Tere päevast, austatud ametikaaslased! Me alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 13. töönädala esmaspäevase istungiga. Ja head kolleegid, ma palun kõigepealt kohaloleku kontroll. 

Kohale on end registreerinud 79 Riigikogu liiget, puudub 22. 

Järgnevalt päevakorra kinnitamine. Ettepanek, Helir-Valdor Seeder, palun!

Tervist, austatud juhataja! Isamaa fraktsioonil on ettepanek kolmapäevasest päevakorrast võtta välja päevakorrapunkt number seitse, Isamaa fraktsiooni algatatud riigieelarve seaduse Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlla viimise seaduse eelnõu.

Suur tänu! Seega siis kolmapäevane päevakorrapunkt number seitse jääb selle töönädala päevakorrast välja. Kas on veel ettepanekuid päevakorraga seoses? Rohkem ettepanekuid päevakorraga seoses ei ole. Ja alustame päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistusega. 

Ja head kolleegid, algataja ettepanekul jääb käesoleva nädala päevakorrast välja kolmapäevane seitsmes päevakorrapunkt, milleks on eelnõu 580 esimene lugemine. Ja koos selle muudatusega panen hääletusele käesoleva töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Päevakorra kinnitamise poolt on 82 Riigikogu liiget, vastu ja erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud. 

Ning nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ja palun kõigepealt siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esimeseks, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Ja teiseks, Eesti Vabariigi ja Botswana Vabariigi vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise ja maksupettuste tõkestamise lepingu ja selle juurde kuuluva protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu. Nende eelnimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. Kolmandaks, jalaväemiinide kasutamist, varumist, tootmist ja üleandmist keelustavast ja nende hävitamist nõudvast konventsioonist taganemise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust välisminister. Kõik kolm eelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaak Valge. Palun!

Hea eesistuja! Head Eesti mehed, Eesti naised! 17. märtsil vastas siin haridus- ja teadusminister minu ja Leo Kunnase arupärimisele eesti keele kui teaduskeele kasutusala ahenemise kohta ja paraku saime üsnagi ebamääraseid vastuseid. Ja ka need ilmselged ebakohad, millele arupärimise käigus osundasime, ei ole vahepealse aja jooksul mingit lahendamist leidnud. Ja seetõttu ei jäänud meil mitte midagi muud üle, kui esitada uus arupärimine ja katsuda siis haridus- ja teadusminister uuesti siia kohale manada. 

Tuletame meelde, et Eesti ülikoolides toimub hiiliv ingliskeelestumine. 2024. aastal oli Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides kaitstud doktoritöödest vaid 7% eestikeelsed. Seejuures on eestikeelsete doktoritööde osakaal kiiresti vähenenud, aga see ingliskeelestumine ei ole parandanud ülikoolide rahvusvahelist mainet ega reitingut. 

Seekordsed küsimused, meil on neid kohe kokku 11, puudutavad ingliskeelestumist, milleks meie hinnangul mingit vajadust ei ole. Puudutavad ka välisüliõpilaste koolitamist, kes ei saa eesti keelt selgeks ja kellest kaks kolmandikku lahkub Eestist, mis on meie hinnangul selge maksumaksja raha raiskamine. Samuti puudutab arupärimine Haridus- ja Teadusministeeriumi ja ülikoolide vahel sõlmitud halduslepinguid, mida meie hinnangul eesti keele kaitse ja edendamise osas ei täideta. Samuti ministeeriumi enda hoiakuid eesti keele väärtustamisel. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Ma olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kolm eelnõu ja ühe arupärimise. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Nii, aga, head kolleegid, asume nüüd tänase päevakorra juurde ja meie esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja rahvusvahelise sanktsiooni seaduse täiendamise seaduse (liidu piiravate meetmete direktiiv) eelnõu 584, see on selle kolmas lugemine. Ja avan läbirääkimised, läbirääkimised on siin fraktsioonidele. Ning Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun siia kõnetooli kolleeg Anti Poolametsa. Palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud saadikud! Kohe näha, et toimub üks järjekordne bürokraatia vähendamine, mistõttu luuakse seda hoogtöö korras juurde. Sest kuidas muidu Brüsseli ametnikud oma olemasolu õigustaksid? 

EKRE ei toeta, ei toetanud seda seadust enne ega ka nüüd. Ei ole liialdus, kui seda nimetatakse pealekaebamisseaduseks. Igal kodanikul on niigi vaba voli teavitada õigusrikkumisest, keegi pole seda neilt ära võtnud. Igal kodanikul! Ja mingisuguseid Brüsseli käsulaudu sellele lisada on lihtsalt kohatu. 

No kõigepealt peabki küsima, kuidas edeneb siis ülejäänud bürokraatia vähendamise projekt. Lugesin, et esimese saavutusena ei pea Terviseamet enam Elroni rongides kontrollima moppide ja ämbrite olukorda. Vägev saavutus! Esimene samm on tehtud bürokraatia vähendamise teel. Moppide kontroll on ära jäetud. Ametnikud on vabanenud raskest kohustusest. 

Millised on siis need uued kaebekohustused ja kuidas praegu edeneb ideoloogiline kontroll majanduse üle, nimelt ettevõtete kestlikkuse aruanded? USA-s lõpetati politruki ametikohtade ehk mitmekesisuse kaasatuse ametikohtade pidamine, võeti neilt raha ära ja lasti politrukid ühe hoobiga lahti. Aga siin läheb kõik täie hooga edasi. Tõenäoliselt ei ole Eestis ettevõtjat, kes poleks kuulnud nendestsamadest kestlikkuse regulatsioonidest, sellest, et nad peavad tööle võtma juurde inimesi, kes neid paberikuhjasid täidaksid. Jah, selle sisu on ideoloogiline kontroll ka eramajanduse üle, rääkimata riigiasutustest. 

Mida siis praegu rikkujast teavitaja seadus ette näeb? Igas vähemalt 50 töötajaga asutuses või ettevõttes on sisse seatud suhtluskanal, mille kaudu iga töötaja saaks ametisse pandud isikule kaevata tööga seoses teatavaks saanud õigusrikkumisest. Ametisse pandud isik omakorda peab kaebajale aru andma, mis kaebusest edasi sai. Kaebaja isik jääb kõige rangemasse saladusse. Välja arvatud muidugi, kui arhiivist välja toodaks, kes kaebas. Hiljem tuleb ju välja näiteks see, et kunagi siin ruumis õilmitsenud Karl Vaino isa ja vanaisa, kõik olid pealekaebajad, kes eestlasi Siberi külades hukka saatsid, surma saatsid. Kunagi toob ajalugu ka need anonüümikud välja. 

Meie kogemus on siiski niivõrd halb. Ma mõtlen, et sellised vana kooli mehed nagu Enn Eesmaa ja teised peaksid teadma, mida tähendas Glavlit, tsensuur, pealekaebus. Peaksime olema väga ettevaatlikud, väga-väga ettevaatlikud igasuguste pahamaiguliste asjade sissetoomisel. No väliselt ju võideldakse korruptsiooni vastu, julgustatakse inimesi rikkumiste vastu välja astuma, aga tõesti, anonüümsete pealekaebajatena. Miks? Ei ole vaja palju elukogemust, et mõista, kuhu see välja viib. Sest juba me laiendame, kas pole nii? Alles oli, et me teeme siin kitsendatud variandi sellest pealekaebamisest, aga juba tulevad uued valdkonnad. Juba uued. Teate, sanktsioonikuritegude rikkumisest samamoodi iga inimene saab teatada. 

Nii et hea uudis on see, et pihisaladus ei käi selle kohta. Tore, et sinna ei panda mikrofone, kaameraid ja kõike muud. Siiski, siiski, pihisaladus on veel kaitstud. Loodame kõige paremat. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, seega ma sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 584 lõpphääletus ja me alustame selle hääletuse ettevalmistust.

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja rahvusvahelise sanktsiooni seaduse täiendamise seaduse eelnõu 584. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 60 Riigikogu liiget, vastu 19, erapooletuid 1. Eelnõu 584 on seadusena vastu võetud.

Tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 609. See on selle esimene lugemine ja palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh! Austatud Riigikogu! Täna me pöördume tagasi juurte juurde. Tuletan meelde, et 23. märtsil 2018. aastal otsustas Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni näol toetada seisukohti Euroopa Liidu konkurentsidirektiivi uuendamisele ja seda nähes ette ülevõtmist väärteomenetluse korras. 

Sellest päevast on hulk aega möödas. Mis siis vahepeal juhtus? Tekkis ühiskonnas sedavõrd suurt vastuseisu, mis on venitanud selle konkreetse direktiivi ülevõtmist trahvi määramiseni. Tegelikult me räägime väga põhimõttelisest ja olulisest väärtusküsimusest, ja see väärtusküsimus on see, et kas me Eestis arvame, et karistamine peaks olema võimalikult lihtne, või me arvame, et karistamine peaks olema võimalikult õiglane. See on see küsimus, millele on aastaid vastust otsitud ja kindlasti on õigus mõlemal poolel. Väga hea, et arutelu ühiskonnas käib. Karistamine on üks selliseid teemasid, mis vääribki seda, et seda igakülgselt kaalutakse. 

Ent mängus ei ole olnud ju ainult see konkreetne eelnõu. Kui te lubate, ma tsiteerin Tartu Ülikooli professorit Anneli Sood, kes on ühtlasi ka Tartu Ülikooli karistusõiguse osakonna juhataja, kes avas oma mõtteid Postimehe artiklis, tuues välja, et karistuste oluline lihtsustamine, mida alati on ju järelevalveorganid väga soovinud, võib lõpuks puudutada iga inimest. Nimelt, ühes kohas karistuste oluline lihtsustamine võib kaasa tuua lumepalliefekti ehk menetlus, kus isikute õigused pole enam takistavaks faktoriks, on paljudele atraktiivne, paljudele riigi esindajatele. Ta tuletab meelde, et menetlusõigus aitab tagada, et terad eraldataks sõkaldest, sest paratamatult juhtub menetlustesse süütuid inimesi, kes peaksid sellisena ehk süütuna sellest menetlusest ka välja tulema. Anneli Soo rõhutab veelgi, et kellegi karistamine ei ole ega peagi lihtne olema, sest kui on lihtne karistada ühte inimest, on lihtne karistada, tsiteerin teda, ka sind, mind ja kõiki teisi ühiskonna liikmeid. Ainuüksi sellise soovunelma väljaütlemine peaks ühiskonna ettevaatlikuks tegema, rõhutab karistusõiguse osakonna juhataja. 

Ja tõepoolest, kui me vaatame konkurentsiseadust, siis lubage mulle see paralleel, see on üks üsna piibellik seadus. Ta loetleb üles, mida sina mitte ei tohi teha, aga kogu ülejäänu jätab tõlgendamise küsimuseks. Konkurentsiseaduse eesmärk on pakkuda lahendus, et kuidas turg toimima saada. Ja tõepoolest, kui me võtame ühelt ettevõttelt 10% käibest trahvina ära, siis me oleme selle ettevõtte siiski Eestis tapnud. Me oleme kaotanud selle ettevõtte töökohad ja kaotanud leiva laualt nendelt peredelt, kelle pereliikmed selles ettevõttes töötasid. Olgu ka see hoiatavaks näiteks, miks karistamine ei tohi olla mitte niivõrd lihtne, kuivõrd karistamine peab olema õiglane. 

Teie ees olev eelnõu on oma olemuselt üsna lihtne. Ta jätab konkurentsijärelevalvega tegelema Konkurentsiameti, nii nagu see senimaanigi on olnud. Konkurentsiamet jälgib konkurentsiolukorda turul konkurentsijärelevalvemenetluse kaudu ja võib selle raames kasutada Euroopa Liidu direktiivis sätestatud uurimismeetmeid. Näiteks saab Konkurentsiamet teostada kohtu loal läbiotsimisi ja esitada teabenõudeid. Kui Konkurentsiamet avastab selles järelevalvemenetluses, et mõni ettevõtja ei toimi ikkagi konkurentsireeglitega kooskõlas, saab Konkurentsiamet määrata sellele ettevõttele vajalikke konkurentsijärelevalvemeetmeid. Nende meetmete eesmärk on vaba konkurents turul taastada. 

Kogu Euroopa Liidu õiguse peamine eesmärk on tagada tarbijatele õiglane konkurents, selleks et hinnad oleksid madalad, selleks et konkurents oleks väiksematele ettevõtetele suurte vastu õiglane, ja selliste meetmete rakendamise õigus Konkurentsiametil peab tagama selle õigluse nii tarbijate kui väiksemate ettevõtete jaoks. Meetmed, mida Konkurentsiamet võib määrata, võivad olla sisult käitumuslikud, näiteks saavad nad ettevõtet kohustada mingit tegevust lõpetama, või struktuursed, näiteks Konkurentsiametil on õigus mingi äriühing ümber kujundada või täpsemalt, seda nõuda või nõuda osaluse võõrandamist. 

Hästi suur rõhk on kokkuleppimisel. Konkurentsiamet pakub, kuidas saaks konkurentsiolukorda paremaks, ettevõte kaalub, kas need ettepanekud talle sobivad ja koos leitakse sobivad lahendused, lepitakse kokku selles, kuidas turul olukord tarbijate jaoks ja teiste konkureerivate ettevõtjate jaoks paremaks teha. Turul olukorra paremaks tegemine on nii direktiivi kui ka selle eelnõu kõige tähtsam eesmärk. 

Määratud meetmeid on võimalik Konkurentsiametil tagada sunnirahaga. Nüüd võib aga ette tulla selline olukord, kus konkurentsijärelevalve käigus avastab Konkurentsiamet, et ettevõte on tegelikult toime pannud raske rikkumise, nii raske, et seda ei ole enam võimalik lõpuni heastada ja mis vastab seaduses toodud väärteokoosseisule. Sellisel juhul saab Konkurentsiamet vastavalt olukorrale kas järelevalvele lisaks või selle asemel alustada väärteomenetlust. Ja sellisel juhul võib maakohus rikkujale määrata sellise rahatrahvi, mis on tõepoolest tõhus ja heidutav, just nii, nagu direktiivis nõutud. 

Ja see järelevalvemenetluse ja süüteomenetluse omavaheline suhe, omavaheline suhestumine, mida ma teile just kirjeldasin, on Eestis praegu täiesti tavapärane. Ja täpselt sellisel moel oleme me üle võtnud ka muudes valdkondades Euroopa Liidus ette nähtud haldustrahvid. See on meil kenasti toimunud, meil on maakohtus pikk kohtupraktika ja seal valitseb õigusselgus, mis annab eelduse kiiremaks ja tõhusamaks menetluseks. 

Aga lubage mul peatuda ka selle eelnõuga seoses üles tekkinud ühiskondlikel debattidel ja küsimustel. Kõige teravamad on olnud vaidlused enese mittesüüstamise privileegi üle. Direktiivi sõnastus on siin kahetine. Direktiiv lubab ettevõtjal mitte vastata küsimusele, mis sunniks ettevõtjat end rikkumises süüdi tunnistama, ent samal ajal nõuab, et järelevalvemenetluses ettevõtja annaks Konkurentsiametile nõudmise peale ka seesugust faktilist teavet ning annaks üle dokumendid, mis võivad hiljem ettevõtjale kahjulikuks osutuda. 

Meil Eestis on põhiseaduse § 22 ja süüteomenetluse üks põhimõte, et mitte kedagi ei tohi sundida iseenda vastu tunnistama. Eelnõus oleme selle lahendanud niimoodi, et füüsilistel isikutel on täiel määral tagatud ka konkurentsijärelevalve menetluses enese mittesüüstamise privileeg. Juriidiliste isikute puhul ent on lahendus konkreetsest asjast ja asjaoludest rohkem sõltuv. Ja tõenäoliselt paneb siin täpsed piirid paika kohtupraktika, mis võtab arvesse nii konkreetsete juhtumite eripära kui ka Euroopa Kohtu konkurentsimenetluse alast praktikat, mis paraku on ka pidevas arengus, ent näeb kitsamalt enese mittesüüstamise privileegi, kui see Eestis tavaks on olnud. 

Teine suur vaidluse koht on olnud selles, et kas haldusmenetluse raames karistamine mitte ei oleks seesama kiirem, lihtsam ja sujuvam. Võib-olla et ka siin saalis on veel inimesi, kes ei tea une pealt, mis vahe on haldusmenetlusel ja väärteomenetlusel. Ma igaks juhuks selgitan selle ühe lihtsa näitega ära. Näiteks kui koolis õpetaja paneb hinnet, siis see on olemuslikult haldusmenetlus. Õpetaja ei kutsu juurde tunnistajaid, ei vii läbi põhjalikku kirjalikku menetlust, ei kirjuta ülesse kõiki asjaolusid, vaid ta teeb lihtsa võimu teostamise sammu: ta annab tagasisidet õpilasele hinde näol. 

Haldusmenetlus, haldusõigus tugineb meil sellele, et ühtegi inimest ei tohi riik ülemäära kiusata ega inimese suhtes ülekohtune olla, aga me oleme ette näinud, et riik on üldiselt viisakas. Ja seetõttu see haldusmenetlus üldiselt käib üsna lihtsasti, nagu hinde panemine koolis. Hinnet on võimalik halduskohtus hiljem vaidlustada, ma ei soovita seda küll, ei kutsu ülesse kedagi seda tegema, aga põhimõtteliselt selline võimalus on. 

Nüüd, ütleme, et sellessamas koolimajas on avastatud üks väärtegu. Tuletan meelde, halduses me ei räägi vääratest tegudest. Isegi kui õpilane saab mitterahuldava hinde, ta ei ole midagi vääralt teinud. Mitterahuldav hinne ei ole talle karistus, vaid see on tagasiside tema õpitulemustele. Aga ütleme, et koolimajas on näiteks aknad sisse visatud. Sellisel juhul on ilmselgelt tegemist väära teoga, keelatud teoga, mille eest põhimõtteliselt on võimalik kedagi karistada. Aga niipea, kui me räägime karistamisest, tulevad meil juba mängu menetluslikud garantiid. Ehk enne, kui me kedagi hakkame Eestis karistama, peab näiteks olema see kool ka täiesti kindel, et just nimelt see õpilane on need aknad sisse visanud. Ta peab suutma seda tõestada, tõendada ja kohtus selle arutamine on ka juba kaitsja abil ja hoopis põhimõttelisemalt teistmoodi, mitte sugugi niisama lihtsalt kui oli hinde panemine. 

Ehk see näide suudab meile näitlikustada seda, et esiteks juba on meil ju nii ehk teisiti karistamine ultima ratio põhimõttel äärmine abinõu, äärmuslik abinõu, aga keskmisest keerulisemad väärteoasjad, nagu konkurentsiasjad tõenäoliselt, konkurentsi rikkumise asjad tõenäoliselt olema saaksid, on ikkagi sellised, kus täiesti ilma menetluspõhiõigusteta neid asju ajada ei saaks. Veel kord: see võib kaasa tuua 10%-lise käibe ulatuses trahvimise, mis tõenäoliselt toob kaasa selle ettevõtte pankroti ja töökohtade kadumise. Ja nii oleme me vääraid tegusid alati Eestis eraldi vaadanud, kurje tegusid eraldi vaadanud, seal peame me olema kindlad, et väära teo tegija ikkagi tõesti selle teo teinud on. Menetluspõhiõiguste vajadust karistamise puhul on ka Euroopa Inimõiguste Kohus korduvalt toonitanud. 

Küsimus on olnud ka selles, kas tõendid võiksid konkurentsijärelevalvemenetlusest kogutuna olla ülekantavad trahvimiseks. Jah, eelnõus on niimoodi kirjas, et konkurentsiväärtegude tõendamisel on lubatud ka konkurentsijärelevalvemenetluses kogutud tõendid, mille siis loomulikult kohus saab, nii nagu kõikide muude tõendite puhul, hinnata neid vastavalt oma pädevustele. 

Üks väga suur vaidluste küsimus on olnud ka selle üle, et kas Konkurentsiamet ikka saab piisavad volitused ja kas need volitused omakorda on kohtu kontrollile allutatud. Saan kinnitada, et vastavalt Euroopa Liidus kehtivatele arusaamadele saab Konkurentsiamet vajalikud volitused, sealhulgas toimetada läbiotsimisi, esitada teabenõudeid, millele vastamine on kohustuslik ja mis on tagatud ka omakorda sunniraha ja väärteokaristustega. Lisaks on Konkurentsiametil võimalik teha ka väärteomenetluses kõiki väärteomenetluses lubatud toiminguid. 

Konkurentsiameti järelevalvepädevuse puhul näeb eelnõu ette, et toimub täiemahuline kohtulik kontroll, seda nii määratlemata õigusmõistete sisustamise kui õigusliku tagajärje valiku osas, ehk läbitakse kolmeastmeline proportsionaalsuse test. 

On olnud ka küsimus sellest, ega see väärteomenetlus pole ikkagi see kriminaalmenetlus, mida ECN+ direktiiv ei luba. Tõepoolest, ECN+ direktiiv näeb ette oma sättega seda, et konkurentsi rikkumiste eest peab olema võimalik liikmesriigil trahvi teha muus menetluses kui kriminaalmenetluses. Ja siin saame kinnitada, et sama menetluskorraga ehk väärteomenetlusega on ka kõik muud senised Euroopa Liidu direktiivid, kus on juttu olnud halduskaristusest, Eesti üle võtnud läbi väärteomenetluse ja see on siiamaani alati Euroopa Komisjonile sobinud ja see on olnud igati aktsepteeritav. Teine riik, kus sellised suured eriarvamused on olnud ja kus on ka väärteomenetlus kasutuses, on näiteks Taani. 

Nüüd, on mõned küsimused veel, mis ma ka kohe ümber lükkaks. Esiteks väidetakse, et väärteomenetlus ei võimalda oma iseloomu tõttu direktiiviga koos olevaid karistusmäärasid sätestada. See väide on vale. Meie seadustes on hulgaliselt norme, kus rahatrahvi määr on üle võetud Euroopa Liidu õigusaktidest ja mis põhineb karistatava ettevõtja käibel, nii nagu ka selle eelnõuga ette nähakse. Karistusseadustiku vastav muudatus jõustus juba 2023. aasta novembris ja lahendas selle küsimuse, mis varasemalt tõesti üleval oli. 

On ka väidetud seda, et meie karistusseadustik ei võimalda juriidilist isikut vastutusele võtta, kui ei ole kindlaks tehtud konkreetset juhatuse liiget, kes oma kätega süüteokoosseisule vastava teo toime pani. Ka see väide on vale. Meil on taas juba alates 2023. aastast kehtiv organisatsiooniline vastutus, mis tähendab, et ka puuduliku järelevalve või halva töökorralduse tõttu juriidilise isiku kohustusi rikkudes toime pandud tegude eest saab juriidilise isiku vastutusele võtta isegi siis, kui konkreetset juhtivtöötaja tegu ei ole tuvastatud. Tänan siin Eesti Ekspressi ajakirjanikku Tauno Vahterit, kes hiljuti sellele ka põhjalikumalt tähelepanu juhtis. Eelnõus on lisaks täpsustatud ka konkurentsiõiguse spetsiifiliselt juriidilise isiku vastutust vastavalt direktiivis nõutule. 

On ka väidetud, et aegumise regulatsioon on karistusseadustikus selline, et kõik väärteod aeguvadki ära enne, kui need jõuab lõpuni menetleda. Üldsättest on aga võimalik teha erandeid ja need erandid on siin eelnõus ka tehtud ehk aegumist karta põhjust ei ole. 

Kokkuvõtteks. Teie ees on eelnõu, millega Konkurentsiamet on teada andnud, et ta saab tööd teha. Advokaadid ja õiguskantsler on suures plaanis öelnud, et see eelnõu kaitseb proportsionaalselt meie inimeste põhiõigusi ja see tuleks võimalikult kiiresti vastu võtta, et Eesti pääseks lõpuks ometi sellest trahvist, mis iga viivitatud päevaga 3000 eurot meie maksumaksjate taskust lisaks võtab. Meie inimesed väärivad euroopalikku kaitset tarbijatena ja meie väiksemad ettevõtted väärivad euroopalikku õigust õiglaseks konkurentsiolukorraks. Aga meie inimesed väärivad ka seda, et mitte kedagi ilmaasjata süüdi ei mõistetaks. Meie ettevõtjad väärivad seda, et uisapäisa ja hästi lihtsalt neid keegi trahvima ei kipuks. Meie ettevõtetes töötavad inimesed väärivad seda, et nende töökohad säiliksid siis, kui on ikkagi teada, et ettevõte saaks minna kokkuleppele, saaks konkurentsiolukorda parandada ja saaks tarbijate ja teiste ettevõtete jaoks asju paremaks teha. Ja juhul, kui on tegemist tõesti väga raske rikkumisega, et me saame kindlad olla, et see rikkumine on tõesti sellisena toime pandud. 

Ärgem tahtkem lihtsalt karistamist, tahtkem õiglaselt karistamist. Lihtne ja õiglane ei ole seesama. Me ikkagi tahame õiglast Eestit ja see eelnõu selle eest seisab. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Kolleeg Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ilmselgelt see on üks halvemaid seaduseelnõusid, mis Eestis konkurentsi või majanduskeskkonda puudutab. Ja teate, ma nüüd meenutan natukene aega. Kolm aastat olin Eesti 200 ja Reformierakonnaga valitsuses. Kaja Kallas, kes on Euroopas konkurentsiõigusega tegelenud, seisis selle eest, et saaks normaalne seaduseelnõu valitsusest Riigikokku. See sai. Pärast seda pretsedenditult minu elu kõige suurem kogemus sellega, milline lobi ja survetegevus teatud ettevõtjate ja ettevõtete poolt hakkas valitsuse suunal. See oli nii suur, et toonane peaminister pidi pöörduma õiguskaitseorganite poole, konsulteerima nendega. See eelnõu, mis nüüd siin on, ongi täpselt see ärihuvi, mida toona lobistama hakati. 

Mul on teile üks küsimus. Milliseid hüvesid Eesti 200-le või teile või reformierakondlasele Kristen Michalile nüüd on pakutud, et selline meelemuutus peaministri vahetuse ja selle algse eelnõuga on toimunud?

Aitäh! Küsimuse esitus oli selgelt laimav, olen ma sunnitud ütlema. Rõhutan üle seda, et kui te peate Euroopa Liidu direktiivi halvaks, siis oleks tulnud sotsiaaldemokraatidel selles osas sõna võtta siis, kui seda direktiivi ette valmistati. Eesti ei soovinud direktiivi kuskilt otsast rangemaks teha, praegu me oleme selle direktiivi sõna-sõnalt ilma ülekuldamisteta üle võtnud. Ja kui te arvate, et see on väga halb direktiiv, mille sõnastuste ülevõtmine on ka väga halb, siis oleks tulnud tõhustada seda direktiivi 2018. aastal, mil Eesti selle direktiiviga tegeles. Ei ole kohanud teie poolt nimetatud ettevõtjate survet. 

Kõik ettevõtlusorganisatsioonid – peaaegu kõik – on pöördunud justiitsministeeriumi poole, tuues välja neid muresid ja küsimusi kirjalikult, avalike kirjadena, ilma mingisuguse kahtlase lobistamiseta, ja tuues välja neid murekohti, mida tuleks eelnõus lahendada. Lisaks ettevõtjatele on sõna võtnud väga paljud õigusteadlased, Tartu Ülikooli õigusteaduskond, õiguskantsler. Ja kui te arvate, et kõikidele nendele on keegi maksnud mingeid hüvesid, siis see on teie rikutuse tase, vabandust väga.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Statistika näitab, et neid konkurentsirikkumisi on tegelikult Eestis tuvastatud väga vähe, aga samas need teenuste hinnad nendes konkurentsi probleemsetes valdkondades on Eestis väga kõrged ja nendes valdkondades võetud kasumid on röögatud ja aastatega aina kasvavad. Ja siit küsimus, et kas konkurents Eestis toimib praegu väga hästi teie arvates. Ja kas Konkurentsiametil on selleks vajalikud tööriistad olemas, selleks järelevalve teostamiseks? Ja siis ka täpsemalt, et kuidas teie poolt koostatud eelnõu parandab olukorda, kui see menetlus jääb ikkagi sama pikaks ja ühesõnaga, mitme menetlusviisiga peab seda konkurentsirikkumist tõestama?

Aitäh! Kui kellelgi on Eestis arvamusi või ka lausa fakte selle kohta, et keegi on rikkunud konkurentsiõigust, et vaba konkurents ei saa toimuda ja see on takistatud, siis ma palun sellest otsekohe Konkurentsiametit teavitada. Eesti on väike riik, meie suurus on enam-vähem kuskil pool Hamburgi linna, ja kui me elame teadmises, et meie ümber on üksnes kurjategijatest ettevõtjad, siis kui see teadmine on kellelgi olemas, sellest tuleks Konkurentsiametit teavitada. Konkurentsiamet saab väga vähe teavitusi selle kohta, et keegi on konkurentsi rikkunud, ja kõiki neid teavitusi nad põhjalikult uurivad. Mõnedel juhtudel nad tuvastavad, et on rikkumine toime pandud, ja mõnedel juhtudel tuvastavad, et rikkumist toime ei ole pandud.

On ka selliseid juhtumeid, kus me poliitikutena näeme, et konkurentsiolukorda saaks paremaks teha. Valmistan ette mitmeid eelnõusid, side valdkonnas näiteks, kus konkurentsiolukorda saab paremaks teha, aga see ei tähenda seda, et praegused sideettevõtted oleks otsesõnu midagi rikkunud või seadust rikkunud. Lihtsalt praegune õigus on neile seda võimaldanud. Riigikogu saab alati teha paremaid seadusi ja ministeeriumid alati esitada rohkem konkurentsiolukorda päriselt parandavaid eelnõusid. Sideteenuste osas ka Konkurentsiamet täiendavat järelevalvet hetkel teeb, olles vastavad teavitused saanud.

Nii et veel kord, kui kellelgi on teavet selle kohta, et konkurentsiõigust on rikutud, et kellegi vaba konkurentsi on takistatud, palun andke sellest otsekohe ja viivitamata Konkurentsiametile teada. Eestis kehtiv ja üldse kõikides õigusriikides kehtiv põhimõte on ju selline, et me ei hakka uurima täiesti lambist midagi, mis tundub, et äkki on valesti. Tuletan ka meelde, et kütuseturul, kus pikka aega arvati, et konkurentsireegleid rikutakse ja hindu lepitakse kokku, Konkurentsiamet põhjaliku järelevalve tegi. Ja nii nagu Kai Realo seda vist, ma ei mäletagi, missuguses ajalehes ta kirjeldas, et neil oli lihtsalt masin selle peale, mis vaatas üle tee, kaamera vaatas üle tee asuvat konkurendi bensiinijaama ja kui seal tablool hinnad muutusid, siis automaatselt muudeti ka nende tablool hindu. See ei ole konkurentsiõiguse rikkumine.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Lugupeetud minister! No kaua tehtud kaunikene. Ma saan aru, et Eesti on viimane, kes selle direktiivi üle võtab, ja tänu sellele, et me ei ole aastaid seda üle võtnud, oleme me sadu tuhandeid eurosid trahvi maksnud. Minu küsimus on: a) miks ta ometigi nii kaua seal ahjus küpsetas, miks me siis nii kaua sellega tegelesime ja maksime neid sadu tuhandeid eurosid; ja b) kuna sellega on tõesti niivõrd kaua tegeletud, siis ma eeldan, et see seadus on igati vastav sellele direktiivile, mida me peame üle võtma, ehk siis mu teine küsimus on see, kas me oleme nüüd kindlad, et lõpeb menetlus, mitte ei panda pausile, vaid lõpeb, ja meie see seadus hakkab vastama direktiivile ja rohkem me trahvi maksma ei pea.

Väga õigustatud küsimus. Kui ma lugesin siin ette, viimati me olime üksmeelel 2018. aastal, siis kui Riigikogu otsustas, et me läheme selle direktiiviga edasi ja me võtame selle direktiivi hiljem Eesti õigusesse üle väärteomenetlust kohandades. Miks tuli vahepeal sisse mõte, et me sellest põhimõttest taandume, ja miks kulutati nii palju tunde sellele, et leiutada palju lihtsam karistamise viis, ei oska mina vastata. Tõsi on see, et see väärtushinnangute kokkupõrge, et kas karistamine peaks olema väga lihtne või karistamine siiski peaks olema eeskätt õiglane, see põhimõtteline väärtuskonflikt on saatnud kõiki vahepealseid valitsusi. Siin me täna oleme, juurte juures tagasi, ja võtame selle direktiivi kitsalt ja õigesti üle. Me küll eeldame tõesti siin praegu, et see peaks vastama direktiivi kõikidele nõuetele ja me saaksime selle pika teekonna lõpetada.

Tiit Maran, palun! 

Aitäh, austatud minister! Te nii nunnult ja südamlikult rääkisite, et karistamine peab olema raske ja ettevõtlust tuleb toetada. Aga sellel on paraku ju ka alati teine pool ja see teine pool puudutab inimest, puudutab tarbijat. Seda poolt te ei puudutanud. Miks? Samal ajal kui Euroopa Komisjoni statistikast ühemõisteliselt tuleneb välja see, et meil on konkurentsirikkumisi avastatud pretsedenditult vähe. Põhiline põhjus, miks arvataks see olema, on seesama kummaline paralleelne menetlus, mida te praegu esile tahate tuua. Absoluutselt kõik riiklikud regulaatorid, olgu ta Konkurentsiamet, finantsamet või Andmekaitse Inspektsioon, kõik on kahtluseta arvamusel, et selline meetod, selline mudel ei sobi majanduskuritegevusega võitlemiseks. Tekib paratamatult küsimus, et miks te surute läbi sellist seadusemuudatust. Kelle huvides, tarbija huvides või kellegi teise huvides?

Aitäh! Kõigepealt, ma olen sunnitud parandama siiski küsimuses esinevad faktivead. Esiteks, ma ei ole kordagi öelnud, et karistamine peaks olema raske, ma olen öelnud, et karistamine peaks olema õiglane. Ja teiseks, ma ei ole kordagi öelnud, et ettevõtlust tuleks toetada, vaid ma olen rõhutanud seda, et väiksematele ettevõtetele peab olema tagatud õiglane konkurentsiolukord ja et ettevõtet ei tohi ebaõiglaselt ja liiga lihtsasti trahvida sellisel määral, et töökohad kõik kaovad. Ma usun, et me seisame kõik koos töökohtade säilimise eest. Samuti rõhutasin ma tarbijate õiguste kaitset oma ettekandes lausa mitmel korral. Ehk et tõele ei vasta ka see teie süüdistus, et ma tarbija täiesti tähelepanuta oleksin jätnud. 

Nüüd teie küsimuse juurde, mis puudutas seda, kas Konkurentsiamet üldse saaks eelnõus pakutud konkurentsijärelevalvemenetluse ja väärteomenetluse raames ettevõtteid süüdi mõista. Jah, loomulikult saab. Kaks eelmist Konkurentsiameti juhti on avalikult toetanud seda eelnõu ja rõhutanud, et see eelnõu annab Konkurentsiametile väga head ja tõhusad tööriistad selleks, et konkurentsirikkumisi tuvastada. Ja ka praegune Konkurentsiameti juht on öelnud, et selle eelnõuga saab tööd teha küll. Konkurentsiameti kodulehel on ka kenasti näha erinevate rikkumiste tuvastamised, mida Konkurentsiamet on teinud siis veelgi keerulisemas menetluses ehk kriminaalmenetluses. Täiesti on süüdimõistmine nende menetlustega võimalik ja on kenasti olnud ka teistes harudes võimalik.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Vot see oli väga huvitav jutt, mida Lauri Läänemets siin rääkis, endise siseministrina. Tal tõenäoliselt on siseinfot asjadest, millest ta rääkis. Teie vastus oli ka muidugi väga kõnekas. Aga te rääkisite siin nii kenasti kokkuleppest ettevõtete ja Konkurentsiameti vahel, üksteisega arvestamisest ja kaasamisest. See on väga-väga ilus jutt. Võib-olla, kui on mingid ühised lobipõhised huvid, siis ongi nii, et lõvi ja lammas ühiselt haljal aasal sõbralikult koos lebavad. 

Aga ma küsin, mis annab meile nüüd arusaamise, et Konkurentsiamet, mis on tegelikkuses võimupositsioonil ja võib-olla täidab tõesti ka võimulolijate suuniseid, hakkab pärast selle direktiivi jõustumist siis päriselt ka tarbijate huvide eest seisma.

Kui teil on konkreetseid etteheiteid Konkurentsiametile, et ta ei ole olukorras, kus ta oleks pidanud seda tegema, tarbijate huvide eest seisnud, siis sellest infost ma olen väga huvitatud. Veel kord: Konkurentsiamet saab väga vähe teavitusi selle kohta, et kuskil on konkurentsirikkumist, mis võib tähendada ka seda, et Eestis massiliselt ei ole õigusrikkujad, ettevõtjad näiteks. Ma arvan, et see on ka üks niisugune väärtusküsimus, et kas me peame ettevõtjat a priori või juba ette lihtsalt kurjategijaks, et mõned ettevõtjad äkki ei ole kurjategijad. Või siis me arvame, et kurjategijad või väärate tegude tegijad on ikkagi ainult need ettevõtjad, kes on midagi selgelt valesti teinud. Need on kaks erinevat lähenemist. 

Teie küsimus oli selle kohta, kas Konkurentsiamet kaitseb tarbijate huve, kui tal on õigus minna kokkuleppe sõlmimiseni. See on euroopalik arusaam, et konkurentsiõiguse peamine eesmärk on konkurentsiolukorra parandamine. Konkurentsiolukorda ei paranda mitte niivõrd trahvimine. Tõsi, väga raskete rikkumiste eest heidutava trahvid peavad olemas olema, aga sellest otsest kasu tarbija ei saa. Tarbija saab kõige kiiremat ja kõige otsesemat kasu siis, kui ettevõte teeb oma tegevuse korda, nii et tarbijatele on õiglased hinnad tagatud. 

Toon ühe näite juurde. Meil on ette valmistatud eelnõu, mis kiirendab numbrite liikumist mobiilsideettevõtjate vahel. See on üks meede, kuidas me saame tagada selle, et ettevõtjad pakuks kohe tarbijatele odavamaid hindu, mitte ei pakuks neid alles siis, kui te oma mobiilsideettevõttele teatate, et te lähete teise ettevõtte juurde. Peaaegu vast kõik, kes seda teinud on, on saanud oma mobiilioperaatori käest odavama hinnaga pakkumise, mis ongi tegelik turuhind. Siin on ka õiguslikke asju, mida me saame teha.

Minu arvates Konkurentsiameti või tema niimoodi lihtsalt lampi kahtlustamine, et ta oma tööd ei tee, ei ole kuidagi õige ega õigustatud. Selleks peaks ikkagi mingid faktilised alused olema.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Tegelikult minu jaoks on siiamaani jäänud veidi arusaamatuks, miks sotsiaaldemokraadid meil nii raskesti soovivad Konkurentsiametist teha karistusorgani, halduskohtust sellise trahviorgani. Just selline see eelmine versioon eelnõust oli. Too hetk olin ma päris kriitiline selles osas, olen ka jaganud alati õiguskantsleri seisukohta, et direktiivi peaks üle võtma väärteomenetluses, see on tavapärane praktika. Ja üks põhiline oht, mida ma nägin, et kui me peaksime või oleks liikunud sellise haldusmenetluse suunas, kus siis lihtsustatud korras saaks määrata hiigeltrahve mitmest põhiõigusest üle sõites, siis järgmisena tuleks meie juurde näiteks Terviseamet, tuleks Keskkonnaamet, tuleks veel mõni amet ja ütleks, aga me soovime ka sellist erilihtmenetlust. Kas teie nägite ka seda ohtu, et see on oht sellise Pandora laeka avamiseks, kui me liiguksime haldusmenetlust pidi?

Aitäh! Ma jagan täielikult teie küsimuse esitust ja kordan veel kord üle, et me ei soovi Eestisse liiga lihtsat karistamist, me soovime õiglast karistamist. Ja tõsi on ka see, et jällegi, see ei ole süüdistus, vaid psühholoogiliselt ehk arusaadav, et kui inimesed tegelevad järelevalve ja kontrolliga, siis võib väga lihtsasti tekkida ahvatlus muudkui karistada ja karistada ja oma töös olla üha efektiivsem. Seda fenomeni on ilukirjanduses ju korduvaltki avatud ja kahjuks ka praktikas on seda mitmel pool maailmas näha olnud. Halduskohus Eestis ei karista inimesi, halduskohus kaitseb inimest riigi ülemäärase võimu eest. Ja maakohus on see, kus karistused määratakse. Dubleeriva kohtumenetluse loomine halduskohtusse oleks olnud väga pikk ja põhjalik tegevus, mida tõi välja oma kõnes siin ka eelmine justiitsminister Madis Timpson, kui ta tutvustas seda varianti, mis tollel hetkel oli kokkuleppeks. Nüüd on lihtsam versioon, mis on palju kiirem nii riigile halduslikus mõttes kui ka ettevõtjatele ja tarbijatele kiirema lahenduse jõudmiseni, sest kohtupraktikat maakohtutel on küllaldaselt. Kõik nurgad on läbi vaieldud, läbi arutatud ja täiesti uut kohtumenetlust ja halduskohtu koormamist täiesti uut tüüpi menetlusega tõesti selles eelnõus ei ole, me kasutame neid õigusinstrumente, mis meil Eestis juba olemas on. Aga veel kord, ilmselt tulevad need arutelud siia saali üha ja üha tagasi, et kui lihtne peaks olema inimeste karistamine ja kui õiglane peaks olema inimeste karistamine.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Ma tulen selle teema juurde tagasi, mida ma ka komisjonis teie käest küsisin, ja et seda küsimust uuesti küsida, tsiteerin ma ühte lõiku. "Me ei saa lähtuvalt oma professionaalsest eetikast toetada eelnõu vastuvõtmist, kuna see ei sobi Eesti õiguskorda, on meie õiguskorda väärastav ja vastuolus meie õiguse aluspõhimõtetega." See oli Tartu Ülikooli õigusteadlaste hinnang eelmisele eelnõule. Milline võiks olla täna nende hinnang sellele uue valitsuse uuele eelnõule? Kas see on pigem positiivne või sama negatiivne, nii nagu ta oli väga kriitiliselt selle eelmise valitsuse esitatud eelnõu suhtes?

Tõsi see on, et haldustrahvipõhine lähenemine pälvis väga laialdast kriitikat õigusteadlaste hulgas, sealhulgas ka õiguskantsleri kriitikat, kes saatis lausa Riigikokku kirja. Ja see kriitika lähtuski sellest arusaamast, et meil on stabiilne, välja kujunenud õigussüsteem, kus halduskohus kaitseb inimest riigi ülemvõimu eest ja trahve määrab maakohus, veendudes tõendite põhjal, et süü või väärtegu on tõepoolest olemas ja ka kohus näeb seda samade silmadega, samas valguses ja sama süülisena, kui on seda näinud näiteks Konkurentsiamet. Sellest põhimõttest taganemine ehk taganemine õiglase karistamise eesmärgist lihtsa karistamise eesmärgi suunas oli see, mida teie oma tsitaadis iseloomustasite. Praegu teie ees olev eelnõu kasutab Eesti õiguskorras välja kujunenud lahendusi ja on seega sobiv laiemale õigusavalikkusele.

Peeter Ernits, palun! 

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Jah, seal ei ole vastu võetud direktiiv, nüüd suure hirmuga. Aga kes selle, kui päev tuleb Brüsselile maksta 3000 eurot trahvi, üle saja päeva on praegu, 300 000 on tiksunud, kes selle kinni maksab, et me ei ole allunud Brüsselile, selle 300 000 praegu – kas teie oma palgast või terve valitsus või kes? Meie kõik peame hakkama äkki maksma? Või pensionärid? Või kes?

Aitäh! Ma tuletan siiski meelde, et see direktiiv võeti vastu Eesti eesistumise ajal ehk Eesti juhtimisel. Ja selle direktiivi poolt oli terve Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni kaudu. Ehk me Eesti poolt arvasime, et see on üks õige asi teha. 

Tõsi, juba 2018. aastal me juhtisime tähelepanu, et enese mittesüüstamise privileegi sõnastus selles direktiivis meile ei sobi ja see on vastuolus meie põhiseaduslike väärtustega. Aga Euroopa toimib kompromisside kunstina ja see kompromisstekst, mis lõpuks selles direktiivis oli, veel kord: Eesti ise juhtis seda direktiivi vastuvõtmist. Nii et ma ei saa kuidagi nõustuda sellega, et tegemist oleks millegagi, mida oleks Brüssel meile peale surunud, sest selle direktiivi valmimist me juhtisime Tallinnast. 

Mis puudutab trahvi maksmist, siis see on tõepoolest esmakordne ajaloos, Eesti ajaloos trahv, mis meil maksta tuleb. Ja midagi ei ole teha. See, et kõik need valitsused alates 2019. aastast ei ole suutnud seda direktiivi üle võtta, on nüüd päädinud sellega, et trahvi maksab kinni ikkagi Eesti Vabariigi riigieelarve, kuhu raha tuleb Eesti Vabariigi maksumaksjate taskust.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Algatuseks tuleb muidugi öelda, et on hea, et te olete loobunud sellest algsest plaanist, võttes direktiivi üle haldusmenetluse raames, sest seal olid need põhiseaduse riived ikkagi väga tõsised ja palju suuremad kui praeguse lahenduse puhul. Ei ole muidugi üllatav, et sotsid igatsevad seda lahendust tagasi, sest ega, noh, nendele ei meeldigi eriti see õigusriikluse põhimõte, nagu me teame mitmetest muudest asjadest, muu hulgas vaenukõne kriminaliseerimise ihalusest. 

Aga minu mure seondub ikkagi sellega, mida te ütlesite ka oma ettekandes, et füüsilised isikud ei pea enesesüüstamisega tegelema menetluse raames, aga juriidiliste isikute puhul pole see asi päris nii lihtne, seal kuidagi kohtupraktika paneb paika. Ma võtsin isegi stenogrammi lahti, seda pole veel seal kirjas, ma ei saa täpselt tsiteerida. Ja sellega seonduvalt ma tahtsingi, et äkki selgitate seda nüüd lähemalt. Põhiseaduse § 22 lõige 3 ütleb ju selgelt, et kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Ja "kedagi" peaks minu arusaamise kohaselt hõlmama ka juriidilisi isikuid. Kuidas see ühilduvus on seal siis ette nähtud?

Aitäh! Te tsiteerisite minu ettekandes öeldut täpselt. Ja tõepoolest, see on olnud küsimus, mis on tekitanud kõige rohkem arutelusid ja mis, nagu ma ühes eelnevas vastuses ütlesin, on olnud Eesti murekohaks juba tegelikult seda direktiivi enda menetlust juhtides. Meie riiklikes seisukohtades oli mure selle enese mittesüüstamise privileegi osas selgelt väljendatud. Ja kui te loete direktiivi artiklit 8, siis te näete, kui vastuokslik tegelikult see sõnastus seal on, nii nagu ma ka oma ettekandes esile tõin. 

Nüüd, see lähenemine, mis on võetud, et korraga vastata Eesti põhiseadusele ja korraga vastata sellele direktiivi artiklile 8, ongi selline, et tõesti, füüsiliselt isikult enese mittesüüstamise privileegi kuidagi ei vähendata. Nüüd, ettevõtete puhul, juhul kui Konkurentsiametil on näiteks andmed, et ettevõte A on saatnud ettevõttele B kirja, kus ta on öelnud, et lepime hinnad kokku, ehk ta on teinud ettepaneku kartellileppe sõlmimiseks ja Konkurentsiametil on selline info olemas, nii-öelda selgelt olemas, siis tal tekib ikkagi selle direktiivi alusel õigus see kiri sellelt ettevõttelt välja nõuda. Aga nii nagu ma ettekandes ka ütlesin, täpne kohaldamine … See on väga kahetsusväärne öelda, sest me ei soovi teha üldiselt sellist õigust, mille tõlgendus ja täpne rakendus jääb kohtute peale. Me soovime õigusselget riiki, me soovime sellist riiki, kus kõik on hästi ette näha. Aga selle konkreetse paragrahvi või selle vastuolu rakendamisel ilmselt tuleb meil ikkagi kohtupraktika alusel see lõplik tõde.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Täna on kõlanud siin, lugupeetud minister, täna on kõlanud siin erinevad väited, mitte ma ei räägi ka teist, vaid küsijatest. Natuke kummalises olekus tunnen ennast ka, kus sotsiaaldemokraat peab kaitsma vabaturumajandust. Tegelikult turumajanduse toimimiseks on vajalik reeglistik, see on ülemaailmselt tunnustatud ja konkurentsiõigust ei avastata ka nüüd selle direktiiviga või ka Eesti seadustes. Küll on jutt sellest, kuidas seda vaba konkurentsi tagada võimalikult tõhusalt ja kuidas siis kaitsta nii ettevõtteid kui tarbijaid võib-olla teatud monopolistlikus või oligopolistlikus seisundis olevate teiste ettevõtjate eest. Ja siin on juttu küll rikkumistest, mida tuleks teavitada, aga mida te arvate, kuidas teie eelnõu aitab läbi majandusanalüüsi kaitsta ebamõistlikult kõrgete hindade eest tarbijaid ja ettevõtjaid?

Aitäh! Konkurentsiamet on tõesti Eesti üks kõige kõrgema keskmise palgatasemega riigiameteid ja seda just tulenevalt sellest, et üks konkurentsirikkumiste või ebaterve konkurentsiolukorra tuvastamise meetodeid on majandusanalüüs, nagu te väga õigesti välja tõite. Majandusanalüüsi põhjal on võimalik välja selgitada tegelikke turutõrkeid ja leida üles kohad, kus turg ei toimi nii, nagu ta toimima peaks. Turu toimimiseks on kahtlemata teatud reeglistik vajalik – siin ma olen teiega täiesti ühte meelt – ja Euroopa Liidus on see turu toimimiseks vajalik reeglistik kokku lepitud. Seda on ka täiendatud, milleks ongi see uus konkurentsiõiguse direktiiv, mida me praegu üle võtame, ja kõik, mis on selles direktiivis ette nähtud parema konkurentsiolukorra tagamiseks, on ka selles eelnõus kirjas.

Nüüd, siin on mitu korda tulnud üles see kokkuleppimise, Konkurentsiameti juhtimisel kokkulepete sõlmimise teema. Ja mis tundus ühele eespool olevale küsijale ka imelik vast, kui ma õigesti aru sain, et kuidas siis kokkulepet sõlmida ikkagi saab. Siiski, Euroopa Liit on seda meelt, et kõige tähtsam on tarbijate jaoks olukorra kiire paranemine ehk mitte see, et tohutult tahetakse neid trahve määrata, vaid et kõige tähtsam on saavutada turu parandamine niimoodi, et tarbijate jaoks läheks olukord paremaks. Ja selleks on need kokkulepped kõige kiirem, kõige mõistlikum, kõige vähem riivav ja kõige kiiremat tarbijatele kõige kasulikumat tulemust andev meetod. Ja see on konkurentsiõiguse lähtepunkt, et karistamine on viimane meede, kokkulepped õiglase turuolukorra tagamiseks on siis see peamine meede.

Ja tõesti, selleni võib viia ka turuanalüüs. Seda, millistes valdkondades oleks vaja täiendavat turuanalüüsi teha, see on kindlasti see koht, kus ikkagi oleks vaja nii-öelda sisendit või tähelepanu juhtimist, mida on ka olnud. Ja vastavalt on ka Konkurentsiamet reageerinud, vaadates, ma ei tea, ortodontiateenuseid, apteeke, kütuseturgu, aga näiteks leides mitmemiljoniliste trahvidega viinakartelli. Mäletate, viinakartellis need karistused ikkagi väga tõhusalt määrati.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Siin saalis on juba ootuspäraselt tuliseks läinud. Kõigepealt Varro Vooglaiule vastuseks: sageli, mina ütlen ausalt, minul on tunne, et ainsad, kes demokraatia ja õigusriigi ees seisavad, on just nimelt sotsiaaldemokraadid. 

Nüüd konkreetse eelnõu kohta. Te olete väga tugevalt sellist karmi karistust nagu näidanud negatiivsena, justkui tegemist ei oleks tõsiste kuritegudega. Ja samas siia saalile heitnud ette, et kui kellelegi mingisugust infot on, palun pöörduge Konkurentsiameti poole. Samas, see eeldus, et seaduses haldusmenetlustes suurte trahvide võimaluse loomine kuidagi kahjustub ettevõtteid ja ettevõtlust, on ju ilmselgelt ekslik ja Konkurentsiameti pädevust õõnestav. 

Meil on pädev amet, kes soovib oma tööd teha, kes suudab oma töö teha. Ja kui seaduses neid instrumente, mis teistes riikides on olemas, temale ei looda, siis see on ju umbusaldusavaldus ameti vastu. Nii nagu meie saame oma kaebustega vastavate ametiasutuste poole pöörduda, teie saate ka Konkurentsiameti laiali saata, kui te näete, et meil ei ole vaja samasuguseid instrumente nagu teistel riikidel.

Aeg!  

Viimaseks, kinnitus teie poolt, et me võtame selle seadusemuudatusega direktiivi üle – kas on nii? (Juhataja annab veel korda märku, et küsimuse esitamise aeg on otsas.) Ja kui see ei ole direktiiviga kooskõlas, kas te astute tagasi?

Aitäh! Enne kui te vastate, minister, hea kolleeg, meil on saalis minu küsimuseks ette nähtud üks minut, te läksite üle poole minuti üle. Loodetavasti edaspidi suudate sellest kinni pidada. Aga proua minister, palun!

Esiteks, Konkurentsiametile on selle eelnõuga loodud kõik, ma rõhutan, kõik instrumendid, mida Euroopa Liit ette näeb. Ehk siin ei ole midagi vähem kui Euroopa Liidu õiguses on. Väide selle kohta, et me oleksime Konkurentsiameti jätnud võrreldes teiste riikidega näljapajukile ja ilma tööriistadeta, nii nagu ma ka ettekandes ütlesin, ei vasta tõele. 

Kokkuleppemeetmeid või kokkuleppeid ettevõtjatega saab ka praegu Konkurentsiamet teha ja see on, veel kord, üldine euroopalik arusaam kõige kiiremast tarbijate aitamisest. Võib-olla võiks öelda isegi, et see on meil ka üldine arusaam. Nagu me enne rõhutasime koos teie hea erakonnakaaslasega, Jaak Aabiga, siis tegelikult turuanalüüs võib näidata konkurentsirikkumisi, aga see on turuanalüüs, ta ei ole sama asi mis, ma ei tea, kuriteo tuvastamine, eks ole. Kuna, nagu ma ka kõne alguses ütlesin, väga palju konkurentsiõigusest on tõlgendamise küsimus, siis selle tasakaalustamiseks ka muu hulgas on need kokkulepped, üks meede täiesti selge euroopalikku arusaama kohaselt. 

Loomulikult, karm karistus on heidutav ja see on ka olnud põhjus, miks Euroopa Liidu direktiiv on neid karistusi tõstnud, karistusmäärasid tõstnud, et see heidutus oleks ka olemas ja kõik me oleme selle sellisel kujul üle võtnud. 

Nüüd, te küsite seda, kas ma astun tagasi, kui ilmneb, et direktiivi ülevõtmine ei vasta direktiivile endale. Vastus on, et ei astu tagasi. Ja väga lihtsal põhjusel: me võtame direktiivi üle kogu aeg. Lakkamatult selgub Euroopa Komisjoniga suheldes, kas seisukohad muutuvad, tuleb üks ametnik, on ühtede seisukohtadega, teine on teiste seisukohtadega, keegi pöörab tähelepanu grammatilisele tõlgendusele, keegi pöörab tähelepanu sisulisele tõlgendusele. Väga palju erinevaid arvamusi võib olla lihtsalt ainult tulenevalt sellest, kes on Euroopa Komisjonist vastas. 

Kinnitan, et see direktiiv on tehtud parimas usus, et ta vastab direktiivile. Aga ka nii nagu varasemate mis tahes direktiivide ülevõtmisega on Eestis olnud praktika, mõnikord avastatakse ikka midagi, mis päris hästi ei vasta, ja selle me loomulikult parandame siis ära. See on täiesti loomulik ja tavapärane tööpraktika. Nii nagu on juristidel erinevaid arvamusi Eestis, on juristidel erinevaid arvamusi ka Brüsselis. Ja loomulikult otsime võimalikult kiiresti võimalikult tõhusaid lahendusi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Vot süüdistasite siin, et meie tituleerime oma küsimuste käigus kuidagi ettevõtjaid a priori kurjategijateks. Ma kindlasti ei arva, et ettevõtjad oleksid a priori kurjategijad. Ma pigem arvan, et hoopis valitsuses on inimesi, kes seda arvavad, sest näiteks kui meie Riigikogus oleme korduvalt teinud ettepanekuid esmatarbekaupade ja toiduainete käibemaksu vähendada, siis kohe esmane ja põhiline vastulause ja argument on nii rahandusminister Ligil, peaminister Michalil ja ka eelmisel peaministril Kaja Kallasel, et see käibemaksulangetus ei jõua tarbijani, sest kaupmehed panevad selle hinna vahe kõik oma taskusse. Loogiline oleks ju, et Konkurentsiameti pädevuses oleks teha järelevalvet, et see nii ei läheks. Aga oletame nüüd hüpoteetiliselt, et siiski langetataks käibemaksu toidu- ja esmatarbekaupadele. Kas siis see direktiiv kuidagi annaks Konkurentsiametile hoovad tarbijat kaitsta, välistada võimalust, et kaupmehed panevad sisuliselt riigi raha, mis riigil jääb saamata, et inimestele jääks rohkem raha kätte, ehk kas selle direktiivi jõustamisel me võiksime uuesti tulla ka käibemaksulangetuste eelnõudega siia Riigikokku tagasi?

Aitäh! Käibemaksu vähendamine mis tahes tootegrupile ei ole kuidagi seotud konkurentsiõigusega. Samuti ei ole konkurentsiõigusega seotud kõik hinnaküsimused. Konkurentsiõigusega oleks seotud näiteks selline küsimus, kui kellelgi tekiks kahtlus, et kui praegu maksab piimaliiter poes sõltuvalt poest 58 senti või 59 senti, aga järsku järgmisel päeval üheski poes alla 90 sendi enam liitrist piimapakki ei saa. Kui üleöö näiteks selline muudatus juhtuks, siis võiks tekkida küsimus, et kas on sõlmitud keelatud hinnakokkulepe, mida võiks siis Konkurentsiamet tõepoolest uurida. Sõltumata sellest, milline on parasjagu käibemaksu määr, kui teile tundub, et mingis tootegrupis võib kahtlustada ja selleks on ka faktilist alust, et võib kahtlustada hinnakokkulepet, kartellikokkulepet, siis sellest võiks kindlasti Konkurentsiametile teada anda.

Madis Timpson, palun!

Härra juhataja! Lugupeetud minister! Jah, te nimetasite mind ka, ma olin see minister, kes eelmise aasta aprillis selle eelmise versiooni siin saalis ette kandis. Ma möönan, et see ei olnud päris hea ja päris puhas mehhanism, ise oleks võib-olla teistmoodi seda lahendanud, aga see oli kompromiss, mis valitsus kokku leppis. Ja loomulikult ma olen nõus, et õiglane karistus on täiesti legitiimne eesmärk, sellega on nagu keeruline vaielda. Ja mul selle eelnõu kohta, otseselt midagi selle vastu ei ole, saab niimoodi ka, aga minu hinnangul on sellesse eelnõusse vaja teha KarS-i üldosa muudatusi. Loodetavasti siis menetluse käigus seda ka tehakse. 

Aga küsimus, see puudutab aegumist, mis on see hirm, et asi aegub ära. Kas ei või juhtuda, et seda probleemi näidatakse niikaua, kuni see ükskord aegub? Ja kas see probleem on selles eelnõus ära kuidagi niimoodi defineeritud ja kas on oht, et see aeguks?

