Tere päevast, austatud ametikaaslased! Me alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 13. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks on end registreerinud 79 Riigikogu liiget, puudub 22.

Järgnevalt päevakorra kinnitamine. Ettepanek, Helir-Valdor Seeder, palun!

Tervist, austatud juhataja! Isamaa fraktsioonil on ettepanek võtta kolmapäevasest päevakorrast välja päevakorrapunkt number seitse, Isamaa fraktsiooni algatatud riigieelarve seaduse Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlla viimise seaduse eelnõu.

Suur tänu! Seega siis kolmapäevane päevakorrapunkt number seitse jääb selle töönädala päevakorrast välja. Kas on veel ettepanekuid päevakorraga seoses? Rohkem ettepanekuid päevakorraga seoses ei ole. Alustame päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistust.

Head kolleegid, algataja ettepanekul jääb käesoleva nädala päevakorrast välja kolmapäevane seitsmes päevakorrapunkt, milleks on eelnõu 580 esimene lugemine. Ja koos selle muudatusega panen hääletusele käesoleva töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt on 82 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud.

Ning nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ja palun kõigepealt siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esimeseks, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Ja teiseks, Eesti Vabariigi ja Botswana Vabariigi vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu. Eelnimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. Kolmandaks, jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustavast ja nende hävitamist nõudvast konventsioonist taganemise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust välisminister. Kõik kolm eelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaak Valge. Palun!

Hea eesistuja! Head Eesti mehed, Eesti naised! 17. märtsil vastas siin haridus‑ ja teadusminister minu ja Leo Kunnase arupärimisele eesti keele kui teaduskeele kasutusala ahenemise kohta. Paraku saime üsnagi ebamääraseid vastuseid. Ja ka need ilmselged ebakohad, millele arupärimise käigus osundasime, ei ole vahepealse aja jooksul mingit lahendamist leidnud. Ja seetõttu ei jäänud meil mitte midagi muud üle, kui esitada uus arupärimine ja katsuda siis haridus‑ ja teadusminister uuesti siia kohale manada.

Tuletame meelde, et Eesti ülikoolides toimub hiiliv ingliskeelestumine. 2024. aastal oli Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides kaitstud doktoritöödest vaid 7% eestikeelsed. Seejuures on eestikeelsete doktoritööde osakaal kiiresti vähenenud, aga see ingliskeelestumine ei ole parandanud ülikoolide rahvusvahelist mainet ega reitingut.

Seekordsed küsimused, meil on neid kohe kokku 11, puudutavad ingliskeelestumist, milleks meie hinnangul mingit vajadust ei ole. [Küsimused] puudutavad ka välisüliõpilaste koolitamist, kes ei saa eesti keelt selgeks ja kellest kaks kolmandikku lahkub Eestist, mis on meie hinnangul selge maksumaksja raha raiskamine. Samuti puudutab arupärimine Haridus‑ ja Teadusministeeriumi ja ülikoolide vahel sõlmitud halduslepinguid, mida meie hinnangul eesti keele kaitse ja edendamise osas ei täideta, ning ka ministeeriumi enda hoiakuid eesti keele väärtustamisel. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Ma olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kolm eelnõu ja ühe arupärimise. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele.

Nii, head kolleegid, asume nüüd tänase päevakorra juurde. Meie esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja rahvusvahelise sanktsiooni seaduse täiendamise seaduse (liidu piiravate meetmete direktiiv) eelnõu 584 kolmas lugemine. Ja avan läbirääkimised, läbirääkimised on fraktsioonidele. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel [kõnelema] palun siia kõnetooli kolleeg Anti Poolametsa. Palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud saadikud! Kohe näha, et toimub üks järjekordne bürokraatia vähendamine, mistõttu luuakse seda hoogtöö korras juurde. Sest kuidas muidu Brüsseli ametnikud oma olemasolu õigustaksid?

EKRE ei toetanud seda seadust enne ega toeta ka nüüd. Ei ole liialdus, kui seda nimetatakse pealekaebamisseaduseks. Igal kodanikul on niigi vaba voli teavitada õigusrikkumisest, keegi pole seda neilt ära võtnud. Igal kodanikul! Ja mingisuguseid Brüsseli käsulaudu sellele lisada on lihtsalt kohatu.

No kõigepealt peabki küsima, kuidas edeneb siis ülejäänud bürokraatia vähendamise projekt. Lugesin, et esimese saavutusena ei pea Terviseamet enam Elroni rongides kontrollima moppide ja ämbrite olukorda. Vägev saavutus! Esimene samm on tehtud bürokraatia vähendamise teel. Moppide kontroll on ära jäetud. Ametnikud on vabanenud raskest kohustusest.

Millised on siis need uued kaebekohustused ja kuidas praegu edeneb ideoloogiline kontroll majanduse üle, nimelt ettevõtete kestlikkusaruanded? USA-s lõpetati politruki ametikohtade ehk mitmekesisuse ja kaasatuse ametikohtade pidamine, võeti neilt raha ära ja lasti politrukid ühe hoobiga lahti. Aga siin läheb kõik täie hooga edasi. Tõenäoliselt ei ole Eestis ettevõtjat, kes poleks kuulnud nendestsamadest kestlikkuse regulatsioonidest, sellest, et nad peavad tööle võtma juurde inimesi, kes neid paberikuhjasid täidaksid. Jah, selle sisu on ideoloogiline kontroll ka eramajanduse üle, rääkimata riigiasutustest.

Mida siis praegu rikkujast teavitaja seadus ette näeb? Igas vähemalt 50 töötajaga asutuses või ettevõttes on sisse seatud suhtluskanal, mille kaudu iga töötaja saaks ametisse pandud isikule kaevata tööga seoses teatavaks saanud õigusrikkumisest. Ametisse pandud isik omakorda peab kaebajale aru andma, mis kaebusest edasi sai. Kaebaja isik jääb kõige rangemasse saladusse. Välja arvatud muidugi juhul, kui arhiivist välja toodaks, kes kaebas. Hiljem tuleb ju välja näiteks see, et kunagi siin ruumis õilmitsenud Karl Vaino isa ja vanaisa olid pealekaebajad, kes eestlasi Siberi külades hukka saatsid, surma saatsid. Kunagi toob ajalugu ka need anonüümikud välja.

Meie kogemus on siiski niivõrd halb. Ma mõtlen, et sellised vana kooli mehed nagu Enn Eesmaa ja teised peaksid teadma, mida tähendas Glavlit, tsensuur, pealekaebus. Peaksime olema väga ettevaatlikud, väga-väga ettevaatlikud igasuguste pahamaiguliste asjade sissetoomisel. No väliselt ju võideldakse korruptsiooni vastu, julgustatakse inimesi rikkumiste vastu välja astuma, aga tõesti, anonüümsete pealekaebajatena. Miks? Ei ole vaja palju elukogemust, et mõista, kuhu see välja viib. Sest juba me laiendame, kas pole nii? Alles oli, et me teeme siin kitsendatud variandi sellest pealekaebamisest, aga juba tulevad uued valdkonnad. Juba uued! Teate, sanktsioonikuritegude rikkumisest samamoodi iga inimene saab teatada.

Nii et hea uudis on see, et pihisaladuse kohta see ei käi. Tore, et sinna ei panda mikrofone, kaameraid ja kõike muud. Siiski-siiski, pihisaladus on veel kaitstud. Loodame kõige paremat. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, seega ma sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 584 lõpphääletus ja me alustame selle hääletuse ettevalmistust.

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja rahvusvahelise sanktsiooni seaduse täiendamise seaduse (liidu piiravate meetmete direktiiv) eelnõu 584. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 60 Riigikogu liiget, vastu 19, erapooletuid 1. Eelnõu 584 on seadusena vastu võetud.

Tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 609 esimene lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh! Austatud Riigikogu! Täna me pöördume tagasi juurte juurde. Tuletan meelde, et 23. märtsil 2018. aastal otsustas Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni näol toetada Euroopa Liidu konkurentsidirektiivi uuendamise seisukohti, nähes ette [regulatsiooni] ülevõtmist väärteomenetluse korras.

Sellest päevast on hulk aega möödas. Mis siis vahepeal juhtus, et ühiskonnas tekkis sedavõrd suur vastuseis, mis on venitanud selle konkreetse direktiivi ülevõtmist trahvi määramiseni? Tegelikult me räägime väga põhimõttelisest ja olulisest väärtusküsimusest, ja see väärtusküsimus on see, et kas me Eestis arvame, et karistamine peaks olema võimalikult lihtne, või me arvame, et karistamine peaks olema võimalikult õiglane. See on see küsimus, millele on aastaid vastust otsitud, ja kindlasti on õigus mõlemal poolel. Väga hea, et arutelu ühiskonnas käib. Karistamine on üks selliseid teemasid, mis vääribki seda, et seda igakülgselt kaalutakse.

Ent mängus ei ole olnud ju ainult see konkreetne eelnõu. Kui te lubate, ma [refereerin] Tartu Ülikooli professorit Anneli Sood, kes on ühtlasi ka Tartu Ülikooli karistusõiguse osakonna juhataja. Ta avas oma mõtteid Postimehe artiklis, tuues välja, et karistuste oluline lihtsustamine, mida alati on ju järelevalveorganid väga soovinud, võib lõpuks puudutada iga inimest. Nimelt, ühes kohas karistuste oluline lihtsustamine võib kaasa tuua lumepalliefekti ehk menetlus, kus isikute õigused pole enam takistavaks faktoriks, on paljudele atraktiivne, paljudele riigi esindajatele. Ta tuletab meelde, et menetlusõigus aitab tagada, et terad eraldataks sõkaldest, sest paratamatult juhtub menetlustesse süütuid inimesi, kes peaksid sellisena ehk süütuna sellest menetlusest ka välja tulema. Anneli Soo rõhutab veelgi, et kellegi karistamine ei ole ega peagi lihtne olema, sest kui on lihtne karistada ühte inimest, on lihtne karistada, tsiteerin teda, ka sind, mind ja kõiki teisi ühiskonna liikmeid. Ainuüksi sellise soovunelma väljaütlemine peaks ühiskonna ettevaatlikuks tegema, rõhutab karistusõiguse osakonna juhataja.

Ja tõepoolest, kui me vaatame konkurentsiseadust, siis lubage mulle see paralleel, see on üks üsna piibellik seadus. Ta loetleb üles, mida sina mitte ei tohi teha, aga kogu ülejäänu jätab tõlgendamise küsimuseks. Konkurentsiseaduse eesmärk on pakkuda lahendused, kuidas turg toimima saada. Ja tõepoolest, kui me võtame ühelt ettevõttelt 10% käibest trahvina ära, siis me oleme selle ettevõtte Eestis tapnud. Me oleme kaotanud selle ettevõtte töökohad ja kaotanud leiva laualt nendel peredel, kelle pereliikmed selles ettevõttes töötasid. Olgu ka see hoiatavaks näiteks, miks karistamine ei tohi olla mitte niivõrd lihtne, kuivõrd karistamine peab olema õiglane.

Teie ees olev eelnõu on oma olemuselt üsna lihtne. Ta jätab konkurentsijärelevalvega tegelema Konkurentsiameti, nii nagu see senimaanigi on olnud. Konkurentsiamet jälgib konkurentsiolukorda turul konkurentsijärelevalvemenetluse kaudu ja võib selle raames kasutada Euroopa Liidu direktiivis sätestatud uurimismeetmeid. Näiteks saab Konkurentsiamet teostada kohtu loal läbiotsimisi ja esitada teabenõudeid. Kui Konkurentsiamet avastab selles järelevalvemenetluses, et mõni ettevõtja ei toimi ikkagi konkurentsireeglitega kooskõlas, saab Konkurentsiamet määrata sellele ettevõttele vajalikke konkurentsijärelevalvemeetmeid. Nende meetmete eesmärk on vaba konkurents turul taastada.

Kogu Euroopa Liidu õiguse peamine eesmärk on tagada tarbijatele õiglane konkurents, selleks et hinnad oleksid madalad, selleks et konkurents oleks väiksematele ettevõtetele suurte vastu õiglane, ja selliste meetmete rakendamise õigus Konkurentsiametil peab tagama selle õigluse nii tarbijate kui ka väiksemate ettevõtete jaoks. Meetmed, mida Konkurentsiamet võib määrata, võivad olla sisult käitumuslikud, näiteks saavad nad ettevõtet kohustada mingit tegevust lõpetama, või struktuursed, näiteks Konkurentsiametil on õigus mingi äriühing ümber kujundada või täpsemalt, seda nõuda või nõuda osaluse võõrandamist.

Hästi suur rõhk on kokkuleppimisel. Konkurentsiamet pakub, kuidas saaks konkurentsiolukorda paremaks, ettevõte kaalub, kas need ettepanekud talle sobivad, ja koos leitakse sobivad lahendused, lepitakse kokku selles, kuidas turul olukord tarbijate jaoks ja teiste konkureerivate ettevõtjate jaoks paremaks teha. Turul olukorra paremaks tegemine on nii direktiivi kui ka selle eelnõu kõige tähtsam eesmärk.

Määratud meetmeid on võimalik Konkurentsiametil tagada sunnirahaga. Võib aga ette tulla selline olukord, kus konkurentsijärelevalve käigus avastab Konkurentsiamet, et ettevõte on tegelikult toime pannud raske rikkumise – nii raske, et seda ei ole enam võimalik lõpuni heastada –, mis vastab seaduses toodud väärteokoosseisule. Sellisel juhul saab Konkurentsiamet vastavalt olukorrale kas järelevalvele lisaks või selle asemel alustada väärteomenetlust. Ja sellisel juhul võib maakohus rikkujale määrata sellise rahatrahvi, mis on tõepoolest tõhus ja heidutav, just nii, nagu direktiivis nõutud.

See järelevalvemenetluse ja süüteomenetluse omavaheline suhe, omavaheline suhestumine, mida ma teile just kirjeldasin, on Eestis praegu täiesti tavapärane. Ja täpselt sellisel moel oleme me üle võtnud ka muudes valdkondades Euroopa Liidus ette nähtud haldustrahvid. See on meil kenasti toimunud, meil on maakohtus pikk kohtupraktika ja seal valitseb õigusselgus, mis annab eelduse kiiremaks ja tõhusamaks menetluseks.

Aga lubage mul peatuda ka selle eelnõuga seoses üles [kerkinud] ühiskondlikel debattidel ja küsimustel. Kõige teravamad on olnud vaidlused enese mittesüüstamise privileegi üle. Direktiivi sõnastus on siin kahetine. Direktiiv lubab ettevõtjal mitte vastata küsimusele, mis sunniks ettevõtjat end rikkumises süüdi tunnistama, ent samal ajal nõuab, et järelevalvemenetluses ettevõtja annaks Konkurentsiametile nõudmise peale ka seesugust faktilist teavet ning annaks üle dokumendid, mis võivad hiljem ettevõtjale kahjulikuks osutuda.

Meil Eestis on põhiseaduse § 22 ja süüteomenetluse üks põhimõte, et mitte kedagi ei tohi sundida iseenda vastu tunnistama. Eelnõus oleme selle lahendanud niimoodi, et füüsilistel isikutel on täiel määral tagatud ka konkurentsijärelevalvemenetluses enese mittesüüstamise privileeg. Ent juriidiliste isikute puhul on lahendus konkreetsest asjast ja asjaoludest rohkem sõltuv. Tõenäoliselt paneb siin täpsed piirid paika kohtupraktika, mis võtab arvesse nii konkreetsete juhtumite eripära kui ka Euroopa Kohtu konkurentsimenetluse alast praktikat, mis paraku on ka pidevas arengus, ent näeb kitsamalt enese mittesüüstamise privileegi, kui see Eestis tavaks on olnud.

Teine suur vaidluse koht on olnud selles, kas haldusmenetluse raames karistamine mitte ei oleks kiirem, lihtsam ja sujuvam. Võib-olla ka siin saalis on veel inimesi, kes ei tea une pealt, mis vahe on haldusmenetlusel ja väärteomenetlusel. Ma igaks juhuks selgitan selle ühe lihtsa näitega ära. Näiteks kui koolis õpetaja paneb hinnet, siis see on olemuslikult haldusmenetlus. Õpetaja ei kutsu juurde tunnistajaid, ei vii läbi põhjalikku kirjalikku menetlust, ei kirjuta üles kõiki asjaolusid, vaid ta teeb lihtsa võimu teostamise sammu: ta annab tagasisidet õpilasele hindega.

Haldusmenetlus, haldusõigus tugineb meil sellele, et ühtegi inimest ei tohi riik ülemäära kiusata ega inimese suhtes ülekohtune olla. Me oleme ette näinud, et riik on üldiselt viisakas. Ja seetõttu see haldusmenetlus üldiselt käib üsna lihtsasti – nagu hinde panemine koolis. Hinnet on võimalik halduskohtus hiljem vaidlustada, ma küll ei soovita seda, ei kutsu kedagi üles seda tegema, aga põhimõtteliselt selline võimalus on.

Nüüd, ütleme, et sellessamas koolimajas on avastatud üks väär tegu. Tuletan meelde, halduses me ei räägi vääratest tegudest. Isegi kui õpilane saab mitterahuldava hinde, ta ei ole midagi vääralt teinud. Mitterahuldav hinne ei ole talle karistus, vaid see on tagasiside tema õpitulemustele. Aga ütleme, et koolimajas on näiteks aknad sisse visatud. Sellisel juhul on ilmselgelt tegemist väära teoga, keelatud teoga, mille eest põhimõtteliselt on võimalik kedagi karistada. Aga niipea, kui me räägime karistamisest, tulevad meil juba mängu menetluslikud garantiid. Ehk enne, kui me kedagi hakkame Eestis karistama, peab näiteks olema see kool ka täiesti kindel, et just nimelt see õpilane on need aknad sisse visanud. Ta peab suutma seda tõestada, tõendada ja kohtus selle arutamine on ka juba kaitsja abil ja hoopis põhimõttelisemalt teistmoodi, mitte sugugi niisama lihtsalt, kui oli hinde panemine.

Ehk see näide suudab meile näitlikustada seda, et esiteks on meil ju nii ehk teisiti karistamine ultima ratio põhimõttel ehk äärmine abinõu, äärmuslik abinõu, aga keskmisest keerulisemad väärteoasjad, nagu konkurentsiasjad, konkurentsi rikkumise asjad tõenäoliselt olema saaksid, on ikkagi sellised, kus täiesti ilma menetluspõhiõigusteta neid asju ajada ei saaks. Veel kord, see võib kaasa tuua 10%-lise käibe ulatuses trahvimise, mis tõenäoliselt toob kaasa selle ettevõtte pankroti ja töökohtade kadumise. Ja nii oleme me vääraid tegusid alati Eestis eraldi vaadanud, kurje tegusid eraldi vaadanud, seal peame me olema kindlad, et väära teo tegija ikkagi tõesti selle teo teinud on. Menetluspõhiõiguste vajadust karistamise puhul on ka Euroopa Inimõiguste Kohus korduvalt toonitanud.

Küsimus on olnud ka selles, kas tõendid võiksid konkurentsijärelevalvemenetluses kogutuna olla ülekantavad trahvimiseks. Jah, eelnõus on niimoodi kirjas, et konkurentsiväärtegude tõendamisel on lubatud ka konkurentsijärelevalvemenetluses kogutud tõendid, mida siis loomulikult kohus saab, nii nagu kõikide muude tõendite puhul, hinnata vastavalt oma pädevustele.

Üks väga suur vaidluste küsimus on olnud ka selle üle, kas Konkurentsiamet ikka saab piisavad volitused ja kas need volitused omakorda on kohtu kontrollile allutatud. Saan kinnitada, et vastavalt Euroopa Liidus kehtivatele arusaamadele saab Konkurentsiamet vajalikud volitused, sealhulgas toimetada läbiotsimisi, esitada teabenõudeid, millele vastamine on kohustuslik ja mis on tagatud ka omakorda sunniraha ja väärteokaristustega. Lisaks on Konkurentsiametil võimalik teha ka väärteomenetluses kõiki väärteomenetluses lubatud toiminguid.

Konkurentsiameti järelevalvepädevuse puhul näeb eelnõu ette, et toimub täiemahuline kohtulik kontroll, seda nii määratlemata õigusmõistete sisustamise kui ka õigusliku tagajärje valiku osas, ehk läbitakse kolmeastmeline proportsionaalsuse test.

On olnud ka küsimus sellest, ega see väärteomenetlus pole ikkagi see kriminaalmenetlus, mida ECN+ direktiiv ei luba. Tõepoolest, ECN+ direktiiv näeb ette oma sättega seda, et konkurentsirikkumiste eest peab olema võimalik liikmesriigil trahvi teha muus menetluses kui kriminaalmenetluses. Siin saame kinnitada, et sama menetluskorraga ehk väärteomenetlusega on ka kõik muud senised Euroopa Liidu direktiivid, kus on juttu olnud halduskaristusest, Eesti üle võtnud väärteomenetluses ja see on siiamaani alati Euroopa Komisjonile sobinud ja see on olnud igati aktsepteeritav. Teine riik, kus sellised suured eriarvamused on olnud ja kus on ka väärteomenetlus kasutuses, on Taani.

Nüüd, on mõned [väited] veel, mis ma ka kohe ümber lükkaks. Esiteks väidetakse, et väärteomenetlus ei võimalda oma iseloomu tõttu direktiiviga koos olevaid karistusmäärasid sätestada. See väide on vale. Meie seadustes on hulgaliselt norme, kus rahatrahvi määr on üle võetud Euroopa Liidu õigusaktidest ja see põhineb karistatava ettevõtja käibel, nii nagu ka selle eelnõuga ette nähakse. Karistusseadustiku vastav muudatus jõustus juba 2023. aasta novembris ja lahendas selle küsimuse, mis varasemalt tõesti üleval oli.

On väidetud seda, et meie karistusseadustik ei võimalda juriidilist isikut vastutusele võtta, kui ei ole kindlaks tehtud konkreetset juhatuse liiget, kes oma kätega süüteokoosseisule vastava teo toime pani. Ka see väide on vale. Meil on taas juba alates 2023. aastast kehtiv organisatsiooniline vastutus, mis tähendab, et ka puuduliku järelevalve või halva töökorralduse tõttu juriidilise isiku kohustusi rikkudes toime pandud tegude eest saab juriidilise isiku vastutusele võtta isegi siis, kui konkreetset juhtivtöötaja tegu ei ole tuvastatud. Tänan siin Eesti Ekspressi ajakirjanikku Tauno Vahterit, kes hiljuti sellele põhjalikumalt tähelepanu juhtis. Eelnõus on lisaks täpsustatud ka konkurentsiõiguse spetsiifiliselt juriidilise isiku vastutust vastavalt direktiivis nõutule.

On ka väidetud, et aegumise regulatsioon on karistusseadustikus selline, et kõik väärteod aeguvadki ära enne, kui need jõuab lõpuni menetleda. Üldsättest on aga võimalik teha erandeid ja need erandid on siin eelnõus ka tehtud ehk aegumist karta põhjust ei ole.

Kokkuvõtteks. Teie ees on eelnõu, millega Konkurentsiamet on teada andnud, et ta saab tööd teha. Advokaadid ja õiguskantsler on suures plaanis öelnud, et see eelnõu kaitseb proportsionaalselt meie inimeste põhiõigusi ja see tuleks võimalikult kiiresti vastu võtta, et Eesti pääseks lõpuks ometi sellest trahvist, mis iga viivitatud päevaga 3000 eurot meie maksumaksjate taskust lisaks võtab. Meie inimesed väärivad euroopalikku kaitset tarbijatena ja meie väiksemad ettevõtted väärivad euroopalikku õigust õiglaseks konkurentsiolukorraks. Aga meie inimesed väärivad ka seda, et mitte kedagi ilmaasjata süüdi ei mõistetaks. Meie ettevõtjad väärivad seda, et uisapäisa ja hästi lihtsalt neid keegi trahvima ei kipuks. Meie ettevõtetes töötavad inimesed väärivad seda, et nende töökohad säiliksid siis, kui on ikkagi teada, et ettevõte saaks minna kokkuleppele, saaks konkurentsiolukorda parandada ja saaks tarbijate ja teiste ettevõtete jaoks asju paremaks teha. Ja et juhul, kui on tegemist tõesti väga raske rikkumisega, me saame kindlad olla, et see rikkumine on tõesti sellisena toime pandud.

Ärgem tahtkem lihtsalt karistamist, tahtkem õiglaselt karistamist. Lihtne ja õiglane ei ole seesama. Me ikkagi tahame õiglast Eestit ja see eelnõu selle eest seisab. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Kolleeg Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ilmselgelt see on üks halvemaid seaduseelnõusid, mis Eestis konkurentsi või majanduskeskkonda puudutab. Ja teate, ma nüüd meenutan natukene. Kolm aastat olin Eesti 200 ja Reformierakonnaga valitsuses. Kaja Kallas, kes on Euroopas konkurentsiõigusega tegelenud, seisis selle eest, et saaks normaalne seaduseelnõu valitsusest Riigikokku. Ja saigi. Pärast seda [sain oma] elu pretsedenditult kõige suurema kogemuse selle kohta, milline lobi ja survetegevus teatud ettevõtjate ja ettevõtete poolt hakkas valitsuse suunal. See oli nii suur, et toonane peaminister pidi pöörduma õiguskaitseorganite poole ja nendega konsulteerima. See eelnõu, mis nüüd siin on, ongi täpselt see ärihuvi, mida toona lobistama hakati.

Mul on teile üks küsimus. Milliseid hüvesid Eesti 200-le või teile või reformierakondlasele Kristen Michalile nüüd on pakutud, et selline meelemuutus peaministri vahetuse [järel] selle algse eelnõuga on toimunud?

Aitäh! Küsimuse esitus oli selgelt laimav, olen ma sunnitud ütlema. Rõhutan üle, et kui te peate Euroopa Liidu direktiivi halvaks, siis oleks tulnud sotsiaaldemokraatidel selle kohta sõna võtta siis, kui seda direktiivi ette valmistati. Eesti ei soovinud direktiivi kuskilt otsast rangemaks teha, praegu me oleme selle direktiivi sõna-sõnalt ilma ülekuldamisteta üle võtnud. Ja kui te arvate, et see on väga halb direktiiv, mille sõnastuse ülevõtmine on ka väga halb, siis oleks tulnud tõhustada seda direktiivi 2018. aastal, mil Eesti sellega tegeles. Ei ole kohanud teie poolt nimetatud ettevõtjate survet.

Kõik ettevõtlusorganisatsioonid – peaaegu kõik – on pöördunud justiitsministeeriumi poole, tuues välja neid muresid ja küsimusi kirjalikult, avalike kirjadena, ilma mingisuguse kahtlase lobistamiseta, ja tuues välja neid murekohti, mida tuleks eelnõus lahendada. Lisaks ettevõtjatele on sõna võtnud väga paljud õigusteadlased, Tartu Ülikooli õigusteaduskond, õiguskantsler. Ja kui te arvate, et kõikidele nendele on keegi maksnud mingeid hüvesid, siis see on teie rikutuse tase, vabandust väga.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Statistika näitab, et konkurentsirikkumisi on tegelikult Eestis tuvastatud väga vähe, aga samas teenuste hinnad nendes probleemsetes konkurentsivaldkondades on Eestis väga kõrged ja nendes valdkondades võetud kasumid on röögatud ja aastatega aina kasvavad. Ja siit küsimus, et kas konkurents Eestis toimub praegu väga hästi teie arvates. Kas Konkurentsiametil on selleks järelevalve teostamiseks vajalikud tööriistad olemas? Ja siis ka täpsemalt, et kuidas teie koostatud eelnõu parandab olukorda, kui see menetlus jääb ikkagi sama pikaks, ja ühesõnaga, mitme menetlusviisiga peab seda konkurentsirikkumist tõestama?

Aitäh! Kui kellelgi on Eestis arvamusi või ka lausa fakte selle kohta, et keegi on rikkunud konkurentsiõigust, et vaba konkurents ei saa toimuda ja see on takistatud, siis ma palun sellest otsekohe Konkurentsiametit teavitada. Eesti on väike riik, meie suurus on enam-vähem pool Hamburgi linna, ja kui me elame teadmises, et meie ümber on üksnes kurjategijatest ettevõtjad, siis kui see teadmine on kellelgi olemas, tuleks sellest Konkurentsiametit teavitada. Konkurentsiamet saab väga vähe teavitusi selle kohta, et keegi on konkurentsi rikkunud, ja kõiki neid teavitusi nad põhjalikult uurivad. Mõnedel juhtudel nad tuvastavad, et on rikkumine toime pandud, ja mõnedel juhtudel tuvastavad, et rikkumist toime ei ole pandud.

On ka selliseid juhtumeid, kus me poliitikutena näeme, et konkurentsiolukorda saaks paremaks teha. Valmistan ette mitmeid eelnõusid, sidevaldkonnas näiteks, kus konkurentsiolukorda saab paremaks teha, aga see ei tähenda seda, et praegused sideettevõtted oleks otsesõnu seadust või midagi rikkunud. Lihtsalt praegune õigus on neile [sellist käitumist] võimaldanud. Riigikogu saab alati teha paremaid seadusi ja ministeeriumid alati esitada rohkem konkurentsiolukorda päriselt parandavaid eelnõusid. Sideteenuste puhul ka Konkurentsiamet täiendavat järelevalvet hetkel teeb, olles vastavad teavitused saanud.

Nii et veel kord, kui kellelgi on teavet selle kohta, et konkurentsiõigust on rikutud, et kellegi vaba konkurentsi on takistatud, palun andke sellest otsekohe ja viivitamata Konkurentsiametile teada. Eestis kehtiv ja üldse kõikides õigusriikides kehtiv põhimõte on ju selline, et me ei hakka uurima täiesti lambist midagi, mille puhul tundub, et äkki on valesti. Tuletan ka meelde, et kütuseturu puhul, kus pikka aega arvati, et konkurentsireegleid rikutakse ja hindu lepitakse kokku, Konkurentsiamet põhjaliku järelevalve tegi. Ja nii nagu Kai Realo seda – ma ei mäletagi, missuguses ajalehes – kirjeldas, oli neil selle jaoks lihtsalt masin, mis vaatas üle tee, kaamera vaatas üle tee asuvat konkurendi bensiinijaama ja kui seal tablool hinnad muutusid, siis automaatselt muudeti ka nende tablool hindu. See ei ole konkurentsiõiguse rikkumine.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Lugupeetud minister! No kaua tehtud kaunikene. Ma saan aru, et Eesti on viimane, kes selle direktiivi üle võtab, ja selle tõttu, et me ei ole aastaid seda üle võtnud, oleme me sadu tuhandeid eurosid trahvi maksnud. Minu küsimus on: miks ta ometigi nii kaua seal ahjus küpses, miks me nii kaua sellega tegelesime ja maksime neid sadu tuhandeid eurosid? Ja kuna sellega on tõesti niivõrd kaua tegeletud, siis ma eeldan, et see seadus on igati vastav sellele direktiivile, mida me peame üle võtma. Ehk siis mu teine küsimus on see: kas me oleme nüüd kindlad, et menetlus lõpeb – mitte ei panda pausile, vaid lõpeb – ja meie see seadus hakkab vastama direktiivile ja rohkem me trahvi maksma ei pea?

Väga õigustatud küsimus. Ma lugesin siin ette, et viimati me olime üksmeelel 2018. aastal, siis kui Riigikogu otsustas, et me läheme selle direktiiviga edasi ja me võtame selle direktiivi hiljem Eesti õigusesse üle väärteomenetlust kohandades. Miks tuli vahepeal sisse mõte, et me sellest põhimõttest taandume, ja miks kulutati nii palju tunde sellele, et leiutada palju lihtsam karistamise viis, ei oska mina vastata. Tõsi on see, et see põhimõtteline väärtushinnangute konflikt, kas karistamine peaks olema väga lihtne või karistamine siiski peaks olema eeskätt õiglane, on saatnud kõiki vahepealseid valitsusi. Siin me täna oleme, juurte juures tagasi, ja võtame selle direktiivi kitsalt ja õigesti üle. Me küll eeldame tõesti siin praegu, et see peaks vastama direktiivi kõikidele nõuetele ja me saame selle pika teekonna lõpetada.

Tiit Maran, palun! 

Aitäh, austatud minister! Te nii nunnult ja südamlikult rääkisite, et karistamine peab olema raske ja ettevõtlust tuleb toetada. Aga sellel on paraku ju alati ka teine pool ja see teine pool puudutab inimest, puudutab tarbijat. Seda poolt te ei puudutanud. Miks? Samal ajal Euroopa Komisjoni statistikast ühe[mõtteliselt] tuleb välja see, et meil on konkurentsirikkumisi avastatud pretsedenditult vähe. Põhiline põhjus, miks see nii arvatakse olema, on seesama kummaline paralleelne menetlus, mida te praegu esile tahate tuua. Absoluutselt kõik riiklikud regulaatorid, olgu ta Konkurentsiamet, finantsamet või Andmekaitse Inspektsioon, on kahtluseta arvamusel, et selline meetod, selline mudel ei sobi majanduskuritegevusega võitlemiseks. Tekib paratamatult küsimus, et miks te surute läbi sellist seadusemuudatust. Kelle huvides? Kas tarbija huvides või kellegi teise huvides?

Aitäh! Kõigepealt, ma olen siiski sunnitud parandama küsimuses esinevad faktivead. Esiteks, ma ei ole kordagi öelnud, et karistamine peaks olema raske, ma olen öelnud, et karistamine peaks olema õiglane. Ja teiseks, ma ei ole kordagi öelnud, et ettevõtlust tuleks toetada, vaid ma olen rõhutanud seda, et väiksematele ettevõtetele peab olema tagatud õiglane konkurentsiolukord ja et ettevõtet ei tohi ebaõiglaselt ja liiga lihtsasti trahvida sellisel määral, et töökohad kõik kaovad. Ma usun, et me seisame kõik koos töökohtade säilimise eest. Samuti rõhutasin ma tarbijate õiguste kaitset oma ettekandes lausa mitmel korral. Ehk tõele ei vasta ka see teie süüdistus, nagu ma tarbija täiesti tähelepanuta oleksin jätnud.

Nüüd teie küsimuse juurde, mis puudutas seda, kas Konkurentsiamet üldse saaks eelnõus pakutud konkurentsijärelevalvemenetluse ja väärteomenetluse raames ettevõtteid süüdi mõista. Jah, loomulikult saab. Kaks eelmist Konkurentsiameti juhti on avalikult toetanud seda eelnõu ja rõhutanud, et see eelnõu annab Konkurentsiametile väga head ja tõhusad tööriistad selleks, et konkurentsirikkumisi tuvastada. Ja ka praegune Konkurentsiameti juht on öelnud, et selle eelnõuga saab tööd teha küll. Konkurentsiameti kodulehel on ka kenasti näha erinevate rikkumiste tuvastamised, mida Konkurentsiamet on teinud veelgi keerulisemas menetluses ehk kriminaalmenetluses. Nii et süüdimõistmine nende menetlustega on täiesti võimalik ja on kenasti olnud ka teistes harudes võimalik.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Vot see oli väga huvitav jutt, mida Lauri Läänemets siin rääkis endise siseministrina. Tal tõenäoliselt on siseinfot asjadest, millest ta rääkis. Teie vastus oli ka muidugi väga kõnekas. Aga te rääkisite siin nii kenasti kokkuleppest ettevõtete ja Konkurentsiameti vahel, üksteisega arvestamisest ja kaasamisest. See on väga-väga ilus jutt. Võib-olla, kui on mingid ühised lobipõhised huvid, siis ongi nii, et lõvi ja lammas ühiselt haljal aasal sõbralikult koos lebavad.

Aga ma küsin, mis annab meile nüüd arusaamise, et Konkurentsiamet, mis on tegelikkuses võimupositsioonil ja võib-olla täidab tõesti ka võimulolijate suuniseid, hakkab pärast selle direktiivi jõustumist päriselt ka tarbijate huvide eest seisma.

Kui teil on konkreetseid etteheiteid Konkurentsiametile, et ta ei ole olukorras, kus ta oleks pidanud seda tegema, tarbijate huvide eest seisnud, siis sellest infost ma olen väga huvitatud. Veel kord: Konkurentsiamet saab väga vähe teavitusi selle kohta, et kuskil on konkurentsirikkumist, mis võib tähendada ka seda, et Eestis ettevõtjad näiteks ei ole massiliselt õigusrikkujad. Ma arvan, et see on ka üks niisugune väärtusküsimus, et kas me peame ettevõtjat a priori või juba ette lihtsalt kurjategijaks, aga mõned ettevõtjad äkki ei ole kurjategijad, või siis me arvame, et kurjategijad või väärate tegude tegijad on ikkagi ainult need ettevõtjad, kes on midagi selgelt valesti teinud. Need on kaks erinevat lähenemist.

Teie küsimus oli selle kohta, kas Konkurentsiamet kaitseb tarbijate huve, kui tal on õigus minna kokkuleppe sõlmimiseni. See on euroopalik arusaam, et konkurentsiõiguse peamine eesmärk on konkurentsiolukorra parandamine. Konkurentsiolukorda ei paranda mitte niivõrd trahvimine. Tõsi, väga raskete rikkumiste eest heidutavad trahvid peavad olemas olema, aga sellest otsest kasu tarbija ei saa. Tarbija saab kõige kiiremat ja kõige otsesemat kasu siis, kui ettevõte teeb oma tegevuse korda, nii et tarbijatele on õiglased hinnad tagatud.

Toon ühe näite juurde. Meil on ette valmistatud eelnõu, mis kiirendab numbrite liikumist mobiilsideettevõtjate vahel. See on üks meede, kuidas me saame tagada selle, et ettevõtjad pakuks kohe tarbijatele odavamaid hindu, mitte ei pakuks neid alles siis, kui te oma mobiilsideettevõttele teatate, et te lähete teise ettevõtte juurde. Peaaegu kõik, kes seda teinud on, on saanud oma mobiilioperaatori käest odavama hinnaga pakkumise, mis ongi tegelik turuhind. Siin on ka õiguslikke asju, mida me saame teha.

Minu arvates Konkurentsiametit niimoodi lihtsalt lambist kahtlustada, et ta oma tööd ei tee, ei ole kuidagi õige ega õigustatud. Selleks peaks ikkagi mingid faktilised alused olema.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Tegelikult minu jaoks on siiamaani jäänud veidi arusaamatuks, miks sotsiaaldemokraadid meil nii [kangesti] soovivad Konkurentsiametist teha karistusorgani, halduskohtust sellise trahviorgani. Just selline see eelmine versioon eelnõust oli. Too hetk olin ma päris kriitiline selle suhtes. Olen ka jaganud alati õiguskantsleri seisukohta, et direktiivi peaks üle võtma väärteomenetluses, see on tavapärane praktika. Ja üks põhiline oht, mida ma nägin, oli see, et kui me peaksime liikuma või oleksime liikunud sellise haldusmenetluse suunas, kus lihtsustatud korras saaks määrata hiigeltrahve mitmest põhiõigusest üle sõites, siis järgmisena tuleks meie juurde näiteks Terviseamet, tuleks Keskkonnaamet, tuleks veel mõni amet ja ütleks: "Aga me soovime ka sellist erilihtmenetlust." Kas teie nägite ka seda, et see on oht sellise Pandora laeka avamiseks, kui me liiguksime haldusmenetlust pidi?

Aitäh! Ma jagan täielikult teie küsimuse esitust ja kordan veel kord üle, et me ei soovi Eestisse liiga lihtsat karistamist, me soovime õiglast karistamist. Ja tõsi on ka see – jällegi, see ei ole süüdistus, vaid psühholoogiliselt ehk arusaadav –, et kui inimesed tegelevad järelevalve ja kontrolliga, siis võib väga lihtsasti tekkida ahvatlus muudkui karistada ja karistada ja oma töös olla üha efektiivsem. Seda fenomeni on ilukirjanduseski ju korduvalt avatud ja kahjuks ka praktikas on seda mitmel pool maailmas näha olnud.

Halduskohus Eestis ei karista inimesi, halduskohus kaitseb inimest riigi ülemäärase võimu eest. Maakohus on see, kus karistused määratakse. Dubleeriva kohtumenetluse loomine halduskohtusse oleks olnud väga pikk ja põhjalik tegevus, mida tõi välja oma kõnes siin ka eelmine justiitsminister Madis Timpson, kui ta tutvustas seda varianti, mis tollel hetkel oli kokkuleppeks. Nüüd on lihtsam versioon, mis on palju kiirem nii riigile halduslikus mõttes kui ka ettevõtjatele ja tarbijatele kiirema lahenduseni jõudmiseks, sest kohtupraktikat maakohtutel on küllaldaselt. Kõik nurgad on läbi vaieldud, läbi arutatud ja täiesti uut kohtumenetlust ja halduskohtu koormamist täiesti uut tüüpi menetlusega tõesti selles eelnõus ei ole. Me kasutame neid õigusinstrumente, mis meil Eestis juba olemas on. Aga veel kord, ilmselt tulevad need arutelud siia saali üha ja üha tagasi, et kui lihtne peaks olema inimeste karistamine ja kui õiglane peaks olema inimeste karistamine.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Ma tulen tagasi selle teema juurde, mida ma ka komisjonis [käsitlesin], ja et seda küsimust uuesti küsida, tsiteerin ma ühte lõiku. "Me ei saa lähtuvalt oma professionaalsest eetikast toetada eelnõu vastuvõtmist, kuna see ei sobi Eesti õiguskorda, on meie õiguskorda väärastav ja vastuolus meie õiguse aluspõhimõtetega." See oli Tartu Ülikooli õigusteadlaste hinnang eelmisele eelnõule. Milline võiks olla täna nende hinnang sellele uue valitsuse uuele eelnõule? Kas see on pigem positiivne või sama negatiivne, nii nagu ta oli väga kriitiline selle eelmise valitsuse esitatud eelnõu suhtes?

Tõsi see on, et haldustrahvipõhine lähenemine pälvis väga laialdast kriitikat õigusteadlaste hulgas, sealhulgas ka õiguskantsleri kriitikat, kes saatis lausa Riigikokku kirja. Ja see kriitika lähtuski sellest arusaamast, et meil on stabiilne, välja kujunenud õigussüsteem, kus halduskohus kaitseb inimest riigi ülemvõimu eest ja trahve määrab maakohus, veendudes tõendite põhjal, et süü või väär tegu on tõepoolest olemas ja ka kohus näeb seda samade silmadega, samas valguses ja sama süülisena, kui on seda näinud näiteks Konkurentsiamet. Sellest põhimõttest taganemine ehk taganemine õiglase karistamise eesmärgist lihtsa karistamise eesmärgi suunas oli see, mida teie oma tsitaadis iseloomustasite. Praegu teie ees olev eelnõu kasutab Eesti õiguskorras välja kujunenud lahendusi ja on seega sobiv laiemale õigusavalikkusele.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Jah, see direktiiv ei ole vastu võetud, nüüd suure hirmuga [kavatsetakse]. Aga kui päevas tuleb Brüsselile maksta 3000 eurot trahvi, üle saja päeva on [möödas], 300 000 on juba tiksunud, kes selle kinni maksab, et me ei ole allunud Brüsselile, selle 300 000 praegu – kas teie oma palgast või terve valitsus või kes? Meie kõik peame hakkama äkki maksma? Või pensionärid? Või kes?

Aitäh! Ma tuletan siiski meelde, et see direktiiv võeti vastu Eesti eesistumise ajal ehk Eesti juhtimisel. Ja selle direktiivi poolt oli terve Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni kaudu. Ehk me Eesti poolt arvasime, et see on üks õige asi teha.

Tõsi, juba 2018. aastal me juhtisime tähelepanu, et enese mittesüüstamise privileegi sõnastus selles direktiivis meile ei sobi ja see on vastuolus meie põhiseaduslike väärtustega. Aga Euroopas toimib kompromisside kunst ja see kompromisstekst, mis lõpuks selles direktiivis oli. Veel kord, Eesti ise juhtis seda direktiivi vastuvõtmist. Nii et ma ei saa kuidagi nõustuda sellega, et tegemist oleks millegagi, mida oleks Brüssel meile peale surunud, sest selle direktiivi valmimist me juhtisime Tallinnast.

Mis puudutab trahvi maksmist, siis see on tõepoolest Eesti ajaloos esmakordne trahv, mis meil maksta tuleb. Ja midagi ei ole teha. See, et kõik valitsused alates 2019. aastast ei ole suutnud seda direktiivi üle võtta, on nüüd päädinud sellega, et trahvi maksab kinni ikkagi Eesti Vabariigi riigieelarve, kuhu raha tuleb Eesti Vabariigi maksumaksjate taskust.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Algatuseks tuleb muidugi öelda, et on hea, et te olete loobunud sellest algsest plaanist võtta see direktiiv üle haldusmenetluse raames, sest seal olid need põhiseaduse riived ikkagi väga tõsised ja palju suuremad kui praeguse lahenduse puhul. Ei ole muidugi üllatav, et sotsid igatsevad seda lahendust tagasi, sest ega nendele ei meeldigi eriti see õigusriikluse põhimõte, nagu me teame mitmetest muudest asjadest, muu hulgas vaenukõne kriminaliseerimise ihalusest.

Aga minu mure seondub ikkagi sellega, mida te ütlesite ka oma ettekandes, et füüsilised isikud ei pea enesesüüstamisega tegelema menetluse raames, aga juriidiliste isikute puhul pole see asi päris nii lihtne, seal kuidagi kohtupraktika paneb paika. Ma võtsin isegi stenogrammi lahti, seda pole veel seal kirjas, ma ei saa täpselt tsiteerida. Ja sellega seonduvalt ma tahtsingi, et äkki selgitate seda nüüd lähemalt. Põhiseaduse § 22 lõige 3 ütleb ju selgelt, et kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Ja "kedagi" peaks minu arusaamise kohaselt hõlmama ka juriidilisi isikuid. Kuidas see ühilduvus on seal siis ette nähtud?

Aitäh! Te [kordasite] minu ettekandes öeldut täpselt. Ja tõepoolest, see on olnud küsimus, mis on tekitanud kõige rohkem arutelusid ja mis, nagu ma ühes eelnevas vastuses ütlesin, on olnud Eesti murekohaks juba tegelikult seda direktiivi enda menetlust juhtides. Meie riiklikes seisukohtades oli mure selle enese mittesüüstamise privileegi pärast selgelt väljendatud. Ja kui te loete direktiivi artiklit 8, siis te näete, kui vastuokslik tegelikult see sõnastus seal on, nii nagu ma ka oma ettekandes esile tõin.

Nüüd, see lähenemine, mis on võetud, et korraga vastata Eesti põhiseadusele ja sellele direktiivi artiklile 8, ongi selline, et tõesti, füüsilisel isikul enese mittesüüstamise privileegi kuidagi ei vähendata. Nüüd, ettevõtete puhul, näiteks ettevõte A on saatnud ettevõttele B kirja, kus ta on öelnud, et lepime hinnad kokku, ehk ta on teinud ettepaneku kartellileppe sõlmimiseks ja Konkurentsiametil on selline info nii-öelda selgelt olemas, siis tal tekib ikkagi selle direktiivi alusel õigus see kiri sellelt ettevõttelt välja nõuda. Aga nii nagu ma ettekandes ka ütlesin, täpne kohaldamine [jääb kohtutele]. See on väga kahetsusväärne öelda, sest me ei soovi teha üldiselt sellist õigust, mille tõlgendus ja täpne rakendus jääb kohtute peale. Me soovime õigusselget riiki, me soovime sellist riiki, kus kõik on hästi ette näha. Aga selle konkreetse paragrahvi või selle vastuolu rakendamisel ilmselt tuleb meil ikkagi kohtupraktika alusel see lõplik tõde.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud minister! Täna on kõlanud siin erinevad väited, ma ei räägi teist, vaid küsijatest. Natuke kummalises olekus tunnen ennast ka, sest sotsiaaldemokraat peab kaitsma vabaturumajandust. Tegelikult turumajanduse toimimiseks on vajalik reeglistik, see on ülemaailmselt tunnustatud, ja konkurentsiõigust ei avastata nüüd selle direktiiviga või ka Eesti seadustes. Küll on jutt sellest, kuidas seda vaba konkurentsi tagada võimalikult tõhusalt ja kuidas kaitsta nii ettevõtteid kui ka tarbijaid võib-olla teatud monopolistlikus või oligopolistlikus seisundis olevate teiste ettevõtjate eest. Ja siin on juttu küll rikkumistest, millest tuleks teavitada, aga mida te arvate, kuidas aitab teie eelnõu majandusanalüüsi kaudu kaitsta tarbijaid ja ettevõtjaid ebamõistlikult kõrgete hindade eest?

Aitäh! Konkurentsiamet on tõesti Eesti üks kõige kõrgema keskmise palga tasemega riigiameteid ja seda just tulenevalt sellest, et üks konkurentsirikkumiste või ebaterve konkurentsiolukorra tuvastamise meetodeid on majandusanalüüs, nagu te väga õigesti välja tõite. Majandusanalüüsi põhjal on võimalik välja selgitada tegelikke turutõrkeid ja leida üles kohad, kus turg ei toimi nii, nagu ta toimima peaks. Turu toimimiseks on kahtlemata teatud reeglistik vajalik – selles ma olen teiega täiesti ühte meelt – ja Euroopa Liidus on see turu toimimiseks vajalik reeglistik kokku lepitud. Seda on ka täiendatud, selleks ongi see uus konkurentsiõiguse direktiiv, mida me praegu üle võtame, ja kõik, mis on direktiivis ette nähtud parema konkurentsiolukorra tagamiseks, on ka selles eelnõus kirjas.

Nüüd, siin on mitu korda tulnud üles see kokkuleppimise, Konkurentsiameti juhtimisel kokkulepete sõlmimise teema. Ja see tundus eespool ühele küsijale vist imelik, kui ma õigesti aru sain, et kuidas siis ikkagi kokkulepet sõlmida saab. Siiski, Euroopa Liit on seda meelt, et kõige tähtsam on tarbijate jaoks olukorra kiire paranemine, mitte see, et tohutult tahetakse neid trahve määrata. Selleks on need kokkulepped kõige kiirem, kõige mõistlikum, kõige vähem riivav ja kõige kiiremat tarbijatele kõige kasulikumat tulemust andev meetod. Ja see on konkurentsiõiguse lähtepunkt, et karistamine on viimane meede, kokkulepped õiglase turuolukorra tagamiseks on peamine meede.

Ja tõesti, selleni võib viia ka turuanalüüs. Millistes valdkondades oleks vaja täiendavat turuanalüüsi teha, see on kindlasti see koht, kus ikkagi oleks vaja nii-öelda sisendit või tähelepanu juhtimist, mida on ka olnud. Ja vastavalt on ka Konkurentsiamet reageerinud, vaadates, ma ei tea, ortodontiateenuseid, apteeke, kütuseturgu, aga ka näiteks leides viinakartelli, [millele määrati] mitmemiljoniline trahv. Mäletate, viinakartelli puhul need karistused ikkagi väga tõhusalt määrati?

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Siin saalis on juba ootuspäraselt tuliseks läinud. Kõigepealt Varro Vooglaiule vastuseks: ma ütlen ausalt, minul on sageli tunne, et ainsad, kes demokraatia ja õigusriigi eest seisavad, on just nimelt sotsiaaldemokraadid.

Nüüd konkreetse eelnõu kohta. Te olete väga tugevalt sellist karmi karistust näidanud nagu negatiivsena, justkui tegemist ei oleks tõsiste kuritegudega. Aga olete siin saalile heitnud ette, et kui kellelgi mingisugust infot on, palun pöörduge Konkurentsiameti poole. Samas, see eeldus, et seaduses haldusmenetlustes suurte trahvide võimaluse loomine kuidagi kahjustub ettevõtteid ja ettevõtlust, on ju ilmselgelt ekslik ja Konkurentsiameti pädevust õõnestav.

Meil on pädev amet, kes soovib oma tööd teha, kes suudab oma tööd teha. Ja kui seaduses neid instrumente, mis teistes riikides on olemas, temale ei looda, siis see on ju umbusaldusavaldus ameti vastu. Nii nagu meie saame oma kaebustega vastavate ametiasutuste poole pöörduda, saate teie ka Konkurentsiameti laiali saata, kui te näete, et meil ei ole vaja samasuguseid instrumente nagu teistel riikidel.

Teie küsimus, palun! Aeg!  

Viimaseks, kinnitus teie poolt, et me võtame selle seadusemuudatusega direktiivi üle – kas on nii? (Juhataja annab veel korda märku, et küsimuse esitamise aeg on otsas.) Ja kui see ei ole direktiiviga kooskõlas, kas te astute tagasi?

Aitäh! Enne kui te vastate, minister, [kommenteerin]. Hea kolleeg, meil on saalis küsimuseks ette nähtud üks minut, te läksite üle poole minuti sellest üle. Loodetavasti edaspidi suudate ajast kinni pidada. Aga, proua minister, palun!

Esiteks, Konkurentsiametile on selle eelnõuga loodud kõik, ma rõhutan, kõik instrumendid, mida Euroopa Liit ette näeb. Ehk siin ei ole midagi vähem, kui Euroopa Liidu õiguses on. Väide selle kohta, nagu me oleksime Konkurentsiameti jätnud võrreldes teiste riikidega näljapajukile ja ilma tööriistadeta – nii nagu ma ka ettekandes ütlesin –, ei vasta tõele.

Kokkuleppeid ettevõtjatega saab Konkurentsiamet ka praegu teha ja see on üldine euroopalik arusaam kõige kiiremast tarbijate aitamisest. Võib-olla võiks öelda isegi, et see on meil ka üldine arusaam. Nagu me enne rõhutasime koos teie hea erakonnakaaslase Jaak Aabiga, tegelikult turuanalüüs võib näidata konkurentsirikkumisi, aga see on turuanalüüs, ta ei ole sama asi, mis, ma ei tea, kuriteo tuvastamine, eks ole. Kuna, nagu ma ka kõne alguses ütlesin, väga palju konkurentsiõigusest on tõlgendamise küsimus, siis selle tasakaalustamiseks muu hulgas on need kokkulepped üks meede täiesti selge euroopaliku arusaama kohaselt.

Loomulikult, karm karistus on heidutav ja see on ka olnud põhjus, miks Euroopa Liidu direktiiv on neid karistusi [suurendanud], karistusmäärasid tõstnud, et see heidutus oleks olemas, ja kõik me oleme selle sellisel kujul üle võtnud.

Nüüd, te küsite seda, kas ma astun tagasi, kui ilmneb, et direktiivi ülevõtmine ei vasta direktiivile endale. Vastus on, et ei astu tagasi. Ja väga lihtsal põhjusel: me võtame direktiive üle kogu aeg. Lakkamatult selgub Euroopa Komisjoniga suheldes, et kas seisukohad muutuvad, tuleb üks ametnik, on ühtede seisukohtadega, teine on teiste seisukohtadega, keegi pöörab tähelepanu grammatilisele tõlgendusele, keegi pöörab tähelepanu sisulisele tõlgendusele. Väga palju erinevaid arvamusi võib olla lihtsalt ainult tulenevalt sellest, kes on Euroopa Komisjonist vastas.

Kinnitan, et see direktiiv on tehtud parimas usus, et ta vastab direktiivile. Aga ka varasemate mis tahes direktiivide ülevõtmisega on Eestis olnud praktika, et mõnikord avastatakse ikka midagi, mis päris hästi ei vasta, ja selle me loomulikult parandame siis ära. See on täiesti loomulik ja tavapärane tööpraktika. Nii nagu on juristidel erinevaid arvamusi Eestis, on juristidel erinevaid arvamusi ka Brüsselis. Ja loomulikult otsime võimalikult kiiresti võimalikult tõhusaid lahendusi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Vot süüdistasite siin, et meie tituleerime oma küsimuste käigus kuidagi ettevõtjaid a priori kurjategijateks. Ma kindlasti ei arva, et ettevõtjad oleksid a priori kurjategijad. Ma pigem arvan, et hoopis valitsuses on inimesi, kes seda arvavad. Näiteks kui meie Riigikogus oleme korduvalt teinud ettepanekuid esmatarbekaupade ja toiduainete käibemaksu vähendada, siis kohe esmane ja põhiline vastulause ja argument on rahandusminister Ligil, peaminister Michalil ja oli ka eelmisel peaministril Kaja Kallasel, et see käibemaksulangetus ei jõua tarbijani, sest kaupmehed panevad selle hinna vahe kõik oma taskusse. Loogiline oleks ju, et Konkurentsiameti pädevuses oleks teha järelevalvet, et see nii ei läheks. Aga oletame nüüd hüpoteetiliselt, et siiski langetatakse toidu‑ ja esmatarbekaupade käibemaksu. Kas siis see direktiiv kuidagi annaks Konkurentsiametile hoovad tarbijat kaitsta, välistada võimalus, et kaupmehed panevad [oma tasku] sisuliselt riigi raha, mis riigil jääb saamata, et inimestele jääks rohkem raha kätte? Ehk kas selle direktiivi jõustamise järel me võiksime uuesti tulla ka käibemaksulangetuste eelnõudega siia Riigikokku tagasi?

Aitäh! Käibemaksu vähendamine mis tahes tootegrupile ei ole kuidagi seotud konkurentsiõigusega. Samuti ei ole konkurentsiõigusega seotud kõik hinnaküsimused. Konkurentsiõigusega oleks seotud näiteks selline küsimus, kui kellelgi tekiks kahtlus, et kui praegu maksab piimaliiter poes sõltuvalt poest 58 senti või 59 senti, aga järsku järgmisel päeval üheski poes alla 90 sendi enam liitrist piimapakki ei saa. Kui üleöö näiteks selline muudatus juhtuks, siis võiks tekkida küsimus, et kas on sõlmitud keelatud hinnakokkulepe, mida võiks siis Konkurentsiamet tõepoolest uurida. Sõltumata sellest, milline on parasjagu käibemaksumäär, kui teile tundub, et mingis tootegrupis võib kahtlustada – ja selleks on ka faktilist alust – hinnakokkulepet, kartellikokkulepet, siis sellest võiks kindlasti Konkurentsiametile teada anda.

Madis Timpson, palun!

Härra juhataja! Lugupeetud minister! Jah, te nimetasite mind ka, ma olin see minister, kes eelmise aasta aprillis selle eelmise versiooni siin saalis ette kandis. Ma möönan, et see ei olnud päris hea ja päris puhas mehhanism, ise oleksin võib-olla teistmoodi seda lahendanud, aga see oli kompromiss, mille valitsus kokku leppis. Ja loomulikult ma olen nõus, et õiglane karistus on täiesti legitiimne eesmärk, sellega on keeruline vaielda. Mul otseselt selle eelnõu vastu midagi ei ole, saab niimoodi ka, aga minu hinnangul on sellesse eelnõusse vaja teha KarS-i üldosa muudatusi. Loodetavasti menetluse käigus neid ka tehakse.

Aga küsimus puudutab aegumist, seda hirmu, et asi aegub ära. Kas ei või juhtuda, et seda probleemi menetletakse nii kaua, kuni see ükskord aegub? Kas see probleem on selles eelnõus kuidagi niimoodi defineeritud ja kas on oht, et see aeguks?

