Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Head külalised! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 12. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 49 Riigikogu liiget, puudub 52.

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Martin Helme, palun!

Aitäh! Küllap te kõik teate, head kolleegid, et meil on tekkinud Eestis selline olukord, kus mõne kohtuotsuse tagajärjel on kohalikel omavalitsustel võimalik ise otsustada, kes saab kandideerida kohalike omavalitsuste volikogudesse. Kui ka saadakse valituks, saab kohalik omavalitsus otsustada, kas sa ikka võid volikogus olla, sest kui sul on postkast tühjaks võtmata või puuriit ei kulu või prügipang on tühi kogu aeg, siis tehakse järeldus, et sa tegelikult ei ela kohapeal, ja sinu võib volikogust välja visata.  

No see ei ole õigusriigile kohane asi. Me teeme ettepaneku see nii-öelda sissekirjutuse asi ära lahendada enne sügisesi valimisi, et meil ei tekiks voluntarismi. Ma tean küll, mis te, osad kartellierakonnad, mõtlete siin – et liberaalidele on alati kõik lubatud ja konservatiividele on alati kõik keelatud, teid see ei puuduta. Uskuge mind, puudutab.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud aseesimees! Austatud kolleegid! Anname sotsiaaldemokraatide poolt üle arupärimise Tallinna Haigla rajamise kohta sotsiaalminister Karmen Jollerile. Teatavasti on Tallinna Haigla loomine ehk pealinnas asuvate haiglate ühendamine ja uue, kaasaegse meditsiinilinnaku rajamine nii patsientide kui ka tervishoiutöötajate heaolu parandav otsus, mis tegelikult tulnuks juba aastate eest ära teha. 

Viimaste aastate kriisid on veelgi näidanud vajadust uue, kaasaegse haiglahoone järele, sealhulgas (Juhataja helistab kella.) just nimelt nii haiglavoodite [koguse] paindlikkuse vaates kui ka nakkuskontrollivajadusi arvesse võttes. Kahtlemata aitaks see ka meie piiratud meditsiinipersonali paremini kasutada ja seeläbi looks tugevama reageerimisvõimekuse kogu tervishoiusüsteemile. 

Ministeerium ja Tallinna linn on aastate jooksul tegelikult ära teinud põhjaliku eeltöö, esitanud mitmeid võimalikke finantseerimislahendusi Tallinna ühendhaigla loomiseks ja uue meditsiinilinnaku rajamiseks Lasnamäele. Näiteks on välja pakutud variandid, et riik võiks pealinnale tagastada uue haiglahoone ehitusega seotud maksutulu, võiks kaasata Euroopa Liidu vahendeid või toetada meditsiinilinnaku rajamist otse riigieelarvest (Juhataja helistab kella.). Ja lähtudes …

Kuulame ettekandjat, palun!

Jaa, mul on ka selline palve. 

Sellest lähtudes on meil küsimused sotsiaalministrile. Esiteks: kas te toetate Tallinna ühendhaigla loomist? See tähendab Tallinnas paiknevate haiglate ühendamist ja uue meditsiinilinnaku rajamist Lasnamäele. Milline on valitsuse kui terviku seisukoht selles küsimuses? Milliseid otsuseid on uus valitsus seni teinud Tallinna Haigla loomiseks? Millist finantseerimismudelit toetate Tallinna ühendhaigla loomisel ja uue meditsiinilinnaku rajamisel? Kas seda seisukohta jagab ka valitsus tervikuna? Millises ulatuses on võimalik Tallinna ühendhaigla loomist ja uue meditsiinilinnaku rajamist toetada Euroopa Liidu struktuurifondidest? Ja mis aastal on teie hinnangul realistlik alustada tervishoiuteenuste osutamist Tallinna Haigla uues meditsiinilinnakus? Annan [arupärimise] üle sotsiaaldemokraatidest saadikute poolt. Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Soovin täna Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liikmete poolt üle anda ühe arupärimise. Ma arvan, et see sobib tänasesse päeva väga hästi. Nimelt, teema on tuuleenergia majanduslik jätkusuutlikkus ja rahvusvahelised kogemused Eesti energiapoliitika kujundamisel. 

Viimaste kuude jooksul on mitmed Põhjamaadest pärit allikad avaldanud kriitilisi hinnanguid tuuleenergia majandusliku jätkusuutlikkuse kohta. Rootsi majandusteadlaste analüüsi kohaselt on Rootsi tuuleenergiasektor tegutsenud kahjumis seitse aastat järjest keskmise kahjumimarginaaliga 35%. 2023. aastal ulatus sektori kogukahjum 4,6 miljardi Rootsi kroonini ehk 416 miljoni euroni. Eriti raskes seisus on investeeringud Norrlandi piirkonnas, kus keskmine kahjumimarginaal ulatub lausa 65%-ni. Samuti on Soome päikesepaneelide tootja Valoe ning Rootsi rohepöörde sümboliks peetud Northvolt jõudnud pankroti äärele. Kõnealused arengud on tekitanud arutelusid nii tuuleenergia kui ka laiemalt rohetehnoloogia elluviimise ja avaliku sektori investeeringute tõhususe üle. Samasugust signaali saame Saksamaalt, [Suur]britanniast, rääkimata USA-st, kus Trump tõmbas kogu tuuleenergiaprojektile tegelikult kriipsu peale. 

Lähtuvalt sellest on meil ridamisi küsimusi selle kohta, kas neid rahvusvahelisi kogemusi on võetud arvesse meie energiapoliitika kujundamisel, eriti mis puudutab tuuleenergia kujundamist. Me teame väga hästi, kuidas veebruarikuus, vaatamata kõikidele analüüsidele ja spetsialistide arvamusele, kolm tarka inimest kolmest erakonnast soovisid sellise otsuse vastu võtta, et eraldada päris suur summa, 2,6 miljardi ulatuses toetust tuuleenergiale. Õnneks seda ei sündinud.

Teie aeg! 

Aga kahtlused on, et sellega soovitakse ikkagi edasi minna. 

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja kaks arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt kodu- ja töökorra seadusele. 

Nüüd veel mõned teated. Laupäeval on siin, Riigikogus lahtiste uste päev. Palun kõigil pärast täiskogu istungi lõppu oma laudadelt ja sahtlitest isiklikud väärtuslikud asjad ja materjalid kaasa võtta. Kui need on pärast kuskile liikunud, siis ise teate.

Läheme tänase päevakorra juurde. Täna on meil päevakorras üks punkt, mis on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Tuuletööstuse pahupoolest" arutelu. 

Paar sõna selle arutelu käigust ja menetlemise korrast. Algataja on kutsunud neli ettekandjat. Ettekandjad on energeetik Margus Sild, MTÜ Looduse ja Inimeste Eest liige Urmas Maranik, arst Anti Kukkela ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liige Rain Epler. Kõikidel ettekandjatel on ettekande pikkus kuni 20 minutit ja küsimusteks-vastusteks on kuni 25 minutit. Iga Riigikogu liige võib ettekandjale esitada kuni kaks küsimust, peale mida toimuvad läbirääkimised. Ettepanek on läbirääkimistel anda kõigepealt sõna fraktsioonide esindajatele. Selle arutelu lõppedes Riigikogu otsust vastu ei võta. Et arutelu sujuks tõrgeteta ja jooksvalt, siis on algatajad teinud ettepaneku pikendada istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Seda ettepanekut me peame hääletama, alustame selle ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 28 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 3. Ettepanek leidis toetust. Seega on istung pikendatud kuni kella 14-ni. 

Läheme tänaste ettekannete juurde. Palun kõnetooli ettekandjaks, energeetik Margus Sild. Palun!

Tervist minu poolt! Head Riigikogu liikmed! Täna tutvustan oma ettekandes teile natukene tuuleenergeetika pahupoolt ehk seda, mis on tuuleenergeetika hind lõpptarbijale, riigile ja riigi majandusele. Kõigepealt ma ütlen sellise huvitava mõttetera, et on olemas väike vale, on olemas suur vale ja on statistika. Hetkel mina näen, et statistikaga üritatakse riigi rahvale maha müüa seda, et tuuleenergeetika ja päikeseenergeetika suures mastaabis on ilus, kena ja roheline. Kahjuks see niimoodi ei ole. 

Tuuleenergeetika minu arvates sobib ainult väikeses mastaabis ja väikeettevõtjatele ja majapidamistele, sellepärast et tuuleenergia ei ole püsiv. Üldisesse võrku ei ole mõttekas mittepüsivat energiat liiga palju lasta, sellepärast et alati, kui tuul vaibub või päike läheb looja, me peame selle energia kuidagi kompenseerima. Me ei saa ütelda, et me toodame nii-öelda taastuvatest allikatest nii palju energiat aastas, kui me tarbime, sellepärast et seda energiat ei ole võimalik purki panna, konserveerida ja pärast kasutada. Võrgus peab olema alati balanss tootmise ja tarbimise vahel. Kui seda balanssi ei ole, siis võib asi kulmineeruda terve võrgu kokkukukkumisega. 

Tuulikute keskmine kasutegur eelmise aasta andmete järgi – andmed võtsin Eleringi andmepangast, mis on kõigile kättesaadav, seal on üle kümne aasta kohta neid andmeid – oli 22,675%. Ehk kogu tarbitud energiast eelmise aasta jooksul sai Eesti riik 22% tuuleenergiast. Kui nüüd natuke rohkem andmetesse süüvida, siis minu andmetel [tootsid] tuulikud täisvõimsusel kuskil 519 megavatti ja oma nominaali vääriliselt töötasid tuulepargid ainult 1,25% ajast. Ehk siis 98,75% ajast tootsid tuulikud vähem, kui on nende nominaalne võimsus. 

Tavaliste elektrijaamadega sellist probleemi ei ole. Seal on probleem ainult siis, kui midagi läheb katki. Poole kuni [täieliku] nominaalvõimsuse vahel tootsid eelmise aasta jooksul tuulikud 15,98% ajast. Talutav, aga alla poole, kõik ülejäänud on alla poole. 

Natukene mängisin andmetega: korrutasin tuule- ja päikeseenergia toodangu eelmise aasta lõikes neljaga, sellepärast et meie valitsus on pakkunud, et tuuleenergeetika koguvõimsus võiks olla neli korda suurem kui praegu. Tulemuseks on see, et isegi kui me päikeseenergiat ja tuuleenergiat neli korda suurendame, jääme 4971 tundi miinusesse. Jah, kõik need tunnid ei ole täielikult miinuses, mõnes tunnis on 10 megavatti, ühe tunni jooksul on miinust, mis tuleb kuidagi [kompenseerida], aga väga palju on tunde, kui on peaaegu 100% miinust. Neid tunde on väga-väga palju ja nende tundide jaoks on meil vaja elektritootmist.

Siin tekib nüüd küsimus, miks me peame ehitama kalleid tuulikuid suures mastaabis ja ehitama juurde ka püsiva elektritootmise. Ja siis hakkame seda energiatootmist niimoodi poolitama, et kui tuult ja päikest ei ole, paneme normaalse elektrijaama tööle. Tegelikult peaks vastupidi olema: normaalne elektrijaam töötab, toodab energiat võrku ja kui väiketarbijatel on juhuslikult nende enda tootmisvõimekus, mis nende tarbimist katab, siis see kaetakse kohapeal. 

Miks ma räägin väiketootjatest: sellepärast, et kui me toodame tuulikutega energiat võrku, siis tuulikuärimees saab ainult energiahinna endale taskusse. Kui meil on kuskil tarbijal enda päikesejaam, väiketuulik, siis tarbija säästab elektrihinnalt ja ta ei pea maksma võrgutasusid. Võrgutasu hetkel – kõik sõltub ühenduse võimsusest – võib vabalt küündida 10 sendini kilovatt-tunni kohta iga tarbitud kilovati eest.

Miks ma räägin väiketootjatest ja väiketarbijatest: sest [nende olemasolu korral] see juhuslik energia hulk süsteemis ei oleks liiga suur. Hetkel me ei ole enam BRELL-is, me oleme Lääne-Euroopa võrgus. Kui me olime BRELL-is, siis Venemaa tasandas meie võrku tegelikult väga hästi. Venemaa võrk jooksis kuni Volgani välja. Seal oli või siiamaani on suur hüdroelektrijaamade kaskaad, millega hoitakse BRELL-i sagedus ja ka energiavoog paigas. Hetkel meil seda enam ei ole ja kõik üleliigne energia, mida me toodame, tuleb meil endal kuhugi panna. 

Lisaks, kui ma korrutasin päikese- ja tuuleenergia neljaga, siis vaatasin huvi pärast, mis on maksimaalne ületoodang. Sellele arvatavasti ei ole keegi mõelnud. 3000 megavatti tunnis tuleb tulevikus ületoodangut. 3000 megavatti tunnis! See on väga suur. Soome ühendused Estlink 1 ja Estlink 2 annavad 1000 megavatti välja, meie ühendused Lätiga on ka umbes 1000 megavatti. Aga kui see ületoodang tuleb keset suve, kui Eesti tarve on minimaalne, mis siis saab? See on suur peavalu energeetikutele lõppkokkuvõttes see ära tasakaalustada.

Tuuleenergia hind. Mulle on kõrvu jäänud, et riik on pakkunud, et tuuleenergia hind või energiahind üldse võiks tulevikus olla 4,5 senti kilovatt-tunni eest. See on utoopia. See on utoopia sellepärast, et 4,5 senti kilovatt-tunni eest annab tuuliku ehituse juures tagasi ainult ehituskulu 20 aasta jooksul. See tähendab seda, et kui ehitatakse tuulik, siis tagasimaksed selle tuuliku ehitushinna poole peal peavad olema intressivabad ja [tehtud] 20 aasta jooksul. Ettevõtja pühib suu kasumist puhtaks. Hetkel ma ei tea, et keegi tuuleärimeestest oleks MTÜ. Kõik on ikkagi osaühingud või aktsiaseltsid, tahaksid kasumit teenida. Ehk 4,5 senti kilovatt-tunni eest reaalne turuhind ilma riigi dotatsioonideta on puhas ulme. 

Keskmine hind eelmisel aastal Nord Poolil meie hinnapiirkonnas oli 8,73 senti kilovatt-tunni eest. Sealt alla tulla tuule- ja päikeseenergia lisamisega on võimatu. Lihtsalt numbrid ei klapi. Kui ehitatakse 2100-megavatise võimsusega tuuleparke juurde, siis see maksab umbes 3,15 miljardit eurot. 3,15 miljardit! Teil on kindlasti käinud siin aruteludest läbi, kui palju võiks maksta tuumajaam. Hakkab minema juba enam-vähem samasse kategooriasse. Tuumajaama hinnad on väga erinevad, tuulikuhinnad on palju standardsemad, aga 3,15 miljardi eest saab riik ainult 4,64 teravatt-tundi elektrit. Mida see tähendab? See tähendab seda, et see on pool Eesti tarbest. Investeeritakse 3,15 miljardit, et saada pool tarbimist kätte enamjaolt siis, kui seda energiat tegelikult vaja ei lähe. Energia lihtsalt tuleb kuhugi välja suunata. 

Enefit Green on ütelnud seda, et nemad panevad oma tuulikud seisma, kui elektrihind langeb alla nende omahinna. See on ka mõistlik, sellepärast et ei ole ju mõtet toota elektrit siis, kui seda vaja ei lähe. Masinad kuluvad, seadmed kuluvad, remondikulu jääb, aga raha sealt ärimehed ei saa.

Meil on välja pakutud salvestused. Vaataks siis, mis salvestusvõimsuseid meile hetkel ehitama hakatakse ja mida see hinnas tähendab. Kui nüüd suurendada juhuslikku energiatootmist neli korda, siis 4971 tundi on energiat ikkagi vaja kuskilt saada. Kui seda salvestust akudega teha – hetkel hakati Kiisale ehitama akupanka, mille maksumus on 200 miljonit eurot, tuulikute kõrval polegi väga palju –, siis reaalsus on see, et akupanga võimsus on 200 megavatti. Eesti tipptarbimine on 1500 megavatt-tundi ja suve väga säästlik tarbimine umbes 490 megavatt-tundi. Selle akupanga mahutavus on ainult 400 megavatti ehk akupank on väga väike. Ta on väga väike ja maksab metsikult raha – 1 kilovati ehitamiseks selles akupangas läheb vaja 500 eurot. 500 eurot! See on päris kõva sõna summades.

Aga mis on aku eluiga? Garanteeritult on lihtsalt LiFePO4 akude – see on väiksema kasuteguriga aku, kui on liitiumioon[aku], aga ta on see-eest ohutu ja arvatavasti tehakse akupank selle akutüübi peale – eluiga 6000 tsüklit. Selle 6000 tsükli [täitudes] on 80% alles. See on see, mida tootjad pakuvad. Aga eluiga on arvatavasti vähem kui kümme aastat. Kui liitiumioonakupank tehakse, siis selle [eluiga] võib väga lühikeseks jääda. USA-s põles maha üks päris suur korralik akupank, mis oli liitiumioonakude peal.

Selle akupanga omakulu seda kasutades – 6000 tsükli peale arvutasin seda – on 8,33 senti 1 kilovati kohta. Kui võtta, et tsükleid saame 12 000, siis jah, kulu on kaks korda väiksem, aga see akupank on ka Eesti mastaabis väga väike. Kui akupank tühjaks saab, siis selle laadimine võtab rohkem energiat, kui akupank välja andis. See on alati niimoodi. Energial on alati erinevat kadu süsteemides. 

Kui me räägime sellisest akusalvestusest, siis alla viie sellise akupanga ei tasu üldse rääkimagi hakata Eesti jaoks. Ka viis on väga vähe tegelikult, sellepärast et kui Eesti tarbib tippaegadel ööpäevas 30 000 kuni 40 000 megavatt-tundi, siis isegi sellisest viiest akupangast jätkuks heal juhul kaheks tunniks. Ongi kõik!

Hüdrosalvestus. Hüdrosalvestus salvestusena on ohutu, aga nõuab suuri maa-alasid. Eestis ei ole mägesid, mille otsa hüdrosalvestus teha. Eestis on üks idee energiasalve kohta, et kaevame suure augu Paldiski alla ja teeme sinna hüdrosalvestuse. Selle jaama võimsuseks on planeeritud 500 megavatti 12 tunni jooksul. Ehk et suvises tarbimises suudaks selline salvestusjaam põhimõtteliselt pool ööpäeva anda praktiliselt terve Eesti energiavajaduse kätte.

Maksumus on sellel akupangal miljard eurot. Tuulikute peale panime 3,15 miljardit eurot ja kui paneme akupanga juurde, on juba 4,15 miljardit. Üks väike probleem on see, et välja on vaja kaevandada umbes 38 miljonit tonni gneissi. Gneiss on selline tugev settekivim, mis on tugevam kui paekivi, aga mitte nii tugev kui graniit. 38 miljonit tonni on päris suur kogus. 

Otsisin kaevandusandmeid natukene. Estonia kaevanduse aastamaht oli kuskil 5 miljoni tonni juures. Nad loodavad kuue aastaga selle mahu ära kaevandada, aga 700 meetrit sügavust pluss muud ette tulevad probleemid – natukene kahtlane!

Samamoodi peab salvesti puhul arvestama, et kui see on 12 tundi genereeritud elektrit salvestanud, siis tuleb salvesti tühjaks pumbata. Tühjaks pumpamise jaoks läheb samamoodi elektrit vaja. Kui tühjaks pumpamise pumbad on võimsusega paarsada megavatti ja need järgi panna, siis meie 0-eurosest elektri tunnihinnast saab hoobilt vähemalt 4–5 senti. Selliste võimsuste järgi ühendamine, ka see eelnev akusalvestus, peab olema kooskõlastatud võrguhalduritega, sellepärast et need võimsused on väga suured, mida on vaja, et neid akusid uuesti täis laadida. 

Lisaks, isegi see üks hüdrosalvesti, mis on planeeritud, ei kata Eesti vajadusi. Kohe kindlasti ei kata, nii et maagaasi elektrijaamadest tuuleenergeetika arendamise juures me ei pääse. Aga siin ma jällegi küsin, miks me peame ehitama täiesti uued elektrijaamad, kui meil on need reaalselt olemas. Võiks ju neid kasutada. 

Vesinik. On loodetud, et vesinik on pääsetee. Räägitakse suurtest rohevesinikuprojektidest, aga rahvale ei räägita seda, mida vesiniku tootmine elektri kaasabil tähendab. See tähendab seda, et 1 kilo vesiniku saamiseks kulutatakse ära umbes 50 kilovatt-tundi energiat ja 10 liitrit vett. Vabandust, 10 kilo vett, jutt käib kilodest. Ja sealt tuleb siis 1 kilo vesinikku ja 9 kilo hapnikku. Meil räägitakse, et rohevesiniku hind peaks olema mõistlik – ma ei näe seda võimalust. See on jällegi järjekordne utoopia, mida üritatakse rahvale maha müüa. See asi saab toimida ainult riigi dotatsiooni peal nii, et rahvas maksab kõik puhtalt kinni. See on minu hinnangul aga täiesti mõttetu. 

Kui me kulutame 50 kilovatt-tundi elektrit ära 1 kilo vesiniku kättesaamiseks, siis vesinikust saame tagasi ainult 33 kilovatt-tundi elektrienergiat. Ehk kadu on väga suur. Lisaks, vesinik on keemiliselt väga aktiivne ja idee terastorudes vesinikku transportida on samamoodi natukene utoopia, sellepärast et vesinik muudab terase aja jooksul hapraks. Mis saab olla huvitavam kui suur õnnetus vesinikutrassidega?

Nii, nüüd on teie ettekande aeg läbi, ehkki oli väga põhjalik ettekanne ja ülevaade. Paar slaidi veel jäi, aga ma usun, et küsimuste-vastuste voorus saate need [teemad] ära kaetud. Teile on siin ohtralt küsimusi. Kalle Grünthal, palun!

Teatavasti tuugenid ei tööta ilma tuuleta ja selleks on põhimõtteliselt vaja ju tagavarasüsteemi. Tagavarasüsteemina on välja pakutud ka soojuselektrijaamu, aga nende kasutegur on põhimõtteliselt madal ja nende energiahind kõrge, sest soojuselektrijaamad töötavad efektiivselt siis, kui tootmine on ühtlane. Isegi kui nad ei tööta, siis hoolduskulud jäävad ikkagi. Minu küsimus on järgmine. Kas te oskate öelda, ütleme, praeguses kontekstis, mida meile serveeritakse tuugenite puhul, et mis siis saab, kui Eestis näiteks tuul ei puhu, ja kui palju see võib mõjutada energiahinna kasvu kogumis?

Kuna energiahind kujuneb börsil, siis see on hoomamatu, sellepärast et dikteerib viimane megavatt. Kui viimane megavatt maksab 4000 eurot, siis terve see tund maksab megavatt 4000 eurot. Seda ei ole võimalik reaalselt niimoodi kindla peale ütelda, kui palju energiahind tõuseb. Fakt on see, et ta tõuseb ja võib tõusta tohutult ja väga hüppeliselt.  

Mis jäi mul enne ütlemata: tegelikult ei tooda tuulikud energiat võrku siis, kui võrgus energiat ei ole. Kui me paneme suured elektrijaamad kinni, seisma, võrk on tumm, siis tuulikud ei sünkroniseeri ennast võrku. Minu teada meie tuulikud ei suuda saarena talitleda ja samamoodi ei suuda saarena talitleda päikesepargid. Aga jah, hinnakasv on metsik sellisel juhul ja ennustamatu.

 Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, aitäh teile selle ettekande eest! Küsimus teile kui asjatundjale. Me saame aru, et tuulikud ja muud alternatiivsed energiaallikad on teatud osa rohepöördest, mida aktiivselt propageeritakse Euroopa Liidu tasandil ja mis on ka Eestisse teatud määral jõudnud. Aga küsimus on selles, et kas tõepoolest on põlevkivi kurjast, nagu üritatakse siin vahepeal näidata. Kas me ei loobu riiklikul tasandil põlevkivi kasutamisest liiga kiiresti ja liiga resoluutselt? Võib-olla on ikkagi võimalik kuidagi balansseerida?

Jah, minu arvates on põlevkivi maalitud oluliselt mustemaks, kui ta tegelikult on. Reaalsus on jah see, et vanad tolmpõletusplokid on väga saastavad, sellepärast et tekib hästi palju lämmastik‑ ja vääveloksiide. Osad plokid on meil renoveeritud keevkihttehnoloogia peale. See tehnoloogia vähendab NOx-ide ja SOx-ide emissiooni drastiliselt. Mulle on kuskilt silma jäänud, et kuskil 90% langevad need emissioonid. Tegelikult, kui normaalset tehnoloogiat kasutada, õigesti majandada, siis põlevkivi ei ole nii must, kui väidetakse.

Lisaks peab mõtlema ka selle peale, kui suur on Eesti. Eesti pindala Euroopa Liidu liikmete pindalast on 1%. Kui palju emiteerib Eesti CO₂ gaasi Euroopa Liidu liikmetest? 0,3%. Tegelikult me oleme statistiliselt kolm korda rohelisemad kui Brüssel. Minu arvates ei ole mõttekas hävitada Eesti majanduse eeliseid, kui lihtsalt võtta aluseks, et me peame CO₂-vabaks saama. Me ei saa CO₂-vabaks esimese 100–200 aasta jooksul. See on utoopia, see on täielik utoopia. Sellist tehnoloogiat ei ole veel välja töötatud. 