Aitäh! Täiesti nõustun selle tähelepanekuga, et karistusseadustiku üldosas tuleks, võiks ja tuleks teha täiendav muudatus, mis seoks selle ka senise varasema õigusloome nende haldustrahvide ülevõtmisel ja eriseaduste ja karistusseadustiku omavahelise suhte loogilisemaks tervikuks. Sellise õiguse süsteemsuse huvides oleks selline täiendus igati mõistlik ja tegelikult oleme Justiits- ja Digiministeeriumis ka selle ette valmistanud juba. See on täiesti, igati õige tähelepanek. 

Nüüd, mis puudutab seda aegumist, siis jah, siin on ikkagi kasutatud praegustest menetlusaegadest oluliselt pikemat aegumistähtaega. Aegumistähtaeg on viis aastat ja see peatub kuni kolmeks aastaks veel omakorda, kui järelevalvemenetluses kohtuvaidlus peaks tekkima. Nii et see vastab praegu teise astme kuritegude aegumistähtajale. See peaks nüüd olema küll nii pikk aegumistähtaeg, et see aegumistähtaeg kuidagi ei saaks liiga lühikesena tundudes hakata asju takistama. Ja kui me vaatame senist kohtumenetluste pikkust, siis siin on olnud küsimus, et äkki ikka see haldustrahv oleks nagu kiirem. Kui me vaatame halduskohtu menetlusi, ütleme, sellistes sarnasemates asjades ja kui me vaatame maakohtu menetlusi väga keerulistes majandusasjades, siis halduskohtu menetlused on oluliselt pikemad, maakohtu menetlused oluliselt lühemad. Ja tuleneb see mitmest asjaolust, sealhulgas ka sellest, et tõesti seal on, ütleme, rada hästi sisse astutud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Ja lugupeetud minister! Enne ütlesite, jah, et ei maksa Brüsselit süüdistada, ise olime eesistuja ja kogu selles ja nii edasi. Aga 23. jaanuaril Euroopa Liidu kohus kirjutas meile 400 000 eurot trahvi ja nüüd selle aastaga oleme molutanud 300 000 veel otsa. Eestlastel on selline ütlemine, et loll saab kirikus ka peksa. Mis te arvate, kas see kõlbab praeguse või nende erinevate valitsuste, selle aja tegevuse kohta?

Muidugi on see väga kahetsusväärne, et me oleme sellise trahvini jõudnud. Ja päris kindlasti on see väga ebaõiglane meie maksumaksjate suhtes. 

Miks see kõik nii kaua aega võtnud? Eks peaks kõik valitsused ette astuma ja ütlema, kuidas see nii on läinud. Praegu me lahendame selle asja ära ja liigume kiiresti eelnõuga edasi. Me menetleme seda loodetavasti Riigikogus igati asjakohase kiirusega ja eelnõu jõustumisest trahvi maksmine lõpeb. Nii et nüüd on see aeg käes, kus kõik see laheneb.

Siim Pohlak, palun! Siim Pohlak, kui jõuad, ole hea! Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Te olete kindlasti selle direktiiviga seoses uurinud, kuidas Eestis tegelikult see konkurentsiolukord on. Te olete uurinud ka, kuidas see määrus ja kõik see päriselt rakenduma hakkab. Millistes valdkondades te näete tegelikult kõige suuremaid konkurentsiprobleeme Eestis? Ma usun, et te olete kindlasti sellele peale vaadanud. Avalikus ruumis on ka palju, ütleme, terve mõistuse ja majandusanalüüsi tagajärjel tekkinud arvamusi selle konkurentsiprobleemide kohta, mis eelkõige just nimelt tarbijat kahjustavad. Äkki te oskate tuua välja mõned valdkonnad, kus see probleem kõige suurem on ja kuidas antud olukord seda lahendada aitab?

Aitäh! Meie kõige suurem konkurentsiprobleem on selles, et mitte igal naisel ei ole vähemalt viite last. Ehk meie väga väike elanike arv on see, mis meie konkurentsiolukorda kindlasti pisut keerulisemaks teeb ja kus on väga raske nii väiksel turul oodata, et see konkurents toimiks samamoodi nagu teistes riikides. Rõhutan kohe üle, tegin rumala vea vastuse alguses: mitte igal mehel ei ole viite last, tahtsin öelda. See väga väikese rahvastiku arvuga, nii nagu me oleme, nagu ma ka kõnes ütlesin, umbes pool Hamburgi linna – ongi väga keeruline siin pakkuda samasugust konkurentsi nagu suurtel turgudel. Vast on tarbijad märganud, et suurte riikide e-poodidest on sama asi ostes oluliselt odavam sageli kui meil siin kohapeal. See on kindlasti üks asi, mida meil on väga keeruline muuta, sest nii see ettevõte, kes müüb 10 000 pesumasinat, kui see ettevõte, kes müüb viis pesumasinat, mõlemad peavad ikka müüjale palka maksma, kauplusepinda ülal pidama. Me oleme ka juhtiv riik kauplusepindade arvu poolest. 

Meil on terve rida asju, mis meie konkurentsiolukorda mõjutavad, ent mis ei ole väärad või süülised või et keegi oleks midagi tingimata valesti teinud. Samuti ma näen terve rida võimalusi, kuidas me õigusruumi parandades saame konkurentsile hoogu juurde anda. Olgu selleks või see, et kui inimesed saaksid ilma notaritasudeta, jättes kõik muud tingimused samaks, vahetada eluasemelaenu puhul panka palju lihtsamini, see kindlasti annaks pankadevahelisele konkurentsile hoogu juurde ja pangad oleksid palju rohkem motiveeritud pakkuma odavamat intressi, turg läheks paremaks. Meil on väga palju ka seadusloomes ära teha.

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! No kõigepealt kiire kommentaarina vastuseks kolleeg Riina Sikkutile: see väide, et sotsid on ainukesed, kes demokraatia ja vaba ühiskonna ideaali eest seisavad, on ilmselt kõige absurdsem asi, mida ma siin saalis üldse olen [kuulnud]. Te olete programmiliselt vaenulikud nii demokraatia kui ka õigusriigi põhimõtte vastu. Näiteid võiks tuua terve rea.  

Aga mis puudutab nüüd minu küsimust, siis ma olen mures selle põhiseaduse § 22 lõige 3 austamise pärast, mis ütleb, et kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. See põhimõte kajastub ju ka kriminaalmenetluse seadustikust, mis ütleb § 7 lõige 2, et kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust. Ja väärteomenetluse seadustik ütleb §-s 2, et kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid arvestades väärteomenetluse erisusi. 

Kui me vaatame seda ECN+ direktiivi artiklit 8, millele te viitasite, siis see deklareerib risti vastupidist. Kohe alguses ütleb: liikmesriigid tagavad, et konkurentsiküsimustes pädevad riiklikud haldusasutused võivad ettevõtjatelt ja ettevõtjate ühendustelt nõuda, et nad esitatakse kindlaks määratud mõistliku aja jooksul kogu teabe. 

Ma saan aru, et mu aeg on läbi.

Teie aeg! 

Ma näen siin lepitamatut vastuolu. Kuidas te kavatsete selle ületada nii, et õiguskantsleri pöörduks Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve käivitamiseks?

Aitäh! See ongi olnud äärmiselt keeruline küsimus. See on olnud ka selle eelnõu venimise puhul üks tuumküsimusi. Ja veel kord: juba 2018. aastal Eesti, vaatamata sellele, et me juhtisime seda menetlust, meie riiklikud seisukohad olid sellised, et meile see enesesüüstamise lahendus, mida te just tsiteerisite, ei sobinud. Aga me ei leidnud selles kokkulepet teiste liikmesriikidega. 

Ja kui te vaatate, see lahendus, mis on praegu leitud, ei ole päris ideaalne kummaski vaates. Ta kõhklusteta tagab enese mittesüüstamise privileegi füüsilistele isikutele. Kui palju põhiseaduse § 22 laieneb juriidilistele isikutele olukorras, kus füüsiline isik vastutusele võtmisele ei kuulu, siis seal päris iseenesestmõistetavat lahendust ei ole. See praegu eelnõus väljapakutud lahendus peaks siiski läbima ka Eesti-sisese menetluse, ilma et see Riigikohtusse kaevataks. Sest kui me vaatame põhiseaduse kommentaare, aga ka näiteks Euroopa Kohtu praktikat, siis mõlemast lähtudes on pakutud sõnastus, mis siiski peaks jääma mõlemalt poolt vaadates mõistlikesse ja enese mittesüüstamise privileegi austavatesse raamidesse. 

Veel kord: juhul, kui teave on ettevõtjale ebasoodne, siis Euroopa Kohtu praktika on olnud selgelt see, et see ei võrdu nende nägemust mööda süü tunnistamisega. Ja see ei ole seotud enese mittesüüstamise privileegiga. (Keegi räägib saalist.) Ei, põhiseaduse muutmiseks me praegu kindlasti vajadust ei näe. See on väga väärtuslik põhimõte Eesti põhiseaduses.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Te väga õigesti selgitasite haldusmenetluse kui konkurentsijärelevalve ühe menetlusviisi toimimist. Need trahvid, millega, tundub, et ka mõned kolleegid siin püüavad hirmutada, nagu hakkaks amet kohe meeletuid trahve määrama, kindlasti ei vasta tõele. Need trahvid on just ennetus‑ ja heidutusmeede, nii nagu te õieti märkisite. Haldusmenetlus on tõesti selline pigem koostöövorm, kus tegelikult amet saab viidata ettevõtjale, tehes ettekirjutusi, kui ei kuulata, sunniraha määrata, et ettevõtja reageeriks nii, et need konkurentsireeglid oleks järgitud. Aga mul on küsimus tõendite kohta, et see eelnõu näeb ette, et haldusmenetluses kogutud tõendid konkurentsijärelevalves on ülekantavad ka väärteomenetlusse. Kas nad vastavad traditsioonilise haldusmenetluse tõenditele või väärteomenetluse tõenditele, nagu meil praegu on, või on see mingi vahevariant? Äkki selgitaksite.

Aitäh! Ei, arvestades seda, kui suur ja lai ja kindlasti õiglane õigus on kohtutel hinnata iga tõendit, iga tõendi asjakohasust ja seda, kas sellega üldse arvestada, siis siin mingeid vahepealseid variante ei ole. Kohus … Tõendid on ülekantavad, ent, et ei tekiks lihtsalt väärarusaama, et need alati ka lõpuni lähevad, siis ma olen sunnitud ja täiesti … Mitte sunnitud, vaid see on meie kohtupidamise üks aluspõhimõtteid, et iga tõendit kohus hindab omakorda, kas ta on asjakohane. Ent siiski selles eelnõus on loodud jah eriregulatsioon konkurentsirikkumiste menetlustele, et tõendid on ülekantavad, ja kindlasti kohus sellega arvestab.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Päris põnev kuulamine on. Te räägite, nagu tegemist oleks, vaata et sellise Eesti ajaloo ühe parima eelnõuga teie kirjeldust ja kogu selgitust vaadates. Aga millegipärast suur osa saalist ja suur osa, ma arvan, tegelikult ausatest ettevõtjatest ei arva niimoodi. Ehk teatavasti see algne eelnõu versioon, mida just Eesti 200 järjepidevalt kinni hoidis, oleks tekitanud reaalse olukorra, kus tõesti Konkurentsiamet suudab Eestis ausama konkurentsi eest seista, saab piisavalt jõustatud, kasutades sellist terminit. Aga praegune eelnõu seda enam ei tee. Ehk tegelikkuses jutu all, et te tahate konkurentsiolukorda parandada, te pigem seda halvendate, parimal juhul jätate selle senisele tasemele. Ma vaatasin meediast, ……. pahaseks, kui kolleeg Lauri Läänemets küsis siin nagu ettevõtjate lobi kohta, te olete ise ütelnud, et Eesti 200 poole pöördusid paljud ettevõtjad, esindusorganisatsioonid oma muredega, ehk tegelikkusesse see lobi on toimunud, see lobi on ju teada. Enne seda oli see Isamaa juures, nüüd on see Eesti 200 ukse taga ja millegipärast kipub olema needsamad erakonnad, kes sellist oli oligopoolset turgu toetavad, olnud antud juhul ka selle eelnõu toetajate hulgas.

Aitäh! Ma siiski rõhutan veel kord üle, et ennenägematu hulk ettevõtjate organisatsioone pöördus Justiits- ja Digiministeeriumi poole või toonase justiitsministeeriumi poole, tuues välja neid erinevaid muresid, nii nagu ta pöördus tõesti ka Riigikogu poole. Hästi on näha täiesti läbipaistvalt ka senine menetluskäik Riigikogus. Ja need argumendid, mida on nii õigusteadlased kui ettevõtjate organisatsioonid välja toonud, sealhulgas ka sellised ettevõtjate organisatsioonid, kes esindavad peamiselt väiksemaid ettevõtteid. Ehk et veel kord, kui ennenägematu hulk ettevõtlusorganisatsioone oma seisukohta avaldab ja ütleb, et ta liiga lihtne karistamine mõjub hävitavalt meie majanduskeskkonnale, siis oleks ju südametu ja asjatundmatu jätta sellele üldse reageerimata. See ei ole mingisugune selline lobistamine, millele kolleeg Läänemets siin meeleheale viidates ja täiesti laimavat avaldust tehes, küsides viitas.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Hea minister! Tulen tagasi teie vastuse juurde minule varasemalt, kui te rääkisite, et hinnad on siin ikkagi kõrged selle pärast, et meil on väike turg, ja tõite selle pesumasinate näite. Ma selles mõttes teiega jään siiski eriarvamusele, et pesumasinaid toodetakse ikkagi suurele Euroopa ühisturule, mida meil reklaamiti siin paarkümmend aastat tagasi, mis kõik väga odavaks teeb ja õnn tuleb õuele, ei toodeta ainult Eesti jaoks neid pesumasinaid. Eestis ajavad pesumasina kalliks ikkagi kõrged maksud, mida Reformierakonna, Eesti 200 valitsus järjepidevalt tõstab. Sama käibemaksu tõus paneb poodides hinda juurde ja väga kõrged tööjõumaksud Eestis teevad meil ettevõtetel töötajate pidamise kalliks, mis peegeldub ka hindades. Probleem on ikkagi mujal. Selles suhtes see väide ei pea paika. 

Teie vastustest kahjuks jääb mulje ja vastusest minule jäi mulje, et ei saagi nagu midagi teha, et peamegi leppima selle olukorraga, et turg muudkui koondub ja kitseneb ja kitseneb. Kui te vaatate kas või 2000-ndate algusesse ja võrdlete tänase päevaga, siis tol ajal oli väga paljudes sektorites oluliselt rohkem turuosalisi ja nüüd see kõik on koondunudki kitsasteks tippudeks ja nüüd öeldakse, et ei saa midagi teha. Äkki ikkagi kuskil midagi on valesti läinud?

Aitäh! Kuna me räägime siin konkurentsiõigusest, siis maksud on meil kõikidele Eestis ühesugused. Selles mõttes ma selle maksudebati jätaksin praegu maksudebatiks, mis on ka kindlasti väga vajalik ja väga oluline debatt, aga lihtsalt see ei ole seotud selle konkreetse tänase päevakorrapunktiga. Nüüd, ma ikkagi oma vastuses ka rõhutasin, et saab küll teha mitmeid asju, saab muuta õigusraamistikke, saab ka õigusloomega ja vajalike sätetega konkurentsi avada ja laiendada, mida me näiteks sideteemadel ka teeme. Ja kindlasti, kui on mingeid häid mõtteid, kus veel seda saaks teha, ma usun, et kõik ministrid, kelle haldusalas vastav küsimus on, on igati valmis seda kuulama ja kaasa mõtlema. 

Euroopa ühisturg loomulikult toimib, aga nagu me näeme ka Euroopa ühisturu näitel, siis toiduainete hinnakomponendis väga määrav on vast hoopis riigipoolne toetus erinevatele põllumajandus- või maamajandusharudele, mitte tingimata võib-olla maksumäär. Aga veel kord: see on üks teine arutelu ja üks teine kindlasti ka väga oluline teema, ent ei ole seotud selle konkreetse eelnõuga. Selle konkreetse eelnõuga on seotud nii teie küsimus kui ka minu vastus, et loomulikult saab nii õiguslike meetmetega, turu-uuringutega ja ka Konkurentsiameti-poolsete kokkulepete, ettepanekutega kõige äärmuslikumatel juhtudel, kui tõesti süüline tegevus on olnud, väärtegu on toime pandud ja seda muul moel parandada ei saa, siis ka nende heidutavate trahvidega olukorda parandada tarbijate jaoks. Need võimalused kas kõik on juba olemas või saavad selle eelnõuga väärikat täiendust.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Ma küsin, selle eelmise seaduse redaktsiooni kontekstis olid kriitilised nii õiguskantsler kui hulk Eesti õigusteadlasi, kes oma kriitilise arvamuse avalikult ka väljendasid. Kas selle praeguse eelnõu juures, mida te tutvustasite, on nad leebemad või on nende mured kõik uue seaduse sõnastusega kadunud või on siiski mõningad probleemid endiselt olemas, mida me veel menetluse käigus lahendama peaksime?

Aitäh! Kindlasti ei ole ju Riigikogu ainult selleks, et etteantud eelnõu lihtsalt läbi libistada, ja kindlasti on ka selles eelnõus asju, mida saab paremaks teha. Kolleeg Madis Timpson juba ühe karistusseadustiku üldosa täiendusele viitas, mida on tõesti ka Justiits‑ ja Digiministeerium juba ette valmistanud ja millega saab seda eelnõu veel paremaks teha. Ka avalikult välja öeldud seisukohad, nii ka meie kaasamiskoosolekul öeldud seisukohad õigusteadlaste poolt on olnud ja ka väga selgelt kahe eelmise Konkurentsiameti juhi poolt on olnud see, et selle eelnõu võiks võimalikult kiiresti vastu võtta.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Sellest, et Isamaa oma sponsorite eest siin räägib ja seda eelnõu kiidab, ma saan aru. Aga et Reformierakond on loobunud vaba konkurentsi ja majanduse eest seismisest, see muidugi on üllatus, et sotsiaaldemokraadid peavad seda rolli nüüd ise täitma. Teie jutt on muidugi demagoogia, kuidas Konkurentsiametile õiguste juurde andmisel hakatakse valimatult ettevõtteid trahvima. Ma ei tea, miks Konkurentsiamet seda tegema peab. 

Ja kui peaks võrdlema näiteks seda võimalikku esimest eelnõu versiooni, millest te loobusite, siis Ameerika Ühendriigid, kus kohas hinnatakse, et maailmas on väga avatud majandus ja konkurents, noh, nende kõrval me jääme ikka kõvasti tagaplaanile. Ma võin öelda teile ka, et erinevad eksperdid, näiteks Priit Pikamäe, on kirjutanud selle eelnõu kohta, et menetlusökonoomiliselt saab igaüks aru, et kahe eraldi menetluse läbiviimine on kallim, ajamahukam ja keerulisem. 

Ma korra küsin lihtsalt, nüüd selle eelnõu puhul, milline oli kaasamisring. Kui palju spetsialiste kaasati? Sest teadaolevalt meil on ainult kolm inimest Eestis, kes tegelikult konkurentsiõigust jagab.

Mina arvan küll, et neid inimesi, kes Eestis konkurentsiõigust jagavad, on kindlasti oluliselt rohkem. Ja Priit Pikamäe näiteks ei osalenud kaasamisringis, kuigi Tartu Ülikooli õigusteaduskond, mida ta juhatab, nüüd värskelt selle kaasamiskirja sai. Ta meile vastust ei saatnud ja suulisel vestlusel temaga ta proteste ei avaldanud. 

Selle eelnõu … Ma arvan, et see on Eestis üks kõige enam kaasamist läbinud eelnõusid üldse. Alates juba nendest vaidlustest, mis olid eelnõu ettevalmistamisel 2017–2018, on käinud selle eelnõu ümber üks väga-väga põhjalik arvamuste ja seisukohtade avaldamine, ka Riigikogu majanduskomisjon viis läbi ju väga põhjaliku kaasamisringi, ministeerium tegi kaasamisringi. Need seisukohad on jagunenud üsna ühtselt kahte lehte. Ühed inimesed, kes ütlevad, et haldusmenetlus on parem, neid inimesi on selgelt olnud väga vähe. Mõned üksikud. On olnud vahepealseid seisukohti, näiteks riigikohtunik Ivo Pilving on öelnud, et mõlemad menetlused sobivad väga hästi, küsimus on lihtsalt poliitilises valikus. Ja siis valdav osa õigusteadlasi on olnud seda meelt, et meil on Eestis välja kujunenud õigussüsteem ja läheme selle väljakujunenud õigussüsteemiga tõhusalt ja kindlalt edasi. 

Kõhklematult seisab see eelnõu vaba konkurentsi ja majanduse eest. Selle kahtluse alla seadmine seab kahtluse alla, veel kord, kogu selle töö, mis me tegime 2017–2018 ette valmistades Euroopa Liidu direktiivi, sest selle Euroopa Liidu direktiivi võtab see eelnõu puhtal kujul üle. Ja veel kord: 2017–2018 sotsiaaldemokraadid ei heitnud ette seda, et see oleks midagi liiga vähe või liiga halvasti või midagi oleks sealt oluliselt puudu. Vastupidi, ka siis olid sotsiaaldemokraadid mures selle enese mittesüüstamise privileegi võimaliku rikkumise pärast. 

Mis puudutab USA konkurentsiõigust, siis see on põhimõtteliselt teistsugune. Ja on ka päris mitmed Euroopa Liidu tasemel õigusteadlased, kes on avaldanud arvamust, et Euroopa Liit, kes on põhimõtteliselt teistmoodi lahendanud asju kui Ameerika Ühendriigid, et see Ameerika Ühendriikide põhimõtteliselt teistsugune lahendus on tõepoolest parem. Sellist avaldust on Euroopa Liidus õigusteadlased väljendanud. Ent meil on see õigus, mis meil Euroopa Liidus on. Ja selle eelnõuga me kogu Euroopa Liidu õigust kuskilt otsast ümber ei kirjuta. Euroopa Liit on sellise valiku teinud ja selle valikuga me läheme edasi. 

Ka mina kergesti võiksin nõustuda nende inimestega, kes ütlevad, et Ameerika Ühendriikides on lahendused nagu põhimõtteliselt paremad. Aga veel kord: see on täiesti teine vaidlus, mis ei ole tänase eelnõuga mitte kuidagi seotud.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Mul on tegelikult kaheosaline küsimus, kui lubate. Esiteks öelge nüüd ausalt kodanikuna, justiitsministrina, poliitikuna, kas teie hinnangul Eestis on konkurentsiolukord näiteks ravimiturul, näiteks kütuseturul, veel mitmes sellises, ma jään enda juurde, et oligopoolse olekuga sektorites igati hea. Ehk kas te olete rahul selle konkurentsiolukorraga? Ennast võib-olla ravimivaldkond huvitab rohkem, kuna see puudutab iga inimest, ja olen kahjuks näinud ministrina sealseid probleeme ja sealseid ikkagi suhteliselt oligarhilisi sekkumiskatseid poliitika kujundamisse. Ja teine küsimus on see, millele viitas juba enne mu hea kolleeg Riina Sikkut. Kas keegi vastutab ka nüüd sellest, et kui me oleme siin aastaid menetlenud eelnõu, mis suure tõenäosusega olukorda päriselus paremaks ei muuda, aga ei pruugi lahendada ära trahvinõuet, kas keegi tegelikult selle eest ka vastutab? Kes see inimene on, kes selle trahvi maksab? Ma lugesin, et Eesti Ekspress arvas, et reformierakondlaste hinnangul võiks olla Välisministeeriumi eelarves see rahakulu, aga mis see teie seisukoht siin on?

Aitäh! Teie küsimuse esimene pool puudutas seda, et kas ma olen kodanikuna ja ministrina Eestis konkurentsiolukorraga rahul. Vastus sellele küsimusele on hoopis midagi muud kui see, mis seda eelnõu puudutab, ehk kas meil on konkurentsirikkumisi, mida me praegu ei saaks menetleda. Ja sellel kahel vastusel ja kahel küsimusel on minu arvates põhimõtteline vahe. Ehk et see, kui me ei ole millegagi rahul või kui me arvame, et piimaliiter võiks maksta 58 või 59 sendi asemel hoopis 50 senti, nagu ta veel mõnda aega tagasi oli, et kas selline hinnang on seotud selle konkreetse eelnõuga? Ei ole. Absoluutselt ei ole. ……. mul on päris hea meel, kui piimakarja omanikud ja meie põllumehed saavad väärikamat tasu oma töö eest. Kas see eelnõu aitab konkurentsirikkumisi paremini tuvastada ja neid paremini menetleda? Vastus on jaatav. Jah, aitab küll. Kas mulle on teada mõni konkurentsirikkumine? Ei ole. Kui mul oleks see konkurentsirikkumine teada, ma annaksin sellest otsekohe Konkurentsiametile teada. Ehk siis üldine rahulolu hindade ja teenuste kättesaadavusega – no näidake mulle tarbijat, kes ütleks, et kõik on tohutult hästi. Sellist tarbijat, ma arvan, ei ole olemas ja ei seisa siin ka praegu puldis. Kas me arvame, et kuskil on konkreetseid konkurentsirikkumisi? Veel kord, kui ma mõnest teaksin või kui mul oleks alust arvata, et konkurentsi rikkumine seal on, ma annaks sellest otsekohe Konkurentsiametile teada. 

Nüüd teie küsimuse teine pool, et millisest eelarvest makstakse see trahv. See trahv makstakse Justiits- ja Digiministeeriumi eelarvest, kuhu on oma töö ka teenitud palkadest ja muudest maksuallikatest Eesti maksumaksjad raha riigieelarve kaudu andnud. 

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Siin saalis on kõlanud üsna palju skeptitsismi selle eelnõu suhtes. Me teame kõik, et vaba konkurents on avatud turumajanduse tähtsaim alustala. Kui te peaksite nüüd ühele asjatundmatule, juriidikas asjatundmatule inimesele ütlema, mis on selle alustala kõige tugevam toetuspunkt selles eelnõus, mis te talle ütleksite?

Palju tõhusam tööriistakarp, tööriistakast Konkurentsiametile, sealhulgas ka palju tõhusamad võimalused neid kokkuleppeid sõlmida pluss heidutavad trahvid, mis peaksid heidutama ettevõtjaid rikkumistest.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te mainisite siin, et tarbija ei ole kunagi rahul, ja selles suhtes ei ole midagi muud võimalik teha kui teiega nõustuda. Aga samal ajal, te olete ka digiminister. Kui me nüüd võrdleme näiteks meie telekomihindasid Eestis ja ümbruskonna riikides, siis vahe on päris karjuv. Kas teie arvates Eestis on midagi väga eripärast, et meil need hinnad peavad olema märkimisväärselt kõrgemad kui mujal, või siin võivad olla ka mingid probleemid siiski konkurentsi puudumisega?

Aitäh! Me oleme neid telekomihindu võrrelnud. Ei saa öelda, et meil on nad drastiliselt erinevad võrreldes teiste riikidega. Meil on erinevus internetiteenuse kättesaadavuses, muud hinnad on kas sarnased või isegi odavamad. Ja meie eripära seisneb selles, et 1998. aastal erastati ka viimased otsad sideturust. Meil on sideturg, sealhulgas ka võrgud, täies ulatuses erakätes. Hinnavahe võib tulla mõnikord sellest, et osades riikides makstakse osa näiteks sidekaableid kinni maksumaksjate poolt solidaarselt, kui meil on ta konkreetse teenusega seotud kulu võrgu ülalpidamise osas. See on üks erinevustest.

Teine erinevus on selles, mis tõenäoliselt tuleb laiemale ühiskondlikule arutelule seoses digiühiskonna arengukava uuendamisega. See on see, et meil on digiühiskonna arengukava uuendamises praegu väga ambitsioonikas eesmärk üle terve Eesti tagada ülikiire internet. Selline eesmärk on väga kallis. Ja sarnaselt elektri hinnale, kus me oleme tõstatanud küsimuse, et kas me tahame, et meil oleks väga palju elektrienergiat, või me sealjuures pöörame tähelepanu ka elektri hinnale, on igati õigustatud tõsta ka tegelikult interneti kättesaadavuse osas. Me teame Riigikontrolli auditist, et senised ülikiire valguskaabli laialivedamised on toonud kaasa üksnes 24% liitumisi, võrreldes sellega, mida kaablit rajades vajalikuks peeti või kus inimesed olid teada andnud, et nad soovivad ülikiiret internetti. Aga nad tegelikkuses 76% ulatuses lausa ei liitunud sellega. Ehk et tõenäoliseks takistuseks on siiski see hind, mida kaablivedaja lõpuks tarbijalt küsis. Varasemate meetmete puhul ei ole sellele tähelepanu pööratud, mis on lõpuks see lõpptarbijale taskukohane hind.

Ehk see arutelu, mida ma Eesti ühiskonnas tahaksin näha, on see, et me oleksime kindlad oma valikukohtades või võib-olla oleksime ka valmis pisut muutma, et äkki aitab meid elus edasi pisut väiksema võimsusega internet – see internetivõimsus, mida on praegu laiali veetud, seda reeglina ei lähe vaja ka ettevõtetel – ja samal ajal siiski taskukohasema hinnaga. Aga niisugused poliitilised valikud, kui kalleid ja kui võimsaid teenuseid me pakume ja kas nii võimsaid ja nii kalleid teenuseid on päriselt kõigil vaja või me saame siin teha ikkagi taskukohasemaks asju, see on kindlasti üks laiema arutelu koht. Seda vastust saaks veel pikemalt ja pikemalt anda, aga kuna ta ei ole otseselt seotud antud eelnõuga, siis hea meelega vastan sellele mõni teine kord põhjalikumalt.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Minu eelmisele küsimusele, kas astute tagasi, kui eelnõuga direktiivi üle võtta ei õnnestu, vastasite klišeega, et nii palju, kui on juriste, on ka erinevaid arvamusi ja tõlgendused võivad muutuda. Seega küsin üle. Te kinnitate, tsiteerin, et Euroopa Liidu direktiivi võtab see eelnõu puhtal kujul üle. Ja ise tsiteerisite Ivo Pilvingut, riigikohtunikku, kes ütleb, et see, mil viisil direktiiv üle võtta, on poliitiline valik. Teie olete selle poliitilise valiku teinud, te kaitsete seda siin. Kui see valik ei olnud õige, kes võtab poliitilise vastutuse?

Veel kord kinnitan: Justiits- ja Digiministeeriumi ametnikke ja ka minu enda parima teadmise kohaselt, ametnikud on selle eelnõu koostanud, parima teadmise kohaselt see eelnõu võtab direktiivi üle. See on meie tänane parim teadmine. Kordan üle ka selle, et samamoodi väärteomenetluse kaudu oleme me võtnud Eesti Vabariigis üle kõik senised Euroopa Liidu haldustrahvid. Senimaani on kõik need haldustrahvide ülevõtmised väärteomenetluse kaudu Euroopa Liidule sobinud, olnud aktsepteeritavad. Saan üle kinnitada ka selle, et siin saalis juba muus kontekstis korra jutuks olnud vaenukõne raamotsuse ülevõtmine, mis meil on samuti pooleli, kus meil praegu on ette nähtud kriminaalmenetlus, kus Euroopa Liit nõuab kriminaalmenetlust, vabandust, meil on praegu väärteomenetlus, Euroopa Liit nõuab kriminaalmenetlust, ka seal on Euroopa Liit must valgel kinnitanud, et väärteomenetlus nende hinnangul mitte mingil juhul ei ole kriminaalmenetlus. Ehk meil on väga pikk ja põhjalik faktipõhine andmestik, et see lahendus Euroopa Liidule sobib. 

Kas seal on mingisuguseid nüansse? Kas seal on mingisuguseid nüansse näiteks selle enese mittesüüstamise privileegi osas, mida tegelikult on siin kolleegid ka välja toonud? Me oleme teinud parima lahenduse, mida me oleme leidnud tasakaalupunktina meie põhiseaduse ja Euroopa Liidu selle ECN+ direktiivi artikli VIII vahel, ja meie parima teadmise kohaselt peaks see sobituma. Siiski olen sunnitud möönma, et mitte ühegi direktiivi ülevõtmisel ei saa me kunagi lõpuni kindlad olla, et see Euroopa Komisjonile sobib. Ja nii nagu me teame pikaajalisest praktikast, see väga palju sõltub ka sellest ametnikust, kes seda konkreetselt üle loeb. Nii et see on olnud laialdane Eesti kogemus siiamaani, et sealt võib tulla täiesti ootamatuid probleeme. Me ei ole ühegi eelnõu puhul selle eest kaitstud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kuidas antud seadusemuudatus hakkab reguleerima pankade tegevust? Eriti mis puudutab neid pankasid, mis siin tegutsevad üle piiri, SEB ja Swedbank. Me ju näeme ka nende aastakokkuvõtte statistikast, et teenuse hinnad Rootsis ja Soomes on väiksemad kui Eestis. Kas see seadusemuudatus toob midagi kaasa ka pankade tegevuses?

Aitäh! Finantsasutuste regulatsiooni kohta ilmus suurepärane intervjuu LHV Panga lahkuva juhiga. Äkki see oli Eesti Päevalehes? Finantsinspektsiooni juht toob esile, et pankade regulatsioon – Kilvar Kessler toob esile, et tema tööleasumisel oli 20 õigusakti, praegu on neid 700. Ehk siis finantsasutused on reguleeritud ja nendevaheline konkurents on reguleeritud ülipõhjalikult Euroopa Liidus peamiselt muude õigusaktidega.

Ent kindlasti on meil ka siseriiklikus õiguses kohti, mida me saame parandada. Ma eelnevalt tõin seda näidet, et soov on näiteks vähendada notaritasude maksmise kohustust nendel juhtudel, kus inimene saab teiselt pangalt soodsama eluasemelaenu pakkumise ja kus tal tagatis jääb samaks, muud tingimused jäävad ka samaks. Aga siis ta saaks kiiremini, lihtsamini ja odavamalt liikuda teise panga juurde. See võiks tõesti elavdada konkurentsi pankade vahel. Ent see on nüüd juba õiguslik viis olukorra parandamiseks ja ei ole seotud selle eelnõuga. Nii et finantsasutusi reguleeritakse eraldiseisvalt.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Siit saalist jäi selles arutelus kõlama päris mitu korda see väide, justkui oleks väga suur hulk Eesti, ma ei tea, kas väike- või suurettevõtjaid väga nördinud sellest uuest seaduseelnõu lähenemisest. Tegelikult, kui mina seda eelnõu loen ja siit tagant tabelit, siis ma just vastupidi, leian hoopis teistsuguse lähenemise. Näiteks Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ütleb, et õige lähenemine, Eesti Tööandjate Keskliit ütleb, et õige lähenemine. Kas te oskate öelda, kellele viitasid need kolleegid siin, kui nad ütlesid, et on väga suur hulk inimesi, kes seda ei toeta? 

Ja teine viide, mis siit saalist kõlas, oli see, et hea kolleeg Priit Sibul küsis ka õiguskantsleri arvamust sellele teemale. Ka siit tabeli lõpust ma näen seda, et õiguskantsler varasemalt eelnevale eelnõule oli väga kriitiline, siis praegu ütleb õiguskantsler, et väga hea eelnõu ja tema seda lähenemist toetab.

Aitäh! Kahtlemata see niimoodi on. Ka mina ei tea neid ettevõtteid, kes oleks väga kriitilised selle eelnõu suhtes. Meile ei ole laekunud ka ühtegi õigusteadlaste arvamust, mis ütleks, et siin eelnõus oleks midagi valesti. Ma pean tunnistama siiski seda, et olles selle eelnõuga umbes kaks aastat tegelenud, siis sotsiaaldemokraadid ei tundnud selle eelnõu menetluse vastu mitte mingisugust huvi varasemalt ja see huvi on neil tekkinud väga viimasel ajal. Millel see kriitika täpsemalt tugineb, ma ka kahjuks ei tea.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja, head kolleegid, enne kui me läheme edasi, meil on veel kuulata komisjoni ettekanne, on käsi püsti kolleeg Varro Vooglaiul. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Varro Vooglaid, palun!

Mul on küsimus, mis seondub kindlasti istungi läbiviimisega, võib-olla mitte nii tihedalt kui te loodaksite, aga siiski. Mõtlesin, et äkki saate mind aidata. Siin on väga mahukas seletuskiri sellel seadusel. Siin on kokku 180 lehekülge. Ja me kõik teame, et Vabariigi Valitsuse määruse "Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri" kohaselt peaks iga Vabariigi Valitsuse poolt algatatud eelnõu seletuskirjas sisalduma ka põhiseaduslikkuse analüüs. Ja ma olen nüüd tükk aega seda siin lapanud ja ma pean tunnistama, et mina seda ei leia. Leheküljel 165 on eelnõu vastavus EL-i õigusele. Leheküljel 7 on, et ECN+ direktiivi põhiõigused, aga seal ei ole põhiseaduslikkuse analüüsi. Kas meil on tegemist praegu sellise olukorraga, kus me Riigikogu liikmetena järjekordselt seisame silmitsi Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõuga, kus põhiseaduslikkuse analüüs puudub, või ma lihtsalt ei leia seda? Kas keegi saaks selles osas aidata?

Aitäh! Seda oleksite pidanud nüüd küsima küll proua ministrilt, aga teil on võimalik küsida seda ka komisjonipoolselt ettekandjalt. Aga aitäh, proua minister! Proua minister tõi meile selle õige lehekülje. Te leiate selle leheküljelt nr 7 ehk siis lehekülg nr 7 seletuskirjas. Peaks olema seal. Kui küsimusi on, veel ka komisjonipoolne ettekandja tuleb praegu ette, teil on võimalik seda küsida komisjonipoolselt ettekandjalt. Tanel Kiik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa, lugupeetud Riigikogu esimees! Minus tekitas küsimuse teile kui istungi juhatajale just nimelt ministri viimane vastus, mis viitas sellele, justkui sotsiaaldemokraadid poleks varasemalt selle eelnõu vastu huvi tundnud. Tegelikkuses minister on kindlasti teadlik sellest – ja ma arvan, et ka teie –, et seda arutati korduvalt koalitsiooninõukogus, erinevates formaatides ja majanduskomisjonis. Meie soov oli selle algse variandiga edasi liikuda, aga seda takistas just nimelt Eesti 200 erakond. Toona oli Reformierakond küll teist meelt, nüüd nad on ümber sündinud. No eks igal erakonnal on õigus seisukohti muuta. Eks nad ise põhjendavad seda. 

Aga küsimus teile ongi, kas selline nagu otse sealt Riigikogu puldist rahvale valetamine on kooskõlas hea poliitilise tavaga. Või see on äkki koht, kus oleks adekvaatne selliseid valeväiteid mitte esitada?

Aitäh! Mul on siin väga keeruline kontrollida, milline väide on vale ja milline mitte. Seda peate ikkagi oma küsimuste ja vastuste voorus ise välja selgitama. Või siis juhul, kui teile tundub, et teile on liiga tehtud, siis ka läbirääkimiste käigus on võimalik Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajatel sõna võtta ja oma oma seisukohad välja öelda. Nii et minul siin istungi juhataja enam väga keeruline poolt valida. 

Varro Vooglaid, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa, kui te ei pane pahaks, ma siiski täpsustaksin. Sellepärast et ma ise ju ka nimetasin seda lehekülge 7, kus on alapeatükk "ECN+ direktiiv ja põhiõigused". Aga ma juba eelnevalt vaatasin seda ja tõepoolest siin ei ole mitte sõnagagi juttu põhiseaduse paragrahvist 22 lõige 2, mis ütleb, et keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama. Ja see kohaldub ka väärteomenetlusele kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt. See on see põhiküsimus, mida minister ise ka nentis, et see ongi see, mille üle on väga palju vaidlusi olnud, et kuidas saavutada kooskõla põhiseaduse normiga. See sektsioon, mida teie ka nimetasite ministri abiga, leheküljel 7, ei räägi mitte sõnagi põhiseaduse § 22 lõikest 2. Mulle ikkagi jääb õhku küsimus, et kas meile on toodud järjekordselt siia eelnõu, millega me Riigikogu liikmetena peame tegelema, ilma et eelnõu seletuskirjas oleks seda põhiseaduslikkuse analüüsi…

Aeg!

… mida Vabariigi Valitsuse määrus "Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri" selgesõnaliselt nõuab. 

Aitäh, aga … 

Mu küsimusel on tegelikult selline laiem taust ka. Kas juhatus ei võiks öelda valitsusele, et kuulge, me ei hakka siin menetlema selliseid eelnõusid, kui te ei anna meile põhiseaduslikkuse analüüsi? Meie Riigikogu liikmetena peame tagama, et vastuvõetud seadused oleksid kooskõlas põhiseadusega ja selles mõttes oleks elementaarne, et põhiseaduslikkuse analüüs ikkagi oleks olemas.

Suur tänu! Kõigepealt, minu soovitus teile selliste küsimuste puhul on pöörduda ettekandjate poole ehk siis nii ministri kui ka komisjonipoolse ettekandja poole. Need arutelud on just täpselt need küsimused, mis toimuvad komisjonis. 

Teine küsimus on seotud laiemalt sellega, et me oleme praegu selle eelnõu esimese lugemise juures ja see eelnõu läbib veel kaks lugemist. Siia tuleb kindlasti parandusettepanekuid ja seda arutatakse edaspidi ka väga põhjalikult komisjonis. Kui on mingisuguseid normitehnilisi küsimusi, mida tuleks selle eelnõu puhul parandada, siis kõike seda on võimalik komisjonis teha. Aga nagu ma ütlesin, kõiki neid küsimusi, kuna need on valdavalt sisu küsimused, siis nende küsimustega seoses tasub pöörduda otseselt komisjonipoolsete ettekandjate poole. 

Aga Varro Vooglaid, ma arvan, et mõistlikum on meil jätkata seda teises vormis, mitte selliselt, et te panete Riigikogu juhatuse praegu otseselt nagu komisjoni rolli. Ma ei saa kindlasti sellise põhimõttega nõustuda. Ma saan aru, et te tahate siin ühte normitehnilist küsimust väga põhjalikult käsitleda, aga kindlasti on komisjoni esindaja oluliselt pädevam sellele küsimusele vastama. 

Ma annan teile viimase protseduurilise küsimuse, Varro Vooglaid.

Suur tänu teile! Ega ma rohkem ei soovigi sel teemal rääkida, see viimane on täiesti piisav. Tegelikult minu meelest see on selline põhimõtteline küsimus selles mõttes, mis seondub ka istungi läbiviimisega, et äkki oleks hea mõte arutada seda ka juhatuses. Juhatus võiks öelda, et me ei pane päevakorda lihtsalt eelnõusid, kui ei ole eelnõu seletuskirjas põhiseaduslikkuse analüüsi, ja rääkida sellest ka komisjonidega, komisjonide juhtidega ennekõike. Kui ikkagi on selge standard, et põhiseaduslikkuse analüüs peab olema Vabariigi Valitsuse algatatud seaduseelnõu seletuskirjas, ja seda ei ole, siis on ju täiesti võimalik valitsusele saata see eelnõu tagasi ja öelda, et kui te tahate sellega parlamenti tulla, tehke meile põhiseaduslikkuse analüüs ja siis vaatame edasi. Minu meelest see oleks elementaarne, mis väljendaks austust põhiseaduse vastu.

Suur tänu, Varro Vooglaid! Aga te tahate praegu Riigikogu juhatusele panna väga selgelt komisjoni funktsioone. Riigikogu juhatus ei saa võtta komisjoni rolli. Ikkagi komisjon on see, mis otsustab ka konkreetselt selle eelnõu vastavuse kõigile normitehnilistele tingimustele, ja sellepärast ma usun, et kõige mõistlikum on praegu selle aruteluga edasi minna.

Ja mul on hea meel kutsuda siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu majanduskomisjonis toimunud arutelu tutvustama majanduskomisjoni esimees Marek Reinaas. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Teen ülevaate majanduskomisjonis toimunud aruteludest seoses eelnõuga 609, mis on konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. 15. aprillil toimus esimene arutelu ja seal määrati juhtivkomisjoni esindajaks Marek Reinaas. Ja teine oluline asi oli see, et me pöördusime õiguskomisjoni poole arvamuse saamiseks eelnõu kohta. Kuna see eelnõu paljuski räägibki menetlusnormidest, siis ilmselt on õiguskomisjon ja ka põhiseaduskomisjon, kelle poole me oleme samuti pöördunud, palju pädevam kui majanduskomisjon just nimelt nendes küsimustes.

Aga 21. aprillil toimus sisuline majanduskomisjoni istung, kus olid kohal justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta, Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Andreas Kangur ning õiguspoliitika osakonna intellektuaalse omandi ja konkurentsiõiguse talituse nõunik Natalia Mäekivi. Liisa-Ly Pakosta ja ministeeriumi ametnikud andsid väga põhjaliku ülevaate sellest seaduseelnõust ja ka tutvustasid just nimelt neid protsessinorme, eelkõige haldusprotsessis ja väärteoprotsessis. 

Liisa-Ly Pakosta ütles samuti, et Eestis oli vahepeal arutelu, kas luua eraldi haldustrahvi regulatsioon, aga valitsus otsustas 2023. aastal üksmeelselt, et haldustrahvimenetlust Eestisse ei soovita. Hetkel menetluses olev eelnõu erineb eelnevast, mis valitsuse poolt tagasi võeti, peamiselt selle poolest, et see ei too kaasa uut menetlusliiki ega uut kohtumenetluse liiki. Teine suurem erinevus võrreldes eelmise eelnõuga on, et konkurentsijärelevalvemeetmed on suunatud konkurentsiolukorra parandamiseks. Ja kolmas täpsustustav osa puudutab mittesüüstamise privileegi ehk see mittesüüstamise teema oli samuti komisjonis arutelul. Ma arvan, et see küsimus on saanud ka siin saalis piisavalt tähelepanu.

Justiits- ja digiminister on andnud põhjaliku ülevaate sellest seaduseelnõust, nii et ei hakka siin seda kordama, vaid pigem kirjeldan arutelukäiku. Tõnis Mölder küsis täpselt samasuguse küsimuse ka komisjonis, nagu ta täna siin esitas proua ministrile, ja ma võin öelda, et proua minister vastas sellele peaaegu sõna-sõnalt samamoodi siin saalis, kui ta seda tegi ka komisjoni istungil. 

Rene Kokk küsis, et mida toob ministeeriumi analüüsi järgi direktiivi ülevõtmine Eesti kohtusüsteemile kaasa, kas kohtute töö läheb pingelisemaks. Minister vastas, et valitud on kõige turvalisem tee, millega on ka kõik teised haldustrahvid üle võetud, kohtutel on 20-aastane kohtupraktika selle menetluse läbiviimiseks ja olulist halduskoormuse kasvu kohtutele ei tule. 

Urve Tiidus tundis huvi, kui palju on Eestis konkurentsivaidlusi ja konkurentsiõiguse talituse nõunik Natalia Mäekivi teatas, et aastatega on menetluste arv Konkurentsiametis kasvanud ning peamiselt seotud siseriiklike rikkumistega. Siin oli täna ka saalis arutelul see küsimus, et kui palju neid rikkumisi reaalselt on, siis vähemalt Konkurentsiamet teeb piisavalt head tööd ehk menetluste arv on kasvanud. 

Jaak Aab tõi näiteks olukorra, et kui eelnõu kohaselt mingil põhjusel algatab Konkurentsiamet haldusmenetluse ning ettevõtja, teades, et sellest edasi on võimalik minna väärteomenetlusse, ei täida Konkurentsiameti ettekirjutust ja ütleb, et ei soovi kaasa aidata ja tõendeid väljastada. Seesama küsimus jälle, kas ettevõtjatel on kohustus anda Konkurentsiametile välja dokumente ja tõendeid. Andreas Kangur seletas, et selles olukorras on järelevalvemenetlus käimas ning Konkurentsiametil on õigus nõuda faktilisi asjaolusid. Ettevõtjal on küll õigus keelduda rikkumist omaks võtmast, kuid faktiliste asjaolude kohta andmete avaldamata jätmise õigust siiski ei ole. Ehk ettevõtja peab faktilised andmed siiski Konkurentsiametile välja andma ja kui ta seda ei tee, siis tavapärase menetluse käigus Konkurentsiametil on õigus teha läbiotsimine või siis teisel juhul rahatrahv. 

Ja mis ma seal veel arutasime? Reili Rand uuris, millise konkurentsijärelevalve puhul vajab Konkurentsiamet rohkem ressursse, kas praeguses eelnõus ettenähtud erinevate menetlustega lähenemise puhul või siis varasemas eelnõus olnud menetluse puhul. Proua minister vastas, et kõnealuse eelnõu ressurssi säästev eelis seisneb just nimelt selles, et see tugineb juba paarkümmend aastat välja töötatud ja praktikas igati läbiproovitud lahendustele. 

Ning kui Jaak Aab uuris, kas Euroopa Komisjonilt küsiti esialgset hinnangut selle värske 609 seaduseelnõu osas, siis proua minister ütles, et Euroopa Liit ei anna eelnõu menetluse faasis eelnõu puhul siduvat seisukohta, aga kordas üle sellesama asja, mis ka siin saalis on korduvalt kõlanud, et kõik senised haldustrahvide kohta käivaid sätteid sisaldavad direktiivid ja määrused on Eestis üle võetud väärteomenetluse kaudu ning komisjon on neid kõiki heaks kiitnud. Ei ole põhjust uskuda, et selle menetluse puhul Euroopa Liit seda heaks ei kiidaks. 

Ja otsustati, tehti otsuseid. Kõigepealt, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 5. mail ehk täna ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Selle poolt oli 6 saadikut ja vastu oli 4, erapooletuid ei olnud. Selline asjade käik majanduskomisjonis.

Suur tänu teile, auväärt ettekandja! Evelin Poolametsal on varuks veel üks küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea komisjoni esindaja! Mina küll loen siit välja, et halduskoormus kasvab. Teie rääkisite justkui, et komisjonis oli arutelu all, et avaliku sektori töökoormus ei kasva. Samas, siin on must valgel kirjas, et kasvab, kuna tulenevalt konkurentsijärelevalve menetluse loomisest suureneb Konkurentsiameti ja halduskohtute töökoormus. 

Olekski tahtnud teada, kas teil oli juttu, kui palju see töökoormus siis kasvab. Kas võetakse üks või kaks töötajat juurde? Aga nähtavasti te ei oskagi mulle vastata, kuna teil oli jutuks, et ei kasva.

Jah, tõepoolest, mina saan kirjeldada siin seda arutelu, mis komisjonis toimus. Võib-olla tasub ära märkida see, et tõepoolest, küsimus oli eelkõige just nimelt selle kohta, kas kohtute halduskoormus kasvab. Me ei arutanud seda teemat, kas Konkurentsiametis halduskoormus kasvab. 

Ja nagu ma siin tsiteerisin ministrit, siis tema sõnad olid need, et eelnõu ressurssi säästev eelis seisneb selles, et see tugineb juba paarkümmend aastat välja töötatud praktikas igati läbiproovitud lahendustele, mis on õigusselged ja kindlad ning kus erinevates menetlustes uute teemade leiutamisele haldusressurssi enam ei kulu. Ehk siis pigem on kindel see, et praegune menetluse viis on kindlasti oluliselt vähem haldusressurssi vajav, kui see eelmine oli.

Suur tänu, lugupeetud komisjoni esimees! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Algatuseks peab ütlema, et see eelnõu praegusel kujul tekitab vastakaid tundeid, sellepärast et ühelt poolt on kahtlemata õige, et sellest eelnevast plaanist loobumine on olnud pööre õiges suunas, kui läheneda küsimusele õigusriikluse põhimõtte vaatepunktist. Eks me kõik saame ju selles mõttes, eks me kõik võime öelda, et me tahaksime, et konkurentsiõiguse rikkumised tuvastatakse, et neid menetletakse tõhusalt ja et rikkujad saaksid ka karistatud seaduses ettenähtud korras. Aga samal ajal me ei tohiks seda tahtmist püüda ellu viia viisil, mis kahjustab austust õigusriikluse põhimõtte vastu. See on alati selline põhimõtteline dilemma, et tahaks ju, et õiguskaitseorganid saaksid tegutseda hästi tõhusalt, aga mida tõhusamaks sa nende tegutsemise timmid, seda väiksemaks muutuvad kodanike ja ka juriidilistele isikutele olemas olevad menetluslikud garantiid.

Sama asi on näiteks selle üle-eestilise kaamerate võrgustikuga, mis tuvastab kõikide autode numbrid. On siin meediast läbi käinud, et 20 miljonit pilti tehakse kuus. Fikseeritakse kõikide autode numbrid, mis liiguvad maanteedel. Kahtlemata väga tõhus vahend õiguskaitseorganite käes, et näha, kes kus millal viibis. Aga teiselt poolt jällegi, eks, mida arvata sellest kõigest eraelu puutumatuse põhiõiguse kontekstis – väga problemaatiline. Nii et selles mõttes peab küll ütlema, et see pööre on paremuse suunas.

Aga see ei tähenda, et eelnõu praegusel kujul ei kätkeks endas põhimõttelisi probleeme, mis omakorda paneb ikkagi tõdema, et ei ole võimalik seda kindlasti ühemõtteliselt toetada. Kui me vaatame näiteks seda, mida justiitsminister ütles oma ettekandes, ja praeguseks hetkeks oli ka stenogramm juba kättesaadav, et nüüd ma saan tsiteerida päris täpselt, siis ma loen selle põhimõttelise tähtsusega lõigu ette. "Meil Eestis on põhiseaduse § 22 ja süüteomenetluse üks põhimõte, et mitte kedagi ei tohi sundida iseenda vastu tunnistama. Eelnõus oleme selle lahendanud niimoodi, et füüsilistele isikutele on täiel määral tagatud ka konkurentsijärelevalve menetluses enese mittesüüstamise privileeg. Ent juriidiliste isikute puhul on lahendus konkreetsest asjast ja asjaoludest rohkem sõltuv. Ja tõenäoliselt paneb siin täpsed piirid paika kohtupraktika, mis võtab arvesse nii konkreetse juhtumite eripära kui ka Euroopa Kohtu konkurentsimenetluse alast praktikat, mis paraku on pidevas arengus, ent näeb kitsamalt enese mittesüüstamise privileegi, kui see Eestis tavaks on olnud." Tsitaadi lõpp.

Peab ütlema, et ega see nüüd väga suurt kindlustunnet just ei sisenda sellega seonduvalt, et see enese mittesüüstamise põhiõigus, mis on tagatud põhiseaduse § 22 lõikega 2, saab ka selle eelnõu seadusena jõustumise korral olema austatud. Minu meelest suhteliselt udune määratlus. Noh, taandub sellele, et eks me näe, kuidas kohtud seda regulatsiooni tõlgendama hakkavad ja milliseid otsuseid tegema hakkavad.

Miks see on problemaatiline? Nagu öeldud, põhiseaduse § 22 lõige 2 ütleb, et kedagi ei tohi … Või kolm, lõige 3 ütleb, et kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. See on seesama põhimõte, millele minister ka osutas, et põhiseaduse § 22 sätestab süüteomenetluse ühe olulise põhimõtte, et mitte kedagi ei tohi sundida iseenda vastu tunnistama. Sedasama põhimõtet peegeldavad, nagu ma küsimusi esitades ka ütlesin, nii kriminaalmenetluse seadustik kui ka väärteomenetluse seadustik. Kriminaalmenetluse seadustik ütleb § 7 lõikes 2, et kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust. Ja väärteomenetluse seadustik ütleb §‑s 2: kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Nii palju, kui mina tean, ja ma ei ole väärteomenetluse spetsialist, ei ole väärteomenetluses praegusel hetkel kuidagi teistmoodi need asjad ette nähtud. Ma ei tea, esimene näide, mis mul pähe tuli, oli see, et kui näiteks meil on tegemist ...

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Kujutame ette väärteomenetluse kontekstis, kus me isegi võib-olla oleme sellega kokku puutunud, näiteks ületate kiirust. Näiteks politsei peab kinni, ütleb, et meil on põhjendatud kahtlus, et te ületasite kiirust, palun väljastage meile oma pardakaamera salvestis. Noh, siis enese mittesüüstamise printsiibist tulenevalt saab igaüks öelda, et vabandust väga, suur tänu teile selle ettepaneku eest, aga tulenevalt põhiseaduses, kriminaalmenetluse seadustikus ja väärteomenetluse seadustikus sätestatud garantiidest ma ei ole kohustatud ennast süüstavaid andmeid teile avaldama. Kui teie tahate tõendada, et ma olen rikkunud kehtivat õigust, siis see on teie ülesanne, mitte minu ülesanne tõendada, et ma seda teinud ei ole. See printsiip, nii palju kui mina tean, on läbivalt väärteomenetluses rakendatud. Ja veel kord ma ütlen, ma ei ole päris kindel, et ma siin ei eksi, sest ma ei ole iseenesest väärteomenetluse asjatundja.

Selles mõttes on siin tegemist väga põhimõttelise küsimusega, mis ei puutu ainult konkurentsiõigusesse, konkurentsialastesse rikkumistesse, vaid väärteomenetlusse ja süüteomenetlusse laiemalt, üldiselt. Ja asi, millele ma protseduurilisi küsimusi esitades tähelepanu juhtisin, on see, et ma hakkasin mõtlema, et hea küll, vaatame, mida siis justiitsministeerium ise on selle kohta öelnud, kuidas nad selle probleemi on lahendanud eelnõu seletuskirjas sisalduva põhiseaduslikkuse analüüsi kohaselt. Ja võtan selle paksu eelnõu seletuskirja siis kätte – tunnistan, ei olnud seda istungieelselt läbi töötanud – see on 180 lehekülge paks seletuskiri, mõtlen, et äkki ei leia üles, vaatan, kus see põhiseaduslikkuse analüüs siis siin on. Võta näpust, ei ole teist! Leheküljelt 4 me leiame sisukorra, mis on iseenesest tänuväärne nii paksu seletuskirja puhul, et oleks lihtsam õigeid … Ei, mitte leheküljelt 4, vaid kusagilt tagantpoolt. No mida iganes, siit eelnõu algusest, ma ei hakka selle peale praegu aega raiskama. … sisukorra ja sisukorrast hakkad näpuga järge ajama, kus see olla võiks. See on seletuskirja leheküljel 1, vabandust! Ja tõesti leheküljel 7 on "ECN+ direktiiv ja põhiõigused". Siin justkui võiks olla see põhiseaduslikkuse analüüs – vaatan, ei ole. Põhiseaduse §‑st 22 ja selles sisalduvatest garantiidest ei ole siin räägitud, spetsiifiliselt kindlasti mitte. Ja siis vaatan eelnõu lõppu, seal on leheküljel 165 "Eelnõu vastavus EL-i õigusele". Aga mida ei ole, on vastavus põhiseadusele.

Ja järjekordselt näeme seda põhimõttelist probleemi, et ühelt poolt me õigusriikluse põhimõttest lähtuvalt peaksime ju seisma hea selle eest, et me parlamendis ei võta vastu ühtegi seadust, mis ei ole kooskõlas põhiseadusega. Ja et seda ei juhtuks, et meil parlamendiliikmetena oleks lihtsam tagada, et seda ei juhtuks, selle jaoks ongi nähtud ette nõue hea õigusloome ja normitehnika eeskirja kohaselt, et kui Vabariigi Valitsus toob parlamenti seaduseelnõu, siis see peab sisaldama põhiseaduslikkuse analüüsi. Ja ma usun, et minister on minuga nõus, ei vaidle vastu, et sellise eelnõu puhul, kus on olnud eelneva menetluse käigus väga tõsine küsimus, kas ta ikka on põhiseadusega kooskõlas või mitte, oleks sellise analüüsi sisaldumine kohe kriitilise tähtsusega. Et seda siin siiski ei ole, tõstatab ausalt öeldes mõningaid küsimusi ka teie väite suhtes, proua minister, et te seisate hea selle eest, et olukord põhiseaduslikkuse analüüside mittesisalduvuse probleemiga paraneks. Siin tundub küll, et selles küsimuses on lati alt läbi joostud. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh! Austatud kolleegid! Oleme viimased aastad kuulnud valitsuselt peamiselt juttu sellest, kuidas eelarves pole raha, tuleb tõsta makse. Ja siis samal ajal meil jääb üle võtmata Euroopa Liidu konkurentsidirektiiv, mille tulemusel meil jaanuaris Euroopa Komisjon karistas 400 000-eurose trahviga. Põhimõtteliselt me saame rääkida, et pool miljonit eurot selle peale, et valitsus ei suutnud kokku leppida, mis vormis see direktiiv üle võtta. 

