Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 12. töönädala esmaspäevast istungit. Ja head kolleegid, alustuseks palun kohaloleku kontroll. 

Kohalolijaks on end registreerinud 81 Riigikogu liiget, puudub 20. 

Järgnevalt on päevakorra kinnitamine ja kõigepealt ettepanekud päevakorra kohta. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mul on palve ja ettepanek kolmapäevasest päevakorrast võtta välja punkt nr 9, see on eelnõu 580.

580 SE? Aitäh! Selge! Algataja ettepanekul jääb see selle nädala päevakorrast välja. Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Eesti Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku kolmapäevasest päevakorrast välja jätta punkt nr 10: 581 OE.

Selge, suur tänu! Seega on siis kaks ettepanekut: arvata kolmapäevasest päevakorrast välja 9. ja 10. päevakorrapunkt. Ja järgnevalt küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud esimees! Vaatan seda 12. töönädala päevakorda ja ei suuda ära imestada, milliste kaalutluste alusel te selle paika panite. Täna on meil ainult üks päevakorrapunkt, kolmapäeval on kümme. Kas ei saa neid kuidagi natukene võrdsemalt ära jaotada? Mina küll ei näe, et siin oleks natukenegi mõeldud, kuidas parem ja sujuvam oleks. 

Aitäh, hea kolleeg! Juhatus üritas neid kolmapäevaseid eelnõusid esmaspäevale tõsta, aga kõikidele ettekandjatele ei sobinud. Kui see oleks paremini klappinud, siis meil oleks tänases päevas olnud rohkem eelnõusid. Aga kindlasti me üritame katta nädalapäevi nii, et kõik istungi päevad oleksid ühtlaselt koormusega kaetud. Kindlasti me edaspidi püüame seda silmas pidada. Ma tean, et järgmistel nädalatel tuleb päris palju arupärimisi, mis ootavad vastamist. 

Nii, aga rohkem küsimusi päevakorra kinnitamisega seoses ei ole. Me asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud kolleegid, algatajate ettepanekul arvatakse käesoleva nädala päevakorrast välja kolmapäevased üheksas ja kümnes päevakorrapunkt, milleks on eelnõude 580 ja 581 esimesed lugemised. Koos nende muudatustega panen hääletusele käesoleva nädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Päevakorra kinnitamise poolt on 84 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud. 

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ma palun kõigepealt Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esiteks, kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (kohtute haldamise tõhustamine) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiits‑ ja digiminister. Teiseks, väärtpaberituru seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse (tuletis‑ ja repotehingute regulatsioon) eelnõu. Ja kolmandaks, makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse ning makse‑ ja arveldussüsteemide seaduse muutmise seaduse eelnõu. Nende kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. Kõik kolm eelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head parlamendi liikmed! Ma annan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna saadikurühma poolt üle hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse. See puudutab järgmisi olulisi elanikkonnakaitse teemasid. Selle seaduse järgi kohustataks kõigisse uutesse hoonetesse rajama varjendid ja olemasolevatesse keldritesse varjumiskohad, kaasa arvatud kõik kaubanduskeskused, lasteaiad, koolid ja kõiksugu muud sellised olulised kohad, kus palju inimesi koguneb. 

See seadus reguleerib ka ohuteavitussüsteemi, andes rohkem võimalusi inimesi teavitada. Ohuteavitussüsteem on ühtlasi eeldus sellele, et varjumine toimuda saaks. Selle seadusega reguleeritakse ka ära elanikkonnakaitse koolitused. See näeb ette, et kõik avaliku sektori töötajad, ETO-de ehk elutähtsate teenuste osutajad ehk siis vastavad töötajad peaksid läbima elanikkonnakaitse koolituse. Neid on 135 000 inimest. 

Tegemist on seadusega, mille on valmistanud ette Siseministeerium. See seadus on valitsusse saadetud 4. märtsil ja vastavalt Kaitseministeeriumi ohuhinnangutele ja valitsusele antud soovitustele oleks see pidanud juba varasemalt valitsusest siia saali liikuma, et menetlus käiks ja enne suve saaks seaduseelnõu vastu võetud. Siiamaani seda tehtud ei ole, sellepärast et peaminister ei suuda ära otsustada, kas ta toetab seda, et elanikkonnakaitse koolitus on kohustuslik kõigile avaliku sektori töötajatele või mitte. Minu arvates ei ole sellises julgeolekuolukorras võimalik, et me riigikaitset arendame ühes tempos ja elanikkonnakaitse toppab lihtsalt sellepärast, et peaminister ei suuda otsustada. 

Nii et sotsiaaldemokraadid tulevad valitsusele appi ja kui siseminister soovib, võib ta esimesel lugemisel meie asemel siia pulti tulla. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Heljo Pikhofi. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tänane päev, teine ülestõusmispüha, on suures osas vanas maailmas puhkepäev. Samuti puhatakse sel päeval paljudes paikades mujal maailmas, mis on kantud kristlikust ajaloost. Ja sellest tulenevalt küsime: kas ka Eesti inimestel võiks olla täna puhkepäev? Igatahes peavad sotsiaaldemokraadid just tänast päeva õigeks, et esitada Riigikogule taas kord arutamiseks pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise eelnõu, mis annaks nädalavahetusele sattunud rahvuspüha või riigipüha puhul inimestele täiendava puhkepäeva. 

Igal aastal langeb mõni riiklik püha laupäevale või pühapäevale. On kõigiti õigustatud, kui tööinimesed saaksid sel juhul juurde tasustatud vaba päeva ja võimaluse pisut pikemalt puhata. Tegu on ettepanekuga, mis on korduvalt siin Riigikogu saalis päevakorral olnud ja mis on ka leidnud toetust praegu Riigikogus olevalt kolmelt erakonnalt. 

Ma ütlen ja [teisedki] sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et teeme selle asja lõpuks ära, et rahvas saaks rohkem hingetõmbeaega. Vaatame ringi mujal riikides: lisapuhkepäevi nädalavahetusele sattunud riigipüha puhul antakse näiteks Belgias, Bulgaarias, Hispaanias, Iirimaal ja Luksemburgis. Maltal kompenseeritakse nädalavahetusele sattunud riigipühad osaliselt. 

Sotsiaaldemokraatide eelnõu annab nädalavahetusele sattuva riigipüha puhul lisapuhkepäeva järgmisel tööpäeval. Vaba päeva ei saa riigipüha eest, mis on alati pühapäeval. Seega ülestõusmispühade ja nelipühade esimest püha ei hüvitata. Mõne nädalavahetuse pikendamine ei ohusta kuidagi Eesti majandust ega töö tootlikkust. Pigem on asjad vastupidi. Kui me vaatame veel Euroopas ringi, siis hakkab Eesti silma keskmisest arvukamate tööpäevade ja töötundidega. Aitäh!

Suur tänu! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Hea Eesti rahvas! Ausalt on hea meel tõdeda, et aina rohkem on neid, kes tahavad, et teine ülestõusmispühade päev ehk tänane esmaspäev näiteks oleks ikkagi riigipüha ja vaba päev. Täpselt aasta tagasi Keskerakonna fraktsioon tuli samasuguse ettepanekuga siia saali ja siis, kui mu mälu mind ei peta, 10. septembril hääletas Riigikogu sellele vastu. Loomulikult hääletas ta vastu koalitsioonisaadikute häältega. Koalitsiooni tookord kuulusid Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid. Nüüd on hea meel tõdeda, et sotsiaaldemokraadid on samamoodi seda meelt, et see võiks olla riigipüha. 

Tegelikult ma lisan omalt poolt seda, et  Euroopas ja üle maailma on neid riike üle 100, kes seda päeva ametlikult tähistavad riigipühana. Euroopa Liidus on ainult kolm riiki, kus seda ei tehta. Lisaks Eestile on need Malta ja Portugal – selline pisike klubi. Kõikides teistes Euroopa Liidu riikides on see riigipüha ja vaba päev. Meie ettepanek on sellest pisikesest klubist väljuda ja ühineda suurema klubiga, seda enam, et Eestis on hästi palju ettevõtteid, kelle partnerid on Euroopas. Terve Euroopa põhimõtteliselt puhkab sel esmaspäeval, aga Eesti seda ei tee. Nii et töö on nendes ettevõtetes niikuinii pärsitud. 

Ja meie kindlasti arvame, et puhkepäevi võiks olla rohkem. Statistika näitab, et Eesti inimene töötab Euroopa Liidu inimestest keskmiselt rohkem: 38 tundi nädalas. Euroopas on see keskmine näitaja 37,5 tundi. See eelnõu seda numbrit väga ei muuda, aga muudab siiski rohkem Euroopa keskmise poole. Aitäh!

Aitäh! Nii, ja Lauri Laats, palun, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna soovib Eesti Keskerakonna fraktsioon üle anda Riigikogu otsuse eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja õpilaste töötamisele maksusoodustused". Ja nimelt, Eurostati statistikast selgub, et Eestis on kuni 25-aastaste noorte tööpuudus 22%, mille poolest oleme Euroopa Liidus viiendal kohal. Meie naabritel lätlastel on noorte tööpuudus Eesti omast enam kui kaks korda madalam ehk 9,1%, Leedus on vastav näitaja 16,3%. 

Noorte töötuse üks põhjusi on just see, et noortel on raske saada esmast töökogemust. Tööandjatel ei ole täna erilist huvi pakkuda noortele esmast töökogemust ja valmistada neid ette tööturule sisenemiseks. Kuna kuni 19‑aastased rahvastikuregistri järgi põhielukohaga Eestis elavad lapsed on ravikindlustatud, on võimalik luua vastav sotsiaalmaksu erisus ehk siis vähendada sellise töötaja pealt makstav sotsiaalmaks 33%‑lt 20%-le ehk vähendada ravikindlustuse määra 13% võrra. Seoses sellega teemegi ettepaneku kehtestada kuni 19‑aastaste isikute töötasule sotsiaalmaksu erimääraks 20%. Aitäh!

Head kolleegid! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud seitse eelnõu. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Aga asume nüüd tänase päevakorra juurde. Meie esimene päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine Riigikogu e-valimiste protsessi turvalisuse uurimiseks" eelnõu 576 esimene lugemine. Palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Olen täna teie ees ühe väga olulise eelnõuga. Nimelt, "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine Riigikogu e-valimiste protsessi turvalisuse uurimiseks". Tegemist on väga aktuaalse teemaga, mõnes mõttes ka ühiskonda lõhestava teemaga. Meil on teatud ühiskonnaosa, kes tunnustab ja peab turvaliseks e-valimisi, ja on tegelikult väga suur hulk inimesi, kes on teisel arvamusel.

Enne, kui ma seda eelnõu tutvustan, soovin tuua välja põhimõtted, mis on kirjas meie Eesti Vabariigi põhiseaduses. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Hääletamine on salajane. Nüüd, kui me võtame aluseks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni esimese lisaprotokolli artikli 3, siis selles on öeldud, et Euroopa Liidu liikmesriikide inimestel on õigus vabadele valimistele. Ja kui hakata lahti mõtestama, mis siin kõik kirjas on ja mida see kõik tähendab, siis on selge, et meil Eesti Vabariigis valimised ei ole ühetaolised. Arvestades praegusi e-valimisi, võib väita ka, ei valimised ole salajased. 

Miks saab väita, et ei ole salajased? Ma hakkan siin erinevaid näiteid tooma. Tegelikult olukorda minu arust väga hästi illustreerib üks pilt, mille ajakirjanik tegi siis, kui Eesti Vabariigi president Alar Karis hääletas. (Näitab saalile pilti.) See toimus Kiidjärve raamatukogus. See on Eesti Päevalehe fotograafi tehtud foto – ma ei tea, kas seda on näha või mitte –, kus president hääletab arvuti abil ja siinsamas kõrval on kaks inimest, kes seda jälgivad. Ma arvan, et sealtpoolt, kust tehakse pilti, on ilusti näha, mis monitoril toimub. Ja see on Eesti Vabariigi president Alar Karis, kes hääletab e-valimistel. Kõik jälgivad seda, kõik näevad seda. Ja loomulikult sama ajakirjanik, kes selle artikli kirjutas, seda kajastas, [esitas] hüpoteesi, et kas tõesti võib väita, et presidendivalimised ei olnud salajased. Need inimesed, kes seal kõrval olid ja jälgisid – võis ka nii öelda, et keegi võis suunata, kuigi ma ei usu, et presidenti võis keegi suunata. 

Aga üldiselt on ju pilt selge. Kodus võib täpselt samamoodi olla. Oled arvuti taga ja valid, aga keegi vaatab pealt ja suunab. Ja nii ongi küsimus, kui salajased need e-hääletused on. See on esimene pool.

[Valimised on] ühetaolised, ütleb põhiseadus. No kus nad siis on ühetaolised?! Meil on olemas sedelhääletus, meil on olemas e-hääletus. Ja nüüd on lisaks jutuks tulnud ka mobiilse hääletuse võimalus, mille kohta on ka väga palju küsimusi. Esiteks, me ei tea veel, kas seda on võimalik rakendada sügisvalimistel. Seda me saame teada alles mõne aja pärast, kui meie riiklik valimiskomisjon vastavad otsused teeb.

Aga tuleme tagasi e-valimiste ja sedelvalimiste juurde. Alates 2005. aastast, kui esimest korda [e-valimisi] rakendati, on see protsess väga palju küsimusi tekitanud. Erinevad uuringud on tegelikult näidanud, et oma 40% Eesti ühiskonnast siiamaani ei usalda e-valimisi. Ja selleks on ka põhjusi. Sama salajasuse printsiip, teine pool, kui turvaline kogu see keskkond on, ja tegelikult, miks teised riigid ei kasuta e-valimisi. Vabandan, kasutavad küll, kaks riiki veel lisaks Eestile: Venemaa ja Venezuela. Me oleme siis nendega ühes pundis. Siin rahva seas levib üks nali, et Soomes ka katsetati, aga nad pidid need valimised tühiseks kuulutama, sest Soomes ka võitis Reformierakond. See on nali, me saame kõik sellest aru. 

Aga vaatame erinevate riikide kogemusi. Ma natukene guugeldasin ja vaatasin, mis siis internetiavarustest on võimalik leida. No näiteks teiste riikide kogemusi. Norra viis läbi internetihääletuse pilootprojekti aastal 2011, kui toimusid kohalike omavalitsuste valimised, samuti aastal 2013, [kui toimusid parlamendivalimised]. Kuigi olulisi turvalisuse probleeme ei tuvastatud, otsustati 2014. aastal projekt lõpetada, kuna puudus laiapõhjaline poliitiline toetus ja esines muresid hääletuse turvalisuse ja anonüümsuse tagamisel. Anonüümsusest me juba rääkisime. Siin on pilt. (Näitab jälle Karise pilti.)   

Soome: 2008. aastal katsetati e-hääletust kolmes omavalitsuses kohalikel valimistel. Pärast valimisi tühistas Soome kõrgem halduskohus tulemused, kuna leiti, et valijatele saadetud juhised olid eksitavad ja hääletusterminali kasutusliides oli puudulik, mis võis põhjustada häälte mittesalvestumist. Seetõttu otsustati e-hääletusest loobuda ja peale seda katsetust ei ole rohkem katsetatud. 

Siin on veel näiteid erinevatest riikidest. Saksamaal hääletusmasinat 2009 katsetati, prooviti, rohkem ei katsetata, ei proovita. Samamoodi proovis Holland kunagi hääletusmasinaid. Noh, see ei olnud e-hääletus, e-hääletuseni [ei jõutud]. Kui isegi hääletusmasinad ei kõlvanud, siis kindlasti ei kõlvanud ka e-hääletus. Iirimaa lõpetas ära e-masinate kasutuse. Ühendriikides internetipõhise hääletussüsteemi katsetused toimusid. See oli eelkõige mõeldud sõjaväelastele, kes elasid väljaspool USA‑d, aga ilmnesid probleemid süsteemi turvalisuses, häkkimisvõimalused ja nii edasi. Samuti lõpetati see projekt ära. Prantsusmaal prooviti 2017. aastal internetihääletust. Probleemiks olid turvalisus, läbipaistmatus, [vähene] usaldus, õiguslikud ja tehnilised probleemid. Need on siis teiste riikide kogemused.

Nüüd jõuan selle juurde, mispärast üldse Eestis alustati e-hääletusega. Eesmärk oli üllas. Eesmärk oli ju tegelikult meelitada rohkem inimesi valima, tõsta valimisaktiivsust. Võtsin välja alates 1995. aastast need arvud, mis puudutavad aktiivsust nii Riigikogu valimistel kui ka kohalikel valimistel. Riigikogu valimistel 1995. aastal osales 68,9%, 2023. aastal 63%. Keskeltläbi on see alati olnud kuskil 60% ringis, pluss-miinus siia-sinna. Ehk siis e-valimiste abil me ei ole suutnud valimisaktiivsust tõsta. Kui vaadata seda näitajat kohalikel valimistel, siis see on keskeltläbi 55% juures. Täpselt sama olukord, mis Riigikogu valimiste puhul: ei ole suudetud e-valimistega valimisaktiivsust tõsta. 

Aga mida on suudetud teha? On suudetud saavutada olukord, kus meil on ühiskonnas kaks poolt. Üks pool, kes usaldab tõesti e-valimisi, ja teine, 40%, nii nagu küsitlused näitavad, ei usalda ja pigem peab seda ohuks. Ma arvan, et ka sellel põhjusel me ei ole suutnud saavutada seda olukorda või seda eesmärki, mis püstitati juba 2003. aastal, kui hakati esimest korda e-valimistest rääkima: et tõstame valimisaktiivsust. Päris suur hulk ühiskonnas lihtsalt ei usalda seda protsessi. 

Kui me vaatame erinevaid raporteid, mis puudutavad e-valimisi, siis võtame kas või OSCE 2023. aasta vaatlusraporti, mis on tehtud Eesti kohta: "Nagu eelnevalt soovitatud, peaksid valimiste korraldajad kaaluma meetodeid, kuidas saavutada läbiv kontrollitavus. Praeguste kontrollitavuse mehhanismide parandamiseks peaksid valimiste korraldajad kõrvaldama puudused individuaalses kontrollitavuses ja tagama, et kõik e-hääletuse tulemuste kindlaksmääramise kriitilise tähtsusega etapid oleksid auditeeritavad." Punkt 2: "Piisavaid vahendeid omav siseringi kuuluv isik võib, kui ta suudab seda teha, märkamatult kontrollida, millised hääled eemaldatakse, ja seega osaliselt mõjutada tulemusi." 

