Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Head külalised! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 12. töönädala neljapäevase istungiga. Kõigepealt kohaloleku kontroll.

Kohale registreerus 49 Riigikogu liiget, puudub 52.

Ja nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Martin Helme, palun!

Aitäh! Küllap te kõik teate, head kolleegid, et meil on tekkinud Eestis selline olukord, kus mõnede kohtuotsuste tagajärjel on kohalikel omavalitsustel võimalik ise otsustada, kes saab kandideerida kohalike omavalitsuste volikogudesse, ja kui saadakse ka valituks, saab kohalik omavalitsus otsustada, kas ikka võib volikogus olla, sest kui sul on postkast tühjaks võtmata või puuriit ei kulu või prügipang on tühi kogu aeg, siis tehakse järeldus, et sa tegelikult ei ela kohapeal ja sind võib volikogust välja visata.  

No see ei ole õigusriigile kohane asi ja me teeme ettepaneku see nii-öelda sissekirjutuse asi ära lahendada ennem sügisesi valimisi, et meil ei tekiks voluntarismi. Sest ma tean küll, mis te mõtlete osad siin, kartellierakonnad, et liberaalidele on alati kõik lubatud ja konservatiividele on alati kõik keelatud, et teid see ei puuduta. Uskuge mind, puudutab.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud aseesimees! Austatud kolleegid! Anname sotsiaaldemokraatide poolt üle arupärimise Tallinna Haigla rajamise kohta sotsiaalminister Karmen Jollerile. Ja teatavasti on Tallinna Haigla loomine ehk pealinnas asuvate haiglate ühendamine ja uue kaasaegse meditsiinilinnaku rajamine nii patsientide kui tervishoiutöötajate heaolu parandav otsus, mis tulnuks tegelikult aastate eest juba ära teha. Ja viimaste aastate kriisid on veelgi näidanud vajadust uue kaasaegse haiglahoone järele, sealhulgas (Juhataja helistab kella.) just nimelt ka nii haiglavoodite paindlikkuse vaates kui nakkuskontrolli vajaduste arvesse võtmise mõttes. Kahtlemata see aitaks ka meie piiratud meditsiinipersonali paremini kasutada ja looks seeläbi tugevama reageerimisvõimekuse kogu tervishoiusüsteemile. Ja ministeerium ja Tallinna linn on aastate jooksul ära teinud tegelikult põhjaliku eeltöö, esitanud ka mitmeid võimalikke finantseerimislahendusi Tallinna Ühendhaigla loomiseks ja uue meditsiinilinnaku rajamiseks Lasnamäele. Näiteks on välja pakutud variant, et riik võiks tagastada pealinnale uue haiglahoone ehitusega seotud maksutulu, kaasata Euroopa Liidu vahendeid või toetada meditsiinilinnaku rajamist otse riigieelarvest (Juhataja helistab kella.), ja lähtudes … (Juhataja: "Kuulame ettekandjat, palun".) jaa, mul on siuke palve …, et lähtudes sellest on meil küsimused sotsiaalministrile. Esiteks, kas te toetate Tallinna Ühendhaigla loomist? See tähendab siis Tallinnas paiknevate haiglate ühendamist ja uue meditsiinilinnaku rajamist Lasnamäele. Milline on valitsuse kui terviku seisukoht selles küsimuses? Milliseid otsuseid on uus valitsus seni teinud Tallinna haigla loomiseks? Millist finantseerimismudelit toetate Tallinna Ühendhaigla loomisel ja uue meditsiinilinnaku rajamisel? Kas seda seisukohta jagab ka valitsus tervikuna? Millises ulatuses on võimalik Tallinna Ühendhaigla loomist ja uue meditsiinilinnaku rajamist toetada Euroopa Liidu struktuurifondidest? Ja mis aastal on teie hinnangul realistlik alustada tervishoiuteenuste osutamist Tallinna haigla uues meditsiinilinnakus? Ja annan selle üle siis sotsiaaldemokraatide saadikute poolt. Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Sooviks täna Keskerakonna fraktsiooni Riigikogu liikmete poolt üle anda ühe arupärimise ja ma arvan, et see sobib tänasesse päeva väga hästi. Nimelt, teemaks on tuuleenergia majanduslik jätkusuutlikkus ja rahvusvahelised kogemused Eesti energiapoliitika kujundamisel. Viimaste kuude jooksul on mitmed Põhjamaadelt pärit allikad avaldanud kriitilisi hinnanguid tuuleenergia majandusliku jätkusuutlikkuse kohta. Rootsi majandusteadlaste analüüsi kohaselt on Rootsi tuuleenergiasektor tegutsenud kahjumis seitse aastat järjest, keskmise kahjumi marginaaliga 35%. 2023. aastal ulatus sektori kogukahjum 4,6 miljardit Rootsi krooni ehk 416 miljonit eurot. Eriti raskes seisundis on investeeringud Nordlandi piirkonnas, kus keskmine kahjumi marginaal ulatub lausa 65%-ni. Samuti on Soome päikesepaneelide tootja Valoe ning Rootsi rohepöörde sümboliks peetud Northvolt jõudnud pankroti äärele. Kõnealused arengud on tekitanud arutelusid nii tuuleenergia kui ka laiemalt rohetehnoloogia elluviimise ja avaliku sektori investeeringute tõhususe üle. Samasugust signaali saame Saksamaalt, Britanniast, rääkimata USA-st, kus Trump tegelikult pani kogu selle tuuleenergiaprojektile kriipsu peale. Ja lähtuvalt sellest on meil ridamisi küsimusi, et kas neid kogemusi, rahvusvahelisi kogemusi on võetud arvesse meie energiapoliitika kujundamisel, eriti mis puudutab tuuleenergia kujundamist. Me teame väga hästi, kuidas veebruarikuus, vaatamata kõikidele analüüsidele, spetsialistide arvamusele, kolm tarka inimest kolmest erakonnast soovisid sellise otsuse vastu võtta, kus eraldada ka päris suure summa, 2,6 miljardi ulatuses toetus tuuleenergiale. Õnneks seda ei sündinud.

Teie aeg! 

Aga sellega soovitakse ikkagi edasi minna.

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja kaks arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt kodu- ja töökorra seadusele. 

Nüüd veel mõned teated, et laupäeval on siin Riigikogus lahtiste uste päev. Siis palun kõigil pärast täiskogu istungi lõppu oma laudadelt ja sahtlitest isiklikud ja väärtuslikud asjad ja materjalid kaasa võtta. Või kui on need pärast kuskile liikunud, siis te ise teate.

Läheme tänase päevakorra juurde. Täna on meil päevakorras üks punkt, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Tuuletööstuse pahupoolest" arutelu. Paar sõna selle arutelu käigust ja menetlemise korrast. Algataja on toonud välja neli ettekandjat. Ettekandjateks on energeetik Margus Sild, MTÜ Looduse ja Inimeste Eest liige Urmas Maranik, arst Anti Kukkela ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liige Rain Epler. Kõikidel ettekandjatel on ettekande pikkuseks kuni 20 minutit ja küsimusteks-vastusteks kuni 25 minutit. Iga Riigikogu liige võib ettekandjale esitada kuni kaks küsimust, peale mida toimuvad läbirääkimised, ja läbirääkimistel on ettepanek kõigepealt anda sõna fraktsioonide esindajatele ning selle arutelu lõppedes Riigikogu otsust vastu ei võta. Et arutelu sujuks tõrgeteta ja jooksvalt, siis on algatajad teinud ettepaneku pikendada istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Antud ettepanekut me peame hääletama, ja alustame selle ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ettepaneku pikendada istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada. 

Ettepaneku poolt oli 28 Riigikogu liiget, vastu 3, erapooletuid 3. Vastu 0, erapooletuid 3. Ettepanek leidis toetust. Seega on istung pikendatud kuni kella 14-ni. 

Ja läheme tänaste ettekandjate juurde. Palun kõnetooli ettekandjaks energeetiku Margus Sild, palun.

Tervist minu poolt! Head Riigikogu liikmed! Täna oma ettekandes tutvustaks teile natukene tuuleenergeetika pahupoolt ehk seda, mis on tuuleenergeetika hind lõpptarbijale ja riigile ja riigi majandusele. Kõigepealt ma ütleks sellise huvitava mõttetera, et on olemas väike vale, on olemas suur vale ja on statistika. Hetkel mina näen, et statistikaga üritatakse riigi rahvale maha müüa seda, et tuuleenergeetika ja päikeseenergeetika suures mastaabis on ilus, kena ja roheline. Kahjuks see nii ei ole. 

Tuuleenergeetika minu arvates sobib ainult väikeses mastaabis ja tegelikult sellistele väikeettevõtetele ja majapidamistele, sellepärast et tuuleenergia ei ole püsiv. Üldisesse võrku ei ole mõttekas mittepüsivat energiat liiga palju lasta. Sellepärast et alati, kui tuul vaibub, päike läheb looja, me peame selle energia kuskilt kompenseerima. Me ei saa ütelda, et me toodame taastuvatest allikatest nii palju energiat aastas, kui me tarbime. Sellepärast et seda energiat ei ole võimalik purki panna, konserveerida ja pärast kasutada. Võrgus peab olema alati balanss tootmise ja tarbimise vahel. Kui seda balanssi ei ole, siis võib asi kulmineeruda terve võrgu kokkukukkumisega. 

Hetkel on siis tuulikute kasutegur eelmise aasta andmetel – andmed võtsin Eleringi andmepangast, mis on kõigile kättesaadav, seal on üle 10 aasta neid andmeid –, eelmise aasta keskmine tuulikute kasutegur oli 22,675%. Kogu energiatarbimisest eelmise aasta jooksul sai Eesti riik 22% tuuleenergiast. Ja kui nüüd natukene rohkem andmetesse süüvida, siis minu andmetel täisvõimsusel töötas kuskil 519 megavatti tuulikuid ja oma nominaali vääriliselt töötasid Tootsi tuulepargid ainult 1,25% ajast. Ehk siis 98,75% ajast tootsid tuulikud vähem, kui on nende nominaalne võimsus. 

Tavaliste elektrijaamadega sellist probleemi ei ole. Seal on ainult probleem selles, kui midagi läheb katki. Poole kuni nominaalvõimsuse vahel tootsid eelmise aasta jooksul tuulikud 15,98% ajast. Talutav, aga alla poole, kõik ülejäänud on alla poole. 

Natukene mängisin andmetega. Korrutasin tuule- ja päikeseenergia toodangu eelmise aasta lõikes neljaga. Sellepärast et meie valitsus on pakkunud, et tuuleenergeetika koguvõimsus võiks olla neli korda suurem kui praegu. Ja tulemuseks on see, et isegi kui me päikeseenergiat ja tuuleenergiat neli korda suurendame, me jääme 4971 tundi miinusesse. Jah, kõik need tunnid ei ole täielikult miinus, mõnes tunnis on 10 megavatti, ühe tunni jooksul on miinust, mis tuleb kuskilt saada. Aga väga palju tunde on, kus on peaaegu 100% miinust. Neid tunde on väga-väga palju ja nende tundide jaoks on meil vaja elektri tootmist.

Siin tekib küsimus, miks me peame ehitama kalleid tuulikuid suures mastaabis ja ehitama juurde ka püsiva elektritootmise. Ja siis hakkame seda energiatootmist niimoodi poolitama, et siis, kui tuult ei ole, päikest ei ole, paneme normaalse elektrijaama tööle. Tegelikult peaks vastupidi olema: normaalne elektrijaam töötab, toodab energiat võrku ja kui on juhuslikult väiketarbijatel nende enda tootmisvõimekus, mis nende tarbimist katab, siis see kaetakse kohapeal. 

Miks ma räägin väiketootjatest? Sellepärast et kui me toodame tuulikutega energiat võrku, siis tuulikuärimees saab ainult energia hinna endale taskusse. Kui meil on kuskil tarbija juures tarbija enda oma päikesejaam, väiketuulik, siis tarbija säästab elektri hinnast ja samamoodi ta ei pea maksma võrgutasusid. Võrgutasu hetkel, kõik sõltub ühenduse võimsusest, aga võib vabalt küündida 10 sendini kilovati kohta iga tarbitud kilovati eest.

Miks ma räägin väiketootjatest ja väiketarbijatest: siis see juhuslik energia hulk süsteemis ei oleks liiga suur. Hetkel me ei ole enam BRELL-is, hetkel me oleme Lääne-Euroopa võrgus. Kui me olime BRELL-is, siis tegelikult Venemaa tasandas meie võrku väga hästi. Venemaa võrk jooksis kuni Volgani välja, seal oli või siiamaani on tegelikult suur hüdroelektrijaamade kaskaad, millega hoitakse BRELL-i sagedus paigas. Ja siis ka energiavoog paigas. Hetkel meil seda enam ei ole ja kõik see üleliigne energia, mida me toodame, see tuleb meil endal kuhugi panna. 

Ja lisaks ma vaatasin huvi pärast, et kui ma korrutasin päikese- ja tuuleenergia neljaga, mis on need maksimaalsed ületoodangus, siis seda arvatavasti ei ole keegi mõelnud. See on 3000 megavatti tunnis. Võib-olla tuleb tulevikus ületoodangut 3000 megavatti tunnis, see on väga suur. Soome ühendused Estlink 1 ja Estlink 2 annavad 1000 megavatti välja. Meie ühendused Lätiga on ka umbes 1000 megavatti. Aga kui see ületoodang tuleb keset suve, kui Eesti tarve on minimaalne, mis siis saab? See on suur peavalu energeetikutele lõppkokkuvõttes see asi ära tasakaalustada.

Tuuleenergia hind. Mulle on kõrvu jäänud see, et riik on pakkunud, et tuuleenergia hind või üldsegi energia hind tulevikus võiks olla 4,5 senti kilovatt-tunnist. See on utoopia. See on utoopia! Sellepärast, et see 4,5 senti kilovatist annab tuuliku ehituse juures ainult ehituskulu 20 aasta jooksul. See tähendab seda, et kui ehitatakse tuulik, siis tagasimakse selle tuuliku ehitushinna poole peal peab olema intressivaba, ja 20 aasta jooksul. Ettevõtja pühib suu kasumist puhtaks. 

Hetkel ma ei tea, et keegi ei tuuleärimeestest oleks MTÜ-s, kõik on ikkagi osaühingud või aktsiaseltsid, tahaksid kasumit teenida. 4,5 senti kilovatt-tunnist reaalset turuhinda ilma riigi dotatsioonideta on puhas ulme. 

Keskmine hind eelmisel aastal Nord Poolil meie hinnapiirkonnas oli 8,73 senti kilovatt. Sealt alla tulla tuule- ja päikeseenergia lisamisega on võimatu. Lihtsalt numbrid ei klapi. Kui ehitatakse 2100 megavati võimsusega tuuleparke juurde, siis see maksab umbes 3,15 miljardit. 3,15 miljardit! Teil on kindlasti käinud aruteludest läbi, kui palju võiks maksta tuumajaam. Hakkab minema samasse kategooriasse enam-vähem. 

Tuumajaama hinnad on väga erinevad, tuulikuhinnad on palju standardsemad, aga 3,15 miljardi eest saab riik ainult 4,64 teravatt-tundi elektrit. Mida see tähendab? See tähendab seda, et see on pool Eesti tarbest. Investeeritakse 3,15 miljardit, et saada pool tarbimist kätte siis enamjaolt, kui seda energiat tegelikult vaja ei lähe. Energia lihtsalt tuleb kuhugile välja suunata. 

Enefit Green on ütelnud seda, et nemad panevad oma tuulikud seisma, kui elektri hind langeb alla nende omahinna. See on ka mõistlik, sellepärast et ei ole mõtet toota elektrit siis, kui seda elektrit vaja ei lähe. Masinad kuluvad, seadmed kuluvad, remondikulu jääb, aga raha sealt ärimehed ei saa.

Meil on välja pakutud salvestused. Vaataks, mis salvestusvõimsuseid meile hetkel ka ehitama hakatakse ja mida see hinnas tähendab. Kui nüüd suurendada energiatootmist, juhuslikku energiatootmist neli korda, siis 4971 tundi on ikkagi vaja energiat kuskilt saada. Kui seda salvestust akudega teha, hetkel hakati Kiisale ehitama akupanka, siis akupanga maksumus on 200 miljonit. Tuulikute kõrval polegi väga palju. Aga reaalsus on see, et akupanga võimsus on 200 megavatti. Eesti tiputarbimine on 1500 megavatti ja suve väga säästlik tarbimine umbes 490 megavatti. Ja selle akupanga mahutavus on ainult 400 megavatti ehk et akupank on väga väike. Ta on väga väike ja maksab metsikult raha: ühe kilovati aku ehitamiseks selles pangas läheb vaja 500 eurot. 500 eurot! Päris kõva sõna summades! 

Aga mis on aku eluiga? Garanteeritult lihtsalt paneeliakudel – see on väiksema kasuteguriga aku, kui on liitiumioon, aga ta on selle eest ohutu aku ja arvatavasti tehakse selle akutüübi peale see akupank – eluiga on 6000 tsüklit. Selle 6000 tsükli jooksul on 80% alles. See on see, mida tootjad pakuvad. Aga noh, eluiga: arvatavasti vähem kui 10 aastat. Kui liitiumioonakupank tehakse, siis ta võib väga lühikeseks jääda. USA-s põles üks päris suur korralik akupank maha, mis oli liitiumioonakude peal.

Selle akupanga omakulu 1 kilovati kohta kasutades – 6000 tsükli peale ma arvutasin seda – on 8,33 senti kilovati kohta. Kui võtta, et tsükleid saame 12 000 tsüklit, siis jah, see kulu on kaks korda väiksem, aga see akupank on ka Eesti mastaabis väga väike. Sellepärast, et kui see akupank tühjaks saab, siis selle akupanga laadimine võtab rohkem energiat kui see akupank välja andis. See on alati niimoodi. Energia kaob alati erinevatesse kadudesse süsteemides. 

Kui me räägime sellisest akusalvestustest, siis alla viie sellise akupanga ei tasu üldse rääkima hakata Eesti jaoks. Ja ka see viis on väga väike tegelikult. Sellepärast et kui Eesti tarbib tipuaegadel ööpäevas 30 000 kuni 40 000 megavatti, siis isegi sellisest viiest akupangast jätkuks kaheks tunniks heal juhul. Ongi kõik!

Hüdrosalvestus. Hüdrosalvestus salvestusena on ohutu, aga nõuab suuri maa-alasid. Eestis ei ole mägesid, mille otsa hüdrosalvestus teha. Eestis on üks idee energiasalvel, et kaevame suure augu Paldiski alla ja teeme seal hüdrosalvestuse. Selle jaama võimsuseks on planeeritud 500 megavatti ja 12 tunni jooksul, ehk et suvises tarbimises 100 megavatti ja 12 tunni jooksul ehk et suvises tarbimises suudaks selline salvestusjaam põhimõtteliselt pool ööpäeva anda praktiliselt terve Eesti energiavajaduse kätte.

Maksumus on sellel akupangal miljard. Kui tuulikute peale panime 3,15 miljardit, paneme akupanga juurde, on 4,15 miljardit. Üks väike probleem on see, et välja on vaja kaevandada umbes 38 miljonit tonni gneissi. Gneiss on selline tugev settekivim, mis on tugevam kui paekivi, aga mitte nii tugev kui graniit. Aga 38 miljonit tonni on päris suur kogus. 

Otsisin kaevandusandmeid natukene. Estonia kaevanduse aastamaht oli kuskil 5 miljoni tonni juures. Nad loodavad kuue aastaga selle ära kaevandada, selle mahu, aga 700 meetrit sügavust, pluss veel muud ette tulevad probleemid – natukene kahtlane!

Ja samamoodi selle salvestiga peab arvestama seda, et kui salvestada need 12 tundi genereerinud elektrit, siis salvesti tuleb tühjaks pumbata. Tühjaks pumpamise jaoks läheb samamoodi elektrit vaja. Ja kui tühjaks pumpamise pumbad on paarsada megavatti võimsusega ja need järgi panna, siis meie elektri 0-tunnihinnast saab hoobilt 4–5 senti vähemalt. Sellepärast, et selliste võimsuste järgi ühendamine, ka see eelnev akusalvestus, peab olema kooskõlastatud võrguhalduritega. Sellepärast, et need võimsused on väga suured, mida on vaja, et neid akusid uuesti täis laadida. 

Lisaks, isegi see üks hüdrosalvesti, mida on planeeritud, ei kata Eesti vajadusi. Kohe kindlasti ei kata! Nii et maagaasi elektrijaamadest tuuleenergeetika arendamise juures me ei pääse. Aga siin ma jällegi küsin, miks me peame ehitama täiesti uued elektrijaamad, kui meil on need olemas reaalselt. Võiks ju neid kasutada. 

Vesinik. Vesinikust on loodetud pääseteed. Räägitakse suurtest rohe-vesinikuprojektidest. Aga rahvale ei räägita seda, mida see vesiniku tootmine elektri kaasabil tähendab. See tähendab seda, et 1 kilo vesiniku saamiseks kulutatakse ära umbes 50 kilovatti energiat ja 10 liitrit vett. Vabandust, 10 kilo vett. Jutt käib kilodest. Ja sealt tulebki 1 kilo vesinikku ja 9 kilo hapnikku. 

Kui meil räägitakse, et rohevesiniku hind peaks olema mõistlik, siis ma ei näe seda võimalust. See on jällegi järjekordne utoopia, mida üritatakse rahvale maha müüa. See asi saab toimida ainult riigi dotatsiooni peal. Rahvas maksab kõik puhtalt kinni. Aga see minu hinnangul on täiesti mõttetu. 

Ja kui me selle 50 kilovatt-tundi elektrit kulutame ära selle 1 kilo vesiniku kättesaamiseks, siis vesinikust me saame tagasi ainult 33 kilovatti elektrienergiat. Ehk kadu on väga suur. Lisaks vesinik on keemiliselt väga aktiivne ja see idee, et terastorudes vesinikku transportida, on samamoodi natukene utoopia, sellepärast et vesinik muudab terase hapraks aja jooksul. Mis saab olla huvitavamat kui suur õnnetus vesinikutrassidega?! 

Nii. Nüüd on teie ettekande aeg läbi, ehkki väga põhjalik ettekanne ja ülevaade. Paar slaidi veel jäi, aga ma usun, et küsimuste-vastuste voorus saate need ära kaetud. Ja teile on siin ohtralt küsimusi. Kalle Grünthal, palun!

Teatavasti tuuganid ei tööta ilma tuuleta. Ja selleks on põhimõtteliselt vaja ju tagavarasüsteemi. Tagavarasüsteemina on siin välja pakutud ka soojuselektrijaamu, aga mille kasutegur on põhimõtteliselt madal ja nende energia hind kõrge, sest soojuselektrijaamad töötavad efektiivselt siis, kui tootmine on ühtlane, ja isegi kui nad ei tööta, siis põhimõtteliselt hoolduskulud jäävad ikkagi. Minu küsimus oleks järgmine, et kas te oskate öelda, ütleme, selle praeguse, selles kontekstis, mida meile serveeritakse tuuganite puhul, et mis siis saab, kui Eestis tuul ei puhu näiteks, ja kui palju see võib mõjutada kogumis seda energia hinna kasvu?

Kuna energia hind nii-öelda kujuneb börsil, siis see on hoomamatu, sellepärast et dikteerib viimane megavatt. Kui viimane megavatt maksab 4000 eurot megavatt, siis terve see tund maksab 4000 euri megavatt. Et seda ei ole nagu võimalik reaalselt niimoodi kindla peale ütelda, kui palju see energia hind tõuseb. Fakt on see, et ta tõuseb ja võib tõusta väga tohutult ja hüppeliselt.  

Et mis jäi mulle ennem ütlemata, et tuulikud tegelikult ei tooda energiat siis võrku, kui võrgus energiat ei ole. Kui me paneme suured elektrijaamad kinni, seisma, võrk on tumm, tuulikud ei sünkroniseeri ennast võrku. Minu teada tuulikud ei suuda, meie tuulikud ei suuda saarena talitleda. Ja samamoodi ei suuda saarena talitleda päiksepargid.  

Aga jah, hinnakasv on metsik sellisel juhul ja etteennustamatu.

 Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, aitäh teile selle ettekande eest! Küsimus teile kui asjatundjale. Me saame aru, et tuulikud ja muud energia alternatiivallikad on teatud osa sellest rohepöördest, mida aktiivselt propageeritakse Euroopa Liidu tasandil ja mis on ka Eestisse teatud määral jõudnud. Aga küsimus on selles, et kas tõepoolest on põlevkivi kurjast, nagu üritatakse siin vahepeal näidata. Kas me ei loobu riiklikul tasandil põlevkivi kasutamisest liiga kiiresti ja liiga resoluutselt? Võib-olla on ikkagi võimalik kuidagi balansseerida?

Jah, tegelikult minu arvates põlevkivi on maalitud oluliselt mustemaks, kui ta tegelikult on. Reaalsus on jah see, et vanad tolmpõletusplokid need on väga saastavad, sellepärast et seal tekib hästi palju lämmastik‑ ja vääveloksiide. Osad plokid on meil renoveeritud keevkihttehnoloogia peale. See tehnoloogia vähendab ……. emissiooni drastiliselt. Mulle on kuskilt silma jäänud, et kuskil 90% langevad need emissioonid. Tegelikult, kui normaalset tehnoloogiat kasutada, õigesti majandada, siis põlevkivi ei ole nii must, kui väidetakse.