No ja sotsiaaldemokraadid küsivad, kes selle eest vastutab. Võib-olla keegi peaks üldse tagasi astuma. Aga minu hinnangul siin peaks hoopiski otsa vaatama sotsiaaldemokraatidele, kes seda protsessi üks hetk hakkasid samuti pidurdama. Minu jaoks on siiamaani täiesti arusaamatu, miks on sotsiaaldemokraatidel jätkuvalt soov teha Konkurentsiametist karistusorgan ja halduskohtust trahviorgan. Samal ajal, kui kõik majanduseksperdid täna räägivad, ütlevad, et praeguses kriisis tuleb ettevõtlust aidata, siis sotsiaaldemokraadid jõudsid järelduseni, et tuleb hoopiski hakata ettevõtlusega võitlema. 

Ma püüan siin uuesti lihtsustatult selgitada, milles siis seisnes üleüldse see põhiline probleem, mille üle on päris pikalt vaieldud. Vaidlus seisnes selles, millises menetlusvormis direktiiv üle võtta ehk siis millises menetluses hakataks määrama trahve, kas väärteomenetluses või siis oleks loodud täiesti uus menetlusvorm, mille nimetus oleks haldusmenetlus. Ja enamus õigusekspertidest, ka õiguskantsler on toetanud seda, et trahvide määramised peaksid toimuma väärteomenetluse vormis. See on meie tavapärane praktika. Niimoodi on võetud üle ka teised direktiivid ja ka käesolev direktiiv annab võimaluse see üle võtta väärteomenetluses. Ja mina isiklikult ei julgeks küll selliseid süüdistusi õhku visata, et võib-olla õiguskantsler või teised eksperdid meil on tegutsenud mõne lobisti huvides. 

Aga kui sotsiaaldemokraatidel on infot, et neid on valitsuses survestatud selle eelnõu menetluse käigus või siis on teisi valitsusliikmeid survestatud ja et täna on see eelnõu menetlus olnud mõjutatud lobistide poolt, siis see on see küsimus, mida me peame arutama korruptsioonivastases erikomisjonis. Nii et kõik see info palun mulle ka kiiremas korras edastada. 

Ja probleem selle eelnõuga – see, et see nii kaua pole edasi liikunud –, oli see, et Kaja Kallase valitsus ja hiljem ka eraldi sotsiaaldemokraadid polnud nõus, et Konkurentsiamet määraks trahve väärteomenetluses, ja nõuti, et olekski loodud täiesti uus menetlusvorm, haldusmenetlus, ja seda spetsiaalselt ainult Konkurentsiameti jaoks. Kujutage ette, ühe konkreetse asutuse jaoks taheti luua täiesti eraldi menetlus läbiotsimise õigusega ja muude menetlusaspektidega, mis olid karmimad isegi kui kriminaalmenetluses. Ja siis selle menetlusega, mille tulemusel, sõites mitmest olulisest põhiõigust üle, lihtsustatud moel oleks saanud hakata määrama hiigelsuuri trahve ettevõtetele. 

Mul on küsimus, mis siis sellega sooviti lahendada. Kas meil tõesti ettevõtjatest on vahepeal saanud uued vaenlased, et me otsime karmimaid karistusmeetmeid, mida oleks seejuures lihtsam ja kiirem rakendada? 

Ja ma mäletan ka seda arutelu komisjonides, kus siis tuldi ja räägiti: aga see on ju kiirem ja tõhusam viis. Ma arvan, et õigusriigis ei tohiks mitte kunagi selgitada mingit uut eelnõu ja uusi karistusnorme vastu võttes, et aga see on ju kiirem ja lihtsam. 

Muidugi, minu isiklik ja Keskerakonna seisukoht algselt juba oli, et see direktiiv tuleb üle võtta väärteomenetluses. Olid eraldi ka üle antud muudatusettepanekud. Muudatusettepaneku aruteluni mitte kordagi ei jõutud lõppude lõpuks. Aga selle üle on mul hea meel, et suures osas nende muudatustega on tänase eelnõu raames arvestatud. Kindlasti seda eelnõu saab veel paremaks teha.

Vastasel juhul oleks olnud reaalne oht selles, et me oleksime pööranud kogu meie karistusõiguse süsteemi pea peale. Sest miks peaks Konkurentsiamet saama mingi eelise, miks neile peaks olema loodud täiesti uus eri menetlusvorm? Ja siis veel, et vastutus mujale suunata, soovite panna halduskohut eraldi trahvid välja kirjutama. Ehk siis soovite veel kohtust teha trahviorgani. See oleks olnud reaalselt põhiseadusega vastuolus. Sest kujutage ette, kuidas siis ettevõtja saaks üldse seda edasi kaevata kohtusse, sest kohus on juba otsuse teinud, kohus on juba selle trahvi välja kirjutanud. Kohus, kes muidu peaks teostama järelevalvet, oleks siis olnud avaliku võimu jaoks ja Konkurentsiameti jaoks hoopis määranud trahve. Kohtunikud, ma mäletan, olid tagajalgadel, kui see eelnõu versioon esimene kord Riigikokku tuli. See oli ikkagi väga räme selline, ütleme, nii karistusõiguse kui ka kogu sellise kohtu ja võimu lahususe printsiibist ülesõitmine.

Ja ma olen seda mitu korda öelnud, et see oleks avanud väga ohtliku Pandora laeka. Järgmise sammuna oleksid meil tulnud teised ametid ja oleksid öelnud: "Aga teate, me soovime ka lihtsustatud menetlust, me soovime samuti sellist lihtsustatud menetlust, haldusmenetlust." Oleks tulnud meil maksuamet, kes tahab aina rohkem inimesi jälgida, oleks öelnud: "Aga me tahame ka lihtsustatult karistada." Miks mitte. Siis oleks tulnud Keskkonnaamet, siis oleks tulnud meil Terviseamet. Ja niimoodi üks hetk me polekski tähele pannud, me oleksime aina rohkem andnud võimu ametnike kätte ja meil oleks saanud selline ametnike karistusriik. Tavaliselt see niimoodi kahjuks vaikselt toimubki. 

Tegelikult eelmise eelnõuga oligi reaalne oht, et meil ettevõtjad oleksidki seninägematul määral jäänud ametkondliku suva ja võimalike kuritarvituste meelevalda. Ja ma ütlen uuesti: minu jaoks on arusaamatu, miks sotsiaaldemokraadid järjepidevalt nõuavad, et just see menetlusvorm, just sellises vormis meil need karistusmehhanismid töötaksid. 

Ma toon lõpetuseks veel olulise aspekti välja. Mitu korda on mainitud, et teate, väärteomenetlusega ei saa suuri trahve määrata. Hiljuti jõustus Riigikohtu otsus, väärteomenetluses Olerexile määrati 300 000 euro suurune trahv. Ehk sellega tegelikult Riigikohus tõestas ära, et meil on võimalik väärteomenetluses suuri trahve määrata. Ta tõestas ära ka seda, et on võimalik see direktiiv väärteomenetluses üle võtta. Meil on tegelikult selles osas Riigikohtu seisukoht olemas. 

Nii et ma loodan, et selle eelnõuga liigutakse edasi ja me lõppude lõpuks saame ka sellest trahvist lahti. Aitäh!

Aitäh teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Jaak Aab, palun! Volitus näikse näpus olevat.

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Jah, tõesti, nagu siin täna juba on olnud pikalt juttu, on viimastel aastatel vaieldud selle konkurentsiseaduse muutmise üle päris pikalt. Ja heale ministrile ütlen, et sotsiaaldemokraadid on selles arutelus päris tihedalt osalised olnud. Mina saan rääkida viimasest aastast, kui on olnud eelmine eelnõu majanduskomisjonis menetlusel ja ka praegune. 

Neid sisulisi vaidlusi on olnud ja sotsiaaldemokraatidel on siin väga kindel seisukoht olnud. Ja põhiline, mis selle seisukoha alus on, et õiglase konkurentsi ja seeläbi õiglased hinnad tagab elutähtsatele kaupadele ja teenustele just ka õiglane konkurents – seda nii inimestele kui ka ettevõtjatele.  

Natukene siis viimase aasta aruteludest või natuke üle aasta. Elmisel aastal esitas toonane valitsus, kus olid Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid, seaduseelnõu, mille eesmärk oli tõhustada konkurentsijärelevalvet. Siin tahetakse väga rõhutada seda konkurentsidirektiivi. Jah, see uuendatud konkurentsidirektiiv Eesti eesistumise ajal algatati, aga algatati see just nimelt sellel põhjusel, et oli näha, et Euroopa Liidus mõnedes riikides konkurentsijärelevalve ei toimi. Ja see on olnud selline hinnang juba päris pikka aega. See uuendatud konkurentsidirektiiv algatati just sellisel põhimõttel, et tõhustada ja ühtlustada konkurentsijärelevalvet Euroopa Liidu riikides, et see meie ühine turg saakski ühiste reeglite järgi toimida ja et see järelevalve oleks samuti sarnastel põhimõtetel. 

Muudatuste kohaselt, mis tookord ette nähti, oleks konkurentsijärelevalve toiminud ühtse haldusmenetlusena ja rikkumiste korral oleks trahve määranud halduskohus. No selle halduskohtu sissetoomisel ei tasu küll sotsiaaldemokraate süüdistada. See oli Eesti 200 tahtmine kompromissina tol korral, kui peaminister oli Kaja Kallas. Ja Kaja Kallase valitsus selle eelnõu siia saatis. Eesti 200 palus kompromissina, et neid trahve määraks halduskohus.

Öelda nüüd, et esialgselt nähti meeletut bürokraatia kasvu selles eelnõus – seda ei olnud. Ja kuna see halduskohtumenetluse osa isegi siia Riigikokku jõudnud eelnõus ei olnud lõpuni lahti kirjutatud, siis tookord majanduskomisjoni esimehena ma paluksin Riigikohtult ametiabi korras abi. Ja Riigikohtu nõuniku Ivo Pilvingu kantseleist need muudatused siia saadeti, millega oli vaja seda eelnõu täiendada. 

Ma arvan, et just see konkurentsireeglite rikkumiste tuvastamine peaks olema kindlasti tõhusam, kui see praegu on. See aitaks tagada paremat konkurentsi. Eriti oluline on see just väikese riigi jaoks, nagu Eesti on. Siin on palju olnud juttu sellest, et nii väikesel turul on konkurents piiratud ja tänu sellele meil on kõrged hinnad. Seda olulisem oleks tõhus konkurentsijärelevalve, konkurentsireeglite rikkumise tuvastamine.  

Ja küsimus ei ole ju karistamises. Siin on kirjeldatud, et kõiki ettevõtjaid kohe hoobilt hakatakse meeletute trahvidega karistama. Kindlasti mitte! Haldusmenetlus on selline menetlusviis, kus osapooled teevad pigem koostööd. Ja siis, kui ettevõtja jätkuvalt rikub reegleid, siis tulevad järgmised käigud: ettekirjutused, sunnirahad ja siis viimase lahendusena see niinimetatud suur trahv, mis on pigem ennetus- ja heidutusmeede, et ettevõtjad juba eos või selle menetluse raames ja sees korrigeeriksid oma käitumist, oma tegevust, et nad ei rikuks neid reegleid. 

Ja nagu tänagi siin juttu oli, tegelikult on Eesti avalikkuses ja meedias olnud viimastel aastatel palju juttu, et meil on üldse üks suur inflatsioon. 

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks. 

Ja on juttu olnud, et teatud valdkondades on millegipärast meil ikka paljuski kõrgemad hinnad kui naaberriikides. On neid hinnavõrdlusi toodud. Ja kahjuks ei ole meil majandusanalüüsi põhjal ühtegi menetlust algatatud, mida ma ka täna siin ministri käest küsisin, et kas see on võimalik. Kas selline tõestus aitaks kaasa mingeid hindu, monopoolsete ettevõtete poolt dikteeritud hindu tuua allapoole, taskukohasemaks nii tarbijatele kui ettevõtjatele? See hirmutamine, et kõik ettevõtjad saavad hiigeltrahvid, ei vasta tõele. Ma arvan, et enamus ettevõtjaid, 99% ei näe kunagi mingit järelevalvet või neile ei tehta mingeid ettekirjutusi. Aga kui ka väiksem ettevõte tõesti teadmatusest rikub reegleid, siis tal on alati võimalik ettekirjutuse põhjal tegelikult viia oma tegevus vastavusse konkurentsireeglitega. 

Edasi siis juhtus see, et eelmisel suvel või kuskil sügisel oli suur nõudmine Eesti 200-s, selles koalitsioonis, et hoopis nemad ei mõelnud kokkulepet sellisena, et ta on haldusmenetlus ja halduskohus, vaid hoopis peaks tulema siia sisse maakohus ja väärteomenetlus. 

Ja neid arutelusid peeti koalitsiooninõukogus päris tõsiselt. Tol hetkel või varasemalt vähemalt Reformierakond oli kindlal seisukohal, et see võiks olla haldusmenetlus see konkurentsijärelevalve menetlusviis. See oleks tõhusam, lihtsam, läbipaistvam ja selgem. Ja eks see üllatusena tuli, et Reformierakond kuskil viimaste kuude jooksul on oma seisukohti muutnud ja on asunud toetama sellist menetlusviisi, kus on mitu paralleelset menetlusviisi. Ma arvan, et halduskoormuse mõttes tegelikult ka praegune eelnõu ei ole siiski vähem halduskoormust panev ei ettevõtjatele, ei ametile, vaid pigem suurem. 

Ei maksa unustada, millest ka siin täna on juttu olnud, et Eesti riik on alates 2021. aastast sunnitud maksma trahvi, kuna pole siiani üle võtnud seda konkurentsidirektiivi. Aga ma ütlen, et direktiivi ülevõtmine ei ole see põhiline põhjus, miks konkurentsiseadust on vaja muuta. Sisulist muudatust on vaja, et tagada õiglased hinnad. 

Puudustele meie konkurentsiõiguses on tähelepanu juhtinud mitmed haldusõiguse eksperdid, aga ka Riigikohus, Euroopa Komisjon. Aga praegusele valitsusele see vist ei mõju ja jätkatakse endiselt selles liinis, kus võib-olla just mugavalt saavad tunda need, kes konkurentsireegleid rikuvad ja karistusi praktiliselt ei ole. 

Õiglase konkurentsi peab tagama riik. Selleks peab riik kehtestama selged reeglid ja tõhusa konkurentsijärelevalve. Seadusega tuleb anda Konkurentsiametile paremad tööriistad ja eelarvega piisavad ressursid. 

Reformierakonna ja Eesti 200 valitsus pidurdab konkurentsireeglite täitmise üle järelevalvet. Seda tehakse nii selle olemasoleva eelnõuga kui ka rahaliste vahendite kärpimisega järelevalvelt. Vabariigi Valitsuse tegevus niimoodi karistab pigem tarbijaid ja ettevõtjaid kõrgete hindadega, mis toodavad suurärimeestele suurt kasumit. Maskid on langenud, parempoolse valitsuse tegevuse eesmärgid on paljastatud. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel annan üle ettepaneku antud eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.  

Suur tänu! Riigikogu liikmetel, fraktsioonidel rohkem läbirääkimissoovi ei ole, küll aga on palunud läbirääkimistel osaleda minister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Suur tänu! Pean oluliseks siiski siin ümber lükata mõned esinenud valeväited või eksitavad väited. 

Esiteks rõhutan veel kord, me võtame üle Euroopa Liidu direktiivi konkurentsiõiguse parandamiseks. Ma olen nõus eelkõnelejaga, kes ütles, et see direktiiv on loodud selleks, et konkurentsiolukorda parandada, ja seda me just nimelt täpselt teemegi. Ehk et süüdistus, et seda direktiivi üle võttes me halvendame kuidagi konkurentsiolukorda, ei ole lihtsalt kuskilt otsast õige. Me võtame selle direktiivi üle ja see on mustvalge, lihtne tõde. 

Teiseks on võimalik järgi vaadata Eesti 200 seisukoht kirjalikult valitsuse otsuse juures 19. veebruarist 2024. aastal, kus me ütleme, et väärteomenetlus on kõige õigem ja parem lahendus selle küsimuse lahendamiseks, nii nagu see Eesti õiguskorras on ette nähtud. 

Kolmandaks, siiski me peame meeles pidama seda, et seda koostööpõhist haldusmenetlust, mida täna ka juba Konkurentsiamet teeb, saab edasi palju paremini teha. See on selles eelnõus väga kenasti kõik esil ja see on veel kord euroopalik lähenemine, isegi kui kellelegi tundub, et see nii ei ole, siis direktiivi järgi ühemõtteliselt on. 

Ma nõustun Varro Vooglaiu kriitikaga, et põhiseaduslik analüüs ei ole siit eelnõu seletuskirjast hästi leitav. Ja kindlasti Riigikogu menetluse käigus me toome selle paremini esile. Meil oli just hetk tagasi õiguskomisjoni arutelus täna see, et tegelikult me oleme saanud ka ekspertide hinnangu, et põhiseaduslik analüüs peaks olema kõikides eelnõudes eraldi peatükina välja toodud, siis ta oleks palju kergemini leitav. Ja selle paranduse ka HÕNTE-sse me teeme nüüd. 

Mis puudutab seda, kas eelnõu ise vastab põhiseadusele, õiguskantsleri hinnang, mida siin saalis ka tsiteeriti, ütleb, et ta seda vastab. Tõesti, olen taas sunnitud kordama seda, et vaatamata sellele, et üle kogu Euroopa Liidu on inimõiguste ja põhivabaduste miinimumstandardiks meil Euroopa inimõiguste konventsioon, seda on kohustatud austama ka Euroopa Liidu Kohus ja kõikide liikmesriikide kohtud, ja et meil on see põhiseaduse § 22 enese mittesüüstamise privileegi kohta, aga kõige selle valguses on vähemalt ühes lahendis Euroopa Liidu Kohus leidnud, et põhiseaduse § 22 kaitseb peaasjalikult inimesi ja nende inimväärikust, mitte aga juriidiliste isikute varalisi huve. Ja sellest on Euroopa Liidu Kohus omakorda järeldanud, et juriidilise isiku puhul ongi enese mittesüüstamise põhimõte teistsuguse ulatusega kui füüsiliste isikute puhul. Aga seda arutelu saab kindlasti siin Riigikogus jätkata. 

Ehk lühike kokkuvõte: see eelnõu võtab direktiivi üle, on põhiseaduspärane ja koostöö ettevõtjatega Konkurentsiameti puhul saab ainult hoogu juurde. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Koos sellega sulgen ka läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 609 esimene lugemine lõpetada, aga nagu me kõik äsja kuulsime, on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon teinud ettepaneku eelnõu 609 tagasi lükata. Peame seda ettepanekut hääletama. Asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde. 

Head kolleegid, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 609 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 13 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Koos sellega, head kolleegid, on eelnõu 609 esimene lugemine lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 19. mai kell 17.15. Oleme teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Kolmas päevakorrapunkt: Riigikogu liikmete Tanel Kiige, Reili Ranna, Züleyxa Izmailova, Madis Kallase, Ester Karuse, Anti Allase, Helmen Küti, Jaak Aabi, Andre Hanimäe, Riina Sikkuti, Lauri Läänemetsa, Enn Eesmaa ja Kersti Sarapuu 26. märtsil 2025. aastal esitatud arupärimine töölepingu seaduse muudatuste ehk juhupalga lepingute kohta. Arupärimine numbriga 735. Palun ettekandeks arupärijate nimel hea kolleegi, Riigikogu liikme Tanel Kiige. Tanel Kiik, teie kord! Väga vabandan, et lärm oli suur, hea kolleeg ei kuulnud.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Kiire ülevaate annan nendest küsimustest ja teemade ringist, millele me ootame vastuseid majandus- ja tööstusministrilt, tegelikult valitsuselt tervikuna.

Teatavasti on Reformierakonna ja Eesti 200 valitsus kavandamas muudatusi töölepingu seadusesse, täpsemalt isegi vastava eelnõu algatanud, mis mõjutab otseselt kümnete tuhandete töötajate igapäevast turvatunnet ja sissetulekut, mis selle valitsuse plaani kohaselt võib edaspidi töölepingus fikseerida ära kõigest 10 töötundi nädalas ja seda suurendada kokkuleppel kuni 40 tunnini. Aga see tähendab tegelikult seda, et selliste juhupalgaga lepingute puhul töötaja jaoks ei ole teada ei töökoormus ega palk, nii et tema oma erinevaid kulusid, on see eluasemelaen, on need muud jooksvad kulud, planeerida sellisel viisil ei saa. 

Märgiline on ka see, et algselt kavandati neid muudatusi vaid kindlate sihtgruppide jaoks. See on pikalt läbirääkimiste protsessis, õpilased, üliõpilased, vähenenud töövõimega inimesed ja pensionärid, kellel paljudel võib tõesti olla ka huvi, reaalne võimalus rakendada selliseid paindlikumaid töötegemise viise. Aga nüüd soovib valitsus laiendada seda juhupalgalepingu vormi kõigile töötajatele. Ja need kavandatud muudatused ei ole kooskõlas töölepingu seaduse tegeliku eesmärgiga, mis on kaitsta töötajat kui töösuhte nõrgemat poolt. 

Põhimõttelised muutused tööõigusest tuleb sotsiaaldemokraatide meelest alati kokku leppida ja tööturu osapooltega, samuti ametiühingute ja tööandjatega. Rõhutan, neid osapooli on mitu: ametiühingud ja tööandjad, ei ole ainult tööandjad, nagu praegune valitsus kipub arvama. Aga praegu seda kokkulepet ei ole, mistõttu ongi nii sotsiaaldemokraadid kui ka ametiühingud kutsunud üles eelnõu menetlust peatama ning istuma taas läbirääkimiste laua taha. 

Täpsemad küsimused, mille oleme ministrile varasemalt edastanud, on järgmised. Esiteks, miks rikub valitsus senist tava, et olulised muudatused tööõiguses räägitakse läbi ja lepitakse kokku tööturu osapoolte ehk ehk ametiühingute ja tööandjatega? Teiseks, millistele analüüsidele tuginedes pakub valitsus välja, muutuvtunnilepingute puhul minimaalseks töötundide arvuks vaid 10 tundi nädalas ehk veerandkoormuse? See tähendab, et inimese töökoormuse sissetulek võib hakata nädalate lõikes erinema kuni neli korda. Kelle ettepanekul ja mis kaalutlustel on valitsus ootamatult ja tööturu osapooltega läbi rääkimata otsustanud laiendada juhupalgalepinguid kõigile töötajatele, mitte ainult üksikutele sihtrühmadele? Neljandaks, kui valitsus surub niivõrd ühepoolselt läbi sellised olulised muudatused tööõiguses, siis mida see näitab tegelikult laiemalt praeguse valitsuse dialoogivõime kohta? 

Arupärimise esitavad siis Tanel Kiik, Reili Rand, Züleyxa Izmailova, Madis Kallas, Ester Karuse, Anti Allas, Helmen Kütt, Jaak Aab, Andre Hanimägi, Riina Sikkut, Lauri Läänemets, Enn Eesmaa ja Kersti Sarapuu. Kindlasti selle arutelu käigus meil tekib täiendavaid küsimusi ja annan kohe ka meie poolt ära soovituse, etteruttavalt, et võtke see eelnõu tagasi, algatage taas normaalsed läbirääkimised kolmepoolselt tööturu osapooltega ja taastage normaalne usalduslik sotsiaaldialoog. Aitäh!

Aitäh teile! Ja nüüd ongi kord lugupeetud majandus- ja tööstusministril, Erkki Keldol. Vabandan, et minister pidi ootama siin tunnikest paar oma etteastet.

Ei ole üldse hullu. Suur aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Teema, mis enne arutati, väga oluline. Aga kuulates kolleeg Tanel Kiike siin, siis tuli meelde, kui mitmeid õhtuid me Taneliga seda antud eelnõud ka eelmises valitsuses arutasime. Aga tõesti, ma vastan siis nii, nagu minu käest küsitud on, et loen ka küsimuse ette.

Esimene küsimus tõesti oli see: "Miks rikub valitsus senist tava, et olulised muudatused tööõiguses räägitakse läbi ja lepitakse kokku tööturu osapoolte ehk ametiühingute ja tööandjatega?" Seaduse muudatuse avalikustamise järgselt on kõlanud väited, et tööturu osapooli pole kuidagi seaduse menetlemisel kaasatud või lausa on kõrvale jäetud. Tõesti, see väide ei vasta mitte kuidagi tõele. Huvitatud pooled on olnud menetluse käiku kaasatud ja on saanud anda ka tagasisidet. Lisaks, kui see etteheide tuli, ma veel lisaks juurde täpsustavalt, ma veel täiendavalt kohtusin ainult ametiühingutega, kuna nende väide oli, et minister kuidagi seda sotsiaalset dialoogi ei pea. Vastupidi, ma olen päevast üks nii tööandjate kui ametiühingutega alati kohtunud, kui selleks on olnud aeg ja koht ja võimalus. 

Paindliku tööajaga konkreetselt seotud muudatusi on ju tegelikult väga kaua ja pikalt räägitud. Just töötajate ja tööandjate esindajad olid need, kellega koos tehti kaks aastat väldanud katsetus kaubandusvaldkonnas muutuvtundide kasutamiseks. Samas ei kutsunud pilootprojekti liialt piiravad tingimused paindliku tööaja võimalust kasutama. See piloot tehti ühes sektoris, pilootprojekti järel analüüsiti selle tulemusi ja peeti arutelusid just nendesamade sotsiaalpartneritega. 

Paindliku tööaja kokkulepet on korduvalt arutatud just kolmepoolsetel kohtumistel, viimati 2024. aasta aprillis ja novembris, samuti 2023. aasta veebruaris, juunis ja detsembris ja nii edasi. Ma tuletan meelde, et see muutuvtunni pilootprojekt, millest täna see paindliku lepingu muudatuse teeb, see algas juba aastal 2021. Ehk tegelikult teemat on aastaid käsitletud, teema on olnud oluline ja tõesti tööõiguses, nii nagu ka mainitud, muutmiseks on kolmepoolsus ja sotsiaaldialoog osapoolte vahel oluline, kuid asjakohane on leida ka alati kompromisslahendus, mis hõlmab mõlema osapoole ettepanekuid, aga olgem ausad, ei täida ka kummagi osapoole täielikult kõiki soove. See on kompromissi koht. Ja töölepingu seaduse eelnõu, nagu ma ütlesin, ongi kompromiss, mis arvestab erinevate soovide ja ettepanekutega. Eelnõu võimaldab täiendavat tööaja paindlikkust mõlemale töösuhte poolele ja arvestab samal ajal vajadustega kaitsta ka töötajat kui töösuhte nõrgemat poolt. Näiteks, nähes töötajale ette selge lisatundidest keeldumise õiguse. Samuti oleme esitanud Riigikogule muudatusettepaneku, et töötajal oleks õigus nõuda kokkulepitud töötundide arvu suurendamist, kui töötaja on viimase kuue kuu jooksul enamus ajast töötanud kokkulepitud tundidest rohkem, mis sisuliselt välistab töötaja tahtevastase paindliku tööaja kokkuleppe rakendamise täistööajaga lepingu asemel. See oli konkreetselt ettepanek, mis ametiühingute poolt tuli.

Punkt kaks või küsimus kaks: "Millistele analüüsidele tuginedes pakub valitsus välja muutuvtunnilepingute puhul minimaalseks töötundide arvuks vaid 10 tundi nädalas ehk veerandkoormuse? See tähendab, et inimese töökoormus ja sissetulek võib nädala lõikes erineda kuni neli korda." Esimene asi, mis siin tuleb rõhutada, muutuvtunni töölepingud on täiendav võimalus. Kui inimene töötab täiskohaga, poole kohaga, fikseeritud kohaga, siis see on inimese ehk töötaja ja tööandja vaheline omavaheline kokkulepe. Seda ei saa mitte kuidagi ühepoolselt teha, see peab olema mõlema täiskasvanud inimese, osapoole tahe ja see peab olema allkirjastatud. Ehk siis töölepingu seaduse muudatused puudutavad inimesi ja tööandjaid, kes tahavad tööaega paindlikumalt kokku leppida, vastu tahtmist ei saa seda mitte kuidagi teha. 

Muutuvtunnilepingute pilootprojekt näitas, et väiksemad muudatused tööajas, liiga keerukad ja piiravad tingimused ei leia ei huvilisi ega ka reaalset elulist kasutust. Kui me tahame muuta tööaega paindlikumaks, siis peame andma osapooltele reaalse võimaluse leppida tööajas kokku vahemikuna, mis on piisavalt lai. Eelnõus siis 10–40 tundi nädalas. Kehtiv töölepingu seadus sellist paindlikkust ei võimalda ja kasutust leiavad pigem muud võlaõiguslikud lepingud, näiteks käsundusleping või töövõtuleping. Kuid me peame ka arvestama seda, et need lepingud ei anna töötegijale piisavaid tagatisi. Näiteks ei anna töö- ja puhkeaja piiranguid, õigust põhipuhkusele, õigust miinimumtasule, tööohutuse reeglitele või tagatistele näiteks lepingu lõpetamisel. Ehk sellises olukorras on see töötaja palju kehvemas olukorras kui paindliku töölepingu seadusega. Seega, kui muudatused oleksid liialt paindumatud, siis ei leiaks need reaalset kasutust ja jätkuksid käsunduslepingud. Eesmärk on tulla vastu võimalikult paljudele vajadustele ja pakkuda paindlikkust päriselt, mitte näiliselt. 

Töölepingul on alati kaks poolt, kes tingimustes läbi räägivad. Kui nendes kokkuleppele ei jõuta, siis lepingut ei sünni. Kui näiteks tudengil hakkab eksamisessioon või kui pensionäril tervis halvem on, siis võib 10 tunnist suurem kohustuslik nädalakoormus juba muuta paindliku tööaja kokkuleppe tema jaoks kasutuks. Näiteks, kui ta saabki tulenevalt oma õppimiskohustusest ainult 10 tundi nädalas töötada või miinimumtasu miinimumi ääres. 

Muide, ka muutuvtunni kokkuleppe pilootprojektis, mille tingimuseks lepiti kokku kolmepoolselt, oligi minimaalseks töötundide arvuks nädalas 12 tundi ehk näitlikustamine juures, ja tegu ei ole mitte kuidagi meie isikliku või Eesti leiutisega, sarnaseid regulatsioone võib leida väga paljudest teistest riikidest, nagu Taani, Suurbritannia, Kanada, Austraalia ja nii edasi. Paindlikud töövormid on osa tänapäeva ühiskonnast ja seadusandlus peab reaalse ühiskonna muutustega kaasas käima. 

Punkt kolm: "Kelle ettepanekul ja mis kaalutlustel on valitsus ootamatult ja tööturu osapooltega läbi rääkimata otsustanud laiendada juhupalga lepinguid kõigile töötajatele?" Esiteks tuleb öelda, et tegu ei ole juhupalgaga, vaid paindliku tööaja kokkuleppega, mis garanteerib töötajale kõik muud töösuhtest tulenevad tagatised. Paindlik tööaeg on lisavõimalus neile, kes seda soovivad. Need, kes paindlikkust ei soovi, sõlmivad jätkuvalt tavalise täistööajaga lepinguid, ja neid on suur-suur enamus meie töötajatest. Paindlik tööaeg on seega täiendav võimalus, mitte kuidagi asendus või kohustus traditsioonilisele töölepingule. Traditsioonilise töötegemise viisid jäävad mõistagi alles, kui paindlikkuse lisandumine tööajas on vajalik, et käia kaasas muutuva töömaailmaga. Paindlikkus aitab tööturule kaasa inimesi, kes selliseid võimalusi reaalselt vajavad. Inimesed ei tööta enam igal juhul ühe tööandja juures, ei ela enam ühetaolistes elurütmides ega sobitu kõik ühe ja sama traditsioonilise töösuhte alla. Ettevõtted vajavad kaasaegseid lahendusi töökoormuse muutmiseks, et leida lahendusi kiirematele ja aeglasematele perioodidele ning hooajatööde tegemiseks näiteks. Kuigi seadus justkui ei takista paindlikkust, siis tegelikkuses tähendab paindlik töö praegu Eestis ennekõike seda, et töötaja loobub oma sotsiaalsetest õigustest, nagu ma enne mainisin, tehes tööd muu lepingu alusel, mis ei taga mitte ühtegi töölepingu alusel antud sotsiaalsetest garantiidest. Seda on väga oluline teada. 

Lihtne näide, mõned tuues, kellele paindlikkus on vajalik. Üliõpilane, kes õpib päeval ja saab töötada näiteks paar õhtut nädalas. Pensionär või eakas, kes tahab teenida väikest lisa, aga võib-olla tervis ja füüsiline võimekus ei võimalda stabiilset, kindlat töötunde kokku leppida. Väikelapse vanem, kelle päevakava seab piiri tööaegadele või tahab tööturule tagasi tulla. Põllumajanduses hooajatöötaja, kellel töö toimub nädalate kaupa, mitte aastaringselt. Festivali, suveürituse ajutises meeskonnas abistaja. Suvises kohvikus, majutusasutus lisateenistust tegev perepea. Neid näiteid on kümneid ja kümneid. 

See on tulnud Eesti enda inimeste ja ettevõtjate soovil. Ehk need inimesed ei vaja seda täiskohaga "stabiilsust", vaid võimalust – just võimalust, ma rõhutan – töötada paindliku töölepinguga, saades seejuures tööõigustest tulenevalt kaitse. Seega peame muutma tööõiguse ajaga kaasas käivaks ning võimaldama paindlikkust laiemalt kui üksikule ainult sihtgrupile. Ei pea õigeks, et otsustame tööandjate ja inimeste enda eest, kes saab ja kes ei saa paindlikkust kasutada. Riik ei pea kõike reguleerima ja piirama. Ettevõtteid ja töötajaid on erinevaid ja meie eesmärk on anda võimalus, kui seda soovitakse, kõigil omavahel kokku leppida. 

Punkt neli: "Kui valitsus surub ühepoolselt läbi niivõrd olulised muudatused tööõiguses, siis mida see näitab praeguse valitsuse dialoogivõime kohta laiemalt?" Ma väga pikalt ka varasemates punktides sellest vastasin, ütlesin, et seda seaduseelnõu on arutatud alates 2021. aastast, või vabandust, pilootprojekt on tehtud, seda paindlikkust on arutatud ammu Eesti ühiskonnas. Ja tegu, nagu ma ütlesin, on kompromissiga, mida on kavandatud ja arutatud kolmepoolselt juba aastaid. Eelnõu on läbinud kooskõlastusringid, tagasisidega on võimalikult palju arvestatud ning eelnõu jätkuvalt arutatakse nüüd Riigikogus edasi. Seega ei suru valitsus muudatust mitte kuidagi ühepoolselt läbi, vaid tõesti, antud seaduse puhul on näha väga pikka arutelu ühiskonnas koostöös osapooltega ja nüüd on jõudnud järg kätte Riigikogule, kes samamoodi kindlasti kaasab kõiki tööturu osapooli, avalikkust ja jõuab, ma väga loodan, sellisele parimale lahendusele, mida Eesti inimene, ettevõtjad ja tööturg vajab. Aitäh! Vastan hea meelega täiendavatele küsimustele. 

Jaa, küsimusi tuleb lisaks. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te natuke luiskate. Ma mäletan, et valitsuses ka peaminister isiklikult ütles, et ametiühingud kedagi ei esinda ja nendega pole rohkem vaja läbi rääkida. Te ise seda seisukohta muidugi toetasite. Ma saan aru, kui te räägite üliõpilastest ja pensionäridest, siis siin on teatud loogika, see on mõistetav. Aga kui me räägime sellisest inimesest, kes on täiesti tavaline pereema või pereisa, kes peab hommikust õhtuni tööl käima. Teate, kui tuleb majanduslangus, siis öeldakse sulle, et sul on võimalik kas seesama juhuleping, millest me siin räägime, või koondamine. Mis te arvate, mille inimene valib? Kui sa lähed tööle, siis sulle pannakse ette see leping, inimene nõrgema osapoolena, ma ei tea, mingites teatud sektorites peab selle töölepingu vastu võtma. Te asetate inimesed nõrgemale positsioonile ja see kõik juhtub just keerulistes, rasketes olukordades. Need inimesed on kaitseta. Mul on küsimus, miks te tõite valitsusest sellise eelnõu parlamenti, kus pole neile inimestele, kes peavad 40 tundi tööd tegema nädalas, ühtegi garantiid sellistel keerulistel aegadel?

Jaa, siin oli mitu küsimust ja etteheidet. Me kindlasti ideoloogiliselt ametiühingutega erinevates seisukohtades ei kattu. Ma olen seda avalikult öelnud, aga see ei tähenda, et ei peaks olema seda pikaajaliselt toiminud kolmepoolset dialoogi või kolmepoolset suhtlust. Dialoog on kahepoolne. Nagu ma ütlesin, ma olen korduvalt ametiühingutega kohtunud, kohtun ka tulevikus. Just arutasime noorte töötamise paindlikkust, kuhu samamoodi olid nii ametiühingud kui tööandjad kutsutud, aga ka laiemalt. Ühesõnaga see, et meie ideoloogilised väärtused kõik ei kattu, ei tähenda seda, et kuidagi seda suhtlust ei toimiks. Ma ei hakka uuesti ette lugema. See toimib. See, et me lihtsalt kõikides lõpuni arvamustes ei ole, samal ajal ei tähenda, et me ei suhtleks omavahel.  

Mis puudutab seda, kas töötaja jääb nõrgemasse seisu või mitte, siis nagu ma ütlesin: ei jää. Sellepärast et seda lepingu muudatust ei saa mitte kuidagi teha isegi majanduslikult raskel ajal, kui töötaja ise ei ole nõus. Ja üldse, kui tõesti on majanduslikult raske aeg, siis sellisel juhul juhtub ka see, nagu sa ütlesid, et kahjuks ettevõte, kui ta ei tule omadega toime, ta peab hakkama inimesi koondama. Või veel hullem, ettevõte läheb pankrotti ja tegelikult seal ettevõttes enam mitte keegi ei saa töötada.  

Seal see diskussioon oli ka, mis kunagi 2008. või 2009. aastal peeti: kas anda võimalus keerulistel aegadel üldse mitte töötajate arvelt, vaid üldse ettevõttel ellu jääda, et need töötajad päriselt saaks seal palka tulevikus teenida? No see on natuke teine diskussioon. Samamoodi võib tuua teistsuguse näite, kus on paindlik tööaeg muutuvtunniga kokku lepitud, aga näiteks ettevõtjal töö saab otsa. Või hooajalistel töödel, ma ei tea, saak on halvem kui muidu. Samamoodi töötajale on ette nähtud tunnid ja ettevõtja peab need tunnid välja maksma, sellepärast et see on varasemalt kokku lepitud.

 Aga kogu selle mõtte, hea Lauri, ongi see. Ma ei tea, kuidas teil on, aga mina usaldan täiskasvanud inimesi. Kaks täiskasvanud inimest mõlemad peavad allkirjaga kinnitama, et nad tahavad sellist paindlikku töölepingut teha. Nagu ma ütlesin. 90+% tõenäoliselt kõik jäävad niikuinii kas täiskoormusega või fikseeritud osakoormusega. Samamoodi me tõesti arvestame ka seda, kui oli seesama, et on näiteks 10 tundi nädalas ja viimase poole aasta jooksul on seda tööd olnud selgelt üle poole ajast rohkem kui 10 tundi, siis peab tööandja ennast korrigeerima. Aga ma arvan, et need otsused ja olukorrad jäävad väga harvaks, sest pigem on see mõlemale poole võimalus neid muutlikke tunde teha. Ja kui üks pool, nagu ma ütlesin, alla ei kirjuta, siis seda kokkulepet ei tule. Ja vaadates ka olukorda, mis meil täna tööturul on, me ju näeme, et ettevõtjad, isegi kui neil on keerulised ajad olnud, pigem oma tootlikkuses, kasumlikkuses annavad järgi, aga hoiavad kvalifitseeritud töötajaid või üldse töötajaid. Sellepärast et head töötajad, kes on kohusetundlikud, tahavad meeskonda panustada – neid on raske leida ja hoida. 

Nii et mina annaks rohkem usku ettevõtjate ja töötajate omavahelisse heasse suhtlusesse. Me ei pea riigina kõike üle reguleerima, pigem anname paindlikkuse ja võimaluse. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Te pidevalt ütlete, et tegemist on paindliku lahendusega, aga see on paindlik ainult tööandjatele, sest äririskid ongi lükatud nüüd töötaja kaela. Töötajale enam ei garanteerita palka, 10 tundi nädalas on maksimum, mille eest tööandja vastutab ja peab tagama, et põhimõtteliselt, kui midagi juhtub äriga, kõik tunnid, mis lähevad üles, seda tööandja maksma ei pea. No ja siis kõlas see argument, aga kui selline leping ei sobi, siis keegi ei sunni seda vastu tahtmist sõlmima, no ei ole vaja sõlmida. Mul on küsimus, et mida te siis ütlete maapiirkonnas elavatele inimestele, ütlete täpselt sedasama seal, kus neil reaalselt tegelikult pole, valikut, ongi vähe ettevõtjaid, ongi päris vähe tööandjaid. Kas te siis neile ütlete sedasama, et aga keegi ei sunni teid seda lepingut sõlmima, kus on ainult tagatud teile mõned tunnid ja mingeid garantiisid ei ole?

Aitäh, hea küsija! See kõik mu küsimustele vastamine vist läks nagu seinale. Ühesõnaga punkt üks, 90+% tõenäoliselt jäävad üldse täiskoormusega, nii nagu kõik inimesed tänases olukorras peavad töötama, sest seadus ei võimalda paindlikkust, kas töötad täiskohaga, 1,0, töötad poole kohaga, 0,5. Ehk lihtsalt seadusandluses ei ole täna ka võimalus, kui inimesed tahaksid ise paindlikkuse kokku leppida. Ja maksimum ei ole kuidagi 10 tundi, vaid miinimum on 10 tundi, millest alla ei saa nii-öelda paindlikku töölepingut sõlmida, sest siis tekib, jah, juba samamoodi küsimus, et kas seal üldse on piisavalt sellist nii öelda hooajalist või muutuvtundidega tööd. Ehk see 10 on, millest allapoole ei saa üldse lepingut sõlmida. 

Ja ma siiralt loodan, et olenemata kas maal või linnas, ja üldse Eestis tervikuna, ma arvan, et see on selline üldine poliitilise ja ühiskondliku kultuuri osa, et ükski inimene ei pea, ühtegi inimest ei saa kuidagi sundida kirjutama alla lepingule, mis on talle ebasoodne, kas tööalaselt, eluasemealaselt, muude, ma ei tea, laenude andmisel. Ehk ühesõnaga, kui keegi tunneb, et teda on survestatud ebaõiglaselt millelegi alla kirjutama, siis ma kindlasti julgustan hoopis kõiki neid inimesi pöörduma Tööinspektsiooni poole, kes kindlasti kaitseb töötajat ja töötaja õigusi. Ja nagu ma kirjeldasin, päriselu, kui te päriselt lähete maale, hea kolleeg, mõnikord, siis te näete, et päriselu on see, et need inimesed teevad täna käsunduslepinguga, kus ma kirjeldasin, ei ole mitte ühtegi sellist sotsiaalset garantiid, millest me rääkisime. Ei ole miinimumpalga nõuet, ei ole töö- ega puhkeaega ega ei ole näiteks puhkepäevi ehk selles mõttes see on reaalne elu. Ja meie mõte ja palve ongi teha päriselt reaalne elu vastavusse seadusandlusega.

Aitäh! Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Selle asja probleem ongi selles, et te kirjeldate, nagu kõik töövõtjad oleksid nagu Erkki Keldod võib-olla. Te tõesti ei kirjuta kõigile lepingutele alla ja saate väga hästi aru kõigest. Aga reaalne probleem ongi ju selles, et algses plaanis oligi see, et paindlikkust tuleb võimaldada, aga paindlikkust tuleb võimaldada just nendele sihtgruppidele: õpilased, üliõpilased, vähenenud töövõimega inimesed. Seal minu arvates on see asjakohane. Aga nüüd on küsimus selles, et kuidas me kaitseme neid, kui ikkagi tööandja näeb väga mugavat võimalust, et igaks juhuks riskide maandamiseks halbadel aegadel paneme siis töötaja sellisesse olukorda, et riskid ettevõtjal kukuvad ära, aga need jäävad töötaja kanda. Kuidas neid riske te olete mõelnud elimineerida ja mis oleks see lahendus sellele?

Jaa. Aitäh! Nagu ma rääkisin, et täna me oleme ju veel kehvemas olukorras, sellepärast et kui on nii, nagu te nimetasite, näiteks, ma ei tea, te päris ei öelnud, aga pahatahtlik tööandja, kes tahab riske kõiki ainult töötajate peale panna, siis täna on, meeldib meile või mitte, on selleks ideaalne lahendus, milleks on käsundusleping, kus töötajal ei ole ühtegi sotsiaalset garantiid. Ehk selle tõttu ka tööandjad ehk ettevõtjad on pakkunud, et palun anname mõlemale poolele, nii tööandjatele kui töötajatele, selle seadusandlusega kindluse. Ka hea tööandja, näiteks, ma ei tea, majutusettevõtluses, toitlustuses, tal on vaja teha graafikuid, tal on vaja teada, millal mingid inimesed saavad töötada, millal mitte. Töösuhe on alati kahepoolne. Ja selles mõttes tõesti, nagu ma ütlesin, siin on see kümne tunni põrand pandud, sest kui on alla kümne tunni kuus, siis tõesti ei ole isegi paindlikku tööaega, vaid tekib üldse küsimus, kas seda tööaega on, aga kõige suurem mure, mis on, mis kogu teie fraktsiooni argumentatsioonis või selles loogikas on suur auk sees, see täna toimib niimoodi reaalelus. Aga see toimib kahjuks töötajale kehvemates tingimustes, sest täna tehakse nende inimestega käsunduslepingud, kui üldse tehakse. Kõige hullem, makstakse mustalt palka ümbrikus, siis ei ole ühtegi sotsiaalset garantiid.

Me anname täiendava võimaluse, kui on vähegi nagu heatahtlik tööandja ja töötaja, et nad saavad teha mõlemale sobivad tingimused. Kui ei ole seda, siis tänaseks on olemas seaduses teised võimalused, kuidas seda teha. See on see murekoht ja me tegelikult anname võimaluse ja ma ütlesin, et mina julgen küll uskuda enamust töötajaid ja tööandjaid, et nad tahavad heatahtlikult mõlemad hakkama saada nii, et ettevõte toimiks, töötajal oleks sissetulek ja inimesed oleksid õnnelikumad. Kui on pahatahtlikkust, siis seda, ma ütlen, tuleb läbi Tööinspektsiooni lahendada, või muud, aga ma ei eelda, et me teeme seadusandlust pahatahtlikkuse järgi. Me teeme ikkagi heatahtlikkuses ja selleks, et me anname inimestele reaalseid võimalusi juurde.

Mis puudutab, et jah, see oli ka üks potentsiaalne ka eelmise valitsuse võimalik kompromiss, et teeme selged piirangud, millised ühiskonnagrupid saavad seda paindlikkust kasutada. Seal meil on ka ideoloogiline erinevus, et ma ei näe, et miks me peame piirama, ütlema ära, et sa pead kindlas ühiskonnagruppi, sa pead olema noor vanem või sa pead olema eakas, et saada osa paindlikkusest. Kui sa oled keskealine mees ja sa oled projektipõhisel tööl, sa tahad teha mitmes ettevõttes korraga – kes olen mina piirama seda. Sa oled ise täiskasvanud inimene, otsustad, et sa tahad teha paindlikult mitmes erinevas ettevõttes. Ja uuesti, kui sa ei taha, enamus inimesi jäävad ikka täiskohaga tavalisele töölepingule, kus on 1,0 koht 40 tundi nädalas 160 tundi kuus.

Raimond Kaljulaid, palun! 

Aitäh! Täpselt samade argumentidega, et see on paindlik ja väga hea ja annab inimestele uusi valikuid, omal ajal põhjendas Reformierakonna platvormitöö sellise vormi loomist. Tänaseks on Tallinna Tehnikaülikool näiteks uurinud seda, kuidas platvormitööd tegevad inimesed Eestis ennast tunnevad. Nad on üle koormatud, üle töötanud, alatasustatud, kurnatud, tihti teevad tööd ohtlikult väsinud seisundis. Ühesõnaga, selle tulemused on tegelikult väga halvad. Neil inimestel pole kindlustunnet, ettevõtted, kes neid palkavad, tegelikult ei võta neid enda töötajatena, ei võta neid omaks. Nende inimeste olukord on halvenenud. Suure hulga inimeste olukord on halvenenud selle tõttu. 

See reform, mida te praegu teete, jõuab täpselt sellesama tulemuseni. Riikides, kus seda on tehtud, ja on riike, kus pole, on mindud veel kaugemale, on oldud veel liberaalsemad ja veel paindlikumad ja lubatakse nulltunnikokkuleppeid, ja seal näitavad needsamad uuringud, töötajate olukord halveneb, inimeste kindlustunne väheneb ja lõppkokkuvõttes töötajad sellest kaotavad. Te saate ju tegelikult aru, et te teete valet asja, aga ma ei tea, kas te teete seda oma sponsorite huvides või mis see põhjus tegelikult on. Öelge siis välja.

Hea Raimond! Kui sa oleks alguses kohal olnud, kui ma ka küsimustele vastasin, see oli üks teie küsimus, kelle huvides seda tehakse, siis ma tuletasin meelde, et tead, seda on ka enne mind mitu minu eelkäijat juba teinud. Seda konkreetset pilootprojekti alustati juba aastal 2021, kus seda tehti kõigepealt jaekaubanduses, ja seda pilootprojekti just tehti näitena just meie põhjanaabrite eeskujul. Ehk selles mõttes, et kui sa küsid, kelle huvides seda tehtud, siis on Eesti inimeste huvides, et tegelikult anda reaalselt võimalus paindliku tööaja kokkuleppeks. Selles mõttes ma ei hakka kõike uuesti kordama. 

Mis puudutab, kas ja kui palju platvormil inimesed töötavad, on ju, no eks see on iga inimese tunnetus ka, kui palju nad tahavad töötada. Neidsamu sümptomeid või neid muresid, mida sa kirjeldasid, ma just hiljuti kohtusin väikeettevõtjate assotsiatsiooniga, nad ütlesid, et kõik väikeettevõtjad tunnevad samasuguseid muresid. Eks inimesed tahavad kas mingi ajahetkel natuke rohkem panustada, töötada. Ma nendin, me näeme õnneks ka avalikkuses, räägitakse tegelikult sellisel juhul inimese vaimsest tervisest, riskist läbi põleda. Need on kõik adekvaatsed riskid ja neid tuleb adresseerida. Aga et panna see, et kui mõni inimene tahab täiendavalt kas paindlikult töötada või mõned ajaperioodid rohkem tööd teha, kui isegi näiteks täiskohaga töö, et ma ei tea, eluaseme laenu saada või mis iganes, et teenida endale investeerimiseks finantspuhvrit, mida iganes, ma ei heida seda neile ette, vaid pigem minu arvates see võimalus peab olema. Aga ma nendin, et need inimesed kõik, neil tuleb ka teadvustada, et seal on väga suur oht läbipõlemisele, muudele probleemidele, nii nagu sa väga õigesti viitasid. Aga et panna seda seadusandluse täiendavale võimalusele, see võib-olla läheb minu jaoks natukene kaugeks.

Reili Rand, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Sellest osast ma sain teie ettekandest hästi aru, kuidas tööandja elu läheb selle muudatusega paremaks, eriti kui on majanduslikult raskemad olud. Saab suva järgi otsustada, kes kui palju tööd ja kui palju palka saab. Kuidas aga tavaline pereema peaks oma pere eelarvet sellise juhupalga tingimustes planeerima, kui palk võib kõikuda kuni neli korda? Kuidas näiteks eluasemelaenu tingimusi pangaga läbi rääkida või kuidas seda eelarvet paika planeerida? Samamoodi jääb mulle arusaamatuks, kuidas see sedasama pereema aitab, kui me teame, et meil erinevad hüvitised – räägime töötuskindlustushüvitisest, töövõimehüvitisest, vanemahüvitisest – sõltuvad varasemast sissetulekust. Palun selgitage mulle seda poolt uuesti.

Aitäh! Esiteks uuesti, et kui sul ei ole soovi paindlikult tööd teha, sinu töö on selline, siis sa ei võtagi seda. Uuesti ütlen, et suur enamus inimesi jäävad täiskohaga tööle, nii nagu täna on. See on lihtsalt täiendav võimalus. Neid sektoreid, potentsiaalseid gruppe, kellel see huvi võib olla, alustades õppurist, kes tahab õppimise kõrvalt töötada, on see gümnaasiumis või ülikoolis, on see vähenenud töövõimega isik, on see eakas, kellel tulenevalt  ealistest iseärasustest on vaja paindlikkust, on see väikelapse vanem, kes tahab tagasi tööturule minna või teha teatud tööd. Selles mõttes see nii, kui sul endal sellest parem on. 

Uuesti rõhutan igaks juhuks üle: lepingu saab sõlmida ainult siis, kui kaks täiskasvanud inimest panevad sellele lepingule allkirja.  Ja ma igaks juhuks juba eos jõuan sinna: kui on tõesti tunne, et see on kuidagi survestatud, pahatahtlik või seadusi eirates on see allkiri saadud, siis meil on Tööinspektsioon, kes kindlasti selliste tegevuste peale reageerib. Ja sellised tööandjad, kui tõesti selline asi peaks juhtuma, kindlasti saavad ka vastavalt karistatud. 

Aga ma saan aru, me olemegi ideoloogiliselt erinevatel seisukohtadel. Mina usaldan täiskasvanud inimesi. Riik ei pea igal pool üle reguleerima, vaid pigem pakkuma võimalusi. Nagu ma ütlesin, enamus jäävad tavalise fikseeritud koormusega tööle, on see täiskoormus, pool koormust, osakoormus. Aga kui tõesti on turul olemas inimesi, on see hooajatöödel, kes tahavad käia, kes tahavad teha mitmes kohas, olla vabakutselised – neid näiteid on mitmeid ja mitmeid.

Ja nagu ma ütlesin, me ei leiuta mitte kuidagi siin jalgratast. Pigem on see, et me lõpuks läheme ajaga kaasa. Seda on aastaid-aastaid räägitud ja nüüd me anname selle täiendava võimaluse ja see ema või isa või noor või vana, kellel on täna kehtiv tööleping ja ta töötab täiskohaga – temal ei muutu mitte kui midagi. 

Riina Sikkut, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! No ausalt öeldes aastaid-aastaid räägitud, seda ei ole. Seda, et kõigile sektoritele ja töötajatele seda tüüpi lepingud rakendada, see on ikkagi esmakordne. Ei ole keegi kooskõlastusringil sellist eelnõu käia lasknud ega laiemat arutelu pidanud.  

Aga tahtsingi rõhutada, et see meie lähtepunkt on väga erinev. Kui Raimond Kaljulaid küsis selle kohta, et platvormitöötajad on kurnatud, teevad liiga palju tunde, ja te ütlesite, et sama sama võib kehtida ka väikeettevõtjate kohta. Täiesti nõus. Ühtlasi meil eakate tööhõive määr on rekordiliselt kõrge Euroopas. Teie eeldus on, nagu te ütlesite, et need inimesed võib-olla tahavad teenida investeerimiseks finantspuhvrit, näiteks. Mina arvan, et näiteks need inimesed võivad teha ületunde seetõttu, et neil on vaja ikkagi tõusnud toiduainete hindadega kõht täis saada või kasvanud üürikulud katta. Ja see on põhjus, et see on nende jaoks sundvalik. See ei ole midagi sellist, mida nad teevad meelsasti. Kui oleks võimalik äraelamist võimaldav töötasu teenida normtundide ja tavalise sotsiaalseid garantiisid pakkuva töölepinguga …

Hea Riina, läbirääkimised alles tulevad.  

… kasutaksid seda … Kas te olete nõus, et meie lähtekoht on erinev? Mina eeldan, et kõik inimesed ei taha teenida investeerimiseks finantspuhvrit, kui nad töötavad platvormil ja teevad ületunde.

Ma ka ei eelda, et kõik tahavad, ma tõin lihtsalt näiteid, miks inimesed sellist töövormi kasutavad. Selles mõttes ma olen nõus, et me tõenäoliselt olemegi ideoloogiliselt erinevatel vaatevinklitel. Nagu ma ütlesin, mina usaldan inimesi, usaldan, et riik ei pea igal pool sekkuma, üle reguleerima. 

Mis puudutab siis, jah, neid konkreetseid sihtgruppe või ühiskonnagruppe, siis ma alguses ütlesin ka, et kolleeg Taneliga me päris pikalt arutasime ka eelmises valitsuses, kus ma tahtsin selle eelnõuga edasi liikuda, aga kuidagi ühte- või teistpidi ei saanud, sellepärast et see erinevate sihtgruppide spetsiifiline väljatoomine oli kompromiss, see oli üks potentsiaalsetest kompromissidest. Ja jällegi, me olemegi ideoloogiliselt erineval kohal. Ma ütlesin, et kui ma olen keskealine mees ja ma näiteks olen projektipõhine inimene ja ma tahan teha mitmes ettevõttes mingeid projekte, mina ei näe põhjust, miks me peaks piirama sellel inimesel, miks me peame ütlema, et ainult teatud sihtgrupid saavad paindlikkusest võimalikku kasu. Selles mõttes, et see ongi erinev. 

Ja jällegi, juba ennetada, kui keegi tuleb, kui keegi on pahatahtlik või survestab kedagi – ma loodan, et seda on võimalikult vähe –, siis meil ei ole probleem kindlalt ainult töölepingu seadusega, vaid siis meil on probleem tervikuna, kui inimesi survestatakse tegema asju, mis ei ole neile kasulikud või mitte. 

Veel kõige hullem, Riina, ja sa tegelikult tead seda väga hästi, on, et täna on see probleem, et need inimesed on kas käsunduslepinguga, kus neil ei ole ühtegi sotsiaalset garantiid, ma rõhutan uuesti üle, pole isegi miinimumtasu nõuet, pole töö- ja puhkeaega, pole puhkusepäevi, pole mingeid sotsiaalseid garantiisid. Ja veel hullem on, kui seda tehakse mustalt. Ehk kui me anname täiendava võimaluse, et tullakse legaalselt oma lepinguid sõlmima, no ma usun, et seal me suudame ühisosa leida.

