Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tervist, kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi siit istungisaali rõdudelt, samuti kõik need, kes te vaatate meid sinise ekraani vahendusel! Me alustame 7. mai infotundi. 

Head kolleegid! Mul on kõigepealt teile palve: teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 11 Riigikogu liiget, puudub 90. 

Meie tänase infotunni reeglid on ikka samasugused nagu ka kõikidel varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Küsija saab võimaluse üheks täpsustavaks küsimuseks ja üks Riigikogu liige saab võimaluse esitada lisaküsimus. Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo ning regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed! 

Meil on kokku 11 registreeritud küsimust. Kui me oleme väga tublid, siis jõuame kõik ära käsitleda, sellepärast asume kohe asja juurde.

Tänane esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Jaanus Karilaid, teema on bürokraatia paisumine ja majanduse konkurentsivõime. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea peaminister! Reformierakonna poliitiline teekond peaministri rollis on kestnud juba üle tuhande päeva. Nüüd lõpuks avastasite, et oleks vaja ka eksperte kaasata, et aru saada, kus me oleme ja kuhu tahame minna. Küsimuse esimene pool ongi see: palun kirjeldage, kuidas on avaliku sektori kokkutõmme läinud viimastel aastatel. Kontrollijaid, auditeerijaid – neid, kes on suutnud teha meie ettevõtluskeskkonda järjest kohmakamaks, on jäänud vähemaks. Andke väike, põgus ülevaade.

Teine küsimus puudutab meie majanduse konkurentsivõimet. On kaks aspekti. Üks on see, et meie teedevõrk, mida on üle 80 000 kilomeetri, on praegu nii-öelda remondivõlas üle 8 miljardi euro. Mis lahendust te sellele näete? Teine aspekt puudutab elektrivõimsusi väljaspool Harjumaad, et tehased, tööstus ja tootmine saaksid laieneda. Ei Saaremaal, Läänemaal, Lõuna-Eestis ega Kagu-Eestis tegelikult ei saa tehaseid juurde tulla, kuna ei ole vastavaid võimsusi. Teie paremal käel istub ka vastava valdkonna minister Erkki Keldo, kes peaks selle eest vastutama. See on tegelikult pika habemega probleem, aga meie ettevõtlus ei saa laieneda just sellepärast, et ei ole võimsusi. Me ei saa [luua] uusi töökohti ega saa ka paremaid sissetulekud inimestele. Sellega ei ole tegeletud. Mis lahendust te sellele näete? 

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Austatud küsija! Head vaatajad ja kuulajad! Siin oli nüüd nii palju küsimusi koos. Õnneks on ka võimalus jätkuküsimuseks, siis saab täiendada. Ma panin kirja: ametnikud, teedevõrk ja elektriühendused. Vist said enam-vähem kõik. 

Kõigepealt ametnikest. Ütleme nii, et ma siiski ei kuulu nende hulka, kes ütlevad, et probleem on inimestes. Minu meelest probleem ongi nendes normatiivides, mille täitmiseks on meil inimesi vaja. Ehk siis tulebki alustada sellest otsast, millest praegune valitsus on alustanud. Ja mul on väga hea meel, et meile on appi tulnud Eesti riigi tippettevõtjad, ettevõtlusorganisatsioonid samamoodi, et vähendada neidsamu norme, erinevaid kontrolle ja vorme. 

Kõige lihtsam on jälgida, kuidas see kõik edeneb, veebileheküljelt valitsus.ee. Seal on selline loendur, kus on kirjas juba tehtud otsused, missugused bürokraatlikud nõuded-normid on kaotatud, samuti viited sellele, mis valdkonda miski puudutab. Nii et kõik, kellel on arvuti ja vaba aega, võivad minna leheküljele valitsus.ee, seal on ilusti see loendur – moodsas keeles tracker –, kust saab vaadata, mis täpselt tehtud on. 

Ütleme nii, et isegi sellised põhimõttelisemad asjad ja veidi kurioossemad, mis on küll võib-olla väiksema mõjuga, aga siiski, näiteks seesama, et Terviseametis ometi keegi on pidanud endiselt kontrollima, et Elroni rongis, millega me mõlemad aeg-ajalt sõidame, oleks olemas mopp, ämber ja kummikindad. Tõenäoliselt me [mõlemad leiame], et Eesti riigis lihtsalt ei peaks sellele aega kulutama. Kui Elroni rongis on puhtusega muret, saab seda alati seal prouale või härrale öelda. 

Või teine selline, ütleme, ajas siiski kaunis vaimukaks osutunud idee, et Terviseameti töötaja peaksid kontrollima, kas suitsuruumi tähistus on piisavalt suur ehk kas suitsuruum on piisavalt korrektselt tähistatud. Ma arvan, et me vist oleme ühel nõul ka selles, et kui suitsetaja ei leia suitsuruumi üles, siis ju on see saatus, ilmselt ei ole määratud neil kokku saada. 

Nii et kõik sellised kurioossed nõuded tuleb kaotada, aga tuleb teha põhimõttelisemaid, suuremaid muutusi. Nii et kui te küsite, mis muutused töös on, siis näiteks Erkki Keldol on [töös] planeerimismenetluse lihtsamaks muutmine, see puudutab kõiki, nii erasektorit kui ka majanduse konkurentsivõimet, mida te oma küsimuses mainisite. Minu kõrval istuval regionaal- ja põllumajandusministril, Hendrik Terrasel, on [käsil] näiteks alkoholiregistri kaotamine, mis tuleb sellel nädalal valitsusse – see on samuti ettevõtjate ettepanek. Töökeskkonna lihtsamaks muutmise [ettepanekud] toob majandus- ja tööstusminister sellel nädalal valitsusse. Nii et töö käib päris hoolega. 

Te küsisite, milline on trend. No trend on selline, et avaliku sektori palk kasvab oluliselt aeglasemalt, kui on üldine palgatõus. Aga kõiki neid fakte ja numbreid jõuan teile [vastamist] jätkates veel [esitada]. 

Aitäh! Nii, aga saame edasi minna sama küsimusega. Jaanus Karilaid, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jah, mul oli tegelikult teine küsimus ka, aga hea peaminister ei suutnud esimesele küsimuselegi vastata, tal jäi rääkimata teeremondivõlast, mis on üle 8 miljardi, ja vastamata jäi veel energiavõimsuste kohta. Me ei saa väljaspool Harjumaad tehaseid ega tööstusi laiendada ja töökohti luua, kuna riik ja teie ministrid pole selle valdkonnaga piisavalt tegelenud. Midagi teha pole, ma ei saa küsida teist küsimust, ma küsin esimese küsimuse uuesti, et te saaksite sellele vastata. 

Mõlemad küsimused on seotud meie majanduse ja konkurentsivõimega: teede korrashoid ja remont ning energiavõimsused väljaspool Harjumaad, mis on väga-väga valus probleem.

Jaa, aitäh, hea küsija! Tõepoolest, see küsimus oli nii mitmekihiline. Ma alustasin bürokraatia vähendamisest ja sellest, kuidas me elu lihtsamaks läheb, ning kavatsesin jõuda ka teede- ja elektrivõrguni. Kindlasti jõuan.

Korra veel ametnikest või avaliku sektori trendidest. Nagu mai alguses teatavaks sai, kasvab avaliku sektori palk kaks korda aeglasemalt, kui on kogu Eesti üldine palgatõus. Avaliku teenistuse palgatõus on aasta keskmisena olnud umbes 4%, ametnike palgatõus oli 3,7% ning Eesti tööturu üldine palgatõus oli natukene üle 8%. See võib-olla kirjeldab seda trendi, et avalik sektor on ikkagi koomaletõmbamise kursil, inimestele makstakse vähem, palgatõus on väiksem. Numbrites on see nii, ehkki on levinud ka koledaid kuulujutte. Raul Eamets vist kirjutas sellest, et [avalikus sektoris] kasvas [hõivatute arv aastaga] 10 000 inimese võrra. Selle on oma faktikontrolliga ümber lükanud nii Delfi kui ka Äripäev. Rahandusministeeriumi andmetel on teenistujate arv kasvanud ainult 0,5% – kohalikes omavalitsustes enim, 117 inimest, ja riigiasutustes 38 inimest. Riigiasutustest on Politsei- ja Piirivalveametisse [lisandunud] 55 inimest ja Kaitseväe koosseisu 138, mujale riigiasutustesse on teenistujaid [juurde tulnud] vähem, [koguarvuna] 155. 

Nüüd tulen teedevõrgu juurde. Jah, ma olen ju aastaid öelnud, et minu nimel on endiselt vaba Eesti kõige suurema teedeehitusprojekt, rekord – mõtlen Kose-Mäod –, ja ma ootan, et teised ministrid selle kindlasti üle lööksid, aga teede vajak on kindlasti ikka suur. Kui valitsusel on võimalik riigikaitsekulude kõrvalt panustada investeeringutesse, siis teede valdkond seda kindlasti vajab. Kui meil on võimalik kasutada lisaraha näiteks militaarse mobiilsuse programmist, siis kindlasti me seda kasutame. Üle 200 miljoni oleme taristuehituse valdkonda andnud, hoolimata sellest, et eelarve on keeruline, ka Rail Balticu ehitusse, seegi on väga oluline ühendus, ja astume muidki samme. 

Elektrivõimsuste ja elektrivõrgu reform – te vist küsisite võrgu kohta – on ju samuti käimas. Varem oli suur mure see, et fantoomvõimsused hoidsid võrguvõimsusi kinni ja iga uus lisanduv ühendumine oli kallis, aga siinsamas parlamendis me muutsime ju ise seaduse ära – ilmselt ühiselt –, nii et fantoomvõimsused läksid võrgust välja, võrk sai puhtamaks. Ja tulevikus on võrgu liitumine fikseeritud, sotsialiseeritud, nagu on Soome mudel. Ehk siis iga konkreetse liitumise puhul ei arvestata sellist teoreetilist ülekoormust igas lõigus, mis mõnel juhul muutis selle kurioosselt kalliks, juhul kui seal oli arvestuslikult suur võimsus ette liidetud.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Mart Helme. Palun!

Jaa, aitäh! No bürokraatia on meil niisugune tore vähkkasvaja, mis on oma siirded ajanud igale poole. Ma puudutan siinkohal Riigikantseleid, kus on olemas selline tegelane nagu sümboolikanõunik. Ja sümboolikanõunik on tulnud välja ettepanekuga – vähemalt ajakirjanduse vahendusel on selline info ilmunud – meie riigipühade nimekirjast välja arvata kristlikud pühad. Minu teada meil kristlikke pühi on kaks: ülestõusmispüha ja jõulupüha. 

Mis te arvate sellise bürokraatliku initsiatiivi esitajast? Kas selline sümboolikanõunik on üldse vajalik meile? Ma saan aru, et see nõuniku koht on loodud seoses punasümboolika eemaldamisega meie avalikust ruumist, ja see on muidugi kiiduväärne tegevus. Aga tulla nüüd riigipühade kallale ja rääkida, et meil on liiga palju kristlikke pühi ja me peaksime mõned neist oma riiklike pühade nimestikust välja arvama – no see on nüüd küll ikka minu meelest täiesti pöörane. Kas sellisel bürokraadil on tööpuudus või millest sellised haiged ideed tulevad? Mis on teie hinnang? 

Aitäh! Sümboolikanõunik, nagu te nimetate, muidugi ei ole loodud äsja, see töökoht on olnud seal pikka aega. Eesti riigi sümbolite kasutus peab olema kontrollitud, et väärikalt kasutataks meie lipuvärve, meie sümboolikat. Nii et see töökoht on, minu mäletamist mööda – ma loodan, et ma nüüd ei eksi – [ammu olemas], võib-olla oli see enne mingis teises vormis. Olen minagi Riigikantseleis töötanud ja juba sellel ajal selline töökoht oli olemas, nii et see iseenesest ei ole midagi uut. 

Ja sellel töökohal on kõvasti tööd, muu hulgas Eesti riigi ajaloo väärikas tutvustamine väliskülalistele, ka erinevate ürituste korraldamine. Nii et ei ole kuidagi tegemist inimesega, kes oma tööd hästi või südamega ei teeks. Vastupidi, soovitan tutvuda ja ta ära kuulata. 

Kui sümboolikanõunikul on arvamus kodanikuna ühe või teise teema kohta, on see tema isiklik arvamus. Liberaalses riigis on tal õigus oma arvamusele nagu kõigil teistel. Valitsus seda positsiooni kindlasti arutanud ei ole, nii et ma arvan, et ta ei esinda selles igatahes mitte kellegi teise kui enda isiklikku seisukohta.

Suur tänu! Lõpetan tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Läänemets ja teema on inimeste toimetulek. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Loomulikult huvitab mind inimeste toimetulek tänases Eestis. Me oleme väga palju kuulnud sellest, kuidas valitsus räägib ja pingutab selle nimel, et tuleks majanduskasv, sest mida suurem on majanduskasv, seda parem on inimestel, kes Eestis elavad. Kindlasti on nii, et majanduskasvul on positiivne mõju. Aga kui me vaatame seda, kuidas majanduskasv tegelikult ühiskonnagruppide vahel jaguneb ja milline on Eestis loodud jõukus, siis proportsioonid kipuvad lõpuks olema sellised: kõige rikkam osa ehk 10% saab majanduskasvust 70% ja Eesti keskmise pereni jõuab umbes 10–15% loodud jõukusest. See tähendab, et mida rohkem majandus kasvab, seda rikkamaks läheb üks osa ühiskonnast, aga teine osa jääb maha. 

Me näeme näiteks varade jaotumise puhul seda – Eesti Panga analüüs, mis 2023. aastal avaldati, puudutab varasid –, et 10%-le Eesti elanikest kuulub 59% varadest. Me oleme Euroopas ebavõrdsuse poolest tagapool, halvas mõttes, selle poolest, kuidas inimesed hakkama saavad ja milline on varaline jaotumine. Mujal maailmas lahendatakse seda probleemi tavaliselt kas astmelise tulumaksuga – ma saan aru, et see parempoolsele Reformierakonna valitsusele ei sobi – või siis suuremate avalike teenustega, aga ikka maksustatakse rikkamat osa ühiskonnast rohkem, et luua ühiskonnas tasakaalu ja et kõik saaksid loodud jõukusest osa. 

Teie muudate nüüd selle ajutise käibemaksu, mis oli julgeolekumaksu osa, püsivaks. Rohkem ma mingisugust keskmise pere heaolu suurendavaid meetmeid ei tea. Võib-olla te kirjeldaksite, mismoodi te siis plaanite ühiskonnas jõukust ümber jagada nii, et keskmine pere sellest rohkem osa saaks?

Härra peaminister, palun!

Jaa. Aitäh, austatud küsija! Ma tahaksin komplimendi vastu teha. Küllap me selle majanduskasvu nimel oleme ikka siin kõik koos pingutanud. Lõppkokkuvõttes tuleb see Eesti tublide meeste, naiste ja erasektori pingutusest. Ja tõepoolest, hea uudis on see, et Eesti majandus on hakanud kasvama. 