Neid raporteid on mitu, milles on välja toodud ka puudusi, millest oli osaliselt ajendatud ka meie otsuse eelnõu tänavu veebruarikuus, ja olid ka Tallinna Tehnikaülikooli teaduritelt tulnud signaalid. Tõsi, üks teadur väitis ühte, teised oponeerisid, ehk siis tõde on kusagil seal kahe vahel. Vaatame ka Postimehes ilmunud artikleid, Päevalehes, ERR tegi päris hea kokkuvõtte sellest. See kindlasti suurendab selle küsimuse olulisust ja [viitab], et kõik need probleemsed kohad, mis puudutavad tehnilist poolt, peaksid saama mingisugused vastused ja lahendused. 

Seetõttu ma arvangi, et kuna kogu see valimiste protsess, meie e-valimised pakuvad pinget ja 40% ühiskonnast siiamaani ei usalda e-valimisi ja järelikult nad ei usalda Eesti riiki, siis me peame tegema nii, et valimised oleks ausad, oleks ühetaolised ja nende inimeste hulk, kelle mitteusaldust me peaksime nagu kummutama, [oleks väike]. Ma arvan, et see oleks selle komisjoni töö oluline osa, et neid inimesi oleks võimalikult vähe, kes tegelikult valimisi ei usalda Eesti Vabariigis. 

Mis puudutab tehnilist poolt, kas süsteemi on võimalik sisse murda või mitte – see ongi asi, millega peaks komisjon tegelema. Mina seda poolt ei tea. Mina saan lähtuda nagu kõik teie, head kolleegid, kõikidest nendest raportitest, kõikidest nendest teadustöödest, mis on avalikud. Lisaks loodan selle komisjoni abil saada materjali juurde ja [seda kasutades] komisjonis tööd teha. 

Nüüd, kui vaadata põhiseaduse poole pealt, et valimised oleksid ühetaolised ja läbipaistvad ja salajasuse printsiipi ei rikutaks, siis see on kindlasti see teine pool, millega samuti peaksime tegelema. Eks me oleme erinevatest allikatest lugenud, kuidas on püütud e-valimistega manipuleerida kas või nii, et on mingil ajal kuskil kokku korjatud ID-kaardid ja kuidagi on nende abil valimised ära tehtud. Ma ei taha sinna laskuda, aga see on tegelikult ka meediast läbi käinud ja külvanud inimestes hirmu, et nende häält tegelikult ära ei loeta ära. Võib-olla nad seetõttu ei lähegi valima. Ja loomulikult see pool, et selle tõttu lihtsalt kaob usaldus valimiste vastu, eelkõige e-valimiste vastu ära. 

Kui vaadata meie eelnõu ja komisjoni ülesandeid, siis ma loen siin ette, mul hakkab aeg otsa saama, mis siis oleks selle komisjoni põhiülesanded. Esiteks, analüüsida TalTechi teadlaste leide ning kaasata sõltumatuid eksperte nende kinnitamiseks või ümberlükkamiseks. Punkt 2, selgitada välja, kas [ja kui, siis] kuidas on võimalik e-valimiste tulemustega manipuleerida ning millised meetodid on vajalikud selle vältimiseks. Punkt 3, uurida, kas valimiskomisjonil on reaalne võimalus tuvastada valija antud hääl ning kas see rikub põhiseaduslikke norme. [Punkt 4,] hinnata, kas kehtivad auditeerimisprotseduurid on piisavad e-valimiste usaldusväärsuse tagamiseks. Punkt 5, analüüsida, kas praegune e-valimiste süsteem vastab rahvusvahelistele standarditele ning milliseid muudatusi võiks sisse viia. Punkt 6, hinnata võimalikke ohte ja riske seoses arendatava mobiilhääletussüsteemiga. Punkt 7, teha ettepanekud e-valimiste usaldusväärsuse parandamiseks ning vajadusel soovitada ajutist üleminekut turvalisematele hääletusvormidele. Punkt 8, hinnata, kas e-valimiste protsess vastab täielikult demokraatlikele standarditele ja põhiseadusele. Punkt 9, teha vajadusel Riigikogule ja valitsusele ettepanekud, millisel viisil saab e-valimiste protsessi paremaks ja turvalisemaks muuta. 

Ja lõpuosa, mis siis komisjoni töö lõppeesmärk on: komisjon esitab oma uurimistöö lõpparuande Riigikogule ja avalikkusele hiljemalt 1. detsembril 2025, mille järel tema volitused lõpevad. Lühidalt siis meie pakutava Riigikogu otsuse eelnõu selline tutvustus. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud kolleeg! Teile on ka mitmeid küsimusi. Esimesena küsib Signe Kivi. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud ettekandja! Usaldus on tõesti väga oluline ja ma arvan, et see, [kuidas] vabariigi president valib, on siiski usaldusväärne, kui tema nõunikud on soliidses kauguses. Küllap neil oli sellel päeval oluline roll seoses valimistega täita. Aga minu küsimus seondub teie esitatud eelnõuga. Te korduvalt viitasite TalTechi teadlastele ja ma esmakordselt tajusin, et midagi on väga viltu. Kui Riigikogusse tulevad eelnõud ja me näeme ka kaasettekandjaid, siis alati on välja toodud inimeste nimed, nende professioon. TalTechi teadlased – niisugune kirjeldus ei ole minu jaoks usaldusväärne. Palun nimetage need teadlased. Ja mulle on jäänud mulje, et tegemist on ühe inimesega, kes on tõesti suur professionaal, aga ühel teisel erialal. Suur tänu!

Aitäh, hea kolleeg! Lihtsalt, see mis puudutab meie presidenti, ei olnud minu väide, see oli ajakirjaniku väide ja ta selles tekstis pehmendab kogu seda asja. Aga minu arust see oli päris hea pilt kogu sellisest tegevusest. Seekord lihtsalt president oli pildil. Ma arvan, et sellist pilti me saame leida väga paljudes kodudes, kus [hääletatakse] pereringis. Aga kui me teeme seda pereringis, siis me rikume lihtsalt põhiseadust, sellepärast et vastavalt põhiseadusele on valimised salajased. Ja seda printsiipi me kindlasti ei tohiks rikkuda. Valimisjaoskondades me ju salajaselt teeme selle protseduuri ära: läheme valimiskabiini, saame oma sedeli ilusti kätte, saame pitseri peale ja siis see läheb sinna valimiskasti. Ja seda on võimalik pärast ka üle lugeda, kõik tuvastada ja nii edasi, ja nii edasi.

Mis puudutab neid teadlasi, siis tõesti, nii nagu ma ütlesingi, veebruarikuus ilmus Postimehes üks artikkel, mille oli kirjutanud Tallinna Tehnikaülikooli juhtivteadur Ago Samoson. Tema uuris ühte teadustööd, mille olid koostanud kaks teist teadlast. Ja ERR-i artiklis olid need teesid, mille püstitas Ago Samoson, tagasi lükatud. Need seati kahtluse alla ja väideti, et see on lihtsalt tema arusaam sellest tööst ja et see nagu ei vasta nende teadlaste [arusaamadele], kes tööde autorid olid. See on kõik kirjas, sellest räägiti nii Postimehes, Eesti Päevalehes kui ka ERR-is. Ma arvan, et ERR-i artikkel, mis on kirjutatud 5. veebruaril, on kõige ülevaatlikum. 

Aga küsimus pole ju ainult selles. Küsimus on selles, et need kahtlused on ikkagi üleval. Kui te vaatate selle komisjoni ülesandeid või töö ülesehitust, siis see, mis puudutab selle teadlase analüüsi ehk tema järeldusi sellest tööst, on ainult ühes punktis. Aga väga paljud teised punktid lähtuvad hoopis teistest vaatevinklitest. Need on tulnud ühiskonnast ja on siiamaani õhus. Ja ei ole suudetud väga suurele osale ühiskonnast – 40%-le ühiskonnast – vastata sellisel viisil, et nad oleksid rahule jäänud.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Lugupeetud ettekandja! Minu jaoks on e-valimistega seoses kolm põhiküsimust, millele ma ei näe vastust. Võib-olla te saate mind aidata. Esimene küsimus: kes ja kuidas saab tõestada, et elektroonilisel hääletamisel teeb inimene seda ise ja vabatahtlikult? Teine küsimus: kas on normaalne, et interneti teel hääletamise protseduur erineb nii radikaalselt jaoskonnas hääletamisest? Ja kolmas küsimus: e-valimised sellisel kujul, nagu nad meil toimuvad, eksisteerivad ainult kahes riigis: Venemaal ja Venezuelas ehk riikides, mida Eesti pidevalt kritiseerib demokraatia puudumise pärast. Kas teile ei tundu, et siin on ilmne vastuolu? 

Aitäh, hea küsija, hea kolleeg! Mis puudutab seda, kas inimene ise teeb neid otsuseid ja valikuid, siis ongi küsimus, et [valides] võidakse rikkuda saladuse printsiipi, mis on meil ka põhiseadusesse kirjutatud: valimised peavad olema salajased. Tõesti, me ei saa veenduda, et kui keegi peaks, kas või Aleksandr Tšaplõgin, kodus arvutis tegema selle valimisprotseduuri ära, valima mõne hea kandidaadi – hea kandidaadi nime ma ei hakka praegu ütlema –, siis seal kõrval ei ole kedagi, kes teda suunaks. Meil selline teadmine puudub ja see ongi ohuallikas. 

Me teame selgelt, et kui inimene läheb valimisjaoskonda, siis seal on olemas vaatlejad, jaoskonna töötajad, kes tagavad selle, et keegi ei juhendaks, keegi ei vaataks ja kõik toimuks sellisel viisil, et oleks tõesti inimesel turvaline hääletada ja tema hääl jääb salajaseks. See on võimalik valimisjaoskonnas, e-hääletamisel ei ole võimalik.

Ja veel sellest, mis puudutab erinevaid [hääletusviise]. Võtame jällegi Eesti Vabariigi põhiseaduse: valimised peavad olema ühetaolised. Meil on praegu kaks võimalust ja tegelikult on loodud juba kolmaski võimalus. Kas mobiilne valimine rakendatakse juba sellel aastal või mitte, seda me saame varsti teada, aga praegu on meil olemas vastavalt seadusele kolm võimalust. Tavaliselt on siiamaani kasutatud kaht: valimisjaoskonnad ja e-valimised. Ja see on kindlasti põhiseadusega vastuolus. Kui palju ta vastuolus on, selles osas peab samuti see komisjon tööd tegema: tegema järeldused ja neid järeldusi Riigikogus tutvustama. 

Nüüd, Venemaa ja Venezuela. Mina küll ei tahaks selles nii-öelda sõprusgrupis olla. No ei tahaks kuidagi olla! Et nüüd me oleme samal tasemel nagu Venemaa või Venezuela, oleme siin esirinnas: näete, meie kasutame e-valimisi, Venemaa kasutab ja veel Venezuela ka. Samas ma ju lugesin ette rea riike, kus tegelikult katsetati e-valimisi, aga erinevatel põhjustel loobuti. Nendes riikides, demokraatlikes riikides, tegelikult e-valimised läbi läinud. Olid turvalisuse probleemid, olid salajasuse probleemid, läbipaistvuse probleemid ja nii edasi, ja nii edasi. Nemad otsustasid mitte kasutada. 

Ja loomulikult on ka poliitilised põhjused. Kui me vaatame, kas ühiskond on e-valimised vastu võtnud, siis minu arust Norra näitel oli see välja toodud, et ühiskond ei lepi sellega. Arvan aga, et on väga oluline kuulata inimeste häält. Meil ütles vastaval uuringul 40% inimesi, et nad ei taha e-valimisi, ei usalda e-valimisi. Aga vahet ei ole! Praegune olukord on täpselt selline. Aga küsimus, miks need inimesed, 40% ühiskonnast, ei usalda ja miks selle probleemiga ei tegelda, on minu arust kõige olulisem küsimus. Kui on olemas ebausk, kui ebausk on suur, siis tuleb tegelikult nende probleemidega tegeleda. Mina ei näe, et keegi tegeleb. 

Ma lihtsalt vaatasin jällegi ringi internetiavarustes ja nägin, et neid uuringuid või küsitlusi on hästi erinevaid. Iga aasta on uuritud inimeste meelsust, kas nad usaldavad või ei usalda e-valimisi. Ja enam-vähem protsent on olnud läbi aegade üks ja sama, väikeste kõikumistega: 30, 40, 35%. 2023. aasta küsitlusel, mille Norstat läbi viis, oli see protsent 40. 40% protsenti inimestest ei usalda e-valimisi. Ometi nende küsimustega miskipärast ei taheta tegeleda.  

See on täpselt samamoodi, et meie valitsust usaldab praegu 20% ühiskonnast. Aga ei ole hullu, paneme edasi. Võtame ikkagi väga olulisi otsuseid vastu, on praeguse valitsuse seisukoht selles küsimuses.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, Eesti ja Venemaa sarnasus nende e-valimiste puhul on kuidagi kummaline. Aga minu küsimus on, et vahepeal käis siin OSCE delegatsioon asja uurimas. Kas sul on aimu, kui kaugel nende analüüs on? Millal võiks kuulda, mida siis OSCE organisatsioon meie asjadest arvab?

Aitäh, hea kolleeg! Me põhiseaduskomisjonis arutasime seda küsimust ja seal käidi välja info, et see raport peaks valmima kas maikuu alguses või aprilli lõpus. Millal ta täpselt valmib, saame siis teada, kui ta on meil käes. Aga ma lugesin siin ette osad punktid, mis puudutasid 2023. aasta raportit, juba seal on tegelikult [üht-teist negatiivset] ära märgitud. Ja viitan lihtsalt ühe nii-öelda ettepaneku sõnadele, mis puudutasid aastat 2023: "nagu eelnevalt soovitatud". Järelikult, kui me räägime 2023. aasta raportist, siis juba ka eelnevas raportis olid soovitused, mis puudutasid just e-valimisi. Milline see tulemus tuleb, eks me saame näha siis, kui see raport valmis on.

Aga ma arvan, et igal juhul, on ta siis positiivne või negatiivne, meie peaksime olema selles küsimuses proaktiivsed juba sellest lähtuvalt, et meil on ühiskonnas tegelikult väga suur osa inimesi, kes ootavad seda, et selle küsimusega tegeldaks, et see küsimus saaks ühel või teisel viisil lahenduse. Ma arvan, et see asjaolu, et meil on niivõrd väike valimisaktiivsus, on tingitud valdavalt sellest, et 40% inimestest ei usalda e-valimisi ja lihtsalt ei käi valimas. Ja see on probleem. Arvud räägivad iseenda eest: 40% on peaaegu pool meie ühiskonnast, ja see on probleem.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tahtsin küsida, kas e-valimiste ajaloos Eestis on olnud kohtuasju, mis olid seotud e-valimiste rikkumistega, ja [kui on, siis] kuidas need lõppesid. Ja veel tahtsin küsida, kas Keskerakonna soov on ikkagi täielikult loobuda e-valimistest. Me kõik mõistame, et me võime neid parandada ja tõhustada turvalisust, aga ikka leidub keegi, kellel ei ole usaldust e-valimiste vastu.

Aitäh, hea küsija! Esiteks, kui me vaatame seda eelnõu, siis eelnõu räägib uurimiskomisjoni moodustamisest, mille ülesanded on ka lahti kirjutatud. Ja ka see, mis nende tulemustega teha, kui see töö on tehtud, on siin kirjas: 1. detsembriks 2025 võiks komisjon siinsamas saalis sellest aru anda. 

Minu arust see küsimus, kas üks erakond või teine erakond on e-valimiste poolt või vastu, on praegu teisejärguline. Oluline on mõista olukorda ja seda probleemi. Me oleme praegu olukorras, kus lisaks meile kasutavad e-valimisi veel kaks riiki, mitte väga demokraatlikku riiki. See on veel pehmelt öeldud. Ja teine pool: teised demokraatlikud riigid on proovinud e-valimisi ja on nendest loobunud. Ju nad on leidnud põhjusi, miks need ei ole turvalised, miks need ei vasta seadusele, miks need ei vasta ühiskonna ootustele. Kolmas pool on praegune situatsioon, kus 40% meie elanikest on selgelt küsitlustes öelnud, et nad ei usalda neid valimisi. Esimestest e-valimistest möödas täpselt 20 aastat: 2005. aastal sügisel need esimest korda rakendati. 20 aastat on möödunud, aga meil on olukord, et 2023. aasta küsitluste alusel 40% ühiskonnast ikkagi ei usalda. Mingi jama nagu on. 

See on see, mida me peaksime tegelikult hakkama lahendama tõesti vastavalt sellele, mis järeldusele komisjon jõuab. See ongi see koht, kus me ütleme, et me peame riigis lahendama ära selle probleemse olukorra, kus suurel osal meie ühiskonna liikmetest puudub usaldus. Kui nendel inimestel puudub usaldus hääletamise [viisi] vastu, siis järelikult neil puudub usaldus riigi vastu, institutsioonide vastu. Ja see ei ole ühele demokraatlikule riigile tänapäevaste [kriteeriumide] kohaselt kindlasti mitte kohane ja normaalne. Need on need küsimused, mida me peaksime lahendama, milleks me püstitame ülesanded. Kuidas tagada, et inimesed tuleksid valimistele? Kuidas tagada, et valimisaktiivsus oleks suurem kui tavapäraselt, keskeltläbi 60%, ja et inimesed hakkaksid usaldama valimisi? Sel juhul nad hakkaksid ju usaldama ka erinevaid institutsioone.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, hea kolleeg! Tõepoolest, mitmed riigid on e-valimisi ühel või teisel ajal proovinud. Ja nagu sa ise ütlesid, põhimõtteliselt jäid neid kasutama Venemaa, Venezuela ja Eesti. Aga ülejäänud riigid, kes on proovinud, on loobunud. Ma mäletan, et soomlased näiteks, samuti sakslased on öelnud, et see on küll huvitav lahendus, aga nemad seda kasutusele ei võta just sellepärast, et nad ei suuda sajaprotsendiliselt turvalisust tagada. Miks sinu arvates meie oleme, kuidas ma ütlen, riigina nii enesekindlad? Teised on proovinud, ei suuda tagada seda kindlust, aga me oleme nii kõvad tegijad, et suudame seda teha? Või põhjus kuskil mujal?

