Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Suur rõõm on teid taas näha. Alustame kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 80 Riigikogu liiget, puudub 21. 

Nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Martin Helme, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Mõne nädala eest pidasime erakonna kongressi, kus ma ütlesin oma kõnes, et kõikenägev kuri silm tuleb välja torgata. See totaalne jälgimisühiskond, mis Eestis on, on ammu üle piiri läinud ja see tuleb tagasi pöörata. Täiesti oodatavalt tuleb meile elust enesest teateid sellest kõikenägevast kurjast silmast. Põhja prefektuur tunnistab meile, et PPA käsutuses on 250 numbrituvastuskaamerat, (Juhataja helistab kella.) millest töökorras on 228 ja need teevad enam kui 20 miljonit pilti ühes kuus, jälgides täiesti seaduskuulekate auto[juhtide] liiklemist Eestis, üle terve riigi kõikides maakondades. 

Mis on oluline? Selline politsei käsutuses olev kaamerate võrgustik, mis registreerib auto lahkumise näiteks Tallinnast ja jõudmise näiteks Tartusse või ka mõnda teise riiki, pole Riigikogus või laiemalt ühiskondlikul tasandil Eestis kunagi arutelu all olnud ega ka üheski seaduses lubatud. Rääkimata sellest, et Riigikogu oleks langetanud otsuse, mis lubaks väga tõsiselt eraelu puutumatuse põhiõigust riivavad süsteemid rajada. Meil puudub seega üldse igasugune regulatsioon, millega oleks kehtestatud taolise süsteemi opereerimine, andmete kogumine, andmete kasutamine või selle piirangud. 

Peaminister, siseminister ja justiitsminister ütlevad, et nemad ei tea asjast mitte midagi ja ei ole seda kunagi heaks kiitnud ja neile see ei meeldi. On kaks varianti: kas valitsuspoliitikud valetavad, mis ei oleks ju kuidagi üllatav Eestis, või valitsuspoliitikud tõepoolest ei tea, mida jõustruktuurid meil teevad, ja need toimetavad omasoodu, (Juhataja helistab kella.) ilma poliitilise juhtimiseta, mis ei oleks ka meil Eestis üllatav. Igatahes on meil selle kohta peaministrile terve hulk küsimusi arupärimise vormis.

Riina Solman, palun!

Suur aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid siin saalis ja need, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Meil on Isamaa fraktsiooni poolt üle anda arupärimine ja me ei tee seda sugugi mitte rõõmsal meelel, sest tegemist on arupärimisega seoses vaesuse levikuga Eestis. Nimelt, hiljuti on ajakirjanduses avaldatud sünged andmed ja tulevikuprognoosid, mille järgi neljandik Eesti inimesi vaesub ja enim saavad pihta noored pered.

Samas on juba 2015. aastal Ühinenud Rahvaste Organisatsioon seadnud eesmärgi kaotada vaesus kõikjal ning tagada väärikus ja hea elukvaliteet kõigile ja pannud ka saavutamise tähtaja: 2030. aasta. Selle sihini jõudmiseks on Eesti koostanud tegevuskava ja püstitanud mõõdetavad indikaatorid, mille saavutamist hindab Riigikantselei koos Statistikaametiga. Ülearu positiivseid tulemusi vaesuse kaotamise osas ei ole, seatud sihtideni ei ole jõutud absoluutse ega ka suhtelise vaesuse vähendamisel.

Nüüd edasi. Reformierakond nimetab madalapalgaliste tulumaksusoodustuste süsteemi maksuküüruks ja on asunud seda väljamõeldud maksuküüru kangelaslikult kaotama, tekitades sellega igal aastal riigieelarvesse üle 500 miljoni euro ulatuses kahju. Tegelikult sai Reformierakond sellest ise ka aru ja lükkas niinimetatud maksuküüru kaotamise aasta võrra edasi. Mis takistab aga Reformierakonnal loobuda niinimetatud maksuküüru kaotamisest, mille tulemusena oleks vabanev raha hulk juba järgmisel aastal üle 500 miljoni euro, mis aitaks muuseas väga olulisel määral lahendada inimeste vaesusprobleeme? Miks te tahate tekitada riigieelarvesse üle 500 miljoni euro miinust juurde ja süvendada vaesust? Annan üle arupärimise peaminister Kristen Michalile. Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna soovin Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liikmete poolt üle anda kaks arupärimist. Mõlemad teemad on hästi aktuaalsed. 

Esimene arupärimine puudutab rahvastiku vähenemist ja on suunatud peaminister Kristen Michalile. Eesti rahvaarv pöördus langusesse ja Statistikaameti andmetel vähenes Eesti rahvaarv 2024. aastal 5402 inimese võrra. Languse peamiseks põhjuseks oli sündide arvu järsk vähenemine. Mullu sündis vaid 9646 last, mis on rohkem kui 1000 võrra vähem kui eelmisel aastal. Loomulik iive oli tugevalt negatiivne ning ka positiivne rändesaldo ei suutnud rahvaarvu vähenemist tasakaalustada. Negatiivne iive on Eestis olnud juba kümmekond aastat, kuid seni on positiivne rändesaldo selle ära katnud. Eesti riigi kestlikkus ja areng sõltub otseselt meie rahvastiku jätkusuutlikkusest. Vastavalt sellele juhime me loomulikult tähelepanu, et see peab olema valitsusel prioriteet number üks, ja vastavalt sellele on ka esitatud rida küsimusi. 

Teine arupärimine puudutab tervishoiusüsteemi kestlikkust ja kättesaadavust. Siinsamas infotunnis täna sõnas peaminister järgnevat: "Hoiame riiki koos üleval – sedasama imearmsat Eestit!" See on stenogramm. "Selle jaoks on seda sotsiaalsüsteemi vaja. Eesti meditsiini- ja tervishoiusüsteem on üliefektiivne. Inimesed teevad väga head tööd. Arstid, tervishoiutöötajad – kõik teevad väga head tööd." Selle ütles peaminister täna infotunnis välja.

Nüüd, vaatame arvudesse sisse [ja hindame], mis olukord tegelikult on. Riigikontrolli 2022. aasta ülevaates hoiatatakse, et kui tervishoiusüsteemis ei tehta sisulisi muudatusi, siis võivad 2035. aastaks inimeste omaosaluskulud tervishoius kahekordistuda, ravijärjekorrad veelgi pikeneda ning Tervisekassa eelarve puudujääk ulatuda lausa 900 miljoni euroni. 

Euroopa Komisjoni 2023. aasta andmeil oli Eestis Euroopa Liidu kõrgeim rahuldamata tervisekontrolli vajadus. 12,9% Eesti elanikest teatas, et nad on pidanud vajalikust arstiabist loobuma, kuna see oli kas liiga kallis, eeldas liiga kaugele sõitu või olid väga pikad ootejärjekorrad. Tuletan meelde, et Euroopa Liidu keskmine näitaja on 2,4%, Leedus on 3,8%, Lätis 7,8%, Tšehhis vaid 0,4%. Meil on nende inimeste arv 12,9%, kes loobusid tegelikult tervishoiuteenusest nendel põhjustel, mis ma välja tõin. Ja siinsamas räägib peaminister, et meil on kõik hästi. 

Siin on loomulikult ka kõik muud asjaolud välja toodud. Lisaks on meil loomulikult ka tervishoiutöötajate nappus, seda me teame, ja ka selles osas on Eesti näitaja üks kõrgemaid võrreldes meie naabritega. Väga palju asju on tervishoius lihtsalt tegemata. Ja loomulikult üheks põhjuseks on rahapuudus, millest ma ka rääkisin. Ja vastavalt sellele on meil koostatud jällegi küsimused. Selle arupärimise esitame sotsiaalminister Karmen Jollerile.

Aitüma! Head kolleegid, üks väike täpsustus. Lauri Laats oli väga korrektne. Aga edaspidiseks on palve: kui on mitu arupärimist korraga üle anda, siis on neid võimalik järjestikku üle anda, aga teeme ikkagi arupärimine ja kaks minutit, arupärimine ja kaks minutit. Veel kord, mul ei ole ühtegi märkust Lauri Laatsile, kõik oli väga korrektne, aga kui edaspidi on mitu arupärimist korraga üle anda, siis me ei pane nelja minutit kokku. Mul on üks selline mitte kõige parem praktika ka meeles. Seetõttu arupärimine – kaks minutit, arupärimine – kaks minutit. Nii et võib korraga mitu tükki järjestikku üle anda. Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Juba kaks aastat tagasi moodustatud valitsuskoalitsiooni partnererakonnad etendavad meile siin kaks kuud kestvaid koalitsiooniläbirääkimisi. Küllap selleks, et kõik hüüatused, mis sealt kinnisest toast välja kostuvad, saaksid ka laiemat kõlapinda ja et avalikkus neile reageeriks, ja nii meiegi.  Sellega seoses annan ma Isamaa fraktsiooni liikmete poolt üle arupärimise. Kuna me eeldame, et analüüsid koalitsioonileppe muutmiseks on tehtud, siis küsime konkreetselt selle kohta, et on plaan gümnaasiumid põhikoolidest lahutada, see tähendab, gümnaasiumid anda riigi omandisse ja põhikoolid jätta omavalitsuse omandisse. Küsime, millisele tulemusele on jõutud gümnaasiumihariduse korralduses omavalitsustega läbi rääkides; millise muutuse toob gümnaasiumi- ja põhikooliastme planeeritav lahutamine nii gümnaasiumi- kui ka põhikoolivõrgule; millised kulud kaasnevad riigieelarvele seoses seni kohalike omavalitsuste pidada olnud gümnaasiumide riigi hallata võtmisega; kuidas kavatseb valitsus lahendada gümnaasiumihoonete omandi ja koolipidamiskohustuse ülevõtmise juriidilised küsimused, ka juhul, kui seni on gümnaasiumi- ja põhikooliaste olnud samas koolimajas; kuidas lahendab gümnaasiumide riigi vastutusele võtmine praeguse valitsuse poolt täitmata jäänud õpetajate palgatõusu lubaduse täitmise ja seega ka õpetajate järelkasvu küsimuse; mis saab maapiirkondades neist põhikoolidest, kus praegu on õpetajate koormus ja kvalifikatsiooni tase olnud konkurentsivõimeline just gümnaasiumi- ja põhikooliastme koosmõjus. Loodame haridus- ja teadusminister …

Aitäh!

… Kristina Kallaselt neile küsimustele vastust.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Näib, et Reformierakonna juhitav valitsus on plaaniks võtnud, et peale neid ei jääks Eestis kivi kivi peale.

Nüüd on asutud kallale väikemesinikele. Neilt on sellest aastast võetud ära toetused. Toetuste kaotamine toob kaasa selle, et väikemesinikud ei registreeri enam ennast PRIA‑sse. See võib põhjustada probleeme mesilaste kaitsega ja haiguste leviku tõkestamisel, kuna mesilate asukohti ei kajastata selles registris. Sellega seonduvalt on rida küsimusi regionaal‑ ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele.

Head kolleegid, ma loodan, et minu rehkendus on õige: olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kuus arupärimist. 

Teated. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis Intermariumi toetusrühma moodustamise koosolek, kokkukutsuja on Anti Poolamets. 

Head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. Päevakorrapunkt nr 1: Vabariigi Valitsuse algatatud tubakaseaduse muutmise seaduse eelnõu 223 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Me saime teisel lugemisel komisjoni esindajalt ka väga hea ülevaate sellest, kuidas on eelnõu menetlemine kahe aasta jooksul siin Riigikogus välja näinud. Ma toon välja neli asja. 

Ühelt poolt keelame me kuumutatud tubakatoodete puhul maitsed. Miks tuleb nende maitsetega tegeleda? Näiteks vastavad Eesti noored küsitlusuuringu andmetel ligi kahe kolmandiku ulatuses, et kui nad teevad valikut, millist toodet tarbida, siis nende jaoks on tähtis maitse. Keegi ei taha seda suitsumaitset või ‑lõhna või midagi kanget ja imelikku. Noored tahavad meeldivat maitset. See on see, mis paneb neid tarbima ja rohkem tarbima. Nii et maitsetega tegelemine on tähtis, kui me mõtleme noorte sõltuvuse vähendamisele ja nende tervise parandamisele. 

Teiseks, tegemist on direktiivi ülevõtmisega. Ongi mõistlik tegeleda selliste regulatiivsete sammudega Euroopa Liidu tasandil. Siseriiklikult oleme meie proovinud, on teised riigid proovinud [reguleerida], aga kuna tubakas ja nikotiinitooted on selline kerge kaup, mis liigub üle piiride autopagasnikus, kotis, kohvris, siis on ühel riigil vabal turul väga keeruline reguleerida sõltuvust tekitavate toodete tarbimist. See, et me võtame üle direktiivi, küll pea kaheaastase hilinemisega, on ainumõeldav viis turu reguleerimiseks. 

Kolmandaks, ma loodan, et [see kehtib] ka uute toodete puhul. Selle kahe aastaga, mil me oleme siin eelnõu menetlenud, on meil tulnud tuhandeid nikotiinisõltuvuses noori juurde. On uued tooted, tootegrupid. Võib-olla me ei saa peale vaadates arugi, millega tegemist on, aga ükskõik kui palju turundusmaterjalides räägitakse väikesest tervisekahjust ja sellest, et tuleb toetada sigarettidest või klassikalistest tubakatoodetest loobumist, siis ma kinnitan, et, ma ei tea, Käsna-Kalle pildiga maasikamaitselised veibid või Super Mario Tutti Frutti maitselised pulgad või padjakesed ei ole mõeldud minule või mõnele [teisele] täiskasvanud inimesele suitsetamisest loobumiseks. Need on mõeldud uute tarbijate kasvatamiseks. Noortele, kelle jaoks on maitse tähtis, kes närivad seda maasikamaitselist nätsu, on nüüd maitsega nikotiinipadjake või veip olemas. See on sihilikult uute tarbijate kasvatamine.

Ja viimaseks, see ongi meie ülesanne ja vastutus. Kui me räägime ennetusest, siis tubaka- ja nikotiinitoodete turu reguleerimine on oluline samm, et ennetada sõltuvust ja tervisekahjusid noorte seas, et uus põlvkond kasvaks sõltuvusest vabamana kui meie oma. 

Loodan, et see ei jää viimaseks tubakaseaduse muutmiseks. Nii nagu terviseministrid Euroopa Liidus on volinikule kirjutanud, et tubakatoodete direktiivist tuleks teha nikotiinitoodete direktiiv ja kõik need innovaatilised multikategelastega magusad tooted tuleks ka regulatsiooni alla viia. Kui tarbija näeb neid alternatiividena, siis tuleks ühtemoodi nii pakendit kui ka müügikohtasid reguleerida ja tegelikult ka aktsiisiga maksustada.

Aitäh, kolleegid! Toetage selle direktiivi ülevõtmist Eesti [õigusse] kolmandal lugemisel. Ja jätkame arutelusid selle üle, kuidas meie noorte tervist paremini kaitsta.

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 223 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud tubakaseaduse muutmise seaduse eelnõu, 223. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 68 Riigikogu liiget, vastu oli 7, erapooletuid 1. Eelnõu 223 on seadusena vastu võetud.

Teine päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemise ja konventsiooni artikli 20 lõike 1 muudatuse heakskiitmise seaduse eelnõu 583 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, sotsiaalkomisjoni esimehe Signe Riisalo.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Olen teie ees Vabariigi Valitsuse algatatud naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemise ja konventsiooni artikli 20 lõike 1 muudatuse heakskiitmise seadusega. 

Komisjon on arutanud seda kahel korral. Kõigepealt [arutati seda] enne esimest lugemist ettevalmistamisel 10. märtsil, kui mina komisjoni liige veel ei olnud. Selle ülevaate olete te Madis Timpsonilt saanud. Nende arutelude juurde ma täna täpsustavalt rohkem ei tuleks, aga komisjonis jäi enne esimest lugemist õhku küsimus, mis puudutas kõigepealt seda, kas ka meeste diskrimineerimise osas on plaanis rahvusvahelisi konventsioone [algatada]. Sellele küsimusele vastas kirjalikult Välisministeerium, öeldes, et teadaolevalt selliseid konventsioone praegu rahvusvaheliselt algatatud ei ole. 

Samuti oli küsimus, mis oli seotud andmetega. [Küsimusele], kui palju on sootunnustega seotud kaebusi meil siin Eestis, saime vastuseks, et sootunnuseid puudutavaid kaebusi – [need hõlmavad] perekondlikke kohustusi, rasedust, sünnitust, lapsevanemaks olemist, soolist ja seksuaalset ahistamist –, mis laekusid võrdõiguslikkuse volinikule, oli aastal 2021 kokku 98, aastal 2022 kokku 66 ja aastal 2023 kokku 51. Samamoodi töövaidluskomisjoni, kuhu on samuti võimalus kaebusi esitada, esitati 2021. aastal kolm [kaebust], 2022. aastal oli üks sooga seotud diskrimineerimise vaidlus. 2023. aastal muutus metoodika, mistõttu ei ole ka need andmed võrreldavad, kuid 2023. aastal oli vastavalt kolm sarnast kaasust voliniku töölaual. 

Nüüd, teise lugemise ettevalmistamine toimus sotsiaalkomisjonis, kui mina olin juba komisjoni liige, 14. aprillil. Sellel arutelul oli komisjoni liikmel küsimus, kas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium teeb kõigi inimeste õiguste eest seismiseks jõupingutusi, sealhulgas meeste õiguste eest seismiseks. Fakultatiivprotokollis võiks [küsija arvates] käsitleda kõiki inimesi või tuleks koostada mõni täiendav eelnõu või direktiivi täiendus. See on olemuslikult ja sisult sarnane küsimus, mis esimese lugemise ettevalmistusel. 

Ministeeriumi esindaja andis selgituse, et kõnealune lisaprotokoll puudutab naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni, mis on pärit aastast 1979 ja millega Eesti liitus 1991. aastal. See oli aeg, kui Eesti taasiseseisvus ja ühines samal aastal väga paljude oluliste inimõiguste konventsioonidega. See ei ole ainus ÜRO konventsioon, mis puudutab inimõigusi. 

Jõudsime siis ka otsustuspunktideni. Kuivõrd komisjoni koosseis oli muutunud, tehti ettepanek määrata juhtivkomisjoni esindajaks teie ees kõneleja, oli konsensus, ja ka ettepanek eelnõu täiskogu päevakorda võtmiseks tänaseks, 23. aprilliks – samamoodi konsensuslikult –, ja ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus – samamoodi konsensuslikult – ja kiita heaks teise lugemise menetlusdokumendid, mis oli samamoodi konsensuslik. 

Selline on olnud arutelude käik sotsiaalkomisjonis enne mind ja minu ajal. Olen valmis vastama küsimustele. Aitäh!

Aitäh teile! Peeter Ernitsal on teile küsimus. Palun!

Aitäh, juhataja! Ettekandja! Palju neid lisasid, fakultatiivprotokolle, või kuidas neid nimetatakse, võib veel seal paunas olla? Kas ma sain praegu [õigesti] aru, et selle eesmärk on, et naised saaksid kaebusi esitada väljapoole piiri ja sealtpoolt saaks hakata algatama ka uurimisi?

Suur aitäh! Nagu ma juba ütlesin, on meil päris mitmeid ÜRO inimõigusi puudutavaid konventsioone. Kõnealune puudutab naisi, aga meil on ka lapse õiguste konventsioon, puuetega inimeste õiguste konventsioon. Nende konventsioonide puhul ei ole kunagi teada, millal otsustatakse rahvusvaheliselt riikidega ühiselt luua veel mõni täiendav lisaprotokoll. Kõnealuse konventsiooni täiendavaid protokolle minule teadaolevalt hetkel arutelu all ei ole.

Hiljuti ühinesime me üsna sarnase fakultatiivprotokolliga, mis puudutas laste õigusi ja mis oli täiendus ÜRO lapse õiguste konventsioonile, kus, nagu kõnealuse konventsiooni puhul, anti kindlale sihtrühmale õigus rahvusvaheliselt kaebeid esitada, kui Eesti kohtuinstantsid, kõik kolm astet, on läbi käidud ja inimesed või inimene – sest seda saab teha üksi ja kollektiivselt – on jätkuvalt seisukohal, et tema õigusi on riivatud.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Ma sooviksin teada, millistes sektorites ei ole võimalik esitada kaebust naiste õiguste rikkumise kohta. Ma eeldasin, [et see puudutab] kõige rohkem võib-olla töölepingu seadust, võib-olla mingeid muid asju veel. Kogu see fakultatiivprotokoll on kuidagi kummaline.

Teatavasti ütleb meie põhiseadus, et kohtusüsteem on meil kolmeastmeline ja Riigikohtu otsus on lõplik. See tähendab tegelikult seda, et sellesama fakultatiivprotokolli alusel on põhimõtteliselt asutud seisukohale, et Riigikohus ei olegi kõige kõrgem organ. Kuidas see võimalik on?

Suur aitäh küsimuse eest, aga komisjonis seda ei arutatud. Oleks olnud võimalik komisjonis neid küsimusi küsida. Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi ekspertide või ministri käest. Aga mul ei ole teile midagi ette kanda, sest seda arutelu komisjonis ei toimunud.

Peeter Ernits, palun, teine küsimus!

Hea juhataja! Ettekandja! Kui nüüd Eesti-suguseid riike vaadata, kes on selle fakultatiivprotokolliga ühinenud, kui palju neid kaebusi nendest riikidest reaalselt tulnud on? Kas neid on üldse tulnud ja kui mõttekas see fakultatiivprotokoll reaalselt on?

Suur aitäh küsimuse eest! Ma saan aru, et te soovite sisulist diskussiooni ja informatsiooni saada. Tõesti, teise lugemise ettevalmistamise eel komisjon neid küsimusi ei arutanud.

Kalle Grünthal, teine küsimus, palun!

Aitäh! See on nüüd naiste õiguste fakultatiivprotokoll, mis annab neile õiguse kaevata ÜRO-sse, kui nende õiguste rikkumisi toime pannakse. Mingi aeg tagasi oli meil laual ka laste õiguste konventsioon, kaebeprotokoll, kus anti lastele õigus kaevata, kui on midagi nende suhtes halvasti tehtud ja siinne süsteem seda ei lahenda. 

Aga mu küsimus on see, mis siis vaestest meestest saab. Kas nende õigusi ei kaitse mitte keegi või? See on täiesti kummaline. Kas te kavatsete selle teema ka sotsiaalkomisjonis üles tõsta või vähemalt teha mingeid liigutusi selleks, et ka meeste õigused saaksid kaitstud ja neil oleks kaebeõigus?

Suur aitäh! See on kindlasti huvitav küsimus. Seda ettepanekut on võimalik kõikidel sotsiaalkomisjoni liikmetel teha ja me võime arutada ühiselt, kas võtta see päevakorda. Aga komisjonis arutati jätkuvalt seda küsimust, saadeti ka hiljem lisaks suulisele vastusele kirjalik vastus. Seda küsimust küsiti ka teise lugemise ettevalmistamisel ja seda olen ma täna teile siin juba tutvustanud.

Aitäh! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Stig Rästa, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu liikmed! Mul on kodus kasvamas kaks tütart. Nagu iga isa, soovin minagi neile head tulevikku, sellist, kus nende võimalused ei ole piiratud nende soo tõttu; kus nende töö ja panus ühiskonda on väärtustatud sarnaselt kõigi teistega; kus nad ei peaks iialgi tundma soovimatut puudutamist, seksuaalset ahistamist ega taluma onuheinolikke seksuaalse alatooniga nalju. 

Ühinemine ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokolliga annab Eesti naistele täiendava kaitsemehhanismi rahvusvahelisel tasandil. Mida see tähendab? Kui Eesti naiste õigusi rikutakse ja meie kohtud ei suuda neid piisavalt kaitsta, saab ohver pöörduda ÜRO poole abi saamiseks. Seni ei ole see olnud võimalik, samas näiteks Rootsis on naised saanud seda võimalust kasutada juba üle 20 aasta. Meil Eestis on naised pidanud lootma ainult siseriiklikele mehhanismidele. Siseriiklikud mehhanismid toimivad, aga mis saab siis, kui [on toimitud] ebaõiglaselt? On aeg, et ka Eesti naised saaksid sama kaitse ja tugeva sõnumi, et igaühe õigusi võetakse tõsiselt. 

Kuidas täpselt Eesti naised sellest kasu saavad? Näiteks kui vägivallaohver pöördub politseisse, sotsiaalkaitseasutusse või kohtusse, kuid tema õigusi ei kaitsta korralikult ja juhtum lõpetatakse või kohtlemine on olnud ebaõiglane, saab ohver esitada ametliku kaebuse ÜRO-le. Seejärel vaatab komitee kaebuse üle ja otsustab, kas Eesti riik on vastavalt ÜRO konventsioonile rikkunud tema õigusi. Kui rikkumine tuvastatakse, teeb komitee soovitusi, et parandada konkreetse isiku olukorda või muuta vajalikke seadusi. 

Samuti viiakse sisse muudatus, mis annab ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komiteele suurema vabaduse otsustada, millal ja kuidas nad oma tööd teevad. See muudab naiste õiguste kaitsmise kiiremaks ja tõhusamaks. Hetkel käivad nad koos kaks korda aastas ja töökoormuse tõttu on see komitee ebaefektiivne, sest kaebusi on loomulikult palju. 

Mina sain diskrimineerimisest päriselt aru alles siis, kui kuulsin oma abikaasa kogemusi, lugusid sellest, kuidas ta pidi erinevatel töökohtadel taluma lausahistamist või diskrimineerimist. Peamiselt lubavad endale sellist käitumist mehed, küll aga leidub ka naisi. Minu lootus on, et uus põlvkond teab ja käitub paremini. Julgus rääkida on toonud palju näiteid, millest õppida. Eesti mees peab muutuma, hoolimata sellest eelnõust, kui ei, siis vähemalt kartma oma käitumise tagajärgi. Mina olen juba algust teinud, olen pidanud ümber hindama oma tegematajätmisi antud teemal. 

Head kolleegid! Tahan veel hetkeks peatuda sellel, miks see teema on Eestile ja meie tulevikule oluline. Eesti on viimastel kümnenditel olnud riik, mis püüdleb vabaduse, võrdsuse ja inimõiguste poole. Me tahame olla riik, kuhu tahavad tulla targad ja ettevõtlikud inimesed; riik, kus igaühel, sõltumata soost, on võimalus oma potentsiaali täielikult realiseerida. Sellise riigi loomiseks ei piisa ainult ilusatest sõnadest põhiseaduses. See nõuab ka reaalseid tegusid ja kindlat sõnumit, et meil ei ole kohta diskrimineerimisel ega vägivallal. 

Ühinemine selle protokolliga ongi üks selline samm. See ei ole ainult juriidiline muudatus, see on moraalne seisukohavõtt nii meie naiste kui ka kogu ühiskonna kaitseks. Me saadame oma tütardele ja poegadele sõnumi, et õiglus on päriselt oluline; et kui süsteem ei toimi nii, nagu peaks, siis on veel üks tee, veel üks võimalus abi otsida ja saada. See ei lisa usaldust mitte ainult õigussüsteemi vastu, vaid ka Eesti vastu laiemalt, näidates, et me hoolime, kuulame ja reageerime. 

Ma usun, et igaüks meist siit saalist tahab, et nende pereliikmed, sõbrad ja kolleegid saaksid elada keskkonnas, kus neid austatakse ja kus nende õigused on kaitstud. Täna on meil võimalus seda toetada ja ma kutsun teid üles seda võimalust kasutama. Me ei saa olla riik, kus tüdrukud ja naised kasvavad üles teadmisega, et nende töö ja panus on väärt vähem, sest seda ta ei ole. Me oleme riik, kus kõigil on võrdsed võimalused. Eesti peab muutma oma meelestatust ning võtma inimõigusi tõsiselt. Just sellepärast on oluline seda eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu teile! Reili Rand, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit. 

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kui keegi teist küsib ikka veel, miks me selle eelnõuga siin tegeleme, siis vastus on lihtne: sest Eestis on naiste õiguste kaitsmisel veel pikk tee minna. Mitte selleks, et bürokraatiat toota, mitte selleks, et midagi välismaist pimesi kopeerida, vaid selleks, et Eesti naine ei jääks üksi, kui kõik muud õiguskaitse võimalused on ammendunud. 

Ja kui siin saalis öeldakse, et meil on tähtsamaid probleeme, siis ma küsin vastu: kas [tõik, et] 41% naistest, kes on oma elu jooksul kogenud lähisuhtevägivalda, ei ole päris probleem? Kas sooline palgalõhe, mis 2023. aastal – olgu vahemärkusena öeldud, et homme saame ka möödunud aasta numbrid – oli taas veidi üle 13%, ei ole päris probleem? Või on need probleemid lihtsalt liiga ebamugavad, et nendega päriselt tegeleda? 

Head kolleegid konservatiivsetest fraktsioonidest! Ma kuulasin huviga teie esimesel lugemisel esitatud küsimusi. Kui palju see maksab? Kas mehed ei tohi [abi saamiseks ÜRO poole] pöörduda ja kes neid kaitseb? Kas konventsioon ei ole ajale jalgu jäänud? Ja [küsiti] isegi, kas me räägime ikka ainult kahest soost.

Ma mõistan, et soovite debatti. Aga ma palun: tehke seda tõsiselt, sest kui me räägime rahvusvahelisest inimõiguste mehhanismist, ei ole aeg ironiseerida 150 eri soo teemal ega naeruvääristada naiste õigust rahvusvahelisele kaitsele kui täiendavat bürokraatiat.

[Konventsiooni] CEDAW lisaprotokoll ei loo bürokraatiat, vaid annab täiendava kaitse. See on ventiil nendel juhtudel, kus riigisisesed võimalused on ammendunud. See on hoob, mille kaudu riik peab vastutama. Ma meenutan: mehhanism ei hakka tööle kohe homme ja [ei rakendu] iga päev, see rakendub vaid erandjuhtudel. Ja kui see rakendub, võib see muuta õiglasemaks ühe inimese elu või tuua süsteemse muutuse tervele ühiskonnale. 

Korduvalt on tõstatunud küsimus, miks see just nüüd esitatakse. Vastus on, et on viimane aeg. Eesti ratifitseeris CEDAW-i konventsiooni 34 aastat tagasi. Oleme Euroopa Liidu liikmesriik, Euroopa Nõukogu liige, Euroopa Inimõiguste Kohtu jurisdiktsiooni all. Me oleme tugev õigusriik ja meie tugevus seisneb ka selles, et anname oma kodanikele usaldusväärse võimaluse kaitset otsida. 

Võrdsem ühiskond ei ole majandusele takistuseks, vaid on selle eelduseks. On kümneid uuringuid, alates McKinseyst kuni Euroopa Komisjoni enda analüüsideni, mis näitavad, et sooline võrdõiguslikkus parandab ettevõtete konkurentsivõimet, suurendab tootlikkust ja innovatsiooni.

Niisiis, ei, see ei ole pseudoteema, see ei ole kõrvalepõige. See on otsus Eesti tuleviku kohta. Kas me kaitseme oma kodanikke, eriti neid, kes vajavad kaitset rohkem kui teised, või mitte?

Lõpetuseks. Kui me räägime Riigikogus moraalsest kompassist, vastutustundest ja eestluse väärtustest, siis see ei saa toimuda ainult sümbolite ja loosungite tasandil. Meil on vastutus ka nende Eesti naiste ees, kelle puhul ei ole täna õiglus tagatud. CEDAW-i lisaprotokoll ei lahenda kõiki probleeme, aga see on konkreetne samm edasi. Samm, mis ütleb, et me ei vaata kõrvale. 

Sotsiaaldemokraadid kutsuvad teid toetama selle eelnõu vastuvõtmist. Aitäh!

Aitäh teile! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kena oli kuulda kahe kolleegi sellist rõõmsat ja reibast üleskutset. 

Mina hääletan selle konventsiooni poolt. Aga mul on natukene piinlik selle üle, millega me siin oma aega sisustame. Reili ütles siin, et ükski naine ei jääks üksi … Aga me oleme jätnud ju suure osa Eesti inimesi üksi. Eelmisel sügisel oli küsitlus [teemal], kas Eesti riik kurnab oma rahvast ja valitsus vihkab [oma rahvast]. 80% [vastas jah], kui ma [õigesti] mäletan. Ma vaatasin järele. 70% ütles, et isiklikult tunneb seda. Jah, Reili, nõus, ei tohi jätta naisi üksi, kedagi ei tohi üksi jätta. Peab olema võimalik igale poole kaevata ja peab ausalt ka neid asju lahendama. Aga samas, suur osa rahvast on jäetud üksi.