Ma meenutan, et veel eelmisel suvel või suve järel, kui mina rääkisin ja teie rääkisite majanduskasvu lootusest ja edasiminekust, siis seda vaadati võib-olla veidi kurioosse pilguga, et kas me lihtsalt loodame seda või saame ka millelegi tugineda. Märgid siiski olid juba mingil määral õhus. On astutud ka teatud samme selles suunas ja me astume neid edasi. 

Nüüd, jah, tõepoolest, eks kõige parem lahendus inimeste toimetuleku mõttes, muu hulgas näiteks sellele, mis on tingitud hinnatõusust – hinnatõus kaks kolmandikku, nagu ütleb Eesti Pank, on tingitud palgatõusust ja toorme hinnatõusust –, on ikkagi kasvav majandus ja inimeste suuremad sissetulekud. 

Te küsite, mis samme me astume. Esimesed sammud, mis puudutavad makse, on pärast parempoolse valitsuse sündi järgmised. 

Esiteks, me kaotame alates esimesest eurost [makstava] tulumaksu. See samm oli meil omavahel varem kokku lepitud ja nüüd on see ka seadustatud. Ma arvan, et see peaks olema hea uudis ka sotsiaaldemokraatide jaoks ja üldse kõigi jaoks, sest esimesest eurost tulumaksu maksmine oleks tõenäoliselt mõjunud kõige rohkem – mitte tõenäoliselt, vaid täitsa kindlalt – just väiksema sissetulekuga inimestele, näiteks pensionäridele. Seetõttu selle kaotamine – sellekohane eelnõu peaks olema juba lähinädalatel valitsuses, seejärel tuleb parlamenti ja ma loodan siin sellele laia tuge – aitab just neid inimesi, kelle sissetulek on väiksem. Seda esiteks. 

Teiseks, Isamaa ja Keskerakonna ühiselt loodud kana‑põder‑tüüpi maksuküüru kaotamist nüüd õnneks keegi kahtluse alla ei sea. Seda edasi ei lükata. See tähendab seda, et 2026. aasta algusest tulumaksuvaba miinimum tõuseb 700 euroni. Inimestele, kelle sissetulek on väiksem, on sellest saadav kasu kindlasti suurem. 

Lisaks on kenasti tõusnud pensionid ja ka alampalk. Vaatame numbreid. Kahjuks mul ei ole uuemaid andmeid kui Statistikaameti omad 2023. aastast, aga need näitavad õnneks järjekindlalt sellist trendi – siin on taas ilmselt tegemist kogu Eesti riigi ühise pingutusega –, et vaesus on vähenemas. See on kindlasti positiivne uudis.

Suur tänu! Lauri Läänemets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Te jätsite loomulikult vastamata mu küsimuse sellele osale, mis puudutas ühiskonnas loodud jõukust ja seda, et lõppkokkuvõttes ikka ei pensionär ega keskmine Eesti pere sellest nii palju kasu ei saa kui kõige rikkam osa ühiskonnas. See lihtsalt jaotub ühiskonnas ebaõiglaselt, ei ole ka näha mingite teenuste [parandamist ja lisandumist], et näiteks tervishoidu pandaks rohkem raha või kogutaks rikkamatelt rohkem maksuraha, et pensionär sellest osa saaks. 

Aga teate, mu küsimus ei olegi praegu selle kohta. Mu täpsustav küsimus on hoopis korruptsiooni kohta, sellepärast et korruptsioon mõjutab ka inimeste toimetulekut. Me teame, et mida korruptiivsem juhtimine on näiteks kuskil omavalitsuses, seda suurem on tõenäosus, et avalikud hüved või teenused inimesteni ei jõua, raha ja kõik muu läheb kellelegi teisele. 

Meil on Eestis üks erakond, kes on kolm korda kriminaalkorras karistatud, tegemist on Keskerakonnaga. Ma vaatan, et kahetsusväärselt juhib sama erakonna esindaja parlamendis korruptsioonikomisjoni. Tegelikult ühtegi Keskerakonna asja ega ka ühtegi EKRE asja pole seal minu meelest arutelu alla võetud, ühtegi avalikku istungit nendel teemadel pole peetud. Mihhail Kõlvart, Keskerakonna esimees, muidugi siis, kui midagi juhtus – näiteks Tondiraba teema –, kadus täiesti pildilt, ajakirjanikud ei leidnud teda üles. Aga üldiselt nad tunduvad olevat üldse kõige õigema erakonna liikmed, siin saalis võetakse palju sõna. 

Valitsuskoalitsioonil oli kunagi mõte muuta erakondade rahastamise süsteemi, just kriminaalse Keskerakonna näite varal. Kas te oskate öelda, mis sellest plaanist on saanud? Ja millisena te ise seda kriminaalkorras mitu korda karistatud Keskerakonna [justkui] kõige õigemat tegevust näete?

Aitäh! Härra peaminister! Enne kui te vastate, ütlen, et selle küsimuse teine pool puudutas inimeste toimetulekut väga kaudselt. Kui härra peaminister soostub sellele küsimusele vastama, siis tal on see õigus. Härra peaminister, palun!

Jaa, aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea küsija! Ikka, lihtsalt ilmselt see puudutab kitsama ringi inimestega toimetulekut. Ma hea meelega vastan nii palju, kui ma oskan vastata. 

Kõigepealt numbritest. Vaesuse ümberjaotamise kohta ma siiski julgeksin öelda, et need muudatused, mis me nüüd maksudega teeme – juba mainitud esimesest eurost tulumaksustamise tühistamine, mis muidu oleks ju hakanud järgmise aasta algusest [kehtima], inimesed oleksid hakanud tulumaksu maksma alates esimesest eurost –, aitab väiksema sissetulekuga inimesi ja pensionäre. 

Teiseks tuleb tulumaksuvaba miinimumi tõus. Ja isegi kui tulumaks on kõrgem, sest sõjakulud tuleb kuidagi kinni maksta – me keegi ei taha suuri makse, aga riiki tuleb hoida –, see tegelikult ikkagi pigem aitabki väiksema sissetulekuga inimesi rohkem. 

Ja kui te vaatate numbreid, siis Eesti Pank on kirjeldanud juba pikemat aega sellist trendi, et esimeses detsiilis on palgakasv ikkagi kiirem kui ülemises otsas. Nii et üldiselt trend nihkub ka selles suunas. See on minu arvates positiivne sõnum.

Ja nagu ma juba kirjeldasin, vaesus trendina on õnneks vähenemas. Osalt on selle põhjus kindlasti pensioni kiire kasv, pensioni ostujõu kasv ja alampalga tõus. Tegelikult on ekspertide ja finantsanalüütikute hinnangul just need asjad aidanud kaasa inimeste paremale toimetulekule. 

Te küsisite erakondade järelevalve ja erakonnaseaduse muudatuste kohta. Minu parimate teadmiste kohaselt on justiits- ja digiministril need asjad töös. Need [eelnõud] peaksid tulema parlamenti ja siin saab teha ettepanekuid. 

Ütleme, seda, et palki enda silmas ei nähta selles komisjonis, mida te mainisite, on tähele pannud ilmselt kõik.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Helmen Kütt. Palun!

Austatud eesistuja! Härra peaminister! Eelmises infotunnis esitasin küsimuse, mis puudutab selle aasta pensionipäevade olukorda. Kui pensionipäev, 5. kuupäev langeb nädalavahetusele, ei maksta pensionit mitte varem, reedel, vaid uuel nädalal kaks tööpäeva või üks tööpäev hiljem. Nüüd sai lugeda, et tegelikult sai aprillis teatud hulk inimesi – ligi 100 inimest – pensioni kätte hoopis nädal aega hiljem, kui oli nende pensionipäev. Ja see on mure. Mulle väga meeldis teie vastus, mis te ütlesite: see probleem peab lahendatud saama, sellepärast et pension tuleb välja maksta sellel päeval, kui on õige pensionipäev, ehk 5. kuupäeval. 

Nüüd sai lugeda lehest, Sotsiaalkindlustusameti juhi sulest ja sõnast, et eelmisel aastal 12 korrast – aastas on 12 kuud – 11 korral esines suuri rikkeid ja tõrkeid. Töötajad pidid ületunde tegema, sest 11 korda aastas vedas süsteem alt. Aga selleks, et seda olukorda lahendada, on vaja 25 miljonit. 

Minu küsimus ongi selles. Tulemas on riigieelarve läbirääkimised ja järgmise eelarveaasta koostamine ning te koostate ka koalitsioonilepingut. Kas te seisate sotsiaalkaitse valdkonna infosüsteemide parandamise eest – 800 000 inimest saab selle süsteemi kaudu toetust, pensioni või hüvitist – , et enam ei tekiks olukorda, kus inimesed ei saa õigel päeval pensioni või toetust kätte? Inimesed on sõlminud otsekorralduslepingud ja nad on neid ka muutnud, sest enne langes pensionikanne varasemale ajale. [Kas te seisate selle eest], et nad ei jääks rahast ilma ega peaks asjatult mures olema?

Aitäh, hea küsija! Me oleme seda debatti siin ka varem pidanud. Ja minu seisukoht on muutumatu: kui pensionipäev on 5. kuupäev, siis tuleb pension 5. kuupäeval välja maksta. Minu positsioon pole muutunud. Selle sõnumi ma olen andnud nii ministritele kui ka inimestele, kes selle valdkonnaga tegelevad. 

Ja nagu te mainisite, tundes ka sotsiaalsüsteemi, tõepoolest, Eesti riigis on paljudes kohtades investeeringute vajak. Teedele on palju raha vaja. Riigikaitsest ma ei räägigi, sinna läheb lähiaastatel väga palju raha, sest me tahame, et riik püsiks. Kindlasti tuleb ka sinna investeeringud teha. 

Ei saa kuidagi pidada rahuldavaks olukorda, kus meie infosüsteemid on sellised, et me ei ole ise rahul sellega ja asjad ei saa õigel ajal tehtud. Eriti digitaalses riigis, kas me peame olema rahul sellega, et meie asjad ei saa õigel ajal tehtud? 

Nii et vastupidi, ma tänan kõiki inimesi kannatlikkuse eest. Ma tänan ka sotsiaalvaldkonna inimesi, kes pingutavad selle nimel, et kõik saaks võimalikult korrektselt tehtud. Ja kindlasti me mõlemad võime kinnitada, et raha välja maksmata ei jää, isegi kui esineb tõrkeid mis tahes infosüsteemis – mis tahes ajal, mis tahes süsteemis ja kus iganes. 

Aga korda tuleb see teha ja ma tean, et uuel sotsiaalministril, Karmen Jolleril on kavas tulla eelarveläbirääkimistel sellele süsteemile raha taotlema. Aga alati tasub arvestada, et isegi kui ta seda taotleb – ma mäletan ka varasemaid selliseid investeeringuid suurtesse sotsiaalsüsteemidesse –, siis võtab selle investeeringu tegemine ning süsteemi kordategemine ja ülesehitamine ikkagi veidi aega. Nii et ilmselt tuleb kannatlikkust varuda ja paluda sotsiaalvaldkonnas võimalikult kiiresti liigutada, kui tekib mis tahes tõrkeid. 

Minu seisukoht on muutumatu: kui riigis on asjad, mis peavad mingil kokku lepitud ajal peavad juhtuma, siis me peame selle peale loota saama. Eriti e‑riigis, digitaalses riigis, me ei saa ju öelda, et meie süsteemid ei toimi. Mis eeskuju me niimoodi annaksime?

Suur tänu! Lõpetan tänase teise küsimuse käsitlemise. 

Enne, kui me kolmanda küsimuse juurde läheme, käsi on püsti Anastassia Kovalenko-Kõlvartil, kellel on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Ma panin tähele, et te natukene viitasite, aga jah, ma vaatasin, et Lauri Läänemetsa küsimus puudutas toimetulekut, aga siis ta küsis, kui ma ei eksi, Keskerakonna ja ka korruptsioonivastase erikomisjoni töö kohta. Esiteks on arusaamatu, kuidas see …

Vabandust! Aga ma selgitasin seda. Ja see ei ole enam küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Praegusel juhul, kui peaminister on valmis vastama sellele küsimusele, siis ta vastab. See on protseduur, mida me alati teemast väljas olevate küsimuste puhul kasutame. 

Nii. Head kolleegid, läheme edasi kolmanda küsimuse juurde.

Kolmas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on Eesti sõdurite saatmine Ukrainasse. Martin Helme, palun!

Aitäh! No siin just kõlas väide, Kristen Michal teatas: "Me ju tahame, et Eesti riik püsiks." Vaat mina kuulan ja vaatan, mida valitsus teeb, ja ausalt öeldes mulle jääb küll mulje, et te teete täpselt vastupidist tööd, et Eesti riik ja rahvas ei püsiks. Siin tuli välja eelmisel nädalal täiesti ilma igasuguse hea põhjuseta peaministri pressiteade, kus Eesti näitab kogu maailmale eeskuju, et viime väed Ukrainasse. Sinna juurde käivad mingisugused ilusad stratkomilikud sõnad, räägitakse midagi tahtekoalitsioonist. Aga mina ei tea, kes peale Eesti seal tahtekoalitsioonis on. Ameerika Ühendriigid on selgelt öelnud, et nad ei osale mingil moel sõjaliselt Ukraina konfliktis Venemaaga või Venemaa sissetungi vastases tegevuses; Soome, Rootsi ja Poola on öelnud, et nemad kindlasti ei vii [oma sõdureid sinna]. Suurbritannia ja Prantsusmaa on kõvasti rääkinud sellest, aga aprilli lõpus on selgelt märku andnud, et ega nad tegelikult mingeid vägesid suuresti sinna viia ei taha, või kui viivadki, siis nii-öelda näpuotsaga, sümboolselt ja kuhugi rindest kaugele, nõunike vormis. Nii et jääb mulje, et Eesti on ainus riik – võib-olla Läti ja Leedu ka –, kes läheb uljalt oma sõduritega Ukrainasse sõtta. Aga mul on mõned suured probleemid sellega. 

Esimene asi, see on Eesti osalemine Ukraina-Vene kuumas sõjas, mis viib meid sõtta Venemaaga. Sellega Eesti valitsus astub sammu, mis tõmbab kaela meile sõja Venemaaga. Kas te olete hulluks läinud, ma küsin kõigepealt. Kas te tahate meie hävingut? 

Teiseks, kas te ei saa aru, et teised riigid, kellel on piir Venemaaga, nagu Soome või Poola, on selgelt välja öelnud: "Ei, rinderiigina meie ei saa ennast nõrgestada ühegi mehega, ühegi kahuriga, ühegi laskemoonaga. Meie ei saa. Las need, kellel ei ole piiri Venemaaga, siis aitavad, nii nagu nad saavad, aga meie peame kõigepealt mõtlema enda kaitse peale." Miks te ei mõtle Eesti kaitsmise peale?