Aitäh! Täiesti nõustun selle tähelepanekuga, et karistusseadustiku üldosas võiks ja tuleks teha täiendav muudatus, mis seoks senise varasema õigusloome nende haldustrahvide ülevõtmisel ja eriseaduste ja karistusseadustiku omavahelise suhte loogilisemaks tervikuks. Õiguse süsteemsuse huvides oleks selline täiendus igati mõistlik ja tegelikult oleme Justiits‑ ja Digiministeeriumis selle ka juba ette valmistanud. See on igati õige tähelepanek.

Nüüd, mis puudutab seda aegumist, siis jah, siin on ikkagi kasutatud praegustest menetlusaegadest oluliselt pikemat aegumistähtaega. Aegumistähtaeg on viis aastat ja see peatub veel omakorda kuni kolmeks aastaks, kui järelevalvemenetluses kohtuvaidlus peaks tekkima. Nii et see vastab praegu teise astme kuritegude aegumistähtajale. See peaks nüüd olema küll nii pikk aegumistähtaeg, et see kuidagi ei saaks liiga lühikesena tundudes hakata asju takistama. Ja kui me vaatame senist kohtumenetluste pikkust, siis siin on olnud küsimus, et äkki ikka see haldustrahv oleks nagu kiirem. Kui me vaatame halduskohtu menetlusi, ütleme, sellistes sarnasemates asjades ja kui me vaatame maakohtu menetlusi väga keerulistes majandusasjades, siis halduskohtu menetlused on oluliselt pikemad, maakohtu menetlused oluliselt lühemad. Ja tuleneb see mitmest asjaolust, sealhulgas ka sellest, et tõesti seal on, ütleme, rada hästi sisse astutud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Enne ütlesite, jah, et ei maksa Brüsselit süüdistada, ise olime eesistuja ja nii edasi. Aga 23. jaanuaril Euroopa Liidu kohus kirjutas meile 400 000 eurot trahvi ja nüüd selle aastaga oleme molutanud 300 000 veel otsa. Eestlastel on selline ütlemine, et loll saab kirikus ka peksa. Mis te arvate, kas see kõlbab praeguse või nende erinevate valitsuste selle aja tegevuse kohta?

Muidugi on see väga kahetsusväärne, et me oleme sellise trahvini jõudnud. Ja päris kindlasti on see väga ebaõiglane meie maksumaksjate suhtes.

Miks see kõik nii kaua aega on võtnud? Eks kõik valitsused peaks ette astuma ja ütlema, kuidas see nii on läinud. Praegu me lahendame selle asja ära ja liigume kiiresti eelnõuga edasi. Me menetleme seda loodetavasti Riigikogus igati asjakohase kiirusega ja eelnõu [seadusena] jõustumisest trahvi maksmine lõpeb. Nii et nüüd on see aeg käes, kus kõik see laheneb.

Siim Pohlak, palun! Siim Pohlak, kui jõuad, ole hea! Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Te olete kindlasti selle direktiiviga seoses uurinud, kuidas Eestis tegelikult see konkurentsiolukord on. Te olete uurinud ka, kuidas see määrus ja kõik see päriselt rakenduma hakkab. Millistes valdkondades te näete tegelikult kõige suuremaid konkurentsiprobleeme? Ma usun, et te olete kindlasti sellele peale vaadanud. Avalikus ruumis on ka palju, ütleme, terve mõistuse ja majandusanalüüsi tagajärjel tekkinud arvamusi nende konkurentsiprobleemide kohta, mis eelkõige just nimelt tarbijat kahjustavad. Äkki te oskate tuua välja mõned valdkonnad, kus see probleem kõige suurem on, ja kuidas antud [eelnõu] seda lahendada aitab?

Aitäh! Meie kõige suurem konkurentsiprobleem on selles, et mitte igal naisel ei ole vähemalt viite last. Ehk meie väga väike elanike arv on see, mis meie konkurentsiolukorda kindlasti pisut keerulisemaks teeb. Ja on väga raske nii väiksel turul oodata, et konkurents toimiks siin samamoodi nagu teistes riikides. Rõhutan kohe üle, tegin rumala vea vastuse alguses: tahtsin öelda, et mitte igal mehel ei ole viite last. Sellise väga väikese rahvastiku arvuga, nii nagu me oleme – ma ka kõnes ütlesin, umbes pool Hamburgi linna –, ongi väga keeruline siin pakkuda samasugust konkurentsi nagu suurtel turgudel. Vast on tarbijad märganud, et suurte riikide e-poodidest ostes on sama asi sageli oluliselt odavam kui meil siin kohapeal. See on kindlasti üks asi, mida meil on väga keeruline muuta, sest nii see ettevõte, kes müüb 10 000 pesumasinat, kui see ettevõte, kes müüb viis pesumasinat, mõlemad peavad ikka müüjale palka maksma, kauplusepinda ülal pidama. Me oleme ka juhtiv riik kauplusepindade [suuruse] poolest.

Meil on terve rida asju, mis meie konkurentsiolukorda mõjutavad, ent mis ei ole väärad või süülised või et keegi oleks midagi tingimata valesti teinud. Samuti ma näen tervet rida võimalusi, kuidas me õigusruumi parandades saame konkurentsile hoogu juurde anda. Olgu selleks või see, et kui inimesed saaksid ilma notaritasudeta, jättes kõik muud tingimused samaks, vahetada eluasemelaenu puhul panka palju lihtsamini. See kindlasti annaks pankadevahelisele konkurentsile hoogu juurde ja pangad oleksid palju rohkem motiveeritud pakkuma odavamat intressi, turg läheks paremaks. Meil on väga palju ka seadusloomes ära teha.

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! No kõigepealt kiire kommentaarina vastuseks kolleeg Riina Sikkutile: see väide, et sotsid on ainukesed, kes demokraatia ja vaba ühiskonna ideaali eest seisavad, on ilmselt kõige absurdsem asi, mida ma siin saalis üldse olen [kuulnud]. Te olete programmiliselt vaenulikud nii demokraatia kui ka õigusriigi põhimõtte vastu. Näiteid võiks tuua terve rea.

Aga mis puudutab nüüd minu küsimust, siis ma olen ikkagi mures selle põhiseaduse § 22 lõike 3 austamise pärast, mis ütleb, et kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. See põhimõte kajastub ju ka kriminaalmenetluse seadustikus, mis ütleb § 7 lõikes 2, et kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust. Ja väärteomenetluse seadustik ütleb §-s 2, et kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid arvestades väärteomenetluse erisusi.

Kui me vaatame seda ECN+ direktiivi artiklit 8, millele te viitasite, siis see deklareerib risti vastupidist. Kohe alguses ütleb: liikmesriigid tagavad, et konkurentsiküsimustes pädevad riiklikud haldusasutused võivad ettevõtjatelt ja ettevõtjate ühendustelt nõuda, et nad esitaksid kindlaksmääratud ja mõistliku aja jooksul kogu teabe.

Ma saan aru, et mu aeg on läbi.

Teie aeg! 

Ma näen siin lepitamatut vastuolu. Kuidas te kavatsete selle ületada nii, et õiguskantsler ei pöörduks Riigikohtu poole põhiseaduslikkuse järelevalve käivitamiseks?

Aitäh! See ongi olnud äärmiselt keeruline küsimus. See on olnud ka selle eelnõu venimise puhul üks tuumküsimusi. Ja veel kord, juba 2018. aastal, vaatamata sellele, et me juhtisime seda menetlust, olid meie riiklikud seisukohad sellised, et meile see enesesüüstamise lahendus, mida te just tsiteerisite, ei sobinud. Aga me ei leidnud selles kokkulepet teiste liikmesriikidega.

Ja kui te vaatate, see lahendus, mis on praegu leitud, ei ole päris ideaalne kummaski vaates. Ta kõhklusteta tagab enese mittesüüstamise privileegi füüsilistele isikutele. Kui palju põhiseaduse § 22 laieneb juriidilistele isikutele olukorras, kus füüsiline isik vastutusele võtmisele ei kuulu, seal päris iseenesestmõistetavat lahendust ei ole. See praegu eelnõus väljapakutud lahendus peaks siiski läbima ka Eesti-sisese menetluse, ilma et see Riigikohtusse kaevataks. Sest kui me vaatame põhiseaduse kommentaare, aga ka näiteks Euroopa Kohtu praktikat, siis mõlemast lähtudes on pakutud sõnastus, mis siiski peaks jääma mõlemalt poolt vaadates mõistlikesse ja enese mittesüüstamise privileegi austavatesse raamidesse.

Veel kord, juhul, kui teave on ettevõtjale ebasoodne, siis Euroopa Kohtu praktika on olnud selgelt see, et see ei võrdu nende nägemust mööda süü tunnistamisega. Ja see ei ole seotud enese mittesüüstamise privileegiga. (Keegi räägib saalist.) Ei, põhiseaduse muutmiseks me praegu kindlasti vajadust ei näe. See on väga väärtuslik põhimõte Eesti põhiseaduses.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Te väga õigesti selgitasite haldusmenetluse kui konkurentsijärelevalve ühe menetlusviisi toimimist. Mõned kolleegid siin püüavad hirmutada, nagu hakkaks amet kohe meeletuid trahve määrama. See kindlasti ei vasta tõele. Need trahvid on just ennetus‑ ja heidutusmeede, nii nagu te õigesti märkisite. Haldusmenetlus on tõesti selline pigem koostöövorm, kus tegelikult amet saab viidata ettevõtjale, tehes ettekirjutusi, kui ei kuulata, sunniraha määrata, et ettevõtja reageeriks nii, et neid konkurentsireegleid järgitaks.

Aga mul on küsimus tõendite kohta. See eelnõu näeb ette, et haldusmenetluses kogutud tõendid konkurentsijärelevalves on ülekantavad ka väärteomenetlusse. Kas nad vastavad traditsioonilise haldusmenetluse tõenditele või väärteomenetluse tõenditele, nagu meil praegu on, või on see mingi vahevariant? Äkki selgitaksite.

Aitäh! Ei, arvestades seda, kui suur ja lai ja kindlasti õiglane õigus on kohtutel hinnata iga tõendit, iga tõendi asjakohasust ja seda, kas sellega üldse arvestada, siis siin mingeid vahepealseid variante ei ole. Tõendid on ülekantavad, ent, et ei tekiks lihtsalt väärarusaama, et need alati ka lõpuni lähevad, siis ma olen sunnitud ja täiesti … Mitte sunnitud, vaid see on meie kohtupidamise üks aluspõhimõtteid, et iga tõendi puhul kohus hindab omakorda, kas see on asjakohane. Ent siiski selles eelnõus on loodud jah eriregulatsioon konkurentsirikkumiste menetlustele, et tõendid on ülekantavad, ja kindlasti kohus sellega arvestab.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Päris põnev kuulamine on. Te räägite, nagu tegemist oleks vaata et senise Eesti ajaloo ühe parima eelnõuga – teie kirjeldust ja kogu selgitust vaadates. Aga millegipärast suur osa saalist ja suur osa, ma arvan, tegelikult ausatest ettevõtjatest ei arva niimoodi. Teatavasti see algne eelnõu versioon, mida just Eesti 200 järjepidevalt kinni hoidis, oleks tekitanud reaalse olukorra, kus tõesti Konkurentsiamet suudab Eestis ausama konkurentsi eest seista, saab piisavalt jõustatud, kasutades sellist terminit. Aga praegune eelnõu seda enam ei tee. Ehk tegelikkuses jutuga, et te tahate konkurentsiolukorda parandada, te pigem seda halvendate, parimal juhul jätate selle senisele tasemele. Ma vaatasin meediast, et te siin saite pahaseks, kui kolleeg Lauri Läänemets küsis ettevõtjate lobi kohta. Te olete ise ütelnud, et Eesti 200 poole pöördusid paljud ettevõtjad ja nende esindusorganisatsioonid oma muredega. Ehk tegelikkuses see lobi on toimunud, see lobi on ju teada. Enne seda oli see Isamaa juures, nüüd on see Eesti 200 ukse taga ja millegipärast kipuvad needsamad erakonnad, kes sellist oligopoolset turgu toetavad, olema antud juhul ka selle eelnõu toetajate hulgas.

Aitäh! Ma siiski rõhutan veel kord üle, et ennenägematu hulk ettevõtjate organisatsioone pöördus Justiits‑ ja Digiministeeriumi poole või toonase justiitsministeeriumi poole, tuues välja erinevaid muresid, nii nagu nad pöördusid tõesti ka Riigikogu poole. Hästi on näha täiesti läbipaistvalt ka senine menetluskäik Riigikogus ja need argumendid, mida on nii õigusteadlased kui ka ettevõtjate organisatsioonid välja toonud, sealhulgas sellised ettevõtjate organisatsioonid, kes esindavad peamiselt väiksemaid ettevõtteid. Ehk veel kord, kui ennenägematu hulk ettevõtlusorganisatsioone oma seisukohta avaldab ja ütleb, et liiga lihtne karistamine mõjub hävitavalt meie majanduskeskkonnale, siis oleks ju südametu ja asjatundmatu jätta sellele üldse reageerimata. See ei ole mingisugune selline lobistamine, millele kolleeg Läänemets siin meeleheale viidates ja täiesti laimavat avaldust tehes küsides viitas.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Hea minister! Tulen tagasi teie vastuse juurde, mis te mulle varasemalt andsite, kui te rääkisite, et hinnad on siin kõrged sellepärast, et meil on väike turg, ja tõite selle pesumasinate näite. Ma selles mõttes jään teiega siiski eri arvamusele, et pesumasinaid toodetakse ikkagi suurele Euroopa ühisturule, mida meil reklaamiti siin paarkümmend aastat tagasi, et see teeb kõik väga odavaks ja õnn tuleb õuele. Ei toodeta ainult Eesti jaoks neid pesumasinaid. Eestis ajavad pesumasina kalliks ikkagi kõrged maksud, mida Reformierakonna ja Eesti 200 valitsus järjepidevalt tõstab. Samuti käibemaksu tõus paneb poodides hinda juurde ja väga kõrged tööjõumaksud Eestis teevad meil ettevõtetel töötajate pidamise kalliks, mis peegeldub ka hindades. Probleem on ikkagi mujal. Selles suhtes see väide ei pea paika.

Kahjuks teie vastustest ja vastusest minule jääb mulje, et ei saagi nagu midagi teha ja peamegi leppima selle olukorraga, et turg muudkui koondub ja kitseneb ja kitseneb. Kui te vaatate kas või 2000-ndate algusesse ja võrdlete seda tänase päevaga, siis tol ajal oli väga paljudes sektorites oluliselt rohkem turuosalisi, aga nüüd on see kõik koondunudki kitsasteks tippudeks ja öeldakse, et ei saa midagi teha. Äkki ikkagi kuskil on midagi valesti läinud?

Aitäh! Kuna me räägime siin konkurentsiõigusest, siis maksud on meil kõikidele Eestis ühesugused. Selles mõttes ma selle maksudebati jätaksin praegu maksudebatiks, mis on ka kindlasti väga vajalik ja väga oluline debatt, aga lihtsalt see ei ole seotud selle konkreetse tänase päevakorrapunktiga. Nüüd, ma oma vastuses ka rõhutasin, et saab küll teha mitmeid asju, saab muuta õigusraamistikke, saab ka õigusloomega ja vajalike sätetega konkurentsi avada ja laiendada, mida me näiteks sideteemadel ka teeme. Ja kindlasti, kui on mingeid häid mõtteid, kus veel seda saaks teha, ma usun, et kõik ministrid, kelle haldusalas vastav küsimus on, on igati valmis seda kuulama ja kaasa mõtlema.

Euroopa ühisturg loomulikult toimib, aga nagu me näeme ka Euroopa ühisturu näitel, siis toiduainete hinnakomponendis väga määrav on hoopis riigi toetus erinevatele põllumajandus‑ või maamajandusharudele, mitte tingimata maksumäär. Aga veel kord, see on üks teine arutelu ja üks teine, kindlasti ka väga oluline teema, ent ei ole seotud selle konkreetse eelnõuga. Selle konkreetse eelnõuga on seotud nii teie küsimus kui ka minu vastus. Loomulikult saab nii õiguslike meetmetega, turu-uuringutega kui ka Konkurentsiameti-poolsete kokkulepete ja ettepanekutega ning kõige äärmuslikumatel juhtudel, kui tõesti süüline tegevus on olnud, väär tegu on toime pandud ja seda muul moel parandada ei saa, ka nende heidutavate trahvidega olukorda parandada tarbijate jaoks. Kõik need võimalused kas juba on olemas või saavad selle eelnõuga väärikat täiendust.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Selle eelmise seaduse redaktsiooni kontekstis olid kriitilised nii õiguskantsler kui ka hulk Eesti õigusteadlasi, kes oma kriitiliste arvamust avalikult ka väljendasid. Kas selle praeguse eelnõu puhul, mida te tutvustasite, on nad leebemad? Kas nende mured on kõik uue seaduse sõnastusega kadunud või on siiski endiselt olemas mõningad probleemid, mida me veel menetluse käigus lahendama peaksime?

Aitäh! Kindlasti ei ole ju Riigikogu ainult selleks, et etteantud eelnõu lihtsalt läbi libistada, ja kindlasti on ka selles eelnõus asju, mida saab paremaks teha. Kolleeg Madis Timpson juba viitas ühele karistusseadustiku üldosa täiendusele, mida on tõesti ka Justiits‑ ja Digiministeerium ette valmistanud ja millega saab seda eelnõu veel paremaks teha. Ka avalikult välja öeldud seisukoht, nii meie kaasamiskoosolekul õigusteadlaste seisukoht kui ka kahe eelmise Konkurentsiameti juhi välja öeldud seisukoht on väga selgelt olnud see, et selle eelnõu võiks võimalikult kiiresti vastu võtta.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Sellest, et Isamaa oma sponsorite eest siin räägib ja seda eelnõu kiidab, ma saan aru. Aga et Reformierakond on loobunud vaba konkurentsi ja majanduse eest seismisest, see muidugi on üllatus. Sotsiaaldemokraadid peavad seda rolli nüüd ise täitma. Teie jutt on muidugi demagoogia, kuidas Konkurentsiametile õiguste juurde andmisel hakatakse valimatult ettevõtteid trahvima. Ma ei tea, miks Konkurentsiamet seda tegema peaks.

Ja ma [toon] võrdluseks näiteks selle esimese eelnõu, millest te loobusite. Ameerika Ühendriikide kõrval, kus hinnatakse, et on väga avatud majandus ja konkurents, me jääme ikka kõvasti tagaplaanile. Ma võin öelda teile ka, et erinevad eksperdid, näiteks Priit Pikamäe, on kirjutanud selle eelnõu kohta, et menetlusökonoomiliselt saab igaüks aru, et kahe eraldi menetluse läbiviimine on kallim, ajamahukam ja keerulisem.

Ma korra küsin lihtsalt, et milline oli nüüd selle eelnõu puhul kaasamisring. Kui palju spetsialiste kaasati? Sest teadaolevalt meil on Eestis ainult kolm inimest, kes tegelikult konkurentsiõigust jagavad.

Mina arvan küll, et neid inimesi, kes Eestis konkurentsiõigust jagavad, on kindlasti oluliselt rohkem. Ja Priit Pikamäe näiteks ei osalenud kaasamisringis, kuigi Tartu Ülikooli õigusteaduskond, mida ta juhatab, nüüd värskelt selle kaasamiskirja sai. Ta meile vastust ei saatnud ja suulisel vestlusel temaga ta proteste ei avaldanud.

Selle eelnõu kohta ma arvan, et see on Eestis üks kõige enam kaasamist läbinud eelnõusid üldse. Alates juba nendest vaidlustest, mis olid eelnõu ettevalmistamisel 2017–2018, on käinud selle eelnõu ümber üks väga-väga põhjalik arvamuste ja seisukohtade avaldamine. Ka Riigikogu majanduskomisjon viis läbi ju väga põhjaliku kaasamisringi, ministeerium tegi kaasamisringi. Need seisukohad on jagunenud üsna ühtselt kahte lehte. Ühed inimesed ütlevad, et haldusmenetlus on parem, neid inimesi on selgelt olnud väga vähe, mõned üksikud. On olnud vahepealseid seisukohti, näiteks riigikohtunik Ivo Pilving on öelnud, et mõlemad menetlused sobivad väga hästi, küsimus on lihtsalt poliitilises valikus. Ja valdav osa õigusteadlasi on olnud seda meelt, et meil on Eestis välja kujunenud õigussüsteem ja läheme selle väljakujunenud õigussüsteemiga tõhusalt ja kindlalt edasi.

Kõhklematult seisab see eelnõu vaba konkurentsi ja majanduse eest. Selle kahtluse alla seadmine seab kahtluse alla kogu selle töö, mis me tegime 2017–2018 ette valmistades Euroopa Liidu direktiivi, sest selle Euroopa Liidu direktiivi võtab see eelnõu puhtal kujul üle. Ja veel kord, 2017–2018 sotsiaaldemokraadid ei heitnud ette seda, et midagi oleks liiga vähe või liiga halvasti või midagi oleks sealt oluliselt puudu. Vastupidi, ka siis olid sotsiaaldemokraadid mures selle enese mittesüüstamise privileegi võimaliku rikkumise pärast.

Mis puudutab USA konkurentsiõigust, siis see on põhimõtteliselt teistsugune. Ja ka päris mitmed Euroopa Liidu tasemel õigusteadlased on avaldanud arvamust, et Euroopa Liit on lahendanud asju põhimõtteliselt teistmoodi kui Ameerika Ühendriigid, aga see Ameerika Ühendriikide põhimõtteliselt teistsugune lahendus on tõepoolest parem. Sellist [arvamust] on Euroopa Liidus õigusteadlased väljendanud, ent meil on see õigus, mis meil Euroopa Liidus on. Ja selle eelnõuga me kogu Euroopa Liidu õigust kuskilt otsast ümber ei kirjuta. Euroopa Liit on sellise valiku teinud ja selle valikuga me läheme edasi.

Ka mina võiksin kergesti nõustuda nende inimestega, kes ütlevad, et Ameerika Ühendriikides on lahendused nagu põhimõtteliselt paremad. Aga veel kord, see on täiesti teine vaidlus, mis ei ole tänase eelnõuga mitte kuidagi seotud.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Mul on tegelikult kaheosaline küsimus, kui lubate. Esiteks, öelge nüüd ausalt kodanikuna, justiitsministrina, poliitikuna, kas teie hinnangul Eestis on konkurentsiolukord näiteks ravimiturul, näiteks kütuseturul, veel mitmetes sellistes, ma jään enda juurde, et oligopoolse olekuga sektorites igati hea. Kas te olete rahul selle konkurentsiolukorraga? Mind ennast võib-olla ravimivaldkond huvitab rohkem, kuna see puudutab iga inimest, ja olen kahjuks näinud ministrina sealseid probleeme ja sealseid ikkagi suhteliselt oligarhilisi sekkumiskatseid poliitika kujundamisse.

Ja teine küsimus on see, millele viitas juba enne mu hea kolleeg Riina Sikkut. Kas keegi vastutab ka nüüd selle eest? Kui me oleme siin aastaid menetlenud eelnõu, mis suure tõenäosusega olukorda päriselus paremaks ei muuda ja ei pruugi lahendada ära trahvinõuet, siis kas keegi tegelikult selle eest ka vastutab? Kes see inimene on, kes selle trahvi maksab? Ma lugesin, et Eesti Ekspress arvas, et reformierakondlaste hinnangul võiks olla Välisministeeriumi eelarves see rahakulu, aga mis teie seisukoht on?

Aitäh! Teie küsimuse esimene pool puudutas seda, kas ma olen kodanikuna ja ministrina Eestis konkurentsiolukorraga rahul. Vastus sellele küsimusele on hoopis midagi muud kui see, mis seda eelnõu puudutab, ehk kas meil on konkurentsirikkumisi, mida me praegu ei saaks menetleda. Ja neil kahel vastusel ja kahel küsimusel on minu arvates põhimõtteline vahe. Ehk kui me ei ole millegagi rahul või kui me arvame, et piimaliiter võiks maksta 58 või 59 sendi asemel hoopis 50 senti, nagu ta veel mõnda aega tagasi oli, kas selline hinnang on seotud selle konkreetse eelnõuga? Ei ole. Absoluutselt ei ole! Teisest küljest mul on päris hea meel, kui piimakarja omanikud ja meie põllumehed saavad väärikamat tasu oma töö eest. Kas see eelnõu aitab konkurentsirikkumisi paremini tuvastada ja neid paremini menetleda? Vastus on jaatav. Jah, aitab küll. Kas mulle on teada mõni konkurentsirikkumine? Ei ole. Kui mulle oleks see konkurentsirikkumine teada, ma annaksin sellest otsekohe Konkurentsiametile teada. Ehk siis üldine rahulolu hindade ja teenuste kättesaadavusega – no näidake mulle tarbijat, kes ütleks, et kõik on tohutult hästi. Sellist tarbijat, ma arvan, ei ole olemas ja ei seisa siin ka praegu puldis. Kas me arvame, et kuskil on konkreetseid konkurentsirikkumisi? Veel kord, kui ma mõnest teaksin või kui mul oleks alust arvata, et konkurentsirikkumine seal on, ma annaks sellest otsekohe Konkurentsiametile teada.

Nüüd teie küsimuse teine pool, et millisest eelarvest makstakse see trahv. See trahv makstakse Justiits‑ ja Digiministeeriumi eelarvest, kuhu on oma tööga teenitud palkadest ja muudest maksuallikatest Eesti maksumaksjad raha riigieelarve kaudu andnud.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Siin saalis on kõlanud üsna palju skeptitsismi selle eelnõu suhtes. Me teame kõik, et vaba konkurents on avatud turumajanduse tähtsaim alustala. Kui te peaksite nüüd ühele asjatundmatule, juriidikas asjatundmatule inimesele ütlema, mis on selle alustala kõige tugevam toetuspunkt selles eelnõus, mis te talle ütleksite?

Palju tõhusam tööriistakast Konkurentsiametile, sealhulgas palju tõhusamad võimalused neid kokkuleppeid sõlmida, pluss heidutavad trahvid, mis peaksid heidutama ettevõtjaid rikkumistest.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te mainisite siin, et tarbija ei ole kunagi rahul, ja selles suhtes ei ole midagi muud võimalik teha kui teiega nõustuda. Aga samal ajal, te olete ka digiminister. Kui me nüüd võrdleme näiteks telekomihindasid Eestis ja ümbruskonna riikides, siis vahe on päris karjuv. Kas teie arvates Eestis on midagi väga eripärast, et meil need hinnad peavad olema märkimisväärselt kõrgemad kui mujal, või siin võivad olla ka mingid probleemid siiski konkurentsi puudumisega?

Aitäh! Me oleme neid telekomihindu võrrelnud. Ei saa öelda, et meil on nad drastiliselt erinevad võrreldes teiste riikidega. Meil on erinevus internetiteenuse kättesaadavuses, muud hinnad on kas sarnased või isegi odavamad. Ja meie eripära seisneb selles, et 1998. aastal erastati ka viimased otsad sideturust. Meil on sideturg, sealhulgas ka võrgud, täies ulatuses erakätes. Hinnavahe võib tulla mõnikord sellest, et mõnedes riikides makstakse näiteks osa sidekaableid kinni maksumaksjate poolt solidaarselt, aga meil on ta konkreetse teenusega seotud kulu võrgu ülalpidamise osas. See on üks erinevustest.

Teine erinevus on selles, mis tõenäoliselt tuleb laiemale ühiskondlikule arutelule seoses digiühiskonna arengukava uuendamisega. See on see, et meil on digiühiskonna arengukava uuendamises praegu väga ambitsioonikas eesmärk üle terve Eesti tagada ülikiire internet. Selline eesmärk on väga kallis. Ja sarnaselt elektri hinnaga, mille puhul me oleme tõstatanud küsimuse, kas me tahame, et meil oleks väga palju elektrienergiat, või me sealjuures pöörame tähelepanu ka elektri hinnale, on igati õigustatud tõstatada [see küsimus] ka interneti kättesaadavuse puhul. Me teame Riigikontrolli auditist, et senised ülikiire [interneti] valguskaabli laialivedamised on toonud kaasa üksnes 24% liitumisi, võrreldes sellega, mida kaablit rajades vajalikuks peeti või kus inimesed olid teada andnud, et nad soovivad ülikiiret internetti. Aga nad tegelikkuses lausa 76% ulatuses ei liitunud sellega. Tõenäoliseks takistuseks on siiski see hind, mida kaablivedaja lõpuks tarbijalt küsis. Varasemate meetmete puhul ei ole tähelepanu pööratud sellele, mis on lõpuks see lõpptarbijale taskukohane hind.

See arutelu, mida ma Eesti ühiskonnas tahaksin näha, on see, et me oleksime kindlad oma valikukohtades või võib-olla oleksime ka valmis neid pisut muutma. Äkki aitab meid elus edasi pisut väiksema võimsusega internet – seda internetivõimsust, mida on praegu laiali veetud, reeglina ei lähe vaja ka ettevõtetel –, mille hind oleks samal ajal taskukohasem. Aga niisugused poliitilised valikud, kui kalleid ja kui võimsaid teenuseid me pakume ja kas nii võimsaid ja nii kalleid teenuseid on päriselt kõigil vaja või me saame siin teha ikkagi asju taskukohasemaks, on kindlasti üks laiema arutelu koht. Seda vastust saaks veel pikemalt ja pikemalt anda, aga kuna ta ei ole otseselt seotud antud eelnõuga, siis hea meelega vastan sellele mõni teine kord põhjalikumalt.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Minu eelmisele küsimusele, kas astute tagasi, kui eelnõuga direktiivi üle võtta ei õnnestu, vastasite klišeega, et nii palju kui on juriste, on ka erinevaid arvamusi ja tõlgendused võivad muutuda. Seega küsin üle. Te kinnitate, et Euroopa Liidu direktiivi võtab see eelnõu puhtal kujul üle. Ja ise tsiteerisite Ivo Pilvingut, riigikohtunikku, kes ütles, et see, mil viisil direktiiv üle võtta, on poliitiline valik. Teie olete selle poliitilise valiku teinud, te kaitsete seda siin. Kui see valik ei olnud õige, siis kes võtab poliitilise vastutuse?

Veel kord kinnitan: Justiits‑ ja Digiministeeriumi ametnike  – ametnikud on selle eelnõu koostanud – ja ka minu enda parima teadmise kohaselt see eelnõu võtab direktiivi üle. See on meie tänane parim teadmine. Kordan üle ka selle, et samamoodi väärteomenetluse kaudu oleme me võtnud Eesti Vabariigis üle kõik senised Euroopa Liidu haldustrahvid. Senimaani on kõik need haldustrahvide ülevõtmised väärteomenetluse kaudu Euroopa Liidule sobinud, olnud aktsepteeritavad. Saan üle kinnitada ka selle, et siin saalis juba muus kontekstis korra jutuks olnud vaenukõne raamotsuse ülevõtmine, mis meil on samuti pooleli, kus meil praegu on ette nähtud kriminaalmenetlus, kus Euroopa Liit nõuab kriminaalmenetlust … Vabandust, meil on praegu väärteomenetlus, Euroopa Liit nõuab kriminaalmenetlust, ka seal on Euroopa Liit must valgel kinnitanud, et väärteomenetlus nende hinnangul mitte mingil juhul ei ole kriminaalmenetlus. Ehk meil on väga pikk ja põhjalik faktipõhine andmestik, et see lahendus Euroopa Liidule sobib.

Kas seal on mingisuguseid nüansse? Kas seal on mingisuguseid nüansse näiteks selle enese mittesüüstamise privileegi osas, mida siin kolleegid on välja toonud? Me oleme teinud parima lahenduse, mida me oleme leidnud tasakaalupunktina meie põhiseaduse ja Euroopa Liidu ECN+ direktiivi artikli 8 vahel, ja meie parima teadmise kohaselt peaks see sobituma. Siiski olen sunnitud möönma, et mitte ühegi direktiivi ülevõtmisel ei saa me kunagi lõpuni kindlad olla, et see Euroopa Komisjonile sobib. Ja nii nagu me teame pikaajalisest praktikast, see väga palju sõltub ka sellest ametnikust, kes seda konkreetselt üle loeb. Nii et see on olnud laialdane Eesti kogemus siiamaani, et sealt võib tulla täiesti ootamatuid probleeme. Me ei ole ühegi eelnõu puhul selle eest kaitstud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kuidas antud seadusemuudatus hakkab reguleerima pankade tegevust? Eriti mis puudutab neid pankasid, mis siin tegutsevad üle piiri, SEB ja Swedbank. Me ju näeme ka nende aastakokkuvõtte statistikast, et teenuse hinnad Rootsis ja Soomes on väiksemad kui Eestis. Kas see seadusemuudatus toob midagi kaasa ka pankade tegevuses?

Aitäh! Finantsasutuste regulatsiooni kohta ilmus suurepärane intervjuu LHV Panga lahkuva juhiga. Äkki see oli Eesti Päevalehes? Finantsinspektsiooni juht Kilvar Kessler toob pankade regulatsiooni puhul esile, et tema tööleasumisel oli 20 õigusakti, praegu on neid 700. Ehk siis finantsasutused ja nendevaheline konkurents on reguleeritud ülipõhjalikult Euroopa Liidus peamiselt muude õigusaktidega.

Ent kindlasti on meil ka siseriiklikus õiguses kohti, mida me saame parandada. Ma eelnevalt tõin selle näite, et soov on vähendada notaritasude maksmise kohustust nendel juhtudel, kui inimene saab teiselt pangalt soodsama eluasemelaenu pakkumise ja tal tagatis jääb samaks, muud tingimused jäävad ka samaks. Aga siis ta saaks kiiremini, lihtsamini ja odavamalt liikuda teise panga juurde. See võiks tõesti elavdada konkurentsi pankade vahel. Ent see on nüüd juba õiguslik viis olukorra parandamiseks ja ei ole seotud selle eelnõuga. Nii et finantsasutusi reguleeritakse eraldiseisvalt.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Siin saalis jäi selles arutelus päris mitu korda kõlama väide, justkui oleks väga suur hulk Eesti, ma ei tea, kas väike‑ või suurettevõtjaid nördinud sellest uuest seaduseelnõu lähenemisest. Tegelikult, kui mina loen seda eelnõu ja siit tagant tabelit, siis ma just vastupidi, leian hoopis teistsuguse lähenemise. Näiteks Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ütleb, et õige lähenemine, Eesti Tööandjate Keskliit ütleb, et õige lähenemine. Kas te oskate öelda, kellele viitasid need kolleegid siin, kui nad ütlesid, et on väga suur hulk inimesi, kes seda ei toeta?

Ja teine viide, mis siin saalis kõlas, oli see, et hea kolleeg Priit Sibul küsis ka õiguskantsleri arvamust selle teema kohta. Ka siit tabeli lõpust ma näen, et õiguskantsler oli varasemalt eelneva eelnõu suhtes väga kriitiline, aga praegu ütleb õiguskantsler, et väga hea eelnõu, ja tema seda lähenemist toetab.

Aitäh! Kahtlemata see niimoodi on. Ka mina ei tea neid ettevõtteid, kes oleks väga kriitilised selle eelnõu suhtes. Meile ei ole laekunud ka ühtegi õigusteadlaste arvamust, mis ütleks, et siin eelnõus oleks midagi valesti. Ma pean tunnistama siiski seda, olles selle eelnõuga umbes kaks aastat tegelenud, et sotsiaaldemokraadid ei tundnud varasemalt selle eelnõu menetluse vastu mitte mingisugust huvi ja see huvi on neil tekkinud väga viimasel ajal. Millel see kriitika täpsemalt tugineb, ma kahjuks ei tea.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Head kolleegid, enne kui me läheme edasi, meil on veel kuulata komisjoni ettekanne, on käsi püsti kolleeg Varro Vooglaiul. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Varro Vooglaid, palun!

Mul on küsimus, mis seondub kindlasti istungi läbiviimisega, võib-olla mitte nii tihedalt, kui te loodaksite, aga siiski. Mõtlesin, et äkki saate mind aidata. Sellel seadusel on väga mahukas seletuskiri, siin on kokku 180 lehekülge. Me kõik teame, et Vabariigi Valitsuse määruse "Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri" kohaselt peaks iga Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõu seletuskirjas sisalduma ka põhiseaduslikkuse analüüs. Ma olen nüüd tükk aega seda siin lapanud ja ma pean tunnistama, et mina seda ei leia. Leheküljel 165 on eelnõu vastavus EL-i õigusele. Leheküljel 7 on ECN+ direktiiv ja põhiõigused, aga seal ei ole põhiseaduslikkuse analüüsi. Kas meil on tegemist praegu sellise olukorraga, kus me Riigikogu liikmetena järjekordselt seisame silmitsi Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõuga, kus põhiseaduslikkuse analüüs puudub, või ma lihtsalt ei leia seda? Kas keegi saaks selles osas aidata?

Aitäh! Seda oleksite pidanud küsima küll proua ministrilt, aga teil on võimalik küsida seda ka komisjoni ettekandjalt. Aga aitäh, proua minister! Proua minister tõi meile selle õige lehekülje. Te leiate selle seletuskirja leheküljelt nr 7. Peaks olema seal. Kui küsimusi on, ka komisjoni ettekandja tuleb veel praegu ette, teil on võimalik seda küsida komisjoni ettekandjalt.

Tanel Kiik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Minus tekitas küsimuse teile kui istungi juhatajale just nimelt ministri viimane vastus, mis viitas sellele, justkui sotsiaaldemokraadid poleks varasemalt selle eelnõu vastu huvi tundnud. Tegelikkuses minister on kindlasti teadlik sellest – ja ma arvan, et ka teie –, et seda arutati korduvalt koalitsiooninõukogus, erinevates formaatides ja majanduskomisjonis. Meie soov oli selle algse variandiga edasi liikuda, aga seda takistas just nimelt Eesti 200 erakond. Toona oli Reformierakond küll teist meelt, nüüd nad on ümber sündinud. No eks igal erakonnal on õigus seisukohti muuta. Eks nad ise põhjendavad seda.

Aga küsimus teile ongi, et kas selline nagu otse Riigikogu puldist rahvale valetamine on kooskõlas hea poliitilise tavaga. Või see on äkki koht, kus oleks adekvaatne selliseid valeväiteid mitte esitada?

Aitäh! Mul on siin väga keeruline kontrollida, milline väide on vale ja milline mitte. Seda peate ikkagi oma küsimuste ja vastuste voorus ise välja selgitama. Või siis juhul, kui teile tundub, et teile on liiga tehtud, siis ka läbirääkimiste käigus on võimalik Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajatel sõna võtta ja oma seisukohad välja öelda. Nii et minul siin istungi juhatajana on väga keeruline poolt valida.

Varro Vooglaid, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa, kui te ei pane pahaks, ma siiski täpsustaksin. Ma ise ju ka nimetasin seda lehekülge 7, kus on alapeatükk "ECN+ direktiiv ja põhiõigused". Aga ma juba eelnevalt vaatasin seda ja tõepoolest siin ei ole mitte sõnagagi juttu põhiseaduse § 22 lõikest 2, mis ütleb, et keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama. Ja see kohaldub ka väärteomenetlusele kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt. See on see põhiküsimus, mille kohta minister ise ka nentis, et selle üle on väga palju vaidlusi olnud, kuidas saavutada kooskõla põhiseaduse normiga. See sektsioon leheküljel 7, mida teie ka ministri abiga nimetasite, ei räägi mitte sõnagi põhiseaduse § 22 lõikest 2. Mulle ikkagi jääb õhku küsimus, et kas meile on toodud järjekordselt siia eelnõu, millega me Riigikogu liikmetena peame tegelema, ilma et eelnõu seletuskirjas oleks seda põhiseaduslikkuse analüüsi, mida Vabariigi Valitsuse määrus "Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri" selgesõnaliselt nõuab.

Aitäh, aga … 

Mu küsimusel on tegelikult selline laiem taust ka. Kas juhatus ei võiks öelda valitsusele, et kuulge, me ei hakka siin menetlema selliseid eelnõusid, kui te ei anna meile põhiseaduslikkuse analüüsi? Meie Riigikogu liikmetena peame ju tagama, et vastuvõetud seadused oleksid kooskõlas põhiseadusega, ja selles mõttes oleks elementaarne, et põhiseaduslikkuse analüüs ikkagi oleks olemas.

Suur tänu! Kõigepealt, minu soovitus teile selliste küsimuste puhul on pöörduda ettekandjate poole ehk siis nii ministri kui ka komisjoni ettekandja poole. Need arutelud on just täpselt need, mis toimuvad komisjonis.

Teine küsimus on seotud laiemalt sellega, et me oleme praegu selle eelnõu esimese lugemise juures ja see eelnõu läbib veel kaks lugemist. Siia tuleb kindlasti parandusettepanekuid ja seda arutatakse edaspidi ka väga põhjalikult komisjonis. Kui on mingisuguseid normitehnilisi küsimusi, mida tuleks selle eelnõu puhul parandada, siis kõike seda on võimalik komisjonis teha. Aga nagu ma ütlesin, kõigi nende küsimustega seoses, kuna need on valdavalt sisuküsimused, tasub pöörduda otse komisjoni ettekandja poole.

Aga, Varro Vooglaid, ma arvan, et mõistlikum on meil jätkata seda pigem teises vormis, mitte selliselt, et te panete Riigikogu juhatuse praegu otseselt nagu komisjoni rolli. Ma ei saa kindlasti sellise põhimõttega nõustuda. Ma saan aru, et te tahate siin ühte normitehnilist küsimust väga põhjalikult käsitleda, aga kindlasti on komisjoni esindaja oluliselt pädevam sellele küsimusele vastama.

Ma annan teile viimase protseduurilise küsimuse, Varro Vooglaid.

Suur tänu teile! Ega ma rohkem ei soovigi sel teemal rääkida, see viimane on täiesti piisav. Tegelikult minu meelest see on põhimõtteline küsimus selles mõttes, mis seondub ka istungi läbiviimisega, et äkki oleks hea mõte arutada seda ka juhatuses. Juhatus võiks öelda, et me ei pane lihtsalt päevakorda eelnõusid, kui ei ole eelnõu seletuskirjas põhiseaduslikkuse analüüsi, ja rääkida sellest ka komisjonidega, komisjonide juhtidega ennekõike. Kui ikkagi on selge standard, et põhiseaduslikkuse analüüs peab olema Vabariigi Valitsuse algatatud seaduseelnõu seletuskirjas, ja seda ei ole, siis on ju täiesti võimalik valitsusele saata see eelnõu tagasi ja öelda, et kui te tahate sellega parlamenti tulla, tehke meile põhiseaduslikkuse analüüs ja siis vaatame edasi. Minu meelest see oleks elementaarne, mis väljendaks austust põhiseaduse vastu.

Suur tänu, Varro Vooglaid! Aga te tahate praegu Riigikogu juhatusele panna väga selgelt komisjoni funktsioone. Riigikogu juhatus ei saa võtta komisjoni rolli. Ikkagi komisjon on see, kes otsustab konkreetselt selle eelnõu vastavuse kõigile normitehnilistele tingimustele, ja sellepärast ma usun, et kõige mõistlikum on praegu selle aruteluga edasi minna.

Ja mul on hea meel kutsuda siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu majanduskomisjonis toimunud arutelu tutvustama majanduskomisjoni esimees Marek Reinaas. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Teen ülevaate majanduskomisjonis toimunud aruteludest seoses eelnõuga 609, mis on konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. 15. aprillil toimus esimene arutelu ja seal määrati juhtivkomisjoni esindajaks Marek Reinaas. Ja teine oluline asi oli see, et me pöördusime õiguskomisjoni poole arvamuse saamiseks eelnõu kohta. Kuna see eelnõu paljuski räägibki menetlusnormidest, siis ilmselt on õiguskomisjon ja ka põhiseaduskomisjon, kelle poole me oleme samuti pöördunud, palju pädevamad kui majanduskomisjon just nimelt nendes küsimustes.

Aga 21. aprillil toimus sisuline majanduskomisjoni istung, kus olid kohal justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakosta, Justiits‑ ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Andreas Kangur ning õiguspoliitika osakonna intellektuaalse omandi ja konkurentsiõiguse talituse nõunik Natalia Mäekivi. Liisa-Ly Pakosta ja ministeeriumi ametnikud andsid väga põhjaliku ülevaate sellest seaduseelnõust ja tutvustasid just nimelt neid protsessinorme, eelkõige haldusprotsessis ja väärteoprotsessis.

Liisa-Ly Pakosta ütles samuti, et Eestis oli vahepeal arutelu, kas luua eraldi haldustrahvi regulatsioon, aga valitsus otsustas 2023. aastal üksmeelselt, et haldustrahvimenetlust Eestisse ei soovita. Hetkel menetluses olev eelnõu erineb eelnevast, mis valitsuse poolt tagasi võeti, peamiselt selle poolest, et see ei too kaasa uut menetlusliiki ega uut kohtumenetluse liiki. Teine suurem erinevus võrreldes eelmise eelnõuga on see, et konkurentsijärelevalvemeetmed on suunatud konkurentsiolukorra parandamiseks. Ja kolmas, täpsustustav osa puudutab mittesüüstamise privileegi ehk see mittesüüstamise teema oli samuti komisjonis arutelul. Ma arvan, et see küsimus on saanud ka siin saalis piisavalt tähelepanu.

Justiits‑ ja digiminister on andnud põhjaliku ülevaate sellest seaduseelnõust, nii et ei hakka siin seda kordama, vaid pigem kirjeldan arutelu käiku. Tõnis Mölder küsis komisjonis täpselt samasuguse küsimuse, nagu ta täna siin esitas proua ministrile, ja ma võin öelda, et proua minister vastas sellele siin saalis peaaegu sõna-sõnalt samamoodi, nagu ta seda tegi komisjoni istungil.

Rene Kokk küsis, mida toob ministeeriumi analüüsi järgi direktiivi ülevõtmine Eesti kohtusüsteemile kaasa, kas kohtute töö läheb pingelisemaks. Minister vastas, et valitud on kõige turvalisem tee, millega on ka kõik teised haldustrahvid üle võetud, kohtutel on 20-aastane kohtupraktika selle menetluse läbiviimiseks ja olulist halduskoormuse kasvu kohtutele ei tule.

Urve Tiidus tundis huvi, kui palju on Eestis konkurentsivaidlusi, ja konkurentsiõiguse talituse nõunik Natalia Mäekivi teatas, et aastatega on menetluste arv Konkurentsiametis kasvanud ning peamiselt seotud siseriiklike rikkumistega. Siin oli täna ka saalis arutelul see küsimus, et kui palju neid rikkumisi reaalselt on, [ja selgus, et] vähemalt Konkurentsiamet teeb piisavalt head tööd ehk menetluste arv on kasvanud.

Jaak Aab tõi näiteks olukorra, kui eelnõu kohaselt mingil põhjusel algatab Konkurentsiamet haldusmenetluse ning ettevõtja, teades, et sellest edasi on võimalik minna väärteomenetlusse, ei täida Konkurentsiameti ettekirjutust ja ütleb, et ei soovi kaasa aidata ja tõendeid väljastada. Seesama küsimus jälle, et kas ettevõtjatel on kohustus anda Konkurentsiametile välja dokumente ja tõendeid. Andreas Kangur seletas, et selles olukorras on järelevalvemenetlus käimas ning Konkurentsiametil on õigus nõuda faktilisi asjaolusid. Ettevõtjal on küll õigus keelduda rikkumist omaks võtmast, kuid faktiliste asjaolude kohta andmete avaldamata jätmise õigust siiski ei ole. Ehk ettevõtja peab faktilised andmed siiski Konkurentsiametile välja andma ja kui ta seda ei tee, siis tavapärase menetluse käigus Konkurentsiametil on õigus teha läbiotsimine või siis teisel juhul rahatrahv.

Ja mis me seal veel arutasime? Reili Rand uuris, millise konkurentsijärelevalve puhul vajab Konkurentsiamet rohkem ressursse, kas praeguses eelnõus ettenähtud erinevate menetlustega lähenemise puhul või siis varasemas eelnõus olnud menetluse puhul. Proua minister vastas, et kõnealuse eelnõu ressurssi säästev eelis seisneb just nimelt selles, et see tugineb juba paarkümmend aastat väljatöötatud ja praktikas igati läbiproovitud lahendustele.

Ning kui Jaak Aab uuris, kas Euroopa Komisjonilt küsiti esialgset hinnangut selle värske seaduseelnõu 609 kohta, siis proua minister ütles, et Euroopa Liit ei anna menetluse faasis eelnõu kohta siduvat seisukohta, aga kordas üle sellesama asja, mis ka siin saalis on korduvalt kõlanud, et kõik senised haldustrahvide kohta käivaid sätteid sisaldavad direktiivid ja määrused on Eestis üle võetud väärteomenetluse kaudu ning komisjon on need kõik heaks kiitnud. Ei ole põhjust uskuda, et selle menetluse puhul Euroopa Liit seda heaks ei kiidaks.

Ja tehti otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 5. mail ehk täna ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Selle poolt oli 6 saadikut ja vastu oli 4, erapooletuid ei olnud. Selline asjade käik majanduskomisjonis.

Suur tänu teile, auväärt ettekandja! Evelin Poolametsal on varuks veel üks küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea komisjoni esindaja! Mina küll loen siit välja, et halduskoormus kasvab. Teie rääkisite just, et komisjonis oli arutelu all, et avaliku sektori töökoormus ei kasva. Samas, siin on must valgel kirjas, et kasvab, kuna tulenevalt konkurentsijärelevalvemenetluse loomisest suureneb Konkurentsiameti ja halduskohtute töökoormus.

Olekski tahtnud teada, kas teil oli juttu, kui palju see töökoormus siis kasvab. Kas võetakse üks või kaks töötajat juurde? Aga nähtavasti te ei oskagi mulle vastata, kuna teil oli jutuks, et ei kasva.

Jah, tõepoolest, mina saan kirjeldada siin seda arutelu, mis komisjonis toimus. Võib-olla tasub ära märkida see, et tõepoolest, küsimus oli eelkõige just nimelt selle kohta, kas kohtute halduskoormus kasvab. Me ei arutanud seda teemat, kas Konkurentsiametis halduskoormus kasvab.

Ja nagu ma siin tsiteerisin ministrit, siis tema sõnad olid need, et eelnõu ressurssi säästev eelis seisneb selles, et see tugineb juba paarkümmend aastat väljatöötatud praktikas igati läbiproovitud lahendustele, mis on õigusselged ja ‑kindlad ning kus erinevates menetlustes uute teemade leiutamisele haldusressurssi enam ei kulu. Ehk siis pigem on kindel see, et praegune menetluse viis on kindlasti oluliselt vähem haldusressurssi vajav, kui see eelmine oli.

Suur tänu, lugupeetud komisjoni esimees! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Algatuseks peab ütlema, et see eelnõu praegusel kujul tekitab vastakaid tundeid, sellepärast et ühelt poolt on kahtlemata õige, et sellest eelnevast plaanist loobumine on olnud pööre õiges suunas, kui läheneda küsimusele õigusriikluse põhimõtte vaatepunktist. Eks me kõik võime öelda, et me tahaksime, et konkurentsiõiguse rikkumised tuvastataks, et neid menetletaks tõhusalt ja et rikkujad saaksid ka karistatud seaduses ettenähtud korras. Aga samal ajal me ei tohiks seda tahtmist püüda ellu viia viisil, mis kahjustab austust õigusriikluse põhimõtte vastu. See on alati selline põhimõtteline dilemma, et tahaks ju, et õiguskaitseorganid saaksid tegutseda hästi tõhusalt, aga mida tõhusamaks sa nende tegutsemise timmid, seda väiksemaks muutuvad kodanike ja ka juriidilistele isikutele olemas olevad menetluslikud garantiid.

Sama asi on näiteks selle üle-eestilise kaamerate võrgustikuga, mis tuvastab kõikide autode numbrid. Meediast on läbi käinud, et 20 miljonit pilti tehakse kuus. Fikseeritakse kõikide maanteedel liikuvate autode numbrid. Kahtlemata väga tõhus vahend õiguskaitseorganite käes, et näha, kes kus millal viibis. Aga teiselt poolt jällegi, mida arvata sellest kõigest eraelu puutumatuse põhiõiguse kontekstis – väga problemaatiline. Nii et selles mõttes peab küll ütlema, et see pööre on paremuse suunas.

Aga see ei tähenda, et eelnõu praegusel kujul ei kätkeks endas põhimõttelisi probleeme, mis omakorda paneb ikkagi tõdema, et ei ole võimalik seda kindlasti ühemõtteliselt toetada. Vaatame näiteks seda, mida justiitsminister ütles oma ettekandes, praeguseks hetkeks oli ka stenogramm juba kättesaadav, nüüd ma saan tsiteerida päris täpselt ja loen selle põhimõttelise tähtsusega lõigu ette. "Meil Eestis on põhiseaduse § 22 ja süüteomenetluse üks põhimõte, et mitte kedagi ei tohi sundida iseenda vastu tunnistama. Eelnõus oleme selle lahendanud niimoodi, et füüsilistele isikutele on täiel määral tagatud ka konkurentsijärelevalve menetluses enese mittesüüstamise privileeg. Ent juriidiliste isikute puhul on lahendus konkreetsest asjast ja asjaoludest rohkem sõltuv. Ja tõenäoliselt paneb siin täpsed piirid paika kohtupraktika, mis võtab arvesse nii konkreetse juhtumite eripära kui ka Euroopa Kohtu konkurentsimenetluse alast praktikat, mis paraku on pidevas arengus, ent näeb kitsamalt enese mittesüüstamise privileegi, kui see Eestis tavaks on olnud."

Peab ütlema, et ega see nüüd väga suurt kindlustunnet just ei sisenda sellega seonduvalt, et see enese mittesüüstamise põhiõigus, mis on tagatud põhiseaduse § 22 lõikega 2, saab ka selle eelnõu seadusena jõustumise korral olema austatud. Minu meelest suhteliselt udune määratlus. Noh, taandub sellele, et eks me näe, kuidas kohtud seda regulatsiooni tõlgendama hakkavad ja milliseid otsuseid tegema hakkavad.

Miks see on problemaatiline? Nagu öeldud, põhiseaduse § 22 lõige 2 ütleb … Või kolm, lõige 3 ütleb, et kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. See on seesama põhimõte, millele minister ka osutas, et põhiseaduse § 22 sätestab süüteomenetluse ühe olulise põhimõtte, et mitte kedagi ei tohi sundida iseenda vastu tunnistama. Sedasama põhimõtet peegeldavad, nagu ma küsimusi esitades ka ütlesin, nii kriminaalmenetluse seadustik kui ka väärteomenetluse seadustik. Kriminaalmenetluse seadustik ütleb § 7 lõikes 2, et kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust. Ja väärteomenetluse seadustik ütleb §‑s 2: kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Nii palju, kui mina tean – ja ma ei ole väärteomenetluse spetsialist –, ei ole väärteomenetluses praegusel hetkel kuidagi teistmoodi need asjad ette nähtud. Ma ei tea, esimene näide, mis mul pähe tuli, oli see, et kui näiteks meil on tegemist ...

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Kujutame ette väärteomenetluse kontekstis – me isegi võib-olla oleme sellega kokku puutunud –, et te näiteks ületate kiirust. Näiteks politsei peab kinni, ütleb, et meil on põhjendatud kahtlus, et te ületasite kiirust, palun väljastage meile oma pardakaamera salvestis. Noh, siis enese mittesüüstamise printsiibist tulenevalt saab igaüks öelda, et vabandust väga, suur tänu teile selle ettepaneku eest, aga tulenevalt põhiseaduses, kriminaalmenetluse seadustikus ja väärteomenetluse seadustikus sätestatud garantiidest ma ei ole kohustatud ennast süüstavaid andmeid teile avaldama. Kui teie tahate tõendada, et ma olen rikkunud kehtivat õigust, siis see on teie ülesanne, mitte ei ole minu ülesanne tõendada, et ma seda teinud ei ole. See printsiip, nii palju kui mina tean, on läbivalt väärteomenetluses rakendatud. Ja veel kord ma ütlen, ma ei ole päris kindel, et ma siin ei eksi, sest ma ei ole iseenesest väärteomenetluse asjatundja.

Selles mõttes on siin tegemist väga põhimõttelise küsimusega, mis ei puutu ainult konkurentsiõigusesse, konkurentsialastesse rikkumistesse, vaid väärteomenetlusse ja süüteomenetlusse laiemalt, üldiselt. Ja asi, millele ma protseduurilisi küsimusi esitades tähelepanu juhtisin, on see, et ma hakkasin mõtlema, et hea küll, vaatame, mida siis justiitsministeerium ise on selle kohta öelnud, kuidas nad selle probleemi on lahendanud eelnõu seletuskirjas sisalduva põhiseaduslikkuse analüüsi kohaselt. Ja võtan selle paksu eelnõu seletuskirja siis kätte – tunnistan, ei olnud seda istungieelselt läbi töötanud –, see on 180 lehekülge paks seletuskiri, mõtlen, et äkki ei leia üles, vaatan, kus see põhiseaduslikkuse analüüs siis siin on. Võta näpust, ei ole teist! Leheküljelt 4 me leiame sisukorra, mis on iseenesest tänuväärne nii paksu seletuskirja puhul, et oleks lihtsam õigeid … Ei, mitte leheküljelt 4, vaid kusagilt tagantpoolt. No mida iganes, siit eelnõu algusest, ma ei hakka selle peale praegu aega raiskama. [Leian] sisukorra ja sisukorrast hakkan näpuga järge ajama, kus see olla võiks. See on seletuskirja leheküljel 1, vabandust! Ja tõesti leheküljel 7 on "ECN+ direktiiv ja põhiõigused". Siin justkui võiks olla see põhiseaduslikkuse analüüs – vaatan, ei ole. Põhiseaduse §‑st 22 ja selles sisalduvatest garantiidest ei ole siin räägitud, spetsiifiliselt kindlasti mitte. Ja siis vaatan [seletuskirja] lõppu, seal on leheküljel 165 "Eelnõu vastavus EL-i õigusele". Aga mida ei ole, on vastavus põhiseadusele.

Ja järjekordselt näeme seda põhimõttelist probleemi, et ühelt poolt me õigusriikluse põhimõttest lähtuvalt peaksime ju seisma hea selle eest, et me parlamendis ei võta vastu ühtegi seadust, mis ei ole kooskõlas põhiseadusega. Ja et seda ei juhtuks, et meil parlamendiliikmetena oleks lihtsam tagada, et seda ei juhtuks, selle jaoks ongi nähtud ette nõue hea õigusloome ja normitehnika eeskirja kohaselt, et kui Vabariigi Valitsus toob parlamenti seaduseelnõu, siis see peab sisaldama põhiseaduslikkuse analüüsi. Ja ma usun, et minister on minuga nõus, ei vaidle vastu, et sellise eelnõu puhul, kus on olnud eelneva menetluse käigus väga tõsine küsimus, kas ta ikka on põhiseadusega kooskõlas või mitte, oleks sellise analüüsi sisaldumine kohe kriitilise tähtsusega. See, et seda siin siiski ei ole, tõstatab ausalt öeldes mõningaid küsimusi ka teie väite suhtes, proua minister, et te seisate hea selle eest, et olukord põhiseaduslikkuse analüüside mittesisalduvuse probleemiga paraneks. Siin tundub küll, et selles küsimuses on lati alt läbi joostud. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh! Austatud kolleegid! Oleme viimased aastad kuulnud valitsuselt peamiselt juttu sellest, kuidas eelarves pole raha, tuleb tõsta makse. Ja siis samal ajal meil jääb üle võtmata Euroopa Liidu konkurentsidirektiiv, mille tulemusel meid jaanuaris Euroopa Komisjon karistas 400 000-eurose trahviga. Põhimõtteliselt me saame rääkida, et pool miljonit eurot [läks] selle peale, et valitsus ei suutnud kokku leppida, mis vormis see direktiiv üle võtta.

