Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tervist, kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi siit Riigikogu istungisaali rõdudelt, aga samuti kõik need, kes te vaatate meid sinise ekraani vahendusel! Me alustame 7. mai infotundi. Head kolleegid, mul on kõigepealt teile palve, et teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohale on end registreerinud 11 Riigikogu liiget, puudub 90. Meie tänase infotunni reeglid on ikka samasugused nagu ka kõikidel varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Küsija saab võimaluse üheks täpsustavaks küsimuseks, lisaks saab üks Riigikogu liige võimaluse esitada ka lisaküsimuse. Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo ja regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed! Meil on kokku 11 registreeritud küsimust. Kui me oleme väga tublid, siis jõuame kõik ära käsitleda, ja sellepärast asume asja juurde.

Tänane esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Jaanus Karilaid ja teemaks on bürokraatia paisumine ja majanduse konkurentsivõime. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea peaminister! Reformierakonna poliitiline teekond peaministri rollis on juba kestnud üle 1000 päeva. Nüüd lõpuks avastasite, et oleks vaja ka eksperte kaasata, et aru saada, kus me oleme ja kuhu tahame minna. Küsimuse esimene pool ongi see, et palun kirjeldage, kuidas on avaliku sektori kokkutõmme läinud viimastel aastatel. Neid kontrollijaid, auditeerijaid, neid, kes on suutnud teha meie ettevõtluskeskkonda järjest kohmakamaks, neid on vähemaks jäänud? Andke väike põgus ülevaade!

Ja teine puudutab meie majanduse konkurentsivõimet. On kaks aspekti. Üks on see, et meie teedevõrk, mida on üle 80 000 kilomeetri, on praegu nii-öelda remondivõlas, üle kaheksa miljardi euro. Kuidas seal lahendust näete? Ja teine puudutab elektrivõimsusi väljaspool Harjumaad – elektrivõimsusi väljaspool Harjumaad, et tehaseid ja tööstus ja tootmine saaks laieneda. Ei Saaremaal, ei Läänemaal, ei Lõuna-Eestis, Kagu-Eestis tegelikult ei saa tehased laieneda, kuna ei ole vastavaid võimsusi. Teie paremal käel istub ka vastava valdkonna minister Erkki Keldo, kes peaks selle eest vastutama. See on pika habemega probleem tegelikult, aga meie ettevõtlus just sellepärast ei saa laieneda, kuna ei ole võimsusi. Ei saa ka uusi töökohti, ei saa ka paremaid sissetulekud inimestele. Sellega ei ole tegeletud. Kuidas seal lahendust näete? 

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Austatud küsija! Head vaatajad ja kuulajad! Siin oli nüüd nii palju küsimusi koos. Õnneks on ka võimalus jätkuküsimuseks, siis saab seda ka täiendada. Ma panin kirja ametnikud, teedevõrk ja elektriühendused. Vist said enam-vähem kõik. 

Kõigepealt ametnikest. Ütleme nii, et ma siiski ei kuulu nende hulka, kes ütlevad, et probleem on inimestes. Minu meelest probleem ongi nendes normatiivides, mille täitmiseks meil inimesi vaja on. Ehk siis tulebki alustada sellest otsast, millest praegune valitsus on alustanud. Ja mul on väga hea meel, et meil on tulnud Eesti riigi tippettevõtjaid appi, ettevõtlusorganisatsioonid samamoodi, vähendama neidsamu norme, erinevaid kontrolle, erinevaid vorme. 

Kõige lihtsam jälgida seda, kuidas see edeneb, on valitsus.ee leheküljeline minnes. Seal on selline loendur, kus on kirjas juba tehtud otsused, kaotatud erinevad selliseid bürokraatlikud nõuded, normid, viited ka sellele, mida, mis valdkonda see puudutab. Nii et kõik, kellel on arvuti ja vaba aega, võivad valitsus.ee leheküljele minna, seal on ilusti see loendur – moodsas keeles träkker – kirjas, kus saab vaadata, mis täpselt tehtud on. Ütleme nii, et isegi sellised põhimõttelisemad asjad ja veidi kurioossemad, mida küll väiksema mõjuga võib-olla, aga siiski. Näiteks seesama näide, kuidas Terviseametis ometi keegi on pidanud endiselt kontrollima, et Elroni rongis, millega me ju aeg-ajalt mõlemad tõenäoliselt sõidame, Elroni rongis oleks olemas mopp, ämber ja kummikindad. Me vist tõenäoliselt arvame, et Eesti riigis ei peaks sellele lihtsalt aega kulutama. Kui Elroni rongis puhtusega muret, saab alati prouale või härrale seal seda öelda. 

Või teine selline, ütleme, ajas siiski kaunis vaimukaks osutunud idee, et Terviseameti töötaja peaks kontrollima, kas suitsuruumi tähistus on piisavalt suur, kas suitsuruum on piisavalt korrektselt tähistatud. Ma arvan, et me vist oleme ühel nõul tõenäoliselt, et kui suitsetaja suitsuruumi üles ei leia, siis ju nii on saatusest määratud, et ilmselt ei ole määratud neile kokku saada. 

Nii et kõik sellised kurioossed nõuded tuleb kaotada, aga tuleb teha põhimõttelisemaid, suuremaid muutusi. Nii et kui te küsite, mis muutused töös on, siis siinsamas Erkki Keldol näiteks on planeerimismenetluse lihtsamaks muutmine, puudutab kõiki – erasektorit, majanduse konkurentsivõimet, mida te mainisite küsimuses. Kõrval, regionaal- ja põllumajandusministril Hendrik Terrasel on näiteks alkoholiregistri kaotamine, tuleb sellel nädalal valitsusse, mis on ka ettevõtjate ettepanek. Töökeskkonna lihtsamaks muutmine tuleb majandus- ja tööstusministrilt sellel nädalal valitsusse. Nii et töö käib päris hoolega. 

Ja kui te küsite, et kuidas see trend on, siis trend on selline numbrites, et avaliku sektori palk on oluliselt aeglasemalt kasvamas kui üldine palgatõus. Aga kõiki neid fakte ja numbreid jõuan teile veel jätkata. 

Aitäh! Nii, aga saame edasi minna selle küsimusega. Jaanus Karilaid, teil on täpsustav küsimus, palun!

Jah, mul tegelikult oli ka teine küsimus, aga hea peaminister ei suutnud ka esimesele küsimusele vastata. Jäi vastamata see teeremondivõlg, mis on üle 8 miljardi, ja jäi vastamata ka energiavõimsused, et me ei saa väljaspool Harjumaad tehaseid ega tööstusi laiendada ja töökohti luua, kuna riik ja teie ministrid pole ka selle valdkonnaga piisavalt tegelenud. Midagi teha pole, ma ei saa küsida teist küsimust, ma küsin esimese küsimuse uuesti, et te saaksite sellele … Mõlemad on seotud meie majanduse ja konkurentsivõimega: teede korrashoid ja remont ja energiavõimsused väljaspool Harjumaad, mis on väga-väga valus probleem.

Jaa, aitäh, hea küsija! Tõepoolest, see küsimus oli nii mitmekihiline. Ma alustasin bürokraatia vähendamisest ja sellest, kuidas me elu lihtsamaks läheb, ja kavatsusega jõuda ka teedevõrgu ja elektrivõrguni. Kindlasti jõuan, aitäh teile. 

Korra veel siia lõppu nendest ametnike trendidest või avaliku sektori trendidest. Nagu mai alguses teatavaks sai, siis avaliku sektori palk kasvab kaks korda aeglasemalt kui kogu Eesti üldine palgatõus. Avaliku teenistuse palgatõus on umbes 4% olnud aasta keskmisena, ametnike palgatõus 3,7%, ja kui me võtame Eesti tööturu üldist palgatõusu, oli see üle 8% natukene. See võib-olla trendina kirjeldab seda, et avalik sektor on ikkagi koomaletõmbamise kursil, inimestele makstakse vähem või palgatõus on väiksem. Ja numbrites on nii, ehkki on levinud ka selliseid koledaid kuulujutte. Raul Eamets vist kirjutas sellest, kuidas 10 000 inimest kasvab, selle on ümber lükanud nii Delfi kui Äripäev oma faktikontrollis. Rahandusministeeriumi andmetel on teenistujate arv kasvanud 0,5% ainult ja kohalikes omavalitsustes enim, 117 inimest, riigiasutustes 38. Ja riigiasutustest need on Politsei- ja Piirivalveametis 55 inimest ja Kaitseväe koosseisus 138. Nii et mujal riigiasutustes vähenes 155 teenistujat. 

Nüüd, teedevõrgu juurde tulles. Jah, ma olen ju aastaid öelnud, et ehkki küll minu nimel on ka vaba Eesti kõige suurema teedeehitusprojekti rekord endiselt, ja ma ootan, et see kindlasti üle löödaks erinevate valitsuste või ministrite poolt – Kose-Mäod mõtlen –, siis teede nii-öelda vajak on kindlasti suur. Kui valitsusel on võimalik riigikaitsekulude kõrvalt panustada investeeringutesse, siis teede valdkond seda kindlasti on. Kui meil on võimalik kasutada täiendavat raha näiteks militaarse mobiilsuse programmist, siis kindlasti me kasutame. Üle 200 miljoni lisaraha oleme taristuehituse valdkonnas andnud hoolimata sellest, et eelarve on keeruline, ka Rail Balticu ehitusse, seegi on väga oluline ühendus, ja teeme muid samme. 

Elektrivõimsuste puhul, elektrivõrgu puhul – te vist küsisite võrku – võrgu puhul: võrgureform on ju ka käimas. Kui varem oli see suur mure, et fantoomvõimsused hoidsid neid võrguvõimsusi kinni ja iga uus lisanduv ühendumine oli kallis, siis siinsamas parlamendis muutsime ise ju seaduse ära, ilmselt ühiselt, et fantoomvõimsused said võrgust välja, võrk puhtamaks. Ja tulevikus on võrgus nii, et võrgu liitumine on fikseeritud, sotsialiseeritud, nagu see on Soome mudel, ehk siis iga konkreetse liitumise puhul ei arvestata sellist teoreetilist ülekoormust igas lõigus, mis mõnel juhul muutis selle kurioosselt kalliks, juhul kui oli seal arvestuslikult suur võimsus ette liidetud.

Suur tänu!

Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Mart Helme. Palun!

Jaa, aitäh!

Meil bürokraatia on niisugune tore vähkkasvaja, mis on oma haarded ajanud igale poole, ja ma puudutan siinkohal Riigikantseleid, kus on meil olemas selline tegelane nagu sümboolikanõunik. Ja sümboolikanõunik on tulnud välja – vähemalt ajakirjanduse vahendusel on selline info ilmunud – ettepanekuga pühade, meie riigipühade nimekirjast välja arvata kristlikud pühad. Minuteada meil kristlikke pühi on kaks: on ülestõusmispüha ja on jõulupüha. 

Mis te arvate sellise bürokraatliku initsiatiivi esitajast? Kas selline sümboolikanõunik on üldse vajalik meile? 

Ma saan aru, et see nõuniku koht on loodud seoses selle punasümboolikaga, punasümboolika eemaldamisega meie avalikust ruumist ja see on muidugi kiiduväärne tegevus. Aga tulla nüüd kallale riigipühadele ja rääkida, et meil on liiga palju kristlikke pühi ja me peaksime mõned kristlikud pühad oma riiklike pühade nimestikust välja arvama – no see on nüüd küll ikka minu meelest täiesti pöörane. Ja kas sellisel bürokraadil on ikka tööpuudus või millest sellised haiged ideed tulevad? Mis on teie hinnang? Aitäh!

Aitäh!

Bürokraat sümboolikanõunik, nagu te nimetate, muidugi ei ole loodud äsja. See töökoht on olnud seal pikka aega.

Eesti riigi erinevate sümbolite kasutus peab olema kontrollitud, et neid väärikalt kasutatakse – meie lipuvärve, meie sümboolikat. Nii et see töökoht on, minu mäletamist mööda, ma loodan, ma nüüd ei eksi, võib-olla mingis teises vormis, aga olen minagi varem Riigikantseleis töötanud ja juba sellel ajal selline töökoht oli olemas, nii et see iseenesest ei ole midagi uut. 

Ja sellel töökohal on kõvasti tööd, muu hulgas ka Eesti riigi ajaloo väärikal tutvustamisel väliskülalistele, ka erinevate ürituste korraldamisel. Nii et ei ole kuidagi tegemist inimesega, kes oma tööd hästi või südamega ei teeks. Vastupidi, soovitan tutvuda ja ära kuulata. 

Nüüd, kui sümboolikanõunikul on arvamus kodanikuna ühe või teise teema kohta, on see tema isiklik arvamus. Liberaalses riigis on tal õigus oma arvamusele, nagu kõigil teistel. Valitsus seda positsiooni kindlasti arutanud ei ole, nii et ta ei esinda selles igatahes mitte kellegi teise kui, ma arvan, enda isiklikku seisukohta.

Aitäh!

Suur tänu! Lõpetan tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Lauri Läänemets ja teemaks on inimeste toimetulek. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Loomulikult huvitab mind inimeste toimetulek tänases Eestis. Me oleme väga palju kuulnud sellest, et valitsus räägib ja pingutab selle nimel, et tuleks majanduskasv. Et mida suurem ja majanduskasv on, seda parem on inimestel, kes Eestis elavad. Kindlasti on see nii, et majanduskasv positiivset mõju omab, aga kui me vaatame seda, kuidas majanduskasv tegelikult erinevate ühiskonnagruppide vahel jaguneb – Eestis loodud jõukus –, siis proportsioonid lõpuks kipuvad sellised olema, et kõige rikkam osa, 10%, saab sellest majanduskasvust 70% ja keskmine Eesti pere, temani jõuab lõpuks umbes 10–15% loodud jõukusest. See tähendab seda, et mida rohkem majandus kasvab, seda rikkamaks lähevad ühed, üks osa ühiskonnast, ja teine osa sellest maha jääb. 

Me näeme näiteks varade jaotumises seda – Eesti Panga analüüs 2023. aastal, mis avaldati, ta küll puudutab varasid –, et 10%-le Eesti elanikest kuulub 59% varadest. Me oleme Euroopas tagapool halvas mõttes ebavõrdsuses, et kuidas inimesed hakkama saavad ja kuidas see varaline jaotumine on. Mujal maailmas lahendatakse seda probleemi tavaliselt kas astmelise tulumaksuga – ma saan aru, et parempoolsele Reformierakonna valitsusele see ei sobi – või siis suuremate avalike teenustega, aga selle jaoks ikka maksustatakse rikkamat osa ühiskonnast rohkem, et tasakaalu ühiskonnas luua ja et kõik saaksid loodud jõukusest osa. 

Teie selle ajutise käibemaksu, mis oli julgeolekumaksu osa, muudate nagu püsivaks. Rohkem keskmisele inimesele mingisugust keskmise pere heaolu suurendavaid meetmeid ma ei tea. Võib-olla te kirjeldaks, et mismoodi te siis jõukust ühiskonnas plaanite ümber jagada, et keskmine pere ka sellest rohkem osa saaks?

Aitäh, austatud küsija! Ma tahaks komplimendi vastu teha, et küllap me selle majanduskasvu nimel oleme ikka siin kõik koos pingutanud. Lõppkokkuvõttes tuleb see Eesti tublide meeste, naiste ja erasektori pingutusest. Ja tõepoolest, hea uudis on, et Eesti majandus on hakanud kasvama. 