Fusioonelektritootmine fusioontehnoloogiaga üritatakse käima saada. Kui see saadakse lõpuks käima niimoodi, et ta töötab, siis saame rääkida, et meil on väga mastaapne ja puhas energiaallikas. Kuniks seda ei ole, siis minu arvates on Eestis ainukene variant kasutada põlevkivi ja minna üle tuumatehnoloogiale, kus valida kõige ohutumad [töötlusviisid]. Hetkel on kusjuures Venemaa ohutu tuumatehnoloogia eesrinnas. Neil on reaktorid, mida jahutatakse naatriumiga, ja nad ehitavad reaktorit, mida nad hakkavad jahutama pliiga. Põhimõtteliselt on see sulasoolareaktor. Analoogseid tehnoloogiaid peaks ka siia tooma, see on ainuke pääsetee meie jaoks.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No me teame seda juttu, mida meile räägivad lobistid. Jah, praegu me toodame umbes veerandi või alla veerandi, 20% nii-öelda taastuvast energiast. Sinu jutu järgi, kui meil oleks tuult neli korda rohkem, siis juba oleks enam-vähem, jõuaks kohale oma tootmistahtmistega, aga neli korda rohkem tuult meile ei tule, nii et järelikult tuleb ehitada neli korda rohkem tuulikuid või päikesepaneele. Siis justkui saaks kõik korda. Äkki saab sellisele lihtsale inimesele ära seletada uuesti, et see tegelikult ju ei käi nii. Sellest ei piisa, kui me teeme kogu Eesti nii maismaal kui merel tuulikuid täis, lihtsalt mehaaniliselt korrutame selle tootmisvõimsuse koguse läbi. No hästi lihtsalt seletades – mis takistab seda teha, kui hinna jätame kõrvale? Ütleme, et eestlased on kõik peast roheliseks läinud ja on nõus maksma maailma kõige kõrgemat elektrihinda. Mis muud probleemid on?

Muud probleemid. Esimene probleem on see, et Eestis ei ole tuult kogu aeg. Siia ei ole võimalik ehitada tuulejaamasid niimoodi, et meil oleks [tuul] kogu aeg olemas. Me võime Eesti üheks suureks tuulikuks ehitada, aga meil on olukorrad, kus meil ei ole üldse tuult. See ongi esimene suur komistuskivi, miks ei ole võimalik energiat tuuleparkidega suures mastaabis toota. 

Võrgud. Kõige mõistlikum alternatiivenergia kogus võrgus võiks olla kuni 10%, kõik üle selle hakkab tekitama elektrivõrgule stabiilsusprobleeme. Kuna meid on hetkel ka lahutatud stabiilsest BRELL-i võrgust, siis kõik järsud võimsuse kõikumised võivad viia päris suure katastroofini ehk meie elektrivõrk lülitub välja. 

Võtame nüüd saaste. Kõige saastavam põlevkivijaam on see, mis kompenseerib tuuleenergiat, sellepärast et nagu autol on kütusekulu oluliselt suurem, kui sõidate nii, et gaas põhja, gaas maha, gaas põhja, gaas maha, siis sama on ka põlevkivijaamadel. Kui nad tagaksid meile baaskoormuse, täiesti baaskoormuse, näiteks toodaksid 600–700 megavatti põlevkivist, siis on jah võimalik suvel seal midagi nipitada tuule ja päikesega, aga suures plaanis see ei tööta, see lihtsalt ei tööta.  

Kui me võtame nüüd näiteks … Vaidlesin alles hiljuti oma sõbraga, kes ütles, et vaata, Rootsis on nii palju tuulikuid – vaata, kui odav hind seal on. Võtsin lahti Rootsi võrguettevõtte [veebilehe] ja arvel oli 11 000 megavatt-tundi – tuuma[energia] andis 5,6 [gigavatt-tundi] ja hüdro[energia] andis kaheksa koma millegagi [gigavatt-tundi], juba oli ületoodang. Kõik, mis üle jäi, köeti kas siis Leetu või Saksamaale. Vot see on nende rohetehnoloogia – tuumajaam ja hüdro[elektri]jaam –, meil ei ole kumbagi. Järelikult odavat elektrihinda meil ei saa olla.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Teatavasti Eesti on endale seadnud eesmärgi, et 2030. aastal me tarbime sama palju, kui me toodame roheenergiat, ehk sajaprotsendiliselt peaksime üle minema. Kuidas see füüsiliselt võimalik on? Kui lähtuda sellest, et roheenergia tuleb siis, kui tuul puhub ja päike paistab, kuidas siis oleks võimalik täita see eesmärk, mis on seatud? Ja mis puudutab välisriikide kogemusi: te tõite siin näitena Rootsi ja ka mina oma arupärimises juhindusin just Rootsi näitest. Rootsi analüütikud, teadlased väidavad, et tegelikult on tuuleenergia juba seitse aastat tootnud ainult kahjumit. Me näeme neid tendentse ka teistes riikides. Milline on teie kokkupuude, vaade või nägemus, mis siis välisriikides toimub tuuleenergiaga?

Niipalju kui ma olen vaadanud, toodavad odava elektrihinnaga riigid oma elektri tegelikult kas tuuma- või hüdro[energiast]. Soomel on tuumajaamad, seal [toodavad] tuumajaamad 5,6 teravatt-tundi. Rootsis on suured hüdroelektrijaamad, tuumajaamad ja sama on ka Norras – suured hüdroelektrijaamad. Nemad saavad seda tuuleheitlikku energiat tasakaalustada hüdro[elektri]jaamadega. Aga meil, meie maanurgas on see suur utoopia. Meil ei ole jõgesid, kuhu ehitada hüdroelektrijaama, mis reaalselt toodaks midagi, ja tegelikult ma ei näe võimalust, et oleks võimalik tuuleenergia peale üle minna. 

See [jutt], et me tarbime aastal 2030 sama palju rohelist energiat, kui me toodame – aga me ei tarbi ju samal hetkel, kui me toodame. Me ei tarbi. Me tarbime siis, kui me peame selle ületarbitud energia kuhugi naabrile andma. Kas naaber tahab seda energiat siis? Äkki naabril on ka palju tuult, naaber ka ei taha? Pudelikael on meil ju tegelikult Poola ja Leedu liin. Ja nagu te näete üldisest maailma olukorrast, siis ka merekaablid lähevad aeg-ajalt katki. Aeg-ajalt lähevad katki inseneri rumalusest, aeg-ajalt lähevad katki kellegi kaasabil. Kui üks võimas merekaabel katki läheb, siis see halvendab meie energiajulgeolekut drastiliselt.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Meie üks fundamentaalne probleem siin saalis Toompeal on see, et üks osa selles saalis istujatest ei saa aru, et ei ole väga vahet, kas meil on 215 tuulikut või 1215 tuulikut – kui tuult ei ole, siis elektrienergiat toota lihtsalt ei saa. See on esimene asi, millest arusaamiseni see saal siin peab jõudma: et meil on vaja muid lahendusi. Mina, olles tuumaenergia toetaja, näen küll visiooni, et Eesti peab minema edasi põlevkiviga niikaua, kuni meile on tuumaenergia tulnud. Kindlasti mõned tuulikud ka jäävad ilmselt, sellest me ei pääse. 

Aga nüüd ma küsin: kuidas sulle tundub, kuidas tuulikute vaates on tänases Eestis varutoitelahendused? Kui meil ei ole tuult, kas neid on piisavalt Eestis täna? Vaadates edasi, mis siin tahetakse teha, kas see on piisavalt kuluefektiivne? Kuidas sina seda näed?

Siin peaks seda küsima, et täpselt millist varutoitelahendust te mõtlesite. Aga kui me mõtleme suures plaanis, riigi plaanis, siis jah, varutoited on ju olemas põlevkivijaamade näol. Probleem on lihtsalt selles, et kui neid kuumas reservis ei hoita, siis nende käivitamine võtab aega tunde, vaata et päev. 

Väikeses plaanis tekib energeetikas varu, mida siin doteeritakse generaatorite ostmisega. See on metsikult kallis. Mul üks tuttav on istunud mitu kuud generaatori peal, puhtalt generaatori peal, ja tema kütusekulu ühes kuus on kuskil 900–1000 eurot. Väike majapidamine. Ma olen ise ka generaatoritega kokku puutunud päris palju. Tootmisettevõttes kasutasime 1000 megavatti generaatoreid, et päästa toodangut riknemisest, ja see läks meil maksma kuue ööpäeva jooksul 25 tonni kütust. Kuue ööpäevaga 25 tonni. See on metsik. Ehk et generaatorite baasil saab toimida ainult sõjavägi – seal ei loeta kütust, seal ei loeta raha. Aga kui me räägime kas või näiteks vallamajade varutoitest, siis andke andeks, see varutoide peab olema koos päikesepaneelide ja akupangaga. Jah, sinna need asjad sobivad, aga mitte riiki, mitte suurde mastaapi. Millegipärast ei ole valitsuse tasandil kahjuks soovi energeetikute käest küsida, mismoodi seda asja saab teha, kas saab teha või ei saa teha. Ei tohi olla selline suunis, et me peame tegema. Peab olema küsimus, kas saab teha ja kuidas me saame teha. Niikaua kuni seda ei küsita, niikaua on kõik väga-väga-väga halb ja kahtlane.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh! No tuleb tunnistada, et sellest ettekandest on väga raske midagi tõsiselt võtta, kui peaaegu et kõik numbrid on valed selles mõttes, et akude hinnad ei ole sellised, akude mahutavused ei ole sellised, elektriautode kasutusmahud ei ole sellised, Paldiski hüdrosalve maht ei ole selline ja nii edasi ja nii edasi. Samamoodi Soome tuumajaam ei ole … Ainuüksi Olkiluoto [toodab] kaks ja pool korda rohkem kui see maht, mida te ütlesite. 

Aga ma tahaks tõesti üle kontrollida, et miks te tahate, et Eesti inimesed maksaksid põlevkivi eest järgmised 15 aastat kokku 15 miljardit rohkem, arvestades sellest kujunevat elektrihinda. Ning kas te tõesti leiate, et oli viga lahkuda BRELL-süsteemist ja me peaksime tuumatehnoloogia importima Venemaalt? Kas ma sain sellest tõesti õigesti aru?

BRELL-i süsteemist lahkumine oli viga tõesti, sellepärast et venelasel Venemaal ei olnud tegelikult muud alternatiivi kui Balti võrk. Vene ajal ehitati võrku üles niimoodi, et Balti riikidest jooksid läbi elektrikaablid Valgevenesse ja see tasakaalustas tervet Vene võrku. Jah, nüüd me ei saa enam BRELL-i tagasi minna, mitte mingil juhul, sest Venemaa on oma riigi sees arendanud välja alternatiivse elektrivõrgu. Miks ma ütlen, et sealt lahkumine oli viga, on see, et hetkel, kui siin hakati lahkumisest rääkima, ei olnud Venemaal hooba meie mõjutamiseks läbi selle võrgu sulgemise. See oleks neile endale väga suured probleemid tekitanud. Nüüd tagasi hüpata enam ei saa. See on üks asi. 

Teine asi: näiteks Energiasalve mahu ma võtsin nende lehe pealt. Nüüd tuumatehnoloogia – ei, me ei pea seda Venemaalt importima. Lihtsalt võiks vaadata seda, mis ka seal töötab, ja mõelda, mismoodi saaks tuumatehnoloogiat paremaks teha, sest hetkel läänes kasutatakse vanu surveveekatlaid. Jah, läänes üritatakse ka arendada välja metalljahutusega süsteeme, aga hetkel on Venemaa selles kahjuks kõige kaugemal. Kahjuks on kõige kaugemal. See on lihtsalt objektiivne vaade sellesse asja. 

Akude mahutavused ja hinnad – kui me vaatame aku hinda eraisikule, kes ostab aku näiteks kuskilt eBayst, AliExpressist, siis jah, muidugi, 150 eurot kilovatt-tunni eest ei ole probleem, saab ka vähem. Aga siinkohal jääb sul kahe silma vahele see, et kui ehitatakse 200-megavatise võimsusega akusüsteem, siis tema tahab ka liine saada. Sinna läheb elektriliine, sinna läheb alajaam, sinna on vaja kogu infrastruktuur ehitada. Me ei saa võrrelda väiketootjat, eraisikut ning riigi skaalat ja taset, sest eraisik läheb poodi ja valib omale kõige odavama, riik võtab hanke kaudu ja hanked ei ole iga kord kõige paremad.

Kristina Šmigun-Vähi, palun! (Hääled saalis. Juhataja helistab kella.) Kuulame küsimuse ära. Aitäh!

Jaa. Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina ei ole mingi spetsialist. Tänu sellele, et olen majanduskomisjoni liige, olen tõesti väga palju kuidagi just energia, taastuvenergia ja kõige sellega seotud, kuulan seda suure huviga. Just eile olid istungil energiatootjad, kes väitsid justkui ühest suust, et kogu maailm liigub salvestuste suunas. Et kui juba oled salvestused maa alla ehitanud – ma ei ole spetsialist, võib-olla vabandust minu sõnavarakasutuse eest –, siis neid juurde ehitada ei ole väga raske. 

Aga mu küsimus puudutab üldse seda, et te väitsite, et Eestis ei ole 200 aasta jooksul võimalik olla energianeutraalne – et me ei heida saastet loodusesse. Mu küsimus on, et palun selgitage mulle, kuidas tuumajaam heidab saastet loodusesse.

Kui kasutada kiire neutroni tehnoloogiat, mida ma metalljahutusjaamade all mõtlesin ja mida Venemaa on arendanud, siis kõige vanemas Vene tuumajaamas, naatriumjahutusega, aastast 1980 ja mis töötab, kasutab kiire neutroni tehnoloogia praktiliselt terve tuumkütuse ära. Ja seda tuumkütust ei ole vaja nii palju rikastada, et jaam tööle hakkaks. Sealt oluliselt väheneb saaste keskkonda, sest põhisaaste, mis tuumajaamast tuleb, on seotud kütusega ja pärast jaama lammutamisel on osad konstruktsioonid kiirgusohtlikud. Aga kiire neutroni tehnoloogia jaama kohta ütleb kirjandus seda, et jääkide ohtlikkus on oluliselt väiksem, kui on aeglase neutroni tehnoloogia jääkidel. Ka jääkkiirgus väheneb hästi kiiresti. Ehk kui meile räägitakse, et tuumajäätmed lagunevad 10 000 aastat, siis kui praegused tuumajäätmed hoidlatest välja võtta ja kiire neutroni tehnoloogia jaamast läbi lasta, [lagunevad] need umbes 300 aastat, 300–400 aastat. 

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Viimaste aastate jooksul on see niinimetatud rohepööre toonud endaga kaasa mitte ainult majanduslikku ebastabiilsust, vaid Eestis on tekkinud ka uus mõiste – energiavaesus. Nüüd on ka järjest süvenev rahulolematus kogukondades, kelle külje alla on rohepöörde raames tuuleparke vägisi pressima hakatud. Näiteks Kose vallavolikoguga ütlesime hiljuti ei suurtele tuuleenergia eriplaneeringutele ja tuuleettevõtjad ei lepi sellega, pressivad ikkagi edasi, on esitanud vaide. Neil peab olema ootus ikkagi väga suurt raha hakata sealt teenima, et tuuleparkide rajamist vastu kohalike inimeste tahet kõikidest kuludest hoolimata edasi pressitakse ja advokaatide abiga minnakse kohtusse. Kust kohast nad tulu siis ikkagi loodavad? Kui võrgus on rohkem elektrit, peaks elektrihind ju loogiliselt ja suurte lisanduvate mahtude puhul, kui tuul puhub, langema börsil püsivalt nulli või ühe-kahe sendi juurde, kui see börs muidugi päriselt toimib, mida ma hästi ei usu. Aga sellisel juhul pole see ju enam tootjale kasumlik ehk tavalise äriloogika mõttes ei ole võimalik ju sellega tegelikult tulu teenida. Kas teie olete aru saanud, kust kohast nad ikkagi loodavad kasumi saada? Sellesse skeemi on ju selge vastuolu sisse kirjutatud.

Teie aeg!

Vastus on väga lihtne: see on ju riigi toetus. See on riigi toetus ja nii-öelda vähempakkumine. Mida see vähempakkumine tähendab: kui üks tuulikutootja ütleb, et tema tahab raha saada alles 2,5-sendise kilovatt-tunni hinna juures, siis see järelikult ongi riigi arvates soodne hind. Reaalsus on see, et keskmine hind ei saa langeda nii madalale. Keskmine hind jääb kõrgele ja tuuleärimehed teenivad kaotatud kasumi tagasi siis, kui on hind kõrgem. Sellepärast ütleski Enefit Greeni esindaja, et nemad on valmis oma Sopi-Tootsi tuulepargi seiskama, kui energiahind on alla nende tootmise omahinda, sest lihtsalt ei ole mõtet neil seda parki töös hoida ja kulutada.

Aitäh! Meil on ainult 40 sekundit jäänud, peame küsimused-vastused lõpetama. Aitäh ettekandjale! Läheme järgmise ettekandja juurde, kes on MTÜ Looduse ja Inimeste Eest liige Urmas Maranik. Palun!

Tere päevast! Alustuseks loomulikult tänan kutsumast, austatud Riigikogu liikmed! Asun nüüd kohe teema juurde, sest aega on suhteliselt vähe. Tegelikult tahaks rääkida väga pikalt ja väga palju, aga kahjuks ei saa. Võib-olla piirduksin kahe asjaga: mis on tuuleenergeetika planeerimine ja sellega kaasnev mõju hindamine. 

Alustuseks. Austatud Riigikogu liikmed ilmselt näevad sama pilti: see on ilma saarteta Eesti mandriosa kaart, millele on kantud meile teadaolevad tuulealad, mis on hetkel planeeringutes. Lisaks on siin ka olemasolevad tuulepargid selliste ümmarguste kollaste täpikestena. Ma muidugi ei tea, kui hästi te seda näete, sest ekraan on kahjuks tunduvalt väiksem, kui ma ootasin, [ei tea,] palju sealt näha on.

Aga selle kaardi põhjal joonistuvad välja, ütleme nii, teravamad probleemid tuuleenergeetika planeerimises. Kuidas me oleme jõudnud tänase olukorrani, et tuulealasid on planeeringutes kaugelt üle saja, on see, et algusest peale on puudunud tsentraalne, keskne koordineerimine ja ülevaade. Ehk lihtsustatult öeldes, arendajad on nii-öelda põllule lahti lastud üle Eesti, igaüks planeerib ja arendab seal, kus talle parasjagu sobib ja kus talle pähe tuleb. Niimoodi juhtubki, et on piirkondi, kus tuuleparke või tuulealasid on väga palju kõrvuti kobaras koos. Eestis on külasid, mis jäävad kolme või lausa nelja planeeritava tuulepargi mõjualasse, igaüks maksimaalselt 2–3 kilomeetri kaugusel. Need saaksid halvima stsenaariumi korral olema sellised kohad, kus on väga ebameeldiv ja raske või võimatu elada, seda eeskätt ka visuaalse reostuse tõttu. 

Lisaks kohalikele planeeringutele, mis on detailplaneeringud või eriplaneeringud, on kaardile kantud ka riiklikult kaardistatud ehk niinimetatud REPowerEU tuulealad, mille valis välja Keskkonnaagentuur 2024. aasta augustis. Teatavasti pandi need alad eelmise aasta lõpus oksjonile. Hetkeseisuga teadaolevalt läks 17 ala oksjonile ja kui ma ei eksi, siis 14 puhul oli oksjon edukas ehk hoonestusõigus omandati. 

Võib-olla vaatame nüüd maismaa kõrval korraks merealade kaarti, mis annab täiendava pildi tuuletööstuse planeeringute mahust. Maismaal on planeeringutes suurusjärgus 6000 megavatti nimivõimsust, aga merealade puhul TTJA hoonestuslubade järgi peaks olema suurusjärgus 15 000 megavatti. Lööme arvud lihtsalt kokku, saame 22 000. Oletame, et aastane koormustegur maismaa ja mere peale kokku on 0,3–0,4 vahel, ja me ületame paljukordselt Eesti keskmise aastatarbimise. Ehk siis kogu elektriga, mida on võimalik aasta jooksul toota, ei ole Eestis mitte midagi peale hakata. Nende projektide ainus eesmärk saab olla elektri eksport. 

Üks suurimaid probleeme planeeringute koordineerimise puudumise ja killustatuse kõrval on järgmine. See on nüüd meie enda koostatud statistika andmete põhjal, mis me oleme saanud erinevatest Eesti omavalitsustest. Kõiki omavalitsusi kahjuks ei ole, sest neil endal andmed kas puuduvad või nad ei soovi koostööd teha. Aga joonistub selgelt välja, et praegused tuulealad on valdavas enamikus kavandatud metsamaale. Meile teadaolevate valdade [andmete] põhjal on see protsent 75,1. Kui me hakkame massiliselt metsa maha võtma, raadama ja tööstusmaaks muutma, siis seda ei tahaks kuidagi nimetada rohepöördeks. Võib-olla mõned probleemsemad vallad metsamaa osakaalu poolest on Lääne-Nigula, Alutaguse, Tõrva, ka muidugi Vinni, kus, ma saan aru, ollakse jõutud juba kohtuvaidluseni. Probleemseid valdasid on veel, näiteks Põltsamaa. Needsamad riiklikud tuulealad, eeskätt RMK kinnistud, on ka 86,7% metsamaal. Kui rääkida tuulepargi rajamisest loodusmaastikule, siis see ei piirdu ju ainult tuulikute või tuulikuplatsidega. Kui me räägime metsast või heinamaadest – sellised piirkonnad, kus harilikult autoteid ja juurdepääsu ju ei ole –, siis see [tähendab] kümnete kilomeetrite kaupa uusi kruusateid. Saarde tuulepargi arendaja väitel kas siis rajati või ehitati ümber, laiemaks 17 kilomeetrit – seda ainult üheksa tuuliku jaoks. Ütleme nii, et need mastaabid või proportsioonid on natuke paigast ära, kui mõelda sellele, et rohepöörde eesmärk peaks ju olema tagada parem elukeskkond mitte ainult inimesele, vaid ka loomaliikidele. Aga kahjuks inimene vist mõtleb ainult iseenda peale. 

Järgmine probleem planeerimisel on see, et kaitsealuste looma- ja linnuliikide kaitsealadega ei arvestata. Neid puhvertsoone, kaitsetsoone kõikides planeeringutes massiliselt kas vähendatakse või lausa eiratakse. Sealt tulevad uued probleemid, milleni jõuan võib-olla järgmises punktis. Aga kui nüüd hüpata planeerimis- ja kaardimaterjali pealt mõjuhinnangute juurde, siin on üks selline väike valik soovitustest ja erinevatest mõjuhinnangute aruannete väljavõtetest üle Eesti. Üks on näiteks seotud linnustiku kaitsega. Kui rajada tuulepark, mille kõrval on põllumaad, soovitatakse põllumeestel teravili asendada näiteks rapsiga või lasta põllumaa kasvada looduslikuks rohumaaks. Ainus mõte on see, et kaitsealused linnuliigid ei tuleks tuulepargi lähedale, aga selliste piirangute massiline rakendamine põllumeeste suhtes tundub natuke ebareaalne. Teine lahendus, nii-öelda leevendus või kompensatsioonimeede, mida välja üritatakse pakkuda, on see, et kui tuulepark soovitakse ikkagi teha kindlasse kohta, kus on I kaitsekategooria linnuliigi pesapaik, mis pargi rajamise tõttu hävineb, siis joonistatakse kaardile sinna võimalikult lähedale metsa nii-öelda kompensatsiooniala ehk kaardi peal [näidatud kohas] peaks see kaitsealune lind hakkama elama. Looduses see loomulikult ilmselt nii ei lähe, sest linnule sa ei tee ju selgeks, et ta peab kolima ühest kohast teise. 

Siin tekib ka selline majanduslik ja õiguslik probleem, et hakatakse seadma raiepiiranguid tuulepargi kõrval olevate metsade omanikele. Kui arvestada tuulepargi eluajaks 25–30 aastat, tähendab see, et kui sa oled erametsaomanik, pannakse sinu metsale 25–30 aastaks raiekeeld peale ja sa seal mitte midagi teha ei tohi. Kes selle lõpuks kompenseerib? Vastav kaardikiht peaks minu teada olema Eesti looduse infosüsteemis loomisel.

Üks huvitav leevendusmeede, mida mõju hindajad välja pakuvad, on tuulikute seiskamine igasuguste erinevate asjaolude esinemisel, näiteks kui läheneb mõni kaitsealune lind või nahkhiir. Kuidas seda füüsiliselt ja reaalselt teostatakse ja neid linnuliike omavahel eristama hakatakse, sellest mina ei ole veel aru saanud. Ilmselt see süsteem ikkagi päris nii ei toimi, nagu räägitakse. Samuti, kui tuulepark jääb mõne olulise lindude või nahkhiirte kevad- või sügisrändekoridori vahetusse lähedusse, tuleb ka rändeperioodiks tuulikud seisata. Samuti tuleb tuulikud seisata siis, kui need heidavad ettenähtust rohkem tunde varju elamukinnistutele. Ja veel on tehtud ettepanek, et näiteks saagikoristuse ajaks, kui tuulepargi kõrval põldudel saaki koristatakse ja röövlinnud sinna tulevad, tuulepark samuti seisma panna. Neid näiteid on veel. Põhimõtteliselt tekib siis küsimus, miks selliste kohtade peale neid parke üldse rajada, kui on nii palju asjaolusid, mille puhul need tuleb seisma panna. Niikuinii töötavad need ainult siis, kui tuul puhub. Kui me tuulistel päevadel peame need seiskama, siis mis nende mõte üldse on? 

Mõjuhinnangutega seoses on esile kerkinud näiteks ka selline probleem, et erinevate leevendusmeetmete rakendamiseks tellitakse enamasti asukohapõhiseid eksperthinnanguid. Välja on tulnud see, et kui erapooletu ekspert on oma raporti valmis saanud ja seal on mõned asjaolud, mis tuulepargi rajamist piiravad või takistavad, siis justkui hakatakse seda eksperthinnangut tagantjärele muutma. Aga sel juhul ei ole see ju enam eksperthinnang, kui seda hakkavad muutma kõrvalised isikud. See kaotab oma mõtte. 