No ja sotsiaaldemokraadid küsivad, kes selle eest vastutab. Võib-olla keegi peaks üldse tagasi astuma? Aga minu hinnangul peaks hoopiski otsa vaatama sotsiaaldemokraatidele, kes seda protsessi üks hetk hakkasid samuti pidurdama. Minu jaoks on siiamaani täiesti arusaamatu, miks on sotsiaaldemokraatidel jätkuvalt soov teha Konkurentsiametist karistusorgan ja halduskohtust trahviorgan. Samal ajal, kui kõik majanduseksperdid räägivad, et praeguses kriisis tuleb ettevõtlust aidata, jõudsid sotsiaaldemokraadid järelduseni, et tuleb hoopiski hakata ettevõtlusega võitlema.

Ma püüan siin uuesti lihtsustatult selgitada, milles üleüldse seisnes see põhiline probleem, mille üle on päris pikalt vaieldud. Vaidlus seisnes selles, millises menetlusvormis direktiiv üle võtta ehk millises menetluses hakataks määrama trahve: kas väärteomenetluses või siis oleks loodud täiesti uus menetlusvorm, mille nimetus oleks haldusmenetlus. Ja enamus õigusekspertidest, ka õiguskantsler on toetanud seda, et trahvide määramised peaksid toimuma väärteomenetluse vormis. See on meie tavapärane praktika. Niimoodi on võetud üle ka teised direktiivid ja ka käesolev direktiiv annab võimaluse see üle võtta väärteomenetluses. Ja mina isiklikult ei julgeks küll õhku visata selliseid süüdistusi, et võib-olla õiguskantsler või teised eksperdid meil on tegutsenud mõne lobisti huvides.

Aga kui sotsiaaldemokraatidel on infot, et neid on valitsuses survestatud selle eelnõu menetluse käigus või siis on teisi valitsusliikmeid survestatud ja et see eelnõu menetlus on olnud mõjutatud lobistide poolt, siis see on küsimus, mida me peame arutama korruptsioonivastases erikomisjonis. Nii et palun kõik see info kiiremas korras mulle edastada.

Ja probleem selle eelnõuga, miks see nii kaua pole edasi liikunud, oli see, et Kaja Kallase valitsus ja hiljem ka eraldi sotsiaaldemokraadid polnud nõus, et Konkurentsiamet määraks trahve väärteomenetluses, ja nõuti, et olekski loodud täiesti uus menetlusvorm, haldusmenetlus, ja seda spetsiaalselt ainult Konkurentsiameti jaoks. Kujutage ette: ühe konkreetse asutuse jaoks taheti luua täiesti eraldi menetlus läbiotsimise õigusega ja muude menetlusaspektidega, mis olid isegi karmimad kui kriminaalmenetluses. Ja siis selle menetlusega, sõites mitmest olulisest põhiõigusest üle, oleks lihtsustatud moel saanud hakata määrama hiigelsuuri trahve ettevõtetele.

Mul on küsimus, mida sellega sooviti lahendada. Kas meil tõesti on vahepeal ettevõtjatest saanud uued vaenlased, et me otsime karmimaid karistusmeetmeid, mida oleks seejuures lihtsam ja kiirem rakendada? Ja ma mäletan ka seda arutelu komisjonides, kus tuldi ja räägiti: aga see on ju kiirem ja tõhusam viis. Ma arvan, et õigusriigis ei tohiks mitte kunagi selgitada mingit uut eelnõu ja uusi karistusnorme vastu võttes, et aga see on ju kiirem ja lihtsam.

Muidugi, minu isiklik ja Keskerakonna seisukoht algselt juba oli, et see direktiiv tuleb üle võtta väärteomenetluses. Eraldi olid üle antud ka muudatusettepanekud, kuid nende aruteluni mitte kordagi ei jõutud lõppude lõpuks. Aga selle üle on mul hea meel, et suures osas nende muudatustega on tänase eelnõu raames arvestatud. Kindlasti seda eelnõu saab veel paremaks teha.

Vastasel juhul oleks olnud reaalne oht, et me oleksime pööranud kogu meie karistusõiguse süsteemi pea peale. Sest miks peaks Konkurentsiamet saama mingi eelise, miks neile peaks olema loodud täiesti uus eri menetlusvorm? Ja siis veel, et vastutus mujale suunata, soovite panna halduskohtu eraldi trahve välja kirjutama ehk soovite kohtust teha trahviorgani. See oleks olnud reaalselt põhiseadusega vastuolus. Sest kujutage ette, kuidas siis ettevõtja saaks üldse seda edasi kaevata kohtusse, kui kohus on juba otsuse teinud, kohus on juba selle trahvi välja kirjutanud. Kohus, kes muidu peaks teostama järelevalvet, oleks siis avaliku võimu jaoks ja Konkurentsiameti jaoks hoopis määranud trahve. Kohtunikud, ma mäletan, olid tagajalgadel, kui see eelnõu versioon esimene kord Riigikokku tuli. See oli ikkagi väga räme selline, ütleme nii, karistusõigusest ja kohtust ja võimu lahususe printsiibist ülesõitmine.

Ma olen seda mitu korda öelnud, et see oleks avanud väga ohtliku Pandora laeka. Järgmise sammuna oleksid meil tulnud teised ametid ja öelnud: "Aga teate, me soovime ka lihtsustatud menetlust, me soovime samuti sellist lihtsustatud menetlust, haldusmenetlust." Oleks tulnud meil maksuamet, kes tahab aina rohkem inimesi jälgida, oleks öelnud: "Aga me tahame ka lihtsustatult karistada. Miks mitte?" Siis oleks tulnud Keskkonnaamet, siis oleks tulnud Terviseamet. Ja niimoodi üks hetk me polekski tähele pannud, et me oleksime aina rohkem andnud võimu ametnike kätte ja meist oleks saanud selline ametnike karistusriik. Tavaliselt see niimoodi kahjuks vaikselt toimubki.

Tegelikult eelmise eelnõuga oligi reaalne oht, et meil ettevõtjad oleksidki seninägematul määral jäänud ametkondliku suva ja võimalike kuritarvituste meelevalda. Ja ma ütlen uuesti: minu jaoks on arusaamatu, miks sotsiaaldemokraadid järjepidevalt nõuavad, et meil oleks just see menetlusvorm, just sellises vormis meil need karistusmehhanismid töötaksid.

Ma toon lõpetuseks veel ühe olulise aspekti välja. Mitu korda on mainitud, et väärteomenetlusega ei saa suuri trahve määrata. Hiljuti jõustus Riigikohtu otsus, väärteomenetluses määrati Olerexile 300 000 euro suurune trahv. Sellega tegelikult Riigikohus tõestas ära, et meil on võimalik väärteomenetluses suuri trahve määrata. Ta tõestas ära ka selle, et on võimalik see direktiiv väärteomenetluses üle võtta. Meil on tegelikult selles osas Riigikohtu seisukoht olemas.

Nii et ma loodan, et selle eelnõuga liigutakse edasi ja me lõppude lõpuks saame ka sellest trahvist lahti. Aitäh!

Aitäh teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Jaak Aab, palun! Volitus näikse näpus olevat.

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Jah, tõesti, nagu siin täna juba on olnud pikalt juttu, on viimastel aastatel vaieldud selle konkurentsiseaduse muutmise üle päris pikalt. Ja heale ministrile ütlen, et sotsiaaldemokraadid on selles arutelus päris tihedalt osalised olnud. Mina saan rääkida viimasest aastast, kui majanduskomisjonis menetlusel on olnud eelmine eelnõu ja ka praegune. Sisulisi vaidlusi on olnud ja sotsiaaldemokraatidel on siin väga kindel seisukoht olnud. Ja põhiline, mis selle seisukoha alus on, et elutähtsate kaupade ja teenuste õiglased hinnad tagab just õiglane konkurents – seda nii inimestele kui ka ettevõtjatele.

Natukene siis viimase aasta või natuke üle aasta aruteludest. Eelmisel aastal esitas toonane valitsus, kus olid Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid, seaduseelnõu, mille eesmärk oli tõhustada konkurentsijärelevalvet. Siin tahetakse väga rõhutada seda konkurentsidirektiivi. Jah, see uuendatud konkurentsidirektiiv Eesti eesistumise ajal ju algatati, aga algatati see just nimelt sellel põhjusel, et oli näha, et Euroopa Liidus mõnedes riikides konkurentsijärelevalve ei toimi. See on olnud selline hinnang juba päris pikka aega. See uuendatud konkurentsidirektiiv algatati just sellel põhimõttel, et tõhustada ja ühtlustada konkurentsijärelevalvet Euroopa Liidu riikides, et see meie ühine turg saakski ühiste reeglite järgi toimida ja et järelevalve oleks samuti sarnastel põhimõtetel.

Muudatuste kohaselt, mis tookord ette nähti, oleks konkurentsijärelevalve toiminud ühtse haldusmenetlusena ja rikkumiste korral oleks trahve määranud halduskohus. No selle halduskohtu sissetoomises ei tasu küll sotsiaaldemokraate süüdistada. See oli Eesti 200 tahtmine kompromissina tol korral, kui peaminister oli Kaja Kallas ja Kaja Kallase valitsus selle eelnõu siia saatis. Eesti 200 palus kompromissi, et neid trahve määraks halduskohus.

Öelda nüüd, et esialgselt nähti meeletut bürokraatia kasvu selles eelnõus – seda ei olnud. Ja kuna see halduskohtumenetluse osa isegi siia Riigikokku jõudnud eelnõus ei olnud lõpuni lahti kirjutatud, siis tookord majanduskomisjoni esimehena ma palusin Riigikohtult ametiabi korras abi. Ja riigikohtunik Ivo Pilvingu kantseleist saadeti siia need muudatused, millega oli vaja seda eelnõu täiendada.

Ma arvan, et just konkurentsireeglite rikkumise tuvastamine peaks olema kindlasti tõhusam, kui see praegu on. See aitaks tagada paremat konkurentsi. Eriti oluline on see just väikese riigi jaoks, nagu Eesti on. Siin on palju olnud juttu sellest, et nii väikesel turul on konkurents piiratud ja selle tõttu meil on kõrged hinnad. Seda olulisem oleks tõhus konkurentsijärelevalve, konkurentsireeglite rikkumise tuvastamine.

Ja küsimus ei ole ju karistamises. Siin on kirjeldatud, et kõiki ettevõtjaid kohe hoobilt hakatakse meeletute trahvidega karistama. Kindlasti mitte! Haldusmenetlus on selline menetlusviis, kus osapooled teevad pigem koostööd. Ja siis, kui ettevõtja jätkuvalt rikub reegleid, tulevad järgmised käigud: ettekirjutused, sunnirahad ja viimase lahendusena see niinimetatud suur trahv, mis on pigem ennetus‑ ja heidutusmeede, et ettevõtjad juba eos või selle menetluse raames ja sees korrigeeriksid oma käitumist, oma tegevust, et nad ei rikuks neid reegleid.

Nagu tänagi siin juttu oli, tegelikult on Eesti avalikkuses ja meedias olnud viimastel aastatel palju juttu, et meil on üldse üks suur inflatsioon.

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks. 

On olnud juttu, et teatud valdkondades on millegipärast meil ikka palju kõrgemad hinnad kui naaberriikides. On toodud neid hinnavõrdlusi. Kahjuks ei ole meil majandusanalüüsi põhjal ühtegi menetlust algatatud. Ma küsisin täna siin ka ministri käest, et kas see on võimalik. Kas selline tõestus aitaks kaasa mingeid hindu, monopoolsete ettevõtete poolt dikteeritud hindu tuua allapoole, taskukohasemaks nii tarbijatele kui ka ettevõtjatele? See hirmutamine, et kõik ettevõtjad saavad hiigeltrahvid, ei vasta kindlasti tõele. Ma arvan, et enamus ettevõtjaid, 99% ei näe kunagi mingit järelevalvet või neile ei tehta mingeid ettekirjutusi. Aga kui ka väiksem ettevõte tõesti teadmatusest rikub reegleid, siis tal on alati võimalik ettekirjutuse põhjal tegelikult viia oma tegevus vastavusse konkurentsireeglitega.

Edasi siis juhtus see, et eelmisel suvel või kuskil sügisel oli selles koalitsioonis suur nõudmine Eesti 200-l, et nemad ei mõelnud kokkulepet sellisena, et on haldusmenetlus ja halduskohus, vaid hoopis peaks tulema siia sisse maakohus ja väärteomenetlus. Neid arutelusid peeti koalitsiooninõukogus päris tõsiselt. Tol hetkel või varasemalt vähemalt Reformierakond oli kindlal seisukohal, et see konkurentsijärelevalve menetlusviis võiks olla haldusmenetlus. See oleks tõhusam, lihtsam, läbipaistvam ja selgem. Eks see üllatusena tuli, et Reformierakond viimaste kuude jooksul on oma seisukohti muutnud ja on asunud toetama sellist menetlusviisi, kus on mitu paralleelset menetlusviisi. Ma arvan, et halduskoormuse mõttes ei pane praegune eelnõu siiski ettevõtjatele ja ametile vähem halduskoormust, vaid pigem [rohkem].

Ei maksa unustada seda, millest ka siin täna on juttu olnud, et Eesti riik on alates 2021. aastast olnud sunnitud maksma trahvi, kuna pole siiani üle võtnud seda konkurentsidirektiivi. Aga ma ütlen, et direktiivi ülevõtmine ei ole see põhiline põhjus, miks konkurentsiseadust on vaja muuta. Sisulist muudatust on vaja, et tagada õiglased hinnad.

Puudustele meie konkurentsiõiguses on tähelepanu juhtinud mitmed haldusõiguse eksperdid, aga ka Riigikohus ja Euroopa Komisjon. Aga praegusele valitsusele see vist ei mõju ja jätkatakse endiselt selles liinis, kus võib-olla mugavalt saavad tunda end just need, kes konkurentsireegleid rikuvad, ja karistusi praktiliselt ei ole.

Õiglase konkurentsi peab tagama riik. Selleks peab riik kehtestama selged reeglid ja tõhusa konkurentsijärelevalve. Seadusega tuleb anda Konkurentsiametile paremad tööriistad ja eelarvega piisavad ressursid.

Reformierakonna ja Eesti 200 valitsus pidurdab konkurentsireeglite täitmise üle järelevalvet. Seda tehakse nii selle eelnõuga kui ka rahaliste vahendite kärpimisega järelevalvelt. Vabariigi Valitsuse tegevus niimoodi karistab pigem tarbijaid ja ettevõtjaid kõrgete hindadega, mis toodavad suurärimeestele suurt kasumit. Maskid on langenud, parempoolse valitsuse tegevuse eesmärgid on paljastatud. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel annan üle ettepaneku antud eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.  

Suur tänu! Riigikogu liikmetel, fraktsioonidel rohkem läbirääkimissoovi ei ole, küll aga on palunud läbirääkimistel osaleda minister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Suur tänu! Pean oluliseks siiski siin ümber lükata mõned esinenud valeväited või eksitavad väited.

Esiteks rõhutan veel kord, me võtame üle Euroopa Liidu direktiivi konkurentsiõiguse parandamiseks. Ma olen nõus eelkõnelejaga, kes ütles, et see direktiiv on loodud selleks, et konkurentsiolukorda parandada, ja seda me just täpselt teemegi. Ehk süüdistus, et seda direktiivi üle võttes me halvendame kuidagi konkurentsiolukorda, ei ole lihtsalt kuskilt otsast õige. Me võtame selle direktiivi üle ja see on mustvalge lihtne tõde.

Teiseks on võimalik järgi vaadata Eesti 200 kirjalik seisukoht valitsuse otsuse juures 19. veebruarist 2024. aastal, kus me ütleme, et väärteomenetlus on kõige õigem ja parem lahendus selle küsimuse lahendamiseks, nii nagu see Eesti õiguskorras on ette nähtud.

Kolmandaks, siiski me peame meeles pidama, et seda koostööpõhist haldusmenetlust, mida tänagi juba Konkurentsiamet teeb, saab edasi palju paremini teha. See on selles eelnõus väga kenasti kõik esil ja see on euroopalik lähenemine – isegi kui kellelegi tundub, et see nii ei ole, siis direktiivi järgi ühemõtteliselt on.

Ma nõustun Varro Vooglaiu kriitikaga, et põhiseaduslik analüüs ei ole siit eelnõu seletuskirjast hästi leitav. Kindlasti Riigikogu menetluse käigus me toome selle paremini esile. Meil oli just hetk tagasi õiguskomisjoni arutelus see, et me oleme saanud ka ekspertide hinnangu, et põhiseaduslik analüüs peaks olema kõikides eelnõudes eraldi peatükina välja toodud, siis ta oleks palju kergemini leitav. Ja selle paranduse ka HÕNTE-sse me teeme.

Mis puudutab seda, kas eelnõu ise vastab põhiseadusele, siis õiguskantsleri hinnang, mida siin saalis ka tsiteeriti, ütleb, et vastab. Tõesti, olen taas sunnitud kordama seda, et vaatamata sellele, et üle kogu Euroopa Liidu on inimõiguste ja põhivabaduste miinimumstandardiks Euroopa inimõiguste konventsioon, seda on kohustatud austama ka Euroopa Liidu Kohus ja kõikide liikmesriikide kohtud, ja et meil on see põhiseaduse § 22 enese mittesüüstamise privileegi kohta, aga kõige selle valguses on vähemalt ühes lahendis Euroopa Liidu Kohus leidnud, et põhiseaduse § 22 kaitseb peaasjalikult inimesi ja nende inimväärikust, mitte aga juriidiliste isikute varalisi huve. Ja sellest on Euroopa Liidu Kohus omakorda järeldanud, et juriidilise isiku puhul ongi enese mittesüüstamise põhimõte teistsuguse ulatusega kui füüsiliste isikute puhul. Aga seda arutelu saab kindlasti siin Riigikogus jätkata.

Ehk lühike kokkuvõte: see eelnõu võtab direktiivi üle, on põhiseaduspärane ja koostöö ettevõtjatega Konkurentsiameti puhul saab ainult hoogu juurde. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 609 esimene lugemine lõpetada, aga nagu me kõik äsja kuulsime, on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon teinud ettepaneku eelnõu 609 tagasi lükata. Peame seda ettepanekut hääletama. Asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 609 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 13 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.

Head kolleegid, eelnõu 609 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 19. mai kell 17.15. Oleme teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Kolmas päevakorrapunkt: Riigikogu liikmete Tanel Kiige, Reili Ranna, Züleyxa Izmailova, Madis Kallase, Ester Karuse, Anti Allase, Helmen Küti, Jaak Aabi, Andre Hanimäe, Riina Sikkuti, Lauri Läänemetsa, Enn Eesmaa ja Kersti Sarapuu 26. märtsil 2025. aastal esitatud arupärimine numbriga 735 töölepingu seaduse muudatuste ehk juhupalga lepingute kohta. Palun ettekandeks [kõnetooli] arupärijate nimel hea kolleegi, Riigikogu liikme Tanel Kiige. Tanel Kiik, teie kord! Väga vabandan, lärm oli nii suur, et hea kolleeg ei kuulnud.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Annan kiire ülevaate teemade ringist ja küsimustest, millele me ootame vastuseid majandus- ja tööstusministrilt, tegelikult valitsuselt tervikuna.

Teatavasti on Reformierakonna ja Eesti 200 valitsus kavandamas muudatusi töölepingu seadusesse, isegi algatanud vastava eelnõu, mis mõjutab otseselt kümnete tuhandete töötajate igapäevast turvatunnet ja sissetulekut. Selle valitsuse plaani kohaselt võib edaspidi töölepingus fikseerida ära kõigest 10 töötundi nädalas ja seda suurendada kokkuleppel kuni 40 tunnini. Aga see tähendab tegelikult seda, et selliste juhupalgaga lepingute puhul töötaja jaoks ei ole teada ei töökoormus ega palk, nii et tema oma erinevaid kulusid, on see eluasemelaen, on need muud jooksvad kulud, planeerida ei saa. 

Märgiline on ka see, et algselt kavandati neid muudatusi vaid kindlate sihtgruppide jaoks. Pikalt on läbirääkimiste protsessis [räägitud] õpilastest, üliõpilastest, vähenenud töövõimega inimestest ja pensionäridest, kellel paljudel võib tõesti olla reaalne huvi rakendada selliseid paindlikumaid töötegemise viise. Aga nüüd soovib valitsus laiendada seda juhupalgalepingu vormi kõigile töötajatele. Ja need kavandatud muudatused ei ole kooskõlas töölepingu seaduse tegeliku eesmärgiga kaitsta töötajat kui töösuhte nõrgemat poolt. 

Põhimõttelised muudatused tööõiguses tuleb sotsiaaldemokraatide meelest alati kokku leppida tööturu osapooltega, samuti ametiühingute ja tööandjatega. Rõhutan, neid osapooli on mitu: ametiühingud ja tööandjad. Ei ole ainult tööandjad, nagu praegune valitsus kipub arvama. Aga praegu seda kokkulepet ei ole, mistõttu ongi nii sotsiaaldemokraadid kui ka ametiühingud kutsunud üles eelnõu menetlust peatama ning istuma taas läbirääkimiste laua taha. 

Täpsemad küsimused, mille oleme ministrile varasemalt edastanud, on järgmised. Esiteks, miks rikub valitsus senist tava, et olulised muudatused tööõiguses räägitakse läbi ja lepitakse kokku tööturu osapooltega ehk ametiühingute ja tööandjatega? Teiseks, millistele analüüsidele tuginedes pakub valitsus välja muutuvtunnilepingute puhul minimaalseks töötundide arvuks vaid 10 tundi nädalas ehk veerandkoormuse? See tähendab, et inimese töökoormus ja sissetulek võivad hakata nädalate lõikes erinema kuni neli korda. [Kolmandaks,] kelle ettepanekul ja mis kaalutlustel on valitsus ootamatult ja tööturu osapooltega läbi rääkimata otsustanud laiendada juhupalgalepinguid kõigile töötajatele, mitte ainult üksikutele sihtrühmadele? Neljandaks, kui valitsus surub niivõrd ühepoolselt läbi sellised olulised muudatused tööõiguses, siis mida see näitab tegelikult laiemalt praeguse valitsuse dialoogivõime kohta? 

Arupärimise esitasid Tanel Kiik, Reili Rand, Züleyxa Izmailova, Madis Kallas, Ester Karuse, Anti Allas, Helmen Kütt, Jaak Aab, Andre Hanimägi, Riina Sikkut, Lauri Läänemets, Enn Eesmaa ja Kersti Sarapuu. Kindlasti tekib meil selle arutelu käigus täiendavaid küsimusi. Ja annan kohe ka meie poolt etteruttavalt soovituse, et võtke see eelnõu tagasi, algatage taas normaalsed kolmepoolsed läbirääkimised tööturu osapooltega ja taastage normaalne usalduslik sotsiaaldialoog. Aitäh!

Aitäh teile! Ja nüüd ongi lugupeetud majandus- ja tööstusministri Erkki Keldo kord. Vabandan, et minister pidi siin paar tundi ootama oma etteastet.

Ei ole üldse hullu. Suur aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Teema, mida enne arutati, on väga oluline. Aga kuulates kolleeg Tanel Kiike siin, tuli meelde, kui mitmeid õhtuid me Taneliga seda eelnõu eelmises valitsuses arutasime. Aga ma vastan siis nii, nagu minu käest küsitud on. Loen ka küsimuse ette.

Esimene küsimus tõesti oli see: "Miks rikub valitsus senist tava, et olulised muudatused tööõiguses räägitakse läbi ja lepitakse kokku tööturu osapoolte ehk ametiühingute ja tööandjatega?" Seadusemuudatuse avalikustamise järgselt on kõlanud väited, et tööturu osapooli pole kuidagi seaduse menetlemisel kaasatud või nad on lausa kõrvale jäetud. See väide ei vasta mitte kuidagi tõele. Huvitatud pooled on olnud menetluse käiku kaasatud ja on saanud anda ka tagasisidet. Lisaks, kui see etteheide tuli, ma veel täiendavalt kohtusin ainult ametiühingutega, kuna nende väide oli, et minister sotsiaalset dialoogi ei pea. Vastupidi, ma olen esimesest päevast nii tööandjate kui ka ametiühingutega alati kohtunud, kui selleks on olnud aeg, koht ja võimalus. 

Konkreetselt paindliku tööajaga seotud muudatustest on ju tegelikult väga kaua ja pikalt räägitud. Just töötajate ja tööandjate esindajad olid need, kellega koos tehti kaks aastat väldanud katsetus kaubandusvaldkonnas muutuvtundide kasutamiseks. Samas ei kutsunud pilootprojekti liialt piiravad tingimused paindliku tööaja võimalust kasutama. Piloot[projekt] tehti ühes sektoris, selle järel analüüsiti selle tulemusi ja peeti arutelusid just nendesamade sotsiaalpartneritega. 

Paindliku tööaja kokkulepet on korduvalt arutatud just kolmepoolsetel kohtumistel, viimati 2024. aasta aprillis ja novembris, samuti 2023. aasta veebruaris, juunis ja detsembris ja nii edasi. Ma tuletan meelde, et see muutuvtunni pilootprojekt, millest see paindliku lepingu muudatus [tuleneb], algas juba aastal 2021. Ehk tegelikult on teemat käsitletud aastaid ja teema on olnud oluline. Ja tõesti on tööõiguses muudatuste tegemiseks, nii nagu ka mainitud, oluline kolmepoolsus ja sotsiaaldialoog osapoolte vahel. Asjakohane on leida alati kompromisslahendus, mis hõlmab mõlema osapoole ettepanekuid, aga olgem ausad, ei täida ka kummagi osapoole kõiki soove täielikult. See on kompromissi koht. 

Ja töölepingu seaduse eelnõu, nagu ma ütlesin, ongi kompromiss, mis arvestab erinevate soovide ja ettepanekutega. Eelnõu võimaldab täiendavat tööaja paindlikkust mõlemale töösuhte poolele ja arvestab samal ajal vajadusega kaitsta töötajat kui töösuhte nõrgemat poolt, näiteks nähes töötajale ette selge lisatundidest keeldumise õiguse. Samuti oleme esitanud Riigikogule muudatusettepaneku, mille kohaselt oleks töötajal õigus nõuda kokkulepitud töötundide arvu suurendamist, kui töötaja on viimase kuue kuu jooksul enamiku ajast töötanud kokkulepitud tundidest rohkem. See sisuliselt välistab töötaja tahtevastase paindliku tööaja kokkuleppe rakendamise täistööajaga lepingu asemel. See oli konkreetselt ettepanek, mis ametiühingutelt tuli.

Teine küsimus: "Millistele analüüsidele tuginedes pakub valitsus välja muutuvtunnilepingute puhul minimaalseks töötundide arvuks vaid 10 tundi nädalas ehk veerandkoormuse? See tähendab, et inimese töökoormus ja sissetulek võib nädala lõikes erineda kuni neli korda." Esimene asi, mida siin tuleb rõhutada: muutuvtunnitöölepingud on täiendav võimalus. Kui inimene töötab täiskohaga või poole kohaga ehk fikseeritud kohaga, siis see on töötaja ja tööandja vaheline kokkulepe. Seda ei saa mitte kuidagi ühepoolselt teha, see peab olema mõlema täiskasvanud inimese, osapoole tahe ja see peab olema allkirjastatud. Töölepingu seaduse muudatused puudutavad inimesi ja tööandjaid, kes tahavad tööaega paindlikumalt kokku leppida. Vastu tahtmist ei saa seda mitte kuidagi teha. 

Muutuvtunnilepingute pilootprojekt näitas, et väiksemad muudatused tööajas ning liiga keerukad ja piiravad tingimused ei leia ei huvilisi ega ka reaalset kasutust elus. Kui me tahame muuta tööaega paindlikumaks, siis peame andma osapooltele reaalse võimaluse leppida tööajas kokku vahemikus, mis on piisavalt lai. Eelnõus [on see] siis 10–40 tundi nädalas. 

Kehtiv töölepingu seadus sellist paindlikkust ei võimalda ja kasutust leiavad pigem muud võlaõiguslikud lepingud, näiteks käsundusleping või töövõtuleping. Me peame ka arvestama seda, et need lepingud ei anna töötegijale piisavaid tagatisi. Näiteks ei anna töö- ja puhkeaja piiranguid, õigust põhipuhkusele, õigust miinimumtasule, tööohutusreegleid või tagatist lepingu lõpetamisel. Ehk sellises olukorras on töötaja palju kehvemas olukorras kui paindliku töölepinguga. Kui muudatused oleksid liialt paindumatud, siis ei leiaks [selline leping] reaalset kasutust ja jätkuks käsunduslepingute [kasutus]. Eesmärk on tulla vastu võimalikult paljudele vajadustele ja pakkuda paindlikkust päriselt, mitte näiliselt. 

Töölepingul on alati kaks poolt, kes tingimustes läbi räägivad. Kui nendes kokkuleppele ei jõuta, siis lepingut ei sünni. Kui näiteks tudengil hakkab eksamisessioon või pensionäril on tervis halvem, siis võib kümnest tunnist suurem kohustuslik nädalakoormus juba muuta paindliku tööaja kokkuleppe tema jaoks kasutuks, kui ta näiteks saabki tulenevalt oma õppimiskohustusest [või halvast tervisest] ainult kümme tundi nädalas töötada, miinimum[mahus]. 

Muide, muutuvtunnikokkuleppe pilootprojektis, mille tingimustes lepiti kokku kolmepoolselt, oli minimaalseks töötundide arvuks nädalas 12 tundi. Ja tegu ei ole mitte kuidagi meie, Eesti isikliku leiutisega, sarnaseid regulatsioone võib leida väga paljudest teistest riikidest, nagu Taani, Suurbritannia, Kanada, Austraalia ja nii edasi. Paindlikud töövormid on osa tänapäeva ühiskonnast ja seadusandlus peab reaalsete ühiskonna muutustega kaasas käima. 

Kolmas [küsimus]: "Kelle ettepanekul ja mis kaalutlustel on valitsus ootamatult ja tööturu osapooltega läbi rääkimata otsustanud laiendada juhupalga lepinguid kõigile töötajatele?" Esiteks tuleb öelda, et tegu ei ole juhupalga[lepinguga], vaid paindliku tööaja kokkuleppega, mis garanteerib töötajale kõik muud töösuhtest tulenevad tagatised. Paindlik tööaeg on lisavõimalus neile, kes seda soovivad. Need, kes paindlikkust ei soovi, sõlmivad jätkuvalt tavalise täistööajaga lepinguid, ja neid on enamik meie töötajatest. Paindlik tööaeg on seega täiendav võimalus, mitte kuidagi asendus traditsioonilisele töölepingule või kohustus. Traditsioonilise töötegemise viisid jäävad mõistagi alles, kuid paindlikkuse lisandumine tööajas on vajalik, et käia kaasas muutuva töömaailmaga. 

Paindlikkus aitab tööturule inimesi, kes selliseid võimalusi reaalselt vajavad. Inimesed ei tööta enam igal juhul ühe tööandja juures, ei ela enam ühetaolises elurütmis ega sobitu kõik ühe ja sama traditsioonilise töösuhte alla. Ettevõtted vajavad kaasaegseid lahendusi töökoormuse muutmiseks, et leida lahendusi kiirematele ja aeglasematele perioodidele ning hooajatööde tegemiseks näiteks. Kuigi seadus justkui ei takista paindlikkust, siis tegelikkuses tähendab paindlik töö Eestis praegu ennekõike seda, et töötaja loobub oma sotsiaalsetest õigustest, nagu ma enne mainisin, tehes tööd muu lepingu alusel, mis ei taga mitte ühtegi töölepingu alusel antud sotsiaalset garantiid. Seda on väga oluline teada. 

Toon mõne lihtsa näite, kellele paindlikkus on vajalik. Üliõpilane, kes õpib päeval ja saab töötada näiteks paar õhtut nädalas. Pensionär või eakas, kes tahab teenida väikest lisa, aga võib-olla tervis ja füüsiline võimekus ei võimalda stabiilset, kindlat töötundide [arvu] kokku leppida. Väikelapse vanem, kelle päevakava seab piiri tööajale, kuid ta tahab tööturule tagasi tulla. Põllumajanduses hooajatöötaja, kellel töö toimub nädalate kaupa, mitte aastaringselt. Festivali, suveürituse ajutine abistaja meeskonnas. Suvel kohvikus, majutusasutus lisateenistust [teeniv] perepea. Neid näiteid on kümneid ja kümneid. 

See [muudatus] on tulnud Eesti enda inimeste ja ettevõtjate soovil. Need inimesed ei vaja täiskohaga [kaasnevat] "stabiilsust", vaid võimalust – just võimalust, ma rõhutan – töötada paindliku töölepinguga, saades seejuures tööõigusest tuleneva kaitse. Seega peame muutma tööõiguse ajaga kaasas käivaks ning võimaldama paindlikkust laiemalt kui ainult üksikutele sihtgruppidele. Ma ei pea õigeks, et me otsustame tööandjate ja inimeste enda eest, kes saab ja kes ei saa paindlikkust kasutada. Riik ei pea kõike reguleerima ja piirama. Ettevõtteid ja töötajaid on erinevaid ja meie eesmärk on anda neile võimalus, kui seda soovitakse, kõigil omavahel kokku leppida. 

Neljas [küsimus]: "Kui valitsus surub ühepoolselt läbi niivõrd olulised muudatused tööõiguses, siis mida see näitab praeguse valitsuse dialoogivõime kohta laiemalt?" Ma [eelnevate küsimuste puhul] vastasin väga pikalt selle kohta, ütlesin, et seda seaduseelnõu on arutatud alates 2021. aastast – või vabandust, pilootprojekti [alustati siis] –, seda paindlikkust on arutatud ammu Eesti ühiskonnas. Ja tegu on, nagu ma ütlesin, kompromissiga, mida on kavandatud ja arutatud kolmepoolselt juba aastaid. Eelnõu on läbinud kooskõlastusringid, tagasisidega on võimalikult palju arvestatud ning eelnõu arutatakse nüüd Riigikogus edasi. Seega ei suru valitsus muudatust mitte kuidagi läbi ühepoolselt, vaid tõesti, antud seaduse [taga] on väga pikk arutelu ühiskonnas osapoolte vahel ja nüüd on jõudnud järg Riigikogu kätte, kes samamoodi kindlasti kaasab kõiki tööturu osapooli, avalikkust ja jõuab, ma väga loodan, parimale lahendusele, mida Eesti inimene, ettevõtja ja tööturg vajavad. Aitäh! Vastan hea meelega täiendavatele küsimustele. 

Jaa, küsimusi tuleb lisaks. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te ju natuke luiskate. Ma mäletan, et valitsuses peaminister isiklikult ütles, et ametiühingud ei esinda kedagi ja nendega pole rohkem vaja läbi rääkida. Te ise seda seisukohta muidugi toetasite. Ma saan aru, et kui te räägite üliõpilasest ja pensionärist, siis siin on teatud loogika, see on mõistetav. Aga me räägime sellisest inimesest, kes on täiesti tavaline pereema või pereisa, kes peab hommikust õhtuni tööl käima. Teate, kui tuleb majanduslangus, siis öeldakse neile, et neil on võimalik [jätkata tööd] sellesama juhulepingu alusel, millest me siin räägime, või [tuleb] koondamine. Mis te arvate, mille inimene valib? Kui ta läheb tööle, siis talle pannakse ette see leping. Inimene nõrgema osapoolena, ma ei tea, mingites teatud sektorites peab sellise töölepingu vastu võtma. Te asetate inimesed nõrgemale positsioonile ja see kõik juhtub just keerulistes, rasketes olukordades. Need inimesed on kaitseta. Mul on küsimus, miks te tõite valitsusest parlamenti sellise eelnõu, mille kohaselt pole neile inimestele, kes peavad 40 tundi nädalas tööd tegema, ühtegi garantiid sellistel keerulistel aegadel?

Jaa, siin oli mitu küsimust ja etteheidet. Kindlasti ametiühingutega ideoloogiliselt meie erinevad seisukohad ei kattu. Ma olen seda avalikult öelnud, aga see ei tähenda, et ei peaks olema pikaajaliselt toiminud kolmepoolset dialoogi, või kolmepoolset suhtlust, sest dialoog on kahepoolne. Nagu ma ütlesin, ma olen korduvalt ametiühingutega kohtunud, kohtun ka tulevikus. Just arutasime noorte töötamise paindlikkust, kuhu samamoodi olid nii ametiühingud kui ka tööandjad kutsutud, aga oli ka laiem [arutelu]. Ühesõnaga see, et meie ideoloogilised väärtused kõik ei kattu, ei tähenda seda, et suhtlus ei toimiks. Ma ei hakka uuesti ette lugema. See toimib. Me lihtsalt kõikides arvamustes lõpuni samal [meelel] ei ole, aga see ei tähenda seda, et me ei suhtleks omavahel.  

Mis puudutab seda, kas töötaja jääb nõrgemasse seisu või mitte, ma ütlesin, et ei jää. Sellepärast et seda lepingu muudatust ei saa mitte kuidagi teha isegi majanduslikult raskel ajal, kui töötaja ise nõus ei ole. Ja üldse, kui tõesti on majanduslikult raske aeg, siis sellisel juhul juhtub ka see, nagu sa ütlesid, et kahjuks ettevõte, kui ta ei tule omadega toime, peab hakkama inimesi koondama. Või veel hullem, ettevõte läheb pankrotti ja tegelikult seal ettevõttes ei saa enam mitte keegi töötada.  

Seal oli ka see diskussioon, mida kunagi 2008. või 2009. aastal peeti: kas anda võimalus keerulistel aegadel, mitte töötajate arvelt, vaid selleks, et ettevõte üldse ellu jääks, et need töötajad ka tulevikus saaks seal palka teenida? No see on natuke teine diskussioon. Samamoodi võib tuua teistsuguse näite, kus on paindlik tööaeg muutuvtunniga kokku lepitud, aga näiteks ettevõtjal saab töö otsa. Või hooajaliste tööde puhul, ma ei tea, saak on halvem kui muidu. Samamoodi on töötajale ette nähtud tunnid ja ettevõtja peab need tunnid välja maksma, sellepärast et see on varasemalt kokku lepitud.

Kogu selle mõte, hea Lauri, ongi see. Ma ei tea, kuidas teil on, aga mina usaldan täiskasvanud inimesi. Kaks täiskasvanud inimest mõlemad peavad allkirjaga kinnitama, et nad tahavad sellist paindlikku töölepingut [sõlmida]. Nagu ma ütlesin, 90+% tõenäoliselt jäävad [tööle] niikuinii kas täiskoormusega või fikseeritud osakoormusega. Samamoodi me tõesti arvestame ka seda, et kui on näiteks [kokku lepitud] kümme tundi nädalas, aga viimase poole aasta jooksul on seda tööd olnud selgelt üle poole ajast rohkem kui kümme tundi, siis peab tööandja [lepingut] korrigeerima. Aga ma arvan, et need otsused ja olukorrad jäävad väga harvaks, sest pigem on see mõlemale poolele võimalus muutlikke tunde teha. Ja kui üks pool, nagu ma ütlesin, alla ei kirjuta, siis seda kokkulepet ei tule. 

Ja vaadates olukorda, mis meil täna tööturul on, me ju näeme, et ettevõtjad, isegi kui neil on keerulised ajad olnud, annavad pigem oma tootlikkuses, kasumlikkuses järgi, aga hoiavad kvalifitseeritud töötajaid või üldse töötajaid. Sellepärast et häid töötajaid, kes on kohusetundlikud ja tahavad meeskonda panustada, on raske leida ja [tööl] hoida. Nii et mina usuks rohkem ettevõtjate ja töötajate omavahelisse heasse suhtlusesse. Me ei pea riigina kõike üle reguleerima, pigem anname paindlikkust ja võimaluse. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Te pidevalt ütlete, et tegemist on paindliku lahendusega, aga see on paindlik ainult tööandjatele, sest äririskid on lükatud nüüd töötaja kaela. Töötajale enam ei garanteerita palka, kümme tundi nädalas on maksimum, mille eest tööandja vastutab ja mille peab tagama. Põhimõtteliselt, kui midagi juhtub äriga, kõikide tundide eest, [mida tehakse rohkem], tööandja maksma ei pea. No ja siis kõlas see argument, et kui selline leping ei sobi, siis keegi ei sunni seda vastu tahtmist sõlmima, no ei ole vaja sõlmida. Mul on küsimus: mida te siis ütlete maapiirkonnas elavatele inimestele? Kas ütlete täpselt sedasama seal, kus reaalselt tegelikult pole valikut, ongi vähe ettevõtjaid, ongi päris vähe tööandjaid? Kas te siis ütlete neile sedasama, et keegi ei sunni teid sõlmima seda lepingut, kus on tagatud teile ainult mõned tunnid ja mingeid garantiisid ei ole?

Aitäh, hea küsija! Kõik mu vastused küsimustele vist läksid nagu seinale. Ühesõnaga punkt üks, 90+% tõenäoliselt jäävad täiskoormusega, nii nagu kõik inimesed tänases olukorras peavad töötama, sest seadus ei võimalda paindlikkust. Töötad kas täiskohaga, 1,0, või töötad poole kohaga, 0,5. Seadusandluses lihtsalt ei ole täna sellist võimalust, kui inimesed tahaksid ise paindlikkuses kokku leppida. 

Ja maksimum ei ole kümme tundi, vaid miinimum on kümme tundi. Sellest alla ei saa paindlikku töölepingut sõlmida, sest siis tekib, jah, juba küsimus, kas seal üldse on piisavalt hooajalist või muutuvtundidega tööd. Ehk allapoole kümmet [tundi] ei saa üldse lepingut sõlmida. 

Ja ma siiralt loodan ja arvan, olenemata sellest, kas [elatakse] maal või linnas, üldse Eestis tervikuna – see on selline üldine poliitilise ja ühiskondliku kultuuri osa –, et ühtegi inimest ei saa kuidagi sundida kirjutama alla lepingule, mis on talle ebasoodne, kas tööalaselt, eluasemealaselt, ma ei tea, laenu andmisel. Ehk ühesõnaga, kui keegi tunneb, et teda on survestatud ebaõiglaselt millelegi alla kirjutama, siis ma kindlasti julgustan kõiki neid inimesi pöörduma Tööinspektsiooni poole, kes kindlasti kaitseb töötajat ja töötaja õigusi. 

Ja nagu ma kirjeldasin, et kui te mõnikord lähete maale, hea kolleeg, siis te näete, et päriselu on see, et need inimesed teevad täna [tööd] käsunduslepingu alusel, mille puhul, nagu ma kirjeldasin, ei ole mitte ühtegi sellist sotsiaalset garantiid, millest me rääkisime. Ei ole miinimumpalga nõuet, ei ole töö- ega puhkeaega, ei ole puhkepäevi. See on reaalne elu. Ja meie mõte ja palve ongi [viia] päriselt seadusandlus vastavusse reaalse eluga.

Aitäh! Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Selle asja probleem ongi see, et te kirjeldate, nagu kõik töövõtjad oleksid Erkki Keldod. Teie tõesti ei kirjuta kõigile lepingutele alla ja saate väga hästi kõigest aru. Aga reaalne probleem on ju selles, et algses plaanis oli see, et paindlikkust tuleb võimaldada, aga paindlikkust tuleb võimaldada just nendele sihtgruppidele: õpilased, üliõpilased, vähenenud töövõimega inimesed. Seal on see minu arvates asjakohane. Aga nüüd on küsimus selles, kuidas me kaitseme neid [selle olukorra eest], kus tööandja näeb väga mugavat võimalust, et igaks juhuks halbadel aegadel riskide maandamiseks panna töötaja sellisesse olukorda, et riskid ettevõtjal kukuvad ära ja jäävad töötaja kanda. Kuidas te olete mõelnud neid riske elimineerida ja mis oleks lahendus sellele?

Aitäh! Nagu ma rääkisin, oleme me ju täna veel kehvemas olukorras, sellepärast et kui on nii, nagu te nimetasite – näiteks, ma ei tea, te päris ei öelnud seda, aga pahatahtlik tööandja, kes tahab kõiki riske ainult töötajate peale panna –, siis täna on, meeldib meile või mitte, selleks ideaalseks lahenduseks käsundusleping, mille puhul pole töötajal ühtegi sotsiaalset garantiid. 

Selle tõttu ka tööandjad ehk ettevõtjad on pakkunud, et palun anname mõlemale poolele, nii tööandjatele kui ka töötajatele seadusega kindluse. Ka heal tööandjal näiteks, ma ei tea, majutusettevõtluses või toitlustuses, on vaja teha graafikuid, tal on vaja teada, millal mingid inimesed saavad töötada, millal mitte. Töösuhe on alati kahepoolne. Ja selle pärast, nagu ma ütlesin, on siin see kümne tunni põrand pandud, sest kui on alla kümne tunni kuus, siis tõesti ei ole isegi paindlikku tööaega, vaid tekib üldse küsimus, kas tööaega on. 

Kogu teie fraktsiooni argumentatsioonis või loogikas on sees suur auk, sest see täna toimib niimoodi reaalelus, aga see toimib kahjuks töötaja jaoks kehvemates tingimustes, sest täna tehakse nende inimestega käsunduslepingud, kui üldse tehakse. Kõige hullem, kui makstakse mustalt palka ümbrikus, siis ei ole ühtegi sotsiaalset garantiid.

Me anname täiendava võimaluse, kui on vähegi nagu heatahtlik tööandja ja töötaja, et nad saavad teha mõlemale sobivate tingimustega [lepingu]. Kui ei [tule seda seadusemuudatust], siis on täna seaduses olemas teised võimalused, kuidas seda teha. See on see murekoht. Me tegelikult anname võimaluse. Ja ma ütlesin, et mina julgen küll uskuda, et enamik töötajaid ja tööandjaid tahavad heatahtlikult hakkama saada nii, et ettevõte toimiks, töötajal oleks sissetulek ja inimesed oleksid õnnelikumad. Kui on pahatahtlikkust, siis seda, ma ütlen, tuleb Tööinspektsioonis lahendada või muud [moodi], aga ma ei eelda, et me teeme seadusandlust pahatahtlikkusest. Me teeme ikkagi heatahtlikkuses ja selleks, et anda inimestele reaalseid võimalusi juurde.

Jah, oli üks eelmise valitsuse võimalik kompromiss, et teeme selged piirangud, millised ühiskonnagrupid saavad seda paindlikkust kasutada. Seal meil on ka ideoloogiline erinevus. Ma ei näe, et me peame seda piirama, ütlema, et sa pead [kuuluma] kindlasse ühiskonnagruppi, sa pead olema noor või sa pead olema eakas, et saada osa paindlikkusest. Kui sa oled keskealine mees, oled projektipõhisel tööl ja tahad seda teha mitmes ettevõttes korraga, kes olen mina seda piirama? Sa oled täiskasvanud inimene ja [võid] otsustada, et sa tahad teha [tööd] paindlikult mitmes erinevas ettevõttes. Ja uuesti, enamik inimesi jäävad ikka täiskohaga [tööle] tavalise töölepingu alusel, mille kohaselt on 40 tundi nädalas, 160 tundi kuus.

Raimond Kaljulaid, palun! 

Aitäh! Täpselt samade argumentidega, et see on paindlik ja väga hea ja annab inimestele uusi valikuid, põhjendas omal ajal Reformierakond platvormitöö vormi loomist. Tänaseks on Tallinna Tehnikaülikool näiteks uurinud seda, kuidas platvormitööd tegevad inimesed Eestis ennast tunnevad. Nad on üle koormatud, ületöötanud, alatasustatud, kurnatud ning tihti teevad tööd ohtlikult väsinud seisundis. Ühesõnaga, tulemused on tegelikult väga halvad. Neil inimestel pole kindlustunnet, ettevõtted, kes neid palkavad, tegelikult ei võta neid enda töötajatena, ei võta neid omaks. Nende inimeste olukord on halvenenud. Suure hulga inimeste olukord on halvenenud selle tõttu. 

See reform, mida te praegu teete, jõuab täpselt sellesama tulemuseni. Riikides, kus seda on tehtud – ja on riike, kus on mindud veel kaugemale, on oldud veel liberaalsemad ja veel paindlikumad ning lubatakse nulltunnikokkuleppeid –, näitavad uuringud, et töötajate olukord halveneb, inimeste kindlustunne väheneb ja lõppkokkuvõttes töötajad kaotavad sellest. Te saate ju tegelikult aru, et te teete valet asja, aga ma ei tea, kas te teete seda oma sponsorite huvides või mis tegelikult see põhjus on. Öelge siis välja.

Hea Raimond! Kui sa oleks alguses kohal olnud, kui ma küsimustele vastasin, [siis sa oleksid kuulnud, et] see oli üks teie küsimus, et kelle huvides seda tehakse. Ma tuletasin meelde, et seda on ka enne mind mitu minu eelkäijat juba teinud. Seda konkreetset pilootprojekti alustati juba aastal 2021, kui seda tehti kõigepealt jaekaubanduses, ja seda pilootprojekti tehti just meie põhjanaabrite eeskujul. Ehk kui sa küsid, kelle huvides seda tehakse, siis [ma vastan, et] Eesti inimeste huvides, et tegelikult anda reaalselt võimalus paindliku tööaja kokkuleppeks. Ma ei hakka kõike uuesti kordama.

Mis puudutab seda, kas ja kui palju inimesed platvormitööd teevad, siis see on ju iga inimese tunnetus, kui palju nad tahavad töötada. Ma just hiljuti kohtusin väikeettevõtjate assotsiatsiooniga ja nad ütlesid, et kõik väikeettevõtjad tunnevad samasuguseid muresid, mida sa kirjeldasid. Eks inimesed tahavad mingil ajahetkel natuke rohkem panustada, töötada. Me näeme õnneks ka avalikkuses, et räägitakse tegelikult inimese vaimsest tervisest, riskist läbi põleda. Need on kõik adekvaatsed riskid ja neid tuleb adresseerida. Aga kui mõni inimene tahab täiendavalt kas paindlikult töötada või mõnel ajaperioodil rohkem tööd teha, isegi rohkem kui näiteks täiskohaga tööl [oleks võimalik], et, ma ei tea, eluaseme laenu saada või teenida endale investeerimiseks finantspuhvrit, mida iganes, siis ma ei heida seda neile ette. Minu arvates peab neil see võimalus olema. Aga ma nendin, et neil inimestel tuleb ka teadvustada, et seal on väga suur läbipõlemise ja muude probleemide oht, nii nagu sa väga õigesti viitasid. Aga et panna seda [süüd] seadus[eelnõukohasele] täiendavale võimalusele, see võib-olla läheb minu jaoks natukene kaugeks.

Reili Rand, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma sain hästi aru teie ettekande sellest osast, kuidas tööandja elu läheb selle muudatusega paremaks, eriti kui on majanduslikult rasked olud. Saab suva järgi otsustada, kes kui palju tööd ja kui palju palka saab. Kuidas aga tavaline pereema peaks oma pere eelarvet juhupalga tingimustes planeerima, kui palk võib kõikuda kuni neli korda? Kuidas näiteks eluasemelaenu tingimusi pangaga läbi rääkida või kuidas eelarvet planeerida? Samamoodi jääb mulle arusaamatuks, kuidas see sedasama pereema aitab, kui me teame, et meil erinevad hüvitised – räägime töötuskindlustushüvitisest, töövõimehüvitisest, vanemahüvitisest – sõltuvad varasemast sissetulekust. Palun selgitage mulle seda poolt uuesti.

Aitäh! Uuesti: kui sul ei ole soovi paindlikult tööd teha, aga töö on selline, siis sa ei võtagi seda [vastu]. Ütlen uuesti, et enamik inimesi jäävad täiskohaga tööle, nii nagu täna on. See on lihtsalt täiendav võimalus. On neid sektoreid ja potentsiaalseid gruppe, kellel võib olla see huvi: näiteks õppur, kes tahab õppimise kõrvalt töötada, on see gümnaasiumis või ülikoolis, [vähenenud] töövõimega isik, eakas, kellel tulenevalt ealistest iseärasustest on vaja paindlikkust, ja väikelapse vanem, kes tahab tagasi tööturule minna või teha teatud tööd. Selles mõttes on nii, nagu sul endal parem on.

Uuesti rõhutan igaks juhuks üle, et lepingu saab sõlmida ainult siis, kui kaks täiskasvanud inimest panevad sellele lepingule allkirja. Ja ma igaks juhuks juba eos jõuan sinna, et kui on tõesti tunne, et kuidagi on survestatud [alla kirjutama] või pahatahtlikult seadusi eirates on see allkiri saadud, siis meil on Tööinspektsioon, kes kindlasti selliste tegevuste peale reageerib. Ja sellised tööandjad, kui tõesti selline asi on juhtunud, kindlasti saavad vastavalt karistatud. 

Aga ma saan aru, et me olemegi ideoloogiliselt erinevatel seisukohtadel. Mina usun ja usaldan täiskasvanud inimesi. Riik ei pea igal pool üle reguleerima, vaid pigem pakkuma võimalusi. Nagu ma ütlesin, enamik jäävad tavalisele fikseeritud koormusega tööle, on see täiskoormus, pool koormust, osakoormus. Aga tõesti on [töö]turul inimesi, kes tahavad käia hooajatöödel, kes tahavad teha mitmes kohas [tööd], olla vabakutselised – neid näiteid on mitmeid ja mitmeid.

Ja nagu ma ütlesin, me ei leiuta siin mitte kuidagi jalgratast. Pigem on see, et me lõpuks läheme ajaga kaasa. Seda on aastaid-aastaid räägitud ja nüüd me anname täiendava võimaluse. Ema või isa, noore või vana jaoks, kellel on täna kehtiv tööleping ja kes töötab täiskohaga, ei muutu mitte kui midagi. 

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! No ausalt öeldes seda aastaid-aastaid räägitud ei ole. See, et kõigile sektoritele ja töötajatele seda tüüpi lepinguid rakendada, on ikkagi esmakordne. Ei ole keegi sellisel eelnõul kooskõlastusringil käia lasknud ega laiemat arutelu pidanud.  

Aga ma tahtsingi rõhutada, et meie lähtepunkt on väga erinev. Kui Raimond Kaljulaid [ütles], et platvormitöötajad on kurnatud ja teevad liiga palju tunde, siis te ütlesite, et sama võib kehtida ka väikeettevõtjate kohta. Täiesti nõus! Ühtlasi on meil eakate tööhõive määr rekordiliselt kõrge Euroopas. Teie eeldus on, nagu te ütlesite, et need inimesed võib-olla tahavad teenida investeerimiseks finantspuhvrit. 

Näiteks. 

Näiteks. Mina arvan, et need inimesed võivad teha ületunde seetõttu, et neil on vaja ikkagi tõusnud toiduainehindadega kõht täis saada või kasvanud üürikulud katta. See on põhjus, see on nende jaoks sundvalik. See ei ole midagi sellist, mida nad teevad meelsasti. Kui oleks võimalik äraelamist võimaldavat töötasu teenida normtundide ja tavalise sotsiaalseid garantiisid pakkuva töölepinguga …

Hea Riina, läbirääkimised alles tulevad.  

… siin nad kasutaksid seda. Kas te olete nõus, et meie lähtekoht on erinev? Mina eeldan, et kõik inimesed ei taha teenida investeerimiseks finantspuhvrit, kui nad teevad platvormitööd ja ületunde.

Ma ka ei eelda, et kõik seda tahavad, ma tõin lihtsalt näiteid, miks inimesed sellist töövormi kasutavad. Selles mõttes ma olen nõus, et meil tõenäoliselt ongi ideoloogiliselt erinevad vaatevinklid. Nagu ma ütlesin, mina usaldan inimesi, [arvan], et riik ei pea igal pool sekkuma ja üle reguleerima. 

Mis puudutab, jah, neid konkreetseid sihtgruppe või ühiskonnagruppe, siis ma alguses ütlesin, et kolleeg Taneliga me päris pikalt arutasime seda eelmises valitsuses, kus ma tahtsin selle eelnõuga edasi liikuda, aga kuidagi ühte- või teistpidi ei saanud, sellepärast et see erinevate sihtgruppide spetsiifiline väljatoomine oli üks potentsiaalsetest kompromissidest. Ja jällegi, me olemegi ideoloogiliselt erineval [seisu]kohal. Ma ütlesin, et kui on keskealine mees, näiteks projektipõhine [töötaja], kes tahab teha mitmes ettevõttes mingeid projekte, siis mina ei näe põhjust, miks me peaksime piirama sellel inimesel [töötamist], miks me peaksime ütlema, et ainult teatud sihtgrupid saavad paindlikkusest võimalikku kasu. Selles mõttes see ongi erinev. 

Ja jällegi, et juba ennetada, kui keegi tuleb [rääkima], et keegi on pahatahtlik või survestab kedagi – ma loodan, et seda on võimalikult vähe –, siis [ma ütlen, et] meil ei ole probleem ainult töölepingu seadusega, vaid siis meil on probleem tervikuna, kui inimesi survestatakse tegema asju, mis ei ole neile kasulikud. 

Veel kõige hullem, Riina – ja sa tegelikult tead seda väga hästi –, on täna see probleem, et need inimesed on [tööl] näiteks käsunduslepinguga, mille kohaselt neil ei ole ühtegi sotsiaalset garantiid. Ma rõhutan uuesti üle, et seal pole isegi miinimumtasu nõuet, pole töö- ja puhkeaega, pole puhkusepäevi, pole mingeid sotsiaalseid garantiisid. Ja veel hullem on, kui [tööd] tehakse mustalt. Kui me anname täiendava võimaluse legaalselt lepinguid sõlmida, siis ma usun, et seal me suudame ühisosa leida.

Kõlab veenvalt. Tanel Kiik.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Tõsi on see, et me arutasime seda korduvalt, ja tõsi on ka see, et me jäimegi lõpuni eri arvamusele. Reaalsus on see, et meie otsisime kompromissi, nii nagu ma teile nii suuliselt kui ka kirjalikult väljendasin. Meie arusaam oli, et see peaks olema kolmepoolne kokkulepe, nii nagu tööturuvaldkonnas on tavaks, mida ma suutsin üle kolme aasta töövaldkonna ministrina ka rakendada. 

Ja mul on väga kahju kuulata, et te räägite kogu aeg, et arutelu on toimunud ja on kaasatud. Kaasamine ei ole see, et te saadate kellelegi infoks, et võtke teadmiseks, nüüd on nii. Need viimased muudatused täpselt nii tehti. Sedasama sihtrühmade väljavõtmist ja neid muid normitehnilisi täpsustusi tegelikult ei räägitud kellegagi läbi. Juba eelneva versiooni puhul te teadsite, et osapoolte kokkulepet ei olnud, ja selle asemel, et seda tasakaalukohta otsida, kompromissi otsida, keerati veel vinti peale. Viimasel hetkel võeti sihtrühmad sealt välja ja mindi tegelikult tegema nende jaoks oluliselt ebakindlamat, ebaturvalisemat lepingu tüüpi, mis võib-olla aitab 10% inimestest, aga halvendab 90% jaoks õiguskindlust, mida tööleping pakub. 

