Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Suur rõõm on teid taas näha. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 79 Riigikogu liiget, puudub 22. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Andres Metsoja, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mul on hea meel anda üle Isamaa fraktsiooni nimel eelnõu, mis tegeleb majandustegevuse ja keskkonna tasakaalu otsimisega. See puudutab tööstusheite seaduse muutmist. Õigupoolest on nii, et taastuvenergeetika on tööstusheite seadusest selles mõttes väljas, et ta ei allu kompleksloa menetlusele. Kõik muud, teised energiakäitised alluvad, taastuvenergeetika ei allu. 

Nagu te kõik teate, tuulikute teema on Eesti riigis aktuaalne. Meil on maapiirkonnas väga palju loomalautu, mille puhul tegelikult kompleksloa menetlus on täiesti legitiimne. See on traditsiooniline tegevus, millele peab taotlema keskkonna kompleksloa ja mida siis vastavalt ka kontrollitakse. Selle kompleksloa mõte on õhu, vee ja pinnase kaitse. Elu aga näitab tegelikult, et kas või needsamad heli mõõtmised on juhuslikud ja [neid tehakse] vastavalt olukorrale, kui keegi kuskil protesteerib. 

Taastuvenergeetika on majanduse lahutamatu osa ja need hiigeltuulepargid, tööstusmaastikud, mis tekivad, on täiesti põhjendamatu Isamaa fraktsiooni arvates jätta kompleksloa menetluse alt välja. Selleks oleks seda vaja teha, et alati kasutada võimalikku parimat tehnoloogiat. See kompleksloa mõte ju ongi: teatud ajalise intervalliga tehakse mõõtmised, kaardistatakse olukorda, vaadatakse kumuleeruvat mõju ja selle baasilt langetatakse jätkuotsuseid. Nii et selline eelnõu on üle anda ja palun seda kiirelt menetleda. Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna annavad Keskerakonna fraktsiooni liikmed sisse arupärimise siseminister Igor Tarole. Me tuleme selle arupärimisega appi Tallinna inimestele, Tallinna linnale. Nimelt, teema käsitleb ühissõidukiradade kasutamist. Teada on, et juba 2010. aastal need ühissõidukirajad rajati selleks, et bussid saaks liigelda ja inimesed saaks kiiresti tööle ja koju vastavalt vajadusele. 

Aga fakt on see, et ühissõidukiradadel liigub hästi palju ka autosid. See tekitab kindlasti probleeme mitte ainult nendele inimestele, kes liiguvad bussiga punktist A punkti B, vaid ka bussijuhtidele, kes peavad graafikust kinni pidama. Kui aga ühissõidukirajal on autod, mis takistavad busside liikumist, siis loomulikult graafikust kinni pidada ei ole lihtsalt võimalik. Ja see on probleem, sest inimesed ei saa õigeaegselt tööle või koju või mujale, kuhu neil on vaja liikuda. 

Seoses sellega me esitamegi rea küsimusi, mis puudutavad kogu järelevalvet selles valdkonnas. Sooviks teada, millisel viisil uus siseminister soovib selles osas korra majja lüüa. Aitäh!

Jaak Valge, palun!

Hea eesistuja! Head Eesti mehed ja Eesti naised! See on minu ja Leo Kunnase arupärimine kaitseministrile Eesti Kaitseväe kalmistu kohta, õigemini Tallinna Kaitseväe kalmistu kohta. Ja selle taust on järgmine. 

Teatavasti on sõjaväekalmistud langenute mälestamiseks ja austamiseks ja kannavad ka rahvuslikku ajaloolist mälu. Tuntumad sõjaväekalmistud meie naaberriikides on Powązki sõjaväekalmistu Poolas, Antakalnise kalmistu Leedus ja vennashaudade kalmistu Lätis. Need kalmistud on kujunenud väärikateks pühalikeks paikadeks. 

Paraku ei saa seda öelda Tallinna Kaitseväe kalmistu kohta. Mõni aasta peale Eesti iseseisvuse taastamist otsustas valitsus alustada tegevust kalmistu taastamiseks võimalikult 1940. aasta lähedases seisukorras, aga paraku on neid töid tehtud täiesti teosammul. Samal ajal on Venemaa saatkonna algatusel ja rahalisel toetusel tegutsetud kalmistul omavoliliselt. Praeguseks on Tallinna Kaitseväe kalmistu kõige suuremaks vaatamisväärsuseks ja rituaalide läbiviimise paigaks kujunenud Nõukogude sõduri monument. Venemaa rahastuse toetusel hoolitsetakse selle Nõukogude sõduri monumenti ümbritseva ala eest silmnähtavalt paremini, kui Eesti Vabariigi Kaitseministeerium hoolitseb Eesti sõjaväelaste kalmude eest. Näiteks kindral Johannes Kerdi hauaplats oli täiesti rohtu kasvanud. 

Ilmselgelt on tegemist meie riiklusele alandava kaootilise olukorraga ja näib, et puudub üldine kontseptuaalne plaan, kuidas peaks kalmistut edasi arendama. Samal ajal pole korduvad pöördumised Kaitseministeeriumi poole olukorda paremaks muutnud. Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe seaduseelnõu ja kaks arupärimist. 

On ka üks teade. Nimelt, täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis teaduse ja innovatsiooni toetusrühma moodustamise koosolek. Selle kokkukutsuja on Peeter Ernits.  

Head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde.

[Päevakorrapunkt] nr 1: Vabariigi Valitsuse algatatud välissuhtlemisseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 385 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Henn Põlluaas, palun! Tõenäoliselt Isamaa fraktsiooni nimel ja volituse alusel. 

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Aastaid on räägitud, et Riigikogu on muutunud vaid valitsuse kummitempliks, kes on oma seadusandliku initsiatiivi ja otsustusõiguse loovutanud valitsusele. Sellest on korduvalt rääkinud nii õiguskantsler kui ka riigikontrolör, kes mõlemad on rõhutanud vajadust olukorra muutmiseks. Meenutagem kas või kõige olulisemat seadust, riigieelarvet, mis on muudetud sedavõrd selgusetuks, et sellest ei saa enam aru ei eelnimetatud institutsioonid, Riigikogu, avalikkus ega isegi mitte ministeeriumid. Ometi koputab Riigikogu selle tugevale kriitikale vaatamata kummitemplina alati ära. 

Meie ees on välissuhtlemisseaduse muutmise eelnõu 385, millega sätestatakse järjekordne Riigikogu pädevuse ja õiguste piiramine, mis süvendab Riigikogu kummitempliks olemist. Küsimus on selles, kas Riigikogul on õigus algatada välislepingute denonsseerimist, neist väljumist või mitte. 

Käesolevas välissuhtlemisseaduse muutmise eelnõus sätestatakse, et denonsseerimise ettepaneku tegemise ja vastava eelnõu esitamise õigus on ainult valitsusel. Riigikogu rolli piiratakse vaid kinnitamise või tagasilükkamisega. See riivab oluliselt Riigikogu seadusandlikku otsustusõigust. Valitsus võib välislepinguid sõlmida vaid siis, kui nende sõlmimine on tema pädevuses. Kuid on terve rida lepinguid, mis tuleb Riigikogu poolt ratifitseerida. See põhineb põhiseaduse §-l 65, mille järgi Riigikogu ratifitseerib ja denonsseerib välislepinguid vastavalt põhiseaduse §-le 121, mis annab Riigikogule ainupädevuse teatud välislepingute suhtes. Need on lepingud, 1) mis muudavad seadusi; 2) mille täitmine toob kaasa riigieelarvelisi kulutusi; 3) mille kohaselt Eesti ühineb rahvusvaheliste organisatsioonide ja liitudega, ja nii edasi. Oma ainupädevust teostab Riigikogu lepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise teel. Selliste välislepingute andmine vaid Riigikogu pädevusse on mõistetav, sest need võivad olulisel määral mõjutada riigi suveräänsete õiguste ja huvide teostamist. Põhiseadus sätestab sellega rahvaesindajate osaluse ja ka vastutuse rahvusvaheliste suhete kujundamisel. 

Täiendavalt reguleerib välissuhtlemist ning rahvusvaheliste lepingute sõlmimise ja täitmise korda välissuhtlemisseadus. Selle §-d [6] ja 27 ja ütlevad, et Riigikogu ratifitseerib ja denonsseerib välislepingud vastavalt põhiseadusele ning ratifitseeritud välislepingu denonsseerimise otsustab Riigikogu. Sellest tulenevalt on loogiline ja põhiseaduslikult põhjendatud, et ka nende lõpetamise ehk denonsseerimise algatamise üle võib Riigikogu otsustada. 

Kuigi põhiseaduse § 87 ütleb, et Vabariigi Valitsus esitab Riigikogule seaduseelnõusid ning ratifitseerimiseks ja denonsseerimiseks välislepinguid, ei tähenda see automaatselt [valitsuse] ainupädevust lepetest lahkumise eelnõude esitamisel. 

Põhiseadus ega välissuhtlemisseadus ei sea mingeid piiranguid Riigikogu õigusele algatada lepingute denonsseerimist. Vastupidi, nii seadusandlik raamistik kui ka põhimõtted toetavad Riigikogu vastavat õigust, kui see on vajalik Eesti huvide kaitsmiseks või muudel seaduslikel põhjustel. 

Ka Riigikogu ise saab denonsseerimist algatada, kui 1) Riigikogu liige või fraktsioon teeb valitsusele ettepaneku alustada denonsseerimisprotsessi; 2) Riigikogu teeb otsusena valitsusele ettepaneku alustada denonsseerimist; 3) Riigikogu komisjon, näiteks riigikaitse- või väliskomisjon, koostab otsuse eelnõu lepingu denonsseerimise kohta. 

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

Põhiseaduse § 59 sätestab, et seadusandlik võim kuulub Riigikogule. Kuna rahvusvaheliste lepingute sõlmimine ja denonsseerimine puudutab riigiõiguslikke kohustusi, on see osa seadusandlikust protsessist. Rahvusvahelised lepingud loovad riigile juriidilisi kohustusi ja mõjutavad riigi seadusi, majandust, kaitsepoliitikat ja rahvusvahelisi suhteid. Rahvusvaheliste lepingute täitmise eest vastutab valitsus ehk täidesaatev võim. 

Parlamendil on aga otsustus- ja järelevalveõigus, [kui tegu] on valitsuse ja riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisega. Riigikogu mandaat on kõrgem valitsuse mandaadist. Seega on lepete denonsseerimise algatamise õigus mitte üksnes täidesaatval võimul, vaid vajaduse korral ka Riigikogul. See tagab demokraatliku protsessi legitiimsuse, parlamentaarse kontrolli ja võimude tasakaalu. 

Kui valitsus on seisukohal, et tulenevalt põhiseadusest ei ole Riigikogul õigust välislepingute denonsseerimise algatamiseks, siis puudub ju igasugune vajadus seda välissuhtlemisseaduses eraldi sätestada. Aga ometigi seda tehakse. Ilmselt saadakse aru, et Riigikogul siiski on see õigus, ning muudatuse eesmärk on jätta denonsseerimisprotsessi algatamise õigus vaid valitsusele. Tegemist on Riigikogu pädevuse piiramisega ja Riigikogu muutmisega veelgi tühisemaks kummitempliks.

Muus osas ei ole Isamaal selle eelnõuga probleeme, kuid me ei nõustu Riigikogu õiguste ja mandaadi kärpimisega. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Riigikogul on õigus algatada rahvusvaheliste lepingute denonsseerimist. See tuleneb nii Eesti põhiseadusest kui ka riigi toimimise põhimõtetest. Riigikogu roll ja iseseisev otsustusõigus peab säilima. Eeltoodud põhjustel ei saa Isamaa eelnõu 385 toetada ja kutsun ka teid selleks üles. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 385 SE lõpphääletus. Juhin tähelepanu veel kord ka sellele, et selle eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus ehk vähemalt 51 häält. Asume hääletust ette valmistama. 

Head kolleegid! Kordan veel kord, et eelnõu 385 SE vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud välissuhtlemisseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 385. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 70 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid oli 0. Eelnõu 385 SE on seadusena vastu võetud.

Teine päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud ravimiseaduse muutmise seaduse (haiglaerand) eelnõu kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riina Sikkut, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Võtan sõna, sest tegemist on olulise eelnõuga, mille algatus on tulnud Riigikogust. Koostöös Sotsiaalministeeriumiga valmistati eelnõu ette, see läbis kooskõlastusringid, menetlus oli korrektne, nii nagu me seda kogu aeg näha soovime. Ja arutelu sotsiaalkomisjonis oli väga sisuline, kuigi kriitiline. Lõplikku lahendust mina ei pea ideaalseks, aga see kompromiss leiti patsientide huvides. Ja väga tähtis on, et Eesti ülikoolid, ettevõtted, haiglad saavad Eesti patsientide jaoks vajadusel uudseid ravivõimalusi kättesaadavaks teha. Patsiendi huvid on meie kõigi jaoks tähtsad, aga samuti Eestis teadus- ja arendustöö ja innovatsiooni toetamine. 

Tänan kolleege, seadusemuudatus loodetavasti jõustub varsti ja on kasuks meie patsientidele. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel Irja Lutsar, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Võtan ka selle nimel sõna. See seadusemuudatus on hea ja ma arvan, et me peaksime kõik seda toetama. See seadus on küll siiani kehtinud kaks aastat, aga teda ei ole väga palju kasutatud. Seetõttu ongi arvamus, et võib-olla see seadus on olnud liiga paljude piirangutega, mis on takistanud selle haiglaerandi kasutamist. 

Mis siis muutub? Kaotatakse ära piirarv ja erinevalt kehtivast seadusest lubatakse haiglaerandit korduvalt pikendada. Lisaks sellele muutuvad mitmed näidustused, [mille korral võib] haiglaerandit kasutada. Praegu on seda lubatud kasutada vaid haigetel, kellel muud ravivõimalused on ammendunud, muudatustega see kitsendus kaob. Ja kui praegune seadus lubab haiglaerandit kasutada seni, kuni uus ravim turule jõuab, siis selle seadusega see nõue ka kaotatakse. 

Siin juba eelkõneleja ütles, et seadus ei ole ideaalne. Tema eelmise korra sõnavõtust võisin välja lugeda, et ta pidas [silmas] seda, et sotsiaalkomisjoni väga üksmeelse otsusega läks seadusemuudatusena sisse ka eetikakomitee nõue. Eelmine kord juba mainiti, et see võib pikendada ravimi kättesaamise aega. Ma arvan, et see ei pruugi tõsi olla. Ka tuletan teile meelde, et haiglaerandi korral on tegu väga innovatiivsete ravimitega, mida sageli kasutatakse raskes situatsioonis olevate haigete puhul. Samuti on teada, et mõnedel innovaatilistel ravimitel on väga tõsised kõrvalnähud, ja seetõttu ma patsiendi seisukohast leian, et turvalisem on, kui ravimi kasutuseks on lisaks Ravimiametile oma heakskiidu andnud ka eetikakomitee. Tegemist pole pelgalt formaalsusega, see lähtub ennekõike haige huvidest. Ja selle tõttu Eesti 200 kutsub teid neid seadusemuudatusi toetama. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 532 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud ravimiseaduse muutmise seaduse (haiglaerand) eelnõu 532. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 80 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 1. Eelnõu 532 on seadusena vastu võetud.

Saame minna kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele esitada Riigikogule Eesti elektri tootmisvõimsuste ja elektrivõrkude arendamise tegevuskava energiakindluse tagamiseks" eelnõu 575 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Mart Maastiku.

Suur tänu, hea kolleeg! Head kolleegid saalis! Keskendudes ilmastikust sõltuva elektrienergia tootmise võimsuste suurendamisele, arvestamata elektrisüsteemi tervikfunktsioone, ohustame elektrisüsteemi toimepidevust ja kestlikkust. [Vaatame] Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2023–2027 punkti 6.1 "Energia varustuskindlus ja roheenergia". Enamus 2023. aastal ette nähtud tegevusi on täitmata, sealhulgas ka punkt 6.1.5 "Langetame 2023. aasta jooksul analüüsipõhised otsused energiasüsteemi järgnevate kümnendite valikutes".

Teeme ettepaneku Vabariigi Valitsusele koostada elektrisüsteemi toimepidevuse tagamise tegevuskava, milles seada selge eesmärk Eestis toodetava elektrienergia mahu osas ning eraldi eesmärk juhitavate tootmisvõimsuste mahu osas, sealhulgas baas‑ ja tipukoormus, ning tegevused, tähtajad ja ressursid, kuidas seda tootmisvõimsust tagada. Tegevuskavas tuleb näha ette elektrisüsteemi strateegilise reservi loomise mehhanism, elektrivõrgu piisavuse ja töökindluse meetmed ning piiriüleste ühenduste rajamise kava. Uute elektriliste võimsuste rajamisel on oluline tagada kõikidele investoritele võrdsed turutingimused ja investeerimisriskide hajutamisel põhjendatud tasakaal kõikide turuosaliste vahel.

Isamaa fraktsioon on seisukohal, et Eesti vajab kiiresti konkreetset ja realistlikku plaani, kuidas oleks tagatud, et kodu‑ ja äritarbijatel oleks tulevikus vajalikul hulgal igal ajal ja vastuvõetava hinnaga elektrienergiat. Samuti plaani, et oleks tagatud riigisiseste elektrivõrkude ning välisühenduste rajamine ning toimimine. Reformierakonna juhitav valitsus peab mõistma, et nende küsimuste lahendamine on seotud otseselt Eesti inimeste toimetulekuga ning Eesti ettevõtete konkurentsivõimega ja laiemalt Eesti majanduse jätkusuutliku arengu tagamisega. Eestis on toimunud väga järsk lõpptarbija elektrihinna tõus üle 60% ning puudub plaan varustuskindluse tagamiseks. Ka Riigikontrolli hinnangul ei ole valitsus leidnud konkreetset ja realistlikku lahendust, kuidas oleks tagatud, et kodu‑ ja äritarbijatel oleks tulevikus igal ajal vajalikul hulgal ja vastuvõetava hinnaga elektrienergiat. Elektri puudujäägi korral on reaalne oht, et elektri hind meie piirkonnas ületab tarbijate ostujõu.

Kehtiv Eesti energiamajanduse pikaajaline arengukava ENMAK 2030 kiideti Vabariigi Valitsuses heaks 20. oktoobril 2017, fikseerides peamise eesmärgina Eesti majanduse konkurentsivõime tagamise vaba, toetusteta ja avatud elektrituru kaasabil. Sisemaine elektri tarbimine kavandati katta 50% mahus taastuvatest energiaallikatest toodetava elektriga, seejuures pidi uute taastuvelektri tootmise seadmete rajamine toimuma avatud elektrituru tingimustel ilma täiendavate toetusteta. ENMAK 2030 koostamisel kaasati ekspertide parimad teadmised ning lähtuti tellitud laiapõhjalistest eeluuringutest. 

Euroopa Liidu regulatsioonide kiired muudatused eeldasid ka ENMAK-isse muudatuste sisseviimist, mistõttu Vabariigi Valitsus kiitis 18. novembril 2021 heaks ettepaneku koostada energiamajanduse arengukava aastani 2035. 12. oktoobril 2022. aastal võttis Riigikogu vastu energiamajanduse korralduse seaduse [muutmise seaduse]. Sellega seati eesmärgiks, et "2030. aastal moodustab elektrienergia summaarsest lõpptarbimisest taastuvenergia vähemalt 100 protsenti". Keset arengukava uuendamise protsessi tõsteti seadust muutes ilma sellekohase mõjuanalüüsita taastuvenergia eesmärke kardinaalselt. 

Valitsus on seda deklaratiivset eesmärki hakanud nii energiamajanduse arengukavas kui ka sisulistes poliitikaotsustes sisustama kui keskset energiamajanduse planeerimise eesmärki. See muudab energeetika pikaajaliste otsuste langetamise ideoloogiliseks, millele on oma kriitikas tähelepanu juhtinud ka teaduste akadeemia energeetikakomisjon. Seetõttu on asjakohane, et valitsus koostaks ja esitaks Riigikogule Eesti elektritootmisvõimsuste ja ka elektrivõrkude arendamise tegevuskava, kus vaadatakse kiiresti üle ka nimetatud 100% eesmärk energiamajanduse korralduse seaduses.

Vabariigi Valitsuse algatatud energiamajanduse arengukava aastani 2035 eelnõu näitab selgelt, et eesmärgi täitmine 2030. aastaks, kus elektrienergia summaarsest lõpptarbimisest moodustab taastuvenergia 100%, ei ole realistlik. Viimase viie aasta jooksul on toimunud lõpptarbija jaoks järsk hinnatõus: 63,6%. See ületab nii Eesti tarbijahindade tõusu, mis on 43,4%, kui ka eurotsooni inflatsiooni, mis on 21,3%. Elektri hinna nõnda järsk tõus on olnud omakorda üheks põhjuseks kiirele inflatsioonile Eestis. See on aga üks jätkuva majanduslanguse aluseid.

Kuna Eesti on avatud majandusega ekspordile suunatud riik, siis eriti valusalt on löönud meie majandust olukord, et elektri hinna tõus on olnud üle kolme korra kiirem kui eurotsooni inflatsioon. Eksportiv tööstus konkureerib mitte Eestis, vaid laiemalt Euroopa Liidus ning muudel turgudel ning kui elektri hinna tõus ületab mitmekordselt inflatsiooni, siis pärsib see väga tugevalt ekspordivõimekust. ENMAK 2035 stsenaariumid, mille kohaselt elektrienergia summaarsest lõpptarbimisest moodustab taastuvenergia 100%, ei arvesta elektritarbija huvidega. Seejuures prognoositakse ENMAK-is, et 2030. aastal jääb elektri hind samale tasemele, mis täna. Ja siin on ka need võrdlusandmed, et näiteks aastal 2023 oli elektri hind 9,08 senti kilovatt-tund, 2030. aastal 6,60 ja 2035. aastal juba 4,88. Siin on ka teised võrdlusandmed, ma ei hakka neid ette lugema.

Nimetatud ENMAK-i stsenaarium baseerub ebareaalsetel sisenditel. ENMAK-i hinnaprognoosi stsenaariumid on toodud detailselt ENMAK-i lisas "Memo 2030 elektrihinnast ja taastuvenergia tasu muudatustest". Nimetatud stsenaarium näeb ette elektri turuhinna ehk siis börsihinna langust 2,5 senti kilovatt-tunni kohta. Sellise prognoosi koostamine on väga keeruline ning eksimise võimalus on suur. Eesti elektribörs on liikunud sünkroonis Eesti-Läti börsiga, sest ülekoormus riikide vahel puudub ning hinnad on ühtlustunud. ENMAK-is prognoositud oluline elektri börsihinna langus eeldaks väga suuri investeeringuid kogu Baltikumi elektrisüsteemi, et oleks võimalik avaldada olulist mõju elektri hinnale. Seda ei saa pidada reaalseks. Lisaks puudub ENMAK-is analüüs investeeringutest teistesse Balti riikidesse.

Elektri börsihind võiks oluliselt langeda vaid juhul, kui kaoks ülekoormus Eesti-Soome ning Leedu-Rootsi vahel ning elektri hind Balti riikides ühtlustuks hinnaga Soomes ja Rootsis. Tänase ENMAK-i stsenaariumi puhul ei ole see aga realistlik, sest prognooside kohaselt valmib täiendav Soome ühendus alles aastaks 2035. Ka puudub arengukavas igasugune analüüs, millal võiksid valmida lisaühendused Leedu-Rootsi ning Leedu-Poola vahel, mis samuti mõjutavad börsihinda Balti riikides. 

Siin on veel tabeleid toodud, ma ei hakka neid ette lugema, aga ENMAK-i kohaselt on prognoositud 2030. aastal elektri lõpptarbija hinnas võrgutasu suuruseks 5,73, taastuvenergia tasu suuruseks 1,0 ning reservide tasuks samuti 1 sent kilovatt-tunni kohta. Kõigi kolme hinnakomponendi puhul on tegemist valdavalt püsivatel kuludel baseeruvate komponentidega, mis sõltuvad otseselt müügikogusest. Võrgutasu ja reservide puhul on tegemist sisuliselt püsikuludega ning analoogne on ka taastuvenergia tasu, mille puhul makstakse tootjale fikseeritud summas subsiidiumeid. Seega ENMAK-i stsenaariumide realiseerumise tõenäosus baseerub tarbimise prognoosil.

Tarbimise statistika ning prognoos on toodud ENMAK-i lisas. Statistikast [nähtub], et elektri tarbimine Eestis on olnud viimase kümnendi jooksul sisuliselt sama. Kui aastal 2016 oli aasta lõpus oli lõpptarbimine koos võrgukadudega 8,3 gigavatt-tundi ... (Telefon heliseb.) Näe, no ei saa. Vabandust! Keegi tahab mind hirmsasti kätte saada. Panen kinni. Ilmselt keegi ministeeriumist ei ole rahul minu kõnega. 

Seega, elektri tarbimine aastaks 2030 on planeeritud 10,3 teravatt-tundi. See eeldaks tarbimise kasvu 25%, ja seda tingimustes, kus on toimunud järsk elektri hinna tõus. Sellist tarbimise kasvu ei saa pidada realistlikuks. Kõnekas näide on ka elektri tarbimise prognoos 9,2 teravatt-tundi aastas aastaks 2025. Kui nüüd võrrelda neid aastaid, mis on möödunud aastast 2013 kuni tänase päevani, siis on elektri tarbimine Eestis olnud üsna stabiilne, see on olnud 8 teravatt-tunni ja 9 teravatt-tunni vahel. Eeldada, et see kasv nii palju tõuseks – empiiriliselt ei näe küll mitte mingit loogilist põhjendust. Seda enam, et kui meie elektri hind ei ole enam konkurentsivõimeline, siis pigem tööstused hääbuvad ja tööstusi siia juurde ei tule.

Nii et kokkuvõtteks võiks öelda, et Isamaal on rida ettepanekuid. Tagamaks Eestis energiakindlus, peab tegevuskava lähtuma järgnevatest eeldustest. Eesti on võimeline tootma elektrienergiat tarbimise mahus, sealhulgas tagama varustuskindluse juhitava võimsusega. Ühiskonnal, ettevõtjatel, investoritel on selgus energiapoliitilise tuleviku osas. Kolmandaks, langetatud valikute korral on tuvastatav nende maksumus kogu elektrienergia terviktsüklis tootmisest tarbimiseni. Ja neljandaks, tegevused on allutatud elektrienergia konkurentsivõimelise hinna eesmärgi saavutamisele.

Tegevuskavas on vajalik, esiteks, kujundada seisukoht, millist energiajulgeoleku taset soovitakse ning kuidas seda tagada. [Teiseks,] seada selge eesmärk Eestis toodetava elektrienergia mahu osas ning eraldi eesmärk juhitavate tootmisvõimsuste mahu osas, sealhulgas baas- ja tipukoormus, ning tegevused, tähtajad ja ressursid, kuidas see tootmisvõimsus tagada. Kolmandaks, salvestusvõimekuse ning tarbimise juhtimise motivatsioonisüsteemi loomine. Neljandaks, näha ette elektrisüsteemi strateegilise reservi loomise mehhanism. Viiendaks, [määratleda,] millises suunas ja ajakavas arendatakse eelnevatest valikutest johtuvalt elektrivõrku, tagamaks piisavus ja töökindlus, ning millistest rahastusallikatest seda tehakse. Kuuendaks, määratleda, milline on riigi eesmärk ja selle saavutamise tegevused elektrienergia konkurentsivõimelise hinna saavutamiseks ettevõtetele ning jõukohase hinna [saavutamiseks] tarbijatele. Seitsmendaks, esitada tegevused uute piiriüleste elektriühenduste rajamise kohta. Kaheksandaks, esitada analüüs eesmärkide saavutamiseks tehtavate tegevuste maksumuse, rahastusallikate ning mõju kohta summaarsele elektri tarbijahinnale. Ja viimaseks, üheksandaks, esitada ülevaade vajalikest muudetavatest siseriiklikest õigusaktidest ning võimalikest algatustest ja Euroopa Liidu õigusaktidest.

Ma võiksin veel pikalt rääkida, aga ma hoian aega kokku. Mul on tunne, et ega koalitsioon niikuinii seda ei toeta, aga üritame. Nii et ootan küsimusi.

Aitäh teile! Ja küsimusi on. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Rõõm, et keegi sellise asjaga välja tuleb. Aga ma mäletan, et alles jaanuari lõpus või millal see oli, kui meie tubli meretuulikute troika siin oli pildi peal ja raporteeris, et plaanid on paika pandud, see 2,6-miljardilise dotatsiooni jagamine on juba aprillikuus. Ja elektri hind oli ju ka mingil ajal üsna täpselt paika pandud. Ma küsin, kas sa oled detailselt tutvunud selle toonase plaaniga, mis nüüd on nagu natukene nurka mängitud, kuna üks osapool on valitsusest minema aetud. Kui palju te sealt olete õppust võtnud? Äkki seal oli palju tarku mõtteid? 

Aitäh, lugupeetud küsija! Jah, loomulikult ma olen ennast kurssi viinud. Olen sellega tegelenud peaaegu kaks aastat siin Riigikogus. Kuna ma ise elan Saaremaal, siis see puudutab otseselt mind ja teisi saarlasi. Kahjuks ei ole päris otseselt sellest veel loobutud. Ma olen sellest korduvalt siin rääkinud, et esiteks, meretuulepargid on kallimad rajada, teiseks ei arvestata nende tootmishindade juures karvavõrdki sellega, et ka võrk tuleb sinna juurde rajada. Kui Saaremaast rääkida, siis tuleb tegelikult Paidest kuni Sõrve sääreni ehitada kaks nüüd juba 330-kilovoldist elektriliini, mis iseenesest rikuvad ära Saaremaa looduse. 

Ja ma ei räägi sellest, et see ei ole üldse roheline, aga see on ka ülikallis. Seda peidetakse nagu selle Läti neljanda ühenduse taha: on justkui äärmiselt vajalik see just läbi Saaremaa viia. Kuigi reaalselt on teada, et just see läbi Saaremaa loodav elektriühendus läheks maksma 1,3–2 miljardit. Need andmed on tulnud Eleringi kodulehelt. Küsisin ka Eleringi juhatuse esimehelt, kui palju maksaks analoogse Läti neljanda ühenduse otse tegemine. See on 200–300 miljonit ainult, ehk siis vahe on üüratu. 

Komisjonis on sellest väga palju räägitud ja pareeritud sellega, et Euroopa Liidust justkui tuleb toetust, et pool nendest projektidest makstakse kinni. Aga ma esitan väga lihtsa retoorilise küsimuse: kui poole 2 miljardist maksab kinni Euroopa Liit, siis tuleb meil miljard ikka endal maksta. Ja versus see, et [ehitada liin] otse 200 miljoni eest. Ma ei ole küll kursis, kas on vahe, kui liin mööda maad, otse mööda mandrit viia või läbi Saaremaa viia: kas pool makstakse igal juhul kinni. Aga isegi kui [teisel juhul] ei maksta, on see ju ikkagi üüratu raha.

