitsas ringkond võtab otsuseid vastu, kes tegutseb maailmavaate põhjal ja tegelikult ilma suurema ühiskonna toetuseta. See on praegune olukord.  Kui me vaatame, mis siis lisaks sellele, et julgeolekuaspektile, mis siis veel muutub, kui 2035. aastaks lõpetatakse põlevkivist elektri tootmine. Väga paljud inimesed tegelikult jäävad töötuks. Ja teine pool, mis puudutab seda tehnilist poolt, elektripoolt, siis võib juhtuda täpselt sama, mis juhtus juba Hispaanias. Ehk siis, kui roheenergiat tuleb rohkem kui juhitavaid võimsusi, siis süsteemi ülalpidamine muutub kallimaks ja hakkavad esinema ka tõrked. Ja need tõrked võivad muuta meie elu sellisel viisil, et hommikul me ei tea, kas õhtul on elekter, ja vastupidi. Neid tõrkeid loomulikult on võimalik vältida, aga selleks on vaja jällegi raha. Ja see on Eesti Energia inimeste seisukohad. Kõike on võimalik teha, on võimalik sagedust hoida, on võimalik laiendada võrke, mahte, juurde tootmisüksusi luua, on see siis päike, tuul. Praegu arutatakse väga tõsiselt gaasivõimsusi rakendada. Aga siinsamas unustatakse ära, et gaas on ka ju fossiilne kütus ja see ei ole meie oma, mis on peamine. Praegune valitsus tahab võtta kasutusse neid vahendeid, mida me ei oma, ja öelda selgelt ei maavarale, mis meil on täiesti olemas, mille osas meil on oskus seda käsitleda, meil on olemas ajalugu, meil on olemas inimesed, meil on olemas inimesed, kes tegelikult seda valdkonda väga hästi tunnevad. Ja sellest on kahju, et selline suund on võetud. Mis see kõik meile maksma läheb, kui me ütleme põlevkivile ei? Siin on erinevaid artikleid, erinevaid arvamusi. Üks on see dokument nimega ENMAK ehk energia arengukava. Aga teine pool on see, mida ka teadlased ja analüütikud ütlevad, kes on prognoosinud tagasihoidlikult 14 miljardit pluss kõikide hoonete energiatõhusamaks muutmist 10 miljardit juurde pluss. Aga keegi on öelnud, et need summad on veelgi suuremad ehk 18 ja 12 miljardit.  Ja mis puudutab ENMAK-is välja toodud ka lõpptulemust, mis hinnaga me siis, meie inimesed ja meie ettevõtjad tulevikus võiks tarbida elektrit, on olemas kaks stsenaariumit, on 15 senti kilovatt ja on 17 senti kilovatt. Aga 15 senti kilovatt eeldab väga suuri investeeringuid, 17 senti kilovatt tunduvalt vähem investeeringuid. Ja ka need arvud on tegelikult pandud väga suure küsimärgi alla.  Ka Arvi Hamburg on öelnud, et tegelikult, vaadates prognoose, siis nad ei ole tõesed. Ei ole tõesed ka meie tarbimisprognoosid. Praegu on valitsus seda küll korrigeerinud, aga ka need arvud on tegelikult väga ülepaisutatud.  Ja teine pool, mis me siis sellega saavutada tahame. Kui me näeme selgelt, et Euroopa Liidus, rääkimata muust maailmast, on ka praegu juba suurriigid pannud küsimärgi alla kogu see rohepoliitika tegevuse. On näha, et need otsused, mis võeti vastu 2019. aastal, need praeguses situatsioonis rohkem ei päädi. Oli teine situatsioon, teine olukord, teised andmed, teine info. Tänaseks on väga palju muutunud. Ja kui on toimunud muutusi, siis tegelikult tuleb kohaneda ja vaadata, kuidas teha otsuseid, uusi otsuseid, lähtuvalt uuest olukorrast ja lähtudes loomulikult meie inimeste soovist ja meie inimeste julgeolekust, meie inimeste ja meie riigi julgeolekust.  Sellepärast et, veel kord tulles tagasi, see, kas me põlevkivi edaspidi kasutame või ei kasuta, sellest väga palju oleneb ka meie julgeolek. Me oleme näinud, kuidas COVID‑i ajal tarneahelad katkesid, ükskõik mis toodete osas see oli. Täpselt samamoodi võib katkeda tarneahelad kõikides, ka energeetikas. Me räägime gaasist ja me räägime loomulikult välisühendustest, EstLink 1‑st, EstLink 2‑st, Läti liinil, tulevasest EstLink 3‑st, kui see tuleb. See süsteem on habras, aga meile vajalik. Aga selleks, et kui need haprad hetked tekivad, siis meil on olemas endal kindlustunne ja meil on olemas enda võimsused, milleks on põlevkivi. Ja see tagabki meile energeetilise julgeoleku. Aga praegune otsus, valitsuse otsus on see, et sellest tahetakse ära öelda. Tuletaks meelde, 2035. aastaks soovitakse lõpetada elektri tootmine põlevkivist ja 2040. aastaks soovitakse põlevkivisektor sisuliselt kinni panna. Töökohad, teadmised, julgeolek. Need on need kohad, kus tegelikult võetakse otsuseid vastu ja negatiivseid otsuseid vastu. Ja ilma igasuguse mandaadita. Mandaati selleks ei ole. Ja kui me siin ei suuda kokku leppida, siis tegelikult, nii nagu ma ütlesingi alguses, siis selles küsimuses, olulises küsimuses, peab ütlema sõna rahvas. Ja seetõttu me olemegi selle seaduseelnõuga siin Keskerakonna fraktsiooni poolt. Ja ma siiralt loodan, et te mõtlete kaasa, suurelt mõtlete kaasa. Ka kuulates Kuku Raadio intervjuud, presidendi intervjuud, siis ka tema tegelikult juhtis tähelepanu sellele, et ei mõelda tuleviku peale, toimub sellised kemplused hetkesituatsioonides. Aga praegu on võimalus seda kõike muuta. Vaatame tulevikku, vaatame suurelt. Ja see on see väga oluline küsimus, mis muudab väga palju väga paljude inimeste jaoks, meie riigi jaoks meie julgeolekukontekstis. Nii et veel kord: ma siiralt loodan, et te mõtlete suurelt ja toetate meie algatatud eelnõu. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, hea ettekandja! Minu mäletamist mööda meil eriti neid rahvahääletusi Eestis korraldatud viimastel aastatel, et mitte öelda aastakümnetel, ei ole olnud. Miks te arvate, et Eesti valitsus, või Eesti valitsused pigem, ei taha rahva käest ikkagi arvamust küsida? Iseenesest oleks ju igati loogiline, see on tõepoolest väga oluline teema, mis puudutab Eesti tulevikku, ning iseenesest selliseid teemasid on ju ka eelnevalt olnud, aga kordagi pole neid rahvahääletusele pandud.

Aitäh, hea kolleeg, väga hea küsimuse eest! Minu arust on siin väga lihtne vastata. Mina arvan, et praegune valitsus ei usalda rahvast ja rahvas ei usalda valitsust. Ja nii see on. Patiseis. Meil on valitsus, kellel ei ole tegelikult enamust rahva toetust. Kui me vaatame ka erakondade reitinguid, kas see kokku annab äkki siis 18% tänaseks? Kokku toetus, kahe erakonna toetus. Või me vaatame üleüldist valitsuse või Riigikogu usaldusprotsenti, umbes seal 30% ringis, natukene alla? Aga see ongi probleem. Kui valitsus ja Riigikogu sooviks usaldust tõsta, siis ma arvan, et see eelnõu on väga hea samm selleks, et rahval tuleks tagasi usaldus, vähemalt Riigikogu vastu. Sest valitsuse vastu ei ole pikalt seda olnud.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõesti, mandaati valitsusel sellist otsust teha ei ole ja meil on ju selle mandaadi saavutamiseks kaks võimalust: üks on Riigikogus, kus sõnakuulelikud Riigikogu liikmed koalitsioonis hääletavad selle poolt, või siis lasta inimestel otsustada. Inimestele see on väga oluline, kuna energia tootmine põlevkivist on otseselt seotud inimeste heaoluga, iga Eestis elava inimesega. Ja küsimus on selline: kas põlevkivist elektri tootmise järsk lõpetamine võib kaasa tuua märkimisväärse elektri hinna tõusu, mis mõjutaks negatiivselt nii majapidamiste kui ka ettevõtete toimetulekut, vähendades samal ajal Eesti majanduslikku konkurentsivõimet ja suurendades energiasõltuvust välisriikidest?

Aitäh! Energiasõltuvust kindlasti tõstab, konkurentsivõimes me kaotame, ka vaadates seda poliitikat, mida praegu viljeletakse roheenergia vaatest, kõikide investeeringute vaatest. Need summad, nii nagu ma siin välja ütlesin, et kui teha see rohepööre ära elektrisüsteemis, siis selle tagasihoidlik hind on 14 miljardit. 14 miljardit! See on tagasihoidlik. Nagu me teame, hinnad igapäevaselt tõusevad ja tõusevad ka 1. juulist, kui rakendub järjekordne käibemaksu tõus. Ehk siis sellest lähtuvalt see ongi tagasihoidlik hinnang. 