Siis mõned huvitavad näited mõjuhinnangute aruannetest. Võib-olla kõige selgem, mida ma olen ka päris palju kordi varem esile tõstnud, on Liivi lahe meretuulepargi raportist, kus on – kui ma ei eksi, oli Skepast & Puhkim see ettevõte, kes selle koostas – muu hulgas öeldud, et tuulikute paigutamine meremaastikku pigem mitmekesistab vaadeldavat maastikku. Siit võiks järeldada, et muidu on vaade kole igav. Kui nüüd seda natukene üle kanda maismaa suhtes, võiks ju öelda, et näiteks Tallinna vanalinna siluett on ka kole igav, võiks Tallinna lahte ju ka tuulepargi rajada, see mitmekesistab vaadet.

Jah, saagikoristusest rääkisime. Siis on üks huvitav [näide]. Märjamaal on käimas, õigemini alanud eriplaneering, seal alles koostatakse [keskkonna]mõju hindamise tegevuskava. Seal on võetud mõned tsitaadid Kliimaministeeriumi kodulehelt. Väidetakse, et aastaks [2100] kasvab keskmine tuule kiirus ligi 18% – me räägime siis tõenäoliselt Eestist. Aga kui see Kliimaministeeriumi veebileht lahti võtta ja natukene süveneda, neid materjale vaadata ja kuulata, siis saab selgeks, et jutt käib halvimast stsenaariumist – me räägime kuni 18%-st. Kusjuures, Kliimaministeeriumi enda lehel "Kliimamuutus" või midagi taolist, peast ei mäleta, on halvimat stsenaariumit esitletud tõsikindlas vormis, kindlas kõneviisis. Ehk siis ma julgen väita, et Eesti Vabariigi Kliimaministeerium ise süvendab kliimapaanikat ja tekitab kliimaärevust, samal ajal kui MTÜ-d taotlevad endale toetust, et korraldada koolitusi, kuidas kliimaärevust maandada. No tere tulemast, eks ole! 

Siis kinnisvarahindadega seoses: väga palju püütakse väita, et tuulepargi rajamine ei pruugi kinnisvara hinda mõjutada – me räägime elukondlikust kinnisvarast – ja kinnisvara hind võib hoopiski tõusta. No väita võib loomulikult kõike. Kui järgmise slaidini jõuame, [näete, et] ülemaailmne statistika Euroopas kahjuks räägib teist keelt. Muidugi tuleb silmas pidada ka seda, mida presenteeritakse kohaliku kasuna ehk keskkonnatasude seaduse kohast keskkonnahäiringu talumise tasu. See ongi talumise tasu, see ei kompenseeri kinnisvara hinna langust ja muid probleeme. Jällegi, ma ei tea, kui hästi seda kinnisvaratabelit siin näha on, aga selle kinnisvarastatistika puhul tuleb muidugi arvesse võtta, et tegemist on ajalooliste andmetega, me vaatame minevikku. Nende riikide tuuleparkide kõrgused, kust see statistika pärineb, ei ületa statistika tegemise ajal 150–160 meetrit. Mida kõrgemaks kasvavad tuulikud, seda suurem on visuaalne häiring, mida peetakse ka mujal maailmas üheks kõige olulisemaks teguriks, mis elamukinnistu hinda mõjutab. 0–2 kilomeetri puhul on tavaline mõju –15%, kuni 4 kilomeetri puhul suurusjärgus –10%. 

Millest me oleme väga palju rääkinud nii riigiasutustes kui ka avalikkuses, on kompensatsioonimehhanismid tuuleparkide rajamisel. Kenasti on keskkonnatasude seadusesse üle võetud pool lahendust Taani taastuvenergia edendamise seadusest: 1% tuulepargi toodangu põhjal arvestatuna rahaliselt läheb kohaliku omavalitsuse eelarvesse ja sellest pool omakorda mõjuala elanikele. Aga täiesti tähelepanuta on jäänud kinnisvara hinna languse hüvitamise mehhanism, mis näeb ette, et tuulepargi mõjualas Taanis tehakse elamukinnistu omanikule kinnisvara tasuta hindamine ja kui selle põhjal leitakse, et tuulepargi rajamise tõttu tema kinnistu hind langeb rohkem kui 1%, siis on selle kinnistu omanikul kaks võimalust: kas ühekordse maksena ta saab selle hinnavahe või tal on õigus ühe aasta jooksul tuulepargi rajamisest nõuda, et tuulepargi omanik ostaks rajamisele eelnenud täishinnaga tema kinnistu välja. Kas me Eestis sellise lahenduseni lõpuks jõuame, ei oska öelda, aga see tunduks vähemalt minimaalne kompensatsioon, mida mõjualasse jäävate inimeste heaks saaks teha, sest see annaks reaalse võimaluse tuulepargi mõjualast ära kolida, juhul kui inimene tunneb, et ta ei saa seal hakkama, ja saaks võrdväärse elamise kuhugi mujale soetada.

Siis võib-olla lühidalt – palju mul aega on, kaks ja pool minutit – Saarde tuulepargis tehtud mõõtmistest. Siin on üks kaart täpikestega, punased täpid on kolm tuulikute gruppi: kõige all on neli, keskel kolm, paremal ülal kaks tuulikut. Iseenesest väga kehvasti planeeritud park. Kõige rohkem kannatavad häiringute all need inimesed, kes elavad kas kahe grupi vahel või lausa selle kolme grupi, kolmnurga sees. Probleem on ju selles, et on küll mingisugune põhituulesuund, kust tuul enamasti aasta jooksul puhub, aga on ka muid suundasid. Kui sa elad selle kolmnurga sees, siis pole vahet, kust poolt tuul puhub, mingit müra kuuled sa kogu aeg. 

Saardes Terviseameti tehtud mõõtmiste puhul on esimene probleem see, et ei tehtud mingisuguseid kontrollmõõtmisi. See tähendab, et tuulikud pannakse seisma, mõõdetakse looduslikku mürakeskkonda, pannakse nad uuesti tööle ja siis on aru saada, kui palju tuulepargi töö [müra] juurde annab ja mis allikast konkreetne müra tuleb. Samuti ei suutnud Terviseamet mõõtmiste käigus tuvastada niinimetatud tuuliku signatuuri. Tuuliku signatuuriks nimetatakse sagedust, kui tihti tuulikulaba möödub tuulikutornist. Tekib nii-öelda impulssheli. Järelikult ei mõõdetud piisavalt kõrge resolutsiooniga. Uuring oli väga lühiajaline. Esimese 24-tunnise perioodi jooksul mõõdeti viiel elamukinnistul pluss kahes kontrollpunktis, samuti järgmised 24 tundi – järgmised viis elamukinnistut pluss kaks kontrollpunkti. Aga ilma ei saa valida, niisiis oli esimesel mõõteperioodil mõõdukas tuul, kus nagu oli võimalik – mitte päris, aga enam-vähem – aimu saada, milline mürafoon võib tuulepargi puhul olla, aga teine mõõtepäev muidugi ebaõnnestus, kuna tuult lihtsalt ei olnud.

Kõige probleemsemal kinnistul, Väike-Losu kinnistul, mis siin kaardi peal peaks jääma nr 39-st paremale, mõõtmisi millegipärast ei tehtud. Teadaolevalt on üks perekond sealt ära kolinud müra tõttu. Miks ei tehtud, ei oska öelda. Mis välja tuli, oli see, et tegelikult kahel kinnistul öise müra tasemed ehk sotsiaalministri määrusega ette nähtud …

Teie aeg!

… lubatud sihtväärtused öösel said ületatud.

Ettekande aeg sai otsa. Loodan, et saate jätkata küsimustele vastamise ajal. Juba praegu on teile ka küsimusi. Mario Kadastik, palun! 

Tere! Aitäh! Te näitasite siin seda niinimetatud lindude punast kaarti, mis on aastast 2022. Minu mäletamist mööda arutasime me majanduskomisjonis seda mingisuguse keskkonnamõjude eelnõu raames, kui see üle vaadati. Väide oli, et sellele tehti järeluuring, mille tulemusena seda täpsemalt kaardistati. See niinimetatud alati blokeeriv punane kaart sai täpsustatud ja ta ei olnud enam nii punane. Ma tahtsin küsida, et kas te teate sellest kaardist ja miks te seda uut kaarti siin ei kasutanud.

See on jah 2022. aasta kaart. Sellel on muidugi väikene taustalugu ka. Algselt, kui hakati kaardistama, telliti paralleelselt riigihanke korras ornitoloogiaühingult ja Kotkaklubilt ka üle-eestiline maismaalinnustiku analüüs, mille mõte oli just anda suuniseid tuuleparkide arendajatele ja planeerijatele. Tuli välja, et kui kõiki analüüsis esitatud piiranguid ja soovitusi arvesse võtta, ei olegi kuhugi Eesti territooriumile võimalik ühtegi tuuleparki rajada. Sellest [tulenevalt oli] see kaart ka nii punane. Loomulikult on seda olukorda lahendatud niimoodi, et tehakse asukohapõhiseid uuringuid, valitakse välja konkreetne piirkond, kaardistatakse linnustik, leitakse mingisugused leevendus‑, kompensatsioonimeetmed ja lahendused. Aga nende asukohapõhiste uuringute käigus on tegelikult kaitsealuste liikide kaardistus oluliselt täpsustunud, sest kohapõhiste uuringute käigus on leitud palju uusi kaitsealuste liikide elukohti, mis jällegi omakorda arendust nii-öelda kitsendavad. Ma ei tea, kas ma suutsin täpselt vastata küsimusele või soovite täpsustust.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt ma tahan julgustada kõiki Eesti omavalitsusi ja omavalitsusjuhte: omavalitsus ongi omavalitsus just sellepärast, et omavalitsus peab seisma oma inimeste eest. Kui omavalitsus seda ei tee, siis ei tee seda mitte keegi. Tihti kuuleme, kuidas midagi teha ei saa ja nagunii need asjad tulevad. Ei ole nii! Omavalitsused, volikogu liikmed peavad seisma oma inimeste ja elukeskkonna eest. Siin tahan tänada Rapla volikogu, kes eelmisel kuul lõpetas ära Karitsa tuulepargi eriplaneeringu. Nad ei olnud nõus hakkama väike-konnakotkast ringi asustama kuskile mujale, et ta peaks seal hakkama saama ja et tuulikud tulla saaksid. 

Aga küsida tahan seda. Kas teile teadaolevalt on Eestis tehtud adekvaatseid uuringuid enne ühe või teise tuulepargi planeerimist nii, et võetakse reaalselt ette 15–20 kilomeetri raadiusega ala, uuritakse inimeste tervist, loomade tervist, vaadatakse suures pildis, kuidas see mõjuma hakkab ja mis [seis] on ka pärast seda, kui tuulepargid tehtud on? Kas samasuguseid uuringuid …

Teie aeg.

… on ka päriselt tehtud, et oleks mingeid võrdlusandmeid?

Minule teadaolevalt ei ole. Oleme näiteks müra osas teinud Terviseametile veebruarikuus ka ettepaneku, et edaspidi tuleks kaardistada müraolukord ehk koostada mürakaart planeeringu käigus enne tuulepargi rajamist. See tähendab reaalselt kohapealseid mõõtmisi, et saada teada, missugune sealne mürafoon on. Tegelikult tuleb planeerimisel ja ehitamisel kumulatiivseid mõjusid, kumulatiivselt erinevaid müraallikaid ju siiski arvesse võtta. Oletame, et seal läheduses on näiteks mõni suurem tehas, mille müratase on juba piiri lähedal. See tähendab, et sinnasamma kõrvale, sellest elamupiirkonnast teisele poole tuuleparki teha ei saa, sest kumulatsiooni korral, kumuleerumise tõttu [soovituslik] koondmüratase ületatakse. Siis oleks sellised asjad kohe selged, ei peaks seda kõike hiljem tegema. Aga sellist asja Eestis kahjuks veel ei tehta.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! 2. detsembril möödunud aastal avaldas ministeeriumi ametnik Aive Telling sellise informatsiooni, et Eestil puudub teadmine tuugenite kahjulikkuse ja kahjulike mõjude kohta. See teadmine pidi tulema käesoleva aasta 1. septembriks. Siin esimeses pingis istuv endine minister Riina Sikkut on öelnud avalikkusele välja, et tegelikult meil puuduvad ka seadmed, millega mõõta seal infraheli sagedust, ja nii edasi. Kõige tähtsam on see, et meil puuduvad ka akrediteeringuga tegijad ja kalibreeritud aparaadid, millega tuleb teostada riiklikku kontrolli. Äkki te selle info baasil, mis ma praegu rääkisin, annate hinnangu Saarde tuulepargi mõõtmise objektiivsuse kohta?

Jah, mõnes mõttes on natukene keeruline vastata, aga püüan kuskilt alustada. Võib-olla probleem number üks on see, et aparatuur on küll olemas, aga sellele vastav tarkvara ei võimalda andmeid piisava täpsuse või resolutsiooniga analüüsida. Ütleme nii, et tänapäeval ei ole maailma teaduslikus kogukonnas minu arusaamise järgi vaidlust selle üle, kas tuulepargil on tuulikusignatuur. See on paljude mõõtmiste ja uurimiste käigus kindlaks tehtud. Kuidas on võimalik, et Terviseamet seda Eestis mõõtes ei suuda tuvastada? See tähendab seda, et kas aparatuur ei ole piisavalt võimekas või andmeid töötlev tarkvara ei ole piisavalt võimekas.

Aga mis puudutab tehnilisi probleeme Saarde mürauuringus, siis näiteks õige taatluskleebisega aparaat, mõõteseade, ma saan aru, ei olnud õiges kohvris, vaid väidetavalt oli suvalises transpordikastis. Kuigi mulle jääb see arusaamatuks, et kui ma mitmekümnetuhandelise komplektiga ümber käin, siis kuidas ma loobin selle suvalisse transpordikasti. Kõigil on ju taatluskleebised peal – kuidas aparaadid saavad üldse laos vahetusse minna? See selleks.

Muidugi on Saarde müraraportis ka tehnilist praaki. On näiteks ühel ja samal kuupäeval samadel kellaaegadel märgitud konkreetsetele kinnistutele lähimaks tuulikuks üks ja sama tuulik, aga nende töötamise andmed erinevad, tuule kiiruse andmed erinevad, toodangu andmed erinevad. See ei ole ju tehniliselt võimalik, see on tehniline praak ja seda on seal raportis kahjuks mitmes kohas. 

Üks asi, mis muidugi veel natukene kulmu pani kergitama, oli see, et mõõtmine toimus 25.–27. novembrini eelmisel aastal, raport valmis kuupäeva järgi 18. detsembril ja avalikustamiseni kulus 2,5 kuud. See on üks asjaolu. Teine on see, et nädal aega enne avalikustamist saadeti mõõtmistulemuste kohta nii tuulepargi omanikule kui ka kohalikele elanikele teavituskirjad, mille lõpus on muu hulgas Terviseameti soovitus parandada Saarde tuulepargis müraolukorda. Nädal aega hiljem avalikustamise üritusel [esitletud] ametlikust versioonist oli see soovitus ära korjatud. Missugused teadmised vahepeal, seitsme päeva jooksul tekkida said, kui 2,5 kuud oli juba möödunud, on raske hinnata.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma tahtsin, et võib-olla natuke põhjalikumalt räägiksite seda, et … Aitäh selle materjali eest! Kui keegi tahab näha, vaadata seda – praktiliselt kogu Eesti on ju täis neid planeeritavaid alasid. Väga vähe on neid piirkondi nii maal kui merel, kuhu neid ei tehta. Sõna otseses mõttes sisuliselt suurem osa Eestit on selles olukorras, et minu tagaõue on tulemas Tallinna teletorni suuruseid jublakaid 10, 20, 30. Ja meile selgitatakse sirge näoga, et nende kolakate ehitamine teeb meie elu odavamaks ja paremaks ja tegelikult ei ole sellel mitte mingit mõju mitte millelegi, ei loomadele, lindudele ega inimeste tervisele – no see on täielik jura loomulikult. Vaja on need miljardid ju lihtsalt ära kantida.

Aga planeeringuprotsess on ikkagi selline, et põhiseadus annab kohalikule omavalitsusele enesekorralduse autonoomia. See planeeringuprotsess on minu meelest siin võtmeküsimusega. Planeeringuid on erinevaid, on detailplaneeringuid, üldplaneeringuid, ja siis on mõjuhinnanguid erinevaid.

Teie aeg.

Ehk sa natukene räägiksid lahti, mida inimesed peavad silmas pidama ja mida nad jälgima peavad mis etapis.

No tegelikult peaksid inimesed seaduse järgi olema kaasatud juba esimeses etapis, millal on alade eelvalik või detailplaneeringu puhul lähteseisukohtade väljatöötamine. Aga nagu praktika on näidanud, siis seda ei ole Eestis tehtud. Need juhused, kus inimesed on protsessi alguses kaasatud, on väga harvad. See teavitamiskohustus või teavitamisnõue tuleneb ju kahe õigusakti, keskkonnatasude seaduse ja planeerimisseaduse koosmõjust, koostoimest. Planeerimisseadus näeb ette nende isikute ringi, keda tuleb personaalselt teavitada ja missuguses etapis, keskkonnatasude seadus ütleb selle mõjuala ulatuse, kus on konkreetselt need puudutatud isikud. Omavalitsustes on kõlanud väiteid, et seni kuni tuuleala sees ei ole tuulikute positsioonid paigas, me ei tea ju, kas nad jäävad 2 või 3 kilomeetri sisse. Aga siin ju tuleks nagu appi võtta kaine mõistus, et kui sa oled selle tuuleala maha joonistanud, siis võtad 2 või 3 kilomeetrit tuuleala piirist. Niikaua kuni sa ei tea, saad lähtuda olemasolevast teadmisest. Meile on Kliimaministeerium ette heitnud, et [me ei ole sekkunud] võimalikult varases etapis – aga kuidas sa sekkud, kui sa ju ei tea mitte midagi, sind hoitakse nii-öelda pimedas.  

Aga kui nüüd minna planeeringute ja planeerimisseaduse probleemide juurde üldisemalt, siis üks probleem kümme aastat tagasi vastu võetud planeerimisseaduse puhul on kindlasti see, et omavalitsus saab mõju hindamise ja planeeringu kulud anda arendaja kanda. Sealt on hargnenud rida probleeme. See tähendab, et planeeringu koostamises ja mõju hindamises – kui vaadata neid töövõtulepinguid, mis on küll riigihanke korras sõlmitud – on nii palju nüansse, mehhanisme ja sätteid, mis võimaldavad arendajal protsessi mõjutada absoluutselt igas etapis. Valida nimeliselt eksperte – kui ekspert ei sobi, siis vahetame välja. Kõik eelaruanded tuleb kinnitada, kõik asjad, kui midagi ei sobi, saab ümber teha, eks ole. Ehk siis kes maksab, tellib muusika kahjuks. 

Teine probleem, millest nüüd lõpuks on avalikult julgenud rääkida ka Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium, on ju see, et KOV-i eriplaneeringu puhul on esimene eelvaliku etapp ainult näitemäng. Tegelikult arendaja läheb, oma paberid näpus, sinna valda, vallavalitsusse, ja ta teab ju väga täpselt, kuhu ta oma tuuleparki tahab rajada. Need kinnistud on kas ammu ostetud või on seal eelkokkulepped sõlmitud, mingid broneerimistasud maaomanikele makstud ja siis etendatakse kaks-kolm aastat seda tsirkust, kus justkui otsitakse valla territooriumil tuulealasid. Milleks?

 Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Ka minu poolt suur tänu informatiivse ettekande eest nii teile kui ka eelkõnelejale! On tõesti tänuväärne, et te olete toonud esile selle kaardi, millelt nähtub, et visioon, mida üritatakse teostada, teeks tervest Eestist sisuliselt suure tehnopargi. Kui jätta kõrvale see Kohtla-Järvelt Tõrvasse või Valgasse tõmmatav joon ja see, mis jääb sellest paremale poole, ida poole, siis ülejäänud Eestis on nii maismaa kui ka mereala täiesti täis topitud. See on kohutav vaatepilt, millega inimestel tuleks tutvuda. 

Aga ma tahtsin teilt küsida lähemalt talumistasu kohta, millele te osutate ühel oma viimastest slaididest. Te toote esile võrdlusi Eesti ja Taani vahel ja näitate, et Taanis on seadusega ette nähtud, et kui kinnisvara väärtus väheneb rohkem kui 1%, maksab arendaja kinni hinnavahe või kinnistu omanik saab nõuda kinnistu väljaostmist täishinnaga. Kas te olete rääkinud sel teemal ka meie valitsuskoalitsiooni parteide esindajatega, et kas nemad ei oleks valmis samasugust projekti toetama?

Jah, seda juttu on räägitud Kliimaministeeriumis, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis, muudes instantsides – kõiki asutusi täpselt peast ei mäleta – ja ka lugupeetud Riigikogu liikmetele, erinevatele fraktsioonidele, kes on nõuks võtnud meid ära kuulata. Loodame parimat, võib-olla mingi muutus tuleb.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Austatud ettekandja! Eelmise küsimuse jätkuks. Ehk oskate tuua ka selle mõjuala Taani tuulikute puhul, kus kompensatsiooni rakendatakse? See võib-olla on selline lühikene number. Aga lisaks ma tahan küsida seda. On olemas väga põhjalik uuring Hiinast, kus uuriti väga suure valimiga tuuleparke väga pika aja jooksul, ja tulemused on hämmastavad: biomass vähenes märkimisväärselt nende tuulikute mõjualas. Nii et kui proovite seda rahasse panna, siis ühe tuuliku alal võis olla kuni kaks miljonit eurot see summa, palju biomassi kasvu vähenemine kahjusid tõi. Kas olete selle uuringuga ka tuttav ja kas see ei vajaks Eestis kuidagi suuremat tähelepanu?

Mis puudutab küsimuse esimest poolt ehk Taani taastuvenergia edendamise seadust, siis kahjuks mõjuala täpset ulatust peast ei oska välja tuua. Mis puudutab Hiinas tehtud enam kui kahe aastakümne pikkust vaatlusuuringut, mis hõlmas enam kui 100 000 tuulikut – kuna Hiinas on neid teatavasti kõige rohkem –, siis uurijad tõepoolest tuvastasid, et tuulepargist kuni 15 kilomeetri raadiuses vähenes taimede võime siduda CO₂ ja seeläbi suurendada biomassi. Mida lähemale tuulepargile, seda suurem oli mõju. 

Muidugi üks huvitav tähelepanek oli see, et mõju tugevus sõltus üsna palju ka pinnareljeefist ja kõrgusest merepinna suhtes. Mida lähemale merepinnale minna ja mida tasasem on maa – nii nagu meil Eestis siin on, tegelikult ühtegi mäge ei ole, on lauskmaa merepinna ligidal –, seda suurem on mõju. Ja jällegi, kuna andmeid on väga palju – ma pean tunnistama, et olen neid teadusuuringuid lugenud sadades viimase paari aasta jooksul –, siis protsente peast ei mäleta, aga hiinlased arvutasid [kahju] näiteks CO₂-kvoodi hinnaks ümber: üks tuulepark võib tekitada paari miljoni dollari ringis kahju aastas. Muidugi tuleb arvestada seda, et Hiinas on CO₂‑kvoodi hind hoopis teine. Kui me räägime siin Euroopa Liidus suurusjärgust vahemikus 60–80 eurot õhku paisatud tonni kohta, siis Hiinas peaks käesoleval aastal prognooside kohaselt hind jääma 13 euro juurde. Kui me nüüd tooksime sellesama pildi siia Euroopasse ümber, siis kõik rahanumbrid tuleb palju suuremaks teha.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tänan teid selle ettekande eest. Mul on muidugi miljon ja üks küsimust, aga püüan küsimused ajanormides vaos hoida. Kas teie teada on tehtud kõik uuringud, mis on seotud nii riigikaitsega kui ka elanike tervisega? Kas teie arvates on tuuleparke planeeritud liiga palju või neid pole üldse vaja? Ja kolmas küsimus: milline oleks alternatiiv?

Mis puudutab uuringuid seoses riigikaitse ja inimtervisega, siis meile teadaolevalt neid tehtud ei ole. See on esimene punkt. Võib-olla täiendaks niipalju, et meil on informatsiooni, et Terviseamet on võtnud ühendust Tartu Ülikooli teadlastega ja neil on plaanis jälgimisuuring rahva tervise kohta läbi viia paari aasta jooksul. Millal see teoks saab, ei oska öelda. Riigikaitse koha pealt oleme käinud seda probleemi tutvustamas TTJA-s. Mis sellest edasi saab, hetkel ei oska öelda. See kohtumine oli umbes kolm-neli nädalat tagasi. 

Järgmine küsimus oli, et mis oleks alternatiiv tuuleparkidele. (Vladimir Arhipov saalist: "Kas neid on liiga palju?") Jah, kas neid on liiga palju. Kui vaadata, kui palju tuulealasid on maismaale planeeritud, siis ilmselgelt on neid muidugi liiga palju. Mõtleme selle peale, et ENMAK-i eelnõu kohaselt sihitakse 2100 megavatti võimsust juurde: 7-megavatiseid tuugeneid on siis 300 tükki, neist planeeringuid oleks võib-olla võinud olla kümme tükki, tuulealasid natukese varuga 15–20 tükki, aga me ligineme arvule 200. Probleem ongi selles, et igaüks planeeris sinna, kus tal nagu pähe tuli. Mis olukorra veel kehvemaks tegi ja õli tulle valas, oli ju riik ise, kui 2024. aasta augustis sai raporti valmis Keskkonnaagentuur ja kaardistuse põhjal pandi riiklikud tuulealad oksjonile. Ütleme nii, et kui sa torgid seda sipelgapesa või herilasepesa, siis lõpuks need herilased lendavad sealt välja. 

