Tere hommikust, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 70 Riigikogu liiget, puudub 31. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kolleegid siin saalis! Nii suur rõõm on näha, et kõik on kohal. Tavaliselt esinen ma siin väga väikesele hulgale õhtusel ajal, nagu me eile siin Riina Sikkuti ja teistega olime. 

Aga üle on anda arupärimine avalikkust eksitava info edastamise kohta ja see on siseminister Igor Tarole. Avalikkusele on eelmise aasta detsembris ja sellele järgnenud kuudel korduvalt kinnitatud, et kriminaalpolitsei uurib koostöös Kaitsepolitseiametiga Eesti Vabariigi endise siseministri Lauri Läänemetsa ja uudisteportaali Delfi venekeelse toimetuse juhi Andrei Šumakovi auto lõhkumist, mis toimus ööl vastu 8. detsembrit. Kaitsepolitsei aastaraamatus märgitakse, et juhtunu puhul võib olla tegemist Vene eriteenistuste (Juhataja helistab kella.) koordineeritud hübriidoperatsiooniga, mille eesmärk oli Eesti ühiskonnas hirmu ja pingeid külvata. 

Samal ajal on mitmes avalikus allikas kinnitatud, seda on teinud ka Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald ja ERR-i ajakirjanik Sofia Suhhareva, et Šumakovi nimele ei ole registreeritud ühtki sõidukit, tal puudub juhiluba ning et rünnaku objektiks olnud auto kuulus ja kuulub tänaseni hoopis tema toonasele abikaasale Darja Saarele. Samuti on teada, et sama öö jooksul rünnati samas piirkonnas, kus Šumakov siis elas, veel ühte sõidukit. See asi lõpetati kiiresti ja selle kohta puudub avalikkuses igasugune viide või teave. Meile on arusaamatuks jäänud, kas tegemist on omavahel seotud intsidentidega või mitte. Veelgi enam, kui Vene eriteenistustel oli kavatsus rünnata lisaks Läänemetsale ja Šumakovile ka teisi isikuid, siis ma küsin, miks ei ole avalikkusele sellest siiani teada antud, kes need inimesed olid. Miks see teave on siiani saladuseks jäänud? Need on minu küsimused siseministrile.

Aitäh, teie aeg on kahjuks täis!

Kas ei peaks avalikkust informeerima asjaoludest, mis seni teadmata on? 

Head kolleegid! Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe arupärimise. Ja vaid väike repliik heale kolleegile Riina Solmanile: ei saa mitte välistada, et Riigikogu liikmed jälgisid ka eilset Riigikogu istungit kas oma kabinettidest või veebi vahendusel. Meil on mitmeid võimalusi Riigikogu istungi jälgimiseks. Ei saa arvata, et ainult need inimesed jälgisid ja kuulasid, kes eile saalis olid. 

Nii, head kolleegid, üks teade ka. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis Saaremaa toetusrühma moodustamise koosolek, kokkukutsuja on Marek Reinaas. 

Head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde.

Esimene päevakorrapunkt: Isamaa fraktsiooni algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ning kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu 544 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 544 lõpphääletus. Enne, kui anname saalikutsungi, [ütlen, et] selle eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Saalikutsung, palun!

Head kolleegid, kordan veel kord, et selle eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Isamaa fraktsiooni algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ning kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu 544. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 64 Riigikogu liiget, vastu 6, erapooletuid 0. Eelnõu 544 on seadusena vastu võetud. Ja mul on hea meel, et ka opositsiooni algatatud eelnõud leiavad Riigikogu koosseisu toetust. 

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde. See on rahandusministri 2025. aasta ettekanne riigi pikaajalise strateegia "Eesti 2035" elluviimisest, sealhulgas ülevaade avaliku teenistuse arengusuundadest 2024. aastal. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt rahandusministri Jürgen Ligi. Ettekandeks on aega kuni 30 minutit, igaühel on võimalus üheks küsimuseks ja seejärel on läbirääkimised, kus saavad osaleda fraktsioonid ja samuti minister, kui soovib. 

Palun, sõna on teil, härra minister!

Aitäh! Austatud Riigikogu! See ettekanne siis tuleneb "Eesti 2035" strateegiast, mille Riigikogu võttis suure häälteenamusega vastu neli aastat tagasi. Ja selle ettekande sees ma käsitlen ka ülevaadet avalikust teenistusest 2024. aastal, milleks kohustab meid eraldi seadus. 

Alustan avalikust teenistusest. Demokraatia vajab kaitsemehhanisme ja järjepidevuse kandjaid, milleks peale reeglite ja institutsioonide on ka riigiteenistujad. Nende professionaalsus ja motiveeritus aitab tagada, et riigile ja kohalikule omavalitsusele pandud avalikud ülesanded oleksid täidetud ja riik oleks järjepidev. 

Avalik teenistus moodustab avalikust sektorist, 136 000 inimesest viiendiku. Kui siin on tihti suuri uudiseid, et ametnike arv muudkui paisub, siis need uudised on asjatundmatud. Avalik sektor koosneb rõhuvas enamuses mitteametnikest. Ligi 50 000 sellest 136 000-st on haridustöötajad ja sinna kuuluvad ka meditsiinitöötajad ja kas või elektrikud. Nii et kuritarvitatakse seda sõna "ametnikud", kui räägitakse ülepaisunud riigist, mis samuti ei vasta tõele. 

Avalikku teenistusse kuuluvad inimesed, kes töötavad riigi ja kohaliku omavalitsuse ametiasutustes avaliku võimu teostamiseks ja selle toetamiseks. Need [asutused] on põhiseaduslikud institutsioonid, ministeeriumid, ametid, inspektsioonid ning kohalikud omavalitsused. Üldise tööturu keskmisega võrreldes toob see riigi heaks töötamise vastutus kaasa kõrgemad haridusnõuded, näiteks spetsiaalse väljaõppe eriteenistujatel. Kõrghariduse eeldus on paljudel ametikohtadel. Eesti tööturul on kõrgharidusega inimeste osakaal 43%, avalikus teenistuses, mis ka sinna hulka kuulub, on see näitaja 65% ja ametnike seas on kõrghariduse protsent 83. Siit tulevad ka palgaerinevused, mida tihti kritiseeritakse. 

Avalikus teenistuses oli 2024. aastal 28 456 inimest, neist 22 787 riigiasutustes ja 5672 kohalikes omavalitsustes. Avaliku teenistuse suurus on üle aastate olnud üsna stabiilne. Muutused selles peegeldavad üldist julgeolekuolukorda, mis nõuab eraldi suuremat panustamist. Aga me oleme seadnud eesmärgiks, et avalike teenistujate osakaal tööealises elanikkonnas ei suureneks, ja see ongi püsinud alla 3%. 2024. aastal oli teenistujate arv enam-vähem samal tasemel varasemaga ja 0,5% kasvu peegeldas riigi muutunud vajadusi, samuti teatud statistilisi muutusi, mis asja sisu väga palju tegelikult ei peegelda. 

Julgeolekuolukord on pannud Eesti rohkem panustama sise- ja välisjulgeoleku tugevdamisse. Kaitseväkke lisandus 138 inimest ja Politsei- ja Piirivalveametisse 55 inimest. Samas, teenistujate arv vähenes näiteks 57 võrra Maksu- ja Tolliametis, mis muutis muu hulgas oma töökorraldust Narva piiripunktis. Vanglates jäi teenistujaid vähemaks 48 inimese võrra, kuna kinnipeetavate arv on väiksem, samuti kriminaalhooldusaluste arv. Sotsiaalkindlustusametis vähenes [personal] tänu töö optimeerimisele ja teenuspõhisele juhtimisele üleminekule 59 inimese võrra. Kokku kasvas mullu teenistujate arv 155 inimese võrra, neist omavalitsustes 117 ja riigiasutustes 38 teenistuja võrra. 

Kohalikes omavalitsustes tingisid suuremad teenistujate arvu muutused üleminekud kesksetele tugiteenustele, see tähendab, et inimesi kvalifitseeriti statistikas ümber. Näiteks Harku vald konsolideeris hariduse tugiteenused, mida osutavad logopeedid, psühholoogid, eripedagoogid ja sotsiaalpedagoogid. Seetõttu toodi koolidest ja lasteaedadest üle 14 töökohta. Lääne-Nigula vallas toodi koolide ja lasteaedade koosseisust vallavalitsuse struktuuri üle majandustöötajad. Kohtla-Järve linnas konsolideeriti hallatavate asutuste raamatupidamine. Paides liideti linnavalitsusega linna sihtasutus Paide Haldus. Nii et kõik ei ole tingimata ametnike arvu sisuline kasv, millest räägitakse. Tugiteenuste keskne pakkumine on eelarvekärbete ajal loogiline arengusuund ja edaspidi peaks see tooma kulude kokkuhoiu. 

Eelarvekärped on põhiline avaliku teenistuse paisumise vältimise meetod. 2024. aastal juba pidurdus märgatavalt avaliku teenistuse palgatõus. Olen sellest varem rääkinud ja seda on püütud vaidlustada, aga arvud aasta kokkuvõttes kinnitasid mu sõnu. Palgatõus 2024. aastal oli avalikus teenistuses 4%, Eesti tööturu üldine keskmine oli 8,1%. See tähendab, et see 4% oli selle üldise numbri sees, seega tegelikult väljaspool avalikku teenistust oli palgakasv veel kiirem kui 8,1%. 

Kärped on vajalikud ka selleks, et pühendunud ja kompetentseid teenistujaid motiveerida. See tähendab, et mujalt kärbitud [summad] suunatakse ka inimeste motiveerimisse. Kuivõrd avalikus sektoris on üldise tööturuga võrreldes kõrgemad haridusnõuded, oli avaliku teenistuse keskmine kogupalk 2024. aastal 2473 eurot. See oli kõrgem Eesti keskmisest, mis oli mullu 1981 eurot. Kui aga võrrelda sarnase keerukusastmega töid avalikus teenistuses ja erasektoris, siis jäävad avaliku teenistuse palgad erasektorile alla seda rohkem, mida kõrgem on ametiaste. 

Avalik teenistus paistab silma väikese soolise palgalõhega. 2024. aastal oli see 1,7%, mis on vähem kui 2023. aastal, kui see näitaja oli 2,9%. Eestis tervikuna oli sooline palgalõhe 2024. aastal 13,2%. Asutuste lõikes erineb sooline palgalõhe päris palju, kuid see tuleneb ka meeste ja naiste väljakujunenud vastutusvaldkondadest. Näiteks kohtutes töötab kohtunikena tunduvalt rohkem mehi ja sellest tuleneb suurem palgalõhe kohtutes. Aga Päästeametis on olukord vastupidine: tippspetsialistide osakaal naiste hulgas on märksa suurem kui meeste hulgas. 

Teenistujate sooline koosseis on ajas püsinud ühesugune, üsna stabiilne: naisi on 56% ja mehi 44%. Meeste osakaalu tõstavad seejuures eriteenistujad, kellest 73% on mehed. Avaliku teenistuse juhtide hulgas on naisi 48% ja mehi 52%. Stabiilne on ka avaliku teenistuse struktuur staaži poolest. Praegu on avalikus teenistuses nii üle 15 aasta töökogemusega inimesi kui ka kuni nelja-aastase staažiga teenistujad 31%. Nii et kogemused ja järelkasv on üsna tasakaalus. 

Personalipoliitikas oleme riigis keskendunud paindlikule üle-eestilisele värbamisele ja kaugtöö võimaluste loomisele, et kohaneda demograafiliste ja tööturu muutustega. Avaliku teenistuse töökohad paiknevad üle Eesti. Enim on neid, kui [võtta aluseks nende osakaal] üldse töökohtade arvus, Võrumaal ja Lääne-Virumaal, kus paiknevad Kaitseväe väeosad. Töökoht Harjumaal ei tähenda tingimata seal elamist. Teenistujaid, kes elavad mujal Eestis, on 9% rohkem kui neid, kelle töökoht on mujal Eestis. See on märk paindlike töövormide levikust. 

Soovi asuda avalikku teenistusse mõjutab muidugi ka ootus stabiilsusele, mida aga praegu pakkuda ei saa. Riigiaparaati on paari aastaga olulisel määral ümber korraldatud. Eesmärk on efektiivsus. Tööjõu voolavust avalikus teenistuses näitab aasta jooksul teenistusest lahkunute osakaal aasta keskmises teenistujate arvus. See oli 2024. aastal 14,6% ehk samas suurusjärgus varasemaga. Vabatahtlik voolavus ehk omal soovil lahkunute osakaal oli avalikus teenistuses 8%, mis on madalam kui kahel varasemal aastal. Mitmes ministeeriumis on vabatahtliku voolavuse põhjuseks toodud ümberkorraldustega kaasnev ebakindlus. Ministeeriumide lõikes on vabatahtlik voolavus MKM-is 14%, Haridus- ja Teadusministeeriumis 13,8%, justiitsministeeriumis 13,7%. Samas, teises otsas, Välisministeeriumis on see ainult 5,4%, Kultuuriministeeriumis 6,8% ning Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis 7,9%. 

Avalikus teenistuses on kvaliteedi hoidmiseks eraldi tähtis koolituse teema. Koolituse maht teenistuja kohta püsis 2024. aastal soovituslikus vahemikus, kuid see, et koolituskulude osakaal kuludes vähenes, viitab suurenevale e-õppe ja sisekoolituse tähtsusele. 

Kokku võttes võib öelda, et avaliku teenistuse tervis on üsna hea, meie ametnikud on professionaalsed. Ja me peame hakkama rohkem lugu pidama neist inimestest, kes on otsustanud teenida oma riiki. Praeguses maailmas on poliitiline suva ja mitteliberaalne valitsemine tõsiseks ohuks põhiseaduslikele liberaalsetele demokraatiatele. 

Edasi Eesti pikaajalise arengustrateegia elluviimisest 2024. aastal. Meie strateegiline eesmärk on tagada julgeolek, jätkusuutlikkus ja konkurentsivõime kiiresti muutuvas maailmas. Rahandusministeerium puutub igasse horisontaalsesse valdkonda, alates eelarvest ja maksudest kuni rahatarkuse, julgeoleku ja ruumiplaneeringuni. 

Teemadest kõigepealt inimeste heaolu ja rahva kestlikkus. Rahandusministeerium tegi olulisi samme, et [edendada] rahatarkust ja pensionisüsteemi. Rahatarkus jõudis kõigisse kooliastmetesse ning selle õpetamiseks on juba ette valmistatud 700 õpetajat. Pooltes Eesti koolides toimuvad rahatarkuse tunnid eraldi ainena, veelgi rohkemates on need lõimitud teistesse õppeainetesse. Võime öelda, et ühe uuringu järgi on Eestis ja Rootsis ühed kõige rahatargemad rahvad Euroopas. Ma usun, et sellel unikaalsel koolitusel on selles oma roll. 

Pensionisüsteemis tõstsime mullu paindlikkust. Teise samba sissemakseid saab aastaid kehtinud 2%-lt tõsta 4% või 6% peale, millest viimase on valinud 62% suurendajatest. Maksemäära tõstjaid oli kokku üle 74 000 inimese. Samas on tõusnud kolmanda samba populaarsus. Liitunuid on juba 220 000, mis on suur muutus. Ja siin on tähtis ka, et pärandvara liikumine teise sambasse muutus mullu kogumispensionide seaduse muutmise mõjul märksa lihtsamaks. 

Teemavaldkondadest järgmine on "Majandus ja kliima", sealhulgas kindel ja turvaline maksukeskkond. 2024. aasta oli märgiline sanktsioonipoliitika karmistamise poolest. Maksu- ja Tolliamet käivitas mitmeks kuuks Venemaa suunal riskipõhise tollikontrolli asemel täieliku tollikontrolli. Sanktsioonidest möödahiilimise skeemid on muutunud keeruliseks ja kontrollid pikaajalisemaks. Kuid tugevnenud on ka rahvusvaheline koostöö. 

Digivaldkonnas investeerisime mullu 11 miljonit eurot IT arengusse, maksuteenuste ja tollisüsteemi uuendustesse. Ja jõustusid mitmed olulised seadused. Suur saavutus on, et Eesti kaitses oma esimest eduraportit MONEYVAL-is. Eestit tõsteti hinnangus esile terrorismi rahastamise [tõkestamise] ja sanktsioonipoliitikale vastavuse poolest.

Edasi, teemavaldkond "Ruum ja liikuvus". Tuleks mainida riigi kinnisvarale seatud uusi ootusi, mis keskenduvad nii kulupõhisusele, kulude tõhususele kui ka kliimaeesmärkidele. Siin on teatud numbrilised saavutused. 