Ja meretuuleparkide puhul ei ole üldse nagu julgetud välja öelda, et seda Läti neljandat ühendust läbi Saaremaa tahetakse teha ju ainult sellepärast, et ühendada sinna see üledimensioneeritud suur meretuulepark. Lisaks, muidugi on Saaremaa rahvas sellele täiesti vastu, aga praegu tundub, et siiamaani ei ole seda veel riiulile saadetud. Ajutiselt on küll meretuuleparkide vähempakkumine peatatud. 

Kui ma ministri käest küsisin, ei vastanud ta mulle, miks ei lõpetata ära ka seda eriplaneeringut, mis on planeeritud 330-kilovoldiste liini viimiseks läbi Saaremaa. Ka see eriplaneering maksab 1,5 miljonit eurot.

Nii et ei osata raha kokku hoida. Põhjendus on see: aga me igaks juhuks teeme. No miks me teeme igaks juhuks ülikalleid lahendusi, kui meil on mõistlik enne otsuste tegemist mõelda ja näppude peal kokku arvutada, mis on mõistlik ja mis ei ole mõistlik? Ma loodan, et ma suutsin vastata.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! No meil on üsna pikalt räägitud erinevatest nüanssidest energeetikas, erinevate võimsuste rajamisest, olgu siis päikesest või tuulest või salvestamisest. Ja veel räägitakse ühendustest, mida on vaja, või nagu te viitasite, võib-olla ei olegi vaja seda neljandat ühendust, ja nii edasi. Kõik need projektid maksavad väga palju. Aga lõpptulemusena meil tegelikult puudub [tulevikust] õrnemgi aimdus või arusaam. Me mäletame, mis sealt majandusministeeriumist tuli: utoopilised projektid olid üksteise otsa pandud ja seal oli rehkendatud vajalik hulk energiat, mida me saama hakkame, ja ka hind, mida selle eest tuleb maksta. Aga terviknägemust avalikkuses ei ole. Kas majanduskomisjonile on räägitud, mis võiks olla uue energiamajanduse arengukava puhul kontseptuaalne arusaam, kuhupoole me liigume, kui palju mida [toodame]?

Aitäh küsimuse eest! Jah, me oleme seal tegelikult arutanud neid erinevaid punkte, kuid otseselt energiamajanduse arengukava kui tervikut pole kordagi arutatud. Küll on, jah, mingi mustand tegelikult internetis olemas. Aga mis puudutab seda, et puudub igasugune selline loogiline mõtlemine, siis selles suhtes on, härra küsija, teil küll väga õigus. Mulle tundub, et meil on Eestis selline energiapoliitika, et eesmärk pühitseb abinõu. Kui kellelgi, näiteks mõnel lobigrupil on huvi arendada meretuuleparki, siis mõeldakse sinna juurde igasugused positiivsed stsenaariumid, nagu näiteks sellesama Saaremaa läänerannikule loodava tuulepargi juurde. Sellega justkui tagatakse ka Hiiumaa ja Saaremaa parem energiavarustatus, mis tegelikult järjekordselt ei vasta tõele. 

Kui oleks tõesti Saaremaal ja Hiiumaal vaja ringvarustatust – praegu teatavasti tuleb ühendus otse ainult üle Suure väina Saaremaale ja sealt läheb Hiiumaale –, siis, nagu Eleringi esimees ütles, on Eleringi arengukavas olemas mitmed variandid. Ja üks variant on see, et luua ühendus hoopis Haapsalust läbi Hiiumaa Leisi, mis läheks maksma hinnanguliselt 50–100 miljonit eurot. See kataks tegelikult kogu selle kohaliku vajaduse ära. Millegipärast seda ei arutata. 

Samamoodi on kõikide asjadega: samamoodi me stardime tuumajaamaga ja salvestitega ja teeme meretuuleparke ja maatuuleparke. Kui kõik need kokku lüüa, kui need kõik realiseeruks, siis meil oleks, ma ei tea, viie- või kuuekordne energia[toodang võrreldes sellega], mida Eesti ise tarbib. 

Ja seda on ju väga hästi näha ka, kui kaugele on jõutud selle üledimensioneerimisega: kui tuul puhub, siis paljud inimesed näevad, et osa tuulikuid seisab. Ma olen ise ka Virtsus vaadanud [ja mõlnud, et] ma ei saa aru, miks nad seisavad, kui tuul puhub. Sellepärast, et üks variant on see, et [see energia] lihtsalt ei mahu võrku, võrk ei võta seda vastu. Ja teine variant on see, et kui kõikjal tuul puhub – see puhub samal ajal enam-vähem igal pool meie piirkonnas –, siis hind läheb nulli või lausa miinusesse. Sama häda on tegelikult ka päikeseparkidega. Ma olen ka väiketootja, nii-öelda päikese[energia] tootja, ja kui sa õigel ajal välja ei lülita jaama, siis sa hakkad peale maksma: sa toodad elektrit ja sa maksad peale. 

Nii et selline läbimõeldud kava tegelikult puudub ja see ongi põhimure. Sellepärast me teemegi ettepaneku, et oleks vaja energiamajanduse tõelist arengukava, mis hõlmaks kõiki punkte, kaasa arvatud see, millest ma siin ka rääkisin, et me ei tea tegelikult, mida naabrid teevad. Ka nemad ju planeerivad meretuuleparke, nemad teevad oma otsuseid. See kõik on nagu stiihiline: iga riik midagi teeb, aga me oleme ühises süsteemis, Balti süsteemis. Tegelikult oleks väga vajalik lähinaabritega kontakteeruda. 

Ja loomulikult, mis puudutab ühendust Soomega, siis just see on oluline. Meil ei ole vaja neljandat ühendust Lätiga, mida mööda läheb see odav energia, mis tuleb Soomest, kus on hüdroenergia ja tuumaenergia, transiidina edasi Lätti. Väidetakse küll, et vajadusel hakkab meile Lätist ka tulema odav elekter. See võib nii olla, kui me üledimensioneerime, aga kõik need investeeringud, mida praegu planeeritakse – eriti rumal on minu arvates maksta investeeringutele peale, kui ettevõtjad on valmis maatuuleparke tegema ilma igasuguste subsiidiumideta. Ja siis on veel otsus, et millegipärast on väga vajalik veel kulutada miljardeid selle jaoks, et merre ka veel ehitada tuulikuid. Noh, ma võin pikalt rääkida, aga ma ootan järgmisi küsimusi.

Jaa, järgmine küsimus on juba ootel. Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea ettekandja! Te jõudsite õigele järeldusele, et tegelikult kogu see arengukava peakski olema vähemalt Balti riikide ülene, et aru saada, mis siin tegelikult toimub. Need otsused ja toimingud peaksid olema kooskõlas, et saaks hea asja. Tegin korraks ENMAK-i lahti, siin on ka ENMAK 2035 ajakava. Ajakava näeb ette, et detsembris 2025 peaks Vabariigi Valitsus selle heaks kiitma. Aga veebruaris 2025 pidi olema KSH aruande kooskõlastamine. Aga nagu me mäletame, veebruarikuus tuli selline huvitav uudis: järsku kolm tarka läksid tuppa sisse, tulid välja, olid tunduvalt targemad ja vaatamata kõikidele ENMAK-is välja toodud asjaoludele, et see ENMAK oli pooleli, tegid ikkagi otsuse ära. Ja see tegelikult läks keskkonnaministrile koha maksma. Õnneks dotatsiooni väljamaksmist või selle otsuse kinnitamist siiski ei toimunud. 

See ongi stiil, kuidas tegelikult praegu toimetatakse. Aga jõuaks [eesmärgini] siis sellise Balti riikide ülese arengukava abil.

Aitäh! Ma olen selle mõttega absoluutselt nõus. Häda ongi ju selles, et, nagu sa ütlesid, kolm õhtumaa tarka tulid kokku. Meil tehakse alles arengukava, aga juba enne, kui arengukava on vastu võetud ja arvestatud ka mingite loogiliste ja mõistlike aspektidega, teevad mingid erakondade esimehed väga pikaajaliselt Eesti energia[poliitikat] ja, ütleme, just seda rahakulu mõjutavaid otsuseid. Millel need baseeruvad, mina ei tea. Ja see on tõeliselt suur probleem. 

Ja võrkude puhul ka. Ma lisan, mulle tuli praegu meelde, et tegelikult on ju Nõukogude ajal ehitatud võrgud suures osas – nüüd on neid uuendatud – ehitatud idast läände. Ja on selge, et kogu elektrivõrk, mis on seal ida pool, on nagu suurem. Kui võrrelda toruga, siis seal on jämedam toru, ja mida enam lääne poole, seda peenemaks need kapillaarid lähevad. Ja nüüd üritatakse hakata, nagu Nõukogude ajal [oli idee] panna jõed teistpidi voolama, arendama neid võrke sinna lääne poole. Ja see on tohutu raha, mis nendesse võrkudesse läheb, aga seda millegipärast reaalselt ei arvestata seda elektritootmise hinda [rehkendades]. Vaat see on halb. Mille jaoks nad sinna viiakse? 

Nii et, jah, muidugi, meil on kaootiline energiamajandus praegu. Ja hull on see, et selle me kõik maksame tegelikult kinni, et mingil hetkel on ületootmine, on üleinvesteeringud. Ja see on pikaks ajaks. See on kõige suurem mure, et kui me paneme ennast lukku pikaks ajaks väga kõrgete energia hindadega, siis on selge, et meie majandus tegelikult kukub siin täiesti kokku.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! See kõik, mis te räägite, on õige. Sellega saab üksnes nõustuda. Aga ma mõtlesin küsida teie hinnangut ühele mõttele, mida ma ise olen viimasel ajal palju mõelnud nende teemadega seonduvalt. Kas teie nõustute minuga, et nende meretuuleparkide rajamise näol ja kogu selle hiiglasliku elektrivõrgu ümberehitamise näol on tegemist sedavõrd kaugeleulatuvate tagajärgedega otsusega, et pidades silmas, et Eesti Vabariik on demokraatlik riik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, oleks kohane selles küsimuses korraldada rahvahääletus? Ehk võiks panna inimeste ette kogu see informatsioon, mida see tähendab, mida see kõik endaga kaasa toob, mida see kõik maksma läheb, ja siis anda inimestele võimalus otsustada, kas me tahame seda teed minna või ei taha. Olles just hiljuti Saaremaal käinud rahvakohtumisel, ma küll nägin, et kohalikud inimesed eriti muretsevad selle pärast, et neist sõidetakse lihtsalt üle, nende arvamusega üldse ei arvestata. Kas see võiks olla üks asi, mida siin esimese sammuna teha, rääkimata nendest hilisematest sammudest?

Aitäh, Varro! Jaa, see küsimus on igati mõistetav. Ma natuke filosofeerin sellel teemal. Ühest küljest, jaa, rahva käest peabki nõu küsima, aga teisest küljest need inimesed, 101 inimest, kes siin saalis on, on ju tegelikult rahva poolt valitud. Ja kui me ei suuda siin teha selgeks 101 inimesele sellist üsna keerulist energia tootmise arengukava ja neid eesmärke – eesmärgid on muidugi olemas, et oleks odav elekter, aga igaüks ju [ajab] siin erinevat juttu –, siis ma lihtsalt kardan, et see rahvahääletus võib lõppeda [kes teab, kuidas]. Oleneb, kuidas küsimus on sõnastatud. Kui sa sõnastad ühte- või teistpidi, siis vastavalt sellele tuleb vastus. 

Minu arvates on kõige olulisem see, et need inimesed, kes siin on, ja need, kes valitsuses ehk praeguses koalitsioonis on, peaksid mõtlema, kas soovida mõne ettevõtja – ma lihtsalt praegu fantaseerin – huvidest lähtuvat energia tootmist [arendada] või nii, nagu on tõesti Eestile vajalik. Ma ei saa absoluutselt aru, ma olen siin väga palju ka koridoris vaielnud inimestega, kuidas on võimalik, et kui sul on – see on sama hea näide – päts leiba ja teine päts leiba, need on ühe ja sama pagari toodetud, ühe hind on 5 eurot, teise hind on 1 euro, aga sa hakkad põhjendama, et see 5-eurone leib on ikkagi palju parem leib. Seal on mingisugused viilud, mille [erilisusest] sa aru ei saa, selle lõhn on teistmoodi või mida iganes. 

Umbes analoogne asi on tegelikult siin saalis käinud juba ligi kaks aastat. Vahetevahel tekib tunne, et me tegelikult räägime kurtidele kõrvadele. Õigemini mitte ei teki selline tunne, vaid see ongi niimoodi. Isegi kui inimesed saavad asjast aru, nad lähevad kaasa oma erakonna poliitikaga. 

Nii et ma vastan sulle niimoodi: rahvahääletusi võib korraldada. Kas sellest aga mingisugust kasu on? Pigem peaks rahvas mõtlema sel hetkel, kui nad lähevad valimiskastide juurde oma [esindajaid] valima. Mõelge, kas need inimesed on võimelised ise mõistlikke otsuseid tegema. Ja las nad siis kontrollivad, kes need inimesed on, kas neil on teadmisi. Nii lihtne see ongi minu arvates. Loodetavasti järgmistel valimistel keegi ikkagi mõtleb selle peale. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh! Vaat selle eelnõuga tehakse valitsusele ettepanek esitada 1. maiks tootmisvõimsuste ja elektrivõrkude arenduse tegevuskava. Sinna on laias laastus kaks nädalat, eks. Ma mõtlen, et mis selle asja mõte on. Ega siis selle kahe nädalaga ei mõtle midagi uut välja, ainult sedasama jamajuttu, neid utoopiaid, mida meile siin kogu aeg räägitakse. Tegelikult kõik see, mida sa siin räägid, on nii õige jutt. Tegelikult EKRE on seda juttu rääkinud algusest peale, juba siis, kui aastal 2022 Kaja Kallas kutsus Riigikogu erakorraliselt kokku, et aastaks 2030 ära seadustada taastuvenergiale 100% üleminek. Isamaa oli muuseas siis valitsuses ja Isamaa hääletas poolt. EKRE oli ainuke, kes oli vastu. 

Mul on tegelikult väga hea meel, et ma näen, et ka Isamaal on teatud selline ärkamine toimunud või mõistus on koju tulnud. Kas see on nüüd mingisugune meelemuutus või mis selle tegevuskava nõude mõte on? Kas te 2022. aastal siis ei adunud neid tagajärgi, millest sa praegu siin räägid? Meie küll adusime.

Aitäh, hea Moonika! Või Helle-Moonika, vabandust! Ma saan aru, et Riigikogus on komme, et kõik peavad natuke kergitama iseennast ja oma erakonda. Vaat siia ongi koer maetud. Reaalselt peaks seisma kõik ühe ja sama asja eest, olenemata sellest, mis erakonnast ollakse. Häda ongi selles, et kui ükskõik kui hea mõte tuleb opositsioonilt, siis reeglina see visatakse prügikasti. Ma ei tea, miks see nii on. Kahjuks on see nii kaudselt kui ka otseselt juba kandunud üle ka kohalikesse omavalitsustesse. 

Jah, siin peaks olema riigimehelikku mõtlemist. Kui sa küsid, et 2022 – mina ei olnud siis Riigikogus, aga ma ütlen nii, et kui on valesid otsuseid tehtud, siis need tuleb ära muuta. Tuleb vigadest õppida, mitte kogu aeg rääkida seda, et meie tegime head. Aga kui on ka halbu asju tehtud, siis tuleb neid tunnistada. See on minu arvates esimene riigimehelikkuse samm, kui needsamad tegijad ütlevad: "Jah, tahtsime parimat, aga tuli välja nagu ikka. Aga üritame paremini." 

Muidugi ma tahan siia lisada, et ma ei tahaks, et praeguse kaootilise energiamajanduse juures, mis meil siin on, oleks nii, et viie aasta pärast öeldakse: "Teate, meie tahtsime kõige paremini, aga tuli välja nagu ikka." Meie juhime ju tähelepanu sellele, mis viie aasta pärast ja kümne aasta pärast hakkab tulema, kui me praeguse energiamajandusega edasi läheme. See on nagu oluline minu arvates.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No ma tuleksin tagasi selle Varro Vooglaiu tõstatatud rahvaküsitluse või rahvahääletuse teema juurde. Ei saa absoluutselt nõus olla sellega, et see on kontrollimatu ja siin võib tulla ei tea mis tulemusi. Põhimõtteliselt me teame, mis tulemusi võib tulla. Tõepoolest, ajupesumasin pannakse käima, nii nagu Euroopa Liiduga ühinemise puhul ajupesumasin pandi käima ja Eesti rahvas jooksis nagu lambakari ja hääletas selle poolt, et direktiivide orjusesse sattuda. Ehkki jällegi oli inimesi, kaasa arvatud siinviibijad, kes nägid juba siis, aastal 2003 ette, et selline jama saab toimuma. [Oli ju] analüüsitud seda, mis on toimunud teistes riikides. 

Aga siin on küsimus natuke teistpidi. Kui rahvas laseb ennast ära lollitada ja see on kontrollimatu ja annab ikkagi selle tulemuse nagu alati, siis on rahvas ka kaasvastutav. Ka praegu Euroopa Liidu viljastavates tingimustes vaesudes on rahvas kaasvastutaja selle rumala otsuse eest, mis 2003. aastal langetati. 

Aitäh! 

Ja täpselt sama kehtib sel puhul. Selles mõttes ma kutsun küll üles tunnistama, et rahvahääletus on parem viis kui see populistlik eelnõu, mis ei vii mitte kusagile.

Aitäh! No ma siiski arvan, et see ei ole esiteks populistlik eelnõu. Te ütlete, et siin on lühike tähtaeg ja mis siin ikka muutub. Aga me juhime tegelikult selles eelnõus ikkagi tähelepanu nendele punktidele, mis meie arvates on valesti ja mida peab tegema. Ja see on ka paber, mis jääb. Kui viie aasta pärast või ma ei tea, mitme aasta pärast tuleb siia järgmine selle erakonna esindaja ja hakkab rääkima: "Oi, me tõesti ei teadnud!", siis nad ei saa seda öelda, sest selles paberis on see kirjas. Näed, me ju hoiatasime! Ja tegelikult ega see kemplemine ei ole mitte erakondade kemplemine, minu arvates on see Eesti tuleviku vaatest väga oluline teema. 

Mis puudutab rahvahääletust, siis me võime neid korraldada, aga ma hästi ei usu sellesse, et see valitsus sellest mingeid järeldusi teeb. Tulemus on ikka sama.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Ja nüüd, seekord ma ei unusta, palun kaasettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme, hea kolleegi Mario Kadastiku.

Tere! Antud eelnõu menetles majanduskomisjon kahel istungil. 7. aprillil arutati juhtivkomisjoni [esindaja määramist], kelleks konsensuslikult määrati siinkõneleja. 8. aprillil arutati eelnõu sisuliselt. Arutelu toimus peamiselt eelnõu sisu üle, mida tutvustas Mart Maastik. Küsimused olid selle kohta, mis osa sellest on tehtav, mis osa sellest on juba tegemisel ja mis osa ei ole. Ministeeriumi [esindaja] tõi selgelt välja, et tegelikult väga suur osa nendest asjadest, mida soovitakse, on juba töös. Meil on ka seadusemuudatused hetkel menetluses. Samuti on koostamisel ENMAK 2035, mida esialgselt tutvustati majanduskomisjonis juba mõnda aega tagasi ja tutvustatakse taas orienteeruvalt maikuus. Arvestades kõike seda ei olnud tähtaeg, mis on eelnõus toodud, see 1. mai, realistlik. Kui see vastu võetaks, ei saaks valitsus seda kuidagiviisi teostada. 

Oli ka arutelu selle üle, et Isamaa esindaja Mart Maastik leidis, et ENMAK-i sisendid ei ole realistlikud, eriti elektri hinna prognoos. Ta arvas, et on vaja üle vaadata lähtekohad ja sisendid. Selles osas ongi Kliimaministeeriumis tegemist töödokumendiga, mille kallal alles tehakse tööd. 

Tehti ka menetluslikud otsused. Otsustati, et eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, millel oli poolthääli 6, vastu 3. Üks inimene ei hääletanud. Ja oli ka kaks konsensuslikku otsust: võtta eelnõu päevakorda täna ja viia läbi lõpphääletus. Aitäh!

Aitäh teile! Peeter Ernits, palun, küsimus!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin, kui pikalt te sisuliselt seda arutasite. Aga põhiküsimus on, et sa ütlesid, et suur osa selle ettepaneku sisust on juba töös. Kas te arutasite, mitu protsenti selle ettepaneku sisust on juba töös? See on ju suurepärane, kui opositsioon ja koalitsioon töötavad ühes rütmis. Igaüks püüab muidugi ennast esile tõsta, aga kui suur osa on juba töös sellest sisust? Kui suur see osa on, mis on töös? Kas võiks juba rahulik olla?

Konkreetset protsenti komisjonis ei arutatud, aga enam-vähem, noh, lõviosa sellest, mida ette pannakse, on tegelikult osa ENMAK-i tööst. Ehk siis ENMAK-i raames vaadatakse nendele asjadele otsa, kaasa arvatud ka asjad, millele juhiti tähelepanu: näiteks juhitavate ressursside hoidmine, arendamine, salvestused ja muu. Need on kõik asjad, mis on ka meil reaalselt [laual]. See nädal olid majanduskomisjonis teiste lugemiste ettevalmistamised. Ehk siis meil on seaduseelnõud Riigikogus juba töös, osa on ka juba vastu võetud. Neid erinevaid protsesse, mida on kirjeldatud, on. Aga kui ma peaks niimoodi hinnanguliselt ütlema, siis ma arvan, et üle poole asjadest kindlasti on juba töös, tegemisel või on ENMAK-i osad.

Urmas Reinsalu, palun!

Hea ettekandja! Kaks aastat tagasi leppis, ütleme, tänane osaliselt demonteerunud koalitsioon kokku, et 2023. aastal langetatakse kümnendite lõikes Eesti energiamajanduse tuleviku otsused. See oli koalitsioonilepe, niisugune tekst. Nüüd on sisuliselt möödunud sellest kaks aastat. Meil pikaajalist käsitlust tegelikkuses ju ei ole. Mulle jäi arusaamatuks: te ütlesite, et üle poole sellest [ettepanekust], et me vajaksime selget pikaajalist tegevuskava meie energiamajanduse kohta, on töös. Te ütlesite, et üle poole on töös. Kirjeldage siis mulle seda [rohkem kui] poolt, mis on töös. Te ütlete, et üle poole on töös. Milline on võimuliidu pikaajaline energiamajanduse käsitlus? Kust meil energia tuleb? Ja millised on need baas[valikud], mille kohta me oma tegevuskavas peame vajalikuks riigi tasemel otsused langetada? Eesti ühiskond täna sellest ju teadlik ei ole. Kus nurga taga "see üle" poole peitub või pesitseb?

Ega ta ei ole selles mõttes kuskil peidus. Seda konkreetset küsimust, mis te küsisite, muidugi komisjonis ei olnud, aga ENMAK 2035 esialgne kavand on veebis saadaval. Seal on ära toodud erinevad stsenaariumid ja kaalutluskohad. Seda on tutvustatud meile ka majanduskomisjonis ja nendest elementidest on räägitud. Mitte küll niimoodi mingi pika pressikonverentsi [teemana], aga nendest elementidest on räägitud.

Kui me võtame laias laastus, siis on meile vajalik juhitav baasressurss, millega me saame tagada, et meil igal hetkel elekter oleks olemas. Selleks on põlevkivi ja selleks on meil saartalitlus, mis on eelnõuna nr 555 hetkel menetluses ja peaks tulema järgmisel nädalal teisele lugemisele suurde saali. 

Selleks, et elektri hinda alla tuua, ei ole meil väga palju variante. Selleks laias laastus on lisatootmisvõimsused. Lisatootmisvõimsuste puhul on tänastes valikutes ainult maismaa tuulepargid. Miski muu selles ajaperspektiivis, viis kuni kümme aastat, midagi eriti juurde anda ei saa. Nende vähempakkumine on plaanis järgneva poole aasta jooksul orienteeruvalt. Selle arutelu on samuti – eelnõu 541 – menetluses majanduskomisjonis, [mõtlen] selleks vajalikke planeeringuid ja muid asju. 

Ehk siis [plaanid] on pigem selle kohta, mida teha saab. Meil ei ole geotermaali väga võtta, see ei ole ka tehnoloogia, mis oleks piisavalt küps, ja meil ei ole hüdrot, mida piisavalt võtta. Tuumajaamaga läheb aega umbes kümme aastat. Ehk siis nendest valikutest, mis on ja mis oleks ka hinnalt soodsad, ei ole kümne aasta perspektiivis laias laastus muid valikuid kui maismaatuul ja tuumajaama ettevalmistused. Põlevkivile uusi arendusi ei ole eriti mõttekas teha, sest see ei tule odav. CO₂-kvoodist me ei saa väljuda ilma Euroopa Liidust väljumata. See on väga lihtne, konkreetne [argument], mida oponendid alati unustavad öelda. Ehk siis see ei ole [lahendus], mis saaks teha [energia] odavaks.

Odavaks saavad selle praegu praktikas teha ainult tuul ja päike. Päike on aga liiga sesoonne ja seda [energiat] on ületootmises juba niikuinii. Seda ei ole mõtet toetada. Ja seda rajatakse enda tarbeks nii või naa. Ehk siis maismaatuul on ainuke. Meretuul on asi, mis vajab konkreetset tarbijat taha. Seda niisama, ilma tarbijata ei ole mõtet teha, see on piisavalt kallis. Aga maismaatuul toob hinda alla. Jah, ta on volatiilne ning sellepärast on vaja rääkida ka salvestustest. Aga midagi muud kümne aasta perspektiivis ei ole lihtsalt tehnoloogiliselt olemas. 

Mart Maastik, palun!

Hea eesistuja! Hea ettekandja! Sa mainisid, et ENMAK-ist on umbes pool valmis, ometi ei takistanud see tegemast otsust, et tuleb meretuuleparkide jaoks subsideeritud pakkumine 2,6 miljardit, mis nüüd küll pandi pausile. Ma mäletan väga hästi, kuidas te majanduskomisjonis seda kiitsite, kui oluline see on. Täna ma kuulsin, et ei ole muud odavat [lahendust] kui maismaatuul. Siis te väitsite, et meretuul on väga odav, väga kasulik. Isegi rahandusminister Ligi siin puldis ütles küsimustele vastates, et oh, mis see on, ainult 130 miljonit aastas tuleb peale maksta. Millest selline meelemuutus? Mina ei ole tõesti aru saanud, et kogu teie fraktsiooni ja koalitsiooni mõttelaad oleks olnud pool aastat tagasi teistsugune, et meretuul oleks nagu välja praagitud. Nüüd on äkki kõik muutused toimunud. ENMAK-ist on ainult pool valmis, otsused on juba tehtud, aga mille alusel need on tehtud, pole aru saanud. Äkki oskad kirjeldada?

Aitäh! No see ei ole konkreetse arutelu sisu, aga meretuul on olnud ikkagi ühe teise erakonna põhiline element. Ja see oli ka üks põhjuseid, mille pärast nad koalitsioonist lahkusid. Kui sa objektiivselt võtad, siis meretuule omahind on praktiliselt olematu või meretuuliku puhul OpEx on umbes 15 eurot megavatt-tund, millega ta turule pakub. Mida rohkem sa ehitad, seda odavamaks elekter läheb. (Saalist öeldakse midagi.) On ikka, aga see on opereerimiskulu ainult. Sellega sa ei saa kunagi kapitali tagasi. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Kas te ei leia, et on tegelikult täiesti kohatu ja väär kinnitada kogu aeg, et fossiilsed kütused, meie puhul põlevkivi, on kõige kallim variant üleüldse. See ei taga meile ei varustuskindlust ega energiajulgeolekut ja sellest tuleb väljuda. Samas me ju teame, et tegelikult see hind ei ole ju tegelik hind, vaid see on kunstlik hind, CO₂-kvootide hind juurde lisatud. Äkki lõpetaks sellise demagoogia ära? Ja kui räägime taastuvenergiast, siis paneks sinna juurde kõik kulud, ka kogu Eesti võrkude ümberehitamise ja nii edasi. Ja alles sellisel juhul asuks võrdlema, kumb [lahendus] on odavam ja parem.

Esiteks, ma ei ole väitnud, et see ei tagaks varustuskindlust. Meil on eelnõus 555 ka saartalitlus sisse toodud, mis on otseselt põlevkivijaamade hoidmiseks, varustuskindluse tagamiseks. Ehk siis seda pole keegi väitnud, et põlevkivi ei tagaks varustuskindlust. Küll aga on Enefit Poweri enda juht selgelt öelnud, et täna on põlevkivielektri omahind 200 eurot megavatt-tund, mis, tõsi, sisaldab CO₂-kvooti. CO₂-kvoot on täna 70 eurot. See tähendab, et omahind, kui sa teed selle lahutustehte, on 130 eurot megavatt-tund. Nii kallist taastuvelektrit ei ole. Ehk siis see on igal juhul objektiivselt võttes kallim. Tõsi, gaas ja diisel on tõenäoliselt veel kallimad kui see. 

Aga sellega ma olen nõus ja see on minu teada ka plaan, et kui me tahame objektiivset võrdlust teha, siis me peame tegema kogukulude võrdluse, kaasa arvatud võrkude arendus ja kõik muu. Ja see minu teada on ka töös, et see võrdlus oleks kõiki komponente arvestavalt olemas. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh! No vot, sealt see nüüd tuli, eks ole: me oleme Euroopa Liidus ja seal on see ideoloogiline rohehullus ja roheräkit, mille tulemusena on meil nagu ainukene võimalus see kallis taastuvenergeetika. Ja on välistatud meie enda odav põlevkivienergeetika, mis on kalliks aetud kunstlikult, nagu siin juba kolleegid on mitu korda öelnud. 

Et mitte kuulda, et "teie muidugi, teie muidugi tahate Euroopa Liidust välja", ma küsin niimoodi. Kui me hüpoteetiliselt näiteks ühel heal päeval ärkame üles ja [näeme], et Euroopa Liit on tulnud mõistusele, on aru saanud, et see roheideoloogia tuleb kohe ära lõpetada, sest maailmakonkurentsis see on Euroopa Liidule hukatusteks ja juba kõik näevad seda. No ühel päeval nad teevad selle otsuse ära. Ma lihtsalt mõtlen, et kui te sellel päeval tulete siia pulti ja me hakkame rääkima energeetikast, siis mitukümmend kraadi see teie arvamust sellel päeval [muudab]? Kui Euroopast tuleb telegramm, eks ole, siis palju see teie [seisukohta mõjutab] sel päeval?