Ja kolmandaks, meil on Eestis üle 10 000 Ukraina desertööri, keda Ukraina president on palunud saata Ukrainasse sõdima. Miks me neid sinna ei saada? Miks me oma poisse saadame sinna surema?

Aitäh! Siin oli päris mitu küsimust. Kõigepealt oli kas‑küsimus. Selle vastus on ei. Aitäh selle küsimuse eest! 

Teiseks selgitan, et kindlasti ei osale Eesti sõjategevuses, vaid jutt käib sellest, et lepitakse kokku poliitilisel tasandil rahu. Selles osalevad ka Ameerika Ühendriigid, president Trump veab seda ja üritab diktaator Putinit veenda, et rahu on vajalik. Nii et ma soovitan: hoidke president Trumpile pöialt, et tal see õnnestuks. Mina igal juhul hoian. Samas protsessis osalevad väga paljud Euroopa riigid: Emmanuel Macroni vedamisel Prantsusmaa, Keir Starmeri [eestvedamisel] Ühendkuningriik ja paljud teised, isegi Itaalia panustab. Nii et kõik tegelikult koos Brüsseliga, Euroopa Liiduga, panustavad ja väljastpoolt Euroopa Liitu samamoodi, Kanadast Türgini. Nii et see on palju laiem tegevus. 

Nüüd, riikide osalus eri protsessides ja planeerimises on erinev. Iga riik otsustab lõpuks ise. Küll on see arv 10 ja 20 riigi vahel, kes on juba öelnud, et kui seal toimub heidutusväe moodustamine või rahu tagamine mingil moel, siis nemad on nõus sellesse panustama. Eesti formuleeris selle –tulenevalt Kaitseväe juhataja, Välisministeeriumi ja Kaitseministeeriumi positsioonist – valitsuskabineti otsusena. Ja valitsuskabineti otsus anti ka avalikkusele teada. 

Mina olen varjamatult kogu aeg välja öelnud, et kui meie julgeolekut tagavad riigid, kelle hulgas on näiteks Ameerika Ühendriigid, Ühendkuningriik ja Prantsusmaa, sinna lähevad, siis meie osaleme. Me osaleme ka muudes välismissioonides. 

Me räägime kompanii suurusest üksusest ja Kaitseväe juhataja on välja öelnud, et see on umbes 150 meest. Võrdluseks, olgu ka avalikkusele öeldud, tegemist ei ole mitte ajateenijate, vaid kutseliste, lepinguliste kaitseväelastega. Meil on läbi aastate olnud suuremates missioonides umbes 100–130 meest pidevalt väljas, Iraagis samamoodi. 

Mind veidi hämmastab teie selline nahahoidlik hoiak, et ärme pahanda Venemaad. Vaadake, Venemaa ei vaja õigustust, et demokraatlike riikide kallal toimetada. Tänagi, kui meie siin parlamendis toimetame, organiseerivad Venemaaga seotud mängijad või mingid tegelased hübriidrünnakuid, küberrünnakuid muu hulgas Eesti vastu. Nii et ma soovitan mõelda sellest nii, et Ukraina püsiv ja õiglane rahu ning selle tagamine on väga Euroopa Liidu asi, see on ka väga Eesti asi. Kutselised kaitseväelased osalevad ka tulevikus välismissioonidel, nii nagu nad teevad seda praegu Iraagis ja mujal.

Suur tänu! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No kõigepealt ma pean mõned asjad ümber lükkama, mis siin just [kõlasid]. Esimene asi on see, et USA on, vastupidi, väga selgelt öelnud, et nad ei osale Ukrainas. Teiseks on USA väga selgelt välja öelnud, et neid riike, kes lähevad sinna sõtta nii-öelda sisse, nemad kaitsma ei hakka NATO artikkel 5 all. Ehk kui meie läheme ise sinna sõdima, siis meie enam USA kaitsega arvestada ei saa. Ja see on väga tõsine asi. 

Teiseks, ma tahaksin teid ikkagi mõistusele kutsuda. See ei ole Kaitseväe juhataja otsustada, kas Eesti viiakse sõtta Venemaaga või mitte. See on ikka poliitikute otsustada. Vastutus on siin teil ja võib-olla Riigikogul ikka ka. Niimoodi need asjad ei käi, et Kaitseväe juhataja tuli mingi nõuandega ja meie ütleme lihtsalt: "Noh, ahah, okei." See on jabur! Jabur on isegi sellist juttu kuulata. 

Kolmandaks, see, et me räägime siin palgasõdurite saatmisest sinna, on täiesti irrelevantne. Need on Eesti mehed. Seal saab surma iga päev kummalgi pool sadu inimesi. See on poole päeva kahuriliha Ukraina rinnetel. 

Ja neljandaks, või ma ei tea, mitmendaks, see teie pressiteade, mis oli, see ei rääkinud midagi sellist, et "kui tuleb rahuleping" ja "kui rahulepingus on kokku lepitud" ja "kui kõik osapooled, kaasa arvatud Venemaa, on nõus, siis …". Seda te seal niimoodi küll ei väljendanud. Meie ütlesime välja, meie valitsus ütles välja, et jah, meie läheme, me paneme kompanii. No kompanii on 150 inimest, natuke rohkem või vähem, oleneb, kui suur see parajasti on. Me [ütlesime, et] meie näitame kõigile teistele eeskuju. Ei räägitud selles teie pressiteates [asjadest nii, et on mingid tingimused]. Pärast küll Pevkur hakkas pehmendama, et ei, võib-olla me rindele ei lähe ja võib-olla me oleme nõunikud ja nii, aga teie pressiteade rääkis sellest, et läheme. 

Niimoodi ei saa! Te tõmbate Eestile kaela sõja! See ei ole mingi nahahoidlikkus. Põlastusväärne on selliseid sõnu kasutada, kui te mängite rahva ellujäämisega, sellepärast et te tahate kellelegi läänes tõestada, et te olete tublikesed. See on põlastusväärne – Eestit niimoodi hävitada!

Aitäh! No küsimusi oli siin nüüd vähevõitu, aga ma siiski püüan veidi vastata. 

Esiteks, see teie tüli Kaitseväe juhatajaga, olenemata, kes on Kaitseväe juhataja, on muidugi vana tava. Kui te ütlete, et Kaitseväe juhatajat ei tule kuulata, siis see olgu teie arvamus. Mina kuulan. Minu arvates kaitseväelased ja Kaitseväe juhataja üldiselt räägivad asjalikku juttu. Seda esiteks.

Teiseks, praegugi, nagu ma olen öelnud, eri aastatel Eestist üle saja mehe, kutselise kaitseväelase – teie räägite palgasõduritest, see on selline, kuidas ma ütlen, vene släng veidi, eks ju, mina räägin kutselistest kaitseväelastest – osaleb välismissioonidel ja nad teevad seda ka tulevikus. Eesti riik osaleb välismissioonidel, et olla koos oma partneritega ja tagada maailmas julgeolek. (Hääled saalis.) 

Ukrainas toimuv on ikka väga meie asi. Ja ma üldiselt jään selle juurde, et ma olen üllatunud sellise nahahoidlikkuse üle. Teile tundub, et Venemaa muutub kuidagi sõbralikuks, kui nendega lipitseda. Mina ei soovita seda. Ainukene asi, mida diktaatorid mõistavad, on jõud. Ja ma arvan, et Ameerika Ühendriigid on ka selles õigel teel: nad saavad aru, et ka nendega mängitakse mänge. Ma arvan, et Trumpi ponnistused rahu saavutamiseks on igati asjalikud, nii et toetage seda.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Varro Vooglaid. Palun!

Aitäh! No ma pean ka alustama sellest, et protestin siin korduvalt kasutatud halvustava väljendi "nahahoidlikkus" vastu. Siin ei ole tegemist mingi nahahoidlikkusega, vaid elementaarse vastutustundlikkusega. Need on kaks täiesti erinevat asja. Seista selle eest, et meie riik ei satuks sõtta Venemaaga, ei ole nahahoidlikkus, see on vastutustundlikkus. Ja mulle tundub, et teie peaministrina võiksite selle asja endale kiiremas korras selgeks teha, sest see on kindlasti samuti oluline osa riigimehelikkusest. Ei saa niisuguste asjadega opereerida üksnes loosungite tasandil!

Teiseks see, mida te ütlesite, nagu me ei tahaks kuidagi kuulata Kaitseväe juhatajat või suhtuksime ükskõikselt tema hinnangutesse. Jällegi, täiesti sihtmärgist mööda lastud hinnang. Sellepärast et Kaitseväe juhataja, nagu te kindlasti teate, ei ole positsioonis, kus langetada poliitilisi otsuseid. On nii? Selle üle on meil ju vaidlust olla ei saa. Kaitseväe juhataja ei langeta poliitilisi otsuseid sellepärast, et ta ka ei vastuta ühegi poliitilise otsuse eest. Tema ülesanne on oma parima võimekuse kohaselt poliitilisi otsuseid ellu viia. Aga poliitilised otsused, muu hulgas otsus selle kohta, kas minna välismissioonidele või mitte, ei ole Kaitseväe juhataja langetada, vaid on parlamendi langetada, nagu te teate, põhiseaduse kohaselt.

Edasi. Minu jaoks on sügavalt arusaamatu, kuidas teie peaministrina saate väljendada valmidust saata Eesti Kaitseväe üksus Ukrainasse, kui ei ole üleüldse veel selge, millistel tingimustel tuleks seda teha. Esiteks on ju praeguseks juba selge, et ameeriklased oma üksusi sinna ei saada. Teiseks on selge see, et ameeriklased on öelnud, et kui need riigid, kes saadavad, satuvad seal sõjalisse konflikti Venemaaga, siis see ei käivita NATO artikli 5 kohast reaktsiooni. Nii et ärgu sellisel juhul ameeriklaste toetusele loodetagu. 

Sellepärast ma lõpetuseks küsin teie käest, kas on olemas mingisugune julgeolekuanalüüs, mis kaardistab ära need riskid, mis kaasnevad Kaitseväe kontingendi sinna saatmisega, millega ka meie Riigikogu liikmetena saaksime tutvuda. Kui seda ei ole, siis kuidas te saate üldse selliseid seisukohti väljendada, et te olete valmis Kaitseväge sinna saatma?

Aitäh! Saan väljendada seda seisukohta, mis on valitsuskabineti ühine otsus, mis tugineb Kaitseväe, Kaitseministeeriumi ja Välisministeeriumi hinnangutele. Seda saan väljendada. Ja valitsuskabineti põhimõtteline positsioon on sama mis minul: kui meie julgeolekut tagavad riigid osalevad Ukrainas, siis osaleme ka meie. Ja nii me olemegi öelnud. 

Tegemist on kutseliste kaitseväelastega, mitte ajateenijatega. Välismissioonidel oleme me ka varem osalenud. Ei maksa luua endale sellist ettekujutust, et minnakse lahingusse kuuma tsooni. Praegu käivad eri riikide pingutused – veel kord: selles osalevad nii Ameerika Ühendriigid kui ka Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja paljud teised Euroopa riigid – selle nimel, et saavutada kestev rahu. Pärast seda, kui kestev rahu on saavutatud, saab Eesti osaleda heidutusrahuvalve või mis tahes missioonil. Millises kapatsiteedis ja millises rollis me täpselt osaleme, on Kaitseväe planeerijate teha. See on nende töö. 

Nüüd sellest, et me jääme paljudes küsimustes eriarvamustele. Ilmselt jäämegi. Minu jaoks olulises küsimuses, näiteks põhiseaduse muutmises, mäletan, et üks teie moodi mees oli puudu. Järelikult olemegi eriarvamusel.

Suur tänu! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Tänane neljas küsimus on regionaal- ja põllumajandusministrile, Hendrik Johannes Terrasele, küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teema on toidujulgeolek. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Hakkasin asja uurima ja selgus, et teie valdkonnas on olukord päris halb. Põllumajandus, mis kunagi oli meie majanduse kindel alus, on nüüd süsteemses languses. Üle poole toidust imporditakse. Kohalikud põllumehed ei suuda konkurentsis püsida, sest riik ei paku neile piisavalt toetust ega stabiilseid tingimusi. Maa jääb harimata, noored lahkuvad maapiirkonnast ja põllumajandustootmine muutub kahjumlikuks. Üha suurenevate globaalsete riskide tingimustes, olgu need tingitud kliimast või geopoliitikast, tähendab impordist sõltuvus haavatavust. 

Ilma muudatusteta põllumajanduspoliitikas, ilma selge strateegilise plaanita oma tootjate toetamiseks võib Eesti lähiaastatel lõplikult kaotada kontrolli oma toidutootmise üle. Ja minu küsimus: kas teil on olemas selline plaan?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! On tõsi, et viimased paar aastat on olnud põllumajandussektori jaoks väga suurte väljakutsetega. Ebastabiilsed ilmastikuolud, kliimamuutustega kohanemine ja muud faktorid on sellesse panustanud. 

Me oleme riigina teinud nii palju, kui me oleme suutnud, et neid kahjusid korvata. Näiteks eraldasime viimase paari aasta saamata jäänud rapsisaagi kompenseerimiseks 13,3 miljonit eurot, et aidata põllumajandusettevõtetel enda bilanssi parandada. 

Toidu varustuskindlusel on neli sammast. Üks on see, kui palju me tarbime ja toodame, selle tasakaal. Tõepoolest, seal on arenguruumi. Meil on väga hästi viljakasvatamisega, väga hästi on ka piimatoodetega, aga kehvemini on näiteks köögiviljade ja marjadega. See olukord on meile teada, me mõistame seda. Teeme koostööd sektori esindajatega, et võimaldada neil paremini oma valdkondi arendada. 

Teiseks on ettevõtete toimepidevus. Selleks, et me saaksime toota toitu saartalitluses, on meil vaja, et ettevõtjad saaksid toota iseseisvalt. Selleks oleme me loonud meetme, et on võimalik luua akusalvesti ja osta generaatorid, et tootmine saaks jätkuda ka elektrikatkestuse ajal. 

Kolmandaks, väliskaubandus. Juhul, kui meil peaks kriisi korral tekkima saartalitlus, nagu ma enne mainisin, on oluline, et me hoiame suhteid liitlastega, paneme paika tarneplaanid, eriti põllumajandussisendid, mis meil endal riigis on puudu. Praegu oskan välja tuua selle, et kui me kohapeal suudame toota, siis on vaja ka kohapealset sisendit. Näiteks, kui meil oleks haudejaam, siis me saaksime kohapeale tuua ka tibusid, et meil oleks võimalik jätkata nii kanamunade kui ka broileri tootmist. Sellega me hetkel tegeleme, üritame seal lahendust leida. 

Neljas sammas on varud, riiklikud varud ja inimeste enda varud, samamoodi kriisipoodide toimepidevus. Kriisipoodide plaan meil on praegu väljaarendamisel, et juhul, kui on kriisiolukord, oleks poodidel võimalik jätkuvalt ümberkaudseid inimesi toiduga varustada.