Eraldi valdkond on riigivalitsemine ja riigi sujuv toimimine. Ei ole uudis, et aastatega lõdvaks lastud eelarvepoliitika kombinatsioonis kriisidega sundis kehtestama uusi makse ja maksutõuse. Ehk riigikaitsemaks kellegi meelest eraldi maksuna arvesse ei lähe. Aga samas, tänavu teatavasti me kehtestasime selles vallas ka leevendusi. 

Riigi tugiteenuste koondamine. Riigi Tugiteenuste Keskus on siin andnud üsna olulise tulemuse: 84% keskvalitsuse üksustest kasutab nüüd ühiseid finants- ja personaliarvestuse teenuseid. Tõhusus on paranenud ja rahulolu riigihangete teenustega on kasvanud. 

Lõplikult lõppes 2014.–2020. aasta perioodi struktuurivahendite kasutamine. Viimased 98 miljonit maksti mullu välja. Perioodi 2021–2027 vahenditest on praeguseks kohustustega kaetud 73% ja see peegeldab meie suutlikkust vahendeid sihipäraselt rakendada. Oleme Euroopa Liidus taas paremate hulgas, kolmandal kohal Luksemburgi ja Hollandi järel. Kesisemad on numbrid väljamaksete osas. Aga see on üldiselt selle protsessi puhul üsna iseloomulik, et väljamaksed jäävad kohustuste võtmisest maha. Lõpptulemusena usume, et me suudame raha efektiivselt ja täielikult ära kasutada õigeks ajaks. Aitäh!

Suur tänu! Ja on aeg küsimusteks. Alustab samuti rahandusministri kogemusega Mart Võrklaev. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Euroopa Liidu vahenditest tahtsin rääkida ja nende kohta küsida. Hea meel on näha, et hoog on kenasti üles saanud. Eks selle nimel on pingutatud ka, et lõppenud perioodil olime Euroopas esimesel-teisel kohal. Ja nüüd siis jooksva perioodi vahenditest on 73%, nagu näitab viimane seis, mille te välja tõite, kohustustega kaetud ja 14% protsenti on välja makstud. Kindlasti aitab see meil erinevaid reforme läbi viia ja keerulisel ajal majandust turgutada. Tubli töö on nii Rahandusministeeriumi kui ka sisuministeeriumide poolt tehtud, aga minu küsimus selle valguses on algatuse ReArm kohta. Me teame, et kaitsekulud võtavad meil suure osa eelarvest ja panevad teised valdkonnad suure [surve] alla. Kas selle ReArmi osas on mingeid edasiminekuid või infot Euroopast, et kui palju me neid Euroopa Liidu vahendeid saame kasutada oma kaitsekulude katmiseks? Kas seal on mingeid edasiminekuid ja uut infot?

Aitäh! Ma kuulen küll esimest korda, et ministeeriumid jagunevad Rahandusministeeriumiks ja sisuministeeriumideks. Ma ise olen kasutanud väljendit "tulu‑ ja kuluministeeriumid". (Juhataja naerab.) Aga mõlemad on muidugi suured lihtsustused ja isegi võivad riivata kellegi au. Rahandusministeerium kindlasti on väga sisukas, et mitte öelda, kõige sisukam ministeerium, kelle suurim vastutusvaldkond on ju struktuuripoliitika. Ja polegi sisulisemat asja poliitikas kui struktuuripoliitika.

Nüüd, ReArm on, kui ma õigesti aru sain, see küsimus. Me oleme võtnud eesmärgiks struktuurivahendite, struktuuriraha ümberjaotamise. Mul on olnud endal kohtumisi Euroopas vastutavate institutsioonidega ja poliitika muutus Euroopa tasemel on omaks võetud. Ja ütleme niimoodi, et volinike sõnakasutus on Eesti kõrvadele väga meeldiv. Saadakse aru, et Eesti ei ole, või ütleme siis, meie idapiir ei ole mitte lihtsalt Eesti idapiir, vaid ka Euroopa idapiir ja seda tuleb kohelda eriliselt nii sel perioodil kui ka järgmisel. 

Ja samas, kus mure on muidugi suurem: kui suurt rahalist tolku sellest on. Ühelt poolt ei ole need, nagu te ütlete, sisuministeeriumid, mina ütleks kuluministeeriumid, kuigi altid oma soovides järele andma. Seda näitavad esimesed kontaktid. Aga proovime siiski kasutamata rahast märgatava osa julgeolekusse ümber suunata. Loodame, et need kokkulepped ikkagi sünnivad. Ja vähemalt sellise kahese kasutusega valdkonnad peaksid ka nendele teistele ministeeriumidele olema sobiv ümberkorraldus. 

Nii et jah, idee poolest ja retoorika poolest on asi võib-olla ilusam, kui on senised saavutused. Aga pingutame edasi.

Ja järgnevalt siis kuluministeeriumi juhtimise kogemusega Urmas Kruuse. Ma luban, et ma rohkem ei kalambuuritse täna. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Siin 2024. aasta tegevustes kindlasti on üks väga oluline tegevus, see puudutab rahatarkust. Eriti see, et see on lisandunud ka kooli õppekavadesse, on, ma arvan, perspektiivselt hästi oluline. Seda just selles valguses, et me hiljuti lugesime Eesti Panga analüüsi selle kohta, mida tähendas tegelikult isamaalaste [algatatud] teise pensionisamba lõhkumine. Selle tagajärjed rahatarkuse mõttes kindlasti ei ole positiivsed. Nüüd on märgata, et teises sambas päritud raha liigutamine pärija sambasse on muutunud paindlikumaks. Kas teatud paindlikkust on teil veel plaanis, just lähtuvalt sellest, kui oluline on see, et inimesed oma elu jooksul kõiki erinevaid variante kogumiseks kasutaksid? Avalikkuse ees on mängitud kahe mõttega. Üks on see, et lubada nendel, kes lahkusid [sambast], liituda varem kui kümne aasta jooksul, [ja teine], et teha see uuesti kohustuslikuks. Kas te oskate paari sõnaga öelda, mis perspektiiv selles osas võiks olla?

Jah, te märkisite õigesti. See nähtus on kurioosne, et konservatiivsus tähendab Eesti poliitikas, aga aina rohkem ka rahvusvaheliselt kõige jätkusuutmatuma toetamist. Tähendab, et võideldakse säästmise vastu, võideldakse ettenägelikkuse vastu, võideldakse keskkonnapoliitika vastu. Selle üks osa on tõepoolest kogumispensionide süsteemi lammutamine. Me oleme võtnud plaani selle süsteemi taastamise, mitte küll täpselt samal moel, seal on jäikuselemente, mis tõepoolest endiselt pehmendamist vajaksid, nii nagu me juba oleme üht ja teist pehmendanud. Aga jah, kogumispensioni teise samba taastamist me peame oma eesmärgiks. Siin on mitmeid agasid, mitmeid küsitavusi, kuidas täpselt seda teha. Aga valitsus on võtnud seda juba sellise suusõnalise kokkuleppena ja pannud ka koalitsioonileppe mustandisse kirja.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud rahandusminister! Hiljuti esinesite te "Esimeses stuudios", kus ütlesite, et riigiaparaat vajaks lähiaastatel palgatõusu, et ametnikel tuleks palka tõsta. Ja siis te tegite ka postituse ühismeedias. Mulle tundus, et täna käis ka korraks läbi mõte, et see on vajalik, sest ametnikud peavad hoidma Eesti riigi kvaliteeti. Ja te lisasite sellise lause, et seda juhul, kui demokraatiameeleolude tõmbetuul seda murendab ja tõrjub, nagu näiteks EKREIKE ajal Eestis. Tegelikult on selline mõtte[avaldus] päris ohtlik. Põhimõtteliselt te ütlete sellega välja, et ametnike palka tuleks tõsta, et ametnikud ikkagi oleksid lojaalsed sellisele kindlale liberaalsele suunale, liberaalsele poliitikale. Kui mõni muu erakond peaks tulema võimule, äkki konservatiivne erakond, siis justkui ametnikud ei peaks seda poliitikat ellu viima. Kujutage ette, et kui mõni konservatiivne erakond täpselt sellise mõtte[avaldusega] välja tuleks, siis oleks päris palju karjumist.

Aitäh!

Muidugi ametnikud peavad olema sõltumatud …

Aitäh, Anastassia!

…  sõltumatud poliitikast, aga nad peavad olema sõltumatud ka Reformierakonna poliitikast.

Aitäh!

Kas te nõustute?

Aitäh! Teie küsimus muidugi näitab täielikku asjatundmatust. Mis asi on liberaalne demokraatia? Liberaalne demokraatia on vaba ühiskonnakorraldus, mis on omane ja põhiseadusega heaks kiidetud ka Eestis, kogu lääne ühiskonnas. See ei tähenda liberaalide privileege, see tähendab liberaalide, konservatiivide ja sotsiaaldemokraatide konsensust. Ja just see laamendamine selliste sõnade ümber, et me oleme nüüd konservatiivsed, me teeme midagi teisiti, lõhub vaba ühiskonnakorraldust. Vabasse ühiskonnakorraldusse kuuluvad sõltumatud institutsioonid, sõltumatu ametkond, sõltumatu kohtupidamine, ajakirjandus. 

Reformierakond ei puutu siia üldse rohkem kui Keskerakond, kes kunagi ka püüdis ilmavaateliselt positsioneeruda, aga on ikkagi parandamatult positsioneerunud valijate keele põhiselt. Ja ideoloogiat on sealt väga raske leida, see liigub ikkagi väga-väga kiiresti. Aga seni, kuni te tunnistate põhiseadust, neis piirides, kus te põhiseadust tunnistate, te tunnistate ka liberaalset demokraatiat. Te olite kunagi ka liberaalse rahvusvahelise ühenduse liige, ei häbenenud seda. Nüüd olete vist nihkunud … (Saalist öeldakse midagi.) Ma ei tea, kuhu täpselt te europarlamendis kuulute, aga te ei kuulu sellisesse valdkonda, kes lõhuks liberaalset demokraatiat. Euroopa Liidule, USA-le ja Austraaliale, Suurbritanniale, Norrale – sellistele riikidele on omane ühiskonnakorraldus, mida iseloomustab sõnapaar "liberaalne demokraatia". See ei ole liberaalide privileeg.

Jaak Valge, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Mul on laiem küsimus, mis eeldab ka avarama vaatega vastust. Nimelt, strateegia "Eesti 2035" kohaselt peaks Eesti tööjõu tootlikkus, mis 2021. aastal oli 84% Euroopa Liidu keskmisest, kasvama 2035. aastaks 110%-le. Aga selle asemel 2023. aastaks on see näitaja hoopis langenud 78%-le ja meist on möödunud Poola, Läti, Ungari, rida Ida-Euroopa riike oli varem juba ees. Ja sama strateegia kohaselt peab Eesti rahvusvahelise konkurentsi võime tõusma 2035. aastaks Euroopa Liidus 10. kohale. Ent selle tõusu asemel oleme langenud 2022. aastaks siis 22. kohalt 26. kohale ja nüüd eelmisel aastal 33. kohale. Enne, kui midagi ravima hakata, tuleks panna diagnoos. Ja kindlasti on praegu see ravi vajalik. Küsin, mis on teie riigimehelik diagnoos. Miks see niimoodi on juhtunud?

Aitäh sisulise küsimuse eest! Aga ma enne kommenteerin ära selle porina, mida ma eelküsijalt kuulsin, aga võib-olla ei jõudnud oma vastuses reageerida. Kordan, ta ajab segi liberaalse demokraatia ja liberaalse poliitika. Mina ei ole liberalismi ekstra kaitsnud üheski intervjuus ega artiklis. Ma ei võitle sellisel ideoloogilisel pinnal, ma võitlen sisulisel pinnal ja kontseptuaalsel pinnal, mis puudutab ühiskonnakorraldust tervikuna. Ja vaba ühiskonnakorraldus on liberaaldemokraatlik. See tähendab sõltumatut kohtuvõimu, õigusriiki, see tähendab majandusvabadust, see tähendab inimõigusi, poliitilisi vabadusi, vaba ajakirjandust. See on liberaalne demokraatia. 

Kahjuks konservatiivid on võtnud oma kinnismõtteks, et need on asjad, mida nad peavad alavääristama, ja vastanduma liberaalsele demokraatiale sõnaga "konservatiivsus". See on lõhkuv poliitika ja minu ettekandes tehtud viide viitas sellele, et ametnikkond on hoidnud seda ühiskonda, siiski aidanud seda lõhkumist ära hoida. Nad on suutnud seda mingi piirini USA-s, nad suutsid seda EKREIKE ajal Eestis, kuigi ambitsioon on olnud sama: kontrollida kõike ja kõiki ideoloogiliselt. Minul seda ambitsiooni ei ole ja mina ei ole kunagi ametkondi, ametnikke politiseerinud. 

Aga nüüd palun vabandust küsija ees, see oli asjalik küsimus. Selles strateegias seatud eesmärk 110% on muidugi üpris utoopiline, need asjad ei juhtu sellises tempos. Riikide jõukus on üsna inertne. Aga Eesti siiski on oma jõukust kasvatanud. Eile näiteks tuli see esile Euroopa stabiilsusmehhanismi kapitali jaotuse võtmes: Eesti peab ilmselt tegema suuri täiendavaid sissemakseid. See oli meid soosinud võti. Esialgu oli kogu jaotus meid diskrimineeriv, aga meie tegevuse tulemusena [lähtub see võti] rahvastiku suurusest ja jõukusest. Kuna meie jõukus on kasvanud, aga rahvastik mitte, siis see tähendab, et meie sissemakse peaks suurenema, kui ma nüüd ei eksi, 22%. Pool sellest võtmest tingis 22% ulatuses lisakapitalimakse, kuna meil oli ülemineku periood. 

Jutt on natuke keeruline, aga lihtsalt ma rahustan teid, et üks asi on need tööviljakuse näitajad mingil perioodil, teine asi ikkagi meie jõukuse tunduv kasv. Tööviljakusega on meil struktuurseid probleeme. Meil on näiteks tööjõumahukates valdkondades, nagu tööstus seni on siiski, olnud väga suur ekspordinõudluse probleem. Meie eksporditurud [on sellised], et meie ekspordi struktuur on olnud kriiside tingimustes väga ebasoodus. Teenuste sektor on samuti tööjõumahukas, selle osakaal on meil suur. 

Me ei peaks tegelikult seda ühte numbrit väga üheülbaliselt võtma. Aga tõsi ta on, et suurt tootlikkuse läbimurret meil pole olnud. Kui see kriiside aeg ja alakoormatud tööjõu aeg isegi maha lahutada, me ikkagi võime öelda, et tööviljakuses murrangut me pole saavutanud. 

Samas, natuke pikemas vaates oleme aastakümnetega vabaduse ajal, liberaaldemokraatliku vabaduse ajal – kordan eelküsijale üle – liikunud väga kiiresti ülespoole ja ei pea liiga õnnetud olema. Aga jah, see nõuaks natuke analüütilisemat vastust, kui ma praegu julgen anda, sest need numbrid on dünaamilised ja mitme[tahulised].

Head kolleegid, ma rikun oma põhimõtet. Mul küll sisetunne ütleb, et Anastassia küsimus on pigem vastusõnavõtt, aga ma võtan riski. Ma eeldan ja loodan, et küsimus on istungi juhatajale. Palun, Anastassia!

Ma lihtsalt tegelikult tahtsingi selles osas täpsustada, et minu küsimuse rõhk oli ikkagi liberaalsel poliitikal, mis hiljem tõmmati selliseks palju laiemaks. Minu küsimus on pigem selles osas protseduuriline, et kui kohane on praegu rahandusministril hakata ette heitma konservatiivsetele erakondadele niinimetatud meie riigikorra tõrjumist ja selliste demokraatia aluspõhimõtete tõrjumist. Ma näen, et see ei ole tegelikult antud kontekstis väga kohane ja üldse minu küsimus puudutas midagi täiesti muud.

Jah, ma möönan, et teil oli väga konkreetne küsimus, aga teil oli ka maailmavaateline aspekt seal sees. Nii et eks see annab võimaluse ka vastajale mõnevõrra laiemalt seda käsitleda. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kuidas mahub teie pikaajalisse strateegiasse kasvava arvu pensionäride toimetulek, kui reaalpension on tegelikult viimastel aastatel langenud? Hinnatõusud söövad ära iga-aastased indekseerimised. Ja kuidas te näete selle vähekaitstud sotsiaalgrupi väärika vanaduspõlve tagamist pikas perspektiivis?

Aitäh! See nüüd on küll täielik faktiviga, mis te esitasite. Reaalpensionid on ikkagi aasta-aastalt kasvanud ja isegi kiiremini kui reaalpalgad. Praegu mul käepärast neid numbreid ei ole, aga ma usun, et te leiate need. Soovi korral ma võin need numbrid saata. Reaalpensionide kasv näiteks ka tänavu võimaldab meil öelda, et tegelikult inimeste ostujõud kasvab, kuigi palga ostujõud ei kasva. Ja teine põhjus on euribori langus, miks inimeste kasutada oleva raha hulk kasvab. 