Aitäh! Nagu te väga hästi teate, minu põhiline tees on see, et kõige parem energialiik on üldse tuumaenergia. Selles osas meil on sama arvamus, ma saan aru. Ehk siis selles osas minu trajektoor kuhugi mujale ei suundu, kui otsustatakse CO₂-kvoot lõpetada. Selles mõttes ei pea selle pärast muretsema. Ja nagu ma just vastasin: 130 eurot megavatt-tund ei ole odav elekter. Ehk siis, kui see kunstlik komponent sealt maha võtta, on see endiselt kallis. Selles mõttes minu [hinnangus] ei tule mingit muutust. Tuumaenergia on ilmselt parim. 

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud kolleeg! Eile oli majanduskomisjonis elektrituruseaduse muudatusettepanek, minupoolne muudatusettepanek, mis käsitles taastuvenergia tasu põhimõtteliselt nulli viimist nendes piirkondades, mõjualades, kus tuulepargid või taastuvenergia tootmine on. Paraku ei leidnud see toetust, hääletati maha. Aga samal ajal riik üritab planeeringumenetluste abil ikkagi leida uusi tuuleparkide asukohti. 

Minu küsimus tuleb selle kohta, et tegelikult Euroopa Liidu direktiiv põhimõtteliselt lubab elektritootjal otse müüa omahinnaga elektrit kodutarbijale, väiketarbijale. Kas selliseid olukordi on olemas? Kui palju seda on tehtud ja kas tegelikult sellele peaks rohkem tähelepanu pöörama? Kui maismaa tuulepargi omahind on madal, nagu te ütlete, siis tegelikult võiks ju olla otselepingud, mille alusel need mõjualas elavad inimesed seal tööstusmaastikul saaks reaalselt kasu. Mulle aga tundub, et see on vist natuke tegemata jäänud töö või kuidas.

Aitäh küsimuse eest! Mis puudutab komisjoni arutelu, siis seda me võime arutada siis, kui me [eelnõu] 556 arutame. Aga on eraldi taluvustasud, mis seda konkreetset komponenti peaks katma. See tuleb ka planeerimisseadusega seoses menetlusse ja teisteski eelnõudes. Nüüd, mis puudutab küsimust otselepingute kohta, siis neid tehakse. Ma ei oska peast öelda, mis mahus, aga seal on kaks erinevat kaasust. Üks on otseliini puhul, mis on erikaasus selles mõttes, et seal ei tule juurde võrgutasusid ega muid asju. Teine variant on see, et sa saad otse sõlmida lepingu, nii nagu täna saab, ma ei tea, Eesti Energia, Enefiti, Elektrumi või kellega iganes, kes saab pakkuda elektrimüügilepingut. Seda saab täpselt samamoodi pakkuda see operaator sealsamas piirkonnas. Ja seda tehakse, pakkudes pikaajalist soodsat hinda. Ma ei oska tõesti öelda mahtusid, seda statistikat mul ei ole, aga see turg on olemas.

Enne kui annan sõna Siim Pohlakule, ütlen, et kolleegid ei tunneks, et ma neile liiga teen: selle otsuse eelnõu puhul on võimalus esitada kummalegi ettekandjale üks küsimus. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Sellest me oleme täna juba aru saanud, et Reformierakond ikkagi ei aja mitte mingisugust iseseisvat energiapoliitikat, ei tegele energiajulgeolekuga. Te ikkagi olete lihtsalt Brüsseli eriesindajad, viite direktiivi ellu. Nii nagu Brüsselist öeldakse, nii on. Aga kui tuulikutele minevad miljardid, tuuleärimeestele minevad miljardid tegelikult investeerida põlevkivisse, parematesse tehnoloogiatesse, odavamatesse seadmetesse, saaks põlevkivi hinna ka oluliselt paremaks. Lisaks jätkus veel raha ka selleks, et üle Eesti luua koostootmisjaamade võrk: elektritootmine oleks hajutatud ja erinevates asulates oleks koostootmisjaamad. Ja geotermaali võiks samamoodi uurida. Soomes on see juba väga oluline teema. Nii et mulle tundub, et te väga ühekülgselt ainult sinna tuulikute väravasse palli mängite ja õigustate või siis põhjendate seda lihtsalt Brüsseli korraldustega, soovitustega. Miks te natuke laiemat pilti ei vaata ega proovi teha otsuseid Eesti rahva ja Eesti ettevõtete huvides?

Ma siin ikkagi eraldaksin kaks asja. Teie räägite miljarditest tuulikutesse, meie räägime maismaatuulest. Maismaatuule maksimaalne toetus kogu toetusperioodil on veidi üle 200 miljoni ehk me ei räägi miljarditest. Lihtsalt igaks juhuks panen paika. Miljardid olid meretuule jaoks ja sellega ma olen nõus, see on liiga suur toetus. 

Nüüd, selle 200 miljoniga ei ehitaks tõenäoliselt isegi uut Auveret, see ei annaks nii suurt vahet. Ka plokkide renoveerimised – minu mäletamist mööda on Kliimaministeeriumis plaanis teha võrdlus, kui palju oleks vaja põlevkivisse investeerida, mis oleks see maht ja mida selle eest saaks ja mis kujuneks hinnaks. See on asi, mida minu teada on plaanis teha. Kui ei ole, siis saab seda arutada, et see sinna ENMAK-isse saaks. Lihtsalt, et see oleks võrdluselemendina olemas. 

Geotermaal[energia] jaoks minu arust testpuuraugud on olemas. Kui ma õigesti mäletan, äkki oli kuskil Ida-Virumaal üks või kaks auku. Aga nende peamine efektiivsus on küttes, väiksem efektiivsus on elektri tootmisel. Lihtsalt füüsika seisukohalt on see soojusjaam, seal on suured kasuteguri vahed, kütteks saab seda kasutada palju suurema efektiivsusega. 

Samuti on lainete energia: sa saad lainete dünaamikast, võnkumisest tulevat elektrit, aga see on rohkem ookeanide teema. Ma kardan, et meil ei ole piisavat lainetust Läänemerel. 

Ehk siis kõik need tehnoloogiad on kaalumisel. Lihtsalt, kuna meil ei ole veevoolu, et toota hüdro[energiat] ja nii edasi, siis nendest jääb alles tegelikult ainult paar-kolm valikut ehk tõesti millegi põletamine, tuul, päike, tuum. Ja põhimõtteliselt ongi kogu kupatus. Eesti oli peaaegu 100% hüdroenergiaga maa veidi üle saja aasta tagasi ja meil on täna täpselt sama palju hüdrot, see on vist 20 megavatti. See maht on lihtsalt liiga väike. 

Kõik tehnoloogiad on kaardistatud, lihtsalt nendest enamik ei anna efektiivset tulemust ja alles jäävadki ainult paar-kolm asja. Päikest ei ole täna mõtet juurde arendada ilma akudeta – lihtsalt põhimõtteliselt ei ole. Hind on juba nullis, kui päike paistab, kas või praegu. Tuul on ainuke, mida saab lühikeses perspektiivis teha. See ei ole kuidagi mingisugune Brüsseli direktiivide elluviimine, see on objektiivne reaalsus lihtsalt. (Keegi kommenteerib saalist: "Oh-oh-hoo!")   

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Kui me eile arutasime põhiseaduskomisjonis Keskerakonna ettepanekut viia läbi referendum põlevkivi kasutamise osas, siis Kliimaministeeriumi ametnikud ütlesid, et põlevkivist loobumine ei ole kohustus, mille Eesti on Euroopas võtnud. See on lubadus. Kohustus ja lubadus – no natukene sõnademäng. Lubadus, et me loobume, ja siis me saame sealt ka vastavatest fondidest raha, aga kuskil kohustust ei ole. Ehk me ikkagi hetkel mõtleme oma peaga, vähemalt praegune valitsus ja ka eelmine, mis suund on võetud. Ka ENMAK-is on kirjas – suund on võetud –, et 2035. aastaks me põlevkivi rohkem elektritootmises ei kasuta.  

Aga nüüd ENMAK-ist lähtuvalt ma küsin. Siin on üks tabel, kus on välja toodud tarbimised. Üks prognoos ennustab, et tarbimine 2035. aastaks on 10 teravatti tunnis, teine, et on 15,4 teravatti tunnis. Ja kui me nende investeeringute puhul ...

Aitäh! 

 … [eraldame] päris suuri summasid, siis ega hinnad lõpptarbijale väga ei muutu, need on ikka 17 või 15 senti kilovati pealt. Kuidas te seda kommenteerite?

Nende kahe numbri erinevus on see, et üks oli Eleringi prognoos, teine oli välja arvutatud number, mis peaks olema tarbimine selleks, et taastuvenergia tasu meretuulikutega koos jääks umbes samaks, nagu ta on täna. See on see, kust tuli see number 15. Mitte et ta oleks mittesaavutatav, arvestades, et üks andmekeskus ainuüksi annaks umbes 2 teravatt-tundi tarbimist. Aga see eeldaks välisinvesteeringuid, lisainvesteeringuid. Lihtsalt see number läks natukene võib-olla meedias lappesse, et ei olnud piisavalt seletust kaasas, kust see 15,4 tuli. Aga see oli selle mõttega, et oleks taastuvenergia tasu sama.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Head kolleegid, avan nüüd läbirääkimised. Läbirääkimised on avatud fraktsioonidele. Urmas Reinsalu või Mart Maastik, kumb teist nüüd Isamaa fraktsiooni nimel [sõna võtab]? Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

2023. aasta kevadel astus ametisse Kaja Kallase valitsus ja seadis eesmärgiks, et 2023. aastal töötatakse välja aastakümneteks Eesti pikaajalised energiamajanduslikud valikud. Siin me nüüd siis oleme! Ainus, mis on puudu, on selgus ühiskonnale, ettevõtjatele, ekspertidele, mis tegelikult energeetika valdkonnas juhtuma hakkab. 

2024. aasta kevadel esitas Isamaa Erakond sarnase loogikaga parlamendi otsuse eelnõu. Meie lähtekoht on, et vaadates seda käpardlikkust, kuidas valitsus on talitanud energiasektoris, me peame mõeldamatuks mingite pikaajaliste finantsmajanduslike kohustuste võtmist energeetikas enne, kui ei ole koostatud selge kava, mis puudutab energiakindluse tagamist Eestis. Ja me oleme esitanud põhikarakteristikud, millele see plaan peab vastama. 

Eelkõneleja kõneles siin sellest, et on olemas energiamajanduse arengukava, mille peaeesmärgiks on seatud saavutada aastaks 2030 taastuvenergeetika tootmisvõimsus 100% sisetarbimise mahust. Juba selle lähtekoha puhul tuleb tunnistada, et see kava on sisult läbi kukkunud. Selle selgroog on eesmärk, mis ei ole ekspertide sõnul ei mõistlik ega ühiskonnale jõukohane: see on sellesama subsideeritud energiamajanduse ülesehitamine. 

Meie lähtekoht on, et energiamajanduses peavad olema teistsugused baaseeldused, et Eesti oleks võimeline tootma elektrienergiat tarbimise mahus, tagama varustuskindluse juhitava võimsusega. Ühiskonnal, ettevõtjatel ja investoritel peab olema selgus energiapoliitilise tuleviku osas ning langetatud valikute korral peab olema tuvastatav nende maksumus kogu elektrienergia terviktsüklis tootmisest tarbimiseni. Kõik tegevused peavad olema allutatud elektrienergia konkurentsivõimelise hinna saavutamisele. Kõikide nende baaseeldustega läheb valitsuse rabe ja heitlik tegevus paraku karjuvasse vastuollu.  

Sellessamas energiamajanduse arengukava projektis, mida härra Kivistik siin tutvustas, on ette nähtud baas, energiapoliitika kese, seesama kurikuulus 2,6 miljardi eurone subsideeritud meretuuleparkide projekt, mille pärast, nagu eelkõneleja mainis – ma tsiteerin teda, see oli väga huvitav info parlamendile –, lahkusid sotsist koalitsioonist. Tuleb välja, et selle kahe aasta jooksul, mille kohta Eesti valitsus on öelnud, et ta tegeleb meie energiamajanduse pikaajalise perspektiivi paikapanemisega, on tegeletud hoopis parteielektriga, parteielektri jõustamisega Eestis. See käsitlus on Isamaa vaatest täiesti aktsepteerimatu. 

Eelkõneleja ütles, et juba üle poole Isamaa seatud energiakindluse kavast on töösse võetud. See on paraku vale. Sama eelnõu, mille puhul viidati, et see järgmisel nädalal tuleb parlamendi menetlusse, näeb ette hoopis täiendavate tasude kehtestamise tarbijatele energeetika valdkonnas. Mingisuguse lahenduse pakkumisest ei ole juttugi. 

Ja nüüd on meil küsimus selles, et samad mehed ja naised, kes kõnelevad, et neil on juba üle poole töös meie energeetika pikaajalisest vaatest, rääkisid meile kuu aega tagasi, et meretuule kasutuselevõtmine on alternatiivitu. Nüüd me kuuleme eelkõnelejalt, et meretuule[energiat] ei ole mõtet toota, kui tarbimist ei ole piisavas mahus. Näete, Saulusest saab sekunditega Paulus! Aga kummas olukorras siis on räägitud ühiskonnale tõtt? Kuu aega tagasi või praegu? Mis juhul siis tegelikult ühiskonda eksitatakse? Peaminister kõneleb sellest, et tuumajaama planeering on vajalik, ja ise möönas loetud päevad tagasi: ega me ei tea, kas see tuumajaam tuleb. Ja niisuguses ähmases teadmatuse nivoos ühiskond peab opereerima! 

Isamaa ei ole selle lähtekohaga nõus. Jah, me oleme kaotanud kaks aastat meie energeetika põhivalikute langetamisel, kuid see ei ole vabandus meie tänaseks tegevusetuseks. Energiamajanduse arengukava peaeesmärk on vildakas ja seetõttu on ka kava alternatiivsete tegevuste joonis kahjuks kõlbmatu. Seda on öelnud meie energiakogukond – nimetame seda nii – nii investorite kui ekspertide näol. 

Järelikult on meie lähtekoht üks: anda valitsusele ülesanne selgelt ja venituseta paika panna energiamajanduse valdkonna põhivalikud, lähtudes Isamaa kirjeldatud põhitingimustest ja eesmärkidest. Ja need on absoluutselt mittekattuvad valitsuse heitliku käsitlusega. 

Ja teiseks, siin küsiti selle kohta, miks me seame tähtajaks maikuu. Praegu on meil juba aprilli keskpaik. Väga lihtsal põhjusel: parlamendi majanduskomisjonis hoiti seda kuid kinni. Isamaa esitas selle aasta tagasi, siis hääletas koalitsioon selle võidukalt maha. Nüüd me esitasime selle veebruari alul, kui tohuvabohu energeetika valdkonnas paisus juba üsnagi tõsiseks ühiskondlikuks skandaaliks, ja nüüd, kaks kuud hiljem on see toodud parlamendisaali. Aga selle sisuline vajadus ja minimaalne nõudlikkus energiamajanduses langetada valikuid, mis lähtuvad meie tarbijate huvidest ja mis tagavad meile energiajulgeoleku ja varustuskindluse, ei ole kuhugi kadunud. Vastupidi, probleemide edasilükkamine ja ühiskonna vaigistamine jutupunktidega tegelikke probleeme maha ei võta. 

Siin on kõneldud ka sellest, et Isamaa ettepanek näeb ette ka esitada ülevaade, mis lähtub meie rahvuslikust energiakindluse tagamisest, vajalikest muudetavatest siseriiklikest õigusaktidest ning võimalikest algatustest Euroopa Liidu õigusaktides. Jah, me teame seda, et taasterahastu puhul on valitsus andnud lubaduse või võtnud kohustuse – kuidas iganes keegi soovib seda interpreteerida –, et aastaks 2035 loobutakse põlevkivielektrist ja aastaks 2040 loobutakse energiaressursist põlevkivi näol täielikult. 

Aga me peame oma rahvuslikes huvides sedastama, milline Euroopa Liidu energiapoliitiline regulatiivne joonis vastab meie energiakindluse vajadustele. Ja nii nagu ETS 2 puhul me kujutame ette, et on võimalik seda moderaatsemalt kas edasi lükata või radikaalsemalt tühistada, kuna see ei vasta meie majanduse konkurentsivõime ja inimeste toimetuleku huvidele, me peaksime avameelselt julgema ka lauale panna ettepanekud ETS 1 süsteemi reformimiseks. Mida me kardame? Aga selle lähtekoht on, et me oleme võimelised kirjeldama enda baasinfrastruktuuri, energeetika põhivajadusi ja seda, mille me seame energeetikas pikaajaliselt eesmärgiks. Kahjuks valitsus on osutunud selles võimetuks. 

Aitäh!

Ja seetõttu, härra Kivimägi, Isamaa kutsub üles teadagi millele: hääletama selle hea eelnõu poolt, härra Kivimägi.

See ei olnud mulle üllatus.

Ei olnud üllatus? Siis ma loodan, et te käitute vastavalt. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Igaks juhuks kolm minutit juurde, kokku kaheksa.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Minu arust energeetikas on selge see, et midagi pole selge. Aga see, et energeetika on meil pidevalt, peaaegu iga nädal, kui mitte öelda iga päev jutuks siinsamas Riigikogu saalis, on ühest küljest positiivne. See punkt või see teema on väga oluline ja tõesti segadust on väga palju. Negatiivne külg on see, et miks ta ikkagi kogu aeg siin saalis on. Seda segadust ei taha keegi korrastada ja seetõttu see temaatika ongi kogu aeg ka siin [päevakorral]. Ma arvan, et ühiskond, meie inimesed ootavad selgeid vastuseid, selgeid suuniseid, selgeid otsuseid, kuidas me energeetikas peaksime edasi minema.

Kahjuks peab tõdema, et praeguse ja ka eelmise valitsuse käigud ei ole taganud kindlust selles osas, et need otsused, mis vastu võetakse, on mingil viisil õiged. Selliste otsuste tunnistajaks me olime ka veebruarikuus, kui ENMAK ehk energiamajanduse arengukava oli meil siinsamas Riigikogus arutelu all, vaatamata sellele, et otsuste protsessid olid veel pooleli, nii nagu ENMAK-i kava tähtajad ette näevad. Aga veebruarikuus tulid kolm tarka kokku – ma räägin loomulikult kolme erakonna esindajatest: sotsiaaldemokraadid, Eesti 200 ja Reformierakond. Ja vaatamata sellele, et ENMAK-is olid hoopis teised mõtted, hoopis teised arvud, nemad otsustasid asjad ENMAK-iüleselt. Õnneks see läbi ei läinud, sest ühiskond tõusis tagajalgadele. See pani ka valitsuse võbelema ja muutis valitsuse koosseisu: sotsid said kinga ja [kliima]minister vahetus. See oli veebruarikuu sündmuste tagajärg.

Nüüd, vaatame korraks ENMAK-i sisse. See on poolik dokument ja lihtsalt vaataks neid prognoose, arvutusi ja analüüse. Selgelt on välja toodud, et plaanitakse 2035. aastaks põlevkivielektri tootmisest väljuda. Mis puudutab üldse sellest energeetikast väljumist, siis see on planeeritud 2040. aastaks. Ja see loomulikult lööb kõvasti neid inimesi, kes on seotud selle valdkonnaga, ehk siis valdavalt Ida-Virumaa inimesi ja ettevõtteid. 

Eile me arutasime põhiseaduskomisjonis Keskerakonna fraktsiooni ettepanekut läbi viia referendum küsimuses, kas Eesti peaks jätkama põlevkiviga või ei peaks jätkama. Päris huvitavad vastused tulid Kliimaministeeriumi ametnikelt. Esiteks nad väitsid, et Eesti ei ole Brüsselis võtnud mitte ühtegi kohustust selleks, et me peame 2035. või siis 2040. aastaks vastavad otsused põlevkivi osas ära tegema. Samas nad mainisid ka seda, et on olemas lubadused. Kohustusi ei ole, aga lubadused on! Noh, sõnade mäng tegelikult. Aga nende lubaduste taga on tegelikult ju teod, ja teod on nähtavad siinsamas ENMAK-is. Ja teiselt poolt on, kui me oleme selle lubaduse andnud, Brüsselist omakorda lubatud raha siia paigutada. Nii et tegelikult võib öelda, et see on ikkagi kohustus, mille Eesti riik ehk siis praegune valitsus on võtnud.

Ja kui vaadata kogu asjade kulgu ja seda, millised on praegused võimsused tarbimise katmiseks, millised on tootmisvõimsused ja mis on planeeritud 2035. aastaks nii hinnataseme poole pealt kui ka tarbimise poole pealt, siis ENMAK-is on üks tore graafik leheküljel 7, kus on prognoositud kaks stsenaariumi. Üks stsenaarium on see, kus tarbimine on 10,7 teravatti tunnis, mille hinnaks kujuneb tarbijale 17,4 senti kilovati eest ehk 174 eurot megavati eest. Ma lihtsalt tuletan meelde, et seisuga 2023 see keskmine hind oli meil 179 eurot megavatt-tunni eest ehk vahe on olematu. Ja see on veel sellisel viisil prognoositud, et prognoositakse tarbimise kasvu 2,5 teravatt-tundi. Tarbimine kasvab, investeeringuid tehakse, aga hind tegelikult väga ei muutu.

Nüüd, sellesama ENMAK-i lehekülje nr 7 teine pool näitab, et tegelikult prognoositakse tarbimise kasvu [märksa rohkem]. See võiks olla 15,4 teravatti tunnis. Ja loomulikult, kui on rohkem tarbijaid, on [võimsuse] saavutamiseks vaja rohkem investeerida taristusse ja [seadmetesse]. Siis selle hinnaks lõpptarbijale planeeritakse 15,5 senti kilovati pealt tunnis ehk 155 eurot megavati pealt. Kui jällegi tuua võrdlus 2023. aasta keskmise hinnaga, ja me teame, et 2023. aasta keskmine hind oli kõrgem kui 2024. aasta oma, siis ka siin ei ole väga suurt, märkimisväärset hinnalangust. Ja kogu see protsess kestab, kui me vaatame seda ENMAK-i kava, kümme aastat. Mida see kõik teisisõnu tähendab? See tähendab seda, et kümne aasta jooksul tahetakse süsteemi investeerida 14 miljardit eurot, et saavutada hinnatase 155 eurot megavatt-tunni kohta. Praegu on see 179 eurot megavatt-tunni kohta.

Kus on loogika, ma tahan küsida. Kuidas on võimalik erasektoris sellist äri teha, kus tegelikult sa panustad 14 miljardit süsteemi, aga lõpptulemus ei ole arusaadav? Ei ole teada, kas tarbimine üldse sellisel viisil tõuseb, nagu siin on kirjeldatud. Spetsialistid ütlevad, et see on ülepaisutatud. Ja ka hind väga ei muutu. Ja sellele küsimusele, kas see hinnatase, mis siin on kajastatud, 155 eurot megavatt-tunni kohta, rahuldab meid, kas see rahuldab tarbijat – sellele küsimusele mitte keegi valitsuses ei vasta. 

Ja see ongi probleem ja seetõttu on vaja seda eelnõu, mille Isamaa fraktsioon esitas, täna toetada. Meil peab tekkima selgus. Ja on ju ka opositsiooni teiste erakondade fraktsioonid sarnaseid eelnõusid esitanud. Aitäh!

Ja nüüd on EKRE fraktsiooni kord. EKRE fraktsiooni nimel peab kõne hea kolleeg Arvo Aller.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Iseenesest on see otsuse eelnõu väga vajalik ja selles mõttes väga oluline, et [tuleb] seada meie eesmärgid Eestis tulevikus energiamajanduses saavutatavaks. 

Ma tahtsin ära märkida seda, et härra Reinsalu tegi siin pika kõne, kuidas kõike tuleb muuta ja kõik on valesti tehtud. Kui seda pikaajalist energiamajanduse arengukava valitsuses heaks kiideti 2017. aastal, siis Isamaa toetatud eesmärk oli tookord valitsuses olles väga mõistlik: et see oleks 50% ja sealt edasi. Ja just selle tingimusega, et konkurentsivõime oleks tagatud, et elektriturg oleks vaba toetustest ja avatud. Kui palju ta nüüd vaba on ja kui palju ta toetustest vaba on? Seda ei ole. 

2017 see eesmärk seati. Kuid siis tuli aasta 2022 või tegelikult veel varem, 2021 otsustati energiamajanduse arengukava hakata muutma. Selge see, et kuna ta ei olnud toetustevaba, siis tuli viia üle uuele alusele ja teha energiamajanduse arengukava aastani 2035, mille tegemine avati uuesti ja mis pidi üle poole juba valmis olema, nagu majanduskomisjoni liige härra Kadastik ütles. Üle poole on valmis ja seda esitletakse maikuus uuesti. 

Oktoobris 2022, kui võeti vastu energiamajanduse korraldamise seaduse muudatus, oli Isamaa valitsuses ja kõik rõõmsalt toetasid seda. Kahjuks tookord oli EKRE ainuke, kes seda muudatust ei toetanud. 

Nagu Mart Maastik ütles, teda ei olnud siis Riigikogus, tema ei saa sinna midagi parata. Kindlasti, vussi läinud asju tuleb parandada ja see on hea samm, et edasi minna, et tuua välja praegused kitsaskohad ja muuta nii täna hääletusele tulevat seitsmendat punkti, kus on energiamajanduse korraldamise seaduse muudatuse teema, ja anda valitsusele ülesanne teha energiamajanduse arengukava. 

Nüüd ka eelnõu versioonidest, mis praegu liiguvad, mustanditest. Ikkagi põlevkivist väljumine ei ole ei praktilisest seisukohast ega ka muudest seisukohtadest otstarbekas. Ei ole otstarbekas väljuda elektritootmise osas ega ka põlevkivitööstuse osas. Kui me sealt väljume ja nullime põlevkivi, siis nr 1:  riigile väheneb maksulaekumine ja nr 2: väga kiiresti halveneb Ida-Virumaa sotsiaal-majanduslik olukord. 

Eelneva mõjuanalüüsita ei ole kindlasti võimalik teha tulevikuotsuseid, tagamaks Eestis varustuskindlust, tagamaks Eestis jätkusuutlik energiatootmine. Ja seepärast on EKRE fraktsioon kindlasti toetaval seisukohal, et toetada praegust ettepanekut Vabariigi Valitsusele tuua see tegevuskava Riigikogu ette. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja ikkagi suutis Mart Maastik tänu Arvo Alleri abile välja võluda vastusõnavõtu Isamaa fraktsiooni nimel. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja, selle võimaluse eest! Siin komisjonipoolne ettekandja ütles, et meretuulepargid jäid ära just sellepärast, et see oli sotside idee. Minu arvates siia ongi koer maetud, et igal erakonnal on mingi oma idee. Meil ei ole nagu üle-eestilist ideed, igaüks surub peale oma seisukohti ja lõppresultaat saab olema kohutav. Arvo Aller mainis ka, et ma ei olnud Riigikogus sel ajal, kui Isamaa mõni aasta tagasi otsuseid tegi. Küll olin ma läbirääkimistel ja ma väga hästi mäletan, mis seal toimus. Selleks, et Isamaa sai läbi viia eestikeelsele haridusele ülemineku, me pidime vastukaaluks nõustuma näiteks sellise rumalamavõitu energiamajandusega. 

Nii et paraku on see kompromisside tegemine tõesti kurb. Eestis peaks tegema kõikide erakondade üleselt õigeid otsuseid. Ma arvan, et energiamajanduse arengukava ja ka need Isamaa välja käidud ideed ongi üks samm sinnapoole, et võiks natukenegi mõelda erakondadeüleselt ja mõelda ka selle peale, mis ikkagi 10, 20, 80 aasta pärast saab. Praegu planeeritakse ka tuumajaama, ent meil ei ole mingeid sisendandmeid. Ometi sellega minnakse edasi. Eelkõige oleks aga vaja andmeid ja alles siis teha otsuseid. Meil on kõigepealt otsused ja kui siis heal juhul tulevad andmed, on hea. Aitäh!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 575 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. 

Head kolleegid, veel protokolli huvides: käesoleva otsuse eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud ja selle otsuse eelnõu vastuvõtmiseks otsusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. 

Head kolleegid, panen lõpphääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele esitada Riigikogule Eesti elektri tootmisvõimsuste ja elektrivõrkude arendamise tegevuskava energiakindluse tagamiseks" eelnõu 575. Palun võtta seisukoht ja hääletada! (Sumin saalis.) 

Selle poolt hääletas tervelt 18 Riigikogu liiget, vastu oli 0, erapooletuid 0. [Poolthäälte arv] ei olnud piisav selle [eelnõu] vastuvõtmiseks [otsusena]. Eelnõu 575 on tagasi lükatud. 

Head kolleegid, neljas päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud tubakaseaduse muutmise seaduse eelnõu 223 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, sotsiaalkomisjoni liikme Irja Lutsari.

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Lubage mul teisel lugemisel ette kanda seaduseelnõu 223. See on Vabariigi Valitsuse algatatud tubakaseaduse muutmise seaduse eelnõu ja algatamine tehti 5. juunil 2023. aastal. 

Eelnõuga võetakse üle Euroopa Komisjoni delegeeritud direktiiv. Direktiivi eesmärkide saavutamiseks tuleb kuumutatud tubakatoodetele kehtiv erinevate maitsete lubamise ja pakendite märgistamise erand kaotada kogu Euroopa Liidus, et vältida erinevate reeglite kohaldumist eri riikidele.

Eelnõu esimene lugemine toimus 13. septembril 2023. aastal. Muudatusettepanekute tähtajaks laekus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt 100 muudatusettepanekut, Eesti 200 fraktsioonilt neli ja sotsiaalkomisjon tegi kaks muudatusettepanekut. 

Pärast esimese lugemise lõpetamist on sotsiaalkomisjon peaaegu kahe aasta jooksul arutanud seaduseelnõu kuuel korral. Protokollis on need kuupäevad olemas, ma ei hakka neid ette lugema. 

Nüüd, 17. oktoobri istungil toimus kaasamise arutelu ja istungil osalesid lisaks riigiametnikele ka mitmed huvigruppide esindajad. Jällegi, need on protokollis üles loetud. 

