Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tervist, kõik, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi siin istungisaali rõdudel või sinise ekraani vahendusel! Me alustame 9. aprilli infotundi. 

Head kolleegid! Mul on kõigepealt teile palve teha kohaloleku kontroll. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks on end registreerinud 17 Riigikogu liiget, puudub 84. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, kaitseminister Hanno Pevkur ja rahandusminister Jürgen Ligi. Meie infotunni reeglid on ikka samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on aega kolm minutit. Küsimuse esitanud Riigikogu liige saab võimaluse üheks täpsustavaks küsimuseks, lisaks saab üks Riigikogu liige võimaluse esitada konkreetse küsimuse juures lisaküsimuse. 

Head kolleegid! Mul on ka väike palve järgmisi infotunde silmas pidades: kui te sõnastate oma teema, siis olge palun pisut täpsemad, sellepärast et "Varia" ei ole teema. Selles mõttes, et see ei ole [arusaadav] teema. Ma ei kahtle üleüldse lugupeetud valitsuse liikmete professionaalsuses, aga selleks, et saada täpsemaid ja konkreetsemaid vastuseid, tuleks pisutki teemat täpsustada. See on nii üldine sõnastus, et sellisel juhul me võib-olla teemat ei peaks üleüldse määratlema. Nii et mul on edaspidiseks palve ikkagi pisut täpsemalt määratleda teema. Ka "Poliitika" on tegelikult liiga üldine, võiks olla pisut täpsem see teemapüstitus selleks, et lugupeetud ministrid saaksid teile anda täpsemaid vastuseid. Vastasel juhul me langeme siin lõpututesse aruteludesse selle üle, kas teie küsimustele on antud konkreetseid vastuseid või ei ole. Minu palve on küll edaspidi, silmas pidades infotunni sujuvust ja seda, kuidas me suudame siin teemadele keskenduda, olla tõesti oma teemapüstituses oluliselt konkreetsem. 

Helir-Valdor Seeder, teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, auväärt istungi juhataja! Teie teemapüstitus on täiesti mõistetav ja arusaadav, aga minu päris pikaajaline parlamendisaadiku kogemus ütleb, et küsimuse täpne sõnastus ei ole kuidagi mõjutanud vastaja vastuse kvaliteeti ja sisu. Absoluutselt mitte. Nii et seetõttu ma mingit seost seal küll ei näe. Ja kuna mul on plaanis esitada mitu küsimust selle aja raames, siis "Varia" on just õige iseloomustamaks seda küsimuste paletti.

Aga, head kolleegid, mul on palve edaspidiseks: täpsustada küsimust. Vastasel juhul meil on väga keeruline üleüldse seda teema rubriiki siia lisada, sellepärast et "Varia" on väga lai. Või sellisel juhul, kui me läheme "Varia" peale, selleks et ära hoida tulevikus kõiki neid arutelusid teemal, kas on nüüd vastatud või ei ole, tuleks täpsustada ministritega, millisest teemast tuleb jutt, sest siis on kõigil võimalik ennast piisavalt ette valmistada.

Aga asume asja juurde. Tänane esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Läänemets ja teema on töötajate õiguste vähendamine. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Valitsus on saatnud Riigikogule töölepingu seaduse muutmise ettepanekud. Sellega antakse Eestis tööandjatele pretsedenditu õigus, mida varem pole olnud. Ma saaksin aru, kui see oleks mingisugusele kitsa valdkonna puhul, aga nüüd antakse kõigile tööandjatele õigus otsustada selle üle, kui palju inimene kuus palka saab ehk siis kui palju talle tulevikus tööd antakse. Miinimumtöötunnid, mis tuleb pakkuda, on 10 töötundi nädalas, aga tulevikus 40 tundi enam pakkuma ei pea. See tähendab seda, et tööandja saab õiguse otsustada seda, kui palju inimene töötasu saab, ta võib otsustada, millal ja kui palju inimesel töötasu vähendada, aga inimene oma kulusid vähendada ei saa niimoodi, nagu tööandja selle õiguse saab. Ja see muudatus puudutab kõiki Eesti inimesi, kes töölepinguga töötavad. Tulevikus saab kõigile selliseid lepinguid teha. Seni sellist ei ole võimalust olnud mitte kellelgi. See puudutab arste, autojuhte, teenindajaid, isegi osa politseinikke, ehk kõiki Eesti töötajaid, kes tavalise lepinguga töötavad. 

Mul on teile küsimus. Kui juhtumisi on tegemist tavalise, ma ei tea, 35‑aastase naisterahvaga, kes on kahe lapse ema, ta jääb haigeks, aga tal on see juhupalk olnud selline, nagu ta on, siis ta saab ju haiguslehel olles ülivähe raha. Kuidas see lastega ema siis tulevikus hakkama saab? Mis see kindlustunde sõnum talle on?

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Hea küsija! Jah, nagu vahel juhtub, ei saada asjadest õigesti aru. Ja praegu on selline olukord. 

Kõik lepingud on üldiselt ikkagi kahepoolsed, seda on esimese asjana kindlasti oluline märkida. Needsamad töölepingu seaduse muudatused, mis, nagu sa õigesti märkisid, tulid parlamenti, kus saab debatt selle üle alata – seadusandja tegelikult ju otsustab seaduste üle, mitte keegi teine –, võimaldavad töötajal ja tööandjal sõlmida paindliku tööaja kokkuleppeid. Eesmärk ei ole mitte kehvem olukord, vaid vastupidi, parem olukord, sest praegu sõlmitakse lisatöötundide tegemiseks sageli just võlaõiguslikke lepinguid, näiteks käsunduslepinguid. Uue seadusega saavad töötegijad suurema kaitse. See tähendab seda, et paindliku tööaja kokkulepped pakuvad võrreldes käsunduslepinguga töötegijatele rohkem tööalast kaitset, selle hulka käib ravikindlustus, puhkuseõigus ja miinimumtöötasu. Nii et inimeste jaoks muutub olukord paremaks, tööturul samamoodi. 

Nagu ma olen öelnud, need kokkulepped on kahepoolsed, nii et tööandja ja töötaja saavad omavahelise kokkuleppega otsustada, kas neile selline töökorraldus sobib, ja läbi rääkida täpsemad tingimused. 

Kui nüüd küsida, kas see on oodatud, siis ma väidaksin: jah, see on oodatud. Tööturul on nii tööandjad kui ka töövõtjad ammu oodanud leevendusi, mis võimaldaks paindlikumalt toimetada. Ja ma arvan – või vähemalt loodan –, et selle eelnõu üleandmisel komisjonis või siin parlamendis, kui seda tutvustatakse, räägitakse ka sellest, mida see kaasa toob. Sest mainitud näite puhul, või ükskõik millise näite puhul, nendel inimestel, kellel on vaja paindlikumat tööaega, säilivad sotsiaalsed garantiid ja see tähendab neile paremat olukorda – üliõpilasele, lastega emale, pensionärile, ka tervisepuudega inimesele, kes tahab töötada väiksema koormusega ja saada endale sotsiaalseid garantiisid. 

Seetõttu ma arvan, et te kas olete asjast valesti aru saanud või üritate ehitada mingisugust sellist poliitilist probleemi, mida tegelikult ei ole. See on kasulik mõlemale osapoolele. Sotsiaalsed garantiid säilivad. Alternatiiv oleks käsunduslepingutega edasi minna, aga see paneks kindlasti inimesed kehvemasse olukorda. Nii et ma arvan, et peate selle eelnõu läbi lugema ja seda toetama.

Suur tänu! Lauri Läänemets, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Te kirjeldasite seda poolt, mis valitseb ideaalses maailmas. Aga millegipärast ametiühingud, puuetega inimeste koda ja kõiksugu erialaorganisatsioonid, kes esindavad neid inimesi, kes võivad tulevikus saada selliseid lepinguid, millega neile ei tagata enam kindlust ei töömahu ega sissetuleku mõttes, on kõik eranditult selle vastu. Pluss neid pole kaasatud, nagu on nende sõnum. Need kirjad, mis Riigikogule tulevad – inimesed on väga murelikud. 

Ja fakt on see, et mida nõrgemas positsioonis sa töötajana oled, näiteks oled teenindaja või autojuht, niipea kui on majanduslangus, pannakse sind väga paljudes kohtades suure tõenäosusega sellise lepingu sõlmimise ette või kaotad töö. Või siis, kui inimesi tööle võetakse, on võimalik Eestis tulevikus võtta tööle lepinguga, mille järgi tööandja saab õiguse otsustada sinu töötasu vähendamise üle ja sulle töö andmise üle siis, kui tema heaks arvab, ning nendel hetkedel ja sellises mahus, nagu ta heaks arvab. 

Samas, vaadake, teil peaministrina või Erkki Keldol majandusministrina, kes selle eelnõu on siia Riigikokku toonud, säilib kindlustunne, sest teie palka kunagi ei vähendata. Ma küsin teie käest, kas siis oleks õiglane, et kui teie soovite teha eelnõu, millega hakatakse täpselt siis, kui tööandja tahab, inimese palka vähendama, nii palju, kui tahab, oleks õiglane, et me Riigikogus hakkame ka valitsuse palka vähendama vastavalt sellele, kuidas meil tuju on. Või me peaksime tegema hoopis seadusemuudatuse nii, et oleks õiglane, et Eesti rahvas otsustab, kui suur on teie töötasu järgmisel kuul ja kui palju teile üldse tööd antakse?

Jaa, aitäh, hea Lauri! Väga kiirelt on sisseelamine Riigikokku käinud. Ma juhin siiski tähelepanu sellele, et seda juttu, kuidas vastandatakse erinevaid palgasaajaid, ma oleksin oodanud pigem Isamaa või EKRE ridadest. Ma meenutan, et Riigikogu liikmete palka ei ole siiski vähendatud, valitsusliikmete palka ja palgatõusu muidugi piirati. Ettenägelikult otsustas Riigikogu seda juba mõned ajad tagasi. Ma kahtlustan, et sinagi olid selles valitsuses, kes selle ettepaneku tegi. Seetõttu ilmselt sa ei saa öelda, et sa seda ei tea. Seega, see väide ei ole täpne. Aga kui sellest ettepanekust koorub välja initsiatiiv asuda oma palka piirama, siis soovin sulle jõudu kolleegidega üksmeele leidmisel ja seaduste lugemisel. Seda esiteks.

Teiseks, lepingud on siiski kahepoolsed. See on väga oluline printsiip. Sa ütlesid, et kui tuleb majanduslangus, siis hakatakse valimatult inimeste töökoormust vähendama. Õnneks on mul jälle hea uudis: majandus on kasvama hakanud. Ma loodan, et see püsib. Me oleme kasvulaine alguses. Nii palju kui see riigist sõltub, kindlasti me selle nimel pingutame. 

Ja oleme ausad, Eesti probleem on pigem see, et meil ei ole töötajaid õigesse kohta õiges koguses leida, mitte see, et meil oleks töötajaid või tööjõudu üle. Nii et seetõttu ma arvan, et sa võtad pigem selle hoiaku, mis lähtub sellisest, ma ei tea mis ajast pärit klassivahelisest võitlusest, kus justkui tööandja ja töötaja on eri pooltel. Eestis otsitakse tööjõudu juurde. Tulin just ühelt majandusürituselt, kus [räägiti sellest, et] tööjõupuudus on tulevane struktuurne probleem. Häid inimesi otsitakse tööle. 

Ja selleks et inimesed saaksid paindlikumad töövõimalused, oleme ausad, vähenenud töövõimega inimesetele ja eakamatele inimestele, kes tahavad panustada, säilib niimoodi sotsiaalne garantii. Miks me peaksime suruma nad olukorda, kus nad peavad võtma kehvema lepingu, nii et neil ei säili sotsiaalsed garantiid? Ma väidan, et see töölepingu seadus säilitab neile sotsiaalsed garantiid, mis tegelikult peakski olema väga hea tööõiguse printsiip. Nii et seetõttu, jah, ma arvan, et [oled] veidi valel teel. Aga õnneks on eelnõu parlamendis, te saate kindlasti selle läbi töötada ja oma ettepanekuid teha.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Tanel Kiik. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Mul on teile siiras palve: võiks püüda vähem demagoogitseda siin, rääkides asjadest nii, nagu need on. Ma olen ka tööturuvaldkonnaga tegelenud üle kolme aasta tööministrina, nii sotsiaalministrina kui ka tervise- ja tööministrina. See konkreetne eelnõu ei ole, nagu te nimetasite, kuidagi tööandjatele ja töövõtjatele väga oodatud. Seda võib-olla teatud kitsas rühm tööandjaid tõesti ootab, sest nende jaoks muutub see töölepinguga tegelemine paindlikumaks. Aga millegipärast – te viitasite mu kolleegile, et äkki ta ei saanud õigesti aru – ametiühingud ei toeta seda, millegipärast arstide liit ei toeta seda, haridustöötajate liit ei toeta seda. Kas te peate siis arste ja õpetajaid kuidagi rumalaks, et nad pole ka eelnõust aru saanud ja on kuidagimoodi valel teel? Tahate äkki harida neid siit puldist? Samamoodi ametiühinguid, nii valdkondlikke kui ka keskset organisatsiooni? Tegelikkuses on see konkreetne eelnõu väga selgelt kallutatud, see väga selgelt halvendab keskmise töötaja kindlustunnet. 

Te toote siin näiteid selle kohta, kuidas mõnel inimesel, kes töötab võlaõigusliku lepinguga, võib minna elu paremaks. Võib tõesti. Aga te jätate mainimata selle poole, et valdaval osal neist, kes töötavad töölepinguga, ebakindlus oluliselt kasvab – just majanduskriisi ajal või ka näiteks uue töölepingu sõlmimisel – ja kogu risk jäetakse nende kanda. 

