Tere päevast, austatud Riigikogu! Tere, kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi siin istungisaali rõdudel või sinise ekraani vahendusel! Me alustame 16. aprilli infotundi. Head kolleegid, ma palun sissejuhatuseks teha teil kohaloleku kontroll. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 14 Riigikogu liiget, puudub 87. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised Vabariigi Valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, haridus- ja teadusminister Kristina Kallas ning energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt. Tere päevast, lugupeetud ministrid! 

Ning meie infotunni reeglid on ikka samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib end registreerida ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks aega kolm minutit. Küsimuse esitanud Riigikogu liige saab võimaluse üheks täpsustavaks küsimuseks. Lisaks saab üks Riigikogu liige võimaluse esitada selle küsimuse raames lisaküsimuse. Kokku on meil täna 11 registreeritud küsimust.

Neist kõige esimene on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on sotsiaalne õigus. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Kristen Michal! Eesti avalikkust on viimastel päevadel vapustanud reformierakondlastele kuuluvas Tabasalu Pihlakodus toimunu. Uurimise käigus selgitati välja, et üks hooldekodu töötaja on dementseid vanainimesi, naisterahvaid kõige jõhkramal ja alandavamal viisil ära kasutanud. Neid on korduvalt vägistatud ja seega on toime pandud räige inimsusvastane kuritegu. Ometigi on uurimise tulemus selline, et uurimist juhtinud prokuröri sõnul justkui kuritegu polegi toimunud, sest need vägistamised ei tekitanud prokuröri arvates vaimset ega füüsilist tervisekahju, kuna ohvrid ei saanud oma seisundist tulenevalt aru, mida nendega tehti. Küsimus on, kas nagu päriselt on Eesti Vabariigis selline asi võimalik.

Eile väljendas oma arvamust ka teie valitsuse minister Liisa Pakosta, kelle sõnul on tegemist kõigest prokuratuuri ebaõnnestunud kommunikatsiooniga. Jällegi, päriselt või? Ma tuletan meelde, et see on juba teine juhtum reformierakondlastele kuuluvates hooldekodudes. Meenutame Värska hooldekodus peaaegu surnuks näljutatud Aavot. Värska hooldekodu kuulub Südamekodude ketti. Selle omanikud on reformierakondlased, kasusaajad on reformierakondlased. Tookordne Reformierakonna valitsuse minister Riisalo, kelle haldusalasse juhtumi menetlemine kuulus, hakkas juhtumit pisendama ja püüdis selle vaiba alla pühkida.

Ja nii ka nüüd. Pihlakodu vägistamise puhul on käima pandud masinavärk ilmselge eesmärgiga, et juhtumid ei jõuaks sinna, kuhu nad peaksid jõudma, nimelt vastutuseni. Et lõpuks ometi vastutaksid reformierakondlastest hooldekoduärimehed, kellele on lähedased kalli raha eest usaldanud oma vanainimesed ootuses, et nende eest kantakse selle raha eest head hoolt ja vanainimeste viimased eluaastad oleksid hoolekandeasutuses turvalised. Kahjuks juba mitmendat korda see nii ei ole. 

Ja küsin teie käest, kas siin on midagi valesti või ei ole. Kas teie juhitud riigis on midagi tehtud valesti, et sellised asjad saavad juhtuda? Ja kui ongi [selline asi] kahetsusväärselt juhtunud, siis kuidas saab nii olla, et õigussüsteem, kes peaks vägistamise ohvreid kaitsma, hakkab kaitsma hoopis asutust, kus see kõik juhtus, pisendama ohvrite kannatusi ning trampima lähedaste läbielamistel ja tunnetel?

Aitäh! Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Loomulikult, sellised teod on üheselt hukka mõistetavad ja neil ei ole õigustust. Kui prokuratuuri väljaütlemine on põhjustanud pahameelt, siis küllap on nende ülesanne see ise ära selgitada, mida keegi oma väljaütlemistega mõelnud on või kus ta seda öelnud on. Hästi oluline on, et sellistele tegudele järgneksid nii hukkamõist kui ka karistus. 

Täitevvõim, nagu te teate, ei juhi süüdistust, ei juhi ka kohtuvõimu. See tähendab seda, et prokuratuur on oma tegevuses sõltumatu, ka menetlustes ja menetlusotsustes. Ja nii see peabki olema demokraatlikus riigis, et prokuratuur ja süüdistus on sõltumatud. Kohtusüsteem teostab kontrolli kõige selle üle, muu hulgas prokuratuuri tegevuse üle, ja kohtuotsused on selle kontrolli mõõdupuuks. 

Nii et veel kord, ma arvan, et me siin ei pea üksteist veenma, et sellised teod tuleb üheselt hukka mõista ja tegude toimepanijad peavad saama karistuse.

Suur tänu! Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh selle vastuse eest! No saame siis näha, kuidas selle asjaga läheb. Ma täpsustasin oma küsimust ja piiritlesin seda seekord sotsiaalteemaga, kuigi väga tahaks küsida palju muudki teemal "Olukorrast riigis". [Olukord] on tegelikult kompleksselt käest ära majanduses, maksunduses, hariduses, rahanduses ja loomulikult energeetikas, seda põhjusel, et seda riiki juhivad asjatundmatud, arrogantsed ja küünilised käpardid. Aga ma jätkan siiski lubatud sotsiaalteemaga. 

No tõesti, uus parempoolne valitsus on vaevalt tööle hakanud, kui otsuseid, mille puhul ei mõista, kes ja kuidas üldse niimoodi mõelda saab, tuleb nagu Vändrast saelaudu. Just tuli uudis, kust me saime teada, et riik võtab puudega lastelt ära õiguse varakult erihooldekodu järjekorda saada. Samuti kaotavad vaimupuudega noorukite pered kuni 600-eurose töövõimetoetuse. Edaspidi riigilt mingeid teenuseid ega kindlust tuleviku suhtes ei saada. 

Kas te oma ülbuses ja arrogantsuses üldse mõistate, mida te Eesti inimestele teete? Te oskate rääkida vaid julgeolekust, sest teie sõbrad, relvaärimehed peavad oma noosi ju lõpuks kätte saama. Oskate ülistada vaid taastuvenergeetikat, sest teie sõbrad, tuule- ja päikeseärimehed peavad oma noosi veel kiirelt kätte saama, enne kui see suur rohepettus kõik kokku kukub. Oskate vaid makse tõsta ja reipalt raporteerida, kuidas see kõik jätab inimestele rohkem raha kätte.

Teie valitsuse rahandusminister süüdistab kõiges Eesti inimesi, et need lihtsalt vinguvad ennast ja riiki vaeseks. Teie uus sotsiaalminister on teinud korraliku avalöögi, nagu ma juba ütlesin, ja läinud puuetega inimeste, puuetega laste ja vaimupuudega noorukite kallale, et neilt viimast tuge ja abi ära võtta. Kuna te vist peate ennast selle vaese, ärakurnatud ja paljaksröövitud europrovintsi peaministriks, siis palun vastake, miks on riik läinud kõige nõrgemate ja haavatavamate kallale, võtab neilt viimseni vahendeid ära ja suunab selle raha pankurite, taastuvenergiaärimeeste ja relvaärimeeste taskusse.

Härra minister, palun!

Aitäh! Jah, ma saan aru, et see eelnõu on parlamendis, ja selle eelnõu põhjus on lihtne: kooliea pikendamine. Need lapsed ei välju süsteemist, vaid jätkavad haridusteed. Aga seda te oleks saanud ka komisjonis teada ilma kogu seda võib-olla veidi mürgist juttu paberilt maha veerimata. Aga siiski mõni lause. Te ütlete, et Eesti riigikaitsesse lisainvesteerimine on Reformierakonna või minu sõprade, relvaärimeeste jaoks. Aga minu meelest halvustate te kogu Eesti kaitsesüsteemi, kõiki inimesi, kes Eesti kaitset oluliseks peavad. Eestit tuleb kaitsta vaenuliku naabri eest. See ei ole relvaärimeeste nuumamine. 

Ma saan aru, et EKRE jaoks on see jälle justkui katse Eesti Kaitseväega vastanduda, Eesti kaitsjatega vastanduda. Seda te olete ka varem teinud, ma mäletan. Minu meelest on see piinlik ja mage. Eestit on vaja kaitsta. Me paneme sinna rohkem raha. Ja see põhjus ei ole mitte see, et relvaärimehed oleksid meie sõbrad, vaid see, et Eesti naaber on Venemaa, kes käitub agressiivselt. Ja ma saan aru, et teie jaoks pole ei Putinit ega sõda, vaid on mingisugune laboratoorium, kus te kogu aeg proovite erinevaid sõnumeid. Ma kutsun üles teid tegelikult seda väljaütlemist parandama. Eesti kaitset ei tohiks halvustada ka parlamendi liige, isegi kui ta on opositsioonis. 

Aitäh! Lisaküsimuse esitab kolleeg Siim Pohlak. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Te lõpetasite siin kaitseteemaga. Selleks, et meil oleks, keda kaitsta, et meil oleks riik, mida kaitsta, peab meil olema Eesti rahvas. See tähendab seda, et meil peab olema suurperesid ja peab olema lapsi. Ma jätkan sotsiaalse õiguse teemal. 

Paljudes Euroopa riikides on loodud täiendavaid soodustusi suurperedele. Näiteks Prantsusmaal saavad suured pered, kus on kolm või rohkem last, riiklikku toetust uue sõiduauto soetamisel. Hispaanias on suurpered auto ostmisel vabastatud registreerimistasust. Ungari toetab suurperesid märkimisväärse summaga uue sõiduki ja kodu soetamisel. Itaalias, Prantsusmaal ja Hispaanias saavad suurpered märkimisväärseid soodustusi elektriarvetelt. 

Eestis on kõik täpselt vastupidi. Reformierakonna juhtimisel on suurpered saanud kõige rängemalt pihta automaksu ja pööraste elektriarvetega ning avalikust meediakajastusest jääb selgelt mulje, et uuel koalitsioonil puudub igasugune positiivne programm suurperede jaoks. Kas teil on mingeid ideid, samme, mis toetavad paljulapselisi peresid, või ei ole? Tuulikuärimeeste jaoks leiate miljardeid, aga suurperede jaoks raha ei ole. Palun rääkige, mis teil suurperede vaates uue koalitsiooniga plaanis on.

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et see on oluline küsimus. Ma olen ka ise korduvalt öelnud, et demograafiline probleem arenenud riikides üle kogu Euroopa, [tegelikult] üle kogu maailma on päris tõsine. Jah. Ja kui vaadata statistilisi näitajaid, siis peretoetus kolmandana sündinud lapse pealt on pea kolm korda kõrgem, 2,9 korda kõrgem, kui peretoetus teisena sündinud lapse pealt. Vähenenud on nii teisena sündinute arv – see on vähenenud veidi alla 6% – kui ka kolmandana sündinud laste arv.

Ja vaatame ka rahanumbreid, noh, kui te räägite rahast. Soome teadlased on samasuguse analüüsi teinud, vaadanud erinevate riikide rahalisi toetusi ja jõudnud üsna üheselt mõistetava tulemuseni: üksiti rahaga sünde juurde ei saa. Selle osa on kindlasti ka kindlustunde loomine, ka [perekonna] ühiskondlik hindamine, teenuste tasakaal, tööelu tasakaal selle juures ja nii edasi. Ja kui vaadata numbreid üksiti, siis rahalise poole pealt – kui te otsite raha ja sündide seost – on Poolas suurimad rahalised toetused, peaaegu 2,5% SKP-st. Samas [on neil] madalam sündimuskordaja. Saksamaa on Euroopa Liidus kolmandal [kohal] rahaliste toetuste poolest, pea 2% SKP-st, sündimuskordaja on 11. tagantpoolt. Bulgaarias on rahalised toetused näiteks 2,2 korda väiksemad SKP-st kui meil, aga sündimuskordaja on Euroopa suurim. 

Nii et päris ühest kuldvõtit ei ole. Aga ma olen ka korduvalt siin parlamendi ees öelnud, et kui teil on häid ettepanekuid, me kindlasti oleme nõus neid kuulama. Ma arvan, et majanduskasvu algus, kus me praegu oleme, lisab peredele kindlustunnet. Järgmisest aastast tõesti jääb inimestele rohkem raha kätte, nagu Moonika Helmegi mainis. Me kaotame juba kehtestatud tulumaksu esimesest eurost, ka ettevõtete kasumimaksu. Olulise [muudatusena] tõuseb tulumaksuvaba miinimum 700 euroni, mis jätab inimestele, sealhulgas peredele rohkem raha kätte. See on kindlasti sotsiaalselt õiglane ja selle küsimuse pealkiri oli sotsiaalne õiglus. 

Nii et veel kord, kui teil on asjalikke ettepanekuid, me oleme neile igati avatud. Koalitsiooniläbirääkimised on praegu käimas. Ärge hoidke küünalt vaka all! Aga jah, sellist ühest seost, et raha eest justkui saaks lapsi, ei ole keegi suutnud seni tuvastada.

Suur tänu! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Tänane teine küsimus on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile. Küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on liitumiste läbilaskevõime suurendamine tarbimisel. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Jätkame siis energeetika rajal. Vaadates praegusi tegevusi ja poliitikat energeetikas, siis praegune valitsus on selgelt võtnud [ülesandeks] rohe-eesmärgi täitmise. Plaanis on, et aastal 2030 peaksime Eestis tootma roheenergiat sama palju, kui me tarbime. Aga samas kogu selle eesmärgi juures on tekkinud mitmeid probleeme. [Üks] probleem on see, et kogu süsteemi rajamine nõuab väga suuri ja mahukaid investeeringuid, miljardites, et kõik see roheenergia mahuks ära siia võrku. Ja teine [probleem]: roheenergia on volatiilne. 