Aga mis oleks alternatiiv? Olen ka mõned arvamuslood kirjutanud selle kohta. Sellist ideaalset lahendust Eestis loomulikult ei ole enam. Ükski alternatiiv, mida välja pakkuda, ei ole lõpuni hea. Aga mõtleme enda – see on konkreetselt minu arvamus, see ei kajasta ühtegi laiemat pilti – energiajulgeoleku peale. Energiajulgeolek on üldse vale sõna, mida siin Riigikogus ja mujal kasutatakse, me räägime elektrijulgeolekust. Energiajulgeolekut me niikuinii ei saa tagada, sest naftat meil ei ole. Nafta peal liigub kogu meie transport. Aga elektri puhul meil on omamaised allikad: põlevkivi, puiduhake, päike, tuul. Võib-olla tulevikus õnnestub maasoojuse abil, 3–4-kilomeetriste süvapuuraukude abil elektrit toota, nagu seda mujal maailmas on õnnestunult tehtud. Kui teed puuraugu valmis, siis see töötab 100 aastat. Mis ta maksumus ja ühikukulu on – lõpuks see ökonoomika joonistub hiljem välja, seda ma hetkel kommenteerima ei hakka.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No ma tahaks tänada ettekandjat väga sisuka ja faktitiheda – see käib ka eelmise ettekandja kohta – ettekande eest. Ainult korrumpeerunud või ajusurnud inimesed ei saa aru sellest, mida te räägite. Ma kordan: ainult korrumpeerunud või ajusurnud inimesed ei saa aru sellest, mida te räägite.

Aga mu küsimus puudutab hoopiski teist teemat ja see on seotud võimaliku – miski ei ole igavene – ja vajaliku tuulikute utiliseerimisega tulevikus. Teatavasti – jätame kõrvale selle, kui keskkonnakahjulik on nende tootmine, see on omaette teema – on ühel päeval need vaja utiliseerida. Kui mina näiteks lammutan vana maja maha, siis ma pean teadma, kuhu ma panen vana eterniidi, kuhu ma panen mingisugused muud jäätmed ja kui palju see mulle maksma läheb. Ma arvestan uue ehituse hinna sisse, et vana lammutamine ja utiliseerimine läheb mulle nii ja nii palju maksma. See loomulikult tähendab ka seda … 

Teie aeg.

Ühesõnaga, te saate aru, mida ma mõtlen. Kas sellega on ka arvestatud ja kuhu konkreetselt need jäätmed utiliseeritaks?

Jah, selle osas on diskussiooni omavalitsustes olnud palju ja seda küsimust on paljudel koosolekutel tõstatatud, seda vastutuse küsimust. Nagu me näeme, on üsna suured tuulepargi arendajad või tuulepargi omanikud siin ja seal kahjuks pankrotti läinud. Loomulikult tekib küsimus, mida siis nende tuugenitega pihta hakata. Metalli ja muid selliseid tavapäraseid komponente on lihtsam ümber töödelda, eeskätt käsitleb probleem tuulikulabasid: plastik, süsinik, vaskvõrk, eks ole, staatilise elektri ärajuhtimiseks ja nii edasi, väga keerulise või ebameeldiva, ebasoovitava konstruktsiooniga. 

Üks halb näide on muidugi värskelt ka meediast läbi käinud. Tootsi tuulepargis sai paigalduse käigus üks 80-meetrine laba kaaluga 26 või 27 tonni natuke kahjustada ja hiljem tootja seda kodumaale Saksamaale tagasi muidugi kahjuks ei viinud, vaid see otsustati Tootsis ära tükeldada ja matta Põlendmaa prügilasse. Muidugi väga halb näide. Milleks on sellist asja vaja teha? Väidetavalt kindlustustehnilistel põhjustel, aga kindlustustehnilistel põhjustel oleks võinud selle prügi oma kodumaale tagasi vedada, mitte siin Eestis maha matta. 

Aga mis puudutab võimalikku tulevikukoormust, siis neid andmeid on muidugi raske leida ja hinnata, aga protsent võib olla selline, et kui arvestada tuugeni elueaks 25 aastat, siis umbes 13% tuugenitest vajab vähemalt ühe laba väljavahetamist eluea jooksul. Kui me võtame nüüd Tootsi tuulepargi, hetkel 38 tuulikut, korrutame selle kolmega, saame 114 laba ja sealt võtame 13%, siis 13% 114-st tuleks selle perioodi jooksul kuidagi utiliseerida. Rääkimata sellest, mis saab eluea lõpus.

Aitäh! Teil sai aeg otsa. Põhjalikud küsimused-vastused. Täname ettekandjat, täname küsijaid ja läheme tänase kolmanda ettekandja juurde, kes on arst Anti Kukkela. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Minu nimi on Anti Kukkela.

Tervitame esimeest!

Vabandust! Minu ettekande pealkiri on "Tuulegeneraatorite tervisemõjud".

Selle slaidi peal näete te kohe ilmselt tänase päeva kõige olulisemat infot, mille võiks nagu koju kaasa võtta. Siin on kujutatud tuulegeneraatori akustilist signatuuri, millel on oma väga iseloomulikud tunnusmärgid. Terminoloogiliselt kasutan tuulepargi asemel väljendit tuulegeneraatorijaam või tuugenijaam, lähtudes analoogiast elektrijaama ja tuulejaamaga.  

Tuulegeneraatorid on pulseeriva heli ja madalsagedusliku akustilise energia allikad. Tegemist on tööstusobjektidega, mis genereerivad meie elukeskkonda kvalitatiivselt täiesti uut liiki akustilist energiat. Tuugeni tekitatav akustiline energia võib olla inimkõrvale kuuldav, aga seal on ka sees infrahelikomponent, mis ei ole inimkõrvale kuuldav. Kindlasti olete kõik kuulnud väidet, et see, mida te ei kuule, ei saa teid ka kahjustada. Aga selline väide ei pea paika ja see, kes niimoodi ütleb, levitab teadlikult valet. 

Tuulegeneraatorite impulsside hulk on – siin on väike arvutus tehtud paremal üleval nurgas, võttes aluseks selle, et pulsatsioon esineb kord sekundis – minutis 60 impulssi, tunnis 3600, ööpäevas 86 000, kuus umbes 2,6 miljonit, aastas 31 miljonit. Kui oletame, et tuugeni eluiga on 20 aastat, siis pideva töö korral saadab ta välja umbes 660 miljonit impulssi. Kui tegemist on tuugenijaamaga, siis nende impulsside arv mitmekordistub. 

Juuresoleval graafikul on jällegi näha tuugeni ainulaadne, unikaalne akustilise energia signatuur. Teistes Euroopa riikides, kus tuuleelektrijaamad on juba aastaid töös olnud, on täheldatud inimeste haigestumist tuugenijaamade mõjualas. Paljud nendest inimestest on muutunud töövõimetuks ja osad inimesed on olnud sunnitud tuugenite negatiivsete tervisemõjude tõttu oma kodud hülgama. Nüüd rullub Eestis lahti samasugune stsenaarium. Sellest räägib ka üks sotsiaalmeedias jagatud video "Tuuleenergia pohmell" Pärnumaa Sopi-Tootsi ja Saarde tuulepargi näitel, kus inimesed haigestuvad ja on muutunud kas osaliselt või täielikult töövõimetuks. Sealt on kuulda ka, et osad inimesed üritavad oma kodusid maha müüa ja lahkuda sellest piirkonnast. 

See, et tuulegeneraatorid emiteerivad pulseerivat akustilist energiat, on teada juba peaaegu pool sajandit. Sellest ajast on tuulegeneraatorid arendatud palju suuremaks ja see [suurendab] pulseeriva energia hulka. Juuresoleval slaidil on ühest uuringust joonised, mis iseloomustavad sellist pulsatsiooni. Ülemise joonise peal on tegemist ühe tuulegeneraatori pulsatsiooniga. Keskmisel joonisel on näha mitme tuulegeneraatori pulseerivate impulsside summatsioon. 

Eestis kasutatav infra‑ ja madalsagedusliku akustilise energia mõõtemetoodika ei ole suuteline registreerima tuulegeneraatoritele ainuomast akustilist signatuuri. Põhjus on see, siin on näha vasakul, ülemise punase ruudu sees joonis, kus pulseeruv energia muudetakse mõõteandmete töötluse käigus keskmistatud väärtustel põhinevaks energiahulgaks. Ja see ei peegelda enam reaalset tuugeni pulseerivat töörežiimi. Saadud tulemust, mis on siin all punases kastis näha, väljendatakse ekvivalentse helirõhutasemena.  

Teine aspekt, miks Eestis kasutatavad mõõtemetoodikad ei suuda välja tuua tuulegeneraatoritele ainuomast akustilist signatuuri, on see, et hinnatakse akustilises keskkonnas ainult seda, mis on kuuldav, aga mitte tegelikku akustilist keskkonda. Juuresoleval graafikul on ka näha näide akustilisest keskkonnast tuulegeneraatori mõjualas asuvas majas. Punaste tulpadega on kujutatud ainult see osa füüsilisest keskkonnast, mille mõõtmist seadus nõuab. Roosad tulbad aga näitavad tegelikku füüsilist keskkonda. Mõõtmisel kasutatud metoodikas on veel kasutatud 10 minuti keskmistamisväärtust, millest oli eelmisel slaidil juttu, ja sageduslikku lahutusvõimet üks kolmandik oktaavriba. Sellisel meetodil ei tule välja, nagu sai mainitud, tuugeni akustiline signatuur.  

Järgmine graafik kujutab sedasama mõõtmist, mis oli eelmisel slaidil, kuid siin on akustiline keskkond sama, aga on muudetud mõõtemetoodikat niimoodi, et spektraalne lahutusvõime on tehtud oluliselt täpsemaks ja see kasutab 1/36 oktaavriba, ja ka ajaline lahutusvõime on mitte 10 minuti keskmine, vaid iga 1 sekundi järel. Siin on näha sellise saelehe hammaste kujulist kõverat ja need väljalöögid kujutavad endast tuugenite poolt tekitatud akustilisi impulsse. Seadusega kehtestatud metoodika kohaselt ei saa neid tuvastada ega kvantitatiivselt määrata. Ehk siis kui kasutatakse seaduses ettenähtud mõõtemetoodikat, muutub selle püstjoonest vasakul olev punase ringi sees asuv ala akustilise keskkonna iseloomustamisel nähtamatuks. Kuid see ei tähenda seda, et sellel ringi sees kujutatud alal, mis langeb infraheli spektrisse, ei oleks tervisemõjusid.  

Nüüd järgnevalt ma näitan mõõtemetoodikaid, mida on maailmas paljude tuugenijaamade akustilise keskkonna mõõtmisel kasutatud. Sellise mõõtmistehnika juures kasutatakse ilma korrektsioonideta ühesekundilise lahutusvõimega ja spektraalse lahutusvõimega 1/36 oktaavribaga akustilise keskkonna mõõtmist. Sellisel juhul tuleb välja tuugenitele ainuomane akustilise energia signatuur, kus on näha siin selle graafiku alumises servas horisontaalsed intensiivselt värvunud paralleelselt jooksvad jooned, mis vastavad eelmises slaidis olevate kõverate tippudele.  

Te kõik olete kindlasti kuulnud ka väidet, et ka looduses esineb infraheli allikaid – et seega, kui me paneme püsti tuugenid, ei ole muretsemiseks põhjust. Siin on näidatud ära mõõtmised, mis tõestavad, et looduslik infraheli erineb kardinaalselt tehnogeensest infrahelist. Siin on neli sonogrammi, kus on ära näidatud mõõdetud tuulepuhangute, kärestikulise oja hääle ning merelainete tekitatud infraheli. See on ka koolitamata silmale näha, et nendel sonogrammidel puuduvad horisontaalsed paralleelselt kulgevad intensiivsed jooned, mis on iseloomulikud tuugeni akustilisele signatuurile. 

Ja siin on seesama asi, mis ma nüüd paari viimase slaidi kohta rääkisin, võetud ühe slaidi peale kokku. Maailmas on paljudes kohtades, kus on tuugenijaamad töös, teostatud reaalseid kohapealseid mõõtmisi, kus on kasutatud sellist mõõtemetoodikat, mis suudab välja tuua tuugenitele iseloomuliku akustilise signatuuri. Vasakul pool me näeme – ülemine on sonogramm ja vasakul all on spektrogramm –, et siin on registreeritud sellist akustilist keskkonda, kus ei ole töötavaid tuugeneid. Me märkame siin, et sonogrammis, mis on ülemine pilt, puuduvad iseloomulikud horisontaalsed jooned, ja vasakul all oleval kõveral puuduvad iseloomulikud perioodilised harmoonilise jadana kulgevad väljalöögid ehk sakid. Paremal pool on akustiline keskkond, on mõõdetud akustilist keskkonda töötavate tuugenitega. Selle puhul on näha unikaalne, ainulaadne tuugenitele omane akustiline signatuur. Ülemisel sonogrammil on paralleelselt kulgevad horisontaalsed jooned ja alumisel spektrogrammil kõverast väljaulatuvad löögid. 

Nende kliiniline tähendus on see, et nende mõõtmiste käigus on selgunud, et kui akustilise keskkonna mõõtmisel on müra mõõdistamisel võimalik registreerida tuugenite akustilist signatuuri, siis see on väga tugevalt seotud inimeste tervisehäiretega ja need tervisehäired kas leevenduvad või lõpevad juhul, kui tuugenid hetkel ei tööta või kui inimene lahkub kas lühemaks või pikemaks ajaks tuugenite mõjualast. Seega on hakatud just nimelt tugevalt seostama pulseerivat akustilist energiat ja tuugeni tekitatavaid tervisekaebusi.  

Siin on veel rida selliseid väiteid, mida te kindlasti olete ka kõik kuulnud, näiteks et tuulegeneraatorid ei mõjuta inimeste ja loomade tervist, vaid väga vähesed inimesed kaebavad tuulegeneraatorite müra üle ja need, kes kaebavad, kannatavad platseeboefekti all. Selliseid väiteid ei toeta teadus, need on teaduslikult põhjendamatud. Rohkearvulised teadusuuringud tõendavad küll infra‑ ja madalsagedusliku akustilise energia haiguslikke muutuseid tekitavaid mõjusid nii inimestele kui ka loomadele.  

Ja siin on väike valim uuringutest, mis näitavad infra‑ ja madalsagedusliku heli negatiivseid tervisemõjusid nii inimestele kui ka loomadele. 1978. aastal teostatud uuringus olid geneetiliselt kurdid hiired ühe grupina ja teise grupina normaalse kuulmisega hiired. Siis pandi need mõlemad grupid esiteks kindlat distantsi läbi ujuma. Peale seda, teises etapis mõjutati neid hiiri kuuldava heliga, ja pandi hiired uuesti ujuma. Selle tulemus oli see, et kuuljad hiired suutsid läbida 25–50% väiksema ujumisdistantsi. Ja kolmas etapp selles uuringus oli see, kus mõlemat gruppi hiiri mõjutati inimkõrvale kuuldamatu, ka hiire kõrvale kuuldamatu infraheliga. Mõlemate gruppide puhul vähenes ujumisdistants oluliselt. Sellega oli ära näidatud ilusti, et infraheli mõjumiseks elusolendile ei ole vaja kõrvakuulmist.  

Järgmine uuring on 2017. aastast, kus funktsionaalset magnetresonantstomograafiat kasutades jälgiti infraheli mõju inimese ajule. Infraheli mõjul aktiveerusid ajus kuulmisega mitteseotud ajuosad. Siia olid kaasatud ka emotsioonide kontrolliga seotud alad ja autonoomse närvisüsteemi talitlusega seotud piirkonnad. Ja siit võib tuua praktilisi näiteid elust, mis vastavad selle uuringu järeldustele, et üle maailma inimesed tuulikuparkide mõjualas elades kaebavad sageli selliseid asju, mis on seotud kas emotsioonide või autonoomse närvisüsteemi talitlusega. Üks autonoomse närvisüsteemi talitlus on kehatemperatuuri oluline langus, mida esineb inimestel, kes elavad tuuleparkide mõjualas. Teiseks võib olla südamerütmihäireid, see on ka üsna üldine ja sage kaebus nende inimeste puhul.  

2010. aasta uuringus näidati, et infraheli kahjustab ajus hormonaalset regulatsiooni, ja aastal 2001 on koostatud erinevatest uuringutest väga põhjalik ja pikk ülevaade, mis tõi välja elundite, närvisüsteemi ja immuunsüsteemi kahjustusi nii inimestel kui ka loomadel, kes puutuvad kokku infraheli ja madalsagedusliku müraga. 

Eestis on infraheli mõõtmine ja normid reguleeritud sotsiaalministri määrusega nr 75. Infraheli mõõtmisel kasutatakse G-korrektsiooni. Siin alumisel graafikul, kus on näha roosad ja punased tulbad, on G-korrektsioon näidatud punaste tulpadena. Siin me näeme, et G-korrektsioon vastab tegelikule akustilisele keskkonnale ainult kahel sagedusel: 10 hertsi ja 31,5 hertsi. Kui sagedus väheneb või sagedus kasvab, siis G‑korrektsiooni kasutades infrahelispektri osas saame me väga suure mõõtevea. Seda saaks vältida, kasutades juba eespool mainitud mõõtemetoodikat, mis annaks piisava nii ajalise kui ka spektraalse lahutusvõime ja võimaldaks välja tuua tuugenitele iseloomuliku akustilise signatuuri.  

Võib-olla võrdluseks juurde, mis aitaks seda sõnumit mõista, oleks see. Me kõik mäletame, kui me algklassides bioloogiatunnis õppisime rakuehitust, siis bioloogiaõpetaja tõi klassi valgusmikroskoobid. Sibula küljest kooriti üks õhuke lõik, vaadati selles sibula kestas rakuseina ja rakutuum oli valgusmikroskoobi all näha. Kui me oleks proovinud vaadata sibulakile raku ehitust läbi luubi, suurendusklaasi, siis see ei oleks mingil juhul õnnestunud. Võime tuua paralleeli ja analoogia siia juurde: praegu kehtiv infraheli mõõtemetoodika kasutab akustilise keskkonna iseloomustamiseks täpsust, mis on suurendusklaasi täpsusega, ehkki meil on võimalus kasutada valgusmikroskoobi täpsusega mõõtevahendeid. Ja sellest ka need tulemused, et üks annab välja tuugenitele iseloomuliku akustilise signatuuri, mis on ülemisel graafikul näha, ja alumisel on näha Eestis kehtiv mõõtemetoodika, mis ei suuda tuugeni akustilist signatuuri välja tuua. Ja sellest lähtub ka selles akustilises keskkonnas esineva helirõhutaseme väga suur alahindamine. 

Ja tuugenite mõjualast. Siin on üks Soomes tehtud pilootuuring, kus püüti välja selgitada, kui kaugele ulatuvad tuugenite tervisemõjud või kui kaugel veel inimesed kaebavad viletsat tervist. Tuli välja, et umbes 15 kilomeetri raadiuses tuugenite ümber on inimestel olulisi ja tõsiseid tervisekaebusi. Piir tuleb umbes 15 kilomeetri peal, kus kaebused küll oluliselt vähenevad, kuid ka 20 kilomeetri peal ei olnud kaebused täielikult kadunud.  

Teine oluline faktor, mis mõjutas kaebuste raskust ja esinemist, oli ekspositsiooni aeg infrahelile. Mida rohkem oli tuugeneid töös ja mida rohkem genereeriti keskkonda pulseeruvat akustilist energiat, seda rohkem oli inimestel kaebusi. 

Teadlased on välja toonud ka tähelepaneku, et kui enne tuugenitehnoloogia kasutusele võtmist puutusid inimesed infra‑ ja madalsagedusliku akustilise energiaga valdavalt kokku rasketööstuses, transpordialal, siis inimeste elukeskkonda toodud tuugenite tehnoloogia, mis eksponeerib inimesed praktiliselt 24 tundi [ööpäevas] pulseerivale akustilisi energiale, see on kaasa toonud …

Teie aeg sai nüüd otsa.

Jah, vabandust.

See piiks oli 30 sekundit lõpuni, aga teile on ka küsimusi ja saate siis oma vastustes siduda lõpuslaide küsimustega. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Aastal 2018 on WHO andnud välja juhendi tuugenite tervisekahjulike mõjude kohta, kus on loetletud [mõjusid] alates unehäiretest kuni südamepuudulikkuseni välja. Seda muidugi peidetakse väga usinasti praegu. Aga mind huvitab see. Inimorganismis ikkagi süda töötab ka teatud sagedusel – ma ei tea, kas ta on seal kusagil 4 või 5 hertsi juures – ja kui nüüd need kaks pulseerivat, ütleme, inimese südamest ja tuugenitest lähtuvat signaali põrkuvad või peegelduvad, millist koosmõju nad avaldavad inimese tervisele? Või mis muutub organismi tasandil selle pulseeriva heli kokkupõrkel inimese kehaga?

Akustikast on teada selline ilming nagu resonants. Mul ei ole ette jäänud selliseid uuringuid, kus on püütud inimeste siseelundeid resoneeruma panna tuugeni tekitatud pulseeriva töörežiimi rütmis, küll aga on välja toodud eelkõige nahkhiiri puudutavaid uuringuid. Nahkhiirte keha anatoomilistest iseärasustest tingituna võib nahkhiirtel tekkida ja on kirjeldatud hingamiselundite rebendeid just pulseeriva akustilise energia tagajärjel. Kas ma vastasin teie küsimusele nüüd?

Täpsustavalt saab pärast uuesti küsida. Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Ma vaatan teie üheksandat slaidi, kus te toote välja piike, väljalööke ja kõike muud, ja vaatan seda skaalat nüüd natukene täpsemalt. Tegemist on akustiliste rõhkudega, SBL, mõõdetud detsibellides. Piigid foonitasandil 4 hertsi juures on umbes 20 detsibelli. Ma mõtlesin, et natukene arvutan, kui palju 4 hertsi juures see 20 detsibelli rõhuvahet annab. Selgus, et see on 0,2 millipaskalit. 0,2 millipaskalit on õhurõhu vahe, mis on umbes ühe juuksekarva võrra kõrgemale tõustes. 

Ma tahan nüüd küsida seda. Te olete siin selgelt väljendanud, et neil on reaalne mõju tervisele. Ma tahaksin teada, mis on see füsioloogiline protsess – te olete väidetavalt arst –, mida saab 0,2-millipaskaline rõhumuutus organismis põhjustada. Ma olen üritanud seda leida erinevatest allikatest, aga minu andmetel ei ole see mõõdetav isegi praktikas, milline [mõju] organismile saab olla. Umbes alla 70 detsibelli seal madalsageduse osas …

Teie aeg.

… ei ole kuuldeorgan võimeline mõõtma. Mis on see füsioloogiline päris mõju? Mis protsess see on?

Ma proovin vastata sellele pikale küsimusele sellisel moel. Kõige rohkem on uurinud infra- ja madalsagedusliku heli tervisemõjusid Portugali teadlaste koolkond. Nad on kasutanud oma uuringumaterjalina Portugali õhujõubaaside töötajaid. Neid on seal jälgitud aastakümneid ja aastakümnetepikkuste uuringute tulemusena jõudsid teadlased välja sellise hüpoteesini, et infra- ja madalsageduslik heli põhjustab nii inimestel kui ka loomadel mehaanotransduktsiooni – mehaaniline energia, mehaaniline võnkumine kantakse üle elusorgani kudedele ja sellele reageerib ekstratsellulaarne maatriks, mis inimesel koosneb valdavalt kollageenist ja elastaanist, haiguslike muutustega, põhjustades ekstratsellulaarse maatriksi vohamist. Ma ei tea, kas te saite nüüd vastuse oma küsimusele.

Martin Helme, palun! 

Ega ta ei taha vastust küsimusele, ta tahab näidata, et ta on ise targem. Aga teil jäi tegelikult ettekande lõpp natukene rääkimata. Minule jäi siin ettekandes silma üks terviseteema veel. Neid terviseteemasid on ju väga palju. Me võime võtta ühe konkreetse ja proovida seda väga täpselt kuidagi lahata, aga neid on rohkem kui üksainus. Siin on slaid, et tuugeni laba kaalust 30–40% on bisfenool A. See on kuulutatud väga tervist kahjustavaks aineks ja seda ühe laba küljest aasta jooksul keskeltläbi 62 kilogrammi pudeneb loodusesse. Äkki te natuke räägite, mis asi see bisfenool A on? Mis ta teeb inimestele ja loomadele?

Aitäh! Tegemist on slaidiga 20. Jah, tõesti, siin on näha vasakul, tumeda tausta sees on ka viide uuringule. Tuugenilabade kaalust umbes 30–40% moodustab bisfenool A, mis on naftakeemia produkt. Tänapäevaste mõõtmetega tuugenite puhul ühe laba kaal on 60–90 tonni, seega ühe laba kaalust umbes kuni 20–30 tonni moodustab bisfenool A. 