Lisaks peab mõtlema ka selle peale, kui suur on Eesti. Eesti pindala Euroopa Liidu liikmete pindalast on 1%. Kui palju emiteerib Eesti CO₂ gaasi Euroopa Liidu liikmetest: 0,3%. Tegelikult me oleme statistiliselt kolm korda rohelisemaid kui Brüssel. Ja minu arvates ei ole mõttekas hävitada Eesti majanduse eeliseid, kui lihtsalt võtta aluseks, et me peame CO₂-vabaks saama, me ei saa CO₂-vabaks esimese 100–200 aasta jooksul, see on utoopia. See on täielik utoopia. Ei ole selliseid, sellist tehnoloogiat ei ole veel välja töötatud. Fusioonelektritootmine, fusioontehnoloogiaga üritatakse käima saada ja see saadakse lõpuks käima, niimoodi, et ta töötab. Jah siis me saame rääkida, et meil on väga mastaapne ja puhas energiaallikas. Kuniks seda ei ole, siis minu arvates ainukene Eesti variant on kasutada põlevkivi ja minna üle tuumatehnoloogiale. Ja tuumatehnoloogial valida siis kõige ohutumad. Hetkel Venemaa on kusjuures ohutu tuumatehnoloogia eesrinnas. Neil on reaktorid, mida jahutatakse naatriumiga, ja nad ehitavad reaktorit, mida nad hakkavad jahutama pliiga. Põhimõtteliselt on see sulasoolareaktor. Ja analoogseid tehnoloogiaid peaks ka siia tooma. See on ainuke pääsetee meie jaoks.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No me teame seda juttu, mida meile räägivad lobistid. Jah, praegu me toodame umbes veerandi või alla veerandi, 20% siin nii-öelda taastuvast energiast. Ja sinu jutu järgi, et kui meil neli korda rohkem oleks tuult, siis juba oleks enam-vähem, kohale jõuaks oma tahtmistega, tootmistahtmistega. Aga neli korda rohkem tuult meil ei tule, nii et järelikult tuleb ehitada neli korda rohkem tuulikuid või päikesepaneele ja siis nagu justkui saaks kõik korda. Äkki saab sellisele lihtsale inimesele ära seletada uuesti, et see tegelikult ju ei käi nii, et sellest ei piisa, kui me teeme kogu Eestit – nii maismaast kui merest alates – tuulikuid täis, lihtsalt mehaaniliselt korrutame selle tootmisvõimsuse koguse läbi. No hästi lihtsalt seletades, aga mis see takistab seda teha siis, kui hinna jätame kõrvale? Ütleme, et eestlased on kõik peast roheliseks läinud ja on nõus maksma maailma kõige kõrgemat elektrihinda. Aga mis siis muud probleemid on?

Muud probleemid. No esimene probleem on see, et Eestis ei ole tuult kogu aeg ja siia ei ole võimalik ehitada tuumajaamasid niimoodi, et meil oleks kogu aeg olemas. Me võime Eesti üheks suureks tuulikuks ehitada, aga meil on olukorrad, kus meil ei ole üldse tuult. Ja see ongi see esimene suur komistuskivi, et miks ei ole võimalik tuuleparkidega energiatootmist suures mastaabis teha. Võrgud. Kõige selline mõistlikum alternatiivenergia kogus võrgus võiks olla kuni 10%, kõik üle selle hakkab tekitama elektrivõrgule probleeme, stabiilsusprobleeme. Ja kuna meid on hetkel ka lahutatud stabiilsest BRELL-i võrgust, siis kõik need järsud võimsuse kõikumised võivad viia päris suure katastroofini. Ehk et meie elektrivõrk lülitub välja. 

Ja kui nüüd võtta saastet, siis kõige saastavam põlevkivijaam on see, mis kompenseerib tuuleenergiat. Sellepärast et kui te autoga sõidate, gaas põhja, gaas maha, gaas põhja, gaas maha – kütusekulu on oluliselt suurem. Sama on ka põlevkivijaamadel. Kui nad tagaksid meile baaskoormuse, täiesti baaskoormuse, näiteks töötaksid 600–700 megavatti põlevkivi: jah, siis on võimalik suvel seal midagi nipitada tuule ja päikesega. Aga suures plaanis see ei tööta, see lihtsalt ei tööta.  

Ja kui me võtame nüüd näiteks, vaidlesin alles hiljuti oma sõbraga, ütles, et vaata, Rootsis on nii palju tuulikuid, vaata kui odav hind seal on. Võtsin lahti Rootsi võrguettevõtte ja arve oli 11 000 megavatt-tundi, tuum andis 5,6, hüdro andis kaheksa koma millegagi. Juba oli ületoodang ja kõik, mis üle jäi, köeti kas siis Leetu või Saksamaale. Vat see on nende rohetehnoloogia – tuumajaam ja hüdrojaam –, meil ei ole kumbagi. Järelikult odavat elektri hinda meil ei saa olla.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Teatavasti Eesti on seadnud eesmärgi, et 2030. aastal me tarbime sama palju, kui me toodame roheenergiat, ehk sajaprotsendiliselt peaksime üle minema. Kuidas see füüsiliselt võimalik on? Kui lähtuda sellest, et roheenergia tuleb siis, kui tuul puhub ja päike paistab, kuidas siis oleks võimalik tagada või täita see eesmärk, mis on seatud? Ja mis puudutab kogemusi, välisriikide kogemusi, tõite siin Rootsi ka näitena ja ka mina oma arupärimises just juhindusin Rootsi näitest, kus Rootsi analüütikud, teadlased väidavad juba, et seitse aastat on tegelikult tuuleenergia tootnud ainult kahjumit. Ja me näeme neid tendentse ka teistes riikides. Milline on teie kokkupuude või vaade või nägemus, mis siis välisriikides toimub tuuleenergiaga?

Nii palju, kui ma olen vaadanud, siis odava elektri hinna riigid tegelikult toodavad elektri kas tuumast või hüdrost. Ehk Soome on tuumajaamadega, seal on 5,6 teravatt-tundi tuumajaam. Rootsis on suured hüdroelektrijaamad, tuumajaamad ja sama on ka Norras, suured hüdroelektrijaamad. Nemad saavad seda tuuleheitlikku energiat tasakaalustada hüdrojaamadega. Aga meil, meie maanurgas, see on suur utoopia. Meil ei ole jõgesid, kuhu hüdroelektrijaama ehitada, mis reaalselt toodaks midagi. Ja tegelikult ma ei näe võimalust, et oleks võimalik tuuleenergia peale üle minna. See, et me tarbime aastal 2030 sama palju rohelist energiat, kui me toodame – aga me ei tarbi ju samal hetkel, kui me toodame. Me ei tarbi. Me tarbime siis, kui me peame selle ületarbitud energia kuhugi naabrile andma. Kas naaber tahab seda energiat siis? Äkki naabril on ka palju tuult, naaber ka ei taha? Pudelikael on meil ju tegelikult Poola ja Leedu liin. Ja nagu te näete üldisest maailma olukorrast, siis ka merekaablid lähevad aeg-ajalt katki. Aeg-ajalt lähevad katki inseneri rumalusest, aeg-ajalt lähevad katki kellegi kaasabil. Ja kui üks võimas merekaabel katki läheb, siis see halvendab meie energiajulgeolekut väga drastiliselt.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Meie üks fundamentaalne probleem siin saalis Toompeal on see, et üks osa selles saalis istujatest ei saa sellest aru, et meil ei ole väga vahet, kas meil on 215 tuulikut või 1215 tuulikut, kui tuult ei ole, siis lihtsalt elektrienergiat toota ei saa. Ja see on esimene asi, millele see saal peab siin arusaamise koha pealt jõudma, et saada aru, et meil on vaja muid lahendusi.

Ja mina, olles tuumaenergia toetaja, näen küll visiooni selles, et Eesti peab minema edasi põlevkiviga niikaua, kuni meil on tuumaenergia tulnud, ja kindlasti mõned tuulikud ka jäävad ilmselt, sellest me ei pääse. 

Aga nüüd ma küsin, kuidas sulle tundub, kuidas selle tuulikute vaates on täna siis Eestis varutoitelahendused, et kui meil ei ole tuult. Kas neid on piisavalt Eestis täna, vaadates edasi, mis siin tahetakse teha, kas see on piisavalt kuluefektiivne? Kuidas sina seda näed?

Siin peaks seda küsima täpselt, millist varutoitelahendust te mõtlesite. Aga kui me mõtleme suures plaanis, riigi plaanis, siis jah, need varutoited on ju olemas põlevkivijaamade näol. Lihtsalt probleem on selles, et kui neid kuumas reservis ei hoita, siis nende käivitamine võtab aega tunde, vaata et päev. 

Kui me räägime väikesest plaanist, varu energeetikas tekib, mida siin doteeritakse generaatorite ostmise poole peal, siis see on metsikult kallis. Mul üks tuttav on istunud mitu kuud generaatori peal, puhtalt generaatori peal, ja tema kütusekulu ühes kuus on kuskil 900–1000 eurot. Väike majapidamine. Ma olen ise ka generaatoritega kokku puutunud päris palju. Tootmisettevõttes kasutasime 1000 megavatti generaatoreid, et päästa toodangut riknemisest, ja see läks meil maksma kuue ööpäeva jooksul 25 tonni kütust. Kuue ööpäevaga 25 tonni. See on metsik. Ehk et generaatorite baasil saab toimida ainult sõjavägi. Seal ei loeta kütust, seal ei loeta raha. Aga kui me räägime kas või näiteks vallamajades varutoidet, andke andeks, see varutoide peab olema koos päikesepaneelide ja akupangaga. Jah, sinna need asjad sobivad. Aga mitte riiki, mitte suurde mastaapi. Aga millegipärast ei ole kahjuks valitsuse tasandil seda soovi, et energeetikute käest küsida, mismoodi seda asja saab teha, kas saab teha, ei saa teha. Ei tohi olla selline suunis, et me peame tegema. Peab olema küsimus, kas saab teha ja kuidas me saame teha. Niikaua, kuni seda ei küsita, niikaua on kõik väga-väga-väga halb ja kahtlane.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh! No tuleb tunnistada, et sellest ettekandest on väga raske midagi tõsiselt võtvat võtta, kui peaaegu et kõik numbrid on valed. Selles mõttes, et akude hinnad ei ole sellised, akude mahtuvused ei ole sellised, elektriautode kasutusmahud ei ole sellised, Paldiski hüdrosalve maht ei ole selline ja nii edasi ja nii edasi. Samamoodi Soome tuumajaam ei ole … Ainuüksi Olkiluoto on kaks-pool korda rohkem kui see maht, mida te ütlesite. Aga ma tahaks tõesti üle kontrollida, et miks te tahate, et Eesti inimesed maksaksid põlevkivi eest järgmised 15 aastat kokku 15 miljardit rohkem, arvestades sellest kujunevat elektri hinda. Ning kas te tõesti leiate, et oli viga lahkuda BRELL-süsteemist ja me peaksime tuumatehnoloogia importima Venemaalt? Kas ma sain sellest tõesti õigesti aru?

BRELL-i süsteemist lahkumine oli viga tõesti, sellepärast et tegelikult venelasel Venemaal ei olnud alternatiivi kui Balti võrk. Vene aeg ehitati võrku üles niimoodi, et Balti riikidest jooksid läbi elektrikaablid Valgevenesse ja see tasakaalustas tervet Vene võrku. Jah, nüüd me ei saa enam BRELL-i tagasi minna, mitte mingil juhul, sest Venemaa on oma riigi sees arendanud välja alternatiivse elektrivõrgu. Ehk miks ma ütlen, et see oli viga, sealt lahkumine, on see, et see hetk, kui siin hakati rääkima sellest lahkumisest, siis Venemaal ei olnud hooba meie mõjutamiseks läbi selle võrgu sulgemise. See oleks neile väga suured probleemid tekitanud endale. Nüüd enam tagasi hüpata ei saa. See on üks asi. 

Teine asi on see, et näiteks Energiasalve mahu ma võtsin nende lehe pealt. Nüüd tuumatehnoloogia – ei, me ei pea seda Venemaalt importima. Lihtsalt võiks vaadata seda, mis ka seal töötab, ja mõelda, mismoodi seda tuumatehnoloogiat saaks paremaks teha, sest hetkel läänes kasutatakse vanu surveveekatlaid. Jah, läänes üritatakse ka arendada välja metalljahutusega süsteeme, aga hetkel kahjuks Venemaa on kõige kaugemal sellest. Kahjuks on kõige kaugemal. See on lihtsalt objektiivne vaade sellesse asja. Ja aku mahutavused ja hinnad, kui me vaatame aku hinda eraisikule, kes näiteks ostab selle aku kuskilt Ebayst, AliExpressist – jah, muidugi, 150 eurot kilovatt-tunni eest ei ole probleem, saab ka vähem. Aga siinkohal jääb sul kahe silma vahele see, et kui ehitatakse 200 megavati võimsusega akusüsteem, tema tahab ka liine saada. Sinna läheb elektriliine, sinna läheb alajaam, sinna on vaja kõik infrastruktuur ehitada. Me ei saa võrrelda väiketootjat, eraisikut ja riigi skaalat ja taset. Sest eraisik läheb poodi ja valib omale kõige odavama, riik võtab hankest ja hanked ei ole iga kord kõige paremad.

Kristina Šmigun-Vähi, palun! (Hääled saalis. Juhataja helistab kella.) Kuulame küsimuse ära. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina ei ole mingi spetsialist ja tänu sellele, et olen majanduskomisjoni liige, ma olen tõesti väga palju muidugi just energia ja kogu selle taastuvenergia ja kõige sellega seotud, kuulan seda suure huviga. Eile olid just istungil energiatootjad, kes väitsid justkui ühest suust, et kogu maailm liigub selles suunas, salvestuste suunas. Et kui juba oled salvestused, ma ei tea, maa alla ehitanud, ma ei ole spetsialist, võib-olla, vabandust minu sõnavara kasutuse eest, siis seda juba juurde ehitada ei ole väga raske. 

Aga mu küsimus puudutab üldse seda, et te väitsite, et Eestis ei ole võimalik 200 aasta jooksul olla energianeutraalne, et me ei heida saastet loodusesse. Mu küsimus on, et palun selgitage mulle, kuidas tuumajaam heidab saastet loodusesse.

Kui kasutada kiire neutroni tehnoloogiat, mida ma selle metalljahutusjaamade all mõtlesin, mida Venemaa on arendanud, kõige vanem Vene tuumajaam, naatriumijahutusega, on aastast 1980, töötab, siis kiire neutroni tehnoloogia kasutab praktiliselt terve tuumkütuse ära. Ja seda tuumkütust ei ole vaja nii palju rikastada, et see jaam tööle hakkaks. Et sealt väheneb see saaste oluliselt keskkonda, sest põhisaaste, mis tuumajaamast tuleb, on seotud kütusega, kütusega ja pärast jaama lammutamisel osad konstruktsioonid on kiirgusohtlikud. Aga kiire neutroni tehnoloogia jaama puhul kirjandus ütleb seda, et see ohtlikkus on oluliselt väiksem jääkidel, kui on aeglase neutroni tehnoloogia jääkidel, ja ka see jääkkiirgus väheneb hästi kiiresti, ehk et kui meile räägitakse tuumajäätmetest, et nemad lagunevad 10 000 aastat, siis kui need praegused tuumajäätmed hoidlatest välja võtta, kiire neutroni tehnoloogia jaamast läbi lasta, siis on umbes 300 aastat, 300–400 aastat. 

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Viimaste aastate jooksul on see niinimetatud rohepööre toonud endaga kaasa mitte ainult majanduslikku ebastabiilsust, vaid Eestis on tekkinud ka uus mõiste – energiavaesus. Ja nüüd on ka järjest süvenev rahulolematus kogukondades, kelle külje alla siis nüüd rohepöörde raames tuuleparke vägisi pressima on hakatud. Näiteks Kose Vallavolikoguga ütlesime hiljuti ei suuretele energia eriplaneeringutele ja tuuleettevõtjad ei lepi sellega, pressivad ikkagi edasi, on esitanud vaide. Neil peab olema ootus ikkagi väga suurt raha hakata sealt teenima, et tuuleparkide rajamist vastu kohalike inimeste tahet ikkagi kõikidest kuludest hoolimata edasi pressitakse, advokaatide abiga minnakse kohtusse. Kust kohast nad seda tulu siis ikkagi loodavad? Et kui võrgus on rohkem elektrit, peaks elektri hind ju loogiliselt ja suurte lisanduvate mahtude puhul, kui tuul puhub, langema börsil püsivalt nulli või sinna ühe-kahe sendi juurde, kui see börs muidugi päriselt toimib, mida ma hästi ei usu. Aga sellisel juhul pole see ju enam tootjale kasumlik, ehk siis tavalise äriloogika mõttes ei ole võimalik ju sellega tegelikult tulu teenida. Kas teie olete aru saanud, et kust kohast nad ikkagi loodavad siis selle kasumi saada? Sellesse skeemi on ju selge vastuolu sisse kirjutatud.

Teie aeg!

Vastus on väga lihtne: see on ju riigi toetus. See on riigi toetus ja nii-öelda vähempakkumine. Mida see vähempakkumine tähendab, on see, et kui üks tuulikutootja ütleb, et tema tahab alles raha saada 2,5-sendise kilovati hinna juurest, siis see järelikult ongi riigi arvates soodne hind. Reaalsus on see, et keskmine hind ei saa langeda nii madalale. Keskmine hind jääb kõrgele ja tuuleärimehed teenivad selle kaotatud kasumi tagasi siis, kui on hind kõrgem. Sellepärast ütleski Enefit Greeni esindaja, et nemad on valmis oma Sopi-Tootsi tuulepargi seiskama, kui energia hind on alla nende tootmis-omahinda. Sest lihtsalt ei ole mõtet neil seda parki töös hoida ja kulutada.

Aitäh! Meil on ainult 40 sekundit jäänud. Sellega peame küsimused-vastused lõpetama. Aitäh ettekandjale! Ja läheme järgmise ettekandja juurde, kelleks on MTÜ Looduse ja Inimeste Eest liige Urmas Maranik. Palun!

Tere päevast! Alustuseks loomulikult tänan kutsumast, austatud Riigikogu liikmed. Aga kui nüüd asuda kohe teema juurde, sest aega on suhteliselt vähe – tegelikult tahaks rääkida väga pikalt ja väga palju, aga kahjuks ei saa –, siis võib-olla piirduksin kahe asjaga, mis on tuuleenergeetika planeerimine ja sellega kaasnev mõju hindamine. Alustuseks võib-olla, austatud Riigikogu liikmed ilmselt näevad sama pilti: see on Eesti mandriosa kaart ilma saarteta, millele on kantud meile teadaolevad tuulealad, mis on hetkel planeeringutes. Lisaks on ka olemasolevad tuulepargid selliste ümmarguste kollaste täpikestena. Ma muidugi ei tea, kui hästi te seda näete, sest see ekraan on tunduvalt väiksem kui ma ootasin, kahjuks, palju sealt näha on.

Aga nüüd, selle kaardi põhjalt joonistuvad välja, ütleme nii, et teravamad probleemid tuuleenergeetika planeerimises. Ja kuidas me selle olukorrani, tänase olukorrani oleme jõudnud, et tuulealasid on planeeringutes kaugelt üle saja, on see, et algusest peale on puudunud selline tsentraalne või, ütleme, keskne koordineerimine ja ülevaade. Ehk lihtsustatult öeldes, arendajad on nii-öelda põllule lahti lastud üle Eesti. Igaüks planeerib ja arendab seal, kus talle parasjagu sobib ja kus talle pähe tuleb. Ja niimoodi juhtubki, et on piirkondi, kus tuuleparke või tuulealasid on väga palju kõrvuti kobaras koos. Eestis on külasid, mis jäävad kolme või lausa nelja planeeritava tuulepargi mõjualasse, igaüks maksimaalselt 2–3 kilomeetri kaugusel. Need saaksid halvima stsenaariumi korral olema sellised kohad, kus on väga ebameeldiv ja raske või võimatu elada, seda eeskätt ka visuaalse reostuse tõttu. 

Lisaks kohalikele planeeringutele, mis on detailplaneeringud või eriplaneeringud, on kaardile kantud ka riiklikult kaardistatud ehk niinimetatud REPoweri tuulealad, mille valis välja Keskkonnaagentuur 2024. aasta augustis. Teatavasti pandi need alad ka eelmise aasta lõpus oksjonile. Ja hetkeseisuga teadaolevalt 17 ala läks oksjonile ja kui ma ei eksi, siis 14 puhul oli oksjon edukas ehk siis hoonestusõigus omandati. 

Võib-olla nüüd maismaale kõrvale korraks vaadata seda merealade kaarti. See annab võib-olla ka täiendava pildi tuuletööstuse planeeringute mahust. Kui maismaal on planeeringutes suurusjärgus 6000 megavatti nimivõimsust, siis merealade puhul TTJA hoonestuslubade järgi peaks olema suurusjärgus 15 000 megavatti. Lööme arvud lihtsalt kokku, saame 22 000. Oletame aastase koormusteguri maismaa ja mere peale kokku 0,3–0,4 vahele ja me ületame paljukordselt Eesti keskmise aastase tarbimise. Ehk siis kogu see elekter, mida on võimalik aasta jooksul toota, sellega ei ole Eestis mitte midagi peale hakata. Nende projektide ainus eesmärk saab olla elektri eksport. 

Siis, üks suurimaid probleeme planeeringute koordineerimise puudumise ja killustatuse kõrval on ka see. See on nüüd meie enda koostatud statistika nende andmete põhjal, mis me oleme saanud erinevatest Eesti omavalitsustest. Kõiki omavalitsusi kahjuks ei ole, sest neil endal need andmed kas puuduvad või nad ei soovi koostööd teha. Aga joonistub selgelt välja, et praegused tuulealad on valdavas enamikus kavandatud metsamaale. Meile teadaolevate valdade põhjal on selleks protsendiks 75,1. Kui me hakkame massiliselt metsa maha võtma, raadama, muutma seda tööstusmaaks, siis seda ei tahaks kuidagi nimetada rohepöördeks. Ja võib-olla mõned probleemsemad vallad, ütleme siis, metsamaa osakaalu poolest: Lääne-Nigula, Alutaguse, Tõrva, ka muidugi Vinni, millega ma saan aru, ollakse jõutud juba kohtuvaidluseni. Ja neid probleemseid valdasid on siin veel, Põltsamaa näiteks. Needsamad riiklikud tuulealad, eeskätt RMK kinnistud – ka 86,7% metsamaal. Kui tuulepargi rajamisest loodusmaastikku rääkida, siis see ei piirdu ju ainult tuulikute või tuulikuplatsidega. Kui me räägime metsast või heinamaadest – sellised piirkonnad, kus harilikult autoteid ja juurdepääsu ei ole –, see on kilomeetrite ja kümnete kilomeetrite kaupa uusi kruusateid. Saarde tuulepargi arendaja väitel kas siis rajati või ehitati ümber, laiemaks 17 kilomeetrit, seda ainult üheksa tuuliku jaoks. Need mastaabid on või ütleme nii, et need proportsioonid on natuke paigast ära, kui mõelda sellele, et rohepöörde eesmärk peaks olema tagada parem elukeskkond mitte ainult inimesele, vaid ka teistele loomaliikidele. Aga kahjuks inimene vist mõtleb ainult iseenda peale. 

Järgmine probleem planeerimisel on see, et kaitsealuste looma- ja linnuliikide kaitsealadega ei arvestata. Neid puhvertsoone, kaitsetsoone kõikides planeeringutes massiliselt kas vähendatakse või lausa eiratakse. Sealt tulevad uued probleemid, selleni jõuan võib-olla järgmises punktis. Aga kui nüüd hüpata planeerimis- ja kaardimaterjali pealt mõjuhinnangute juurde, siin on üks selline väike valik soovitustest ja väljavõtetest erinevatest mõjuhinnangute aruannetest üle Eesti. Üks on näiteks see, mis on seotud linnustiku kaitsega. Kui tuulepark rajada, siis seal kõrval, kui on põllumaad, põllumeestel soovitatakse teravili asendada näiteks rapsiga või lasta see kasvada looduslikuks rohumaaks. Ja ainus mõte on see, et kaitsealused linnuliigid ei tuleks tuulepargi lähedale. Aga selliste piirangute massiline rakendamine põllumeeste suhtes tundub natuke ebareaalne. Teine lahendus, nii-öelda leevendus või kompensatsioonimeede, mida välja üritatakse pakkuda, on see, et kui tuulepark ikkagi kindlasse kohta soovitakse teha, seal on I kaitsekategooria linnuliigi pesapaik ja see pargi rajamise tõttu hävineb, siis joonistatakse kaardile sinna võimalikult lähedale metsa kompensatsiooniala ehk kaardi peal peaks see kaitsealune lind hakkama seal elama. Looduses see ilmselt loomulikult nii ei lähe, sest linnule sa ei tee ju selgeks, et sa pead kolima ühest kohast teise. 

Aga siin tekib ka selline majanduslik ja õiguslik probleem, et hakatakse seadma raiepiiranguid tuulepargi kõrval olevate metsade omanikele. Kui arvestada tuulepargi eluajaks 25–30 aastat, see tähendab seda, et kui sa oled erametsaomanik ja sinu metsale pannakse 25–30 aastaks raiekeeld peale, sa seal mitte midagi teha ei tohi, kes selle lõpuks kompenseerib? Vastav kaardikiht peaks minu teada olema Eesti looduse infosüsteemis loomisel.

Siis üks huvitav leevendusmeede, mida mõju hindajad välja pakuvad, on tuulikute seiskamine igasuguste erinevate asjaolude esinemisel: kui läheneb mõni kaitsealune lind, kaitsealune nahkhiir. Kuidas seda füüsiliselt ja reaalselt teostatakse ja neid linnuliike omavahel eristama hakatakse, sellest mina ei ole veel aru saanud. Ilmselt see süsteem ikkagi päris nii ei toimi, nagu räägitakse. Samuti, kui tuulepark jääb mõne olulise lindude või nahkhiirte kevad- või sügisrände koridori vahetusse lähedusse, siis ka rändeperioodiks tuleb tuulikud seisata. Samuti tuleb tuulikud seisata siis, kui need heidavad ettenähtust rohkem tunde varju elamukinnistutele. Ja veel on tehtud ettepanekuid, et näiteks saagikoristuse ajaks, kui saaki koristatakse tuulepargi kõrval põldudel, et röövlinnud sinna ei tuleks, vabandust, kui nad tulevad, siis selleks ajaks samuti tuulepark seisma panna. Neid näiteid on veel. Põhimõtteliselt tekib siis küsimus, miks selliste kohtade peale neid parke üldse rajada, kui on nii palju asjaolusid, mille puhul need tuleb seisma panna. Nagunii töötavad nad ainult siis, kui tuul puhub. Ja kui me tuulistel päevadel peame need seiskama, mis nende mõte üldse on? 