Ja selleks, et seda probleemi lahendada, te, valitsus, olete ise kutsunud üles, et me võiksime siia süsteemi paigaldada akumahtu, et siis sellisel viisil vähendada seda probleemi. Nüüd, kui ettevõtjad on alustanud tööga, oleme me kahjuks saanud väga palju infot selle kohta, ettevõtjad on seda selgelt öelnud, et neid liitumisvõimsusi lihtsalt ei ole ning investeeringuid nendes mahtudes, mida soovitakse teha, et seda probleemi likvideerida, ei ole võimalik teha. Ja ma räägin eelkõige võrgu läbilaskevõimest tarbimisel, mitte müümisel. Näiteks on ettevõte, kes toodab tuulest energiat või päikesepaneelidega energiat. Ta saab seda müüa võrku, aga kui ta sinna juurde sooviks paigaldada akupangad, siis seda teist poolt, läbilaskevõimet tarbimiseks ei ole ja see puhtalt majanduslikult ei tasu ära. Millisel viisil ja kui kiiresti te praegu seda probleemi soovite lahendada?

Aitäh küsimuse eest! Nii nagu te küsimuses välja tõite, on praegu olulisimaks pudelikaelaks just nimelt võrgu läbilaskevõime. Selle probleemi lahendamiseks on Riigikogus praegu teiseks lugemiseks ettevalmistamisel eelnõu numbriga 556, mis aitab just võrgutasusid ühtlustada või neid paremini ettemääratavaks teha. Me räägime põhivõrgust, mida Elering haldab. Seal [peaks] olema selge, et pool sellest võrgutasust on kaetud Eleringi fikseeritud hinnakirja järgi ja teine pool saab olema kaetud juba liituja poolt. 

Nüüd, see koht, kus konkreetsel juhul võib pudelikael olla. Ilmselt te ise ka päikeseenergia arendajana teate, et elektrivõrk on üles ehitatud vana aja või selle aja [vajaduste] järgi, kui tootmine oli idas ja tarbimine oli üle Eesti laiali. Nüüd on meil hajatootmine ja -tarbimine ning seetõttu võrgu ümberehitused võivadki olla väga kallid, kui viimane liitumissoov sinna võrku toob endaga kaasa näiteks vajaduse ehitada midagi ümber alajaamas. See on see peamine kitsaskoht. 

Kui me saame siin Riigikogus selle eelnõu valmis ja vastu võetud, siis Eleringi võrguga liitujate jaoks läheb pilt selgemaks. See aitab kindlasti ka Elektrilevi poole pealt kaasa. Aga tõsi on ka see, et jaotusvõrk on üsna vana ja seal ongi vaja teha täiendavaid investeeringuid, mida aja jooksul on tehtud erinevatel põhjustel liiga vähe. Praegu on algatamisel koos Konkurentsiametiga uuring Elektrilevi jaotusvõrgu seisundi kohta, et siis oleks võimalik teha pikemad planeeringud, kuidas võrku arendada ja kuidas neid võrgukulusid katta. 

Aga nüüd ka elektri hinnast korra, kuna see kõik on omavahel seotud. Kui Eestis on soodsad päikese- ja tuuleolud, nii nagu täna vähemalt päikese poole pealt on, siis on meil Nord Pooli piirkonnas üks kõige madalamaid hindu, nagu täna. Soomes on meist madalamad [hinnad], aga Rootsis näiteks kõrgemad ja teistes riikides veel kõrgemad.

Suur tänu! Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Hea, et te selle nüansi tõite praegu mängu. Vaatame viimaste päevade elektri hinda. Eestis elektri hind ongi madal, mis tarbijale on kindlasti positiivne. Aga teiselt poolt, mis puudutab ettevõtteid, kes sinna on investeerinud, nende jaoks see olukord kindlasti hea ei ole. Ja kui lisaks vaadata tänast Nord Pooli turgu, siis [näeme, et] me hetkel toodame rohkem, kui me tarbime. Osa elektrit saavad päris odavalt ka meie naaber ehk siis Läti, niikaua kuni tal seda võimekust ei ole. Aga küll nad need võimekused ka saavad. Ehk siis tegelikult on turul juba anomaalia. Ja kui see asi sellisel viisil ja sellises tempos edasi läheb, see anomaalia lihtsalt suureneb. Me ise tekitame selles tegevuskeskkonnas, energeetikas veelgi suuremaid probleeme. 

Ja see on ju tekitatud seoses sellega, et te oletegi – ja peab tunnistama, et ka eelmised valitsused on – [võtnud] selge suuna rohepöörde poole, ja kõik need investeeringud ja kõik need probleemid, mida me iga päev siin arutame, on tekkinud [valitud] suuna tõttu. Samas on meil võimalus võtta hoopis teine suund. Me räägime põlevkivitööstusest. Sinna [saaks] investeerida ja elektri hinda tegelikult alla tuua. ENMAK-is on välja toodud hinnatase aastaks 2030 ja sinna on juba sisse arvestatud kõik need nüansid, mis puudutavad investeeringuid roheenergiasse. 150 eurot megavatt-tunni kohta – kas teie arvates on see hind, mis on 2030. aastaks prognoositud, konkurentsivõimeline, et meie majanduskeskkond areneks ja seda ei pärsitaks. Kas see on ka meie tarbijatele vastuvõetav?

Aitäh! Siin oli nüüd mitu aspekti küsimuses sees. Ma saan aru, et kõikidel, kellel on ainult päikesepark, ongi investorina selles mõttes keeruline. Tarbijal on hea meel, et hind on madal, aga investor selle üle liiga suurt rõõmu ei tunne. Siin on lahendusi tegelikult vähemalt kaks. Üks on see, millest ma enne juba rääkisin, eelnõu 556, et oleks võimalik mõlemasuunaliselt võrku kasutada. Kui päikesepargi juurde teha ka akupark, siis see ökonoomika muutub hoopis teistsuguseks. Aga nii nagu te ilmselt ise ka teate, see eeldab väga paljudel juhtudel võrguarendusi. Ka neid tegelikult need eelnõud toetavad. 

Ja teine [aspekt], mis kindlasti mõjutab ka elektri hinda Eesti turul, on ju needsamad ühendused. Näiteks tänase päeva seisuga on elektri hind Lätis-Leedus kõrgem kui Eestis. Ja kui meil oleks praegu olemas neljas ühendus Läti ja Eesti vahel või Eesti ja Läti vahel – ükskõik, kumba pidi seda vaadata –, siis kindlasti avaks see võimalusi elektrienergia ekspordiks. Nii et ühendused on kindlasti osa konkurentsivõimelisest elektri hinnast ja tegelikult osa ka majanduse elavdamisest ja majanduskasvust. 

Te mainisite, et 150 eurot megavatt-tunni kohta on prognoositud elektri hind aastal 2035. Esiteks, siin me ei räägi elektri börsihinnast, vaid räägime elektri lõpphinnast tarbijale, mille sees on võrgukulud, erinevad tasud ja maksud. Nagu ma olen siin eelnevalt erinevates debattides vastanud, iga prognoos põhineb mingitel kindlatel eeldustel. Kui me ei investeeriks taastuvenergia tootmisse, siis lõpphind tarbijale nendesamade eelduste korral oleks 2035. aastal oluliselt kõrgem. Kas 2035. aastal hakkab elekter meil maksma lõpphinnana 150 eurot või mingisugune muu hulk eurosid, ma arvan, et täna ei saa seda keegi sajaprotsendilise täpsusega öelda. Saab lihtsalt öelda, et selliste eelduste puhul, arvestades ka seda, mida teevad naaberriigid, millised on ühendused ja nii edasi, võiks see hind olla selline.

Suur tänu! Ja kuna lisaküsimusele [teisi pretendeerijaid] ei ole, siis Lauri Laats, mul on teile hea uudis, te saate ka kolmanda võimaluse. Palun, Lauri Laats!

Aitäh! No energeetika on oluline ja energeetika on ka majanduse üks mootoreid. Ja tegelikult peaks see olema meie majanduses sellises võtmes, et me ei keskenduks sellele nagu esimese küsimusena. Ma sõnastan teistpidi: see peaks olema meile pidevalt kättesaadav ja hea hinnaga ning tegelikult rõhku [peaksime panema] teistele majandusharudele. See on nagu see lõppeesmärk, ma arvan, mida me kõik taotleme. 

Mul on ka hea uudis. Vaadates praegust tootmist, võin öelda, et meie roheenergia tootjad, tõenäoliselt täna nii päike kui ka tuul, toodavad hetkel lausa 1250 megavatti. Aga tarbimine  – vat see on see probleemne koht. Tarbimist on vähe, alla 750, [kuskil] 700. Ja me müüme seda odava hinnaga päris suures mahus nii Soome kui ka Lätti. Noh, see on praegu tunni vaade, mis on live'is siin. 

Ja tulen tagasi jällegi selle juurde, et me müüme seda päris odavalt välja. See väga palju raha meile majandusse juurde ei too. Ja kui me arvestame, et siin osa parke, mis toodavad hetkel [elektrit, saavad] kindlasti dotatsiooni, siis võib isegi öelda, et riigi vaatest saadakse kahju. 

Nüüd, millega ei ole arvestatud, kui vaadata seda pilti, meie eesmärki aastaks 2030, [on see, et] tegelikult Lätil ja Leedul on täpselt samasugused eesmärgid. Ka nemad saavad endale roheenergia tootmisüksusi juurde. Kui mälu ei peta, on Läti ja Leedu puhul on see [tähtaeg] 2035. Siis on olukord veelgi keerulisem. Ehk siis seda roheenergiat on ühel [hetkel] päris palju. Kuidas me neid riske maandame, kui meil on kogu piirkonnas [palju] roheenergiat sel ajal, kui me seda ei tarbi, nii nagu ka praegune lai pilt näitab? Mis me sellega teeme?

Aitäh! Lai pilt. Ma tegin omal ka [selle graafiku] lahti ja tõesti, praegu toimub Eestis väga korralik elektri eksport: 370 megavatti läheb Soome ja 325 läheb Lätti. Kui meil ühendusi ei oleks, siis olekski meil hind nullis või miinuses. Selle pärast on need ühendused vajalikud. Ja nüüd tänase päeva sees – [räägin neile,] kes tunnevad rohkem huvi energeetika vastu – on ka vähemalt kahel tunnil võimalik elektrit müüa [kõrgema hinnaga] kui 100 eurot megavatt-tunni kohta. Ehk et kui on olemas päikesepark ja selle juures akupark, siis on võimalik seda arbitraaži teha energiamüüja vaatest. 

Ja ma arvan, et sinna suunda see turg ka areneb. Seal on kindlasti palju ruumi, et ka need salvestusvõimalused juurde tuleksid. Lõppkokkuvõttes aitaks kõik see hinda ühtlustada. Ja kui me jõuame nendesse kuudesse, kui päikest väga palju ei ole, siis on selge, et meil on vaja juurde tuuleenergiat, ja me saame kokkuvõttes ikkagi madalama elektri hinna tarbija vaatest.

Ja viimane tähelepanek: väga oluline on meie meelest ka pikaajaliste ostu-müügilepingute ehk PPA-de turu arendamine, mis peaks aitama kaitsta nii elektritootjat kui ka elektriostjat. See turg on meil hetkel veel lapsekingades, aga kui midagi on lapsekingades, siis järelikult on seal suur potentsiaal edasiseks arenguks.

Suur tänu! Lõpetan tänase teise küsimuse käsitlemise. 

Tänane kolmas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu. Ja enne kui ma loen küsimuse ette, minu siiras tunnustus ja lugupidamine, härra Reinsalu, et Riigikogu juhatuse palvele küsimust täpsustada on reageeritud väga põhjalikult. Ja nüüd ma loen selle väga põhjaliku küsimusepüstituse ka peaministrile siinkohal ette. Ehk siis teema on Riigikogu eelarve kontrolli komisjoni esmaspäevase hinnatõusu arutelu materjali, Eurostati võrdlevaid andmeid seoses hinnatõusuga, konjunktuuriinstituudi viimast baromeetrit, märtsikuu eurobaromeetri uuringut ning Isamaa esitatud viimase kuu ettepanekuid, kuidas leevendada inflatsiooni (vähendada negatiivse lisaeelarvega valitsemiskulusid ning loobuda kaudsete maksude (gaasi-, bensiini-, elektri- ja diisliaktsiisi ning käibemaksu) tõusust lähikuudel) silmas pidades tehtud järeldustest valitsuse poliitika kohta. Ja Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh, härra Riigikogu esimees! 

Miks te naersite minu küsimust ette lugedes? Nagu Riigikogu juhatus …

Urmas Reinsalu, ma just tunnustasin teid väga täpse ja põhjaliku küsimusepüstituse eest.

Juhatuse nõunikud pöördusid eile õhtul minu poole, [kuna ma esitasin] küsimuse [teemaks] lihtsalt "Valitsuse poliitikast" ja ministrid võib-olla ei suuda anda vastust oma poliitika kohta. Ma andsin siis ette lähteandmed, millega oleks võimalik peaministril tutvuda. 

Kuid probleem puudutab hinnatõusu. Eesti Panga hinnangul on selle aasta prognoositav hinnatõus 6%, toiduainetele 7%. Eelmisel aastal oli toiduainete hinnatõus 6,5%. Me oleme Euroopa Liidu riikide seas ülikiirelt liikunud hinnatõusu poolest. Aastal 2012 oli meil toidu hind Euroopa Liidu tasemest 86%, 2023. aastal juba 109% ehk Soome tasemel. Ja sellel aastal saab [meil] prognoositavalt olema Euroopa Liidu suurim hinnatõus. Hinnatõus tähendab seda, et töötavate inimeste ostujõud on Eesti Panga prognoosi järgi sellel aastal 2,3% väiksem. Ka pensionäride netoostujõud on väiksem aasta lõpus kui aasta alul. Hinnatõusu mõjutavad regulatiivsed otsused ehk maksutõusud: aktsiisitõusud 1. maist, 1. juulist käibemaksu ja bensiini hinna tõus. 