Aitäh küsimuse [eest]! Eks sellele küsimusele otsib vastust 40% meie ühiskonnast. Inimesed ei tea, kas see on turvaline või mitte. Kogu info, mis on nendeni jõudnud, on [kujundanud] arusaama, kuidas nad on selle enda jaoks lahti mõtestanud, ja nendel 40% inimestel on praegu kindlus, et see on ebaturvaline lahendus. Aga see ju näitab ka seda, et vastaspool, kes pooldab e-valimisi, ei ole suutnud tõestada, et [süsteem] on turvaline. Nad ei ole tõestanud, et valimised on salajased ja et need on mitte ainult tehnilises mõttes turvalised ja salajased, vaid vastavad ka seadusandluse poole pealt meie põhiseadusele. Need on need [probleem]kohad, mille pärast ma arvan, et selleks, et liita ühiskonda ja selleks, et rohkem inimesi tuleks valima, me peame selle küsimusega tegelema. 

Eks neid näiteid on väga palju erinevaid toodud ja siin on küsitud, kas on võimalik üldse e-valimisi kontrollida. On küll võimalik ja ma kohe kirjeldan, kuidas see käib. Sa sisened ruumi, sulle näidatakse arvutit, sa näed kuvarit, sulle näidatakse IT-inimesi, kes sellega tegelevad, ja siis nad ütlevad: vaadake nüüd kuvarit, seal hakkab kontroll pihta. Kui mina sinna ruumi läheks, siis ausalt öeldes ma palju rohkem eelnevast kirjeldusest, mis ma just praegu ette manasin, ei suudaks tuvastada. Ehk siis, kui mina oleks vaatleja, läheks sinna ruumi, siis ma ütleks: jah, oli arvuti, oli kuvar, olid IT-spetsialistid, midagi mulle näidati. Aga kas ma millestki aru sain? No ei saanud.

Kui mind saata valimisjaoskonda valimiskomisjoni liikmena või vaatlejana, siis ma selgelt tuvastaksin, et valimisjaoskonna töötajad võtsid mind ilusti kui valijat vastu, panid minu nime kirja, mina näitasin oma dokumenti, mulle anti valimissedel, valimissedelile ma märkisin ära oma meelepärase kandidaadi. Siis läksin valimiskasti juurde, seal oli inimene, kes kontrollis ja pani pitsati peale. Ja mina lasksin selle valimissedeli urni. 

Kui mul tekib kahtlus ja ma sooviks kontrollida, mis siis kokkuvõttes valimistulemus selles jaoskonnas on, kes sai rohkem hääli, kes sai vähem hääli, siis on tegelikult võimalik uuesti need hääled üle lugeda. Samamoodi kutsutakse kohale komisjon, urnid avatakse, toimub avalik ülelugemine ja kõik see protokollitakse. 

On ju olnud juhtumeid, kus on tänu ülelugemisele ja ühe-kahe [häälevea avastamisele] on olukord Riigikogus muutunud. See on kõik arusaadav ja minu arust see näitabki, et see [süsteem on] lihtne. See ongi see pool, mida ei ole e-valimiste puhul, ja see on see pool, mis paneb kogu protseduuri kahtluse alla, nii et 40% inimestest seab kahtluse alla, kui turvalised ja õiged e-valimised on. 

Ega valimiskomisjonide liikmed ja vaatlejad ei ole IT-spetsialistid. Need inimesed on meie ühiskonna osa: need on erinevate erakondade liikmed, kes lähevad jaoskondadesse, toimetavad seal, teevad järelkontrolli, loevad lõpuks kõik hääled kokku ja vajadusel loevad veel kord üle. Neid olukordi on ka olnud, kus on isegi kolm korda hääled üle loetud. See on kõik arusaadav, see on tuvastatav, see on nii-öelda vaadeldav. 

E-valimiste puhul me ka komisjonis arutasime ja siin OSCE raportis … (Lappab pabereid.) No kus ta nüüd oli? Siin raportis oli ka välja toodud … Pabereid on palju, see on kadunud … (Lappab edasi.) Mh-mh, siinsamas! 2023. aasta vaatlusraport, mis nad siin ütlevad? Neid punkte oli palju, aga see on üks esimesi sealt, et valimiste korraldajad peaksid kaaluma meetodeid, kuidas saavutada läbiv kontrollitavus. No see on see, millest ma rääkisin. E-valimiste puhul on väga raske aru saada, kuidas see läbiv kontrollitus siis tagatakse. Ehk siis: praeguste kontrollitavuse mehhanismide parandamiseks – sellele juba 2023. aastal juhiti tähelepanu – peaksid valimiste korraldajad kõrvaldama puudused individuaalses kontrollitavuses ja tagama, et kõik e-hääletuse tulemuste kindlaksmääramise kriitilise täpsusega etapid oleksid auditeeritavad.  

Ja see auditeerimise pool tuli ka meil komisjonis jutuks. On tõesti olemas audiitor või kuidas me teda täpselt nimetasimegi, kellel on reaalselt võimekus süsteemi siseneda ja aru saada, mis seal toimub. Ja see on sisseostetav teenus – sisseostetav teenus! Ja see on nagu täiesti eraldi. Kui sa mõtled seda, et sul on olemas sisseostetav spetsialist – ja me räägime tavalistest valimistest, kus on valimisjaoskonnas tavalised inimesed, kes teevad seda tööd –, ja siis selleks, et üldse aru saada, mis seal e-valimistel toimub, sa pead veel sisse ostma teenuse, et aru saada, mis seal toimub. Vaat need on need probleemsed kohad.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud eelnõu esitaja! Hiljuti Tallinna Linnavalitsus tegi otsuse, mille kohaselt hakati valimisjaoskondade arvu piirama, üle poole valimisjaoskondadest pannakse kinni. Kõige huvitavam on seejuures selgitus selle juurde, et aina rohkem inimesi soovib e-hääletada – see on põhjus, miks valimisjaoskondasid pole nii palju vaja. Aga statistika räägib täpselt vastupidist. Eelmistel kohalikel valimistel 53% hääletas valimisjaoskondades, aasta tagasi käis Euroopa Parlamendi valimistel 58% valijatest valimisjaoskondades.

Ja teiseks: kas te olete minuga nõus, et tegelikult see on vabade valimiste põhimõtete riivamine? Vabad valimised tähendavad seda, et igaüks saab hääletada ilma surveta ja takistuseta. Muu hulgas see tähendab seda, et igaüks võib ilma surveta ja takistuseta valida endale sobiva hääletusviisi, mis võib olla ka paberil hääletamine. Kas te näete, et selle otsusega Tallinna linnavõim tegelikult piirab vabade valimiste põhimõtte [järgimist]?

Jaa, aitäh! No peaks lähtuma ikkagi nendest seisukohtadest, mis käidi välja oma 20 aastat tagasi, kui alustati e-valimistega. Ehk siis me peame tagama inimestele suurema võimaluse osaleda valimistel. Ja selleks, et meelitada rohkemaid inimesi valimispäeval oma otsust tegema, rakendatigi e-valimised. See oli ju eesmärk. Ehk siis, mis nagu peaks üldine huvi olema: see, et ikkagi suurem osa elanikkonnast tuleks ja ütleks sellel nii-öelda pidupäeval ehk valimispäeval oma seisukoha, mis ta asjast arvab. Ja vastavalt sellele, mis ta asjast arvab, ta valib poliitilise suuna või kandidaadi või mõlemad korraga.  

Nüüd, kui vaadata seda Tallinna näidet, siis see on ju vastupidine seisukoht. Selle asemel, et tekitada olukord, kus tuleks veelgi rohkem inimesi valimistel välja, tegelikult piiratakse võimalusi, vähendatakse valimisjaoskondi. Ja minu arust ühe linnasekretäri väljaütlemine kindlasti ei olnud kohane, kui ta ütles, et teate, meil nüüd valimisjaoskondi jääb küll vähemaks, aga mis siis – meil on teine võimalus ka, minge andke oma hääl e-hääletusega. No see ei ole nagu ühele ametnikule kohane. Ausalt öeldes selline ametnik peaks oma ameti ise maha panema või siis vähemalt peaks tema puhul tehtama poliitiline otsus, et sellise suhtumise korral ta on vale inimene vales kohas. See on lubamatu.  

Ja loomulikult, see on probleem. Võttes aluseks oma kogemuse Mustamäe linnaosas, kus ma töötasin kokku üle seitsme aasta, peaaegu kaheksa aastat, ma ütlen, et loomulikult me alati arutasime siis, kui olid valimised – olid need siis Euroopa [Parlamendi], Riigikogu või kohalikud valimised –, et meie üleüldine suund on tagada võimalikult rohkem valimisjaoskondi, et inimesed saaks tulla ja sõna sekka öelda. See suund, mille praegune Tallinna valitsus võttis, ei ole õige. See ei ole õige! 

Teades kohalike inimeste olukorda, peab ütlema seda, et valimisjaoskondades käivad valdavalt vanemad inimesed, aga vanematel inimestel on tihtipeale liikumisega probleeme. Ja kui valimisjaoskonnad on, nagu Tallinn nüüd teeb, kodust kaugemal, siis võib juhtuda nii, et inimene jätab oma hääle lihtsalt enda teada ja valima ei lähe. Sellist asja ei tohiks lubada. 

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kas teile ei tundu, et e-hääletamine võib tekitada julgeolekuriski? Siin hiljuti saalis üks kõrge ametnik ütles, et isegi kirikus võõrriigi patriarh võib sosistada kõrva igasuguseid hulle asju, mis ohustab riiki. Aga siin see põld on ju ulatuslikum. Keegi ei näe, kui sa oled kabiinis, kuidas sa hääletad, sind mõjutada ei saa, aga kui sa istud ükskõik kus kohas, siis sellist tegu saab teha. Kas teile ei tundu, et selline oht on olemas?

Nii kaua, kuni ei ole arusaadav, kuidas inimene seal arvuti taga hääletab ja kelle juuresolekul, siis ei saa millegi peale kindel olla. Siin oli üks ajakirjandusest välja võetud artikli foto, kus lugupeetud Eesti Vabariigi president andis oma hääle e-valimise kaudu, ja selles ruumis viibisid teised inimesed juures. Miskipärast ma olen küll kindel, et vaatamata sellele, et seal oli hästi palju inimesi, president teadis ise, kelle poolt ta hääletab, aga me ei saa olla nii kindlad teiste inimeste puhul. 

Ja teine pool: me ei tea ju, millisel viisil täpselt see toimub ja kas ei ole kellegi manitsuse või nõudmise peale need hääled antud. Selline olukord üldse tekitada on väär ja vale. Me nagu arutame selle üle, et meil on e-valimise võimalus, aga kuidas inimene oma hääle annab, kas seal on keegi juures või ei ole keegi juures, ja kes see inimene tema juures on ja kuidas ta ikkagi suunab ja kas ta üldse suunab. See ongi juba küsimus, et valimised ei ole ühetaolised. Ometi meil põhiseaduses on kirjas, et need peavad olema ühetaolised ja salajased.

E-valimine on avanud lihtsalt hoopis teise mõõtme. Ta on avanud selle mõõtme, kus me praegu oleme, ja me seda Riigikogu saalis arutame. Kui meil e-valimisi sellisel viisil ei oleks … Noh, me oleme omalt poolt isegi ju välja pakkunud, et ehk peaks olema mingisugune näotuvastus. Ütleme, sa võtad arvuti või telefoni ja lähed sisse ID-kaardiga või mobiil-ID-ga. Järgmisena peaks süsteem küsima, et näita, kas sa oled üksi, või tuvastab sinu näo. Meil ei ole isegi kindlust, et see inimene, kellele see ID-kaart kuulub, hääletab. Me ei tea seda. Me võime heas usus ainult oletada, et jah, kuna see ID-kaardi omanik hääletas, siis järelikult see on ikkagi tema hääl. Aga need on ju kõik oletused. Valimisjaoskonnas on [ise] hääletamine fakt. Üks on oletus ja teine on fakt. Need on kaks erinevat asja.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea Lauri! Keskerakonna eelnõu tõstatab väga olulise küsimuse: kuidas tagada e-valimiste usaldusväärsus? Kahtlemata uurimiskomisjon võib aidata leida vajalikke vastuseid, kuid uurides ülesandeid, mis eelnõu kohaselt uurimiskomisjonile antakse, on selge, et Riigikogu liikmetel puuduvad spetsiifilised tehnilised oskused ja teadmised, et nendele küsimustele vastata. Palun jaga oma arvamust, keda, milliseid spetsialiste või teadlasi tuleks uurimiskomisjoni töösse kaasata.

Aitäh, hea küsija! Esiteks, mis puudutab seda komisjoni, siis ta, nii nagu ka siin eelnõus on välja toodud, peaks olema parteideülene. Ehk siis selles komisjonis peaks esindatud olema kõik parteid. See on punkt üks. Punkt kaks: kui on moodustatud komisjon, siis sinna komisjoni juurde võib kutsuda kõik spetsialistid, kes on kuidagi, mingil viisil kokku puutunud selle temaatikaga. Siin piirangud ei ole. Ja kui komisjon hakkab töötama, siis kindlasti neid spetsialiste nii meie riigis kui ka väljaspool leidub. 

Tegelikult, vaadates välisriikide kogemusi – ja ausalt öeldes need kogemused on vähemalt selle teabe kohaselt, mis on internetis leitav olnud, negatiivsed –, me just nimelt peaksime ka rohkem kasutama välisspetsialiste, kes on protseduure uurinud, kellel on olemas teadmised, mis tuvastati ja millised olid probleemid e-valimistega. Ma arvan, et see on ka üks väga oluline osa kogu sellest tööst, mida peaks rakendama. 

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Mina ei oma eelistust, erinevalt teist, kas üks on õige, teine on vale. Olen ise nii e-hääletaja olnud kui ka paberil hääletaja. Viimati hääletasin paberversiooni kasutades. Aga nagu me teame, valimiskastide juurde tahavad tulla tavaliselt vanemad inimesed. Teie ka praegu oma kõnes rääkisite pigem vanemate inimeste probleemidest, nad ei jõua valimiskastideni. Aga need uuendused või, ütleme, e-valimissüsteem on loodud just ju lastega peredele, kes nendel päevadel veedavad vaba aega võib-olla kusagil mujal, ei saa valimiskasti juurde tulla. Mugavad tingimused on just nooremale elanikkonnale loodud. Ma ei küsi, kas te olete teinud rohkem või vähem tööd nende suunal, aga valimiskomisjon, mis asub siit üle tee Komandandi teel, on ju tegelikult neid puudusi vahepeal likvideerinud. Meil on kõigil käinud fraktsioonides esinemas just need teiega sarnast hinnangut omavad inimesed. Aga kas te olete kutsunud enda juurde valimiskomisjoni inimesi rääkima, mis puudused on likvideeritud, või olete ise plaaninud sinna küsima minna? Nad tegelikult lahkelt kutsuvad, et nad seletavad kõigile, mismoodi see asi siis käib.

Aitäh, hea küsija! Kui me arutasime seda küsimust põhiseaduskomisjonis, siis valimisteenistuse ametnikud olid samuti kohal, tegid ettekande. Me arutasime nendega, nad vastasid meie küsimustele ja ka kutsusid meid külla. Põhiseaduskomisjonil on see plaan täitsa olemas, me kindlasti külastame.

Jah, ma arvan, et alates sellest 2005. aastast, 20 aasta jooksul, on kindlasti e-valimiste süsteemi täiendatud ja need raportid, mis käsitlevad meie e-valimisi, on päris hästi leitavad. Aga igas raportis, nagu on ka välja toodud, on see, et keegi ei julge konkreetselt väita, et e-valimised on turvalised. Hästi ettevaatlikult püütakse seda sõnastada ja alati mööndakse, et [süsteem] võiks olla arusaadavam, läbipaistvam. No ja salastatuse printsiip peaks ikkagi olema arusaadavalt välja toodud, et oleks tõesti selge, et inimene annab oma hääle üksi olles. 

Aga praegu mitte keegi meist ei suuda tagada kindlat veendumust, et kõik inimesed, kes annavad oma hääle läbi e-valimiste keskkonna, [teevad seda nii], et seal kedagi juures ei ole. See ei ole lihtsalt võimalik, oleme ausad. 

Vaatamata sellele süsteem on ikkagi rakendatud ja see nagu toimib. Eks see raportitest nagu ka jookseb välja. Ma arvan, et küsimus ei ole ju praegu selles jällegi, kas üks erakond usub ühte või teist. Küsimus on selles, et 40% ühiskonnast arvab, et see ei ole õige tee. See asjaolu peaks panema muretsema kõik Riigikogu liikmed. Väga suur osa meie ühiskonnast ei usalda seda. Aga kui ei usaldata valimisi, järelikult ei usaldata ka riigiinstitutsioone. Me peame kõik enda poolt tegema, et ühele või teisele järeldusele jõuda. Aga selleks, et jõuda mingisugusele järeldusele, tuleb hakata tööd tegema. Ja komisjoni moodustamine, kus osaleks kõik parteide esindajad, on kindlasti üks võimalus.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma kuulan ka ja mõned küsimused on olnud sellised, et tõestage ära, et midagi on valesti, et mul ei ole eelistust ühte- või teistpidi. No ma ei tea, siis on tulnud elada kuu tagumisel poolel või mingisuguse väga suure kivi all, kui inimene ei tea, et neid e-valimisi, mida meil praegu on juba 20 aastat tehtud, ei ole võimalik vaadelda. See on puust ja punaseks tehtud, see on läbi kohtute käinud. Viimane kohtuotsus oli Riigikohtu otsus mitte lubada vaatlejal tutvuda dokumentidega, mida valimiskomisjon valmistab ette e-valimiste korraldamiseks. Valimised ei ole vaadeldavad ei valimiste eel, ajal ega pärast. Ja sellisel juhul need ei ole enam valimised, vaid see on farss. See on etendatav farss mingitest toimingutest, mille ülesanne on jätta mulje, et meil on mingid valimised. Ja senikaua, kuni nad ei ole vaadeldavad, ei ole üldse midagi arutada, nad tuleb ära keelata. Nii et ma küsin sult: oled sa nõus, et need tuleb ära keelata?

