Tere hommikust, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevase istungiga. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohale registreerus 70 Riigikogu liiget, puudub 31. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kolleegid siin saalis! Nii suur rõõm on näha, et kõik on kohal. Tavaliselt esinen ma siin väga väikesele hulgale õhtusel ajal, nagu me eile siin Annaga ja Riina Sikkuti ja teistega olime. Aga üle on anda arupärimine avalikkusele eksitava info edastamise kohta ja see on siseminister Igor Tarole. Avalikkusele kinnitati eelmise aasta detsembris ja sellele järgnenud kuudel korduvalt, et kriminaalpolitsei koostöös Kaitsepolitseiametiga uurib Eesti Vabariigi endise siseministri Lauri Läänemetsa ja uudisteportaali Delfi venekeelse toimetuse juhi Andrei Šumakovi autode lõhkumist, mis toimus ööl vastu 8. detsembrit. Kaitsepolitsei aastaraamatus märgitakse, et juhtunu puhul võib olla tegemist Vene eriteenistuste (Juhataja helistab kella.) koordineeritud hübriidoperatsiooniga, mille eesmärk oli Eesti ühiskonnas hirmu ja pingeid külvata. Samal ajal on mitmes avalikus allikas, sealjuures Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald ja ERR-i ajakirjaniku Sofia Suhhareva väitel kinnitatud, et Šumakovi nimele ei ole registreeritud sõidukit, tal puuduvad juhiload ning et rünnaku objektiks olnud auto kuulus ja kuulub tänaseni hoopis tema toonasele abikaasale Darja Saarele. Samuti on teada, et sama öö jooksul rünnati samas piirkonnas, kus elas toona Šumakov, veel ühte sõidukit, kuid asi lõpetati kiiresti ja selle kohta puudub avalikkuses igasugune viide või teave, ja meile jääb arusaamatuks, kas ka nende puhul on tegemist seotud intsidentidega või mitte. Veelgi enam: kui Vene eriteenistustel oli kavatsus rünnata lisaks Läänemetsale ja Šumakovile ka teisi isikuid, siis ma küsin, miks ei ole avalikkusele sellest siiani teada antud. Kes need inimesed olid või miks selline teave on siiani saladuseks jäänud? Need on minu küsimused siseministrile.

Aitäh, teie aeg on kahjuks täis!

Kas ei peaks avalikkust informeerima veel teadaolemata asjaoludest?

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe arupärimise. Ja vaid väike repliik heale kolleegile Riina Solmanile: ei saa mitte välistada, et Riigikogu liikmed jälgisid ka eilset Riigikogu istungit kas oma kabinettidest või veebi vahendusel, meil on mitmeid võimalusi Riigikogu istungi jälgimiseks. Ei saa arvata, et ainult need inimesed olid, jälgisid ja kuulasid, kes eile saalis olid. 

Nii, head kolleegid, üks teade ka. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis Saaremaa toetusrühma moodustamise koosolek, kokkukutsuja Marek Reinaas. 

Head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde.

Esimene päevakorrapunkt: Isamaa fraktsiooni algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ning kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu 544 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 544 lõpphääletus. Enne, kui anname saalikutsungi, [ütlen, et] selle eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Saalikutsung, palun!

Head kolleegid, kordan veel kord, et selle eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Isamaa fraktsiooni algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ning kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu 544. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 64 Riigikogu liiget, vastu 6, erapooletuid 0. Eelnõu 544 on seadusena vastu võetud. Ja mul on hea meel, et ka opositsiooni eelnõud, algatatud eelnõud leiavad Riigikogu koosseisu toetust. 

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde. See on rahandusministri 2025. aasta ettekanne riigi pikaajalise strateegia "Eesti 2035" elluviimisest, sealhulgas ülevaade avaliku teenistuse arengusuundadest 2024. aastal. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt rahandusministri Jürgen Ligi. Ettekandeks on aega kuni 30 minutit, igaühel on võimalus üheks küsimuseks ja seejärel on läbirääkimised, kus saavad osaleda fraktsioonid ja samuti minister, kui soovib. Palun, sõna on teil, härra minister!

Aitäh! Austatud Riigikogu! See ettekanne siis tuleneb "Eesti 2035" strateegiast, mille Riigikogu võttis suure häälteenamusega vastu neli aastat tagasi. Ja selle ettekandes sees ma käsitlen ka ülevaadet avalikust teenistusest 2024. aastal, milleks kohustab meid eraldi seadus. 

Alustan avalikust teenistusest. Demokraatia. Demokraatia vajab kaitsemehhanisme ja järjepidevuse kandjaid, milleks peale reeglite ja institutsioonide on ka riigiteenistujad. Nende professionaalsus ja motiveeritus aitab tagada, et riigile ja kohalikule omavalitsusele pandud avalikud ülesanded oleksid täidetud ja riik oleks järjepidev. Avalik teenistus moodustab avalikust sektorist, 130 000 inimesest viiendiku. 

Kui siin on tihti suuri uudiseid sellest, kuidas ametnike arv muudkui paisub, siis need uudised on asjatundmatud. Avalik sektor koosneb rõhuvas enamuses mitteametnikest. Ligi 50 000 sellest 136 000-st on haridustöötajad, sinna kuuluvad meditsiinitöötajad, aga ka kas või elektrikud. 

Nii et kuritarvitatakse seda sõna "ametnikud", kui räägitakse ülepaisunud riigist, mis omakorda ei vasta tõele. Aga avalikku teenistusse kuuluvad inimesed, kes töötavad riigi ja kohaliku omavalitsuse ametiasutustes avaliku võimu teostamiseks, ja selle toetamiseks on põhiseaduslikud institutsioonid, ministeeriumid, ametid, inspektsioonid ning kohalikud omavalitsused. Üldise tööturu keskmisega võrreldes toob see riigi heaks töötamise vastutus kaasa kõrgemad haridusnõuded, sealhulgas on näiteks spetsiaalne väljaõpe eriteenistujatel või kõrghariduse eeldus paljudel ametikohtadel. Eesti tööturul on kõrgharidusega inimeste osakaal 43%. Avalikus teenistuses, mis ka sinna hulka kuulub, on see näitaja 65%. Ametnike seas on kõrghariduse protsent 83. Siit tulevad ka palgaerinevused, mida tihti kritiseeritakse. 

Avalikus teenistuses oli 2024. aastal 28 456 inimest, neist 22 787 riigiasutustes ja 5672 kohalikes omavalitsustes. Avaliku teenistuse suurus on üle aastate olnud üsna stabiilne. Aga muutused siin peegeldavad üldist olukorda, julgeolekuolukorda, mis nõuab eraldi suuremat panustamist. Aga me oleme seadnud eesmärgiks, et avaliku teenistuse osakaal tööealises elanikkonnas ei suureneks ja ta ongi püsinud alla 3%. 2024. aastal oli teenistujate arv samal tasemel varasemaga, enam-vähem, kuid 0,5% kasvu peegeldas riigi muutunud vajadusi, ka teatud struktuurimuutusi, statistilisi muutusi, mis asja sisu väga palju tegelikult ei peegelda. 

Julgeolekuolukord on pannud Eestit rohkem panustama sise- ja välisjulgeoleku tugevdamisse. Inimesi lisandus Kaitseväkke 138 ja Politsei- ja Piirivalveametisse 55 inimest. Samas, teenistujate arv vähenes, näiteks 57 inimese võrra Maksu- ja Tolliametis, mis muutis muu hulgas oma töökorraldust Narva piiripunktis. Samuti jäi teenistujaid vähemaks vanglates 48 inimese võrra, kuna kinnipeetavate arv on vähenenud ja ka kriminaalhooldusaluste arv. Sotsiaalkindlustusametis vähenes see arv töö optimeerimisele ja teenuspõhisele juhtimisele ülemineku tõttu 59 inimese võrra. Kokku kasvas mullu teenistujate arv 155 inimese võrra, neist omavalitsustes 117 ja riigiasutustes 38 teenistujat. 

Kohalikes omavalitsustes tingisid suuremad teenistujate arvu muutused üleminekut kesksetele tugiteenustele, tähendab, inimesi kvalifitseeriti statistikas ümber. Näiteks, Harku vald konsolideeris hariduse tugiteenused, logopeedid, psühholoogid, eripedagoogid ja sotsiaalpedagoogid, ning seetõttu toodi koolidest ja lasteaedadest üle 14 töökohta. Lääne-Nigula vallas sarnane, koolide ja lasteaedade koosseisust toodi vallavalitsuse struktuuri üle majandustöötajad. Kohtla-Järve linnas aga konsolideeriti hallatavate asutuste raamatupidamine. Paides liideti linnavalitsusega linna sihtasutus Paide Haldus, nii et kõik ei ole tingimata ametnike arvu sisuline kasv, millest räägitakse. Tugiteenuste keskne pakkumine on eelarvekärbete ajal loogiline arengusuund ja edaspidi peaks tooma kulude kokkuhoiu. 

Eelarvekärped on põhiline avaliku teenistuse paisumise vältimise meetod. Ja 2024. aastal juba pidurdus märgatavalt avaliku teenistuse palgatõus, olen sellest varem rääkinud ja seda on püütud püütud vaidlustada, aga arvud aasta kokkuvõttes kinnitasid mu sõnu. See palgatõus 2024. aastal oli avalikus teenistuses 4%, Eesti tööturu üldine keskmine oli 8,1%, see tähendab, et see 4 oli seal selle numbri sees, nii et tegelikult väljaspool avalikku teenistust oli palgakasv veel kiirem kui 8,1%. 

Kärped on vajalikud ka selleks, et pühendunud ja kompetentseid teenistujaid motiveerida. See tähendab, et mujalt kärbitu siiski suunatakse ka inimeste inimeste motiveerimisse. Kuivõrd avalikus sektoris on üldise tööturuga võrreldes kõrgemad haridusnõuded, on avaliku teenistuse keskmine kogupalk 2024. aastal 2473 eurot, see oli mullu, mis oli kõrgem Eesti keskmisest 1981. Kui aga võrrelda sarnase keerukusastmega töid avalikus teenistuses ja erasektoris, siis jäävad avaliku teenistuse palgad erasektorile alla seda rohkem, mida kõrgem on ametiaste. 

Avalik teenistus paistab silma väikese soolise palgalõhega. 2024. aastal oli see 1,7%, mis on veel vähem kui 2023. aastal 2,9%. Eestis tervikuna oli sooline palgalõhe 2024. aastal 13,2%. Asutuste lõikes erineb sooline palgalõhe päris palju, kuid see tuleneb palju meeste ja naiste väljakujunenud vastutusvaldkondadest. Näiteks kohtutes töötab kohtunikena tunduvalt rohkem mehi ja see näitab nende palka või seda palgalõhet suuremana kohtutes. Aga Päästeametis on olukord vastupidine: tippspetsialistide osakaal naiste hulgas on märksa suurem kui meeste hulgas. 

Teenistujate sooline koosseis on ajas püsinud ühesugune, üsna stabiilne, naisi on 56% ja mehi 44%. Meeste osakaalu tõstavad seejuures eriteenistujad, kellest 73% on mehed. Avaliku teenistuse juhtide hulgas on naisi 48% ja mehi 52%. Stabiilne on ka avaliku teenistuse struktuur staaži poolest. Praegu on avalikus teenistuses nii üle 15 aasta töökogemusega inimesi kui ka kuni nelja-aastase staažiga teenistujad 31%. Nii et kogemused ja järelkasv on üsna tasakaalus. 

Personalipoliitikas oleme riigis keskendunud paindlikule üle-eestilise värbamisele ja kaugtöö võimaluste loomisele, et kohaneda demograafilise ja tööturu muutustele. Avaliku teenistuse töökohad paiknevad üle Eesti. Enim on neid suhtarvuna töökohtadesse Võrumaal ja Lääne-Virumaal, kus paiknevad kaitseväe väeosad. Töökoht Harjumaal ei tähenda tingimata seal elamist. Teenistujaid, kes elavad mujal Eestis, on 9% rohkem kui neid, kelle töökoht on mujal Eestis. See on märk paindlike töövormide levikust. 

Soovi asuda avalikku teenistusse mõjutab ka ootus stabiilsusele muidugi, mida aga praegu pakkuda ei saa. Riigiaparaati on olulisel määral paari aastaga ümber korraldatud. Ja eesmärk on siin efektiivsus. Voolavus avalikus teenistuses näitab aasta jooksul teenistusest lahkunute osakaalu aasta keskmisest teenistujate arvust. See oli 2024. aastal 14,6% ehk samas suurusjärgus varasemaga. Vabatahtlik voolavus ehk omal soovil lahkunute osakaal oli avalikus teenistuses 8%, mis on madalam kui kahel varasemal aastal. Mitmes ministeeriumis on vabatahtliku voolavuse põhjuseks toodud ümberkorraldusega kaasnevat ebakindlust. Ministeeriumide lõikes on vabatahtlik voolavus MKM-is 14%, Haridus- ja Teadusministeeriumis 13,8%, justiitsministeeriumis 13,7%. Samas, teises otsas Välisministeeriumis ainult 5,4%, Kultuuriministeeriumis 6,8% ning Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis 7,9%. 

Avalikus teenistuses on kvaliteedi hoidmiseks eraldi tähtis koolituse teema. Koolituse maht teenistuja kohta püsis 2024. aastal soovituslikkuse vahemikus, kuid see, et koolituskulude osakaal kuludes vähenes, viitab suurenevale e-õppele ja sisekoolituse tähtsusele. 

Kokku võttes võib öelda, et avaliku teenistuse tervis on üsna hea, meie ametnikud on professionaalsed. Ja me peame hakkama rohkem lugu pidama neist inimestest, kes on otsustanud teenida oma riiki. Praeguses maailmas on poliitiline suva ja mitteliberaalne valitsemine tõsiseks ohuks põhiseaduslikele liberaalsetele demokraatiatele. 

Edasi Eesti pikaajalise arengustrateegia elluviimisest 2024. aastal. Meie strateegiline eesmärk on tagada julgeolek, jätkusuutlikkus ja konkurentsivõime kiiresti muutuvas maailmas. Rahandusministeerium puutub igasse horisontaalsesse valdkonda, alates eelarvest ja maksudest kuni rahatarkuse, julgeoleku ja ruumiplaneeringuni. 

Teemadest kõigepealt inimeste heaolu ja rahva kestlikkus. Rahandusministeeriumi poolt tegime olulisi samme rahatarkuse ja pensionisüsteemi vallas. Rahatarkus jõudis kõigisse kooliastmetesse ning selle õpetamiseks on juba ette valmistatud 700 õpetajat. Pooltes Eesti koolides toimuvad rahatarkuse tunnid eraldi ainena, veelgi rohkemates on need lõimitud teistesse õppeainetesse. Võime öelda, et Eesti on koos Rootsiga uuringu järgi loetud kõige rahatargemaks rahvaks Euroopas. Ma usun, et sellel unikaalsel koolitusel on oma roll siin. 

Pensionisüsteemis tõstsime mullu paindlikkust, teise samba sissemakseid saab aastaid kehtinud 2%-lt tõsta 4% või 6% peale, millest viimase valis 62% suurendajatest. Maksemäära tõstjaid oli kokku üle 74 000 inimese. Samas on tõusnud kolmanda samba populaarsus. Liitunuid on juba 220 000, mis on suur muutus. Ja siin on tähtis ka, et pärandvara liikumine teise sambasse muutus mullu kogumispensionide seaduse muutmisega märksa lihtsamaks. 

Teemavaldkondadest järgmine on majandus ja kliima, sealhulgas kindel ja turvaline maksukeskkond. 2024. aastal oli märgiline sanktsioonipoliitika karmistamise poolest. Maksu- ja Tolliamet käivitas mitmeks kuuks Venemaa suunal riskipõhise tollikontrolli asemel täieliku tollikontrolli. Sanktsioonidest möödahiilimise skeemid on muutunud keeruliseks ja kontrollid pikaajalisemaks. Kuid tugevnenud on ka rahvusvaheline koostöö. 

Digivaldkonnas investeerisime mullu 11 miljonit eurot IT arengusse, maksuteenuste ja tollisüsteemi uuendustesse. Ja jõustusid mitmed olulised seadused. Suur saavutus on, et Eesti kaitses oma esimest eduraportit MONEYVAL-is. Eestit tõsteti esile hinnangus terrorismi rahastamise ja sanktsioonipoliitikale vastavuse poolest.

Edasi, teemavaldkond ruum ja liikuvus. Tuleks mainida riigi kinnisvarale seatud uusi ootusi, mis keskenduvad nii kulupõhisusele, kulude tõhususele kui ka kliimaeesmärkidele, siin on numbrilised saavutused. 

Eraldi valdkond on riigivalitsemine ja riigi sujuv toimimine. Ei ole uudis, et riigi aastatega lõdvaks lastud eelarvepoliitika kombinatsioonis kriisidega sundis kehtestama uusi makse või maksutõuse, kui riigikaitsemaks eraldi maksuna mitte arvesse ei lähe kellegi meelest. Ja samas, tänavu teatavasti kehtestasime siin ka leevendusi. 