Pensionärid on ikka olnud soositud olukorras, nii maksunduslikult kui ka pensionitõusude poolest. See soosing ei tähenda küll seda, et nad on rahaliselt paremas olukorras kui palgasaajad, nad on ikka halvemas olukorras. Ja seda ma olen korduvalt öelnud, kui jutt on läinud sellele, et riigi rahanduse kordategemiseks on vaja pensione kärpida, minu vastulause on ikkagi see, et sotsiaalselt nõrgematest ei saa alustada. Pensionisüsteemi on küll kirjutatud viimastel aastatel vigu sisse, mis muudavad süsteemi jätkusuutmatumaks, aga me peame neid vigu [parandama] ja tunnistama, et pensionäride olukord võrreldes palgasaajatega on küll kehvem, kuid dünaamika mõttes on nad olnud paremas seisus. Nii et jah, reaalpensionid on kasvanud ja kasvavad endiselt.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Rõõm näha, Jürgen, et oled rivis. Jüri Raidla on teinud ettepaneku, et veerand ametnikest võiks julgelt lahti lasta Hollandi eeskujul. Hoiab raha kokku ja mis kõik veel. Aga teine pool, mis ta on öelnud: et viimasel kümnendil on halb praktika panna ministriteks ebakompetentseid inimesi oma valdkonnas. Ja ta ütleb, et võiks teha kaks korda avalikku kuulamist kaamerate ees. Tsitaat: "Normaalne inimene kardab olla avalikult rumal. Kui tema sellest aru ei saa, peab aru saama erakond. Kui erakond ei saa aru, peaks aru saama peaministrikandidaat. Kui ka tema ei saa aru, on lootus, et Kadriorg saab." Mis sina arvad sellest Jüri Raidla ettepanekust? Kaks tükki oli neid siin. 

Aitäh! Ministritele [tehakse] avalikke kuulamisi kogu aeg. Ka see on avalik kuulamine, infotund on avalik kuulamine. Ja mina küll ei näe, et Riigikogu suhtuks leebelt ministritesse. Mis puudutab Jüri Raidla ambitsioone avaliku sektori suhtes, siis ma pean tunnistama, et seal on mõningast populariseerimist, ütleme viisakalt, ja ka terminoloogilist mittetäpsust. Ametnikkonnast tal tegelikult väga head ettekujutust ei ole, ei ole ka terminitest. Ministeeriumiametnike numbri ma nimetasin, see on umbes 2500. 500 lahti lasta kindlasti on ülemäära. Nende hulgas on ikkagi inimesi, kellesse on paratamatult koondunud suur osa riigi valdkondlikust know-how'st ehk oskusteabest, mida on kogu aeg vaja, mis peab kogu aeg käepärast olema. Isegi kui võib-olla sellises igapäevases tegevuses võib tunduda, et nad istuvad niisama, aga tegelikult see on mõttetöö, see on talletamine, see on analüüs.

Ja ametnikkond võtab ikkagi väga väikese osa riigiaparaadi või avaliku sektori kuludest. Nagu ma ütlesin, avalikke teenistujaid on umbes 27 000, aga avalikus sektoris [töötajaid] 136 000. Kelle lahtilaskmisest siis lugupeetud eksminister räägib ja kus on tema tegelik analüüs? Ma pole selles päris kindel. Mul on ikkagi kogu aeg see tunne, et seda teemat populariseerides ta jätab kaalukad osad riigi kuludest tegelikult kõrvale ja püüab tegelda selle populaarse osaga, neetud ametnikkonnaga, kelle suurust samas ta eriti täpselt ei oska minu arust nimetada.

Eks ma olen ta endaga vestelnud, me saame väga hästi läbi. Aga tuletan lihtsalt meelde, et ta on rääkinud ka sellest, et kolmandiku Riigikogust võiks lahti lasta. Ma olen jälle vastu vaielnud. Te esindate siiski eri piirkondi, eri valdkondi, eri vaateid, ja mida väiksemaks me teame Riigikogu, seda väiksem see esindatus saab. 

Nii et jah, need populaarsed arvamused – noh, Taagepera kuupjuure võrrand on see, mille ma vastuseks ütlen. Rahvaarvust kuupjuur on parlamendi optimaalne suurus. See katab riike valdkonniti, piirkonniti üsna optimaalselt. Ma olen kaitsnud [Raidla] kriitika eest ka Riigikogu, öelnud, et see ei ole suur kokkuhoid, mida ta pakub, aga see on suur kaotus demokraatiale. Ja ta tegelikult ei ole vastu vaielnud.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Te tegite hea ülevaate sellest, millised arengud toimusid Eesti avalikus teenistuses möödunud aastal. Küsimus tuleb tuleviku kohta. Paljud, peaaegu kõik on kuulnud, et erinevate prognooside kohaselt aastaks 2030 asendab inimtööjõu väga paljudes ametites tehisintellekt. Maailma Majandusfoorum prognoosib aastaks 2030, et 92 miljonit töökohta on asendatud. Üks teine prognoos ütleb, et 40% ametikohtadest saavad targad robotid enda kätte. Ja küsimus on: kuidas mõjutab selline tehnoloogia areng avalikku teenistust?

Aitäh! See on väga suur küsimus, mida ma kavatsen hakata küsima oma ametnikelt, et kuidas neile tundub. Võin küll öelda, et tehisintellekti ametnikud juba kasutavad, see iseenesest ei võta ära vajadust nende järele, mulle tundub. Ja kuidagi on riigi usutavuse ja stabiilsuse küsimus seotud ka sellega, et AI endiselt toodetavad totrused saaks ära hinnatud, sealhulgas, ütleme siis niimoodi, tunnete seisukohalt. Väga jäigad matemaatilised mudelid, õigemini mitte matemaatilised mudelid, vaid jäigad sihukesed tehnoloogilised lihtsustused tegelikult ei vasta, mulle tundub, sellele, mida inimloomus tegelikult riigilt tahab.  

Abimehena AI on juba kasutusel. Aga mis ajal ja mis ulatuses ta hakkab oluliselt riigiaparaati kokku hoidma? Ma ka ei tea, ütlen ausalt. Ma olen siin olnud kriitiline kolleegide suhtes, kes on ajakirjanduses parlamendi liikmetena kiitnud, kuidas nad oma kõne on lasknud AI-l koostada ja nii edasi. Mul on küll küsimus, et aga miks sa siis kandideerid, mis rõõmu sa oma valijale sellega pakud, et sul ei ole oma mõtted, sul on masinamõtted. Miks sa siin istud, miks sa seda palka võtad? Inimsuhtluses on kõik natukene vähem tehnoloogiline, kui tehisintellekt tegelikult praegu on suuteline olema, aga võib-olla ka tulevikus. 

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Te viitasite oma ettekandes ka [avaliku teenistuse töökohtade] suhtarvule Võru- ja Lääne-Virumaal. Ma küsin kaugtöökohtade kohta väljaspool Tallinna ja Tartut. Kas on olemas mingi plaan, milliseid töökohti ja kui palju on kavas regioonidesse viia mingil silmanähtaval ajaperioodil tulevikus?

Aitäh! Ma ei julge öelda, et see on praegu aktiivne tegevus, aga see on olnud aktiivne tegevus. Iseenesest paindlikke töövõtteid on näha iga päev, ka ministeeriumis. See on juba juurdunud praktika, et inimesed töötavad kaugelt, sealhulgas ka tippjuhid, sealhulgas inimesed, kes koondavad endas – ma rääkisin ametnikkonna professionaalsusest – praktiliselt valdavat osa riigi know-how'st mingis valdkonnas. Ma näen neid koosolekul ekraanil, aga mitte majas. Ja ma ei ütle, et oleksin millestki väga ilma jäänud. Ongi niisugune reaalsus. 

Aga on olnud ka kampaania korras [töökohtade] väljaviimisi. Need pole mitte kõige õnnestunumad olnud aegadel, kui veel kaugtööpraktikat polnud. See oli natukene matemaatiline lahendus, mis minu arust kollektiive lõhkus. Olen ise haridusministrina tegelikult tundnud ennast väga isoleerituna: ministeerium on enamuses Tartus, inimesed on ka seal oma tegevustega väga palju Eestis laiali, mina aga olin ikkagi valdavalt Tallinnas. Tegelikult ma tunnistan, et mul see inimeste tunnetus kadus ära. Ma ei arva, et kaugtöö on täiuslik. Ikkagi inimlik kontakt on endiselt vajalik. Ja sellepärast ma sellist ühtlast Eesti peale laiali hõõrutud avalikku sektorit kõige paremaks, efektiivsemaks vormiks ei pea. Nii et tuleb valida, millised tööd nõuavad rohkem inimlikku kontakti ja millised vähe. Minu arust sellega avalik sektor praegu kohaneb üsna kiiresti.

Helle-Moonika Helmel on küsimus istungi juhatajale. Võtan selle protseduurilise küsimuse ja rohkem küsimuste-vastuste voorus mitte. Palun, Helle-Moonika Helme!

Aitäh, hea eesistuja! Tõesti, mul on küsimus istungi juhatajale ja see tõusetus sellest suhteliselt pikast debatist, mis siin eelnevalt käis. Ma küsin, kas istungi juhataja funktsioon ei peaks olema siin saalis ikkagi kõiki maailmavaateid loomuldasa kaitsev ja kõiki Riigikokku rahva poolt valitud erakondi ja maailmavaateid võrdselt kohtlev. Ma saan aru, et teie erakonna minister oma maailmavaatest lähtuvalt teeb poliitikat siit puldist, mis tegelikult ei ole põhiseadusega kooskõlas, sest põhiseaduses on väga selgelt kirjas. Paragrahvis 1 on kirjas: "Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas." Aga sõna "liberaalne" ei ole siin kusagil mainitud, me oleme seda siin enne ka öelnud. Kas te pole tegelikult mitte suisa kohustatud kaitsma, punkt 1, põhiseadust, kui te seal istungit juhatate, ja ka neid Eesti rahva poolt valitud erakondi, keda siin minister täiesti põhjendamatult laimab ja tänitab? Ehk et ma küsin teie käest: mis õigusega minister Ligi siin suure osa Riigikogu liikmete maailmavaadet ja neid ka valinud Eesti inimeste maailmavaadet nii meelevaldselt paika paneb?

Aitäh, hea kolleeg! Juhatajana ma kindlasti ei eelista ühte maailmavaadet teisele, aga vastuseks teile: maailmavaade pole patt. Selles mõttes on küsijatel kindlasti oma maailmavaade – ma arvan, et igal Riigikogu liikmel on oma maailmavaade – ja ka ministril on oma maailmavaade. See on igati mõistetav ja arusaadav ja seda tõepoolest kellelegi põhjust ette heita ei ole. 

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Eesti Pank hindab, et majanduskasv võib ulatuda 1,5%-ni, aga Rahandusministeeriumi hinnangul koguni 2,5%-ni. Minu küsimus: millist prognoosi peate teie tõenäolisemaks ja millised tegurid võivad eelkõige mõjutada majanduskasvu?

Aitäh! Ma ikka ei suuda kiusatusele vastu panna ja tunnistan, et küsijad ei ole liberaalsuse, konservatiivsuse ja sotsiaaldemokraatia teemal rääkides endale selgeks teinud ühiskonnakorralduse vorme, ajavad segi parteid ja ühiskonnakorralduse. Eesti põhiseaduslik korraldus on liberaaldemokraatlik nagu vabas ühiskonnas. Maailmavaateid puudutab see nii palju, et kolm põhilist ilmavaadet on kokku leppinud vabas ühiskonnas. Sõltumatus, tasakaalustatus ühiskonnas on nende ühine maailmavaade. Aga jah, põhiseadus ei nimeta sellist asja nagu EKRE ja konservatiivsus. Ja seda peab küll tunnistama, et need ei puutu asjasse, kui [jutt on] põhiseadusest. 

Nüüd majanduskasvu prognoosid. Nii palju, kui see selle teemaga haakub, eks need prognoosid sõltuvad tegemise ajast ja sõltuvad kasutada olnud informatsioonist ja riskide realiseerumisest ja mitterealiseerumisest. Üldiselt ka prognoosijad ju aimavad nagu iga ökonomist, millised tegurid võivad pakutud numbreid muuta. Meie puhul on numbreid negatiivsuse suunas muutnud näiteks majanduse fragmenteerumine ja sidemete katkemine sõjatingimustes, ka tollisõja tingimustes. Me ei tea [paljutki] ja selle tõttu on prognoosijad ettevaatlikud. 

Aga jah, kui võrrelda kaht prognoosi, millest üks oli 2,5% ja teine 1,5%, siis tuleks vaadata, kes olid tegijad – ma ei pannud seda tähele – ja millal need tehti. Siis on lihtsam kommenteerida. Üldiselt võime öelda, et Eesti on oludes, kus naaberriik sõdib ja kus me oleme tema kui ühe pikaajalise majanduspartneri täielikult välistanud, hästi hakkama saanud. Ja ka kõik teised naabrid on majandusega hädas olnud. Põhjamaad ja Läti on samamoodi probleemidega. Nii et see, et meil üldse kasv on, iseenesest näitab head kohanemisvõimet.

Anti Poolamets, palun! 

Te kirjutasite ametnikest – ma tsiteerin teid –, kes tegelikult hoiavad riigi kvaliteeti üleval, sõltumata sellest, missugused lambad valitakse Riigikokku ja pannakse valitsusse, mida juhtub regulaarselt. Te leidsite ka seda, et demokraatia meeleolude tõmbetuul murendab Eesti riigi kvaliteeti – nüüd tsiteerin teid jälle –, nagu praegu USA-s ja EKREIKE ajal Eestis. Milliseid võimalusi te siis näete, et riigikogulastest ja ministritest lammaste eest demokraatiat kaitsta? Ja äkki selgitate ka avalikkusele, kuidas Trumpi ja Ratase valitsus täpsemalt demokraatiat on lammutanud?

Aitäh! Siin Riigikogus on regulaarselt esindatud inimesi, kes levitavad sulaselget uhhuud. Teie fraktsioon on selles mõttes muidugi liider. Aga kui ma siin mingite chemtrail'ide- ja vaktsiinivastaste ja, kumb see nüüd oli, infrahelihulludega pean kokku puutuma, siis eks ma nendega vaidle. Aga ametnikkond on see, kes hoiab mingit analüütilist, ratsionaalset poliitikat mingil määral alles, olenemata sellest, kui lõhkuv ja politiseeritud on minister. 

Võin öelda, et üks minu eelkäija, kes on ka teie partei esimees, rahandusministrina soleeris ennast ministeeriumide know-how's. Ta põletas, kõrvetas seal näppe. Aga hull lugu oli, et inimesed, kellega ta ennast ümbritses, ei olnud kompetentsed. Ühe erandiga. 

Kui riik on välja koolitanud ametnikkonna, siis ministri kohus on võtta temast parim, aga mitte asendada poliitiliste nõunikega. See on probleem. See on üks riigi stabiilsuse lõhkumise meetod. Ka on populaarne erinevate sõltumatute ametikohtade ründamine. Alguses oli arstide ründamine – tarkpead ütlevad midagi – või teadlaste mõnitamine. 

Sihukesed asjad valitsevate erakondade poolt on äärmiselt piinlikud. Trumpist ei ole Eesti valitsuse liikmel võib-olla kohane palju rääkida, see on diplomaatia reeglitega vastuolus. Aga ka seal on probleemid. Kui ikkagi president massiivselt valitseb mingite korraldustega, mis kohe vaidlustatakse kohtus, kohtud koormatakse üle, siis on probleem. Kui kohus ei saa tegelda regulaarse tööga, vaid peab kaitsma liberaalset demokraatiat, õigusriiki seal antud juhul, siis ta ei saa ilmselt oma tavatööga nii palju tegelda. Kui kohtunikud tunnevad, et nad on oma ametikohal millekski kohustatud, siis on probleem. Näiteks kui öeldakse, et kohtunike pead peavad lendama. See on katastroof, kui poliitik niimoodi ütleb. Seda öeldi Eestis. 

Kui tehnilise järelevalve inspektsiooni otsuseid näiteks vaidlustatakse poliitiliselt, kui rahandusminister korraldab kohtumise, kus tema nõunik istub demonstratiivselt huvigrupi poolele, ja teisel pool on ametnikkond, kes peab kaitsma Eesti riigi huve, siis see on katastroof. See on ju tegelikult riigi lõhkumine. Sa lähed pugema mingi huvigrupi ees ja tegelikult vastanduma riigile tema reeglite ja tema huvidega. 