Nüüd küsimus, kas meil on vaja sinna sektorisse 14 miljardit enam paigutada või me saame seda raha ära kasutada nendeks vajadusteks, sinna, kus tegelikult karjub. Karjub tervishoid, sotsiaalvaldkond, julgeolek ka samuti. Me ei ole siiamaani kindlustanud oma piirigi. Nüüd plaanitakse võtta raha veelgi julgeoleku tõstmiseks, samas meil on olemas alternatiiv. Just nimelt võtame selle raha sellest roheenergia korvist. Prioriteetide küsimus. Aga lisaks sellele me tapame valdkonna, põlevkivivaldkonna ära. Meil on spetsialistid, meil on teadusinimesed, kes oskavad käsitleda põlevkivi, oskavad lisandväärtust sellest saada ja anda loomulikult ka lisandväärtust meie majandusse ja riigieelarvesse. Kui ma nüüd peast ei eksi, siis kogu see sektor puhtalt maksude najal annab riigieelarvesse üle 300 miljoni. Suured rahad! Ja siis me räägime, et me toetame Ida-Virumaad, ja siis meil on olemas fond, kus on ära eraldatud töökohtade loomiseks umbes 300 miljonit. Kuidagi need asjad siin ei klapi. Kuidagi need asjad siin ei klapi lihtsalt!

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Durejko on Eesti Energia poolt öelnud, et investeerimine on piiratud laenuvõimekuse tõttu keeruline ja suuremate projektide rahastamine algab ilmselt alles 2027. aasta lõpul või 2028. aastal. Eks siis see kinnitab asjaolu, et meie väidetavalt tagavaraks mõeldud süsteem vananeb, kulub ja ei saa oma ülesannet enam täita. Tuulevõimsusi tuleb kogu aeg peale. Millal me võiksime sattuda hullu olukorda, mida me nägime Hispaanias ja Portugalis? Sellise alainvesteerimise tõttu võib see päris tõsine mure olla. Mida te arvate, mida teha selle vältimiseks?

Jaa, aitäh! See, et Eesti Energia on halvas olukorras, seal on mitu probleemi. Ja ma arvan, et üheks probleemiks oli kindlasti Enefit Green. Enefit Green ei saanud hakkama roheenergia arendamisega. Riigiettevõtte aktsiad läksid küll turgu ja siin vahepeal oli ja on siiamaani veel aktsionäre ka, aga nüüd tehti otsus, et aktsiad ostetakse kõik tagasi. 

See näitas ju tegelikult, et ka riigi osalusega ettevõte ei suuda roheenergia tootmisel olla turul, teenida kasumit. Aga see näitabki kogu süsteemi nõrkust. See näitabki, et selles süsteemis on suured anomaaliad. Need väljenduvad väga lihtsates asjades. Siis kui päike paistab, tuul puhub, siis elekter on madal. Ja kui me vaatame praegust olukorda, siis me toodame praegu rohkem, kui tarbime ja me oma toodangut müüme Lätti. 

Lisaks sellele riik maksab nendele tootjatele toetust. Toetused on suuremad kui praegune hind. Praegune hind on 2 senti kilovatti: kaks senti kilovatiga müüme Lätti. Samas tootja, kes seda toodab, saab tunduvalt rohkem. Seal on erinevad skeemid, osad on üles ehitatud vastu turgu, osad on riigi toetusega. Aga mis see kokkuvõttes tähendab? Lätlased saavad odavat elektrit ja meie maksumaksja maksab. Väga lihtne ju! 

Kahju, aga niimoodi see on. See süsteem ei toimi nii, nagu tegelikult oli ette kujutatud 2019. aastal. Ja seetõttu ma ütlengi, et kuna tollel ajal olid omad teadmised ja praegune situatsioon on muutunud, ja see ei ole ainult Eestis muutunud, on ka teistes Euroopa riikides muutunud, siis vastavalt sellele tuleb ka otsuseid teha. Sellest on rääkinud väga palju Poola, Prantsusmaa, Saksamaa juba. Me näeme selgelt, et Rootsis, kui me vaatame, mis need teadlased välja tõid, kas ta on, et juba seitse aastat on tuuleenergiavaldkonnas tegutsevad ettevõtted kahjumis olnud. 

See on Enefit Greeni kaasus ehk Enefit Green püüdis roheenergiat toota. Väga edukas ei olnud, turuvõnked. Rootsis see juba kestab seitse aastat, tõmmatakse investeeringuid tagasi. UK-s tõmmatakse investeeringuid tagasi. USA-s, nagu Trump tuli, kohe ütles, et mitte ühtegi tuulikut merre ei tule – lihtsalt! Lisaks keskkonnaaspektid ka veel, mis ta välja tõi. Ja see tasuvusuuring, mis lihtsalt ei klappinud.  

Miskipärast meil pannakse silmad kinni ja öeldakse, et anname veel 2,6 miljardit juurde, küll me saame hakkama. Ja lätlastel on vaja elektrit ju piltlikult öeldes. Ja siis meie maksumaksjad maksavad selle kinni, kui need edastusvõrgud üldse sellisel määral ja viisil ehitatakse välja. Aga selleks, et neid võrke välja ehitada, me teame, et on vaja läände ja Saaremaale viia kaablid, kus on samamoodi keskkonnaaspektid. On hästi suured keskkonnaküsimused, kuidas see kõik meie keskkonnale, loodusele mõjub. 

Nii et seoses sellega ma arvan, et meie kõige valutum viis elektrit toota, kõige soodsam, kõige vähem investeerimismahukas ja ka julgeoleku aspektist lähtuvalt oluline ongi põlevkivi.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! EKRE kahtlemata toetab põlevkivi kui meie rahvusliku rikkuse väärindamist ja ka sellest elektri tootmist senikaua, kuni on tulnud tuumaenergia, millega edasi minna. Kahtlemata tuleb vahele jätta see tuulikutehullus, miljardeid sinna panna. See on lihtsalt pahatahtlik. Põlevkivienergeetikasse tuleb täna investeerida, tuleb tagada meie energiajulgeolek, meie reservvõimsused. See on kahtlemata väga oluline ja sellega tuleb edasi minna. Aga kahjuks on meil täna otsused põlevkivienergeetika lõpetamiseks teinud koalitsioon, kelle toetus on alla 20%, ja nemad juhivad meil riiki. Ma küsingi, et kas äkki oleks otstarbekas liita siia juurde ka veel selline ettepanek, et teha ühekorraga ära siis mõlemad rahvahääletused, nii põlevkivielektri tootmise küsimuses kui ka see, et teha erakorralised Riigikogu valimised, ja lõpetada ära see alla 20%‑lise koalitsiooni otsuste vastuvõtmine siin riigis.

Aitäh! Erakorralistest valimistest me oleme ka siin väga palju rääkinud. Ja ma arvan, et see ei ole hea. Arvestades meie olukorda riigis, kõiki neid otsuseid, mis on tehtud praeguse ja ka eelmise valitsuse poolt, kus olid ka sotsiaaldemokraadid võimul, ega nende tööd tulemus, vili ongi praegune see reitingute tulemus, ehk siis see tulemus, kus inimesed ei usalda ei valitsust, ei sellist institutsiooni nagu Riigikogu, ei ka neid erakondi, kes praegu siis moodustavad koalitsiooni. Ja loomulikult on teil õigus, nii nagu ka mina ütlesin välja, siis see hästi oluline küsimus, mis puudutab põlevkivist loobumist, siis ei saa teha seda valitsus 20%‑lise toetusega. No ei saa. Ma arvan, et vanas Euroopas oleks mõeldamatu, ma arvan, et seal ei oleks küsimus selles, et rahvas oleks tänavatel, ei-ei, rahvas oleks niikuinii tänavatel, kui ei oleks otsust tehtud, et valitsus astub tagasi. Me oleme väga palju näinud, kuidas valitsused on tagasi astunud vanas Euroopas, kuidas on peaminister öelnud, et tal ei ole mandaati teha otsuseid, sellepärast et olukord on muutunud, või siis, et tema reiting on alla läinud ja valitsusel ei ole enamustoetust. Ja kui enamustoetust ei ole, siis on võetud kätte julge samm ja mindud uuesti küsima toetust. Ja selleks ongi erakorralised valimised. Meil me ei näe seda julgust siin. Ja kahjuks toetavad seda valitsust ka 52 Riigikogu liiget siinsamas saalis, kellel ka puudub julgus minna ja küsida uuesti oma valijatelt mandaati. Mina julgen ja mina pooldan erakorralisi valimisi. Meie Keskerakonna fraktsioon pooldab erakorralisi valimisi ja ma arvan, et ka EKRE pooldab erakorralisi valimisi. On olemas julgeid inimesi, on olemas julgeid saadikuid, kes ütlevadki: aitab jamast, korraldame erakorralised valimised ja põlevkivi peab jääma. 