Mõjuhinnangutega seoses on näiteks esile kerkinud ka selline probleem, et erinevate leevendusmeetmete rakendamiseks enamasti tellitakse asukohapõhiseid eksperthinnanguid. Aga mis on välja tulnud, on see, et kui nüüd see erapooletu ekspert on oma raporti valmis saanud ja seal on mõned sellised asjaolud, mis tuulepargi rajamist piiravad või takistavad, siis justkui hakatakse seda eksperthinnangut tagantjärele muutma. Aga sel juhul ei ole ta ju enam eksperthinnang, kui seda hakkavad muutma kõrvalised isikud, see kaotab oma mõtte. 

Siis võib-olla mõned huvitavad näited mõjuhinnangute aruannetest. Võib-olla kõige selgem, mida ma olen ka päris palju kordi varem esile tõstnud, on Liivi lahe meretuulepargi raportist, kus on siis – kui ma ei eksi, oli Skepast & Puhkim see ettevõte, kes selle koostas – muu hulgas öeldud, et tuulikute paigutamine meremaastikku pigem mitmekesistab vaadeldavat maastikku. Siit võiks järeldada, et muidu see vaade on kole igav. Ja kui nüüd seda natukene üle kanda maismaale, siis võiks ju öelda, et näiteks Tallinna vanalinna siluett on ka kole igav, et võiks ju Tallinna lahte ka tuulepargi rajada, see ju mitmekesistab seda vaadet.

Jah, saagi koristusest rääkisime. Siis on üks huvitav … Märjamaal on käimas eriplaneering, alanud õigemini, seal koostatakse alles mõju hindamise tegevuskava ja seal on võetud mõned tsitaadid Kliimaministeeriumi kodulehelt. Väidetakse, et aastaks 2001 kasvab keskmine tuule kiirus ligi 18%. Me räägime siis tõenäoliselt Eestist. Aga nüüd, kui see Kliimaministeeriumi veebileht lahti võtta, natukene süveneda, neid materjale seal vaadata ja kuulata, siis saab selgeks, et jutt käib halvimast stsenaariumist ja me räägime kuni 18%. Kusjuures Kliimaministeeriumi enda lehel oli see link "Kliimamuutus" või midagi taolist, peast ei mäleta. On halvimat stsenaariumit esitletud tõsikindlas vormis, kindlas kõneviisis. Ehk siis ma julgen väita, et Eesti Vabariigi Kliimaministeerium ise süvendab kliimapaanikat ja tekitab kliimaärevust, samal ajal kui MTÜ-d taotlevad toetust endale, et korraldada koolitusi selleks, kuidas kliimaärevust maandada. No tere tulemast, eks ole! 

Kinnisvarahindadega seoses: väga palju püütakse väita, et tuulepargi rajamine ei pruugi kinnisvara hinda mõjutada – me räägime elukondlikust kinnisvarast – ja kinnisvara hind võib hoopiski tõusta. No väita võib loomulikult kõike. Järgmise slaidini jõuame, ülemaailmne statistika Euroopast kahjuks räägib teist keelt. Ja muidugi tuleb ka silmas pidada seda, mida presenteeritakse kohaliku kasuna ehk keskkonnatasude seaduse kohast keskkonnahäiringu talumise tasu. See ongi talumise tasu, see ei kompenseeri kinnisvara hinna langust ja muid probleeme. Jällegi, ma ei tea, kui hästi seda kinnisvaratabelit siin näha on, aga siin tuleb muidugi selle kinnisvarastatistika puhul arvesse võtta, et tegemist on ajalooliste andmetega. Me vaatame minevikku. Ja need riigid, kust see statistika pärineb, tuulepargi kõrgused ei ületa seal statistika tegemise ajal, ütleme, 150–160 meetrit. Ehk siis mida kõrgemaks kasvavad tuulikud, seda suurem on visuaalne häiring, mida peetakse ka mujal maailmas üheks kõige olulisemaks teguriks, mis elamukinnistu hinda mõjutab. 0–2 kilomeetrit: tavaline mõju –15%, kuni 4 kilomeetrit: suurusjärk –10%. 

Siis, millest me oleme ka väga palju rääkinud nii riigiasutustes kui ka avalikkuses, on tuuleparkide rajamisel kompensatsioonimehhanismid. Kenasti on keskkonnatasude seadusesse üle võetud pool lahendust Taani taastuvenergia edendamise seadusest ehk siis see 1% tuulepargi toodangu põhjal arvestatuna rahaliselt, mis läheb kohaliku omavalitsuse eelarvesse ja millest pool omakorda mõjuala elanikele. Aga täiesti tähelepanuta on jäänud kinnisvara hinna languse hüvitamise mehhanism, mis näeb ette, et tuulepargi mõjualas Taanis elamukinnistu omanikule tehakse tasuta kinnisvara hindamine ja kui selle põhjal leitakse, et tuulepargi rajamise tõttu tema kinnistu hind langeb rohkem kui 1%, siis on selle kinnistu omanikul kaks võimalust: kas ühekordse maksena ta saab selle hinnavahe või tal on õigus ühe aasta jooksul nõuda – ühe aasta jooksul tuulepargi rajamisest –, et tuulepargi omanik ostaks rajamisele eelnenud täishinnaga tema kinnistu välja. Kas me Eestis sellise lahenduseni lõpuks jõuame, ei oska öelda, aga see tunduks vähemalt minimaalne kompensatsioon, mida mõjualasse jäävate inimeste heaks saaks teha, sest see annaks reaalse võimaluse tuulepargi mõjualast ära kolida, juhul kui inimene tunneb, et ta ei saa seal hakkama, ja võrdväärne elamine kuhugi mujale soetada. 

Siis võib-olla lühidalt – palju mul aega on, kaks-pool minutit – Saarde tuulepargis tehtud mõõtmistest. Siin on üks kaart täpikestega: punased täpid on kolm tuulikute gruppi, kõige alumine neli, keskmine kolm, paremal ülal kaks tuulikut. Iseenesest väga kehvasti planeeritud park. Kõige rohkem häiringute all kannatavad need inimesed, kes elavad kas kahe grupi vahel või lausa selle kolme grupi kolmnurga sees. Probleem on ju selles, et on küll mingisugune põhituulesuund, kust tuul enamasti aasta jooksul puhub, aga on ka muid suundasid. Aga kui sa elad selle kolmnurga sees, siis pole vahet, kust poolt tuul puhub, mingit müra kuuled sa kogu aeg. Siis, Saarde Terviseameti tehtud mõõtmiste puhul esimene probleem on see, et ei tehtud mingisuguseid kontrollmõõtmisi. See tähendab seda, et tuulikud pannakse seisma, mõõdetakse looduslikku mürakeskkonda, siis pannakse nad uuesti tööle ja siis on aru saada, kui palju see tuulepargi töö sinna juurde annab ja mis allikast konkreetne müra tuleb. Samuti ei suutnud Terviseamet mõõtmiste käigus tuvastada niinimetatud tuuliku signatuuri. Tuuliku signatuuriks nimetatakse seda sagedust, kui tihti tuulikulaba möödub tuulikutornist. Seal tekib nii-öelda impulssheli. Järelikult mõõtmine ei olnud piisavalt kõrge resolutsiooniga. Uuring oli väga lühiajaline. Esimese 24-tunnise perioodi jooksul mõõdeti viiel elamukinnistul pluss kahes kontrollpunktis, samuti järgmised 24 tundi järgmised viis elamukinnistut pluss kaks kontrollpunkti. Aga noh, kuna ilma ei saa valida, siis esimesel mõõteperioodil oli mõõdukas tuul, kus nagu oli võimalik enam-vähem – mitte päris, aga enam-vähem – aimu saada, mis võib see mürafoon olla tuulepargi puhul, aga teine mõõtepäev muidugi ebaõnnestus, kuna tuult lihtsalt ei olnud.

Kõige probleemsemal kinnistul, Väike-Losu kinnistul, mis siin kaardi peal peaks jääma nr 39-st kaardile vaadates paremale, millegipärast mõõtmisi tehtud. Teadaolevalt on üks perekond sealt ära kolinud müra tõttu. Miks ei tehtud, ei oska öelda. Ja mis välja tuli, oli see, et tegelikult kahel kinnistul öised müratasemed ehk siis sotsiaalministri määrusega ette nähtud …

Teie aeg!

… lubatud sihtväärtused öösel said ületatud.

Sellega sai ettekande aeg otsa. Loodan, et saate jätkata ka küsimustele vastamise ajal. Praegu on teile juba ka küsimusi. Mario Kadastik, palun! 

Tere! Aitäh! Ma mäletan, et te näitasite ka siin seda niinimetatud lindude punast kaarti, mis on aastast 2022. Minu mäletamist mööda me majanduskomisjonis seda arutasime mingisuguse keskkonnamõjude eelnõu raames, kus seda üle vaadati, ja väide oli, et sellele tehti järeluuring, mille tulemusena ka seda täpsemalt kaardistati, ja see niinimetatud alati blokeeriv punane kaart sai täpsustatud ja ta ei olnud enam nii punane. Ma tahtsin küsida, et kas te teate sellest kaardist ja miks te seda uut kaarti ei kasutanud siin.

See on jah, 2022. aasta kaart. Sellel on muidugi väikene taustalugu ka. Algselt, kui hakati seda kaardistust tegema, siis paralleelselt telliti ka riigihanke korras ornitoloogiaühingult ja Kotkaklubilt siis maismaa linnustiku analüüs, üle-eestiline, mille mõte oli just anda suuniseid tuuleparkide arendajatele ja planeerijatele. Ja kui nüüd kõiki neid analüüsis esitatud piiranguid ja soovitusi arvesse võtta, siis tuli välja, et Eesti territooriumile ei olegi võimalik ühtegi tuuleparki kuhugi rajada, sellest see kaart ka nii punane. Ja loomulikult on seda olukorda lahendatud niimoodi, et tehakse asukohapõhiseid uuringuid, valitakse välja konkreetne piirkond, kaardistatakse linnustik, leitakse mingisugused leevendus‑, kompensatsioonimeetmed, mingisugused lahendused. Aga mis on nagu nende asukohapõhiste uuringute käigus selgunud, tegelikult kaitsealuste liikide kaardistus on oluliselt täpsustunud, sest kohapõhiste uuringute käigus on leitud palju uusi kaitsealuste liikide elukohti, mis jällegi omakorda siis seda arendust nii-öelda kitsendavad. Ma ei tea, kas ma suutsin täpselt vastata küsimusele või soovite täpsustust.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt ma tahan julgustada kõiki Eesti omavalitsusi ja omavalitsusjuhte. Omavalitsus ongi omavalitsus just sellepärast, et omavalitsus peab seisma oma inimeste eest. Kui omavalitsus seda ei tee, siis ei tee seda mitte keegi. Tihti me kuuleme seda, kuidas midagi teha ei saa ja nagunii need tulevad. Ei ole nii! Omavalitsused, volikogu liikmed peavad seisma oma inimeste ja oma elukeskkonna eest. Siin tahan tänada ka Rapla volikogu, kes eelmisel kuul lõpetas ära Karitsa tuulepargi eriplaneeringu. Nad ei olnud nõus hakkama väike-konnakotkast ringi asutama kuskile mujale, et ta peaks seal hakkama saama ja tuulikud tulla saaksid. 

Aga küsida tahan seda. Kas teile teadaolevalt on Eestis tehtud adekvaatseid uuringuid enne ühe või teise tuulepargi planeerimist, kus võetakse reaalselt ette 15–20 kilomeetri raadiusega ala? Kas uuritakse inimeste tervist, loomade tervist, vaadatakse seda suures pildis, kuidas see mõjuma hakkab ja mis on pärast seda, kui need tuulepargid tehtud on? 

Teie aeg!  

Kas need samasuguseid uuringuid on üheselt tehtud, et oleks mingeid võrdlusandmeid?

Minule teadaolevalt ei ole. Oleme näiteks müra osas teinud Terviseametile veebruarikuus ka ettepaneku, et edaspidi tuleks kaardistada müraolukord ehk koostada mürakaart planeeringu käigus enne tuulepargi rajamist. See tähendab reaalselt kohapealseid mõõtmisi, et saada teada, missugune see mürafoon seal on, ja tegelikult ju planeerimisel ja ehitamisel tuleb siiski arvesse võtta kumulatiivseid mõjusid, see tähendab, kumulatiivselt erinevaid müraallikaid. Oletame, et seal läheduses on näiteks mõni suurem tehas, mille müratase on juba piiri lähedal. See tähendab seda, et sinnasamma selles elamupiirkonnas teisele poole, sinna kõrvale tuuleparki teha ei saa, sest selle kumulatsiooni korral, kumuleerumise tõttu koondmüratase ületatakse. Sellised asjad peavad olema kohe selged, et ei peaks seda kõike tegema hiljem. Aga sellist asja Eestis kahjuks veel ei tehta.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! 2. detsembril möödunud aastal avaldas ministeeriumi ametnik Aive Telling sellise informatsiooni, et Eestil puudub teadmine tuugenite kahjulikkuse ja kahjulike mõjude osas, ja see teadmine pidi tulema siis käesoleva aasta 1. septembriks. Siin esimeses pingis istuv endine minister Riina Sikkut on öelnud avalikkusele välja, et tegelikult meil puuduvad ka seadmed, millega mõõta seal, ütleme, selle infraheli sagedust ja nii edasi. Ja mis kõige tähtsam, on see, meil puuduvad ka akrediteeringuga tegijad ja kalibreeritud aparaadid, millega tuleb teostada riiklikku kontrolli. Äkki te selle info baasil, mis ma praegu rääkisin, annate hinnangu Saarde tuulepargi mõõtmise objektiivsuse kohta?

Jah, mõnes mõttes natukene keeruline vastata, aga püüan kuskilt alustada. No võib-olla see probleem number üks on see, et aparatuur on küll olemas, aga see vastav tarkvara ei võimalda andmeid piisava täpsuse või resolutsiooniga analüüsida, sest tänapäeval ei ole maailmas, ütleme nii, minu arusaamise järgi teaduslikus kogukonnas vaidlus selle üle, et tuulepargil on nii-öelda tuuliku signatuur. See on paljude mõõtmiste ja uurimiste käigus kindlaks tehtud. Kuidas on võimalik, et Terviseamet seda Eestis mõõtes ei suuda tuvastada, see tähendab seda, et kas aparatuur ei ole piisavalt võimekas või andmeid töötlev tarkvara ei ole piisavalt võimekas.

Aga mis puudutab nüüd ka selliseid tehnilisi probleeme Saarde mürauuringus, no näiteks õige taatluskleebisega, ma saan aru, aparaat, mõõteseade ei olnud õiges kohvris, oli seal väidetavalt suvalises transpordikastis, kuigi mulle jääb arusaamatuks, kui ma nüüd, ütleme, mitmekümnetuhandelise komplektiga ümber käin, et kuidas ma loobin neid suvalisse transpordikasti. Kõigil on ju taatluskleebised peal, et kuidas aparaadid saavad üldse laos vahetusse minna. See selleks.

Muidugi Saarde müraraportis on ka tehnilist praaki. On näiteks ühel ja samal kuupäeval samadel kellaaegadel märgitud konkreetsetele kinnistutele lähimaks tuulikuks üks ja sama tuulik, aga nende töötamise andmed erinevad, tuule kiiruse andmed erinevad, toodangu andmed erinevad. See ei ole ju tehniliselt võimalik, see on tehniline praak ja seda on seal raportis kahjuks mitmes kohas. Ja üks asi, mis muidugi veel natukene kulmu pani kergitama, oli see, et mõõtmine toimus 25. kuni 27. novembrini eelmisel aastal, raport kuupäeva järgi valmis 18. detsembril, avalikustamiseni kulus 2,5 kuud. See on üks asjaolu. Aga teine on see, et nädal aega enne avalikustamist saadeti teavituskirjad mõõtmistulemuste kohta nii tuulepargi omanikule kui ka kohalikele elanikele. Ja selle teavituskirja lõpus on muu hulgas Terviseameti soovitus parandada Saarde tuulepargis müraolukorda. Nädal aega hiljem avalikustamise üritusel ametlikust versioonist oli see soovitus ära korjatud. Missugused teadmised seitsme päeva jooksul vahepeal tekkida said, kui 2,5 kuud oli juba möödunud – raske hinnata.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma tahtsin natuke põhjalikumalt, äkki räägite seda. Aitäh selle materjali eest! Siin kui keegi tahab näha seda, vaadata, kus, praktiliselt ju kogu Eesti on täis neid planeeritavaid alasid, väga vähe on neid piirkondi nii maal kui merel, kus neid ei tehta. Ja see ongi, sõna otseses mõttes sisuliselt suurem osa Eestit on selles olukorras, et minu tagaõue on tulemas Tallinna teletorni suuruseid jublakaid, 10, 20, 30. Ja meile selgitatakse sirge näoga, et see teeb teie elu odavamaks, nende kolakate ehitamine, ja paremaks ja tegelikult ei ole sellel mitte mingit mõju mitte millelegi, ei loomadele, lindudele ega inimeste tervisele, no mis on täielik jura, loomulikult. Vaja on ju need miljardid ju ära lihtsalt kantida.

Aga nüüd me jõuame, planeeringuprotsess on ikkagi selline. Põhiseadus annab kohalikule omavalitsusele enesekorralduse autonoomia ja see planeeringuprotsess on minu meelest siin võtmeküsimusega. Ja planeeringuid on erinevaid, on detailplaneeringuid, üldplaneeringuid, siis on mõjuhinnanguid erinevaid.

Teie aeg!

Kui sa natukene räägiksid lahti, mida inimesed peavad silmas pidama, mida nad jälgima peavad mis etapis.

No tegelikult inimesed peaksid olema kaasatud seaduse järgi juba esimeses etapis, millal on see alade eelvalik, või ütleme siis, detailplaneeringu puhul lähteseisukohtade väljatöötamine. Aga nagu praktika on näidanud, siis seda ei ole Eestis tehtud. Need juhused, kus inimesed on protsessi alguses kaasatud, on väga harvad. Ja ütleme, see teavitamiskohustus või teavitamisnõue tuleneb tegelikult ju kahe õigusakti, keskkonnatasude seaduse ja planeerimisseaduse koosmõjust, koostoimest. Planeerimisseadus näeb ette nende isikute ringi, keda tuleb personaalselt teavitada ja missuguses etapis, keskkonnatasude seadus ütleb siis selle mõjuala ulatuse, kes on siis konkreetselt need puudutatud isikud. On siin kõlanud omavalitsustes väiteid, et seni kuni tuuleala sees ei ole tuulikute positsioonid paigas, me ei tea ju, kas nad jäävad kahe või kolme kilomeetri sisse. Aga siin tuleks võtta nagu appi ju kaine mõistus. Kui sa oled selle tuuleala maha joonistanud, siis sa võtad selle kaks või kolm kilomeetrit tuuleala piirist, niikaua kuni sa ei tea, siis saad lähtuda olemasolevast teadmisest. Ja nagu meile ka keskkonnaministeerium, vabandust, Kliimaministeerium on ette heitnud, et sekkuda tuleks ju võimalikult varases etapis. Aga kuidas sa sekkud, kui sa ju ei tea mitte midagi, sind hoitakse nii-öelda pimedas.  

Aga kui nüüd minna võib-olla planeeringute ja planeerimisseaduse probleemideni üldisemalt, siis üks probleem kindlasti 10 aastat tagasi võetud planeerimisseaduse puhul on see, et omavalitsus saab mõju hindamise ja planeeringu kulud anda arendaja kanda. Ja sealt on hargnenud rida probleeme. Mis ju tähendab seda, et planeeringu koostamist ja mõju hindamist, kui vaadata neid töövõtulepinguid, mis on sõlmitud küll riigihanke korras, aga seal on nii palju nüansse, mehhanisme ja sätteid, mis võimaldavad arendajal protsessi mõjutada absoluutselt igas etapis. Valida nimeliselt eksperte, kui ekspert ei sobi, siis vahetame välja. Kõik eelaruanded tuleb kinnitada, kõik asjad, kui midagi ei sobi, saab ümber teha, eks ole. Ehk siis kes maksab, tellib muusika kahjuks. 

Ja teine probleem, millest nüüd lõpuks on avalikult julgenud rääkida ka Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium, on ju see, et eriplaneeringu puhul, KOV-i eriplaneeringu puhul see esimene eelvaliku etapp, see on ainult näitemäng. Tegelikult ju arendaja läheb, oma need paberid näpus, sinna valda, vallavalitsusse. Ta teab ju väga täpselt, kuhu ta oma tuuleparki tahab rajada. Need kinnistud on ammu kas ostetud, on seal eelkokkulepped sõlmitud, mingid broneerimistasud maaomanikele makstud. Ja siis etendatakse kaks-kolm aastat seda tsirkust, kus justkui otsitakse valla territooriumil neid tuulealasid. Milleks?

 Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Ka minu poolt suur tänu informatiivse ettekande eest nii teile kui ka eelkõnelejale! On tõesti tänuväärne, et te olete toonud esile selle kaardi, millest nähtub, et see visioon, mida üritatakse teostada, teeks tervest Eestist sisuliselt suure tehnopargi. Kui jätta kõrvale see Kohtla-Järvelt Tõrvasse või Valgasse tõmmatav joon ja see, mis jääb sellest paremale poole, ida poole, siis ülejäänud Eestis on nii maismaa kui ka mereala täiesti täis topitud. See on kohutav vaatepilt, millega inimestel tuleks tutvuda. 

Aga ma tahtsin teilt küsida lähemalt selle talumistasu kohta, millele te osutate siin ühel viimastest slaididest. Te toote esile võrdlusi Eesti ja Taani vahel ja näitate, et Taanis on seadusega ette nähtud, et kui kinnisvara väärtus väheneb rohkem kui 1%, maksab arendaja kinni hinnavahe või kinnistuomanik saab nõuda kinnistu väljaostmist täishinnaga. Kas te olete rääkinud sel teemal ka meie valitsuskoalitsiooni parteide esindajatega, kas nemad ei oleks valmis samasugust projekti toetama?

Jah, seda juttu on räägitud Kliimaministeeriumis, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis ja muudes instantsides – kõiki asutusi täpselt peast ei mäleta – , ja ka lugupeetud Riigikogu liikmetele, erinevatele fraktsioonidele, kes on nõuks võtnud meid ära kuulata. Loodame parimat, ehk võib-olla mingi muutus tuleb.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Austatud ettekandja! Eelmise küsimuse jätkuks. Ehk oskate tuua ka selle mõjuala Taani tuulikute puhul, mille puhul kompensatsiooni rakendatakse, ja see võib-olla on selline lühikene number. Aga lisaks ma tahan küsida, et on olemas väga põhjalik uuring Hiinast, kus uuriti väga suure valimiga tuuleparke väga pika aja jooksul. Ja tulemused ju hämmastavad: biomass vähenes märkimisväärselt nende tuulikute mõjualas. Nii et, kui proovite seda rahasse panna, siis võis ühe tuuliku alal olla kuni kaks miljonit eurot see summa, palju biomassi kasvu vähenemine siis kahjusid tõi. Olete ka selle uuringuga tuttav ja kas see ei vajaks Eestis kuidagi suuremat tähelepanu?

Mis puudutab küsimuse esimest poolt ehk Taani taastuvenergia edendamise seadust, siis kahjuks seda mõjuala täpset ulatust peast ei oska välja tuua. Mis puudutab seda Hiinas tehtud enam kui kahe aastakümne pikkust vaatlusuuringut, mis hõlmas enam kui 100 000 tuulikut, kuna Hiinas on neid teatavasti kõige rohkem, siis tõepoolest, uurijad tuvastasid, [et] tuulepargist kuni 15 kilomeetri raadiuses vähenes taimede võime siduda CO₂ ja seeläbi ka suurendada biomassi. Mida lähemale tuulepargile, seda suurem oli see mõju. Ja muidugi see üks selline huvitav tähelepanek oli see, et selle mõju tugevus sõltus üsna tugevalt ka pinnareljeefist ja kõrgusest merepinna suhtes. Mida lähemale merepinnale minna, mida tasasem on maa – nii nagu meil Eestis siin on, tegelikult ühtegi mäge ei ole, lauskmaa merepinna ligidal –, siis seal on see mõju kõige suurem. Ja jällegi, kuna andmeid on väga palju – ja ma pean tunnistama, et ma olen neid teadusuuringuid lugenud sadades viimase paari aasta jooksul –, siis protsente peast ei mäleta. Aga hiinlased arvutasid välja näiteks CO₂ kvoodi puhul kvoodi hinnaks ümber, et üks tuulepark võib tekitada selline paari miljoni dollari ringis aastas kahju. Muidugi arvestada tuleb seda, et Hiinas on CO₂ kvoodi hind hoopis teine. Kui me räägime siin Euroopa Liidus suurusjärgust vahemikus 60–80 eurot tonni kohta, õhku paisatud tonni kohta, siis Hiinas peaks käesoleval aastal prognooside kohaselt see hind jääma 13 euro juurde. Kui me nüüd tooksime sellesama pildi siia Euroopasse ümber, siis need rahanumbrid tuleb kõik palju suuremaks teha.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tänan teid ettekande eest. Mul on muidugi miljon ja üks küsimust, aga püüame siis ajanormides vaos hoida küsimused. Kas teie teada on tehtud kõik uuringud, mis on seotud nii riigikaitse kui ka elanike tervisega? Kas teie arvates neid tuuleparke on planeeritud liiga palju või neid pole üldse vaja? Ja kolmas küsimus: milline oleks alternatiiv?

Mis puudutab uuringuid seoses riigikaitse ja inimtervisega, siis meile teadaolevalt neid tehtud ei ole. See on nagu esimene punkt. Võib-olla täiendaks niipalju, et meil on informatsiooni, et Terviseamet on võtnud ühendust Tartu Ülikooli teadlastega ja neil on plaanis jälgimisuuring rahva tervise osas läbi viia paari aasta jooksul. Millal see teoks saab, ei oska öelda. Riigikaitse koha pealt oleme käinud seda probleemi tutvustamas TTJA-s. Mis sellest saab edasi? Hetkel ei oska öelda, see kohtumine oli umbes kolm, neli nädalat tagasi. 