Suur tänu! Aleksandr Tšaplõgin, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No ausalt öeldes vastus ei olnud piisavalt konkreetne. Aga mul on mõned konkreetsed numbrid. Kõige kriitilisem on meil olukord kartuliga: katame vaid 70% oma vajadusest. Sealiha puhul suudame toota ainult kolmandiku vajalikust kogusest. Ja linnuliha – meil puudutavad haudejaamad tibude kasvatamiseks. Mida te konkreetselt plaanite teha, et olukorda parandada?

Aitäh! Kui me räägime sealiha söömisest, siis eestlaste hulgas on sealiha väga populaarne. Mõne uuringu kohaselt ei olegi kõige tervislikum sellist hulka sealiha süüa. Globaalne trend on hetkel selline, et rohkem süüakse valget liha. 

Kohtusin hiljuti ka seakasvatajate liidu esindajatega, arutasime nende ettepanekuid ning seda, kuidas seal tõuaretusega edasi minna ja kuidas võidelda Aafrika seakatkuga. Praegu arutame seda, et valdavalt levitavad Aafrika seakatku metssead ja meil puudub täielik ülevaade nende kontrolli üle. Teeme koostööd jahimeestega, et oleks võimalik parem pilt ette saada metssigadest ja Aafrika seakatku levikust nende seas. See kindlasti mõjutab ka sealiha varustuskindlust. Nii et sellega tuleb tegeleda ja seda me praegu teeme. 

Haudejaama küsimuses käib meil arutelu ettevõtjate ja riigi vahel, et [välja mõelda], kuidas oleks võimalik haudejaama Eestisse tuua ja varustada kanu pidavaid ettevõtteid sisendiga. Ma usun, et lähiajal me mingisuguse kokkuleppeni jõuame. 

Ja lisaküsimuse esitab Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Viimastel aastatel oleme näinud toiduainete [hinna] kiiret tõusu ning põllumajandussektoris raskusi nii energeetikakriisi, tööjõupuuduse kui ka kliimamuutuste tõttu. Toidujulgeolekust on saanud mitte ainult majanduslik, vaid ka julgeolekupoliitiline küsimus. Me näeme, et viimasel ajal tõusevad kõikvõimalikud maksud, aktsiisid, samuti toidu käibemaks. Selle taga on eelmise valitsuse erakonnad, kaasa arvatud Sotsiaaldemokraatlik Erakond. 

Meie küsimus on selline: mis on teie seisukoht toiduainete käibemaksu võimaliku vähendamise suhtes? Paljud Euroopa riigid on selle sammuga leevendanud toidu kallinemist. Kas valitsus kaalub sarnast meedet, et toetada nii tarbijaid kui ka kohalikku tootjat?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Maksupoliitika on küll rahandusministri valdkond, kuid kuna see on toiduga seotud, on siin ka puutumus. Selline erisus on tehtud väga mitmes riigis. See on toiminud erinevalt, see ei ole ka kõikides riikides pikaajaliselt probleemi lahendanud. Olen suhelnud ka eri sektori osapooltega ja saan aru, et ei olda kindlad, kas see põllumajanduse tootjaid lõpuks nii väga aitaks. Ehk siin on oluline vaadata tervikpilti. 

Teisest küljest peame arvestama ka sellega, et meie praegune riigirahanduse olukord, samuti geopoliitiline olukord nõuavad seda, et me ostaksime rohkem relvi. Sinna ka suur hulk riigi raha läheb. 

Maksupoliitikast kui sellisest on tervikpilt olemas Rahandusministeeriumil. Seda, mis on selle täpne mõju, on raske hinnata. Küll aga oleks mõjuanalüüsi huvitav lugeda. Seda, kui kaugel sellega ollakse, peab küsima Rahandusministeeriumist.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane viies küsimus on majandus- ja tööstusminister Erkki Keldole, küsib Riigikogu liige Tõnis Lukas ja teema on võõrtööjõu sisse toomine. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Sisseränne ja väljaränne on väga otseselt seotud. Kui eestlased rändavad omalt maalt kas majanduskriiside tõttu või mingil muul põhjusel välja, siis on selleks, et majandus toimiks, tarvis tuua mujalt inimesi sisse. See on üldine loogika. Samal ajal, kui tuuakse mujalt odavat tööjõudu sisse, lüüakse palgad alla ja siinsed inimesed on majanduslikel põhjustel sunnitud välja rändama ja mujalt tasuvamat töökohta otsima.  

Kui mõelda tervele sellele paketile, siis loomulikult on tööturu vajaduste küsimused keerulised ja üks osa sellest puudutab ka haridussüsteemi. Minu meelest on etteheide haridussüsteemile, et näiteks kutseharidus ja väga tihti ka kõrgharidus ei ole tööjõuturuga kooskõlas, sageli ülepingutatud. Mitmetel erialadel kutseharidussüsteemist Eesti tööjõuturule inimesi tuleb, aga jällegi, kui seal valdkonnas on palk väiksem, kui meie inimesed ootaksid, siis nad teevad tööd hoopis kusagil mujal.  

Odava tööjõu sissetoomine kolmandatest riikidest on kindlasti ühiskonna tulevase jätkusuutlikkuse mõttes kõige halvem tee, sest siis tullakse juba koos perekondadega ja jäädakse siia, aga nagu näha on olnud, kogu seda rahvast integreerida ei ole võimalik.  

Tööjõu sissetoomise kvooti on majandusministeerium nüüd mitu korda kutsunud üles muutma, seda on tehtud. Aga viimane kord, kui ma peaministri käest selle kohta küsisin, siis ta ütles, et kvoodi muutmise plaani enam ei ole. On ka palju erandeid, mille alusel saab võõrtööjõudu sisse tuua, kui on vaja. Aga minu küsimus on see: kuidas te siis seda tööjõu teemat nüüd arendate? Milline on valitsuse kava?

Aitäh, hea küsija! Lugupeetud esimees! Esiteks tulebki selles mõttes nõustuda, et kindlasti ei ole Eesti majanduse väljavaade tuua siia odavat tööjõudu ja seda praegune valitsus – aga ma loodan, et ka tulevased valitsused – mitte kunagi tegema ei hakka. Samamoodi, nagu ma olen korduvalt öelnud, me ei kavatse muuta kvooti. Eestis on kvoot 0,1% meie rahvastikust, seega suurusjärgus 1300 inimest igal aastal, see on nii juba 1990. aastatest ja seda me ei kavatse muuta.

Tulles tagasi meie ettevõtjate ja meie inimeste juurde, ütlen, et olen suhelnud ka ettevõtjatega ja tean – tegelikult on kogu ühiskonnas sama hoiak –, et alati on iga valitsuse, aga ka ettevõtjate esimene eelistus palgata Eesti oma inimene. Ka valitsuses arutasime just hiljuti kutseharidusreformi üle. See, et kutsehariduse [omandanud] noored vastaksid tulevikus rohkem tööturu tingimustele ja võimalustele, on väga-väga oluline. Samuti vaatab Töötukassa, mille nõukogu esimees ma olen, kuidas Eesti inimeste kvalifikatsiooni ja oskusi parandada nii, et meie enda inimeste sissetulekud oleksid tulevikus suuremad. Ehk prioriteet on alati enda inimeste sissetulekute suurendamine. 

Tulen nüüd täiendavate oskustöötajate juurde. Sihtasutus Kutsekoda teeb OSKA raportit, ehk vaatab koos akadeemikute ja ekspertidega, milline on meie tööturu tulevikuprognoos. Isegi kui näiteks kõik kutsekooli lõpetanud inimesed läheksid tööle, jääks meil kahjuks erinevate oskustega töötajaid puudu, olgu pingioperaatorid, masinaoperaatorid või konstruktsioonide ehitajad. Need on inimesed, keda meil on vaja juurde selleks, et Eesti saaks majanduses liikuda kõrgema lisandväärtuse juurde. 

Ma toon lihtsaid näited. See ei ole kuidagi anonüümne, vaid see on igapäevane reaalne [olukord]. Ma kohtusin just Magnetic MRO juhiga, kes selgitas, et ilma kvalifitseeritud oskustega töötajateta neil ei oleks võimalik olnud eestlasi palgata. Selles ettevõttes on pooltuhat töötajat ja väliseksperdid on aidanud Eesti inimesi välja koolitada, et just meie enda inimesed saaksid kõrgemat palka. 

Võtame järgmise näite. Saaremaal asuv elektroonikatööstus Incap on samamoodi tahtnud välistöötajaid juurde palgata just sellepärast, et ka Eesti enda inimeste kvalifikatsiooni tõsta, ettevõtet laiendada ja eksporti suurendada. Tänu sellele Eesti majandus kasvab ja meil on võimalik inimestele rohkem palka maksta, suunata raha haridusse, kaitsetööstuse [arendamiseks] ja nii edasi.

Ja veel üks näide. Hiljuti külastasin Viljandis ühte tootmisettevõtet, kus oli tänu Ukraina abielupaarile võimalik avada täiendav tootmisliin, sest nemad oskasid seda käidelda. Seal oli suurusjärgus 5–7 miljonit eurot investeeringuid. Täiendavalt palgati Eesti inimesi, loodi veel 10–15 töökohta Viljandisse. 

Ehk oskustöötajate erand on mõeldud selleks, et rohkem Eesti inimesi saaks siin tööd, et meie majanduse lisandväärtus kasvaks ja Eesti inimeste heaolu läheks tänu sellele paremaks.

Suur tänu! Tõnis Lukas, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma loodan, et ma sain teie vastusest õigesti aru, et teie, teie erakond ja valitsus üldse on hakanud aru saama sellest, et mitu aastat aktiivselt arutatud ja Isamaa tõstatatud rahvastiku- ja sündimuspoliitika on olulised ja selle valdkonna teemade käsitlemist ei tasu naeruvääristada, samuti vihjeid sellele, et kui meil oleks endal inimesi, kui meie sündimus [oleks suurem] ja [oleks tarvitusele võetud] vastavad meetmed, siis me kindlustaksime ka oma tööjõuturgu ja need vajadused oleksid paremini täidetud. 

Mul on hea meel, et tööjõu sissevoolu kvoodi muutmise plaanist on loobutud – ma usun, et seda ka on siin Riigikogus tehtud meie survel, sest mõni aeg tagasi räägiti ikka väga ametlikult [sisserände piirarvu] kahe- või kolmekordseks suurendamise vajadusest. 

Ma saan aru, et te tahate sisse tuua veel erandeid, ka seadustesse või määrustesse. Siin kõlas sõna "oskustöölised". Ma arvan, et need 13 erandit, mis juba olemas on, annavad piisavalt võimalusi tuua siia oskustöölisi ja tippspetsialiste. Ma vaatan neid valdkondi, kus meil on väidetavalt liiga vähe tööjõudu ja on juurde vaja spetsialiste, näiteks tööstus- ja tootmisinsenere. Eelmisel aastal oli Eestis, näiteks Harjumaal, kuhu tavaliselt spetsialiste juurde tuuakse, keskmine palk juba ligi 3000 eurot, isegi üle 3000, see tähendab koefitsiendina 1,5‑kordset keskmist palka. Arvutivõrkude süsteemide tehnikute ja paljude oskustööliste ja tippspetsialistide palk on juba praegu suurem. Nii et praeguse erandiga saab neid sisse tuua – [piirarvu alla ei käi tippspetsialistid ehk välismaalased, kellele tööandja maksab vähemalt 1,5-kordset Eesti keskmist palka]. 

Ma küsin teilt. Mis te arvate, kui praegu on Eestis 80 000 töötajat, kes uuringu järgi ei vasta keelenõuetele, ei oska eesti keelt vajalikul tasemel, siis kuidas me suudame uute töötajate sissetoomise korral neile kõigile keelt õpetada ja neid meie ühiskonda integreerida?

Aitäh, hea küsija! Siin oli päris mitu erinevat küsimust. Ma alustan otsast. Loodan, et jõuan [vastata] kõigile küsimustele. No jõuan nii palju, kui jõuan.

Esiteks, tõesti väga õigesti mainisite, et nagu ma ütlesin, et Eestis on alates 1990-ndatest olnud kvoot kui selline, see on 0,1%. Aga meil on väga mitmeid erandeid. Neid erandeid on tehtud just sellepärast, et mingitel hetkedel on nähtud, et majanduse kasvu [pärsib] mingi pudelikael, kitsaskoht. Toome hästi lihtsad näited eranditest, mis meil on. Näiteks meie väga edukas infotehnoloogia- ja kommunikatsioonisektor, samuti on teadlastele tehtud erand. Ehk meil on tegelikult olnud vaja IT-insenere ja programmeerijaid, kes aitavad Eesti majandust ning meie inimeste ja ühiskonna jõukust kasvatada. 

Nüüd me olemegi olukorras, kus [meil on juurde vaja] neidsamu oskustöötajaid. Tõesti, ma loen ette, seesama OSKA raport – akadeemikud, eksperdid ja tööturu osapooled on seda hinnanud – ütleb, et näiteks üle 200 tasemeõppe lõpetaja jääb igal aastal puudu töötleva tööstuse ametitest, nagu masinate ja seadmete tehnikud, mehhatroonikud, keevitajad, pingi-, tootmisseadmete ja masinate operaatorid. Ehk kui me tahame siia rohkem targemat tööstust, siis nende palgavahemik on täpselt selline, et see ei ole ulatunud veel üle 3000 euro. Küll aga on meil nendes [valdkondades] inimesi juurde vaja selleks, et Eesti enda inimesed saaksid samuti näiteks töötlevas tööstuses töötada. See on praegune pudelikael. 

Just kohtusin üle 20 erialaliidu ettevõtjatega. Peaaegu iga liit tõi esile kvalifitseeritud oskustega töötajate puudujäägi. Jah, me peamegi kutseharidusse senisest rohkem [raha] suunama, et meil tuleks sealt noori inimesi, kes tahaksid näiteks tipptasemel tööstust tulevikus teha ja seda ametit [õppida, vastava hariduse] omandada. Kuid kui me tahame näha majanduskasvu, jõukust, siis on meil vaja kontrollitud rännet – ja ma rõhutan [sõna "kontrollitud"]. 

Väga palju on räägitud sellest, et siis tuleb kaasa täiendavalt inimesi, peresid, nii-öelda lellepoegi. Ei, see ei ole fakt, see ei ole tõde. Oskustöötajatel tuleb – kui üldse – esimese kahe aasta jooksul pereliikmeid kaasa 10–20%. Pereliikmed saavad olla ainult kas abikaasa või laps. Ehk lihtsustatult öeldes: kaasa tuleb naine või väikelaps. Seda näitab ka PPA viimase viie aasta statistika. 

Ehk kindlasti ei räägi keegi mingist massiimmigratsioonist ega odava tööjõu siia toomisest, vaid rändepoliitika puhul tervikuna me räägime väga kontrollitud rändest. Oskustega töötaja saab siia tulla ainult siis, kui tal on olemas kehtiv tööleping ehk reaalne tööandja Eestis, julgeolekuasutused on kontrollinud tema tausta. Ja siis, kui selle inimese tööleping enam ei kehti, see on mingitel [põhjustel] lõppenud, peab ta Eestist ära minema. See käib seaduse alusel, seal ei ole mingeid agasid. Meie Politsei- ja Piirivalveamet on väga efektiivne seda kõike kehtestama. Ehk siis me räägime inimestest, kes tulevad siia tööd tegema ja meie majandusse panustama, ning sellel hetkel, kui nad enam ei soovi siin tööd teha, lähevad nad meie ühiskonnast minema. 