Ma meenutan, et veel eelmisel suvel või suve järel, ma arvan, mina rääkisin ja teie rääkisite majanduskasvu lootusest ja edasiminekust ja seda vaadati võib-olla veidi kurioosse pilguga, et kas me lihtsalt loodame või millelegi tugineme. Märgid siiski olid juba mingil määral õhus. Samme on ka astutud selleks, et sinna suunas minna, ja samme astume ka edasi. 

Nüüd jah, tõepoolest, ega siis kõige parem lahendus ikkagi inimeste toimetulekule, muu hulgas ka näiteks sellele, mis on tingitud ju hinnatõusust – ega siis hinnatõus kaks kolmandikku, nagu ütleb Eesti Pank, on tingitud palgatõusust ja toorme hinnatõusust –, lahendus sellelegi tegelikult on ikkagi kasvav majandus, inimeste kõrgemad sissetulekud. 

Kui vaadata erinevaid samme – te küsite, et mis samme me astume –, siis need esimesed sammud, mis ju puudutavad makse, ongi pärast nüüd siis parempoolse valitsuse sündi. Esiteks me kaotame omavahel ju varem kokku lepitud ja ka seadustesse tehtud selle esimesest eurost tulumaksu. Ma arvan, et see peaks olema ka sotsiaaldemokraatide jaoks hea uudis ja kõigi jaoks, sest esimesest eurost tulumaksu maksmine tõenäoliselt oleks mõjunud kõige rohkem just – mitte tõenäoliselt, vaid täitsa kindlalt – väiksema sissetulekuga inimestele, pensionäridele, ja seetõttu selle kaotamine – eelnõu nüüd peaks olema juba ehk lähinädalatel valitsuses, siis tuleb parlamenti, loodan sellele laia tuge – aitab just neid inimesi, kelle sissetulek on väiksem. Seda esiteks. 

Teiseks, Isamaa ja Keskerakonna ühiselt loodud kana-põder-tüüpi maksuküür – selle kaotamist nüüd õnneks keegi kahtluse alla ei sea. Seda edasi ei lükata, mis tähendab seda, et 2026. aasta algusest tulumaksuvaba miinimum tõuseb 700 euroni. See tähendab seda, et inimestel, kelle sissetulek on väiksem, on saadav kasu sellest kindlasti suurem. Lisaks on tõusnud kenasti pensionid, tõusnud on alampalk. Kui me vaatame numbreid – kahjuks mul ei ole uuemaid numbreid kui Statistikaameti numbrid 2023. aastast –, siis need numbrid ikkagi näitavad ka järjekindlalt õnneks, ja siin taas ilmselt on tegemist ühise pingutusega kogu Eesti riigil, et vaesus on trendina vähenemas. See kindlasti on positiivne uudis.

Suur tänu!

Ja, Lauri Läänemets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja!

Austatud peaminister! Te loomulikult jätsite vastamata selle küsimuse osa, mis puudutas ühiskonnas loodud jõukust ja seda, et lõppkokkuvõttes ikka ei pensionär ega keskmine Eesti pere sellest nii palju osa ei saa, kui kõige rikkam osa ühiskonnas. Ta lihtsalt jaotab ebaõiglaselt ühiskonnas ja ega ei ole näha, et mingit teenuste suuremat tõusu siin nüüd oleks tulemas, et siis, ma ei tea, tervishoidu pandaks rohkem maksuraha ja kogutaks rikkamatelt rohkem maksuraha, et tegelikult pensionär nii-öelda sellest osa saaks. 

Aga teate, mu küsimus ei ole selle kohta praegu. Mu täpsustav küsimus on hoopis korruptsiooni kohta. Ja minu täpsustav küsimus on korruptsiooni kohta, sellepärast et korruptsioon mõjutab ka inimeste toimetulekut. Me teame, et mida korruptiivsem juhtimine kuskil näiteks omavalitsuses, seda rohkem on, suurem on tõenäosus, seda suurem on tõenäosus, et see nii-öelda avalikud hüved või teenused inimesteni ei jõua ja läheb kellegile althõlma raha ja kõik muu kellelegi teisele. 

Ja meil on Eestis üks erakond, kes on kolm korda kriminaalkorras karistatud. Tegemist on Keskerakonnaga. Ma vaatan, et seesama erakonna, kahetsusväärselt sama erakonna esindaja üks juhib parlamendis ka korruptsioonikomisjoni. Tegelikult ühtegi Keskerakonna asja ega ka ühtegi EKRE äsja pole seal minu nägemuses arvesse võetud või see arutellu võetud, ühtegi avalikku istungit nendel teemadel pole peetud. Mihhail Kõlvart muidugi ka Keskerakonna esimehena, kui midagi juhtus siin – Tondiraba teema–, kadus täiesti pildist ära, ajakirjanikud  ei leidnud ülesse. Aga üldiselt nad tunduvad olevat sellised kõige õigem erakond üldse, siin saalis võetakse palju sõna. 

Valitsuskoalitsioonil oli kunagi mõte, et erakonna, erakondade rahastamissüsteemi muudetakse just selle kriminaalse Keskerakonna näite varal. Kas te oskate öelda, et mis sellest plaanist on saanud ja kuidas te seda kriminaalkorras mitu korda karistatud Keskerakonna sellist kõige õigemat tegevust ise näete?

Aitäh!

Aitäh!

Härra peaminister, enne kui te vastate, siis kuna selle küsimuse teine pool puudutas nüüd inimeste toimetulekut väga-väga kaudselt, sellisel juhul, kui härra peaminister on, soostub sellele küsimusele vastama, siis tal on see õigus, aga, härra peaminister, palun!

Jaa, aitäh, austatud Riigikogu esimees!

Hea küsija, ikka, lihtsalt ilmselt see puudutab kitsama ringi inimestega toimetulekut. Ma heameelega vastan niipalju, kui ma oskan vastata. 

Aga kõigepealt numbritest. Selle vaesuse ümberjaotamise poole pealt ma siiski julgeks öelda, et need muudatused, mis me nüüd maksudega teeme – juba mainitud esimesest eurost tulumaksustamise tühistamine, mis muidu oleks ju hakanud järgmise aasta algusest esimesest eurost tulumaksu maksma inimesed, aitab madalama sissetulekuga inimesi ja pensionäre. 

Teiseks, tulumaksuvaba miinimumi tõus. Ja isegi kui see tulumaks on nüüd kõrgem, sõjakulud tuleb kuidagi kinni maksta – me keegi ei taha kõrgeid makse, aga riiki tuleb hoida –, siis ta tegelikult ikkagi pigem aitabki väiksema sissetulekuga inimesi rohkem. 

Ja kui te vaatate numbreid, siis Eesti Pank on juba pikemat aega trendi kirjeldanud, et esimeses detsiilis on palgakasv ikkagi kiirem kui ülemises otsas. Nii et üldiselt trend nihkub ka selles suunas. See on kindlasti, ma arvan, positiivne sõnum.

Ja nagu ma ka kirjeldasin, et vaesus trendina on ka õnneks vähenemas. Osalt on selle põhjus ka kindlasti pensioni kiire kasv, pensioni ostujõu kasv ja alampalga tõus. Need on tegelikult ikkagi ekspertide ja finantsanalüütikute hinnangul need asjad, mis on aidanud kaasa inimeste paremale toimetulekule. 

Nüüd, kui te küsite erakondade järelvalve ja erakonnaseaduse muudatusi, siis minu parimate teadmiste kohaselt on justiits- ja digiministril need töös. Need peaks tulema parlamenti. Parlamendis saab teha sinna ettepanekuid. 

Ja seda, et, ütleme, et, jah, kuidas öeldakse, et palki enda silmas ei nähta sealsamas komisjonis, mida te mainisite, seda on tähele pannud ilmselt kõik.

Aitäh!

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Helmen Kütt. Palun!

Austatud eesistuja! Härra peaminister! Eelmises infotunnis esitasin küsimuse, mis puudutab sellel aastal olukorda pensionipäevade osas. Kui pensionipäev, 5. kuupäev langeb nädalavahetusele, ei maksta seda mitte varem, reedel, vaid kaks tööpäeva, uuel nädalal, või tööpäev hiljem. Sai lugeda ka seda, et tegelikult aprillis teatud hulk inimesi, ligi 100 inimest, said pensioni kätte hoopis nädal aega hiljem, kui oli nende pensionipäev. Ja see on mure. Ja mulle väga meeldis teie vastus, mida te vastasite, et see probleem peab lahendatud saama, sellepärast et pension tuleb välja maksta sellel päeval, kui on õige pensionipäev, ehk 5. kuupäev. 

Nüüd sai lugeda lehest seda Sotsiaalkindlustusameti juhi sulest ja sõnast, et eelmisel aastal 12 korrast, mis 12 kuud on aastas, 11 korral esines suuri rikkeid ja tõrkeid ja töötajad pidid täiendavaid tunde tegema, et süsteem vedas 11 korral aastas alt. Ja selleks, et seda olukorda lahendada, on vajalik 25 miljonit. 

Minu küsimus ongi selles, et tulemas on ka riigieelarve läbirääkimised, järgmise eelarveaasta koostamine. Te koostate ka koalitsioonilepingut. Kas te seisate selle eest, et sotsiaalkaitsesse, infosüsteemide parandamisse – sest 800 000 inimest saab läbi selle süsteemi toetusi, pensioneid ja hüvitisi – ei jääks olukorda, kus päeval, millal nad on planeerinud, et saavad pensioni kätte või toetuse kätte, ja nad on ka otsekorralduslepingud sõlminud, sest nad on neid muutnud, kui enne langes varasemale ajale see pensionikanne, et nad ei jääks sellest rahast ilma ja ei peaks asjatult mures olema?

Aitäh, hea küsija! Me oleme seda debatti siin ka varem pidanud. Ja minu seisukoht on muutumatu: kui pensionipäev on viies, siis viiendal tuleb see välja maksta. Minu positsioon pole muutunud. Selle sõnumi ma olen andnud nii valdkonna ministritele varem kui ka selle valdkonna inimestele, kes tegelevad. 

Ja nagu te mainisite, tundes ka sotsiaalsüsteemi, et tõepoolest Eesti riigis on paljudes kohtades investeeringute vajak, nagu siin mainitud juba. Teedes on palju raha vaja. Riigikaitsest ma ei räägigi, sinna läheb lähiaastatel väga palju raha, sest me tahame, et riik püsiks. Kindlasti tuleb sinna ka need investeeringud teha. Ei saa pidada kuidagi rahuldavaks olukorda, kus meie infosüsteemid on sellised, et me ei ole ise rahul sellega ja asjad ei saa õigel ajal tehtud, eriti digitaalses riigis. Kas me peame olema rahul sellega, et meie asjad ei saa sellel ajal tehtud? Nii et ma, vastupidi, tänasin kõiki inimesi kannatlikkuse eest! Ma tänan sotsiaalvaldkonna inimesi, kes pingutavad selle nimel, et kõik asjad saaks võimalikult korrektselt tehtud. 

Ja kindlasti, ma arvan, et me mõlemad võime kinnitada, et raha välja maksmata ei jää, isegi kui esineb tõrkeid mis tahes infosüsteemis, mis tahes ajal, mis tahes süsteemis, kus iganes. Aga jah, korda tuleb see teha ja ma tean, et uus sotsiaalminister Karmen Joller on selle kavatsusega, et tulla eelarve läbirääkimistele sellele süsteemile raha taotlema. Aga tasub alati arvestada, et isegi kui ta taotleb – ma mäletan ka varasemaid selliseid investeeringuid suurtesse sotsiaalsüsteemidesse –, siis võtab selle investeeringu tegemine, süsteemi kordategemine, ülesehitamine ka ikkagi veidi aega. Nii et ilmselt tuleb kannatlikkust varuda ja paluda sotsiaalvaldkonnas võimalikult kiiresti liigutada, kui ka tekib mis tahes tõrkeid. 

Aga minu seisukoht on muutumatu: kui riigis on asjad, mis on kokku lepitud, mingil ajal peavad juhtuma, siis me peame selle peale loota saama. Eriti e-riigis, digitaalses riigis. Me ei saa ju öelda, et meie süsteemid ei toimi. Mis eeskuju me oleks?

Suur tänu! Lõpetan tänase teise küsimuse käsitlemise. Enne kui me kolmanda küsimuse juurde läheme, on käsi püsti Anastassia Kovalenko-Kõlvartil, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Ma panin tähele, et natukene muidugi viitasite, aga ma jah tõesti vaatasin, et Lauri Läänemetsa küsimus puudutas toimetulekut, aga siis ta küsis, kui ma ei eksi, Keskerakonna ja ka korruptsioonivastase erikomisjoni tööst. Esiteks on arusaamatu, kuidas see …

Vabandust, aga ma selgitasin seda, ja see ei ole enam istungi läbiviimise protseduuri kohta. Et antud juhul, kui peaminister on valmis vastama sellele küsimusele, siis ta vastab. See on protseduur, mida me alati teemast väljas olevate küsimuste puhul kasutame. 

Aga, head kolleegid, läheme edasi kolmanda küsimuse juurde.

Kolmas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teemaks on Eesti sõdurite saatmisest Ukrainasse. Martin Helme, palun!

Aitäh! Just kõlas siin väide, Kristen Michal teatas, et me ju tahame, et Eesti riik püsiks. Mina kuulan ja vaatan, mida valitsus teeb, ja ausalt öeldes jääb küll mulje, et te teete täpselt vastupidist tööd, et Eesti riik, Eesti rahvas ei püsiks. Siin tuli välja eelmisel nädalal täiesti ilma igasuguse hea põhjuseta peaministri pressiteade, kus Eesti näitab kogu maailmale eeskuju, et viime väed Ukrainasse. Sinna juurde käivad mingisugused sellised ilusad stratkomilikud sõnad, midagi tahte koalitsioonist. Mina tegelikult ei tea, kes seal tahte koalitsioonis peale Eesti on. Ameerika Ühendriigid on selgelt öelnud, et nad ei osale mingil moel sõjaliselt Ukraina konfliktis Venemaaga või Venemaa sissetungivastases tegevuses. Soome ja Rootsi on öelnud või Soome, Rootsi ja Poola on öelnud, et nemad ei vii kindlasti. Suurbritannia ja Prantsusmaa on kõvasti rääkinud sellest, aga aprilli lõpus on selgelt märku andnud, et ega nad tegelikult mingeid vägesid suuresti sinna viia ei taha, vaid kui viivadki, siis nii-öelda näpuotsaga, sümboolselt, ja kuhugile kaugele rindest, nõunike vormis. Nii et jääb mulje, et Eesti on ainus riik, võib-olla Läti või Leedu ka, kes lähevad uljalt oma sõduritega Ukrainasse sõtta. Ja mul on mõned suured probleemid sellega. 

Esimene asi on see, et see on Eesti-poolne osalemine Ukraina-Vene kuumas sõjas, mis viib meid sõtta Venemaaga. Sellega Eesti valitsus astub sammu, mis tõmbab kaela meile sõja Venemaaga. Et kas te olete hulluks läinud, ma küsin kõigepealt. Kas te tahate meie hävingut? 