Neid näiteid on tegelikult väga palju, ka ajakirjanduses. Kui ikkagi üks partei – teie oma antud juhul – isoleerib suurte avaldustega oma lugejat vabast ajakirjandusest ja ütleb, et ärge seda lugege, ja toodab regulaarselt uhhuu-uudiseid, siis need inimesed saavadki oma paralleelmaailma sealtkaudu. Ja see on probleem. 

Kas USA-s on midagi sarnast? Jah, USA-s on ajakirjandusvabadusega märksa halvem kui meil juba pikemat aega. Aga konkreetne näide: kui ikkagi presidendi pressikonverentsile lubatakse ainult valitud ajakirjanikke ja väljaandeid, siis see meenutab pigem Venemaad. See ei ole liberaaldemokraatlik valik. Neid näiteid on veel.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud aseesimees! Austatud minister! Mul on teile küsimus Eesti tarbijate kindlustunde kohta ja nende võimaluste kohta, kuidas teie arvates valitsus saaks seda parandada. Kui me vaatame Eesti Konjunktuuriinstituudi uuringu andmeid, siis on näha, et Eestimaa inimeste kindlustunne on märkimisväärselt madalam, kui see on meie naaberriikides, nii Balti riikides kui ka Põhjamaades. Samamoodi on see Euroopa Liidu keskmisest madalam. Ja teine trend, mida ma ise pean väga ohtlikuks – ma loodan, et te nõustute minuga –, on see, et tarbijate kindlustunne erinevate sissetuleku kvartiilide lõikes on [hakanud aina enam] erinema. Jõukam osa tunneb ennast juba, võib öelda, [enam-vähem sama kindlalt], kui on olnud pikaajaline keskmine, aga madalapalgalised inimesed tunnevad ennast jätkuvalt oluliselt halvemini, tarbijakindlust ei ole. See tähendab seda, et meil [pole küll] tekkimas klassiühiskond, aga me näeme, et kihistumine kasvab. Ja see väljendub ka inimeste kindlustundes. Millised on valitsuse konkreetsed sammud, sealhulgas maksupoliitilised, mis aitaksid just nimelt seda lõhet vähendada ja Eesti tarbijate kindlustunnet laiemalt parandada?

Aitäh! Miks just maksupoliitilised? Maksupoliitilised sammud on näiteks need, kui me võtame vähemaks uudiseid maksutõusudest. Tegelikult on riigi kulutuste vajadus järsult tõusnud sõja tõttu. Kui me taastame maksuvaba miinimumi kõrgemal tasemel kui alguses ja kõigile, siis see kindlasti suurendab kindlustunnet ja [parandab] toimetulekut. 

Samas, üks võimalus, millega Eestis ilmselt kindlustunnet annaks tõsta, on see, kui küsitleja välja vahetada. Konjunktuuriinstituudi kommentaarid on ikkagi iga kord, sõltumata tulemusest, sellised massiivselt halvustavad ja valitsust kiruvad. See ei sõltu muide sellest, kas sotsid on valitsuses – et te ei arvaks, et ma kuidagi erakondlikult räägin. Ma räägin, [toetudes] oma akadeemilisele geenile, et küsitleja ei tohi öelda, et olukord on halb. See on tegelikult metoodika mõttes katastroof, kui sa lähed küsima ja siis tulemusi kogu aeg vürtsitad mingite hinnangutega, kuidas tegelikult olukord on täitsa nässus. 

Aga tõsiasi on see, et konjunktuuriinstituut kasutab siiski rahvusvahelist metoodikat – seda kõigele vaatamata, vaatamata oma juhtkonna, ütleme niimoodi, akadeemilisele tagasikäigule viimase paari aastaga. Ja me võime mingeid järeldusi sealt teha. 

Noh, üks tendents on see, et kindlustunne siiski ka selle sõja ja praeguste energia hindade juures on järjepidevalt kasvanud. Viimane jõnks, mille puhul võib natukene küll vaielda, on see, et üldiselt on üle kvartalite ja aastate olnud üsna stabiilne kasv. Vahepeal oli kindlustunde langus [suur], see kukkus väga sügavale. Ja muidugi on silmatorkav, et kindlustunde näitaja meil ei ole kooskõlas teiste majandusnäitajatega. Kogu aeg on kindlustunne olnud hüppeliselt madalam kui muud näitajad võrreldes teiste riikidega. Üks põhjus minu arvates on küsitleja hoiakutes, avalikes hoiakutes. Aga valdavalt on see jah mingisugune psühholoogiline probleem. 

Tõsi, ka Soomes on kindlustunne madalam. See on emotsionaalne asi, mina eelistan fundamentaalnäitajaid, mis on mõõdetavad teiste meetoditega kui arvamuse küsimine. Ja tegelikult Eesti majanduse ja eestlaste toimetulek paraneb.

Tõsi, sel aastal palgasaajate olukord keskeltläbi ei parane, ütleb prognoos, aga eestlaste üldine ostujõud siiski paraneb tänu pensionide tõusule ja euribori langusele. Nii et proovime vähem kiruda, vähem rääkida hindadest, rohkem tuludest, rohkem edasipüüdlikkusest, nagu oli siis, kui me oma jõukust üheksakümnendatel kasvatama hakkasime.  

Vaba ühiskond ei peaks kogu aeg vinguma hindade pärast. Inflatsiooniootus on üks majandusteaduslikke fundamentaalnäitajaid. Tõsi, see fundamentaalnäitaja võib olla täpne, aga see on üks majandusnäitaja. Kui inimesed kogu aeg eeldavad, et hinnad tõusevad, siis nad tõusevad rohkem, sest kaupmees julgeb seda teha ja ka ostja arvab, et homme on kallim. Ja niimoodi see inflatsioon iseennast toodab. Hinnad ei ole asjad, mida me saaksime olulisel määral juhtida. Need on kaudsed meetodid ainult, kuidas neid juhtida, ja need on meil üldiselt suhteliselt hästi tehtud. Aga juttu [hindadest] on hommikust õhtuni, justkui see oleks põhiline probleem Eesti ühiskonnas. Ei ole ju. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea minister! Riigi vahendite struktuurne puudujääk erinevates strateegilistes eluvaldkondades üha kuhjub ja ma usun, et ministrina te väga hästi seda teate. Ja koos peame sellele lahenduse leidma. Võib-olla üheks markantsemaks näiteks on see, et meie pensionisüsteem, pensionide väljamaksmise süsteem ripub juuksekarva otsas. Rääkimata sellest, et [suurte] kulude reas on ka sõjaohust tulenev tohutu täiendav panus riigieelarvest. Ja siit minu küsimus. Miks teie ja Reformierakond laiemalt selles olukorras nii jäärapäiselt keeldute palumast väga hästi toime tulevate inimeste pisut suuremat panust, nagu seda paljud Euroopa riigid teevad? Mõtlen siin klassikalist õiglast tulumaksu. Selle asemel surute üha enam vaesemaid elanikegruppe, et nad panustaksid käibemaksu kaudu rohkem, ja isegi soovite meietaolistele siin saalis uuel aastal maksuleevendust anda.

Aitäh! Meie just seda klassikalist ja õiglast maksusüsteemi kaitseme. Järgmisest aastast taastame maksuvaba miinimumi 700 euro tasemel. Nii kõrgel see ei ole kunagi olnud. See aitab tuntavamalt loomulikult vaesemaid, aga me ei taha ka majanduskasvu kustutada, majandusaktiivsust kustutada. Öelda, et kellelgi on liiga palju raha, on mugav, aga kokkuvõttes asuvad selles seltskonnas majandusvedurid kas aktiivse või passiivse investorina. Nad oskavad raha teha enda jaoks, aga ka ühiskonna jaoks. Eesti maksusüsteem on järjepidevalt, teist kümnendit juba tunnistatud kõige konkurentsivõimelisemaks ja me peame seda väga suureks aardeks. Ja ma kavatsen seda edasi kaitsta. 

Aga raha puudujääk on muidugi tõsiasi. Ent te näete ka ise, milline on inimeste meelsus. Riigi vajadused on suudetud rääkida olematuks, meie hinnad ja maksud maailma kõige suuremaks probleemiks. Lihtne on soovitada [mujalt] makse rohkem koguda, aga tegelikult on inimesed psühholoogiliselt [meelestatud selleks], et riik saagu kuidagi hakkama, makse küll ei taha maksta. See on üldine meelsus, mis arvamusküsitlustel on ilmnenud.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Tulumaksureform, mida te kavandate, kindlasti osale inimestele jätab rohkem raha kätte, see on selge. Teisalt on selge ka see, et see on riigieelarvele täiendav kulu, ja väga suur kulu. Aga kui nüüd rääkida laiemalt, siis teie koalitsioonipartner, eriti just välisminister Margus Tsahkna on alati rääkinud jõhkratest kärbetest. Jõhkratest kärbetest! Sealhulgas on ta öelnud, et nii meie sotsiaaltoetused kui ka pensionid käivad Eesti riigile üle jõu. Ja sellest tulenevalt ma küsiksin seda, et kuna koalitsioonikõnelused on käimas, siis millised need kärped laias plaanis teie hinnangul saavad olema. Keda need puudutavad? Ja ühtlasi, kui võimalik, siis äkki te annate väikese ülevaate, kuidas seni on avalikus sektoris kokkuhoid läinud? Varasemalt on ju need verstapostid üles pandud. Keda see on puudutanud ja kui suures ulatuses?

Aitäh! Eks neid tulemusi saab järgmise ettekande tegija [kunagi] esitleda. Need koalitsiooni kokkulepped, mis tehti eelmine suvi, ega ka need, mida tehakse selleks suveks, ei ole ju veel realiseerunud. Kõik võtab aega. Aga mina ei ole Margus Tsahkna ja ma ei ole selle fraasi autor. Iseenesest jõhkrus ei ole eesmärk. Eesmärk on siiski ühiskonda koos hoida ja sisendada talle samas kokkuhoiu vajadust. Kokkuhoid on realiseerunud, palgafonde ja tegevuskulusid on kärbitud. See aegamisi väljendub ka inimeste arvus ja konkreetsete inimeste palgatõusudes.

Koalitsiooniläbirääkimiste tulemusi mul muidugi esitada ei ole ja ei ole ma ka selleks volitatud. Aga loodetavasti sealt saab ka erinevaid kokkuhoiukohti. Rahandusministeerium samas tegeleb edasi selle nii-öelda nulleelarve projektiga. Mulle see sõna ei meeldi, eelarvet nulli ju ei saa tõmmata. Aga just nimelt [asjade seisu] läbivaatamist ministeeriumide valdkondade kaupa jätkatakse. Igal juhul peamine, milles hakkab see kokkuhoid väljenduma, on nende automaatsete kasvude lõppemine, mis riigisektorit paratamatult ühel või teisel põhjusel [on iseloomustanud]. Peame riigisektori osakaalu majanduses vähendama, välja arvatud riigikaitse ja võib-olla mõni valdkond veel.

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te tõite [kasutusele] uue, märgilise sõnastuse: teie olete tuluminister ja kõik ülejäänud ministrid on kuluministrid. Ma siis küsiks teilt kui tuluministrilt. Siin majanduse- ja kliimaslaidide peal ei ole kliimast ühtegi sõna ja te ütlesite, et numbritega ei tasu neile nagu liigselt tähelepanu pöörata. Aga teie kui tuluminister palun vastake: see tuuleparkide 2,6 miljardit, mis kunagi on välja käidud, millise rea peale see asetub praeguses tulustrateegias. Kas ta on selle strateegia puhul tulureal või on ta kulureal?

Aitäh! Ma tegelikult ei kasuta enda kohta sõna "tuluminister", ma lihtsalt ütlen, et ka selline jaotus on võimalik, ja kauges minevikus ma olen seda kasutanud. See oli lihtsalt kaasa lõõpimiseks kolleegiga, kes kasutas teistsugust jaotust. Aga ma ei kasuta seda. 

Teid vaevab see tuulikute küsimus ja te tahtsite seda eelarvega siduda. Tuulikud on – kuidas ma siis ütlen? – eelarveväline nähtus, äriline ettevõtmine. Aga selles äris see ei ole päris vabaturumajandus selle tõttu, et me peame fossiilkütustest väljuma strateegiliselt, mitte oma maapõues peituvat võimalikult ruttu lõpuni põletama. Ent selleks, et need mahukad investeeringud jõuaksid taastuvenergiasse, tuleb ette anda teatud hinnamehhanismid, mis võimaldavad odavamal energial seda barjääri ületada ja turule jõuda. 

Tõsi, tuuleenergia ambitsioonid on olnud julgemad ja ilmselt on alahinnatud võimet tekitada inimestes vastumeelsust tuulikute vastu. See on olnud väga intensiivne tegevus ja tihti väga laimav, kindlasti inimestele majanduslikult väga kahjulik, aga emotsionaalselt muidugi mõistetav. Kogu see kunst on planeerimises ja loodame, et me siiski saame nendest vastuseisudest nii palju üle, et me ei pea tulevikus rippuma jälle kuskil despootide fossiilide küljes või siis väga kõrgete hindade küljes, nagu juhtus paar aastat tagasi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Te olete öelnud, et rahvas valib lambad Riigikokku ja mõned neist saavad isegi ministriks. Vot sellega pean tõesti hetkel nõustuma. 

Kuulsime juba, kuidas liberaalide tegevuse ja käpardliku riigivalitsemise kritiseerimine on lõhestamine, pole patriootlik ja on isegi riigivastane, sest Eesti riik olevat loodud liberaalse demokraatia kantsiks igavesest ajast igavesti. No see kõlab nagu diktatuuri ja totalitarismi ihalus. Te näitate teiste peale näpuga, aga teete tegelikult ise kõike seda, mida teistele süüks panete. 

Aga tänase päevakorrapunkti kohta. Automaks pidi kõvasti eelarvet täitma, aga paraku on seda esimeses kvartalis laekunud rohkem kui 100 miljoni asemel kõigest 18 miljonit. Sama on kõigi teiste maksudega. Ei tea, kas Eesti rahvas on tõesti end nii vaeseks vingunud, et ei jaksa enam teie rumalusi kinni maksta? Ja mis siis saab, kui need ilusad prognoosid ei täitu? Kes siis süüdi on: kas teie valitsuse rumalad otsused või rahvas, kes ei suuda maksta?

Aitäh! Küll teie ikka jõuate paberile panna järjest selliseid räigeid hinnanguid ja tänitusi. See on nii tüütu. Kusjuures kunagi ei tea, kas te jõuate ka küsimuseni. Midagi ma vist peaksin ütlema automaksu kohta. Automaksu võttis Riigikogu tõepoolest vastu kindla teadmisega, et aasta alguses tekib autode ostmises mõõn, nii nagu aasta lõpus tekkis buum. Me ei ole automaksu laekumise prognoose muutnud. Varem või hiljem hakkab see maks hakkab stabiilselt laekuma. Aga eesmärk muidugi on ühtlasi autostumist piirata, tempot alla saada, nii et ei ole midagi hullu, kui selle maksu mõju tarbimisele tuntav on.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Praegu tegi Swedbank oma majandusprognoosi ja selle kohaselt pole meie naaberriikide ja peamiste kaubanduspartnerite olukord just kõige roosilisem. See on siis Swedbanki poolt korrigeeritud prognoos. Globaalsete pingete tõttu korrigeeris Swedbank ka Eesti majanduskasvu prognoosi allapoole, kuigi räägitakse, et me oleme langusest tasapisi väljumas. Me oleme aga ikkagi Läänemere maade hinna[tõusu] liider ja kahjuks see trend jätkub ka sel aastal. Hinnatõusuks prognoosib Swedbank kuskil 5%, Eesti Pank 6% ja nii edasi. Kuidas teie arvates see kõik lähiajal mõjutab Eesti inimesi, eriti neid, kelle sissetulekud ei ole kõige kõrgemad?

Üldiselt meie 6%-list inflatsiooni ei prognoosi ja keegi teine ka mitte. Tõenäoliselt see 6% on Eesti Panga poolt üle hinnatud. Ja sellest prognoosist on ka natukene aega möödas. Samas võivad uued tegurid jällegi osutada sellele, et tõepoolest inflatsioon on hoopis suurem. Need uued tegurid on muidugi tollisõda eelkõige. 

Inimeste toimetulek on olnud kõigi prognooside osa, ma olen seda korduvalt ka nimetanud. Sellel aastal on kehvem, järgmine aasta on parem, eelmine ja üle-eelmine aasta olid jällegi päris head aastat sõjale vaatamata. Nii et need numbrid – mis ma neist ikka puistan, üht-teist suudaksin küll ka peast öelda. Aga see pole otseselt selle ettekande osa.

