Tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 13. töönädala neljapäevase istungiga. Ja kohaloleku kontroll kõigepealt.

Kohale registreerus 46 Riigikogu liiget, puudub 55.  

Ja nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole. Siis läheme tänase, neljapäevase, 8. mai päevakorra juurde.

Esimene päevakorrapunkt on justiits- ja digiministri 2025. aasta ettekanne "Kriminaalpoliitika põhialused aastani 2030" elluviimisest. Enne kui ma annan sõna ettekandjale, justiits- ja digiministrile Liisa-Ly Pakostale, natuke ka menetlemisest. Ettekanne kuni 20 minutit, igal Riigikogu liikmel on üks küsimus ja läbirääkimistel saavad osaleda fraktsioonid ja vajadusel ja soovi korral minister. Palun!

Suur tänu! Head Riigikogu liikmed ja head kuulajad! Üks kord aastas me arutame siin ühiselt, mida me saame Eestis teha paremini selleks, et Eestis ei toimuks mitte ühtegi kurja tegu ega väärat tegu. Ja selles arutelus sissejuhatuseks peatun ma mõningatel eelmise aasta näitajatel, mis võiksid arutelu elavdada.

Alustuseks ma rõhutan üle, et me oleme maailmas väga edukas riik tegelikult, ehkki iga kuritegu ja iga väärtegu on üleliia. Suuremas pildis oleme me heal tasemel, meie inimesed õnneks saavad tunda ennast turvaliselt. Ainult kaks protsenti Eesti inimestest tajub muret kuritegevuse pärast kui suuremat muret. Euroopa Liidus on selline taju 10% ringis. Ja kui me vaatame näiteks Rootsit, siis seal tervelt 41% inimestest tunnetab, et kuritegevus on väga oluline probleem. 

Aga veel kord, ma rõhutan: ka üksainukene inimene, kes on kannatanud kuriteo või väärteo tõttu kahju või tundnud ohtu, või mis veel hullem, kaotanud oma tervises või isegi elu, see on igal juhul liiga palju. 

Kui me vaatame suurt pilti, siis kahjuks negatiivse poole pealt me näeme, et meil on ka eelmisel aastal võrreldes üle-eelmise aastaga registreeritud kuritegude arv kasvanud. Tõsi, see kasvu tõus on veidi aeglustunud. Kui eelmine kord siin puldis käies ma pidin rääkima 7%-lisest tõusust, siis nüüd tõus on 3%. Aga ma ei hakka veel kord kordama, et ka üks on halvasti. 

Kõige fataalsem kuriteo liik ehk tapmised ja mõrvad on samuti kasvanud 2023. aastal koos katsetega 33-ni eelmisel aastal. Aga hukkunute arv jäi samaks – 18 kummalgi aastal. 

Me paistame äärmiselt traagiliselt silma narkootikumide üledooside tõttu põhjustatud surmade poolest. Seal on olukord enam-vähem stabiilne – 92 enamasti noore inimese elu kaotasime me eelmisel aastal narkootikumide üledoosi tõttu. 

Ja kui me vaatame, mis need kõige enam registreeritud kuriteoliigid olid eelmisel aastal, siis esikohal troonivad – halvas mõttes troonivad – vargused, üle 10 000 varguse, teisel kohal on kehaline väärkohtlemine ja kolmandal mootorsõiduki joobes juhtimine.

Aga kahjuks näeme, et alaealiste puhul raskete kuritegude pilti tulek on meid saatnud viimastel aegadel. Üldiselt alaealiste süütegude arv eelmisel aastal langes, veidi üle 5% võrreldes üle-eelmise aastaga. Tähelepanuväärne on see, et tervelt veerandi kuritegudest pani toime 17 alaealist. Ja alaealiste levinumad kuriteod on kehaline väärkohtlemine ning vargused, enamasti poodidest vargused. Levinum väärtegu on alkoholi tarbimine. 

Ja kui me vaatame alaealiste puhul, siis ka seal kasvas eelmisel aastal kõige rohkem arvutikelmuste ja üldse kelmuste arv. Aga suures pildis on kelmuste kasv olnud viimastel aastatel kõige silmatorkavam. Ehk 14%-line kelmuste kasv eelmisel aastal võrreldes üle-eelmise aastaga näitab seda, et vähemalt 16 miljonit eurot, mis inimestelt sisuliselt varastati kelmustega, me peame seal palju rohkem ennetusele mõtlema. Kelmused on selline kuritegude liik, mis on täies ulatuses, sajaprotsendiliselt ennetatav. Ehk kui inimene ei lähe kelmuse ohvriks, siis seda kelmustest tulenevat kuritegu ei saa toimuda. 

Täna hommikul tuli minu telefoni üks telefonikõne, kus üritati telefonipettust toime panna. Eile sain selliseid telefonikõnesid kolm. Raporteerin neid, täna hommikust ei ole veel jõudnud. Aa see näitab seda ulatust tegelikult, mis toimub. Ja veel kord: vähemalt 16 miljonit eurot – kõik inimesed kahjuks valehäbi tõttu ei anna tõenäoliselt ka sellest teada – Eesti inimestelt võeti. Ja mitte ainult ei jää Eesti inimesed ilma rahast ja varast oma pangakontodel või eluasemetest, vaid kahjuks nende mõtlematult ära antud PIN-idega võetakse inimeste nimel ka terve ring kiirlaenusid. 

Nii et see on tõesti üks probleemide pundar, millega me tegeleme ja kus me vaatame, mida saab veel kinni panna. Aga veel kord: kuna kurjategijad kasutavad ära inimeste psühholoogilisi nõrkasid kohtasid, siis väga keeruline on seal üksnes paragrahvidega olukorda lahendada. 

Kui vaadata veel, mis kasvutrendis on olnud, siis liikluskuriteod. Joobes juhtimine kahjuks on kasvanud ja süstemaatiline juhiloata sõitmine on kasvanud. Jätkuvalt on väga oluliseks probleemiks süstemaatilised vargused, eriti kauplustest. See on paraku ka selline mure, mis on aasta-aastalt siin teie ees kordunud. 

Nüüd, kui ma alaealiste kuritegevust nimetasin, siis positiivse näitena seda, et meil on ikkagi digivahendite ja uute seadmete kasutuselevõtt Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis, mis teeb väga head tööd üleüldiselt ja mis arendab väga hästi ka teaduspõhiseid lähenemisi. Siis tooksin välja, et näiteks selles Tammiste alaealiste tapjate juhtumis väga suur hulk ekspertiise sai Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis valmis kõigest ühe kuuga. See võimaldas prokuröril asja kohtusse saada kahekuulise vahistamistähtaja jooksul, ilma et oleks vaja tõkendid pikendada. 

See, et me suudame Eesti riigis prioriteetsena alaealiste kuritegevust kiiresti menetleda, on kindlasti väga oluline. Ja kõiki spetsialiste, kes on sellesse panustanud, soovin ma siinkohal väga tänada. Kui ma toon veel näiteid, kuidas digiteerimine ja uute tehnoloogiliste vahendite kasutamine on inimesi päriselt aidanud, siis üks on vägistamisjuhtumid, kus töökiiruse tulemuslikkus on kasvanud kordades tehisarupõhise spermarakkude leidmise tehnoloogia tulemusena. Samuti DNA-ekspertiisid on meil juba mitu aastat. Tulemused saame kätte alla kolme nädala. Ja ka narkootiliste ainete ekspertiisid on läinud oluliselt kiiremaks, kahelt kuult kahele nädalale. 

Ja kui me vaatame poliitilist vaadet, siis ma tahaksin rõhutada seda, et Eesti üldse teaduspõhine ja tõenduspõhine lähenemine kuritegevuse ennetusse, mis on olnud aastaid meil erakondadeülene kokkulepe ja mis ongi tõesti väga tulemuslik olnud, kindlasti me sellega jätkame. 

Ja sellisele tõenduspõhisele ja teaduspõhisusele, andmepõhisusele tähelepanu pöörates saame me efektiivsemalt ja ühiselt paremaid tulemusi. Üks näiteks selline tõenduspõhine efekt on veremarkeri kontroll. Kui ma siin enne ütlesin, et kahjuks on roolijoodikute hulk kasvanud, lähisuhtevägivalla puhul küll kasvu seal ei ole, registreeritud osas kasvu ei ole, aga me kasutame veremarkeri kontrolli, siis tegelikult 90% nendest õigusrikkujatest, kes veremarkereid annavad alkoholi kontrolliks, käitumuslikuks kontrolliks, vähendas tegelikult sellel kontrollperioodil alkoholi tarbimist 90%. See on tegelikult äärmiselt suur hulk. 

Kuna ma näen, et on väga palju küsimusi ja selline faktiline materjal on teile ka kättesaadav olnud, siis ma võtan vast selle ettekande kokku ja vastan pikemalt hea meelega küsimustele. 

Aga tooksin esile vast ühe suure probleemi, mis on sotsiaalvaldkonnaga ja meil kuritegevuse ennetamisega ühine. Kui te panite tähele, siis hiljuti avaldas Tervise Arengu Instituut värske uuringu nikotiinitarbimise kohta noorte hulgas. Me kahjuks oleme maailmas juhtiv riik nikotiini kasutamise kasvu osas noorte hulgas. Sisuliselt iga kolmas koolitüdruk on viimase 12 kuu jooksul veipi proovinud, vähemalt proovinud. Ja kui ma prokuröridega räägin, siis nad näevad väga suure murekohana seda, et tubakaseadus küll keelab Eestisse posti teel tubakatoodete müügi või posti kaudu pakkidena tubakatoodete müügi, ent Eestis ei ole see kuidagi sanktsioneeritud. Ehk juhul, kui toimub näiteks pakkide läbivalgustamine, mis on küllaltki kulukas, ja leitakse, et tõepoolest on näiteks alaealine tellinud kastitäie veipe ja ta töötab diilerina koolis, müües neid edasi, siis selle eest ühtegi sanktsiooni meil õigusruumis ette nähtud ei ole. 

See on ka üks nendest küsimustest, mida me vaatame, et tõesti seal arvestades plahvatuslikku kasvu ja arvestades seda mustrit, et nikotiini juurest väga suure tõenäosusega liigutakse edasi kangemate, ajutegevust mõjutavate ainete juurde, ja arvestades seda kahju, mida noorele inimesele avaldab see, et ta saab mingisuguse positiivse kogemuse diilerina töötamisest, tuleb seal kindlasti midagi ette võtta. 

See viib meid järgmise küsimuseni, millega ma ka lõpetan, mis on korruptsioon. Kui me vaatame rahvusvahelist hinnangut, siis me oleme rahvusvahelises vaatuses heal tasemel korruptsiooniga, me oleme liikunud ka väga palju ülespoole korruptsiooni vabaduse näitajates. Samal ajal väga palju inimesi Eestis tajub seda, et Eesti riik ei toimi õiglaselt, neile inimestele tundub, et ametnikud ja poliitikud ei ole piisavalt avatud ka selles osas, milliste lobistidega nad kohtuvad. Enam kui 70% Eesti inimestest leiab, et see on mure. 

Riigikogu menetluses on korruptsioonivastane seadus, selle uuendamine. Ja on olnud väga positiivne, et põhiseaduskomisjon on avanud arutelud, kuidas seal saaks rohkem veel ära teha asju. Justiits- ja Digiministeeriumi poolelt me kindlasti oleme igati valmis toetama. 

Aga ma toon lõpetuseks ühe murekoha. Tõesti, me oleme liitunud rahvusvahelise tubaka vastu võitlemise konventsiooniga. Me oleme lubanud, et kuna tubakalobi kasutab meeletuid summasid ja see rahvusvaheline tubaka vastu võitlemise konventsioon näeb ette seda, et kõikidel poliitika tasanditel tuleb kõik kohtumised tubakalobistidega avalikuks teha. Palun väga Riigikogul, et see muudatus ikkagi nüüd saaks seadusesse sisse viidud. Veel kord: see on seotud seotud nii Eesti inimeste tajuga, kes me tahame kõik ühiselt, et nad usuksid, et poliitikud ja ametnikud on ausad ja järgivad lobistidega kohtumisel kõiki nõudeid. Ja teiseks, nagu ma ütlesin, meil on tõesti massiivne probleem alaealiste hulgas nikotiini tarbimisega, just veipimisega. See oleks vast palve Riigikogule kõikide muude palvete hulgas. Aga hea meelega vastan küsimustele. 

Tõepoolest, teile on ka hulk küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Lobitöö osas praegu ka korruptsioonivastane erikomisjon on uuendamas Riigikogu liikmete head tava. Loodame, et siin leiame konsensuse, et Riigikogu liikmed hakkaksid oma lobikohtumisi registreerima. 

Aga mul on eraldi küsimus Pihlakodu vägistamisjuhtumi kaasusest. Tuli uudis paar päeva tagasi, et Prokuratuur siiski ei alusta menetlust juriidilise isiku vastu. Peaprokurör oli esmaspäeval ka kohtumas korruptsioonivastase erikomisjoniga, kus ma küsisin eraldi selle kohta, ja peaprokurör ütles, et see säte juriidilise isiku vastutusest on väga uus, seda on raske tõlgendada ja pole ka kohtupraktikat. Ma muidugi isiklikult arvan, et just läbi selle kaasuse oleks saanud luua pretsedendi, kohtupraktika, anda see tõlgendamisruum. Mis on teie hinnang sellele olukorrale, et ikkagi ei algatatud seda menetlust? Mis on see signaal ühiskonnale ja kas te näete, et seadusandja on võtnud vastu sellise sätte, mille rakendamist järelikult täna ei leitagi?

Teie aeg!

Aitäh! Ma väga tänan selle algatuse eest tõesti korruptsiooni vastu võitlemisega ja lobistidega suhtlemise osas läbipaistvust juurde luua. Lisan siia veel ühe statistilise näitaja: ainult 40% Eesti inimestest usub seda, et riigi otsused sünnivad ausalt, ilma altkäemaksu, kingituste või erakondlike annetusteta. Ehk see faktiline asjaolu, et meie enda rahvas kahtleb selles, kas mäng käib reeglite vastu, on kindlasti üks teema, mis vajab meie kõigi ühist pingutust. 

Nüüd konkreetselt selle Pihlakodu kaasuse osas. See säte 2023. aasta lõpust. Ma arvan, et võib-olla on liiga vara võtta seisukoht, et seda sätet ennast tuleks uuendada. Püüan lihtsalt selgitada, mis oli selle sätte mõte ja mis olid prokuratuuri selgitused. Sätte mõte oli selles, et tööandjat saab vastutusele võtta juhul, kui tööandja oleks pidanud midagi tegema, aga ta jättis tegemata. Ja see rõhuasetus on sellel, et kui ta oleks pidanud midagi tegema, aga jättis tegemata. Pihlakodu näitel – ja veel kord, tõesti sügav kaastunne kõikidele kuriteo ohvritele ja nende lähedastele –, aga seal prokuratuuri uurimine näitas, et konkreetne ettevõte oli teinud kõik mõistlikud kontrollid ja ta ei oleks saanud otseselt midagi rohkem teha, et seda kuritegu ära hoida. 

Kui me läheksime sellise sättega väga laiaks ehk piltlikult öeldes, ütleme, et meil on väike tubli saekaater Eestis ja teeb tublisti tööd, kõik tervisekaitsenõuded on täidetud, kõik reeglid on täidetud. Hommikul kontrollib tööandja ka kõikide töötajate joovet, kõik tulevad kainelt tööle. Ja nüüd tööandjal on kõik tehtud õigesti, aga ütleme, et juhtub selline kahetsusväärne lugu, et poole päeva peal üks töötaja tarbib alkoholi ja satub pärast seda tööõnnetusse. Kas me peaksime seda tööandjat asja pärast, mida ta ei saanud ette näha ja mida ta ei saanud nagu rohkem kontrollida, ikkagi karistama? See on tegelikult see küsimus, mis on võib-olla ühiskondliku arutelu keskmes: kui suure koorma me paneme Eestis ettevõtjatele ja ka asutustele või laiemalt tööandjatele? Jah, me tahame, et tööandjad kasutavad mõistlikke viise töötajate kontrollimiseks, aga nii nagu peaprokurör ka välja tõi, me tegelikult vist sellises ühiskonnas ka ei taha elada, kus tööandja paneb kõikidele töötajatele kaamerad kaasa ja kontrollib iga töötaja liigutust või käitumist. 