Teiseks, kas te ei saa aru, et teised riigid, kellel on piir Venemaaga, nagu Soome või Poola, kes on selgelt välja öelnud, et ei, rinderiigina meie ei saa ennast nõrgestada ei ühegi mehega, ühegi kahuriga, ühegi laskemoonaga, meie ei saa, las need, kellel ei ole piiri Venemaaga, siis aitavad, nii nagu nad saavad, aga meie peame enda kaitse peale kõigepealt mõtlema. Miks te ei mõtle Eesti kaitsmise peale?

Ja kolmandaks, meil on Eestis üle 10 000 Ukraina desertööri, keda Ukraina president on palunud, et saatke nad Ukrainasse sõdima. Miks me neid ei saada sinna? Miks me oma poisse saadame sinna surema?

Aitäh! Siin oli päris mitu küsimust. Kõigepealt kas-küsimus. Vastus: ei. Aitäh selle küsimuse eest! 

Teiseks selgitan. Kindlasti ei osale Eesti sõjategevuses, vaid jutt käib sellest, et kui lepitakse kokku poliitilisel tasandil rahu, milles osaleb ka Ameerika Ühendriigid, president Trump seda veab, üritab veenda diktaator Putinit, et see rahu oleks vajalik. Nii et ma soovitaks, et hoidke president Trumpile pöialt, et tal see õnnestuks, mina igal juhul hoian. Samas protsessis osalevad väga paljud Euroopa riigid: Emmanuel Macroni vedamisel Prantsusmaa, Keir Starmer Ühendkuningriigid, paljud teised, isegi Itaalia samamoodi panustab. Nii et kõik tegelikult koos Brüsseliga, Euroopa Liiduga panustavad väljapoole Euroopa Liitu samamoodi, Kanadast Türgini. Nii et see on palju laiem tegevus. 

Nüüd, riikide osalus erinevates protsessides, planeerimises on erinev, iga riik lõpuks otsustab ise. Küll on see number 10 ja 20 riigi vahel, kes täna juba on öelnud, et kui seal toimub heidutusväe moodustamine või rahu tagamine mingil moel, siis nemad on nõus sellesse panustama. Eesti tulenevalt Kaitseväe juhataja, Välisministeeriumi, Kaitseministeeriumi positsioonist formuleeris selle valitsuskabineti otsusena ja valitsuskabineti otsus anti ka avalikkusele teada. Mina olen varjamatult kogu aeg välja öelnud, et kui meie julgeolekut tagavad riigid, kelle hulgas näiteks on Ühendriigid, kelle hulgas on Ühendkuningriik, kelle hulgas on Prantsusmaa, sinna lähevad, siis meie osaleme, meie osaleme ka muudes välismissioonides. Kui me räägime kompanii suurusest üksusest, siis Kaitseväe juhataja on välja öelnud, et see on umbes 150 meest. Võrdluseks, ka avalikkusele öeldud, tegemist ei ole ajateenijate, vaid kutseliste lepinguliste kaitseväelastega. Täna meil on või suuremates missioonides on meil läbi aastate olnud umbes 100–130 meest pidevalt väljas, Iraagis samamoodi. Ja mind veidi hämmastab teie selline nahahoidlik hoiak, et ärme pahanda Venemaad. Vaadake, Venemaa ei vaja õigustust, et demokraatlike riikide kallal toimetada. Tänagi, kui meie siin parlamendis toimetame, Venemaa või Venemaaga seotud mängijad või sellised tegelased organiseerivad hübriidrünnakuid, küberrünnakuid, ka muu hulgas Eesti vastu. Nii et ma soovitaks mõelda sellest nii, et Ukraina püsiv ja õiglane rahu, selle tagamine on väga Euroopa Liidu asi ja on väga Eesti asi. Ja kutselised kaitseväelased osalevad ka tulevikus välismissioonidel, nagu nad teevad seda täna Iraagis ja mujal.

Suur tänu! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No kõigepealt ma mõned asjad peaks ümber lükkama, mis siit just tulid. Esimene asi on see, et USA on, vastupidi, väga selgelt öelnud, et nad ei osale Ukrainas. Teiseks, USA on väga selgelt välja öelnud, et need riigid, kes lähevad sinna sõtta nii-öelda sisse, et neid riike nemad kaitsma ei hakka NATO artikkel 5 all. Ehk kui meie läheme ise siis sinna sõdima, siis meie enam USA kaitsega arvestada ei saa. Ja see on väga tõsine asi. 

Teine asi, ma tahaksin nagu ikkagi kutsuda mõistusele teid, et see ei ole Kaitseväe juhataja, kes otsustab, kas Eesti viiakse sõtta Venemaaga või mitte. Need on ikka poliitikud. See vastutus on siin teil ja võib-olla Riigikogul ikka ka. Niimoodi need asjad ei käi, et Kaitseväe juhataja tuli mingi nõuandega ja meie lihtsalt: "Noh, ahah, okei." See on, see on … Jabur on isegi sellist juttu kuulata. 

Kolmandaks, see, et me räägime siin mingisugustest palgasõdurite saatmisest sinna, on täiesti irrelevantne. Need on Eesti mehed. Seal saab surma iga päev rinnetel kummalgi pool sadu inimesi. See on poole päeva kahuriliha Ukraina rinnetel. 

Ja neljandaks, või ma ei tea, mitmendaks, see teie pressiteade, mis oli, see ei rääkinud, et "kui tuleb rahuleping" ja "kui rahulepingus on kokku lepitud" ja "kui kõik osapooled, kaasa arvatud Venemaa, on nõus, vot siis". Seda te seal niimoodi küll ei väljendanud. Meie ütlesime valitsuse poolt välja, et jah, meie läheme, me paneme kompanii. Kompanii on seal 150 või natuke rohkem või vähem, oleneb, kui suur see kompanii on. Ja et me näitame kõigile teistele eeskuju. Ei räägitud sellest teie pressi… Pärast küll Pevkur hakkas pehmendama, et ei, võib-olla me rindele ei lähe ja võib-olla me oleme nõunikud ja nii, aga teie pressiteade rääkis sellest, et läheme … Te niimoodi ei saa! Te tõmbate Eestile kaela sõja! See ei ole mingi nahahoidlikkus. Põlastusväärne on selliseid sõnu kasutada, kui te mängite rahva ellujäämisega, sellepärast et te tahate tõestada kellelegi läänes, et te olete tublikesed. See on põlastusväärne Eestit niimoodi hävitada.

Aitäh! No küsimusi oli siin nüüd vähevõitu, aga ma siiski püüan veidi vastata. Esiteks, see teie tüli Kaitseväe juhatajaga, olenemata, kes Kaitseväe juhataja on, on muidugi vana tava. Kui te ütlete, et Kaitseväe juhatajat ei tule kuulata, see olgu teie arvamus. Mina kuulan. Minu arvates kaitseväelased ja Kaitseväe juhataja üldiselt räägivad asjalikku juttu. Seda esiteks.

Teiseks, praegugi, nagu ma olen öelnud, erinevatel aastatel Eestist üle saja mehe, kutselise kaitseväelase – teie räägite palgasõduritest, see on selline, kuidas ma ütleks, Vene släng veidi, eks ju, mina räägin kutselistest kaitseväelastest – osalevad välismissioonidel ja teevad seda ka tulevikus. Eesti riik osaleb välismissioonidel, et olla koos oma partneritega ja tagada maailmas julgeolek. (Hääled saalis.) Ukrainas toimuv on ikka väga meie asi. Ja ma üldiselt jään ikkagi selle juurde, et ma olen üllatunud sellise nahahoidlikkuse üle, et teile tundub, et Venemaa muutub kuidagi sõbralikuks, kui nendega lipitseda. Mina ei soovita seda. Ainukene asi, mida diktaatorid mõistavad, on jõud. Ja ma arvan, et Ameerika Ühendriigid on ka selles õigel teel, et nad saavad aru, et ka nendega mängitakse mänge. Ma arvan, et Trumpi ponnistused rahu saavutamiseks on igati asjalikud, nii et toetage seda.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Varro Vooglaid. Palun!

Aitäh! Ma pean alustama sellest, et protestin selle korduvalt kasutatud halvustava väljendi vastu, "nahahoidlikkus". Ei ole siin mingi nahahoidlikkusega tegemist, tegemist on elementaarse vastutustundlikkusega. Need on kaks täiesti erinevat asja! Seista selle eest, et meie riik ei satuks sõtta Venemaa vastu, ei ole, nahahoidlikkus, see on vastutustundlikkus, ja mulle tundub, et teie peaministrina võiksite selle asja endale kiiremas korras selgeks teha, sest see on kindlasti oluline osa riigimehelikkusest. Ei saa niisuguste asjadega opereerida üksnes loosungite tasandil!

Teiseks – asi, mida te ütlesite, nagu me ei tahaks kuidagi kuulata kaitseväe juhatajat või nagu me suhtuksime ükskõikselt tema hinnangutesse. Jällegi, täiesti sihtmärgist mööda lastud hinnang teie poolt, sellepärast et kaitseväe juhataja, nagu te kindlasti teate, ei ole positsioonis, kus langetada poliitilisi otsuseid. On nii? Selle üle on meil ju vaidlust olla ei saa. Kaitseväe juhataja ei langeta poliitilisi otsuseid sellepärast, et ta ka ei vastuta ühegi poliitilise otsuse eest. Tema ülesanne on oma parima võimekuse kohaselt poliitilisi otsuseid ellu viia. Aga poliitilised otsused, muu hulgas otsus selle kohta, kas minna välismissioonidele kaitseväega või mitte, ei ole kaitseväe juhataja langetada, vaid on parlamendi langetada, nagu te teate, põhiseaduse kohaselt.

Edasi. Minu jaoks on ka sügavalt arusaamatu, kuidas teie peaministrina saate väljendada valmidust saata Eesti Kaitseväe üksus Ukrainasse, kui ei ole üleüldse veel selge, millistel tingimustel tuleks seda teha. Esiteks on ju praeguseks juba selge, et ameeriklased oma üksusi sinna ei saada. Teiseks on selge ka see, et ameeriklased on öelnud, et kui need riigid, kes saadavad, satuvad seal sõjalisse konflikti Venemaaga, siis see ei käivita NATO artikli 5 kohast reaktsiooni, nii et ärgu sellisel juhul ameeriklaste toetusele loodetagu. 

Ja sellepärast ma lõpetuseks küsin teie käest, kas on olemas mingisugune julgeolekuanalüüs, mis kaardistab ära need riskid, mis kaasnevad Eesti Kaitseväe kontingendi sinna saatmisega, millega ka meie Riigikogu liikmetena saaksime tutvuda? Kui seda ei ole, siis kuidas te saate üldse selliseid seisukohti väljendada, et te olete valmis Kaitseväge sinna saatma?

Aitäh! Saan väljendada seda seisukohta, mis on valitsuskabineti ühine otsus, mis tugineb Kaitseväele, Kaitseministeeriumile, Välisministeeriumi hinnangutele, seda saan väljendada. Ja valitsuskabineti põhimõtteline positsioon on sama, mis minul: kui meie julgeolekut tagavad riigid osalevad Ukrainas, siis osaleme meie ka. Ja nii me oleme ka öelnud. 

Tegemist on kutseliste kaitseväelastega, mitte ajateenijatega. Välismissioonidel oleme ka varem osalenud, ja ei maksa luua endale sellist ettekujutust, et minnakse lahingusse kuuma tsooni. Täna käib erinevate riikide pingutused – veel kord, nii Ühendriigid osalevad selles kui Ühendkuningriik, Prantsusmaa, Euroopa, paljud teised –, et saavutada kestev rahu. Pärast seda, kui kestev rahu on saavutatud, saab Eesti osaleda heidutusrahuvalve, mis iganes, missioonil. Millises kapatsiteedis, millises täpses rollis, see on kaitseväe planeerijate teha. See on nende töö. 

Nüüd sellest, et me jääme paljudes küsimustes eriarvamustele. Ilmselt jäämegi. Minu jaoks olulises küsimuses, näiteks põhiseaduse muutmises, mäletan, et üks teie moodi mees oli puudu. Järelikult olemegi eriarvamusel.

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Tänane neljas küsimus on regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele, küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin, ja teemaks on toidujulgeolek. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Hakkasin uurima ja asja ja selgus, et teie valdkonnas olukord on päris halb. Põllumajandus, mis kunagi oli meie majanduse kindel alus, on täna süsteemses languses. Üle poole toidust imporditakse. Kohalikud põllumehed ei suuda konkurentsis püsida, sest riik ei paku neile piisavalt toetust ega stabiilseid tingimusi. Maa jääb harimata, noored lahkuvad maapiirkondadest ja põllumajandustootmine muutub kahjumlikuks. Üha suurenevate globaalsete riskide – olgu neid kliimast või geopoliitikast tingitud – tingimustes tähendab impordist sõltuvus haavatavust. 

Ilma muudatusteta põllumajanduspoliitikas, ilma selge strateegilise plaanita oma tootjate toetamiseks võib Eesti lähiaastatel lõplikult kaotada kontrolli oma toidutootmise üle. Ja minu küsimus on: kas teil on olemas selline plaan?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! On tõsi, et viimased paar aastat on olnud põllumajandussektori jaoks väga suurte väljakutsetega. Ebastabiilsed ilmastikuolud, kliimamuutustega kohanemine ja ka muud faktorid on sinna panustanud. Me riigi poolt oleme teinud omalt poolt nii palju, kui me suudame, et neid kahjusid korvata. Näiteks viimase paari aasta saamata jäänud rapsisaagi kompenseerimiseks eraldasime 13,3 miljonit eurot, et aidata põllumajandusettevõtetel enda bilanssi parandada, saamata jäänud saagi pealt. 

Ja toidu varustuskindlusel on neli sammast. Üks on see, kui palju me tarbime ja toodame, selle tasakaal. Tõepoolest, seal on arenguruumi. Meil on väga hästi, viljakasvatamisega, väga hästi on piimatoodetega, kehvemini on näiteks köögiviljade ja marjadega. See olukord on meile teada, me mõistame seda ja teeme koostööd ka sektori esindajatega, et võimaldada neil paremini neid valdkondi arendada. 

Teiseks on ettevõtete toimepidevus. Selleks, et me saaksime toota ka toitu saartalitluses, on meil vaja, et ettevõtjad saaksid toota iseseisvalt. Selle jaoks oleme me hetkel välja pakkunud või loonud meetme, et on võimalik akusalvesti luua, on võimalike generaatorid osta, et tootmine saaks jätkuda ka elektrikatkestuse ajal. 

Kolmandaks, väliskaubandus. Juhul kui meil peaks kriisi korral tekkima saartalitlus, nagu ma enne mainisin, siis on oluline, et me hoiame suhteid liitlastega, paneme paika tarneplaanid, eriti just põllumajandussisendite osas, mis meile endal riigis on puudu. Praegusel hetkel oskan välja tuua selle, et kui me koha peal suudame toota, on vaja ka kohapealseid sisendit. Näiteks haudejaam on üks asi, kus me saatsime koha peale tuua ka tibusid, et meil oleks võimalik nii kanamunade tootmist jätkata kui ka broileri tootmist jätkata. Sellega me hetkel tegeleme, üritame seal lahendust leida. 