Isamaa on esitanud inflatsiooni leevendamise ettepanekud: kaudsete maksude ärajätmine ja valitsemiskulude vähendamine, kuna vastupidiselt lubatule sellel aastal valitsemiskulud hoopis tõusevad. Härra peaminister, milline on teie valitsuse käsitlus inflatsioonipoliitikast? Palun kirjeldage seda parlamendile. Ning vastake ka sellele: mis põhjusel jääb Läti ja Leedu pankade ekspertiisi alusel prognoositavalt nende selle aasta hinnatõus üle kahe korra väiksemaks kui Eesti Panga prognoositav 6%-line hinnatõus? Miks on Balti regioonis nii suured käärid [riikide] hinnatõusu vahel?

Aitäh, hea küsija! Ka mina tunnustan teid selle küsimuse sõnastuse eest. Ehkki see lõpuni arusaadav ei ole, on siiski selle põhjalikkus imekspandav. Müts maha! Lõpuks ometi on see vestlus siin vilja kandnud [ja on aru saadud], et kui tahetakse täpsemaid vastuseid küsimustele, siis [tuleb] ka küsida täpsemalt. Riigikogu eelarve kontrolli komisjoni esmaspäevase hinnatõusu arutelu materjali, Eurostati võrdlevaid andmeid seoses hinnatõusuga, konjunktuuriinstituudi viimast baromeetrit, märtsikuu eurobaromeetri uuringut ning Isamaa esitatud viimase kuu ettepanekuid, kuidas leevendada inflatsiooni (vähendada negatiivse lisaeelarvega valitsemiskulusid ning loobuda kaudsete maksude (gaasi-, bensiini-, elektri- ja diisliaktsiisi ning käibemaksu) tõusust lähikuudel) silmas pidades tehtud järeldustest valitsuse poliitika kohta – ma arvan, et see on pikim küsimus, mida ma peaministrikarjääri jooksul olen saanud. See ei ole küll pikk karjäär. Aga tunnustan teid. Nii et alaku see meie vestlus positiivselt.

Nüüd, numbrites ma pean siiski teid parandama. Eurostat just avaldas Euroopa Liidu märtsi inflatsiooninumbrid. Eesti on seal siiski neljandal-viiendal kohal, mitte esimesel. Meist eespool on Rumeenia, Ungari ja Poola. Faktikontroll seda, jah, ei kinnita, et me esimesed oleme, aga sellest hoolimata teeb loomulikult inflatsioon muret. Kui me vaatame ajas tagasi, siis 2022. aastal – see oli vahetult pärast teie valitsust ja teie otsuseid teise pensionisamba ja palju muuga seoses – oli inflatsioon [meil] Euroopa Liidu kiireim. Siis oli see 19,4%. See oli kindlasti suhteliselt keeruline aeg. 2023. aastal olime kuuendal kohal ja 2024. aastal neljandal kuni kuuendal kohal. Ilmselt oleme samal edetabelikohal üldise inflatsiooniga ka sellel perioodil. Aga ma olen nõus, et kõrge inflatsioon on kindlasti probleem. 

Nüüd, kui vaadata, millest see inflatsioon tuleb – see kindlasti vajab selgitamist ja kirjeldamist –, siis suur hulk Eesti eksperte [ütlevad] – see ei ole küll ainult Eesti ekspertide eripära, aga nemad kirjeldavad Eesti olukorda –, et inflatsiooni veavad eeskätt palgakasv ja maailmaturu toormehinnad. Nii et hinnatõus ja palgatõus käivad käsikäes. Eestis [on nii] just seetõttu, et siin on ka tööjõupuudus ja pigem tugev surve palgatõusule. Noh, ütleme lihtsamaks tegemiseks nii, nagu needsamad eksperdidki on näitlikustamise mõttes öelnud, et kui eelmisel aastal oli hinnatõus 3,5%, siis nüüd on poest ostes kaup, mis varem maksis 100 eurot, 103 eurot ja 50 senti. 

Selle kõrvale saab jälle panna selle, et töötasu alammäär tõusis 2025. aastal 66 euro võrra kuus ja pension kasvas 43 euro võrra kuus. Eesti Pankki on sellessamas komisjonis, mille te nii lahkelt [küsimusse] kirja panite, kenasti välja toonud, et kahe kolmandiku ehk suure osa, lõviosa inflatsioonist moodustavad palgatõus ja toorainetõus maailmaturul ja ühe kolmandiku [moodustavad] maksutõusud või maksud, millest pool on autode registreerimistasu.

Aitäh! Urmas Reinsalu saab nüüd võimaluse täpsustavaks küsimuseks. Palun, Urmas Reinsalu!

Härra peaminister! Ma kiidan teid, et te olete lähteandmetega tutvunud. Kuid minu küsimus oli [selline], et teil oleks [vastamiseks] informatiivne baas, aga te tegelikult ei andnud käsitlust, milline on valitsuse inflatsioonipoliitika. Praegu valitsuse regulatiivsed sammud inflatsiooni suurendavad, mitte ei vähenda. Ning ma juhin tähelepanu, et te ei vastanud minu küsimusele – ma loodan, et teises [vastuses] te teete seda –, miks siis Lätis ja Leedus on prognoositavalt üle kahe korra madalam hinnatõus. 

Nüüd see prognoositav 6% Eestis. Öelge mulle, härra peaminister, kui te olete lähteandmetega tutvunud, mida ma palusin – ja ma näen, et te olete seda teinud –, millises Euroopa Liidu liikmesriigis prognoositakse suuremat inflatsiooni kui 6%. Millises Euroopa Liidu riigis prognoositakse 6% või rohkem selleks aastaks? Teiseks, mis on põhjus, et Lätis ja Leedus on inflatsioon sellel aastal prognoositavalt üle kahe korra madalam? Ja kolmandaks, milline on valitsuse inflatsioonitõrjepoliitika? 

Ja eraldi probleem on tööjõu tootlikkus. Küsimus on, kas inflatsiooni tõttu on meil palgasurve selline või vastupidi, nagu teie sõnastasite, palgasurve kruvib inflatsiooni. Ma juhin tähelepanu, et Swedbanki hinnangul on meie tööjõu tootlikkuse kukkumine viimase 28 aasta pikim. See on eraldi tõsine probleem ja seda kahtlemata inflatsioon survestab. Ma arvan, et teie tagurpidine järeldus ei ole asjakohane. 

Puudutan ka miinimumpalka ja juhin teie tähelepanu Eurostati andmetele. 2025. aasta jaanuari seisuga on Euroopa Liidu tasemel Eesti miinimumpalk madalaim ostujõu pariteeti arvestades. Aga palun vastake minu osundatud kolmele [küsimusele], millele ma [enne] vastust ei saanud.

Aitäh! Te rääkisite nii palju muud juttu juurde, et see võib tõesti segadust tekitada. Ma kõigepealt tulen hinnatõusu ja palgatõusu seoste juurde. Eestis on inflatsiooni siiski vedanud teenuste hinna tõus. Teenused on tööjõumahukad, siin pole midagi teha. Mida kiiremini kasvavad meie palgad – seda me ju ometi tahame, et inimeste sissetulekud ja palgad kasvaksid –, seda kiiremini kasvab ka inflatsioon. 

Mõned tsitaadid lihtsalt. Oktoobris 2023 ütles Tõnu Mertsina: "Hinnatõusu tõukab edasi palgakasv." Aprillis 2024 ütles Mihkel Nestor samamoodi: "Kui tahame suurt palgakasvu, peame leppima kiire hinnatõusuga." 2024. aasta Postimehe loo pealkiri on – lihtsalt meelevaldselt valitud, aga üks neist – "Palgakasv hoiab nii Eesti kui euroala inflatsiooni kõrgel". Ja oktoobris 2024 Kaspar Oja, teilegi ilmselt tuntud Eesti Panga analüütik [ütles]: "Eesti inflatsiooni veab jätkuvalt palgatõus." Selle me oleme siis tuvastanud, et palgatõus ja hinnatõus käivad koos. 

Nüüd, kui te küsite, mis on valitsuse käsitlus ja mida teeb valitsus, siis [saan vastata, et] juba eelmine valitsuse koosseisus asus kärpeid [tegema]. Kärped on avalikus sektoris läbivad, välja arvatud õpetajad, kaitsevõime ja sisejulgeolek. Ja ma kindlasti ütlen, et oleks hästi klaar: meie pensione kärpida ei kavatse. Minu ajal pensione ei kärbita. Ma tean teie veendumust, et pensionisüsteem tuleb ümber teha ja teine pensionisammas [tuleb] lammutada, ja lootust pensionidest lisaraha võtta. Seda ma kindlasti ei toeta, et oleks öeldud. 

Numbrites: nelja aastaga kärbime me 1,4 miljardit avalikke kulusid ja 2025. aasta eelarves tööjõu majandamiskulud vähenevad 1,1%. Eelarve kasv on ka väiksem kui majanduskasv. Valdavalt kasvavad riigikaitsekulud, veidi alla 10%, ja sotsiaalkulud, 7,5%. Majanduse poole pealt [ütlen, et] valitsus astub hulga samme selleks, et majandus hakkaks kasvama ja inimesed paremini toime saaks. Ja järgnevatel aastatel sellest ja majandusolukorrast tulenevalt on prognoositud inflatsiooni langust. Nii et sellel ajal on inflatsioon kindlasti kõrge, järgnevatel aastatel madalam.

Fakt on kindlasti see, et majanduskasv on alanud. Selleks, et majanduskasv saaks hoogu, me kaotame ettevõtete kasumimaksu. Inimestele hõlpu andmise ja sotsiaalse õigluse mõttes on kindlasti mõistlik samm esimesest eurost tulumaks ja me tõstame tulumaksuvaba miinimumi. Ehk teie, Isamaa ja Keskerakonna loodud ühissünnitise, maksuküüru saadame ajalukku. See jätab inimestele 2026. aastast väga palju rohkem raha kätte. Nii et sellest saavad inimesed rohkem toime. Aga jah, nagu öeldud, palgatõus ja inflatsioon ehk palgatõus ja hinnatõus käivad sellel aastal veel palju käsikäes. Järgnevatel aastatel, analüüsid näitavad, hakkab see raugema.

Suur tänu! Riina Solman, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Eesti riigil on üks peidetud pool, mis jääb väljastpoolt tulnud inimestele nägemata. See on vaesus ja ääremaastumine, eriti üksikute vanurite ja lastega perede vaates, kes ei saa läbi ilma esmatarbekaupade ja esmatasandi teenusteta. Teie aga tõstate makse, aktsiise, kehtestasite automaksu, arvestamata absoluutselt suurperede ja puuetega inimeste vajadustega. Ka kümnelapselise pere bussi eest [tuleb maksta] automaksu täie rauaga. Te lubasite, et käibemaksu tõus on ajutine, aga nüüd on teie valitsuse rahandusminister välja öelnud, et see ei ole ajutine, vaid nii see jääb. Ja probleem puudutab hinnatõusu, eriti toiduainete hinna tõusu. [Toit] on esmatarbekaup, ilma milleta lastega pere toime ei tule. [Toiduainete hinnad] on tõusnud 7%, nagu me eelpool kuulsime. Hinnatõus tähendab seda, et inimeste ostujõud on väiksem. 

Mina küsin, millist lahendust te pakute, eriti ääremaade elanikele elukalliduse tõusust tuleneva sisse- ja siserändesurve leevendamiseks. Suur osa inimesi tulevad ja liiguvad äärealadelt parema palga ja ainelise elukvaliteedi, aga ka haridusasutuste ja parema meditsiinilise abi tõttu tõmbekeskustesse, peamiselt Tallinnasse ja Harjumaale, kus elab juba üle 600 000 elaniku. Samas me teame, et meil on vaja, et meil äärealadel elaksid inimesed, sest see on ühtlasi meie julgeolekuküsimus. Milliseid lahendusi te pakute äärealade elanikele, et nad siserände korras ei peaks tulema parema palga ja võimaluste järele Tallinnasse ja Harjumaale või siis ka Tartusse ja Tartu ümbrusesse, kus neid ka jagub?

Härra minister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Head Riigikogu liikmed! Mul kahjuks ei ole uuemaid, 2024. aasta andmeid ja hetkel veel ei ole Statistikaametist detailseid andmeid suhtelise vaesuse kohta. 2023. aastal varasema aastaga võrreldes vaesus vähenes: suhteline vaesus 2,3 protsendipunkti ja absoluutne 0,8%. 2023. aastal elas suhtelises vaesuses 20% ja absoluutses vaesuses 2,7% Eesti elanikkonnast. 

Kui nüüd vaadata neid vaesuse näitajaid, siis teile ilmselt teeb head meelt, et elu on Eestis edasi läinud. Sellest ajast, kui Isamaa koos EKRE-ga valitses, on suhteline vaesus vähenenud. Näiteks suhtelise vaesuse määr üksikvanemaga perede hulgas oli 2023. aastal 30%. Võrdluseks 2020. aasta, kui see oli peaaegu 37%. Vähemalt kolme lapsega paari suhtelise vaesuse määr 2023. aastal oli 12,5%. Võrdlusena 2019. aasta, kui oli neid peaaegu 17%. Nii et need võrreldavad andmed näitavad vaesuse vähenemist, ja paljuski on see seotud pensionide kiire tõusuga ja alampalga tõusuga.