Kahjuks tõesti on selliseid juhtumeid olnud üle terve maailma väga erinevate õiguskordadega riikides. Tööandja vastu kohtupraktikas või senises kohtupraktikas on mindud siis, kui tööandja on olnud nagu rämedalt hoolimatu või kui ta on olnud ikkagi, ta on otseselt rikkunud reegleid, mille tulemusena on see kuritegu võimalikuks saanud. Antud juhul prokuratuuri kogutud andmed seda ei näidanud. Ja ma saan aru sellest diskussioonist ühiskonnas, kuidas see riivab inimeste õiglustunnet. Ma usun ka, et see on natukene rohkem seotud selle väga ebaõnnestunud sõnastusega, millest see lugu alguse sai. Kui me mõtleme tervikpildis, siis tõesti see tasakaalupunkti otsimine on äärmiselt oluline. Kui Riigikogu liikmetel tekib mõte, et midagi peaks õigusloomes muutma, siis kindlasti me oleme valmis selles kaasa mõtlema.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Avalikus meedias on erinevatel aegadel arutatud selle üle, kas ja millises faasis prokuratuurist peaksid teatud andmed lekkima avalikkusele lähtuvalt sellest, millises faasis on uurimine. Selle kõige suurem negatiivne mõju, mida kirjeldatakse, on see, et võib-olla inimesed mõistetakse süüdi enne, kui nad jõuavad üldse kohtulahendi juurde. Või kas üldse kohtusse jõutaksegi? Kas te näete selles menetluses või sellises kultuuris mingit probleemi ja kas seal võiks oodata muutusi lähtuvalt ka sellest, et tavakeeles nimetatakse seda inimeste kustutamiseks, mis jääb muljena inimestele? Ja teine. See, et kas te oskate öelda, et kui menetlused on kestnud kolm, neli, viis aastat ja siis selgub, et kohtule esitatud materjalid on nii nõrgad, et kohtus ei saagi seda menetleda, kohus saadab tagasi, kuidas siis see süsteem seda analüüsib ja õpib sellest? Mis nende asjade taga võiks olla?

Aitäh! Ühiskonna õiglustunde vaatest kahtlemata äärmiselt oluline küsimus. Te kasutasite väljendit "lekkima", mis näitab seda, et süsteem ja tegelikkus ei pruugi alati kokku minna. Prokuratuuri vaade on olnud see, et kui neile tuleb tõsiselt võetav signaal, et midagi võiks olla kuskil valesti, siis me saame ju kõik aru, et nad peavad seda signaali kontrollima. Aga sellel hetkel puudub igasugune teadmine, kas üleüldse midagi võib olla valesti. Ja see on see põhjus, miks prokuratuur on hoidunud sellistest kommentaaridest, kui pole üldse mingit kindlust veel, et üleüldse midagi võiks valesti olla.

Nüüd, vaba ajakirjandus meil just sai väga kõrgele pjedestaalile, oli vist teisel kohal maailmas. Tõepoolest, meie üldine hoiak on olnud selline, et kõik, mida on vähegi eetiliselt võimalik ajakirjandusega jagada, me Eesti riigis jagame ajakirjandusega. Ehk ajakirjandusel on väga laialdane ligipääs kohtumenetlustele ja nad väga tublisti küsivad ka prokuratuuri käest erinevat informatsiooni. Küsimus puudutaski just seda etappi, kus üldse pole veel aimdust, kas midagi on valesti. Siin ma arvan, et prokuratuuri hoiak mitte anda kommentaare, sest kui nad ütlevad, et me asja vaatame, siis tõesti see ju osadele inimestele tundub, et juba on, noh, praktiliselt peaks vangi minema keegi, ja ajakirjandus on võimeline sealt tegema selliseid pealkirju, mida enam mitte kuskile purki tagasi ei topi. Võib-olla ikkagi me peaksime üksteist rohkem hoidma. Ja ka noh, ütleme, see ajakirjanduse kaalumine klikkide ja tegelikult inimväärikuse kaitse vahel nii mõnigi kord võiks olla veidi teistmoodi. Ma usun, et siin saaliski on väga palju inimesi, poliitikud on kõrgendatud huvi objektid, ja loomulikult ka niisugused eetilised nõuded poliitikute vastu on tavapärasest palju kõrgemad. Aga olen ka ise kogenud selliseid olukordi, kus mitte midagi ei ole valesti tehtud, aga pealkirjad juba on ilmunud ja hiljem selgub, et kõik oli täiesti õige. Või siis oleks tasakaalukam see, et samas formaadis nagu algselt see peaaegu juba süüdistav lugu või vähemalt kahtlusi väga olulisel määral üles tõstev lugu ilmus, et noh, samas formaadis ilmuks mitte kaks pisikest rida kuskil üheksandal leheküljel, ilmuks ka see, et seekord ei olnud midagi valesti.

Nüüd prokuratuuri enda töö kohta. Prokuratuuri järelevalve osakond peaks esitama kirjaliku ülevaate selle kohta, kuidas see töö on läinud ja kas selle töös saab midagi paremaks teha. Seda kirjalikku ülevaadet veel valmis ei ole, aga ma ootan seda. Siis saab seda põhjalikumalt edasi vaadata. Prokuratuur on ka ise nüüd murelikult tõesti seda vaatama hakanud ja sellist kirjalikku ülevaadet koostab.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ma tahtsin küsida vangistuspoliitika ja vangide arvu kohta. Mina mäletan veel seda aega, kui Eestis oli vangide arv 3500 umbes, praegu on see vähenenud tänu edukale poliitikale, mida on rakendatud aastate jooksul. Küsimus on pigem selles, et iga vang on ju kulu ja mida vähem meil vange on, seda vähem on ka kulu. Ja et inimesed saaksid aru, palju ühe vangi ülalpidamine riigile kuus maksab, siis äkki te oskaksite mingi numbri öelda?

Aitäh! Nagu ma enne ütlesin, äärmiselt oluline on tõenduspõhine lähenemine. Ehk et kui me inimeselt tema vabaduse võtame kõikide teiste maksumaksjate rahalisel toel, siis me peaksime olema kindlad, et see on see tegevus, millest meil on tervikuna ühiskonnas kasu. Eestis on kinnipeetavate arv, võib-olla kõige lihtsam on võrrelda seda 100 000 elaniku kohta, see on meil 117 kinnipeetavat. Võrdluseks Türgis 471 ja Soomes 52. Ehk et Soomega võrreldes on meil rohkem kui kaks korda rohkem kinnipeetavaid 100 000 elaniku kohta. Samal ajal me näeme ka seda, et vangla eesmärk ju peaks olema selles, et inimene kasvab ümber ja jätkab õiguskuuleka kodanikuna. Need kinnipeetavad, kes vanglast vabanedes panevad ukse selja taga kinni ja on aja ära istunud, nendest kahe järgmise aasta jooksul praktiliselt pooled sooritavad uue kuriteo. Meil on ka teine viis vanglast vabaneda, see on astmeline vabanemine. Ehk siis, kui kinnipeetav kõigepealt kannab karistust kinnises vanglas ja siis liigub aste-astmelt kriminaalhooldusega koostöös ja väga selge ja kindla käitumiskontrolli ja abistamisega vabaduse suunas, siis sellistel juhtudel on tõenäosus, et inimene kahe aasta jooksul uue kuriteo sooritab, rohkem kui kaks korda väiksem. Ehk me kindlasti soovime liikuda selles suunas, see on vast selline poliitika suuna muutus ja see väljatöötamiskavatsus on ka praegu ringi käimas.

Kulu maksumaksjale on tegelikult väga suur. Otsene kulu on ühe kinnipeetava kohta 3500 eurot kuus ja sellele lisanduvad ju kõik muud kulud veel ehk kokku me vaatame, et see kulu võib olla kuskil 6000 eurot kuus ühe kinnipeetava kohta, kui me lisame sinna siis tõesti kõik võimalikud muud kulud, mis meil kinnipidamisega seonduvalt on. Ehk kui keegi soovib väga, et me paneks rohkem inimesi vangi, siis see tähendab tegelikult maksumaksjatelt palju suurema panuse andmist. Ja veel kord, meie eesmärk on ju see, et neid kuritegusid ei oleks, ja meie eesmärk on selles, et kui me kellegi vanglasse määrame, siis sellel oleks mõte sees, et me sellega saame ikkagi tulemuse, et see inimene rohkem enam kuritegusid ei tee pärast vanglast vabanemist, vaid asub ühiskonda teenima.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, hea ettekandja! Eile saime teada, et Justiits- ja Digiministeerium plaanib seadusemuudatust, mille tulemusena väheneks vanglas kinnipeetavate arv. Prognoosi kohaselt vabaneksid vanglast enne tähtaega ligikaudu pooled tulevastest kinnipeetavatest, kes praeguse korra järgi vabaneksid vanglast pärast karistuse kandmist. Ehk lühidalt, mõte seisneb selles, et siis hakatakse vange ennetähtaegselt vabaks laskma. Ilma kohtuotsuseta. Ja ühiskonnas on meil praegu päris palju selliseid meeleolusid, kus öeldakse, et karistused on liiga leebed. Et tegelikult tahes-tahtmata tekib selline tunne, et riik tahab raha säästa. Nagu te ise ütlesite, kinnipeetavad on riigile suur kulu. Kas see ongi meie uus suund, uus reaalsus tulevikus?

Aitäh! Kui te lubate, siis ma selles küsimuses parandaksin ühe väga olulise koha. Kindlasti ei lasta mitte kedagi vanglast välja ilma kohtuotsuseta. See ei vasta tõele. Ja sellist plaani ka absoluutselt ei ole, et kedagi ilma kohtuotsuseta vanglast välja lastaks. 

See väljatöötamiskavatsus, mis praegu väljas on, lähtub väga mitmest uuringust ja väga mitmest statistikaanalüüsist, mis me Eestis oleme teinud, mis näitavad seda, et juhul, kui inimene, kes on kandnud vanglakaristust ja ta kannab selle vanglakaristuse lõpuni, paneb ukse enda selja tagant kinni, läheb ühiskonda. Me ei tea, kuhu ta läheb. Me ei tea, mida ta teeb. Pooled nendest inimestest sooritavad järgmise kahe aasta jooksul uue kuriteo.

Meie eesmärk on see, et neid kuritegusid ei tehtaks. Ehk et meie eesmärk on see, et vanglast vabanenud inimene käituks õiguskuulekalt, teeks tööd, ei sooritataks uusi kuritegusid. Ja ma usun, et seda eesmärki me kõik jagame. Ja kui me võtame kõrvale selle, et need, kes meil täna juba vanglast vabanevad astmeliselt ehk et nad ei vabane kohe ja neil ei ole must ja valge, et vangistus ja vabadus, vaid on vangistus, osaline vabadus, ja sealt liigub edasi üha rohkem vabaduse suunas, koos kriminaalhoolduse, selge käitumiskontrolli, alkoholi mõõtmisega ja kõikide selliste asjadega. Seal on retsidiivsuse näitaja ehk siis tõenäosus, et see inimene järgmise kahe aasta jooksul teeb uue kuriteo, rohkem kui kaks korda väiksem võrreldes nendega, kes otse vabanevad. Ja mõte on selles, et vähendada kuritegusid Eesti ühiskonnas niimoodi, et kohus saab õiguse algusest peale otsustada, et sellele inimesele karistust määrates see inimene vabaneb astmeliselt. Järelikult on tegemist ikkagi kohtuotsusega. Kohus karistust määrates teeb kohe otsuse, et nii mitu aastat on kinnises vanglas, ja sealt edasi siis osaline vabadus koos kriminaalhooldusega, ja näiteks kahe või kolme aasta jooksul. Sealt edasi alles saabub tegelik vabadus. Ja see toimuks ikkagi kohtuotsuse alusel ja toimuks ka selge hädapiduriga. Kui kas vangla või prokuratuur leiab, et see ei ole põhjendatud, siis saab sellele kohe pidurit tõmmata. Ehk siis, äärmiselt oluline on, et see kõik toimub kohtuotsuse alusel. Seal on hädapidurimehhanism ette nähtud ja selle tulemus peaks olema see, et aastas see puudutaks kokku umbes 400 inimest, kellest tõenäoliselt umbes 200-le rakenduks astmeline vabanemine siis nendes … sellisel juhul, kui Riigikogu selle seadusemuudatuse vastu võtab, ja kohtud saavad õiguse sedasi hakata neid karistusi määrama. See ehk rahustab seda seda tunnetust. Tegelikult on tegemist karistuse liigiga, millest osad kinnipeetavad ise absoluutselt huvitatud ei ole, seda väga mitmetel põhjustel. Nii et juba see näitab, et tegemist on karmi karistusega.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Pihlakodu hooldekodudes aset leidnud seksuaalse väärkohtlemise juhtumid on tõstatanud tõsiseid küsimusi Eesti õigussüsteemi ja hooldusasutuste järelevalve kohta. Kas ja kuidas kavatseb ministeerium teha koostööd näiteks sotsministeeriumi, aga ka politseiga, prokuratuuriga, et tagada kiire reageerimine sarnastele juhtumitele tulevikus ja neid ära hoida?

Aitäh! Väga hea küsimus! Oleme moodustanud … Sotsiaalministeeriumi eestvõttel on juba töörühm moodustatud ja me oleme ka politsei ja prokuratuuriga sealt nii-öelda oma osa üle vaadanud. Me tõesti tuleme ühe seadusemuudatuse ettepanekuga. See on siis selline, et kui täna on prokuratuuril meditsiinilise ekspertiisi tulemusena inimene menetluse all, kes on ravimatult haige vaimse tervise osas, ent kelle puhul on ilmselge, et et tegu on juba toime pandud, siis sellisel juhul me näeme ette, et prokuratuur saaks taotleda otse isiku saatmist prokuratuuri kinnipidamisest erihooldekodusse, kinnisesse erihooldekodusse. 

Teie küsisite konkreetselt Pihlakodu juhtumi kohta. Seal peamised küsimused, mida lahendada, on Sotsiaalministeeriumi haldusalas. Jah, oleks kindlasti olnud abiks, kui ka sealt pöördumine prokuratuuri oleks tulnud kiiremini. Aga veel kord: ka psühholoogiliselt tuleks aru saada inimesest – ma ei süüdistaks seda inimest, et miks tal võttis paar päeva toimumiseks aega, et sellest, mis ta nägi, Pihlakodus endas teada anda. Ja nii nagu on ka avalikult välja vaadatud, tegelikult see pöördumine ja menetlus läks ikkagi mõistlikus kiiruses. 

Mis puudutab seda teadaandmist, et politseiga teha paremat koostööd vägistamisjuhtumite puhul, siis siin on tehnoloogilised vahendid, mis on juba oluliselt kiiremaks neid asju muutnud ja muudavad ka edaspidi. 

Ma loodan, et sellest vastusest oli abi. Töögrupp on laiem, asju vaatame palju laiemalt. Hooldekodude teema üldse palju laiemalt on meil fookuses. 

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Kaks fakti teie esitlusmaterjalis ärgitasid mind küsima sellist asja. Kõigepealt narkootikumide üledoosidest põhjustatud surmad – number 92 – ja küberkelmuste tagajärjel kaotatud raha 16 miljonit eurot. Kui palju me oleme kätte saanud narkovahendajaid ja müüjaid, kui palju nende kelmuste autoreid? Teatavasti need on võrgustikud ja nende töö ulatub üle Eesti riigi piiride. Kui palju me teeme siin osas rahvusvahelist koostööd?