Siis järgmine küsimus oli, et mis oleks alternatiiv tuuleparkidele. (Vladimir Arhipov: "Kas neid on liiga palju ...) Kas neid on liiga palju? Ja-jah. No kui nüüd vaadata seda, kui palju tuulealasid on maismaale planeeritud, siis ilmselgelt on neid muidugi liiga palju. Kui nüüd mõelda selle peale, et kui ENMAK-i eelnõu kohaselt sihitakse 2100 megavatti võimsust juurde, 7-megavatiseid tuugeneid on see 300 tükki, neist planeeringuid oleks võib-olla võinud olla kümme tükki, tuulealasid, natukene varu ka, 15–20 tükki, aga me ligineme arvule 200. Aga probleem ongi selles, et igaüks planeeris sinna, kus tal nagu pähe tuli. Ja mis olukorra veel kehvemaks tegi ja õli tulle valas, oli ju riik ise. 2024. aasta augustis sai raporti valmis Keskkonnaagentuur ja selle kaardistuse põhjal pandi need riiklikud tuulealad oksjonile. Noh, ütleme nii, et sa torgid seda sipelgapesa või herilasepesa ja lõpuks need herilased lendavad sealt välja. 

Aga mis oleks alternatiiv? Olen ka mõned arvamuslood kirjutanud selle kohta. Aga sellist ideaalset lahendust Eestis loomulikult ei ole enam, ega ükski alternatiiv, mida välja pakkuda, ei ole lõpuni hea. Aga kui me mõtleme nagu enda – see on konkreetselt minu arvamus, ei kajasta ühtegi laiemat pilti – energiajulgeoleku peale. Energiajulgeolek on üldse vale sõna, mida siin Riigikogus ja mujal kasutatakse, me räägime elektrijulgeolekust. Energiajulgeolekut me niikuinii ei saa tagada, sest naftat meil ei ole. Nafta peal liigub kogu meie transport. Aga elektri puhul meil on omamaised allikad, meil on põlevkivi, puiduhake, meil on päike, meil on tuul, võib-olla tulevikus õnnestub maasoojuse abil, 3–4-kilomeetriste süvapuuraukude abil elektrit toota, nagu seda mujal maailmas on õnnestunult tehtud. Puuraugu teed valmis, töötab sul 100 aasta. Mis ta maksumus ja ühikukulu on – lõpuks see ökonoomika joonistub hiljem välja, seda ma hetkel kommenteerima ei hakka.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Ma tahaksin tänada ettekandjat väga sisuka ja faktitiheda, aga see käib ka eelmise ettekandja kohta, ettekande eest. Ainult korrumpeerunud või ajusurnud inimesed ei saa aru sellest, mida te räägite. Ma kordan: ainult korrumpeerunud või ajusurnud inimesed ei saa aru sellest, mida te räägite!

Aga mu küsimus puudutab hoopis teist teemat ja see on seotud võimaliku – miski ei ole igavene – ja vajaliku tuleviku tuulikute utiliseerimisega. Teatavasti jätame kõrvale selle, kui keskkonnakahjulik on nende tootmine. See on omaette teema. Aga ühel päeval on need vaja utiliseerida ja kui mina näiteks lammutan maja vana maja maha, siis ma pean teadma, kuhu ma panen vana eterniidi, kuhu ma panen mingisugused muud jäätmed ja kui palju see mulle maksma läheb. Ja ma arvestan selle uue ehituse hinna sisse, et vana lammutamine ja utiliseerimine läheb mulle nii ja nii palju maksma. Ja see loomulikult tähendab ka seda … 

Teie aeg! 

Ühesõnaga, te saate aru, mida ma mõtlen. Kas sellega on arvestatud ja kuhu konkreetselt need jäätmed utiliseeritaks?

Jah, selle osas on diskussiooni omavalitsustes olnud palju. Seda küsimust on paljudel koosolekutel tõstatatud, seda vastutuse küsimust. Nagu me näeme, on üsna suured tuulepargi arendajad või tuulepargi omanikud siin ja seal kahjuks pankrotti jõudnud. Loomulikult tekib küsimus, mida nende tuugenitega pihta hakata. Metalli ja muid selliseid tavapäraselt komponente on lihtsam ümber töötada, eeskätt probleem käsitleb neid tuulikulabasid: plastik, süsinik, vaskvõrk, eks ole, staatilise elektri ärajuhtimiseks ja nii edasi. Väga keerulise või sellise ebaebameeldiva, ebasoovitava konstruktsiooniga. 

Üks halb näide on muidugi värskelt ka meediast läbi käinud. Tootsi tuulepargis sai paigalduse käigus üks 80-meetrine laba kaaluga 26 või 27 tonni natuke kahjustada ja hiljem seda muidugi tootja kahjuks ei viinud kodumaale Saksamaale tagasi, vaid otsustati Tootsis ära tükeldada ja matta prügilasse. Muidugi väga halb näide. Milleks sellist asja vaja teha? Väidetavalt kindlustustehnilistel põhjustel, aga kindlustustehnilistel põhjustel oleks võinud sellele prügi oma kodumaale tagasi vedada, mitte siin Eestis maha matta. 

Aga mis puudutab võimalikku tulevikukoormust, siis neid andmeid on muidugi raske leida, neid on raske hinnata. Aga see protsent võib olla selline, et kui arvestada tuugeni elueaks 25 aastat, siis umbes 13% tuugenitest vajab vähemalt ühe laba väljavahetamist selle aja jooksul. Kui me võtame nüüd Tootsi tuulepargi, 38 tuulikut hetkel, korrutame selle kolmega, saame 114 laba. Sealt võtame 13%, siis see 13% 114-st tuleks selle perioodi jooksul kuidagi utiliseerida. Rääkimata sellest, mis saab eluaja lõpus.

Aitäh! Teil sai aeg otsa, põhjalikud küsimused-vastused. Täname ettekandjat, tänan küsijaid. Ja läheme kolmanda tänase ettekandja juurde, kelleks on arst Anti Kukkela. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Minu nimi on Anti Kukkela.

Tervitame esimeest! Ja aseesimehed.

Vabandust! Ja minu ettekande nimi on "Tuulegeneraatorite tervisemõjud".

Selle slaidi peal näete te kohe, ütleme, ilmselt tänase päeva kõige olulisemat infot, mille võiks siis nagu koju kaasa võtta. Siin on kujutatud tuulegeneraatori akustilist signatuuri, millel on oma väga iseloomulikud tunnusmärgid. Terminoloogiliselt kasutan tuulepargi asemel väljendit tuulegeneraatorijaam või tuugenijaam, lähtudes analoogiast elektrijaama ja tuulejaamaga.  

Tuulegeneraatorid on pulseeriva heli ja madalsagedusliku akustilise energia allikad. Tegemist on tööstusobjektidega, mis genereerivad meie elukeskkonda kvalitatiivselt täiesti uut liiki akustilist energiat. Tuugeni tekitatav akustiline energia võib olla inimkõrvale kuuldav, aga seal on ka sees infrahelikomponent, mis ei ole inimkõrvale kuuldav.

Ja kindlasti olete ka kõik kuulnud väidet, et see, mida te ei kuule, see ei saa teid ka kahjustada. Aga selline väide ei pea paika ja see, kes niimoodi ütleb, see levitab teadlikult valet. 

Tuulegeneraatorite impulsside hulk on, siin on väike arvutus tehtud paremal, paremal üleval nurgas, võttes aluseks selle, et pulsatsioon esineb kord sekundis, siis minutis on 60 impulssi, tunnis 3600, ööpäevas 86 000, kuus umbes 2,6 miljonit, aastas 31 miljonit. Kui oletame, et tuugeni eluiga on 20 aastat, siis pideva töö korral saadab ta välja umbes 660 miljonit impulssi, ja kui tegemist on tuugenijaamaga, siis nende impulsside arv mitmekordistub. 

Juuresoleval graafikul on jällegi näha tuugenile ainulaadne unikaalne akustilise energia signatuur. Teistes Euroopa riikides, kus tuuleelektrijaamad on juba aastaid töös olnud, on täheldatud inimeste haigestumist tuugenijaamade mõjualas. Paljud nendest inimestest on muutunud töövõimetuks ja osad inimesed on olnud sunnitud tuugenite negatiivsete tervisemõjude tõttu oma kodud hülgama.  

Ja nüüd rullub Eestis lahti samasugune stsenaarium. Sellest räägib ka üks sotsiaalmeedias jagatud video "Tuuleenergia pohmell" Pärnumaa Sopi-Tootsi ja Saarde tuulepargi näitel, kus inimesed haigestuvad, on muutunud kas osaliselt või täielikult töövõimetuks. Sealt on kuulda ka, et osad inimesed üritavad oma kodusid maha müüa ja lahkuda sellest piirkonnast. 

See, et tuulegeneraatorid emiteerivad pulseerivat akustilist energiat, on teada juba peaaegu pool sajandit. Ja sellest ajast on tuulegeneraatorid arendatud palju suuremaks, mis lisab selle pulseeriva energia hulka. 

Ja juuresolevalt jooniselt on näha ühest uuringust joonised, mis iseloomustavad sellist pulsatsiooni. Ülemise joonise peal on tegemist ühe tuulegeneraatori pulsatsiooniga. Keskmisel joonisel on näha siis mitme tuulegeneraatori pulseerivate impulsside summatsioon. 

Eestis kasutatav infra‑ ja madalsagedusliku akustilise energia mõõtemetoodika ei ole suuteline registreerima tuulegeneraatoritele ainuomast akustilist signatuuri. Põhjus selleks on see, siin on nüüd näha vasakul, ülemise punase ruudu sees joonis, kus pulseeruv energia muudetakse mõõteandmete töötluse käigus keskmistatud väärtustel põhinevaks energiahulgaks. Ja see ei muuda, tähendab, see ei peegelda enam reaalset tuugeni pulseerivat töörežiimi. Saadud tulemus, mis on siin all punases kastis näha, see väljendatakse ekvivalentse helirõhutasemena.  

Teine aspekt, miks Eestis kasutatavad mõõtemetoodikad ei suuda välja tuua tuulegeneraatoritele ainuomast akustilist signatuuri, on see, et hinnatakse akustilises keskkonnas ainult seda, mis on kuuldav, aga mitte tegelikku akustilist keskkonda. Ja juuresoleval graafikul on ka näha näide akustilisest keskkonnast tuulegeneraatori mõjualas asuvas majas. Punaste tulpadega on kujutatud ainult see osa füüsilisest keskkonnast, mille mõõtmist seadus nõuab, roosad tulbad aga näitavad tegelikku füüsilist keskkonda. Mõõtmisel kasutatud metoodikas on veel kasutatud 10 minuti keskmistamisväärtust, millest oli eelmisel slaidil juttu, ja sageduslikku lahutusvõimet üks kolmandik oktaavriba. Ja sellisel meetodil ei tule välja, nagu sai mainitud, tuugeni akustiline signatuur.  

Ja järgmine graafik kujutab seda sama mõõtmist, mis oli eelmisel slaidil, kuid siin on mõõtemetoodikat, et akustiline keskkond on sama, aga on muudetud mõõtemetoodikat niimoodi, et spektraalne lahutusvõime on tehtud oluliselt täpsemaks ja see kasutab 1/36 oktaavriba, ja ka ajaline lahutusvõime on mitte 10 minuti keskmine, aga iga 1 sekundi järel. Ja siin on näha sellise saelehehammastekujulist kõverat ja need väljalöögid kujutavad endast tuugenite poolt tekitatud akustilisi impulsse. Seadusega kehtestatud metoodika kohaselt ei saa neid tuvastada ega kvantitatiivselt määrata. Ehk siis, kui kasutatakse seaduses ettenähtud mõõtemetoodikat, muutub siis selle püstijoonest vasakul olev punase ringi sees ala akustilise keskkonna iseloomustamisel nähtamatuks. Kuid see ei tähenda seda, et sellel ringi sees kujutatud alal, mis langeb infraheli spektrisse, ei oleks tervisemõjusid.  

Ja nüüd järgnevalt ma näitan mõõtemetoodikaid, mida on maailmas paljude tuugenijaamade akustilise keskkonna mõõtmisel kasutatud. Ja sellise mõõtmistehnika juures kasutatakse ilma korrektsioonideta ühesekundilise lahutusvõimega ja spektraalse lahutusvõimega 1/36 oktaavribaga akustilise keskkonna mõõtmist. Sellisel juhul tuleb välja tuugenitele ainuomane akustilise energia signatuur, kus on siis näha siin selle graafiku alumises servas horisontaalsed intensiivselt värvunud paralleelselt jooksvad jooned, mis vastavad eelmises slaidis olevate kõverate tippudele.  

Ja kõik olete kindlasti kuulnud ka väidet, et looduses esineb meil ka infraheli allikaid, seega, kui me paneme püsti tuugenid, ei ole muretsemiseks põhjust. Siin on näidatud ära mõõtmised, mis tõestavad seda, et looduslik infraheli erineb kardinaalselt tehnogeensest infrahelist. Siin on neli sonogrammi, kus on ära näidatud mõõdetud tuulepuhanguid, kärestikulise oja häält ja merelainete tekitatud infraheli. Ja see on ka koolitamata silmale näha, et nendel sonogrammidel puuduvad horisontaalsed, paralleelselt kulgevad intensiivsed jooned, mis on iseloomulikud tuugeni akustilisele signatuurile. 

Ja siin on seesama asi, mis ma nüüd paari viimase slaidi kohta rääkisin, võetud ühe slaidi peale kokku. Maailmas on paljudes kohtades, kus on tuugenijaamad töös, teostatud reaalseid kohapeal mõõtmisi, kus on kasutatud sellist mõõtemetoodikat, mis suudab välja tuua tuugenitele iseloomuliku akustilise signatuuri. Vasakul pool me näeme, ülemine on sonogramm ja vasakul all on spektrogramm. Et siin on registreeritud sellist akustilist keskkonda, kus ei ole töötavaid tuugeneid. Me märkame siin, et sonogrammis, mis on ülemine pilt, puuduvad iseloomulikud horisontaalsed jooned, ja vasakul all oleval kõveral puuduvad iseloomulikud perioodiliselt harmoonilise jadana kulgevad väljalöögid ehk sakid. Ja paremal pool on akustiline keskkond, kus on mõõdetud akustilist keskkonda töötavate tuugenitega, ja selle puhul on näha unikaalne, ainulaadne tuugenitele omane akustiline signatuur. Ülemisel sonogrammil on paralleelselt kulgevad horisontaalsed jooned ja alumisel, spektrogrammil kõverast väljaulatuvad löögid. 

Ja mis on nende nagu selline kliiniline tähendus, on see, et nende mõõtmiste käigus on selgunud, et kui akustilise keskkonna mõõtmisel on müra mõõdistamisel võimalik registreerida tuugenite akustilist signatuuri, siis see on väga tugevalt seotud inimeste tervisehäiretega ja need tervisehäired kas leevenduvad või lõpevad juhul, kui tuugenid hetkel ei tööta või kui inimene lahkub kas lühemaks või pikemaks ajaks tuugenite mõjualast. Seega on hakatud just nimelt seda pulseerivat akustilist energiat pidama tugevat seost tuugeni tekitatavate tervisekaebustega.  

Ja siin on veel rida selliseid väiteid, mida te kindlasti olete ka kõik kuulnud, et tuulegeneraatorid ei mõjuta inimeste ja loomade tervist, et vaid väga vähesed inimesed kaebavad tuulegeneraatorite müra üle ja need, kes kaebavad, need kannatavad notseeboefekti all. Selliseid väiteid ei toeta teadus ja need on teaduslikult põhjendamatud. Rohkearvulised teadusuuringud tõendavad küll infra‑ ja madalsagedusliku akustilise energia haiguslikke muutuseid tekitavaid mõjusid nii inimestel kui ka loomadel.  

Ja siin on väike valim uuringutest, mis näitavad infra‑ ja madalsagedusliku heli negatiivseid tervisemõjusid nii inimestele kui ka loomadele. 

1978. aastal teostatud uuringus olid geneetiliselt kurdid hiired ühe grupina ja teise grupina normaalse kuulmisega hiired, siis pandi need mõlemad grupid esiteks kindlat distantsi läbi ujuma. Peale seda, teises etapis mõjutati neid hiiri kuuldava heliga, ja pandi hiired uuesti ujuma. Selle tulemus oli see, et kuuljad hiired suutsid läbida kas 25–50% väiksema ujumisdistantsi. Ja kolmas etapp selles uuringus oli see, kus mõlemat gruppi hiiri mõjutati siis inimkõrvale kuuldamatu, ka hiire kõrvale kuuldamatu infraheliga. Mõlemate gruppide puhul vähenes ujumisdistants oluliselt. Sellega oli ära näidatud ilusti, et infraheli mõjuks elusolenditele ei ole vaja kõrvakuulmist.  

Järgmine uuring on 2017. aastast, kus funktsionaalset magnetresonantstomograafiat kasutades jälgiti infraheli mõju inimese ajule. Infraheli mõjul aktiveerusid ajus kuulmisega mitteseotud ajuosad. Siia oli kaasatud ka emotsioonide kontrolliga seotud alad ja autonoomse närvisüsteemi talitlusega seotud piirkonnad. Ja siit võib tuua praktilisi näiteid elust, mis vastavad siis selle uuringu järeldustele. Üle maailma inimesed tuulikuparkide mõjualas elades kaebavad sageli selliseid asju, mis on seotud kas emotsioonide või autonoomse närvisüsteemi talitlusega. Üks autonoomse närvisüsteemi talitlus on kehatemperatuuri oluline langus, mida esineb inimestel, kes elavad tuuleparkide mõjualas. Teine asi võib olla südame rütmihäired, mis on ka üsna üldine ja sage kaebus nende inimeste puhul.  

2010. aasta uuring, kus näidati, et infraheli kahjustab ajus hormonaalset regulatsiooni, ja aastast 2001 oli koostatud väga põhjalik ja pikk ülevaade erinevatest uuringutest, mis tõi välja elundite, siis närvisüsteemi ja immuunsüsteemi kahjustusi nii inimestel kui ka loomadel, kes puutuvad kokku infraheli ja madalsagedusliku müraga. 

Eestis on infraheli mõõtmine ja normid reguleeritud sotsiaalministri määrusega nr 75. Ja infraheli mõõtmisel kasutatakse G-korrektsiooni. Siin alumisel graafikul, mis on näha selliste roosade ja punaste tulpadena, on G-korrektsioon näidatud punaste tulpadena. Siin me näeme, et G-korrektsioon vastab tegelikule akustilisele keskkonnale ainult kahel sagedusel, mis on 10 hertsi ja 31,5 hertsi. Kui sagedus väheneb või sagedus kasvab, siis G-korrektsiooni kasutades infrahelispektri osas saame väga suure vea, mõõtevea. Seda saaks vältida, kasutades siis juba eelpool mainitud mõõtemetoodikat, mis annaks piisava nii ajalise kui ka spektraalse lahutusvõime ja võimaldaks välja tuua tuugenitele iseloomuliku akustilise signatuuri.  

Võib-olla võrdluseks juurde, mis aitaks seda mõista, seda sõnumit, oleks see, et kõik me mäletame algklassides bioloogiatunnis, et kui me õppisime rakuehitust, siis bioloogiaõpetaja tõi klassi valgusmikroskoobid ja siis sibula küljest kooriti üks õhuke lõik ja vaadati selles sibula kestas rakuseina ja rakutuum oli valgusmikroskoobi all näha. Kui me oleks proovinud vaadata siis sibulakile raku ehitust läbi luubi, suurendusklaasi, see ei oleks mingil juhul õnnestunud. Võime tuua siia paralleeli ja analoogia siia juurde, et praegu kehtiv infraheli mõõtemetoodika kasutab siis akustilise keskkonna iseloomustamiseks täpsust, mis on sellise suurendusklaasi täpsusega, ehkki meil on võimalus kasutada valgusmikroskoobi täpsusega mõõtevahendeid. Ja sellest ka need tulemused, et üks annab välja tuugenitele iseloomuliku akustilise signatuuri, mis on ülemisel graafikul näha, ja alumisel on näha Eestis kehtiv mõõtemetoodika, mis ei suuda tuugeni akustilist signatuuri välja tuua. Ja sellest lähtub ka selle akustilises keskkonnas tegelikult esineva helirõhutaseme väga suur alahindamine. 

Tuugenite mõjualast. Siin on Soomes tehtud üks pilootuuring, kus püüti välja selgitada, kui kaugele ulatuvad tuugenite tervisemõjud või kui kaugel veel inimesed kaebavad viletsat tervist. Siin tuli välja, et umbes 15 kilomeetri raadiuses tuugenite ümber on inimestel oluliselt ja tõsiseid tervisekaebusi. Ja piir tuleb umbes 15 kilomeetri pealt, kus kaebused küll oluliselt vähenevad, kuid ka 20 kilomeetri peal ei olnud kaebused täielikult kadunud.  

Ja teine oluline faktor, mis mõjutas kaebuste raskust ja esinemist, oli ekspositsiooni aeg infrahelile. Mida rohkem oli tuugenist töös ja mida rohkem genereeriti keskkonda pulseeruvat akustilist energiat, seda rohkem oli inimestel kaebusi. 

Teadlased on välja toonud ka tähelepaneku, et kui enne tuugenitehnoloogia kasutusele võtmist puutusid inimesed infra‑ ja madalsagedusliku akustilise energiaga valdavalt kokku rasketööstuses, transpordialal, siis inimeste elukeskkonda toodud tuugenite tehnoloogia, mis eksponeerib inimesed praktiliselt 24 tundi pulseerivale akustilisi energiale, see on kaasa toonud …

Teie aeg sai nüüd otsa.

Ahaa! Vabandust!

See piiks oli 30 sekundit lõpuni. Aga teile on ka küsimusi ja saate siis oma vastustes siduda lõpuslaide küsimustega. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Aastal 2018 on WHO andnud välja juhendi tuugenite tervisekahjulike mõjude osas, kus on loetletud alates seal unehäiretest kuni südamepuudulikkuseni välja. Seda muidugi peidetakse väga usinasti praegu. Aga mind huvitab see, et inimorganismis ikkagi näiteks süda töötab ka teatud sagedusel. Ma ei tea, kas ta on seal kusagil 4 või 5 hertsi juures. Kui nüüd need kaks pulseerivat, ütleme, inimese süda ja tuugenitest lähtuv signaal põrkuvad või peegelduvad, millist koosmõju nad avaldavad inimese tervisele selliselt või mis muutub, ütleme, organismi tasandil selle pulseeriva heli kokkupõrkel inimese kehaga?

Akustikast on teada selline ilming nagu resonants. Mul ei ole ette jäänud selliseid uuringuid, kus on püütud inimeste siseelundeid resoneeruma panna tuugeni tekitatud pulseeriva töörežiimi rütmis. Küll on välja toodud selliseid eelkõige nahkhiiri puudutavaid uuringuid. Nahkhiirte keha anatoomilistest iseärasustest tingituna võib nahkhiirtel tekkida ja on kirjeldatud küll hingamiselundite rebendeid just selle pulseeriva akustilise energia tagajärjel. Kas ma vastasin teie küsimusele?

Täpsustavalt saab pärast uuesti küsida. Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Ma vaatan siin teie seda slaid üheksat, kust te toote välja piike, väljalööke ja kõike muud. Ja nüüd ma vaatan natukene seda skaalat täpsemalt. Tegemist on akustiliste rõhkudega, SBL, mõõdetud detsibellides. Piigid foonitasandil seal 4 hertsi juures on umbes 20 detsibelli. Ma mõtlesin, et natukene arvutan, kui palju 4 hertsi juures see 20 detsibelli rõhu vahet annab. Selgus, et see on 0,2 paskalit. Sorri, 0,2 millipaskalit. 0,2 millipaskalit on õhurõhu vahe, mis on umbes ühe juuksekarva võrra kõrgemale tõustes. Ma tahtsin nüüd küsida. Te olete siin selgelt väljendanud, et neil on reaalne mõju tervisele. Ma tahaksin teada, mis on see füsioloogiline protsess – te olete väidetavalt arst –, mis on füsioloogiline protsess, mida saab 0,2-millipaskaline õhurõhu muutus põhjustada organismis. Ma olen üritanud seda leida erinevatest allikatest, aga minu andmetel ei ole see mõõdetav isegi praktikas, kuidas see organismile saab olla. Alla umbes 70 detsibelli seal madalsageduse osas …

Teie aeg!

… ei ole kuuldeorgan võimeline … Mis on see füsioloogiline, päris mõju, mis protsess see on?

Ma proovin vastata sellele pikale küsimusele sellisel moel, tähendab, et kõige rohkem on uuritud infra- ja madalsagedusliku heli tervisemõjusid Portugali teadlaste koolkonna poolt. Nad on kasutanud oma uuringumaterjalina Portugali õhujõubaaside töötajaid. Neid on seal jälgitud aastakümneid ja aastakümnetepikkuste uuringute tulemusena jõudsid need teadlased välja sellise hüpoteesini, et infra- ja madalsageduslik heli põhjustab nii inimestel kui ka loomadel üle mehaanotransduktsiooni ehk mehaaniline energia, mehaaniline võnkumine kantakse üle elusorgani kudedele ja sellele reageerib ekstratsellulaarne maatriks, mis inimesel koosneb valdavalt kollageenist ja elastaanist, ja reageerib sellele haiguslike muutustega, põhjustades selle ekstratsellulaarse maatriksi vohamist. Ma ei tea, kas te saite nüüd vastuse oma küsimusele.

Martin Helme, palun! 

Ega ta ei taha vastust küsimusele, ta tahab näidata, et ta on ise targem. Aga mina palun, kuna teil tegelikult ettekande lõpp jäi natukene rääkimata, siis minule jäi siin ettekandes silma üks terviseteema veel. Neid terviseteemasid on väga palju. Me võime võtta ühe konkreetse ja proovida seda väga täpselt kuidagi lahata, aga neid on rohkem kui üksainus. Siin on slaid, et tuugeni laba kaalust 30–40% on bisfenool [A]. See on kuulutatud väga tervist kahjustavaks aineks ja seda ühe laba küljest aasta jooksul keskeltläbi 62 kilogrammi pudeneb ära loodusesse. Äkki te natuke räägite, mis asi see bisfenool on, mis ta teeb inimestele ja loomadele?