Alles see oli, kui kaupmeeste liit tutvustas praegust olukorda. Oli mingisugune [jutt], et keegi valiks sobilikumat ja tervislikumat toitu. See on null. Praegu valitakse ainult hinna järgi. Üle poole toidukaubast ostetakse odavuse järgi. Need on ka meie inimesed. Mitte "ka", vaid need ongi need [inimesed]. See näitab tegelikult ju seda, mis olukorras on Eesti riik, ja ka meie vastutus[tundetus] on viinud selleni, et paljud meie oma inimestest tunnevad, et riik kurnab neid ja valitsus vihkab neid.

Uuemat uuringut ei ole tehtud, aga ma arvan, et ega oluliselt paremaks ei ole läinud. Kaja Kallase ajal oli asi muidugi täitsa hull. Kristen on natukene mõistlikum ja võib-olla on see protsent natuke paranenud. See on minu isiklik arvamine. Aga huvitav oleks teada. 

Neid asju on palju. Minu meelest on fookus natuke [eemale nihkunud] siit. Ma olen siin paar nädalat vaadanud meie tegevust. Asendustegevust on liiga palju. Samas, ma saan aru, et on parteiline hääletamine, ja [ma saan aru], kuidas on kõige muuga, aga me peaksime eelkõige vaatama, kuidas me reaalselt Eesti inimeste elu paremaks muudame. 

Või seesama sõjaga ähvardamine kogu aeg. Sõda on kohe siin. Lugesin Maalehe kaane pealt, kuidas kaitseminister ütleb, et tõmbame sääsena elevandi maha. Selline ärplemine, et me oleme valmis sõjaks. Vaadake, mul on ka sõjameestest tuttavaid ja sõpru. Ja nende seas on ebausk üsna suur. Igasugune ärplemine ei kuulu hea tooni hulka. Soomlased ei ärple, nad teevad ja on teinud kogu aeg. Ja nad on mõelnud oma rahvale. Aga meie tõmbleme siin, tegeleme sageli asendustegevusega ja ärpleme. 

Aga mina hääletan selle fakultatiivprotokolli poolt. Kalle siin muretses, et meeste puhul ei ole [sellist konventsiooni] rakendatud. Noh, ma ei tea, mind ei ole ahistatud, võib-olla Kallet on. Aga võimalik, et ka meestel oleks [samasugust kaitset] vaja. Nii et mina hääletan poolt. Aitäh!

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud naised! Tänane eelnõu puudutab naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemist ja sisuliselt tähendab see naiste kaebeõiguse laiendamist ÜRO-le. Kui Peeter ütles siin, et see on asendustegevus, siis mina ütlen, et mõnes mõttes on see päris huvitav eelnõu, sest see annab naistele võimaluse oma kaebeõigust rakendada pärast seda, kui nende kaebus on Eesti Vabariigi kõigis kolmes kohtuastmes tagasi lükatud. 

Ja sellel on tegelikult positiivne külg. Me teame, et koalitsioon sõidab opositsioonist kogu aeg üle ja siin Riigikogus ei ole võimalik seda teerulli peatada, meil puuduvad selleks vahendid. Selle eelnõuga antakse tegelikult kõikidele naistele võimalus see teerull peatada. Mismoodi? Kui nad esitavad ÜRO-le kaebuse, öeldes, et näete, mul on paljulapseline pere, aga Reformierakonna valitsus võttis toetuse ära või vähendas toetusi, siis piisab tegelikult kaebuse esitamisest ÜRO-le, et see masinavärk sealtpoolt tööle hakkaks ja Reformierakond korrale kutsutaks. Ma ei tea, kui tõhusad meetmed seal on. Ehk on seal ainult mingisugune lõualõksutamise klubi, aga teoreetiliselt peaks [see protsess] niimoodi käima. 

Mingi aeg tagasi võtsime me vastu lapse õiguste konventsiooni [fakultatiivprotokolli] kaebeõiguse kohta. Juba seal avaldasin ma täpselt samasuguseid mõtteid. Kui lapsed leiavad, et nende õigusi on rikutud, siis on alati võimalus esitada kaebusi. 

Eile oli väga huvitav olukord, kus sotsiaalkomisjonis käis laste delegatsioon, kes oli oma õiguste kohta esitanud ÜRO-le raporti. See oli väga põhjalik ja leidis ka ÜRO komisjonis väga laia kajastust. Ma ütlesin neile, et aga te olete oma raportis märkinud, et lapsed tahaksid käia oma kodu lähedal koolis. Näiteks Metsaküla kool pandi kinni, Tapa kool pannakse kinni, siin on veel [teisigi suletavaid] maakoole. Kui lapsed pöörduksid kaebeõiguse korras ÜRO poole, siis peaks ÜRO alustama menetlust selle rikkumise osas, sest nende õigusi rikutakse. Ma loodan, et on selliseid lapsi, kes julgevad seda teekonda vanemate või esindajate kaasabil ette võtta.

Täpselt samad võimalused on olemas ka naistel: kui nad leiavad, et lastetoetusest, palgast või ükskõik millest ei jätku, on neil õigus esitada ÜRO-le kaebus diskrimineerimise kohta. Ja olukorras, kus Reformierakond sulgeb kõik võimalused, et opositsioon [ei saaks] midagi takistada, avatakse selle eelnõuga uued uksed. 

Head naised ja lapsed, kasutage seda võimalust, mis teile praegu anti! Teistmoodi me oma Eesti rahvast kaitsta ei saa. Aitäh!

Aitäh! Õnne Pillak, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tunnistan ausalt, et ma ei plaaninud siia tulla. Lihtsalt eelnevad arutelud ja tänased sõnavõtud ajendasid mind paari mõtet kiiresti kirja panema. 

Kõigepealt, küpses demokraatlikus ühiskonnas on nii, et mitte kedagi ei diskrimineerita. Seesama hääletusele tulev [eelnõu] näitab meie väärtusruumi küpsust, meie ühiskonna arengut.

Ma tunnistan, et mulle ei ole teinud meelehärmi mitte kõigi sõnavõtud, vaid need küsimused, mis on oma olemuselt pisendanud naiste diskrimineerimisega kaasnevat. Ärme teeme seda! Sest kui me vaatame Eestis ringi, kui me vaatame naise rolli Eesti ühiskonnas, siis naiste õlul on suur vastutus emana, kolleegina, õena, lapsena, sõbrana, lähedasena ja nii edasi. See loetelu on väga pikk. Kui me räägime viimaste aastate kriisidest, siis on need olnud suuresti naiste nägu. Seda, ma arvan, mõistame me siin kõik ja seda on toodud ka siin korduvalt välja. 

Kui me räägime lähisuhtevägivallast, siis enamik kannatajatest on naised. Kui me räägime üksikvanematest, siis sisuliselt kõik on naised. Mõni üksikisa on ka. Ja siin ma ei pea – igaks juhuks täpsustan – silmas mitte üksi last kasvatavat vanemat, vaid päriselt üksikvanemat, kelle lapse sünnitunnistusel on kirjas üks vanem. 

Nüüd, kui meil on siin üks arutelu, mis on pühendatud naiste hoidmisele ja mis pöörab naistele rohkem tähelepanu, siis püütakse seda kohati oma sõnavõttudega pisendada, rääkides kõigest muust. Jah, öeldakse, et toetatakse seda ja et me ei tohi naisi diskrimineerida, aga siis tuleb "aga". [Räägitakse] kõigest, mis hingel on, kõigest muust, aga mitte sellest teemast. See, mida me siin päriselt arutame, ei ole järelikult nii tähtis. Minu meelest ei ole see õige. 

Tahtmata siin üldse kedagi diskrimineerida, pöördun ma armsate meeskolleegide poole. Mõelge nüüd ise, kui teil ei oleks kodus kõrval naist. Milline see elu teil siis oleks?! See oleks ikka väga kurb ja väga värvita. Nii et, palun, hoiame naisi! Väärtustame naisi, nii nagu naised väärtustavad mehi! Ja toetame seda eelnõu!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 583 lõpphääletus. Asume hääletust ette valmistama. 

Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemise ja konventsiooni artikli 20 lõike 1 muudatuse heakskiitmise seaduse eelnõu 583. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu poolt hääletas 75 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 583 on seadusena vastu võetud.

Kaunis päev! Kolmas päevakorrapunkt: rahanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu liikmetest Eesti Panga Nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu 629. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Riigikogu rahanduskomisjon arutas antud eelnõu esimeseks lugemiseks ettevalmistamisel oma 17. aprilli istungil. Eelnõu sisu on: nimetada Eesti Panga Nõukogu liikmeteks Riigikogu liikmed Tarmo Tamm ja Mart Võrklaev. Komisjon langetas konsensuslikud otsused: algatada antud otsuse eelnõu; teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 23. aprillil 2025; määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja – see oli ka konsensuslik. 

Ma käsitlen lühidalt ka arutelu komisjonis. Kõigepealt selgitas komisjoni esimees, et seoses Andres Suti ja Igor Taro astumisega Vabariigi Valitsuse liikmeks peatusid nende volitused Riigikogu liikmetena. Eesti Panga seadus sätestab, et Eesti Panga Nõukogu liikmete hulka ei tohi kuuluda Vabariigi Valitsuse liikmed. Eesti Panga Nõukogu liikmed nimetab Riigikogu rahanduskomisjoni ettepanekul. Eesti Panga seaduse § 8 lõike 7 kohaselt Eesti Panga Nõukogu liikme nimetamisel Vabariigi Valitsuse liikmeks nimetab Riigikogu talle asendusliikme. Riigikogu liikmest Eesti Panga Nõukogu liikmele asendusliikme nimetamiseks esitab Riigikogu fraktsioon, kes tegi ettepaneku asendatava liikme nimetamiseks. 

Eesti 200 fraktsioon tegi 10. aprillil rahanduskomisjonile ettepaneku nimetada Igor Taro asemele Eesti Panga Nõukogu asendusliikmeks Riigikogu liige Tarmo Tamm ja Reformierakonna fraktsioon tegi 16. aprillil rahanduskomisjonile ettepaneku nimetada Andres Suti asemele panga nõukogu asendusliikmeks Riigikogu liige Mart Võrklaev. Tarmo Tamm ja Mart Võrklaev on esitanud kirjalikud kinnitused, et nad vastavad Eesti Panga seaduses Eesti Panga Nõukogu liikmele sätestatud nõuetele ja on andnud nõukogu liikmeks nimetamiseks nõusoleku. Ja Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 117 lõike 1 kohaselt arutatakse nõukogu liikme nimetamise otsuse eelnõu ühel lugemisel, muudatusettepanekuid ei esitata. 

Eelnõu vastuvõtmiseks on vaja poolthäälte enamust ja otsus jõustub allakirjutamisel. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Ettekanne oli põhjalik, aga vaatamata sellele on üks küsimus. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Tõesti, ülevaade oli põhjalik, aga mõni nüanss jäi siiski veel arusaamatuks ja mul on küsimus. Kolleegid siin saalis räägivad, et Mart Võrklaev saab selle koha Eesti Pangas tänutäheks selle eest, et ta automaksu kehtestas. Hea kolleeg, kas see vastab tõele? Lükkad ümber või kinnitad?

Hea kolleeg, vaat seda asja me küll rahanduskomisjonis ei arutanud.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 117 lõikest 2 ei saanud käesoleva eelnõu kohta muudatusettepanekuid esitada. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 629 lõpphääletus. Asume hääletust ette valmistama. Saalikutsung! 

Head kolleegid, juhin esmalt teie tähelepanu sellele, et käesolev hääletus on salajane, mis tähendab seda, et te ei pea muretsema selle pärast, et teie tehtud valik [jäädvustub] ekraanile graafiliselt.

Panen rahanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu liikmetest Eesti Panga Nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu 629 lõpphääletusele. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Küsin igaks juhuks enne üle, ega kellelgi ei olnud probleeme hääletusega. (Saalist vastatakse eitavalt.) Head kolleegid, selle poolt hääletas 61 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid 0. Eelnõu 629 on otsusena vastu võetud.

Neljas päevakorrapunkt: Isamaa fraktsiooni algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ning kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu 544 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi.

Suur tänu, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma annan teile ülevaate põhiseaduskomisjoni istungist 14. aprillil, kus käsitleti Isamaa fraktsiooni algatatud kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 544 teise lugemise ettevalmistamist ja tehti ka menetlusotsused. Kõigepealt kuulati ära huvigruppide arvamused, hääletati muudatusettepanekute üle ja tehti lõpuks ka menetlusotsused. 

Kohale olid kutsutud Siseministeeriumi nõunik Erik Salumäe, Eesti Kirikute Nõukogu täitevsekretär Vilver Oras, Vabariigi Valimiskomisjoni liige Olari Koppel, riigi valimisteenistuse juht Arne Koitmäe, Justiits- ja Digiministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Mariko Jõeorg-Jurtšenko, Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindajad, Tallinna linnasekretär Priit Lello ja Tallinna Linnavalitsuse õigusteenistuse jurist Aljona Kallaste ja Riigikogu Kantselei avalike suhete osakonna kommunikatsioonijuht Karin Kangro.

Eelnõu kohta on esitatud rida muudatusettepanekuid, mida komisjon arutas. Kõigepealt oli ettepanek muuta eelnõu pealkirja ja sõnastada see järgmiselt: "Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse ning kirikute ja koguduste seaduse muutmise seadus". See tulenes sellest, et seoses meil jõustunud põhiseaduse muutmisega, mille kohaselt saavad edaspidi kohalikel valimistel hääletada üksnes Eesti Vabariigi kodanikud, tuli see üleminekuperiood samuti seadusesse valada. Kuivõrd 1993. aastast pärit kirikute ja koguduste seaduses oli eraldi välja toodud, et kohalikel valimistel saavad hääletada ka vaimulikud, siis oli seegi tänaseks ebavajalikuks muutunud säte vaja ära parandada. Korraga muudeti kahte seadust.

Nüüd seaduste muudatusettepanekutest ka. Kõigepealt loen ma selle muudatusettepaneku ette. "Usulise ühenduse vaimulik võib olla täisealine teovõimeline isik, kellel on Eestis viibimiseks seaduslik alus. Eestis viibimiseks seadusliku aluse olemasolu nõuet ei kohaldata usulise ühenduse vaimuliku juhi või vaimuliku suhtes, kelle tegutsemiskoht asub selle usulise ühenduse põhikirjaga seonduvalt väljaspool Eestit." Meenutan veel kord, et varasemalt kehtis veel täiendav klausel, et vaimulikul on ka õigus kohalikel valimistel hääletada. Nüüd on see säte ära kaotatud. 

Seda muudatusettepanekut arvestas juhtivkomisjon täielikult. Selle poolt olid Kalle Laanet, Timo Suslov, Peeter Tali, Katrin Kuusemäe, Pipi-Liis Siemann, Ando Kiviberg, Jaak Valge, vastu ei olnud keegi ja erapooletuid ei olnud ja hääletamata jätsid Lauri Laats, Ants Frosch, Evelin Poolamets ja Helir-Valdor Seeder. 

Nüüd, teine muudatusettepanek puudutab kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmist ja see on seotud vajalike tähtaegade kehtestamisega, mis puudutavad käesoleva aasta sügisel toimuvaid kohalikke valimisi. Muudetakse § 5 lõiget 2 järgmiselt: "Hääletamisõigus on kodakondsuseta isikul, kes vastab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tingimustele ja elab Eestis pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel." Ja sellest tulenevalt [lisanduvad] ka niinimetatud päikeseloojangu klauslid, mille kohaselt äsja nimetatud parandus kaotab kehtivuse 2026. aasta 1. aprillil. Lisaks täiendatakse seadust §-ga 70⁴ järgmises sõnastuses: valimisringkondade moodustamine, nende vahel mandaatide jaotamine 2025. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel; kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel moodustatakse valimisringkonnad hiljemalt 2025. aasta 11. augustil. Volikogu jaotab mandaadid valimisringkondade vahel, lähtudes valijate arvust rahvastikuregistri andmete põhjal 2025. aasta 15. juuli seisuga. Lisaksin siinkohal, et see konkreetne ettepanek oli linnade ja valdade liidu esindaja ettepanek ja sellega oli nõus ka Tallinna linna esindaja, et see sobib, ja sellega olid ka komisjoni liikmed päri.

Seaduse jõustumise paragrahv ka. Käesoleva seaduse § 1 punktid 1 ja 3 jõustuvad 2025. aasta 9. juulil. Käesoleva seaduse § 1 punktid 2, 4 ja 5 jõustuvad 2026. aasta 1. märtsil siiski. Vabandust, enne ütlesin eksitavalt 1. aprillil. 1. märtsil. Käesoleva seaduse § 1 punkt 6 jõustub järgmisel päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist. Põhiseaduskomisjon arvestas muudatusettepanekuid täielikult ja konsensuslikult.

Ja nüüd [loen ette] menetluslikud otsused: kõigepealt teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 23. aprillil, konsensuslikult; teha ettepanek teine lugemine lõpetada, samuti konsensuslikult; kui teine lugemine lõpetatakse, siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 6. mail 2025, samuti konsensuslik otsus; ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg, samuti konsensuslik otsus. Sellega on minu ettekanne läbi.

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun, küsimus!

Aitäh! Austatud põhiseaduskomisjoni esimees! Ma usun, et te mäletate, et kui te olite õiguskomisjoni liige, olite ka õiguskomisjoni istungil, kui ma esitlesin Keskerakonna muudatusettepanekut, mis puudutas kirikute ja koguduste seadust, mis oli meil menetluses. Üks muudatusettepanekutest käsitles kusjuures sedasama punkti, mida teie täna esitlete. Seaduses oli kirjas, et ühenduse vaimulik võib olla isik, kellel on hääleõigus kohalike omavalitsuste valimistel. Juba tol hetkel pöörasin ma sellele tähelepanu, kuna meil olid põhiseaduse muudatused tulemas. Tegelikult viitas ka Siseministeeriumi ametnik sellele, et see on tegelikult probleemne säte ja seda tuleks muuta. Minu küsimus on, mis põhjusel ei olnud tol hetkel võimalik samasisulist Keskerakonna muudatusettepanekut toetada. Selle asemel tuldi nüüd eraldi välja teise seaduse raames sellesama muudatusega.

Suur tänu selle küsimuse eest! Ma pean muidugi kohe ära märkima, et ma ei mäleta seda arutelu õiguskomisjonis väga täpselt. Ma peaksin protokolli lugema ja meelde tuletama, kuidas see seal täpselt oli. Nüüd, mis puutub sellesse konkreetsesse sättesse, siis tõesti, kui põhiseaduskomisjon seda märkas, pöördusime me Siseministeeriumi poole. See lahendus on tegelikult Siseministeeriumi väljapakutud lahendus. Aga mis põhjusel see täpselt niimoodi läks? Ma pean kahjuks jääma vastuse võlgu, sest ma kardan, et ma ei ole kogu selle protseduuri ajaloo ja üksikasjadega kursis.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teine küsimus!

Aitäh! Mul on isegi pigem märkus. Vahel on isegi mõistlik opositsiooni muudatusettepanekuid toetada, kui on olnud suurem konsensus ja tegelikult ka sellise menetlusliku ökonoomia mõttes. Me ei pea siis eraldi teiste eelnõude raames üldse muude eelnõudega seotud muudatustega välja tulema.

Rohkem küsimusi ei ole. Tänan teid! Avan läbirääkimised. Juku-Kalle Raid, palun! 

Head kolleegid! Ma teen väga lühidalt. Teen lihtsalt Eesti 200 fraktsiooni poolt ettepaneku seda kõike toetada. Ja hea meel on tsiteerida ilukirjandust – võib-olla üle tüki aja siit puldist. Teet Kallase raamatus "Kes tõttab öisele rongile" oli üks följetonist, kultuuritegelane, kes ütles vanale karjäärikommunistile: "See kõik on lihtne nagu püksinööp." Kutsun toetama! Lõpetame ära selle Eesti NSV, lihtsalt protokolli, ajaloo huvides! Ma tänan! 

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma räägin ka lühidalt. Kui üks saadik kutsub kõiki hääletama poolt, siis mina kutsun kindlasti hääletama vastu. Eelkõige sellepärast, et minu meelest oleme me jälle olukorras, kus meil on väga kahtlane, et mitte öelda vigane seadusandlus siin Riigikogus. 

Tõepoolest, kui me rääkisime sellest, mis puudutab kirikuid ja kogudusi, siis mäletatavasti esialgu seda punkti selles eelnõus üldse ei olnudki. See oli täiesti teistsugune. Kui minu kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart pakkus komisjonis meie poolt kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta muudatusettepanekuid, mis on nüüd põhimõtteliselt enam-vähem samal kujul selles tekstis leitavad, siis öeldi, et ei sobi, tuleb [koostada] eraldi eelnõu ja et ei hakata praegu neid muudatusi siia sisse viima. 

Eraldi eelnõu ei tulnud. Keskerakonna muudatusettepanekuid heaks ei kiidetud. Päris huvitav on see, et kui opositsioon pakub midagi, siis koalitsioon põhimõtteliselt isegi ei hakka seda menetlema. Isegi olukorras, kus ka koalitsioon on nõus sellega, et midagi tuleb muuta. Aga kuna seda pakkus opositsioon, siis seda ei tehta. Ja siis tullakse välja mingisuguse väga huvitava tekstiga, kus on kaks teemat, mis on omavahel väga kaudselt seotud, et mitte öelda, et need ei ole üldse seotud. Ja siis öeldakse, et niisugune seadusandlus peabki olema. No ei pea selline olema!

Mulle tuletab see meelde üht vana lugu. Kui mu mälu mind ei peta, siis oli see aastal 2008, kui hakati muutma Tallinna valimissüsteemi, valimiskorda. Kuna Keskerakond oli siis ainuvõimul ja paljudele erakondadele see ei sobinud – samamoodi nagu on praegu selle põhiseaduse muudatusega –, siis otsustati, et on vaja muuta valimiskorda ja kehtestada selline valimiskord, mis kehtis ka Riigikogu tasandil, parlamendivalimistel, kaasa arvatud igasugused üleriigilised või Tallinna puhul ülelinnalised nimekirjad ja nii edasi. Enne seda see nii ei olnud. Kasvas ka saadikute arv Tallinna volikogus: [kui tol ajal] oli 63 [saadikut], siis uus kord nägi selle asemel ette 79 [saadikut]. Sellega lootsid ülejäänud erakonnad Keskerakonna ainuvõimu Tallinnas kukutada. See on ju tavapärane, et kui sa ausa tööga valimisi võita ei saa, siis hakkad sa reegleid muutma. Täpselt samamoodi nagu siin põhiseaduse muutmise puhul. 

Asi lõppes sellega, et seda seadust tõepoolest muudeti, aga seda tehti [sellisel kujul]: kuna aega oli väga vähe ja uut seaduseelnõu ei saanud enam menetlusse anda, kuna valimisteni oli vähe aega, siis pandi see [punkt] mingisugusesse eelnõusse, mis, ma praegu hästi ei mäleta, aga põhimõtteliselt rääkis võrdõiguslikkusest. Naiste õigused, võrdõiguslikkus ja nii edasi. Ja siis üheks punktiks sai järsku Tallinna valimissüsteem. Oli hästi absurdne ja koomiline olukord.

Me oleme selle eelnõuga praegu natukene samas seisus. Ühest küljest räägitakse valimiskorrast ja teisest küljest räägitakse sellest, kes saab siin Eestis kirikus töötada ja kes ei saa. 

Mis puudutab seda eelnõu, mis oli esialgsel kujul, siis samamoodi on hästi naljakas, kui antakse sisse eelnõu, mis on seotud põhimõtteliselt põhiseaduse muutmise kavatsusega. Seda eelnõu ei olnud tol ajal üldse olemaski siin saalis, see oli alles koostamisel. Ja praegu tahetakse seda kehtestada, et see jõustuks kohe, samal ajal kui põhiseaduse muudatus ei ole veel jõustunud. 

Selles mõttes me seda kindlasti ei toeta, sest meie arvates on see vigane seadusandlus. Meie sellist seadusandlust siin Riigikogus näha ei taha. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Nagu eelpool juba viidatud, siis on käesoleva eelnõu kohta esitatud kaks muudatusettepanekut. Asume nende läbivaatamise juurde. Muudatusettepaneku nr 1 on esitanud põhiseaduskomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 2 on esitanud samuti põhiseaduskomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult.

Head kolleegid, oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 544 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Läheme viienda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu 555 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, majanduskomisjoni liikme Mario Kadastiku.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Räägime siis teisel lugemisel olevast eelnõust 555. Eelnõu on peamiselt seotud tasakaaluvõimsuste ehk sagedusreservi hankimisega, arveldamisega ja saartalitlusega.

Eelnõu esimene lugemine toimus 22. jaanuaril 2025. Muudatusettepanekute [esitamise] tähtajaks esitas ühe muudatusettepaneku Isamaa fraktsioon ja seitse muudatusettepanekut siinkõneleja, seejuures ühe nendest võtsin ma komisjoni istungil 15. aprillil tagasi.

Komisjon teavitas sellest [eelnõust] ka väga suures koguses huvirühmi ja turuosalisi. Tagasiside laekus umbes kümmekonnalt ja seda sai arutatud eraldi kaasamiskoosolekul. Oma seisukohad arvamuste kohta esitas juhtivkomisjonile ka eelnõu algataja esindaja Kliimaministeeriumist ja need on kantud eelnõu kaardile. Neid on päris palju.

Majanduskomisjoni töörühm valmistas eelnõu ette oma nõupidamistel nii 12. märtsil kui 8. aprillil, kui seal osalesid ka Kliimaministeeriumi esindajad. Seal arutati laekunud ettepanekuid ja nende vormistamist muudatusettepanekuteks.

Majanduskomisjon arutas seda kahel istungil: 24. märtsil ja 15. aprillil. 24. märtsil oli kaasamiskoosolek, kus olid kohal bilansihaldurid ning Eleringi, Kliimaministeeriumi ja Konkurentsiameti [esindajad]. Arutati peamiselt tasakaaluvõimsuse hankimise rahastamist ehk seda, kellelt seda [raha] kogutakse, mis metoodikaga seda kogutakse, kuidas arveldatakse, kas see läheb arvele eraldi reana, kas see on maks või ei ole maks.

Üks peamisi [küsimusi] oligi see, kas antud tasu on avalik-õiguslik tasu ehk maks või ei ole. Selle kohta oli väga selge arvamus Kliimaministeeriumil ja Konkurentsiametil, kes ütlesid, et tegemist ei ole avalik-õigusliku tasuga, vaid tegemist on süsteemiteenuse pakkumisega ja seda vajab süsteem, kuna bilansihaldurid panevad turul oma algsest prognoosist mööda. Seda küsiti pärast antud istungit igaks juhuks ka meie õigusosakonnalt ja sealt samamoodi tuli välja, et tegemist ei ole avalik-õigusliku tasuga.

Oli küsimusi ka arvelduse kohta: kas kanda see arvele eraldi või mitte? Peamine [mure] tundus olevat see, et osa bilansihaldureid ja elektrimüüjaid on pikaaegsetes lepingutes ja kui nad seal hinda muudaksid – nii, et see ei oleks eraldi real sunniviisiliselt, vaid nad paneksid selle ise –, siis võiks tekkida lepingute üle läbirääkimise küsimusi, mida nad ei soovi. Aga ka praegune regulatsioon tegelikult lubab panna selle arvele eraldi reana, mistõttu me ei näinud vajadust seda eelnõus reguleerida.

15. aprilli istungil saadi komisjonis konkreetne ülevaade täpsetest muudatusettepanekutest ning arutati ja hääletati neid. Isamaa fraktsiooni muudatusettepanekut tutvustas Mart Maastik ja mina tutvustasin omaenda esitatud ettepanekuid. Kokku on 20 muudatusettepanekut, kaks on Riigikogu liikme ehk minu esitatud, üks on Isamaa fraktsiooni ettepanek ning 17 on juhtivkomisjoni ettepanekud, mille on valdavalt esitanud Kliimaministeerium. Kirjalikud selgitused on eelnõu kaardil loetelus olemas. 

Minu ettepanekud on loetelus nr 3 ja 18. Nendest nõustus Kliimaministeerium muudatusettepanekuga nr 3, kuhu on kokku seotud mitu [ettepanekut]. Aga kuna ka Kliimaministeerium esitas oma muudatusettepanekud, mille tõttu muutus numeratsioon minu esitatud muudatusettepanekus, siis on komisjon arvestanud seda sisuliselt ja selle asemel on muudatusettepanek nr 5, mis on parandatud numeratsiooniga. Muudatusettepanek nr 18 puudutas spetsiaalse mõõtevahendi järelevalvet. Kliimaministeerium ja TTJA ei jõudnud järelevalve osas veel täies mahus kokkuleppele, mistõttu ma nõustusin sellega, et seda muudatust eelnõusse ei [tehta] ja selle [muudatuse] toob Kliimaministeerium ise mingis teises olukorras siia. Ma võtsin tagasi ühe ettepaneku, mis puudutas definitsioone, sest selgus, et need on direktiivi otsekohaldumise kaudu juba olemas.

Isamaa fraktsiooni ettepanek on muudatusettepanekute loetelus nr 7. Ettepanek näeb ette saartalitlusvõime tagamise teenuse rahastamise süsteemihalduri enda poolt. Selle üle toimus arutelu. Aga peamise võidu saajaks on siiski tarbijad, sest me hoiame põlevkivireservi turul. [Põlevkivijaamad] osalevad turul oma hinnapakkumistega, võttes sellega maha hinnapiike. Seetõttu on õiglane, et kulu selle süsteemi ülalpidamiseks ei kanna mitte niivõrd süsteemihaldur kui tarbijad. Nii et seetõttu komisjon seda ettepanekut ei toetanud.

Ülejäänud on juhtivkomisjoni ettepanekud ja komisjon arvestas neid ettepanekuid täielikult. Toodud on ka huvirühmade esitatud ettepanekud, mida ei kantud muudatusettepanekute nimekirja, need leiab eelnõu kaardilt. Tekst on läbinud keeletoimetuse ja sellest tulenevalt on mõned muudatused, mis on juba tekstis ära märgistatud.

Juhtivkomisjon tegi ka mõned menetluslikud otsused, nimelt võtta eelnõu täiskogu päevakorda 23. aprillil ja viia läbi teine lugemine ning kui teine lugemine lõpetatakse, on ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks päevakorda 7. mail ja viia läbi lõpphääletus. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on ka mõned küsimused. Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh! Hea Mario! Sa vist küll mainisid seda oma esitluses, aga palun täpsusta veel kord. Euroopa elektrivõrkudega sünkroniseerimisega kaasnevad saartalitluse toimimise kulud. Palun täpsusta, kes need kulud peaks katma ning millised tasud ja millises suuruses lisanduvad elektritarbijatele alates 1. jaanuarist järgmisel aastal.

Aitäh! Nüüd on niimoodi, et selle eelnõu menetluse jooksul toimus mõningaid muutusi. Algselt oli plaan, et Elering katab selle ülekoormustasust kuni juulini, aga vahepeal on minister seda pikendanud kuni aasta lõpuni ehk see aasta kaetakse sagedusservi tasu ülekoormustasust. Sealt edasi [tehakse seda] vastavalt Eleringi kinnitatud metodoloogiale.

Kehtiv metodoloogia on see, et tasu jaotatakse tootjate ja tarbijate vahel pooleks. Mõlemal juhul on tegemist natuke üle viie euroga megavatt-tunni kohta ehk umbes poole sendiga kilovatt-tunni kohta, mis lisanduks nii tarbijate kui tootjate arvele. Aga see metodoloogia on praegu arutlusel tulenevalt sellest, et bilansihalduritel oli selle kohta mitmeid ettepanekuid. Kuna meil on aasta lõpuni aega, siis see vaadatakse üle, kas seal on mõttekas teha mingi muudatus või mitte. Aga see ei puuduta seaduse enda teksti, sellepärast et [eelnõus] on selgelt ära öeldud, et arveldamine käib vastavalt väljatöötatud ja Konkurentsiameti poolt kinnitatud metodoloogiale. Ehk siis seaduse sätted selle tõttu printsipiaalselt ei muutu.

Mis osakaalus see jaotub tarbijale, mis osakaalus tootjale, seda otsustab Elering oma metodoloogia väljatöötamisel ja selle kinnitab Konkurentsiamet. Aga kehtiv metodoloogia on see, et tasu jaotatakse pooleks ehk kumbki osapool saab [juurde] vist umbes 0,539 senti kilovatt-tund. Ma võin selle numbriga natuke eksida.

Urmas Reinsalu, palun!