Väga hea küsimus. Rahvusvaheline koostöö on see, mis arvestades mõlema esile toodud kuritegevuse iseloomu, on läinud kogu aeg tihedamaks ja läheb üha tihedamaks. Näiteks praegu Lätiga, kus peamine osa neid narkootikume tegelikult meile tuleb, on meil loodud täiesti on-line infovahetuskeskkond ja saame koos lätlastega loodetavasti ikkagi kõik kätte, kes selle kuritegevusega tegelevad ja kelle teod ja sammud on selle taga, et need narkootikumide üledoosidest põhjustatud surmad meil kahjuks inimesi meie hulgast ära võtavad. Sama lugu on ka kelmustega, mis on enamasti rahvusvahelistes võrgustikes. 

Mõlemal juhul ma tahaksin siiski rõhutada, et üksnes rahvusvaheline koostöö ei ole see, mis meid aitab. Äärmiselt oluline on iga inimese, iga Eesti kodaniku ja iga Eestis viibiva inimese tähelepanelikkus ja valmisolek teavitada politseid. Toon näite. Üks kelmuse juhtum avastati tänu sellele, et täiesti juhuslik möödakäija pani tähele telefonikõnet ühele vanemale prouale, kes käitus imelikult ja oli pakiautomaadi juures juba hädas. See käitumine tundus sellele täiesti juhuslikult möödujale imelik, ta andis sellest politseile teada. Politsei reageeris kohe ja niimoodi saadi üks rahamuul kätte. Rahamuul ehk inimene, kes seda raha sellelt vanainimeselt ära võttis. Ja tema kaudu saadi kätte tegelikult terve võrgustik. 

Aga veel kord: see kõik sai alguse tänu sellele, et tegelikult täiesti juhuslik möödakäija oli tähelepanelik, politseid teavitas, politsei kohe reageeris ja niimoodi saadi kätte. Ikkagi see üldine üleskutse on kõigile võimalikult palju politseid teavitada sellistest võimalikest kelmustest, anda võimalikult palju teada kõiki asjaolusid, ka neid numbreid, mis teile helistavad ja hakkavad rääkima, et keegi on kuskil hädas või kontrollige oma, ma ei tea, panga-PIN-e või mis iganes muid asju. 

Narkootikumide puhul on see teavitamine üks niisuguseid küsimusi, kus me vaatame ikkagi, ma loodan, et kõik ühiselt, mida me saame veel paremaks teha selles osas, et alaealiste, eriti alaealiste puhul oleks see teavitamine turvalisem ja julgem, et inimesed ei kardaks karistamist, vaid pigem annaks teada võimalikest juhtumitest, ja et ka noored ise oleks valmis teavitama, kui nad näevad, et nende eakaaslasel näiteks on mingisugune probleem. Täna jäetakse sageli need teavitused tegemata, kartes karistusi. Aga tõesti, kordan üle: alaealiste puhul ka täna esmane lähenemine on selles, et leida need lahendused ja me tahame sellega veel rohkem edasi minna, et see teavitamine oleks julgem. 

Täpseid numbreid, mitu kurjategijat konkreetselt eelmisel aastal, mul hetkel käepärast ei ole, aga võin tuua sellise näite, et 70% meil vanglas kinnipeetavatest on tegelikult kas peamise kuriteona või vähemalt kaasuva kuriteona narkootikumidega seotud. Ehk siis tegelikult see näitab juba narkootikumide osas nii-öelda kättesaamise siiski edukust. Ja mis puudutab kelmusi, siis seal on kättesaamise hulk äärmiselt madal, kuna need võrgustikud on väga keerulised, organiseerunud rahvusvaheliselt. Aga jällegi riikide omavaheline koostöö, kõige olulisemana ikkagi inimeste enda tähelepanelikkus, lähedaste informeerimine ja kindlasti politsei teavitamine aitab kindlasti sellele kaasa, et saaks rohkem inimesi karistuse, kes siis süüdi on.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kas ma sain õigesti aru, et kelmid teile helistasid eile kolm korda ja täna juba üks kord ettepanekutega? Kui tihti teid sellised kelmid üldse tülitavad? Mind nad millegipärast ei taha. Ja kas see on seotud, et valdavalt pöördutakse naisterahvaste poole, et nemad on äkki kergem saak? Või kirjeldage enda kui justiitsministri praktikat kodanikuna. Kes teile helistab või mis ettepanekuid teile tehakse, PIN-koode näidata või midagi muud?

Ma nii kaugele ei ole ühegi kõnega jõudnud. Kõigile soovitus: katkestage kohe iga kahtlane kõne. See on lihtsalt kõige-kõige turvalisem ja mõjusam tee. Ja seejärel siis edastage see telefoninumber politseile. 

Nüüd, meil ei ole päris head teadmist ausalt öeldes selle kohta, kas profileeritakse neid inimesi, kellele helistatakse või mitte. Tõenäoliselt osad kõned on täiesti juhunumbritele ja seal võib olla ka, et osad kõned on profileeritud. Ma arvan mulle ei helistata profiili järgi. Aga jah, ma ei oska teile kirjeldada neid kõnesid, kuna ma ei lasku nendesse.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea minister! Jätkan siit. Tõepoolest inimeste petmine on paha, aga eriti eakate inimeste ja nõrgemate inimeste petmine on eriliselt põlastusväärne. Me loeme iga päev politseiteadetest nii noori kui ka vanu, kes väga suuri summasid raha kaotavad. Ma tegin siin ühe ettepaneku, et me võiksime teha ühe sellise tegevuskava, nii nagu meil on korruptsioonivastane tegevuskava, et pettustevastane tegevuskava võiks tegelikult ju meil olla, kus koondada kõik need head praktikad ja leida mingisugused instrumendid ja võib-olla ka seadusemuudatused, mis näiteks ka nendesamade muulade elu natukene karmimaks teeks. Mis te sellest arvate? Ja millised need ministeeriumi mõtted selles suunas on, et kuidas me neid pettusi võiksime vähendada ja milliseid instrumente luua?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, tegemist on globaalse nähtusega, mis tehisaru halva kasutamise tõttu on osutunud ka tavapärasest edukamaks. Ma igaks juhuks rõhutaksin üle, et ohustatud ei ole ainult eakad inimesed, vaid kahjuks me näeme, et ka noored inimesed. Ja sageli püütakse ka mõjutada isegi lapsi midagi alla laadima oma telefoni. Nii et mitte ükski vanusegrupp ei ole kuidagi kaitstud ja nagu me näeme, ei ole kaitstud ka mitte ükski sotsiaalne grupp. Kõige tõhusam selles asjas on teavitus, teavitus, rääkimine, rääkimine. Veel kord, kõik on täiesti sajaprotsendiliselt ennetatav, juhul kui inimene ei lähe ohvriks, kui ta ei lähe selle pettuse õnge või selle kelmuse õnge.

Karistuslikud meetmed kindlasti on ka väga olulised, ent peamine probleem on ikkagi nende kurjategijate kättesaamisel. Tegemist on küberruumis toimuva kuritegevusega, kus kättesaamine on üldiselt väga keeruline, ja kus peamine tegevuskava osa on tegelikult ikkagi sellise tehnoloogilise võimekuse parandamine. Politsei ja prokuratuur, samuti ka kriminaalpoliitika ennetus sellega tegeleb. Ja jällegi, me oleme rahvusvahelises koostöös sellega. Kas peaks sealt nüüd need sammud moodustama mingisuguse avaliku tegevuskava? Seda võib kindlasti kaaluda. Ma arvan, et kõige tõhusam oleks see, kui me suudaksime tõesti, ma ei tea, iga inimese postkasti, nii nagu Päästeamet tegi väga edukalt iga inimese postkasti vihiku, kuidas ennast keerulistes olukordades aidata ise. Tõenäoliselt me peaks vaatama, et kas koos teiste riigiasutustega sellise postituse tegema.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus läheb just sinna noorte õigusrikkumiste ennetamine ja selle keerukuse poole. Kuigi me oleme püüdnud ennetada noorte õigusrikkumisi, on see ikkagi väga keeruline ülesanne. Noored tahes-tahtmata satuvad ikkagi kuidagi kuritegevuse teele ja see võib-olla sõltub, mingi kehv, või ütleme siis, on perekond, mis võib-olla ei ole nii piisavalt toetav, või on see keskkond, koolivägivald, sotsiaalne tõrjutus ja nii edasi, need mõjutavad seda. Aga mu küsimus puudutabki, et kuidas plaanitakse tugevdada kohaliku tasandi tegevusi noorte õigusrikkumiste ennetamisel.

Aitäh! Tõesti, äärmiselt oluline küsimus ja te tõite juba küsimuses ka mitu olulist aspekti välja. Kohalikul omavalitsusel on kindlasti väga suur roll, sest me ikkagi näeme, et õigusrikkumistega noorte taust näitab seda, et tal on seljas üks raske seljakott, kus sees on vägivallakogemus, sees on hüljatuse kogemus või tõrjutuse kogemus, ka kiusamise kogemus. Ühesõnaga selliseid asju, millega tegelikult me kõik ühiskonnas oleks pidanud enne tegelema. Ja seal on mitu asja, mida kohalik omavalitsus saab teha alates lastekaitse ja kooli lähemast koostööst. Kool ei tea sageli selle noore inimese tausta siiski ja lastekaitse võib-olla ei tea alati väga hästi, mis koolis toimub. Kogu see võrgustikutöö on ju minister Signe Riisalo üks prioriteet näiteks olnud laste ja noorte aitamisel ja kindlasti läheb ka edasi. Aga me teame, et see alati liiga hästi ei toimi. 

Kõige kiiremad asjad, mida saaks teha, on tõesti … Me näeme, et meil on puudus otsesest abist. Ehk isegi kui kohalik omavalitsus näeb, et sellel noorel on mingisugune puudujääk, mingisugune vajadus, siis alates sellest, et mõnikord tekib küsimus, et miks me talle umbes tasuta jalgpallitrenni pakume, aga sellele noorele, kes on korralikult käitunud, miks me talle ei paku, ja lõpetades sellega, et tõesti võib olla probleem psühhiaatri teenusele ligipääsuga, võib olla probleem sellega, et vanem ei tee koostööd. Paraku on see, et kui vanem lausaliselt õigustab oma last, siis ta teeb sellega lapsele karuteene. Tegelikult ikkagi kohaliku omavalitsuse, kooli, politsei ja pere koostöö on see, mis tulemusi annab.

Praegu meil on töös ka alaealistele lihtsama võimaluse loomine töötamiseks. Tööharjumuste roll on see, mis ka tõenduspõhiselt tuuakse sageli välja. Ka noore sattumine hea tööandja juurde juba näiteks 13. eluaastast võib olla täiesti elupäästev. Malevatesse registreerimine vist oli eile, ka kindlasti äärmiselt oluline. Sport – ma tõin selle jalgpallitrenni näite. Tõenduspõhiselt on meil teada, et tõsi, trenn võib olla üks koht, kus ka teistpidi satutakse halba seltskonda, aga reeglina on ta ikkagi see koht, kus satutakse heasse seltskonda. Ja väga palju on teinud ju Eesti Olümpiakomitee ja teised organisatsioonid treenerite koolitamisel, et treenerid teeks rohkem laste õigele teele aitamisel, ka laste trennis hoidmisel, kui on näha, et tekib noorel mingisugune keeruline olukord. Ja siin kindlasti kohalike omavalitsuste võimalus neid trenne toetada on äärmiselt-äärmiselt oluline. Soome näide, kus kohalik omavalitsus ikkagi ka rahaliselt vastutab selle eest, et ei tekiks NEET-noori ehk selliseid noori, kes mitte ei ole hariduses ega tööl – ma arvan, et see on üks asi, mille peale Eestis me võiksime mõelda.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees, austatud minister, vabandust, mul on nüüd küsimus kaheosaline. Ma saan ainult ühe küsida. Mulle tundus, et seal Pihlakodus oli siiski nii, et ei tohtinud lepinguliselt meeshooldajat palgata oma ema teenindama. Ja sellega seostub järelevalve küsimus: kes siis peaks tegelikult personali puhul järelevalvet tegema? 

Ning teine küsimus puudutab Riigikohtu otsust, mis ühiskonda kergelt jahmatas. Mina ei ole lugenud kommentaare, mis puudutab Paul Tammerti gaasiseadmega ümberkäimist. Kas sellele on antud eetiline või moraalne hinnang? Mulle tundub see väga imelik, et ta sai justkui nagu legitiimse … või legitiimsuse praegu. Aga ma ei ole muidugi lugenud neid Riigikohtu materjale. Palun kommenteerige seda, mida Riigikohus silmas pidas. Kas ta soovib, et reguleeritaks seda, ja kuhu suunas?

Pihlakodu küsimus on tõesti äärmiselt õigustatud. Et kui omaksed eraldi lepingusse selle panevad, et meeshooldajat kasutada ei tohiks, siis seal on tegemist rikkumisega, kui seda ei täideta. Aga küsimus on selles, et kas see rikkumine viis konkreetse kuriteoni. Ja prokuratuur hindas, et järelevalve käigus tuvastati, et seda mõnikord rikuti. Aga et sellel oleks otsene seos sellisel määral, et tööandjalt seda kahju sisse nõuda, prokuratuuri hinnangul puudus.  Nüüd, tõsi on see, et soost tingitud väärikuse vajadus hooldekodudes on tegelikult laiem teema. Ma arvan, et me ühiskonnas peaksime sellele palju tõsisemalt otsa vaatama. See tegelikult puudutab nii mehi kui ka naisi väga erinevates olukordades, kes on abitus olukorras, ja tegelikult just inimväärikuse põhimõtte tagamine on selline küsimus, mida, mida me peaks terves ühiskonnas just selliste abitus olukorras olevate inimeste puhul märksa põhjalikumalt vaatama. Ma ei hakka detailidesse minema, see on rohkem tervishoiu ja sotsiaalhoolekande teema, aga ma lihtsalt kodanikuna peaksin seda äärmiselt oluliseks.  Nüüd, Riigikohtu otsus selle kohta, mis puudutab suitsiidi võimaldava seadme rentimist, oli selle kohta, kas tegemist on tervishoiuteenusega või mitte, ja otsustati, et ilmselgelt ei ole tervishoiuteenusega tegemist. Järelikult see ei pidanud olema registreeritud. See on ainuke asi, mida Riigikohus vaatas.  Kui me mõtleme laiemalt, siis jah, maailmas on vist 8 riiki, kes on abistatud enesetapu meditsiinilise järelevalve all, nõustamise tulemusena ja nii edasi, legaliseerinud. Ka see tegelikult ei ole otseselt seotud seadme või vahendiga, millega on võimalik iseennast iseendalt elu võtta. Ma veelgi lihtsustan: nuga on mõeldud selleks, et leiba lõigata, aga me teame, et sellega on võimalik ka iseendalt elu võtta. Nüüd, me ei reguleeri täiendavalt nuga ühiskonnas, tulenevalt sellest, et sellega on võimalik mitte ainult iseendalt, vaid, oh õudust, ka kelleltki teiselt elu võtta.  Küsimus on äärmiselt mitmetahuline. Kui me oleme ühiskonnas selgelt kokku leppinud, et inimesel on õigus iseenda üle otsustada ja iseendalt elu võtta, siis õiguslik raamistus vahendite osas ei lähe siit ka palju kaugemale. Õiguslik raamistus on meil selle kohta päris selgesti olemas, mis puudutab kaasaaitamist endalt elu võtmise osas. Seda konkreetne Riigikohtu otsus ei vaadanud. Samuti ei vaadanud Riigikohus ka seda, et kas see seade piltlikult öeldes vastas toote ohutusnõuetele või kas ta tarbijakaitse vaatest oli selline seade, mis turul võiks olla.  Aga jah, kindlasti eetilised arutelud … Ma arvan, et on väga oluline, et ühiskond neid peaks, sellel teemal laiemalt. Ja kindlasti olen ma seda meelt, et inimesel, kui me oleme ühiskonnana selle kokku leppinud, et inimene saab ise otsustada oma elu lõpetamise üle, siis ta peaks saama ise otsustada oma elu lõpu, väärikuse üle. See on kindlasti äärmiselt oluline.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Eesti on pressisõna ja arvamusvabaduse poolest maailmas esirinnas. Samas saame lugeda Postimehe intervjuus peaprokurör Astrid Asiga, kus küsitakse, miks ei ole Varro Vooglaiu suhtes kriminaalmenetlust algatatud, kuna ta on väljendanud oma välispoliitilistes analüüsides valesid seisukohti. Minu küsimus ongi: kui hästi on meil päriselt lood sõnavabadusega ja kas me liigume olukorra poole, kus sõnavabadus sõltub sellest, kas kellegi vaated meeldivad või mitte? Ja palun kommenteerige ka, millised arengud on toimunud vihakõne seaduse väljatöötamisel?