Riigi tugiteenuste koondamine. Riigi Tugiteenuste Keskus on andnud üsna olulise tulemuse: 84% keskvalitsuse üksustest kasutab nüüd ühiseid finants- ja personaliarvestuse teenuseid. Tõhusus on paranenud ja rahulolu riigihangete teenustega on kasvanud. 

Lõplikult lõppes 2014.–2020. aasta perioodi struktuurivahendite kasutamine. Viimased 98 miljonit maksti mullu välja. Perioodi 2021–2027 vahenditest on praeguseks kohustustega kaetud 73% ja see peegeldab meie suutlikkust vahendeid sihipäraselt rakendada. Oleme Euroopa Liidus taas paremate hulgas, kolmandal Luksemburgi ja Hollandi järel. Kus numbrid on kesisemad, on väljamaksed. Aga see on üldiselt selle protsessi puhul üsna iseloomulik, et väljamaksed jäävad kohustuste võtmisest maha. Lõpptulemus: me usume, et me suudame raha efektiivselt ja täielikult ära kasutada õigeks ajaks. Aitäh!

Suur tänu! Ja on aeg küsimusteks. Alustab samuti rahandusministri kogemusega Mart Võrklaev. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Euroopa Liidu vahenditest tahtsin rääkida ja küsida. Hea meel on näha, et hoog on kenasti üles saanud, eks selle nimel on pingutatud ka, et lõppenud perioodil olime seal Euroopas esimesel-teisel kohal ja nüüd siis jooksva perioodi vahenditest 73% on viimane seis, mis te välja toote, on kohustustega kaetud ja 14% protsenti välja makstud. Kindlasti aitab meil erinevaid reforme läbi viia ja keerulisel ajal majandust turgutada. Tubli töö on nii Rahandusministeeriumi kui sisuministeeriumite poolt tehtud, aga minu küsimus selle valguses on ReArm, see algatus. Me teame, et kaitsekulud võtavad meil suure osa eelarvest ja panevad teised valdkonnad suure rõhu alla. Kas selle ReArmi osas on mingeid edasiminekuid või infot Euroopast, et kui palju me neid Euroopa Liidu vahendeid saame kasutada äkki oma kaitsekulude katmiseks? Kas seal on mingeid edasiminekuid ja uut infot?

Aitäh! Ma kuulen küll esimest korda, et ministeeriumid jagunevad Rahandusministeeriumiks ja sisuministeeriumideks. Ma ise olen kasutanud sõna tulu‑ ja kuluministeeriumid. Aga mõlemad on muidugi suured lihtsustused ja isegi võivad riivata kellegi au. Rahandusministeerium kindlasti on väga sisukas, et mitte öelda kõige sisukam ministeerium, kelle suurim vastutusvaldkond on ju struktuuripoliitika, ja polegi sisulisemat asja poliitikas kui struktuuripoliitika.

Nüüd, ReArm on see, kui ma õigesti aru sain, see küsimus. Me oleme võtnud eesmärgiks struktuurivahendite, struktuuriraha ümberjaotamise, mul on olnud endal kohtumisi Euroopas vastutavate institutsioonidega ja poliitika muutus Euroopa tasemel on omaks võetud. Ja ütleme niimoodi, et volinike sõnakasutus on Eesti kõrvadele väga meeldiv, et saadakse aru, et Eesti ei ole või, ütleme siis, meie idapiir ei ole mitte lihtsalt Eesti idapiir, vaid ka Euroopa idapiir, et seda tuleb kohelda eriliselt sel perioodil kui ka järgmisel. Ja samas, kus on mure muidugi suurem, kui suurt rahalist tolku sellest on. Ühelt poolt ei ole need, nagu te ütlete, sisuministeeriumid, mina ütleks kuluministeeriumid vastuseks, kuigi altid oma soovides järele andma, näitavad esimesed kontaktid. Aga proovime siiski kasutamata rahast märgatava osa julgeolekusse ümber suunata. Loodame, et need kokkulepped ikkagi sünnivad. Ja vähemalt sellise kahese kasutusega valdkonnad peaksid ka nendele teistele ministeeriumidele olema sobiv ümberkorraldus. Nii et jah, idee poolest on asi võib-olla ilusam retoorika poolest, kui on senised saavutused. Aga pingutame edasi.

Ja järgnevalt siis kuluministeeriumi juhtimise kogemusega Urmas Kruuse. Ma luban, et ma rohkem ei kalambuuritse täna. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Siin 2024. aasta tegevustes kindlasti on üks väga oluline tegevus, see puudutab rahatarkust, ja eriti see, et see on lisandunud ka kooli õppekavadesse. Ma arvan, et see on perspektiivselt hästi oluline. Eriti selles valguses, kui me hiljuti lugesime Eesti Panga analüüsi selle kohta, mida tähendas tegelikult isamaaline teise samba, pensionisamba lõhkumine, mille tagajärjed rahatarkuse mõttes kindlasti ei olnud positiivsed. Ja siit on ka märgata seda, et teises sambas päritud raha liigutamine pärija sambasse on muutunud paindlikumaks. Kas teatud paindlikkusi on teil veel plaanis, just lähtuvalt sellest, kui oluline on see, et inimesed oma elueal kõiki erinevaid variante kogumiseks kasutaksid? Avalikkuse ees on mängitud kahe mõttega. Üks on see, et lubada liituda varem kui kümne aasta jooksul, need, kes lahkusid, või teha uuesti kohustuslikuks. Kas te oskate paari sõnaga öelda, mis see perspektiiv selles osas võiks olla?

Jah, te märkasite või märkisite õigesti, see nähtus on kurioosne. Konservatiivsus tähendab Eesti poliitikas, aga aina rohkem ka rahvusvaheliselt kõige jätkusuutmatuma toetamist. Tähendab, et võideldakse säästmise vastu, võideldakse ettenägelikkuse vastu, võideldakse keskkonnapoliitika vastu ja selle üks osa on tõepoolest pensioni, kogumispensionide süsteemi lammutamine. Me oleme võtnud plaani selle süsteemi taastamise, mitte küll täpselt samal moel, seal on jäikuselemente, mis tõepoolest endiselt pehmendamist vajaksid, nii nagu me juba oleme üht või teist pehmendanud. Aga jah, kogumispensioni teise samba taastamist me loeme oma eesmärgiks. Siin on mitmeid agasid, mitmeid küsitavusi, kuidas täpselt teha. Aga valitsus on võtnud selle juba sellise suusõnalise kokkuleppena ja pannud ka koalitsioonileppe mustandisse kirja.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud rahandusminister! Hiljuti esinesite te "Esimeses stuudios", kus ütlesite, et riigiaparaat vajaks lähiaastatel palgatõusu, ehk et ametnikel tuleks palka tõsta. Ja siis te tegite ka postituse ühismeedias. Mulle tundus, et täna käis ka korraks see mõte teil läbi, et see on vajalik, sest ametnikud peavad hoidma Eesti riigi kvaliteeti. Ja te lisasite sinna sellise lause, et seda sel juhul, kui demokraatia meeleolude tõmbetuul seda murendab, nagu näiteks EKREIKE ajal Eestis. Tegelikult on selline mõttevahetus päris ohtlik. Põhimõtteliselt te ütlete sellega välja, et ametnike palka tuleks tõsta, et ametnikud oleksid lojaalsed sellisele kindlale liberaalsele suunale, liberaalsele poliitikale. Kui mõni muu erakond peaks tulema võimule, äkki konservatiivne erakond, siis justkui ametnikud ei peaks seda poliitikat ellu viima. Kujutage ette, et kui mõni konservatiivne erakond täpselt sellise mõttevahetusega välja tuleks, siis oleks päris palju karjumist.

Aitäh!

Muidugi ametnikud peavad olema sõltumatud.

Aitäh, Anastassia!

Poliitika peab olema… ja sõltumatud poliitikast, aga nad peavad olema sõltumatud ka Reformierakonna poliitikast.

Aitäh!

Kas te nõustute?

Aitäh, teie küsimus muidugi näitab täielikku asjatundmatust. Mis asi on liberaalne demokraatia? Liberaalne demokraatia on vaba ühiskonnakorraldus, mis on omane ja põhiseadusega heaks kiidetud ka Eestis, kogu lääne ühiskonnas. See ei tähenda liberaalide privileege. Liberaalide, konservatiivide ja sotsiaaldemokraatide konsensust. Ja just see laamendamine selliste sõnade ümber, et me oleme nüüd konservatiivsed, me teeme midagi teisiti, lõhub vaba ühiskonnakorraldust. Vaba ühiskonna korraldusse kuuluvad sõltumatud institutsioonid, sõltumatu ametkond, sõltumatu kohtupidamine. Ajakirjandus, Reformierakond ei puutu siia üldse rohkem kui Keskerakond, kes kunagi ka püüdis ilmavaateliselt positsioneeruda, aga on ikkagi ikkagi parandamatult positsioneerunud. Valijate keele põhiselt. Ja ideoloogiat on sealt väga raske leida, see liigub ikkagi väga-väga kiiresti. Aga seni, kuni te tunnistate põhiseadust, või neis piirides, kust te põhiseadust tunnistate, te tunnistate ka liberaalset demokraatiat. Te olite kunagi iga liberaalse rahvusvahelise ühenduse liige, ei häbenenud seda. Nüüd olete vist nihkunud … Ma ei tea, kuhu täpselt te europarlamendis kuulute, aga te ei kuulu sellisesse valdkonda, kes lõhuks liberaalset demokraatiat. Euroopa Liidule, USA-le ja Austraaliale, Suurbritanniale, Norrale – sellistele riikidele omasele ühiskonnakorraldusele, mida iseloomustab sõnapaar liberaalne demokraatia. See ei ole liberaalide privileeg.

Jaak Valge, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Mul on laiem küsimus, mis eeldab ka avarama vaatega vastust. Nimelt, strateegia "Eesti 2035" kohaselt peaks Eesti tööjõu tootlikkus, mis 2021. aastal oli 84% Euroopa Liidu keskmisest, kasvama 2035. aastaks 110%-le. Aga selle asemel 2023. aastaks on see näitaja hoopis langenud 78%-le ja meist on möödunud Poola, Läti, Ungari, rida Euroopa, Ida-Euroopa riike oli varem juba ees. Ja sama strateegia kohaselt pidi Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime tõusma 2035. aastaks Euroopa Liidus 10. kohale. Ent selle tõusu asemel oleme langenud 2022. aastaks siis 22. kohalt 26. kohale ja nüüd eelmisel aastal 33. kohale. Ja enne, kui midagi ravima hakata, tuleks panna diagnoos. Ja kindlasti on praegu see ravi vajalik. Küsin, mis on teie riigimehelik diagnoos, miks see niimoodi on juhtunud.

Aitäh sisulise küsimuse eest! Aga ma enne kommenteerin ära selle porina, mida ma eelküsijalt kuulsin, aga võib-olla ei jõudnud oma vastuses reageerida. Kordan, ta ajab segi liberaalse demokraatia ja liberaalse poliitika. Mina ei ole liberalismi kaitsnud üheski intervjuus ega artiklis ekstra, ma ei võitle sellisel ideoloogilisel pinnal, ma võitlen sisulisel pinnal ja kontseptuaalsel pinnal, mis puudutab ühiskonnakorraldust tervikuna. Ja vaba ühiskonna korraldus on liberaaldemokraatlik. See tähendab sõltumatut kohtuvõimu, õigusriiki, see tähendab majandusvabadust, see tähendab inimõigusi, poliitilisi vabadusi, vaba ajakirjandust. See on liberaalne demokraatia. 

Kahjuks konservatiivid on võtnud oma kinnismõtteks, et need on asjad, mida nad peavad alavääristama ja samastama või vastanduma liberaalsele demokraatiale sõnaga "konservatiivsus". See on lõhkuv poliitika ja minu ettekandes tehtud viide viitas sellele, et ametnikkond on lasknud, on hoidnud seda seda ühiskonda, siiski aidanud seda lõhkumist ära hoida. On lubanud, on suutnud seda mingi piirini USA-s, on suutnud seda EKREIKE ajal Eestis, kuigi ambitsioon on sama: kontrollida kõike, kõiki ideoloogiliselt. Minul seda ambitsiooni ei ole ja mina ei ole kunagi ametkondi, ametnikke politiseerinud. 

Aga nüüd vabandust küsija ees, see oli asjalik küsimus. Selles strateegias seatud 110%-line eesmärk on muidugi üpris utoopiline, need asjad ei juhtu sellises tempos. Riikide jõukus on üsna inertne. Aga Eestis siiski on oma jõukust kasvatanud. Eile näiteks tuli see esile Euroopa stabiilsusmehhanismi kapitali jaotusvõtmes, kus Eesti peab tegema suuri täiendavaid, ilmselt täiendavaid sissemakseid, et see meid soosinud võti, kus esialgu oli kogu jaotus meid diskrimineeriv, meie tegevuse tulemusena jagunes rahvastiku ja jõukuse vahel see võti. Kuna me oleme jõukuses kasvanud, aga rahvastikus mitte, siis see tähendab, et meie sissemaks ei peaks suurenema. Kui ma nüüd ei eksi – 22%. Pool sellest kajastab siis, pool sellest võtmest tingis 22%-lise lisakapitalimakse, kuna meil oli ülemineku periood. 

Jutt natuke keeruline. Aga lihtsalt ma rahustan teid, et üks asi on need tööviljakuse näitajad mingil perioodil, teine asi ikkagi meie jõukuse ….. Tööviljakusega on meil oma struktuurseid probleeme, meil on näiteks tööjõumahukates valdkondades nagu tööstus, seni on siiski … Näiteks on olnud väga suur nõudluse probleem, eksportnõudluse probleem. Meie eksportturud, meie ekspordi struktuur on olnud kriiside jaoks väga-väga ebasoodus. Teenustesektor on samuti tööjõumahukas, selle osakaal on meil suur. Ja me ei peaks tegelikult seda ühte numbrit väga üheülbaliselt võtma. Aga tõsi ta on, et suurt tootlikkuse läbimurret meil pole olnud. Kui see kriiside aeg ja alakoormatud tööjõu aeg isegi maha lahutada, me ikkagi võime öelda, et tööviljakuse murrangut me pole saavutanud. 

Samas, natuke pikemas vaates oleme liikunud üsna aastakümnetega vabaduse ajal, liberaaldemokraatliku vabaduse ajal, eelküsijale üle korrates, oleme liikunud väga kiiresti ülespoole ja ei pea liiga õnnetud olema. Aga jah, see nõuaks natuke analüütilisemat vastust, kui ma praegu julgen anda, sest need numbrid on dünaamilised ja mitmeosalised.

Head kolleegid, ma rikun oma põhimõtet. Mul küll sisetunne ütleb, et Anastassia küsimus on pigem vastusõnavõtt, aga ma võtan riski. Ma eeldan ja loodan, et küsimus on istungi juhatajale. Palun, Anastassia!

Ma lihtsalt tegelikult tahtsingi selles osas täpsustada, et ikkagi minu küsimuse rõhk oli ikkagi liberaalsel poliitikal, mis hiljem tõmmati selliseks palju laiemaks. Minu küsimus on pigem selles osas protseduuriline, et kui kohane on praegu rahandusministril hakata ette heitma konservatiivsetele erakondadele niinimetatud meie riigikorra tõrjumist ja sellist demokraatia aluspõhimõtete tõrjumist. Ma näen, et see ei ole tegelikult antud kontekstis väga kohane ja üldse minu küsimus puudutas midagi täiesti muud.

Jah, ma möönan, et teil oli väga konkreetne küsimus, aga teil oli ka maailmavaateline aspekt seal sees. Nii et eks see annab võimaluse ka vastajale siis mõnevõrra laiemalt seda käsitleda. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kuidas mahub teie pikaajalisse strateegiasse kasvava arvu pensionäride toimetulek, kui reaalpension on tegelikult viimastel aastatel langenud, nii et hinnatõus, iga-aastased indekseerimised? Ja kuidas te näete selle vähekaitstud sotsiaalgrupi väärikat vanaduspõlve tagamist pikas perspektiivis?

Aitäh! See nüüd on küll täielik faktiline viga, mis te esitate. Reaalpensionid on ikkagi aasta-aastalt kasvanud ja isegi kiiremini kui reaalpalgad. Praegu mul käepärast neid numbreid ei ole, aga ma usun, te leiate. Soovi korral ma võin need numbrid saata. Reaalpensionide kasv näiteks ka tänavu võimaldab meil öelda, et tegelikult inimeste ostujõud kasvab, kuigi palga ostujõud ei kasva. Ja teine põhjus on Euribori langus, inimeste kasutada olev raha, selle hulk kasvab. 