Aitäh, hea kolleeg! Esiteks, küsimus on selles, kas ma siin ütlen oma seisukoha välja või (Saalist öeldakse: "Või partei.") partei seisukoha või siis tutvustan eelnõu. Me püüame selle eelnõu abil käivitada protsessi, mis peaks tegelikult ühe või teise tulemuseni viima. Me peaksime selle tulemuseni jõudma või vähemalt [käivitama] protsessi, mis suunaks kuskile, ühele või teisele poolele. 

Loomulikult, kui küsida minu seisukohta ja partei seisukohta, siis meil on ka suured küsimused, kui usaldusväärsed need valimised on, kas on neid võimalik kontrollida või ei ole. Ja teate, kui teoreetiliselt mõni IT-poiss isegi suudab seal midagi kontrollida, siis seda me ei suuda kunagi kontrollida, kas inimene hääletab iseseisvalt või mitte. See ei ole lihtsalt võimalik. 2005. aastal oli peaaegu 9000 e-valijat ja oli välja toodud, et valdavad olid need noored Reformierakonna valijad. Vahepeal oli [neid inimesi] üle 200 000 ja rohkem kui 200 000 inimesele koju keegi ei lähe. Juba lähtuvalt sellest on probleem. 

Ja kui ma vaatan Prantsusmaa näidet, miks nad selle ära jätsid – nii-öelda pilootprojektina käivitasid, aga sellega edasi ei läinud –, siis ühe punktina toodi välja [vähene] läbipaistvus, võimetus tagada, et hääletusprotsess on kontrollitav ja usaldusväärne. See ongi see koht, mis tegelikult tekitab muret ilmselt ka sellele 40%-le ühiskonnast, kes arvavad täpselt samamoodi ja ütlevad, et seetõttu nad ei usalda e-hääli, e-hääletamist. See on nagu probleem.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kui me natukene jälgime seda, miks maailma suured riigid ei kasuta e-valimisi, siis tulevad alati välja põhimõtteliselt ühed ja samad argumendid. Turvalisus ja usaldusväärsus ei ole tagatud, läbipaistvuse puudumine, poliitiline ja avalik usaldamatus, digitaalne ebavõrdsus, õiguslikud ja praktilised küsimused sinna juurde veel. Ja siit ma küsingi: kas ei oleks mõistlik, Lauri, ambitsiooni tõsta ja tegelikult ikkagi liikuda selles suunas, et Eestis üldse ära lõpetada e-valimised? Kuidas on Keskerakonna seisukoht?

Aitäh! No minu arust on teada fakt, et Keskerakond – uus Keskerakond uue juhtkonnaga – ei toeta e-valimisi. Me ei toeta neid. Me näeme täpselt samamoodi, et meil on probleemid, meil on usaldusväärsuse ja kontrollimise probleemid. 

Nüüd, küsimus on ju laiem jällegi. Üksi neid otsuseid siin Riigikogus vastu võtta ei ole võimalik. Selleks on vaja enamikku Riigikogu liikmeid. Aga teine pool: ma ikkagi loodan, et meile kõigile läheb korda see, et 40% meie ühiskonnast on kuskil mujal, siin ei ole küsimus ju opositsioonis või koalitsioonis või praeguses valitsuses. Praeguses valitsuses niikuinii on küsimus, nad ei tegele sellega. Aga minu arust meie peaksime siin saalis aru saama, et see on probleem, ja tulema kokku ja vähemalt millestkigi alustama. 

Ja see komisjon on minu arust väga hea stardipakk, et hakata sellega tegelema. Praegu ei ole üldse tahet ju! Kui sa vaatad liberaalsemaid erakondi – Reformierakond, Eesti 200, sotsid –, siis nendel ei ole üldse tahet sellega tegeleda. Nemad ütlevad, et meil on kõik hästi. Me oleme rahul, kuigi ühiskond on lõhki, me oleme rahul sellega, et 60% usaldab, aga ülejäänud 40% las olla. 

Vaat see on see suhtumine, mida ma tahaksin murda. Selle eelnõuga ma tahaks ikkagi, et Riigikogu liikmed mõtleksid nii-öelda poliitvaadeteüleselt. Et reaalselt püüaks ikkagi [sinnapoole], et ühiskond hakkaks kokku sulanduma, et tekiks arusaam, et tegelikult on võimalik ka teistmoodi, on võimalik nii, et inimestel või valdaval, suuremal osal ühiskonna liikmetest tekiks usaldus praeguse Riigikogu vastu, praeguse valitsuse vastu ja kõikide institutsioonide vastu. Praegu see puudub. 

Kui sa vaatad viimaseid küsitlusi, mis puudutavad usaldust Riigikogu ja valitsuse vastu, siis see on alla 30%. Ja mis puudutab praegust koalitsiooni, kui vaadata neid reitinguid, siis viimaste reitingute kohaselt ei usalda 21%, kui uskuda Norstati küsitlusi. Aga selle kohta öeldakse, et pole hullu, paneme edasi. Võtame kõik kohustused peale! Võtame seadused vastu ja lähme sellisel viisil eelarvega edasi, mis siis, et meid usaldab ainult 21% ühiskonnast! 

Aga võib-olla, tõenäoliselt see ongi selline mõttemall, et meie teeme täpselt seda, mida tahame. Ja see, et suuremale osale ühiskonnast, 80%-le praegu ei meeldi see valitsus – las olla!  See, et e-valimised ei meeldi 40%-le protsendile ühiskonnast – las olla! Aga ma arvan, et niimoodi me kaugele ei sõua. Ja selliseid näiteid [saab] palju tuua, me iga päev näeme seda, et elu toob neid meile juurde. Tegelikult sõidetakse väga suurest osast ühiskonna arvamusest lihtsalt teerulliga üle. See ei lõpe hästi.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Ühiskond on tegelikult probleemist täiesti teadlik. Mingi aeg tagasi siin oli küsitlus, mis ütleb, kui ma õigesti mäletan, et 42% inimestest ei usalda e-valimisi. No kui peaaegu pool inimestest ei usalda e-valimisi, siis on täiesti elementaarne, et need tuleb kaotada. Ja selles mõttes on see muidugi samm õiges suunas. Ehkki noh, kui me tsiteerime "Vahva sõdur Švejki", kus on selline määratlus inimeste kohta, kes nagu tahavad head asja teha, aga päriselt ei julge teha, et nad on poolpeeretajad, siis see on ka niisugune poolpeeretajalik lahendus. Ma loodan, et eesistuja ei hakka mind kirjandusliku võrdluse peale siin korrale kutsuma.

Ei ole plaanis.

Aga mida ma tahan öelda, on see, et üks argument, mida meile pidevalt tuuakse ja mis praegugi siin puldist kõlas, on, et 20 aastat tagasi oli ainult nii vähe e-valijaid ja nüüd on juba nii palju. Esiteks, me ei tea, me ei saa kontrollida, kui palju tegelikult oli e-valijaid ja kui palju neid lisati sinna ükskõik kelle poolt ükskõik missuguses vahelülis ja missuguse filtri abil. Seda me kontrollida ei saa. Ja kui me vaatame, et enne viimaseid valimisi suurendati valijaskonda 90 000 inimese võrra, siis see on tohutu reservuaar, kust annab võtta inimesi ja neid hääli, mida uhada e-häältena valimistel. Nii et selles mõttes minu arvates siin …

Nüüd ma pean ütlema, et teil on aeg täis.

… ei ole mõtet väga pikalt keerutada. Tuleb väga selgelt öelda: e-valimised tuleb lõpetada ja valida saab ainult paberil.

Aitäh, hea kolleeg! Mart, vaata, tõsi, nii nagu ma ütlesingi, 40% pluss-miinus [ei usalda]. Tõesti 2023. aasta [küsitluse] tulemused olid, et 42% ühiskonnast ei usalda e-valimisi. Ma toon kohe sulle samasuguse võrdluse, et 79% ühiskonnast ei usalda ka praegust valitsust. Aga vot ei piisa sellest, et me toome numbrid välja ja ütleme, et selle 42% peale võiks e-hääletuse kohe ära lõpetada. Ja minu meelest 79%, mis puudutab seda valitsust, on tunduvalt tugevam ja mõjusam number kui 42%. Ehk siis lähtuvalt sellest loogikast peaksime praeguse valitsuse laiali ajama. 

Eks me seda püüamegi teha. Aga selleks, et see valitsus Riigikogus laiali saata, on vaja kaht ausat Riigikogu liiget koalitsioonist, kes tõesti suhtuvad asjasse täie tõsidusega ja tajuvad ühiskonna tunnetust ja tõelisi probleeme. Tegemist peaks olema riigimeestega. Neid kahte riigimeest me siin otsime ja ma arvan, et sellega tegelevad kõik opositsioonifraktsioonid. Samas on selge, et kõike korraga ei ole võimalik saavutada, aga kuskilt tuleb alustada, nagu ma juba ütlesin.

Mis puudutab meie erakonna seisukohti, siis kordan veel üle: me kindlasti ei toeta e-hääletust. Aga sellest praegusel hetkel ju ei piisa, kui üks fraktsioon nimega EKRE või teine fraktsioon nimega Eesti Keskerakond ütleb, et meie ei usalda ja nüüd ajame selle kõik nagu laiali. Eelnõu, mis on praegu käsil ja mida ma teile tutvustan, räägib teisest lähenemisest. Teisest lähenemisest selles mõttes, et nii nagu ma olen korduvalt siin juba välja öelnud, see peab olema vähemalt stardipakk, selleks et aru saada, mis kokkuvõttes nende e-valimistega on. 

Ja teine pool: me peame kindlasti andma vastust nii nendele inimestele ühiskonnas, keda on 60%, kui ka nendele inimestele, keda on 40%, ehk siis e-valimiste pooldajatele ja vastastele. Sellega paraku praegu keegi ei tegele. Aga vähemalt valitsuses [olevate erakondade fraktsioonid] peaksid sellega tegelema, täpselt samamoodi, nagu nad peaksid iga päev tegelema oma usaldusväärsuse tõstmisega. Aga praegu ei ole vähemalt seniste liigutustega seda suudetud teha. Minu arust [on halb, et valitsuses olles ei tunnistata probleeme. Meil on päris suur osa ühiskonnast, kes lihtsalt ei usalda valitsust, neid on 79%, aga sellele ei reageerita. Praegune peaminister ütleb, et me ei reageeri sellele, las ta olla. 

Täpselt samamoodi on meil juba pikalt, tegelikult 20 aastat olnud selline olukord, kus usaldus e-valimiste vastu on olnud keskeltläbi 30% ja 40% vahel. Üks aasta kõigub ülespoole ja teine aasta natukene allapoole, aga keskeltläbi on ta seal kuskil 30% ja 40% vahel, on ju. Ja ikkagi me ütleme, et las olla. Ja vaat meie eelnõu ütleb selgelt, et me sellise olukorraga ei lepi. Me ei taha, et see olukord jääks püsima, et las ta olla.

Suur tänu! Anti Poolamets, palun!

Tänan! Hea ettekandja! Ma tsiteerin alustuseks Märt Põderi artiklit Eesti Päevalehes, kus ta võttis kokku magistritöö uuringutulemused. See tähendab, et elektroonsel valimiskastil oli sisuliselt sisse ehitatud topeltpõhi, mis võimaldas seal mugavalt sedeleid vahetada. Välja tuli reetliku topeltpõhja olemasolu aga alles siis, kui valimistulemused olid välja kuulutatud ja elektroonsed asitõendid seaduse kohaselt hävitatud. Samas artiklis oli ka üks diagramm, kus näidati, et täielik anomaalia on Reformierakonna e-häältes. Mitte ühelgi erakonnal ei olnud sellist tohutut vastuolu. 

Nüüd, kui uurimiskomisjon tehakse … Muide, ka VEB Fondi komisjon jõudis järeldusteni alles rohkem kui 20 aastat hiljem ja tegi 50-lehelise kokkuvõtte. Kas oleks võimalik kas või mingigi tagajärg saada, näiteks seda, et asitõendid säilitatakse, et ei hävitataks neid lühikese ajaga ära? Kas selline kõrvalprodukt võiks olla?

Aitäh, hea kolleeg! See, et hävitatakse kõvakettad – ka minu jaoks on see olnud päris suur küsimärk, miks seda tehakse. Ausalt öeldes ma ei ole sellest siiamaani aru saanud. Me oleme seda küsinud mitmeid kordi, miks peab kõvakettasd hävitama. Sellel ei ole mitte mingisugust loogilist põhjendust. Ja päris kiiresti, kahe nädala jooksul hävitatakse. See kindlasti lisab jälle kahtlusi ja kui [süsteem] ei ole läbipaistev, siis igal juhul kahtlused tekivad. Tee, mis tahad, aga nii on. Kui oleks arusaadav, läbipaistev, siis ei tekiks kahtlusi. Peale valimisi valimissedelid on alles, aga need e-hääled – no need pannakse haamri alla ja väga kiiresti hävitatakse kettad. See ongi lisaks kõigele muule asi, mis kindlasti paneb väga suure põntsu e-valimiste usaldusväärsusele.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Küsin teie käest ühe sellise kurioosse olukorra kohta, mis viimasel ajal on ilmnenud ja mis iseloomustab kogu seda e-hääletamise protsessi. Riigikogu valimise seadus ütleb teatavasti §-s 12 lõkes 3 täiesti selgesõnaliselt ja ühemõtteliselt, et Vabariigi Valimiskomisjoni koosolekud on avalikud ja need protokollitakse. Samas, 6. märtsil 2025. aastal pikaaegselt e-hääletamise vaatlemisele pühendunud Märt Põder sisuliselt visati Vabariigi Valimiskomisjoni koosolekult välja selle põhjendusega, et seal tuleb käsitlusele e-hääletuse süsteemi ohtusid kaardistav riskikäsitlusplaan ja selle jõudmine kolmandate isikute kätte seadvat ohtu e-hääletamise kasutamise. Märt Põder vaidlustas selle koosolekult eemaldamise Riigikohtus ja Riigikohtu menetluse käigus lekitati kergekäeliselt seesama dokument kolmandate isikute kätte. Mida sellises olukorras teie hinnangul peaks tegema? Eelnevalt on ju öeldud, et riskikäsitlusplaani sattumine kolmandate osapoolte kätte ohustab e-hääletust. Kas nüüd siis saab e-hääletusega jätkata või mitte?

Jah, see on väga hea küsimus, mida loodavas komisjonis arutada. See on kindlasti üks [teemadest] nendest üheksast punktist, mis on meie fraktsiooni poolt välja pakutud. See veel kord näitab, et selle komisjoni loomine on hädavajalik. Ja see ütleb tegelikult, lugupeetud Riigikogu liikmed – ma ei tea, kas meid jälgitakse ka kabinettidest, see sõnum on ka teile –, et kui siin hääletuseks läheb, siis tulge palun saali ja hääletage selle poolt, et see komisjon saaks loodud. Küsimus ei ole ainult ju selles, et 40 või 42% ei usalda neid hääletusi. Küsimus on selleski, et me peame selge signaali andma ka 60%-le, kes praegu usaldavad. Me peame tekitama sellise olukorra ühiskonnas, et meie valimised oleksid usaldusväärsed, läbipaistvad, ühetaolised ja et ühiskonnas ei oleks lõhet selles küsimuses. Minu arust see on väga suur lõhe, kui ühiskond tegelikult on pooleks. Ja ühes väikeses riigis ei ole see praeguses julgeolekuolukorras kindlasti asi, mis [leevendab] kõiki muid probleemele, mis siin on.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea kolleeg! Me oleme koos põhiseaduskomisjonis ja kui see eelnõu oli arutluse all, siis mind isiklikult hämmastas valimiskomisjoni esindajate ignorantsus. Aga millise mulje teile jättis nende ettekanne ja nende suhtumine?

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei hakka hinnanguid andma, mis mulje täpselt üks või teine osapool komisjonis jättis. Aga selge on see, et seda teemat oleks võinud käsitleda palju laiemalt. Ja minu arust üks hea kolleeg mainis ka seda asjaolu ja ütles, et te küll räägite siin Eesti valimistest, aga miskipärast ei taha üldse rääkida, mis olukord on välismaal ja kas lisaks Venemaale ja Venezuelale kuskil veel kasutatakse e-valimisi, ja kui kasutatakse, mis on olnud tulemused. Miskipärast valimiskomisjoni liikmed sellest ei tahtnud rääkida. 

Kui siiski väga tõsiselt sellesse suhtuda, siis ma arvan, et mida rohkem me seda teemat käsitleme, seda rohkem me peame aru saama, miks, mis konkreetsel põhjusel üks või teine riik, kui isegi mingil ajal käivitas e-valimiste pilootprojekti, ikkagi katkestas kõik need tegevused. 

See on see pool, millest väga ei taheta rääkida, otsitakse seda edulugu, mis meil on. Kui see ikka on edulugu. Seda ei saa ju nimetada edulooks, kui 40% ühiskonnast ütleb, et me ei usalda. Ja on väga suur oht, et tegelikult seoses selle vähese usaldusega inimesed lihtsalt ei lähe valima, ei anna oma hääli. Nad ei kujundagi meie riigi poliitikat ja siis tekib selline olukord, kus on meil valitsus, kellel on ainult 21% ühiskonna toetus. 

Vaat see ongi probleem. Võib-olla see on taotluslik, võib-olla nad seda soovivadki, eelkõige Reformierakond. Selline olukord sobib neile. Las nad olla, need, kes kahtlevad ja kõhklevad, ei käigi valimas. Ja siis tekib valitsus, 21% [toetusega] nad tegutsevad-toimetavad, püüavad Eesti riiki juhtida. 

Siim Pohlak, palun!