See, et oleks võimalik tööandjal pakkuda inimesele, kes tuleb tööle, näiteks kriisi ajal, kui on töötajaid palju valida – ma olen ka ise kunagi kandideerinud tööle, kui oli 100–150 tahtjat ühe koha peale –, lepingut, kus on veerand koormust kirjas ja ülejäänud sõltub sellest, kas on tööd pakkuda või mitte, ja siis rääkida sellest, et see on kahepoolne kokkulepe – no tegelikult see päriselus ju nii ei ole. See jutt ei päde. See kehtib siis, kui on head ajad, kui töötaja on hinnas, aga raskematel hetkedel tähendab see sisuliselt seda, et kogu see ebakindlus, võimalik majanduslik raskus pannakse töötaja õlgadele, aga temal ei ole võimalik seda kuskile edasi lükata. Tal on vaja maksta eluasemelaenu, oma perekulusid, kommunaalmakseid ja kõike muud.

Ehk praegusel juhul see eelnõu ei ole osapooltega  läbi räägitud. Mu küsimus teile on hästi lihtne ja konkreetne: miks te peate valitsust nii palju targemaks kui tööturu osapooli, et te nendega läbi rääkimata ja kokku leppimata sellise eelnõu parlamenti toote, sealjuures viimasel hetkel sealt välja võttes algse erisuste paragrahvi, mille alusel seda konkreetset lepinguvormi pidi rakendatama üksikutele sihtgruppidele, nagu pensionärid, õpilased, vähenenud töövõimega inimesed? Nüüd te tahate rakendada seda kõigile Eesti töötajatele.

Jaa, aitäh, hea küsija! Minu iroonia palgavestluste teemal oli suunatud pigem Lauri Läänemetsa küsimusele, nii et teie oma etteheite demagoogia kohta võite fraktsioonis ise omavahel ära lahendada. Seda esiteks. 

Teiseks, ametiühingud esindavad – ma ei oska puusalt öelda, eks ma hiljem vaatan numbri järele – umbes 6% või 7%, võib‑olla tänaseks juba vähem, isegi 5% töötajatest. Ei maksa kinni jääda sellesse, et ametiühingute arvamus igas asjas esindab kõiki. Ta esindab ametiühingute vaadet ja nende ettekujutus on loomulikult selline, et kõik peaks olema reguleeritud kollektiivlepingutega ja ametiühingu kaudu. Ma mõistan, et sotsiaaldemokraadid seda vaadet toetavad. Aga just seetõttu ma arvan, et vabadus tööjõuturul – veel kord: näiteks väikelastega ema, piiratud töövõimega inimene või pensionär, kes tahab saada paindlikumat tööaega, lepib selles kokku enda huvides ja saab sotsiaalsed garantiid – on just nende inimeste huvides. 

Te küsite, keda valitsus esindab. Valitsus esindab praegusel juhul neid inimesi, kes tahavad paindlikumat tööaega ja tahavad seda teha nii, et neile säilivad sotsiaalsed garantiid. Teie esindate seda teist poolt, kes arvavad, et kogu elu peaks käima ametiühingute kaudu. No seda debatti saame siis parlamendis pidada.

Suur tänu! Ma lõpetan meie tänase esimese küsimuse käsitlemise. 

Tänane teine küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ja teema on varia. Aga enne, Helir-Valdor Seeder, kui ma teile sõna annan, ma ikkagi toonitan üle, et Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 144 ütleb väga selgelt, et taotluses märgib Riigikogu liige valitsusliikme, kellele ta soovib küsimuse esitada ning tema valitsemisalast või avaliku elu valdkonnast probleemi, mida küsimus puudutab. Teie teema "Varia" ei viita küll sellele probleemile, aga ma loodan, et te edaspidi täpsustate oma teemat, mille kohta siin infotunnis küsimuse püstitate. Järgnevalt on hea meel sõna anda kolleeg Helir-Valdor Seederile. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Probleeme on praegune valitsus nii palju tekitanud, et neid ei ole muud moodi võimalik kokku võtta kui ainult teemaga "Varia". Ja erinevalt Riigikogu esimehest mina ei kahtle peaministri võimekuses vastata küsimustele. 

Aga mu küsimus on järgmine. Me kohtusime fraktsioonis, auväärt peaminister, täna Eesti Panga esindajatega, seal olid president ja teised tähtsad isikud. Nad andsid ülevaate Eesti majanduse olukorrast. Ja nad käisid ka Reformierakonna fraktsioonis ehk teie fraktsioonis, nii et meil on vist enam‑vähem ühesugune informatsioon ja taust teada. Ja sõnum on lühidalt väga kurb: hinnatõusuks planeeritakse Eestis selleks aastaks Euroopa rekordiline 6%. Palga ostujõud 2025. aastal Eesti inimestele väheneb Eesti Panga prognooside kohaselt. Lisaks, see tollisõda, mis käib, tõstabloomulikult hindu veelgi, vähendab majanduse konkurentsivõimet ja pidurdab eelkõige majanduskasvu. Samal ajal on valitsuse liikmete sõnumid eelarvepoliitika kujundamisel ääretult vastuolulised. Ja minu küsimus ongi, milline on siis tegelik valitsuse poliitika lähematel aastatel. Tsahkna, Eesti 200 minister, teatab, et on vaja viia ellu jõhkraid kärpeid. Samal ajal Riigikontroll teatab, et teie soov ja algatus keskvalitsuse kulusid vähendada lõppes 150-miljonilise keskvalitsuse kulutuste suurenemisega. Siseminister Taro räägib, et ei ole võimalik kärpida ja samal ajal võimekusi suurendada, nii et ei mingit kärpimist, tuleb politseinikele rohkem palka maksta ja sisejulgeolekut rohkem rahastada. Kristina Kallas räägib, et õpetajate palgad peavad kasvama, sinna kulub veel 97 miljonit eurot, samas nõuab ta pensionide vähendamist ja indekseerimise muutmist. Minister Terras ütleb, et tema läheb toiduainete käibemaksu vähendamise teemaga edasi, samas teie kõrval istuv siseminister ütleb, et see on täielik rumalus. Öelge, mis tegelikult toimub ja milline on tegelikult valitsuse eelarve- ja maksupoliitika. Mille arvel on kas või indikatiivselt võimalik kokku hoida ja riiki efektiivsemaks teha?

Aitäh, hea küsija! Noh, te ei oleks pidanud häbelikult varia taha peituma, kui te oleks tahtnud teada, mis on valitsuse tegelik poliitika. Ma siis räägin. 

Kõigepealt, me alandame maksukoormust: kõige olulisem on majanduse vaatest kindlasti see, et maksusüsteem saab korda. Vahepeal, tuleb tunnistada, koalitsioonis, kus ka meie olime, kehtestati ettevõtetele kasumimaks. Mul on teile väga hea uudis, ehkki see enam uudis ei ole: me oleme kokku leppinud, et ettevõtete kasumimaksu, mis on seadustatud, me kaotame. See on majanduse vaatest kindlasti väga oluline, eriti siis, kui me oleme kasvutsükli alguses. Nagu Eesti Pank ka kirjeldab: majanduskasvu tsükkel on algamas. Siis on majandusele hoo andmine investeeringute tegemiseks kindlasti ülitähtis. Seda esiteks. Teiseks, valitsuse poliitika – see on kokku lepitud, loodetavasti tuleb ka sellekohane eelnõu – on kaotada esimesest eurost tulumaks, mis on samamoodi seadustatud. Selle mõju, ma arvan, on sotsiaalselt päris õiglane seetõttu, et just madalama sissetulekuga inimesed tõenäoliselt oleksid saanud suurema maksukoormuse. See tähendab seda, et pensionärid, madalama sissetulekuga inimesed võidavad sellest rohkem. Nii juba kahe esimese sammuga – ettevõtluse kasumimaksu kaotame, millele ma loodan teie tuge, ja seda, et esimesest eurost kaob tulumaks ja see alandab ka eraisikute tulumaksukoormust – jääb ettevõtlusele rohkem raha investeeringute tegemiseks. Eelmisel aastal, nagu ma siin parlamendi ees esinedes kirjeldasin ka teile: teadus- ja arendustegevuse investeeringud on kasvanud, ehkki me võiks ju arvata, et keerulisel ajal need vähenesid. Vastupidi, teaduskraadiga töötajate arv on kasvanud. Aga sellest kõigest ma jõuan edaspidi rääkida. Eraisikutele jääb samamoodi rohkem raha kätte. Lisaks, see maksuküür, mis on tõepoolest Isamaa ja Keskerakonna ühine looming, kana-põder-tüüpi‑maksuküür, seegi kaob. Sedagi me ei sea kahtluse alla, ehkki siin vahepeal on üritatud seda kahtluse alla seada. See tähendab seda, et 2026. aastal tulumaksuvaba miinimum tõuseb 700 euroni. 

Kui te nüüd küsite, mis on valitsuse tegelik poliitika, siis need on reaalsed sammud, et ettevõtlus kasvaks. Eesti maksusüsteem, mida [ettevõtted] on pidanud väga heaks, et investeerida ja siia tulla, jääb selliseks, [kõiksugu] lisandid kaovad ning maksusüsteem muutub tagasi ühetaoliseks ja lihtsaks.

Maksumäär kindlasti jääb kõrgemale, kui meile kellelegi meeldiks, aga selle põhjus on Putin ja Putini veetav sõda. Mitte sellepärast, et meile endale meeldiks kõrgem maksumäär, vaid sellepärast, et järgmisest aastast me tõstame kaitsekulud vähemalt 5%-ni [SKT-st]. Seegi on ajalooline otsus. Ma loodan sellele parlamendi tuge – teie kindlasti ka toetate. Kaitsekulude kasvatamine on selle valitsuse prioriteet, sest julgeolek on midagi sellist, milles tingida ei saa. 

Aga küsige veel ja siis ma saan veel varia teemal rääkida.

Suur tänu! Helir-Valdor Seeder, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Valitsuse küürakat poliitikat peate te muidugi õgvendama. Meie aitame kaasa, aga tegemist ei ole mitte ühe ega kahe küüruga, vaid neid küüre on hästi palju. Nii et jõudu tööle teile! Meie kindlasti aitame teid maksude vähendamisel. 

Aga minul on nüüd korduv küsimus, mida ma siin juba mitu infotundi tagasi küsisin. Siis oli küsimus sõnastatud täpselt, see oli energiapoliitika ja tuulikute kohta, aga tookord ma teilt vastust ei saanud. Tagantjärgi ei ole ma samuti täpsustavat infot saanud. Olen vahepeal ka riigisekretäri käest infot küsinud, sest teie päritolujuurikas on ju mõlemal Kliimaministeeriumist ja seda teemat peaksite valdama. Nüüd on mul sõnastatud teema "Variana", võib-olla ma saan teilt parema vastuse kui eelmine kord. 

Nimelt, Eesti-Läti piiri äärde on Läti riik planeerinud mitmeid tuulealasid. Need mõjutavad ka Eesti riigi territooriumil elavaid inimesi. Milline on piiriülene koostöö ja millised on Eesti riigi võimalused kaasa rääkida nende tuuleparkide planeerimisel? Üks konkreetne näide on Viljandimaal vastu Mulgi valda – Lode tuulepark. See on lausa planeeritud piiriülese tuulepargina, 19 tuulikut, mis on peaaegu Tallinna telemasti kõrgused, Läti poolele ja 14 Eesti poolele. Eelnevad tegevused on algatatud. Kohalik omavalitsus ja kohalikud inimesed ei saa kaasa rääkida, nad on pöördunud ka Kliimaministeeriumi poole. Selgus puudub. Millised on nende võimalused kaasa rääkida?

Ma olen selle kohta korduvalt küsinud ja palun siin valitsuse ja Kliimaministeeriumi abi ning selgust inimestele ja minule kui Riigikogu liikmel, kuna [tuulealasid] on planeeritud rohkem vastu Eesti piiri. Milline on tegelikult meie võimalus kaasa rääkida niisuguste piiriüleste projektide puhul? 

Mu teine küsimus puudutab kutseharidust. See väidetavalt läheb tasuliseks neile, kes on viis aastat tagasi kutsekooli lõpetanud või kümme aastat tagasi kõrgkooli lõpetanud, aga ka võõrkeelses kutsehariduses, mida on väga vähe. Minu küsimus on lihtne. Ida-Virumaa kutsekeskus, mis on riigiasutus ja peaks olema 100% eestikeelne – tegelikult 95% õppest toimub vene keeles. Kas see läheb nüüd tasuliseks?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! No vot, mõlema asjaga on niimoodi, et kui te oleksite küsinud täpse küsimuse, pannud siia "Varia" rubriiki kirja ka eraldi, mis need teemad on, siis ma oleksin saanud anda ka täpse vastuse. Nii lihtne ongi. Ma kindlasti võtan teie muret uurida ja kontrollin mõlemas küsimuses esitatud väited üle.

Energeetika ja erinevate objektide kohta võib öelda, et tervisekaitsenõuded kehtivad igal juhul, selles pole kahtlust. Aga kui on mure, millele pole vastust saadud, siis ma kindlasti küsin, miks te ei ole murele vastust saanud, ja palun selle vastuse teile edastada. 

Ma korra tulen tagasi eelmise küsimuse juurde. Ma rääkisin teile valitsuse poliitikast, mille kohta te küsisite, aga ma vaatan, et mul on ees ka need Eesti Panga slaidid, mis, ma loodan, on teilgi, ja ma soovitan teil ikkagi vaadata kogu see slaidimaterjal läbi, sest Eesti Pank on päris kvaliteetselt seda esitanud. Kui te avate slaidi nr 13, siis te näete, siin on selline joonis nagu "Reaalne kasutatav tulu", ma võin seda piltigi näidata, aga teil on ka kindlasti seesama materjal olemas. (Saalis aevastatakse.) Tervist! See kirjeldab seda, kuidas majapidamistele jääb rohkem raha kätte juba praegu, hoolimata sellest, et ajad on mõnevõrra keerulisemad ja maksud tõusevad sõjakoormuse katmiseks. 