Mu küsimus ongi, et miks te teete selliseid muudatusi olukorras, kus ka varasem versioon ei leidnud kooskõlastust, ja teete seda ametiühingute vaatest veelgi enam vastuvõetamatuks.

Aitäh! Nagu sa ise mainisid, me arutasime korduvalt seda, milline see [leping] võiks olla. Ma täitsa heas usus ütlesin, et see oli see kompromiss, mida me tol hetkel eelmises valitsuses proovisime kokku leppida, teades teie poliitilisi, ideoloogilisi seisukohti. Ja ma ütlesin juba eos, et igasuguste sihtrühmade sisse toomine oli selge poliitiline kompromiss. Seda tõesti ma nendin, nii oligi. 

Ma ei hakka seda uuesti ette lugema, aga korduvalt on tööandjate ja ametiühingutega läbi räägitud. Kuna see etteheide tuli ka ametiühingutelt, siis ma sain nendega veel täiendavalt eraldi kokku ja me mõlemad kirjeldasime oma seisukohti. Ja seisukohtades oli neid kohti, kus oli kattuvus, mõistlik ühisosa. Nagu ma ütlesin, konkreetses [eelnõus], mille ma Riigikogu poole teele saatsin, kuhu on võimalik [muudatusi teha], on seesama [võimalus] – kui Riigikogu soovib seda arvestada –, et kui ikkagi viimase poole aasta jooksul on üle poole ajast tehtud rohkem [tunde] kui baasosa tunnid, siis automaatselt tõuseb ka tundide [arv]. Kuigi ma arvan, et reaalelus leiab see väga vähe kasutust, siis [on see seal selleks,] et anda töötajatele täiendav kaitse. Ehk ühesõnaga neid näiteid on mitmeid ja mitmeid. 

Ja ma ütlen uuesti, et sotsiaalne dialoog ongi see, et me reaalselt saame kokku, arutame, esitame üksteisele argumente. Ei leidnud ka kõik tööandjate ettepanekud [heakskiitu]. Aga mingil hetkel tuleb teha otsus ja kuskil on kompromiss. Kõiki ettepanekuid pole mitte kunagi võimalik arvestada. Jah, ma saan aru, et osa ettepanekuid võib-olla on rohkem arvestatud, osa vähem. Ma arvan, et seal ongi see ideoloogiline erinevus, nagu ma ütlesin, et ma usaldan inimesi, täiskasvanud inimesi, ettevõtteid, ja nendin, et kui tõesti on kuskil pahatahtlikkust, siis see on teine teema. Aga me, kolleegid, ei tee ju pahatahtlikkuse alusel siin seadusandlust. Me teeme seda heas usus, et anda inimestele võimalus. Kui keegi on pahatahtlik, siis seda peab Tööinspektsioon vaatama, või kui väga pahatahtlik, siis teised instantsid.

Suur tänu! Rohkem küsimusi teile ei ole. Neid küll oleks, aga rohkem küsida ei saa. Aga nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Austatud minister! Reformierakonna ja Eesti 200 valitsuse algatatud töölepingu seaduse muudatused mõjutavad otseselt kümnete tuhandete inimeste igapäevaelu, kindlustunnet ja sissetulekut. Selle valitsuse plaani kohaselt võib edaspidi töölepingus fikseerida vaid kümme töötundi nädalas, mida saab kokkuleppel suurendada kuni 40 tunnini ehk täiskoormuseni. 

Sellised juhupalgalepingud lükkavad aga kogu majandusliku riski töötaja õlgadele. Kui sissetulek hakkab kõikuma neljakordselt, siis ei ole võimalik maksta inimesel eluasemelaenu, planeerida pere eelarvet ega tagada enda ja oma pereliikmete igapäevast toimetulekut. 

Juhupalgalepingud vähendavad oluliselt ka töötajate sotsiaalseid garantiisid. Haigus- ja töötushüvitis, vanemahüvitis ning pension sõltuvad ju otseselt varasemast sissetulekust. Kui see on ebastabiilne, on ka sotsiaalne kaitse nõrgem just sel ajal, mil inimene enim tuge vajab. 

Samal ajal kaob senine loogika ka näiteks ületundide arvestamisel. Kui osalist tööaega eelistav ja kasutav töötaja pole enam tööl osakoormusega lepinguga, vaid on sõlminud selle muutuvtunnilepingu ehk juhupalgalepingu, siis ei tule talle ületundide eest lisatasu maksta. Kõik töötunnid veerand- kuni täiskoormuse vahemikus tasustatakse sellisel juhul tavalise tunnitasu alusel ehk [muudatusest] kaotavad ka osakoormusega töötajad. 

Tähelepanuväärne on see, et veel mõni kuu tagasi väitis valitsus, sealhulgas peaminister ja teised ministrid, et muudatus on suunatud üksnes konkreetsetele sihtrühmadele, näiteks tudengitele, pensionäridele ja vähenenud töövõimega inimestele. Nendime, et paljudele neist võib selline paindlikum töötegemise viis päriselt sobida. Vähemalt debatt sel teemal oleks õigustatud. Aga nüüd soovitakse uut ebakindlat töölepingu vormi laiendada kõigile töötajatele, tehes seda ilma kokkuleppeta tööturu osapooltega. 

Rõhutan veel kord, et kokkulepe ei ole see, kui valitsus saadab oma seisukohad, kuulab ära tööandjad ja ametiühingud ning siis purjetab oma plaaniga edasi, ilma ametiühingute põhilisi seisukohti ja murekohti tegelikult arvestamata, adresseerimata. Selline teguviis õõnestab usaldust valitsuse vastu ja lõhub sotsiaaldialoogi, millele toetub iga arenenud riigi tööturg. 

Sotsiaaldemokraadid on veendunud, et tööõiguse muudatusi ei tohi teha kiirkorras ja jõupositsioonilt, vaid ausa, sisulise ja tasakaaluka dialoogi teel. Ka mina vastutasin ministrina töövaldkonna eest üle kolme aasta ning seisin alati selle eest, et olulised otsused sünniksid ametiühingute, tööandjate ja riigi koostöös. 

Nii tegime töötuskindlustushüvitise süsteemi muudatustega. Täpselt samamoodi lõime näiteks COVID-19 kriisi alguses töötasu hüvitamise meetme, mille kaudu sai töötukassalt toetust üle 137 000 töötaja enam kui 17 000 ettevõttes. See hoidis ära laiaulatuslikud koondamised. Ja see oli võimalik loetud nädalatega kokku leppida, sest oli poliitiline tahe tööturu osapooltega laua taha maha istuda, vajadusel tunde ja tunde koosolekuid ja läbirääkimisi pidada. 

Praegune valitsus on kahjuks valinud vastupidise tee. Osapoolte kuulamise ja koostöö asemel surutakse oma poliitika jõuga läbi, omamata tegelikult selleks rahva mandaati. Sotsiaalset turvalisust ei tohi aga vahetada paindlikkuse loosungi vastu, mille sisuks on töötaja jaoks määramatus, vähenenud õiguskindlus ja juhupalk. Sotsiaaldemokraatlik Erakond nõuab töölepingu seaduse eelnõu tagasivõtmist ning sotsiaaldialoogi taastamist tööandjate ja ametiühingutega. Meie töötajad väärivad õiglast, mitte juhuslikku palka. Aitäh!

Aitäh teile! Rohkem kõnesoove ei ole. Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Neljas [päevakorrapunkt]: Riigikogu liikmete Riina Solmani, Mart Maastiku ja Helir-Valdor Seedri 13. veebruaril 2025. aastal esitatud arupärimine sotsiaalhoolekande reformi kohta numbriga 720. Ja palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Riina Solmani. 

Vabandust, kas te saate veel korra öelda? Mul on neid mitu tükki.  

Jaa, see ei ole üldse probleem, täna on tõesti palju arupärimisi. Arupärimine numbriga 720, mis puudutab sotsiaalhoolekande reformi. 

Ahaa!

Sotsiaalhoolekande reform, arupärimine numbriga 720. 

Sotsiaalhoolekande reform …

Esitajad Riina Solman …

Ma olen sellega täitsa kursis, ma selle esitasin ja tegin selle teksti. See oli mul laua peal, aga millegipärast, kuna neid on siin mitu tükki …

Ega see väga hull ei ole. Ma arvan, et ministril on … 

… vastuseks sõna. Aga ma ütleksin paar sõna siin puldis selle kohta, millega ma rahul ei ole. Sotsiaalhoolekande reformi plaan aastal 2022, kui Isamaa oli valitsuses, nägi ette, et riik toetab sotsiaalhoolekandeasutusi teatava summaga, et parandada keskmise pensioni eest sotsiaalhoolekandeasutuste kättesaadavust. Me toetasime tol hetkel – mälu järgi [ütlen] – 40 000 euroga seda. Ja samal ajal tegi Sotsiaalministeerium kampaania, kus kuulutati välja, et keskmise pensioni eest on võimalik saada sotsiaalhoolekandeasutuses endale koht. 

See oli küsitav loosung, sest oli ka ette näha, et nii see minna ei pruugi. Ja tõepoolest, kui riik selle abi andis, tõusid hoopis hooldekodukohtade hinnad. Ja see oli ka arusaadav, sellepärast et sotsiaalhoolekandeasutuste töötajate palgad olid juba ajale jalgu jäänud. Neid tuligi tõsta. Kuid me oleme tagasiulatuvalt vaadanud, et kohe kerkisid ka sotsiaalhoolekandeasutuste omanike kasumid. 

Ja siin ei saa rahul olla. Me hiljutistest meediakajastustest nägime, et sotsiaalhoolekandeasutuste värbamispoliitika jätab väga palju soovida. Teisisõnu öeldes puudub selle üle kontroll. Meile ei ole ka teada, kes selle eest vastutab: kas Sotsiaalministeerium, Sotsiaalkindlustusamet, Justiitsministeerium või nad kombinatsioonis?

Keegi ei võta vastutust selle eest, mis hiljuti juhtus Pihlakodu hooldekodus. Kurjategija pani seal toime vägistamise, ja mitte ainult ühe vanainimese vägistamise, vaid väidetavalt kaheksa [vägistamist]. Ja selle tuvastamiseks läks väga pikk aeg ning inimese vastutusele võtmine kuriteo eest viidi ka läbi küsitava meetodiga. 

Meil ei ole täna tegelikult selgust, kas meie vanurid on hooldekodudes kaitstud. Mulje jääb, et kui keegi selle järele ei valva ja palgad on ikka veel alla igasugust arvestust, siis värbamisprotsess toimubki küllaltki suvalisel meetodil. Ja tekib mure, mis olukord on meie hooldekodudes. Kas töötajad seal on spetsiaalse koolituse saanud, kas neid võetakse mingisuguste kindlate reeglite alusel tööle või piisab sellest, et meesterahvas, kes avaldab soovi sinna tööle tulla, on tugev, aitab teisi ja on abivalmis, nagu konkreetselt kirjeldati seda isikut, kes kohutavad teod toime pani?

Sellega seonduvalt on mul esitatud väga suur hulk küsimusi endisele sotsiaalkaitseministrile Signe Riisalole. Aga kuna tema on vahepeal asendunud Karmen Jolleriga, siis ma saan aru, et Karmen vastab täna tema eest nendele küsimustele. Mul on küllalt pikad kirjeldused sealse olustiku kohta, mis jätab väga palju soovida ja tekitab muret. Kui Karmen on hea ja tal see arupärimise tekst on käepärast, siis ta ehk vastab kõikidele mu küsimustele siit puldist. Ma lähen toon tagant omale uue paberi, et saan ka jälgida ja võib-olla täiendavalt küsida. Aitäh!

Aitäh teile! Ja nüüd ongi sotsiaalminister Karmen Jolleri kord. Ja üldjuhul ma ei pea küsimuste ettelugemist vastaja poolt väga ratsionaalseks, aga antud juhul on see igati kohane, kui need küsimused on teil käepärast. Siis saame täpselt teada, mida küsiti, ja saame ka täpsed vastused. Aga see on teie valik loomulikult.

Tere! Ma vastan nii palju, kui ma saan ja oskan. Loen ette küsimuse. Muidugi unustasin teid kõiki viisakalt tervitada. Siin saalis on endiselt väga kodune tunne olla. Aga loen ette küsimused ja vastan nii hästi, kui ma oskan. 

"Mille poolest jätab sotsiaalhoolekandereformi elluviimine Teie hinnangul soovida, millest kõneleb lõppeesmärgi pidev kaugenemine?" Aitäh küsimuse eest! Tunnustan eelmist sotsiaalkaitseministrit Signe Riisalot, ta tegelikult on teinud ära väga suure töö koos oma töötajatega. Minu arvates on see reform väga oluline ja see on olnud tõesti suur töö. Kuigi sotsiaalhoolekandereform on alles noor, on juba näha selle positiivset mõju. Eesmärgid on täidetud või me liigume selles suunas. 

Ma lihtsalt toon mõned arvud. Esimene eesmärk oli vähendada inimeste kulude osakaalu ööpäevaringse üldhooldusteenuse rahastamisel. Inimeste kulu üldhooldusteenusele on langenud varasemalt 81%-lt 51%-le. See on oluline rahaline leevendus eakatele ja nende peredele. Enne reformi tuli inimestel tasuda kuni 100% hooldekodu kohatasust, kuid nüüd jaguneb see kohaliku omavalitsuse ja teenuse saaja vahel. Keskmine pension, milleks on 817 eurot, katab nüüd suure osa hooldekodu kohatasust, mis teeb teenusele pääsemise reaalselt võimalikuks ka väiksema sissetulekuga inimestele. 

Teine eesmärk oli pakkuda kvaliteetsemat teenust. Siin oli suureks murekohaks hooldajate ebapiisavus. Sellele viitas ka kolleeg Solman. Tänaseks on hoolduspersonali juurde tulnud umbes 400 töötaja võrra, ja see on enam kui kümnendiku võrra. Hooldustöötajate palk on ka kasvanud kiiremini kui Eesti keskmine palk. Hooldustöötaja brutopalk on praegu keskmiselt 1623 eurot ja abihooldustöötajal 1293 eurot. Töökoormuse vähendamiseks on seatud töötajate suhtarvu nõuded. 

Kolmas eesmärk oli laiendada kodus elamist toetavaid teenuseid. Koduteenuse arendamiseks on suunatud 33 miljonit eurot Euroopa Liidu struktuurifondide raha. Taotlusvoorud on avatud kohalikele omavalitsustele ja juba rahastatud on 24 projekti, menetluses on veel kolm projekti. Sel aastal avame ka täiendava taotlusvooru just Kagu-Eesti piirkonnale. Lisaks toetame 14 omavalitsuses kogukonnapõhise elamise projekte.

Reformi tulemusena on teenusele pääsejate arv oluliselt kasvanud. See näitab, et see on nüüd inimestele jõukohasem. 2023. ja 2024. aasta võrdluses saab üldhooldusteenust ligi 1000 inimest rohkem. Teenusekohti lisandus 768. 

Nii, siis on teine küsimus. Siin on viidatud Signe Riisalole. Ahah, siin Riina Solman viitab Signe Riisalole, et ta Postimehes ütles: "Hooldekodu on eeskätt äriettevõte. Ta võib hindu tõsta, aga kui tal ei ole ostjat, hakkavad hinnad langema." "See on kena turumajanduslik loosung, kuid esiteks on riik andnud osalise garantii ja suur osa Eesti erahooldekodusid on Reformierakonna prominentsete liikmete omanduses. Seega lõppeesmärgist kaugenemisele lisaks on reformi tulemuseks ühtlasi ka Reformierakonna hallide kardinalide rikastumine. Kas oskate tuua välja Reformierakonna liikmete omanduses olevate sotsiaalhoolekande asutuste kasumi ja neile makstud dividendid? Kas sotsiaalhoolekandeasutuste omanikud on toetanud Reformierakonda rahaliselt ja kui suures summas?" Ja minu vastus on lühike. Hooldekodude kasumit või majanduslikku seisu saab vaadata avalikust äriregistrist hooldekodude majandusaasta aruannetest. See on läbipaistev teave, millele on juurdepääs kõigil huvilistel. 

Kolmas küsimus: "Linnade ja valdade liit on kurtnud, et sotsiaalhoolekandereformiga veeretas riik vastutuse kohalike omavalitsuste kaela. Kuidas te sellele süüdistusele vastate? Hooldekodusid on Eestis kolme liiki, nimelt munitsipaal-, riiklikud ja erahooldekodud. Riik on kehtestanud kõigile teatud ühtsed nõuded, aga pole kehtestanud kõiki vajalikke õigusakte ja on jätnud probleemid omavalitsuste õlgadele. Kui riik kehtestab standardi, peab ta tagama ka vahendid nende järgimiseks ja nägema ette vajaminevad õigusaktid. Kas teie näete seda kuidagi teisiti?" Vastus. Üldhooldusteenus on juba aastast 1995 kohalike omavalitsuste ülesanne. See on sätestatud sotsiaalhoolekande seaduses. Ka Riigikohus on leidnud, et üldhooldusteenuse korraldamine on kohaliku omavalitsuse olemuslik kohustus. Mis puudutab väidet, et riik ei ole kehtestanud vajalikke õigusakte, siis see ei vasta tõele. Näiteks 2023. aastal kehtestati sotsiaalkaitseministri määrusega uued nõuded üldhooldusteenusele ja koduteenusele.

Neljas küsimus: "Koduhooldusest ja perekonna rollist – Isamaa leiab, et väärikas vananemine on see, kui eakas saab olla oma kodus ja oma perekonnaringis, kuni tervis seda vähegi võimaldab. Selle saavutamiseks on vajalikud riiklikud tugisüsteemid ja õigusraamistik. Samas tuleb tagada väärikas hoolitsus neile, kelle perekond seda pakkuda ei saa või kel ei ole perekonda. See tähendab, et riik peab läbimõeldult rohkem õlga alla panema, kuid ka rohkem koduhooldust korraldada aitama. Praeguse mudeli põhjal näeme, et raha ei ole süsteemis piisavalt ega ole ka piisavalt tulemas. Kui suur rõhk on riigipoolsel omavalitsuste rahastamisel sihitatud koduteenuse arendamisele? Kas see on riigi prioriteet?" Vastus. Ka Reformierakond peab koduteenuse arendamist hooldereformi üheks oluliseks sambaks. Ja tegelikult mitte ainult erakond, vaid ka kogu Sotsiaalministeeriumi personal. Inimesed peaksid võimalikult kaua saama elada oma kodus. Riik panustab sihipäraselt koduteenuste arendamisse. 2024. ja 2025. aastal suunati kodus elamist toetavate teenuste arendamiseks 33,3 miljonit eurot Euroopa Liidu fondidest. Need on koduhooldus, tugiisikuteenus, päevahoiuteenus, ennetavad teenused. Taotlusvoorud on avatud kohalikele omavalitsustele ja juba on rahastatud 24 projekti. Menetluses on veel kolm projekti. Me avame sel aastal ka täiendava taotlusvooru Kagu-Eesti piirkonnale, nagu juba mainisin, kuna seal võib vajadus olla suurem. Tuleb arvestada ka piirkondlike eripäradega. Sarnane piirkondlik arenguprogramm tehti mõned aastad tagasi, 2021–2023, Ida-Virumaal. Ja nagu mainitud, lisaks toetame 14 omavalitsuses kogukonnapõhise elamise projekti. 

Minu poolt on praegu kõik. Siin on küsimusi, ma näen.

Aitäh teile! Küsimusi on. Alustab Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud sotsiaalminister! Minu küsimus on natuke laiem, selle kohta, mida te käsitlesite oma vastuses. Viimasel ajal on olnud päris palju neid muret tekitavaid juhtumeid hooldekodudes, mis on avalikkuse huviorbiiti tulnud, mis on välja tulnud. Ühest küljest on väga positiivne, et sellised juhtumid tulevad välja ega jää varju, aga teisest küljest heidab see ikkagi väga tõsise varju kogu sellele valdkonnale, kogu sellele sektorile. Ja ma olen ka seda meelt, et valdav osa sotsiaaltöötajatest täpselt nagu tervishoiutöötajad on pühendunud, tublid, asjalikud, heatahtlikud inimesed. Aga sellised [negatiivsed] juhtumid peavad saama tegelikult riigi poolt väga selgelt mitte ainult hukka mõistetud, vaid ka eos välistatud. Mu küsimus ongi teile, mida olete teie sotsiaalministrina teinud koostöös Sotsiaalkindlustusametiga. Kas olete järelevalve algatanud, samme astunud, vaadanud üle õigusliku regulatsiooni, et tegelikkuses tagada meie eakatele, üldse nõrgematele – ka lastele erinevates hoidudes – erinevates hooldekodudes vajalik kindlustunne, vajalik turvatunne, mida nad väärivad?

No need välja toodud juhtumid on loodetavasti harukordsed ja need on ikkagi kuriteod. Need on täiesti selgelt kuriteod ja siin ei ole mitte mingit küsimust, sellega peab tegelema meie õigussüsteem. SKA teeb järelevalvet hooldekodude üle regulaarselt ja ka kaebustepõhiselt. Pihlakodus on käidud ja teine oli vist Südamekodu, jah. Ühesõnaga järelevalvet teostatakse. Ja kui on [toime pandud] kuritegu, siis seda peab ikkagi lahendama meie õigussüsteem. Siin ei saa sotsiaalminister [midagi teha] paraku. Võib-olla on see ka hea, sest ma ei ole selle ala ekspert, see jääb õigusorganite teha. 

Riina Solman, palun!

Aitäh teile, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Ma tänan, et vastused olid põhjalikud. Ja mulle meeldib see, et te ei ole ära õppinud silmamoondust. Päris ausalt loete küsimuse ette ja ei ilusta. Vastuste koha pealt ma ütleksin veel seda, et see reform nägi ette, et hooldekodukoht peab olema inimesele keskmise pensioni eest kättesaadav. Seda ka Sotsiaalministeerium lubas. Kui nüüd otsida, siis on kodulehel veel ka vastav pressiteade, mis ikka veel lubab seda. Tegelikult te olete kaugenenud [sellest lubadusest], nagu Riigikontroll ütles. Äkki kommenteerite veel seda eesmärki ja seda, kuidas me selleni jõuame. See jääb järjest kaugemaks. 

Aga tegelikult ma tahaks teise osa [küsimusest] pühendada hooldekodude turvalisusele. Nimelt, mida te arvate ka mitte selle ala inimesena, kuidas me peaksime ministeeriumi poolt vaatama sotsiaalhoolekande kvaliteedile ja kontrollile just nimelt tõhustamise nurga alt? Tegelikult see ei ole ju rahuldav, kui me tunneme, et meie vanuritel ei ole seal turvaline. Täna ühiskond nii tunneb.

Vabandan, mul läks küsimuse lõpp kaduma. (Riina Solman vastab saalist.) Kuidas tagada turvalisus ja kvaliteet? Okei, aitäh! Jah, ma arvan, et päris keskmise pensioni eest ei pruugita hooldekodukohta saada. Siin on mõeldud ikkagi kohatasu. Aga me oleme sinna väga tugevalt suundumas. Nagu ma ennist mainisin, enne oli inimese omaosalus keskmiselt 81%, nüüd on 51%. See on päris suur vahe. See on üks [osa vastusest]. Paljudes kohtades see keskmise pensioni osa kehtib juba. 

Turvalisus, kvaliteet ja järelevalve. Mina arvan ka, nagu kolleeg Tanel Kiik tõi välja, et see, et sellised sündmused, sellised kuriteod välja tulid, näitab iseenesest, et järelevalve on olemas ja toimib. Väga kahetsusväärne oleks, kui selline asi oleks jäänud varju. Ja nagu ma enne ütlesin, SKA on selle järelevalve teostaja, aga kuritegude puhul – ja kuriteod ei ole meil ju tegelikult alati ennustatavad – me vaatame ikkagi õigussüsteemi poole.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Sotsiaalhoolekande reform annab võimaluse täna üldhooldusteenust pakkuvates asutustes maksta inimväärset palka, oluliselt paremat, kui see oli varem. Selles osas on asi läinud paremaks. Aga minu küsimus on: kas te jagate minu muret, et just erihoolekandeasutustes on võimalused palgaga konkurentsi pakkuda jäänud oluliselt kesisemaks? Ja mis siis sellega võiks teha, mis teie arvamus on?

Aitäh küsimuse eest! Ma nõustun sellega. Erihoolekanne vajab kindlasti tähelepanu. See on üks teemasid, millega ma kindlasti tahan tegeleda. Kui hästi see mul õnnestub, näitab aeg. Aga ma teen kõik, mis ma suudan, et esiteks erihoolekandes oleks teenus inimestele, kes abi vajavad, paremini sihitud, sest seal on väga erinevad teenused, ja teiseks, et see oleks kättesaadav. Tõepoolest, see hooldereform tekitas erihoolekandes probleeme, ma olen nõus.

Helmen Kütt, palun! 

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Ma olen teiega täiesti sama meelt, et hooldereform on täitnud esialgsed eesmärgid. Aga kahtlemata sellise suure reformi puhul ei saagi koheselt öelda, et see on jõustunud ja rakendunud nii, nagu ootused olid. Meil on ka Riigikontrolli audit, mis on seda analüüsinud. 2026. aasta sügisel on plaan teha järeldused ja vajadusel ka seaduste muudatused. 

Minu küsimus puudutab seda, et väga suur hulk omastehooldajaid on saanud tööle. Me kõik teame, et hooldekodukohtade puudus on väga suur. 40% [kohtadest] pakutakse omavalitsuste poolt, 60% erahoolekandeasutuste või erateenust pakkuvate [asutuste] poolt. Aga mitte see ei ole probleem. Aitäh erategijatele, kes on appi tulnud! Küsimus on, kuidas te seda siiski plaanite. Ma mõistan, et eraettevõtluses ei saa hinda kõrvalt reguleerida, aga tegelikult see hinnaralli toimub selle tõttu, et kohalikud omavalitsused ei korralda ise hankeid. Kuidas te plaanite sellega minna edasi?

Aitäh küsimuse eest! See on väga hea küsimus. Meil oli see isegi arutlusel ministeeriumis. Minu soovitus tegelikult kohalikele omavalitsustele, kes on ka osalised nende hinnaläbirääkimiste juures, [on see, et] nad peaksid rohkem küsimusi esitama. Selles osas lubasid meie ministeeriumi ametnikud olla abiks. Kui tõesti on kohalikke omavalitsusi, kus tundub hind liiga kõrge olevat, siis [saab] aidata kas või küsimusi koostada või tähelepanekuid välja tuua, kas või seda [saab teha], et küsida, mida see teenus sisaldab, miks just sellised hinnakomponendid, kuidas see hind kujuneb. Tegelikult on olemas hinnamudelid, mille järgi on arvutatud soovituslikud hinnad. Küsimus on see, miks erahooldekodu ei järgi seda hinnamudelit. See on läbirääkimiste küsimus. Meie ametnikud on valmis toetama kohalikke omavalitsusi selles osas.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Kahjuks mina ei saa seda sotsiaalhoolekande reformi mingiks suureks edulooks siin nimetada. Pigem nõustun linnade ja valdade liidu seisukohaga, kus öeldakse, et tegelikult riik lükkas vastutuse kohalike omavalitsuste kaela. Ma ei tea, kas te olete [praegu] või olete olnud mõne volikogu liige või ei ole. Aga omavalitsuse vaates on olukord läinud oluliselt keerulisemaks, rahalisi vahendeid on puudu, riik ei taga puuduvaid vahendeid. 

Ma küsingi, kuidas teile tundub, kas riigi rahastus täna kohalikele omavalitsustele hooldekodude ülalpidamiseks ja rahastamiseks on piisav. Ja mida te ette võtate juhul, kui see ei peaks olema teie arvates piisav?

Aitäh küsimuse eest! Jah, tõepoolest, sellist hinnatõusu nii suurel määral ei osatud ette näha. Me teame, et on mõned kohalikud omavalitsused, kes on läinud ka kohtusse selle teemaga. Ja Riigikohus on öelnud, et raha leidmine on siiski kohaliku omavalitsuse kohustus, või, ütleme niimoodi, teenuse pakkumine või selle tagamine on kohaliku omavalitsuse kohustus. 

Küll aga, nagu ka kolleeg Helmen Kütt tõi välja, on 2026. aasta lõpuks plaanis teha analüüs, vaadata üle selle reformi plussid ja miinused ning kindlasti teha vajalikud muudatused. Kui me vähegi saame aidata kohalikel omavalitsustel teenust paremini pakkuda, siis me need muudatused ellu viime.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Veel eelmine valitsus võttis vastu seaduse, mille kohaselt üksi elavad pensionärid, kui nad peaksid sattuma hooldekodusse, ei saa enam üksi elava pensionäri toetust. Seda kritiseeris väga palju ka linnade ja valdade liit, öeldes, et tegelikult suurendab see üksi elavate pensionäride vaesusriski. Arvestades praegust majanduslikku olukorda, linnade [ja valdade] liit nägi suurt [probleemi], et tegelikult see kõik lõpuks langeb omavalitsuste õlule. Ja muidugi Keskerakond toetas seda linnade ja valdade liidu seisukohta ja me hääletasime selle eelnõu vastu. Meie kurvastuseks on see nüüd vastu võetud. 

Kuidas olukord täna on? Arvestades tõesti majanduslikku olukorda, hindade kasvu, aina suuremat riski pensionäridele, eriti üksi elavatele pensionäridele, et nad võivad sattuda vaesusesse, kas te ei näe võimalust seda tagasi pöörata ja tagada uuesti üksi elava pensionäri toetus?

Aitäh! Üksi elava pensionäri toetus on praegu 200 eurot aastas. Kui inimene elab hooldekodus ja tema eest hoolitseb kohalik omavalitsus, kes kompenseerib osaliselt hooldekodukoha maksumuse, siis tema kulud on väiksemad kui inimesel, kes elab üksi hooldekodust väljas. Ja seetõttu on see tegelikult ka nende [kodus] elavate pensionäride suhtes õiglane, kui me ei maksa lisatoetusi neile, kellel on tugi juba olemas, vaid kulutame sedasama summat teistmoodi aitamiseks.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Sõna "analüüs" ajab harja punaseks ausalt öeldes. Siin me hiljuti kuulsime umbes samal teemal, sotsiaalhoolekandega seotult, [kuidas ka räägiti]: analüüs, analüüs, analüüs. Te ütlesite, et analüüsi teeme aastal 2026 ja see saab valmis kuskil aastal 2027. Mida need vaesed inimesed või need omavalitsused, kes praegu oma õlgadel seda [koormust] kannavad, sel ajal teevad? Ma loen, et see reform on läbi kukkunud, kuna sellest võitsid ainult hooldekodude omanikud. Omavalitsus sai endale rohkem kaela. Inimesed, kes on ka volikogude saadikud, saavad sellest väga hästi aru. Et teha analüüs, on vaja lihtsalt kokku kutsuda, ma ei tea, kümmekond omavalitsust ükskõik mis Eesti kandist ja rääkida nendega. See ongi teie analüüs ja te teete selle kuu ajaga ära. Küsimus on, kas te ikkagi näete, et on mingisugunegi võimalus pidurdada hinnatõusu hooldekodudes.

Aitäh küsimuse eest! Esiteks, analüüs tehakse valmis aasta 2026 lõpuks. Siis me näeme tulemusi. Ja ma arvan, et kui me hakkaksime otsuseid tegema emotsioonide põhjal, siis ka minu kui arsti jaoks on selline olukord vastuvõetamatu. Te ise ka ei tahaks, et arst emotsiooni põhjal otsustab, vaid [ta peaks] enne tegema analüüsid. See on võrreldav. Selleks et midagi muuta, me peame teadma, mida muuta, ja eelkõige seda, mis on valesti. Seda näitabki analüüs. See on üks asi. 

Teiseks, ma mõistan, et kohalikel omavalitsustel on raske. Sellega me oleme kõik nõus. Raske on tegelikult kõigil. Kui me räägime siin hinnatõusudest, siis inimestel on veelgi raskem. Vaesusriskis ongi eakad inimesed, eriti need, kes elavad üksi. Ja kui neil on veel vaja hooldus[teenust], siis nende vaesusrisk on väga suur. See reform on keskendunud eelkõige sellele, et kõige suuremas riskis olevad inimesed saaksid abi. Ja nagu kolleeg tõi välja, need inimesed, kes hooldasid abi vajavaid inimesi, on saanud tööle ja sellega kohalikule omavalitsusele tulu toonud. Eks sellised protsessid võtavad aega. Kiireid lahendusi ei ole kunagi ühelegi keerulisele protsessile või probleemile. 

Ja mida hinnatõusu pidurdamiseks teha, seda ma juba ütlesin. Kohalikud omavalitsused saavad esitada hooldekoduteenuse pakkujatele küsimusi, miks just selline hind, miks see niisugune on, millest see koosneb. Ja võib-olla saab sealt ka hinda alla kaubelda. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Te ütlesite, et raha teenimine on omavalitsuste ülesanne, ja parandasite seepeale, et teenuse pakkumine on omavalitsuste ülesanne. Aga mina küsin, kust ja kuidas peaksid omavalitsused selleks raha leidma, kui teie valitsus loob neile üha enam ja enam kohustusi, kuid sellega piisavaid finantse kaasa ei tule. Kas te ei leia, et sellest on ju vähe, kui te ütlete, et te saate aru, et omavalitsustel on raske, samas ikkagi endiselt panete neile üle jõu käivaid kohustusi ilma finantsideta?

Aitäh küsimuse eest! 2024. aastal laekus kokku 59,5 miljonit eurot, mis läks kohalikele omavalitsustele. Ma ei saaks öelda, et raha kaasa ei antud. Ja nagu ma ütlesin, aasta 2026 lõpus vaadatakse uuesti üle, kuidas seda teenust muuta paremaks. Ma kindlasti ei öelnud, et raha teenimine on KOV-i kohustus või … Ma ütlesin midagi muud. Ma ei tea. Ma kindlasti ei öelnud seda. Võib-olla vaatame pärast stenogrammist üle.

Raimond Kaljulaid, palun!

Austatud minister! Siin hea kolleeg ütles, et see reform on täiesti läbi kukkunud. Ma ei ole küll selle valdkonna ekspert, aga nii palju, kui ma olen lugenud ja olen aru saanud, siis üle Eesti väga paljude inimeste jaoks, väga paljude perede jaoks on see reform teinud elu oluliselt lihtsamaks tänu sellele, et nende kulutused, nende leibkondade kulutused enda kõige lähedasema inimese eest hoolitsemisele, talle abi pakkumisele on vähenenud. Nende leibkondade toimetulek on selle tulemusel paranenud. Öelge mulle, palun – teie teate kindlasti paremini –, kas mul on õige arusaam sellest asjast, et tegelikult ei saa öelda, et see reform on täielik läbikukkumine.

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti ei ole see reform läbi kukkunud. See on tegelikult täitnud või täitmas oma põhilisi eesmärke. Ja praegusel hetkel on tuhat inimest saanud hooldekodukoha. Me võime ise arvutada, mitu inimest, kes neid enne hooldasid, on saanud minna näiteks tööle või tegeleda rohkem [oma asjadega] ja tegelikult isegi paremini suhelda näiteks sellesama lähedasega. Kui lähedane on meie kodus, me hooldame seda inimest, on olmemuresid väga palju, siis tihti ei jää enam suhtlemiseks aega, ka energiat ei ole. Kui me saame panna inimese hooldekoduteenusele, me usaldame seda hooldekodu ja see on kvaliteetne, siis me näeme tegelikult – ka mina oma peres olen näinud seda –, kuidas inimese tervis paraneb oluliselt. Nii vaimne kui ka füüsiline tervis paraneb, kui ta jõuab hooldekodusse. Ja muide, see oli üks nendest hooldekodudest, kus olid need probleemid. Me ei saa öelda, et see kõik on läbi kukkunud. Kui on energiat ja aega, siis me saame minna sellele inimesele külla, temaga suhelda, adekvaatselt, sisuliselt vestelda. Ma arvan, et kõigi jaoks on olukord oluliselt paranenud. Ma ei räägi siin isegi rahast, vaid emotsionaalsest kasust ja sellest, et inimesed saavad oma elus vabadust juurde.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ega kiire hinnatõus ei meeldi meile kellelegi. Kõik hinnad on selle perioodi jooksul, kui hooldereform kokku lepiti, välja töötati, rakendati – praegu viiakse seda ellu –, umbes kolmandiku võrra kasvanud. Kas teil on infot selle kohta, et üldhooldusteenuse puhul saaksid hinnad liikuda kuidagi vastupidi, muutuda odavamaks, samal ajal kui energiahinnad, toiduhinnad kasvavad ja palgatõus on kiire? Või peavad hooldevaldkonnas ikkagi hinnad sammu teiste sektoritega?

Ei, loomulikult. Mitte kuskil ei saa hinnad langeda, kui ümberringi hinnad tõusevad. See loogika on absoluutselt adekvaatne.

Suur tänu teile, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised ja esmalt palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Riina Solmani. Nüüd pole küsimusi vaja. Sõnavõtt, jah. Tegelikult on teil küll [registreeritud sõnavõtt] kohapealt, aga ma saan aru, et te soovite tulla ikkagi pulti. Oleks küll pidanud vajutama teist nuppu, aga ma arvan, et meie abiline saab siin hakkama, et teile [anda] 5 + 3 minutit soovi korral.

Jaa, ma võtaks selle 5 + 3 minutit. Suur tänu, austatud Riigikogu aseesimees! Tänan ka ministrit. Minister on meil põhjalik ja vastused olid ette valmistatud kenasti. Kuid mõned kommentaarid. Ministeeriumist öeldakse meile, et kõik on korras, kõik on hästi, kõik ei saagi kohe korraga õnnestuda. Ka mina olen sellega nõus, et eesmärk oli meil üllas. Me soovisime hooldekodukohta keskmise pensioni eest. Aga reformi elluviimisel on tõepoolest vajakajäämisi, see jätab soovida. Ja mõneti riivab võib-olla rahva õiglustunnet selle tulemus – see on Reformierakonna hallide kardinalide rikastumine ning vastutuse veeretamine kohalike omavalitsuste kaela.

Isamaa osales Kaja Kallase teise valitsuse koalitsioonileppe läbirääkimistel 2022. aasta juunis ja juulis, kui see hooldusreformi idee "igale soovijale hooldekodukoht pensioni eest" koalitsioonileppesse sisse läks. Ja Helir-Valdor Seeder, kes on siin saalis, oli meie põhiläbirääkija. Selle jaoks eraldati eelarve läbirääkimistel 41 miljonit eurot. Me toetasime seda hooldereformi. Eesmärk oli õiglane ja üllas ja me kõik siin saalis nendime selle vajalikkust. 

Isamaa eesmärk on küll olnud, et kui inimene soovib, peaks ta saama elada oma kodus võimalikult kaua. Seetõttu tuleb koduhoolduse hind hoida madalamal hooldekodukoha omast. Ja see hetk võib saabuda meil ellu sellistel momentidel, kui me ei oska seda oodata. Hooldekodusse minemise samm võibki olla vältimatu. Ja on kindlasti väga palju perekondi, kellel ei ole võimalik kodus oma vanemaid hooldada, ja kõigil ei ole ka lapsi, kes neid saaksid üleval pidada ja nende eest hoolt kanda.

Toetuse kõrval me juhtisime juba algfaasis tähelepanu plaanitava reformi kitsaskohtadele. Riigi reguleerida peab olema, et inimene saaks oma pensioni eest vajadusel hooldekodukoha, ning talle peab järele jääma ka pisku ravimiteks ning tagasihoidlikeks kulutusteks. Me olime toona skeptilised, sest see reform oli läbi mõtlemata ja loosungite tasemel. See loosung, kordan veel kord, "hooldekodukoht keskmise pensioni eest", ei ole täitunud. 

Ja suurt osa on selles mänginud hooldekodude endi otsus tõsta märgatavalt hinda ehk siis hinnakujundus. Mullu oktoobris teatas sotsiaalkaitseminister Postimehes: "Hooldekodu on eeskätt äriettevõte. Ta võib hindu tõsta, aga kui tal ei ole ostjat, hakkavad hinnad langema." See on kena turumajanduslik loosung, sest riik on andnud osalise garantii ja suur osa Eesti erahooldekodusid on Reformierakonna prominentsete liikmete omanduses. Turumajanduse asemel oleks siin tegelikult kohati sobilikum öelda jokk.

Ja mis on selle kõige tulemus? Oma pensioni eest hooldekodukoha saamine on hindade ja elukalliduse tõusu tõttu paljudele osutumas muinasjutuks, nagu omal ajal teise pensionisamba eest vanaduspõlves palmisaarel kokteili joominegi, mida Andrus Veerpalu näoga reklaamiti. Seda nüüd samamoodi heidetakse ette. Inimesed uskusid sellesse, läksid lõksu, liitusid teise sambaga ja nüüd hiljem pettusid, kuna said teada, et pensionilisa tuleb 17–40 eurot kuus, ning lahkusid sealt. Ja siiamaani saadakse Reformierakonna käest pahandada selle eest.

Omavalitsused suruti sellega sundseisu. Ja kuna see ei olnud korralikult läbi mõeldud reform, siis ka õigusaktid jäid poolikuks. Selgus näiteks, et abivajavaid vanureid on palju rohkem ehk kohtade nõudlus on palju suurem, kui raha ette nähti. Ning riikliku rahasüsti tulemusena hooldekodude hinnad hoopis tõusid. Plaane tehes ja omavalitsustele kohustusi pannes ei arvestatud kriisidest tuleneva hinnatõusuga ning praegu me olemegi probleemide ees. Riigikontroll on öelnud, et sellisel kujul see jätkuda ei saa. See tuleb üle vaadata, sest hooldekodukoht keskmise pensioni eest ei ole kättesaadav ja see eesmärk liigub järjest kaugemale.

Me ei sõua sellega kaugele, kui hooldekodu on eeskätt äriettevõte, nagu on öelnud endine sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Ja see arvamus, et turg paneb asjad ise paika ja nõudlus reguleerib inimeste elu lõpp-perioodi, ei kõla isegi kapitalistlikult, vaid lausa ebainimlikult. See jätab osa inimesi vanaduspõlves ebaväärikasse olukorda. Hooldekodusid on mitut liiki: munitsipaal‑, riiklikud ja erahooldekodud. Riik on kehtestanud kõigile teatud ühtsed nõuded, aga pole kehtestanud kõiki vajalikke õigusakte ja on jätnud probleemid omavalitsuste [lahendada]. Kui riik kehtestab standardi, peab ta ka tagama selle järgimiseks raha ja nägema ette vastavad õigusaktid. 

Kõik hooldekodude astutud sammud pole sugugi sündinud isiklikku rikastumist taga ajades. Riiklikule standardile vastamiseks peab hooldekodudel teatud arv spetsialiste iga päev võtta olema, mis tähendas ka automaatset hinnatõusu. Kuid hooldustöötajate palgad on ju seniajani madalad ja vajavad samuti tõstmist, mida me ei saa öelda nende äriettevõtete kasumite kohta, et need oleksid madalad. Me näeme, kuidas poolikute lahenduste tõttu on riik juba kohtusse antud, kuna kõik abivajajad ei saa oma pensionist hooldekodukohta lubada ja vahe tuleb omavalitsusel või perel katta. Ja kui perel ei ole raha või ei ole peret, jääb see omavalitsuse kanda.

Ka minu hinnangul on enamik hooldekodu töötajatest südametunnistusega ja tublid inimesed, aga muret tekitab ikkagi endiselt järelevalve küsimus. See, kes täpselt vastutab, ei ole selge. Kas järelevalvet teostatakse korralikult, ei ole selge. On jäänud mulje, et Sotsiaalministeerium näitab justiitsministeeriumi peale või näidatakse Sotsiaalkindlustusameti peale. Aga selline olukord, kus meie vanurid ei taha enam hooldekodusse minna selle pärast, et me ei tea, kes satub neid teenindama, vajab kindlasti luubiga ülevaatamist. Ja mul on palve meie uuele sotsiaalministrile, et ta võtaks seda väga südamest teha. Praeguse mudeli põhjal ei ole muud öelda, kui et raha pole süsteemis piisavalt ega ole ka piisavalt peale tulemas. See tähendab seda, et riik peab läbimõeldult rohkem õlga alla panema ja ka koduhooldust korraldada aitama. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Helmen Kütt, palun! Kas Riina Solman tahtis ka koha pealt sõna võtta? Ei? Sõnavõtt on sisse jäänud. Võtke siis palun maha. Aitäh!

Lugupeetud eesistuja! Sotsiaalminister! Austatud ametikaaslased! Kõigepealt suur-suur tänu arupärijatele selle väga olulise teema siia saali toomise eest. Aga kindlasti ei ole täna see ainus päev, kui sellest rääkida. Teema on väga [oluline], sellega tuleb tegeleda ja on selge, et selline suur reform ei saagi pooleteise aastaga veel täit tulemust anda. 

Ma usun, et siin saalis ei ole mitte ühtegi inimest, kellele ei läheks korda meie eakate inimeste parem toimetulek, nende käekäik ja üldhoolduseteenuse kättesaadavuse parandamine, kui nende tervislik seisund ja abivajadus muutuvad nii suureks, et nad seda vajavad. Mõistagi on kõige parem koht inimesele elamiseks ja suremiseks oma kodu, seal aitavad isegi koduseinad. 

Selle reformi korral oleks mõistlik rääkida numbritest. Numbrid räägivad oma keelt. Kui 2025. aastal said omavalitsused tasandusfondist ja tulumaksust üldhoolduse paremaks kättesaadavuseks lisaks oma panusele kokku 66,8 miljonit eurot, siis see oli 12% rohkem kui aastal 2024. Ja kui öelda, et sellest ei ole mitte mingit kasu ja inimeste abivajadus ei ole suurenenud, siis see ei ole tõsi. 

Veel mõned märksõnad, mida selle reformiga on saavutatud. Inimeste kulud üldhooldusteenusele on märgatavalt vähenenud. Tõesti, nagu ka minister välja tõi, on omaosalus varasemalt 81%-lt langenud 49–51%-ni. Muidugi see sõltub ka kohamaksust.

Teenuse kättesaadavus. Möödunud aastal lisandus palju uusi üldhooldusteenuse kohti. Nendest on puudus, arvestades meie demograafilist seisu. Mis eriti oluline, paranenud on ka võimalus omastehooldajatel asuda tööle. 65-aastaseid ja vanemaid [inimesi] hooldavate omastehooldajate arv vähenes 1400 inimese võrra. Need on need, kes hooldasid oma pereliikmeid üle 20 tunni nädalas. 

Ja muidugi tuleb väga tänada ka Riigikontrolli tähelepanekute ja soovituste eest. Need on väga väärtuslikud suunised hooldereformi järgmisteks sammudeks. 

Mulle jääb mõnikord mulje sellest teemast rääkides, et selle asemel, et kõik erakonnad erakondadeüleselt mõtleksid, kuidas seda reformi paremaks teha, et me ainult ei räägiks eakate inimeste paremast toimetulekust, vaid see tegelikult ka oleks võimalik, [me seda ei tee]. Omavalitsustel tõepoolest on päris suured kohustused. Juba väga pikki aastaid on pakutud avahooldust, sest sotsiaalhoolekande seadus pani ette avahoolduse või koduhoolduse. [Varem] oli [kohustus] üldhooldusteenust vahendada või pakkuda, aga nüüd on väga konkreetselt ka [vaja] selles osaleda. 

Need on ju meie enda inimesed, need inimesed, kelle elu ja töö on loonud selle, et meil on iseseisvus, et me oleme taas iseseisev riik. Nende parem toimetulek peaks olema meie asi tagada. Vanadus, vaesus ja omastehooldaja on naise nägu ja sellest tulenevalt me peaksime kõik tegema selleks, et need naised ja ka mehed, kes tõesti on teinekord ka hooldajaks vormistatud, saaksid oma elu elada nii, et nende lähedased oleks hooldatud, neid aidataks, ja tõepoolest eelkõige avahooldusteenuse abil. 

Aga öelda, et reform on ebaõnnestunud, ja seda nagu mitte rõõmustades, aga kuidagi parastades, ma ei pea õigeks. Veel kord, me räägime väga palju eakate inimeste paremast toimetulekust. Meil on mitmed arupärimised, mis räägivad nende paremast toimetulekust. Aga kui me ükskord tegelikult ka [jõuame] nende paremini toetamiseni, aitamiseni …

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

 …  siis tekivad eri pooled siin saalis. See on tõsi, et 40% hooldekodukohtadest üldhoolduses pakuvad kohalikud omavalitsused ja 60% pakuvad eraettevõtted. See ei ole paha, et eraettevõtjad on appi tulnud, aga oleme ausad, see hinnaralli, mis selles süsteemis toimub, on kahetsusväärselt suur. 

Mujal maailmas, kas või meie naabritel Soomes, omavalitsused selleks, et hinda kontrollida, kas ise pakuvad seda teenust või siis [teevad] hankeid. Sellega löövad nad hinna alla. Ja seda teenust, mida nendele inimestele pakutakse, tegelikult kontrollitakse, kas see, mida hankima mindi, vastab tegelikkusele. 

Ma tahan väga tunnustada Sotsiaalkindlustusametit, kes oma uues 2024. aasta aastaraamatus on kirjeldanud seda, kui palju on tehtud järelevalvet ja kontrolli. Aga oleme ausad, väga suur roll on siin omavalitsustel endil. Omavalitsused, kes seda teenust kompenseerivad, toetavad ja maksavad, peaksid tõsiselt suhtuma järelevalvesse, kontrolli, lähedastega vestlemisse ja ka nende inimeste arvamuse ärakuulamisse, kes seda teenust saavad. 

Olukorras, kus meil teenusekohti napib ja teenust vajavate inimeste arv on suur, võib see hinnaralli jätkuda. Ja see ei ole kindlasti lahendus ja see ei ole ka selle hooldereformi põhiline fookuspunkt. Näiteks 2023. ja 2024. aasta kohatasude võrdluse põhjal selgus, et hinnatõus kahjuks jätkus ka seisuga 31. detsember 2024. Kaalutud keskmine kohatasu oli 1479 eurot ja hoolduskulu 692 eurot ehk siis keskmine kohatasu tõus oli 12,8% ja hoolduskulud suurenesid 7%. 

Ja mul on tõepoolest väga hea meel, et on lõppenud see jutt, kui sotsiaaldemokraadid olid valitsuses, et pensionitõusu või indekseerimist pidurdada või muuta. Nii kindlasti ei ole võimalik seda teenust pakkuda. Ehk siis loodame, et pensionitõus, mis sai kokku lepitud, indeksi alusel jätkub aastani 2027. Ja siis on juba järgmise valitsuse otsus see, mida langetatakse. Aga ma siiski loodan, et meie eakate inimeste jaoks jätkub indekseerimine, jätkub pensionitõus, sest elukalliduse tõus on kahjuks see, mis selle raha ära sööb, isegi selle tõusu. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib ka sõna? Ei soovi. Läbirääkimised on lõppenud ja antud arupärimisele on vastatud.

Lähme edasi tänase viienda päevakorrapunkti juurde, mis on Riigikogu liikmete Riina Solmani, Tõnis Lukase, Urmas Reinsalu, Aivar Koka ja Andres Metsoja 12. märtsil 2025 esitatud arupärimine numbriga 726 pensionäride toimetuleku kohta. Palun ettekandeks [kõnetooli] Riigikogu liikme Riina Solmani.

Aitäh teile, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Head saalis viibijad! Täna esinen juba teise arupärimisega ja see läheb jälle sotsiaalminister Karmen Jollerile, kuigi see oli kunagi kirjutatud arupärimisena sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole. Teema on Eesti pensionärid ja vaesus. 

Nimelt, Eesti pensionärid on Euroopa Liidu ja ÜRO vastavates tabelites aktiivsena vananemise indeksi järgi kümnendal kohal. Ja kuna nad osalevad aktiivselt tööturul ja sooviksid ühiskonnas kaasa rääkida, siis nad on väga häiritud erinevatest arvamustest, milles süüdistatakse neid kehva rahandusliku olukorra ühe põhjustajana, kuna pensionide väljamaksmisest kõneldakse kui riigile üle jõu käivast kohustusest, mis kasvab seoses vanemaealiste arvu suurenemisega ühiskonnas. Ma olen ise käinud mitmel pensionäride ühenduste liidu kohtumisel inimestega rääkimas ja just selliseid signaale meile antakse. 

Ja loomulikult on ka murekoht see, et Eesti pensionärid on jätkuvalt Euroopa Liidus pensionide poolest ühed vaesemad. Euroopa Liidu 2024. aasta raport pensionide adekvaatsuse kohta näitab, et pensionäridele mõjub inflatsioon 6% kõrgemana kui meie muudele ühiskonnarühmadele. Eesti kulutab sotsiaalkaitsele 18,7% SKP-st, Euroopa Liit kulutab keskmiselt 27% aastas. 

Eesti pikaajaline majanduslangus, maksutõusud ja inflatsioon jätavad pensionäridele üha vähem elatusvahendeid kätte. Ka sündimus on meil vabalanguses, sest uusi töötegijaid ja maksumaksjaid sünnib järjest vähem. Kuid pensionit tuleb siiski oma elu väärikalt juba teise elukaare poolde elanud inimestele endiselt maksta. 

Ja kuna nii eakate, perepoliitika kui ka pensionäride küsimused kuuluvad sotsiaalministri vastutusvaldkonda, siis olen esitanud talle vähemalt viis küsimust. Enne anti mulle siin juhend, et küsimusi ei ole mõtet ette lugeda, kuna minister tuleb ja loeb need nagunii ise ette. Kutsungi siis hea ministri siia, et ta nendele vastaks. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palun arupärimisele vastama [sotsiaalminister] Karmen Jolleri.

Tere, hea istungi juhataja! Riigikogu liikmed! Aitäh sissejuhatuse eest! Ma loen küsimused ette ja vastan.

Esimene küsimus: "Eesti pensionärid on EL ja ÜRO vastavates tabelites aktiivsena vananemise indeksi järgi 10. kohal. Just aktiivselt tööturul ja ühiskonnas osalemise tõttu on meie pensionärid sügavalt häiritud meedias levivate arvamuste pärast, kus neid süüdistatakse riigi kehvas rahanduslikus olukorras, sh selles, et pensionide väljamaksmisest kõneletakse kui riigile ülejõukäivast kohustusest, mis kasvab seoses vanemaealiste arvu suurenemisega ühiskonnas. Pensionide indekseerimine on seadusega paika pandud kohustus meie vanemaealiste ees. Kas jutud selle kohta, et Reformierakonnal on [kavas] keskmise pensioni indekseerimine lõpetada, vastavad tõele? Kas ja millisel tasemel on selleks ministeeriumis ettevalmistusi tehtud?" Küsimusele, kas vastavad tõele, on lühike vastus: ei. Ja ministeeriumis ei ole selleks tehtud mitte mingeid ettevalmistusi, sest selle valitsuse ajal ei ole meil plaanis pensionide indekseerimist lõpetada. 

Teine küsimus: "Eesti pensionärid on jätkuvalt EL-is pensionide osas ühed vaesemad. ELi 2024. a raport pensionide adekvaatsuse osas näitab, et pensionäride jaoks mõjub inflatsioon 6% kõrgemana kui muudele ühiskonnarühmadele. Arvestades Eesti jätkuvalt kõrget inflatsiooni, kas olete analüüsinud, kuidas mõjutab see pensionäride vaesusriski sattumist? Kas ja kuidas olete plaaninud aidata kõrge inflatsiooni tõttu raskustesse sattunud pensionäre?" Ja nüüd minu vastus. Me oleme teadlikud, et inflatsioon mõjutab ebaproportsionaalselt vanemaealisi, kuna nende kulutuste struktuur erineb teiste elanikkonnagruppide [kulutustest]. Sotsiaalministeerium jälgib pidevalt pensionäride toimetulekut. Eestis kehtib pensionide indekseerimise süsteem, mis arvestab sotsiaalmaksu ja hinnatõusu mõju, tagades, et pensionid kasvavad majandusolukorrale vastavalt. Indekseerimisest rääkisin lähemalt eelmises punktis, ütlesin, et see ei muutu. Lisaks on viimastel aastatel ellu viidud täiendavaid meetmeid, nagu täiendav tulumaksu[soodustus] pensionäridele. Vanaduspensionäride tulumaksu[soodustus] on endiselt kõrgem kui tööl käivatel inimestel. 2024. ja 2025. aastal on üldine maksuvaba tulu, mida tööl käivad inimesed saavad, kuni 654 eurot igas kuus ja see väheneb, kui inimese sissetulek suureneb. Vanaduspensionäride maksuvaba tulu on aga fikseeritud 776 eurot kuus ja ei sõltu inimese sissetulekust. 

Kolmas küsimus: "Olete sotsiaalkaitseministrina läbi viinud hooldereformi, mis oli Reformierakonna valimislubadus, ning hõiganud välja loosungi "igale abivajavale eakale hooldekodukoht keskmise pensioni eest". Ka Sotsiaalministeeriumi kodulehel on leitav 2022. a pressiteade, mille pealkiri lubab tasuta hooldekodukoha keskmise pensioni eest. Samas avaldas Riigikontrolli audit hiljuti tõsiasja, et hooldekodude kasumid tõusid aastatel 2022-2023 viis korda, kuid hooldekodu koht pensioni eest on järjest ebarealistlikum. Olete seepeale selgitanud, et üheski normatiivdokumendis pole märgitud põhjuslikku seost keskmise pensioni ja hooldekodu koha maksumuse vahel. Kas sellest tuleb järeldada, et hooldereformi ellu viies oligi Teil plaan jääda loosungite tasemele ning mitte ühegi normatiivdokumendiga tagada, et hooldekodu koht oleks ka tegelikult keskmise pensioni eest kättesaadav? Kas käitusite hooldereformi ellu viies samal põhimõttel nagu Kaja Kallas, kes rääkis, et ei saanud enne valimisi tõde välja öelda ja pidi valetama, sest muidu poleks valimistel häält antud?" Ma pean ütlema, et ma ei saa sellele küsimusele vastata, sest see on suunatud eelmisele ministrile. 

Neljas küsimus: "Eesti kulutab sotsiaalkaitsele 18,7% SKP-st, ELi kulutab keskmiselt 27% aastas. Eesti pikaajaline majanduslangus, maksutõusud ja inflatsioon jätavad pensionäridele üha vähem elatusvahendeid kätte. Sündimus on vabalanguses, uusi töötegijaid ja maksumaksjaid sünnib järjest vähem. Kuna nii eakate kui ka perepoliitika kuuluvad Teie vastutusvaldkonda, siis kuidas hindate Eestis vastavate näitajate stagnatsiooni ning süvenevate probleemide taustal enda töö tulemuslikkust?" Jällegi, keeruline on hinnata minu töö tulemuslikkust, sest ma olen olnud ametis viis nädalat ja kuus päeva. On vara hinnata. Aga minu meelest on eelmine minister teinud väga head tööd ja mul oli seda valdkonda üle võtta üsna lihtne, kuigi ma ei ole päris selle valdkonna inimene. Ma olen küll sellega kokku puutunud ja enam-vähem selle probleeme tean. Aga mul oli lihtne see valdkond üle võtta selles mõttes, et väga paljud protsessid, mida meie sotsiaalsüsteem vajab ja mida meie inimesed vajavad, olid juba algatatud. 