Pensionärid on ikka olnud soositud olukorras, nii maksunduslikult kui ka pensionitõusude poolest, ja see soosing ei tähenda küll seda, et nad on paremas olukorras rahaliselt kui palgasaajad, nad on ikka halvemas olukorras. Ja seda ma olen korduvalt öelnud, kui läheb jutuks sellest, et riigi rahanduse kordategemiseks on vaja pensioni kärpida, siis minu vastulause on ikkagi see, et sotsiaalselt nõrgematest ei saa alustada. Pensionisüsteemi on küll kirjutatud vigu sisse viimastel aastatel, mis muudab süsteemi jätkusuutmatumaks, aga me peame neid vigu vältima ja tunnistama, et pensionäride olukord võrreldes palgasaajatega on kehvem, kuid dünaamikas on olnud nad paremas seisus. Nii et jah, reaalpensionid endiselt kasvavad ja on kasvanud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Rõõm näha, Jürgen, et oled rivis. Jüri Raidla on teinud ettepaneku, et veerand ametnikest võiks julgelt lahti lasta Hollandi eeskujul, hoiab raha kokku ja kõik muu. Aga teine pool, mis ta on öelnud, et viimasel kümnendil on halb praktika panna ministriteks ebakompetentseid inimesi oma valdkonnas, ja ta ütleb, et võiks teha kaks korda avalikku kuulamist seal kaamerate ees. Tsitaat: "Normaalne inimene kardab olla avalikult rumal. Kui tema sellest aru ei saa, peab aru saama erakond. Kui erakond ei saa aru, peaks aru saama peaministrikandidaat. Kui ka tema aru ei saa, on lootus, et Kadriorg saab." Mis sina arvad sellest Jüri Raidla ettepanekust, kaks tükki oli siin?

Aitäh! Ministrid saavad ju avalikke kuulamisi kogu aeg. Ka see on avalik kuulamine, infotund on avalik kuulamine. Ja mina küll ei näe, et Riigikogu suhtuks leebelt ministritesse. Mis puudutab Jüri Raidla ambitsioonidesse avaliku sektori suhtes, siis ma pean tunnistama, et seal on mõningast populariseerimist, ütleme viisakalt, ja ka mitte terminoloogilist täpsust. Ametnikkonnast tal tegelikult väga head ettekujutust ei ole, ei ole ka terminitest. Ministeeriumiametnike numbri ma nimetasin, see on umbes 2500. 500 lahti lasta kindlasti on ülemäära, nende hulgas on ikkagi inimesi paratamatult, kellesse koondub väga suur osa riigi valdkondlikust know-how'st või oskusteabest, mida on kogu aeg vaja, mis peab kogu aeg olema käepärast. Isegi kui võib-olla sellises igapäevases tegevuses võib tunduda, et nad istuvad niisama, aga tegelikult see on mõttetöö, see on talletamine, see on analüüs.

Ja ametnikkond on ikkagi väga väike osa riigiaparaadi või avaliku sektori kuludest. Nagu ma ütlesin, siis avalikud teenistujad umbes 27 000, aga avalik sektor 136 000. Samas, avalik sektor on … Kelle lahtilaskmisest siis lugupeetud eksminister räägib ja kus on tema tegelik analüüs? Ma pole selles päris kindel, mul ikkagi kogu aeg see tunne, et populariseerides seda teemat, ta jätab kaalukad osad riigi kuludest tegelikult kõrvale ja püüab tegelda selle populaarse osaga, neetud ametnikkonnaga, kelle suurust samas ta eriti täpselt ei oska minu arust nimetada.

Ja eks ma olen ta endaga vestelnud, me saame väga hästi läbi, aga tuletan lihtsalt meelde, et ta on rääkinud ka kolmandikust Riigikogust, et võiks lahti lasta. Ma olen jälle vastu vaielnud. Te esindate siiski eri piirkondi, eri valdkondi, eri vaateid ja mida väiksemaks me teame Riigikogu, seda väiksem see esindatus saab. Nii et jah, need populaarsed arvamused, noh Taagepera ruutjuure võrrand on see, mida ma vastuseks ütlen, või kuupjuure, vabandust: rahvastikust kuupjuur on umbes parlamendi optimaalne suurus või praktika ja see katab riiki valdkonniti, piirkonniti – riike – üsna optimaalselt. Ma olen kaitsnud ka tema kriitika eest Riigikogu, öelnud, et see ei ole suur kokkuhoid, mida sa pakud, see on suur kaotus demokraatiale. Ja ta tegelikult ei ole vastu vaielnud.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Te tegite hea ülevaate sellest, millised arengud toimusid Eesti avalikus teenistuses möödunud aastal. Küsimus tuleb tulevikust. Paljud ja kõik enamasti on kuulnud, et erinevate prognooside kohaselt aastaks 2030 asendab inimtööjõudu väga paljudes ametites tehisintellekt. Maailma Majandusfoorum prognoosib aastaks 2030, et 92 miljonit töökohta on asendatud. Üks teine prognoos ütleb, et 40% ametikohtadest saavad targad robotid enda kätte. Ja küsimus on: kas ja kuidas mõjutab selline tehnoloogia areng avalikku teenistust?

Aitäh! See on väga suur küsimus, mida ma kavatsen hakata küsima oma ametnikelt, et kuidas neile tundub. Võin küll öelda, et tehisintellekti kasutavad juba ametnikud, see iseenesest ei võta ära vajadust nende järele, mulle tundub. Ja kuidagi see riigi usutavuse ja stabiilsuse küsimus on seotud ka sellega, et AI endiselt toodetavad totrused saaks ära hinnatud, sealhulgas, ütleme siis niimoodi, tunnete seisukohalt. Väga jäigad matemaatilised mudelid ei ole tegelikult … No mitte matemaatilised mudelid, vaid jäigad sihukesed tehnoloogilised lihtsustused tegelikult ei vasta, mulle tundub, sellele, mida inimloomus tegelikult riigilt tahab.  

Abimehena AI on juba kasutusel. Aga mis ajal ja mis ulatuses ta hakkab oluliselt riigiaparaati kokku hoidma? Ma ka ei tea, ütlen ausalt. Mulle tundub, et … Ma olen siin olnud kriitiline kolleegide suhtes, kes on ajakirjanduses parlamendiliikmetena kiitnud, kuidas nad oma kõne on lasknud AI-l koostada ja nii edasi. Mul küll küsimus, et aga miks sa siis kandideerid, mis rõõmu sa oma valijale sellega pakud, et sul ei ole oma mõtted, sul masinmõtted. Miks sa siin istud, miks sa seda palka võtad? Inimsuhtluses on kõik natukene vähem tehnoloogiline, kui tehisintellekt tegelikult praegu on suuteline, aga võib-olla ka tulevikus. 

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Te viitasite oma ettekandes ka inimtöökohti suhtarvuna on Võru ja Lääne-Virumaal. Ma küsin kaugtöökohtade kohta väljaspool Tallinna ja Tartut. Kas on olemas mingi plaan, milliseid töökohti ja kui palju on kavas regioonidesse viia mingil silmnähtaval ajaperioodil tulevikus?

Aitäh! Ma ei julge öelda, et see oleks nüüd aktiivne tegevus praegu, aga see on olnud aktiivne tegevus. Iseenesest need paindlikud töövõtted annavad tunda iga päev, ka ministeeriumis. See on juba juurdunud praktika, kus inimesed töötavad kaugelt, sealhulgas ka tippjuhid, sealhulgas inimesed, kes koondavad, kui ma siin rääkisin ametnikkonna professionaalsust, kes koondavad praktiliselt valdavat osa riigi know-how'st mingis valdkonnas. Ma näen neid koosolekul ekraanil, aga mitte majas. Ja ei ütle, et oleksin millestki väga ilma jäänud. Ongi nii reaalsus. 

Aga on olnud ka kampaania korras neid väljaviimisi. Need pole mitte kõige õnnestunumad olnud aegadel, kui veel seda kaugtööpraktikat polnud. See tähendab, see oli natukene matemaatiline, see minu arust kollektiivi lõhkus. Olles ise haridusministrina tegelikult tundnud ennast väga isoleerituna, kui ministeerium on Tallinnas, või vabandust, vastupidi, ministeerium on enamuses Tartus, inimesed ka seal väga palju Eestis laiali oma tegevuses ja mina ikkagi valdavalt Tallinnas. Tegelikult ma tunnistan, et mul see inimeste tunnetus kadus ära. Ma ei arva, et kaugtöö on täiuslik. Ikkagi see inimlik kontakt on endiselt endiselt vajalik, ka see. Ja sellepärast ma sellist ühtlast Eesti peale laiali hõõrutud avalikku sektorit kõige paremaks, efektiivsemaks vormiks ei pea. Nii et tuleb valida, mis tööd nõuavad rohkem inimlikku kontakti ja millised vähe, ja minu arust sellega avalik sektor praegu kohaneb üsna kiiresti.

Ka Helle-Moonika Helmel on küsimus istungi juhatajale. Võtan selle protseduurilise küsimuse ja rohkem küsimuste-vastuste voorus mitte. Palun, Helle-Moonika Helme!

Aitäh, hea eesistuja! Tõesti, mul on küsimus istungi juhatajale ja see tõusetus sellest suhteliselt pikast debatist, mis siin eelnevalt käis. Ma küsin, kas istungi juhataja funktsioon ei peaks olema siin saalis ikkagi kõiki maailmavaateid loomuldasa kaitsev ja kõiki Riigikokku rahva poolt valitud erakondi ja maailmavaateid võrdselt kohtlev. Ma saan aru, et teie erakonna minister oma maailmavaatest lähtuvalt teeb siin poliitikat siit puldist, mis tegelikult ei ole põhiseadusega kooskõlas, sest põhiseaduses on väga selgelt kirjas. Paragrahvis üks on kirjas, et "Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas". See on ka siin kirjas. Aga seda sõna "liberaalne" ei ole siin kusagil mainitud, me oleme seda siin enne ka öelnud. Kas te pole tegelikult mitte suisa kohustatud kaitsma põhiseaduse punkti nr 1, kui te seal istungit juhatate, ja ka neid Eesti rahva poolt valitud erakondi, keda siin minister siis täiesti põhjendamatu poolt laimab ja tänitab? Ehk et ma küsin teie käest, mis õigusega minister Ligi siin suurt osa Riigikogu liikmete maailmavaadet ja neid ka valinud Eesti inimeste maailmavaadet nii meelevaldselt paika paneb?

Aitäh, hea kolleeg! Juhatajana ma kindlasti ei eelista ühte maailmavaadet teisele, aga vastuseks teile: maailmavaade pole patt. Selles mõttes on küsijatel kindlasti oma maailmavaade, ja ma arvan, et igal Riigikogu liikmel on oma maailmavaade ja ka ministril on oma maailmavaade. Selle esindajana on igati mõistetav ja arusaadav, et seda tõepoolest kellelegi põhjust ette heita ei ole. Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Eesti Pank hindab, et majanduskasv võib ulatuda 1,5%-ni, aga Rahandusministeeriumi hinnangul koguni 2,5%-ni. Minu küsimus: millist prognoosi peate teie tõenäolisemaks ja millised tegurid võivad eelkõige mõjutada majanduskasvu?

Aitäh! Ma ikka ei suuda kiusatusele vastu pidada, et tunnistada, et küsijad liberaalsuse, konservatiivsuse ja sotsiaaldemokraatia teemal ei ole endale selgeks teinud ühiskonnakorralduse vorme, ajavad segi parteid ja ühiskonnakorralduse. Eesti põhiseaduslik korraldus on liberaaldemokraatlik nagu vabas ühiskonnas. Maailmavaateid puudutab see nii palju, et kolm põhilist ilmavaadet, kõik on kokku leppinud vabas ühiskonnas. Sõltumatus, tasakaalustatus ühiskonnas on nende ühine maailmavaade. Aga jah, põhiseadus ei nimeta sellist asja nagu EKRE. Ja seda peab küll tunnistama, et ega konservatiivsus, need ei puutu asjasse lihtsalt, põhiseadusse. 

Nüüd majanduskasvu prognoosid. Nii palju, kui see nüüd sellesse teemasse haakub, eks need prognoosid sõltuvad tegemise ajast ja sõltuvad kasutada olnud informatsioonist ja riskide realiseerumisest ja mitte realiseerumisest. Üldiselt ka prognoosijad ju aimavad nagu iga ökonomist, millised tegurid võivad pakutud numbreid muuta. Meie puhul on negatiivsuse suunas numbreid muutnud näiteks majandussidemete fragmenteerumine või majanduse fragmenteerumine, sidemete katkemised sõjatingimustes, aga ka tollisõja tingimustes. Me ei tea ja selle tõttu on prognoosijad ettevaatlikud. 

Aga jah, kui võrrelda, siis prognoosi, millest üks oli 2,5 ja teine 1,5, siis tuleks vaadata, kes olid tegijad, ma ei märganud seda, ja millal need tehti. Siis on lihtsam kommenteerida. Üldiselt võime öelda, et Eesti on oludes, kus naaberriik sõdib ja kus me oleme tema kui ühe pikaajalise majanduspartneri täielikult välistanud. Eesti on hästi hakkama saanud, kuigi ka kõik teised naabrid on majandusega hädas olnud. Põhjamaad, Läti on samamoodi probleemides, nii et see, et meil üldse kasv on, on iseenesest, näitab head kohanemisvõimet.

Anti Poolamets, palun! 

Te kirjutasite ametnikest, ma tsiteerin teid, kes tegelikult hoiavad riigi kvaliteeti üleval, sõltumata sellest, missugused lambad valitakse Riigikokku ja pannakse valitsusse, mida juhtub regulaarselt. Te leidsite ka seda, et demokraatia meeleolude tõmbetuul murendab Eesti riigi kvaliteeti – nüüd tsiteerin teid jälle –, nagu praegu USA-s ja EKREIKE ajal Eestis. Milliseid võimalusi te näete, et riigikogulastest ja ministritest lammaste vastu demokraatiat kaitsta? Ja äkki selgitate ka avalikkusele, kuidas Trumpi ja Ratase valitsus täpsemalt demokraatiat lammutasid?

Aitäh! Siin Riigikogus on regulaarselt esindatud inimesi, kes levitavad sulaselget uhhuud. Teie fraktsioon on selles mõttes muidugi liider. Aga kui ma siin mingite chemtrail'i ja vaktsiinivastaste ja kumb see nüüd oli, infrahelihulludega pean kokku puutuma, siis eks ma nendega vaidle. Aga ametnikkond on see, kes hoiab mingit analüütilist ratsionaalset poliitikat mingil määral alles, vaatamata sellele, kui lõhkuv ja politiseeritud on minister. 

Võin öelda, et üks minu eelkäija, kes on ka teie partei esimees, rahandusministrina soleeris ennast ministeeriumide know-how's. Ta põletas, kõrvetas seal näppe. Aga hull lugu oli, et inimesed, kellega ta ennast ümbritses, ei olnud kompetentsed. Ühe erandiga. 

Kui riik on välja koolitanud ametnikkonna, siis ministri kohus on võtta temast parim, aga mitte asendada poliitiliste nõunikega. See on probleem. See on üks siis riigi stabiilsuse lõhkumise meetod. Või siis erinevate sõltumatute ametikohtade ründamine on populaarne jälle. Alguses oli arstide ründamine, tarkpead ütlevad, või teadlaste mõnitamine. 

Sihukesed asjad valitsevate erakondade poolt on äärmiselt piinlikud. Trumpist ei ole Eesti valitsuse liikmel võib-olla kohane palju rääkida, see on diplomaatia reeglitega vastuolus võib-olla. Aga ka seal on probleemid. Kui ikkagi president massiivselt valitseb mingite korraldustega, mis kohe vaidlustatakse kohtus, kohtud koormatakse üle, siis on kohe probleem. Kui kohus ei saa tegelda regulaarse tööga, vaid peab kaitsma liberaalset demokraatiat, õigusriiki antud juhul, siis ta ei saa ilmselt oma tavatööga nii palju tegelda. Kui kohtunikud tunnevad, et nende ametikoht on kohustatud, siis on probleem. Näiteks kui öeldakse, et kohtunike pead peavad lendama. See on katastroof, kui poliitik ütleb. Seda ta ütles Eestis. 

Kui tehnilise järelevalve inspektsiooni otsuseid näiteks vaidlustatakse poliitiliselt, kui rahandusminister korraldab kohtumise, kus tema nõunik istub demonstratiivselt huvigrupi poole, ja teisel pool on ametnikkond, kes peab kaitsma Eesti riigi huve. See on katastroof, see on ju tegelikult riigi lõhkumine. Sa lähed pugema mingile huvigrupile ja tegelikult vastanduma riigile tema reeglite ja tema huvidega. 