Aitäh! E-valimised on nii otsene kui kaudne julgeolekuoht, alates vaenuliku riigi varjatud sekkumise võimalusest kuni tänases Eestis valitseva olukorrani, kus tegelikult märkimisväärne osa ühiskonnast ei usalda e-valimiste süsteemi, selle kontrollitavust ega läbipaistvust. Ja täna on tegelikult ju olukord, kus ülejäänud arenenud riigid, kes on testinud e-valimisi või kaalunud nende kasutuselevõttu, on kõik loobunud. Samamoodi on Eestis usaldus valimiste vastu langenud rekordmadalale just nimelt e-valimiste tagajärjel. Ka valimiste vaatlemisega, just e-valimiste vaatlemisega onsuured probleemid. Usaldust ei lisa ka see Märt Põdra kaasus praegu. Kõik need asjaolud on tegelikult selgelt teada faktid. Kas siin väga ongi enam midagi uurida või peaksime ikkagi kiirkorras keskenduma selle julgeolekuohu likvideerimisele, mis meil e-valimiste näol Eestis on? Kas siin ei tuleks vaadata Eestis ja laiemalt maailmas valitsevat julgeolekuolukorda, arvestada sellega ja lõpetada see julgeolekurisk nimega e-valimised ära?

Aitäh! Olukord on praegu selline, nagu ta on. Meil on ülekaalus kahe osapoolega koalitsioon ja kuna ka sotsiaaldemokraadid pooldavad e-valimisi, siis see ülekaal on veelgi suurem. Ma ei tea ausalt öeldes Isamaa lõplikku seisukohta. Nad ei ole selgelt väljendanud, kas nad toetavad või ei toeta. Võib-olla on nad kahevahel, aga võib-olla mitte. Võib-olla toetavad ka. Ei tea.

Ehk siis lähtuvalt sellest olukorrast, mis meil siin Riigikogus on – meil on siin 101 saadikut –, nii nagu ma heale kolleegile Mardile juba ütlesin, sellest ei piisa, kui üks fraktsioon nimega EKRE ja teine fraktsioon nimega Eesti Keskerakond ütleb, et kõik, lõpetame ära. Praegune poliitiline olukord on natuke teine. Aga et tegeleda selle küsimusega, asjast aru saada ja anda ka selge signaal ühiskonnale, selle jaoks on vaja komisjon luua. 

Ma tuletan meelde, et meile on tulemas OSCE raport. Ma arvan, et [olenemata sellest], kas see on negatiivne või positiivne, me peame igal juhul olema proaktiivsed. Just seetõttu, et meil on päris suur hulk inimesi, kes vajavad [usaldusväärset infot], mis siis kokkuvõttes meie valimistega on toimunud.  

Kui me räägime julgeolekust, siis jah, ma arvan, et see on väga suur probleem. Väga suur probleem Eesti riigi julgeolekule on ka asjaolu, et inimestel puudub usaldus riigi vastu. Kui puudub usaldus, kas siis on olemas kaitsetahe või seda ei ole? Kui tõesti meil tekib olukord, kui vaenlane tuleb ja inimesed peavad kaitsma oma riiki, siis kas nad lähevad? Asi on kaitsetahtes. Ja kui vaadata viimaseid uuringuid, siis kaitsetahe on praeguse valitsuse tõttu langenud. Kas meil on toimetulekuprobleemid? Kindlasti. Kas see on usalduse küsimus? Kindlasti. Kas see on küsimus sellest, et Eesti riiki praegu juhib koalitsioon, kellel on 21% toetus? Jah, kindlasti. Ja nii edasi ja nii edasi. 

Ja minu arust see arusaam praegusel valitsusel puudub, et kõik see, mida nad praegu teevad, on reaalne julgeolekuoht, mis võib realiseeruda. Aga loodame, et mitte. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! See on hea teema, mille te praegu tõstatasite, see julgeolekuoht. Jah, meile kogu aeg korrutatakse, et e-valimised on väga hästi üles ehitatud, niimoodi, et neid ei ole võimalik väljastpoolt rünnata. Aga ma olen mitmel korral siin Riigikogu saalis, kui me oleme neid debatte pidanud, öelnud, et tegelikult see rünne Eesti riigi legitiimsuse vastu läbi e-valimiste ei tule tegelikult väljastpoolt, eks ole, see tuleb ju seestpoolt. Sellepärast et see, mis seal süsteemis sees toimub, seal mustas kastis, see on, kuidas ma ütlen, see on jälgimatu, on rikutud salajasuse printsiipi. Põhiseaduse kõiki kolme printsiipi on rikutud: salajasus, ühetaolisus ja ka see üheajalisus. 

Ja on isegi öeldud, ma olen kuulnud, et isegi kui tahetaks seda kõike muuta ja tuleks välja kõik need pettused ja valed, siis see olekski kõige suurem oht Eesti riigi kestmisele, sest tuleks välja, et kõik valitsused, mis on olnud peale seda, kui meil e-valimised käiku läksid, on olnud illegitiimsed. Ehk siis kas Eesti riiki vahepeal üldse on olnud või mitte? Mis sa arvad, kas see võib olla põhjus, miks, ütleme, ka süvariigi tasemel ja nende tasemel, nagu riigi valimisteenistus ja prokuratuur ja Riigikohus …

Teie aeg!

… mitte keegi ei julge ega taha selle mäda asjaga tegeleda?

Aitäh, hea kolleeg! See kindlasti, kui see osutuks tõeks, tekitaks kaose. Väga suure kaose. See on arusaadav. Nüüd on see küsimus, kui arusaadav ja selge ja läbipaistev e-valimine on. No minu arust sellest peaks aru saama absoluutselt iga täiskasvanud ühiskonna liige. Millest ma räägin? Ma räägin ju selgelt sellest – ma juba tõin selle näite siinsamas saalis –, et kuni 2005. aastani me kõik saime aru, kuidas on valimised üles ehitatud. Kõik me saime aru, kuidas neid kontrollitakse ja kuidas neid järelkontrollitakse. Toimusid kordusülelugemised – ma räägin loomulikult sedelite ülelugemisest. Iga täiskasvanud ühiskonnaliige, kes soovis osaleda valimisjaoskonna töös või olla vaatlejana kohal, kui partei teda saatis, sai selle tööga hakkama. Väga lihtne töö. Sa jälgid, et keegi ei segaks valijaid, sa jälgid, et valimisjaoskonnas oleks kord majas, sa jälgid, et oleks tagatud hääletamise salajasus. Sa suudad kõike seda kontrollida ja järelkontrollida. Seda suutis kuni 2005. aastani teha absoluutselt iga inimene, kui see ülesanne talle anti. Me räägime täiskasvanutest. 

Alates 2005. aastast tulid mängu e-valimised. Mina näiteks suudaks täpselt aru saada, mis toimub valimisjaoskondades kõikide nende protseduuride läbiviimisel. Aga kui mind viidaks e-häälte ülelugemise ruumi, siis ma suudaks ainult tuvastada – ma räägin küll endast, aga ma arvan, et see puudutab 99,99% meie ühiskonna liikmetest – ruumi, kus sa tuvastad visuaalselt arvuti, sa tuvastad personali, IT-inimesed, ja tuvastad selle, et midagi ekraanil toimub. Aga mis seal täpselt toimub, vot seda ei suuda tuvastada. 

Ja see ongi probleem, et kui me ei suuda organiseerida selliseid valimisi, millest saaks tegelikult võtta osa kõik meie ühiskonna liikmed ükskõik mis rollis – ükskõik mis rollis! –, siis see tekitab kindlasti väga palju küsimusi ja usaldamatust. Nendele küsimustele me peame saama vastused ja ma arvan, et komisjoni loomine on kindlasti üks võimalus.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu palun nüüd tutvustama põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi. Palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid ja kõik need toredad inimesed, kes jälgivad meid ülekande vahendusel! Annan teile ülevaate Riigikogu põhiseaduskomisjoni istungil toimunud arutelust. Osalesid komisjoni liikmed Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Lauri Laats, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Peeter Tali ja Jaak Valge. Ja külas olid, tähendab, vabandust, [kohal] olid komisjoni ametnikud Erle Enneveer, Karin Tuulik ja Helin Leichter. Istungilt puudusid komisjoni liikmed Ants Frosch ja Lauri Läänemets. Kutsutud olid valimisteenistuse esindajatena selle asejuht Nellika Valder ja elektroonilise hääletamise nõunik Indrek Leesi. Päevakorras oli Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu otsuse "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine Riigikogu e-valimiste protsessi turvalisuse uurimiseks" eelnõu 576. 

Kõigepealt sissejuhatuseks komisjoni esimees teavitas, et käimas on parajasti analüüs, OSCE ja ODIHR-i, Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsiooni demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo poolt läbiviidav missioon, mille ajendiks oli Riigikogu aseesimehe Arvo Alleri 17. septembril 2024 esitatud taotlus ODIHR-ile saada Eesti elektroonilise valimissüsteemi kohta vastav hinnang. Teadaolevalt on selle raporti valmimist oodata aprillikuu lõpuks, nii nagu ODIHR-i büroo meile kirjalikult teates. 

Seejärel anti sõna eelnõu esitaja esindajale, kes muu hulgas tõi välja küsimuse, kas e-valimised on põhiseadusega kooskõlas. Sellist valimisviisi ei ole põhiseaduses kirjas. Ja probleemi teine pool: kogu e-häälte lugemise protsess, selle läbipaistvus ja järelkontroll ei ole usaldusväärne. Pabersedelite puhul on selge arusaam, kuidas toimub korduslugemine. E-valimiste puhul ei ole seda protsessi võimalik üheselt jälgida. Ja veel üks probleem, mis välja toodi: e-sedelit ei ole võimalik niinimetatud tühjaks jätta. 

Valimisteenistuse esindaja Nellika Valder vastas, et jah, see aprilli lõpus valmiv ODIHR-i raport hindab valimisi reguleerivate seaduste vastavust rahvusvahelistele soovitustele. Ja ainus soovitus, mida tema ei ole Eesti seadusest leidnud, on see, et peaks olema võimalus anda tühja e-häält. Jaoskonnas saab panna valimiskasti tühja sedeli, aga e-hääletades seda võimalust praegu ei ole. Selline kaasus on läbi käinud ka Riigikohtust ja Riigikohus ütles, et seadusandja ei ole sellist võimalust kahjuks ette näinud. 

Nüüd auditeerimisest. Uurimiskomisjoni moodustamise otsuse eelnõus on välja toodud TalTechi teadlaste uuring, aga riigi valimisteenistus on [uuringu kohta] meedias toodud väiteid sealsamas vähemalt kolmel korral ümber lükanud. Teadlased on ise öelnud, et nende tööd on meedias ebaõigesti tõlgendatud. [Nellika Valder] ütles, et riigi valimisteenistus tegi teadlastega juba uurimistöö ajal koostööd. Nad tegid ise arendustöö ja lülitasid auditeerimise protsessi enda protsessi sisse. Enam ei tehta ühtegi protsessi käsitsi, kõike teeb programm. 

ODIHR-i raportis, mis esitati Riigikogu valimiste ajal, oli kõige kriitilisem teoreetiline oht siseründeks. Sellega on riigi valimisteenistus aastaid tegelenud ja seda on ka kahes raportis mainitud. Sellest tulenevalt on ka sisereegleid täiendatud. Ja veel rõhutati, et koostöö teadlastega on pidev arendustöö ja see on riigi valimisteenistuse igapäevatöö. 

Kalle Laanet tundis huvi, missugune on valimisteenistuse seisukoht: kas seda komisjon on vaja või ei ole? Nellika Valder vastas, et see on komisjoni liikmete otsus. Neil on selle algatuse üle vaid hea meel. Indrek Leesi täiendas, et e-hääletamise süsteem on loodud selliselt, et iga samm, iga toiming peab olema kontrollitav ja tõestatav, et midagi ei ole kuhugi lisatud või kustutatud. 

Lauri Laats küsis, kuidas saab olla kindel, et e-hääletades ei ole isikul selja taga inimest, kes tegelikult juhib teda vastavalt oma soovidele. Nellika Valdor vastas, et needsamad probleemid ilmnevad tegelikult ka näiteks posti teel hääletamisel, mis on mujal riikides väga levinud. Eestis toimub näiteks välisriikidest hääletamine posti teel: valijale saadetakse sedel, mille ta täidab kodus, ja ka siis me ei tea, kuidas ta täidab ja kes teda seal juhendab. See on kokku lepitud standard, et posti teel hääletamise puhul sellist viisi aktsepteeritakse. Valija peab tagama ise kodus salajase hääletamise. Sama põhimõte on ka e-hääletamisel, kus valijal on endal kodus vaja tagada hääle salajasus. Ja juhul, kui ta on hääletanud selliselt, et salajasus ei ole olnud tagatud, on tal alati võimalus oma e-häält muuta kas uuesti hääletades või minna jaoskonda ja hääletada pabersedeliga. 

Härra Jaak Valge tahtis teada, kas eelnõu esitajatel on plaanis kaasata uurimiskomisjoni töösse ka väliseksperte. Lauri Laats vastas, et nende ettepanek on, et uurimiskomisjon koosneks kõigi fraktsioonide esindajatest, neid abistavad spetsialistid selguksid protsessi käigus. Välisekspertide kaasamist ei ole välistatud, aga kõigepealt tuleks protsess käivitada. 

Ma kogu istungit ei hakka [kirjeldama], see on väga pikk protokoll, ma ei hakka teile seda üksikasjalikult ette lugema, toon võib-olla olulisemad seisukohad esile. Lauri Laats küsis, miks ei kasuta teised demokraatlikud riigid siiamaani e-valimisi, ja komisjoni esimees viitas, et e-häälte ülelugemisel järelkontrolli ei ole võimalik teha, nagu eelnõu esitaja ettekandes kõlas. Ta küsis, mis on riigi valimisteenistuse esindajatel selle [puuduse] kohta öelda. 

Indrek Leesi vastas, et järelkontrolli teostab palgatud IT-audiitor, kes kontrollib tõendite põhjal seda, et krüptogrammist tuleb konkreetne kandidaadi number, ehk sellest teisendatakse inimlikult loetav tekst. Seda kontrolli teostab audiitor iseenda loodud programmi abil. Nemad ei anna talle selleks mitte mingisugust enda tehtud vahendit. 

Lauri Laats sõnas, et on väga hästi teada, kuidas jaoskonnakomisjonid üldiselt moodustatakse. Muu hulgas on seal ka erinevate erakondade saadetud liikmeid. Komisjoni liikmed teostavad ka esimese häälte lugemise. E-häälte puhul ei ole komisjoni liikmetel sellist funktsiooni. Palgatud audiitori näol ei ole tegemist valimiskomisjoni liikmega. Valimiskomisjoni liikmetel ei ole IT-teadmisi ega peagi olema. See ei ole etteheide. Aga igal juhul on audiitor kõrvaline isik, kes viib kogu protsessi läbi, ning see erineb sellest protsessist, mida näeme tavapäraselt valimisjaoskonnas ja sellele järgnevas töös. 

Valimisteenistuse esindaja kommenteeris, et tegelikult on e-häälte tulemuste kindlakstegemine ette nähtud täpselt samasuguse protseduuri abil nagu valimisjaoskondades. Kui valimisjaoskondades hääletamine lõpeb, siis hakatakse ka e-hääli üle lugema. Enne ei saagi seda tegema hakata, kui jaoskonnad on suletud. Oodatakse ära, et saadaks teada täpne arv, kui paljud valijad kasutasid võimalust hääletada jaoskonnas pabersedeliga oma e-häält üle ehk siis, kui paljud tahtsid kordushääletamist teha pabersedeliga. See protseduur on valijatele, kes on öelnud, et nad tahavad tulla vaatlema, vaadeldav. Riigi valimisteenistus on neid vaatlejaid eelnevalt selleks koolitanud. Eelmistel valimistel toimusid häälte lugemised Riigikogu konverentsisaalis, kust tehti ka videoülekanne meediaväljaannetele. 

Pipi-Liis Siemann küsis, et kuna on näha, et e-hääletusel osalejate arv on järjest tõusnud, siis kust tuleb eelnõu esitajate arvamus, et usaldus e-hääletamise vastu on madal ja tingimata on vaja moodustada komisjon, mis uuriks seda juba läbi uuritud teemat. Eelnõu esitaja vastas, et e-valimised rakendati selleks, et meelitada rohkem inimesi hääletama, aga tema hinnangul ei ole seda toimunud. Kui vaadata seda perioodi, kus e-hääletamist ei olnud, siis on näha, et inimeste osalusaktiivsus ei väga palju muutunud. Selleks et saada rohkem inimesi valima, peab meil olema usaldusväärsem süsteem. 

Ando Kiviberg palus kirjeldada protseduuri, mis toimub pärast jaoskondade sulgemist, kui tehakse kindlaks, kui paljud e-hääletanud on hiljem hääletanud valimisjaoskonnas pabersedeliga. Indrek Leesi vastas, et kui hääletamine on lõppenud, siis nad koostavad nimekirja nendest inimestest, kes on hääletanud elektrooniliselt. Nimekiri allkirjastatakse digitaalselt ja see informatsioon laetakse valimiste infosüsteemi, kus hoitakse infot nende kohta, kes käisid sedeliga valimas. Kui jaoskonnad on suletud, siis valimiste infosüsteem tagastab paberil hääletanute nimekirja ja selle alusel tühistatakse nende valijate elektroonilised hääled. 

Kalle Laanet lausus, et valimisteenistus on väga avatud ja teinud ettepaneku tulla kõrvalmajja, tutvuda asjadega, küsida kõiki küsimusi. Ükski komisjon iseenesest ei lahenda midagi. Ta leidis, et kui asjaga soovitakse tegeleda, tuleks tegeleda sisuliselt, mitte vormiliselt. 

Jaak Valge arvas, et usaldus tuleb välja teenida. Usaldus on kõikuv, tõuseb ja langeb vastavalt ka meedias kajastatule. See on oluline ekspertidele [mõeldud] küsimus ja visiidiga riigi valitsemisteenistusse seda tema hinnangul lahendada ei saa. Ta küsis, kas uurimiskomisjoni moodustamise eelnõu esitaja arvab, et hääletamise põhiprobleem on kooskõla põhiseadusega või on peamised probleemid tehnilised. Lauri Laats vastas, et kindlasti on probleemid mõlemad, aga rohkem teeb muret tehniline pool, mille osas on väidetud, et asjad on paremaks läinud, aga reaalsuses saame aru, et valimiste tulemused peavad olema selgelt kõigile arusaadavad. 