Ja neljandaks sambaks on varud, ehk riiklikud varud ja inimeste enda varud, samamoodi kriisipoodide toimepidevus. Kriisipoodide plaan meil on praegu väljaarendamisel, et juhul kui kriisiolukord on, poodides oleks võimalik jätkuvalt varustada ümberkaudseid inimesi toiduga

Suur tänu!

Ja, Aleksandr Tšaplõgin, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh!

No ausalt öeldes vastus ei olnud piisavalt konkreetne, aga mul on mõned konkreetsed numbrid. Kõige kriitilisem olukord on meil kartuliga: katame vaid 70 protsenti oma vajadusest. Sealiha puhul suudame toota ainult kolmandiku vajalikust kogusest ja linnuliha meil puudutavad haudejaamad tibude kasvatamiseks. 

Mida te konkreetselt plaanite teha, et olukorda parandada?

Aitäh!

Kui me räägime sealiha söömisest, siis eestlaste hulgas on sealiha väga populaarne. Mõndade uuringute kohaselt võib-olla ei ole see ka kõige tervislikum, seda hulka sealiha süüa, ja globaalne trend on hetkel selle poole, et süüakse rohkem valget liha. 

Kindlasti me … Kohtusin hiljuti ka seakasvatajate liiduga, arutasime neid ettepanekuid, et kuidas seal tõuaretusega edasi arendada, kuidas võidelda sigade Aafrika katkuga, kuidas me selle vastu aitame. Praegu arutame seda, et valdavalt levitavad sigade Aafrika katku ka metssead ja meil puudub täielik ülevaade nende kontrolli üle. Ehk siis, teeme koostööd jahimeestega, et oleks võimalik parem pilt ette saada metssigadest ja nende Aafrika katku levikust. See kindlasti mõjutab sealiha küsimuses varustuskindlust ja sellega tuleb tegeleda ja seda me praegu teeme. 

Haudejaama küsimuses on meil, arutelu käib ka ettevõtjatega ja riigi vahel, et kuidas me selle haudejaama oleks võimalik Eestisse tuua, et varustada kõiki kanasid pidavaid ettevõtteid sisendiga. Ja ma usun, et me lähiajal seal ka mingisuguse kokkuleppeni jõuame. Aitäh!

Ja lisaküsimuse esitab Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Viimastel aastatel oleme näinud toiduainete kiiret tõusu ning põllumajandussektori raskusi nii energeetikakriisi, tööjõupuuduse kui ka kliimamuutuste tõttu. Toidujulgeolekust on saanud mitte ainult majanduslik, vaid ka julgeolekupoliitiline küsimus. Me näeme ju, et viimane aeg tõusevad kõikvõimalikud maksud, aktsiisid, ka käibemaks toidule, mille taga on siis eelmise valitsuse erakonnad, kaasa arvatud Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Meie küsimus on selline: mis on teie seisukoht toiduainete käibemaksu võimaliku vähendamise kohta? Paljud Euroopa riigid on selle sammuga leevendanud toidu kallinemist. Kas valitsus kaalub sarnast meedet, et toetada nii tarbijaid kui ka kohalikku tootjat?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Maksupoliitika on küll rahandusministri valdkond, kuid kuna see on toiduga seotud, on siin ka puutumus. Seda erisust on tehtud väga mitmetes erinevates riikides. See on toiminud erinevalt, see ei ole kõikides riikides ka pikaajaliselt probleemi lahendanud. Suheldes ka erinevate sektori osapooltega, ei olda kindlad, kas see põllumajanduse tootjaid ka nii väga lõpuks aitaks. Ehk siis siin on oluline vaadata tervikpilti. Teisest küljest peame arvestama ka sellega, et hetke riigirahanduse olukord ja meie geopoliitiline olukord nõuab seda, et me ostaksime rohkem relvi, ja sinna ka suur hulk riigi raha läheb. Ehk siis maksupoliitika kui sellise tervikpilti omab Rahandusministeerium. Mis see täpne mõju on, seda on raske hinnata. Küll seda mõjuanalüüsi oleks huvitav lugeda. Seda peab samuti küsima Rahandusministeeriumist, et kus nad sellega on.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. 

Tänane viies küsimus on majandus- ja tööstusminister Erkki Keldole. 

Küsib Riigikogu liige Tõnis Lukas ja teemaks on võõrtööjõu sisse toomine. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja!

Lugupeetud minister! Sisseränne ja väljaränne on väga otseselt seotud. Kui eestlased rändavad omalt maalt kas majanduskriiside tõttu või mingil muul põhjusel välja, siis selleks, et majandus toimiks, on tarvis tuua mujalt inimesi sisse. See on see üldine loogika. Samal ajal kui tuuakse mujalt odavat tööjõudu sisse, siis lüüakse palgad alla ja majanduslikel põhjustel siinsed inimesed on sunnitud välja rändama ja mujalt tasuvamaid töökohti otsima.  

Nüüd, kui mõelda sellele tervele paketile, siis loomulikult on tööturu vajaduste küsimused keerulised ja üks osa sellest puudutab ka haridussüsteemi. Minu meelest etteheide haridussüsteemile, et ta ei ole tööjõuturuga kooskõlas – näiteks kutseharidus, kõrgharidus väga tihti –, on olnud tihti ka ülepingutatud, sest mitmetel erialadel kutseharidussüsteemist Eesti tööjõuturule inimesi tuleb, aga jällegi, kui seal valdkonnas on palgad madalamad, kui meie inimesed ootavad, teevad nad seda tööd hoopis kusagil mujal.  

Nüüd, odava tööjõu sissetoomine kolmandatest riikidest on kindlasti, vaadates ka ühiskonna tulevast jätkusuutlikkust, kõige halvem tee, sest siis tullakse perekondadega, jäädakse siia ja on näha olnud, et integreerida kõike seda rahvast ei ole võimalik.  

Nüüd, sissetoomise, tööjõu sissetoomise kvoot, mida majandusministeerium mitu korda on nüüd kutsunud üles muutma, seda on tehtud. Aga viimane kord, kui ma seda küsisin peaministri käest, ta ütles, et seda kvoodi muutmise plaani enam ei ole. On ka palju erandeid juba kvoodi kõrval, mille alusel saab võõrtööjõudu sisse tuua, kui seda vaja.  

Aga minu küsimus on: kuidas te siis seda tööjõu teemat nüüd arendate, milline on valitsuse kava?

Aitäh, hea küsija! Lugupeetud esimees!

Esiteks tulebki selles mõttes nõustuda, et kindlasti ei ole Eesti majanduse väljavaade tuua siia odavat tööjõudu ja seda tänane valitsus, aga ma loodan, ka tulevased valitsused kunagi tegema ei hakka. Ja samamoodi, nagu ma olen korduvalt öelnud, me ei kavatse muuta kvooti. Eestis on kvoot 0,1 protsenti meie rahvastikust, suurusjärk 1300 inimest iga aasta. See on 90ndatest aastatest. Seda me ei kavatse muuta.

Tulles tagasi meie ettevõtjate ja meie inimeste juurde, siis ka suheldes ettevõtjatega ja tegelikult ka ühiskonnas ju, siis alati iga valitsuse, aga ka ettevõtjate esimene eelistus on alati palgata Eesti oma inimene. See, et me ka valitsuses näiteks nüüd just hiljuti arutasime kutseharidusreformi, et just samamoodi kutseharidusest välja tulnud noored vastaks tulevikus rohkem tööturu tingimustele, võimalustele – see on väga-väga oluline. 

Samamoodi Töötukassa, mille nõukogu esimees ma täna olen, vaatab, kuidas meie enda inimeste kvalifikatsiooni ja oskusi parandada, nii et meie enda inimeste sissetulekud oleksid tulevikus kõrgemad. Ehk siis, prioriteet on alati enda inimeste sissetulekute kõrgendamine. 

Tulles nüüd täiendava oskustega töötajate juurde, siis Sihtasutus Kutsekoda, kes teeb sellist OSKA raportit, ehk, koos akadeemikute, ekspertidega vaatab, milline on meie tööturu tulevikuprognoos. Ja isegi kui kõik näiteks kutsekooli lõpetanud inimesed läheksid erinevatesse töökohtadesse, siis kahjuks meil jääb erinevate oskustega töötajaid puudu: on need pingioperaatoreid, masinaoperaatorid, on need konstruktsioonide ehitajad. Ehk, need on inimesed, keda meil on täiendavalt vaja, et Eestis me saaksime majanduses liikuda kõrgema lisandväärtuse juurde. 

Ma toon lihtsalt ka näited, et see ei ole kuidagi anonüümne, vaid see on väga igapäevaselt reaalne. Ma just kohtusin näiteks Magnetic MRO juhiga, kes selgitaski, et ilma kvalifitseeritud oskustega töötajatega neile oleks võimalik olnud eestlasi palgata. Seal töötab pooltuhat inimest, seal on väliseksperdid on aidanud Eesti enda inimesi välja koolitada, et just ka Eesti inimesed saaksid kõrgemat palka. 

Võtame järgmise. Näiteks Saaremaal asuv elektroonikatööstus Incap, kes samamoodi on tahtnud täiendavalt endale välistöötajaid palgata just sellepärast, et ka Eesti enda inimesi kvalifikatsiooni tõsta, saada tegelikult ettevõtet laiendada, eksporti suurendada, tänu millele Eesti majandus kasvab, tänu millele on võimalik rohkem ja kõrgemaid palku maksta, mida saab suunata siis haridusse, kaitsetööstuse rahastamiseks ja nii edasi.

Näiteks … Ja veel üks näide, et ma just hiljuti külastasin Viljandis ühte tootmisettevõtet, kus tänu Ukraina abielupaarile oli võimalik täiendav tootmisliin avada, sest nemad oskasid seda tootmisliini nii-öelda käidelda. See oli suurusjärk viis kuni seitse miljonit investeeringuid. Täiendavalt palgati Eesti inimesi 10–15 täiendavat töökohta Viljandisse. Ehk siis, oskustöötajate erand on mõeldud selleks, et Eesti inimesed saaksid rohkem ka siin tööd, meie majanduse lisandväärtus kasvaks ja tänu millele meil tegelikult Eesti inimeste heaolu läheks paremaks.

Aitäh!

Suur tänu! Tõnis Lukas, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma loodan, et ma sain teie vastusest õigesti aru, et teie olete ja teie erakond, üldse valitsus on hakanud aru saama sellest, et mitu aastat aktiivselt arutatud ja Isamaa poolt üles tõstetud rahvastikupoliitika ja sündimusepoliitika on olulised asjad ja selle valdkonna käsitlemist ei tasu naeruvääristada. Ja vihjed sellele, et kui meil oleks endal inimesi, sündimus ja vastavad meetmed, siis me kindlustaksime oma tööjõuturul oma tööjõudu, tööjõuga vajadusi ka kindlamalt. 

Mul on hea meel, et sellest töö sissevoolu kvoodi muutmise plaanist on loobutud, ma usun, et seda ka siin Riigikogus meie surve tulemusena, sest mõni aeg tagasi räägiti ikkagi väga ametlikult kahe- või kolmekordsest vajaduse tõusust. 

Nüüd, ma saan aru, et te tahate sisse tuua veel erandeid, ka seadusandlusesse või määrusandlusesse, kõlas siin oskustööliste nimetus. Praegu, ma arvan, need 13 erandit, mis juba praegu olemas on, annavad piisavalt võimalusi tuua ka oskustöölisi, tippspetsialiste. Kui ma vaatan neid valdkondi, kus on öeldud, et meil on tööjõudu liiga vähe ja juurde vaja spetsialiste, siis tööstus- ja tootmisinsenerid näiteks, Eestis keskmine palk eelmisel aastal oli juba ligi 3000 Harjumaal, kus neid tavaliselt tuuakse. Üle 3000, see tähendab üle 1,5 koefitsiendiga keskmise palgaga võrreldes. Arvutivõrkude, süsteemide tehnikute ja paljude oskustööliste ja tippspetsialistide palgad on praegu juba, praeguse erandiga 1,5 saab neid sisse tuua. 

Ma küsin teilt, kuidas te arvate, kui praegu on 80 000 töötajat Eestis, kes uuringu järgi ei vasta keelenõuetele ja ei oska eesti keelt vajalikul tasemel, kuidas uute töötajate sissetoomisel me suudame kõigile keelt õpetada, neid meie ühiskonda integreerida?

Aitäh, hea küsija! Siin oli päris mitu erinevat küsimust. Ma alustan otsast. Loodan, et jõuan niipalju, kui jõuan, ja kõigile. 

Esiteks, tõesti väga õigesti mainisite, et nagu ma ütlesin, et Eestis on 90ndatest alates olnud kvoot kui selline 0,1% ja meil on väga mitmeid erandeid. Neid erandeid on tehtud just sellepärast tol hetkedel, kus on nähtud, kus on olnud majanduse kasvuks see pudelikael, kitsaskoht. Toome hästi lihtsad näited. Need on olnud näiteks meie väga edukas infotehnoloogia- ja kommunikatsioonisektor. Ehk meil on see erand, meil on olemas teadlaste erand, ehk kuhu meil on tegelikult, kui meil tol hetkel oli vaja IT-insenere, meil oli vaja programmeerijaid, kes tegelikult aitavad Eesti majandust kasvatada ja Eesti inimeste ja ühiskonna jõukust kasvatada. 

Täna me olemegi olukorras, kus neidsamu oskustöötajaid – tõesti ma siin loen ette –, näiteks seesama OSKA raport. Akadeemikud, eksperdid, tööturu osapooled on hinnanud, et näiteks üle 200 tasemeõppe lõpetaja jääb iga aasta puudu töötleva tööstuse ametitest, nagu masinate ja seadmete tehnikud, mehhatroonikud, keevitajad, pingi tootmisseadmete ja masinate operaatorid. Ehk kui me tahame siia rohkem targemat tööstust, siis nende palgavahemik on täpselt selline, et see ei ole ulatunud veel 3000 pluss euroni. Küll aga meil on neid inimesi vaja, et Eesti enda inimesed saaksid ka täiendavalt näiteks töötlevas tööstuses töötada. Siis see on tänane pudelikael. 

Just kohtusin üle 20 erialaliidu ettevõtjatega, praktiliselt iga liit tõi välja kvalifitseeritud oskustega töötajate puudujäägi. Jah, me peamegi kutseharidusse senisest rohkem suunama, et meil tuleks sealt noori inimesi, kes tahaksid näiteks tipptasemel tööstust tulevikus teha ja seda ametit omandada. Küll aga kui me tahame majanduskasvu näha, jõukust, siis meil on vaja – ja ma rõhutan! – kontrollitud rännet. Ja siin ka väga palju on öeldud juurde, et siit tuleb kaasa täiendavalt inimesi, peresid, nii-öelda lellepoegi. Ei, see ei ole faktiliselt tõde. Oskustöötajatel, kui üldse, esimese kahe aasta jooksul tuleb 10–20% pereliikmeid kaasa, pereliikmed saavad olla ainult kas abikaasa või laps ehk lihtsustatult öeldes tuleb naine või väikelaps kaasa. Seda näitab ka PPA viimase viie aasta statistika. Ehk siis kindlasti keegi ei räägi mingist massiimmigratsioonist, keegi ei räägi odava tööjõu siia toomisest, vaid me räägime väga kontrollitud rändest, kui me räägime rändepoliitikast tervikuna. Oskustega töötaja saab tulla siia ainult siis, kui tal on olemas kehtiv tööleping ehk reaalne tööandja Eestis, julgeolekuasutused on kontrollinud tema tausta. Ja see hetk, kui tööleping enam ei kehti mingitel tingimustel, on lõppenud, siis see inimene peab ka Eestist ära minema. See on seaduse alusel, seal ei ole mingeid agasid, ja meie Politsei- ja Piirivalveamet on väga efektiivne seda ka kehtestama. Ehk siis me räägime inimestest, kes tulevad siia tööd tegema, meie majandusse panustama, ja sellel hetkel, kui nad enam tööd ei soovi siin teha, liiguvad nad ka meie ühiskonnast minema. 