Te küsite, mida riik teeb. Ma juba kirjeldasin, et me kaotame tulumaksukohustuse esimesest eurost, mis täna on seadustatud, ja see jätab väiksema sissetulekuga inimestele rohkem raha kätte. Selle me kavatseme tühistada. See kindlasti annab hõlpu nii pensionäridele kui ka väiksema sissetulekuga inimestele. Seda esiteks. Ja teiseks kaotame Isamaa ja Keskerakonna ühisloomingu ehk selle maksuküüru ja tõstame tulumaksuvaba miinimumi 700 euroni. See juhtub 2026. aastal ja tähendab seda, et kui me tühistame teie loodud [regulatsiooni], siis inimesed saavad rohkem raha kätte, mis teeb nende elu lihtsamaks.

Suur tänu! Lõpetan tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. Enne, kui me läheme neljanda küsimuse juurde, on käsi püsti Urmas Reinsalul. Teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

No niisuguses heatahtlikus vormis, härra Riigikogu esimees, [ütlen ma, et] ma olen veidikene nõutu. Meil oli kokkulepe, ma sain aru, Riigikogu juhatuse tasemel nõunikega, eks ole, et ma annan põhjaliku lähtematerjali, mis valitsuse tasemel läbi töötatakse, selleks, et valitsuse liikmed saaksid sisuliselt vastata. Ja ma küsisin konkreetse küsimuse: milline on valitsuse käsitlus inflatsioonitõrjest ning miks Läti ja Leedu selle aasta prognoositav inflatsioon on üle kahe korra madalam kui Eesti prognoositav inflatsioon? Kuid tuleb välja, et vaatamata minu lähteandmete rohkusele, mida te kiitsite ja mida härra peaminister kiitis, sain ma nii-öelda null bitti informatsiooni, välja arvatud minu meelest vaieldava teadmise, et Eestis on inflatsioon selle pärast, et palgad tõusevad. Mida ma peaksin täiendavalt tegema?

Aitäh, hea kolleeg! Antud juhul ma tõesti veel kord tunnustan teid väga põhjaliku küsimuse eest. Aga samal ajal oli kindlasti härra peaminister inflatsiooniküsimuses väga põhjalikult ette valmistanud, seda me kuulsime siin ka erinevatest numbritest. Mina ütleksin, et oli väga sisukas ja põhjalik arutelu. Kui mõni küsimus jäi vastamata … Mina antud juhul inflatsiooni vaate kohta, mida te küsisite, kuulsin küll vastust. Ma ei saa öelda … Võib-olla mõni üksik seik teie väga pikast ja põhjalikust küsimusest jäi kajastamata, aga seda [debatti] on võimalik alati Riigikogu infotunnis jätkata. Selle kohta on võimalik Riigikogu liikmetel ka esitada arupärimisi ja kirjalikke küsimusi. Ehk et neid võimalusi siin peaministriga debatti pidada on päris palju. Ja loomulikult see infotund jätkub ja siin on võimalik jätkuvalt [küsida]. Tõesti, teiste küsimuste raames seda võimalust küll väga ei teki, kui just härra peaminister ise ei avalda soovi küsimustele vastata. Aga ütleme niimoodi, et debatt jätkub. Aitäh, Urmas Reinsalu!

Me liigume edasi neljanda küsimuse juurde, sellepärast et Lauri Läänemets juba kannatamatult ootab, et saaks härra peaministrilt küsida Eesti inimeste toimetuleku halvendamise kohta. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Valitsuse plaan anda tööandjale õigus ühepoolselt otsustada kuu või nädala kaupa, kui palju inimene palka saab, lööb keskmisel perel täielikult jalad alt. Te võtate inimeselt kindluse, kas tal on toidu ostmiseks raha, kuidas pangalaenu tagasi maksta või kas laps saab huviringi minna. See puudutab peaaegu kõiki: õdesid, hooldustöötajaid, teenindajaid, autojuhte. Samuti vähendab see tulevikus vanemahüvitist, pensioneid ning ka võimalikku saadavat haigushüvitist. Sisuliselt panete te töötaja vastutama kõigi ettevõtte äririskide või riiki tabanud majanduslanguse eest. Samas te ei võta kuulda ametiühingute hoiatusi, kuigi siin tuleks leida tasakaal tööandjate ja ametiühingutega. Miks on teie jaoks tööandja positsioon tähtsam kui Eesti inimese, Eesti töötaja heaolu?

Aitäh, hea küsija! Me vist debateerisime eelmises või üle-eelmises infotunnis samal teemal. Ilmselt me jätkame seda debatti. Jah, me saame sellest positsioonist erinevalt aru, nagu me ka valitsuses kolleegidena saime sellest erinevalt aru. Ma ei hakka kogu seaduseelnõu teksti ette lugema, see on parlamendis olemas, iga huviline saab ise seda vaadata. 

Olukord, kus inimestel, kes tahavad tööturul paindlikumalt töötada, säilivad sotsiaalsed garantiid, on ju neile inimestele ometi kasulik. Kui sa oled üliõpilane, pensionär või siis terviseriskiga inimene, sa saad valida endale sobivama töökoormuse ja tööd teha nii, et sinu sotsiaalsed garantiid säilivad. Seetõttu, jah, ma ei mõista vastasseisu sellele. Minu käsitluse kohaselt – ja ma loomulikult saan aru, et see käsitlus on meil erinev, tundub, et seal on vastuolu – erinevad töölepingud ja töötingimused lepitakse kokku kahepoolselt. Teie käsitluse kohaselt on see vist väga ühepoolne tegevus. Minu hinnangul on see kahepoolne. 

Me just rääkisime ka majandusest laiemalt. Majanduse üldine pilt on pigem ikkagi selline, et meil on nüüd, kui me oleme majanduskasvu alguses – majanduskasv on juba alanud –, pigem ikkagi puudu oskustöötajatest ja tööjõust. See tähendab seda, et töötaja valiku[võimalus], millal ta oma töö ära teeb, on kindlasti suurem kui mis tahes muudes tingimustes. 

Ütleme nii, et ma saan aru, et teie vaade pigem on ametiühingukeskne, et ametiühing peaks olema kõikide töötingimuste üle otsustaja. Aga ma siiski meenutan, et ametiühingud esindavad Eestis – veel kord vabandan, kui ma siin numbriga eksin – 4, 5, 6 või 7% töötajatest. See ei ole teab mis suur esindatuse määr. 

Nii et tuleks ikkagi [arvestada] laiemalt seda vajadust – vajadust selle järgi, et inimesed saaksid paindlikumalt tööd teha, säilitades enda sotsiaalsed garantiid. See vajadus on ju olemas. Sest mis on selle alternatiiv? See, et nad kasutavad teisi lepinguid, mille kohaselt nad ei säilita tööd tehes sotsiaalseid garantiisid? Seetõttu, jah, ma arvan, et me selles debatis vist jääme eriarvamusele. Mina olen pigem nende inimeste poolt, kes tahavad paindlikult tööd teha ja enda sotsiaalsed garantiid säilitada.

Suur tänu! Lauri Läänemets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Esiteks, ma mäletan neid debatte valitsuses. Te kasutasite võimalust öelda, et ametiühingud ei esinda kedagi. Samamoodi teie arvates Tööandjate Keskliit ei esinda eriti paljusid tööandjaid, aga millegipärast te kuulate neid rohkem. Seda ma mäletan selgelt, et me olime ühel nõul, et see nii on. Teiseks, te ju räägite üliõpilastest ja pensionäridest, kelle puhul see ongi mõistlik, aga te laiendate töölepingu seadust kõigile inimestele, ka nendele, kes peaks saama täismahus töötada. See on see probleem. 

Aga minu küsimus on hoopis teisel teemal. Koalitsioonipoliitikute väljaütlemised meedias on andnud signaali, et tuleb varjatud tasuline kõrgharidus, mis tähendab administreerimistasu kehtestamist. Samuti on öeldud, et teistkordne õppimine kõrgkoolis muutub tasuliseks. See on vastupidine hoiak senisele. [Siiamaani] on riigi eesmärk olnud, et inimesed õpiks kogu elu ja omandaks haridust mitu korda. Elukestev õpe, just eelkõige nende [õppimine], kellel on väiksem sissetulek, saab sellest tagasilöögi. Aga tihti need inimesed just peaksidki ümber õppima. Ühiskonna jaoks tähendab see vähem lisandväärtuse loomist, [vähemaid] oskusi tööturul, vähem innovatsiooni. See halvendab inimeste toimetulekut ja võimalust paremale palgale. Millest tulenevalt on valitsus muutnud riigi majanduspoliitilisi sihte targema ja tehnoloogiapõhise majanduse poole liikumisel?

Aitäh, hea küsija! Lauri, kõigepealt eelmise küsimuse lõpetuseks [ütlen], et mina siiski usun paindlikku tööturgu, kus osapooled saavad omavahel kokku leppida, mitte sellesse, et ametiühingud peaksid otsustama meie kõigi eest, millised on meie töötingimused. Seal me oleme veidi eriarvamusel. See valitsus – tõepoolest, selles küsimuses ei ole eksitust – on paremliberaalne. See tähendab, et me pingutame rohkem majanduskasvu, vaba tööturu ja kõikide nende reeglite vähendamise nimel, mis majanduskasvu piiravad, et laheneks ka need mured, millest siin räägitud on, et hinnakasv võtab inimestelt võimaluse ise hakkama saada või et majandus ei kasva. Majandus õnneks on kasvama hakanud. 

Teiseks küsimus, mis puudutab kõrgharidust. See debatt on koalitsiooni vastavas töörühmas veel pooleli. Haridusminister, kes seda debatti veab, on siinsamas kõrval. Aga võin kohe meenutada, temagi võib meenutada, et juba eelmistes valitsustes, kus teiegi olite, me kehtestasime selle, et kui keegi enne kümmet aastat uuesti õppima läheb, ei ole see enam tasuta. Nii et siin praegu küll erilist muudatust ei ole. 

Ja kui te küsite, kas me liigume teaduspõhise majanduse poole, siis vastus on absoluutselt jah. Valitsuse [kohtumisel], kus oli haridus- ja teadusminister ning minagi, käis Teadus- ja Arendusnõukogu. Seal on koos suur hulk erinevaid ettevõtjaid, teadlasi, ülikoole ja palju teisi asjasse puutuvaid inimesi, ka Teaduste Akadeemia muu hulgas. Ja ma ütleksin juba selle esimese kohtumise baasilt, et väga tugevalt on suund just selle poole, et Eestis teaduspõhine ja teadusmahukas majandus kasvaks. Meenutan, et ma käisin parlamendi ees rääkimas teadus- ja arendustegevuse olukorrast Eestis 2023 aastal ja 2024. aastal. Võiks ju arvata, et teadus- ja arendustegevusse investeerimise trend on negatiivne, [aga tegelikult on] vastupidi, see trend on olnud kasvav, ettevõtjad on sinna rohkem raha pannud. 

Suur pluss on see, et teaduskraadiga töötajate arv on kasvanud viimastel aastatel peaaegu kahekordseks. See tähendab sisuliselt seda, et kui varem ei olnud ettevõtet, kuhu teadlasel [tööle] minna, siis nüüd ei ole tegelikult teadlast, keda ettevõttel [tööle] võtta. Ma [räägin] natuke huumoriga pooleks. Nii et Eesti majanduse suund on teadusmahukama tegevuse poole. Ja hariduses tegelikult kõik needsamad otsused, millele te viitate justkui üllatusega, on varasemates valitsustes teie enda osalusel vastu võetud.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Madis Kallas. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Igapäevaselt saab uudistest lugeda, et inimeste toimetulek on üha keerulisem. Viimasena toodi välja erinevates portaalides statistika, et iga kolmas eestlane elab võlgu ehk tema ühe kuu sissetulekud on väiksemad kui igakuised väljaminekud. Kindlasti on igal inimesel tegelikult teine eesmärk, ühelegi inimesele ei meeldi elada võlgu, aga see tuleneb reaalsest toimetulekuolukorrast. Võlgu võetakse kas tuleviku arvelt või siis mingeid muid lahendusi [kasutades]. Aga suures pildis on see kõik negatiivse mõjuga. Ma loodan, et tänane valitsus erinevate valdkondade aruteludes või seadusemuudatuste ettevalmistamisel kaalub alati seda, et see ei viiks taas kord mingit osa meie ühiskonnast raskesse toimetulekuolukorda võrreldes praegusega. 

Minu küsimus oleks lähtuvalt ka Lauri Läänemetsa eelpool tõstatatud küsimusest selline: kas planeeritavad muudatused, mis puudutavad teise kõrghariduse tasulisuse teemat, on mõistlikud olukorras, kus maailm meie ümber muutub kiiresti ja meil on vaja elukestvat õpet soodustada ka kõrghariduse vaates? Kas see võib tähendada ennekõike raskemat olukorda ülikoolis kaugemate piirkondade elanike vaates, kellel puudub näiteks elukoht ülikoolilinnas või transpordi[võimalused] ülikoolilinna on oluliselt kehvemad?

Aitäh! Päris mitu küsimust oli siin, aga püüan jõudumööda vastata. Kõigepealt, mis puudutab inimeste toimetulekut, ma ütleksin küll, jah, et me astume samme, et inimesed paremini toime tuleksid. See on vist isegi objektiivne kirjeldus, ehkki valitsusele tihtipeale tundub ühtemoodi ja opositsioonis teistmoodi. Aga mulle tundub, et me astume neid samme. Kui vaadata objektiivseid numbreid, siis jah, ettevõtete tulumaksu kaotamine, ma saan aru, ei ole sotsiaaldemokraatidele kuigi südamelähedane valik, aga seal kõrval esimesest eurost tulumaksukohustuse kaotamine just aitabki väiksema sissetulekuga inimestel paremini toime tulla. Tegelikult mõjutab esimesest eurost tulumaksukohustus kõige rohkem just pensionäre ja väikese sissetulekuga inimesi. Nii et see on igal juhul sotsiaalselt õiglane ja aitab inimestel paremini toime tulla. Selles pole ju mingit kahtlust, faktina see nii on. 