Ja Lauri Laats omakorda küsida, kas on tagasisidet, miks ei ole siiamaani teistes demokraatlikes riikides e-valimisi. Valimisteenistuse esindaja vastas, et näiteks Prantsusmaal kasutatakse e-hääletamist välisriikides asuvate valijate puhul. Neid riike, kes on andnud üleriigiliselt kõikidele valijatele võimaluse e-hääletada, on vähe, küll aga on väga palju huvilisi. Eelkõige on e-valimiste mittekasutamise põhjuseks hirm. Näiteks Soomes oleks see tehniliselt võimalik, kuid paljuski jääb see poliitilise tahte taha. [Nelli Valder] arvas, et mitmed teiste riikide poliitikud ei taha e-valimisi lubada, sest nende valimiste puhul on keerulisem manipuleerida. Ta tõi näiteks digitaalse allkirjastamise. Ukrainlased uurisid meie digi-ID-d ning küsisid, kuidas käib digiallkirjastamine siis, kui valikut peab muutma pärast selle digiallkirjastamist. Ja kui neile vastati, et pärast dokumendi allkirjastamist selle sisu enam muuta ei saa, siis Ukraina esindajate huvi kadus. Nad vastasid, et siis neile ei sobi. Prantsusmaal on nii, et [nad ei logigi] ID-kaardiga süsteemi [sisse], vaid valijatele saadetakse kasutajatunnus ja parool ning nad saavad siis minna e-hääletama. Eesti jaoks ei ole selline lahendus väga turvaline. Meil peavad [edaspidi] kõik valijaid ennast ID-kaardi, mobiil-ID või Smart-ID abil tuvastama. 

Evelin Poolamets uuris, mis juhtus viimastel Riigikogu valimistel, kui elektrooniliste häälte lugemise tulemused viibisid tund aega. Vastus oli, et tulemused ei viibinud, põhjuseks oli seadusemuudatus. Varasemalt sai oma e-häält jaoskonnas muuta vaid laupäevani ja valimispäeval ei saanud oma e-häält sedeliga hääletades muuta. Pärast seadusemuudatust saab valija oma e-häält muuta, hääletades jaoskonnas valimispäeval pabersedeliga. Seadusemuudatus tõi kaasa selle, et e-häälte lugemisega tuleb oodata valimispäeva õhtul kella 8-ni ning alles seejärel saab hakata e-hääli kokku lugema. Kokkuvõttes see võtab rohkem aega. 

Lauri Laats arvas, et see, et meid kutsutakse valimisteenistusse asju üle vaatama, on hea ettepanek, mida võiksime komisjoni esimehega arutada. Komisjoni esimees vastas, et ta võtab hea meelega selle korraldamise enda peale. 

Nüüd täiendas veel valimisteenistuse esindaja, et kõikidel riikidel on erinevad valimissüsteemid. Meie oleme selle üles ehitanud Eesti vajadustest lähtuvalt. Teistes riikides kasutatakse pigem valimismasinaid. Seega on erinevad argumendid, miks teised riigid ei ole e-valimisi kasutusele võtnud. Mõned riigid arutavad pigem mobiiliga hääletamise üle. Arvutiga hääletamine tundub neile juba eilne päev. 

Ando Kiviberg küsis, kas on korraldatud ka selliseid küsitlusi, mis hindavad või mõõdavad paberhääletamise usaldusväärsust, ja kui on, siis mis tulemustega. Valimisteenistuse esindaja vastas, et ilmselt ei ole, tema igatahes ei tea, et oleks. E-valimiste küsimuse sai riigi valimisteenistus lülitada hiljuti Riigikantselei uuringu küsimustikku, kuna seda protsessi ja seda usalduse protsenti oleks hea seirata. Nad kavatsevad küsimustikku lülitada ühe sellise küsimuse ka pärast valimisi, kui valijad on saanud vahetult valimiskogemuse. Ta ütles, et siis tuleb teha küsimustik, kus on küsimus ka selle kohta, kuidas usaldatakse paberhääletamist. 

Ando Kiviberg märkis, et neid juhtumeid, kus mobiiltelefoniga tehakse täidetud valimissedelist pilt ja pärast sellega kellelegi tõestatakse, kelle poolt hääletati, neid ju jagub. Ja avalikkuses on neid palju käsitletud. 

Peeter Tali sõnas, et demokraatlikku riigikorda rünnatakse valimistesse sekkumisega läbi selle, et püütakse näidata valitsust või valimisprotsessi ebausaldusväärsena. Ja käiakse välja kolm peamist faktorit: tehniliselt ebausaldusväärne, poliitiliselt ebausaldusväärne ning kolmandaks demoniseeritakse poliitikuid. Ta sõnas, et kui on nii suured kahtlused, et peaksime looma uurimiskomisjoni, mis uuriks, kuidas saab anda elektroonilisi allkirju, siis pärast peaks äkki tegema ka komisjoni selle jaoks, et uurida, kuidas e-pangandus käib, sest sealt ei saa ju ka kuidagi raha välja võtta ja 50-euroseid üle lugeda. Lauri Laats vastas, et see on pigem huumoriga esitatud küsimus. 

Siis uuris juhataja veel, et kuna ODIHR-i raportit on oodata aprillikuu lõpus, siis kas eelnõu esitaja oleks nõus eelnõu tagasi võtma või panema selle seniks ootele, kuni saabub raport. Seejärel saaks kaaluda, mida edasi teha. Ja Lauri Laats vastas, et me peaksime olema proaktiivsed, olenemata sellest, mis on selle raporti tulemus. Kui me näitame ise proaktiivsust üles ja raportist selgub, et meil on probleemid, siis tegeleme probleemidega juba ennetavalt. Ja kui on teine tulemas, siis see halba ju ei tee. 

Helir-Valdor Seeder märkis, et tegelikult oleks mõistlik menetleda seda eelnõu nii, et lõpetada ära esimene lugemine ja siis liikuda edasi vastavalt raporti tulemustele. Peeter Tali veel lausus, et saab ka näiteks nii, et härra Laats võtab eelnõu praegu tagasi ja kui raport tuleb, siis saab esitada ka uuesti. 

Ja lõpuks jõudsime menetluslike otsuste juurde. Kõigepealt, võtta eelnõu täiskogu päevakorda 16. aprillil 2025. See oli konsensuslik otsus. Teiseks, teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, mille poolt hääletas 6 ja vastu oli 3, erapooletuid 0. Ja kolmandaks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg. See oli konsensuslik otsus. See on kõik. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Teile on paar küsimust. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Hea ettekandja, väga põhjalik ülevaade, aitäh! Aga mul jäi paar küsimust, millele ma ei näe vastust, ja võib-olla te saate mind aidata. Esimene küsimus: kes ja kuidas saab tõestada, et elektroonilisel hääletamisel teeb inimene seda ise ja vabatahtlikult? Teine küsimus: kas on normaalne, et interneti teel hääletamise protseduur erineb nii radikaalselt jaoskonnas hääletamisest? Ja kolmas küsimus: e-valimised sellisel kujul, nagu nad meil toimuvad, eksisteerivad ainult kahes riigis, Venemaal ja Venezuelas, ehk riikides, mida Eesti pidevalt kritiseerib demokraatia puudumise pärast – kas teile ei tundu, et siin on ilmne vastuolu?

Aitäh! Ma rõhutan, et mina ei ole kindlasti e-hääletuse spetsialist. Ma ainult vahendasin seda arutelu, mis komisjonis toimus. Ja mis teie esimest küsimust puudutab, siis selle üle tõesti komisjonis arutelu oli. Valimisteenistuse esindaja seisukoht oli, et kui inimesel on kahtlus, et teda on mõjutatud, või tal on keegi selja taga seisnud või keegi on teda juhendanud e-hääle andmisel, siis tal on alati võimalus hiljem uuesti hääletada, kui kedagi teist juures ei ole, või minna lausa valimisjaoskonda ja pabersedeliga hääletusprotseduur läbi teha. 

Nüüd see teine küsimus, protseduuri erinevuse kohta. Jällegi rõhutan, et ma ei ole ekspert. Ma kardan, et võib-olla mu vastusest ei ole teile selle mõttes palju kasu. 

Mis kolmandasse küsimusse puutub, siis nagu ma sellest arutelust ka välja tõin, tegelikult neid, kes mingil kujul e-hääletamist kasutavad, on natukene rohkem kui Venezuela ja Venemaa ja Eesti. Tuginedes sellele, mida ütles valimisteenistuse esindaja, [saan öelda], et on neid riike, kes kaaluvad m-hääletamist ehk nutitelefoni abil. Aga me ei täpsustanud, kes need on ja missuguse perspektiiviga. Nii et kahjuks ma tõenäoliselt rahuldavalt teie küsimusele ei vastanud.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Vaadake, väga suur osa Eesti ühiskonnast on ärevil ja ei usu e-valimistesse. Võib-olla selle komisjoni moodustamine oleks hea käik näidata, et vaadake, kõik on läbipaistev, kõik on väga korras. See võtaks ära ja maandaks selle ärevuse ja umbusalduse e-valimiste vastu. Kas see ei oleks praegu õigem käik, kui see komisjon ikkagi töötaks ja veenaks inimesi, et kõik on korras?

Aitäh! Nüüd see on mulle personaalne küsimus, ma saan aru, mitte et ma väljendaks meie komisjoni seisukohta terviklikult. Ma komisjoni esimehena tegelikult tegin eelnõu esitajale ettepaneku, et ootaks selle ODIHR‑i raporti ära. Selle põhjal me saame näha, kas meil on mõtet minna oma plaaniga edasi või on see ekspertiis juba piisav vastuste saamiseks. Aga ma olen igal juhul läbipaistvuse poolt. Igal juhul olen selle poolt, et me saaksime oma küsimustele vastused, ja ikkagi asjatundjate käest.

Rohkem teile küsimusi ei ole. Tänan! Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Suur tänu! Alustame sellest, et eelnõu, mida me täna siin menetleme, ehk siis Riigikogu otsus moodustada uurimiskomisjon Riigikogu e-valimiste protsessi turvalisuse hindamiseks, on väga vajalik, sellepärast et see on seotud reaalse ja tõsise probleemiga, mida ei tohiks ignoreerida.

Tõsiasi on ju see, et usaldus valimissüsteemi vastu on üks demokraatliku riigikorralduse kõige olulisemaid eeldusi. Ilma selleta, et valdav osa kodanikkonnast usaldaks kasutatavat valimissüsteemi, ei saa me tegelikult rääkida legitiimsest võimust ega demokraatlikust riigikorraldusest. Kui me ei saa uskuda, et valimiste läbiviimiseks kasutatav protseduur on aus, siis me ei saa ju uskuda ka seda, et need inimesed, kes on valimiste tulemusena pääsenud riigivõimu juurde, üleüldse omavad õigust riigivõimu teostada. Mis omakorda viib ju veelgi kaugemale ulatuvate probleemideni, kuni sinnamaani välja, et kõik seadused, mis on võetud vastu parlamendi poolt, mis on ametisse seatud niisuguste valimiste tulemusena, on küsitava õigusjõuga. Kui nendel inimestel, kes on riigivõimu juures olnud, ei ole olnud õigust riigivõimu teostada, muu hulgas seadusi vastu võtta ja jõustada, siis tegelikult puudub ka nendel seadustel siduv jõud. Nii et tegemist on äärmiselt tõsise probleemiga, mida ei tohiks ignoreerida ja millesse ei tohiks suhtuda kergekäeliselt.  

Nüüd, milline on reaalselt olukord usaldusega riigi kasutatava valimissüsteemi vastu, sellest rääkis Lauri Laats oma ettekandes korduvalt ja ka küsimustele vastates. Aga käime korraks üle. 

2023. aasta valimiste järel läbi viidud küsitluse kohaselt usaldab või pigem usaldab e-hääletamise süsteemi üksnes 54,2% kodanikest, samal ajal ei usalda või pigem ei usalda 38,3% ja toonase küsitluse kohaselt ei osanud öelda 7,6%. Kusjuures 39,7% vastanuist ütles, et usuvad või pigem usuvad, et 2023. aasta Riigikogu valimistel leidis aset e-valimiste osaline võltsimine. Kujutate ette: ligi 40% kodanikest usub või pigem usub, et viimastel parlamendivalimistel leidis aset osaline võltsimine e-hääletamise puhul. 

Nüüd, kaks aastat hiljem ehk siis 2025. aasta kevadel on Riigikantselei poolt tellituna läbi viidud küsitlus, kus muu hulgas küsiti ka selle kohta, kuivõrd usaldatakse e-valimiste süsteemi. Ja nagu me näeme, on tulemused sisuliselt samad, kahe aastaga ei ole selles osas põhimõtteliselt midagi muutunud. "Usaldan" või "pigem usaldan" vastas 58% ja "ei usalda" või "pigem ei usalda" vastas 39%, "ei oska öelda" vastas 4%. Nii et endiselt ligi 40% kodanikest ei usalda kasutatavat valimissüsteemi, mis on tegelikult skandaalne, õigemini sügavalt skandaalne! Vähekenegi demokraatia ideaali tõsiselt võtvas ja austavas riigis ei tohiks niisuguse olukorra ees silmi kinni pigistada ja uurimiskomisjoni moodustamine selleks, et süveneda e-valimiste süsteemiga seonduvatesse probleemidesse ja nende tagamaadesse, oleks vähim, mida tuleks teha. Absoluutselt vähim!  

Nüüd, pole ka ime, et nii paljud inimesed ei usalda e-valimiste süsteemi. Ainuüksi sellepärast on see ju arusaadav, et selle süsteemi kasutamine ei ole kooskõlas põhiseaduses sätestatuga. Põhiseadus ütleb ju §-s 60 täiesti ühemõtteliselt, et Riigikogu valimised peavad olema ühetaolised, otsesed ja salajased. Mitte ükski nendest nõuetest ei ole tegelikult ju täidetud. Riigikogu valimised ei ole ühetaolised ega otsesed, sellepärast et ei ole teada, kes üleüldse ID-kaarti kasutades valimistel osaleb. Ja need ei ole ka salajased mitmel põhjusel, mida ma ei saa siin praegu lähemalt selgitada, sest aeg saab otsa. 

Samuti ütleb põhiseadus samas paragrahvis, et Riigikogu valimised peavad toimuma ühel konkreetsel päeval: märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal, mis järgneb Riigikogu eelmiste valimiste aastale. Tegelikult, nagu me teame, toimuvad need nii e- kui ka eelvalimiste näol mitmenädalase perioodi jooksul, kusjuures e-hääletamise tulemused teatavasti pannakse välja pärast paberhäälte tulemuste väljapanemist, mitte vastupidi, olgugi et see hääletamine leiab aset enne paberhääletamist. 

Järgmiseks, elektroonilise hääletamise protsessi tulemused ei ole tervikuna kontrollitavad ega läbipaistvad, kuigi otsast otsani kontrollitavust on lubatud juba palju aastaid tagasi. Kui 2017. aastal öeldi, et see on nüüd kasutusele võetud, siis tegelikult valetati. Reaalselt ei ole siiamaani – ja see on fakt, mida ei ole võimalik ümber lükata – otsast otsani kontrollitavust kasutusele võetud. 

Sellega seoses tõi TalTechi juhtivteadur Ago Samoson oma hiljutises artiklis esile, ma tsiteerin: "Tehnikaülikooli teadlased näitasid, et selles etapis, kui kehtivad hääled eraldatakse kordus- ja paberhääletamisega tühistatud häältest ning tehakse anonüümseks, võib esitada loendamiseks täiesti uued sedelid. Need ei pea pärinema üldse valimiskastist, vaid võivad olla juba eelnevalt valmis võltsitud avalikult saadavate andmete põhjal." Uskumatu olukord! Aga jällegi midagi sellist, mida ei ole võimalik ümber lükata. 

Nüüd, vabariigi valimisteenistuse juht Arne Koitmäe on pareerinud süüdistust, et audiitorile ei ole üldse võimaldatud programmi, millega oleks võimalik veenduda, et niisugust võltsimist ei ole läbi viidud, väitega, et pistelisi kontrolle, käsitsi teostatavaid pistelisi kontrolle on olnud võimalik läbi viia. Aga samal ajal puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et neid pistelisi kontrolle oleks käsitsi päriselt läbi viidud. Selliseid tõendeid ei eksisteeri. 

Ja sellega seonduvalt on Märt Põder, pikaaegne e-valimiste vaatleja ja kriitik, kirjutanud oma artiklis, mis avaldati Eesti Päevalehes 10. aprillil 2025 järgmist. Tsiteerin: "Demokraatliku legitimatsiooni ühemõttelisus ja vaidlustamatus on riikluse üks kõige olulisemaid garantiisid ja seetõttu on eriti kahetsusväärne, kui valimiste korraldaja oma vigade tunnistamise asemel püüab neid peita vassivate väidete taha. Just seda paistab olevat teinud valimisteenistuse juht Arne Koitmäe, kui mõtles veebruaris välja käsitsi tehtavad pistelised kontrollid, mis pidanuks välistama temapoolse hüpoteetilise võltsimise näiteks 2023. aasta Riigikogu valimistel. Seda tuleb järeldada Arne Koitmäe möödunud kuul ajakirjanduses antud vastustest osutustele, et tõendid selliste kontrollide läbiviimise kohta puuduvad ning sõltumatud osapooled pigem lükkavad nende läbiviimise ümber. Kui valimisteenistuse juht on avalikkust valimiste protseduuride ja auditeerimisel läbitud sammude kohta sihilikult eksitanud, tuleb teda käsitleda ilmselt julgeolekuriski ja ohuna demokraatiale. Ent mis võiks üldse sundida meid valijatena usaldama valimisteenistust, mis sai kuni 2024. aastani vähemalt hüpoteetilise …

Aitäh!

… soovi korral täiesti märkamatult vahetada sedeleid digitaalses valimiskastis?" Nii, tsitaadi lõpp.

Ja see on ainult üks probleemi paljudest aspektidest. Kõiki neid asjaolusid silmas pidades ma tungivalt kutsun üles mitte silmi kinni pigistama selle probleemi ees ja minema edasi selle uurimiskomisjoni moodustamisega. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! E-valimised on kindlasti teema, mis lõhestab ühiskonda, ja seda näitavad ka küsitlused. Nii nagu ma oma ettekandes tõin välja, 40% ühiskonnast ütleb, et ei usalda seda protsessi. Ja minu arust see on nii oluline küsimus. Me peaksime selle probleemi lahendama ja taastama inimeste usalduse valimiste vastu. See on lõhe, mis 20 aastat tagasi meile siinsamas Riigikogu otsuse kohaselt lauale pandi. Ja tegelikult on just Riigikogul võim sellega midagi teha, pöörata seda sellisel viisil, et usaldus oleks tagatud. Ja tõesti, kui uurimiskomisjon näitabki, et teist teed ei ole ja e-valimised tuleb ära lõpetada, siis vastavad otsused tuleb ka teha.