Aga jõudes tagasi selle eelnõu juurde, siis ma arvan, et see on üks võimalus Riigikogul ja ka koalitsioonisaadikutel näidata, et tegelikult nad on rahvaga. Nii nagu peaminister ütles, et väga palju asju siin juhtus seetõttu, et need valed otsused tehti, et sotsid olid pundis. Niimoodi ta ütles. Seetõttu et sotsid aeti välja, öeldi, et nüüd läheb paremaks. Kõikide nende pattude eest, sotsid olid süüdi. Eks nad ise teavad, kas nad olid süüdi, ei olnud, kas neid otsuseid võeti vastu ainult sotside manitsusel, et Reformierakond, võta need otsused vastu, muidu me koos ei tööta. Nii et praegu on see hea võimalus kaasa arvatud ka sotsidel öelda: jah, vot selles küsimuses tegelikult rahvas peab otsustama, kas põlevkivi jääb või ei jää.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ettekandja! Jah, tore küll, et valitsusel on 20% toetus ja nii edasi ja rahvas peaks andma talle sõna. Aga me oleme siin Riigikogu ja ma vaatan, et päris lolle siin, ma ei oska öelda, ma arvan, et ei ole. Aga ometi me oleme ju kummitempel, ausalt öeldes kummitempel, hästi triigitud ja lõhnastatud kummitempel, mille kohta Vabariigi President ütles alles väga tabavalt, et me oleme … Tema ei öelnud, et me oleme kummitempel, aga me tegutseme siin, tulevikule mõtlemise asemel korjame poliitilisi punkte. Nii et ma ütlen, et me oleme kummitempel, mis korjab tulevikule mõtlemise asemel poliitilisi punkte. Ja nüüd selles valguses, olles nüüd kaine, kui mõelda: mis võimalused meil tegelikult on siin? Ma rõhutan, et ma arvan, et enamik on arukad siin, ükskõik millise lipu all nad siin viibivad. Mida teha?

Aitäh, hea küsija! Riigikogus on 101 liiget. Me oleme kõik erinevad ja meil on ka maailmavaade erinev, vasakult paremale. Aga mis meid peab ühendama, on eesmärk viia Eesti edasi ja teha õigeid otsuseid. Ja vaat selle õige otsuste eesmärgi osas meil on hästi suured kahtlused ja kõhklused, kas need eesmärgid, mida on seatud, kas nad on läbi mõeldud, kas nad on pikavaatelised või tõesti, nii nagu ka president Kuku raadio intervjuus ütles, on selline päevapoliitika punktide võtmine.

Meie eelnõu ei ole punktide võtmine. Meie eelnõu ongi pikk vaade sellest, mida tegelikult peaks tegema Eestis. Ja me tahame, et sellele pikale vaatele tegelikult annaks hinnangu rahvas, et rahvas tuleks ja ütleks: jah, me soovime põlevkivi, ei, me ei soovi. Aga see on rahva tahe siis ja kui on olemas rahva tahe, siis on olemas ka mandaat. Ja loomulikult tänu tegelikult sellele eelnõule tekib laiapindne diskussioon. Seda ei ole olnud. On olnud küll debatt erinevate erakondade vahel, poliitikute vahel, kuhu juurde on tulnud ka spetsialistid, kes on samuti oma arvamust avaldanud, ja mitte positiivset arvamust. Aga et viia veelgi seda debatti massidesse, siis me peaksime selle seaduseelnõu siinsamas, meie ettepaneku vastu võtma Riigikogu poolt, et seda olulist küsimust saaks väga laiapindselt arutada ühiskonnas ja et meie inimesed võtaks seisukoha.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea ettekandja! Ma kõigepealt tänan teid selle otsuse eelnõu esitamise eest, aga ühtlasi kutsun teid ja ka teie erakonda üles tegema ka midagi sisuliselt nende erakorraliste valimiste saabumiseks. 

Aga nüüd, rahvahääletustel oleme me üks viimaseid riike Euroopas, erinevalt kahe maailmasõja vahelisest ajast, mil me olime üks esimesi. Ja Euroopa maades on just energeetikateemadel toimunud just väga palju referendumeid. Aga nüüd ma küsin niimoodi, et ehkki on selge, et see otsuse eelnõu hääletatakse maha, see on ju kõigile selge, aga siiski, kas teie arvates vajaks ka rahvahääletuse seadus täiendamist nimelt selleks, et tagada referendumi teel kodanike tasakaalustatud teavitamine, nii nagu on näiteks rahvahääletuse kogemusega Šveitsis või Iirimaal või mujal?

Aitäh! Eks me oleme seda ka ju, hea kolleeg Jaak, natukene põrgatanud ka põhiseaduskomisjonis. Sa oled ise seda küsimust ju ka tõstatanud. Ja ma arvan, et mis puudutab referendumeid, siis sul on ju õigus, me oleme viimasel kohal. Kui me hinnataseme poolest ja seal kõrgemal esikohti jagame, siis just nimelt nii-öelda demokraatia mõttes oleme me viimased.

Ma arvan, et sa ju oled minu arvamusega ka päri, seetõttu sa ju selle küsimuse ka tõstatasid. Me vajamegi laiapindset lähenemist ja me vajamegi rohkem sellist protsessi ja protseduuri, kus me saaksime ka kergemini kätte selle info, mida vaheetappides meie inimesed teatud küsimusest arvavad. Kas me liigume õiges suunas või mitte? Seda meil ei ole. Meil on küll meie inimestega diskussioon iga nelja aasta tagant ja siis me eeldame seda, et kui neli aastat on möödas, siis inimesed, meie valijad, peavad ütlema, kas ta sai hakkama või ei saanud hakkama, kas need otsused on õiged või valed, ja nii edasi. Aga see ei ole piisav. See ei ole piisav. Ja selles osas ma olen sinuga päri.

Aleksei Jevgrafov, palun! 

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu käes on Narva elektrijaama töötjate teade tööalase leiutise kohta, mis vähendab CO₂ heitkoguseid. Antud teade oli edastatud juhtkonnale 20 aastat tagasi: siin on kuupäev 22. märts 2005. Tallinna Tehnikaülikooli energiatehnoloogia instituudi direktor professor Alar Konist ka räägib sellest, et on olemas CO₂ püüde tehnoloogiad. Kui need paigaldada olemasolevatele elektrijaamadele, oleks investeeringute suurusjärk umbes 200–300 miljonit eurot. See on kümneid kordi vähem kui see, mida valitsus soovib eraldada ainult meretuuleparkidele. Sina tead seda hästi. Aga hea Lauri, miks sinu arvates koalitsioonipoliitikud ja sotsid ei taha tegeleda CO₂ püüde tehnoloogiate juurutamisega ja seeläbi päästa meie põlevkivisektorit?

Aitäh, hea küsija ja kolleeg! Ma vastan ettevõtja Raul Kirjaneni sõnadega: meie energiamajandust juhitakse praegu maailmavaate põhjal, mitte pragmaatiliselt. See ongi tegelikult see vastus. Ja seda on tunda tegelikult ju mitte ainult siin Eestis. Väga paljuski see tuleneb ikkagi Euroopast. Kui sa kõnnid seal Euroopa Parlamendi koridorides, siis sa näed ja tunned seda üleüldist olekut. Seda maailmavaatelist lähenemist roheenergia osas on seal hästi palju ja seda tahetakse juurutada ka siia, seda on juba juurutatud.  

Aga meie praegused poliitikud, koalitsioon  … Peab küll tunnistama, et tegelikult ka need vaheotsused, see vahevalitsus, kus oli ka Keskerakond, aga siis olid teised ajad. Vastavalt infole ja andmetele, mis olid tol ajal, tehti ka neid rohepöörde otsuseid, mis praeguseks on muutunud. Ja kuna olukord on praegu muutunud, siis ei ole ju häbiasi öelda, et vaatame üle kõik eelnevate valitsuste otsused, mis puudutab roheenergiat. See oleks õige.

Vaatame üle, mis otsuseid tehti, 2011. aastal, vaatame üle, mis otsused tehti 2019. aastal. Ma lihtsalt tuletan meelde, et suuresti Eesti energiapoliitikat hakati kujundama 2007. aastal. 2011. aastal hakati tegelema ENMAK-iga. Ja 2011. aastal ei olnud ühtegi sõna sellest, et põlevkivisektorit tuleks hakata koomale tõmbama. Ei olnud! Need otsused tulid tunduvalt hiljem. Aga kogu Euroopa läks selles suunas. 

Ja see põhiprobleem, mispärast ei ole 20 aastat tegelikult põlevkivisektorisse ehk põletusjaamadesse investeeritud – eks on olnud erinevad põhjused. Rahapuudus ja kindlasti viimastel aastatel ka need otsused, et mis me sinna ikka investeerime, me läheme niikuinii üle. Ei ole vaja! Ja vot tänu nende otsustele, kus öeldi selgelt, et ärme sinna investeeri, on hakanud tekkima erinevad probleemid põlevkivist elektri tootmisega. Põlevkivijaamad ütlevad tihti üles, nad ei ole rohkem n-ö keskkonnasõbralikud, jutumärkides. Selle kohta on meil ka raport olemas. Me teame seda kõike. 

 Aga kui oleks järjepidevalt sinna investeeritud, kui oleks hoitud üleval neid jaamu, siis meil ei oleks keskkonnaprobleeme, siis meil oleks CO₂ suurel määral juba kinni püütud. Ja me oleks saanud toota põlevkivielektrit nii palju, kui meil vaja on, nii palju kui me tarbime ja 24/7 see oleks ka mõistliku hinnaga. See olekski mõistliku hinnaga. Aitäh! 