Probleem on järgmine. 2017. aastal lisas liikmesriikide komitee bisfenool A ohtlike ainete nimekirja kui väga muret tekitava aine. Euroopa Toiduohutusamet on 2023. aastal karmistanud väga oluliselt päevas kilogrammi kehakaalu kohta lubatava bisfenool A hulka, mis tuleb toiduga erinevatest pakenditest ja jääb toidu külge. See on 0,2 nanogrammi, mis on miljardik grammist. Enne seda on kaheksa aasta jooksul vähendatud lubatava bisfenool A hulka 50 000 korda. Ja nagu te siin välja tõite, on tuugenilabadel erosioon, mis on tingitud meretuulejaamade puhul soolasest veest. Meie kliimas tekitavad vihm, rahe, lumi, lörts tuugenilaba eesmise serva erosiooni. Tuugenilaba liikumisel toimib õhk sellele liivapaberina ja õhku, keskkonda paiskub mikro- ja nanoosakestena – siin on toodud arvestusega ühe tuugeni kohta, need on sellised tuugenid, mille laba diameeter on 120 meetrit – umbes 62 kilogrammi bisfenool A-d. Me rääkisime Euroopa Toiduohutusameti lubatud päevastest normidest, mis on nanogrammides – [nanogramm] on miljardik grammist. Siin on räägitud lihtsalt ühe tuugenilaba erosioonist ja sellise mikro- ja nanoplasti saaste keskkonda paiskumisest, aga kui neid on sadu, võtame kogu maa, maailmajao või kontinendi piires, siis see tähendab ilmselt väga suurt keemilist saastet. 

Probleem sellega on see, et üha rohkem leitakse bisfenool A põhjustatud haigusi ja haiguslikke seisundeid. Praeguseks on teada umbes 80 haigust ja haiguslikku seisundit, siin on osad välja toodud. Bisfenool A on oma keemiliselt struktuurilt naissuguhormooni sarnane ja sellepärast nimetatakse seda ksenoöstrogeeniks. See ei ole inimese sees, vaid tuleb inimesest väljastpoolt, aga toimib inimese sees nagu naissuguhormoon. Ja siin on välja toodud: vähk, väärarengud, suhkruhaigus, südame-veresoonkonna haigused, üldsuremuse tõus. Selle üldsuremuse tõusu taga ei ole mitte ainult üks uuring ja seal näidatakse, et kui inimesel on uriinis erituva bisfenool A hulk tõusnud, siis tõstab see üldsuremust umbes 50% järgmise kümne aasta jooksul. See on meeletu suremuse kasv. Tuugenite selline laialdane kasutuselevõtt tähendab tõenäoliselt meie elukeskkonna, pinnase, põhjavee, pinnavee, õhu ja ka inimeste, loomade massilist kontaminatsiooni bisfenool A-ga.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Suur tänu teile, lugupeetud ettekandja, et te seda tänuväärset tööd teete ja seda infot annate! Siinkohal ma pean ütlema nendele oponentidele, kes püüavad naeruvääristada tuulikutega seotud riskide ja tervisekahjude uurimist, et kunagi inimesed ravisid ennast või raviti meid elavhõbedaga või tehti radioaktiivsetest ainetest jooke inimestele, rääkimata erinevatest narkootilistest ainetest, mis olid nagu väga kasulikud inimestele ja mida anti ravimitena. See on väga piinlik, et on üks seltskond, kes püüab nende keskkonna- ja terviseriskide uurimist takistada ja naeruvääristada. 

Aga küsimus on mul teile sellest vallast: kas te oskate öelda, milline võimekus on täna Eesti riigis meditsiinivaldkonnal üldse hinnata ja tuvastada võimalike keskkonna füüsiliste tegurite, nagu infraheli, madalsagedusheli või ka elektromagnetkiirguse tervisele kahjulikku mõju või üldse mõju? On meil üldse meditsiinivaldkonnas olemas ettevalmistus võimalike kahjustuste ja probleemide tuvastamiseks?

See eeldab osapooli sellises protsessis, kus tulemusena jõutakse järelduseni, et haigus või tervisehäda on põhjustatud keskkonna füüsikalisest tegurist. Nüüd on kõne all kas infra-, madalsageduslik heli või – te tõite näitena välja – näiteks raadiosageduslikud elektromagnetväljad, mis on juhtmeta tehnoloogia toimimise aluseks. See eeldaks – ühe aspektina tooksin välja selle –, et elanikkond peaks olema teadlik sellest, et uus kasutusele võetud tehnoloogia võib peita endas selliseid reaalseid terviseohte. 

Ja teiselt poolt on muidugi meditsiinitöötajad, kes [peaksid] olema samuti sellest teadlikud. See eeldaks siis, ütleme, meditsiinikoolide, ülikoolide tasandil selliste kursuste läbimist, kus on keskkonnatervis teemaks. Ja kui võetakse kasutusele uusi tehnoloogiaid, võiks see tähendada, et täienduskoolituste raames viiakse meditsiinitöötajad kurssi uute tehnoloogiate võimalike terviseriskidega.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu! Austatud ettekandja! Tänan teid selle ülevaate eest. Teie ülevaate üks põhiväiteid on see, et Eestis kasutatava infra- ja madalsagedusliku akustilise energia mõõtemetoodika ei ole suuteline registreerima tuulegeneraatoritele ainuomast akustilist signatuuri. Ja siis olete teinud ülevaate sellest, et [akustiline energia] on küllaltki negatiivsete mõjudega. Aga te olete eelkõige arst, arstina siin ennast tutvustate, ja toote välja mõju inimese tervisele, et inimesed on selle akustilise mõju pärast oma kodusid pidanud hülgama, samuti on see tugevalt seotud inimeste tõsiste tervisehäiretega. 

Mu küsimus ongi selle kohta. Kas te olete seda juttu rääkinud ka Eesti Arstide Liidus? Minu loogika ütleb, et kas või siinsamas, Riigikogus olevatel arstidel peaks olema sellele väga-väga-väga tugev vastuseis. Arstid peaksid täielikult protestima. Ei ole sellist [vastu]kõla kuulnud. Kas te olete seda tutvustanud arstide liidule või arstide seltskonnale ja millised on reaktsioonid?

Aitäh küsimuse eest! Ma loodan, et te osaliselt leidsite sellele vastuse eelmise küsimuse vastusest, aga ma toon teile näite selle kohta, mis konkreetselt praegu Eestis toimub. Ma olen olnud kontaktis inimestega, kes elavad Pärnumaal, näiteks Saarde ja Sopi-Tootsi tuugenijaamade mõjualas. Mina olen neile soovitanud, et pidage tervisepäevikut, pange kirja oma igapäevased tervisehädad, pange kirja oma hädad või hädade leevenemine – et kui te lähete kodust, tuugenite mõjualast kaugemale, siis mis teiega juhtub. Ma olen soovitanud ka minna alati oma hädadega arsti juurde. Ärge varjake. Meil on e-riik, nii et kui te ei pääse arsti juurde, kirjutage oma arstile, pange kaebused paberile. 

Need inimesed on välja toonud probleemi, mis ei ole uus. Ma ei räägi millestki uuest: nad ütlevad, et arsti juurde läheks ja räägiks oma kaebustest, aga ma ei pääse arsti juurde, eks ole. Seda enam, kui ütled, et osad kahjustused, mis siin on, on närvisüsteemi kahjustused, mis nõuaks erialaarsti arvamust ja eksperthinnangut. Sellest rääkimata, et inimesed [peaksid] pääsema erialaarsti juurde oma vaevusi hindama. 

See ei eelda mitte seda, et üks inimene käib mingit sõnumit levitamas, vaid süsteemset lähenemist. Kui me toome oma elukeskkonda uue tehnoloogia, siis peaks enne selle tehnoloogia juurutamist käima meditsiinitöötajate täiendkoolitus, üliõpilaste koolitus, et nad oleksid sellest teadlikud. Inimene ei pea teadma, et uus tehnoloogia võib temale tervisehäireid põhjustada, see ongi arsti kunst. Arst oskab viia asjad inimese räägitavaga kokku ja selle põhjal jõuda järelduseni, millega võib tegu olla ja mis võib olla hädad põhjustanud.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Suur tänu selle tegelikult väga õudse ettekande eest! Me teeme siit ikkagi väga ühese järelduse, et kõik jutud sellest, et senised uuringud ei tõesta ja senised uuringud ei kinnita – lihtsalt senised uuringud on ebapiisavad ja need ei ole õige aparatuuriga tehtud. Me võime teha ju ikkagi järelduse, et meil korruptandid kavandavad tuugenigenotsiidi, pikaajalise perioodi jooksul toimuvat tuugenigenotsiidi. Sellega seoses on mul küsimus – sellest sa ei rääkinud, vähemalt mulle ei jäänud kõrva –, kuidas mõjutab see kõik loodet. Kuidas mõjutab see selle naise tervist, kes on lapseootel, ja võib-olla ka sündinud beebi tervist, kui ta on juba ilmale tulnud ja viiakse sünnitusmajast sinna tuugeni mõjusfääri?

Aitäh küsimuse eest! Ma viitan slaidile 21, ma räägin kõigepealt selle ära. Siin on kaks pilti. Vasakpoolse puhul on tegemist naaritsafarmiga Hollandis, kus käivitati selle naaritsafarmi lähedal tuugenijaam. Peale seda hakkasid toimuma sellised asjad, et naaritsate sigimisvõime vähenes, elusate naaritsapoegade sündimus langes, spontaansete abortide hulk kasvas ja ka tiinuste arv langes. Sellel pildil on näha kastitäis aborteerunud naaritsaembrüoid. Parempoolse pildi peal on näha lambatall. See lambakari on samuti tuugenite mõjualas kasvanud ja see tall on olnud üsasisesel perioodil infra- ja madalsagedusliku heli mõjupiirkonnas. Te näete siin, et selle talle jalad on väärarenenud. 

Ma tooksin, ütleme, inimeste hulgast teise näite. Üks uuring tehti Puerto Rico ranniku lähedastel saartel. Ühel väikesaarel asus ka USA sõjaväebaas, millest umbes 6 kilomeetri kaugusel asuvas linnakeses hakati millegipärast kahtlustama, et selle sõjaväebaasi tegevuses emiteeritav infra- ja madalsageduslik heli võib nende lastele negatiivselt mõjuda. Hakati neid lapsi uurima ja leiti väikelastel üsna spetsiifiline tervisehäire: südamepauna ehk südame perikardi paksenemine. Siis hakati otsima kontrollgruppi ja tehti teaduslik uuring. Leiti kontrollgrupp 20 kilomeetri kauguselt, oletades, et sinna see infra- ja madalsagedusliku heli mõju ei ulatu. Kui kontrollgrupp, need lapsed, läbi uuriti, leiti ka nendel südamepauna paksenemine. Siis hakati veel täpsemalt uurima, et kuidas see võimalik on, kui üks [grupp] on 6 kilomeetri kaugusel ja teine 20 kilomeetri kaugusel. Aga siis sai selgeks, et 20 kilomeetri kaugusel elavate ja haigusliku südamepauna paksenemisega laste emad käisid raseduse ajal selles USA sõjaväebaasis tööl. See on näide selle kohta, et nii lühikese aja jooksul nagu üheksa kuud ekspositsiooni infra- ja madalsageduslikule helile embrüonaalses eas on põhjustanud väga-väga märkimisväärseid muutuseid. Südame perikardi muutusi on eelnevalt mittepulseeruva infra- ja madalsagedusliku heli mõju puhul kirjeldatud alles aastatepikkuse ekspositsiooni tagajärjel.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Mul on siiski hea meel, et on olemas ka infoallikaid, mida arstid võib-olla lihtsalt oma ülekoormuse ja teemaga mitte kursis oleku tõttu ei jõua jälgida. Näiteks Saksamaa ühe suurima telekanali eetris olnud film "Infraheli – kuuldamatu müra" on väga hämmastav, samuti meie enda inimeste tehtud "Tuuleenergia pohmell", mida ma kõigil soovitan vaadata.

Aga kõige selle juures joonistub ju välja see, et mõjuala, mis kohati on ainult … Tuulikud on pandud 800 meetri kaugusele elamutest või suurematest asulatest nagu Kosel – see on absurdselt väike [vahemaa]. Normaalsemates riikides suurendatakse kogu aeg mõjuala elamutest. Kui me vaatame, et mõjuala võib olla 15–20 kilomeetrit, siis kuhu Eestis üldse neid tuulikuid sellistest uuringutest lähtudes võiks paigutada? Ruumi jääb väheks. 

Ma vabandan. Kas te kordaksite küsimust? Mis see küsimus oli? 

Anname mikrofoni Anti Poolametsale tagasi.

Pean silmas just seda, et kui infraheli mõju on üsna intensiivne uuringute järgi ja mõjuala peaks olema oma 10–15 kilomeetrit minimaalselt, siis kuhu Eestis tegelikult tervise mõjuala kaartide järgi tohiks üldse tuulikuid püstitada. See mõjuala, mis praegu on mingi 800 meetrit mõnes kohas üksnes – sellest ju ei piisa. Siis me vaatame, et Eestisse tegelikult neid tuuleparke selliste andmete põhjal püstitada ei tohiks.

Viimase aja uuringud näitavad ka seda, et tuugenite mõõtmete suurenedes, võimsuse kasvades akustilise energia põhisagedus nihkub madalama sageduse suunas ja emiteeritav energiahulk kasvab. Kui küsida selle valdkonna teadlastelt, milline on ohutu vahemaa, siis ühest vastust nad ei anna. Nad ütlevad, et seal juures on väga palju tegureid: maastiku reljeef ja ilmastikutingimused võivad mõjutada. Teadlased ei oska täpselt välja tuua, milline on see akustilise energia kogus või doos, mis teeb inimese haigeks, ja täpselt milline ja kui suur peab olema see – siin on näidatud pulseeriv, väljalöökide või piikide kujuline – tuugeni signatuur. Eestis on infraheli normtase 85 detsibelli, aga kui me vaatasime reaalsete mõõtmiste tulemusi [mõjude kohta], mis inimestel tekitavad tervisehäireid, siis baastase oli kuskil 40, 45, 50 detsibelli ja väljalöögid olid 15–20 detsibelli kõrgemad. 

Sellest me võime teha järelduse ja öelda, et hetkel Eestis kehtivad infra- ja madalsagedusliku heli normtasemed ei kaitse inimese tervist kahjulike mõjude eest. Ja kui me ei oska kvantitatiivselt määrata doosi, mis teeb inimesed haigeks, siis sel juhul me ei saa ka rääkida sellest, milline distants on ohutu. Kõigepealt peab välja selgitama selle, milline doos on ohutu ja kas sellist doosi üldse on.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Esimese ettekande raames me kuulsime sellest, et Eesti muutmine tuulikupargiks, tehnopargiks, ei too meile tegelikult odavat elektrit. Teises ettekandes kuulsime sellest, kuidas [tuulepargid] muudavad tundmatuseni Eestimaa palet ja elukeskkonda inimeste jaoks. Ja nüüd, kolmandas ettekandes kuuleme väga tõsistest kahjulikest tervisemõjudest, mille meelevalda inimesed paigutatakse. 

Ma mõtlesin nüüd teie käest küsida seda. Kas te arstina oskaksite meile öelda, millised oleksid tingimused, mille täidetuse korral teie hinnangul võiks kaaluda nende suurte tuulikute püstitamist Eestisse? Kas oleks midagi, mida saaks teha oluliselt teistmoodi, et saaks öelda, et jah, nüüd võib öelda, et tervisemõjud ei ole nii tõsised, et enam ei tohiks [tuuleparkide rajamist] kaaluda? Pean siin silmas nii helireostuse kui ka bisfenoolireostuse aspekti, millest te rääkisite, vastates Martin Helme küsimustele.

Ma viitaks siin jällegi nende teadlaste soovitustele, kellel on aastakümnetepikkune kogemus sellise akustilise energia tervisemõjude uurimisel. Need soovitused puudutavad ka uute tuugenijaamade rajamise plaane ja seda, millised peaksid olema eelnevad sammud, et minimeerida võimalikke tervisemõjusid. Ja olemasolevate tuugenijaamade puhul [tuleks] välja selgitada, kas selliseid mõjusid on, ja [otsustada], mida siis ette võtta. 

Kui [tuuleparki] plaanitakse, siis soovitus on see, et kõigepealt tuleks ära kaardistada kohalike inimeste tervislik seisund, samuti kariloomade seisund, sest [jaamad] mõjutavad kõiki elusolendeid. Lisaks sellele tuleks eelnevalt läbi viia sellesama akustilise keskkonna mõõtmised, mis oleksid piisava ajalise ja spektraalse lahutusvõimega, hindamaks, kas selles keskkonnas on juba eelnevalt olemas infra‑ ja madalsagedusliku heli komponenti, mis võib avaldada negatiivset mõju ka hilisema eksponeerituse korral, kiirendada haigusnähtude teket. 

Rajatud [tuule]pargi korral, juba töös oleva tuugenijaama korral, oleks vaja läbi viia põhjalikud terviseuuringud, võrrelda [jaama mõjualas elavate] inimeste [tervise]kaebusi mujal, tuugenijaamade mõjualast väljaspool elavate inimeste tervise[kaebustega] ja vaadata, kas sealt tuleb välja erinevusi – kas tuugeni mõjualas elavatel inimestel on mingisuguste terviseprobleemide puhul suurem esinemissagedus. Siis [tuleks] teha regulaarseid keskkonna akustilisi mõõdistusi, pidades silmas, milline doos on kahjustav ja milline ei ole. Kui me mõõtmisi ei tee, siis me ei suuda seda hinnata. Samuti [teha] keskkonna keemiline monitooring mikroplastisaaste, bisfenooli osas. Sellised uuringud peaksid kestma vähemalt viis aastat. 

Selliseid asju on seesama Portugali teadlaste koolkond läbi viinud eelmainitud Portugali õhujõudude baasi näitel. Seal on välja toodud palju erinevaid tervisehädasid, mis on ühendatud vibroakustilise haiguse nimetuse all. Näiteks tuli seal väga selgelt välja epilepsia esinemissagedus. Õhujõudude baasi töötajate hulgas esines seda 10%, aga Portugali üldpopulatsioonis oli see 0,2%, nii et vahe tuli 50-kordne. Sellised asjad on võimalikud ja neid [tegevusi] tuleks ette planeerida piirkonnas, kuhu tuugenijaama planeeritakse. Kui [jaam] on rajatud, siis tuleks põhjalikult uurida inimeste tervist, et millised muutused tekivad, ja saada ka selgus, kui palju esineb selles akustilises keskkonnas infraheli saastet.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusteks-vastusteks ettenähtud aeg on läbi saanud. Suur tänu teile! Me läheme edasi ning nüüd ma palun siia Riigikogu kõnetooli ettekandjaks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikme Rain Epleri. Palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid ja inimesed, kes meid jälgivad! Kuna siin oli enne mind kolm ettekannet väga konkreetsetel, spetsiifilistel teemadel, siis ma mõtlesin, et oma kokkuvõtvas ettekandes annan natuke laiema raamistiku sellele, kus me Eestis oleme. Püüan selle ettekande lõpetada oma nägemusega sellest, mida teha võiks ja kuidas edasi liikuma peaks. Vahepeal puudutan loomulikult ka konkreetsemalt aspekte tuulest või üldse juhuallikatest elektri tootmise kohta.

Kõigepealt, ma arvan, ei ole kunagi paha üle korrata mõned baasfaktid Eesti kohta. Meie aastane elektritarbimine on üle 8 teravatt-tunni – 8,25–8,26 – ja tiputarbimise rekord on 1,6 gigavatti ehk 1600 megavatti. Meil on installeeritud võimsusi selliselt, et põlevkivielektrijaamasid on 1340 megavatti, koostootmisjaamasid 269 megavatti, tuuleparke 695 megavatti. Siia juurde ütlen veel, et nende tootmise rekord pärineb möödunud aasta 16. detsembrist, kui nad tootsid ühe tunni jooksul 588 megavatti. Kiire arvutus ütleb, et nad sellel rekordpäeval jõudsid kusagile 85% peale oma maksimaalsest teoreetilisest võimsusest. See aasta keskmises mõttes võimsusfaktorit kuidagi ei kirjelda. 

Kui vaadata, palju aastaga need tuulepargid tootsid, siis nad tootsid 1164 gigavatt-tundi. Kui nüüd võrrelda seda nende installeeritud võimsusest tuleneva maksimaalse teoreetilise võimsusega, siis oli nende võimsustegur 22,6%. Me teame, et Eestis tihti räägitakse tuuleparkide võimsustegurist 40%, praegu on siis konkreetselt installeeritud võimsustelt saavutatud 22,6%. Päikeseparke on meil installeeritud 1,2 gigavatti, nende tootmisrekord oli 788 megavatti ehk siis kusagil 65% suutsid nad ühel päikeselisel päeval ühel tunnil saavutada. Aga kui me vaatame aastast toodangut, siis see on pisut üle 1000 gigavatt-tunni, mis annab nende võimsusfaktoriks 14,6%. See on isegi üllatavalt hea. 

Päikeseparkide puhul tasub meeles pidada, et võimsusfaktor jaotub aasta peale võrdlemisi ebaühtlaselt: meie pilvisel ja pimedal talvel võib see jõuda isegi mõne üksiku protsendini, rääkimata päevadest, kui see on null. Lisaks on meil ühendused: kaks Estlinki, kokku 1000-megavatise võimsusega – üks neist, nagu me teame, on praegu remondis –, ja siis on meil Läti ühendused, mis on võimsusega kusagil 1300 megavatti. Siin on nüüd üks lisamärkus andmete juurde: see ühenduste lugu ilmestab minu arust väga hästi valeotsuseid, mida Eesti energeetikas on tehtud. Ehk et selle asemel, et ehitada välja ühendusi piirkonnaga, kust on võimalik odavamat elektrienergiat riiki sisse tuua, ühendasime meie ennast suurema võimsuse läbi lõunaga, mis tekitab meil defitsiiti ja seeläbi ka muudab hinda kallimaks.  

Selle kõige juures ütleb Elering oma möödunud aasta varustuskindluse aruandes – ma ei hakka aruannet pikalt ette lugema, ma loen sealt ette ühe olulise lause: "Sarnaselt regiooni teiste riikidega seisab ka Eesti lähiaastatel silmitsi väljakutsetega hoida taastuvenergia kiire arengu olukorras piisavaid juhitavaid tootmisvõimsusi." Isegi meie Elering ütleb, et meie põhiline fookus peaks olema tegeleda juhitavate võimsuste arendamisega. Valitsus paraku ei ole aru saanud, et see peaks olema meie põhiline fookus. Ja see on tegelikult oluline. Seda, et sõnal on jõud, me teame kõik, aga tegelikult sõltub, kuhu sa oma auru paned. Kui sa paned selle vile peale, siis on kõva vile. Kui sa paned selle millegi muu tegemise peale, mis tulu toob, siis on tõenäosus suurem, et sa tuluni jõuad.  

Ja nüüd veel, mis puudutab Eesti raamistikku. Meil on seaduses jätkuvalt sätestatud, et 2030. aastal peaksime me 100% aastase mahu mõistes ehk pisut üle 8 teravatt-tunni elektrienergiat tootma taastuvatest allikatest. Kui me tegelikke toodanguid ja tegelikku Eesti tarbimist vaatame, siis tänase seisuga annavad tuul ja päike umbes veerandi, mis tähendab, et me peaksime neid tootmisvõimsusi neljakordistama. See kõik põhineb tänastel tegelikel Eesti andmetel. Ja kui me neljakordistame selle tuule[energiaks] installeeritud võimsuse, mis on ligi 600 megavatti, ja päikese[energia oma], mis on 1200 megavatti, siis me jõuame sinna, et me peaksime paigaldama 2,3–2,4 gigavatti tuulevõimsust ja üle 3 gigavati päikese[võimsust]. Teisipäeval esines endine kliimaminister Yoko Alender huvitava mõttearendusega, et tegelikult ei pea nii palju [paigaldama], sest me saame koostootmisjaamades puitu põletades vahe ära katta. Jutuks hea küll, ja ega eestlased on puitu ikka põletanud ja otseselt selles midagi halba ei ole, ma lihtsalt ütlen, et väga suurt hulka sellest ei kata. 

Edasi me jõuame selleni, et kui me 2,35 gigavatti tuule[jaamu] ja 3,15 gigavatti päikese[jaamu] oleme püsti pannud ja kui siis ka saabub mõni tund, kus need saavutavad samasuguse rekordtulemuse, mis nad Eestis on praegu saavutanud – tuult 85% installeeritust ja päikest 65% –, siis nendel päevadel on 2 gigavatti emmal-kummal. Sisuliselt selle toodangu puhul, mis antakse – tuletan meelde, meie senine rekord külmal talvel on 1,6 gigavatti –, oleme kohe probleemi ees, et mis me teeme üleliigse elektriga.  

Siit ma jõuan edasi järgmise alapeatükini: valitsuse jutupunktid. Selle kohta on valitsus pikalt rääkinud nii kliimaministrite kui ka peaministri tasemel, et ekspordime, teemegi, installeerimegi hästi palju võimsusi ja siis ekspordime. Noh, ma ütleks, nagu Kaja Kallas ütles: elektrimolekule saaks siis eksportida küll, aga raha ei saaks selle eest, sest nendes oludes … Ja meile räägitakse, et tuul puhub erinevalt ja päike paistab erinevalt – loomulikult on variatsioonid, aga suures pildis tegelikult sellel hetkel, kui meil siin on tuule- või päikeseenergiat palju, on küllap ka lähinaabruses seda üsna palju. See tähendab, et hind on all. Kohe tekib esimene küsimus: kas naabritel on seda siis vaja või on neil ka juba liiga palju? Teine küsimus on see, et kui sa seda nulliga ekspordid, siis sa raha ei saa. Elektri eksportimise statistika on selle nurga alt ilus, aga raha ei saa. Ja teisipidi: kui sa ikkagi impordid külmal talvel, sest sul ei ole piisavalt võimsusi, mis sind toidaks siis, kui tuul ei puhu ja päike ei paista, siis sa impordid kallilt, nii et jooksevkonto ja riigi rahalise seisu mõttes äärmiselt halb äriplaan. Ja ma tuletan meelde Eleringi sõnumit: tegelik mure on meil juhitavate võimsustega. 

