Tere päevast, austatud Riigikogu! Tere, kõik, kes te jälgite meid sinise ekraani vahendusel! Me alustame 23. aprilli infotundi. Head kolleegid! Kõigepealt palun teeme ära kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun.

Kohalolijaks on end registreerinud 18 Riigikogu liiget, puudub 83. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, kultuuriminister Heidy Purga ja siseminister Igor Taro. 

Tere päevast, lugupeetud ministrid!

Meie infotunni reeglid on ikka samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib end registreerida ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Lisaks saab Riigikogu liige, kes on esitanud küsimuse, võimaluse esitada täpsustava küsimuse, ja üks Riigikogu liige saab võimaluse selle küsimuse raames esitada ka lisaküsimuse. Kokku on meil täna 14 registreeritud küsimust.

Neist esimene on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teemaks on Eesti maasikas. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Head kolleegid! Esimese asjana tahaksin ma tegelikult tänada meie veterane. Täna tähistame me veteranide päeva ja igati kohane on selle päeva tähtsust ära märkida ka siin Riigikogus. Nii et anname neile koos au ja täname!

Nüüd, mis puudutab tõesti maasikateemat, siis see on huvitav teema. Ma vaatasin, et peaminister pakkus nii-öelda tavapäraste teemade juures rohkem sellist huumoriküsimuse vaadet, aga tegelikult on asi huumorist väga kaugel. Kui vaadata eelmise nädala uudiseid, kus meie marjakasvatajad kurtsid antud olukorra üle, siis on selge, et meie marjakasvatajad ei ole meie lähinaabritega, Läti-Leedu-Poolaga võrdses konkurentsiolukorras. Nimelt on meil probleeme putukatõrjevahendite kasutamisel. Tegelikult Eestis on lubatud ainult üks tõrjevahend, kui samal ajal Poolas, Lätis, Leedus on neid lausa kaheksa. 

Ja samal ajal toovad meie marjakasvatajad näite, et vaatamata sellele, et meil ei ole [tõrjevahendeid rohkem] lubatud, aga teistes riikides on, on seesama Poola, Läti, Leedu maasikas ju ka meil turul. Loomulikult on meie maasika [kasvatamine selle piirangu tõttu] kallim ja konkurentsivõime on sellega tegelikult löödud. 

Mis on praeguse valitsuse mõtted ja vaated, kuidas me sellist olukorda saaksime parandada? Ja mille taga see tegelikult seisab? Kas see on jällegi mingisuguse ameti, ministeeriumi bürokraatia? On selge, et see ei ole nii-öelda Euroopa tasandi bürokraatia küsimus.

Aitäh, hea küsija! Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Tõepoolest, kena veteranipäeva! Ja soetage endalegi selline ilus sinilill, pange rinda. Kindlasti väga kena sümbol!

Nüüd taimekaitsevahenditest. See pealkiri oli "Eesti maasikas", aga küsimused on vist tõepoolest taimekaitsevahendite kohta. Ma tean, et uue regionaal- ja põllumajandusministri, ja ehk on see ka eelmise arvamus olnud, et võiks kaaluda ka taimekaitsevahendite kasutamist regioonipõhiselt. Ka minu jaoks oleks üsna loogiline asjade käik, et kui sarnasel turul või sarnases regioonis on lubatud teatud taimekaitsevahendite kasutamine, näiteks Soomes, Lätis, Leedus, Poolas. Miks peaks see olema riigiti kuidagi erinev? Konkurentsikeskkond on siiski ju veidi suurem. Ja kindlasti tuleb meie Eesti põllumajandustootjate konkurentsivõimet sellistes debattides arutada. 

Probleem minu arusaamist mööda või vähemalt minu info kohaselt – ja rõhutan, et võib-olla põllumajandusvaldkonna inimestel või regionaal- ja põllumajandusministril on täpsem info selle kohta – tulenebki eeskätt just nendestsamadest Euroopa reeglitest, mis nõuavad, et igas riigis kontrollitakse nende taimekaitsevahendeid piisava põhjalikkusega. Iseenesest aga, kui sul on terviklik Euroopa turg või vähemalt regionaalne konkurentsiturg, jääb mulle ka veidi arusaamatuks, miks seda sellisel kujul peaks tegema. 

Me ju arutame ja riigis on ju üldteada, et uus valitsus on võtnud koos ettevõtjatega ette – ja ma väga tänan ettevõtjad selle toetuse eest ja tegevuse eest! – igasuguste normide, kontrollide, reeglite lihtsamaks muutmise. Isegi kui see on Euroopa reegel, siis peaksime me ikkagi ka Euroopasse märku andma, et see vajaks muutmist. Sest kui me ei taha oma ametnikke täiendavalt koormata ja ei taha aeglustada oma ettevõtjate jaoks erinevate protsesside tegemist, siis miks me peaksime selle olukorraga rahul olema. 

Lühidalt öeldes: jah, see tuleb Euroopa reeglitest ja kahjuks need reeglid ei ole soodsad. Neid reegleid tuleks muuta või vähemalt teha oma ettepanekud nende reeglite muutmiseks. Sest kui konkurentsikeskkond on ühes regioonis ja sisuliselt turg on selles regioonis sama, siis olukord, kus Eesti peab eraldi valideerima samu asju, mida valideerivad meie partnerid Soomes või Poolas, ei ole minu meelest üdini tervemõistuslik.

Aga võib-olla selles punktis on veel mingit informatsiooni, mida te tahate jagada. Üldiselt minu seisukoht on, et kui need reeglid piiravad meie ettevõtjate konkurentsivõimet või halvendavad olukorda, siis tasuks nende muutmisega tegeleda seal, kus võimalik on. Ja vähemalt tänase info põhjal ei ole see mitte Eesti-sisene probleem, vaid Euroopa reeglite muutmise probleem. Ma loodan, et regionaal- ja põllumajandusminister võtab selle koos põllumajandusettevõtjatega käsile.

Suur tänu! Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Ma arvan, et see on väga hea näide, mis tegelikult välja toodi. Ma saan aru, et ka Eesti Aiandusliidu tegevjuhi [sõnul], vähemalt tema info alusel, see ei ole uudne info, ehk siis see tõrge on pikaaegne probleem. Seda tegelikult võibki nimetada tõrkeks. Ja see tõrge tegelikult pärsibki konkurentsivõimet, meie marjakasvatajate arengut ja nii edasi ja nii edasi. 

Küsimus on nüüd selles, miks siiamaani ei ole selliste küsimustega tegeldud, ja ma arvan, et see ei ole ainult ju teie valitsuse küsimus, [see on küsimus] ka eelmistele valitsustele.

Ja teine pool: mul on lihtsalt ettepanek – tõenäoliselt selliseid tõrkeid on veel põllumajandusvaldkonnas, mis tegelikult pärsibki kogu meie põllumajanduse arengut ja konkurentsivõimet –, et kas oleks võimalik anda meie uuele ministrile reaalne ülesanne kaardistada kogu see olukord ja tuua välja kõik need tõrkekohad. Vaadates lihtsalt seda näidet, mis puudutab marjakasvatajaid, on võimalik, et neid tõrkeid on ikkagi veel ja veel ja veel. Tuleb hakatagi neid tõrkeid likvideerima.

Aitäh! Jah, ma arvan, et te ju sisuliselt pakute sedasama, mida me juba teeme. Valitsuse juurde, peaministri juurde ongi kokku tulnud see ettevõtjate nõukoda, mida Viljar Arakas juhib ja kuhu kuuluvad eri eluvaldkondade esindajad, muu hulgas ka põllumajandusega seotud ettevõtjad, nagu metsandus ja paljud muud valdkonnad. See on just selleks, et teha ettepanekuid, mida me saame muuta Eesti reeglites, kuidas elu lihtsamaks muuta. Kindlasti ulatub see selleni välja, et me teeme ettepanekuid ka Euroopa reeglite muutmiseks. Kui te olete tähele pannud, siis juba esimeste ettepanekute hulgas on sellesama ETS2 edasilükkamine ja sellest loobumine, samamoodi kestlikkusaruandluse vabatahtlikuks muutmine, mida ma eile nägin [ja mille kohta] ka kaubandus-tööstuskoda tegi ettepaneku – sama, mille valitsus on juba teinud. Nii et see on väga hea, me oleme ühel leheküljel. 

Ja samamoodi, kui see läbi ei lähe, siis kestlikkusaruanne võiks olla perioodiline.

Ühesõnaga, kõik need debatid käivad ja sama on ka taimekaitsevahendite ja kõikide muude asjadega. Kui on mingid reeglid, mis meie konkurentsivõimet piiravad, mida võiks teha arukamaks, siis meil ei ole ilmselt vaja üksteist siin liigselt innustada. 

Ja ma ei taha kuidagi Piret Hartmanile ülekohut teha – võib-olla on ta teinud selleks ettepaneku, kui oma ametis oli. Seda saate tema käest, oma kolleegilt otse küsida.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Lisaks sellele, et Eesti maasika hind tõuseb, on Eesti üleüldse toiduainete hinna tõusuga Euroopas esirinnas. Täna me näeme, et eestlaste ostud on viimase aasta jooksul toidupoes vähenenud, ja Statistikaameti aprillis avaldatud andmetel oli toiduainete hinna tõus lausa 5,9%. Kusjuures, ka Rahandusministeerium korrigeeris hiljuti oma prognoosi inflatsiooni osas: kui varem prognoositi 4,2%, siis uus Rahandusministeeriumi prognoos on 5,2%. Ja täna on see kahjuks saanud reaalsuseks, kus paljudel peredel polegi kuu lõpus raha, et poodi minna. 

Ja täna me ju kõik saame aru, et valitsuse otsus juulis käibemaksu uuesti tõsta ei aita kuidagi olukorra paranemisele kaasa. Põhimõtteliselt, peale suvist maksutõusu on toidu käibemaksu vahe näiteks Soomega juba 10%. Eestis tõuseb üldine käibemaks 24%-ni. Soomes on toidule käibemaksuerand, mis on 14%, ehk siis 10%-line vahe. 

Keskerakond esitas hiljuti eelnõu käibemaksu langetamise kohta 9%-le. Ootuspäraselt Reformierakond seda ei toetanud. Aga kas te olete valmis oma seisukohta muutma, arvestades olukorda? Või näiteks – kuna on tõesti näha, et pensionäridel on oht langeda vaesusesse, [samuti] mitmetel peredel – toetaksite võib-olla sellist versiooni, kus käibemaks langetatakse kohalikule tootjale? See aitaks kaasa kohalike ettevõtjate konkurentsivõimele, samuti langetataks teatud toodete hinda, mis omakorda aitaks meie inimesi. Ma tuletan meelde, et jah, alandatud käibemaksumäär on täna meil 25-s Euroopa riigis. Võib-olla on midagi, millest me võiksime õppida teiste riikide näitel?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Pealkirja "Eesti maasikas" alla saab tõenäoliselt panna kõik küsimused. Miks ei?! Esiteks, nagu ma olen ka varem kirjeldanud – ma siin viitan Eesti Panga kirjeldusele, majandusanalüütikute kirjeldusele –, Eestis on inflatsioon seotud eeskätt kiire palgatõusuga, palgakasvuga. Palgakasv ja hinnatõus, või palgatõus ja hinnatõus on tegelikult ühe mündi kaks külge. Eestis on palgad tõesti kiiresti tõusnud. Eelmisel aastal oli keskmine hinnatõus 3,5% – polnud Euroopa Liidu kõige kõrgem, aga siiski kõrge. Sellel aastal on see tõesti prognoositud kõrgemaks. Maksutõusude või maksude osakaal selles on umbes üks kolmandik – Eesti Pank on seda võtnud ka kirjeldada. Hinnatõusust väiksem osa ehk üks kolmandik on seotud maksudega ja sellestki kõige suurem osa on seotud auto registreerimise tasuga. Nii et selline on tegelikult see konjunktuur. 

Eelmisel aastal tõusid palgad kiiremini kui hinnad. Me aeg-ajalt siin soovitame kolleeg Lauri Laatsiga üksteisele saateid. Eile oli Margus Rink "Esimeses stuudios" – jälle soovitan vaadata –, kus ta kirjeldas majanduse kasvu perspektiivi, kuidas need asjad liiguvad. Ja samamoodi on erinevad analüütikud, Tõnu Mertsinast Kaspar Ojani, kirjeldanud seda, kuidas Eesti inimeste palgasoov, palgakasv tegelikult tõstab neid hindu, mis läheb edasi teenustesse ja toodetesse. Kui me vaatame eelmise aasta hinnatõusu, siis kaup, mis varem maksis lihtsustatult öeldes – see pole minu näide, aga kuskilt ajakirjandusest laenatud näide – 100 eurot, maksis aasta lõpuks 103 eurot 50 senti. Nii et see on olnud see hinnatõusu tase. Samal ajal isegi töötasu alammäär tõusis, pension kasvas, samamoodi kasvasid palgad, ja nii edasi. 

Te küsite, kas kõrge inflatsioon on mure. On kindlasti, aga väga palju sellest on seotud sellega, et palgad kasvavad. Ja palgakasvu vastu ei näe ma Keskerakonda küll kuidagi võitlemas, ei näe siin saalis kedagi võitlemas. Seda esiteks. Teiseks, mida saab teha inflatsiooni piiramiseks, on ikkagi riigi, avaliku sektori kulutuste kärpimine, mida me oleme nüüd läbi juba pooleteise valitsuse või kahe valitsuse teinud: kolme-nelja aasta peale 1,4 miljardit tõmmatakse koomale. 10% kolme aasta peale oli see kokkulepe, välja arvatud politsei, Kaitsevägi, õpetajad ja pensionid. Need on sammud. Ja maksude langetused tulevad samamoodi. Ma loodan, et veel enne suve jõuame me siia selle eelnõuga – kui ei jõua, siis sügisel –, kus me kaotame ära ettevõtte kasumimaksu, esimesest eurost tulumaksu, mis oleks tabanud just väiksema sissetulekuga inimesi, ja ei sea enam kahtluse alla maksuküüru – mis on teie loodud, muuseas, Keskerakonna-Isamaa ühislooming – kaotamise edasilükkamist, ehk tulumaksuvaba miinimum tõuseb 700 euroni. Inimestele jääb rohkem raha kätte.