Nii et ma ütleks nii, et majanduskasv on algamas, 2026. aastast kindlasti kõigil läheb lihtsamaks. Jah, õige ja täpne oleks öelda, et majanduskasv on alanud. Maksude poole pealt me kaotame ettevõtte kasumimaksu ja eraisikute esimesest eurost tulumaksu ja maksuküür kaob, see tähendab 700-eurost tulumaksuvaba miinimumi kõigile. Ja see on tõesti asi, mida me peame ära parandama teie valitsuse ajast. Tihti peaministri elus on nii, et parandad põhiliselt teiste vigu, enda omadeni sageli ei jõuagi.

Suur tänu! Mart Maastik, lisaküsimus, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Riigikogu esimehe algatatud teema teemade esitamise kohta. "Varia" on liiga laialivalguv. Aga vaatame siis teisi tänaseid teemasid: valitsuse otsused, poliitika, julgeolek, valitsuse prioriteedid. Ma natuke põhjendan, miks pannakse selliseid laialivalguvaid teemasid. Muidu, vastasel juhul vastaja lihtsalt ütleb, et see läheb teemast mööda, kui sa natukene kuskilt mujalt kompad, sellepärast seda tehakse. Aga samas on see ka selge, et ükskõik, mida sa siit küsid, ega vastatakse ikka täpselt sama plaadi pealt ja enamasti sa saad ju tegelikult ikkagi suvalise vastuse – täpselt selle, mida vastaja on endale pähe õppinud. 

Nüüd ma siis kordan oma eelmistel infotundidel esitatud küsimust härra peaministrile. Teatavasti meretuuleparkide temaatika on ajutiselt vist maha võetud. Ma olen teilt küsinud mitu korda, miks on vaja teha Eesti-Läti neljandat ühendust üle Saaremaa, mis maksab hinnanguliselt viis-kuus korda rohkem, kui maksaks selle maismaad mööda vedamine, eriti veel situatsioonis, kus meretuuleparke sinna väidetavalt ei tule. Kogu aeg ma olen saanud selliseid ümmargusi vastuseid, peaminister on vastanud, et puhast energiat on vaja, ja viinud jutu fossiilsetele kütustele. Täpselt seesama plaat kogu aeg. 

Ma küsin teie käest uuesti: kas ikka jätkub eriplaneering, mis läheb maksma vähemalt 1,5 miljonit Läti neljanda ühenduse tegemiseks läbi Saaremaa? Ja kas oleks mõistlik lõpetada selline viljatu tegevus, mis ilmselgelt käib Eestile üle jõu?

Kas-küsimusele saab vastata ei. Kui te peate viljatuks tegevuseks ühenduste loomist, siis sellega me muidugi vist ühele nõule ei saa, sest Eestil on vaja ühendusi. Ütleme, ettekujutus energiasüsteemist, mis toimib saarena, läheb alati kallimaks. Kui te vaatate energeetikasüsteemi ekspertide erinevaid hinnanguid või nii-öelda tavamõistusestki püüate lähtuda, siis te saate aru, et kui iseseisva tegevuse piires püüda siin energiat toota, siis see on kahjuks kallim. Kui meil ühendused toimivad, siis on hind odavam, hinnatipudki teinekord madalamad, vahel kasutame Soome tuumaenergiat, ja nii edasi. Jah, loomulikult ettekujutus, et me rebime Baltimaadest lahti ja oleme täiesti iseseisvad oma energiategevuses – see ilmselt ei ole ka adekvaatne. Aga jätame selle korraks kõrvale.

Nende ühenduste rajamise kohta on Kalle Kilk tegelikult andnud päris korraliku ülevaate. Ma aja kokkuhoiu mõttes soovitan teil tema intervjuu läbi lugeda ja kutsuda ta fraktsiooni, ta kindlasti kirjeldab seda.

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise. 

Tänane kolmas küsimus on rahandusminister Jürgen Ligile. Küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja teema on valitsuse otsused. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, hea esimees! Austatud rahandusminister! Mul on teile küsimus Enefit Greeni kohta. Täpsemalt, vaatame tagasi Reformierakonna eelnevate rahandusministrite otsustele seoses Eesti Energiaga. Alguses Reformierakonna rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus tegi otsuse erastada üks osa Eesti Energiast, Enefit Green viidi börsile. Siis rahandusminister Mart Võrklaev ütles, et tuleks veel kolm Eesti Energia tütarettevõtet erastada, nii et umbes 49% Eesti Energiast oleks börsil. Nüüd teie rahandusministrina teete täiesti vastupidise otsuse ja ostate Enefit Greeni riigi omandisse tagasi, kusjuures veel palju suurema hinnaga, tehakse ülevõtmispakkumine aktsionäridele. See otsus tuli põhimõtteliselt paar päeva pärast seda, kui niinimetatud uus valitsus tuli välja uue, parempoolse koalitsioonileppe kavandiga, kus oli eraldi rõhk sellel, et liigutakse hoopis selle poole, et hakatakse riigiettevõtteid erastama. Ma saan aru, et see oli tegelikult põhjus, miks te olite selle otsuse suhtes kriitilised. 

Ja nüüd need põhjendused, miks Enefit Green tagasi ostetakse – no tegelikult olid need probleemid teada juba siis, kui ta erastati. Kas või see, et Eesti Energia ja Enefit Greeni vaheline koostöö muutub palju raskemaks, sest börsireeglid ei luba teatud infot jagada, muidugi ei luba ka raha jagada, kõik peab olema eraldi. Lisaks, Enefitil kui taastuvenergiatootjal oli lõpuks ka päris keeruline ilma riikliku dotatsiooni ja abita hakkama saada. 

Ja nüüd läheb kogu see börsile viimine ja börsilt äratulek maksumaksjale maksma umbes 6,8 miljonit eurot. Kas te arvate, et see börsile minek ehk otsus, mida tollane rahandusminister Keit Pentus-Rosimannuse tegi, oli piisavalt läbi mõeldud ja riskid läbi analüüsitud või siiski mitte? Kas teie näiteks oleksite teinud midagi teistmoodi?

Aitäh! See küsimus on mitte lihtsalt mitteküsimus, vaid ka eksitav küsimus, sest te küsite valitsuse otsuse kohta, millega siin tegemist ei ole. Aktsiaemissioonid ja tagasikutsumised – selleks on äriseadustiku protseduur ja valitsus siin otsuseid ei langeta. Nii et katsuge rohkem varjata oma küsimust, siis saate ka kehvemad vastused. 

Aga loomulikult, ma olen teemaga kursis ja püüan teie uudishimu rahuldada. Otsus viia Enefit Green börsile ei olnud tegelikult rahandusminister Keit Pentus-Rosimannuse algatus, see oli EKREIKE valitsuse aegne algatus. Martin Helme andis loa, et kui COVID-i takistused kaovad, siis esimese asjana, nii kiiresti kui võimalik – te võite guugeldada – viiakse Enefit Green börsile. Ja loomulikult järgmine rahandusminister võttis selle know-how, mis tollel ajal talle esitati. Ideoloogiliselt kindlasti börs, aktsiaemissioonid ja eraraha kaasamine turult on väga arusaadav lahendus. Sellega tema roll nähtavasti piirdus, kuna ta kiitis heaks need ettepanekud, mille algatas Eesti Energia juhatus. Enefit Greeni juhatus oli sellega tõenäoliselt seotud ja ettevõtete nõukogud. See on ministri roll, valitsus ei otsusta neid asju. 

Minu küsimus on sama: kas tol hetkel riske kaaluti? Ma ei ole sellele vastust saanud. Kas Eesti Energia juhtkond, praegune Tööandjate Keskliidu juht, kaalus riske? Ma ei ole talt vastust kuulnud, ei ole ka kokkusaamist teinud. See, et ei ole, ütleme niimoodi, kahe kehandi omavaheline koostöö ja energiaportfelli ja tarbijaportfelli optimeerimine niimoodi võimalik, oleks pidanud tookord olema kaalumisel. See oli hurraa-optimism ja valearvestus. Portfell tegelikult pandi kõik ühte korvi, need olid sisuliselt ühe tootmisviisi aktsiad.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Austatud rahandusminister! No see on muidugi tavaline, et Reformierakond midagi teeb, aga süüdi on kõik teised, nagu ka täna peaminister end kiitis, kuidas ta langetab makse – ega keegi ei tea küll, kes neid tõstis. Me teame, et erakond, kes seda tegi, oli ka Reformierakond. Ja kõik maksutõusud pole veel ju rakendunud, 1. juulil tõuseb käibemaks, uuel aastal tõuseb veel tulumaks. Te ütlete, et valitsus ei tee neid otsuseid. Aga valitsus ja rahandusminister vastutavad nende otsuste eest, sest see on just rahandusministri vastutusala.  

Ja nüüd veel üks aspekt. Enne seda, kui tuli uudis sellest, et riik ostab Enefit Greeni tagasi, teeb hea hinnaga, helde pakkumise Enefit Greeni aktsionäridele, enne uudise avalikustamist toimus aktsiatega märkimisväärne kauplemine, kusjuures mitmel päeval ületas kauplemisaktiivsus põhimõttelisest kolme-neljakordselt seda, mis on varem toimunud. See omakorda võib viidata sellele, et oli võimalik siseteabe kasutamine või infoleke. Ehk siis keegi siseringist – keegi, kes oli nende otsuste juures ja oli teadlik ülevõtmispakkumise hinnast – võis seda infot kas meelega või kogemata jagada. 

Korruptsioonivastane erikomisjon soovis välja selgitada, kes kuulusid kitsasse ringi, kes neid otsuseid tegid, eriti tagasiostupakkumise hinna kohta, mis oli väga helde. Ehk siis soovisime saada Eesti Energialt niinimetatud insaiderite nimekirja. Eesti Energia juhtkond ütles, et nemad seda infot meiega jagama ei hakka. Samal istungil, kus toimus see arutelu, oli meil ka Finantsinspektsioon kohal. Finantsinspektsioon kohe reageeris sellele ja ütles, et nemad ei näe mitte ühtegi põhjust, miks Eesti Energia ei saa seda nimekirja jagada Riigikogu liikmetega, kes teevad samuti järelevalvet riigifirma üle. 

Ja veel üks aspekt. On ka huvide konflikti küsimus. Me teame, et Eesti Energia juhatusel ja nõukogu liikmetel, kes olid otsuste juures, on Enefit Greeni aktsiad. Need aktsiad on valitsuse liikmetel. Mul on küsimus: kas te jagate seda Eesti Energia seisukohta, et Riigikogu liikmetel pole õigust seda infot küsida ja saada, või te jagate Finantsinspektsiooni seisukohta, et Riigikogu liikmetega tuleb seda infot jagada? 

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh! Sellised repliigid nagu "kui partei midagi teeb, vot siis on teised süüdi" kuuluvad väga hästi kokku nõukoguliku ilmavaatega – partei ja valitsus juhivad kõike. Ei, partei ei [puutu] üldse asjasse. Reformierakond ei korralda aktsiaemissioone, ei kujunda hindu ega ole insaider mitte kuidagi. Selline tänitamine on tegelikult üsna lame. Praegusel juhul erakonnad ei puutu asjasse. Ja mina ei süüdistanud Martin Helmet. Ma tegelikult viitasin, et ministrite know-how, mis puudutab aktsiaemissioone, peab tulema juhatuselt ja nõukogult. Seal on ekspertiis, seal on aparaat, kes teab börsireegleid ja börsiolukorda. 

Teie seate kahtluse alla selle protseduuri aususe. Mina sean teie aususe kahtluse alla, sest te kuulute kolm korda kriminaalselt karistatud erakonda ja kuritarvitate järjepidevalt oma ametit, kutsute inimesi korruptsioonikomisjoni täiesti seosetult korruptsiooniga, sildistate nad ära. Mina näiteks selliseid kutseid vastu ei võta, olgu see üle kinnitatud. 

See, et Eesti Energia juhtkond tuli, on arusaadav, ta püüab parlamenti suhtuda lugupidavalt. Aga tulemus on ikkagi see, et teid ei usaldata. Teile ei taheta anda neid andmeid, sest need lähevad tõenäoliselt rändama. Te kasutate neid hommikustes pressiteadetes, Facebooki-postitustes, õhtustes seitsmeteistkümnesekundilistes kuulsuseminutites. Ja selle poolest ma saan täiesti aru inimesest, kellel on suu vett täis ja kes vaatab teid umbusuga. Te ei aja õiget asja, te püüate inimesi sildistada. 

Siin on saalis olnud väga piinlikke juhtumeid, mida korruptsioonikomisjon võiks tegelikult arutada. Te ei ole seda teinud, sest need, [kes on nende asjade taga,] on ühtlasi teie opositsioonikaaslased. Aga kauplemisaktiivsusega on küll selline lugu, et kui aktsiahind kiiresti kukub, siis see ongi nii tunnus kui ka tulemus, et ostetakse ja müüakse. See on kahepoolne tegevus: üks pool müüb, teine ostab. Oleks enne seda toimunud aktsiahinna tõus, siis võiks rääkida sellest, et keegi teadis midagi. Aga ei teadnud, toimus langus. Need olid paanikamüügid. Osa inimesi lihtsalt müüs, mõni teine kasutas hetke ära. Ja aktiivsuse tõus oli väga väike. See oli väga väike, see oli pikk ja vinduv aktsia.

Te räägite siin ilmavaatelistest asjadest. Aga meie arvame, et jah, ettevõtteid tuleb erastada, aga seejuures ei tohi investoreid tüssata. Praegusel juhul oli see ebaõnnestunud emissioon, see ei kaalunud riski mitu aastat ette. See oli tolleaegne entusiasm, aga me ei taha seda korrata. 

Teie aeg! 

Me tahame aktsiaemissiooni korraldada, aga siis juba tervele Eesti Energiale. 

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, lisaküsimus, palun!

Aitäh! Austatud rahandusminister! Peaminister ei osanud mulle suurt midagi kosta valitsuse eelarve ja maksupoliitika kohta, soovitas tutvuda Eesti Panga joonistega ja ettekandega, millega ma olen tutvunud ja tervikuna, mitte valikuliselt mingite üksikute slaididega. 