Aitäh! Tegemist on slaidiga 20. Jah, tõesti, siin on näha vasakul, tumeda tausta sees on ka uuringu viide. Tuugeni labade kaalust umbes 30–40% moodustab bisfenool A, mis on naftakeemia produkt. Tänapäevaste mõõtmetega tuugenite puhul ühe laba kaal on 60–90 tonni, seega ühe laba kaalust umbes, ütleme, kuni 20–30 tonni moodustab bisfenool. Ja probleem on selles, et 2017. aastal lisas liikmesriikide komitee bisfenool A ohtlike ainete nimekirja kui väga muret tekitava aine. Euroopa Toiduohutusamet on 2023. aastal karmistanud väga oluliselt päevas kilogrammi kehakaalu kohta lubatava bisfenooli hulka, mis tuleb toiduga erinevatest pakenditest, mis jääb toidu külge, ja see on 0,2 nanogrammi, mis on miljardik grammist. Enne seda kaheksa aasta jooksul on seda lubatava bisfenool A hulka vähendatud 50 000 korda. 

Ja nagu te siin välja tõite, et tuugenilabade erosioon, mis on tingitud, kui on meretuulejaamadega tegemist, sellise soolase vee, meie kliimas vihm, rahe, lumi, lörts, see tekitab tuugenilaba eesmise serva erosiooni. See tuugenilaba liikumine, õhk toimib sellele liivapaberina ja õhku, keskkonda paiskub mikro- ja nanoosakestena, siin on toodud, ühe tuugeni kohta arvestusega – sellised tuugenid, mille laba diameeter on 120 meetrit – umbes 62 kilogrammi bisfenooli. Kui me rääkisime sellest Euroopa Toiduohutusameti päevastest lubatud normidest, mis on nanogrammi, mis on miljardik grammist. Aga siin räägitakse, et keskkonda, noh, see on lihtsalt ühe tuugenilaba erosioon ja sellise mikro- ja nanoplasti saaste keskkonda paiskumine, aga kui neid on sadu ja kui me võtame kogu Maa, ütleme, maailmajao, kontinendi piires, mis tähendab ilmselt väga suurt keemilist saastet. 

Probleem sellega on see, et üha rohkem leitakse bisfenool A põhjustatud haigusi ja haiguslikke seisundeid. Praeguseks on teada umbes 80 haigust ja haiguslikku seisundit. Siin on osad välja toodud. Bisfenool A on oma keemiliselt struktuurilt naissuguhormooni sarnane ja sellepärast nimetatakse teda ksenoöstrogreeniks. See ei ole inimese sees, vaid see tuleb inimesest väljastpoolt, aga toimib inimese sees nagu naissuguhormoon. Ja siin on välja toodud: vähk, väärarengud, suhkruhaigus, südame-veresoonkonna haigused, üldsuremuse tõus. Selle üldsuremuse tõusu taga on selline mitte ainult üks uuring, kus näidatakse, et kui inimesel on uriinis erituva bisfenool A hulk tõusnud, siis tõstab see üldsuremust umbes 50% järgmise kümne aasta jooksul, mis on meeletu suremuse kasv. Tuugenite selline laialdane kasutuselevõtt tähendab tõenäoliselt meie elukeskkonna, pinnase, põhjavee, pinnavee ja õhu ja ka inimeste, loomade massilist kontaminatsiooni bisfenool A-ga.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Suur tänu teile, lugupeetud ettekandja, et te seda tänuväärset tööd teete ja seda infot annate! Ja siinkohal ma pean ütlema nendele oponentidele, kes püüavad naeruvääristada nende tuulikutega seotud riskide ja tervisekahjude uurimist, et kunagi inimesed ravisid ennast elavhõbedaga või raviti meid või tehti radioaktiivsetest ainetest jooke inimestele, rääkimata erinevatest narkootilistest ainetest, mis olid nagu väga kasulikud inimestele ja anti ravimitena. See on väga piinlik, et on üks seltskond, kes püüab nende keskkonna- ja terviseriskide uurimist takistada ja naeruvääristada. 

Aga küsimus on mul teile sellest vallast: kas te oskate öelda, milline võimekus on täna Eesti riigi meditsiinivaldkonnal üldse hinnata ja tuvastada võimalike keskkonna füüsiliste tegurite, nagu infraheli, madalsagedusheli või ka elektromagnetkiirguse tervisekahju mõju või üldse see mõju? On meil üldse ettevalmistus olemas meditsiinivaldkonnas tuvastada neid võimalikke kahjustusi ja probleeme?

See eeldab osapooli sellises protsessis, kus tulemusena jõutakse järelduseni, et haigus või tervisehäda on põhjustatud keskkonna füüsikalisest tegurist. Nüüd on kõne all, eks ole, kas infra-, madalsageduslik heli või siis te tõite näitena välja, eks ole, näiteks raadiosageduslikud elektromagnetväljad, mis on juhtmeta tehnoloogia toimimise aluseks. See eeldaks, ühe aspektina tooksin välja selle, et elanikkond peaks olema teadlik sellest, et uus kasutusele võetud tehnoloogia võib peita endas selliseid reaalseid terviseohte. 

Ja teiselt poolt oleks muidugi meditsiinitöötajad, kes oleksid samuti sellest teadlikud. See eeldaks siis, ütleme siis, nii meditsiinikoolide, ülikooli tasandil selliste kursuste läbimist, kus on siis keskkonnatervis teemaks ja juhul, kui võetakse kasutusele uusi tehnoloogiaid, võiks see tähendada ka seda, et täienduskoolituste raames viiakse meditsiinitöötajad kurssi uute tehnoloogiate võimalike terviseriskidega.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu! Austatud ettekandja! Tänan teid selle ülevaate eest. Teie ülevaate üks põhiväiteid on see, et Eestis kasutatava infra- … ja ma arvan, sagedusliku akustilise energiamõõte metoodika ei ole suuteline registreerima tuulegeneraatoritele ainuomast sellist akustilist signatuuri. Ja siis toote siin ülevaate sellest, et see on küllaltki negatiivsete mõjudega. Aga te olete eelkõige arst, arstina siin ennast tutvustate, ja toote ka selle mõju inimese tervisele eest. Inimesed on selle akustilise mõju pärast oma kodusid pidanud hülgama, samuti on see tugevalt seotud inimeste tõsiste tervisehäiretega. Nüüd mu küsimus ongi selle kohta, et kas te olete nüüd seda juttu rääkinud ka Eesti Arstide Liidus? Minu loogika ütleb, et siinsamas, kas või Riigikogus olevatel arstidel peaks olema väga-väga-väga siuke tugev vastuseis. Arstid peaksid protestima täielikult. Ei ole neid kõlasid kuulnud. Kas te olete tutvustanud arstide liidule või arstide seltskonnale? Ja kuidas on reaktsioonid?

Aitäh küsimuse eest! Osaliselt, ma loodan, et te leidsite vastuse sellest eelmisele küsimusele vastatud sellest vastusest. Aga ma toon teile näite selle koha pealt, mis konkreetselt praegu Eestis toimub. Ma olen olnud kontaktis inimestega, kes elavad Pärnumaal, näiteks Saarde Sopi-Tootsi tuugenijaamade mõjualas, ja mina olen neile ka soovitanud, et pidage tervisepäevikut, pange kirja oma igapäevased tervisehädad, pange kirja oma hädad või hädade leevendamine, kui te lähete kodust kaugemale, sellest tuugenite mõjualast kaugemale, mis teiega siis juhtub. Ja ma olen ka soovitanud seda, et minge alati oma hädadega arsti juurde, ärge varjake. Meil on selline e-riik. Kui te ei pääse arsti juurde, kirjutage oma arstile, pange kaebused paberile. Ja need inimesed on välja toonud probleemi, mis ei ole uus. Ma ei räägi nüüd millestki uuest, aga nad ütlevad, et arsti juurde läheks ja räägiks oma kaebustest, aga ma ei pääse arsti juurde, eks ole. Ja seda enam, kui ütled, et osad need kahjustused, mis siin on, et on närvisüsteemi kahjustused, mis nõuaks erialaarsti arvamust ja eksperthinnangut. Sellest rääkimata, et inimesed pääseks erialaarsti juurde oma vaevusi hindama. See eeldaks ikkagi mitte nüüd seda, et üks inimene käib mingit sõnumit levitamas, vaid sellist süsteemset lähenemist, et kui me toome oma elukeskkonda uue tehnoloogia, siis sellisel juhul peaks enne selle tehnoloogia juurutamist käima eelnevalt meditsiinitöötajate koolitus, täiendkoolitus, üliõpilaste koolitus, et nad oleksid teadlikud sellest. Inimene ei pea teadma, et uus tehnoloogia võib temale tervisehäireid põhjustada. See ongi see arstikunst. Arst oskab viia inimese poolt räägitavad asjad kokku ja selle põhjal jõuda järelduseni, millega võib tegu olla, mis võib olla hädad põhjustanud.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Suur tänu selle väga tegelikult õudse ettekande eest! Me teeme siit ikkagi väga ühese järelduse: et kõik need jutud sellest, et senised uuringud ei tõesta ja senised uuringud ei kinnita, lihtsalt need senised uuringud on ebapiisavad ja need ei ole õige aparatuuriga tehtud. Me võime teha ju ikkagi järelduse, et meil korruptandid kavandavad tuugenigenotsiidi, pikaajalise perioodi jooksul toimuvat tuugenigenotsiidi. Ja sellega seoses on mul küsimus – sellest sa ei rääkinud, vähemalt mulle ei jäänud kõrva –, kuidas mõjutab see kõik loodet. Kuidas mõjutab see naise tervist, kes on lapseootel, ja võib-olla ka sündinud beebi tervist, kui ta on juba ilmale tulnud ja viiakse sünnitusmajast sinna tuugeni mõjusfääri?

Aitäh küsimuse eest! Ma viitan siin slaidile 21, ma räägin kõigepealt selle ära. Siin on kaks pilti, vasakpoolse puhul on tegemist naaritsafarmiga Hollandis, kus käivitati selle naaritsafarmi lähedal tuugenijaam. Peale seda hakkasid toimuma sellised asjad, et naaritsate sigimisvõime vähenes, elusate naaritsapoegade sündivus langes, spontaansete abortide hulk kasvas ja ka tiinuste arv langes. Siin sellel pildil on näha üks kast, on kastitäis aborteerunud naaritsaembrüoid, ja parempoolse pildi peal on näha lambatall. Ja samuti see lambakari on tuugenite mõjualas kasvanud ja see tall on olnud oma üsasisese perioodi infra- ja madalsagedusliku heli mõjupiirkonnas. Ja te näete siin, et selle talle jalad on väärarenenud. 

Ma tooksin, ütleme siis, inimeste hulgast teise näite. Üks uuring tehti Puerto Rico ranniku lähedastel saartel, kus ühel väikesaarel asus ka USA sõjaväebaas. Umbes 6 kilomeetri kaugusel asuvas linnakeses millegipärast hakati kahtlustama, et selle sõjaväebaasi tegevuses emiteeritav infra- ja madalsageduslik heli võib nende lastele negatiivselt mõjuda. Hakati uurima neid lapsi ja leiti väikelastel üsna spetsiifiline tervisehäire, mis on südamepauna ehk südame perikardi paksenemine. Ja siis hakati otsima, tehti teaduslik uuring, otsiti kontrollgruppi, leiti kontrollgrupp 20 kilomeetri kauguselt, oletusega, et sinna see infra- ja madalsagedusliku heli mõju ei ulatu. Ja kui kontrollgrupp, need lapsed, läbi uuriti, leiti ka nendel südamepauna paksenemine. Siis hakati veel täpsemalt uurima, et kuidas see võimalik on, kui üks on 6 kilomeetri kaugusel, teine 20 kilomeetri kaugusel. Aga siis sai selgeks, et need lapsed, kes elasid 20 kilomeetri kaugusel ja kellel oli haiguslik südamepauna paksenemine, nende emad käisid raseduse ajal selles USA sõjaväebaasis tööl. See on näide sellest, et nii lühikese aja jooksul nagu üheksa kuud ekspositsiooni infra- ja madalsageduslikule helile embrüonaalses eas on põhjustanud väga-väga märkimisväärseid muutuseid. Südame perikardi muutusi on eelnevalt mittepulseeruva infra- ja madalsagedusliku heli mõju puhul kirjeldatud alles aastatepikkuse ekspositsiooni tagajärjel.

Anti Poolamets, palun!

 Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Mul on hea meel siiski, et on olemas ka infoallikaid, mida võib-olla arstid lihtsalt oma ülekoormuse ja teemaga mitte kursis oleku tõttu lihtsalt ei jõua jälgida. Näiteks Saksamaa ühe suurima telekanali eetris olnud film "Infraheli kuuldamatu müra". Väga hämmastav film. Samuti meie enda inimeste tehtud "Tuuleenergia pohmell", mida ma kõigil soovitan vaadata. 

Aga kõige selle juures joonistub välja see, et mõjuala, mis kohati on ainult, tähendab, kui tuulikud on pandud 800 meetri kaugusele elamutest või suurematest asulatest nagu Kosel – see on absurdselt väike. Normaalsemates riikides suurendatakse kogu aeg mõjuala elamutest. Ja kui me vaatame, et mõjuala võib-olla 15–20 kilomeetrit, kuhu Eestis üldse neid tuulikuid sellistest uuringutest lähtudes võiks paigutada? Ruumi jääb väheks. 

Ma vabandan, kas te kordaksite küsimust? Mis see küsimus oli? 

Anname mikrofoni Anti Poolametsale tagasi!

Pean silmas just seda, et kui infraheli mõju on üsna intensiivne uuringute järgi ja mõjuala peaks olema oma 10–15 kilomeetrit miinimum, kuhu siis Eestis tegelikult nende mõjuala, tervise mõjuala kaartide järgi tohiks üldse tuulikuid püstitada. Ja kas see mõjuala, mis praegu on mingi 800 meetrit mõnes kohas üksnes – see ju ei piisa. Siis me vaatame, et Eestisse tegelikult neid tuuleparke selliste andmete põhjal püstitada ei tohiks.

Viimase aja uuringud näitavad ka seda, et tuugenite mõõtmete suurenedes, võimsuse kasvades see akustilise energia põhisagedus nihkub madalama sageduse suunas ja emiteeritav energiahulk kasvab. Kui küsida selle valdkonna teadlastelt, milline on ohutu vahemaa, siis ühest vastust nad ei anna. Nad ütlevad, et seal on väga palju tegureid juures: maastiku reljeef ja ilmastikutingimused võivad mõjutada. Teadlased ei oska täpselt välja tuua, milline on siis see akustilise energia kogus või doos, mis teeb inimese haigeks, ja milline peab olema täpselt see, siin on näidatud pulseeriv väljalöökide piikide kujuline, eks ole, see tuugeni signatuur, et kui suur see peab olema. Eestis see infraheli normtase on 85 detsibelli, aga kui me siin vaatasime nende reaalsete mõõtmiste tulemusi, mis inimestel tekitavad tervisehäireid, siis baastase oli kuskil 40–45–50 detsibelli ja väljalöögid olid 15–20 detsibelli kõrgemad. 

Ja sellest me võime teha järelduse ja öelda, et hetkel Eestis kehtivad infra- ja madalsagedusliku heli normtasemed ei kaitse inimese tervist kahjulike mõjude eest. Ja kui me ei oska kvantitatiivselt määrata seda doosi, mis teeb inimesed haigeks, siis sel juhul me ei saa ka enne rääkida sellest, milline distants on ohutu. Kõigepealt peab välja selgitama selle, milline doos on ohutu ja kas sellist doosi üldse on.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu! Esimese ettekande raames me kuulsime sellest, et Eesti muutmine tuulikupargiks, tehnopargiks, ei too meile tegelikult odavat elektrit. Teises ettekandes kuulsime sellest, kuidas see muudab tundmatuseni Eestimaa palet ja elukeskkonda inimeste jaoks. Ja nüüd kolmandas ettekandes me kuuleme nendest väga tõsistest kahjulikest tervisemõjudest, mille meelevalda siis inimesed paigutatakse. 

Ma mõtlesin teie käest küsida nüüd, kas te arstina oskaksite meile öelda, millised oleksid need tingimused, mille täidetuse korral teie hinnangul võiks kaaluda siis nende suurte tuulikute püstitamist Eestisse. Kas see oleks midagi, mida saaks teha oluliselt teistmoodi, et saaks öelda, et jah nüüd võib öelda, et need tervisemõjud ei ole nii tõsised, et enam ei tohiks neid kaaluda? Pean silmas siin nii seda helireostuse aspekti kui ka bisfenoolireostuse aspekti, millest te rääkisite, vastates Martin Helme küsimustele.

Ma viitaks siin jällegi siis nendele teadlaste soovitustele, kellel on aastakümnete pikkune kogemus sellise akustilise energia tervisemõjude uurimisel. Need soovitused puudutavad ka uute tuugenijaamade rajamise plaane ja mida sellisel juhul, millised peaksid olema sammud, eelnevad sammud, et siis minimeerida võimalikke tervisemõjusid, ja ka olemasolevate tuugenijaamade juures, et välja selgitada, kas selliseid mõjusid on ja mida siis ette võtta. Kui plaanitakse, siis soovitus on see, et kõigepealt tuleks ära kaardistada kohalike inimeste tervislik seisund, samuti ka kariloomade seisund, sest see mõjutab kõiki elusolendeid. Ja lisaks sellele tuleks läbi viia eelnevalt sellesama akustilise keskkonna mõõtmised, mis oleksid sellised piisava ajalise ja spektraalse lahutusvõimega, hindamaks ära, kas selles keskkonnas on eelnevalt olemas juba infra‑ ja madalsagedusliku heli komponenti sees, mis võib avaldada mõju ka hilisema eksponeerituse korral, negatiivset mõju, kiirendada haigusnähtude teket. Rajatud pargi korral, kus juba töös oleva tuugenijaama korral oleks vaja viia läbi põhjalikud terviseuuringud, võrrelda siis inimeste kaebusi mujal, tuugenijaamade mõjualast väljaspool elavate inimeste tervisemõjudega, vaadata, kas sealt tuleb välja erinevusi, kas tuugeni mõjualas elavatel inimestel on rohkem, suurem esinemissagedus mingisuguste terviseprobleemide osas. Siis teha regulaarseid, eks ole, siis keskkonna akustilisi mõõdistusi, pidades silmas seda, et milline doos on kahjustav, milline ei ole. Sest kui me mõõtmisi ei tee, siis me ei suuda seda hinnata, samuti keskkonna keemiline monitooring siis nende mikroplastisaaste osas, bisfenooli osas. Ja need peaks kestma vähemalt viis aastat, sellised uuringud. 

Selliseid asju on nendesamade Portugali teadlaste koolkonna poolt läbi viidud eelmainitud selle Portugali õhujõudude baasi näitel. Ja seal on välja toodud palju erinevaid tervisehädasid, mida on ühendatud nimetuse alla vibroakustiline haigus. Ja näiteks seal väga selgelt tuli välja epilepsia esinemissagedus, mis nende õhujõudude baasi töötajate hulgas esines 10%, võrreldes Portugali üldpopulatsiooniga, kus oli see 0,2%. Nii et vahe tuli 50-kordne. Sellised asjad on võimalikud ja neid tuleks ette planeerida kui planeeritavate tuugenijaamade piirkonnas või kui see on rajatud, siis tuleks põhjalikult uurida inimeste tervist, millised muutused tekivad, ja ka saada selgus sellest, kui palju esineb selles akustilises keskkonnas seda infrahelisaastet.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Nüüd küsimusteks-vastusteks ettenähtud aeg on läbi saanud. Suur tänu teile! Ja me läheme edasi ning ma palun siia Riigikogu kõnetooli nüüd ettekandjana Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikme Rain Epleri. Palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid, inimesed, kes meid jälgivad! Kuna siin oli enne mind kolm ettekannet väga konkreetsetel, spetsiifilistel teemadel, siis ma mõtlesin, ma oma kokkuvõtvas ettekandes võib-olla annan natuke laiema raamistiku sellele, kus me Eestis oleme, ja püüan selle ettekande lõpetada oma nägemusega sellest, et mida teha võiks ja kuidas edasi liikuma peaks. Aga vahepeal puudutan loomulikult ka konkreetsemalt aspekte selles, mis puudutab tuule eest või üldse juhuallikatest elektri tootmist.

 Kõigepealt, ma arvan, ei ole kunagi paha üle korrata mõned baasfaktid Eesti kohta. Meie aastane elektritarbimine on üle 8 teravatt-tunni – 8,25–8,26 – ja tiputarbimise rekord on 1,6 gigavatti, 1600 megavatti. Meil on installeeritud võimsusi selliselt, et põlevkivielektrijaamasid on 1340 megavatti, koostootmisjaamasid 269 megavatti, tuuleparke 695 megavatti. Siia juurde ütlen veel, et nende tootmise rekord pärineb möödunud aasta 16. detsembrist, kui nad tootsid ühe tunni jooksul 588 megavatti. Kiire arvutus ütleb, et nad sellel rekordpäeval jõudsid kusagile 85% peale oma sellest maksimaalsest teoreetiliselt võimsusest. See aasta keskmises mõttes seda võimsusfaktorit kuidagi ei kirjelda. Kui vaadata, palju aastaga need tuulepargid tootsid, siis nad tootsid 1164 gigavatt-tundi, ja kui nüüd võrrelda seda nende installeeritud võimsusest tuleneva maksimaalse teoreetilise võimsusega, siis nende võimsustegur oli 22,6%. Me teame, et Eestis tihti räägitakse tuuleparkide võimsustegurist 40%, praegu siis konkreetselt installeeritud võimsustelt on saavutatud 22,6%. Päikeseparke on meil 1,2 gigavatti installeeritud, nende tootmisrekord oli 788 megavatti ehk siis kusagil 65% suutsid nad ühel päikeselisel päeval ühel tunnil saavutada. Aga kui me vaatame aastast toodangut, siis see on pisut üle 1000 gigavatt-tunni, mis annab nende võimsusfaktoriks 14,6%, mis on isegi üllatavalt hea. Mida tasub päikeseparkide puhul meeles pidada, et see võimsusfaktor jaotub võrdlemisi ebaühtlaselt aasta peale: meie pilvisel ja pimedal talvel võib see jõuda mõne üksiku protsendini isegi, rääkimata päevadest, kus ta on null. Lisaks on meil ühendused: kaks Estlinki, kokku 1000 megavatise võimsusega, üks neist, nagu me teame, on praegu remondis. Ja siis on meil Läti ühendused, mis on võimsusega kusagil 1300 megavatti. Siin on nüüd üks lisamärkus andmete juurde, et see ühenduste lugu ilmestab minu arust väga hästi valeotsuseid, mida Eesti energeetikas on tehtud, ehk et meil selle asemel, et ehitada välja ühendusi piirkonnaga, kust on võimalik odavamat elektrienergiat riiki sisse tuua, ühendasime ennast suurema võimsuse läbi lõunaga, mis tekitab meil defitsiiti ja seeläbi ka muudab hinda kallimaks.  

Nüüd, selle kõige juures, mida ütleb Elering oma möödunud aasta varustuskindluse aruandes – ma ei hakka aruannet pikalt ette lugema, ma loen ette ühe olulise lause sealt – "Sarnaselt regiooni teiste riikidega seisab ka Eesti lähiaastatel silmitsi väljakutsetega hoida taastuvenergia kiire arengu olukorras piisavaid juhitavaid tootmisvõimsusi." Isegi meie Elering ütleb, et meie põhiline fookus peaks olema tegeleda juhitavate võimsuste arendamisega. Valitsus paraku ei ole aru saanud, et see peaks olema meie põhiline fookus. Ja see on tegelikult oluline, ütleme nii sellele, et sõnal on jõud, mida me teame kõik, aga tegelikult, et sõltub, kuhu sa oma auru paned. Kui sa paned selle vile peale, siis on kõva vile, kui sa paned selle millegi muu tegemise peale, mis tulu toob, siis on tõenäosus suurem, et sa selle tuluni jõuad.  

Ja nüüd, mis puudutab seda Eesti raamistikku veel. Meil on seaduses jätkuvalt sätestatud, et 2030. aastal peaksime me 100% aastase mahu mõistes, ehk siis see pisut üle 8 teravatt-tunni elektrienergiat tootma taastuvatest allikatest. Ja kui me neid tegelikke toodanguid vaatame ja tegelikku Eesti tarbimist, siis tänase seisuga tuul ja päike annavad umbes veerandi, mis tähendab, et me peaksime neljakordistama neid tootmisvõimsusi. Ja see kõik põhineb tänastel tegelikel Eesti andmetel. Ja kui me neljakordistame selle tuule installeeritud võimsuse, mis on ligi 600 megavatti, ja päikese, mis on 1200 megavatti, siis me jõuame sinna, et me peaksime paigaldama 2,3–2,4 gigavatti tuulevõimsust ja 3, üle 3 gigavati päikest. Teisipäeval esines endine kliimaminister Yoko Alender huvitava mõttearendusega, et tegelikult ei pea nii palju, sest me saame koostootmisjaamades puitu põletades seal vahe ära katta. Jutuks hea küll, ja ega eestlased on puitu ikka põletanud ja otseselt selles midagi halba ei ole, ma lihtsalt ütlen, et väga suurt hulka sellest ei kata. Ja siis sellest edasi me jõuame selleni, et kui me selle 2,35 gigavatti tuult ja 3,15 gigavatti päikest oleme püsti pannud, ja ütleme, kui nad siis ka, saabub mõni tund, kus nad saavutavad oma sellise samasuguse rekordtulemuse, mis nad Eestis on siin praegu saavutanud: tuul 85% installeeritud ja päike 65%, siis nendel päevadel on 2 gigavatti emmal-kummal. Sisuliselt see toodang, mis antakse – tuletan meelde, meie rekord seni külmal talvel on olnud 1,6 gigavatti –, siis me oleme kohe selle probleemi ees, et mis me teeme selle üleliigse elektriga.  