2024. aasta 22. oktoobri istungil osales Sotsiaalministeeriumi rahvatervishoiu osakonna [keskkonnatervishoiu] poliitika juht Aive Telling. Selle istungi teemaks oli, komisjon arutas Philip Morris Eesti OÜ saadetud kirja. Philip Morris Eesti OÜ arvamuse kohaselt peaks Eesti direktiivi oma õigusesse üle võtma peale seda, kui Iirimaa kohtu otsus on jõustunud. Sotsiaalkomisjoni esindaja selgitas, et selle Iirimaa kohtu otsuse jõustumine ei ole vajalik. Ma siia juurde märgin ka, et see Iirimaa kohtu otsus meie parima teadmise kohaselt ei ole tänaseks päevaks veel jõustunud. 

Järgmine arutelu toimus 17. märtsil, siis hääletati läbi muudatusettepanekud ja tehti menetlusotsused. Sellel istungil komisjon konsensuslikult otsustas, et EKRE fraktsiooni liikmete esitatud obstruktsioonilised muudatusettepanekud seotakse vastavalt esitajatele kimpudesse. 

Järgmine istung toimus 24. märtsil käesoleval aastal, kus Philip Morrise esindaja tegi ettepaneku lükata seaduse jõustumine edasi ja jõustada seadus alates 31. jaanuarist 2026. aastal. Sellega nõustus sotsiaalkomisjon konsensuslikult. Järgmine istung oli 16. aprillil, kus seoses sotsiaalkomisjoni koosseisu muutumisega määrati juhtivkomisjoni esindajaks Kalmer Jolleri asemel teie ees kõneleja. 

Ma tutvustan teile natukene ka neid muudatusettepanekuid. Eesti 200-lt olid muudatusettepanekud nr 1, 2, 3 ja 5. Komisjon nõustus Eesti 200 fraktsiooni muudatusettepanekuga nr 1 sisuliselt, sest tehnilisel kujul seda toetada ei saanud. Sellest tulenevalt otsustas komisjon esitada lisaks omapoolse muudatusettepaneku, mis on sotsiaalkomisjoni muudatusettepanek nr 4. Komisjon ei toetanud Eesti 200 fraktsiooni esitatud muudatusettepanekut nr 2 , Eesti 200 fraktsiooni esitatud muudatusettepanekuid nr 3 ja 5 me aga toetasime. 

Nüüd, sotsiaalkomisjoni esitatud muudatusettepanekud nr 4 ja 16. Number 4 tuleneb Eesti 200 fraktsiooni sisuliselt arvestatud muudatusettepanekust ja nr 16 käsitleb seaduse jõustumist, millest ma mõni minut tagasi rääkisin. 

EKRE fraktsiooni liikmed olid esitanud muudatusettepanekud nr 6–15. EKRE fraktsiooni liikmed sotsiaalkomisjonis ka ise nõustusid, et tegemist on obstruktsiooniliste ettepanekutega, sisuliselt on muudatusettepanekute tekst korduv, muudetakse ainult tekstis olevaid numbreid. Komisjon otsustas konsensuslikult EKRE fraktsiooni liikmete esitatud muudatusettepanekud nr 6–15 siduda esitajate kaupa, nii nagu eelnevalt öeldud, ja jätta need arvestamata. Selle [vastu] olid Kalle Grünthal ja Kert Kingo ning poolt 5 liiget, erapooletuid ei olnud. 

Nii. Juhtivkomisjon tegi järgnevad menetluslikud otsused ja ettepanekud. Käesoleva aasta 17. märtsi istungil otsustati võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu päevakorda 23. märtsil ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Kuid komisjoni 24. märtsi istungil otsustati teha ettepanek see täiskogu [23. märtsi] päevakorrast välja jätta ja võtta teiseks lugemiseks [päevakorda] 16. aprillil ehk täna. Selle ettepaneku poolt olid konsensuslikult kõik kohal olnud sotsiaalkomisjoni liikmed. Juhtivkomisjoni esindajaks määrati teie ees kõneleja. Komisjoni 8. aprilli istungil tehti konsensuslikult otsus, et kui teine lugemine lõpetatakse, siis võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks täiskogu päevakorda 23. aprillil ja viia läbi lõpphääletus. Mina tänan teid!

Suur tänu! Teile on ka mõned küsimused. Peeter Ernits, palun!

Hea ettekandja! Varem [esines] siin kolleeg Kojamees kogu aeg, kui suitsust juttu oli, nüüd on ta [välja] vahetunud. Aga minu küsimus on see. See direktiiv tähendab seda – kas ma sain õigesti aru? –, et atraktiivsuse vähendamiseks soovitakse igasugused maitsed ära koristada. Tänu sellele tahetakse nagu vähem osta. On see mõte? Ma vaatasin, et Poola parlament on veebruaris sama asjaga juba hakkama saanud. Sain ma õigesti aru selle asja mõttest?

No üldiselt on [eesmärk] ikkagi ühtlustada Euroopa Liidus seda [direktiivist lähtuvat korda]. Aga laias plaanis on teil õigus, ennekõike on soov muuta suitsetamine vähem atraktiivseks. Ma usun, et te kõik olete teadlikud sellest, et Eesti noored suitsetavad aktiivselt. Ma ei julge protsente peast öelda, aga kindlasti, just ennekõike noorte ja laste seas tuleb suitsetamine muuta nii väheatraktiivseks, kui võimalik.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Sa mainisid, et tuli ettepanek, mida komisjon toetas, et 31. detsembril 2026 hakkaks see seadus kehtima. Kas sa oskad öelda, milline on Euroopast tulnud direktiivis see lõppkuupäev? Kas see ongi lõppkuupäev või me ennetame järjekordselt teisi riike?

Minu parima arusaamise järgi me oleme hiljaks jäänud, mitte ei enneta. Ja see põhjus, miks lükati jõustumine kuu võrra edasi, oli, nagu ma oma ettekandes ka ütlesin, Philip Morrise palve. Nad suudavad siis kõik oma produktid, mis neil on, vastavalt markeerida. Neil peab olema piisavalt aega varasema markeeringuga produktid ära turult võtta ja uued asemele panna.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa, aitäh! Lugupeetud ettekandja! Euroopa Liidu õigus ütleb seda, et kui mõni liikmesriik tahab mingisuguseid kaubandustõkkeid kehtestada, siis peab sellest eelnevalt teavitama Euroopa Komisjoni. Euroopa Komisjon arutab seda omavahel ja ütleb, mis on nende arvamus selle kohta. Saan ma õigesti aru, et siin ei ole seda vaja, sellepärast et see initsiatiiv ei tule Eestist, vaid tegu on nii-öelda Euroopa Liidu direktiivi implementeerimisega?

Jah, ma arvan, et sa saad täiesti õieti aru.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma saan aru, et me räägime sellisest suitsust nagu veip. Nii ta noorte kõnepruugis on. Mõni ütleb "elektrooniline [sigarett]". Aga see on selline [sigarett], mis koosneb kahest osast. Üks osa on see, mis tekitab põlemist, ja põletatakse siis seda vedelikku. Ent tegelikult asja üks pool on see legaalne turg, mida me siin reguleerime, et see toode oleks vähem atraktiivne, oleks vähem maitseid ja nii edasi. Aga päris suure osa moodustab ka illegaalne turg. Me näeme seda kaupa turul päris suures koguses ja eriti puudutab see meie lapsi, kes seda tarbivad. Kas te komisjonis arutasite küsimust, kuidas sellest mustast turust lahti saada, ja ka seda, et olgu legaalne või illegaalne, lasteni see kaup ei jõuaks?

Aitäh! Ma tunnistan siinjuures, et ma ei ole kunagi suitsetanud ja ma ei ole ise neid kuumutatud produkte kasutanud. Ilmselt keegi oskab minust palju paremini neid detaile [kommenteerida]. Aga minu arust [e-sigaret] koosneb kolmest osast. Üks on see pulk, mis sisse pannakse, teine on see seade ja kolmas osa on see, mis seda vedelikku, mis pulga sees on, kuumutab. Me räägime, jah, kuumutatud tubakaproduktidest, ilmselt neid elektroonilisi sigarette [tuntakse] ka mõne teise mõiste all. Aga ma ei mäleta, et meil komisjonis oleks olnud väga intensiivne arutelu teemal, kuidas vältida neid illegaalseid produkte. Ma olen sinuga väga nõus, et see on suur probleem, aga see ilmselt käib mõne teise arutelu alla.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Vabandust, ma kõike varasemat ei tea, aga kuulsin, et 100 parandusettepanekut oli EKRE poolt. Mis maitseid nad tahtsid eranditena lubada või keelata? Oli seal mingisugune mentooli- või maasika- või vaarika- või kanepimaitse või mida need ettepanekud sisult sisaldasid?

Ma pean nüüd küll teie ees vabandama, sest see oli nii ammu ja ma tõesti ei mäleta, mis olid EKRE 100 muudatusettepanekut. Nad maitseid ei soovinud muuta, aga võib-olla ... (Lappab pabereid.) Jaa, trahviühikuid tahtis EKRE euro kaupa muuta. Ma kõike ei hakka teile ette lugema, aga näiteks siin on muudatusettepanek, kus on 205 trahviühikut, järgmises muudatusettepanekus on 204 trahviühikut, siis 203 ja nii edasi, ja nii edasi.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. (Saalist öeldakse midagi.) Hiljaks jäid, ettekandja oli juba läinud. No nii. Aga avan läbirääkimised. Riina Sikkut, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Komisjoni esindaja andis tegelikult väga hea ülevaate sellest pikast protsessist. Algatati see seadusemuudatus juba 5. juunil 2023 ja kahetsusväärselt on nii mõistliku muudatuse ülevõtmine kestnud Riigikogus varsti juba kaks aastat ja jõustumine lükkub veel edasi. Aga ma selgitan, miks on direktiivi ülevõtmine mõistlik. 

Tubakapoliitikat me oleme Euroopa Liidus üldiselt väga ühtselt reguleerinud. Need kaubad on kerged, liiguvad üle piiride. Kui ühes riigis on ühtmoodi regulatsioon, teises teistmoodi, siis hakatakse neid maitseid sõidutama siia-sinna ja lõpuks seda tervisekasu ja sõltuvuse vähenemist me kätte ei saa. Nii et nagu seni [olnud on], et tubakapoliitikas on ühtsed Euroopa Liidu reeglid, mitte riiklikud ja erinevad, on ainuõige viis seda turgu reguleerida. 

Teiseks, tervisekasu eesmärgil tuleb liikuda ka uudsete tubakatoodete poole – on need siis kuumutatud tubakatooted, mingid [muud] nikotiinitooted, padjakesed. Sõltuvust tekitavad nad kõik, sõltumata sellest, mis on paki peal kirjas: kas see on sigaret, sigarillo, kuumutatav tubakatoode või padjake. [Peab olema] võrdne kohtlemine. Kui meil on teatud tubakatootel, näiteks klassikalisel sigaretil väga palju piiranguid ja me näeme, et tarbimine liigub mujale, siis võrdse kohtlemise korral tuleb liikuda sarnase regulatsiooni poole kõigi toodete puhul, mida tarbija näeb alternatiividena. 

Tegemist oli eelnõuga, mis langes ligi kaks aastat tagasi obstruktsiooni alla. Praeguseks on ta teisele lugemisele jõudnud ja arutelu sotsiaalkomisjonis on olnud pikk ja põhjalik. Samas on selle kahe aasta jooksul toimunud väga suured muutused. Nüüd me teeme sammu kuumutatud tubakatoodete maitsete kaotamise suunas. Samas on meil vahepeal turule tulnud ka sellised tooted, mida me tegelikult justkui ei luba. 

See, kuidas on noorte tarbimine kasvanud, on ikkagi ehmatav. Me oleme OECD riikide tipus igasuguste nikotiinitoodete tarvitamise poolest noorte seas. 67% noortest lähtub Eesti uuringu andmetel tubakatoodete valikul maitsest. Ja tõesti, noored ei taha tubakamaitset või suitsumaitset või suitsulõhna, nad tahavad häid maitseid: nätsud, kommid, maasikad, vaarikad. Ja seetõttu on oluline selle peamise atraktiivse elemendi äravõtmine toodete puhul, mis on väga suure nikotiinisisaldusega ja [mis] tekitavad sõltuvust. See seadusemuudatus nihutab regulatsiooni klassikalistelt tubakatoodetelt kuumutatud tubakatoodetele. 

Aga selle vahepealse kahe aasta jooksul on Euroopa Liidu terviseministrid, kelle mure on väga sarnane meie omaga, ja Eesti mure on veel üks suurimaid, kirjutanud uuele volinikule, et tubakadirektiiv tuleks kaasajastada ja sellest tuleks teha nikotiinidirektiiv. Sõltuvus tekib erinevate nikotiinitoodete kasutamisel ja ühtset regulatsiooni, mis ei luba magusaid ja lastele atraktiivseid maitseid ja pakendeid, on vaja tulevikus laiendada. 

Nii et hea, et me siin saalis seda arutelu peame, ja ma loodan, et see on alles vahesamm ja järgmiseks me saame rääkida laiema ringi nikotiinitoodete reguleerimisest. Olgem ausad, meie tervishoiusüsteemis ei ole praegu ressurssi, et tulla toime tuhandete 13-aastaste nikotiinisõltlastega. See on täiesti eraldi teenus, mida neile on vaja pakkuma hakata. See peaks muide suuresti jääma esmatasandi, perearstide õlgadele. Meil ei ole seda ressurssi. Seepärast me peaksime tegema ennetust ja seda saab teha Euroopas ühtseid reegleid kehtestades. 

Lõpetuseks: miks neid Euroopa Liidu ühiseid reegleid vaja on? Nikotiinitoodete piiriülene kaugmüük on Eestis keelatud, aga me tegelikult ei saa seda jõustada. Nii kaua, kui Lätis või mujal on see lubatud, ei ole võimalik ühe liikmesriigi kaupa neid piiranguid teha. 

Ja päris lõpetuseks. Elu ei ole ideaalne ja tõesti, kahetsusväärselt selle seadusemuudatuse jõustumine nihkub järgmise aasta jaanuari lõppu. Aga tõesti, kolleegid, palun toetage vähemalt sellises tempos selle muudatuse vastuvõtmist ja jõustumist. See on meie kõigi tervise huvides, aga eelkõige meie laste tervise huvides. Aitäh!

Aitäh! Ja järgmine registreeritud kõne. Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Kolleegid! Kuna mul iseenda süü tõttu jäi küsimus küsimata, siis ma tulen kõnepulti, et saaks komisjonis seda arutada. Ma alustan sellest, et ma olen sada protsenti igasuguse suitsetamise vastane ja meil kodus ei tohi isegi koduõues keegi suitsu teha. Lihtsalt et keegi ei arvaks, et ma suitsetamist või e-sigarette või midagi säärast kaitseks. Aga selle eelnõu puhul üks pool on nagu väga hea – me keelustame kõike –, aga me oleme unustanud teise poole. 

Ma soovitan teil tulla, läheme Tallinnas mõne kooli juurde ja vaatame, kuidas noored seda piipu tõmbavad. Ja küsime neilt, mis seal sees on, kas see on turu pealt ostetud [e-sigarett] või on selle pealt ametlikult maksu makstud, kas see on kõrvalpoest ostetud lõhn [ja nii edasi]. Kas komisjonis mõni ministeeriumi ametnik ütles, kui suure protsendi [hõlmab] tegelikult must turg? Ja kuidas me võitleme selle musta turu vastu? 

Me võitleme praegu väga õige asja poolt, et noored ei kasutaks [e-sigarette] või kuidas keegi neid erinevaid kuumutatud variante nimetab. Aga tegelikkus on see, et ettevõtted, kes neid ametlikult müüvad, maksavad makse, aga turu peal väidetakse, et umbes 60% nende müügist toimub mustal turul. Ehk siis neid müüakse nii, et selle pealt ei maksta mitte ühtegi maksu. Ja nii nagu ettekandja ütles, kui ma temast õigesti aru sain, et pea 60% noortest vähemalt proovib selle ära. Eks lapsepõlves on kõik [midagi] proovinud ja kui ainult üks kord proovida, ei juhtu midagi. Aga kui see külge jääb, siis on halvasti. 

Nii et ma soovin jõudu ja jaksu komisjonile. Aga enne kolmandat lugemist võiks vaadata selle pilguga, mida tuleks teha, et seda musta turgu ei oleks. Me võime ju panna igasugused keelud peale. On olnud aegu, kui on viinakeeld ja kõik muud keelud. Tulemus on tavaliselt olnud, et seda rohkem tarbima hakatakse. Jõudu ja jaksu komisjonile!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, seega sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud ja suurde saali toodud 16 muudatusettepanekut ja alustame nende läbivaatamist. Muudatusettepaneku nr 1 on teinud Eesti 200 fraktsioon, juhtivkomisjon: arvestada sisuliselt, kusjuures tuleb vaadata muudatusettepanekut nr 4. Muudatusettepaneku nr 2 on teinud Eesti 200 fraktsioon, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepaneku nr 3 on teinud Eesti 200 fraktsioon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 4 on esitanud sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 5 on esitanud Eesti 200 fraktsioon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 6 on esitanud Siim Pohlak ja Helle-Moonika Helme, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepaneku nr 7 on esitanud Jaak Valge ja Martin Helme, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 8, esitajateks on Kert Kingo ja Alar Laneman, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 9, esitajad Martin Helme ja Rain Epler, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 10, esitajateks Leo Kunnas ja Arvo Aller, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 11, esitajad Evelin Poolamets ja Mart Helme, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 12, esitajateks Ants Frosch ja Kalle Grünthal, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 13, esitajateks Helle-Moonika Helme ja Varro Vooglaid, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 14, esitajateks Siim Pohlak ja Rene Kokk, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 15, esitajateks Martin Helme ja Henn Põlluaas, juhtivkomisjon: jätta arvestamata. Ja muudatusettepanek nr 16, esitajaks sotsiaalkomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult.  

Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 223 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja neljas päevakorrapunkt läbitud. 

Läheme viienda päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse, halduskohtumenetluse seadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse (viisaotsuse vaidlustamine) eelnõu 603 esimene lugemine. Ettekandja on siseminister Igor Taro. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile välismaalaste seaduse, halduskohtumenetluse seadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu ehk niinimetatud viisaotsuse vaidlustamise eelnõu. Eelnimetatud eelnõu eesmärk on tagada välismaalasele õigus kaevata negatiivne viisaotsus või viibimisaja otsus pärast vaidemenetlust halduskohtusse. Seeläbi viime seadused kooskõlla Eesti Vabariigi põhiseadusega, Euroopa Liidu õigusega ja samuti senise kohtupraktikaga. Muudatuse vajadus tuleneb muu seas Euroopa Kohtu 2017. aasta otsusest, mille kohaselt peavad liikmesriigid võimaldama negatiivsete viisaotsuste vaidlustamise kohtus.

Kuna Eesti õiguses ei ole selleks kohtukaebeõigust ette nähtud, algatati juba 2013. aastal Eesti suhtes rikkumismenetlus. Käesoleva aasta jaanuaris esitas Euroopa Komisjon Eesti vastu Euroopa Kohtule ka hagiavalduse. Lisaks on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidnud, et välismaalaste seadus on põhiseadusvastane osas, mis välistab viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise otsuse ja viisa andmisest keeldumise otsuse kohtusse kaebamise olukorras, kus viisa taotleja viibis viisamenetluse ajal Eestis.

Märgin, et Eesti kohtud on praktikas viisaotsuse ja viibimisaja otsuse kaebusi menetlusse võtnud alates 2021. aasta aprillist. Alates sellest ajast, kui Riigikohus leidis, et ka viibimisaja ennetähtaegse lõpetamise vaidlustamisel on välismaalasel kohtukaebeõigus, ja kohtud hakkasid viisaasju menetlusse võtma, kuni 2025. aasta veebruari lõpuni on halduskohtusse esitatud 25 viisaasja. Sellega seoses kaotatakse seadusest piirang, et välismaalane ei või negatiivset viisaotsust või viibimisaja otsust kohtusse kaevata. 

Hetkel on välismaalastel, kes vaidlustavad viisa või viibimisajaga seotud negatiivseid otsuseid, võimalik kasutada kaheastmelist vaidlustamise süsteemi. Kehtiva süsteemi kohaselt välismaalane kohtusse pöörduda ei saa. Esimese vaide üle otsustab asutus, kes otsuse tegi, näiteks Politsei‑ ja Piirivalveamet või välisesindus. Juhul, kui vaiet ei rahuldata, on võimalik pöörduda uue vaidega kas Sise‑ või Välisministeeriumi poole.

Muudatustejärgselt vaadatakse vaie läbi ainult ühes astmes: kas Politsei‑ ja Piirivalveameti, Kaitsepolitseiameti või Välisministeeriumi juures. Nendel välismaalastel, kellel on üheastmeline vaidemenetlus läbitud, on pärast muudatuste [jõustumist] õigus pöörduda kaebusega ka halduskohtu poole. Kohtumenetlus on kolmeastmeline.

Pean oluliseks esile tuua järgmist. Riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamise seisukohast tuleb eesmärgipäratuks ja ebasoovitavaks pidada olukorda, kus välismaalasel, kellel puudub põhiõigus Eestisse saabumiseks või siin viibimiseks, tekiks see õigus tänu kohtuistungil viibimisele. Seetõttu jäetakse eelnõuga kehtima põhimõte, mille kohaselt ei ole vaide esitamine välismaalase Schengeni konventsiooni liikmesriigi territooriumile saabumise või seal viibimise aluseks. Samuti ei lükka see edasi sealt lahkumise otsust. 

Märgin taustaks, et 2024. aastal esitas viisaotsuse või viibimisaja otsuse kohta vaide 370 välismaalast ehk 7,4% negatiivse viisaotsuse või viibimisaja otsuse saajatest. See annab teile aimu, kui suurest hulgast kaebustest me siin räägime. Eelduslikult on kohtusse pöördujate arv muudatuste jõustumise järgselt alla 50 inimese aastas.

Selleks, et menetluskulud oleksid [tulevikus] kaetud, tõstetakse vaide läbivaatamise riigilõivu määr seniselt 80 eurolt 160-le. Selleks, et katta kohtus kaebuse läbivaatamisega kaasnevad kulud, sätestatakse eelnõuga, et kui halduskohtule esitatakse kaebus viisaasjas, tuleb tasuda riigilõivu summas 280 eurot. 

Kokku võttes aitavad muudatused tõhustada vaiete läbivaatamist, viivad meie õigusruumi kooskõlla põhiseadusega ning riigilõivumäärade korrigeerimine tagab, et riigile kaasnevad kulud saavad kaetud. Tänan!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Järgmiseks kuulame juhtivkomisjonis toimunud arutelu. Palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni esimehe Ando Kivibergi. Palun!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Annan teile ülevaate arutelust, mis toimus põhiseaduskomisjoni istungil esmaspäeval, 7. aprillil. Osalesid komisjoni liikmed Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Lauri Laats, Lauri Läänemets, Evelin Poolamets, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Peeter Tali ja siinkõneleja. Kutsutud olid siseminister Igor Taro, tema nõunik Kadri Napritson-Acuna ning Siseministeeriumi piirivalve- ja rändeosakonna juhataja Janek Mägi. 

Esmalt andis minister komisjonile põhjaliku ülevaate eelnõuga tehtavatest muudatustest ja seejärel järgnesid küsimused. Kõigepealt küsis kolleeg Lauri Laats, et kui muudatuste puhul lähtutakse Euroopa Kohtu otsusest, siis kuidas on meie naaberriigid vastavad muudatused teinud. Härra minister vastas, et üldjuhul on meie naabrid teinud meiega sarnased otsused. Erandiks on Rootsi, kellel on meiega võrreldes väike erinevus ja see seisneb selles, et kui vaie tagasi lükatakse, siis läheb see automaatselt migratsioonikohtusse. Teistes riikides peab inimene ise kaebuse esitama. 

Pipi-Liis Siemann [sõnas], et põhiseadusest tuleneb õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures, aga seletuskirjas on välja toodud, et see õigus ei ole päris piiramatu. Ta küsis, kuidas sellesse suhtuda, kas võib tekkida probleeme ja kuidas on teised riigid sellisele olukorrale reageerinud. Härra minister vastas, et see probleeme ei tekita. Isiku õigus viibida kaebuse arutamise juures ei saa kaaluda üles Schengeni ruumi [puudutavat] otsust, kas ta lubatakse sisse või mitte. See ei saa olla ennetav võimalus riiki pääsemiseks. 

Kolleeg Evelin Poolamets avaldas arvamust, et 280 euro suurune riigilõiv kaebuse esitamisel on liiga väike või lausa naeruväärselt väike, eriti kui riiki tahab pääseda inimene, kes on kriminaalse taustaga. 280 eurot ei kata tema arvates ära neid kulusid, mis selle menetlusega kaasnevad. Ta palus selgitada, kuidas sellise summani jõuti. Selle peale vastas härra minister … Kuidas see nüüd oligi? Ahah, kõigepealt [ütles] ta selle summa tasumise kohta, et see ei ole mingisugune viis saada priipääset, et kui tasutakse 280 eurot, siis saadakse kohe priipääse riiki sisenemiseks. Kohus hindab seda, kuidas see protseduur on läbi viidud, mitte sisu, mitte seda, kas ametkond, kes on teinud otsuse [isikut riiki] mitte lubada, on teinud oma tööd õigesti või mitte. Vaadatakse, kas protseduur on olnud [reeglite]kohane. 

Kolleeg Lauri Läänemets teatas kõigepealt, et ta mäletab valitsuses ühte arutelu justiitsvaldkonna poole pealt ja üks põhjus, miks seda muudatust pole varem tehtud, on seotud sellega, et oli oht koormata kohtusüsteemi. Selle probleemi olid tõstatanud justiitsminister ja õiguskantsler. Ta küsis, milline on hinnang praegu. Härra minister vastas, et kui vaadata, kui suur on vaiete arv varasemalt olnud, siis suuri numbreid sealt ei paista. Näiteks eelmisel aastal oli esimese astme vaideid 370 ja teise astme vaideid 57. Ei ole progresseeruvat graafikut, mis näitaks selle noole tõusu ülespoole. 

Siis küsisin mina, mis garanteerib selle, et viisa [andmisest] keeldumise otsuse saanud isik ei saa tulevikus viibida oma kaebuse arutamise juures, kui see õigus tuleneb põhiseadusest. Härra minister vastas, et see kindlustatakse vastava seadusesättega. Eelnõus on olemas säte, mis ütleb, et kaebuse esitamine ei anna õigust riigis viibimiseks. Kolleeg Kalle Laanet märkis, et kui lugeda põhiseaduse [sätet], et igaühel on õigus olla oma kohtuasja arutamise juures, siis seal ei ole kirjas, et kohal peab viibima füüsiliselt. 

Kolleeg Evelin Poolamets küsis veel kord, miks see riigilõiv nii madal on. Ta uuris ka, et kuna tihtipeale on keeldutud just julgeolekukaalutlustel, siis kuidas arutatakse avalikult kohtus kapos ning Politsei- ja Piirivalveametis olevaid andmeid. Härra minister vastas, et see riigilõiv on võrreldes teiste analoogsete riigilõivudega 10–20 korda kõrgem. Justiitsministeeriumi arvutuste ja nende tehtud pakkumise kohaselt oli just 280 eurot selline summa, mis kataks võimalikud riigipoolsed menetluskulud. Härra minister rõhutas veel kord, et kohus ei hinda lõppfaasis enam sisu, vaid seda hinnatakse esimeses astmes. Oluline on see, et ametkonnad on kõik toimingud läbi viinud [kooskõlas seadustega] ning reeglitekohaselt. Kohus hindab seda, kas kõik toimingud on läbi viidud korrektselt. Näiteks, kui kapo on öelnud, et toimingud on läbi viidud korrektselt, siis kohtul teises astmes sisu kohta pretensioone ei ole. 

Siis küsisin mina, kas on võimalik tutvuda nende [arvutustega], mille alusel selle 280 euroni jõuti. Härra minister vastas, et sellisel juhul peavad nad pöörduma kolleegide poole Justiitsministeeriumist ja paluma need [andmed saata]. Seda komisjon paluski tal teha. 

Kolleeg Evelin Poolamets küsis, kas Eestis oleku aega on võimalik kunstlikult venitada. Minister vastas, et põhiseaduse § 24 ei ole piiramatu [ulatusega]. Sättes ei ole öeldud, et inimene peab füüsiliselt kohal olema. Eelnõu ei võimalda riigis viibimist kuidagi venitada. Eelnõuga pannakse paika, et see ei anna õigust Schengeni ruumis viibimiseks. Nõunik Janek Mägi lisas, et kui inimene on Eestis ebaseaduslikult ja asub siin viisat taotlema, siis selle vaidlustamine ei mõjuta kuidagi viisa taotlemist ja väljasaatmist. Kui inimesel seaduslik alus siin viibimiseks lõpeb, siis rakendatakse talle lahkumisettekirjutus Eestist lahkumiseks. 

Ja lõpuks tegi komisjon menetluslikud otsused. Kõigepealt, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 16. aprillil 2025. See otsus oli konsensuslik. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ka see otsus võeti vastu konsensusega. Ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni esimees Ando Kiviberg. Aitäh!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. 

Aitäh!  

Läheme edasi. Läbirääkimised fraktsioonidele. Henn Põlluaas, palun! Saan aru, et Isamaa fraktsiooni nimel. (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Viisa on välismaalasele antav luba riiki või lennujaama transiiditsooni sisenemiseks ja seal ajutiselt viibimiseks vastavalt määratud tingimustele. Viisat on võimalik pikendada, kuid riik võib siin viibimise aega ka lühendada. Tegemist on riigi suveräänse otsusega. 

Välismaalaste seadus sätestab väga kaalukad põhjused, mille alusel viisa andmisest keeldutakse: kui välismaalasel puudub kehtiv reisidokument, kui see on võltsitud, kui väidetav reisi eesmärk ei vasta tegelikkusele, kui puuduvad elatus- ja naasmiseks vajalikud vahendid, kui talle kehtib Eesti või Schengeni sissesõidukeeld, kui ta võib kujutada ohtu avalikule korrale, riigi julgeolekule, rahvusvahelistele suhetele või rahva tervisele, kui on alust kahelda tema avalduste usaldusväärsuses ja kavatsuses lahkuda Eestist ja kui on alust kahelda nende usaldusväärsuses, kelle juurde ta tuleb, kui vähemalt üks nõutav tingimus ei ole täidetud. 

Viisa andmise või andmisest keeldumise Eestis otsustab Politsei- ja Piirivalveamet. Keeldumist kaalutakse põhjalikult. Keeldumise korral teavitatakse välismaalast selle õiguslikust alusest. Välismaalasele ega muule isikule ei avaldata viisa andmisest keeldumise põhjust ega sellega seonduvat teavet. Välismaalasel on õigus vaidlustada viisa andmisest keeldumise, viisa kehtetuks tunnistamise või viisa tühistamise otsus. Vaidluste ajal on õigus esitada vaie esmalt otsuse teinud haldusorganile ja seejärel vajadusel ministeeriumile. Sel juhul kontrollivad ka Sise- ja Välisministeerium otsuse vormilist ja sisulist õiguspärasust. Nende tehtud otsus on lõplik. 