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja, hea Lauri! Räägime asjadest nii, nagu nad on. Et põlevkivist elektri tootmise lõpetamist Eestis aastaks 2035 ei ole kirjeldatud mitte üheski seaduses. Küll aga on see lubadus antud 2021. aastal, kui Euroopa Liidu taastekavas fikseeriti, et Eesti energiamajanduse arengukavasse pannakse kirja siis need meetmed ja tegevused, millega järk-järgult põlevkivielektri tootmine lõpetatakse ja sellest väljutakse. Ja nüüd on minu küsimus. Keskerakond oli võimul aastatel siis 23. novembrist 2016 kuni 18. juunini 2022. Sellesse perioodi jäi selle otsuse vastuvõtmine. Mu küsimus on, et kust see valgustatus Keskerakonnal nüüd saabus ja miks te tol ajal õiget otsust ei teinud.

Jaa, hea kolleeg Anti, väga õigustatud küsimus, väga õige küsimus. Aga nii nagu ma juba ütlesin, suuresti hakati Eesti energiapoliitikat kujundama 2007. aastal, ENMAK-i näol 2011. aastal, 2019. aastal tehti otsuseid juba Euroopa tasandil, kus siis Eesti liitus, aga need otsused tehti ju tegelikult lähtuvalt sellest, nendest teadmistest ja andmetest, mis tol ajal oli. Ja sellega läks ju terve Euroopa kaasa. Nüüd kui hakkasid ilmnema probleemid, aga probleemid on päris tõsised, tegelikult ka, siis on hakatud protsessi pidurdama, nendest pidurdamisprotsessidest ma juba rääkisin, see on UK, Rootsi, Prantsusmaa, Poola ja Saksamaa, nad on kõik teadvustanud, et tegelikult niimoodi edasi minna ei saa, et tuleb midagi muuta. Ja seda häält sealt on kosta aina valjemini ja valjemini. Ehk siis need muutused tulevad ka siia. Miskipärast praegune koalitsioon ei ole aru saanud, et need probleemid jõuavad kiiremini meile, kui me jätkame täpselt sama poliitikat, nagu praegu on viljeletud. Ja selle asemel, et jätkata, tõmmata pidurit peale. 

Siin tekib küsimus, et miks ei ole siiamaani aru saadud. Ja ma olen küsinud ka oma arupärimistes ja ka infotundides, kas te lähtute ka teiste riikide kogemusest ka roheenergiapoliitika arendamisel. Seal ei ole tulnud seda vastust, et jah, et me jälgime, vaatame, vaatame tendentse ja kõik nii edasi. Ei ole tulnud. Kuidagi ollakse nagu oma saares kinni, saartalitluses. 

Aga kui sa panid tähele, siis AK-s oli üks uudis, mis käsitles Saaremaa elektrivarustust. Ja seal räägiti sellest, et võrku Saaremaal ei ole võimalik rohkem roheenergiat suunata, sellepärast et see moodustuks juba 50% tarbimisest, saad aru, jah, ehk siis nii-öelda volatiilne elekter oleks suurem maht kui 50% ja juhitavad jääks alla. Ja see ongi see takistus. Saaremaal Elektrilevi spetsialist, kes selle intervjuu andis, saab sellest täiesti aru. Aga miskipärast mandril räägitakse, et aga paneme sinna roheenergiat juurde, mitte midagi ei juhtu. No see ei ole ju tõsi. On olemas piirid, millest ei saa üle astuda. 

Seesama eesmärk, mis on seatud 2030. aastaks, et me hakkame tootma roheenergiat samas mahus, kui me tarbime, no seda ei ole ka praktikas võimalik kätte saada, süsteem lihtsalt seda ei võimaldaks, see on ühelt poolt, ja tekiks suuremad tõrked, täpselt samasugused tõrked nagu Hispaanias, kus roheenergia osakaal on suurem kui juhitavad, siis tekivad tõrked, selle sageduse hoidmine on keerulisem ja nii edasi ja nii edasi. Tehnilisi nüansse on palju. Selleks, et seda süsteemi hoida töös, meil hakkabki kuluma rohkem raha selle süsteemi ülalhoidmiseks. Juhitava elektriga on süsteemi tunduvalt lihtsam hoida töös. 

Nii et loomulikult, nii nagu ma vastasin ka ühele teisele kolleegile, me ei pea häbenema seda, et kui on tehtud selles valdkonnas neid otsuseid, mis tänaseks on olnud seoses olukorraga muutunud, me peamegi kogu selle nii-öelda süsteemi, kõik need otsused üle vaatama ja tegema õiged otsused, aga miskipärast ei ole seda suudetud teha nende kolme aasta jooksul. Ja need signaalid, mis on just viimase aasta jooksul tulnud, no vat see peaks küll panema häirekella tööle. Ja seesama olukord, mis tekkis ka Hispaanias, praegu me peaksime arutama seda tegelikult, aga mis on tegelikult veel alternatiiv roheenergiale. Jah, see on põlevkivi, ahah, selge. Nüüd, mida on vaja selleks, et põlevkivi toimiks normaalsel režiimil, et me saaksime ka korralikult katlad panna tööle, et korjata kokku CO₂. No neid arutelusid ei ole, aga tegelikult nad peaksid praegu olema. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma arvan, et sa jätsid muidugi väga olulise osa mainimata eelnevale küsijale. Täna Keskerakond on hoopis midagi muud mis mõned aastad tagasi ja tänased need niinimetatud otsustajad istuvad meil teistes erakondades, kaasa arvatud sotsiaaldemokraatides, kes täna ka, mul on suur kahtlus, ei taha toetada seda meie väga olulist ettepanekut. Hiljuti tuli korruptsioonitaju indeksi uuringus välja, et ühed suurimad korruptsiooniohud täna on kliimakorruptsioon ehk rohetoetused, kõik see valdkond. Ja oli ka eraldi nõuanne riikidele, et tuleb eraldi jälgida just sedasama rohepoliitikat, rohepööret, sest see on see koht, kus liigub selline korruptsioon. Selle valguses: mis on sinu hinnang – kui sa mäletad, see otsus meretuulikute osas oli samamoodi tagatoas tehtud –, et kas ka meil on need ohud üleval?

Aitäh, hea küsija! No tõesti. Ma mõtlesin, et ma jään viisakaks hea kolleegi osas ja ei hakka mainima, et tõesti need endised Keskerakonna liikmed, kes seda rohepööret ka toetasid, toetavad nüüd seda Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas. Ja tõenäoliselt on see koht, kus ka sotsiaaldemokraadid mõtlevad nii nagu ka koalitsioon ja nii nagu ka Reformierakond ja Eesti 200, et maha põlevkivi ja tuulikud ja päikesepaneelid tulgu. See on jällegi, kasutades Raul Kirjaneni sõna, maailmavaateline, aga mitte pragmaatiline lähenemine. Mitte pragmaatiline lähenemine! 

Meil tegelikult saaks selle pragmaatilise lähenemise läbi selle, kui täna Riigikogu toetaks meie, Keskerakonna fraktsiooni eelnõu. Korraldame hääletuse, rahvas otsustab, ja siis hakkame laiapindselt diskuteerima. Debatid tuleb viia võimalikult rahvale lähemale. Siis on kõigil 101-l Riigikogu liikmel võimalus osaleda nii väikses alevikus, külas, linnas ja välja öelda oma seisukohad ja rahvas siis kuuleb ja otsustab.

Nüüd see korruptsioonioht. No ma arvan, et see läheb ajalukku, see veebruarikuu, kus "kolm tarka" läksid kabinetti ja tulid veel targemana tagasi, sellise otsusega, et nüüd eraldame 2,6 miljardit meretuuleparkide arendamisele. Selle otsuse taga ei olnud mitte ühtegi – mitte ühtegi! – arvutust. Miks selline summa? Miks just meretuuleparkidele? Mitte ühtegi arvutust!

Ja kuna ühiskonnas see tekitas päris suure resonantsi, siis tõmmati tagasi ka. Lihtsalt tõmmati tagasi, vaadati, et see asi läheb käest ära. No ja loomulikult tehti ka kiiresti valitsuse vahetus, kus sotsid visati välja ja vahetati välja ka kliimaminister. See oli tagajärg sellele kolmele targale, kes läksid kabinetti ja tulid targemana välja. 

Ei tundunud üldse ilus, ei tundunud üldse kena ja siiamaani väga paljudes ikkagi on jätnud küsimärgi, miks nii tehti, mille alusel tehti ja millega üldse mõeldi ja kas ei olnud tõesti seal korruptsiooni ilmingut. Ma ei hakka ennustama ja ma ei hakka ka kindlasti oletama, aga ma võin öelda, et see ei jätnud üldse head muljet.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Mõned aastad tagasi käisid fraktsioonis meil teadlased, kes väga põhjalikult põhjendasid, mispärast võiksime ikkagi kasutatud seda põlevkivi ja kuidas on võimalik seda CO₂ jalajälge vähendada ja kuidas on võimalik erinevaid kõrvalprodukte saada erinevates tootmisharudes, kas on meditsiin või olmekeemia ja nii edasi ja nii edasi. Milline on sinu arvamus? Me teame, et kütus on kallis põlevkivist ja see teeb ka elektri kallimaks, kui võib-olla mõned alternatiivsed lahendid. Aga kui nüüd panna tootmisse kõik või panna tehnoloogia töösse, et neid kõrvalprodukte saada, millest on kõikidele kasu, ja jalajälge vähendada, kas see viib kõik selle balanssi, sellesama kõrgema põlevkivist saadava elektri hinna, pluss need teised tooted? Ma ise arvan millegipärast, et see õigustab ennast.