Selle asja ümber on väga palju häma, härra Kivistik. Küsimus on nüüd selles, kui palju 2026. aastal – seletuskirjas pole selle kohta ühtegi sõna – prognoositakse seda sagedusreservi tasu koguda, arvestades seda, et ekspertide esialgne prognoos, 60 miljonit, on osutunud ebarealistlikult madalaks. Ainuüksi märtsikuus oli see 11 miljonit eurot, igaüks võib korrutada selle 12-ga. See suurusjärk jääb kindlasti enam kui 100 miljoni juurde. Palun nimetage, [kui] komisjonis arutelu käigus [sellest räägiti], kui suur see summa 2026. aastal on.

Me kõneleme siin sellest, et see ei ole maks ja see pole kohustus, mis inimestele ja ühiskonnale võetakse. Ma ei saanud sellest Kliimaministeeriumi mõttekäigust aru. Selgitage siis, kuidas see ühiskonnas jaotub. Mis põrsa kotis ostmine meil praegu käib? Parlament peaks seaduse vastu võtma ja hiljem selgub, kuidas kohustused jaotuvad.

Minu küsimus on, kes maksab seda [tasu] 2026. aasta algusest ja kui palju maksab ühiskond seda parima teadmise pinnalt aastas konsolideeritud summana.

Aitäh! Konkreetsetest numbritest ei olnud komisjonis juttu, aga metodoloogiast oli. Ka sellest 11 miljonist on olnud komisjonis juttu. Selle sisu on laias laastus see, et praegu, kui turg käivitus, ei ole turul piisavalt palju ressursse, selle teenuse pakkujaid. Neid ressursse tuleb pea igapäevaselt juurde. Peamine küsimus on akudes. Akude maht, mis praegu turul sagedusreservi pakuvad – akud on need, mis saavad seda suhteliselt soodsalt pakkuda –, ei kata seda igal ajahetkel ära. Siis peab süsteem käivitama suuri reserve, kas siis Leedus või meil Kiisal oleva [jaama], mis mõlemad on kallid. Sellest tulenevalt on hind olnud kõrgem, kuna nende käivitamise vajadus on olnud suurem, kui prognoositud.

Me teame, et Corsica Sole'i suur akupark on tulemas sügiseks ja on veel teisi akuparke, mis on see aasta väljaehitamisel. Tõenäoliselt see summa ajas järjest kahaneb, sellepärast et mida vähem me peame aktiveerima neid ülikalleid ressursse, seda väiksemaks läheb see kulu. Ühe kuuga lihtsalt ei olnud see turg piisavalt aktiviseerunud, seal ei olnud piisavalt palju ressursse pakkumisel. Ma tean, et see aktiveerimine, juurde kvalifitseerimine toimub regulaarselt ja seda tehakse. Raske on öelda täpset numbrit. Selle 60 miljoni arvestuse korral oli selleks numbriks 5,39 eurot megavatt-tund nii tootjale kui ka tarbijale. Ehk siis, kui me võtaksime selle täpselt sama metodoloogia – no see ei ole päris kaks korda suurem number, see on 50% suurem number –, siis see oleks kuskil 7–8 eurot megavatt-tund.

See, et me paneme siia kirja, et selline tasu rakendub, tasu kogutakse ja Elering töötab välja metodoloogia, mille kinnitab Konkurentsiamet, on täpselt sama, kui Elektrilevi muudab regulaarselt oma tariifi vastavalt sellele, millised on tegelikud kulud. Me ei saa kirjutada seadusesse konkreetset numbrit, sest see peab olemas kooskõlas reaalse olukorraga.

Üldiselt on muus maailmas olnud selline ilming, et süsteemi käivitamisel on see olnud kallis ja ajas on [hind] järjest kahanenud. Mida rohkem ressursse turule lisandub, seda optimaalsemaks hind läheb. Tegelikult on see ajas kahanenud kõikides teistes riikides, kus see rakendunud on.

Ja küsimuse teine pool oli … (Urmas Reinsalu täpsustab saalist.) Kuidas see jaotub? Praegu kehtiva metodoloogia järgi, mis on Konkurentsiameti poolt kinnitatud, jaotubki täpselt niimoodi, et see on pooleks ehk tootjatele pool ja tarbijatele pool. Selle mõttega, et ebabilanssi tekitavad täna rohkem tootjad. Ebabilanssi tekitavad proportsionaalselt rohkem tootjad, mitte tarbijad. Aga kui me paneme selle kõik tootjatele, siis [jäävad] tootjad turul konkurentsis ebavõrdsesse [olukorda] ja meie enda tootjad ei saa turule, sest naaberturgudel teistele, kes on meiega ka ühises elektrivõrgus, selline asi samal moel ei rakendu. Sellisel juhul pärsiks see meie enda tootmisvõimsust ja summa summarum oleks elekter kallim, ka selle süsteemi hoidmine oleks kallim. Tegelikult sellepärast on see meil jaotatud pooleks, mitte proportsionaalselt. See on summa summarum tarbijale odavam, seda modelleeris Elering oma arvutustes. Neid konkreetseid arvutusi mul ei ole. 

Peeter Ernits, palun järgmine küsimus.

(Saalist öeldakse midagi.) Eraldi, järgmises küsimuses.

Peeter Ernits, palun järgmine küsimus.

Hea juhataja! Ettekandja! Ma olen nagu poole pealt rongi peale tulnud, ei ole jõudnud süveneda. Aga ma küsin kaks küsimust. Kas mõjuanalüüse on selle asja kohta tehtud? Ja teine: kas see on Eesti rahvale hea seadus? Sinu vastus läheb protokolli.

Aitäh! No saab öelda, et mõjuanalüüse on selles mõttes tehtud, et konkreetse metodoloogia väljatöötamisel analüüsis Elering erinevaid stsenaariume, kaasa arvatud kaasnevaid mõjusid. Ja see, mis välja pakuti, on komisjonile esitatu kohaselt optimaalseim, annab lõpuks väikseima soovitusliku kulu tarbijale. Aga ka tootjate [kanda jäetav] kulu kandub elektri hinna kaudu üle tarbijale. Seal modelleeriti erinevaid stsenaariume ja sellisel kujul tehtuna peaks see olema tarbijale soodsaim. Läti ja Leedu kasutasid teistsugust metodoloogiat. Läti tohutult alahindas seda ja on väga hädas. Leedu alahindas teistmoodi ja pani selle omale tariifi. Mõnes mõttes võiks öelda, et nüüd ta kaudselt röövib omaenda elektrifirmasid, võttes neilt ära kasumid, mida nad on teeninud sagedusturul, sellepärast et [Leedu] alaprognoosis oma vajadust.

Kas see on hea seadus? Seda on iga seaduse kohta raske konkreetselt ja objektiivselt öelda. Aga see on vajalik seadus. Sellepärast, et kuna me oleme ennast Venemaa turust lahti ühendanud, siis meil on vaja sagedust hoida. Tegemist on süsteemiteenusega, meil on teisigi süsteemiteenuseid. See on süsteemiteenus ja süsteemiteenuse eest peab keegi [tasuma]. Ja nüüd lihtsalt ongi see [küsimus], kes täpselt peaks antud juhul seda [tegema]. Siin ongi tehtud kaalutlus, et see [tasu] läheb nii tarbijale kui tootjale, sest ebabilanssi tekib mõlema tõttu. Proportsioonid ei ole küll päris täpselt nii, nagu on seal, aga see ongi sellesama mõjuanalüüsi tulemusel niimoodi pandud. Saartalitlus on konkreetse mõjuga, selleks et hoida meie põlevkivienergeetika elus. Jällegi, kas see on hea või halb, see on alati vaatenurga küsimus. Aga see annab meile üleminekuperioodi, kuni meil on mingi muu juhitav alternatiiv.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! No Mario, kõigepealt remargi korras see, mida ma olen paar korda juba öelnud ka: "õigluse" sõna kuritarvitamine tuleks ära lõpetada. Sa räägid, et ei ole õiglane, et Elering kannab või ei kanna seda [kulu]. Minu arust sõna "õiglus" ei ole siin üldse relevantne. Me võiks rääkida õiglusest võib-olla ühiskonna laiemas mõttes, aga kas miski on Eleringi suhtes õiglane või mitte – noh, mõni inimene arvab, et see, et nad ei [kasuta] ülekoormustasu võrgutasu alandamiseks, on ebaõiglane. Selle võiks ära kaotada.

Aga kas energeetika juhtimises on mõistlik, et kui oli otsustatud, et kulu kantakse üht‑ või teistpidi, siis seoses KOV-valimistega minister otsustas ümber, et aasta lõpuni kannab selle kulu Elering? Kas see on energeetikat juhtides mõistlik lähtekoht, et ajutiselt mitte panna ühiskonnale seda kulu? See on üks küsimus. Ja teine: kas sa nõustud minuga, et sagedusreservi või tasakaalustusvõimsuse vajadus kasvab koos sellega, kui kasvavad juhuelektri tootmise võimsused? Kas sa selles oled minuga nõus?

Aitäh! Esiteks, selle õigluse koha pealt: see võis olla minu keelevääratus. Ma ei mõelnud mitte "õiglane", vaid "õige". Selles mõttes oli see pigem, ma arvan, minu keelevääratus.

Nüüd, mis puudutab seda, kas see on õiglane või mitte. Tegelikult see on kusjuures – ma igaks juhuks klaarin selle ära siin – täielik väärarusaam, et ülekoormustasu ei ole kasutatud tariifi alandamiseks. Ma olen sellest Eleringi juhiga korduvalt rääkinud. Ka eelmine kord, kui meil oli sihuke istung siin, oli meil vahetult enne seda olnud [jutuajamine]. Elering on kasutanud seda selleks, et mitte võtta laenu, on kasutanud seda omakapitalina. Laen läheks otse tariifi, aga selle kasutamine ei ole läinud ehk Eleringi tariif on madalam tänu sellele, et ülekoormustasu on selleks kasutatud. See on väike väärarusaam, mis on millegipärast tekkinud.

Mis puudutab seda edasilükkamist, siis see ei olnud seotud KOV-valimistega. See edasilükkamine oli konkreetselt eelnõu 555 menetluse tulemus. Ma ise tean seda, suhtlesin Andrese ja ministeeriumiga. Seetõttu, et bilansihalduritelt tuli jõuliseid ettepanekuid ja oli arutelu metodoloogia üle, otsustas minister [pikendada] seda aasta lõpuni. Ehk see on toimunud antud eelnõu arutelust ja tagasisidest tulenevalt, siin ei ole mitte mingit pistmist KOV-valimistega. Kas sageduse hoidmise vajadus kasvab koos juhuvõimsustega? Tõenäoliselt küll jah, olen nõus.

Urmas Reinsalu, palun!

Härra Kivistik! Eestis ostsid meie tarbijad elektriturul 2024. aastal elektrit suurusjärgus üle 700 miljoni euro eest. Öelge nüüd oma parema äranägemise järgi, kui palju raha peaks teie parema arusaamise järgi tarbijad Eesti turul elektrienergia eest nende kahe tasu rakendumisel selle 700 miljoni euroga võrreldes – parlament hakkab seda sisuliselt hääletama – juurde maksma. Konkreetne küsimus.

Ja teine küsimus. Te kõnelesite praegu sellest, me oleme rääkinud sagedusreservi või bilansireservi toimimisest kevadel. Kas vastab tõele, et seesama praegu TSO omanduses olev Kiisa jaam, kui me räägime sagedusreservi kuludest või tulust, mida reservteenuse pakkuja loob …

Aitäh!

… maksab praegu tegelikult 4000 eurot megavati eest? On see relevantne informatsioon?

Võtame konkreetselt selles eelnõus olevad kaks asja: saartalitlus ja sagedusreserv. Saartalitluse [kulu] on hinnangu järgi 30 miljonit ja sagedusreservi oma 60 miljonit. Milliseks see sagedusreservi puhul täpselt kujuneb, sõltub sellest, milliseks reaalne sagedusturg kujuneb. Alguses on kallim, hiljem odavam. Kui need kaks numbrit kokku liita, on see 90 miljonit.

Siin on jällegi tegemist sellega, et need kaks asja on uued asjad, mida on vaja. Sagedusreservi ei olnud meil enne vaja, sest sagedust hoiti aktiivselt osaliselt ka Venemaa võrgu kaudu. Aga tegelikult geopoliitiliselt oli väga pikalt ette ära otsustatud, et sellest tuleb väljuda. Oli teada, et sellega kaasneb kulu ja me peame hakkama ise rohkem sagedust hoidma.

Seetõttu me võime rääkida, mis see täpne number on, aga me loodame selle loomulikult [väiksemaks] saada. Mida paremini turg töötab, seda väiksem see number on. Pärast seda, kui see turg on rakendunud, on see [kulu] teistes riikides üldiselt kordades kukkunud. Alguses on kindlasti palju oportunismi ja vähe ressursse. Kui turg on väike, siis ongi keerukas.

Kõrge hinna põhjustab kusjuures suuresti see – ma tulen [küsimuse] teise poole, Kiisa juurde –, et sagedusreservi turg on 15 minuti turg. See tähendab seda, et kui kogu jaama peab käivitama 15 minutiga, siis sellega kaasnevad kulud peab mahutama kõik 15 minuti sisse. Ja seetõttu see on kallis.

Tegelikult näiteks saartalitluse tulemusena, kui meie põlevkivijaamad saavad olla konkurentsivõimelisemad ja rohkem turul, saavad ka nemad teha sagedusreservide turule väga hea hinnaga pakkumise, sest kui jaam on juba töös, saab seda [töös] hoida päris odavalt. Kui jaam ei ole töös, siis me peame kinni maksma terve käivitamise.

See on probleemi üks allikas, et odavaid akudega pakkujaid ei ole aeg-ajalt piisavalt, et katta [vajadust] ära, ja siis nad peavad aktiveerima selle suure ploki ja suure ploki aktiveerimise tõttu neil ei ole mõtet sinna juurde maksta. Ehk siis, kui neid väikseid [akusid] tuleb juurde – mis need väiksed on, 100 või 200 megavatti, osa akusid, mis plaanitud on, ei ole üldse väiksed –, siis on meil vaja Kiisa [jaama] ja neid teisi palju vähem rakendada. Ehk saartalitlus võiks pikas perspektiivis ka ise sagedusturgu mingil määral aidata.

Züleyxa Izmailova, teine küsimus, palun!

Aitäh! Hea Mario! Tahaks tegelikult teada, kas komisjonis oli täpsemalt juttu ka sellest, kuidas kaetakse saartalitlusega seotud kulusid meie naaberriikides Lätis, Leedus ja Soomes. Ning kas eelnõu [menetluse] protsessi olid huvirühmana kuidagi kaasatud ka tarbijate esindusorganisatsioonid? Ma saan aru, et tarbijatele tuleb siin ka päris suuri kohustusi.

Aitäh! Saartalitluses – noh, me võime seda niimoodi ilmutatud kujul öelda – see on selleks, et hoida põlevkivijaamad töös, see on põlevkivijaamade jooksva kapitalikulu katmine, et neid ei pandaks kinni. Eesti Energia paneks need muidu täiesti kinni, dekomisjoneeriks, lõpetaks [nende töö] ära. Kui meil neid ei oleks, oleks meil elekter päris kallis nendel hetkedel, kui meil tuul ei puhu ja päike ei paista ja import ei ole piisav. See tähendab, et see võit on palju suurem. 

Aga see on Eesti spetsiifiline probleem. Teistel riikidel on teist sorti meetodid püsiva võimsuse tagamiseks. Lätil on see hüdro, Leedul vist ka hüdro ja midagi veel – ausalt, peast ei mäleta –, osaliselt vist ka gaasijaamad. Leedus ei ole enam tuumajaama, aga Põhjamaades on tuumajaamad need, mis tagavad saartalitluse ehk tagavad põhibaaskoormuse siis, kui nad peaks jääma nii-öelda saareks. Seetõttu on see konkreetne [olukord] Eestis natukene unikaalne. Kui Eesti jääb täielikku isolatsiooni, siis see on see kaalutlus, miks me seda saartalitlustasuna saame teha. Aga see on selleks, et hoida põlevkivijaamad elus senikaua, kuni me saame mingi alternatiivi. Alternatiiv on kas palju gaasi, tuumajaam või midagi muud juhitavat, millega me saame asendada selle umbes 1000 megavatti, mida meil on hinnangu kohaselt vaja juhuks, kui me läheme saartalitlusse.

Tarbijate poolest saartalitluse kontekstis. Pean üle vaatama kõik need, kellele me saatsime selle [eelnõu] kooskõlastuseks, see loetelu on päris muljet avaldav. Kõige peamised on siin kaubandus-tööstuskoda ja tööandjate keskliit. Nad selles mõttes olid kaasatud. Ja minu mäletamist mööda saartalitluse kohta ei tulnud eriti sisulist tagasisidet, seda on võetud faktina. See on põlevkivijaamade elushoidmise pikendamine teatud perioodiks, et tagada tipuhindade mahavõtmine.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Eelkõneleja küsis natukene sarnast [asja], mida ma tahtsin [küsida]. Aga sa viitasid, et Lätis ja Leedus oli see, nagu ma aru sain, kuidagi probleemsem. Saad sa Läti ja Leedu lähenemist natukene tutvustada? Sa eelnevalt rääkisid, et meil on põlevkivi ja neil ei ole. Mida sa silmas pidasid?

See, mida ma pidasin probleemina silmas, on see metodoloogia sagedusreservi hoidmiseks. Siin on kaks asja koos: saartalitlus ja sagedusreserv. Eelkõneleja küsis saartalitluse kohta, aga see probleem puudutab rohkem sagedusreservi.

Läti ja Leedu tegid metodoloogia teistmoodi, hinnastamise teistmoodi ja hindasid rohkem mööda kui Elering. Jah, tõesti, kulu on olnud suurem, aga üldjoontes oli Eleringi prognoos enam-vähem paigas. Lihtsalt Kiisa aktiveerimiste arv on olnud suurem, kui nad prognoosisid. See metodoloogia oli seal erinev. Ausalt öeldes ma praegu peast ei mäleta, komisjonis arutati küll mingil määral seda, ministeerium tutvustas Läti ja Leedu kontseptsiooni. Ühel juhul, vist Leedus, pani [süsteemihaldur] selle [tasu] tariifi, aga ta pani tariifi liiga väikese hinna ehk nad tõenäoliselt peavad oma tariifi mingil hetkel korrigeerima. Nad üritavad siis seda vahet, [mis tekib], mingi muu meetodiga katta. Aga Lätis [jagati] see vist teistsuguse proportsiooniga tarbija ja tootja vahel. Ja nemad hindasid selle üldse kõvasti mööda, see kogukulu, mis nad arvasid, oli [tegelikust] palju väiksem. Vahepeal on ka selgunud, et Läti kahjuks ei saa sagedusreservide turul päris selles mahus osaleda, mis nad plaanisid, sest nende jaamu ei suudeta piisavalt kiirelt aktiveerida. Ehk Lätiga on siin vaja laiemalt koostöös arutada, kuidas nad selle probleemi endal lahendavad. Aga see on ka üks [põhjus], miks nii Eesti kui ka Leedu on pidanud suuri ressursse keskmisest rohkem aktiveerima: sest osa, mida plaaniti Lätist, ei ole materialiseerunud.

Rain Epler, palun!

Aitäh! No mul on hea meel, Mario, et sa – küll natuke looritatult ja ümber nurga – ütlesid välja selle, et kui on tuule- ja päikese[energia], siis seal kõrval peab olema kas põlevkivi, gaas või tuum. Aga vastupidisel [juhul teist] tegelikult vaja ei ole: kui on tuumajaam või põlevkivivõimsust piisavalt, siis ei ole vaja tuulikuid ega päikeseparke. See oli tore.

Aga nüüd asja juurde. Kunagi meil oli üks asekantsler, kes töötab nüüd ühe naaberriigi energeetikafirmas, ja tema minu arust sedasama seadust timmides lõi olukorra, kus justkui ainult 50-megavatised päikesepargid saavad toetust. Noh, siis tehti 500-megavatiste asemel 10 korda 50-megavatised. Siis mul oli asekantsleriga sellel teemal isegi vestlus. Tema arusaam oli, et ettevõtjad käitusid küll pahasti ja nii edasi. Selle käsitlusega mina nõus ei ole. Loodi seadusandlik raamistik ja ettevõtjad seda niimoodi kasutasid. Kas nüüd selle seadusemuudatuse ja selle skeemiga, et me Kiisa jaama ka ära müüme, ei või tekkida olukord, et sagedusreservi turule pakutakse seda kallist gaasijaama? Nii-öelda ootel oleku tasuga makstakse selle ostuhind, sisuliselt saadakse see tagasi Eleringi käest, akusid kasutatakse arbitraažiks ja marginaal läheb äriettevõtluse mõttes heaks, aga elektri hind pluss seonduvad kulud lähevad Eesti inimeste jaoks üles. Kas selline asi on võimalik?

Aitäh!

No ütleme niimoodi, et siis peab ikkagi tugevalt turgu domineerima ja suutma teisi kuidagiviisi turult välja puksida, sest … Ei, sagedusreservide turul saavad inimesed osaleda ka koduakudega. (Saalist öeldakse midagi.) Mina näiteks osalen, ütlen ausalt ära, et mina seal osalen. Ma tean veel palju inimesi, kes osalevad oma koduakudega sellel turul. Mida rohkem seal sellist ressurssi on, seda rohkem saab sagedus nende ressurssidega kaetud. Seal enamasti ei ole ebabilanss 500 megavatti või midagi siukest, see bilanss varieerub umbes 0 ja 200 megavati vahel. Ehk siis näiteks see, et Kiisa äärde tuleb suur akupank oma 200 [megavatiga], peaks tegelikult tähendama, et Kiisa [jaam] on lõviosas turult väljas. (Rain Epler saalist: "Aga nad ei kasuta seda selleks.") Kasutavad küll, see on üks põhieesmärk, mille jaoks nad seda ehitavad. Aga küsimus on, kas nad peaks seda kasutama ka päev-ette-turul ja nii edasi. Eks seda saab näha. 

Aga ma arvan küll, et see on tõesti vaba turg. Igaüks saab sellega liituda. Seal on miinimummaht tõesti 1 megavatt, aga selleks on agregaatorid ja sellepärast saavad ka väikesed [pakkujad] liituda. Noh, turu manipulatsiooni risk loomulikult eksisteerib alati igal turul. Aga küsimus on selles, kui vaba see turg on. Tavaelektriturg on väga reguleeritud, see turg on palju-palju vabam. Sellele turule saab palju lihtsamatel tingimustel ja ka väikestest [pakkujatest] tuleb see maht kokku. Siin on mahud väiksemad, siit tuleb see maht kokku. Ma arvan, et see turg optimeerib ennast siin ise ära. Pigem võib juhtuda see, et see ei ole akude jaoks ühel hetkel enam nii profitaabel, kui ta täna on. Aga praegu teeb selle profitaabliks suuresti Kiisa.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh! Ma küsin laiema pildi kohta, mida komisjonis on kindlasti ka arutatud. Praegu meil tulevad eelnõud: on sagedusreserv, saartalitlus, väga erinevad detailsed küsimused, mida me õigusruumis [lahendame]. Kuidas selle suure pildiga on? ENMAK, energiamajanduse arengukava, on koostamisel aastast 2021. Kas teil komisjoni esindajana on informatsiooni selle kohta, millal võiks ENMAK jõuda Riigikokku arutamisele?

Aitäh! Konkreetse eelnõuga see tõesti otseselt seotud ei ole, seda selle raames ei arutatud. Aga nii palju kui mina tean, peaks see siiski lähikuudel valitsusse minema. Siis, ma eeldan, tuleb see ka siia. ENMAK on lõppkooskõlastamisel minu teada.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea Mario! Antud eelnõu on tegelikult väga tehniline ja need sisulised asjad, mis hakkavad puudutama meid tarbijatena, said siin täna muidugi käsitletud. Aga võib-olla eelkõneleja küsimusest lähtudes [küsin], mis sa arvad. Desünkroniseerimine oli ette teada. Et see mõjutab teatud võimsuste olemasolu või puudumist, seda me ka teadsime. Olulise [asjana] on siin öeldud ka, et põlevkivijaamasid on meil vaja sellesama reservi tagamiseks ülal hoida. Seda me kõik teadsime. Küll aga mõjutab see ka teiste tootmisvõimsuste arendamist, salvestuse arendamist ja nii edasi. Kõik need muudatused ju mõjutavad ja suunavad midagi. Kas ei oleks pidanud ikkagi olema nii, et me oleks üldpildi enne ära kehtestanud ja siis oleks hakanud neid juppe tegema? Ehk siis: kas energiamajanduse arengukava, mis seab alused, oleks võinud ikkagi olla Riigikogu poolt üle vaadatud ja heaks kiidetud enne, kui me neid erinevaid juppe siin teeme?

No energiamajanduse arengukava on tehtud ju korduvalt ka varem, seda uuendatakse iga mingi arvu aastate tagant. See, et me Venemaa võrgust ennast lahti ühendame, oli ju pikalt ette teada. Ehk seda konkreetset elementi peaks olema käsitletud varasemates [arengukavades]. Ma eeldan, et ka on, aga tuleb tunnistada, et ma ei ole seda konkreetset fakti kontrollinud. Selles suhtes ma arvan, et selle konkreetse eelnõu ja ENMAK‑i vahel nii ühest seost ei ole. Need on süsteemiteenused, mida on otseselt vaja. Tõsi, põlevkivi[energeetika] ülalhoidmine on tõesti element, mis on mingil määral ENMAK‑iga seotud. Aga ka põlevkivi[energeetikast] väljumine, see, et ta ei ole kasumlik, see, et Eesti Energia tahab [need jaamad] maha müüa või kinni panna, on olnud pikalt teada.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega). Kaheksa minutit.

See eelnõu peegeldab selgelt käpardlikkust valitsuse energiapoliitikas. Ma tuletan meelde, mida valitsuse liikmed kõnelesid meile, kui jaanuari alul tabas meid Estlink 2 terrorisabotaaž. Proua Alender … Muide, kus ta on? Miks ta, meie suurim ekspert, ei aruta energeetikaküsimusi? Tooge proua Alender saali! Ta teatas, et elektri hind sellel aastal langeb, see oli tema ekspertiis. Härra Michal, meie ametis olev peaminister, teatas, et elektrienergia hind tõuseb pärast nii desünkroniseerimist kui ka Estlink 2 purunemist 1,4 senti kilovatt. Mis tegelikkus oli? Veebruarikuus me nägime, [et see oli] üle 100% kõrgem võrreldes 2024. aasta veebruariga.

Mida siis valitsus kõneles meile jaanuaris? Esiteks räägiti sellest, et Kiisa jaam tuleks viia turule. Ka härra Michal täna minu küsimusele vastates ütles, et see tooks [hinda] 30 eurot megavatt alla. Mis tegelikkus on? Otsustajate valitsus – lubage naerda! Tegelikkus on see, et otsustati, et enne 2028. aastat me ei tee midagi. Näete, kui vahvad mehed ja naised meil riiki juhivad! Mitte midagi ei tee enne 2028. aastat, siis vaatame.

Samamoodi on küsimus, mis puudutab finantseerimisraha eraldist. Parlament [määras] riigieelarve seadusega Eesti Energiale 100 miljonit eurot, aga seda pole valitsuse poolt siiamaani antud. Mis on tulemus? Valitsuse suutmatuse tõttu kukkus Eesti Energia reiting jaanuarikuus rämpsreitinguks! Näete, kui kõvad mehed meil otsustamas on!? Kui on vaja otsuseid mitte teha, suudetakse küll.

Intressikulu. Kui palju tõusis raha teenindamise hind? [See tõusis] Eesti Energiale miljonite eurode võrra seetõttu, et ei olda võimelised otsustama. Aga mida ollakse võimelised otsustama, on uued maksud ja uued tasud. See on hämajutt, mida praegu Eesti rahvale räägitakse ja mida eelkõneleja koalitsioonist rääkis, et mingeid uusi avalik-õiguslikke makse ega tasusid ei kehtestata. Loomulikult kehtestatakse! Milline on nende mõju? 2024. aastal oli kogu Eesti elektriturg suurusjärgus 700 miljonit eurot. Ja nüüd tahetakse 2026. aasta algusest selle koalitsiooni manöövriga lisada juurde suurusjärgus 40 miljonit eurot niinimetatud saartalitlustasu ning lisaks sagedusreservi tasu, mille puhul jäid eelnõu seletuskiri ja ka ettekandja üliähmaseks. "Kust meie teame, palju see maksab!? Võib-olla maksab nii, [võib-olla] maksab naa." Aga kes maksab? Mida ütles koalitsiooni esindaja? "Seda me ka ei tea." Küll tullakse kokku ja kirjutatakse kuskil kontoris mingi paber. Öeldakse nii, öeldakse naa.

Eesti riiki ei saa nii juhtida! Kaua see korralagedus meil kestab?! Tegelikkus on selline, et märtsikuus läks selleks niinimetatud sagedusreservi tasuks juba üle 11 miljoni euro. Kiisa jaam töötab ja saab 4000-euroseid müügitulusid megavati pealt selles olukorras.

Prognoos – ma kõnelesin täna elektrituru ekspertidega – ütleb ja tagasihoidlik arvestus tulevikku vaadates on see, et sagedusreservide hind kujuneb 120 miljonit eurot pluss. Liidame sinna juurde saartalitlustasu 40 miljonit eurot: 160 miljonit eurot. Lihtsalt ühe paragrahviga! Härra Kivistik põgeneb!

Küsimus on selles, et – võrdlusena – kogu meie elektrienergiaturg on 700 miljonit eurot ja sinna tahetakse baasinfrastruktuurile panna ühe paragrahviga 160 miljonit eurot lisakulu. Olukorras, kus te, kokad kitlites, olete suutnud juba toota Eestis Euroopa kõrgeima inflatsiooni! Nagu ütleb Eesti Pank: 6% aastas. Kas sellest on veel vähe? Tahate inflatsioonis maailmarekordi [püstitada] 2026. aastal?

Valetada ei tohi! See, et sellel ei ole sellist mõju ja et tegelikkuses see [kulu] ei lange tarbijatele – tegelikkuses selle mõju on loomulikult protsendi osakaaluna SKP‑st elektrienergia hinnale –, on täiesti vastutustundetu poliitiline käsitlus.

Sotsiaaldemokraadid – Saulusest saab Paulus – kõnelevad nüüd, et tuleb välja töötada energiamajanduse arengukava, enne kui tehakse otsuseid ja võetakse selektiivselt kohustusi meile, tarbijatele. Väga õige seisukoht! Kahjuks on see teadmine tekkinud Maa külgetõmbejõu [mõjul], eemaldudes Stenbocki majast. Aga väga õige! Loomulikult me vajame energiapoliitiliste valikute põhimõttelist käsitlust, mille fookuses on elektrienergia hind ja varustuskindlus.

Loomulikult koalitsiooni ettekandjad teavad seda, et juhuelektri osakaalu kasv tekitab vajaduse selle tasakaalustamiseks, et süsteem üldse toimiks ja kokku ei kukuks. Ja loomulikult see on korrelatsioonis mõlema tasu kehtestamisega. Selles olukorras te räägite, et tegelikkuses võiks see [kulu] tulevikus langeda!

Aga mida me peame uskuma? Siin seaduses pole paragrahvi selle kohta, palju see maksab, mida see [tasu] endas sisaldab, kes seda maksma hakkab. Ainult turuosalised teavad seda, ettevõtjad kõnelevad sellest ja on protestinud selliste asjade kehtestamise vastu. Üle 100 miljoni euro! Näete, kui kanged mehed ja naised tulid kokku, tahavad siin aprillikuu kolmapäeval kell kolmveerand neli kehtestada möödaminnes üle 100 miljoni euro täiendavat tasu Eestit kodutarbijatele ja Eesti ettevõtetele!

Me ei ole sellega nõus. See ei ole mõistlik, see ei ole vastutustundlik. Ja loomulikult me teeme ettepaneku. Millise ettepaneku? See võib kõlada ehmatavana, aga me paneme ette lükata see [eelnõu] selles mõttes tagasi, et katkestame teise lugemise. Sellisel kujul, läbipaistmatult, pealepressituna neid asju ei tehta.

Mida peaminister mulle täna siin ütles? Ma küsisin selle kohta ja ta ütles, et tema pole sellest kuulnudki. Mis ülekoormustasu? Mehed räägivad kuskil, mingid eksperdid arutavad – ei, tema ei tea midagi. Ei-ei! Nii ütleb mulle riigi peaminister, kõneledes sadadest miljonitest eurodest. Endine kliimaminister! Näete, kui lühikese mäluga mees meil riiki juhib. See nagu temasse ei puutuks!