Kõlab veenvalt. Tanel Kiik.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Tõsi on see, et me arutasime seda korduvalt, ja tõsi on ka see, et jäimegi lõpuni eri arvamusele. Ehk reaalsus on see, et meie otsisime kompromissi, nii nagu teile nii suuliselt kui kirjalikult väljendasin, siis meie arusaam oli, et see peaks olema kolmepoolne kokkulepe, nii nagu tööturuvaldkonnas on tavaks ja mida ma suutsin üle kolme aasta töövaldkonna ministrina ka rakendada. Ja mul on väga kahju kuulata seda, et te räägite kogu aeg, et on arutelu toimunud ja on kaasatud. Kaasamine ei ole see, et te saadate kellelegi infoks, et võtke teadmiseks, et nüüd on nii. Need viimased muudatused täpselt nii tehti. Ehk sedasama sihtrühmade väljavõtmist, neid muid normitehnilisi täpsustusi ja neid tegelikult ei räägitud kellegagi läbi. Juba eelneva versiooni puhul te teadsite, et kokkulepet ei ole, töö osapoolte kokkulepet ei olnud, ja siis selle asemel et seda tasakaalukohta otsida, kompromissi otsida, keerati veel vinti peale, ehk viimasel hetkel võeti ka need sihtrühmad sealt välja ja mindi tegelikult tegema veel oluliselt nende jaoks ebakindlamat, ebaturvalisemat lepingu tüüpi, mis ….. aitab 10% inimestest, aga halvendab 90% jaoks tegelikult seda õiguskindlust, mida tööleping pakub. Mu küsimus ongi selles, et miks te teete selliseid muudatusi olukorras, kus ka varasem versioon ei leidnud kooskõlastust, ja te teete seda veelgi enam ametiühingute vaatest vastuvõetamatumaks.

Jah, aitäh! Nagu sa ise mainisid, korduvalt-korduvalt me seda teemat arutasime, milline võiks olla. Ma täitsa heas usus ütlesin, see on juba see kompromiss, mida me tol hetkel ka eelmises valitsuses proovisime kokku leppida, teades teie poliitilisi, ideoloogilisi seisukohti, ja ma ütlesin juba eos, et igasuguste sihtrühmade toomine sisse on juba selge poliitiline kompromiss ühtepidiselt. Seda tõesti ma nendin, nii oligi, ma ei hakka uuesti ette lugema, korduvalt-korduvalt tööandjate ja ametiühingutega läbi räägitud. Kuna see etteheide tuli ka ametiühingute poolt, siis ma sain veel täiendavalt eraldi nendega kokku. Kirjeldasime. Ühesõnaga jah, me mõlemad oma seisukohad esindasime ära, aga seisukohtades need kohad, kus oli katvus, ühisosa, mõistlikku. Nagu ma ütlesin, et konkreetne näide on seesama, mille ma ka Riigikogu poole teele saatsin, kuhu on võimalik ja Riigikogu soovib seda arvestada, et kui ikkagi viimase poole aasta jooksul on üle poole ajast tehtud rohkem, kui on baasosa tunnid, ehk siis automaatselt tõuseb ka tundide osa. Kuigi ma arvan, et see reaalelus leiab väga vähe kasutust, aga et anda ja näidata ka veel, et täiendav töötajate kaitse.

Ehk ühesõnaga neid näiteid on mitmeid ja mitmeid ja ma uuesti ütlen: sotsiaalne dialoog ongi see, et me reaalselt saame kokku, arutame, esitame üksteise argumendid. Ei leidnud ka kõik tööandjate ettepanekud sinna sisendit. Aga mingil hetkel tuleb teha otsus ja kuskil kompromiss. Ehk kõiki ettepanekuid mitte kunagi pole võimalik arvestada. Jah, ma saan aru, et osasid ettepanekuid võib-olla on rohkem arvestatud, osasid vähem, aga ma arvan, et seal ongi see ideoloogiline erinevus, et nagu ma ütlesin, mina lähtun sellest, et ma usaldan inimesi, ettevõtteid, täiskasvanud inimesi ja nendin tõesti, kui on kuskil pahatahtlikkust, siis see on teine teema. Aga me ju ei tee, me, kolleegid, ju ei tee pahatahtlikkuse alusel siin ju seadusandlust. Me teeme heas usus, et anda inimestele võimalus. Kui keegi on pahatahtlik, siis seda peab Tööinspektsioon vaatama, või siis, kui väga pahatahtlik, siis teised instantsid.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Neid küll oleks, aga rohkem küsida ei saa. Aga nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Austatud minister! Reformierakonna ja Eesti 200 valitsuse algatatud töölepingu seaduse muudatused mõjutavad otseselt kümnete tuhandete inimeste igapäevaelu, kindlustunnet ja sissetulekut. Selle valitsuse plaani kohaselt võib edaspidi töölepingus fikseerida vaid 10 töötundi nädalas, mida saab kokkuleppel suurendada kuni 40 tunnini ehk täiskoormuseni. Sellised juhupalgalepingud lükkavad aga kogu majandusliku riskitöötaja õlgadele. Kui sissetulek hakkab kõikuma neljakordselt, siis ei ole võimalik maksta inimestele eluasemelaenu, planeerida pere-eelarvet ega tagada enda ja oma pereliikmete igapäevast toimetulekut. 

Juhupalgalepingud vähendavad oluliselt ka töötajate sotsiaalseid garantiisid. Haigus- ja töötushüvitised, vanemahüvitis ning pension sõltuvad ju otseselt varasemast sissetulekust. Kui see on ebastabiilne, on ka sotsiaalne kaitse nõrgem just sel ajal, mil inimene enim tuge vajab. 

Samal ajal kaob senine loogika ka näiteks ületundide arvestamisel. Kui osalist tööaega eelistav ja kasutav töötaja pole enam tööl osakoormusega lepinguga, vaid on sõlminud selle muutuvtunnilepingu ehk juhupalgalepingu, siis ei tule talle ületundide eest lisatasu maksta. Kõik töötunnid veerand kuni täiskoormuse vahemikus tasustatakse sellisel juhul tavalise tunnitasu alusel ehk kaotavad ka osakoormusega töötajad. 

Tähelepanuväärne on, et veel mõni kuu tagasi väitis valitsus, sealhulgas peaminister ja teised ministrid, et muudatus on suunatud üksnes konkreetsetele sihtrühmadele, näiteks tudengitele, pensionäridele ja vähenenud töövõimega inimestele. Nendime, et paljudele neist võib selline paindlikum töötegemise viis päriselt sobida. Vähemalt debatt sel teemal oleks õigustatud. Aga nüüd soovitakse uut ebakindlat töölepinguvormi laiendada kõigile töötajatele, tehes seda ilma kokkuleppeta tööturu osapooltega. 

Rõhutan veel kord üle, et kokkulepe ei ole see, kui valitsus saadab oma seisukohad, kuulab ära tööandjad ja ametiühingud ning siis läheb purjetab oma plaaniga edasi, ilma ametiühingute põhilisi seisukohti ja murekohti tegelikult arvestamata, adresseerimata. Selline teguviis õõnestab usaldust valitsuse vastu ja lõhub sotsiaaldialoogi, millele toetub iga arenenud riigi tööturg. 

Sotsiaaldemokraadid on veendunud, et tööõiguse muudatusi ei tohi teha kiirkorras ja jõupositsioonilt, vaid ausa, sisulise ja tasakaaluka dialoogi teel. 

Ka mina vastutasin ministrina töövaldkonna eest üle kolme aasta ning seisin alati selle eest, et olulised otsused sünniksid ametiühingute, tööandjate ja riigi koostöös. Nii tegime töötuskindlustushüvitise süsteemi muudatustega. Täpselt samamoodi lõime näiteks COVID-19 kriisi alguses töötasu hüvitamise meetme, mille kaudu sai töötukassalt toetust üle 137 000 töötaja enam kui 17 000 ettevõttes, see hoidis ära laiaulatuslikud koondamised. Ja see oli võimalik, loetud nädalatega kokku leppida, kui oli poliitiline tahe tööturu osapooltega laua taha maha istuda, vajadusel tunde ja tunde neid koosolekuid ja läbirääkimisi pidada. 

Praegune valitsus on kahjuks valinud vastupidise tee. Osapoolte kuulamise ja koostöö asemel surutakse oma poliitika jõuga läbi, omamata tegelikult selleks rahva mandaati. Sotsiaalset turvalisust ei tohi aga vahetada paindlikkuse loosungi vastu, mille sisuks on töötaja jaoks määramatus, vähenenud õiguskindlus ja juhupalk. 

Sotsiaaldemokraatlik Erakond nõuab töölepingu seaduse eelnõu tagasivõtmist ning sotsiaaldialoogi taastamist tööandjate ja ametiühingutega. Meie töötajad väärivad õiglast, mitte juhuslikku palka. Aitäh!

Aitäh teile! Rohkem kõnesoove ei ole. Sellega, head kolleegid, sulgen läbirääkimised ja oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Number neli: Riigikogu liikmete Riina Solmani, Mart Maastiku ja Helir-Valdor Seedri 13. veebruari 2025. aasta esitatud arupärimine sotsiaalhoolekande reformi kohta, arupärimine numbriga 720. Ja palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Riina Solmani. 

Vabandust, kas te saate veel korra öelda? Mul on mitu tükki neid.  

Jaa, see ei ole üldse probleem, täna on tõesti palju arupärimisi. Arupärimine numbriga 720, mis puudutab sotsiaalhoolekande reformi. 

Ahaa!

Sotsiaalhoolekande reform, arupärimine numbriga 720. 

Sotsiaalhoolekande reform …

Esitajad Riina Solman …

Ma olen sellega täitsa kursis, ma olen selle juba esitanud ja teinud selle teksti ja see oli mul ka laua peal ja millegipärast, kuna neid on siin mitu tükki …

Ega see väga hull ka ei ole. Selles mõttes ma arvan, et ministril on vastuseks … 

Aga ma ütleksin paar sõna siin puldis, millega ma rahul ei olnud. Sotsiaalhoolekande reformi plaan aastal 2022, ka Isamaa oli siis valitsuses, nägi ette, et riik toetab sotsiaalhoolekandeasutus teatava summaga, et parandada kättesaadavust keskmise pensioni eest sotsiaalhoolekandeasutustes. Me toetasime tol hetkel mälu järgi 40 000 euroga seda ja samal ajal tegi Sotsiaalministeerium kampaania, kus kuulutati välja, et keskmise pensioni eest on võimalik saada sotsiaalhoolekandeasutuses endale koht. 

See oli küsitav loosung, sest et oli ka ette näha, et nii see minna ei pruugi. Ja tõepoolest, nii kui riik selle abi andis, tõusid hoopis hooldekodukohtade hinnad. Ja oli ka arusaadav, sellepärast et sotsiaalhoolekandeasutuste töötajate palgad olid juba ajale jalgu jäänud. Neid tuligi tõsta. Kuid me oleme tagasiulatuvalt vaadanud, kerkisid kohe ka sotsiaalhoolekandeasutuste omanike kasumid. 

Ja siin ei saa rahul olla. Me hiljutistest meediakajastustest näeme, et sotsiaalhoolekandeasutuste värbamispoliitika jätab väga palju soovida. Teisisõnu öeldes selle üle puudub kontroll, meil ei ole ka teada, kes selle eest vastutav on: kas Sotsiaalministeerium, Sotsiaalkindlustusamet või on Justiitsministeerium või on nad kombinatsioonis. 

Keegi selle eest vastutust ei võta, mis hiljuti juhtus Pihlakodu hooldekodus. Seal pandi toime kurjategija poolt vägistamine, ja mitte ainult ühe vanainimese vägistamine, vaid väidetavalt kaheksa. Ja et seda tuvastada, läks väga pikk aeg ning inimese vastutusele võtmine kuriteo eest on olnud ka küsitava meetodiga läbi viidud. 

Meil ei ole täna tegelikult selgust, kas meie vanurid on üldse hoolekodudes täna kaitstud. Mulje jääb, et kui keegi selle üle järele ei valva, kui palgad on ikka veel alla igasugust arvestust, siis värbamisprotsess toimubki küllaltki nii-öelda suvalisel meetodil. Ja mure tekib, mis on olukord meie hooldekodudes. Kas seal töötajad on spetsiaalse koolituse saanud, kas neid võetakse siiski mingisuguste kindlate reeglite alusel tööle või piisab sellest, et meesterahvas, kes avaldab soovi sinna tööle tulla, on tugev ja aitab teisi, on abivalmis, nagu konkreetselt selle isiku kirjeldus oli, kes kohutavad teod toime pani?

Sellega seonduvalt on mul esitatud väga suur hulk küsimusi endisele sotsiaalkaitseministrile Signe Riisalole, aga kuna tema on vahepeal asendunud Karmen Jolleriga, siis ma saan aru, et Karmen vastab tema eest täna nendele küsimustele. Mul on küllalt pikad kirjeldused sealse olustiku kohta, mis mis jätab väga palju soovida ja tekitab muret. Kui Karmen on hea ja tal see arupärimise tekst on käepärast, siis ta ehk vastab kõikidele mu küsimustele siit puldist juba ise. Ma lähen toon tagant omale uue paberi, et saan ka jälgida ja võib-olla täiendavalt küsida. Aitäh!

Aitäh teile! Ja nüüd ongi sotsiaalminister Karmen Jolleri kord. Ja kui ma üldjuhul ei pea küsimuste ettelugemist vastaja poolt väga ratsionaalseks, siis antud juhul on see igati kohane, kui need küsimused on teil käepärast, siis saame täpselt teada, mida küsiti ja saame ka täpsed vastused. Aga see on teie valik loomulikult.

Tere! Ma vastan nii palju, kui ma saan ja oskan. Loen ette küsimuse ja … Muidugi unustasin viisakalt tervitada kõiki. Siin saalis on endiselt väga kodune tunne olla. Aga loen ette küsimused ja vastan nii hästi, kui ma oskan. 

"Mille poolest jätab sotsiaalhoolekandereformi elluviimine Teie hinnangul soovida, millest kõneleb lõppeesmärgi pidev kaugenemine?" Aitäh küsimuse eest! Tunnustan eelmist sotsiaalkaitseministrit Signe Riisalot, ta tegelikult on teinud ära väga suure töö koos oma töötajatega. Ja minu arvates on see reform väga oluline ja see on olnud tõesti suur töö. Kuna sotsiaalhoolekandereform on alles noor, on ikkagi juba näha positiivset mõju. Eesmärgid on täidetud või me liigume nende suunda. 

Ma lihtsalt toon mõned arvud. Esimene eesmärk oli vähendada inimeste kulude osakaalu ööpäevaringse üldhooldusteenuse rahastamisel. Inimeste kulu üldhooldusteenusele on langenud 81%-lt, mis oli varem, 51%-le. See on oluline rahaline leevendus eakatele ja nende peredele. Enne reformi tuli inimestel tasuda kuni 100% hooldekodu kohatasust, kuid nüüd jaguneb see kohaliku omavalitsuse ja teenuse saaja vahel. Keskmine pension, milleks on 817 eurot, katab nüüd suure osa hooldekodu kohatasust, mis teeb teenusele pääsemise reaalselt võimalikuks ka väiksema sissetulekuga inimestele. 

Ja teine eesmärk oli pakkuda kvaliteetsemat teenust. Siin oli suureks murekohaks hooldajate ebapiisavus ja sellele viitas ka kolleeg Solman. Tänaseks on hoolduspersonali juurde tulnud umbes 400 töötajat ja see on enam kui kümnendiku võrra. Hooldustöötajate palk on ka kasvanud kiiremini kui Eesti keskmine palk. Hooldustöötaja brutopalk on praegu keskmiselt 1623 eurot ja abihooldustöötajal 1293 eurot. Töökoormuse vähendamiseks on seatud töötajate arvu, suhtarvu nõuded. 

Kolmas eesmärk oli laiendada kodus elamist toetavaid teenuseid. Koduteenuse arendamiseks on suunatud 33 miljonit eurot Euroopa Liidu struktuurifondide raha. On avatud taotlusvoorud kohalikele omavalitsustele ja juba rahastatud 24 projekti. Menetluses on veel kolm projekti. Sel aastal avame ka täiendava taotlusvooru just Kagu-Eesti piirkonnale. Lisaks toetame 14 omavalitsuses kogukonnapõhise elamise projekte.

Reformi tulemusena on teenusele pääsejate arv oluliselt kasvanud. See on ka see, mis näitab, et kuna inimestele see on nüüd natukene jõukohasem. 2023. ja 2024. aasta võrdluses saab üldhoolduse teenust ligi 1000 inimest rohkem. Teenusekohti lisandus 768. 

Nii, siis on teine küsimus. Siin on viidatud Signe Riisalole ja Riina Solman on öelnud. Ahah, see ongi, Riina Solman viitas Signe Riisalole, et Postimehes ta ütles: "Hooldekodu on eeskätt äriettevõte. Ta võib hindu tõsta, aga kui tal ei ole ostjat, hakkavad hinnad langema." "See on kena turumajanduslik loosung, kuid esiteks on riik andnud osalise garantii ja suur osa Eesti erahooldekodusid on Reformierakonna prominentsete liikmete omanduses. Seega lõppeesmärgist kaugenemisele lisaks on reformi tulemuseks ühtlasi ka Reformierakonna hallide kardinalide rikastumine. Kas oskate välja tuua Reformierakonna liikmete omanduses olevate sotsiaalhoolekande asutuste kasumi ja neile makstud dividendid? Kas sotsiaalhoolekandeasutuste omanikud on toetanud Reformierakonda rahaliselt ja kui suures summas?" Ja minu vastus. See vastus on lühike. Hooldekodude kasumit või majanduslikku seisu saab vaadata avalikust äriregistrist hooldekodude majandusaasta aruannetest. See on läbipaistev teave, millele juurdepääs on kõigil huvilistel. 

Kolmas küsimus: "Linnade ja valdade liit on kurtnud, et sotsiaalhoolekandereformiga veeredes riik vastutuse kohalike omavalitsuste kaela. Kuidas sellele süüdistusele vastate? Hooldekodusid on Eestis kolme liiki, nimelt munitsipaal-, riiklikud ja erahooldekodud. Riik on kehtestanud kõigile teatud ühtsed nõuded, aga pole kehtestanud kõiki vajalikke õigusakte ja on jätnud probleemid omavalitsuste õlgadele. Kui riik kehtestab standardi, peab ta tagama ka vahendid nende järgimiseks ja nägema ette vajaminevad õigusaktid. Kas teie näete seda kuidagi teisiti?" Vastus. Üldhooldusteenus on juba aastast 1995 kohalike omavalitsuste ülesanne. See on sätestatud sotsiaalhoolekande seaduses. Ka Riigikohus on leidnud, et üldhooldusteenuse korraldamine on kohaliku omavalitsuse olemuslik kohustus. Mis puudutab väidet, et riik ei ole kehtestanud vajalikke õigusakte, siis see ei vasta tõele. Näiteks 2023. aastal kehtestati sotsiaalkaitseministri määrusega uued nõuded üldhooldusteenusele ja koduteenusele. 

Neljas küsimus: "Koduhooldusest ja perekonna rollist – Isamaa leiab, et väärikas vananemine on see, kui eakast saab olla oma kodus ja oma perekonnaringis, kuni tervis seda vähegi võimaldab. Selle saavutamiseks on vajalikud riiklikud tugisüsteemid ja õigusraamistik. Samas tuleb tagada väärikas hoolitsus neile, kelle perekond seda pakkuda ei saa või kel ei ole perekonda. See tähendab, et riik peab läbimõeldult rohkem õlga alla panema, kuid ka rohkem koduhooldust korraldada aitama. Praeguse mudeli põhjal näeme, et raha ei ole süsteemis piisavalt ega ole ka piisavalt tulemas. Kui suur roll on riigipoolsel omavalitsuste rahastamisel sihitatud koduteenuse arendamisele? Kas see on riigi prioriteet?" Vastus. Ka Reformierakond peab koduteenuse arendamist hooldereformi üheks oluliseks sambaks. Ja tegelikult mitte ainult erakond, vaid ka kogu Sotsiaalministeeriumi personal. Inimesed peaksid võimalikult kaua saama elada oma kodus. Riik panustab sihipäraselt koduteenuste arendamisse. 2024. ja 2025. aastal on suunatud kodus elamist toetavate teenuste arendamiseks 33,3 miljonit eurot Euroopa Liidu fondidest. Need on koduhooldus, tugiisikuteenus, päevahoiuteenus, ennetavad teenused. On avatud taotlusvoorud kohalikele omavalitsustele ja juba rahastatud 24 projekti. Menetluses on veel kolm projekti. Avame sel aastal ka täiendava taotlusvooru Kagu-Eesti piirkonnale, mida juba mainitud, kuna seal võib vajadus olla suurem ja tuleb arvestada ka piirkondlike eripäradega. Sarnane piirkondlik arenguprogramm tehti mõned aastad tagasi 2021–2023 Ida-Virumaal. Ja nagu mainitud, lisaks toetame 14 omavalitsuses kogukonnapõhise elamise projekti. 

Minu poolt on praegu kõik. Siin on küsimusi, ma näen.

Aitäh teile! Küsimusi on. Alustab Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud sotsiaalminister! Minu küsimus on ka natuke laiem, mida te käsitlesite ka oma vastustes. Viimasel ajal on olnud päris palju neid murettekitavaid juhtumeid hooldekodude puhul, mis on avalikkuse huviorbiiti tulnud, välja tulnud. Ühest küljest on väga positiivne, et sellised juhtumid välja tulevad, et need ei jää varju, aga teisest küljest heidab ikkagi väga tõsise varju kogu sellele valdkonnale, kogu sellele sektorile. Ja ma olen ka seda meelt, et valdav osa sotsiaaltöötajatest täpselt nagu tervishoiutöötajatest on pühendunud, tublid, asjalikud, heatahtlikud inimesed. Aga sellised juhtumid peavad saama tegelikult ju riigi poolt väga selgelt, mitte ainult hukkamõistetud, vaid ka eos välistatud. Mu küsimus ongi teile, mida olete teie sotsiaalministrina teinud koostöös Sotsiaalkindlustusametiga, kas erinevad järelevalved algatanud, samme astunud, vaadanud üle ka õigusliku regulatsiooni, et tegelikkuses tagada meie eakatele, üldse nõrgematele, ka lapsed erinevates hoidudes, erinevates hooldekodudes, see vajalik kindlustunne, see vajalik turvatunne, mida nad väärivad.

No need välja toodud juhtumid on loodetavasti harukordsed ja need on ikkagi kuriteod. Need on täiesti selgelt kuriteod ja siin ei ole mitte mingit küsimust, sellega peab tegelema meie õigussüsteem. Ja SKA teeb järelevalvet hooldekodude üle regulaarselt ja ka kaebustepõhiselt. Pihlakodus on samuti käidud ja teine oli vist Südamekodu, jah. Ühesõnaga järelevalvet teostatakse. Ja kui on kuritegu, siis seda peab ikkagi lahendama meie õigussüsteem, siin ei saa sotsiaalminister paraku, või võib-olla ka hea, seepärast et ma ei ole selle ala ekspert, see jääb õigusorganite teha. 

Riina Solman, palun!

Aitäh teile, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Ma tänan, et vastused olid põhjalikud, ja mulle meeldib see, et te ei ole ära õppinud sellist silmamoondust. Päris ausalt loete küsimuse ette ja ei ilusta. Vastuste koha pealt ma ütleksin ikkagi veel seda, et see reform nägi ette, et hooldekodukoht peab olema inimesele keskmise pensioni eest kättesaadav, ja seda ka Sotsiaalministeerium lubas. Kui nüüd otsida, siis seal on veel kodulehel väljas ka vastav pressiteade, mis ikka lubab veel seda. Tegelikult te olete kaugenenud, nagu Riigikontroll ütles. Äkki kommenteerite veel seda eesmärki ja seda, kuidas me selleni jõuame. See jääb järjest kaugemaks. 

Aga tegelikult ma tahaks ikkagi ka veel teise osa pühendada sellele hooldekodude turvalisusele. Nimelt, mida te arvate ka mitte selle ala inimesena, kuidas me peaksime ministeeriumi poolt vaatama sotsiaalhoolekande kvaliteedile ja kontrollile just nimelt tõhustamise nurga alt? Tegelikult see ei ole ju rahuldav, kui me tunneme, et meie vanuritel ei ole seal turvaline. Täna ühiskond nii tunneb.

Vabandan, mul küsimuse viimane lõpp läks kaduma. (Riina Solman vastab saalist.) Kuidas tagada turvalisus ja kvaliteet? Okei, aitäh! Esiteks see, et keskmise pensioni eest – jah, ma arvan, et päris 100% keskmise pensioni eest ei pruugita seda hooldekodukohta saada. Siin on mõeldud siis ikkagi seda kohatasu. Aga me oleme sinna väga tugevalt suundumas. Nagu ma ennist mainisin, enne oli inimese omaosalus keskmiselt 81%, nüüd on 51%. See on päris suur vahe. Nii see on üks. Paljudes kohtades see keskmise pensioni osa kehtib juba. 

Turvalisuse kvaliteet ja järelevalve. Mina arvan ka, nagu kolleeg Tanel Kiik tõi välja, et see, et sellised sündmused, sellised kuriteod välja tulid, näitab iseenesest, et järelevalve on olemas ja toimib. Väga kahetsusväärne oleks, kui selline asi oleks jäänud varju. Ja nagu ma enne ütlesin, SKA on selle järelevalve teostaja, aga kuritegude puhul – ja kuriteod ei ole meil ju tegelikult alati ette ennustatavad – me vaatame ikkagi õigussüsteemi poole.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Sotsiaalhoolekandereform annab võimaluse täna üldhooldusteenust pakkuvates asutustes maksta inimväärset palka, oluliselt paremat, kui see oli varem. Selles osas on asi läinud paremaks. Aga minu küsimus on: kas te jagate minu muret, et just nendes erihoolekandeasutustes on võimalused konkureerida palgaga jäänud oluliselt kesisemaks? Ja mis siis sellega võiks teha, mis teie arvamus on?

Aitäh küsimuse eest! Ma nõustun sellega. Erihoolekanne vajab kindlasti tähelepanu. See on üks teemasid, millega ma kindlasti tahan tegeleda. Kui hästi see mul õnnestub, näitab aeg. Aga ma teen kõik, mis ma suudan, et ka erihoolekandes oleks teenus inimestele, kes abi vajavad, abivajajatele paremini sihitud, esiteks, sest seal on ka väga erinevad teenused, ja teiseks, et ta oleks kättesaadav. Sest tõepoolest, see hooldereform tekitas erihoolekandes probleeme, ma olen nõus.

Helmen Kütt, palun! 

Suur tänu, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Ma olen teiega täiesti sama meelt, et hooldereform on täitnud esialgsed eesmärgid. Aga kahtlemata selline suur reform – ei saagi koheselt öelda, et ta on jõustunud ja rakendunud nii, nagu ootused olid. Meil on ka Riigikontrolli audit, mis on seda analüüsinud. 2026. aasta sügisel on plaan teha järeldused ja vajadusel ka seaduste muudatused. 

Minu küsimus puudutab seda, et väga suur hulk omastehooldajad on saanud tööle. Me kõik teame, et hooldekodukohtade puudus on väga suur ja 40% pakutakse omavalitsuste poolt, 60% erahoolekandeasutuste või erateenust pakkuvate poolt. Ja mitte see ei ole probleem. Aitäh erategijatele, kes on appi tulnud! Aga küsimus on, kuidas te siiski plaanite. Ma mõistan, et eraettevõtluses hinda ei saa reguleerida kõrvalt, aga tegelikult see hinnaralli, mis toimub, see toimub tänu sellele, et kohalikud omavalitsused ise ei korralda hankeid. Kuidas te plaanite sellega minna edasi?

Aitäh küsimuse eest, see on väga hea küsimus. Meil oli see isegi arutlusel ministeeriumis ja minu soovitus tegelikult kohalikele omavalitsustele, kes on ka osalised nende hinnaläbirääkimiste juures. Nad peaksid rohkem küsimusi esitama. Ja selles osas lubasid meie ministeeriumi ametnikud olla abiks. Kui tõesti on kohalik omavalitsus, kus ei ole selge või kus tundub see hind liiga kõrge olevat, siis aidata kas või neid küsimusi koostada või neid tähelepanekuid tuua. Kas või seda, et küsida, aga mida see teenus sisaldab ja miks just sellised hinnakomponendid, kuidas see hind kujuneb. Sest tegelikult on olemas hinnamudelid, mille järgi on arvutatud sellised soovituslikud hinnad. Küsimus on see, miks näiteks seesama erahooldekodu ei järgi seda hinnamudelit. See on läbirääkimiste küsimus. Meie ametnikud on valmis toetama selles osas kohalikke omavalitsusi.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Kahjuks mina ei saa seda sotsiaalhoolekandereformi mingiks suureks edulooks siin nimetada. Pigem nõustun linnade ja valdade liidu seisukohaga, kus öeldakse, et tegelikult riik lükkas vastutuse kohalike omavalitsuste kaela. Ma ei tea, kas te olete mõne volikogu liige või ei ole, või olete olnud. Aga omavalitsuse vaates on olukord läinud oluliselt keerulisemaks, rahalisi vahendeid on puudu, riik ei taga neid puuduvaid vahendeid. 

Siit ma küsingi, kuidas teile tundub, kas riigi rahastus täna kohalikele omavalitsustele hooldekodude ülalpidamiseks ja rahastamiseks on piisav. Ja mida te ette võtate juhul, kui see ei peaks olema teie arvates piisav?

Aitäh küsimuse eest! Jah, tõepoolest sellist hinnatõusu nii suurel määral ei osatud ette näha. Ja me teame, et on mõned kohalikud omavalitsused, kes on läinud ka kohtusse selle teemaga. Ja Riigikohus on öelnud, et raha leidmine on siiski kohaliku omavalitsuse kohustus, või ütleme niimoodi, et teenuse pakkumine on kohaliku omavalitsuse kohustus või selle tagamine. 

Küll aga, nagu ka kolleeg Helmen Kütt tõi välja, 2026. aasta lõpuks on plaanis teha analüüs, vaadata üle selle reformi plussid ja miinused ning kindlasti teha vajalikud muudatused. Kui me vähegi saame aidata kohalikel omavalitsustel teenust paremini pakkuda, siis me need muudatused ellu viime.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Veel eelmine valitsus võttis vastu seaduseelnõu, mille kohaselt üksi elavad pensionärid, kui nad peaksid sattuma hooldekodusse, ei saa enam üksi elava pensionäri toetust. Ja seda kritiseeris väga palju ka linnade ja valdade liit, öeldes, et tegelikult suurendab nende üksi elavate pensionäride vaesusriski. Arvestades ka praegust majanduslikku olukorda linnade liit nägi suurt muret, et tegelikult see kõik lõpuks langeb omavalitsuste õlule. Ja muidugi Keskerakond ka toetas seda linnade ja valdade liidu seisukohta, me hääletasime sellele eelnõule vastu. Kurvastuseks on see nüüd vastu võetud. 

Kuidas olukord nüüd, täna on? Arvestades tõesti seda majanduslikku olukorda, hindade kasvu, aina suuremat riski pensionäridele, eriti üksi elavatele pensionäridele, et nemad võivad sattuda vaesusesse, kas te ei näe võimalust seda ikka tagasi pöörata ja tagada uuesti üksi elava pensionäri toetus?

Aitäh! Üksi elava pensionäri toetus on praegu 200 eurot aastas. Kui inimene elab hooldekodus ja tema eest hoolitseb ka kohalik omavalitsus, kes kompenseerib osaliselt hooldekodukoha maksumuse, siis tema kulud on väiksemad kui inimesel, kes elab üksi hooldekodust väljas. Ja seetõttu on tegelikult ka nende väljas elavate pensionäride suhtes õiglane, kui me ei maksa lisatoetusi neile, kellel on tugi juba olemas, vaid kulutame sedasama summat teistmoodi aitamiseks.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Sõna "analüüs" ajab juba harja tulipunaseks ausalt öeldes. Siin hiljuti me kuulsime samal teemal umbes, mis on sotsiaalhoolekandega seotud, ka analüüs, analüüs, analüüs. Te ütlesite, et analüüsi teeme 2026. See saab valmis kuskil 2927. Mida need vaesed inimesed või need omavalitsused, kes praegu oma õlgadel seda kannavad, sel ajal teevad? Ma loen, et see reform on läbi kukkunud, kuna sellest võitsid ainult hooldekodude omanikud. Omavalitsus sai endale rohkem kaela. Inimesed, kes on ka volikogude saadikud, saavad sellest väga hästi aru. Et teha analüüs, on vaja lihtsalt kutsuda, ma ei tea, kümmekond omavalitsust ükskõik mis Eesti kandist ja rääkida nendega. See ongi teie analüüs ja te teete selle kuu ajaga ära. Küsimus on, et kas te ikkagi näete, kas mingisugunegi võimalus on pidurdada seda hinnatõusu lage hooldekodudes.

Aitäh küsimuse eest! Eiteks, analüüs tehakse valmis aasta 2026 lõpuks. Siis me näeme tulemusi. Ja ma arvan, et kui me hakkaksime otsuseid tegema emotsioonide põhjal, siis ka minu kui arsti jaoks on selline olukord vastuvõetamatu. Te ise ka ei tahaks, et arst emotsiooni põhjal otsustab, vaid teeb enne analüüsid. See on võrreldav. Selleks et midagi muuta, me peame teadma, mida muuta, ja eelkõige, mis on valesti. Ja seda näitabki analüüs. See on üks asi. 

Teiseks, ma mõistan, et kohalikel omavalitsustel on raske. Sellega me oleme kõik nõus. Raske on tegelikult kõigil. Kui me räägime siin hinnatõusudest, siis inimestel on veelgi raskem. Kes on vaesusriskis, ongi meil eakad inimesed, eriti need, kes elavad üksi. Ja kui neil veel tuleb juurde hooldusvajadus, siis nende vaesusrisk on väga suur. See reform on keskendunud eelkõige sellele, et kõige suuremas riskis olevad inimesed saaksid abi. Ja nagu kolleeg tõi välja, need inimesed, kes hooldasid neid abi vajavaid inimesi, on saanud tööle ja sellega kohalikule omavalitsusele tulu toonud. 

Eks sellised protsessid võtavad aega. Kiireid lahendusi ei ole kunagi ühelegi keerulisele protsessile või probleemile. Ja mida hinnatõusu pidurdamiseks teha, seda ma juba ütlesin. Kohalikud omavalitsused saavad esitada hooldekoduteenuse pakkujatele küsimusi. miks just selline hind, miks ta niisugune on, millest see koosneb. Ja võib-olla saab sealt ka hinda alla kaubelda. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Te ütlesite, et raha teenimine on omavalitsuste ülesanne, ja parandasite seepeale, et teenusepakkumine on omavalitsuste ülesanne. Aga mina küsin, kust ja kuidas aga peaksid omavalitsused selleks raha leidma, kui teie valitsus loob neile üha enam ja enam kohustusi, kuid sellega piisavaid finantse kaasa ei tule. Sellest on ju vähe, kas te ei leia, kui te ütlete, et te saate aru, et omavalitsustel on raske, aga samas ikkagi endiselt panete neile üle jõu käivaid kohustusi ilma finantsideta?

Aitäh küsimuse eest! 2024. aastal laekus kokku 59,5 miljonit eurot, mis läks kohalikele omavalitsustele. Ma ei saaks öelda, et raha kaasa ei antud. Ja nagu ma ütlesin, aastal 2026 lõpus vaadatakse uuesti üle, kuidas seda teenust muuta paremaks. Ma ei öelnud kindlasti, et raha teenimine on KOV-i kohustus või … Ma ütlesin midagi muud. Ma ei tea. Ma kindlasti ei öelnud, et raha teenimine. Aga võib-olla vaatame pärast stenogrammist üle.

Raimond Kaljulaid, palun!

Austatud minister! Siin hea kolleeg ütles, et see reform on täiesti läbi kukkunud. Ma ei ole küll selle valdkonna ekspert, aga nii palju, kui ma olen lugenud ja olen aru saanud, siis üle Eesti väga paljude inimeste jaoks, väga paljude perede jaoks on see reform teinud elu oluliselt siiski lihtsamaks tänu sellele, et nende kulutused, nende leibkondade kulutused enda kõige lähedasema inimese eest hoolitsemisele, talle abi pakkumisele on vähenenud ja nende leibkondade toimetulek on selle tulemusel paranenud. Öelge mulle, palun, teie teate kindlasti paremini, kas mul on õige arusaam sellest asjast ja tegelikult ei saa öelda, et see reform on täielik läbikukkumine.

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti see reform ei ole läbi kukkunud. Ta on tegelikult täitnud või täitmas oma põhilisi eesmärke. Ja praegusel hetkel 1000 inimest on saanud hooldekodukoha. Me võime ise arvutada, mitu inimest, kes neid enne hooldasid, on saanud minna näiteks tööle või tegeleda rohkem, tegelikult isegi paremini suhelda näiteks sellesama lähedasega. Üks asi on, kui lähedane on su kodus ja sa oled seotud sellega, et sa hooldad seda inimest, on olmemuresid väga palju ja tihti ei jää siis enam suhtlemiseks, rääkimata ajast, aga ka energiat ei jää. Kui me saame panna inimese hooldekoduteenusele ja me usaldame seda hooldekodu ja see on kvaliteetne, me näeme tegelikult, ka mina oma peres olen näinud seda, kuidas inimese tervis paraneb oluliselt, nii vaimne kui füüsiline tervis paraneb, kui ta jõuab hooldekodusse. Ja muide, see oli üks nendest hooldekodudest, kus olid need probleemid. Me ei saa öelda, et see kõik on läbi kukkunud. Kui sul on energia ja aeg olemas, siis me saame minna sellele inimesele külla, temaga suhelda, adekvaatselt, sisuliselt vestelda, rääkida. Ma arvan, kõigi jaoks on olukord oluliselt paranenud. Isegi ma ei räägi siin rahast, vaid sellest emotsionaalsest kasust ja sellest, et inimesed saavad oma elus suuremaid vabadusi juurde.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ega kiire hinnatõus ei meeldi meile kellelegi. Aga arvestades, et kõik hinnad on selle perioodi jooksul, kus hooldereform kokku lepiti, välja töötati ja rakendati ja praeguseni ellu viiakse, kõik hinnad on umbes kolmandiku võrra kasvanud, kas teil on infot selle kohta, et üldhooldusteenuse puhul hinnad saaksid liikuda kuidagi vastupidi, muutuda odavamaks, samal ajal kui energia hinnad, toiduhinnad kasvavad ja palgatõus on kiire? Või hooldevaldkonnas ikkagi hinnad peavad sammu teiste sektoritega?

Ei, loomulikult. Mitte kuskile ei saa hinnad langeda, kui ümberringi hinnad tõusevad. See loogika on absoluutselt adekvaatne.

Suur tänu teile, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd avan läbirääkimised ja esmalt palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Riina Solmani. Ja nüüd pole küsimusi vaja. Sõnavõtt, jah, tegelikult on küll koha pealt, aga ma saan aru, et te soovite tulla ikkagi pulti. Oleks küll pidanud vajutama vähe teist nuppu, aga ma arvan, et meie abiline saab siin hakkama, et saab teile kaheksa, viis pluss kolm minutit soovi korral.

Jaa, ma võtaks selle viis pluss kolm minutit. Suur tänu, austatud Riigikogu aseesimees! Ja tänan ka ministrit, minister on meil põhjalik ja küsimused olid ette valmistatud kenasti ja vastused ka. Kuid võib-olla mõned kommentaarid.

Ministeeriumi poolt öeldakse meile sisuliselt, et kõik on korras, kõik on hästi, ei saagi, eks ole, kõik kohe korraga õnnestuda. Ka mina olen sellega nõus, et eesmärk oli meil üllas. Me soovisime hooldekodukohta pensioni eest, keskmise pensioni eest, aga reformi elluviimisel on tõepoolest vajakajäämisi, see jätab soovida. Ja mõneti, mis võib-olla rahva õiglustunnet riivab, on tulemus, ja see on Reformierakonna hallide kardinalide rikastumine ning vastutuse veeretamine kohalike omavalitsuste kaela.

Isamaa osales Kaja Kallase teise valitsuse koalitsioonileppe läbirääkimistel 2022. aasta juunis ja juulis, kui see hooldusreformi idee "igale soovijale hooldekodukoht pensioni eest" koalitsioonileppesse sisse läks. Ja Helir-Valdor Seeder, kes on siin saalis, oli põhiläbirääkija meil. Selle jaoks eraldati eelarve läbirääkimistel 41 miljonit eurot. Me toetasime seda hooldereformi. Eesmärk on õiglane ja üllas ja me kõik siin saalis ka nendime selle vajalikkust. Küll Isamaa eesmärk on olnud, et kui inimene soovib, peaks ta saama elada oma kodus võimalikult kaua ja seetõttu tuleb koduhoolduse hind hoida madalamal hooldekodu koha omast. Ja see hetk võib saabuda meil ellu sellistel momentidel, kui me ei oska seda oodata, ja hooldekodusse minemise samm võibki olla vältimatu. Ja on kindlasti väga palju perekondi, kellel ei ole võimalik kodus oma vanemaid hooldada, ja kõigil ei ole ka lapsi, kes neid saaksid üleval pidada ja nende eest hoolt kanda.

Toetuse kõrval me juhtisime juba algfaasis tähelepanu plaanitava reformi kitsaskohtadele. Riigi reguleerida peab olema, et inimene saaks oma pensioni eest vajadusel hooldekodukoha ning talle peab järele jääma ka pisku ravimiteks ning tagasihoidlikeks kulutusteks. Me olime toona skeptilised, sest see reform oli läbi mõtlemata ja ta oli loosungite tasemel. See loosung, kordan veel kord, "hooldekodukoht keskmise pensioni eest", ei ole täitunud. Ja suurt osa on selles mänginud hooldekodude endi otsus tõsta märgatavalt hinda ehk siis hinnakujundus. Mullu oktoobris teatas sotsiaalkaitseminister Postimehes: hooldekodu on eeskätt äriettevõte, ta võib hindu tõsta, aga kui tal ei ole ostjat, hakkavad hinnad langema. See on kena turumajanduslik loosung, sest esiteks on riik andnud osalise garantii ja suur osa Eesti erahooldekodusid on Reformierakonna prominentsete liikmete omanduses. Turumajanduse asemel oleks siin tegelikult kohati sobilikum öelda ka jokk.

Ja mis on selle kõige tulemus? Oma pensioni eest hooldekodukoha saamine on hindade ja elukalliduse tõusu tõttu paljudele osutumas muinasjutuks, nagu omal ajal ka teise pensionisamba eest vanaduspõlves palmisaarel kokteili joominegi, mida Andrus Veerpalu näoga reklaamiti ja mida nüüd samamoodi ette heidetakse, et inimesed sellesse uskusid, läksid lõksu, liitusid teise sambaga ja nüüd hiljem, kui pettuti, saadi teada, et pensionilisa tuleb 17 kuni 40 eurot kuus, siis sealt lahkuti ja saadakse siiamaani Reformierakonna käest pahandada selle eest.

Omavalitsused suruti sellega sundseisu. Ja kuna see ei olnud korralikult läbi mõeldud reform, siis ka õigusaktid jäid poolikuks. Selgus näiteks, et abi vajavaid vanureid on palju rohkem ehk kohtade nõudlus on palju suurem, kui raha ette nähti. Ning riikliku rahasüsti tulemusena hooldekodude hinnad hoopis tõusid. Plaane tehes ja omavalitsustele kohustusi pannes ei arvestatud kriisidest tuleneva hinnatõusuga ning praegu me olemegi probleemide ees. Riigikontroll on öelnud, et sellisel kujul see jätkuda ei saa. See tuleb läbi vaadata, sest hooldekodukoht keskmise pensioni eest ei ole kättesaadav ja see eesmärk liigub järjest kaugemale.

Me ei sõua sellega kaugele, kui hooldekodukoht on eeskätt äriettevõte, nagu on öelnud endine sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Ja see arvamus, et turg paneb asjad ise paika ja nõudlus reguleerib elavate inimeste elu lõpuperioodi, ei kõla isegi kapitalistlikult, vaid lausa ebainimlikult. See jätabki osa inimesi vanaduspõlves ebaväärikasse olukorda. Hooldekodusid on mitmeid liike: on munitsipaal‑, riiklikud ja erahooldekodud. Ja riik on kehtestanud kõigile teatud ühtsed nõuded, aga pole kehtestanud kõiki vajalikke õigusakte ja on jätnud probleemid omavalitsuste õlgadele reguleerida.

Kui riik kehtestab standardi, peab ta ka tagama selle järgimiseks raha ja nägema ette vastavad õigusaktid. Kõik hooldekodude astutud sammud pole sugugi sündinud isiklikku rikastumist taga ajades. Riiklikule standardile vastamiseks peab hooldekodudel teatud arv spetsialiste iga päev võtta olema, mis tähendas ka automaatset hinnatõusu. Kuid hooldustöötajate palgad on ju seniajani madalad ja vajavad samuti tõstmist, mida me ei saa öelda nende äriettevõtete kasumite kohta, et nad oleksid madalad. Me näeme, kuidas poolikute lahenduste tõttu on riiki juba kohtusse antud, kuna kõik abivajajad ei saa oma pensionist hooldekodukohta lubada ja vahe tuleb omavalitsusel või perel katta. Ja kui ei ole perel raha või ei ole peret, jääb see omavalitsuse kanda.

Nii ka minu hinnangul on enamik hooldekodu töötajatest südametunnistusega ja tublid inimesed. Muret tekitab ikkagi endiselt see järelevalve küsimus. See, kes täpselt vastutab, ei ole selge, kas järelevaatust, järelevalvet teostatakse korralikult, ei ole selge. On jäänud mulje, et Sotsiaalministeerium näitab justiitsministeeriumi peale või näitab keegi Sotsiaalkindlustusameti peale. Aga selline olukord, kus meie vanurid ei taha enam hooldekodudesse selle pärast minna, et me ei tea, kes meid seal teenindab või kes sinna satub teenindama, see vajab kindlasti luubiga ülevaatamist. Ja mul on palve meie uuele sotsiaalministrile, et ta seda võtaks väga südamest teha. Ja praeguse mudeli põhjal ei ole muud öelda, kui et raha pole süsteemis piisavalt ega ole ka piisavalt peale tulemas. See tähendab seda, et riik peab läbimõeldult rohkem õlga alla panema ja ka koduhooldust korraldada aitama. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Helmen Kütt, palun! Kas Riina Solman tahtis koha pealt sõna võtta? Ei? Sõnavõtt on sisse jäänud, võta siis palun maha.

Lugupeetud eesistuja! Sotsiaalminister! Austatud ametikaaslased! Kõigepealt suur-suur tänu arupärijatele selle väga olulise teema siia saali toomise eest. Aga ei ole kindlasti täna see ainus päev, kus sellest rääkida. Teema on väga suur, sellega tuleb tegeleda ja on selge, et selline suur reform ei saagi ei saagi pooleteise aastaga veel täit tulemust anda. 

Ma usun, et siin saalis ei ole mitte ühtegi inimest, kellele ei läheks korda meie eakate inimeste parem toimetulek, nende käekäik, ja kui tervislik seisund ja abivajadus muutuvad nii suureks, et nad vajavad ka üldhooldusteenust, siis selle kättesaadavuse parandamine. 

Mõistagi on kõige parem koht inimesele elamiseks ja suremiseks oma kodu, sellepärast et seal aitavad isegi koduseinad. Ja selle reformi korral oleks mõistlik rääkida numbritest. Numbrid räägivad oma keelt. Kui 2025. aastal said omavalitsused tasandusfondist ja tulumaksust üldhoolduse paremaks kättesaadavuseks lisaks oma panusele kokku 66,8 miljonit eurot, siis see oli 12% rohkem kui aastal 2024. Ja kui öelda, et sellest ei ole mitte mingit kasu ja inimeste abivajadus ei ole suurenenud, siis see ei ole tõsi. 

Veel mõned märksõnad, mida selle reformiga on saavutatud. Inimeste kulud üldhooldusteenusel on märgatavalt vähenenud. Tõesti, nagu ka minister välja tõi, omaosalus varasemalt 81%-lt on langenud 49–51%-ni. Muidugi see sõltub ka kohamaksust.

Teenuse kättesaadavus: möödunud aastal lisandus palju uusi üldhooldusteenuse kohti, sest nendest on puudus, arvestades meie demograafilist seisu. Mis eriti oluline: paranenud on siiski ka võimalus omastehooldajatel asuda tööle. Omastehooldajad, kes olid 65 kuni vanemate hooldajad, nende arv vähenes 1400 inimese võrra. Ja need on need, kes hooldasid oma pereliikmeid üle 20 tunni nädalas. Ja muidugi tuleb väga tänada ka Riigikontrolli nende tähelepanekute ja soovituste eest. Need on väga väärtuslikud suunised hooldereformi järgmisteks sammudeks. 

Mulle jääb mõnikord mulje selle teema rääkimisel, et selle asemel, et kõik erakonnad erakondadeüleselt mõtleksid, kuidas seda reformi paremaks teha, et me mitte ainult ei räägiks eakate inimeste paremast toimetulekust, vaid see tegelikult ka oleks võimalik. Sest omavalitsustel tõepoolest on päris suured kohustused. On avahoolduse pakkumised, ja seda  juba väga pikki aastaid. Sotsiaalhoolekande seadus pani avahoolduse või koduhoolduse. On üldhooldusteenuse vahendamine või pakkumine, aga nüüd on väga konkreetselt ka selles osalemine. 

Need on ju meie enda inimesed, need inimesed, kelle elu ja töö on loonud selle, et meil on iseseisvus, et me oleme taas iseseisev riik. Nende parem toimetulek peaks olema meie asi tagada. Vanadus, vaesus ja omastehooldaja on naise nägu ja sellest tulenevalt me peaksime kõik tegema selleks, et need naised ja ka mehed, kes tõesti on teinekord ka hooldajaks vormistatud, saaksid oma elu elada sarnaselt, et nende lähedased oleks hooldatud, aidatud ja tõepoolest eelkõige ka avahooldusteenustega. 

Aga öelda, et reform on ebaõnnestunud, ja seda nagu kuidagi mitte rõõmustades, aga parastades – ma ei pea seda õigeks. Veel kord: me räägime väga palju eakate inimeste paremast toimetulekust. Meil on mitmed arupärimised, mis räägivad nende paremast toimetulekust. Aga see, kui me ükskord tegelikult ka hakkame neid paremini toetama, aitama … 

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

 …  siis tekivad eri pooled siin saalis. See on tõsi, et 40% pakuvad kohalikud omavalitsused hooldekodukohtade ja teenuse osas üldhoolduses. Ja 60% pakuvad eraettevõtted ja see ei ole mitte paha, et eraettevõtjad on appi tulnud, aga oleme ausad, see hinnaralli, mis selles süsteemis toimub, on kahetsusväärselt suur. 

Mujal maailmas, kas või meie naabritel Soomes, korraldavad omavalitsused selleks, et hinda kontrollida, kas ise pakkudes seda teenust või siis hankeid ja sellega hinda alla lüües ja seda teenust tegelikult kontrollides, mida nendele inimestele pakutakse, kas see, mida hankima mindi, vastab tegelikult tegelikkusele. 

Ma tahan väga tunnustada Sotsiaalkindlustusametit, kes oma uues aastaraamatus 2024 on kirjeldanud seda, kui palju on tehtud ka järelevalvet ja kontrolli. Aga oleme ausad, väga suur roll on siin omavalitsustel endil, sest nende inimesed, kes on teenusel, ja omavalitsused, kes seda teenust kompenseerivad ja toetavad ja maksavad, peaksid tõsiselt suhtuma sellesse järelevalvesse, kontrolli, lähedastega vestlemisse ja ka nende inimeste arvamuse ärakuulamisse, kes selle teenuse saavad. 

Olukorras, kus meil teenusekohti napib ja teenust vajavate inimeste arv on suur, see hinnaralli võib jätkuda. Ja see ei ole kindlasti lahendus ja see ei ole ka selle hooldereformi põhiline fookuspunkt. Näitena, 2023 ja 2024 aasta kohatasude võrdluse põhjal selgus, et hinnatõus kahjuks jätkus ka seisuga 31. detsember 2024. Kaalutud keskmine kohatasu oli 1479 eurot ja hoolduskulu 692 eurot ehk siis keskmine kohatasu tõus oli 12,8% ja hoolduskulud suurenesid 7,0%. 

Ja mul on tõepoolest väga hea meel, et on lõppenud see jutt, et kui sotsiaaldemokraadid olid valitsuses, et pensionitõusu või indeksit pidurdada või muuta. Nii see kindlasti ei ole, ei ole võimalik seda teenust pakkuda. Ehk siis: pensionitõus, mis sai kokku lepitud koefitsiendi ja indeksi alusel, loodame, et jätkub aastani 2027. Ja siis juba järgmise valitsuse otsused on need, mis langetatakse, aga ma siiski loodan, et meie eakate inimeste korral jätkub indekseerimine, jätkub pensionitõus, sest elukalliduse tõus on kahjuks see, mis selle raha ära sööb. Isegi selle tõusu. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib ka sõna? Ei soovi. Sellega on läbirääkimised lõppenud ja ka antud arupärimisele vastatud.

Lähme edasi tänase viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Riina Solmani, Tõnis Lukase, Urmas Reinsalu, Aivar Koka ja Andres Metsoja 12. märtsil 2025 esitatud arupärimine pensionäride toimetuleku kohta (nr 726). Selleks palun ettekandjaks Riigikogu liikme Riina Solmani.

Aitäh teile, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Head saalis viibijad! Täna esinen siis juba teise arupärimisega ja see läheb jälle seekord sotsiaalminister Karmen Jollerile, aga ta on kunagi kirjutatud arupärimisena sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole. Teemaks oli Eesti pensionärid ja vaesus. 

Nimelt, Eesti pensionärid on Euroopa Liidu ja ÜRO vastavates tabelites aktiivsena vananemise indeksi järgi 10. kohal. Ja kuna nad osalevad aktiivselt tööturul ja ühiskonnas sooviksid kaasa rääkida, siis nad on väga häiritud erinevate arvamuste tõttu, kus ka nende rolli süüdistatakse kehva rahandusliku olukorra ühe põhjustajana, kuna pensionide väljamaksmisest kõneldakse kui riigile üle jõu käivast kohustusest, mis kasvab seoses vanemaealiste arvu suurenemisega ühiskonnas. 

Ma olen ise käinud mitmetel pensionäride ühenduste liidu kohtumistel inimestega rääkimas ja just selliseid signaale meile antakse. Ja loomulikult on ka murekohad, sest Eesti pensionärid on jätkuvalt Euroopa Liidus pensionide osas ühed vaesemad. Euroopa Liidu 2024. aasta raport pensionide adekvaatsuse osas näitab, et pensionäride jaoks mõjub inflatsioon 6% kõrgemana kui meie muudele ühiskonnarühmadele. Ning Eesti kulutab sotsiaalkaitsele 18,7% SKP-st, Euroopa Liit kulutab keskmiselt 27% aastas. 

Eesti pikaajaline majanduslangus, maksutõusud ja inflatsioon jätavad pensionäridele üha vähem elatusvahendeid kätte. Ka sündimus on meil vabalanguses, sest uusi töötegijaid ja maksumaksjaid sünnib järjest vähem, kuid pensionit tuleb siiski oma elu väärikalt juba teise elukaare poolde elanud inimestele endiselt maksta. Ja kuna nii eakate, perepoliitika kui ka pensionäride küsimused kuuluvad sotsiaalministri vastutusvaldkonda, siis olen esitanud talle vähemalt viis küsimust. 

Enne anti mulle siin juhend, et neid küsimusi ei ole mõtet ette lugeda, kuna minister tuleb ja loeb neid nagunii ise. Kutsungi siis hea ministri, et ta nendele vastaks. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd arupärimisele vastama [sotsiaalminister] Karmen Joller, palun!

Tere, hea istungi juhataja! Riigikogu liikmed! Aitäh sissejuhatuse eest! Ma loen ette küsimused ja vastan.

Esimene küsimus: "Eesti pensionärid on EL ja ÜRO vastavates tabelites aktiivsena vananemise indeksi järgi 10. kohal. Just aktiivselt tööturul ja ühiskonnas osalemise tõttu on meie pensionärid sügavalt häiritud meedias levivate arvamuste pärast, kus neid süüdistatakse riigi kehvas rahanduslikus olukorras, sh selles, et pensionide väljamaksmisest kõneletakse kui riigile [üle jõu käivast] kohustusest, mis kasvab seoses vanemaealiste arvu suurenemisega ühiskonnas. Pensionide indekseerimine on seadusega paika pandud kohustus meie vanemaealiste ees. Kas jutud selle kohta, et Reformierakonnal on kavas keskmise pensioni indekseerimine lõpetada, vastavad tõele? Kas ja millisel tasemel on selleks ministeeriumis ettevalmistusi tehtud?" Esimene küsimus, kas vastavad tõele, on lühike vastus: ei. Ja ministeeriumis ei ole selleks tehtud mitte mingeid ettevalmistusi, sest meil ei ole plaani pensionide indekseerimist lõpetada selle valitsuse ajal. 

Teine küsimus: "Eesti pensionärid on jätkuvalt EL-is pensionide osas ühed vaesemad. ELi 2024. a raport pensionide adekvaatsuse osas näitab, et pensionäride jaoks mõjub inflatsioon 6% kõrgemana kui muudele ühiskonnarühmadele. Arvestades Eesti jätkuvalt kõrget inflatsiooni, kas te olete analüüsinud, kuidas mõjutab see pensionäride vaesusriski sattumist? Kas ja kuidas olete plaaninud aidata kõrge inflatsiooni tõttu raskustesse sattunud pensionäre?" Ja nüüd minu vastus. Me oleme teadlikud, et inflatsioon mõjutab vanemaealisi ebaproportsionaalselt, kuna nende kulutuste struktuur erineb teistest elanikkonnagruppidest. Sotsiaalministeerium jälgib pidevalt pensionäride toimetulekut. Eestis kehtib pensionide indekseerimise süsteem, mis arvestab sotsiaalmaksu ja hinnatõusu mõju, tagades, et pensionid kasvavad majandusolukorrale vastavalt. Indekseerimisest rääkisin lähemalt eelmises punktis, öeldes, et see ei muutu. Lisaks on viimastel aastatel ellu viidud täiendavaid meetmeid, nagu täiendav tulumaksuvabastus pensionäridele. Vanaduspensionäride tulumaksuvabastus on endiselt kõrgem kui töötajatel, tööl käivatel inimestel. 2024. ja 2025. aastal on üldine maksuvaba tulu ehk siis see, mida tööl käivad inimesed saavad, sellest maksuvaba tulu on kuni 654 eurot igas kuus ja see väheneb, kui inimese sissetulek suureneb. Vanaduspensionäride maksuvaba tulu on aga fikseeritud 776 eurot kuus ja ei sõltu inimese sissetulekust. 

Kolmas küsimus: "Olete sotsiaalkaitseministrina läbi viinud hooldereformi, mis oli Reformierakonna valimislubadus, ning hõiganud loosungi "igale abivajavale eakale hooldekodukoht keskmise pensioni eest". Ka Sotsiaalministeeriumi kodulehel on leitav 2022. a pressiteade, mille pealkiri lubab tasuta hooldekodukoha keskmise pensioni eest. Samas avaldas Riigikontrolli audit hiljuti tõsiasja, et hooldekodude kasumid tõusid aastatel 2022–2023 viis korda, kuid hooldekodu koht pensioni eest on järjest ebarealistlikum. Olete seepeale selgitanud, et üheski normatiivdokumendis pole märgitud põhjuslikku seost keskmise pensioni ja hooldekodu koha maksumuse vahel. Kas sellest tuleb järeldada, et hooldereformi ellu viies oligi Teil plaan jääda loosungite tasemele ning mitte ühegi normatiivdokumendiga tagada, et hooldekodu koht oleks ka tegelikult keskmise pensioni eest kättesaadav? Kas käitusite hooldereformi ellu viies samal põhimõttel nagu Kaja Kallas, kes rääkis, et ei saanud enne valimisi tõde välja öelda ja pidi valetama, sest muidu poleks valimistel häält antud?" Ma pean ütlema, et ma ei saa sellele küsimusele vastata, sest see on suunatud eelmisele ministrile. 