Ehk siis ma tõin neid väga konkreetseid näiteid, kus tegelikult selliste spetsiifiliste oskustega töötajate siia toomine annab võimaluse Eesti ettevõtetel kasvada, enda Eesti inimesi rohkem siia palgata ja meie majanduse lisandväärtust kõrgemale muuta. Ehk see on see, millega tänane valitsus tegeleb.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Martin Helme. Palun!

Aitäh! No loomulikult keegi ei räägi odavtööjõust ja keegi ei räägi massisisserändest, sest siis võetaks teil ju pea maha avalikkuse poolt, kui te seda ausalt üles tunnistaksite, mida te tegelikult teete ja tegelikult tahate. Fakt on see, et Eestis on olnud positiivne rändesaldo juba varsti 15 aastat. Tegelikult rändab Eestisse kogu aeg võõraid sisse ja samaaegselt Eesti inimesed rändavad Eestist välja, nii nagu Tõnis enne just ütles. Ja põhjus on selles, et meil on madalad palgad, ja madalad palgad toovad meile odavtööjõu sissetoomise. Nemad suruvad meil tööturul hinnad alla ja eestlased lähevad mujale, et saada natukegi normaalsemat elu. 

Te olete kirjutanud artikli siin ERR-is, kus te räägite siis, et tahate ikkagi sellist erandit, kus oskustöötajate erand lähtuks tööjõu ja oskuste vajadusest ja järgiks kindlaid palganõudeid. Me kõik saame aru, mida see oskuste ja tööjõu vajadus tähendab, et paneme siis kas mingisuguse määruse või seaduse alusel ettenähtud erandina kirja nende ettevõtjate konkreetsed töövajadused või ka kvalifikatsiooninõuded, kus töötajaid on vaja, ja me nimetame neid IT-spetsialistideks, aga tegelikult on tavaline kaablikutt või jalgrattaväntaja kuskil, suur IT-spetsialist. Siis saamegi erandina nad sisse tuua. 

Mina tahaksin ikkagi teada, mis siis see palganõue on. Kui me räägime sellest, et keskmine palk Eestis Harjumaal ongi juba 2000 eurot. Siin teie enda artiklis ka toodud välja, et näe, inimesed ei saa … Keskmine palk kuskil sektoris on 1900 eurot. Tööandja lihtsalt ei taha maksta seda keskmistki palka ja siis toob endale kuskilt kellegi teise, eks ole, ma ei tea, Vietnamist või Ukrainast või kust iganes. Tegelik kriteerium, mille järgi ainult saab määrata, on palganõue ja see on ka ainus kriteerium, mille puhul me saame öelda, et see toob kaasa ka tootlikkuse kasvu, sest ta suretab välja need valdkonnad, need ettevõtted, need tegevused, mis on madala tootlikkusega ja Eesti majandust ei areta. Ma küsin: mis on see palganõue?

Aitäh, hea küsija! Alguses küsisite, et kustkohast tulevad need tööjõuturu analüüsid ja prognoosid, et kas ja kus on keegi puudu. Nagu ma rõhutasin, seda teeb Sihtasutus Kutsekoda, mis koosneb akadeemikutest ja ekspertidest, kes prognoosivad, milline on meie tööturu tulevik järgnevate aastate, aastakümne jooksul. Seda omakorda valideerivad tööturu osapooled – tööandjad, kaubandus-tööstuskoda, ametiühingud. Ehk vaatavad, kas see akadeemiline prognoos läheb kokku ka reaaleluga. Ja nagu ma juba rõhutasin, see näeb ette, et isegi kui kõik Eesti inimesed, kes antud valdkondades õpivad ja läheksid nendesse valdkondadesse tööle, siis nendest näiteks üle 200 tasemeõppelõpetaja jääb puudu, nagu ma ütlesin, masinaseadmete tehnikutest, mehhatroonikutest, keevitajatest, pingioperaatoritest ja nii edasi. Ehk siis ma rõhutan uuesti, isegi kui kõik meie enda inimesed sinna tööle läheksid, meil jääb ikka puudu, mis on täna meie majanduse üks kasvav pudelikaelu.

Mis puudutab näiteks sedasama väidet, et saab tuua IT-töötaja asemel siia – ma ei mäleta, kuidas te nimetasite seda – kaablipoissi, siis see pole võimalik. Ehk kui me näiteks räägime IT-eksperdi erandist, siis nii nagu ka kolleeg Tõnis seda mainis, selleks on pooleteistkordne brutopalganõue, mis tänaseks on suurusjärk 3000 eurot. Ei ole võimalik tuua endale inimeste ja maksta talle sellisel juhul alla 3000 euro. Isegi 0,1%-se kvoodi sees on nõue keskmine Eesti brutokuupalk. Ühesõnaga, ei ole mõtet inimesi hirmutada, et on kuidagi võimalik tuua ilma palganõudeta. 

Mis puudutab oskustöötajaid, teie küsimusele vastates, ongi see, et me koostöös ettevõtjate ja ekspertidega arutame, kas see on keskmine brutopalk, nii nagu on ta kvoodi all, või on ta ka selle sektori spetsiifiline, kuna tõesti, sektorid on erinevad. Siin mitu korda on kõlanud … Kogu austuses, härrased, meie tööstus ja elu ei käi ainult Harjumaal. Meil tegelikult on töötlevat tööstust, ma tõin näiteid, nii Saaremaal, Viljandimaal, Lõuna-Eestis, kus samamoodi Eesti enda inimesed tahavad saada kvaliteetset palka, seal peab olema kvaliteetseid töökohti, et nende sissetulekud ka tulevikus kasvaks. See on väga suur osa regionaalarengust. Me ei saa vaadata ainult Tallinna ja Harjumaad, kus, muide, samamoodi on kvalifitseeritud töökäte puudus. Näiteks seesama näide, mis mul eelmine kord jäi toomata, ka ABB, üks meie töötleva tööstuse lipulaev – ABB-s on 20% töötajatest välismaalased, 80% on eestlased. Seesama näide, mille ma tõin, Viljandimaa näide – meil oli võimalus tänu sellele, et meil oli ukrainlaste abielupaar siin, Viljandi ettevõte sai teha miljonitesse ulatuva investeeringu, tänu millele sai palju rohkem Eesti inimesi tööle, sai kõrgema palga. Tegelikult Eesti ühiskond tervikuna kasvab ja areneb sellega.

Suur tänu! Ma lõpetan tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Tänast kuuendat küsimust me ei ava, sellepärast et küsija teatas, et ta ei saa tänases infotunnis osaleda. Me liigume edasi kohe seitsmenda küsimuse juurde, mis on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teemaks on julgeolek. Mart Helme, palun!

Aitäh! Eelmisele küsimusele, mille esitas kolleeg Tõnis Lukas, me saime siis teada, et eesti rahvale tagab õnne eesti rahva väljavahetamine Eesti Vabariigi territooriumil. Aitäh, lugupeetud valitsus! 

Aga ma tulen tagasi tegelikult sellesama teema juurde, mida siin täna juba on käsitletud, ehk siis Eesti sõjaväelaste saatmine Ukrainasse, võimalik saatmine Ukrainasse. Ja muidugi ma pean ütlema, et ei ole mõtet hämada, lugupeetud Kristen Michal, sellega, kas need on elukutselised või on need ajateenijad, keda me saadame Ukrainasse. Need sõdurid esindavad seal Eesti Vabariiki! Venelased ei küsi, mitte keegi ei küsi, kas nad on meil elukutselised sõjaväelased või on nad kutsealused sõjaväelased, täpselt samasugune sihtmärk on nad igal juhul, meiepoolsest käsitlusest sõltumata. Seda esiteks. Nii et niisugust häma ei ole mõtet ajada. Nad esindavad Eesti Vabariiki ja Eesti Vabariik on sekkunud konflikti oma sõjaväeosaga.  

Ja nüüd minu küsimus on, kuna kõik siin on teatanud – peale Balti riikide –, et nemad oma sõdureid sinna ei saada, siis minu küsimus on, et siiani meie sõjaväelased missioonidel on olnud oma üksusega mõne teise suurema ja võimekama üksuse koosseisus, ja see teine riik on taganud meie üksusele kõik vajaliku, alates laskemoonast, lõpetades arstiabiga, ja kõik operatiivotsused kaasa arvatud tulevad siis nii-öelda katusriigi staabist. Missugune saab olema selle Eesti kontingendi katusriik, kui meil ei ole tänasel päeval veel teada, missugused riigid üldse on valmis minema Ukrainasse? Ja kas ka Vene pool aktsepteerib seda, et nad on seal rahuvalvajad, või käsitleb Vene pool neid hea tahte koalitsiooni üksusi legitiimsete sihtmärkidena, kellede puhul võetakse kasutusele kõik nende neutraliseerimise ja hävitamise vahendid? Kes on see katusriik?

Nüüd on küll teie aeg!

On see Suurbritannia, on see Prantsusmaa, on see veel keegi kolmas-neljas? On teil juba see ka selge või on teile ainult kohvipaksu pealt praegu arvamised?

Aitäh! Enne kui te vastate, härra peaminister – head kolleegid, küsimuseks ja küsimuse esitamiseks on ette nähtud kaks minutit. Aga härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Mitu asja ma enne juba teie kolleegidele siin ka vastasin, aga kordan üle. 

Eesti osaleb erinevatel rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel, ja eesmärk on tugevdada liitlassuhteid strateegiliste liitlastega, toetada Kaitseväe terviklikku arengut ja panustada rahu ja stabiilsuse tagamisse  erinevates maailma konfliktipiirkondades. Näiteks 2025. aastal on operatsioonidel osalemiseks mandaate kuni 128 kaitseväelasel. Reaalselt lähetatakse kuni 116. Et oleks klaar, et me osaleme praegugi kutseliste kaitseväelastega erinevatel rahutagamismissioonidel.

Nüüd tulles Ukraina juurde, ma juba kirjeldasin seda, aga kirjeldan taas kord üle. Erinevate maailma riikide pingutused praegu käivad, Ameerika Ühendriikidest, president Trumpist kuni Euroopa liidriteni, Euroopa Liiduni, aga ka väljaspool Euroopa Liitu, et jõuda poliitilise kokkuleppeni, milline võiks olla püsiv ja õiglane rahu Ukrainas, kui selleni on jõutud. 

Samal ajal juba kaitseväed, kaitseväe staabid tegelevad ka võimaliku planeerimisega, tegelevad erinevad planeerimisega, kuidas ja millisel viisil Euroopa erinevad riigid saavad panustada rahu tagamisse, kas siis rahuvalvena, heidutusväena, kuidas iganes me seda nimetame. Ja see täpselt, millisel moel Eesti osaleb, sõltub, milles kokku lepitakse ja kuidas Kaitsevägi selle operatsiooni planeerib Eesti poolelt. Sellega tegeleb Kaitseväe juhataja ja talle alluvad struktuurid. Ja mandaadi küsime kindlasti parlamendilt. Lipuriigid, kõik need muud samad detailid selguvad selle operatsiooni planeerimise käigus, kas see toimub maismaal, merel, millisel viisil. 

Täna on välja öeldud, et Eesti oma liitlastega koos on valmis tagama Ukraina tulevikku ja seda, et Ukraina oleks turvaliselt tagatud ja see rahu püsiks. See on meie sõnum. Ja ma liigselt ei hooliks, endiselt te tulete sinna juurde, et Venemaa peaks midagi aktsepteerima. Ma südamest loodan, et Ameerika Ühendriikidel, nagu ka Euroopa Liidul õnnestub Venemaale sundida peale selline rahu, mis sobib eeskätt Euroopa Liidule, Ameerika Ühendriikidele, mitte tingimata Venemaale.

Suur tänu!

Ja, Mart Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, meil siin on muidugi selline väga – kuidas ma ütlen – Ukraina-tsentristlik maailmavaade, et kõik on nagu seal Ukraina ümber keerleb. Tegelikult maailm on äärmiselt dünaamiline ja me näeme, et meil on küpsemas praegu äärmiselt tõsine konflikt. See on eskaleerunud siin ka viimase ööpäeva jooksul. See on Lõuna-Aasias Pakistani ja India vahel ja juba tulevad signaalid. Täna hommikul loen maailma meediat – juba tulevad signaalid. Riigid teatavad, et nad on sunnitud selles väga kiiresti eskaleeruvas olukorras, mis võib üle kasvada tuumasõjaks, sunnitud mõtlema ümber täielikult oma abi ka Ukrainale. Relvi, mehi sinna saata selles olukorras, kus puhkeda võib tunduvalt tõsisem konflikt, kui see on praegune Ukraina konflikt – ei saadeta enam.

Ja kas meil ka on nüüd mingisugused järeldused juba tehtud? 

Ma külastasin hiljuti Välisministeeriumi ja ma pean ütlema, et, olles selles majas ka tükk aega töötanud, peaaegu kümme aastat, ma nüüd pean tunnistama, et meil Välisministeerium on muutunud professionaalse diplomaatia kohast järjekordseks StratComi jutupunkte edastavaks propagandaasutuseks. Võib-olla peaminister peaks ka selles osas natukene oma kolleege pisut suunama, et ei ole propagandas meil küsimus – meil on küsimus ellujäämises selles maailmas, kus kõik konfliktid lahti sulavad ja maailmakord muutumises on. 

Missugused järeldused me siis teeme nüüd? Me ripume niidikarva otsas praegu nii Lähis-Idas kui Lõuna-Aasias kui ka võib-olla Kaug-Idas. Lõuna-Korea ja Põhja-Korea, Taiwan, Filipiinid – aga meie muudkui abistame Ukrainat. Võib-olla peaks selles olukorras tegema ikkagi täieliku restardi ja mõtlema, kuidas abistada Eestit? Aitäh!

Aitäh! 

Esiteks, Eesti kaitse, ma julgeks öelda, on väga hästi tagatud. Nii Kaitseväe, Eesti inimeste panusega, laiema panusega kogu ühiskonnas. Ütleme nii, et kui me vaatame ka valitsuse otsuseid, siis järgmisest aastast on Eesti kaitseinvesteeringute tase vähemalt viis protsenti SKP-st. See on pretsedenditult suur võimete kasv ja võimete arendus ja Kaitseväele, kaitse hankijatele on ka sõnum edastatud, et mida saab kiiremini teha, seda tuleb kiiremini teha. Kui kuskil on kaitsevaldkonnas, aga ka sisejulgeoleku valdkonnas täiendavaid võimeid vaja, mida tuleb tempokamalt luua, siis seda see valitsus kindlasti toetab ja me oleme samme astunud. Nii et seda esiteks.