Aitäh, hea küsija! Väga hea küsimus. Esiteks, mis on minu isiklik arvamus, millist energiakorvi peaks Eesti omama ja mida me peaksime, mis süsteemi me peaksime üles ehitama. Selles energiakorvis kindlasti on oma koht nii tuulikutel kui ka päikesel ja kindlasti väga olulisel kohal põlevkivi. Küsimus on selles, et kui me ütleme põlevkivile ei, siis teiselt poolt me peame hakkama arendama roheenergia võimsusi. Aga see, et meil tekivad jaamad, kuskil on, tuulik seisab ja kuskil on päikesepaneelide pargid, sellest ei piisa üksi. On vaja võrku ja et need võimsused saaks võrku lasta, siis võrku tuleb kohutavalt arendada. Ja sinna see raha väga suures mahus lähebki. Me räägime siin nendestsamadest numbritest, mis oli välja toodud, 14 miljardit tagasihoidlikult. 

Ja selle asemel meil on alternatiiv olemas: lasta võrku nii palju roheenergiat, kui palju praegused võrgud vastu võtavad, see tähendab seda, et võimalikult väikesed investeeringud võrkudesse, mis on mõistlik, ja teiselt poolt välja arendada põlevkivivõimsused, juhitavad võimsused, moderniseerida kogu valdkond ja loomulikult ära kasutada ka CO₂, mida on vaja kinni püüda. Keegi ju selle vastu ei vaidle, et las need põlevkivijaamad huugavad, las paiskab CO₂, et see ongi okei. Ei ole. Seda on võimalik korrastada sellisel viisil, et ta olekski keskkonda säästvam ja see saadus, mis seal CO₂ näol tuleks, saaks ära kasutatud. 

Tõesti, selle kohta on teadlased välja käinud oma arvamuse. Meil on üks juhtivteadur, kes sellega tegeleb, professor Konist. Ja ma arvan, et arvestades sellist põlevkivisektorit, me oleme ju mõnes mõttes peaaegu ainulaadsed. Põlevkivi meil on olemas, me oleme põlevkivi osanud kasutada, targasti kasutanud ja ma arvan, et me peaksime ka edaspidi targasti kasutama, mitte nii, nagu praegu on otsus, mis on ENMAK-is, tõenäoliselt tuleb otsus, et me ikkagi lõpetame. Vot praegu mul on sõnum valitsuse esindajatele, kui te hakkate seda ENMAK-i kokku panema, siis mõelge selle peale, et see oleks mingisugunegi väike tagauks, taganemisuks. Ärge ENMAK-isse kirjutage, et te väljute põlevkivisektorist, aga kirjutage, et see on lubatud, aga CO₂ tuleb kinni püüda. See oleks mingisugunegi leevendus sektorile. Siis sektor saaks hakata investeerima, sektor saaks arvestada sellega. Praegu sektor ei investeeri, sellepärast et need otsused on juba siinsamas kirjeldatud, taaste- ja vastupidavuskavas, mis on allkirjastatud 2024. aastal, ja ka ENMAK-is on selgelt välja öeldud, vähemalt projektis, mis on esitatud, ENMAK on ju pidevalt dokument, mis areneb. Praegu nagu põlevkivisektoril häid võimalusi ei ole edasi arendada ja võtta kasutusele uusi tehnoloogiaid. Nii et ainult saab olla päri nende teadlastega, kes seda asja sellisel viisil ajavad ja kes on selgelt välja öelnud, et põlevkivil on tulevik olemas ja CO₂ probleem, see on lihtsasti, ta ei ole lihtsasti, aga ta on lahendatav.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Rahvusringhääling vahendas 28. veebruaril Eesti Energia juhi Andrus Durejko sõnu. Ta ütles, et põlevkivijaamade pidevalt töös hoidmisega on võimalik Balti regioonis saavutada Soomega sarnane elektri hind. Samas ei oleks selline tegevus regulatiivselt võimalik ja kahjustab teisi elektritootjaid. Kuidas teie arvate, kas praegune olukord, kus elektri hind on väga kõrge, kas see on tehtud tehislikult, see teenib pigem mingite ettevõtjate ärihuve? Ja mida tooks Eesti majandusele kaasa, kui meil oleks Soomega võrdselt madal elektri hind?

Aitäh! No kahtlemata elektri hind määrab väga palju, see määrab meie majanduse käekäigu. Ja mida odavam, seda rohkem tootmisüksusi siia tuleks. Kui me räägime üldisest olukorrast, siis kui praegu vaadata, mis sektor kõige rohkem areneb, siis see on loomulikult IT-sektor. Me räägime tehisintellektist, me räägime serveritest, me räägime andmeladudest, mis tegelikult tarbivad väga palju elektrit ja nad tegelikult tahavad saada soodsat elektrit. Me oleme tegelikult jälginud ja pannud tähele – ma loodan, et seda paneb tähele ka meie valitsus –, et needsamad andmelaod on tekkinud nii Rootsis, Soomes kui ka Norras, kus ongi odavam elekter. 

Nüüd on see küsimus, kas me suudame kunagi saavutada selle olukorra, et meil oleks sama odav elekter kui Põhjamaades? Tõenäoliselt mitte. Sellepärast et meil ei ole hüdroenergiat. See on päris oluline komponent kogu selles odavas elektris. 

Aga mis puudutab põlevkivijaamu, siis Eesti Energia juhiga saab ju ainult nõustuda. Ta võtab seda väga mõistlikult ja tegelikult ta läbi selle ju andis meile märku, et need otsused, kus kärbiti investeeringuid, ei lubatud rohkem teha selleks, et moderniseerida põlevkivipõletuskambreid – sealt see probleem hakkabki pihta. 

Esiteks, me kõik ju, ma loodan, jällegi peaksime aru saama ja saame aru, et ühe katlamaja käivitus ei käi kiiresti. Ja kui pidevalt käib selline protsess, et tõmmatakse võimsusi maha, ei käitata põletuskambreid, siis seda, et saavutada efektiivne ja odav elekter – see süsteem, mis meil praegu on, ei taga seda. Ja kui me oleks ära moderniseerinud kogu selle Eesti Energia, siis kindlasti me saaksime kasutada elektrit, mida nad toodaks 24/7 aastaringselt. Seda võimalust ei ole. Ja see ju ka vastab tõele, et kui nad käivitavad oma põletuskambreid, siis sel hetkel nad saavutavadki kallima elektri. See on fakt. Aga kui oleks efektiivsemad ahjud ja nad pidevalt toimiks, siis oleks hoopis teine olukord. 

Enam-vähem on ka tuumajaamaga sama asi. Kui me vaatame üleüldiselt tuumajaama efektiivsust, siis kui tuumajaam töötab poole võimsusega või väiksema võimsusega, siis elektri hind on kallis. Ja kui ta täismahus töötab, siis ta suudab saavutada odavama elektri. Põlevkiviga on enam-vähem sama lugu. Mispärast me näeme mõnikord, kuidas Soomes hinnad hüppavad üles? See tähendabki ju seda, kas Olkiluotos on mingid probleemid, ta täisvõimsusel ei toimi. Ja loomulikult kõik muud nüansid, aspektid, mis elektrivõrgustikus on: kas ei jagu hüdrot, ei jagu tuult või päikest. See jällegi mõjutab otseselt hinda.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, hea ettekandja! Me siin viimati saime teada ministri suust, et kliimaseadust oma esialgsel kujul vastu vist ei võeta, kuna see tekitab liiga suurt vastuseisu. Aga samas vist hakatakse seda kuidagi tükeldama ja tükkidena vastu võtma, või siis hakatakse teiste seaduste eelnõudesse panema. Mõned sellekohased punktid. Kas taoline praktika on üldse kooskõlas hea parlamentaarse poliitilise kultuuriga ja miks ikkagi üritatakse nii tugevalt seda survestada teie arvates?

Aitäh! Eks kliimaseaduse taga – on ta siis tükeldatud või terves tükis – on ju erinevad huvigrupid. Selge on see, et tegemist on väga keeruka dokumendiga, mis on tekitanud jällegi ühiskonnas vaidlusmomente, aga ma arvan, et vaielda on tore ja hea, peaasi et jõutakse ka ühisele arusaamale.

Nüüd, kogu selle … käivitaja on loomulikult erinevad Euroopa direktiivid ja loomulikult rohesuund, mis on parasjagu käsile võetud ja mida tahetakse siis ka Eesti riigis rakendada. Praegu on vara selle kohta midagi öelda, kuidas ta jõuab meieni, millises kuues, millistes tükkides, mida ta täpselt hakkab käsitlema. Ootan põnevusega. Selles debatis Keskerakonna fraktsioon kindlasti võtab väga tugevasti osa.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Ma vaatasin oma 2017. aasta elektriarvet ja see oli 5 senti kilovatt, koos maksudega. Aga paraku, noh, see näitab, et põlevkivienergia on väga soodus, aga paraku on kogu energeetikavaldkond mässitud valede võrku, põlevkivienergiale on külge keevitatud CO2-kvoodid ja väidetakse, et see on hirmkallis ja et taastuvenergia on hirmodav, aga samas ei arvestata sealjuures kõike seda vajadust kogu võrke ümber ehitada, alajaamu ehitada, teha paralleelseid stabiilse energia jaamu juurde ja nii edasi ja nii edasi, mis tegelikult teeb selle taastuva energia oluliselt kallimaks. Loomulikult ma toetan põlevkivienergeetikat, toetan rahvaküsitlust, aga kuidas teha rahvale selgeks, kuidas nad näeksid läbi nendest valede võrkudest, ja kuidas tagada seda, et hinnad toodaks välja …

Teie aeg!