Aitäh! Lühike vastus esimesele küsimusele on: ei, me ei liigu selles suunas. Eestis on sõnavabadus põhiseaduslik väärtus ja me hoiame kõhklusteta. Mis puudutab vaenukõne 2009. aasta Euroopa Liidu raamotsust, mille, ma tuletan meelde, kõik Riigikogus esindatud erakonnad üksmeelselt heaks kiitsid, siis selle raamotsuse me võtame kitsalt üle ehk täpselt sellisel kujul, nagu Riigikogu selle üksmeelselt kõikide erakondade osavõtul heaks kiitis.

Hanah Lahe, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab seksuaalkuritegusid. Tavalise kodanikuna, jälgides meediat, olles Eesti eluga kursis, mulle on alati tundunud, et seksuaalkuriteod justkui poleks sama kaaluga, mis mõned teised räiged kuriteod. Ja mida ma sellega mõtlen? Vägistajad, ahistajad, pedofiilid ja nii edasi saavad ebaproportsionaalselt vähe karistada nende räigete kuritegude eest, mis nad on toime pannud. Küll leitakse, et süütõendeid pole piisavalt – siin saab viidata näiteks nõusoleku seaduse vajadusele, eks – või võib kohtuotsusest lugeda, et ohvrid on ise kuidagi süüdi, sest nad pole suutnud end kaitsta ja nii edasi. Üleüldse pole harv juhus, et Eestis seksuaalkuritegusid ka naeruvääristatakse. Ja ka viimase paari aasta jooksul on mitu sellist juhtumit avalikkuse ette jõudnud väga suurelt, ma ei hakka neid siin detailsemalt lahkama. Aga minu küsimus on, et mida te võtate ette selleks, et seksuaalkuriteod saaksid senisest palju rangemalt karistatud.

Aitäh! Meil on tegelikult Euroopa vaates karistused seksuaalkuritegudele väga kõrged. Karistusi, kuna nad on juba teiste riikidega võrreldes väga kõrged, siis karistusi karmimaks muuta kavas ei ole, ent kavas on äärmiselt oluline muudatus selleks, et ohvrite olukorda parandada ja ennetada seksuaalkuritegusid. Ja see on tuntud nõusoleku seaduse nime all, mille väljatöötamiskavatsus ühiskonnas just eelmisel aastal väljas arutelu all oli ja kus täiesti ülekaalukalt oldi seda meelt, et tuleb õigusruumis teha selline korrektuur, et oleks ühemõtteliselt selge, et ilma teise poole nõusoleku väljenduseta seksuaalakt ei ole lubatav. Ja see muudaks just nimelt seda, kui turvaliselt tunneb inimene ennast kohtusse pöördudes või menetlust alustades, et kui palju ta peab tõendama seda, kas talle sobis või ei sobinud. Me näeme teiste riikide praktikast, kes on sedasama jah-mudelit rakendanud, et, ütleme, karistamine iseenesest ei muutu, endiselt kehtib ka Eestis ja jääb kehtima ka Eestis ja kehtib ka teistes Euroopa riikides süütuse presumptsioon, aga oluliselt on muutunud paremaks just ohvrite psühholoogiline valmisolek enda kaitseks ja ka samal ajal teiste kaitseks, sest kahjuks me teame, et selline kuritegevus võib olla, sama kurjategija võib ka teisi ohvreid rünnata. See kindlasti läheb paremaks ja sellega me tänavu Riigikoguni jõuame.

Helle-Moonika Helme, palun!

Hea eesistuja! Hea minister! No hea … väga õige küsimus, vägistamisjuhtumite käsitlus on meil vahel väga kummaliselt selline kahetine. Me teame, kuidas siin laste suguelundite pildistamise juhtum ei jõudnud üldse kriminaliseerimise skoopi. Ja Pihlakodu juhtumit me oleme ka siin juba käsitlenud. 

Aga ma tulen tegelikult Evelin Poolametsa küsimuse juurde tagasi, natuke teise nurga alt. Teie tõite meile selle peaprokuröri kandidaadi, nüüdse peaprokuröri Riigikogu fraktsiooni tutvustamiseks. Väga selgelt oli näha, et Astrid Asi on teie poolt väga soovitud kandidaat. Ja kui nüüd – no võtame hüpoteetiliselt – prokuratuuri algatatud poliitilised protsessid tulevikus Postimehe ajakirjaniku poolt tõstatatud põhjustel ja viisil peaksid tõeks saama, siis kas Eesti kriminaalpoliitika on saanud uue suuna? Ja kas võib teid lugeda siis selle olukorra eest vastutavaks, kui sellised sõnavabadust piiravad kriminaliseeritud poliitilised protsessid hakkavad Eesti juhtuma?

Ma ei saa teie hüpoteesist mitte ühegi osaga mitte kuidagi nõustuda.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised fraktsioonidele. Jaanus Karilaid eeldusel, et volitusega ja Isamaa fraktsiooni nimel.

Head kolleegid! Kui võtta aluseks, baasaastaks 2022, siis on kuritegevus kasvanud juba üle 10%. Ja see ei ole mingi juhuslik tuuleiil, mis neid numbreid muudab, on ka mingid poliitikad, mis on sinna viinud. See on see, et tänane Reformierakonna valitsus ei tegele üldse sotsiaal-majanduslike probleemidega. Kõik see, mis puudutab huvihariduse rahastamise vähendamist, täiesti külmalt Eesti 200 ja Reformierakond sellega tegelesid. Laste huvihariduse raha vähendamine, peretoetuste vähendamine, maksude tõstmine. See kõik ongi tegelikult selle poliitika tagajärg, mida Reformierakond oma vapral juhtimisel meil viljeleb.

Ja kui me vaatame kriminaalpoliitika rakendamist, siis muidugi, kui ma oleksin prokuröri vaatevinklist siin, siis ma kiidaksin kogu seda kriminaalpoliitika kujundamist ja rakendamist, sest prokuratuuri autonoomia ja tegutsemisruum on täna piisavalt kaitstud ja turvaline. Kui vaataksin kohtuniku vaatevinklist, siis võib tulla juba kriitikat, et see kohtureform, mida tehakse – sellest me veel räägime –, kas see ikkagi teenib kodanike huve. Ja kõige tähtsam aspekt ongi see, kuidas me vaatame kriminaalpoliitika rakendamist just kodaniku vaatevinklist, kodaniku aspektist, ja seal kahjuks saab teha ainult kriitikat. Kui me räägime riigi mõttes kaitsevõimest, siis me peaksime rääkima kodaniku vaatevinklist ju inimese kaitsevõimest vaielda mõnes protsessis ja enda õigusi kaitsta. Kui me vaatame rahalisest aspektist, siis on näha, et tegelikult paljud ei jaksagi kohtus käia. Ja see ei lähe tegelikult korda tänasele Reformierakonna valitsusele. See on ka põhjus, miks tegelikult väga paljud juhtumid viiakse lõpuni kokkuleppel ja siis see õigluse kaalumine kohtuprotsessis, tõendite kaalumine jääb ära. Inimesel seista esimeses, teises, kolmandas astmes enda vahenditega, kui ta ei ole just jõukas inimene, on väga keeruline. Ja leppida selle riigi poolt antava kaitsega, noh, tegelikult ei ole seal, ütleme, õiguskaitse kvaliteet võrreldav sellega, mida annavad tippadvokaadibürood. 

Nii et kui me räägime ka sellest pikast habemega probleemist, et protsessid on kohmakad, pikad, öeldakse, rehmatakse käega, et ah need on üksikud juhtumid, pole hullu, vaata üldist statistikat, Euroopa Liidu keskmisega võrreldes on ju kõik hästi. Nii väikese riigi puhul nii ükskõikselt ja nii külmalt suhtuda – ma ei pea seda õigeks. Kui me räägime isegi juhtumitest, mis on väga pikad, kestavad seitse, kaheksa, üheksa aastat, ja kui neid on üle viieteistkümne, siis seal taga on perekonnad – emad, isad, lapsed –, kõik saavad pihta tegelikult. Ja mõni protsess kestab kaheksa, üheksa aastat ja inimene mõistetakse õigeks, aga temalt on võetud au ja väärikus, rahalised vahendid, kogu perekond on pihta saanud. Ja meie vaatame neid kui numbreid, statistikat. Ah juhtus nii! Juhtus nii! Ei lähe meile korda see, kui palju protsess kui selline on Eestis juba iseenesest ju karistamine. Kõik see, kuidas veetakse ajakirjanduse ja pressiteadete vahendusel inimesi läbi erinevate protsesside. Ja keegi ei pane pärast tähele, kui kolmas aste on, inimene on süütu, ta ei ole tegelikult seda kuritegu toime pannud. Ja milline on siis riigi vastutus, kas riik kompenseerib selle valu mingilgi määral? Ei. Tegelikult riigil, mille peale peaks mõtlema kogu selle kriminaalpoliitika rakendamise juures, ongi … 

Lisaaega paluks paar minutit.

Kolm minutit lisaks.

… ongi see, milline on riigi vastutus nende protsesside puhul, kus nui neljaks minnakse edasi ja võetakse inimeste eludest pikad aastad. Kuidas seda siis kompenseerida? 

Teine on see dekriminaliseerimise suund. 100 000 elaniku kohta on meil väga palju kriminaalselt karistatud inimesi. Kas aitaks tegelikult ennetustöö, kas aitaks koolitus, hoiatus? Kas peab ilmtingimata karistama kriminaalselt inimest? Ma arvan, et siin peaks palju kiiremini selles suunas tegelikult edasi liikuma. Ja need massiivsed kokkulepped – mida see näitab, kui minnakse nii massiivselt kokkulepetele? Ka see on üks aspekt, mille peale peaks mõtlema. Kui juba kohtu mõte on tõendite kaalumine ja õigluse ja õiguse mõistmine, siis tegelikult kokkulepetele minek näitab seda, et sellest millegipärast ka loobutakse. Kui see nii massiivne on, siis pigem mina arvan, et seal on muud põhjused kui see, et ilmtingimata võtab üks pool süü omaks ja seda ei vaidlusta, ei vaidle. 

Nii et kriminaalpoliitika, kui me vaatame neid andmeid ja näeme, et kuritegevus on tõusnud, siis seda on küll valus kuulata täna siin osal koalitsioonipoliitikutel, saadikutel, aga see on teie poliitika tagajärg. See, et tegelikult te võtate raha ära laste huvihariduselt. See, et te vähendate peretoetusi. See, et majanduskriisis panete makse inimeste ja ettevõtete turja. See, et tegelikult te ei tegele majandusega, te ei tegele töökohtade loomisega, te toodate vaesust ja kitsikust, kuigi parlamendi liikme palk on muidugi nii-öelda turvatud. Aga see, mis ühiskonnas toimub, teile väga korda ei lähe. Oluline on olla võimul, oluline on oma võimu kindlustada, ja sellepärast vaatab ka selline kurb statistika meile otsa.

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Ma sooviksin kasutada seda päevakorrapunkti, et rääkida Pihlakodu kaasusest, sest minu hinnangul on tegemist ühe süngeima ja jõhkraima looga, mis on avalikuks tulnud viimase aja jooksul. Riik on tegelikult saatnud väga vale signaali täna nii ühiskonnale kui ka vägistamise ohvritele. Ja kui me räägime siin kriminaalmenetluse alustest, siis see ongi see kaasus, millele me peame tähelepanu pöörama: mis on läinud valesti? 

Alustame Pihlakodust endast. Muidugi paljud juba teavad seda kaasust, aga meeshooldaja, tänaseks süüdistatav, kui ta asus tööle, hakkasid mingi aja pärast tekkima kaebused. Ta jäi vahele juba ahistamisjuhtumitega, aga need olukorrad vaikiti maha. Pihlakodu juhtkond ei võtnud midagi ette. Veelgi enam, mingi hetk see meeshooldaja pärast seda, kui ta töötas tavalises osakonnas, sattus äkitselt osakonda, kus olid dementsed inimesed, kuhu ta tegelikult ei oleks tohtinud sattuda. Kuidas on võimalik, et ta sinna lasti?

Ja ohvri sugulased palusid eraldi – see oli ka eraldi lepingus sõlmitud –, et nende emaga tegeleks ainult naissoost hooldaja. Aga sellele palvele, lepingule vilistati. 

Tänaseks on süüdistatav tunnistanud oma süüd kaheksa naisterahva vägistamises. Aga riigi poolt tulnud sõnumid kuriteo ohvritele olid sellised, mida tegelikult mitte ükski vägistamise ohver ei tohiks kuulda. Esiteks, muidugi prokuröri väljaütlemised, et kuna inimene oli dementne, siis vägistamine ei saanud talle kahju tekitada, sellised sõnumid on vastuvõetamatud. Tänaseks on prokurör õnneks ohvrite ja avalikkuse ees vabandanud. Teiseks, oluline küsimus, miks prokuratuur ei algatanud menetlust juriidilise isiku vastu ehk Pihlakodu enda vastu. Ja muide, riigi poolt määratud kaitsja andis ka ohvri sugulastele vastuolulist nõu ja ütles, et pole vaja juriidilise isiku vastu kohtusse pöörduda kriminaalmenetluse raames. 

Korruptsioonivastane erikomisjon käsitles seda teemat sel nädalal. Istungile oli kutsutud ka peaprokurör, kelle käest ma küsisin, miks prokuratuur ei algatanud menetlust Pihlakodu vastu ja kas plaanitakse seda teha. Too hetk peaprokurör vastas, et selle juriidilise isiku vastutuse puhul on tegemist väga uue sättega, see jõustus 2023. aasta lõpus, seda on keeruline tõlgendada ning puudub kohtupraktika. Selle peale ma muidugi ütlesin peaprokurörile, aga selle Pihlakodu kaasusega ongi võimalik luua täna pretsedent, väga oluline pretsedent, ja läbi kohtu tegelikult aru saada selle uue sätte tõlgendamisruumist ja toimimisest ehk niinimetatud testida, eks ole, neid piire. See oleks tegelikult ka väga oluline samm ja ennetusmeede tulevikuks sarnaste kaasuste puhul. Tegelikult selle jaoks me ju siin seadusandjana, Riigikogu selle sätte vastu võttis. On täiesti mõistetamatu, miks prokuratuur seda menetlust ei algatanud. 

Põhimõtteliselt täna sellega ju loodi negatiivne pretsedent, negatiivne näide. Põhimõtteliselt nüüd on tehtud selline pretsedent, et tegelikult ettevõte ei peagi vastutama selle eest, mis tema juures toimub. Isegi kui mõni inimene hakkab toime panema veel süngemaid kuritegusid. 