Aga ma küsin teie käest, kes te rahandusministrina valitsuses tegutsete, sugugi mitte üle jõu käiva küsimuse. See ei puuduta terviklikult maksupoliitikat, eks ole. Ääretult vastuolulised ja segased sõnumid tulevad valitsusest. Räägitakse kärpimisest, samal ajal räägitakse kulutuste suurenemisest. Kristina Kallas, Eesti 200 juht, on teinud ettepaneku pensione kärpida ja indekseerimist muuta. Osa valitsuseliikmeid raputab seepeale pead, ei ole nõus.

Mis selle toiduainete käibemaksuga siis on? Sotsid olid justkui need, kes survestasid valitsust, nüüd on sotsid valitsusest läinud, aga teema on ikka üleval. Terras põllumajandus- ja regionaalministrina ütleb, et tema läheb selle teemaga edasi. Teie ütlete, et see ei kõlba kuhugi. Missugune see tegelik valitsuse poliitika siis on? Kas on aktuaalne ka toiduainete käibemaksu alandamine ja millised on selle võimalikud mõjud? Või on see lihtsalt teema, mida keerutatakse üles, et olla nii-öelda orbiidis, tähelepanu all, aga tegelikult valitsusel mingeid selliseid plaane ei ole?

Aitäh! Ma ikka vaatan, kuidas EKREIKE muutub järjest rohkem enda sarnaseks. Te lausa kopeerite seda stiili, mis kunagi oli siin Marika Tuusil, eile hommikul ja eile õhtul oli Martin Helmel: loetakse ette, vurr-vurr-vurr, mingisugused tsitaadid kellestki, kes midagi on öelnud, ja siis omistatakse midagi mulle või valitsusele. Ei, nii see ikkagi [ei käi]. Kui te tahate midagi küsida, siis püsige teemas. Väga raske oli üles noppida, mida te siis mulle ette heidate – kas seda, mida ütles Lauri Läänemets, või seda, mida ütles … (Helir-Valdor Seeder räägib saalist.) Aga mis see kogu eelmine jutt oli, viited neljandatele-viiendatele inimestele, kellega mul tegelikult on üksikuid kokkupuuteid vaadetes, aga ka suuri erinevusi?

Ja olimegi Lauri Läänemetsaga [koos valitsuses], aga enam ei ole. Ja see, et sotsid meid survestasid – nüüd nad enam ei survesta või survestavad teise tooli pealt, sest see oli kohatu survestamine. 

Jah, toiduainete käibemaksu alandamine on suur rumalus ja mina väga loodan, et ka Eesti kõige populaarsem erakond ei lase sellel kunagi juhtuda. See on väga palju läbi uuritud teema. See on väga ebaefektiivne viide inimesi toetada. See kordades eelistab kõige jõukamaid. Ta maksab riigieelarvele sadu miljoneid, samas ei saa kuidagi öelda, et Eestis valitseks nälg, et peaks väga spetsiifiliselt just toiduainete tarbimise järgi inimesi toetama. Ei ole nii, et kõik on ühtmoodi näljas ja siis antakse tasuta toitu või maksusoodustusega toitu. See on erakordselt kallis ja erakordselt ebaefektiivne viis. 

Ma hirmsasti loodan, et EKREIKE ei ole päris monoliitne ja te ei lase seda läbi, kui te nüüd oma suure toetusega valitsusse peaksite pääsema. See on lihtsalt küüniline. Ja ma ütlen seda – seda ütleb iga ekspert teile, kui te tahate teada –, et maksusoodustusega sotsiaaltoetus tähendab tugevamate eelistamist äärmiselt suurte summadega.

Lisan, et nüüd selle vastuse teine pool puudutas väga täpselt küsimust. Ehk siis see ongi ju see, mida me siin infotunnis soovime saavutada: kui on küsimus, siis kõlab ka vastus. Aitäh nii küsijale kui ka vastajale! 

Aga enne, kui me edasi läheme, on küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra Riigikogu esimees! Te täna alustasite siin teemaga "Varia", mis puudutab just nimelt protseduurikat, [ja palusite,] et küsimuse[püstitused] ei oleks nii laialivalguvad. Täna ma esitasin härra peaministrile väga konkreetse küsimuse: miks on vaja teha Läti ühendust läbi Saaremaa, mis on viis ja tunduvalt rohkem korda kallim, kui seda teha otse? Aga vastust ma jälle, järjekordselt ei saanud, sain ainult sellise vastuse, et riigifirma juht, Eleringi juht on öelnud, et energeetikas ei tohigi teha Eesti huvidest lähtuvaid otsuseid …

Aitäh! Aga protseduuriline küsimus?

… on teinud … Ma kohe jõuan selleni. Ma jõuan sinna. 

Nii?

Jaa. Tema on teinud ülevaate ja ma peaksin seda lugema. Ma olen lugenud Eleringi arengukava kuni 2035. aastani ja seal on selgelt öeldud, et kõige soodsam oleks teha otseühendus, Saaremaa ja Hiiumaa probleeme lahendab kõige paremini üle Hiiumaa viidav 110-kilovoldine kaabel, mis maksab tunduvalt vähem kui seesama Läti neljas ühendus üle Saaremaa.

Minu küsimus teile ongi see: kas teie saate nüüd aru, miks varia-küsimused pannakse sinna sisse? Esiteks, me saame tegelikult vastuseid alati (Helir‑Valdor Seeder: "Varia vastuse saame.") varias.

Aitäh, hea kolleeg! Ma saan aru, et varia on praegu teemaks. "Varia" on küll, tõsi, teema, mida tõstatas tänane teine küsija, ehk siis, et see oli teema, mida ta välja pakkus. Ma olen täna juba esile toonud ka meie kodu- ja töökorra seaduse § 144 lõike 2, mis ütleb, et küsimus võiks ikkagi puudutada konkreetselt valitsemisala või avaliku elu valdkonna probleemi. Teemapüstitus "Varia" on pisut lai. See on vastus teie küsimuse esimesele poolele. 

Ja vastus teie küsimuse teisele poolele on seotud sellega, et kui teemapüstitus on väga lai, siis tõenäoliselt on ka vastused laialivalguvad. Nii kaua, kui vastaja püsib teemas, istungi juhataja ei saa sekkuda. Ma ei saa kohustada ministreid vastama sõna‑sõnalt nii, nagu küsimus eeldab. Nii kaua, kui püsitakse teemas, ei ole istungi juhatajal võimalik siinkohal sekkuda. Vastasel juhul võiks istungi juhataja ise hakata siin vastama, sest miks siis peaksid üldse ministrid vastama, sel juhul vastab juba istungi juhataja ise. Aga see ei ole tänase infotunni mõte. 

Nii, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Anastassia Kovalenko‑Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud esimees! Te siin kiitsite vastajat, aga minu hinnangul te oleksite pidanud sekkuma siis, kui minister ei olnud väga korrektne oma vastamises. Esiteks, mulle heideti ette minu küsimuse stiili. Teiseks anti hinnang korruptsioonivastase erikomisjoni tööle ja sellele, mida Riigikogu liikmed päevakorda panevad. Aga see on ikkagi Riigikogu liikmete õigus. See, kuidas päevakord tekib, ei ole ministri otsustada ja hinnata. Ja kolmandaks olid süüdistused mulle, justkui mingisugune info lekib või materjalid lekivad minu juhtimise all. Aga korruptsioonivastasest erikomisjonist pole mitte mingit infot ega mitte ühtegi dokumenti mitte ühegi ajakirjaniku kätte lekitatud.

Aitäh! See oli nüüd vastulause, aga protseduur…?

Palun selliste süüdistustega mitte siin esineda. Selline info, mille puhul on palutud, et see oleks kas salajane või seal oleks AK-märge peal, pole mitte kunagi kuskile lekkinud. Selliste süüdistustega palun mitte esineda. Ja järgmine kord, kui esitatakse konkreetne küsimus, siis ikkagi sooviks saada sellele vastust ja et ka Riigikogu esimees sellele tähelepanu juhiks.

Aitäh, hea kolleeg! Te kasutasite küll praegu vastulausena seda kohta. Mul on väga kahju, et te ennast halvasti tundsite, ja ma loodan, et esineja on tulevikus oluliselt lugupidavam ja te suudate siin selle olulistel teemadel vestluse, mis puudutab nii Enefit Greeni kui loomulikult ka laiemalt seda, kuidas teostab Riigikogu oma järelevalvet valitsuse tegevuse üle, üksteisest lugupidavalt ära pidada. 

Tanel Kiik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Austatud Riigikogu esimees! Mul on ka kogemus olla mõlemal pool lauda, nii vastaja rollis kui ka küsija rollis. Mina ei mäleta, et ma oleksin selle kolme [valitsuses oldud] aasta jooksul pidanud vajalikuks anda hinnanguid Riigikogu liikmetele, nende küsimustele ja tegevusele või võrrelda neid teiste saadikutega. 

Mu küsimus teile kui Riigikogu juhatajale on see: kas teie hinnangul Riigikogu infotund ongi selline koht, kus Vabariigi Valitsuse liikmed hakkavad küsimustele vastamise asemel teisi arvustama või arutlema, millist saadikut üks või teine küsija neile meenutab, kuidas miski kunagi vanasti käis, ja üldse andma hinnanguid küsijate vaimsele võimekusele või mis tahes muudele teemadele? Või peaks Riigikogu infotund olema ikkagi koht, kus vastatakse saadikute küsimustele? Ega opositsioonis olevatel saadikutel väga palju võimalusi valitsuse liikmetelt küsimusi küsida ja vastuseid saada tegelikult ju ei ole.

Aitäh! Riigikogu infotund on koht, kus Riigikogu liikmed küsivad ja valitsuse liikmed vastavad Riigikogu liikmete küsimustele. Nii see peaks käima. See toon peaks olema üksteist arvestav ja üksteisest lugupidav nii küsimuste kui vastuste poolest. Seda seisukohta ma olen siin istungi juhatajana korduvalt esitanud. 

Nii, head kolleegid, me peame edasi minema, sellepärast et kolleeg Varro Vooglaid ootab juba pikalt. Tal on küsimus kaitseminister Hanno Pevkurile ja teema on – muuseas, tunnustan väga täpse teemapüstituse eest – raha kantimine Eesti kaitsetööstusettevõtetele Ukraina abistamise loosungi all. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu teile tunnustuse eest! Eks ma pingutasin ka selle nimel, et teema oleks piisavalt täpselt sõnastatud, ja mul on hea meel, et see ei ole jäänud märkamata ja tunnustamata. Tegelikult ma tahtsin selle küsimuse tõstatada juba mitu nädalat tagasi, aga ma ei ole pääsenud Riigikogu infotunnis löögile. Seetõttu ärge pange pahaks, kui see uudis, millest ma tahan rääkida, võib olla natukene aegunud. 

Aga jutt käib uudisest, mis avaldati ERR-is 24. märtsil 2025. aastal ja mis kannab pealkirja "Riik tellib Eesti kaitsetööstuselt 100 miljoni eest toodangut Ukrainale". Kohe sissejuhatuses on öeldud, et toodangu valis välja Ukraina kaitseministeerium Eesti esitatud firmade ja toodete nimekirjast. 

Mis on selle uudise puhul tähelepanuväärne? Esiteks, jutt käib väga suurtest summadest – 100 miljonit eurot ei ole mingisugune peenraha. Me mäletame, kuidas eelmisel aastal oli tarvis õpetajate palgatõusuks leida 5,7 miljonit eurot ja selleks tuli teha riigieelarve süvakompeid, et see raha kusagilt leida. Üleriigiline draama oli, kas saab 5,7 miljonit kokku või ei saa, no lõpuks saadi, aga rohkem küll [raha] ei ole, eks. Aga nüüd siin kõrval me loeme, et 100 miljonit läheb Eesti kaitsetööstusettevõtetele Ukraina abistamise loosungi all. Nii et väga suur summa. 

Teiseks, uudisest ei leia mitte mingisugust informatsiooni selle kohta, kellele need kümned miljonid läksid, mille eest täpselt läksid, ehk mida osteti, mitu ühikut osteti ja milliste hindadega osteti. Teisisõnu, me ütleme lihtsalt, et meil on 100 miljonit eurot maksumaksjate raha, mis antakse kaitsetööstusettevõtetele vastavalt Ukraina antud suunistele. Minu meelest on läbipaistvuse puudus ikkagi karjuv, samal ajal läbipaistvuse vajadus on väga suur, sest jutt käib ikkagi maksumaksjate raha eraldamisest. Ja potentsiaalselt ettevõtetel, nagu Frankenburg, kuhu juhtkonda on teatavasti kolinud teie sõber Kusti Salm, endine kantsler ministeeriumist, ja Veiko‑Vello Palm, Kaitseväe endine tippohvitser, on samal ajal ettevõtlusosalus Kaimanisaartel, nii et me ei tea, kellele see üldse kokku võttes kuulub. Ja sellest tulenevalt jõuangi küsimuseni: kas te saate meid valgustada, kellelt, mida, kui palju ja mis hinnaga osteti?

Hea meelega natukene valgustame täiendavalt seda, millest meedias on räägitud. Aga teatud detailid jäävadki ainult nendesse lepingutesse, mis on Ukraina ja Eesti ettevõtete vahel. 

Aga alustame algusest. Ma tulin eile öösel, õigemini täna öösel Ukrainast. Jah, täna kell kaks jõudsin tagasi. Ma ei tea, kas teie olete seal käinud või ei ole. Mina olen seal käinud pärast täiemahulise sõja algust regulaarselt iga viie‑kuue kuu tagant, olen kohtunud võitlejatega, riigijuhtidega ja ettevõtetega, käinud nendes ettevõtetes ja tean päris hästi, milline seis Ukrainas on. Seis on väga raske. Ja ma võin teile kinnitada, et Ukraina vajab Euroopa sõjalist abi praegu isegi enam kui kunagi varem. 