Kui on vaja energeetikas otsuseid langetada – see puudutab Kiisa jaama, see puudutab seda, et Eesti Energia reiting ei kukuks [rämpsuks], see puudutab tegelikkuses Narva jaamade täismahus töö tagamist –, siis ollakse puu otsas. Paugu otsas, kui puu käis, või kuidas öeldi seal Peeter Võsa saates. Ja nüüd korraga ollakse küll siin mehed väljas, vassitakse ja võetakse ühiskonnale sellist koormust.

Täiesti käpardlik ja vastutustundetu agenda! Tuleb aeg, kui need otsused loomulikult revideeritakse. Aga sellega olete jällegi andnud Eesti turule, Eesti majanduskeskkonnale täiendava negatiivse signaali.

Aitäh!

Ja nüüd ma lõpetan oma kõne. Ma loodan, et ma veensin vähemalt sotsiaaldemokraate: toetage Isamaa ettepanekut, toetage katkestamisettepanekut!

Aitäh!

Saame niigi palju sellest asjast kasu! Aga ma nüüd toon oma laua pealt katkestamisettepaneku. Aitäh!

Jah, aitäh! Niikaua saan ma vahepeal öelda, et Mario perekonnanimi on jätkuvalt Kadastik, mitte [Kivistik]. Nii et ühe vea ma tuvastasin, mille saan siit puldist välja öelda. (Urmas Reinsalu saalist: "Vabandust, ma oli nii …") Te olite hoos.

Et debatt oleks õige debatt, siis ma – Kalle Grünthal, vabandan – annan vastusõnavõtuks [sõna] Riina Sikkutile.

Aitäh! Urmas Reinsalu ei ole viimased kaks aastat valitsuse liige olnud. See on muidugi võimaldanud tal tõusta Eesti populaarseimaks poliitikuks, aga see on ühtlasi jätnud ta teadmatusse sellest, mida sotsiaaldemokraadid valitsuskabineti laua taga on küsinud või arvanud. 

Selle tehnilise eelnõu arutelus on minu küsimus, kus on suur pilt ja millal see Riigikokku arutlusele jõuab, täielikus kooskõlas sellega, mida ma olen küsinud valitsuskabineti laua ääres. Nii mina kui teised sotsiaaldemokraatide saadikud on korduvalt juhtinud tähelepanu sellele, et energeetika üksikotsuseid, mis on kaalukad ja seotud ka teiste otsustega, ei saa teha enne, kui tervikpilt on olemas. See on olnud meie ootus nii kliimaministritele, neile, kes on järjest selles ametis olnud, kui ka praegusele valitsusele. Seega oli see küsimus loogiline ja kooskõlas selle seisukohaga, mida sotsiaaldemokraadid on esitanud nii valitsuse laua taga kui tegelikult ka avalikult ajakirjanduse vahendusel. Aitäh!

Suur tänu teile! (Urmas Reinsalu hüüab midagi saalist.) Urmas Reinsalu, neid jutte saab jätkata väljas, mitte saalis. Aga jätkame sõnavõttudega. Kalle Grünthal, palun!

Kui te nüüd aega saate, siis ma paluksin kaheksa minutit.

Kaheksa minutit.

Lugupeetud kolleegid! Siin minu paremal käel asetsevas pingereas istuvad EKRE fraktsiooni saadikud ja nende hulgas istub üks väga tähelepanuväärne mees, kelle nimi on Rain Epler. (Saalis räägitakse.) Hurraa! Väga hea! See mees ei paista silma mitte sellepärast, et tal on huvitav soeng, vaid ka sellepärast, et ta on Riigikogu liikmetest üks teravaima mõistusega inimesi. Ta pani tähele väga olulist asja, mis tegelikult tähendab seda, et Eesti poliitikat ei juhita mitte siit saalist, vaid Brüsselist.

Nimelt, 14. aprillil oli siinsamas saalis energeetikaküsimuste arutelu ja meie peaminister Kristen Michal ütles otse välja – asi puudutas tuuleparkide teemat –, et tema ei juhi Eesti riiki, lähtudes Eesti huvidest ja vajadustest, vaid ta ootab Brüsselist käsku meretuuleparkide rajamise kohta, [siis selgub], kas see on Eesti tarbijale vastuvõetav või mitte. Ehk siis peaminister tegeleb Eesti riigi ressursside mahamüümisega. Kui peaminister ei käitu riigijuhi, vaid Brüsseli käsutäitjana, siis ei maksa oodatagi, et siia tuleksid mingisugused head eelnõud nagu praegugi. Mitte ükski – mitte ükski! – peavoolu häälekandja ei pööranud sellele tähelepanu ja ainuke, kes sellele tähelepanu juhtis, oli Rain Epler. Müts maha selle ees, sest ta paljastas, millist poliitikat tegelikult Eestis aetakse.

Meretuulepargid [kasutavad] Eesti loodusressurssi, mille [abil saadav] kasum peaks kuuluma Eestile. Aga see lükatakse kõrvale. Eestil on veel häid loodusvarasid – võtame haruldased muldmetallid, fosforiidi –, ja mis kõige tähtsam, meie puhas põhjavesi. Seda kõike tahab seesama Reformierakonna valitsus lihtsalt maha müüa. Ainukene takistav tegur on praegu rahvas. Kes on rahvas? Põhiseaduse järgi on ta kõrgeima võimu kandja. Aga tegelikkuses on see vaid hüüdlause paberil. Kõrgeim võim kuulub kellele? Valitsusele ja tema ametnikele, kelle hulk on pidevalt kasvanud, pankadele ja suurkorporatsioonidele, kellel on oma tööjõud. Ja kõik ülejäänu on ballast, millest tuleb vabaneda. Ega muidu ei tõstetaks neid makse: tulumaks, käibemaks, automaks, aktsiisid. See nimekiri on lõputu. Milleks on meil vaja pensionäre? Nad on äritegemise juures ainult kulu, neid on vaja ülal pidada. Neid pole vaja. Lasterikkad pered – võtame neilt toetusi vähemaks, sest neid pole vaja. Ja valitsuse praegune poliitika liigubki sinna suunda, et Eesti rahvas siit maalt välja süüa. [Nad on siis] kas rahapuuduse tõttu sunnitud ära minema või surevad lihtsalt nälga. See on taktika.

Ma ei hakka rääkima praegu ühestki varasemast põhiseadusvastasest teemast, vaid puudutan viimast. Siin räägiti tuuleparkidest ja minister Erkki Keldo ütles, et kui kohalikud omavalitsused ei nõustu tuuleparkidega, siis me võtame neilt otsustusõiguse ära. Saate aru? Põhiseadus ütleb, et kohalikel omavalitsustel on õigus kohaliku elu küsimusi iseseisvalt otsustada. Kas see ei ole siis põhiseadusvastane tegevus? On.

Minu meelest me oleme jõudnud praegu sellisesse olukorda, kus rahvas – sina, sina ja ka sina – peab otsustama, kas meil on oht põhiseaduslikule korrale, ja reageerima nii, nagu ütleb põhiseadus: osutama omaalgatuslikku vastupanu. Me ei saa leppida sellega, et meie riiki juhitakse kuskilt Brüsselist, kus on salajaste otsustega meie maavarad turule pandud. Ainuke segav faktor on praegu veel ainult Eesti rahvas. See on nüüd see koht, kus me ei saa enam taganeda, me peame võtma vastu mingisuguse otsuse. Rahvas, see on praegu teie teha! Seesama eelnõu, mis siia tuli ja kanti praegu ilusasti ette, on teile järjekordne rahaline koormis. Te lähete siit minema, et ametnikud ja Reformierakonna liikmed saaksid ajada siin rahulikult äri, kus liiguvad miljonid ja miljardid.

Me ei tahtnud sellist Eestit. Me lubasime küll kunagi laulva revolutsiooni ajal süüa kartulikoori, kuid mitte lõputult. See asi tuleb katkestada! On vaja rahva omaalgatuslikku vastupanu sellele jõhkrusele, mis Eesti Vabariigis toimub.

Aitäh! Järgmisena Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt aitäh kolleegile hea sõna eest! Ma ise tagasihoidliku inimesena muidugi nii uhkelt ennast esile ei tõstaks, aga kahtlemata ma pingutan päevast päeva, et anda oma panus, et asjad liiguks paremas suunas.

Enne kui ma eelnõu juurde jõuan, ma peatun veel ühel tänase debati aspektil. Täna oli siis kolleeg Sikkut see, kes kandis ette selle sotside mantra, et nad olid valitsuses ja tegid küll halbu otsuseid, aga nad ei tahtnud neid üldse teha, nad tegelikult olid kogu aeg nende vastu. Juba valitsuses olles sotsid rääkisid, et nad tegelikult tahtsid head, aga pidid ikkagi hääletama maksutõusude, peredelt toetuse äravõtmise ja ka energeetika valeotsuste poolt. Aga nad väidavad, et nad tegelikult ei tahtnud seda teha. Ja ma olen kindel, et Riina … No kindel ei ole, aga näen ette, et Riina võib kasutada võimalust vastulauseks ja veel kord selle mantra meile siin täna ette kanda. Aga seda ei maksa uskuda. Kui sa oled mingis asjas endas ikkagi kindel, siis sul on tegelikult võimalik koalitsioonist ära tulla, mingi [eelnõu] vastu hääletada ja nii edasi – teod on ikkagi heade mõtete mõõdupuuks –, aga sotside puhul see ei realiseerunud. Nii palju ütlen veel, et Riina on tegelikult energeetikaga omal ajal tegelenud küll, ta üsna meelevaldselt ja päris pikalt takistas ühel Eesti energeetikaettevõttel elektrivõrguga ühenduse saamist. Aga lõpuks, kui Riina asus teisele tööle, vist tervist edendama, sai energiatootmine jälle edasi minna. Nii et kogemust tal on. 

Nüüd selle tänase eelnõu ja sellega seotud debati juurde. Mis puudutab saartalitlust, siis ma arvan, et see on peaaegu nagu julgeolekuküsimus, kus tegelikult suuri sisulisi vaidlusi erakondade vahel ei ole. Noh, julgeoleku puhul muidugi on vaidlus selle üle, et koalitsioon räägib sõnades sellest, et julgeolekusse pannakse raha, aga kui hakkad näpuga järge ajama, siis selgub, et raha on läinud igale poole [mujale]. Aga saartalitlus, eks ole, tekkis sellest, et me lõime valmisoleku ja ühendasime ennast Venemaa võrgust lahti. See oli minu arvates julgeoleku mõttes oluline, [vältimaks], et see oleks saanud juhtuda meile halval, ebamugaval ja ootamatul hetkel. Nii et selle üle suurt vaidlust ei ole.

Mis puudutab kogu seda sagedusreservi ja tasakaalustamisvõimsuste temaatikat, siis kolleeg Kadastik minu rõõmuks lasi kõlada siin mõnel mõttel, mis isegi tõele vastavad. Ta kinnitas, et kui meil oleks [näiteks] tuumaenergiavõimsus, aga kuni selle saamiseni fossiilkütustel põhinevad energiatootmisvõimsused, siis meil tegelikult tuule‑ ja päikesevõimsusi vaja ei oleks. Vastupidine juhus: pane tuulikuid ja päikeseparke nii palju, kui tahad, sa ei saa hakkama ilma, et pead sinna kõrvale tegema mingisuguse võimsuse, mis katab ära hetked, kui päike ei paista ja tuul ei puhu. Täna vaadatakse üle maailma üldiselt gaasi poole. Eesti puhul on lihtsalt küsimus selles, et hinna poolest oleks soodsam kasutada gaasi asemel põlevkivi. Ja meil siin mõned inimesed kipuvad pidama hirmus tähtsaks seda CO₂-heidet. Kui teha elektrit gaasist, mis on Eestisse toodud kas USA-st või Katarist, ning arvestada juurde ka transpordi, veeldamise ja taasgaasistamise kulud, kogu see ahel, siis tegelikult on ka heite mõttes põlevkivi ja gaas praktiliselt võrdsed. Ma ütlen veel kord: kui me oleme teinud piisavalt põlevkivivõimsusi, siis tegelikult tuult ja päikest ei ole vaja. Nii et olgu see asi siin ära öeldud. Ja noh, seda kinnitas samuti kolleeg Kadastik siit puldist, et vajadust tasakaalustamisvõimsuste või sagedusreservi järele tekitabki võrku lisanduv juhuelektri tootmise võimsus. See, et Mario enne rääkis, et tema aitab ka Eesti riigil sagedust hoida ja võimsust tasakaalustada, on väga tore, aga teiselt poolt ta oma päikesepaneelidega ajab seda [tasakaalu] ka paigast ära, tekitab vajadust tasakaalustamise järele.

Nii et ma ütleks viimase asjana … 

Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ma tuletasin siin debatis meelde kuulsusrikast pikaaegset asekantslerit, kes energeetikaga tegeles ja kes ka nüüd energeetikaga tegeleb, aga ühes suures välismaises energiaettevõttes. Ta lõi kunagi seadusraamistiku, mille kohta talle öeldi, et kui ta nii teeb, siis pärast see asi ei tööta hästi. Aga ta arvas, et tal on õigus. Ja siis tekkis Eestis olukord, et kantsleri arvates pidid toetust saama ainult 50-megavatised päikesepargid, aga hiljem said toetust ka 500-megavatised, mis olid lihtsalt tehtud nii, et oli 10 korda 50 megavatti. Kantsleri käsitlus selles olukorras oli see, et mitte tema ei teinud midagi valesti, vaid ettevõtjad, va kurinahad, käitusid halvasti. Vot sellise käsitlusega ei saa nõus olla, sest ettevõtjad peavadki käituma nii, nagu seadusandlik raamistik ette näeb. Ja ettevõtjad ka täpselt nii käitusid.

Kõik need uued tooted ja teenused, mida kutsutakse süsteemiteenusteks ja mida meil järjest juurde tekib nagu seeni pärast vihma, tekivad sellepärast, et ikka arendatakse seda juhuenergeetikat. Ja kui neid asju rabedalt korraldatakse, siis me võime leida ennast aasta või kahe pärast olukorrast, kus saab Kadastikule näiteks [öelda]: "Mario, oli siin saalis ju juttu, et võib-olla see asi ei ole päris läbi mõeldud." Aga Mario on selline mõneti naiivne ja siiras inimene, ta ütleb: "Ma ei usu, et keegi hakkab siin neid auke ära kasutama." Elame, näeme. Mõnikord läheb nii, et hakkavad, mõnikord nii, et ei hakka, aga ei maksa luua kiusatust ja võimalusi seda teha. Aitäh!

Aitäh! Läbirääkimiste käigus on võimalik [teha] ainult üks vastusõnavõtt. Ma ei saa kahjuks, Riina, sulle rohkem [sõna] anda, ehkki sind mainiti. 

Jaak Aab, palun järgmisena!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! See on ikka päris huvitav jälle, et kui energeetika siin saalis üles kerkib, siis on [teemad] seinast seina. Lõppude lõpuks ma arvan, et tavainimene, kes seda debatti jälgib, ei saa enam üldse mitte millestki aru. See on nagu Kört-Pärtli särk, kõik segamini.  

Noh, ma arvan, et põhjust peeglisse vaadata on kõigil, kes on viimasel ajal valitsuses olnud ja energeetika arendamise eest vastutanud. Ja tuletan ikka meelde Riigikogule, et tegelikult üks oluline sündmus, mis ka just praeguse eelnõu sisu ja seda olukorda mõjutab, on desünkroniseerimine. Selle poolt me olime kõik, sest selles julgeolekuolukorras ei oleks olnud võimalik midagi muud teha. Ja seda tehti ka, ütleme nii, peaaegu ennetähtaegselt, sest esialgu oli veidi pikem tähtaeg mõeldud sellele. 

Küll aga tuleb endale tuhka pähe raputada selles mõttes, et neid protsesse oleks saanud ju mõned aastad tagasi ikka ette näha. Energiamajanduse arengukava uuendamise protsessi raames – see võeti valitsuses vastu novembris 2021, kui ma [õigesti] mäletan – oleks ka tegelikult saanud ette näha erinevaid stsenaariume, mida selline muutus meie elektrisüsteemis põhjustab, ja motiveerida siis kas teatud energiavõimsuste või salvestuse juurdetoomist, mille mingi osa puudus. Ma just Marioga rääkisin. On jutt, et tegelikult praegune tasakaalustus on nii kallis, kuna ei ole kohapeal saada näiteks salvestusvõimsusi, mis neid kõikumisi kõvasti ära hoiaks ja tippusid maha tõmbaks. Need on Eestis tulemas, jah, on planeeritud, aga vahepeal on niisugune tühimik, kui me maksame päris kõrget tasu selle eest, et neid võimsusi siin ei ole. Nii et rääkida, et ainult põlevkivi päästab meid või ainult tuuleenergia päästab meid või ainult salvestus päästab meid, ei ole õige. See ongi energiakokteil, mida oleks pidanud erinevate stsenaariumide puhul ette nägema ja mille oleks siis võinud läbi vaielda. Ka riik oma otsustes ja Kliimaministeerium, Elering ja nii edasi oma tegevuses oleks siis pidanud seadusandlikus raamis arvestama kõike, millest siin juttu on olnud. 

Jah, Urmas tõenäoliselt armastab alati käia lauale suuri numbreid ja niimoodi inimesi ehk ärevile ajada. Ma usun, et kõik need suuremad numbrid, millest siin on täna räägitud, ei realiseeru, sest kas või ühel suurel akupargil on mõju näiteks tippude tasandamisele ja tasakaalustamise kallite lahenduste ostmise [vajadust] see kohe kõvasti vähendab. Kõvasti! Midagi teha ei ole, desünkroniseerimise poolt me olime ja need tehnilised järelmid on meil siin laual. Ja praegu ei ole meil teist lahendust kui need seadustada. Need süsteemid tagavad meile nii saartalitlusvõime kui ka süsteemi tasakaalu. Ilma nendeta me ei saa siin eksisteerida. 

Küll aga peab tõsiselt mõtlema selle peale, et võimalikult kiiresti näeks tõesti energiamajanduse arengukava, kus neid erinevaid aspekte on arvestatud ja kus riik peab ka tegema järgmised otsused: milliseid energiatootmisvõimsusi on juurde vaja. Seda, et neid üldse juurde on vaja, me teame. Meie energiatootmise bilanss on pea 40% defitsiidis, nii vist väitis energeetika- ja majandusminister ise, ja ega lähemal ajal muud kiiret võimalust [olukorra parandamiseks] ei ole. Hirmutada inimesi tuuleenergiaga ei ole ka mõtet. Tuuleenergiavõimsuste [ja teiste] taastuvenergiavõimsuste kõrvale peab lihtsalt tulema nii salvestust kui ka juhitavaid tootmisvõimsusi. Siis on see süsteem tasakaalus ja lõpuks kindlustab meile ka normaalse hinna. 

Nüüd, kuidas kõik need tasud kinni makstakse? Tõesti on olnud erinevad lahendused, ka teistes riikides. Sotsiaaldemokraatide poolt ma ütlen Urmasele, et me selle eelnõu [menetluse] katkestamist ei toeta – on ka ajakriitilisi tehnilisi lahendusi, mis siin sees on –, aga küll toetame Isamaa ettepanekut, et seni, kui saabub selgus või need tasud enam tarbijat nii kõvasti ei löö, võiks kaaluda seda, et Elering võiks lähemal paaril aastal …

Kas soovid lisaaega?

… seda tasu [maksta]. Aitäh!

Aitäh! Mario Kadastik, palun!

Aitäh! Nagu ikka, ei olnud plaanis pulti tulla, aga siis hakati ajama sihukest juttu, et peab tulema.

Kõigepealt, Urmas, sinu väide oli, et kuskil tehakse metoodika, aga keegi ei tea, mis see on, palju see maksma hakkab ja see on kõik ilgelt salajane. Ei ole. See on Eleringi välja töötatud metoodika selleks, et katta see konkreetne kulu võimalikult mõistlikult, tarbijale võimalikult soodsalt, ja selle kinnitab Konkurentsiamet. Kui sa muidugi leiad, et kõik need ametid on mõttetud, siis see on omaette küsimus. Väita lampi, et 120 miljonit aastas on see kulu – see on selline hinnang, mille võiks võib-olla anda esimese klassi matemaatikat õppinud inimene, kes ei tea midagi sellest, et ühe kuu andmete põhjal ei saa ekstrapoleerida järgnevate aastate [kulu], kui kogu süsteem selle käigus muutub. Ma ei tea, kes oli see ekspert, kellega sa rääkisid. See 120 miljonit tuleb sellest, kui sa märtsikuu 11 miljonit korrutad umbes 12-ga. Siis sa saad sinna kanti numbri, aga see eeldab seda, et turg jääb täpselt selliseks, nagu see märtsis oli, mis on täiesti jama, arvestades seda, nagu me teame, et turule on tulemas sadades megavattides akusid ja keskmine aktiveerimine on sarnases suurusjärgus. Arvestada, et Kiisa jääb oma kalli hinnaga uhama kogu aeg nii nagu märtsis, on vägivaldne või tahtlik vale. Ma isegi ei tea, mis see täpselt on. Aga igatahes ei saanud ma jätta seda mainimata (Saalis räägitakse), sest see on põhiline osa sinu argumendist, mis on, noh, vale ja tuleb ümber lükata.

Samamoodi jällegi matemaatikaküsimus: kuidas ümardatakse 34 miljonit? Klassikalised ümardusreeglid ütlevad, et kas 35 või 30 miljoniks. Aga Urmas ümardas 40 miljoniks. Ma saan aru, et sa tahad näidata suuremat numbrit, selleks et saaks valitsust rohkem taguda ja et saaks oma populaarsust üles, aga see ei ole see koht.

Tegelikult on saartalitluse reserv väga selgelt seotud meie energiajulgeolekuga, see oli lahtisünkroniseerimise puhul vajalik. See oli pikalt ette teada, et on vaja luua sagedusreserv ja meil on vaja hakata [sagedust] ise hoidma, sest me ei saa istuda Venemaa õla peal selle koha pealt. Kui nüüd leitakse, et see on väga halb asi, et esimene kuu oli kallim, kui prognoositi, ja selle pealt tehakse mingeid kõrgeid avaldusi, siis see ongi populismi sisu. (Saalist öeldakse midagi.) Tšš, mina räägin praegu!

Teine asi. Ausalt öeldes on märgiline, et Isamaa, kes kogu aeg räägib, et on vaja põlevkivi hoida, esitab katkestamise ettepaneku eelnõu kohta, mis üritab põlevkivi elus hoida. Märgiline, tuleb ära markeerida.

Ja nüüd Raini kommentaaride juurde. Rain läks küll ise ära. Aga ma ei öelnud – põlevkivi ja tuum versus tuul –, et tulekski teha põlevkivi ja tuuma. Ta võttis mu kommentaari, vastuse teise osa ja interpreteeris seda kõigeks. Aga ta siin unustas hinda markeerida. Loomulikult me võiksime kogu aeg põlevkiviga istuda. Aga siis me oleksime maksnud eelmisel aastal elektri eest pea kaks korda rohkem, kui me maksime. Ei, isegi rohkem. Kui me võtame CO₂-kvoodi ka arvesse, siis kolm korda rohkem. Isegi kui me CO₂-kvoodi kuidagiviisi, mingi imenipiga suudaksime välja jätta, oleksime [maksnud] kaks korda rohkem. Ma ei saa aru, miks ta tahab rohkem maksta või miks ta tahab, et Eesti rahvas maksaks rohkem. Mina seda ei soovi. Seetõttu ma ikkagi leian, et tuult on ka vaja, et saaks hinda alla. Senikaua kuni tuum tuleb, meil lihtsalt ei ole muid häid alternatiive. Päike on ennast ammendanud, tõesti, suuri maaparke ei ole mõttekas ehitada, [päikesepaneele] on mõttekas oma koju panna.

Ja ma saan ka ilusti vastata tema kommentaarile, et mina olen ka see, kes ajab võrgu sassi. Ei ole. Mul on akud. Minu tootmine läheb akusse, läheb oma tarbimise jaoks ja ainult üksikutel juhtudel müün ma seda võrku, enamasti kusjuures selleks, et stabiliseerida sagedust.

Vaat need olidki need asjad, mis ma tahtsin ära markeerida, et lihtsalt ei jääks eetrisse totaalne populism. Aitäh!

Aitäh! Yoko Alender, palun!

Aitäh! Palun alustuseks, et saaksin rääkida ilma vahelehõigeteta Isamaa fraktsiooni pingist. See oleks viisakas. Aitäh teile! (Saalist öeldakse midagi.) Väga kena.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Tegemist on tõesti ülimalt olulise eelnõuga. Siin on kaks teemat. Saartalitluse puhul me vajame mõlemat, selleks et meie elektrivarustus oleks kindel, taskukohane ja üha puhtam, mida enam me saame juurde uusi puhtaid tootmisvõimsusi.

Kõigepealt põlevkivireservi hoidmisest. See eelnõu tagab selle, et meie põlevkivijaamad tagavad meile reservi igal ajahetkel, kui tuul ei puhu ja päike ei paista, kui muid tootmisvõimsusi ei ole piisavalt ja [elektrit] ei tule ka välisühenduste kaudu. See eelnõu aitab tagada selle, et kõik põlevkivijaamad saavad olla töövalmis. Ilma selle eelnõuta see ei ole võimalik. Tõepoolest, see on märgiline, et erakond, mis võtab väga tihti põlevkivi teemal sõna, Isamaa Erakond, tegi oma esioraatori suu läbi selle eelnõu [menetluse] katkestamise ettepaneku. Väga märgiline.

Milline on selle põlevkivireservi hoidmise kulu tarbijale? Kui seda reservi ei oleks, oleksid meie tipuhinnad tõepoolest kolm korda kõrgemad, ehk siis tegelikkuses on see ka majanduslikult mõistlik. See kulu on keskmisele kodutarbijale 13 eurot aastas – et [öelda] siin summasid, millega inimesed suudavad oma tarbimise ja kulude, oma pere kulude puhul arvestada. 13 eurot aastas.

Mis puudutab desünkroniseerimist, siis see oli aastakümnete kõige olulisem samm selleks, et tagada Balti riikide, sealhulgas Eesti energiajulgeolek. Seda valmistati ette umbes 15 aastat. [Sellele aitasid kaasa] väga paljud inimesed alates toonasest peaministrist Andrus Ansipist, kes oli esimene, kes allkirjastas Euroopas kokkuleppe selle sammu läbiviimiseks, ja lõpetades kõikide nende energeetikutega, kes olid veebruarikuus ööd ja päevad valvel, et see protsess sujuks tõrgeteta, nii et tarbija seda ei märkagi, ehkki oli palutud valmis olla erinevateks sündmusteks. Loomulikult, valmisolek on alati hea, aga nagu riik lubas, et see sujub tõrgeteta, nii ka oli. Siinkohal kasutan võimalust tänada kõiki, kes sellesse panustasid, eesotsas ühe aasta eurooplase tiitli kandidaadi Kalle Kilgiga, kes on Eleringi juht. Tahan kiita Eleringi samamoodi selle koostöö eest, mida nad tegid kõikide osapooltega kogu desünkroniseerimise protsessi vältel.

Loomulikult on meie enda poolt sageduse hoidmisega seotud kulud. Ent me peame vaatama ka seda, mida me oleme selle protsessi käigus juba saanud. 1,6 miljardi euro eest on tugevdatud Eesti, Läti ja Leedu elektrivõrke. Need on täna paremad tänu desünkroniseerimisele ja sellele, et me sünkroniseerisime end Mandri-Euroopa sagedusalaga. Me ei sõltu enam Venemaa ega Valgevene tegudest energeetikas. Ülioluline! Ja loomulikult tuleb selle eest ka teatud tasu maksta.

Seda kulu tõepoolest prognoositakse, kuna see on turupõhine. Nii nagu siin ka komisjoni ettekandja ülevaadet andes [ütles], see võib jääda tarbija jaoks kuni 0,8 senti kilovatt-tunni juurde. Aga mida enam tekib turule uusi akusid, uusi kiirelt juhitavaid võimsusi ja turg seda optimeerib, seda madalam saab kulu olla.

Kallid kolleegid! Mitte keegi meist ei kahtle ei põlevkivireservi vajalikkuses ega ka selles, et liitumine Mandri-Euroopa sagedusalaga – see oli energiaiseseisvuse päev 9. veebruaril – oli seda väärt. Aitäh!

Aitäh! Kas Rain Epler tahab vastusõnavõtu [teha] või kuulab Lauri Laatsi ka ära? Äkki mainitakse sind veel. Võtad kohe? Anname siis kohe. Rain Epler, vastusõnavõtt.

Kui Lauri mind mainib, siis ilmselt ta kiidab, nii et ma ei pea sellele vastama. Ma vastan Mariole. Mis puudutab hinda, siis USA-s on Texase piirkonna kohta tehtud analüüs, mis ei ole Lazardi mudeli [põhine], vaid võtab arvesse ka muid kulusid kui kütus ja hästi lühike kasutusaega ja nii edasi. See ütleb, et kõige odavam on maagaas, sellest umbes 50% kallim on tuule ja päikese kombinatsioon, mida toetab maagaas, ja sellest veel 50% kallim on tuul ja päike, mida toetatakse akudega. Lihtsalt, et oleks see gradatsioon paigas.

Nüüd teine asi, mis puudutab põlevkivi. Esiteks ma markeerin ära selle, et Reformierakond on siin pikki aastaid põlevkivi tugevasti vaenanud. Ma mäletan, et kui Kaja Kallas ja Mailis Reps veel koalitsioonilepingut arutasid, siis nad tulid rääkisid iga õhtu ilmarahvale AK-s, mis nad täna arutasid. Siis oli üks teemasid see, et põlevkivist tuleb energiatootmises ikka ruttu lahti saada. Nüüd on Reformierakond võtnud uue jutu – ilmselt mõtlevad suure hulga valijate, noh, eksitamise peale –, et Eesti Energia tahab põlevkivijaamad kinni panna, aga nemad neid kaitsevad. See on jälle selline poliittehnoloogiline häma.

Aga ma ühe võrdluse toon veel: seesama gaas versus põlevkivi ja nendest energia tootmise hind. Vaatasin eile, ühe megavatt-tunni [elektri] tootmiseks vajaliku gaasi [hulk] maksab Rotterdamis 34 eurot – kütus, mida on vaja megavatt-tunni, mitte megavati energia tootmiseks. Uurisin järgi, põlevkivi läheb megavatt-tunni [energia] tootmiseks umbes tonn, Auveres tegelikult vähem. Tonn põlevkivi maa peal, kui see on kütmiseks valmis, [maksab] 20 eurot, ja see sisaldab ka keskkonnatasusid. Ilma keskkonnatasudeta on see kaks korda odavam kui gaasi hind. Ja noh, jaamade ehituskulu on selline: võib-olla põlevkivijaama ehituskulu on natuke suurem, aga gaasi[jaama] eluiga on jällegi palju lühem. Nii et kui me [arvestame], et see on umbes võrdne, siis on põlevkivist elektri tootmine poole odavam kui gaasist. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Täna me käsitleme siin seaduseelnõu 555. Meile on toodud siia väike tükike kogu sellest temaatikast, energiapoliitikast. Tegelikult me ei saa seda teemat käsitleda ainult selle eelnõu põhiselt.

Siin on välja toodud erinevad aspektid. Nii nagu me kuulsime, on siin kindlasti nii positiivseid kui ka negatiivseid aspekte. Aga kui see asi lühidalt kokku võtta, siis võib öelda nii, et keerati üks asi kokku ja nüüd püütakse see paremaks teha.

Just nimelt see 555 SE seda meile ka ütleb. Hea kolleeg mainis ära, et see eelnõu räägib sellest, et jääks põlevkivireserv, et see oleks tagatud. Mina [küsin], kuidas on võimalik tagada põlevkivireservi. Paberi peal kindlasti on. Aga vaatame, kuidas seda on võimalik reaalselt, füüsiliselt teha. Needsamad spetsialistid ütlevad, et head poliitikud, seda lihtsalt ei ole võimalik teha, sest need katlad peavad olema kogu aeg töös. Ka Eesti Energia juhid on pidevalt öelnud, et kui me laseksime neil rohkem põlevkivi põletada, kui põletusjaamad oleks pidevalt töös, siis nad suudaksid elektri hinna alla tuua. Ja nad on veel öelnud, et põletuskambrite käivitamine, kui need ei ole töös, on praktiliselt võimatu. Need amortiseeruvad ja sellest tekivad keskkonnaprobleemid. Ka see raport on tegelikult olemas ja need asjaolud on meile teada.

Nüüd siis tullakse ja öeldakse, et meil on siin seaduseelnõu 555 ja see näeb ette, et meil säiliks 1000 megavati ulatuses reservid, mis töötaks põlevkivi peal. Veel kord: teoorias, paberi peal jah, aga praktikas peaaegu võimatu. Aga sellest miskipärast ei taheta rääkida.