Ja teiseks, sellesama Isamaa‑Keskerakonna ühise sünnitise, maksuküüru kaotamine ehk tulumaksuvaba miinimumi 700 euroni viimine. Kui me selle Isamaa‑Keskerakonna maksuküüru kaotame, siis jääb inimestel 2026. aastast oluliselt rohkem raha kätte. Nii et neid samme me astume küll päris hoolega, et inimestel elu lihtsamaks läheks. Majandus on ka kasvama hakanud ja loodetavasti annab see järgmise aasta alguses kõigile sissetulekus hõlpu. 

Nüüd, mis puudutab seda haridusküsimust, tegelikult ma ütlesin olulise ära. See otsus, millele Lauri Läänemets ilmselt viitab, on juba varasemate valitsuste ajal tehtud. Minu meelest siin mingit üllatust ei saa olla. Kui ma täpselt sellest küsimuse üdist aru ei saanud, siis saate seda kuidagi täpsustada ja ma saan hiljem vastust täpsustada.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Ma lõpetan tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Tänane viies küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on sunniraha omavalitsustele. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Eelmise nädala lõpus saime teada, et esimese omavalitsusena on Haridus- ja Teadusministeeriumilt saanud sunniraha 3000 eurot Järva vald. Esimesena selles mõttes, et põhjus oli ebapiisav kvalifitseeritud õpetajate arv. Ja loomulikult on hästi palju küsimusi selle kohta, ma proovin neid kuidagi sõnastada. Vald ütles kohe, et läheb sellega kohtusse, ja oli hästi pettunud ja nördinud, sest nende arvates positiivse ja konstruktiivse koostöö asemel läks ministeerium neilt raha nõudma põhimõtteliselt asja pärast, mis on Eestis väga laialt levinud. 

Küsimus number üks on see. Nad said sunniraha ministeeriumilt selle eest, et neil ei olnud piisavat arvu kvalifitseeritud õpetajaid. Samas, piisavuse nõue ei ole kuidagi defineeritud seaduses. Näiteks ka õiguskantsler Ülle Madise ütles, et kui ministeerium tahab midagi nõuda sellel alusel ja kontrollida, kas on piisav arv kvalifitseeritud õpetajaid või ei ole, siis peab ministeerium oma seisukohta piisavalt põhjendama. Seda põhjendust ei olnud. Ja siis jällegi, Eestis on ligi 4200 kvalifikatsioonile mittevastavat õpetajat ehk üle 20% kogu õpetajaskonnast. Ja koole, kus kõik õpetajad vastavad kvalifikatsioonile, on Eestis väidetavalt vaid 3%. Nii et küsimus on, kust need omavalitsused kvalifitseeritud õpetajaid võtavad.

Proua minister, palun!

Aitäh! Ma toon natukene tausta Järva valla järelevalvele. Järva valla järelevalvet alustati 2019. aastal. Järelevalve õiend allkirjastati 2020. aastal, kui minister oli Mailis Reps teie erakonnast. Ta tegi Järva vallale ettekirjutused seoses kvalifikatsioonile mittevastavate õpetajate osakaaluga. Kvalifikatsiooninõuetele vastamise tähtajaks pandi 1. september 2021 ehk siis neile anti aasta, et rohkem õpetajaid vastaks kvalifikatsioonile. Seda ettekirjutust algseks tähtajaks ei täidetud ja vastavalt Järva vallavalitsuse taotlusele on ettekirjutuse täitmise tähtaega korduvalt pikendatud. Seda pikendati 2021. aastal, 2022. aastal ja 2023. aastal. Tulenevalt Järva vallavalitsuse 2023. aasta taotlusest pikendati ettekirjutuse tähtaega kuni 1. juulini 2024. Kokku on seda [tähtaega] pikendatud Järva valla palvel nelja aasta jooksul. 

Nelja aastaga on võimalik ära teha õpetaja kutse. Selleks ei pea minema ülikooli. Kui inimesel on kõrgharidus, siis ta läheb õpetajate liitu, esitab portfoolio ja teeb selle õpetaja kutse ära. Nelja aasta jooksul ei ole olukord muutunud selles koolis, mille üle järelevalve käib, ja muutunud ei ole ka õpetaja kutse omamise protsent. Seal on ilmselgelt ka koolipidaja vastutus ja kohustus teha see pingutus, et need õpetajad tegelikult kutse ära teeksid. Nii et me ei räägi mitte sellest, et kedagi on vaja vallandada või kedagi on vaja uuesti tööle võtta, vaid koolis töötavad õpetajad peavad omandama kutse. Seda kutset on võimalik omandada lisaks ülikoolis käimisele ka kutse andja juures. 

Millest me räägime, kui me räägime kvalifikatsioonile vastavate õpetajate mittepiisavusest? Järva valla selles koolis, millest konkreetses õiendis juttu on, andsid 65% tundidest õpetajad, kes vastasid kvalifikatsioonile, aga 35% andsid õpetajad, kes ei vasta kvalifikatsioonile. Haridusministeeriumi pikaaegse järelevalvekogemuse pealt on see pretsedenditult suur protsent õppetööst, mida [viivad läbi] õpetajad, kes ei vasta kvalifikatsiooninõuetele. See ei ole tavapärane Eesti koolides, et nii suur hulk õpetajaid ei vasta kvalifikatsiooninõuetele. Sealt tulebki see piisav määr, mille me oma järelevalvepraktika järgi oleme määratlenud. Haridusministeerium ei määranud 2024. aastal maksimumsunniraha. Sunniraha määrati 3000 eurot, sunniraha maksimumpiir on 9600 eurot. Meie näeme omalt poolt, et me oleme korduvalt ja korduvalt neile vastu tulnud, korduvalt ja korduvalt [tähtaega] pikendanud. Võimalusi on õpetajatel olnud kvalifikatsioon …

Teie aeg. 

… ära teha korduvalt.

Aitäh! Me saame seda arutelu jätkata, sest Vadim Belobrovtsevil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Loodetavasti antakse ka mulle lisaaega. Ma väga tänan selle ajaloolise ekskursiooni eest, mis näitab mulle ainult ühte, et tegelikult pole aastatega mitte midagi muutunud. Ja ma ei usu, et see on ainult selle omavalitsuse probleem. Tegelikult me oleme siin saalis opositsiooni esindajatena korduvalt ja korduvalt rääkinud sellest, et Eestis puudub piisav õpetajate järelkasv, ja kahjuks on see jätkuvalt niimoodi. Olukorras, kus tõepoolest on – te ei ole seda kommenteerinud, järelikult nii see on – Eestis ainult 3% koole, kus kõik õpetajad vastavad kvalifikatsiooninõuetele. See on tegelikult väga väike protsent, olgem ausad. Lisaks väidab ka Järva valla juht, et riigikoolid, kes peaksid tegelikult eeskuju näitama, on ise hädas kvalifitseeritud õpetajate hankimisega, ning ta nimetab, et kuskil 50–60% õpetajatest, kes õpetavad riigikoolis, samamoodi ei vasta kvalifikatsiooninõuetele. 

Minu küsimused on järgmised. Esiteks, kas need numbrid on õiged? Teiseks, mida Haridus- ja Teadusministeerium on, ütleme, kahe viimase aasta jooksul teinud selleks, et kvalifitseeritud õpetajate arv suureneks? Miks meil nii suur õpetajate defitsiit on? Kas [põhjus] on väga väike palk, mis tegelikult ei vasta nendele nõuetele, mis õpetajatele esitatakse? Ja mida me siis selle palgaga teeme näiteks järgmisel aastal?

Aitäh küsimuse eest! Ma päris ei nõustu sellega, et me ei koolita piisavalt õpetajaid. Statistika seda ei tõenda. Te tõite numbri, et 4000 õpetajat täna koolis töötavatest õpetajatest ei vasta kvalifikatsiooninõuetele, aga tööturul on kõvasti üle 3000 inimese, kellel on õpetaja kvalifikatsioon, aga kes ei tööta õpetajana. 

Viimase kahe aasta jooksul on igal aastal ülikoolides suurendatud vastuvõttu õpetajakoolitusse 400 koha võrra. Tänase seisuga õpib ülikoolis õpetajakoolituse erialadel üle 1000 inimese rohkem. Järgmistel aastatel hakkavad nad lõpetama neid erialasid ehk lõpetajate arv suureneb märkimisväärselt. See võtab väga pikalt aega – viis aastat võtab aega –, et ülikoolis järelkasvu [luua]. 

Aga õpetaja kutset ei saa ainult ülikoolist. Õpetaja kutset saab ka Õpetajate Liidust, kes on täna kutse andja ja kuhu koolis töötav õpetaja, kellel on piisavalt õpetamise kogemust, saab minna ja kinnitust saada sellele, et tal on tegelikult õpetaja pädevused, ning ta saab sealt kutse. 

Miks õpetajad seda teinud ei ole? Põhjus on see, et tänase õpetajate palgakorralduse puhul ei diferentseerita [õpetajaid] vastavalt kvalifikatsioonile, [ei eristata] kutset omavat ja kutset mitteomavat õpetajat. See on see põhjus, miks me oleme pikkade, vaevaliste haridusleppe läbirääkimiste raames välja töötanud õpetajate kvalifikatsiooni- ja palgamudeli, mida me nimetame karjäärimudeliks. See väärtustab rahaliselt seda, kui õpetaja on ära teinud kutse ja saanud kinnituse oma õpetamise pädevustele. Ja selline stiimul ja motivatsioon selleks, et inimesed, kes õpetajaametis töötavad, omaksid ka kinnitust selle kohta, et neil on õpetamise pädevus, hakkab kindlasti tööle. Nii et kui Riigikogu seda seadusemuudatust menetlema hakkab, siis ma väga loodan, et te toetate seda. 

Ilmselge on see, et õpetajate puuduse põhjus – need inimesed, kes täna omavad õpetaja kvalifikatsiooni, aga koolis ei tööta – on madal palk võrreldes selle tööga, mida nad teevad praegu, kui nad õpetajaametis ei tööta. See on ilmselge. Ja iga haridusministri võitlus on alati olnud see, et õpetajate palk tõuseks.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea haridusminister! Räägime siis palkadest edasi. Mul on väga hea meel Ida-Virumaa õpetajate pärast, kes saavad kõrgendatud palka võrreldes teiste Eesti õpetajatega. Aga kas teile ei tundu, et see meede tõmbab õpetajaid igalt poolt Eestis veel vähemaks ja teeb selle probleemi veel suuremaks, kui nad koonduvad ühte kohta tänu suurele töötasule ja teistes omavalitsustes jääb koolides õpetajaid veel vähemaks? Siin kindlasti on ebaõiglus, kuna selliseid piirkondi nagu Ida-Virumaa on Eestis teisigi: kas või Tallinn, mingisugused linnaosad, Maardu linn ja teisedki. Kas see praktika jääbki selliseks või me ikkagi võrdsustame õpetajate palgad?

Aitäh küsimuse eest! Ida-Virumaa õpetajate palgalisa on osa eestikeelsele õppele ülemineku reformist. Eesti keelt oskavate õpetajate vajadus Ida-Virumaal oli kolm korda suurem kui ükskõik millises teises Eesti piirkonnas. Koha pealt värvata neid inimesi oli keeruline, kuna eesti keelt oskavad või eesti keelt emakeelena rääkivad inimesed olid Ida-Virumaal ja on jätkuvalt siiski vähemuses, mille tõttu oli oluline luua meede, mis oleks atraktiivne Eestis elavatele inimestele, kes valdavad eesti keelt ja tahavad õpetajatööd teha, et liikuda tööle Ida-Virumaale, selleks et meil õnnestuks see reform. See on, ma arvan, selle sajandi üks suuremaid muudatusi, ja eriti tugevasti puudutab see Ida-Virumaad. Nii et ma pean väga oluliseks, et see palgatoetus Ida-Virumaal kestaks. 

Ja praeguse valitsuse puhul ei ole mingit kahtlust selles, et see palgatoetus ei kestaks. Tegevuskava järgi kestab see palgatoetus aastani 2030 ehk nii kaua, kuni toimub täielik üleminek eestikeelsele õppele kuni üheksandate klassideni. See palgatoetus on toonud Ida-Virumaale tööle üle 500 õpetaja, uue inimese. Mitte kõik ei ole tulnud teistest koolidest. Haridussüsteemi on viimase kolme aasta jooksul sisenenud oluliselt rohkem õpetajaid, kui sealt on lahkunud, ehk siis see saldo on positiivne. Meil töötab täna koolides õpetajaid rohkem, kui neid töötas eelmisel aastal, ja eelmisel aastal töötas neid rohkem, kui töötas üle-eelmisel aastal. Ehk siis üleüldine õpetajate arv Eestis on kasvanud ja nende inimeste hulk, kes koolis õpetajana töötavad, on kasvanud. 

Te küsisite, kas Tallinnale peaks ka tegema palgaerisuse. Võib-olla ideaalmaailmas peaks kõiki võrdselt [kohtlema], aga Tallinn on siiski suhteliselt rikas omavalitsus ja Tallinna Linnavalitsus suudab ka täna – me oleme seda näinud – hea tahte korral tõsta õpetajate palkasid. Loodetavasti jääb see õpetajate palgaküsimus ka edaspidi Tallinna linna prioriteediks.

Suur tänu! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise ja läheme hoogsalt edasi. 

Kuues küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Riina Solman ja teema on vaesus. Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Mina tegelikult olin ka tubli ja saatsin oma küsimuse sisu ette. Ma ei hakka seda saadetud sisu ette lugema. Siin on pandud [teemaks] "Vaesus", aga tegelikult ma tõin päris olulisi andmeid seal välja, ÜRO statistikat ja Eestis võetud kohustusi ja nende täitmist. 