Kui nüüd rääkida Eesti sotsiaalkaitsekulutuste osakaalust, siis see on tõepoolest väiksem kui Euroopa Liidu keskmine, aga see osakaal on pidevalt kasvanud. See on tegelikult päris positiivne arengutrend. Näiteks viimaste aastate jooksul on kulutused tõusnud päris mitmes valdkonnas, see tähendab siis, et see osakaal sisemajanduse kogutoodangust on suurenenud. Pensionid on suurenenud nii nominaalselt kui ka reaalselt. 2020. aasta 1. aprillil oli näiteks 44-aastase staažiga inimese nominaalne brutopension 528 eurot, aga selle aasta aprillis on see 812 eurot. Lisaks on kasvanud hoolduskulud ja peretoetused, muu hulgas hooldereformi tõttu. Kui 2013. aastal olid riigi kulutused lastele ja peredele 1,8% SKT-st, siis 2023. aastaks oli need kasvanud 2,7%-le. Esimese ja teise lapse toetus oli 2013. aastal 19,2 eurot ja nüüd on 80 eurot. Kolmanda lapse toetus oli 57,6 eurot ja nüüd 100 eurot. Riiklikud toetused ja kohalike omavalitsuste tulubaas on samuti suurenenud, mis tagab parema ligipääsu sotsiaalteenustele. 

Ja viies küsimus: "Vanemaealised on pöördunud minu poole murega, kas elulõpu tahteavaldus võib olla hiiliv ettevalmistus eutanaasia seadustamiseks, millega riik plaanib vabaneda vastutusest eakate eest hoolitsemisel. Millises seisus on täna Sotsiaalministeeriumi ettevalmistused elust lahkumise tahteavalduse ja eutanaasia seadustamise osas? Kas vastab tõele, et töödokumentides on elulõpu tahteavalduse regulatsiooni ühe argumendina nimetatud ka riigi raha kokkuhoidmist?" Meil oli see arutelu siin alles ja te kõik olite valmis selle eelnõuga edasi minema, mistõttu mul on südamest hea meel, et me oleme vähemalt selles osas jõudnud kokkuleppele. See küsimus oli meil ka tookord arutlusel, aga ma vastan ikkagi. 

Loomulikult on igasugune mure mõistetav, inimestele ei pruugi alati kõik olla selge. Aga tuleb jätta meelde, et eelkõige on siin sihiks inimväärikus, hoolimine riigi poolt. See loodetavasti suurendab usaldust riigi vastu. Elulõpu tahteavaldus ei ole kindlasti eutanaasia ja see ei ole ka samm selles suunas. Meil on teada mitmeid riike, kus elulõpu tahteavaldus on seadustatud, aga eutanaasia poole ei suunduta. Tegemist on vabatahtliku dokumendiga, mille eesmärk on tagada inimese soovide järgimine juhul, kui ta ise ei ole enam otsustusvõimeline. Eestis ei ole eutanaasia lubatud ning Sotsiaalministeerium ei ole kavandanud selle seadustamist ega sellesisulisi algatusi. Elulõpu tahteavaldus võimaldab inimesel väljendada tahet vältida elu pikendavat ravi olukorras, kus terviseseisund on pöördumatu ja elukvaliteet tema enda hinnangul vastuvõetamatu. Seda ei saa rakendada vastu inimese eeldatavat tahet ega ajutise terviseseisundi korral. 

Iga seaduseelnõuga kaasneb ka seletuskiri, kus tuleb analüüsida regulatsiooni võimalikku mõju, sealhulgas mõju tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemile. Mõjuanalüüsis on käsitletud elulõpu tahteavalduse kaudset mõju, näiteks ressursside ümberjaotust neile patsientidele, kes ravi vajavad ja soovivad. Rõhutan, et see ei tähenda, et elulõpu tahteavalduse eesmärk oleks kulu vähendamine. Mõju hindamine on seadusloome tavaline osa ja see ei mõjuta inimese õigust vabalt otsustada. Seetõttu ma soovin rõhutada, et elulõpu tahteavalduse [tegemine] on vabatahtlik ja isiklik otsus, mitte kedagi ei sunnita. See peab olema aktiivne tahe. Võimalik mõju süsteemile ei tohi kunagi olla põhjus, miks inimene peaks sellise otsuse tegema. Seletuskirjas on ka selgelt öeldud, et elulõpu tahteavalduse koostamine on ja jääb iga inimese autonoomseks ja vabatahtlikuks otsuseks. See ei ole vahend vanemaealiste hülgamiseks või nendest vabanemiseks, vastupidi, see on võimalus austada inimese väärikust ja enesemääramisõigust ka elu viimastel hetkedel. Ma arvan, et me oleme selles osas nõus üksteisega siin saalis. Aitäh! Minu poolt on praegu kõik.

Teile on ka küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Meil on tõesti vaesuses elavad pensionärid, kes on tihti sellises olukorras, kus põhimõtteliselt nädal enne pensioni saamist neil ei olegi võimalust poodi minna, neil ei ole võimalust süüa osta. Ja meil nüüd sellest aastast on tehtud otsus, et kui viies kuupäev langeb nädalavahetusele, siis makstakse pensionid välja esmaspäeval või teisipäeval, mitte aga eelneval reedel, nagu see on varem olnud. See on tegelikult tekitanud pensionäridele ebakindlust juurde. Aga see on see üks aspekt, mille puhul riik räägib, valitsus räägib, et ta hoiab sellega raha kokku. Nüüd veel üks aspekt on see, et üleüldse kogu see pensionide väljamaksmise süsteem ei tööta korrektselt. Viimasel aastal 11 kuul 12-st need väljamaksed lihtsalt ei toimunudki õigel ajal. Kas on valitsusel lähiajal plaanis investeerida täiendavalt sinna infosüsteemi, et pensionärid saaksid ikkagi õigel ajal oma pensioni kätte? See on väga oluline.

Aitäh hästi hea küsimuse eest! See on tõesti ülimalt oluline teema. Esiteks, kui me räägime pensionäridest, kellel nädal enne pensioni tulekut ei ole enam võimalik osta süüa ja neil kodus ka süüa ei ole, siis minu soovitus on küll pöörduda kohaliku sotsiaaltöötaja poole ja rääkida sellest murest. See sageli puudutab üksi elavaid pensionäre ja ka neid, kes elavad linnakorteris, kuna seal on tihti kulutused kõrgemad, aga mitte alati. Ühesõnaga, kui kellelgi on söögipuudus, siis sotsiaaltöötajad ja kohalik omavalitsus aitavad selles osas. 

Pensioni väljamaksete edasilükkamine ei ole tingitud raha kokkuhoiu huvidest, vaid sellel on just nimelt seesama põhjus, mille te tõite välja, et infosüsteem on väga vana. See on tehtud selleks, et infosüsteemi jõudlust paremini reguleerida, et pensionid saaksid ilusti välja makstud. Meil on koalitsioonikõneluste ajal olnud see teema jutuks. Ma arvan, et see on üks esimesi kohti, kuhu mina soovin panustada. Me püüame leida vahendeid, et see infosüsteem saaks uuendatud. See on, ma olen väga nõus, väga oluline teema.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma ei hakka rääkima inflatsioonist, maksudest ja aktsiisidest. Asi on niigi selge. Aga ma toon lühidalt jälle ühe [näite]. Palju aastaid ma olen käinud ühes eakate seltskonnas. Siis nad olid 70+ ja ma olin linnapea. Käisin neid külastamas ühes kohvikus, kus nad kogunesid iga päev. Nende laual oli kas tee või kohv, pirukas või sai või mis iganes. Mida aastaid edasi, seda harvemini nad koos käivad. Ja nüüd viimane kord, kui ma ka sinna trehvasin, kui mul aega oli, siis ma [sain aru], et nad praktiliselt enam ei käigi koos. Ja piruka asemel neil on ainult tee, mis maksab kuskil 2 eurot. Ma küsisin, mis siis nüüd on. Nad ütlesid: "Proovi sa ära elada! Kui me käime siin iga päev, siis see on kuskil 40–50 eurot kuus." Ja nüüd küsimus teile kui ministrile. Mida me saaks teha koos teiega ja mida teeb valitsus, et pensionärid saaksid jälle käia pirukat söömas seal kohvikus?

Aitäh küsimuse eest! Kui mina oleksin teie, siis ma ostaksin neile pirukat, ausalt öeldes. Riigikogu liikme palk võimaldab seda. (Vladimir Arhipov ütleb midagi saalist.) Jaa. Seda ma ütlen, kui te küsite, mida meie teiega teeme. See oleks see, mida mina isiklikult teeksin. Ja ma usun, et te tegelikult olete neid aidanud. Ma üldse ei kahtle selles. 

Mida valitsus teeb? Näiteks sedasama, mida ma just ennist tõin välja. Pensionieas inimeste tulumaksu[soodustus] on kõrgem kui on tööl käivate inimeste oma. See on üks näidetest. Ja ma tõin enne välja selle, et kui tõesti on raskusi toidu hankimisega, siis tuleks rääkida sellest sotsiaaltöötajaga. Tõepoolest! Eks me kõik püüame teha oma parima. Ja need mured jõuavad ka minu majja, me arutame neid ja kui meil tuleb veel häid mõtteid, siis me kindlasti rakendame neid. 

Helmen Kütt, palun!

Tänan, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! 23. aprillil toimunud infotunnis ütles peaminister järgmist mu küsimuse peale pensioni maksmise päevade kohta, et me siin räägime, et viiendal [kuupäeval] ei laeku, tuleb kuuendal, seitsmendal või kaheksandal [kuupäeval]. Ja nüüd tsiteerin: " […] me peame suutma need IT-arendused ära teha, mida iganes on sotsiaalvaldkonnas vaja selleks teha. Kui on vaja teha investeeringuid, siis tuleb neid teha. Mida varem see korda saab, seda parem. Sest, oleme siiski ausad, digitaalses ja moodsas Eestis ei tohiks olla vananenud infosüsteemid või digitaalsed lahendused takistuseks, asjad peaksid saama õigel päeval tehtud." Jutt oli siis viiendal päeval pensioni maksmisest. 

Nüüd me teame, et aprillis jäi ligi 80 inimese pensioni [laekumine] mitte isegi kuuendale-seitsmendale kuupäevale, vaid [pension] saadi kätte alles 11. aprillil. Kas 25 miljonit on see summa, millega te lähete läbirääkimistele, et 2026. aastal need asjad saaksid tehtud?

See, et peaminister seda ütles, näitab ka seda, kui oluliseks me peame lahenduse leidmist. Esialgu püüame lahenduse või need vahendid leida oma majast. Kui see ei õnnestu, siis me küsime valitsuselt. 

Mis ajaks see täpselt tehtud saab? Digilahendustega on see, et need tavaliselt võtavad aega. Ma ei oska kohe seda ajakava öelda, aga nii ruttu kui võimalik. See on number üks asi, millega me tegelikult oleme juba Rahandusministeeriumis käinud. Aga kuna meil on kõik need protsessid hetkel pooleli, siis kindlalt saan öelda mõne aja pärast, ehk mõne nädala pärast, ma loodan. See on ka minu prioriteet. 

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Mul jäi kõrva üks küsimus. Te ütlesite, et küsimus oli suunatud eelmisele sotsiaalministrile. Teadaolevalt olete teie täna sotsiaalminister ja nii Reformierakonna liikmena kui ka [sotsiaal]ministrina peaks olema teil väga selge seisukoht Reformierakonna suurelt välja käidud mõtte "pensioni eest hooldekodukoht" kohta. Ja ma küsin teie käest, kas te siis ei olegi sellel seisukohal, et [inimesed] peavad töölt ära tulema, kui on selline vajadus ja kui enam ei saa hakkama eaka hooldamisega kodus. Palun selgitage seda.

Üks hetk, kohe ma vaatan, mis täpselt see küsimus oli. Küsimus ei olnud ju selle kohta, kas mina olen või ei ole. Tähendab, selles mõttes, et see oli väga isiklik küsimus selle kohta, mida eelmine minister arvab ja mõtleb. Aga ma vastan sellele küsimusele. Küsimus oli selles, kas keskmise pensioni eest peaks [saama] hooldekodukoha. Ma olen täna sellele kaks korda viidanud, et osas hooldekodudes on juba hooldekodukoht kättesaadav keskmise pensioni eest. 

Aga vaatame üldisi numbreid. Kui varem oli inimese omaosalus 81%, siis praegu on inimese omaosalus 51%. See on oluliselt väiksem omaosalus. Ja kui oleks selline hinnatõus, mis meid on praegu tabanud, selle eelmise omaosaluse foonil, siis ma arvan, et meil oleks hooldekodudes oluliselt vähem inimesi. See reform on läinud hästi selles mõttes, et umbes 1000 inimest rohkem on leidnud võimaluse minna hooldekodusse. Nende lähedased on saanud hakata käima tööl või tegeleda muu nende jaoks olulisega. Nii nagu ka siin kolleegid Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast rõhutasid, ükski reform ei saa saavutada oma efekti päevapealt, see võtab aega. Järgmise aasta lõpuks me hindame selle reformi üle ja kui on võimalik midagi veel paremaks teha, siis loomulikult me teeme seda, anname oma parima praeguste võimaluste juures.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Aitäh sisuliste vastuste eest! Jätkake seda stiili, ärge õppige ära reformierakondlikku loosunglikkust! Mina tahtsin küsida selle kohta, et kui teil ei ole seal majas arutatud eutanaasia küsimust, kas on olnud arutelusid abistatud enesetapu kohta. Alles hiljuti näitas "Impulsi" saade meile kaadreid kurbadest juhtumitest, et osa inimesi seda vajavad ja nõuavad. Samal ajal teine osa elanikkonnast tunneb vastupidi, et neid nügitakse meie ühiskonnast välja, kui nad on vanaks jäänud ja ei saa ka enam tööd. Seega ma küsiks veel ühe küsimuse otsa tööturu kohta. Teatavasti on vanemaealistel väga raske töökohta saada. Juba 55+ inimesed ütlevad, et nende saadetud CV-d lähevad otsejoones prügikasti. Kas te olete kuidagi kaalunud või kaalub riik praegu …

Teie aeg! 

… mingisugust hoiakulist muutust siinkohal kampaaniate või teavituse korras?

Aitäh!

Aitäh! Mis puutub eutanaasiasse ja abistatud enesetappu, siis minu ministriks oleku ajal ei ole seda arutatud. Ma arvan, et me seda ka ei tee, sest see on väga uus teema. Seda arutelu peaks alustama ühiskonnas, nii nagu oli ka selle elulõpu tahteavaldusega, mille puhul tegelikult algatasid teema arstid ja patsiendid, mitte ministeerium. Aga küll me oleme arutanud palliatiivravi, meil on pooleli erinevad palliatiivravi projektid. Me tahame kindlasti seda tõhustada Eestis, et inimesed ei satuks olukorda, kus nad sooviksid abistatud enesetappu. Me ei saa öelda, et nad kunagi ei satu [sellisesse olukorda], aga vähemalt [saame teha seda,] et neid inimesi oleks vähem või et see mõte ei tuleks neil nii kergesti. 

Aga tööturgu reguleerib nüüd üks teine ministeerium. Ja mis puutub vanemaealiste kaasamisse tööturul – see on mu isiklik tähelepanek –, siis minu meelest on sellest räägitud üle kümne aasta. Ja see olukord on minu meelest – see on mu tunnetus – paranenud, sest tegelikult vanemaealise tööle võtmisel on väga suured eelised. Ta ei vaheta nii ruttu töökohta, tal on kogemused, tarkus, isegi kui ta võib-olla ei tule toime digivahenditega nii hästi kui noored. Kusjuures see ei ole reegel. Ma tean vanemaealisi, kes on oluliselt digipädevamad kui noored. Mina arvan, et tark tööandja võtab kindlasti kogenud ja hea töötaja tööle ka siis, kui tal on vanus juba kõrge. Perearstidest näiteks kõige vanem perearst, kes hetkel töötab, on üle 80. Me ei saa inimesi lihtsalt nii-öelda ära visata.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! See on tõesti hea, et pensionid tõusevad. Ma mäletan, et neid taheti kärpida eelmises valitsuses, aga sotsiaaldemokraadid ei olnud sellega nõus. Pensionid tõusid 5,7% ja elukallidus, öeldakse, läheb sellel aastal 6,5% kallimaks, näiteks toiduhinnad. Ja see tähendab seda, et tegelikult eakamate inimeste, sealhulgas pensionäride jaoks läheb elu kallimaks ja kõik läheb raskemaks. Pensionide tõstmiseks raha ei ole, seda on selgelt praegune koalitsioon välja öelnud. 

Aga üks võimalus on, ja väga mõistlik võimalus. Majanduslikult on väga mõistlik inimeste toimetulekut toetada põhitoidukaupade hindade käibemaksu langetamisega. See on üks kulu, mis on igal eakal inimesel, igal noorel inimesel, ja sellest loobuda ei saa. Ja minu küsimus on teile, kas teie ministrina olukorras, kus me pensione tõsta ei saa, toetate toiduainete [hinna] käibemaksu langetamist.

Aitäh küsimuse eest! Esiteks, ma tahaksin parandada seda, et tegelikult meie pensionid tõusid eelmisel aastal 10% ja inflatsioonimäär oli 3,5%. Kahtlemata mõjutab inflatsioon pensionäre, jah. Aga meil on viimasel ajal pensionid tõusnud ja see on tänu indekseerimisele olnud. Ja indekseerimist me ei plaani mitte mingil juhul hakata lõpetama, seda ma ka ütlesin. 

Aga mis puudutab toiduainete käibemaksu, siis see on maksupoliitiline küsimus. See ei ole minu pädevuses vastata. Ma olen hariduselt meedik ja maksupoliitika jääb teise valdkonda. Isegi kui ma tahaksin [vastata], siis ma arvan, et minu suust ei tule õiget vastust.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana palun [kõnetooli] Riina Solmani!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud saadikud siin saalis! Austatud minister ja inimesed, kes te jälgite meid! Küsimus on väga tõsine. Ja ma tänan ka Heljo Pikhofi isiklikult selle tähelepaneku eest, et kui eelmine minister lahkub ametist, temale on suunatud küsimused, ja siis tuleb uus minister, kes nendele küsimustele ei vasta, siis on küsimus, kes ikkagi nendele küsimustele vastama peab. Kuhu kaob tolm ja kust tulevad vastused, eks ole? Tahaksin, et keegi ikkagi vastaks sealt ministeeriumist, kui küsimused on sinna saadikult läinud. 

Aga nüüd eakamate toimetuleku teemast. Võib-olla ka ministrile tagasisideks, et tegelikult teie portfelli põhjas on rahvastikupoliitika ja elukaare teema ning vanemaealiste töökohtade teema kuulub ka sinna ehk see on natuke ka teie vastutusalas. Kuigi möönan, et Signe Riisalo, teie eelkäija, pakkis selle sügavale portfelli põhja ja välja ta seda sealt ei võtnudki. Rahvastikupoliitikat nimelt.  

Praegu on Eestis veel elus ja pensionieas viimane põlvkond inimesi, kes olid sunnitud üle elama teise maailmasõja ja okupatsiooniajaga kaasnenud õudused. Elus palju näinud ja kogenud inimesed on karastunud ja nende kannatus ei katke kergesti. Aga ma ütleksin, et tänane ebakindlusvalitsus on nende kannatust väga tõsiselt proovile panemas. Riik ise ei tea, kui palju ta raha kulutab, aga enne kontrollimist minnakse seda nüüd maksude ja igasuguste maksutõusude näol – aktsiisitõusud on kohe ees – pensionäride ja lapse[vanemate] taskust juurde küsima.

Me kõik oskame oma perekonna kohta rääkida neid südantlõhestavaid lugusid, mis teise maailmasõja ajal tuli üle elada: röövimist, vaesust, inimlikkuse puudumist. Igas peres on [need lood] olemas. Ja kuigi see põlvkond, meie vanemad, on elanud üle kogu okupatsiooniaja, on nad näinud ka Eesti vabaduse taastamist ja heaolu kasvu. Ja nüüd vanas eas ei tahaks ju enam muud, kui et oleks tervist ja saaks rahus vanaduspõlve veeta. Seda segadust, vaesust ja puudust on elu jooksul nähtud rohkem kui küll. 

Kuid nad ei saa oma elukaare teises otsas siiski rahulikult vanaduspõlve veeta. Praegune valitsus [ütles], et keskmine pension peab jääma maksuvabaks, kuid see unustati kohe, kui võimule saadi. Lisaks hakkab 2%-line suurem tulumaks kehtima alates esimesest eurost ka pensionide puhul. Üksi elava pensionäri toetus on ära kaotatud neil, kes elavad hooldekodus. 

Mõnikümmend aastat tagasi lubati teise pensionisambasse astumise eest lahedat vanaduspuhkust palmi all. Parata pole midagi, majandus arenes teisiti ja riigi teise sambasse tõstetud sotsiaalmaksu osa sõi inflatsioon sisuliselt ära. See sammas tööle ei hakanud, nagu loodeti. Täna saavad nad selle eest pahandada, et võtsid teisest sambast oma raha välja. Võiks ju arvata, et pensione puudutavate lubaduste murdmisega ollakse juba harjunud, aga tegelikult paneb see meie palju kogenud ja kannatanud inimeste kannatuse siiski proovile.  

Toon veel ühe näite. Hiljuti saadeti Eesti Pensionäride Ühenduste Liidule kooskõlastamiseks seaduseelnõu, mis nägi ette vanaduspensionäride puudetoetuse suurendamist. Nimelt 18% vanaduspensionäridest saavad puudetoetust. Keskmise puude korral on see praegu 12,79 eurot kuus. Uus puudetoetuse määr pidi olema 13 eurot kuus. See on tõsiselt suur tõus, mõnikümmend senti. Samas suurusjärgus on olnud ka toetuse pakkumine raske ja sügava puude korral. 

Kui 2021. aastal olid Euroopa Liidus vaeseimad pensionärid Lätis, siis 2022. ja 2023. aastal olid vaeseimad pensionärid just Eestis. Vastavalt Euroopa Komisjoni aruandele moodustab Eesti vanemaealiste sissetulek 53% tööealiste sissetulekust. See on Euroopa Liidu madalaim näitaja. Ja ometi avaldas ka Postimees alles hiljuti kirjatükke, mis süüdistasid pensionide tõusu riigi rahanduse kriisi viimises. Leidus selliseid arvamusi. Aga samas keegi ei öelnud seda, et just pensionäride puhul tuleb suur osa pensionidest maksudena otse riigile tagasi. Raha jäetakse toidupoodi, apteeki, kommunaalkuludeks ja tanklate kassasse. 

Soovite lisaaega või? 

Jaa, aitäh! 

Kolm minutit lisaks! 

Aitäh! Pensionäridel ei ole võimalik endale lubada luksuslikke välisreise või suuremate summade arveldusarvel hoidmist. Ning tegelikult rahvas ei jaga meie valitsuskoalitsiooni optimismi. Me oleme rääkinud erinevate pensionäride ühenduste esindajatega ja nende jaoks on madalamate sissetulekutega pensionäridele plaanitavad maksukoormised väga suur murekoht. Samasugust muret pensionäridega jagavad ka ülejäänud madalama netosissetulekuga inimesed, kelle suhtes ei ole kavandatavad maksutõusud ja juba vastu võetud maksutõusud proportsionaalselt sugugi õiglased.

Koalitsioonileppe järgi on ju tõstetud kütuseaktsiisi täiendavalt 5% aastas, maamaksu [on tõstetud], ühistransporti on kokku tõmmatud, automaks on kehtestatud. Kütuseaktsiisi ma juba märkisin. Ja tulemusena ongi hajaasustusega piirkonnas elavad väiksema tulu saajad sunnismaisteks kuulutatud. Nad oma kodukohtadest väga välja käia enam ei saa. Nende hulka kuuluvad ka pensionärid.

Koalitsioon on öelnud, et meditsiinisüsteemi digilahendused viiakse ühisele platvormile, et parandada tervishoiu- ja sotsiaalteenuste kättesaadavust. Aga koalitsioon ei ole öelnud, mil moel see peaks lühendama vanemale inimesele niigi raskesti kättesaadava [arsti]vastuvõtu järjekordi. Kas plaanitakse rohkem veebikonsultatsioone, paremaid kõneroboteid või tehisaru kaasamist? Perearstipuudus on üle-eestiline ja abi kättesaadavusega on probleemid juba kõikjal.

Elulõpu tahteavaldusest ja eutanaasia teemast minister rääkis päris ammendavalt. Aga ma ei saa meenutamata jätta, et Sotsiaalministeeriumi töörühma esindajad on sotsiaalkomisjonis seda eelnõu tutvustades rõhutanud oma arvamust, et elulõpu tahteavalduse seadustamine võimaldab kulusid kokku hoida. Vanemale põlvkonnale kõlas see õõvastavalt. See kõlab justkui loosung "Pole inimest, pole probleemi". Jah, Tervisekassast on tõepoolest puudu miljoneid, kuid eetika ja inimväärikus ei saa olla kokkuhoiukrokodilli järel teisejärgulise tähtsusega väärtused.

Kõik peaks algama meil riigieelarve selgusest. Riigi rahakott [peaks] ometi olema läbipaistev ja [peaks saama] kontrollida, kuhu maksuraha läheb ja kas see läheb igale poole, nagu ütles kunagine rahandusminister Mart Võrklaev, või läheb see ka meie vanemaealistele? Tegelikult peaks riik enne perede, laste, ettevõtjate ja pensionäride rahakoti kallale minekut kriitiliselt üle vaatama, kui palju miljardeid endiselt kavatsetakse panna näiteks maa-alade soostamisse ja rohepöördesse ning kas seda tehakse üleüldse mõistuspäraselt. Aitäh!

Teie aeg! Aitäh! Järgmisena Helmen Kütt, palun!

Ma palun kohe alguses igaks juhuks kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Võimalik, et seda vaja ei lähe. Proovime! Austatud eesistuja! Sotsiaalminister! Head ametikaaslased! Üle-eelmisel nädalal võis Maalehest lugeda artiklit pealkirjaga "Tehniline tõrge tõi kaasa pensionipäeva hilinemise". Nimelt, peaaegu 100 pensionäri ei saanud pensionit kätte 7. aprillil, mis oli esmaspäev, vaid alles 10. või 11. aprillil. Põhjuseks oli tehniline probleem sotsiaalkaitse infosüsteemis, mille tõttu esines pensioniandmete arvestuses ebatäpsusi. Sotsiaalkindlustusameti esindaja hinnangul mõjutas see tehniline tõrge ligi 80 inimest. Pärast andmete õigsuse kinnitamist suudeti 68 eakale pension välja maksta 9. aprilli õhtuks. Ülejäänud pensionärid said oma pensioni kätte 10. aprillil. Sisuliselt peaaegu 100 pensionäri pidid ootama riigi suutmatuse tõttu oma väljateenitud pensioni nädal aeg. 

Sotsiaalkindlustusameti hinnangul on olukord pensionide väljamaksmisel tehniliselt keeruline, kuna puudub automaatne pensioni väljamaksete süsteem. Eelmisel nädalal võis meediast täiendavalt lugeda, et Sotsiaalkindlustusameti infosüsteem, mille abil makstakse iga kuu ligi 800 000 inimesele erinevaid pensione, toetusi ja hüvitisi, on kokkuvarisemise äärel. Sotsiaalkindlustusameti peadirektor Maret Maripuu kinnitas, et eelmisel aastal õnnestus tõrgeteta maksta pensioni välja vaid ühel kuul, ülejäänud kuudel esines süsteemis tõrkeid. 

Head ametikaaslased! Kui tööandja hilineb ega maksa õigel ajal palka, on töötajal õigus nõuda viivist võlaõigusseaduse §-des 94 ja 113 sätestatud tingimustel. Samuti nõutakse ju inimestelt viivist, kui nad jätavad tähtajaks arved [maksmata]. Need pensionärid, kes said hiljem kätte oma pensioni, olid juba tõenäoliselt ühe korra oma otsekorralduslepinguid muutnud, vähemalt osa neist, kui muutus süsteem ja pensioni ei makstud enam kätte varem, kui pensionipäev langes nädalavahetusele, vaid hiljem ehk siis esmaspäeval, teisipäeval. Nüüd laekus pension pea nädal hiljem. Ja kui kellelgi jäi arve maksmata, sest raha ei olnud arvel nii palju, siis suure tõenäosusega kirjutatakse järgmise kuu arvele peale viivis. 

Sotsiaalkindlustusameti ja ka ministri suust oleme kuulnud, et selleks, et infosüsteemis kapitaalremonti teha, oleks vajalik 25 miljonit eurot ja töö võtaks aega viis aastat. Viis aastat! Ja see info, et aastas esines 11 korda tõrkeid, on väga muret tekitav ja tegelikult ei tekita eakates mingisugust kindlustunnet, et nende oma pensioniga on tagatud nende toimetulek, sest süsteem võib alt vedada. See mure on ilmselt lisaks minule siin paljudel saalis viibijatel ja ma väga loodan, et sotsiaalminister, kes täna ka arupärimisele vastas, võtab selle mure väga selgelt kaasa. Ja kui öelda, et 25 miljonit on võimalik leida ministeeriumi reservidest, siis see on üllatav. Pigem tuleksime hea meelega ministrile siis ka appi. 

Meile annab selleks lootust 23. aprillil toimunud infotunnis peaministri öeldu: "[…] peame suutma need IT-arendused ära teha, mis iganes on sotsiaalvaldkonnas vaja selleks teha. Kui on vaja teha investeeringuid, siis tuleb need teha. Mida varem see korda saab, seda parem, sest oleme siiski ausad, digitaalses Eestis, moodsas Eestis ei tohiks olla takistuseks vananenud infosüsteemid või digitaalsed lahendused, et asjad saaksid õigel päeval tehtud." Selle tsitaadiga ma tahaksin ka lõpetada oma väikese kõne. Loodan, et aastal 2026 on asjad paremini ja eakad inimesed – aga mitte ainult eakad, sest nii nagu sai öeldud, 800 000 inimest saavad erinevaid toetusi, pensione ja hüvitisi – ei oleks hirmul, et isegi õigusega määratud raha õigel päeval nende arvele ei laeku. Aitäh!

Aitäh! Lauri Läänemets, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlamendiliikmed! Lugupeetud minister! Mind ajendas siia kõnet pidama tulema ministri vastus mulle, kui ma küsisin, kas sotsiaalvaldkonna eest vastutava ministri arvates tuleks eakate inimeste tänast majanduslikku olukorda leevendada toiduainete käibemaksu allaviimisega. Ja vastus oli see, et kuna see teema ei kuulu ministri haldusalasse, siis temal siin pädevust ja seisukohta ei ole. 

Aga ma arvan, et siin peaks olema seisukoht. Ma arvan, et inimesel, kes valitsuses vastutab selle eest, kuidas teistel inimestel läheb, mismoodi meie pensionäridel läheb, peab olema alati seisukoht, kuidas üht või teist või kolmandat moodi me saaksime nende elu leevendada. Tõesti, fakt on see, et sellel aastal on pensionitõus 5,7%, sellel aastal, aastal 2025, ja elukallidus on sinnasamma kanti. Aga kui me vaatame toiduhindasid, just konjunktuuriinstituudi andmeid, millega mina täna tutvuda sain, [siis me näeme, et] toiduhinnad on [tõusnud] 6,5% ja jätkavad sellel aastal tõusmist. 

Toit on teatavasti midagi sellist, millest ei ole võimalik ühelgi inimesel loobuda. Ja kui me mõtleme sellele, mismoodi Eestis elav eakas inimene on siiamaani pidanud hakkama saama, siis on väga paljudel küsimus, kas ikka jätkub raha selleks, et enne pensionipäeva normaalselt ära elada ja toitu osta, kas üldse saab osta neid asju, mida tahaks, ja kui tuleb veel lapselaps külla, siis kas on võimalik talle üldse midagi pakkuda. Need on päris küsimused, päris Eesti inimeste küsimused, ja nende lahendus peab olema ka sotsiaalvaldkonna eest vastutaval ministril. 

Selge on see, et toidu hind mõjutab inimeste toimetulekut tänases Eestis ja toidu hinna kasv on olnud ebamõistlikult suur. Ja toidu hinnal ei ole mitte mõju ainult inimeste toimetulekule, vaid tegelikkuses on ka mõju Eesti ettevõtjatele, Eesti põllumajandusettevõtjatele. 

Kui me vaatame seda, kui palju ja mismoodi on võimalik Eesti põllumehel oma tooteid Eestis müüa, siis peab tunnistama, et see võimalus läheb järjest ahtamaks. Igal aastal kukub müügilt ära teatud protsent Eestis toodetud toiduaineid, ja seda sellepärast, et hind läheb kallimaks. Kui hind läheb kallimaks, siis Eesti tarbija ostab kohapealset toitu vähem ja ostetakse seda, mis on kuskil mujal riigis toodetud. 

Kui toidu hinna käibemaksu langetada, siis see toetab kindlasti põllumeest ka selles mõttes, kui me mõtleme, et toit ei jõua lauale niimoodi, et kombain käib põllu peal ära või kartul võetakse põllu pealt ära [ja siis see on kohe poes] – ei, tihti läbib see veel mitu protsessi. Toiduainetööstuses on ju igas etapis käibemaksuga maksustamine. Nii et kui me tahame oma põllumeest toetada, siis toiduhinna käibemaksu tuleb kindlasti langetada. Ühtlasi tähendab põllumehe toetamine Eestis pensionäride, eakamate inimeste toetamist. Nende jaoks läheb siis ka toiduaine hind selle võrra odavamaks. 

Aga kui me vaatame suuremat pilti, siis Eesti ekspordi puudujääk on aastas 3 miljardit eurot. Kolm miljardit eurot viime rohkem riigist välja Eesti inimeste, Eesti raha. Ehk siis me oleme nii rikkad, et me suudame 3 miljardiga teisi maailma riike toetada. See on sisuliselt niimoodi. 

Ma arvan, et kui me vaatame kohti, kus me saaksime sisemaist tootmist kasvatada lisaks tööstusele, siis see kindlasti on põllumajandus. Ja see on see koht, kus tuleks valitsuse tasandil toidu hinnaga tegeleda. Üks võimalus on käibemaks alla viia. Ja lõppkokkuvõttes, tavaline paremerakondade kõige lihtsustatum meede on see, et kui sa tahad majandust elavdada, mida me praegu peaksime tegema, siis mida paremini läheb sisetarbimisel – ligi 50% Eesti SKP-st on sisetarbimine – ja mida paremini läheb inimestel, seda rohkem Eesti majandus kasvab. Sealt me saame hoo üles. 

Me ei ole saanud seda hoogu üles, kuigi ma tean, et peaminister kogu aeg, iga päev vaatab, kas nüüd on majandus kasvama hakanud. Ei ole. Ma mäletan, et valitsuses ta ka kogu aeg saatis meile SMS-e või kirjutas chat'is, et nüüd vist hakkab, aga jälle ei hakanud. Ma kujutan ette, et praegu käib see tal ka niimoodi. 

Kui lugupeetud peaminister soovib, et majandus kasvama hakkaks, siis väga oluline on see, et sisetarbimine suureneks. Ja suurem sisetarbimine on võimalik saavutada niimoodi, et me suuname sajad miljonid eurod näiteks teedeehitusse raha. Aga veel mõistlikum [lahendus on see] ja veel rohkem jõuab sisetarbimisse raha siis, kui me alandame toiduainete käibemaksu. See [raha] jääb inimestele kätte. Me räägime siin põhitoiduainete puhul rohkem kui 200 miljonist eurost, kui tuua käibemaks 9% peale. Kõik see raha jõuab peaaegu kohe sisetarbimisse ja see toetab Eesti majandust. See ühtlasi toetab neidsamu inimesi, kellel on kõige raskem ja kes tihti on kõige haavatavamas seisus, ehk eakaid, neid inimesi, kes saavad pensionit ja kelle pension tõuseb. 

Nende pensionitõusu eest sotsiaaldemokraadid viimases valitsuses seisid, et seda ära ei kärbitaks. Ma mäletan, kuidas Eesti 200 nõudis avalikult, ma mäletan, televisioonis ja igal pool mujal. Ka Reformierakonna plaanid olid sellised. Aga kolm nädalat rääkisime, lõpuks ei jäänud sellest ideest midagi järgi. Nüüd saab tänu sotsiaaldemokraatide võitlusele Reformierakond rääkida, et pensionid on neile olulised ja neid tuleb hoida. 

Aga jätkuvalt, sellest ei piisa. Sellest ei piisa selle pärast, et toidu hind kerkib üles, see võtab eakalt inimeselt päris palju rahakotist ära. Me peame ka sotsiaalvaldkonna mõttes, inimeste toimetuleku mõttes, inimeste toimetuleku eesmärgil toiduainete käibemaksu alandama. 

Nii et minu [sõnum] kõigile valitsuse ministritele on see, et see ei ole rahandusministri küsimus. Sotsiaalpoliitika ei ole rahandusministri küsimus, aga sotsiaalpoliitika on väga palju seotud maksudega. Sotsiaalpoliitika on väga palju seotud lõivudega ja muude teenustega. See on sotsiaalvaldkonna eest vastutava ministri küsimus. 

Ma täpselt samamoodi järgmine kord kasutan võimalust, lugupeetud, austatud minister, teie käest uuesti küsida – ma loodan, et te olete kujundanud selleks hetkeks seisukoha –, kas te toetate pensionäride ja eakate inimeste toimetuleku parandamist toiduainete käibemaksu langetamise kaudu. Aitäh!

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Head kolleegid! Hiljuti tuli välja uudis, et oleme Euroopas jälle esimesed. Nimelt oleme suurima hinnatõusuga Euroopa riik, seda juba kolmandat aastat järjest. Ja majandusanalüütikud toovad välja, et hindade tõus on jätkuvalt Eestis üks olulisimatest probleemidest. Konjunktuuriinstituut andis jällegi väga hävitava hinnangu. Neljandik neist inimestest, kes meile tänaval vastu tulevad, ei tule toime jooksvatest sissetulekutest enda kulude katmisega. Nad peavad elama kas võlgu või kasutama säästusid. Tagajärg on see, et üks osa inimestest lihtsalt vaesub. Ebavõrdsus kasvab.

Mida on siis valitsus teinud? Tõsteti käibemaksu, millega hinnad tõusid väga järsult, siis tõsteti tulumaksu, mille tulemusel inimeste sissetulekud, pensionid vähenesid. Ja nüüd juulist tõstetakse käibemaksu veelgi, mis suurendab hinnatõusu veel rohkem, ostukorvid lähevad veelgi kallimaks. Ja pärast seda tõstetakse tulumaksu uuesti. Ehk siis uuesti vähendatakse inimeste sissetulekuid ja pensione. Rääkimata automaksust, mis täpselt samamoodi mõjutab peresid, mõjutab pensionäre. Ja meie pensionäridel pole tihti nädal aega või isegi rohkem enne pensioni kättesaamist võimalust käia poes, et toitu lauale osta. Meil on pensionärid, kes nälgivad.

Ma tuletan meelde, et otsuse tõsta mitmekordselt käibemaksu ja tulumaksu, tõsta see 24%-ni, tegid Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid. Sotsiaaldemokraadid, kes täna, sattunud opositsiooni, teevad nägu, et muretsevad pensionäride ja teiste inimeste toimetuleku pärast, peavad kõnesid, kuidas nad soovivad makse langetada. Aga teie võtsite need maksutõusud vastu! Teie vastutate selle eest, mis olukorras inimesed täna on. Ja ma tuletan meelde, et sotsiaaldemokraadid olid valmis maksustama pensione alates esimesest eurost. Sellest ideest on täna isegi Reformierakond loobunud. 

Ja kus olid sotsiaaldemokraadid siis, kui Keskerakond ja teised opositsioonijõud mitu korda andsid sisse ja kaitsesid eelnõu, ka hääletasid eelnõu poolt, mis puudutas toiduainete käibemaksu langetamisest? Kus siis sotsiaaldemokraadid olid? Sotsiaaldemokraadid olid kas kadunud või hääletasid sellele eelnõule vastu. Ma tuletan meelde, et sotsiaaldemokraatide algatus oli ka nii retseptiravimite hindade kui ka haigla voodipäeva tasu tõus. Kõik need asjad on väga rängalt mõjutanud meie pensionäre.

Aga see suhtumine muideks on kandunud ka Tallinna linna valitsemisse. Esimene asi, mida uus linnavõim tegi esimese eelarvega, oli see, et kaotas ära pensionäride toiduabipakid. Abipakid olid mõeldud vaesuses elavatele, tihtipeale üksi elavatele pensionäridele. Noh sotsist linnapea Ossinovski ütles: "No mis neil ikka seda vaja on? Mis see paar eurot maksev toidupakk ikka annab sellele pensionärile juurde?" Mul on küsimus, kas linnapeal – esitasin selle [küsimuse] talle ka otse – oli ka julgust minna ja öelda seda otse pensionäridele. Seda julgust muidugi ei olnud. Jah, Tallinna jaoks oligi see odavam, kuna telliti hankega suures koguses, saadi need toidukaubad palju odavamalt, aga ühele pensionärile, kellel muidu polnudki lauale midagi panna, oli sellest toidupakist väga suur abi. Aga see jällegi näitab seda suhtumist. Inimvaenulik poliitika nii Toompeal kui ka pealinnas.

Kui me räägime inimvaenulikkusest, siis minu hinnangul täiesti vastuvõetamatu asi, mis Toompeal ära tehti, oli see, et üksi elavatelt pensionäridelt, kes peaksid sattuma hooldekodusse, võeti ära üksi elava pensionäri toetus. Seda ka sotsiaaldemokraatide häältega. Ma näen juba, et Läänemets kindlasti tahab midagi vastata sellele. Jah, ka see tehti ära sotsiaaldemokraatide häältega. Me räägime pensionäridest, kes on üksikud, kellel pole kõrval kedagi, kes saaks olla toeks. Ja see on tihti ka põhjus, miks nad on sunnitud minema ja olema hooldekodus, sest neil ei olegi kõrval kedagi, kes oleks abiks. Ja siis valitsus otsustas, et just neid üksikuid pensionäre tuleb veel eraldi karistada. Riigi jaoks on see ju tegelikult väike kokkuhoid, aga nende pensionäride jaoks on see väga suur kaotus.

Nüüd veel valitsuse kokkuhoiupoliitikast. Seda sai juba eraldi mainitud, et sellest aastast otsustati, et siis, kui pensioni väljamakse [päev], viies kuupäev langeb nädalavahetusele, kantakse pensionid üle hoopis hiljem, mitte varem, nagu see enne oli. Ministeerium põhjendab, et sellega hoitakse veidi kokku ületundide pealt ja süsteem töötab paremini. 

Aga vähe sellest, et see on tekitanud paraja segaduse pensionäridele, teine suur aspekt on see, et kuidas on võimalik, et üleüldse see süsteem täna peaaegu et ei tööta. Möödunud aastal oli 11 kuul 12-st tõrked, inimesed lihtsalt ei saanud pensioni kätte. Ja põhjus on see, et valitsus pole soovinud investeerida IT-arendusse. Meil igalt poolt pensionäre kooritakse, aga et investeerida IT-arendusse, et nad saaksid vähemalt õigel ajal oma pensioni kätte, et ei oleks olukorda, kus pensionär nälgib, selle jaoks raha siiani pole leitud. Ma loodan, et seda leitakse sel väga kiirel ajal.

Ma arvan, et tegelikult see ongi peamine, et tänastel võimupoliitikutel puudub inimlikkus. Kõik me oleme vaid osa Exceli tabelist: pensionärid, sealhulgas üksi elavad pensionärid, vaesuses elavad pensionärid, on osa Exceli tabelist. Ja tegelikult see minu kõne ei ole mõeldud ainult pensionäridele, vaid ka noorematele. Ma loodan, et te näete, kui ebaõiglaselt koheldakse teie vanemaid, vanavanemaid, kes on panustanud kogu oma elu Eesti arengusse, on aidanud Eestit üles ehitada ja teinud seda läbi erinevate aegade ja kriiside. Ja kahjuks selline on praeguste võimupoliitikute tänuavaldus nendele inimestele.

Muidugi on suur õnn, kui pensionäril on lapsed, on lähedased, kes saavad olla abiks. Aga kahjuks kõigil pole neid võimalusi. Paljud pered on täna raskustes. On palju pensionäre, kes on üksikud. Nii et mul on palve võimupoliitikutele, palve koalitsioonile: palun leidke üles oma inimlikkus! Ja no muidugi on palve kuulajatele-vaatajatele: ärge laske lihtsalt sellel mööda minna …

Teie aeg! 

… ärge laske endast üle sõita, jätke see kõik meelde järgmiste valimisteni, tehke õige valik! Aitäh!

Aitäh! Nii, Lauri Läänemets tahab vastusõnavõttu, kuna nimetati erakonda. Palun, Lauri Läänemets!

Suur tänu teile! Tõesti, sotsiaaldemokraate siin nimetati. Anastassia Kovalenko hakkab vahepeal lausa nutma, kui ta sotsiaaldemokraatidest räägib. Ta räägib meist väga tihti viimasel ajal. Keskerakonna esindajate jaoks tundub, et kõigis Eesti hädades on sotsiaaldemokraadid süüdi. Ma arvan, et oleks vaja natukene lahti harutada see pusa, kust asi alguse sai. 

Kui me kõik õigesti mäletame, siis Keskerakond oli ühes sellises valitsuses, kus Keskerakonna eestvedamisel kaotati ära senine kohustuslik pensioni teine sammas. Tuleviku pensionärid, tänased keskmised Eesti tööinimesed, need inimesed, kes rabavad tööd, said võtta välja oma säästud ja kulutasid need ära. Ja sellel on kaks tagajärge. Need inimesed on tulevikus vaesed ja neil on tulevikus väike pension. Keskerakond on nende tuleviku ära võtnud. Keskerakond röövis valitsuses olles nende tulevaste pensionäride tuleviku ja mul tilgub süda verd [nende pärast] täpselt samamoodi. 

Teine tagajärg on see, et majandusse tuli tohutult raha, majandus kuumenes üle, tuli hinnakasv – ja selle tulemust me täna näeme, hinnad on kallid. Seda on väga paljud majandusanalüütikud öelnud. Keskerakond tõstis tänase Eesti pensionäri jaoks hindasid, tegi elu kallimaks. Ja tõesti, mul on sellest kahju, et sotsiaaldemokraadid pidid valitsuses sellega tegelema. 

Aga ma tahan öelda üht asja veel, mis on väga ohtlik, mis teeb inimestel elu kallimaks ja millega tegelikult Anastassia Kõlvart-Kovalenko peab tegelema – see on korruptsioon. Korruptsioon Tallinna linnas, millega täna sotsid peavad tegelema – Elena Glebova, Tondiraba Jäähalli juhataja. Ma ei ole näinud, et Mihhail Kõlvart ühtegi korda oleks kommenteerinud seda. Mulle meenub Porto Franco, kuidas Keskerakond suunas sinna kõige raskemal ajal 10 miljonit või – kui palju see oli? – rohkem. Nad on selle eest süüdi mõistetud. Selles mõttes on korruptsioon oht ja see oht ohustab inimeste …

Teie aeg!

… toimetulekut väga palju. Ja selle ohu eesotsas, selle vedur on Keskerakond. Ja selle probleemiga me peaks minu arvates korruptsioonivastases erikomisjonis tegelema hakkama ühel hetkel, mitte silma kinni pigistama.

Kaks minutit kohapealt vastusõnavõtuks sai täis. Vastusõnavõtule vastusõnavõttu anda kahjuks ei saa ja mina ei kuulnud, et eelnevates kõnedes oleks mainitud Keskerakonda. Ka Isamaad ei nimetatud läbirääkimiste ajal ja vastusõnavõtule vastusõnavõttu ei saa. Kuid on üks protseduuriline küsimus, Anastassia Kovalenko-Kõlvart.

Mina mäletan – seoses sellega ma mainin just Isamaa sõnavõttu –, et ikkagi on võimalik ka teistel fraktsioonidel vastusõnavõttu teha, kui on mainitud mingit probleemi, mida ka nemad on tõstatanud. Tavaliselt igaüks on saanud [vastusõnavõtu]. 

Aga minu küsimus on see. Keskerakonda süüdistatakse erinevates pattudes, ent sotsiaaldemokraadid võiks pigem meelde tuletada, et kõik need inimesed, kes need otsused tegid, kes korruptsioonis osalesid, on süüdi mõistetud, on nüüd sotsiaaldemokraatide enda seas. Nüüd võivad sotsiaaldemokraadid vaadata endale otsa, sest tõesti, need inimesed on nende erakonnas.

Aitäh! Täpsustan: kui läbirääkimiste käigus mainitakse seisukohti, siis saab vastusõnavõtu, aga kui seisukohti mainitakse vastusõnavõtu käigus, siis paraku seda võimalust ei ole. 

Riina Solman, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, härra istungi juhataja! Lauri Läänemets seal kohapeal just täpsustas, et Jüri Ratas tuli Isamaasse, mitte ei läinud sotsiaaldemokraatidesse. Ma võtaks ikkagi sõna, sest ta puudutas mitte Keskerakonna eelnõu, vaid algatus lasta teine sammas vabaks oli Isamaa algatus. Lauri Läänemets on väga asjakohatut, asjatundmatut ja lahmivat kriitikat selle osas praegu siia meie saali paisanud. Ma tahaks selle ümber lükata või vähemalt vastusõnavõttu sellele saada.

Aitäh! Paraku ei olnud need küsimused ja vastused protseduuridega seotud. Kas minister soovib [sõna] läbirääkimiste käigus? Jah, palun, minister! Ikka kõnetoolist, palun! Läbirääkimiste käigus te vastusõnavõttu ei saa, aga läbirääkimised puldist. Läbirääkimised puldist!

Aitäh! Ma tahtsin kommenteerida mõnda sõnavõttu, mis siin kõlas. Esiteks, kolleeg Helmen Kütile saan öelda, et kindlasti on võimalik viie aasta jooksul teha hea infosüsteem, aga see kõige olulisem osa, mis tuleks muuta selleks, et pensionid saaks õigeks ajaks makstud, peaks saama valmis hiljemalt ülejärgmise aasta lõpuks, mingi osa saab juba varem. Pluss kogu seda raha ei ole vaja kohe, vaid seda tuleb meil leida jao kaupa. Ma ise olen optimistlik, et me saame SKAIS-i parandatud, ja ma loodan, et see optimism ei rauge. 

Härra Läänemets kuidagi ütles, et Reformierakonnal on pensionäridest ükskõik või meid ei ole kunagi pension huvitanud. Minu meelest on see väga ülekohtune väide. Vaatasin üle Reformierakonna kõik valimislubadused vähemalt viie viimase aasta jooksul ja enne sedagi on need sisaldanud pensionitõusu punkte. Alates 2021. aastast oli sotsiaalkaitseminister Reformierakonnast Signe Riisalo, kes on võidelnud pensionite tõusu eest, maksu[soodustuse] eest ja ka selle eest, et indekseerimist ei kaotata. Ma arvan, et te kõik olete seda siin näinud. 

Proua Kõlvartile, vabandust, Kovalenko-Kõlvartile tahaks meelde tuletada, et mina olen küll inimlik. Ja ma olen kohanud siin majas väga palju inimlikke poliitikuid kõikidest erakondadest. Ma arvan, et keegi meist ei lähtu Exceli tabelitest. Ma isegi ei tea, kas meie ministeeriumis on pensionäridega seotud Exceli tabeleid. Ma arvan, et ei ole. Pension tõusis 2020. aastal 528 eurolt 817 euro peale. See on 54,5%-line, vabandust, 54,7%-line tõus. See on päris märkimisväärne. Ja me kõik oleme selle tõusu taga, nii mina kui ka teie. Aitäh!

Ja kuna mainiti Anastassia Kovalenko-Kõlvarti nime, siis on võimalus vastusõnavõtuks. Kaks minutit.

Aitäh! Tegelikult jäi see mul eelmisest korrast alles, aga jaa, tõesti, ma kasutan seda hea meelega. 

Sotsiaaldemokraadid tuletasid meelde Tallinna Linnavalitsuse korruptsiooni. Ma olengi mõelnud, et Tallinna Linnavalitsus peaks kutsuma sotsiaaldemokraatide esindaja rääkima sellest, mis toimub. Jevgeni Ossinovski tegi otsuse osta linna raha eest munitsipaalkoolile lisahoone, sest selles koolis käivad tema lapsed, nagu käivad ka abilinnapea Madle Lippuse lapsed. Kuidas on võimalik linna raha kasutada selle jaoks, et teha otsuseid oma pere huvides?

Siis järgmiseks tuleb see, mis toimub meil nõukogudes. Kuidas on võimalik, et nõukogudesse pannakse inimesi, kes on kas korruptsioonikahtlusega või korruptsiooniga olnud seotud? Üks parim näide on see, kuidas Taavi Aas pandi Tallinna Linnatranspordi nõukogusse. Ta pidi kunagi sealt tagasi astuma, sest tema ajal pandi seal toime suured vargused. Või siis teise nõukogusse pandi Tõnis Mölder, kellele on esitatud korruptsioonikahtlus. No ja samal ajal sotsiaaldemokraadid räägivad, kuidas nemad siin võitlevad korruptsiooni vastu. Aga kui need inimesed on seotud sellega, et nende linnavõim püsiks, siis tundub, et korruptsiooni, korruptsioonikahtluste ja varguste puhul võib silma kinni pigistada.

Tõesti, ma tegelikult täiesti toetan Lauri Läänemetsa seisukohta, et selliseid asju võiks korruptsioonivastases erikomisjonis arutada. Ja ma mäletan, et ka Jürgen Ligi ütles üks kord, kui oli korruptsioonivastases erikomisjonis, et tegelikult peaks Lauri Läänemets tulema ja aru andma selle kohta, mis on toimunud Siseministeeriumi eelarvega tema siseministriks oleku ajal. Aitäh!

Aitäh! Heljo Pikhof, teil on protseduuriline küsimus, jah?

Võib-olla protseduuriline küsimus. Pensionide indekseerimine oli 2007. aasta valitsuse otsus. Ma mäletan seda hästi, olin siis sotsiaalkomisjoni esimees. See oli esimene eelnõu, mis aastal 2007 Riigikogu ette toodi. Signe Riisalo ei saanud mitte kuidagi seista pensionide suurendamise eest, see on indekseerimine, mis on seda teinud.

Aitäh! Riina Solman, minu arust minister ei maininud teid. Võtke maha! Aitäh! Sulgen läbirääkimised ning lõpetame viienda päevakorrapunkti [käsitlemise]. Arupärimisele on vastatud.

Lähme kuuenda päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Riina Solmani, Helir-Valdor Seedri, Mart Maastiku, Tõnis Lukase, Priit Sibula ja Aivar Koka 27. jaanuaril 2025 esitatud arupärimine maapiirkondade kohta (nr 713). Ettekandja on Riigikogu liige Riina Solman. Palun! 

Suur aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud saadikud, kes te olete saalis või kes te olete oma telekate taga! Ja inimesed, kes te meid jälgite!

Taas kord on elu teinud oma korrektiivid. Minu 27. jaanuaril 2025. aastal esitatud arupärimine seoses maapiirkondades toimuvaga oli [suunatud] proua Piret Hartmanile, kes oli toonane põllumajanduse ja regionaalteemade eest vastutav minister. Täna on vastutajaks uus minister, härra Hendrik Johannes Terras. Mul on väga suur palve härra Terrasele: eelmise ministriga oli paar sellist momenti, kui ta vastas niimoodi, et ta ei saa vastata, kuna see küsimus oli otseselt eelmisele ministrile. Mina siiski tahan öelda (Naerab.), et ma tahaks ka eelmisele ministrile suunatud küsimuse vastuse teie käest kätte saada, kui te olete nii kena ja tulete mulle vastu. 

Aga tõepoolest, räägime maapiirkondadest ja regionaalpoliitikast. Teile on see südamelähedane teema, olete seda avalikult väljendanud. Eestis on juba pikemat aega tõsine probleem. Nimelt, maapiirkonnas asuvad toidupoed lõpetavad tegevuse ning selleks, et elementaarselt vajalikku toidu‑ ja tarbekaupa hankida, tuleb minna kümnete kilomeetrite kaugusele oma kodukohast. Vajalike teenuste lahkumise järel liiguvad inimesed tõmbekeskustesse, mis omakorda süvendab maapiirkondade tühjenemist ja ääremaastumist. 

Inimesed vajavad, õieti lastega pered vajavad nelja komponenti maal elamiseks. Kindlasti seda, et oleks olemas teed ja ligipääsetav taristu, et saaks lapsi vedada kooli või lasteaeda, siis kindlasti seda, et needsamad haridusasutused oleksid kodu lähedal ja [vanemad ei] peaks [lapsi] mitmekümne kilomeetri kaugusele vedama, mis praegu tegelikult toimub, ning et oleksid olemas elementaarsed toidu‑ ja esmatarbekaupade poed ning elementaarne meditsiiniteenus. Kui neid elemente tagatud ei ole, siis inimesed siserände korras liiguvadki tegelikult tõmbekeskuste suunal. Eriti kui piirkonnas ei ole vajalikul määral tööd, siis inimesed liiguvad tulusama ameti otsingutel tõmbekeskustesse.

Seetõttu elabki Tallinnas ja Harjumaal juba 600 000 inimest ning ka Tartusse ja Tartu ümbrusesse jagub inimesi. Ehk kõikidest muudest piirkondadest toimuva siserände tõttu võidavad tegelikult tõmbekeskused. Me anname maapiirkondadele tagasi vähem, kui me sealt ära võtame.

Piret Hartman käis möödunud aasta 25. septembril Riigikogus tutvustamas Eesti pikaajalist arengustrateegiat ja selle elluviimist. Ta rääkis regionaalpoliitikast, hea elukeskkonna loomisest kõikjal Eestis, valglinnastumise pidurdamisest ja regionaalse mahajäämuse vähendamisest. Väljaspool suuremaid kasvupiirkondi asuvates omavalitsustes vajalike avalike teenuste tagamist puudutas ta samamoodi. Ta ütles meile siit puldist, et Eesti taasiseseisvumise järgse poliitika suurim läbikukkumine on üha süvenev regionaalne ebavõrdsus ning Eesti ei tohi endale võtta sihiks arglikku ja ambitsioonitut kestlikku kahanemist. 

Ta ütles siit puldist ka väga tähelepanuväärsed sõnad, et ükski eelnõu ei peaks jõudma kinnitamiseni enne, kui on olemas vastus järgmisele küsimusele: milliseid linna‑ ja maapiirkondi see otsus mõjutab ja kuidas, kas see suurendab või vähendab lõhesid piirkondade vahel, kas mõju mõne piirkonna inimestele on kahjulik ning kas on tehtud kõik selleks, et seda kahjustavat mõju vähendada või õiglaselt kompenseerida. 