Neljas küsimus: "Eesti kulutab sotsiaalkaitsele 18,7% SKP-st, ELi kulutab keskmiselt 27% aastas. Eesti pikaajaline majanduslangus, maksutõusud ja inflatsioon jätavad pensionäridele üha vähem elatusvahendeid kätte. Sündimus on vabalanguses, uusi töötegijaid ja maksumaksjaid sünnib järjest vähem. Kuna nii eakate kui ka perepoliitika kuuluvad Teie vastutusvaldkonda, siis kuidas hindate Eestis vastavate näitajate stagnatsiooni ning süvenevate probleemide taustal enda töö tulemuslikkust?" Jällegi, keeruline hinnata minu töö tulemuslikkust, ma olen olnud ametis viis nädalat ja kuus päeva – vara hinnata. Aga minu meelest on eelmine minister teinud väga head tööd ja mul oli seda valdkonda võtta üle üsna lihtne, kuigi ma ei ole päris selle valdkonna inimene, ma olen küll kokku puutunud ja enam-vähem probleeme tean, aga mulle oli see valdkond selles mõttes lihtne üle võtta, et väga paljud protsessid on juba algatatud, mida meie sotsiaalsüsteem vajab ja mida meie inimesed vajavad. 

Kui nüüd rääkida Eesti sotsiaalkaitsekulutuste osakaalust, siis see on tõepoolest väiksem kui Euroopa Liidu keskmine, aga see osakaal on pidevalt kasvanud. See on tegelikult päris positiivne arengutrend. Näiteks viimaste aastate jooksul on kulutused tõusnud päris mitmes valdkonnas, see tähendab siis, et see osakaal sisemajanduse kogutoodangust on suurenenud. Pensionid on suurenenud nii nominaalselt kui ka reaalselt. 2020. aasta 1. aprillis oli näiteks 44-aastase staažiga inimese nominaalne brutopension 528 eurot, aga selle aasta aprillis on see 812 eurot. Lisaks on kasvanud hoolduskulud ja peretoetused, sealhulgas hooldereformi kaudu. Kui 2013. aastal olid riigi kulutused lastele ja peredele 1,8% SKT-st, siis 2023. aastaks oli see kasvanud 2,7%-le. Esimese ja teise lapse toetus oli 2013. aastal 19,2 eurot ja nüüd 80 eurot. Kolmanda lapse toetus oli 57,6 eurot ja nüüd 100 eurot. Riiklikud toetused ja kohalike omavalitsuste tulubaas on samuti suurenenud, mis tagab parema ligipääsu sotsiaalteenustele. 

Ja viies küsimus: "Vanemaealised on pöördunud minu poole murega, kas elulõpu tahteavaldus võib olla hiiliv ettevalmistus eutanaasia seadustamiseks, millega riik plaanib vabaneda vastutusest eakate eest hoolitsemisel. Millises seisus on täna Sotsiaalministeeriumi ettevalmistused elust lahkumise tahteavalduse ja eutanaasia seadustamise osas? Kas vastab tõele, et töödokumentides on elulõpu tahteavalduse regulatsiooni ühe argumendina nimetatud ka riigi raha kokkuhoidmist?" Meil oli see arutelu siin alles ja te kõik olite valmis selle eelnõuga edasi minema, mistõttu mul on südamest hea meel, et me oleme vähemalt selles osas jõudnud kokkuleppele, aga ma vastan ikkagi ka küsimusele. See küsimus oli meil ka tookord arutlusel, aga ma vastan ikkagi. 

Loomulikult on igasugune mure mõistetav, inimestele ei pruugi alati olla kõik selge. Aga tuleb jätta meelde, et eelkõige on siin sihiks inimväärikus, hoolimine riigi poolt ja see loodetavasti suurendab usaldust riigi vastu. Elulõpu tahteavaldus ei ole kindlasti eutanaasia ja see ei ole ka samm selles suunas. Meil on teada mitmeid riike, kus elulõpu tahteavaldus on seadustatud, aga eutanaasiale ei suunduta. Tegemist on vabatahtliku dokumendiga, mille eesmärk on tagada inimese soovide järgimine juhul, kui ta ise ei ole enam otsustusvõimeline. Eestis ei ole eutanaasia lubatud ning Sotsiaalministeerium ei ole kavandanud selle seadustamist ega sellesisulisi algatusi. Elulõpu tahteavaldus võimaldab inimesel väljendada tahet vältida elu pikendavat ravi olukorras, kus terviseseisund on pöördumatu ja elukvaliteet tema enda hinnangul vastuvõetamatu. Seda ei saa rakendada vastu inimese eeldatavat tahet ega ajutise terviseseisundi korral. 

Iga seaduseelnõuga kaasneb ka seletuskiri, kus tuleb analüüsida regulatsiooni võimalikke mõjusid, sealhulgas mõju tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemile. Mõjuanalüüsis on käsitletud elulõpu tahteavalduse kaudset mõju, näiteks ressursside ümberjaotust neile patsientidele, kes ravi vajavad ja soovivad. Rõhutan, see ei tähenda, et elulõpu tahteavalduse eesmärk oleks kulu vähendamine. Mõjude hindamine on seadusloome tavaline osa ja see ei mõjuta inimese õigust vabalt otsustada. Ja seetõttu ma soovin rõhutada, esiteks, elulõpu tahteavaldus on vabatahtlik ja isiklik otsus, mitte kedagi ei sunnita, see peab olema aktiivne tahe. 

Võimalik mõju süsteemile ei tohi olla kunagi põhjus, miks inimene peaks sellise otsuse tegema. Seletuskirjas on ka selgelt öeldud: elulõpu tahteavalduse koostamine on ja jääb iga inimese autonoomseks ja vabatahtlikuks otsuseks. See ei ole vahend vanemaealiste hülgamiseks või nendest vabanemiseks, vastupidi, see on võimalus austada inimese väärikust ja enesemääramisõigust ka elu viimastel hetkedel. Ma arvan, et me oleme selles osas nõus üksteisega siin saalis. Aitäh! Minu poolt on praegu kõik.

Ja tõepoolest, teile on ka küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Meil on tõesti vaesuses elavad pensionärid, kes on tihti sellises olukorras, kus põhimõtteliselt nädal enne pensioni saamist neil ei olegi võimalust poodi minna, neil ei ole võimalust süüa osta. Ja meil nüüd sellest aastast on tehtud otsus, et pensioni väljamakse, kui viies kuupäev langeb nädalavahetusele, siis kantakse pensionid esmaspäeval või teisipäeval, mitte aga eelneval reedel, nagu see on varem öelnud. See on tegelikult pensionäridele tekitanud sellist ebakindlust juurde. Aga see on see üks aspekt, et riik räägib, valitsus räägib, et ta hoiab sellega raha kokku. Aga nüüd veel üks aspekt on see, et põhimõtteliselt üleüldse kogu see süsteem pensionide väljamaksmise puhul ei tööta korrektselt. Viimasel aastal 11 kuul 12-st lihtsalt need väljamaksed ei toimunudki õigel ajal. Kas on valitsusel lähiajal plaanis investeerida täiendavalt sinna infosüsteemi, et ikkagi pensionärid saaksid õigel ajal oma pensioni kätte? See on väga oluline.

Aitäh küsimuse eest! Hästi hea, see on tõesti ülimalt oluline teema. Esiteks, kui me räägime pensionäridest, kellel nädal enne pensioni tulekut ei ole enam võimalik osta süüa, ja kui kodus ka süüa ei ole, siis minu soovitus on küll pöörduda kohaliku sotsiaaltöötaja poole ja rääkida sellest murest. See sageli puudutab üksi elavaid pensionäre ja see sageli puudutab ka neid, kes elavad just linnakorteris, kuna seal sageli on kulutused kõrgemad, aga mitte alati. Ühesõnaga, kui on kellelgi söögipuudus, siis sotsiaaltöötajad ja kohalik omavalitsus aitavad selles osas. 

Pensioni väljamaksete edasilükkamine ei ole tingitud raha kokkuhoiu huvidest, vaid see on just nimelt seesama põhjus, mille te tõite välja, infosüsteem on väga vana ja see on tehtud selleks, et infosüsteemi jõudlust paremini reguleerida, et pensionid saaksid ilusti välja makstud. Ja meil on koalitsioonikõneluste ajal olnud see teema jutuks. See on üks väga oluline, ma arvan, et see on üks esimesi kohti, kuhu mina soovin panustada. Me püüame leida vahendeid, et see infosüsteem saaks uuendatud. See on, ma olen väga nõus, see on väga oluline teema.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma ei hakka rääkima inflatsioonist, maksudest ja aktsiisidest. Asi on niigi selge. Aga ma toon lühidalt jälle ühe eluloo. Palju aastaid ma olen käinud ühes seltskonnas, eakate seltskonnas. Siis nad olid 70 pluss. Siis ma olin linnapea, käisin ühes kohvikus neid külastamas, kus nad kogunesid. Nad kogunesid iga päev, nende laual oli kas tee või kohv, pirukas või sai või mis iganes. Nüüd on neil aastaid rohkem ja seda harvemini nad käivad. Ja nüüd viimane aeg, kui ma sinna trehvan ka, kui mul aega on, siis ma vaatan, et nad praktiliselt enam ei käi. Ja piruka asemel neil on ainult tee, mis maksab kuskil 2 eurot. Siis ma küsisin, mis siis nüüd on. "Proovi sa ära elada! Kui me käime siin iga päev, siis see on kuskil 40 kuni 50 eurot kuus." Ja nüüd küsimus teile kui ministrile. Mis me saaks teha koos teiega ja mida teeb valitsus, et pensionärid saaksid jälle tulla pirukat sööma sinna kohvikusse?

Aitäh küsimuse eest! Kui mina oleksin teie, siis ma võtaksin ja ostaks neile pirukad, ausalt öeldes. Riigikogu liikme palk võimaldab seda. (Vladimir Arhipov ütleb midagi saalist.) Seda ma ütlen, kui te küsite, mida meie teiega teeme. See oleks see, mida mina isiklikult teeksin. Ja ma usun, et te tegelikult olete neid aidanud. Ma üldse ei kahtle selles. 

Mida valitsus teeb? Näiteks seesama, mida ma just tõin ennist välja. Pensionieas inimeste tulumaksuvabastus on kõrgem kui on tööl käivate inimeste oma. See on üks näidetest. Ja kui ma tõin enne välja selle, et kui tõesti on raskusi toidu hankimisega, siis tuleks rääkida sellest sotsiaaltöötajaga. Tõepoolest! Eks me kõik püüame teha oma parima ja need mured jõuavad ka minu majja. Me arutame neid ja kui meil tuleb veel häid mõtteid, siis me kindlasti rakendame neid. 

Helmen Kütt, palun!

Tänan, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! 23. aprillil toimunud infotunnis ütles peaminister järgmist mu küsimusele, kui ma küsisin pensioni maksmise päevade osas, et me siin räägime, et viiendal ei laeku, tuleb kuuendal või seitsmendal või seitsmendal või kaheksandal. Ja nüüd tsiteerin: "… peame suutma need IT-arendused ära teha, mis iganes on sotsiaalvaldkonnas vaja selleks teha. Kui on vaja teha investeeringuid, siis tuleb need teha. Mida varem see korda saab, seda parem, sest oleme siiski ausad, digitaalses Eestis, moodsas Eestis ei tohiks olla takistuseks vananenud infosüsteemid või digitaalsed lahendused, et asjad saaksid õigel päeval tehtud." Jutt oli siis viiendal päeval pensioni maksmisest. 

Nüüd me teame, et aprillis jäi ligi 80 inimest mitte isegi kuuenda-seitsmenda kuupäevale oma pensioni saamisega, vaid saadi kätte alles 11. aprillil. Kas 25 miljonit on see summa, millega te lähete siis läbirääkimistele, ja me loodame, et 2026. aastal need asjad saavad tehtud?

See, et peaminister seda ütles, näitab ka seda, kui oluliseks me peame seda lahenduse leidmist. Esialgu püüame lahenduse või need vahendid leida oma majast. Ja kui see ei õnnestu, siis me lähme küsime valitsuselt. 

Mis ajaks see täpselt tehtud saab? Digilahendustega on see, et need tavaliselt võtavad aega. Ma ei oska kohe seda ajakava öelda, aga nii ruttu kui võimalik. See on number üks asi, millega me tegelikult oleme juba Rahandusministeeriumis käinud. Aga kuna meil on kõik need protsessid hetkel pooleli, siis kindlalt saan öelda võib-olla mõne aja pärast, mõne nädala pärast ehk, loodan. Ja see on minu prioriteet ka. 

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Mul jäi üks küsimus kõrva, kui te ütlesite, et küsimus oli suunatud eelmisele sotsiaalministrile. Teadaolevalt olete teie täna sotsiaalminister ja järelikult siis Reformierakonna liikmena kui ka kultuuriministrina peaks olema teil väga selge seisukoht Reformierakonna suurelt välja käidud mõttele pensioni eest hooldekodukoht. Ja ma küsin teie käest, kas te siis ei olegi sellel seisukohal, arvate, et lapsed peavad töölt ära tulema, kui on selline vajadus, et enam ei saa hakkama eaka hooldamisega kodus? Palun selgitage seda.

Üks hetk, kohe ma vaatan täpselt, mis see küsimus oli. Küsimus ei olnud ju selle kohta, kas mina olen või ei ole, tähendab, selles mõttes, et see oli väga isiklik küsimus, mida eelmine minister arvab ja mõtleb. Aga kui ma vastan sellele küsimusele, siis küsimus oli selles, kas keskmise pensioni eest peaks olema hooldekodukoht. Ma olen täna sellele kaks korda viidanud, et hooldekodukoht on juba kättesaadav keskmise pensioni eest osades hooldekodudes. Aga kui vaadata üldisi numbreid, siis kui varem oli inimese omaosalus 81%, siis praegu on inimese omaosalus 51% ja see on oluliselt väiksem omaosalus. Ja kui nüüd oleks hinnatõus, mis meid on praegu tabanud, olnud selle eelmise omaosaluse foonil, siis ma arvan, et meil oleks hooldekodudes hetkel oluliselt vähem inimesi. See reform on läinud hästi selles mõttes, et umbes 1000 inimest rohkem on leidnud võimaluse minna hooldekodusse ja nende lähedased on saanud hakata käima tööl või tegeleda muu nende jaoks olulisega. Ehk et nii nagu ka siin kolleegid Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast rõhutasid, ükski reform ei saa saavuta oma efekte päevapealt, see võtab aega. Järgmise aasta lõpuks me hindame selle reformi üle ja kui on võimalik midagi veel paremaks teha, siis loomulikult me teeme seda, anname oma parima.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Aitäh sisuliste vastuste eest! Jätkake seda stiili, ärge õppige ära Reformierakondlikku loosunglikkust! Mina tahtsin küsida selle kohta, et kui ei ole teil arutatud seda eutanaasia küsimust seal majas, kas on olnud arutelusid abistatud enesetapu kohta, sest alles hiljuti ka "Impulsi" saade näitas meile kaadreid kurbadest juhustest ja vajadusest, et osad inimesed seda nõuavad. Samal ajal teine osa elanikkonnast tunneb vastupidi, et neid nügitakse meie ühiskonnast välja, kui nad on vanaks jäänud ja ei saa ka enam tööd. Seega siis ma küsiks ka veel ühe küsimuse otsa tööturu kohta. Teatavasti vanemaealistel on väga raske töökohta saada ja juba 55+ inimesed ütlevad, et nende CV-d, kui saadetakse, siis lähevad kohe otsejoones prügikasti. Kas te olete kuidagi kaalunud või kaalub riik kuidagi mingisugust hoiakulist muutust siinkohal kampaaniate korras või teavituse korras?

Aitäh! Mis puutub eutanaasiasse ja abistatud enesetappu, minu ministriks oleku ajal ei ole seda arutatud, ma arvan, et me seda ka ei tee, sest see on väga uus teema ja seda peaks alustama, seda arutelu ühiskonnas, nii nagu oli ka selle elulõpu tahteavaldusega, kus tegelikult teema algatasid arstid ja patsiendid, mitte ministeerium. Aga küll me oleme arutanud palliatiivravi ja meil on pooleli palliatiivravi erinevad projektid. Me tahame kindlasti seda tõhustada Eestis, et inimesed ei satuks olukorda, kus nad sooviksid abistatud enesetappu. Me ei saa öelda, et nad kunagi ei satu, aga vähemalt et neid inimesi oleks vähem või et see mõte ei tuleks neil nii kergesti. 

Aga tööturuga on see, et seda reguleerib nüüd üks teine ministeerium. Ja mis puutub vanemaealiste kaasamisse tööturul, siis see on mu isiklik tähelepanek, et minu meelest on tegelikult seda räägitud üle kümne aasta. Ja see olukord minu meelest, see on nagu mu tunnetus, see on paranenud, sest tegelikult vanemaealise tööle võtmisel on väga suured eelised. Ta ei vaheta nii ruttu tööd, töökohta, tal on kogemused, tarkus, isegi kui ta võib-olla ei tule alati toime digivahenditega nii hästi kui noored. Ja see ei ole kusjuures reegel, ma tean vanemaealisi, kes on oluliselt digipädevamad kui noored. Mina arvan, et tark tööandja võtab kindlasti kogenud ja hea töötaja tööle ka siis, kui tal on valus juba kõrge. Perearstidest näiteks kõige vanem perearst, kes hetkel töötab, on üle 80. Et me ei saa inimesi lihtsalt ära visata nii-öelda.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! See on tõesti hea, et pensionid tõusevad. Ma mäletan, et taheti neid kärpida, sotsiaaldemokraadid sellega nõus ei olnud eelmises valitsuses. Aga pensionid tõusid 5,7% ja elukallidust öeldakse, et läheb 6,5% sellel aastal kallimaks, toiduhinnad näiteks. Ja see tähendab seda, et tegelikult eakamatele inimestele, pensionäridele elu läheb kallimaks ja kõik läheb raskemaks. Pensionide tõstmiseks raha ei ole, seda on selgelt praegune koalitsioon välja öelnud. 

Aga üks võimalus on. Ja väga mõistlik võimalus, majanduslikult väga mõistlik inimeste toimetulekut toetav on toiduhindade käibemaksu langetamine ehk siis põhitoidukaupadel. Ja see on üks kulu, mis on igal eakal inimesel, igal noorel inimesel kulu, millest loobuda ei saa. Ja minu küsimus on teile, et olukorras, kus me pensione tõsta ei saa, kas teie ministrina toetate toiduainete käibemaksu langetamist.

Aitäh küsimuse eest! Esiteks, ma tahaksin parandada selles mõttes, et tegelikult meie pensionid tõusid eelmisel aastal 10% ja inflatsioonimäär oli 3,5%. Kahtlemata mõjutab inflatsioon pensionäre, jah. Aga meil on pensionid tõusnud viimasel ajal ja see on tänu indekseerimisele olnud. Ja indekseerimist me ei plaani mitte mingil juhul hakata lõpetama, seda ma ka ütlesin. 

Aga mis puudutab toiduainete käibemaksu, siis see on maksupoliitiline küsimus. See ei ole minu pädevuses vastata. Ma olen hariduselt meedik ja maksupoliitika jääb teise valdkonda. Isegi kui ma tahaksin, siis ma arvan, et minu suust ei tule õiget vastust.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud saadikud siin saalis! Austatud minister ja inimesed, kes te jälgite meid! Küsimus on väga tõsine. Ja ma tänan ka Heljo Pikhofi mina isiklikult selle tähelepaneku eest, et kui eelmine minister lahkub ametist ja temale on suunatud küsimused, ja siis tuleb uus minister, kes nendele küsimustele ei vasta, siis on küsimus, kes ikkagi nendele küsimustele vastama peab. Kuhu kaob tolm ja kust tulevad vastused, eks ole. Tahaksin teada, et keegi ikkagi vastaks sealt ministeeriumist, kui küsimused on sinna saadiku poolt läinud.  Aga nüüd sellest teemast, mis puudutab meie eakamate toimetulekut. 

Võib-olla ka ministrile tagasisideks, et tegelikult teie portfelli põhjas on rahvastikupoliitika ja see elukaare teema ja vanemaealiste töökohtade teema kuulub ka sinna ehk on natuke ka teie vastutusalas. Kuigi möönan, et Signe Riisalo, teie eelkäija pakkis selle sügavale portfelli põhja ja välja ta seda sealt ei võtnudki. Seda rahvastikupoliitikat nimelt.  

Praegu on Eestis veel elus ja pensionieas viimane põlvkond inimesi, kes olid sunnitud üle elama teise maailmasõja ja okupatsiooniajaga kaasnenud õudused. Elus palju näinud ja kogenud inimesed on karastunud ja nende kannatus ei katke kergesti. Aga ma ütleksin, et tänane ebakindlusvalitsus on nende kannatust väga tõsiselt proovile panemas. Riik ise ei tea, kui palju ta raha kulutab, aga enne kontrollimist minnakse seda nüüd maksude ja igasuguste muude nii-öelda maksutõusude näol –aktsiisitõusud on kohe ees – pensionäride ja laste kasvatamise taskust juurde küsima.

Me kõik oskame oma perekonna kohta rääkida neid südantlõhestavaid lugusid, mis teise maailmasõja ajal tuli üle elada: röövimist, vaesust, inimlikkuse puudumist. Igas peres on see olemas. Ja kuigi see põlvkond, meie vanemad, on elanud üle kogu okupatsiooniaja, on nad näinud ka ju Eesti vabaduse taastamist ja heaolu kasvu. Ja nüüd vanas eas ei tahaks ju enam muud, kui et oleks tervist ja saaks rahus vanaduspõlve veeta. Seda segadust, vaesust ja puudust on elu jooksul nähtud rohkem kui küll. 

Kuid nad ei saa oma elukaare teises osas siiski rahulikult vanaduspõlve veeta. Praegune valitsus lubas, et keskmine pension peab jääma maksuvabaks, kuid see unustati kohe, kui võimule saadi. Lisaks hakkab 2%-line suurem tulumaks kehtima alates esimesest eurost, see tähendab ka pensionide puhul. Üksi elava pensionäri toetus on ära kaotatud neile, kes elavad hooldekodus. Mõnikümmend aastat tagasi lubati teise pensionisambasse astumise eest lahedat vanaduspuhkust palmi all. Parata pole midagi, majandus arenes teisiti ja riigi teise sambasse tõstetud sotsiaalmaksu osa sõi inflatsioon sisuliselt ära. See sammas tööle ei hakanud, nagu loodeti. Täna saab selle eest pahandada, et inimesed võtsid sellest teisest sambast oma raha välja. Võiks ju arvata, et pensione puudutavate lubaduste murdmisega ollakse juba harjunud. Aga tegelikult paneb see meie palju kogenud ja kannatanud inimeste kannatuse siiski proovile.  

Toon veel ühe näite. Hiljuti saadeti Eesti Pensionäride Ühenduste Liidule kooskõlastamiseks seaduseelnõu, mis nägi ette vanaduspensionäride puudetoetuse suurendamist. Nimelt 18% vanaduspensionäridest saavad puudetoetust. Keskmise puude korral on see praegu 12,79 eurot kuus. Uus puudetoetuse määr pidi olema 13 eurot kuus. See on tõsiselt suur tõus, mõnikümmend senti.  

Samas suurusjärgus on olnud ka pakkumine toetuse osas raske ja sügava puude korral. Kui 2021. aastal olid Euroopa Liidus vaeseimaid pensionärid Lätis, siis 2022. ja 2023. aastal olid vaesemad pensionärid just Eestis. Vastavalt Euroopa Komisjoni aruandele moodustab Eesti vanemaealiste sissetulek 53% tööealiste sissetulekust. See on Euroopa Liidu madalaim näitaja. Ja ometi avaldas ka Postimees alles hiljuti kirjatükke, mis süüdistasid pensionide tõusu riigi rahanduse kriisi viimises. Leidus selliseid arvamusi. Aga samas keegi ei öelnud seda, et just pensionäride puhul tuleb suur osa pensionidest maksudena otse riigile tagasi. Raha jäetakse toidupoodi, apteeki, kommunaalkuludeks ja tanklate kassasse. 

Soovite lisaaega või? Palun, kolm minutit. 

Aitäh! Lisaks, pensionäridel ei ole võimalik endale lubada luksuslikke välisreise või suuremate summade arveldusarvel hoidmist. Ning tegelikult ka rahvas ei jaga meie valitsuskoalitsiooni optimismi. Me oleme rääkinud erinevate pensionäride ühenduste esindajatega ja nende jaoks on madalama sissetulekutega pensionäridele plaanitavad maksukoormised väga suur murekoht. Samasugust muret pensionäridega jagavad ka ülejäänud madalama netosissetulekuga inimesed, kelle suhtes ei ole kavandatavad maksutõusud ja juba vastu võetud maksutõusud proportsionaalselt sugugi õiglased. 

Koalitsioonileppe järgi on ju tõstetud kütuseaktsiisi täiendavalt 5% aastas, maamaksu, ühistransporti on kokku tõmmatud, automaks on kehtestatud. Kütuseaktsiisi ma juba märkisin ja tulemuseks ongi hajaasustusega piirkonnas elavad väiksema tulu saajad sunnismaisteks kuulutatud . Nad oma kodukohtadest väga välja käia enam ei saa. Nende hulka kuuluvad ka pensionärid.

Koalitsioon on öelnud, et meditsiinisüsteemi digilahendused viiakse ühisele platvormile, et parandada tervishoiu ja sotsiaalteenuste kättesaadavust. Aga koalitsioon ei ole öelnud, mil moel see peaks lühendama vanemale inimesele niigi raskesti kättesaadava vastuvõtu järjekordi. Kas plaanitakse rohkem veebikonsultatsioone, paremaid kõneroboteid või tehisaru kaasamist? Perearstipuudus on üle-eestiline ja selle abi kättesaadavusega on probleemid juba kõikjal. 

Elulõpu tahteavaldusest ja eutanaasia teemast minister rääkis päris ammendavalt, aga ma ei saa meenutamata jätta, et Sotsiaalministeeriumi töörühma esindajad on sotsiaalkomisjonis seda eelnõu tutvustades rõhutanud oma arvamust, et elulõpu tahteavalduse seadustamine võimaldab kulusid kokku hoida. Vanemale põlvkonnale kõlas see õõvastavalt. See kõlab justkui loosung: "Pole inimest, pole probleemi". Jah, Tervisekassast on tõepoolest puudu miljoneid, kuid eetika ja inimväärikus ei saa olla kokkuhoiukrokodillidele teisejärgulise tähtsusega väärtused. 

Kõik peaks algama meile riigieelarve selgusest. Kui riigi rahakotis oleks ometi viimati läbipaistvus ja kontrollitavus, kuhu maksuraha läheb ja kas see läheb siis igale poole, nagu ütles kunagine rahandusminister Mart Võrklaev, või läheb ta ikkagi ka meie vanemaealistele? Tegelikult peaks riik enne perede, laste, ettevõtjate ja pensionäride rahakoti kallale minekut kriitiliselt üle vaatama, kui palju miljardeid endiselt kavatsetakse panna näiteks maa-alade soostamisse, rohepöördesse ja kas seda üleüldse tehakse mõistuspäraselt. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Helmen Kütt, palun!

Ma palun kohe alguses igaks juhuks kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Võimalik, et seda vaja ei lähe, aga proovime. Austatud eesistuja! Sotsiaalminister! Head ametikaaslased! Üle-eelmisel nädalal võis Maalehest lugeda artiklit pealkirjaga "Tehniline tõrge tõi kaasa pensionipäeva hilinemise". Nimelt, peaaegu 100 pensionäri ei saanud pensionit kätte 7. aprillil, mis oli esmaspäev, vaid alles 10. või 11. aprillil. Põhjuseks oli tehniline probleem sotsiaalkaitse infosüsteemis, mille tõttu esines pensioniandmete arvestuses ebatäpsusi. Sotsiaalkindlustusameti esindaja hinnangul mõjutas see tehniline tõrge ligi 80 inimest. Pärast andmete õigsuse kinnitamist suudeti 68 eakale pension välja maksta 9. aprilli õhtuks. Ülejäänud pensionärid said oma pensioni kätte 10. aprillil. Sisuliselt peaaegu 100 pensionäri pidid ootama riigi suutmatuse tõttu oma väljateenitud pensioni nädal aeg. 

Sotsiaalkindlustusameti hinnangul on olukord pensionide väljamaksmisel tehniliselt keeruline, kuna puudub automaatne pensioni väljamaksete süsteem. Eelmisel nädalal võis meediast täiendavalt lugeda, et Sotsiaalkindlustusameti infosüsteem, mille abil makstakse iga kuu ligi 800 000 inimesele erinevaid pensione, toetusi ja hüvitisi, on kokkuvarisemise äärel. Sotsiaalkindlustusameti peadirektor Maret Maripuu kinnitas, et eelmisel aastal õnnestus tõrgeteta maksta pensioni välja vaid ühel kuul, ülejäänud kuudel esines süsteemis tõrkeid. 

Head ametikaaslased! Kui tööandja hilineb ega maksa õigel ajal palka, on töötajal õigus nõuda viivist võlaõigusseaduse §-de 94 ja 113 sätestatud tingimustel. Samuti nõutakse ju inimestelt viivist, kui ta jätab tähtajaks arved esitamata. Need pensionärid, kes said hiljem kätte oma pensioni, olid juba tõenäoliselt ühe korra oma otsekorralduslepinguid muutnud, vähemalt osa neist, kui muutus süsteem ja pensioni ei makstud enam varem kätte, kui pensionipäev laekus nädalavahetusele, vaid hiljem ehk siis esmaspäeval, teisipäeval. Nüüd laekus pension pea nädal hiljem. Ja kui kellelgi jäi arve maksmata, sest raha ei olnud arvel niipalju, siis suure tõenäosusega järgmise kuu arvele kirjutatakse peale viivis. 

Sotsiaalkindlustusameti ja ka ministri suust oleme kuulnud, et selleks, et infosüsteem kapitaalremondiks teha, oleks vajalik 25 miljonit eurot ja töö võtaks aega viis aastat. Viis aastat. Ja selle info korral, kus aastas 11 korda esines tõrkeid, on see väga muret tekitav number ja tegelikult ei tekita eakates mingisugust kindlustunnet, et ka oma pensioniga on tagatud nende toimetulek, sest süsteem võib alt vedada. See mure on ilmselt lisaks minule siin paljudel saalis viibijatel ja ma väga loodan, et sotsiaalminister, kes täna ka arupärimisele vastas, võtab selle mure väga selgelt kaasa. Ja kui öelda, et 25 miljonit on võimalik leida ministeeriumi reservidest, siis see on üllatav. Pigem tuleksime hea meelega ministrile siis ka appi. 

Ja meile annab selleks lootust peaministri poolt 23. aprillil toimunud infotunnis öeldu: "[…] peame suutma need IT-arendused ära teha, mis iganes on sotsiaalvaldkonnas vaja selleks teha. Kui on vaja teha investeeringuid, siis tuleb need teha. Mida varem see korda saab, seda parem, sest oleme siiski ausad, digitaalses Eestis, moodsas Eestis ei tohiks olla takistuseks vananenud infosüsteemid või digitaalsed lahendused, et asjad saaksid õigel päeval tehtud." Selle tsitaadiga ma tahaksin ka lõpetada oma väikese kõne ja loota, et aastal 2026 on asjad paremini ja eakate inimeste kindlus, aga mitte ainult eakate, sest nii nagu sai öeldud, 800 000 inimest saavad toetusi, erinevaid pensione ja hüvitisi, ei oleks hirmul, et isegi oma õigusega määratud raha õigel päeval nende arvele ei laeku. Aitäh!

Aitäh! Lauri Läänemets, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlamendiliikmed! Lugupeetud minister! Mind ajendas siia kõnet pidama tulema ministri vastus mulle, kui ma küsisin, kas sotsiaalvaldkonna eest vastutava ministri arvates tuleks eakate inimeste tänast majanduslikku olukorda leevendada toiduainete käibemaksu allaviimisel. Ja vastus oli see, et kuna see teema ei kuulu ministri haldusalasse, siis siin pädevust ja vajalikku seisukohta ei ole. 

Aga ma arvan, et siin peaks olema seisukoht. Ma arvan, alati inimene, kes valitsuses vastutab selle eest, kuidas teistel inimestel läheb, mismoodi läheb meie pensionäridel, tal peab olema alati seisukoht, et kas üht või teist või kolmandat moodi me saaksime nende elu leevendada. Sest tõesti fakt on selles, et sellel aastal pensionitõus 5,7%, sellel aastal, aastal 2025, elukallidus sinnasamma kanti, aga kui me vaatame toiduhindasid, just konjunktuuriinstituudi andmed, millega täna mina tutvuda sain, 6,5% – toiduhinnad 6,5% jätkavad sellel aastal tõusmist. 

Toit on teatavasti midagi sellist, millest ei ole võimalik ühelgi inimesel loobuda. Ja kui me mõtleme sellele, mismoodi Eestis elav eakas inimene on siiamaani pidanud hakkama saama, siis väga paljudel küsimus, et kas ikka raha jätkub selleks, et enne pensionipäeva normaalselt ära elada ja toitu osta, kas sa üldse saad osta neid asju, mida sa tahad, ja kui sulle tuleb veel lapselaps külla, siis kas sul on võimalik talle üldse midagi pakkuda. Need on päris küsimused, päris Eesti inimeste küsimused, ja nende lahenduste koht peab olema ka sotsiaalvaldkonna eest vastutaval ministril. 

Selge on see, et toidu hind mõjutab inimeste toimetulekut tänases Eestis ja toiduhinna kasv on olnud ebamõistlikult suur. Ja toidu hinnal ei ole mitte mõju ainult inimeste toimetulekule, vaid tegelikkuses on ka mõju Eesti ettevõtjatele, Eesti põllumajandusettevõtjatele. 

Kui me vaatame seda, kui palju ja mismoodi on võimalik Eesti põllumehel oma tooteid Eestis müüa, siis peab tunnistama, et see võimalus läheb järjest ahtamaks. Igal aastal kukub teatud protsent müügilt ära Eesti eest toodetud toiduained, ja seda sellepärast, et hind läheb kallimaks. Kui hind läheb kallimaks, siis Eesti tarbija ostab kohapealset toitu vähem ja ostetakse seda, mis on kuskil mujal riigis toodetud. Kui toidu hinna käibemaksu langetada, siis see toetab kindlasti põllumeest selles mõttes ka, et kui me mõtleme, siis toit ei jõua lauale niimoodi, et kombain käib põllu peal ära või kartul võetakse ära kohe põllu peal, siis ei, tihti ta läheb veel mitmesse protsessi. 

Lõpuks toiduainetööstuses, igas selles etapis on ju käibemaksuga maksustamine. Nii et kui me tahame oma põllumeest toetada, siis toiduhinna käibemaksu tuleb kindlasti langetada. Ühtlasi põllumehe toetamine tähendab Eestis pensionäride, eakamate inimeste toetamist, kelle toiduaine hind ka selle võrra odavamaks võiks minna. 

Aga kui me vaatame suuremat pilti, siis Eesti ekspordi puudujääk on aastas 3 miljardit eurot. Kolm miljardit eurot viime rohkem riigist välja Eesti inimeste, Eesti raha. Ehk siis me oleme nii rikkad, et me suudame 3 miljardiga teisi maailma riike toetada, see on sisuliselt niimoodi. 

Ma arvan, et kui me vaatame kohti, kus me saaksime sisemaist tootmist kasvatada lisaks tööstusele, siis see kindlasti on põllumajandus. Ja see on see koht, kus toidu hinnaga tuleks valitsuse tasandil tegeleda, see üks võimalus on käibemaks alla viia. Ja lõppkokkuvõttes, kui tavaline selline paremerakondade kõige lihtsustatum meede on see, et kui sa tahad majandust elavdada, mida me praegu peaksime tegema, sest ligi 50% Eesti SKP-st on sisetarbimine – mida paremini läheb sisetarbimisel, mida paremini läheb inimestel, seda rohkem Eesti majandus kasvab, ja sealt me saame hoo üles. 

Me ei ole saanud seda hoogu üles, kuigi ma tean, et peaminister kogu aeg, iga päev vaatab, kas nüüd on majandus kasvama hakanud. Ei ole. Ma mäletan, et valitsuses ka kogu aeg saatis meile SMS-e või siis chat'is kirjutas, et nüüd vist hakkab, aga jälle ei hakanud. Ma kujutan ette, et see praegu käib ka tal niimoodi. 

Kui lugupeetud peaminister soovib, et majandus kasvama hakkaks, siis väga oluline on see, et sisetarbimine suureneks. Ja suurem sisetarbimine on võimalik saavutada tõesti niimoodi, et me suuname sajad miljonid eurod näiteks teedeehitusse raha. Aga veel mõistlikum ja veel rohkem jõuab sisetarbimisse raha siis, kui me alandame toiduainete käibemaksu. See jääb inimestele kätte. Me räägime siin põhitoiduainete puhul rohkem kui 200 miljonist eurost, kui tuua käibemaks 9% peale. See raha jõuab põhimõtteliselt peaaegu kõik kohe sisetarbimisse ja toetab Eesti majandust. See ühtlasi toetab neidsamu inimesi, kellel on kõige raskem ja kes tihti on kõige haavatavamas seisus ehk eakad, need inimesed, kes saavad pensionit, need inimesed, kes saavad küll pensionit, kelle pension tõuseb, kelle pensionitõusu eest sotsiaaldemokraadid viimases valitsuses seisid, et seda ära ei kärbitaks. 

Ma mäletan, kuidas Eesti 200 nõudis, nõudis avalikult, ma mäletan, televisioonis ja igal pool mujal. Ka Reformierakonna plaanid olid sellised, aga kolm nädalat rääkisime, lõpuks ei jäänud sellest ideest midagi järgi. Nüüd õnneks saab ka tänu sellele sotsiaaldemokraatide võitlusele Reformierakond rääkida, et pensionid on neile olulised ja neid tuleb hoida. Aga jätkuvalt, sellest ei piisa. Sellest ei piisa selle pärast, et toidu hind kerkib ülesse, see võtab eakalt inimeselt päris palju rahakotist ära. Me peame ka sotsiaalvaldkonna mõttes, inimeste toimetuleku mõttes, inimeste toimetuleku eesmärgil toiduainete käibemaksu alandama. 

Nii et minu üleskutse on kõigile valitsuse ministritele: see ei ole rahandusministri küsimus. Sotsiaalpoliitika ei ole rahandusministri küsimus, aga sotsiaalpoliitika on väga palju seotud maksudega. Sotsiaalpoliitika on seotud mõnikord väga palju lõivudega ja muude teenustega. See on sotsiaalvaldkonna eest vastutava ministri küsimus. 

Täpselt samamoodi mina järgmine kord kasutan võimalust, lugupeetud, austatud minister, teie käest uuesti küsida, ja ma loodan, et te olete kujundanud selleks hetkeks seisukoha, kas te toetate pensionäride ja eakate inimeste toimetuleku parandamist läbi toiduainete käibemaksu langetamise. Aitäh!

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Head kolleegid! Hiljuti tuli välja uudis, et oleme Euroopas jälle esimesed. Nimelt, oleme suurima hinnatõusuga Euroopa riik ja seda juba kolmandat aastat järjest. Ja majandusanalüütikud toovad välja: hindade tõus on jätkuvalt Eestis üks olulisematest probleemidest. Konjunktuuriinstituut andis jällegi väga hävitava hinnangu. Neljandik neist inimestest, kes meile tänaval vastu tulevad, ei tule toime jooksvatest sissetulekutest enda kulude katmisega. Nad peavad elama kas võlgu või kasutama säästusid. Tagajärg on see, et üks osa inimestest lihtsalt vaesub. Ebavõrdsus kasvab.

Mida on siis valitsus teinud? Tõsteti käibemaksu, millega hinnad tõusid väga järsult, siis tõsteti tulumaksu, mille tulemusel inimeste sissetulekud, pensionid vähenesid. Ja nüüd juulist tõstetakse käibemaksu veelgi, mis suurendab hinnatõusu veel rohkem, ostukorvid lähevad veelgi kallimaks. Ja pärast seda tõstetakse tulumaksu uuesti. Ehk siis uuesti vähendatakse inimeste sissetulekuid ja pensione. Rääkimata automaksust, mis täpselt samamoodi mõjutab peresid, mõjutab pensionäre. Ja meie pensionäridel pole tihti nädal aega või isegi rohkem enne pensioni kättesaamist võimalust käia poes, lihtsalt toitu lauale osta. Meil on pensionärid, kes nälgivad.

Ma tuletan meelde, et selle otsuse tõsta mitmekordselt käibemaksu ja tulumaksu, tõsta see 24%-ni, selle otsuse tegid Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid. Sotsiaaldemokraadid, kes täna, sattudes opositsiooni, teevad nägu, et muretsevad pensionäride, inimeste toimetuleku pärast, peavad kõnesid, kuidas nad soovivad makse langetada – ka teie võtsite need maksutõusud vastu. Teie vastutate selle eest, mis olukorras täna inimesed on. Ja ma tuletan meelde, et sotsiaaldemokraadid olid valmis maksustama pensione alates esimesest eurost. Sellest ideest on täna isegi Reformierakond loobunud. Ja kus olid sotsiaaldemokraadid siis, kui Keskerakond, teised opositsioonijõud mitu korda andsid sisse ja kaitsesid, hääletasid eelnõu osas, mis puudutas toiduainete käibemaksu langetamisest? Kus siis sotsiaaldemokraadid olid? Sotsiaaldemokraadid olid kas kadunud või hääletasid sellele eelnõule vastu. Ma tuletan meelde, et sotsiaaldemokraatide algatus oli ka nii retseptiravimite hindade kui ka haigla voodipäeva tasu tõus. Kõik need asjad on väga rängalt mõjutanud täna meie pensionäre.

Aga see suhtumine muideks on kandunud ka Tallinna linna valitsemisse. Esimene asi, mida uus linnavõim tegi esimese eelarvega, kaotas ära pensionäride toiduabipakid. Abipakid, mis olid mõeldud vaesuses elavatele, tihtipeale üksi elavatele pensionäridele. Noh sotsist linnapea Ossinovski ütles: "No mis neil ikka seda vaja on? Mis see paar eurot maksev toidupakk ikka annaks sellele pensionärile juurde?" Mul on küsimus, kas linnapeal – esitasin selle talle ka otse – oli ka julgust minna ise ja öelda seda otse pensionäridele. Seda julgust muidugi ei olnud. Jah, Tallinna jaoks oligi see odavam summa, kuna telliti hankega suures koguses, saadigi seda toidukaupa palju odavamalt, aga ühele pensionärile, kellel muidu polnudki lauale midagi panna, oli sellest toidupakist väga suur abi. Aga see jällegi näitab seda suhtumist. Inimvaenulik poliitika nii Toompeal kui ka pealinnas.

Kui me räägime sellest inimvaenulikkusest, siis minu hinnangul täiesti vastuvõetamatu asi, mis Toompeal ära tehti, oli see, kui üksi elavatel pensionäridel, kes peaksid sattuma hooldekodusse, võeti ära üksi elava pensionäri toetus. Seda ka sotsiaaldemokraatide häältega. Ma näen juba, et Läänemets kindlasti tahab midagi vastata sellele. Jah, ka see tehti ära sotsiaaldemokraatide häältega. Me räägime pensionäridest, kes on üksikud, kellel pole kedagi kõrval, kes saaks olla toeks. Ja see on tihti ka põhjus, miks on nemad sunnitud minema ja olema hooldekodus, sest neil ei olegi kedagi kõrval, kes oleks abiks. Ja siis valitsus otsustas, et just neid üksikuid pensionäre tuleb veel eraldi karistada. Riigi jaoks on see ju tegelikult väike kokkuhoid, aga nende pensionäride jaoks on see väga suur kaotus.

Nüüd veel sellest valitsuse kokkuhoiupoliitikast. Seda sai juba eraldi mainitud, et sellest aastast otsustati, et siis, kui pensioni väljamakse viies kuupäev langeb nädalavahetusele, siis kantakse pensionid hoopis hiljem, mitte varem, nagu see oli. Ministeerium põhjendab, et sellega hoitakse veidi kokku ületundide pealt ja süsteem töötab paremini. Aga vähe sellest, et see on tekitanud paraja segaduse pensionärides, teine suur aspekt selles osas, et kuidas on võimalik, et üleüldse see süsteem täna peaaegu et ei tööta. 11 kuul 12-st olid möödunud aastal tõrked, inimesed lihtsalt ei saa pensioni kätte. Ja see on põhjusel, et valitsus pole soovinud investeerida IT-arendusse. Meil igalt poolt pensionäre kooritakse, aga lihtsalt, et investeerida IT-arendusse, et nad saaksid vähemalt õigel ajal oma pensioni kätte, et ei peaks olema olukord, kus tõesti pensionär nälgib, selle jaoks raha siiani pole leitud. Ma loodan, et seda leitakse väga kiirel ajal üles.

Ma arvan, et tegelikult see ongi peamine, et tänastel võimupoliitikutel puudub inimlikkus. Kõik me oleme vaid osa Exceli tabelist: pensionärid on osa Exceli tabelist, üksi elavad pensionärid, vaesuses elavad pensionärid. Ja tegelikult see minu kõne ei ole mõeldud ainult pensionäridele, vaid ka noorematele. Ma loodan, et tegelikult te näete, kui ebaõiglaselt koheldakse kas teie vanemaid või vanavanemaid, kes on panustanud kogu oma elu Eesti arengusse, on aidanud Eestit üles ehitada ja teinud seda läbi erinevate aegade ja kriiside. Ja kahjuks selline on praeguste võimupoliitikute tänuavaldus nendele inimestele.

Muidugi on suur õnn, kui on pensionärid, kellel on lapsed, kellel on lähedased, kes saavad olla abiks. Aga kahjuks kõigil pole neid võimalusi. Ja paljud pered on täna raskustes. On paljud pensionärid, kes on üksikud. Nii et mul on palve võimupoliitikutele, palve koalitsioonile: palun leidke üles oma inimlikkus! No muidugi palve kuulajatele-vaatajatele: ärge laske lihtsalt sellel mööda minna, ärge laske endast üle sõita. Jätke see meelde järgmistel valimistel, tehke ka õige valik. Aitäh!

Nii. Lauri Läänemets tahab vastusõnavõttu, kuna nimetati erakonda. Palun, Lauri Läänemets!

Suur tänu teile! Tõesti, sotsiaaldemokraate siin nimetati. Anastassia Kovalenko-Kõlvart hakkab lausa nutma vahepeal, kui ta sotsiaaldemokraatidest räägib, aga ta räägib väga tihti viimasel ajal. Keskerakonna esindajate jaoks tundub, et kõigis Eesti hädades on sotsiaaldemokraadid süüdi. Ma arvan, et oleks vaja natukene lahti arutada see pusa, kust asi alguse sai. 

Kui me õigesti mäletame kõik, siis Keskerakond oli ühes sellises valitsuses, kus Keskerakonna eestvedamisel kaotati ära senine kohustuslik pensioni teine sammas. See on tuleviku pensionärid, tänased keskmised Eesti tööinimesed, need inimesed, kes rabavad tööd, said võtta välja tõesti oma säästud, kulutasid selle ära. Ja sellel oli kaks tagajärge. Need inimesed on tulevikus vaesed. Neil on tulevikus väike pension. Keskerakond on nende tuleviku ära võtnud. Nad on röövinud, Keskerakond röövis valitsuses olles nende tulevaste pensionäride tuleviku ja mul süda tilgub täpselt samamoodi verd. Teine asi, mis selle tagajärg on, on see, et majandusse tuli tohutult raha, majandus kuumenes üle, tuli hinnakasv ja selle tulemust me täna näeme, selle pärast on hinnad kallid. See on väga paljude majandusanalüütikute poolt öeldud. Keskerakond tõstis tänase Eesti pensionäri hindasid, tegi elu kallimaks. Ja tõesti, mul on sellest kahju, et sotsiaaldemokraadid pidid valitsuses sellega tegelema. 

Aga ma tahan öelda ühe asja veel, mis on väga ohtlik ja mis teeb inimestele elu kallimaks ja millega tegelikult Anastassia Kõlvart-Kovalenko peab tegelema, on korruptsioon. Korruptsioon Tallinna linnas, millega täna sotsid peavad tegelema – Jelena Glebova, Tondiraba jäähalli juhataja. Ma ei ole näinud, et Mihhail Kõlvart ühtegi korda oleks kommenteerinud seda. Mulle meenub Porto Franco kõige raskemal ajal, kuidas Keskerakond suunas sinna 10 miljonit või – palju see oli? – rohkem, kus kohas süüdi mõistetud on. Selles mõttes korruptsioon on oht ja see oht ohustab inimeste …

Teie aeg!

… toimetulekut väga palju ja selle ohu eesotsas, vedur on Keskerakond. Ja selle probleemiga me minu arvates peaks ka tegelema hakkama ühel hetkel korruptsioonivastases erikomisjonis, mitte silma kinni pistma.

Kaks minutit kohapealt sai täis vastusõnavõtuks. Vastusõnavõtule vastusõnavõttu anda kahjuks ei saa ja mina ei kuulnud ka eelnevates kõnedes, kus oleks mainitud Keskerakonda. Ja ka Isamaad ei olnud läbirääkimiste ajal nimetatud, vastusõnavõttu ei saa. Kuid on üks protseduuriline küsimus, Anastassia Kovalenko-Kõlvart.

Mina mäletan – seoses sellega ma mainin just Isamaa sõnavõttu –, et ikkagi on võimalik ka teistel fraktsioonidel vastusõnavõttu öelda, kui on mainitud mingit probleemi, seda, mis on olnud ka tõstatatud nende poolt. Tavaliselt igaüks on saanud. Aga minu küsimus on selles, et süüdistatakse Keskerakonda erinevates pattudes, ent pigem sotsiaaldemokraadid võiks meelde tuletada, et kõik need inimesed on nüüd sotsiaaldemokraatide enda seas, kes kõik need otsused tegid, kes korruptsioonis osalesid, olid süüdi mõistetud. Nüüd võivadki vaadata sotsiaaldemokraadid endale otsa, tõesti, need inimesed on nende erakonnas.

Aitäh! Täpsustame, et kui mainitakse läbirääkimiste käigus seisukohti, siis saab vastusõnavõtu. Aga kui vastusõnavõtu käigus mainitakse seisukohti, siis paraku seda võimalust ei ole. 

Kuid, Riina Solman, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, härra istungi juhataja! Lauri Läänemets seal koha peal täpsustas just ka, et Jüri Ratas tuli Isamaasse, mitte ei läinud sotsiaaldemokraatidesse. Ma võtaks ikkagi sõna, sest ta puudutas ka mitte Keskerakonna eelnõu. Algatus lasta teine sammas vabaks oli Isamaa algatus ja Lauri Läänemets on väga asjakohatut, asjatundmatut ja lahmivat kriitikat selle osas praegu siia meie saali paisanud. Ma tahaks selle ümber lükata või vähemalt vastusõnavõttu sellele saada.

Aitäh! Paraku protseduuridega ei olnud need küsimused ja vastused seotud. Kas minister soovib läbirääkimiste käigus? Jah, palun, minister!  Ikka kõnetoolist palun. Läbirääkimiste käigus te vastusõnavõttu ei saa, aga läbirääkimised puldist. Läbirääkimised puldist!

Aitäh! Ma tahtsin kommenteerida mõnda sõnavõttu, mis siin kõlasid. Esiteks, kolleeg Helmen Kütile saan öelda, et kindlasti viie aasta jooksul on võimalik teha hea infosüsteem, aga see kõige olulisem osa, mis tuleks muuta selleks, et pensionid saaks õigeks ajaks makstud, see peaks saama valmis ülejärgmise aasta lõpuks hiljemalt ja mingid osad saab juba varem, pluss kogu seda raha ei ole vaja kohe, vaid seda tuleb meil leida jao kaupa. Ma ise olen optimistlik, et me saame SKAIS-i parandatud, ja ma loodan, et see optimism ei rauge. 

Siis härra Läänemets ütles, et Reformierakonnale on pensionäridest ka kuidagi ükskõik või meid ei ole kunagi see pension huvitanud. Minu meelest on see väga ülekohtune väide. Vaatasin üle Reformierakonna kõik valimislubadused vähemalt viie viimase aasta jooksul ja enne sedagi on sisaldanud pensionitõusude punkte. Ja alates 2021. aastast oli sotsiaalkaitseminister Reformierakonnast Signe Riisalo, kes on võidelnud pensionide tõusu eest, maksuvabastuse eest ja ka selle eest, et indekseerimist ei kaotata. Ma arvan, et te kõik olete seda siin näinud. 

Proua Kõlvartile, vabandust, Kovalenko-Kõlvartile tahaks ka meelde tuletada, et mina olen küll inimlik. Ja ma olen kohanud siin majas väga palju inimlikke poliitikuid kõikidest erakondadest. Ja ma arvan, et meist keegi ei lähtu Exceli tabelitest, ja ma arvan, et … Ma isegi ei tea, kas meie ministeeriumis pensionärid on Exceli tabelites. Ma arvan, et ei ole. Pension on tõusnud 528 eurolt 20. aastal 817 euro peale. See on 54,5%, vabandust, 54,7%, see on päris märkimisväärne tõus. Ja me oleme kõik selle tõusu taga, nii mina kui teie. Aitäh!

Ja kuna mainiti Anastassia Kovalenko-Kõlvarti nime, siis on sul võimalus vastusõnavõtuks. Kaks minutit.

Aitäh! Tegelikult mul jäi eelmisest korrast alles, aga jaa, tõesti, ma kasutan seda hea meelega. 

Sotsiaaldemokraadid tuletasid meelde Tallinna linnavalitsuse korruptsiooni. Ma olengi mõelnud, et Tallinna Linnavalitsus peaks kutsuma sotsiaaldemokraatide esindaja rääkima sellest, mis siis toimub, kuidas Jevgeni Ossinovski on teinud otsuse linna raha eest osta munitsipaalkoolile lisahoone, sest selles koolis käivad tema lapsed, nagu käivad ka abilinnapea Madle Lippuse lapsed. Kuidas on võimalik, et linna raha kasutada selle jaoks, et teha otsuseid oma pere huvides?

Siis järgmiseks tuleb see, mis toimub meil nõukogudes. Kuidas on võimalik, et nõukogudesse on pandud inimesed, kes on kas korruptsioonikahtlusega või korruptsiooniga olnud seotud? 

Üks parim näide on see, kuidas Taavi Aas pandi Tallinna Linnatranspordi nõukogusse, kes kunagi pidi sealt tagasi astuma, sest tema ajal pandi seal toime suured vargused. Või siis teise nõukogusse on pandud Tõnis Mölder, kellele on praegu esitatud korruptsioonikahtlus. No ja samal ajal sotsiaaldemokraadid räägivad, kuidas nemad siin võitlevad korruptsiooni vastu. Aga kui need inimesed on seotud sellega, et nende linnavõim püsiks, siis tundub, et korruptsioon ja kahtlused korruptsiooni osas või vargused, sellele siis võib silma kinni pigistada.

Tõesti, ma tegelikult täiesti toetan Lauri Läänemetsa seisukohta, et selliseid asju võiks korruptsioonivastases erikomisjonis arutada. Ja ma mäletan ka Jürgen Ligi üks kord, kui oli korruptsioonivastases erikomisjonis, ütles, et tegelikult Lauri Läänemets peaks ka tulema ja aru andma selles osas, mis on toimunud eelarvega tema siseministriks oleku ajal Siseministeeriumis. Aitäh!

Aitäh! Heljo Pikhof, teil on protseduuriline küsimus, jah?

Protseduuriline küsimus võib-olla. Pensionide indekseerimine oli 2007. aasta valitsuse otsus ja ma mäletan hästi, olin siis sotsiaalkomisjoni esimees. See oli üldse esimene eelnõu, mis aastal 2007 Riigikogu ette toodi. Signe Riisalo ei saanud mitte kuidagi seista tulevikus nende pensionide suurendamise eest. See on kõik indekseerimine, mis on seda teinud.

Aitäh! Riina Solman, minu arust minister ei maininud. Võtke maha! Aitäh! Sellega siis sulgen läbirääkimised ning lõpetame viienda päevakorrapunkti arupärimisele vastamise.

Lähme kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Riina Solmani, Helir-Valdor Seedri, Mart Maastiku, Tõnis Lukase, Priit Sibula ja Aivar Koka 27. jaanuaril 2025 esitatud arupärimine maapiirkondade kohta, nr 713. Ettekandjaks Riigikogu liige Riina Solman, palun! 

Suur aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud saadikud, kes te olete saalis ja kes olete oma telekate taga! Ja inimesed, kes te meid jälgite!

Nüüd, taas kord on elu teinud oma korrektiivid ja minu 27. jaanuaril 2025. aastal esitatud arupärimine seoses maapiirkondades toimuvaga oli suunatud proua Piret Hartmanile, kes oli toonane põllumajanduse ja regionaalteemade eest vastutav minister. Täna on vastutajaks meil uus minister härra Hendrik Johannes Terras. Ja minul on väga suur palve härra Terrasele: meil siin just eelmise ministriga oli paar sellist momenti, kus ta suunas vastas niimoodi, et ta ei saa vastata, kuna see oli küsimus otseselt eelmisele ministrile. Mina siiski tahan öelda, et ma tahaks ka eelmisele ministrile suunatud küsimuse vastuse teie käest kätte saada, kui te olete nii kena ja tulete vastu. 

Aga tõepoolest, räägime maapiirkondadest ja regionaalpoliitikast. Teile on see südamelähedane teema, olete seda väljendanud avalikult. Eestis on juba pikemat aega tõsine probleem. Nimelt, maapiirkonnas asuvad toidupoed lõpetavad tegevust ning selleks, et elementaarselt vajalikku toidu- ja tarbekaupa hankida tuleb minna kümnete kilomeetrite kaugusele oma kodukohast. Vajalike teenuste lahkumise järel liiguvad inimesed tõmbekeskustesse, mis omakorda süvendab maapiirkondade tühjenemist ja ääremaastumist. Inimesed vajavad, õieti pered lastega vajavad nelja komponenti maal elamiseks. Kindlasti, et teed ja taristu oleksid ligipääsetavad, et saaks lapsi vedada kooli või lasteaedadesse, siis kindlasti just nimelt, et needsamad haridusasutused oleksid kodulähedased, et ei peaks mitmekümne kilomeetri kaugusele neid vedama, mis praegu tegelikult toimub, ning et oleksid olemas elementaarsed toidu- ja esmatarbekaupade poed ning elementaarne meditsiiniteenus. Kui neid elemente tagatud ei ole, siis inimesed siserände korras liiguvadki tegelikult tõmbekeskuste suunal. Eriti kui ei ole piirkonnas tööd vajalikul määral, siis inimesed liiguvad tulusama ameti otsingutel tõmbekeskustesse.

Niimoodi elab meil juba täna Tallinnas ja Harjumaal 600 000 inimest ning Tartusse ja Tartu ümbrusesse jagub ka inimesi. Ehk kõikidest muudest piirkondadest siserände korras võidavad tegelikult tõmbekeskused. Me anname maapiirkondadele tagasi vähem, kui me sealt ära võtame.

Piret Hartman käis möödunud aasta 25. septembril Riigikogus tutvustamas meile Eesti pikaajalist arengustrateegiat ja selle elluviimist. Ta rääkis meile regionaalpoliitikast, hea elukeskkonna loomisest kõikjal Eestis, valglinnastumise pidurdamisest rääkis ta, regionaalse mahajäämuse vähendamisest ja väljaspool suuremaid kasvupiirkondi asuvates omavalitsustes vajalike avalike teenuste tagamist puudutas samamoodi. Ta ütles meile siit puldist, et Eesti taasiseseisvumise järgse poliitika suurim läbikukkumine on üha süvenev regionaalne ebavõrdsus ning Eesti ei tohi endale võtta sihiks arglikku ja ambitsioonitut kestlikku kahanemist. 

Ta ütles ka väga tähelepanuväärsed sõnad siit puldist. Nimelt, ükski eelnõu ei peaks jõudma kinnitamiseni enne, kui on saanud vastuse järgmisele küsimusele: milliseid linna- ja maapiirkondi see otsus mõjutab ja kuidas, kas see suurendab või vähendab piirkondade vahelisi lõhesid, kas mõju mõne piirkonna inimesele on kahjulik, kas kõik on tehtud selleks, et seda kahjustavat mõju vähendada või õiglaselt kompenseerida. 