Aitäh! Lõpetan tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teemaks on sotsialism parempoolses valitsuses. Martin Helme, palun!

Aitäh! Kõigepealt tuletaksin eelmise jutu lõpetuseks meelde, et teie ise tegite need maksud ja need maksutõusud, mida te nüüd siin meile lubate vähendada, aga eelnõu ei ole tõesti näinud. Teiseks, ma tuletaksin eelmise jutu juures meelde, et hinnatõus on alates Reformierakonna uuesti valitsusse saamisest ehk Kaja Kallase valitsusest olnud jätkuvalt suurem kui palgatõus. Kuigi mõni kvartal on olnud palgatõus hinnatõusust või inflatsioonist suurem, ei ole me jõudnud tagasi sellesse ostujõuolukorda, kus me olime enne Reformierakonna võimule saamist. 

Aga ma tulen nüüd oma küsimuse juurde. Meil oli siin hiljuti valitsusremont ja me kõik saime teada, et nüüd on meil parempoolne valitsus. Tubli-tubli! Ma ei tea küll, kuidas kaks vasakpoolset ja liberaalset erakonda saavad teha parempoolset valitsust, aga küllap Reformierakonna propaganda suudab kõik need asjad ära seletada meile. Mul on küsimus. Teie erakonnakaaslane ja valitsuse liige Karmen Joller andis hiljuti ühe intervjuu, kus ta muu rumala jutu hulgas ütles ka sellise lause: "Mitte et sotsialism tingimata halb oleks, aga see on lihtsalt meie praegune maailm, kus me oleme." Ma tahaks ka teada, jagage meiega siis, kas te olete Karmen Jolleriga arutanud, kui halb või hea on sotsialism, ja kas sotsialismi rakendamine tema valdkonnas on ka valitsuse ametlik poliitika. Kas teie jagate Karmen Jolleri seisukohta, et sotsialism pole tingimata halb, ja kuidas see läheb kokku parempoolse valitsusega?

Aitäh! Mulle väga meeldib see ettekujutus, võib-olla EKRE-s käib see nii. Ma väga austan, et igaühel, igal erakonna esimehel on võimalik oma parteid juhtida, nagu ta paremaks peab. Meil ei pea erakonna esimees liikmete ega ministritega iga päev harivaid vestlusi ja ei ütle, mida täpselt ütlema peab. Liberaalide hulgas on see ilmselt veidi teistmoodi kui konservatiivide hulgas. Seda esiteks.

Teiseks, mina lugesin sellest välja irooniat. Loodan, et see oli iroonia, sest Eesti valik on siiski demokraatia ja kapitalism, mitte mingisugune muu riigikord. Ilmselt oli tegemist irooniaga. Aga mulle väga meeldib, kui ühest sellisest lausest saab terve infotunni küsimuse. Tuleksin inflatsiooni teema juurde tagasi. Ma kardan, et seesama jutt, kuidas varasematel aegadel on erinevad hinnatõusunumbrid olnud oluliselt väiksemad ja nüüd on suuremad, ei läbiks ilmselt faktikontrolli. Hiljem vaatan järele, aga ma kahtlustan, et varasemate aegade inflatsioonid on olnud oluliselt kõrgemad. See, mida Margus Rink kirjeldas eile või Eesti Pank on kirjeldanud … Kui te vaatate Eesti Panga ülevaateid, siis on selge, et palgatõus on olnud hinnatõusust siiski kiirem. Eelmisel aastal oli 3,5%-line hinnatõus, palgatõus oli muidugi kiirem. Ja see ei olnud mitte mõnel kuul, nagu te tahate näidata. Kui te võtate sellesama Eesti Panga lüümiku või materjali, mida ma siin Helir-Valdor Seederilegi tutvustasin, kellele see väga meeldis, siis näete, et seal on kirjas, et majapidamiste kätte jääv raha igal juhul kasvab.

Kui see kõik korraks kõrvale jätta, öeldes, et on mis on, siis me saame seda kindlasti debateerida. 2026.  aastast, tõsi, tuleb eelmises valitsuses või selles minu valitsuses loodud julgeolekumaks, aga ettevõtete kasumimaksu me tühistame. See eelnõu tuleb. Samamoodi tühistame eraisikute esimesest eurost tulumaksu, mis, ma arvan, on sotsiaalselt väga hästi tasakaalus ja õiglane valik, sest kui ettevõtetele jääb rohkem raha investeeringuid teha, siis tehakse kindlasti arukaid investeeringuid meie kõigi jõukuse kasvu nimel. Kui esimesest eurost tulumaks tühistada, siis on see kindlasti sotsiaalselt õiglane nende inimeste jaoks, kellel sissetulek on väiksem, eeskätt pensionäridel ja [teistel] väiksema sissetulekuga inimestel. Kui sellele lisada veel maksuküüru, sellesama Isamaa-Keskerakonna ühise loomingu ärakaotamine ehk me tõstame tulumaksuvaba miinimumi 700 euroni aastal 2026, siis inimestele jääb faktiliselt rohkem raha kätte.

Aitäh! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Eks me parimatelt õpime. Ma mäletan seda, et kui meie olime valitsuses, siis suutis Reformierakond mitte ühe lause, vaid lausa ühe sõna tõttu nädalatepikkuseid skandaale püsti hoida. Mina siiski arvan, et te peaksite rohkem tähelepanu pöörama sellele, mida teie valitsuse liikmed räägivad avalikkusele, ja võib-olla peaksite ka vestlusi pidama. Soovitaksin tungivalt pidada maha näiteks vestluse teie kõrval istuva Taroga sel teemal, kas Putin oli kahetuhandendatel parem inimene, kui ta praegu on, või mitte. Sellise avalduse on ta teinud ja võib jääda mulje, et te soosite vaikivalt putinismi.

Eesti Panga analüüse ei ole mul mõtet lugeda, need on nii süstemaatiliselt nii mööda, et nendega ei ole midagi peale hakata. 

Aga ma tuleksin tagasi Karmen Jolleri jutu juurde. Kui te ütlete, et see oli iroonia, siis, ma ei tea, me peaksime võib-olla veel rohkem mures olema. Ta räägib sellist juttu, et meil on selline olukord, et kuna raha ei ole, ei ole, põle ja kuskilt juurde ei tule ka, siis me oleme jõudmas sinnamaale, kus rikkamad inimesed ostavad kallima auto ja peaksid ka arsti juurde minnes ise maksma. Teisisõnu, rikkamad inimesed peaksid arstiteenuse eest maksma. Mina olin kogu aeg sellisel arvamusel, et meil on solidaarne tervisekindlustus. Kõik me maksame sotsiaalmaksu, olgu see miinimumpalga pealt või Riigikogu liikme palga pealt – kõik me saame ühtemoodi samasugust arstiabiteenust. Kõrgemate maksude pealt hoitakse üleval ka näiteks pensionäride tervisekindlustust ja nii edasi. Ja nüüd on uus doktriin valitsuses: kõigepealt maksame me kõik ära oma sotsiaalmaksu ja need, kellel on rohkem raha, peavad arsti juurde jõudes maksma veel eraldi raha. See on teie plaan. Ma küsin, miks ma pean maksma sotsiaalmaksu, kui ma lähen arsti juurde, ja veel eraldi [visiidi eest] ka. Kui läheb nii, nagu Karmen Joller tahab – ja ma saan aru, et see on teie valitsuse poliitika, et rikkamad inimesed hakkavad arsti juures käies [rohkem] maksma, ja ilmselt ka ülikoolis –, miks ma veel makse pean maksma?

Aitäh! Seal me nüüd olemegi. Teie armastate luua muljet, justkui te oleksite suhtes parempoolsusega majanduses, aga ei ole. See on puhtalt sotsiaaldemokraatlik jutt – ma väga vabandan –, et kus kogu raha tuleks kokku korjata ja õiglaselt laiali jagada. See, et inimesed maksavad hariduse eest, mina parempoolse inimesena arvan, ongi täitsa mõistlik. Haridusse tasubki panustada, see on tegelikult kaup tulevikus. Minu isiklik arvamus on, nagu ma olen ka öelnud, et näiteks juristid või mis iganes valdkonna inimesed, võiksid vähemalt osaliselt oma haridusse rahaliselt panustada. See on päris mõistlik printsiip. 

Praegu käivad läbirääkimised. Printsiip, mis on kokku lepitud meie haridusvaldkonna inimeste poolt, on see, et esimene kõrgharidus on tasuta. See on arusaadav printsiip. Minu arvamus kaldub siiski neist veidi paremale. Mina arvan, et inimesed võiksid ka ise oma raha haridusse rohkem panustada. See, miks me hoiame üleval solidaarset süsteemi, on ju väga lihtne. Kui seni pole aru saanud, siis ma selgitan hea meelega. Ühiskonnas on väga palju inimesi, kes vajavad abi rohkem, kui nad suudaksid ise kunagi kanda. 

See ongi see, miks me ühiskonda koos hoiame. Hoiame riiki koos üleval – sedasama imearmsat Eestit. Selle jaoks on seda sotsiaalsüsteemi vaja. Eesti meditsiini- ja tervishoiusüsteem on üliefektiivne. Inimesed teevad väga head tööd. Arstid, tervishoiutöötajad – kõik teevad väga head tööd. Absoluutselt! Aga nagu te näete, siis sellest rahast ei piisa. Inimeste vajadused on suuremad, ühiskond vananeb. See tähendab seda, et tuleb otsida eri viise süsteemi sees [protsesside] efektiivsemaks muutmiseks. Kui keegi tahab saada midagi enamat ja kiiremini, siis saab ta sellesse ka ehk ise panustada. Selles ei ole midagi ebatavalist. Ma olen veidi üllatunud selle üle, kuidas te rääkisite enne sotsialismist, sihukesest sotsialistlikust hoiakust.

Lisaküsimuse esitab kolleeg Arvo Aller. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Teie ministri Karmen Jolleri seesama väljaütlemine ju tegelikult lõhubki seda riiki. Kui ta hakkab juba väitma, et rikkamad peavad ise tasuma ja lisaks veel sotsiaalmaksu [maksma], siis ta tekitabki erisust meie riigi sees. 

Aga minnes edasi sama valdkonnaga … Te ütlesite, et nõrgemaid tuleb hoida ja üleval pidada. Viimase nädala jooksul on olnud kaks juhtumit hooldekodudes, kus ühel puhul toimus vägistamine, vägistamised ja teisel juhul peksmine, mille tagajärjel inimene suri. Kuidas me saame rääkida sellest, et me kõige haavatavamaid hoiame, nende eest hoolitseme, kui samal ajal juhtuvad enamikus Reformierakonnaga seotud hooldekodudes inimestega sellised koledad asjad? Ja muidugi, kui edasi minna … See, kes tekitas sellise vägistamisjuhtumi … Tema kohta jagavad prokurörid veel kiidusõnu, [öeldes], et see ei ole ohvrile üldse valus. Millised on valitsuse seisukohad, et tagada meie Eesti riigis nõrgemate hoidmine ja nende eest hoolitsemine? 

Aitäh! Meenutan, et punkti nimi oli "Sotsialism parempoolses valitsuses". Aga nagu Eesti maasika küsimuse alla mahub kõik, mahub sellegi alla. Ma vastan jõudumööda. Siin oli kaks asja. 

Karmen Jolleri tsitaat räägib siiski sellest, kuidas tervishoiusüsteemi raha juurde leida. Ta ütleb, et võib-olla saab osa juba olemasolevast rahast ümber paigutada nii, et kvaliteet oleks ühtlasem ja inimesed pääseksid õigel ajal arsti juurde. Lisaks tuleb kaaluda eraraha kaasamist, millest on viimasel ajal palju räägitud ja mis tuleb hoolikalt läbi mõelda. Kõige tähtsam on see, et solidaarne tervishoiusüsteem – pange nüüd tähele! – peab alles jääma. See tähendab seda, et me kõik maksame ühisesse tervisekassasse ja kui meil on abi vaja, siis seda me ka saame. Seda selgitas Karmen Joller. Ma arvan, et ta selgitas adekvaatselt. Seda esiteks. 

Teiseks, eelmises infotunnis käsitleti sedasama küsimust. Minu seisukoht on muutumatu. Kõik sellised teod tuleb üheselt hukka mõista ja selle eest vastutavad inimesed vastutusele võtta. (Sumin saalis.)

Suur tänu! Sellega me lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise. 

Kolmas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Reili Rand ja teemaks on sooline palgalõhe. Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Eesti on endiselt üks Euroopa suurima palgalõhega riike. Homme saame teada eelmise aasta numbrid, aga 2023. aasta andmetel teenisid meie naised keskmiselt 13,1% vähem kui mehed. See tähendab, et igal kuul jõuab naiste kontodele kümneid või isegi sadu eurosid vähem. Ja mitte sellepärast, et nad teeks vähem tööd või oleks vähem kvalifitseeritud. See on süsteemne probleem, mis kahjustab nii naiste majanduslikku iseseisvust kui ka meie riigi arengupotentsiaali. 