Mis mulle muidugi sellest sissejuhatusest kõrva jäi, et te tunnistate välistegurite suurt mõju meie majandusele. Ka mina olen seda kogu aeg esile tõstnud. Põhjamaade nõudlus on üks, nagu te nimetasite, ja üks nõudluse osa on kroonide kurss. Kriiside ajal nad traditsiooniliselt võidavad naabrite ja ka partnerite arvel sellega, et nende väikevaluuta kurss langeb ja nende eksport muutub soodsamaks ja import importöörile ebasoodsamaks. Üldiselt me oleme väga sõltuvad välisteguritest. See oli selle küsimuse minu jaoks tuum ja ma võin kinnitada, et seda me oleme.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Teie haldusalas või portfellis on ka avalik teenistus, nagu te täna siin avaliku teenistuse ülevaate ka andsite. Minu küsimus puudutab seda, et vaadates nii palganumbrite kasvu, keskmise palga kasvu kui ka [tööjõu] voolavust avalikus teenistuses võrreldes nelja-viie aasta taguse olukorraga, [on näha], et voolavus on kasvanud. Jah, viimaste aastatega võrreldes küll mitte eriti, aga see on siiski suhteliselt suur. Te olete avalikult öelnud, et mitmeks aastaks riigisektori ametnike palga külmutamine ei ole jätkusuutlik, et nii või teisiti avalik sektor ja erasektor konkureerivad hea tööjõu [saamise nimel]. Küsimus ongi see: kas te kavatsete eelarve läbirääkimistel esitada ettepaneku ametnike palga teatavaks tõstmiseks?

Aitäh! Eks ma pean seda meelsust kraadima. Üldiselt on ju kokku lepitud ikkagi palgafondide kärped, mis ei tähenda palgakärpeid, vaid selle suure summa vähendamist. Vähendamise suurem laine saab nüüd esimese aastaga läbi, edasised vähendamised on plaanitud väiksemad. Aga eks me vaatame seda olukorda ja kalkuleerime. Kurb on olukord just julgeoleku poolest: see sunnib meid kaitsekulusid palju kiiremini tõstma, kui me tegelikult jaksame. Selliste numbritega tõstmine ei ole jätkusuutlik, kui me makse olulisel määral ei tõsta. Mul häid uudiseid ei ole, aga mure avaliku teenistuse jätkusuutlikkuse pärast on.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Julgeolekuolukorra tõttu on meil riigieelarve kulud tohutult tõusnud ja julgeolekumaksu seadusest tulenevalt on meil käesoleval aastal maksukoormus kuskil 36,7%. Mu küsimus on: kus me asume selle koormusega, võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega?

Aitäh! Me asume ikkagi alumises pooles. Euroopa maksukoormus on 41% kandis, see on tunduvalt kõrgem, väga suur vahe on. Ja see 36,7% on pealegi saadud nüüd ümberhindamisega. See [näitaja] on läinud kõrgemaks, sest taastuvenergia tasusid on hakatud kvalifitseerima maksukoormuse hulka, kus nad varem ei olnud. Aga loomulikult me püüame seda koormust ohjeldada ja ka julgeolekumaksu puhul pakume leevendusi. Me ei saa kahjuks seda enam nimetada tähtajaliseks, sest ebastabiilsus rahvusvaheliselt praegu mingit tähtajalisust ei näita. Liitlassuhted on murenemas, poliitilised avaldused on väga heitlikud, Venemaa on agressiivsem, kui me [eeldasime], visam oma agressiivsuses. 

Aga eks me proovi endiselt maksukonkurentsis püsida ja inimesi mitte koormata halbade uudistega. Järgmisel aastal on meil igatahes mitu senisest paremat uudist. Üks on maksuküüru [kaotamine] ja teine on julgeolekumaksu koormuse vähendamine ehk ettevõtte kasumimaksu tühistamine ja alates [esimesest] eurost tulude maksustamise tühistamine. Minu arust peaks olema ülehomsel valitsuse istungil see maksueelnõu, mis leevendust pakub.

Aivar Sõerd, palun!

Austatud juhataja! Austatud minister! Ma tuleksin ikkagi tagasi selle küsimuse juurde, mida ma eile ka rahanduskomisjonis küsisin, ehk siis tööjõu tootlikkus võrreldes Euroopa Liidu keskmisega. Te ütlesite küll, et see ei ole Rahandusministeeriumi poolt jälgitav näitaja, see on majandusministeeriumi all, aga kolleeg Valge küsis sama küsimuse ja siis te viitasite eurorahadele ja viitasite meie rikkuse kasvule. Need ei ole päris samad asjad. Kui inflatsioon kasvatab rikkust, siis see on nagu natuke näiline. Aga Rahandusministeeriumil, ma saan aru, on ikkagi puutumus sellega. Küsimus on tegelikult investeerimiskeskkonnas ja selles, kui palju ettevõtjad julgevad praegu investeerida tootlikesse tehnoloogiatesse. Viimati hinnati seda valitsuses aasta tagasi ja siis me kaugenesime sellest eesmärgist, mis on 110% Euroopa Liidu keskmisest. 

Aitäh! 

Aga mis see viimane Rahandusministeeriumi teadmine on? Kas me nüüd, aasta hiljem oleme lähenemas sellele näitajale või kaugenemas sellest?

Aitäh! Mina ei seostanud euroraha mitte kuidagi selle tööviljakuse numbriga. Siin te ei kuulanud ja ilmselt ka komisjonis ei kuulanud või ei võtnud kuulda, et tõepoolest tööviljakuse valdkond ei ole rahandusministri spetsiifika. Mina esitan siin seda aruannet strateegia "[Eesti] 2035" raames ainult oma valdkonna kohta. Ja see analüüs – me kaudselt ikkagi vaatame neid numbreid –, kui soovime [valdkonda] komponentideks jaotada ja [leida], kus see tõrge praegu on, on võrdlemisi keeruline. Ilmselgelt välisnõudlusel ja üldisel nõudlusel on siin oma osa, miks meie tööjõud ei ole nii tootlik. Aga samas ei ole ka mingisugust suurt tehnoloogilist ja innovaatilist murrangut toimunud ei tööstuses ega ka teenindussektoris. Eks see tööviljakus ole üks üsna konstrueeritud näitaja, juhul kui me vaatame seda kõigi valdkondade kohta summaarselt. Ja ikkagi rohkem puutub asjasse see, et vähemalt oma nominaalses jõukuses – tööviljakust arvestatakse ju nominaalses arvestuses – oleme selles tabelis kiiresti tõusnud. Ma rõhuks sellele. Liiga õnnetu ma tööviljakuse koha pealt ei ole. Aga see on [mul] üks nõrk koht ja [sel teemal] võiks tõesti anda paremaid ja analüütilisemaid vastuseid majandusminister.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Venemaa agressioon ja ähvardused on pannud meid ja teisi lääneriike väga suurte väljakutsete ette. Üks nendest on kahtlemata kaitsekulutuste tõstmine. See on hädavajalik. Aga küsiks: kuidas te olete planeerinud leida selleks vajalikke vahendeid? Kas meid ootavad ka tulevikus maksutõusud või mis vahendeid ja lahendusi te näete? Ja kas need suured väljaminekud mõjutavad ka seda pikaajalist arengustrateegiat?

Küsimus oli kaitsekulude tõstmise kohta. Kaitsekulusid tõstetakse praegu jätkusuutmatul moel, see tähendab, et lihtsalt eelarvereegleid lõdvendades. See viimane tõus on planeeritud sel moel. Aga loomulikult tõsteti neid kulusid defitsiidi tingimustes juba enne. Siin ei ole head vastust. Ma kasutan "jätkusuutmatuse" sõna ja see viitab vajadusele tulevikus makse tõsta. Eks kõik sõltub ka julgeolekuolukorrast, sellest, kas me saame oma julgeoleku ehitatud mingis stabiilses keskkonnas, kus me kiirkorras ei hangi ega kuluta ja suudame uuesti mõelda, et me [saame loota] kollektiivkaitsele, mitte me ei valmistu kahevõitluseks Venemaaga, nagu tihti mulje jääb.

Kokkuvõttes peame lootma sellele, et Euroopa täidab oma julgeolekuplaanid. See muidugi vähendab meeleheitlikku survet meie eelarvele. Me võime rahumeelselt ehitada ümber Euroopa kaitset sellest vaatepunktist, et Eesti on Euroopa piir. Ja loomulikult loodame, et poliitika USA-s muutub taas, et ta taas hakkab mõtlema oma lähimale strateegilisele liitlasele ja osaleb meie julgeolekus kindlate sõnade ja kindlate tegudega.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Bürokraatia kärpimise asemel olete hakanud ametkonna kaitsepühakuks, väites, et just nemad on reaalne riigivõim ja meie siin oleme lambad. Aga sündimus väheneb, elanikkond vananeb, maksumaksjaid jääb järjest vähemaks. Energiapoliitika ei lähtu juba ammu majanduse konkurentsivõimest, vaid mingist utoopilisest rohehullusest. Kuidas teie arvates me saame sellist riiki jätkusuutlikult ülal pidada, kui me ei vähenda bürokraatiat?

Aitäh! Ärge nüüd ennast lammastega samastage, katsuge ikka küsimus mingites teemades hoida. Liiga palju mõtteid ühes minutis tekitab küsimuse, mida täpselt te lõpuks küsida tahtsite. Väsite teie minuti lõpuks ära ja tüdinen mina mõtlemast, mida te teada tahtsite. 

Et kuidas me suudame? Ma olen siin ju natuke rääkinud sellest, et te võitegi öelda "ametnike kaitsepühak" mu kohta. Ise ma ei tea, et ma seda oleksin, aga aitäh selle tiitli eest! Lihtsalt, ametnikke ministeeriumides töötab 2500. Avalikke teenistujaid, keda ametnikeks võib nimetada, on riigis 22 000, omavalitsustes 5000. See ei ole mingi muidusööjate kamp, kes on peamine eelarvekoormus. Ta on üsna tagasihoidlik koormus, nende palk on protsentides kogu eelarvest. Ja põhilised kulud tulevad struktuuripoliitikatest, millest sõltub, kui efektiivsed me oleme. 

Ma olen kindlasti kriitiline sellise seisukoha suhtes, et meil on palju ametnikke ja me ei suuda neid ülal pidada. Nad aitavad meid kõiki ellu jääda ja neid ei ole meie riigi väiksuse kohta palju. Väike riik mingis mõttes on kallim, aga ametnikud riigi kuludest kuigi suurt osa ei võta.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mõnda aega tagasi spekuleeriti võimaluse üle Eesti statistilise territoriaaljaotuse nomenklatuuri muuta, et tekitada olukord, kus enamus Eestist eristatakse Tallinna ja Harjumaa võimalustest. Mõte oli maaelu ja üldse regionaalarengut toetada Euroopa Liidu fondidest. Kas selles on mingit arengut olnud? Kas ministeerium on sellega edasi tegelenud?

Te mõtlete nüüd Euroopa raha jagamisel Eesti kaheks jaotamist? See ei ole kindlasti olnud meie ministeeriumi idee. Me oleme tõestanud, et see on halb idee. Esiteks sellepärast, et Eestisse ei mahu üle ühe piirkonna. Euroopa on sellise jaotuse võimaluse välja käinud märksa suuremate ja ebavõrdsemate riikide jaoks. Sellised on osa Lõuna-Euroopa riike. Selle elanike arvu piir on 800 000. Eestisse ei mahu kahte 800 000 elanikuga piirkonda. Ka on Eesti piisavalt väike, et mitte olla selliselt killustunud.

Mina olen kogu aeg kaitsnud seda vaadet, et Eesti reformid, Eesti investeerimisvajadused on siiski pigem üle-eestilised. Näiteks kui me haridusvõrku kujundame, siis ei saa olla, et me kujundame seda ainult väljaspool Tallinna. Investeerimisprojektid ei peaks olema metsloomadele, vaid ikkagi inimestele ja teostuma seal, kus on inimesed. Neid ei tohi lihtsalt vägisi Tallinnast eemale tõrjuda. 

Sellele vaatamata on Euroopa raha kasutust näiteks kaasfinantseerimise suuruse vähendamise abiga Tallinnast eemale nihutatud. Nii et me nihutanud seda oleme, aga selline lausaline poliitika, et kõik Tallinnast välja – see on olnud üsna asjatundmatu, kui isegi targad inimesed vahel sellest räägivad. Ma ei soovita. Eesti on üsna paras, et olla planeeritud tervikuna. Ja osa sellest plaanist on tõepoolest ka enama raha suunamine Tallinnast, Harjumaast kaugemale, vaatamata sellele, et inimesi on seal tihti raske leida – nii kurb, kui see ka ei ole. Ma eelistaksin, et see kasu oleks inimese kohta maksimeeritud ka peale selle piirkondliku vaate.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra rahandusminister! Teie valitsuskoalitsiooni alusleppes on kirjas, et vähendame riigiametite personali ja kulusid viiendiku võrra, ma oletan, et siis 2025. ja 2026. aasta jooksul. Ma paluksin täpsustada, et kas ametid selles loogikas tähendavad seaduse tähenduses ameteid ja inspektsioone. Nende töötajate arv on 20 000 ja see tähendaks 4000 inimese võrra vähendamist. Ja kas kulude vähendamisel on silmas peetud nii-öelda valitsemiskulusid, see tähendab majanduskulusid ja seaduses mitte ettenähtud toetusi, või kogu nende ametite eelarvet? Ja kuidas see näiteks politsei ja piirivalve puhul välja näeks? Ning mis ajaks see siis realiseeritakse? Palun selgitage riigiametite mõistet ja mis kulusid vähendatakse viiendiku võrra.

Aitäh! Minu valitsusleppes sellist lauset ei ole, mis te ütlesite. Ja ma ei toeta ka selliseid lauseid. Ma arvan, see on koalitsioonilepete tekstis kirjas kuidagi pehmemas vormis. Praegu ju koostatakse uut teksti. Ja pigem on see sõnastatud kui eesmärk. Mina omalt poolt panustan sinna vaatega, et vähendamine ei peaks olema mehaaniline, vaid valikuline, ja meetod peaks olema struktuurne reform, mitte lihtsalt inimeste laialipillutamine: struktuurne reform, mis kujundab ümber vajaduse mingis valdkonnas ja tulemuse seisukohalt muudab riiki efektiivsemaks. 

Ma, jah, selliste jämedate fraasidega nõus ei ole. Seda enam, et julgeoleku huvides me ju võtame inimesi otseselt juurde, seda enam, et suurim avaliku sektori personali juurdekasv on olnud tervishoius, seda enam, et haridustöötajad moodustavad 136 000 inimesest avalikus sektoris 50 000, seda enam, et sinna on liikunud näiteks ka elektrikud, kes varem kvalifitseerusid väikeettevõtjateks erasektoris. Nii et tõesti me ei lähtu sellistest visioonidest oma praktilises tegevuses.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Rahvusvahelise Valuutafondi sõnum Eestile sisaldas osundust automaksule, varamaksule ja avaliku sektori palga osakaalule. Ilmselgelt Eestis räägitakse ka, eriti ettevõtjate hulgas, et meie avalik sektor on liiga suur. Nüüd me tegeleme aktiivselt tõepoolest sellega, et bürokraatiat vähendada. Eelnõusid tuleb siia nagu Vändrast saelaudu või tegelikult sealt neid saelaudu ammu enam ei tule. Aga mis see plaan siis ikkagi päriselus on? Selge on see, et Eesti maksumaksjale ei ole sellise hulga ametnike ülalpidamine tulevikku vaatavalt jõukohane ja selleks ka see bürokraatia vähendamine, nagu ma aru saan. Aga mis see siis nii-öelda fiskaalpoliitiliselt peaks meile kaasa tooma? On see prognoos teil olemas ja selge?

Aitäh! Teie diagnoos oli väga ebatäpne, ilmselt te mu ettekannet hoolega ei kuulanud. Ei ole nii, et riigi ülalpidamise põhiprobleem on ametnike armee või et ametnike armee kehastab koormuse mõttes ettevõtjate silmis bürokraatiat. Kumbki ei ole tõsi. Bürokraatia kui koormus ettevõtjale on see aruandluse hulk, see regulatsioonide, piirangute hulk. Ja see on Euroopas kahtlemata teadvustatud probleem. Euroopa Komisjon on seadnud endale eesmärgid ja ka meie valitsus on ette võtnud bürokraatia läbisõelumise ja tühistamist väärivate seaduste ja piirangute otsimise. 

Me oleme valitsuse istungil seda juba jõudnud arutada, kuigi see valitsus on päris noor. Need teemad ei ole otseselt seotud ametnike palkadega, vaid pigem selle koormusega, mida väga reguleeritud keskkond ettevõtlusvabadusele ja ettevõtete kuludele, mitte niivõrd eelarvekuludele põhjustab. See on teadvustatud, sellega tegeldakse. 