… ikkagi võrdlevalt ja õiges summas ja mahus?

Aitäh, hea kolleeg! No eks see kvoodimajandus lihtsustatult võttes on ju ümberjagamise selline süsteem, kus tarbijalt läbi CO₂-maksu võetakse ära ja suunatakse teiselt poolt rohemajandusse. Ja see peaks nagu, no eesmärk oli, et see peaks stimuleerima kiiremat roheenergia juurutamist ja rohetoodete tekkimist, ja teiselt poolt siis ka see võimaldaks ka hoonete energiaefektiivsemaks muutmist. Tundub nagu üllas eesmärk, aga ei toimi, lihtsalt ei toimi. Seal on hästi palju jälle probleeme. Esiteks me peame ju tunnistama, et me oleme üksi Euroopas. 

Kui mul õnnestus eelmine aasta külastada Ameerika Ühendriike ja ma olin neljas osariigis, jah, mul õnnestus külastada nelja osariiki erinevatel tasanditel, kohalik võim, föderaalvõim, osariigitasandi võim. Ja just nimelt energeetika oli teemaks. Ja nad ei suutnud ära imestada, et kuidas te selle kvoodimajandusega seal hakkama saate, see on ju kohutavalt kallis. Hästi palju juttu oli sellest, et tegelikult ju teie inimesed lihtsalt maksavad selle kinni ja seoses sellega nende toimetulek langeb. Ameerika seda endale lubada ei saa. Noh, see oli see, mis oli see nii-öelda lõppjäreldus kogu selle asja juures põhimõtteliselt iga kohtumise juures. Ameerika inimesed seda lubada ei saa, aga eurooplased, palun väga. Ma mäletan ühte jutuajamist Denveri linnapeaga, kus ta ei suutnud ära imestada, kuidas meil Euroopas on juba otsused vastu võetud, et 2040. aastal gaasi me ei hakka kasutama, gaasipõletid, mis meil on kodudes, neid ei saa vahetada, siis tuleb soetada muu energiaallikas, mis toimib elektril, reeglina õhk-vesi, õhk-õhk pumbad Ja siis küsis, et aga kas tõesti Euroopa on nii rikas, et ta teeb selle programmi läbi ja ta maksabki kõik selle kinni. Kuidagi oli tal ettekujutus, et see on nagu programmi raames, et siis Euroopa Liit tagabki selle muutuse. Ma ütlesin, ei, ei, seda maksavad ikka omanikud ise kinni, et kui praegu saad sooja gaasi põletamisest, siis 2040. aastaks, kui ta ei toimi, viskad ära ja sa pead midagi muud alternatiivset leidma. Ja see tuleb ikkagi koduomanikult. Ja siis ta vaatas otsa ja ütles, et ma nüüd üldse ei saa aru, kui ma sellist asja räägiks Denveri linnas linnaelanikele, siis ma kaua ei püsiks sellel positsioonil. See oli mõeldamatu. Ta nagu ei kujutanud isegi ette, et selline asi võiks olla. Aga meil on see, palun, olemas. 

Ja vaadata Aasiat, kes samamoodi ajab oma asja, siis mis on tulemus? Tulemus on see, et Euroopa on kaotanud päris tugevasti konkurentsivõimes ja see on mõjutanud kogu Euroopa majandust, rohepoliitika. USA on ees, Hiina on kohe-kohe järgi, mõnikord nii, mõnikord naa, aga üldiselt on ikkagi teisel kohal. Ja siis see Euroopa on kuskil tunduvalt maas, on ju. See ongi see tulemus.

Nüüd tulles selle küsimuse juurde veel, see oli mitu küsimust, et kuidas me suudame inimesele nagu teha selgeks, et üks asi on parem kui teine, et selline pragmaatiline lähenemine on parem kui see maailmavaateline. Aga see ongi meie asi seletada. See ongi meie asi seletada. Ma arvan, et seesama eelnõu, mis praegu meil laual on, kui selle Riigikogu kinnitab ära, siis meil ongi võimalus viia see debatt, diskussioon, rahva sisse ja seal saame edasi sellest rääkida ja siis ongi erinevatel erakondadel juba võimalik väga lähedal rahva juures pidada debatti ja selgitada oma seisukohti. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Iseenesest on tunnustus, et tunnistate oma viga, mis sai omal ajal teie erakonna kaasosalemisel tehtud. Aga minu küsimus on see, miks te tahate seda teha nii keerulisel ja rahvale ja maksumaksjale nii kallil viisil. Nagu ma enne ette lugesin, piisab ju sellessamas ENMAK-is kirjeldada seda protsessi, kuidas põlevkivi lähiaastatel või järgnevatel aastatel kasutatakse, noh, kas vähenevas mahus või mis iganes. Miks ei piisa sellest, et seda energiamajanduse arengukava lihtsalt muuta, ja miks nii kallis viis?

No kui Riigikogu otsustaks võtta hoopis teise suuna, siis me seda praegu ei arutaks. See on väga põhimõtteline küsimus. Kui sotsid on praegu nõus toetama ettepanekut, kus ENMAK-is viiaksegi sisse parandused, et põlevkivile ei öelda lihtsalt ei, vaid tehakse sinna juurde seletus, kuidas on võimalik põlevkivi jätta meie turgu, see on midagi muud. Aga siiamaani ei ole sotsiaaldemokraadid selles osas üldse positiivsed olnud. Minu teada te viimati toetasite meretuuleparkidele väga suures mahus toetuse väljastamist, 26 miljardi ulatuses. Te ei ole kunagi rääkinud, et te võiksite mõelda ka põlevkivi säilitamise peale, põlevkivisektori säilitamise peale. Kui on olemas Riigikogu tahe, kui me saame veel koalitsioonilt kaks saadikut juurde, no teeme selle ENMAK-i ümber. See on üks võimalus. Praegu sellist poliitilist tahet mina ei näe. Aga kui te ütlete, et teie erakonna juhtkond on valmis läbi rääkima, ja kõik me siin koos leiame veel koalitsioonist ka paar saadikut – paar saadikut koalitsioonist on täitsa siin olemas –, siis hakkame muutma ENMAK-it. See on oluline dokument.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, istungi juhataja! Hea Lauri! Rääkides põlevkivist elektri tootmisest on oluline silmas pidada ka sotsiaalseid tagajärgi. Põlevkivisektor on Ida-Virumaal oluline tööandja. Tänu põlevkivile oli Narvas alati kõrge tööhõive ning madalad elektri- ja soojuse hinnad. Aga paraku see on nüüdseks minevik ja tööpuudus on üks kõrgeimaid Eestis, samas kui soojuse hind on tõusnud peaaegu kolm korda. On teada, et põlevkivist elektri tootmisest loobumise plaanide taga on suur roll Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal. Ja selle erakonna juhatuse liige on Narva linnapea Katri Raik, kes teoreetiliselt peaks seisma Narva elanike eest. Aga kas sotsid tõesti ei ole teadlikud Narva probleemidest või on asi milleski muus? Mida sa arvad?

Aitäh! Kui lühidalt vastata, siis ma vastaksin, et sotsid teavad küll Narva probleeme, aga asi on milleski muus. Aga tead, mul on tegelikult väga hea meel, et meil on olemas siinsamas Riigikogus Ida-Virumaa Narva saadik, kes tegelikult saabki aru, millega inimesed seal hingavad, kuidas ennast tunnevad. Ja sa seisad nende inimeste eest ja tood need probleemid tegelikult saali. See on väga vajalik. See on väga vajalik, et aru saada, et ka teised Riigikogu liikmed saaksid aru, mis siis tegelikult seal Ida-Virumaal ja Narvas toimub.

Kolm korda tõsteti kütte hinda. Jah, see vastab tõele. Aga kujutage ette, kui Tallinnas tõstetaks kolm korda kütte hinda, mida need inimesed siin tunneks? Aga miks seda tehti? Miks Narvas tõsteti hinda? Seetõttu, et Eesti Energia sulges oma põletusjaama seal. Riigiettevõte. Ja selle kõik praegu maksavadki tavalised inimesed kinni, mille osas ka, nii nagu ka Aleksei tõi välja, nende toimetulek ei ole kiita. Kaugeltki alla keskmise, kui me vaatame statistikat. Mis tähendab seda, et see kõrge hind, mis kolm korda tõusis, mõjutab nende inimeste elu igapäevaselt rohkem, kui seda oleks isegi tehtud Tallinnas.

Need on probleemsed kohad ja loomulikult, kui me räägime kogu sektorist, siis selles sektoris on hästi palju inimesi, kes saavad tööd igapäevaselt. Ja see alternatiivprogramm, mida on pakutud valitsuse poolt, kaugeltki ei taga kõiki neid töökohti, mis on praegu selles sektoris olemas. Juba seetõttu, et eks inimesed on erinevad. Kes suudavad õppida, kes ei suuda, kellel on juba vanus selline ja kõik, ja nii edasi. Neid sotsiaalseid probleeme on erinevaid ja sinna ei ole mõtet isegi laskuda. Ehk siis, kui tappa põlevkivisektorit, siis te tegelikult sellega mitte ainult ei nõrgesta Eesti julgeolekut, suures plaanis, vaid see mõjub väga halvasti kindlasti kogu Ida-Virumaa piirkonnale.