Neid näiteid on tegelikult väga palju, ka ajakirjanduses, eks ole. Kui ikkagi üks partei, teie oma antud juhul, isoleerib oma lugejat suurte avaldustega vabast ajakirjandusest ja ütleb, et ärge seda lugege, ja toodab uhhuu-uudiseid regulaarselt, siis need inimesed saavadki oma oma paralleelmaailma sealtkaudu,  siis see on probleem. Kas USA-s on midagi sarnast? Jah, USA-s on ajakirjandusvabadusega märksa halvem kui meil juba pikemat aega. Aga konkreetne näide: kui ikkagi presidendi pressikonverentsile lubatakse ainult valitud ajakirjanikke ja väljaandeid, siis see meenutab pigem Venemaad. See ei ole liberaaldemokraatlik valik. Neid näiteid on veel.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud aseesimees! Austatud minister! Mul on küsimus teile Eesti tarbijate kindlustunde kohta ja nende võimaluste kohta. Kuidas te näete, et valitsus saaks neid parandada? Kui me vaatame siin Eesti Konjunktuuriinstituudi uuringu andmeid, siis on näha, et Eestimaa inimeste kindlustunne on märkimisväärselt madalam, kui ta tegelikult on meie naaberriikides, nii Balti riikides kui ka Põhjamaades, samamoodi on see Euroopa Liidu keskmisest madalam. Ja teine trend, mida ma ise pean väga ohtlikuks – ma loodan, et te nõustute minuga –, on see, et me näeme, et tarbijate kindlustunne erinevate sissetuleku kvartiilide lõikes on hakanud kasvama ehk see erinevus kasvab. Jõukam osa tunneb ennast juba, võib öelda, võrreldava kindlustundega sellise pikaajalise keskmisega, aga tegelikult madalapalgalised inimesed tunnevad jätkuvalt ennast oluliselt halvemini ja tarbijakindlust ei ole. See tähendab seda, et meil … Ma ei taha ütelda, et tekkimas on klassiühiskond, aga me näeme, et see kihistumine kasvab, ja see väljendub ka inimeste kindlustundes. Millised on need valitsuse konkreetsed sammud, sealhulgas maksupoliitilised, mis aitaksid just nimelt seda lõhet vähendada ja Eesti tarbijate kindlustunnet laiemalt parandada?

Aitäh! Miks just maksupoliitilised? Maksupoliitilised on näiteks need, kui me võtame vähemaks neid uudiseid maksutõusudest, kuigi tegelikult riigi kulutuste vajadus on järsult tõusnud sõjaga. Kui me taastame maksuvaba miinimumi kõrgemal tasemel kui alguses ja kõigile, siis see kindlasti suurendab kindlustunnet ja toimetulekut. 

Samas, üks võimalus, millega Eestis ilmselt kindlustunnet annaks tõsta, on see, kui küsitleja välja vahetada. Konjunktuuriinstituudi kommentaarid on ikkagi massiivselt iga kord, sõltumata tulemusest, sellised halvustavad ja valitsust kiruvad. See ei sõltu muide sellest, kas sotsid on valitsuses. Et te ei arvaks, et ma kuidagi erakondlikult räägin. Ma räägin oma akadeemilise geeni järgi, et küsitleja ei tohi öelda, et … olukord on halb. See on tegelikult metoodiline katastroof, et sa lähed küsima ja siis tulemusi kogu aeg vürtsitad mingite hinnangutega ise, kuidas tegelikult olukord on täitsa nässus. 

Aga tõsiasi on see, et konjunktuuriinstituut kasutab rahvusvahelist metoodikat siiski, kõigele vaatamata, vaatamata oma juhtkonna, ütleme niimoodi, akadeemilisele tagasikäigule viimase paari aastaga. Ja me võime mingeid järeldusi sealt teha. 

Noh, üks tendents on see, et kindlustunne siiski selle sõja ja energiahindade juures on järjepidevalt kasvanud, viimane jõnks, seal võib natukene vaielda, aga üldiselt on üle kvartalite ja aastate olnud üsna stabiilne kasv, mis meil vahepeal kukkus väga sügavale, see kindlustunde langus. Ja muidugi on silmatorkav, et kindlustunde näitaja meil ei ole kooskõlas teiste majandusnäitajatega. Kogu aeg on kindlustunne hüppeliselt madalam kui muud näitajad võrreldes teiste riikidega. Üks osa minu arvates on ka küsitleja hoiakutes, avalikes hoiakutes. Aga valdavalt on jah mingisugune psühholoogiline probleem siin. 

Tõsi, ka Soome kindlustunne on madalam. Ja ega seda kindlustunnet … See on emotsionaalne asi, mina eelistan fundamentaalnäitajaid, mis on mõõdetavad teiste meetoditega kui ka arvamuse küsimine. Ja selle poolest Eesti majandusel ja eestlaste toimetulekul tegelikult olukord paraneb.

Tõsi, sel aastal palgasaajate oma ei parane, keskeltläbi, ütleb prognoos, aga eestlaste üldine ostujõud siiski paraneb tänu pensionide tõusule ja euribori langusele. Nii et proovime vähem kiruda, vähem rääkida hindadest, rohkem tuludest, rohkem edasipüüdlikkusest, nii nagu me oma jõukust kasvatama hakkasime üheksakümnendatel. 

Vaba ühiskond ei peaks kogu aeg vinguma hindade üle. See on üks inflatsiooniootus, üks majandusteaduslik fundamentaalnäitajaid, inflatsiooni ootus. Tõsi, fundamentaalnäitaja võib olla täpne, aga üks majandusnäitaja. Kui inimesed kogu aeg eeldavad, et hinnad tõusevad, siis nad tõusevad rohkem, sest kaupmees julgeb seda teha ja ka ostja arvab, et homme on kallis. Ja niimoodi see inflatsioon iseennast toodab. Hinnad ei ole asjad, mida me saaksime olulisel määral juhtida. Need on kaudsed meetodid ainult, kuidas neid juhtida, ja need on üldiselt suhteliselt hästi tehtud. Aga juttu selle üle on hommikust õhtuni, justkui see oleks põhiline probleem Eesti ühiskonnas. Ei ole ju. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea minister! Riigi sihuke vahendite struktuurne puudujääk erinevates strateegilistes eluvaldkondades üha kuhjub ja ma usun, et ministrina te väga hästi seda teate, ja koos peame sellele lahenduse leidma. Ja võib-olla üheks markantsemaks näiteks on isegi see, et meie pensionisüsteem ripub juuksekarva otsas, selle väljamaksmise süsteem. Ja rääkimata nende kulud reas on ka see sõjaohust tulenev tohutu ootus täiendavale riigieelarve panusele. Ja siit minu küsimus, et miks teie ja Reformierakond laiemalt selles olukorras nii jäärapäiselt keeldute palumast väga hästi toime tulevate inimeste pisut suuremat panust, mida paljud Euroopa riigid teevad. Mõtlen siin klassikalist õiglast tulumaksu. Selle asemel surute aga üha enam vaesemate elanikekihtide peale, et nad panustaksid rohkem läbi käibemaksu, ja isegi soovite meietaolistele siin saalis anda maksuleevendust uuel aastal.

Aitäh! Meie just seda klassikalist ja õiglast maksusüsteemi kaitseme ja järgmisest aastast taastame maksuvaba miinimumi 700 euro tasemel, kus ta ei ole kunagi olnud, nii kõrgel. See aitab rohkem loomulikult vaesemaid ja tuntavamalt, aga me ei taha ka majanduskasvu kustutada, majandusaktiivsust kustutada. Öelda, et kellelgi on liiga palju raha, on mugav, aga kokkuvõttes asuvad seal selles seltskonnas majandusvedurid kas aktiivse või passiivse investorina. Nad oskavad raha teha enda jaoks, aga oskavad ka ühiskonna jaoks. Eesti maksusüsteem on järjepidevalt, teist kümnendit juba tunnistatud kõige konkurentsivõimelisemaks ja me peame seda väga suureks aardeks. Ja ma kavatsen seda edasi kaitsta. Aga raha puudujäägid on muidugi tõsiasi selles mõttes, aga te näete ka ise, mis on inimeste meelsus. Riigi vajadused on suudetud rääkida olematuks, aga hinnad ja maksud maailma kõige suuremaks probleemiks. Nii et lihtne on soovitada makse rohkem koguda, aga tegelikult on inimeste psühholoogiline vastuvõtuvõime hoopis seal, et riik saagu kuidagi hakkama, aga makse ei taha maksta. See on see üldine meelsus, arvamusküsitlused.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Tulumaksureform, mida te kavandate, kindlasti osadele inimestele jätab raha kätte rohkem, see on selge. Teisalt on selge ka see, et see on riigieelarvele täiendav kulu ja väga suur kulu. Aga nüüd rääkides laiemalt, siis teie koalitsioonipartner, eriti hea välisminister Margus Tsahkna, on alati rääkinud jõhkratest kärbetest. Jõhkratest kärbetest. Ja sellest tulenevalt ma küsiksingi seda … Sealhulgas on ta öelnud, et nii meie sotsiaaltoetused kui ka pensionid käivad Eesti riigile üle jõu. Ma küsiksin seda, et kuna koalitsioonikõnelused on käimas, siis millised need kärped laias plaanis teie hinnangul saavad olema, keda puudutavad? Ja ühtlasi, kui võimalik, siis äkki te annate väikese ülevaate, kuidas seni on avaliku sektori kokkuhoid läinud – ka varasemalt on ju need verstapostid üles pandud –, keda see on puudutanud ja kui suures ulatuses?

Aitäh! Eks neid tulemusi saab järgmise ettekande tegija esitleda, sest need ei ole veel realiseerunud, koalitsiooni kokkulepped, mis tehti eelmine suvi, ega ka need, mida tehakse selleks suveks. Kõik võtab aega. Aga mina ei ole Margus Tsahkna ja ma ei ole selle fraasi autor. Iseenesest jõhkrus ei ole eesmärk. Eesmärk on siiski ühiskonda koos hoida ja sisendades talle samas kokkuhoiu vajadust. Kokkuhoid on realiseerunud, palgafondid, tegevuskulud on kärbitud, ja see aegamisi väljendub ka nendes inimeste arvus ja palgatõusudes konkreetsetel inimestel. Muidugi koalitsiooniläbirääkimiste tulemusi mul esitada ei ole, ei ole ma ka volitatud, aga loodetavasti sealt saab ka erinevaid kokkuhoiukohti. Rahandusministeerium samas tegeleb edasi selle nii-öelda nulleelarve projektiga – mulle see sõna ei meeldi, eelarvet nulli ju ei saa tõmmata –, aga just nimelt läbivaatamist ministeeriumide valdkondade kaupa, seda jätkatakse. Nii et igal juhul peamine, milles hakkab see kokkuhoid väljenduma, on automaatsete kasvude lõppemine, mida riigisektor paratamatult teeb ühel või teisel põhjusel. Peame riigisektori osakaalu majanduses vähendama, välja arvatud riigikaitse ja võib-olla mõni valdkond veel.

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te tõite uue märgilise sõnastuse, et teie kui tuluminister ja kõik ülejäänud ministrid on kuluministrid. Siis ma küsiks teilt kui tuluministrilt. Siin kliima, majanduse ja kliima slaidide peal ei ole kliimast ühtegi sõna ja ütlesite, et numbritega ei tasu nagu liigselt tähelepanu neile pöörata. Aga teie kui tuluminister, nüüd selle tuuleparkide 2,6 miljardit, mis nüüd on kunagi välja käidud, millise rea peale see asetub selles praeguses tulustrateegias, kas ta on selle strateegia osas, on ta tulureal või on ta kulureal?

Aitäh! Ma tegelikult ei kasuta enda kohta sõna "tuluminister", ma lihtsalt ütlen, et ka selline jaotus on võimalik, kauges minevikus ma olen seda kasutanud. See oli lihtsalt kaasa lõõpimiseks kolleegi ühe teistsuguse jaotusega. Aga ma ei kasuta seda. 

Teid vaevas vist see tuulikute küsimus ja tahtsite seda eelarvega siduda. Ei, tuulikud on – kuidas ma siis ütlen? – eelarveväline nähtus, äriline ettevõtmine ja selles äris ei ole päris vabaturumajandus selle tõttu, et me peame strateegiliselt väljuma fossiilkütustest, mitte lõpuni põletama oma maapinda võimalikult ruttu. Ja selle tõttu, selleks et need mahukad investeeringud siis jõuaksid taastuvenergiasse, tuleb anda teatud hinnamehhanismid ette, mis võimaldavad odavamal energial seda barjääri ületada ja jõuda turule. 

Tõsi, tuuleenergia ambitsioonid on olnud julgemad ja alahinnatud on ilmselt seda võimet inimestes vastumeelsust tekitada nende tuulikute vastu. See on olnud väga intensiivne tegevus ja tihti väga laimav, kindlasti inimestele majanduslikult väga kahjulik, aga emotsionaalselt muidugi mõistetav. Planeerimises on kogu see kunst ja loodame, et siiski me nendest vastuseisudest nii palju üle saame, et me ei pea tulevikus rippuma jälle kuskil despootide fossiilide küljes ega väga kõrgete hindade küljes, mis juhtus üsna paar aastat tagasi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Te olete öelnud, et rahvas valib lambad Riigikokku ja mõned neist saavad isegi ministriks. Vot selles osas pean tõesti hetkel nõustuma. 

Kuulsime juba, kuidas liberaalide tegevuse ja käpardliku riigivalitsemise kritiseerimine on lõhestamine, pole patriootlik ja on isegi riigivastane, sest Eesti riik olla loodud liberaalse demokraatia kantsiks igavesest ajast igavesti. No see kõlab nagu diktatuuri ja totalitarismi ihalus. Te näitate teiste peale näpuga ja teete tegelikult ise seda kõike, mida teistele süüks panete. 

Aga tänase päevakorrapunkti kohta. Automaks pidi täitma kõvasti eelarvet, aga paraku on seda esimeses kvartalis laekunud üle 100 miljoni asemel kõigest 18 miljonit. Sama on kõigi teiste maksudega. Ei tea, kas Eesti rahvas on tõesti end nii vaeseks vingunud, et ei jaksa enam teie rumalusi kinni maksta? Ja mis siis saab, kui need ilusad prognoosid ei täitu? Kes siis süüdi on – kas teie valitsuse rumalad otsused või rahvas, kes ei suuda maksta?

Aitäh! Küll teie jõuate ikka paberile panna järjest selliseid räigeid hinnanguid ja tänitusi. See on nii tüütu. Kusjuures kunagi ei tea, kas te jõuate ka küsimuseni. 

Midagi vist ma peaksin ütlema automaksu kohta. Automaksu võttis Riigikogu tõepoolest vastu ja kindla teadmisega, et tekib aasta alguses autode ostmisest mõõn, nii nagu aasta lõpus tekkis buum. Ja meil ei ole automaksu laekumise prognoose muudetud. Varem või hiljem see maks hakkab stabiilselt laekuma. Aga eesmärk muidugi on ühtlasi autostumist piirata, tempot alla saada, nii et ei ole ka midagi hullu, kui selle maksu mõju on ka tarbimisele tuntav.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Praegu tegi Swedbank oma majandusprognoosi ja selle kohaselt on meie naaberriikide ja peamiste kaubanduspartnerite olukord mitte kõige roosilisem. See on korrigeeritud Swedbanki poolt. Globaalsete pingete tõttu korrigeeris Swedbank ka Eesti majanduskasvu prognoosi allapoole, kuigi räägitakse, et me oleme langusest tasapisi väljumas. Me oleme siis Läänemere hinnaliider ja kahjuks see trend jätkub ka sel aastal. Hinnatõusuks prognoositakse siis kuskil 5% – Swedbank –, 6% Eesti Pank ja nii edasi. Kuidas teie arvates see kõik lähiajal siis mõjutab inimesi Eestis, eriti neid, kelle sissetulekud ei ole kõige kõrgemad?

Üldiselt prognoositult meie 6%-list inflatsiooni ei prognoosi ega keegi teine ka mitte. Tõenäoliselt see 6% on Eesti Panga poolt üle hinnatud. Ja sellest prognoosist on ka natukene möödas. Samas võivad uued tegurid jällegi osutada sellele, et tõepoolest inflatsioon on hoopis suurem. Need uued tegurid on muidugi tollisõda eelkõige. 

Inimeste toimetulek on olnud kõigi prognooside osa, ma olen seda korduvalt ka nimetanud. Sellel aastal on kehvem, järgmine aasta on parem, eelmine ja üle-eelmine aasta olid jällegi päris head aastat sõjale vaatamata. Nii et need numbrid – mis ma neist ikka puistan, üht-teist suudaksin küll ka peast öelda. Aga see pole otseselt selle ettekande osa.