Ehk siis ma tõin väga konkreetsed näited selle kohta, et tegelikult spetsiifiliste oskustega töötajate siia toomine annab Eesti ettevõtetele võimaluse kasvada, rohkem enda inimesi palgata ja meie majanduse lisandväärtust [paremaks] muuta. See on see, millega praegune valitsus tegeleb.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Martin Helme. Palun!

Aitäh! No loomulikult, keegi ei räägi odavtööjõust ja keegi ei räägi massilisest sisserändest, sest siis võtaks avalikkus teil ju pea maha, kui te ausalt üles tunnistaksite, mida te tegelikult teete ja mis te tegelikult tahate. Fakt on see, et Eestis on olnud positiivne rändesaldo varsti juba 15 aastat. Tegelikult rändab Eestisse kogu aeg võõraid sisse ja samal ajal rändavad Eesti inimesed Eestist välja, nagu Tõnis enne ütles. Põhjus on selles, et meil on madalad palgad. Aga madalad palgad [tingivad] meile odavtööjõu sissetoomise. Nemad suruvad meil tööturul hinnad alla ja eestlased lähevad mujale, et saada natukenegi normaalsemat elu. 

Te olete kirjutanud ERR-i artikli, milles te räägite sellest, et tahate ikkagi sellist oskustöötajate erandit, mis lähtuks tööjõu- ja oskuste vajadusest ja järgiks kindlaid palganõudeid. No me kõik saame aru, mida see oskuste ja tööjõu vajadus tähendab – paneme siis kas mingisuguse määruse või seaduse alusel ettenähtud erandina kirja nende ettevõtjate konkreetsed töövajadused või ka kvalifikatsiooninõuded, milliseid töötajaid on vaja, ja nimetame neid IT-spetsialistideks. Aga tegelikult on tavaline kaablikutt või jalgrattaväntaja kuskil suur IT-spetsialist. Nii me saamegi erandina nad sisse tuua. 

Mina tahaksin ikkagi teada, mis siis see palganõue on. Kui me räägime sellest, et keskmine palk Eestis, Harjumaal ongi juba 2000 eurot. Siin teie enda artiklis ka ära toodud, et näe, keskmine palk kuskil sektoris on 1900 eurot. Tööandja lihtsalt ei taha maksta seda keskmistki palka ja siis toob endale kuskilt kellegi teise, eks ole, Vietnamist või Ukrainast või kust iganes. Tegelik kriteerium, mille järgi saab midagi määrata, on palganõue. See on ka ainus kriteerium, mille puhul me saame öelda, et see toob kaasa tootlikkuse kasvu, sest ta suretab välja need valdkonnad, need ettevõtted ja need tegevused, mis on madala tootlikkusega ja Eesti majandust ei arenda. Ma küsin: mis on see palganõue?

Aitäh, hea küsija! Algul te küsisite, kustkohast tulevad need tööjõuturu analüüsid ja prognoosid, kas ja kus on keegi puudu. Nagu ma rõhutasin, Sihtasutus Kutsekoda koosneb akadeemikutest ja ekspertidest, kes prognoosivad, milline on meie tööturu tulevik järgnevate aastate ja aastakümnete jooksul. Seda omakorda valideerivad tööturu osapooled – tööandjad, kaubandus-tööstuskoda ja ametiühingud. Ehk nad vaatavad, kas see akadeemiline prognoos läheb kokku ka reaalse eluga. Ja nagu ma juba rõhutasin, isegi kui kõik Eesti inimesed, kes mingi valdkonna [eriala] õpivad, läheksid vastavasse valdkonda tööle, jääks üle 200 tasemeõppe lõpetaja puudu. Nagu ma ütlesin, puudu on masinaseadmete tehnikutest, mehhatroonikutest, keevitajatest, pingioperaatoritest ja nii edasi. Ehk siis ma rõhutan uuesti: isegi kui kõik meie enda inimesed [vastavasse valdkonda] ööle läheksid, jääks meil ikka [spetsialistidest] puudu. See on praegu meie majanduse kasvu mõttes üks pudelikaelu.

Mis puudutab näiteks sedasama väidet, et saab tuua IT-töötaja asemel siia – ma ei mäleta, kuidas te teda nimetasite – kaablipoissi, siis see pole võimalik. Ehk kui me näiteks räägime IT-eksperdi erandist, siis nii nagu ka kolleeg Tõnis mainis, selleks on 1,5-kordse brutopalga nõue, mis praegu on suurusjärgus 3000 eurot. Ehk ei ole võimalik tuua endale siia tööle inimest ja maksta talle sellisel juhul alla 3000 euro. Isegi 0,1% kvoodi sees on nõue keskmine Eesti brutokuupalk. Ühesõnaga, ei ole mõtet inimesi hirmutada, et on kuidagi võimalik tuua [siia kedagi tööle] ilma palganõuet täitmata. 

Mis puudutab oskustöötajaid, kelle kohta te küsisite, vastan nii, et me koostöös ettevõtjate ja ekspertidega arutame, kas seal peaks olema nõutud keskmine brutopalk, nii nagu on kvoodi järgi, või peaks see olema ka sektorispetsiifiline. Tõesti, sektorid on erinevad. Siin on mitu korda on kõlanud [Harjumaa näide]. Kogu austuse juures, härrased, meie tööstus ja elu ei käi ainult Harjumaal. Meil tegelikult on töötlevat tööstust, nagu ma näiteks tõin, nii Saaremaal, Viljandimaal kui ka Lõuna-Eestis. Seal samamoodi tahavad Eesti enda inimesed saada [kõrgemat] palka, seal peab olema kvaliteetseid töökohti, et inimeste sissetulekud saaksid ka tulevikus kasvada. See on tegelikult väga suur osa regionaalarengust. 

Me ei saa vaadata ainult Tallinna ja Harjumaad, kus on muide samuti kvalifitseeritud tööjõu puudus. Üks näide, mis mul eelmisel korral jäi toomata, on ABB. See on meie töötleva tööstuse üks lipulaevadest – ABB-s on 20% töötajatest välismaalased ja 80% on eestlased. Ja seesama näide, mille ma enne tõin: Viljandimaa ettevõttel oli võimalus tänu sellele, et meil elab siin ukrainlastest abielupaar, teha miljonitesse ulatuva investeeringu. Tänu sellele sai palju rohkem Eesti inimesi tööle ja nad said kõrgema palga. Tegelikult Eesti ühiskond tervikuna kasvab ja areneb sellega.

Suur tänu! Ma lõpetan tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Tänast kuuendat küsimust me ei ava, sest küsija teatas, et ta ei saa tänases infotunnis osaleda. 

Me liigume edasi kohe seitsmenda küsimuse juurde. See on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teema on julgeolek. Mart Helme, palun!

Aitäh! Eelmisele küsimusele, mille esitas kolleeg Tõnis Lukas, me saime siis vastusena teada, et eesti rahvale tagab õnne eesti rahva väljavahetamine Eesti Vabariigi territooriumil. Aitäh, lugupeetud valitsus! 

Aga ma tulen tagasi sellesama teema juurde, mida siin täna juba on käsitletud, ehk Eesti sõjaväelaste saatmine, võimalik saatmine Ukrainasse. Ja muidugi ma pean ütlema, et ei ole mõtet hämada, lugupeetud Kristen Michal, ega rääkida sellest, kas nad on elukutselised või ajateenijad, keda me saadame Ukrainasse. Need sõdurid esindavad seal Eesti Vabariiki. Venelased ei küsi, mitte keegi ei küsi, kas nad on meil elukutselised sõjaväelased või on nad kutsealused sõjaväelased. Täpselt samasugune sihtmärk on nad igal juhul, meie käsitlusest sõltumata. Seda esiteks. Nii et niisugust häma ei ole mõtet ajada. Nad esindavad Eesti Vabariiki ja Eesti Vabariik on sekkunud konflikti oma sõjaväeosaga.  

Ja nüüd minu küsimus. Kuna kõik peale Balti riikide on teatanud, et nemad oma sõdureid sinna ei saada, siis on minu küsimus selle kohta, et siiani on meie sõjaväelased missioonidel olnud oma üksusega mõne teise suurema ja võimekama üksuse koosseisus, ja see teine riik on taganud meie üksusele kõik vajaliku, alates laskemoonast, lõpetades arstiabiga, ning kõik operatiivotsused tulevad siis katusriigi staabist. Missugune on Eesti kontingendi katusriik, kui meil ei ole täna veel teada, missugused riigid üldse on valmis minema Ukrainasse? Ja kas ka Vene pool aktsepteerib seda, et nad on seal rahuvalvajad, või käsitleb Venemaa neid hea tahte koalitsiooni üksusi legitiimsete sihtmärkidena, kelle puhul võetakse kasutusele kõik nende neutraliseerimise ja hävitamise vahendid? Kes on see katusriik?

Nüüd on küll teie aeg!

On see Suurbritannia, on see Prantsusmaa, on see veel keegi kolmas-neljas? On teil juba see ka selge või on teil ainult kohvipaksu pealt praegu arvamised?

Aitäh! Enne kui te vastate, härra peaminister, ütlen headele kolleegidele, et küsimuse esitamiseks on ette nähtud kaks minutit. Aga härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Mitu asja. Ma enne juba teie kolleegidele siin ka vastasin, aga kordan üle. 

Eesti osaleb erinevatel rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel. Eesmärk on tugevdada liitlassuhteid strateegiliste liitlastega, toetada Kaitseväe terviklikku arengut ning panustada rahu ja stabiilsuse tagamisse maailma konfliktipiirkondades. Näiteks on 2025. aastal operatsioonidel osalemiseks mandaate kuni 128 kaitseväelasel, reaalselt lähetatakse kuni 116. Et oleks klaar: me osaleme praegugi kutseliste kaitseväelastega rahutagamismissioonidel.

Nüüd, tulles Ukraina juurde, ma juba kirjeldasin seda, aga kirjeldan veel kord. Maailma eri riikide pingutused praegu käivad, Ameerika Ühendriikidest, president Trumpist kuni Euroopa liidriteni, Euroopa Liiduni, aga ka väljaspool Euroopa Liitu, et jõuda poliitilise kokkuleppeni, milline võiks olla püsiv ja õiglane rahu Ukrainas. Kui selleni on jõutud, siis samal ajal juba kaitseväe staabid tegelevad planeerimisega, kuidas ja millisel viisil Euroopa riigid saavad panustada rahu tagamisse, kas siis rahuvalvena, heidutusväena või kuidas iganes me seda nimetame. 

See, millisel moel Eesti täpselt osaleb, sõltub sellest, milles kokku lepitakse ja kuidas Kaitsevägi selle operatsiooni planeerib. Sellega tegeleb Kaitseväe juhataja ja talle alluvad struktuurid. Mandaati küsime kindlasti parlamendilt. Lipuriigid ja kõik muud detailid selguvad selle operatsiooni planeerimise käigus, samuti see, kas see toimub maismaal või merel ja millisel viisil. 

Praegu on välja öeldud, et Eesti oma liitlastega koos on valmis tagama Ukraina tulevikku ja seda, et Ukraina oleks turvaliselt tagatud ja see rahu püsiks. See on meie sõnum. Ja ma liigselt ei hooliks sellest, endiselt, kas Venemaa peaks midagi aktsepteerima. Ma südamest loodan, et Ameerika Ühendriikidel nagu ka Euroopa Liidul õnnestub Venemaale sundida peale selline rahu, mis sobib eeskätt Euroopa Liidule, Ameerika Ühendriikidele, aga mitte tingimata Venemaale.

Suur tänu! Ja, Mart Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, meil on siin muidugi selline väga – kuidas ma ütlen? – Ukraina-tsentristlik maailmavaade. Kõik keerleb Ukraina ümber. Tegelikult on maailm äärmiselt dünaamiline. Me näeme, et meil on küpsemas praegu äärmiselt tõsine konflikt. See on eskaleerunud siin ka viimase ööpäeva jooksul. See on Lõuna-Aasias Pakistani ja India vahel. Ja juba tulevad signaalid. Täna hommikul loen maailma meediat – juba tulevad signaalid. Riigid teatavad, et nad on sunnitud selles väga kiiresti eskaleeruvas olukorras, mis võib üle kasvada tuumasõjaks, mõtlema täielikult ümber ka oma abi Ukrainale. Relvi ja mehi sinna saata selles olukorras, kus võib puhkeda tunduvalt tõsisem konflikt, kui on praegune Ukraina konflikt, ei saadeta enam.

Kas meil ka on nüüd juba mingisugused järeldused tehtud? Ma külastasin hiljuti Välisministeeriumi. Ma pean ütlema, olles selles majas ka tükk aega töötanud, peaaegu kümme aastat, et Välisministeerium on muutunud professionaalse diplomaatia kohast järjekordseks stratkomi jutupunkte edastavaks propagandaasutuseks. Võib-olla peaminister peaks ka natukene oma kolleege pisut suunama? Sest küsimus ei ole propagandas, meil on küsimus ellujäämises selles maailmas, kus kõik konfliktid lahti sulavad ja maailmakord on muutumises. 

Missugused järeldused me siis teeme nüüd? Me ripume niidikarva otsas praegu nii Lähis-Idas, Lõuna-Aasias kui ka Kaug-Idas – Lõuna-Korea, Põhja-Korea, Taiwan ja Filipiinid. Aga meie muudkui abistame Ukrainat. Võib-olla peaks selles olukorras tegema ikkagi täieliku restardi ja mõtlema, kuidas abistada Eestit? 

Aitäh! Esiteks, Eesti kaitse, ma julgeks öelda, on väga hästi tagatud nii Kaitseväe kui ka Eesti inimeste laiema panusega kogu ühiskonnas. Ütleme nii, et kui me vaatame ka valitsuse otsuseid, siis järgmisest aastast on Eesti kaitseinvesteeringute tase vähemalt 5% SKP-st. See on pretsedenditult suur võimete kasv ja võimearendus. Kaitseväele, kaitse hankijatele on edastatud ka sõnum, et mida saab kiiremini teha, seda tuleb kiiremini teha. Kui kuskil on kaitsevaldkonnas või ka sisejulgeoleku valdkonnas vaja täiendavaid võimeid, mida tuleb tempokamalt luua, siis seda valitsus kindlasti toetab. Me oleme samme astunud. Nii et seda esiteks.

Täna, kui Venemaa on hõivatud Ukrainas, otsest ohtu ilmselt NATO riikidele ja Euroopa Liidu riikidele ei ole. Kui tekib püsiv rahu – loodetavasti ka õiglane rahu –, siis Venemaal on praegu ikkagi rohkem mehi relvade all, kui oli enne sõda. Ja ilmselt need mehed, kes on sõjast puudutatud, ei lähe kehalise kasvatuse õpetajateks, vaid hakkavad otsima endale tegevust üle kogu planeedi – on see siis Euroopas, Aafrikas, Aasias või igal pool mujal. Enne sõda oli näiteks Wagneri palgaarmee ja nii edasi. 