Hea kolleeg mainis veel, et kui meil need reservid ei oleks olnud tagatud – need on tema sõnad –, siis oleks tipuaegadel elekter olnud kolm korda kallim. Need ei ole minu sõnad. See veel kord tõestab selgelt seda, et põlevkivi on energeetikas meile vajalik, aga mitte sellisel viisil, nagu see on siia sisse kirjutatud rohepöörde raames.

Siin keegi ei vaidle ju vastu sellele, et desünkroniseerimine ja saartalitlus on vajalikud. Loomulikult tekkis tänu sellele täiesti uus olukord. Me oleme ühiskonnana selle otsuse vastu võtnud. Siin tegelikult väga suuri vaidlusi ei ole. Küsimus on selles, kuidas me selle eest maksame, kas on olemas võimalus efektiivsemalt ja väiksemate kuludega läbi [ajada]. On küll! On küll!

See üllatus ja uudis, mis puudutab Kiisa jaama müümist – no see ei mahu mitte mingitesse raamidesse. Sellist asja lihtsalt ei tohi Eesti riigis lubada, et me müüme väga strateegilise elektrijaama lihtsalt maha. No kuidas on üldse mõeldav seda arutada?!

Ja samal ajal, kui me seda kõike arutame, on mul selline tunne, et see, et meie valitsusel ei ole usaldust – 21% rahvast usaldab –, on tegelikult väga suur probleem. Nagu ma aru saan, ükskõik mis eelnõuga nad siia tulevad, nii kui nad siia puldi taha astuvad, on tegelikult väga raske neid tõsiselt võtta, kui ei ole usaldust. See on veel suurem ja laiem probleem, see ei puuduta ju ainult energeetikat.

Samal ajal unustatakse jälgida, mis toimub teistes riikides. Vaatame, mis toimub rohepöördega teistes riikides, ma toon välja mõningad asjaolud ja faktid. Näiteks, mis puudutab meie [lähi]riiki Rootsit, siis Rootsis toodavad tegelikult kõik tuulepargid juba seitsmendat aastat lihtsalt kahjumit. Kahjumi suurus on aastas 35%. See ettevõtmine on üles ehitatud ka toetuste peale, täpselt samamoodi, nagu taheti rakendada siin toetuste mehhanismi. Vaatamata sellele on tootnud Rootsis kogu tuuleenergiasektor seitse aastat järjest kahjumit. Suurbritannia pani arendused kinni, Saksamaal on omad probleemid. Soome üks suurim päikesepaneelide valdaja Valoe läks pankrotti, on alustatud pankrotimenetlust. See on see rohepoliitika.

Soovid sa lisaaega? 

Jaa, oleks tore küll. 

Kolm minutit lisaks. 

Vaatamata sellele, et meile tulevad erinevatest riikidest selged signaalid, et rohepöördega on probleemid ja ettevõtted on suurtes kahjumites, meil öeldakse, et aga paneme edasi. Las roheratas sõidab! Alustame veel uusi projekte ja loomulikult tuleb kõike doteerida ka.

Mul on tunne, et me oleme ära kapseldanud ennast ja me ei näe üldse, mis väljaspool toimub. Rääkimata kõikidest signaalidest, mis puudutavad Poolat, Saksamaad, Prantsusmaad, Itaaliat. Sealt tulevad kogu aeg signaalid, et tegelikult me peaksime kogu rohepoliitika üle vaatama ja lähenema sellele asjale teise nurga alt, vähemalt pidurdama kogu seda protsessi, mitte nii hoogsalt [edasi minema]. Aga meie oleme seadnud endale veelgi suuremad eesmärgid, veelgi ambitsioonikamad eesmärgid, me tahame kõike seda ära teha tunduvalt kiiremini kui kõik teised Euroopa Liidu liikmed. 2035. aastaks olgu Kiisa [jaam] müüdud, olgu samas mahus roheenergiat, kui on toodetavat, tarbitavat [energiat]. Ja see ei lähe üldse korda, et Rootsi tuuleenergiasektor on juba seitsmendat aastat kahjumis. Aga kes selle kahjumi siin kinni maksab sellel väiksel turul, kus me oleme? See kõik tuleb tegelikult hiljem jällegi maksumaksja õlgadele.

Nii et veel kord: me ei saa lähtuda ainult ühest või teisest tükikesest seaduseelnõudes, mida meile siia pidevalt tuuakse. Öeldakse, et aga see eelnõu parandab ühte või teist või kolmandat probleemi. Me peame seda asja vaatama tervikuna, ja tegelikult tervikuna see asi lihtsalt ei toimi. See ei toimi, see on kallis ja see loomulikult koormab meie inimesi ja riiki ning hakkab koormama ka edaspidi. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena on siin Urmas Reinsalu. Kas teil nüüd on [kõne] fraktsiooni nimel? Fraktsiooni esimees on nõusoleku andnud, jah? (Saalist öeldakse: "Reformierakonna fraktsiooni nimel.") Saab ainult Isamaa fraktsiooni [nimel].

Ainult Isamaa tohib kõneleda või? Ära nüüd nii karm ole. Võtaks kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Enne mind kõneles siin proua Alender, endine kliimaminister. Püstitas siin väiteid ja kõneles odavast elektrist, mida see seaduseelnõu kaasa toob. Loomulikult on tegemist vale ja avalikkuse eksitamisega. See seaduseelnõu kehtestab uued tasud Eesti elektritarbijatele, nii kodutarbijatele kui tööstustarbijatele ja tootjatele, prognostiliselt summas 34 miljonit eurot – see puudutab saartalitlustasu, et olla täpne –, ja reservvõimsustasu puhul suurusjärgus 120 miljonit eurot.

Härra Kadastik raputab pead, kuid mina olen kõnelenud rahvusvaheliste sõltumatute energiakauplejatega, ka turuosalistega. Nii et minu ekspertiis, ma arvan, on relevantsem, arvestades ka seda, et praktika viitab sellele, et minu esitatud arvestuslikud numbrid on pigem paraku pädevamad, kui on olnud valitsuse eeldused. Ja ma juhin tähelepanu, et seaduseelnõus ei ole mitte mingisugust sotsiaal-majanduslikku [mõju] või arvestuslikku [kulu] välja toodud. Nii et kui parlament möödaminnes selle vastu võtab, toob see meile kaasa – kogu elektriturg Eestis oli eelmisel aastal 700 miljonit eurot pluss – suurusjärgus 120 miljonit pluss 34 miljonit eurot täiendavat tasu, mis on loomulikult maks, on loomulikult avalik-õigusliku sisuga. Nii et see Kliimaministeeriumi häma, et tegemist on mingi eraõigusliku suhtega ja seda sellepärast seaduses ei saakski sisuliselt reguleerida, ei ole relevantne. Ja see muudab selle seaduse lisaks sisulise kvaliteedi puudumisele ka põhiseaduslikult mittevettpidavaks.

Proua Alenderi väide on, et see toob kaasa odava elektri. Aga vaatame proua Alenderi varasemaid väiteid. Ta ennustas meile 7. jaanuaril ERR-is, et elektri hind on 2035. aastal 14,9 senti – mäletate? – kilovatt-tunni kohta. Me kõik kuulsime seda. Avalikkuses näidati, et see oli täiesti mitte ekspertiisil rajanev mõttekäik. Ammugi, ma arvan, ei sisaldanud see ennustus 2035. aasta kohta neid täiendavaid tasusid, millest me praegu kõneleme. Proua Alender ütles, et see eelnõu on mõeldud põlevkivienergeetika kaitsmiseks. Naljanumber! Proua Alender koostöös oma kolleegi, eelmise kliimaministri härra Michaliga on valmistanud ette ju kliimaseaduse. Kliimaseaduse, mis näeb ette, et aastast 2035 lõpetatakse Eestis põlevkivielektri valdkond. Selle nimel on võetud lausa [siht] Euroopa Liidu tasemel saasterahastu raha saada. Eesti Vabariigi nimel on antud välja vastavasisuline kohustus, mida ei ole ametnikud samuti kuidagi eitanud. Nii et see väide, mis oli vägagi huvitav, et kui põlevkivienergeetikas oleks energiajulgeoleku huvides võimalik saavutada dialoogis Euroopa Liiduga EETS-süsteemi selline ümberdisainimine, et me oma juhitavate võimsuste puhul teatud mahus saaks CO₂-emissiooni kvoodi maha, siis see tooks kaasa kaks korda kallima elektri hinna, on loomulikult täielik vale. Selles mõttes, et kui me kujutame teoreetiliselt ette, et meil CO₂-kvoodiraha juhitava võimsuse puhul ei ole, siis loomulikult see toob Eesti turul kaasa pöördvõrdelise hinnalanguse.

Proua Alender, juhin tähelepanu, mulle meenub november – mäletate? – eelmisest aastast, kui [valmis] erikontrolli raport, mille tulemusena ähvardati lausa prokuratuuri minna seoses sellega, kas vanemad katlad ja energiaplokid täidavad heitenõudeid või keskkonnareegleid. [Arvati], et seda tuleks uurida prokuratuuris. Kuidas vastas börsiettevõte Enefit Power? Andis börsil välja teate, et ta lahkub nende võimsustega börsilt. See oli poliitiline signaal, läbimõtlematu samm, ja näete, see tõi tegelikult kaasa väga ebakindla energiajulgeoleku olukorra. Hiljem toimus naasmine [börsile] jälle poliitikute taganemise tõttu oma seisukohtadest. Hea, et siis vähemalt vigu või valet retoorikat korrigeeriti.

Meile püütakse kõneleda, et juttu on paarist eurost ühe kodutarbija kohta. Suurusjärgud on sellised, nagu ma ütlesin: 160 miljonit eurot ühel pool ja 700 miljonit eurot, kogu turg, teisel pool. Igaüks võib protsentarvutuse teha. Valitsus [kasutab] oma retoorikas sellist protsentarvutust: 34 miljonit eurot pluss 60 miljonit eurot teeb 94 miljonit eurot. See on meie valitsuse rehkenduse järgi. Tegelikkuses, vabandust, kui me võrdleme seda 700 miljoni euroga ja võtame siit protsendi, on isegi see tuntavalt üle 10%. Siin ei ole juttu mingist mõnest sendist või ammugi veel, nagu kõneleti siin, kümnest eurost ühe tarbijapunkti kohta kodutarbijate puhul.

Nii et Isamaa ettepanek on lihtne. Jah, see saartalitluse kulu sellisel moel, praegu täiesti ebanormaalseks muutunud turul – kui seda turuks üldse nimetada, mis meil praegu energeetikas valitseb –, tuleb loomulikult ülekoormustasust katta. Selles pole küsimustki. Olukorra ebanormaalsust iseloomustab see, et praegu töötavad reaalajas täisvõimsusel kõik Enefit Poweri katlad, ka põlevkivikatlad, müüvad turule [elektrit] nulli euroga, sisuliselt annavad selle [tasuta] ära, ja see toob Eestis kaasa keskmise elektrihinna languse. Ja siis selleks, et see asi oleks äriliselt jätkusuutlik – see on kogu selle äri mõte –, ühtlasi osaletakse sagedusreservi turul, kus saadakse röögatu kasumiosakaal.

Andke andeks, see ei ole loomulik turg. Mis turust me kõneleme? See on täiesti ebanormaalne kolme‑ või neljakorruseline plaanimajanduse süsteem. Jah, see põhineb Nord Pooli kokkuleppelistel reeglitel, see põhineb Euroopa Liidu reeglitel, aga see põhineb ennekõike meie enda siseriiklikul regulatsioonil ja ka riigi kui omaniku käitumisel. Energiamajanduse pika plaani puhul, mille väljatöötamist on Isamaa korduvalt nende aastate jooksul taotlenud, me näemegi ette selle, et meil oleks enda arusaam mõistlikust energiapoliitilisest juhtimisest, mis tagaks meile pikaajalise varustuskindluse ja konkurentsivõimelise hinna. Ainsad otsused, mida see valitsus või [eelmine], viimaste aastate valitsused on olnud võimelised langetama energeetikas, on energeetika hindu tõstnud. Sellega me kahjuks ei kavatse leppida. Ei kavatse leppida! See ei vasta Eesti inimeste ja Eesti majanduse huvidele. Aitäh!

Aitäh! Mario Kadastik, tahad kohe vastusõnavõtu [teha] või kuulad Lauri Läänemetsa ära? Ta äkki mainib ka sind. Ei soovi. Mario Kadastik, vastusõnavõtt.

Aitäh! Urmas järjekordselt tuli ja rääkis sellest 120 miljonist – no ma ei saa seda ikkagi niimoodi jätta. Ma vahepeal uurisin järgi, et keskmiselt on sagedusturul aktiveeritud 20 megavatti, 20 megavatti on seda võimsust, tänu millele sagedusturul hinnad kujunevad. 20 megavatti on suhteliselt lihtne akudega ära katta, eriti arvestades seda Harju-Ristile plaanitavat akut, mis pidi küll tõesti kevadel käivituma, aga nüüd tundub, et käivitub sügisel. See on 100 megavatti, mis tähendab, et ainuüksi see suudab selle ilusti rahulikult ära katta. See tähendab, et suure tõenäosusega võib Kiisa [jaam] sügisest minna jalga puhkama. Nii et prognoosida selle info valguses, et see summa on 120 miljonit, on … Vabandust väga, ma ei kujuta ette, kes need energiakauplejad on, [kes seda räägivad], aga ma ei soovitaks nende teenuseid siis kasutada.

Põlevkivi CO₂ hinna suur langus – soovitan lugeda Enefit Poweri artiklit. Seal on öeldud, kui palju põlevkivielekter maksab: koos CO₂-kvoodiga 200 eurot või peale ja – saad ise arvutuse teha, täna see kvoot on umbes 70 – ilma 130 eurot megavatt-tund. Sealt ei tule mingit suurt, dramaatilist langust, arvestades, et eelmisel aastal oli keskmine elektri hind 84 eurot megavatt-tund. Järelikult, kui me laseksime põlevkivil üksinda turul istuda ilma CO₂-kvoodita mingi maagilise süsteemi abil, siis me maksaksime pea kaks korda rohkem, kui me maksime eelmisel aastal elektri eest. Nii et numbrid on ikkagi olulised, Urmas. Numbrid on olulised. (Urmas Reinsalu protesteerib saalist.)

Aitäh! Järgmisena Lauri Läänemets, palun! Diskussiooni saate [pidada] suurest saalist väljaspool, puldist on [kõne].

Lugupeetud istungi juhataja! Head parlamendisaadikud! Ma tahan rääkida kahest teemast.

Kõigepealt, selles energeetikadebatis, [jutus], mida siin räägitakse, on mingisugune imelik loogika. Loogika on selline, et kui arendada taastuvenergiat, siis see maksab maksumaksjale palju, aga kõigi teiste energialiikide, nagu tuumaenergia ja põlevkivienergia arendamine, vaat see on tasuta. See on põhimõtteliselt vale lähtekoht ja väga suur viga. Täpselt nii nagu taastuvenergia arendamisel peab keegi ka selle kinni maksma, vahet ei ole, kas maksad pärast elektri hinnas või alguses toetustega või mingisuguses muus skeemis. Loomulikult seal on teatud nüansid, kui me räägime üldiselt, aga kinni ta tuleb maksta.

Põlevkivienergiast. Ma mäletan, et ma küsisin Eesti Energia juhi käest, kuidas oleks võimalik põlevkivienergiat arendada. Me ju kõik teame – eriti teab seda Keskerakond, kes siin püüab näidata, et see tuleb kuidagi tasuta kätte või odavam –, et põlevkivienergias on esiteks vaja hoida vanu katlaid. Selle kulu on aastas umbes 40 miljonit eurot. Teiseks on vaja ehitada uued energiaplokid. Kui me tahame need teha järgmiseks 20 aastaks, siis me räägime lõpuks summadest, mis ulatuvad kenasti üle miljardi euro. Umbes sinna kanti see jääb. Arvatavasti läheks rohkem [raha] kui lõpuks tuuleparkidele taastuvenergia tasude maksmiseks. No tegelikult läheb. Kui te natukene arvutate, [siis mõistate], et ei ole vaja tuuleparkidele nii palju maksta. See 2,6 miljardit, mida siin kogu aeg on keerutatud – me ju teame, et vaid sellisel juhul, kui elektri hind oleks null, tuleks seda maksta. Aga kui elektri … (Keegi räägib saalist.) Jah. See oligi viga. Seda ka sotsiaaldemokraadid valitsuses mitu korda ütlesid, et miks te näitate meile seda [summat], te ju teate, et mitte kunagi seda välja maksta ei tule, sest vaevalt et Eestis on terve aasta selline periood, kui elektri hind on kogu aeg null eurot.

Ja kui elektri hind on null eurot, siis me saame aru, et ilmselgelt natuke [rohkem] taastuvenergia tasu maksta on palju odavam, kui maksta palju elektrienergia eest ja vähe taastuvenergia tasu. See on jälle matemaatikaküsimus. Nii Urmas Reinsalu kui ka teised võiks ju … Kindlasti nad on seda matemaatikat teinud, aga tuleb see ka välja öelda, kuidas tegelikult on.

Nüüd siis tuumaenergia. Millegipärast on tuumaenergia puhul ka tohutu entusiasm. Tuumaenergia esimene probleem on see, et see [jaam] ju ei valmi aastaks 2032, 2033, 2035 ega suure tõenäosusega mitte ka aastaks 2040. Valitsuses, ma mäletan, viimases valitsuses siis, meie head koostööpartnerid Reformierakonnast vähemalt valitsuse tasandil [ütlesid], kui me omavahel rääkisime, et nad ise ka seda ei usu. Aga loomulikult, suures mängus tuleb seda [väita], sellepärast et siis on osa valijaid rahul. See ei valmi [nii kiiresti]. Ja küsimus on, mis me siis teeme. Ootame 15 või 20 aastat, kunas energiat üldse tuleb või odavat elektrit tuleb? Mis mõju sellel tuumajaama ootamisel majandusele on, sellest mitte keegi ei räägi.

Lõppkokkuvõttes maksab ka tuumaenergia investeering. Me teame, et tuumajaama ehitus, nende võimsuste ehitus, millest Fermi Energia on viimastel aastatel rääkinud, maksab üle miljardi. Juba see on üle miljardi. Ka Fermi Energia ise ja Kliimaministeerium on seda kinnitanud, et lõpuks tuleb maksta taastuvenergia tasu ka tuumajaamale peale. See on huvitav asi, et tuulepargi puhul tuleks maksta ainult taastuvenergia tasu, aga tuumajaama puhul tuleks kõigepealt investeeringuraha kuskilt leida või tagasi saada ja siis veel taastuvenergia tasu ka juurde maksta.

Ei ole tasuta tuumaenergia arendus, ei ole tasuta põlevkivi arendus, ei ole tasuta ka taastuvenergia arendused. Need kõik maksavad ja seal on loomulikult vaja teha keeruline arvutustehe, [et mõista], kui palju miskit [teha].

Palun mulle kolm minutit veel. 

Kolm minutit lisaks.

Ehk siis see on kogu aeg väga vildakas ja väga kallutatud jutt, justkui taastuvenergia on ainuke, kuhu raha tuleb panna. Kuskil ei tasu üle pingutada ja minu arvates see nägemus, et Eestis on nii-öelda kombineeritud süsteem, kus on reservis põlevkivi ja kasutame ka taastuvenergiat ja kõiki muid võimalusi, on väga mõistlik. See on mõistlik energiajulgeoleku ja ka kõige muu mõttes. 

Siis on debatt olnud selle üle, mis valitsuses tehti ja mida sotsiaaldemokraadid tegid. Ma võin öelda, et seda küsimust, mida on nüüd siin parlamendisaalis küsitud, ma ei tea, kolm või neli kuud, me küsisime valitsuses aasta aega või rohkem. Aus on öelda, et me oleme seda ka valitsuses olles välja öelnud, et me ei saanud Kliimaministeeriumilt lõpuks neid numbreid ega ammendavaid vastuseid. Lihtne põhjus, miks me pool aastat vaidlesime valitsuses – ainult üks – oli see, et meile toodi lauale numbrid selle kohta, et tohutult tuleb tuuleparke, tohutult tuleb tuuleenergiat. Sotsiaaldemokraadid küsisid, kust üldse energia tuleb, sest me saime aru, et ei tule neid tuuleparke nii palju. Selle kõige puhul, mida esitati, et RMK aladele ehitatakse [pargid] ja sealt saame nii palju [energiat], ja siis on muud planeeringud, me teadsime juba sellel hetkel, et arendajad on Kliimaministeeriumile öelnud, et ka viimane maismaa tuuleenergia vähempakkumine ei teostu. Aga kogu aeg tõi Reformierakonna minister – vabandust, portfell oli tema käes – [esile] ühte ja sama asja. Lõpuks me olime sunnitud nõudma, et valitsusse tuleks arendajate esindajad ja pankade esindajad ning räägiksid, kuidas siis tegelikult on.

Ja täpselt samamoodi nagu meil oli mure, kust tuleb üldse tulevikus energia, oli arendajate esindajal ehk tuuleenergia assotsiatsiooni juhil – ta on Enefit Greeni juht täna; kõiki arendajaid seal [assotsiatsioonis] ei ole, paar suuremat on puudu – väga lihtne sõnum: 500 megavatti, kui tulevad meretuulepargid, 1000 megavatti, kui meretuuleparke ei tule. Kõik. Ilmselgelt lihtne matemaatika ütleb, et mingit energiat ei tule.

Põhiprobleem on selles, et valitsuses ei olnud terviknägemust, kui me seda arutasime, ja ei ole täna ka. Lihtsalt ei ole. Seda ei ole! Ja see, et me oleme jupikaupa arendusi teinud, on põhjus, miks me maksame kõrgemat hinda. Vabandust, Isamaa võib siin naeratada ja süüdistada Reformierakonda, aga taastuvenergia arendusi on Isamaa läbi aegade ikka väga hoogsalt pidurdanud. Me ju mäletame seda [sellest ajast], kui me valitsuses olime, täpselt samamoodi.

Selles mõttes on need otsused tegemata jäänud. Ei ole midagi. Reinsalu ütles, et sotsid, mis te siin räägite. Ma saan samamoodi öelda, et mis sa siin, Urmas, räägid, te ise olite viimased kümme aastat taastuvenergia arenduse superpidurdajad Eesti Vabariigis. Loomulikult, hind on selle pärast kallis ja me maksamegi täna oluliselt suuremat tasakaalustustasu ja sünkroniseerimise tasu. Võib-olla neid täiesti ära ei oleks saanud jätta, aga need oleksid oluliselt väiksemad olnud.

Terviknägemuse puudumine on kõige suurem mure kogu Eesti energeetika arendamises. Ma kahtlen selles sügavalt, et valitsusel on olemas pädevus, et seda kõike teha. Seda ei olnud. Ma nägin seda isiklikult paar aastat kõrvalt, kuidas me kogu aeg kolistasime ühtedes ja samades ämbrites. Ei suudetud seda terviknägemust meile pakkuda. Ja kahjuks see läheb edasi, sellest pole siiamaani kuulda. Rääkida tuumajaamast ja et igalt poolt tuleb energia – no me teame, et järgmise 20 aasta jooksul ei tule.

Tegelikult on Eestis põhiküsimus, kust üldse elekter kümne aasta pärast tuleb. Kallid inimesed, see läheb majandusele ja inimestele väga kalliks maksma. Ja selle eest tõesti – vastab tõele – vastutab valitsus. Aitäh!

Aitäh! Meil käivad praegu läbirääkimised, 555 SE teine lugemine, elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu. Ja nüüd Urmas Reinsalu, vastusõnavõtt, palun!

Ma tänan siin saalis Eesti avalikkuse nimel Lauri Läänemetsa, kes andis relevantse hinnangu sellele, milline on viimased aastat Eesti riiki juhtinud valitsuse sisuline kompetents energeetikaküsimustes. Esiteks, härra Läänemets, te ütlesite, et pädevust ei ole nendel riigijuhtidel, kes väga keerulises objektiivses olukorras meie riigi baasinfrastruktuuri ja energeetika valikuid langetavad. Pädevust ei ole! Ja teiseks, need mehed ja naised, kes on Stenbocki majas viimased aastad otsuseid langetanud, ei teagi, kust elekter tuleb. See on tegelikkuses riigijuhtide tasemel täiesti vastamata küsimus. Aga see ei ole takistanud ka härra Läänemetsa, härra Michalit ja proua Kallast – Eesti avalikkus mäletab – loetud nädalad tagasi ühel nädalavahetusel Stenbocki majast välja tulemast ja ütlemast, et nad on [paika pannud] energeetika pika plaani, mis näeb möödaminnes ette 2,6 miljardit eurot meretuuleparkide subsideerimiseks. Vaatamata sellele, et need inimesed teadsid, vähemalt osa neist, et neil ei ole pädevust ja nad ei tea, kust elekter tuleb. 

Küsimuse puhul, kas see 2,6 miljardit eurot on allahinnatud või mitte, ma juhin tähelepanu, et tõepoolest, ministrid on pidanud läbirääkimisi ka teatud meretuuleparkide arendajatega, selleks et saavutada selle raha indekseerimine ehk tegelikult veel selle nominaalsumma kasvatamine. See on ju tegelikkuses laual. Ka ministrite endi sõnul taotletakse selleks uut Euroopa Liidu riigiabi luba. Härra Läänemets andis valitsuse energiapoliitikale nii täna kui ka eile – nüüd, kui ta ei ole enam koalitsiooni liige –, ma arvan, relevantse hinnangu ja selle eest tuleb talle öelda aitäh. See on murelik diagnoos …

Aitäh teile! Teie aeg!

… kuid võimaldab meil edasi liikuda kriitilisema pilguga ka tänase eelnõu puhul.

Jah, aitäh! Teie aeg!

Kui teistes küsimustes me ei saa valitsust usaldada, miks me siis selles küsimuses peame neid usaldama, härra eesistuja? Vastake!

Aitäh vastusõnavõtu eest! Selleks oli kaks minutit. Nüüd Lauri Laats, vastusõnavõtt kaks minutit.

Jaa, aitäh! Ka mina peaks tänama Lauri Läänemetsa, kes tegelikult paljastas asjaolu, et need valitsused, kus ka sotsiaaldemokraadid olid päris pikalt koalitsioonipartnerid – erinevate valitsuste ajal lausa kolm aastat –, ei ole tõesti suutnud kolme aasta jooksul välja tulla sellise energiapoliitikaga, mis tagaks meile energiajulgeoleku ja ka odavama elektri. Ja loomulikult on hästi kummastav, et Lauri Läänemets ütles, et ta teadis väga hästi, mis on valitsuse arusaam ning et arusaama polegi ja ei ole korralikku poliitikat selles valdkonnas, aga vaatamata sellele tulid koalitsioonipartnerid, erakonnaesimehed, kes tol ajal koalitsiooni koos hoidsid, veebruarikuus kokku ja otsustasid [asja] ära. Vaatamata sellele, et vastavalt Lauri Läänemetsa sõnadele neil ei olnud isegi mingisugust teadmist, kust elekter tuleb ja kuidas seda peaks soodsamatel tingimustel saama, tehti kabinetivaikuses otsus, et hakatakse doteerima meretuuleparke. Ja ka vaatamata sellele, nagu ma juba oma kõnes ütlesin, [tuues] näiteks Rootsi kogemuse, et seitse aastat järjest on Rootsi tuuleparkide ettevõtted teeninud kahjumit. Kõik need asjaolud oleks pidanud tegelikult teada olema. Või on nii, nagu ka Lauri Läänemets tunnistas, et mitte midagi ei ole teada. See on probleem ja ma arvan, et ka ilma sotsideta praeguses uues koalitsioonis ei ole seda teadmist. Ja see teeb väga ettevaatlikuks kogu selle temaatika käsitlemisel. Aitäh!

Aitäh! Läheme läbirääkimistega edasi ja palun kõnetooli Andres Metsoja.

Ma tänan, austatud aseesimees! Head kolleegid! Siin kõnetoolis on peetud läbi aegade kõnesid sellest, et Põxit on kiiremas korras vajalik. Siin on räägitud, et igaüks peaks ennast energia tootmisega ise aitama, et me oleme energiakriisis ja et pange enda kodudele lahendusi, mis aitavad meie energiavõrku. Räägime jätkuvalt ka sagedusreservist ja kõigest muust. Aga tundub, et põlevkivikatlad ikka tuksuvad ja ilma nendeta ei saa.

Kui vaadata taastuvenergia temaatikat, siis hoolimata sellest, et see lugupeetud saal on otsustanud, et taastuvenergeetika on riigi kõrgendatud ja avaliku huvi objekt, neid tootmisi ikkagi ei tule selles tempos, nagu me sooviks. Võib-olla viimane suurim võit on tõesti Baltikumi suurim, Sopi-Tootsi park, mille ajalugu ulatub aastasse 2012. Õnneks on see tänaseks valmis. Üldiselt ongi Pärnu maakond kogu taastuvenergeetika epitsenter, olgu see siis maal või merel.

Minul oli ka hea kogemus. Ühel hetkel siin räägiti, et iga majapidamine peaks ennast ise aitama, võib-olla mõned seadmed välja lülitama ja endale päikese[paneele] panema, kui on võimalik. Ma arvan, et minu näide on selles mõttes väga markantne. Ma mõtlesin ka, et teeks ühe väikese tootmise, 25 kilovatti, vastavalt sellele, mis on minu majapidamise vajadus. See oli umbes kolm aastat tagasi ja arvake, mis ma sain liitumise hinnaks. Tavaliselt [maksab] liitumiskilbi vahetus 2000–4000 eurot, et saaks [elektrit] ka võrku müüa. Mina sain peale üle pooleaastast menetlust Eleringilt pakkumise, et minu liitumine maksaks 8,6 miljonit pluss käibemaks. 8,6 miljonit pluss käibemaks! (Saalist öeldakse midagi.) See oli eurodes, ei olnud mingid teised vääringud! Tõepoolest, toona ma küsisin veel lisaaega. Nad andsid 14 päeva vastamiseks, kas nad hakkavad seda mulle täpsemalt kalkuleerima, sest ma palusin hinnapakkumist. Nad ütlesid, et menetlustasu – see oli vist 4000 eurot – tuleks ära maksta ja siis nad näitavad hinnapakkumist, seda, millest see 8,6 miljonit eurot koosneb. Ega ma ei osanud öelda muud, kui et ma palun lisaaega. Ma ei palu mitte hetkel siin kõnetoolis lisaaega, vaid palusin neilt lisaaega, et seda perega arutada, sest see on suur otsus. Aga nad ei saanud naljast aru.

Ma arvan, et kõikidel eestlastel on mingeid selliseid lugusid, mis muudavad kogu energeetikateema kuidagi hoomamatuks, käsitlematuks ja monopoolseks, justkui oleks sundvalik. See tekitab muret. Ma saan aru, et energeetikateema on väga nüansirohke ja detailirohke. Aga ma siirdun oma jutuga ikkagi sellele, mis puudutab taastuvenergeetikat ja meie energiaportfelli, kus ka taastuvenergeetikal on kindlasti oma osa. Me kogu aeg räägime suuri sõnu ja seda, et kiirendatult on vaja seda kõike teha, aga tulemus on strateegiline segadus.

Miks see nii on? Sellepärast, et riik räägib, et me oleme kuidagi kindlalt hoitud ja me peame olema poliitiliselt kindlates kätes, aga need piirkonnad, kus taastuvenergiat saab toota, on hajaasustuses: seal, kus elab vähe inimesi. Paraku ei saa Eestis [elektrit] toota seal ja panna üles tuulikuid sinna, kus on mingisugune looduskaitseline objekt, võib-olla looduskaitseline piiranguvöönd, kuhu tegelikult võiks tuuliku panna, sest kedagi seal ei ela ja ilmselt ka mingit suurt häiringut sealsetele liikidele ei tekiks. Aga see on sisuliselt välistatud. Tuulikuid saab panna sinna, kus on vähe elanikke. Ja see loob paradoksi, et … 

Nüüd ma palun tõesti kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

See loob paradoksi, et seal, kus on kliendid ja võrk, ei saa toota, ja seal, kus ei ole kliente ja ei ole võrku, tuleks seda teha. Ometi on mitu korda välja käidud [mõte], et riik peaks väga selgelt ütlema nendele omavalitsustele, nendele piirkondadele, kuhu tuulepark tuleb, et me vabastame selle mõjualas olevad inimesed, majapidamised ja ettevõtted taastuvenergia tasust. See oleks sümboolne käik, ülimalt sümboolne käik! Alles käisin majanduskomisjonis seda eelnõu tutvustamas – no ei olda valmis selleks! Öeldakse, et näed, keegi teine peab selle siis kinni maksma. Ja peabki! Elu ongi selline, et keegi maksab selle kinni.