Euroopa Parlament on juba kahe aasta eest vastu võtnud palga läbipaistvuse direktiivi, mis aitab seda ebaõiglust vähendada. Oleme Eestis palgalõhest rääkinud samuti aastaid, aga teod muudkui venivad. See viib mind küsimuseni, kas valitsus hakkab tegutsema üksnes seetõttu, et Brüssel kohustab, tähtaeg ja trahv hakkavad peagi terendama, kui me direktiivi ülevõtmisega ei kiirusta. Või on teil ka sisuline soov otsustavaid samme probleemi lahendamiseks astuda? Miks on teie valitsus seni viivitanud palkade läbipaistvuse suurendamisega ja millal me näeme reaalseid samme?

Aitäh! Küsimus on kindlasti aktuaalne. Ma lihtsalt juhin siin enne vastamist tähelepanu sellele, et see "teie valitsus" oli veel hetk tagasi "meie valitsus". Eks te saate kolleegide käest küsida, milliseid ettepanekuid nad tegid. Kindlasti tegid häid ja sisulisi ettepanekuid. 

Kui ma nüüd vaatan ajas [tagasi], siis ma ei saa seda kuidagi taas enda valitsuse arvele kirjutada, aga sooline palgalõhe on jõudsalt kahanenud. Kui 2006. aastal ulatus see ligi 30%-ni, siis 2022. aastaks oli see vähenenud 30%-lt 21%-le. 2023. aastal kukkus see järsult 17%-le. Sellesse aastasse jäi ka hüppeline palgatõus hariduses ja tervishoius, mis ilmselt sellele kaasa aitas. Aga üldiselt on trend siiski meie jaoks positiivne. Nagu te ütlesite, järgmised andmed tulevad nüüd lähiajal. Meil pole veel eelmise aasta numbreid [selle kohta], mis see pilt on. 

Üldjoontes ma ei vaidle, minu meelest tulekski maksta samasuguse töö ja kvalifikatsiooni eest samasugust palka. Toetan seda printsiipi igakülgselt. Ja ütleme nii, et kui Eesti riigil on võimalik selleks samme astuda, et palgad oleksid võrreldavad, arusaadavad ja võrdsed kvalifikatsiooni alusel, siis seda tuleb kindlasti teha.

Suur tänu! Reili Rand, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Just! Alustuseks täpsustan, et valitsus oli meil tõesti mõne aja eest veel ühine, aga majandusministeeriumi on sellel perioodil kureerinud kas Reformierakond või Eesti 200, mille alla töövaldkond käib. Olgu protokolli huvides see täpsustatud. 

Lisan siia selle nüansi, et me teame, et palgalõhe mõjutab väga oluliselt nii sündimust kui ka tänaste laste tulevikku. Me teame, et tänases Eestis elab iga neljas laps ühe vanemaga, valdavalt just nimelt emaga. Kuigi peretoetuste tõus on aidanud paljudel paremini toime tulla, on üksikvanemad endiselt vaesusriskis, eriti siis, kui teine vanem ei panusta rahaliselt ega emotsionaalselt. Me teame, et ainult 30% potentsiaalsetest elatisabi saajatest seda ka päriselt saavad. 

Seega, kui võtta arvesse teie vastus palgalõhe kohta, millest tulenevalt on justkui 13% talutav, siis mis on teie sõnum Eesti naistele, kui ühelt poolt riik muudkui ootab, et me sünnitaksime ka riigi taastootmist silmas pidades, aga samal ajal on paljud Eesti naised jätkuvalt ebaõiglases ebavõrdsuse lõksus?

Aitäh! Valitsused tihtipeale – ma siiski juhin tähelepanu mõningasest kogemusest – on ikkagi partnerite valitsused. Iga osapool panustab sellesse, nagu tihtipeale kannab ka vastutust nende otsuste või tegematajätmiste eest. Ainsa erandina näen ma Urmas Reinsalu, kes ütleb väga tihti, et ta tegelikult oli kogu aeg sellele vastu, mida ta tegi, ja hiljem ütleb, et ta praktiliselt ei teadnudki neid, kes seda tegid. Ärge teie sama joont võtke. Kui te olite sotsiaaldemokraatidena valitsuses, siis küllap te vastutate selle eest, et palgalõhe vähenes. Ärge häbenege seda. See on, ma arvan, mõistlik suund. 

Teine sõnum … Te küsisite, aga võib-olla ei kuulanud vastust. Ma kordan ennast: minu arvates peakski palgalõhe vähenema. Samasuguse kvalifikatsiooni ja oskustega [töötajale] tulekski samasuguse töö eest mõistlikku palka maksta. Kindlasti tuleb vähendada eri stereotüüpide mõju taastootmist haridussüsteemis ja igal pool mujal. Samamoodi rakendatakse ka eri programme ja samme selleks. Muu hulgas kehtib ka näiteks seesama printsiip, et suuremate ettevõtete nõukogudes, alustades riigiettevõtetest – minu soovitus oli riigist alustada, et näidata eeskuju –, oleks otsustamisel samamoodi mõlemad sood kenasti esindatud.

Selleks astutakse eri samme. Õnneks on praegune trend positiivne, aga vaatame, mida uue aasta numbrid toovad. 

Kui teil on häid ettepanekuid, siis tutvustage neid, aga ärge seda häbenege, et see trend liigub paremuse suunas.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Züleyxa Izmailova. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Armas peaminister! Ma võtan siin sõnasabast kinni ja uurin hoopiski hooletöölõhe kohta. Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi andmetel kulutavad Eesti naised päevas keskmiselt 3–4 tundi kodutöödele ja hooldusülesannetele, samas kui mehed teevad seda 1,5–2 tundi. OECD andmetel teevad Eesti naised umbes kaks kolmandikku kogu tasustamata hooldustööst. Eestis on rohkem kui 85% üksikvanematest naised, mis tähendab, et neil on kogu töö- ja hoolduskoormus üksinda kanda. Samas on vanemapuhkust kasutanud isasid vaid väike osa: 2023. aasta andmetel tegi seda umbes 30% meestest ja ka siis lühiajaliselt. Praxise analüütikud näitasid, et lisaks sisemajanduse koguproduktile on Eestis võimalik välja arvutada ka tasustamata hoolemajanduse kogumahtu. Rehkenduste järgi teevad Eesti naised igal aastal kuni 2,9 miljardi euro väärtuses rohkem tasustamata hooletööd kui mehed. Ma küsingi teie käest, millised on tänase valitsuse plaanid lisaks palgalõhe vähendamisele hooletöölõhe vähendamisel.

Ma olen teiega nõus, et sellesama hooletöölõhe vähendamine peaks olema samamoodi teema. Palgalõhe vähendamiseks ongi olulised needsamad töö ja pereelu ühildamise võimalused ja võrdsema hooletöö jagamine. Isade osakaal vanemahüvitise saajate seas on tõepoolest tasapisi kasvanud, ulatudes umbes viiendikuni, aga see ei ole ikkagi jõudnud tasakaalu. Kui on häid ideid ja ettepanekuid, tasub neid kindlasti esitada. Hoolduskoormuse ja kõige muu kandmisel ja erinevate tööde-tegemiste võrdsem jagamine ühiskonnas on kindlasti mõistlik suund ja ma arvan, et kõigile arusaadav. Selleks astub riik samamoodi samme nagu palgalõhe vähendamiseks.

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Liigume edasi. Ka neljas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ning teemaks on "Valitsuse poliitika mõjud ühiskonnas". Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Härra peaminister! Elektrienergia lõpphind tarbijatele, nii inimestele kui ka ettevõtetele, on üks strateegiline baasinfrastruktuuri komponent. Minu küsimus puudutab täna parlamendis arutusele tulevat seaduseelnõu, millega plaanitakse kehtestada valitsuse visiooni järgi uued elektrienergia tasud, nii tootjatele kui ka tarbijatele. 

Ja üks [tasudest] on saartalitluse tasu, mis võiks prognostiliselt olla suurusjärgus kuni 40 miljonit eurot seaduseelnõu seletuskirja kohaselt. 

Teiseks on tasakaalustusreservi tasu, mille kohta seaduseelnõu seletuskirjas pole ühtegi märget. Avalikkuses on selle maksumuse kohta kõlanud valitsuse prognoos ühe numbrina, kuid kui me vaatame veebruari ja märtsi hinnataset, siis eksperdid prognoosivad, et see tasu, mis 2026. aastast kehtestatakse, võib ulatuda vähemalt 120 miljoni kuni 150 miljoni euroni aastas, mis moodustub ligi 20% elektrienergia lõpphinnast meie turul, kui me võtame arvesse näiteks 2024. aasta kogu elektrienergia tarbimist. 

Minu küsimus on, kui suur on valitsuse loogika järgi prognoositav tasakaalustusreservi tasu 2026. aastaks. Ja kui suur tuleb valitsuse käsutuses oleva info järgi tasakaalustusreservi koormus Eleringile? Valitsus on otsustanud, et selle aasta lõpuni katab [kulu] Elering.

Teine küsimus puudutab Kiisa jaama. Miks valitsus otsustas 2028. aastani Kiisa jaama võõrandamise ja turuletoomise edasi lükata ja kelle ettepanek see oli?

Suur tänu! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Need numbrid on ju avalikud. Eelnõu ettekandjaga mind vist sassi ei maksa ajada. Seda küsimust saate te küsida täpsemalt eelnõu ettekandjalt, mis eelnõusse puutub, ja ma arvan, seda te teate isegi. 

Mis puudutab Eleringi kulutusi, siis need prognoosid on samamoodi avalikult välja toodud. Nad on hinnanud selle maksumuseks täiendavalt 30 miljonit, aga täpsed numbrid on nende hinnata. Eks nad saavad seda veel täiendavalt vaadata. Eesti riik või valitsus andis selleks nõusoleku. 

Samal ajal töötatakse välja mehhanismi, kuidas see [kulu] tulevikus katta. See debatt Eleringi, ministeeriumide ja turuosaliste vahel on ju ka alanud. Ma arvan, et see on igati mõistlik tasakaal, ja see protsess käib. 

Kiisa jaama puhul sõltub turuletoomine eeskätt sellest arvutusest, millal see on turuosalistele, eeskätt Eesti tarbijatele ja tootmisele kõige soodsam, ja sellest lähtuvalt see otsus ka langetati.

Suur tänu! Urmas Reinsalu, teil on täpsustav küsimus, palun.

Tähendab, teie väide on minu arusaamist mööda see, et Kiisa jaama turuletulek – palun korrake üle, ma ei tea, kas ma sain õigesti aru – ei oleks praegu tarbijatele soodne ja seetõttu lükkas valitsus selle edasi, vähemasti kolmeks aastaks. Kui ma sain õigesti aru. See oli esimene väide. Korrigeerige mind, kui ma selle küsimuse põhjal teile sõnu suhu panen. (Saalis räägitakse.) 

Teiseks, teie väide oli … Ma küsin nüüd uuesti üle. Te olete ise ka kliimaministrina osalenud nendesamade uute tasude väljatöötamisel, ma olen kindel, et vägagi loominguliselt ja entusiastlikult. Kas valitsus näeb ette 2026. aastast tasakaalustusreservi tasu kehtestamist riigis ja kui [näeb, siis kui] suures mahus tasakaalustusreservi tasu prognoositakse aastas? Häda on selles, et valitsuse varasemad prognoosid ja tegelik turuolukord, kui me vaatame veebruari versus märtsi [prognoositavat] tasakaalustusreservi tasu suurust ja maksumust, ei lähe omavahel sugugi kokku. Ma paluksin saada raha puudutavat vastust selle kohta. See on väga oluline, härra peaminister. 

Kogu konteksti iseloomustades pean tunnistama, et [mis puutub] saartalitluse ja tasakaalustusreservi sellisesse kasvavasse mahtu, siis küsimus on seotud sellega, et kui meil juhuelektri osakaal kasvab energiabilansis, siis tegelikult nende reservide vajadus täpselt samamoodi kasvab täiendava koormusena tarbijatele, nii kodu- kui ka tööstustarbijatele, nii tootjatele kui ka tarbijatele. 

Kas ma saan [õigesti] aru, et Kiisa jaama turuletoomine tekitaks tarbijatele täiendavat koormust, nagu te väitsite? Teiseks, kas tasakaalustusreservi tasu plaanitakse 2026. aastast kehtestada ja kui suur see oleks?

Te palusite korrigeerida, juhul kui te panete mulle sõnu suhu – ma hea meelega muidugi korrigeerin teid. Kiisa jaama otsustasime turule tuua meie, tegime selleks ka ettepaneku, mitte ei lükanud seda edasi. Mulle väga meeldib, kuidas te esitlete seda jälle teile ainuomases negatiivses võtmes. Nagu te oleks avastanud kuskilt Kiisa jaama, oleks tahtnud selle turule tuua, aga meie lükkasime selle edasi. Valitsus tegi ettepaneku tuua avariijaam, mis oma funktsioonist väljub, turule tipukoormuse äralõikamisest varasemal ajal. Kui ta tuua varem turule, siis oleks see elektritarbijale pigem kahjulik, aga eeldus on, et 2028. aastast on rohkem tootmisvõimsusi. Seda esiteks.

Ma olen kindel, et Eleringi juht Kalle Kilk jagab hea meelega teile neid teadmisi. Sagedusreservi kandmise tasu on 30 miljonit – see on ka avalikkuse ees olnud – ja aasta lõpuni kulud kaetakse. Samal ajal toimuvad turuosaliste ja ekspertide vahel arutelud, kuidas seda tulevikus teha. Selle alusel tehakse järgmised tulevikuotsused. Läti on valinud ühe tee, Leedu on valinud teise tee, Eesti mudel on praegu arutamisel. Praegu katame seda Eleringi ülekoormustasust.

Suur tänu! Kuna lisaküsimust ei ole kellegi teise poolt registreeritud, siis Urmas Reinsalu, te saate võimaluse ka lisaküsimuseks. Palun!