Ja samal ajal, umbes aasta alguses "Aktuaalne kaamera" kajastas meile, et Põlva Coop sulgeb kaks kauplust Räpina vallas Leevakul ja Verioral. Leevaku inimesed olid väga häiritud. Räpina vallavanem rääkis uudistesaatele, et valmis tuleb olla suurenevaks sotsiaaltöökoormuseks, sest paljudele jääb kaugemal olev pood kättesaamatuks. 

Lisaks ütles minister meile siit puldist nõuande, et kui midagi teile siin saalis esitatakse regionaalpoliitika vastast, siis pange sellele punast. Aga see ei seganud Piret Hartmanil oma erakonnale, sotsiaaldemokraatidele lubamast tingimata rohelise nupu vajutamist kõikidele nendele maksuotsustele, mida temaga seotud koalitsioon ja valitsus ette võttis. Aitäh!

Arupärimisele tuleb vastama regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Suur tänu Isamaa fraktsiooni nimel esitatud arupärimise eest. Ma kindlasti vastan sellele nii hästi, kui ma oskan, kuigi nagu te välja tõite, ei olnud arupärimine mulle suunatud.  Te tõstate selles väga olulisi ja päevakajalisi küsimusi maapiirkondade elujõu, teenuste kättesaadavuse ja regionaalse tasakaalu kohta, millele ajendasid mõtlema ka hiljutised sündmused Põlvamaal seoses kohalike kaupluste sulgemisega. Mõistan teie muret ja vastan teie küsimusele hea meelega, tuginedes olemasolevale teabele, nii palju, kui mul seda on.  Esimene küsimus on: "Kas ja kui suureks probleemiks hindate, et maapiirkonnas poode suletakse ning ning halveneb inimeste ligipääs elementaarselt vajalike toidu- ja tarbekaupadele?" Maapiirkonnas asuvate väikepoodide tegevuse lõpetamine on kahtlemata tõsine murekoht. Need poed on palju enamat kui lihtsalt ostukohad. Need on kogukondade süda, kohtumispaik ja oluline lüli kohalikus elus, pakkudes lisaks kaupadele ka sotsiaalset tuge ja töökohti. Seega on iga poe sulgemine maapiirkonnas kaotus kogukonnale.  Samas peame olema realistid. Ärilisel eesmärgil loodud ettevõte saab püsida vaid siis, kui see on majanduslikult jätkusuutlik. Poodide sulgemise taga on sageli kombinatsioon mitmest tegurist. Üldiselt demograafilised muutused, kus elanikkond mõnes piirkonnas väheneb või vananeb ning teisalt ka tarbijate muutunud ostuharjumused, kus eelistatakse teha suuremaid sisseoste keskustes asuvates kauplustes.  Viimaste andmete kohaselt elab Eesti maalistes asustuspiirkondades umbes 29% elanikkonnast, 400 000 inimest. Kuid rahvaarv on viimase 10 aasta jooksul kasvanud peamiselt Harju- ja Tartumaa linnalähedases piirkonnas. Samas näiteks Jõgeva, Ida-Viru, Põlva ja Võru maakonnas on see ligi kümnendiku võrra vähenenud. On äärmiselt oluline, et ka pärast kohaliku poe sulgemist jääksid esmatarbekaubad inimestele kättesaadavaks. Siin on mitmeid lahendusi, mida ma näen ja mis sageli toimivad kõige paremini koostöös. On alternatiivsed kaubanduse vormid, toidukulleri teenused ja e-poodide kasutamine laieneb ka maapiirkondadesse. Väga olulised on mobiilsed kauplused ehk kauplusautod. Mul on hea meel tõdeda, et Veriora ja Leevaku piirkonnas ongi eraettevõtluse algatusel täna tänaseks tagatud kauplusauto teenus.  Toimivad ühendused, nagu te ka mainisite. Oluline on teede ligipääsetavus, kvaliteetne ja läbi mõeldud ühistransport on võtmetähtsusega, et inimesed pääseksid keskustesse teenuste juurde. Kohaliku omavalitsuse tugi, sotsiaaltransport ja koduteenused on hädavajalikud neile, kes ise liikuma ei pääse. Ja kohalik omavalitsus saab aidata nii transpordi korraldamisel kui ka e-poest tellimisel.  Riigi poolt toetame maapiirkondade elujõulisust mitme meetmega. Praegusel Euroopa Liidu rahastusperioodil suuname märkimisväärseid summasid maaelu arengusse. Leader-meetme kaudu suuname 59 miljonit maapiirkonna ettevõtete konkurentsivõime tõstmiseks, konkurentsivõime tõstmiseks 30 miljonit eurot ja ettevõtluskeskkonna arendamiseks 15 miljonit eurot.  Maaelu Edendamise Sihtasutus pakub laene ja käendusi. 2024. aastal sõlmis MES kokku 243 käenduslepingut kogumahus 30 miljonit eurot, mis aitas ettevõtjatel pankadest saada laene 51 miljoni euro väärtuses. Enim kasutasid käendust põllumajanduse, puidutöötlemistööstuse, kaubandus- ja toidutööstusettevõtted. Lisaks väljastas MES laene maapiirkonnas investeerimiseks 82,65 miljoni euro eest. Varasematel perioodidel on toetatud näiteks kolme ettevõtja kaupluse rajamisel ja kokku 17 rändkaupluse soetamist. Suurepärane näide on Lüganuse talupood, samuti on ka aktiivsed kogukonnad ise poepidamise üle võtnud, nagu näiteks tunnustatud Leesi pood Harjumaal. Lisaks on alates eelmise aasta augustist maapiirkonna väikekaupmeestel võimalik taotleda PRIA kaudu jooksvalt investeeringutoetust konkurentsivõime suurendamiseks.  Teine küsimus: "Kas automaksu kehtestamine on õiglane ja põhjendatud olukorras, kus maapiirkonnas pole paljudel juhtudel enam väikseid kodulähedasi poode?" See küsimus tõstatab olulise tahu seoses liikumisvajadusega maapiirkondades. On selge, et auto on paljudele maaperedele igapäevaelu korraldamiseks möödapääsmatu vahend. Samas, nagu eelnevalt mainitud, on suuremates keskustes ostlemine olnud pikemaajaline trend, mis on osaliselt kaasa aidanud praeguse olukorra tekkele, kus väiksemates poodides nõudlust ei ole.  Pigem ma näen suure murekohana nende inimeste olukorda, kes autot kasutada ei saa, olgu selleks eakad, tervislikel põhjustel liikumispiiranguga inimesed või need, kellel lihtsalt juhiluba puudub. Seetõttu on esmatähtis tagada neile alternatiivsed teenusele ligipääsu võimalused. Ühelt poolt on see kvaliteetne ja kasutaja vajadustest lähtuv ühistransport. Tegeleme Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ühistranspordireformiga, mille keskmes on eri transpordiliikide parem ühendamine, ühtne piletisüsteem ja reisijateekonna mugavamaks muutmine. Teisalt on võtmetähtsusega kohaliku omavalitsuse võimekus märgata ja aidata abivajajaid läbi sotsiaalteenuste, näiteks pakkudes tuge toidukauba hankimisel või arstil käimisel.  Kolmas küsimus: "Eelmisel aastal kuulsime uudist, kuidas Põlvas panevad uksed kinni Maksu- ja Tolliamet ning töötukassa." Lisaks teie nimetatud Maksu- ja Tolliameti ning töötukassa teenusekohtadele on Põlva maakonnas hiljuti suletud ka kohtumaja. Oleme küsinud ka teistelt ministeeriumidelt ülevaadet nende plaanidest seoses kohaloluga piirkondades. Teenusepunktide sulgemise põhjused on erinevad. Mõnel juhul on see seotud kulude kokkuhoiuga, teisel juhul teenuste tervikliku ümberdisainimisega, sealhulgas suurema rõhuasetusega digitaalsetele lahendustele.  Paraku tuleb tõdeda, et mitmed sellised otsused on tehtud ja mõned piirkonnad saavad seetõttu valusamalt pihta kui teised. Seetõttu oleme Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi poolt välja pakkunud, et me lepiksime Vabariigi Valitsuse tasandil kokku selgematest põhimõtetes, millest lähtume, kui edaspidi riigiasutuste võrku või teenuste pakkumist puudutavaid muudatusi kavandame. Eesmärk on vältida olukordi, kus otsuseid tehakse liiga kitsalt või vaid ühe valdkonna või asutuse vaates. Samal ajal otsitakse paindlikke lahendusi. Mõned ministeeriumid kasutavad näiteks pop-up kontoreid, et olla perioodiliselt kohal ka seal, kus püsivate esindust ei ole. Digiteenustele üleminekul peab riik tagama, et ligipääs säiliks ka neile, kel digioskusi napib või puudub ligipääs internetile ja arvutile. Regionaalministeeriumi seisukoht on, et igasuguste teenuste ümberkorralduste puhul tuleb aegsasti hinnata nende piirkondliku mõju ja kavandada tegevusi võimalike negatiivsete mõjude leevendamiseks, nagu te ka enne mainisite. Oleme selleks välja töötanud ka abistava juhendmaterjali, mida ministeeriumide allasutused saavad kasutada ning mida on rakendatud. Näiteks haridusministeerium – täna meil küll ülejärgmine punkt – rakendas seda Vana-Vigala kooli puhul.  Selleks et hoida pidevat tervikpilti ministeeriumide plaanides piirkondade suunal, soovime, et olulisematest muudatustest meie ministeeriumi vähemalt teavitatakse. See võimaldaks meil aegasti kaasa rääkida, vajadusel sekkuda ja koostöös kavandada leevendavaid meetmeid. On hästi oluline, et selliste muudatuste planeerimisel kaasataks võimalikult varajases etapis asjaomaseid osapooli, sealhulgas kohalikke omavalitsusi ja kogukondi. Need arutelud on valitsuse tasandil alanenud ja kindlasti jätkame nendega.  Ja neljas küsimus: "Kas peate regionaalpoliitiliselt vajalikuks ametiasutuste linnadest väljaviimisega jätkamist?" Regionaalpoliitika eesmärk on luua võrdsemaid võimalusi ja head elukeskkonda kõikjal Eestis. Riigiasutuste ja töökohtade paiknemine on selle üks osa. Kuigi füüsiline asutuste väljaviimine suurematest keskustest on üks võimalik meede, siis tänapäeval on üha olulisemaks muutunud ka paindlikud tööviisid nagu kaugtöö ja hübriidtöö, mis samuti toetavad regionaalset tasakaalu.  Andmed näitavad, et kuigi Harjumaal töötab endiselt suurim osa, umbes 48% keskvalitsuse töötajatest, on see osakaal võrreldes 2019. aastaga vähenenud. Oluline on märkida, et töökoht Harjumaal ei tähenda tingimata elukohta Harjumaal. Nende keskvalitsuse töötajate arv, kelle elukoht on mujal Eestis, väljaspool Harjumaad, on 8% suurem kui nende arv, kelle töökoht asub mujal Eestis. See näitab, et kaugtöö võimalusi kasutatakse aktiivselt. Kaug- ja hübriidtöö võimaldavad paindliku personalipoliitika kaasmõjul kaasa aidata nii haldusvõimekuse kasvule kui ka regionaalpoliitika eesmärkide saavutamisele, parandades avaliku sektori võimalusi leida häid töötajaid üle Eesti.  Usun kindlalt, et sellist regionaalset tasakaalu toetavat personalipoliitikat jätkavad lisaks meie ministeeriumile ka teised ministeeriumid ning et avaliku sektori töökohtade loomisel ja säilitamisel soositakse üha enam neid, kes võimaldavad töötamist ka väljaspool Harjumaad.  Loodan, et need vastused selgitasid ministeeriumide seisukohti ja andsid ülevaate olukorrast ning plaanidest. Olen valmis jätkama arutelu nendel olulistel teemadel. Aitäh!

Ja teile on ka küsimusi. Lauri Läänemets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Meil siin eelmises arutelus kerkis üles korruptsioon. Korruptsiooniteema omavalitsuse juhtimisel on selles mõttes ju väga oluline ja tähtis teema, nii nagu riigi juhtimisel. Mida korruptiivsem on võim, valitsus, linnavalitsus, näiteks Keskerakonna juhitud toona, seda rohkem on ebaõiglust, seda rohkem jõuab omadele jopedele raha ja vähem jääb teistele, näiteks pensionäridele. Kolm korda on Keskerakond olnud kriminaalkorras karistatud erakond, Tallinna linna pikalt juhtinud ja mulle meenub Porto Franco juhtum juhtumi valguses, et mitte ainult Jüri Ratas ei olnud juhatuses, vaid näiteks Mihhail Kõlvart oli erakonna aseesimees sellel hetkel. Mul on teile küsimus. Mida teie hinnangul korruptsioon omavalitsustes kaasa toob just teenuste pakkumise osas ja kas olete plaaninud siin mingisuguseid seadusmuudatusi ministrina ette võtta? Just Keskerakonna näitel, Tallinna näitel võib-olla oleks kõige parem.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Korruptsioon igal tasemel on hukkamõistu vääriline ja seda ei tohi teha. Kas see on minu haldusala küsimus, neid seadusi muuta, selles ma ei ole päris kindel. Kindlasti, kui ma saan teada sellest, et kuskil kohalikus omavalitsuses korruptsioonijuhtumid aset leiavad, siis on kindlasti riigil erinevad organid, kes sellega tegelevad ja sellele saame tähelepanu juhtida. Küll, ma arvan, et see kõlab rohkem nagu Siseministeeriumi rida.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Läheme teema juurde ka, kaua me sellest korruptsioonist räägime. Okei, läheme edasi. Te olete ju minister ja teie alal on väga palju vastutust, mis hõlmab ka teisi ministeeriume, aga ma tooksin sellise üldise pildi, mis praegu toimub meil kuskil maal või regioonides. Teede katted ei ole normaalsed, teed on auklikud. Haridus ei ole kättesaadav igal pool, kus seda vajalik on. Arstiabi on ka kuskile eemale viidud, postkontorid suletakse, pangad lähevad ära. Mis siis valitsusel teile ministrina on ette nähtud, millised plaanid on, et regionaalpoliitika tooks inimese tagasi või vähemalt ära ei viiks maakondadest, maakonnapiirkondadest?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Siin regionaalpoliitika hõlmab, ma ütleks, et kõikide teiste ministeeriumide haldusalasid samamoodi ja seal minu ülesanne on oma kolleegidega suhelda, osutada nendele kohtadele, kus mingid otsused, mis on tehtud väljaspool Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumit, võivad mõjutada erinevaid piirkondi ja leida seal ka mingisugune lahendus, mis aitaks kohalikku kogukonda säilitada ja tugevdada. Mis me riigina teha saame, meil on neid meetmeid mitmeid. Paraku on see trend, et kolitakse maapiirkonnast linna, globaalne ja me kindlasti seda sunniviisiliselt inimesi takistada ei saa. Ma sellesse ka ei usu. Inimene peab saama elada seal, kus ta tahab. Mina usun sellesse. Ja mis riik saab teha, on seda toetada. Ja toetada nende võimaluste piires. Meil on erinevaid meetmeid ette nähtud, näiteks eelmisel aastal Maaelu Edendamise Sihtasutusega kolis tuhat inimest linnast maale, aidati käendada laene, et oleks võimalik endale kodu soetada. Ja seal meie rõhk peab olema sellel, et võimaldada seda elu seal, et oleks võimalik lapsi kooli panna, nagu te mainite, et oleks võimalik sealt liikuda.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Te käite erinevates piirkondades, see on väga kiiduväärne, käisite ka Viljandimaa omavalitsusliidus kohtumas omavalitsusjuhtidega. Seal olid mitmed küsimused ja üks nendest oli ka, kuna te olete ju ministrina valitsuse nõupidamistel ja osalete seal, siis mõte alustada kooli alguse aega muul ajal puudutab väga selgelt ka ühistransporti. Ja sinna on kindlasti vaja kas lisaressurssi, sest ega tööpäev algab inimestel ikka ja transport peab sellel kellaajal ka liikuma linna ja maakonna vahel või vastupidi, linnast maakonda. Kas te olete seda arutanud ka, kas see toob lisaressurssi ühistransporti? On see olemas valitsusel ja teil kui teie haldusalas? Või kuidas te seda olete planeerinud? Sest samas, kui valitsuse laua taga sünnivad sellised natukene nagu vastastikku käivad ideed, siis oleks huvitav kuulda.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Tõepoolest, kui kooliaeg nihkub hilisemaks, siis see tekitab kahinaid ühistranspordivõrgus, mis on üldiselt väga professionaalselt planeeritud ja just selle järgi, et lastel oleks võimalik kooli jõuda.  

Nagu ma aru saan, on kohalikel omavalitsustel võimalus suhelda koolidega, selle algusaja määramisel, et need võrgud ikkagi tagaksid seda. Ma hetkel ei ole küll kuulnud sellest, et oleks väga suured ümberkorraldused plaanis. Küll tõesti, kui see kool algab hiljem ja lastel on vaja kooli jõuda, siis ilmselt on see vajalik.  

Ühistranspordireform on hetkel töös erinevate nüanssidega ja kindlasti üks küsimus on selle olukorra kaardistamine, mis ajahetkedel kust kohast ja kuhu on vaja liikuda. Sest lisaks sellele, et kooli kellaajad muutuvad, muutuvad ka asukohad, kus inimesed elavad, kus nad sõidavad. Ja tõsiasi on ka see, et Eestis meil inimesed elavad ka väiksemates maapiirkondades, mõned inimesed, kes peavad ka liikuma saama, ja nendega tuleb arvestada. See osutub üha suuremaks väljakutseks, kuna riigi ressursid on piiratud ja sellele lahenduse leidmisega … Ma olen väga teadlik sellest, ma jagan seda muret, ja selle lahenduse leidmisega ma ka tegelen.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Te mainisite ka oma väikses ettekandes kaugtööd ja töökohtade viimist maapiirkondadesse. Taustaks niipalju, et väga palju on ju aja jooksul, viimastel aastatel räägitud sellest, et peaks ikkagi töökohti viima. Midagi on ka viidud maale, aga valdavalt ikkagi viimase paarikümne aasta jooksul on hiilivalt need töökohad koondunud Tallinna keskkontoritesse. Tõesti, koroonaaeg andis väikese leevenduse, liiguti maale tagasi, aga nüüd ma kuulen, et vaikselt, hiilivalt jälle ikkagi kutsutakse sinna kontorisse rohkem. Küsin, mis on teie plaanid, et rohkem töökohti maale tagasi viia siit Tallinnast ja mis teha selleks, et kaugtöö võimalusi ei ahendataks.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Eks see, praegu arutasime seda ministeeriumisiseselt, kuidas meil see värvamine toimub. Me ise oleme suunanud selle mõtte ka sinna, et sul on võimalik kandideerida ka siis kohtadesse, mis keskkontor asub Tallinnas, hübriid- ja kaugtöövormis ka väljaspool Harjumaad. Näiteks meil päris mitmed inimesed töötavadki alaliselt Pärnust, kuigi ametlikult on nad siis Harjumaal töökohaga, kus nende istekoht on. Selle mudeli juurutamine on muidugi jälle inimeste vaba tahe ja pigem ongi küsimus see, et kui Eesti ettevõtted seda võimalust kasutavad ja inimestel on soov maal elada, siis me seda kindlasti ei saa … Me ei saa ettevõtteid survestada sellist poliitikat adopteerima, me saame seda suunata, me saame seda soosida, aga käsu korras me seda kindlasti teha ei saa. Mida me saame teha, on jälle riigiasutuste puhul vaadata erinevaid võimalusi. Näiteks seesama Maaelu Edendamise Sihtasutus, mis asub Viljandis, on väga hea näide sellest, kus Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi haldusalas olev üksus töötab täielikult Viljandis oma peakontoriga ja toimetab seal vägesid. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Hea minister ja eesistuja! Te loetlesite mitmeid meetmeid, toetusi ja krediidivõimalusi maaelu toetamiseks, samas te tõdesite ka, et maapiirkonnad tühjenevad endiselt, kaovad teenused ja töökohad. Järelikult ei ole rakendatud meetmed kaugeltki mitte piisavad. Milline peaks teie nägemuses olema toimiv regionaalpoliitika ja miks valitsus, millest te minister olete, asjakohast ja sisuliselt toimivat regionaalpoliitikat ellu ei vii?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma arvan, et toimiva regionaalpoliitika alus on see, et riik võimaldab inimestel kasutada neid teenuseid maapiirkondades. Paratamatult on see protsess globaalne, me ei saa seda Eesti eripäraks lugeda, et inimesed kolivad linnadesse. See on isegi minu meelest juba "Rehepapist" see tsitaat olnud, et inimesed suunduvad sinnapoole, kus neil on rohkem võimalusi ja seda me pidurdada ei saa. Me saame küll soosida seda, et inimesed, kes soovivad, saaksid elada maapiirkondades, ja peaasjalikult saame seda teha läbi töökohtade loomise, mis lõpuks on see, et kui sa ei saa endale või oma lastele toitu lauale panna, siis sa seal kohas ka elada ei saa. Ja selle üks meede on näiteks ettevõtluse rahastuse suunamine väljaspoole Harjumaad, et oleks võimalik luua töökohti maapiirkondades. Siin tulevad mängu kohalikud omavalitsused, kes mõned teevad koostööd, mõned on natukene tõrksamad selles osas, aga ma usun, et seal leitakse ka lahendus. Kohalikud omavalitsused saavad ka kaasa aidata sellele, et neid töökohti sinna luua, sest kui töökohad maapiirkondades on, siis seal need inimesed ka elavad. Ma arvan, et see on selle kõige kese. Ja riik peab toetama seda omalt poolt ka hariduse pakkumisega ja muude teenustega. Aga peaasjalikult saab elu maal areneda siis, kui seal on võimalik teha tööd. Ja meie põllumajandussektor pakub väga paljudele inimestele, kes maal elavad, tööd. Ma olen selle eest väga tänulik nendele, et nad seda teevad, aga kogu regionaalpoliitika tuum on ikkagi seal, et kui sul on võimalik töötada väljaspool Harjumaad, väljaspool Tartumaad, on seal võimalik ka hästi elada.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma lähen siit sellest teie viimasest vastusest edasi ja kolleeg Anti Allase püstitatud küsimuse teise nurga juurde. Tõsi ta on, et ilma tööta maal elada pole võimalik. Aga kui te vastasite kolleegile, siis te tõite välja seda, et erasektorit te millekski kohustada ei saa ja sundida maale töökohti looma. Aga ei peagi rääkima ju sunnist, saab teha, te mainisite, ettevõtlustoetusi ja euroraha, mis kindlasti sellele kaasa aitab. Aga kindlasti te olete kursis ka, et teie eelkäija eelmises valitsuses, Piret Hartman, jõudis valitsuskabinetile tutvustada regionaalse tööstuspoliitika sellist paketti või nägemust, mis soodustaks ettevõtjatele töökohtade loomist, räägime me siis elektri liitumissoodustustest, tööjõumaksude soodustustest või teistest sarnastest meetmetest. Kas teie uue ministrina jätkate seda suunda, mille nimel on tööd tehtud, või mis on hinnang regionaalsele tööstuspoliitikale?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma teen ühe korrektuuri. Me ei saa riigina sundida ettevõtteid soodustama kaugtööd, mitte enda kontori loomist kuskile. Me ei saa ütelda, et te peate hübriidis võtma töötajaid, seda me teha ei saa.  

Investeeringutega väljaspool Harjumaad ongi see koostöökoht, ma arvan, kus tuleks panna rõhk, oleks kokkulepete saavutamisele nii riigi poolt, kes pakub finantsilist tuge kohaliku omavalitsuse ja ettevõtja vahel. Seal kitsaskoht on selles, et need osapooled peavad kokku leppima, et oleks võimalik seal seda tööstust arendada. Ja ma usun, et seda saab saavutada läbi selle, kui inimestega suhelda ja leida koostöökohta, sest eesmärk on, ma eeldan, enamus nendel kohalikel ettevõtjatel ja kohalikel omavalitsustel, ka riigil sama, et need töökohad sinna tekiksid. 

Eelmine kord meetmest viste jäi osa protsenti kasutamata, lihtsalt kuna neid võimalusi ei olnud, kuhu seda tööstust rajada. Ma arvan, et see on koht, kus on väljakutsed. Kindlasti me saame aidata kaasa kiiremate planeeringutega ja ettevõtjaid selle kaudu toetada.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud minister! Natukene siit Reili jutust edasi minna. Meil on olnud ju erinevaid regionaalseid meetmeid ja programme päris mitmeid, noh meelde tulevad üürimajade programm, aga ka Kagu-Eesti ja Ida-Virumaa toetusprogrammid ja mitmed teised. Minu küsimus on see, et milline on teie isiklik ja võib-olla ministri seisukoht, kas meil oleks vaja selliseid programme või näiteks maksuerisusi, piirkondlikke, see on esimene küsimus. Ja teine küsimus on, et kas ka teil on plaanis mingisuguseid regionaalseid programme, või juba töös, alustada, mis noh, à la üürimajade programm või midagi sellist, mis regionaalset ebavõrdsust siis püüaks lahendada ja parandada.

Aitäh nende küsimuste eest, hea kolleeg! Ma arutasin paar nädalat tagasi siis meie piiriäärsete regioonide ja Ida-Virumaa ja Kagu-Eesti küsimust põllumajandus‑ ja toiduvolinik Hanseniga Euroopa Komisjonist, kes tahtis väga näha Luhamaa piiripunkti, et saada aru, missugune elu toimub idanaabri piiri ääres. Ja see lähtus sellest, mida me temaga ka arutasime, kus ta küsis ka sisendit Euroopa poliitika kujundamisel, et kuidas NATO välispiiri, Euroopa Liidu idapiiri äärseid piirkondi toetada. Ehk siis, kui me räägime ka Euroopa meetmete kujundamisest, siis vähemalt selle vestluse põhjal jäi mulle mulje, et ka sellelt tasandilt sinna tuge tuleb, et see piirkond on potentsiaalikas, kui seal on seda julgust. Arusaadavalt on hetkel küsimus selles, et kas sinna tasub investeerida. Ma loodan, et järgmise paari aastaga saabub rahu Ukrainasse, et need piirkonnad muutuvad jälle atraktiivsemaks, aga see mõte on ka juba Euroopa tasandil üleval ja kindlasti Eesti poolt ma teen nii palju, kui ma saan, et seda soodustada.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Esiteks tundub, et ma vist oma tähelepanekutega eelmistes küsimustes sattusin täppi, et sotsiaaldemokraatide esimees muutus nii emotsionaalseks. Ma mäletan muidugi ka seda, et Porto Franco kaasuse puhul oli juhatustes meil ka Tanel Kiik ja Jaak Aab, kes on täna juba Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas. Nii et Porto Franco kaasuse puhul saab nagu naljalt alati rääkida, et meil on põhimõtteliselt kaasvastutus. Aga jah, see, mis puutub korruptsiooni ja korruptsiooni omavalitsustes, kindlasti see on asi, millega korruptsioonivastane erikomisjon tegeleb ka vastavate seadustega. Tõesti, Lauri Läänemets võib tulevikus ka minu poole selle küsimuse osas pöörduda ja kindlasti me hoiame silma peal ka sellel, mis pealinnas toimub. Mitmed kaasused tõin ma juba eraldi välja. Aga nüüd selle arupärimise juurde tagasi tulles, meil võeti vastu automaks ja lubati kasutada seda raha selleks, et viia ellu liikuvusreform. Aga hiljuti oli uudis, et liikuvusreformi osas pole mitte ühtegi sammu ellu viidud. Milline on teie …

Teie aeg!

… viimane informatsioon selles osas, kas liikuvusreformiga hakatakse reaalselt …

Aitäh!

… nüüd ka tegelema?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma küll kahjuks seda lõppu ei kuulnud, mul on kerge kuulmispuue. Aga ma eeldan, et liikuvusreformist siin ajapikku sai ühistranspordireform. Sellega me läheme edasi, praegu me seda lepime kokku. Seal on erinevaid lahendusi välja pakutud, kuidas seda terviklikult vaadata ja seda kindlasti saan lähemalt tutvustada järgmise paari kuu jooksul.

Ester Karuse, palun! 

Aitäh! Hea ettekandja! Me oleme täna siin selle küsimuse raames kuulnud sellest, et riigiasutused ehk Maksu- ja Tolliamet ning ka Töötukassa on sulgenud oma esindusi Põlvamaal. Minul on aga mure Valga pärast, mis on Valga maakonna keskus. Konkreetselt näiteks Valga linnas elab suurusjärgus 12 000 elanikku, Valga vallas siis kokku 15 000. Valga linnas sulges eelmisel aastal oma kontori Swedbank ja nüüd sellel aastal eelmisel kuul siis SEB Pank. Ja terves Valga maakonnas ei ole nüüd mitte ühtegi pangakontorit. Esiteks on see sisuline probleem, aga tegelikult on ka see moraalselt väga suur löök piirkonna elanikele. Minu küsimus ongi siit, mida riik saaks teha, et vähemalt maakonnakeskustes tegelikult säiliks see pangakontor. Teie mainitud pop-up kontor ja digilahendused küll veidi leevendavad seda olukorda, aga ma räägin ikkagi päris pangakontorist.

Teie aeg! Aitäh!

Ja ma siiralt arvan, et seda ei ole palju palutud.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma mõistan seda muret, küll aga te ise ka mainisite, et osaliselt on sellele lahendusi pakutud, et kui pangad, kes on eraettevõtted, näevad, et neil on mõistlikum toimetada pop-up kontoritega ja internetiteenustega. Kui ma õigesti aru sain, siis ka Tallinnas on pangad inimesi üldiselt kontoritest välja liigutanud oma teenustega. Teenused on mobiiliäpi kaudu ja internetiportaalides, enamus asju aetakse sedakaudu või telefoni teel. Muidugi on kindlasti inimesi, kellel on seda ligipääsu vaja, ja see on ka arusaadav, aga riigina ei saa kindlasti ka eraettevõtteid sundida enda kontorit seal avama. Ja kui see inimene, kes seda teenust vajab, on näiteks liikumispuudega, siis kindlasti koostöös omavalitsusega leitakse lahendus, kuidas inimene panka saab füüsiliselt.

Tiit Maran, palun!  

Aitäh! Auväärt minister! Teie kõne esimene pool oli tugevalt fatalistliku alatooniga, kui te ütlesite, et midagi ei ole teha, et regioonid peavadki välja surema, sest et rahvas koondub linna, siin on rohkem võimalusi. Lubage endaga mitte nõustuda. Kõik sõltub sellest, milline on riiklik poliitika. Ja teie kui pikka plaani pidava erakonna esindaja – mind huvitab, milline on see teie pikk regionaalpoliitika plaan, eriti selles osas, et töökohad säiliksid maakohtades. Teatavasti suurettevõtted reeglina viivad töökohti välja, väikeettevõtted tagavad rohkem töökohti maapiirkondades. Ja siit nüüd küsimus: kas teil on ette näha mingeid plaane, kuidas te maapiirkondades plaanite toetada väikeettevõtlust?

Aitäh selle küsimuse eest! Hea kolleeg, ma olen vaadanud sellele küsimusele otsa päris laialt ja kui te ütlete, et see on poliitika küsimus, siis see on kindlasti üks diskussioon, mida ma hea meelega peaks ka edasi. Ka globaalsel skaalal vaadates ma ei ole leidnud ühtegi väga hästi toimivat poliitikat, mis inimeste linna kolimist pidurdaks. Kindlasti on mingeid väiksemaid meetmeid, aga seda arutelu ma kindlasti hea meelega teiega peaksin. Ma olen seda tõesti otsinud, mis selle tuum on. Minu arusaama järgi on selle tuum see, et me tekitame töökohti. Eesti on pindalalt piisavalt väike riik, meil on see võimalus, et suur töökoha tõmbekeskus kuskil Tallinnast, Harjumaalt, Tartust väljaspool võib tööd pakkuda ka üle maakonna piiride. Ma usun, et see keskne lahendus on ettevõtete konkurentsivõimes ja selles, et nad saaksid enda tootmise paigutada kuldsest ringist väljapoole. 

Riina Solman, palun! 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister, palju õnne! Mina arvan, et oli väga tubli ülesastumine sellel teemal. Ja tervitan ka neid teie regionaalpoliitika nõunikke, kes oli kunagi minu meeskond, väga toredad ja vahvad ja targad inimesed. 

Küsimus puudutabki seda, et kui meie omal ajal arutasime ministeeriumis neidsamu küsimusi ja te väga ilusasti märkisite, et töökohad on võib-olla see võtmesõna, et inimestel oleks neid töökohti, siis kas olete arutanud, kuidas ettevõtete tulumaks tekitaks kohalikes omavalitsusjuhtides huvi ikkagi töökohti luua. Sest täna neil seda motivaatorit ei ole. Ja kas te olete arutanud ka tulumaksu viimist 2009. aasta, kriisieelsele tasemele tagasi, milleni ta kunagi tagasi jõudnud ei ole, sest teie valitsuse rahandusminister Jürgen Ligi on nagu Kerberos seal ees ega taha omavalitsustele seda protsenti tagasi anda.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Me praegu koalitsiooniläbirääkimiste raames arutame seda, mis motivaatorid on võimalik anda kohalikele omavalitsustele. See on üks koht, et kui ka kohalikud omavalitsused selle vastu huvi tunnevad ja koostööd teevad, siis kindlasti see regionaalarengu mõttes oleks väga suur võit. Seal me erinevaid lahendusi kaalume. Aga enne, kui me oleme selles kokku leppinud, ma ei hakka seda avaldama. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Enne, kui te lugesite neid vastuseid maha siin, mis teile ministeeriumi poolt anti, siis oli küll niisugune mulje, et teid lükati siia, et minge ja lugege ette neile need vastused, mis me teile siin kokku panime. Ma tuletan lihtsalt meelde, et teie olete Eestis regionaal‑ ja põllumajandusminister ja selle valdkonna tippjuht, kes peaks regionaal‑ ja põllumajanduspoliitikat kujundama Eestis, mitte tulema lihtsalt siia ministeeriumi mingite käsulaudadega, mis teil palutakse ette lugeda võimalikult soravalt. Ja küsingi, et milline on teie enda sisend ja vaade sellele, kas tuleks välja viia ja kas on plaan viia välja Tallinnast ikkagi erinevaid riigiasutusi regionaalselt väiksematesse tõmbekeskustesse, et seda koormust hajutada ja viia ka elu väljapoole. Mis on teie enda poliitiline tahe? Ärge rääkige, mis ministeerium teile on rääkinud. Mida teie tahaksite ellu viia? Kas teil on mingi oma plaan ka selles osas?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ja ma pean mainima, et teil on täna erakordselt kena lips ees. Me oleme arutanud seda Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi haldusalas, et mis meie võimalus on. Me kindlasti ministeeriumina oleme eesrindlikumad erinevate algatuste mõttes. Küll on neid võimalusi veel ja seda me ka eelmisel nädalal arutasime, et mis need brändid on, et missugused võimekused on katta üle Eesti erinevaid teenuseid, mis näiteks Põllumajandus- ja Toiduameti puhul kindlasti oleks võimalik. Me neid variante arutame.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Kuulates seda mõttevahetust ja paljuski ka neid vastuseid, siis mul tekib ikkagi selline küsimus. Me oleme kõik nõus, et linnastumine on selline pikem trend, nagu te siin viitasite ilukirjandusele, ja muu taoline. Aga siiski teie roll selle ministrina on seda Eesti regionaalset tasakaalu parandada. Ja nüüd, kus te olete mõnda aega ametis sisse elanud, küsiks ikkagi, mis on, ütleme, sellised, noh, kolm või viis peamist meedet, mille te olete algatanud või mida te olete lauale pannud nende koalitsioonikõnelustel selle Reformierakonnaga läbi rääkides. Mida te sooviksite selle kahe aasta jooksul ellu viia, et tegelikult Eestimaa regionaalset ebavõrdsust vähendada? Ma ei ole nii naiivne, et ütelda, et pöörata neid trende teistpidi, et linnast hakkab massiliselt inimesi maale kolima, mis oleks ju täitsa sümpaatne, aga vähemasti, et seda tegelikult maapiirkondades, nii transpordivaldkonnas, sotsiaalvaldkonnas, tervisevaldkonnas, töökohtade mõttes seda elu-olu parandada. Millised kolm kuni viis asja võiksite välja tuua?

Aitäh, selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ühte me siin põgusalt proua Solmaniga arutades puudutasime ehk siis küsimus on see, kuidas motiveerida ka kohalikke omavalitsusi leppima kokku ja arendama ettevõtlust, kuidas oleks võimalik seda raha, mis on suunatud selleks, et Harjumaast väljaspool ettevõtlust arendada, ka selle sihtotstarbelise kasutamiseni jõuda. See on väga oluline punkt selles. Samuti ühistranspordiküsimus on oluline, et me tagaksime kvaliteetse ja kättesaadava ühistranspordi, et inimesed saaksid liikuda. Isegi kui nende töökoht nende elukohast on, ütleme, paarikümne kilomeetri kaugusel, et neil oleks võimalik seal elada, kus nad soovivad, aga siiski liikuda lähimasse kohta, kus on võimalik tööd pakkuda. Ehk siis nende asjade koosmõjus, ma arvan, et on … Kui selle asja kese on töökohad, mida ma jätkuvalt usun. See on seda ka näidanud, ühtedest poliitikatest, mis on ka välismaal aidanud sellele trendile natukene päitseid pähe panna, on see, kui on võimalik kohapeal töötada. Eks ma arvan, et see kese on selles, ja selle elluviimisel tuleb teha maksimaalseid pingutusi.

Suur tänu! Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Siin räägitakse koalitsiooniläbirääkimistest. Teil on olemas valitsus, teil on olemas valitsuse ministrid, kaugelt tulnud ministrid on isegi juba korterid üürinud, saunaga või ilma. Me kõik teame seda. Ärge etendage neid koalitsiooniläbirääkimisi. Nimetage seda tööks. See on tavaline töö. Või siis, kui käivad koalitsiooniläbirääkimised, lõpetage need, sest koalitsioon on ammu olemas, ja hakake tööd tegema. See on sõnum kogu valitsusele. 

Aga nüüd teie nendest läbirääkimistest ja teesidest. Vaadake, kohalikud inimesed seisavad oma piirkonna eest ja oma omavalitsuse eest. Nad teavad, kuidas on teedevõrk, kuidas on koolivõrk, kuidas planeeringuid teha. Nad seisavad selle eest, et elu seal püsiks, et ei läheks kuhugi kaugemale. Nüüd on ilmunud välja niisugune plaan teie valitsusel, et lasta kohalike omavalitsuste valimistel osaleda ükskõik kust pärit inimesi, kellel ei oleks enam registris, ka kohalikus elanike registris märget. Kas see ei vii mitte kohaliku elu otsustamist kohalikelt inimestelt ära või siis ei peta nende hääli välja hoopis gastrollijatelt mujalt?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Eesti 200 seisukoht on see, et seda ei peaks tegema, ja ma isiklikult ka seda ei toeta.

Raimond Kaljulaid, palun! 

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud minister! Me mõtleme teiega paljudes küsimustes ühtemoodi ja ma tahtsin teie peal testida ühte mõtet, mis mul on pikka aega olnud ja mis tundub mulle väga loogiline. Kas see on midagi, mida te võiksite äkki ministrina ajada oma portfelli? Nimelt, me teame, et üha suuremal osal Eesti inimestest on kaks kodu. Inimesed jagavad oma aega kahe kodu vahel. Mina olen üks selline inimene. Minul on üks kodu Tallinnas, teine on Hiiumaal. Ja ma olen pikalt mõelnud, et sellistel inimestel peaks olema minu meelest valik ka oma maksuraha jagada kahe omavalitsuse vahel ehk siis põhimõtteliselt omada kahte sissekirjutust. Üks neist võiks olla esimene sissekirjutust, teine teine sissekirjutus. Maksuraha võib siis ka vastavalt jaguneda 60 : 40; 80 : 20 või 50 : 60, nagu ütles kunagi kuulus Soome sportlane. Mis te arvate sellest mõttest? Kas sellise mõtte võiks Eestis ellu viia ja kas see võiks aidata teatud piirkondade arengule kaasa?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma ei ole küll olnud selle meie sissekirjutuse süsteemi loomise juures. (Kaljulaid hõikab saalist: "Mina ka mitte!") Jah, me liiga väikesed selle jaoks. Aga see mõte iseenesest kõlab huvitavalt. Küsimus on see, et kui on kaks kodu ja on tahe toetada piirkondi, siis on võimalik ennast ju maakoju sisse kirjutada. See võimalus on meil olemas. See raha jagamine kõlab iseenesest huvitavalt. Millele ma täpselt ei oska vastata, on see, et mis see endaga kaasa toob, kuidas see praeguse süsteemi segamini ajab jääb ja kuidas seda on võimalik hallata. Ütleme, et vastus sellele küsimusele on see, et kui see ei ole eriti keeruline, siis ma arvan, et see on väärt mõte, mis tasub kaalumist.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Regionaalpoliitika kahtlemata oluline horisontaalne teema, aga eraldi ma rõhutaksin tähtsust rahvastikupoliitika jaoks. Ene-Margit Tiit on oma arvukates intervjuudes välja toonud selle, kuidas regionaalpoliitika on üks rahvastikupoliitika aluseid. Maal on rohkem laps, seal on oluline, et oleks need lasteaiakohad ja teenused olemas, huviringid kättesaadavad. Kuidas teie oma portfellis plaanitavaid tegevusi selle nurga alt vaatate, et need võiksid toetada rahvastikupoliitikat ja sündide arvu kasvu?

Eks see rahvastikupoliitika on muidugi laiem teema. Üks oluline komponent on selles usk tuleviku suunas ja kindlustunne. Ma arvan, et see on ka üks koht, kus riigil on võimalik kaasa aidata. Kui seda kindlustunnet on rohkem, inimesed teavad, et nad suudavad ka maapiirkonnas lastele toidu lauale panna, siis see kindlasti aitab kaasa pereplaneerimisele.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ning kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja. Riina Solman, palun!

Aitäh teile, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid siin saalis! Mul on tõeliselt hea meel, et kell üheksa õhtul veel te nii olulist küsimust olete siin arutamas ja teile läheb korda meie regionaalne toimetulek. Ja kohe ütlen välja, et tänan ka meie ministrit. Need vastused minu hinnangul olid sisulised, oli ette valmistatud ja tema selline etteaste läks korda.

Kõiki tahke ta ei avanud, mida me küsisime, mis annab mulle lootust, et tõepoolest ministeeriumis pannakse kokku plaani, kuidas siiski elu maapiirkondades elavdada, et see päris välja ei sureks. Nagu me teame, siis on see tegelikult julgeolekuoht, sest kui ei ole enam inimesi maapiirkondades, eriti piirialadel, ei ole naabrivalvet, siis kohe leiab pahalane võimaluse sealtkaudu sekeldustega alustada.

Niimoodi, et tervitan veel kord oma vanu kolleege regionaalpoliitika osakonnast, et nad jätkaksid nende meetmete lauale käimist, sest minu mälu järgi oli tegelikult meetmestik olemas, mõjusad hoovad on riigil olemas, aga iseasi on, härra minister Terras, see, kuidas te suudate ära veenda oma koalitsioonipartnerit, Reformierakonda, keda tegelikult ei ole aastate jooksul sisuliselt see probleem, et regioonid meil tühjenevad inimestest, huvitanud. Ja mis puudutab seda tulumaksusüsteemi, et me maksame siiamaani 2009 kriisieelsel tasemel kohalikele omavalitsustele tulumaksu, üksikisiku tulumaksu, seda ei suvatseta sellele tasemele tõsta, mis ta oli omal ajal, siis siin tuleb tegelikult ikkagi prõmmida Jürgen Ligi ukse peale ja öelda talle, et ta selle ülbitsemise ära lõpetaks.

Loomulikult on ka ettevõtete tulumaksu puudutav võimalik viia piirkondade ehk siis kohaliku omavalitsuse tasemele, et kohalike omavalitsuste juhtkonnal tekiks motivatsioon kaubelda ettevõtjaid looma just piirkondlikke töökohti. Täna ei ole kohalike omavalitsuste juhtidel motivatsiooni seda teha, sest sellest ei sõltu mitte midagi. Ja riigil on olemas hoovad, ma kordan. Hendrik Terras küll lahkus, aga ta võib ka minna, sest mina arvan, et ta täitis oma osa täna ära. 

Aga Piret Hartmanile tagasiulatuvalt, sotsiaaldemokraatide põllumajandusregionaalministrile mul on ikkagi paar küsimust tagasiulatuvalt. Sest tema käis meil siin tõepoolest septembris 2024 arengukava tutvustamas ja ta ütles need sõnad, et ükski eelnõu ei peaks jõudma kinnitamiseni enne, kui on saanud vastuse küsimustele, milliseid linna- ja maapiirkondi see eelnõu või see otsus mõjutab, kas see suurendab või vähendab piirkondade vahelisi lõhesid, kas mõju mõne piirkonna inimestele on kahjulik, kas kõik on tehtud selleks, et seda kahjustavat mõju vähendada või õigused kompenseerida. Kuldsed sõnad, minister Hartmani poolt. Õiged mõtted, millele me ju kõik kirjutaksime alla, kes me elame maapiirkondadele kaasa. Kuid selle juures, head sotsiaaldemokraadid, oli üks suur aga: Hartman esindas valitsust, kelle võimuses oli teha selliseid eelnõusid ja selliseid otsuseid, et see plaan, mida ta meilt küsis, siin ka ellu viidaks. 

Ehk tegelikult esitas neid küsimusi mitte Hartman, vaid opositsioon kogu aeg. Sest valitsuse ja tema enda tegevus siin saalis maksutõusudega oli ju kõnele risti vastupidine. Põlvast me rääkisime, tänavu, eelmisel aastal lahkusid või lahkuvad sealt riigiasutused, Maksu- ja Tolliamet. Transpordiamet ootab järge. Rahvusringhääling tegi pika uudise, kuidas riigi mõtteviisi ühtlasest arengust on muudetud. Teenuseid ei ole kõigis maakonnakeskustes enam tarvis. Riik lihtsalt pakib Põlva maakonnast asju kokku. Ja vallavanem Rõigas ütles toona, et kui teenused puuduvad, siis on ka väga keeruline kedagi maapiirkonda või väiksemasse asulasse elama meelitada. Pole ime, et Tallinna linnaregiooni elanike arv on ületanud 600 000 inimese piiri ja see arv kasvab veelgi. 

Kas on vaja äkki lisaaega mul juurde? 

Tundub nii. Aga paneme siis kolm minutit otsa, et oleks … Kolm minutit.

Ma nii palju küll ei võta, aga aitäh! 

Nüüd siis eelmisel sügisel, regionaalminister Hartmani kõnepuldis väljendatule tuleb lisada seda, et nii ta ise kui ka tema erakond sotsiaaldemokraadid vajutasid rohelist nuppu kõikidele maksutõusudele, mis ebaproportsionaalselt kahjustas maainimeste toimetulekut, suurendas lõhesid, suurendas ebavõrdsust,

Kordame: käibemaksu tõus, automaksu kehtestamine, kütuseaktsiisi tõus, tulumaksu tõus, aga ka ülejäänud maksutõusud ning kärped, eriti huviringide kärbe suurperede laste ja lastega perede arvelt tekitasid seda olukorda, kus elamine muutus järjest enam just noorele elujõulisele perele võimatuks. Nendes asjades tuleb valitsuskoalitsioonil ikkagi peeglisse vaadata, loomulikult ka Eesti 200-l ja nende noorukesel ministril, kes enne küsimustele vastas.

Maapiirkonnad ja äärealad vananevad. Sinna jäävad elama vanemad inimesed, kes mingil hetkel ka meie hulgast lahkuvad. Ja kui minister Hartman ütles, et ta paneb punast regionaalpoliitikale vastu töötavatele poliitikatele, siis tema sõnad käisid teineteisele täiesti vastupidises suunas. Ja mina loodan, et minister Hendrik Johannes Terras, kui ta neid meetmeid välja töötab, meile puldist tühje sõnu ei loobi. Ta vähemalt ei luba meile ja ei lähe tegema vastupidist, vaid püüab ära teha nii palju, kui on võimalik. Sest minu andmetel täiesti reaalselt riigil need hoovad on. 

Soovin talle jõudu koalitsioonipartneri Reformierakonna murdmisel, et tõeliselt seista maapiirkondade regionaalpoliitika eest, sest rääkides regionaalsest ebavõrdsusest, peab sellega järgnema ka mõni reaalne valitsuse samm, mis seda regionaalset ebavõrdsust reaalselt vähendab ja hoiab seal elavaid inimesi siiski selle piirkonna küljes. See on ka meie julgeolekupoliitiline eesmärk. Aitäh!

Suur tänu! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Anti Allase. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega.

Hea eesistuja! Austatud minister! Head kolleegid! Kõik üle interneti jälgijad! Kõigepealt võib-olla kuulates ministri vastuseid jäi kõlama selline veidike ebakindel toon. Kuna minule see valdkond läheb väga-väga korda, et meie jaoks Kagu-Eestis on see elu ja surma küsimus, siis kindlasti soovitaks ja julgustaks head kolleegi, endist kolleegi, tänast ministrit julgemalt nendel teemadel sõna võtma. Ja kindlasti ka omalt poolt olen valmis pakkuma mõtteid ja tuge, et selles valdkonnas koostööd teha, kuigi me täna enam koos valitsusse ei kuulu erakondadena. 

Aga mõningad mõtted, mis minule jäid kõrvu sellest ettekandest ja sellest siin saalis toimunud diskussioonist. Kõigepealt siis see mõte, et härra minister ütles, et kas sinna piiri äärde julgeb või tasub praegu investeerida. Ma arvan, et sellist küsimust ei tohiks meil riigi tasandil olla, vastupidi, olukorras, kus me panustame väga palju riigikaitsevõimesse nii rahaliselt, ajaliselt, oleme ja teeme riigina ja rahvana tohutuid pingutusi, siis minu arust üks oluline sõnum peaks olema, et just nimelt me investeerime sinna, näitamaks naabrile, et mitte ühtegi tolli kunagi me ära ei anna. Mida rohkem on elu selles piirkonnas, seda vähem on ka meie naabril soovi meie maale tungida. 

Siis teine mõte, mis mul jäi pisut hinge kriipima, oli see, et pangakontoritega seonduv. Tegelikult see on ikka päriselt kurjast, kui olukorras, kus pangad teenivad Eestis no ikka kolossaalseid kasumeid ja me oleme ise riigina või õigemini Euroopa Liidu poliitikaga aitame sellele kaasa, et need kasumid oleks maksimaalsed, siis ei ole võimalik hoida Eesti maakonnakeskustes kontorit. Tegelikult see on küll koht, kus kindlasti tuleb pankadega väga tõsiselt läbi rääkida. Ja see ei ole normaalne. Vähemalt üks Eesti suurem pank, kes omab erinevaid teenuseid, peaks omama kontorit igas Eesti maakonnakeskuses. Selle nimel tuleb võidelda ja kindlasti siin täna on Riigikogus mitmeid inimesi, kes samamoodi mõtlevad, ja me aitame sellele kindlasti kaasa. 

Nüüd üks laiem mõte üldse regionaalpoliitika ja maaelu suhtes. Kogu aeg on selline mulje, et oh, millised väetid, kes te kuskil elate või olete ja kogu aeg on teil midagi vaja. Aga tegelikult ma ütlen, et vastupidi, täna Eesti suurtel keskustel on just maapiirkondasid vaja. Pidevalt ju meilt kaugematest piirkondadest me saadame koolitatud lapsi, väga haritud noori inimesi, kes hakkavad nendes linnades nii-ütelda makse teenima, palka saama ja nendele vastavatele linnadele maksu maksma. Meie oleme tegelikult selle inimkapitali tootjad suurtele linnadele. 

Ja kui küsida, kas siis maapiirkondade toetamine on kulu või investeering, siis vaieldamatult on see investeering, sellepärast et mina arvan, et Eesti riik on ikkagi äärmiselt palju pidanud mõttetult kulutama, kuna meil ei ole olnud piisavat ja normaalset regionaalpoliitikat. Ja ma räägin seda, et kindlasti suurte globaalsete mõjudega võib-olla ei olegi võimalik absoluutselt 100% võidelda, aga sellest hoolimata neid protsesse saab aeglustada. Ja me näeme, kui palju täna peab tegema kulutusi, kus ühelt poolt investeeritakse … Noh, näiteks Tallinnas ei jätku koolikohti, lasteaiakohti, Tallinna ümbruses, ei jätku Tartu ümbruses, samas korralikud rekonstrueeritud hooned on väga paljudes Eesti piirkondades olemas. Ja kõik sõltub sellest, milline on suhtumine, kas soovitakse, et seal elu jääb. 

Tõesti on hea meel, ja julgustaks siinjuures ka praegust, tänast ministrit minema edasi eelmise ministri Piret Hartmani plaaniga, mis oli regionaalne tööstuspoliitika. Meil ei ole tegelikult alternatiivi. Tuleb väga selgelt need kitsaskohad likvideerida, et suunata suuremaid investeeringuid maapiirkondadesse. See on ainukene võti, mis aitab sellele kaasa, et oleks tööandjaid, oleks piisavalt tasustatud töökohti, et üks töökoht tegelikult kaudselt annab ju veel neli töökohta, mingi suurettevõttes üks töökoht annab neli töökohta nagu teenustena juurde. Lisaks see, et on võimalik kohapeal igasuguseid muid omavalitsuse poolt pakutavaid teenuseid saada, see sinna juurde. 

Ja kindlasti, ma arvan, üheks väga heaks näiteks on Eestis olnud nagu Setomaa, ka sealsed regionaalprogrammid, mida pole muidugi viimastel aastatel jõutud eriti palju suurendada, aga tegelikult on näha, kuidas on väikese rahaga ja selle kogukonna jaoks tuntava rahaga on suudetud ikkagi elu käima tõmmata, seda tasub väga tähele panna. Vahendid ei ole suured ja selliseid julgemaid näiteid regionaalpoliitikas maapiirkondadesse investeerimisel peaks olema rohkem. Tihtipeale on meil sellised programmid, kus enam-vähem on niimoodi, et veidike nagu midagi on, aga olulist mõju see ei tekita. Mõju peab olema ikkagi selline, et see ka reaalselt elu edasiminekule kaasa aitab. Kui on meil olemas Ida-Viru programm, siis selge on see, et peab olema ka Kagu-Eesti programm tulevikus, muidu lihtsalt ei ole võimalik nendesamade probleemidega võidelda, mis on Ida-Virumaal. Needsamad probleemid on tegelikult ka täna näiteks Kagu-Eestis. Nii et sellega tuleb edasi minna. 

Ja võib-olla ka üks väike näide sellest, et ka siin eelnevalt kõnelenud kolleeg ütles, et kuidas siis tänane valitsuse juhterakond on suhtunud regionaalpoliitikasse, et ega see ei ole väga toetav olnud. Kui muidu üteldi, et näete, vaadake, omavalitsustel on raha küll, aga kui me soovisime pisut Robin Hoodi meetmega seda ümber jagada, siis see tuli väga-väga vintskelt. Aga sellist nagu piirkondade toetamist on hädasti vaja. Nüüd on mul aeg läbi?

Nüüd on aeg varsti läbi, jah. Tegelikult on veel viis sekundit. Aga aitäh! Nii, aga nüüd palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Arvo Alleri. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Anname kolm minutit lisaaega. 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu juhataja! See arupärimine, maapiirkonnad, see on üks oluline ja südamelähedane teema nii mulle kui ka kogu EKRE erakonnale. Seal hakkama saamine ja toimetamine tähendab väga suurt Eesti riigi julgeolekut ja ka Eesti riigi eksisteerimist. Rene Kokk küsis ministrilt, milline on Eesti 200 kui ka ühe valitsuserakonna poliitiline vaade tuleviku regionaalpoliitikast ja maapiirkondade hakkama saamisest ja nende elujõulisusest. Paraku ministrilt vastust ei tulnud.  

Needsamad vastused, mis ta neljale küsimusele arupärimise raames vastas, olid pandud kokku ministeeriumis. Kuid kahjuks tuleb öelda, et väga paljud, mitmed faktivead olid sees. Oli juttu poodide kinnipanekust ja toodi välja häid näiteid, kus külakogukond võtab poepidamise enda peale, ja toodi välja Lüganuse talupood. Siin tuleb öelda, et Lüganuse talupood pandi 2,5 aastat tagasi kinni. Seda talupoodi ei eksisteeri ja miks ta tookord kinni pandi, oli just see, et olid kõrged sisendhinnad. Pluss veel elektri suurem hind ja inimeste ostujõu vähenemine. 

Noh, me võime rääkida, räägime Kagu-Eestist ja räägime Ida-Virumaast. Me ei saa neid hakata teineteisele vastandama. Tegelikult me oleme kõik üks Eesti ja me peame kõik igas regioonis hakkama saama ja piiriäärsetes on Eesti julgeolek. Kui me neid piirkondi ei toeta, siis meil ei saa mitte mingist julgeolekust juttugi olla – ei riigikaitselisest julgeolekust ega toidujulgeolekust.  Nüüd riigi kohalolekust Ida-Virumaalt valituna. Eesti 200 ministrid tahtsid kinni panna Jõhvi kohtumaja. Läbi suurte arutelude ja suurte vaidluste ka siin Riigikogus, kus opositsioonierakonnad juhtisid tähelepanu sellele, jäi see otsus tegemata. Samuti pandi kinni Kiviõli töötukassa kontor. Narvas pandi kinni SEB kontori vastuvõtt. Ja minister räägib meile siin e-kaubandusest ja e-tellimisest ja e-poodidest! 

Tulgem tagasi selle juurde, kus minister ütles, et ühistransport. Aga meil teed lagunevad nii, et augud on põlvist saadik, ja ühistransporti pakkuv ettevõte on öelnud, et ta keeldub sõitmast bussidega külade vahel, et see lõhub busse ja see on rohkem kahjumlik. Siis tulla välja mõttega, et hakkame e-poodidest tellima, siis saab autodega tuua toitu maapiirkonda, teadmata või nägemata seda, mis see maksab. Mis maksab koju tellimine?! Jah, linnade ümbruses on see võimalik, aga kui lähed linnast 30 kilomeetri kaugusele, siis see ei ole alati võimalik. 

Kaugtöö: et teeme kaugtöökohad. Me ei ole suutnud internettigi viia igasse maapiirkonda. Ja tulla välja mõttega, et nüüd läheme kõik kaugtööd tegema, ei saa olla eriti ratsionaalne. Pigem on see selline nagu hea sõna, et nüüd hakkame kõik kaugelt tööle. Ja kui meie internet pole välja ehitatud ja kui me räägime sidekuludest, mis on Eestis vaata et Euroopa Liidu kalleimad, siis kuidas see vaene maapiirkonna elanik saab teha kaugtööd?  Kogu selle teema kokkuvõtteks võib öelda seda, et maapiirkondades hakkama saamiseks pead sa ikka väga rikas inimene olema, kui sulle on ka automaksiga lajatatud. Ühistransport ei käi. Liikuvusreform ei toimi. Tõusis kütuseaktsiis, tõusis bensiiniaktsiis 1. maist. Suvel tõuseb käibemaks, maamaksu tõsteti, mis otseselt puudutab maapiirkonnas hakkama saamist ja maapiirkonna inimeste elujõulisust. 

Ministrile tuleb soovida jaksu ja oma poliitilise nägemuse ellurakendamist, et ministeerium hakkaks tööle sellega ja meil oleks järgmistel arupärimistel võimalik saada täpsemalt teada, kuhu on jõutud ja mis on ikkagi need tegevused, et maapiirkondade eluolu parandada. Aitäh! 