Aga mis mulle muidugi sellest sissejuhatusest kõrva jäi, et tunnistate välistegurite suurt mõju meie majandusele. Ka mina olen seda kogu aeg esile tõstnud. Põhjamaade nõudlus on üks. Te nimetasite sealhulgas nõudluse osa, on see kroonide kurss. Kriiside ajal nad traditsiooniliselt võidavad naabrite ja ka partnerite arvel sellega, et nende väikevaluuta kurss langeb ja nende eksport muutub soodsamaks ja import importöörile ebasoodsamaks. Üldiselt me oleme väga sõltuvad välisteguritest. See oli selle küsimuse minu jaoks tuum ja ma võin kinnitada, et seda me oleme.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Teie haldusalas või portfellis on ka avalik teenistus, nagu te täna siin avaliku teenistuse ülevaate andsite. Ja minu küsimus puudutab seda, et vaadates avalikus teenistuses nüüd nii palganumbrite kasvu, keskmise palga kasvu kui ka voolavust võrreldes nelja-viie aasta taguse olukorraga, on voolavus kasvanud, jah, viimaste aastatega võrreldes mitte eriti, aga see on siiski suhteliselt kõrgel. Ja te olete ka avalikult öelnud, et mitmeks aastaks, ütleme, riigisektori ametnike palga külmutamine ei ole jätkusuutlik, et nii või teisiti erasektor ja avalik sektor hea tööjõu eest konkureerivad. Küsimus ongi selles, et kas te kavatsete eelarve läbirääkimistel esitada ka ettepaneku siis ametnike teatavaks palgatõusuks.

Aitäh! Eks ma pean seda kraadima, seda meelsust. Üldiselt on ju kokku lepitud ikkagi palgakärped või palgafondide kärped, mis ei tähenda palgakärpeid, vaid selle summa, suure summa vähendamist. See vähendamise suurem laine nüüd esimese aastaga saab läbi, edasi need vähendamised on väiksemad justkui plaanitud. Aga eks me vaatame seda olukorda ja kalkuleerime. Kurb olukord on siin selle julgeoleku pooles, mis sunnib meid kaitsekulusid palju kiiremini tõstma, kui me tegelikult jaksame. See ei ole jätkusuutlik selliste numbritega ilma makse oluliselt tõstmata. Mul häid uudiseid ei ole, aga mure avaliku teenistuse jätkusuutlikkuse pärast on.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Tänu meie julgeoleku olukorrale on meil riigieelarve kulud tohutult tõusnud ja julgeolekumaksu seadusest tulenevalt on meil nüüd käesoleval aastal maksukoormus kuskil 36,7%. Mu küsimus on: kus me asume selle koormusega, võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega?

Aitäh! Me asume ikkagi alumises pooles. Euroopa maksukoormus on 41% kandis, see on tunduvalt kõrgem, väga suur vahe. 36,7 on pealegi saadud nüüd ümberhindamisega kõrgemaks, sest on taastuvenergia tasud hakatud kvalifitseerima maksukoormuse hulka, kus nad varem ei olnud. Aga loomulikult me püüame seda koormust ohjeldada ja ka julgeolekumaksu puhul pakume leevendusi. Me ei saa kahjuks teda enam nimetatud tähtajaliseks, sest ebastabiilsus mingit tähtajalisust ei näita rahvusvaheliselt enam. Liitlassuhted on murenemas, poliitilised avaldused on väga heitlikud, Venemaa on agressiivsem, kui me lootsime, visam oma agressiivsuses. Aga eks me proovi endiselt maksukonkurentsis püsida ja inimesi mitte koormata halbade uudistega. Järgmisel aastal on meil igatahes mitu senisest paremat uudiste. Üks on maksküür ja teine on julgeolekumaksu koormuse vähendamine, ettevõtte tulumaksu ja null eurost lisaeritulumaksu tühistamise võrra. Minu arust peaks olema homses, ülehomses valitsuse istungis see maksueelnõu, mis leevendust pakub.

Aivar Sõerd, palun!

Austatud juhataja! Austatud minister! Ma tuleksin ikkagi tagasi selle küsimuse juurde, mida ma eile ka rahanduskomisjonis küsisin, ehk siis tööjõu tootlikkus võrdluses Euroopa Liidu keskmisega. Te ütlesite küll, et see ei ole Rahandusministeeriumi poolt jälgitav näitaja, see on majandusministeeriumi all, aga kolleeg Valge küsis sama küsimuse ja siis te viitasite eurorahadele ja siis te viitasite meie rikkuse kasvule. Need ei ole päris samad asjad, sellepärast et kui inflatsioon kasvatab rikkust, siis see on nagu natuke näiline. Aga Rahandusministeeriumil, ma saan aru, on ikkagi puutumus sellega ja see on küsimus tegelikult sellest investeerimiskeskkonnast ja kui palju ettevõtjad julgevad praegu investeerida tootlikesse tehnoloogiatesse. Viimati hinnati seda aasta tagasi valitsuses, siis me kaugenesime sellest näitajast või eesmärgist, mis on 110% Euroopa Liidu keskmisest. 

Aitäh! 

Aga mis see viimane Rahandusministeeriumi teadmine on, et kas me nüüd oleme aasta hiljem lähenemas või oleme kaugenemas sellest näitajast?

Aitäh! Mina ei seostanud euroraha mitte kuidagi selle tööviljakuse numbriga. Siin te ei kuulanud ja ilmselt ka komisjonis te ei kuulnud seda või ei võtnud kuulda, et tõepoolest, see tööviljakuse valdkond ei ole rahandusministri spetsiifika. Mina esitan siin seda aruannet strateegia 2035 raamides ainult oma valdkonna kohta. Nii et seda analüüsi tegelikult, me kaudselt ikkagi vaatame neid numbreid, aga neid komponentideks jaotada, et kus see tõrge praegu on, on võrdlemisi keeruline. Ilmselgelt välisnõudlusel on ja üldisel nõudlusel on siin oma osa, miks me tööjõud ei ole nii tootlik. Aga samas ei ole ka mingisugust suurt tehnoloogilist ja innovaatilist murrangut näiteks tööstuses toimunud ega ka teenindussektoris. Ega see tööviljakus on üks üsna konstrueeritud näitaja, juhul kui me kõigis valdkondades summaarselt teda vaatame. Ja ikkagi rohkem puutub asjasse see, et oma vähemalt nominaalses – ja tööviljakust arvestatakse ju nominaalses arvestuses –, nominaalses jõukuses oleme kiiresti tõusnud selles tabelis ja ma rõhuks sellele. Liiga õnnetu ma tööviljakuse koha pealt ei ole, see on üks nõrk koht, milles võiks tõesti anda paremaid ja analüütilisemaid vastuseid majandusminister.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Venemaa agressioon ja ähvardused on pannud meid ja teisi lääneriike väga suure väljakutse ette ja üks nendest on kahtlemata kaitsekulutuste tõstmine. See on hädavajalik. Aga küsiks, kuidas te olete planeerinud leida selleks vajalikke vahendeid? Kas meid ootavad ka tulevikus maksutõusud või mis vahendeid ja lahendusi te näete ja kas see mõjutab ka meie seda pikaajalist arengustrateegiat, need suured väljaminekud?

Küsimus oli kaitsekulude tõstmisest. Kaitsekulusid tõstetakse praegu jätkusuutmatul moel, see tähendab, et lihtsalt eelarvereegleid lõdvendades. Tähendab, see viimane tõus on planeeritud sedapidi. Aga loomulikult tõsteti neid juba enne defitsiidi tingimustes. Siin ei ole head vastust. Jätkusuutmatuse sõna ma kasutan, see viitab vajadusele tõsta tulevikus makse. Aga eks ta sõltub ka julgeoleku olukorrast, kas me saame oma julgeoleku mingisse stabiilsesse keskkonda ehitatud, kus me kiirkorras ei hangi ja kuluta ja suudame ümber mõtestada uuesti ennast kollektiivkaitsesse, mitte me ei valmistu kahevõitluseks Venemaaga, nagu tihti mulje jääb. Kokkuvõttes me peame lootma sellele, et Euroopa täidab oma plaanid julgeolekus. Ja see muidugi vähendab sellist meeleheitlikkust meie eelarve survele, et me võime rahumeelselt ehitada ümber Euroopa kaitset selle vaatega, et Eesti on Euroopa piir, ja loomulikult loodame, et poliitika muutus USA-s toimub taas, ta taas hakkab mõtlema oma lähimale strateegilisele liitlasele ja osaleb meie julgeolekus kindla sõna ja kindla teoga.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Austatud minister! Bürokraatia kärpimise asemel olete asunud ametkonna kaitsepühakuks, väites, et just nemad on reaalne riigivõim ja meie siin lambad. Aga sündimus väheneb, elanikkond vananeb, maksumaksjaid jääb järjest vähemaks. Energiapoliitika ei lähtu juba ammu majanduse konkurentsivõimest, vaid mingist utoopilisest rohehullusest. Kuidas teie arvates me saame sellist riiki jätkusuutlikult ülal pidada, kui me ei vähenda bürokraatiat?

Aitäh! Ärge nüüd ennast lammastega samastage, katsuge ikka küsimus mingites teemades hoida. Liiga palju mõtteid ühes minutis tekitab küsimused, mida te täpselt lõpus küsida tahtsite. Väsite teie minuti lõpuks ära ja tüdinen mina mõtlemast, mida te teada tahtsite. 

Et kuidas me suudame? Ma olen siin ju natuke rääkinud sellest, et te võitegi öelda "ametnike kaitsepühak" mu kohta. Ise ma seda ei tea, et ma oleksin, aga aitäh selle selle tiitli eest! Lihtsalt, ametnikke ministeeriumis töötab 2500. Avalikke teenistujaid, keda ametnikeks võib nimetada, on 22 000 riigis, 5000 omavalitsustes. See ei ole mingi muidusööjate kamp, kes on peamine eelarvekoormus. Ta on üsna tagasihoidlik koormus, nende palk on protsentides kogu kogu eelarvest. Ja põhilised kulud tulevad struktuuri poliitikatest, kui efektiivsed me oleme. 

Ma olen kindlasti kriitiline sellise vaate vastu, et meil on palju ametnikke ja me ei suuda neid ülal pidada. Nad aitavad meid kõiki ellu jääda ja neid ei ole palju meie riigi väiksuse kohta. Väike riik mingis mõttes on kallim, aga ametnikud riigi kuludest kuigi suurt osa ei moodusta.

Ants Frosch, palun!

Jah, aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mõnda aega tagasi spekuleeriti võimalusest Eesti statistilise territoriaaljaotuse nomenklatuuri muuta, et tekitada olukord enamusele Eestist eristuda siis Tallinna ja Harjumaa võimalustest mõttega maaelu ja ka regionaalarengut toetada Euroopa Liidu fondidest. Kas selles on mingit arengut olnud, kas ministeerium on sellega edasi tegelenud?

Te mõtlete nüüd Euroopa raha poolest Eesti kaheks jaotamist? See ei ole olnud kindlasti meie ministeeriumi idee, me oleme tõestanud, et see on halb idee. Esiteks sellepärast, et Eestisse ei mahu üle ühe piirkonna. Euroopa on sellise jaotuse võimaluse välja käinud märksa suuremate ja ebavõrdsemate riikide jaoks. Selliseid on näiteks Lõuna-Euroopas. Meil selle elanike arvu piir on 800 000. Eestisse ei mahu kahte 800 000-st piirkonda. Samas Eesti on piisavalt väike, et mitte olla selliselt killustunud.

Mina olen kogu aeg kaitsnud seda vaadet ka sisuliselt, et Eesti reformid, Eesti investeerimisvajadused on siiski pigem üle-eestilised. Näiteks, kui me haridusvõrku kujundame, siis ei saa olla, et me kujundame seda ainult väljaspool Tallinna. Investeerimisprojektid ei peaks olema metsloomadele, vaid ikkagi inimestele ja vastavalt asuma seal, kus on ka inimesed, mitte lihtsalt vägisi Tallinnast eemale neid tõrjuda. Ja sellele vaatamata on nihutatud seda ka Euroopa raha kasutust, näiteks kaasfinantseerimise suuruse vähendamise arvel, Tallinnast eemale. Me nihutanud seda oleme, aga selline lausaline poliitika, et kõik Tallinnast välja, on olnud üsna asjatundmatu, isegi kui targad inimesed vahel sellest räägivad. Ma ei soovita. Eesti on üsna paras, et olla planeeritud tervikuna. Ja osa sellest plaanist on tõepoolest ka raha suunamine, suurem suunamine Tallinnast, Harjumaast kaugemale, vaatamata sellele, et inimesi seal tihti on raske leida – nii kurb, kui see ka ei ole. Ma eelistaksin, et see kasu oleks inimese kohta maksimeeritud ka peale selle piirkondliku vaate.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra rahandusminister! Teie valitsuskoalitsiooni alusleppes on kirjas, et vähendame riigiametite personali ja kulusid viiendiku võrra siis sellega, ma oletan, et 25. ja 26. aasta jooksul. Ma paluksin täpsustada, et kas ametid selles loogikas tähendavad seaduse tähenduses ameteid ja inspektsioone sellisel tasemel. Nende töötajate arv on 20 000. See tähendaks 4000 inimese vähendamist. Ja kulude vähendamine, kas silmas on peetud nii-öelda valitsemiskulusid, see tähendab majanduskulusid ja seaduses mitte ettenähtud toetusi, või kogu eelarvet nendel ametitel? Ja kuidas see näiteks politsei ja piirivalve puhul siis välja näeks? Ja mis ajaks see siis realiseeritakse? Palun selgitage riigiametite mõiste ja siis, mis kulusid vähendatakse viiendik.

Aitäh! Minu valitsusleppes sellist lauset ei ole, nagu te ütlesite. Ja ma ei toeta ka selliseid lauseid. Ma arvan, see on kuidagi pehmemas vormis ühes koalitsioonilepete tekstis. Praegu ju koostatakse uut. Ja pigem on see sõnastatud kui eesmärk. Mina omalt poolt panustan sinna vaatega, et vähendamine ei peaks olema mehaaniline, vaid valikuline ja meetod peaks olema struktuurne reform, mitte lihtsalt inimestele laiali pillutamine. Struktuurne reform, mis kujundab ümber vajaduse mingis valdkonnas ja tulemuse seisukohalt muudab riiki efektiivsemaks. Ma, jah, selliste jämedate fraasidega nõus ei ole, seda enam, et julgeolekult me ju võtame inimesi otseselt juurde, seda enam, et suurim avaliku sektori personali juurdekasv on olnud tervishoius, seda enam, et haridustöötajad moodustavad sellest ….. inimesest avalikus sektoris 50 000, seda enam, et sinna on liikunud ka elektrikud, näiteks, kes varem kvalifitseerusid väikeettevõtjateks erasektoris. Nii et tõesti ei lähtu sellistest visioonidest küll oma praktilises tegevuses.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Rahvusvahelise Valuutafondi sõnum Eestile oli toona, et automaks, varamaksud ja avaliku sektori palga osakaal, need osundused. Ilmselgelt Eestis räägitakse ka, eriti ettevõtjad, et meie avalik sektor on liiga suur. Nüüd me tegeleme aktiivselt tõepoolest selle poolega, et bürokraatiat vähendada. Eelnõusid tuleb siia nagu Vändrast saelaudu, olgugi et sealt neid saelaudu ammu enam ei tule, sealt Vändrast, ma mõtlen. Aga mis see plaan siis ikkagi päriselus on? Selge on see, et Eesti maksumaksjale sellise hulga ametnike ülalpidamine ei ole jõukohane tulevikku vaatavalt, selleks ka see bürokraatia vähendamine, nagu ma aru saan. Mis see siis nii-öelda fiskaalpoliitiliselt peaks meile kaasa tooma, on see prognoos teil selge ja olemas?

Aitäh! Teie diagnoos oli ju väga ebatäpne ja ilmselt te väga mu ettekannet ei kuulanud. Ei ole nii, et riigi ülalpidamise põhiprobleem on ametnike armee või et ametnike armee kehastab bürokraatiat koormuse mõttes ettevõtjale. Kumbki ei ole tõsi. Bürokraatia kui koormus ettevõtjale on see aruandluse hulk, see regulatsioonide, piirangute hulk ja see on Euroopas kahtlemata teadvustatud probleem. Euroopa Komisjon on seadnud endale eesmärgid, ka valitsus on ette võtnud bürokraatia läbi sõelumise ja tühistamist väärivate seaduste, piirangute otsimise. Me ka valitsuse istungil neid oleme juba jõudnud arutada, kuigi see valitsus on päris noor. Need ei ole nii otse seotud ametnike palkadega, vaid pigem selle koormusega, mida väga reguleeritud keskkond ettevõtlusvabadusele ja ettevõtete kuludele, mitte niivõrd eelarvekuludele põhjustavad. See on teadvustatud, sellega tegeldakse. Kui palju see tulemust annab? Alati võib kahelda, ironiseerida, mõne arvates on see jutt olnud kogu aeg, tühja juttu bürokraatia teemal on ennegi olnud ja ikkagi kaldub see sinna arvamusele, et bürokraatia vähendamine tähendab ametnike lahtilaskmist. Ei, ametnikud iseenesest ei ole see põhiline probleem. Ametnikud on Eesti riigi tugevus, nagu ma olen palju öelnud, meie ametnike professionaalsus. Ja selle tõttu peaks olema see lähenemine sisulisem. Ja see, mida ettevõtjad arvavad, on ikka üks väga üldine väide. On ettevõtjaid, keda riik üldse ei huvita, on selliseid, kes ei maksa ka makse, ütlevad, et see on mingi kurnamine ja nii edasi, aga on neid, kes on väga riigi saatuses kinni ja tunnistavad, et neil on väga hea koostöö ametnikega. Minu arust see koostöö ametnikega, igasugu kaasamised ja arutamised, see on ka tänapäevane praktika.