Samal ajal, umbes aasta alguses kajastas "Aktuaalne kaamera" meile, et Põlva Coop sulgeb kaks kauplust Räpina vallas: Leevakul ja Verioral. Leevaku inimesed olid väga häiritud. Räpina vallavanem rääkis uudistesaatele, et valmis tuleb olla suurenevaks sotsiaaltöökoormuseks, sest paljudele jääb kaugemal olev pood kättesaamatuks. 

Lisaks andis minister meile siit puldist nõu, et kui siin saalis esitatakse midagi regionaalpoliitikavastast, siis pange sellele punast. Aga see ei seganud Piret Hartmanil oma erakonnale, sotsiaaldemokraatidele, lubamast, et vajutagu tingimata rohelist nuppu kõikide nende maksuotsuste [hääletamisel], mida temaga seotud koalitsioon ja valitsus ette võtsid. Aitäh!

Arupärimisele tuleb vastama regionaal‑ ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed, suur tänu Isamaa fraktsiooni nimel esitatud arupärimise eest! Ma vastan sellele nii hästi, kui ma oskan, kuigi, nagu te välja tõite, arupärimine ei olnud mulle suunatud. Te tõstatate selles väga olulisi ja päevakajalisi küsimusi maapiirkondade elujõu, teenuste kättesaadavuse ja regionaalse tasakaalu kohta, millele ajendasid mõtlema ka hiljutised sündmused Põlvamaal seoses kohalike kaupluste sulgemisega. Mõistan teie muret ja vastan teie küsimustele hea meelega, tuginedes olemasolevale teabele, nii palju, kui mul seda on. 

Esimene küsimus: "Kas ja kui suureks probleemiks hindate, et maapiirkonnas poode suletakse ning halveneb inimeste ligipääs elementaarselt vajalikele toidu‑ ja tarbekaupadele?" Maapiirkonnas asuvate väikepoodide tegevuse lõpetamine on kahtlemata tõsine murekoht. Need poed on palju enamat kui lihtsalt ostukohad. Need on kogukondade süda, kohtumispaik ja oluline lüli kohalikus elus, mis pakuvad lisaks kaupadele ka sotsiaalset tuge ja töökohti. Seega on iga poe sulgemine maapiirkonnas kaotus kogukonnale. 

Samas peame olema realistid. Ärilisel eesmärgil loodud ettevõte saab püsida vaid siis, kui see on majanduslikult jätkusuutlik. Poodide sulgemise taga on sageli kombinatsioon mitmest tegurist: üldised demograafilised muutused, kui elanikkond mõnes piirkonnas väheneb või vananeb, ning teisalt ka tarbijate muutunud ostuharjumused, kui eelistatakse teha suuremaid sisseoste keskustes asuvates kauplustes. 

Viimaste andmete kohaselt elab Eesti maalistes asustuspiirkondades umbes 29% elanikkonnast, 400 000 inimest, kuid rahvaarv on viimase 10 aasta jooksul kasvanud peamiselt Harju‑ ja Tartumaa linnalähedases piirkonnas, samas näiteks Jõgeva, Ida-Viru, Põlva ja Võru maakonnas on see ligi kümnendiku võrra vähenenud. 

On äärmiselt oluline, et ka pärast kohaliku poe sulgemist jääksid esmatarbekaubad inimestele kättesaadavaks. Siin on mitmeid lahendusi, mida ma näen ja mis sageli toimivad kõige paremini koostöös. On olemas alternatiivsed kaubandusvormid. Toidukulleriteenused ja e‑poodide kasutamine laienevad ka maapiirkondadesse. Väga olulised on mobiilsed kauplused ehk kauplusautod. Mul on hea meel tõdeda, et Veriora ja Leevaku piirkonnas ongi eraettevõtluse algatusel tänaseks kauplusautoteenus tagatud. Toimivaid ühendusi te ka mainisite. Olulised on teed ja ligipääsetavus. Kvaliteetne ja läbimõeldud ühistransport on võtmetähtsusega, et inimesed pääseksid keskustesse teenuste juurde. Kohaliku omavalitsuse tugi, sotsiaaltransport ja koduteenused on hädavajalikud neile, kes ise liikuma ei pääse. Kohalik omavalitsus saab aidata nii transpordi korraldamisel kui ka e‑poest tellimisel. 

Riigi poolt toetame maapiirkondade elujõulisust mitme meetmega. Praegusel Euroopa Liidu rahastusperioodil suuname märkimisväärseid summasid maaelu arengusse. Leader-meetme kaudu suuname [kohalikku arengusse] 59 miljonit, maapiirkonna ettevõtete konkurentsivõime tõstmiseks 30 miljonit eurot ja ettevõtluskeskkonna arendamiseks 15 miljonit eurot. 

Maaelu Edendamise Sihtasutus pakub laene ja käendusi. 2024. aastal sõlmis MES kokku 243 käenduslepingut kogumahus 30 miljonit eurot, mis aitas ettevõtjatel pankadest saada laene 51 miljoni euro väärtuses. Enim kasutasid käendust põllumajanduse, puidutöötlemistööstuse, kaubanduse ja toidutööstuse ettevõtted. Lisaks väljastas MES laene maapiirkonnas investeerimiseks 22,65 miljoni euro eest. Varasematel perioodidel on toetatud näiteks kolme ettevõtjat kaupluse rajamisel ja kokku 17 rändkaupluse soetamist. Suurepärane näide on Lüganuse talupood, samuti on aktiivsed kogukonnad ise poepidamise üle võtnud, nagu näiteks tunnustatud Leesi pood Harjumaal. Lisaks on alates eelmise aasta augustist maapiirkonna väikekaupmeestel võimalik taotleda PRIA kaudu jooksvalt investeeringutoetust konkurentsivõime suurendamiseks. 

Teine küsimus: "Kas automaksu kehtestamine on õiglane ja põhjendatud olukorras, kus maapiirkonnas pole paljudel juhtudel enam väikseid kodulähedasi poode [---]?" See küsimus tõstatab olulise tahu seoses liikumisvajadusega maapiirkondades. On selge, et auto on paljudele maaperedele igapäevaelu korraldamiseks möödapääsmatu vahend. Samas, nagu eelnevalt mainitud, on suuremates keskustes ostlemine olnud pikemaajaline trend, mis on osaliselt aidanud kaasa selle praeguse olukorra tekkele, mistõttu väiksemates poodides enam nõudlust ei ole. 

Pigem näen ma suure murekohana nende inimeste olukorda, kes autot kasutada ei saa, olgu selleks eakad, tervislikel põhjustel liikumispiiranguga inimesed või need, kellel lihtsalt juhiluba puudub. Seetõttu on esmatähtis tagada neile alternatiivsed liikumis‑ ja teenusele ligipääsu võimalused. Ühelt poolt on see kvaliteetne ja kasutaja vajadustest lähtuv ühistransport. Tegeleme Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumis ühistranspordireformiga, mille keskmes on eri transpordiliikide parem ühendamine, ühtne piletisüsteem ja reisija teekonna mugavamaks muutmine. Teisalt on võtmetähtsusega kohaliku omavalitsuse võimekus märgata abivajajaid ja neid sotsiaalteenuste abil aidata, näiteks pakkudes tuge toidukauba hankimisel või arstil käimisel. 

Kolmas küsimus: "Eelmisel aastal kuulsime uudist, kuidas Põlvas panevad uksed kinni maksu‑ ja tolliamet ning Töötukassa." Lisaks teie nimetatud Maksu‑ ja Tolliameti ning töötukassa teenusekohtadele suleti Põlva maakonnas hiljuti ka kohtumaja. Oleme küsinud ka teistelt ministeeriumidelt ülevaadet nende plaanidest seoses kohaloluga piirkondades. Teenusepunktide sulgemise põhjused on erinevad. Mõnel juhul on see seotud kulude kokkuhoiuga, mõnel teisel juhul teenuste tervikliku ümberdisainimisega, sealhulgas suurema rõhuasetusega digitaalsetele lahendustele. Paraku tuleb tõdeda, et mitmed sellised otsused on tehtud ja mõned piirkonnad saavad seetõttu valusamalt pihta kui teised. Seetõttu oleme Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumis välja pakkunud, et me lepiksime Vabariigi Valitsuse tasandil kokku selgemates põhimõtetes, millest lähtume, kui edaspidi riigiasutuste võrku või teenuste pakkumist puudutavaid muudatusi kavandame. Eesmärk on vältida olukordi, kus otsuseid tehakse liiga kitsalt või vaid ühe valdkonna või asutuse vaates. Samal ajal otsitakse paindlikke lahendusi. Mõned ministeeriumid kasutavad näiteks pop-up-kontoreid, et olla perioodiliselt kohal ka seal, kus püsivat esindust ei ole.

Digiteenustele üleminekul peab riik tagama, et ligipääs säiliks ka neil, kel digioskusi napib või puudub ligipääs internetile ja arvutile. Regionaalministeeriumi seisukoht on, et igasuguste teenuste ümberkorraldamise puhul tuleb aegsasti hinnata selle piirkondlikku mõju ja kavandada tegevusi võimalike negatiivsete mõjude leevendamiseks, nagu te ka enne mainisite. Oleme selleks välja töötanud abistava juhendmaterjali, mida ministeeriumid ja allasutused saavad kasutada ning mida on ka rakendatud. Näiteks haridusministeerium – see on kõne all küll ülejärgmises punktis – rakendas seda Vana-Vigala kooli puhul. 

Selleks et hoida pidevat tervikpilti ministeeriumide plaanides piirkondade suunal, soovime, et olulisematest muudatustest meie ministeeriumi vähemalt teavitataks. See võimaldaks meil aegsasti kaasa rääkida, vajaduse korral sekkuda ja koostöös kavandada leevendavaid meetmeid. On hästi oluline, et selliste muudatuste planeerimisel kaasataks võimalikult varajases etapis asjaomaseid osapooli, sealhulgas kohalikke omavalitsusi ja kogukondi. Need arutelud on valitsuse tasandil alanud ja me kindlasti jätkame nendega. 

Ja neljas küsimus: "Kas peate regionaalpoliitiliselt vajalikuks ametiasutuste linnadest välja viimisega jätkamist?" Regionaalpoliitika eesmärk on luua võrdsemaid võimalusi ja head elukeskkonda kõikjal Eestis. Riigiasutuste ja töökohtade paiknemine on selle üks osa. Kuigi asutuste füüsiline väljaviimine suurematest keskustest on üks võimalik meede, siis tänapäeval on üha olulisemaks muutunud ka paindlikud tööviisid, nagu kaugtöö ja hübriidtöö, mis samuti toetavad regionaalset tasakaalu. 

Andmed näitavad, et kuigi Harjumaal töötab endiselt suurim osa, umbes 48% keskvalitsuse töötajatest, on see osakaal võrreldes 2019. aastaga siiski vähenenud. Oluline on ka märkida, et töökoht Harjumaal ei tähenda tingimata elukohta Harjumaal. Nende keskvalitsuse töötajate arv, kelle elukoht on mujal Eestis, väljaspool Harjumaad, on 8% suurem kui nende arv, kelle töökoht asub mujal Eestis. See näitab, et kaugtöövõimalusi kasutatakse aktiivselt. Kaug‑ ja hübriidtöö võimaldavad paindliku personalipoliitika kaasmõjul kaasa aidata nii haldusvõimekuse kasvule kui ka regionaalpoliitika eesmärkide saavutamisele, parandades avaliku sektori võimalusi leida häid töötajaid üle Eesti. 

Usun kindlalt, et sellist regionaalset tasakaalu toetavat personalipoliitikat jätkavad lisaks meie ministeeriumile ka teised ministeeriumid ning et avaliku sektori töökohtade loomisel ja säilitamisel soositakse neid, kes võimaldavad töötamist ka väljaspool Harjumaad. 

Loodan, et need vastused selgitasid ministeeriumi seisukohti ja andsid ülevaate olukorrast ning plaanidest. Olen valmis jätkama arutelu nendel olulistel teemadel. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Meil siin eelmises arutelus kerkis üles korruptsiooni[teema]. See on omavalitsuse juhtimisel ju väga oluline ja tähtis teema, nii nagu ka riigi juhtimisel, sest mida korruptiivsem on võim, valitsus, ka linnavalitsus, näiteks toonane Keskerakonna juhitud [linnavalitsus], seda rohkem on ebaõiglust, seda rohkem jõuab raha omadele jopedele ja vähem jääb teistele, näiteks pensionäridele. Keskerakond on kolm korda kriminaalkorras karistatud erakond, ta on Tallinna linna pikalt juhtinud. Mulle meenub Porto Franco juhtumi valguses, et mitte ainult Jüri Ratas ei olnud sellel hetkel juhatuses, vaid ka näiteks Mihhail Kõlvart oli siis erakonna aseesimees. 

Mul on teile küsimus. Mida toob teie hinnangul kaasa korruptsioon omavalitsuses just teenuste pakkumise osas ja kas olete plaaninud ministrina siin mingisuguseid seadusemuudatusi ette võtta? Just Keskerakonna näitel, Tallinna näitel oleks võib-olla kõige parem [selgitada].

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Korruptsioon igal tasemel on hukkamõistu vääriline ja seda ei tohi [olla]. Kas see on minu haldusala küsimus, et neid seadusi muuta, selles ei ole ma päris kindel. Kindlasti, kui ma saan teada, et kuskil kohalikus omavalitsuses korruptsioonijuhtumid aset leiavad, siis, kuna riigil on erinevad organid, kes [nende uurimisega] tegelevad, saan ma sellele tähelepanu juhtida. Küll aga ma arvan, et see kõlab rohkem nagu Siseministeeriumi rida.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Lähme teema juurde ka, kui kaua me sellest korruptsioonist ikka räägime. Okei, lähme edasi. Te olete ju minister ja teie [valdkonnas tuleb vastutada väga paljude asjade eest], mis hõlmavad ka teisi ministeeriume. 

Aga ma tooksin sellise üldise pildi, mis praegu toimub maal või regioonides. Teekatted ei ole normaalsed, teed on auklikud. Haridus ei ole kättesaadav igal pool, kus see vajalik on. Arstiabi on ka kuskile eemale viidud, postkontoreid suletakse, pangad lähevad ära. Mis siis valitsusel ja teil ministrina on ette nähtud, millised plaanid on, et regionaalpoliitika tooks inimesed tagasi või vähemalt ei viiks neid ära maakondadest, maapiirkondadest?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Regionaalpoliitika hõlmab, ma ütleks, kõikide teiste ministeeriumide haldusalasid samamoodi. Minu ülesanne on oma kolleegidega suhelda, osutada nendele kohtadele, kus mingid otsused, mis on tehtud väljaspool Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi, võivad mõjutada erinevaid piirkondi, ja leida ka mingisugune lahendus, mis aitaks kohalikku kogukonda säilitada ja tugevdada.

Mis me riigina teha saame? Meil on neid meetmeid mitmeid. Paraku see trend, et kolitakse maapiirkonnast linna, on globaalne ja me sunniviisiliselt inimesi takistada kindlasti ei saa. Ma sellesse ka ei usu. Inimene peab saama elada seal, kus ta tahab. Mina usun sellesse. Riik saab teha seda, et ta toetab ja toetab enda võimaluste piires. Meil on erinevaid meetmeid ette nähtud. Näiteks kolis eelmisel aastal Maaelu Edendamise Sihtasutuse [abil] tuhat inimest linnast maale, neil aidati käendada laene, et oleks võimalik endale kodu soetada. Meie rõhk peab olema sellel, et võimaldada seal elada, et oleks võimalik lapsi kooli panna, nagu te mainisite, et oleks võimalik sealt liikuma saada.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Te käite erinevates piirkondades, see on väga kiiduväärne. Käisite ka Viljandimaa omavalitsusliidus kohtumas omavalitsusjuhtidega.

Tundsin väga puudust!

Seal oli mitmeid küsimusi. Üks nendest oli see, et kuna te ju ministrina valitsuse nõupidamistel osalete, siis [teilt küsiti] mõtte kohta alustada kooli[päeva hilisemal] ajal, mis puudutab väga selgelt ühistransporti. Sinna on kindlasti vaja ka lisaressurssi, sest tööpäev algab inimestel ikka [endisel ajal] ja transport peab ka sellel kellaajal linna ja maakonna vahel liikuma. Kas te olete arutanud, kas see toob lisaressurssi ühistransporti? On see olemas valitsusel ja ka teie haldusalas? Või kuidas te seda olete planeerinud? Valitsuse laua taga sünnivad sellised natukene nagu vastastikku minevad ideed. Oleks huvitav sellest kuulda.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Tõepoolest, kui kooliaeg nihkub hilisemaks, siis see tekitab kahinaid ühistranspordivõrgus, mis on üldiselt väga professionaalselt planeeritud ja just selle järgi, et lastel oleks võimalik kooli jõuda.  

Nagu ma aru saan, on kohalikel omavalitsustel võimalus suhelda koolidega selle algusaja määramise asjus, et see võrk ikkagi tagaks [vajaliku transpordi]. Ma ei ole küll kuulnud, et oleks väga suured ümberkorraldused plaanis. Küll tõesti, kui kool algab hiljem ja lastel on vaja kooli jõuda, siis on need ilmselt vajalikud.  

Ühistranspordireform on töös, seal on erinevad nüansid. Üks küsimus on kindlasti olukorra kaardistamine, mis ajal kust kohast ja kuhu on vaja liikuda. Sest lisaks sellele, et kooli kellaajad muutuvad, muutuvad ka kohad, kus inimesed elavad ning [kuhu ja kust] nad sõita [soovivad]. Tõsiasi on ka see, et Eestis elavad inimesed ka väiksemates kohtades, maal, need inimesed peavad ka liikuma saama ja nendega tuleb arvestada. See osutub üha suuremaks väljakutseks, kuna riigi ressursid on piiratud. Ma olen väga teadlik sellest murest, ma jagan seda ja lahenduse leidmisega ma ka tegelen.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Te mainisite ka oma väikses ettekandes kaugtööd ja töökohtade viimist maapiirkondadesse. Taustaks niipalju, et väga palju on ju viimastel aastatel räägitud sellest, et peaks ikkagi töökohti [maale] viima. Midagi on ka maale viidud, aga valdavalt on viimase paarikümne aasta jooksul need töökohad hiilivalt koondunud Tallinna keskkontoritesse. Tõesti, koroonaaeg andis väikese leevenduse, liiguti maale tagasi, aga nüüd ma kuulen, et vaikselt jälle ikkagi kutsutakse [inimesi] rohkem kontorisse. Küsin, mis on teie plaanid, et rohkem töökohti viia siit Tallinnast maale, ja mida teha selleks, et kaugtöövõimalusi ei ahendataks.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Me praegu arutasime ministeeriumi sees, kuidas meil värbamine toimub. Me ise oleme suunanud mõtte sinna, et on võimalik [mujalt Eestist] kandideerida töökohale ka siis, kui keskkontor asub Tallinnas, aga hübriid‑ ja kaugtöövormis [saab töötada] ka väljaspool Harjumaad. Näiteks töötavadki meil päris mitmed inimesed alaliselt Pärnus, kuigi ametlikult on töökoht Harjumaal. 

Selle mudeli juurutamine [sõltub] muidugi jälle inimeste vabast tahtest. Pigem ongi küsimus selles, kas Eesti ettevõtted seda võimalust kasutavad, kui inimestel on soov maal elada. Me ei saa ettevõtteid survestada sellist poliitikat adopteerima, me saame seda suunata, me saame seda soosida, aga käsu korras me seda kindlasti teha ei saa. Me saame riigiasutuste puhul vaadata erinevaid võimalusi. Näiteks seesama Maaelu Edendamise Sihtasutus, mis asub Viljandis, on väga hea näide selle kohta, et Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi haldusalas oleva üksuse peakontor on täielikult Viljandis ja toimetab seal väga hästi. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea minister! Hea eesistuja! Te loetlesite mitmeid meetmeid, toetusi ja krediidivõimalusi maaelu toetamiseks, samas te tõdesite, et maapiirkonnad tühjenevad endiselt, sealt kaovad teenused ja töökohad. Järelikult ei ole rakendatud meetmed kaugeltki mitte piisavad. Milline peaks teie nägemuses olema toimiv regionaalpoliitika ja miks valitsus, kus te minister olete, asjakohast ja sisuliselt toimivat regionaalpoliitikat ellu ei vii?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma arvan, et toimiva regionaalpoliitika alus on see, et riik võimaldab inimestel kasutada teenuseid maapiirkondades. Paratamatult on see protsess, et inimesed kolivad linnadesse, globaalne, me ei saa seda Eesti eripäraks lugeda. Minu meelest oli juba "Rehepapis" kirjas, et inimesed suunduvad sinnapoole, kus neil on rohkem võimalusi. Seda me pidurdada ei saa. Me saame küll soosida seda, et inimesed, kes seda soovivad, saaksid elada maapiirkondades. Peaasjalikult saame seda teha töökohtade loomise abil, sest lõpuks on nii, et kui sa ei saa endale või oma lastele toitu lauale panna, siis sa seal kohas ka elada ei saa. Üks meede siin on näiteks ettevõtluse rahastuse suunamine väljapoole Harjumaad, et oleks võimalik luua töökohti maapiirkondades. Siin tulevad mängu kohalikud omavalitsused, kellest mõned teevad koostööd, mõned on natukene tõrksamad, aga ma usun, et seal leitakse lahendus. Kohalikud omavalitsused saavad kaasa aidata sellele, et sinna töökohti loodaks, sest kui maapiirkonnas on töökohad, siis inimesed seal ka elavad. Ma arvan, et see on selle kõige kese. Riik peab seda omalt poolt toetama hariduse pakkumisega ja muude teenustega. Aga peaasjalikult saab elu maal areneda siis, kui seal on võimalik teha tööd. Meie põllumajandussektor pakub tööd väga paljudele inimestele, kes maal elavad. Ma olen selle eest nendele väga tänulik, et nad seda teevad. Aga kogu regionaalpoliitika tuum on ikkagi selles, et kui on võimalik töötada väljaspool Harjumaad, väljaspool Tartumaad, siis on seal võimalik ka hästi elada.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma lähen teie viimasest vastusest edasi, kolleeg Anti Allase püstitatud küsimuse juurde teise nurga alt. Tõsi ta on, et ilma tööta maal elada pole võimalik. Aga kui te kolleegile vastasite, siis te tõite välja, et te ei saa erasektorit millekski kohustada, ei saa sundida maale töökohti looma. Kuid ei peagi ju rääkima sunnist. Te mainisite ka ettevõtlustoetusi ja euroraha, mis kindlasti sellele kaasa aitab. Aga te olete küllap kursis, et teie eelkäija eelmises valitsuses, Piret Hartman, jõudis valitsuskabinetile tutvustada regionaalse tööstuspoliitika paketti või nägemust, mis soodustaks seda, et ettevõtjad töökohti loovad, räägime siis elektri[võrguga] liitumise soodustustest, tööjõumaksude soodustustest või teistest sarnastest meetmetest.

Teie aeg!

Kas teie uue ministrina jätkate seda suunda, mille nimel on tööd tehtud, või mis on teie hinnang regionaalsele tööstuspoliitikale? 

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma teen ühe korrektuuri. Me ei saa riigina sundida ettevõtteid soodustama kaugtööd, enda kontori loomist kuskile. Me ei saa ütelda, et te peate võtma töötajaid, [kes hübriidtöö vormis tööle hakkavad], seda me teha ei saa.   

Investeeringud väljaspool Harjumaad ongi see koostöökoht, ma arvan, kus tuleks panna rõhk kokkulepete saavutamisele kohaliku omavalitsuse, ettevõtja ja riigi vahel, kusjuures riik peaks pakkuma finantsilist tuge. Kitsaskoht on selles, et osapooled peavad kokku leppima, selleks et oleks võimalik seal seda tööstust arendada. Ma usun, et seda saab saavutada nii, kui inimestega suhelda ja leida koostöökohti, sest eesmärk on, ma eeldan, enamikul nendel kohalikel ettevõtjatel ja kohalikel omavalitsustel, nagu ka riigil, sama: et need töökohad sinna tekiksid. Eelmine kord jäi meetmest vist osa kasutamata, kuna ei olnud lihtsalt neid võimalusi, kuhu seda tööstust rajada. Ma arvan, et see on koht, kus on väljakutsed. Me saame kindlasti aidata kaasa kiiremate planeeringutega, et ettevõtjaid selle kaudu toetada.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud minister! [Tahan] Reili jutust natukene edasi minna. Meil on olnud ju regionaalseid meetmeid ja programme päris mitmeid. Meelde tulevad üürimajade programm, aga ka Kagu-Eesti ja Ida-Virumaa toetamise programmid ja mitmed teised. Minu küsimus on see, milline on teie isiklik ja võib-olla ka teie kui ministri seisukoht, kas meil oleks vaja selliseid programme või näiteks piirkondlikke maksuerisusi. See on esimene küsimus. Teine küsimus on, kas ka teil on plaanis mingisuguseid regionaalseid programme alustada või on need juba töös, à la üürimajade programm või midagi sellist, mis regionaalset ebavõrdsust püüaks [vähendada].

Aitäh nende küsimuste eest, hea kolleeg! Ma arutasin paar nädalat tagasi meie piiriäärsete regioonide Ida-Virumaa ja Kagu-Eesti küsimust Euroopa Komisjoni põllumajandus‑ ja toiduvoliniku Hanseniga, kes tahtis väga näha Luhamaa piiripunkti, et saada aru, missugune elu toimub idapiiri ääres. See lähtus sellest, mida me temaga ka arutasime. Ta küsis ka sisendit Euroopa poliitika kujundamiseks, kuidas NATO välispiiri ja Euroopa Liidu idapiiri äärseid piirkondi toetada. Ehk kui me räägime Euroopa meetmete kujundamisest, siis vähemalt selle vestluse põhjal jäi mulle mulje, et ka sellelt tasandilt tuge tuleb. See piirkond on potentsiaalikas, kui seal on julgust. Arusaadavalt on praegu küsimus selles, kas sinna tasub investeerida. Ma loodan, et järgmise paari aastaga saabub Ukrainasse rahu ja need piirkonnad muutuvad jälle atraktiivsemaks. Aga see mõte on ka juba Euroopa tasandil üleval. Kindlasti teen ma Eesti poolt nii palju, kui ma saan, et seda soodustada.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Esiteks tundub, et ma vist oma tähelepanekutega eelmistes küsimustes panin täppi, sest sotsiaaldemokraatide esimees muutus nii emotsionaalseks. Mina mäletan muidugi seda, et Porto Franco kaasuse ajal olid meil juhatuses ka Tanel Kiik ja Jaak Aab, kes on täna juba Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas. Nii et Porto Franco kaasuse puhul saab nagu naljaga alati rääkida, et meil on põhimõtteliselt kaasvastutus. Aga jah, see, mis puudutab korruptsiooni ja korruptsiooni just omavalitsustes, siis kindlasti see on asi, millega korruptsioonivastane erikomisjon tegeleb, ka vastavate seadustega. Tõesti, Lauri Läänemets võib tulevikus ka minu poole selles küsimuses pöörduda. Kindlasti me hoiame silma peal ka sellel, mis pealinnas toimub. Mitmed kaasused tõin ma juba eraldi välja. 

Aga nüüd tulen tagasi selle arupärimise juurde. Meil on võetud vastu automaks ja seda raha lubati kasutada selleks, et viia ellu liikuvusreform. Aga hiljuti oli uudis, et liikuvusreformi osas pole mitte ühtegi sammu ellu viidud. Milline on teie …

Teie aeg!

… viimane informatsioon, kas liikuvusreformiga hakatakse reaalselt …

Aitäh!

… nüüd ka tegelema?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma küll kahjuks [küsimuse] lõppu ei kuulnud, mul on kerge kuulmispuue. Aga ma eeldan, et liikuvusreformist on ajapikku saanud ühistranspordireform. Sellega me läheme edasi, praegu me lepime seda kokku. On erinevaid lahendusi välja pakutud, kuidas seda terviklikult vaadata. Seda ma saan lähemalt tutvustada järgmise paari kuu jooksul.

Ester Karuse, palun! 

Aitäh! Hea ettekandja! Me oleme täna selle küsimuse raames kuulnud sellest, et riigiasutused ehk Maksu‑ ja Tolliamet ning ka töötukassa on sulgenud oma esindusi Põlvamaal. Minul on aga mure Valga pärast, mis on Valga maakonna keskus. Konkreetselt näiteks Valga linnas elab suurusjärgus 12 000 elanikku, Valga vallas kokku 15 000. Valga linnas sulges eelmisel aastal oma kontori Swedbank ja sellel aastal, eelmisel kuul, SEB Pank. Terves Valga maakonnas ei ole nüüd mitte ühtegi pangakontorit. Esiteks on see sisuline probleem, aga see on ka moraalselt väga suur löök piirkonna elanikele. 

Minu küsimus ongi, mida riik saaks teha, et vähemalt maakonnakeskuses pangakontor säiliks. Teie mainitud pop-up-kontor ja digilahendused küll veidi leevendavad seda olukorda, aga ma räägin ikkagi päris pangakontorist.

Teie aeg! Aitäh!

Ma siiralt arvan, et seda ei ole palju palutud.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma mõistan seda muret. Küll aga te ka ise mainisite, et osaliselt on sellele lahendust pakutud. Pangad, kes on eraettevõtted, näevad, et neil on mõistlikum toimetada pop-up-kontorite ja internetiteenuste abil. Kui ma õigesti aru olen saanud, siis ka Tallinnas on pangad inimesi teenuste kasutamisel üldiselt kontoritest [eemale suunanud]. Teenused on saadaval mobiiliäpi kaudu ja internetiportaalides, enamik asju aetakse sedakaudu või telefoni teel. Muidugi on inimesi, kellel on seda [füüsilist] ligipääsu vaja, ja see on ka arusaadav, aga riik ei saa kindlasti eraettevõtteid sundida kontorit avama. Kui see inimene, kes seda teenust vajab, on näiteks liikumispuudega, siis kindlasti koostöös omavalitsusega leitakse lahendus, kuidas inimene saab füüsiliselt panka minna.

Tiit Maran, palun!  

Aitäh! Auväärt minister! Teie kõne esimene pool oli tugevalt fatalistliku alatooniga. Te ütlesite, et midagi ei ole teha, et regioonid peavadki välja surema, sest rahvas ju koondub linna, sest siin on rohkem võimalusi. Lubage endaga mitte nõustuda. Kõik sõltub sellest, milline on riiklik poliitika. Teie olete pikka plaani pidava erakonna esindaja. Mind huvitab, milline on see teie pikk regionaalpoliitika plaan, eriti selleks, et töökohad maakohtades säiliksid. Teatavasti viivad suurettevõtted reeglina töökohti välja, väikeettevõtted tagavad maapiirkondades rohkem töökohti. Siit küsimus: kas teil on ette näidata mingeid plaane, kuidas te plaanite maapiirkondades väikeettevõtlust toetada?

Aitäh selle küsimuse eest! Hea kolleeg, ma olen vaadanud sellele küsimusele otsa päris laialt. Kui teie ütlete, et see on poliitika küsimus, siis see on kindlasti üks diskussioon, mida ma hea meelega peaks ka edasi. Ka globaalsel skaalal vaadates ei ole ma leidnud ühtegi väga hästi toimivat poliitikat, mis inimeste linna kolimist pidurdaks. Kindlasti on mingeid väiksemaid meetmeid. Aga seda arutelu ma hea meelega teiega ükskord peaksin. 

Ma olen tõesti otsinud, mis selle tuum on. Minu arusaama järgi on tuum see, et me tekitame töökohti. Eesti on pindalalt piisavalt väike riik, meil on see võimalus, et suur töökohtade tõmbekeskus kuskil Tallinnast, Harjumaalt ja Tartust väljaspool võib tööd pakkuda ka üle maakonnapiiride. Ma usun, et see keskne lahendus on ettevõtete konkurentsivõimes ja selles, et nad saaksid enda tootmise paigutada kuldsest ringist väljapoole. 

Riina Solman, palun! 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister, palju õnne! Mina arvan, et see oli väga tubli ülesastumine sellel teemal.

Aitäh!

Ma tervitan ka teie regionaalpoliitika nõunikke, kes olid kunagi minu meeskonnas. Väga toredad, vahvad ja targad inimesed.  

Küsimus puudutabki seda, et ka meie omal ajal arutasime ministeeriumis neidsamu küsimusi. Te väga ilusasti märkisite, et töökohad on võib-olla see võtmesõna, see, et inimestel oleks töökohad. Kas te olete arutanud, kuidas ettevõtete tulumaks tekitaks kohalike omavalitsuste juhtides huvi töökohti luua? Täna neil seda motivaatorit ei ole. Kas te olete arutanud ka tulumaksu[protsendi] viimist 2009. aasta tasemele, kriisieelsele tasemele tagasi? Sinna ta tagasi jõudnud ei ole, sest teie valitsuse rahandusminister Jürgen Ligi on nagu Kerberos ees ega taha omavalitsustele seda täit protsenti tagasi anda.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Me praegu koalitsiooniläbirääkimiste raames arutame seda, mis motivaatoreid on võimalik kohalikele omavalitsustele anda. Kui ka kohalikud omavalitsused selle vastu huvi tunnevad ja koostööd teevad, siis kindlasti oleks see regionaalarengu mõttes väga suur võit. Seal me erinevaid lahendusi kaalume. Aga enne, kui me oleme selles kokku leppinud, ei hakka ma seda avaldama. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Enne, kui te lugesite siin ette neid vastuseid, mis teile ministeeriumist olid antud, siis oli küll niisugune mulje, et teid lükati siia, et minge ja lugege neile ette need vastused, mis me teile siin kokku panime. Ma tuletan lihtsalt meelde, et teie olete Eesti regionaal‑ ja põllumajandusminister, selle valdkonna tippjuht, kes peaks kujundama Eesti regionaal‑ ja põllumajanduspoliitikat, mitte tulema lihtsalt siia mingite ministeeriumi käsulaudadega, mida teil on palutud võimalikult soravalt ette lugeda.

Ma küsingi, milline on teie enda sisend sellesse ja vaade sellele, kas tuleks [töökohti Tallinnast] välja viia ja kas on plaan viia Tallinnast erinevaid riigiasutusi väiksematesse regionaalsetesse tõmbekeskustesse, et seda koormust hajutada ja viia elu ka siit väljapoole. Mis on teie enda poliitiline tahe? Ärge rääkige, mida ministeerium teile on rääkinud. Mida teie tahaksite ellu viia? Kas teil on mingi oma plaan ka sellega?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma pean mainima, et teil on täna erakordselt kena lips ees. Me oleme arutanud Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi haldusalas, mis meie võimalused on. Me kindlasti ministeeriumina oleme erinevate algatuste mõttes eesrindlikud. Küll aga on neid võimalusi veel. Seda me ka eelmisel nädalal arutasime, et mis need variandid on, missugune on võimekus katta üle Eesti erinevaid teenuseid, mis näiteks Põllumajandus‑ ja Toiduameti puhul kindlasti võimalik oleks. Me neid variante arutame.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Kuulates seda mõttevahetust ja paljuski ka neid vastuseid, tekkis mul ikkagi küsimus. Me oleme kõik nõus, et linnastumine on pikem trend, te siin viitasite ilukirjandusele ja muule taolisele. Aga siiski teie roll ministrina on Eestis regionaalset tasakaalu parandada. Nüüd, kui te olete mõnda aega ametis olnud ja sisse elanud, küsiks ikkagi, mis on, ütleme, kolm või viis peamist meedet, mille te olete algatanud või mille te olete lauale pannud nendel koalitsioonikõnelustel Reformierakonnaga läbi rääkides. Mida te sooviksite selle kahe aasta jooksul ellu viia, et tegelikult Eestimaal regionaalset ebavõrdsust vähendada? Ma ei ole nii naiivne, et ütelda "pöörata neid trende teistpidi, et linnast hakkaks massiliselt inimesi maale kolima". See oleks ju muidugi täitsa sümpaatne. Aga vähemalt, kuidas tegelikult maapiirkondades, nii transpordivaldkonnas, sotsiaalvaldkonnas, tervisevaldkonnas kui ka töökohtade mõttes eluolu parandada? Millised kolm kuni viis asja võiksite välja tuua?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ühte me siin põgusalt proua Solmaniga arutades puudutasime. See on see küsimus, kuidas motiveerida kohalikke omavalitsusi leppima kokku ja arendama ettevõtlust, see on see küsimus, kuidas oleks võimalik jõuda selle raha, mis on mõeldud selleks, et Harjumaast väljaspool ettevõtlust arendada, sihtotstarbelise kasutamiseni. See on väga oluline punkt. Samuti on oluline ühistranspordiküsimus, et me tagaksime kvaliteetse ja kättesaadava ühistranspordi, et inimesed saaksid liikuda. Isegi kui nende töökoht on nende elukohast, ütleme, paarikümne kilomeetri kaugusel, siis et neil oleks võimalik elada seal, kus nad soovivad, aga nad saaksid siiski liikuda lähimasse kohta, kus on võimalik tööd [saada]. Ehk need asjad koosmõjus, ma arvan. Kuid selle asja kese on töökohad, nagu ma jätkuvalt usun. Seda on näidanud ka üks poliitika, mis on välismaal aidanud sellele trendile natukene päitseid pähe panna. See on see, kui on võimalik kohapeal töötada. Ma arvan, et see kese on selles, ja selle elluviimiseks tuleb teha maksimaalseid pingutusi.

Suur tänu! Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Siin räägitakse koalitsiooniläbirääkimistest. Teil on olemas valitsus, teil on olemas valitsuse ministrid. Kaugelt tulnud ministrid on isegi juba korterid üürinud, saunaga või ilma. Me kõik teame seda. Ärge etendage neid koalitsiooniläbirääkimisi. Nimetage seda tööks, see on tavaline töö. Või siis, kui käivad koalitsiooniläbirääkimised, lõpetage need, sest koalitsioon on ammu olemas, ja hakake tööd tegema. See on sõnum kogu valitsusele. 

Aga nüüd nendest läbirääkimistest ja teesidest. Vaadake, kohalikud inimesed seisavad oma piirkonna eest ja oma omavalitsuse eest. Nad teavad, milline on teedevõrk, milline on koolivõrk, kuidas planeeringuid teha. Nad seisavad selle eest, et elu seal püsiks, et see ei läheks kuhugi kaugemale. Nüüd on ilmunud välja teie valitsuse plaan, et lasta kohalike omavalitsuste [volikogude] valimistel osaleda ükskõik kust pärit inimestel, kelle kohta ei oleks enam registris, ka kohalikus elanike registris märget. Kas see ei võta mitte kohaliku elu [küsimuste üle] otsustamise [õigust] kohalikelt inimestelt ära või kas nii ei peteta hääli välja hoopis mujalt pärit gastrollijate [abil]?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Eesti 200 seisukoht on see, et seda ei peaks tegema, ja ka ma isiklikult seda ei toeta.

Raimond Kaljulaid, palun! 

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud minister! Me mõtleme teiega paljudes küsimustes ühtemoodi. Ma tahtsin teie peal testida ühte mõtet, mis mul on pikka aega olnud ja mis tundub mulle väga loogiline. Äkki see on midagi, mille te võiksite ministrina oma portfelli [võtta, et seda edasi ajada]? Nimelt, me teame, et üha suuremal osal Eesti inimestest on kaks kodu. Inimesed jagavad oma aega kahe kodu vahel. Mina olen üks selline inimene. Minul on üks kodu Tallinnas, teine on Hiiumaal. Ma olen pikalt mõelnud, et sellistel inimestel peaks olema valik ka oma maksuraha jagada kahe omavalitsuse vahel ehk põhimõtteliselt omada kahte sissekirjutust. Üks neist võiks olla esimene sissekirjutus, teine siis teine sissekirjutus. Maksuraha võiks ka vastavalt jaguneda kas 60 : 40; 80 : 20 või hoopis 50 : 60, nagu ütles kunagi üks kuulus Soome sportlane. Mis te arvate sellest mõttest? Kas sellise mõtte võiks Eestis ellu viia ja kas see võiks aidata teatud piirkondade arengule kaasa?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma küll ei olnud meie sissekirjutussüsteemi loomise juures. (Raimond Kaljulaid saalist: "Mina ka mitte!") Jah, me olime siis liiga väikesed selle jaoks. Aga see mõte kõlab huvitavalt. Küsimus on selles, et kui on kaks kodu ja on tahe toetada piirkondi, siis on võimalik ennast ju maakoju sisse kirjutada. See võimalus on olemas. Aga see raha jagamine kõlab iseenesest huvitavalt. Ma täpselt ei oska vastata sellele, mis see endaga kaasa toob, kuivõrd see praeguse süsteemi segamini ajab ja kuidas seda on võimalik hallata. Ütleme, et kui vastus sellele küsimusele on see, et see ei ole eriti keeruline, siis ma arvan, et see on väärt mõte, mis tasub kaalumist.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Regionaalpoliitika on kahtlemata oluline horisontaalne teema, aga eraldi rõhutaksin ma selle tähtsust rahvastikupoliitika jaoks. Ene-Margit Tiit on oma arvukates intervjuudes välja toonud, kuidas regionaalpoliitika on üks rahvastikupoliitika aluseid. Maal on rohkem lapsi, seal on oluline, et oleks lasteaiakohad ja teenused olemas ning huviringid kättesaadavad. Kuidas teie oma portfellis plaanitavaid tegevusi selle nurga alt vaatate, kuidas need võiksid toetada rahvastikupoliitikat ja sündide arvu kasvu?

Eks see rahvastikupoliitika ole muidugi laiem teema. Üks oluline komponent on selles usk tulevikku ja kindlustunne. Ma arvan, et see on ka üks koht, kus riigil on võimalik kaasa aidata. Kui kindlustunnet on rohkem, inimesed teavad, et nad suudavad ka maapiirkonnas lastele toidu lauale panna, siis see kindlasti aitab pereplaneerimisele kaasa.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ning kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja. Riina Solman, palun!

Aitäh teile, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid siin saalis! Mul on tõeliselt hea meel, et veel kell üheksa õhtul olete te siin nii olulist küsimust arutamas ja teile läheb korda meie regionaalne toimetulek. Ma ütlen kohe välja, et tänan ka ministrit. Vastused olid minu hinnangul sisulised ja ette valmistatud ning tema etteaste läks korda.

Kõiki tahke, mille kohta me küsisime, ta ei avanud. See annab mulle lootust, et ministeeriumis pannakse tõepoolest kokku plaani, kuidas siiski elu maapiirkondades elavdada, et see päris välja ei sureks. Nagu me teame, oleks see ka julgeolekuoht, sest kui ei ole enam inimesi maapiirkondades, eriti piirialadel, ei ole naabrivalvet, siis leiab pahalane kohe võimaluse sealtkaudu sekeldusi alustada.

Niimoodi. Tervitan veel kord oma vanu kolleege regionaalpoliitika osakonnast [ja loodan, et] nad jätkavad nende meetmete lauale käimist, sest minu mälu järgi on meetmestik tegelikult olemas, mõjusad hoovad on riigil olemas. Aga iseasi on, härra minister Terras, see, kuidas te suudate veenda oma koalitsioonipartnerit, Reformierakonda, keda tegelikult ei ole aastate jooksul see probleem, et regioonid tühjenevad inimestest, sisuliselt huvitanud. Ja mis puudutab tulumaksusüsteemi, seda, et siiamaani [eraldatakse] kohalikele omavalitsustele üksikisiku tulumaksu 2009. aasta tasemel, kriisieelsel tasemel, seda ei suvatseta tõsta sellele tasemele, kus ta oli omal ajal, siis siin tuleb ikkagi prõmmida Jürgen Ligi ukse peale ja öelda talle, et ta selle ülbitsemise ära lõpetaks.

Loomulikult on ka ettevõtete tulumaksu puudutav võimalik viia piirkondade ehk kohaliku omavalitsuse tasemele, et kohalike omavalitsuste juhtkonnal tekiks motivatsioon kaubelda, et ettevõtjad looksid just piirkondlikke töökohti. Kohalike omavalitsuste juhtidel ei ole motivatsiooni seda teha, sest sellest ei sõltu mitte midagi. Riigil on olemas hoovad, ma kordan. Hendrik Terras küll lahkus siit, aga ta võibki ära minna, sest mina arvan, et ta täitis oma osa täna ära. 

Aga Piret Hartmanile, sotsiaaldemokraatide põllumajandus‑ ja regionaalministrile, on mul ikkagi tagasiulatuvalt paar küsimust. Tema käis siin septembris 2024 arengukava tutvustamas ja ta ütles need sõnad, et ükski eelnõu ei peaks jõudma kinnitamiseni enne, kui on saadud vastus küsimustele, milliseid linna‑ ja maapiirkondi see eelnõu või see otsus mõjutab, kas see suurendab või vähendab lõhesid piirkondade vahel, kas mõju mõne piirkonna inimestele on kahjulik, kas on tehtud kõik selleks, et seda kahjustavat mõju vähendada või õiglaselt kompenseerida. Kuldsed sõnad minister Hartmanilt, õiged mõtted, millele me ju kirjutaksime alla kõik, kes me elame maapiirkondadele kaasa. Kuid selle juures, head sotsiaaldemokraadid, oli üks suur aga: Hartman esindas valitsust, kelle võimuses oli teha selliseid eelnõusid ja selliseid otsuseid, et see plaan, mida ta meilt küsis, siin ka ellu viidaks. Tegelikult ei esitanud neid küsimusi mitte Hartman, vaid neid esitas kogu aeg opositsioon. Valitsuse ja tema enda tegevus siin saalis, kui makse tõsteti, oli ju sellele kõnele risti vastupidine. 

Me rääkisime, et tänavu või eelmisel aastal lahkusid või lahkuvad [Põlvamaalt] riigiasutused: Maksu‑ ja Tolliamet, Transpordiamet ootab järge. Rahvusringhääling tegi pika uudise, kuidas riigi mõtteviisi ühtlasest arengust on muudetud. Teenuseid ei ole kõigis maakonnakeskustes enam tarvis. Riik lihtsalt pakib Põlva maakonnas asju kokku. Vallavanem Rõigas ütles toona, et kui teenused puuduvad, siis on ka väga keeruline kedagi maapiirkonda või väiksemasse asulasse elama meelitada. Pole ime, et Tallinna linnaregiooni elanike arv on ületanud 600 000 inimese piiri ja see arv kasvab veelgi. 

Kas mul on äkki vaja lisaaega? 

Tundub nii. Aga paneme siis kolm minutit otsa. Kolm minutit.

Ma nii palju küll ei võta, aga aitäh! 

Sellele, mida regionaalminister Hartman eelmisel sügisel kõnepuldis väljendas, tuleb lisada, et nii ta ise kui ka tema erakond sotsiaaldemokraadid vajutasid rohelist nuppu, et läbi läheks kõik maksutõusud, mis ebaproportsionaalselt kahjustavad maainimeste toimetulekut, suurendavad lõhesid, suurendavad ebavõrdsust.

Kordame: käibemaksu tõus, automaksu kehtestamine, kütuseaktsiisi tõus, tulumaksu tõus, aga ka ülejäänud maksutõusud ning kärped, eriti huviringi[tasu] kärbe suurperede laste ja lastega perede arvelt tekitasid olukorra, kus [maal] elamine muutus just noorele elujõulisele perele järjest võimatumaks. Nendes asjades tuleb valitsuskoalitsioonil ikkagi peeglisse vaadata, loomulikult ka Eesti 200‑l ja nende noorukesel ministril, kes enne küsimustele vastas.

Maapiirkonnad ja äärealad vananevad. Sinna jäävad elama vanemad inimesed, kes mingil hetkel meie hulgast lahkuvad. Kuigi minister Hartman ütles, et ta paneb punast regionaalpoliitikale vastu töötavatele poliitikatele, siis tema sõnad [olid tegudele] täiesti vastupidised. Mina loodan, et minister Hendrik Johannes Terras, kui ta neid meetmeid välja töötab, meile puldist tühje sõnu ei loobi. Ta vähemalt ei luba meile midagi ja siis ei lähe tegema vastupidist, vaid püüab ära teha nii palju, kui on võimalik. Minu andmetel riigil need hoovad täiesti reaalselt on. Soovin talle jõudu koalitsioonipartneri Reformierakonna murdmisel, et tõeliselt seista maapiirkondade ja regionaalpoliitika eest, sest kui rääkida regionaalsest ebavõrdsusest, peab sellele järgnema ka mõni reaalne valitsuse samm, mis seda ebavõrdsust reaalselt vähendab ja hoiab kohalikke inimesi siiski selle piirkonna küljes. See on ka meie julgeolekupoliitiline eesmärk. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Anti Allase. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega.

Hea eesistuja! Austatud minister! Head kolleegid! Kõik üle interneti jälgijad! Kõigepealt võib-olla sellest, et kuulates ministri vastuseid jäi kõlama selline veidike ebakindel toon. Kuna minule läheb see valdkond väga-väga korda, meie jaoks Kagu-Eestis on see elu ja surma küsimus, siis kindlasti soovitaks ja julgustaks head kolleegi, endist kolleegi ja tänast ministrit, julgemalt nendel teemadel sõna võtma. Kindlasti olen ka omalt poolt valmis pakkuma mõtteid ja tuge, et selles valdkonnas koostööd teha, kuigi meie erakonnad enam koos valitsusse ei kuulu. 

Aga mõningad mõtted jäid minule ettekandest ja siin saalis toimunud diskussioonist kõrvu. Kõigepealt see, kui härra minister ütles, kas piiri äärde julgeb või tasub praegu investeerida. Ma arvan, et sellist küsimust ei tohiks meil riigi tasandil olla. Vastupidi, olukorras, kus me panustame väga palju riigi kaitsevõimesse nii rahaliselt kui ka ajaliselt, teeme riigina ja rahvana tohutuid pingutusi, peaks minu arust üks oluline sõnum olema see, et me just nimelt investeerime sinna, näitamaks naabrile, et mitte ühtegi tolli [oma maast] me kunagi ära ei anna. Mida rohkem on selles piirkonnas elu, seda vähem on ka meie naabril soovi meie maale tungida. 

Teine mõte, mis mul jäi pisut hinge kriipima, oli see pangakontoritega seonduv. Tegelikult on see ikka päriselt kurjast, kui olukorras, kus pangad teenivad Eestis kolossaalseid kasumeid ja me ise riigina või õigemini Euroopa Liidu poliitikaga aitame kaasa sellele, et need kasumid oleks maksimaalsed, ei ole võimalik hoida Eesti maakonnakeskustes alles kontoreid. See on küll koht, kus tuleb pankadega väga tõsiselt läbi rääkida. See ei ole normaalne. Vähemalt ühel Eesti suuremal pangal, kes [pakub] erinevaid teenuseid, peaks olema kontor igas Eesti maakonnakeskuses. Selle nimel tuleb võidelda. Kindlasti on Riigikogus mitmeid inimesi, kes samamoodi mõtlevad, ja me aitame sellele ka kaasa. 

Üks laiem mõte üldse regionaalpoliitika ja maaelu suhtes. Jääb selline mulje, et oh, millised väetid, kes te kuskil [kaugel] elate või olete, kogu aeg on teil midagi vaja. Aga ma ütlen, et tegelikult on vastupidi, Eesti suurtel keskustel on just maapiirkondasid vaja. Me ju pidevalt saadame nendest kaugematest piirkondadest koolitatud lapsi, väga haritud noori inimesi nendesse linnadesse ja nad hakkavad seal nii-ütelda makse teenima ehk palka saama ja nendele linnadele maksu maksma. Meie oleme tegelikult selle inimkapitali tootjad suurtele linnadele. 

Kui küsida, kas maapiirkondade toetamine on kulu või investeering, siis vaieldamatult on see investeering. Mina arvan, et Eesti riik on ikkagi pidanud äärmiselt palju mõttetult kulutama, kuna meil ei ole olnud piisavat ja normaalset regionaalpoliitikat. Suurte globaalsete mõjudega võib-olla ei olegi võimalik sada protsenti võidelda, aga neid protsesse saab aeglustada. Me näeme, kui palju peab tegema kulutusi. Näiteks ei jätku koolikohti ega lasteaiakohti Tallinnas ja Tallinna ümbruses, neid ei jätku Tartu ümbruses, samas on väga paljudes Eesti piirkondades korralikud rekonstrueeritud hooned olemas. Kõik sõltub sellest, milline on suhtumine, kas soovitakse, et sinna elu alles jääb. 

Tõesti on hea meel selle üle, millega julgustaks ka praegust ministrit edasi minema: eelmise ministri Piret Hartmani plaan, regionaalne tööstuspoliitika. Meil ei ole tegelikult alternatiivi. Tuleb väga selgelt kitsaskohad likvideerida, et suunata suuremaid investeeringuid maapiirkondadesse. See on ainukene võti, mis aitab kaasa sellele, et oleks tööandjaid, oleks piisavalt tasustatud töökohti. Üks töökoht mingis suurettevõttes annab kaudselt ju veel neli töökohta juurde, teenuste [osutamise mõttes]. Lisaks on võimalik kohapeal igasuguseid muid, omavalitsuse poolt pakutavaid teenuseid saada, see veel sinna juurde. 

Kindlasti ma arvan, et üks väga hea näide on Eestis olnud Setomaa, ka sealsed regionaalprogrammid, mille mahtu pole muidugi viimastel aastatel jõutud eriti palju suurendada, aga tegelikult on näha, kuidas on väikese rahaga, kuid selle kogukonna jaoks tuntava rahaga suudetud ikkagi elu käima tõmmata. Seda tasub väga tähele panna. Vahendid ei ole olnud suured. Selliseid julgemaid regionaalpoliitika näiteid maapiirkondadesse investeerimise kohta peaks olema rohkem. Tihtipeale on meie programmid sellised, et veidike nagu midagi on, aga olulist mõju need ei tekita. Mõju peab olema ikkagi selline, et see ka reaalselt elu edasiminekule kaasa aitaks. Kui meil on olemas Ida-Viru programm, siis on selge, et tulevikus peab olema ka Kagu-Eesti programm, muidu lihtsalt ei ole võimalik võidelda nende probleemidega, mis on Ida-Virumaal ja ka näiteks Kagu-Eestis. Nii et sellega tuleb edasi minna. 

Võib-olla üks väike näide. Ka siin eelnevalt kõnelenud kolleeg rääkis sellest, kuidas valitsuse juhterakond on suhtunud regionaalpoliitikasse. Ega see ei ole väga toetav olnud. Kui muidu öeldi, et näete, vaadake, omavalitsustel on raha küll, aga kui me soovisime Robin Hoodi meetmega seda pisut ümber jagada, siis see tuli väga-väga vintskelt. Aga sellist piirkondade toetamist on hädasti vaja. 

Kas nüüd on mul aeg läbi? Aitäh!

Aeg on varsti läbi, jah. Tegelikult on veel viis sekundit. Aga aitäh! Nii. Nüüd palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Arvo Alleri. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Anname kolm minutit lisaaega. 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu juhataja! Arupärimine on maapiirkondade teemal. See on üks oluline ja südamelähedane teema nii mulle kui ka kogu EKRE erakonnale. Maal hakkama saamine ja toimetamine tähendab, et väga [suurel määral on tagatud] Eesti riigi julgeolek ja ka Eesti riigi eksisteerimine. 

Rene Kokk küsis ministrilt, milline on Eesti 200 kui ühe valitsuserakonna poliitiline vaade tuleviku regionaalpoliitikale, maapiirkondade hakkama saamisele ja nende elujõulisusele. Paraku ministrilt vastust ei tulnud. Need vastused, mis ta arupärimise neljale küsimusele andis, olid kokku pandud ministeeriumis. Kahjuks tuleb öelda, et väga mitmed faktivead olid sees. Oli juttu poodide kinnipanekust ja toodi häid näiteid, kui külakogukond võtab poepidamise enda peale. Toodi välja Lüganuse talupood. Tuleb öelda, et Lüganuse talupood pandi juba kaks ja pool aastat tagasi kinni. Seda talupoodi ei eksisteeri. Miks ta tookord kinni pandi? Just seetõttu, et olid kõrged sisendhinnad, pluss veel elektri kõrgem hind ja inimeste ostujõu vähenemine. 

Me võime rääkida ja räägime Kagu-Eestist ja Ida-Virumaast. Me ei saa hakata neid teineteisele vastandama. Tegelikult me oleme kõik üks Eesti ja me peame kõik, igas regioonis hakkama saama. Piiriäärsetest regioonidest [sõltub] Eesti julgeolek. Kui me neid piirkondi ei toeta, siis meil ei saa mitte mingist julgeolekust juttugi olla, ei riigikaitselisest julgeolekust ega toidujulgeolekust.  

Nüüd riigi kohalolekust. Ma olen Ida-Virumaalt valitud. Eesti 200 ministrid tahtsid kinni panna Jõhvi kohtumaja. Pärast suuri arutelusid ja suuri vaidlusi ka siin Riigikogus, kui opositsioonierakonnad juhtisid sellele tähelepanu, jäi see otsus tegemata. Samuti pandi kinni Kiviõli töötukassa kontor. Narvas pandi SEB kontoris kinni vastuvõtt. Ja minister räägib meile siin e‑kaubandusest, e‑tellimisest ja e‑poodidest! 

Tulgem tagasi selle juurde, kui minister rääkis ühistranspordist. Aga meil teed lagunevad nii, et augud on põlvist saadik, ja ühistransporti pakkuv ettevõte on öelnud, et ta keeldub sõitmast bussidega külade vahel, sest see lõhub busse ja on kahjumlik. Ja siis tulla välja mõttega, et hakkame e‑poodidest tellima, siis saab autodega tuua toitu maapiirkonda, teadmata või nägemata seda, mis see maksab, mis maksab koju tellimine. Jah, linnade ümbruses on see võimalik, aga kui lähed linnast 30 kilomeetri kaugusele, siis see ei ole alati võimalik. 

Kaugtöö, et teeme kaugtöökohad. Me ei ole suutnud internettigi igasse maapiirkonda viia. Tulla välja mõttega, et nüüd läheme kõik kaugtööd tegema, ei ole eriti ratsionaalne. Pigem on see nagu selline hea sõna, et nüüd hakkame kõik kaugelt tööle. Kui meil pole internet välja ehitatud ja sidekulud on Eestis vaata et Euroopa Liidu kalleimad, siis kuidas see vaene maapiirkonna elanik saab kaugtööd teha?  

Kogu selle teema kokkuvõtteks võib öelda, et maapiirkonnas hakkama saamiseks pead sa ikka väga rikas inimene olema. Sulle on nüüd automaks selga lajatatud. Ühistransport ei liigu. Liikuvusreform ei toimi. Tõusis kütuseaktsiis, bensiiniaktsiis 1. maist. Suvel tõuseb käibemaks. Tõsteti maamaksu, mis otseselt puudutab maapiirkonnas hakkama saamist ja maapiirkonna inimeste elujõulisust. 

Ministrile tuleb soovida jaksu ja oma poliitilise nägemuse ellurakendamist, et ministeerium hakkaks selle kõigega tööle ja meil oleks järgmiste arupärimiste abil võimalik saada täpsemalt teada, kuhu on jõutud ja mis on ikkagi need tegevused, et maapiirkondade eluolu parandada. Aitäh! 

Suur tänu! Palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Vladimir Arhipovi. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid ja head inimesed, kes meid vaatavad! Regionaalpoliitikast on täna minu kolleegid juba nii palju rääkinud, et raske on midagi juurde lisada. Aga muret tekitab see, et paistab, et Eestis hakkab asulat [tähendama] ainult kirik ja kõrts või kõrtsi asemel pood, aga need pannakse ka kinni. Ei tea, mis varsti seda tähendama hakkab. Jumal tänatud, et veel kirikud on, aga neid ka igas asulas ja külas ei ole. Raskeks läheb. 