Teine jutupunkt: odav elekter. Odava elektri saabumine võiks näida tõena sellisel juhul, kui täita sotside unistus ja kaotada elektriarvelt kõik read, mis kajastavad seonduvaid kulusid – võrgutasu, meil hakkavad lisanduma võimsusreservi tasud ja muud. Kui need ära kaotada ja kui võib-olla nendel hetkedel, kui elekter on börsil kallis, valitsuse poolt seada mingi piir ja maksta ka see maksude abil kinni, siis on lihtsalt maksukoormus suurem ja sotsid saaksid öelda: näed, elekter on odav. Tegelikult on kulu ühiskonnale ja kogu süsteemi ülevalhoidmisele väga suur.  

Ja lisaks sellest, mida meile räägivad valitsuse ja koalitsiooni poliitikud. Kui Kristen Michalil argumendid otsa said ja udujutt faktidega paljastati, tuli Eesti poliitilisse žargooni uus termin: numbrimaagia. "Ärge olge kinni selles numbrimaagias." No põhimõtteliselt võiks seda laiendada nii: "Ärge olge kinni faktimaagias. Me teeme oma maagiat ja te ärge tulge siin faktidega meie narratiivi lõhkuma." Lisaks lasti lahti ametnik, kes numbrimaagial paljastuda lasi. Teine asi, mida tehakse: räägitakse numbritest ilma kontekstita. Täna kolleeg Kadastik ütles, et kas te tahate, et eestlased maksaksid 15 miljardit eurot rohkem. Ei pannud seda üldse konteksti, et millest rohkem või et kas me siis maksaksime mingi 20 aasta jooksul 15 miljardit eurot – et jagad pärast tagurpidi läbi ja mõtled, et ei olegi võib-olla nii palju. Lihtsalt öeldakse mingi hästi suur number, et inimesed, 15 miljardit, hirmus. 

Ma teisipäeval käisin televisioonis käsitlemas kindlustusteemasid ja kindlustusseltside esindaja ütles: "Teate, kui palju kindlustusseltsid on rahasid välja maksnud? 58 miljonit!" Ja kõik inimesed mõtlesid, et tõesti, tubli, 58 miljonit eurot. Ma ütlesin talle, et aga ütle, palju kokku korjasite. "Üle 100 [miljoni]." Ainult pool maksite välja. Siin on natuke sama lugu, Mario, et 15 miljardit ja 15 miljardit. Ei maksa inimesi siin hirmutada. 

Keskkonnakomisjonis öeldi, et kaks korda odavam elektrihind. Ma küsisin: millest kaks korda odavam? Sest kui sa ütled lihtsalt, et kaks korda odavam, siis jõuab kätte üks päev näiteks viie aasta pärast, kui inimesed ütlevad: "Elektrihind on 250 [eurot megavatt-tunni eest]. Miks see nii kallis on?" Ametnik ütleb: "Aga see on kaks korda odavam kui 500 [eurot megavatt-tunni eest]." Noh, eks ole, niimoodi numbritega mängides on võimalik oma udujuttu päris nagu, pehmelt öeldes, huvitavaks ajada. Ma küsisin ametnikult, et äkki teil on selline mõte ka Kliimaministeeriumis läbi käinud, et paneks hinnaeesmärgi suhtesse Soome elektrihinnaga. Siis see oleks nagu käegakatsutav ja ka seotud riigi konkurentsivõimega, et kuhu me üritame jõuda ja mis me siis teeme selles valguses.  

Mõni näide välismaalt. Meile ju kogu aeg – vot seesama odava hinna näide – räägitakse, et taastuvenergia toob odava elektrihinna. Siis [tekib] küsimus: Saksamaa, Suurbritannia, Taani juhivad elektrihinna edetabelit ja juhivad halvas mõttes, neil on maailma kõige kallimad elektrihinnad. Aga neil on kõige rohkem installeeritud võimsusi. Saksamaa ja Taani on tuulde pannud raha nii, et vähe pole, Ühendkuningriik samamoodi. Miks neil siis odavat elektrit ei ole? Ameerikas California – osariik, kes on samamoodi kõige rohkem tegelenud sellega, et panna juhitavaid tootmisvõimsusi kinni, nii tuuma[jaamu] kui ka fossiil[kütustel põhinevaid elektrijaamu], ja teha taastuvenergeetikat. Aga seal on kõige kiiremini kasvav ja kõige kõrgem elektrihind, kõige suurem energiavaesus Ameerika Ühendriikides. Seal on vot täpselt see, millest meil kolleeg Kadastik siin aeg-ajalt Facebookis kirjutab, kuidas tal on maru tore, et on akupank ja päikesepark, ja muudkui mängib turu vastu, juhhuu. Californias on täpselt sama asi. See väike, jõukam osa ühiskonnast saab nende hobidega tegeleda ja ülejäänutel peab maksukoormus suurem olema, et see pull kõik kinni maksta. Ühiskonna kulu ei ole kuidagi väiksem.  

Ja viimase aja uudised Euroopast. Norrakad, rootslased on välja öelnud, et sõbrad, neid uusi ühendusi me teiega küll enam ei ehita – pidades silmas sakslasi ja taanlasi. Norrakatel on tegelikult elektriühendus Suurbritanniaga. Lisaks on nad öelnud, et nad isegi kaaluvad seda, et võib-olla nad ei lase sealt elektrit enam läbi. Sest kui hiigelhinnaga Suurbritannia või Saksamaa sinu odavat hüdroenergiat ostab, siis ühel hetkel vaatavad isegi norralased, kes muidu on rikkad nagu trollid, et pagan, kalliks läheb. Aga kui sakslastele ei annaks, saaks nagu ikka täitsa toredasti läbi.

Nüüd, selle taastuv[energiaga] kaasneb ju see, eks ole, millest tänapäeval, viimastel kuudel eriti palju räägitakse: uued teenused, uued turud, reservvõimsused, sagedusreserv, kõik need akud ja kogu see lugu. Need turud ja teenused tekivadki siis, kui sa hakkad installeerima juhuelektri tootmisvõimsusi. Nii kaua, kui sa toodad elektrit fossiilkütusest või tuumajaamaga, ei ole sul vaja mingisuguseid lisateenuseid, mis on tegelikult väga kallid. Viimase aja uudised ju ütlevad, et ametnikud hindasid, et kulub 60 miljonit eurot. Esimese paari kuu põhjal on selgunud, et alla 120 miljoni euro ei lähe kuidagi, pigem läheb üle. Kõik need teenused on kallid. 

Mario eile jälle … Ma ei teagi, Mario, sa ju füüsikat ja energeetikat jagad, aga võib-olla sa oled nagu natuke naiivne ettevõtjate suunas vaadates. Sa eile rääkisid, et ettevõtjad kuidagi pingutavad hirmsasti selle nimel, et hinnad ja marginaalid endal alla tuua. Ma arvan, et ei pinguta ja ei peagi pingutama. Meie siin loome raamistiku. Ettevõtjate põhiülesanne on teenida kasumit ja küll nemad juba läbi hammustavad, kuidas selles raamistikus siin kasumit üles lükata. Nii et mina küll ei usu seda juttu, et küll reservvõimsuste hoidmine odavamaks läheb. Ühel hetkel, kui see ettevõtjate poolt vaadates liiga odavaks läheb, siis neid ei paigaldata ja siis on neid puudu ja need on kallid. Natukene selline ringkäik. 

Kusjuures, juhuelektri tootmine ju vajab enda kõrvale mingit tuge ja see tugi on tavaliselt fossiil[kütus]. Euroopas ja maailmas üldse on lemmikfossiil[kütuseks] seal kõrval gaas. Ma selleks ettekandeks ette valmistades vaatasin numbreid. USA-s Texase osariigis tehti analüüs, milline elektritootmisviis mis hinnaga kätte tuleb, kui arvestada kogukulu. Kõige odavam on maagaas – jõuti tulemuseni kusagil 50–80 dollarit megavatt-tund. Järgmiseks on sellest kallim tuul, päike pluss maagaas, see on 70–100 dollarit, 40% kallim. Ja kõige kallim on tuul, päike pluss salvestus – 100–150 dollarit. Ehk et pane veel 50% sellele otsa. Kusjuures, teatavas mõttes, talupojamõistusega nendele numbritele otsa vaadates sa saadki ju aru, et kui üks variant on maagaas, siis ta on odav. Kui sa nüüd ütled, et maagaas pluss tuul ja päike, siis ta on kallim, sest sa teed maagaasi kõrvale midagi, mida sinna kõrvale tegelikult vaja ei ole. Ja kui sa ehitad midagi, siis see teeb ikka asja kallimaks. Aga see selleks. 

Kui me nüüd võrdleme seda Eestiga, siis tegelikult põlevkivi ja gaas on äärmiselt võrreldavad. Selles mõttes, et meile räägitakse … Võib-olla mõned lihtsad numbrid, mida on hea meelde jätta. Eestis öeldakse, et umbes 1 megavatt-tunni tootmiseks kulub tonn põlevkivi ja CO₂‑heide on umbes tonn. Auveres tegelikult on numbrid väiksemad nii põlevkivikoguse kui ka heitme mõttes, need on kusagil 700 juures – 700 kilogrammi põlevkivi ja 700 kilogrammi heidet. Öeldakse, et gaasi puhul on see poole väiksem: 1 megavatt-tunni tootmiseks kulub kusagil 177 kuupmeetrit gaasi. Rotterdami börsil [arvestatakse] see gaasi hind megavatt-tunni tootmise hinnaks, et ta oleks võrreldav energeetikas – 34 eurot megavatt-tund on gaasist elektri tootmine ja heidet 430 ühikut. Aga kui me nüüd mõtleme Eesti kontekstile, siis see gaas tuleb kas USA-s või Kataris veeldada, siis laevaga siia vedada, siin gaasistada ja siis kütta. Kogu see ahel lisab 200–250 ühikut heidet. Nii. Ja siis me jõuame selleni, et Auvere ja gaasijaama CO₂‑heitmed on tegelikult võrdsed. Kusjuures, kui sa Auveres pool paned puitu, millest küll tekib CO₂, aga mis Euroopa Liidu arvestuses nagu ei teki, siis sa saad Auvere põlevkivielektri CO₂‑heitme väiksemaks, kui on gaasijaama heide. Kui sa nüüd võrdled hinda – ma eile rääkisin põlevkiviga tegelevate inimestega ja küsisin, kui palju maksab põlevkivi, kui ta on platsil, valmis ahju panekuks –, siis ilma keskkonnatasudeta 16–17 eurot, koos keskkonnatasudega 20 eurot 1 tonn ja seda on vaja ühe megavatt-tunni tootmiseks. Auveres on vaja 0,7 tonni. Korrutame läbi, saame 14 eurot, gaas 35 eurot. Ehk et meil ehitatakse siin mingisugust butafooriat: tuulikud, päike, pannakse gaasijaam ja kõik nagu oleks maru tore. Põlevkivi on küll halb, aga heide on gaasil suurem ja rahakulu on üle kahe korra suurem. Kilplased, nagu ma olen siin varem energeetika valdkonna kohta öelnud, on jõudnud valitsusse. Tirime palgid mäe otsa, vaadake, kui kergesti saab need sealt alla veeretada. Need on arvutused, mis põhinevad peavooluandmetel: Eleringi aruanne, ERR-i uudised ja nii edasi.  

Nüüd jõuame selleni, et mida tegema peaks. Korraks võib-olla võiks vaadata ka otsa erinevate tootmisvõimsuste ehitamise hindadele. Tõepoolest, gaasijaam on küllaltki odav: 1–1,5 miljonit eurot ühe megavati võimsuse kohta, eluiga 25 või võib-olla 30 aastat. Põlevkivi[jaama ehitamise hinda] on raske hinnata, sest viimasel ajal on referentsi vähe, pole ehitatud. Aga kui võtta aluseks see, mis on kivisöejaamade ehitamise hind, ja vaadata tagasi ka Auvere [jaama rajamisele], siis kusagil 2–3 miljonit eurot megavati kohta, aga eluiga 60+ aastat. Tuumajaama puhul me räägime 3,5 miljonist eurost megavati kohta, eluiga 80+ aastat. Ja nüüd tuulepargi ehitamise hind. Siin, head kolleegid, ei ole vaja ChatGPT-st isegi järgi kontrollida, võite võtta lahti 31. jaanuari ERR-i uudise selle kohta, et Poola hakkab ehitama suurt tuuleparki. Võimsus 1,5 gigavatti, hind 7 miljardit eurot ehk megavati kohta 4,6–4,7 miljonit eurot. Meretuulepargist räägin. No ja siin meil optimistid ütlevad, et maismaatuulepargi puhul on see võib-olla 1–1,5 miljonit eurot, gaasijaamaga samas suurusjärgus. Aga selles mõttes julgen nagu kahelda, et meil on siiani ehitatud maismaatuulepargid oluliselt väiksemad kui need, mille [rajamisest] nüüd tänapäeval räägitakse. Nad oma suuruselt lähenevad meretuuleparkidele. Ja tõepoolest, ma olen nõus, et maismaal ilmselt on odavam ehitada kui merel.  

Ma olen seda siin palju öelnud ja ma tean, et ma kordan ennast, aga mina ütleks: kasutame oma põlevkivi. Selle kõrvale ei ole meil vaja panna juhuelektri tootmisvõimsusi. Me saame väga soodsa elektri. Kasutame seda aega, kui meil on põlevkivist soodne elekter. Mario ja teised teadlased saavad siis istuda soojas ja valges toas ja arvutada ning siis kasutame seda aega ja raha tuumajaama ehitamiseks. Sest odav energia on väga oluline, et majandus oleks tugev, ja tugev majandus on väga oluline, et riik oleks tugev. Aitäh!

Suur tänu! Ja nüüd küsimused. Martin Helme, palun!

Jaa, suur tänu! Neid põhiandmeid on vaja ikka aeg-ajalt üle rääkida, sest numbrimaagia siiski on oluline. (Naerab.) Ja mina alati – selle kõige juurde, mis sa siin oma ettekandes [rääkisid] – ütlen, et kategooriliselt tuleb tagasi lükata jutt sellest, et CO₂ on mingisugune heide. CO₂ ei ole mürk, ei ole heide, vaid on eluks vajalik gaas planeedil Maa ja seda on niikuinii liiga vähe. Nii et sellega võitlemine, selle eest trahvimine, selle maksustamine, selle nii-öelda väljavõtmine tootmisest on niikuinii inimvaenulik tegevus. 

Oma jutu lõpus jõudsid sinna, aga minu meelest tuleb seda veel korra üle rääkida. Meil siin räägivad reformierakondlased, et okei, teeme selle tuumajaama, aga teeme ikka päikest ja tuult ka kõrvale. Me kõik saame aru, miks – sellepärast, et kuskil on 3 miljardit eurot, mida on vaja igal juhul ära kantida ja laiali jagada ja korruptiivselt omadele sättida. Et noh, tuumajaamal nad seda skeemi ei ole veel püsti pannud või seda raha ei paista. Me saame kõik aru sellest, miks. Aga mida see energeetiliselt meile annaks, kui me teeme korraga? Meil on põlevkivi, me tahame teha tuumajaama, aga siis vahepeal teeme veel gaasi- ja tuule[jaama] ka kõrvale.

Aitäh, Martin! Mitu küsimust. Esimene on CO₂-temaatika. Jah, ma olen sinuga nõus, et see võitlus tuleks ära lõpetada ja elu läheks palju rahulikumaks. Hanah Lahe ja tema sõbrad ei peaks kogu aeg stressis olema, et maailm hukka saab. Kui inimesed ei ole stressis, siis jääb koolis füüsika ja matemaatika paremini külge ja siis nad saavad tuumajaama arenduse kiirust tõsta ja meile lähemale tuua. Täna oli ettekande aeg lihtsalt piiratud. Ma tõin selle CO₂-heitme mängu sellepärast, et kuna terve hulk inimesi arvab, et see on probleem, siis arvudega neile ära näidata, et kui nende jaoks see on probleem, siis nad ei peaks tegelema gaasijaamaga, vaid põlevkivijaamaga. Siis oleks probleem väiksem. Ma olen sinuga nõus, et tegelikult probleemi ei ole, aga kuna nad seda arvavad, siis nad võiks vähemalt enda dogmadest lähtudes neid arvutusi teha. 

Nüüd, mis puudutab tuuma[energiat] pluss tuul ja päike. Ma täna Kadastikku pean mainima mitu korda. Me käisime ühel debatil Kadastikuga. Peale seda debatti üks, ma arvan, kui mitte tema erakonna liige, siis vähemasti selle toetaja, aga ka energeetikas väga tugev inimene, kirjutas mulle, et Rain, väga hea debatt oli ja sa rääkisid õigeid asju, Mario ei saa päris tõde rääkida, ta peab ikkagi neid ideoloogilisi jutupunkte ka rääkima. Ma arvan, et tegelikult Mario tunnistab endale, et kui me teeme tuult ja päikest, siis tuumajaama – kuidas ma ütlen – äriplaan läheb aina kehvemaks. Sest kui sul ikkagi päikselise ilmaga on nullhinnaga päikeseenergia turul, siis tee või tina, tuumajaam nii-öelda ei mahu turule. Mina ütleksin, et energeetika loogikast lähtudes on niimoodi, et kui me teeme tuumajaama, siis päikese- ja tuule[energia] ei mahu turule, sellepärast et need on nii juhuslikud energiatootmisvõimsused. Neid ei ole lihtsalt vaja teha. Kui keegi hobi korras tahab, siis muidugi, hobidega tuleb ikka tegeleda. 

Mis puudutab fossiil[kütust], olgu see näiteks põlevkivi või gaas, koos tuule ja päikesega, siis see jällegi muudab fossiilkütuse tootmisvõimsuse äriplaani kehvemaks. Aga jällegi need heitmed. Isegi kui sa kodus ahju küdema paned – ja algul see põlemine ei ole täielik –, siis tuleb sealt igasuguseid kahjulikke ühendeid. Sama on fossiilkütuste põlemisega. Kui need saaksid stabiilselt ja kogu aeg soojas olla, küdeda ja elektrit toota, siis ka keskkonnajalajälg oleks oluliselt väiksem.

Nii et jah, mina ütleks, et ei ole vaja tuule- ja päikesevõimsusi installeerida. Ja muidugi ka hobidega on see, et kui keegi hakkab hobiga tegelema, siis see on väga tore, aga kui ta selle hobi tahab ühendada üleriigilisse elektrivõrku, siis me peaks küll mõtlema, millised tasud sellega kaasnevad. Sest inimesed, need hobidega tegelejad, tihti saavad aru, et hobi on kihvt küll, aga talvel tahaks ka elektripliidi peal mune praadida valges toas. Ja siis on vaja kuskilt [elektrit] juurde saada.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Sellest numbrimaagiast rääkides: teie ettekandega ongi seesama probleem, kuidas öeldakse, et ei maksa faktidel lasta head lugu rikkuda. Siin ongi koalitsioonierakonnad mõelnud väga hea loo välja ja mulle tundub, et te oletegi tulnud seda faktidega rikkuma. See on inetu nende vaatepunktist. 

Aga kui see kõik, mida te rääkisite, vastab tõele ja kui ongi olukord selline, nagu te kirjeldate, siis on minu meelest täiesti võimatu järeldada midagi muud kui seda, et kogu projekt, mida ellu viiakse, on ilmselgelt vastuolus Eesti ühiskonna parimate huvidega, Eesti rahva heaolu taotlusega ja teenib kitsaid korporatiivseid huvigruppe. 

Kas te olete kaalunud, et panna seesama jutt, needsamad faktid ja seosed, seesama arutlus kõlama mitte siin Riigikogu saalis, vaid võib-olla riigiprokuratuuris ja pöörduda nende poole? Siin, kogu selle loo juures on minu meelest tegemist väga suure kelmuse tunnustega.

Lühike vastus on, et olen nõus küll. Pikem vastus on see, et selle vastu, ma arvan, on raske võidelda ja ega ei peagi võitlema, et erinevates valdkondades, olgu energeetikas või mujal, tegutsevad ettevõtjad tegelevad ka lobiga, et luua soodsat pinnast kas oma sektori tegutsemiseks või vahest isegi kitsamalt oma ettevõtte sektori sees eeliste saamiseks. Sellega loomulikult inimesed tegelevad. Ja arvestades inimloomust, on raske neile ka midagi ette heita. 

Küll aga peaks see saal siin hoidma põhifookust erinevates valdkondades sellel, et raamistik, mille me loome, tagaks võimalikult võrdsed tingimused ettevõtjatele tegutsemiseks. Energeetikas aga tagaks see selle, et ülejäänud majandus saaks õitseda või vähemalt püüdleks selles suunas, sest piisaval hulgal kättesaadav usaldusväärne ja soodus energia on tegelikult üks olulisemaid sambaid meie heaoluühiskonna kestmises. 

Selles valguses, ma arvan, jah, mina ka ausalt öeldes tahaks, et keegi uuriks konkreetseid kaasuseid seadusele vastavuse nurga alt. Aga siin saalis võiksid kõik, sõltumata sellest, kas nad on opositsioonis või koalitsioonis, ikkagi endale meelde tuletada, et nemad ei ole siin saalis selleks, et püüda mingi suur rahajuga kitsa ringi taskusse juhtida ja ilmarahvalt seda aina suuremas koguses maksude või tasude või millegi muuna kokku korjata. Isegi Kadastik oli nõus, noogutas.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma veel aitan eelmise küsimuse osas ka ettekandjat, sest see oli keeruline küsimus, et kuidas see kelmus on toime pandud. See kõik on ju pikka aega kestnud, Nõukogude nomenklatuuri hulka kuulumine oli ka tihtipeale seotud kas otsese kollaboratsionismi või kelmusega. Olid muidugi ka mõned helgemad hetked neil.

Aga läheme nüüd edasi. Vaatame, kuidas subsideeritakse seda juhuelektrit. 2,8 miljardit on praeguse plaani järgi kavas tõsta meretuuleparkide toetust, pluss 200 miljonit maatuuleparkide toetust. Mind huvitab see, mida sama raha eest võiks saada ja mida me võiksime valmis teha. Tegelikult kas pole mitte nii, et põlevkivijaamad saaksid korda, tuumajaama saaks ehitada ja veel nii mõndagi? Salvestuste hinda ei ole siia ammugi arvestatud, et palju maksab see hiiglaslik auk Paldiskis.

Jaa, no esimene ots, et mida saaks. Saaks ära lõpetada jutu, et nii palju raha on puudu, et makse tuleb kogu aeg juurde raiuda. Kui sa miljardeid ikkagi sõna otseses mõttes tuulde plaanid lasta, siis mõnes mõttes on tuulde võimalik raha lasta ükskõik kui palju. Ega sein ette ei tule, täis ei saa atmosfäär selles mõttes. Ja selle 2,8 miljardi eest – no paneme konteksti, et palju meil siin loodetakse koguda: automaksuga paarsada miljonit pluss, mõne teise maksutõusuga teist sama palju ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Rääkimata sellest, et kui me tõepoolest … 

Paneme energia selle tuumajaama ehitusse, lõpetame ära selle jutu tuulest ja päikesest, see võtab juba nii palju aega ära. Ja siis, ma ei tea, valitsuse laua taga, igal pool muudkui heietatakse, aeg kulub. Võtame eesmärgi – me oleme väike riik – tuumajaama suunas. Ja seni ütleme Ida-Viru energeetikutele, et kui vaja, ehitage üks plokk juurde ja hoidke nii kaua elektrihind mõistlikul tasemel, kuni meil tuumajaam valmis saab. Saaks palju häid asju, aga palju halbu asju võiks jätta tegemata.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Ma üritan kiirelt sulle paar elementi juurde anda. See 15 miljardit oli arvestatud Enefit Poweri välja öeldud põlevkivi hinna ja eelmise aasta keskmise hinna vahena järgmise 15 aasta peale. 

Siis sinu väide, et kui tuult on metsikus koguses üle, on meil suur probleem võrgus. Selleks, et see üle jääks, peab olema tarbimine vastas. Nad peavad kõigepealt tegema pakkumise turule ja kui nad sealt turule ei saa, siis nad lülitavad ennast ka välja. 

Ja selle 120 miljoni osas sa võiks kuulata eilset debatti Urmasega, mis me pidasime. Ta ikkagi ei süvenenud üldse numbrimaagiasse.

Aga ettevõtete huvi osas on sul natuke vale eeldus. Koore riisuvad praegu Kiisa ja teatud Leedu ettevõte. Ehk tegelikult kõik need ettevõtted, kes tahavad akusid ehitada, tahavad turule saada, nad tahavad sinna juurde saada. Nende huvi on sinna turule saada, mitte hoida hinda kõrgel.

Aitäh, Mario! Ma aitan sind. Koore riisub Kiisa – ma ei vaidle sulle vastu. Nüüd üks suur päikese[energia] ja akude arendaja tahab ise koort riisuma hakata ja Kiisa ära osta ja valitsuses on plaan see talle müüa. Elering muidugi on vastu, sest Eleringile ka meeldib koort riisuda, kuigi ta on riigiettevõte ja peaks tegelema sellega, et piltlikult öeldes koort rahvale jagada.  

Ära nüüd arva, et kui päikese‑ ja akuenergeetikud Kiisa jaama endale ostavad, siis nad ostavad selleks, et koort mitte riisuda. Vastupidi, neil on veel parem plaan, kuidas koort riisuda. Ja see on mõistlik. Ettevõtja peabki, ma kordan veel kord, teenima kasumit. Ta peab vaatama, milline on raamistik, ja selles kõige paremal viisil toimetama, et teenida kasumit. Meie siin peaksime vaatama, et kõik ettevõtjad saaksid teenida mõistlikku kasumit, mitte nii, et me müüme oma kooreriisumismasina kellelegi teisele koore riisumiseks ja siis järgmine aasta loeme erakondade toetuse aruandeid ja vaatame, et näed, kui huvitav, inimesed on rikkaks saanud ja hakanud erakondi toetama. Noh, ei ole see. 