Järgmine samm seisneb võrgutasudes. Me ütleme, et vaadake, inimesed, siin maapiirkonnas teid on vähe, siia sobiks tuulepark. Aga meil on riigiettevõte Elektrilevi, kes viib elektri majapidamisteni. Äkki siis ütleks, et selles mõjualas on soodustus, võrgutasu võiks olla kuni null [eurot], kui meil on tõesti seda vaja, kui meil on tõesti vaja neid võimsusi turule tuua, et kõigi meie turvalisus ja meie suveräänsus tagada. No kuidagi ei lenda see ettepanek.

Me räägime sellest, et äkki astuks samme. Näiteks sellesama Sopi-Tootsi [pargi puhul] on tänaseks, kui park on valmis saanud, astutud võidukas samm, et hakkame infraheli mõõtma. Aga äkki kirjutame siis tööstusheite seadusesse sisse selle olulise nüansi, et ka taastuvenergeetika ehk -tööstus on allutatud kompleksloa menetlusele, et võimalikke parimaid tehnoloogiaid võetaks üle ka taastuvenergia tootmisel? Me teame, et lehmalauda puhul on see elementaarne: kui sa teed lägahoidla, siis pead [hindama] selle mõju õhule, veekeskkonnale ja maismaale. Aga tuulepargi puhul ütleme, et kui on kasutusluba käes, siis las huugab. Huugab, ma ei tea, mis see amortisatsiooniiga on, 40–50 aastat. Ja selle puhul me ei ütle, et peab parimat võimalikku tehnoloogiat kasutama. Ei pea!

Kui on vaja midagi mõõta, siis teeme mingi erikohtumise ja anname kellelegi eriülesande. Aga see ei paku ju sellele kogukonnale mingit kindlustunnet. Pigem nad näevad kõik, et nad on ühiskonnale üks suur probleem. Ja siin saalis siis räägitakse inimestest seal maal või nii, nagu alles eile keskkonnakomisjonis räägiti ühte uuringut tutvustades, et paraku hajaasustuses, kuhu tuulikud peaks tulema, on inimesed sageli madalama hariduse ja informeerituse tasemega. Väga ilus lüke nende inimeste suunas, suurepärane! Ja siis me järgmisel päeval võitleme selle eest: "Kullakesed, ehitaks need tuulikud teile sinna ikkagi valmis."

Strateegiliselt seda asja nii ei saavutata. Ma arvan, et me kõik tajume, et [nii ei saavutata] neid võetud eesmärke, olgu siis kas või see slogan'lik "100% taastuvenergeetikat", mis iseenesest on ju tühi tünn ega taga meile eraldiseisvana mitte midagi. Ei ole suunda, on üks suur läbikukkumine! Ja see ei olnud üllatus, et sotsid ütlesid, et nad on ka sellest nüüd aru saanud. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole ja sulgen läbirääkimised. 

Eelnõu kohta on tehtud 20 muudatusettepanekut. Alustame nende läbivaatamist. Muudatusettepaneku nr 1 on teinud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 2 on teinud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 3 on teinud Riigikogu liige Mario Kadastik, juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt. Muudatusettepaneku nr 4 on teinud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 5 on teinud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 6 on teinud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 7 on teinud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. 

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Alustame hääletamise ettevalmistamist.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele seitsmenda muudatusettepaneku, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 22 Riigikogu liiget, vastu 47. Ettepanek ei leidnud toetust.

Läheme edasi kaheksanda muudatusettepanekuga, mille on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 9 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Kümnes muudatusettepanek on esitatud majanduskomisjoni poolt, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 11 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 12 esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 13 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 14 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 15 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 16 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 17 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 18 on esitanud Riigikogu liige Mario Kadastik, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepaneku nr 19 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 20 on esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud.

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 555 teine lugemine lõpetada. Samas on meil Isamaa fraktsiooni ettepanek eelnõu 555 teine lugemine katkestada. Seda ettepanekut me peame hääletama. Ja alustame ettevalmistamist. Või olete te valmis? Kas Isamaa on valmis hääletama? (Saalist vastatakse.) Hästi. Panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku eelnõu 555 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 16 Riigikogu liiget, vastu 47, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 555 teine lugemine on lõpetatud.

Läheme edasi tänase kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja rahvusvahelise sanktsiooni seaduse täiendamise seaduse (Juhataja helistab kella.) (liidu piiravate meetmete direktiiv) eelnõu 584 teine lugemine. Ettekandja on õiguskomisjoni liige Andre Hanimägi. Palun!

Aitäh, aseesimees! Lugupeetud kolleegid! (Juhataja helistab kella.) Jätkame samas heas hoos nagu eelmise eelnõuga.

[Käsil on eelnõu] 584 teine lugemine, mis on tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse ja rahvusvahelise sanktsiooni seaduse täiendamise seadus, mida me arutasime 14. aprillil õiguskomisjonis. Seal ei olnud meil väga pikka arutelu. Komisjoni liikmed lihtsalt küsisid, kas me juba teame, kuidas meil on eelmisel aastal vastuvõetud õiguste kaitse, niinimetatud vilepuhuja seadus, praktikas tööle hakanud. Toodi välja, et kuna see on alles 1. jaanuarist käivitunud, siis selle kohta meil väga palju infot ei ole. 

Komisjoni liige Priit Sibul palus täpsustada, kas tegemist on uue direktiivi või sellesama direktiiviga, millest ma juba rääkisin, ehk selle niinimetatud vilepuhuja [seadusega]. Mis siis juhtub, kui me 20. maiks seda direktiivi üle ei võta, nagu oli eesmärk? Öeldi, et ei, see on teine direktiiv, millega määratletakse EL-i piiravate meetmete rikkumisega seotud kuritegevus. Selle ülevõtmisega muudetakse Eesti õiguses esialgset kohaldamise ala loetelu rahvusvaheliste sanktsioonide rikkumisest teavitamise kaitsega.

Me tegime õiguskomisjonis ka muudatusettepaneku, kuna esialgu oli eesmärk, nagu ma ütlesin, jõustada 20. mail seda seadust. See ei tundunud väga realistlik, mistõttu õiguskomisjon tegi konsensusliku otsuse teha muudatusettepanek ja võtta see kuupäev sealt välja, et see jõustuks nii-öelda tavapärases korras.

Tegime lõpus ka muud menetluslikud otsused: teha ettepanek võtta täiskogu päevakorda 22. aprillil, see oli konsensuslik. Tegime ettepaneku teine lugemine lõpetada, oli ka vastuhääli. Poolt oli 7 ja vastu 3 [liiget]. 

Tegime ka menetlusliku otsuse, et kui teine lugemine lõpetatakse, viiakse läbi ka kolmas lugemine. Meie esimene mõte oli see, et teha need kaks lugemist ühel nädalal, aga see mõte, ma saan aru, ei ole töös, nii et kolmas lugemine tuleb veidi hiljem, mitte siis, kui komisjon arvas, et võiks tulla. See ongi lühidalt kõik.

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Tegemist on ausalt öeldes stalinistliku lehaga eelnõuga. See lehkab stalinismi järele, see lehkab koputamise järele. See lehkab selle järele. Noorem põlvkond ei tea, ei mäleta, aga mina tean ja mäletan, kuidas töökollektiivides arutati selle üle, kes meie koputaja on. Kes on see, kes kannab ette, millest siin räägitakse ja kes mida arvab? See oli väga ebameeldiv õhkkond, see ei olnud meeldiv. Aga nii see oli, ja see oli kõikides töökollektiivides. Ja nüüd soovitakse sedasama tagasi. 

Ja mida põhjenduseks tuuakse? Põhjenduseks tuuakse sanktsioonidest kõrvalehiilimisest või sanktsioonide rikkumisest teavitamine. Just nagu jälle õilis eesmärk – mõtle, kurjategijaid, kes veristavad kedagi kusagil, tuleb ju kuidagimoodi piirata, karistada. Ja nende puhul tuleb ju keelt kanda, kes kuidagi soodsalt või hea pilguga sellele vaatavad või kaasa aitavad, et oleks võimalik sanktsioonidest mööda hiilida. 

Kulla sõbrad! Paneks kõigepealt kinni Kaja Kallase ja tema perekonna sanktsioonidest möödahiilimise eest ja alles siis hakkaks rääkima sellest, et seame sisse koputajate võrgustiku. Ise ka saate aru või? Ei, te ei saa aru. Te lihtsalt keeldute aru saamast. 

Kuna see on sellise stalinistliku lehaga … Kõigele lisaks, mitte ükski sõda ei kesta igavesti, mitte ükski sanktsioonide pakett ei ole igavene. Seda enam on see kohatu, eriti olukorras, kus me ei tea, kui kaua sõda seal Ukrainas kestab; millega see täpselt lõpeb; kas ameeriklased otsustavad ühepoolselt sanktsioonid lõpetada ja panevad sellega teised sundseisukorda. Mitte midagi ei tea, aga muudkui tormame jälle mingit direktiivi täitma ja räägime sellest, kuidas, kui meie seda ei tee, siis me saame karistada. No mis te teete nalja?

Ma istusin kooliajal tihtipeale nurgas ja sain karistada. Mind üldse ei loksuta. Kasvasin hoopiski kõvemaks meheks, kui [ma oleksin kasvanud siis], kui ma ei oleks lasknud ennast karistada. 

Nii et, sõbrad, ma saan aru, meil siin ei ole ju iseseisvat riiki enam. Meie riik on ju europrovintsikene, mis loeb truualamlikult nagu koer peremehe silmadest tema soove. Aga meil on veel mõningaid, kes ei ole leppinud sellega, et Eesti on nukuvabariik, mis peremehe silmist koera moodi soove loeb, ja seetõttu teeme ettepaneku selle seaduseelnõu teine lugemine katkestada. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. 

Antud eelnõu kohta on tehtud üks muudatusettepanek. Asume seda muudatusettepanekut läbi vaatama. Muudatusettepanek nr 1 on esitatud õiguskomisjoni poolt. Juhtivkomisjoni otsus: arvestada täielikult. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 584 teine lugemine lõpetada. Samas on tulnud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt ettepanek eelnõu 584 teine lugemine katkestada. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 584 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 9 Riigikogu liiget, vastu 52 ja erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Teine lugemine on lõpetatud ja oleme lõpetanud kuuenda päevakorrapunkti.

Läheme seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud hädaolukorra seaduse muutmise seaduse eelnõu 589 teine lugemine. (Juhataja helistab kella.) Ettekandjaks on riigikaitsekomisjoni liige Kristo Enn Vaga. Palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Jätkame hea tempoga. Selle eelnõu algatas Vabariigi Valitsus käesoleva aasta 10. märtsil. Eelnõu esimene lugemine lõpetati käesoleva aasta 25. märtsil. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ei esitatud eelnõu kohta ühtegi muudatusettepanekut.

Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist käesoleva aasta 14. aprilli ja 21. aprilli istungitel. 

Riigikaitsekomisjoni selle aasta 14. aprilli istungil osalesid lisaks eelnõu algataja esindajatena Justiits‑ ja Digiministeeriumi küberturvalisuse õigusnõunik Guido Pääsuke, Riigikantselei nõunik ja kaasatute esindajatena olid kohal Eesti Panga õigusteenistuse juhataja Marek Feldman, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja toiduvaldkonna juht Meeli Lindsaar ja Eesti Haiglate Liidu tegevjuht Epp-Triin Võsu. 

Keeletoimetaja ettepanekul ning eelnõu algataja esindajaga kooskõlastatult tegi riigikaitsekomisjon eelnõus mõned keelelised ja normitehnilised täpsustused. Eelnõu teksti viidud keelelised ja normitehnilised täpsustused on siis alla joonitud ilusti eelnõus. 

Käesoleva aasta 21. aprilli istungil kiitis riigikaitsekomisjon häältega 7 poolt ja 1 erapooletu heaks eelnõu teise lugemise teksti ja seletuskirja. 

Märgin siinkohal ka meeldetuletuseks eelnõu kitsa eesmärgi, mille kohaselt peab elutähtsa teenuse osutaja, kelle osutatava elutähtsa teenuse toimimiseks vältimatult vajalikud andmed või seadmed asuvad välisriigis, teenuse toimimiseks ette nägema vähemalt kaks tehnoloogiliselt erinevat elektroonilise side teenust, et oleks tagatud ühendus välisriigiga. Teiseks kaotatakse eelnõuga siis Riigi Infosüsteemi Ameti ülesanne teha järelevalvet elutähtsa teenuse toimimist tagavate infosüsteemide toimimise viiside ja vahendite üle, kui infosüsteemid asuvad välisriigis.

Nüüd menetluslikest otsustest ja ettepanekutest. Riigikaitsekomisjon otsustas 14. aprilli istungil konsensuslikult teha ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda käesoleva aasta 23. aprillil. Veel otsustas riigikaitsekomisjon samal istungil konsensuslikult teha Riigikogule ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Ja on ka küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Vabandust, ma ei ole olnud selle menetluse juures, aga ma küsin, mis asjad need elutähtsad teenused on, mis on väljamaal. Kas see tähendab, et Eestit valitsetakse väljamaalt või? Räägi natuke maakeeles, mis need elutähtsad teenused on, mida tuleb dubleerida, mis on välismaal.

Aitäh, hea küsija! Elutähtsad teenused on väga laialdane mõiste. [Nende teenuste osutajate hulka] kuuluvad, kui mu mälu mind ei peta, 108 erinevat ettevõtet Eestis ja [seoses] eelmisel aastal Euroopa Liidu direktiivi ülevõtmisega [Eesti õigusse] ka kohalikud omavalitsused, Eesti Pank, erinevad asutused, kes pakuvad erinevaid teenuseid, alates toidutootmisest kuni veepuhastusjaamani, mis on ilmselgelt eluks vajalikud. Samamoodi on ka näiteks Tallinna lennujaam ja muud asjad ilmselgelt vajalikud, et ühiskond saaks toimida. 

Te küsisite, mis need välisriigid siia puutuvad. Me teame, et väga paljud tänased ettevõtted ja avaliku sektori asutused hoiavad mingeid andmeid või seadmeid vahel välisriigis. Näiteks kui on mõni selline ettevõte, kes toodab toitu Eestis. Võib-olla on see mingi suurema kontserni osa, kontserni peakontor või [peamaja] on kuskil teises riigis. Ilmselgelt tuleb tooraine sealt, aga info saab [see ettevõte] sellest välisriigist. Selle eelnõu ettepanek on see, et kui [teenuse osutajal] on oma teenuse osutamiseks vajalikud andmed välisriigis, oleks sel vähemalt üks täiendav elektroonilise side [võimalus] selles välisriigis asuvate andmete jaoks, et tagada selle teenuse toimepidevus. Kui üks elektroonilise side [ühendus] kaob ära, siis oleks olemas tagavaravõimalus, et selle teenuse toimepidevuse jätkuks ja et Eesti inimeste elu oleks võimalikult vähe häiritud. See on võimalikult lihtsalt ja maakeeli kokku võttev [vastus].

Veel täpsustav küsimus. Peeter Ernits, palun! 

Aitäh! Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Sa rääkisid viimati mingist [toiduainetööstuse] kontsernist kusagil välismaal. Loomulikult [neid näiteid] on. Aga mis see riigikaitsekomisjoni puutub? Kus see link on? Kuidas lihakombinaat või šokolaadivärk riigikaitsekomisjoniga seotud on?

Aitäh! Nagu te olete võib-olla näinud, siis laiapindne riigikaitse või selline mentaliteet on väga selgelt juurdunud ka riigikaitseteemasse. Riigikaitsekomisjon ei tegele ainult puhtalt sõjaliste küsimustega. Vaadates ka meie hea liitlase Ukraina olukorda – ega sõjaolukorras on kõik sektorid löögi all ja mingid sektorid peavad edasi liikuma. Ehk siis, laiapindne riigikaitse on ilmselgelt riigikaitsekomisjoni ja komisjoni juhtide fookuses. Ka eelmisel aastal, kui hädaolukorra seaduse muudatused tulid, lepiti kokku, et hädaolukorra seadust – kuna see on laiapindse riigikaitse osa – [puudutavaid] muudatusi menetleb riigikaitsekomisjon. Kunagi eelnevalt on vist olnud, et neid on menetlenud põhiseaduskomisjon, aga selles Riigikogu [koosseisus] on tehtud selline otsus juhatuse tasemel. Ma saan aru, et hädaolukorra seaduse muudatused tulevad riigikaitse[komisjoni] teemadeks. Ma arvan, et see on igati õige.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Mul on tegelikult laiem küsimus. Võib-olla seda käsitleti mõnevõrra juba ka varasematel lugemistel, aga äkki värskendate minu ja ka teiste kolleegide mälu? Kas selle konkreetse eelnõu algatamise põhjus ja juurloogika on valmistuda potentsiaalseks kriisiks, potentsiaalseteks probleemideks ja suurendada toimepidevust? Või on välja tulnud – kas olemasolevate Eesti riigiettevõtete või riigiasutuste vaates või ka mõne muu riigi praktikas – reaalseid probleeme, kus on olnud needsamad toimepidevuseks vajalikud elektroonilised andmed või kanalid välisriikides ja on tekkinud reaalne probleem elutähtsa teenuse osutaja toimepidevuses?

Aitäh! Nii palju, kui me oleme komisjonis seda teemat käsitlenud ja ka erinevate elutähtsat teenust korraldavate asutuste ja elutähtsate teenuste osutajatega suhelnud, siis konkreetselt selliseid juhtumeid mina ei tea. [Sellist teadmist], et meil oleks olnud elutähtsa teenuse osutajaga viimastel aastatel probleeme – seetõttu, et meil ei ole seda täiendavat ühendust –, et mingi teenus on ära katkenud mingiks ajaks, minul ei ole. 

Aga mida on näha? Tehakse üleriigilist riskianalüüsi ja nüüd tehakse ka kõikidele elutähtsate teenuste osutajatele riskianalüüsi. Seda nähakse väga suure riski osana, kui aina rohkematel ettevõtetel [on andmed välisriigis]. Ja see on täiesti normaalne ja väga õige, et sa ei hoia oma andmeid ainult geograafiliselt ühes asukohas, vaid sa hoiad neid erinevates kohtades. Sellest tulenevalt võib juhtuda, et kriisiolukorras, kus mingi sideliik on maas, ei saa sa välisriigis olevatele andmetele ligi. Seda on näha kõikides tehtavates riskianalüüsides. Ka Riigi Infosüsteemi Amet näeb seda suure ohukohana ja seda tahetakse nüüd adresseerida.

Ma arvan, et me nägime riigikaitsekomisjoniga seda eelnõu menetledes, et see [muudatus] aitab ilmselgelt kaasa sellele, et mingi teenus meil ohuolukorras või kriisiolukorras ära ei kukuks – just need, [mille osutamiseks vajalikud andmed] asuvad välisriigis. Need teenused või teenuseosutajad, kelle kogu andmestik on riigisisene, peavad ilmselgelt ka kõiki muid riskifaktoreid vaatama: mida teha, kui elektrit ei ole, ja kõike muud. Aga see muudatus oli ühe konkreetse teema adresseerimiseks.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Kõigepealt tahaks ma siit puldist tänada Eesti veterane, neid vapraid mehi ja naisi, kes seisid meie riigi heaolu eest, olles kaugel-kaugel kodumaalt. Aitäh teile kõikidele!

Täna arutame me hädaolukorra seaduse muutmist sooviga täpsustada elutähtsa teenuse korraldajate kohustusi, eriti küberturvalisuse ja riskijuhtimise osas. Tuleb aga tõdeda, et kehtiv seadus juba võimaldab neid nõudmisi esitada. Paragrahv 38 lubab määrata elutähtsa teenuse osutaja haldusaktiga ning kehtestada sealjuures ka küberturvalisuse nõuded. Samuti annab § 37 lõige 2 selge kohustuse koostada toimepidevuse määrus. Seega ei ole tegelikult õiguslikku tühimikku, mida peaks tingimata seadusemuudatustega täitma. 

Lisaks tekitab uus eelnõu järelevalvekohustuse ametkondadele, kellel tihti puudub vastav pädevus. Nii tekib oht, et kontroll on kas pealiskaudne ja seega mõttetu, või tuleb see sisse osta, milleks ei ole ei raha ega aega. Eestis on vaid tegelikult üks käputäis spetsialiste, kellel on vastav pädevus ja kelle koormus on niigi suur. 

Kuid vaatamata sellele toetab Keskerakonna fraktsioon seda eelnõu – mitte seetõttu, et see oleks ainus lahendus, vaid seetõttu, et seadusandluse selgus on oluline, eriti kui me räägime elutähtsast teenusest. Rahvas peab aru saama, kes mille eest vastutab. Kui selguse toob seaduse tasand, mitte määrused või ametkondlikud ringkirjad, siis see on samm õiguse suunas. 

Kahjuks peab siin saalis aga meenutama, et reservväelaste kompensatsioonide seaduse üle, mis puudutab meie inimeste otsest ja õiglast kohtlemist, jäeti samas parlamendis hääletamata ja see delegeeriti otsustamiseks kitsa ringi inimestele. See tekitab küsimuse: mille puhul me otsustame, et rahvas väärib selgust, ja mille puhul me selle neilt ära võtame?

Aga samas kinnitan ma veel kord, et mul on tegelikult hea meel. Mida rohkem seadusi on inimestele arusaadavad ja on siin esinduskogus, seda parem on. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Antud eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 589 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja oleme lõpetanud tänase seitsmenda päevakorrapunkti. 

Läheme tänase kaheksanda ja viimase päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse (patsiendi elulõpu tahteavaldus) eelnõu 604. See on eelnõu esimene lugemine ja ettekandjaks on sotsiaalminister Karmen Joller. Palun!

Tervist, head kolleegid! Tervist ka Riigikogu aseesimehele! Ka mina tervitan veteranide lähedasi ja tunnustan väga seda panust, mida need inimesed on andnud meie riigile ja meie rahvale. 

Annan ülevaate seadusest, seaduseelnõust hetkel veel, mida on väga kaua oodanud nii arstid kui ka patsiendid. Selle seaduse väga suur eesmärk on vähendada inimeste kannatusi ja anda arstidele paremad võimalused inimeste kannatuste leevendamiseks. Seda siis läbi selle, et me anname inimesele õiguse ise otsustada, milline on talle antav meditsiiniline abi tema elu viimastel hetkedel. Me teame kõik, et tervishoid on tänapäeval väga võimekas ja me suudame elus hoida inimest, kes võib-olla veel isegi viis aastat tagasi oleks meie seast lahkunud. Sageli aga näeme me ka seda, et elu pikendamine on inimese jaoks kannatus ja mõnigi inimene ei soovi elada edasi nii, nagu tervishoid seda võimaldab. 

Põhimõtteliselt on patsiendi elulõpu tahteavalduse näol tegemist inimese enda antud juhisega eelkõige meedikutele ja arstidele, aga ka kiirabibrigaadi juhtidele selle kohta, millist elu lõppu tema soovib ja mida ta kohe kindlasti ei soovi. Tahteavaldus on väga konkreetne ja sisaldab väga selgeid juhiseid, et tervishoiutöötajad saaksid seda üheselt mõista ja rakendada. Ja see regulatsioon, mida patsient, inimene on ette näinud, peab olema nähtav igal ajahetkel igale meedikule digiloos. 

Lisaks on tahteavaldus vabatahtlik: mitte kedagi ei survestata mitte kunagi selleks, vaid inimene ise otsustab, kui ta soovib selle vormistada. Selle saab alati tagasi võtta ja selleks ei pea tingimata minema tervise infosüsteemi, vaid seda võib teha ka suuliselt. Näiteks, kui inimene on otsustanud elu lõpus või mingis keerulises olukorras, et ta ikkagi soovib abi, siis piisab sellest, kui ta vaikselt seda sosistab ja keegi seda kuuleb. Samamoodi ei eelda tahteavalduse vormistamine digipädevust, vaid see eeldab seda, et inimene soovib seda, ja siis leitakse võimalus see paber skaneerituna digilukku viia. 

Seda ei rakendata, kui inimese tahteavalduses kirjeldatud olukord ei ühti olukorraga, mida meedik kohapeal näeb. Näiteks, kui inimene on kirjeldanud oma terviseseisundit ja ei soovi näiteks vähi korral ühte ja teist elu pikendavat ravimit, siis ei pea ta seda saama. Toon veel välja selle [mõtte], et tahteavaldus on vajalik ainult sellisel juhul, kui inimene ei ole võimeline ise oma tahet väljendama. Sellisel juhul, kui inimene on võimeline tahet väljendama, kui ta on teadvusel ja suudab suhelda, tahteavaldus ei rakendu. 

Oleks vaja täpselt aru saada, mida inimene tahab ja mida ta ei taha, ja et ka inimene ise mõistaks, mida üks või teine protseduur tähendab – näiteks neerudialüüs või intubatsioon … Need on keerulised sõnad. Isegi kui me üldjoontes teame, et neerudialüüs on neeruasendusravi, siis inimesed reeglina ei tea seda, mida praktikas tähendab see, kui seda rakendatakse. Milline on elukvaliteet, milline on enesetunne, milliste tegevustega ta tuleb igapäevaselt toime ja millistega mitte? Seetõttu on kohustuslik enne tahteavalduse kirjutamist arstiga konsulteerida. See võib olla ükskõik [mis eriala] arst: perearst või raviarst, kellega inimene vahetult kokku puutub. Inimene saab, nagu ma juba ütlesin, seda igal ajal muuta ja tühistada, nii kirjalikult kui ka suuliselt. Soovi korral saab inimene kaasata konsultatsioonidele ka usaldusisiku, kes kaitseb tema huve ka siis, kui ta ise seda enam tulevikus teha ei suuda. 

Toon välja veel selle, et tahteavaldus koostatakse tavaliselt enne, kui inimene on sattunud raskesse olukorda, ja seda soovitatakse teha isegi päris noortel inimestel. Kui mina olen näiteks see inimene, kes soovib seda koostada, pean ma olema täie mõistuse ja täie teadvuse juures. Seda ei saa teha siis, kui minuga on juba halvasti. Siis ei saa seda avaldust enam teha. Sest näiteks, kui me räägime sellisest haigusest nagu dementsus, siis selle puhul ei ole inimene enam sageli otsustusvõimeline. Sellisel juhul tahteavaldust teha ei saa.

Tahteavaldus sisaldab hästi selgeid juhiseid sellisteks olukordadeks, mida inimene soovib reguleerida. Mainisin näiteks vähki, aga see võib olla ka õnnetus või mis iganes muu olukord. Ja ma toonitan ka seda, et tahteavaldus ei ole mitte mingil moel seotud abistatud enesetapu või eutanaasiaga, kus aidatakse inimese surmale aktiivselt kaasa. Tegemist on sellise olukorraga, kus inimese elu lõpp saabuks nii või teisiti, lihtsalt meditsiin ei pikenda elu lõpu saabumist. 

Rakendada saab seda, nagu ma juba mainisin, arst, kes puutub kokku inimesega, kes on sattunud olukorda, kus ta enam suhelda ei saa, või siis kiirabibrigaadi juht, kelleks võib olla ka õde.

Mul on tunne, et ma olengi põhilise ära rääkinud, ja ma arvan, et teil võib olla ka küsimusi või soove seda kommenteerida. Sest nagu ma mainisin, seda on arutatud aastaid ja see on tegelikult nii patsientide kui ka arstide seas väga oodatud seadus. 

See on kõik?

Jah.

Aitäh! Ja tõepoolest, teile on küsimusi. Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Sellele eelnõule on lisatud materjalid, kus räägitakse ka Euroopa riikide praktikast selles valdkonnas. Need materjalid pärinevad, tõsi, Läti Seimi analüütikaosakonnalt mõne aasta tagusest ajast. Aga minu küsimus teile on, kas on mõni riik, kellelt me oleme siin selles eelnõus rohkem eeskuju võtnud.

Jah, me oleme järginud Saksamaa eeskuju. Ka need materjalid on sellele eelnõule lisatud. Tegelikult on sarnast praktikat väga mitmetes Euroopa riikides, näiteks Taanis ja Austrias. Ühesõnaga, neid [näiteid] on palju. Aga meie oleme lähtunud hästi palju Saksamaa praktikast just selle pärast, et Saksamaa näeb ette esiteks [rangelt soovitusliku] konsultatsiooni arsti juures ja teiseks detailse arutelu selle üle, mida inimene tahab ja mida mitte. Näiteks Soomes ei ole arsti konsultatsioon kohustuslik ja seetõttu kirjutab inimene selle avalduse sageli omakäeliselt, mis ei pruugi olla meedikutele üheselt mõistetav, see võib olla liiga umbmäärane. Näiteks võib ta paluda mitte teha elu pikendavat ravi. Aga seal on jällegi [küsimus]: mis meetodit täpselt kasutatakse? Võib-olla  ei oleks see tegelikult sellele inimesele vastumeelne. Kuna Saksamaa mudel oli detailne, siis otsustasime me selle kasuks.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Väga delikaatne teema. Tavaliselt on niimoodi, et sünnist armastame me kõik rääkida, aga kui tuleb hetk, kui hakatakse surmast rääkima, siis see ei ole kõige parem teema. Tihtipeale loetakse seda tabuteemaks, me teame seda.

Nüüd, mu küsimus puudutab eelnõu [sõnastust]: patsiendi elulõpu tahteavaldus. Kui te arutasite seda, kas ei olnud paremat viisi seda kirjeldada? Kas see oli kõige parem [mõte] nimetada seda elulõpu tahteavalduseks? Riigid kasutavad eri variante.

Miks [tehakse seda] just praegusel hetkel? Tõesti, seda seaduseelnõu või mõtet on siin arutatud ja arendatud päris pikka aega. 

Ja kõik need muud aspektid, mis puudutavad ealist iseärasust … Miks see ei võinud [puudutada] mitte 18‑aastasi, vaid vanemaealisi …

Teie aeg!

… ja miks ei ole tähtaegu seatud, nii nagu paljudes riikides on? 

Esiteks, see nimetus. Tegelikult oli selle eelnõu puhul esialgne tööversioon "patsiendi testament". See on kasutusel paljudes riikides. Aga testament tähendab meie õigusruumis midagi, mis räägib sellest, mis juhtub pärast surma. Aga see avaldus räägib olukorrast enne surma. See termin valiti selleks, et see ei läheks segamini [terminiga, mis hõlmab] pärast surma toimuvat tegevust. Tahteavaldus viitab sellele, et inimene avaldab ise soovi – see on vabatahtlik. Me ei räägi siin näiteks nõusolekust, mis viitab teinekord ikkagi teisele positsioonile. [Tahteavaldus] eeldab inimese enda aktiivset soovi. See on [vastus] esimesele küsimusele. 

Miks nüüd? Sest see sai nüüd valmis. Tegelikult on sellest räägitud aastakümneid. Aga see konkreetne protsess sai alguse aastal 2020, selle algatasid arstlikud erialaühendused ja Sotsiaalministeerium tuli kaasa. Seda on menetlenud väga mitmed ministrid: siinolijate seast Tanel Kiik ja Riina [Sikkut]. Mina olen nüüd see, kes selle nii-öelda vormistab, aga tegelikult väga suure töö on teinud ära eelnevad ministrid ja ka Peep Peterson. See eelnõu sai valmis, me jõudsime aruteludega sinnamaani, kus me jõudsime konsensusele. Tegelikult pani selle seaduseelnõu kokku väga väärikas töörühm, kuhu kuulusid eetikud, teadlased, arstid, poliitikud, huvigruppide esindajad ja nii edasi. Väga lai kaasatus on olnud selle eelnõu puhul. 

Vanus. Mis vanus see siis on, kui inimene võiks hakata surema? See on selline filosoofiline küsimus. Kui mina räägin perearstina – mida ma nüüd kahjuks enam ei ole, sest ma ei saa [selles ametis] töötada – näiteks noorte inimestega tervislikest eluviisidest, siis ütlevad nad tavaliselt, et nad ei tahagi vanaks elada. Kui ma küsin, mis see vanus võiks olla, mil nad tahavad ära surra, siis nad ütlevad, et maksimaalselt 60. Meie, kes me oleme juba keskeas – ja mõned hakkavad juba jõudma üle keskea piiri –, teame, et 60-aastane inimene on täiselujõuline ja võib-olla naudib elu täiel rinnal. Ma olen näinud ka 100-aastast inimest, kes naudib elu. Me ei saa öelda, et see on vanusest sõltuv, millal peaks hakkama surmale mõtlema. Lisaks, surm võib tulla igal hetkel või õnnetus võib juhtuda igal hetkel, ka noore inimesega. Meil on noori inimesi, kes on liiklusõnnetuse tagajärjel jäänud halvatuks, kaelast altpoolt. Inimene elab ja kannatab tegelikult. Teda hoitakse meditsiiniliste vahenditega elus. Aga kui tal on olemas seesama tahteavaldus, siis on selle inimese soov see, et teda ei hoitaks elus. Meil elavad sellised inimesed tihti ka ilma meditsiinilise abita, neid see seadus ei puuduta. 