Valimised on ühetaolised ja otsesed, hääletamine peab olema salajane. See on osa sellest mõttest, mis Eesti Vabariigi põhiseaduses on kirjas. Nii nagu eelkõnelejagi rääkis, valimised ei ole praegu kindlasti salajased ega ka mitte ühetaolised. Ja see on probleem. 

Seda probleemi saab mitmel moel lahendada. Üks teekond selle probleemi lahendamiseni on selle komisjoni loomine, mida me täna oleme arutanud rohkem kui poolteist tundi. Ma siiralt loodan, et ka need Riigikogu saadikud, kes võib-olla alguses olid vastu või siis on praegu kõhklevad, tulevad saali ja hääletavad selle komisjoni loomise poolt, sest seda ühiskond vajab, seda ühiskond ootab. Usaldamatus ei vii meid edasi, aga usaldamatus püsib meil päris suur, ja mitte ainult e-valimiste osas. Oleks väga hea, kui me hakkaksime siinsamas ühiskonda liitma ja alustaks sellest küsimusest, e-valimistest.

E-valimisi kasutavad veel kaks riiki: Venemaa ja Venezuela. No see ütleb nii mõndagi. Kus on Eesti? Venemaa ja Venezuela! Teiselt poolt me teame, et e-valimisi on katsetanud ka teised demokraatlikud riigid lisaks Eestile. Venemaad ja Venezuelat me kindlasti demokraatlikuks pidada ei saa, aga miskipärast e-valimised seal toimuvad. Need erinevad näited, mis ma oma ettekandes tõin – on see siis Norra või Soome või mõni muu riik, nad katsetasid, vaatasid ja ütlesid sellele selge ei. Ja põhjusi oli erinevaid. Põhjusi oli tehnilisi, turvalisuse poole pealt, läbipaistvuse poole pealt, usalduse poole pealt, ja ka õiguslikud nüansid olid. Ehk siis kõik needsamad küsimused, mis meil on tegelikult täna siin üleval. Teised riigid, kus valitseb demokraatia, ütlesid, et me ei saa niimoodi minna, meie ühiskond seda ei aktsepteeri. 

Meie praegune valitsus ütleb, et mis siis, et 40% või isegi enam on seda meelt, et e-valimised on ebaturvalised. Nemad selle probleemiga mitte midagi ei tee. See on täpselt samamoodi, nagu praegu ei soovita mitte midagi teha ka selle peale, et valitsus on väga ebapopulaarne. Tegelikult 79% ühiskonnast ütleb, et meie seda valitsust ei usalda. Selle kohta öeldakse, et meil vahet ei ole, me ikkagi juhime Eestit edasi nii, nagu me juhime. Kas see on juhtimine, on omaette küsimus.

Teistes demokraatlikes riikides, kui selline olukord on tekkinud – ja neid näiteid on päris palju –, kui populaarsus on kukkunud, siis valitsus läheb laiali ja korraldatakse erakorralised valimised. Meil ei ole ühiskonna usaldust valitsuse vastu, aga meie ei soovi sellega tegeleda. Meil …

Üks minut juurde, paluks.

Üks minut juurde, palun!

Aitäh! Selgelt väga suur osa ühiskonnast ütleb, et meil ei ole e-valimiste vastu usaldust. Aga me ikka nagu ei taha sellega midagi teha. 

Ma siiski loodan, et ikkagi täna siin see otsus sünnib. Ma siiralt loodan seda. Vaatan ühele kolleegile otsa, ta noogutab, võib-olla ta hääletab poolt. Ma loodan, et kõik kolleegid hääletavad poolt. See on oluline küsimus, see on tõesti oluline küsimus. Ja ma arvan, et see komisjon ju ei ütle, et nüüd me võtame ühe või teise otsuse vastu, kas poolt või vastu. Aga me anname võimaluse selles teemas jõuda mingisugustele järeldustele, kas teha protsess rohkem läbipaistvaks või tuleb otsus, et seda läbipaistvaks ei ole võimalik teha. Nii et veel kord, head kolleegid, loodan teie toetusele. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 576 esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame seda ettepanekut hääletama. Asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 576 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 48 Riigikogu liiget, vastu oli 16, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 576 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Ja nüüd peale haamrilööki, head kolleegid, on võimalus registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. (Näeb rohkeid kõnesoove.) Oi-oi-oi-oi! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head vaatajad teleekraanide taga! Me elame ajal, mil lihtsate ja iseenesestmõistetavate tõdede väljaütlemine nõuab julgust. Üks neist tõdedest on see, et naine on inimene, kes on naisena sündinud. Bioloogiline sugu ei ole sotsiaalne konstruktsioon ega isiklik identiteedikogemus, see on objektiivne teaduslik fakt. Ja kui me ei tunnista seda fakti, ei saa me kaitsta ka naiste õigusi. 

Küsimus, kes on naine, pole pelgalt sõnademäng, sest kui me ei tea, kes on naine, ei saa me ka rääkida naiste õigusest. Ja kui me asendame bioloogilise tõe ideoloogilise enesemääratlusega, siis kaotavad just bioloogilised naised, olgu nad siis sportlased, töötajad, tööandjad või juhtkonna liikmed või lihtsalt naised, kes soovivad tunda end kaitstuna. 

Ühendkuningriigi kõrgeim kohus otsustas eelmisel kolmapäeval, et naise õiguslik definitsioon põhineb bioloogilisel sool. Ülemkohtu otsus tõi kaua oodatud selguse, see tähendab, et seaduse mõttes on naine see, kes on naisena sündinud. Mitte keegi ei saa lihtsalt öelda, ma tunnen end naisena, ja seetõttu nõuda samaväärseid tingimusi, kaitset või eelist. See kohtuotsus sündis pärast aastaid kestnud vaidlusi ja see võit ka naisorganisatsioonile on märgiline. Ja rõõmustav uudis tuli teisipäeval ka Ungarist, kus parlament pani põhiseaduslikult paika, et on vaid kaks sugu, mees ja naine.

See võit ei ole mitte ainult võit brittidele ja ungarlastele, vaid see on võit tervele lääne ühiskonnale, kus naised on aastakümneid võidelnud õiguse eest olla nähtavad ja kaitstud. Nüüd öeldi selgelt: see õigus ei saa olla tühistatud kellegi enesetundest defineerida end naisena. 

Olukord, kus bioloogilised mehed, kes identifitseerivad end naistena, võistlevad spordis naiste vastu ja võidavad tänu oma loomulikule kehalisele üleolekule, on ebaõiglane. See on alandav nende naiste suhtes, kes on pingutanud, treeninud, võistelnud ja lõpuks pidanud loovutama oma võimaluse mehele, kes väidab, et ta on naine. 

Küsimused [ei tõusetu] pelgalt spordis. Küsimused [tõusetuvad] ka varjupaikades, tualettruumides, haiglates, vanglates ja seaduse ees. Kui naine ei tähenda enam bioloogilist naist, siis mida see üldse tähendab? Kui me kaotame selle tähenduse, siis kaotame ka naiste kaitse. 

Ka Eestis on aeg öelda selgelt välja: naine on see, kes on naisena sündinud. Me ei tohi lasta ideoloogilisel survel hävitada seda, mille nimel on naised aastakümneid töötanud, õigust turvalisusele ja väärikusele. Naise identiteeti ei tohi võtta ja muuta millekski voolavaks ja määratlematuks. Kui me ei kaitse seda mõistet, siis me ei kaitse ka neid, kelle jaoks see on elu ja kogemuse keskmes. Naiste õigused algavad selgest määratlusest ja sel määratlusel peab olema bioloogiline alus. Kui me seda ei julge tunnistada, siis me ei seisa mitte naiste, vaid ideoloogia teenistuses. Aitäh!

Aitäh teile! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Mõne hetke eest leidis siinsamas saalis aset hääletus, millega koalitsioonierakondadesse kuuluvad saadikud saatsid tuimalt prügikasti Riigikogu otsuse eelnõu, mille vastuvõtmise korral oleks asutatud uurimiskomisjon e-hääletamisega seonduvate probleemide uurimiseks. Pidasin siin juba väikese kõne fraktsiooni nimel sel teemal. Aga tahtsin lisada veel mõned tähelepanekud – üldisemat laadi, mis seonduvad küsimusega sellest, mida näitab see, kui niisugune eelnõu sellise kergekäelisusega lihtsalt prügikasti saadetakse, ilma pikema jututa. 

Ei saa ju eitada, et valimissüsteemi usaldusväärsus on üks demokraatliku riigikorralduse hädavajalikke eeldusi. Ei saa olla demokraatlikku riigikorraldust, kui ei ole usaldusväärset valimissüsteemi. Samuti ei saa eitada, et nii 2023. aasta kevadel kui ka 2025. aasta kevadel läbi viidud küsitluste kohaselt ligikaudu 40% Eesti Vabariigi kodanikest ei usalda või pigem ei usalda kasutusel olevat e-hääletamise süsteemi. Vaevalt leidub teist riiki Euroopas, kus usaldus kasutatava valimissüsteemi vastu on sedavõrd madal. Need kaks fakti koostoimes peaksid ilmselgelt viima järelduseni, et niisugust olukorda ei saa tolereerida, selle ees ei tohi silmi kinni pigistada, sest see ei ole lihtsalt vastutustundlik. Sel lihtsal põhjusel, et põhiseadus deklareerib §-s 1 täiesti ühemõtteliselt, et Eesti Vabariik on demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. 

Mida me näeme, kui niimoodi käitutakse? Minu meelest näeme ühte väga masendavat, aga lihtsat tõsiasja. Seda, et demokraatia ideaali ei suhtu Eesti Vabariigis võimu juures olevad inimesed tõsiselt. Ehk teisisõnu, põhiseaduses võib see ühe meie riigikorralduse baasideaalina deklareeritud olla, aga deklaratsiooniks ta jääbki – tühi sõnakõlks, mida on tore oma kõnedes esile tuua, tore loosung, millega on vahva lehvitada, aga sisuliselt ei kavatsetagi seda järgida, kui see kuidagipidi on ebamugav või asetab omaenda võimupositsiooni kuidagi kahtluse alla, selle püsimise kahtluse alla. 

Milline on reaalselt olukord demokraatiaga Eesti Vabariigis? Küsigem [reaalsusest lähtuvaid] küsimusi ja vastakem reaalsete faktide pinnalt. Millal toimus meil viimane referendum ehk millal see kõrgeima riigivõimu kandja ehk rahvas sai reaalselt ise viimane kord midagi otsustada? See oli 21 ja pool aastat tagasi, 2023. aasta 14. septembril, kui leidis aset referendum Euroopa Liiduga liitumise küsimuses. Sellele eelnes massiivne riiklikult rahastatud propaganda, nagu me mäletame, et kõrgeima riigivõimu kandja ikkagi hääletaks tingimata õigesti. 21 ja pool aastat tagasi! 

Nüüd, kas põhiseaduse kohaselt rahvas ise üldse saab algatada referendumeid? Ei saa. Teatavasti põhiseadus ütleb §-s 105, et referendumeid saab algatada üksnes Riigikogu. Ja Riigikogu, nagu öeldud, pole üle 20 aasta pidanud kordagi vajalikuks seda teha, olgugi et Riigikogu peaks olema rahva teener, teenima rahvast ja andma kõige olulisemad otsused rahvale endale otsustada. Ei ole usaldatud rahvast 21 ja pool aastat selleks piisavalt. 

1920. aasta ja 1933. aasta põhiseadus nägid ette võimaluse, et rahvas saab ise algatada referendumeid, nägid ette ka võimaluse, et rahvas saab algatada parlamendis eelnõusid, ja nägid ette ka võimaluse tühistada parlamendis vastuvõetud seadusi referendumil. Kusjuures, kui rahvas tühistas Riigikogu poolt läbi surutud seaduse, siis see oli ühtlasi umbusaldusavaldus parlamendile ja sellega kaasnesid automaatselt erakorralised Riigikogu valimised. See oli ka igati loogiline, sellepärast et oli leidnud kinnitust, et need, kes peaksid tegutsema rahvaesindajaina, olid irdunud rahva enamuse tahtest ja tegutsenud sellega vastuolus. 1933. aasta põhiseadus muuseas nägi ette ka võimaluse, et rahvas saab valida endale ise riigipea. Jällegi baasdemokraatlik õigus, mida Eesti rahval enam ei ole, kuna kehtiv põhiseadus sellist võimalust ette ei näe. 

Ja nii me olemegi olukorras, kus me ühelt poolt põhiseaduses deklareerime, et Eesti Vabariik on demokraatlik riik, aga tegelikult ei püüagi seda järgida. Me deklareerime põhiseaduses, et Eesti on iseseisev riik, aga tegelikult ei püüagi seda järgida, vaid oleme loovutanud suure osa iseseisvusest Euroopa Liidule ja NATO-le. Deklareerime, et Eesti on korraldatud võimude lahususe põhimõtte alusel, reaalselt paneb Riigikogu ametisse valitsuse, pärast mida tantsib Riigikogu valitsuse pilli järgi. Ja nii edasi ja nii edasi. Selline olukord on masendav ja ei tohiks jätkuda. Aitäh!

Aitäh! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid ja kõik, kes te kuulate, vaatate, näete! Valimiste teema on tegelikult keskne teema, et tagada riigi püsimine ja rahva reaalne osalus riigi juhtimisel, riigi kursi määramisel. Sellest seisukohast vaadates näeme me praegu, et ilmselgelt e-valimisi kasutades ja kuritarvitades on rahvapoolne kursi määramine, kursi valik moonutatud ja kaaperdatud. No kuulge, ei ole ju tegelikult vaja absoluutselt mitte mingisugust sherlockholmesilikku deduktiivse meetodi rakendamist, et sellest aru saada, kui võtta valimistulemused ette. Mingid tundmatud inimesed, nagu näiteks siin saalis istuvad uustulnuka, Eesti 200 liikmed, paberhäälte näol saavad marginaalse koguse toetust valijatelt, aga e-häältega saavad nad ühtäkki tuhandeid hääli. Tuhandeid hääli! 

Kui me vaatame, missugune oli Reformierakonna häältesaak seni, kuni olid ainult pabervalimised – kuskil 13–15% –, ja siis tulid e-valimised ja äkitselt Reformierakond tegi tugeva tulemuse e-häälte toel. Ja nii on see jätkunud valimistsüklist valimistsüklisse. Ei ole vaja deduktiivsest meetodit, et mõista, nagu kunagi ütles Villu Reiljan: kusagil on kallutatud jõud. Need kallutatud jõud on meile ju tegelikult tänaseks päevaks näha, sest tõde tõuseb ja vale vajub. 

Ja tänasel päeval me näeme, et Eestist on e-valimiste abil, e-valimiste kuritarvitamise teel saanud maffiariik. Ja see maffiariik koosneb nendest institutsioonidest, mille tegelik põhiseaduslik ülesanne on põhiseaduse toimimise ja põhiseaduse järgimise garanteerimine. Siia kuuluvad Riigikantselei, siia kuulub õiguskantsler, siia kuulub Riigikohus, siia kuulub kaitsepolitsei. Ja võime leida loomulikult ka Kadriorust ühe härra, kes sinna on sattunud – jällegi sellesama e-valimiste kummalise kasutamise tulemusena – ja kes kiidab põhimõtteliselt kriitikavabalt alati heaks kõik selle, mille ta heaks kiitma peab, sest ta ei ole sõltumatu, võimude lahusust meile väga selgelt demonstreeriv institutsioon. Ta on ripats, ta on sellesama mafioosse ringkaitse ripats.  

Ja nii me näemegi, et kuna sisulist opositsiooni ei ole – opositsiooni, mis saaks kurssi korrigeerida või muuta, ei ole –, siis toimub teerullipoliitika ja Eesti on järjest ja järjest langenud madalamale ja viletsusse. 

Kui me võtame kas või selle kulunud ütluse, et võrreldes saatusekaaslastega on meil läinud väga hästi, siis ei ole. Ei vasta tõele, kallikesed! Ja ärge uskuge ainult statistikat! Sest me teame, et on statistika ja on vale. Needsamad Kesk-Aasia liiduvabariigid Nõukogude Liidus, kes ei soovinud ja ei võidelnud ennastsalgavalt nõukogude korra lagunemise nimel, nõukogude korra vastu, on tänasel päeval sugugi mitte halvemas positsioonis kui meie. Teid ehitatakse, kiirrongid sõidavad, naftat kaevandatakse, rohelollusi ei tehta, bürokraatiaga ei tapeta majandust. Jah, nad on autoritaarsemad, aga see on avalik autoritaarsus, mitte selline e-valimistega, petukaubaga meile pähe määritud mafioosne ringkäendus.  

Ja lõpetuseks. Valimisseadus vajab kindlasti muutmist ka selles suhtes, et meil kaoks ära mingisugune aknaaluste kamp. Need, kes välja visatakse, need, kes fraktsioonist lahkuvad, peavad lahkuma ka Riigikogust. See lööb õhu puhtaks! Ei ole mingisugust juttugi, et mingid tegelased leiavad äkki endas üles sotsiaaldemokraadi, ehkki nad siiani on sotsiaaldemokraate siitsamast puldist kritiseerinud, või …

Aitäh!

… leiavad üles isamaalised tunded, ehkki enne seda võitlesid hoopis teiste aadete eest. Neile ei ole antud mandaati. Mandaat anti erakonnale ja ainus erand peaks olema see, kui keegi on saanud isikumandaadi. Ja neid on väga vähe, sest isikumandaat annab tõesti mandaadi siin iseseisvalt oma asju ajada. Aga aknaalused koligu siit majast üldse minema! Aitäh!

Aleksandr Tšaplõgin, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eelmisel nädalal näitas valitsuskoalitsioon selgelt, kuidas ta tegelikult suhtub Eesti rahvasse. Kõigepealt lükkasid võimuerakonnad tagasi eelnõu automaksu tühistamiseks, seejärel ettepaneku toiduainete käibemaksu alandamiseks. Valitsusel ei ole raha, ütlesid meile Eesti 200 ja Reformierakonna saadikud. Inimestel ei ole raha ei toidu ega transpordi jaoks, püüdsime meie selgitada. Aga valitsuse huvid osutusid tähtsamaks kui inimeste vajadused, kes on täna sunnitud kokku hoidma ka kõige hädavajalikuma pealt. 