Nüüd põlevkivi hind. Mul on isegi sisse antud otsuse eelnõu, et meie valitsus peaks asuma läbirääkimistesse poolakatega, aga ka lätlaste, leedulaste ja soomlastega, et teha ühine ettepanek Euroopa Komisjonile: seoses kehva geopoliitilise olukorraga, seoses energia defitsiidiga vabastada meie energiatootmisettevõtted CO₂‑kvoodi ostmise kohustusest. Euroopa alusleping annab võimaluse igasuguseid selliseid erandeid teha. Kui me seda teeksime koos, oleks tõenäosus, et see läbi läheb, suurem. [Ei maksa] karta, et pankuritel lendab siis kvoodiinstrumendi asi vastu taevast. Pankurid, nagu me Eestis teame, on sellised kõvad pigistajad, et käid korra peaministri juures ja peaminister kohe teeb nii, nagu pankurid ütlevad. Ega ka Euroopas tekiks see surve. Ma oma otsuse eelnõus maandasin selle riski: samaks perioodiks, kui meile antakse see vabastus – ma arvan, et väga pikaks perioodiks ei pea andma, kaks-kolm aastat vabastust, selle aja peale lendab see süsteem nagunii vastu taevast –, et Euroopas inimesed ka ei mõtleks, et pankuritel läheb nüüd halvasti, võtaksid nad turult sama koguse kvoodiühikuid ära. Ehk nii-öelda kvooditurg jääks mõjutamata. Hispaanlased, prantslased, belglased saaksid rahulikult selle 80 euro taseme peal nendega edasi kaubelda. Pankurid hoiavad seda investeerimisportfellis natukene sellise turvalise riikliku elemendina, eks ole, et kui sa 80 pealt lased ta ootamatult 20 peale, siis läheb ilmselt mõni suurpank pankrotti ja siis mõni riik sealt takkajärgi. Ei ole vaja. Aga lahendus on ka pakutud.  

Nii et kui sa nüüd kohtud oma koalitsioonikaaslastega, siis ütle, et andke mulle seda Epleri head ettepanekut lugeda. Minu arust võiks sellega edasi liikuda. Ja siis, kui seda ei ole, siis põlevkivi hind – ma just rääkisin sulle ära põlevkivi hinna loogika. Palju odavam on põlevkivist teha elektrit kui gaasist ja palju väiksema CO₂-heitega.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõesti on nauditav täna kuulata seda olulise tähtsusega riiklikku küsimust. On erinevad vaatepunktid, nii arsti seisukohalt, looduse seisukohalt kui ka energeetiku seisukohalt. See on väga silmi avav. Saal peaks olema rahvast täis, aga ma eeldan, et paljud liikmed istuvad tubades ja teevad märkmeid usinasti ja saavad kogu selle info kätte. 

Ma tulen CO₂ juurde tagasi. Nii nagu sa rääkisid, on see üks osa börsiteemast, et mis on portfellides, mis on investeering. Kunagi mingid osooniaugud tekkisid, aga siis jälle mingi maailmavaate muutusega kadusid osooniaugud ära ja võeti ette CO₂. Sinu ettepanek on väga mõistlik, et CO₂-[kvoodid] üldse ära kaotada. Eesti võiks teha ettepaneku Euroopast saada erisus, et me kaupleme ilma CO₂‑[kvootideta]. Kindlasti toetame seda. Mis sa arvad, kui kaugele me võime sellega jõuda?

Vaadates nüüd seda kaheaastast kogemust siin Riigikogus, siis on olnud isegi selliseid naljakaid situatsioone, et opositsiooni esitatud mõistlik ettepanek hääletatakse maha ja siis tullakse nädal aega hiljem enda sama sõnastusega ettepanekuga. See oleks võib-olla kõige optimistlikum lootus. Ma ei arva, et minu ettepanek leiab toetust nii, et sellega edasi liigutakse, aga ma loodan, et kui minu ettepanek hääletatakse maha, siis nädal aega hiljem tuleb mõni koalitsioonisaadik, näiteks Mario Kadastik, ja ütleb, et teeks sellise asja, et asuks läbirääkimistesse CO₂‑kvoodi ostu kohustuse kaotamiseks. See oleks Eestile küll väga hea, kui me sellega niimoodi edasi läheks. Lootkem sellele, ega enam optimistlikumaks siin ka minna ei saa. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! No ikka peab optimist olema, eks. Meie kõik oleme optimistid. Me oleme veendunud, et see, mida Donald Trump nimetab green scam'iks – ehk rohepettus või roheskeemitamine –, tegelikult juba lõpeb. Selles ju meeleheide ongi, et see raha, see 3 miljardit ja iga-aastased 100 midagi miljonit subsiidiumi, tuleb veel kätte saada. Enne kui patsient parasiitide käes ära sureb, peavad parasiidid oma kätte saama.

Aga seda pettust müüakse meile valedega. Valed on muidugi goebbelslikus mõõtkavas ja jäävad vahele kahepalgelisusega, sest meile räägitakse, et CO₂ on probleem, millega tuleb võidelda, muidu me kõik kohe kärssame surnuks, kuid tegelikult tegeldakse CO₂ edendamisega. Minu arust saab liiga vähe tähelepanu küsimus, kui palju kõigepealt tekitatakse CO₂ nii-öelda saastet, kui pannakse püsti üks 300-meetrine või 350-meetrine tuulik. Äkki aitad seda ka neile meelde tuletada?

Vot seda numbrit, ütlen ausalt, ma ei tea, aga kui vaadata laia rohenarratiivi, siis kahtlemata betoon on seal üks kõva kurja juur – suur CO₂-heide. Kui me vaatame seda, kuidas saadakse terast: jälle halb, hirmus heide ja kõik on halvasti. Ma olen palju mõelnud, et peakski ette võtma mõne konkreetse tuuliku projekti ja need arvutused ära tegema, aga kuidagi alati tuleb mingi muu asi vahele. Pole jõudnud teha. 

Mis puudutab sinu juttu rohepettusest, siis mul tuli meelde, et ma jätsin kolleeg Arvo küsimuse ühele osale kommentaari andmata. Oli tõesti see osooniaukude mure, aga enne kui me jõudsime kliima soojenemise mureni, oli vahepeal veel jääaja tuleku mure. Seal kusagil 1990-ndate alguses vajas lahendamist probleem, et kohe külmume ära. Aga siis, ei tea, mis valgustus sellel Al Gore'il oli, aga ta vaatas, et selle külmumisvastase võitlusega nii palju raha ei voola, ja ütles hoopis, et ei külmu ära, keema lähme. Ja rahad hakkasid [liikuma]. Selles mõttes oli Al Gore tõesti osavam pettur, et tema sai ikka rahad üle maailma päris jõuliselt liikuma. 

Kahepalgelisus. Meile esitleti teisipäeval uuringut, jutumärkides uuringut, aga seda nimetati uuringuks. Seal uuringus mainiti ekstra ära, et igasugused Emorid ja muud uuringufirmad ei oskagi päris hästi uuringuid teha, aga leidus seltskond, kes tegi kvaliteetse uuringu. See seltskond oli Sihtasutus Liberaalne Kodanik, Salk. Nad tegid uuringu ja uuringus oli erinevaid küsimusi. Üks küsimus oli muu hulgas see, et isegi kui on terviseriskid tuuleparkidega, siis kui me teile raha anname, kas te siis suhtute natuke vähem negatiivselt tuuleparki. Enamik inimesi loomulikult … Kui sa ütled neile, et sa oled vastu, aga [sulle öeldakse, et] ma annan sulle raha – ma arvan, et kui sa raha hulka järjest suurendad, siis sul tekib aina rohkem pooldajaid. Sa maksad inimestele. Ja inimesed ütlesid, et okei, anna raha, pärast vaatame. 

Aga seda küsiti ainult tuule[energia] kohta. Näiteks ei küsitud tuumajaama ega põlevkivijaama kohta, et kuule, aga teeks ikkagi põlevkivist odavat elektrit ja me annaks sulle raha ka. Ma arvan, et oleks olnud ka jõle palju inimesi toetamas. Mille kohta küsida [ja pakkuda], et anname raha, selle puhul lähebki toetus üles. Selline sõltumatu uuring tehti. 

Siis see kahepalgelisus veel selles valguses, et iga kord, kui ma mõnes vestluses nimetan põlevkivi, ütleb mõni reformierakondlane: "Aga hingamisteede haigused Ida-Virumaal!" Tuulikute puhul nad teevad nii, et ütlevad: "On küll terviseriskid, aga me anname raha." Noh, ma ütleksin, et lahendame siis ka põlevkivi puhul hingamisteede haigused ära. Anname Kirde-Eesti inimestele raha ja teeme põlevkivist elektrit. Kusjuures, kui me põlevkivist hakkame soodsat elektrit tegema ja meie majandus ja tööstus hoo sisse saab, siis ma arvan, et me saamegi nii rikkaks, et võibki Ida-Virumaa inimestele raha anda. 

Aga muidugi, jah, ega see ka ei meeldi reformierakondlastele, et suur hulk inimesi rikkaks saaks. Selle nad on sotsidelt üle võtnud. Ma olen ka otse küsinud ühelt sotside kunagiselt kõrgelt esindajalt, et kas teie ideaalmaailm on selline, et oleks mõned ettevõtjad, kes oleks hästi rikkad ja täidaksid riigikassa täitmise funktsiooni ja lisaks täidaks seda funktsiooni, et inimestel oleks kedagi sõimata ja valitsusel ka, et vahi, kus on kasumit, ja niimoodi. Aga selle ülejäänud raha sotsid annaks inimestele. Vaata, kui hea valitsus, aga need halvad ettevõtjad teenivad kasumit! Minu arust Reformierakond on oma baasmõttes jõudnud sinnasamma, et hoida inimesi sellises kohas, kus nad ei saa olla iseseisvad, sõltumatud, toime tulevad. Siis saab nendega paremini manipuleerida. 

Mart Helme, palun! 

Aitäh! No see, et see kõik on suur korruptsiooni- ja rahapesuprojekt, on ju ilma hästi relvastatud silmatagi näha. Vaatame kas või seda, et terve hulk nendest firmadest, kes peaks hakkama seda toetust saama, on ju sisuliselt riiulifirmad, ühemehefirmad. Aga ma tõmbaksin siin paralleeli ja see on ka küsimuse sisu. Me oleme nüüd juba kümmekond aastat näinud, et meil ehitatakse sajandi raudteeprojekti nimega Rail Baltic – ja ei idane ega mädane, aga raha muudkui voolab. Miljardid on juba läinud, keegi on need miljardid saanud. Mul on selline kahtlane tunne, et tegelikult on ka neil tuuleärimeestel jumala suva, kui palju sealt elektrit tulema hakkab, kui palju ja missuguse hinnaga see elekter tulema hakkab, kas seda kuskile panna saab või ei saa – peaasi et raha voolab. Kas sul on samasugune tunne?

See ei ole isegi tunne. Ma rääkisin ühe oma sõbraga, kes tööalaselt palju tuuleenergeetikutega suhtleb. Ma kuidagi seal niimoodi tögasin teda, et aga sa küsi nende käest seda ka, kuidas nad näevad ühiskondlikku kulu ja kust oleks soodsam. Siis ta ütles, et ei, ega neid see ei huvita. Neid huvitab, et raha tuleb. Kui ajas veel rohkem tagasi minna, siis üks Eesti energeetika pikaaegne tegija rääkis selle asja tausta. Ütleme, et selline 15 või isegi 20 aastat tagasi, kui Saksamaa suure energiapöörde, Energiewende'ga pihta hakkas, siis ta oli ka 20 aastat noorem mees, aga energeetikat ja füüsikat ja kõiki neid arvutusi hästi tundev, ja ta oli ühel konverentsil, kus küsis ühelt Saksa energeetika grand old man'ilt, et kuule, aga see, mis te siin räägite, ju ei tööta, ei vea välja. Ja siis see Saksa vanahärra patsutas talle õlale ja ütles, et tead, sina tegele oma asjadega ja mina tegelen oma asjadega – koridorides liigub väga palju raha.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh! No jätkame sealt, kus meil pooleli jäi. Kiisa erastamist muidugi ei ole lähima paari-kolme aasta jooksul plaanitud toimuma, nii et see argument päris ei päde. Aga pigem on ikkagi need, kes akudega tulevad, need, kes tahavad saada selle piruka juurde, nagu sa seda mainid. Selle põlevkivi osas: siin ma olen tegelikult ka öelnud Andresele, et me peaks tegema ikkagi korraliku arvutuse läbi, muidu on sellist ühes suunas, teises suunas vaidlemist nii, et vähe ei ole, sest 200-eurosest hinnast ainult 70 on CO₂. Nii et 130 ja sinu öeldud paarkümmend – seal on nii suured käärid vahel, et tõde on veel kuskil metsas hetkel. Meil oleks vaja täpselt aru saada, saada sellest objektiivne pilt. Aga ma siiski üritan väita, et seda 20, 30 ei ole objektiivselt võimalik opereerimise, kapitalikulude ja kõige muu mõttes sinna kuidagi tuua. See retoorika hästi odavast põlevkivielektrist ei ole ikkagi ka nagu päris adekvaatne.

Ma nii palju täpsustaks, et ma täna ei rääkinud ühestki põlevkivielektri lõpphinna numbrist. Ma rääkisin kütuse hinnast. Ma ütlesin, et gaasi kogus, mis on vajalik megavatt-tunni tootmiseks, maksab täna 34 eurot ja põlevkivi kogus, mis on vajalik ühe megavatt-tunni tootmiseks, maksab, kui me arvestame vanu plokke, kus läheb umbes tonn, 20 eurot. Aga kui me räägime Auverest, siis on 0,7 tonni ja 14 eurot. Ma rääkisin seda, et kütuse hind põlevkivi puhul on gaasist kaks korda odavam. Gaasijaama on natuke odavam ehitada, sel on lühem eluiga. Kõik need arvutused, eks ole, aga kütuse mõttes on … Ma lihtsalt tahtsin juhtida tähelepanu sellele, et milleks ehitada oma energeetika üles imporditud kütusele, eriti selle valguses, kus mingit võitu heitmes ei tule, aga hind on kaks korda või rohkem kallim. See oli mõte, mis ma tahtsin edasi anda.

Ja tõepoolest, Euroopas meid ei mõisteta selle põlevkivi teemaga, sest kellelgi teisel ei olegi põlevkivi. Me olemegi üksi. Me saaksime olla selline väga unikaalne väike riik, kes iseenda loodusvaraga, ilma seda kusagilt importimata, suudab enda energiajulgeoleku tagada. Ja võib-olla – see võib kõlada natukene vandenõuteoreetiliselt –, võib-olla ongi nii, et mõned suured riigid või näiteks mõned Skandinaavia riigid, kellel on ka ajaloos kogemus meie üle valitsemises, näiteks kui me vaatame pangandussektorit, tahavadki, et me ka energeetikas, metsanduses ja kõiges muus ei astuks sammu edasi, sest siis nendel mingi äri kaoks ära. Ma ei ütle, et see nii on, aga paljudes kohtades, kui sa võtad panganduse ja võrdled, mida Rootsi pangad teevad Rootsis ja mida nad teevad siin, on erinevus. Seesama kindlustusteema, mida sellel nädalal on meedias käsitletud, suur Norra kontsern – kõik on jumala kindlad, et Norras isegi ei tekiks sellist jama. Siin tekib. Kui me vaatame metsandust, siis nii kui Eestis tahetakse teha mingit puitu rohkem väärindav asi, küll tekivad mingisugused aktivistid või tekib mingi muu jama, ja no ei saa nagu kännu tagant välja. Võib-olla on energeetikas samamoodi: vaadatakse, et 1,3 miljonit – rikkaks tahavad seal saada, see ei sobi meile.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimuste-vastuste aeg on läbi. Järgnevalt avan läbirääkimised. Arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Esimesena palun Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni nimel sõna võtma kolleeg Mario Kadastiku. Palun!

Aitäh! Igaks juhuks küsin kohe need lisaminutid ka.

Kolm minutit lisaaega, palun.

Sain mitu tundi seda teemat kuulata. Ütleme niimoodi, et energeetika loomulikult on olulise tähtsusega küsimus ja selles osas oleks võinud arutelu olla parem. Siin kahjuks EKRE jooksis natukene lati alt läbi, sest olgem ausad, oleks saanud arendada palju teemasid ning nende üle arutada ja debateerida, aga kahjuks, kogu lugupidamise juures, jättis ekspertide ring, kes kutsuti, kõvasti soovida. Ausalt öeldes, kui Rain oleks üksinda kõik neli ettekannet teinud õigetel teemadel, oleks, ma arvan, debatt sügavam olnud. Ta vähemalt ei aja nagu päris udu.

Nüüd tõesti, algusest võttes ma ütlen, et energeetikateemadel peab arutama, sisu üle peab arutama ja minu meelest on väga oluline, et oleksid esindatud erinevad vaatenurgad, aga faktid peaksid ikkagi olema korrektsed. Me ikkagi ei saa päris puusalt ega sellise kiire internetiotsinguga leitud andmete pealt teha suuri väiteid ja üritada nende põhjal kogu süsteemi uppi keerata. 

Need lihtsad näited, energeetikaeksperdi poolt toodud küsimused. Päikesejaamadega, tuulejaamadega saab tekitada grid'i, selleks on grid generating inverter'id ja kõik muud. See on juba aastaid olemas, tootjaid on kümneid, meil on ka kasutusel. See, et meil on Paldiski vesisalves võimalik teha 15 gigavatt-tundi, mitte ainult 6, lisakoobaste kaevamine on väga väike komponent sealjuures, elektriautode tarbimise küsimused – ühesõnaga, need kõik numbrid olid niivõrd mööda, et see kahjuks ei andnud sinna sellist baasi. 

Mind muidugi šokeeris kõige rohkem, kui nüüd täiesti aus olla selle juures, see tohutu Venemaa-lembus. Kurtmine selle üle, et me BRELL-süsteemist lahkusime, mis on üks meie suurimaid energiajulgeoleku võite, mida planeeriti pikalt, seda süsteemi taga nutta – olin äärmiselt üllatunud. Samamoodi Venemaa tuumatehnoloogia kasutamine – vabandust väga, aga kõik, mis on Venemaalt, on järgmiseks paarikümneks aastaks off limits, see ei ole okei. Me ei kavatse selle terroristliku riigiga mitte mingit pistmist teha. 

Keskkonnamõjudest rääkisin vahepeal ornitoloogist teaduri Marko Mägiga, kes on linnuökoloogia teadur, ja küsisin, kas ma võin teda tsiteerida. Meil majanduskomisjonis näidati eelmise aasta novembris samamoodi linnupiirangute kaarti. Too kaart ei olnud sugugi nii piirav, see oli ornitoloogiaühingu ja Kotkaklubi tehtud uuring. Otsin kohe tsitaadi üles, tema väide oli: "See kaart on märksa adekvaatsem, sest seal on peal need liigid ja need ohutsoonid, kuhu tuugenite rajamiseks tuleb teha väga täpseid uuringuid, mis näitavad, kas ja kuidas on võimalik tuuleparke rajada. Meedias ringelnud punaseks võõbatud kaart on detaile teadmata eksitav, sest seal on peal kõik alad, kus mõju lindudele on olemas, sealhulgas alad, kus mõju on praeguste teadmiste kohaselt suhteliselt tagasihoidlik." Ehk siis see on see klassikaline meetod, kui võetakse mingisugune pilt, mis näeb hästi kole välja, ja näidatakse seda puhta tõe pähe. Ei taheta süveneda faktidesse. Siin on see koht: uus uuring on olnud nüüd juba poolteist aastat kättesaadav. See oli meil majanduskomisjonis, see oli eelnõude juures, see on avalik, aga seda ei näidatud. Ehk siis sama teema. 

Kui me võtame selle akustika poole, siis 20 minutit oli ettekannet spektritest, helivõngetest, piikidest ja impulssidest ja kuidas need tohutult rikuvad tervist. Ma olen nõus, et loomulikult on vaja uurida korralikult, et oleks teada taust, et terviseuuringud ja asjad on kõik korras. Aga siin tehti niivõrd absurdseid selgeid väiteid, et infrahelist tekkiv õhurõhu ülekanne mehaaniliseks mõjutab meie rakkude maatriksit. 0,2 millipaskalit rõhku, mis on see, millele oli fookus pandud – ma vaatasin järgi sealt spektrist, see, millele oli pandud fookus, oli 0,2 millipaskalit rõhku –, selle kohta võib iga füüsik öelda, et see on absurd. Ma ei arvutanud üle, aga ma pakun, et siin saalis kogevad kõik praegu minu kõnest suuremat õhurõhu vibratsiooni. Selle kandumine üle kollageeni tootmisse – siis me ei saaks eksisteerida. Meie enda keha liikumine ja võnkumised põhjustavad palju suuremat kogust mõju mehaaniliselt. Ehk siis palun kasutame korrektseid uuringuid, korrektset sisu, kutsume eksperdid, kes päriselt teavad, millest nad räägivad. 

Ma ei soovi kuidagiviisi inimesi halvustada, lihtsalt ma tahan, et kui meil on olulise tähtsusega riiklik küsimus, siis me teeme seda debatti kvaliteetselt. Kutsume päriselt eksperdid, kes sellel teemal saavad vastata ka küsimustele. See, kui ma küsisin konkreetselt, isegi ütlesin välja, mis see rõhk on, ja palusin, et ta ütleks, mis on see tervisemõju, siis see vastus kahjuks ei olnud korrektne. Ma tõesti ei soovi sellisel kujul selliseid arutelusid pidada. Ma saan aru, et on tegemist KOV valimiste valimisprogrammi avamisega EKRE poolt, et seda [teemat] riiklikule tasandile tuua, aga nagu siin oli ka juttu, siin saalis ei peaks see arutelu olema konkreetset huvigruppi puudutav. Siin saalis peaks meil olema Eesti rahva huvid. Ehk siis kui me tahame rääkida energeetikast, siis räägime sellest ilusti avatud kaartidega. Võrdleme erinevaid elemente, arutame nende plusse-miinuseid, aga teeme seda objektiivselt. 

Ma saan aru, et infraheliga erutamine on nagu teema, mis ajab inimesi käima, sellepärast et nad ei kuule seda. Infraheli on defineeritud kui kuulmatu heli, sest see on allpool meie kuulmislävendit, aga seal on ka konkreetsed meditsiinilised aspektid. Seal on füüsika taga. See ei ole tegelikult nii tohutult müstiline, sest mida madalamaks läheb heli sagedus, seda väiksem on nendesamade detsibellide juures antav rõhk. See tähendab, et see mehaaniline mõju on niivõrd palju väiksem. Loomulikult võib olla tuulikutel mõju, aga see on palju tõenäolisemalt kuuldavas alas, see on palju tõenäolisemalt otseses visuaalses alas. See infraosa siiski pigem tundub olevat notseeboefekt ehk efektid avalduvad siis, kui hakatakse rääkima, et see on halb. 

Seetõttu palun peame selliseid debatte kvaliteetselt. Reformierakond väga hea meelega peab debatte, aga palun võimalikult objektiivsete andmetega. Loomulikult meil on erinevad maailmavaated. Mina saan ka aru, et CO₂ on vajalik taimede kasvuks, aga loodusel on teatud absorptsioonivõime, see ringlus on teatud kogusega. Ehk kui sa ajad midagi tasakaalust välja, siis ta hakkab kuhjuma ja sellel on oma efekt. Keegi ei väida, et CO₂ ei ole eluks vajalik. 

Seetõttu, jah, mina leian, et me peaksime loomulikult rääkima asjadest, aga me peaksime neist rääkima ilusti, ausalt ja korrektselt. Aitäh!

Suur tänu! Kuna arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad, siis palun siia Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel kolleeg Anti Poolametsa. Palun!

Aitäh, juhataja! Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun.

Jaa, kuulasin Mario ettekannet. Jah. Ta rääkis, et ettekandjatel olevat olnud absurdseid väiteid. Aga mina ütlen, härra Kadastik: kas tervisemurede naeruvääristamine on absurdne? Naeruvääristasite ettekandjat. (Mario Kadastik räägib saalist.) Jaa, aga te ei ole isegi suvatsenud ju jälgida sedagi – ärge jookske ära, see on väga oluline debatt, ärajooksmine on allaandmine –, millised kaebused tulevad Sopi-Tootsi tuulepargi [piirkonnast]. Mina olen need oma käega üle vaadanud. Kui need ei ole kaebused, kui need ei ole asjad, millega tuleks tegeleda, siis millega veel tuleks tegeleda?  

Kui me räägime kvaliteedist, kvaliteetsest debatist, ma toon ainult ühe näite. Alles see oli, kui Euroopa Komisjon andis meile riigiabi loa: tehke, tehke endale siis need tuulepargid! Aga kõik oli niivõrd lappamas, isegi Rahandusministeerium ei suutnud – ei suutnud! – normaalset arvutust teha. See oli kõik jää peal, see oli kõik ülimalt nõrk, haletsusväärne. Juttu oli miljarditest, aga millised olid arvutused? Vaat see on absurdne, et ministeeriumi tasemel puuduvad analüüsid ja arutelud. Te peate ise tunnistama, et see kõik läks lappama. Te panite selle seisma – põhjuseid ju pidi olema –, kuigi Euroopa Komisjon oli riigiabi loa andnud. See on kindel näide.  