Henn Põlluaas, palun! 

Aitäh, hea ettekandja! Te mainisite seda 2,6 miljardit eurot meretuuleparkide toetuseks. Ka see on mässitud valedesse, sest tegelikult ühe käega sotse süüdistades selles ja justkui loobudes tegelikult ei ole tänane valitsus, n-ö parempoolne valitsus sellest sugugi loobunud. See lihtsalt peatati. Eriplaneeringu tegemine jätkub ja oodatakse lihtsalt, et Euroopa Liidust tulevad varsti uued reeglid, mis võimaldavad veelgi suuremat toetust maksta. 

Ja me teame seda, et kõikides riikides, kus on väga suures mahus taastuvelektrit kasutusele võetud – Saksamaa, Taani ja nii edasi –, nendes on ka kõige suurem elektri hind. Ma olen kogu aeg imestanud, kuidas meie valitsus on läinud sellesama asja peale, nähes, kui mitukümmend korda odavam elekter on Soomes. 

Teie aeg! 

Mis on selle eesmärk, et läbi kõrge energia hinna püütakse lihtsalt riiki ja sõna otseses mõttes majandust hävitada?

Aitäh küsimuse eest! No ta ongi maailmavaateline, kus lähtutakse hetkeemotsioonidest, hetkemõtetest. Ja vaat seda pikka vaadet ei ole. Vaat see on seesama, millest ka täna president Kuku Raadio saates rääkis intervjuus. Ei mõelda kaugemale, pikemat plaani ei ole, kuidas tegelikult need otsused, mis me teeme täna ära, mõjuvad 2035. aastal. See on esimene etapp ja järgmine etapp on 2040. Aga mis siis edasi saab? Ja minu arust vot seda vaadet lihtsalt ei ole.

Mida see näitab? See näitab tegelikult, et meie riigi eesotsas on mikrojuhid, ilma pikema vaateta. Osakonnajuhiks kõlbavad. Ja kui sa ei suuda hoomata seda tervet pilti ja luua seoseid ja ka väljundit, siis see ongi minu arust olukord, kus me praegu Eestis oleme. 

Ja ma ei tea, kui hea või halb näide see on, aga Kaja Kallas, peaminister, tugev naine, suutis vastu pidada. Kui jätta kõrvale kõik need negatiivsed otsused, mis ta vastu võttis ja mida ta läbi surus ja kuidas ta tegelikult, noh, ütleme otseselt välja, valetas inimestele, kui ta ütles siitsamast puldist, et lugege mu huultelt, maksud ei tõuse. Ja seesama peaminister, kes juhtis Eesti riiki, läks Euroopasse juhtima tegelikult väga olulist välispoliitika suunda. Seal saadi kohe aru, et tegemist ei ole juhiga, tegemist on millegi muuga, ja ta on pildist kadunud. Mõnikord ongi vaja, et tegelikku inimese võimekust hinnata, teda panna kuskile teise rolli. Ja selge on see, et Euroopas ta seda rolli välja ei ole kandnud. 

Mul on selline tunne, et kui ka praegu panna ka peaminister või siis valitsuse liikmed olulisemasse rolli – ma ei ütle, et peaministri roll Eesti riigis ei ole oluline –, aga kui panna ta suurt masinat juhtima, kus on 500 miljonit, vaat siis tegelikult näeb läbi, kas ta suudab jääda, hoomab ja oskab seoseid luua või ta ongi osakonnajuhataja, mikro-manager.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Läheme edasi juhtivkomisjonis toimunud aruteluga ja selleks palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liikme Katrin Kuusemäe.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelkõneleja andis väga põhjaliku ülevaate Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu otsuse eelnõust, mis hõlmas rahvahääletuse korraldamist põlevkivist elektri tootmise küsimuses. Lauri Laats vastas ka väga põhjalikult eelnõu puudutavatele küsimustele. Seetõttu piirdun mina lühiülevaatega põhiseaduskomisjonis toimunust.

Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu 15. aprillil ja selle punkti arutelu juures osalesid ka Kliimaministeeriumi ja Rahandusministeeriumi esindajad. Kliimaministeeriumi esindaja Rein Vaks kinnitas, et Eestil ei ole rahvusvahelist kohustust põlevkivist loobuda konkreetse kuupäevaga, kuid on antud lubadusi ja kirjeldatud visiooni energiamajanduse arengukavas, kuidas põlevkivienergeetikast järk-järgult väljuda. Euroopa Komisjoniga on kokku lepitud, et Eesti peab uuendatud energeetikamajanduse arengukava esitama 2026. aasta alguses, ja rõhutati, et see arengukava ise ei ole mingil viisil siduv seadus, vaid see on pigem visioonidokument.

Arutelu käigus selgitati ka seda, et Euroopa Komisjoniga sõlmitud rahastuskokkulepped ei välista põlevkivi kasutamist ka pärast 2026. aastat, kui olukord peaks seda nõudma. Samuti käsitleti Euroopa Liidu toetustega seotud küsimusi. Ehk need 280 miljonit toetust, mis on seotud energiamajanduse arengukava esitamisega, täpselt samamoodi ei kohusta millekski. Tegemist on arengukavaga, tegemist on suunadokumendiga. Ja võib-olla rõhutan veel üle ka selle, et tegelikult ühtegi kuupäeva ega otsust ei ole Eesti Vabariigi valitsus selles küsimuses langetanud.

Komisjon langetas järgmised menetluslikud otsused. Võtta eelnõu täiskogu päevakorda 23. aprillil. Teiseks, teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, selle poolt hääletas 6 komisjoni liiget, vastu 2 ja 2 liiget otsustasid mitte hääletada. Ja kolmandaks, määrata põhiseaduskomisjoni ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liige Katrin Kuusemäe ehk siinkõneleja. Aitäh teile!

Teile on vähemalt üks küsimus. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma sain aru, et teile üldse ei meeldi see rahvahääletuse idee, ja mul on küsimus, miks. Kas teie ei usalda oma rahvast või?

Olen siin komisjonipoolse ettekandjana ja mitte kuidagimoodi ei saanud minu ettekandest välja lugeda seda, kas ma pooldan seda rahvahääletust või mitte. Pigem tekkis komisjonil küsimus selle kohta, kas see rahvahääletus on hetkel vajalik. Ja komisjoni istungi käigus põhjendati, arutati ja tegelikult ka eelnõu esitaja ise mingil hetkel nõustus sellega, et äkki oleks õige seda rahvaküsitlust korraldada näiteks pärast 2026. aastat.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Tegelikult seda, et kas keegi toetab või ei toeta seda eelnõu, seda võib vaadata protokollist. Kas te võiksite nimeliselt öelda, et kes kuidas hääletas, sest kes siis hääletas selle poolt, et see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, ja kes siis hääletasid vastu?

Jaa. Poolt hääletas Anti Allas, Ando Kiviberg, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Andrus Seeme, Peeter Tali. Vastu hääletas Lauri Laats, Jaak Valge. Ja hääletamata jätsid Ants Frosch ja Helir-Valdor Seeder.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Praegu moodustab roheline energia poole kogu Eestis toodetud energiast. Tarbijad subsideerisid selle tootmist eelmisel aastal 23 miljoni euro ulatuses. Kui kogu meie energeetika muutub roheliseks, kasvab see summa kahekordseks. Kas teil pole meie inimestest kahju?

Ma hea meelega võib-olla diskuteeriksin sellel teemal, aga ma hetkel olen komisjonipoolne ettekandja ja seda konkreetset teemat ja neid numbreid me komisjonis ei arutanud.

Jaak Valge, palun!

Suur aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma usun, et te olete sellega nõus, et senine energeetikateemaline debatt on Eestis olnud üsna primitiivne. Seal on olnud nagu sealt ühelt poolt üsna sihukesed radikaalsed väited ja teiselt poolt tegelikult päris samamoodi. Ja küllap olete siis nõus ka sellega, et igasugune debatt, mida rahvahääletus võimaldaks, see võiks ka diskussiooni taset kuigivõrd tõsta, eriti arvestades seda, et kui on korrektne rahvahääletus, siis need teabematerjalid saadetakse igale kodanikule koju ette. 

Aga nüüd mu küsimus on selline, et kui oli juttu, et võib-olla oleks see õigem aeg 2026, mis te siis arvate või kuidas te hindate seda, kas sel juhul oleksid need inimesed, kes komisjonis hääletasid selle praeguse rahvahääletuse korraldamise vastu, kas need inimesed oleksid 2026. aastal sellega nõus?

Ma arvan, et põhiseaduskomisjoni liikmena julgen ma väita, et tegelikult asi ei ole nii hull, et Eesti rahvas ei usalda valitsust ja valitsus ei usalda Eesti rahvast. Ma ei ole absoluutselt, kui te minu arvamust küsite, ühegi nii-öelda referendumi vastu, aga ma tõesti ei oska seda hinnata, kas 2026. aastal on see pilt teine või samasugune.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ettekandja! Lugesin selle protokolli läbi ja eks ta nii nagu on ja hääletamine oli, nagu ta ka oli, mida oli arvata. Aga ma küsin teie käest. Ma jälgin pidevalt Šveitsi riigis toimuvaid nii-öelda rahvahääletusi ja neid toimub vahetpidamata kõigil erinevatel teemadel. Kuidas teie arvate? Šveits on ka suhteliselt demokraatlik. Ma ei tea, kumb demokraatlikum on, kas meie või Šveitsi riik. Aga võiks nagu Šveitsist õppust võtta, ja ma ei pea silmas praegu ainult põlevkivi, kuigi teile vist võiks ju põlevkivi korda minna, te olete sealt Virumaalt kusagilt.