Ja tähtajad. Tähtaeg piiraks õiguskantsleri hinnangul inimese vabadust ja õigust otsustada omaenda tervise ja oma elu üle ja see piiraks tema enesemääramisõigust. Seetõttu me ei piira tähtaegadega. Küll aga saame me luua süsteemi, kus näiteks teatud perioodi järel tuleb inimesele meeldetuletus küsimusega, kas ta soovib seda muuta ja uuesti läbi mõelda oma tahteavalduse. Sest nagu ma juba rääkisin, noore inimese vaade elule on üks, aga kui ta saab vanemaks, siis on see teine. Ma arvan, et see üle vaadata on mõistlik mõte.

Irja Lutsar, palun! 

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Mu küsimus langeb tegelikult eelkõneleja küsimusega enam-vähem kokku. Ma räägin ka sellest, et see on tähtajatu, nii nagu eelkõnelejagi ütles. Seda ei lugenud ma kuskilt välja, et see vaadatakse ümber. Ma sellepärast küsin. Ma arvutasin välja, et kui selle teeb praegu 20-aastane inimene, siis ta kasutab seda tegelikult võib-olla 60 või 70 aasta pärast. Jumal ise teab, missugune ravi on siis. Võivad olla väga spetsiifilised protseduurid või ravivõtted, millest me võime keelduda. Jumal teab, missugune keemiaravi siis on või kes teab, missugused ravivõtted on. Meil on igasuguseid pabereid kodus. Me ei [pruugi mäletadagi, mis pabereid me oleme kunagi] täitnud. Selles mõttes ma väga pooldan seda, et inimesele tuletatakse meelde, et ta vaataks selle nimekirja üle. Kas ta [soovib endiselt loobuda] sellest, millest ta tookord loobus?

Mina pooldan ka seda. 

Riina Solman, palun! 

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Aitäh, et te tõite selle vajaliku teema siia saali aruteluks. Ma tean, et te viite siin neid diskussioone kindlasti suure vastutustundega läbi. Minu soov on kuulda veel kord selle kohta, mis puudutab noori inimesi, kes on teinud elulõpu tahteavalduse. Siin eelpool kõneleja rääkis elu lõpust. Kuidas me saame rääkida noore inimese puhul elu lõpust, kui ta on terve? Aga kui juhtub õnnetus ja ta on vormistanud elulõpu tahteavalduse – ta ei ole tegelikult seda olukorda tahteavalduses ette näinud. Aga tahteavaldus digiloos ütleb, et palun mind mitte mingisugusel juhul elustada või torude külge jätta. Kuidas arstid sellisel puhul käituma peavad? Tegelikult me teame küll neid näiteid, kus on tuldud koomast välja, on tuldud elule tagasi, täiesti tervena.

Noore inimese vigastused ja kannatused on miski, mis arste ka väga käivitab, just inimest aitama. Me teame, kui võimas on inimese organism. Me teame, mil moel suudavad noored paraneda. See on väga imeline teinekord. Nad on vahel kas vigastuste või haiguste tõttu päris surmasuus, aga tulevad sealt välja. Selle tõttu hindavad arstid prognoosi kindlasti teistmoodi kui juba väga väärikas eas inimese puhul. Siin lähtutakse kindlasti arsti kaalutlusotsusest: kui nähakse mingitki paranemisvõimalust ja nähakse, et selle noore inimese elukvaliteet tulevikus on selline, nagu ta ise soovib, siis seda kindlasti ei rakendata. 

Siin lähevad käiku arstieetika põhimõtted, mida me õpime ülikoolis esimesest päevast peale. See on nii automaatne. See on umbes sama automaatne, et kui mulle räägitakse tervisest, siis ma ei räägi seda [teavet] edasi. Samamoodi kaitseme me alati patsienti. Alati! Ütleme, noore inimese puhul olukorras, kus tema aju enam ei reageeri, ta on näiteks ajusurmas, ei ole enam tagasiteed. 

Arstidel on olemas hindamiskriteeriumid, mille järgi nad otsustavad, kas [on võimalik] tagada [soovitud] elukvaliteeti, [kas on võimalik] koomast välja tulla. Ka koomaseisundil on tegelikult väga mitmeid astmeid. Ajusurma puhul ei ole enam tagasiteed.

Aitäh! Eero Merilind, palun!

Hea Riigikogu esimees! Hea minister! Väga oluline seaduseelnõu. Öelge palun veel kord, kas inimene võib juba ise koostatud tahteavaldust uuendada või tühistada.

Loomulikult, igal ajal, nii suuliselt kui ka kirjalikult. Ta võib minna ka uuesti arsti juurde ja küsida, mida ikkagi üks või teine protseduur või termin täpsemalt tähendab. Ta võib minna ja küsida üle, see ei ole mitte mingil moel piiratud. Ta võib minna ka küsima teist arvamust teise arsti käest.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Mul on kaks küsimust. Esiteks, milliseid meetmeid plaanitakse teavitustööks, et inimesed oleksid teadlikud oma võimalusest koostada elulõpu tahteavaldus? Teine [küsimus] puudutab tervishoiutöötajaid. Kuidas neid kõiki koolitatakse, et nad saaksid sellise emotsionaalselt raske ülesandega hakkama?

Teavitustöö ja koolitused on ette nähtud küll, aga väga konkreetseid plaane ei ole tehtud, sellepärast et see jõustub 2027. aasta jaanuarist. Koolitus on kindlasti vajalik, eriti meedikutele, et nad saaksid aru, milles see täpselt seisneb, sest ma arvan, et meedikute seas on ka kohati segadust, sest kõigega ei jõua alati kursis olla. Aga kui me hakkame sellest avalikkuses rohkem rääkima, kasutama klassikalisi kommunikatsioonivõtteid, et [teavet] inimesteni viia, siis kasutame samu võtteid ka meedikute peal, et neid informeerida. Meil on näiteks hästi populaarsed erinevad e-koolitused, millel meedik saab osaleda siis, kui ta soovib, ja sealt, kust ta soovib. Ma arvan, et see on üks hea lahendus. Aga ma usun, et kõiki neid võimalusi kasutatakse. Kindlasti on koolitust ja teavitustööd vaja.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Minu arust see näide, mille te tõite selle 20-aastase nooruki puhul, kes ütles teile, et ta võib-olla tahabki 60 aasta vanuseni elada, [räägib tegelikult sellest], et noorest peast mõtled sa ühtemoodi ja kui sa saad vanemaks, mõtled hoopis teistmoodi. Sellest lähtuvalt on kindlasti mõistlik vaadata see ajaline pool üle, mis vanusest võib sellist avaldust teha. See on kindlasti väga oluline.

Teine pool on jällegi need tähtajad. Me teame väga hästi, kuidas sa mõnikord lihtsalt unustad. See võib päris kibedasti kätte maksta. Aga kas teil on teada, milline on ühiskonna tunnetus selle seaduseelnõu suhtes ja kas on olemas arvud, mingisugune ülevaade sellest, kui palju oleks see minevikus võinud puudutada patsiente? Kas on olemas mingi uuring selle kohta, mida inimesed sellest tegelikult arvavad?

Seda statistikat meil ei ole, sest seda on võimatu teha. Sellised oleks- ja poleks-hinnangud on alati väga ebatäpsed. Seda ei ole. Arvamusküsitlust ei ole minu teada. Aga selle probleemi on tõstatanud arstid ise. Seda on läbi arutatud mitmete patsiendiorganisatsioonidega ja lisaks on seda läbi arutatud väga mitmete arstlike organisatsioonidega ja kõik on näinud selle vajalikkust. (Saalist öeldakse midagi.) Ma arvan, et välisriikides on uuringuid tehtud, aga ma ei oska sellele küsimusele hetkel vastata.

Suur tänu! Kolleeg Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud minister! Ma julgen küll arvata, et selle eelnõu vastuvõtmisel on ühiskond astunud väga-väga selge sammu oma arengus edasi. Aga mul on kõigepealt puhttehniline küsimus. Selle eelnõu jõustumise ajaks on märgitud 1. jaanuar 2027. Miks sellega nii kaua aega läheb? See on üks asi. 

Aga sisulise poole pealt oleks mul täpsustav küsimus. See eelnõu käsitleb ju ikkagi eelkõige inimese teadvuseta olekut ja tema soovi just sellise seisundi puhul. Täpsustan üle selle, et teadvusel olles peale õnnetust saab inimene ka ju tegelikult praegu öelda meditsiini- või tervishoiutöötajatele oma tegeliku soovi selle kohta, kuidas temaga käituda tuleks. On see õige?

Jah, see on õige. Kui inimene on teadvusel ja võimeline suhtlema, isegi käemärkide või miimika abil, ja kui see on meedikutele arusaadav, siis [tahteavaldus] ei rakendu. Teadvuseta oleku kohta toon veel lihtsalt välja selle, mida ma ka juba ütlesin, et teadvuseta olekul on eri sügavused või astmed. Minestades oleme me ka teadvuseta, ainult mõneks sekundiks. Me räägime ikkagi [olukorrast, kus inimesega] ei ole üldse võimalik suhelda. Põhimõtteliselt, kui inimene on võimeline suhtlema, isegi kui ta on natuke teadvusel, siis me ei rakenda seda. 

(Hääl saalist.) Jõustumistähtaeg on selline, sest digilahendused on vaja välja arendada ja koolitused on vaja teha.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mul on tõeliselt hea meel, et see seaduseelnõu on täna meie ees. Kindlasti on see õigel teel. Ma küsiksin sellise küsimuse. On selge, et oma tahteavaldusega ütleb patsient tegelikult, et ta ei soovi, et sekkutaks tema loomuliku suremise protsessi. Aga see ju ei tähenda, et ta jäetakse üksi. Tal on võimalus saada palliatiivset ravi, see tähendab valu vaigistamist ja ebamugavustunde vähendamist, isegi omastega suhtlemise võimalust, aga palliatiivravi peab talle kättesaadav olema. Noor minister, kuidas meil on täna lood palliatiivravi pakkumise võimalustega? Kas võiks olla, et suuremat ressurssi suunatakse ka just palliatiivravi võimaldamisele, et need, kes oma otsuse teevad, võiksid kindlad olla, et neid siiski toetatakse sellel raskel teekonnal elu lõpu poole?

Kolleeg Sutrop teab hästi kogu seda sisu, kuna oli ka selles meeskonnas. Tõesti, aitäh selle tohutu töö eest! 

Palliatiivne ravi on hetkel kättesaadav ja ka mina perearstina oskan rakendada palliatiivset ravi. Palliatiivne ravi ei ole mõeldud ainult inimesele, kes on päris elu lõpus, vaid teinekord ka inimesele, kes on mingiks teatud perioodiks "rivist väljas" ehk haige. Võib-olla me mõtleme ka parimat toetavat ravi. 

Nii parima toetava ravi kui ka palliatiivravi puhul on meil plaanis ikkagi tõsta kompetentsi, luua kompetentsikeskused ja alustada ka arstide ja õdede parema koolitamisega. Mina oma perearstipraksises rakendasin mõlemat, nii palliatiiv- kui ka parimat toetavat ravi. Aga võib-olla on kolleege, kes seda ei oska. Neil peavad olema võimalused neid teadmisi omandada.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Me jõudsimegi praegu proua Sutropi küsimuse ja teie vastusega sinna punkti, et ideaalis, seaduse järgi peab palliatiivravi olemas olema, aga tegelikult seda kõigile abivajajatele ei ole. Seda on veel vaja korraldada ja [on vaja inimesi] koolitada. Jõudu tööle! See on väga vajalik. 

Aga mina küsin teie käest nüüd [tahteavalduse] rakendamise kohta. Te ütlesite ennist, et arstid, kes on andnud Hippokratese vande, peavad igal juhul elustama. Me oleme selle eelnõuga andmas õiguse ka kiirabibrigaadi juhile [tahteavaldust rakendada]. Kas te olete kindel, et kiirabibrigaadi juht on alati arst?

Ei ole. Tähendab, [kiirabibrigaadi juht] ongi õde, ma isegi mainisin seda enne. Tõepoolest, see õigus on antud nendele arstidele ja õdedele, kellel on õigus konstateerida inimese surma ehk kes on koolitatud. Arstid on kõik selleks koolitatud, aga ka kiirabibrigaadi juhtidest õed on koolitatud, et hinnata suremise protsessi või surma.

Kui nüüd õde või arst ei näe kiirabis seda inimest piisavalt, siis mitte keegi ega mitte miski ei keela tal võtta see inimene kaasa ja viia haiglasse, kus on rohkem aega tegeleda inimese läbivaatuse ja seisundi tuvastamisega. Sellepärast et alati ei olegi võimalik öelda, mis seisus inimene parasjagu on. Seda rakendatakse ikkagi ainult nendes olukordades, mis on väga selged. Näiteks inimesel on pikaajaline raske haigus, mis on jõudnud finaalstaadiumisse. Sel ajal, kui kiirabi sõidab inimese juurde, on tal tavaliselt aega dokumentidega tutvuda. Kui ta on jõudnud nendega tutvuda ja kui ta saab aru, et see on just see olukord, siis tal on õigus seda põhimõtet rakendada. Kui me räägime inimestest, kes on pikaajalist rasket haigust [põdedes] või näiteks ka lihtsalt kõrge vanuse tõttu jõudnud agooniasse … Agoonia on protsess, kus on teatud etapid, mis viivad lõpuks surmani, see on surmaeelne protsess. See võib teinekord kesta ka päevi. Kui inimene on selgelt väljendanud, et ta soovib surra näiteks kodus või et ta ei soovi elu pikendavat ravi, ja see olukord langeb kokku [olukorraga, mida meedik kohapeal näeb], siis praegu, kui meil seda tahteavaldust ei ole, viiakse see inimene sageli oma raskeimal eluhetkel näiteks EMO‑sse, kus tehakse veel võib-olla lisauuringuid, mis põhjustavad talle kannatusi. Tegelikult me teame kõik, kui halb on, kui sind transporditakse olukorras, kus sa juba niigi ennast halvasti tunned ja ei ole ka lootust, et paremaks läheb. Sellisel juhul ma arvan, et need inimesed saaksid abi, saaksid kasu sellest, kui kohale tulnud kiirabimeedik – kui ta on ka õde –, seda tahteavaldust rakendab, aga seda ainult juhul, kui ta saab olla täiesti kindel, et see on just see olukord.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu juhataja! Hea minister! See on selles mõttes raske teema, aga sellepärast peavad kõik asjad üheselt selged olema, et kõik ühtemoodi aru saaks. Loen seda seaduseelnõu ja siin [on kirjas]: "Esmakordset elulõpu tahteavaldust on õigus koostada tingimusel, et arst on isikut nõustanud." Kui esmakordselt [tahteavaldust tegema] minnakse. Järgmine paragrahv ütleb seda: "Kui isik ei saa elulõpu tahteavaldusele ise digitaalallkirja või omakäelist allkirja anda, annab allkirja tunnistaja arsti juuresolekul."
Ma küsin, kes on sellel esimesel nõustamisel arsti juuresolekul, kas tunnistaja, kes annab allkirja, või isik, kes ei saa ise oma tahteavaldust allkirjastada, ei digitaalselt ega elektrooniliselt. Keda siis lõpuks nõustatakse?

Nõustatakse ikka [seda inimest ennast]. Tunnistaja peab olema juures ja nägema, et see inimene saab aru. Aga otsustab ikka inimene ise. (Saalist öeldakse midagi.) Allkirjastada ei saa näiteks inimene, kelle käed ei liigu. Aga see ei tähenda, et ta ei kuule ja ei näe ja ei saa aru. Ikka inimene ise otsustab. Tunnistaja võib olla näiteks ka teine meedik, kes on juures, või ükskõik kes. Aga see inimene peab selgelt väljendama, et ta saab aru ja et ta on kindel selles.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Tänan selle väga tähtsa eelnõu tutvustamise eest. Ühelt poolt on tegemist väga olulise muudatusega meie õigusruumis, teisalt tehnilise küsimusega. Kuna siin saalis on väga palju põhimõttelisi küsimusi kõlanud, siis küsin üle, kas olete minuga nõus, et inimesel on tegelikult kõik need õigused juba olemas: kehaline autonoomia, õigus olla nõus või mitte olla nõus raviga, keelduda ravi saamisest. Lihtsalt teatud olukordades ei ole eakal inimesel sageli võimalik oma õigusi rakendada. 

Nüüd, teie tutvustatud eelnõu muudab tegelikult need õigused, mis meil kõigil seaduse järgi olemas on, rakendatavaks ka nende inimeste puhul, kes ei ole võimelised oma tahet väljendama.

Absoluutselt. Endine minister on väga hästi kursis, kuna see teema on olnud väga palju laual. Jah, me ei räägi lihtsalt õigustest, vaid põhiõigustest: enesemääramisõigusest, õigusest elule, õigusest tervisele. Ütleme siis teistpidi: õigus otsustada oma elu üle, õigus otsustada oma tervise üle, õigus otsustada selle üle, mida ma tahan, et minuga tehakse või ei tehta. See tõepoolest jõustab inimese põhiõigusi ja annab õigusi tegelikult juurde.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Minu teine küsimus puudutab järgmist. Tegemist on tulevikku suunatud eksistentsiaalse valikuga iseenda suhtes. Paljud olulised otsused tehakse kusagil notaris tunnistajate juuresolekul. Mismoodi see tehniliselt välja näeb? Mis on pädev elulõpu tahteavaldus?

Tehniliselt näeb see välja niimoodi, et inimene läheb arsti juurde. Enne seda on ta ära täitnud ankeedi. Ankeet kehtib täpselt [90] päeva ja selle [90] päeva jooksul peaks ta külastama arsti. Kui ta ei külasta, siis jääb see ankeet küll alles, aga kaotab kehtivuse. Kui ta jõuab arsti juurde, siis täidetakse koos arstiga ära digitaalne dokument, kus on kindlad küsimused, kindlad vastused ja on vabakäelise vastuse võimalus olemas.

Inimesel võib olla soov lisada midagi, mis ei ole otseselt tema tervisega seotud. Näiteks kirikute nõukogu tõi välja, et inimene soovib võib-olla lisada, millise vaimulikuga pärast ühendust võetakse. Jällegi, nagu juba Riina Sikkut välja tõi, see aitab jõustada inimese õigusi olukorras, kus inimene ei ole enam suuteline oma tahet väljendama. Aga teine võimalus on see, et kui inimene ei ole digipädev ja ei suuda näiteks internetis ankeeti täita, siis saab ta seda teha paberil. Kõik dokumendid saab allkirjastada ja teha paberil, see [dokument] viiakse tervise infosüsteemi.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Ma püüan veel kord selgust saada, milline on olukord enne ja pärast selle seaduse rakendamist. Seda just teadvuseta olekus inimese puhul. Kuidas te seda kirjeldaksite? Kui mul on näiteks praegu valmis kirjutatud tahteavaldus paberina taskus või isegi käe peale kuidagi märgitud, mis minuga õnnetuse tagajärjel võiks juhtuda, kuidas siis käituda? Kas praegu ei ole arstil või [mõnel muul] tervishoiutöötajal, kes seda käsitleb, kohustuslik [tahteavaldust rakendada], kui ta selle leiab? Milline on olukord enne ja pärast seaduse vastuvõtmist? Palun tooge peamised erinevused välja. 

Jah, teil on õigus. Praegu võib meil olla selline avaldus notari juures kirjutatud ja ka notariaalselt kinnitatud. Kui inimene läheb notari juurde avaldust tegema, siis on sel kindlasti hoopis teine kvaliteet. Notar ei tea, mis on neerudialüüs, intubatsioon või kopsude kunstlik ventilatsioon. Notari juures saab teha umbmäärase avalduse. Nagu ma mainisin, on Soomes kasutusel selline süsteem, kus inimene kirjutab [avalduse hästi vabas vormis]. Aga see toob kaasa selle, et arst ei pruugi aru saada, mida inimene täpselt tahab, ta ei saa alati kindel olla, kas inimene sai täpselt aru, mida toob kaasa see, kui näiteks abi jääb andmata. Praegu ei ole arstil kohustust seda notariaalset dokumenti järgida. Aga tahteavaldust on arstil kohustus järgida. Kui arst ise tunneb, et ta ei taha seda teha, sest see on vastuolus näiteks tema isiklike veendumuste ja südametunnistusega, võib arst paluda, et teine arst võtaks selle patsiendi üle ja tegeleks temaga edasi.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et enne esimest nõustamist on vaja täita ankeet, mis kehtib [90] päeva. Nüüd, tahteavalduse tegija käib esmasel nõustamisel, aga tahteavaldust ei tee. Ma küsin, mis saab esmasest nõustamisest: kas see jääb jõusse või kaotab kehtivuse? Kas kuhugi jääb arsti märge või linnuke, et ta on esmase nõustamise teinud? Tahteavaldust minnakse tegema näiteks alles 15–20 aasta pärast, mitte [kohe pärast seda], kui toimus esmane nõustamine. Kas pärast esmast nõustamist on ette nähtud teatud aeg, mille jooksul tuleb tahteavaldus ära teha?

60 päeva on see aeg, mille jooksul võiks tahteavaldus olla vormistatud või siis ka mitte vormistatud, nii nagu inimene ise soovib. Kui esmane nõustamine on tehtud, siis ei tehta linnukest. Inimene annab vastused konkreetsetele küsimustele, kas ta soovib, et talle tehakse seda ja teist protseduuri või ei soovi. Inimene vastab: "ei soovi", "soovin", ja nii edasi. Kui küsimustik on täidetud – selleks võib kuluda mitu visiiti, isegi mitme arsti juures –, võib inimene, nagu ma enne mainisin, küsida ka teise eriala arsti või teise sama eriala arsti arvamust. Tahteavaldus jõustub hetkest, kui inimene on digiallkirja või omakäelise allkirja andnud ja see on jõudnud tervise infosüsteemi.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on natuke seotud nii härra Jaansoni kui ka härra Alleri [öelduga]. Nagu me teame, siis õiguskantsler on juhtinud tähelepanu, et inimeste võimalust oma vaba tahet väljendada ei tohi piirata. Ma küsingi nende inimeste kohta, kes on juba notari juures käinud ja tahteavalduse teinud. Mis neist saab? Kas tahteavaldused jäävad kehtima?

Kehtib ikka. Aga nagu ma ütlesin, meedik ei pruugi sellest aru saada ja ta ei pruugi olla kindel, kas inimene sellest aru sai. Ikka kehtib. Meedik ei ole kohustatud seda järgima. Minu soovitus inimesele on – kui [see seadus] ükskord jõustub – teha see koos arstiga ära ja mõelda [põhjalikult] läbi see, mida ta tahab ja mida ta ei taha.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma mõtlesin pikalt, kas ma küsin seda või ei küsi. Te mainisite ise ka, et arste koolitatakse juba esimesel kursusel [vaimus], et nad on inimese päästjad. Kuidas ikkagi arst teeb oma mõttemaailmas nii suure pöörde ja teeb selle otsuse?

Me ei kannata kannatusi ja kui me näeme, et me pikendame kannatusi, siis me ei päästa inimest. Me päästame inimese kannatustest. See on see mõttemaailm. On võib-olla meedikuid, kes mõtlevad teistmoodi, või võib-olla on mõnel meedikul näiteks religioossed põhimõtted, mis ei luba abi sel moel andmata jätta. Siis saab ta anda selle inimese üle teisele arstile. Arsti kohustus on alati austada patsiendi autonoomiat, seda nii seaduse kui ka Hippokratese vande mõttes. Ka tänapäeval on inimesel võimalik keelduda ravist, keelduda abist ja kõikidest protseduuridest. Me alati austame seda. Me ei sunni inimest näiteks keemiaravi saama, kui ta ei soovi seda, kui ta ei ole selleks valmis. Me näeme seda palju. Isegi kui me näeme, et see kahjustab inimest – ja see teeb arstile teinekord väga haiget, kui inimene keeldub elupäästvast ravist –, siis me oleme ikkagi nõus selle inimese [otsusega]. Me aktsepteerime inimese tahet, sest see on arsti jaoks ülimuslik.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te kirjeldasite tõesti väga hästi seda, kuidas arste on koolitatud selliste aspektide peale mõtlema, mis valikud elu lõpus on või kuidas patsiendile tuge pakkuda. Kas te näete, et muutus võiks tegelikult tulla ka nii-öelda tavaliste inimeste puhul nagu mina? Kui tahteavaldust allkirjastada või koostada, siis peaks inimene need valikud lähedastega läbi rääkima, ise selgeks mõtlema. Elu lõpu ja surma teema, mida me tavaliselt vältida tahame, tuleb meile võib-olla lähemale. See ei ole tegelikult halb, kui me selle peale varem mõtleme. Seda tüüpi arutelud ühiskonnas ja nende valikute kirjapanek, millel ei ole seaduse jõudu, nagu te ütlesite – kui inimene tahab näiteks konkreetse kirikuõpetaja juuresviibimist või soovib üksi toas olla või tahab, et muusika mängiks või hingehoidja tema juures käiks –, ka selliste aspektide kirjapanek võtab koorma südamelt ära, sest soovid on kirja pandud, need on kõigile nähtavad. Suur osa inimesi soovib ikkagi elust lahkuja soove täita. Kas te näete, et see seadusemuudatus võimaldab saavutada sellist laiemat ühiskondlikku muutust?

Absoluutselt! Tegelikult tuleb hakata päris varakult surmale mõtlema. Nagu ma mainisin, et kui ma olen noori inimesi arstina nõustanud, on surmateema meie vastuvõttudel päris sage. Noored inimesed toovad ise selle välja ja väljendavad hirmu vanaduse ees. Me ei peaks ju vananemist kartma.

Me kõik tahaksime surra kiiresti ja valutult, võib-olla une pealt. Aga tänapäeval võib suremine kesta aastaid või isegi aastakümneid. Inimesel võib olla väga raske haigus, aga me suudame teda elus hoida ja päris pikka aega täiesti mõistlikku elukvaliteeti hoida. Tänapäeval ei nimeta me vähki surmahaiguseks, vaid krooniliseks haiguseks. Ma olen näinud, kuidas inimene peab aastate jooksul tükk tüki haaval oma unistustest ja elukvaliteedist loobuma. See kohanemine on valus nii talle endale kui ka lähedastele.

Surma peale peab kindlasti mõtlema varakult. Aga see ei tähenda, et elamine tuleb ära lõpetada. Kui me teeme need plaanid, nagu Riina Sikkut ütles, varakult valmis, siis annab see tõesti kindlustunde. Ühtlasi soovitan ma valmis teha ka näiteks pensioniplaanid, hakata juba noorena investeerima ja koguma, sest pension on samamoodi oluline. Isegi kui noor inimene arvab, et ta pensionini ei ela, on minu arvates hea koguda ja ennast surma puhuks nii materiaalselt kui ka vaimselt kindlustada. 

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Ma jätkaks Riina Sikkuti küsimust. Ma arvan, et see on väga asjakohane, et oma kohustused ja võimalused tekivad ka patsientidele endale ja omastele. Aga kuidas neid toetada? Seda seaduseelnõu kohe alguses töögrupis arutades, juba viis aastat tagasi, [leiti], et tegelikult oleks vaja infolehti mitte ainult arstidele, vaid ka näiteks omastele või patsientidele endale. Kõige olulisem on võib-olla see, et seal on ju ka nii-öelda B-osa, mille puhul me tegelikult Lätilt idee saime. Te ütlesite enne, et see on Saksamaa eeskuju põhjal tehtud, aga Lätilt tuleb see idee, et sa võid ka vabas vormis kirjeldada, mida sinu jaoks hea surm tähendab. Ilmselt tuleb neid informeerida sellest, et nad ei saa teha nii-öelda materiaalset testamenti, ei saa raha jagada, küll aga saavad läbi mõelda, mida nende jaoks hea surm tähendab. Aga kuidas toetada inimesi selles? Kas ministeeriumil võiks olla vahendeid näiteks mingisuguste videote tegemiseks või võib-olla mingisuguse telesaatesarja jaoks, et see teema ei oleks enam inimeste jaoks nii hirmutav?

Materiaalset testamenti saab teha teises kohas. See ongi nüüd see notariküsimus. See tuleks ka varakult ära teha, eks ole. Meil on selline väga morbiidne teema täna. Aga hea, kui me siin seda arutame, ja ma loodan, et ka inimesed kodudes arutavad, ka oma lähedastega.

Kindlasti kasutame me kõikvõimalikke kommunikatsioonivahendeid, olgu see video või infoleht. Inimesed tarbivad infot väga erineval moel. Nagu ma ütlesin, siis tegelikult võiksid sellele mõelda väga erinevad eagrupid. 

Ma usun, et kui me oleme selle seaduse siin ühel päeval vastu võtnud ja kindlasti ka pärast tänast esimest lugemist tekib ühiskonnas jälle arutelu, vahest meedias, aga miks mitte ka mõnes TikToki videos. Ka kõik Riigikogu liikmed, kes leiavad, et see on oluline teema, võiksid rääkida sellest oma inimestega, kes neid kuulavad. Meil on väga erinevas vanuses erinevaid sihtgruppe. See on, ma arvan, väga universaalne teema, millest me kõik võiksime rääkida.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu sotsiaalkomisjonis toimunud arutelu palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli tutvustama sotsiaalkomisjoni esimehe Signe Riisalo. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid, kes te olete õhtul jäänud siia saali, need, kes on oma tubades, ja [teised] inimesed! Tõepoolest, viimase tunni jooksul [on arutletud] väga keerulistel ja rasketel teemadel. Selleks et me saaksime siit koju minna siiski mõistlikus meeleolus, teen komisjonis toimunust väga pragmaatilise kokkuvõtte. 

Kõigepealt, komisjon arutas 14. aprillil eelnõu. Kõigepealt kuulasime ära ministri ettekande ja seejärel said küsimusi küsida komisjoni liikmed. 

Millised olid peamised murekohad või huvi[punktid]? Näiteks tunti huvi, kas elulõpu tahteavaldust, mis on sisestatud tervise infosüsteemi, saab kasutada ainult siseriiklikult või ka mõnes teises riigis. Vastuseks saime, et riikide seadusandlus on erinev ja kõnealune elulõpu tahteavaldus on mõeldud kasutamiseks eeskätt Eestis. Tunti huvi ka potentsiaalselt sellise olukorra vastu, kui noor, täisealine, teo- ja otsustusvõimeline inimene on teinud elulõpu tahteavalduse, milles ta on märkinud, et ta ei soovi elustamist, aga satub ootamatult autoavariisse. Kas sellisel juhul rakendatakse automaatselt tema elulõpu tahteavalduses märgitut ehk loobutakse elustamisest? Saime vastuse, et liiklusõnnetuse korral pole isik sagedasti teada ehk ka tahteavaldus ei ole teada. Kiirabibrigaad tuleb kohale, alustab inimese elustamist, ta viiakse kiiresti haiglasse, talle antakse vajalikku abi. Kui ta on stabiliseeritud ja kui ta on saanud diagnoosi, prognoosi ning selgub, et tema seisund vastab tema tahteavalduses kirjeldatud seisundile, [saab alles siis rakendada ja peab rakendama] elulõpu tahteavaldust. Tegemist ei ole automaatse tegevusega igas ootamatus olukorras, vaid tuleb veenduda, et tegemist on seisundiga, mida on tahteavalduses kirjeldatud, ja siis järgida [inimese] arvamust.

Öeldi ka, et fraktsioonides ei ole eelnõu tutvustamas käidud, ja minister andis nõusoleku käia erinevates fraktsioonides eelnõu tutvustamas. Minule teadaolevalt on kokkuleppeid juba sõlmitud või on need sõlmimisel, mis on minu meelest igati mõistlik. Kõik fraktsioonid saavad põhjalikult tutvuda ja arutada.

Oli küsimus koolituse kohta, aga ka koolituse kohta andis minister täna selgitusi. Tõepoolest, tervishoiuteenuse osutajad peavad koolitust saama selleks, et pakkuda tulevikus elulõpu tahteavalduse [teemal] nõustamist. 