Kuidas saabki kerge olla, kui kõik teenused kaovad kohtade pealt ära? Võtame kas või arstiteenuse. Kuidas vanainimene saab kuskile maakonnakeskusesse, kui teed on auke ja killustikku täis, mustkatet ei ole ja me sellega ei tegele? No ei tegele. Meil ei ole raha, räägitakse. Siis ongi küsimus, et kus see regionaalpoliitika on. Kauplused pannakse kinni, koolid pannakse kinni. 

Koolid on vähemalt see kultuurikatel, mis kohapeal on. Vaatamata sellele, et on õpetajate puudus, saaksid head, tublid õpetajad, kes maapiirkondades veel on, tööd edasi teha ja kogukonda üleval hoida, aga kool on kinni ja lapsed lähevad minema. Kuhu õpetaja läheb? Muidugi leiab ta omale töökoha, kuna õpetajatest on tugev puudus. Ja postkontorid – isegi sada aastat tagasi oli igas külas oma postkontor. Töötukassa ja ülejäänud teenused, mis peaksid olema igas omavalitsuses – kõik on kinni. Väga kurb pilt on see tegelikult. Ma tahaksin tänada just omavalitsusjuhte, kes teevad kas või midagi, et seda olukorda päästa. 

Me räägime väga palju Lõuna-Eestist, Ida-Virumaast ja millest iganes. Aga ma ütlen teile selle kuldse ringi kohta, kus ma ise elan, et eks nendel omavalitsustel ole täpselt samasugused mured, lihtsalt seal on rohkem inimesi ja rohkem lapsi. Uskuge mind, nemad on ka hädas, kuidas nad – kuigi need omavalitsused oleks nagu rikkad – hakkama saavad. Pole koole. Lapsi on, aga koole ei ole. Vastupidine pilt. Kuskil Lõuna-Eestis on võib-olla kool ja kena staadion ehitatud, aga lapsi ei ole, sest teenuseid ei ole, riik neisse ei panusta. 

Nii et mis ma võin öelda. Ma kindlasti toetan neid meetmeid, mis on olemas ja mis on regionaalselt paika pandud, aga tõesti, ka teised piirkonnad vajavad investeeringuid. Võtame kas või need küsimused, mida me hakkame veel täna käsitlema: Rohuküla rongiliiklus, see on ka ju regionaalpoliitika; praamipiletid saartele, see on ka regionaalpoliitika, praamiühendus saarte vahel. Kõik tahetakse kuidagi ära võtta ja ära lõhkuda. Aga me peame ehitama, mitte lõhkuma. Ma kutsun valitsuskoalitsiooni üles, et tegeleme sellega. Kui te tahate, et keegi teid abistab, siis küsige Keskerakonnalt abi, me aitame. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Tõnis Lukase. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Regionaalpoliitika ja rahvastikupoliitika on tõesti need baas‑ või aluspoliitikad, millele rajatakse kõik, mis Eestis toimub. Võib öelda, et majanduspoliitika on oluline, hariduspoliitika on oluline. Jah, aga need toimuvad kusagil. Kui [poliitika] toimub kogu Eestis või mõjutab kogu Eestit, siis on see regionaalsus, ning kui ta meie inimestele mõjub, ja nii see on, siis sõltub see mõju sellest, kui palju neid inimesi on ja kus nad elavad. Nii et rahvastikupoliitika ja regionaalpoliitika on iga valitsuse väga olulised töövaldkonnad.

Ma küsisin ministrilt täna valimissüsteemi kohta, mida tahetakse pisut muuta. Sain vastuse. See on minu meelest korrektne ja hea vastus ses plaanis, et kohalike omavalitsuste volikogud on valitud kohalike inimeste poolt ja just selleks, et mitte esineda väga väljapoole, vaid tõesti selleks, et lahendada kohalikele inimestele olulisi teemasid. Ma mõtlen siin just eriti maapiirkondi, sest linnalises keskkonnas [elama] harjunud inimene võib mõelda Tartus või Tallinnas, et võib-olla on probleemid sarnased, ja ta suurt vahet ei näe. Aga kaugetes kantides on ikkagi see elu säilitamine seal niivõrd fundamentaalne vajadus, et sellest saavad aru kohapealsed inimesed, kes tunnetavad oma nahal, kuidas nende lapsed peavad kaugel [koolis] käima, kuidas nende lapsed lähevad juba gümnaasiumis [õppimiseks] kodust ära, edaspidi lähevad nad niikuinii, ja ei tule enam tagasi. Või kuidas nad peavad oma tehnikat – põllumehed näiteks või ka autovedajad või lihtsalt inimesed, kes vajavad transporti – lõhkuma kehvadel teedel. See kõik on kohapeal hästi tunnetatav ja sellepärast on vaja, et omavalitsused esindaks kohalikke inimesi.

See mõte, mis valitsuse juhtival erakonnal Reformierakonnal on tekkinud, et nüüd võiks teha niimoodi, et kohalikel [valimistel] võiks kandideerida ükskõik kes, ükskõik, kus ta elab, võib kaugetes kantides tuua muidugi tublisid televisioonist tuttavaid inimesi valimisnimekirjadesse. Võib-olla nad tõesti mandaadi omandades loobuvad sellest ja annavad selle oma nimekirja pidi edasi kohalikule inimesele, aga see tekitab mõttetut segadust ja on tegelikult anomaalne. Kohalik [volikogu] on ikka kohalike inimeste, kohapeal elavate inimeste esindus. Kui need inimesed, kes on juba aastaid olnud pühendunud, võib-olla on sisse registreeritud mujale ja elavad osa aega mujal, aga on sealt pärit, see on nende kodukoht näiteks, registreerivad ennast tagasi sinna elanike registrisse ja maksavad maksugi seal, kuigi osa aega elavad linnas või kusagil mujal, siis nemad võivad kindlasti esindada ka kohalikku kogukonda. Aga päris rivitult anda, et ükskõik kes kust Eesti otsast võib kandideerida ükskõik kuhu, kuhu erakond aga saadab, see ei ole normaalne. Nii et edu Eesti 200‑le nende positsioonide kaitsmisel, et see Reformierakonna plaan läbi ei läheks.

Mulle tundub siiski, et regionaalpoliitikas on see krõks Eestis juba toimunud. Me räägime kujundlikult Suur-Tallinnast, sest siin elab ja töötab enamik Eesti elanikest ja see on muutnud mõtlemist. See mõtlemise muutus on ohtlik just selle tõttu, et ei panda näiteks tähele, et mingid asjad Eesti Vabariigis ei ole iseenesestmõistetavad, vaid toimuvad tänu eelmiste põlvkondade otsustele või teiste loodud tingimustele.

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Näiteks võtame Tallinna linna, kuhu kõik Eesti maksumaksjad on loonud suurel hulgal riigiasutusi, kus töötavad põhiliselt Tallinnas ja lähivaldades elavad inimesed, kes maksavad siia ka maksu. Aga need töökohad on loodud ju kõigi Eesti inimeste poolt. See on nagu lumepall, mis veereb. Kui me ei anna endale aru, et see väike keskus, kus juba tegelikult elab enamus [inimestest] ja kuhu tuleb enamus investeeringutest, peab tegelikult eraldi regionaalpoliitiliste meetoditega toetama ülejäänud Eestit, et seda ebavõrdselt veerevat lumepalli natukenegi peatada, siis on varsti muudes piirkondades lihtsalt lõpp nii investeeringutel kui ka elutingimustel.

Üks asi veel. Mõelgem selle peale, et mõni aasta tagasi avaldati statistika, et Maalehte telliti linnadesse rohkem kui maale. Me peame oluliseks, isegi kui me elame linnas, et Eestis oleks igal pool elu ja [normaalsed] elutingimused. Meile meeldib mõelda ennast järjepidevalt seotuks mingi maakohaga, meist väga paljudel on maakodu. Aga mõelgem, kui selles piirkonnas, kus meie maakodu on, kus meie juured on, lakkab elu, seal ei ole siis enam ju võimalik tagada turvalisust. Seal ei ole võimalik leida, lugupeetud linnamees, sinu suvila või ka isatalu remontimiseks enam töökäsi. Sulle murtakse sisse ja turvafirma ei jõua sinna kohale. Mõelgem selle peale, et kõigi meie elukvaliteet muutub, kui me elanikkonnana ei suuda enam kogu Eesti territooriumi piisaval määral katta, nii et tõepoolest oleks kõik piirkonnad ühendatud ühe rahva jaoks, üheks majandussüsteemiks, üheks elukondlikuks kogukonnaks.

Selle tõttu on ka filosoofiliselt väga oluline regionaalpoliitika lõpuni ära tunnetada. On väga oluline, et need inimesed, kes esindavad rahvast, kõiki regioone siin Riigikogus ja valitsuses, teeksid oma tööd, igapäevaselt mõeldes kogu Eestile, mitte ainult oma konkreetsest kogemusest – kes on eliitkoolist, kes on mingist muust kohast –, vaid mõeldes, kuidas mõtlevad teised või kuidas läheb elu nendes piirkondades, kus mina ei ole ühtegi päeva veetnud, aga äkki on teistel inimestel teised argumendid. Ühesõnaga, mõelgem kõigile elanikele, kes siin Eestis on, siis on regionaalpoliitika paigas.

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head parlamendisaadikud! Austatud minister! Tõsi ta on, et tänases Eestis ei ole tähtsamat ülesannet kui keskmise Eesti pere toimetuleku [parandamine] ja sissetulekute suurendamine. Seda on võimalik kahtemoodi teha. 

Üks tee – mida mööda, ma julgen öelda, paremvalitsus on läinud – puudutab toetuste laialijagamist mööda Eestit. Minu arvates ei ole toetuste jagamine ja toetuste peal inimeste heaolu parandamine kõige mõistlikum ei rahanduspoliitika ega majanduspoliitika. Miks ma seda ütlen? Sellepärast, et kui sa ei tee pingutusi regionaalarengus, kui sa ei suuna majandust pealinnast väljapoole, siis selle tagajärjeks on inimeste väiksemad sissetulekud, ja selle tagajärjeks on see, et me kogume maksuraha kokku ja jagame mööda Eestit rohkem laiali, sest meie seaduste järgi paljud inimesed ei tule oma eluga toime, nagu peaks. Ma ei räägi ainult nendest inimestest, kelle sissetulek on väike, vaid ma räägin nendest inimestest, kes teenivad täiesti normaalset keskmist maapiirkonna palka. 

Kõige mõistlikum viis Eesti inimeste heaolu parandamiseks üle Eesti, väljaspool Harjumaad, on panustamine töökohtadesse ja ettevõtlusesse. Sotsiaaldemokraadid töötasid valitsuses olles regionaalministri eestvedamisel välja regionaalse tööstuspoliitika plaani. Selle plaani, kuidas rohkem töökohti liiguks Harjumaalt väljapoole väiksematesse piirkondadesse, nagu Valgamaa, Põlvamaa, Ida-Virumaa, saared, Läänemaa, Pärnumaa. Kõik need piirkonnad vajavad rohkem parema palgaga töökohti, et inimesed saaksid paremini ära elada, et Eesti peredel läheks paremini.

See regionaalne tööstuspoliitika sisaldas endas järgmisi komponente. Kui sa soovid mingisuguse x arvu töökohti luua – tööstus, me teame, ei ole midagi sellist, mida sa saad nihutada ja nii riiki petta –, siis riik [rajab] sulle vajaliku elektrivõrguühenduse. Kui sa soovid sinna piirkonda teataval [hulgal] töökohti luua, siis riik [rajab] sulle sinna avaliku raha eest vajaliku sideühenduse. 

Kui te küsite, kust see raha tuleb, siis selle jaoks on raha olemas. Sellest rahast, mille eest Elering paneb siin Harjumaal maa alla kaableid, võib võtta ära 10% ja öelda, et see läheb kõigile neile ettevõtetele, kes maapiirkondadesse tööstustöökohti loovad, et inimestel parem elu oleks. Selle ettepaneku üks osa oli selles, et kui sa lood teatud arvu töökohti, näiteks 20 töökohta Valgamaale, siis sa saad ka tööjõumaksusoodustuse, ehk sa pead sotsiaalmaksu järgmised viis või seitse aastat näiteks maksma ligi poole võrra vähem. Sellisel juhul liiguksid tõesti töökohad majanduses väljapoole suurlinnu. Lõppkokkuvõttes, kui me vaatame seda ebavõrdsust, mis Eestis aina suuremaks läheb ja mis ei puuduta enam vaid väiksema palgaga inimesi, vaid ka keskmise palgaga keskmist Eesti peret, siis selle vähendamise kõige mõistlikum koht on majandus, majandussüsteem. See tähendab seda, et Eesti valitsus peab lõpuks tunnistama, et pealt vaadates ja lihtsalt regulatsioone luues, lihtsalt bürokraatiat vähendades ei ole võimalik saavutada seda, et maapiirkondades elu paremaks läheb. 

Ma loodan tõesti, et tänane regionaal‑ ja põllumajandusminister leiab endas selle julguse, leiab endas selle tahte ja ei vii mitte ainult lihtsalt valitsusse, vaid viib koalitsiooniläbirääkimistele sotsiaaldemokraatide väljatöötatud regionaalse tööstuspoliitika plaani ja ütleb: "Sõbrad, see tuleb meil ära teha! Hakkame rohkem majandust, hakkame rohkem ettevõtlust nügima Harjumaalt välja, et sinna tuleks parema palgaga töökohad, et Eesti inimesed elaksid ära!" Ehk siis võrguühendused neile ettevõtetele, kes töökohti loovad, nii internet kui ka elekter. Muideks, ettepanek on ka soodsam elekter mitte ainult suurtele ettevõtetele, kes on energiaintensiivsed, vaid neile ettevõtetele, kes maapiirkondades töökohti loovad. See oli üks etteheide Eesti 200 poolt, mille tõttu sotsiaaldemokraadid [valitsusest] välja visati. Ma loodan, et minister, kes on jõudnud sellesse ametisse, leiab, et see mõte oli tegelikult hea ja tuleb ära teha. Nii et jõudu tööle! Ootame!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan kuuenda päevakorrapunkti käsitlemise. 

Tänane seitsmes päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Reili Ranna, Anti Allase, Ester Karuse, Helmen Küti, Lauri Läänemetsa, Tanel Kiige, Jaak Aabi, Züleyxa Izmailova ja Tiit Marani 24. märtsil käesoleval aastal esitatud arupärimine Rohuküla raudtee rajamise katkestamise kohta. Palun arupärimist siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme Reili Ranna. Palun! 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Paljud Läänemaa ja Hiiumaa inimesed on nördinud. Nad ootavad rongi, mille [kohale]jõudmine lükkus uue valitsuse ametisse astumisega taas teadmatusse edasi. Aastaid on tehtud tööd selle nimel, et taastada rongiühendus Haapsallu ja rajada seda edasi Rohuküla suunal. Eelmiste regionaalministrite Madis Kallase ja Piret Hartmani juhtimisel koostati põhjalik ühistranspordireformi kontseptsioon, mille kandev osa on viies ühistranspordi põhisuunas välja arendatav raudteevõrk, nende hulgas ka Haapsalu ja Rohuküla suund. 

Riisipere–Rohuküla raudteelõigu taastamisel on tehtud esimese etapi investeeringud. 2019. aasta detsembris avati Riisipere–Turba raudteelõik, mille statistika näitab keskmisest kõrgemat omatulude osakaalu. Tänaseks on olemas kõik olulised eeldused, et raudteed edasi arendada. Turba–Rohuküla lõigul on tehtud ka enamik ettevalmistustöödest, sealhulgas on antud välja ehitusload kuni Rohukülani. Kuni Ristini on teostatud otsesed ehituse eeltööd, sealhulgas raadamine. 

Tänase valitsuse otsus loobuda Turba–Risti lõigu rahastamisest teeb Lääne-Eesti inimesed nõutuks. Tegemist on nii riigi kavades kui ka poliitiliste erakondade programmides ettenähtud tegevusega, mille etapiviisiliseks elluviimiseks on olemas ka rahalised vahendid. Kaks korda on selle projektiga jätkamiseks vahendeid eraldatud, kuid valitsuse vahetumise järel on mõlemal korral need vahendid Reformierakonna juhtimisel tagasi võetud. 

Sellest tegevusest loobumist ei saa aktsepteerida, sest see eirab ühistranspordireformi põhimõtteid ja pärsib piirkonna arenguvõimalusi. Sellest tulenevalt soovimegi regionaal‑ ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terraselt konkreetseid vastuseid, millistele argumentidele tuginedes sündis otsus taas kord loobuda Turba–Risti raudteelõigu rahastamisest, kuigi projekt oli ette valmistatud, sellele on väljastatud ehitusluba ja ka rahastus eelarves olemas. Teiseks: "Kas uue ministrina toetate Haapsalu ja Rohuküla raudtee väljaehitamist ning kas plaanite selle rahastuse taastamist järgmise riigieelarve strateegia raames?" Kolmandaks, veidi laiem vaade: "Milliste teiste regionaalpoliitiliste meetmetega plaanite toetada Lääne-Eesti piirkondade arengut?" Jääme ootama teie vastuseid. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli tagasi regionaal‑ ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tänan teid võimaluse eest vastata arupärimisele Rohuküla raudtee tuleviku kohta. Eriline tänu kuulub arupärimise esitajatele, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmetele Reili Rannale, Anti Allasele, Ester Karusele, Helmen Kütile, Lauri Läänemetsale, Tanel Kiigele, Jaak Aabile, Tiit Maranile ja Züleyxa Izmailovale. 

Mõistan täielikult teema olulisust Läänemaa ja Hiiumaa inimeste jaoks ning regionaalarengu mõttes laiemas vaates. Seetõttu on mul hea meel anda ülevaade valitsuse kaalutlustest ja vastata teie küsimustele. 

Esimene küsimus: millistele argumentidele tuginedes otsustati loobuda Turba–Risti raudteelõigu rahastamisest? Ametist lahkunud ministri tänaseks tühistatud käskkirjaga eraldati Turba–Risti raudteelõigule 15 miljonit eurot meetme "Kliima-energiapoliitika eesmärkidel pilootprojektide toetamine" säästva liikuvuse pilootprojektide toetamise alammeetme raames. Kliimaministri 5. juuli eelmise aasta käskkirja kohaselt on Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumile eraldatud eelnimetatud meetme raames sihtotstarbeliselt 20 miljonit eurot järgmisteks tegevusteks. Tsiteerin: "Antud meetmega toetab Regionaal‑ ja Põllumajandusministeerium kohalike omavalitsuste või ühistranspordikeskuste pilootprojekte, millega soovitakse soetada koolitranspordiks, sotsiaaltranspordiks või kohaliku omavalitsuse enda poolt korraldatud liiniveoks keskkonnahoidlikke ühissõidukeid. Lisaks toetatakse eeltoodud teenuse osutamiseks hangitavate keskkonnahoidlike ühissõidukite kasutamiseks sobiva laadimistaristu või tankla rajamist. Kuna Turba-Risti raudteelõigu ehituse puhul ei ole tegemist pilootprojektiga, siis raha eraldamine nimetatud vahenditest ei vasta meetme eesmärkidele." Ettevalmistamisel on ka esimene elektribusside soetamise toetuse rahastamise voor circa 6 miljoni euro ulatuses. 

Teine küsimus: kas ministrina toetate Haapsalu ja Rohuküla raudtee väljaehitamist? Haapsalu ja Rohuküla raudteeliini taastamine on jätkuvalt transpordi ja liikuvuse arengukava ning ühistranspordireformi tegevuste osa. Koostöös Kliimaministeeriumiga jätkame ka edaspidi tööd ühistranspordireformi eelduseks olevate taristuinvesteeringute nimel. Konkreetselt Turba–Haapsalu–Rohuküla raudteeliini rajamise ajalisest perspektiivist rääkides tuleb arvestada riigieelarve võimalustega. Investeeringute tegemine raudteetaristusse peab toimuma vastavalt prioriteetidele. Esmane prioriteet on tagada elektrifitseeritud ühendused kiirusel 160 kilomeetrit tunnis nii Tartu kui ka Narva suunal. Kiiruste suurenemise korral tuleb ohutuse tagamiseks viia raudtee tehnokasutuseeskirjaga vastavusse kõik raudteeületuskohad. Raudteeülesõidukohad peavad olema ümber ehitatud 2028. aasta lõpuks ning raudteeülekäigukohad 2033. aasta lõpuks. Esmaste prioriteetide saavutamise järel saab hakata hindama, millises järjekorras on võimalik ellu viia ülejäänud ühistranspordireformi toetavaid investeeringuid, sealhulgas Haapsalu–Rohuküla raudtee ehitamist. 

Kui me räägime teistest regionaalpoliitilistest meetmetest, siis minu hinnang on selline, et piirkondade tasakaalustatud arengu edendamine on oluline teema nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil. Lääne-Eesti piirkonna arendamisel tuleb arvesse võtta piirkonna eripärasid, nagu madal rahvastikutihedus ja saarestiku eraldatus mandriosast. Piirkondi aitab toetada piirkonnaülene terviklik ja pikaajaline lähenemine. Lääne-Eesti puhul peaks pikaajaline vaade sisaldama infrastruktuuri arendamist, majanduse elavdamist, kogukonna tugevdamist ning keskkonnasõbralikke lahendusi, et säilitada piirkonna omapära ja tagada elanike hea elukvaliteet. 

Samas on tõsi ka see, et tasakaalustatud regionaalarengu saavutamiseks ei piisa ainult riigi ja kohaliku tasandi üksikpingutusest. Vaja on mitmetasandilist koostööd ja kohapõhist lähenemist. Piirkonna tasakaalustatud arengu saavutamiseks tuleb poliitikat kujundada koos kohalike kogukondadega ja ettevõtjatega, arvestades piirkondade unikaalseid ressursse ja võimalusi. Selline alt üles suunatud lähenemine tugevdab kogukondade omanikutunnet ning suurendab usaldust riigi ja kohaliku valitsemise vastu. 

Meie omalt poolt panustame piirkondade arengusse läbi elu‑ ja ettevõtluskeskkonna tervikliku arengu, sealjuures toetades piirkonna ja kogukondade tugevdamist alt-üles-lähenemise, maapiirkonna ettevõtjate konkurentsivõime tõstmise ja kodu rajamise abistamisega maapiirkondades. 

Toon välja mõned Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi planeeritud sekkumised. Esiteks, kogukonna juhitud kohaliku arengu meede, mis toetab maa‑ ja rannapiirkonna elu‑ ja ettevõtluskeskkonna ja kohalike kogukondade arengut alt-üles-lähenemise kaudu. Lääne-Eesti piirkonnas tegutseb kaheksa kohaliku kogukonna tegevusrühma. Eelarve Lääne-Eesti maa‑ ja rannapiirkondade arenguks on 34 miljonit eurot. [Teiseks,] maapiirkonnas tegutsevate ettevõtjate konkurentsivõime suurendamise investeeringutoetus, mille eelarve on 30 miljonit eurot. Seni on Lääne-Eesti piirkonna ettevõtjaid toetatud summas 809 840 eurot, menetluses on 12 projekti, mille raames küsitakse toetust summas 1,9 miljonit. Kolmandaks, investeeringud ettevõtluskeskkonna arendamiseks maapiirkonnas pole veel käivitunud. Kogueelarve on 15 miljonit eurot. Neljandaks, kapitali kättesaadavuse [parandamiseks] on ettevõtjatele investeerimiseks [mõeldud] Maaelu Edendamise Sihtasutuse laenude portfell ligi 165 miljonit eurot. Lääne-Eesti piirkonda on laenuvahendeid ettevõtete arenguks suunatud suurusjärgus 45 miljonit eurot. Kodu maale [rajamiseks mõeldud] eluaseme kaaslaenude jaoks, [mida pakutakse koostöös krediidiasutustega], on 2025. aastal 10 miljonit eurot. Seni on Lääne-Eesti piirkonnas kodu rajamise laenu jaoks väljastatud 2,5 miljonit eurot 35‑le maapiirkonna elanikule. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Kõigepealt küsib kolleeg Anti Allas. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Mida ütleb siis Eesti 200 pikk plaan, millal saab kiiresti rongiga Võrru sõita? Ma usun, et nii siseminister kui ka härra Riigikogu esimees on mõlemad tihti teie ukse taga selle mõtte ja küsimusega. Aga kui nüüd täpsemalt edasi minna, kui see eelmine küsimus oli liiga keeruline, siis millal saab Haapsallu sõita? Eriti [pean silmas] just seda Rohuküla lõiku, mis praegu on plaanimisel. Kas te kavatsete ikkagi selle koalitsioonileppesse sisse suruda?

Aitäh selle küsimuse eest! Võru suuna kohta ma tõesti ei oska hetkel hinnangut anda, kas Võru rahvas seda nõuab. Ma kuulen praegu läbi teie suu esimest korda, et nõuab. Kui me räägime Haapsalu ja Rohuküla lõigust, siis on oluline arvestada riigi rahalist võimekust. Hetkel on prioriteet see, et on juba käivitunud projekt nii Narva kui ka Tartu suunal, ning see, et me selle taristu lõplikult välja ehitame ja paneme rongid sõitma 160 kilomeetrit tunnis. Siis saame liikuda järgmiste projektide juurde. Kahte poolikut projekti, ma arvan, ei ole riigil mõistlik toetada.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Teiega on juhtunud sama mis sotsiaaldemokraatidega. Kui me kunagi valitsusse läksime, siis Reformierakond tõmbas sellele Haapsalu raudteele kriipsu peale. Tookord olid samasugused jutud, et riigil pole raha ja kõike muud. Seal oli juba raha ette nähtud. Nüüd ma peaks parandama. Te võite siin neid termineid ette lugeda, aga koalitsioonis oli kokkulepe, et see raha on mõeldud ühistranspordireformi jaoks, selle põhiloogika on raudteehaarade väljaehitamine, sest nii on efektiivsem, nii on odavam – te kindlasti olete neid pabereid lugenud – ja nii on ka parem kõigile Läänemaa elanikele. Raadamine on tehtud, kõik ettevalmistused on tehtud, kõige odavam oleks ehitada. Loomulikult, raha selle jaoks oli ka olemas. Kui te nüüd katkestasite selle [projekti] ja seda [ühendust] ei tule praegu, siis kunas ta tuleb, kas ta tuleb järgmine või ülejärgmine aasta, kunas ehitama hakatakse?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma pean tegema faktilise täpsustuse, et mina seda ei katkestanud, seda tegi kliimaminister regionaal‑ ja põllumajandusministri ametis olles. Ma ütlesin ja mu vastus jääb selles mõttes samaks, et kui me oleme suutnud Tartu ja Narva suunal projektid lõpuni viia, siis reformikava järgi saame hakata keskenduma Haapsalu suunale.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma arvan, et selline mees nagu von der Pahlen keeras kirstus ringi, kui see raudteeliiklus katkestati. Ilmselt keerab ta ka teist korda ringi, sest seda ei hakata ehitama. Aga kas teie kui minister saate aru ja kas praegune valitsus saab aru, kui tähtis oleks see transpordiühendus Rohukülaga Haapsalu ja kogu selle piirkonna, Läänemaa, Hiiumaa arenguks? Tavainimene ootab seda pikisilmi. See tõesti pakuks suurt inspiratsiooni selle regiooni arendamiseks. Kas on tehtud mingisugused arvutused, kui palju me aastas kaotame selle tõttu, et me sealset kanti regionaalpoliitika abil ei arenda? 

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma mõistan seda ootust selle raudteeühenduse suhtes nii Läänemaa kui ka Hiiumaa elanike puhul. Kui [rong] Rohukülla välja läheks, siis oleks võimalik rongi pealt otse praami peale minna. See on täiesti arusaadav. 

Ma ei saanud päris täpselt aru, mis arvutused meil puudu jäävad. Seda ma täpselt ei mõistnud. Kui te soovite täpsemalt mingit informatsiooni, siis ma kindlasti saan lasta selle saata. (Vladimir Arhipov selgitab saalist põhjalikult.) See on väga hea tähelepanek. Ma ei ole ise sellist arvutust näinud, ma võin selle kohta küsida ja teile saata. Kui see on olemas. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Ma lihtsalt tuletan ajalugu meelde. See, kuidas Reformierakond käitus aastal 2022, oli natuke naljakas, kui see ei oleks muidugi olnud nii kurb. Keskerakond visati valitsusest välja juunis 2022. Reformierakond, olles üksi valitsuses, tegi paari ministriga otsuse võtta korraga ära rahastus Tallinna Haiglalt, Rohuküla raudteelt ja meditsiinikopteritelt. Enne seda olid toimunud väga pikad läbirääkimised, meil oli Euroopa Liidult taotletud rahastus, see oli Euroopa Komisjoni poolt kinnitatud, aga Reformierakond põhimõtteliselt selle jaoks, et nii-öelda poliitiliselt ära panna Keskerakonnale, otsustas, et no ei olegi neid projekte vaja, ja loobutigi nendest projektidest, loobuti rahastusest. Ja kus me täna oleme? Juba mitu aastat on möödas. Täna oli just uudis, et Tallinna Haiglale raha ei eraldata. Rohuküla raudteele ka raha ei eraldata. Mis on teie hinnang, just regionaalpoliitilisest vaatest, kas te näete, et too hetk oli see ikkagi viga Reformierakonna poolt?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma ei tea küll täpselt, missugused kaalutlused Reformierakonnal ja reformierakondlastel sellel ajahetkel olid. Küll aga tahan ma uskuda, et nad tegid need otsused, arvestades riigi rahalisi võimalusi ja enda poliitilist tunnetust.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Te olete kaks korda praegu puldis olnud ja huvitav dissonants on olnud teie kahe jutu vahel. Eelmisel korral te rääkisite, et see on fataalne paratamatus, et inimesed tulevad ära linna ja maakohast kaovad inimesed ära. Nüüd te ütlete niimoodi, et ega me maakohti ei saagi toetada, sest seal on liiga vähe inimesi. Ma pean nüüd [silmas,] et raudtee ehitamisel peame arvestama, et inimesi on vähe. Kummalisel kombel te nagu ise olete selle fatalismi tekitaja. 

Aga mu küsimus on taoline. Te nüüd ütlete, et tõesti, seda raudteed ei ole tarvis, selle võib kaugesse tulevikku [lükata], sest Narva ja Tartu suunda on vaja veel arendada. Te jätate kõrvale selle, et [Narva ja Tartu suunale] lähevad meeletult suured summad ja see väikene summa, mida oleks tarvis selle arendamiseks, millest me praegu räägime, mõjutaks neid kahte suunda väga vähe. Aga mida te ütlete inimestele, kes selles maapiirkonnas [elades] ei tahaks kulutada fossiilkütust ega sõita autoga? Mida te ütlete nendele inimestele, kes tahavad arendada seal turismi, aga neil ei ole seda võimalust, sest nende ainukene võimalus on liikuda fossiilkütusel töötava autoga?

Aitäh! Ma päris täpselt ei oska öelda. Me selles küsimuses ei ole kordagi maininud, et seal piirkonnas on vähe inimesi või et see otsus oleks sõltuv sellest. Seda ma ei ole öelnud, enda teada praegu mitte. Kui ma seda ütlesin, siis ma seda nii ei mõelnud. 

Siin tuleb arvestada riigi rahaliste võimalustega. Ma saan sellest murest väga hästi aru. Kui on inimesi, kes tahavad liikuda nii roheliselt kui võimalik, siis on see väga tänuväärt. Kui riigil tekib võimalus oma rahaliste võimaluste piires seda suunda arendada ja seda võimalust pakkuda, siis ma arvan, et seda oleks oluline teha. Praegu on olemas ka busside elektrifitseerimise meede, kuhu läheb 6 miljonit, mis kindlasti aitab üleüldiselt vähendada heitgaase ühistranspordis. 

Reili Rand, palun!

Aitäh! Ma võtan kinni ministri eelnevast vastusest. Te ütlesite, et teeme kõigepealt valmis need projektid, mis on pooleli. Sellesse pilti sobib ju Haapsalu ja Rohuküla raudtee imeliselt, see on ka hetkel pooleli. Aga [vaatame] korra jälle laiemalt, enne kui ma jõuan küsimuseni. Teatavasti on taristuehitusel majandusele väga oluline positiivne mõju selle raha kaudu, mis me erinevatesse objektidesse suuname. Neid projekte, mis oleks praegu kohe ehitusvalmis, on samamoodi loetletud. Ma soovitan sellele aspektile veel kord riigieelarve plaane tehes rõhku panna.  

Aga minu küsimus on hoopis kitsamalt Läänemaa inimeste ootuste kohta. Teatavasti tuleb riigil valminud ehitusprojektide kohaselt raudteemaa tarbeks Ristilt Rohukülani suunduval lõigul osta maad ligi 90 kinnistult. Kinnistuomanikud ei saa nende projektide tõttu oma maaga mitte midagi teha. Sinna ei saa ehitada, seda maad ei saa sisuliselt müüa, jääb üle vaid maksta maamaksu. Sellest tulenevalt ma küsingi, kas teie arvates on õiglane, et riik põhimõtteliselt piirab eraomandi kasutamist …

Teie aeg!

… andmata mingitki kindlustunnet, millal [omanikud] saavad oma maa eest õiglast kompensatsiooni või saavad selgust.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! See mure on täiesti arusaadav. Ma pean küll märkima, et raudteetaristu ehitamine on tegelikult taristuministri haldusalas. Mina saan seal vaadata regionaalpoliitilist mõõdet ja seda ka diskussiooni abil suunata, aga see on tegelikult Leisi vastutusala.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Seda arutelu kuulates võib jääda mulje, et Rohuküla raudtee on mingi sotside poliitiline leiutis, aga tegelikult see seda ei ole. Me seisame lihtsalt tõenduspõhise poliitika elluviimise eest. Näiteks näeb kehtiv üleriigiline planeering aastani 2030 ette raudteetranspordile toetuva ühistranspordi ja Rohukülani ulatuva raudtee. Praegu valmistatakse ette järgmist üleriigilist planeeringut. Ühistranspordireform tugines raudteeliiklusele viies põhisuunas. [Ette oli nähtud] taktipõhine rongiliiklus, bussidega ettevedu. CO₂‑kvootidega kauplemise tulude arvelt olid ette nähtud vahendid raudtee Ellamaani ehitamiseks. 

Mida te plaanite teha? Kas te plaanite üleriigilist planeeringut aastani 2050 muuta, võttes sealt välja läänesuuna? Kas ühistranspordireform saab tugineda millelegi muule kui viies suunas [kulgevale] raudteele? Mida te teete CO₂ vahenditega, 15 miljoniga, mis praegu on olemas ja planeeritud raudtee Ellamaani väljaehitamiseks?

Aitäh selle küsimuse eest! See suund on jätkuvalt seal programmis sees. Ma ei ole kordagi öelnud, et see peaks ära jääma. Lihtsalt, kui me seda ellu viime, siis me teeme seda vastavalt prioriteetidele, mis minu hinnangul on mõistlik. Me arendame projektid lõpuni, ja siis, kui riigil on rahalisi vahendeid, jätkame selle suuna väljaehitamisega, mis on seal kavas tulevikus ette nähtud.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Selle raudtee jaoks sinna Rohukülani, nagu siin tänagi on räägitud, on praktiliselt kõik ettevalmistustööd tehtud. Isegi ehitusload on väljastatud, trassikoridor on puhastatud. See on üks väheseid selliseid taristuobjekte, kus kõik eeltööd on tehtud, ainult raha peale ja läheb ehituseks. 

Te ütlesite, et see on rohkem nagu taristuministri ala. Ma tuletan meelde ühte asja. Kui Keit Pentus-Rosimannus oli rahandusminister, siis ta reklaamis väga seda Rohuküla raudteed kui regionaalpoliitilist ettevõtmist. Ma soovitan temast eeskuju võtta. Hea küll, Reformierakond pärast lihtsalt kustutas selle rea taasterahastu ridade seast ära, aga see on omaette lugu. Kui on võimalik regionaalpoliitiliselt taristut arendada, siis just see on [õige] suund. Kas te arvate, et mul on selles õigus?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg, ja selle tagasivaate eest!

Aitäh!

Üks hetk, ma mõtlen korra, kuidas vastata. Jah, teil on õigus selle väite eest seista. (Naer saalis.)

Aitäh! Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Saan aru, et hiline õhtutund hakkab juba mõjuma, see on inimlikult mõistetav. Mul ongi selline hästi lihtne ja selles mõttes nagu toetav küsimus, tulen teile korra appi. Eesti 200‑le meeldib pikk plaan ja mulle ka meeldib, et me ikkagi mõtleksime Eestis ette pikemalt, mitte nagu Reformierakond, et pool valimistsüklit või pool aastat korraga ja siis jälle uut valitsust kokku panema. Nii nagu näiteks Tallinna Haigla on nad mitu korda ära käkkinud, on nad ka selle raudtee rahastamise, nii Euroopa rahadest kui ka mujalt, tuksi keeranud. 

Kuidas teile tundub, kui kõik erakonnad on lubanud, sealhulgas Reformierakond, et kohe-kohe tuleb Rohuküla raudtee – ja tulevad ka muud raudteed, aga hetkel käsitleme siin Rohuküla [suunda] –, siis kas on realistlikult võttes lootust, et olukorras, kus kõik valitsuserakonnad justkui seda toetavad, opositsioon ka pakub siin tuge, on teil nüüd, kus te olete valitsuses ainukene alternatiivne või teine erakond peale Reformierakonna, võimekust see konkreetne projekt läbi suruda? Kas päriselt ka see Rohuküla raudtee saab vajaliku rahastuse, saab valmis ehitatud, mitte me ei kuule neid lõputuid lubadusi, mida viljelevad eeskätt teie kallid koalitsioonipartnerid?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et see viiel suunal raudtee arendamine on mõistlik ühistranspordi reformikava osa ja neid suundasid tuleb arendada vastavalt prioriteetidele. Hetkel on prioriteedid Tartu ja Narva [suund].

Aitäh! Ester Karuse, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Minule teadaolevalt soetatakse või on juba soetatud 16 uut Škoda rongi ja nende rongide tellimisel arvestati Rohuküla liini vajadustega ehk selle võrra osteti neid ronge rohkem. Elroni prognoosides ja kavades on samuti arvestatud reisijatevoo lisandumisega. Aga nüüd, kui Rohuküla suund üldse ei valmi või see lükkub edasi, siis mida tehakse juba soetatud rongidega? Kas on planeeritud mingi muu kasutus neile lisarongidele?

Aitäh selle küsimuse eest! Need rongid said soetatud arvestusega, et nendega on võimalik sõita kõikidel liinidel, kaasa arvatud Rohuküla liinil. Hetkel on need planeeritud [kasutamiseks], kui taristu valmib, Tartu ja Narva suunal.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Ma küsin selle teemaga seotud küsimuse. Senimaani on olnud võimalus sõita rongiga Turbani ja sealt on omakorda [saanud] Turbast Haapsallu ja Haapsalust Rohukülla mööda vana raudteetammi, kus on selline kergliiklustee. Ma vaatasin, et selle ametlik nimi on Läänemaa tervisetee. Mul oli kavas see läbi sõita, aga üks kohalik inimene ütles mulle, et see tervisetee on praegu, ma ei tea, üles kaevatud või kahjustatud, ta on sellises seisukorras, et seda ei saa kasutada. Mõtleme sellele, et ees on turismihooaeg ja paljud inimesed on külastanud Läänemaad ja Haapsalut, alustades just Turbast, sõites rattaga mööda seda kergliiklusteed. Kas te saate ministrina kinnitada, et turismihooaja alguseks on see tervisetee korras ja sõidetav? Kas vähemalt jalgrattaga saab seda läbida, senikaua kuni seda raudtee-ehitust planeeritakse või vahendeid otsitakse? 

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et on väga hea lahendus kasutada seda senikaua kergliiklusteena. Rattaga sõitmist ma igati toetan, rattaturismi eriti. Olen seda saartel korduvalt teinud, see on väga huvitav. Mis seda praeguse trassi seisukorda puudutab, siis ma ei oska sellele vastata. Kui te tahate täpsustusi, siis ma kindlasti saan selle info hankida ja teile saata. (Raimond Kaljulaid vastab, et ta soovib.) Teeme nii! 

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja Reili Ranna! Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Lugupeetud kolleegid ja meid hilisel tunnil jälgijad! Tänan ministrit vastuste eest, aga ütlen kohe ka otse, et kahjuks ei saanud me ei sisulist vastust ega selgitust, miks juba ettevalmistatud ja rahastatud projekt seiskub, kui valitsus vahetub, või millal rong, mida Haapsalu ja Läänemaa inimesed on oodanud aastaid, jõuab lõpuks lõppjaama. Raha on eelarves olemas, aga see võeti poliitilise otsusena lihtsalt ära. Raudtee ehitusega jätkamiseks on teatavasti ka varem rahalisi vahendeid eraldatud, kuid mõlemal korral on Reformierakonna juhitud valitsus need tagasi võtnud. 

Aga et mitte sellesse kurbloolisesse refrääni kinni jääda, suuname pilgud siiski lootusrikkamalt tulevikku. Haapsalu raudtee taastamine ja raudtee Rohukülani [pikendamine] ei ole lihtsalt mõni kohalik unistus. See on Eesti transpordipoliitika osa, mis on kirjas ja ette nähtud riiklikus liikuvuse programmis. Raudtee esimene etapp sai juba aastate eest valmis, on kasutuses ning edukalt. Turba–Risti lõigul on tehtud raadamistööd. Ülejäänud projektil on olemas ehitusload ja projekt on sisuliselt stardivalmis. Ehk nüüd on jäänud vaid tegutseda. 

Projektide kohaselt tuleb riigil Ristist Rohukülani raudteemaa tarbeks eraomanikelt välja osta maad ligi 90 kinnistult. Kinnistuomanikud ei saa oma maaga, mis peab projektide järgi minema raudtee käsutusse, mitte midagi teha. Sinna ei saa ehitada, seda maad ei saa sisuliselt müüa. Saab vaid maksta maamaksu ja oodata, kas valitsuserakondade sõnad saavad ükskord ka tegudeks. 

Me teame, et ükski rongiliin Eestis ei toimi turuloogika järgi kasumlikult. Seda pole ka kunagi oodatud. Aga ühendused loovad arenguvõimalusi. Raudtee pikendamine Turbani on toonud sealsele kogukonnale tuntavaid positiivseid mõjusid nii elanike arvu ja laste osakaalu kasvu kui ka kinnisvara väärtuse tõusu mõttes. Kui minna edasi Turba, Risti, Haapsalu ja lõpuks Rohuküla suunal, siis see tähendaks paremat ligipääsu töökohtadele, ettevõtlusele, turismile. See aitaks hoida elu Läänemaal ja Hiiumaal. 

Igapäevaselt käib Haapsalust Tallinna tööle ligi 300 inimest. Möödunud aastal oli Rohuküla–Heltermaa liinil reisijaid enam kui 680 000, sõidukeid enam kui 320 000. Haapsalu maanteed mööda pidevalt sõitjad teavad hästi seda katkematut autorongi, millest saab osa, hoolimata nädalapäevast. Aga me võime pakkuda neile rongi, kiiret, mugavat, keskkonnasõbralikku ühendust. Meil on võimalus luua siin ühendus ka parvlaevaliiklusega, et tekiks terviklik, kaasaegne ja keskkonnast hooliv liikumisvõrk. Selleks pole vaja uusi projekte või plaane, ainult poliitilist tahet, et edasi minna. Kokkuvõttes ongi vaid küsimus, kas tänasel valitsusel on julgust teha regionaalpoliitikat ka tegudes ja viia alustatud projekti edasi, seda enam, et raha järgmiseks sammuks on eelarves olemas. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemise.

Tänane kaheksas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Madis Kallase, Ester Karuse, Reili Ranna, Riina Sikkuti, Lauri Läänemetsa, Züleyxa Izmailova, Helmen Küti, Andre Hanimäe, Jaak Aabi, Anti Allase, Tiit Marani ja Heljo Pikhofi 26. märtsil käesoleval aastal esitatud arupärimine Kehtna Kutsehariduskeskuse ja Vana-Vigala Tehnika‑ ja Teeninduskooli ümberkorraldamise kohta. Arupärimist palun siia tutvustama Riigikogu liikme Madis Kallase. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Head kolleegid ja kuulajad! Jätkame sealt, kus pooleli jäime: regionaalväljakutsed. 

Tunneme jätkuvalt muret regionaalse ebavõrdsuse süvenemise pärast ja soovime, et riik astuks selle vastu üha konkreetsemaid samme. Erinevates valdkondades on muresid ja väljakutseid palju, kuid tänases arupärimises me soovime keskenduda kutseharidusele ja seal planeeritud väljakutsetele. Kutsekoolides on Eestis läbi aastate toimunud mitmeid muudatusi ja iseenesest ei ole selles midagi üllatavat. Kuid meie mure on selles, et antud juhul on ühe kutsekooli toimimine sattunud tõsisesse ohtu. Nimelt, Vana-Vigala Tehnika‑ ja Teeninduskooli [tegevuse lõpetamise] võimalik mõju konkreetsele asustusüksusele ja piirkonnale on äärmiselt negatiivne. Kogukonnaga suheldes on tulnud väga teravalt välja, et kui kool tänasel kujul seal tegevuse lõpetab, on sellel pöördumatu mõju ka piirkonna elujõulisusele. Me ei räägi siis lihtsalt enam ühe kooli osalisest sulgemisest. 

Palume ministril vastata viiele küsimusele selle kohta, millised on ministri võimalikud sammud piirkonna jaoks olulise asutuse tuleviku koha pealt ja kuidas regionaalse ebavõrdsuse vähenemise eest vastutav minister võimalikke lahendusi näeb. Me oleme teadlikud, et minister on olnud ametis küllaltki lühikest aega, aga arvame, et põhimõttelised suunad ja fookused saab ta siiski välja tuua. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli regionaal‑ ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tänan teid südamest võimaluse eest vastata arupärimisele, mis käsitleb Kehtna Kutsehariduskeskuse ning Vana-Vigala Tehnika‑ ja Teeninduskooli ümberkorraldamist. 

Hindan kõrgelt Riigikogu liikmete tööd oluliste regionaalpoliitiliste küsimuste tõstatamisel. Eriline tänu kuulub arupärimise esitajatele, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmetele Madis Kallasele, Ester Karusele, Reili Rannale, Riina Sikkutile, Lauri Läänemetsale, Züleyxa Izmailovale, Helmen Kütile, Andre Hanimäele, Jaak Aabile, Anti Allasele, Tiit Maranile ja Heljo Pikhofile. Kas keegi jäi nimekirjast puudu või oli terve koosseis? 

Mõistan täielikult teie ja kohaliku kogukonna muret seoses kutsehariduse tulevikuga Vana-Vigalas ja selle mõjuga piirkonna elujõule. Just seetõttu on mul hea meel anda teile põhjalikum ülevaade kujunenud olukorrast ja otsuste tagamaadest ning vastata teie küsimustele. 

Esimene küsimus: kas minu hinnangul tuleks enne Vana-Vigala Tehnika‑ ja Teeninduskooli ümberkorraldamist koostada planeeritavatest muudatustest tingitud mõjude analüüs piirkonna arengu kohta? Ma olen täiesti nõus, et vastutustundlik regionaalpoliitika eeldab enne oluliste otsuste tegemist põhjalikku mõjude hindamist. Seepärast on Regionaal‑ ja Põllumajandusministeerium välja töötanud spetsiaalse juhendi, et toetada teisi ministeeriume ja asutusi just selliste analüüside läbiviimisel. Meie eesmärk on tagada, et otsused ei sünniks üksnes Exceli tabeli põhjal, vaid arvestaksid laiemat pilti ja kohalikku konteksti ning et nad oleks eelnevalt piirkonnas läbi arutatud. Mul on hea meel tõdeda, et Haridus‑ ja Teadusministeerium on Vana-Vigala kooli ümberkorraldamise puhul just neid põhimõtteid järginud. Haridus‑ ja teadusministri 28. veebruari käskkirjale, millega ümberkorraldamine otsustati, on lisatud eraldi regionaalsete mõjude hindamise [kokkuvõte], mis koostati meie ministeeriumi juhise alusel. Seega on selline analüüs tehtud ja see oli otsuse langetamisel oluline. 

Kas ma olen valmis Vana-Vigala kogukonna esindajatega kohtuma? Jah, kindlasti olen. Pean väga oluliseks vahetut suhtlust ja kogukondade ärakuulamist. Olen alati valmis kohtuma Vana-Vigala kogukonna esindajatega, et arutada nende muresid ja ootusi, kui kogukond selleks soovi avaldab. Avatud dialoog on parim viis leida ühiselt parimaid lahendusi. 

Kolmas küsimus: kas ma olen valmis paluma, et minister Kristina Kallas seniks teeninduskooli ümberkorraldamise protsessi peataks, kuni ma olen jõudnud kogukonnaga kohtuda? Ma mõistan soovi protsessi peatada, eriti kui kogukonnas on endiselt muresid. Samas on oluline arvestada, et Haridus‑ ja Teadusministeerium on selle lahenduseni jõudnud just nimelt koostöös kogukonnaga, peetud arutelude põhjal ja otsides kompromisse. Lisaks seab kutseõppeasutuse seadus koolivõrgu ümberkorraldamisel kindlad tähtajad. Otsusest tuleb teavitada hiljemalt kuus kuud enne uue õppeaasta algust. Seega oli tähtaeg 28. veebruar. Siis minister ka vastava käskkirja allkirjastas ja otsus jõustus. Kuna otsustusprotsess on lõpule viidud, käskkiri sisaldab ka regionaalmõjude leevendamise tegevusi ning põhineb varasemal dialoogil, ei näe ma praegu reaalselt võimalust ega ka tungivat vajadust juba käivitunud protsessi peatada. Küll aga saame jälgida ja peame jälgima, et üleminek toimuks võimalikult sujuvalt ja kogukonna huvisid arvestades. 

Neljas küsimus: kas minu hinnangul on aktsepteeritav selline olukord, kus riik kärbib töökohti ennekõike väikelinnades ja maapiirkondades ning soodustab nii üha rohkem inimeste koondumist Harjumaale? Ma mõistan seda muret töökohtade pärast maapiirkondades ja väikelinnades. See on regionaalpoliitika üks kesksemaid väljakutseid. Soovime ju kõik, et elu Eestis edeneks ühtlaselt ja inimesed ei peaks kodukohast lahkuma töö [puudumise] põhjusel. Vaadates aga statistikat keskvalitsuse töökohtade paiknemise kohta, ei saa päriselt väita, et toimuks süsteemne töökohtade koondamine Harjumaale teiste piirkondade arvelt. Kuigi suur osa töökohti asub pealinna regioonis – umbes 48% –, on see osakaal viimastel aastatel veidi vähenenud, võrreldes aastaga 2019. Samuti näitavad andmed, et tänu kaugtöö levikule ei tähenda töökoht Harjumaal alati ka elukohta Harjumaal. Väljaspool Harjumaad elavate keskvalitsuse töötajate arv on suurem kui seal asuvate töökohtade arv. Sellegipoolest ma jagan seda muret. Usun põhimõttesse, et riigi teenuste ja töökohtade paiknemisel tuleb alati kaaluda regionaalset mõõdet. Kui vähegi võimalik, tuleks eelistada teenuse säilimist ja arendamist just väiksemates keskustes ja maapiirkondades, isegi kui see tähendab mõne dubleeriva funktsiooni ümberkorraldamist suuremas linnas. Peame tagama, et riik oleks kõikjal Eestis. 

Viies küsimus on selle kohta, et Reformierakonna ja Eesti 200 valitsusliidu aluslepingus ei ole kordagi mainitud sõna "regionaalpoliitika". Nagu te kõik väga hästi teate, siis koalitsioonilepingu lõplik vormistamine on veel käimas. Kinnitan teile, et regionaalpoliitika ja Eesti piirkondade tasakaalustatud areng on selle valitsuse jaoks kahtlemata oluline teema. Kuigi konkreetne sõna "regionaalpoliitika" ei pruukinud igas dokumendi versioonis esineda, on selle sisu, näiteks kohalike omavalitsuste tugevdamine, kvaliteetsete teenuste kättesaadavus üle Eesti, regionaalsete lõhede vähendamine, osa meie ühistest eesmärkidest ja kajastub ka valitsuse tegevuskavas. Töötame selle nimel iga päev. Tänan veel kord tähelepanu juhtimast sellele olulisele küsimusele!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Kõigepealt Reili Rand, palun!

Aitäh! Kutseharidusreform mõjutab lisaks Vana-Vigalale ka Hiiumaad, Hiiumaa kogukonda, Hiiumaa Ametikooli. Sellel on saare käekäigule nii haridus‑ kui ka regionaalpoliitiline mõju. Ühelt poolt sõidetakse teatavaid erialasid Hiiumaale õppima kaugemalt, mandrilt, olgu selle näiteks aiandus[eriala], mille tulevik on, ütleme siis viisakalt, lahtine. Teisalt on selle ümberkorralduse mõju ka Hiiumaa ühe märgilise objekti, Suuremõisa lossi tuleviku jaoks küsitav. Sellest tulenevalt ma küsingi teie käest, et kuigi kohalik omavalitsus on avaldanud valmisolekut Suuremõisa loss vajaduse korral riigilt enda valdusesse taotleda, pärsitakse siiski oluliselt Hiiumaa valla tuleviku finantsjätkusuutlikkust. Mis on teie sõnum hiidlastele, kui riik tõmbab ennast, kus aga saab, eelarvepingete tõttu kokku ja lükkab kõik kohustused omavalitsuse kaela?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! See mure on täiesti arusaadav. Kool on Hiiumaa kogukonnale kindlasti väga oluline. Selle tuleviku ja nende väljakutsete asjus kohtun ma sel reedel Hiiumaa omavalitsusjuhtidega, et saada täpsemalt aru, mis on nende seisukoht ja kuidas ma saan abiks olla. Olen planeerinud terve päeva selleks, et ennast nende muredega täpsemalt kurssi viia.

Rene Kokk, palun!

Tänan, hea juhataja! Lugupeetud minister! Eesti ajaloos on välja kujunenud selline ütlus, et kui kaob kool, kaob aegamisi ka küla. Mina arvan, et Vigala puhul kipub see praegu kahjuks nii minema, kui need protsessid nii edasi lähevad. Te ütlesite, et ministeeriumi juhiste järgi on tehtud ära põhjalik analüüs. Te kindlasti olete selle analüüsiga tutvunud. Kas teie süda on rahul, kas te olete rahul sellega, mida Haridus‑ ja Teadusministeerium praegu Vana-Vigala Tehnika‑ ja Teeninduskooli töö ümberkorraldamisega plaanib? Olete te rahulikult valmis oma allkirja alla panema, et see kõik on õige, mida haridusministeerium teeb, ja las läheb nii edasi?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Mul on hea meel selle üle, et seda juhendit kasutati. Seal tuldi ka [kogukonnale] vastu, selle kooli olulisust kogukonna jaoks arvestati ja leiti ka võimalus, kuidas see protsess saaks jätkuda, nii et kool saaks [korraldada] ka küla varustamist elektriga. Minu hinnangul see kompromiss, mis leiti, et ühest küljest koondati juhtimist, aga asutus jäi füüsiliselt alles, on mõistlik.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Ma saan aru, et kool jääb küll füüsiliselt alles, aga [õppe]mahud vähenevad nii palju, et lõpuks me jõuame ikkagi sinna, millest kolleeg Rene Kokk rääkis, et selle kooli sulgemine tähendab regioonile, sellele piirkonnale väga suurt lööki. 

Te ei ole küll haridus‑ ja teadusminister ega ka majandusminister, aga minu mõtted liiguvad paraku selles suunas, et ma eeldan, et regionaalpoliitiliselt me oleme teiega ühte meelt, et iga kooli kinnipanek või [koolide arvu] vähenemine on igal juhul regionaalpoliitiliselt probleem. Samal ajal me räägime võõrtööjõu sissetoomisest ja sellest, et meil ei ole piisavalt erialasid ja inimesi, kes võiksid panustada Eesti majandusse. 

Kas te olete selle analüüsiga tutvunud? Kas tõesti ei suudetud seda kooli ümber kujundada niimoodi, et see vastaks Eesti vajadustele? Ärme paneme kinni, vaid mõtleme, kuidas meie enda, Eesti inimesi koolitada, et me ei peaks [siia] võõrtööjõudu tooma ja ütlema, et oops, meil Eestis ei ole neid inimesi, kes neid ja neid erialasid [valdavad].

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ütleksin, et kooli ei pandud kinni, see korraldati ümber ja see tuli koos kutseharidusreformi kavaga. Ma olen kindel, et seal on arvestatud kõiki eripärasid ja Eesti tööturu vajadusi. Need otsused on tehtud selles usus, et me saaksime enda rahvast paremini harida.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Järjekordselt tulen ma teie väljendi juurde, mis paaril esimesel korral puldist [kõlas], et külade tühjaksjooksmine on fataalne paratamatus. Ka antud kaasuse puhul on näha, et ikkagi on küsimus poliitikas, selles, millist poliitikat riik ajab. Nii mõnedki asjad võivad Tallinnast vaadates tunduda sellised lihtsad tehnilised liigutused, aga näiteks Vana-Vigala Tehnika‑ ja Teeninduskooli puhul, mida me praegu käsitleme, on küttesüsteem ja elektrisüsteem ju sellised, et nendest sõltub ka terve asustusüksuse elektrisüsteem. Kas te siit ülevalt poolt vaadates olete arvestanud neid asju, mida see muutus kaasa toob, et asustusüksusel need kaks kriitiliselt olulist [teenust] alles jääks?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Sellega on arvestanud ka Haridus‑ ja Teadusministeerium. See on see koht, kus tuldi vastu ja leiti koos kohaliku kogukonnaga kompromiss, et toimepidevus kogukonnas saaks jätkuda.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Nagu me kõik teame, on rahvas päris kiiresti ja päris tugevalt koondunud muudest Eesti piirkondadest Tallinnasse. Täpsemalt on viimase paarikümne aastaga tulnud Harjumaale elama üle 130 000 inimese teistest piirkondadest. Seetõttu on muudes piirkondades elanike arv, sealhulgas noorte arv, kiiresti kahanemas. See põhjustab mitmeid väljakutseid ka Harjumaa omavalitsustes, näiteks lasteaiakohtade loomine ja muu taoline. 

Aga kas valitsuses või ka nendel superkoalitsioonikõnelustel, mis kestavad poole suveni, on plaanis arutada või vähemasti kaaluda neid vastusamme just näiteks kutsekoolide võrgustiku vaates, et tõmmata õppekohti vähemaks Tallinnast või Tartust, suurematest keskustest? Seeläbi säiliks õppekohti muudes maakondades ja võib-olla, just vastupidi, see motiveeriks noori minema õppima muudesse piirkondadesse väljaspool tõmbekeskusi.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma saan aru, et regionaalpoliitikat vaadates on oluline, et oleks võimalik panna lapsi kooli. Kahjuks haridusvõrgu laiemate arutelude juures ma ei ole olnud. Neid otsuseid teeb peaasjalikult Kristina Kallas, kes oskab kindlasti palju detailsemalt sellele küsimusele vastata.

