Aitäh! Austatud Riigikogu! Täna me pöördume tagasi juurte juurde. Tuletan meelde, et 23. märtsil 2018. aastal otsustas Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni näol toetada seisukohti Euroopa Liidu konkurentsidirektiivi uuendamisele, nähes ette ülevõtmist väärteomenetluse korras.
Sellest päevast on hulk aega möödas. Mis siis vahepeal juhtus, et ühiskonnas tekkis sedavõrd suur vastuseis, mis on venitanud selle konkreetse direktiivi ülevõtmist trahvi määramiseni? Tegelikult me räägime väga põhimõttelisest ja olulisest väärtusküsimusest, ja see väärtusküsimus on see, et kas me Eestis arvame, et karistamine peaks olema võimalikult lihtne, või me arvame, et karistamine peaks olema võimalikult õiglane. See on see küsimus, millele on aastaid vastust otsitud, ja kindlasti on õigus mõlemal poolel. Väga hea, et arutelu ühiskonnas käib. Karistamine on üks selliseid teemasid, mis vääribki seda, et seda igakülgselt kaalutakse.
Ent mängus ei ole olnud ju ainult see konkreetne eelnõu. Kui te lubate, ma [refereerin] Tartu Ülikooli professorit Anneli Sood, kes on ühtlasi ka Tartu Ülikooli karistusõiguse osakonna juhataja. Ta avas oma mõtteid Postimehe artiklis, tuues välja, et karistuste oluline lihtsustamine, mida alati on ju järelevalveorganid väga soovinud, võib lõpuks puudutada iga inimest. Nimelt, ühes kohas karistuste oluline lihtsustamine võib kaasa tuua lumepalliefekti ehk menetlus, kus isikute õigused pole enam takistavaks faktoriks, on paljudele atraktiivne, paljudele riigi esindajatele. Ta tuletab meelde, et menetlusõigus aitab tagada, et terad eraldataks sõkaldest, sest paratamatult juhtub menetlustesse süütuid inimesi, kes peaksid sellisena ehk süütuna sellest menetlusest ka välja tulema. Anneli Soo rõhutab veelgi, et kellegi karistamine ei ole ega peagi lihtne olema, sest kui on lihtne karistada ühte inimest, on lihtne karistada, tsiteerin teda, ka sind, mind ja kõiki teisi ühiskonna liikmeid. Ainuüksi sellise soovunelma väljaütlemine peaks ühiskonna ettevaatlikuks tegema, rõhutab karistusõiguse osakonna juhataja.
Ja tõepoolest, kui me vaatame konkurentsiseadust, siis lubage mulle see paralleel, see on üks üsna piibellik seadus. Ta loetleb üles, mida sina mitte ei tohi teha, aga kogu ülejäänu jätab tõlgendamise küsimuseks. Konkurentsiseaduse eesmärk on pakkuda lahendused, kuidas turg toimima saada. Ja tõepoolest, kui me võtame ühelt ettevõttelt 10% käibest trahvina ära, siis me oleme selle ettevõtte Eestis tapnud. Me oleme kaotanud selle ettevõtte töökohad ja kaotanud leiva laualt nendel peredel, kelle pereliikmed selles ettevõttes töötasid. Olgu ka see hoiatavaks näiteks, miks karistamine ei tohi olla mitte niivõrd lihtne, kuivõrd karistamine peab olema õiglane.
Teie ees olev eelnõu on oma olemuselt üsna lihtne. Ta jätab konkurentsijärelevalvega tegelema Konkurentsiameti, nii nagu see senimaanigi on olnud. Konkurentsiamet jälgib konkurentsiolukorda turul konkurentsijärelevalvemenetluse kaudu ja võib selle raames kasutada Euroopa Liidu direktiivis sätestatud uurimismeetmeid. Näiteks saab Konkurentsiamet teostada kohtu loal läbiotsimisi ja esitada teabenõudeid. Kui Konkurentsiamet avastab selles järelevalvemenetluses, et mõni ettevõtja ei toimi ikkagi konkurentsireeglitega kooskõlas, saab Konkurentsiamet määrata sellele ettevõttele vajalikke konkurentsijärelevalvemeetmeid. Nende meetmete eesmärk on vaba konkurents turul taastada.