Suur tänu, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Aitäh teile! Küll on aga küsimus istungi juhatajale. Helle‑Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Aitäh sõna andmas uuesti! Mul on tõesti küsimus meie töökorralduse või töömeetodite kohta. Mulle jäi kõrva, et minister heitis Riigikogu liikmele ette oma küsimuse paberilt maha lugemist. See tegelikult ei ole mitte esimest korda ja see ei ole tänase ministri teema, vaid ka peaminister tihtipeale heidab seda siin ette ja ka teised ministrid. Ma küsingi siis istungi juhataja käest, ma tahan teada teie arvamust teada. Kas paberilt maha lugemine on kuidagi väär? Ja kas see võib olla sellise halvustamise objekt vastajate ministrite poolt? Kui see on kuidagi lubamatu, et ei jääks valet muljet ei meile ega ka avalikkusele, kes meid võib-olla vaatavad, siis ma tuletan meelde, et ka meie needsamad päevakorrapunktid täna olid meil kõigil ilusti paberile välja prinditud, meile kõigile kättesaadavad, me oskame ise ka lugeda, aga minister kulutas meie kõigi aega siin enam-vähem sõna-sõnalt sellesama materjali taasesitamisele. Kui me tõesti tõesti nagu neid töömeetodeid eristame, mis on Riigikogu liikmele lubatud – kusjuures ma tuletan meelde, et meil on ainult üks minut aega ja me peame oma mõtted ära kontsentreerima –, aga kui see on halvustamist väärt, siis ma teeks ettepaneku, et äkki siis minister tuleks edaspidi siia pulti ja räägiks kogu seda materjali ilusti-kenasti peast. Ja lisaks kõigele, need ei ole ka tema enda mõtted, eks ole, vaid need on ametnike mõtted. Meie ikkagi taasesitame paberilt oma mõtteid. Selles mõttes ma arvan, ministril ei saaks olla lubatud seda halvustada. Või mis teie arvamus on?

Hea kolleeg! Otse loomulikult, see on iga Riigikogu liikme valik, kas ta esitab oma küsimuse peast või loeb ta selle paberilt. Nii et igal juhul on paberilt küsimuse ettelugemine igati lubatud ja aktsepteeritav. 

Lihtsalt, teades härra Jürgen Ligit, tema seisukoht on olnud tihtipeale, miks ta selle suhtes on kriitiline, et ta eeldab, et te kuulate seda arutelu, tihtipeale see ettevalmistatud küsimus on saanud juba vastuse selle arutelu käigus ja seetõttu ta on olnud mõnevõrra kriitiline.

Aga veel kord: igal juhul Riigikogu liikmetel on õigus lugeda oma küsimused maha, see näitab ka teie ettevalmistatust, põhjalikku.

Ja mis puudutab seda, kas minister räägib paberilt või peast, no ütleme, et see paberilt osa oli võib-olla, ma ei tea, üks seitsmendik või üks kaheksandik, samas kuus kaheksandikku sellest oli ikkagi peast räägitud. Nii et selles ei ole vaja kahelda, et minister suudab peast ka küsimustele vastata.

Aga nüüd, head kolleegid, meile on saabunud ettepanek pikendada tänast istungit, kuna meil on üks päevakorrapunkt minna. Ja meil on ka läbirääkimised. Ma arvan, et me teeme selle hääletuse ära. Võib-olla sõltub sellest, kui kaua nüüd läheb. Aga et Riigikogu liikmed saaksid planeerida, siiski, ma arvan, et see on teema, kus paljud tahavad rääkida, nii et teeme selle hääletuse ära. Siis Riigikogu liikmed teavad, kas istung kestab maksimaalselt kella üheni või kella kaheni. Palun saalikutsung ette valmistamaks istungi pikendamiseks kuni päevakorra ammendamiseni, kuid mitte kauem kui kella kaheni.

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt hääletas 47 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Tänane istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14-ni. 

Head kolleegid! Nüüd avan läbirääkimised. Esmalt Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun!

Nii. Rahandusminister teeb parlamendile aruandekõnet, aga millegipärast on ta kiirel sammul põgenenud parlamendisaalist. Härra Kivimägi, kus on härra Ligi? Te lubasite ta üles otsida. Austatud istungi juhataja, parlamendi tava on see, et minister kuulab ülevaadet, tegelikult tema tagasisidet parlamendiliikmete poolt. Võtke palun viis minutit juhataja vaheaega. Me leiame härra Ligi üles.

Tõesti, kus minister on? Tahad ministrile rääkida?

Ma arvan, et kui minister teeb aruande parlamendile, siis loomulikult on parlamendi tava, 30 aastat on olnud, et minister kuulab seda kõnet. (Juhataja: "Kohe saadame.") Ma paluksin mu aeg siis lõpetada.

Jah, sinu aeg seisab selle võrra. Ma võtan juhataja vaheaja viis minutit.

V a h e a e g

 

Head Riigikogu liikmed, jätkame läbirääkimistega. Ja Urmas Reinsalu, kõne on teil. Aga praegu, Helir-Valdor Seeder, küsimus istungi juhatajale.

Austatud juhataja! Kas ma sain õigesti aru, et vaheaeg võeti selleks, et leida üles minister, kelle aruannet ja ettekannet me praegu siin arutame?

Jah, te saite õigesti aru. Ja tahtsingi jätkata sealt, kui Urmas Reinsalu tuleb pulti. Minister teavitas, et ta on meiega multimeediakanalite vahendusel ja ta on kohtumisel. Helir-Valdor Seeder, palun! Küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! No see on nüüd midagi uut, formaat. Meil on kaugtöövorm ette nähtud, kui parlament tervikuna kaugtöövormis töötab, aga suure saali puhul et ettekandjad osa oma ettekande kohustusest kannavad elektrooniliselt või kuulavad elektrooniliselt, see on nüüd küll pretsedendi loomine. Mina seda küll ei soovita teil rakendada. 

Siis ütleme, et minister ei osale Riigikogu istungil, aga see, et ta võib-olla kuskil elektrooniliste kanalite kaudu ja nii, nagu te ütlesite, samal ajal on tal teine üritus või kohtumine – kuidas seda kokku viia? Nii võib tõepoolest valitsuse istungil olles ka minister siin samal ajal Riigikogus oma punkti ette kanda, mis on olnud probleem, et seda ei ole võimalik olnud teha. 

Nii et mul on ikkagi ettepanek kas siis arutelu võimatuse tõttu praegu katkestada selle punkti arutelu jätkata siis, kui minister on saalis, või teha vaheaeg ja kutsuda minister siia.

Vaheaeg juba toimus ja minister ütles, et ta on saalis toimuvaga kursis. See on hea tava, et minister on saalis. Ja me heast tavast oleme tavaliselt ka lähtunud nii eelnevate valitsuste puhul ja me eeldame seda ka praeguselt valitsuselt. Paraku minister lahkus saalist ja ta ütles, et ta on video teel. Aga Peeter Ernits, palun, küsimus istungi juhatajale.

Hea juhataja! Jürgen on meil selline vana aksakall ja teab seda ja talle ei ole midagi uut. Aga ma mäletan, et eelmisel nädalal, kui justiitsminister kandis ette, siis ilmus vana sõber ukse taha siia ja näitas näpuga, et aitab küll talle, kuna ta pidi mingit eelnõu siin esitlema. Minu meelest ei maksaks segada härra Jürgen Ligit, ta teab, kuidas on ja et kõik see on selline mõttetu jama ja kui härra Reinsalu räägib siin, siis mis ta ikka räägib. Ta käitub ju nagu riigi peremehena, kui justiitsministrile näitas, et aitab küll, lõpeta see jutt ära, et tema saaks ka oma eelnõu esitleda.

Aitäh! Aga nüüd läbirääkimiste käigus Urmas Reinsalu.

Kuidagi veider on see olukord praegu parlamendisaalis. Kellele siis härra Ligi ütles, et ta jälgib meid – mis see oli? – multimeediakanalite kaudu? Teie härra Aller suhtlesite temaga ise? Kes see inimene oli, kellega ta suhtles? 

Me saatsime inimese otsima teda. 

Ja see inimene siis tegelikult sai teada, et Jürgen Ligi kinnitas, et ta on elu ja tervise juures, aga ta pidi lahkuma kiirelt parlamendisaalist. Ligi tormas parlamendisaalist minema pärast minu küsimust. Minu küsimus oli väga lihtne ja konkreetne, mis puudutas selle koalitsiooni koalitsioonilepingut, kus on öeldud, et vähendame riigiametite personali ja kulusid viiendiku võrra. Ja mida vastas mulle rahandusminister? See ei ole minu koalitsioonileping. Sisuliselt jättis vastamata, mida tähendab see mõiste "riigiametid". 

Ma oletan, et mõistega "riigiametid" peetakse silmas ameteid ja järelevalveasutusi. Nende töötajate arv on Eestis suurusjärgus 20 000. See tähendaks 4000 töötaja, ametniku võrra nende arvu vähendamist. Kuid ligi kinnitas, et Rahandusministeeriumil kui avaliku teenistuse eest juhtival asutusel mitte mingisugust poliitilist kavatsust seda loosungit täita ei ole. Samamoodi, kui minu küsimuse peale, mida tähendavad kulude vähendamine viiendiku võrra, ta sisulist vastust ei andnud. 

Ma arvan, et see on sümptomaatiline, et kaks aastat on Eesti ühiskonnale näkku valetatud. Võimul olevate poliitikute sõnad ja nende teod on karjuvas vastuolus. Ja nüüd seda tegelikkuses enam ei häbenetagi. Öeldakse, et aga see ei olegi minu koalitsioonileping, nagu teatas ametis olev rahandusminister. Nii et jutt sellest, et kavatsetakse ametite töötajaid vähendada, on selgunud, on osutunud järjekordseks õhupallik ja blufiks, arvestades ka seda, et tegelikkuses nendesamade meeste ja naiste juhtimisel on valitsussektori töötajate arv aastal 2024 mitte kahanenud, mitte jäänud samaks, vaid hoopis kasvanud 1600 töökoha või töötaja võrra. 

Samamoodi on tegu ka nendesamade valitsemiskulude vähendamisega. Nüüd kõneldakse, et ametite kulusid vähendatakse viiendiku võrra. Eelmise aasta suvel, eelmise aasta sügisel ametis olev rahandusminister teatas, et koalitsioon on kokku leppinud valitsemiskulude vähendamises 2025. aastal 5% vastavalt majandus, personali ja seadusest mittetulenevate toetuste näol. Tegelikkus osutus kardinaalselt teistsuguseks. Valitsemiskulud Riigikontrolli hinnangu järgi hoopis sel aastal kasvavad eelduslikult eelarves 155 miljonit eurot. 

Nüüd samamoodi, mida meile lubati eelmise aasta sügisel, lubati seda, et 2025. aasta riigieelarve võetakse vastu läbipaistvalt ja teise metoodika alusel. Ka see osutus valeks. Tegelikkuses ühiskonnal, aga ka parlamendil on võimalik saada üldse aru tagasivaate peeglist sisuliselt pooleteistaastase viibega, mis riigi raha juhtimises toimus. Nii tänaseks me teame 2024. aastat puudutavalt, et eelarves kasutamata vahendeid on vähemasti 1,7 miljardi euro jagu. 

Selles koalitsioonileppes, mille kohta Jürgen Ligi ütles, et see ei ole minu koalitsioonileping, oli ka kirjas muu hulgas see, aluspõhimõtetest, õigemini, nagu seda tänane poliitiline juhtkond nimetab tegevust, kuidas nad oma poliitilist tahet siis püüavad määratleda, et riigi äriühingute vähemusosalusi kavatsetakse viia börsile. Ja 96 tundi pärast seda teatati meile, et sama rahandusminister Eesti Energia üldkoosolekuna on andnud suunise selle kohta, et Enefit Greeni vähemusosalus ostetakse börsilt tagasi. Ja seda tehakse kuidas? Tehakse siis Eesti Energia genereeritud võlakirjade abil, mille intressimäär on 8%. Niisugune äriline skeem hoopis rakendati tagurpidi. 

Ja jällegi näete, sõnad ja teod on põhimõttelises vastuolus. Ja nüüd tekib küsimus, et aga mida ühiskond saab uskuda sellises poliitilises juhtimises, kui paar kuud tagasi needsamad mehed ja naised, kes täna riiki juhivad, tulid meie ette, teatasid, et nad on Eesti energeetikas leidnud pika plaani.

Kas te soovite lisaaega?

Jah, olge hea.

Kolm minutit lisaks. 

Ja sellel rajaneb tohutu analüütiline baas. Tegelikkus on osutunud karikatuurseks. Mitte mingisugust analüütilist relevantset käsitlust ei ole ja see plaan on kuhugi õhku erodeerinud. Ühiskonnas on ainult küsimärgid, mis on meie energiapoliitilised valikud, mida õigupoolest siis tehakse. 

Selles olukorras, kus sõnad ja teod on vastuolus, pakub valitsus meile mida? Rohkem sõnu. Koalitsiooniläbirääkimised sellel seltskonnal, kes on juba Eesti riiki kaks aastat juhtinud, kestavad, nagu me oleme kuulnud, maikuu lõpuni. Kuid istutakse, arutatakse erinevates baarides ja tegelikkuses ilmselgelt toodetakse mingisugust uut sõnavahtu. See A4, mida toodeti, niinimetatud koalitsiooni alusleping, on nendes konkreetsetes osades, mida püüti määratleda, kui ma konkreetselt ütlesin sedasama riigiametite töötajate vähendamine ja kulude vähendamine viiendiku võrra, on rahandusministri sõnadega juba täna siit õhku lastud. 

Teine küsimus, mis puudutas näiteks äriühingute börsile viimist, on samuti osutunud blufiks. Ja samuti see, mis puudutab energeetika ümarat häma, niisuguseid loosungeid, mida meile pakutakse, siis tegelikkuses ei ole sellega funktsionaalselt ühiskonnale midagi peale hakata. 

Nii et kehv on praegu asjade seis, mis puudutab ratsionaalset juhtimist, mis puudutab riigi personalipoliitika valikuid ja mis puudutab loomulikult ka riigi rahapoliitika valikuid. Otsused, mis tegelikkuses on langetatud, ka maksusid puudutavalt, paraku tähendavad seda, et Eestist saab sellel aastal seoses maksutõusudega, ennekõike kaudsete maksutõusudega saab Euroopa Liidu hinnatõusu tšempion. Ja sellel on esiteks halb mõju meie sisetarbimisele, selle läbi ennekõike väikeettevõtlusele ja Eesti ressursil rajaneva ettevõtlusele. Ja sellel on halb mõju nii töötavate inimeste kui eakate inimeste toimetulekule. Ja need on baaspoliitika valikud, millest paraku ei kõnelenud siin eelesinenud ja saalist põgenenud minister mitte sõnagi.

Aitäh! Järgmisena Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Anti Allas, palun. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud eesistuja! Head kolleegid siin saalis ja kõik, kes meid teleka kaudu vaatavad! Kindlates kätes riik – ninu küsimus on, et kui kindlad need käed enam on. Ehk kunagi olid, kuid täna ei ole ma selles enam üldse nii kindel. Pole valdkondi riigis, kus pole puudu. Puudujääk on mitte ainult rasketest aegadest ja kehvadest majandusoludest tingitud, vaid juba struktuurne ja pikka aega kuhjunud. Mis meid kunagi edasi aitas, see meid enam edasi ei vii. Eriti ei te see seda praeguses julgeolekupoliitilises olukorras. 

Selle juures on mul siiralt selline tunne, et Eesti on Reformierakonna maksupoliitika pantvang. Aga veel rohkem kritiseerin ma siin saalis kohati levivat populismi, ilusaid valesid valijatele, mis meie riiki tegelikult sugugi edasi ei aita. Üks näide selles rivis on kindlasti teise pensionisamba äralõhkumine.  See oli mitmes mõttes suisa kahjulik, tõstis kõvasti inflatsiooni. Riigile oli see tervikuna kindlasti kahjulik ja ma ütleks, et ka väga paljudele inimestele, kes pensionisamba ära lõpetasid. 