Kui valitsusel ei ole raha, siis öelge meile, miks mitte seda võtta rikastelt. Me pakkusime välja pangandussektori ülemääraste kasumite maksustamise, see lükati tagasi. Me tegime ettepaneku maksustada rahvusvahelisi korporatsioone. Ka see ei saanud toetust. Tulemuseks on olukord, kus kõige vaesem osa elanikkonnast kannab kõige suuremat maksukoormust. Pankurid ja oligarhid suplevad rahas, samal ajal kui paljud inimesed on sunnitud sööma aegunud toiduaineid. 

See ongi tänase valitsuse poliitika: võtta vaestelt ja anda rikastele. Vaesed muutuvad veelgi vaesemaks, rikkad veelgi rikkamaks. Terve rahvas töötab selle nimel, et 5% kõige jõukamaid peresid saaks elada luksuses. 

Kas riik saab olla rikas, kui rahvas on vaene? Ei saa! Ja tänane Eesti on selle ehe näide. Valitsus võtab rahvalt viimasegi, kuid riigikassa on ikka tühi, sest rohkem ei ole rahvalt enam midagi võtta. See on ummiktee, sest edasi läheb ainult hullemaks. Isegi kui mingi ime läbi taastuks majanduskasv, ei tunneks 95% peredest sellest midagi, sest kogu kasum jääb oligarhide taskusse.  Ainus väljapääs on rahvusliku rikkuse õiglane jaotus. Rahvas peab teadma, et tema töö eest makstakse õiglast tasu, mitte ei riisuta teda paljaks. Selliseid näiteid on tänapäeva Euroopas küllaga. Aga meie valitsus jätkab oma inimsööjalike eksperimentide tegemist majanduse ja rahva arvelt.

Ja teine teema. Eelmisel nädalal kinnitas USA president Donald Trump sisuliselt seda, mida me seni vaid aimasime: Ameerika Ühendriigid ei pea Euroopa Komisjoni tõsiselt võetavaks partneriks ega kavatse temaga mingeid läbirääkimisi pidada. Pärast kohtumist Itaalia peaministri Georgia Meloniga, kes saabus Washingtoni arutama tollitariifide küsimust, keeldus Trump vastamast küsimusele, kas ta kavatseb seda teemat arutada Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeniga. Antud juhul tähendab vaikus: "Ei."  

Olen juba varem maininud, et Trump ei ole pärast ametisse astumist kordagi kohtunud Euroopa Komisjoni esindajatega, kuigi tal on olnud kohtumisi mitme EL-i liikmesriigi juhiga. EL-i peadiplomaat Kaja Kallas sõitis Washingtoni kohtuma oma Ameerika kolleegi Marco Rubioga, kuid too loobus kohtumisest viimasel hetkel. Päev varem oli Kallas avalikult süüdistanud USA administratsiooni Kremlist lähtuvate narratiivide levitamises. Meloni saadeti USA-sse Euroopa viimase lootusena, sest kõigist EL-i riigijuhtidest on normaalsed suhted Trumpiga ainult temal ja Ungari peaministril Viktor Orbánil. Kuid Orbáni peetakse tänapäeva Euroopas enfant terrible'iks. 

See tähendab, et tänaseks on EL sattunud olukorda, kus ainult üks inimene kogu liidus on suuteline USA-ga sisulisi läbirääkimisi pidama. Ja see on muidugi täielik läbikukkumine kogu Euroopa välispoliitika jaoks. Kummaline, et Euroopa Parlament sellele tähelepanu ei pööranud, kuigi just see institutsioon määras pool aastat tagasi ametisse nii von der Leyeni kui ka Kallase.

Kui meie peamine partner ei soovi EL-i juhtkonnaga enam suhelda, on aeg hakata mõtlema Euroopa Komisjoni koosseisu vahetamisele. Kummaline, et Eesti välisminister Margus Tsahkna eelistab korrata Kallase rumalusi, selle asemel et nõuda Brüsselis tagasiastumist nendelt Brüsseli daamidelt, kes ilmselgelt ei tule toime nendele pandud kohustusega. Aitäh! 

Tänan teid! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Uus Tallinna linnavõim on nüüd täpselt ühe aasta valitsenud. Meile lubati euroopalikku ja läbipaistvat juhtimist, aga seda koalitsiooni ja nende juhtimist kirjeldab väga hästi just valminud veebileht, mille nimetus on kobarkäkk.ee. Igaüks võib sellele lehele minna ja vaadata, mille kõigega on see linnavalitsus suutnud hakkama saada.  

Esiteks, linnapea valimised. Kolm korda hääletati, märgistati sedeleid, kuni tuli vajalik tulemus. Lubati bürokraatiat vähendada, aga abilinnapäid on rohkem kui kunagi varem. Lubati nõukogud depolitiseerida, aga seal on hoopis veel rohkem poliitikuid kui kunagi varem. Rääkimata sellest, et nõukogudesse on pandud inimesed, kes on korruptsioonikahtlusega seotud. Näiteks Tallinna Linnatranspordi nõukogusse pandi Taavi Aas. Ma tuletan meelde, et kui Taavi Aas oli kunagi sellesama nõukogu esimees, pidi ta sellelt kohalt lahkuma, kuna tema ajal pandi seal toime suures ulatuses varguseid. Või siis teine inimene, Tõnis Mölder, kes on samuti praegu korruptsioonikahtluse all. Aga tänu nendele inimestele, tänu nendele häältele see koalitsioon täna püsib. Korruptsioon ja kõik need probleemid ei tundu selle koalitsiooni jaoks olulised olevat. 

Või selgitage mulle näiteks seda, mida teeb regionaalminister Hendrik Terrase abikaasa Tallinna Haigla [Arenduse] nõukogus. Kuidas on võimalik see, et erakoolile, kus käivad linnapea Ossinovski ja abilinnapea Madle Lippuse lapsed, osteti eraldi hoone? Erakoolile osteti hoone linna maksumaksja raha eest! Või siis see, et mupos maksti ühe olulise sotsiaaldemokraadi lähisugulasele, kes oli mupos katseajal, lahkumishüvitist pea 7000 eurot. Ta oli lihtsalt katseajal. Ja võrdluseks: ametnikele, kes on aastaid seal töötanud, aga mingil põhjusel uuele linnavõimule ei sobi, makstakse heal juhul ühe kuu palga ulatuses hüvitist, kui nad lahti lastakse. 

Eraldi veel ka sellisest läbipaistvast ja demokraatlikust linna juhtimisest. Opositsiooni eelnõud isegi ei jõua volikogu saali ja päevakorda, lihtsalt neid ei lasta isegi avalikult arutada. Täna tuli ka reformierakondlasest volikogu esimehe sõnum: opositsioon tajugu oma kohta. See on sõnum ka inimestele.  

Eraldi teema ongi tegelikult kogu see suhtumine inimestesse, nende toimetulekusse. Kui Toompea koalitsioon tegi kõik võimaliku, et pensionäride elu raskemaks teha, siis mida tegi esimese asjana Tallinna linnavõim? Kaotas ära pensionäride abipakid, mis olid mõeldud absoluutses vaesuses elavatele pensionäridele. Neid inimesi pole selle linnavõimu jaoks olemas, täpselt nagu ka Toompeal. 

Ja mida on üldse inimeste heaks tehtud? Lubati koristada lund igalt poolt, kõik kõnniteed lubati puhtaks teha. Siis sellest lubadusest loobuti. Ja kui lumi maha sadas, siis ei saadud lumekoristusega hakkama. EMO‑s oli sel aastal rekordarv inimesi sellesama linnavõimu saamatuse pärast, selle pärast, mis meil toimus tänavatel. Seoses linlaste vigastamisega tuletan meelde ka pisimopeedide teemat: aasta otsa ei tehtud mitte midagi ja lapsed ja muud jalakäijad saavad viga. Eraldi teema on Paldiski maantee jalgrattatee, mis alguses ehitati valmis ja siis öeldi, et võtame ära. Kõik see on [arutu] maksumaksja raha kulutamine. 

Nüüd saavad Tallinna valitsevad erakonnad aru, et kohalikel valimistel ei ole võimalik kolm korda ehk nii kaua hääletada, kuni tuleb sobiv tulemus. Otsitakse kõikvõimalikke meetodeid valimiste mõjutamiseks, sest juba teatakse, mis saab olema valija hinnang. Nii otsustati panna kinni pooled valimisjaoskonnad. Ja üllatus-üllatus, ajakirjandus tegi ka uuringu selles osas: pannakse kinni just need valimisjaoskonnad, kus on Keskerakonna toetus kõrgem olnud, ja alles jäetakse need, kus on kõrgem olnud sotsiaaldemokraatide, Reformierakonna, Isamaa ja Eesti 200 toetus. Eraldi tuuakse välja põhjendus, et valimisjaoskonnad pannakse kinni, kuna inimesed tahavad e-hääletada. Aga see ei ole tõsi. 58% hääletanutest käis viimastel valimistel valimisjaoskondades. 

Ka on tegu vabade valimiste põhimõtte riivamisega. Vabad valimised tähendavad, et valija saab hääletada ilma surveta, ilma takistuseta. Ja see tähendab ka seda, et ta saab valida, kas ta hääletab paberil või ta hääletab elektrooniliselt. Täna survestatakse inimesi e-valima. Ma muidugi selles osas pöördun ka õiguskantsleri poole. Aga inimesed näevad kõike seda.

Aitäh!

Inimesed näevad seda suhtumist ja vaatamata [takistustele] tulevad veel rohkem välja ja hääletavad Keskerakonna poolt oktoobris. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, palun!

No tõesti, see, mis praegu Tallinnas toimub, on suur korralagedus, mille on tekitanud valitsus, kes tegelikult tuli võimule valede ja pettustega. Tuletame meelde, kuidas see kõik aasta aega tagasi juhtus. Linnapead Jevgeni Ossinovskit volikogus, Tallinna Linnavolikogus, lausa kolm korda. Esimese korraga ei läinud läbi, teise korraga ei läinud läbi, kolmandal korral läks läbi. Kuidas see kõik välja nägi? Esimesel ja teisel korral jäi üks hääl puudu. Ma tean seda, et sel ajal, kui parasjagu hääli loeti, siis mõtlesid sotsiaaldemokraadid, mis nad nüüd teevad. Samal ajal said ka paljud Keskerakonna fraktsiooni liikmed kõnesid, et "kas sa ikkagi ei leia, et sa võiks toetada Jevgeni Ossinovskit? Sa ju töötad Tallinnas. Mine tea, kui sa ei toeta, võib-olla sa kaotad töökoha." See täpselt nii oligi. See täpselt nii oligi! Inimesi lihtsalt ähvardati. Üks inimene murdus. Üks inimene murdus ja andiski oma hääle. Puhtalt psühholoogiliselt murti inimene. Jah, ta töötab siiamaani ühes linnaasutuses, aga ta loomulikult enam ei kuulu Keskerakonda. 

Mida siis valedega veel näidati ja millega see Tallinna Linnavalitsus meelde jääb? Lisaks sellele, et murti inimesi, volikogu liikmeid, mis on lubamatu ja ennekuulmatu, mängiti trips-traps-trulli, et veenduda selles, et nende nelja erakonna liikmed, kellest praegu koalitsioon koosneb – sotsiaaldemokraadid, Eesti 200, Reformierakond ja Isamaa –, et nende liikmed ikkagi hääletavad nii, nagu on kokku lepitud. Igaüks valis sedelil oma nurga, kuhu teha ristike või linnuke. Me tuvastasime selle väga lihtsalt. Me palusime järelkontrolli, me osalesime järellugemisel ja me täpselt saime aru, kuidas üks või teine, kolmas või neljas fraktsioon hääletas. Sellepärast et vastavalt fraktsiooni liikmete arvule oli võimalik kokku lugeda, kui palju üks või teine fraktsioon nurkadesse neid ristikesi või linnukesi tegi. See on see, millega see Tallinna linnavõim, mis koosneb neljast erakonnast, ajalukku läheb. 

Nüüd, lubati laiendatud demokraatiat, et linnaosakogud saavad rohkem võimu. Mitte kuskilt seda ei paista. Vastupidi, mitte ükski otsus sealt välja ei tule, mitte ühtegi otsust sealt välja ei lasta. Täna lugesin uudist, et pargivahte hakatakse koondama. No tule jumal appi! [Kuidas tuldi mõttele], et sealt võiks koondada!? Pargivahid on konkreetsed inimesed, kes igapäevaselt hoolitsevad linna heakorra eest ja ka turvalisuse eest, annavad visuaalvaatluse abil vähemalt mingiski osas linnaosa[kogule] või linnaametile infot. Nüüd leiti koht, mille pealt kokku hoida! See ei ole kindlasti õige, kui me hoiame kokku inimeste turvalisuse või heakorra arvelt. Ma mäletan väga hästi aega, kui ma olin linnaosavanem ja käisin linnavalitsuses tõestamas, et need pargivahikohad on väga olulised. Ma võin ka kinnitada, et ma olin üks inimene, kes initsieeris pargivahtide ameti. See, mis praegu toimub, mis otsuseid praegu vastu linnavalitsuses vastu võetakse, on lihtsalt asjatundmatu. Asjatundmatu nende inimeste poolt, kes ei saa arugi, mis see pargivaht on. Ometi öeldakse: pargivahid saadame koju ära. Tule jumal appi! 

Ja neid näiteid on tegelikult väga palju, mis puudutavad praegust Tallinna valitsemisstiili. Munitsipaalpolitseis töötas katseajal üks kodanik, kes oli Indrek Saare sugulane. Indrek Saar on üks sotsiaaldemokraatide juhtfiguure. Katseaeg [lõpuni ei kestnud], inimene saadeti koju ja anti veel kolme kuu palk ka kaasa. Ennekuulmatu, et katseajal antakse kellelegi veel boonus peale – kolme kuu palk! –, et ta ära läheks. 

See on praeguse linnavalitsuse stiil. Mitte ühtegi uut algatust. Ma vaatan, jälgin kogu aeg, mis Tallinnas toimub. Kõik need koolide renoveerimised, lasteaedade renoveerimised, teedeprojektid, mis juba tegelikult seisavad, aga on meie poolt algatatud vastavalt arengukavadele, ja nii edasi. Mitte ühtegi uut algatust! Ja tagalõpuks vaadati, et Keskerakonnast teistmoodi ikkagi lahti ei saa, vähendame siis valimisjaoskonda arvu ka.

Aitäh selleks korraks! Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Hea Eesti rahvas! Täna ma räägin millestki väga tõsisest: Eesti tervishoiusüsteemi kriitilisest seisust. Ütlen ausalt, kui me ei tee otsustavat pööret ja ei tõsta tervishoidu strateegiliseks riiklikuks prioriteediks, samaväärseks kui riigikaitse või haridus, siis ei ole meil mingit välist vaenlast vajagi. Me hävitame end ise vaikselt, kindlalt ja teadlikult. 

Tervisekassa reserv on täna 500 miljonit eurot ja see saab otsa 2027. aastal. Mitte võib saada otsa, vaid saab otsa! Ja see ei ole prognoos, see on teadaolev fakt. Ja see toimub ajal, kui juba praegu jääb ligi 13% Eesti inimestest vajalikust arstiabist ilma. See on Euroopa Liidu kõige halvem tulemus, välja arvatud vaid Albaania. Inimesed loobuvad ravist, sest see on liiga kallis, see on liiga kaugel või peab ootama väga pikka aega, vahest ka üle aasta. 

Mis mõte on statistikast rääkida, kui inimene sureb enne, kui ta arsti juurde jõuab? Me räägime siin digiriigist, rohepöördest, investeerimiskliimast, aga samal ajal kaotab Eesti igal aastal vähemalt miljard eurot maksutulu tööealiste inimeste enneaegse haigestumise ja suremise tõttu. Neid vahendeid võiks kasutada riigikaitseks, sotsiaalhoolekandeks, hariduse vajadusteks. 

Me ei saa sellega leppida. Kui me suudaksime vähendada haigestumistest tulenevat koormust isegi mõne protsendi võrra, säästaksime palju miljoneid. Tervishoid ei ole kulu, see on investeering. Meie tingimustes toob 1 euro tervishoidu tagasi 2 eurot, aga arenenud riikides isegi kuni 14 eurot. Ja me ei räägi praegu kulutamisest, vaid tootlikkusest, töövõime tõusust, inimeste elukvaliteedist. Samal ajal panustab Eesti teadus- ja arendustegevusse vaid 1,84% SKP-st, aga meie naaber Soome näiteks 3%. Kumb riik liigub edasi? Kui me täna ei see tervishoidu prioriteediks, ei aita meid ükski IT-lahendus ega ükski tulevikutehnoloogia, sest me ei suuda isegi tagada, et inimene saaks arsti juurde. 

Mida ikkagi teha? Ma arvan, et me peaks kõik siin, ükskõik mis maailmavaated meil on, ükskõik mis erakonnas või fraktsioonis me ei ole, me peame kõik hakkama sellega tegelema. Tuleb tõsta tervishoiu rahastus samaväärseks kui teised põhivaldkonnad ja kohtlema tervishoidu kui tootlikkuse, majanduse ja julgeoleku alust. Näiteks võiks tervishoiutoodete käibemaksu vähendada kuni 5%-ni. Me armastame võrrelda end teiste riikidega, naabritega. Võrdleme siis Soomega: neil on tervishoid prioriteediks. 

Kui me seda otsust ei tee, ei päästa meid tulevikus ei arstid ega poliitikud, sest neid lihtsalt enam ei ole. Aga selle drastilise sõnumi juures ma tahan tänada meie tervishoiuinimesi – arste ja medõdesid, kogu personali –, kelle õlgadel seisab meie tervishoid. Ma tänan teid! Ja nüüd on aeg, et meie, poliitikud, teeksime kõik, et see tänuväärne töö jätkuks neil igavesti. Aitäh!

Aitäh teile! Ja kuna nüüd, nagu oli eelmine esmaspäevgi, on saali jäänud Riigikogu liikmetest vaid juhataja, siis on ka viimane aeg istung lõpetada. Riigikogu istung on lõppenud. Aitäh!