Kui mina loen täna sedasama seaduse sätet, siis mina näen kindlaid aluseid menetluse algatamiseks. Selles sättes on kirjas väga konkreetselt: juriidiline isik vastutab teo eest, kui selle on toime pannud töötaja ja seda juriidilise isiku puuduliku töökorralduse või järelevalve tõttu. Nagu minister selgitas enne, kas juriidiline isik pidi tegema midagi, aga jättis tegemata, või oli rämedalt hoolimatu. Ja ilmselt Pihlakodu kaasuses kõik need asjad leidsid aset: oli puudulik töökorraldus, oli puudulik järelevalve. Sest tänaseks, nagu ma juba alguses rääkisin, oli teada, tulid kaebused, olid eraldi palved, oli eraldi isegi leping, et hooldaksid just naissoost töötajad, aga kõikidele nendele asjadele järjest ja järjest vilistati. 

Ja veel see olukord, mida ma juba kirjeldasin, et meelsust hooldaja sattus üldse osakonda, kus ta ei peaks olema. Kui siin on sellised tõendid, faktid, konkreetsed asjaolud, siis sellise sättega ei soovitud minna looma pretsedenti, kohtupraktikat. Aga see säte oli meil seadusandja poolt, Riigikogu poolt vastu võetud just selleks, täpselt selliseks juhtumiks, et kaitsta inimesi selliste olukordade eest. Ehk see oli ka ennetav meede. 

Mul ongi küsimus, mille jaoks me selle siin vastu võtsime, kui nüüd tuleb välja, et seda isegi ei rakendata. Ja samal ajal näiteks meil on toimingupiirangu säte, mis, ma nõustun, on väga segane, väga laia tõlgendamisruumiga. See on täna kusjuures muutmisel just selle korruptsioonivastase seaduse raames. Selle sätte puhul on prokuratuur pidevalt olnud valmis testima piire, looma uut kohtupraktikat. 

Üks hea näide on Kajar Lemberi juukselõikuse kaasus, mis kestis kaheksa aastat, läks maksumaksjale 1,5 miljonit eurot maksma ja lõppes õigeksmõistva kohtuotsusega. Siin oldi valmis kõik kohtuastmed läbi käima, looma pretsedenti, et testida, kui lai see tõlgendamisruum ikkagi on, kus on need piirid sellel toimingupiirangu sättel. 

Samal ajal paralleelselt selles olukorras, kus on vanemaealist inimest vägistatud, tekitatud talle füüsilist ja vaimset valu, juriidiline isik ei teostanud järelevalvet, oli hooletu oma töökorralduses, ütleb prokuratuur: "Teate, meie pigem tõlgendame sätet kitsalt ega hakka seda testima. Ei hakka looma kohtupraktikat. Ei hakka algatama menetlust." Kahjuks sellega on vägistamisohvritele saadetud signaal, et riik ei ole valmis neid kaitsma. Kui me räägime üldse kriminaalmenetluse alustest, kus on probleemid, ma ütlen, me peamegi alustama sellest kasvust. 

Ja mul on täna tõesti siin esitas väga valus ja kurb, et riik on kuriteoohvrit, vägistamisohvrit alt vedanud, on saatnud valesid signaale: "Riik pole teinud kõike võimalikku, et teid kaitsta; seadusandjana me pole järelikult teinud kõike võimalikku, et teid kaitsta." 

Aga ma tänan kõiki selle julguse eest rääkida enda kaasustest, enda eest seista. Ja meie töö täna on tagada teile – kõikidele ohvritele – parem kaitse ja kindlustunne. Aitäh!

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Anti Poolamets, palun!

Palun lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaks.

Austatud saadikud! Neid äpardusi, mis on meie justiitssüsteemi tabanud, ei klaariks ka poole tunniga mitte kuidagi ära. Mõned teemad toodi siin välja, mille üle mul on hea meel. Kas või see, et ei ole tehtud järeldusi sellest, kui inimesi solgutatakse seitse kuni kaheksa aastat 7–8-eurose juukselõikuse eest. Ja sellest nagu ei sünni mitte midagi. Keegi peaks ju ometigi vastutama. Aga vastutamatus ongi see märksõna, millest ma tahan rääkida. 

Kui ma vaatasin kriminaalpoliitika põhialuste ettekande teksti, siis siin kiideti: "Rahvusvahelise koostöö valdkonnas oleme jätkuvalt olulisteks koostööpartneriteks, sealhulgas tunnustas meid tõhusa koostöö eest korduvalt USA". Ei teagi, kuidas see küll nii juhtus. Aga ma mäletan, et kui esimene Kaja Kallase valitsus tuli, siis lõpetati momentaalselt esimese kirgliku kiire ülesandena rahapesu uurimises koostöö endise FBI juhi Louis Freeh’ga. Kuhu siis rahapesu uurimine lõpuks jõudis? Mitte kuhugi.

Ka praegu oleks võimalik tööd jätkata, aga huvi puudub. See ei jõuagi mitte kuhugi. Ja me ei räägi pisikuritegudest, me räägime tollel ajal hinnanguliselt maailma suurimast musta raha voogudest.

Kes vastutab? Jah, Danske Bank vastutas, maksis trahvi. Rootsis mõisteti isegi üks pangajuht süüdi, aga Eestis? Nagu te kuulete – vaikus. Üks maailma suurimaid rahapesujuhtumeid. Ja siingi lükatakse ülimalt tähtis abikäsi eemale. See, et Eesti sai pisut raha USA-st, see oli USA lahkuse tunnus. Tõenäoliselt, kui oleks Eesti teinud tegelikku koostööd, oleks summad olnud kordades suuremad. 

Aga keegi ju ei vastuta. Vähemalt tunnustan ma USA õigussüsteemi, kes ilmselgelt andis seda raha selle eest, et Eesti mingilgi määral tegeleks rahapesuga, sest see läks rahapesuvastaseks võitluseks. See asi ei oleks nii katastroofiline nagu seni.

Pihlakodu juhtum. Kas tõesti see inimene töötab edasi prokuratuuris, prokurör Airika Lepp? Kes ütles Eesti Ekspressile järgmisel moel: "Prokuratuuri hinnangul pole piisavalt tõendeid, et seksuaalkuritegu tõi dementsetele hoolealustele kaasa tervisekahju. Iga tahtevastane suguühe ei pruugi põhjustada vaimset ja füüsilist tervisekahju"? Ei pruugi põhjustada vaimset ja füüsilist tervisekahju? Kas tõesti see ebaprofessionaalne kodanik töötab edasi? Kes vastutab? Mitte keegi ei vastuta. 

Läheme edasi. Lehtme juhtum. See oli kõrge profiiliga juhtum. Parlamendiliige. Rahvusvaheline dimensioon. Tohutu eetiline kahju, tohutu rahvusvaheline kahju Eesti püüdlustele Ukrainat aidata. Ja mõelge nendele miljonitele, mis jäid kogumata. Mitme Ukraina tsiviilisiku või sõduri elu oleks sellega võinud päästa? Tol ajal oli annetamine tipus ja siis kukkus see kolinal. Kas see ei ole üks rängemaid eetilisi rikkumisi? 

Teie endine erakonna esimees ainult kaitses teda. Sest vaadake, on veel eetiline dimensioon. Alati on võimalik näha ka eetilist dimensiooni. Ja sellega on Lehtme teinud midagi, mida teised ei ole suutnud, ta on niivõrd palju kahju tekitanud Ukrainale. Aga ometi miski ei liigu. Kes vastutab? Isegi kui minister kinnitab vastupidist, et "mina ei saa sekkuda", "mina ei tea", siis see näeb väga halb välja. Ta on teie erakonnale tekitanud sellist kahju. Miski ei liigu, keegi ei vastuta.

Te mainisite telefonipätte, kes teile kui ministrile helistavad. Teile kui ministrile. Teile ei ole see teema võõras ja te ütlete, et "ma viskan telefoni kohe ära". Ja siis te kirjeldate, et kui me saadaksime 100%-le inimestele, kuidas te ütlesitegi … Kui see oleks 100% ennetatav telefonipättus … Ainult teavitame inimesi ja saadame kõigile paberi koju. Ei ole 100% ennetatav! Inimesed on naiivsed, inimesed on väsinud pärast tööpäeva, kui neile keegi helistab, inimesed on hirmul, kui neile räägitakse, et lapselaps jäi auto alla, kandke raha üle. 

Ei piisa ainult kirjakeste saatmisest, vaid tuleb need võrgustikud purustada. See oli alles hiljuti, kui Tšehhis avastati selline keskus. See on ju Euroopa Liit, kus pidi olema väga tihe koostöö kõigiga. Kõik on ainult ühe kirja või telefonikõne kaugusel, et ühendust saada. Siis lõhkuge ära need võrgustikud – nii palju kui võimalik. See on võimalik. Telefonikõnedest jääb jälg. Kes vastutab? 

Te peaksite eraldi ametnikud tööle võtma, sest see kahju on üüratu, mis just ühiskonna nõrgematele sellest sünnib. Sest tihtipeale on ohvriks eakad. Nii et mõelge preventsioonile, sest ennekõike aitab preventsioon, ja kui te rääkisite alkoholist, miks te ei tee koostööd teiste ministritega? Alkohol on paljude hädade põhjus. Narkootikumid on paljude hädade põhjus. Ehk siis narkokuritegevuse ennetamine. Muidugi, veipimine on ka oluline teema. Aga narkokuritegevuse ennetamine koolides ja mujal peaks olema A ja O. Sest see viib paljude suurte õnnetusteni.

Kas minister soovib? Jah, palun, minister!

Suur aitäh fraktsioonidele sõnavõtu eest! Ma saan päris paljuga nõustuda, mida öeldi, aga mõned faktilised asjaolud on siiski oluline välja tuua või ka ümber lükata. 

Esiteks, Isamaa fraktsioonile ma siiski pean meelde tuletama, et kuritegevus käib üles-alla. Eelmised kuritegevuse tõusu lained olid meil, meenutame 2008–2009, seejärel 2015–2017. Ja tõesti, 2023. aasta algusest on praegune tõusulaine alanud. Aga ma olen igati nõus sellega, et kohtuasjade kiirem menetlus on äärmiselt oluline. Ja meil on juba Riigikogus menetluses eelnõud, mis seda kiirendavad, ja on ka tulemas eelnõud, mis seda kiirendavad. Vaatame otsa tervele kohtusüsteemi toimimisele, kuidas saada paindlikkust ja kiirust juurde, kuidas saada spetsialiseerumist juurde, kuidas kohtust asju välja viia, mis seal ei peaks olema, et olulised asjad liiguks kiiremini. Nii et ma loodan, et me ühisel nõul ja meelel saame need asjad tehtud ja et Isamaa fraktsioon ka toetab neid kohtumenetluse kiirendamise ettepanekuid.

Keskerakonnaga ma nõustun täiesti sellega, et Pihlakodu juhtum on ühiskonna õigustunnet riivanud, ja olen ka täiesti nõus sellega, et riigi poolt kannatanutele pakutud ja makstud advokaat oleks pidanud selle tsiviilnõude puhul minu hinnangul ohvritele olema rohkem toeks. Olen ka selles osas advokatuuri poole pöördunud ja ootan sealt otsust, kas see käitumine oli õige või mitte. Rõhutan kindlasti üle selle, et riik karistab vägistajat täie karmusega ja ka prokuratuuril ei ole ühtegi kõhklust ega kahtlust siin, et selline jälg kuritegu peab saama täie karmusega karistatud. Sellised materjalid on kõik ka prokuratuur kohtusse esitanud. Ja olen nõus ka sellega, et nii mõnigi kord võib jääda mulje, et prokuratuuri tegevus ei ole proportsionaalne. Ja seda ongi väga põhjendatud kogu aeg esile tuua ja seda küsimust esitada, aga rõhutan siinjuures, et vägistamine kuriteona on täie karmusega prokuratuuri poolt kohtu ette viidud. 

Nüüd, EKRE fraktsiooni puhul ma pean siiski parandama olulise faktivea. Ei vasta absoluutselt tõele see, et prokuratuur rahapesu uurimisega ei tegelenud ja et see mitte kuskile välja ei viinud, vastupidi. Prokuratuur tegeles sellega täie tõsidusega, esitas materjalid kohtule ja kohtus juba avaistung 2023. aasta novembris toimus. See protsess läheb kohtus edasi, prokuratuur on kõik materjalid ja tõendid sinna esitanud kuuele inimesele süüdistuse esitamisega. Nii et see kindlasti ei vasta tõele, et seda ei uurita või see kuhugi ei vii. Kindlasti on oluline see, et me ei jätaks inimestele või ka siin saalis ei jätaks inimestele eksitavat muljet, et riik inimeste õigusi ei kaitse, millegagi ei tegele ja mitte miski kuskile ei vii. Ja samuti on peaprokurör kinnitanud, et Johanna-Maria Lehtme kaasus liigub edasi, ja siin ka mingisugust kõhklust ei ole, õiguskaitseorganid oma tööd teevad. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Sellega on meie esimene päevakorrapunkt läbitud. Aga enne teise päevakorrapunkti juurde minekut on tulnud Riigikogu juhatusele Eesti 200 fraktsiooni ettepanek pikendada tänast päevakorda kuni päevakorra ammendumiseni, aga mitte kauem kui kella 14-ni. Seda ettepanekut me peame hääletama. Alustame selle ettevalmistamisega.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti 200 fraktsiooni ettepaneku 8. mai Riigikogu istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni, aga mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 20 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust ja istung on pikendatud kuni kella 14-ni või päevakorra ammendumiseni. 

Läheme tänase teise päevakorrapunkti juurde, milleks on justiits- ja digiministri 2025. aasta ettekanne "Õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030" elluviimisest. Ettekandja justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta, palun!

Suur aitäh! Ja suur tänu selle võimaluse eest arutleda koos teiega õiguspoliitilisi arenguid ja küsimusi, mis on ju absoluutselt igaühe siit saalist, Riigikogu liikme igapäevase töö vaates äärmiselt oluline küsimus. Ja äärmiselt oluline küsimus ka selles, kuidas meie kõige kallim vara, meie demokraatia, riigi toimimine vaba riigina saaks võimalikult hästi edasi minna.

Alustuseks saan öelda seda, et värskelt avaldatud OECD uuringus, mis võrdleb õigusloomepoliitikat erinevates OECD riikides, on tegelikult Eesti päris mitmes asjas väga heade tulemustega. Näiteks on esile toodud, et Eestis seaduseelnõude mõju hindamine on võrreldes teiste riikidega väga hästi, et meil on õigusloome võrreldes teiste riikidega läbipaistev ja huvirühmade kaasamine hea. Mõju hindamise ja õigusloome läbipaistvuse poolest oleme me 36 riigi hulgas neljandal kohal ja kaasamist iseloomustava näitaja osas üheksandal kohal. See on selles mõttes oluline vast välja tuua, et tegelikult needsamad asjad tunduvad meile endile, et peaks minema palju paremini ja et me saame siin tegelikult veel palju paremini teha. Aga sissejuhatuseks, et rahvusvaheliselt paistab, et on juba päris hästi. 

2024. aastal ehk siis eelmisel aastal me vaatasime põhjalikumalt neid eelnõusid, mis Justiits- ja Digiministeeriumile esitati kooskõlastamiseks. Neid eelnõusid oli kokku 124 ja see eelnõude arv vast ei ole oluline näitaja. Näitab ainult mingil määral töömahtu või ka inimeste õiguskindlust mõjutavana. Osa eelnõusid ju muudab ainult mingeid nimetusi või tehnilisi asjaolusid sätetes. 

Aga positiivne on kindlasti see, et äärmuslikult kiireloomulisi eelnõusid oli eelmisel aastal vähem ja rohkem oli ikkagi selliseid eelnõusid, mis tegelevad mingi valdkonna arendamisega ja pakuvad lahendusi suuremates muredes või võimalustes. Näiteks kosmosetegevus eelmisel aastal oli selline asi, mida Riigikogu ka tublisti arendas, jäätmekorraldus või ka nüüd siis juba otsapidi kohtute haldamine, millega me oleme terve suure paki eelnõudega alustanud ja liigume edasi. 