Eesti üks Nokia on olnud ettevõtete tulumaksuvabastus. Minu arvates ka see olukord vajaks ülehindamist. Nagu me teame, ettevõtete investeeringute tootlikkus on juba aastaid noka allapoole pööranud. Mida see näitab? Näitab seda, et maksuvabastuse mõte on ju olnud investeeringute ehk väärtusloome kasv ja soosimine. Aga mida me näeme? Näeme seda, et üha enam voolab riigist raha välja, millega näiteks ostetakse kinnisvara soojema kliimaga riikides. Me teame, mis on juba Hispaanias kaasa toonud mitte muidugi ainult Eesti ettevõtete ostud, vaid ka teiste riikide omad. Seal ollakse sunnitud oluliselt maksupoliitikat muutma selleks, et oma inimesed kuidagi suudaksid endale kinnisvara soetada ja omada. Lausa sajaprotsendiline maks kehtestati Hispaanias. 

Selge on ju see, et sellisel hulgal maksuvabalt raha väljavoolamine riigist pole kuidagi jätkusuutlik. Eesti füüsik ja politoloog, ühtlasi ka Eesti Põhiseaduse Assamblee kunagine liige Peet Kask on öelnud Eesti Rahvusringhäälingu 24. mai 2024 arvamusartiklis järgmist. Tsiteerin: "Arvamus, et Eesti edu võti peitub ja jääbki peituma elanikkonna rikkama kihi madalamas maksustamises, pole jätkusuutlik. Riigi toimimiseks hädavajalikud kulud tuleb katta, kuid rikaste madalat maksukoormust hoides pole see praktiliselt võimalik." Samuti on öelnud nii Peet Kask kui ka Tõnis Saarts sellise arvamuse: "Kui tahame, et kogu ühiskonnal hästi läheks, siis ei piisa sellest, et ainult rikastel läheb hästi." 

Nagu te teate, siis Gini koefitsient, mida võib ka hääldada 'džini koefitsient", näitab ühiskonna tulude jaotuse ja tulude jaotust. See on ebavõrdsuse näitaja. Mida suurem on Gini koefitsient, seda ebavõrdsem on tulude jaotus. Arenenud riikides on see umbes 0,25, ebavõrdsemates riikides üle 0,35. Eestis see oli 2022. aastal see näitaja 0,31. 

Aga ebavõrdsus süveneb ja seda toetavad ka mõned maksuotsused, kus Riigikogu liige peab järgmisel aastal vähem tulumaksu maksma. Ja minu küsimus ongi, et kas praeguses rahanduslikus seisus, kus riigi vahendite struktuurne puudujääk erinevates strateegilistes eluvaldkondades üha kuhjub, on siis mõistlik meietaolistele Riigikogu liikmetele maksukingitusi teha. Julgen väita, et ei ole. 

Vastupidi, tuleb paluda pigem nende inimeste suuremat panust, kellel läheb täna väga hästi. Ja see ei ole karistus, nagu siin härra rahandusminister mitmeid kordi on üritanud näidata: see oleks nagu karistus. Ma olen rääkinud mitme sellise inimesega, kellel on väga head sissetulekud. Nad ütlevad, et see oleks praeguses olukorras igati loogiline.

Ja mõned maksupoliitilised mõtted veel ka lõpetuseks. Näiteks Eesti Reformierakond raius automaksu kehtestamisel selle ühetaolisust ja minu arust oli see jällegi suur viga. Luksusautode ummikutesse uppuvas Tallinnas on automaks igati mõistlik, minu valimispiirkonnas Kagu-Eestis ei ole. Seal on auto hädavajadus. Siin on ka avaliku rahaga muid võimalusi pakutud. 

Samuti vajab praeguses olukorras ülevaatamist stoiduainete käibemaks, seda peab kindlasti alandama. See toetab meie ettevõtlust. Me ju näeme, et kuna inimeste maksuvõimekus üha langeb või ostuvõimekus üha langeb, siis järjest ostetakse väljastpoolt toodud kõige-kõige odavamaid kaupu ja meie omad kaubad lükkuvad kõrvale. 

Loomulikult vajab ka praeguses olukorras rakendamist regionaalne majanduspoliitika. Selles osas eelmine põllumajandus- ja regionaalminister Piret Hartman käis välja väga hea plaani, see tuleks jõuliselt ellu viia. Seda on ka mitmed majanduseksperdid ütelnud, et uus majanduskasv saabki tulla just meie regioonidest. Ja ma arvan, et ei ole õige täna käibemaksuga lüüa seda kõige väiksema sissetulekuga inimest. Nagu me teame, käibemaks just sellele sihtrühmale kõige valusamalt mõjub. 

Need oleksid siis mõtted. Rohkem riigimehelikkust ja vähem populismi! Ainult nii on võimalik sellest keerulisest majanduslikust seisust kõige väiksemate kadudega meil koos välja tulla. Aitäh! 

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Annely Akkermann, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Strateegiaga "Eesti 2035" seatakse riiklikud väärtuspõhised strateegilised eesmärgid viiest vaatenurgast: inimene, ühiskond, majandus, elukeskkond ja riigivalitsemine. Strateegia "Eesti 2035" peaks siduma tervikuks eri valdkondade nii siseriiklikud kui ka rahvusvahelised arenguplaanid ning olema aluseks eelarvestrateegia ning valitsuse tegevusprogrammi koostamisel. Teisisõnu, strateegia "Eesti 2035" on dokument, mis peaks hellalt sülle võtma kogu Eesti universumi nii elanike kui ka kodanike Eesti kui ka välisriikides elavate etniliste eestlaste Eesti.

Tänase arutelu tuum on seega, et missuguseid samme me 2025. aastal 2035. viiendaks aastaks püstitatud eesmärkide suunas teeme. Rahanduse valdkonnast vaadates on tähtsad kõik aspektid. Kui rahandus ei ole korras, see tähendab läbipaistev, arusaadav, ettenähtav ja stabiilne, ei saa rahulikult ja planeeritult areneda ükski teine valdkond. Raputused rahandusvaldkonnas tekitavaid nihkeid kõigis teistes valdkondades ja vastupidi. 

Rahanduse klassikalistest funktsioonidest on riiklikus vaates vast tähtsaim stabiliseeriv funktsioon ja see on olnud viimastel aastatel keeruline ülesanne. "Eesti 2035" on valdavas osas koostatud enne COVID- ja energiakriisi, samuti enne täiemahulise sõja puhkemist Ukrainas, mis on nõudnud olukorra stabiliseerimiseks lisavahendeid ja tekitanud surveid eelarvepositsioonile ning õhutanud inflatsiooni. 

Vaatamata kõigele on 2025. aastaks jõutud majanduskasvu taastumiseni ja inflatsiooni taltumiseni. Tööturg püsib tugev ja ees eksport tasapisi kasvab. Ma ei tea, kust kolleeg Urmas Reinsalu võttis andmeid oma baaspoliitilisele sedastusele, et elanike toimetulek kahaneb. Sotsiaalset toimetulekut 2025. aastal toetab keskmise vanaduspensioni tõus 5,7%, mediaanpalga tõus 7,7% ja keskmise palga tõus 8,1%. Inimeste ostujõud on kasvuteel, sest inflatsioon püsib praeguste parimate prognooside kohaselt 4% ja 5% vahel. 

Inimeste toimetulek toetub tööeas tööjõu tootlikkusele ning vanaduses säästudele ja rahapaigutusele. Parem toimetulek eeldab rahatarkust, oskust raha kasutada, säästa ja sääste investeerida, millest riiklikult toetatud investeerimine pensioni teise ja kolmandasse sambasse ja nende mahud samuti on tänuväärselt kasvuteel. 

Majandus on tänaseks leidnud uues olukorras tasakaalu ja kindluse. Tuleb jällegi müts maha võtta Eesti ettevõtete ja töötajate ees. Viie aasta kestel on kohanetud kolme kriisiga, leitud uued ärimudelid ja turud, säilitatud konkurentsivõime. Kui sõda õnnestub lõpetada Ukraina võiduga ja majandusajalugu kordub, siis on oodata majanduse elavnemist ja kasvu, sest kasvab kindlustunne, lootus paremale homsele. Ettevõtted ja töötajad hakkavad rõõmsamalt tegutsema. 

Riigieelarve positsiooni ja võlamäär on püsinud Maastrichti kriteeriumide raamides. Korras, eesmärgipärane ja kontrollitud riigirahandus on tähtis, sest põhiliselt suutlikkuse järgi rahanduspoliitikat ohjata antakse riigile reiting, mis kirjeldab riigi riski laenuvõtjana. Siinkohal tuleb rõhutada, et ühegi riigis tegutseva juriidilise isiku, ei pankade ega börsiettevõtete reiting ei saa olla kõrgem riigireitingust. Reiting kirjeldab riski, riski rahaline hind väljendub makstavas intressis ehk mida kõrgem on riigireiting, seda madalam on laenuintressikulu Eesti laenuvõtjatele.

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Seda konkurentsivõimelisem on majanduskeskkond ning seda paremini elavad inimesed igapäevast elu. 

Tuleb veel kord rõhutada fraasi "eesmärgine ja kontrollitud riigirahandus", sest oleme võtnud eesmärgiks tõsta kaitsekulud eelseisvatel aastatel circa 5%-ni SKP-st aastas ning seetõttu tõstnud maksukoormust ja taotlenud Euroopa Liidult erisust kaitsekulude väljaarvamiseks Maastrichti kriteeriumide raamides. 

Rahu ja turvatundeta elu ei edene. Riigikaitsesse investeerimine on ühtviisi möödapääsmatu ja mõistlik eesmärk ning selleks riigieelarve positsiooni sügavamasse defitsiiti lubamine ehk investeeringute hajutamine pikemale perioodile on samuti mõistlik. 

Riigirahanduse konkurentsivõime seisukohalt ei ole vähetähtis, et 11 aastat järjest on Eesti maksusüsteem OECD 44 riigi hulgas kõige konkurentsivõimelisem. Tunnustuse nurgakivi on ettevõtete kasumite maksustamine nende jaotamisel. Aasta 2025 ei ole veel läbi ning mul on juba ette hea meel, et peaminister on öelnud, et toob Riigikokku eelnõu, millega tühistatakse ettevõtete klassikaline kasumimaks 2% veel enne, kui see jõustub. Kahe ettevõtete tulumaksu süsteemi paralleelselt kehtimine oleks ikka väga kummaline. Hea, et see kahetsusväärne olukord saab parandatud enne, kui ta jõustub. 

Riigirahanduse valdkonna panus riigi sotsiaal-majanduslikku arengusse ongi eelkõige konkurentsivõimeline maksukeskkond ja eesmärgistatud läbipaistev eelarvepoliitika. See on minu poolt kõik. Suur tänu!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Ühtlasi on ka teise päevakorrapunkti arutelu lõppenud.

Läheme tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Isamaa fraktsiooni algatatud jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu 553 teine lugemine. Ettekandjaks majanduskomisjoni liige Tiit Maran, palun!

Aitäh! Mul on see austusväärne ülesanne anda ülevaade keskkonnakomisjoni istungist, mis toimus 15. aprillil sellel aastal ja mille põhiline teema oli Isamaa fraktsiooni algatatud jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu teise lugemise ettevalmistamine. Meenutuseks seda, et see muudatus tulenes eelmise aasta lõpu asjaolust, kus esmase õiguskaitse tõttu huntide jaht peatus. Huntide arvukus läks üles ja ei olnud võimalik küttida ka neid rahvakeeles nimetatud nuhtlusisendeid, mis sisuliselt tekitas kummalise hundikriisi Eestis.

Sellel keskkonnakomisjoni istungil tegelikult seda põhiosa ei arutatud, sellega olid kõik nõus, vaid keskenduti põhiliselt sellele osale, mis puudutas lisandusi esialgsele ettepanekule. Komisjoni liikmetest oli kohal 5, puudus 3. Komisjoni esimees sissejuhatuseks rääkis, et esimene lugemine lõpetati 28. jaanuaril ja esitati üks muudatusettepanek Andrus Seeme poolt. Seda arutati ka 18. veebruaril toimunud huvigruppide kaasamisel, kus Andrus Seeme tutvustas oma muudatusettepanekut. Pärast seda koos Kliimaministeeriumiga käidi see ettepanek läbi ja selles tehti mõningaid muudatusi. Kliimaministeeriumist Aimar Rakko sõnas, et need on tehnilised ja selle ettepaneku põhiline sisu oli see, et kui haavatud loom liigub ühest jahipiirkonnast teise, siis oleks võimalik talle järgi minna ja loom hukata. Ja neid tehnilisi muudatusi siis viidi sisse ja selle poole pealt saadi ka kooskõla nii Aimar Rakko kui ka ettepaneku tegija Andrus Seeme poolt.

Küsiti ka seda, kuidas toimub või kuidas on lahendatud relva laadimine erinevates jahipiirkondades, mille peale ministeeriumi esindaja ütles, et jahipidamiseks loetakse relvaga liikumist, viibimist jahimaal ja kui nõusolek on antud teise jahipiirkonda minna, siis peab olema kaasas haavatud uluki märge ja jahil osalejate nimekiri.

Ise küsisin, et kuhu jäid veel kaks ettepanekut, mida ma ise olin teinud. Üks puudutas jahi ohutust ja teine loomade hädatapmist maanteedel. Selle puhul selgus ministeeriumi esindaja poole pealt, et mis puudutab hättasattunud loomade hukkamist teede peal, siin leitakse lahendus jahimeeste seltsi ja Keskkonnaameti omavahelises kommunikatsioonis. Aga see, mis puudutab ohutamist, ohutust jahipidamise ajal, see on osutunud ootamatult keeruliseks ja vajab täiendavat analüüsi, mis oli küllaltki vastuoluline varasemate seisukohtadega, mida ministeeriumi esindaja esile tõi.

Küsiti veel seda, et kui maanteel viga saanud loom on lahkunud maantee pealt, mis siis saab. Sellisel puhul, selgitas ministeeriumi esindaja, et lahkunud looma käsitletakse vigastatud looma hukkamisena ja selleks saab loa anda ainult Keskkonnaamet.

Veel uuriti, kuidas on korraldatud naaberjahipiirkonna nõusoleku saamine. Selgitav vastus oli, et selleks kasutatakse avalikke kontakte, aga tavaliselt jahipiirkonnad omavahel saavad hästi läbi ja et see ei ole küsimus.

Veel uuriti jahil öösihiku kasutamist. Väide oli taoline, et praegu öösihikut võib kasutada sigade Aafrika katku tõkestamiseks, aga miks mitte kasutada teistel juhtudel, nagu hädatapmised, nuhtlusisendite küttimine ja viga saanud loomade jälitamine. Nagu seletas ministeeriumi esindaja, on seal väga erinevad arvamused, see tuli esile ka keskkonnakomisjoni debatis, ja lõpuks esinaine, esimees teatas, et pigem peaks vaatama, kuidas ministeerium selle analüüsiga edasi läheb, ja selle põhjal teha kunagi tuleviku otsustus.

Siis pandi hääletamisele muudatused ja need võeti arvesse sisuliselt. Mille peale juhtivkomisjon otsustas arvestada täielikult ettepanekutega ja tehti menetluslikud otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 6. mail 2025 ehk siis täna, otsus võeti vastu konsensuslikult. Teine ettepanek oli teine lugemine lõpetada, jällegi otsus oli konsensuslik. Ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis viia ettepanek täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 14. mail sellel aastal. Aitäh!

Teile on ka üks küsimus vähemalt. Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Austatud istungi juhataja! Mulle jäi kõrvu, kui te seda punkti avasite, et te nimetasite ettekandjat majanduskomisjoni liikmeks. Ma mõtlesin, et keskkonnakomisjoni aseesimehena ma annan võimaluse teil stenogrammi mõttes seda parandada, et tegemist on ikkagi keskkonnakomisjoni liikmega.

Aitäh! Mul oli ka selline tunne, aga ma ei olnud päris kindel, kas ma õieti kuulsin.

Aitäh! Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jahiseaduse muutmise puhul sa tegid muid ettepanekuid ja kas tõesti peab väikeste tükkidena seda jahiseadust parandama, et kõik muu nagu ei lähe, et hakkame jälle peale, teeme jälle mingi uue eelnõu, jälle menetleme seda, kulutame aega ja raha ja nii edasi. Kas selle taga oli Kihusalu talu seal Soomaal, kelle peremees on üsna kuri, et Soomaal tegeldakse hundi kasvatamisega, aga mitte, lihaloomad nagu segavad seda asja? Oli selle taga see asi?

Mul on raske sinu küsimuse esimesele poolele vastata, sest minu ülesanne on anda ülevaade, mis toimus keskkonnakomisjoni istungil. Kui ma lähen varasemasse istungisse, mis toimus 18. veebruaril, siis sinu poolt mainitud persoonid olid kohal, esitasid oma arvamused ja loomulikult võeti neid arvesse.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Komisjon vist ei arutanud haavatud uluki jälitamist kaitsealadel. Kui arutas, vist ei arutanud kaitsealadel, aga mis on sinu seisukoht, kas seda võiks ka kunagi arutada?