Ja siit ma jõuan edasi järgmise sellise alapeatükini: valitsuse jutupunktid. Selle kohta on valitsus pikalt rääkinud nii kliimaministrite kui peaministri tasemel – ekspordime, teemegi, installeerimegi hästi palju võimsusi ja siis ekspordime. Noh, ma ütleks, et nagu Kaja Kallas ütles: elektrimolekule saaks siis eksportida küll, aga raha ei saaks selle eest. Sest et nendes oludes … ja meile räägitakse, et tuul puhub erinevalt ja päike paistab erinevalt. Ja loomulikult, variatsioonid on, aga suures pildis tegelikult sellel hetkel, kui meil siin seda tuule- või päikeseenergiat palju on, küllap on ka lähinaabruses teda üsna palju. See tähendab, et hind on all. Ja esimene küsimus tekib kohe, kas naabritel on siis vaja, või on neil ka juba liiga palju. Ja teine küsimus on see, et kui sa nulliga teda ekspordid, siis sa raha ei saa. Elektrit eksporti…, siis statistika selles nurgas on ilus, aga raha ei saa. Ja nüüd teisipidi, kui sa siis impordid ikkagi külmal talvel, sest sul neid võimsusi, mis sind toidaks siis, kui tuul ei puhu, päike ei paista, ei ole piisavalt, siis sa impordid kallilt. Nii et jooksevkonto ja riigi rahalise seisu mõttes äärmiselt halb äriplaan. Ja ma tuletan meelde Eleringi sõnumit – tegelik mure on meil juhitavate võimsustega. 

Teine jutupunkt: odav elekter. Noh, selle odava elektri saabumine, ütleme, võiks näida tõena sellisel juhul, kui täita sotside unistus ja kaotada elektriarvelt kõik read, mis seonduvaid kulusid kajastavad – võrgutasu, meil hakkavad siin lisanduma need võimsusreservi tasud ja muud. Kui need ära kaotada, ja võib-olla ka nendel hetkedel, kui meil on elekter börsil kallis, siis valitsuse poolt seada mingi piir ja maksta see ka veel maksudest kinni, siis on lihtsalt maksukoormus suurem ja sotsid saaksid öelda: näed, elekter on odav. Tegelikult kulu ühiskonnale, kogu selle süsteemi ülevalhoidmisele on väga kallis.  

Ja siis lisaks, mida meile räägivad valitsuse ja koalitsioonipoliitikud. Kui Kristen Michalil argumendid otsa said, faktidega paljastati udujutt, tuli Eesti poliitilisse žargooni uus termin: numbrimaagia, ärge olge kinni selles numbrimaagias. Noh, põhimõtteliselt seda võiks laiendada, et ärge olge kinni faktimaagias, et me teeme oma maagiat ja te ärge tulge siin faktidega meie seda narratiivi lõhkuma. Lisaks lasti lahti ametnik, kes numbrimaagial paljastuda lasi.  

Ja siis teine asi, mida tehakse – räägitakse numbritest ilma kontekstita. Täna kolleeg Kadastik ütles, et kas te tahate, et eestlased maksaksid 15 miljardit eurot rohkem, ei pannud seda üldse konteksti, et millest rohkem või et kas me siis maksaksime mingi 20 aasta jooksul 15 miljardit eurot, jagad pärast tagurpidi läbi, mõtled, ei olegi võib-olla nii palju. Lihtsalt öeldakse mingi hästi suur number, et inimesed – 15 miljardit, hirmus. Ma siin teisipäeval käisin televisioonis käsitlemas kindlustusteemasid seal ja kindlustusseltside esindaja ütles, et teate, kui palju kindlustusseltsid on rahasid välja maksnud: 58 miljonit eurot. Kõik inimesed mõtlevad, tõesti, tubli 58 miljonit eurot. Aga ma ütlesin talle, et ütle palju kokku korjasite: üle 100 miljoni euro. Ainult pool maksite välja. Siin on natuke sama lugu, Mario, et, noh, 15 miljardit eurot ja 15 miljardit eurot. Ei maksa inimesi siin hirmutada. Ja keskkonnakomisjonis öeldi, et kaks korda odavam elektri hind. Ma küsin, millest kaks korda odavam. Sest, noh, kui sa ütled lihtsalt kaks korda odavam, siis jõuab kätte üks päev, näiteks viie aasta pärast, inimesed ütlevad, et elektri hind 250 miljonit eurot, et miks ta nii kallis on. Ametnik ütleb, aga ta on kaks korda odavam kui 500 miljonit eurot. Noh, eks ole. Niimoodi numbritega mängides on võimalik ikka seda oma udujuttu päris nagu, pehmelt öeldes, huvitavaks ajada. Ma küsisin ametnikult, et äkki teil on selline mõte ka Kliimaministeeriumis läbi käinud, et paneks selle hinna eesmärgi suhtes Soome elektri hinnaga, et siis see oleks selline nagu käegakatsutav ja ka seotud riigi konkurentsivõimega, et kuhu me üritame jõuda ja mis me siis teeme selles valguses.  

Mõni näide välismaalt. Meile ju kogu aeg, vot sellesama odava hinna näide, meile räägitakse, et taastuvenergia toob odava elektri hinna. Siis, noh, küsimus – Saksamaa, Suurbritannia, Taani, nad juhivad elektri hinna edetabelit, ja selles mõttes juhivad halvas mõttes, et neil on maailma kõige kallimad elektri hinnad. Aga neil on kõige rohkem installeeritud võimsusi. Saksamaa ja Taani on tuulde pannud raha, nii et vähe pole, Ühendkuningriik samamoodi. Miks neil siis seda odavat elektri hinda ei ole? Ameerikast California – samamoodi osariik, kes on kõige rohkem tegelenud sellega, et panna juhitavaid tootmisvõimsusi kinni, nii tuumad kui fossiilijad, ja teha taastuvenergeetikat. Kõige kiiremini kasvav ja kõige kõrgem elektri hind, kõige suurem energiavaesus Ameerika Ühendriikides. Seal on vot täpselt see, millest meil kolleeg Kadastik siin aeg-ajalt Facebookis kirjutab, kuidas tal on marutore, et akupank ja päikesepark ja muudkui siin mängin turu vastu ja juhhuu. Californias on täpselt sama asi. See väike, jõukam osa ühiskonnast saab nende hobidega tegeleda ja ülejäänutel peab maksukoormus suurem olema, et see pull kõik kinni maksta. Ühiskonna kulu ei ole kuidagi väiksem.  

Ja noh, viimase aja uudised Euroopast. Norrakad, rootslased on välja öelnud, et sõbrad, neid uusi ühendusi me teiega küll enam ei ehita, pidades silmas siis seal sakslasi ja taanlasi, ja norrakatel tegelikult on elektriühendus Suurbritanniaga. Ja lisaks nad on öelnud, me isegi kaalume seda, et võib-olla me ei lase sealt elektrit enam läbi. Sest kui sul hiigelhinnaga Suurbritannia või Saksamaa sinu odavat hüdroenergiat ostab, siis ühel hetkel isegi norralased, kes muidu on, noh, rikkad nagu trollid, vaatavad, et pagan, kalliks läheb. Aga kui sakslastele ei annaks, saaks ikka täitsa nagu toredasti läbi.  

Nüüd, selle taastuvaga kaasneb ju, eks ole, see, mida on tänapäeval, viimasel, ütleme, siin viimastel kuudel eriti palju räägitakse: uued teenused, uued turud, reservvõimsused, sagedusreserv, kõik siis see akud ja kogu see lugu. Need turud ja teenused tekivadki siis, kui sa hakkad installeerima juhu-elektritootmisvõimsusi. Nii kaua, kui sa toodad elektrit fossiilkütusest või tuumajaamaga, sul ei ole vaja mingisuguseid lisateenuseid, mis on tegelikult väga kallid. Ja viimase aja uudised ju ütlevad, et ametnikud hindasid, et kulub 60 miljonit eurot. Esimese paari kuu põhjal on selgunud, et alla 120 miljoni euro ei lähe kuidagi ja pigem läheb üle. Kõik need teenused on kallid. Mario eile jälle, noh, vot ma ei teagi, Mario, sa ju seda füüsikat ja energeetikat jagad, aga võib-olla sa oled nagu naiivne natuke ettevõtjate suunas vaadates. Sa kuidagi eile rääkisid, et ettevõtjad pingutavad hirmsasti selle nimel, et hinnad alla tuua ja marginaalid endal alla tuua. Ma arvan, et ei pinguta ja ei peagi pingutama. Meie siin loome raamistiku ja ettevõtjate põhiülesanne on teenida kasumit ja küll nemad juba läbi hammustavad, kuidas selles raamistikus siin siis seda kasumit üles lükata. Nii et mina küll ei usu seda juttu, et küll see reservvõimsuste hoidmine odavamaks läheb. Ühel hetkel, kui ta liiga odavaks ettevõtjate suunalt vaadates läheb, siis neid ei paigaldata ja siis on neid puudu ja siis nad on kallid. Natukene selline ringkäik. Aga kusjuures see juhuelektri tootmine ju vajab enda kõrvale mingit tuge ja see tugi on tavaliselt fossiil. Ja kui me nüüd vaatame, siis Euroopas ja maailmas üldse lemmikfossiiliks seal kõrval ongi siis gaas. Ma selleks ettekandeks ette valmistades vaatasin numbreid. USA-s Texase osariigis tehti analüüs, milline elektritootmisviis mis hinnaga kätte tuleb, kui arvestada kogukulu. Kõige odavam on maagaas, kusagil jõuti tulemuseni 50–80 dollarit megavatt-tund. Siis järgmiseks kallim on tuul, päike pluss maagaas, see on 70–100 dollarit, selline 40% kallim. Ja kõige kallim: tuul, päike pluss salvestus, 100–150 dollarit. Ehk et pane veel 50% sellele otsa. Kusjuures, teatavas mõttes on siin nagu … talupoja mõistusega nendele numbritele otsa vaadates sa saadki ju aru, et kui üks variant on maagaas, sest ta on odav. Kui sa nüüd ütled maagaas pluss tuul ja päike, siis ta on kallim, sest sa teed maagaasi kõrvale midagi, mida sinna kõrvale tegelikult vaja ei ole. Ja siis, kui sa ehitad midagi, siis see teeb ikka asja kallimaks. Aga see selleks. 

Kui me nüüd võtame selle Eesti võrdlusesse, siis tegelikult põlevkivi ja gaas on äärmiselt võrreldavad. Selles mõttes, et meile räägitakse … ja võib-olla mõned lihtsad numbrid, mida on hea meelde jätta. Eestis umbes öeldakse, et 1 megavatt-tunni tootmiseks kulub tonn põlevkivi ja CO₂ heide on umbes tonn. Auveres tegelikult on numbrid väiksemad nii põlevkivikoguse kui ka heitme mõttes. Need on kusagil 700 juures, 700 kilogrammi põlevkivi ja 700 kilogrammi heidet. Nüüd gaasil öeldakse, et see on poole väiksem. Öeldakse, et 1 megavatt-tunni tootmiseks kusagil kulub 177 kuupmeetrit gaasi. Ja Rotterdami börsil pannakse see gaasi hind megavatt-tunni tootmise hinda, et ta oleks nagu võrreldav energeetikas – 34 eurot megavatt-tund on gaasist elektri tootmine ja heidet 430 ühikut. Aga kui me nüüd mõtleme Eesti kontekstile, siis see gaas tuleb kas USA-s või Kataris veeldada, siis laevaga siia vedada, siin gaasistada ja siis kütta. Kogu see ahel lisab 200–250 ühikut heidet. Nii. Ja siis me jõuame selleni, et Auvere ja gaasijaama CO₂ heide on tegelikult võrdsed, kusjuures, kui sa Auveres pool paned puitu, millest küll tekib CO₂, aga mis Euroopa Liidu arvestuses ei teki, siis sa saad Auvere põlevkivielektri CO₂ heitme väiksemaks, kui on gaasijaama heide. Ja kui sa nüüd võrdled hinda, siis põlevkivi … ma eile rääkisin põlevkiviga tegelevate inimestega, küsisin, kui palju maksab põlevkivi, kui ta on platsil, valmis ahju panekuks. Ilma keskkonnatasudeta 16–17 eurot, koos keskkonnatasudega 20 eurot, 1 tonn ja see on vaja ühe megavatt-tunni tootmiseks. Auveres on vaja 0,7 tonni, korrutame läbi, saame selline 14 eurot, gaas 35 eurot. Ehk et meil ehitatakse siin mingisugust butafooriat: tuulikud, päike, pannakse gaasijaam ja kõik nagu oleks marutore ja põlevkivi küll on halb, aga heide on gaasil suurem ja rahakulu on üle kahe korra suurem. Kilplased, nagu ma olen siin varem energeetika valdkonnas öelnud, on jõudnud valitsusse. Tirime palgid mäe otsa, vaadake, kui kergesti nad sealt alla veeretada. Need on arvutused, mis põhinevad peavooluandmetel: Eleringi aruanne, ERR-i uudised ja nii edasi.  

Ja kui nüüd jõuda selleni, et mida tegema peaks, siis korraks võib-olla võiks vaadata ka otsa erinevate tootmisvõimsuste ehitushindadele. Tõepoolest, gaasijaam on küllaltki odav: 1,5 miljonit eurot ühe megavati võimsuse kohta, eluiga 25, võib-olla 30 aastat. Põlevkivi on raske hinnata, sest viimasel ajal on referentsi vähe, pole ehitatud, aga kui võtta aluseks see, mis on kivisöejaamade ehitushind ja vaadata tagasi ka Auverele – noh, kusagil 2–3 miljonit eurot megavati kohta, aga eluiga 60+ aastat. Tuumajaamas me räägime 3,5 miljonist eurost megavati kohta, eluiga 80+ aastat. Ja nüüd tuulepargi ehitushind. Ja siin, head kolleegid, ei ole vaja Chat GPT-st isegi järgi kontrollida, võite võtta lahti 31. jaanuari ERR-i uudise. Poola hakkab ehitama suurt tuuleparki, võimsus 1,5 gigavatti, hind 7 miljardit eurot, ehk et megavati kohta 4,6–4,7 miljonit eurot. Meretuulepargist räägin, meretuulepargist räägin. No ja siin meil optimistid ütlevad, et maismaatuulepargile on see võib-olla selline miljon–1,5 miljonit eurot, gaasijaamaga samas suurusjärgus. Aga selles mõttes julgen nagu kahelda, et meil need siiani ehitatud maismaatuulepargid on oluliselt väiksemad, kui nüüd tänapäeval räägitakse. Nad oma suuruselt lähenevad nendele meretuuleparkidele. Ja tõepoolest, ma olen nõus, et maismaal ilmselt on odavam ehitada kui merel.  

Nii et … ja ma olen seda siin palju öelnud ja ma tean, et ma kordan ennast, aga mina ütleks: kasutame oma põlevkivi. Selle kõrvale ei ole meil vaja panna juhu-elektritootmisvõimsusi, me saame väga soodsa elektri. Ja kasutame seda aega, kui meil on põlevkivist soodne elekter ja Mario ja teised teadlased saavad istuda soojas toas ja valges toas ja arvutada. Ja siis kasutame seda aega ja raha tuumajaama ehitamiseks. Sest odav energia on väga oluline, et majandus oleks tugev, ja tugev majandus on väga oluline, et riik oleks tugev. Aitäh!

Suur tänu! Ja nüüd küsimused. Martin Helme, palun!

Suur tänu, neid põhiandmeid on vaja ikka aeg-ajalt üle rääkida, sest numbrimaagia on oluline. Ja mina alati selle kõige juurde, mis sa siin ka oma ettekandes, ütleksin, et kategooriliselt tuleb tagasi lükata jutt sellest, et CO₂ on mingisugune heide. CO₂ ei ole mürk, ei ole heide, on eluks vajalik gaas planeedil Maa, mida on niikuinii liiga vähe. Nii et sellega võitlemine, selle trahvimine, selle maksustamine, selle nii-öelda väljavõtmine tootmisest on niikuinii inimvaenulik tegevus. Oma jutu lõpus jõudsid sinna, aga minu meelest tuleb seda veel korra üle rääkida, et meil räägivad reformierakondlased, et okei, teeme selle tuumajaama, aga teeme ikka päikest ja tuult ka kõrvale. Me kõik saame aru, miks. Sellepärast et kuskil on kolm miljardit eurot, mida on vaja igal juhul ära kantida ja laiali jagada ja korruptiivselt omadele sättida. Et noh, tuumajaamal nad seda skeemi ei ole veel püsti pannud või seda raha ei paista. Me saame kõik aru sellest, miks. Aga mida te energeetiliselt meile annaks, kui me teeme korraga? Meil on põlevkivi, me tahame teha tuumajaama, aga siis vahepeal teeme veel gaasi ja tuule ka sinna kõrvale.

Aitäh, Martin! Mitu küsimust! Esimene see CO₂-temaatika. Jah, ma olen sinuga nõus, et see võitlus tuleks ära lõpetada ja elu läheks palju rahulikumaks. Hanah Lahe ja tema sõbrad ei peaks kogu aeg stressis olema, et maailm hukka saab. Kui inimesed ei ole stressis, jääb koolis füüsika ja matemaatika paremini külge ja siis nad saavad seda tuumajaama arenduse kiirust tõsta ja meile lähemale tuua. Lihtsalt täna oli ettekande aeg piiratud. Ma tõin selle CO₂-heitme mängu selle jaoks, et terve hulk inimesi arvab, et see on probleem, et arvudega neile ära näidata, et kui nende jaoks see on probleem, siis nad ei peaks tegelema gaasijaamaga, vaid põlevkivijaamaga, sest siis oleks probleem väiksem. Ma olen sinuga nõus, et tegelikult probleemi ei ole, aga kuna nad arvavad, siis nad võiks vähemalt enda dogmadest lähtudes neid arvutusi teha. Nüüd, mis puudutab seda, et tuuma pluss tuul ja päike… Ma täna Kadastikku pean mainima mitu korda. Me käisime ühel debatil Kadastikuga. Peale seda debatti üks, ma arvan, et kui mitte temaga sama erakonna liige, siis vähemasti seal toetaja, aga ka energeetikas väga tugev inimene, kirjutas mulle, et Rain, väga hea debatt oli ja sa rääkisid õigeid asju. Mario ei saa päris tõde rääkida, ta peab ikkagi neid ideoloogilisi jutupunkte ka rääkima. Tegelikult ma arvan, et Mario endale tunnistab, et kui me teeme tuult ja päikest, siis tuumajaama, või kuidas ma ütlen, äriplaan, läheb aina kehvemaks. Sest kui sul päikselise ilmaga on nullhinnaga päikeseenergia turul, siis tee või tina, tuumajaam nii-öelda ei mahu turule. Mina ütleksin, et energeetika loogikast lähtudes oleks niimoodi, et teeme tuumajaama ja päike ja tuul ei mahu turule sellepärast, et nad on nii juhuslikud energiatootmisvõimsused, et neid ei ole lihtsalt vaja teha. Kui keegi hobi korras tahab, siis muidugi, hobidega tuleb ikka tegeleda. Ja mis puudutab fossiile, olgu ta siis näiteks põlevkivi või gaas ja tuul ja päike, siis see jällegi muudab fossiilkütuse tootmisvõimsuse äriplaani kehvemaks. Aga jälle need heitmed… Isegi kui sa kodus ahju küdema paned – ja algul see põlemine ei ole täielik–, siis tuleb igasuguseid kahjulikke ühendeid sealt. Ja sama on nende fossiilkütuste põlemisega. Kui nad saaksid stabiilselt ja kogu aeg soojas olla nii-öelda, küdeda ja elektrit toota, siis ka keskkonnajalajälg oleks oluliselt väiksem. Jah, mina ütleks, et ei ole vaja neid tuule- ja päikesevõimsusi installeerida. Ja muidugi ka hobidega on see, et kui keegi hakkab hobiga tegelema, siis see on väga tore, aga kui ta selle hobi tahab ühendada üleriigilisse elektrivõrku, siis seal me peaks küll mõtlema, millised tasud sellega kaasnevad. Sest inimesed, need hobidega tegelejad, tihti saavad aru, et hobi on kihvt küll, aga talvel tahaks ka elektripliidi peal mune praadida valges toas, ja siis on vaja kuskilt juurde saada.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Sellest numbrimaagiast rääkides, teie ettekandega ongi seesama probleem, et, kuidas öeldakse, ei maksa faktidel lasta head lugu rikkuda. Siin koalitsioonierakonnad ongi mõeldud ju väga hea loo välja ja mulle tundub, et te olete tulnud seda faktidega rikkuma. See on inetu nende vaatepunktist. Aga kui see kõik, mida te rääkisite, vastab tõele, kui ongi olukord selline, nagu te kirjeldate, siis minu meelest on täiesti võimatu järeldada midagi muud kui seda, et kogu see projekt, mida ellu viiakse, on ilmselgelt vastuolus Eesti ühiskonna parimate huvidega, Eesti rahva heaolu taotlusega ja teenib kitsaid korporatiivsed huvigruppe. 

Kas te olete kaalunud seda, et seesama jutt, needsamad faktid, needsamad seosed, seesama arutlus tuleks panna kõlama mitte siin Riigikogu saalis, vaid võib-olla riigiprokuratuuris, et pöörduda nende poole? Siin on minu meelest tegemist väga suure kelmuse tunnustega kogu selle loo juures. Aitäh!

Lühike vastus on, et olen nõus küll. Pikem vastus on see, et selle vastu, ma arvan, on raske võidelda ja ega ei peagi võitlema, et erinevates valdkondades, olgu energeetikas või mujal tegutsevad ettevõtjad tegelevad ka lobiga, et luua soodsat pinnast kas siis oma sektoris tegutsemiseks ja vahest isegi kitsamalt üritab mõni, et tema ettevõte sektori sees saaks kuidagi eeliseid. Sellega loomulikult inimesed tegelevad. Ja noh, arvestades inimloomust, raske on neile ka midagi ette heita. 

Küll aga see saal siin peaks põhifookust erinevates valdkondades hoidma sellel, et see raamistik, mille me loome, tagaks võimalikult võrdsed tingimused ettevõtjatele tegutsemiseks. Energeetika aga tagaks selle, et ülejäänud majandus saaks õitseda, või vähemalt püüdleks selle suunda, sest piisaval hulgal kättesaadav, usaldusväärne ja soodus energia on tegelikult üks olulisemaid sambaid meie heaoluühiskonna kestmises. 

Selles valguses ma arvan jah, et konkreetseid kaasuseid mina ka ausalt öeldes tahaks, et keegi uuriks seadusele vastavuse nurga alt. Aga siin saalis võiksid kõik, sõltumata sellest, kas nad on opositsioonis või koalitsioonis, ikkagi endale meelde tuletada, et nemad ei ole siin saalis selleks, et püüda mingi suur rahajuga kitsa ringi taskusse juhtida ja ilmarahvalt seda aina suuremas koguses maksude või tasude või millegi muuna kokku korjata. Isegi Kadastik oli nõus, noogutas.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma veel aitan eelmise küsimuse osas ka ettekandjat, sest see oli keeruline küsimus, et kuidas see kelmus on kõik toime pandud. See on ju kõik pikka aega kestnud, sest Nõukogude nomenklatuuri hulka kuulumine oli tihtipeale ka kas seotud otsese kollaboratsionismi või kelmusega. Olid muidugi ka mõned helgemad hetked neil.

Aga läheme nüüd edasi. Vaatame, kuidas subsideeritakse kõike seda juhuelektrit. 2,8 miljardit on praeguse plaani järgi plaan tõsta meretuuleparkide toetust, 200 miljonit pluss maatuuleparkide toetust. Mind huvitaks see, mida sama raha eest võiks saada, mida me võiksime valmis teha. Tegelikult kas mitte nii, et põlevkivijaamad saaksid korda, tuumajaama saaks ehitada ja nii mõndagi? Sest salvestuse hinda ei ole siia ammugi arvestatud, palju maksab see hiiglaslik auk Paldiskis.

No esimene ots: mida saaks? Saaks lõpetada ära jutu, et nii palju raha on puudu, et makse tuleb kogu aeg juurde raiuda. Kui sa miljardeid ikkagi sõna otseses mõttes tuulde plaanid lasta, siis mõnes mõttes tuulde on võimalik raha lasta ükskõik kui palju. Ega midagi, nagu sein ette ei tule, täis ei saa atmosfäär selles mõttes. Ja selle 2,8 miljardi eest – noh, paneme konteksti, eks ole. Palju meil siin loodetakse? Automaksuga paarsada miljonit pluss koguda, mõne teise maksutõusuga teist sama palju ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Rääkimata sellest, et kui me tõepoolest paneme energia selle tuumajaama ehitusse, lõpetamegi ära selle jutu kogu sellest tuulest ja päikesest. See võtab juba nii palju aega ära. Ja siis, ma ei tea, valitsuse laua taga, igal pool muudkui heietatakse, aeg kulub. Võtame eesmärgi – me oleme väike riik – tuumajaama suunas ja seni ütleme Ida-Viru energeetikutele, et kui vaja, ehitage üks plokk juurde, ja hoidke nii kaua elektri hind mõistlikul tasemel, kui meil see tuumajaam valmis saab. Saaks palju häid asju, aga palju halbu asju võiks jätta tegemata.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Ma üritan siis kiirelt sulle paar sihukest elementi juurde anda. See 15 miljardit oli arvestatud Enefit Poweri välja öeldud põlevkivi hinna ja eelmise aasta keskmise hinna vahe järgmise 15 aasta peale. 

Siis sinu väide, et kui tuult on metsikus koguses üle, siis nagu on meil suur probleem võrgus. Selleks, et see sinna üle jääks, peab olema tarbimine vastas, sest nad peavad kõigepealt tegema pakkumise turule, kui nad sealt turule ei saa, siis nad lülitavad ennast ka välja. 

Ja selle 120 miljoni osas sa võiks kuulata seda eilset debatti Urmasega, mis me pidasime. Ta ikkagi ei süvenenud üldse numbrimaagiasse.

Aga siin ettevõtete huvi osas on sul natuke vale eeldus. Koore riisuvad praegu Kiisa ja teatud Leedu ettevõte. Ehk tegelikult kõik need ettevõtted, kes tahavad akusid ehitada, need tahavad turule saada, nad tahavad sinna juurde saada, seetõttu nende huvi on sinna turule saada, mitte hoida seda hinda kõrgel.

Aitäh, Mario! Ma aitan sind. Koore riisub Kiisa, ma ei vaidle sulle vastu. Nüüd üks suur päikese ja akude ja arendaja tahab ise koort riisuma hakata ja Kiisa ära osta ja valitsuses on plaan see neile müüa. Elering muidugi on vastu, sest Eleringile ka meeldib koort riisuda, kuigi ta on riigiettevõte ja peaks tegelema sellega, et koort rahvale piltlikult öeldes jagada.  