Kui palju see tulemust annab? Alati võib kahelda ja ironiseerida. Mõne arvates on see jutt olnud kogu aeg, tühja juttu bürokraatia teemal on enne palju olnud. Ja ikkagi kaldutakse arvama, et bürokraatia vähendamine tähendab ametnike lahtilaskmist. Ei, ametnikud iseenesest ei ole see põhiline probleem. Ametnikud on Eesti riigi tugevus, nagu ma olen ennegi öelnud, meie ametnike professionaalsus. Ja selle tõttu peaks see lähenemine sisulisem olema. 

See, mida ettevõtjad arvavad, on ikka väga üldine väide. On ettevõtjaid, keda riik üldse ei huvita, on selliseid, kes ei maksa ka makse, ütlevad, et see on mingi kurnamine ja nii edasi. Aga on ka neid, kes on väga riigi saatuses kinni ja tunnistavad, et neil on väga hea koostöö ametnikega. Minu arust koostöö ametnikega, igasugu kaasamised ja arutamised on tänapäevane praktika.

Suur tänu, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Aitäh teile! Küll on aga küsimus istungi juhatajale. Helle‑Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja, uuesti sõna andmast! Mul on tõesti küsimus meie töökorralduse või töömeetodite kohta. Mulle jäi kõrva, et minister heitis Riigikogu liikmele ette oma küsimuse paberilt maha lugemist. See tegelikult ei ole mitte esimest korda ja see ei ole tänase ministri teema, vaid ka peaminister tihtipeale heidab seda siin ette ja teisedki ministrid. Ma küsingi istungi juhataja käest: ma tahan teada teie arvamust, kas paberilt maha lugemine on kuidagi väär. Kas see võib olla vastajate ministrite halvustamise objekt? Kas see on kuidagi lubamatu? [Küsin,] et ei jääks valet muljet ei meile ega ka inimestele, kes meid võib-olla vaatavad. 

Ma tuletan meelde, et ka meie päevakorra punktid on meile kõigile ilusti paberile välja prinditud, [tekstid] on meile kõigile kättesaadavad. Ja kuigi me oskame ise ka lugeda, kulutas minister meie kõigi aega siin enam-vähem sõna-sõnalt sellesama materjali taasesitamisele. Kui me tõesti nagu eristame [seda], mis on Riigikogu liikmele lubatud – kusjuures ma tuletan meelde, et meil on küsimiseks ainult üks minut aega, me peame oma mõtted ära kontsentreerima –, ja kui see on halvustamist väärt, siis ma teeks ettepaneku, et äkki minister tuleb edaspidi siia pulti ja räägib kogu seda materjali [ette kandes] ilusti-kenasti peast. Lisaks kõigele need ei ole tema enda mõtted, eks ole, need on ametnike mõtted. Meie ikkagi loeme paberilt ette oma mõtteid. Selles mõttes ma arvan, et ministrile ei tohiks olla lubatud seda halvustada. Või mis teie arvamus on?

Hea kolleeg! Otse loomulikult on see iga Riigikogu liikme valik, kas ta esitab oma küsimuse peast või loeb selle maha paberilt. Igal juhul on paberilt küsimuse ettelugemine igati lubatud ja aktsepteeritav. 

Lihtsalt, teades härra Jürgen Ligit, [ma arvan, et] tihtipeale on ta küsimuse suhtes kriitiline, sest et ta eeldab, et te kuulate arutelu. Sageli on see ettevalmistatud küsimus arutelu käigus juba vastuse saanud ja seetõttu ta on olnud mõnevõrra kriitiline. Aga veel kord: igal juhul Riigikogu liikmetel on õigus oma küsimused maha lugeda, see näitab ka teie põhjalikku ettevalmistatust. 

Mis puudutab seda, kas minister räägib paberilt või peast – no ütleme, et see paberilt loetud osa oli täna, ma ei tea, üks seitsmendik või üks kaheksandik. Samas [suur osa] sellest oli ikkagi peast räägitud. Nii et selles ei ole vaja kahelda, et minister suudab peast ka küsimustele vastata.

Aga nüüd, head kolleegid, on meile saabunud ettepanek pikendada tänast istungit, kuna meil on üks päevakorrapunkt veel ees. Ja meil on ka läbirääkimised. Ma arvan, et teeme selle hääletuse ära. Võib-olla sõltub sellest, kui kaua nüüd läheb. Et Riigikogu liikmed saaksid planeerida – ma arvan, et see on teema, mille puhul paljud tahavad rääkida –, siis teeme selle hääletuse ära. Siis Riigikogu liikmed teavad, kas istung kestab maksimaalselt kella üheni või kella kaheni. Palun saalikutsung, ette valmistamaks hääletust istungi pikendamiseks kuni päevakorra ammendamiseni, kuid mitte kauem kui kella kaheni.

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 47 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Tänane istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. 

Head kolleegid! Nüüd avan läbirääkimised. Esmalt Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun!

Nii, rahandusminister teeb parlamendile aruandekõnet, aga millegipärast on ta kiirel sammul põgenenud parlamendisaalist. Härra Kivimägi, kus on härra Ligi? Te lubasite ta üles otsida. Austatud istungi juhataja, parlamendi tava on see, et minister kuulab tagasisidet parlamendi liikmete poolt. Võtke palun viis minutit juhataja vaheaega. Me leiame härra Ligi üles.

Tõesti, kus minister on? Tahad ministrile rääkida?

Ma arvan, et kui minister teeb aruande parlamendile, siis loomulikult on parlamendi tava – 30 aastat on olnud –, et minister kuulab seda kõnet. (Juhataja: "Kohe saadame ...") Ma paluksin mu aeg siis [kinni panna].

Jah, sinu aeg seisab selle võrra. Ma võtan juhataja vaheaja viis minutit.

V a h e a e g

 

Head Riigikogu liikmed, jätkame läbirääkimistega. Urmas Reinsalu, teie kõne! Aga praegu, Helir-Valdor Seeder, küsimus istungi juhatajale.

Austatud juhataja! Kas ma sain õigesti aru, et vaheaeg võeti selleks, et leida üles minister, kelle aruannet ja ettekannet me praegu siin arutame?

Jah, te saite õigesti aru. Ja tahtsingi jätkata sellega, kui Urmas Reinsalu tuleb pulti, et minister teavitas, et ta on meiega multimeediakanalite vahendusel. Ta on kohtumisel. Helir-Valdor Seeder, palun, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! No see formaat on nüüd midagi uut. Meil on kaugtöövorm ette nähtud, kui parlament tervikuna kaugtöövormis töötab, aga et suure saali puhul ettekandjad osa oma ettekandega seotud kohustusest kannavad elektrooniliselt ehk kuulavad [tagasisidet] elektrooniliselt – see on nüüd küll pretsedendi loomine. Mina seda küll ei soovita teil rakendada. 

Sel juhul minister ei tegelikult osale Riigikogu istungil, aga ta võib-olla kuskil elektrooniliste kanalite kaudu nagu osaleb. Ja te ütlesite, et samal ajal on tal teine üritus või kohtumine – kuidas seda kokku viia? Nii võiks tõepoolest minister näiteks valitsuse istungil olles samal ajal Riigikogus oma punkti ette kanda, aga on ju olnud probleem, et seda ei ole võimalik olnud teha. 

Nii et mul on ikkagi ettepanek kas arutelu võimatuse tõttu praegu katkestada selle punkti arutelu ja jätkata siis, kui minister on saalis. Või teha vaheaeg ja kutsuda minister siia.

Vaheaeg juba oli ja minister ütles, et ta on saalis toimuvaga kursis. See on hea tava, et minister on saalis. Ja me heast tavast oleme tavaliselt ka lähtunud eelnevate valitsuste puhul ja me eeldame seda ka praeguselt valitsuselt. Paraku minister lahkus saalist, aga ta ütles, et ta on kursis video vahendusel. 

Aga Peeter Ernits, palun, küsimus istungi juhatajale.

Hea juhataja! Jürgen on meil selline vana aksakall ja teab seda. Talle ei ole siin midagi uut. Aga ma mäletan, et eelmisel nädalal, kui justiitsminister midagi ette kandis, siis ilmus vana sõber siia ukse taha ja näitas näpuga, et aitab küll talle. Ta ise pidi mingit eelnõu siin esitlema. Minu meelest ei maksaks segada härra Jürgen Ligit. Ta teab, kuidas lood on, et kõik see on selline mõttetu jama ja kui härra Reinsalu räägib siin, siis mis ta ikka räägib. Härra Ligi käitub nagu riigi peremehena: justiitsministrile ta näitas, et aitab küll, lõpeta see jutt ära, et tema saaks ka oma eelnõu esitleda.

Aitäh! Aga nüüd läbirääkimiste käigus Urmas Reinsalu.

Kuidagi veider on see olukord praegu parlamendisaalis. Kellele siis härra Ligi ütles, et ta jälgib meid – mis see oli? – multimeediakanalite kaudu? Kas teie, härra Aller, suhtlesite temaga ise? Kes see inimene oli, kellega ta suhtles? 

Me saatsime inimese otsima teda. 

Ja see inimene siis sai teada, et Jürgen Ligi kinnitas, et ta on elu ja tervise juures, aga ta pidi lahkuma kiirelt parlamendisaalist? Ligi tormas parlamendisaalist minema pärast minu küsimust. Minu küsimus oli väga lihtne ja konkreetne, mis puudutas selle koalitsiooni koalitsioonilepingut, kus on öeldud, et vähendame riigiametite personali ja kulusid viiendiku võrra. Ja mida vastas mulle rahandusminister: see ei ole minu koalitsioonileping. Sisuliselt jättis ta vastamata, mida tähendab mõiste "riigiametid". 

Ma oletan, et mõistega "riigiametid" peetakse silmas ameteid ja järelevalveasutusi. Nende töötajate arv on Eestis suurusjärgus 20 000. [Viiendiku võrra vähendamine] tähendaks nende arvu vähendamist 4000 töötaja, ametniku võrra. Kuid Ligi kinnitas, et Rahandusministeeriumil kui avaliku teenistuse eest [vastutaval] juhtival asutusel mitte mingisugust poliitilist kavatsust seda loosungit täita ei ole. Samamoodi ei andnud ta sisulist vastust minu küsimusele, mida tähendab kulude vähendamine viiendiku võrra. 

Ma arvan, et see on sümptomaatiline, et kaks aastat on Eesti ühiskonnale näkku valetatud. Võimul olevate poliitikute sõnad ja teod on karjuvas vastuolus. Ja nüüd seda tegelikkuses enam ei häbenetagi. Öeldakse, et aga see ei ole minu koalitsioonileping, nagu teatas ametis olev rahandusminister. Nii et jutt sellest, et kavatsetakse ametite töötajate arvu vähendada, on osutunud järjekordseks õhupalliks ja blufiks. Tegelikkuses on nendesamade meeste ja naiste juhtimisel valitsussektori töötajate arv aastal 2024 mitte kahanenud, mitte jäänud samaks, vaid hoopis kasvanud 1600 töökoha või töötaja võrra. 

Samamoodi on lood nendesamade valitsemiskulude vähendamisega. Nüüd kõneldakse, et ametite kulusid vähendatakse viiendiku võrra. Eelmise aasta suvel või eelmise aasta sügisel teatas ametis olev rahandusminister, et koalitsioon on kokku leppinud valitsemiskulude vähendamises 2025. aastal 5%, [mis puudutab] majandus- ja personalikulusid ja seadusest mittetulenevaid toetusi. Tegelikkus osutus kardinaalselt teistsuguseks. Valitsemiskulud Riigikontrolli hinnangu järgi sel aastal eelduslikult hoopis kasvavad 155 miljonit eurot. 

Nüüd, mida meile eelmise aasta sügisel veel lubati: lubati seda, et 2025. aasta riigieelarve võetakse vastu läbipaistvana ja teise metoodika alusel. Ka see osutus valeks. Tegelikkuses on ühiskonnal, aga ka parlamendil võimalik vaid tagasivaatepeeglist, sisuliselt poolteiseaastase viibega, üldse aru saada, mis riigi raha [kasutamise] juhtimises toimus. Nii me tänaseks teame 2024. aastat puudutavalt, et eelarves kasutamata vahendeid on vähemasti 1,7 miljardi euro jagu. 

Selles koalitsioonileppes, mille kohta Jürgen Ligi ütles, et see ei ole tema koalitsioonileping, oli kirjas muu hulgas aluspõhimõte – niimoodi tänane poliitiline juhtkond nimetab oma tegevust, kui püüab oma poliitilist tahet määratleda –, et riigi äriühingute vähemusosalusi kavatsetakse börsile viia. Ja 96 tundi pärast seda teatati meile, et rahandusminister Eesti Energia üldkoosolekuna on andnud suunise selle kohta, et Enefit Greeni vähemusosalus ostetakse börsilt tagasi. Ja seda tehakse kuidas? Tehakse Eesti Energia genereeritud võlakirjade abil, mille intressimäär on 8%. Niisugune äriline skeem hoopis rakendati, tagurpidi. Jällegi, näete, sõnad ja teod on põhimõttelises vastuolus. 

Ja nüüd tekib küsimus, et mida ühiskond saab uskuda sellise poliitilise juhtimise puhul, kui paar kuud tagasi needsamad mehed ja naised, kes täna riiki juhivad, tulid meie ette ja teatasid, et nad on Eesti energeetikas teinud pika plaani.

Kas te soovite lisaaega?

Jah, olge hea.

Kolm minutit lisaks. 

Ja see rajaneb tohutul analüütilisel baasil. Tegelikkus on osutunud karikatuurseks. Mitte mingisugust relevantset analüütilist käsitlust ei ole ja see plaan on kuhugi õhku erodeerunud. Ühiskonnas on ainult küsimärgid, mis on meie energiapoliitilised valikud, mida õigupoolest siis tehakse. 

Selles olukorras, kus sõnad ja teod on vastuolus, pakub valitsus meile mida? Rohkem sõnu! Koalitsiooniläbirääkimised sellel seltskonnal, kes on Eesti riiki juba kaks aastat juhtinud, kestavad, nagu me oleme kuulnud, maikuu lõpuni. Kuid istutakse, arutatakse erinevates paarides ja tegelikkuses ilmselgelt toodetakse mingisugust uut sõnavahtu. See A4, mida toodeti, niinimetatud koalitsiooni alusleping, on nendes konkreetsetes osades, mida püüti määratleda – ma viitasin sellelesamale riigiametite töötajate arvu ja kulude vähendamisele viiendiku võrra –, rahandusministri sõnadega täna siin õhku lastud. 

Teine [koalitsioonilepingu osa], mis puudutas äriühingute börsile viimist, on ka osutunud blufiks. Ja mis puudutab ümarat energeetikahäma, niisuguseid loosungeid, mida meile pakutakse, siis tegelikkuses ei ole ühiskonnal sellega funktsionaalselt midagi peale hakata. 

Nii et kehv on see asjade seis, mis puudutab ratsionaalset juhtimist, mis puudutab riigi personalipoliitika valikuid ja mis puudutab loomulikult ka riigi rahapoliitika valikuid. Otsused, mis on langetatud, ka maksusid puudutavad, paraku tähendavad seda, et Eestist saab sellel aastal maksutõusude, ennekõike kaudsete maksutõusude tõttu Euroopa Liidu hinnatõusu tšempion. 

Sellel on esiteks halb mõju meie sisetarbimisele ja selle läbi ennekõike väikeettevõtlusele, sealhulgas Eesti ressurssidele rajanevale ettevõtlusele. Ja sellel on halb mõju nii töötavate inimeste kui ka eakate inimeste toimetulekule. Ja need on baaspoliitika valikud, millest paraku ei kõnelenud siin esinenud ja peagi saalist põgenenud minister mitte sõnagi. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Anti Allas, palun. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud eesistuja! Head kolleegid siin saalis ja kõik, kes meid telekast vaatavad! Kindlates kätes riik – minu küsimus on, kui kindlad need käed enam on. Ehk kunagi olid, kuid täna ei ole ma selles enam üldse nii kindel. Pole valdkondi riigis, kus pole puudujääki. Ja see pole mitte ainult rasketest aegadest ja kehvadest majandusoludest tingitud, vaid juba struktuurne ja pikka aega kuhjunud. Mis meid kunagi aitas, see meid enam edasi ei vii. Eriti ei tee see seda praeguses julgeolekupoliitilises olukorras. 

Selle juures on mul tõesti selline tunne, et Eesti on Reformierakonna maksupoliitika pantvang. Aga veel rohkem kritiseerin ma siin saalis kohati levivat populismi, ilusaid valesid valijatele, mis meie riiki muidugi sugugi edasi ei aita. Üks näide selles rivis on kindlasti teise pensionisamba äralõhkumine. See oli mitmes mõttes suisa kahjulik, tõstis kõvasti inflatsiooni. Riigile oli see tervikuna kindlasti kahjulik ja ma ütleks, et ka väga paljudele inimestele, kes pensionisamba ära lõpetasid. 