Suur tänu! Ja palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Vladimir Arhipovi. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid ja head inimesed, kes meid vaatavad! Regionaalpoliitikast on täna juba nii palju rääkinud minu kolleegid, et raske on midagi juurde lisada. Aga muret tekitab see, et paistab, et Eesti asulat hakkab kehtestama ainult kirik ja kõrts või siis kõrtsi asemel pood, aga need pannakse ka kinni. Ei tea, mis siin kehtestama varsti hakkab. Jumal tänatud, et veel kirikud on, aga neid ka igas asulas ja külas ei ole. Asi raskeks läheb. Kuidas ta saab kerge olla, kui kõik teenused kaovad kohtade pealt ära? Võtame kas või arstiteenuse. Kuidas see vanainimene saab kuskile maakonnakeskusesse, kui tal on teed auke täis, teed on killustikku täis, mustkatet ei ole ja sellega me ei tegele. No ei tegele. Meil ei ole raha, räägitakse. Siis on küsimus, et kus see regionaalpoliitika siis on. Kauplus pannakse kinni, koolid pannakse kinni. Koolid on vähemalt see kultuurikatel, mis kohapeal on. Ja vaatamata sellele õpetajate puudus on. Head, tublid õpetajad, kes maapiirkondades veel on, et need saaks ka tööd edasi teha ja seda kogukonda üleval hoida, aga kool kinni, lapsed minema. Kuhu õpetaja läheb? Muidugi ta leiab omale töökoha, kuna neid on tugevasti puudus. Ja postkontorid – isegi 100 aastat tagasi igas külas oli oma postkontor. Töötukassad ja ülejäänud teenused, mis on igas omavalitsuses, kõik on kinni. Väga kurb pilt on tegelikult ja siin ma tahaksin tänada just omavalitsusjuhte, kes teevad kas või midagi, et seda olukorda päästa. 

Siis me räägime väga palju Lõuna-Eestist, Ida-Virumaast ja mis iganes. Aga ma ütlen teile selle kuldse ringi kohta, kus ma ise elan, eks nendel omavalitsustel ole täpselt samasugused mured, lihtsalt neil on inimesi rohkem, neil on lapsi rohkem. Uskuge mind, nemad on ka hädas, kuidas nende omavalitsused – rikkad nagu oleks omavalitsused – hakkama saavad. Pole koole. Lapsi on, koole ei ole. Vastupidine pilt. Kuskil Lõuna-Eestis on võib-olla kool ja kena staadion ehitatud, lapsi ei ole, sest teenuseid ei ole, riik ei panusta. 

Nii et, mis ma võin öelda. Ma kindlasti toetan neid meetmeid, mis praegu on olemas, mis regionaalselt on paika pandud, aga tõesti teised piirkonnad vajavad ka investeeringuid. Võtame kas või neid küsimusi, mis me hakkame täna veel käsitlema: Rohuküla rongiliiklus, see on ka ju regionaalpoliitika; praamipiletid saartele, see on ka regionaalpoliitika, praamiühendus saarte vahel. Kuidagi kõik tahetakse ära võtta ja lõhkuda. Aga me peame ehitama, mitte lõhkuma. Selleks ma kutsun üles valitsuskoalitsiooni, et tegutseme sellega ja kui te tahate, et teid keegi abistab, küsige Keskerakonnalt abi, aitame. Aitäh!

Suur tänu! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Tõnis Lukase. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Regionaalpoliitika ja rahvastikupoliitika on tõesti need baas‑ või aluspoliitikad, millele rajatakse kõik, mis Eestis toimub. Võib öelda, et majanduspoliitika on oluline, hariduspoliitika on oluline. Jah, aga need toimuvad kusagil. Nad toimuvad kogu Eestis või mõjutavad kogu Eestit, siis on see regionaalsus, kui nad meie inimestele mõjuvad ja nii see on, siis sõltub see sellest, kui palju neid inimesi on, kus nad elavad. Nii et rahvastikupoliitika ja regionaalpoliitika on iga valitsuse väga olulised töövaldkonnad.

Ma küsisin ministrilt täna valimissüsteemi kohta, mida tahetakse pisut muuta. Sain vastuse, see on minu meelest korrektne ja hea vastus ses plaanis, et kohalikud omavalitsused, nende volikogud on valitud kohalike inimeste poolt ja just selleks, et mitte esineda väljapoole väga, vaid tõesti lahendada kohalikele inimestele olulisi teemasid. Ma mõtlen siin maapiirkondi just eriti, sest linnalises keskkonnas harjunud inimene võib mõelda Tartus, Tallinnas, et võib-olla on sarnased probleemid ja suurt vahet ei näe. Aga kaugetes kantides on ikkagi see elu säilitamine seal niivõrd fundamentaalne vajadus, et sellest saavad aru kohapealsed inimesed, kes tunnetavad seda oma nahal, kuidas nende lapsed peavad kaugele käima, kuidas nende lapsed lähevad juba kodust ära juba gümnaasiumipinki, edaspidi niikuinii, ja ei tule enam tagasi. Või kuidas nad peavad oma tehnikat, põllumehed näiteks või siis ka autovedajad või lihtsalt inimesed, kes vajavad transporti, lõhkuma kehvadel teedel. Ütleme, see kõik on kohapeal hästi tunnetatav ja sellepärast on vaja, et omavalitsused esindaks kohalikke inimesi.

Seetõttu see mõte, mis valitsuse juhtival erakonnal Reformierakonnal on tekkinud, et nüüd võiks teha niimoodi, et kohalikele omavalitsustele võiks kandideerida ükskõik kes, ükskõik, kus ta elab. See võib tuua muidugi tublisid inimesi, tublisid televisioonist tuttavaid inimesi valimisnimekirjadesse kaugetes kantides. Ja võib-olla nad tõesti mandaadi omandades loobuvad sellest ja annavad edasi oma nimekirja pidi kohalikele inimestele selle, aga see tekitab mõttetut segadust ja on tegelikult anomaalne, sest kohalik omavalitsus on ikka kohalike inimeste, kohapeal elavate inimeste esindus ja nende inimeste, kes on pühendunud juba aastaid ja võib-olla on registreeritud ka mujale ja elavad osa aega mujal, aga on sealt pärit, sealt kodukohast näiteks, registreerivad ennast sinna tagasi elanike registrisse, maksavad maksugi seal, kuigi osa aega elavad linnas või kusagil mujal. Need inimesed kindlasti võivad esindada ka kohalikku kogukonda, aga päris rivitult anda, et ükskõik kes kust Eesti otsast võib kandideerida ükskõik kuhu, kuhu erakond aga saadab, see ei ole normaalne. Nii et edu Eesti 200-le nende positsioonide kaitsmisel ja et see Reformierakonna plaan läbi ei läheks.

Mulle tundub siiski, et regionaalpoliitikas on see krõks Eestis juba toimunud, sest kui me räägime Suur-Tallinnast kujundlikult, siis siin elab ja töötab enamus Eesti elanikkonda ja see on muutnud mõtlemist. Nüüd, selle mõtlemise muutus on ohtlik just selle tõttu, et kui ei panda tähele näiteks, et mingid asjad Eesti Vabariigis ei ole iseenesestmõistetavad, vaid toimuvad tänu eelmiste põlvkondade otsustele või loodud tingimustele, teiste poolt loodud tingimustele.

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Näiteks võtame Tallinna linna, kuhu tegelikult kõik Eesti maksumaksjad on loonud riigiasutusi suurel hulgal, kus töötavad põhiliselt Tallinnas ja lähivaldades elavad inimesed ja maksavad maksu siia. Aga need töökohad on loodud ju kõigi Eesti inimeste poolt. Ja see on nagu lumepall, mis veereb. Ja kui me ei anna endale aru, et see väike keskus, kus juba tegelikult elab enamus ja tuleb enamus investeeringuid, peab tegelikult toetama eraldi regionaalpoliitiliste meetoditega seda ülejäänud Eestit, et seda ebavõrdset veerevat lumepalli natukenegi peatada, siis on varsti lõpp muudes piirkondades lihtsalt nii investeeringutega kui elutingimustega.

Ja üks asi veel. Mõelgem selle peale, mõni aasta tagasi oli veel statistika, et Maalehte tellitakse linnadesse rohkem kui maale. Me tegelikult peame oluliseks seda, et Eestis oleks igal pool, isegi kui me elame linnades, Eestis oleks igal pool elu, elutingimused. Meile meeldib mõelda ennast järjepidevalt seotuks mingi maakohaga, meil on maakodud väga paljudel. Aga mõelgem, kui see piirkond, kus meie maakodu on, kus meie juured on, kui seal lakkab elu, seal ei ole siis enam ju võimalik tagada turvalisust. Seal ei ole võimalik leida, lugupeetud linnamees, sinu suvila või ka isatalu remontimiseks enam töökäsi. Sulle murtakse sisse, sulle ei jõua sinna turvafirma kohale. Mõelgem selle peale, et kõigi meie elukvaliteet muutub, kui me elanikkonnana ei suuda katta enam kogu Eesti territooriumi piisaval määral, et me oleks tõepoolest kõik piirkonnad ühendatud üheks rahvaks, üheks majandussüsteemiks, üheks elukondlikuks kogukonnaks.

Ja selle tõttu on regionaalpoliitika ka filosoofiliselt väga oluline lõpuni ära tunnetada. Ja selle tõttu on väga oluline, et need inimesed, kes meil esindavad rahvast, kõiki regioone siin Riigikogus, valitsuses, teeksid oma tööd igapäevaselt mõeldes kogu Eestile, mitte ainult oma konkreetsest kogemusest – kes on eliitkoolist, kes on kuskilt mujalt, kes on mingist muust kohast –, vaid mõeldes, kuidas mõtlevad teised või kuidas on elu nendes piirkondades, kus mina ei ole ühtegi päeva veetnud, aga äkki on teistel inimestel teised argumendid. Ühesõnaga, mõelgem kõigile elanikele, kes siin Eestis on, siis on regionaalpoliitika paigas.

Suur tänu! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Läänemets. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head parlamendisaadikud! Austatud minister! Tõsi ta on, et tänases Eestis ei ole tähtsamat ülesannet kui keskmise Eesti pere toimetuleku ja sissetulekute suurendamine. Ja seda on võimalik kahtemoodi teha. 

Üks tee – mida mööda, ma julgen öelda, paremvalitsus on läinud – puudutab toetuste laialijagamist mööda Eestit. Ja minu arvates ei ole toetuste laialijagamine ja toetuste peal inimeste heaolu parandamine kõige mõistlikum ei rahanduspoliitika ega majanduspoliitika. Miks ma seda ütlen? See on sellepärast, et kui sa ei tee pingutusi regionaalarengus, kui sa ei suuna majandust pealinnast väljapoole, siis selle tagajärjeks on inimeste väiksemad sissetulekud, ja selle tagajärjeks on see, et me kogume maksuraha kokku ja jagame mööda Eestit rohkem laiali, sest meie seaduste järgi paljud inimesed seal ei tule oma eluga toime nagu peaks. Ja ma ei räägi ainult nendest inimestest, kelle sissetulek on väike, vaid ma räägin nendest inimestest, kes teenivad täiesti normaalset keskmist maapiirkonna palka. 

Kõige mõistlikum viis Eesti inimeste heaolu parandamiseks üle Eesti, väljaspool Harjumaad on panustamine töökohtadesse ja ettevõtlusesse. Ehk siis sotsiaaldemokraadid valitsuses, tegelikkuses regionaalministri eestvedamisel töötasid välja regionaalse tööstuspoliitika plaani – plaani, kuidas rohkem töökohti liiguks Harjumaalt väljapoole väiksematesse piirkondadesse, nagu Valgamaa, Põlva, Ida-Virumaa, saared, Läänemaa, Pärnumaa. Kõik need piirkonnad vajavad rohkem parema palgaga töökohti, et inimesed saaksid paremini ära elada, et Eesti peredel läheks paremini.

Ja see on regionaalne tööstuspoliitika sisaldas endas selliseid komponente, et kui sa soovid mingisuguse x arvu töökohti luua – tööstus, me teame, ei ole midagi sellist, mida sa nihutada saad ja riiki petta –, siis riik teeb sulle vajaliku võrguühenduse, elektrivõrguühenduse. Kui sa soovid sinna piirkonda teatavaid töökohti luua, siis riik teeb sulle sinna avaliku raha eest vajalikku sideühenduse. 

Kui te küsite, kust see raha tuleb, siis täna on selle jaoks raha on olemas. Selle asemel, et Elering lihtsalt paneks maa alla kaableid siin Harjumaal, võib sellest rahast võtta ära 10% ja öelda: see läheb kõigile neile ettevõtetele, kes maapiirkondadesse tööstustöökohti loovad, et inimestel parem elu oleks. Ja selle ettepaneku üks osa oli selles, et kui sina lood teatud arvu töökohti, näiteks 20 töökohta Valgamaale, siis sa saad ka tööjõu maksusoodustuse, ehk siis sa pead sotsiaalmaksu järgmised viis või seitse aastat näiteks maksma poole, ligi poole võrra vähem. Sellisel juhul liiguksid tõesti töökohad läbi majanduse väljapoole suurlinnu, sest lõppkokkuvõttes, kui me vaatame seda ebavõrdsust, mis Eestis aina suuremaks läheb ja mis ei puuduta enam väiksema palgaga inimesi, vaid keskmise palgaga keskmist Eesti peret, siis selle ebavõrdsuse vähendamise kõige mõistlikum koht on majandus, majandussüsteem. 

See tähendab seda, et Eesti valitsus peab lõpuks tunnistama, et majandust pealt vaadates ja lihtsalt regulatsioone luues, lihtsalt bürokraatiat vähendades ei ole võimalik saavutada seda, et maapiirkondades elu paremaks läheb. 

Nii et ma loodan tõesti, et tänane regionaal- ja põllumajandusminister leiab endas selle julguse, leiab endas selle tahte ja ei vii mitte ainult lihtsalt valitsusse, vaid viib tänastele koalitsiooniläbirääkimistele sotsiaaldemokraatide poolt välja töötatud regionaalse tööstuspoliitika plaani ja ütleb: "Sõbrad, see tuleb meil ära teha! Hakkame rohkem majandust, hakkame rohkem ettevõtlust nügima Harjumaalt välja, et sinna tuleks parema palgaga töökohad, et Eesti inimesed elaksid ära!" Ehk siis võrguühendused neile ettevõtetele, kes töökohti loovad, nii internet kui elekter, soodsam – muideks, see ettepanek on ka soodsam elekter mitte ainult suur suurtele ettevõtetele, kes on energia-intensiivsed, vaid neile ettevõtetele, kes maapiirkondades töökohti loovad, sellepärast et see oli üks etteheide Eesti 200 poolt, miks sotsiaaldemokraadid välja visati. Ma loodan, et minister, kes on jõudnud sellesse ametisse, leiab, et see mõte oli tegelikult hea ja tuleb ära teha. Nii et jõudu tööle! Ootame!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi. Sellega sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie kuuenda päevakorrapunkti käsitlemise. 

Tänane seitsmes päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Reili Ranna, Anti Allase, Ester Karuse, Helmen Küti, Lauri Läänemetsa, Tanel Kiige, Jaak Aabi, Züleyxa Izmailova ja Tiit Marani 24. märtsil käesoleval aastal esitatud arupärimine Rohuküla raudtee rajamise katkestamise kohta. Palun arupärimist tutvustama siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Reili Ranna. Palun! 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid. Paljud Läänemaa ja Hiiumaa inimesed on nördinud. Nad ootavad rongi, mille jõudmine lükkus uue valitsuse ametisse astumisega taas teadmatusse edasi. Aastaid on tehtud tööd selle nimel, et taastada rongiühendus Haapsallu ja rajada edasi Rohuküla suunal. Eelmiste regionaalministrite Madis Kallase ja Piret Hartmani juhtimisel koostati põhjalik ühistranspordireformi kontseptsioon, mille kandev osa on viies ühistranspordi põhisuunas välja arendatav raudteevõrk, nende hulgas ka Haapsalu ja Rohuküla suund. 

Riisipere–Rohuküla raudteelõigu taastamisel on tehtud esimese etapi investeeringud. 2019. aasta detsembris avati Riisipere–Turba raudteelõik, mille statistika näitab keskmisest kõrgemat omatulude osakaalu. Tänaseks on olemas kõik olulised eeldused, et raudteed edasi arendada. Turba–Rohuküla lõigul on tehtud ka enamus vajalikest ettevalmistustöödest, sealhulgas antud välja ehitusload kuni Rohukülani. Kuni ristini on teostatud otsesed ehituse eeltööd, sealhulgas raadamine. 

Tänase valitsuse otsus loobuda Turba–Risti lõigu rahastamisest teeb Lääne-Eesti inimesed nõutuks. Tegemist on nii riigi kavades kui ka poliitiliste erakondade programmides ette nähtud tegevusega, mille etapiviisiliseks elluviimiseks on olemas ka rahalised vahendid. Kaks korda on selle projektiga jätkamiseks vahendid eraldatud, kuid valitsuse vahetumise järel on mõlemal korral need vahendid Reformierakonna juhtimisel tagasi võetud. 

Tegevusest loobumist ei saa aktsepteerida, sest see eirab ühistranspordireformi põhimõtteid ja pärsib piirkonna arenguvõimalusi. Sellest tulenevalt soovimegi regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terraselt konkreetseid vastuseid, millistele argumentidele tuginedes sündis otsus taas kord loobuda Turba–Risti raudteelõigu rahastamisest, kuigi projekt oli ette valmistatud, sellele on väljastatud ehitusluba ja ka rahastus eelarves olemas. Teiseks: "Kas uue ministrina toetate Haapsalu ja Rohuküla raudtee väljaehitamist ning kas plaanite selle rahastuse taastamist järgmise riigi eelarvestrateegia raames?" Ning kolmandaks, veidi laiem vaade: "Milliste teiste regionaalpoliitiliste meetmetega plaanite toetada Lääne-Eesti piirkondade arengut?" Jääma ootama teie vastuseid. Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tänan teid võimaluse eest vastata arupärimisele Rohuküla raudtee tuleviku kohta. Eriline tänu kuulub arupärimise esitajatele, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmetele Reili Rannale, Anti Allasele, Ester Karusele, Helmen Kütile, Lauri Läänemetsale, Tanel Kiigele, Jaak Aabile, Tiit Maranile ja Züleyxa Izmailovale. 

Mõistan täielikult teema olulisust Läänemaa ja Hiiumaa inimeste jaoks ning regionaalarengu mõttes laiemas vaates. Seetõttu on mul hea meel anda ülevaade valitsuse kaalutlustest ja vastata teie küsimustele. 

Esimene küsimus: millistele argumentidele tuginedes otsustati loobuda Turba-Risti raudteelõigu rahastamisest? Ametist lahkunud ministri tänaseks tühistatud käskkirjaga eraldati Turba-Risti raudteelõigule 15 miljonit eurot meetme "Kliima- ja energiapoliitika eesmärkidel pilootprojektide toetamine" säästva liikuvuse pilootprojektide toetamise alammeetme raames. Kliimaministri 5. juuli eelmise aasta käskkirja kohaselt on Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile eraldatud eelnimetatud meetme raames vahendid 20 miljonit eurot sihtotstarbeliselt järgmisteks tegevusteks. Tsiteerin: "Antud meetmega toetab Regionaal- ja Põllumajandusministeerium kohalike omavalitsuste või ühistranspordikeskuste pilootprojekte, millega soovitakse soetada koolitranspordiks, sotsiaaltranspordiks või kohaliku omavalitsuse enda poolt korraldatud liiniveoks keskkonnahoidlikke ühissõidukeid. Lisaks toetatakse eeltoodud teenuse osutamiseks hangitavate keskkonnahoidlike ühissõidukite kasutamiseks sobiva laadimistaristu või tankla rajamist. Kuna Turba-Risti raudteelõigu ehituse puhul ei ole tegemist pilootprojektiga, siis raha eraldamine nimetatud vahenditest ei vasta meetme eesmärkidele." Täna on ettevalmistamisel ka esimene elektribusside soetamise toetuse rahastamise voor circa 6 miljoni euro ulatuses. 

Teine küsimus: kas ministrina toetate Haapsalu ja Rohuküla raudtee väljaehitamist? Haapsalu ja Rohuküla raudteeliini taastamine on jätkuvalt osaks transpordi ja liikuvuse arengukavast ning ühistranspordireformi tegevustest. Koostöös Kliimaministeeriumiga jätkame ka edaspidi tööd ühistranspordireformi eelduseks olevate taristuinvesteeringute nimel. 

Konkreetselt Turba-Haapsalu-Rohuküla raudteeliini rajamise ajalisest perspektiivist rääkides tuleb arvestada riigieelarve võimalustega. Investeeringute tegemine raudteetaristusse peab toimuma vastavalt prioriteetidele. Täna on esmane prioriteet tagada elektrifitseeritud ühendused kiirusel 160 kilomeetrit tunnis nii Tartu kui ka Narva suunal. Kiiruste suurenemisel tuleb ohutuse tagamiseks viia raudtee tehnokasutuseeskirjaga vastavusse kõik raudteeületuskohad. Raudteeülesõidukohad peavad olema vastavalt ümber ehitatud 2028. aasta lõpuks ning raudteeülekäigukohad 2033. aasta lõpuks. Esmaste prioriteetide saavutamise järel saab hakata hindama, millises järjekorras on võimalik ellu viia ülejäänud ühistranspordireformi toetavaid investeeringuid, sealhulgas Haapsalu-Rohuküla raudtee ehitamine. 

Ja kui me räägime teistest regionaalpoliitilistest meetmetest, siis minu hinnang on selline, et piirkondade tasakaalustatud arengu edendamine on oluline teema nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil. Lääne-Eesti piirkonna arendamisel tuleb arvesse võtta piirkonna eripärasid, nagu madal rahvastiku tihedus, saarestik ja selle eraldatus mandriosast. Piirkondi aitab toetada piirkonnaülene terviklik ja pikaajaline lähenemine. Lääne-Eesti puhul peaks pikaajaline vaade sisaldama infrastruktuuri arendamist, majanduse elavdamist, kogukonna tugevdamist ning keskkonnasõbralikke lahendusi, et säilitada piirkonna omapära ja tagada elanike hea elukvaliteet. 

Samas on tõsi ka see, et tasakaalustatud regionaalarengu saavutamiseks ei piisa ainult riigi ja kohaliku tasandi üksikpingutusest. Vaja on mitmetasandilist koostööd ja kohapõhist lähenemist. Piirkonna tasakaalustatud arengu saavutamiseks tuleb poliitikat kujundada koos kohalike kogukondadega ja ettevõtjatega, arvestades piirkondade unikaalseid ressursse ja võimalusi. Selline alt üles suunatud lähenemine tugevdab kogukondade omanikutunnet ning suurendab usaldust riigi ja kohaliku valitsemise vastu. 

Meie omalt poolt panustame piirkondade arengusse läbi elu- ja ettevõtluskeskkonna tervikliku arengu, sealjuures toetades piirkonna ja kogukondade tugevdamisest läbi alt-üles-lähenemise, maapiirkonna ettevõtjate konkurentsivõime tõstmise ja kodu rajamise abistamisega maapiirkondades. 

Toon välja mõned Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi planeeritud järgmised sekkumised. Esiteks, kogukonna juhitud kohaliku arengu meede, mis toetab maa- ja rannapiirkonna elu- ja ettevõtluskeskkonna ja kohalike kogukondade arengut alt-üles-lähenemise kaudu. Lääne-Eesti piirkonnas tegutseb kaheksa kohaliku kogukonna tegevusrühma. Eelarve Lääne-Eesti maa- ja rannapiirkondade arenguks on 34 miljonit eurot. Maapiirkonnas tegutsevate ettevõtjate konkurentsivõime suurendamise investeeringutoetuse eelarve on 30 miljonit eurot. Seni on Lääne-Eesti piirkonna ettevõtjaid toetatud summas 809 840 eurot, menetluses hetkel 12 projekti, mille raames küsitakse toetust summas 1,9 miljonit. 

Kolmandaks, investeeringud ettevõtluskeskkonna arendamiseks maapiirkonnas pole veel käivitunud. Kogu eelarve on 15 miljonit eurot. Neljandaks, kapitali kättesaadavuse ettevõtjale investeerimiseks Maaelu Edendamise Sihtasutuse laenuportfell on ligi 165 miljonit eurot. Lääne-Eesti piirkonnas on laenuvahendeid ettevõtjate arenguks suunatud suurusjärgus 45 miljonit eurot. Ja kodu maale eluaseme kaaslaenu krediidiasutustega 2025. aasta eelarve 10 miljonit eurot. Seni on Lääne-Eesti piirkonnas laenu väljastatud kodu rajamiseks 2,5 miljonit eurot 35 maapiirkonna elanikule. Aitäh!

Suur tänu! Ja teile on ka küsimusi. Kõigepealt küsib kolleeg Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Mida ütleb siis Eesti 200 pikk plaan, millal saab kiiresti rongiga Võrru sõita? Ma usun, et nii siseminister kui härra Riigikogu esimees mõlemad on teie ukse taga tihti selle mõttega ja küsimusega. Aga kui nüüd edasi minna, siis täpsemalt, kui see eelmine küsimus oli liiga keeruline, millal saab Haapsallu sõita, eriti just see Rohuküla lõik, mis praegu on plaanimisel? Kas te kavatsete ikkagi selle koalitsioonileppesse sisse suruda?

Aitäh selle küsimuse eest! Võru suunas ma tõesti ei oska hetkel hinnangut anda, kas Võru rahvas seda nõuab. Ma kuulen praegu läbi teie suu ka esimest korda, et nõuab. Kui me räägime Haapsalu ja Rohuküla lõigust, siis siin on oluline arvestada riigi rahalisi võimekusi. Ja hetkel on prioriteet siis selleks, et me oleme juba või on juba käivitunud projekt nii Narva kui Tartu suunal, ning see, et me selle taristu välja ehitame lõplikult, paneme rongid 160 kilomeetrit tunnis sõitma ja siis saame liikuda järgmiste projektide juurde. Kahte poolikut projekti, ma arvan, ei ole mõistlik riigil toetada.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Teiega on juhtunud sama, mis sotsiaaldemokraatidega. Kui me kunagi valitsusse läksime, siis Reformierakond tõmbas sellele Haapsalu poole liikuvale raudteele kriipsu peale. Tookord olid samasugused jutud, et riigil pole raha ja kõike muud, seal oli juba raha ette nähtud. Nüüd ma peaks parandama, et te võite siin selliseid termineid ette lugeda, aga tegelikkuses koalitsioonis oli kokkulepe, et see raha on mõeldud ühistranspordireformi jaoks, selle põhiloogika on raudtee haarade väljaehitamine, sest nii on efektiivsem ja nii on odavam. Te kindlasti olete nüüd tänaseks neid pabereid lugenud, ja nii on ka parem kõigile Läänemaa elanikele. Raadamine on tehtud, kõik ettevalmistused on tehtud, kõige odavam oleks seda täna ehitada. Ja loomulikult raha selle jaoks oli ka olemas. Ma küsin: kui te nüüd katkestasite selle ja seda ei tule praegusel hetkel, aga kuna ta tuleb, kas ta tuleb siis järgmine või ülejärgmine aasta, kuna ehitama hakatakse?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma pean tegema faktilise täpsustuse, et mina seda ei katkestanud, tegi kliimaminister regionaal- ja põllumajandusministri ametis olles. Ma ütlesin ja vastus jääb selles mõttes samaks, et kui me oleme suutnud Tartu ja Narva suunal projektid lõpuni viia, siis reformikava järgi saame hakata keskenduma Haapsalu suunale.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma arvan, et selline mees nagu von Pahlen kirstus keeras ringi, kui see raudteeliiklus katkestati. Ja ilmselt keerab ta ka teist korda ringi, sest seda ei hakata ehitama. Aga kas teie kui minister saate ja kas praegune valitsus saab aru, kui tähtis oleks praegu see transpordiühendus Rohukülaga Haapsalu ja kogu selle piirkonna arenguks – Läänemaa, Hiiumaa? Tavainimene ootab seda pikisilmi ja see tõesti ja annaks suure inspiratsiooni seda regiooni arendada. Ja kas on tehtud mingisugused arvutused, kui palju me aastas kaotame selle tõttu, et me seda regionaalpoliitikat sealkandis ei arenda? 

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma mõistan seda ootust selle raudteeühenduse suhtes nii Läänemaa kui ka Hiiumaa elanike puhul, kui see Rohukülla välja läheb, et oleks võimalik rongi pealt otse praami peale minna. See on täiesti arusaadav. Arvutusi kui selliseid – ma ei saanud päris täpselt aru, mis arvutused meil puudu jäävad. Seda ma täpselt ei mõistnud. Kui te soovite täpsemalt mingit informatsiooni, siis ma kindlasti saan selle saata. (Vladimir Arhipov selgitab saalist.) See on väga hea tähelepanek. Ma ei ole ise sellist arvutust näinud, ma võin selle kohta küsida ja teile saata. Kui see on olemas. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Jaa, ma lihtsalt tuletan ajalooliselt meelde, kuidas Reformierakond käitus aastal 2022, see on natuke naljakas lugu, kui see ei oleks muidugi nii kurb. Keskerakond visati valitsusest välja, juuni 2022. Reformierakond, olles ainuüksi valitsuses, paari ministriga tegi otsuse võtta korraga ära rahastus Tallinn haiglalt, Rohuküla raudteelt ja meditsiinikopteritelt. Ja enne seda selle jaoks toimusid väga pikad läbirääkimised, meil oli Euroopa Liidult taotletud rahastus, see oli Euroopa Komisjoni poolt kinnitatud, ja põhimõtteliselt Reformierakond selle jaoks, et nii-öelda ära panna Keskerakonnale poliitiliselt, siis otsustas, et aga no ei olegi neid projekte vaja, ja loobuti projektidest, loobuti rahastusest. Ja kus me täna oleme? Juba mitu aastat möödas. Täna oli just uudis: Tallinna haiglale raha ei eraldata. Rohuküla raudteele ka raha ei eraldata. Mis on teie hinnang, teie just regionaalpoliitiliselt vaatest, kas te näete, et too hetk see oli ikkagi viga Reformierakonna poolt?

Aitäh, selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma ei tea küll täpselt, missugused kaalutlused Reformierakonnal, reformierakondlastel olid sellel ajahetkel. Küll aga tahan ma uskuda, et nad tegid need otsused, arvestades riigi rahalisi võimalusi ja enda poliitilist tunnet arvestades.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Te olete kaks korda olnud praegu puldis ja huvitav dissonants on kahe jutu vahel. Eelmisest korrast te rääkisite, et noh, see on fataalne paratamatus, et inimesed tulevad ära linna ja maakohas kaovad inimesed ära. Ja samal ajal nüüd te ütlete niimoodi, et ega me maakohta ei saagi toetada, sest seal on liiga vähe inimesi. Nii et te olete ise nagu … Ma pean nüüd raudtee ehitamisel, seal peame arvestama, et inimesi on vähe. Et kummalisel kombel te nagu ise olete selle fatalismi tekitaja. 

Aga mul on küsimus taoline, et kui te nüüd ütlete, et tõesti, seda raudteed ei ole tarvis, seda võib kaugesse tulevikku võtta, sest Narva ja Tartu suunal on vaja veel arendada, jätmata kõrvale selle, et tegelikult sinna lähevad meeletult suured summad ja see väikene summa, mida oleks tarvis selle arendamiseks, millest me praegu räägime, mõjutaks väga vähe seda kahte suunda. 

Aga mida te ütlete inimestele, kes selles maapiirkonnas tahaksid mitte kulutada fossiilkütust, mitte sõita autoga? Mida te ütlete nendele inimestele, kes tahavad paremini arendada seal turismi, aga neil ei ole seda võimalust, sest nende ainukene võimalus on liikuda ainult fossiilkütusel töötava autoga?

Aitäh! Ma päris täpselt ei oska öelda, me selles küsimuses ei ole kordagi maininud, et seal piirkonnas on inimesi vähe või et see otsus oleks sõltuv sellest. Seda ma ei ole öelnud, enda teada praegu mitte. Ja kui ma seda ütlesin, siis ma seda ei mõelnud. Siin tuleb arvestada riigi rahaliste võimalustega. Ma saan sellest murest väga hästi aru. Ja kui on inimesed, kes tahavad liikuda nii roheliselt kui võimalik, siis on see väga tänuväärt nende inimeste suhtes. Ja kui see võimalus riigil tekib ka riigi rahaliste võimaluste piires seda suunda arendada ja seda võimalust pakkuda, siis ma arvan, et seda oleks oluline teha. Ja praegusel hetkel seal on ka busside elektrifitseerimise meede, kuhu läheb kuus miljonit, mis kindlasti aitab üleüldiselt vähendada heitgaase ühistranspordis. 

Reili Rand, palun!

Aitäh! Ma võtan kinni ministri eelnevast vastusest. Te ütlesite, et teeme kõigepealt valmis need projektid, mis on pooleli. Sellesse pilti ju sobib Haapsalu-Rohuküla raudtee imeliselt, see on ka hetkel pooleli. Aga tuleme korra jälle laiemalt, enne kui ma jõuan küsimuseni. Teatavasti taristu ehitusel on majandusele väga oluline positiivne mõju läbi selle raha, mis me erinevatesse objektidesse suuname. Neid projekte, mis oleks praegusel ajahetkel kohe ehitus valmis, on samamoodi loetletud. Ma soovitan sellele aspektile veel kord nii-öelda riigieelarveplaane tehes rõhku panna. 

Aga minu küsimus läheb hoopis kitsamalt Läänemaa inimeste ootustele. Teatavasti valminud ehitusprojektide kohaselt tuleb riigil raudteemaa tarbeks Rohukülani, Ristilt Rohukülani lõigul osta maad ligi 90 kinnistult. Kinnistuomanikud nende projektide tõttu ei saa oma maaga aga täna mitte midagi teha. Sinna ei saa ehitada, seda maad ei saa sisuliselt müüa, jääb üle vaid maksta maamaksu. 

Sellest tulenevalt ma küsingi, et kas teie arvates on õiglane, et riik piirab põhimõtteliselt eraomandi kasutamist, andmata aga mingitki kindlustunnet, millal nad saavad oma maa eest õiglast kompensatsiooni või selgust?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! See mure on täiesti arusaadav. Ma pean siinkohal küll märkima, et raudteetaristu ehitamine on tegelikult taristuministri haldusalas. Mina saan vaadata seda regionaalpoliitilist mõõdet ja seda ka suunata läbi diskussiooni, aga see vastutusala tegelikult on Leisi käes.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Siin arutelu kuulates võib tõesti jääda mulje, et Rohuküla raudtee on mingi sotside poliitiline leiutis, aga tegelikult seda ei ole. Me seisame lihtsalt tõenduspõhise poliitika elluviimise eest. Näiteks kehtiv üleriigiline planeering aastani 2030 näeb ette raudteetranspordile toetuva ühistranspordi ja Rohukülani ulatuva raudtee. Praegu valmistatakse ette järgmist üleriigilist planeeringut. Ühistranspordireform tugines raudteeliiklusele viies põhisuunas: taktipõhine rongiliiklus, sellele bussidega ettevedu.  Ja sellele oli CO₂ kvoodikaubanduse tulude arvelt ette nähtud vahendid Ellamaani raudtee ehitamiseks. Mida te plaanite teha? Kas te plaanite üleriigilist planeeringut aastani 2050 muuta, võttes välja läänesuuna? Kas ühistranspordireform saab tugineda millelegi muule kui viies suunas olemasolevale raudteele ja mida te teete CO₂ vahenditega, 15 miljoniga, mis praegu on olemas ja planeeritud Ellamaani raudtee väljaehitamiseks?

Aitäh selle küsimuse eest! See suund on jätkuvalt seal programmis sees, ma ei ole kordagi öelnud, et see peaks ära jääma. Lihtsalt, kui me seda ellu viime, siis me teeme seda vastavalt prioriteetidele, mis minu hinnangul on mõistlik. Me arendame projektid lõpuni ja siis, kui riigil on rahalisi vahendeid, mis on seal kavas ette nähtud tulevikus, siis jätkame selle suuna väljaheitmisega.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Sellest raudteest sinna Rohukülani, nagu siin tänagi on räägitud, on praktiliselt kõik ettevalmistustööd tehtud. Isegi ehitusload on väljastatud, trassikoridor on puhastatud. Nii et see on üks väheseid selliseid taristuobjekte, kus kõik eeltööd on tehtud, ainult raha peale ja läheb ehituseks. Kui te ütlesite, et see on rohkem nagu taristuministri ala, siis tuletan meelde ühte asja. Kui Keit Pentus-Rosimannus oli rahandusminister, siis ta reklaamis väga seda Rohuküla raudteed kui regionaalpoliitilist ettevõtmist. Ma soovitan temalt eeskuju võtta. Hea küll, et Reformierakond pärast lihtsalt kustutas selle rea taasterahastust ära, aga see on omaette lugu. Kui on võimalik kuhugi poole regionaalpoliitiliselt taristut arendada, siis just see suund on. Kas te arvate, et mul on selles osas õigus?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg, ja selle tagasivaate eest!

Aitäh!

Üks hetk, ma mõtlen korra, kuidas vastata. Jah, teil on õigus selle väite eest seista.

Aitäh! Tanel Kiik, palun!

Jaa, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Saan aru, et see hiline õhtutund hakkab mõjuma juba, aga see on inimlikult inimlikult mõistetav. Mul ongi selline hästi lihtne ja selles mõttes nagu toetav küsimus, appi tulles teile korra. Eesti 200-le meeldib pikk plaan ja mulle ka meeldib selline mõte, et me ikkagi mõtleme Eestis ette pikemalt, mitte nagu Reformierakond, et pool valimistsüklit korraga või pool aastat korraga, et siis jälle uut valitsust kokku panna. Ehk nii nagu näiteks Tallinna Haigla on nad ära käkkinud korda mitu, eks, on nad ka selle raudtee rahastamise tuksi keeranud nii Euroopa rahadest kui ka mujalt. 

Kuidas teile tundub, kõik erakonnad on lubanud, sealhulgas Reformierakond, et kohe-kohe tuleb Rohuküla raudtee – ja tulevad ka muud raudteed, aga hetkel käsitleme siin Rohuküla poolt –, kas on realistlikult lootust, et olukorras, kus kõik valitsuserakonnad justkui toetavad, opositsioon ka pakub siin tuge, tegelikult nüüd, kus teie olete ainukene alternatiivne erakond või teine erakond peale Reformierakonna valitsuses, on võimekust teil see konkreetne projekt läbi suruda, et päriselt ka see Rohuküla raudtee saab vajaliku rahastuse, saab valmis ehitatud, mitte me ei kuule neid lõputuid lubadusi, mida viljelevad eeskätt teie kallid koalitsioonipartnerid?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et see viiel suunal raudtee arendamine on mõistlik ühistranspordi reformikava osa ja neid suundasid tuleb arendada vastavalt prioriteetidele. Hetkel on projekteeritud Tartu ja Narva.

Aitäh! Ester Karuse, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Minule teadaolevalt soetatakse või siis tegelikult on juba soetatud 16 uut Škoda rongi ja nende rongide tellimisel juba arvestati tegelikult Rohuküla liini vajadustega ehk selle võrra osteti neid ronge rohkem. Elroni prognoosides ja kavades on samuti arvestatud reisijatevoo lisandumisega. Aga nüüd, kus Rohuküla suund üldse ei valmi või siis lihtsalt lükkub edasi, siis mida tehakse juba soetatud rongidega? Kas on planeeritud mingi muu kasutus neile lisarongidele?

Aitäh selle küsimuse eest! Need rongid said soetatud arvestusega, et kõikidel liinidel on võimalik nendega sõita, kaasa arvatud Rohuküla liinil, ja hetkel on taristu valmimisel planeeritud Tartu ja Narva suunal.

Raimond Kaljulaid, palun!

Jaa, aitäh! Ma küsin selle teemaga seotud küsimuse. Senimaani on olnud selline võimalus vähemalt sõita rongiga Turbani ja seal on omakorda olnud Turbast Haapsallu ja Haapsalust Rohukülla mööda vana sõda raudteetammi, kuhu see tee on mõeldud, kergliiklustee selline. Ma vaatasin, ametlik nimi on Läänemaa tervisetee. Ja nüüd mul oli kavas lähiajal seea läbi sõita, aga mulle üks Läänemaa kohalik inimene ütles, et see tervisetee praegu, ma ei tea, kas ta on üles kaevatud või ta on kahjustatud või ta on sellises seisukorras, et seda ei saa kasutada. Mõeldes sellele, et ees on turismihooaeg, paljud inimesed sellisel viisil on külastanud Läänemaad, Haapsalut just Turbast alustades rattaga mööda seda kergliiklusteed minnes. Kas te saate kinnitada ministrina, et turismihooaja alguseks tervisetee on korras ja sõidetav? Kas vähemalt jalgrattaga saab seda liini läbida senikaua, kuni seda raudtee-ehitust planeeritakse, ma saan aru, või vahendeid otsitakse? 

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et see on väga hea lahendus senikaua kasutada seda siis kergliiklusteena. Rattaga sõitmist ma igati toetan, rattaga turismi, eriti saarte peal olen seda korduvalt teinud, on väga huvitav. Mis seda teede seisukorda või selle praeguse trassi seisukorda puudutab, siis ma ei oska sellele praegu vastata. Kui te tahate täpsustusi selle osas, siis ma kindlasti saan selle info hankida ja teile saata. (Raimond Kaljulaid vastab, et ta soovib.) Teeme nii! 

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja Reili Ranna! Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Lugupeetud kolleegid ja hilisel tunnil meie jälgijad! Tänan ministrit vastuse eest, aga ütlen kohe ka otse, et kahjuks me ei saanud sisulist ei vastust ega selgitust, miks juba ette valmistatud ja rahastatud projekt seiskub, kui valitsus vahetub, või millal rong, mida Haapsalu ja Läänemaa inimesed on oodanud aastaid, jõuab lõpuks lõppjaama. Raha on eelarves olemas, aga võeti poliitilise otsusena lihtsalt ära. Raudtee-ehitusega jätkamiseks on teatavasti ka varem eraldatud rahalisi vahendeid, kuid mõlemal korral on Reformierakonna juhitud valitsus need tagasi võtnud. 

Aga et mitte sellesse kurbloolisesse refrääni kinni jääda, suunaks pilgud siiski lootusrikkamalt tulevikku. Haapsalu raudtee taastamine ja Rohukülla viimine ei ole lihtsalt mõni kohalik unistus. See on Eesti transpordipoliitika osa, mis on kirjas ja ettenähtud riiklikus liikuvuse programmis. Raudtee esimene etapp on aastate eest juba valmis kasutuses ning seda edukalt. Turba-Risti lõigul on tehtud raadamistööd. Ülejäänud projektil on olemas ehitusload ja on sisuliselt stardivalmis. Ehk nüüd on jäänud vaid tegutseda. 

Projektide kohaselt tuleb riigil Ristist Rohukülani raudteemaa tarbeks eraomanikelt välja osta maadligi 90 kinnistust. Kinnistuomanikud ei saa oma maaga, mis peab projektide järgi minema raudtee käsutusse, täna mitte midagi teha. Sinna ei saa ehitada, seda maad ei saa sisuliselt müüa. Maksta saab vaid maamaksu ja oodata, kas valitsuserakondade sõnad saavad ükskord ka tegudeks. 

Me teame, et ükski rongiliin Eestis ei toimi kasumlikult turuloogika järgi. Seda pole ka kunagi oodatud. Aga ühendused loovad arenguvõimalusi. Raudtee pikendamisel Turbani on see toonud sealsele kogukonnale tuntavaid positiivseid mõjusid nii elanike arvu ja laste osakaalu kasvu kui ka kinnisvara väärtuse tõusu näitel. Minnes edasi Turba, Risti, Haapsalu ja lõpuks Rohuküla suunal tähendaks see paremat ligipääsu töökohtadele, ettevõtlusele, turismile. See aitaks hoida elu Läänemaal ja Hiiumaal. 

Täna sõidab igapäevaselt Haapsalust Tallinna tööle ligi 300 inimest. Möödunud aastal oli Rohuküla-Heltermaa liinil reisijaid enam kui 680 000, sõidukeid enam kui 320 000. Haapsalu maanteed pidevalt sõitjad teavad hästi seda katkematut autorongi, millest saab osa hoolimata nädalapäevast. Aga me võime pakkuda neile päris rongi, kiiret, mugavat, keskkonnasõbralikku ühendust. Meil on võimalus ühendada see ka parvlaevaliiklusega ja luua terviklik, kaasaegne ja keskkonnast hooliv liikumisvõrk. Selleks pole vaja uusi projekte või plaane, ainult poliitilist tahet edasi minna. Kokkuvõttes ongi vaid küsimus, kas tänasel valitsusel on julgust teha regionaalpoliitikat ka tegudes ja viia alustatud projekt edasi, seda enam, et raha järgmiseks sammuks on eelarves olemas. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi. Sellega sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemise.

Tänane kaheksas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Madis Kallase, Ester Karuse, Reili Ranna, Riina Sikkuti, Lauri Läänemetsa, Züleyxa Izmailova, Helmen Küti, Andre Hanimäe, Jaak Aabi, Anti Allase, Tiit Marani ja Heljo Pikhofi 26. märtsil käesoleval aastal esitatud arupärimine Kehtna Kutsehariduskeskuse ja Vana-Vigala Tehnika‑ ja Teeninduskooli ümberkorraldamise kohta ja arupärimist palun tutvustama siia Riigikogu liikme Madis Kallase. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Head kolleegid ja kuulajad! Jätkame sealt, kus pooleli jäime, ehk regionaalväljakutsed. 

Tunneme jätkuvalt muret regionaalse ebavõrdsuse süvenemise pärast ja sooviksime, et riik astuks selle vastu üha konkreetsemaid samme. Erinevates valdkondades on muresid ja väljakutseid palju, kuid tänases arupärimises me soovime keskenduda kutseharidusele ja seal planeeritud väljakutsetele. Kutsekoolide osas on Eestis toimunud mitmeid muudatusi läbi aastate ja iseenesest ei ole selles midagi üllatavat. Kuid meie mure on selles, et antud juhul on üks kutsekool sattunud tõsisesse toimimise ohtu. Nimelt, Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli puhul on selle võimalik mõju konkreetsele asustusüksusele ja piirkonnale äärmiselt negatiivne. Kogukonnaga suheldes on tulnud väga teravalt välja, et kui kool tänasel kujul seal tegevuse lõpetab, on sellel pöördumatu mõju ka piirkonna elujõulisusele ja me ei räägiks lihtsalt ühe kooli osalisest sulgemisest. 

Palume ministril vastata viiele küsimusele, millised on ministri võimalikud sammud piirkonna jaoks olulise asutuse tuleviku osas ja kuidas regionaalse ebavõrdsuse vähenemise eest vastutav minister võimalikke lahendusi näeb. Me oleme ka teadlikud, et minister on olnud ametis küllaltki lühikest aega, aga arvan, et põhimõttelised suunad ja fookused saab siiski tuua välja. Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tänan teid südamest võimaluse eest vastata arupärimisele, mis käsitleb Kehtna Kutsehariduskeskuse ja Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli ümberkorraldamist. 

Hindan kõrgelt Riigikogu liikmete tööd oluliste regionaalpoliitiliste küsimuste tõstatamisel. Eriline tänu kuulub arupärimise esitajatele, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmetele Madis Kallasele, Ester Karusele, Reili Rannale, Riina Sikkutile, Lauri Läänemetsale, Züleyxa Izmailovale, Helmen Kütile, Andre Hanimäele, Jaak Aabile, Anti Allasele, Tiit Maranile ja Heljo Pikhofile. Kas keegi jäi puudu ka nimekirjast? Või oli terve koosseis? 

Mõistan täielikult teie ja kohaliku kogukonna muret seoses kutsehariduse tulevikuga Vana-Vigalas ja selle mõjuga piirkonna elujõule. Just seetõttu on mul hea meel anda teile põhjalikum ülevaade kujunenud olukorrast, otsuste tagamaadest, ja vastata meie küsimustele. 

Esimene küsimus: kas teie hinnangul tuleks enne Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli ümberkorraldamist koostada planeeritavatest muudatustest tingitud mõjude analüüs piirkonna arengule? 

Ma olen teiega täiesti nõus, et vastutustundlik regionaalpoliitika eeldab põhjalikku mõjude hindamist enne oluliste otsuste tegemist. Seepärast on Regionaal- ja Põllumajandusministeerium välja töötanud ka spetsiaalse juhendi, et toetada teisi ministeeriume ja asutusi just selliste analüüside läbiviimisel. Meie eesmärk on tagada, et otsuseid ei sünniks üksnes Exceli tabeli põhjal, vaid arvestaksid laiemat pilti ja kohalikku konteksti, olles eelnevalt piirkonnaga läbi arutatud. Mul on hea meel tõdeda, et Haridus- ja Teadusministeerium on Vana-Vigala kooli ümberkorraldamise puhul just neid põhimõtteid järginud. Haridus- ja teadusministri 28. veebruari käskkirjale, millega ümberkorraldamine otsustati, on lisatud eraldi regionaalsete mõjude hindamine, mis koostati meie ministeeriumi juhise alusel. Seega selline analüüs on tehtud ja see oli otsustamise, otsuse langetamise oluline osa. 

Kas ma olen valmis Vana-Vigala kogukonna esindajatega kohtuma? Jah, kindlasti olen. Pean väga oluliseks vahetut suhtlust ja kogukondade ärakuulamist. Olen alati valmis kohtuma Vana-Vigala kogukonna esindajatega, et arutada nende muresid ja ootusi, kui kogukond selleks soovi avaldab. Avatud dialoog on parim viis leida ühiselt parimaid lahendusi. 

Kolmas küsimus: kas olete valmis minister Kristina Kallasel paluma seniks Teeninduskooli ümberkorraldamise protsessi peatada, kuni olete jõudnud kogukonnaga kohtuda? Ma mõistan soovi protsessi peatada, eriti kui kogukonnas on endiselt muresid. Samas on oluline arvestada, et Haridus- ja Teadusministeerium on selle lahenduseni jõudnud just nimelt koostöös ja aruteludes kogukonnaga, otsides kompromisse. Lisaks seab kutseõppeasutuste seadus koolivõrgu ümberkorraldamisel kindlaid tähtajad. Otsusest tuleb teavitada hiljemalt kuus kuud enne uue õppeaasta algust. Seega oli tähtaeg 28. veebruar, millal minister ka vastava käskkirja allkirjastas ja otsus jõustus. Selline. 

Kuna otsustusprotsess on lõpule viidud, käskkiri sisaldab ka regionaalmõjude leevendamise tegevusi ning põhineb varasemal dialoogil, ei näe ma praegu reaalselt võimalust ega ka tungivat vajadust juba käivitunud protsessi peatamiseks. Küll aga saame ja peame jälgima, et üleminek toimuks võimalikult sujuvalt ja kogukonna huvisid arvestades. 

Neljas küsimus: kas teie hinnangul on selline olukord aktsepteeritav, kus riik kärbib töökohti ennekõike väikelinnades ja maapiirkondades ning soodustab läbi selle üha rohkem inimeste koondumist Harjumaale? Ma mõistan seda muret töökohtade pärast maapiirkondades ja väikelinnades. See on regionaalpoliitika üks kesksemaid väljakutseid. Soovime ju kõik, et elu Eestis edeneks ühtlaselt ja inimesed ei peaks kodukohast lahkuma töö põhjustel. 

Vaadates aga statistikat keskvalitsuse töökohtade paiknemise kohta, ei saa päriselt väita, et toimuks süsteemne töökohtade koondamine Harjumaale teiste piirkondade arvelt. Kuigi suur osa töökohti asub pealinna regioonis – umbes 48% –, on see osakaal viimastel aastatel tegelikult veidi vähenenud, vaadates tagasi, võrreldes aastaga 2019. Samuti näitavad andmed, et tänu kaugtöö levikule ei tähenda töökoht Harjumaal alati ka elukohta. Harjumaal. Väljaspool Harjumaad elavate keskvalitsuse töötajate arv on suurem kui seal asuvate töökohtade arv. 

Sellegipoolest jagan seda muret laiemalt. Usun põhimõttesse, et riigi teenuste ja töökohtade paiknemisel tuleb alati kaaluda regionaalset mõõdet. Kui vähegi võimalik, tuleks eelistada teenuse säilimist ja arendamist just väiksemates keskustes ja maapiirkondades, isegi kui see tähendab mõne dubleeriva funktsiooni ümberkorraldamist suuremas linnas. Peame tagama, et riik oleks kõikjal Eestis. 

Ja viies küsimus: Reformierakonna ja Eesti 200 valitsusliidu aluslepingus ei ole kordagi mainitud sõna "regionaalpoliitika". Nagu te kõik väga hästi teate, siis koalitsioonilepingu lõplik vormistamine on veel käimas. Kinnitan teile, et regionaalpoliitika ja Eesti piirkondade tasakaalustatud areng on selle valitsuse jaoks kahtlemata oluline teema. Kuigi konkreetne sõna "regionaalpoliitika" ei pruukinud igas dokumendi varases versioonis esineda, on selle sisu, nagu näiteks kohalike omavalitsuste tugevdamine, kvaliteetsete teenuste kättesaadavus üle Eesti, regionaalsete lõhede vähenenud vähendamine, osa meie ühistest eesmärkidest ja kajastub ka valitsuse tegevuskavas. Töötame selle nimel iga päev. Ja tänan veel kord tähelepanu juhtimast sellele olulisele küsimusele!

Suur tänu! Ja teile on ka küsimusi. Kõigepealt Reili Rand, palun!

Aitäh! Kutseharidusreform mõjutab lisaks Vana-Vigalale ka Hiiumaad, Hiiumaa kogukonda, Hiiumaa ametikooli. Selle mõju saare käekäigule on nii haridus- kui ka regionaalpoliitilise mõjuga. Ühelt poolt sõidetakse teatavatele erialadele Hiiumaale õppima kaugemalt mandrilt, olgu näiteks aiandus, mille tulevik on, ütleme siis viisakalt, lahtine. Teisalt on selle ümberkorralduse mõju ka Hiiumaale ühe märgilise objekti, Suuremõisa lossi tuleviku osas küsitav. Sellest tulenevalt ma küsingi teie käest, et kuigi kohalik omavalitsus on avaldanud valmisolekut Suuremõisa loss vajadusel riigilt enda valdusesse taotleda, aga see pärsib oluliselt Hiiumaa valla tuleviku finantsjätkusuutlikkust. Mis on teie sõnum hiidlastele, kui riik ühelt poolt tõmbab ennast, kus aga saab, eelarve pingete tõttu kokku ja lükkab kõik kohustused omavalitsuse kaela?

Aitäh, selle küsimuse eest, hea kolleeg! See mure on täiesti arusaadav ja kool on kindlasti Hiiumaa kogukonnale väga oluline. Selle tuleviku osas ja nende väljakutsete osas ma kohtun ka sel reedel Hiiumaa omavalitsusjuhtidega, et saada täpsemalt aru, mis on nende seisukoht ja kuidas ma saan seal abiks olla. Olen planeeritud terve päeva, et nende muredega ennast täpsemalt kurssi viia.

Rene Kokk, palun!

Tänan, hea juhataja! Lugupeetud minister! Eesti ajaloost on välja kujunenud selline ütlus, et kui kaob kool, kaob aegamisi ka küla. Ja mina arvan, kahjuks Vigala puhul see kipub praegu nii minema, kui need protsessid nii edasi lähevad. Te ütlesite, et ministeeriumi juhiste järgi on tehtud ära põhjalik analüüs, ja siis ma küsingi, et te kindlasti olete selle analüüsiga tutvunud. Kas teie süda on rahul, te olete rahul sellega, mida Haridus‑ ja Teadusministeerium praegu plaanib Vana-Vigala Tehnika‑ ja Teeninduskooli töö ümberkorraldamisega? Olete te rahulikult valmis oma allkirja alla panema, et see kõik on õige, mida haridusministeerium teeb, ja las läheb nii edasi?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Mul on hea meel selle üle, et seda juhendit kasutati. Seal tuldi ka vastu, et see kooli olulisus kogukonna jaoks oli arvestatud selles ja leiti ka võimalus, kuidas see protsess saaks jätkuda, et saaks ka varustada küla selle kooli elektriga. Minu hinnangul see kompromiss, mis leiti, et ühest küljest koondati juhtimist, aga et asutus jäi füüsiliselt alles, on mõistlik kompromiss.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Ma saan aru, et kool jääb küll füüsiliselt alles, aga need mahud vähenevad nii palju, et lõpuks me jõuame ikkagi sinna, mida kolleeg Rene Kokk ütles, et see kooli sulgemine tähendab regionaalile, sellele piirkonnale ikkagi väga suurt lööki. 

Te ei ole küll haridus- ja teadusminister ega ka majandusminister, aga minu mõtted paraku liiguvad selles suunas, et ma eeldan, et regionaalpoliitilises osas me oleme teiega ühte meelt, et see iga kooli kinnipanek või vähenemine on igal juhul regionaalpoliitiliselt nagu probleem. Aga samal ajal me räägime võõrtööjõu sissetoomisest ja sellest, et meil ei ole piisavalt erinevaid erialasid ja erinevaid inimesi, kes võiksid panustada Eesti majandusse. 

Kas te olete selle analüüsiga tutvunud, et kas tõesti ei suudetud siis seda kooli ümber kujundada niimoodi, mis vastaks Eesti vajadustele, et ärme paneme kinni, vaid mõtleme, kuidas me enda, Eesti inimesi koolitaks selle jaoks, et me ei peaks võõrtööjõudu tooma ja ütlema, et oops, meil Eestis ei ole neid inimesi, kes neid ja neid erialasid oskavad?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ütleksin, et kooli ei pandud kinni, see korraldati ümber ja selle tegevus tuli siis kutseharidusreformi kavaga koos. Ma olen kindel, et seal on arvestatud kõiki eripärasid, Eesti tööturu vajadusi. Ja need otsused on tehtud selles usus, et me saaksime enda rahvast paremini harida.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Järjekordselt tulen ma teie paar esimest korda puldist tuleva väljendi juurde, et küla tühjaksjooksmine on fataalne paratamatus. Ka siin antud kaasuse puhul on näha, et ikkagi küsimus on poliitikas, millist poliitikat riik ajab. Ja nii mõningadki asjad Tallinnast vaadates võivad tunduda sellised lihtsad, tehnoloogilised või tehnilised liigutused, aga näiteks selle puhul, mida me praegu käsitleme, kui me vaatame seda Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli, siis selle küttesüsteem ja elektrisüsteem on ju seotud selliselt, et sellest sõltub ka terve asustusüksuse elektrisüsteem. Kas nüüd siit ülevalt poolt vaadates teie olete neid asju arvestanud, mis muutus kaasa toob, et asustusüksusel need kaks kriitiliselt olulist poolt alles jääks?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Sellega on arvestanud ka Haridus- ja Teadusministeerium. See on see koht, kus tuldi vastu ja leiti kohaliku kogukonnaga koos kompromiss, et see toimepidevus kogukonnas saaks jätkuda.

Tanel Kiik, palun!

Jaa, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Nagu me kõik teame, tegelikult on päris kiiresti ja päris tugevalt rahvaarv koondunud Tallinnasse muudest Eesti piirkondadest. Täpsemalt, viimase paarikümne aastaga on Harjumaale elama tulnud üle 130 000 inimesi teistest piirkondadest. Seetõttu on muudes piirkondades elanike arv, sealhulgas noorte arv, kiiresti kahanemas. Ja tegelikult see põhjustab mitmeid väljakutseid ka Harjumaa omavalitsuste, näiteks täiendavate lasteaiakohtade loomine ja muu taoline. 

Aga kas te olete arutanud valitsuses või nüüd ka nendel loodavatel superkoalitsioonikõnelustel, mis kestavad poole suveni, kas on plaanis arutada või vähemasti kaaluda neid vastusamme just näiteks kutsekoolide võrgustiku vaates, et tõmmata õppekohti vähemaks Tallinnast või Tartust, suurematest keskustest, et seeläbi säiliks õppekohti muudes maakondades ja võib-olla just vastupidi ka motiveerida noori kooli õppima minema muudesse piirkondadesse väljaspool tõmbekeskusi?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma saan aru, et regionaalpoliitikat vaadates on oluline, et meil oleks võimalik lapsi panna koolidesse. Kahjuks haridusvõrgu laiemate arutelude juures ma ei ole olnud ja neid otsuseid teeb peaasjalikult Kristina Kallas, kes kindlasti oskab palju detailsemalt sellele küsimusele vastata.