Ära nüüd arva, et kui päikese‑ ja akuenergeetikud Kiisa jaama endale ostavad, siis nad ostavad selleks, et koort mitte riisuda. Vastupidi, neil on veel parem plaan, kuidas koort riisuda. Ja see on mõistlik. Ettevõtja peabki niimoodi, seda ma kordan veel kord, ettevõtja peab teenima kasumit. Ta peab vaatama, milline on raamistik, ja selles kõige paremal viisil toimetama, et teenida kasumit. Meie siin peaksime vaatama, et kõik ettevõtjad saaksid teenida mõistlikku kasumit, mitte nii, et me müüme oma selle kooreriisumismasina kellelegi teisele koore riisumiseks ja siis järgmine aasta loeme neid erakonna toetuse aruandeid ja siis vaatame, et näed, kui huvitav, kui inimesed on rikkaks saanud ja on hakanud erakondi toetama. Noh, ei ole see. 

Nüüd põlevkivi hind. Mul on isegi sees, sisse antud otsuse eelnõu, et meie valitsus peaks asuma läbirääkimistesse poolakatega, ka lätlaste, leedulaste ja soomlastega, et teha ühine ettepanek Euroopa Komisjonile, et seoses kehva geopoliitilise olukorraga, seoses energia defitsiidiga vabastada meie energiatootmisettevõtted CO₂ kvoodi ostmise kohustusest. Euroopa alusleping annab võimaluse igasuguseid selliseid erandeid teha. Kui me seda teeksime koos, tõenäosus, et see läbi läheb, oleks suurem. 

Ja kui nüüd karta seda, et pankuritel lendab siis see kvoodiinstrumendi asi vastu taevast, ja siis pankurid, nagu me Eestis teame, et pankurid on sellised kõvad pigistajad, et käid korra peaministri juures ja peaminister kohe teeb, nagu pankurid ütlevad. Ega ka Euroopas tekiks see surve. Aga ma oma otsuse eelnõus maandasin selle riski, samaks perioodiks, kui meile antakse see vabastus, väga pikaks perioodiks ei pea andma, kaks- kolm aastat vabastust, selle aja peale lendab see süsteem nagunii vastu taevast, aga selleks perioodiks, et Euroopas inimesed ka ei mõtleks, et pankuritel läheb nüüd halvasti, võtaksid nad turult sama koguse neid kvoodiühikuid ära. Ehk nii-öelda kvooditurg jääks mõjutamata. Hispaanlased, prantslased, belglased saaksid rahulikult selle 80 euro taseme peal nendega edasi kaubelda, või nagu pankurid hoiavad seda sellise natukene investeerimisportfellis turvalise riikliku elemendina, eks ole, kui sa 80 pealt lased ta ootamatult 20 peale, siis läheb ilmselt mõni suurpank pankrotti ja siis mõni riik sealt takkajärgi. Ei ole vaja. Aga lahendus on ka pakutud.  

Nii et kui sa kohtud nüüd oma koalitsioonikaaslastega, ütle: andke mulle seda Epleri head ettepanekut lugeda ja minu arust võiks sellega edasi liikuda. Ja siis, kui seda ei ole, siis põlevkivi hind, ma just rääkisin sulle ära selle põlevkivi hinna loogika, palju odavam on põlevkivist teha elektrit kui gaasist ja palju väiksema CO₂ heitega.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõesti nauditav täna kuulata seda olulise tähtsusega küsimust, erinevad vaatepunktid, nii arsti seisukohalt, looduse seisukohalt ja ka energeetiku seisukohalt, mis on väga silmi avardav. Peaks olema saal rahvast täis, aga ma eeldan, et kõik ja paljud liikmed istuvad tubades ja teevad märkmeid usinasti ja saavad selle info kõik kätte. Aga ma tulen selle CO₂ juurde tagasi. Nii nagu sa rääkisid, on see üks osa börsi teemast, mis on portfellides, mis on investeering. Kunagi oli meil ka, mingid osooniaugud tekkisid, aga siis jälle mingi maailmavaate muutusega kadusid osooniaugud ära, võeti CO₂. Sinu ettepanek on väga mõistlik, et see CO₂ üldse ära kaotada. Eesti võiks teha ettepaneku Euroopast saada erisus, et me kaupleme ilma CO₂-ta. Kindlasti toetame. Mis sa arvad, kui kaugele me võime sellega jõuda?

Vaadates nüüd seda kogemust, kaheaastast kogemust siin Riigikogus, kus on olnud isegi selliseid naljakaid situatsioone, et opositsiooni esitatud mõistlik ettepanek ikkagi hääletatakse maha ja siis tullakse nädal aega hiljem enda sama sõnastusega ettepanekuga, siis see oleks võib-olla kõige optimistlikum lootus. Ma ei arva, et minu ettepanek leiab toetust, nii et sellega edasi liigutakse, aga ma loodan, et mõni koalitsioonisaadik, näiteks Kadastik, siis hääletatakse minu ettepanek maha ja nädal aega hiljem tuleb Mario ja ütleb, teeks sellise asja, et asuks läbirääkimistesse CO₂-kvoodi ostukohustuse kaotamiseks. See oleks Eestile küll väga hea, kui me sellega niimoodi edasi läheks. Lootkem sellele, ega enam optimistlikumaks siin minna ei saa. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ikka peab optimist olema, eks! Meie kõik oleme optimistid. Me oleme veendunud, et see, mida Donald Trump nimetab "green scam" – eks ole, rohepettus või roheskeemitamine –, see tegelikult juba lõpeb. Selles see meeleheide ongi, et see raha, see 3 miljardit ja iga-aastased 100 midagi miljonit subsiidiumi – see tuleb veel kätte saada. Enne kui patsient parasiitide käes ära sureb, peavad parasiidid oma kätte saama.

Aga noh, müüakse seda pettust meile valedega. Valed on muidugi goebbelslikus mõõtkavas ja jäävad vahele kahepalgelisusega. Sest kui meile räägitakse, et CO₂ on probleem, millega tuleb võidelda, muidu me kohe kõik kärssame surnuks, siis tegelikult tegeldakse CO₂ edendamisega. Minu arust liiga vähe saab tähelepanu küsimus, kui palju kõigepealt tekitatakse CO₂ saastet, kui pannakse püsti üks kuni 300-meetrine või 350-meetrine tuulik. Äkki aitad seda ka neile meelde tuletada. 

Vot seda numbrit ma, ütlen ausalt, ma ei tea. Aga kui vaadata seda laia rohenarratiivi, siis kahtlemata betoon on seal kõva kurja juur, suur CO₂ heide. Kui me vaatame seda, mis toimub, kuidas saadakse terast: jälle halb, hirmus heide ja kõik on halvasti. Seal see heide … Ja ma olen palju mõelnud, et selle peakski ette võtma mõne konkreetse tuuliku projekti peal ja need arvutused ära tegema, aga kuidagi alati tuleb mingi muu asi vahele. Ei ole jõudnud teha. 

Mis puudutab sinu juttu sellest rohepettusest, siis mulle tuli meelde, et ma jätsin kolleeg Arvo ühele osale küsimusest kommentaari andmata. Oli tõesti see osooniaukude mure. Aga enne, kui me jõudsime kliima soojenemise mureni, oli vahepeal veel jääaja tuleku mure. Seal kusagil 90-ndate alguses oli probleem, vajas lahendamist see, et kohe külmume ära. Aga siis, ei tea, mis valgustus sellel Al Gore'il oli, ta vaatas, et selle külmumisevastase võitlusega nii palju raha ei voola, ja ütles, et hoopis ei külmu ära, keema lähme. Ja rahad hakkasid, selles mõttes Al Gore oli tõesti osavam pettur, et tema sai ikka rahad üle maailma päris jõuliselt liikuma. 

Kahepalgelisus! Meile esitleti teisipäeval uuringut, jutumärkides uuringut, aga seda nimetati uuringuks. Seal uuringus mainiti ekstra ära, et igasuguseid Emorid ja muud uuringufirmad ei oskagi päris hästi uuringuid teha, aga leidus seltskond, kes tegi kvaliteetse uuringu. See seltskond oli Sihtasutus Liberaalne Kodanik, Salk. Ja nad tegid uuringu ja uuringus oli seal erinevaid küsimusi ja üks küsimus oli muu hulgas see, et isegi kui on terviseriskid tuuleparkidega, kui me teile raha anname, kas siis suhtute natuke vähem negatiivselt tuuleparki. Enamik inimesi, loomulikult, kui sa ütled, et sa oled vastu, aga ma annan sulle raha – ma arvan, et kui sa seda raha hulka järjest suurendad, siis sul tekib aina rohkem pooldajaid. Sa nagu maksad inimestele. Ja inimesd ütlesid, et okei, anna raha, pärast vaatame. 

Aga seda küsiti ainut tuule kohta. Näiteks ei küsitud tuumajaama ega põlevkivijaama kohta, et kuule, aga teeks ikkagi põlevkivist odavat elektrit ja me annaks sulle rahaga. Ma arvan, et oleks olnud ka see, et jõle paljud inimesed toetavad, mille kohta küsida, et anname raha. Ja lähebki toetus üles. Vaat selline sõltumatu uuring tehti. 

Ja siis veel kahepalgelisus selles valguses, et iga kord, kui ma mõnes vestluses nimetan põlevkivi, ütleb mõni reformierakondlane: "Aga hingamisteede haigused Ida-Virumaal!" Tuulikute puhul nad teevad nii, et ütlevad: "On küll terviseriskid, aga me anname raha." Noh, ma ütleksin, et põlevkivis lahendame siis ka hingamisteede haigused ära. Anname Kirde-Eesti inimestele raha ja teeme põlevkivist elektrit. Kusjuures kui me põlevkivist hakkame soodsat elektrit tegema ja meie majandus ja tööstus hoo sisse saab, siis ma arvan, me saamegi nii rikkaks, et võibki Ida-Virumaal inimestele raha anda. 

Aga muidugi, jah, ega see ka ei meeldi reformierakondlastele, et suur hulk inimesi rikkaks saaks. Selle nad on sotsidelt üle võtnud. Ma olen ka otse küsinud ühelt sotside kunagiselt kõrgelt esindajalt, kas teie selline ideaalmaailm on selline, et oleks mõned ettevõtjad, kes oleks hästi rikkad ja täidaksid seda funktsiooni, et täidavad riigikassat, ja lisaks täidaks seda funktsiooni, et inimestel oleks kedagi sõimata ja valitsusel, et vahi, kus on kasumit, ja niimoodi. Aga selle ülejäänud raha sotsid annaks inimestele. Vaata, kui hea valitsus, aga need halvad ettevõtted teenivad kasumit! 

Minu arust Reformierakond on oma selles nagu baasmõttes jõudnud sinnasamma kohta, et hoida inimesi sellises kohas, kus nad ei saa olla iseseisvad, sõltumatult toime tulevad. Siis saab nendega paremini manipuleerida. 

Mart Helme, palun! 

Aitäh! No see, et see kõik on suur korruptsiooni- ja rahapesuprojekt, on ju ilma hästi relvastatud silmatagi näha, kui me vaatame kas või seda, et terve hulk nendest firmadest, kes siin peaks hakkama seda toetust saama, on ju sisuliselt riiulifirmad, ühemehefirmad. Aga ma tõmbaksin siin paralleeli ja see on ka küsimuse sisu. Me oleme nüüd juba kümmekond aastat näinud, et meil ehitatakse sajandi raudteeprojekti nimega Rail Baltic – ja ei idane ega mädane, aga raha muudkui voolab. Miljardid on juba läinud, keegi on need miljardid saanud. Mul on selline kahtlane tunne, et tegelikult ka need tuuleärimehed, neil on jumala suva, kui palju sealt elektrit tulema hakkab, kui palju ja missuguse hinnaga see elekter tulema hakkab, kas seda kuskile panna saab või ei saa, peaasi et raha voolab. Kas sul on samasugune tunne?

See ei ole isegi tunne. Ma rääkisin ühe oma sõbraga, kes tööalaselt palju tuuleenergeetikutega suhtleb. Ja siis ma kuidagi seal niimoodi tögasin teda, et aga sa küsi nende käest seda ka, et kuidas nad näevad seda ühiskondlikku kulu ja kust oleks soodsam. Siis ta ütles, et ei, ega neid see ei huvita. Neid huvitab, et raha tuleb. Ja kui ajas veel rohkem tagasi minna, siis üks Eesti energeetika pikaaegne tegija rääkis selle asja tausta, ütleme, selline 15 aastat, natuke, 20 aastat isegi tagasi, kui Saksamaa suure energiapöörde, Energiewende'ga pihta hakkas. Siis ta oli veel ka – 20 aastat tagasi – 20 aastat noorem mees, aga energeetikat ja füüsikat ja kõiki neid arvutusi hästi tundev. Ja siis ta oli seal ühel konverentsil ja küsis ühelt Saksa energeetika grand old man'ilt, et kuule, aga see, mis te siin räägite, see ju ei tööta, ei vea välja. Ja siis see Saksa vanahärra patsutas talle õlale ja ütles: tead, sina tegele oma asjadega ja mina tegelen oma asjadega, ja koridorides liigub väga palju raha.

Mario Kadastik, palun!

Aitäh! No jätkame sealt, kus meil pooleli jäi. Kiisa erastamist muidugi ei ole lähima paari-kolme aasta jooksul plaanitud toimuma, nii et see argument päris ei päde. Aga pigem on ikkagi need, kes akudega tulevad, on need, kes tahavad saada selle piruka juurde, nagu sa seda mainid. Ja selle põlevkivi osas, siin ma olen tegelikult ka öelnud Andresele, et me peaks tegema ikkagi korraliku arvutuse läbi, muidugi võib sihuke ühes suunas, teises suunas vaidlemist nii et vähe ei ole, sest 200-sest hinnast ainult 70 on CO₂.130 ja sinu öeldud paarkümmend, seal on nii suured käärid vahel, et tõde on kuskil metsas veel hetkel. Meil oleks vaja täpselt aru saada, et saada sellest objektiivne pilt. Aga ma siiski üritaks väita, et see 20, 30 ei ole objektiivselt võimalik opereerimise, kapitalikulude ja kõige muu mõttes sinna kuidagi tuua. See retoorika sellest hästi odavast põlevkivielektrist ei ole päris adekvaatne.

Ma nii palju täpsustaks, et ma täna ei rääkinud, täna ma ei rääkinud põlevkivielektri lõpphinnast ühtegi numbrit. Ma rääkisin kütuse hinnast. Ma ütlesin, et gaasi kogus, mis on vajalik megavatt-tunni tootmiseks, maksab täna 34 eurot ja põlevkivi kogus, mis on vajalik ühe megavatt-tunni tootmiseks, maksab, kui me arvestame vanade plokkidega, kus läheb umbes tonn, siis on see 20 eurot, aga kui me räägime Auverest, siis see 0,7 tonni, 14 eurot. Ma rääkisin seda, et kütuse hind põlevkivil on kaks korda gaasist odavam. Gaasijaama on natuke odavam ehitada, tal on lühem eluiga. Kõik need arvutused, eks ole, aga kütuse mõttes on … Ma lihtsalt tahtsin juhtida tähelepanu sellele, et milleks ehitada oma energeetika üles imporditud kütusele, eriti selle valguses, kus mingit võitu heitmes ei tule, aga hind on kaks korda või rohkem kallim. See oli see mõte, mis ma tahtsin edasi anda.

Tõepoolest, miks Euroopas meid ei mõisteta selle põlevkivi teemaga, sest kellelgi teisel ei olegi põlevkivi. Me olemegi üksi. Me saaksime olla selline väga unikaalne väike riik, kes iseenda loodusvaraga, ilma seda kusagilt importimata, suudab enda energiajulgeoleku tagada. Ja võib-olla – see võib kõlada natukene vandenõuteoreetiliselt –, aga võib-olla ongi nii, et mõned suured riigid või mõned riigid, näiteks Skandinaaviast, kellel on ka ajaloos kogemus meie valitsemise üle – näiteks kui me vaatame pangandussektorit –, aga võib-olla nad tahavadki ka energeetikas, metsanduses ja kõiges muus, et me ei astuks sammu edasi, sest siis nendel mingi äri kaob ära. Ma ei ütle, et see nii on, aga paljudes kohtades, kui sa võtad panganduse, võrdled, mida Rootsi pangad teevad Rootsis ja mida nad teevad siin, on erinevus. Seesama kindlustusteema, mida sellel nädalal on meedias käsitletud – suur Norra kontsern, kõik on jumala kindlad, et Norras isegi ei tekiks sellist jama, siin tekib. Kui me vaatame metsandust – nii kui Eestis tahetakse teha mingit puitu rohkem väärindav asi, siis hakkab kuskilt, küll tekivad mingisugused aktivistid või tekib mingi muu jama, ja no ei saa nagu kännu tagant välja. Ja võib-olla on energeetikas samamoodi, et vaadatakse, et 1,3 miljonit, rikkaks tahavad seal saada, ei sobi meile.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimuste-vastuste aeg on läbi. Järgnevalt avan läbirääkimised. Arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Esimesena palun Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni nimel sõna võtma kolleeg Mario Kadastiku. Palun!

Aitäh! Igaks juhuks küsin kohe need lisaminutid ka.

Kolm minutit lisaaega, palun!

No sain mitu tundi seda teemat kuulata. Ja ütleme niimoodi, et energeetika loomulikult on olulise tähtsusega küsimus ja selles osas oleks võinud arutelu olla parem. Siin kahjuks EKRE jooksis natukene lati alt läbi, sest olgem ausad, selles teemas oleks saanud arendada ja arutada ja debateerida palju teemasid, aga kahjuks, kogu lugupidamise juures, ekspertide ring, keda kutsuti, jättis kõvasti soovida. Ausalt öeldes, kui Rain oleks üksinda kõik neli ettekannet teinud õigetel teemadel, oleks, ma arvan, et debatt ka sügavam olnud. Ta vähemalt ei aja nagu päris udu.

Kahjuks nüüd tõesti, algusest peale võttes, ma ütlen, energeetikateemadel peab arutama, sisu üle peab arutama, ja minu meelest on väga oluline, et oleksid esindatud erinevad vaatenurgad. Aga faktid peaksid ikkagi olema korrektsed. Me ei saa nagu päris ikkagi puusalt ega sihukese kiire internetiotsinguga leitud andmete pealt teha suuri väiteid ja üritada sellega kogu süsteemi nagu uppi keerata. 

Need lihtsad näited, mis energeetikaeksperdi poolt toodud küsimused. Päiksejaamadega, tuulejaamadega saab tekitada grid'i, selleks on grid generating inverter'id ja kõik muud. See on juba aastaid olemas, tootjaid on kümneid, meil on kasutusel. See, et meil on Paldiski vesisalves võimalik teha 15 gigavatt-tundi, mitte ainult kuus, lisakoobaste kaevamine, väga väike komponent sealjuures. Elektriautode tarbimise küsimused. 

Ühesõnaga, kõik numbrid olid niivõrd mööda, et see kahjuks ei andnud sinna nagu sellist baasi. Aga mis mind muidugi šokeeris kõige rohkem, kui nüüd täiesti aus olla selle juures, oli see tohutu Venemaa-lembus. See kurtmine selle üle, et me BRELL-süsteemist lahkusime, mis on üks meie suurimaid energiajulgeoleku võite, mida planeeriti pikalt, seda nagu taga nutta – olin äärmiselt üllatunud. Samatmoodi Venemaa tuumatehnoloogia kasutamine. Vabandust väga, aga kõik, mis on Venemaalt, on järgmiseks paarikümneks aastaks off limits. See ei ole okei, me ei kavatse selle terroristliku riigiga mitte midagi pistmist teha. 

Keskkonnamõjude osas. Rääkisin vahepeal ornitoloogist teaduriga Marko Mägiga, kes on linnuökoloogia teadur, ja küsisin, kas ma võin teda tsiteerida. Meil majanduskomisjonis näidati eelmise aasta novembris samatmoodi linnupiirangute kaarti. Too kaart ei olnud sugugi nii piirav, see oli ornitoloogiaühingu ja Kotkaklubi poolt tehtud uuring. Ja tema väide oli, et, otsin kohe tsitaadi üles: see kaart on märksa adekvaatsem, sest seal on peal need liigid ja need ohutsoonid, kuhu tuugenite rajamiseks tuleb teha väga täpseid uuringuid, mis näitavad, kas ja kuidas on võimalik tuuleparke rajada, meedias ringelnud punaseks võõbatud kaart on detaile teadmata eksitav, sest seal on peal kõik alad, kus mõju lindudele on olemas, sealhulgas alad, kus mõju on praeguste teadmiste kohaselt suhteliselt tagasihoidlik. Ehk siis see on see klassikaline meetod, kus võetakse mingisugune pilt, mis näeb hästi kole välja, ja näidatakse seda puhta tõe pähe. Ei taheta süveneda faktidesse. Siin on koht, kus see uus uuring on olnud nüüd juba poolteist aastat kättesaadav. See oli meil majanduskomisjonis, see oli eelnõude juures, see on avalik ja seda ei näidatud. Ehk siis sama teema. 

Kui me võtame selle akustika poole, siis 20 minutit oli ettekannet spektritest, helivõngetest, piikidest ja impulssidest, kuidas need tohutult rikuvad tervist. Ma olen nõus, et loomulikult on vaja uurida korralikult ja et oleks taust teada, et terviseuuringud ja asjad on kõik korras, aga siin tehti niivõrd absurdseid nagu selgeid väiteid, et infrahelist tekkiv õhurõhu ülekanne mehaaniliseks mõjutab meie rakkude maatriksit. 0,2 millipaskalit rõhku, mis on see, millele oli fookus pandud, ma vaatasin järgi sealt spektrist, see, millele oli pandud fookus, see on 0,2 millipaskalit rõhku, selle kohta võib iga füüsik öelda, et see on absurd. Ma üle ei arvutanud, aga ma pakun, et siin saalis kogevad kõik praegu minu kõnes suuremat õhurõhu vibratsiooni. Selle kandumine üle kollageeni tootmisse, siis me ei saaks eksisteerida. Meie enda keha liikumine, võnkumised põhjustavad palju suuremat kogust mõju mehaaniliselt.

Ehk palun kasutame korrektseid uuringuid, korrektset sisu, kutsume eksperdid, kes päriselt teavad, millest nad räägivad. Ma ei soovi kuidagiviisi inimesi halvustada, lihtsalt ma tahan, et kui meil on olulise tähtsusega riiklik küsimus, siis me teeme seda debatti kvaliteetselt. Kutsume päriselt eksperdid, kes selles teemas saavad vastata küsimustele. See, kui ma küsisin konkreetselt, ma isegi ütlesin välja, mis see rõhk on, ja palusin, et ta ütleks, mis on see tervisemõju, siis noh, see vastus kahjuks ei olnud korrektne. 

Noh, ma tõesti, ma ei soovi sellisel kujul nagu selliseid arutelusid pidada. Ma saan aru, et on tegemist KOV valimisprogrammi avamisega EKRE poolt, seda riiklikule tasandile tuua. Aga nagu siin oli ka juttu, siin saalis ei peaks olema see arutelu kellegi konkreetse huvigrupi üle. Siin saalis peaks meil olema Eesti rahva huvid.

Ehk kui me tahame rääkida energeetikast, siis räägime sellest ilusti avatud kaartidega, võrdleme erinevaid elemente, arutame nende plusse-miinuseid, aga teeme seda objektiivselt. Ma saan aru, et see infraheliga ülesse erutamine on nagu teema, mis ajab inimesi käima, sellepärast et nad ei kuule seda. Infraheli on defineeritud kui kuulmatu heli, sest see on allapool meie kuulmislävendit, aga seal on ka konkreetsed meditsiinilised aspektid, seal on füüsika taga. See ei ole tegelikult nii tohutult müstiline. Sest mida madalamaks läheb see helisagedus, seda väiksem on sellesama detsibellide juures antav rõhk. See tähendab, et see mehaaniline mõju on niivõrd palju väiksem. Loomulikult võib-olla tuulikutel mõju, aga ta on palju tõenäolisemalt kuuldavas alas. Ta on palju tõenäolisemalt otseses visuaalses alas. See infraosa siiski pigem tundub olevat notseeboefekt ehk siis efektid avalduvad siis, kui hakatakse rääkima, et see on halb. 

Seetõttu palun, peame selliseid debatte kvaliteetselt. Reformierakond väga hea meelega peab debatte. Aga palun võimalikult objektiivsete andmetega, et me saaksime. Loomulikult, meil on erinevad maailmavaated. Mina saan ka aru, et CO₂ on vajalik taimede kasvuks, aga loodusel on teatud absorptsioonivõime, see ringlus on teatud kogusega. Ehk kui sa ajad midagi tasakaalust välja, siis ta hakkab kuhjuma ja sellel on oma efekt. Keegi ei väida, et CO₂ ei ole eluks vajalik. 

Seetõttu, jah, mina leian, et me peaksime loomulikult rääkima asjadest, aga me peaksime neist rääkima ilusti, ausalt ja korrektselt. Aitäh!

Suur tänu! Kuna arutelu algataja on teinud ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad, siis Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Anti Poolametsa. Palun!

Aitäh, juhataja! Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Jaa, kuulasin Mario ettekannet. Jah. Ta rääkis, et ettekandjatel olevat olnud absurdseid väiteid. Aga mina ütlen, härra Kadastik, kas tervisemurede naeruvääristamine on absurdne? Naeruvääristasite ettekandjat. (Saalist räägitakse.) Jaa, aga te ei ole isegi suvatsenud ju jälgida seda. Ärge jookske ära – see on väga oluline debatt –, sest ärajooksmine on allaandmine. Ja te ei ole ju jälginud sedagi, millised kaebused tulevad Sopi-Tootsi tuulepargist. Mina olen neid oma käega üle vaadanud. Kui need ei ole kaebused, kui need ei ole asjad, millega tuleks tegeleda, siis millega veel tuleks tegeleda?  

Kui me räägime kvaliteedist, kvaliteetsest debatist, ma toon ainult ühe näite. Alles see oli, kui Euroopa Komisjon andis meile riigiabi loa: tehke, tehke endale siis need tuulepargid! Aga kõik oli niivõrd lappamas, isegi Rahandusministeerium ei suutnud – ei suutnud! – normaalset arvutust teha. See oli kõik jää peal, see oli kõik ülimalt nõrk, haletsusväärne. Juttu oli miljarditest, aga millised olid arvutused? Vaat see on absurdne, et ministeeriumi tasemel puuduvad analüüsid, puuduvad arutelud. Ja te peate ise tunnistama, et see kõik läks lappama. Te panite selle seisma – põhjuseid ju pidi olema –, kuigi Euroopa Komisjon oli riigiabi loa andnud. See on kindel näide.  