Üks Eesti Nokia on olnud ettevõtete tulumaksuvabastus. Minu arvates ka see olukord vajaks ülehindamist. Nagu me teame, on ettevõtete investeeringute tootlikkus juba aastaid noka allapoole pööranuna hoidnud. Mida see näitab? Näitab seda, et maksuvabastuse mõte on ju olnud investeeringute ehk väärtusloome kasv ja soosimine. Aga mida me näeme? Näeme seda, et üha enam voolab raha riigist välja, näiteks ostetakse kinnisvara soojema kliimaga riikides. Me teame, mis on Hispaanias kaasa toonud mitte muidugi ainult Eesti ettevõtete ostud, vaid ka teiste riikide omad. Seal ollakse sunnitud oluliselt maksupoliitikat muutma, et oma inimesed kuidagi suudaksid endale kinnisvara soetada ja seda omada. Lausa 100%-line maks kehtestati Hispaanias. 

On selge, et sellisel hulgal maksuvabalt raha väljavoolamine riigist pole kuidagi jätkusuutlik. Eesti füüsik ja politoloog, ühtlasi ka Eesti Põhiseaduse Assamblee kunagine liige Peet Kask on öelnud Eesti Rahvusringhäälingus 24. mail 2024 avaldatud arvamusartiklis järgmist. Tsiteerin: "Arvamus, et Eesti edu võti peitub ja jääbki peituma elanikkonna rikkama kihi madalamas maksustamises, pole jätkusuutlik." Riigi toimimiseks hädavajalikud kulud tuleb katta, kuid "rikaste madalat maksukoormust hoides pole see praktiliselt võimalik". Samuti on öelnud nii Peet Kask kui ka Tõnis Saarts sellise arvamuse: "Kui tahame, et kogu ühiskonnal hästi läheks, siis ei piisa sellest, et ainult rikastel läheb hästi." 

Nagu te teate, Gini koefitsient, mida peaks tegelikult hääldama "džini koefitsient", näitab ühiskonna tulude jaotust. See on ebavõrdsuse näitaja. Mida suurem on Gini koefitsient, seda ebavõrdsem on tulude jaotus. Arenenud riikides on see umbes 0,25, ebavõrdsemates riikides üle 0,35. Eestis oli 2022. aastal see näitaja 0,31. 

Aga ebavõrdsus süveneb ja seda toetavad ka mõned maksuotsused. Näiteks Riigikogu liige peab järgmisel aastal vähem tulumaksu maksma. Minu küsimus ongi, kas praeguses rahanduslikus seisus, kus riigi vahendite struktuurne puudujääk erinevates strateegilistes eluvaldkondades üha kuhjub, on mõistlik meietaolistele Riigikogu liikmetele maksukingitusi teha. Julgen väita, et ei ole. 

Vastupidi, tuleb paluda pigem nende inimeste suuremat panust, kellel läheb täna väga hästi. Ja see ei ole karistus, nagu siin härra rahandusminister mitmeid kordi on üritanud näidata: see oleks nagu karistus. Ma olen rääkinud mitme sellise inimesega, kellel on väga hea sissetulek. Nad ütlevad, et see oleks praeguses olukorras igati loogiline.

Ja mõned maksupoliitilised mõtted lõpetuseks veel. Näiteks Eesti Reformierakond raius automaksu kehtestamisel selle ühetaolisust. Minu arust oli seegi suur viga. Luksusautode ummikutesse uppuvas Tallinnas on automaks igati mõistlik, minu valimispiirkonnas Kagu-Eestis ei ole. Seal on auto hädavajadus. Avaliku raha eest on ka muid võimalusi pakutud. 

Samuti vajab praeguses olukorras ülevaatamist toiduainete käibemaks, seda peab kindlasti alandama. See toetab meie ettevõtlust. Me ju näeme, et kuna inimeste ostuvõimekus üha langeb, siis järjest ostetakse väljastpoolt sissetoodud kõige odavamaid kaupu, meie omad kaubad lükkuvad kõrvale. 

Loomulikult vajab ka praeguses olukorras rakendamist regionaalne majanduspoliitika. Selles osas käis eelmine põllumajandus- ja regionaalminister Piret Hartman välja väga hea plaani, mis tuleks jõuliselt ellu viia. Seda on ka mitmed majanduseksperdid ütelnud, et uus majanduskasv saabki tulla just meie regioonidest. Ma arvan, et ei ole õige käibemaksuga lüüa seda kõige väiksema sissetulekuga inimest. Nagu me teame, käibemaks mõjub just sellele sihtrühmale kõige valusamalt. 

Need oleksid minu mõtted. Rohkem riigimehelikkust ja vähem populismi! Ainult nii on võimalik sellest keerulisest majanduslikust seisust kõige väiksemate kadudega meil koos välja tulla. Aitäh! 

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Annely Akkermann, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Strateegiaga "Eesti 2035" seatakse riiklikud väärtuspõhised strateegilised eesmärgid viiest vaatenurgast: inimene, ühiskond, majandus, elukeskkond ja riigivalitsemine. Strateegia "Eesti 2035" peaks siduma tervikuks erinevate valdkondade nii siseriiklikud kui ka rahvusvahelised arenguplaanid ning olema aluseks eelarvestrateegia ning valitsuse tegevusprogrammi koostamisel. Teisisõnu, strateegia "Eesti 2035" on dokument, mis peaks hellalt sülle võtma kogu Eesti universumi, nii kodanike kui ka muude elanike Eesti, samuti välisriikides elavate etniliste eestlaste Eesti.

Tänase arutelu tuum on seega, missuguseid samme me 2025. aastal 2035. aastaks püstitatud eesmärkide suunas teeme. Rahanduse valdkonnast vaadates on tähtsad kõik aspektid. Kui rahandus ei ole korras, see tähendab läbipaistev, arusaadav, ettenähtav ja stabiilne, ei saa rahulikult ja planeeritult areneda ükski teine valdkond. Raputused rahandusvaldkonnas tekitavaid nihkeid kõigis teistes valdkondades ja vastupidi. 

Rahanduse klassikalistest funktsioonidest on riiklikus vaates vast tähtsaim stabiliseeriv funktsioon ja see on olnud viimastel aastatel keeruline ülesanne. "Eesti 2035" on valdavas osas koostatud enne COVID-i ja energiakriisi, samuti enne täiemahulise sõja puhkemist Ukrainas, mis on nõudnud olukorra stabiliseerimiseks lisavahendeid ja tekitanud surveid eelarvepositsioonile ning õhutanud inflatsiooni. 

Vaatamata kõigele on 2025. aastaks jõutud majanduskasvu taastumiseni ja inflatsiooni taltumiseni. Tööturg püsib tugev ja Eesti eksport tasapisi kasvab. Ma ei tea, kust kolleeg Urmas Reinsalu võttis andmeid oma baaspoliitiliseks sedastuseks, et elanike toimetulek kahaneb. Sotsiaalset toimetulekut 2025. aastal toetab keskmise vanaduspensioni tõus 5,7%, mediaanpalga tõus 7,7% ja keskmise palga tõus 8,1%. Inimeste ostujõud on kasvuteel, sest inflatsioon püsib praeguste parimate prognooside kohaselt 4% ja 5% vahel. 

Inimeste toimetulek toetub tööeas tööjõu tootlikkusele ning vanaduses säästudele ja rahapaigutusele. Parem toimetulek eeldab rahatarkust, oskust raha kasutada, säästa ja sääste investeerida, millest riiklikult toetatud investeerimine pensioni teise ja kolmandasse sambasse ja nende mahud samuti on tänuväärselt kasvuteel. 

Majandus on tänaseks leidnud uues olukorras tasakaalu ja kindluse. Tuleb jällegi müts maha võtta Eesti ettevõtete ja töötajate ees. Viie aasta kestel on kohanetud kolme kriisiga, leitud uued ärimudelid ja turud, säilitatud konkurentsivõime. Kui sõda õnnestub lõpetada Ukraina võiduga ja majandusajalugu kordub, siis on oodata majanduse elavnemist ja kasvu, sest kasvab kindlustunne, lootus paremale homsele. Ettevõtted ja töötajad hakkavad rõõmsamalt tegutsema. 

Riigieelarve positsiooni ja võla määr on püsinud Maastrichti kriteeriumide raamides. Korras, eesmärgipärane ja kontrollitud riigirahandus on tähtis, sest põhiliselt suutlikkuse järgi rahanduspoliitikat ohjata antakse riigile reiting, mis kirjeldab riigi riski laenuvõtjana. Siinkohal tuleb rõhutada, et ühegi riigis tegutseva juriidilise isiku, ei pankade ega börsiettevõtete reiting ei saa olla kõrgem riigireitingust. Reiting kirjeldab riski, riski rahaline hind väljendub makstavas intressis ehk mida kõrgem on riigireiting, seda madalam on laenuintressikulu Eesti laenuvõtjatele.

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Seda konkurentsivõimelisem on majanduskeskkond ning seda paremini elavad inimesed igapäevast elu. 

Tuleb veel kord rõhutada fraasi "eesmärgipärane ja kontrollitud riigirahandus", sest oleme võtnud eesmärgiks tõsta kaitsekulud eelseisvatel aastatel circa 5%-ni SKP-st aastas ning seetõttu tõstnud maksukoormust ja taotlenud Euroopa Liidult erisust kaitsekulude väljaarvamiseks Maastrichti kriteeriumide raamidest. 

Rahu ja turvatundeta elu ei edene. Riigikaitsesse investeerimine on ühtviisi möödapääsmatu ja mõistlik eesmärk ning selleks riigieelarve positsiooni sügavamasse defitsiiti lubamine ehk investeeringute hajutamine pikemale perioodile on samuti mõistlik. 

Riigirahanduse konkurentsivõime seisukohalt ei ole vähetähtis, et 11 aastat järjest on Eesti maksusüsteem OECD 44 riigi hulgas kõige konkurentsivõimelisem. Tunnustuse nurgakivi on ettevõtete kasumite maksustamine nende jaotamisel. Aasta 2025 ei ole veel läbi ning mul on juba ette hea meel, et peaminister on öelnud, et toob Riigikokku eelnõu, millega tühistatakse ettevõtete klassikaline kasumimaks 2% veel enne, kui see jõustub. Kahe ettevõtete tulumaksu süsteemi paralleelselt kehtimine oleks ikka väga kummaline. Hea, et see kahetsusväärne olukord saab parandatud enne, kui ta jõustub. 

Riigirahanduse valdkonna panus riigi sotsiaal-majanduslikku arengusse ongi eelkõige konkurentsivõimeline maksukeskkond ja eesmärgistatud läbipaistev eelarvepoliitika. See on minu poolt kõik. Suur tänu!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Ühtlasi on ka teise päevakorrapunkti arutelu lõppenud.

Läheme tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Isamaa fraktsiooni algatatud jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu 553 teine lugemine. Ettekandjaks palun majanduskomisjoni liikme Tiit Marani. Palun!

Aitäh! Mul on austusväärne ülesanne anda ülevaade keskkonnakomisjoni istungist, mis toimus 15. aprillil sellel aastal ja mille põhiline teema oli Isamaa fraktsiooni algatatud jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu teise lugemise ettevalmistamine. Meenutuseks seda, et see muudatus tulenes asjaolust, et eelmise aasta lõpul esmase õiguskaitse tõttu huntide jaht peatus. Huntide arvukus läks üles, aga ei olnud võimalik küttida ka neid rahvakeeles nimetatud nuhtlusisendeid mitte. Sisuliselt tekitas see Eestis kummalise hundikriisi. 

Sellel keskkonnakomisjoni istungil tegelikult seda põhiteemat ei arutatud, sellega olid kõik nõus. Keskenduti põhiliselt sellele osale, mis puudutas lisandusi esialgsele ettepanekule. Komisjoni liikmeid oli kohal 5, puudus 3. Komisjoni esimees sissejuhatuseks rääkis, et esimene lugemine lõpetati 28. jaanuaril ja esitati üks muudatusettepanek Andrus Seeme poolt. Seda arutati ka 18. veebruaril toimunud huvigruppide kaasamisel, kus Andrus Seeme tutvustas oma muudatusettepanekut. Pärast seda koos Kliimaministeeriumiga käidi see ettepanek läbi ja selles tehti mõningaid muudatusi. Aimar Rakko Kliimaministeeriumist sõnas, et muudatused on tehnilised. Selle ettepaneku põhiline sisu oli see, et kui haavatud loom liigub ühest jahipiirkonnast teise, siis oleks võimalik talle järele minna ja loom hukata. Need tehnilised muudatused viidi sisse ja [sellega olid nõus] nii Aimar Rakko kui ka ettepaneku tegija Andrus Seeme.

Küsiti seda, kuidas toimub või kuidas on lahendatud relva laadimine erinevates jahipiirkondades, mille peale ministeeriumi esindaja ütles, et jahipidamiseks loetakse relvaga viibimist jahimaal ja kui nõusolek on antud teise jahipiirkonda minna, siis peab olema kaasas haavatud uluki märge ja jahil osalejate nimekiri.

Ise küsisin, et kuhu jäid veel kaks ettepanekut, mis ma ise olin teinud. Üks puudutas jahi ohutust ja teine loomade hädatapmist maanteedel. [Selle kohta ütles] ministeeriumi esindaja, et mis puudutab hätta sattunud loomade hukkamist teedel, siis see lahendus leitakse jahimeeste seltsi ja Keskkonnaameti omavahelises kommunikatsioonis. Aga mis puudutab ohutust jahipidamise ajal, siis see on osutunud ootamatult keeruliseks ja vajab täiendavat analüüsi. See oli küllaltki vastuolus varasemate seisukohtadega, mida ministeeriumi esindaja esile tõi.

Küsiti veel seda, et kui maanteel viga saanud loom on maanteelt lahkunud, mis siis saab. Sellisel puhul, selgitas ministeeriumi esindaja, käsitletakse seda [vajadusena] lahkunud vigastatud loom hukata ja selleks saab loa anda ainult Keskkonnaamet.

Veel uuriti, kuidas on korraldatud naaberjahipiirkonna nõusoleku saamine. Selgitav vastus oli, et selleks kasutatakse avalikke kontakte, aga tavaliselt jahipiirkonnad saavad omavahel hästi läbi ja see ei ole küsimus.

Veel uuriti jahil öösihiku kasutamist. Väide oli taoline, et praegu võib öösihikut kasutada sigade Aafrika katku tõkestamiseks, aga miks mitte kasutada seda ka teistel juhtudel, nagu hädatapmised, nuhtlusisendite küttimine ja viga saanud loomade jälitamine. Nagu seletas ministeeriumi esindaja, on selle kohta väga erinevad arvamused. See tuli esile ka keskkonnakomisjoni debatis. Lõpuks komisjoni esinaine või esimees teatas, et pigem peaks vaatama, kuidas ministeerium selle analüüsiga edasi läheb, selle põhjal saab kunagi tulevikus otsuse teha.

Siis pandi muudatused hääletamisele, need võeti arvesse sisuliselt. Selle peale juhtivkomisjon otsustas ettepanekutega täielikult arvestada ja tehti menetluslikud otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 6. mail 2025 ehk siis täna, otsus võeti vastu konsensuslikult. Teine ettepanek oli teine lugemine lõpetada – jällegi otsus oli konsensuslik – ja kui teine lugemine lõpetatakse, panna eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 14. mail sellel aastal. Aitäh!

Teile on ka üks küsimus vähemalt. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea ettekandja! Austatud istungi juhataja! Mulle jäi kõrvu, kui te seda punkti avasite, et te nimetasite ettekandjat majanduskomisjoni liikmeks. Ma mõtlesin, et keskkonnakomisjoni aseesimehena ma annan teile võimaluse stenogrammi mõttes seda parandada. Tegemist on ikkagi keskkonnakomisjoni liikmega.

Aitäh! Mul oli ka selline tunne, aga ma ei olnud päris kindel, kas ma õieti kuulsin.

Aitäh! Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jahiseaduse muutmise puhul sa tegid muid ettepanekuid. Kas tõesti peab väikeste tükkidena seda jahiseadust parandama? Kõik muu nagu ei lähe, hakkame jälle peale, teeme jälle mingi uue eelnõu, jälle menetleme seda, kulutame aega ja raha ja nii edasi. Kas selle taga oli see Kihusalu talu Soomaal, kelle peremees on üsna kuri, et Soomaal tegeldakse hundi kasvatamisega ja lihaloomad nagu segavad seda asja? Oli selle taga see?

Mul on raske sinu küsimuse esimesele poolele vastata. Minu ülesanne on anda ülevaade, mis toimus keskkonnakomisjoni istungil. Kui ma lähen varasema istungi juurde, mis toimus 18. veebruaril, siis sinu poolt mainitud persoonid olid kohal, esitasid oma arvamused ja loomulikult võeti neid arvesse.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Komisjon vist ei arutanud haavatud uluki jälitamist kaitsealadel. Mis on sinu seisukoht, kas seda võiks ka kunagi arutada?