Sellel on mitmeid põhjuseid. Peamine põhjus on see, et Ameerika Ühendriikide toetus on kokku kuivamas. Selleks, et Ukraina võitlejad saaksid Ukraina rahvast ja riiki kaitsta, peab neil olema varustus, millega seda teha. Eesti üks esimestest algatustest, mis me Ukraina toetuseks tegime, on selline: iga riik võiks panustada vähemalt 0,25% oma sisemajanduse kogutoodangust Ukraina toetuseks. Meie SKT-d arvestades on see circa 100 miljonit. Selle 100 miljoni puhul me Vabariigi Valitsuses arutasime, kuidas oleks kõige mõistlikum seda kasutada, ja me leppisime kokku, et sellest umbes 5% läheb Eesti enda veetavasse IT-koalitsiooni, umbes 5% jääb ukrainlaste väljaõppe tegevusteks, mida eestlased teevad nii siin Eestis kui ka näiteks Interflexi operatsiooni raames Suurbritannias, ja ülejäänu suunatakse Eesti ettevõtetele. See on iga riigi suveräänne otsus, kuidas ta Ukrainat soovib toetada. Lisaks, kuna vajadus akuutseks Ukraina abiks on viimastel nädalatel kasvanud, tegi Vabariigi Valitsus mõned nädalad tagasi otsuse saata kiireloomuliselt veel 10 000 mürsku ja 750 000 toidupakki ukrainlastele esimesel võimalusel. Need 10 000 mürsku jõuavad Ukrainasse lähinädalatel. 

Nüüd tulen  ettevõtete juurde. Selle paketi loomisel me tegime läbi väga pika protseduuri. Esiteks, me kuulutasime välja sellise konkursi, et Eesti ettevõtted saaksid esitada oma toodete nimekirja. Sellele eelnes see, et me pidasime ettevõtjatega läbirääkimisi … Ah soo, ma vaatan, et mul on aeg otsa saanud.

Aga me saame jätkata, sellepärast et Varro Vooglaiul on täpsustav küsimus.

Aga ma usun, et Varro küsib ja siis ma jätkan selles mõttes selle täpse loeteluga hea meelega. Ole hea, täpsusta küsimust ja siis ma saan jätkata ja täpselt [kirjeldada] seda protseduuri, mis me läbi tegime.

Nii on. Varro Vooglaid, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Nojah, ma tõtt-öelda oleksin siiski olnud tänulik, kui ma oleksin täpsustava küsimuse saanud küsida juba nagu jätkuna, mitte sama küsimust korrata. Sellepärast, et siiamaani kolme minuti jooksul te ei maininud mitte ühtegi ettevõtet, mitte ühtegi toodet, mitte ühtegi kogust, mitte ühtegi summat. Ma arvan, et kolme minuti jooksul oleks võinud seda teha küll, kui oleks tahtmist olnud, selle asemel, et rääkida, kuidas te Ukrainas olete käinud ja nii edasi. See ei olnud osa vastusest minu küsimusele. 

Aga ma siis kordan küsimust. Millised ettevõtted, Eesti ettevõtted, on saanud osa sellest 100 miljonist eurost? Millistele ettevõtetele kui suured summad on läinud? Ma ei näe iseenesest küll mitte mingisugust põhjust, miks see peaks olema kuidagi nagu riigisaladus, millistele ettevõtetele siis maksumaksjate raha kümnete miljonite kaupa suunati. Seda esiteks. Ja ma loodan, et te täpsustate. 

Nüüd, teiseks, kas ma saan õigesti aru, et see 100 miljonit eurot, millest siin jutt käib, on seesama 100 miljonit eurot, mis on ette nähtud 2024. aastal sõlmitud pikaajalise julgeolekukoostöö ja kaitsekoostöö – või mis iganes see pealkiri oli – kokkuleppega? Nii et see ei ole lisaks sellele, mis on selle lepinguga ette nähtud, vaid see ongi see summa? 

Ja see, mida ma tahtsin täiendavalt küsida: kas Eesti antava abi näol on ka mingisugune selline aspekt, mida on rõhutanud Ameerika Ühendriikide administratsioon? Tegelikult me tahaksime, et see ei oleks puhtalt abi, mis läheb lihtsalt ühesuunaliselt, vaid me saame ka midagi vastu. Mingil määral, kuidagi ju mingite mehhanismide kaudu meile see kompenseeritakse – see abi, mida me oleme väga suurte summade ulatuses andnud? Või on meie puhul teistmoodi – meie lihtsalt anname ühesuunaliselt ja vastu ei oota mitte midagi?

Aitäh! Ma teen siis natuke kiiremini. Ühesõnaga, protsess käis nii, et kõigepealt olid ettevõtjatega läbirääkimised, millised võiksid olla tingimused. Toimus infopäev, kõik ettevõtjad olid kohal ja said anda oma arvamuse. Sealt edasi kuulutati välja see minikonkurss, mille käigus ligi 100 ettevõtet esitas oma tootenimekirja. Tootenimekirjad vaatas üle ekspertkomisjon, kuhu olid kaasatud Rahandusministeerium, majandusministeerium, Siseministeerium ja Riigikantselei. Me vaatasime üle need tingimused ja need ettevõtted. Kvalifitseerus 85 ettevõtet. Kogu see nimekiri saadeti Ukraina poolele kõikide spetsifikatsioonidega, et nad saaksid valida, mis nendel rindel kõige rohkem vaja on. Sellest tulenevalt Ukraina kaitseministeerium rääkis ka siseministeeriumiga, strateegilise tööstuse ministeeriumiga ja tehti sisemine ring Ukrainas. Selle pinnalt Ukraina saatis meile tagasi oma nimekirja. Ja nüüd selleks, et me saaksime Ukrainale anda täpselt need tooted, mida nad palusid, siis me praegu saame kommunikeerida välja tootegrupid. Kui need tooted on kohale jõudnud, siis me saame rääkida juba täpsemalt sellest, kes need ettevõtted olid. 

Aga ma saan praegu rääkida tootegruppidest ja ukrainlaste kõige suuremast soovist. Eile kohtusin Ukraina kaitseministriga ja ka kaitsetööstusministriga, nad kinnitasid oma valikud veel kord üle. Eelkõige, valdavalt on need droonid, nii ründedroonid kui ka luuredroonid. Seal soovinimekirjas on ka mehitamata sõidukid. Aga me palusime nendelt ka nii-öelda ülekatet. Juhuks, kui ettevõtted ei ole suutelised kõiki neid tooteid, mida ukrainlased välja valisid, selles ajaraamis tootma, on olemas ka pikem nimekiri, kust me saaksime järgmisi võtta. Seal nii-öelda joone all on veel tooteid, mis puudutavad meditsiinitehnikat, meditsiiniga seonduvaid teenuseid ja ka laevasid. Nii et selline on see loetelu. Ehk siis droonid, mehitamata sõidukid, laevad, meditsiinitehnika ja meditsiiniteenused. Need viis kategooriat moodustavad selle [nimekirja]. Aga ma võin juba ette ära öelda, et enamus sellest on droonide kategoorias. 

Nii et selline on see protsess olnud. Pärast ma tutvustasin Vabariigi Valitsusele, mis on Ukraina pakkumine. Ja praeguseks me oleme jõudnud sinnamaani, et me hakkame ettevõtetega lepinguid sõlmima, et nad saaksid need tooted Ukrainasse tarnida. 

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Rene Kokk. Palun!

Aitäh, hea esimees! Hea kaitseminister! Mul on ka riigikaitseline küsimus, kuigi teema natuke teine. Kui te vastata ei oska, siis äkki te saadate pärast vastuse hiljem järele. 

Nimelt, meil on riigikaitse kohta selline ütlus, et iga okas loeb, ja kahtlemata see nii on. Küll aga on meil nüüd seis selline, et 1996. aastast 2005. aastani oli meil Eestis kolm päästekompaniid ja tolles ajavahemikus läbis ajateenistuse 2000–2500 meest, kes tollel ajal kuulusid Siseministeeriumi valitsemisalasse. Need mehed ei ole saanud või ei saa reservõppekogunemiste kutseid, kui nad just ei ole vahepeal astunud Kaitseliidu liikmeks või läinud edasi tegevteenistusse. Need on tegelikult täiesti reservõppekogunemisele kvalifitseeruvad inimesed, vanuse poolest, kes tahaksid kaasa aidata. Sellest on korduvalt juttu olnud, aga see vanusegrupp, need 2000–2500 meest on siiamaani ikka jäänud kaasamata. Kas see temaatika on olnud teil arutelu alla või ei ole? 

Tollel ajal, kui päästekomandod kinni pandi, oli küll alguses juttu, et need mehed kaasatakse hiljem riigikaitsesse või leitakse mingi lahendus, aga kuna nad olid tookord Siseministeeriumi alluvuses, siis on nad jäänud kuidagi nagu maa ja taeva vahele. Mitmed on ka minu käest küsinud, mis toimub, nad tahaksid tegelikult riigikaitses kaasa aidata, aga kutset nad ei saa ja on nagu täiesti ära unustatud. Põhimõtteliselt on 2500 okast kuskil ripakil.

Aitäh! Teie küsimuses peitus ka vastus. Kuna nad olid Siseministeeriumi valitsemisalas, siis nad ei ole läbinud ajateenistust … Vabandust! Õigemini nad ei ole määratud sõjaaja ametikohale. Ja kui nad ei ole määratud sõjaaja ametikohale, siis suure tõenäosusega ei saan nad ka reservõppekogunemise kutset. Ma võin selle korraks üle vaadata, aga ma julgen siiski arvata, et nii see on. 

Kõige lihtsam soovitus igale mehele, kes soovib panustada, ongi teie mainitud Kaitseliit. Kaitseliitu võib igaüks panustada täpselt oma jõu ja soovi järgi. Ja minu soovitus neile oleks see: arvestades ka nende päästekompaniis teenimise aega ja nende hetke vanust, ma arvan, et nende oskused võiksid olla Kaitseliidus väga kohased, sellepärast et Kaitseliidu muude ülesannete hulka nii maakaitse kui ka mitte-maakaitse poole pealt käib ka Politsei- ja Piirivalveameti toetamine, samuti Päästeameti toetamine. 

Nii et selles mõttes võib-olla olekski nende väljaõpet ja teenistust arvestades kõige õigem valik Kaitseliit. Seega, kui keegi küsib, soovitage tal kindlasti liituda Kaitseliiduga. See on kõige mõistlikum tee, sest reservõppekogunemisele me kutsume üksuste kaupa. Reservõppekogunemistel formeeritakse üksuste kaupa sõjaaja koosseis ja täidetakse sõjaülesandeid. Selline on see loogika. Nii et kui keegi siiamaani ei ole kutset saanud, siis järelikult ei ole teda sõjaaja koosseisu arvatud. Aga kui on mõni konkreetne nimi, võime üle vaadata, kas tal on näiteks sõjaaja ametikoht määratud või mitte. Ma siiski pakun, et ei ole. Ja seetõttu jätkuvalt soovitus: Kaitseliit! 

(Hääl saalist.) Noh, ütleme, ajaloos lõpuni tagasi minna on võib-olla keeruline. Hetkel me peame lähtuma sellest, et neid, kes on meil mobilisatsiooniregistris ja reservistidena kirjas, me loomulikult ka reservõppekogunemistele ja lisaõppekogunemistele kaasame.

Suur tänu! Lõpetan meie neljanda küsimuse käsitlemise. 

Tänane viies küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Tanel Kiik ning teema on Tallinna Haigla ja tervishoiu rahastus. Tanel Kiik, palun!

Jaa, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Mulle väga meeldis teie mõttekäik, et valitsus hakkab tegema nüüd kiirelt otsuseid. Ma siis igaks juhuks tsiteerin: "Ajastu vaim ei ole pikalt rääkimine, otsuste mittetegemine." No väga hea. 

Küsin nüüd nii: kui kaugel on Vabariigi Valitsus Tallinna Haigla kohta otsuse tegemisel? Just nimelt selles vaates, et minu hinnangul oleks mõistlik see tervishoiureform nii ära teha, et liita Tallinna haiglad ja Tallinnas resideeruv Põhja-Eesti Regionaalhaigla ühendhaiglaks. See tähendaks kahte meditsiinilinnakut: üks Mustamäel, kus praegu asub PERH, ja teine Lasnamäel uue koha peal. See aitaks kokku hoida tervishoiuressurssi, pakkuda kvaliteetsemat teenust ja seda kaasaegsemas keskkonnas.

Aga siin on üks väike murekoht: see eeldab ka teatud rahalisi otsuseid. Loomulikult on Tallinna linn valmis sinna panustama, hoolimata sellest, et seaduse järgi, nagu te väga hästi teate, on tervishoiu korraldamine riigi ülesanne, mitte pealinna ega ühegi omavalitsuse ülesanne. Aga linn on siiski valmis seda rahalist panust andma. Küll aga ei ole võimalik linnal seda üksinda teha. Linn ei hakka riigi ülesannet ehk tervishoiukorraldust pelgalt oma eelarvest rahastama ja kogu seda suurt hiigelprojekti, võib öelda, sajandi suurimat tervisehoiuprojekti ette võtma. 

Nii et küsimus on lihtne: kui kaugel on teie juhitav Vabariigi Valitsus – ma ei tea, on see siis teine või on seesama esimene valitsus, sõltub, kuidas keegi loeb – Tallinna Haigla projekti otsuse langetamisega? Kuna ajastu vaim ei olevat selline pikalt arutamine ja seda haigla teemat on arutatud tegelikult juba kümnendeid, siis teil on võimalik olla – ilma igasuguse irooniata – ajalooline peaminister, kelle ametiajal see otsus saab ka reaalselt tehtud. Vahepeal on meil neid otsuseid tehtud kahjuks edasi ja tagasi. Teie eelkäija oli see, kes sellele haigla võimalik eurorahastusele kriipsu peale tõmbas, mistõttu see probleem või, ütleme, mure on siiani lahendamata.