Kogu Euroopa Liidu õiguse peamine eesmärk on tagada tarbijatele õiglane konkurents, selleks et hinnad oleksid madalad, selleks et konkurents oleks väiksematele ettevõtetele suurte vastu õiglane, ja selliste meetmete rakendamise õigus Konkurentsiametil peab tagama selle õigluse nii tarbijate kui ka väiksemate ettevõtete jaoks. Meetmed, mida Konkurentsiamet võib määrata, võivad olla sisult käitumuslikud, näiteks saavad nad ettevõtet kohustada mingit tegevust lõpetama, või struktuursed, näiteks Konkurentsiametil on õigus mingi äriühing ümber kujundada või täpsemalt, seda nõuda või nõuda osaluse võõrandamist.
Hästi suur rõhk on kokkuleppimisel. Konkurentsiamet pakub, kuidas saaks konkurentsiolukorda paremaks, ettevõte kaalub, kas need ettepanekud talle sobivad, ja koos leitakse sobivad lahendused, lepitakse kokku selles, kuidas turul olukord tarbijate jaoks ja teiste konkureerivate ettevõtjate jaoks paremaks teha. Turul olukorra paremaks tegemine on nii direktiivi kui ka selle eelnõu kõige tähtsam eesmärk.
Määratud meetmeid on võimalik Konkurentsiametil tagada sunnirahaga. Nüüd võib aga ette tulla selline olukord, kus konkurentsijärelevalve käigus avastab Konkurentsiamet, et ettevõte on tegelikult toime pannud raske rikkumise – nii raske, et seda ei ole enam võimalik lõpuni heastada –, mis vastab seaduses toodud väärteokoosseisule. Sellisel juhul saab Konkurentsiamet vastavalt olukorrale kas järelevalvele lisaks või selle asemel alustada väärteomenetlust. Ja sellisel juhul võib maakohus rikkujale määrata sellise rahatrahvi, mis on tõepoolest tõhus ja heidutav, just nii, nagu direktiivis nõutud.
See järelevalvemenetluse ja süüteomenetluse omavaheline suhe, omavaheline suhestumine, mida ma teile just kirjeldasin, on Eestis praegu täiesti tavapärane. Ja täpselt sellisel moel oleme me üle võtnud ka muudes valdkondades Euroopa Liidus ette nähtud haldustrahvid. See on meil kenasti toimunud, meil on maakohtus pikk kohtupraktika ja seal valitseb õigusselgus, mis annab eelduse kiiremaks ja tõhusamaks menetluseks.
Aga lubage mul peatuda ka selle eelnõuga seoses üles [kerkinud] ühiskondlikel debattidel ja küsimustel. Kõige teravamad on olnud vaidlused enese mittesüüstamise privileegi üle. Direktiivi sõnastus on siin kahetine. Direktiiv lubab ettevõtjal mitte vastata küsimusele, mis sunniks ettevõtjat end rikkumises süüdi tunnistama, ent samal ajal nõuab, et järelevalvemenetluses ettevõtja annaks Konkurentsiametile nõudmise peale ka seesugust faktilist teavet ning annaks üle dokumendid, mis võivad hiljem ettevõtjale kahjulikuks osutuda.
Meil Eestis on põhiseaduse § 22 ja süüteomenetluse üks põhimõte, et mitte kedagi ei tohi sundida iseenda vastu tunnistama. Eelnõus oleme selle lahendanud niimoodi, et füüsilistel isikutel on täiel määral tagatud ka konkurentsijärelevalvemenetluses enese mittesüüstamise privileeg. Ent juriidiliste isikute puhul on lahendus konkreetsest asjast ja asjaoludest rohkem sõltuv. Tõenäoliselt paneb siin täpsed piirid paika kohtupraktika, mis võtab arvesse nii konkreetsete juhtumite eripära kui ka Euroopa Kohtu konkurentsimenetluse alast praktikat, mis paraku on ka pidevas arengus, ent näeb kitsamalt enese mittesüüstamise privileegi, kui see Eestis tavaks on olnud.
Teine suur vaidluse koht on olnud selles, kas haldusmenetluse raames karistamine mitte ei oleks seesama kiirem, lihtsam ja sujuvam. Võib-olla ka siin saalis on veel inimesi, kes ei tea une pealt, mis vahe on haldusmenetlusel ja väärteomenetlusel. Ma igaks juhuks selgitan selle ühe lihtsa näitega ära. Näiteks kui koolis õpetaja paneb hinnet, siis see on olemuslikult haldusmenetlus. Õpetaja ei kutsu juurde tunnistajaid, ei vii läbi põhjalikku kirjalikku menetlust, ei kirjuta üles kõiki asjaolusid, vaid ta teeb lihtsa võimu teostamise sammu: ta annab tagasisidet õpilasele hindega.