Euroopa Liidu õigust tuli eelmisel aastal üle võtta võrreldes mitme muu aastaga mõnevõrra vähem. See tuleneb sellest, et alati valimisaastal on see aktiivsus pisut väiksem, 23% seaduseelnõudest olid seotud sellega. Meeldetuletuseks, meil on Eestis eelmise aasta lõpu seisuga 392 riigisisest seadust, millest eelmisel aastal muudeti 47% ehk 186 seadust. 

Tõesti, eesmärk võiks olla ju selles, et meil kujuneb välja stabiilne õiguskord, et meil muudatused ei tabaks nii eraisikuid kui ka ettevõtteid liiga sageli, aga samal ajal jälle, kui me tahame midagi paremaks teha, et see ikkagi ei jääks numbri kartuses tegemata. 

Üks oluline küsimus, mida me iga aasta vaatame siin ühiselt koos, on see, kas need muudatused, mis tehti, ikkagi väärisid tegemist selles vaates, et kas me ikkagi oleme seda põhiseaduse vaimu õigesti Eestis hoidnud. Ja meeldetuletuseks, põhiseaduse vaimu hoidmine, mida iga eelnõu puhul tuleks hinnata, et kas see eelnõu piirab kellegi õigusi või vabadusi, juhul kui see eelnõu kellegi õigusi või vabadusi piirab, kas see piirang on ikka ilmtingimata tarvilik, kas see probleem või murekoht, mille tulemusena kellegi õigusi riivatakse, üleüldse on sellisel kujul olemas, et selle tulemusena peaks kellegi õigusi või vabadusi piirama hakkama. Ja juhul, kui see probleem või murekoht tõepoolest on olemas, kas see piirang või riive inimeste põhiõigustele on ikkagi proportsionaalne, kas see on vähim võimalik riive, mida me saame ette kujutada, või on eelnõus väljapakutud lahendus selline, millega võrreldes ikkagi saaks minna riives veel tugevalt allapoole? See on see, mida me põhiseaduspärasuse hindamisel ju ootame, et me hindaksime selgelt, kas see mure on olemas, kas see mure on sellisena olemas, nagu eelnõus on kirjeldatud, ja kas lahendused selle mure lahendamiseks on kõige väiksemal võimalikul määral riivavad. 

Niisiis, iga eelnõu, mis õiguste ja vabaduste riivega tegeleb, peaks tingimata sellist analüüsi sisaldama. Õiguspoliitika ülevaates on alati ka eksperthinnang juures. Ja seekordse ekspertarvamuse Eesti Teaduste Akadeemia vahendusel esitas justiitsministeerium Riigikogule. Vandeadvokaat Hannes Vallikivi, kes oma analüüsis toob välja selle ettepaneku, et vast oleks mõistlik muuta eelnõude seletuskirja ülesehitust niimoodi, et see põhiseaduslikkuse analüüs oleks alati eraldi peatükina selgelt välja toodud. Sellisel juhul oleks kiirem ja lihtsam anda mustvalget hinnangut, kas see põhiseaduslikkuse analüüs üleüldse on olemas või ei ole olemas. Ja ma arvan, et see on väga hea ettepanek Hannes Vallikivil. Me kindlasti võtame selle ette, et selline muudatus teha, et see jälgimine oleks lihtsam. 

Nüüd, põhiseaduslikkuse analüüs ja põhiseaduspärasuse hindamine on aasta-aastalt läinud siiski nii sõltumatute hinnangute kui ka Justiits- ja Digiministeeriumi enda hinnangul paremaks, aga ta ei ole hea. On nii teile ette saadetud justiitsministeeriumi kirjalikus ülevaates kui ka Hannes Vallikivi eksperthinnangus toodud välja erinevaid kohti, kus see on kas väga hästi lahendatud või kus seda oleks saanud oluliselt paremini lahendada või ka eelnõusid, kus selline analüüs oli vähemalt justiitsministeeriumisse esitamise hetkel veel puudu. Ja tõsi on see, et osal eelnõudel see hiljem on lisatud. Ja tõepoolest, Riigikogu saab ka oma töös sellele alati tähelepanu pöörata ja leida võimalusi kas koos täitevvõimuga või otse ise see põhiseaduslikkuse analüüs sinna juurde lisada või seda täiendada.

On esitatud ka ju mõtteid, et seda põhiseaduspärasuse analüüsi vähendada. Kinnitan, nii nagu eelminegi aasta, et ma ise pean seda äärmiselt oluliseks just selle tõttu, et põhiseaduslikkuse analüüs on üks neid tööriistu, mida me saame kasutada selleks, et ülemäärast koormust, ülemäärast vabaduste piiramist eelnõudes ei oleks. Nii meie enda sihiseade kui ka eksperthinnang on eraldi vaadanud laiemalt bürokraatia või ülemäärase halduskoormuse vähendamist. Ja siin, ma usun, me oleme kõik ühel meelel, et ülemäärane halduskoormus on jõudnud sinnamaani, kus see enam ei ole talutav. Samasuguse tulemuseni on jõudnud ka Euroopa Liit tervikuna, et ülereguleerimine takistab ettevõtete konkurentsivõimet ja võtab liiga palju aega tegelikult ka eraisikutelt, seda aega, mida võiks palju meeldivamalt mööda saata. 

Nii et valitsus on väga jõuliselt praegu alustanud tööd eelnõudega ja määrustega bürokraatia ja ülemäärase halduskoormuse vähendamiseks. Täna sai just toetuse üks muudatus valitsuses, mis on tekitanud äärmiselt palju küsimusi ja arutelusid. See on see niinimetatud üks-sisse-üks-välja-lähenemine ehk siis tegelikult vabatahtlikkuse printsiibist loobumine. Hea õigusloome tava muudatuse tegemine selliselt, et juhul, kui ametkond esitab mõne täiendava halduskoormuse algatuse, siis tuleb sellega koos teele panna ka eelnõu, mis halduskoormust vähendab, ja seda loomulikult lisaks üldisele halduskoormuse vähendamisele. 

Me usume, et selline meetod suunab ja nügib ametkondi veel rohkem läbi mõtlema, kas see kavandatud uus halduskoormus ikkagi oli vajalik. Ehk see on mõnes mõttes täiendus põhiseaduslikkuse analüüsile, mis peaks sedasama eesmärki täitma, et see halduskoormus ei oleks ülemäärane. 

Parem põhiseaduslikkuse analüüs koos selle nõudega, et halduskoormust suurendaval juhul tuleb kaasa panna ka eelnõu, mis halduskoormust vähendab, kas siis ettevõtjatele, avalikule sektorile endale või ka eraisikutele, peaks pöörama seda laeva väga palju selles suunas, et me ei tooda uut halduskoormust juurde, aga samal ajal ikkagi süstemaatiliselt ja kõhklematult olemasolevat vähendame. 

Loomulikult on olnud siin palju küsimusi ja ka avalik sektor ise on olnud mõneti murelik, et kuidas see kõik hakkab ikkagi välja nägema. Ja ka Riigikogu liikmed kindlasti tunnetavad seda riski, mis tuli ka eelmises päevakorrapunktis tegelikult üles. Nii pea, kui me räägime mõne asja dekriminaliseerimisest näiteks, jah, see võtab kindlasti prokuratuurilt ja kohtult koormust vähemaks, aga see võib tekitada ka teatud ahvatluse juurde mõningaid väärtegusid või ka rohkem ja julgemalt toime panema, sest vangistuse kartust enam ei ole.

Nii et kõik senised nõuded, mis on inimestele pandud või ettevõtetele pandud, on alati olnud sillutatud sellest mõttest, et äkki see teeb midagi ühiskonnas paremaks. Sageli on nende nõudmiste taga olnud ka poliitikud ise, kes on soovinud, et ühte või teist asja ühiskonnas parandataks. Ja isegi kui me teame, et see tegelik parandus on väga pikk, aega võttev, raha ja ressursse nõudev, siis on tundunud mõnigi kord poliitikutele, et palju lihtsam on teha mingi säte ja hakata seda kontrollima, selle asemel et küsimuse juurte, mure juurtega endiga tegeleda ja neid asju põhjalikumalt lahendada. 

See on see asi, mida me tervikuna väärtushinnanguna, hoiakuna tahame Eestis muuta. Võtame rahulikumalt juurpõhjused ette, võtame põhjalikumalt ette raskete küsimuste lahendamise, ärme lubame nii kergesti kiireid ja lihtsaid lahendusi, sest me teame, et paljudel asjadel ei ole olemas kiireid ja lihtsaid lahendusi. Me teame ka seda, et bürokraatliku nõude juurdetekitamine ja siis sellele kontrollimehhanismi juurde tegemine ei ole see, mis ühiskondlike muresid lahendab.

Kui siin eelmises päevakorrapunktis oli juttu ka alaealiste tööharjumuste kujundamisest ja sellest, et alaealised tõesti Eestis, kui me vaatame näiteks pankade poolt tehtud varasemat statistikat, siis me näeme, et Eestis alaealised töötavad vähem kui teistes, näiteks Põhjamaade riikides. Ja kas see on seotud sellega, et meie tootlikkus on madalam, vaatamata sellele, et meil on kõrged PISA tulemused? Ma ei oska öelda. Aga kindlasti tõenduspõhiselt me näeme seda, et meie reeglid alaealiste töötamisele on karmimad kui näiteks Põhjamaades. Kas see on põhjendatud? Minu hinnangul ei ole. Kas me saame teha seda halduskoormust ettevõtjatele kergemaks? Jah, saame. Kas me saame peresid usaldada rohkem? Jah, saame. 

See on vaid üks näide nendest asjadest, kus me tegelikult seda koormust vähendame. Ja iga ülemäärase halduskoormuse vähendamine tegelikult näitab seda, et me usaldame Eestis inimesi rohkem ja me oleme valmis ka võtma koormust vähemaks avalikult sektorilt endalt, mis siis peaks kaasa tooma selle, et avalik sektor ebamõistlikes kohtades saab kokku tõmmata või siis tegelda nende asjadega, mis meil ees seisavad, mis on äärmiselt olulised. 

Tahan siin korraks puudutada tehisaru. Tehisaru on Eestis kohal ja kogu maailmas kohal. Me peame ka õigusloomepoliitikas vaatama, mis on need mõistlikud piirid ja lahendused, kuidas tehisaru paremini ja efektiivsemalt kasutada, ilma et me ei loobuks senistest õigustest ja vabadustest, millega me oleme ühiskonnas harjunud ja mida me peame oluliseks. Nii et see kindlasti on üks teema, kus ka õigusloomepoliitika vaates, ma usun, meil seisavad koos Riigikoguga ees väga sisukad ja põhimõttelised arutelud. 

Bürokraatia vähendamisel on Justiits- ja Digiministeeriumis praegu käsil näiteks määruste ülevaatamine. Meil on Eestis umbes 4000 erinevat määrust, millest osa puhul on ära langenud juba paragrahv, mille alusel see määrus on tehtud või on määrus muidu muutunud mõttetuks. Me ootame ka kõikide ministeeriumide koostööd nende määruste hulga vähendamisel ja määruste mõttekuse ülevaatamisel, et me tõesti seda koormust inimestele, kes peavad neid määrusi täitma, nendega arvestama, saame vähendada. Seal me saame tehisaru juba täna kasutada, kuna need on avalikud dokumendid, siis tehnilise kontrolli läbi viimisel. Aga kindlasti, kui me jõuame juba delikaatsemaid isikuandmeid puudutavate küsimusteni õigusloomes, näiteks uuringute või ettevalmistavate materjalide puhul või ka ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud dokumentideni, siis seal tuleb neid teise aruõiguslikke küsimusi täie tõsiduse ja põhjalikkusega vaadata. Ja kinnitan teile, et me seda teeme. 

Nii et kokku võttes ma loodan, et me hoiame oma kõrget rahvusvahelist taset, aga vastame edaspidi veel paremini Eesti inimeste ootustele, et meie õigusloome on kvaliteetne, läbipaistev, kiire, ja mis kõige olulisem, vastab Eestis kehtivale põhiseadusele, meie põhiseaduse aadetele ja väärtustele ega pane inimestele sellist koormust, mida ilmtingimata panna ei oleks vaja. Aitäh!

Aitäh! Ja teile on ka küsimusi. Madis Timpson, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Seekord keskendus teie ettekanne eelkõige kahele teemale, põhiseaduspärasuse analüüsi ja halduskoormus. Ma ei ütleks, et see hirmutav, aga alarmeeriv oli küll fakt, et ettevõtjatele on 25 eelnõu suurem see halduskoormus ja kaheksa puhul vähenes. Ettevõtlusorganisatsioonid on tähelepanu sellele viidanud, probleemile ja tasuks neid kindlasti kuulda võtta, võib-olla see üks miinus üks on vähe, aga siin on mõttekoht. Aga küsimus on hoopis põhiseaduspärasuse analüüsi või selle hindamise kohta. 13 eelnõule see puudus. Ma pole eriti kindel, et alati seda vaja peaks olema, aga iseenesest seal ju midagi keerulist ei ole. Ja siit küsimus ka. Kas te olete seal õigusloomejuristide ümarlaual või mis ta nimi praegu on, ma ei tea, selle teema ka üles tõstatanud ja kokku leppinud selle struktuuri, et oleks kõik seal ühtlane?

Aitäh! Jaa, täpselt nii. Me oleme ette valmistanud juhendi, kuidas seda paremini teha. Põhiseaduslikkuse analüüsi juhendi mustandtekst on kõikidele õigusloojatele laiali saadetud. Kogu selles protsessis on olnud väga pikk ja põhjalik kaasamine. Alustasime eelmise aasta septembrist ja oleme kaasanud tõesti kõiki ministeeriume, kõiki õigusloomega tegelevaid ametnikke, on väga palju koosolekuid ja arutelusid toimunud. Ma usun, et lähiajal sellest juhendi mustandist põhiseaduspärasuse osas saab ka valmis juhend. Selleks, et seda juhendit saaks võimalikult heas kvaliteedis ja et inimesed seda ka päriselt täidaksid, on see kaasamine olnud minu hinnangul vajalik ja asjakohane. Ja veel kord rõhutan, et seal on olnud väga palju eriarvamusi. Me oleme nende eriarvamustega kõikidega tegelenud, kõiki vaadanud ja osasid mitte arvestanud. 

See suund on sinna ikkagi, et igal pool, kus see on vähegi sisuliselt põhjendatud, peaks see põhiseaduslikkuse analüüs juures olema. Kui tegemist on äärmiselt tehnilise muudatusega, mis kellegi õigusi ja vabadusi ei riiva, siis tuleks ka see põhjus lihtsalt välja öelda, et sellel põhjusel jäi see tegemata. Niisugust täiesti formaalset, sisutühja ei ole ka mõtet teha. Nagu öeldud, meil on osad eelnõud, kus muudetakse üksnes asutuse nime või mõnda muud täiesti tehnilist üksikasja.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Nende halduskoormust tõstvate eelnõude seas on ka seadus küberturvalisuse kohta ja see on Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisega seotud. Aastaks 2025, see tähendab praeguseks aastaks, prognoosivad asjatundjad sellist asja, et küberkuritegevuse kahjud kasvavad maailmas 10,5 triljoni dollarini. Me teame, et küberkuritegevus ohustab ettevõtteid, valitsusi, eraisikuid, ametiasutusi, see tähendab, et küberturvalisuse regulatsioonide vajadust ignoreerida ei ole lihtsalt võimalik. Ma oletan, et see ülevõtmise eelnõu on praktilisema mõjuga kui see kestlikkuse aruanne, mis kõvasti kriitikat saanud – ja võib-olla ka asja eest. Kas ma saan õigesti aru, et see on oluline asi?