Aitäh! Seda võiks kindlasti arutada, aga siis, kui ma olen natuke teises rollis. Aitäh sulle!

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. (Keegi hõikab saalist midagi.) Vabandust! Järgmine pink, palun! Võta see, Tiit, oma pingist ja aktiveeri oma kõnesoov. Nii, aga Andres Metsoja siis esimesena, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid, tulin natukene Tiidule appi, et saaks õige puldinupu sisse vajutada. 

Aga tänan kõiki saadikuid. Tegelikult ma arvan, et jahiseaduse muutmine ühelt poolt oli olude sund. Tõepoolest läks nii, et kohtu otsusega hundijaht peatati. Ja ega häid lahendusi ei olnud. Tuli siis seadusandjal sekkuda. Võib-olla eraldi küsimus on selles, et koalitsioon oleks võinud olla ka ise vähe toimekam ja kiirem, aga eks ka opositsioonil on Riigikogus roll. Ja seekord siis jõudis Isamaa fraktsioon ette. 

Võib-olla oleks pidanud tegema enne selle eelnõu sisseandmist suuremat kaasamist ja oleks tulemus veelgi parem olnud. Aga elu näitab, et kui hakata allkirju koguma ühele algatatavale eelnõule või seadusemuudatusele, siis tekib ikkagi eeldebatt, kus küsitakse ja osundatakse, et on vajalik ka fraktsiooni arusaam. 

Seekord läks nii, et eelnõu sai antud menetlusse. Ja tegelikult tõepoolest need kuulamised olid tegusad. Kõikide asjaosaliste huvigruppide kaasamine oli kohati isegi mitmekordne, kuni jahindusvaldkonna spetsialistideni välja. Ma arvan, et tegelikult oli see väga vajalik, sest hunt on Eesti rahvusloom. Hunte kindlasti Eesti metsas peab olema, nagu paljusid teisigi liike. Aga hunte kui isendeid tuleb suuta ohjata, sest elu on näidanud, et liik on soodsas seisundis. Ja kui liik on soodsas seisundis, siis paratamatult tungivad need loomad aladele, kus päriselt ei ole nende koht. 

Siin on ka teisi arvamusi: et hundil ei ole piisavalt süüa metsas, on toiduahela probleemid. Seda peavad eksperdid hindama ja tegelikult jahiseadust just nõnda on ju kokku kirjutatud, et on moodustatud erinevad nõukojad, erinevad ekspertrühmad, kes peavad vaatama just toiduahelat: mis seisundis need liigid on, millest suurkiskjad toituvad. Aga veel kord: suurkiskjate seisund on aja jooksul muutunud paremaks, kui ta on olnud varem. 

Kogu selle info baasilt võib-olla viide ka härra Ernitsa küsimusele, Soomaa kontekstile. Eks tõepoolest, seal tekib küsimusi, et kust maalt jookseb looduskaitse piir, selle mõju inimtegevusele, majandustegevusele. Kui Soomaale on valitud see strateegia, et seal tuleb võimalikult vähe inimesi hoida ja majandustegevust piirata, tegeleda soode taastamise ja kõige muuga, siis varem või hiljem ilmselt tekib oluline vastuolu: kas nendel luhtadel ikkagi on võimalik ilma inimese kohalolekuta ja talude puududes mõistlikult karjatada.

Minu käest on inimesed mitu korda küsinud, aga kus need hundikarjad siis olema peavad, kui nad Soomaal ei tohi olla. Kus nad siis veel peaks olema? Ühtpidi jaa, me tahame näha seda looduslikku mitmekesisust, me tahame püüelda selles suunas, mis kunagi on olnud, et need luhad on inimese poolt hooldatud. Inimesed on paikselt seal elanud ja tegelenud karjakasvatusega, on teinud heina ja karjatanud loomi. 

Täna on see kõik läinud väga paljuski ikkagi sooviks tagada looduslik mitmekesisus, aga teisest küljest avaliku raha sekkumisega. Eks ta selline majandamise viis siis on, et püüda olla nende huntide ja looduse mitmekesisuse vahel. 

Nii et ega häid lahendusi seal ei ole. Ka ametnikud ütlesid, et võib-olla veelgi rohkem peaks ikkagi tegema need karja omanikud seal. Aga karja omanikud ütlevad, et mida me veel teha saame. Ehitame betoonaia ümber või? Ega alati lõplikke lahendusi ei ole, isegi siin saalis. Aga aitäh toetuse eest!

Aitäh! Ja nüüd, Tiit Maran, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Esiteks, minu poolt suured komplimendid selle seadusemuudatuse tegijaile. See oli tõesti väga vajalik, et on võimalik nuhtlusisendeid küttida ka jahipidamise perioodi ajal. 

Aga esiteks ma tahaksin jagada kahte kaemust, mis mul on tekkinud selle seadusemuudatuse arutelu käigus. Esiteks, minu arust peegeldab see, kuidas me seda teemat oleme arendanud, kui kaugel on meie kultuur ja ühiskond – ohtlikult kaugel! – keskkonnast ja kui võimetud oleme me tegelikult mõistma elukeskkonna tähendust ja vajadust toimida kooskõlas keskkonna ja loodusega. See teema on aktuaalne nii kohtuvõimu, täitevvõimu kui ka seadusandliku võimu puhul, see on süvenev ja ohtlik probleem. Ja on natukene hirmuäratav, et siinsed liivakastimängud jätavad tähelepanu alt välja selle, mis on tegelikult eksistentsiaalselt oluline. Ma pean silmas elukeskkonna kestlikkust. 

Ja teinegi huvitav kaemus tekkis mul selles protsessis: kuidas kõik on võimalik ja isegi lihtne, kui sa oled koalitsioonis, ja kui ootamatult keeruliseks ja üle jõu käivaks muutub kõik siis, kui sa oled sattunud opositsiooni. Ma pean silmas enda ettepanekuid, mis keskkonnakomisjon oleks võinud esitada. Kui oli nende huvipooltele tutvustamine, siis jahimehed pidasid neid vajalikeks muudatusteks ja ministeerium kergelt teostatavateks. Ja siis ootamatult see enam nii ei olnud. On kahju, et siin kojas käivad võimumängud aeg-ajalt üle ülimalt sisulistest ja olulistest ettepanekutest. Aga las olla, see on minu naiivsus. 

Aga nüüd siis hundi juurde. Hunditeema ja suurkiskjate teema hakkab meid saatma. See on paratamatus tulevikus ja ka praegu. Ja seetõttu ma tahan lahti rääkida mõningaid teemasid, mis puudutavad hunti. Hunt on tegelikult päris hea selle peegeldaja, indikaator, kuidas me oma keskkonnaga hakkama saame. Ma võtan vaatluse alla kaks äärmuslikku, vastandlikku seisukohta. Esiteks arusaamine sellest, et hunt on saatanast, ta tuleb hävitada. Ja teine äärmuslik seisukoht, et hunti ei tohigi küttida, me peame kasutama ainult ennetusvahendeid. 

Esiteks see seisukoht, et hunt on saatanast, teda pole tarvis. Väga paljud noored jahimehed ja metsamehed on nii mõelnud. Siin võib-olla on paslik meenutada sellist suurmeest nagu Aldo Leopold, eelmise sajandi esimesel poolel tegutsenud Ameerika metsamees ja kütt. [Elanud] keset metsi, mõtestas ta oma arusaamad elukeskkonna ja inimese vahekordadest ümber, luues midagi, mida nimetatakse maa eetikaks. Soovitan seda [esseed] kõigil lugeda. Ma luban endale aga tuua väljavõtte ühest tema mõjusaimast [raamatust], kus ta võttis kasutusele väljendi "mõeldes nagu mägi". Eesti kontekstis tähendab see: mõeldes nagu mets ja raba. 

Iga elusolend ja võib-olla nii mõnigi surnu tõstab seda kutset kuuldes pea. Hirve jaoks on see meenutus kõige kaduva teest, männile ettekuulutus kesköisest rüselusest ja verest lumel, koiotile [märk] peagi saadavast korjusest, [karjakasvatajale] pankrotiohust, kütile väljakutset kuul kihva vastu. Kuid kõigi nende lootuste ja kartuste taga peitub üks sügavam tähendus, mida teavad ainult mets ja raba. Vaid mets ja raba on olemas olnud küllalt kaua, et erapooletult kuulata hundi ulgumist. Me jõudsime vana hundi juurde parajasti selleks, et näha, kuidas raevukas roheline tuli tema silmades kustus. Taipasin siis ja olen seda teadnud praeguseni, et neis silmis oli minu jaoks midagi uut. Midagi, mida teadsid ainult hunt ja mets ja raba. Olin toona noor ja mu sõrm sügeles tihti päästikul. Ma mõtlesin, et kui on vähem hunte, tähendab see rohkem hirvi. Seega huntide puudumine tähendab jahimeestele paradiisi. Kuid olnud näinud seda rohelist tuld hääbumas, mõistsin, et ei hunt ega mets ega raba nõustuks sellise arvamusega. [Karjakasvataja], kes puhastab oma maa huntidest, ei mõista, et ta võtab enda kanda hundi töö hoida karja piirkonnale sobivas suuruses. Ta pole õppinud mõtlema nagu mets ja raba. Ta pole õppinud mõtlema nagu mets ja raba, seetõttu ongi meil tolmutormid ja jõed, mis kannavad tulevikku merre. Me kõik püüdleme turvalisuse, rikkuse, mugavuse, pika elu ja üksluisuse poole: hirv oma nõtketel jalgadel, [kajakasvataja] raudade ja mürgiga, riigimees pliiatsiga, enamik meist masinate, hääletussedelite ja rahaga. Kokkuvõttes taandub see kõik ainult ühele ja samale: rahulikule elule. Selle saavutamine on ehk tervitatav ja ka vajalik kaalutletud mõtlemiseks, aga liiga palju turvalisust näib pikapeale sünnitavat ainult ohte. Võib-olla seda tähendavad ka Thoreau õpetussõnad: "Metsikuses on maailma pääsemine." Võib-olla on see hundi ulgumise varjatud tähendus, kaua teada olnud metsale ja rabale, kuid nii harva mõistetud inimeste seas. 

Teiseks äärmuseks on arusaam sellest, et hundi arvukust ei tohigi piirata, et teda ei tohi tappa, vaid tuleb kasutada ainult ennetavaid meetodeid. Selline seisukoht tegelikult peegeldab populatsioonibioloogia ja -ökoloogia täielikku mittemõistmist. Vähemalt hundi puhul on seesama ohtlik mõtlemine kui soov kõik hundid hävitada. Vaja on mõelda nagu mets ja raba. 

Selleks et mõista, miks pole võimalik ennetavaid meetodeid rakendades hakkama saada, peab tegema väikese ekskursi populatsioonibioloogia põhitõdedesse. Esiteks, mis määrab populatsiooni kasvu ja kahanemise? Kasvu määravad sündimised, natukene ka sisseränne, kahanemise suremised. Sündide ja surmade vahekord määrab selle, kas populatsioon kasvab või kahaneb. Kui surmasid vältida ja sünde mitte piirata, hakkavad populatsioonid kiirelt kasvama. 

Hunt on eriti võimekas sigija ja tema populatsioon kasvab kiirelt. Paratamatult tekib elupaiga üleküllastumine huntidest. Ökoloogias on selline mõiste nagu elukoha kandevõime ehk kui palju suudab üks elupaik populatsiooni üleval pidada. Selle määrame osaliselt meie, selle määrab meie sotsiaalne taluvus. Kui hundipopulatsioon jõuab [selle piirini], siis on see kahjulik nii hundile kui ka inimesele. 

Niisiis, hundi arvukust tuleb vaos hoida. Ja siin on paslik meenutada suurepärase eesti kirjaniku Nikolai Baturini romaanis "Karu süda" välja öeldud mõtet. 

Teie aeg!  

"Ära tapa, [pea jahti]." Ta teab, mis ta räägib, tal on pikaajaline Siberi küti kogemus. 

Kokkuvõtvalt peab ütlema, et nii hundi kui ka elukeskkonnaga ümberkäimisel peab õppima mõtlema nii nagu mets ja raba. See on ülimuslik. Aga mitte ainult kitsalt nii, nagu mõtleb raha, kasum ja majanduskasv. Viimane on hukutav. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ühelt poolt ma ei hakka mingit loengut pidama. See maailm, millest siin juttu on, on minu jaoks igapäevane. Andrus vaatab ka siin ja mõned on veel. Hundid, karud, ilvesed – kui ma siin saalis ei ole, siis enamasti on nemad minu ümber. Reaalselt. Ja ma tean, et neid on palju lihtsam kohata täna kui 10, 20 või 30 aastat tagasi. Põtra võib vaid mõnes kohas, suht harva kohata. Omal ajal oli hirm, et ta auto ette jookseb. Kitsedega on samuti. Praegu on suurkiskjate võimu aeg. Ühelt poolt juhivad Eestit Reformierakond ja Eesti 200, aga metsas juhivad suurkiskjad. Seal on nende aeg. 

Ja nii nagu peaks Reformierakonna ja Eesti 200 võimu piirama, peaks ka suurkiskjate võimu metsas piirama. See, et praegu opositsioonile avanes selline võimalus ja koalitsioon käitus mõistlikult, nii et võib sellest [seadusest] elulooma saada, on suurepärane näide, et koostööd peaks palju rohkem tegema.

Teiselt poolt iseloomustab see Eestis kujunenud olukorda, mis ei ole minu arust päris normaalne. Ma olen ise looduskaitse taustaga, metsa taustaga, aga ma olen korduvalt kinnitanud, et looduskaitse on Eestis liiga võimsaks läinud, see ei ole tasakaalus inimeste reaalsete huvidega, ka nende huvidega, kes karjatavad lambaid või veiseid või majandavad metsa. Ja kui looduskaitse hakkab lendoravat väga jõuliselt kaitsma – ma ei taha öelda, et [üldse] ei peaks –, siis tasakaalupunkt on minu meelest veidi paigast ära. 

Selle koha pealt on see eelnõu suurepärane ja ka mulle meeldib see. Samas, muidugi, jahiseaduses peaks nagu ka teistes seadustes muutma, kui juba midagi ette võtta, korraga mitmeid asju. See ei ole hea toon, kui Tiit Maran ütles, et tema ettepanekuid ei pandud sisse, aga tegelikult oleks pidanud. Kui midagi teha, võiks vaadata laiemalt. See kuidagi ei vähendaks koalitsiooni võimalusi, aga Eesti elu [edendamiseks] oleks mõistlik. See on üks tähelepanek. 

Kui rääkida hundist, karust ja ilvesest samuti, siis ühelt poolt me oleme euroopalikus maailmas natukene teistest erinevad. Kui Kesk-Euroopas või mujal Euroopas ringi käia, siis tundub Eesti üsna erandlik. Paljudes paikades, Alutaguses eelkõige, kus ma tihti käin, inimesi ei näe, aga karusid, ilveseid ja hunte iga päev, ja korduvalt.

Aga keda seal veel näeb? Näeb välismaalasi aeg-ajalt. Muidugi mitte metsas. Aga nad tulevad sinna suure raha eest, muuseas ka need huntide ja karude kaitsjad, kelle äri see on. Noh, hiljuti oli Šveitsi grupp näiteks. Ma räägin Alutaguses. Sinna tuli mingi kuus-seitse lugupeetud inimest vaatama seda imet, mis meil siin on, mida mujal Euroopas on raske leida: hunt, karu, ilves, ja mitte ainult, ka kotkad. 

Nii et see on nagu laiem teema. Ühelt poolt, kuidas opositsioon ja koalitsioon võiks käituda või peaks käituma Eesti huvides. See on positiivne näide, et praegusel juhul opositsiooni eelnõu on koalitsioon inimlikult käsitlenud ja sellele on antud võimalus kohe esitamisel mitte surra. 

Aga teiselt poolt, kui mingit seadust hakatakse muutma, siis võiks püüda [võimalust] kasutada ja vaadata ka muid asju, mida peaks muutma – et ei peaks mingi aja pärast, natukese aja pärast jälle tulema jahiseaduse või mõne muu seaduse muutmisega. Eesti huvides oleks see ja ka kokkuhoiu huvides ja koostöö huvides. 

Aga üldiselt on ilus kevad …

Soovite lisaaega või?  

Ei soovi. Kõigile kena kevadet! Ja koostööd rohkem! Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud kaks muudatusettepanekut, alustame nende läbivaatamist. Muudatusettepanek nr 1, esitajaks on Andrus Seeme, juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt. Muudatusettepanek nr 2, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 553 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Tänane kolmas päevakorrapunkt on läbitud, istung on lõppenud.