Nii et kui kaugel olete teie selle lahendamisega? Ja väga loodan, et jätkuvalt olete selle haigla toetajate hulgas, kuhu varem olete ennast liigitanud.

Jaa, aitäh hea küsija! Kaja Kallas on küll juba ammu teisel tööl, aga ma siiski pean vajalikuks teda kaitsta. Olles ise – ette öeldes – juba pigem Tallinna Haigla pooldaja olnud, tollel hetkel siiski, ma meenutan, linn ei suutnud ära teha seda, mida linn pidi tegema. Kui ma õigesti mäletan – ja tollal, ma kahtlustan, võisin olla Tallinna Linnavolikoguski toimetamas –, siis linnal jäi ikkagi hulk otsuseid tegemata, muu hulgas isegi ei suudetud moodustada ühendasutust riigiga, et saaks Tallinna Haiglaga edasi minna. 

Ma saan aru, et Eesti elu põhiküsimus tihtipeale on: kes on süüdi? Püüan sellele siis vähemalt enda vaatest vastata. Minu hinnangul jäi tollel hetkel linnal oma töö tegemata. Mina olin linna[volikogus] ja ütleme nii, et Tallinna Haigla poolt ka veel. Aga see selleks. Seda debatti jõuab veel lõputult pidada, et kes on süüdi ja milles täpselt.

Nüüd Tallinna Haiglast endast. Meil on ette valmistatud – küll, jah, ilmselt sotsiaaldemokraatide, ma arvan, et Riina Sikkuti tehtud – materjal, memorandum. Nüüd tegeleb selle ettevalmistamisega uus minister Karmel Joller. Lähikuudel tuleb see ühendhaigla arutelu tõepoolest valitsuskabinetti. 

See, et me teeme otsuseid kiiresti ja paljudel teemadel – nagu Lauri Läänemets siin enne ütles, töölepingud muutuvad paindlikumaks, oleme ära otsustanud maksude langetamise nii ettevõtluse poole peal kui eraisikute poole peal ja paljud muud asjad, muu hulgas kaitsekulude tõusu järgmisest aastast 5% –, ei tähenda seda, et me teeme midagi kuidagi ülejala ja arutuid otsuseid. Ütleme, sujuvalt mööda minnes, Tallinna Haigla projekti maksumus on umbkaudu 850 miljonit, nüüdseks vist juba veidi suurem – ma kahtlustan, et varsti on see, nii rahvalikult väljendudes, miljard. See tähendab seda, et sellise projekti läbimõtlemine nii Tallinna linna kui ka riigi seisukohast peab olema päris põhjalik. 

Aga seda kõike öeldes mina olen kindlasti selleteemaliseks debatiks avatud. Minu arvamus on samamoodi see, et arvestades Tallinna haiglahoonete olukorda, tuleb üht-teist ette võtta, et tervishoiutöötajad ja patsiendid saaksid parema keskkonna. See on selge. Aga alustada tuleks seda siiski jälle – ja nüüd vabandan enda kordamise pärast – mitte sellest, mis munitsipaalelu katarsis on inimelule, betoonist, vaid tegelikult tuleks arutada, mis need teenused on, mida me kokku paneme tervishoiu alusel, mida täpselt keegi tegema hakkab, mis on kellelegi roll ja nii edasi. See arutelu on alanud, töörühmad käivad juba koos. Nende töörühmade töö põhjal me saame arutada, milline on tervishoiuülesannete jaotus, ja seejärel, kes milliseid rahalisi kulutusi on võimeline katma. 

Selge see, et kärpe ajal tuleb riigi suuri investeeringuid väga hoolega planeerida, aga sellest kõigest ma saan jälle edaspidi rääkida. 

Suur tänu! Tanel Kiik, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No vähemasti te ütlesite, et te olete jätkuvalt selle haiglaprojekti pooldaja – pigem pooldaja, või kuidas see sõnastus oli. Tegelikult on arutelusid selle sisu üle peetud väga pikalt. Te ütlesite, et töörühmad käivad koos. Need töörühmad käisid koos juba sel ajal, kui mina olin minister, ja see oli juba nii ammu, et kes seda enam mäletab. Tegelikkuses see, mis teenuseid ühes või teises haiglas osutatakse, on ka sisuliselt kokku lepitud. Aga praeguseks ongi kokku leppimata see, mis vajab tõesti riigi selget otsust, nimelt, kas me räägime pelgalt Tallinna haiglate ühendamisest. Omaette küsimus on, kui tahta ajaloos tagasi minna, miks üldse peavad olema omavalitsustel eraldi haiglad ja riigil oma haiglad, osa kamba peale ja nii edasi. Aga seda debatti ei pea praegu avama. 

Küsimus on puhtalt valitsusele see: kas minnakse selle ettepanekuga, mille Tallinna linn on toonud, kaasa, et rajada ühendhaigla tervikuna, nagu öeldud, kahe linnakuga? Tõepoolest, PERH ei vaja nii palju renoveerimist, kuna seal on valdavalt haiglakorpused välja ehitatud, ehkki ka seal on teatud puudujääke, näiteks psühhiaatriakliinik. Aga küsimus on ju valitsuse otsuses. Loomulikult, tervishoiutöötajad, valdkonna juhid käivadki töörühmades koos ja ka siis, kui otsus on juba tehtud, peavad nad edasi arutelusid, kuidas täpselt ruume paigutada, mis mahus teenuseid kuskil pakkuda ja nii edasi. Aga keegi ei saa Vabariigi Valitsuse eest teha printsipiaalset otsust, kas riik, praegusel juhul valitsus, peab õigeks ühendhaigla loomist sellisel täielikult haiglaid koondaval viisil – teatavasti Tallinnas tegutseb kokku neli haiglat – või jäetakse linn seda projekti piltlikult öeldes omaette vedama ja öeldakse linnale: "Kui tahate, siis kolme haigla liidu võite teha."  

Ja täiendav küsimus on selle kohta, kas ja mil määral riik sellesse projekti rahaliselt panustab. Ehk küsin ühe korra veel üle. Kas teie peate põhimõtteliselt õigeks, et Tallinnasse tuleb üks ühendhaigla, mis ei tähenda ühte korpust ega ühte linnakut, vaid kahte meditsiinilinnakut Mustamäel ja Lasnamäel? Või arvate, et Tallinnasse on vaja jätta rohkem haiglaid?

Aitäh! Seda, miks Tallinna haiglad eraldi on, te peate ilmselt Keskerakonna partei arhiividest uurima. Mina mäletan – ja tunnistan, et tollal ilmselt ma olin opositsioonis Tallinna [Linnavolikogus] –, et olen minagi küsinud neid küsimusi. Tihtipeale sain vastuseks, et Keskerakond – olles algul ainuvõimul, hiljem enam nii ainuvõimul ei olnud, siis juba sotsiaaldemokraatidega koos võimul – ei leidnud kohta ega viisi Tallinna haiglate liitmiseks. See debatt on tulnud tegelikult hilisemas arengujärgus. Eeskätt on selle debati ajend ja manifest olnud just betoonivalu Lasnamäel. Aga see ei peaks ju ometi olema ajend. Ma arvan, et selles me oleme ilmselt ühel nõul, vähemalt loodan. 

Nüüd, kas erinevad meditsiinivõimsused võiksid töötada koos, nagu te ütlete, ühendhaiglana? Seda me hakkame valitsuskabinetis arutama. Mina ise arvan, et küllaltki mõistlik on, kui PERH-i juhtimisel Tallinna haiglate lisandumisel tekibki ühine meditsiinisüsteem siinkandis. Aga see koostöö peab olema väga hästi läbimõeldud, milline on funktsioon, kes täpselt mida teeb ja kuidas seda kõike rahastatakse. Alles seejärel saab tulla kinnisvara- ja majade poliitika. See on minu isiklik arvamus. Ma ootan ära, mida Sotsiaalministeeriumi tervishoiuinimesed ütlevad. 

Meie väikses riigis on meditsiin väga tõhus, meie kulutused ühiku kohta või inimese kohta, patsiendi kohta on väga hästi kasutatud. Aga kui vaatame tuleviku poole, siis näeme, et meil on vananev elanikkond ja vähenev tööjõud, mis on väga suur väljakutse Tervisekassale ja kogu meditsiinisüsteemile, eriti siinkandis, kus inimesi on rohkem. Nii et me peame otsima sellele lahendust.  

Kokku võttes ma ütlen, et mina pigem Tallinna Haigla pooldajana näen seda just ühendatud meditsiinisüsteemina, pooldan seda. Aga ma tahaksin siiski kuulda valdkonnainimeste, muu hulgas PERH-i arvamust selle kohta, kuidas see liitmine, juhtimine ja funktsioonide korraldamine võiks välja näha. Alles seejärel saame jälle hakata arutama kõike seda, mis viib meid tagasi selle munitsipaalse katarsise ja betoonivalu juurde. See tuleb selle järel, kui on selge, kes mida täpselt teeb ja kus. 

Eesmärk kõigel sellel, ärme seda kunagi ära unustame, ei ole mitte arutada asutuste ja kuubikute üle, vaid ikkagi selle üle, et tervishoiuteenuse osutajad, arstid, õed, tervishoiuinimesed ja siinkandi patsiendid saaksid parema teenuse ja parema teenuse osutamise võimekuse. See on tegelikult eesmärk. Ideaalis, nagu ma olen varemgi kirjeldanud, võiks selle juures olla tugev eratervishoiuklaster, terviselinnak, kus meil tekiks ekspordivõimekus ja kus eratervishoid saaks Eestis kasvada. See annaks meile täiendavalt kõrgema lisandväärtusega tööd ja toimetamist. 

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Reili Rand. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Oma viimase vastusega tegite te tegelikult väga hea sissejuhatuse minu järgmisele küsimusele. Minu soov olekski just küsida valitsuskoalitsiooni plaani kohta tuua tervishoidu eraraha. Pinnapealselt võib see ju kõlada kaunilt, aga muu maailma praktika on tegelikult üheselt tõestanud, et eraraha kaasamine tervishoidu suurendab ebavõrdsust. 

Seetõttu ma tahaksin teada, kas teie meelest on Eestis, kus tervishoiuvaldkond vaevleb tervishoiutöötajate nappuse käes, võimalik kaasata eraraha selliselt, et see solidaarset süsteemi ei õõnestaks ja et rahakoti paksus ei hakkaks määrama, kes arstiabi saab või ei saa.

Aitäh, hea küsija! Ma ütleksin nii, et praeguste projektsioonide järgi olemasoleva rahastusmudeli korral suudab Tervisekassa – eeldades, et kõik jääb samaks – reservide arvel tegutseda 2027. aastani. Tervishoiu rahakasutuse kasvu põhjused ja murekohad on kaardistamisel, tähtaeg on juuni 2025. Parlamendi juures tegutsev ja vist endiselt majanduskomisjonile alluv Arenguseire Keskus on alustanud analüüsi, mis puudutab tervishoiu jätkusuutlikkust. Seal analüüsitakse muu hulgas erinevaid lahendusi, ka erakindlustuse laiendamise võimalust, et tagada Eesti tervishoiusüsteemi pikaajaline toimimine. Samuti on sinna juhtrühma kaasatud Sotsiaalministeeriumi tervishoiueksperdid. See analüüs peaks minu info kohaselt valmima selle aasta novembris. Sealt tuleb üks vaade. 

Ja sellesama analüüsi eesmärk on saada kokkuvõtted, miks tervishoiukulud muutuvad, mis on selle põhjused, miks vahenditest ei piisa ja millised on võimalused ravikindlustussüsteemi tõhustamiseks koos eraraha kasutamisega nii, et Eesti elanike ravi kättesaadavus kasvab ja tervena elatud aastaid lisandub. Nii et neid analüüse tehakse. 

Ja analüüse on veel. Võin öelda, et selles valitsuses, kus ka sotsiaaldemokraadid olid, me juba tegime otsuseid, mis tervishoiusüsteemi raha juurde toovad. See tähendab seda, et me oleme tõstnud retsepti-, visiidi- ja voodipäevatasusid. Oleme teinud otsuseid, kuid siiski eranditega, just selle mõttega või selle kaalutlusega, et haavatavad sihtrühmad on sealt välja arvatud, et nemad ei kannataks ning et nende tervishoiule juurdepääs ja arstiabi kättesaadavus ei väheneks. Samuti oleme teinud teatavaid leevendusi, mis puudutavad õendusabi omaosalust. See puudutab 14 000 inimest aastas. See omakorda lisab haigekassale koormust 3,4 miljonit eurot aastas. Nii et me püüame süsteemi sees otsida võimalikke lahendusi. Oleme neid otsinud selles valitsuses, kus teie olite, ja otsime nüüd selles valitsuses edasi. Sellest tulevad erinevad analüüsid ja sisendid. Eesmärk on loomulikult parem raviteenus Eesti inimestele. 

Aga eraraha kaasamine? Kindlasti on see üks võimalus ja üks suund, mis annab sellesse süsteemi rohkem raha juurde ning ka võimaluse uut ja paremat tehnoloogiat katsetada. 

Suur tänu! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise. 

Tänane kuues küsimus on kaitseminister Hanno Pevkurile, küsib Riigikogu liige Andres Metsoja ja teema on kaitsetööstuspark. Andres Metsoja, palun! 

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! No ma vabandan, et minu küsimus ei ole ka liiga täpne – sõna "kaitsetööstuspark" on ainsuses –, aga tegelikult uudiste valguses saab vist rääkida Eestis mitmest võimalikust kaitsetööstuspargi asukohast. Siin rõdul just istusid Ermistu kandi inimesed, nad olid täna juhuslikult parlamendis külas. Mitte, et see teema oleks olnud väga oodatud, aga nad tahtsid siiski osa saada ja kuulda, mis te selle kohta kostate, kuid pidid enne lahkuma. Vaatavad ilmselt järele. 