Teema on kahtlemata äärmiselt oluline. Küberturvalisus tõesti mõjutab kõiki Eesti ettevõtteid, kõiki Eesti inimesi ja see on ka elutähtis küsimus. Küberrünnakuga on võimalik võtta ära väga külmal talvepäeval küte, küberrünnakuga on võimalik inimesed veest ilma jätta, küberrünnakuga on võimalik lennuohutust rikkuda ja nii edasi ja nii edasi. Nii et tegemist on äärmiselt-äärmiselt olulise teemaga. Küberrünnakutega on võimalik ka haiglate tööd muuta või häirida. Tõesti, äärmiselt-äärmiselt oluline teema.

Aga küberturvalisuse reegleid saab teha niimoodi, et nad on, nende halduskoormus on minimaalne. Nüüd see eelnõu, jaa, see oli vajalik, aga tegelikult praegu me ikkagi vaatame üle seda, et teha see reeglistik jõukohasemaks ja lihtsamaks juba väikeettevõtjatele näiteks, kus see küberründe mõju oleks väiksem. Ehk me ei pea näiteks suurhaiglat ja pisiettevõtet, kes võib-olla selliseid elutähtsaid teenuseid üldse ei osutatagi, täpselt ühtemoodi reguleerima.

Teiseks, Riigi Infosüsteemi Amet on välja töötanud näiteks sellise automatiseeritud tööriista, mis võimaldab neid kontrolle, et kas mu ettevõte vastab küberturvalisuse reeglitele, teha senise kahe nädala asemel ülikiiresti. Ja tõesti, seal on võimalik saavutada neid kõrgeid küberturvalisuse standardeid, mis Eestis on maailmakuulsad, heas mõttes. Meil on väga kõrged need standardid ja see on ka meie inimesi ja ettevõtteid siiski üldjuhul päris hästi hoidnud. Aga nende rakendamist me saame teha oluliselt lihtsamaks. Täna on mõned küberturvalisuse reeglistikud näiteks tõesti 700 lehekülge pikad. No me saame inimesena aru, et nii pikka dokumenti ei ole inimlikult võimalik väikesel ettevõttel täita. Seal tulebki appi siis tehnoloogiline tööriist, see halduskoormuse vähendamine. Ja me tahame ikkagi tulla ka selliste küberturvalisuse seaduse muudatustega Riigikokku, loodetavasti juba selle aasta sügisistungjärguks, mis tegelikult lihtsustavad ettevõtete jaoks nende reeglite täitmist, ent ei vii seda küberturvalisuse standardit alla. Nii et ka väga-väga olulisi teemasid reguleerides me peame hoiakuna, väärtushinnanguna ja ka päris tegudega näitama, et me oleme alati valinud kõige lihtsama ja kõige vähem koormavama tee. Aga äärmiselt oluline küsimus, mille te üles tõite.

Veel kord ma rõhutaksin seda, et ma südamest usun, et mitte ühtegi eelnõu ei ole keegi Riigikokku toonud sooviga ja ükski eelnõu ei alga sõnadega, et siin me tahamegi ülemääraselt reguleerida, vaid alati on olnud ikkagi terve rida häid kavatsusi. Aga oluline ongi see, et me neid häid kavatsusi teeme edasi nii, et me iga kord hoiame selle meeles, et vabadus on väärtus, väike halduskoormus on äärmiselt oluline väärtus, meie ettevõtete konkurentsivõime on äärmiselt oluline väärtus ja et me kõiki neid häid asju peame ka silmas ja leiame selle õiglase ja hea tasakaalupunkti. Ja võtame selleks ka aega, et selle üle iga kord mõelda.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Küsida oleks nii mõndagi, aga on ainult üks küsimus ja 60 sekundit, nii et ei jõua. Ja seetõttu ma tahtsin peatuda kahel asjal. Esiteks on tore kuulda, et justiitsministrina veate eest seda juhendi koostamist, mille alusel saaks läbi viia põhiseaduslikkuse analüüsi. Veel toredam on kuulda, et mustand on juba valminud. Ja sellega seoses paluksin, et te ehk saaksite jagada seda ka meiega, Riigikogu liikmetega, kes on sellest huvitatud, ehk saaks samuti sinna omapoolse sisendi anda. 

Aga nüüd küsimus. Mul on kummaline kuulata seda suhtumist, mida te väljendate, rääkides sellest, et teie hinnangul seda põhiseaduse analüüsi alati Vabariigi Valitsuse eelnõude puhul ei peagi tegema, kui kellegi õigusi ei riivata ja nii edasi. Ma mõtlen, et huvitav, et kui tavakodanikud võtaksid omaks samasuguse suhtumise. HÕNTE teatavasti ütleb §-s 43 lõige 1 punkt 5 täiesti ühemõtteliselt, et põhiseaduslikkuse analüüs peab sisalduma kõigis Vabariigi Valitsuse koostatud eelnõudes. Huvitav, kui näiteks liikluses mina võtaksin samasuguse suhtumise. Tallinnas on palju kohti, kus minu meelest see 30 märki ei ole põhjendatud. Tänavu on tühi, autosid pole, siis sõidan natukene kiiremini. Kui politsei tuleb, peab kinni, ütlen, et teate praegu mulle ei tundu, et see on põhjendatud. Kuidas siis mulle vastatakse?

Aitäh! Kõigepealt väga hea ettepanek. Tõepoolest, seda mustandit me hea meelega jagame ja Riigikogu liikmete kaasamõtlemine selles on kindlasti väga väärtuslik. 

Teine küsimus. Jaa, see on asi, mida minu hinnangul on mõistlik arutada, et missugustel eelnõudel peab see põhiseaduse analüüs olema selline, et ta tõepoolest on analüüs. Me mõistest analüüs saame ju ikkagi niimoodi aru, et ta üks analüüs on, mitte lihtsalt sõnade rida. Ja ma ütlesin selle välja, et eelnõudes, kus on ainult täiesti tehniline muudatus, näiteks muudetakse üksnes asutuse nimetust, peaks põhiseaduslikkuse analüüs olema, aga teda ei ole mõtet tühisõnalisena teha, vaid siis tulekski kirjutada lause, et sellel põhjusel, et me muudame siin üksnes asutuse nime, ei ole seal midagi rohkemat nagu tegelikult analüüsida. See lause peaks seal ikkagi olemas olema, et me näeme, et inimene on selle läbi mõelnud. Riik pöörab põhiseadusele tähelepanu iga eelnõu puhul, ent selline lause ei moodusta ju analüüsi, eks ole, sellest me saame ka aru. See on kindlasti äärmiselt oluline. 

Tegelikult ma usun, et see hoiak meil võiks, seda hoiakut tasub läbi rääkida ja seda hoiakut tasub analüüsida igal käigul. Ma usun ka, et autoga tühjal tänaval sõites peaks siiski liiklusreegleid kinni pidama, aga me teame, et erinevates riikides on erinevad reeglid selle kohta, kas jalakäija võib ületada tänavat selleks mitte ette nähtud kohas, juhul kui tänaval ühtegi autot silmapiiril ei ole. Eestis ta nagu ei ole lubatud. Mina päris ausalt tunnistan üles, et olen seda pattu mõnikord teinud, et olen läinud üle tänava selleks mitte ette nähtud kohas, juhul kui ühtegi autot kuskil silmapiiril ei ole. Osades riikides on see lubatud, sest ta ei tekita mingisugust ühiskondlikku ohtu. Või kas see piirang on põhjendatud? Iga piirang, iga halduskoormus, mida me seame ka avalikus sektoris, peab olema põhjendatud ja niisamuti peab ta olema põhjendatud ka selle põhiseaduslikkuse analüüsi puhul. Veel kord rõhutan: ei ole mõtet olnud, et seda HÕNTE paragrahvi muuta niimoodi, et ainult olulise riive puhul peaks see analüüs olema, vaid see põhimõte ikkagi peaks jääma, et juhul kui eelnõu on puhtalt tehnilist laadi, ta tõesti ei tegele ühegi vabaduse ega õigusega, vaid tegeleb üksnes tehniliste asjaoludega, näiteks asutuse nime muutmisega, siis sellisel juhul piisab sellest lausest, mis lausena analüüsi ei moodusta, aga ütleb, et kuna eelnõu on üksnes tehnilist laadi, siis seda põhiseaduslikkuse analüüsi siin ei ole. (Hääl saalist.) Nojah, nüüd see ongi vaidluse koht, kas selline lause on analüüs või ei ole. Oluline, ma usun – mulle tundub, et me oleme ühel meelel selles asjas –, et me ei oota sellistel puhkudel tühisõnalist sõnamulinat, piisab sellest ühest lausest. 

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Süda valutab Pihlakodu juhtumi pärast endiselt, sest tundub, et ühiskond hakkab juba seda unustama, aga me ei tohiks seda teha, sest õigusloome võiks olla selline, kus on selge vastutusahel ära määratletud. Kui tõlgendusruumi jätta, siis vastutavad ju kõik ja ei vastuta keegi. Kas seaduseloome peaks paika panema ka vastutaja või on nii, et abstraktselt oleme me kõik süüdi Pihlakodu juhtumis. Sest üks asi on hooldekodu kriminaalvastutus, mille kohta prokuratuur ütles, et seal ei leitud vigu, kuid milline on hooldekodu juhtide vastutus, kui nad teadvat lubavat töötama inimese, kes ei oleks tohtinud üksi töötada. Ja milline on see sõnum ühiskonnale ja neile, kelle lähedased on praegu või lähitulevikus hooldekoduabi vajavad. Ja kas senikaua, kuni riik ütleb vägistatute perekonnale, et on vaid äärmiselt kahju ja keegi ei vastuta, anname me hoopis signaali ja loome pinnase mitteametliku meelehea pakkumise jaoks, et pigem siis maksan natuke lisaks, kui et minu lähedane on ohus, peaasi, et temaga oleks kõik korras?

See on kindlasti äärmiselt oluline küsimus ja kindlasti puudutab ka õigusloomepoliitikat laiemalt. Ma usun, et me kõik tahame ju näha sellist õigusloomet, mis ikkagi reageerib ühiskonna valupunktidele ja ühiskonna muredele. Ja ma usun sellesse, et kui me vaatame ka statistiliselt, kui kiiresti meil kasvab dementsuse diagnoosiga inimeste hulk ühiskonnas, millist prognoosi me seal ees näeme, ja kui me teame, kui raske on nendel peredel, kelle lähedast see diagnoos on tabanud … Ja me suudame ju kõik ette kujutada seda hingevalu, mis inimestel nüüd on tõesti ühiskonnas, et paljude lähedased selle dementsuse diagnoosiga, on hooldekodudes. Ja meil on ju mitu erineva raskusega väga keerulist juhtumit just hiljaaegu olnud dementsete inimestega hooldekodudes, mis kindlasti on väga oluline sisend sellele, et ka õigusloome või õigusaktid üle vaadata ja leida need kohad, mida saab teha paremaks. Selles ma olen teiega täiesti nõus. Sotsiaalministeeriumi juhtimisel on töögrupp kokku kutsutud, mis laiemalt vaatab hooldekodude ja vaimse tervise erinevate aspektidega seotud hoolealustega küsimusi. Neid küsimusi kahjuks on rohkem kui see konkreetne, mille kohta teie küsisite. 

Ja nüüd ma rõhutan, üle olulised asjad ka selles Pihlakodu juhtumis. Esiteks, kindlasti ei ole õige see, et keegi ei vastuta. Prokuratuur on täie rangusega nõudnud selle inimese karistamist, kes need vägistamised toime pani. Teiseks, riik ju ohvri lähedastele pakkus õigusabi advokaadi näol ja ka rahastas seda advokaati õigusabina. Ja me oleme ju loonud sellise minu arust väga õige ja hea lahenduse, kus tegelikult prokuratuuri poolt uuritava kuriteoga koos kohe saab ohvrit võimalikult vähe riivaval ja koormaval moel ka selle tsiviilnõude esitada. Ehk et meil on olemasolev õigusruum, mis võimaldab kriminaalasjas tsiviilnõue kohe kaasa panna, rahaline nõue, näiteks sellesama Pihlakodu vastu, ja me oleme teinud selle niimoodi, et näiteks prokuratuuril ei ole isegi võimalust sellele kuidagi vastu astuda või seda kuidagi takistada, kui selline tsiviilnõue siis kuriteo uurimisega koos kaasa läheb. Miks selles konkreetses asjas riigi poolt rahaliselt, meie kõigi maksumaksjate poolt toetatud advokaat seda nõuet kaasa ei pannud, ei aidanud seda nõuet kaasa panna? Olen pöördunud selles osas kirjaliku palvega advokatuuri poole, et nad seda analüüsiksid. Ja see on praegu niimoodi reguleeritud, et advokatuuri aukohus tõesti selle hinnangu annab. Advokatuur on ka vastanud, et nad sellega tegelevad ja selline hinnang tuleb. Aga selles osas, ma arvan, see õigusloome on olnud hea ja on paljudel juhtudel ka edukas olnud. Miks ta selles konkreetses juhtumis teistmoodi läks? Seda tõesti uuritakse ja vaadatakse. 

Nüüd, teie küsimus puudutas ka seda, mis puudutab hooldekodu enda karistamist. Veel kord igaks juhuks ma selgitan ära, et hooldekodu vastutus on kahte moodi selles asjas võimalik ette võtta. On võimalik ette võtta ta lihtsustatult niimoodi, et hooldekodu maksab raha ohvrile või tema lähedastele kannatuste eest, mida tema tegevus on tekitanud. Ja teine võimalus on see, et seda hooldekodu kui ettevõtjat karistatakse selle eest, et ta jättis tegemata ennetuse, mida ta oleks pidanud tegema või mida ta oleks ilmselgelt saanud teha, et ta jättis selle kuriteo ärahoidmise jaoks midagi väga olulist tegemata. Ja see oli nüüd see asi, mida prokuratuur siiski täiendavalt vaatas. Jah, tõsi ta oleks võinud seda vaadata kohe alguses, aga prokuratuur võttis selle eraldiseisvalt veel ette ja vaatas seda. Ja nii nagu peaprokurör on seda avalikult selgitanud, minul puudub võimalus neid tõendeid vaadata ja hinnata, prokuratuur hindas neid tõendeid ja jõudis selleni, et hooldekodu oli siiski mõistlikul määral samme teinud selliste kuritegude ennetamiseks. 

Kahjuks me teame, et seda tüüpi kuriteod, kus oluliste vaimse tervise häiretega inimesed satuvad seksuaalkuriteo ohvriks enamasti meessoost kurjategija poolt hooldekodus, kus rikutakse ka siis tõesti seda usaldussuhet. Kahjuks me teame, et maailmas neid juhtumeid toimub mitmel pool. Ja me oleme näinud, et sellist väga, noh, ütleme, tsiviilõiguslikku kahjutasu omastele on välja mõistetud, aga nüüd leida … See on väga raskesti ennetatav kuriteo liik. Ja et me tõesti, kasutan siin siis peaprokuröri sõnu, et me võib-olla ei soovi ka sellist ühiskonda, kus igal sammul on kõikidel töötajatel kaamera jälgimine peal. See õige punkti leidmine seal praegu prokuratuuri hinnangul oli selline, et nende tõendite põhjal, mis nad kogusid, sellist räiget rikkumist, mis oleks andnud alust täiendavalt ka kriminaalmenetluseks, ei olnud. 

Aga veel kord, tsiviilasjas, jah, see nõue oleks ka minu hinnangul tulnud esitada kohe. Siin ma täiesti advokaat Olavi-Jüri Luigega, kes ohvreid on kaitsnud ja kes avalikkuses on sõna võtnud, ma tema seisukohtadega olen täiesti nõus.