Nüüd see, mis puudutab teie ettekujutust, et maailmas peaks keskenduma ainult ühele asjale. Eesti kindlasti ei keskendu ühele asjale. Meie pilk on kogu maailmal – niipalju, kui see on meile jõukohane –, aga sama on muul maailmal. Ma siiski julgustan jälgima ka uudiseid. Endiselt Ameerika Ühendriigid ja uus president Trump pingutavad selle nimel, et Venemaa astuks samme õiglase ja kestva rahu poole. Ja see on väga hea. Euroopa liidrid pingutavad selle nimel, et Venemaa astuks samme tagasi ning et tuleks õiglane ja kestev rahu. 

Meie jaoks see, et Ukrainas tuleb õiglane ja kestev rahu, Venemaa katab sõjakahjud ja vastutab selle eest, on täpselt samamoodi oluline Eesti ja selle regiooni tuleviku mõttes nagu meie piiride kaitse ja meie täiendavad võimed Kaitseväes. 

Nüüd Välisministeeriumi juurde. Need Välisministeeriumi inimesed, kellega mina olen kokku puutunud, on äärmiselt professionaalsed ja sisukad ning teevad oma tööd südame ja mõistusega. Nii et ma ei ole teie hinnanguga nõus.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab Martin Helme. Palun!

Aitäh! Ma muidugi tervitan seda, et meie valitsevas klikis on toimunud teatav, ütleme, meeleolu muutus – Trumpi sõimamise asemel on asutud Trumpi kiitma ja tunnustama. Väga tore! Ma tuletan meelde, et Eesti trump on EKRE – selles küsimuses meid te ei pea veenma. 

Aga probleem on ikkagi selles, et oma pressiteates, mille te eelmisel nädalal või 29. aprillil väljastasite, te ei rääkinud midagi sellest kuist ja agast, seal te muide ei öelnud ka seda lauset, mida te meile enne siin ütlesite: on tagatud, et Eesti kuuma tsooni ei satu. Vastupidi, oma pressiteates te teatasite, et me läheme garanteerima Ukraina julgeolekut. See on seal sõna-sõnalt kirjas. Mina ei oska öelda, kuidas me garanteerime seda julgeolekut mitte olles kuumas tsoonis. 

Ma muidugi hurjutaksin selle eest, et ei ole mõtet meile tulla siin mullikesi puhuma sellest, et Eesti osaleb ka praegu välismissioonidel. Vabandust, meil ei ole piiri tuumariigi Liibanoni, Afganistani või Maliga. Mali katastroofi ei ole mõtet muidugi torkima hakatagi, eks ole – see oli ka Reformierakonna suur välispoliitiline, julgeolekupoliitiline saavutus. Meil ei ole nendega piiri, need riigid ei ole seadnud kahtluse alla meie eksistentsi rahvusriigina, rahvusvahelise õiguse objektina. Meil ei ole ohtu, et nemad meile sissetungi korraldaksid. Neid ei ole mõtet võrrelda sellega, kui me läheme ise ja astume sõtta Venemaaga Ukraina eest. Need on täiesti kategooriliselt erinevad asjad. Kui te sellest aru ei saa, siis te ei kõlba oma ametisse. 

Aga ma küsin siis üle, mida Mart ka küsis. Ta ei saanud vastust. Eesti üksused on alati olnud kellegi teise alluvuses, kellegi suurema riigi alluvuses: Taani, Suurbritannia või USA alluvuses. Ükski neist riikidest ei ole tegelikult veel öelnud, et nad lähevad. Kas me saadame oma üksused Ukraina alluvusse? Ja kuidas me sellisel juhul tagame selle, et see teine riik, kelle alluvuses nad on, ei saada neid kuuma tsooni?

Kõik? Selge. Aitäh! Novot, te ei kuulanud vastust iseenda küsimusele ka, mulle tundub. Ma kordan üle, et praegu on 10 ja 20 vahel neid riike, kes osalevad selles planeerimisprotsessis ning on valmis tagama oma võimete, oma jõududega kestvat ja õiglast rahu. Ja ma ei oska öelda, kas Eesti trump on EKRE. Kui te tahate, siis te võite endale seda sisendada, aga minule tundub, et te olete rohkem paanikaosakond. Ka selles küsimuses Eesti osaleb erinevatel rahvusvahelistel missioonidel pidevalt Kaitseväega, kutseliste kaitseväelastega. Te ütlete, et pole piiri, aga ma võin selle loetelu teile ette lugeda, et me oleme Iraagis staabiohvitseriga, jalaväekompaniiga (Saalist räägitakse.) vähendatud suuruses, Liibanonis ja veel paljudes kohtades. Teie teadmised ja teie küsimused on eeskätt suunatud sellele, et tekitada paanikat. 

Kaitseväe planeerimine otsustab selle, millisel viisil, millises lõigus kuidas me täpselt osaleme ja millise kontingendiga koos millist missiooni täites, on see maismaal või merel – sellega tegeleb Kaitsevägi. Ja kui see hetk kätte jõuab, poliitiline kokkulepe on tehtud, muu hulgas jaa, Ameerika Ühendriikide presidendi Trumpi survega Venemaale – selle üle mul on hea meel, seda ma ei varja –, siis hakkab Euroopa kindlasti osalema ja Ukraina ülesehitamisega tegelema. 

Nii et ma kutsuks hoopis teid muutma oma seisukohta, et Ukraina ülesehitamine ja tulevik ei ole Euroopa Liidus ja Ukraina konflikt pole meie asi. See on väga meie asi. See, et seal tekiks õiglane ja püsiv rahu, on väga meie asi, ja see, et Venemaa saaks vastu näppe, on väga meie asi.

Suur tänu! Lõpetan tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Aga liigume edasi. Ka kaheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teema on toimetulek. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Kuna toimetulek on meil seotud korruptsioonivastase erikomisjoni tööga, siis tõesti ma olen tegelikult nõus sotside juhiga, Lauri Läänemetsaga, et Porto Franco kaasuses tulekski korraldada avalik istung, kuhu kutsuda kõik endised erakonnakaaslased, kes olid otsustamise juures, kaasa arvatud Tanel Kiik ja Jaak Aab, kes on nüüd sotsiaaldemokraadid. 

No ja võib-olla võiksid sotsiaaldemokraadid tulla ja rääkida ka sellest, miks on nende linnapea Ossinovski pannud korruptsioonikahtlusega inimesi Tallinna äriühingu nõukogudesse. Näiteks on Tallinna Linnatranspordi nõukogus Taavi Aas, kes kunagi pidi sealt tagasi astuma, kuna tema ametisoleku ajal pandi toime suures ulatuses varguseid. 

Teises linna äriühingu nõukogus on Tõnis Mölder, kelle kohta prokuratuur on esitanud korruptsioonis kahtlustuse. Need inimesed aitavad praegu sotsidel pealinnas võimu hoida – volikogus oma häältega –, siis siinkohal korruptsioon enam sotside jaoks probleem ei ole. 

Võib-olla ka avaliku istungi võiks korraldada ka sel teemal ja sotsid võiksid rääkida sellest, et miks linnapea Ossinovski ostis erakoolile, kus käivad tema ja abilinnapea Madle Lippuse lapsed, uue koolihoone Tallinna linna raha eest. 

Aga võib-olla võiks ka meretuulikute projekti osas teha avaliku istungi, mille sotsid eelmine kord muideks kinni hääletasid, mis oli ka nende poolt suunatud projekt, et siis jagada 2,6 miljardit kindlatele ettevõtjatele. Ja ma isegi mäletan ka seda, et Jürgen Ligi, kusjuures, ta käis korruptsioonivastases erikomisjonis eelarve teemal ja ta ütles, et tegelikult tuleks eraldi kutsuda Lauri Läänemets, et arutada seda, mis toimub tegelikult Siseministeeriumi eelarve- ja haldusalas. 

Ja täna kuulata sotsiaaldemokraate muretsemas inimeste toimetuleku pärast – kas teile ei tundu, et see jutt, mida sotsiaaldemokraadid räägivad korruptsioonist – tegelikult lihtsalt selleks, et varjutada seda, et, olles valitsuses, nad ei suutnud teha midagi enamat kui nende koalitsioonipartnerid? 

Ja öelge, kas sotsiaaldemokraadid tegid valitsuses olles midagi inimeste toimetulekuks rohkem, kui seda tegi Reformierakond või Eesti 200? 

Suur tänu! Enne kui te vastate, härra peaminister, ütlen, et teema on nüüd küll toimetulek, aga kuna siin eelnevalt sai sõnastatud, et see on võib-olla toimetulek kitsamas mõttes, siis, kui te soovite vastata … Palun!

Jaa, aitäh hea küsija! Teie loetelu oli muidugi muljetavaldav. Ma südamest loodan, et te korruptsioonivastases erikomisjonis võtate käsitleda kõik need juhtumid, mida te mainisite. Ma isegi panin kirja, seal oli neid kinnisvarakaasustest kuni kõikide muude küsimusteni Tallinna linnas. Tõepoolest, on materjali, mille üle arutleda. Eks eesmärk peaks tõenäoliselt olema see, et asjad saavad kord.

Mis puudutab inimeste laiemat toimetulekut, siis sotsiaaldemokraadid valitsuses olles ju iseenesest ei saa midagi sellist teha – kumbki partner, ükski valitsuspartner ei saa selliseid teha asju –, millega teised päri ei ole. Üheskoos, ütleme nii, [tegime ära selle,] et tõusis alampalk, need otsused on tehtud. Aga lõpuks on see tööandjate kokkulepe ametiühingutega sotsiaalpartnerite puhul. Tõusid pensionid ja ometi pole seegi ühe valitsuse otsus, vaid tegelikult on meil pensionide indekseerimine ja nii edasi. Samas on see kõik viinud selleni, et inimeste elujärg on paranenud. Nii et küllap osa vaesuse vähenemisest ja tegevusest sellega kuulub neilegi. 

Nii et seda, et nad ei oleks ettepanekuid teinud sotsiaalküsimustes ja toimetuleku parandamiseks, ka päris öelda ei saa. Seda ma ka väitma ei hakkaks. Ma ei oleks ülekohtune selles suhtes, kuidas sotsiaaldemokraadid valitsuses olid. Nende lahendused tihtipeale olid eeskätt siiski suunatud ümberjagamisele, mitte uue jõukuse loomisele. Aga Eestis on puudus pigem uue jõukuse loomisest, mitte ümberjagamisest.

Suur tänu! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Austatud peaminister, esiteks, aitäh! Mul on hea meel, et te ei kahtle korruptsioonivastase erikomisjoni töö pädevuses. Kindlasti teevad kõik Riigikogu liikmed ja kõigi erakondade esindajad seal väga sisulist tööd. 

Mul on aga eraldi küsimus pensionäride toimetuleku kohta. Hiljuti tõesti tuli uudis, et oleme Euroopas esimesed, kuna oleme suurima hinnatõusuga riik Euroopas. Täna kahjuks on selline olukord, kus pensionäridel on suurem tõenäosus sattuda vaesusesse. Kahjuks Eesti eakad on Euroopa Liidus vaesemaid. 

Sotsiaaldemokraadid väitsid, et kui nad olid valitsuses, siis nad tegid kõik selleks, et parandada pensionäride kindlustunnet. Näiteks öeldi, et hoiti ära just see, mida teiegi korra mainisite – te ütlesite, et pensionäride indekseerimise kallale ei oleks Reformierakond ja Eesti 200 läinud. See oli esmaspäeval arutlusel ja öeldi, et selline plaan oli. Nüüd on aga tekkinud hirm, et kui on selline kaksikliit, kus sotsiaaldemokraate ei ole, siis te lähete selle plaaniga edasi. 

Muidugi teine aspekt on see, et tänavu sotsiaaldemokraadid räägivad meie pensionäride toimetulekust. Samal ajal, ma mäletan, nende idee oli kehtestada automaks, samuti julgeolekumaks, mis oli käibemaksu ja tulumaksu tõus, ja tulumaksu tõus alates esimesest eurost oleks väga halvasti mõjunud pensionäridele. Ja üks huvitav aspekt oli seejuures see, et sotsiaaldemokraadid isegi vist ei saanud aru, millele nad täpsemalt alla kirjutasid. Mul on siin ees tsitaat. "[…] Läänemets ütles Äripäevale, et julgeolekumaksu kohta tuleks pigem küsida kommentaare rahandusministeeriumilt, aga möönis, et esimesest eurost maksustamine "vist sai tõesti kokku lepitud"". Selline oli tsitaat. 

Mul ongi küsimus. Mida siis sotsiaaldemokraadid on teinud? Kas tõesti nende taga oli see, et nad hoidsid ära selle indekseerimise kallale mineku, ja nüüd, kui neid enam [valitsuses] ei ole, on oht, et praegune kaksikliit läheb ikkagi pensione vähendama?

Aitäh! No ma julgeks seda nimetada küll väga pentsikuks väiteks, kui keegi julgeb arvata, et minu peaministriks oleku ajal minnakse pensionide indekseerimise kallale või pensione vähendama. Ma olen korduvalt öelnud, et kõigil, kes tahavad seda teha, on võimalus mulle umbusaldust avaldada. Koalitsioonis olles ma ei ole märganud, et keegi oleks püüdnud seda teha. Muu hulgas ei püüdnud seda sotsiaaldemokraadid. Nii et kui keegi meist on päriselt väitnud ja te saate seda must valgel näidata, et ülejäänud koalitsioonipartnerid tahtsid pensionide kallale minna, siis ma julgen öelda, et see tõele ei vasta. 

Ma kinnitan üle, et ka praegune kaksikliit ei muuda pensionide indekseerimist ega lähe pensione kärpima. See on päris klaar, selle me oleme kokku leppinud juba koalitsiooni aluslepingus. Arutelu käib pigem selle üle, kuidas tegeleda nende tagajärgedega, mille on kaasa toonud seesama suurepärane Isamaa minu meelest üks suurimaid koeratempe Eesti inimeste finantstuleviku vastu ehk seesama teise pensionisamba lammutamine. Ma ei tea, miks on Isamaa eriline huvi selle pensionisambaga tegeleda kogu aeg. Selle lammutamine on kaasa toonud ikkagi selle, et kui inimesed kogusid raha tulevikuks, siis see raha, mis pidi tuleviku jaoks olema, viidi ehituspoodi või teleripoodi. Kindlasti on remonditud seina ja telerit on tore vaadata, aga tulevikus see pensioni väga palju ei maksa. Tagajärg on aga see, et need inimesed, kes ootaksid, et neil on samasugune pension, ei saa seda ja küsivad, kus see on. Ülejäänud, kes tegelikult kogusid, peavad vastama küsimusele, kuidas maksta neile samasugust pensionit. Nii et seegi on paha lugu pensioniga. 