Aitäh suuremeelsuse eest, härra Riigikogu esimees! See on väga helde. Aga ma tulen nende küsimuste juurde tagasi. Ma ei saanud päris täpselt teie mõttekäigust aru, härra peaminister. Te ütlesite, et valitsus või teie, ütleme siis valitsuse liikmed, tahtsid tuua Kiisa jaama turule, kuna see lõikab ära tipukoormuse ja leevendab elektri hinna survet, aga Kiisa jaama ei saa lähiaastatel turule tuua, kuna see hoopis tõstaks hinda. Ma ei saanud päris täpselt aru. Öelge siis nüüd avalikkusele, kas Kiisa jaama turuletoomine – mis oli ka teie avaliku seisukohana arutluse all aasta algul, seoses Estlink 2 sabotaažiga – langetaks hinda teie meelest. Kui langetaks, siis miks valitsus ütles, et 2028. aastast on seda asjakohane teha? Kas valitsus on sellekohase otsuse langetanud? Mis on valitsuse otsus Kiisa jaama kohta? 

Teine küsimus puudutas … Ma ei saanud tasakaalustusreservi kohta vastust. Seaduseelnõu on meil praegu parlamendis menetluses, seda on ette valmistatud teie kliimaministriks oleku ajal väga põhjalikult. Kas seaduseelnõu 555 näeb ette tasakaalustusreservi tasu kehtestamise 2026. aastast või mitte? Te ütlete, et arutatakse praegu turuosalistega. Aga see seaduseelnõu on täna teisel lugemisel. Kas tasakaalustusreservi tasu valitsuse energiapoliitika visiooni järgi kehtestatakse Eestis seadusega? Ja te ütlesite, et see läheb Eleringile 2025. aasta lõpuks maksma 30 miljonit eurot. Hiljutise informatsiooni kohaselt ei ole see relevantne prognoos, ma juhin teie tähelepanu. Palju maksab tasakaalustusreservi hoidmine, kui arvestada ka juhuelektri kasvavat osakaalu aasta jooksul?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei ole kindel, kas te olete täpselt aru saanud selle eelnõu mõttest, olemusest. Mina rääkisin sageduse hoidmise kulust, mida Elering praegu katab ülekoormustasust, mida valitsus avalikkuse ees on otsustanud. Selle maksumus on ka teada olnud. Eelnõu kohta saate küsida eelnõu ettekandjalt. Nagu te teate, eelnõu kohta saavad rääkida komisjon ja eelnõu ettekandja. 

Veidi aega tagasi, 10. aprillil toetas valitsus energeetika- ja keskkonnaminister Andres Suti ettepanekut valmistada ette Kiisa avariielektrijaama müük, viia läbi enampakkumine hiljemalt 2028. aastal. See tulebki sellisel viisil läbi viia, et see oleks tarbijale kasulikum. Sest kuni saab jaama võimsusega katta sedasama sagedusreservi, ei pea tarbija seda ise kinni maksma, ei ole ökonoomne seda müüa. Kui jaama müüme, siis müüme sellel hetkel, kui ta hakkab tarbijate jaoks hinda alla tooma. Ma saan aru, et ta on öelnud ka, et hinnanguliselt saaks elektri hinda 3,5 senti alla tuua. Eks täpne hinnang sõltub ajaaknast. Ma püüan seda võimalikult lihtsaks teha: teatud hetkeni on sel jaamal teatud funktsioon, mida ta katab, pärast seda tuleb ta turule hinnatippe ära lõikama.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Peaminister saab korraks hinge tõmmata, sest meil on küsimusi ka teistele ministritele. Viies küsimus on siseminister Igor Tarole. Küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teemaks on petukõned. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Petukõned ehk pettused, mida telefoni teel tehakse meil siin Eestis, on Keskerakonna fraktsiooni arvates üks väga tõsine teema ja väga terav probleem. Me oleme siin saalis mitu korda teie eelkäija tähelepanu sellele juhtinud ja küsinud, mida on selles valdkonnas tehtud. Mõni nädal tagasi esitas näiteks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ka ühe eelnõu, mis kohustab valitsust selle teemaga tegelema. See on natuke koomiline loomulikult, sellepärast, et just Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Lauri Läänemets on mitu aastat järjest olnud siseminister ehk just see inimene, kes oleks pidanud valitsuses selle teemaga väga konkreetselt tegelema. Ju siis ei tegelenud, ja nüüd siis sotsid üritavad seda opositsioonist kuidagimoodi teha. Aga meie oleme ka Lauri Läänemetsa käest seda mitu korda küsinud ja nüüd tahaks ka teie käest uurida, mida te sellest värske ministrina arvate. Kas te näete, et needsamad petukõned on suur probleem või mitte? Kas teie arvates peaks sellega rohkem tegelema? Kui peaks, siis kuidas? Mis võiksid olla need sammud, mis võiksid inimesi rohkem kaitsta, informeerida neid petukõnedest, et vältida olukordi, kus inimesed saavad petta? Et see statistika ei oleks nii kurb.

Aitäh selle küsimuse eest, hea küsija! Kahtlemata on see oluline teema mitte ainult Keskerakonna fraktsiooni meelest, vaid ka Siseministeeriumi ja meie allasutuse Politsei- ja Piirivalveameti meelest, kelle ülesanne on petukõnedega tegeleda. Ütleme niimoodi, et selle [teema] olulisus tuleneb sellest, et kõige haavatavam sihtgrupp petukõnede puhul on kaitsetumad inimesed ehk eakad. Sellest tuleneb selle teema prioriteetsus, miks kõikide muude kelmuste kõrvalt petukõned ja nendega tegelemine eriliselt prioriteetide sekka kuulub. 

Mis on see dünaamika olnud, mida on eelmistel aastatel tehtud? Alates 2020. aastast, nagu ilmselt ka teate, on petukõnede hulk väga tormiliselt kasvanud seoses tehnoloogiliste arengutega ja seoses sellega, et tegu on äärmiselt tulusa, rahvusvahelise ja laia haardega kuritegeliku tegevusega. Samal ajal on PPA tegevus suutnud ära hoida kannatanute arvu kasvu Eestis. Kannatanute arv on olnud enam-vähem samal tasemel, hoolimata sellest, et petukõnede hulk ja massiiv on oluliselt suuremaks läinud.

Nii mõnedki töövõidud on PPA-l ette näidata. Eelmise aasta aprillis sai PPA Europolilt ka innovatsiooniauhinna nende poolt algatatud rahvusvahelise operatsiooni PhishOFF eest. Kui olete selle teemaga tegelenud, siis olete ilmselt ka kursis. Seal kontrolliti 28 000 serverit, pandi kinni sadu õngitsuslehti, peeti kinni kümneid isikuid, üle 30, kui ma ei eksi, 17 riigis. See oli tõesti väga suur operatsioon. Kuna tegu on nii laiahaardelise teemaga, siis ei ole mõtet tegeleda ainult selliste väikeste tükkidega, vaid tuleb leida üles need keskused, suured vabrikud, ja tegeleda suurte vabrikute ja vastutavate isikute tabamisega. Seda on ka tehtud. Aga mitte alati ei õnnestu kõige kõrgema taseme nii-öelda ninameeste vastutusele võtmine, teatud põhjustel, mis tulenevad rahvusvahelisest koostööst.

Suur tänu! Vadim Belobrovtsev, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Tõepoolest, me peame tõdema, et aastatega on pettuste arv aina kasvamas. Kui me vaatame, mida kirjutab Riigi Infosüsteemi Amet: veebruaris teavitati 82-st petukõnest ja märtsis oli neid veelgi rohkem, mis on väga järsk kasv võrreldes aasta esimesel kuul registreeritud 28 kõnega, ehk siis jutt on jaanuarist.

Samamoodi ütleb PPA, et sel aastal näeme me just telefoni teel tehtavate pettuste päris tugevat tõusu. Mul ei ole PPA-le pretensioone. Me kõik teame, et see on kahjuks alarahastatud ja alamehitatud organisatsioon, kuigi see ei peaks loomulikult nii olema ja loodetavasti tulevikus see nii ei ole. 

Aga ma arvan, et siin aitavad võib-olla rohkem poliitilised otsused kui konkreetselt PPA tegevus. Me ei ole mitte ainult kritiseerinud või küsinud eelkäija käest, miks see probleem nii terav on ja miks selle lahendamiseks nii vähe tehakse, vaid oleme ka pakkunud omalt poolt lahendusvariante. 

Esiteks, rahva informeerimine – kuna jutt käib tõepoolest enamasti eakatest inimestest, siis [oleks kasu] võib-olla just otsepostitusest tavalistesse postkastidesse – eesti keeles, vene keeles, inglise keeles, et inimesed saaksid rohkem informatsiooni, kuidas mitte langeda ohvriks. 

Võib-olla tuleks teha koostööd pankade ja kommunikatsioonioperaatoritega, et nemad tunneksid omalt poolt rohkem vastutust ja võtaksid rohkem meetmeid, et inimesi ja nende raha kaitsta. 

Me pöördumegi selle palvega teie poole. Ma saan aru, et teie eelkäija sellega väga hästi hakkama ei saanud – võib-olla läheb teil paremini.

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest kõlas väga hea mõte ja ettepanek inimesi teavitada. Kuna see kuritegevuse liik on suunatud just nimelt inimese, mitte süsteemi vastu, siis kõige tulemuslikum on tegelikkuses ennetus, mida PPA on ka planeerinud. Võin kinnitada, et PPA-l on üsna pea – kui ma ei eksi, siis maikuus – plaanis korraldada nädal aega kestev kampaania. 

Ja absoluutselt teadvustatakse ka seda, et need eakad inimesed, kes tavaliselt petukõnede ohvriks langevad, tarbivad teistsugust meediat kui noored inimesed. Ehk siis vaadatakse vajaduspõhiselt, kas võiksid olla ajalehed või traditsiooniline meedia, võib-olla mingisugused flaierid, paberkandjal vahendid, mida jagada sellele sihtgrupile. Seda võimaluste piires kindlasti tehakse. 

Ei saa öelda, et PPA-l selleks inimesi ei ole või vahendeid üldse ei ole – lihtsalt tuleb aru saada, et meie siin Eestis oleme üks hästi väikene tükk sellest suurest maailmast ja kogu see petukõnede süsteem ongi globaalselt üles ehitatud. Sellesama PhishOFF-operatsiooni käigus tuvastati, et osad kõige kõrgema taseme vastutajad olid hoopis Kanadas. Ja [et kokku oli] 17 riiki, kus vahistamisi läbi viidi, näitab kogu selle teema ulatust. 

Kõige efektiivsem asi, mida meie saame Eestis teha, Eesti inimeste jaoks, ongi teavitus, ja siin tehakse tegelikkuses ka koostööd sideoperaatorite ja pankadega, ilma et me oleks neid kuidagi seaduslikul viisil sundinud. See koostöö on olnud hea ja tulemuslik: pangad on teavitanud inimest, et nad ei küsi PIN-koode mitte kunagi telefoni teel. Mõnikord pangad informeerivad, kui sa nende kodulehele lähed, et petukõnede hulk on suurenenud.

Vastavalt olukorrale sellega tegeletakse ja mõte on seda jätkata – ja just nimelt seda ennetuse poolt. Meil on tõesti väga keeruline muuta midagi süsteemis, kus kõige nõrgem lüli on inimene. Seal on probleemi võti. Kuidas inimeste teadlikkust tõsta ja kuidas teha niimoodi, et nad selle ära tunnevad. Ja on mõned positiivsed näited ka selle kohta, kus eakas inimene on [petukõne] ära tundnud ja teinud kõne politseisse, ja pätt on otse sündmuskohal kinni võetud.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab kolleeg Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Natuke muret tekitab teie sõnum, et me väikeste asjadega nii väga ei tegele ja ootame, kui need suured sündikaadid kätte saame. Aga samas ma paluksin, et tegelege ka väiksemate asjadega, sest inimeste rahakotist lähevad petturite kätte iga päev suured summad. 

Mu küsimus puudutab teie valdkonda, aga teist teemat. Hiljuti kirjeldati ajakirjanduses, kuidas Maardu linna territooriumile Muugale ei saa sireeni paigaldada. Kuna ma olen ise Maardu linnas, siis loomulikult mind väga huvitab see küsimus. Tuletame meelde, et kõigepealt te rääkisite, et ei saa ühte masti sireeni paigaldada ja ettevõte loobus sellest. Teiseks, Maardu linn pakkus teile oma munitsipaalterritooriumit, mis ei sobinud sellepärast, et masti paigaldamine pidi liiga kallis olema. Te ehk teate, et Maardu linn pakkus välja ka kolmanda variandi sealsamas Muuga lähedal, 22-meetrise masti. Kas te teate sellest midagi? Kas sellega on tegeletud? Ja kas Maardu ja Muuga elanikud saavad kindlad olla, et nad kuulevad õigel ajal sireeni häält?

Aitäh selle küsimuse eest, hea küsija! Kõigepealt klaarin ära, et ma kindlasti ei väitnud eelmises vastuses, et me ei soovi väikeste asjadega tegeleda. Ma ütlesin hoopis, et Eesti on väike tükk globaalses maailmas kogu selle kuritegevuse mõttes. Meie jõud lihtsalt ei käi üle kogu maailma organiseeritud kuritegevusest. Sellepärast me saame teha jõukohaseid asju, anda jõukohase panuse. 

Nüüd see sireenide teema – on väga hea, et te selle välja tõite. Meie jaoks on see selge väljakutse. Kogu see teavitussüsteem elanikkonnakaitse mõistes on üks esimesi asju, mis meil peaks korras olema. Nagu ma tean, on meil hetkeseisuga need sireenid olemas kõigest 22 asulas. Kui me Eesti [lõikes] mõtleme 22 asulale, siis need on ainult maakonnakeskused ja lisaks mõned suuremad linnad veel. See ei ole kindlasti piisav. Ukrainas käies nägin ma, kuidas ka väga väikestes alevites olid sireenid olemas, meie mõistes võib-olla sellised Värska-suurused. Muuga-suurune käiks kindlasti sinna alla. 