Aga minu esimene küsimus puudutab kuldvõtmekest. See on Eestil olemas. Te eksite, kui te ütlete, et seda ei ole ja seda pole kusagil maailmas. On küll! Ja ma tänan ka, et osundasite sellele, et Jüri Ratase teine valitsus oli tubli, oli näoga rahva poole ja suunas inimeste toimetulekusse oluliselt enam ressursse, mis ka elujärge parandas. Ja [paranesid] vaesusnäitajad, mille teie siis oma valitsustega, Reformierakonna valitsustega üle võtsite ja millele saate täna osundada, [rääkides], et inimestel on kergemaks läinud. 

Olete madalast sündimusest rääkides öelnud, et nii on igal pool maailmas. Aga igal pool maailmas ei ole õrna rahvusriiki, kus räägitakse eesti keelt ja viljeletakse eesti kultuuri. Te olete ka öelnud, et Eesti lapsi saab ikka Eesti peredest. See oli väga õige osundus. Ja Eestil on oma kuldvõtmeke. Aastal 2017 hakkas kehtima suure pere toetus, kolmanda ja enama lapse toetus, mille [tulemusena] sündis kahel järjestikusel aastal kolmandaid ja enamaid lapsi 25% rohkem.  

Eile sotsiaalkomisjonis arutasime me Signe Riisaloga ühte meedet, mille me kehtestasime koroonakriisi ajal Jüri Ratase teise valitsusega. Ka see meede leidis heakskiidu. Nii et need meetmed on olemas. Poliitika on signaalide kunst. Samas on just Reformierakonna valitsused maksutõusude ja toetuste kärbetega inimestelt raha ära võtnud.

Ma küsingi nüüd: milliseid meetmeid plaanib teie valitsus lastega peredele, eriti [neile, kes elavad] äärealadel, kust inimesed liiguvad linnakeskkonda, et vaesuse tõttu ei jääks lapsed sündimata? Nimelt, uuringute järgi on teada, et kolmandaid ja enamaid lapsi ei plaanita just nimelt materiaalsetel põhjustel.

Suur tänu! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Jah, seda teie põhjalikku küsimust minu kurvastuseks siin polnud. Ma loodan, et nad paberit kokku ei hoidnud, aga ilmselt jõuab see teinekord siia ka. Aga siiski on väga tänuväärne, et küsija saadab küsimuse sisu ette. Siis on võimalik teemast ju täpsemalt rääkida. Nii et veel kord tänu!

Nüüd, siin oli päris mitu teemat. Kõige olulisem küsimus tundus olevat see, et kuidas inimeste toimetulek paraneks ja vaesus väheneks. Vaesuse numbritest ma tegelikult juba veidi rääkisin ka. Tõtt-öelda, ma võin need ka üle korrata, et [numbrid ka] selle küsimuse juures oleks olemas. Mul kahjuks ei ole uuemaid [andmeid] Statistikaametist veel tulnud. Eks need detailsed andmed suhtelise vaesuse kohta tulevad siis, kui aeg on.

2023. aastal, nagu ma enne kirjeldasin ja kirjeldan uuesti üle, vähenes suhteline vaesus varasemaga võrreldes suhteliselt kenasti. Absoluutne [vaesus] vähenes 0,8% ja suhteline vaesus 2,3 protsendipunkti. 

Ja vaatame ajas tagasi. Minu [soov] küll ei olnud kiita Jüri Ratase valitsust. Jüri Ratase valitsuste ajal juhtus palju halbu asju, muu hulgas pensionisamba lammutamine, mis Isamaale väga südamelähedane oli ja millest algas seesama inflatsiooniralli. Teiseks, kehtestati seesama maksuküür, mille tõttu väga paljud väiksema sissetulekuga inimesed kaotavad palju raha täna, enne kui meie valitsuse otsus [maksuküür] kaotada [rakendub]. Järgmise aasta alguses see kaob ja inimestele jääb rohkem raha kätte. 

Aga nüüd vaesuse juurde. Vaesuse [leevendamiseks] on mitu [muudatust], mis aitavad. Üks on kindlasti kättejääv raha. Me astume maksupoliitikas samme, mis on sotsiaalselt õiglased ja mis aitavad inimestel paremini toime tulla. Viitan näiteks eeskätt tulumaksukohustuse kaotamisele esimesest eurost. See jätab just väiksema sissetulekuga inimestele ja pensionäridele rohkem raha kätte. Ja [teine on] juba viidatud Isamaa ja Keskerakonna suure ühisloomingu ehk maksuküüru kaotamine. Me tõstame tulumaksuvaba miinimumi 700 euroni ja nii jääb inimestele rohkem raha kätte. See puudutab väga paljusid inimesi, ka õpetajaid ja politseinike, kes ei peaks maksuküüru all kannatama, aga ometi kannatavad selle Isamaa ja Keskerakonna ühisloomingu all. Õnneks me tühistame selle ja inimestele jääb rohkem raha kätte. 

Nüüd, me astume samme ka selleks, et toimuks majanduskasv. Üks nendest sammudest on ettevõtete kasumimaksu kaotamine. See tähendab seda, et ettevõtjad saavad investeerida erinevatesse kõrgema lisandväärtusega toimetamistesse, toodetesse, teenustesse. See omakorda jälle tähendab, et inimesed saavad kõrgema palga ja kõrgemat lisandväärtust [tootvat] tööd teha. See kindlasti aitab inimesi üle kogu Eesti. Tööstuse toetamine üle kogu Eesti on meie valitsuse üks samm ja plaan. Tööhõive suurendamisest ja kõigest muust saan ma rääkida ilmselt järgmises punktis.

Saame jätkata selle küsimuse arutelu. Riina Solmanil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Ma pean teid nüüd korrigeerima: Isamaa ei lammutanud midagi, vaid lasi teise samba vabaks. Ja just nimelt teie teise samba ehitamine ei aita väikese palgaga inimesi absoluutselt, küll aga aitab see solidaarselt inimeste pensionirahaga üleval pidada pankade fondihaldureid. See on tegelikult soliidne toetus eraettevõtlusele, eriti Rootsi pensionäridele, kuhu fondidest see raha liigub. Ehk [see liigub] teise ühiskonda ja meie majandust siin ei elavda. 

Aga nüüd ma loen teile ette oma küsimuse, mille ma ette saatsin. 2015. aastal seadis Ühinenud Rahvaste Organisatsioon eesmärgi kaotada kõikjal vaesus ning tagada väärikus ja hea elukvaliteet kõigile. Selle eesmärgi saavutamise tähtajaks pandi 2030. aasta. Eesti riik on kümme aastat selle nimel tööd teinud, viis aastat on nüüd järel. Ja kuidas on siis Eestil selle eesmärgi saavutamisega läinud? Seda ma küsingi. Ülearu positiivseid tulemusi vaesuse kaotamise kohta meil ei ole: seatud sihtideni ei ole jõutud ei absoluutse ega ka suhtelise vaesuse määra langetamisel. Statistikaameti 2023. aasta andmetest selgub, et sotsiaalsed siirded aitavad ennetada vaid 9% elanikkonna sattumist suhtelise vaesuse piiridesse, kuid 20% elanikkonna puhul olemasolevatest meetmetest ei piisa. 

Ja kordan teile üle, et Eesti riigil on olemas peidetud pool, mida väljastpoolt tulnud inimesed ei näe. See on vaesus ja ääremaastumine. Selline olukord on nii saartel kui ka Eestimaa teises otsas, Võru-, Valga- ja Põlvamaal. Ja kõige hullem seis on Eestimaa kolmandas nurgas, Ida-Virumaal, kus on rohkem kui kolmandik elanikkonnast suhtelises vaesuses. Kõik need piirkonnad on läbisõitjate jaoks ilusad paigad, toredate puhkamisvõimaluste ja linnaväljakutega, aga vaesus peidab end meie statistikas väga selgelt äärealadel, kust inimesed liiguvad just palgavaesuse tõttu suurlinnadesse, tõmbekeskustesse. Nüüd on [palve], et andke palun ülevaade, kuidas Eestil [eesmärkide] saavutamisega on läinud, ja pakkuge ka lahendusi.

Aitäh! Härra peaminister, palun! 

Aitäh! Ma küll enda meelest püüdsin seda kirjeldada, aga kirjeldan veel, pole küsimust. Linnastumine on paratamatu protsess Eestis. Mingitel ajalooetappidel on see olnud aeglasem kui mujal Euroopas. Aga kahjuks nii see on, seda trendi ei ole suudetud väga väärata. Aga linnastumisest, jah, me saame rääkida just erinevate töövõimaluste ning oma soovide ja unelmate realiseerimise kontekstis. 

Kui te küsite, mis on vaesuse trendid ja kuidas nendega tegeletud on, siis [ma vastan, et] needsamad numbrid – kahjuks viimaseid, eelmise aasta numbreid mul veel ei ole – kirjeldavad seda, et 2023. aastal vaesus varasemaga võrreldes vähenes. Suhteline vaesus vähenes 2,3 protsendipunkti, absoluutne 0,8 protsendipunkti. Vaesus vähenes. Selle taustal kindlasti on [aidanud] paljuski ka pensionitõusud. Pensionitõusud on olnud päris korralikud läbi aegade. Samamoodi alampalga tõus, ka see on toimunud. 

Ja need on põhilised [muudatused], mis on aidanud vaesust vähendada. Noh, vaatame näiteks miinimumpalka või alampalka. 2025. aastal tõusis miinimumpalk 8%, 2024. aastal tõusis 13%, 2023. aastal peaaegu 11%. Vanaduspension tõusis 2025. aasta 1. aprillil peaaegu 6%, täpsemalt 5,7%, 2024. aastal 10,6% ja 2023. aastal 17,6%. 

Ja erinevaid samme on veel astutud. Näiteks 2024. aastal suurenes elatisabi 100 eurolt 200 eurole kuus, 2023. aastal tõusid vajaduspõhised õppetoetused. Väga palju erinevaid samme on astutud selleks, et inimesed, kellel on keerulisem, saaksid paremini hakkama. See ei tähenda seda, et see on lõppjaam, neid samme tuleb kindlasti veel astuda, et inimesed saaksid majanduslikult paremini hakkama. 

Ja nagu ma teile kirjeldasin, siis toimiv majandus, hästi toimivad ettevõtted on selle selgroog. Kui majandus kasvab, mida ta on tegema hakanud, ja inimesed saavad kõrgemat lisandväärtust [tootvat] tööd teha, saavad kõrgemat sissetulekut oma kodukoha lähedal, on see parem kui mistahes toetustega toimetamine. Sama põhimõte, muuseas, oli ka eelmisel valitsusel ja on ka sellel, et tööstust kasvatada ja anda inimestele paremaid töövõimalusi. 

Nii et seda me jätkame. Me oleme selleks samme astunud ja teeme ettevõtjatega väga head koostööd. Ja siia lõppu ma lihtsalt ütlen, et mina, jah, ei mõista seda teie kirge rääkida teise pensionisamba lammutamisest kui heast asjast. See tõi kaasa inflatsiooniralli ja inimesed viisid selle raha, mida nad pidid tulevikuks koguma, et mitte olla vaesuses, ehituspoodi, teleripoodi. See kindlasti ei olnud väga arukas. 

Suur tänu! (Hääl saalist: "Mõistlik see ei olnud.") Sulgen kuuenda küsimuse.

Ja lähme edasi seitsmenda küsimuse juurde. Seitsmes küsimus on energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile. Küsib Riigikogu liige Anti Allas ja teema on maade riigile võõrandamise tingimused. Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Hea Andres! See küsimus on siiras ja tuleneb Eesti maa- ja metsaomanike murest. Ma tõesti südamest [ütlen, et] ei kadesta teid, kuna olete kahelt eelmiselt valdkonnaministrilt saanud kaasa paraja kaasavara. Minu arvates on käitutud äärmiselt ebaõiglast kaitsealadel [asuva] metsa omanikega viimase pooleteise aasta jooksul ja seda on Keskkonnaamet järjekindlalt ellu viinud. Selle kohta on [menetluses ka] arupärimine, seda saame veel arutada. 

Aga nüüd on siis uue šokina maaomanikele liikunud juba teie juhitud ministeeriumist Riigikokku seaduseelnõu, kus otsitakse võimalusi, et seoses kaitsealade moodustamisega või kaitserežiimi muutmisega rangemaks kinnisvara väärtuse kahanemist mitte kompenseerida. Tsiteerin üleeilset Postimeest: "Riik tahab pääseda omanikele maa eest raha maksmisest." Poliitikutel ja ametnikel on plaan vähendada inimestele nende kinnisvara soetamise eest makstavat summat 50% ja mõnel juhul ei soovita üldse mingeid hüvitisi maksta. No see on ajakirjandus. 

Aga nüüd ma soovikski teie selgitust, milline on teie lähenemine omanikele maade väärtuse kompenseerimisel, kui see viiakse riigi poolt majanduslikult nulli. Kas kõige nõrgemas seisus [inimene], näiteks Võrumaa väikemetsaomanik, kes on seda metsa viis põlve kasvatanud, peab üksinda ühiskonna ühised keskkonnaeesmärgid kinni maksma?

Aitäh, hea Anti, küsimuse eest! Ma alustuseks raamin selle vastuse ära. Riiklikult kaitstaval loodusobjektil asuvat maad on võimalik riigile müüa juhul, kui kaitsekord piirab selle maa sihtotstarbelist kasutamist olulisel määral. Ja siin on kindlasti oluline, et riik ei osta maad nendelt isikutelt, kes on teadlikult omandanud looduskaitselise piiranguga või piirangutega maa. Siinkohal on hästi oluline, et selles võõrandamislepingus peab olema kirjas – ja see on ka notari kohustus teha ostjale see väga selgeks –, kas sellel maal, mida uus omanik ostab, on mingeid piiranguid või mitte. 