Täna, kui Venemaa on hõivatud Ukrainas, otsest ohtu ilmselt NATO riikidel, Euroopa Liidu riikidel ei ole. Kui tekib püsiv rahu, loodetavasti ka õiglane rahu, siis Venemaal on ikkagi tänasel hetkel rohkem relvade all mehi, kui oli enne sõda. Ja ilmselt need mehed, kes on sõjast puudutatud, ei lähe tõenäoliselt kehalise kasvatuse õpetajateks, vaid hakkavad otsima endale tegevust üle kogu planeedi – on see siis Euroopas, Aafrikas, Aasias, igal pool mujal. Enne sõda oli selleks näiteks Wagneri palgaarmee ja nii edasi. 

Nüüd, mis puudutab teie ettekujutust, et maailmas peaks keskenduma ainult ühele asjale – Eesti kindlasti ei keskendu ühele asjale. Meie pilk on kogu maailmal niipalju, kui see on meile jõukohane, aga sama on ka muul maailmal. Ma siiski julgustan jälgima ka uudiseid. Endiselt Ameerika Ühendriigid, uus president Trump pingutab selle nimel, et Venemaa astuks samme õiglase ja kestva rahu suunas. Ja see on väga hea. Euroopa liidrid pingutavad selle nimel, et Venemaa astuks samme tagasi ja et tuleks õiglane ja kestev rahu. Meie jaoks see, et Ukrainas tuleb õiglane ja kestev rahu, Venemaa katab sõjakahjud ja vastutab selle eest, on täpselt samamoodi oluline Eesti ja selle regiooni tulevikus, nagu meie piiride kaitse, nagu meie täiendavad võimed Kaitseväes. 

Ja nüüd Välisministeeriumi juurde. Need inimesed, kellega mina olen professionaalselt kokku puutunud Välisministeeriumist, on äärmiselt professionaalsed, sisukad ja teevad oma tööd südame ja mõistusega, nii et ma ei ole teie hinnanguga ka nõus.

Aitäh!

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma muidugi tervitan seda, et meie valitsevas klikis on toimunud teatav, ütleme siis nii, et meeleolu muutus ja Trumpi sõimamise asemel on asutud Trumpi kiitma ja tunnustama. Väga tore, ma tuletan meelde, et Eesti trump on EKRE – selles küsimuses meid te ei pea veenma. 

Aga probleem on ikkagi selles, et teie pressiteade, mille te eelmisel nädalal või 29. aprillil väljastasite, seal te ei rääkinud midagi sellest kuist ja agast ja seal te muide ei öelnud ka seda lauset, mida te meile enne siin ütlesite, et on tagatud, et Eesti kuuma tsooni ei satu. Vastupidi, oma pressiteates te teatasite, et me läheme garanteerima Ukraina julgeolekut. See on seal sõna-sõnalt kirjas. Mina ei oska öelda, kuidas me garanteerime seda julgeolekut, mitte olles kuumas tsoonis. 

Ma muidugi hurjutaks selle eest, et ei ole mõtet meile tulla siin mullikesi puhuma sellest, et Eesti osaleb ka praegu välismissioonidel. Vabandust, meil ei ole piiri tuumariigi Liibanoni või Afganistani või Maliga. Mali katastroofi ei ole mõtet muidugi torkima hakatagi, eks ole, mis oli ka Reformierakonna suur välispoliitiline, julgeolekupoliitiline saavutus. Meil ei ole nendega piiri, need riigid ei ole seadnud kahtluse alla meie eksistentsi rahvusriigina, rahvusvahelise õiguse objektina. Meil ei ole ohtu, et nemad meile sissetungi korraldaks. Neid ei ole mõtet võrrelda sellega, kui me läheme ise ja astume sõtta Venemaaga Ukraina eest. See on täiesti kategooriliselt erinevad asjad. Kui te sellest aru ei saa, siis te ei kõlba oma ametisse. 

Aga ma küsin siis üle, mida Mart ka küsis ja ei saanud ka vastust. Eesti üksused on alati olnud kellegi teise alluvuses, kellegi suurema riigi alluvuses: Taani või Suurbritannia või USA alluvuses. Ükski neist riikidest ei ole tegelikult veel öelnud, et nad lähevad. Kas me saadame oma üksused Ukraina alluvusse? Ja millisel juhul ja kuidas me sellisel juhul tagame, et see teine riik, kelle alluvuses nad on, ei saada neid kuuma tsooni?

Kõik. Selge. Aitäh! Novot, te ei kuulanud vastust iseenda küsimusele ka, mulle tundub. Ma kordan üle, et praegusel hetkel 10 ja 20 vahel on see riikide arv, kes osalevad selles planeerimisprotsessis ja on valmis tagama oma võimete ja oma jõududega kestvat ja õiglast rahu. Ja ma ei oska öelda, kas Eesti Trump on EKRE. Kui te tahate, te võite endale seda sisendada, minule tundub, et rohkem paanikaosakond. Ka selles küsimuses Eesti osaleb erinevatel rahvusvahelistel missioonidel pidevalt Kaitseväega, kutseliste kaitseväelastega. Te ütlete, et pole piiri, aga ma võin selle loetelu teile ette lugeda, et me oleme Iraagis staabiohvitseriga, jalaväekompaniiga (Saalist räägitakse.) vähendatud suuruses, Liibanonis, paljudes kohtades. Teie teadmised ja teie küsimused on eeskätt suunatud sellele, et te tekitate paanikat. 

Nüüd, Kaitseväe planeerimine otsustab selle, millisel viisil, millises lõigus, kuidas me täpselt osaleme ja millise kontingendiga koos millist missiooni täites, on see maismaal, merel – sellega tegeleb Kaitsevägi. Ja kui see hetk kätte jõuab, poliitiline kokkulepe on tehtud, muu hulgas jaa, Ameerika Ühendriikide presidendi Trumpiga, survel Venemaale – mille üle mul on hea meel, seda ma ei varja –, siis hakkab Euroopa kindlasti osalema ja Ukraina ülesehitamisega tegelema. 

Nii et ma kutsuks hoopis teid muutma oma seisukohta, et Ukraina ülesehitamine ja tulevik ei ole Euroopa Liidus ja Ukraina konflikt pole meie asi. On väga meie asi. Ja see, et seal tekiks õiglane ja püsiv rahu, on väga meie asi, ja et Venemaa saaks vastu näppe, on väga meie asi.

Suur tänu! Lõpetan tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Aga liigume edasi. Ka kaheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teemaks on toimetulek. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh!

Austatud peaminister, kuna toimetulek on meil seotud nüüd korruptsiooniga ja korruptsioonivastase erikomisjoni tööga, siis tõesti ma olen tegelikult nõus sotside juhiga Lauri Läänemetsaga, et tulekski korraldada avalik istung Porto Franco kaasuses, kuhu kutsuda kõik endised erakonnakaaslased, kes olid nende otsustamise juures, kaasa arvatud ka Tanel Kiik ja Jaak Aab, kes on nüüd sotsiaaldemokraatides. 

Ja võib-olla sotsiaaldemokraadid võiksid tulla ja rääkida ka seda, miks nende linnapea Ossinovski on pannud korruptsioonikahtlusega inimesi Tallinna äriühingu nõukogudesse, näiteks Tallinna Linnatranspordi nõukogus on Taavi Aas, kes kunagi pidi sealt tagasi astuma, kuna tema ametisoleku ajal pandi suures ulatuses varguseid toime. 

Nüüd teises linna äriühingu nõukogus on Tõnis Mölder, kelle osas on prokuratuur esitanud juba kahtlustuse korruptsioonis – kuna need inimesed aitavad praegu sotsidel pealinnas võimu hoida – siis volikogus oma häältega –, siis siin osas korruptsioon enam sotside jaoks probleem ei ole. 

Võib-olla ka avaliku istungi võiks korraldada ka sel teemal ja sotsid võiksid rääkida sellest, et miks linnapea Ossinovski ostis erakoolile, kus käivad tema ja abilinnapea Madle Lippuse lapsed, uue koolihoone Tallinna linna raha eest. 

Aga võib-olla võiks ka meretuulikute projekti osas teha avaliku istungi, mille sotsid eelmine kord muideks kinni hääletasid, mis oli ka nende poolt suunatud projekt, et siis jagada 2,6 miljardit kindlatele ettevõtjatele. Ja ma isegi mäletan ka seda, et Jürgen Ligi, kusjuures, ta käis korruptsioonivastases erikomisjonis eelarve teemal ja ta ütles, et tegelikult tuleks eraldi kutsuda Lauri Läänemets, et arutada seda, mis toimub tegelikult Siseministeeriumi eelarve- ja haldusalas. 

Ja täna kuulata sotsiaaldemokraate muretsemas inimeste toimetuleku pärast – kas teile ei tundu, et see jutt, mida sotsiaaldemokraadid räägivad korruptsioonist – tegelikult lihtsalt selleks, et varjutada seda, et, olles valitsuses, nad ei teinud, ei suutnud midagi teha enamat, kui tegelikult nende koalitsioonipartnerid? 

Ja öelge, kas sotsiaaldemokraadid, kui olid valitsuses, kas nad tegid midagi inimeste toimetulekuks rohkem, kui seda tegi Reformierakond või Eesti 200? Aitäh?

Suur tänu!

Enne kui te vastate, härra peaminister – see on nüüd siis, teema on küll toimetulek, aga kuna te eelnevalt siin sõnastasite, et see on võib-olla toimetulek sellises kitsamas mõttes, siis, palun, härra peaminister, kui te soovite vastata, siis, palun!

Jaa, aitäh hea küsija! Teie loetelu oli muidugi muljetavaldav. Ma südamest loodan siis, et te korruptsioonivastases erikomisjonis võtate kõik need juhtumid käsitleda, mida te mainisite. Ma isegi panin kirja sealt erinevatest kinnisvarakaasustest kuni kõikide muude küsimusteni Tallinna linnas. Tõepoolest, on materjali, mille üle arutleda, ja ega see eesmärk peaks tõenäoliselt olema, et asjad saavad kord.

Nüüd, mis puudutab inimeste laiemat toimetulekut, siis sotsiaaldemokraadid valitsuses olles ju iseenesest ei saa midagi sellist teha ja valitsus ei saa, kumbki, ükski valitsuspartner teha asju, millega teised päri ei ole. Üheskoos, ütleme nii, et tõusis alampalk, need otsused on, aga lõpuks see on tööandjate kokkulepe ametiühingutega sotsiaalpartnerite puhul. Tõusid pensionid ja ometi see pole ühe valitsuse otsus, vaid tegelikult pensionide indekseerimine ja nii edasi. 

Aga see kõik on viinud selleni, et inimeste elujärg on paranenud, nii et küllap osa sellest nii-öelda vaesuse vähenemisest ja tegevusest sellega kuulub neilegi. 

Nii et seda, et nad ei oleks ettepanekuid teinud toimetuleku parandamiseks ja sotsiaalküsimustes, päris ka öelda ei saa. Seda ma ka väitma ei hakkaks. Ma ei oleks ülekohtune selles suhtes, kuidas sotsiaaldemokraadid valitsuses olid. Nende lahendused tihtipeale olid eeskätt siiski suunatud ümberjagamisele, mitte uue jõukuse loomisele. Aga Eestis pigem on puudus uue jõukuse loomisest, mitte ümberjagamisest.

Aitäh!

Suur tänu! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, austatud peaminister! Esiteks aitäh! Mul on hea meel, et te ei kahtle korruptsioonivastase erikomisjoni töö pädevuses. Kindlasti kõik Riigikogu liikmed ja kõik erakondade esindajad teevad seal väga sisulist tööd. Mul on ka eraldi küsimus pensionäride toimetuleku kohta. Hiljuti tõesti tuli uudis, et oleme Euroopas esimesed, kuna oleme suurima hinnatõusuga riik Euroopas. Täna kahjuks on see olukord, kus on suurem tõenäosus pensionäridel sattuda vaesusesse. Kahjuks Eesti eakad on Euroopa Liidus vaesemaid. 

Sotsiaaldemokraadid väitsid, et kui nad olid valitsuses, siis nad tegelikult tegid kõik selleks, et parandada pensionäride kindlustunnet. Näiteks öeldi, et hoiti ära just seda, mida te ka korra mainisite, et pensionäride indekseerimise kallale ei oleks Reformierakond ja Eesti 200 läinud. See oli esmaspäeval arutlusel ja öeldi, et selline plaan oli. Nüüd on tekkinud hirm, et võib-olla nüüd, kui on selline kaksikliit, kus sotsiaaldemokraadid ei ole, siis te lähete selle plaaniga edasi. 

Muidugi teine aspekt on see, et tänavu sotsiaaldemokraadid räägivad meil pensionäride toimetulekust. Samal ajal, ma mäletan, nende idee oli kehtestada automaks, samuti julgeolekumaks, mis oli käibemaksu ja tulumaksu tõus ja tulumaksu tõus alates esimesest eurost, mis oleks väga halvasti mõjunud pensionäridele. Ja üks huvitav aspekt oli seejuures see, et sotsiaaldemokraadid isegi vist ei saanud aru, millele nad täpsemalt alla kirjutasid. Mul on siin ees tsitaat. "[..] Läänemets ütles Äripäevale, et julgeolekumaksu kohta tuleks pigem küsida kommentaare rahandusministeeriumilt, aga möönis, et esimesest eurost maksustamine "vist sai tõesti kokku lepitud"." Selline oli siis tsitaat. Mul ongi küsimus. Mida siis sotsiaaldemokraadid on teinud ja kas tõesti nende taga oli see, et nad hoidsid ära selle indekseerimise kallale mineku, ja nüüd, kui neid ei ole, on oht, et ikkagi tänane kaksikliit läheb pensione vähendama?

Aitäh! Ma julgeks seda nimetada küll väga pentsikuks väiteks, kui keegi julgeb arvata, et minu peaministriks olles minnakse pensionide indekseerimise kallale või pensione vähendama. Ma olen korduvalt öelnud, et kõigil, kes tahavad seda teha, on võimalus mulle umbusaldust avaldada. Koalitsioonis olles ma ei ole märganud, et keegi oleks püüdnud seda teha, muu hulgas sotsiaaldemokraadid. Nii et kui keegi meist on päriselt väitnud ja te saate seda must valgel näidata, et ülejäänud koalitsioonipartnerid tahtsid pensionide kallale minna, siis ma julgen öelda, see tõele ei vasta. 

Ma kinnitan üle, et ka praegune kaksikliit ei muuda pensionide indekseerimist ega lähe pensione kärpima. See on päris klaar, selle me oleme kokku leppinud juba koalitsiooni aluslepingus. Arutelu pigem käib, kuidas tegeleda nende tagajärgedega, mille on kaasa toonud seesama suurepärane Isamaa minu meelest üks suurimaid koeratempe Eesti inimeste finantstuleviku vastu ehk seesama teise pensionisamba lammutamine. Ma ei tea, mis Isamaa eriline huvi on selle pensionisambaga tegeleda kogu aeg, aga selle lammutamine on kaasa toonud ikkagi selle, et kui inimesed kogusid raha tulevikuks, siis see raha, mis pidi tuleviku jaoks olema, viidi ehituspoodi, viidi teleripoodi. Kindlasti on remonditud seina ja telerit tore vaadata, aga tulevikus see pensioni väga palju ei maksa ja tulemuseks on see, et need inimesed, kes ootaks, et neil on samasugune pension, ei saa seda ootust, küsivad, kus see on. Ja ülejäänud, kes tegelikult kogusid, peavad vastama küsimusele, kuidas maksta neile samasugust pensionit. Nii et seegi on paha lugu pensioniga. 