Suur tänu! Ester Karuse, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Te ennist mainisite, et Vana-Vigala inimestega või kogukonnaga olete te valmis kohtuma küll. See on väga tore ja positiivne, ma arvan. Aga kutsekoolide teemal on arvamust avaldanud ka Eesti Linnade ja Valdade Liit, kes on teinud ka mitmeid märkusi ja ettepanekuid. Kas teil kui valdkonna eest vastutaval ministril on täiendavalt plaanis Eesti Linnade ja Valdade Liiduga sel teemal kohtuda ja sisulisi lahendusi arutada?

Aitäh! Eesti Linnade ja Valdade Liiduga kohtumine, kui ma ei eksi, toimub mul homme või ülehomme. Kindlasti, kui nad selle teema lauale panevad, siis me seda arutame.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Minu arvates ei ole mõistlik majandus‑ ja rahanduspoliitika see, kui me korjame Eestist kõik kokku Tallinnasse ja Harjumaale ja siis hakkame kuidagi toetusi laiali jagama. Me peaksime võimalikult palju soodustama hariduse [andmist]. See tähendab, et võimalikult palju töökohti ja ettevõtlust oleks mööda Eestit laiali, et inimesed saaksid [kõikjal] väärikat palka, Eesti perede toimetulek paraneks, kõik läheks nagu paremaks. Kahtlemata mängib selles väga olulist rolli haridus. Loomulikult on probleem, kui te lasete haridusministril üksi möllata. Haridusotsuseid ei saa teha ilma regionaalse mõõtmeta. See on suur viga, kui te lasete tal ka edaspidi niimoodi üksi otsustada. 

Aga nüüd mu küsimus teile. Te ütlesite, et te ministeeriumi nii-öelda juhendi järgi hindasite, et kõik oli hästi. Aga öelge, mida arvavad kohalikud elanikud. Te peaksite kohalike arvamust ju ka arvesse võtma. Kas nemad peavad seda tänast plaani üldse jätkusuutlikuks? Kui te seda ei tea, siis kas te lubate, et te lähete, kohtute kohalikega ja teete selle endale selgeks?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Mina regionaal‑ ja põllumajandusministrina saan juhtida tähelepanu sellele, et teiste ministeeriumide otsustel on mõju ka regionaalpoliitikale. Selle jaoks on see juhend ka välja töötatud. Mul on hea meel, et seda antud juhul rakendati ja see kompromiss kohaliku kogukonnaga leiti. Mis selle täpne sisu on, seda ma ei tea. Kui Vana-Vigala kohalik kogukond peaks pöörduma [minu poole], sest nende kokkulepete täideviimisel on tekkinud mingi tõrge, siis ma hea meelega kohtun, kuulan ja aitan neid nii hästi, kui ma oskan. 

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Riigikoolide töökohad – seal töötavad õpetajad ja kutsehariduses on ka rida teisi töökohti – on kindlasti väga olulised nende maapiirkondade jaoks, kus nad olemas on. Kas teil on ka mingeid plaane, nagu oli mõningatel valitsustel varem, et riigipalgalisi töökohti võiks nendes piirkondades mitte lihtsalt hoida, vaid ka juurde tekitada, ehk viia [töökohti] välja Tallinnast ja Harjumaalt? See ei tähenda ametnike koguarvu suurendamist, vaid seda, et riigiasutuste töö[kohad] paikneksidki piirkondades. Tänapäeval annab erinevate vahendite abil teha tööd ka kaugtööna, ei pea viibima Tallinnas ja Harjumaal. Kas teil on praeguses koalitsioonis selliseid plaane või arutelusid olnud? Tuletan meelde, et mõned valitsused tagasi viidi tuhat töökohta Tallinnast ja Harjumaalt välja ning jälgiti seda, et neid sealt ei kaoks.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Eks mõtted ikka selles suunas liiguvad. Me oleme ministeeriumis arutanud, mis need variandid oleksid. Kui ikka hea võimalus tekib, siis ma arvan, et see on asi, mida peaks soodustama. Kuna siin on olnud erinevaid ajaloolisi meeldetuletusi tänase päeva jooksul, siis ma ütlen, et sattusin mõni aeg tagasi vestlema Eesti endise peaministri Mart Laariga, kes presenteeris oma kunagist mõtet, et Kultuuriministeerium tuleks viia Tartusse. Ma arvan, et sellisel skaalal seda kokkulepet saavutada on võib-olla keeruline, aga mõtted selles suunas on igal juhul teretulnud.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Mina arvan, et sellisel skaalal, nagu te oma viimases lauses nentisite, just tulekski mõelda. 

Aga küsin teise nurga alt, eriti [pean silmas] õppimiskohustuse ea [pikendamist] 18. eluaastani. Meil on terve hulk noori, kes peale põhikooli lõppu liiguvad eriala omandama kutsekoolidesse. See on väga soovitud suund, me tahame, et nad ei väljuks [koolist] ainult põhikooli lõputunnistusega, vaid tõepoolest saaksid ka teatud erialased oskused. 

Mõelge 16‑aastase noore peale, kes on võib-olla teatud ärevuses. Kas saata ta Tallinnasse? Kui turvaline on see keskkond siin ja millised on võimalused, et tekib riskikäitumine? Või lasta neil noortel haridust omandada mõnes teenindus‑ või majanduskoolis maapiirkonnas, näiteks ka Vana-Vigalas? Kui me räägime laste vaimsest tervisest ja turvalisest kasvukeskkonnast, kas siis ei ole näiteks Vana-Vigalal selgeid eeliseid Tallinna koolide ees? Lisaks muidugi fakt, et kui 1000 õpilast Tallinnast ära võtta, siis ei märka seda keegi, küll aga maapiirkonnas tekitab see väga suure erinevuse. Ühel juhul me saame öelda, et piirkond elab, teisel juhul, näiteks sulgemisotsusega, me tõmbame kogu piirkonnale kriipsu peale.

Aitäh selle küsimuse eest! See mõttelend on muidugi tervitatav. Tõepoolest, kui on võimalik õppida looduserohkemas keskkonnas, kus on vähem inimesi ja madalam elutempo, siis see vaimsele tervisele kindlasti halba ei tee.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Austatud minister, teile on hästi teada – teil on head suhted ettevõtjatega, ettevõtluskogukonnaga –, iga ettevõtja võib teile seda öelda, et kui me räägime investeeringutest, siis neid proovitakse teha ikka sinna, kus on loota kõige suuremat tulu. Vaatame, kus meil Eesti Vabariigis kõige suuremat tulu toodetakse: Tallinnas ja Harjumaal. Puhtalt majanduslikust seisukohast võiks väita, et kõige paremad regionaalsed investeeringud, mis kõige enam aitavad kaasa Eesti riigi arengule, on investeeringud, mida tehakse just nimelt Tallinna ja Harjumaa piirkonda, kus luuakse kõige suurem osa majanduslikust lisandväärtusest. Mulle kui Tallinnast valitud saadikule, kes esindab Tallinna elanikke, selline lähenemine väga sobiks. 

Mind aga huvitab teie arvamus, kes te olete uus minister ja alles avate oma seisukohti Riigikogu ees. Kas te usute rohkem neid majandusinimesi, kes ütlevad, et, härra minister, vaadake numbreid, vaadake seda, kuhu on ratsionaalsem riigi raha panna? Või te valutate südant selle pärast, et Eestis oleks elu igal pool elamist väärt ja elu hea ning oleksid koolid ja muud sellised asutused, mis on inimestele vajalikud, et nad saaksid elada väljaspool Tallinna ja Harjumaad? Ma vabandan, ma läksin ajast üle. 

Palun, härra minister!

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Mina usun turumajandusse. Ettevõtte eesmärk on teenida kasumit. Mida riik saab teha, et soodustada ettevõtluse arengut ka väljaspool Harjumaad? Tuleb luua selliseid meetmeid, et oleks võimalik taotleda investeeringuid. Investeering läheb ju lõpuks ka Excelisse sisse, et [saaks arvutada] ettevõtte kasumlikkust. Ma arvan, et sellise meetmega on meil võimalik seda asja regionaalselt ajada.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja palun kõigepealt siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Madis Kallase. Palun!

Hea Riigikogu esimees! Hea minister! Kolleegid! Kõik kuulajad! Kõigepealt suur tänu ministrile vastuste eest. Mina julgen küll väita, et minusse süstisid need teatud usku, aga usust üksi on vähe, nüüd on vaja ka konkreetseid tegevusi ja konkreetseid samme. Ma loodan, et minister need sammud ette võtab ja ka oma kolleegidega valitsuses need teemad veel kord läbi arutab. 

Regionaalne ebavõrdsus hiilib sisse igas valdkonnas ja igas tegevuses. Oleme seda täna kuulnud vist nelja erineva arupärimise puhul. Meie kõigi kohustus on see võimalikult vara ära tunda ja sekkuda esimeses järjekorras, sest vaid siis on sellel mõju, tagajärgedega võitlemine ei ole varasemas praktikas kunagi kuigi edukas olnud. 

Me kõik teame, et Eestis on rahvastik järjepidevalt koondunud Harju maakonda. See on toonud kaasa mitmeid probleeme piirkonnale, kust inimesed on lahkunud, aga ka piirkonnale, kuhu on kiiresti palju kodanikke juurde tulnud, olgu seal siis pikemad lasteaiajärjekorrad, rohkem ummikus veedetud minuteid autojuhtidel või miks mitte rohkem EMO‑s ehk erakorralise meditsiini osakonnas veedetud tunde, et pääseda arsti juurde. 

Täna arutelul olnud ühe kutsekooli lugu tundub esmalt vaid haridusvaldkonna reformi ja ei millegi enamana. Kui aga vaadata selle reformi ning Vana-Vigala Tehnika‑ ja Teeninduskooli ees seisvate planeeritud muudatuste sisse, siis need mõjud on väga karmid. Sisuliselt me räägime ühe asustusüksuse toimimise lõppemisest ja seda sõna otseses mõttes. Selliseid muudatusi planeerides me peame alati nägema mitu sammu ette ja julgema vaadata ka suletud uste taha. Ei ole õiglane ja aus ühegi piirkonna suhtes, kui me ei vaata suuremat pilti. Me teeme ilma mõjude analüüsita ja ilma pikema planeerimiseta järjepidevalt otsuseid, mis vaid süvendavad ääremaastumist, seda tegelikult ka Kesk-Eestis. 

Sihistatud lahenduste abil on võimalik mitmeid protsesse pidurdada ja õigesse suunda keerata. Selleks on vaja aga välja mõelda ja tööle panna selged ja ühesed meetmed. Mul on hea meel tuua positiivse näitena kuueklassiliste maakoolide toetamise meede või juba pikalt toiminud saarvaldade koolide toetamise põhimõte. Täpsete lahendustega on võimalik teha väga mõjusaid meetmeid ka haridusvaldkonnas. Me kutsume üles töötama sarnaseid meetmeid välja ka kutsekoolidele, miks mitte ka kolledžitele, ja just lähtuvalt sellest, kuidas saavutada kõige parem tulemus. On oluline, et me ei teeks kiirustades otsuseid, mille mõju me ei oska üheselt ja selgelt hinnata. Pigem on see mõju pikas perspektiivis väga negatiivne. 

Ma kutsun veel kord üles rohkem kuulama inimesi, kes elavad maal, kelle lapsed käivad maakoolis ja kelle jaoks ei ole maa vaid üks tore koht nädalavahetustel või puhkuste ajal. Maapiirkonnad vajavad elu aasta ringi, vaid nii on seal võimalik hoida lahti koole, lasteaedu, poode, rahvamaju, ettevõtteid ja ka konkreetset kutsekooli. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt ootame siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Rene Kokka. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid siin saalis ja kõik, kes meid kuulavad-vaatavad! Kui kuskilt piirkonnast kaob kool, siis aegamisi kaob ka küla. See ei ole lihtsalt sõnakõlks, vaid see on läbi Eesti ajaloo sedasi olnud väga paljudel juhtudel. Väga halb on, kui kergekäeliselt võetakse ette mingisugune reform lihtsalt tulenevalt sellest, et kellegi Exceli tabel näitas, et kui mõne inimese [töötasu] kokku hoida, siis see annab suure pääsemise ühele ministeeriumile ja võimaldab mõnel teisel koolil jätkata. 

Mul on kahju, et minister ei avanud selle analüüsi sisu, mis andis talle kindluse, et see protsess, mis Vana-Vigala Tehnika‑ ja Teeninduskooli ümberkorraldamisega käib, on õige, ja tema on regionaal‑ ja põllumajandusministrina täiesti veendunud, et see on õige tegevus ja ollakse õigel teel. Ma pean pigem ütlema, et minule see küll mingisugust julgust ei anna.

Ma vaatan seda, mis toimub. Tegelikult on kogukonnas probleemid üleval, ei ole lahendatud küsimust, mis puudutab katlamaja tegevust. Me teame, et kui kuskilt piirkonnast kaob [teatud hulk] inimesi, siis on kohe ka pood löögi all. Sellele järgneb võimalik bussiliikluse muutmine ja väiksema tihedusega graafik. Ehk see entusiasm ei kandu kuidagi edasi nendele inimestele, keda see puudutab, ja sellesse kogukonda.

Samamoodi on ka omavalitsus raskete valikute ees, sest nendele kohtadele, mis tühjaks jäävad, peab omavalitsus hakkama omavalitsuse raha [kulutama]. Peale selle on riik aastaid sinna investeerinud hulga raha, erinevaid õppehooneid ja ühiselamuid on remonditud ja parendatud. Seda huvitavam on, et nüüd käib arutelu, milliseid hooneid peaks kiiremas korras lammutama hakkama.

Kui ma kõike seda vaatan, siis vägisi tekib paralleel sellega, kui mõne aasta eest Transpordiamet, tolleaegne Maanteeamet sulges büroosid üle Eesti. Siis oli lähenemine selline, et raha on vaja kokku hoida ja paneme väiksemates kohtades teenus[bürood] kinni. Ühel hetkel [muudeti] teenuse kättesaadavus nii halvaks, et [kontorid], kuhu sai teenuse tarbija minna, olid lahti ainult mõnel päeval nädalas. Siis natuke hiljem toodi välja numbrid ja öeldi, et näete, sõbrad, meil enam inimesi ei käi, kõik on õnnelikud, kõik on e‑keskkonda kolinud, ei olegi enam vaja sellist teenust.

Täpselt samasugune hiiliv protsess käib praegu selle kooli töö ümberkorraldamisega. Tegelikult oli ju otsus tehtud, kool taheti kinni panna, aga ministeerium ei arvestanud sellega, et kogukond, koolipere ja omavalitsus hakkavad südikalt vastu. Nad hakkasid küsima küsimusi ja kutsusid poliitikuid sinna inimestega kohtuma. See ei läinud nii libedalt. Nüüd oli vaja võtta vastu plaan B, hakati otsima võimalusi, kuidas selle kooli tegevus järk-järgult [lõpetada]. 

Mulle teadaolevalt on õppuril keeruline end sinna Vigala kooli registreerida. Need on küll detailid, aga kui õppur ei saa päris hästi aru, kus, millises keskkonnas peaks ta ennast saama kooli õpilaseks registreerida, kas Kehtna kooli lehel või Vigala kooli lehel, siis see on üks selline väike nüanss mitmest, mis viib selleni, et mõne aasta pärast, ma arvan, saab ministeerium öelda, et näete, me ütlesime kohe, et see ei ole jätkusuutlik protsess ja tegelikult õige ongi kooli töö nii ümber korraldada, meil seda kooli tegelikult ei ole vaja, et müüme need hooned …

Palun lisaaega kaks minutit.

Kaks minutit lisaaega, palun!

… kellelegi erasektoris maha ja konsolideerime selle kooli kuskile mujale. See on väga-väga kurb lähenemine ja kuidagi ei saa nõustuda sellega, et me lihtsalt vaatame siin saalis ka pealt, et nii on, ja lepime sellega, et midagi teha ei saa. Saab küll teha. Kõiki otsuseid, mida inimene on vastu võtnud, peaaegu kõiki otsuseid, saab inimene ka uuesti üle vaadata ja teha uusi otsuseid. 

Siinkohal on küll ettepanek ministrile, et võtke endale aega, süvenege sisuliselt sellesse, võtke päriselt ka lahti see analüüs, lugege see läbi ja minge kohtuge palun Märjamaa valla esindajatega. Minge sinna kogukonda, suhelge kogukonna inimestega, kes seal elavad. Minge kooli, suhelge selle kooliperega, nii õpetajate kui ka õpilastega, ja tehke seda südame ja mõistusega, mitte lihtsalt sellepärast, et teil on vaja täna siin see kaelast ära saada, et ebamugav arupärimine, peab midagi vastama. Võtke endale päriselt aega.

Ega see ministriamet ei olegi väga lihtne, see ei ole ainult tikuvõileibade söömine ja Mercedese tagaistmel istumine. Kui seda südamega teha, siis on see päris raske töö. Tean seda omast käest. Tulebki inimestega suhelda, tulebki rääkida, tulebki päriselt mõelda, mitte [lähtuda] poliitloogikast, sellest, mida kuskil koalitsioonipartner räägib, vaid sellest, mis tegelikult on vajalik ja mis on oluline meie oma inimestele, meie oma kogukonnale. Päriselt! Võtke see aeg, minge kohtuge nende osapooltega, analüüsige ja rääkige inimestega, kes sellega rohkem kokku puutunud on. Te enne kinnitasite, et te olete rahul selle protsessiga, mis praegu toimub ja mida see analüüs näitas. Ma julgen arvata, et te tegelikult ei ole pärast rahul, kui te selle ka päriselt ja sisuliselt läbi töötate. Ma loodan, et te teete seda ja te teete haridus‑ ja teadusministrile ettepaneku see kord veel üle vaadata. Võib-olla annab neid asju veel paremaks teha. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetame tänase kaheksanda päevakorrapunkti käsitlemise. 

Tänane üheksas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Reili Ranna, Tiit Marani, Madis Kallase, Züleyxa Izmailova, Enn Eesmaa ja Raimond Kaljulaidi 27. märtsil käesoleval aastal esitatud arupärimine parvlaevaühenduse tuleviku kohta. Palun arupärimist siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme Reili Ranna. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Austatud minister! Saarte elanikud sõltuvad igapäevaselt parvlaevaühendusest. See on eluliin, mis viib tööle, kooli, arsti juurde, võimaldab ajada äriasju ja saada osa ühiskonnaelust. Erinevalt mandrielanikest peab saarel elav inimene siiski arvestama lisakuludega ja logistiliste takistustega, mis piiravad liikumisvabadust ja mõjutavad otseselt elukvaliteeti. 

Kuigi meie parvlaevaühendus on aegade parimal tasemel, on süsteemis mitmeid kitsaskohti, millele on korduvalt tähelepanu juhtinud nii kohalikud omavalitsused ja ettevõtjad kui ka kogukonnaliidrid. Parvlaevaühenduse käsitlemine lihtsalt teenusena, mille hind ja kättesaadavus kõiguvad poliitiliste otsuste ja valitsuskoosseisude järgi, on loonud olukorra, kus elanikud ei saa olla kindlad ei piletihindade ega liini töökindluse suhtes. 

Mitmed Hiiumaa ja Saaremaa ettevõtjad on juhtinud tähelepanu vajadusele käsitleda parvlaevaühendust kui maanteepikendust. Nii nagu mandrielanikel ei ole vaja maksta lisatasu tööle või koju sõites, ei tohiks ka saarte inimestel olla siin lisakulu. Põhjamaades on regionaalpoliitilistel põhjustel tasuta parvlaevaühendus tavapärane praktika. Eesti riik on seni vaadanud ühenduste doteerimist pigem kui kulu, mitte kui investeeringut saarte elujõulisusse. Samal ajal on liinide tulud kasvanud ja on selge, et hästi toimiv ühendus toob kaasa kasu kogu riigile. 

Sellest lähtuvalt esitasime regionaal‑ ja põllumajandusministrile järgmised küsimused. Kuidas te suhtute Hiiumaa ja Saaremaa ettevõtjate ettepanekusse, et riik võtaks parvlaevaliikluse doteerimise täielikult enda kanda ning muudaks praamisõidu Hiiumaa ja Saaremaa elanikele ja külalistele tasuta sõiduks? Kas peate parvlaevaühendust maanteepikenduseks? Kas on olemas hinnang, kui suur oleks riigil aastane kulu, kui parvlaevaühendus oleks tasuta? Millises ajaraamis on plaanis alustada parvlaevahanget, et asendada tehniliselt ja funktsionaalselt vananenud parvlaev Regula? Millal on kavas hange välja kuulutada ja mis tähtajaks on planeeritud uue laeva liinile jõudmine? Lõpetuseks, milliseid ettepanekuid kavatsete teha järgmise riigieelarve koostamisel, et suurendada parvlaevaliikluse tihedust ja parandada ühenduse töökindlust? Jääme ootama konkreetseid vastuseid. Aitäh!

Suur tänu! Palun kõnetooli tagasi regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase, et ta vastaks arupärimise küsimustele. Palun, härra minister!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Suur tänu teile võimaluse eest arutleda parvlaevaühenduse tulevikku puudutavate küsimuste üle. Tänan teid, head Riigikogu liikmed Reili Rand, Tiit Maran, Madis Kallas, Enn Eesmaa, Raimond Kaljulaid ja Züleyxa Izmailova, et te olete selle saarte kogukondade jaoks niivõrd keskse küsimuse tõstatanud. 

Me mõistame kõik, et parvlaevaühendus on Eesti suursaarte jaoks tõeline eluliin. See on igapäevane ühendus mandriga, mis võimaldab inimestel käia tööl ja koolis, pääseda arsti juurde, ajada äriasju ning olla osa laiemast ühiskonnaelust. Tean ja tunnistan seda, et saartel elamine tähendab paratamatult täiendavaid logistilisi väljakutseid ja kulusid, mis mandril elavatel inimestel puuduvad. Seepärast on minu kui regionaalministri jaoks stabiilse, usaldusväärse ja mõistliku hinnaga ühenduse tagamine väga kõrge prioriteet. 

Ma olen teadlik, et kuigi meie parvlaevaühendus on tehniliselt heal tasemel, on seal siiski murekohti ja ka ootusi, et see [ühendus] paremaks muutuks. Nendele on kohalikud omavalitsused, ettevõtjad ja kohalikud kogukonnad korduvalt tähelepanu osutanud. Pean äärmiselt oluliseks avatud ja sisulist dialoogi kõigi osapooltega, et üheskoos leida paremad ja kestlikud lahendused nendele väljakutsetele. 

Ma proovin vastata teie küsimustele võimalikult täpselt. Hiiumaa ja Saaremaa ettevõtjatel on ettepanek, et riik doteeriks parvlaevaliiklust täielikult. Ma saan väga hästi aru maanteepikenduse mõttest ja soovist, et saartele pääsemine oleks võrdne mandril liikumisega. See on igati mõistetav ootus kogukonnalt, kelle jaoks on see ühendus igapäevaselt hädavajalik. Olen kursis ka Põhjamaade praktikaga, kus regionaalpoliitilistel eesmärkidel on tasuta ühendusi rakendatud. Ettepanek muuta parvlaevasõit kõigile tasuta sõiduks on aga väga suure kaaluga otsus, mis eeldaks laiemat ühiskondlikku kokkulepet ja mõjutaks oluliselt riigi rahalisi võimalusi. Kui seda kaaluda, siis kindlasti tuleks seda teha mõlema, nii Saaremaa kui ka Hiiumaa liini puhul, et tagada saarte võrdne kohtlemine. 

Praktilise poole pealt tähendaks tasuta sõidu võimaldamine, et riik peaks lisaks praegustele dotatsioonidele katma ka kogu saamata jääva piletitulu. Nagu kavandis märgitud, oli see summa 2024. aastal kahe liini peale kokku ligikaudu 14,8 miljonit eurot. See on väga märkimisväärne summa riigieelarve jaoks. Lisaks sellele tooks tasuta sõit kahtlemata kaasa nõudluse osalise kasvu. Praeguste laevadega, mis eriti just suveperioodil sõidavad juba praegu maksimaalse täituvuse lähedal, ei suudaks me seda suurenenud nõudlust rahuldada ilma väga suurte täiendavate investeeringuteta uutesse laevadesse ja tihedamasse sõidugraafikusse. Kui me ei suudaks suurenenud nõudlust tagada, tekiksid veelgi pikemad järjekorrad ning osa soovijaid ei pruugiks tippaegadel üldse laevale pääseda, mis vähendaks teenuse usaldusväärsust ja tekitaks mõistetavalt pahameelt. Reisijate arvu pidev kasv viimastel aastatel näitab, et ühelt poolt on teenus väga vajalik, kuid teisalt võib see viidata ka sellele, et praegune hinnatase on siiski paljudele reisijatele vastuvõetav. Samas jälgime pidevalt teenuse kättesaadavust ja taskukohasust. 

Kokkuvõtteks. Ma mõistan täielikult maanteepikenduse soovi, kuid praegune riiklik mudel püüab leida tasakaalu riigi toetuse ja kasutajate panuse vahel, et tagada võimalikult kvaliteetne, kättesaadav ja jätkusuutlik teenus olemasolevate vahendite raames. 

Teine küsimus oli, kas on olemas hinnang, kui suur oleks riigi aastane kulu, kui parvlaevaühendus Hiiumaaga oleks tasuta. See hinnang on olemas. See [summa] vastaks otseselt saamata jäävale piletitulule ja ainuüksi Hiiumaa liini puhul oli see summa eelmisel aastal ligikaudu 4,4 miljonit eurot. On oluline rõhutada, et see summa kataks vaid piletihinna kaotamise [kulud], kuid ei sisaldaks kulusid, mis kaasneksid paratamatult kasvava nõudluse rahuldamisega. Oleks vaja täiendavaid laevu ja tihedamat graafikut, mille maksumust on praegu keeruline täpselt hinnata, kuid mis oleks kindlasti märkimisväärne lisakulu. Seega on tegemist mitmetahulise rahalise väljakutsega. 

Kolmas küsimus oli, millises ajaraamis on plaanis alustada uut parvlaevahanget, et asendada tehniliselt ja funktsionaalselt vananenud parvlaev Regula. Kui ma ei eksi, siis Regula on 53 aastat vana. Võib-olla peab ta veel paar aastat vastu. Parvlaevastiku kaasajastamine ja Regula väljavahetamine on tõepoolest päevakorral ning sellel on oluline osa ühenduse kvaliteedi tagamisel tulevikus. Parvlaev Regula kuulub praegu operaatorile TS Laevad OÜ ja täidab kehtivas lepingus asenduslaeva rolli. Uues avaliku teenindamise lepingus, mis hakkab kehtima 1. oktoobril 2026 ja kehtib kuni 2033. aastani, on ette nähtud viies parvlaev, mis lisandub olemasolevale neljale laevale: Piretile, Tõllule, Tiiule ja Leigerile. Selle viienda, riigi ehitatava laeva hankimise ja ehitamise protsessi juhib Kliimaministeerium ning selle haldusalas tegelev Riigilaevastik. 

Nagu teile teada, otsustas Kliimaministeerium 2025. aasta märtsis eelmise hanke tühistada, kuna see ületas eraldatud eelarvelisi vahendeid, ning alustada uut hankemenetlust. Uue hanke puhul on seatud eesmärgiks leida parim lahendus, mis tagab teenuse kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse, arvestab julgeolekuaspekte ning panustab ka Euroopa Liidu ja Eesti majandusse, andes võimaluse ka meie oma ettevõtetele. Laeva tehnilised nõuded on paigas ja need on kõrged. Tegemist saab olla kaasaegse, peamiselt kaldal laetava, rohelisel elektril sõitva alusega, mis mahutab kuni 500 reisijat ja ligi 130 sõidukit ning kus on erilist tähelepanu pööratud erivajadustega reisijate mugavusele. See laev on planeeritud eelkõige Virtsu–Kuivastu liinile, kuid on sobilik teenindama ka Rohuküla–Heltermaa liini. 

Esialgne siht oli saada uus laev liinile 2027. aastal. Kuna eelmine hange tühistati ja uus menetlus on alles algamas, siis peame olema realistlikud ja arvestama võimalusega, et laev ei pruugi selleks ajaks valmida. Kuna Regula lepinguline teenistusaeg lõpeb 2027. aasta aprillis, siis vastutustundliku planeerimise osana arvestatakse vajaduse korral ajutise asenduslaeva prahtimisega, et tagada ühenduse tõrgeteta jätkumine. Teeme Kliimaministeeriumi ja Riigilaevastikuga tihedat koostööd, et leida selleks üleminekuperioodiks parimad lahendused. Täpsema info uue hankeaja kohta saab Riigilaevastik anda siis, kui menetlus on edenenud. 

Neljas küsimus oli selle kohta, milliseid ettepanekuid kavatseme teha järgmise riigieelarve koostamisel. Parvlaevaliikluse tiheduse ja töökindluse tagamine on minu kui ministri jaoks kahtlemata üks võtmeküsimusi. Tean, kui oluline see on saarte elanike ja ettevõtjate jaoks ning et see mõjutab otseselt kogu piirkonna elujõudu ja arengut. Ettepanekud järgmise aasta riigieelarve kohta on praegu ettevalmistamisel. Jätkame head tava ning kaasame sellesse protsessi kindlasti ka kohalikud omavalitsused, kuulame tähelepanelikult nende ettepanekuid ja vajadusi ning väärtustame nende sisendit. Et neid vajadusi ja ettepanekuid veelgi paremini mõista ning arutada lahendusi vahetult, on mul peatselt, see nädal, kavas külastada Hiiumaad ja lähinädalatel ka Saaremaad ning kohtuda seal kohalike omavalitsuste, ettevõtjate ja kogukondade esindajatega. Meie eesmärk eelarve ettepanekute koostamisel on tagada, et veomaht mitte ainult ei säiliks, vaid võimaluse korral ka kasvaks koos prognoositava reisijate arvuga, et teenus vastaks tegelikule nõudlusele. Lisaks tuleb leida ka laiemalt vahendeid liikuvusreformi tegevuste elluviimiseks. 

Samal ajal peame tunnistama laiemat pilti. Ühistranspordi, sealhulgas parvlaevaühenduse eelarve on viimastel aastatel olnud märkimisväärses puudujäägis. Oleme pidanud korduvalt taotlema lisaraha valitsuse reservist isegi selleks, et säilitada teenuse olemasolev tase. Seetõttu on meie esmane ja kõige kriitilisem ülesanne tagada ühistranspordile stabiilne ja piisav baasrahastus. See on vundament, millele me saame ehitada tulevikuplaane, sealhulgas parvlaevaühenduse edasist parandamist. Töötan sihikindlalt selle nimel, et leida vajalikud vahendid kogu Eesti ühistranspordivõrgu jätkusuutlikkuse ja kvaliteedi kindlustamiseks, sealhulgas ühenduste jaoks meie saartega. 

Tänan teid veel kord tähelepanu eest ja nende sisukate küsimuste eest. Loodan, et need täpsustavad vastused olid abiks, ja olen alati valmis seda dialoogi jätkama. See [teema] on väga oluline.

Suur tänu! Ja nüüd küsimused. Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Teile ja teie erakonnale laiemalt meeldib teatavasti väga selline pikk plaan. Ma arvan, et väga paljud Saaremaa ja Hiiumaa elanikud, sealhulgas sellised poolsaarlased nagu mina, ka eelistaksid sellist selgemat pikaajalisemat lahendust just nimelt praamiliikluse korraldamisel ja rahastamisel. Kas te peate vajalikuks – teil on eelduslikult kaks aastat ametiaega, kui Reformierakond ei hakka varem taas uut valitsust kokku panema – välja töötada selline püsiv, valitsuste vahetusest võib-olla sõltumatu rahastusmudel, et tagada just nimelt nii mõlema saare elanikele – tegelikult on meil saari veel rohkemgi – kui ka erinevatele ettevõtjatele, turistidele, üldse inimestele selgus ja kindlus, millise sagedusega, millises mahus, millise hinnaga, aga võib-olla üldse tasuta, on võimalik saarte ja mandri vahel liikuda? Kas te peate sellise pikaajalise rahastusmudeli loomist vajalikuks, et oleks olemas pikk plaan saarte jaoks?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! See on selle teema üks keskne väljakutse, et tagada pikaajaline jätkusuutlik baasrahastus. Selle kallal me töötame ka tulevase riigieelarve koostamise protsessi jooksul. Ma usun, et see on tehtav. 

Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Küsin nagu natukene jätkuks hea kolleegi Tanel Kiige küsimusele. Aastast aastasse on meil täpselt seesama teema, kas praamiühendus peaks olema tasuta või peaks olema tasuline, kas see peaks olema ettevõtetele kuidagi soodsam või peaks olema kohalikele elanikele natukene soodsam. Kas seda küsimust on ka sisuliselt analüüsitud? Võib-olla on nii, et kui praamiühendus on küll tasuta, siis see muu majanduslik kasu sealt tänu sellele, et turism elavneb, ettevõtted lähevad sinna võib-olla parema meelega, see kasutegur on äkki suurem ja siis me saame nendele poliitilistele jauramistele ühel hetkel nagu punkti panna. Vaatamegi, et numbrid näitavad seda, et tegelikult on see hästi mõistlik plaan. Kas sellist asja on tehtud ja kui ei ole, kas teil on plaan selline analüüs ükskord teha?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Idee on arusaadav: kui ühendus oleks tasuta, siis see elavdaks kohapealset majandust. Ma usun, et see kindlasti seda teeks. Aga tuleb arvesse võtta praegust praamide täituvust, mis on suvekuudel ligilähedane piirile. Juhul, kui see [sõit] on tasuta, nõudlus suureneb. See tähendab, et me peaksime panema sinna liinile lisapraame, mis on taas kord investeering. Kõiki neid summasid arvestades ma ei ole päris kindel, kuidas need numbrid kokku jooksevad. Ma ei tea, kas sellist analüüsi on võimalik üldse teha, seal on päris palju määramatuid faktoreid sees. Ma võin küsida, kas sellist analüüsi on proovitud teha, aga mul on seda keeruline ette kujutada, sest see eeldaks tõesti mitmete praamide liinile lisamist ja väljasõitude tihendamist. 

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Ma lähtun Andre küsimusest, aga lähen võib-olla lühemasse ajaskaalasse. Tõepoolest, riigieelarve tuleb lähiaegadel [koostamisele]. Kas te selles vaates proovite kuidagi mõjutada seda, et näiteks Hiiumaa ettevõtjad ja inimesed saaksid praami[sõidul] veel enam soodustust, et nad saaksid riigieelarvesse majandustegevusega tulu juurde tuua? Kas te plaanite läbirääkimistel tuua esile ka vajadust tihendada praamiliiklust Hiiumaa [ja mandri vahel], täpselt samas kontekstis, et majandustegevus elavneb ja tänu sellele hakkab ka riigieelarvesse rohkem raha tulema?

Aitäh! Suursaartega parvlaevaühenduse tagamine on oluline küsimus. Seda doteeritakse praegu mitmete kümnete miljonitega. Senimaani on näidanud ka veomahtude kasv, et inimesed on valmis teatavat hinda kvaliteetse teenuse eest maksma. Mis puudutab arvestust, et kui juhtuks üks või juhtuks teine, siis ma võin seda taas uurida, aga ma ei ole kindel, kuidas see arvutuskäik kuidagi tõele läheneks. Aga äkki keegi targem inimene oskab seda kokku panna. 

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Kolleeg Tanel Kiik küsis pika plaani kohta. Eesti 200 on alati rääkinud pikkadest plaanidest. Minu küsimus on veel pikema plaani kohta. Mõni aasta tagasi oli palju juttu Saaremaa ja mandri püsiühendusest, Saaremaa sillast. See nimetus ei meeldinud küll muhulastele, sest nad ütlesid, et mis Saaremaal selle sillaga [pistmist] on, see on ikka Muhumaa ja mandri vaheline sild. Kas Eesti 200 oma pikemates plaanides ei ole mõelnud ka selle püsiühenduse peale? Siis ei peaks siin iga aasta vaidlema praamitoetuste üle, vaid saaks lihtsalt üle silla sõita. Kas selliseid plaane on ka tehtud?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma saan aru, et see on olnud selle arutelu üks kandev mõte mõnda aega. Küll aga ei ole ma kindel, kas selle silla ehitamine aitaks oluliselt parandada teenuse kvaliteeti ja [alandada] hinda. Arvestades, kui kalliks see sild läheb – viimane hinnang oli mitmetes miljardites –, siis selle silla ületamise tasu, et seda investeeringut kuidagi tagasi saada, teeks ülesõidu hinna liiga kalliks.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud minister! Sageli juhtub nii, et parvlaevadega on mingi tõrge ja siis suunatakse Hiiumaa liine teenindavad laevad Saaremaa [liinile]. Kui on vaja muudatusi teha, siis reeglina tehakse neid hiidlaste arvel. Ütleme nii, et alati tehakse hiidlaste arvel. Hiiumaa elanikes – ma viibin seal sageli – põhjustab see palju pahameelt ja põhjustab tegelikult ka pingeid saartevahelistes suhetes. 

Mu küsimus on selles, et millest see tuleb. Kas te saate viidata, millises riiklikus dokumendis, seaduses või arengukavas on kirjas, et Saaremaa on Hiiumaast kuidagi olulisem või et saarlased on kuidagi olulisemad kui hiidlased või et Saaremaa praamiühendus on tähtsam kui Hiiumaa ja mandri vaheline praamiühendus? Ma usun, et ka kolleeg Madis Kallas tahaks teada vastust sellele küsimusele.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Mina ei ole teadlik, et eksisteeriks selline dokument, millel oleks selline sisu. 

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Minu küsimus puudutab seda, milliseid konkreetseid takistusi te näete riigi täieliku dotatsiooni [kehtestamisele]. Kas need on poliitilised, majanduslikud, juriidilised? Kui te ütlete, millised teie meelest need takistused on, siis [öelge ka,] kuidas te plaanite neid ületada.

Aitäh! See oli ka eraldi osa minu ettekandest. Ma arvan, et täieliku doteerimise ideele peaks küsima poliitilist mandaati. See vajab väga laia ühiskondlikku kokkulepet, sest [kõne all] on väga suur osa riigieelarvest, mitmed kümned miljonid, ja see tuleks kokku leppida laiemalt. Ma usun, et seda niimoodi üksikotsusena kindlasti teha ei saa. Minu hinnangul tuleks seda mandaati küsida valimisprogrammides. Kui see mandaat on saadud, siis saab juba vaadata, mis takistused ees on ja kuidas neid [kõrvaldada].

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Me kolm aastat võitlesime valitsuses, kõigepealt Riina Sikkut, siis mina, hiljem Piret Hartman, selle nimel, et praamipiletite hinnad ei tõuseks. Ma loodan, et te jätkate seda võitlust, et praamipiletite hinnad ei tõuseks. Aga samal ajal me tahaksime sammu edasi teha. Üks asi, millega mina hakkama ei saanud, aga millega sai hakkama eelmine minister Piret Hartman, on see, et püsielanikusoodustus kehtiks ka teistel saartel, mitte ainult saarlastel Saaremaal ja hiidlastel Hiiumaal. Oli kurb meel lugeda, et ka teie ei saanud hakkama sellega, millega ei saanud hakkama mina. Ma küsin, miks te selle otsuse tühistasite. Kas te olete valmis seda ikkagi veel kaaluma? Tegelikult on see saarte elanikele oluline. Teades ka seda, et te sageli seal viibite, ma arvan, et te mõistate seda muret, et see ringiga liikumine nii tuule kui ka rikete tõttu on sageli väga komplitseeritud.

Aitäh selle küsimuse eest! Sellele meetmele kui sellisele ei olnud rahalist katet. Kindlasti saan ma aru selle vajadusest ja sellest ootusest, ma seda mõistan. Ehk juhul – seda oli hinnanguliselt 13 korda aastas –, kui ei ole võimalik kahe saare vahel liikuda, et siis oleks võimalik vähemate kuludega mandri kaudu teisele saarele saada, ma saan sellest ootusest aru. Aga tuleb arvestada riigi rahalisi võimalusi. Kui meetmeid teha, siis peaks neil olema ka jätkusuutlik rahaline kate taga. Sellel otsusel seda ei olnud. See ei tähenda seda, et me seda edaspidi ei kaalu, me arutame seda varianti edasi. Aga minu meelest on oluline, selleks et asjad toimiksid stabiilselt, nagu me oleme siin korduvalt rääkinud, selleks et nad oleks prognoositavad ja arusaadavad, peab olema ka riigieelarveline rahaline kate olemas. 

Reili Rand, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Ma lähen korra ikka tagasi kolleeg Madis Kallase küsimuse juurde. Mind väga huvitab, mis eelduslik eelarvekulu ministeeriumi hinnangul on sellel ringisõitmise soodustusel. Mulle tundub, et lähtutakse soovmõtlemisest, et hiidlased ja saarlased sõidavad niisama lõbu pärast ringi. Kuidagi ei saa muidu aru, kuidas see sadadesse tuhandetesse või miljonitesse jõuaks.

Aga minu küsimus on väga konkreetne. Te olete korduvalt oma vastustes viidanud riigieelarve pingelisele olukorrale ja ühistranspordi alarahastusele. Kas siis pärast kohalikke valimisi ootab hiidlasi ja saarlasi ees graafiku kärbe või piletihinna tõus?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei arva, et selles küsimuses kohalikud valimised nii suurt rolli mängivad. Oluline oleks saada aru kogukondade vajadusest, saada aru, mis on nende väljakutsed, ja siis kokku leppida, kuidas tagada võimalikult kvaliteetne ja jätkusuutlik praamiühendus suursaartega.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Te väljendasite üllatust, et parvlaevaliiklus on doteeritud ja praegune dotatsioon ei kata võib-olla tulevikuvajadust. Kas te oskate Eestis nimetada mõnda transpordiühendust peale täistunnibusside, mis liiguvad Tallinna ja Tartu vahel, mis tasuks majanduslikult ära? Pidage silmas, et näiteks airBalticu kahjumit katab Läti valitsus ja isegi taksojuhid töötavad meil platvormitöö vormis või makse maksmata, et ots otsaga kokku tulla. Kas Eestis on mõni transpordiühendus hajaasustuse jaoks, mis ära tasub ja ei vaja riigi abi investeeringuteks või ülalpidamiseks?

Aitäh selle küsimuse eest! Ühistranspordi tagamine on riigi jaoks oluline. Meie riigis, kus on hajaasustus, on möödapääsmatu, et seda ka doteeritakse, ma seda mõistan. Selle tagamine ongi väga suur väljakutse. 

Mis liinid veel ennast turutingimustel ära tasuks? Ma arvan, et neid kindlasti on. Ma olen uurinud, mis need variandid on. Olen suhelnud erinevate ühistransporti pakkuvate ettevõtjatega. Seal nähakse seda nii, et turutingimustes on võimalik teatava summa eest pakkuda paremat ühistranspordi kvaliteeti, mis võib olla üks lahendusi, kuidas osaliselt leevendada rahalist survet meie ühistranspordile ja rahalist survet dotatsiooni tõttu.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te olete öelnud, et teie usute turumajandusse. Mind tõesti huvitab, kas praamipileti hind ja praami[graafiku] tihedus, ja see, kui palju peab riik sinna praegu juurde maksma, peaks teie arvates kujunema turumajanduslikus protsessis või peaks Eesti riik sinna ikka maksumaksja raha panema.

Mul on teine küsimus veel. Lisaks sellele turumajanduse usule, mis selles parempoolses valitsuses nii tugev on, pressib igalt poolt, uksest ja aknast sisse ja teeb inimesi vaesemaks see, kui teenuseid nende rahakoti peale lükatakse. Ma saan aru, et teie lähete ja veel Eesti 200 saadikuid läheb neljapäeval või reedel saarte elanikega kohtuma. Mis sõnum teil siis kogukonnale on? Kas jääb turumajanduslik loogika või jääb selline sotsiaaldemokraatlik lähenemine, et tuleb hakata dotatsioonide suurendamise eest võitlema? 

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Mul on hea meel, et te olete oma istekoha üles leidnud. Enda kõrval istuda on muidugi keeruline. 

Turumajanduse üks osa on ka see, et kui on turutõrge, siis peab riik appi tulema. Iseenesest oleks huvitav teada, kuidas praamiliiklus turutingimustel toimiks. Mul on raske uskuda, et see väga hästi välja tuleks. Ma arvan, et seal, kus see turutõrge on, peab riik kindlasti kaasa aitama.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja Reili Ranna. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Lugupeetud minister! On hea meel kuulda, et minister teadvustab parvlaevaühenduse tähtsust ning mõistab, et see ei ole lihtsalt transpordiküsimus, et see ei ole mitte ainult see, kuidas inimesed punktist A punkti B saavad, vaid see on väga otseselt seotud saarte inimeste elukvaliteedi ja majandusvõimalustega ning kogukondade kestlikkusega. 

Samas pean tunnistama, et nendes vastustes jäi mõneti puudu selgest valmisolekust astuda järgmisi, julgeid ja sisulisi samme. Võib-olla ei [tulenenud] see ministri isikliku tahtmise puudumisest. Mõistan hästi, et tegemist on keerulise ja valdkonnaülese teemaga, mis nõuab koostööd nii rahandusministriga kui ka valitsuskoalitsioonis tervikuna. Aga just seetõttu ongi oluline, et ükski valitsuse liige ei võtaks parvlaevaühenduse küsimust kui ainult halduskorralduslikku probleemi. 

Me räägime inimestest, kelle jaoks parvlaev ei ole lihtsalt liikumisvahend. See on võimalus elada saarel täisväärtuslikku elu, käia tööl, osaleda ühiskondlikus elus ja käia ka mandril eriarsti juures. Erinevalt mandrielanikest peab saareelanik arvestama nii ajaliste kui ka rahaliste lisakuludega, mis kaasnevad nii elutähtsatele teenustele ligipääsuga kui ka töiste ja vabaajategevustega. Samuti tähendab see pidevat logistilist väljakutset, [tegelemist] nii parvlaevagraafikute, eelbroneerimise ja muu seesugusega, ning see ei käi mitte vaid transpordiettevõtete, vaid iga saareelaniku kohta. 

Jah, aastatega on parvlaevaühendus suursaartega jõudnud läbi aegade parima tiheduse ja kvaliteedini. Seetõttu ei keskendunud me oma küsimustes mitte niivõrd üksikutele reisidele, vaid laiemale pikemaajalisele visioonile, pikale plaanile. 

Hiljuti rõõmustasid saareelanikud otsuse üle lahendada pikaajaline [probleem] ja laiendada püsielanikusoodustust ka mandri kaudu ringiga ühelt saarelt teisele sõitmiseks. See tulenes väga praktilisest vajadusest. Näiteks, kui Sõru-Triigi liin taas ei toiminud, jättis asenduslaev Reet aprillis ära iga viienda reisi. Miks peaks hiidlane maksma topelt, kui ta peab minema mandri kaudu Saaremaale? See pisike ja põhimõtteline muudatus tõrkus pikalt ametkondliku arusaamise või arusaamatuse taga, sealhulgas oli vaja selgitustööd, et ükski saareelanik niisama huvi või lõbu pärast parvlaevareise ei tee, mistõttu ei ulatu ka riigieelarveline kulu sadadesse tuhandetesse. Võimalus kasutada saareelanikusoodustust ka teisel liinil on lihtsalt mõistlik ja inimlik. Ometi otsustas minister selle otsuse tagasi pöörata, kuigi teadaolevalt on tehnilised eeldused tänaseks [selle muudatuse jaoks] loodud. Loodan, et kohtudes kogukonna esindajatega, [leiate] selle väikese, kuid märgilise otsuse puhul endas siiski meelekindlust varasemat suunda jätkata. 

Ühendustest rääkides räägime me tegelikult saarte tulevikust. Kui noored pered ei näe saarel [elamisel] perspektiivi, sest ühendus on ebakindel ja kallis, siis nad lähevad ära. Kui ettevõtjad ei suuda oma kaupa või töötajaid õigel ajal [ühest kohast teise] liigutada, kaob konkurentsivõime. Kui kultuuri‑ ja hariduselu jääb ühenduste taha toppama, siis kaob vaikselt kogukonna elujõud. See kõik ei juhtu ühe päevaga, see toimub vaikselt, märkamatult, kuni lõpuks on hilja. 

Loomulikult mõistame me kõik, et tasuta ühenduse loomine või uue parvlaeva soetamine ei ole asi, mis sünnib üleöö. See vajab tahet, visiooni, ja mis olulisim, poliitilist otsust. Vaja on öelda, et jah, me ei vaata saarte ühendusi enam pelgalt kui eelarverida, peamiselt kulupoolel, vaid kui regionaalpoliitilist valikut, millel on pikaajaline mõju. 

Ma palun kõigil hetkeks mõelda, mida tunneksite teie, kui loeksite ajalehest, kuidas laevafirma maksab miljonitesse ulatuvaid dividende, kui kohalik kogukond peab samal ajal valima, kas lasta kärpida reiside [arvu] või tõsta piletihinda. Kutsun siinkohal üles valitsust, mitte ainult teid, minister Terras, võtma see küsimus arutlusele strateegilisel tasandil. Kuidas me kujutame ette elu saartel 10 või 20 aasta pärast ja mida me peame täna otsustama, et [tulemus] oleks elujõuline, õiglane ja kestlik? 

Head kolleegid, saarte inimesed ei küsi erikohtlemist. Nad [soovivad], et neid koheldaks võrdselt [teistega]. Meie siin saalis peaksime tagama, et see võrdsus oleks rohkem kui ilus sõna, et see oleks päriselt tunnetatav ka Kärdlas, Kõrgessaares, Mustjalas ja Leisis. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja me lõpetame tänase üheksanda päevakorrapunkti käsitlemise.

Aga, head kolleegid, see ei ole veel kõik, sest kohe pärast haamrilööki on kõigil soovijatel võimalik end registreerida esinemiseks vabas mikrofonis. Tõepoolest, kõnesoove on. Palun siia Riigikogu liikme Riina Sikkuti. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud kolleegid! Tervishoidu mõjutab ettenähtavas tulevikus see, et rahvastik vananeb ning kasvavad mitme kroonilise haigusega inimeste arv ja vähijuhtude arv. Samas ravivõimalused paranevad. See ei ole sugugi halb uudis. 

Seni oleme tervishoidu rahastanud nii, et kolmveerandi maksame ühiselt ehk maksumaksja rahast ning pea veerand tuleb inimese enda taskust, näiteks ravimite ja hambaravi kulu, prillide [eest tasumine] ja visiiditasu. Inimese taskust tuleva osaga oleme Euroopa tipus, aga maksuraha ja omaosalus kokku moodustavad SKP‑st paar protsendipunkti vähem kui teistes Euroopa riikides. Tundub väikese vahena, aga kui 30 aastat oleme pannud euro sinna, kuhu kõik teised panevad poolteist eurot, siis ei ole vananevas ühiskonnas võimalik krooniliste haiguste koormusega toime tulla ja kaasaegset ravi võimaldada. 

Muidugi, iga suurt süsteemi tuleb parandada. Tervishoius tuleb näiteks kvaliteeti hinnata, tasustamissüsteemi kaasajastada, rahakasutust paremini kontrollida. See ei muuda aga seda, et tervishoidu on raha juurde vaja. Ja lahendus ei ole eraraha, mõeldagu siis selle all omaosaluse kasvatamist, erakindlustust või täielikult tasulisi teenuseid. 

Debatt, kas solidaarne tervishoid või eraraha, on asendustegevus, mis viib tähelepanu tähtsatelt asjadelt kõrvale. Aga miks eraraha siis ei aita, see on ju raha? Eraraha tähendab esiteks ikkagi alati seda, et inimene ostab oma raha eest endale teenuseid. Meditsiiniline põhjendatus pole siin peamine. Isegi kui me räägime Eestis erakindlustusest, siis tegelikult ei ole see kindlustus. See on nagu spaapakett, aga selle sees on näohoolduse asemel eriarstivisiit, ilma saatekirjata ja suure tõenäosusega ka mittevajalik, massaaži asemel on kaks hambaarstivisiiti ja basseini asemel vereanalüüs. Paketi ostjad teevad oma hoolitsused või visiidid ja analüüsid ära. Lisaks annavad oma osa administratiivkulude tasumiseks ja kindlustusettevõtja kasumiks. See ei ole kindlustus. 

Teiseks ei tohi unustada, et meil on väike riik ja hõre asustus. Praegused haiglad ja tervisekeskused ongi see tervishoiuvõrk, mida me jaksame üleval pidada. Erakliinikuid lisandub Tallinnasse kõvasti. Investeeritakse protseduuritubadesse ja vastuvõtukabinettidesse, röntgeniseadmetesse ja MRT‑desse. See tähendab tegelikult tervishoiuvõrgu laiendamist. Aga see ei ole meile jõukohane. Olemasolevaid seadmeid tuleb rohkem koormata ja tagada [teenuste] kättesaadavus piirkondades, mitte tihendada [tervishoiu]võrku Tallinnas. 

Kolmandaks, kõige tähtsam. Tervishoiutöötajad on nappiv ressurss, me koolitame neid maksumaksja raha eest. Mõnel erialal on kümmekond spetsialisti, teisel paarkümmend, aga nad kõik peaksid aitama inimesi, kellele see on meditsiiniliselt vajalik. Kui meil on kahe kiirusega tervishoid, kus rohkem maksja saab soovi järgi kõik eriarstid läbi käia ning väiksema sissetulekuga inimene ootab ja ootab meditsiiniliselt vajaliku vastuvõtu aega, siis me saame mittevajalikud visiidid ja abita jäetud inimesed. 

Eravastuvõttu liiguvad kerged, lihtsad tervisemured, kallid ja keerukad jäävad solidaarsesse süsteemi. Eravastuvõtus on lühikesed päevad, riigihaiglas tuleb valveid katta ka öösiti ja nädalavahetustel. Nii et lisaks patsientidele jagame kaheks ka tervishoiutöötajad: ühed teevad sageli mittevajalikke päevaseid kergeid vastuvõtte ja teised tegelevad ise maksta mittejõudvate ja raskete patsientidega ning öövalvete tegemisega. 

Kokkuvõttes: õige patsient õigel ajal ja õiges kohas on tervishoius kuldreegel. Selle me saavutame siis, kui inimene liigub [tervishoiusüsteemis] vastavalt meditsiinilisele vajadusele, mitte oma võimekusele ise teenuseid osta. Tervis ei ole rikka privileeg, vaid inimõigus, mille tagame kõigile. Ainult nii saame kestma jääda. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud parlamendiliikmed! Mind paneb väga muretsema paremerakondade plaan kõrgharidus tasuliseks muuta. Jah, seda otseselt välja ei öelda, öeldakse, et esimene kõrgharidus jääb tasuta [hariduseks]. Ma tõlgin, mida see arvatavasti tähendab, sest ma mäletan, kui valitsuses mitu korda prooviti kõrgharidust tasuliseks muuta, aga sotsiaaldemokraadid sellega nõus ei olnud. 

[Tasuta] esimene kõrgharidus tähendab, et teist korda enam tasuta õppida ei saa. Arvatavasti ei kehtestata tavalist õppemaksu, vaid hiilivalt valmistatakse Eestit ette administreerimistasuks. Olen rääkinud ülikoolidega. Hinnanguliselt on nad arvutanud, et [kui tahetakse] mingitki raha riigieelarvesse saada, siis võiks see olla ühe üliõpilase kohta 1000 eurot aastas. Mida see tähendab? See tähendab esiteks seda, et need inimesed, kes on küll andekad, aga kelle perekonnal või kellel endal ei ole piisavalt vahendeid, et üürida omale pealinnas või Tartus, ülikoolilinnas, elamispind ja maksta ka toidu eest, ei pruugi pääseda kõrgkooli. See tähendab, et tuleviku ettevõtjate, innovaatorite, väga heade juhtide ja muude talentide anded jäävad välja arendamata. See on kaotus Eesti majandusele ja see on kindlasti rahas mõõdetav. 

Vaatame Põhjamaade poole. Põhjamaade haridus, kõrgharidus on tasuta. Lisaks sellele on seal väga head õppetoetused ja stipendiumid. Loomulikult, parimatele üliõpilastele pakub riik ka tasuta eluaseme võimalust. Seda kõike sellepärast, et meelitada sinna tulevikutalente. Õpiränne on üks parimaid viise inimesi integreerida ja saada teistest riikidest [inimesi] enda [riiki] elama. Kahtlemata, Eesti talendid valiksid selle tee, kui meie kõrgharidus hiilivalt tasuliseks muudetakse. 

Ma meenutan, et sellise administreerimistasu, väikese tasu loogika oli ühel hetkel Suurbritannias. Alguses oli väike tasu, siis ülikoolidele raha juurde ei makstud, sest riigieelarvega oli keeruline, siis see tasu muudkui suurenes ja suurenes ja nüüd on Inglismaal üks Euroopa suurimaid õppemakse. Mismoodi on see mõjutanud Suurbritannia majandust? Me kõik saame seda praegu näha. 

Aga küsimus on põhimõtteline. Sotsiaaldemokraadid ja paremerakonnad näevad kõrgharidust ja haridust väga erinevalt. Paremerakondade jaoks on haridus inimese enda asi. Kui tahad, lähed ja omandad kõrghariduse, kui tahad, omandad teise kõrghariduse. See on justkui inimese enda mure. Sotsiaaldemokraatide nägemuses on kõrgharidus ja see, et meil oleks võimalikult palju haritud inimesi, ühiskondlik huvi. Mida rohkem on oskuste ja teadmistega inimesi, mida keerulisemat ja targemat tööd nad teevad, seda rohkem nad palka teenivad ja seda rohkem nad majandust arendavad. See on parim viis, kuidas tegelikult majandust arendada. 

Mõtleme sellele, et majanduse vundament ei ole madalad maksud, majanduse vundament ei ole see, et on palju võõrtööjõudu ja odavat tööjõudu või vähe bürokraatiat. Majanduse vundament on haridus, haridus ja veel kord haridus. Ilma haritud inimesteta ei oleks meil ühte või teist maksusüsteemi. Ilma haritud inimesteta ei oleks meil neid edukaid ettevõtteid, mis on Eesti uhkus ja au. Ilma haritud inimesteta ei oleks seda tublit töötajat, kes lõpuks selle töö ära teeb ja selle väärtuse ühiskonnas loob. 

Nii et ükspuha, kuidas seatakse piiranguid haridusele, kõrgharidusele, see ei mõjuta mitte ainult neid inimesi, nende noorte toimetulekut ja tulevikuväljavaadet, vaid see mõjutab ka Eesti pikaajalist majanduskasvu ja ‑arengut. Sotsiaaldemokraadid seisid valitsuses selle vastu, et kõrgharidus tasuliseks muudetaks, ja ma luban, et sotsiaaldemokraadid jätkavad seda siin parlamendis. Kõrgharidus peab olema kõigile Eesti inimestele kättesaadav, et paraneks Eesti inimeste toimetulek, et keskmise pere sissetulek saaks suureneda ja Eesti majandusel läheks paremini. Aitäh!

Suur tänu! Nii. Rohkem kõnesoove ei ole ja ma sulgen vaba mikrofoni. Ühtlasi on meie tänane istung lõppenud.