Ma saan aru, et kaks potentsiaalset parki on Eestisse tulemas: üks Pärnumaale ja teine Põhja-Kiviõli kanti. Nende parkidega on plaanis minna edasi, planeeringuastmes. Loomulikult on igal uuel asjal nii pooldajaid kui ka vastaseid. Aga võib-olla te annate ikkagi natukene täpsemat informatsiooni Ermistu kandi inimestele, et nad teaksid, millega nad peavad silmitsi seisma. Me saame aru, et 50 miljonit eurot on see panus, mida riik selle pargi arendamisse Kaitseministeeriumi kaudu on valmis panema. 

Küsimus: kuidas see täpsemalt hakkab välja nägema? Kes hakkab seda parki haldama? Kuidas tekib see valik, millised tööstusettevõtted saavad sinna tulla? Ja milline see planeeringuprotsess ikkagi hakkab olema? Sest öeldakse, et seda kõike tehakse väga kiirelt: juba selle aasta lõpus võiks justkui kopa maasse lüüa ja ehitama hakata. Vaieldamatult on seal piirkonnas ka taastuvenergeetika tootmise huvilisi, ka see menetlus ju paralleelselt käib. Äkki te natukene valgustaksite meid ning annaksite selle kandi rahvale ja kogu Eesti rahvale sellest rohkem teada?

Jaa, hea meelega. Ma arvan, et see on väga hea algatus ja väga vajalik algatus. Aitäh selle teema tõstmise eest! Ja ma usun, et kogu Pärnumaa sellest võidab, ja palju võidab. Kogu Eesti võidab sellest, Eesti majandus võidab sellest. Kindlasti teeb see ka Jürgenile rõõmu, sellepärast et see toob maksutulu. No meile ka. Meile ka, jaa. 

Aga põhimõtteliselt on nii, meenutan siis, et eelmise aasta veebruaris algatas Vabariigi Valitsus riigi eriplaneeringu. Selle eesmärk oli kaardistada ära kaitsetööstuspargi võimalikud asukohad. Nüüd, eelmisel nädalal lõpuks me jõudsime sellesse faasi, et meie välisekspert, välispartner Hendrikson & Ko oli jõudnud sinnamaani, et oli ära teinud kõik vajalikud analüüsid. Me oleme teinud esimesed rahvakohtumised. Kõik see, mida riigi eriplaneering nõuab, on tehtud. Ja me saime välja öelda: jah, meie esimene eelistatud ala on Pärnumaal Ermistu kandis ja teine eelistatud ala on Põhja-Kiviõlis. Aga esimeses järjekorras me läheme edasi Pärnumaa alaga, sest arvestades nii sotsiaal-majanduslikke mõjusid, julgeolekukaalutlusi kui ka juba sinna planeeritud riigikaitselisi tegevusi, on mõistlik, et me alustame sealt. 

Kuidas see protsess edasi läheb? Täna me loodetavasti jõuame sinnamaani, et Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus kuulutab välja valikpakkumise, et leida ettevõtted, kes võiks Eestisse mürsu- või moonatootmise tuua. Aga loomulikult on sinna oodatud ka kõik teised kaitsetööstusettevõtted, kes ohualasid arvestades ära mahuvad. 

Me räägime circa 200-hektarilisest alast seal Ermistu kandis. Ja järgmine etapp on see, kus ettevõtted esitavad oma pakkumise. Samal ajal me läheme edasi planeeringu vajalike menetlusosadega. Ja kuna seaduses on teatud protseduurid, mis me peame läbi tegema, siis augustikuuks jõuame selleni, et me kinnitame riigi eriplaneeringu, mille järgselt on võimalik hakata rajama sinna taristut. 

See, mida riik sinna rajab, on eelkõige taristu: kommunikatsioonid, tee, elekter, vesi, kanal ja aed – kõik selleks, et investorid saaksid tulla ja hakata rajama sinna oma tehaseid. Protsessi mõttes on investoritel mai lõpuni võimalik teha meile oma pakkumised. Siis suve jooksul me teeme valiku ära. Ehk selleks ajaks, kui me kinnitame riigi eriplaneeringu, on teada, kes on see ankurrentnik, kes hakkab oma tegevusi korraldama, et sinna tehas püsti panna. 

Teil Pärnumaalt valitud saadikuna soovitan kindlasti toetada seda, et ka Pärnu linn vastavad menetlusload ja ehitusload võimalikult kiiresti välja annaks. Sest lõpuks sõltub linnast …

Teie aeg! 

… kas ehitusluba tuleb või mitte.

Aitäh! Andres Metsoja, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Kindlasti mina isiklikult toetan seda, et kaitsetööstus Eestis peab arenema. Tegelikult see pikk ambitsioon läbi kaitsetööstuse liidu, mida on püütud ajada, on saanud mingisuguse kulminatsiooni, ja kindlasti on see positiivne, et me suudame Eestis endale ka moona varustuskindlust tagada. 

Kui Ermistu rahvas oli siinsamas Riigikogus, siis me tegime ka väikese hääletuse, et saada teada, mis selle kandi rahvas arvab. Valdavalt inimesed arvasid, et see on ikkagi vajalik investeering, aga oli kahtlejaid – miks minu tagaaeda, see on ikkagi oht, ja nii edasi. Tekkis ka kohe küsimus, et kui see ala tuleb, 200 hektarit, siis kas see on piiratud ala. Kas sinna tõmmatakse aed ümber, et keegi ei saagi sinna juurdepääsu? Kas see tähendab seda, mis tavapäraselt investeeringutega kipub olema, nagu meil näiteks Lõuna-Pärnumaa otsas seoses Rail Balticu trassikoridoriga oli – tekkisid kompensatsioonialad looduskaitselises mõttes, mis tulid ümber tõsta, võtta täiendavalt kaitse alla? Mida see tegelikult tähendab maaomanikele? Kas see piirdub ikka ainult riigimaaga või on sellel kokkupuude ka eraomandiga? 

Täpselt seesama haldusmudeli küsimus, et kuidas hallatakse. Ja kas selliste investeeringute puhul võiks ikkagi rakendada ka seda komponenti, et kui see on riigi strateegiline investeering, siis Euroopa raha kasutusele on need reeglid, et kui ehitatakse haigla või rajatakse mõni riigi olulise funktsiooni täitmise objekt, siis pannakse mingi protsent kunsti? Võib-olla võiks seda laiendada ja mõelda selle peale, et mitte panna kunsti, vaid panna sellesse kohalikku taristusse, sest ilmselgelt iga sellise suuremahulise objektiga kaasneb surve kohalikele teedele, kohalikele taristule. Äkki riik võiks toetada sellest väljaspool olevaid objekte, et see oleks ühine asi?

Aitäh! Kindlasti selle kandi inimestele see taristu olukord seal paraneb. Esiteks, nagu ma ütlesin, see puudutab elektrit ja vett. Kuigi see ala on kõik riigimaade peal, seal ei ole ühtegi eramaad. Ja ka esimesed eluhooned on ikkagi päris kaugel konkreetsest asukohast. See ei tähenda kindlasti seda, et 200 hektarit piiratakse aiaga. See aiaga ala puudutab ikkagi ainult tööstusala, kus hooned füüsiliselt hakkavad paiknema. 

Miks ta on suur? Eelkõige ohualade pärast, et ei oleks ohtu inimestele ega ümbritsevale keskkonnale nii suures mahus. Ma olen veendunud, et me leiame kindlasti võimalusi ka selleks, kuidas need teeotsad, mis sellele alale viima hakkavad, saaksid paremasse seisu, kui nad praegu on.

Esialgse eskiislahenduse on planeerijad välja pakkunud, ka teedevõrgu koha pealt, nii et ma usun, et kui tulevad järgmised [kohtumised], siis me saame neid asju kohalike elanikega arutada. Ja me peamegi arutama, see on igati mõistlik. Eks me siis kuuleme, et kas kohalikel on veel mingi soov, näiteks külakeskuse vaatest või midagi sellist. 

Ma kindlasti ei välista seda, et nii suure mõjuga ja nii suure investeeringu toomine Pärnumaale loob töökohti, kohalikel on seal võimalik seeläbi leida rohkem rakendust. Teiseks, me elavdame seal majandust ja kaasuvaid teenuseid, mis sellega seonduvad. Ja kolmandaks, ma arvan, et Pärnumaal meil tegelikult pikema vaate peale on riigikaitsega seotud veel hulk erinevaid tegevusi. Nii et Pärnumaa on meie jaoks oluline. Sulle kui Pärnumaa saadikule palju häid uudiseid.

Suur tänu! Lõpetan meie tänase kuuenda küsimuse käsitlemise.

Tänane seitsmes küsimus on rahandusminister Jürgen Ligile, küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja küsimus on selle kohta, kes juhib Eesti rahandust. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Hiljutisele küsimusele, kas Eesti rahandus on praegu kindlates kätes, vastasite teie, et ei ole. Tsitaat: "See ei ole minu kätes, see on peamiselt Putini kätes." Varem olete väitnud, et ka makse tõstab Eestis Putin. Minu küsimus: millega tegeleb siis meie rahandusminister?

Aitäh! Väga konkreetne küsimus, aga ikka tingimata tahaks näha allikat, mis kontekstis ma midagi sellist ütlesin. Aga loomulikult, see vastab laias laastus tõele. Kas ta on selles sõnastuses? Ei ole kindel. 

Putin maksustab praegu kogu maailma, eelkõige Euroopat, sellega, et ta on alustanud agressioonisõda. Teile võib see sobida, minule ei sobi. Ja selle poolest mina ei kavatse neid tagajärgi kunagi ilustada. Kogu Euroopa on aru saanud, et tuleb tõsta kaitsekulusid. See on väga kulukas olukorras, kus enamik riike tegelikult on oma eelarveruumi juba ära kasutanud. Ka Eesti eelarve oli sügavas miinuses juba enne kaitsekulude tõstmise uusi otsuseid, seetõttu võib seda nimetada maksustamiseks, jah. 

See "kindlates kätes" oli loomulikult öeldud irooniaga. See käib ka kogu majanduse kohta. On üsna naiivne kujutleda, et majandust juhib valitsus ja et kõik on valitsuse teha. Eelarve läks meil lappama Jüri Ratase esimese valitsuse ajal, see süvenes järgmise valitsuse ajal. Selleks, et ta lappama saaks minna, muudeti ära eelarvereeglid, lõdvendati neid. Tol ajal ei olnud selleks mingit otsest vajadust. See oli lihtsalt soov rohkem kulutada ja teenida oma valimistel püstitatud puuslikke. Selles mõttes mul on selle meenutamine alati valus, sest omal ajal sai tehtud eelarve struktuurses väikeses ülejäägis, varuga, aga järgmine valitsus kuritarvitas seda, tegi endale reeglid, mis lubasid just nimelt seda teiste säästetut, teiste tugevusvaru enda poliitilistes huvides ära kasutada. 

Nüüd ma mõtlen, et mis te seal veel küsisite.

Millega tegeleb Eesti rahandusminister? See oli väga konkreetne küsimus.

Rahandusminister praegu tegeleb sellega, et vastab küsimusele ja püüab selgitada, mida võis tähendada üks fraas ja mis kontekstis see oli öeldud. Aga ma arvan, et ma oma loogikas küll ei eksinud tookord ega eksi ka praegu.

Nii, aga Aleksandr Tšaplõgin, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kui ma hiljuti küsisin teilt, miks valitsus kulutab sadu miljoneid eurosid tuulepargiomanike subsideeriumitele, vastasite, et Eestis puudub turumajandus. Kui ma küsisin sama teie kolleegilt majandusminister Erkki Keldolt, ütles tema, et Eestis on turumajandus olemas. Keda teist peaks uskuma? Ja kuidas peaksid käituma ettevõtjad, kes ei saa aru, millistel põhimõtetel meie majandus toimib?

Aitäh! See on erakordselt huvitav, jälle, et te veerite kuskilt paberilt mingisuguseid fraase. Ei, ma ei ütle, et Eestis puudub turumajandus, mitte kunagi. Turumajanduse puudujäägid, kõrvalekalded või turutõrked, kes kuidas seda nimetab – tavaliselt ma ei kasutata väga täpselt neid fraase, jah, vahel puudutan [seda teemat ja ütlen], kus turg toimib hästi ja kus ei toimi. Aga et Eestis puudub turumajandus – see on teil küll läinud tõlkes kaduma. 

Ma tuuleparkide koha peal pean teid kohe korrigeerima, et valitsus ei kuluta tuuleparkidele – mis need summad olid? – miljoneid või miljardeid. See ei ole asi, kuhu raha tuleb riigieelarvest. On väga suur erinevus, kas tarbimise eest maksab maksumaksja ehk riik või maksab tarbija, ja siin on jutt tarbija maksmisest. Taastuvenergia toetamise süsteemi juures pannakse turg sedapidi käima, et luuakse turulepääsu võimalus tuuleparkidele. Selle tulemusena [saavutatakse], juhul kui see ei ole puhtalt turupõhine – ja meie ambitsioon on kõrgem kui puhtalt turupõhine areng –, kokkuvõttes odavam ja puhtam energia. Ja selliste pöörete tegemiseks on riigi sekkumine teinekord vajalik. Kui palju ta meile on vajalik, see ongi praegu selline otsimise küsimus. Me teeme nii palju, kui saame, vähempakkumise põhimõttel, ilma hinda lubamata, hinnagarantiid andmata. Aga see, mida praegu tuuleenergia programm ette näeb, on teatud hinnagarantiid. See mehhanism on üsna keeruline, ma ei hakka teile seda siin refereerima.

Suur tänu, lugupeetud minister! Kuna siin lisaküsimust teistelt Riigikogu liikmetelt ei ole, siis on meil varasema praktika järgi küsijal võimalik ka lisaküsimuse võimalus ära kasutada. Seega läheme sedasama teed pidi edasi. Aleksandr Tšaplõgin, te saate ka lisaküsimuse. Palun!

See ei olegi küsimus, see on täpsustus. See, et te ütlesite, et meie rahandust juhib peamiselt Putin, on ERR-i tsitaat. See, et te väitsite, et meil tõstab makse Putin, on olemas Riigikogu stenogrammis. See, et te väitsite, et Eestis puudub turumajandus, on ka olemas Riigikogu stenogrammis. Palun vaadake! 