Aga jah, üldiselt, te küsisite sotsiaaldemokraatide toimetamise kohta. Kui küsimus oli selles, kas nad hoidsid midagi ära, siis ma ei märganud sellist tegevust, mida nad oleksid saanud ära hoida.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Andrei Korobeinik. Palun!

Suur tänu! Vastus selle kohta, et elu läheb aina paremaks, oli huvitav. Statistika näitab, et praegune Eesti elanike jõukus on umbes seitsme aasta taguse perioodi tasemel. Ehk meenub Andrus Ansip, kes ütles, et tema tahab selles kriisis elada, kui see kriis on. Ma tean, et kindlasti on inimesi, kelle toimetulek paranes – nad istuvad siin saalis, siinpool ja sealpool –, aga lihtne inimene paraku nende seas ei ole. 

Räägime nüüd toimetulekust. Meil on juba päris pikalt käimas  koalitsiooniläbirääkimised. Täna on saalis arutelul töötuskindlustuse seadus. Kas on lootust, et jääb ära see initsiatiiv, mis võtab töötutoetuse üksikemadelt, hooajatöölistelt, noortelt inimestelt ja nii edasi? Kas nüüd, kui sotsiaaldemokraadid ei ole koalitsiooniläbirääkimiste juures, on lootust, et Reformierakond ja Eesti 200 tühistavad selle?

Aitäh! See küsimus on muidugi majandus- ja tööstusministri valdkonna kohta, tema oleks võinud seda täpsemalt kommenteerida. Aga lühike vastus temalt on see, et tingimused muutuvad, saadav rahahulk ei muutu, seega tõenäoliselt see inimeste elujärge ei halvenda. 

Aga kui te viitate trendile, siis jah, tõepoolest, majanduse vaatest – ma arvan, et numbreid tundva inimesena te oskate seda ka ise hinnata –, paar varasemat aastat on olnud olukord, kus majandus on olnud kahanemises, siis tänaseks me oleme jõudnud majanduskasvu, ja see on kindlasti väga tervitatav vaheldus sellele, kui majandus kahaneb. Kasvav majandus annab uusi võimalusi, kindlasti investeeritakse uutesse teenustesse ja toodetesse. Kindlasti toodetakse kõrgema lisandväärtusega asju, tooteid, ja [pakutakse selliseid] teenuseid, et inimesed saavad rohkem tasu ja jõukus kasvab. 

Kui me vaatame numbreid – need on majanduse trendi mõttes minu hinnangul isegi veidi alahinnatud –, mida ei ole nii palju käsitletud, siis on näha, et 2023. aastast ehk viimastel aastatel, kui majanduses on keerulised ajad olnud, on Eesti ettevõtjad andnud rekordilise panuse teadus- ja arendustegevusse. Miks see oluline on? Võib-olla see tundub kauge teema, aga ometi me oleme ju tahtnud nihkuda kõrgema lisandväärtusega majanduse poole. Aastal 2017 oli umbkaudu 2100 teaduskraadiga inimest ettevõtetes tööl, aga 2023. aastaks oli see arv juba – mälu järgi ütlen – umbes neli ja pool tuhat. See tähendab, et Eesti majandus on isegi keerulistel aegadel liikunud õiges suunas. 

Nüüd on majandus ka arvudes kasvama hakanud. Eksporditurgude vaade on mõneti parem, Skandinaavial, eriti Rootsil, läheb kenasti. Loodetavasti Saksamaa, kus nüüd on uus kantsler paigas, saab ka oma majandusotsused ja juhtimisotsused käima. See tähendab seda, et majanduse vaates tõenäoliselt me oleme kasvutsükli alguses. Ma vaatasin ka eilseid kommertspankade prognoose, üks oli Swedbanki prognoos ja teine oli SEB prognoos. Need erinesid, aga mõlemad indikeerisid umbes 1,5%-list või ka 2,5%-list kasvu selleks ja järgmiseks aastaks. 

Nii et tõepoolest, jah, ma julgeksin öelda, et läheb paremaks. Ja kui vaadata, kuidas on väiksema sissetulekuga inimeste puhul – seda, mida ka teie eel küsiti –, siis ütleme, et kui seesama esimesest eurost tulumaksustamine kaob, kui me selle siin saalis tühistame, aitab see [eelkõige] väiksema sissetulekuga inimesi. Kui 2026. aastast tõuseb tulumaksuvaba miinimum 700 euroni, siis seegi aitab. 

Kõik need sammud tegelikult aitavad inimestel paremini toime tulla. Samuti on, nagu mainitud, tõusnud alampalk. Ja pensioni asendusmäär pole vist olnud kunagi nii kõrge, kui ta praegu on. Nii et trend liigub õiges suunas ja loodetavasti ka hinnatõus järgmiseks aastaks taltub.

Suur tänu! Lõpetan tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi üheksanda küsimuse juurde. Üheksas küsimus on regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele, küsib Riigikogu liige Mart Maastik ja teema on parvlaevaühendused suursaartega. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Jah, teemaks on tõesti parvlaevaliiklus. Ma saan aru, et ka teile ei ole see üldse võõras, olete hiljuti omal nahalgi kogenud – mulle teada olevatel andmetel ootasite ise ka kolm tundi praamijärjekorras, et koju jõuda. Mul endal oli samasugune kogemus. 

Aga ilmselt ei ole teile teadmata see, et kõigi saartel elavate inimeste jaoks on praamiühendus tegelikult maantee pikendus. Korduvalt on räägitud sellest, et saartel elavatele inimestele võiks praamitransport olla tasuta. See on nüüd üks külg. 

Teine külg on see, et juba praegu, kui tipphooaeg ei ole veel alanud, peame saarlastena istuma pikkades järjekordades. Väga raske on planeerida oma tegevusi. Nüüd on laekunud ka Hiiumaa Vallavolikogu pöördumine teile – selle sain ka mina –, kus on ära toodud ridamisi probleeme seoses piletihindade pideva tõstmisega, ilma et seda kohalike omavalitsustega arutataks. Kusjuures on teada, et TS Laevade, nende liinide operaatori kasum oli üle miljoni euro.  

Samas oli näiteks pühapäeval praamijärjekorras näha, et reisimise tippajal ka suured rekad puidukoormatega  täitsid praame. Nii et probleeme on hästi palju. 

Minu esimene küsimus ongi selline. Kas teil nüüd värske ministrina on plaanis midagi ette võtta selleks, et parandada saartel elavate inimeste võimalusi ja ühtlasi [hoolitseda selle eest], et elu saartel ikkagi välja ei sureks? Juba praegu on hinnad jõudnud nii kõrgele, et inimesed ütlevad et odavam on lennata nädalaks Türki, kui minna nädalavahetuseks Saaremaale või Hiiumaale. 

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Küsimusi oli mitu. Proovin ühest pihta hakata.

Ka minu kõrvu jõudis see, et te pidite pühapäeval ootama seal järjekorras. Küll ma saan aru, et see järjekord ei olnud otseselt seotud mingisuguse teenuse tõrkega, vaid lihtsalt palju inimesi oli üldjärjekorras. 

Kui me räägime hindade tõusust, siis minu andmetel on alates 2015. aastast, kui mindi teenuslepingult üle sellele, et minister määrab selle hinna, tõstetud hinda kaks korda: 2015 ja 2022, vastavalt 15% ja 33%. 

Vaatame nüüd rahalist poolt. Hinnakomponent saartele liikumiseks on piletitulu ja riigi doteering. Suursaarte vahel [sõitmise eest saadav] piletitulu on praegu 14,8 miljonit eurot ja riigi doteering on 21,3 miljonit eurot. Ehk juba praegu maksab 59% selle eest riik. 

Nüüd, kui me räägime tasuta reisimisest saarte elanikele, siis see mõte on arusaadav, seda maantee pikenduse kontseptsiooni on juba tutvustatud. Seal on ka teatavad ohukohad. Ehk siis kui me vaatame üldist ühistransporti Eestis, välja arvatud Tallinna linna transport, siis igal pool mujal on ka see kasutaja-maksab-komponent hinnas olemas ja riik paneb ka enda osa juurde. See on minu hinnangul mõistlik, sest see tagab jätkusuutlikkuse, see aitab tagada teenuse kvaliteedi ja see tagab ka õiglasema jaotuse. Ehk siis need inimesed, kes seda teenust kasutavad, selle eest ka maksavad. See võrdlus teistpidi selline, et kui riik seda täielikult doteeriks, siis maksaksid selle eest ka inimesed, kes seda teenust absoluutselt ei kasuta, aga see oleks jälle nende suhtes ebaõiglane. 

Praegu mul on tunne, et see kompromiss, mis on saavutatud, mõnes mõttes toimib. Teisest küljest on tähtis teenuse kvaliteet, sest sellisel juhul, kui parvlaevaühendus oleks tasuta, tõuseks kindlasti reisida soovivate inimeste arv. 

Teie idee oli see, et saarte elanikele võiks see olla tasuta. Juba praegu makstakse 65% saarte elanike piletist kinni. Ja ma olen aru saanud, et saarte elanikud on üldiselt olnud selle doteeringuga rahul. Kui [omaosalus] täiesti ära kaotada, siis peab küsima, kas teenuse kvaliteet saab samal määral jätkuda. Mu enda, ütleme, reservatsioon on selline: see võib lõppeda sellega, et sõitude arv väheneb ja ka teenuse kvaliteet väheneb. Hetkel on see ka osapooltega kokku lepitud. Viimane näide on see, et eelmine minister arutas mõlema kohaliku omavalitsusega, nii Saaremaa kui ka Hiiumaa kohaliku omavalitsusega, mis me teeme – kas me tõstame hinda või võtame mõned vähem täituvad liinid ära? Toona jäi kõlama mõlema kohaliku omavalitsuse palve mitte hinda tõsta, otsustati jätta ära mõned praami[üleveod]. 

Ehk kohalike omavalitsustega sellel teemal suheldakse. Maikuu jooksul kohtun ma …

Teie aeg! 

… nii Hiiumaa kui ka Saaremaa omavalitsustega ja me jätkame selle küsimuse arutamist.

Aitäh! Saame selle küsimuse käsitlemist jätkata, sest Mart Maastikul on täpsustav küsimus. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea minister! Te ütlesite, et tehnilist riket ei olnud, küll aga on teada, et Regula, mis peaks olema lisalaev, vähemalt Saaremaa liinil, ei saa praegu sõita, sellepärast et just nüüd, kui on alanud tipphooaeg, on millegipärast hakatud ehitama ümber rampi. Nii et Regula ei saa isegi randuda. Kas te peate normaalseks, et terve talve jooksul, kui oli madalhooaeg, ei suudetud seda teha? 

Teine asi on see. Riigilaevastiku peadirektor käis eile meil majanduskomisjonis ja ütles, et uue, viienda parvlaeva tellimine on veninud, aga loodetavasti jõutakse veel maikuus selle uue hankeni. Põhiliselt on see veninud sellepärast, et seal on utoopilised nõudmised küll vesinikule ja küll elektrile ülemineku tõttu. Nõutakse, et uued laevad peavad olema elektrilised, selle asemel et tagada parvlaevaühendus. Lisaks, isegi kui olla rahul sellega, et elanikud ise peaksid maksma minimaalse summa, siis tegelikult on juba ka saarekülastajate praamisõidupileti hinnad läinud nii kõrgeks, et reisijaid hakkab järjest vähem tulema. Isegi kui nad tulevad, siis nad tulevad matkabussidega, enam ei kasuta teenuseid, sellepärast et suurem osa raha kulub juba suursaartele sõitmiseks. Nii et muresid on väga palju. 

Ma tahaksin ikkagi teada, kas uus laev on nüüd tulemas, sest on teada, et kui ta tuleb 2027. või 2028. aastaks, siis Regula on juba amortiseerunud, meil ei ole viiendat laeva. Ja kui nüüd selle hankega veel kord viivitada, siis tuleb hakata rentima eriti kallist viiendat laeva kusagilt mujalt. Millised need edusammud on?

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt, kõik, mis puudutab sadamataristut ja riigilaevastikku, on mu kolleegi härra Leisi vastutusvaldkonnas. Küll aga me teeme temaga tihedat koostööd nendes küsimustes. Uue laeva hange viibib. Ma saan aru, et uus tähtaeg on 2028. aasta. See on hea, et tähtaeg on teada. See tähendab seda, et kui me teame, mis edasi saab, siis on parim lahendus hetkel Regulat natukene üles vuntsida, et ta suudaks kokku 54 aastat teenida. Ta kindlasti jätkab. Meie omalt poolt oleme tellinud tippajaks, 19. juunist kuni 31. augustini, samuti Saaremaa ralli nädalavahetuseks lisaliine sinna sõitma. See on meie vastutusvaldkonnas.

Nüüd see väide, et inimesi käib saartel vähem. See ei ole päris tõsi. Viimaste andmete kohaselt on igal aastal reisinud saartele rohkem inimesi kui varasematel aastatel. Viimase aasta tõus oli 2%. Ja see, mida inimesed saartel teevad või kuidas nad sinna liiguvad, kas nad sõidavad matkaautodega, on pigem inimeste enda valik. Mina toetan seda, et inimestel on õigus veeta enda aega saarel nii, nagu nad soovivad.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Jaanus Karilaid. Palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea minister! Tõesti, ütleme, reis Saaremaale ei tohiks olla nagu olukord USA-Mehhiko piiril, kus on suur ooteaeg ja suur segadus. Mul jäi kripeldama teie väide, et tegemist ei olnud teenusetõrkega, vaid lihtsalt oli palju inimesi. Minu arvates on see ebaloogiline väide. Ka teenuse planeerimisel ja kujundamisel peab arvestama sellega, et maikuus, juunikuus ja juulikuus võib tulla saarele rohkem inimesi. Ma arvan, et see väide ei olnud adekvaatne. 

Ja teisalt, kas olete mõelnud ka väga selgete lahenduste peale, et saarlastele võiks olla eelisjärjekord? Kas rekade üleveole ei peaks saama panna näiteks mingitel päevadel mingeid limiite või tuua isegi uut laeva liinile? Ja millises ajamõõtmes te olete nende lahenduste peale mõelnud?

Aitäh! Täpsustan. Kui ma kuulsin, et oli pikem järjekord, siis ma küsisin üle, [millest see tingitud oli]. Tihtipeale need pikad järjekorrad juhtuvad siis, kui mõni laev ei opereeri parasjagu või on mingi tõrge. Sellist probleemi sellel ajahetkel ei olnud. Samuti on kõikidel inimestel, kes saarte vahel liiguvad, võimalus osta pilet ette. Kõneaoluses olukorras läks pikaks see üldjärjekord, kus on need, kes ei olnud piletit ette ostnud, see läks pikaks. Olen ka ise selle küüsi langenud, kui ma ei ole endale piletit ette ostnud. See soovitus kindlasti on, eriti kui reisi pikemalt ette planeeritakse. 