Haldusmenetlus, haldusõigus tugineb meil sellele, et ühtegi inimest ei tohi riik ülemäära kiusata ega inimese suhtes ülekohtune olla. Me oleme ette näinud, et riik on üldiselt viisakas. Ja seetõttu see haldusmenetlus üldiselt käib üsna lihtsasti – nagu hinde panemine koolis. Hinnet on võimalik halduskohtus hiljem vaidlustada, ma küll ei soovita seda, ei kutsu kedagi üles seda tegema, aga põhimõtteliselt selline võimalus on.
Nüüd, ütleme, et sellessamas koolimajas on avastatud üks väär tegu. Tuletan meelde, halduses me ei räägi vääratest tegudest. Isegi kui õpilane saab mitterahuldava hinde, ta ei ole midagi vääralt teinud. Mitterahuldav hinne ei ole talle karistus, vaid see on tagasiside tema õpitulemustele. Aga ütleme, et koolimajas on näiteks aknad sisse visatud. Sellisel juhul on ilmselgelt tegemist väära teoga, keelatud teoga, mille eest põhimõtteliselt on võimalik kedagi karistada. Aga niipea, kui me räägime karistamisest, tulevad meil juba mängu menetluslikud garantiid. Ehk enne, kui me kedagi hakkame Eestis karistama, peab näiteks olema see kool ka täiesti kindel, et just nimelt see õpilane on need aknad sisse visanud. Ta peab suutma seda tõestada, tõendada ja kohtus selle arutamine on ka juba kaitsja abil ja hoopis põhimõttelisemalt teistmoodi, mitte sugugi niisama lihtsalt, kui oli hinde panemine.
Ehk see näide suudab meile näitlikustada seda, et esiteks on meil ju nii ehk teisiti karistamine ultima ratio põhimõttel ehk äärmine abinõu, äärmuslik abinõu, aga keskmisest keerulisemad väärteoasjad, nagu konkurentsiasjad, konkurentsi rikkumise asjad tõenäoliselt olema saaksid, on ikkagi sellised, kus täiesti ilma menetluspõhiõigusteta neid asju ajada ei saaks. Veel kord, see võib kaasa tuua 10%-lise käibe ulatuses trahvimise, mis tõenäoliselt toob kaasa selle ettevõtte pankroti ja töökohtade kadumise. Ja nii oleme me vääraid tegusid alati Eestis eraldi vaadanud, kurje tegusid eraldi vaadanud, seal peame me olema kindlad, et väära teo tegija ikkagi tõesti selle teo teinud on. Menetluspõhiõiguste vajadust karistamise puhul on ka Euroopa Inimõiguste Kohus korduvalt toonitanud.
Küsimus on olnud ka selles, kas tõendid võiksid konkurentsijärelevalvemenetluses kogutuna olla ülekantavad trahvimiseks. Jah, eelnõus on niimoodi kirjas, et konkurentsiväärtegude tõendamisel on lubatud ka konkurentsijärelevalvemenetluses kogutud tõendid, milles siis loomulikult kohus saab, nii nagu kõikide muude tõendite puhul, hinnata neid vastavalt oma pädevustele.
Üks väga suur vaidluste küsimus on olnud ka selle üle, kas Konkurentsiamet ikka saab piisavad volitused ja kas need volitused omakorda on kohtu kontrollile allutatud. Saan kinnitada, et vastavalt Euroopa Liidus kehtivatele arusaamadele saab Konkurentsiamet vajalikud volitused, sealhulgas toimetada läbiotsimisi, esitada teabenõudeid, millele vastamine on kohustuslik ja mis on tagatud ka omakorda sunniraha ja väärteokaristustega. Lisaks on Konkurentsiametil võimalik teha ka väärteomenetluses kõiki väärteomenetluses lubatud toiminguid.
Konkurentsiameti järelevalvepädevuse puhul näeb eelnõu ette, et toimub täiemahuline kohtulik kontroll, seda nii määratlemata õigusmõistete sisustamise kui ka õigusliku tagajärje valiku osas, ehk läbitakse kolmeastmeline proportsionaalsuse test.