Need muudatused, mida me ka keskkonnakomisjonis tutvustasime, puudutavad hüvitamise korra muudatust. Ja tõesti, sellel puhul riik ei omandaks edaspidi kinnisasja ka sel juhul, kui isikule oli omandamise hetkel teada, et see kavandatakse võtta looduskaitse alla. Seal on üks erand ja see erand puudutab olukorda, kus kaitsekord muudetakse hiljem rangemaks.  

Nüüd küsimus on selles, kas pool selle maa väärtusest või kinnisasja väärtusest – metsamaa puhul väärtus koosneb kahest komponendist, koosneb maa väärtusest ja selle metsa väärtusest –, [hüvitada] on õiglane. Meile tundub, et on, ja see on kooskõlas Riigikohtu hinnanguga. Ja see fikseeritud määr 0,5 tagab ka üldise selguse ja konkreetsuse. Riigi vaatest siis ei ole nii, et me soodustaksime kuidagi looduskaitse all olevate kinnisasjadega tehingute tegemist.

See näide, mille te tõite sealt oma kodukandist … Ma arvan, et meil tulebki ka komisjonis otsa vaadata sellele, kas see pakutav seadusandlus on jätkuvalt õiglane või on seal mingeid õgvendamise kohti vaja. Aga ilmselt te küsite veel [selle kohta]. Lihtsalt aja jooksul, aastate lõikes on riigi omandatud maade hulk kasvanud. Aga ma saan nende juurde veel tagasi tulla, kui te jätkuküsimuses nende kohta küsite.

Suur tänu! Anti Allas, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Täpselt sellelsamal teemal ongi. Ma siis küsin seda. Minu arvates ei ole meil praegu Eesti riigis selget sõnumit, kas sellistel juhtudel või üldse, kui väärtus langeb riigi tehtavate otsuste tõttu, me siis seda maad kompenseerime ühel, teisel või kolmandal viisil ja kuidas [me seda teeme]. See on jäänud kuidagi nagu õhku või segaseks või ei ole seda tehtud piisaval määral. Äkki oleks aeg see otsus välja öelda, et võib-olla ei saa kõike korraga [teha], aga vähemalt pikemas perspektiivis, mingi aja jooksul me need õiglased kompenseerimised teeme ära. See oleks väga suur kergendus nendele inimestele, kes tunnevad, et täna käitutakse nendega väga ebaõiglaselt. Mis on teie seisukoht?

Aitäh! Kõikide nende inimeste jaoks, kes on täna juba avalduse esitanud – võib olla ka ettevõte maaomanikuna – kehtib ikkagi see praegune kord. Uus kord saab kehtida ainult nende suhtes, kes esitavad avalduse pärast seaduse vastuvõtmist. Hetkel on järjekorras üle 200 kinnisasja, mille kohta on võõrandamise avaldus esitatud enne seadusemuudatuse jõustumist. Nendele tehakse hinnapakkumine, nagu ma ütlesin, kehtivatel alustel ja kehtivas korras. See järjekord on praegu 1,5–2 aastat. Järjekord on avalik Kliimaministeeriumi veebilehel, sealt on võimalik näha, kuidas keegi liigub. Kas oleks võimalik liikuda nende hüvitamistega kiiremini? Seal on ikkagi selgelt ka eelarveline piirang. See on see, mis on peamine takistus.

Võib-olla mõned faktid veel. Möödunud aastal omandas riik RMK kaudu 35 looduskaitseliste piirangutega kinnisasja, mille kogupindala on 481 hektarit. Seda on enam kui kaks korda rohkem kui üle-eelmisel aastal. Ehk siis 2023. aastal omandas riik piirangutega maid mahus 223 hektarit, 2022. aastal mahus 153 hektarit ja 2021. aastal mahus 101 hektarit. Nii et see protsess käib. Eelmine aasta kulus selleks peaaegu 8 miljonit, sellel aastal on ette nähtud peaaegu 11 miljonit. Nii et me liigume. 

Aga ma arvan, et kõik need küsimused saab ilusti komisjonis ja Riigikogu suures saalis läbi [arutada]. Nii nagu te ka ütlesite, on see regulatsioon üheselt arusaadav, ja seda suures osas tunnetatakse õiglasena. Muidugi, alati tekib iga joonetõmbamisega paratamatult selline olukord, et keegi jääb valele poole joont, aga kuskile me peame selle joone tõmbama.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Züleyxa Izmailova. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Kui nüüd seda arutelu jätkata, siis saab öelda vist üsna kindlalt, et kindlus ja õigusselgus, mida on lubatud ja mis puudutab just looduskaitset ja kliimateemasid, Eestis ikkagi siiamaani puudub ja valitseb suur segadus. Kui kõigepealt meile lubati, et tuleb laiapõhjaline kliimaseadus, siis mingi aja pärast muutus see palju kitsamaks kliimakindla majanduse seaduseks. Jutust, et majandus peab mahtuma looduse piiridesse, on [saanud] hoopiski vastupidine sõnum, et loodus peab mahtuma majanduse piiridesse. Samas, keerulistel aegadel vajavad inimesed stabiilsust, ka selles, mis puudutab looduskaitset ja kliimamuutusteks valmisolekut. Praegu on see olnud kõike muud kui stabiilne. Näiteks teie eelkäija tunnistas ühel kohtumisel sotsiaaldemokraatidega, kus me arutasime looduskaitse- ja metsaseaduse teemadel, et näiteks Eesti 200 ei taha 30% loodusest kaitsta, vaid 70% raiuda. Samal ajal me teame, et Eesti ühiskonnas on ülekaalukas poolehoid raiemahtude vähendamisele ja üleriigilisele raierahu kehtestamisele. Millal me siis näeme kliimaseadust, mis ei ole vaid poliitiline formaalsus, vaid sisuline suunanäitaja, ja millal on oodata teaduspõhist looduskaitse- ja metsaseadust?

Aitäh! Väga olulised küsimused. Kliimaseaduse kohta saan öelda niipalju – tegelikult korrata seda, mida ma olen ka oma varasemates intervjuudes ja vastustes [öelnud] –, et see seadus tuleb lühem, tuleb konkreetne, sinna saavad sisse tähtajad eesmärkidena, sinna saavad sisse valdkondlikud sihttasemed. Täpsemad tegevused ja rada, kuidas me eesmärkide saavutamiseni liigume, tulevad teekaartidesse. Töö selle lühikese seaduse kirjutamise kallal juba käib ja soov on see Riigikogule üle anda enne, kui Riigikogu kevadistungjärk läbi saab. Ma arvan, et siis on võimalik siin ilusti debateerida. Saate vaadata, kas selline eesmärgiseade on piisavalt selge. Kui on vaja, saab alati üht või teist asja täpsustada. Ja see ootus on ju kõikidel: ootus on ühiskonnal laiemalt, ootus on ettevõtjatel, ootus on looduskaitsevaldkonna inimestel. Ja ma arvan, et neid ootusi püüame me ilusti täita, et oleks selgus majas. 

Siis te mainisite seda 30% kaitstavat ala maismaast ja 70% metsandusest. Ma saan ainult kinnitada seda, et me oleme koalitsiooniläbirääkimiste käigus Eesti 200-ga mõlemat punkti arutanud, nendes läbi rääkinud ja mõlemad punktid saavad ilusti koalitsioonileppesse kirja. Mulle on kinnitatud, et nii 30 kui ka 70 saavad koos eksisteerida, ja täpselt niimoodi me selle sõnastame. Pärast saate järgi vaadata, kas on selge või ei ole. Olen sellel teemal kohtunud ka mitme keskkonnaühendusega, et aru saada, kus on nende kõige suuremad valukohad. 

Viimasena siis [räägin], kuidas suhestuvad [omavahel] inimene, majandus ja loodus. Minu jaoks on ikkagi puhas majandus ja puhas loodus ühe mündi kaks külge, mitte nii, et üks välistab teist. Need ei ole alternatiivid. Ja mida puhtama majanduse me suudame Eestis luua, seda avaramad on meil võimalused loodushoiuks, keskkonnakaitseks, elurikkuseks ja kõigeks muuks. Aga kindlasti me saame seda põhjalikult debateerida nii kliimaseaduse kui ka teiste seaduste raames.

Suur tänu, lugupeetud minister! Lõpetan meie tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise. 

Tänane kaheksas küsimus on haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele. Küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov ning teema on õpetajate puudus ja järelkasvu perspektiivid. Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Jätkame seda huvitavat debatti, mis on tegelikult väga vajalik, et asjad korda saada ja aru saada, mis [praegu] toimub ja hakkab toimuma. Alates järgmisest aastast ei tohi B1-tasemega õpetajad enam õppetegevuses osaleda. Samas on nende seas palju staažikaid spetsialiste, kes on saanud vastava pedagoogilise hariduse, valdavad metoodikat ja teevad oma tööd südamega. Nad tunnevad lapsi, suudavad teha koostööd vanematega ja on olnud siiamaani meie haridussüsteemi tugisambaks. 

Kellega me nad asendame? Praegu me võtame tööle noori inimesi, kellel ei ole vastavat haridust, aga on C1-kategooria, B2-kategooria või praegu veel B1-kategooria. Järgmisest aastast B1[-kategooriaga] enam [õpetada ei saa]. Pigem on juttu siin lasteaia abiõpetajatest, kes võivad praegu veel õppida. Ma usun, et kahjuks kõik neist seda eksamit ära ei [tee]. No ei suuda nad seda teha igasugustel põhjustel. Te teate ju väga hästi, et [inimene võib] rääkida eesti keelt soravalt, aga ta tuleb eksamile, kramp on sees, ja ta ei [tee seda] ära. Kellega me nad asendame ja kuidas see süsteem [toimib]?

Proua minister, palun! 

Aitäh küsimuse eest! Tunnistan ausalt, et mul on natuke raske mõista lõputut arutelu selle üle, kuidas õpetajad ei ole aastaks 2025 – üle 30 aasta pärast seda, kui keelenõue Eestis kehtestati –, suutnud eesti keelt ära õppida. Tunnistan ausalt, et seda on keeruline [mõista]. Tegemist ei ole eile, eelmisel aastal ega ka üle-eelmisel aastal kehtestatud nõudega. Keeleoskuse nõue on Eestis kehtinud aastakümneid. Te ju nõustute minuga, et see ei ole uus asi, see ei ole midagi, mis on järsku, ootamatult juhtunud. 

Kui eesti koolis töötada ja õpetada mingis muus keeles, mis on ju ka iseenesest täitsa okei, siis ei saa täiendkoolitusel osaleda, õpetajate kogukonna töös osaleda, aine sektsioonides osaleda, õpetajate ühenduste tegevuses osaleda. Isegi ametiühingu töös ei saa osaleda, kui ei valda eesti keelt. Eesti keele oskuse nõue ei tulene ainult õppekeelest, milles õpetaja õpetab, vaid õpetajaametist tervikuna. Õpetajaameti rolli ega õpetajaametis oleva isiku ülesandeid ei saa täita, kui ei valda eesti keelt vähemalt tasemel B2. 

Me oleme andnud pikenduse õpetajatele veel ühe aasta võrra teha ära B2-taseme eksam, aga rohkem pikendusi ei tule. Pikenduse tähtaeg kukub 1. augustil sel aastal. Abiõpetajad lasteaedades saavad pikema tähtaja, sest neile tõesti kehtestati need nõuded alles eelmisel aastal. Ehk siis neil on [rohkem] aega. Ma väga loodan, et me ei pea enam väga pikalt Eestis arutlema selle üle, kas eesti keele oskus kui selline on elementaarne alus[oskus] selleks, et inimene õpetajaametis saaks tööd teha.

Suur tänu! Vladimir Arhipov, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Mul on ka huvitav kuulata, et me küsime alati, miks ta siin 25 või 30 aastaga ei ole keelt ära õppinud, aga see on minevik. Räägime sellest, mis meil praegu on. Ärme otsime põhjuseid, miks üks või teine ei ole seda keelt ära õppinud. Me räägime tänasest päevast ja homsest päevast ning me räägime meie haridusest, mis on praegu kõige tähtsam.

Ma tahaks küsida natuke konkreetsemalt abiõpetajate kvalifikatsiooni kohta. Ma lugesin välja, et abiõpetajale sätestatud kvalifikatsiooninõudeid ei kohaldata kuni 31.08.2029, aga samas keelenõuded kehtivad kuni aastani 2026. Nii et kolm aastat võib ilma hariduseta õpetaja edasi õpetada koolilapsi, kellele antakse hariduse alus. Kuidas te seda kommenteerite? Kas see ebaloogiline ei ole teie arvates?

Aitäh! Ma tunnistan, et ma ei saanud teie küsimusest aru. Need numbrid jäid minu jaoks natuke segaseks. Täna saab õpetajaametit pidada ja õpetajana töötada inimene, kes ei oma õpetajakutset ehk siis ei vasta kvalifikatsiooninõuetele. Küsimus on selles, kui suur hulk on konkreetses koolis neid õpetajaid, kellel ei ole õpetajakutset. 

Kui me ka teostame järelevalvet, siis me ei vaata ühe konkreetse õpetaja vastavust või mittevastavust. Me ei tee selle järgi ettekirjutust, et üks õpetaja, kaks õpetajat või kolm õpetajat ei vasta kvalifikatsiooninõuetele, vaid [me vaatame seda,] mis on koolis õppetundide maht, mida annavad õpetajad, kellel ei ole kutset. Ja see on vahepeal suurenenud, suurenenud ka selle tõttu, et tõepoolest, eestikeelsele õppele üleminekuga seoses on koolidesse tulnud väga palju noori. Ma pean silmas noori õpetajaid, kes ei ole varem õpetajaametit pidanud. Nad on tulnud kooli [õpetajaks] ja tahavad panustada sellesse, et meil tegelikult see reform õnnestuks ja et me saaksime kõik koolid Eestis ühtse koolisüsteemi sisse. 