Aga jah, üldiselt, kui küsida sotsiaaldemokraatide toimetamise kohta, siis kui küsimus oli selles, et kas nad hoidsid ära selle, siis ma ei märganud sellist tegevust, mida nad oleksid saanud ära hoida.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Andrei Korobeinik. Palun!

Suur tänu! See vastus selle kohta, et elu läheb aina paremaks, oli huvitav. Statistika näitab, et praegune Eesti elanike jõukus on umbes seitsme aasta taguse perioodi tasemel. Ehk meenub Andrus Ansip, kes ütles, et tema tahab selles kriisis elada, kui see kriis on. Ma tean kindlasti neid inimesi, kelle toimetulek paranes. Nad istuvad siin saalis siinpool ja sealpool, aga lihtne inimene paraku nende seas ei ole. Ja kui rääkida nüüd toimetulekust, siis meil on päris pikalt koalitsiooniläbirääkimised käimas ja täna saalis on töötuskindlustuse seadus. Kas on lootust, et see jääb ära? See initsiatiiv, mis võtab töötutoetuse üksikemadelt, hooajatöölistelt, noortelt inimestelt, ja nii edasi? Nüüd, kui sotsiaaldemokraadid ei ole koalitsiooniläbirääkimiste juures, kas on lootust, et Reformierakond ja Eesti 200 tühistavad selle ära?

Aitäh! See on muidugi majandus- ja tööstusministri valdkonnast, tema oleks võinud seda täpsemalt kommenteerida, aga lühike vastus temalt on see, et tingimused muutuvad, saadav rahahulk ei muutu, nii et see tõenäoliselt inimeste olemust ja elujärge ei halvenda. 

Aga kui te viitate trendile, siis jah, tõepoolest, majandusvaatest – ma arvan, numbreid tundva inimesena te oskate ise hinnata –, kui varasemad paar aastat on olnud olukord selline, kus majandus on olnud kahanemises, siis tänaseks me oleme jõudnud majanduskasvu ja see kindlasti on väga tervitatav vaheldus sellele, kui majandus kahaneb. Kasvav majandus annab uusi võimalusi, kindlasti investeeritakse uutesse teenustesse, toodetesse. Kindlasti toodetakse kõrgema lisandväärtusega asju, tooteid, teenuseid, et inimesed saavad rohkem tasu, jõukus kasvab. 

Ja kui me vaatame numbreid – mis on kindlasti majanduse trendi mõttes minu hinnangul võib-olla isegi veidi alahinnatud, mida ei ole võib-olla nii palju laialt käsitletud, on see, et 2023. aastal, ehk siis viimastel aastatel, kui majanduses on keerulised ajad olnud, on Eesti ettevõtjad rekordilise panuse teinud teadus- ja arendustegevusse. Miks see oluline on, see võib-olla tundub selline nagu kauge küsimus, siis ometi me oleme tahtnud nihkuda oma majandusega kõrgema lisandväärtusega majanduse suunas. Kui 2017. aastal oli umbkaudu 2100 inimest teaduskraadiga ettevõttetes tööl, siis 2023. aastaks see oli mälu järgi öeldes umbes neli ja pool tuhat, mis tähendab seda, et Eesti majanduse nihe isegi keerulistel aegadel on läinud õiges suunas. 

Nüüd on majandus ka arvudes kasvama hakanud. Eksporditurgude vaade on mõneti parem, Skandinaavias, eriti Rootsil, läheb kenasti. Loodetavasti Saksamaal, kus nüüd on uus kantsler paigas, saavad oma majandusotsuseid, erinevad juhtimisotsused ka käima. See tähendab seda, et majanduse vaates tõenäoliselt me oleme kasvutsükli alguses. Ja kui ma vaatan ka eile kommertspankade prognoose, üks oli Swedi prognoos, ja teine oli Swedbanki prognoos ja teine oli SEB prognoos siis need erinesid, aga mõlemad indikeerisid umbes pooleteise protsendi, 2,5 protsendist kasvu järgmiseks, selleks ja järgmiseks aastaks. 

Nii et tõepoolest, ma julgeksin öelda, et läheb paremaks. Ja kui vaadata nüüd väiksema sissetulekuga inimeste puhul, siis see, mida ka teie eel küsiti, siis ütleme, seesama esimesest eurost tulumaksustamine, kui see kaob, me selle siin saalis tühistame, siis see aitab väiksema sissetulekuga inimesi. Kui 2026. aastast tõuseb tulumaksuvaba miinimum 700 euroni, seegi aitab. Nii et kõik need sammud tegelikult aitavad inimestel paremini toime tulla. Ja samamoodi on alampalk tõusnud, nagu mainitud, ja pension – pensioni asendusmäär pole vist, ma arvan, faktina kunagi nii kõrge olnud, kui ta praegu on. Trend liigub õiges suunas ja loodetavasti ka hinnatõus järgmiseks aastaks taltub.

Suur tänu!

Ja sellega ma sulgen tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi üheksanda küsimuse juurde ja üheksas küsimus on regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele.

Küsib Riigikogu liige Mart Maastik ja teemaks on "Parvlaevaühendused suursaartega". Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Jah, teemaks on tõesti parvlaevaliiklus. Ma saan aru, et ka teile ei ole see üldse võõras ja olete omal käelgi kogenud hiljuti, mulle teada olevatel andmetel, ootasite ise ka kolm tundi praamijärjekorras, et koju jõuda. Sama oli mul endal samasugune kogemus. 

Aga ilmselt ei ole teile teadmata see, et kõigi saartel elavate inimeste jaoks on tegelikult praamiühendus tegelikult pikendus, tee, maantee pikendus. Ja on korduvalt räägitud sellest, et saartel elavatel inimestel võiks see olla see tasuta, see praamitransport. See on nüüd üks külg. 

Teine külg on see, et juba praegu, kus ei ole veel tipphooaeg alanud, peame saarlastena istuma pikkades järjekordades. Väga raske on planeerida oma tegevusi.  Ja praegu on laekunud ka siin Hiiumaa Vallavolikogu pöördumine teile, selle sain ka mina, kus on toodud rida probleeme seoses ka sellega, et nende hindade pidev, piletihindade pidev tõstmine, ilma et kohalike omavalitsustega seda arutataks, kusjuures on teada, et TS Laevad, kes opereerib neid liine, nende kasum oli siin üle miljoni euro.  

Ja samas oli näha ka näiteks pühapäeval praamijärjekorras, et suured rekad puidukoormatega kõige tipumal ajal täitsid ka veel praame. Probleeme on hästi palju. 

Minu küsimus, esimene küsimus ongi selline, et teie nüüd värske ministrina, kas teil on plaanis midagi ette võtta selleks, et parandada saartel elavate inimeste võimalusi ja ühtlasi ka seda, et elu saartel ikkagi välja ei sureks? Praegu on juba hinnad nii kõrgele jõudnud, et inimesed ütlevad, et odavam on lennata Türki nädalaks, kui nädalavahetuseks minna Saaremaale või Hiiumaale. Aitäh!

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Küsimusi oli ka mitu. Proovin ühest pihta hakata.

Ka mina olen, minu kõrvu jõudis see, et te pidite pühapäeval ootama seal järjekorras. Küll ma saan aru, et see järjekord ei olnud otseselt seotud mingisuguse teenuse tõrkega, vaid lihtsalt palju inimesi oli üldjärjekorras. 

Ja kui me räägime hindade tõusust, siis minu andmetel on alates 2015. aastast, kus teenuslepingult liiguti üle selleni, et minister määrab selle hinna, on seda tõstetud kaks korda: 2015 ja 2022, siis 15 ja 33 protsenti. 

Kui me nüüd vaatame seda rahalist poolt, siis riik või see hinnakomponent saartele liikumiseks on piletitulu ja riigi doteering. Piletitulu hetkel suursaarte vahel on 14,8 miljonit eurot ja riigi doteering 21,3 miljonit eurot, ehk siis, 59 protsenti maksab riik selle eest juba. 

Nüüd, kui me räägime tasuta reisimisest saarte elanikele, mis see mõte on arusaadav, seda maantee pikenduse kontseptsiooni on juba tutvustatud. Seal on ka teatavad ohukohad ehk siis see, et kui vaatame üldist ühistransporti Eestis, siis, välja arvatud Tallinna linn, siis igal pool mujal on ka see "kes kasutab, see maksab"-komponent hinnas olemas, riik paneb ka enda osa juurde ja see on minu hinnangul mõistlik. See tagab jätkusuutlikkust, see aitab tagada teenuse kvaliteeti ja see tagab ka õiglasema jaotuse, ehk siis, need inimesed, kes seda teenust kasutavad, selle eest ka maksavad. 

See võrdlus on ka teistpidi, et kui seda täielikult riigi poolt doteerida, maksavad selle eest ka inimesed, kes seda teenust absoluutselt ei kasuta, mis on ka nende inimeste suhtes ebaõiglane. 

Praegusel hetkel mul on tunne, et see kompromiss, mis on saavutatud, on mõnes mõttes toimiv. Ja teisest küljest on ka teenuse kvaliteet, et juhul kui see ühendus oleks tasuta, seal tõuseks ka kindlasti reisida soovivate inimeste arv. Nüüd on küsimus, et teie idee oli see, et saarte elanikele oleks see tasuta. Praegu see makstakse 65 protsenti saarte elanike piletist juba kinni ja ma olen aru saanud, et saarte elanikud üldiselt on selle doteeringuga olnud rahul. Kui see kaotada täiesti ära, siis peab küsima selle kohta, et kas see teenuse kvaliteet samal määral saab jätkuda. Mu enda, ütleme, reservatsioon selle osas on see, et see võib lõppeda sellega, et üle nende sõitude arv väheneb, teenuse kvaliteet väheneb. Hetkel on see ka osapooltega kokku lepitud. Viimane näide oli siis eelmisest ministrist, kes arutas mõlema kohaliku omavalitsuse, nii Saaremaa kui Hiiumaa kohaliku omavalitsusega, et mis me teeme, kas me tõstame hinda või võtame mõned vähem täituvad liinid ära. Ja toona jäi palve mõlema kohaliku omavalitsuse poolt, et ärme tõsta hinda, jätame mõned need praamiliiklused ära. 

Ehk siis, kohalike omavalitsustega sellel teemal suheldakse. Selle maikuu jooksul kohtun ma nii (Juhataja: "Teie aeg!") Hiiumaa kui Saaremaa omavalitsustega ja jätkame selle küsimuse arutamist seal.

Aitäh!

Aitäh! Saame selle küsimuse käsitlemist jätkata, sest Mart Maastik, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea minister! Te ütlesite, et tehnilist riket ei olnud, küll aga on teada, et Regula, mis peaks olema nagu lisalaev, vähemalt Saaremaa liinil, ei saa praegu sõita, sellepärast et just nüüd, kui on alanud nagu tippaja algus, on millegipärast hakatud ehitama ümber rampi, nii et ta ei saa isegi randuda. Kas te peate seda normaalseks, et terve talv, kui madalhooaeg on, siis seda ei suudetud teha? 

Teine asi on see, et meil riigilaevastiku peadirektor käis eile majanduskomisjonis ja ütles, et viienda, uue parvlaeva tellimine on veninud, aga loodetavasti veel jõutakse maikuus selle uue hankeni. Ja põhiliselt sellepärast, et seal on utoopilised nõudmised küll vesinikule üleminekul ja elektrile, et peavad olema elektrilised, selle asemel et oleks tagatud tegelikult parvlaevaühendus. Ja lisaks see, et isegi kui olla rahul sellega, et minimaalset summat elanikud peaksid maksma, siis tegelikult on juba ka külastajate praamisõidupileti hinnad nii kõrgeks läinud, et külastajaid hakkab järjest vähem tulema. Ja kui nad isegi tulevad, siis nad tulevadki matkabussidega, enam ei kasuta teenuseid, sellepärast et suurem osa raha läheb juba transpordiks suursaartele. Nii et muresid on väga palju. Ikkagi ma tahaksin teada seda, et kas on ikkagi see viies laev siis nüüd tulemas, sest on teada, et kui ta tuleb 2027. aastaks või 2028. aastaks, siis Regula on juba amortiseerunud, meil ei ole viiendat laeva. Ja kui nüüd selle hankega veel kord viivitada, siis tuleb hakata rentima eriti kallist viiendat laeva kusagilt mujalt. Millised need edusammud on?

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt, kõik, mis puudutab sadama taristut ja ka riigilaevastikku, on mu kolleegi härra Leisi vastutusvaldkonnas. Küll aga me teeme tihedat koostööd selle osas. Regula, tähendab, selle uue laeva hange viibib. Ma saan aru, et uus tähtaeg on 2028. aasta. See on hea, et see tähtaeg on teada. Tähendab seda, et Regula, et kui me teame, mis edasi saab, siis on parim lahendus hetkel Regulat natukene üles vuntsida, et ta suudaks kokku 54 aastat teenida. Ta kindlasti jätkab. Meie omalt poolt oleme tellinud tippajaks, 19. juunist kuni 31. augustini ja ka Saaremaa ralli nädalavahetuseks, lisaliine sinna sõitma. See on see, mis meie vastutusvaldkonnas on.

Nüüd see väide, et inimesi käib saartel vähem, see ei ole päris tõsi. Viimaste andmete kohaselt on igal aastal reisinud saartele rohkem inimesi kui varasematel aastatel. Viimase aasta tõus oli 2% ja see, mida inimesed saartel teevad või kuidas nad sinna liiguvad, kas nad sõidavad matkaautodega sinna, see pigem on inimeste enda valik. Mina toetan seda, et on õigus enda aega veeta saarel nii, kuidas nad soovivad.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea minister! Tõesti, ütleme, reis Saaremaale ei tohiks olla nagu olukord USA-Mehhiko piiril, kus on suur ooteaeg ja suur segadus. Mind jäi kriipima teie väide, et tegemist ei olnud teenuse tõrkega, vaid lihtsalt oli palju inimesi. Minu arvates see on nagu ebaloogiline väide. Ka teenuse planeerimisel ja teenuse kujundamisel peab arvestama sellega, et maikuus, juunikuus, juulikuus võib tulla Saaremaale rohkem inimesi. Ma arvan, et see väide ei olnud adekvaatne. 

Ja teiselt poolt, kas olete mõelnud ka väga selgete lahenduste peale, et saarlastele võiks olla eelisjärjekord, kas rekkad ei peaks saama näiteks mingitel päevadel ületada, panna mingisugused päevalimiidid sinna või tuua uus laev liinile? Ja millises ajamõõtmes te olete nende lahenduste peale mõelnud?

Aitäh! Täpsustan. Ma kuulsin, et oli pikem järjekord, siis ma küsisin üle, kas seal … Tihtipeale need pikad järjekorrad juhtuvad juhul, kui mõni laev ei opereeri parasjagu, juhtub mingi tõrge. Sellist probleemi sellel ajahetkel ei olnud. Samuti on kõikidel inimestel, kes saarte vahel liiguvad, võimalus osta piletid ette. Antud olukorras oli see üldjärjekord, kes ei olnud piletit ette ostnud, see läks pikaks. Olen ka ise selle küüsi langenud, kui ma ei ole endale piletit ette ostnud. See soovitus kindlasti on, eriti kui reisi võetakse pikemalt ette planeerida. 