On olnud ka küsimus sellest, ega see väärteomenetlus pole ikkagi see kriminaalmenetlus, mida ECN+ direktiiv ei luba. Tõepoolest, ECN+ direktiiv näeb ette oma sättega seda, et konkurentsirikkumiste eest peab olema võimalik liikmesriigil trahvi teha muus menetluses kui kriminaalmenetluses. Siin saame kinnitada, et sama menetluskorraga ehk väärteomenetlusega on ka kõik muud senised Euroopa Liidu direktiivid, kus on juttu olnud halduskaristusest, Eesti üle võtnud läbi väärteomenetluse ja see on siiamaani alati Euroopa Komisjonile sobinud ja see on olnud igati aktsepteeritav. Teine riik, kus sellised suured eriarvamused on olnud ja kus on ka väärteomenetlus kasutuses, on Taani.
Nüüd, on mõned küsimused veel, mis ma ka kohe ümber lükkaks. Esiteks väidetakse, et väärteomenetlus ei võimalda oma iseloomu tõttu direktiiviga koos olevaid karistusmäärasid sätestada. See väide on vale. Meie seadustes on hulgaliselt norme, kus rahatrahvi määr on üle võetud Euroopa Liidu õigusaktidest ja see põhineb karistatava ettevõtja käibel, nii nagu ka selle eelnõuga ette nähakse. Karistusseadustiku vastav muudatus jõustus juba 2023. aasta novembris ja lahendas selle küsimuse, mis varasemalt tõesti üleval oli.
On väidetud seda, et meie karistusseadustik ei võimalda juriidilist isikut vastutusele võtta, kui ei ole kindlaks tehtud konkreetset juhatuse liiget, kes oma kätega süüteokoosseisule vastava teo toime pani. Ka see väide on vale. Meil on taas juba alates 2023. aastast kehtiv organisatsiooniline vastutus, mis tähendab, et ka puuduliku järelevalve või halva töökorralduse tõttu juriidilise isiku kohustusi rikkudes toime pandud tegude eest saab juriidilise isiku vastutusele võtta isegi siis, kui konkreetset juhtivtöötaja tegu ei ole tuvastatud. Tänan siin Eesti Ekspressi ajakirjanikku Tauno Vahterit, kes hiljuti sellele põhjalikumalt tähelepanu juhtis. Eelnõus on lisaks täpsustatud ka konkurentsiõiguse spetsiifiliselt juriidilise isiku vastutust vastavalt direktiivis nõutule.
On ka väidetud, et aegumise regulatsioon on karistusseadustikus selline, et kõik väärteod aeguvadki ära enne, kui need jõuab lõpuni menetleda. Üldsättest on aga võimalik teha erandeid ja need erandid on siin eelnõus ka tehtud ehk aegumist karta põhjust ei ole.
Kokkuvõtteks. Teie ees on eelnõu, millega Konkurentsiamet on teada andnud, et ta saab tööd teha. Advokaadid ja õiguskantsler on suures plaanis öelnud, et see eelnõu kaitseb proportsionaalselt meie inimeste põhiõigusi ja see tuleks võimalikult kiiresti vastu võtta, et Eesti pääseks lõpuks ometi sellest trahvist, mis iga viivitatud päevaga 3000 eurot meie maksumaksjate taskust lisaks võtab. Meie inimesed väärivad euroopalikku kaitset tarbijatena ja meie väiksemad ettevõtted väärivad euroopalikku õigust õiglaseks konkurentsiolukorraks. Aga meie inimesed väärivad ka seda, et mitte kedagi ilmaasjata süüdi ei mõistetaks. Meie ettevõtjad väärivad seda, et uisapäisa ja hästi lihtsalt neid keegi trahvima ei kipuks. Meie ettevõtetes töötavad inimesed väärivad seda, et nende töökohad säiliksid siis, kui on ikkagi teada, et ettevõte saaks minna kokkuleppele, saaks konkurentsiolukorda parandada ja saaks tarbijate ja teiste ettevõtete jaoks asju paremaks teha. Ja et juhul, kui on tegemist tõesti väga raske rikkumisega, me saame kindlad olla, et see rikkumine on tõesti sellisena toime pandud.
Ärgem tahtkem lihtsalt karistamist, tahtkem õiglaselt karistamist. Lihtne ja õiglane ei ole seesama. Me ikkagi tahame õiglast Eestit ja see eelnõu selle eest seisab. Aitäh!