Suur tänu! Ester Karuse, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Te ennist mainisite, et Vana-Vigala inimestega või kogukonnaga olete te valmis kohtuma küll, mis on väga tore ja positiivne, ma arvan. Aga kutsekoolide teemal on arvamust avaldanud ka Eesti Linnade ja Valdade Liit, kus on tehtud ka mitmeid märkusi ja ettepanekuid. Kas teil kui valdkonna eest vastutaval ministril on märkusi ja ettepanekuid? Kas teil kui valdkonna eest vastutaval ministril on täiendavalt plaanis Eesti Linnade ja Valdade Liiduga ka kohtuda sel teemal ja sisulisi lahendusi arutada?

Aitäh! Eesti Linnade ja Valdade Liiduga kohtumine, kui ma ei eksi, toimub mul homme või ülehomme. Kindlasti, kui nad selle teemaga lauale tulevad, siis me seda arutame.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Minu arvates ei ole mõistlik majandus- ja rahanduspoliitika see, kus kohas me korjame kõik Eestist kokku Tallinnas, Harjumaal ja siis hakkame kuidagi toetustena laiali jagama. Me peaksime soodustama võimalikult palju haridust ja see tähendab, et siis ka võimalikult palju töökohti ja ettevõtlust oleks mööda Eestit laiali, et inimesed saaksid väärika palga, Eesti perede toimetulek paraneks, kõik läheks nagu paremaks. Kahtlemata selles mängib väga olulist rolli haridus ja loomulikult on probleem, kui te lasete haridusministril ainult üksi möllata, sellepärast et ei saa teha haridusotsuseid ilma regionaalse mõõtmeta. See oleks suur viga, kui te lasete tal edaspidi ka niimoodi üksi otsustada. Aga mu küsimus teile. Te ütlesite, et te ministeeriumi nii-öelda juhendi järgi hindasite, et kõik oli hea, aga öelge, mida arvavad kohalikud elanikud. Te peaksite kohalike arvamust ju ka arvesse võtma. Kas nemad peavad seda tänast plaani üldse jätkusuutlikuks? Kui te seda ei tea, siis kas te lubate, et te lähete, kohtute kohalikega ja teete selle endale selgeks.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Mis mina põllumajandus- ja regionaalministrina teha saan, on juhtida tähelepanu sellele, et teiste ministeeriumide otsustel on mõju ka regionaalpoliitikale. Selle jaoks on see juhend ka välja töötatud. Mul on hea meel, et seda antud juhul rakendati ja kohe kohaliku kogukonnaga see kompromiss leiti. Mis selle täpne sisu on, seda ma ei tea. Ja kui Vana-Vigala kohalik kogukond peaks pöörduma selle osas, et nende kokkulepete täideviimisel peaks tekkima mingi tõrge, siis ma hea meelega kohtun, kuulan ja aitan neid nii hästi, kui ma oskan. 

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Riigikooli töökohti, nagu seal õpetajad ja kutsehariduses ka rida teisi töökohti, on kindlasti väga oluline nende maapiirkondade jaoks, kus nad olemas on. Kas teil on ka mingeid plaane, nagu on olnud mõningatel valitsustel varem, et riigipalgalisi töökohti võiks mitte lihtsalt hoida seal piirkondades, vaid ka juurde tekitada, ehk siis välja viia Tallinnast ja Harjumaalt? See ei tähenda kogu ametnike arvu suurendamist, vaid seda, et riigiasutuste töötajad oleksid, paikneksidki piirkondades. Tänapäeval erinevate vahenditega annab tööd teha ka kaugtööna, ei pea viibima Tallinnas ja Harjumaal. Kas teil on selliseid plaane või arutelusid olnud praeguses koalitsioonis? Tuletan meelde, et mõned valitsused tagasi viidi tuhat töökohta välja Tallinnast ja Harjumaalt ja jälgiti seda, et sealt ei kaoks neid.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Eks mõtted ikka selles suunas liiguvad, me oleme seda ministeeriumis arutanud, mis need brändid oleksid. Ja kui ikka hea võimalus tekib, siis ma arvan, et see on asi, mida peaks soodustama. Kuna siin on pikalt olnud erinevaid ajaloolisi meeldetuletusi tänase päeva jooksul, siis ma sattusin mõni aeg tagasi vestlema endise Eesti peaministri Mart Laariga, kes presenteeris oma kunagist mõtet, et Kultuuriministeerium viia Tartusse. Ma arvan, et sellisel skaalal seda kokkulepet võib-olla saavutada on keeruline, aga mõtted selles suunas on igal juhul teretulnud.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Mina arvan, et sellisel skaalal, nagu te oma viimases lauses väitsite, just tulekski mõelda. 

Aga küsin teise nurga alt. Eriti nüüd õppimiskohustuste kehtestamisega 18. eluaastani. Meil on terve hulk noori, kes peale põhikooli lõppu liiguvad edasi eriala omandama kutsekoolidesse. See on väga soovitud suund, me tahame, et nad ei väljuks ainult põhikooli tipptunnistusega, vaid tõepoolest saaksid ka teatud eriala oskused. 

Kui te mõtlete sellise 16-aastase noore peale, kellel on võib-olla teatud ärevus, kas saata ta Tallinnasse? Milline on see turvaline keskkond siin ja millised on võimalused riskikäitumiseks? Või lasta neil noortel haridust omandada mõnes teenindus- või majanduskoolis maapiirkonnas, näiteks ka Vana-Vigalas? Kui me räägime laste vaimsest tervisest ja turvalisest kasvukeskkonnast, kas seal ei oleks näiteks Vana-Vigalas selgeid eeliseid Tallinna koolide ees? Lisaks muidugi fakt, et kui 1000 õpilast Tallinnast ära võtta, ei märka seda keegi, küll aga maapiirkonnas tekitab see väga suure erinevuse, ühel juhul me saame öelda, et piirkond elab, teisel juhul, näiteks sulgemisotsusega me tõmbame kogu piirkonnale kriipsu peale.

Aitäh selle küsimuse eest! See mõttelend on muidugi tervitatav. Tõepoolest, kui on võimalik õppida looduserohkemas keskkonnas, vähemate inimestega, madalama elutempoga, see kindlasti vaimsele tervisele halba ei tee.

Ja Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Austatud ministrile on hästi teada, teil on head suhted ettevõtjatega, ettevõtluskogukonnaga, ja iga ettevõtja võib teile öelda, et kui me räägime investeeringutest, siis investeeringuid ikka proovitakse teha sinna, kus on loota kõige suuremat tulu. Kui me vaatame, kus meil kõige suuremat tulu toodetakse Eesti Vabariigis: Tallinnas ja Harjumaal. Puhtalt sellisest majanduslikust seisukohast võiks väita, et kõige paremad regionaalsed investeeringud, mis kõige enam aitavad kaasa Eesti riigi arengule, on selliseid investeeringuid, mida tehakse just nimelt Tallinna ja Harjumaa piirkonda, kus luuakse kõige suurem osa majanduslikust lisandväärtusest. 

Aga mind huvitabki see. Loomulikult mulle kui Tallinnast valitud saadikule, kes esindab Tallinna elanikke, selline lähenemine väga sobiks. Mind huvitabki: teie olete uus ministe ja mõningal määral alles avate oma seisukohti Riigikogu ees, mis on teie arvamus? Kas te usute rohkem neid majandusinimesi, kes ütleks, et härra minister, vaadake numbreid, vaadake seda, kuhu on ratsionaalsem riigi raha panna või te valutate südant selle pärast, et Eestis regionaalselt oleks igal pool elu elamist väärt ja elu hea ja oleksid koolid ja muud sellised asutused, mis on inimestele vajalikud, et nad saaksid elada väljaspool Tallinna ja Harjumaad? Ja ma vabandan, ma läksin ajaga üle. 

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Mina usun turumajandusse. Ettevõtte eesmärk on teenida kasumit. Mida riik saab teha: soodustada ettevõtluse arengut ka Harjumaalt väljaspool. Tuleb luua selliseid meetmeid, et on võimalik taotleda investeeringuid. See investeering ju läheb lõpuks ka Excelisse sisse, et leida ettevõtte kasumlikkus. Ma arvan, et sellise meetmega on meil võimalik regionaalselt rajada.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun kõigepealt siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Madis Kallase. Palun!

Hea Riigikogu esimees! Hea minister! Kolleegid! Kõik kuulajad! Kõigepealt suur tänu ministrile vastuste eest. Mina julgen küll väita, et minusse süstisid need teatud usku, aga usust on üksi vähe, nüüd on vaja ka konkreetseid tegevusi ja konkreetseid samme. Ja ma loodan, et tänane minister need sammud ette võtab ja ka oma kolleegidega valitsuses neid teemat veel kord läbi arutab. 

Regionaalne ebavõrdsus hiilib sisse igas valdkonnas ja igas tegevuses. Oleme seda täna kuulnud vist läbi nelja erineva arupärimise. Ja meie kõigi kohustus on see tunda võimalikult vara ära ja sekkuda esimeses järjekorras, sest vaid siis sellel on mõju, sest tagajärgedega võitlemine ei ole kuigi edukas varasemas praktikas kunagi olnud. Me kõik teame, et Eestis on koondunud rahvastik järjepidevalt Harju maakonda ja sellega toonud kaasa mitmeid probleeme nii piirkonnale, kustkohast inimesed on lahkunud, aga ka piirkonnale, kuhu kiiresti tuli palju kodanikke juurde. Olgu see siis pikemad lasteaiajärjekorrad, pikemad ummikus veedetud minutid autojuhtidel või miks mitte EMO-s ehk erakorralise meditsiini osakonnas veedetud tunnid, et pääseda arsti juurde. 

Täna arutelul olnud ühe kutsekooli lugu tundub esmalt vaid haridusvaldkonna reform ja ei midagi enamat. Kui aga vaadata selle reformi ja Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli ees planeeritavate muudatuste sisse, siis need mõjud on aga väga karmid. Sisuliselt me räägime ühe asustusüksuse toimimise lõppemisest ja seda sõna otseses mõttes. Sarnaseid muudatusi planeerides me peame alati nägema mitu sammu ette ja julgeda vaadata ka suletud uste taha. Ei ole õiglane ja aus ühegi piirkonna osas, et me ei vaata suuremat pilti. Ilma mõjude analüüsita ja ilma pikema planeerimiseta me järjepidevalt teeme otsuseid, mis ääremaastumist vaid süvendavad ja seda ka tegelikult Kesk-Eestis. 

Läbi sihistatud lahenduste on võimalik mitmeid protsesse pidurdada ja keerata õigesse suunda. Selleks on vaja ka välja mõelda ja tööle panna selged ja ühesed meetmed. Mul on hea meel positiivse näitena tuua näiteks kuueklassiliste maakoolide toetamise meede või juba pikalt toiminud saarvaldade koolide toetamise põhimõte. Ehk läbi täpsete lahenduste on võimalik teha väga mõjusaid meetmeid ka haridusvaldkonnas. Me kutsume üles sarnaseid meetmeid töötama välja ka kutsekoolidele, miks mitte ka kolledžitele, ja just lähtuvalt sellest, kuidas saavutada kõige parem tulemus. Oluline, et me ei teeks hetkel kiirustades otsuseid, mille mõju me täna ei oska üheselt ja selgelt hinnata ja pigem on see mõju pikas perspektiivis väga negatiivne. 

Ma kutsun üles veel kord kuulama rohkem inimesi, kes elavad maal, kelle lapsed käivad maakoolides ja kelle jaoks ei ole maa vaid üks tore koht nädalavahetustel või puhkuste ajal. Maapiirkonnad vajavad elu aastaringselt, vaid nii on neil võimalik hoida lahti koole, lasteaedu, poode, rahvamaju, ettevõtteid ja ka konkreetset kutsekooli. Aitäh!

Suur tänu! Ja järgnevalt ootame siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Rene Kokka. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid siin saalis ja kõik, kes meid kuulavad-vaatavad! Kui kaob kool kuskilt piirkonnast, siis aegamisi kaob ka küla. See ei ole lihtsalt üks sõnakõlks, vaid see on läbi Eesti ajaloo sedasi olnud väga paljudel juhtudel. Ja väga halb on, kui kergekäeliselt võetakse ette mingisugune reform lihtsalt tulenevalt sellest, et kellegi Exceli tabel näitas, et mõne inimese kokkuhoid annab suure pääsemise ühele ministeeriumile ja võimaldab mõnel teisel koolil jätkata. Mul on kahju, et minister ei avanud enda poolt selle läbiviidud analüüsi tulemusi või sisu, mis talle andis kindluse, et see protsess, mis täna Vana-Vigala Tehnika‑ ja Teeninduskooli ümberkorraldamise osas käib, et see on õige, ja tema on täiesti veendunud siis regionaal‑ ja põllumajandusministrina, et see on õige tegevus ja ollakse õigel teel. Ma pigem pean ütlema, et minusse see küll mingisugust julgust ei anna.

Ja kui ma vaatan seda, mis täna toimub, siis tegelikult on probleemid üleval kogukonnas, ei ole lahendatud küsimusi, mis puudutab tegelikult nende võimalike katlamaja tegemisi. Me teame, et kui kuskilt piirkonnast kaob inimesi, siis on kohe ka pood löögi all. Sinna järgneb võimalik bussiliikluse muutmine ja väiksem tihedus, vähem tihe graafik. Ehk siis see entusiasm kuidagi ei kandu edasi tegelikult nendesse inimestesse, keda see puudutab, ja kogukonda.

Samamoodi ka omavalitsus on tegelikult raskete valikute ees, sest neidsamu tühjasid kohti või mis tühjaks jääb, neid peab hakkama omavalitsus omavalitsuse rahaga täitma. Peale selle on riik aastaid sinna investeerinud hulga raha, erinevaid õppehooneid, ühiselamuid on remonditud, parendatud, ja nüüd seda huvitavam on see, et käib arutelu, kuidas kiiremas korras, milliseid hooneid peaks lammutama hakkama.

Ja kui ma kõike seda vaatan, siis vägisi tekib mõnede aastate tagune paralleel sellega, kui transpordiamet, tolleaegne maanteeamet maanteeameti büroosid sulges üle Eesti. Siis see lähenemine oli selline, et raha on vaja kokku hoida, paneme väiksemates kohtades teenused kinni. Ühel hetkel tehti teenuse kättesaadavus nii palju halvaks, et kohad olid lahti ainult mõnel päeval nädalas, kuhu sai teenuse tarbija minna. Siis natuke hiljem toodi välja numbrid, kus öeldi, et näete, sõbrad, meil enam inimesi ei käi, kõik on õnnelikud, kõik on e-keskkonda kolinud, ei olegi enam vaja sellist teenust.

Ja täpselt samasugune hiiliv protsess käib praegu selle kooli töö ümberkorraldamisega. Tegelikult oli ju otsus tehtud, kool taheti kinni panna, aga ministeerium ei arvestanud sellega, et kogukond, koolipere ja omavalitsus hakkasid südikalt vastu, hakkasid küsima küsimusi ja kutsusid poliitikuid sinna kohtuma inimestega. Ja see ei läinud nii libedalt. Nüüd oli vaja võtta plaan B, kus hakati järkjärguliselt otsima neid võimalusi, kuidas selle kooli tegevus sulgeda. Mulle teadaolevalt on täna ka keeruline sinna Vigala kooli õppuri registreerimine, need on küll detailid, aga kui õppur ei saa päris hästi aru, kus, millisest keskkonnast peaks ta ennast saama kooli õpilaseks registreerida, kas Kehtna kooli lehel või Vigala kooli lehel, siis see on üks selline väike nüanss mitmetest, mis tegelikult viib sinna, et mõne aasta pärast, ma arvan, tahab ministeerium öelda, et näete, me ütlesime kohe, et see ei ole jätkusuutlik protsess ja tegelikult õige ongi see kooli töö nii ümber korraldada, et meil seda kooli tegelikult ei ole vaja, et müüme need hooned …

Palun lisaaega kaks minutit.

Kaks minutit lisaaega, palun!

… et müüme need hooned kellelegi erasektoris maha ja konsolideerime kuskile mujale selle kooli. See on väga-väga kurb lähenemine ja kuidagi ei saa nõustuda sellega, et lihtsalt vaatame siin saalis ka pealt, et nii on, ja lepime sellega, et midagi teha ei saa. Saab küll teha. Kõiki otsuseid, mida inimene on vastu võtnud, peaaegu kõiki otsuseid, saab inimene ka uuesti üle vaadata ja teha uusi otsuseid. Ja siinkohal on küll ettepanek ministrile, et võtke endale aega ja sisuliselt ka süvenege sellesse ja võtke päriselt ka lahti see analüüs ja lugege see analüüs läbi ja minge kohtuge palun Märjamaa valla esindajatega. Minge sinna kogukonda, suhelge kogukonna inimestega, kes seal elavad. Minge kooli, suhelge selle kooliperega, nii õpetajate kui õpilastega, ja tehke seda südame ja mõistusega, mitte lihtsalt sellepärast, et teil on vaja täna siin see kaelast ära saada, ebamugav arupärimine, peab midagi vastama. Võtke päriselt endale aega.

Ja ega see ministriamet ei olegi väga lihtne, see ei ole ainult tikuvõileibade söömine ja Mercedese tagaistmel istumine. Kui seda südamega teha, siis on see päris raske töö. Tean seda omast käest. Ja tulebki inimestega suhelda, tulebki rääkida, tuleb päriselt mõelda, mitte poliitloogikast, mida kuskil üks koalitsioonipartner räägib, vaid sellest, mis tegelikult on vajalik ja mis on oluline meie oma inimestele, meie oma kogukonnale. Päriselt! Võtke see aeg, minge kohtuge nende osapooltega ja analüüsige ja rääkige teiste inimestega, kes sellega rohkem kokku puutunud on. Ja siis, ma arvan, et te jõuate arusaamiseni, et tegelikult, nagu te enne kinnitasite, et te olete rahul selle protsessiga, mis praegu toimub ja see analüüs näitas. Ma julgen arvata, et te tegelikult ei ole pärast rahul, kui te päriselt ka sisuliselt läbi töötate selle. Ehk siis ma loodan, et te teete seda ja te teete haridus‑ ja teadusministrile ettepaneku see kord veel üle vaadata ja annab võib-olla neid asju veel paremaks teha. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi. Sellega sulgen läbirääkimised ja lõpetame tänase kaheksanda päevakorrapunkti käsitlemise. 

Tänane üheksas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Reili Ranna, Tiit Marani, Madis Kallase, Züleyxa Izmailova, Enn Eesmaa ja Raimond Kaljulaidi 27. märtsil käesoleval aastal esitatud arupärimine parvlaevaühenduse tuleviku kohta. Palun arupärimist tutvustama siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Reili Ranna. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Ja austatud minister! 

Saarte elanikud sõltuvad igapäevaselt parvlaevaühendusest. See on eluliin, mis viib tööle, kooli, arsti juurde, võimaldab ajada äriasju ja saada osa ühiskonnaelust. Erinevalt mandri elanikest peab saarel elav inimene siiski arvestama lisakuludega ja logistiliste takistustega, mis piiravad liikumisvabadust ja mõjutavad otseselt elukvaliteeti. 

Kuigi meie parvlaevaühendus on aegade parimal tasemel, on süsteemis mitmeid kitsaskohti, millele on korduvalt tähelepanu juhtinud nii kohalikud omavalitsused ja ettevõtjad kui ka kogukonnaliidrid. Parvlaevaühenduse käsitlemine lihtsalt kui teenust, mille hind ja kättesaadavus kõiguvad poliitiliste otsuste ja valitsuskoosseisude järgi, on loonud olukorra, kus elanikud ei saa olla kindlad ei piletihindade ega liini töökindluse suhtes. 

Mitmed Hiiumaa ja Saaremaa ettevõtjad on juhtinud tähelepanu vajadusele käsitleda parvlaevaühendust kui maanteepikendust. Nii nagu mandri elanikel ei ole vaja maksta lisatasu tööle või koju sõites, ei tohiks ka saarte inimestel olla selleks lisakulu. Põhjamaades on regionaalpoliitilistel põhjustel tasuta parvlaevaühendus tavapärane praktika. Eesti riik on seni vaadanud ühenduste doteerimist pigem kui kulu, mitte kui investeeringud saarte elujõulisusse. Samal ajal on liinide tulud kasvanud ja on selge, et hästi toimiv ühendus toob kaasa kasu kogu riigile. 

Sellest lähtuvalt esitasime regionaal- ja põllumajandusministrile järgmised küsimused. Kuidas te suhtute Hiiumaa ja Saaremaa ettevõtjate ettepanekusse, et riik võtaks parvlaevaliikluse doteerimise täielikult enda kanda ning muudaks praamisõidu Hiiumaa ja Saaremaa elanikele ja külalistele tasuta? Kas peate parvlaevaühendust maanteepikenduseks? Kas on olemas hinnang, kui suur oleks riigil aastane kulu, kui parvlaevaühendus oleks tasuta? Millises ajaraamis on plaanis alustada parvlaevahanget, et asendada tehniliselt ja funktsionaalselt vananenud parvlaev Regula? Millal on kavas hange välja kuulutada ja mis tähtajaks on planeeritud uue laeva liinile jõudmine? Ning lõpetuseks, milliseid ettepanekuid kavatsete teha järgmise riigieelarve koostamisel, et suurendada parvlaevaliikluse tihedust ja parandada ühenduse töökindlust? Jääme ootama konkreetseid vastuseid. Aitäh!

Suur tänu! Ja palun kõnetooli tagasi regionaal- ja põllumajandusminister Henrik Johannes Terrase, selleks et vastata arupärimise küsimustele. Palun, härra minister!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Suur tänu teile võimaluse eest arutleda parvlaevaühenduste tulevikku puudutavaid küsimusi. Tänan teid, head Riigikogu liikmed Reili Rand, Tiit Maran, Madis Kallas, Enn Eesmaa, Raimond Kaljulaidi ja Züleyxa Izmailova, et te olete selle saarte kogukondade jaoks niivõrd keskse küsimuse tõstatanud. 

Me mõistame kõik, et parvlaevaühendus on Eesti suursaarte jaoks tõeline eluliin. See on igapäevane ühendus mandriga, mis võimaldab inimestel käia tööl ja koolis, pääseda arsti juurde, ajada äriasju ning olla osa laiemast ühiskonnaelust. Tean ja tunnistan seda, et saartel elamine tähendab paratamatult täiendavaid logistilisi väljakutseid ja kulusid, mis mandril elavatel inimestel puuduvad. Seepärast on minu kui regionaalministri jaoks stabiilse, usaldusväärse ja mõistliku hinnaga ühenduse tagamine väga kõrge prioriteet. 

Ma olen teadlik, et kuigi meie parvlaevaühendus on tehniliselt heal tasemel, on siiski murekohti ja ootusi paremaks muutmisel, millele on nii kohalikud omavalitsused, ettevõtjad ja kohalikud kogukonnad korduvalt tähelepanu osutanud. Pean äärmiselt oluliseks avatud ja sisulist dialoogi kõigi osapooltega, et üheskoos leida paremad ja kestlikud lahendused nendele väljakutsetele. 

Nii et ma proovin vastata teie küsimustele võimalikult täpselt. Nüüd on Hiiumaa ja Saaremaa ettevõtjate ettepanek, et riik doteeriks parvlaevaliiklust täielikult. Ma saan väga hästi aru maanteepikenduse mõttest ja soovist, et saartele pääsemine oleks võrdne mandril liikumisega. See on igati mõistetav ootus kogukonnalt, kelle jaoks on see ühendus igapäevaselt hädavajalik. Olen kursis ka Põhjamaade praktikaga, kus regionaalpoliitilistel eesmärkidel on tasuta ühendusi rakendatud. Ettepanek muuta parvlaevasõit kõigile tasuta on aga väga suure kaaluga otsus, mis eeldaks laiemat ühiskondlikku kokkulepet ja mõjutaks oluliselt riigi rahalisi võimalusi. Kui seda kaaluda, siis kindlasti tuleks seda teha ühiselt nii Saaremaa kui ka Hiiumaa liinide puhul, et tagada saarte võrdne kohtlemine. 

Praktilise poole pealt tähendaks tasuta sõidu võimaldamine, et riik peaks lisaks praegustele dotatsioonidele katma ka kogu saamata jääva piletitulu. Nagu kavandis märgitud, oli see summa 2024. aastal kahe liini peale kokku ligikaudu 14,8 miljonit eurot. See on väga märkimisväärne summa riigieelarve jaoks. Lisaks sellele tooks tasuta sõit kahtlemata kaasa nõudluse osalise kasvu. Praeguste laevadega, mis eriti just suveperioodil sõidavad juba praegu maksimaalse täituvuse lähedal, ei suudaks me seda suurenenud nõudlust rahuldada ilma täiendavate väga suurte investeeringuteta uutesse laevadesse ja tihedamasse sõidugraafikusse. Kui me ei suudaks suurenenud nõudlust tagada, tekiksid veelgi pikemad järjekorrad ning osa soovijaid ei pruugiks tippaegadel üldse laevale pääseda, mis vähendaks teenuse usaldusväärsust ja tekitaks kindlasti mõistetavalt pahameelt. Reisijate arvu pidev kasv viimastel aastatel näitab, et ühelt poolt on teenus väga vajalik, kuid teisalt võib see ka viidata sellele, et praegune hinnatase on siiski paljudele reisijatele vastuvõetav. Samas jälgime pidevalt teenuse kättesaadavust ja taskukohasust. 

Kokku võttes, ma mõistan täielikult maanteepikenduse soovi, kuid praegune riiklik mudel püüab leida tasakaalu riigipoolse toetuse ja kasutajate panuse vahel, et tagada võimalikult kvaliteetne ja kättesaadav ja jätkusuutlik teenus olemasolevate vahendite raames. 

"Kas on olemas hinnang, kui suur oleks riigile aastane kulu, kui parvlaevaühendus Hiiumaaga oleks tasuta?" See hinnang on olemas. See vastaks otseselt saamata jäävale piletitulule ja ainuüksi Hiiumaa liini puhul oli see summa eelmisel aastal ligikaudu 4,4 miljonit eurot. On oluline rõhutada, et see summa kataks vaid pileti hinna kaotamise, kuid ei sisaldaks kulusid, mis kaasneks paratamatult kasvava nõudluse rahuldamisega. Sellega oleks vaja täiendavaid laevu ja tihedamat graafikut, mille maksumust on praegu keeruline täpselt hinnata, kuid mis oleks kindlasti märkimisväärne lisakulu. Seega on tegemist mitmetahulise rahalise väljakutsega. 

"Millises ajaraamis on plaanis alustada uut parvlaevahanget, et asendada tehniliselt ja funktsionaalselt vananenud parvlaev Regula?" Kui ma ei eksi, siis Regula on 53 aastat vana. Võib-olla peab veel paar aastat vastu. Parvlaevastiku kaasajastamine ja Regula väljavahetamine on tõepoolest päevakorral ning oluline osa ühenduse kvaliteedi tagamisel tulevikus. Parvlaev Regula kuulub praegusel hetkel operaatorile TS Laevad OÜ ja täidab kehtivas lepingus asenduslaeva rolli. Uues avaliku teenindamise lepingus, mis algab 1. oktoobril 2026 ja kestab kuni 2033. aastani, on ette nähtud viies parvlaev, mis lisandub olemasolevale neljale laevale Piretile, Tõllule, Tiiule ja Leigerile. Selle viienda riigi poolt ehitatava laeva hankimise ja ehitamise protsessi juhib Kliimaministeerium ning selle haldusalas tegelev Riigilaevastik. 

Nagu teile teada, otsustas Kliimaministeerium 2025. aasta märtsis eelmise hanke tühistada, kuna see ületas eraldatud eelarvelisi vahendeid, ning alustada uue hankemenetlusega. Uue hanke läbiviimisel on seatud eesmärgiks leida parim lahendus, mis tagab teenuse kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse, arvestab julgeolekuaspekte ning panustab ka Euroopa Liidu ja Eesti majandusse, andes võimaluse ka meie oma ettevõtetele. Laeva tehnilised nõuded on paigas ja need on kõrged. Tegemist saab olla kaasaegse, peamiselt kaldalt laetavalt roheliselt elektrilt sõitva alusega, mis mahutab kuni 500 reisijat ja ligi 130 sõidukit ning kus on erilist tähelepanu pööratud ka erivajadustega reisijate mugavusele. See laev on planeeritud eelkõige Virtsu–Kuivastu liinile, kuid on sobilik teenindama ka Rohuküla–Heltermaa liini. 

Ajakava osas oli esialgne siht saada uus laev liinile 2027. aastal. Kuna eelmine hange tühistati ja uus menetlus on alles algamas, siis peame olema realistlikud ja arvestama võimalusega, et laev ei pruugi selleks ajaks valmida. Kuna Regula lepinguline teenistusaeg lõppeb 2027. aasta aprillis, siis vastutustundliku planeerimise osana arvestatakse vajadusel ajutise asenduslaeva prahtimisega, et tagada ühenduse tõrgeteta jätkumine. Teeme Kliimaministeeriumi ja Riigilaevastikuga tihedat koostööd, et leida parimad lahendused selleks üleminekuperioodiks. Täpsem info uue hankeaja kohta saab anda Riigilaevastik siis, kui menetlus edeneb. 

Neljas küsimus: "Milliseid ettepanekuid kavatsete teha järgmise riigieelarve koostamisel [---]?" Parvlaevaliikluse tiheduse ja töökindluse tagamine on minu jaoks ministrina kahtlemata üks võtmeküsimusi. Tean, kui oluline see on saarte elanike ja ettevõtjate jaoks ning see mõjutab otseselt kogu piirkonna elujõudu ja arengut. Ettepanekud järgmise aasta riigieelarvesse on praegu ettevalmistamisel, jätkame head tava ning kaasame sellesse protsessi kindlasti ka kohalikud omavalitsused, kuulame tähelepanelikult nende ettepanekuid ja vajadusi ning väärtustame nende sisendit. Et neid vajadusi ja ettepanekuid veelgi paremini mõista ning arutada lahendusi vahetult, on mul peatselt kavas külastada, see nädal Hiiumaad ja lähinädalatel ka Saaremaad ning kohtuda seal kohalike omavalitsuste, ettevõtjate ja kogukondade esindajatega. Meie eesmärk eelarve ettepanekute koostamisel on tagada, et veomaht mitte ainult ei säiliks, vaid võimalusel ka kasvaks koos prognoositava reisijate arvuga, et teenus vastaks tegelikule nõudlusele. Lisaks tuleb vahendeid leida ka laiemalt liikuvusreformi tegevuste elluviimiseks. 

Samal ajal peame tunnistama laiemat pilti. Ühistranspordi, sealhulgas parvlaevaühenduse eelarve on viimastel aastatel olnud märkimisväärses puudujäägis. Oleme pidanud korduvalt taotlema lisaraha valitsuse reservist isegi selleks, et säilitada olemasolev teenuse tase. Seetõttu on meie esmane ja kõige kriitilisem ülesanne tagada ühistranspordile stabiilne ja piisav baasrahastus. See on vundament, millele me saame ehitada tulevikuplaane, sealhulgas parvlaevaühenduse edasist parandamist. Töötan sihikindlalt selle nimel, et leida vajalikud vahendid kogu Eesti ühistranspordivõrgu, sealhulgas meie saarte ühenduste jätkusuutlikkuse ja kvaliteedi kindlustamiseks. 

Tänan teid veel kord tähelepanu eest ja nende sisukate küsimuste eest. Loodan, et need täpsustavad vastused olid abiks, ja olen alati valmis jätkama seda dialoogi. See küsimus on väga oluline.

Suur tänu! Ja nüüd küsimused. Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Teile teatavasti teie erakonnale laiemalt väga meeldib selline pikk plaan. Tegelikkuses ma arvan, et väga paljud Saaremaa ja Hiiumaa elanikud, sealhulgas ka sellised poolsaarlased nagu mina, ka eelistaksid sellist selgemat pikaajalisemat lahendust just nimelt praamiliikluse korraldamisel ja rahastamisel. Ehk kas te peate vajalikuks, nüüd teil on kaks aastat eelduslikult ametiaega, kui Reformierakond varem taas uut valitsust ei hakka kokku panema, siis välja töötada selline püsiv sellisest valitsuste vahetusest võib-olla sõltumatu rahastusmudel, et tagada just nimelt nii mõlema saare elanikele, tegelikult meil saari on veel rohkemgi, kui ka erinevatele ettevõtjatele, turistidele, inimestele selgus ja kindlus, et millise sagedusega, millises mahus, millise hinnaga, võib-olla üldse tasuta, on võimalik tegelikult saarte vahel ja mandri vahel liikuda? Kas te peate sellise pikaajalise rahastusmudeli loomist vajalikuks, et oleks pikk plaan saartele?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! See on selle teema üks keskne väljakutse, et tagada pikaajaline jätkusuutlik baasrahastus. Selle kallal me töötame ka tulevase riigieelarve koostamise protsessi jooksul. Ma usun, et see on tehtav. 

Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Natukene jätkuks hea kolleegi Tanel Kiige küsimusele. Aastast aastasse on täpselt seesama teema, et kas praami praamiühendus peaks olema tasuta, peaks olema tasuline, peaks olema ettevõtetele kuidagi soodsam, peaks olema kohalikele elanikele natukene soodsam. Kas tegelikult on seda küsimust ka analüüsitud sisuliselt? Et võib-olla, kui on praamiühendus küll tasuta, aga see muu majanduslik kasu sealt tänu sellele, et turism elavneb, ettevõtted lähevad sinna võib-olla parema meelega, see kasutegur on äkki suurem ja siis me saame need poliitilised sellised jauramised ühel hetkel nagu punkti panna ja vaatame, et vot numbrid näitavad seda, et tegelikult on see hästi mõistlik plaan. Kas sellist asja on tehtud ja kui ei ole, kas teil on plaan selline analüüs ükskord teha?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Idee on arusaadav, et kui ühendus oleks tasuta, siis see elavdaks kohapealset majandust. Ma usun, et see kindlasti seda teeks. Aga siin tuleb arvesse võtta seda, et arvestades praegust praamide täituvust, mis on suvekuudel ligilähedane piirile. Siis juhul, kui see on tasuta, nõudlus suureneb. See tähendab seda, et me peaksime panema lisapraame sinna liinile, mis on taas kord investeering. Ja kõiki neid summasid arvestades ma ei ole päris kindel, kuidas need numbrid kokku jooksevad. Ma ei tea, kas sellist analüüsi on võimalik üldse teha, seal on päris palju määramatuid faktoreid sees. Ma võin küsida, kas sellist analüüsi on proovitud teha, aga mul on seda keeruline ette kujutada, sest see eeldaks tõesti mitmete praamide lisamist liinile ja väljasõitude tihenemist. 

Tiit Maran, palun!

Jaa, aitäh! Ma lähtun Andre küsimusest tegelikult, aga läheksin ehk lühemasse ajaskaalasse. Tõepoolest, riigieelarve on teostamisel lähiaegadel. Kas selles vaates te proovite kuidagi mõjutada seda, et näiteks Hiiumaa ettevõtjad ja inimesed saaksid veel enam soodustust praamiliiklusel selleks, et nad saaksid siis riigieelarvesse läbi majandustegevuse tulu juurde tuua? Ja kas te plaanite läbirääkimiste puhul ka tuua esile vajadust praamiliiklust tihendada Hiiumaaga täpselt samas kontekstis, et majandustegevus elavneb ja tänu sellele riigieelarvesse saab ka rohkem raha tulema?

Aitäh! Suursaarte vahel parvlaevaühenduse tagamine on oluline küsimus. See praegu doteeritakse mitmete kümnete miljonitega ja senimaani on näidanud ka veomahtude arvu kasv, et inimesed on valmis ka teatavat hinda kvaliteetse teenuse eest maksma. Ja seda arvestust, kui juhtuks üks või sootuks teine, ma võin seda taas uurida, aga ma ei ole kindel, kuidas see arvutuskäik läheneks kuidagi tõele. Aga äkki keegi targem inimene oskab seda kokku panna. 

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Minu kolleeg Tanel Kiik küsis pika plaani kohta, eks ju. Eesti 200 on rääkinud alati pikkadest plaanidest. Minu küsimus on veel pikema plaani kohta. Mõned aastad tagasi oli palju juttu Saaremaa ja mandri püsiühendusest, Saaremaa sillast. See nimetus küll ei meeldi muhulastele, sest nad ütlesid, et mis Saaremaal selle sillaga ühendust on, see on ikka Muhumaa ja mandri vaheline sild. 

Kas Eesti 200 oma pikemates plaanides ei ole mõelnud ka selle püsiühenduse peale, et ei peaks siin iga aasta vaidlema praamitoetuste üle, kui saaks ükskord tulevikus lihtsalt üle silla sõita? Kas selliseid plaane on ka tehtud?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma saan aru, et see on olnud selle arutelu üks kandev mõte mõnda aega. 

Küll aga ma ei ole kindel, kas see oluliselt, selle silla ehitamine oluliselt aitaks parandada teenuse kvaliteeti ja ka hinda. Arvestades, kui kalliks see sild läheb – viimane hinnang oli seal mitmetes miljardites –, siis selle silla ületustasu, et seda investeeringut kuidagi tagasi saada, teeks selle ülesõidu hinna liiga kalliks.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud minister! Sageli juhtub nii, et parvlaevade kasutuses on mingi tõrge ja siis väga sageli Hiiumaa liine teenindavad laevad suunatakse ümber Saaremaale. Ja kui on vaja muutusi teha, siis reeglina need tehakse hiidlaste arvelt. Ütleme nii. Alati tehakse hiidlaste arvel. Hiiumaa elanikes – ma viibin seal sageli – see põhjustab palju pahameelt ja põhjustab ka tegelikult pingeid saarte vahelistes suhetes. 

Mu küsimus on selles, et millest see tuleb. Kas te saate viidata, millises riiklikus dokumendis, seaduses või arengukavas on see kirjas, et Saaremaa on Hiiumaast kuidagi olulisem või et saarlased on kuidagi olulisemad kui hiidlased või et Saaremaa praamiühendus on tähtsam kui Hiiumaa ja mandri vahelise praami ühendus? Ja ma usun, et ka kolleeg Madis Kallas tahaks teada vastust sellele küsimusele.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Mina ei ole teadlik, et eksisteeriks selline dokument, kus on öeldud sellist sisu. 

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Minu küsimus puudutab siis, milliseid konkreetseid takistusi te näeksite riigi täieliku doteerimise korral, kas need on poliitilised, majanduslikud, juriidilised. Ja kui te ütlete, millised teie meelest need takistused on, siis kuidas te plaanite neid ületada?

Aitäh! See oli ka eraldi osa minu ettekandest. Ma eeldan, ma arvan, et selle täieliku doteerimise aluseks peaks olema sellele ideele küsitud poliitiline mandaat. See on väga lai ühiskondlik kokkulepe, mis on väga suur osa riigieelarvest, mitmed kümned miljoneid, ja seda tuleks kokku leppida laiemalt. Ma usun, et seda niimoodi üksikotsusena kindlasti teha ei saa, ja valimisprogrammides tuleks küsida seda mandaati minu hinnangul. Ja kui see mandaat on saadud, siis saab juba vaadata, mis takistused ees on ja kuidas neid lahendada.

Madis Kallas, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Me oleme kolm aastat, kõigepealt Riina Sikkut, siis mina, hiljem Piret Hartman võidelnud valitsuses selle nimel, et praamipiletite hinnad ei tõuse. Ma loodan, et te jätkate seda võitlust, et praamipiletite hinnad ei tõuse. Aga samal ajal tegelikult me tahaksime sammu edasi teha. Ja üks asi, kus mina sellega hakkama ei saanud, aga millega sai hakkama eelmine minister Piret Hartman, on see, et püsielaniku soodustus kehtiks ka teistel saartel, mitte ainult saarlastele Saaremaal, hiidlastele Hiiumaal. Kahjuks oli kurb meel lugeda, et ka teie sellega hakkama ei saanud, millega ei saanud mina hakkama. Ma küsiksin siit, et miks te selle otsuse tühistasite. Ja kas te olete valmis seda ikkagi veel kaaluma? Tegelikult see on oluline saarte elanikele ja teades ka teie sagedast viibimist seal, ma arvan, et te mõistate seda muret, et see ringiga liikumine nii tuule tõttu kui rikete tõttu on sageli väga komplitseeritud. Aitäh!

Aitäh selle küsimuse eest! Sellele meetmele kui sellisele ei olnud rahalist katet. Kindlasti ma saan aru selle vajadusest ja sellest ootusest, ma seda mõistan. Ehk siis juhul, kui – see oli hinnanguliselt 13 korda aastas – ei ole võimalik kahe saare vahel liikuda, siis oleks võimalikult vähemate kuludega läbi mandri teisele saarele saada. Ma saan sellest aru. Aga siin tuleb arvestada riigi rahalisi võimalusi. Ja kui teha meetmeid, siis peaks seal olema ka jätkusuutlik rahaline kate taga. Selle otsuse puhul seda ei olnud. See ei tähenda seda, et me seda edaspidi ei kaalu, me arutame seda varianti edasi. Aga minu meelest on oluline selleks, et asjad toimiksid stabiilselt, nagu me oleme siin korduvalt rääkinud, et oleks etteprognoositav ja arusaadav, siis peab olema sellele ka riigieelarveline rahaline kate olemas. 

Reili Rand, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Ma ikka korra lähen tagasi kolleeg Madis Kallase küsimusele. Mind väga huvitab, mis eelduslik eelarvekulu ministeeriumi hinnangul on selle ümberringi sõitmise soodustuse puhul. Mulle tundub, et seal lähtutakse soovmõtlemisest, et hiidlased ja saarlased niisama lõbu pärast sõidavad ringi. Kuidagi ei saa muidu aru, et see sadadesse tuhandetesse või miljonitesse muidu jõuaks.

Aga tegelikult minu küsimus on väga konkreetne. Te olete siin korduvalt oma vastustes ja viidanud riigieelarve pingelisele olukorrale ja ühistranspordi alarahastusele. Kas siis pärast kohalikke valimisi ootab hiidlasi ja saarlasi ees graafiku kärbe või piletihinna tõus?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei arva, et selles küsimuses kohalikud valimised nii suurt rolli mängivad. Oluline oleks saada aru kogukondade vajadusest, saada aru, mis on nende väljakutsed, ja vastavalt sellele siis kokku leppida, kuidas tagada võimalikult kvaliteetset ja jätkusuutlikku praamiühendust suursaarte vahel.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Minister, te väljendasite üllatust, et parvlaevaliiklus on doteeritud ja praegune dotatsioon ei kata võib-olla tuleviku vajadust. Kas te oskate Eestis nimetada mõnda transpordiühendust peale täistunnibusside, mis liiguvad Tallinna ja Tartu vahel, mis tasuks majanduslikult ära? Pidage silmas, et näiteks airBalticu kahjumit katab Läti valitsus ja isegi taksojuhid töötavad meil platvormil või makse maksmata, et ots otsaga kokku tulla. Kas Eestis on mõni transpordiühendus hajaasustuses, mis ära tasub ja ei vaja riigi abi investeeringuteks või ülalpidamiseks?

Aitäh selle küsimuse eest! Ühistranspordi tagamine on riigi jaoks oluline. Meiesuguse hajaasustusega riigis on möödapääsmatu, et seda ka doteeritakse, ma seda mõistan, ja selle tagamine ongi väga suur väljakutse. Küsimus, mis liinid veel oleksid, turutingimustel tasuks ennast ära. Ma arvan, et neid kindlasti on. Ma olen selle kohta uurinud, mis need variandid on. Suheldes siin erinevate ühistransporti pakkuvate ettevõtjatega, et seal nähakse seda, et turu tingimustes on võimalik teatava summa eest pakkuda paremat ühistranspordi kvaliteeti, mis võib olla üks lahendusi osaliselt leevendada meie ühistranspordi rahalist survet ja selle dotatsiooni rahalist survet.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te olete öelnud, et teie usute turumajandusse. Mind tõesti huvitab, et kas nüüd see praamihind, praamipileti hind ja üldse praamide tihedus, ja kui palju sinna riik peab raha maksma – kas see peaks teie arvates kujunema läbi turumajandusliku protsessi või Eesti riik peaks maksumaksja raha sinna peale panema? 

Ja mul teine küsimus on veel. Lisaks sellele turumajanduse usule, mis selles parempoolses valitsuses nii tugev on, pressib igalt poolt uksest-aknast sisse inimestel ja teeb meid vaesemaks, kui teenuseid nende rahakoti peale lükatakse, et kui te nüüd, ma saan aru, et teie ja veel Eesti 200 saadikuid läheb saarte elanikega kohtuma neljapäev- reede – mis sõnum teil siis kogukonnale on? Kas jääb turumajanduslik loogika või jääb selline sotsiaaldemokraatlik lähenemine, et hakata dotatsioonide suurendamise eest võitlema? 

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ja mul on hea meel, et te olete oma istekoha üles leidnud. Enda kõrvale istuda on muidugi keeruline. 

Turumajanduse üks osa on ka see, et kui on turutõrge, siis peab riik sinna appi tulema. Kindlasti see iseenesest oleks huvitav teada, kuidas praamiliiklus turutingimustel toimiks. Mul on raske uskuda, et see väga hästi välja kujuneks. Ma arvan, et seal, kus see turutõrge on, peab riik kindlasti kaasa aitama.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja Raili Ranna. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Lugupeetud minister! On heameel kuulda, et minister teadvustab parvlaevaühenduse tähtsust ning mõistab, et see ei ole lihtsalt transpordi küsimus, mitte ainult see, kuidas inimesed punktist A punkti B saavad, vaid on seotud väga otseselt saarte inimeste elukvaliteedi, majandusvõimaluste ja kogukondade kestlikkusega. 

Samas pean tunnistama, et nende vastuste taga jäi mõneti puudu selgest valmisolekust astuda järgmisi, julgeid ja sisulisi samme. Võib-olla ei ole see ministri isikliku tahtmise puudumine. Mõistan hästi, et tegemist on keerulise ja valdkonnaülese teemaga, mis nõuab koostööd nii rahandusministriga kui valitsuskoalitsioonis tervikuna. Aga just seetõttu ongi oluline, et ükski valitsuse liige ei võtaks parvlaevaühenduse küsimust kui ainult halduskorralduslikku probleemi. 

Me räägime inimestest, kelle jaoks parvlaev ei ole lihtsalt liikumisvahend. See on võimalus elada saarel täisväärtuslikku elu, käia tööl, osaleda ühiskondlikus elus või käia ka mandril eriarsti juures. Erinevalt mandri elanikest peab saare elanik arvestama nii ajaliste kui ka rahaliste lisakuludega, mis kaasneb nii elutähtsate teenuste ligipääsu kui ka töiste ja vaba aja tegevustega. Samuti tähendab see pidevat logistilist väljakutset nii parvlaeva graafikute, eelbroneerimiste ja muu seesugusega, ning seda mitte vaid transpordiettevõtetele, vaid igale saare elanikule. 

Jah, aastatega on parvlaevaühendus suursaartega jõudnud läbi aegade parima tiheduse ja kvaliteedini. Seetõttu ei keskendunud me oma küsimustes mitte niivõrd üksikutes reisides, vaid laiemale pikemaajalisele visioonile, pikale plaanile. 

Hiljuti rõõmustasid saare elanikud pikaajalise lahendust vajava otsuse üle laiendada püsielaniku soodustust ka mandri kaudu ringiga ühelt saarelt teisele sõitmiseks, mis tulenes väga praktilisest vajadusest, Kui Sõru-Triigi liin taas ei toiminud, näiteks jättis asenduslaev Reet aprillis ära iga viienda reisi, siis miks peab hiidlane maksma topelt, kui peab minema mandri kaudu Saaremaale? See pisike ja põhimõtteline muudatus tõrkus pikalt ametkondliku arusaamise või arusaamatuse taga, sealhulgas selgitustöös, et ükski saare elanik niisama huvi või lõbu pärast parvlaevareise ei tee, mistõttu ei ulatu ka riigieelarveline kulu sadadesse tuhandetesse. 

Võimalus kasutada saareelaniku soodustust ka teisel liinil on lihtsalt mõistlik ja inimlik. Ometi otsustas tänane minister selle otsuse pöörata tagasi. Seda enam, et teadaolevalt tehnilised eeldused on tänaseks ka loodud. Loodan, et kohtudes kohapeal kogukonna esindajatega, jõuate selles väikeses, kuid märgilises otsuses siiski meelekindlusele varasemat suunda jätkata. 

Ühendustest rääkides räägime me tegelikult saarte tulevikust. Kui noor pere ei näe saarel perspektiivi, sest ühendus on ebakindel ja kallis, siis nad lähevad ära. Kui ettevõtja ei suuda oma kaupa või töötajaid õigel ajal liigutada, kaob konkurentsivõime. Kui kultuuri- ja hariduselu jääb ühenduste taha toppama, siis kaob vaikselt kogukonna elujõud. Ja see kõik ei juhtu ühel päeval, see toimub vaikselt, märkamatult, kuni lõpuks on hilja. 

Loomulikult mõistame me kõik, et tasuta ühenduse loomine või uue parvlaeva soetamine ei ole asi, mis sünnib üleöö. Aga see vajab tahet, visiooni, ja mis olulisim, poliitilist otsust. Vaja on öelda, et jah, me ei vaata saarte ühendusi enam pelgalt kui eelarverida, peamiselt kulupoolel, vaid kui regionaalpoliitilist valikut, millel on pikaajaline mõju. 

Ma palun meil kõigil mõelda hetkeks, mida tunneksite teie, kui loeksite ajalehest, kuidas laevafirma maksab miljonitesse ulatuvaid dividende samal ajal, kui kohalik kogukond peab valima, kas lasta kärpida reise või tõsta piletihinda. Kutsun siinkohal üles valitsust, mitte ainult teid, minister Terras, võtma seda küsimust arutlusele strateegilisel tasandil. Kuidas me kujutame ette elu saartel 10 või 20 aasta pärast ja mida me peame täna otsustama, et see oleks elujõuline, õiglane ja kestlik? 

Head kolleegid, saarte inimesed ei küsi erikohtlemist. Nad küsivad, et neid koheldaks võrdselt. Meie siin saalis peaksime tagama, et see võrdsus oleks rohkem kui ilus sõna, et see oleks päriselt tunnetatav ka Kärdlas, Kõrgessaares, Mustjalas või Leisis. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja me lõpetame tänase üheksanda päevakorrapunkti käsitlemise.

Aga head kolleegid, see ei ole veel kõik, sest kohe pärast haamrilööki on kõigil soovijatel võimalik end registreerida vabas mikrofonis. Ja tõepoolest, kõnesoove on. Palun siia Riigikogu liikme Riina Sikkuti. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud kolleegid! Tervishoidu mõjutab ettenähtavas tulevikus see, et rahvastik vananeb, mitme kroonilise haigusega inimeste arv ja vähijuhtude arv kasvavad. Samas ravivõimalused paranevad, nii et see ei ole sugugi halb uudis. 

Seni oleme tervishoidu rahastanud nii, et kolmveerandi maksame ühiselt ehk maksumaksja rahast ning pea veerand tuleb inimese enda taskust, näiteks ravimite ja hambaravi kulu, prillid ja visiiditasu. Inimese taskust tuleva osaga oleme Euroopa tipus, aga maksuraha ja omaosalus kokku moodustab SKP-st paar protsendipunkti vähem kui teistes Euroopa riikides. Tundub väike vahe, aga kui 30 aastat oleme pannud euro sinna, kuhu kõik teised poolteist eurot, siis ei ole võimalik vananevas ühiskonnas krooniliste haiguste koormusega toime tulla ja kaasaegset ravi võimaldada. 

Muidugi, iga suurt süsteemi tuleb parandada. Tervishoius tuleb näiteks kvaliteeti hinnata, tasustamissüsteemi kaasajastada, rahakasutust paremini kontrollida. See ei muuda aga seda, et tervishoidu on raha juurde vaja. Ja lahendus ei ole eraraha, mõeldagu siis selle all omaosaluse kasvatamist, erakindlustust või täielikult tasulisi teenuseid. 

Solidaarne tervishoid versus eraraha debatt on asendustegevus, mis viib tähelepanu tähtsatelt asjadelt kõrvale. Aga miks eraraha siis ei aita, ta on ju raha? Eraraha esiteks tähendab ikkagi alati seda, et inimene ostab oma raha eest endale teenuseid. Meditsiiniline põhjendatus pole siin peamine. Isegi kui me räägime Eestis erakindlustusest, siis tegelikult see ei ole kindlustus. See on nagu spaapakett, aga sees on näohoolduse asemel eriarstivisiit ilma saatekirjata ja suure tõenäosusega mittevajalik. Massaaži asemel on kaks hambaarstivisiiti ja basseini asemel vereanalüüs. Ja paketi ostjad teevad oma hoolitsused, visiidid, analüüsid ära. Lisaks annavad oma osa adminkulude tasumiseks ja kindlustusettevõtja kasumiks. See ei ole kindlustus. 

Teiseks, ei saa unustada, et meil on väike riik ja hõre asustus. Praegused haiglate tervisekeskused ongi tervishoiuvõrk, mida me jaksame üleval pidada. Erakliinikuid lisandub Tallinnasse kõvasti. Investeering protseduuritubadesse ja vastuvõtukabinettidesse, röntgeniseadmetesse ja …sse. See tähendab tegelikult tervisevõrgu laiendamist. See ei ole meile jõukohane. Olemasolevad seadmed tuleb rohkem koormata ja tagada kättesaadavus eelkõige piirkondades, mitte tihendada võrku Tallinnas. 

Kolmandaks, aga kõige tähtsam. Tervishoiutöötajad on nappiv ressurss, mida koolitame maksumaksja raha eest. Mõnel erialal on kümmekond spetsialisti, teisel paarkümmend, aga nad kõik peaksid aitama inimesi, kellele on see meditsiiniliselt vajalik. Kui meil on kahekiiruseline tervishoid, kus rohkem maksja saab soovi järgi kõik eriarstid läbi käia ning väiksema sissetulekuga inimene ootab ja ootab meditsiiniliselt vajaliku vastuvõtu aega, siis me saame mittevajalikud visiidid ja abita jäetud inimesed. 

Nii et eravastuvõttu liiguvad kerged, lihtsad tervisemured, kallid ja keerukad jäävad solidaarsesse süsteemi. Eravastuvõtus on lühikesed päevad, riigihaiglas tuleb valved katta ka öösiti ja nädalavahetustel. Nii et lisaks patsientidele jagame kaheks ka tervishoiutöötajad. Ühed teevad sageli mittevajalikke päevaseid kergeid vastuvõtte ja teised tegelevad ise maksta mitte jõudvate raskete patsientidega ja öövalvete tegemisega. 

Kokkuvõttes: õige patsient õigel ajal ja õiges kohas on kuldreegel tervishoius. Selle saavutame siis, kui inimene liigub vastavalt meditsiinilisele vajadusele, mitte võimekusele teenuseid ise osta. Tervis ei ole privileeg rikkale, vaid inimõigus, mille tagame kõigile. Ainult nii saame kesta. Aitäh!

Suur tänu! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud parlamendiliikmed! Mind paneb väga muretsema paremerakondade plaan kõrgharidus tasuliseks muuta. Jah, seda otseselt välja ei öelda, öeldakse, et esimene kõrgharidus jääb tasuta. Ma tõlgin, mida see arvatavasti tähendab, sest ma mäletan, valitsuses mitu korda prooviti seda kõrgharidust tasuliseks muuta, sotsiaaldemokraadid sellega nõus ei olnud. 

Esimene kõrgharidus, see tähendab, et teistkordselt enam tasuta õppida ei saa. Ja arvatavasti ei kehtestata tavalist õppemaksu, vaid hiilivalt valmistatakse Eestit ette administreerimistasuks. Rääkides ülikoolidega, hinnanguliselt nad on arvutanud, et mingitki raha riigieelarvesse saada, võiks see olla ühe üliõpilase kohta 1000 eurot aastas. Mida see tähendab? See tähendab esiteks seda, et need inimesed, kes on küll andekad, aga kelle perekonnas või kellel endal ei ole piisavalt vahendeid, et üürida omale pealinnas või Tartus, ülikoolilinnas elamispind, et maksta üüri ja toidu eest, ei pruugi pääseda kõrgkooli. See tähendab, et tuleviku head ettevõtjad, innovaatorid, väga head meie juhid ja talendid, nende anded jäävad arendamata. See on kaotus Eesti majandusele ja see on kindlasti rahas mõõdetav. 

Kui me vaatame Põhjamaade poole, siis Põhjamaade haridus, kõrgharidus on tasuta. Lisaks sellele on seal väga head õppetoetused, stipendiumid ja loomulikult, parimatele üliõpilastele pakutakse ka tasuta elamisvõimalust riigi poolt. Seda kõike sellepärast, et meelitada sinna tuleviku talente. Ja õpiränne on üks parimaid viise inimesi integreerida ja saada teistest riikidest enda juurde elama. Kahtlemata, Eesti talendid valiksid selle tee, kui meie kõrgharidust hiilivalt tasuliseks ei muudetaks. 

Ja ma meenutan, et selline administreerimistasu, väikese tasu loogika oli ühel hetkel Suurbritannias. Alguses väike tasu, siis ülikoolidele raha juurde ei makstud, sellepärast et riigieelarvega on keeruline. See tasu muudkui suurenes ja suurenes. Ja täna on Inglismaal üks Euroopa suurimaid õppemakse. Mismoodi see on mõjutanud Suurbritannia majandust? Me kõik saame näha praegu. 

Aga küsimus on põhimõtteline. Sotsiaaldemokraadid ja paremerakonnad näevad kõrgharidust ja haridust väga erinevalt. Paremerakondade jaoks on haridus inimese enda asi. Kui tahad, lähed omandad kõrghariduse, kui tahad, omandad teise kõrghariduse. See on justkui inimese enda mure. Sotsiaaldemokraatide nägemuses on kõrgharidus ja see, et meil oleks võimalikult palju haritud inimesi, ühiskondlik huvi. Mida rohkem on oskuste ja teadmistega inimesi, seda keerulisemat ja targemat tööd nad teevad, seda rohkem nad palka teenivad, seda rohkem nad majandust arendavad. Ja see on parim viis, kuidas tegelikult majandust arendada. 

Kui me mõtleme, siis majanduse vundament ei ole madalad maksud, majanduse vundament ei ole palju võõrtööjõudu, odavat tööjõudu või vähe bürokraatiat. Majanduse vundament on haridus, haridus ja veel kord haridus. Ilma haritud inimesteta ei oleks meil üht või teistsugust maksusüsteemi. Ilma haritud inimesteta ei oleks meil neid edukaid ettevõtteid, kes on Eesti uhkus ja au. Ilma haritud inimesteta ei oleks seda tublit töötajat, kes lõpuks selle töö ära teeb ja selle väärtuse ühiskonnas loob. 

Nii et ükspuha, kuidas seatakse piiranguid haridusele, kõrgharidusele, ei mõjuta mitte ainult neid inimesi, nende noorte toimetulekut ja tuleviku väljavaadet, vaid see mõjutab Eesti pikaajalist majanduskasvu ja arengut. Sotsiaaldemokraadid seisid valitsuses selle vastu, et kõrgharidus tasuliseks muudetaks, ja ma luban, et sotsiaaldemokraadid jätkavad seda kõike siin parlamendis. Kõrgharidus on see, mis peab olema meie kõigile Eesti inimestele kättesaadav, et paraneks Eesti inimeste toimetulek, et keskmise pere sissetulek saaks suureneda ja et Eesti majandusel läheks paremini. Aitäh!

Suur tänu! Nii. Rohkem kõnesoove ei ole ja ma sulgen vaba mikrofoni. Ühtlasi on meie tänane istung lõppenud.