Aga 2,6 miljardit – selle üle ei pea ju arutlema. See on tegelikult üks Eesti riigi suurimaid investeeringuid, mis läheb valesse kohta, aga see raha võetakse Eesti rahvalt, sõna otseses mõttes kooritakse. Mis seal salata, nii valelikku ja mütomaanlikku info levikut, kui me selle tuugenipoliitikaga seoses näeme – midagi sarnast muidugi on 150 sooga siin seotud –, sellist nonsenssi ilmselt isegi Nõukogude aparatšikud ei suutnud korralikult välja mõelda, 150 sugu jäid neist mõnevõrra eemale. Ehk siis jõutakse järgi Nõukogude valetamismasinale. Seda ma võin küll kinnitada: Nõukogude valetamismasin on kohal, siinsamas nähtav ja kuuldav kogu selle rohepöördega seoses. See meenutab kõiki neid Hruštšovi-aegseid hullumeelseid kampaaniaid, mis lõpetavad pankrotiga. Vältimatu! 

Ja see vältimatus on juba näha. Isegi kui Euroopa Liidu mütomaanid selle kampaaniaga jätkavad, meie Euroopa kalleima energia kampaaniaga, siis USA-s on juhe välja tõmmatud ja tegeletakse terve mõistuse taastamisega. See garanteerib, et rohepööre lõpeb. See on ka kõigile lohutuseks, et kahjusid me kanname sadades miljonites, võib-olla isegi miljardites, aga äkki EKRE ja teised terve mõistuse kandjad suudavad järgmise miljardi ära päästa ja Eesti maksumaksjale tagasi anda. Ka kommunismi ajal me kandsime üüratut kahjut, siiamaani tegelikult taastame tekitatud kahjusid.  

Aga kui me vaatame ümberringi, siis suur osa Eestist on plaanitud ehitada tööstuspiirkonnaks ja samal ajal karikatuursel moel investeeritakse 40, 50, 60 miljonit soode taastamisse. Kas pole silmakirjalik? Ja siis võetakse meilt pärandmaastikud ära just sealt, kuhu inimesed on läinud elama looduslähedase elu pärast või jäänud sinna elama. Tegelikult isegi algab migratsioon, lahkumine oma kodupaikadest. Nii kaugele on selle tuugenirumalusega asjad viidud.  

Võtame Vinni valla. Täna planeeritakse sinna 150 hiigeltuulikut, igaüks kuni 300 meetri kõrgune. Üks looduskaunimaid valdu! Aga selliseid on ju palju. Saaremaa merealad, Liivi laht – kõik on täis moodsat tuugenitööstust. Nendele lisanduvad alajaamad, akupargid, kõrgepingeliinid, hooldusteed ja muu taristu, mis muudavad kõike. See ei ole ju mõistlik ega tasakaalustatud areng. Tegu on ulatusliku industrialiseerimisega. Aga teistpidi võiks öelda, et see on deindustrialiseerimine, sest hävitatakse toimiv tööstus, toimivat majandust, suurt hulka ettevõtteid hävitatakse ülikõrge elektrihinnaga. Aga teisalt, need tüükad, mis pärast tuugenifirmade pankrotti jäävad nendesse omavalitsustesse, peab ära koristama omavalitsus. Tuugenite demonteerimise hinnad ulatuvad miljonitesse, mis tähendab, et omavalitsused võivad minna pankrotti. Kui Vinni vallas näiteks peab demonteerima 150 tuulikut ja igaühe demonteerimise hind on 2 miljonit, kes siis kulud kannab? Isegi riigil tekib raskusi nende kulude kandmisega, ta peab laenu võtma, et kogu seda jama likvideerida.

Eestis ei ole kehtivaid normatiivakte – me nägime seda ettekannetest –, mis võimaldaksid adekvaatselt reageerida kaasaegsete hiigeltuulikute mõjudele. Me ju näeme, et meretuulikud on nagu mingid ulmefilmitegelased kõndinud maismaale ja rüüstavad ära kogu meie ajaloolise maastiku. Mul ei ole sõnu lihtsalt. Olen ka muinsuskaitseinimene ja mulle on mõistatuslik, miks keegi ei võitle selle eest, kui meie pärandmaastikud hävitatakse nelja-viie-kuue aastaga. Õnneks on inimesed, kes seisavad oma kogukondade eest ja on kohapeal näinud, kuidas asjad lagunevad. Täna nad siin esinesid ja seda oli hea kuulata. See teema ei ole lihtsalt EKRE asi, see on kõigi asi, kas me kaotame oma pärandmaastiku, kas meil on Euroopa kõige kallim elekter, kas meie ettevõtted tulevad toime, kas kodumajapidamised tulevad toime. See on kõige suurem riiklik küsimus praegu koos kaitse arendamisega. Aga siin me kuuleme lihtsalt demagoogilisi heietusi.  

Igal juhul, praegu on näiteks Vinni vald kaevatud kohtusse ja peab kaitsma ennast tuugeniärikate eest, kes nõuavad ka raha selle eest, et vald otsustas kaitsta oma inimeste huve. Ja Kose vallas minu teada küsitakse miljonit selle eest, et vald lükkas nõudmised tagasi. Ma tean ka seda, et minister Keldo tahab ära võtta kohalikelt omavalitsustelt õiguse otsustustes osaleda. Vaat see ongi demokraatia Reformierakonna moodi: kui ei otsustata õigesti, võtame kõik õigused ära. Aitäh!

Suur tänu! Palun siia Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riina Sikkuti. Palun! 

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Keeruline on kokkuvõtet teha. Mario Kadastiku öeldut ma ei hakka kordama, aga pean samuti nentima, et suuresti kuulsime täna pseudoteaduslikku jama. Kahtlemata võimaldab internet inimestele ligipääsu väga huvitavatele andmetele. Aga selline kiire guugeldus, liitmine, lahutamine, mõne graafiku lisamine ja seejärel väitmine, et pildil olev on kahjulik või vähemalt kahtlane – see siia saali ei sobi ja tegelikult ei vii meil ka arutelu edasi.

Seda, et Eestis on kohalikku tootmist, soovitavalt hajatootmist ja kütusevaba tootmist, kus me ei sõltu Venemaast ega ühestki teisest riigist, tegelikult juurde vaja, on selge. Keegi enda kodu lähedale ei taha suurt tööstushoonet ega tuuleparki ja seega on täiesti arusaadav, et neid planeeringuid arutatakse kohalikul tasandil, aga ka siin saalis. 

Muidugi on igal energiatootmisviisil keskkonnamõju ja häiring lähedal elavate inimeste jaoks. Seda ei eita keegi, seda ei saa peita ja seetõttu need planeeringuprotsessid on enamasti liiga pikad, aga võimaldavad nii kohalike kaasamist kui ka erinevate mõjude väljaselgitamist ja analüüse. Tuulikute puhul ei ole keskkonnamõju hindamine ju üldine, vaid annab konkreetse pargi mõjule hinnangu. Ja kui tuulikud põhjustavad häiringuid, mida leevendada ei saa, siis ei saa seda parki sinna ehitada. 

Meil on kõigis omavalitsustes üldplaneeringud, mis näevad ette elamuehituseks, tehnoloogiaparkideks või tööstusparkideks sobiva ala, tuulikute jaoks sobiva ala. Arendajad planeerivad kinnisvaraprojekte, tuulikuarendusi ja need mahud ongi suured. Aga väita siin saalis – käis vist läbi –, et planeeritakse 22 000 megavatti – nii võib öelda, et meil planeeritakse miljonit maja või korterit või 7000 tehast. Aga need on plaanid, mis on paberil, ja nende seast tuleb valida sobivad kohad, arendaja, kellel on hea plaan taga, kes suudab selle kasumlikult tööle panna ja kes saab finantseeringu, et seda investeeringut teha.

Nii et seda, et Eesti kaetakse tuulikutega või mahud on väga suured, tegelikult ei saa öelda. See on protsess, mis kõigis teistes valdkondades täpselt samamoodi toimub. Ja näiteks siin just Anti Poolametsa väidetud 300 kõrget tuulikut Vinni vallas, kust ka mina pärit olen – need kataks ära kogu Eesti tuuleenergiavajaduse. Kui Vinni vald arendajatega kokku lepib ja selline investeering sinna tehakse, siis see oleks ainuke park, mis Eestis oleks juurde vaja. Me ei pea maismaad täis ehitama. Me räägimegi mõnestsajast tuulikust ja sobiva koha leidmisest nende tuulikute jaoks, kus nad häiriks vähem elanikke, linde ja teisi. 

Tervisemõjude, infraheli kohta on valeinfo hulk, mis levib, ikkagi määratu. Infraheli tekitab enamasti autoliiklus ja tegelikult see tuleb välja ka nendest intervjuudest, mis on tehtud inimestega, kes tuulikuparkide lähedal elavad. Mina lugesin viimati Ida-Virumaal Aidu karjääripargi serval elavate inimeste lugu. Ja tõesti, seal inimesed ütlesid, et Narva maantee liikluse müra on tugevam kui see, mida me tuulikute puhul kuuleme. Ja tõepoolest, 84% Tallinna elanikest ja 70% Tartu elanikest elab liiklusmüra sees, mis on normist suurem. Ehk meie igapäevased häiringud inimese elutegevuse käigus vajalike teiste tegevuste ja teenuste tõttu on suuremad kui tuulikute tõttu.  

See ei tähenda, et me peame vaikimisi aktsepteerima kõiki tuulikute mõjusid, aga see tuleb panna perspektiivi. Tuulikute infraheli puhul, kui me räägime tervist kahjustavast mõjust, on oluline tugevus. Aga tuulikute tekitatav infraheli – sa võid seal generaatori otsas istuda kaks aastat ja siis tõepoolest sellel on negatiivne tervisemõju, aga kui sa oled kilomeetri kaugusel või 200 meetri kaugusel, siis sellist tugevust infrahelil ja sellist kahjulikku mõju enam ei ole. 

Mitte keegi ei naeruväärista terviseriskide uurimist, ei takista seda. Terviseameti mõõtmised on tehtud, muide, kalibreeritud seadmetega. Ja tegelikult on Tartu Ülikooliga koostöös käivitatud mitmeaastane tervisemõjude uuring, et selgitada välja ... 

Kas te soovite lisaaega?

Jaa, palun lisaaega kolm minutit.

Paneme kolm minutit juurde. 

On käivitatud terviseuuring, et tõesti näidata Eesti inimeste päris terviseandmete, terviseanalüüside põhjal, mis on mõju ja mis on nende aastate jooksul nende tervises muutunud. Nii et keegi ei takista, keegi ei naeruväärista, aga kõike tuleb teha tervemõistuslikult. 

Ma ütlen ausalt, et mul oli erakordselt ebameeldiv kuulata, kui arstiharidusega inimene esitab väiteid, et väärarenguga loomad ja lapsed hakkavad sündima. See on hirmutamine, sellel ei ole mitte mingisugust tõenduspõhisust taga ja sellise info levitamine inimeste seas on äärmiselt kahetsusväärne ja taunitav. Arstid õpivad eetikat, nad annavad vande. Nad teavad, mis asi on teadus, kuidas teadust tehakse, asju uuritakse, mis asjad on faktid ja mida saab tervise kohta väita ja mida ei tohi tervise kohta väita.  

Nii et ma loodan, et on omavalitsusi, kes planeeringutega edasi lähevad, suudavad kohalike elanikega kokku leppida nii tuulikutasu kui ka teha arendajatega teisi kokkuleppeid, et häiringut hüvitada või kompenseerida, ja Eesti suudab tulevikus tegelikult 100% oma elektritarbimisest taastuvatest energiaallikatest toodetud elektriga katta.

Nüüd eraldi märkus selle kohta, et nii esimeses kui ka teises ettekandes olid hullud planeeringute mahud, mida ei ole võimalik ega vajalik realiseerida, kolmandas olid hirmutamised tervisemõjudega. Arusaam, et Eesti peab igal tunnil oma tarbimise oma elektritootmisega katma, ei päde. Sellepärast me ei ole ka saartalitluses. Me ei hoia oma sagedust lihtsalt sellepärast, et see on väikses süsteemis äärmiselt keeruline ja kallis. Täpselt samamoodi on tarbimise ja tootmise tasakaalustamisega. See, et me vaatame kuu lõikes, aasta lõikes ja suudame aasta keskmise tarbimise katta oma toodanguga – see on eesmärk, mille riik on endale seadnud või mille poole me peaksime pürgima.  

Unustati ära, täiesti mainimata jäeti biogaas kui meie kohalik gaas, mille tootmismaht või tootmisvõimekus on meil päris suur ja mis saab väga hästi tulevikus olla kasutatud jaamades. Juba eelmisel aastal Eestis tarbitava elektri mahust rohkem kui pool toodeti taastuvatest allikatest, ent see hõlmab ka biogaasi, biomassi ja jäätmete põletamist. Kui kõik see kokku panna, mida loetakse taastuvatest allikatest pärinevaks elektritootmiseks, siis me tegelikult juba oleme väga suurte sammudega eesmärgi poole liikunud. Nii et kohalikku soodsat ja rohelist elektrit ka tuuleparkidest on meil tulevikus vaja. Loodan, et siin saalis vastavaid eelnõusid ka tulevikus menetletakse. Aitäh!

Aitäh! Ja palun Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni nimel kolleeg Riina Solmani. Palun!  

Suur aitäh teile, austatud Riigikogu esimees! Austatud saalis viibijad ja inimesed, kes te kuulate meid interneti vahendusel! Ma olin riigihaldusministrina juures, kui kiirendasime taastuvenergiaplaneeringute menetlust. Isamaa on olnud energiaportfelli mitmekesistamise ja uute tootmisvõimsuste rajamise poolt, aga me ütleme, et riik peab siinjuures olema see, kes päriselt pakub elanikkonnale elutähtsa teenuse rajamisega kindlustunnet, mitte ei võta neilt seda viimastki kindlustunnet ära, kõneledes parteipoliitiliste slogan'itega, mille sisu on olnud see, et inimesed peavad ennast energia eest tulevikus vaeseks maksma. See ei ole see tee. 

Ja nüüd, enne mind kõnelesid siin asjatundjad, inimesed, kes on energeetikas pikaajaliselt leiba teeninud, aga minu teadmised kindlasti nii sügavale ei ulatu. Olen endine Eesti Energia pressiesindaja ja sellepärast ka täna Isamaa eest kõne pean. Mingisugused algteadmised mul sellest sektorist on olemas. Mäletan hästi, kui me 2004. aastal Virtsu rajasime kolm esimest tuuleparki. Toona oli Eesti Energia direktoriks Gunnar Okk ja toona oli mõte, et me hakkamegi liikuma taastuvenergia arendamise poole. Eesmärk oli 2004. aastal, et vähemalt 10% energiatootmise portfellist võiks olla taastuvenergia. Aga sellist mõtet, et me [katame kogu] Eesti tarbimise taastuvenergiaga, ei ole ka minu peas. Ma ei tea, et ka meie erakonna liikmete peas see olnud oleks. 

Mida tuleb öelda: täna ei ole Eestil energiavarustuskindluse plaani senimaani olemas ega ole meil ka kindlustunnet. Meil pole plaani, kuhu taastuvenergiapargid panna, kuigi viimased kaks aastat on töötanud täisvõimsusel suurejooneline Kliimaministeerium, mida juhtis toona tänane peaminister ja kuhu võeti kantslerina tööle tänane riigisekretär Keit Kasemets. Kumbki neist sealjuures ei ole energeetik ega ammugi mitte tuuleenergeetik, aga kliimaga on nad hullanud juba pikemat aega. 

Mida veel öelda: Isamaa ei ole olnud tuuleenergia vastu. Viimati me oleme vastu seisnud küll subsideeritud meretuuleparkidele. Ja miks me ei ole tuuleenergiavastased olnud: kui meil on olemas positiivne tegevuskava suurendada energiavarustuskindlust, siis me peame silmas pidama, et erinevaid tootmisvõimsusi on vaja. Me peame silmas pidama, et vähemalt samal ajal peab vähemalt samas koguses olema võimalik käibele võtta ka juhitavat võimsust ajal, kui tuul ei puhu ja päike ei paista. 

Isamaa seisukoht on, et me ei peaks pikkima Eestit tuulikuid täis. Tuulepargid on meie vaates energiatööstuse osa. Kui me neid kusagile soovime paigutada, siis nad tuleks rajada sinna, kus inimene on oma majandustegevusega juba sekkunud, näiteks maardlaaladele. See põhimõte on kirjas ka üleriigilises strateegias "Eesti 2035". Need on siis turbamaardlad, kruusamaardlad, kus maakoor on juba lahti võetud. Hea näide on Sopi-Tootsi tuulepark, kus tänagi toimuvad turba kaevandamine ja tuuleenergia tootmine üheskoos hübriidselt. Teine selline on Lavassaares, kus on samuti toimiv maardla ammendunud ja toimiva osaga, mida saaks kasutada. Kuid kõige grotesksem just selle Lavassaare tuulepargi puhul on see, et ala on antud riigi ja omavalitsuse poolt hoopis soostamise programmiks. Samal ajal on maakonna üldplaneeringuga peale pandud maardlafunktsioon. Küsime: kuidas nii saab? See on ju täielik nonsenss! 

Ma palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun.

Et anname ühe käega planeeringuga maardla juhtfunktsiooni, ja enne kui on taastuvenergeetikapark püsti pandud, on ala lisaks antud ka Eestimaa Looduse Fondile, kes viib seal riigi soovil läbi soode taastamise programmi. Riik ei tea, mida teine käsi teeb. Kuulutab taastuvenergia riigi prioriteediks, otsib tuuleparkidele alasid, alale määratakse planeeringuga taastuvenergeetika funktsioon üldplaneeringu tasemel ning samal ajal antakse teise käega see soode taastamiseks. See on absurd! 

Kõike seda kokku võttes ei saa ju rääkida, et riik pingutab taastuvenergia nimel mõistlikult, kuivõrd kaks viimast aastat on toimunud kõrvalt vaadates üks sihita ja plaanita sebimine, mitte taastuvenergeetika arendamine riigi kõrgendatud huvi sildi all. 

Energiakokteilis – mida, kuidas ja kui palju – on oluline, et riigil on vaja tagada varustuskindlus. See on meie julgeoleku küsimus. Tuulepargid või taastuvenergeetikaalad on tööstusalad ja nii neid tulebki võtta. Looduskaitsealadele neid seni rajada ei ole lubatud. Aga mida riik üldse teha saab? Selle asemel, et rääkida planeeringute lihtsustamisest, peaks riik võimaldama taastuvenergiat müüval majapidamisel kindlaksmääratud hinnaga, omahinnaga müüa [elektrit] otse tuulepargist neile, kes selles mõjualas elavad. Teiseks võiks anda selles mõjualas elavatele ostjatele ka vabastuse taastuvenergia[tasudest]: neil, kes elavad teatud raadiuses ja peavad tuulikuid taluma, peab olema ka vabastus maksudest. Tuleks ka soodustada taastuvenergeetikale võimaluse loomist selliselt, et võrgutasu vähendada, võrgutasu viia kuni nullini mõjualas. Selline lähenemine aitaks tagada selle piirkonna konkurentsivõime, luua töökohti ja tagada selle piirkonna peredele toimetulek ja heaolu. Elukvaliteet paraneks. 

Need, kes välistavad taastuvenergia tootmise oma territooriumil, võiksid maksta võrgutasu ja taastuvenergiatasu oma arvetel kinni. Ja mis puudutab häiringuid ja nende leevendamist: selleks peaks astuma sammu edasi ja kirjutama seadusesse, et ka pargi valmimisel kasutusloa andmisel toimub järjepidev seadusest tulenev järelevalve selle pargi mõjude üle. 

Isamaa on algatanud tööstusheite seaduse – kus täna on taastuvenergeetika väljaspool komplekslubade menetlust – [muutmise seaduse]. Miks? Miks see nii on? Samas on traditsiooniline tööstus, nagu ka piimafarmid, põlevkivitööstus ja teised tööstusvaldkonnad, allutatud kompleksloa menetlusele. Mõistlik oleks, et riik pakub ka neile majapidamistele kindlustunde, et regulaarselt hinnatakse parkide mõju elanikkonnale, kes asub mõjualas, ja et tuuleenergeetikud kasutavad parimat võimalikku tehnoloogiat selle tööstuse või pargi mõjude leevendamiseks. See ei ole midagi uut, selle nimi on kompleksloa menetlus ja selle väljaandmine täna ka toimib. Energeetika on allutatud kompleksloa menetlusele, aga taastuvenergeetika on täna selle alt väljas ja see pole aus konkurents. Taastuvenergeetika peab ajaloost tulenevate uuenduste ja nõudmistega samamoodi kaasas käima, sest põlevkivienergeetikal, mida ka meie toetame, on samasugused nõuded. Uuele tehnoloogiale tuleb samasugused nõuded esitada. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Peeter Ernitsa. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid, keda ei ole saalis! Teema on ülioluline, aga on selge, et see on taas muudetud parteikoosoleku formaadiks. Ma mäletan väga hästi, kui olin EKRE fraktsioonis ja kui Martin Helme oli rahandusminister, et mis suuniseid rahandusminister andis toona meie esindajale Maaelu Edendamise Sihtasutuses – Sõnajalgade tuulepargi toetamine iga hinna eest. Ma võin nii palju öelda protokolli huvides, et ka prokuratuur teab selle tagamaid. Ka toonane justiitsminister Aeg küsis, miks selline intensiivne toetamine. Aga see on poliittaust. 

Ma ise armastan käia Muraka rabas. See on üks Eesti uhkemaid rabasid põlevkivibasseinis. See, mida plaanitakse sinna teha, neid Tallinna teletorni sarnaseid hiide, mis hakkavad seda ürgmaastikku reostama varjude ja peegelduste virvarriga, on hullumeelsus. Inimesed on niigi sealt minema kolinud ammuilma juba, pärapõrgust, aga uuemal ajal on sinna taludesse tulnud inimesed mitte ainult Eestist, vaid ka väljamaalt, et nautida vaikust ja seda metsikut ilu. Nad on äärmiselt idiootlikus olukorras. Samad teletornid kavatsetakse sinna üles panna.  

Anti ütles siin õigesti, et need tuugenid, või mis nad on, reostavad meie pärandmaastikke. Jumala õige! Ja mitte ainult Alutagusel, ka Lahemaa rahvuspargis. Varsti on Palmse mõisa taustal näha samasugused hiidtornid. See on üks selline asi. Tervisest ma ei räägi, aga mulle tundub, et praegune valitsus suhtub oma inimestesse mitte eriti lugupidavalt. Aga reiting, usaldus on neil ka nii madal, et sitta kah see rahvas.  

Ma olen ornitoloog ja ma tean, et Muraka rabas elab umbes 10–12 väikekoovitaja paari. Enamik ei teagi, kes on väikekoovitaja, aga see on haruldane lind ja elab seal. Need hiidtornid hakkavad tõenäoliselt ohustama seda 10–12 paari, kes Muraka rabas elavad ja kes võivad nende tornide vastu surnuks lennata. Muidugi teie jaoks, kes te ei tea väikekoovitajat, on see täiesti ükskõik. Aga konnakotkad, kaljukotkad, merikotkad, kaurid ja nii edasi? Noh, võib öelda, et see on spetsiifiline ornitoloogide mure. Aga see on ka mure.  

Ja meretuuleparkide hiiddotatsiooniga seoses, mille olid parteijuhid või tuuletroika, nagu nimetatakse, juba kokku leppinud, jaanuari lõpul teatati, kuidas on juba teada, milline elektrihind mitmekümne aasta pärast tuleb. Ja siis ühel hetkel selgus, et kööga, visati sotsid välja ja siis selgus, et see on sotside plaan – rikkuse ümbersuunamine, suurejooneline rikkuse ümberkantimine dotatsioonide näol. 

Siin ei ole räägitud hüdrosalvestist. Ma tahaks paari sõnaga sellel peatuda. Seal on kõigest miljardilised dotatsioonid ootel. Ma soovitaks uurivatel ajakirjanikel, nii palju kui neid Eestis on, sellega tõsiselt tegeleda. See on minu silmis ja nende energeetikute silmis, kellega ma olen viimastel päevadel ka pikemalt sel teemal rääkinud, taas samasugune hiiglaslike koormiste panemine oma inimestele mitmekümneks aastaks. Võiks uurida selle taustu. Samasugune rikkuse ümberkantimise plaan oli meretuulikutega.

Kas soovite lisaaega?

Jah, palun küll.

Kolm minutit lisaaega.

Aitäh! Ja viimane: needsamad maismaatuulikud. Jah, praegune koalitsioon on otsustanud, et kui merele ei jõua, ei saa, siis pikime vähemalt mandri täis. Noh, mõnisada tundub nagu vähe, aga inimesed elavad igal pool. Ma arvan, et oleks võimalik tõenäoliselt leida kas 200-le või natuke vähemale neid kohti, mis inimesi, loodust ja kotkaid ja kaure ja paljusid teisi linde ei häiriks, rahvusmaastikke ei reostaks. Aga kahjuks on inimesed jäetud praeguse režiimi puhul kannatajaks – vaadaku ise, kuidas saavad. Meie vaatame ise, kuidas me ennast päästame. Sellest on muidugi kahju. 

Kahju on ka sellest, et siin saalis on vähe valgust – ma räägin ülekantud tähenduses. Praegu on valgust küll, aga teadmisi kahjuks siia imbub üsna vähe, võiks palju-palju rohkem olla. Meie eesmärk peaks olema ühine: tagada, et Eesti inimeste elu oleks kergem ja parem igatpidi, sõltumata sellest, milline parteipilet kellelgi taskus on või kus iganes. Aitäh teile!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Meie tänane arutelu on lõppenud ja ühtlasi on saanud läbi ka tänane istung.