Ja me oleme riigina andnud neile aega selleks, et kui nad tulevad kooli ja nad panustavad, siis nad peavad mingi aja möödudes siiski selle kutsekvalifikatsiooni saavutama. Seal on see 2026.–2027. aasta. Kui nad on üle kolme aasta juba koolis töötanud, siis nad peaksid tegelikult olema võimelised tegema ära kutsekvalifikatsiooni, mida saab teha ka Õpetajate Liidus kui kutse andja juures. Eelnev töökogemus on vaja ette näidata selleks, et õpetajakutse kätte saada. See on täpselt sama, mis oli Järva valla järelevalvega. Neil on tegelikult olnud neli aastat aega see kutsekvalifikatsioon ära tõendada. Seda on võimalik teha ka väljaspool ülikooli. 

Nii et ma väga loodan, et need inimesed, kes täna on tulnud kooli tööle seoses eestikeelsele õppele üleminekuga – ja neid on väga palju –, jäävad õpetajaametisse ja teevad ära ka kutsekvalifikatsiooni. Väga palju on koolides tööl üliõpilasi, kes alles omandavad ülikoolis haridust. Ja riik on ka suurendanud vastuvõttu. Nagu ma ütlesin, täna õpib ülikoolis õpetaja õppekavadel 800–1000 noort rohkem ehk siis õpetaja õppekavadel on täna üle 3000 tudengi, kes kõik järgnevatel aastatel kutse omandades ülikoolist väljuvad ja loodetavasti liiguvad kooli tööle.  

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab Vadim Belobrovtsev. Palun!

Aitäh! Me oleme täna siin juba järelkasvust rääkinud. Iseenesest on ju kaks põhipõhjust, miks seda järelkasvu ei [tule] just sellisel määral, nagu vaja oleks. Üks on see, et õpetajaamet ei ole kahjuks jätkuvalt prestiižikas, ja selles, ma arvan, on osaliselt või siis enamasti süüdi Haridus- ja Teadusministeerium, kes ei ole suutnud seda probleemi aastatega lahendada. 

Ja teine [põhjus], mis on veelgi olulisem, on palk. Õpetajate palgad on nii madalad, et keegi lihtsalt ei taha kooli õpetama minna, sellepärast et see ei ole rahaliselt ahvatlev. Me saame aru, et varsti hakkavad valitsuses pihta läbirääkimised teemal, kui suur on palgakasv või siis õpetaja palga alammäära kasv aastal 2026. Põhimõtteliselt ei ole kaks aastat järjest see number eriti tõusnud. Ning praegu räägitakse sellest, eelkõige organisatsioon, kes seisab õpetajate huvide eest, et nemad hakkavad nõudma, et palk oleks 2100 eurot. Sel juhul saab rääkida sellest, et see on konkurentsivõimeline ja õpetajate jaoks ka piisavalt ahvatlev, et nemad oleksid valmis kooli õpetama tulema.

Minu küsimus teile ongi see, kas teie ka arvate, et õpetajate palgatase ei ole praegu üldse konkurentsivõimeline ega paku neile piisavalt huvi. Ja mis võiks olla see palga alammäära number, mida õpetajad võiksid järgmisel aastal oodata?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma siiski tahaksin protokolli huvides teiega vaielda. Kui te kogu aeg kordate, et riik ei ole piisavalt õpetajaid koolitanud, siis see lihtsalt statistiliselt ei vasta tõele. See ei ole faktiliselt korrektne väide. Õpetajakoolitust on olnud piisavalt. Need, kes õpetajakoolituse lõpetanud on, ei ole leidnud tee kooli. Aga riik koolitustellimusena … Tegelikult meil koolitustellimust ei ole, aga siiski on õppekohtade arv ja üliõpilaste arv, kes õpetajaks õpivad ja on õpetajakutse saanud, päris [suur]. Õpetan ise ülikoolis õpetajakoolituses. Narva kolledžis on 25 magistriõppekohast saanud 70 magistriõppekohta. Kõik [kohad] on täis. Konkurss oli neli inimest [ühele] kohale. Väga paljud soovivad saada õpetajaks ja õppekohtade arv on väga märkimisväärselt suurenenud. 

Õpetajate palga teemal olid meil õpetajatega, õpetajate ametiühinguga esialgsed konsultatsioonid selleks, et me saaksime läbirääkimisi pidada, selleks, et me jõuaksime kollektiivlepinguni, selleks, et me saaksime näiteks kaheks aastaks ette kokku leppida palgatõusu. Selleks on vaja, et laua taga oleksid valmis läbirääkimisi pidama kõik koolipidajad, kõik omavalitsused, kõik erakoolid, riik ja õpetajate ühendus. Seda näeb ette kollektiivlepingu seadus. Ainult sel juhul on võimalik sõlmida kollektiivleping. Me oleme huvitatud mõlemad, riik ühelt poolt ja õpetajate ametiühing teiselt poolt, et me sõlmiksime kaheaastase kokkuleppe. Ja me loodame, et 27. mail, kui ma ei eksi – seda kuupäeva võib-olla täpsustan pärast – kõik koolipidajad selleks ka laua taha tulevad ja me suudame hea tahte raames jõuda pikemaajalisema kui ainult üheaastase alammäära tõstmise [otsuseni], mille tegi valitsus ühepoolsena, ilma igasuguste läbirääkimiste ja kokkuleppeta.

2100 eurot on õpetajate poolt väga ratsionaalne nõue. Mina seda ei vaidlusta. Aga meie vaatest ei ole küsimus ainult alammääras. Mina näen, et me peaksime rääkima pigem palgafondi kasvust, millega riik toetab omavalitsusi ja koolipidajaid, selleks et saaks diferentseerida õpetajate palkasid ja näiteks vähendada nende õpetajate koormust, kes õpetavad aineid, milles on eksamid või milles on rühmatöid ja vaja rühmades õpetamist rohkem teha. Palga diferentseerimine on isegi olulisem, nii et diferentseerimisfondi [suurendamine] on kindlasti oluline.

Suur tänu! Selle küsimuse raames on kõlanud nii täpsustav kui ka lisaküsimus, seega lõpetame tänase kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Tänane üheksas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Ants Frosch ning teema on personalipoliitika julgeoleku- ja kaitsevaldkonnas. Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Teadaolevalt viidi Kaitseministeeriumis läbi struktuurireform, millega liideti kaitseplaneerimise ja kaitsevalmiduse asekantslerite ametikohad ning moodustati kaitsevõime asekantsleri ametikoht. Loodi ka uus, kaitsetööstuse ja innovatsiooni asekantsleri ametikoht. Vastavalt avaliku teenistuse seadusele viis Riigikantselei juures tegutsev avaliku teenistuse tippjuhtide valiku komisjon läbi avaliku konkursi nende ametikohtade täitmiseks. Kaitsetööstuse ja innovatsiooni asekantsleri konkursiteates olid esitatud lähiaja eesmärkide saavutamiseks vajalikud kriitilise tähtsusega kogemused, oskused ja teadmised, sealhulgas, ma tsiteerin, "[…] head teadmised riigikaitse valdkonnast, orienteerumine välispoliitilistes küsimustes; […]" ning "[…] väga head teadmised NATO, Euroopa Liidu ning teiste rahvusvaheliste julgeoleku-, kaitsepoliitikaga tegelevate organisatsioonide eesmärkidest, poliitikast ning igapäevasest toimimisest; […]". On selgunud, et kõnesolevale ametikohale osutus valituks Siim Sukles, kellel konkursiteates mainitud kriitilise tähtsusega kogemused, oskused ja teadmised paraku puuduvad. Ma palun teil selgitada, kuidas selline valik võimalikuks osutus. 

Aitäh, hea küsija! Ma olen kindel, et ametisse valituks ei oleks [osutunud] inimene, kellel ei ole ametisse nimetamiseks vajalike kriteeriumide täitmise jaoks ette näidata kogemusi või oskusi. Selleks on ometi ju ministeeriumides olemas nii kantslereid kui ka seesama kõrgem riigiametnike komisjon, kes seda üle vaatab. Aga kui teil on konkreetseid indikatsioone, et Siim Suklesel mingi oskus või teadmine puudus, siis ma hea meelega kuulan seda ja küsin selle üle. Saan selle üle küsida nii kaitseministri kui ka riigisekretäri käest, ise ma selle konkursiga kokku ei ole puutunud. Siim Sukles on olnud olümpiakomitee pikaajaline juht ja riigiametnik, nii et ma eeldan, et tal on, ütleme, laiem pilt maailmast kindlasti olemas ja ta teab, millises julgeolekuolukorras me oleme. Aga, veel kord, kui on konkreetseid kriteeriumeid, millele teie hinnangul ta ei vasta, siis ma saan seda täpsemalt kontrollida ja hinnata, kas see nii on.

Suur tänu! Ants Frosch, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Minu täpsustav küsimus ongi seotud sellega, et Riigikantselei valikukomisjon, mille koosseis on Keit Kasemets, riigisekretär, Merike Saks, Rahandusministeeriumi kantsler, Maarjo Mändmaa, Sotsiaalministeeriumi kantsler, Mikk Marran, RMK juht, Piret Jamnes, personalijuhtimise ekspert, ja Maria Kütt, tippjuhtide kompetentsikeskuse juhataja, täiesti ilmselt ei ole järginud omaenda konkursiteates kehtestatud kriteeriume. See tähendab seda, et pidid olema mingid väga olulised põhjused, miks nendest kriteeriumidest kõrvale mindi. Need on kõik Riigikantselei kodulehelt leitavad andmed. 

Minu küsimus on selles, kas valitsuses keegi avaldas survet sellele komisjonile selleks, et Siim Sukles, kellel puudub pädevus … Tal on küll ilmselt suurepärane pädevus juhina, sest ta on juhtinud olümpiakomitee igapäevast tegevust ning ta on olnud ka Kultuuriministeeriumi kantsler, kuid need pädevused, mis on [kriteeriumidena] kirja pandud, tal ju puuduvad. See on täielik mittevastavus! Kuidas selline asi juhtuda sai?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Mul on üsna vähe lisada, olulisema ütlesite te ära. Tegemist on pikaajalise Eesti riigiteenistujaga, kes on töötanud teenistuja jaoks vist kõrgemais ametiastmes, mis on ministeeriumis võimalik, ehk ministeeriumi kantslerina. Nii et pädevused ministeeriumis kantslerina ja asekantslerina töötamiseks tõenäoliselt on tal olemas. Seda me siin jooksvalt ei saa kontrollida, kas tal olid kõik teadmised, mis puudutavad Euroopa Liitu, NATO-t ja eri organisatsioonide toimimist. Ma usun, et tal need olid, vastasel korral ei oleks ta sellesse ametisse saanud. Aga kuna te tähelepanu sellele juhtisite ja selline küsimus sai esitatud, siis kindlasti edastan selle küsimuse riigisekretärile ja kaitseministrile ning palun [neil selle] üle vaadata. Kui on vaja ja on soov, siis saan seda kirjalikult [täpsustada].

Aitäh! Kuna lisaküsimuseks ei ole keegi teine end registreerinud, siis, Ants Frosch, te saate ka lisaküsimuse. Palun!

Suur tänu! Hea peaminister! Vaadake, komisjoni koosseisu kinnitab Vabariigi Valitsus. Kas me ei ole jõudnud sinna punkti, et Vabariigi Valitsusel Kaitseministeeriumi asekantsleri määramise valguses oleks mõistlik teha väike revisjon selles mõttes, et võib-olla ei ole kõik inimesed, kes seal väga pikka aega on olnud, enam tänases päevas kohased seal olema? Me saame ju väga hästi aru, millises julgeolekuolukorras me oleme. 

Kuivõrd hea juht võib Sukles olla? Tal ei ole neid kogemusi ega oskusi, mida tegelikult selle ametikohal [täitjalt] seesama komisjon ise eeldas. Mul on väga keeruline aru saada sellest, et komisjon paneb paika tingimused ja seejärel valib tegelikult inimese, kel puuduvad need. Lihtsalt puuduvad. Nii et võib-olla peaks seda komisjoni natukene, ma ei tea, ümber korraldama?

Aitäh! Jah, see on selline filosoofilisem küsimus. Kuulajale-vaatajale ka selgituseks, et jah, valitsus tõepoolest asekantsleri taset ei määra, see ei ole valitsuse otsus. Sellega tegelevad ministeeriumid ise. Selliste kandidaatide hakkamasaamine, valdkonna tundmine ja kõik muu verifitseeritakse, hinnatakse ära sellessamas kõrgemate riigiteenijate komisjonis, või mis iganes nimi sel parajasti on. 

Aga kuna te tõstatasite küsimuse, kas ta vastab nendele kriteeriumidele ja millised need [valiku] asjaolud olid, siis, nagu ma juba lubasin, vestlen riigisekretäri ja kaitseministriga ning palun neilt kinnitust sellele, et see nii on. See kindlasti oleks esimene vastus küsimusele, kas see komisjon tegi oma tööd korrektselt või kas Kaitseministeerium hindas inimese pädevust korrektselt. Ma eeldan, et see nii oli, et hinnati korrektselt, ja inimene saab tööga hakkama ja tunneb kõike seda, mida vaja on. Aga kui te küsisite, siis küsin ka üle.

Suur tänu! Kuna meil on küsimuseks ette nähtud kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit, siis rohkem küsimusi me avada ei saa. Ma siinkohal panen tänasele infotunnile punkti. Tänan kõiki kolleege ja lugupeetud valitsuse liikmeid sisuka arutelu eest! Me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.