Sellele probleemile, et ei leita sobivat asukohta, on mitu lahendust. Üks lahendus on tõesti otsida koos alternatiive, aga see alternatiiv peaks olema tehniliselt ja korralduslikult mõistlik. [Tuleks mõelda], kuhu on seda kõige parem panna. Ma ei ole tõesti Maardu üksikasjadega kursis. Millest ma olen teadlik, on see, et tõenäoliselt teatud juhtudel me peame siiski selle sireeni kuhugi paigaldama, mõnele taristule, mille omanik ei ole näiteks vabatahtlikult sellega nõus. Tõenäoliselt peame me kaaluma ka selliseid võimalusi, et sedavõrd elutähtsa teenuse osa peab sinna paigaldatud saama igal juhul, kui selle taga on laiem, ühiskondlik huvi. See võib puudutada mõnda korteriühistut, näiteks mõnda tornelamut kusagil, see võib puudutada mõnda ettevõtet. Siin on tõesti kaalumise koht. Mida me soovime saavutada? Kas me soovime saavutada seda, et on olemas laialdane teavitussüsteem, mis jõuab igale poole, või võtame sellise suhtumise, et see võiks olla, aga mitte minu maja peal? Ma arvan, et see esimene võimalus on mõistlikum. 

Igal juhul ei hakka need sireenid niisama öösiti üürgama, lihtsalt lõbu pärast. Need on väga vajalikud asjad. Ja siin tuleb kindlasti ka Maardule lahendus leida ja kõikidele teistele asulatele, mis ei ole veel lahendust leidnud.

Suur tänu! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane kuues küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Rain Epler ja teemaks on valitsusremont. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra esimees! Härra peaminister! Hiljaaegu viskasite sotsid valitsusest välja ja tervel hulgal Eesti inimestel ja ettevõtjatel tekkis optimistlik lootus, et ollakse teel paremuse poole, aga nüüd on selgunud, et sotsialismi ehitamise põhimõtted jäid ikkagi valitsusse alles. Aga mina küsin valitsusremondi kohta, mis käib minu hinnangul jätkuvalt. Seda näitavad mulle kaks märki: üks on see, et te peate jätkuvalt koalitsiooniläbirääkimisi Eesti 200-ga. Lisaks esinesite te eelmisel nädalal huvitavate avaldustega, kus te ütlesite, et uks on Isamaale ikka avatud ja teie pakute neile tööd, et nad tuleksid valitsusse. Esiteks, see tööpakkumise aspekt teie sõnavõtus pani kulmu kergitama – see, kuidas te neid koalitsioone vaatate. Kas siis Reformierakond pakub teistele erakondadele tööd?! Aga mõnes mõttes ma muidugi mõistan, miks selline vaade teil on tekkinud. Sest härra Hussar ütles enne valimisi, et nemad tulevad Riigikokku selleks, et Reformierakond saaks teha seda, mida Reformierakonnal on vaja teha. 

Nüüd siis näib, et Eesti 200 on nagu ületöötanud ja alamakstud võõrtööline, kellest on kõik mahlad välja pigistatud, ja temaga, nagu te näete, ei ole suurt midagi teha. Ja siis te räägite, et uks Isamaale on avatud. Sellest tulenevalt on mul lihtne küsimus: kas teil käivad praegu tegelikult kahed läbirääkimised korraga? Esiteks, see teater rahvale, kus te räägite, et koostate Eesti 200-ga koalitsioonilepingut. Teiseks, läbirääkimised Isamaaga uue ja muutunud valitsuse moodustamiseks.

Suur tänu! Enne kui härra peaminister vastab … Lugupeetud kolleeg Epler, me oleme seda teemat teiega siin juba ühe korra saalis arutanud. See konkreetne tsitaat puudutas maksuküüru kaotamist, mida mina pean küürakaks ja kehvaks lahenduseks. See puudutas väga konkreetselt ühte asja. Aga härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Kas-küsimusele, kas meil käivad mitmed läbirääkimised, saan vastata lihtsalt, et ei käi. Aga loodan, et see teile kuidagi pettumust ei valmista, või veel [hullem], teile selles rikkalikus fantaasiamaailmas kuidagi mingeid piire ei sea. Te saate oma lugusid ikka edasi kirjutada, ärge laske ennast sellest segada. Faktid ei peaks kunagi head lugu segama, eks ju. 

Nüüd, mis puudutab tööpakkumist, siis valitsuses olemine, valitsusvastutuse kandmine on kahtlemata töö. Parlamendis opositsioonis olemine on samamoodi töö, aga ma hindan seda vastutust oluliselt väiksemaks, sest siit [opositsioonist] võid sa anda mis tahes nõuandeid ilma nende otsuste ja tegude eest vastutamata. Seetõttu arvan ma, ja sama on arvanud ka Eesti 200 juhid, ma ei ole selles kuidagi üksi, me oleme seda korduvalt arutanud, et Isamaa võiks oma valijate huvides parempoolses valitsuses osaleda. Needsamad maksualandused, ettevõtete kasumimaksu kaotamine, esimesest eurost tulumaksu alandamine ja ka tulumaksuvaba miinimumi tõstmine, pluss seesama koostöö ettevõtjatega, mis, ma julgeksin öelda, on üle pikkade aastate tõepoolest ainulaadselt hea. Eesti tippettevõtjad ja väga laiapindselt üle kogu Eesti erinevad valdkonnad on kokku tulnud, nähes selles valitsuses võimalust koos teha Eesti elu lihtsamaks ja mõistlikumaks. 

Ma püüan – ja ma arvan, et minu valitsuse liikmed püüavad – seda optimismi kindlasti õigustada ja teha kõike, mida saame. Esimesed sellised juba mõne nädalaga tehtud otsused on ka meil valitsus.ee leheküljel. Seal on loetelu, kus on kirjas erinevad tegevused, keerulisemad ja lihtsamad. Suund peaks olema, et suuremad asjad, nagu planeerimisprotsessid, muutuvad lihtsamaks. Kestlikkusaruanne võiks muutuda vabatahtlikuks või perioodiliseks neile, kellel seda on vaja. Me saame astuda erinevaid samme. Samamoodi oleme seadnud üsna kõrge eesmärgi vähendada regulatsioone, kontroll- ja normatiivakte ja aruandlust nii palju, et ametites oleks vaja viiendiku võrra vähem töötajaid. Ma arvan, et see on väga õige eesmärk. Majanduse teelt tuleb kõrvaldada need takistused, mis on bürokraatlikult loodud. Kui teil on sellest lähtuvalt ettepanekuid, on need kindlasti teretulnud.

Ei ole mitmeid läbirääkimisi käimas. Teiseks, ma arvan, et valitsusvastutust on siiski veidi raskem kanda kui opositsioonis olla. Ma kahtlustan, et valitsuses olles käisite te tihemini tööl kui siin.

Suur tänu! Rain Epler, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Oo jaa, siin on mitu täpsustavat küsimust. Viimase repliigi kohta ütleks ma, et ma olen erinevatel töökohtadel, nii valitsuses, Riigikogus kui ka enne seda erasektoris, alati kõvasti tööd teinud ja katsun seda jätkata. Ma ei tea, kas selles [teie lauses] peitus mingi iroonia või etteheide. 

See doktriin, millest te ise olete lähtunud ja mida te siin minule omistasite, et faktid ei peaks head uudist segama – meenutagem siin hiljutisi tuuleenergia arutelusid, kui lõpuks ikkagi faktid numbrite näol teieni jõudsid, millele te siis vastuseks ütlesite, et numbrimaagiasse ei maksa kinni jääda. Tänaseks on jõudnud asi selleni, et Kliimaministeeriumi ametnik, kes faktidest rääkis, otsib tootvamat tööd. Mina ju tuginesin faktidele. Seda, et jätkuvalt käivad koalitsiooniläbirääkimised, ütlete te siin ise üle päeva ja teie kolleegid Eesti 200-st samuti, ja seda ütlesite te eelmisel nädalal, et uks on Isamaale avatud ja te pakute neile tööd. Ma usun, et isamaalased on nii kogenud poliitikud, et nad päris niimoodi tööle ei tule, et Michal ütles, et tulge Stenbocki, ja nad marsivad sisse ja hakkavad kohe tööd lõhkuma. Eks seal mingi läbirääkimine ikkagi peab käima. (Saalis räägitakse.)

Aga ma küsiks laiemalt. Olukord, kus te olete nüüd ühe valitsuse partneri välja visanud ja üritate Eesti 200-ga jätkuvalt aru saada, mis see on, mida te teha tahate, räägite midagi läbi, kuulutate avalikult, et hoopis keegi teine võiks veel valitsusse tulla, näitab seda, mida näitavad ka reitingud rahvaküsitlustes: valitsust usaldab väga vähe Eesti inimesi. Kas te hakkate lähemale jõudma sellele [arusaamale], et võib-olla oleks õigem siiski erakorralised valimised korraldada ja me saaksime uue Riigikogu koosseisu ja loodetavasti ka toimiva valitsuse selle järel?

Aitäh! Valitsus toimib väga kenasti. Ma olen mitmes valitsuses olnud ja rohkemates Riigikogu koosseisudes kui teie, kahtlustan. Võin öelda, et see valitsus toimib päris kenasti. Kogemuse baasilt, muuseas. Seda esiteks.

Teiseks, valitsuses on ka põhiline kokku lepitud, millest lähtutakse, ehk seesama aluslepe. Esimese otsusena või esimeste otsuste hulgas otsustas see valitsus tõsta järgmisest aastast kaitsekulutused vähemalt 5%-ni, mis on pretsedenditult kõrge kaitseinvesteeringute määr. Ma arvan, et see on väga vajalik kindlustunde andmiseks Eesti inimestele, et nad näeksid oma tulevikku siin, teaksid oma peret siin planeerida, ettevõtjad teaksid siia investeerida. See on väga suur otsus. Samamoodi on kokku lepitud selles uues valitsuses ettevõtete kasumimaksu kaotamine. Seda on kahtlemata oluline märkida just selles kontekstis, sest sotsiaaldemokraatidega koos me seda kindlasti teha ei oleks saanud. Nende vaade ettevõtete maksustamisele oli pigem ideoloogilisest baasist lähtuv. Meie näeme seda, et kui majanduse kasvutsükli alguses on kasv alanud, siis sellele tasub hoogu anda. Ettevõtete võimalus investeerida kõrgema lisandväärtusega tegevustesse ja kasvatada rohkem jõukust toob jõukust kogu Eesti rahvale ja kõigile inimestele ja kasvatab meie võimalusi tulevikuks. See on kahtlemata mõistlik. 

Samamoodi kaotame esimesest eurost tulumaksu, mis on kehtestatud eraisikutele, ja see tähendab seda, et väiksema sissetulekuga inimeste elu läheb lihtsamaks. See maks oleks mõjunud rohkem just väiksema sissetulekuga inimestele, pensionäridele ja nii edasi. Lisaks lõpeb sellesama Isamaa-Keskerakonna loodud maksuküüru eluiga. Seda enam ei seata kahtluse alla, et me selle kaotame. Järgmisest aastast on tulumaksuvaba miinimum kõigile inimestele 700 eurot. See on see, mida me teeme. Nendes asjades oleme me kokku leppinud, nagu me oleme kokku leppinud ka bürokraatia vähendamises. Eesti riigi tippettevõtjad on kokku tulnud, ja nagu ma teile juba soovitasin, valitsus.ee leheküljele minnes saate kenasti vaadata, millega me toimetame. Kõiki otsuseid ei ole veel jõudnud isegi sinna kirja panna. Neid otsuseid on juba rohkem, kui selles loetelus kirjas on, aga kindlasti neid tuleb. 

Selle küsimuse alltekst … Ma kuidagi tajun siin mingit kadedust Isamaa suhtes, aga ma ütleksin niimoodi, et ma siiski arvan, et Isamaa valijatele-toetajatele võiks tunduda mõistlik osaleda valitsuses, mis kaotab kasumimaksu, vähendab  tulumaksukoormust inimestele, tõstab tulumaksuvaba miinimumi, lisaks lihtsustab asjaajamist Eestis, vähendab bürokraatiat – kõike seda oodatakse. Isamaa juhtkonna, härra Sibula, härra Seedri, proua Solmani ja härra Reinsalu selline kuidagi rabe käitumine kindlasti ei esinda Isamaa toetajate-valijate huve minu hinnangul. Nii et ärge olge kadedad enda naabri peale. Loodame, et nad siiski võtavad vastu mõistliku otsuse.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Martin Helme. Palun!

Aitäh! Ma pean sissejuhatuseks tegema istungi juhatajale märkuse. Ei olnud ammu aega tagasi, kui siin Riigikogus oli veel täitsa kombeid, aga siis tuli Eesti 200 kombeid uueks tegema. Vanasti oli niimoodi, et Riigikogu istungi juhataja juhatas istungit ja kui ta tahtis kõnet pidada või sõna võtta, siis leppis ta teise Riigikogu juhatuse liikmega kokku, tuli puldist alla, istus oma saadikukoha peale ja võttis sõna või esitas küsimuse. Seda pulti ei tohiks kuritarvitada, sealt sekkuda debatti. 

Ma ei saa küll Kristen Michaliga nõus olla, et meil on väga töötav valitsus. Te olete rääkinud … Mitu kuud te nüüd seda ühte väikest maksukest alandate, mis teie ülejäänud maksukaskaadis meil üle pea lainetas? Valitsusremont on juba pikalt käinud. Iga nädal räägite te, kuidas teil on kokku lepitud maksualandused. Vabandust, millist suurt tööd vajab 2%-line maksumäära muutmine, millega te ei ole hakkama saanud, et te seda [eelnõu] Riigikogule esitate? Ärme räägime töökast valitsusest või töövõimelisest valitsusest. Ma võin ise selle eelnõu ära teha, poole päevaga, muide. Täitsa tehtav! Sellega saab isegi üks Riigikogu saadik hakkama. Te ei ole ju töökad.