Ja seoses nende ettepanekutega, kuidas sellega edasi toimetada. Saaremaa omavalitsus on minu poole juba pöördunud ettepanekutega ja me peatselt läheme Saaremaale neile külla, arutame täpselt, mis seal teha annaks, kus need kitsaskohad on. Siin peab arvestama ka meie rahalist võimekust, nagu ma enne ütlesin, 21,3 miljoni euroga riik seda ühendust doteerib. Saaremaal on see summa umbes jah, natukene suurem kui Hiiumaal, sest liine on rohkem. Selle raames, mis need ootused on, ja kuidas me saame kokku leppida. Ma usun sellesse, et hea suhtlus omavalitsusega kindlasti on kõige parem viis selle lahenduse leidmiseks ja teenuse võimalikult hea kvaliteedi tagamiseks.

Suur tänu! Lõpetan tänase üheksanda küsimuse käsitlemise.

Liigume hoogsalt edasi. Oleme jõudnud 10. küsimuseni, mis on täna peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teemaks on kaitseväelaste Ukrainasse saatmine. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Eks me seda küsimust oleme nüüd siin juba mitmes voorus käsitlenud, aga kuna küsimuse kaal on suur, siis ei tee paha veel natuke lähemalt neid asju vaadata. 

Esiteks ma mainin ära, et te olete mitmel korral rääkinud sellest, et 10 kuni 20 riiki on avaldanud valmidust panustada Ukraina rahuvalvemissiooni, heidutusmissiooni. (Hääled saalis.) Aga mulle tundub, et see väljendus on olnud selline manipulatiivne, mitte päris tõde peegeldav, sellepärast et neid riike, mis on avaldanud valmidust saata sinna väed, on ju väga palju vähem. 

Siis me räägime sellest, et Ühendkuningriik ja Prantsusmaa on nii-öelda tahteliste koalitsiooni üritanud kokku panna, ja valmidust sellega liituda on minu teada väljendanud ainult Balti riigid ja siis väidetavalt veel üks riik, kelle nime ei ole avalikustatud. See on väga kaugel sellest 10-st kuni 20-st, mis omakorda näitab, et enamik Euroopa riike pole sellist valmidust väljendanud. 

Mis mind selle asja juures kõige rohkem häirib, ongi see, et te olete peaministrina tõtanud Eesti nimel seda valmidust väljendama esiteks, ilma et Riigikogu oleks küsimus sisuliselt arutanud ja vastava otsuse langetanud üldse. Olgugi et põhiseaduse kohaselt on see Riigikogu otsus, mitte valitsuse otsus või peaministri otsus valitsuse eesotsas. Ja teiseks, et te olete avaldanud seda valmidust niimoodi, ilma et see oleks sõltuvuses väga olulistest tingimustest, mis peavad olema täidetud. 

Ma nimetan teile kolm minu vaatest väga olulist tingimust, ja see loetelu kindlasti ei ole ammendav. Esiteks, esimene tingimus on see, et USA on öelnud, et nemad oma vägesid sinna ei saada. See paneb mind küsima, et kas siis Eesti ei saada, sellepärast et teie olete eelnevalt juba ütlesite, et Eesti saadab siis, kui meie julgeolekut tagavad riigid saadavad. Nagu mina aru saan, Ameerika Ühendriigid on peamine meie julgeolekut tagav riik NATO juhtivriigina, ja kui nemad ei saada, siis ei tohiks ka meie saata. Kuidas sellega on? Teine tingimus on see, et USA on öelnud selgelt, et kui need riigid, kes saadavad, satuvad Venemaaga sõjalisse konflikti, siis seda ei käsitleta NATO artiklit 5 käivitava olukorrana. Ehk teisisõnu, me võime siis ju minetada ka NATO kaitse. 

Ma kolmanda tingimuseni ei jõudnud, aeg sai otsa, aga küsin pärast lisaks.

Härra peaminister, palun!

Jah, aitäh! Küllap pärast küsiti selle kolmanda ka, siis on kindlasti huvitav.

Ühesõnaga, kõigepealt te ütlete, et teid häirib. Mina suudan sellega elada, see teid häirib. Meie vaated on erinevad, midagi teha ei ole. Andke andeks! Nagu ma meenutasin selle juurde, et vaadake, põhiseaduse muutmine ja selles, et agressorriikide kodanikud siinsetes asjades kaasa ei räägi, oli minu jaoks oluline. (Hääl saalist.) Ma ütlesin ühel hetkel, et see tuleb ära teha. Ja mul on väga hea meel, et terve Riigikogu saal pani seljad kokku ja sai selle tehtud. Teid ma hääletuselt ei mäleta, te jäite kadunuks kuidagi. See ei ole mitte küsimus millestki muust, vaid küsimus sellest, kuidas me suhtume agressorriikidesse. Ja mina arvan, et agressorriikide kodanike ja agressorriikide tunnete pärast me liigselt ei pea muretsema. Seda esiteks. 

Teiseks, tulles selle juurde, et Eesti osaleb ju pidevalt läbi aastate erinevate partneritega koos julgeolekumissioonidel, rahutagamisoperatsioonidel, ja ma olen teile ka numbreid kirjeldanud erinevatest kohtadest. 2025. aastal on meil operatsioonidel osalemiseks mandaate 128 kaitseväelasele. Reaalselt lähetatakse natukene vähem. See on iga-aastane tavapärane praktika. Kui on poliitiline kokkulepe, millisel moel saavutatakse kestev ja õiglane rahu, milles on osaline – hoolimata sellest, kuidas iganes te tahate seda kirjeldada – tänase avaliku kommunikatsiooni alusel ka Ameerika Ühendriigid, sest minu meelest president Trump – kelleks Martin Helme ennastki pidas, sest ütles, et EKRE on Eesti Trump – survestab Venemaad sellesama rahu suunas. Siis, kui selline rahu tekib, siis Euroopa Liit, Euroopa riigid võib-olla ka laiemalt kui Euroopa Liit, võtavad kindlasti sellest rahu tagamisest osa, ja osa sellest, et Ukraina saab üles ehitatud ja leiab tee Euroopa Liitu, kuhu ta kindlasti kuulub. Nii et selles missioonis, selles tegevuses me kindlasti oma liitlastega, Ühendkuningriigi, Prantsusmaa, loodetavasti ka Ühendriikidega, koos toimetame.

Saame tõepoolest jätkata. Varro Vooglaid, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, suur tänu! No esiteks ma ütlen, et te näitate üles väga madalat taset, härra Michal. Ma usun, et te suudate enamat. Püsime teemas, räägime asjast. Me võime rääkida ka kohaliku omavalitsuse volikogude valimise õiguse piiramisest. See on eraldi teema, võime sellest hea meelega rääkida. Aga hoiduda minu küsimustele vastamisest lihtsalt teema kõrvale viimisega näitab, et te praktiseerite kehva taset. Seda esiteks. 

Teiseks, selline mõttetu hurjutamine, et "mul on ükskõik, kas see teid häirib, ma suudan sellega elada", näitab jällegi kehva taset. Mina osutasin sellele, mida ütleb Eesti Vabariigi põhiseadus. Põhiseadus ütleb, et otsuse selle kohta, kas saata Eesti Kaitsevägi välismissioonidele, langetab Riigikogu. Kui te austaksite põhiseadust, siis te ei praaliks avalikult sellega, et jah, Eesti on valmis saatma, olgugi et Riigikogu ei ole küsimust arutanudki, rääkimata vastavasisulise otsuse langetamisest. Nii et ei ole mõtet siia tulla ülbitsema ja niimoodi kuidagi lehvitama oma loosungitega, vaid räägime siiski asjast sisuliselt. 

Nüüd edasi. Te ei vastanud minu küsimusele. Te eelnevalt ütlesite, et Eesti saadab oma Kaitseväe üksuse Ukrainasse missioonile, kui seda teevad riigid, kes tagavad Eesti julgeolekut. Minu teada Ameerika Ühendriigid on peamine riik, kelles nähakse Eesti julgeoleku tagajat. Seejuures, ma ütlesin, Ameerika Ühendriigid on selgelt öelnud, et nemad ei saada oma armeed Ukrainasse. Lisaks ei käsitle nad seda NATO artikkel 5 järgset olukorda käivitavate sündmuste ahelana, kui need riigid, kes sellest hoolimata saadavad, satuvad sõjalisse konflikti Venemaaga. 

Ja nüüd see kolmas tingimus, mida ma enne ei jõudnud mainida, seisneb ju selles, et Venemaa on väga selgelt öelnud, et need riigid, kes saadavad oma Kaitseväe üksuse Ukrainasse, neid käsitletakse sõjas olevana ja nende kaitseväeüksusi, sõjaväeüksusi käsitletakse legitiimse sõjalise rünnaku objektidena. Ehk teisisõnu, te ignoreerisite täielikult minu eelnevat küsimust, mistõttu ma tegelikult oma täpsustava küsimuseni siinkohal ei jõuagi, vaid palun teil lihtsalt vastata sellele küsimusele, mis teile sai esitatud. Kui Ameerika Ühendriigid ei lähe, kas siis ka Eesti ei lähe?

Aitäh! Seda, et välismissioonid otsustab parlament, on kõigile selge. Seda on ka erinevates avaldustes öeldud, päevast üks olen ma seda öelnud, et kui on välismissioon planeeritud, sellekohane seisukoht võetud vastavalt Kaitseministeeriumi, Välisministeeriumi või Vabariigi Valitsuse otsusele, siis me kindlasti tuleme parlamenti sellele mandaati küsima ja loodetavasti selle mandaadi ka saame. 

Teiseks, see, mis puudutab eelnevat viidet, siis vaadake, mina arvan, et te otsite ja enda retoorikas ehk ka leiate erinevaid põhjusi, miks Eesti ei peaks Ukrainat aitama. Mina suudan elada sellega, et me jääme selles eriarvamusele. Ma arvan, et te olete eriarvamusel enamuse Eesti rahvaga. Ukraina konfliktis õiglase või agressioonis õiglase ja kestva rahuni jõudmine, see, et Venemaa, mitte meie ja Euroopa maksumaksjad, maksab kinni need kulutused, tehtud kahjud, on ainuvõimalik tee ja selles on üheskoos kindlasti nii Ameerika Ühendriigid kui Euroopa liidrid. See surve on selles suunas minemas. Ja kui te küsite, kas me peaks pelgama välja öelda, et me oleme Ukraina poolel, või tulevikus aitama tagada kestvat õiglast rahu, siis võib-olla on teile jäänud saladuseks, aga igal aastal me oleme ju 0,25%-ga oma SKP-st aitamas Ukrainat sõjaliselt. Me enne seda vabariigi aastapäeva otsustasime veel täiendava relvaabi Ukrainale. Nii et kui asjad selged pole, siis seda nad on, ja kõige kindlam viis tagada, et NATO ja Euroopa Liit on ühtne, on ikkagi näidata jõudu ja hoida seljad koos oma liitlastega. Seda me kindlasti teeme.

Suur tänu! Me jõuame ühe viimase küsimuse võtta. Lisaküsimus, Martin Helme, palun!

No vaat, aga ei ole ju mingit ühtsust. See, mida Varro praegu ütles: ameeriklased ei saada vägesid. Britid ka tegelikult räägivad mingisugust udujuttu ja ei saada vägesid. Prantslased räägivad, kuidas peaks saatma, aga ei saada vägesid. Poolakad, soomlased on otse välja öelnud, et ei saada vägesid, nemad piiririigina Venemaaga ei saa seda endale lubada. Nii et ei ole ju mingisugust ühtsust, on ainult impeerium Eesti imperaator Michali juhtimisel, kes kogu maailma korrale kutsub, tükeldab riike ja surub põlvili. 

Siin me jõuamegi selle suhtumise jutuni, millest sa rääkisid. Sina suudad elada sellega, aga kas Eesti rahvas ka ellu jääb selle tagajärjel, mida teie seal ärplete. Kas Eesti kümned tuhanded eestlased, kui näiteks Venemaa … Agressorriik, tõesti, meil on ühine suhtumine, ongi agressorriik, väga ohtlik agressorriik, ja meie tükime selle agressorriigiga sõtta praegu teie juhtimisel. Kui paljud inimesed siis jätavad elamata selle otsuse tagajärjel Eestis? Kas need sõdurid, kes seal tinakirstus tagasi tuuakse, missioonilt, nemad suudavad elada selle Michali otsusega või? Need ei ole mänguküsimused. See ei ole siin sellise poliitilise hoiaku väljendamise koht. See on nagu elu oluline küsimus Eesti kestmisest, mis paistab, et teie jaoks on sihuke huumorirubriik. Meie jaoks ei ole. Meie jaoks ei ole! Minu meelest ei ole sõjaküsimus see koht, kus me suhtumisi väljendame. Me kõik teame, et Venemaa on agressor, me kõik toetasime põhiseaduse muudatust. Meie fraktsiooni suhtumine oli selline, et ei tee kompromissi siin nende hallipassilistega. Nii et me kõik teame seda suhtumist. 

Aga ma tulen tagasi, me jõuame ringiga tagasi selleni, millest ma alustasin. Kui me nii kangesti ise tükime sõtta Venemaaga, siis mina tahaksin teada, miks me kõigepealt ei saada ära neid üle 10 000 väejooksiku, kes Eestis peidavad ennast oma riigi kaitsmise kohustuse eest, ukrainlased, kes Eestis peidavad. Miks me neid kõigepealt ei saada? Miks me Eesti poisse sinna tahame sõdima saata? See on esimene küsimus. Ja teiseks …

Praegu on ajakriitiline, Martin Helme.

… miks meie oleme ainus piiririik, kes tahab sõtta minna?

Aitäh! Martin Helme, ma ei saa rohkem teile aega anda. 

Härra peaminister, palun!

Aitäh! Ma arvan, väärtuspõhise poliitika küsimus see ongi täpselt, kui te ütlete, et see pole suhtumise küsimus. Meie oleme riigina võtnud hoiaku, et meie austame reeglitel põhinevat ja väärtuspõhist maailma. Me ei tunnusta kunagi jõuga Venemaa poolt Ukrainalt alade äravõtmist. Mitte kunagi! Ja see positsioon on võetud. Samamoodi, ütleme nii, et te ütlete, et te toetasite põhiseaduse muutmist, ja mul on selle üle hea meel, kõik toetasid, aga pinginaaber oli teil kadunud. Seesama, kes räägib meile, et teda häirib see, kui Eesti on nii tugevalt Ukraina poolel, järsku pahandab Venemaad. Aga mis see teie ettepanek siis on? Paneme põlve maha, paneme teise? (Keegi ütleb saalist: "Ei maksa minna isiklikuks.") Eesti on NATO riik, Euroopa Liidu riik ja me oleme oma julgeolekupartneritega koos ka välismissioonidel kutseliste kaitseväelastega ka praegu.

Suur tänu!

Ja, head kolleegid, sellega on tänane infotund lõppenud. 

Ma tänan kõiki kolleege ja valitsuse liikmeid sisuka arutelu eest ja me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.