Kuni tänaseni on süsteem toiminud suurepäraselt. Kui vastavad ametid ja ministeeriumid on leidnud, et vaie on õigustatud, siis on viisa taotleja selle ka saanud. Kui mitte, siis sellega on protsess lõppenud. Eesti viisasüsteemi toimimist ja õiguspärasust ei ole varem kahtluse alla seatud, sealhulgas teiste Schengeni viisaliidu liikmesriikide poolt. Puudub igasugune põhjendatud vajadus selle ümbertegemiseks. 

Nüüd leitakse aga, et süsteemi peab muutma välismaalastest viisasoovijatele soodsamaks, riigile märksa keerulisemaks ja oluliselt kulukamaks. On selge, et vaide esitamise riigilõiv ei korva halduskohtu menetluskulusid. Viisa andmisest keeldumise otsuse halduskohtus vaidlustamise õigus on küsimus, mis puudutab otseselt riigi suveräänsust, sisejulgeolekut ja välispoliitikat ning on iga riigi enda otsustada. Me ei saa olla nõus Euroopa Kohtu survega, mis riivab eelpool nimetatud põhimõtet. 

Toon mõned põhjused, miks ei ole õige lubada esitada viisa keeldumise vaiet halduskohtusse. 

Suveräänsuse ja riigi sisejulgeoleku huvid. Riik on suveräänne oma territooriumil ja määrab ise, kellel on lubatud siin viibida. Ühelgi teisel riigil ega rahvusvahelisel organisatsioonil ei ole õigust selles ettekirjutusi teha. Viisa andmine või sellest keeldumine kuulub vastavate ametkondade pädevusse. Kui iga keeldumine peaks olema vaidlustatav kohtus, kahjustab see riigi võimekust kontrollida oma piire ja tagada julgeolekut. Riik peab olema paindlik ja suuteline reageerima kiiresti, mis on kohtusüsteemi aeglase menetluse korral keeruline. 

Kohtusüsteemi koormus. Viisa andmise ja sellest keeldumise otsused on suures osas administratiivsed. Kui igat üksikut juhtumit peaks olema võimalik kohtusse kaevata, tooks see kaasa meie niigi koormatud kohtusüsteemi ülekoormamise. Kohtumenetlus ei ole mõeldud haldusotsuste igakordseks vaidlustamiseks. See võib viia kohtud ummikusse ja muuta süsteemi ebaefektiivseks. 

Rahvusvaheline praktika ja standardid. Ka paljudes teistes riikides ei ole viisa andmisest keeldumise otsust võimalik halduskohtus vaidlustada. See põhineb rahvusvahelisel praktikal, kus riigid ei pea kohustuslikuks oma siseasju, nagu viisade väljastamise ja sellest keeldumise otsused, kohtu kaudu arutada. Seda käsitletakse kui riigi suveräänset õigust kehtestada oma standardid ja teostada oma poliitikat. Välismaalastest viisataotlejate õiguste prioritiseerimise nõue tuleneb tegelikult vasakäärmuslikust ideoloogilisest survest, mille järgi isegi massiimmigratsioon kolmandatest riikidest on inimõigus. 

Erandlikud menetlused ja õiguste tasakaal. Paljud riigid, sealhulgas Eesti, on loonud võimaluse viisa [andmisest] keeldumise [otsuse] vaidlustamiseks administratiivorganites, mis pakuvad piisavat õiguskaitset, ilma et vaide arutelu peaks toimuma kohtu tasandil. Eestis on menetlus kiire, tasakaalus ja samas ka õiglane. Kui keeldumine on seotud rahvusvahelise julgeolekuga, võib riik tugineda ka täiendavatele seadusandlikele mehhanismidele, mille vaideõigus kohtus oleks kohatu. 

Oht riigi välispoliitikale ja suhted teiste riikidega. Viisa andmisest keeldumisega kaasneb sageli delikaatne tasakaalu hoidmine rahvusvahelistes suhetes ja diplomaatilistes sidemetes. Halduskohtus muutuvad vaided avalikuks ja võivad potentsiaalselt kahjustada riigi välispoliitilisi huve ja teha nende elluviimise keeruliseks. Riigid, kelle kodanikud esitavad viisa mitteandmise tõttu kaebusi, võivad hakata seda käsitlema vaenulikkusena või diplomaatilise survena. 

Ma rõhutan: viisa andmisest keeldumise otsuse halduskohtusse kaebamine pole õigustatud, kuna see seaks ohtu riigi sisejulgeoleku, riigi suveräänsuse, kohtusüsteemi efektiivsuse ja välispoliitika paindlikkuse. Eestis on olemas viisataotlejatele seadusega sätestatud põhiseadus[pärane] ja toimiv õiguskaitsemehhanism, mis tagab igakülgselt protsessi õiguspärasuse. Isamaa ei toeta selle muutmist. 

Ja lõpetuseks. Väide, et Eestis kehtiv seadusandlus ja praktika ei ole vastavuses põhiseadusega, on pigem ideoloogiline kui õiguslik. Kellelgi ei pea olema õigust nõuda halduskohtu kaudu viisat või võrdset kohtlemist viisavabade riikide kodanikega. Seda nõuet ei saa lihtsalt olla. Viisa saamine või selle pikendamine ei ole [kellegi] õigus, vaid vastutulek riigi poolt. Ühelgi riigil, sealhulgas Eestil, ei ole kohustust kellelegi viisat anda. 

Eespool toodud põhjustel teeb Isamaa Erakond ettepaneku eelnõu 603 tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas minister soovib [sõna võtta]? Palun, minister!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Hea kolleegi kõne oli tõesti ilusasti ja soravalt esitatud, aga paraku sisaldas mitmeid tõele mittevastavusi ega vastanud sellele, mis on eelnõu sisu. 

Tõepoolest, viisaotsus ja Eestis viibimise otsus on suveräänse riigi [õigus], aga suveräänse riigi tunnused on ka põhiseadus ja sõltumatu kohtuvõim. Põhiseaduse § 15 sätestab, et igaühel on õigus pöörduda kohtu poole teda puudutavate otsustega seoses. Paragrahvis 9 on sätestatud, et ka välismaalane on õigustatud pöörduma kohtu poole, juhul kui tema kohta on Eestis tehtud [negatiivne] otsus, seda isegi siis, kui see välismaalane ei viibi Eestis. 

Sellest, et senimaani pole süsteem päris hästi toiminud, annab tunnistust Eesti Riigikohtu lahend ja sellest johtuv kohtupraktika. Halduskohtud on juba pidanud neid vaideid menetlusse võtma, sellepärast et Eesti Vabariigi kohus on niimoodi otsustanud. Mitte keegi välismaalt ei ole seda meile peale sundinud. 

Tegelikult muutub see vaidlustamise protsess vaidlustajale üksjagu kulukamaks. Kui enne sai ta ühe vaide läbida 80 euro eest ja kaks vaiet 160 euro eest, siis nüüd saab riigilõiv olema ühe vaide eest 160 eurot ehk kaks korda suurem kui varem ühe vaide eest. Kui üldiselt on niimoodi, et halduskohtusse pöördumisel on riigilõiv 20 eurot, siis välismaalase puhul, kes soovib seda otsust vaidlustada, on riigilõiv 280 eurot. Ta maksab 14 korda rohkem kui tavapäraselt Eesti Vabariigi kodanik mõne muu menetluse eest. Selles mõttes ei pea absoluutselt paika see väide, et vaidlustamine muutub vaidlustaja jaoks kuidagi lihtsamaks või vähem kulukaks. See eelnõu ütleb, et vastupidi.

Mis puudutab julgeolekukaalutlusi, siis seaduseelnõu annab põhiseaduse §-le 24 väga selgelt tõlgenduse, mille kohaselt välismaalase kaebus ei anna talle õigust viibida siin riigis. Näiteks viisaotsuse vaidlustamisel ei teki tal õigust tulla siia riiki, et füüsiliselt kohtuistungil viibida, ja samuti ei teki tal õigust mitte lahkuda riigist, kui on tehtud otsus, et ta peab siit siiski lahkuma. Julgeolekukaalutlusi on selles eelnõus arvesse võetud, vastav punkt on olemas. Samamoodi ei vasta tõele see, et uus kord meie julgeolekut kuidagi ohustaks.

Mis puudutab väidet, et see uputab meie kohtud üle – statistika näitab, et aastas võib tulla maksimaalselt 50 kaebust. Seletuskirjas – ma pakun, et leheküljel 21 – on varasemate aastate statistika olemas. Sealt on näha, et kaebuste hulk ei saa väga suur olla. Kõik naaberriigid, kes on Eestiga sarnases olukorras – Soome, Rootsi, Läti, Leedu, samuti Poola ja Tšehhi –, on võtnud küllaltki sarnase lähenemise. Ainus vahe on Rootsiga. Rootsi on natukene leebem, tema ei oota kaebaja avaldust, vaid suunab esimese vaide mitteläbinud avalduse automaatselt rändekohtusse. 

Halduskohtus ei võeta menetluse käigus pulkadeks selliseid andmeid, mis kuidagi õõnestaksid Eesti julgeolekut või rahvusvahelisi suhteid. Vaadatakse ainult protseduurikat, kas kõik on tehtud [korrektselt].

Mis ma tahaksin kokku võttes öelda? Riigikohus ja põhiseadus ei ole vasakäärmus. Need on Eesti Vabariigi alustalad. Palun seda eelnõu toetada. Aitäh!

Nüüd on küll läbirääkimised … Vastusõnavõtt, Urmas Reinsalu? (Urmas Reinsalu vastab: "Jah.") Siis veel lõppenud ei ole, siis on vastusõnavõtt.

Lugupeetud minister! On kolm põhimõttelist küsimust. Esiteks, see teema on olnud väga pika habemega. Aastaid on Eesti Vabariik, sealhulgas meie julgeolekuasutused, seisnud sellise tõlgenduse vastu just nimelt meie julgeolekuhuvidest lähtudes. Ka Isamaa on valitsuses olles seda blokeerinud. Seetõttu ei ole see varem läbi läinud. 

Teiseks, see tähendab põhimõttelist paradigmaatilist nihet. See tähendab, et kõigil maakera peal [elavatel] isikutel tekib subjektiivne õigus Eestisse sisenemiseks, mis on allutatud kohtulikule kontrollile. See on põhimõtteline mõtlemisnihe. 

Kolmandaks, me võime arutada selle üle, kuidas hakkavad kohtud seda praktikas tõlgendama, aga me teame seda, et kui me loobume riigi täidesaatva võimu subjektiivsest otsustuskaalutlusest, mis võib olla vägagi erinevatest asjaoludest põhjendatud, siis kohtumenetlus on [ikkagi] allutatud ka Euroopa Inimõiguste Kohtu riiki sisenemise õiguse ja viisaõigusega [seotud] kohtupraktikale, mille puhul see kaitseala on äärmiselt avar. Kui te ütlete, et Riigikohtu praktika on viimastel aastatel sellise võimaluse loonud, siis seadusandja ülesanne ei peaks olema selle subjektiivse õiguse pöördreeglina tagurpidi pööramine, vaid sellisel juhul tuleks meil see Riigikohtu praktika asetada õiguspärasesse sängi, nii nagu seadusandja seda asjakohaseks peab. 

Ja loomulikult ei ole mõtet luua illusiooni. Selle taga on Euroopa Komisjoni [algatatud] rikkumismenetlus, mis justkui sisalik on siin keerelnud edasi-tagasi. Ma arvan, et asjakohane ei ole mitte see asi praegu kergekäeliselt õigusnovelli kaudu realiseerida, vaid vastupidi, esitada komisjonile asjakohased vastuargumendid, miks – ka julgeolekukaalutlustel – ei pea Eesti Vabariik selle normi puhul asjakohaseks sellist tagurpidist tõlgendamist, vaatamata sellele …

Aitäh!

… et 30 aastat on meil olnud äraspidine tõlgenduspraktika õigusnormide osas.

Aitäh! Nüüd sulgen küll läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 603 esimene lugemine lõpetada. Samas on tulnud Isamaa fraktsioonilt ettepanek eelnõu 603 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku eelnõu 603 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 11 Riigikogu liiget, vastu 46, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Eelnõu 603 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 2. mai kell 16. Oleme viienda päevakorrapunkti läbinud.

Läheme kuuenda päevakorrapunkti juurde. See on Isamaa fraktsiooni algatatud maamaksuseaduse eelnõu 582 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Aivar Koka.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Isamaa eelnõu eesmärk on tühistada kehtiv maamaksu uuendus ja põhjendus on väga lihtne. Kui minister aasta tagasi kõnepuldis käis, ei saanud ta aru, mida see eelnõu tegelikult muudab. Ja kui me tema käest küsimusi küsisime, siis ta vastas ja tegelikult valetas. Pärast seda tehti siin veel üks arutelu, [et saada selgust], kuidas sellest eelnõust peaks aru saama. Endine Sotsiaal[demokraatliku] Erakonna fraktsiooni esimees, kes praeguseks on küll meie ridadest lahkunud, ei saanud ka aru ja väitis, et ei ole mitte midagi hullu, ei juhtu nii, et järgmisest aastast maamaks, sõltumata omavalitsuse otsusest, tõuseb 10%. Selle peale ütles minister, et ei ole nii. Aga kui lugeda seadust rida-realt, siis seal on väga selgelt kirjutatud, et omavalitsusel on võimalus reguleerida [tõusu] 10%-st kuni 100%-ni, aga [vähemalt] 10% tõuseb [ikka]. Ja kui omavalitsus ühtegi otsust ei tee, siis lihtsalt tõusebki 10%. 

Meil peaks olema nii, et riik usaldab omavalitsusi. Praegu on küll tunne, et riik ei usalda ei ettevõtjaid ega omavalitsusi. Me ei ole aru saanud, keda ta usaldab. Vahel juhtub, et usaldab tuulepargirajajaid, aga kuu aja pärast enam ei usalda, siis usaldab tuuma[jaama] rajajaid, aga aru ei saa, kas tegelikult ikka usaldab.  

Aga nüüd on asi veel hullemaks läinud. Olime rahanduskomisjonis ja arutasime väga tõsiselt Isamaa ettepanekut taastada eelnev olukord. Ja mis siis oli? Võtad [seaduse] ette ja vaatad, kes on selle ette valmistanud. Rahandusministeeriumist oli [kohal] ametnik, kes on selle eelnõu [koostajate hulgas]. Ma küsisin, et vaata, mure on selles, et kui varem oli väga selge, et 0,15 hektarit kodualust maad on [maksust] vabastatud, siis nüüd on olukord selline, et järgmisel aastal enam omavalitsus sellist otsust teha ei saa, samas on [seadusesse] sisse kirjutatud, et võib teha vabastuse 5–1000 eurot. Rahandusministeeriumi ametnik, kes on selle eelnõu teinud, ütles, et see [kehtib] kõigile. Kui me võtame lahti seletuskirja, siis sealt võib tõesti välja lugeda niimoodi – enamikul juhtudel [kodu]aluse maa maks 1000 euroni ei [ulatu], mõnel üksikul juhul võib-olla [ulatub], aga enamasti mitte –, et näed, omavalitsus võib nagu niuhti teha otsuse, et keegi ei pea maamaksu maksma. 

On ju loomulik, et kui inimene on maja [ehitanud], siis ta hoiab oma maja ümbrust korras, ja nii uskumatu kui see ei ole, enamikul juhtudel ka maja ümber olevat omavalitsuse või riigi maad. Minul isiklikult on vaja muru niita ja talvel igal hommikul kella seitsmeks lumi ära lükata, kui lund peaks olema, ja kui tee pealt lükatakse lumi kõnnitee peale, siis pean jälle minema lund lükkama. Nii-öelda kojamehe pead võtma. 

Kui võtta lahti seadus – mitte lugeda seletuskirjast –, siis selles on väga selgelt kirjutatud, millistel juhtudel on omavalitsusel õigus seda kuni 1000-eurost soodustust teha: need on pensionärid, erivajadustega inimesed ja represseeritud. Ja sellega asi lõpeb. Kuidas me peaksime nüüd sellest asjast aru saama ja keda uskuma? Minister, kes kaitses eelnõu, ei saanud eelnõust aru. Sotsiaaldemokraadid, kes olid selle eelnõu nii-öelda maaletoojad, ei saanud aru, mida see inimestele tähendab. Rahandusministeeriumi ametnik, kes oli selle eelnõu ette valmistanud ja kaitses seda rahanduskomisjonis, ei olnud ka seda eelnõu läbi lugenud, tundub, et oli lugenud ainult seletuskirja. Aga nagu te, head kolleegid, teate, seletuskiri on tore asi, aga kohtus vaidlemisel kehtib ainult seadus. Seletuskiri on arusaam, kuidas seadust võiks tõlgendada, aga mitte see, mille järgi asjad peaksid käima. Ja nüüd tekibki küsimus, mida peaks siis tegema. Kas sellist seadust saab pidada tõsiselt võetavaks? Isamaa Erakond arvab, et seda ei saa pidada tõsiselt võetavaks.  

Ja teine pool on see, et meil on ikkagi väga selgelt [võimude] lahususe poliitika: valitsus ajab oma rida, vald oma rida. Volikogu liikmetele peaks jääma võimalus [otsustada,] kas vabastada oma inimesed kodualuse maa maksust või mitte. Mina saan siin rahulikult öelda, et [maamaksuvabastus hakkas kehtima] aastal 2011, kuigi rahanduskomisjonis üks Rahandusministeeriumi ametnik arvas, et see oli aastal 2013. Ta unustas ära, et 2013 hakkas see kehtima üle riigi, aga näiteks Jõgeva vallas hakkas see kehtima juba aastal 2011. Kodualune maa oli kõigile inimestele [maksuvaba].

Ma ütlen veel kord: me ei saa koormata majaomanikke lõpmatuseni. Ta on selle maja ehitanud, ta korrastab oma õue. Ja nagu ma alati rõhutan – millegipärast on ka õiguskantsler seda õigustanud –, omavalitsus saab nõuda majaomanikult, et majaomanik peab ka valla või linna maad korras hoidma, seal niitma, lund lükkama. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks osa inimesi peab seda tegema, need, kellel on kinnistu kõnnitee ääres, ja need, kelle kinnistu ei ole kõnnitee ääres, ei pea seda tegema. Kus on see võrdne kohtlemine põhiseaduse järgi? Seda võrdset kohtlemist siin selgelt ikkagi ei ole. 

Kahjuks ei olnud sel hetkel, kui me seda [meie] eelnõu rahanduskomisjonis arutasime, kõiki opositsiooni [esindajaid] kohal, muidu oleks võinud sellise hea patiseisu tekitada ja siia saali oleks tulnud otsus, et [eelnõu] toetatakse. Aga koalitsioon, ma saan aru, pole tänaseni väga hästi aru saanud, mida kehtiv seadus kohalikele inimestele [tähendab]. 

Kui keegi räägib, et selle tulemusena hakkab kohalike omavalitsuste eelarve meeletult kasvama, siis ma võin teile öelda, et keskmiselt – keskmiselt! – võib eelarve kasv olla 30 000 – 50 000 eurot aastas, kui selle 10%-ga siin mängida. Tallinna linnas, Tartus ja Pärnus on see [summa] muidugi tunduvalt suurem, aga keskmise [elanike arvuga], 10 000 elanikuga kohtades ei saa see number kuidagi suureks minna, sest maamaksu osa on eelarves ikka ääretult väike. Omavalitsuse tulubaasi põhiosa tuleb ikkagi üksikisiku tulumaksust, vaid väike osa tuleb kõigist muudest toetustest ja maksudest. [Samas] pean ütlema, et kui me räägime omavalitsuste tulubaasist ja eelarvest ja [arvestame] sinna hulka ka investeeringurahad, siis tuleb tunnistada, et enamus rahast – ehk pea 80% – tuleb valla eelarvesse erinevatest toetusmeetmetest ja projektirahadena. Selle asemel, et riik võiks selle raha otse omavalitsustele anda ja omavalitsused ise [vaataksid], milline töö või teenus on kõige kriitilisem, mis oleks vaja ära teha, peavad omavalitsuse ametnikud kirjutama erinevaid projekte ja ootama, kas toetus tuleb või mitte.  

Ma väga siiralt loodan, et kõik saalisolijad toetavad Isamaa ettepanekut. Tuletan teile meelde, et selle aasta sügisel on kohalikud valimised. Kui koalitsioon ei taha seda ettepanekut toetada, eks me peame siis valimiskampaania ajal väga selge ja kõva häälega [kuulutama], et midagi pole teha, tänane koalitsioon koos sotsidega on väga selgelt tahtnud seda, et meil kõik maksud – sealjuures ka maamaks – väga kriitilises plaanis tõuseksid. Me [näeme, et] maksumäärasid on võimalik suurendada lausa kaks korda: elamumaa ja maatulundusmaa õuemaa kõlviku maksimaalset maksumäära on sellest aastast lubatud tõsta 0,5%-lt 1%-le, samas suurendada maa maksimaalset maksumäära 1%-lt 2%-le. No rääkimata sellest, et järgmisest aastast on kõikidel omavalitsustel võimalik maamaksu summat tõsta kuni 100%. Ja veel kord rõhutan: 10% tõuseb sõltumata kohaliku omavalitsuse volikogu otsusest. 

Mina ei tea, kas Elva volikogus ikka tahetakse seda, et [maamaks] tõuseb igal aastal 10%. Vahel on aastaid, kus on näha, et majandus on languses ja inimestel raha ei ole, nagu meil praegu on. Võimukoridorides on [tehtud otsuseid, mille tõttu] meie majandus on juba kolmandat aastat miinuses. Inimestel on raha otsas, ei jätku enam toidu ostmisekski, käiakse [poes] ainult sooduskampaaniate ajal ja soodusasju ostmas ja palju tervislikke toiduaineid jäetakse võib-olla ostmata. Me tekitame olukorra, kus kohalik omavalitsus ei soovi oma inimesi koormata, aga riik nõuab seda. Kas on ikka õige, et riik võtab üle kohaliku omavalitsuse volikogu pädevuse? See on selgelt ja üheselt ainult kohaliku omavalitsuse volikogu pädevuses. 

Pärast mind tuleb siia komisjoni esinaine, kes on pikka aega olnud vallavanem, abilinnapea ja volikogu liige. Ma loodan, et ta mõistab seda muret. Ma näen siin saalis endiseid ja praegusi volikogu liikmeid ja omavalitsusjuhte. Vaatan seda Reformierakonna rida siin: kõik on olnud linnapead või vallavanemad. Ma ei usu, et te tahate oma inimesi koormata maksudega. Te tahate ikkagi, et teie inimesed saaksid ise hakkama, et nad ei peaks sotsiaalosakonna ukse taga järjekorras seisma ja sotsiaaltoetusi paluma. Eesti inimene tahab ise hakkama saada. Ärme koormame neid mõttetute koormistega! Las see otsus, mis on siiamaani olnud omavalitsuse käes, jääb [ka edaspidi] omavalitsuse kätte.  

Nagu ma oma kõnes olen juba rõhutanud: minister, kes seda seadust kaitseb, ei saa aru, mis see endaga kaasa toob; Rahandusministeeriumi ametnik, kes on selle seaduseelnõu kokku kirjutanud, vastas kolmel korral mu küsimusele, et tegelikult on ikka nii, et kõik [võivad saada maksusoodustuse]. No loe seda § 11 eest- või tagantpoolt – seal on [lõigetes] 5 ja 6 kirjutatud, millistel juhtudel on võimalik seda soodustust teha. Loed need kaks [lõiget] läbi ja saad aru, et ei ole võimalik kõigile [soodustust teha]. Ei ole suurperede puhul [ette nähtud] võimalust, et nad ei pea maamaksu maksma. Me tahame, et inimesed tuleksid maale elama, soovime, et ettevõtted ja inimesed ei oleks ainult pealinnas ja Harjumaal. Me tahame, et Eesti oleks elanikega ühtlaselt kaetud, et igal pool oleks ettevõtlust ja majandus toimiks. See on ka riigikaitse seisukohast väga oluline. Ei ole võimalik kaitsta tühja kohta, kui ei ole inimesi, kes sinna läheks ja kaitseks oma kodu.  

Veel kord: see probleem on väga tõsine ja seda tuleks väga süvitsi arutada. Minu arvates peaksid need [Riigikogu liikmed], kes praegu on volikogu liikmed või kes on varem töötanud kohaliku omavalitsuse volikogus või vallavalitsuses, olema praegu siin saalis ja avaldama oma arvamust, mitte peituma oma kabinettidesse. Heal juhul vaatavad nad seda arutelu teleekraani vahendusel. Praegu oleks vaja selget sõnumit: kas tõesti on nii, et kõik, kes hääletavad meie eelnõu vastu, soovivad, et järgmisel aastal hakkaksid inimesed tunduvalt rohkem maamaksu maksma? Kas tõesti on see nii, et ollakse nagu kadedad selle peale, et 2013. aastast ehk 12 aastat on olnud sellist ilusat aega, kui riik on selgelt tunnustanud oma inimesi, kes on kodu rajanud? 

Oleme ausad, Eesti on maailmas selles mõttes üks rikkamaid riike, et me oleme suures osas koduomanikud. Ja nüüd me oleme jõudnud järeldusele, et me peaksime oma koduomanikke karistama. Koduomanik on tubli, korralik inimene, kes hoolitseb oma kodu ja oma koduõue eest, ja nagu ma olen ennegi maininud, teeb veel tööd ka omavalitsuse heaks: niidab muru, lükkab kõnnitee pealt lund ja hoiab korras omavalitsuse territooriumit. Ma ka mõtlesin, et peaks ikka ühel hetkel omavalitsusele mingi arve [esitama]. Õnneks selles omavalitsuses, kus mina olen eluaeg elanud – Jõgeva vallas –, sellist muret ei ole. Meil ei ole seda muret, et inimene peaks valla maa pealt kohustuslikus korras muru niitma või lund lükkama. Seda teeb kohalik omavalitsus. Ma usun, et selline olukord peaks olema üle riigi, et ei koormataks ebavõrdselt oma inimesi.  

Ja veel on hinge peal ikkagi see, et kuidas on see võimalik, et me peame arutama eelnõusid ja vastu võetakse seadusi, millest ei saa aru ei minister, endine minister ega Rahandusministeeriumi ametnik, kes selle eelnõu on [koostanud]. 

Veel kord ütlen teile, head kolleegid: tühistame selle inimesi koormava seaduse ja võtame vastu selle eelnõu, mille Isamaa on siia laua peale toonud. [Taastame] enne nende muudatuste tegemist [kehtinud] olukorra, et õigus maamaksu määrata jääks kohalikele omavalitsustele. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimus. Urmas Reinsalu, palun!

Härra Kokk! 375 000 koduomanikku ja ettevõtet said 31. märtsil teate tõusnud maamaksu kohta. Valitsus prognoosib, et inimestelt ja ettevõtetelt võetakse 2025. aastal täiendava maksu näol ära suurusjärgus 30 miljonit eurot. 

Eelmise aasta suvel, kui see seadus läbi suruti, [esitasid] ettevõtlusorganisatsioonid ja omanike organisatsioonid konsensusliku protesti, et see on riigi poolt sõnamurdlik käitumine. Kas rahanduskomisjon pidas võimalikuks küsida Isamaa eelnõu kohta – taastada selle seaduse kiirjõustamise eelne olukord – arvamust ka nendeltsamadelt huvirühmadelt ja nendelt maaomanikelt, kelle seisukohast eelmise aasta suvel üle sõideti? Kas seda julgeti teha?

Aitäh väga hea küsimuse eest! Kahjuks peale tutvustamist tegi komisjon koalitsiooni teerulli survel kiiresti otsuse, et seda eelnõu ei ole mõtet rohkem arutada. Samas, ma pean tunnistama, et meil oli [komisjonis] Rahandusministeeriumi väga austatud ametnik, kellega me diskuteerisime mitmel teemal. Ta oli väga kindel, lugedes muidugi seletuskirja, et kõik saavad kuni 1000 euro ulatuses vabastust. Mina loen sellest seadusest välja – siin on väga selgelt kirjas –, et on ainult kolm gruppi, kellele seda soodustust on võimalik teha: pensionärid, represseeritud ja erivajadustega inimesed.

Urmas mainis seda summat. Oleme ausad, kui sellel aastal oli võimalik tõsta kuni 50%, siis järgmistel aastatel on juba võimalik tõsta kuni 100%, ja mitte ainult ühel aastal. See, et on võimalik [tõsta] 100%, ei ole veel nii hull kui see, et on riigipoolne kohustus tõsta, sundkäik. Sõltumata kohaliku omavalitsuse volikogu otsusest, 10% tõuseb igal juhul. Aga enne seda oli võimalik [maa hindamise käigus] tõsta kaks korda seda alust, mille pealt maamaksu arvutama hakatakse.  

See on väga halb, inimesi ja ettevõtjaid koormav otsus. Ja veel kord: ma loodan, et vähemalt kõik need, kellel on pistmist kohalike omavalitsustega, saavad sellest aru ja toetavad Isamaa eelnõu. 

Küsimusi teile rohkem ei ole. Aitäh! Järgnevalt kuulame juhtivkomisjonis toimunud arutelu. Rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas eelnõu esimese lugemise ettevalmistamiseks 8. aprilli istungil. Arutelu juures osales külalisena Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika osakonna nõunik Lemmi Oro. 

Eelnõust andis põhjaliku ülevaate kolleeg Aivar Kokk. Eelnõuga soovitakse suuresti taas kehtestada 2024. aasta 1. jaanuaril kehtinud maamaksuseaduse redaktsioon koos tollal kehtinud maksumäärade ja maksusoodustustega. Ja see 2004. aasta redaktsioon soovitakse jõustada järgmise aasta 1. jaanuaril. 

Lemmi Oro selgitas komisjonis, et maamaks peaks põhinema maa turuväärtusel. Kuna väga pikka aega oli maa korraliselt hindamata ehk maa maksustamishind turuväärtusega kooskõlla viimata, siis mõnes omavalitsuses oli muudatus suur. Vabariigi Valitsus selgitas väga põhjalikult neid muudatusi, mis eristavad 1. jaanuaril 2024 kehtinud redaktsiooni ja sellel, 2025. aastal kehtivat redaktsiooni. Vabariigi Valitsus teatas, et olles läbi vaadanud Rahandusministeeriumi ning Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi seisukohad Riigikogu Isamaa fraktsiooni 17. veebruaril algatatud maamaksuseaduse eelnõu 582 kohta, otsustati käesoleva aasta 20. märtsi istungil ühehäälselt eelnõu mitte toetada. Kõik põhjused, mille tõttu Vabariigi Valitsus 2024. aastal maamaksuseaduse muutmise algatas ja Riigikogu neid muudatusi toetas, on jätkuvalt asjakohased.