Suur tänu väga põhjaliku vastuse eest ja suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja läbirääkimiste puhul on oluline rõhutada, et sõna võivad võtta üksnes fraktsioonide esindajad. Ja kõigepealt palun koos Isamaa fraktsiooni volitusega siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaanus Karilaidi. Korra küsin: kas kohe oleks lisaaega ka tarvis? Vaatame jooksvalt. Palun, Jaanus Karilaid!

Head kolleegid! Et kõigepealt natuke midagi rääkida positiivse poole pealt, siis nii palju, et tänan justiitsministrit selle eest, et eelneva punkti juures igale fraktsioonile eraldi vastati, aga, ütleme, kriitikat teeks selle eest, et kui küsitakse, siis võiks tegelikult olla küsimuse piires, mitte rääkida kogu sellise mikrokosmose ära. Lõputult pikale läheb see jutt ja sisu läheb tegelikult kaduma niimoodi. Aga selle eest, selle poliitilise kultuuri eest, et igale sõnavõtjale eraldi vastata, selle eest tänu.

Kui me räägime õigusloomest … Ja muidugi see ka veel, et te väitsite, et loodate Isamaa toetusele kohtureformi läbiviimisel. Isamaa toetus tuleb siis, kui on näha, et kohtunike autonoomia sellega säilib. Kui me isegi räägime spetsialiseerumisest erinevate kohtumajade vahel, aga me peame vaatama, et me kohtunikest ei teeks selliseid nii-öelda taksojuhte, kes peavad ühest kohtumajast teise üle Eesti sõitma, et neil ikkagi jääks võimalus keskenduda oma põhitööle. Spetsialiseerumisest on räägitud pikki aastaid, nii et ega see ei ole uus märksõna. Nii et me peame vaatama, et kohtunike autonoomia säiliks, sõltumatus, ja olukorras, kus me oleme kohtunike eripensioni ära võtnud, me tahame, et kohtunikeks läheksid ka ikkagi meie Tartu Ülikooli juurateaduskonna parimad õppurid. Nii et see on see, sõltub sellest, kui veenvalt seda kohtureformi suudetakse Isamaale tõestada, et see midagi teeb kodaniku vaatevinklist paremaks, mitte see, et ta tsentraliseerib ja teeb lihtsalt kellegi jaoks midagi mugavamaks, kes töötab kohtusüsteemi sees. Eelkõige kodaniku vaatevinklist peame seda kogu reformi vaatama.

Kui me räägime õigusloome kvaliteedist ja protsessist, siis jätkuvalt see vana teema, et see parlament siin, kus me oleme, kuidas siin on õigusteenistuse võime ja kuidas me siin inimesi väärtustame. Kui me läheme praktikasse, siis ministeeriumi tippjuristide ja osakonnajuhatajate palk on kuskil 4500, siin majas tugev õigusekspert 2500, advokaadibüroodes 7000–8000. Nii et kui me räägime, et kogu selles poliitrehkenduses, õigusloomekaares oleks parlamendi roll vääriliselt kõrge ja vaadates ka poliitilise rivaali Jürgen Ligi sõnavõttu, kes ütles, et parlamenti valitakse lambad, aga siis, kui need lambad, keda siia valitakse, ei suuda oma tugipersonali eest piisavalt seista ja kaitsta, siis on seal õiguskaares esimene koht juba kõva löögi saanud. Aga seda on siin puldis räägitud juba pikki aastaid, et kuidas me selle maja personali tegelikult hoiame või ei hoia. Ja see on muidugi selle parlamendi kätes, et iga riigieelarve protsessi käigus me saaksime siia vaadata, kas keskvalitsuse ja parlamendi ressursside rõhuasetus ikkagi on õiges vahekorras või ei ole.

Teine teema on see, muidugi ka selle eest tunnustus, et julgus teha enesekriitikat, et Reformierakonna valitsus on tootnud üle paarikümne eelnõu, millega ettevõtjate ja kodanike halduskoormust suurendatakse. Bürokraatiat tuuakse juurde, millega kogu ühiskonna toimimine tegelikult läheb aeglasemaks, kohmakamaks ja selle võrra ka heaolu ja turvatunnet luuakse vähem juurde. Aga selle olukorra kirjeldamisest muidugi on ju vähe. Küsimus on ju selles, et mis on see tegevuskava, kuidas seda halduskoormust, mõttetuid kontrolle, pidevat tõestamist, et sa midagi valesti ei tee, kuidas seda vähendatakse. Kui ettevõtja peab andma ülevaateid ühelt poolt siis Maksu‑ ja Tolliametile, teiselt poolt Statistikaametile, siis Eesti Pangale, siis tegema seda kvartaalselt, siis jällegi aastapõhiselt, pidevalt kogu aeg tõestama, et aetakse õiget asja. Ja selle heaolu, ütleme, ettevõtete kaudu tuleb ka see heaolu ja rikkus, mida kõik poliitikud rõõmsalt tahaksid ümber jagada …

Lisaaega paar minutit, paluks.

Paneme kolm minutit juurde.

… et seda tegevuskava ikkagi, mitte see, et me fikseerime ära selle probleemi, et läbi määruste ja läbi seaduste me paneme kogu aeg halduskoormust nii kodanikele kui ettevõtjatele juurde. Seda bürokraatiavastast võitlust märksõnana oleme pikki aastaid kuulnud, aga me näeme, et tegelikkuses vaatab vastu meil ikkagi bürokraatia rägastik ja kui ettevõtjatega suhtled, siis sealt tuleb ikkagi lauskriitikat, kuidas oma riik oma inimesi pidevalt umbusaldab ja pidevalt kahtleb ja kontrollib, kas sa ikka ajad õiget asja või mitte. Siin ma ootaks sellist kiiremat tegutsemist, mitte ainult seda, et julgelt suudetakse küll probleeme fikseerida.

Ja kuidagi terve mõistuse vastane on ka see, et me räägime põhiseaduspärasuse kontrollist. Minu arvates meie juristide ettevalmistus on nii heal tasemel, et see on elementaarne, et sa töötad välja seaduse, kujundad seaduse, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Loomulikult on olemas ka veel presidendi filter, et kui parlament isegi teeb sellise praagi ja ministeerium teeb sellise praagi ja poliitilised debatid ei suuda seda praaki tegelikult välja juurida, et siis on olemas ka presidendi institutsioon, kes oma pädevuse ja poliitilise ja sisulise jõu raames suudab seda tagasi põrgatada. Aga minu arvates peaks olema see nii elementaarne, et parlament ja ka ministeeriumid töötavad ikkagi selliseid eelnõusid välja, mis ei ole põhiseadusega vastuolus. Ja selline erakordne juhtum on, kui selline asi juhtub. Nii et sellised tähelepanekud. Aitäh!

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli, kolleeg Varro Vooglaid. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun! 

Suur tänu! Rääkides õigusloomepoliitika põhialustest, võiks muidugi peatuda mitmetel aspektidel, muu hulgas ülereguleerimise problemaatikal, samuti küsimusel sellest, mis seondub halduskoormuse kasvatamisega. Aga mina soovin peatuda oma piiratud ajalisi ressursse silmas pidades ühel teisel küsimusel, mis minu meelest peamine küsimus on sellest, mis seondub eelnõude põhiseaduspärasuse ja selle hindamisega. 

Teatavasti Vabariigi Valitsuse poolt vastu võetud määrus, hea õigusloome ja normitehnika eeskiri ütleb § 43 lõikes 1 punkt 5 täiesti ühemõtteliselt, et kõigi – absoluutselt kõigi, ilma eranditeta – Vabariigi Valitsuse poolt koostatud seadus seaduseelnõude seletuskirjades peab sisalduma analüüs selle kohta, kas eelnõu on põhiseadusega kooskõlas või mitte. See on kohustus, mis on absoluutse iseloomuga. Erandeid ei ole. Ometi, kui me vaatame reaalsust, mis jätkub aastast aastasse, siis enam kui pooltel Vabariigi Valitsusest tulnud seaduseelnõudel ei ole see nõue täidetud. Ehk eelnõu seletuskirjas ei ole selle põhiseaduspärasuse analüüsi. 

Ma vaatan, et noored inimesed on näiteks praegusel hetkel rõdul. Mõelge, kui teie näiteks koolis samamoodi toimetaksite või ülikoolis. Öeldakse, et iga nädal peavad teatud asjad olema tehtud, aga pooltel kordadel jääb tegemata, ja siis ütlete: "Aga mulle tundus, et see ei olnud vajalik. Mulle tundus, et see ei olnud põhjendatud." Kuidas sellesse suhtutaks? Ma arvan, et mitte väga heakskiitvalt. Aga Vabariigi Valitsus seaduseelnõusid koostades täpselt sellisel viisil just tegutsebki. 

Miks on see nõue kehtestatud? Miks see on oluline, et eelnõu põhiseaduse põhiseaduspärasust analüüsitakse seletuskirjas? Sellepärast, et tagada Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 3 sätestatud õigusriikluse põhimõtte ja selle osana seaduslikkuse põhimõtte teostamine. Need põhimõtted näevad nimelt ette, et Eesti Vabariigis võib riigivõimu teostada üksnes kooskõlas põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Ehk kui seadusi võetakse vastu, peab olema tagatud reaalselt, et need oleksid kooskõlas põhiseadusega. Ja et see saaks tagatud, selleks peakski eelnõu ette valmistades ministeeriumid ja valitsus tervikuna kirjutama eelnõu seletuskirja põhiseaduspärasuse analüüsi, millest nähtub siis, millist arutluskäiku pidi jõutakse järelduseni, et eelnõu on põhiseadusega kooskõlas. Aga nagu öeldud, seda süsteemselt ei tehta. 

Kui me vaatame selle aasta olukorda, siis mida me näeme? Toon mõned asjad esile. Eksperdi analüüsitud kümnest eelnõust kahes sisalduse eksperdi hinnangul eeskujulik põhiseaduslikkuse analüüs. Ja siin ka ma jääksin vähemalt ühe eelnõu osas eriarvamusele, aga see selleks. Valimisse kuulus 102 eelnõu, millest 44-s oli analüüsitud eelnõus sisalduvate piirangute põhiseaduspärasust. Nii et 102-st 44-s. Kaheksa eelnõu puhul leidis justiitsministeerium, et kuigi seletuskirjas on põhiseaduspärasuse analüüs esitatud, tuleb analüüsi siiski täiendada. Ehk see oli tehtud kehvalt. Ja 13 eelnõu puhul leidis justiitsministeerium, et põhiseaduspärasuse analüüs on puudu ja see tuleb kindlasti seletuskirja lisada. Nii. 

Nüüd, lahenduseks ei ole see, mida on pakkunud välja erinevad ministrid, et teeme põhiseaduslikkuse analüüside koostamise valikuliseks, et teeme ainult siis, kui see riive, põhiseaduslike õiguste riive tundub eriti intensiivne. Absoluutselt ei ole sellega mina nõus. Ja sellega ei ole nõus ka Hannes Vallikivi, kes eksperdina hindas seda küsimust. Ja põhjus on väga lihtne: kui ei ole põhjust viia läbi põhjaliku analüüsi, siis, nagu minister ütles, võib piirduda lühikese selgitusega selle kohta, miks analüüsi ei ole põhjust teha, sellepärast et seal ei ole reaalselt põhiseaduslike õiguste riivet, näiteks muudetakse mingisuguse ametiasutuse nime või midagi muud sellist. Aga ei tohi vabastada kohustusest seda analüüsi teha, sel lihtsal põhjusel, et kui seda kohustust enam ei ole, siis võidakse see jätta tegemata ka seal, mingile ettekäändel tuginedes, kus seda tegelikult peaks tegema. Suvaõigus hakkab siis toimima. 

Ja sellepärast mina tegingi mõne päeva eest Riigikogu juhatusele ettepaneku, et Riigikogu juhatus siin saaks astuda väga selgeid, jõulisi ja konkreetseid samme, millega anda oma panus probleemi ületamiseks. Ja ettepanek on sisuliselt lihtne, see seisneb selles: kui parlamenti saadetakse valitsuse poolt seaduseelnõud, mille seletuskirjas ei sisaldu kehtiva õigusega nõutud põhiseaduslikkuse analüüsi, siis lihtsalt juhatus ei pane neid eelnõusid täiskogu istungite päevakorda, ja ongi kõik. Saadetakse valitsusele kiri, öeldakse: paneme päevakorda, aga eeldusel, et koostajate põhiseaduslikkuse analüüsi, nagu kehtiv õigus seda nõuab. Sellise õiguse minu hinnangul annab Riigikogu juhatusele selgelt kodu- ja töökorra seaduse § 13 lõike 2 punktid 10 ja 18, mis näevad ette, et Riigikogu juhatusel on õigus kehtestada eelnõude normitehnilised eeskirjad ja otsustada muude seadusega reguleerimata protseduuri küsimuste üle. 

Mul on veel mõned ettepanekud. Nii et ma lihtsalt ei kritiseeri, vaid panen ette täiendavad sammud, mida saaks teha selleks, et tagada probleemi lahendamine. Esimene samm on see – ja siin on sõnum ennekõike proua ministrile –, et Vabariigi Valitsuse tasandil leppige kokku, et ühestki ministeeriumist ei tule välja kooskõlastusringile seaduseelnõu, milles põhiseaduslikkuse analüüsi seletuskirjas ei sisaldu. See on tasand üks. 

Tasand kaks: kui siiski tulevad välja erinevatest ministeeriumidest sellised eelnõud, milles seda analüüsi ei ole, siis justiitsminister ei kooskõlasta neid eelnõusid. Lõppude lõpuks teie, proua minister, justiitsministrina hoolitsete selle eest ja vastutate selle eest, et hea õigusloome eeskirjad saaksid järgitud, ja te ütlete, et ei pane omapoolset templit alla ja sellisena see konsensuslikku heakskiitu valitsuses ei saa.

Ja kolmas tasand ongi see, et kui ikkagi ministeeriumidest tuleb välja mittenõuetekohane eelnõu ja justiitsminister pigistab ka selles suhtes silma kinni ja asi saadetakse parlamenti, siis parlamendis, esiteks, komisjonid ei tee ettepanekut juhatusele selliste eelnõude täiskogu päevakorda lülitamiseks, ja isegi kui nad seda teevad, siis neljandal tasandil juba Riigikogu juhatus ütleb: "Aga meie ei pane selliseid eelnõusid päevakorda."

Ja vaadake, näete, on olemas konkreetsed sammud, mille astumise kaudu saab nädala aja jooksul kogu selle probleemi ära lahendada. Kõik. Probleemi, mis vältab aastast aastasse. Aga kui seda ei tehta, siis nähtub meile mis? Ei nähtu mitte see, et probleemi pole võimalik lahendada, et pole võimalik kõrvaldada probleemi põhjuseid ja sedakaudu luua eeldusi probleemi lahendamiseks, vaid tegelikult ei võeta seda nõuet tõsiselt, et riigivõimu võib teostada üksnes põhiseadusega kooskõlas, ja selle tõttu ei võeta tõsiselt ka kohustust tagada, et see põhimõte reaalselt teostuks.

Ja mis on tagajärjeks? Tagajärjeks on see, et ikka ja jälle lastakse siit saalist läbi seaduseelnõu, mis ei ole põhiseadusega kooskõlas. Muuseas, viimase asjana kiiresti nimetan veel ära, et on veel üks täiendav samm, mida saaks astuda, kui tahetakse olukorda parandada. Nimelt, Riigikogu võiks pakkuda välja kõigile Riigikogu liikmetele täienduskoolituse seonduvalt sellega, kuidas hinnata eelnõude põhiseaduspärasust. Ma julgen väita, et enamikul Riigikogu liikmetest puudub elementaarne võimekus selle ülesande täitmiseks. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja ühtlasi on ka ammendunud meie tänane päevakord ning ühtlasi on ka tänane Riigikogu istung lõppenud.