See, et te olete kokku leppinud 5%-lise kaitsekulude tõusu… Ei ole veel näinud ühtegi eelnõu, riigieelarvet või mingeid niisuguseid dokumente, et saaksime selle lõpuks heaks kiita. Võib-olla riigieelarves see tõesti nii kirjas on. Aga siis tekib meil jälle probleem, et see ei ole parempoolne valitsus, mis suurendab defitsiiti. Sest kui te tulete sügisel korraga [välja] lubatud maksualanduse ja riigikaitsekulude suure tõstmisega, siis me suurendame, käristame riigieelarve defitsiiti, ja siis kukub kokku kogu see leelo, mida te olete meile viis aastat rääkinud, kuidas te teete riigi rahandust korda. 

Tegelikult ei saa te ju mitte millegagi hakkama, mida te olete lubanud või millest te räägite. Ja selliseski olukorras on ju selge, et teie valitsuspartnerid kukuvad tasapisi ära. Keegi teine siit Riigikogu saalist ei ole nõus teiega koos valitsusse tulema. Sellisel juhul tasuks ikkagi väga tõsiselt kaaluda uuesti rahva poole pöördumist ehk erakorralisi valimisi. Miks te nii kangesti rahvast kardate?

Aitäh! Ma arvan, et te olete sellise faabula puhul silmitsi täpselt sama probleemiga, millega Rain Epler oma püstitatud küsimuses. Faktid ei riku head lugu ja narratiivi. 

Valitsus, kinnitan, töötab kenasti, paremini kui eelmine partnerlus, see on selge. Vaated on parempoolsed, liberaalsed. Maksueelnõud on teie heameeleks Rahandusministeeriumis tegemisel. Seal on võimekad inimesed, kes teevad eelnõusid. Need jõuavad siia parlamenti. 

Otsus tõsta kaitsekulusid vähemalt 5%-ni on ka valitsuskabinetis vormistatud otsus. Sellel nädalal tuleb teie heameeleks ja meie kõigi heameeleks kaitseminister kirjeldama, milline see tempo võiks olla, mida me saame teha ja mida me saame ka ajaliselt ettepoole tuua. 

Defitsiidi puhul on praktilises mõttes loomulik – seda ei ole ka keegi varjanud –, et kui sa pead ostma kiiresti relvi, siis tuleb selleks võtta laenu ja meie defitsiit kasvab. Seda ka Euroopa reeglid nüüd lubavad – Euroopa reeglid äsja muuseas muutusid. Seda me igal juhul teeme. Kui alternatiiv on relvade ostu edasilükkamine või selle ärajätmine, või te soovite selle asemel jätkata mingite oma ideedega maksutõusudest või millestki muust, siis seda ma kindlasti ei poolda.

Suur tänu! Sellega lõpetame kuuenda küsimuse käsitlemise. Enne kui me edasi läheme… Rain Epleril on käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Tegelikult kasutasin ma protseduurilise küsimuse märki protesti esitamiseks. Võib-olla arvasite te, et ma tahan mingeid Michali väiteid kommenteerida. Sugugi mitte. Protest on suunatud teie vastu. Te võiksite, kui aega saate, lasta stenogrammidest välja võtta need korrad ja mulle selle info saata, kui mitu korda olete te sealt puldist öelnud, et juhataja ei sekku küsimusse ega vastusesse. Nüüd, kus te tundsite, et teie nahal veidike pitsitab, hakkasite te minu küsimuse järel mingisuguseid oma kommentaare loopima. Ja sisu osas ütleksin veel niimoodi, et minge vaadake oma tsitaat üle. Te ei räägi seal mitte midagi maksuküürust. Te räägite sellest, et Eesti 200 tuleb Riigikokku selleks, et Reformierakond saaks teha seda, mida Reformierakonnal on vaja teha. Aga nagu ütles ka Martin Helme: kui te tahate sellekohast debatti minuga pidada, tulge puldist ära, leppige Arvo või Toomasega kokku, et nemad juhatavad, ja arutame. Või arutame seda koridoris. Aga olukorras, kus te olete kaks aastat tõrjunud inimeste protseduurilisi küsimusi … Kui öeldakse, et vabandust, minister ei vastanud absoluutselt küsimusele ja nii edasi, olete te kogu aeg öelnud, et teie ei sekku. Aga nüüd te sekkusite. See ei ole päris korrektne.

Aitäh, hea kolleeg, ma sain teie küsimusest aru. Vastan väga lihtsalt. Vastusõnavõtu formaati infotunnis ei ole. Kui te kordate siin infotunnis mulle seda ühte lauset, mille osas ma ei nõustu teie seisukohtadega, siis ma lihtsalt pean vajalikuks seda veel kord korrigeerida. Ma ei kavatse seda siin edaspidi enam teha, sellepärast, et me oleme selle teema siinkohal selgeks rääkinud. Te võite seda tsitaati muidugi edaspidi ka julgelt kasutada ja see on teie õigus siin Riigikogu saalis. See on minu jaoks infotunni formaadi mõttes reguleerimata küsimus. Kuna te puudutasite otseselt minu isikut, siis ma pidasin vajalikuks sekkuda. Sellepärast, et reguleerimata protseduuriküsimuses, muuseas, on Riigikogu istungi juhatajal võimalik sekkuda, ja seda ma siinkohal tegin. (Rain Epler hüüab vahele: "Kui keegi mainib mind infotunnis, siis …") Aitäh, aga see on reguleerimata protseduuriküsimus. Istungi juhatajana kasutasin ma seda võimalust. Midagi ei ole teha, te ise tegite seda täiesti teadlikult ja provokatiivselt. 

Aga läheme edasi. Head kolleegid, seitsmes küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Helmen Kütt ja teemaks on toimetulek. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Mõned infotunnid tagasi rääkisime me toimetulekust. Kui te rääkisite headest uudistest, mis on tulemas aastaks 2026, siis ma küsisin, mis on teie sõnum 2025. aastal eakatele, erivajadustega inimestele ja noortele peredele. Ega tegelikult selle kohta eriti vastust ei tulnud, peale pensionide tõusu. (Saalis räägitakse.) See on väga mõistlik ja väga õige. Pensionitõusu eest on sotsiaaldemokraadid alati seisnud, olles opositsioonis või koalitsioonis, ja ka eelmises valitsuses lepiti see kenasti kokku. Ma loodan, et see kokkulepe kehtib aastani 2027. 

Tavaliselt on nii, et riigi tugevust lisaks kaitsevõimele hinnatakse selle järgi, kuidas hoolitakse oma kõige nõrgematest. Hetkel on praeguse valitsuse koalitsiooniläbirääkimised pooleli ja ma saan aru, et õige pea jõutakse sotsiaal- ja tervishoiuplokini. Kahjuks sõnumid, mis tulevad süsteemist ja inimestelt, räägivad sellest, et arstijärjekorrad on väga pikad, vastuvõtule ei pääse. Need räägivad ka sellest, läbi ministri suu, kes on ka meedias öelnud, et tulevad rasked läbirääkimised, mis puudutavad sotsiaalvaldkonda ja tervishoidu. Järsku te kergitate veidikene loori – ja ärge vastake mulle, et enne kui pole kõik kokku lepitud, pole midagi kokku lepitud. Mida on oodata sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnas? Tegelikult on seal [valdkonnas] päris suured mured.

Aitäh! Kõigepealt ütleksin ma – nagu te ise ütlesite, ja ilmselt olete ka teadlik varasematest läbirääkimistest, kas riigis või munitsipaaltasandil –, et partnerid räägivad üldiselt kõigepealt omavahel, lepivad kokku ja siis minnakse sellega avalikkuse ette. See töö, tõepoolest, teil on õigus, praegu käib. Muresid muidugi on, selles pole kahtlust. Selles valdkonnas on alati raha puudu. Kus valdkonnas õigupoolest polekski? Väga vähe on selliseid valdkondi. Eriti kui see puudutab paljusid inimesi. See on loogiline. Aga ma siiski parandaks mõned detailid ära. Ma usun, et te ei olnud pahatahtlik, vaid see lihtsalt kõlas valesti.

Pensionid ei tõuse muidugi mitte tänu sotsiaaldemokraatidele, vaid tänu indekseerimisele. Pensionide indeksite ülevaatamise kohta on teinud ettepaneku, kui ma õigesti mäletan, Erakond Parempoolsed, kes on öelnud, et see tuleks peatada ja pensione tuleks vähendada. Ma mäletan ka varasemast ajaloost, kuidas Isamaa liikmed on seda debatti pidanud. Õnneks täna nad seda debatti vast enam ei pea, et pensionide kallale tuleks minna. Ma mäletan ka aega, kus Isamaa arvas, et pensione tuleks vähendada. Minu seisukoht on selles [küsimuses] olnud üsna lineaarne: mina ei ole nõus pensione kärpima ega pensionide indekseerimist muutma. Just sellepärast, et jah, Eestis on pensionid kiiresti kasvanud, aga sellest hoolimata on need ikkagi sellised, et inimesed elavad toimetulekupiiril. Aga tulevikus peavad [pensionid] kasvama, nende kasv ei tohiks peatuda. Seetõttu minu peaministriks oleku ajal pensionide indekseerimise kallale või nende vähendamise suunas ei minda. See ei ole mitte sotsiaaldemokraatide ega kellegi teise armust. Seda esiteks.

Teiseks, kui vaadata üldisi numbreid … Te ütlete, et sellest aastast pole juttu. Huvitav, ma arvan, et ma rääkisin teile ka sellest aastast, aga kui ei rääkinud, siis see on minu viga. Töötasu alammäär tõusis 2025. aastal 66 euro võrra, see ulatub 886 euroni, alammäär kasvas 8%. Keskmine vanaduspension kasvas indekseerimise järel 1. aprillil keskmiselt 6%, ulatudes 819 euroni. Mediaanpalk on kasvanud, pensionide ja palga suhtarv on kasvanud, ja nii edasi. Vaadates eelmist aastat, kui inflatsioonimäär oli 3,5%, kasvas töötasu alammäär 13% ja keskmine kuupalk 8%. Pensionid kasvasid eelmisel aastal 10,6%. Neid numbreid vaadates on selge, et inimeste toimetulek on objektiivselt ka vaatamata hinnatõusule siiski paranenud. Eelnevalt ka teie kolleegidega siin debateerides ma ütlesin, vaesusnäitajad on samamoodi läinud paremuse suunas.

Suur tänu! Helmen Kütt, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur aitäh! Ega me päris selleni jõudnud, mis puudutab järgmist aastat ja millised on valdkonnas võimalikud kärped ja milline on olukord tervishoiu rahastamises. Ma lihtsalt tuletan meelde, et teie enda koalitsioonipartner Eesti 200 on rääkinud samuti sel teemal läbi oma juhi suu, et selline pensionisüsteem ei ole jätkusuutlik, see tuleb kas ümber vaadata koefitsiendi ja tõusu osas või külmutada. Aga see selleks. Tore on teada, et teie seisukoht on selline.

Mul on nüüd konkreetne küsimus, millele ilmselt saab ka konkreetse vastuse. Oli teema, mis puudutas pensioni maksmise päeva muutust. Sellel aastal on neli 5. kuupäevaga [pensioni]päeva nädalavahetusel, järgmisel aastal langeb täpselt samuti 5. kuupäev neljale nädalavahetuse päevale, ehk pension laekub paar päeva hiljem, töönädala alguses. Teie vastasite tol korral väga selgelt, et teile meeldiks, kui pension kantakse arvele sellel päeval, [kuu] viiendal päeval, sõltumata sellest, kas on laupäev, pühapäev või reede. Ta laekubki sellel päeval arvele. See andis tegelikult päris paljudele lootust. Aga nüüd on ka Andres Ergma, Pensionäride Ühenduste Liidu juht, sellel teemal kirjutanud, et pensionäre häirib see [maksete] järgmistele päevadele edasilükkamine. Teie mõte oli tol korral sama. Kas on loota, et aastal 2026 pension laekubki tegelikkuses 5. kuupäeval arvele?

Aitäh! Minu positsioon ei ole tõepoolest muutunud, vaid on sama: me peame suutma need IT-arendused ära teha, mida iganes on sotsiaalvaldkonnas vaja selleks teha. Kui on vaja teha investeeringuid, siis tuleb neid teha. Mida varem see korda saab, seda parem. Sest, oleme siiski ausad, digitaalses ja moodsas Eestis ei tohiks olla vananenud infosüsteemid või digitaalsed lahendused takistuseks, asjad peaksid saama õigel päeval tehtud. Minu positsioon pole selles [küsimuses] tõesti muutunud. Kui [pensionipäev] on 5. kuupäeval, peaks [maksepäev] olema 5. kuupäeval. 

Ma loodan, et sotsiaalvaldkonnas jõutakse arusaamisele, mida täpselt on nendes süsteemides vaja uuendada, milliseid investeeringuid on vaja teha, mida muuta, et kõik õigeks ajaks tehtud saaks. See oleks suhteliselt loogiline, kui me oleme siiski moodne digitaalriik. Jah, ma olen kindel, et nad suudavad kirjeldada paljusid probleeme, mis selles süsteemis on, ja me teame, et neid IT-süsteeme on tõesti aastate vältel arendatud, parandatud. Need ei käi alati omavahel kokku. Aga see minu südant kuidagi leebemaks ei tee. Need asjad tuleks minu arvates korda teha.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Madis Kallas. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Eile kohtusime me Eesti üliõpilaste esindajatega ja loomulikult oli neil päris mitmeid muresid ja tähelepanekuid. Kõige suuremat muret väljendasid nad õppetoetuste pärast. Nende sõnum oli, et tänased toetuste määrad on jäänud ajale jalgu ja see [asjaolu] seab üha rohkem noori keerulisemasse seisu, mis puudutab ka toimetulekut. 