Võib välja tuua, et praeguseks ei ole ilmnenud selliseid asjaolusid, mille tõttu kehtiva maamaksuseaduse rakendamine on ebamõistlikuks muutunud. Senine seaduse rakendamise praktika ei näita, et maamaksuseaduse muudatused on toonud üle Eesti kaasa ülemäärase maksukoormuse, mis halvendaks tuntavalt elanike majanduslikku kindlustunnet ja ettevõtluskliimat. Maamaksumäära kehtestamine on volikogu pädevuses. 2024. aasta maamaksuseaduse muudatus ei toonud kõigi maaomanike jaoks automaatselt kaasa 50%-list maamaksu tõusu võrreldes eelmise maksustamisperioodi maksusummaga. 

Maamaksu laekumine kasvab Eestis 2025. aastal võrreldes aasta varasemaga keskmiselt 40% võrra, seejuures ühes omavalitsuses, Väike-Maarja vallas, maamaksu laekumine väheneb. Enamikul juhtudel jääb inimeste jaoks maamaksu kasv väikeseks. [Vabariigi Valitsuse seisukohtadega] on kaasa pandud ka joonis, mida kuulajad ja muud asjahuvilised saavad vaadata Riigikogu koduleheküljelt selle eelnõu juurest. See kiri on sinna kas juba üles pandud või lähiajal pannakse. 

Kuni 10% tõusis maamaks 5%-l maaomanikest. Tõus 10–20% tabas 4% maaomanikke, tõus 20–30% oli 11%-l maaomanikest, tõus 30–40% 29%-l maaomanikest, tõus 40–50% oli 22%-l ja tõus üle 50% oli 29%-l kohalikest … Mitte maaomanikest, vabandust, kohalikest omavalitsustest käis jutt. 

Tuleb arvestada, et muutusid kolm aspekti. Kõigepealt, maa maksustamishind määratakse igale katastriüksusele korralise hindamise käigus. Maa maksustamishind tugineb maa turupõhisele hinnale ja hindamine toimub andmekogude, eelkõige maakatastri tehingute andmebaasi andmete alusel. Korralist hindamist teeb Maa- ja Ruumiamet. 

Teine [aspekt] on maksumäär, mille kehtestab kohalik omavalitsus. Maamaksuseaduse § 5 lõike 1 kohaselt kehtestab kohaliku omavalitsuse volikogu hiljemalt maksustamisaastale eelneva aasta 1. oktoobriks igale järgmisele maa sihtotstarbegrupile maksumäära: elamumaa ja maatulundusmaa õuemaa kõlvikule 0,1–1%, muule maatulundusmaale 0,1–0,5% ja muu sihtotstarbega maale 0,1–2% maa maksustamishinnast [aastas]. 

Ja siis tuleb mängu see maamaksu tõusu piirmäär ehk maamaksu summa suurenemine võrreldes eelmise aasta maksuperioodiga. See võib tõusta, kuni maamaksu summa vastab maa maksustamishinnale ja maamaksumäärale. See on kogu selle seadusemuudatuse tuum. Kuna maa maksustamishind võis tõusta järsult, siis [piirmääraga tagatakse, et] üleminek maa maksustamishinna ja maamaksumäära korrutise [alusel arvutatud maamaksu tegeliku suuruseni] oleks sujuv. On olemas ka maaüksusi, mille maksustamishind alanes, sest korraline maade hindamine oli väga pikka aega tegemata, aga vahepeal olid majanduses, ilmselt ka maakasutuses tekkinud väga suured muudatused.

Peab ütlema, et maamaks on küll riiklik maks, kuid laekub 100% ulatuses maa asukohajärgse KOV-i eelarvesse. Vahepeal on ka nõudmised kohalikele omavalitsustele suurenenud, tahetakse järjest paremaid teenuseid ja seetõttu ongi mõistlik anda kohaliku omavalitsuse volikogule küllalt erinevaid hoobasid, et nad saaksid ise otsustada, kelle käest kui palju ja missugustelt kõlvikutelt nad maamaksu eelarvetuludesse koguvad, ja samamoodi, kui suuri soodustusi nad omavalitsusüksuse territooriumil rakendavad. Ei ole kindlasti mingit alust arvata, et kohaliku omavalitsuse volikogud ei soovi olla oma elanikele, oma valijatele, kes oktoobris valimiskastide juurde [lähevad], usaldusväärne ja mõistlik partner. 

Ma rääkisin küll väga pikalt, tutvustasin valitsuse kirja. Sellega saab veel lähemalt tutvuda. (Hääl saalist.) Komisjonis seda ei tutvustatud, aga komisjoni materjalide juures on see olemas. Komisjonis oli teada, et valitsus eelnõu ei toeta. 

Lühidalt võiks veel rääkida ka menetlusotsustest. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 15. aprillil, Riigikogu juhatus suunas eelnõu täiskogu päevakorda täna. Teine ettepanek, eelnõu tagasi lükata – poolt 5, vastu 2, erapooletuid ei olnud. Ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. See on minu poolt kõik.

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, proua Akermann, põhjaliku analüütilise ülevaate eest! Te kõnelesite, kui palju on omavalitsuste tulud maamaksu[laekumiste lõikes] muutunud. Aga minu küsimus on. Kui maamaksu[seaduse muudatused] 202[4]. aastal vastu võeti, siis see teadmine, palju tegelikult maamaksumääraks määratakse, oli prognostiline. Nüüd on meil see teadmine olemas, vähemalt valitsusel, ja 31. märtsil said kõik juba uued maksuarved. 

Valitsus eeldas, et 2025. aastal laekub maamaksu 38% rohkem. Kas see eeldus, mis oli ka riigieelarve seletuskirjas, on ka praegu pädev, et prognostiliselt laekub sel aastal, kui kõigi inimeste maksukäitumine on laitmatu, 80 miljonit eurot? Ja teiseks, palju peaks eelduste kohaselt nende kehtivate maamaksumäärade korral – eeldus on see, et need jäävad kehtima – 2026. aastal maamaksu konsolideeritult laekuma?

Ma jään nendele küsimustele vastuse võlgu, sest ma lihtsalt ei tea seda. (Urmas Reinsalu räägib saalist.) Aga see vajab ikkagi arvutamist ja andmebaasidest järele vaatamist.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Maa maksustamise põhimõtete muutmise mõte oli see, et anda kohalikele omavalitsustele instrument, mille abil nad saaksid oma tulubaasi suurendada. See oli selle eeldus. Ja seati ka astmelised piirangud, et [maksu] ei saaks liiga palju tõsta. Aga millegipärast lisati sinna ka selline punkt, et igal aastal tõuseb maamaks vähemalt 10%. Kas sa oskad seda selgitada? Miks lisab riik teadlikult oma kodanikele koormust igal aastal 10%, väites, et kohalikel omavalitsustel on otsustusõigus?

Minu meelest vahemik 10–100% on lisatud ainult 2025. aastaks, pärast seda võib muuta. Komisjonis ei olnud seda jutuks ja ma ei oska tegelikult vastata, ma ei pruugi täpselt mäletada.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on selline lihtne küsimus. Aivar Kokk on juba sada aastat olnud Jõgeva volikogus ja muuseas, ta oli enne sind Riigikogu rahanduskomisjoni esimees. Kas Aivar ei saa aru, kuidas need maamaksuasjad käivad, et nüüd selline karm hinnang Vabariigi Valitsuselt? Kas ta on oma kompetentsi minetanud või milles asi on? Või lihtsalt värvid ei sobi?

Vaat, sedagi komisjon ei arutanud, aga on aru saada, et Aivar Kokale selline käsitlus, nagu see uus maamaksu käsitlus on, ei meeldi.

Ja Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Ja aitäh vastuse eest Peetrile! Ma küsin sinu käest, kuidas sina seda eelnõu [mõistad]. Kas 2026. aastast alates on kohustus [vähemalt] 10% tõsta? Kas on nii, et sõltumata omavalitsuse [otsusest] automaatselt tõuseb? 

Ja teine [küsimus]. Me eile või üleeile küsisime ministeeriumi ametniku käest, kellele on võimalik teha soodustust kuni 1000 eurot. Kas on nii, nagu mina sellest eelnõust välja loen, et seda on võimalik teha pensionäridele, erivajadustega [inimestele] ja represseeritutele, mitte kõigile? Kas meile on kahel korral valetatud: eelmise eelnõu vastuvõtmisel nii komisjonis kui ka saalis ja selle eelnõu arutelul komisjonis?

Jaa, selle üle on arutletud, kuidas mõista seda [kuni] 1000 euro suurust maamaksuvabastust, mille kohalik omavalitsus võib teha. 1000 eurot maamaksuvabastust on õigupoolest väga-väga suur [summa], ma ei tea, kas nii suuri kodusid reaalsuses üldse on. Aga selle sõnastuse uurimisel on juristid jõudnud arusaamisele, et 1000 eurot võib anda igaühele, lisaks võib kohalik omavalitsus teha soodustusi pensionäridele ja represseeritutele. (Saalist räägitakse.) Ma saan aru küll, jah.

Aivar Kokk, palun!

Vaata, nüüd ongi väga tõsine probleem. Sina arvad, et keegi jurist arvas niimoodi, aga mõni teine arvab teistpidi. Aga mina ei arva, ma loen [mullu juunis vastu võetud maamaksu muutmise] seadust. Paragrahv [1 punkt] 18, millega muudetakse eelnõu § 11 lõikeid 5 ja 6. Need sõnastatakse järgmiselt. Kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu võib [---] määrata täiendava maksusoodustuse kuni 1000 eurot järgmistele sihtrühmadele: riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel pensioni saajad; isikud, kellel on töövõimetustoetuse seaduse alusel tuvastatud oluline või puuduv töövõime; ning represseeritule ja represseerituga võrdsustatud isikule okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isikute seaduse tähenduses. Ja punkt. 

See, et seletuskirjas on kirjas ka üks teine lause, [ei loe, sest seletuskiri] ei ole seadus. Seaduses on väga selgelt kirjutatud – [§ 11 lõiked 5 ja 6]. Ja nüüd me räägimegi seadusest. Minister ei saa aru, et 10% tõuseb. Sina räägid, et ainult 2025 saab tõsta.

Küsimus. 

2025 sai ainult 50% tõsta, 2026 saab 100% ja edaspidi ka 100%. 

Aitäh! 

Kuidas me seda kaitseme või eelnõule vastu oleme, kui see ikkagi ei ole üheselt arusaadav?

Nii. Siis ma võib-olla teeksin ettepaneku teha eelnõu selle sätte täpsustamiseks, muud ma ei oska öelda.

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea Annely! Sulle või Vabariigi Valitsusele meeldib üks asi ja Aivarile teine asi. Te olete mõlemad arukad inimesed. Kas te komisjonis ei ole suutnud omavahel asju selgeks rääkida? Ühele meeldib tõesti ema ja teisele tütar, aga minu meelest maamaksuga ei tohiks päris nii olla.

Jaa, komisjonis ikka räägiti sellel teemal. Nii. Vaatan, missugust lauset teile siit Lemmi Oro seisukohast ette lugeda. Ma loen siis Lemmi Oro vastuse rida-realt ette, seda on kümmekond rida, muidu tekib uus infomüra. 

Lemmi Oro selgitas, et maamaks peaks põhinema maa turuväärtusel. Kodualuse maa maksuvabastus on Eestis seni olnud ruutmeetripõhine, mis on maailmas üsna haruldane. Eelmisel aastal otsustatud seadusemuudatuse kohaselt saab kohalik omavalitsus alates uuest aastast senisest suurema otsustusõiguse. Nad võivad otsustada maamaksumäära, maamaksu tõusu piirmäära tõstmise 10%‑st kuni 100%-ni, määrata kodualuse maa [maksusoodustuse] kuni 1000 euro ulatuses, lisaks teha täiendavaid soodustusi pensionäridele ja represseeritutele. Kuigi maamaks on riiklik maks, on sisuliselt tegemist kohaliku maksuga, sest peaaegu kõik maksuga seotud parameetrid, nagu määr, vabastused ja soodustused, otsustab kohalik omavalitsus. 

Niimoodi selgitas maamaksuseadust Rahandusministeeriumi ekspert. Mina julgen küll tema selgitusele toetuda.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Sõnamurdmisest ja sõnapidamisest. Paar aastat tagasi viidi Eesti riigis seaduse alusel läbi uus maade korraline hindamine. Valitsus andis lubaduse – ja seadusandja aktsepteeris seda –, et see näeb võimaliku efektiivse maamaksukoormuse puhul ette laugja tõusunurga: 10% aastas. Ja ei olnud veel tolm langenud sellelt seaduselt, kui Kaja Kallase valitsus tuli läinud aastal välja uue ettepanekuga, mis selle sõna pooleks murdis. "Mees annab sõna, mees võtab sõna," ütleb eesti vanasõna. "Hea mees, kes lubabki." Aga ma arvan, et Eesti rahvas ootab selle vanasõna täitmist siin saalis: "Meest sõnast, härga sarvest." 

Praegu on tekkinud selline olukord, et eelmise aasta suvel suruti kiirkorras läbi maamaksu tõus, mis näeb ette üleriigilise maamaksuvabastuse kaotamise 2026. aastal ja sätestab selle, et maksimaalne maamaksu efektiivne tõusunurk on 2025. aastal 50% ja 2026. aastal juba 100%. 2025. aasta riigieelarve seaduse seletuskirjas nägi valitsus selleks aastaks ette – prognostiliselt, sest siis ei olnud efektiivseid maamaksumäärasid ja -laekumisi veel teada, volikogud määrasid need sügisel, kui eelarvet koostati – 38%-lise maksutõusu. 2024 versus 2025 – 38% maksutõusu. Me võime seda ekstrapoleerida 2026. aastasse, kuid ka kõige moderaatsemate prognooside korral ületab see 100 miljonit eurot ja eeldatavasti jääb vähemasti üle 50%-lisse kasvu võrreldes 2024. aasta efektiivse maamaksulaekumisega. 

Loomulikult on sõnamurdmine inetu. Teiseks on enesestmõistetavalt inetu see, et samal ajal koos teiste maksukoormistega, mida valitsus on pidanud tarvilikuks jõustada – 2025. aastal miljard eurot, 2026. aastal veel sadu miljoneid eurosid täiendavat maksukoormust ettevõtetele ja inimestele –, [tahetakse] koduomanikke, kinnisvaraomanikke ja ettevõtteid, kelle tegevus on seotud ressursi, maaviljeluse ja maakasutusega, maksustada veel täiendavalt kümnete miljonite eurode ulatuses.  

Isamaa sõnum Eesti rahvale, [sealhulgas] kõigile neile 375 000 inimesele, kes said 31. märtsil uue, tõusnud maamaksuarve, on lihtne ja selge. Isamaa paneb ette tühistada selle seadusega olukord, kuhu praegune võimuliit, mis on demonteerunud sotside võrra, Eesti koduomanikud ja maaomanikud on asetanud. 

Meil ei ole illusiooni, et see seaduseelnõu leiab siin valitsusliidu toetuse, kuid meie sõnum on: palun käsitlege seda kiirkorras järsu nurgaga tõusvat maamaksumäära kui ajutist. Ja kui Eesti kodanikud usaldavad Isamaad ka tulevikus, siis pööratakse see 2025. aasta 1. jaanuaril jõustunud maamaksuseadus tagasi ja naastakse varasema, laugemat tõusunurka ja kodualuse maa üleriigilist maksuvabastust ette nägeva seaduse juurde. Nii lihtne see ongi. 

Need on sundvalikud maksutõusude näol, kõikide mõeldavate maksude näol, nii kaudsete maksude näol – lähikuudel ootavad meid ees aktsiiside tõusud ja käibemaksu tõus – kui ka otseste maksude näol. 1. jaanuarist on juba tõusnud üldine tulumaksuprotsent, mis järgmise aasta 1. jaanuarist kerkib veelgi. Me peame ütlema, et selline maksustamispoliitika ja nende maksude jõustamine ei vasta ei Eesti majanduse huvidele ega Eesti inimeste toimetuleku huvidele. 

Seesama valitsus deklareeris eelmise aasta suveprognoosis – ja selle alusel tehti ka riigieelarve –, et sellel aastal on majanduse reaalkasv 3,3%. Tegelikkus on osutunud selliseks, et nüüd prognoosib Rahandusministeerium oma värske prognoosi kohaselt 1,7%-list [kasvu]. Mida see tähendab? Kui arvestada ka kaudset tootmishindade maksustamist, mis läheb reaal-SKP-sse, siis see tähendab seda, et sellel aastal annavad reaalse statistilise majanduskasvu põhiosa maksutõusud. Maksutõusude kaudu majanduskasvu manamine ei ole jätkusuutlik. Maksutõusud, sealhulgas kõik kaudsete maksude tõusud, toovad omakorda kaasa hinnatõusu.

Isamaa üleskutse kõikidele Eesti koduomanikele üle Eesti on: tuleb aeg ja see sõnamurdlik järsu tõusunurgaga maamaksuseadus vaadatakse ümber. 

Head parlamendi liikmed! Te ei ole saanud mandaati selleks, et võtta siin parlamendis vastu niisugune maamaksuseadus, nagu te eelmise aasta suvel tegite. See maade korralise hindamise eeldus, millest ühiskond oli teadlik ja mida aktsepteeriti kui kompromissi, toimus enne eelmisi parlamendivalimisi. Teil ei olnud selleks eelmisel suvel mandaati. 

Ja usalduse taastamine, Annely, algab teinekord raskest, aga ainumõeldavat sammust: esimene samm sellel teel on oma vigade tunnistamine. See maamaksu kõrge määr oli vale signaal, sest see oli sõnamurdlik samm. Nüüd on meil mõistlik ühiselt astuda see samm ja korrigeerida tehtud viga. Nii lihtne see ongi. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Enne juhtivkomisjoni ettepaneku juurde asumist on Peeter Ernitsal protseduuriline küsimus.

Jaa, hea juhataja! Ma kuulsin üllatusega, kuigi mitte päris suure üllatusega, et ettekandja ütles, et Kaja Kallas on mees. Ma saan aru, et sugu on sotsiaalne konstruktsioon, aga vastab see tõele, et Kaja Kallas on mees? (Urmas Reinsalu üritab saalist selgitada.)

Protseduuriga ei ole sellel küll midagi pistmist.

Aga läheme edasi. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 582 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda ettepanekut peame hääletama ja alustame selle ettevalmistamist.

Head Riigikogu liikmed, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 582 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 44 Riigikogu liiget, vastu 12, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 582 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Läheme tänase seitsmenda päevakorrapunkti juurde. See on Isamaa fraktsiooni algatatud energiamajanduse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 574 esimene lugemine. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Mart Maastiku.

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid saalis ja teised, kes meid veel jälgivad! Praegu on siis jah teemaks energiamajanduse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille sisu on selline. 12. oktoobril 2022. aastal võttis Riigikogu vastu energiamajanduse korralduse seaduse muudatuse. Sellega muudeti seaduse § 32¹ lõiget 1 ning seati eesmärgiks, et aastal 2030 moodustab elektrienergia summaarsest lõpptarbimisest taastuvenergia vähemalt 100%. Mulle kangesti meenutab see ühte teist riiki, mis oli enne seda, kui me taasiseseisvusime, ja kus oli plaanimajandus: sooviti viis aastat teha kolme või nelja aastaga ja seati ebareaalseid eesmärke. Samamoodi on ju tegelikult ka see 100% ebareaalne, seda lihtsalt ei ole võimalik täita. Ma põhjendan, miks. 

Kui me tahame, et taastuvenergia – praegusel juhul päikese- ja tuuleenergia – toodang [kataks] meie tarbitavast võimsusest 100%, siis juhul, kui tuul ei puhu ja päike ei paista, peame me igal juhul kas energiat sisse ostma või kompenseerima seda juhitava energiaga, milleks hetkel on põlevkivi ja tulevikus võib-olla mingil määral ka gaas. Realistlik lähenemine on selline, et teoreetiliselt võiks taastuvenergiat olla maksimaalselt 60% – isegi teoreetiliselt! – ja ülejäänud 40% juhitav energia ehk mittetaastuv. Seega, selle eesmärgi puhul [on tegemist] hurraa-majandusega. Ka Euroopas mindi vahepeal sellise rohepöörasusega kaasa, seati järjest suuremaid eesmärke, andmata enesele aru, et see on ebarealistlik. Eesti, vaatamata sellele, et ülejäänud riigid võib-olla nii agarad ei ole, on veel kõige agaram. Nii nagu me Nõukogude Liidu ajal täitsime saksa täpsusega neid totakaid seadusi, mis Moskvast tulid, üritame me praegu üle täita neid eesmärke, mis, oleme ausad, on ka totakad.  

Me räägime sellest, et taastuvenergia on 100% taastuv energia. Ma võin sellest ka natuke rääkida. Oleme ausad, tuulikute, nendesamade kiipide ja tuulikukomponentide tootmiseks kasutatakse tegelikult energiat, mis ei ole taastuvenergia. Neid toodetakse suures osas Hiinas. Kuigi ka Hiinas kasutatakse tuuleenergiat, on seal väga palju söel baseeruvat energiatootmist. Ja lõppude lõpuks ei ole [tuulikud] nii rohelised, et nad ei jätaks jalajälge. Sellest on siin palju räägitud, aga vähe on räägitud sellest … Ma toon jälle selle näite, kuidas Saaremaale tahetakse meretuuleparki rajada, öeldakse, et see on hästi roheline ja puhas energia, aga samas raiutakse maha sadu tuhandeid tihumeetreid metsa selleks, et vedada kõrgepingeliinid sinna meretuulepargi juurde. Ja selle kohta öeldakse, et see on tohutult mõistlik tegevus.  

Isamaa ettepanek ongi viia see protsent tagasi: et aastaks 2030 moodustaks taastuvenergia vähemalt 42%. Meil oli majanduskomisjonis sel teemal arutelu ja ministeeriumi esindaja tõi välja, et juba praegu on 43%, miks me tahame sellest protsendist allapoole viia. Ma ütlesin, et ega see protsent ei ole oluline. Eesmärk võib ju olla normaalne. Kui me seda protsenti [ületame] ja kui me peame seda vajalikuks, siis on ju tore, saame endale medaleid [kaela] riputada. Aga kui me paneme 100%, siis ei ole ju võimalik endale medaleid riputada, kui piltlikult öelda ja väikese irooniaga.  

Meie ettepanek on, et taastuvenergia moodustaks [energia] summaarsest lõpptarbimisest 42%, [elektrienergia summaarsest] lõpptarbimisest vähemalt 40% ja soojuse summaarsest lõpptarbimisest vähemalt 63%. Maantee- ja raudteetranspordis kasutatud taastuvenergia moodustab vähemalt 14% kogu transpordisektoris tarbitud energiast. 

Meil on ju siit läbi käinud ka eelnõu, kus on … Tähendab, mitte eelnõu, aga meil oli arutelu Euroopa Liidu direktiivi üle, millega soovitakse transpordis kasutatavale kütusele hakata peale panema CO₂-tasusid, mis järjekordselt [kergitaks] meie kütusehindasid kuskil 17–20%. Ka kodusoojale tahetakse [CO₂-tasud] peale panna. Me oleme liikumas ikkagi sellises hullumeelses suunas. Ülejäänud maailm on aru saanud, et ega selliste hullumeelsete, ebarealistlike eesmärkide seadmine kuhugi ei vii. Mõistlikud riigid on aru saanud ka sellest, et konkurents on majanduse puhul üks olulisemaid asju. Kui sa toodad elektrienergiat kallimalt kui naaber, siis sa ei püsi konkurentsis ja tapad sellega oma majanduse ära. Kui me vaatame, mis tehakse praegu Ameerikas, siis [näeme, et] seal on [võetud] suund hoopis teises suunas. Ega me üksi seda planeeti ei päästa ka.  

Nii et ma kutsun üles mõistlikule arutelule ja palun seda eelnõu toetada. Ei hakka teie aega [kulutama] ega venitama, et 20 minutit täis rääkida, nagu siin on kombeks. Aitäh! (Saalist öeldakse: "Õige!" Keegi plaksutab.)

Ja selle peale on teile ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma olin siin parlamendis, kui see [seadus] vastu võeti, ja olin ka keskkonnakomisjonis ning mäletan seda rohepalavikku, mis seal toona valitses. Kõik need jutud mõjuanalüüsidest ja nii edasi. Soovunelm, märg unistus oli tõesti tugev. On sul nüüd selge, kas tõepoolest on tagantjärele mingisuguseid mõjuanalüüse tehtud – oled sa neid näinud –, et kiirkorras sellise märja unistuse poole suunduda?

Aitäh! No kuidas saab olla mõjuanalüüsi ebarealistlike eesmärkide korral? Ei saagi olla. Eesmärk on ju [seatud] puhtalt emotsioonide ja ideoloogia baasil. Iseasi, kas mingisugused eesmärgid on reaalselt täidetavad. See ongi ju tegelikult selle eelnõu mõte, et katsume ikkagi tulla nende unistuste juurest maa peale. Me võime ju võtta ükskõik milliseid eesmärke. 

Mulle tuleb meelde üks vana anekdoot, räägin teile, kui tohib, ehk läheb tuju lõbusamaks. Nõukogude ajal poliitbüroos arutatakse: "Näete, ameeriklased lendasid Kuule! Mis me nüüd teeme?" No ja ühel tuli hea mõte: "Kuulge, meie lendame Päikesele." Kõik olid väga rõõmsad, tõusti püsti ja plaksutati tükk aega. Äkki ütles Brežnev: "Kuulge, aga meie kosmonaudid põlevad ju ära!" Oli natuke aega paus, siis keegi tõusis ja ütles: "Aga nad lendavad öösel!" Ja jälle kõik plaksutasid. 

Vaat see on nüüd see: kui võtta selliseid ebarealistlikke eesmärke, siis me võime ju plaksutada ja olla rõõmsad, aga neid eesmärke ei saa täita. Te saate ise ka aru, et see ei ole võimalik. Kui tuul ei puhu ja päike ei paista, ka siis on meil elektrit vaja. Sel juhul me ei saa ju tituleerida, et kogu meie tarbimisest moodustab taastuvenergia 100%. Komisjonis osa liikmeid ütles, et ei-ei, see ei ole kogu tarbimisest, see on summaarselt võetuna. Aga selle peale ma küsin, et miks siis see eesmärk ei ole summaarselt võetuna, miks ei öelda, et mitte kogu tarbimisest, vaid mingi osa sellest tarbimisest. No sellised need asjad on.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea Mart! Küsimus on selline. Ma küsisin seda ka komisjonis. See oli vist 2022. aasta sügisel, kui tollane valitsuskoalitsioon, kuhu kuulus ka Isamaa, tõi siia Riigikokku eelnõu, millega see 100% eesmärk pandi, ja ka Isamaa hääletas selle poolt. Selle eesmärgi üle võib muidugi debateerida ja kindlasti mingid asjaolud muutuvad, aga 100% ja 40% vahel on ikka päris tükk maad. Kust see meelemuutus tuli, et Isamaa selle eesmärgi nüüd 100% pealt äkki 40% peale otsustas langetada? Ja mis kaalutlused Isamaal tookord olid, et seda 100% toetati?

Aitäh, Jaak! Mul on hea meel, et sa seda küsisid. Ma ei olnud küll tol ajal Riigikogus, aga ma osalesin koalitsiooniläbirääkimistel, kus olid ka sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond. Ma mäletan väga ehedalt seda, kuidas sotsiaaldemokraadid tegid ettepaneku, et peab olema 100%-line taastuvenergiale üleminek. See oli nende jaoks väga oluline asi. Aga meie jaoks oli väga oluline see, et me läheksime sajaprotsendiliselt üle eestikeelsele haridusele. Ja kui kaalukausil on üks selline väga realistlik [eesmärk], mida vähemalt teoreetiliselt on võimalik täita, et kõik meie [elanikud] õpiksid ära eesti keele, siis, nagu sa tead, koalitsiooniläbirääkimistel tuleb vahel teha järeleandmisi. 

Aga praegu on võimalik see viga parandada, kuna me ei ole enam koalitsioonis, ja ma loodan, et nüüd, kui sa oled opositsioonis, saad ka sina seda mõistlikku eelnõu toetada.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Mina küll tunnistan, et tegin vea, kui toetasin seda 100%-le üleminekut. Ma ei kujutanud ette, et see on asi, millest Eesti energiapoliitikas lähtuma hakatakse; et see on see üks ja ainumas tõde ja sinna muid kriteeriume juurde ei tule; ja et seda tingimusteta püütakse saavutada, nagu praegu on juhtunud. Seda me eelmise eelnõu käigus arutasime. See, kui suur on elektri hind inimestele, see, mis Eesti majandusega juhtub – sellest kõigest on meil ükskõik, peaasi, et 100% saaks täidetud. Tõesti, ma ei kujutanud ette, et paar aastat hiljem Eesti poliitikud sellisele arusaamisele jõuavad. 

Mul ongi küsimus. Kas te selle arutelu käigus rääkisite ka mõnest muust kriteeriumist, näiteks hinnast tarbijale? Ehk see, mida ma maksan koduse [elektri eest] siis, kui päikest ei paista või tuult ei ole. Milline see hind võiks olla, mis aitaks nii Eesti majandust kui ka kodutarbijat?

Aitäh, Priit! Loomulikult me oleme sel teemal päris palju rääkinud. Kurb selle asja juures ongi see, et need kalkulatsioonid, mida koalitsioon on esitanud, ei vasta ju täpselt samamoodi [tegelikkusele]. Kalkulatsioonis tuuakse välja, et näete, meretuulepargi korral on tootmishind selline – vaadake, kui odav see on! –, aga sinna sisse ei ole arvestatud ju seda, kui palju peab selle pargi tõttu elektriliine juurde ehitama ja mis selle maksumus on. Need [kalkulatsioonid] on täiesti ebarealistlikud. 

Muidugi, me oleme majanduskomisjonis päris palju piike murdnud sel teemal. Ma olen näinud, kuidas needsamad Reformierakonna liikmed, kes olid majanduskomisjonis enne – vähemalt osa neist oli, osa on uued – ja kes on praeguse valitsuse ajal – ma mõtlen eelmist valitsust, kus olid ka sotsiaaldemokraadid –, kiitsid meretuuleparke taevani, rääkisid, kui olulised need on, kui vajalikud ja kuidas nad toovad Eestile äärmiselt odava elektri hinna. Korduvalt näppude peal arvutadeski saab selgeks teha, et see ei ole odav, aga nad kogu aeg seda rääkisid. Täna ma kuulsin eelmise punkti juures, kus me rääkisime ka energiamajandusest, kuidas komisjoni ettekandja ütles, et see oli sotside idee. Näete, kuhu me oleme jõudnud! Tuleb idee ja me kõik hurraa korras toetame seda, sest me oleme ju ühtsed, meil on koalitsioonileping. Aga reaalseid asju, mida oleks vaja teha, ei tehta. 