Võib-olla on oluline veel üks nüanss välja tuua. Me arutasime komisjonis seda, kas elulõpu tahteavaldus võiks anda ühiskonnale vale signaali. Meil on olnud palju kriise ja inimesed [võivad olla] haavatavad. [Küsiti], kas elulõpu tahteavaldus ei või tõugata inimesi tundma, et nad on kohustatud nii-öelda tegema ruumi noorematele. Sellele küsimusele minister ka vastas, aga lühidalt on vastus see, et tegemist ei ole tõepoolest eutanaasiaga, tegemist ei ole abistatud enesetapuga. Esimesel juhul on eeldus see, et arst sekkub vahetult inimese lahkumise protsessi, teisel juhul luuakse turvalises keskkonnas inimesele vahendid, et ta saaks seda ise teha. Täna [arutluse all oleva] eelnõu puhul, mida ka komisjonis tutvustati, räägime me elulõpu tahteavaldusest, mille puhul saab täisealine, teovõimeline, otsustusvõimeline inimene arstiga nõupidamise tulemusel sisestada tervise infosüsteemi oma soovi, oma tahte selleks puhuks, kui on saabunud seisund, mida ta ei soovi pikalt kannatada. 

Enne kui ma tulen otsuste juurde, annan ma teada, et meil olid külalised komisjoni istungil. Nimelt Priit Sibul ja Varro Vooglaid tulid komisjoni, mõlemale anti ka võimalus küsida. Priit Sibul küsis selle kohta, kui paljudele on seni [tahteavaldus] koostatud. Pille Saar vastas, et tegemist on olnud 16 riigi praktikaga, mida me oleme saanud analüüsida. Tegelikult jättis ta ütlemata selle, mida ma nüüd ütlen: 16 riigi praktika kohaselt on 5–10% täisealisest elanikkonnast teinud elulõpu tahteavalduse. See ei ole liiga suur hulk meie elanikkonnast. Härra Varro Vooglaid tõstatas samuti juriidilisest vaatevinklist äärmiselt olulise küsimuse: kui inimene on teinud elulõpu tahteavalduse ja tervishoiuteenuse osutaja jätab selle täitmata, millised on õiguslikud järelmid? Tõepoolest, ministeeriumi jurist vastas, et õiguslik järelm on kohtuvaidlus, sellepärast et inimese tahet, inimese autonoomiat oma keha üle, väljendatud tahet läbi elulõpu tahteavalduse tuleb järgida.

Enne kui ma loen ette pragmaatilised otsused, [lisan, et] olen teinud õiguskomisjonile ettepaneku saata arvamus avaldamiseks. Tänaseks oleme me saanud õiguskomisjonilt konsensusliku toetava seisukoha. Tänan selle eest! Nagu tavaks on, on muudatusettepanekuteks aega 10 tööpäeva. 

Otsused on järgmised: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 23. aprillil. Meil oli hääletus, kus poolt oli 4 ja vastu 2 sotsiaalkomisjoni liiget. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja – selles küsimuses oli meil komisjonis konsensus. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Siin toimus hääletus: esimese lugemise lõpetamise poolt oli 4, vastu mitte ühtegi ja erapooletuid 3 saadikut. Lõpetasime komisjoni [istungi] tõdemusega, et tuleb täpsustada ka patsiendi vaadet elulõpu tahteavaldusele, kaasata arutellu veel täiendavalt Eesti Kirikute Nõukogu, kes minule teadaolevalt kirjalikku arvamust eelnõu kohta pole esitanud, ei poolt- ega vastuarvamust.

Me kutsume tõepoolest kõiki sihtgruppe veel kord komisjoni arutelule, et nii delikaatne, tundlik, aga väga oluline teema saaks põhjalikult käsitletud ja ka kõik Riigikogu eri fraktsioonide liikmed saaksid oma küsimused ära küsida ja oma seisukohad avaldada. Kutsun kõiki üles tegema muudatusettepanekuid, milleks on ette nähtud tavapärane aeg. Aitäh! Ootan küsimusi.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Hea kolleeg Jüri Jaanson, ma ei saa teile seda kolmandat küsimust kahjuks anda, sest kokku saab esimese lugemise puhul mõlemale ettekandjale esitada kaks küsimust. Sama puudutab ka Riina Solmani. Ma ei saa kahjuks teile neid küsimusi anda. Seega, lugupeetud ettekandja, küsimusi teile ei ole.

Suur aitäh teile, kallid kolleegid!

Aga, head kolleegid, järgnevalt avan läbirääkimised. Läbirääkimissoove tõepoolest on. Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Margit Sutropi. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Head kolleegid ja arstid, patsiendid ja kõik huvilised, kes meid kuulavad! Reformierakond toetab seda eelnõu, sellepärast et see on patsiendi parimates huvides. Selle ülesandeks on kaitsta patsiendi autonoomiat, tema võimet otsustada enda elu ja surma üle ka pärast seda, kui ta peaks olema otsustusvõimetus seisundis. See tähendab anda teada oma soovidest etteulatuvalt ja olla kindel, et neid soove ka järgitakse. 

Seni sai patsient elu pikendavast ravist keeldumise vormistada notari juures, nagu siin ka varem juttu oli. Ta võis kirjutada oma soovi paberile ja panna selle taskusse, aga polnud mingit garantiid, et see jõuab kriitilisel hetkel arstideni, kes peavad tegema otsuse, kas elustada, paigaldada hingamisaparaat või toitmissond, määrata antibiootikumid või teha mõnda muud elu pikendavat protseduuri. 

Nüüd tekib see lootus, et kui patsient on teinud terviseportaalis elulõpu tahteavalduse ja on õiguslikult sätestatud, et patsiendi tahte järgimine on arstile kohustuslik, saab patsient olla kindel, et tema tahet järgitakse. 

Miks see oluline on? See on oluline, sellepärast et me tahame kontrollida. Me tahame elada, aga me teame, et surm on loomulik elu lõpp. Aga see on hirmutav, ja hirmutav ka sellepärast, et me ei saa kontrollida, kuidas me sureme. Kuni me oleme otsustusvõimelised, saame me ise öelda, mida meiega võib teha ja mida mitte.

On oluline ka see, et meie omaksed ei pruugi teada meie soove. Praegu konsulteerivad arstid omastega. Olles olnud kahe suure haigla, kliinikumi ja PERH-i eetikakomitee liige, tean ma juhtumeid, kus arstidel on raske otsustada, sest omaksed omavahel kaklevad. Palliatiivravi arstid ütlevad, et pole harvad need juhud, kus inimesel polegi lähedasi, kes saaks öelda, mida patsient tegelikult tahab või võiks tahta; mis on tema arvatav tahe.  

Me teame, et tänases Eesti ühiskonnas on surm tabuteema, vähesed on lähedastega surmast ja elu lõpust rääkinud. Teame ka seda, et meditsiiniteaduse ja tehnoloogia areng on inimeste elu oluliselt pikendanud. Arstid, keda õpetati selles vaimus, et nad peavad hoidma ja säilitama elu, on täna olukorras, kus nad saavadki meditsiinitehnoloogia abiga seda pikendada, aga ei suuda tagada inimeste soovitud elukvaliteeti ja hoida ära elu pikendamisega seotud kannatusi. Seetõttu on kogu maailmas olukord selles mõttes teine ja ka arstide jaoks teine, et nad peavad mõtlema selle peale, mis on mõttetu ravi või milline elu pikendamise viis ei ole patsiendi parimates huvides – võib talle põhjustada valu või kannatusi. 

Patsiendi elulõpu tahteavaldusega arvestamise kohustus on suur muutus arstidele, keda on Vana-Kreeka filosoofi Hippokratese vaimus õpetatud: arst teab, mis on patsiendile hea, ja arsti peamine ülesanne on säilitada elu. Seetõttu on see suur väljakutse arstidele ja mul on hea meel kuulda, et arstide koolitamiseks ja nende toetamiseks kavatseb Sotsiaalministeerium ka ressurssi eraldada. Ma usun, et siin oleks vaja ka Tartu Ülikooli arstiteaduskonnaga koostöös leida need viisid, kuidas arste toetada. Meie viimases töögrupis Sotsiaalministeeriumi juures oli ka arstiteaduskonna esindaja professor Ruth Kalda, kes vastutab õppeprodekaanina arstide koolitamise eest. Mul on usku, et see tuleb. 

Kavandatud muutus on kooskõlas kaasaegse meditsiinieetika printsiipidega, millest esimene nõuabki patsiendi autonoomia ehk enesemääramise õiguse austamist. Me oleme ikka veel Eestis tegelikult astumas sammu paternalistlikust meditsiinist patsiendi autonoomia ja usaldusliku vahekorra juurde.

Palun kolme minutit juurde. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Teine printsiip on heategemine, kolmas mittekahjustamine, ja nende printsiipide keskselt mõtlemine on meie arstide jaoks, ma arvan, siiski veel päris suur väljakutse. Nüüd saab kõigil täisealistel otsustusvõimelistel inimestel olema võimalus panna kirja, millises olukorras olles nad ei soovi enda elu pikendavaid protseduure. 

Pärast pikki vaidlusi jõudsime sinnani, et kirjapandu nõuab teatud olukordades ja kontekstides, kus tundub, et kliiniline kontekst ei vasta sellele, mida patsient tegelikult kirja on pannud, ka arsti interpretatsiooni. See annabki võimaluse päästa näiteks noort enesetapjat või seda noort inimest, kes 20-aastaselt kirjutas, arvates, et ta jõuab sellesse olukorda kaheksakümneselt, aga satub näiteks otsustusvõimetusse seisundisse, kus arstid ei peaks arvestama mitteelustamise soovi.

Patsiendi elulõpu tahteavalduse seaduseelnõu ettevalmistamine on olnud väga pikk protsess. See algas 18. septembril 2020 Eesti Arstide Liidu eetikakomitee korraldatud konverentsil "Patsienditestament inimese autonoomia teenistuses", kus doktor Katrin Elmet rääkis vajadusest suurendada patsientide autonoomiat ja muuta võimalikuks keelata elu pikendavad protseduurid olukorras, kus ravi on mõttetu. 

Arstide liidu ja Tartu Ülikooli eetikakeskuse töögruppi kutsusime osalema erinevate eetikakomiteede, arstide seltside ja organisatsioonide esindajad. Kokku pidasime 13 koosolekut, kus töötasime läbi kõik need küsimused, mida ka täna siin küsiti: kuidas tahteavaldust nimetada; mille kohta patsient saab juhiseid anda; kes tahteavaldust teha saab, kas on vajalik nõustamine, kust ta seda teha saab, ja lõpuks, kas on vajalik muuta õigusruumi?

Mul on väga hea meel, et Sotsiaalministeerium selle algatuse üle võttis ja on 2024. aasta algusest uue töögrupiga pärast Riigikantselei Innotiimi läbi mängitud võimalusi uuesti kõiki neid küsimusi kaalunud. 

Minu sooviks ja Reformierakonna sooviks on tänada kõiki inimesi ja organisatsioone ja Sotsiaalministeeriumi erinevaid ametnikke, kes on andnud oma panuse sellesse kokkuleppesse, mille alusel seaduseelnõu koostati. Oli palju vaidlusi, aga praeguse variandi suhtes on saavutatud suur konsensus. Läbirääkimistesse, küll mitte seaduseelnõu [koostamisse], kaasati kindlasti ka kirikute nõukogu esindajad ja väga paljud erinevad organisatsioonid ja erinevate spetsialistide esindajad. 

Mul on suur usk, et see aitab meie patsiente ja nende tahet kaitsta. See on suur samm edasi Eesti meditsiinis, paternalistlikust meditsiinist autonoomse, inimeste enda tahet väljendava ja seda austava meditsiini suunas. Aitäh teile!

Suur tänu! Eesti 200 fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Irja Lutsari. Palun! Kohe kolm minutit lisaaega ka.

Lugupeetud kuulajad! Austatud juhataja! Seaduseelnõu nr 604 on ette valmistatud aastaid ja mul on hea meel tõdeda, et oleme lõpuks jõudnud seaduse esimese lugemiseni. Tegemist on ennekõike ühiskonna vajadusest lähtunud seaduseelnõuga, nagu eelkõnelejagi mainis, milles on olulist osa mänginud teaduse areng ja eluea pikenemine. Kahjuks on areng alati etapiline. Praegu suudame me küll eluiga pikendada, kuid sellega kaasneb mõnikord paratamatult ka kannatuste pikendamine. Viimane pole olnud ei arstide ega haigete soov, kuid praeguses etapis see paraku nii on.

Patsiendi elulõpu tahteavalduse juures tuleb rõhutada, et see on ennekõike võimalus, mitte kohustus. See on rangelt vabatahtlik ja kedagi ei tohi allutada survele. Tahteavaldust ehk PET-i saab igal ajal muuta või katkestada. Samuti on oluline aru saada, et tegemist pole eutanaasia ehk abistatud enesetapu seadustamisega. Viimaseks pole meie ühiskond veel valmis. Enne eutanaasia seadustamist vajavad lahendamist mitmed olulised probleemid, alustades palliatiivse ravi kättesaadavusest või ühiskondliku diskussiooni algatamisest. Eesti 200 kui liberaalne erakond leiab, et uus seadus on inimkeskne, arvestab isiku autonoomiat ja on kindlasti samm õiges suunas. 

Nagu eelpool mainitud, võimaldab seadus inimesel ise otsustada, missuguses mahus ravi ta soovib saada ajal, mil ravimatu haigus on võtnud temalt otsustusvõime. Kui otsustusvõime on säilinud, pole PET-i kasutada vaja, kuna siis saab inimene ise oma tahet avaldada, nii nagu ministergi korduvalt mainis. Seadus vähendab inimeste hirmu elu lõpus oma kehasse vangijäämise ees. Samas, kui inimene ei soovi tahteavaldust teha, pole temale osutatav ravi kuidagi piiratud ning temasse suhtumine PET-i puudumise tõttu kuidagi mõjutatud. Erinevalt praegusest olukorrast on PET kergesti leitav tervise infosüsteemist ja seega meedikutele kättesaadav just siis, kui ravi mahu otsuseid tuleb teha. 

PET-i puuduseks on aga tema määramatu kehtivusaeg. See puudutab eriti ravivõtete nimekirja, millest inimene loobuda soovib. Kui praegu 20-aastane inimene teeb PET-i, siis temal läheb suure tõenäosusega seda tarvis alles 60–70 aasta pärast. Meditsiini arengu mõttes on see tohutu pikk aeg. Olen ise meditsiiniga tihedalt seotud olnud enam kui 45 aastat ja sellel ajal toimunud muutused, eriti pahaloomuliste kasvajate ravis, on olnud hiiglaslikud. Kui ma arstina alustasin, siis oli lapseea leukeemia, rahvakeeli verevähk, kiire surmaga lõppev haigus. Diagnoosi panekul arutasime lapsevanematega, kuhu surnuaiale laps matta. Tänapäeval enamik lapsi paraneb ning vanematega arutame pigem seda, missugusesse ülikooli laps peaks minema. 

Mitte keegi ei oska ennustada, mis juhtub järgneval 60–70 aastal. Võib vaid oletada, et ravimeetodid, mida täna pole või mis on halvasti talutavad, võivad 60–70 aasta pärast haiguse kulgu oluliselt parandada ja samas ei põhjusta tõsiseid kõrvalnähte. Kui täna on inimene kuulnud, et keemiaravi on halvasti talutav, ja otsustab sellest keelduda, ei tähenda see, et 60–70 aasta pärast keemiaravi hästi talutav poleks. Seega, inimene võib olla loobunud tema tervist oluliselt päästvast ravist. Kindlasti lisandub ka midagi uut, mida me praegu defineerida ei oska. Samuti võib elu jooksul inimese vaade elule ja surmale muutuda. 

Mina ja Eesti 200 eelistaksime, et PET-i hiljemalt 25–30 aasta järel korrigeeritakse, lähtudes teaduse ja meditsiini ja inimese enda arengust. Esitasin selle küsimuse ka sotsiaalkomisjonis ja mulle vastati, et PET-i võib igal ajal inimese soovil muuta. Täna aga on mul hea meel tõdeda, et me kuulsime, et ka minister ei poolda tähtajatut tahteavaldust. Ma usun, et siin on sotsiaalkomisjonil mõtlemisainet. 

Kahtlemata ei lahenda PET kõiki elulõpu probleeme. Esiteks, lähtuvalt riikidest, kus PET on juba seadustatud, teame, et sellega liitub umbes 5% elanikkonnast. Inimväärikas ja võimalikult kannatustevaba elulõpp peab olema tagatud aga kõigile, sõltumata sellest, kas nad on või ei ole PET-iga liitunud. Meie riigina peame investeerima ja edasi arendama palliatiivset ravi nii, et see oleks oluliselt paremini kättesaadav kui praegu. Samuti peame pidevalt investeerima meditsiiniteadusesse, et täna veel ravimatud ja progresseeruvad haigused tulevikus ravitavaks muutuksid. 

Liiga palju oleme siiani alusuuringutes lootnud Ameerika Ühendriikidele. See, mis sealsetes tippülikoolides ja meditsiiniteaduse rahastuse mõttes praegu toimub, on ausalt öeldes hirmutav. Euroopal, sealhulgas ka Eestil, on viimane aeg hakata investeeringuid oluliselt suurendama just meditsiiniteadusesse, saamaks aru haiguste tekkemehhanismidest ja sellest lähtuvalt püüdmaks leida vahendeid nende protsesside mõjutamiseks. Olen veendunud, et inimkond suudab seda teha kas või mõne täna veel ravimatu haiguse puhul ja 60–70 aasta pärast on ravi sellele olemas. 

Möönan, et meil tuleb aktsepteerida [surma] paratamatust ning sünd ja surm on elu osad. Seda arvestades kutsub Eesti 200 Riigikogu liikmeid austama inimeste autonoomiat ja nende õigust oma elu lõpu üle ise otsustada. Palun toetage patsiendi elulõpu tahteavalduse seadustamist. See annab paljudele ühiskonnaliikmetele lootust ning vähendab hirmu elu lõpu ees. Aitäh!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Solmani. Palun!

Suur aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid siin saalis! Austatud minister ja ka kolleegid, kes te kuulate meid oma kabinettides, ning inimesed, kes jälgite meie ülekannet! Selle eelnõu eesmärk on ilmselt väga vajalik. [Selle eesmärk] on tagada iga inimese väärikas elulõpp, lähtudes tema soovidest ja veendumustest.  

Minu jaoks isiklikult on selle teema käsitlemise juures alati olnud kõige peamisem põhimõte praktika ehk oluline on välistada igasugune kuritarvitamise võimalus ning tagada patsiendi turvalisus. Sest eelnõu ise on idealistlik. Samuti ei tohiks meie arutelu anda signaali, justkui oleks osa inimesi ühiskonnale koormaks, nagu tõi ka välja meie sotsiaalkomisjoni esimees Signe Riisalo. Ma tänan ministrit selle arutelu saali toomise eest ja tänan kolleege väga sisulise arutelu eest, kus meil on küll erinevad vaated, kas liberaalsemad või konservatiivsemad, aga siiski me teeme seda väärikalt. Circa aasta tagasi, meie esimesel arutelul sotsiaalkomisjonis, valdasid mind elulõpu tahteavalduse väljatöötamiskavatsust kuulates siiski kahetised tunded. Üks Riigikantselei töötaja, kes kuulus sellesse töögruppi, kus oli ka proua Margit Sutrop, kähvas kõigepealt selle peale, kui küsiti, millised sammud järgnevad elulõpu tahteavalduse seadustamisele. Küsimuse peale, kas sellele järgneb abistatud enesetapu ja eutanaasia seaduse menetlemine, kähvati selliselt, et pidi tundma, kui rumal ja naeruväärne on selline mõttekäik, et neid üldse ühte patta panna. Ma juhin tähelepanu, et niimoodi käsitles teemat ka ETV saade "Impulss", kus ühte patta pandi nii elulõpu tahteavaldus, abistatud enesetapp kui ka eutanaasia. Nii annavad Riigikogu saadikutele tagasisidet ka meie vanemad elanikud, [kes küsivad], kas nad tõepoolest on jalgu jäänud ja on koormaks, et me hakkame selliseid asju menetlema. Seepärast peame me nii siin saalis kui ka avalikkuses käsitlema teemat ikkagi samasuguse delikaatsuse ja ettevaatlikkuse ja selgitamisega. 

Seepärast toon ma esile [selle], et meil ei ole põhjapanevaid uuringuid, me ei ole tegelikult justkui laiemalt avalikkuselt küsinudki, kas ühiskond on küps. Meil on praegu juhterakonna arvamus, et ühiskond on küps, ja on meditsiinivaldkonna soov, mida ma sügavalt austan, ning ka patsiendiorganisatsioonide toetus, aga küsitlust [selle kohta], kas ühiskond on selleks valmis, me teinud ei ole.  

Siin sai korra ka mainitud, et poliitika on lõppude lõpuks signaalide kunst. Võib-olla tasuks mõelda selle üle, kas sotsiaalkomisjonile esitatud nimetus PET ehk patsiendi elulõpu testament, mis muudeti ümber elulõpu tahteavalduseks, on ikka õige nimetus asjale, mida me inimeste elude peal rakendada soovime. Isamaa fraktsioon arvab, et see on vale signaali andmine, sest me räägime hoopis ravi lõpetamise tahteavaldusest, mitte elu lõpetamisest. [Me räägime] ravi lõpetamisest. Poliitika on signaalide kunst ja võib-olla on siin järelemõtlemise koht.  

Esimesel komisjoni arutelul rõhuti ka kahel korral kokkuhoiule, mida selle tahteavalduse käikulaskmine tervishoiusüsteemile kaasa toob. Meil ei ole sellest enam juttu tehtud, aga me teame, et tervishoiusektori näol on tegemist nii ehk naa kasvava rahalise vajadusega sektoriga, kus, ma usun, kokkuhoitud raha kasutatakse loodetavalt ravivõimaluste täiustamiseks.

Minister ütles ennist, et tahteavaldus on väga konkreetne ja seda saab üheselt rakendada, sest digiloos on patsiendi soovid arstile nähtavad. Siin tuleb ju tunnistada, et väga suur vastutus jääb arsti või kiirabibrigaadi juhi õlgadele, kes võib olla ka meditsiiniõde, kes oskab meie ideaalnägemuse kohaselt asjatundlikult patsiendi tahteavaldust rakendada. Ka mina usun, et enamik arste ja medõdesid on missioonitundega nagu meie hea sotsiaalkaitseminister ise. Aga meil on ka näiteid selle kohta, kus hoolivust jääb meie meditsiinisüsteemis vajaka. Annaks jumal, et elu ja surma üle otsustamisel on hool ja abi tõesti alati kättesaadavad.

Me oleme aastaid rääkinud, et enne kui me ei ole võimelised pakkuma elementaarset turvatunnet ja palliatiivravi ...

Ma ei taha teid katkestada, hea kolleeg, aga kas soovite lisaaega?

Jah, soovin küll. 

Jah, kolm minutit lisaaega, palun.

Aitäh! Enne kui me ei ole palliatiivravi ja hospiitshaiglaid lõpuni välja arendanud, on vabatahtliku suremise teema käsitlemine alati seotud küsimusega, kas riik on teinud endast oleneva, et inimene tahaks edasi elada olukorras, kui valu ja piina ei oleks. Täna meil seda kindlust ei ole. Täna võivad inimesel olla elulõpu mõtted seotud raskete kompleksprobleemide ja haigusega. Jah, kindlasti on neid pragmaatikuid, kes tahavad ise enda surma üle otsustada, aga nad ei ole täna valdavas enamuses. Seda me teame ka erinevatest uuringutest, mis on teistes riikides tehtud. 

Ilmselgelt on meil vaja ühiskonnas seda teemat veel selgeks rääkida ning ma usun, et menetlusprotsessi eesmärk on olnud üllas. Me keegi ei soovi inimese loomulikku suremist pikendada tema piinade korral, sest suremise puhul võib inimene kannatada väljakannatamatute valude või halva enesetunde käes. Aga see eelnõu vajab veel tööd ja lihvimist, sest küsimusi jagub. Eelnõu on üldine ja regulatsioone, kuidas midagi täpselt rakendada, me näinud ei ole. Me oleme täna näinud ideaalnägemust, mis ju praktikas alati selliselt ei pruugi realiseeruda, nagu mõeldud.  

Me leidsime pärast ministri külaskäiku Isamaa fraktsioonis, et tahaksime temaga veel kohtuda, kuna see seaduseelnõu tekitas küsimusi juurde. Eriti just, mis puudutab regulatsiooni rakendamist, mida ei ole täna plaanis üldise ja üldsõnalisema seadusega kaasa anda.  

Me teame, et arstivanne seab inimese abistamise ülimaks. Ma isiklikult loodan, et see vanne [kehtib] ka nende noorte inimeste puhul sel hetkel, kui nad on oma tahteavalduse vormistanuna sattunud õnnetusse ja kui rakendub varasem soov ilma sellest [loobumise] võimaluseta. Nagu me kuulsime ministrilt, kes on ise oma erialalt arst, noor inimene taastub ja paraneb kiiresti. Patsiendi testament ehk elulõpu tahteavaldus võiks olla ainult selleks, et võimaldada pöördumatult rasketel haigetel oma elu lõppvaatus valida, loobudes ravi pikendamisest, kui see põhjustab kannatusi ja piina.  

Eesti katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan on öelnud, et tahteavaldus ei ole viimane soov. Nii ütles ka minister. Viimane soov on siis, kui inimene on teadvuse juures, mitte varem. 

Kordame siis üle. Tahteavaldust saavad tulevikus esitada täisealised teovõimelised inimesed. Aga mu aeg on vist läbi, ma saan aru. Ahah, [aega] veel on, jah!

Kakskümmend sekundit!

Vabandust, jah! Ma ei näinud kella, arvuti oli ees. Soovi korral saab seda tahteavaldust ka muuta või tühistada. Ma olen olnud tõesti konservatiivina valvel selles suhtes, kuidas see seadus praktikas rakenduma hakkab. Tõepoolest, 2017. aasta õiguskantsleri avalikus kirjas öeldi vastuseks, et kõiki kolme teemat – elulõpu tahteavaldust, abistatud enesetappu ja eutanaasiat – saab käsitleda alles siis, kui esimene teema ehk palliatiivravi on lahendatud. Aga Sotsiaalministeerium on seda riiklikku suunist ja tegevuskava alles välja töötamas. Meile räägiti alles eelmisel aastal, et ka see tuleb rakendamisele.

Nüüd on aeg!

Jah, aitäh teile! Elulõpu tahteavaldus jõudis paraku [lauale] enne [seda tegevuskava]. Aitäh!

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Sikkuti. (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Elu on tähtis ja nii on mõneti loogiline, et meie tervishoid ja seadusandlus on väga keskendunud elu päästmisele. Aga keegi meist ei ela igavesti, kuigi meditsiini ja tehnoloogia areng võimaldab organite tööd asendada masinaga, teha väga agressiivset ravi ja pikendada elu niivõrd, et selle kvaliteet ei vasta inimese soovitule. Kuigi elu on tähtis, peame tunnistama, et meie jaoks ei ole tähtsuseta ka see, milline on elu lõpp. Elu lõpus on inimesel samuti olemas tahe, tuleb küsida tema nõusolekut ja tal on kehaline autonoomia. Neid õigusi ei saa keegi temalt ära võtta. Aga nende õiguste rakendamist ei suuda me praegu tagada. 

22 aastat tagasi võeti Eestis vastu võlaõigusseadus, kus sätestati tegelikult juba patsiendi autonoomia. Arstid peavad arvesse võtma patsiendi varem avaldatud tahet, sealhulgas tema soovi, et teda ei elustataks. See õigus on meil kõigil olemas. Kehtiv õigus tagab enesemääramise õiguse, õiguse loobuda ravist, ja seda saavad kasutada praegu otsustusvõimelised täiskasvanud. Aga nende eakate, kes viiakse kiirabiga kodust või hooldekodust haiglasse, elustatakse, ühendatakse masinatega, surm ei saabu mitte nende oma voodis, vaid intensiivravipalatis. Või [mõelgem] olukordadele, kus lapsed vaidlevad vanema edasise ravi või elushoidmise üle. Need on olukorrad, millega näiteks anestesioloogid, intensiivraviarstid ja teised tervishoius töötavad spetsialistid kokku puutuvad ja kus neil on keeruline lahendusi leida, sest seadus ütleb üht, aga inimese tahet rakendada, väljendada ka olukordades, kus ta ei ole ise enam otsustusvõimeline, on praegu väga keeruline. 

Nüüd, mis see elulõpu tahteavaldus siis on? Ma näen, et see on justkui tulevikutehing tervishoius. Väga paljud inimesed investeerivad, tegelevad aktsiatega, seal tundub selliste tulevikutehingute tegemine loogiline. Sul on nagu mingi ootus, mis võiks juhtuda, ja sa astud sammud vastavalt sellele. Aga tegelikult kehtib seesama tervishoius: sul on mingi ootus oma elu kvaliteedile, sellele, kuidas sind elu lõpus tuleks kohelda. Sul on nüüd võimalus kirja panna, millist ravi sa soovid, milline on väärikas elu lõpp. Inimeste tunnetus on erinev, soovid on erinevad, ja neid tuleb aktsepteerida. 

Patsiendi elulõpu tahteavaldusega saab lõpuks inimene kirja panna oma soovid, olles otsustusvõimelises seisukorras, selleks ajaks, kui ta oma tahet enam väljendada ei soovi. Aga see tahe on sellegipoolest olemas. 

Margit Sutrop kirjeldas väga ilusti seda üle viie aasta kestnud arutelu ja ettevalmistavat tööd, et see eelnõu siia saali arutamisele jõuaks. Mina tänan samuti kõiki arste, eetikuid ja teisi spetsialiste ning ka ametnikke, kes on pidanud tuliseid vaidlusi, arutanud sõnastuse üle, kirjutanud tekste ümber, et see kompromiss siia jõuaks. Ma pean ütlema, et mina olen sellega väga rahul. Minu arust on see tugev lahendus. 

Detailid autonoomia ulatuse, tunnistaja rolli ja usaldusisiku rolli kohta on olnud väga keerulised, aga mul on hea meel, et see töö on tehtud. Ausalt öeldes, see on hea näide selle kohta, kuidas muutused meie õigusruumis peakski toimuma. Ekspertide algatatud ja pikalt ettevalmistatud väljatöötamiskavatsus on läbinud kooskõlastusringi, kõikidest tähtaegadest on kinni peetud, lai ring osapooli on saanud kaasa rääkida ja vastavalt saadud tagasisidele on eelnõu teksti muudetud ja see on järjest paremaks saanud. Pikk ja eeskujulik protsess ka õigusloome mõttes. 

Minu enda jaoks, nagu ma küsimuses väljendasin, on see selline paradoksaalne olukord, kus muutus on tegelikult väga oluline, aga sisuliselt me lihtsalt muudame olemasolevad õigused rakendatavaks. Juba lihtsalt see tehniline rakendatavaks muutmine mõjutab väga paljude inimeste tööd tervishoius ja inimeste tahte väljendamise võimalusi elu lõpus. Tehniline eelnõu, millel on väga suur mõju inimeste eludele.

See, et inimene mõtleb oma soovid selgeks, arutab neid lähedaste, sõprade, mõne usaldusisikuga, aga ka oma raviarstiga, on vajalik. See muutus, mida see eelnõu käivitab, jõuab väga palju kaugemale Riigikogu saalist või sotsiaalkomisjonist.

Tahteavalduse ametlikule osale lisaks on terviseportaalis võimalik vabas vormis oma soovid kirja panna. Näiteks, kui inimene soovib enne elust lahkumist hingehoidjaga rääkida või olla üksi toas või on tal matustega seoses spetsiifilisi soove. Kui need on kirja pandud, annavad need inimesele südamerahu. Need on olemas. Ja nii nagu elu lõpus olevate inimestega kokku puutuvad hooldajad ja õed nendivad, on tegelikult hea, kui ka sellised soovid on kirja pandud, sest enamasti saab neid järgida ja neid soovitakse järgida. Need ei ole küll õiguslikult siduvad, aga on suur tõenäosus, et neid saab täita, olgu inimene kodus või hooldekodus või haiglas, kus ta elust lahkub. 

Nüüd, tahteavaldus jõustub alles 1. jaanuaril 2027. aastal. Selleks ajaks on olemas nii IT-lahendus kui ka koolitused tervishoiutöötajatele ja infomaterjal inimestele, kes patsiendi tahteavaldust täitma hakkavad, sest olulise muutuse rakendamiseks tuleb ettevalmistustöö ka korralikult ära teha. 

Tänan kõiki neid, kes on eelnõu siia jõudmisesse oma panuse andnud. See on hea näide õigusloomest. Ma väga loodan, et kolleegid siin saalis toetavad selle eelnõu menetlemist ja me võime siin varsti pidada kõnesid kolmandal lugemisel ja nentida, et õigusruum on muudetud ja juba aastast 2027 saame me tagada palju paremini väärika elulõpu kõigile inimestele. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib veel sõna võtta? Ei soovi. Siis sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 604 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 8. mai kell 17.15. Head kolleegid, meie tänane istung on lõppenud. Rahulikku õhtut!