Lisaks on probleem seoses õppetoetuste saamise tingimustega, mis on problemaatilised ja ei arvesta väga paljudes nüanssides perekonna tegelikku olukorda. Minu küsimus oleks, kas te olete valitsuses arutanud üliõpilaste toimetuleku teemat õppetoetuste summade vaates või tingimuste muutmise vaates. Mis on üliõpilaste esindajate ootused? Rõhutan siinjuures, et tegu on tõesti tuhandete üliõpilastega ja väga paljud neist on väljastpoolt ülikoolilinnu. Nad peavad liikuma maapiirkondadest, väiksematest maakondadest kas Tallinnasse või Tartusse. 

Aitäh selle küsimuse eest! Hariduse töörühma tööd hindame me järgmisel ja ülejärgmisel nädalal, sealt saan ma tagasisidet üliõpilaste toetuste osas. Ja hiljem seejärel juba kõik, mis rahalist debatti puudutab, jääb ka riigieelarve debattidesse, ilmselt augustisse-septembrisse. Nagu te teate, on Eesti riigi põhiline rahaline koormus lähiajal, lähiaastatel, seotud täiendava kaitsevõime kasvuga. Selleks võtame me isegi täiendavalt laenu, sest eelarve on defitsiidis ja defitsiit pigem kasvab. Võib-olla osad valdkonnad võivad selle varju jääda. Aga ma kindlasti kuulan ära haridusvaldkonna [spetsialistide] ettepanekud selle probleemi lahendamiseks. Siis saame seda edasi arutada.

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Tänane kaheksas küsimus on siseminister Igor Tarole. Küsib Riigikogu liige Priit Sibul ja teemaks on droonivõimekuse arendamine. Priit Sibul, palun!

Suur tänu, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Te olete pidanud lühikese aja jooksul tegelema üsna palju selle kõigega, mis seostub piiriga. Minu küsimus on seotud nii-öelda droonimüüriga.  

7. aprillil, kuu alguses tuli uudis, kus teatati, et Leedu ja Eesti ei saanud Euroopa Liidult rahastust kavandatud droonimüüri rajamiseks välispiirile vahendeid. Eesti ja Leedu piirivalveametnikud esitasid ühise taotluse Euroopa Liidu rahastuse saamiseks niinimetatud droonimüüri arendamiseks piiri ääres, kuid projektiks raha ei antud, teatas ministeerium uudisteagentuurile BNS. See oli Leedu oma. Aga paar päeva hiljem ütlesite nii teie kui ka Politsei- ja Piirivalveameti arendusekspert Hanna Heier, et [sellega] ei ole suurt muret. Kuigi sealt raha ei saadud, on droonimüüri rahastus saadud kahest teisest välisprojektist. 2027. aastani on riigieelarve vahenditest selleks ette nähtud circa 17 miljonit. Mu küsimus ongi seotud sellega, mis seisus see on. 

Üks murettekitav fakt on, et kui uudises kirjutati, et [rahastust] taotleti droonimüüri rajamiseks, siis Heier ütleb, et raha, mis oleks tulnud Euroopa Liidust, oleks kasutatud koostööks. "Projekti eesmärk oli arendada ja teha koostööd meie partneritega, kes seisavad silmitsi sarnaste probleemidega, ehk mis meie idapiiri taga toimub, ning leida selle lahenduse jaoks erinevaid võimalusi ja neid ka selle projekti raames rakendada ja õppida nendest õppetundidest," lausus ta. See oli tsitaat sellest 9. aprilli uudisest. 

Küsimus on nüüd kõigepealt selles, kas tegelikult taotleti vahendeid droonimüüri jaoks või koostööks erinevate riikide vahel, kellel on sarnased probleemid. Teiseks, mis seis on tegelikkuses täna meil selle nii-öelda droonimüüri võimaliku võimekusega? Kas ja [kui, siis] millal see [küsimus] teie tänase parima teadmise järgi lahendatakse, nii nagu see teie vaatepunktist mõistlik on?

Aitäh selle küsimuse eest, hea küsija! Kõigepealt selgitan, et antud taotlus oli koostatud PPA poolt ja minu teada taotleti tõepoolest droonituvastamise ja -tõrje võimekuse jaoks neid vahendeid, mitte lihtsalt mingiteks pehmeteks tegevusteks. 

Seis on niisugune, et alles hiljuti sai Eesti Euroopa Komisjonilt EL-i piirihalduse ja viisapoliitika rahastu kaudu sihtotstarbeliselt ligi 23 miljonit eurot, mis on seotud ka drooniseire ja -tõrjevõimekuse taristuga. Suurem osa rahast läheb fiiberoptilise võrgu väljaehitamiseks, mis on väga oluline, et need asjad toimiksid, ja väiksem osa läheb innovatiivse lahenduse väljatöötamiseks Narva seirepositsioonidele. See summa on natukene alla 5 miljoni. 

Nüüd, kui võrrelda selle ebaõnnestunud taotlusega, siis seal on suurusjärgud erinevad. Seal oli minu teada summa natuke üle 5 miljoni. See rahastus, mis on saadud, on üle 20 [miljoni]. Ta tõepoolest ei ole kõige olulisem, kõige suurem tükk. 

Eesti on võtnud selle lähenemissuuna, et kasutada kogu piirikaitses võimalikult palju välisvahendeid. See on ka õnnestunud. Välisvahendite hulk koos meie mõningase kaasrahastusega on olnud ligi 80 miljonit – 79 [miljonit], kui täpne olla. Ja see on täiesti loomulik, sest idapiiri puhul ei ole tegu mitte lihtsalt Eesti välispiiriga, vaid ka Euroopa Liidu, Schengeni ja NATO välispiiriga, ja seal peaks see koormus jagunema.

Asjade seisust veel niipalju, et selle aasta sügiseks peaks olema sõlmitud raamlepingud selleks, et luua droonituvastamise ja -tõrje võimekus idapiirile nelja suurimasse asulasse ja ka prefektuuridele teatud teenuste puhul, mis puudutavad eriüksusi. Eriüksustel peab see olemas olema isikukaitsel ja objektikaitsel. Raamlepingud [sõlmitakse] selle aasta sügiseks ja viiakse ellu 2026. aasta kevadest alates, mil [võetakse kasutusele] konkreetsed seadmed nende raamlepingute järgi, ja sealt võtab see aega veel umbes aastakese.

Suur tänu! Priit Sibul, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Ma arvan, et see on igati mõistlik. Kui kannatab, siis ikka eurooplastega koos, kui on ühised mured, siis kaasata igal juhul ka Euroopa vahendeid, nii nagu te ütlesite ja teha plaanite. Üks teie eelkäijatest, praegu kuidagi hookuspookusega Hiinast droone telliv kaitseminister Pevkur, kes oli omal ajal siseminister, lubas ka piiri valmis ehitada, mille teie, ma loodan, suudate lõpetada. See oli juba eelmisel kümnendil, kui Pevkur teatas, et kohe saavad piirirajatised valmis. Sel nädalal, üleeile vist, kui ma õigesti mäletan, oli ka uudis, et loodetavasti tuleb selle aasta lõpus nii-öelda täiendav etapp. Aga seal on lisaks füüsilistele piirirajatistele küsimus infotehnoloogilistes lahendustes. Nüüd see, mida me räägime, mida me omal ajal ei osanud arvata, mis puudutab droonide tuvastamist kui ka nende [tõrje] võimekust... Te ütlete, et nüüd läheb veel aastake. Piir on lõpuks nagu Tallinna linn, et kui muutuvad olud, muutuvad tõenäoliselt ka need vajadused  – see, millisena me piiri näeme või näha tahame. Ma ei eelda, et ta nüüd valmis saab, aga kas see on teie tänane parim teadmine ja arusaam, et aasta pärast, nagu te ütlesite, kui droonivõimekus on olemas, on see piir sellisel kujul olemas, nagu me täna parima äranägemise järgi teame ja tahame, või tegelikkuses mitte?

Aitäh, hea küsija! Suurepärane võrdlus Tallinna linnaga. Olen ise seda ka korduvalt kasutanud, kui küsitakse, millal piir täiesti valmis saab. Mõneti võib öelda, et piiril kulgeb ehitustöö ja infrastruktuuri väljaarendamine plaanipäraselt. Mõneti võib öelda, et see ei saa kunagi valmis. 

Nüüd kõigepealt sellest, mis on plaanipärane. Plaanipärane on see, et sellel aastal on meil rohelisest piirist kõik kriitilised kohad kaetud – 90 kilomeetrit sellest on tara ja vajaliku infrastruktuuriga kaetud. Selle aasta lõpuks lisandub veel 15 kilomeetrit ja siis saab öelda, et see osa maismaapiirist, mis on riskitasemega, kust on lihtne tulla üle mööda maismaad, on põhimõtteliselt füüsilise tõkkega kaetud. Tõepoolest, päris igale poole me füüsilisi tõkkeid ei pane, näiteks Piusa jõkke või selle kõrval olevale soisele alale, sest seal on looduslik füüsiline tõke juba piisav. Füüsiline infrastruktuur peab valmima selle aasta lõpus. 

Kindlasti täpsustan ka seda, et kogu droonituvastuse seire ei ole aasta pärast veel valmis. Aasta pärast näeme me olukorda, kus esimesed paigaldised on olemas, ja sealt kulub veel umbes aasta või rohkem, et kogu süsteem saaks terviklikult paika ja kataks nii idapiiri kui ka suuremad asulad ning täiendavad teenused, mobiilsed võimalused. 

Ühesõnaga, see on natuke suurem rehkendus. Tõepoolest, nagu te välja tõite, kümme aastat tagasi, kui hakati  piiri väljaehitamist planeerima, ei osanud  keegi  arvatagi, et sellised uued ülesanded tulevad. Nüüd näeme me Ukraina kogemuse põhjal, et droonioht on äärmiselt tõsine, eeskätt just tsiviilelanikkonnale. Kindlasti kõik see, millest ma olen praegu rääkinud, ei ole veel Eesti jaoks lõplik rehkendus. Ukraina argipäev on ikkagi see, et droonid ei lenda mitte ainult otsejoones üle piiri, vaid ka väga kõveraid teid pidi, mööda imelikke trajektoore, selleks et pääseda õhukaitsest läbi. Sisuliselt ei peaks me tulevikus mõtlema mitte droonimüürile, vaid droonikaitsevõrgule.

Suur tänu! Ja kuna keegi ei ole lisaküsimuseks soovi avaldanud, siis Priit Sibul, teil on võimalus esitada ka kolmas küsimus. Palun!

Suur tänu! Nii, nagu ma teises küsimuses küsisin… Me teame, et Eestis on drooniarendamise võimekus ja väga palju edukaid ettevõtteid. Mingil põhjusel juhtus nii, et kaitseminister Pevkur tellis Hiinast droone, mida nüüd Eesti Ukrainasse saadab. Minu küsimus on, kas sisejulgeoleku valdkonnas ja selles, millega teie selles perspektiivis tegelete, käivad läbirääkimised ka Eesti ettevõtjatega, et neil oleks võimalik oma teadmisi ja [oskusi] sellesse süvendatult panustada. Mismoodi see maailm käib? Kas me suudame neid teadmisi, mis meil ettevõtluses on, selles kontekstis ära kasutada? Ja kui tohib paluda ja aega üle jääb, siis äkki kommenteeriksite seda aktuaalset küsimust, mis täna meedias on – millest ei tea peaminister Michal ja mis tuli üllatusena Liisa-Ly Pakostale. On olemas kaamerad, mis suudavad meid igapäevaselt pildistada ja jälgida, aga millest justkui keegi ei tea. Keegi ei plaaninud seda süsteemi, keegi ei ole seda teinud, aga ometi on ta olemas. [Selgitage], mis sellest edasi saab, kui võimalik.

Aitäh selle küsimuse eest! Hea küsija! Kahtlemata peab Eesti ettevõtetel olema võimalus anda oma kompetentsi piires panus selle teema lahendamiseks ja ma loodan, et kõikides raamlepingupartnerite leidmise protsessides on need ettevõtted ka aktiivselt kohal. Kindlasti ei plaani keegi nende osavõttu kuidagi piirata. Meil oleks ainult hea meel, kui need innovatiivsed lahendused sünnivad ka meie ettevõtjate kaasabil, toodetuna olulises osas ka Eestis. 

Tõepoolest, me oleme kogu selle piiriprojektiga, nagu te varem märkisite, mingil määral toppama jäänud, see on väga pikk lugu olnud. Siinkohal pean ma meelde tuletama, et ainsad valitsuse liikmed, kes üritasid omal ajal piiri väljaehitusele pidurit tõmmata, olid Martin Helme ja tema erakonnakaaslased, kes ütlesid aastal 2019, et piiriehitus tuleks koomale tõmmata, mitte teha seda igasuguste tulede ja viledega. Mäletan väga hästi seda tsitaati. Tulesid ja vilesid ei soovitud. See on ka üks põhjus, miks me oleme siinkohal natuke toppama jäänud. 