Ja tõesti, hinnakomponenti üldse ei arvestata. Soov maailma päästa on suur. Iseenesest ma kujutan seda teoreetiliselt isegi ette. Oletame, et kogu see maailma kliima soojenemine ongi inimtekkeline – püstitame sellise hüpoteesi –, ja püstitame ka hüpoteesi, et kõik maailma inimesed, kõik riigid võtaksid täpselt ühesugused eesmärgid, ükskõik kui hullud need on, siis sellisel juhul me oleksime kõik ühe pulga peal: meil oleks ühesugune konkurentsivõime, sest me kõik teeme seda hullust kaasa. Aga see ei ole ju niimoodi! Kui Ameerika seda ei tee, kui Hiina seda ei tee, kui Aasia seda ei tee, suurem osa riike ei tee, siis Eesti osa sellest mingisugusest CO₂ emiteerimisest kuhugi atmosfääri on kaduvväike. Euroopa Liidul üldse on see minu teada 5,5%, rääkimata Eestist. Nii et katsume olla realistid ja mõelda selle peale, et me sellega oma majandust ära ei tapaks. 

Ja loomulikult tuleb vaadata kõiki energialiike ja mitte võrrelda võrreldamatut. Ühte patta pannakse nii-öelda taastuvenergia, kus jäetakse teatud komponendid juurde lisamata, ja näiteks põlevkivi, mille puhul öeldakse, et vaat, kui kallis see on, aga sellele lisatakse tohutult, ütleme, ¾ osas juurde CO₂-tasusid ja igasuguseid muid tasusid. Kui neid kahte asja võrrelda, siis need lihtsalt ei ole võrreldavad. Aga sul on võimalus pärast rääkida.

Toomas Uibo, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! No jube kahju on kuulda, et Isamaal on need ambitsioonid nüüd nii madalaks läinud. Ma võin öelda, et valitsus on tegelikult informeeritud sellest, et osal päevadel aastast tuul ei puhu ja päike ei paista. See teadmine on täitsa olemas. Aga me räägime ju võimekusest toota 100% Eesti tarbimisest taastuvenergiast, mis ei tähenda seda, et me ei pea nendel päevadel midagi muud juurde ostma. 

Aga konkurentsivõimest. Mida näiteks öelda Eesti mööblitootjale, kui ta on valmistanud kummuti kivisöeelektri baasil? Kuidas ta võiks seda näiteks Rootsis müüa?

Ma pean tunnistama, et ma ei tea, et mööblit tehtaks kivisöest, aga kui tehakse, siis on see iseenesest uus ärinišš ja võib-olla on see päris andekas. Samas ütlen – nüüd ilma naljata –, et kui sa pead silmas seda, kas rootslane ostab taastuvenergial baseeruvat toodangut või mittetaastuval, siis ma võiks vastu küsida, et huvitav, kuidas ameeriklased või teised riigid oma kaupa müüvad. Kas meie oleme selles mõttes nagu kuidagi erilised? Ma arvan, et ka Rootsi ja teised Põhjamaad ja kõik, ka Euroopa Liit jõuab varem või hiljem täpselt samale järeldusele. Kui sa ikka näed, et sinu toodangu hind on niivõrd kallis, siis kust sa ostad? Lähed ostad Hiinast. Aga mis energiaallikast seal on elektrit toodetud, seda sa ju ei tea. Ma arvan, et see ei ole nüüd küll see koht, mille pärast meie peaksime oma energiahindasid ülikalliks ajama, et võib-olla kaks-kolm ostjat kusagil hindavad seda. See rohehullus läheb üle, ma olen selles täiesti kindel.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Viimasel ajal kuuleb küll rohkem seda, kuidas Reformierakond oli sotsiaaldemokraatide pantvangis ja käeraudades, aga praegu me saame aru, et ka Isamaa vaevleb sama häda käes. Ühtpidi see, et ei saa sotsidega koos midagi tehtud, ja teistpidi, sotside sunnil on tulnud vastu võtta [mitmesuguseid poliitilisi] otsuseid. Aga mul on hea meel, et te olete pantvangist välja saanud. 

Sellest tulenevalt jõuangi nüüd selle olukorra ja sisuni, millest see eelnõu räägib. Ma teame, et energiatootmine on Eestis tugevas defitsiidis, meil pääseb turule ligi 3 teravatt[-tundi] vähem võimsusi, kui me aastas tarbime. Kui nüüd kõrvale jätta kõikide olemasolevate plaanide kritiseerimine, milles te väga head olete, siis jubedalt tahaks kuulda, mis on Isamaa plaan. Kuidas tagada varustuskindlus ja meie majanduse konkurentsivõime, ja seda kõike nii, et inimestel oleks ka soodne elektrienergia?

Suur tänu, Reili! Aitäh sulle! Selle kohta, et sotsid on kõikides asjades süüdi, ma tahan öelda seda, et ma olen elanud "õndsa sotsialismi tingimustes" päris pikka aega, ja mitte ainult Isamaa ja Reformierakond ei ole sotsiaaldemokraatia ja sotside pantvangis, vaid kahjuks kogu maailm. Just sellepärast ma konservatiivset maailmavaadet üritangi siin edendada. Tuleb aru saada sellest, et raha ei tule seina seest. Kui sa toodad kallist elektrit, siis ilmselgelt ei ole sa konkurentsivõimeline. Seda ma räägin kogu aeg nii sotsidele kui ka praegusele koalitsioonile. See on väga oluline selle asja juures. 

Aga kuidas saab paremini? Te tahate toota 100% taastuvallikatest. Ma veel kord ütlen teile, et see on üledimensioneeritud. Vahepeal planeeriti, et me toodame aastas juba 12–15 teravatt-tundi elektrienergiat. Kui see oleks 100% [taastuvallikatest], siis kujutage ette, mis juhtuks!? Meie võrk ei lase läbi rohkem kui see, mis praegu on: 8–9 teravatt-tundi. Kui meil seda energiat on – meil tuul puhub –, siis see kõik tuleb ju ühel ajal ja ei mahu sinna võrku ära. Ja isegi selle osa puhul, mis mahub, [tuleb arvestada, et] ka Lätis puhub samal ajal ja umbes samas piirkonnas, ja [sellisel juhul] need energia hinnad, nagu te olete ka ise näinud, lähevad nulli, isegi miinusesse. See tähendab seda, et see arendaja, kes on pannud sinna oma raha, ei saa oma raha tagasi. Ta on sunnitud need tuulikud kinni panema. Me loome kunstlikult sellise olukorra, kus me oleme juhitava energia defitsiidis, aga toodame taastuvenergiat üle, tahame 100% kätte saada, mis on ebarealistlik.  

Väga lihtne. Plaan ongi see, et me peame saama juhitavat energiat juurde. Praegu on meil, vähemalt eelmise aasta lõpu seisuga, 3,5 teravatt-tundi taastuvenergiat juba olemas. [Piisaks sellest,] kui need maatuuleparkide projektid, millel ehitusluba on [juba olemas], valmis ehitada. Aga valitsus teeb praegu takistusi oma järjekordse rumala sooviga doteerida maismaa tuuleparkide ehitusi. Need, kellel on load olemas, ootavad praegu, et äkki tuleb taevamanna, äkki keegi jälle toetab, ja sellepärast on nad [ehituse] pausile pannud. Seesama asi tegelikult takistab nende [parkide] ehitamist. Kui see kõik ära ehitataks, mida on praegu võimalik ehitada, siis oleks meil see 6 teravatt-tundi olemas, mida meil reaalselt vaja on. Seda juhitamatut võimsust võib meil olla äärmisel juhul maksimaalselt kaks kolmandikku, ülejäänud osas on vaja juhitavat võimsust. Aga see on juba teine arutelu, mis see [juhitav energia] võiks olla. 

Need salvestid, mida planeeritakse – sotsid on ka väga agaralt selle juures olnud –, on ju ülikallid. Ei ole ühtegi head ideed, kuidas seda odavalt teha. Praegusel hetkel on jah juba akupangad, mis on tõesti ligi seitse korda odavamaks läinud. Muuseas, neid toodetakse Hiinas söest – vabandust, söeelektri abil, mitte söest –, söest toodetud elektri abil, ja need toimivad. Aga see vesisalvesti, mida tahetakse Paldiskisse teha, ei ole konkurentsivõimeline, vähemasti praegu mitte. Sellised on minu mõtted, kui lühidalt [kirjeldada]. 

Reili Rand, palun!

(Ohkab.) Aitäh! Kuna me alustasime või sa, hea Mart, oma vastuses alustasid ajaloost, siis ma teen kiire tagasivaate ajaloole. Sotsialism ja sotsiaaldemokraatia on ikka kaks eri asja. Seda peab ikka meelde tuletama. 

Kui see sotsiaaldemokraatia nii halb asi on, siis miks me ometigi vaatame Põhjamaadele alt üles? Nemad suudavad oma inimestele pakkuda soodsat ja taskukohast elektrit, aga ka elamisväärset ja toimetulekut tagavat palka. 

Kas ma saan sinu vastusest õigesti aru, et kui meie sotsiaaldemokraatidena vaatame pigem, kuidas Eesti liiguks Põhjamaade suunas, siis Isamaa plaan on viia meid majanduse ja riigi arengu mõttes rohkem sinna endise idabloki maade suunas?

Ütleme nii, et küsimuse teisest poolest ma hästi aru ei saanud. Kuidas me idabloki suunas läheksime, kui me käituksime mõistlikult, nii nagu teised riigid meie ümber ja [mujal] maailmas? Kas näiteks Ameerika Ühendriigid on siis idablokk – minu teada ei ole Ameerika Ühendriigid ida pool –, kui me vaatame, mida nemad teevad?

Ja see esimene pool oli sul … Oota, ma mõtlen, mis sa küsisid. Aa, sotsiaaldemokraadid, Rootsi ja Põhjamaad. Ma ütlen, et sealt ei maksa vist väga eeskuju võtta. [Me näeme], milleni sotsiaaldemokraatia on Rootsis [viinud]. See ei ole küll tänase päeva teema. See, et seal on odavam elektri hind, selleni ma jõuan. [Me näeme,] millise kriminaalse kontingendiga nad peavad seal praegu tegelema – neil on seal komandanditunnid – ja millised probleemid on seal tekkinud sotsiaaldemokraatide loodud migratsioonitingimuste tõttu. [Neil on ka endil] tulnud nutt peale ja nad on väga suures hädas.  

Aga miks on energia hinnad seal odavad? Sellepärast, et nendel on hüdroenergiat, nii nagu Norraski. Ja hüdroenergia teatavasti on tõesti kõige odavam tootmine. Neil on loomulikult ka tuuleparke ja neil on olemas ka päikeseparke, nagu meilgi siin, aga see [odavam] hind tuleb, ma arvan, just hüdroenergiast, ja seda meil kahjuks ei ole.

Suur tänu! Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Mart! Sa tood siin eeskujuks Hiinat või räägid hästi palju Hiinast. Kui ma vaatan Hiina eesmärke, siis neil on kaks eesmärki. Süsiniku emissiooni maksimaalne peak peaks ära toimuma enne 2030. aastat ja aastaks 2060 on nad võtnud eesmärgi olla süsinikuneutraalne. Hiina paigaldas 2023. aastal päikese[paneele] sama palju kui kogu maailm kokku. Seega, ka see riik on võtnud väga selge suuna süsinikuneutraalsusele. Teil on äkki valed andmed kuskilt?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei ole küll [tabanud], et ma oleksin siin öelnud, et ma väga kiidan Hiinat. Ma tõin lihtsalt näiteid sellest, kuidas Hiinas toodetakse ka söe abil. Ja kui nad [rajavad] sinna tuulepargi, siis selle tuulepargi juurde tuleb alati ka söejaam. Viimane statistika on selline, et iga nädal ehitatakse üks uus söejaam. Ja on ka arusaadav, miks nad seda teevad. Sellepärast, et nendel on arusaam, et kui sa [toodad] juhitamatut energiat, siis sa pead juhitava sinna kõrvale tegema. See on täiesti mõistlik tegevus. 

Aga tõesti, Hiina teeb väga palju tuuleparke. Ma ütlen, et 99% või, ma ei tea, 100% maailma päikesepaneelidest ja tuulikutest tulebki Hiinast. Midagi ei ole teha. Aga see, et sina neid eeskujuks tõid, on muidugi tore. Sa võid astuda Hiina toetusrühma.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Mulle see tänane debatt väga meeldib. Kui Hiinast rääkida, siis seal on väga lihtne: 3,5 megavatti taastuvenergiat ja selle kõrvale tehakse 1-megavatise võimsusega kivisöeelektri tootmine. Aga mul on küsimus. Ma saan aru, et sotsid väga tahavad neid tuuleparke. Mis sa arvad sellest, kui Hiiumaale ja Hiiumaa ümbrusesse kõvasti neid tuuleparke rajada, kui see toetus nii kõva on?

Ma ei tea, jah. Antud juhul on niimoodi, et Reili Rand, kes on täna seda eelnõu palju kritiseerinud, on ise pärit Hiiumaalt. Ma tean, et hiidlased on väga palju ja väga kaua sõdinud nende meretuuleparkide vastu. Aga millegipärast tahavad nad neid oma naabersaarele või naabersaare juurde toppida. Aga no pole hullu. Vastastikku räägitakse niimoodi, et hiidlased ütlevad, et üks asi on saarlastel parem kui hiidlastel: see on naaber, eks ole, ja vastupidi. Nii ta käib. Kui sa seda silmas pidasid, siis ma rohkem ei peatuks sel teemal.

Suur tänu! Meil läheb debatt juba selle peale, kui suured sõbrad keegi on, aga …

Ei, saarlased saavad väga hästi …

… hiidlastega läbi.

Ja hiidlased saarlastega.

Seda on rõõm kuulda. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Hiinasse ma ei tüki, aga kuulates seda diskussiooni siin ja küsimusi, mida on ettekandjale esitatud, tekib mul vägisi [üks] mõte. Briti kõrgeim kohus tunnistas just, et sood on binaarsed ehk bioloogiliselt on olemas ainult kaks sugu, mees- ja naissugu, ülejäänud on mingisugune, ütleme pehmelt, ulme. Et asi selgeks saada, siis äkki oleks mõtet ka meil pöörduda kohtu poole, Riigikohtu poole ja [küsida], kas 100% taastuvatest [allikatest on reaalne, kas] sellega toimetulek on ikka võimalik. Meil on selline ütlemine nagu "talupojamõistus". Kuidas oleks võimalik nendele utopistidele seda talupojamõistust pähe saada?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei hakkaks sellel sugude teemal sõna võtma, sest see on hoopis teine debatt. Aga mis puudutab seda, et kohtu poole pöörduda – ei pea, Henn. Kohe tuleb siia komisjoni esindaja Mario Kadastik, kes räägib kõike hoopis teise nurga alt, räägib, kui rumalat juttu ma siin ajasin. Kohe saate tõe teada. Ma ei hakka rohkem sellel teemal peatuma.

Ei saa veel Mario Kadastik tulla, sellepärast et küsimusi on veel. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea Mart! Reili üritas siin küsida, milline Isamaa energeetikaplaan on, aga vastust ei saanud. Sinu jutust kõlas ka, et võiks nagu 60% olla taastuvaid, aga teie ettepanek on ju panna lagi 40% peale. Lähiaastate arengut vaadates ma ikka kordan seda, et meil ei piisa elektritootmisvõimsusi, mis pääseksid turule. Need turuseadused, -tingimused on meil ees, neid me üleöö ei kaota. Millised on need energiatootmisvõimsused, elektrienergia tootmise võimsused, mida lähiaastatel peaks Eestis arendama, et katta seda defitsiiti?

Suur tänu, Jaak! Ma igaks juhuks loen ikkagi selle eelnõu ette, sest sa oled vist valesti aru saanud. Mitte lagi ei ole 40%. Ma loen selle ette, muidu jääb sul äkki kahe silma vahele: "Aastaks 2030 moodustab taastuvenergia vähemalt 42 protsenti riigisisesest energia summaarsest lõpptarbimisest." Ja siin on veel: soojuse summaarsest lõpptarbimisest vähemalt 63%. See ei ole maksimum, vaid see on "vähemalt". Ehk siis eesmärgid on toodud allapoole ja on realistlikumad. Kui me saame rohkem, väga tore, aga oleme realistid. See on selle asja mõte. 

Aga kuidas Isamaa teeks? Isamaa ettepanek ongi ju see, et on vaja piisavalt juhitavat energiat. Me peame asjadele lähenema realistlikult. Ütleme niimoodi, et seda juhitamatut energiat toodame maksimaalselt nii palju, kui tuult ja [päikest] on, ja arvestame sellega, et see võib katta umbes 50–60% – võib-olla natuke rohkem, võib-olla natuke vähem, see sõltub aastast. Ja ülejäänud osa tuleb siis toota juhitavat energiat. Ei ole ju mõtet rääkida 100% juhitamatust energiast. See on see mõte. 

Millised on need energialiigid, selle üle debatid ju kogu aeg käivad. Sotsiaaldemokraatidele ei meeldi näiteks tuumaenergia, nemad soovivad midagi muud. Ma ei tea, mis see on. Teil on taastuvenergia, teie tahate meretuuleparke. Õige! Reformierakond tahab väga tuumaenergiat. Nemad on juba alustanud selle projekteerimist, kuigi mingeid arvutusi veel ei ole. Ei ole olemas isegi neid reaktoreid, mida nad tahavad siia tuua, neid pole kusagil veel katsetatudki, aga juba me toimetame, kulutame raha selle peale. 

Kui sa küsid, mis on realistlik, siis meil on tegelikult praegu olemas põlevkivi, mille varusid on meil kuni sajaks aastaks. See tähendab seda, et me peaksime praegu kasutama seda ressurssi, mis meil on, nii kaua, kuni see, ütleme, otsustusvõimetu valitsus ei suuda otsuseid teha. Ma olen majanduskomisjonis korduvalt teinud ettepaneku, et komisjoni liikmed, istume maha ja – ilma ametliku [sõna andmiseta], ilma salvestamata – arutame need asjad läbi. [Kuulumine] koalitsiooni või opositsiooni pole oluline, oluline on riigile tähtsad küsimused läbi arutada ja leida selline hea, kuldne kesktee. Mitte nii, et iga lobigrupp, iga erakond surub omas suunas, ja lõpuks on meil ületootmine, me oleme üle investeerinud. Sellest ma olen siin juba rääkinud. See ongi meie eesmärk.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile tõepoolest ei ole. Aga läheme nüüd edasi. Nagu siin juba välja reklaamiti: hea meel on tervitada Riigikogu kõnetoolis majanduskomisjoni liiget Mario Kadastikku, kes tutvustab meile Riigikogu majanduskomisjonis toimunud arutelu. Palun, Mario Kadastik!

Aitäh, istungi juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt [ütlen, et], Mart, me võime muidugi minna mõnikord lihtsalt informaalselt väiksele lõuna- või õhtusöögile ja arutada neid asju, ma ei ole selle vastu. Võime kogu komisjoniga minna, ei ole probleemi.

Aga nüüd sellest, mis antud eelnõu [menetlemise] raames komisjonis toimus. [Eelnõu] arutati jällegi kahel istungil. 7. aprillil otsustati juhtivkomisjoni esindajaks määrata siinkõneleja ja 8-ndal arutati [eelnõu] sisuliselt. Komisjonis toimus suhteliselt põhjalik arutelu. 

Esmalt rõhutas Mart Maastik selle 100% ebarealistlikkust ja just sellesama varieeruvuse kontekstis, lisades, et [energiakindluse tagamise] eesmärgi täitmiseks oleks põlevkivi realistlik. Karlis Goldstein vastas väga konkreetselt, et see 100% eesmärk ei tähenda ainult tuult ja päikest, see sisaldab endas ka importi ja eksporti. 40% siht on meil juba eelmisel aastal kõvasti üle täidetud. Kas just kõvasti, aga 43% oli juba eelmisel aastal. See oleks samm tagasi. 

Ma seda [küsimust] võib-olla ei hakka kajastama, mille Jaak Aab siin juba tõstatas[, et kes kuulusid tol ajal valitsusse], aga seoses elektri hinna ja prognoosidega [nenditi], et taastuvenergia ei taga küll stabiilsust – selleks on vaja ka salvestusvõimsust ja juhitavaid võimsusi –, aga ta tagab madalama keskmise hinna.

Arutelu oli ka põlevkivi[elektri] hinna üle, seesama klassikaline arutelu, mida me siingi oleme korduvalt pidanud. Väideti, et [põlevkivielekter] on odav, 35–40 eurot megavatt-tund, ja [viidati], et see [väide põhineb] teaduste akadeemia arvutustel. Siinkõneleja lükkas selle väite tagasi, [selgitades], et Enefit Power on viimasel ajal väga selgelt ja konkreetselt kommunikeerinud, mis need hinnad on. Vaatasin järgi: täna on CO₂ hind 66 eurot. See ei ole kaks kolmandikku või neli viiendikku või mis iganes see summa oli, mida eelkõneleja mainis. CO₂-kvoot [moodustab] põlevkivi turule pakkumise hinnast alla poole. Isegi kui see ära võtta, siis näiteks täna ta turule ei saaks, sellepärast et täna on kogu elekter sellest odavam. Ministeeriumi [esindaja] tõi välja, et ka viimasel vähempakkumisel ei olnud ühtegi sellist pakkumist, mis koos subsiidiumiga oleks ületanud 40 eurot megavatt-tunni kohta. Isegi kui võtta see hüpoteetiline antiikne hind – väideti, et omahind oleks 35–40 eurot –, siis kõik uued pakkumised on olnud sellest allpool.

Küsimus oli ka selle kohta, kas need sihteesmärgid, mida antud eelnõus pakutakse, oleksid kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Vastus oli, et see jääks Euroopa Liidu direktiivides sätestatud eesmärkidest allapoole, mis oleks probleem. Kui me selle eelnõu vastu võtaksime, siis tekiks meil probleem direktiivi täitmisega. 

Oli ka [küsimus] jooksvate vähempakkumiste kohta. Kuna 1. juuliks ei pruugi kõik [arendajad] planeeringute venimise tõttu ehituslubasid saada, siis [küsiti], kas ja kui, siis milliseid meetmed saaks sellises [olukorras] rakendada. Siin on valitsusel mõningane kaalutlusõigus. Elering peab tõenäoliselt esitama tühistamise taotlused, siis saab valitsus seda asja kaalutleda.

Vabariigi Valitsus arutas antud eelnõu 20. märtsil ja otsustas seda mitte toetada, just nimelt seetõttu, et sihttaseme nii suur langetamine oleks suur samm tagasi, see pärsiks tootmisvõimsuse arendusi ja suurendaks oluliselt sõltuvust väliselektrist.

Komisjon tegi ka otsused. Konsensuslikult [otsustati] võtta [eelnõu] 16. aprilli päevakorda. Tehti ka ettepanek eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, hääletustulemus oli 7 poolt, 3 vastu, erapooletuid ei olnud. Aitäh!

Suur tänu! Ja teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Tõesti, ma mäletan seda rohepalavikku ja arutelusid toonases keskkonnakomisjonis, aga siis neid mõjuanalüüse nagu ei olnud. Aga minu küsimus on sisuline. Kust on tekkinud kindlus, et 100% on võimalik saavutada? [Ma ei räägi sellest], kas see 40% on tagasiminek. Meretuuleparkidele tõmmati vesi peale. Nagu ma aru saan, siis sa sidusid selle sotsidega, [sotsid] arvati [valitsusest] välja ja pärast seda tuldi nagu mõistusele. Aga teiselt poolt, ka maismaal käivad ju igal pool tuulikulahingud, küll Põltsamaal ja kus iganes. Usaldust valitsuse ja üldse riigi vastu see eriti ei suurenda. Kust tuleb see kindlus, et on võimalik 100%-ni jõuda, ilma et see [põhjustaks] tagajärgi nii hinnas kui ka rahulolus?

Aitäh! No maismaatuulega on võimalik see 100% … Tähendab, see ei ole ainult tuul, tuleb arvesse võtta, et selle 100% sees on ka päikese[energia]. Päikeseparke ei ole meil [rajatud] mitte ainult vähempakkumiste kaudu, maismaaparke on tegelikult väga palju arendatud ka erakapitali toel otse turu vastu. Tõsi, täna on nende, ütleme, konkurentsivõime selles mõttes madal, et nad toodavad väga vähe tagasi, aga võrku nad elektrit arvestatavas koguses toodavad. Olemasolevad tuule[pargid], pluss need, mis on planeerimisel, kataks kogusummas aastaks 2030 selle 100% ära küll. 

Tõsi, see on tõepoolest risk, mis te välja tõite, et arutelud osas kohalikes omavalitsustes on tulised, aga mitte [igal pool]. Niipalju, kui mina ühest varasemast arutelust mäletan – ma võin siin numbritega eksida, [ütlen] seda peast –, siis üle poole ikkagi liiguvad edasi ja neid, kus on vaidlusi, on alla poole. Ei ole päris niimoodi, et kõik tuulikuarendused on seisma pandud või planeeringud venivad, enamikuga siiski liigutakse edasi. On mõjuhinnangute täpsustamist, aga ka kohaliku kogukonnaga seotud probleeme – mitte probleeme, aga küsimusi, mis vajavad vastuseid – ja ka mõningast tõrksust. 

See on koht, kus, ma arvan, ka arendajatel on arvestatav võimekus seda olukorda [soodsamas suunas mõjutada]. Mõnel pool on näiteks rakendatud sellist asja, et arendajad pakuvad kohalikele elanikele soodushinnaga elektrit, teevad ise need pikaajalised lepingud, näiteks fikslepingud. Neid meetodeid on tegelikult veel. Ma arvan, et kui arendajad näevad, et asjad jäävad toppama, siis on neil kindlasti võimalus leida meetodeid, kuidas jõuda selleni, et kohalik kogukond tunneks, et nendega arvestatakse piisavalt, nendesse panustatakse ja tekib mingi omaosalustunne või midagi sellist. Ma arvan, et siin ei ole asi mitte niivõrd selles, et me peaksime kuskilt seadustega läbi raiuma, vaid lihtsalt selles, et kohalike kogukondade ja arendajate vahel on vaja rohkem [koos]tööd teha. Seda on kindlasti võimalik viia sihini. 

Kui nüüd lähimate aastate perspektiivis selgub – hüpoteetiliselt, nagu Mart siin tõstatas hüpoteetilise olukorra –, et tõesti pannakse kõik planeeringud seisma ja mitte midagi ehitada ei saa, siis loomulikult võib tekkida probleem, et me 2030. aastaks seda [eesmärki] ei saavuta. Aga siis tuleb sellele olukorrale uuesti otsa vaadata. Täna minu arvates see olukord nii dramaatiline ei ole, pigem on vaja inimeste vahel koostööd teha, arutada ja lahendusi leida. Need murekohad on lahendatavad. 

Mart Maastik, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Sa mainisid, et sihi allapoole ehk 40% peale viimine pärsiks tootmisvõimsuste arendamist. Kuidas sa põhjendad seda [väidet], et kui sa viid sihi allapoole, siis keegi ei hakka enam tootma? Kui viia 100% peale – võib-olla tahate 120% peale viia?! –, siis hakatakse tootma, aga kui siht on 40%, siis nagu ei hakata tootma. Kui see on soodne, nagu sa praegu väidad, kui elektri hind on konkurentsitult kõige soodsam, siis iga arendaja tuleb turule, ta tahab ju kasumit teenida. Kui sa väidad, et ainult see siht annab kindlustunde – näed, riik garanteerib sulle, et sa saad dotatsioone –, siis ei vasta tõele see, et see on ka odav. Üks nendest kahest asjast ei vasta tõele.

Jaa. See on nüüd see koht, kus tuleb jällegi rääkida sellest – me oleme, Mart, sellest korduvalt rääkinud, aga võime üle rääkida –, kuidas elektriturg toimib. Ta on odav lõpptarbijale, sellepärast et turul pakkumise tegemisel saad sa arvesse võtta ainult oma jooksvaid kulusid: palgad, kütus, sellised asjad. Sellest tulenevalt on ta odav. Pakkumise tegemisel on kohustus teha odav pakkumine, see ei ole selline pakkumine, millega sa saaksid oma kapitalikulu tagasi. Selline asi on turureeglitega põhimõtteliselt keelatud. 

Elektriturg ei ole vaba turg. Elektriturg on reguleeritud turg. See on marginaaliturg ja seal on väga ranged reeglid, [mis ütlevad,] mida on sul [lubatud] oma hinnapakkumise sisse panna. Kui sa selle vastu eksid, siis on päris [karmid] sanktsioonid. Sa ei saa oma kapitalikulu – seda investeeringut, mille sa teed, et paigaldada mingisugune elektritootmisjaam – sinna pakkumisse sisse panna. 

Nüüd, kui sa teed soodsa pakkumise ja sina ei ole see, kes määrab lõpliku turuhinna, siis sa saad oma kapitalikulu tagasi: kui sinu hind on odav, aga keegi teine tõstis hinna kõrgele, siis selle vahe [arvelt] saad sa oma kapitalikulu katta. Väikesed tootjad saavad suhteliselt lihtsalt tulla turu vastu. Sellepärast ongi mitmed tootjad rääkinud sellest, et nemad on võimelised investeerima turu vastu. Mida suuremaks läheb maht, seda [suurem on neil tõenäosus] muutuda ühel hetkel selleks, kes defineerib elektri hinna. Kui nad defineerivad elektri hinna ja see muutub püsivaks, siis nad ei saa mitte kunagi oma kapitalikulu tagasi. Ja see ei sõltu sellest, mis tootmisliigiga on tegemist. Täpselt sama kehtib põlevkivi puhul, täpselt sama kehtib tuuma[energia] puhul, täpselt sama kehtib hüdro[energia] puhul – see kehtib kõigile, see ei ole mingi taastuvenergia eripära. Vahe on lihtsalt selles, et klassikaliselt on see turul varieerunud, kes parasjagu on see niinimetatud market maker ehk see, kes määrab lõpliku hinna. Ja siis on sul tõenäosus see tagasi saada. 