Aitäh! Seda võiks kindlasti arutada, aga siis, kui ma olen natuke teises rollis. Aitäh sulle!

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. (Keegi hõikab saalist midagi.) Vabandust! Järgmine pink, palun! Võta see, Tiit, see oma pingist ja aktiveeri oma kõnesoov. Nii, aga Andres Metsoja siis esimesena, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid, tulin natukene Tiidule appi, et saab õige puldinupu sisse vajutada. 

Jah, tänan kõiki saadikuid. Tegelikult ma arvan, et jahiseaduse muutmine ühelt poolt oli olude sund. Tõepoolest läks nii, et kohtu otsusega hundijaht peatati. Ja ega häid lahendusi ei olnud. Tuli siis seadusandjal sekkuda. Võib olla eraldi küsimus on selles, et koalitsioon oleks võinud olla ka ise vähe toimekam ja kiirem, aga eks ka opositsioonil on Riigikogus roll. Ja seekord siis jõudis Isamaa fraktsioon ette. 

Võib-olla oleks pidanud tegema enne selle eelnõu sisseandmist suuremat kaasamist ja oleks tulemus veelgi parem olnud. Aga elu näitab, et kui hakata allkirju koguma ühele algatatavale eelnõule või seadusemuudatusele, siis tekib ikkagi eeldebatt, kus küsitakse ja osundatakse, et on vajalik ka fraktsiooni arusaam. 

Seekord läks nii, et eelnõu sai antud menetlusse. Ja tegelikult tõepoolest need kuulamised olid tegusad. Ka kõikide asjaosaliste huvigruppide kaasamine oli kohati isegi mitmekordne, kuni siis tegelikult jahindusvaldkonna spetsialistideni välja. Ma arvan, et tegelikult oli see väga vajalik, sest hunt on Eesti rahvusloom. Hunte kindlasti Eesti metsas peab olema, nagu paljusid teisi liike. Aga hunti kui isendit tuleb suuta ohjata, sest elu on näidanud, et liik on soodsas seisundis. Ja kui liik on soodsas seisundis, siis paratamatult tungivad nad aladele, kus päriselt ei ole nende koht. 

Siin on ka teisi arvamusi, et hundil ei ole piisavalt süüa, metsas on toiduahela probleemid. Seda peavad eksperdid hindama ja tegelikult jahiseadust just nõnda on ju kokku kirjutatud, et on moodustatud erinevad nõukojad, erinevad ekspertrühmad, kes peavad vaatama just nende toiduahelat: mis seisundis need liigid on, millest suurkiskjad toituvad. Aga veel kord:  suurkiskjate seisund on täna ajaga muutunud paremaks, kui ta on olnud varem. 

Ja kogu selle info baasilt võib-olla viide ka härra Ernitsa küsimusele, Soomaa kontekstile. Eks tõepoolest, seal tekib ka küsimusi, et kustmaalt on sellel looduskaitsel, inimtegevuse mõjul majandustegevuse piir,. Kui Soomaale on valitud see strateegia, et seal tuleb võimalikult vähe inimesi hoida ja majandustegevust piirata, tegeleda soode taastamise ja kõige muuga, siis varem või hiljem ilmselt tekib oluline vastuolu, et kas neid luhtasid ikkagi on võimalik ilma inimese kohalolekuta ja talude puudumisega mõistlikult karjatada.

Sest minu käest on mitu korda küsinud inimesed, aga kus need hundikarjad siis olema peavad, kui nad Soomaale ei tohi olla. Kus nad siis veel peaks olema? Ühtpidi jaa, me tahame näha seda looduslikku mitmekesisust, me tahame püüelda selles suunas, mis kunagi on olnud, et need luhad on olnud hooldatud inimese poolt. Inimesed on vaikselt seal elanud ja tegelenudki karjakasvatusega, on teinud heina ja karjatanud loomi. 

Täna on ta läinud väga paljuski ikkagi ju selliseks sooviks tagada looduslikku mitmekesisust. Aga teisest küljest avaliku raha sekkumisega. Eks ta selline majandamise viis siis on, et olla nende huntide ja looduse mitmekesisuse vahel. 

Nii et ega häid lahendusi seal ei ole. Ka ametnikud ütlesid, et võib-olla veelgi rohkem peaks ikkagi tegema need karja omanikud seal. Aga karja omanikud tõepoolest ütlevad, et mida me veel teha saame. Ehitame betoonaia ümber või? Ega alati lõpuni lahendusi ei ole, isegi siin saalis. Aga aitäh toetuse eest!

Aitäh! Ja nüüd, Tiit Maran, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Esiteks, minu poolt suured komplimendid selle seadusemuudatuse tegijaile, see oli tõeliselt väga vajalik. Ma …… seda, et on võimalik nuhtlusisendeid küttida ka jahipidamise, jahiperioodi ajal. 

Aga esmase poole pealt ma tahaksin jagada kahte oma kaemust, mis mul on tekkinud selle seadusmuudatuse arutelu käigus. Esiteks, minu arust peegeldab kõik see, kuidas me seda teemat ….., kuivõrd kaugel on meie kultuur ja ühiskond, ohtlikult kaugel, on keskkonnast ja kui võimetud oleme me tegelikult mõistma elukeskkonna tähendust ja vajadust toimida kooskõlas keskkonna ja loodusega. Ja see teema on aktuaalne nii kohtuvõimu, täitevvõimu kui ka seadustandva võimu juures, süvenev ja ohtlik probleem. Ja on natukene hirmuäratav, et siinsed liivakastimängud jätavad tähelepanu alt välja selle, mis on tegelikult eksistentsiaalselt oluline. Ma pean silmas elukeskkonna kestlikkust. 

Ja teine huvitav kaemus tekkis mul selles protsessis, et kuidas kõik on võimalik ja isegi lihtne, siis kui sa oled koalitsioonis, ja kui ootamatult keeruliseks ja ülekäivaks muutub kõik siis, kui sa oled sattunud opositsiooni. Ma pean silmas enda poolt tehtud ettepanekuid, mida keskkonnakomisjon oleks võinud esitada. Kõik, kui oli huvipooltega tutvustamine, jahimehed pidasid neid vajalikeks muudatusteks ja ministeerium kergelt teostavateks. Ja siis ootamatult see enam nii ei olnud. On kahju, et siin kojas võimumängud aeg-ajalt käivad üle ülimalt sisuliste oluliste ettepanekute. Aga las olla, see on minu naiivsus. 

Aga nüüd siis hundi juurde. Hunditeema ja suurkiskjate teema hakkab meid saatma. See on paratamatus tulevikus ja ka praegu. Ja seetõttu ma tahan peegeldada mõningaid teemasid veel, mis puudutab hunti, neid lahti rääkida. Hunt on tegelikult päris hea selle peegeldaja, indikaator, kuidas me oma keskkonnaga hakkama saame. Ma võtan vaatluse alla kaks äärmuslikku, vastandlikku seisukohta. Esiteks arusaamine sellest, et hunt on saatanast, ta tuleb hävitada. Ja teine äärmuslik seisukoht, et hunti ei tohigi küttida, et me peame kasutama ainult ennetusvahendeid. 

Esiteks see seisukoht, et hunt on saatanast, teda pole tarvis. Väga paljud noored jahimehed ja metsamehed on nii mõelnud. Ja siin võib-olla on paslik meenutada sellist suurt meest nagu Aldo Leopoldi, Ameerika eelmise sajandi esimese poole metsameest ja kütti, kes omas sellist arusaamist, aga kasvades metsas, mõtestas ta ühel hetkel oma arusaamad elukeskkonna ja inimese vahekordadest ümber, luues midagi, mida nimetatakse maaeetikaks. Soovitan seda kõigil lugeda. Ma luban endale väljavõtet ühest tema mõjusamast esseest, mille nimi on "Mõeldes nagu mägi". Eesti kontekstis tähendab see: mõeldes nagu mets ja raba. 

Iga elusolend ja võib-olla nii mõnigi surnu tõstab seda kutset kuuldes pea. Hirve jaoks on see meenutus kõige kaduva teest. Männile ettekuulutus kesköisest rüselust ja verest lumel. Koiotile lubadus peagi saabuvast orjusest. Talumehele pankrotioht. Kütile kihva, kuul kihva vastu väljakutse. Kuid kõigi nende lootuste ja kartuste taga peitub veel üks sügavam tähendus, mida teab ainult mets ja raba. Vaid mets ja raba on olemas olnud küllalt kaua, et erapooletult kuulata hundi hulgumist. Me jõudsime vana hundi juurde parajasti selleks, et näha, kuidas raevukas roheline tuli tema silmades kustus. Taipasin siis ja olen seda teadnud praeguseni, et neis silmis oli minu jaoks midagi uut. Midagi, mida teadsid ainult hunt ja mets ja raba. Olin toona noor ja mu sõrm sütel sügeles tihti päästiku järele. Ma mõtlesin, et kui on vähem hunte, tähendab see rohkem hirvi. Siis selle tõttu huntide puudumine tähendab jahimeestele paradiisi. Kuid olnud näinud seda rohelist tuld hääbumas, mõistsin, et ei hunt ega mets ega raba nõustuks sellise arvamusega. Talumees, kes puhastab oma maa huntidest, ei mõista, et ta võtab enda kanda hundi töö hoida karja piirkonnale sobivas suuruses. Ta pole õppinud mõtlema nagu mets ja raba. Ta pole õppinud mõtlema nagu mets ja raba, seetõttu ongi meil tolmutormid ja jõed, mis kannavad tulevikku merre. Me kõik püüdleme turvalisuse, rikkuse, mugavuse, pika elu ja üksluisuse poole – hirv oma nõtketel jalgadel, talumees raudade ja mürgiga, riigimees pliiatsiga, enamik meist masinate, hääletussedelite ja rahaga. Kokkuvõttes taandub see kõik ainult ühele ja samale rahulikule elule. Selle saavutamine on tervitatav ja ka vajalik kaalutletud mõtlemiseks, aga liiga palju turvalisust näib pikapeale sünnitavat ainult ohte. Võib-olla seda tähendavad ka ….. õpetussõnad "Metsikuses on maailma pääsemine". Võib-olla on see hundi ulgumise varjatud tähendus, kaua teada olnud metsale ja rabale, kuid nii harva mõistetud inimeste seas. 

Teiseks äärmuseks on arusaam sellest, et hundi arvukust ei tohigi piirata, et teda ei tohi tappa, vaid tuleb kasutada ainult ennetavaid meetodeid. Selline seisukoht tegelikult peegeldab populatsioonibioloogia ja -ökoloogia täielikku mittemõistmist. Vähemalt hundi puhul on seesama ohtlik mõtlemine kui soov kõik hundid hävitada. Vaja on mõelda nagu mets ja raba. 

Selleks, et mõista, miks pole võimalik ennetada, ennetavaid meetodeid rakendades hakkama saada, peab tegema väikese ekskursi populatsioonibioloogia põhitõdesse. Esiteks, mis määrab populatsiooni kasvu ja kahanemise? Kasvu määravad sündimised, natukene ka sisseränne, kahanemise suremised. Sündimiste ja surmade vahekord määrab selle, kas populatsioon kasvab või kahaneb. Surmasid vältides, aga sünde piiramata populatsioonid hakkavad kiirelt kasvama. Hunt on eriti võimekas sigija ja tema populatsioon kasvab kiirelt. Paratamatult tekib elupaiga hundist üleküllastumine. Ökoloogias on veel üks selline mõiste nagu elukoha kandevõime ehk kui palju suudab populatsiooni üleval pidada üks elupaik. Selle määrame osaliselt meie ehk meie sotsiaalne taluvus. Hundipopulatsioon jõuab siia juurde, siis on see kahjulik nii hundile kui ka inimesele. 

Niisiis hundi arvukust tuleb vaos hoida. Ja siin on paslik meenutada ühe suurepärase eesti kirjaniku, Nikolai Baturini romaanis "Karusüda" välja öeldud mõte. 

Teie aeg!  

"Ära tapa, vaid küti." Ta teab, mis ta räägib, tal on pikaajaline Siberi küti kogemus. Kokkuvõtvalt peab ütlema, et nii hundi kui ka elukeskkonnaga peab ümberkäimisel õppima mõtlema nii nagu mets ja raba. See on ülimuslik. Aga mitte ainult kitsalt nii, nagu mõtleb raha, kasum ja majanduskasv. Viimane on hukutav. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena, Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ja kolleegid! Ühelt poolt ma ei hakka mingit loengut pidama. See maailm, millest siin juttu on, on minu jaoks igapäevane. Andrus vaatab ka siin ja mõned on veel. Hundid, karud, ilvesed – kui ma siin saalis ei ole, siis enamasti on nemad minu ümber. Reaalselt. Ja ma tean, et neid on palju lihtsam kohata täna kui 10, 20 või 30 aastat tagasi. Põtra võib mõne koha peal suht harva kohata. Omal ajal oli hirm, et auto ette jookseb ja nii edasi, kitsedega samuti. Praegu on suurkiskjate võimu aeg. Ühelt poolt Reformierakond ja Eesti 200 juhib Eestit, aga metsas juhivad suurkiskjad. Seal on nende aeg. 

Ja nii nagu peaks Reformierakonna ja Eesti 200 võimu piirama, peaks ka suurkiskjate võimu metsas piirama. See, et praegu opositsioonil avanes selline võimalus ja koalitsioon käitus mõistlikult, et võib ka sellest elulooma saada, on jälle suurepärane näide, et koostööd peaks palju rohkem tegema.

Ja teiselt poolt iseloomustab see Eestis kujunenud olukorda, mis ei ole minu arust päris normaalne. Ma olen ise looduskaitse taustaga, metsa taustaga, aga ma olen korduvalt kinnitanud seda, et looduskaitse on liiga võimsaks läinud Eestis, ei ole tasakaalus inimeste reaalsete huvidega, ka nendega, kes karjatavad lambaid, veiseid ja nii edasi või majandavad metsa. Ja kui looduskaitse hakkab lendoravat jõulisemalt kaitsma – ma ei taha öelda, et ei peaks –, aga tasakaalupunkt on minu meelest veidi paigast ära. 

Selle koha pealt on see eelnõu suurepärane ja ka mulle meeldib see. Samas, muidugi, jahiseadust nagu ka teisi seadusi peaks, kui võtta midagi ette, kasutama ära korraga mitmeid asju. See ei ole hea toon, et no kui Tiit Maran ütles, et tema asju nagu ei pandud sisse või kellegi teise, tegelikult oleks pidanud. Kui midagi teha, võiks vaadata laiemalt. Ja see kuidagi ei vähenda koalitsiooni võimalusi. Aga Eesti elu jaoks oleks see mõistlik. See on üks selline tähelepanek. 

Kui rääkida hundist, karu ja ilves samuti, siis ühelt poolt euroopalikus maailmas oleme me natukene erinevad. Kui Kesk-Euroopas või mujal Euroopas ringi käia, on Eesti üsna erandlik tänu nendele ja nendes paikades, Alutaguse eelkõige, kus ma tihti käin, inimesi ei näe seal, karusid, ilveseid ja hunte iga päev, korduvalt.

Aga keda seal näeb? Näeb välismaalasi aeg-ajalt. Muidugi mitte metsas. Aga kes tulevad sinna suure raha eest ja muuseas ka nende hundikaitsjate, kelle äri see on, ja karude kaitsjate … Toovad need … Noh, hiljuti oli Šveitsi grupp, näiteks, ma räägin Alutagusest, tuli mingi kuus-seitse lugupeetud inimest vaatama seda imet, mis meil siin on, mida mujal Euroopas on raske leida – hunt, karu, ilves, ja mitte ainult, ka kotkad. 

Nii et see on nagu laiem teema. Ühelt poolt, kuidas opositsioon ja koalitsioon võiks käituda või peaks käituma Eesti huvides. See on positiivne näide, et praegusel juhul opositsiooni eelnõu on koalitsioon inimlikult käsitlenud ja sellele on võimalus antud mitte surra kohe esitamisel. 

Aga teiselt poolt peaks ka, kui mingit eelnõu või mingit seadust hakatakse muutma, võiks püüda kasutada, vaadata ka muid asju, mida peaks muutma, mitte tulla jälle, järjekordselt mingi aja peale, natukese aja pärast näiteks jahiseaduse või mõne muu seadusega. Eesti huvides oleks see. Ja ka kokkuhoiu huvides ja kõige muu ja koostöö huvides. 

Aga üldiselt on ilus kevad …

Soovite lisaaega või?  

Ei soovi. Kõigile kena kevadet! Ja koostööd rohkem. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud kaks muudatusettepanekut, alustame nende läbivaatamist. Muudatusettepanek nr 1, esitajaks on Andrus Seeme ja juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt. Muudatusettepanek nr 2, esitajaks keskkonnakomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 553 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Tänane kolmas päevakorrapunkt on läbitud ja istung on lõppenud.