Nende ettepanekute kohta, kuidas edasi toimetada. Saaremaa omavalitsus on oma ettepanekutega juba minu poole pöördunud. Peatselt läheme Saaremaale neile külla, arutame täpselt, mis teha annaks ja kus need kitsaskohad on. Siin peab arvestama ka meie rahalist võimekust. Nagu ma enne ütlesin, 21,3 miljoni euroga riik seda ühendust juba doteerib. Saaremaal on dotatsioonisumma natukene suurem kui Hiiumaal, sest liine on rohkem. Selle raames, mis need ootused on, me saame kindlasti midagi kokku leppida. Ma usun sellesse, et hea suhtlus omavalitsusega kindlasti on kõige parem viis lahenduse leidmiseks ja teenuse võimalikult hea kvaliteedi tagamiseks.

Suur tänu! Lõpetan tänase üheksanda küsimuse käsitlemise.

Liigume hoogsalt edasi. Oleme jõudnud kümnenda küsimuseni, mis on täna peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema on kaitseväelaste Ukrainasse saatmine. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Eks me seda küsimust oleme nüüd siin juba mitmes voorus käsitlenud, aga kuna küsimuse kaal on suur, siis ei tee paha, kui veel natuke lähemalt neid asju vaadata. 

Esiteks, ma mainin ära, et te olete mitmel korral rääkinud sellest, et 10–20 riiki on avaldanud valmidust panustada Ukraina rahuvalvemissiooni, heidutusmissiooni. (Hääled saalis.) Aga mulle tundub, et see väljendus on olnud manipulatiivne, mitte päris tõde peegeldav, sellepärast et neid riike, mis on avaldanud valmidust saata sinna väed, on ju väga palju vähem. Siin me räägime sellest, et Ühendkuningriik ja Prantsusmaa on üritanud kokku panna nii-öelda tahtelist koalitsiooni, ja valmidust sellega liituda on minu teada väljendanud ainult Balti riigid, pluss väidetavalt veel üks riik, kelle nime ei ole avalikustatud. Nii et see on väga kaugel sellest 10–20 riigist, mis omakorda näitab, et enamik Euroopa riike pole sellist valmidust väljendanud. 

Mis mind selle asja juures kõige rohkem häirib, ongi esiteks see, et te olete peaministrina tõtanud Eesti nimel seda valmidust väljendama ilma, et Riigikogu oleks üldse küsimus sisuliselt arutanud ja vastava otsuse langetanud, olgugi et põhiseaduse kohaselt on see Riigikogu otsus, mitte valitsuse otsus või peaministri otsus valitsuse eesotsas. Ja teiseks, te olete avaldanud seda valmidust ilma, et see oleks sõltuvuses väga olulistest tingimustest, mis peavad olema täidetud. 

Ma nimetan teile kolm minu vaatest väga olulist tingimust, aga see loetelu ei ole kindlasti ammendav. Esimene tingimus on see, et USA on öelnud, et nemad oma vägesid sinna ei saada. See paneb mind küsima, kas siis Eesti ka ei saada, sellepärast et teie olete eelnevalt juba öelnud, et Eesti saadab siis, kui meie julgeolekut tagavad riigid saadavad. Nagu mina aru saan, Ameerika Ühendriigid on peamine meie julgeolekut tagav riik NATO juhtivriigina, ja kui nemad ei saada, siis ei tohiks ju ka meie saata. Kuidas sellega on? 

Teine tingimus on see, et USA on öelnud selgelt, et kui need riigid, kes saadavad, satuvad Venemaaga sõjalisse konflikti, siis seda ei käsitleta NATO artiklit 5 käivitava olukorrana. Ehk teisisõnu, me võime siis ju minetada ka NATO kaitse. 

Ma kolmanda tingimuseni ei jõudnud, sest aeg sai otsa, aga küsin pärast lisaks.

Härra peaminister, palun!

Jah, aitäh! Küllap pärast küsite selle kolmanda ka, see on kindlasti huvitav.

Ühesõnaga, kõigepealt te ütlete, et teid häirib. Mina suudan sellega elada, see teid häirib. Meie vaated on erinevad, midagi teha ei ole. Andke andeks! Nagu ma meenutasin, et vaadake, põhiseaduse muutmine selleks, et agressorriikide kodanikud siinsetes asjades kaasa ei räägi, oli minu jaoks oluline. (Hääl saalist.) Ma ütlesin ühel hetkel, et see tuleb ära teha. Ja mul on väga hea meel, et terve Riigikogu saal pani seljad kokku ja sai selle tehtud. Teid ma hääletuselt ei mäleta – te jäite kadunuks kuidagi. See ei ole mitte küsimus millestki muust, vaid küsimus sellest, kuidas me suhtume agressorriikidesse. Mina arvan, et agressorriikide kodanike ja agressorriikide tunnete pärast me liigselt ei pea muretsema. Seda esiteks. 

Teiseks tulen selle juurde, et Eesti osaleb pidevalt läbi aastate erinevate partneritega koos julgeolekumissioonidel, rahutagamisoperatsioonidel. Ma olen teile ka neid numbreid kirjeldanud erinevatest kohtadest. 2025. aastal on meil operatsioonidel osalemiseks mandaate 128 kaitseväelasele, reaalselt lähetatakse natukene vähem. See on iga-aastane tavapärane praktika. 

Kui on poliitiline kokkulepe, millisel moel saavutatakse kestev ja õiglane rahu, milles on osaline – hoolimata sellest, kuidas iganes te tahate seda kirjeldada – praeguse avaliku kommunikatsiooni alusel ka Ameerika Ühendriigid, sest minu meelest president Trump, kelleks Martin Helme ennastki pidas, sest ta ütles, et EKRE on Eesti Trump, survestab Venemaad sellesama rahu suunas. Kui selline rahu tekib, siis Euroopa Liit, Euroopa riigid võib-olla ka laiemalt kui Euroopa Liit võtavad kindlasti sellest rahu tagamisest osa ja on osa sellest, et Ukraina saab üles ehitatud ja leiab tee Euroopa Liitu, kuhu ta kindlasti kuulub. Nii et selles missioonis, selles tegevuses me kindlasti oma liitlastega, Ühendkuningriigi, Prantsusmaa ja loodetavasti ka Ameerika Ühendriikidega koos toimetame.

Saame tõepoolest jätkata. Varro Vooglaid, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, suur tänu! No esiteks ma ütlen, et te näitate üles väga madalat taset, härra Michal. Ma usun, et te suudate enamat. Püsime teemas, räägime asjast. Me võime rääkida ka kohaliku omavalitsuse volikogude valimise õiguse piiramisest. See on eraldi teema, võime sellest hea meelega rääkida. Aga hoiduda minu küsimustele vastamisest lihtsalt teema kõrvale viimisega näitab, et te praktiseerite kehva taset. Seda esiteks. 

Teiseks, selline mõttetu hurjutamine, et "mul on ükskõik, kas see teid häirib, ma suudan sellega elada", näitab jällegi kehva taset. Mina osutasin sellele, mida ütleb Eesti Vabariigi põhiseadus. Põhiseadus ütleb, et otsuse selle kohta, kas saata Eesti Kaitsevägi välismissioonidele, langetab Riigikogu. Kui te austaksite põhiseadust, siis te ei praaliks avalikult sellega, et jah, Eesti on valmis saatma, olgugi et Riigikogu ei ole küsimust arutanudki, rääkimata vastavasisulise otsuse langetamisest. Nii et ei ole mõtet siia tulla ülbitsema ja niimoodi lehvitama oma loosungitega, vaid räägime siiski asjast sisuliselt. 

Nüüd edasi. Te ei vastanud minu küsimusele. Te eelnevalt ütlesite, et Eesti saadab oma Kaitseväe üksuse Ukrainasse missioonile, kui seda teevad riigid, kes tagavad Eesti julgeolekut. Minu teada Ameerika Ühendriigid on peamine riik, kelles nähakse Eesti julgeoleku tagajat. Seejuures, nagu ma ütlesin, Ameerika Ühendriigid on selgelt öelnud, et nemad ei saada oma armeed Ukrainasse. Lisaks ei käsitle nad seda NATO artikkel 5 järgset olukorda käivitavate sündmuste ahelana, kui need riigid, kes sellest hoolimata saadavad, satuvad sõjalisse konflikti Venemaaga. 

Ja nüüd see kolmas tingimus, mida ma enne ei jõudnud mainida, seisneb selles: Venemaa on väga selgelt öelnud, et neid riike, kes saadavad oma Kaitseväe üksuse Ukrainasse, käsitletakse sõjas olevana. Ja nende kaitseväeüksusi, sõjaväeüksusi käsitletakse legitiimse sõjalise rünnaku objektidena. 

Ehk teisisõnu, te ignoreerisite täielikult minu eelnevat küsimust, mistõttu ma tegelikult oma täpsustava küsimuseni siinkohal ei jõuagi, vaid palun teil lihtsalt vastata sellele küsimusele, mis teile sai esitatud. Kui Ameerika Ühendriigid ei lähe, kas siis ka Eesti ei lähe?

Aitäh! See, et välismissioonid otsustab parlament, on kõigile selge. Seda on ka erinevates avaldustes öeldud. Päevast üks olen ma seda öelnud, et kui on välismissioon planeeritud, sellekohane seisukoht võetud vastavalt Kaitseministeeriumi, Välisministeeriumi või Vabariigi Valitsuse otsusele, siis me kindlasti tuleme parlamenti sellele mandaati küsima, ja loodetavasti selle mandaadi ka saame. 

Teiseks, mis puudutab eelnevat viidet, vaadake, mina arvan, et te otsite ja enda retoorikas ehk ka leiate erinevaid põhjusi, miks Eesti ei peaks Ukrainat aitama. Mina suudan elada sellega, et me jääme selles eriarvamusele. Ma arvan, et te olete eriarvamusel enamuse Eesti rahvaga. Ukraina konfliktis või agressioonis õiglase ja kestva rahuni jõudmine, see, et Venemaa – mitte meie ja Euroopa maksumaksjad – maksab kinni need kulutused, tehtud kahjud, on ainuvõimalik tee. Selles on ühel nõul kindlasti nii Ameerika Ühendriigid kui ka Euroopa liidrid. See surve on selles suunas minemas. 

Kui te küsite, kas me peaks pelgama välja öelda, et me oleme Ukraina poolel, või tulevikus aitama tagada kestvat ja õiglast rahu, siis võib-olla on teile jäänud saladuseks, aga igal aastal me ju 0,25%-ga oma SKP-st aitame Ukrainat sõjaliselt. Ja enne seda vabariigi aastapäeva me otsustasime veel täiendava relvaabi Ukrainale. Nii et kui asjad pole selged, siis seda nad on, ja kõige kindlam viis tagada, et NATO ja Euroopa Liit on ühtne, on ikkagi näidata jõudu ja hoida seljad koos oma liitlastega. Seda me kindlasti teeme.

Suur tänu! Me jõuame ühe ja viimase küsimuse veel võtta. Lisaküsimus, Martin Helme, palun!

No vot, aga ei ole ju mingit ühtsust. Nagu Varro praegu ütles: ameeriklased ei saada vägesid. Britid ka tegelikult räägivad mingisugust udujuttu ega saada vägesid. Prantslased räägivad, kuidas peaks saatma, aga ei saada vägesid. Poolakad ja soomlased on otse välja öelnud, et ei saada vägesid, nemad piiririigina Venemaaga ei saa seda endale lubada. Nii et ei ole ju mingisugust ühtsust, on ainult impeerium Eesti imperaator Michali juhtimisel, kes kogu maailma korrale kutsub, tükeldab riike ja surub põlvili. 

Siin me jõuamegi selle suhtumise jutuni, millest sa rääkisid. Sina suudad elada sellega. Aga kas Eesti rahvas ka ellu jääb selle tagajärjel, millest teie seal ärplete? Kas Eesti kümned tuhanded eestlased, kui näiteks Venemaa … Agressorriik, tõesti, meil on ühine suhtumine, ongi agressorriik, väga ohtlik agressorriik, ja meie tükime selle agressorriigiga sõtta praegu teie juhtimisel. Kui paljud inimesed siis jätavad elamata selle otsuse tagajärjel Eestis? Kas need sõdurid, kes seal tinakirstus tagasi tuuakse, missioonilt, nemad suudavad elada selle Michali otsusega või? Need ei ole mänguküsimused. See ei ole siin mingi poliitilise hoiaku väljendamise koht. See on elu oluline küsimus Eesti kestmisest, mis teie jaoks on, nagu paistab, sihuke huumorirubriik. Aga meie jaoks ei ole. Meie jaoks ei ole! Minu meelest ei ole sõjaküsimus see koht, kus me suhtumisi väljendame. Me kõik teame, et Venemaa on agressor, me kõik toetasime põhiseaduse muudatust. Meie fraktsiooni suhtumine oli selline, et ei tee kompromissi siin nende hallipassilistega. Nii et me kõik teame seda suhtumist. 

Aga ma tulen tagasi selle juurde, me jõuame ringiga tagasi selleni, millest ma alustasin. Kui me nii kangesti ise tükime sõtta Venemaaga, siis mina tahaksin teada, miks me kõigepealt ei saada ära neid üle 10 000 väejooksiku, kes Eestis peidavad ennast oma riigi kaitsmise kohustuse eest – ukrainlasi, kes Eestis ennast peidavad. Miks me neid kõigepealt ei saada? Miks me Eesti poisse sinna tahame sõdima saata? See on esimene küsimus. 

Ja teiseks …

Jaa, aga praegu on ajakriitiline. Martin Helme, ma ei saa teile anda rohkem aega.

… miks meie oleme ainus piiririik, kes tahab sõtta minna?

Aitäh! Martin Helme, ma ei saa rohkem teile aega anda. Härra peaminister, palun!

Aitäh! Ma arvan, et väärtuspõhise poliitika küsimus see ongi, täpselt, kui te ütlete, et see pole suhtumise küsimus. Me oleme riigina võtnud hoiaku, et meie austame reeglitel põhinevat ja väärtuspõhist maailma. Me ei tunnusta kunagi seda, kui Venemaa jõuga Ukrainalt alasid ära võtab. Mitte kunagi! Ja see positsioon on võetud. 

Samamoodi, ütleme nii, te ütlete, et te toetasite põhiseaduse muutmist – ja mul on selle üle hea meel –, kõik toetasid. Aga pinginaaber oli teil kadunud. Seesama, kes räägib meile, et teda häirib see, kui Eesti on nii tugevalt Ukraina poolel, ja järsku see pahandab Venemaad. Aga mis see teie ettepanek siis on? Paneme põlve maha, paneme teise? (Keegi ütleb saalist: "Ei maksa minna isiklikuks.") Eesti on NATO riik ja Euroopa Liidu riik. Me oleme oma julgeolekupartneritega koos välismissioonidel kutseliste kaitseväelastega ka praegu.

Suur tänu! Head kolleegid! Tänane infotund on lõppenud. Ma tänan kõiki kolleege ja valitsuse liikmeid sisuka arutelu eest. Me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.