Kui sa teed investeeringu, mis toob küll elektri hinna alla, aga kapitalikulu sa tagasi ei saa, siis on vaja leida mingi muu meede, et see vahe garanteerida ja kapitalikulu tagasi saada, sest ühiskondlik kasu sellest madalamast elektri hinnast on väga palju kordi suurem. Kui me suudaksime lüüa elektri hinna püsivalt nulli, siis oleks meil tohutu konkurentsieelis – kõigil tarbijatel ja tööstustel. Oleks ju? Küsimus on selles, et isegi kui sa selle kapitalikulu kinni maksad, siis tõenäoliselt oled sa ikkagi sellest võitnud. 

Aga praegusel juhul me räägime ainult mingisugusest protsendist. Ega keegi ei kavatse ju doteerida 100% ulatuses. Siin on küsimus selle turu toimimises, mille kohta on väga palju väärarusaamu. Selle [toimimisest] on vaja aru saada. See turg ei ole vaba turg. Sa ei saa minna koguhinda küsima, printsipiaalselt ei saa. Selle turu peab ümber tegema ja see on omaette küsimus. Seda tuleb teha Brüsselis, seda ei saa teha siin, sest see on ühisturg. Aga senikaua, kuni see turg on marginaaliturg, ei saa arendaja sealt kapitalikulu tagasi, kui tema on põhiline pakkuja.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Seaduses on kirjas, et aastaks 2030 on eesmärk 100%. Niipalju, kui mina olen aru saanud ja kuulnud, sealhulgas koalitsiooni[saadikutelt] – koalitsioonilepingu sisuosa endiselt ei ole, et saaks tsiteerida, aga ju te kunagi selleni ka jõuate –, siis neid inimesi, kes usuks, et me seaduses sõnastatud tähtajal jõuame seatud eesmärgini, väga ei ole. Selle eelnõu eesmärk on see, et me ei rikuks seadust. Küsimus on: kas koalitsioonil on arusaam, et ülejäänud seadusi – ja kui, siis milliseid – võib samamoodi hakata tulevikus loominguliselt tõlgendama? Kas näiteks maksuseadusi? Kas ettevõtja võib nüüd vaadata, et maksumäärad on küll sellised, aga tegelikult pole midagi, kui ma sellises määras ei maksa, eks ma maksan mingis teistsuguses määras? Nii nagu selle eelnõu puhul praegu: me ei taha seda muuta ja jääme selle utoopilise eesmärgi juurde.

Minu arvates on siin interpretatsiooni erinevus: teie väidate, et ei ole võimalik saavutada, meie väidame, et on võimalik saavutada. Seda, et 100% pole kindlasti võimalik saavutada, on täna päris ulme väita, sellepärast et meil on veel viis aastat aega. Viie aasta jooksul võib väga palju asju toimuda. Väita selle 100% eesmärgi täitmise kohta täna kindlalt, et seda ei ole võimalik [saavutada] – ma selles väga [kindel ei oleks]. Kui me tõepoolest paari aasta perspektiivis näeme, et need planeeringud ja asjad on seisma jäänud, siis võib tõesti arutada, kas lükata tähtaega edasi või mis variandid meil on, aga see ei tähenda, et me peaksime ambitsiooni allapoole [tooma]. Siin tuleb aru saada sellest, mis on see reaalne tõrge, mis seal on, aga mitte ütlema, et seadust ei peaks täitma. Mina näen küll praegu, et seda on võimalik täita. 

Mart Maastik, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Esiteks see, et kogu see börsisüsteem, nagu sa väidad, ei käi enam tavalise turumajanduse alusel. No see on tõesti jabur! Seda enam, et ühe väikese liigutusega, kunstliku liigutusega, võib börsil neid hindasid reguleerida nii kõrgeks, kui tahetakse. Selles häda ongi. 

Aga eesmärkide seadmisest. Te panete [eesmärgiks], et viie aasta pärast saame 100%. Selles mure ongi, et te seda iga hinna eest tahate saavutada. Te olete nõus paiskama turule lisaraha, te teete vähempakkumisi. Kuigi tuuleenergiat on võimalik toota ka ilma dotatsioonideta, panete sinna [raha] juurde ja [kutsute], et tulge juurde. Me paneme meretuuleparkidesse miljardeid. Ja see on selle tõttu, et meil on ideoloogia. Eesmärk peab olema realistlik. Ja teine asi on see, et kui sa paned 100%, siis mis selle mõte on? Ma tahaksin sellest mõttest aru saada. No saame 100%, aga hind on kallis. Mis mõte sellel on? Mis sa teed selle 100%-ga – peale selle, et saad endale ordeni [rinda] –, mis sa saad selle eest? Hind läheb kalliks!

Me peame ikka millalgi minema, maha istuma ja seda temaatikat paar tundi rahulikult arutama, sest iga eelnõu juures, mis puudutab elektriturgu, me keerutame täpselt samade [asjade] ümber. 

Elektri hind lõpptarbijale on see, mida turul pakutakse. Kui on [rohkem] taastuvenergiat, siis [hind] läheb alla. Dotatsiooni puhul me ei räägi miljarditest, me räägime suurusjärgust 200–250 miljonit 12 aasta peale. Ja see on maksimummäär. Kui on neid – mingil komisjoni istungil sa ise mainisid seda –, kes on nõus tulema ja pakkuma seda vastu turgu niimoodi, et nad ei vaja dotatsiooni, siis on väga lihtne: nad tulevad ja teevad pakkumise, et nemad tahavad dotatsiooni 0 eurot, panevad marginaali piiriks 0 eurot ja võidavad selle pakkumise. Nad saavad minna vastu turgu ja välistavad teised [pakkujad], need, kes tahavad saada rohkem dotatsiooni. See ongi selle vähempakkumise mõte. 

(Hääl saalist.) Meretuuleparke ei ole selles vähempakkumises, mis on lähiajal plaanis. Meretuuleparkide puhul on pigem küsimus selles, et me peame vaatama, kas Euroopa puhta tööstuse direktiiv annab meile mingisuguseid võimalusi, et me ei peaks sinna alla panema Eesti riigi ja tarbijate raha. Kui seda teha, siis koos mingisuguse tööstusega, niimoodi, et tal on konkreetne eesmärk, konkreetne tarbimine, oma klient ja nii edasi. See ei tähenda, et meretuule[parke] ei oleks mõistlik arendada, kui neil on oma ärimudel. Tuleb direktiivist järele vaadata, mis seal need võimalused on. See pakett – puhta tööstuse direktiiv –, nagu ma aru saan, peaks tulema selle aasta suvel või sügisel. 

Mis ma tahtsin öelda, on see, et see summa on ülempiir. On üpris tõenäoline, et tuleb päris mitmeid pakkujaid, kes ei küsi [dotatsiooni], mis on selle piiri lähedal, vaid sellest [vähem]. Tegelikult ei ole nii, et me matame sinna sadu ja sadu miljoneid ja saame kalli elektri, vaid pigem [tähendab see seda, et] kasvab nende tundide arv, kui on nii nagu kas või täna, et elekter ei maksa põhimõtteliselt mitte midagi või makstakse sulle isegi peaaegu et peale. Talvel on meil alati kallis, aga suvel, kevadel ja sügisel kasvab järjest nende tundide arv, kui meil elektri hind läheb soodsaks. Ja summaarselt kogu ühiskonna jaoks on elektri hinnast tulenev kokkuhoid suurem kui see [summa], mis läheb taastuvenergia tasusse. See ongi selle arvutuse ja meetodi mõte.

Aitäh! Head kolleegid Mart ja Mario! Riigikogu kohvik on lahti kuni istungi lõpuni ja kui hästi rääkida, siis võib-olla ka pärast seda. See on esimene võimalus teil kokku saada ja seda teemat arutada. Aga meil on küsimusi veel. Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Minu küsimus tüürib ka sellesse valdkonda. Taastuvenergia tootmisel on kaks viimast suuremat maismaa tuuleparki tehtud vastu turgu: Sopi-Tootsi ja Saarde tuulepark. Mõlemad on tehtud vastu turgu, ilma toetusteta. Paraku me oleme jõudnud olukorrani, kus Enefit Greeni puhul öeldakse, et rahvaaktsia tuleb tagasi osta, sellepärast et selle pargiga ikkagi justkui ei ole võimalik seda tootlust tagada. Ostame aktsia tagasi, viime kokku Enefitiga, suure kontserniga, ja siis võib-olla on võimalik need aktsiad uuesti turule paisata. Mingi selline jutt on kõlama jäänud. Ausalt öeldes jääb jätkuvalt väga segaseks, kuidas läks Enefit Green vastu turgu seda investeeringut tegema. Selgub, et seda tootlust ikkagi pole sellisel viisil võimalik tagada. Miski on siin pildil väga valesti. Kuidas teised turuosalised suudavad seda tagada, need, kellel ei ole juhitava energiavõimsuse tootmist taga?

Esiteks, ma hästi lakooniliselt võiksin öelda, et seda me komisjonis ei arutanud. Aga see on see, mida ma enne mainisin: väikesed tegijad [versus] suured tegijad. Mida väiksem tegija sa oled, seda väiksem on tõenäosus, et sina oled see, kes määrab lõpphinna, ja seda rohkem on seda hinnavahet, mida sa saad [kasutada] oma investeeringute katteks. Ja siis on küsimus, et mis on sinu jaoks see aktsepteeritav aeg, mille jooksul oma kapital tagasi saada: kas viis aastat, kümme aastat, 20 aastat? [Seda muidugi siis,] kui sul see hinnavahe eksisteerib. 

Kui sa lähed suure pargiga, siis nende tundide arv, kui sina oled see, kes on see viimane, kes turule saab, kasvab. Ja nendel tundidel sa teenid null eurot. Null! Päriselt! Kasumit on seal lubatud null [eurot], sa ei või sinna kasumit sisse panna. Ehk kõik need tunnid, kui sina oled viimane turule jõudja, oled sa nullkasumiga. Seega, sul on vaja selliseid tunde, kus sa saad oma kapitaliinvesteeringu tagasi [teenida]. 

Ja see ajaperiood võib olla erinev. Näiteks tuumajaama eluiga on 80 aastat, ja kui sul finantseerija seda aktsepteerib, siis sa võiksid selle venitada terve selle aja peale, aga rahal on tavaliselt hind ja 80 aasta peale ei ole mõttekas teha. Aga see periood varieerub. Ja kui sul on tõesti suur park, siis iga kord, kui sul tuul korralikult puhub, on väga tõenäoline, et sina oled see, kes määrabki hinna selles regioonis, ja siis sa ei saagi kasumit. 

Mina ei oska siin seisukohta võtta, kuna ma ei ole Enefit Greeni äriplaaniga tutvunud, ma pole seda aktsiat kunagi omanud ega midagi sellist, nii et ma ei oska öelda, mis kaalutlustel mis asju tehti. Aga võib-olla nad osutusidki liiga tihti market maker'iks – turutegijaks. Kui väga aus olla, siis ma ei tea, mis see eestikeelne termin on. See võis olla risk, mida nad ei osanud hinnata, aga ma ei oska öelda – ja see on minu isiklik seisukoht –, mis taust seal on, sest ma tõesti ei tea Enefit Greeni tausta.

Aitäh! Ja Andres Metsoja, palun!

Jaa, ega minagi täpselt tea, aga rahvas üldiselt tahab aru saada. Rahvaaktsia tuuakse turule, öeldakse, et tulge kõik ja panustage taastuvenergiasse. Ühel hetkel öeldakse – tegelikult ka siit puldist on ju öeldud –, et mingit subsideerimist polegi enam vaja, sellepärast et turul on hind väga hea, toome hinnad alla. Aga teistpidi kõlab vastu alati see loogika, et kui me toome hinnad alla, siis peab keegi tegelikult selle vahe kinni maksma, subsiidiumina või mingisugusest täiendavast maksumaksja rahast. Aga nii me jõuamegi ju tõeni, et tegelikult ei ole võimalik selles süsteemis hinda alla tuua, sest keegi maksab selle igal juhul kinni. See on äriline trikk: jah, see hind on võimalik alla tuua, aga ainult sekkumise teel. Veel kord: kui taastuvenergia turule toodi, siis öeldi, et seda subsiidiumi on vaja selleks, et uut tehnoloogiat subsideerida, muidu see ei lähe käima. Selline asi on tavapärane. Aga et see jutt kehtib jätkuvalt ja kehtib sama loogika, kuigi tuuletehnoloogia on juba päris vana ja pikalt turul olnud – selles on midagi imelikku.

No siin on pigem küsimus turu toimimises. Mida seal saab teha, on see, et sul on võimalik – kuna see teema ei ole lineaarne – väga suured hinnakäärid väga väikese võimsuse mahuga ära lõigata. Ehk sul on võimalik tuua keskmist hinda alla rohkem kui see, mida sa subsiidiumina maksad. See on natuke tehno selle turu toimimise puhul, aga kuna [lõpphind] ei ole elastne, siis selle abil, kui sa paned natuke rohkem võimsust turule ja maksad selle vajaliku koguse peale, on sul potentsiaalne võimalus tuua neid tippe alla sadu eurosid megavatt-tunni kohta. See on selle toimimise mõte.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Head kolleegid, järgnevalt avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mulle ääretult meeldib, et saalis on enamjaolt need inimesed, keda eelmise koosseisu ajal selle eelnõu arutelu juures ei olnud ega ka valitsuses nende arutelude juures. Jaak on üks väheseid, kes oli tollal laua taga. 

Me räägime pidevalt elektri hinnast. Mul on siiralt piinlik kuulata Riigikogu saalis, kui keegi ütleb, et tuulepargi puhul on omahind null eurot. No võiks minna korra majandust õppima või vähemalt mõned kuud ettevõtja olla, et oma püksitagumiku peal [tunda] saaks: kui sa investeerid miljardi ja müüd elektrit null euroga, siis see ettevõtlus [ei ole] kasumlik. Seda on piinlik kuulata! See on täpselt sama piinlik kui see, kui me siin ühe kolleegiga vaidlesime selle üle, kas tõus 20%‑lt 22%-le on 10% või 2%. Riigikogu liikmed ei tea, mis on protsendipunkt, ega tee vahet protsentidel. Täpselt sama oli linnade ja valdade liidu debatil, kus me kuulasime kahe erakonna esimehe juttu sellest, kuidas tuuleenergia omahind on null eurot ja sellega me müüme, mis sest et enne paneme meretuuleparki sisse 2,6 miljardit eurot – see ei pidavat omahinna sisse minema.

Räägime nii, nagu asi tegelikult on. 2020 oli meil elektri hind 50 euro juures megavatt[-tunni] kohta ja headel päevadel isegi odavam. Kümme aastat tagasi tootis Eesti täpselt nii palju elektrit, kui ise vajas, ja müüs ka edasi, kui üle tootis. Tuuleparkide arendamise dotatsiooni puhul oli kokku lepitud, et see lõppeb 2025. Jäi veel üks park, kui ma õigesti mäletan, Tootsi tuulepark, mille arendus mõne ministeeriumi kantsleri pidurdamise tõttu lihtsalt venis, ei lastud arendada. Oli kokkulepe – kui 2016–2017 see otsus tehti –, et need tuulepargid peaksid saama veel dotti, sest see ei olnud arendaja süü, vaid vaidlus ministeeriumide vahel, mis selle edasi lükkas.

Miks meie elektri hind on täna taevas? Mitte keegi ei taha sellest rääkida. Ma tuletan meelde, et elektri hind hakkas tõusma [tükk aega] enne seda, kui Vene väed Ukrainasse uuesti sisse läksid. [Põhjus] oli kolmas kõrgepingeliin Läti ja Leedu vahel. Lätis ja Leedus toodetakse elektrit enamjaolt gaasiga ja gaasi hind tõusis, nende elektri hind tõusis. Ja siis ühel hetkel arvas Elering, et jõle äge variant on see, kui teeme Lätti kolmanda kõrgepingeliini, mis sest et Soomest nii palju elektrit ei tule, et seda üle jääks. Nii läkski, kuna naabritel oli elektrit vaja, hind tõusis ja turu peal oli väga hea. Kordades tõusis!

Järgmine [lugu] oli LNG-terminaliga, millest võib anekdoote rääkida. 30 miljonit pandi [mängu], aga Eleringi juhtkond tegi kõik selleks, et see toimima ei hakkaks. Nüüd me loeme ajalehest, kuidas Eleringi juht ütleb, et elektri hind ei peagi Eestis odavam olema, vaid me peame vaatama, et naabritel hästi läheks. Meil [müüakse] nii kallilt, kui tahetakse. Ja siis me räägime tuuleparkidest, päikeseenergiast. Ma ausalt öeldes soovitan kõigil, kui väljas on veebruarikuu ja 15 kraadi [külma], minge lülitage endal kodus välja kõik, mis [töötab] elektriga. Elage seal kaks päeva, eriti veel siis, kui teil on elektriküte.

Ja siis räägime, et taastuvenergiaga on võimalik 100% ära [katta]. See eelnõu või seadus, mis vastu võeti, ei tähenda muidugi seda, et 100% ongi taastuvenergia ja sellest elamegi. Tegelikult oli leib leiva vastu kauplemisega [saavutatud] selline kokkulepe, et taastuvenergiat võiks toota sama palju, kui Eesti sel hetkel energiat tootis, mitte [katta] kogu oma vajadust.

Palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ja teine väga oluline punkt nende läbirääkimiste ajal oli see, et mingisugust dotatsiooni ei tule. Täna käib kogu kammajaa selle ümber, et taastuvenergiale teeme dotatsiooni, gaasielektrijaama maksame kinni, ja siis räägime, et põlevkivielektri tootmine on kallis. Ma tahaks seda paberit näha, millest siin kogu aeg räägitakse, et selle hind on 130 eurot megavatt-tund. Ma soovitan lahti võtta Eesti Energia kodulehe. Sealt on näha, et tegelikult selle elektritootmise omahind on – ma võin komakohaga eksida – kas 49,3 või 49,7 eurot megavatt-tund. Ja selle sees on ka keskkonnamaksud.

Meil on ammu võimalus toota seal elektrit nii, et pool on kas pelletid või hakkepuit, millega saaks CO₂ hinna kohe allapoole tuua. Meil on vanad põlevkiviahjud, kus võiks elektrit toota puhtalt pelleti või hakkepuiduga, nii nagu seitsmes Euroopa riigis, kuhu Eesti pellet läheb ja kus vanad kivisöeahjud on ümber ehitatud. See maksaks 100 miljonit, mitte miljardeid ja meil oleks juhitav elekter olemas.

Me püüame täna maksumaksja raha eest kuskil kellegi tuttavatele gruppidele rääkida, et nüüd tuleb väga äge [asi]. Siin räägitakse, et kui on suur tuulepark, siis ta ei saagi kasumlik olla. Ja kõrval siis keegi ütleb, et äkki väikese tuulepargiga või päikesepargiga on kasumlik. Iga majandusinimene saab aru, et suure tuulepargi korral on ühiku omahind tunduvalt väiksem kui väikese asja püstipanekul.

Tegelik mure on see, et me oleme ühel hetkel Euroopa [Liiduga] läbi rääkimisel jänni jäänud. Kui CO₂-kvoot eelmise kümnendi alguses tekkis, siis selle hind oli 12,5 eurot megavatt-tunni kohta ja maksimum võis olla 25–30 eurot ja sinna oleks pidanud see asi jääma. Aga mis toimus? Meie riigil [läks hästi], me müüsime seda [kvooti], ja tundus, et miljonid tulevad, kümned miljonid ja sajad miljonid tulevad eelarvesse mitte midagi tehes. Ja lasti see börsile teatud sõpradele kauplemiseks. See on täpselt nii, nagu praegu Trump Ameerikas teeb. Nii mõnedki tema tuttavad on teeninud sellega, et kas täna tuleb toll või homme võtame tolli ära, [turu kõikumise pealt] sadu ja sadu miljoneid [dollareid]. Täpselt sama on CO₂-ga: lihtsalt sõbrad omavahel lepivad kuskil midagi kokku ja teevad.

Võtame reaalsed mõisted ja reaalsed mõtted. Selle asemel, et rääkida juhitamatust elektrist, räägime juhitavast elektrist. Kui räägime tuumajaamast, siis võtame seda mõistlikult. Ma saan aru, et kuskil on Kanada oma ja Jaapanis juba midagi valatakse, aga samas on meil tuumariik üle lahe olemas. Prooviks hoopis soomlastega rääkida. Seal on kõik see know-how olemas, seal on ka üks väga korraliku võimsusega tuumaelektrijaama projekt, millel on ehitusload olemas, aga mis täna seisab. Võib-olla oleks see palju mõistlikum? Ja vaataks ka, kuidas oleks võimalik meie enda põlevkivikateldest läbi lasta kohalikku toorainet ehk hakkepuitu ja pelleteid. Ei pea pelletid siit laevaga sõitma mujale Euroopasse, me võime seda ise ära kasutada. 

Ja omahinna kohta huvitaval kombel räägivad erinevad inimesed ikka väga [erinevat juttu], vahed on suured. Peaks ikka kutsuma need endised ja tänased juhid kokku ja küsima, mis see tegelik omahind ühel, teisel või kolmandal asjal on, siis saaksime sellest must valgel aru. Siin pukis …

Nii, aga aitäh, Aivar Kokk!

… mina räägin ühest hinnast, sina teisest hinnast ja võimegi jääda vaidlema. Aitäh!

Aitäh, Aivar Kokk! Jaak Aab, palun! Riigikogu kõnetoolist. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel ja volitusega. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Head Riigikogu [liikmed], kes veel kohal on, ja need tohutud massid, kes jälgivad meid interneti vahendusel, nagu Lauri Laats siin alati kordab! Kõigepealt siis sellest, mis olukorras me erinevate elektritootmisvõimsuste arendamisega oleme. Lihtsalt mõned numbrid. 2024. aastal tarbiti Eestis ümmarguselt 8 teravatt-tundi elektrienergiat, aga [Eestis] toodeti ja pääses tarbimisse 5,4 teravatt-tundi. See miinus, nagu näete, on päris suur. Kui meil oleks palju ühendusi teiste riikidega, kui meil töötaks mitte ainult Estlink 2, vaid ka Estlink 3 Soome poole, siis ei oleks see seis võib-olla nii kriitiline. Aga praegu, kui meil niisuguseid ühendusi ei ole, kui me ei saa kellegi teise peale loota, tuleb panustada sellesse, et Eestis arendataks energiatootmisvõimsusi, uusi energiatootmisvõimsusi. 

Me peame tagama oma energiajulgeoleku ja varustuskindluse ikkagi kõigepealt ise. Need ühendused on head ja kindlasti aitavad nad tulevikus tasandada tootmist ja tarbimist, võimaldavad stabiilseid, madalaid ja odavaid hindu, aga lähiajal ei ole meil teist võimalust, kui panustada taastuvenergia arendusse. 

Elering prognoosib, et 2030. aastaks tõuseb tarbimine juba üle 10 teravatt-tunni. Prognoos on prognoos, aga ma arvan, et suures ulatuses võib see isegi klappida. Kui meil uusi tootmisvõimsusi ei ole, siis tekivad needsamad probleemid: nii energiajulgeoleku, kättesaadavuse, aga ka hinnaga, sest kättesaadavust mõjutabki suuresti elektri hind. Lähiaastatel on see küsimus kriitiline ka majanduse konkurentsivõime seisukohast. Kui Eestis on tuuleparkide koguvõimsus – see, millest me siin täna räägime, taastuvenergia tuulepargid – 700 megavatti, siis näiteks Soomes on see juba 8000 megavatti ja Leedus 1500 megavatti. 

Aivar, vabanda, sa rääkisid, et äkki see Läti ühendus oli viga. Aga teate, mis on viimasel ajal juhtunud? Nende ühenduste kaudu hakkab Eestisse pressima Leedu tuuleelekter. Kas see ikka on viga, et meil need ühendused on? Ma arvan, et pikemas perspektiivis kindlasti mitte. Tegelikult olid need ühendused mõeldud ka selleks, et me saaksime ennast Venemaa ja Valgevene sagedusalast desünkroniseerida. Nii et, nii ja naa. 

Kindlasti tuleb näha tervikpilti. Me oleme siin sellest palju rääkinud, mida ka Isamaa eelnõu siin täna ette pani, et tahaks näha kogu seda kokteili ja kogu tegevuskava. Ma väga loodan, et me lähiajal seda näeme. Majanduskomisjonis me oleme näinud nii energiamajanduse arengukava eelnõu kui ka jaotusvõrgu ja põhivõrgu arengukavade eelnõusid. Sealt peaks see pilt kokku tulema, mis suunas see areng ja suundumused lähevad. 

Me näeme sellelt pildilt, et lisaks tuuleenergiale ja päikeseenergiale, kus me juba praegu näeme odavat hinda, kui päike paistab – näete ise, vaadake tänaseid hindu –, on vaja salvestusi, mis aitavad tippusid ja selliseid tohutuid kõikumisi, mis ööpäeva jooksul [toimuvad], vähendada, vähemalt lühiaja salvestused. Ja kindlasti on vaja ka juhitavaid [võimsusi]. Jah, Aivar rääkis siin, et põlevkivi võib meid päästa. 

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aga tuletan Isamaale meelde, et 2022. aastal te kõigepealt nõustusite taastuvenergia 100% eesmärgiga ja 2022. aasta sügisel reklaamisite elektriturureformi. Teie algatusel tehti üks fikseeritud elektripakett – universaalteenus. Ja mis välja tuli? Võrreldes börsielektriga oli see odavam ainult ühel kuul. Paljud inimesed uskusid teisse ja teie reformi. Selle universaalpaketiga maksid Eesti inimesed ja ettevõtjad tegelikult kümneid miljoneid eurosid rohkem, kui sel ajal börsipakett maksis. Väga heitlik on see poliitika. 

Selge see, et ega üksteise süüdistamisest ja näpuga näitamisest suurt abi ei ole. Peab vaatama tulevikku, kaaluma läbi kogu selle energiakokteili. Tegelikult on ka Isamaa siin öelnud, et kõiki erinevaid elektrivõimsusi peab kaaluma, vaatama, juurde [tekitama]. Ja kuskil see tasakaal on. Muidugi võib debateerida, mis hetkel [ja kas] see 100% on saavutatav või mitte, aga ma ei näe küll põhjust vähendada seda eesmärki 40% peale. Isegi Mart ütles, et mõistlik on 60–70%. Kui me seda kogupilti näeme, eks me siis näeme, millal me milliste eesmärkideni jõuame. 

Ja sel põhjusel ei saa Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon momendil seda Isamaa eelnõu toetada. Nõustume majanduskomisjoniga, kes teeb ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Aitäh!

Ja Eesti 200 fraktsiooni nimel palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleegi Toomas Uibo. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Iga kord, kui me siin saalis energeetikast räägime, on saal pinget täis. (Naerab.) Saaks seda pinget kuidagi positiivselt ära kasutada, oleks kõigile parem. Aga ma tõepoolest olen natukene imestunud, et Isamaa just sellise ettepanekuga tuli, et ambitsiooni vähendada. Ma arvan, et see ei ole mõistlik. Isegi kui see ambitsioon 100% ei täitu, on meil ikkagi mõistlik liikuda odavama elektri poole, mida tuule- ja päikeseenergia kindlasti on. 

Ma toon ühe hästi lihtsustatud näite piimaliitri hinnast. Loomulikult on piimaturg ja energiaturg väga erinevad. See selleks. Aga oletame, et meil on ühel päeval piimaliitri hind 3 eurot. Me oleme väga pahased selle peale, sellepärast et Soomes on ta näiteks 1,5 eurot liiter. (Saalist öeldakse: "Tegelikult on 58 senti.") Päris nii ei ole. (Hääl saalist: "No nii on.") Ma just vaatasin Selveri hinda. (Saalist öeldakse: "Ära Selveri hinda vaata." Toomas Uibo naerab.) Ja nüüd on see hetk, kus me oleme väga pahased, et piimaliiter nii kallis on, ja me tahaks saada selle poole odavamaks. 

Mis puudutab neid subsiidiumeid, siis kas me oleme nõus maksma näiteks 10 senti, et piimaliitri hind tuleks 1 euro ja 40 sendi võrra allapoole? Mina võtaks selle pakkumise vastu. Me peame arvestama, mida me juurde maksame, kui palju miljardeid 20 aasta jooksul, kui me täna mitte midagi ei tee. Sellest numbrist me kahjuks ei räägi. See on ikkagi õõvastav number. Me unustame selle poole ära ja räägime, kui palju peab seda turgu nii-öelda subsideerima. Natukene on siin pudru ja kapsad. Aga ma olen nõus Marioga, et lepime ühe aja kokku, lähme räägime tund-paar energeetikast. (Hääl saalist: "Ei ole midagi rääkida.") Ei ole midagi rääkida? Ikka on. (Saalist räägitakse. Toomas Uibo naerab.) Just! Aitäh!

Suur tänu! Lõpuks läks läbirääkimine väga elavaks. Aga me ei saa lõpetada. Me ei saa lõpetada, sellepärast et, Helir-Valdor Seeder, ma saan aru, te apelleerite sellele, et teie seisukohad kõlasid siin eelmises sõnavõtus. Hästi! Võimalus vastusõnavõtuks. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Isamaad nuheldi siin korduvalt nii sotside poolt, Eesti 200 poolt kui ka Reformi poolt – kõigilt saime täiega. Ja muidugi teenimatult. Teenimatult! Ja sellest piima hinna kujunemise loogikast ei saanud mina üldse aru. Ma sain aru, et ettekandja ise piima hinna kujunemisest midagi ei tea, et ta sellist … (Hääl kõrvalt.) No numbrid olid ka muidugi valed, jah.

Aga ma tahtsin kolleeg Aabile siiski vastulause öelda. See väide oli pooltõde või lausa eksitav, mis puudutas universaal[teenuse] hinda, mis tõepoolest ka Isamaa osalusel koalitsioonis omal ajal kehtestati. Aga Isamaa soov, mida kahjuks sotsiaaldemokraadid jõuliselt toetama ei tulnud, oli ju see, et kehtestada universaalteenuse puhul teatud fikseeritud hind: kui börsihind on odavam, siis müüakse tarbijale börsihinnaga, ja kui börsihind on üle selle fikseeritud hinna, siis jääb kehtima fikseeritud hind. Ja sellisel juhul ei ole isegi teoreetilist võimalust, et see universaal[teenuse] kaudu ostetud elekter oleks kuidagi kallim börsihinnast või muudest hindadest. Aga kahjuks sotsiaaldemokraadid seda ei toetanud.

Suur tänu! Nüüd tõesti rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 574 esimesel lugemisel tagasi lükata. Siin Jaak Aab ütles, et ka sotsiaaldemokraadid teevad selle ettepaneku, aga antud juhul me hääletusele paneme ikkagi juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 574 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 574 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 45 Riigikogu liiget, vastu 10, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 574 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Head kolleegid, meie tänane Riigikogu istung on lõppenud.