Jah, ma võib-olla nii hästi Šveitsis läbi viidud rahvahääletustega kursis ei ole, aga olen teiega nõus, et Eestis neid üleliia palju ei korraldata. Aga ma usun, et kui debatt on laiem ja see küsimus on tõesti selline, mida peaks Eesti rahvalt küsima, siis ei ole kahtlust, et see referendum ka korraldatakse.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Evelin Poolamets, palun, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Meie senine rohepöörde kurss on rajatud lootusele, mitte teadmistele. Tänaseks on selge, et tuul ja päike, mida armastatakse nimetada taastuvaks ja puhtaks, ei ole majanduslikult jätkusuutlikud ilma massiivsete toetuste ja tasude süsteemideta, tuule‑ ja päikesepargid ei suuda ise oma ebastabiilsust katta, tuleb nende tasakaalustamiseks teha lisakulutusi kuni 200 miljonit eurot aastas ja see jagatakse nii tarbijate kui ka tootjate vahel. Kui üks tootmisviis ei suuda ilma peidetud toetusteta turul püsida, tuleb ausalt öelda, et see ei tööta. Ei saa olla, et elektri hinna tõusu maksavad lõpuks kinni kõik Eesti inimesed ja ettevõtted ainult selleks, et poliitikud saaksid rääkida rohelisest energiast. Selline poliitika ei ole mitte roheline, vaid punane, miinuses majanduse ja miinuses loogika mõttes. 

Selle asemel et lasta juhuelektril Eesti elektrisüsteemi lõhkuda, peaksime küsima, mis on meie huvid, mis on meie kohustused rahva ees. Vastus on lihtne. Energiajulgeolek, oma tootmine ja aus majanduskonkurents. Meil on olemas ressurss, see on põlevkivi. Enne kui keegi jõuab öelda, et see on must ja saastav, saan vastata, et on olemas tehnoloogiad, mis võimaldavad selle saastuse ära hoida. Professor Alar Konist Tallinna Tehnikaülikoolist kinnitab: kui kasutada nüüdisaegseid tehnoloogiaid, saame CO₂ heitmeid oluliselt vähendada, isegi nulli või miinusmärki viia, kui kombineerida biomassi ja keevkihttehnoloogiat. Lisaks sellele sünnib põlevkivist energiat tootes ka väärtuslik kõrvalprodukt tuhk, mis ei ole jääde, vaid tooraine. Põlevkivituhka saab kasutada tsemenditootmises, ehituses, mulla parandamises ja isegi plastide täiteainena. See on ringmajanduse tegelik sisu. Üks ressurss, mitu väljendit. 

Lisaks põlevkivienergeetika on oluline seetõttu, et see tagab meile energiajulgeoleku. Euroopa Liit ise impordib üle poole oma energiast kolmandatest riikidest. Ja meil on olemas kodumaine ressurss, mida saab hinnata oma kulu põhiselt, sõltumata maailmaturuhindadest, maailmaturuhindade kõikumisest. See on tõeline strateegiline ressurss. 

Meil on võimalus ehitada uus keskkonnasõbralikum, keevkihttehnoloogial põhinev elektrijaam Narva. See looks töökohti, tugevdaks julgeolekut ja annaks meile uuesti kontrolli oma energiasüsteemi üle. Selline investeering on küll kulukas, aga veel kallim on olla energeetiliselt sõltuv. Palju kallim on toetada süsteemi, mis laguneb pilvise ilma või tuulevaikse päeva peale. Põlevkivi on meie oma, see ei sõltu ilmast ega importijast. See võimaldab toota elektrit ja annab võimaluse rakendada Eesti insenerivõimekusi ja ‑teadmisi, mitte importima Hiina päikesepaneele või Saksa akupankasid. 

Aeg on tuulepropagandale öelda ei, aeg on minna tagasi tõe ja teadmiste juurde. Aeg on pöörata pilk jälle Eesti maapõue poole ja küsida, kas meil on julgust kasutada seda, mis meil on juba olemas. Ja lõpetades Andrei Durejko sõnadega: põlevkivijaamade pideva töös hoidmisega on võimalik Balti regioonis saavutada Soomega sarnane elektri hind ja see annaks meie majandusele täiskäigu. Ma tänan.

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Vabariigi Valitsus on seadnud eesmärgiks lõpetada põlevkivi kasutamine energeetikas hiljemalt aastaks 2040. See siht on kirjas Eesti taaste- ja vastupidavuskavas, mis esitati Euroopa Komisjonile ning kinnitati 2024. aasta juunis. Kava kohaselt lõpetatakse põlevkivist elektri tootmine hiljemalt 2035. aastaks ning kogu põlevkivi kasutamine energeetikas hiljemalt 2040. aastaks. See on konkreetne dokument, mis esitati Euroopa Komisjonile. Vastavalt sellele dokumendile on Eesti saanud ka raha. Kui see ei ole dokument, nii nagu lugupeetud kaasettekandja rääkis, ju siis ta ei ole dokument. Aga võib-olla valitsus mängibki topeltmängu, milles ma kahtlen. Ehk siis – ikkagi on sisuline dokument. Teine dokument, mis räägib sama asja, on ENMAK, energiamajanduskava, arengukava. Teed lahti esimese lehekülje, teise lehekülje. Siin on ära kaardistatud praegune olukord, kuhu tahetakse jõuda 2030. aastaks, kuhu tahetakse jõuda 2035. aastaks ja kuhu soovitakse jõuda 2040. aastaks. Täpselt samamoodi on kirjeldatud sama põhimõtted, mida on edastatud Euroopa Komisjonile. Tõsi, ENMAK on veel arutamisel. Tegelikult ma mäletan … Oli see infotunnis, kus valitsuse juht ütles, et maikuu lõpus, juuni alguses tullakse lõpliku ENMAK-iga välja? Meile teadaolevalt ka selles lõplikus ENMAK-is, mis tuleb valitsusest välja, on täpselt samamoodi kirjeldatud, kuidas 2035. aastal lõpetatakse põlevkivist elektri tootmine. 2040. aastast lõpetatakse põlevkivi kasutamine energeetikas. 

Aga mida see kokkuvõttes tähendab, kui 2040. aastal energeetikas rohkem põlevkivi ei tohi kasutada? See tähendab seda, et kõik energiaallikad hakkavad töötama toormel, mis pärineb väljaspool Eestit. Me räägime julgeolekust, me räägime energeetilisest julgeolekust. Me räägime loomulikult ka majandusvaatest väga olulistes küsimustes. Me räägime töökohtadest, me räägime piirkonnast, Ida-Virumaa piirkonnast, selle piirkonna jätkusuutlikkusest ja inimeste toimetulekust. Need otsused, mis on vastu võetud ja millega praegu edasi liigutakse, nendel ei ole laiapõhjalist toetust. Me näeme seda selgelt ka erinevatest küsitlustest, kus praegusel koalitsioonil on ainult 20%-line rahva toetus. Ja ka valitsust tervikuna ei usaldata. Peab ütlema, et ka Riigikogu osas puudub usaldus. Need on need küsimused ja probleemid.

Ja peab ainult nõustuma ettevõtja Raul Kirjaneniga, kes on selgelt välja öelnud, et selles küsimuses valitsus juhib Eestit maailmavaate põhjal, pragmaatika on kuskile kõrvale jäetud. Meie arvame, et kuna tegelikult praegusel valitsusel ei ole mandaati selliseid olulisi otsuseid vastu võtta ja need on väga pika vinnaga ja väga palju muudavad meie inimeste elus Eesti riigis, siis minu arust on kaks võimalust. Esimest võimalust ei taheta kasutada, see on tagasi astuda ja esile kutsuda erakorralised valimised, mida tegelikult Eesti praegu vajaks. Aga teine võimalus on, vähemalt selles osas, tulla mõistusele ja küsida rahvalt mandaati, kas ühes või teises suunas. See oleks õiglane ja see oleks aus, vähemalt selles küsimus. Aga seda julgust vist ei ole. 

Nii et ma veel kord kutsun üles Riigikogu liikmeid, häid kolleege, toetama meie poolt pakutud lahendust, selleks et välja kuulutada referendum.

Tahad sa lisaaega?

Jah. (Juhataja: "Juba olid lõpusõnad või?") Juba olid lõpusõnad, aga minut aega ...

Üks minut lisaks!

Et, tõesti, see referendum toimuks ja inimesed saaks sõna sekka öelda nii olulises küsimuses nagu energeetika ja selles, mis suunas me liigume. Kas me liigume selles suunas, et me tagame energia, mitte meie maavarast lähtuvalt, vaid me toetame tegelikult läbi selle ka teiste riikide majandust, kust me parasjagu gaasi või muid saadusi ostame? Või siis me kasutame oma maavara, milleks on põlevkivi, ja läbi selle ka tekitame lisandväärtust meie inimestele?

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 581 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle hääletuse ettevalmistamisega.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 581 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 41 Riigikogu liiget, vastu 20, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu (581 OE) on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Selle päevakorrapunkti läbimisega on ka tänane istung lõppenud.