Mis puudutab seda aktuaalset teemat, siis küsimuse püstitus, miks valitsuse liikmed ei olnud kursis teatud tehniliste vahendite olemasolu või nende kasutamise viisidega, siis ma arvan, et ega valitsuse liige olegi võib-olla kursis absoluutselt kõikide meetoditega, millega kriminaalpolitsei ja korrakaitseorganid kurjategijaid tuvastavad. Omal ajal oli valitud õiguslikuks aluseks korrakaitseseaduse § 34, mis annab politseile või vastavale organile õiguse pilti salvestada. Lisaks oli toonase siseministri Pomerantsi allkirjastatud määrus, [andmekogu] Polis määrus, mis reguleeris seda andmekogu. Hetkel on mõte seda asja analüüsida, kogu seda õiguslikku poolt, juhul kui seal on vaja midagi edasi arendada, et kõikide jaoks oleks selge. Ja see tuleks võib-olla läbi debateerida. See võimalus on olemas. Ministeeriumi inimesed tegelevad sellega praegu aktiivselt.

Aitäh! Sellega lõpetame kaheksanda küsimuse käsitlemise. 

Tänane üheksas küsimus on samuti siseminister Igor Tarole. Küsib Riigikogu liige Aleksei Jevgrafov ja teemaks on Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuur. Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, Riigikogu esimees! Austatud siseminister! Registreeritud süütegude arv Ida prefektuuri tööpiirkonnas Ida- ja Lääne-Virumaal on üks Eesti kõrgeimaid. Eelmisel aastal kasvas nii registreeritud vägivalla- kui ka narkosüütegude arv. Süütegude registreerimise tõus võib viidata paremale märkamisele, aga ka tegelikule kuritegude arvu kasvule. Mõlemal juhul nõuab olukord politseinikelt suuremat panust nii kiireks reageerimiseks kui ka põhjalikuks uurimiseks.

Kõrge väljakutsete arv ning suurenev registreeritud süütegude arv eeldab piisavat hulka pädevaid, kriitilise mõtlemisega ja haritud politseinikke. Ida prefektuuris on keskmine vakants Eesti suurim, seal on puudu 49 politseiametnikku. Arvestades, et prefektuur peab iga päev välja saatma 27 patrulli, moodustab sellest 12 puuduvat patrullipolitseinikku peaaegu poole. Muutuvas julgeolekuolukorras on politsei sunnitud järjest enam reageerima. Kui ohuolukord peaks veelgi süvenema, vajab Politsei- ja Piirivalveamet veel rohkem inimesi, et rahuldada ühiskonna ootusi. Kuidas kavatsete teie siseministrina seda olukorda lahendada?

Aitäh selle küsimuse eest, hea küsija! Ida-Virumaa on meie jaoks kindlasti väga suur väljakutse, ja seda mitmel põhjusel. Esiteks selle statistika tõttu, mille te välja tõite. Tõepoolest, teatud kuritegude arv on seal oluliselt kõrgem kui mõnes muus Eesti piirkonnas. Aga täiendav väljakutse on siin seotud sellega, et meil on sellesse piirkonda tõepoolest keerulisem personali leida kui muudesse Eesti piirkondadesse, ning siin on kaks väljakutset. 

Üks väljakutse puudutab keeleoskust nii üht- kui ka teistpidi. Kas mujalt Ida-Virumaale saabuvad inimesed – pidades silmas mitte ainult Politsei- ja Piirivalveametit, vaid ka teisi riigiameteid – suudavad kohalike inimestega neile arusaadavas keeles suhelda? Meil on loomulikult eesti keel riigikeel, aga mõnikord on mõistlik efektiivsemaks küsimuste lahendamiseks omada enamat keeleoskust. 

Ja teistpidi ka, kohalike inimeste kandideerimise puhul võib mõnikord probleemiks olla riigikeele ebapiisav oskus. 

Samuti olen kuulnud seda, et värbamisel kohapealt osutub tihtipeale üheks takistuseks ka taustakontroll. Inimesed on elanud teistsuguses keskkonnas, võib-olla on kunagi nooruspõlves sattunud halba seltskonda, teinud mõne rumaluse, ja nüüd ongi neid keeruline sellesse riigiametisse kaasata, sellepärast et seal on laitmatu tausta nõue, või tulevad [ilmsiks] asjad, mis seda alati ei soodusta. 

Mida meie omalt poolt teha saame? PPA on praeguseks oma jõudude tugevdamiseks saanud lisavahendeid Sisekaitseakadeemiale. Läbi Sisekaitseakadeemia tuleks politseinikke rohkem juurde. Ja nagu te teate, üks praktikabaasidest asub Narvas. See kõik võiks soodustada seda, et me sinna personali juurde saame.

Suur tänu! Aleksei Jevgrafov, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Aga oma küsimusele mina paraku vastust ei saanud. Aga jätkan küsimusega. Käesoleval aastal on politseiniku brutopalk 2350 eurot. Selline tase võimaldab motiveerida eesti keelt kõnelevaid ja eestimeelseid kõrgharidusega spetsialiste jätkama tööd prefektuuris või kaaluma eriala vahetust, et liituda politsei ridadega. Aga tuleb arvestada, et äärealadel on omad eripärad. Ida prefektuuri tööpiirkond hõlmab nii Ida- kui ka Lääne-Virumaad, ent kõige suurem vakants on just Ida-Virumaal. Oluline on ära märkida, et prefektuur ei saa inimesi lihtsalt mujalt ümber paigutada. Nende võimalus seisneb kindla, sisuka ja missioonitundega töö pakkumises ning uute töötajate leidmises üle Eesti. Siiski on politseiametniku jaoks peamine motivaator endiselt töötasu. Seega võiks politseiniku miinimumpalk olla vähemalt 600 eurot kõrgem kui praegu ning äärealadel töötavatele politseinikele lisanduks veel 200 eurot. Täna makstakse küll Ida-Virumaal ja Harjumaal töötavatele politseinikele 200 euro suurust piirkonna eripärast tulenevat lisatasu, ent see pole suutnud vakantsi täielikult likvideerida. 

Austatud siseminister, kas te plaanite algatada politseinike palgatõusu ning millal võiksid esimesed sammud selles suunas aset leida?

Aitäh selle küsimuse eest, hea küsija! Ma kordan veel kord: vastus eelmisele küsimusele oli niisugune, et oleme eraldanud Sisekaitseakadeemiale täiendavaid vahendeid, et Politsei- ja Piirivalveamet saaks personaliprobleemi paremini lahendada. 

Te mainisite, et politseiniku jaoks on justkui kõige suuremaks motivaatoriks töötasu. Need faktid, mis te välja tõite ja mida me oleme ka teadvustanud, lükkavad selle väite mingil määral ümber. Kindlasti ei ole politseitöö puhul kõige suurem motivaator töötasu, mis jääb hetkel politseiametnike soovidele alla. Nende põhiline motivaator on tõenäoliselt [soov] inimesi aidata. See on see [põhjus], miks minnakse politseitööd tegema. See on sisemine motivatsioon noorte puhul, [põhjus], miks nad politseinikuks õpivad. 

Me oleme palgaprobleemi väga selgelt teadvustanud. Viimane suurem palgatõus oli 2023. aasta seisuga. Siis hakkas see palgasuhe juba mõistlikumaks muutuma, kuid paraku oleme ka teadvustanud seda, et inflatsioon on kogu selle pingutuse vahepeal ära söönud. Ja nagu ma olen öelnud, siis ministeerium ja minister on seda probleemi teadvustanud. See on mure. Me oleme teinud oma arvutused selleks, et tulla nende palgakomponendi soovidega eelarveläbirääkimistele ja vaadata, mis meie võimalused on. Ega meil see palgaraha ju kusagilt kuu pealt kuku, see tuleb nendesamade inimeste käest kokku koguda nendesamade maksudega, mida on siinsamas saalis täna mitu korda sarjatud ja, ütleme, hurjutatud. Sealt see raha lõpuks kokku peab tulema. Eks eelarveläbirääkimised näitavad, millised on Eesti riigi reaalsed võimalused täiendavaks palgatõusuks. 

Kahtlemata teadvustame me ka seda, et sisejulgeolek on praegu erilises positsioonis seoses muutunud julgeolekuolukorraga, mitte ainult seoses nende probleemidega, mida te näiteks tõite. Kõikidel äärealadel on oma probleemid: Kagus on omad, Ida-Virus on omad. Aga kogu see hübriidohtude teema kajastub tegelikkuses väga suurel määral sisejulgeoleku valdkonnas. Saame sellest täiesti aru ja teeme endast parima, et see muutuks paremaks.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh! Austatud siseminister! Jätkan sama küsimusega, mida juba kolleeg Priit Sibul hetk tagasi teie käest küsis. 

Tõesti, on ilmnenud, et PPA on loonud üle-eestilise numbrituvastusega kaamerate võrgustiku. Igal kuul tehakse umbes 20 miljonit pilti, ehk siis sellega tehakse ka 20 miljonit kannet. See tähendab, et keskmise autojuhi sõiduk jõuab sinna andmebaasi 30 korda ühe kuu jooksul. Siiani valitses arusaam, et pilte tehakse vaid siis, kui keegi ületab kiirust. Tuleb välja, et nii see ikkagi ei ole. 

Tõesti väga huvitav on ka see, et ei peaminister Michal ega teised valitsuse liikmed ei teadnud mitte midagi sellisest andmebaasist. 

Aga ka korrakaitseseadus ei anna täna selleks tegelikult seadusandlikku alust ja siin võib tegelikult olla ka vastuolu põhiseadusega, sest tänases korrakaitseseadus ei ole reguleeritud see, kuidas inimeste põhiõigused on kaitstud. Sellele on tegelikult õiguskantsler mitu korda tähelepanu juhtinud ja pöördunud ka Riigikogu poole. Teisisõnu, inimesi jälgitakse ja pildistatakse, aga inimestel pole selle kohta infot, nagu pole ka infot, millal täpsemalt pilti tehakse, mida selle pildiga tehakse, kaua seda hoitakse ja kuidas nende andmetega tutvuda. Need küsimused pole täna seadusega reguleeritud, aga peaksid olema. Siin on tegelikult oht, et PPA riivab inimeste põhiõigusi, ja seda ilma seadusandliku aluseta. 

Ja muidugi teine oht on see, et me liigumegi järjest sellise jälgimisühiskonna poole. Ma mäletan, et õiguskomisjonis on eraldi protokoll selle kohta, kus te vahetult enne seda, kui te ametisse astusite, vastasite küsimustele. Protokolli on eraldi kantud … Esiteks, te ütlesite, et teile teadaolevalt pole plaani luua üle-eestilist numbrituvastusega veebikaamerate võrku, ja teie seda ei toeta. Samuti ütlesite te, et teil ei ole plaanis rajada politseiriiki. Nüüd, kui see võrk on loodud, kas te siiski toetate seda?

Aitäh, hea küsija! Tundub, et siin on mõned asjad sassi läinud. Esiteks see, millest me õiguskomisjonis kõnelesime. See oli selline preventiivne jälgimisvõrk, seal oli juttu tehisintellektist ja näotuvastustehnoloogiast. Näotuvastustehnoloogiat ei ole kahtlemata ka nendes kaamerates, mis on praegu kõne all. 

Mis õiguslikku teemat puudutab, siis kogu see süsteem on arenenud küllaltki pika aja jooksul. Huvitav on see, et kui meie auto on ära varastatud või inimene on kadunud või pätt on põgenema pääsenud, siis meeldiks meile väga, kui politsei selle [auto] väga kiiresti üles leiaks, [inimese] kätte saaks ja kuriteo lahendaks. Täpselt selleks on PPA neid andmeid kasutanud. Kõik need fotod, mida tehakse, ei ole ju lihtsalt niisama ligipääsetavad ja neid ei hoita andmebaasis piiramatu aja jooksul, vaid neid kasutatakse ainult raskete kuritegude avastamise eesmärgil. Kui midagi on toimunud, siis otsitakse konkreetse numbriga sõidukit. Mitte keegi ei istu pildigaleriis ja ei lappa lihtsalt neid pilte läbi, et vaadata, kuhu naaber või mõni tuttav sõitis. Juurdepääs [andmetele] on ikkagi väga-väga piiratud ja selleks peab olema väga kindel põhjus, mida ka sisekontroll väga pingsalt jälgib. 

Teine asi, mida sooviksin rõhutada, on see, et valdavas osas on need kaamerad saanud üles tänu omavalitsuste initsiatiivile. Nii et ma arvan, et Tallinna linn on olnud kindlasti üks neid omavalitsusi, kus on omajagu kaameraid. Tallinna Linnavalitsusele ei saa see olla uudiseks. Omavalitsused ise on soovinud oma keskkonda turvaliseks muuta, nad ise on soovinud seda võimekust, et kui neil midagi juhtub, siis suudaks PPA kiiresti tuvastada ja lahendada ka väga keerulisi kuritegusid. 

Õigusliku analüüsi osas, nagu ma kolleegile vastasin, uurimine käib. Kui on vajadus õigusruumi kaasajastada, siis tulebki seda kaasajastada. 20 aasta jooksul olukorrad muutuvad.

Aitäh! Sellega lõpetame meie üheksanda küsimuse käsitlemise. 

Head kolleegid, rohkem küsimusi me avada ei saa. Ma tänan kõiki kolleege ja valitsuse liikmeid väga sisuka infotunni eest. See oli Riigikogu 106. sünnipäeva vääriline arutelu. 

Head kolleegid, mul on on siiralt hea meel tervitada ja õnnitleda teid Riigikogu sünnipäeva puhul, sest 23. aprillil aastal 1919 tuli kokku Eesti esimene rahva valitud esinduskogu ehk Asutav Kogu, mis muu hulgas kiitis heaks ka Eesti esimese põhiseaduse. Tänane päev on kindlasti selle tähistamiseks, aga veelgi rohkem saame seda olulist sündmust tähistada juba laupäeval. Meil on siis Riigikogus lahtiste uste päev, mille raames saavad kõik Eestimaa inimesed Riigikogu külastada ja siis on võimalik seda sünnipäeva meil kõigil ühiselt tähistada. 

Aitäh infotunni jälgimise eest! Me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.