Aga 2,6 miljardit – sellest ei pea ju arutlema. See on tegelikult üks Eesti riigi suurimaid investeeringuid, mis läheb valesse kohta, aga see raha võetakse Eesti rahvalt, sõna otseses mõttes kooritakse. Mis seal salata, nii valelikku ja mütomaanlikku info levikut, kui me selle tuugenipoliitikaga seoses näeme – midagi sarnast muidugi on 150 sooga seotud. Sellist nonsenssi ilmselt isegi Nõukogude aparatšikud ei suutnud korralikult välja mõelda, 150 sugu jäi neist mõnevõrra eemale. Ehk siis jõutakse järgi Nõukogude valetamismasinale. Seda ma võin küll kinnitada: Nõukogude valetamismasin on kohal, siinsamas nähtav ja kuuldav kogu selle rohepöördega seoses. Meenutab kõiki neid Hruštšovi-aegseid hullumeelseid kampaaniaid, mis lõpetavad pankrotiga. Vältimatu! Ja see vältimatus on juba näha. 

Isegi kui Euroopa Liidu mütomaanid selle kampaaniaga jätkavad, meie Euroopa kallima energiakampaaniaga, siis USA-s on juhe välja tõmmatud ja tegeletakse terve mõistuse taastamisega. See garanteerib, et rohepööre lõpeb. Ja see on ka kõigile lohutuseks, et kahjusid me kanname sadades miljonites, võib-olla isegi miljardites, aga äkki EKRE ja teised terve mõistuse kandjad suudavad järgmise miljardi ära päästa ja Eesti maksumaksjale tagasi anda. Nii nagu kommunismi ajal me kandsime üüratu kahju, siiamaani taastame tegelikult tekitatud kahjusid.  

Aga kui me vaatame ümberringi, siis suur osa Eestist on plaanitud ehitada tööstuspiirkonnaks ja samal ajal karikatuursel moel investeeritakse 40, 50, 60 miljonit soode taastamisse. Kas pole silmakirjalik? Ja siis võetakse meilt pärandmaastikud ära just seal, kuhu inimesed on läinud elama looduslähedase elu pärast või jäänud sinna elama. Tegelikult isegi algab ka migratsioon, algab lahkumine oma kodupaikadest. Nii kaugele on selle tuugenirumalusega asjad viidud.  

Võtame Vinni valla. Täna planeeritakse sinna 150 hiigeltuulikut, igaüks kuni 300 meetri kõrgune. Üks looduskaunimaid valdu! Aga selliseid on ju palju. Saaremaa merealad, Liivi laht – kõik on täis moodsat tuugenitööstust. Nendele lisanduvad alajaamad, akupargid, kõrgepingeliinid, hooldusteed ja muu taristu, mis muudavad kõike. See ei ole ju mõistlik ega tasakaalustatud areng. Tegu on ulatusliku industrialiseerimisega. Aga teistpidi võiks öelda, et ta on ka deindustrialiseerimine, sest hävitatakse toimiv tööstus, hävitatakse ülikõrge elektri hinnaga toimivat majandust, suur hulk ettevõtteid. Aga teisalt, need tüükad, mis pärast tuugenifirmade pankrotti jäävad nendesse omavalitsustesse, need peab ära koristama omavalitsus. Tuugenite demonteerimise hinnad ulatuvad miljonitesse, mis tähendab, et omavalitsused võivad minna pankrotti. Kui Vinni vallas näiteks pead demonteerima 150 tuulikut ja igaühe demonteerimise hind on 2 miljonit, kes siis kulud kannab? Isegi riigil tekib raskusi nende kulude kandmisega, peab laenu võtma, et kogu seda jama likvideerida.

Eestis ei ole kehtivaid normatiivakte – me nägime seda ettekannetest –, mis suudaksid adekvaatselt reageerida kaasaegsete hiigeltuulikute mõjudele. Me näeme ju, et meretuulikud on nagu mingid ulmefilmi tegelased kõndinud maismaale, rüüstavad ära meie kogu ajaloolise maastiku. Mul ei ole sõnu lihtsalt. Olen ka muinsuskaitseinimene ja mulle on mõistatuslik, miks keegi ei võitle selle eest, kui meie pärandmaastikud hävitatakse nelja-viie-kuue aastaga. Õnneks on inimesed, kes seisavad oma kogukondade eest ja on kohapeal näinud, kuidas asjad lagunevad. Täna nad siin esinesid ja seda oli hea kuulata. See teema ei ole lihtsalt EKRE asi, see on kõigi asi, kas me kaotame oma pärandmaastiku, kas meil on Euroopa kõige kallim elekter, kas meie ettevõtted tulevad toime, kas kodumajapidamised tulevad toime. See on kõige suurem riiklik küsimus praegu koos kaitse arendamisega. Aga siin me kuuleme lihtsalt demagoogilisi heietusi.  

Igal juhul, täna on näiteks Vinni vald kaevatud kohtusse ja peab kaitsma ennast tuugeniärikate eest, kes nõuavad neilt raha selle eest, et vald otsustas kaitsta oma inimeste huve. Ja Kose vallas minu teada küsitakse miljonit selle eest, et vald lükkas tagasi nõudmisi. Ja ma tean ka seda, et minister Keldo tahab ära võtta kohalikelt omavalitsustelt õiguse otsustustes osaleda. Vaat see ongi demokraatia Reformierakonna moodi: kui ei otsustata õigesti, võtame kõik õigused ära. Aitäh!

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Riina Sikkuti. Palun! 

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Keeruline on kokkuvõtet teha. Mario Kadastiku öeldut ma ei hakka kordama, aga pean samuti nentima, et suuresti kuulsime täna pseudoteaduslikku jama. Kahtlemata internet võimaldab inimestele ligipääsu väga huvitavatele andmetele. Aga selline kiire guugeldus, liitmine, lahutamine, mõne graafiku lisamine ja seejärel väitmine, et pildil olev on kahjulik või vähemalt kahtlane – see siia saali ei sobi ja tegelikult ei vii meil arutelu edasi.

Seda, et Eestis on kohalikku tootmist, soovitavalt hajatootmist ja kütusevaba tootmist, kus me ei sõltu Venemaast ega ühestki teisest riigist, tegelikult juurde vaja, see on selge. Keegi enda kodu lähedale ei taha suurt tööstushoonet ega tuuleparki ja seega on täiesti arusaadav, et neid planeeringuid arutatakse kohalikul tasandil, aga ka siin saalis. 

Jaa, muidugi on igal energiatootmisviisil keskkonnamõju ja häiring lähedal elavate inimeste jaoks. Seda ei eita keegi, seda ei saa peita ja seetõttu need planeeringuprotsessid on enamasti liiga pikad, aga võimaldavad nii kohalike kaasamist kui ka erinevate mõjude väljaselgitamist ja analüüse. Tuulikute puhu see keskkonnamõju hindamine ei ole selline üldine, vaid annab konkreetse pargi mõjule hinnangu. Ja kui tuulikud põhjustavad häiringuid, mida leevendada ei saa, siis ei saa seda parki sinna ehitada. 

Seetõttu, nii nagu meil on kõigis omavalitsustes üldplaneeringud, mis näevad ette elamuehituseks sobiva ala, ma ei tea, tehnoloogiaparkideks või tööstusparkideks sobiva ala, tuulikute jaoks sobiva ala. Arendajad planeerivad kinnisvaraprojekte, tuulikuarendusi ja need mahud on suured. Aga väita siin saalis, käis vist läbi, et planeeritakse 22 000 megavatti – nii võib öelda, et meil planeeritakse miljonit maja või korterit või 7000 tehast. Aga need on plaanid, mis on paberil, ja nende seast tuleb valida sobivad kohad, arendaja, kellel on hea plaan taga, kes suudab selle kasumlikult tööle panna ja kes saab finantseeringu, et seda investeeringut teha.

Seda, et Eesti kaetakse tuulikutega või mahud on väga suured, tegelikult ei saa öelda. See on protsess, mis kõigis teistes valdkondades täpselt samamoodi toimub. Ja näiteks siin just Anti Poolametsa väidetud 300 kõrget tuulikut Vinni vallas, kust ka mina pärit olen seal – see kataks ära kogu Eesti tuuleenergia vajaduse. Kui Vinni vald selliste arendajatega kokku lepib, selline investeering sinna tehakse, siis see oleks ainuke park, mis Eestis oleks juurde vaja.  Me ei pea maismaad täis ehitama. Me räägimegi mõnestsajast tuulikust ja sobiva koha leidmisest nende tuulikute jaoks, kus nad häiriks vähem elanikke, linde ja teisi. 

Tervisemõjude puhul, infraheli osas see valeinfo hulk, mis levib, on ikkagi määratu. Infraheli tekitab autoliiklus enamasti ja tegelikult see tuleb välja ka nendest intervjuudest, mis on tehtud inimestega, kes tuulikuparkide lähedal elavad. 

Mina lugesin viimati Ida-Virumaal Aidu karjääripargi serval elavate inimeste lugu. Ja tõesti, seal inimesed ütlesid, et see Narva maantee liikluse müra on tugevam kui see, mida me tuulikute puhul kui kuuleme. Ja tõepoolest, 84% Tallinna elanikest ja 70% Tartu elanikest elab liiklusmüra sees, mis on normist suurem. Ehk meie igapäevased häiringud teiste inimese elutegevuse käigus vajalike tegevuste ja teenuste poolt on suuremad kui tuulikute poolt.  

See ei tähenda, et me peame vaikimisi aktsepteerima kõiki tuulikute mõjusid, aga see tuleb panna perspektiivi. See tuulikute infraheli, kui me räägime tervist kahjustavast mõjust, siis on oluline tugevus. Aga tuulikute tekitatav infraheli – sa võid seal generaatori otsas istuda kaks aastat ja tõepoolest sellel on negatiivne tervisemõju. Aga kui sa oled kilomeetri kaugusel või 200 meetri kaugusel, siis sellist tugevust infrahelil ja sellist kahjulikku mõju enam ei ole. 

Mitte keegi ei naeruväärista terviseriskide uurimist, ei takista seda. Terviseameti mõõtmised on tehtud muide kalibreeritud seadmetega ja tegelikult Tartu Ülikooliga koostöös on mitmeaastane tervisemõjude uuring käivitatud, et selgitada välja .. 

Kas te soovite lisaaega? Kolm minutit juurde. 

On käivitatud terviseuuring, et tõesti Eesti inimeste päris terviseandmete põhjal, terviseanalüüside põhjal näidata, mis on see mõju, mis on nende aastate jooksul nende tervises muutunud. Nii et keegi ei takista, keegi ei naeruväärista, aga kõike tuleb teha tervemõistuslikult. 

Ma ütlen ausalt, mul oli erakordselt ebameeldiv kuulata, kui arstiharidusega inimene esitab väiteid, et väärarendiga loomad ja lapsed hakkavad sündima. See on hirmutamine, sellel ei ole mitte mingisugust tõenduspõhisust taga ja sellise info levitamine inimeste seas on äärmiselt kahetsusväärne ja taunitav. Arstid õpivad eetikat, nad annavad vande, nad teavad, mis asi on teadus,kuidas teadust tehakse, asju uuritakse, mis asjad on faktid ja mida saab tervise kohta väita ja mida ei tohi tervise kohta väita.  

Nii et planeeringutega, ma loodan, et on omavalitsusi, kes edasi lähevad, suudavad kohalike elanikega kokku leppida nii tuulikutasu kui teised arendajate tehtud kokkulepped, et seda häiringut hüvitada või kompenseerida, ja Eesti suudab tulevikus tegelikult 100% oma elektritarbimisest taastuvatest energiaallikatest toodetud elektriga katta.

Nüüd, eraldi märkus selle kohta, et nii esimeses ettekandes kui teises ettekandes olid hullud planeeringute mahud, mida ei ole võimalik ja ka vajalik realiseerida. Kolmandas olid hirmutamised tervisemõjudega.

See arusaam, et Eesti peab igal tunnil oma tarbimise oma elektritootmisega katma, ei päde. Sellepärast me ei ole ka saartalitluses, me ei hoia oma sagedust lihtsalt sellepärast, et see on väikses süsteemis äärmiselt keeruline ja kallis. Täpselt samamoodi on selle tarbimise ja tootmise tasakaalustamisega. See, et me vaatame kuu lõikes, aasta lõikes ja suudame aasta keskmise tarbimise katta oma toodanguga – see on eesmärk, mille riik on endale seadnud või mille poole me peaksime pürgima.  

Unustati ära, täiesti mainimata jäeti biogaas kui meie kohalik gaas, mille tootmismaht on tegelikult päris suur või tootmisvõimekus on meil päris suur ja mis saab väga hästi tulevikus olla kasutatud jaamades. Juba eelmisel aastal Eestis tarbitavast elektri mahust rohkem kui pool toodeti taastuvatest allikatest, ent see hõlmab ka biogaasi, biomassi ja jäätmete põletamist. 

Kui kõik see kokku panna, mida loetakse taastuvatest allikatest pärinevaks elektritootmiseks, siis me tegelikult oleme väga suurte sammudega eesmärgi poole liikunud. Nii et kohalikku soodsat ja rohelist elektrit ka tuuleparkidest on meil tulevikus vaja. Ma loodan, et siin saalis vastavaid eelnõusid tulevikus ka menetletakse. Aitäh!

Aitäh! Ja Isamaa fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Solmani. Palun!  

Suur aitäh teile, austatud Riigikogu esimees! Austatud saalis viibivad inimesed, kes kuulate meid interneti vahendamisel! Ma olin riigihaldusministrina juures, kui kiirendasime taastuvenergia planeeringute menetlust. Isamaa on olnud energiaportfelli mitmekesistamise poolt, uute tootmisvõimsuste rajamise poolt, aga me ütleme, et riik peab siinjuures olema see, kes päriselt pakub elanikkonnale elutähtsa teenuse rajamisega kindlustunnet, mitte ei võta neilt seda viimastki kindlustunnet ära parteipoliitiliste slogan'itega kõnelemisel, mille sisu on olnud see, et inimesed peavad ennast energia eest tulevikus vaeseks maksma. See ei ole see tee. 

Ja nüüd, kui enne mind on siin kõnelenud asjatundjad, inimesed, kes on energeetikas pikaajaliselt leiba teeninud, siis minu teadmised kindlasti nii sügavale ei ulatu. Olen endine Eesti Energia pressiesindaja, sellepärast ka täna Isamaa eest kõne võtan, mingisugused algteadmised mul sellest sektorist on olemas. Mäletan hästi, kui me 2004. aastal Virtsu rajasime kolm esimest tuuleparki. Toona oli Eesti Energia direktoriks Gunnar Okk ja see mõte oli toona, et me hakkamegi liikuma taastuvenergia arendamise poole. Eesmärk oli 2004. aastal vähemalt 10% energia tootmise portfellist võiks olla taastuvenergia. Aga seda, et me asendame Eesti tarbimise taastuvenergiaga, sellist mõtet ei ole ka minu peas, ma ei tea, et ka meie erakonna liikmete peades seda olnud oleks. 

Ja mida tuleb öelda, siis täna ei ole Eestil energiavarustuskindluse plaani senimaani olemas ega pole ka meil kindlustunnet. Meil pole plaani, kuhu need taastuvenergiapargid panna, kuigi viimased kaks aastat on töötanud täisvõimsusel suurejooneline Kliimaministeerium, mida juhtis ka toona tänane peaminister ja kuhu võeti kantslerina tööle tänane riigisekretär Keit Kasemets. Kumbki neist sealjuures ei ole energeetik ega ammugi mitte tuuleenergeetik, aga kliimaga on nad hullanud juba pikemat aega. 

Mida veel öelda? Isamaa ei ole olnud tuuleenergia vastane. Viimati me oleme vastu seisnud küll subsideeritud meretuuleparkidele. Ja miks me ei ole tuuleenergia vastased olnud? Kui meil on olemas selline positiivne tegevuskava suurendada energiavarustuskindlust, siis me peame silmas pidama, et erinevaid tootmisvõimsusi on vaja. Me peame silmas pidama, et vähemalt samal ajal peab vähemalt samas koguses võimalik olema käibele võtta ka juhitavat võimsust ajal, kui tuul ei puhu ja päike ei paista. 

Isamaa seisukoht on, et me ei peaks pikkima Eestit tuulikuid täis. Tuulepargid on meie vaates energiatööstuse osa. Kui me neid kusagile soovime paigutada, siis nad tuleks rajada sinna, kus inimene on oma majandustegevusega juba sekkunud, näiteks maardla-aladele. Ja see põhimõte on kirjas ka üleriigilises strateegias "Eesti 2035". Need on siis turbamaardlad, kruusamaardlad, kus maakoor on juba lahti võetud. Hea näide on Sopi-Tootsi tuulepark, kus tänagi toimub ka turbakaevandus ja tuuleenergia tootmine üheskoos hübriidselt. Teine selline on Lavassaares, kus on samuti toimiv maardla ammendunud osaga ja toimiva osaga, mida saaks kasutada. Kuid kõige grotesksem just selle Lavassaare tuulepargi puhul on see, et see ala on antud riigi ja omavalitsuse poolt hoopis soostamise programmiks. Samal ajal on maakonna üldplaneeringuga peale pandud funktsioon maardlaks. Küsime, kuidas nii saab. See on täielik nonsenss! 

Ma palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Et anname ühe käega planeeringuga juhtfunktsiooni maardlale ja enne, kui on taastuvenergeetikapark püsti pandud, on ala lisaks antud ka Eestimaa Looduse Fondile, kes viib seal riigi soovil läbi soode taastamise programmi. Riik ei tea, mida teine käsi teeb. Kuulutab taastuvenergia riigi prioriteediks, otsib tuuleparkidele alasid, sellele määratakse planeeringuga taastuvenergeetika funktsioon üldplaneeringu tasemel ning samal ajal anname teise käega selle ala soode taastamiseks. See on absurd! 

Kõike seda kokku võttes ei saa ju rääkida, et riik pingutab taastuvenergia nimel mõistlikult, kuivõrd kaks viimast aastat on toimunud kõrvalt vaadates üks sihita ja plaanita sebimine, mitte taastuvenergeetika arendamine riigi kõrgendatud huvi sildi all energiakokteilis mida, kuidas ja kui palju on oluline. Riigil on vaja tagada varustuskindlus, see on meie julgeoleku küsimus. Tuulepargid või taastuvenergeetikaalad on tööstusalad ja nii neid tulebki võtta. Looduskaitsealadele neid seni rajada ei lubata. 

Aga mida riik üldse teha saab? Selle asemel, et rääkida planeeringute lihtsustamisest, peaks riik tagama taastuvenergeetikat müüval majapidamisel kindlaksmääratud hinnaga müüki ehk müüma omahinnaga otse tuulepargist neile, kes selles mõjualas elavad. Teiseks, võiks anda selles mõjualas elavatele ostjatele ka taastuvenergia vabastuse. Need, kes elavad teatud raadiuses ja peavad tuulikuid taluma, peab olema ka vabastus maksudest. Tuleks ka soodustada taastuvenergeetikale võimaluse loomist selliselt, et võrgutasusid vähendada, võrgutasu kuni nullini viia mõjualas. Selline lähenemine aitaks tagada selle piirkonna konkurentsivõime, luua töökohti ja tagada selle piirkonna peredele toimetulek ja heaolu ja elukvaliteet paraneks. 

Need, kes välistavad taastuvenergia tootmise oma territooriumil, võiksid maksta võrgutasu ja taastuvenergia tasu oma arvetel kinni. Ja mis puudutab häiringuid ja nende leevendamist, selleks peaks astuma sammu edasi ja kirjutama seadusesse, et ka pargi valmimisel kasutusloa andmisel toimub järjepidev seadusest tulenev järelevalve selle pargi mõjude kohta. 

Isamaa on algatanud tööstusheitme seaduse, kus täna on taastuvenergeetika väljaspool komplekslubade menetlust. Miks? Miks see nii on? Samas traditsiooniline tööstus, nagu ka piimafarmid, nagu ka põlevkivitööstus, teised tööstusvaldkonnad, need on allutatud kompleksloa menetlusele. Mõistlik oleks, et riik pakub ka neile majapidamistele kindlustunde, et regulaarselt hinnatakse parkide mõju elanikkonnale, kes asuvad mõjualas, ja et tuuleenergeetikud kasutavad võimalikku parimat tehnoloogiat selle tööstuse või pargi mõjude leevendamiseks. See ei ole midagi uut, selle nimi on kompleksloa menetlus ja selle väljaandmine täna ka toimib. Energeetika on allutatud kompleksloa menetlusele, aga taastuvenergeetika on täna selle alt väljas ja see pole aus konkurents. Taastuvenergeetika peab ajaloost tulenevate uuenduste ja nõudmistega samamoodi kaasas käima. Aitäh! Sest ka põlevkivienergeetikal, mida ka meie toetame, on samasugused nõuded. Ja uuele tehnoloogiale tuleb samasugused nõuded esitada. Aitäh!

Aitäh! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Peeter Ernitsa. Palun!

Hea juhataja! Ja kolleegid, keda ei ole saalis! Teema on ülioluline, aga selge see, et see on taas muudetud parteikoosoleku formaadiks. Ma mäletan väga hästi EKRE fraktsioonis olles, kui Martin Helme oli rahandusminister, mis suuniseid rahandusminister andis toona meie esindajale Maaelu Edendamise Sihtasutuses. See oli Sõnajalgade tuulepargi toetamine iga hinna eest. Ma võin nii palju öelda protokolli huvides, et prokuratuur teab ka selle tagamaid. Ja toonane justiitsminister Aeg küsis ka, miks selline intensiivne toetamine. Aga no see on poliittaust. 

Ma ise armastan käia Muraka rabas. See on üks Eesti uhkemaid rabasid põlevkivibasseinis. Ja see, mida plaanitakse sinna teha, neid Tallinna teletorni sarnaseid hiide, mis hakkavad reostama seda ürgmaastikku nende varjude ja peegelduste virvarriga, see on hullumeelsus. Inimesed niigi on sealt minema kolinud ammuilma juba, pärapõrgust, aga uuemal ajal on sinna tulnud taludesse inimesed mitte ainult Eestist, vaid ka väljamaalt, et nautida vaikust ja seda metsikut ilu. Ja nad on äärmiselt idiootlikus olukorras. Samad teletornid kavatsetakse sinna üles panna.  

Anti ütles siin õigesti, et need tuugenid, või mis nad on, reostavad meie pärandmaastikke. Jumala õige! Ja mitte ainult Alutagusel, ka Lahemaa rahvuspargis. Varsti on Palmse mõisa taustal näha samasugused hiidtornid. See on üks selline asi. Tervisest ma ei räägi. Mulle tundub, et praegune valitsus suhtub oma inimestesse mitte eriti lugupidavalt. Aga noh, reiting on ka neil, usaldus on nii madal, et sitta kah see rahvas.  

Aga ma olen ornitoloog ja ma tean, et Muraka rabas elab umbes 10– 12 väikekoovitaja paari. Enamik ei teagi, kes on väikekoovitaja, aga see on haruldane lind ja elab seal. Aga need hiidtornid hakkavad tõenäoliselt ohustama seda 10–12 paari, kes Muraka rabas elavad ja kes võivad nende tornide vastu surnuks lennata. Muidugi teil, kes te ei tea väikekoovitajat, on see täiesti ükskõik. Aga konnakotkad, kaljukotkad, merikotkad, kaurid ja nii edasi? Noh, võib öelda, et see on spetsiifiline, ornitoloogide mure. Aga see on ka mure.  

Ja meretuuleparkide selle hiiddotatsiooniga, mida olid juba parteijuhid või tuuletroika, nagu nimetatakse, oli kokku leppinud jaanuari lõpul. Teatati, kuidas on teada, juba mitmekümne aasta pärast, milline elektri hind tuleb. Ja siis ühel hetkel selgus, et kööga, visati sotsid välja. Siis selgus, et see on sotside plaan, rikkuse ümbersuunamine, suurejooneline rikkuste dotatsioonide näol ümberkantimine. 

Ei ole räägitud siin hüdrosalvestist. Ma tahaks paari sõnaga peatuda. Seal on kõigest miljardilised dotatsioonid ootel. Ja ma soovitaks uurivatel ajakirjanikel, nii palju kui neid Eestis on, tegeleda tõsiselt. See on samasugune minu silmis ja energeetikute silmis, kellega ma olen viimastel päevadel ka pikemalt sel teemal rääkinud, see on taas hiiglaslike koormiste panemine oma inimestele mitmekümneks aastaks. Võiks uurida selle taustu. Samasugune rikkuste ümberkantimise plaan nagu oli meretuulikud.

Kas soovite lisaaega?

Jah, palun küll jah. Aitäh!

Kolm minutit lisaaega.

Ja viimane, needsamad maismaa tuulikud. Jah, me oleme, praegune koalitsioon on otsustanud, et kui merele ei jõua, ei saa, siis pikime vähemalt mandri täis. Noh, mõnisada tundub nagu väike. Aga inimesed elavad igal pool. Ja ma arvan, et oleks võimalik tõenäoliselt leida kas 200-le või natuke vähemale neid kohti, mis inimesi ja loodust ja kotkaid ja kaure ja paljusid teisi linde ei häiriks, rahvusmaastikke ei reostaks. Aga kahjuks inimesed on jäetud praeguse režiimi puhul kannatajaks. Vaadaku ise, kuidas saavad, meie vaatame ise, kuidas me ennast päästame. Ja sellest on muidugi kahju. 

Ja kahju on sellest, et siin saalis on vähe valgust – ma räägin ülekantud tähenduses. Praegu on valgust küll, aga teadmisi kahjuks siia imbub üsna vähe, võiks palju-palju rohkem olla. Ja meie eesmärk peaks olema ühine: tagada, et Eesti inimeste elu oleks kergem ja parem igatpidi, sõltumata sellest, milline parteipilet kellelgi taskus on või kus iganes. Aitäh teile!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Sellega on meie tänane arutelu lõppenud ja ühtlasi on saanud läbi ka tänane istung.