Jaa, härra minister!

Aitäh! See kõlas nagu küsimus.

Te võite …

Loomulikult, ülekantud tähenduses võib selliseid fraase mu tekstidest välja lõigata. Ja väga tubli teist, et te ikkagi klassikuid tundma õpite. Tarkade inimeste pealt õppimine on kindlasti väga arendav teile.  

Aga mis mulle asja juures ei meeldi, on see, kuidas te viskute ambrasuurile, kui küsimus on Putini rollist Eesti majanduses ja Euroopa majanduses. See on absoluutne fakt, see on kõige tugevam välistegur, mis meil on olnud alates 2021. aastast, et kui Putin alustas gaasikraanide koomaletõmbamist, siis Euroopa hoidlad jäid tühjaks, sellele järgnes energiakriis. Energiakriisi harjal Putin lootis, et lääs ei lähe Ukrainale appi ja et ta saab sealt kolme päevaga üle rullida. Õnneks ei juhtunud niimoodi. Mina hoian endistviisi pöialt Ukrainale. Hoidke teie ka! See tegelikult aitab teil siin Eesti ühiskonnas paremini hakkama saama, kui te mõtlete sarnaselt enamusega.

Suur tänu! Lõpetame tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise. 

Tänane kaheksas küsimus on rahandusminister Jürgen Ligile, küsib Riigikogu liige Anti Poolamets ning teema on USA ja Eesti suhted. Anti Poolamets, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Mul on tõepoolest mure. Kuude kaupa on Eesti avalikkuses näha olnud, et meie võtmeliitlast rünnatakse üsna valimatute sõnadega, seda ka ministrite tasemel. Eriti on silma jäänud rahandusminister Jürgen Ligi. Ja see ei ole üksik, emotsionaalselt üles köetud meesterahva hüüatus, vaid see on üsna järjepidev USA ühiskonnakorra halvustamine. Võin tsiteerida mõningaid kohti, kus Jürgen Ligi ütleb, et Trump teeb Putiniga koostööd raketirünnakutes Ukrainale. Me loeme sellest välja, et sisuliselt ta tapab inimesi Ukrainas. Selline on [Jürgen Ligi] arvamus. Siis ta ütleb veel, et Trumpi eemaldumine demokraatiast tähendab lähenemist Aasiale. Eks ole huvitav, et USA on nüüd ebademokraatlik riik, kellega meie peame kuidagi hakkama saama nagu Putini Venemaa või Puna-Hiinaga. Ja sellist teksti kogu aeg tuleb. See inimene ise ütleb, et ta on olnud välisminister, aga ma ei tahaks seda kohe uskudagi, sest väga järjekindlalt lendavad sellised väljendused, et USA ei ole enam demokraatlik riik ja nii edasi. See halvendab oluliselt meie liitlassuhteid. 

Õigupoolest on see vihjamisi küsimus ka peaministrile. Äkki te võtate midagi ette? Sellepärast et ministrite tasemel ei saa sellist lamedust ja rämedust lubada. No kui USA-s ei ole enam demokraatia, kellega me siis veel suhtleme? Kust meil siis veel liitlasi võtta on? Ministri selline labane ebateadlik laiamine kahjustab meie liitlassuhteid. Me oleme paarkümmend aastat rääkinud, et liitlassuhteid tuleb hoida. Mu küsimus ongi see: kas Jürgen Ligi kavatseb hoogu maha võtta või peab ta USA-d edasi ebademokraatiaks?

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh! Huvitav, et te tunnete muret selle üle, et USA saab kriitikat. Ta saab kriitikat üle maailma ja ma võin kõiki neid väiteid konteksti pannes avada, kaasa arvatud USA demokraatia tendentse. Aga te ei tunne muret ainuüksi tänase pealkirja pärast, mis kõlab niimoodi: "Trump teatas, et diile anuvad välisriikide juhid". "Diile anuvad välisriikide juhid," ütleb ta oma liitlaste kohta. "Diile anuvad välisriikide juhid," edasi: "suudlevad mu tagumikku." Teid ei häiri see? Teie arvates on see normaalne suhtlemine maailmaga. Kas teid ei häiri see, et liitlane lihtsalt diilide nimel kehtestab kõigile mitmekümneprotsendilised tollid? Ei häiri teid? Ei tohi kritiseerida seda või? See on minu eriala, see on hulk minu akadeemilisi erialasid, mida ma õppisin kahes järgus ülikoolis. 

Mille üle te muret tunnete? Tollid. Kui [meil] on juttu käibemaksu [tõusu]st, siis on teil hüsteeria lahti, riik ei tohi makse kehtestada. Aga siin kehtestatakse just inimestele maksud. USA kehtestab oma ettevõtetele ja inimestele maksud, mis diskrimineerivad, mis on ebaproportsionaalsed, mis karistavad, kutsuvad neid diilitama, mitte ühishuve teenima ja majandust arendama, vaid diilitama kuidagi. Äärmiselt huvitav! Tollide suhtes on lauskriitika, isegi Elon Musk on öelnud, et see nõuandja, kes sellise tollipoliitika on kujundanud, on loll nagu kotitäis telliskive. Tollide efektiivsus ja tasuvus võib olla tõsi sel juhul, kui üks pool kuidagi subsideerib, kas või sotsiaalselt, olgu keskkondlikult või ka otse peale makstes oma tootjat, ja siis teine riik, kes tunneb ebavõrdset konkurentsi ja on seda tõestanud, kehtestab tollimaksu. 

Meie näiteks kehtestasime minu nõusolekul – või pigem kaitsekõne järel – [tollimaksu] Hiina autodele, sellepärast et seal on väga palju subsideerimist. Hiina elektriautod said tollid valitsuse otsusega. Aga selline tollimaksustamine, et mul lihtsalt ei ole neile midagi müüa, järelikult ma kehtestan neile tollimaksud, sest neil meile on müüa – vaat see on rumalus! 

Ma võin teile rääkida maksebilansist. Kust see raha tuleb, mille eest USA rohkem kaupu ostab, kui müüb? Kõik algab ikkagi sellest, et USA on saanud …

Teie aeg! 

… endale kasumlikuma majanduse ja ostab kaupu, millega raha teenida on raskem välismaalt. Ja seda ei korrigeeri olulisel määral mitte tollidega, see tähendab tegelikult vaese majanduse endale meelitamist.

Aitäh! Aga me saame seda diskussiooni jätkata, sest Anti Poolametsal on täpsustav küsimus. Palun!

Tänan, juhataja! Te läksite kohe teise teema juurde. Ma nimetasin mõned väga konkreetsed juhtumid, mida te kasutate siin. See, et USA ei ole enam normaalne demokraatia, on väga räige seisukohavõtt. See tähendab, et te ei tunnista sealseid valimisi, te ei tunnista sisuliselt selle valitsuse legitiimsust. Te väljendate, et meie võtmeliitlane ei ole tegelikult adekvaatne riik, see on sisuliselt võrreldav Mongoolia või Puna-Hiinaga, kus ei ole demokraatiat. Aga see on väga ohtlik. Ja see ohustab minu hinnangul meie liitlassuhteid päris selgelt. 

Oleme nüüd ausad, siin on teravusi öeldud varemgi, aga vähemalt mitte sellisel moel nagu teie ministrina seda siin jätkuvalt teete. Juhtub emotsioone, ma saan aru, te olete pidevalt emotsionaalselt üles köetud. Aga see on süsteemne. Praegu nimetasite Trumpi mingiks lollpeaks, kellel on seljakotitäis telliskive kaelas. No kas see on adekvaatne? Kas see on adekvaatne jutt? Demokraatia halvustamine. Siis seesama, mida ma nimetasin, et Trump koos Putiniga pidavat hävitama ukrainlasi. 

No kuulge, kas te ise mäletate neid jutte, mida te rääkisite liitlaste hoidmisest? Me oleme väike riik, me ei saa niimoodi teha, et üks minister praalib, elab ennast välja. Ja siis on meie liitlassuhted kahjustatud, teised peavad neid üles ehitama hakkama, peaminister peab hakkama vabandama. Ma tean, et mitmed reformierakondlased on mõistlikuma tooni võtnud, muretsevad selle pärast, kaitseminister eriti. Aga te teete jälle maatasa kõik selle vaeva, mida teised proovivad olukorra parandamiseks teha. 

Kuidas teie ikkagi seda näete? Mida teie peaksite tegema? Äkki peaks vabandama? Äkki USA ikkagi on demokraatia?

Aitäh! Järelikult, nagu ma teie küsimusest aru saan, kui teie saaksite, siis teie käiksite Trumpi tagumikku lakkumas. Sest tema seda ootab, ta on nii öelnud.  

Mis puudutab telliskive, siis seda öelnud mina, seda ütles Elon Musk Trumpi kaubandusnõuniku kohta, kes on selle tollijama kokku keeranud. Ta ütles, et ta on lollim kui kotitäis telliskive. Ma tsiteerisin seda. See ei olnud minu mõte.  

Mis puudutab seda demokraatia teemat, siis jah, on väga olulisi taandumisi tavapärasest USA demokraatiast, on väga palju kohtuasju. Õnneks kohus seal töötab, aga massiivselt antakse ju USA otsuseid, Trumpi otsuseid kohtusse. See, et üks uus valitsus, uus president võimule asudes oma korraldustega tühistab sadade viisi eelmise valitsuse otsuseid – lihtsalt tühistab, lihtsalt kirjutab alla –, ei ole demokraatlik käitumine, see on diktaatori stiil. USA-s on see juriidiliselt võimalik, see võib olla vaieldav, aga see on teistmoodi demokraatia. Meie ei kujuta sellist asja ette.  

Ajakirjandus. Kui üks president ütleb, et nüüd saavad tema pressikonverentsidele ainult need ja need ajalehed, siis näevad need pressikonverentsid välja niimoodi, et need väljavalitud – see on muide Putini stiil, väljavalitud ajakirjanikud – küsivad: "Kuidas te küll saite olla nii tubli? Kuidas see teil ikkagi õnnestus?" Sellest on konkreetsed videod, tõendid olemas. See ei ole enam vaba ajakirjandus, kui selekteeritakse, kes pääseb küsima ja kes mida küsida tohib. 

See kohutav tegelikult, kui kohtud on umbes valitsuse, presidendi otsuste tõttu. See ei ole ka toimiv liberaalne demokraatia. Ainult teil, EKRE-l, on ettekujutus, et kes enamuse saab, sellel on kõik õigused. Euroopalik, seni ka ameerikalik liberaalne demokraatia, vaba maailm tegelikult, päris demokraatia tähendab seda, et valitute võim on väga rangelt piiratud võimude lahususe, seadustega – neid tühistatakse praegu! –, vaba ajakirjandusega, inimõigustega, majandusvabaduse ja muude selliste asjadega. Ka majandusvabadust tegelikult Trump hakkas ju piirama sellega, et ta kaubandusele sellised maksud kehtestas. See on vabaduse ahistamine, see ei ole tavapärane maksustamine. 

Nii et mõelge järele, mis asi on demokraatia, mis on arenenud demokraatia, ja kas USA-s on ikka kõik hästi, kui sealt tuleb selliseid poliitilisi otsuseid ja sellist retoorikat. Muide, mulle omistada selliseid asju ei saa, nagu teie esimees [on teinud] ... Tema nimetas Ameerika presidenti korrumpeerunud närakaks ja siitsamast puldist karjus ...

Teie aeg!

… saadikute peale, et olgu vait, nimetas neid põmmpeadeks ja nii edasi. Vaadake ikkagi endale otsa ja mõelge …

Aitäh! 

… kas te olete legitiimne selliseid süüdistusi esitama.

Teie aeg! Aitäh! Nii, läheme edasi. Lisaküsimusele on end registreerinud kolleeg Rain Epler. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Ma kõigepealt sissejuhatuseks kommenteerin mõnda teemat, mis te siin oma viimases vastuses rääkisite. No see süüdistus, mida te ütlesite, et meie nägemus on, et enamusel on õigus ja enamus võib kõike teha – ma ütleks, et see oli nüüd küll demagoogia, selles mõttes, et peale viimaseid Riigikogu valimisi siin Riigikogu saalis tööle asunud koalitsioon ja tema teerullipoliitika on olnud silmapaistev ja erandlik. Ja selle poliitika elluviimise tööriist on selgelt olnud härra Riigikogu esimees, aga koalitsioon on seda ühiselt surunud. 

See, et sa kirusid USA demokraatiat ja presidendi korraldusi – jällegi, ma ütleksin, kahepalgelisus. Ma ei mäleta su kriitikat, kui Biden oma täitevkorraldustega kõvasti USA-s elu korraldas. Sa jätad osa infot rääkimata. 

Mis puudutab ajakirjandust või sinu kriitikat selle kohta, et mõnda ajakirjandusväljaannet enam Valge Maja pressiruumi ei oodata – vaat ajakirjandusega, CNN-i ja AP ja selliste nii-öelda lipulaevadega juhtus ju see, et nad tagusid inimestele pähe seda, et see, mis teie silmad näevad, ei ole tõsi, Biden on väga teravas ja heas vormis ja nii edasi. Siis toimus Bideni ja Trumpi debatt ja seesama ajakirjandus oli sunnitud tunnistama, et nad valetasid terve selle perioodi, kui Biden oli kandidaat. Aga see selleks. See oli sissejuhatuseks, nüüd ma jõuan küsimuse juurde. 

Te olete, nagu enne viitasite, korüfee ka välissuhtluse ja diplomaatia alal, te olete seda õppinud ja nii edasi. Võib-olla te annate siis oma nägemuse Soome presidendi Stubbi või näiteks NATO juhi Mark Rutte käitumisele. Nemad püüavad tegelikult hoida väga häid suhteid Donald Trumpiga. Kuidas te nende tegevust hindate selle kõige valguses, mis te siin rääkisite? Kuidas siis peaks või ei peaks käituma? Minu arvates nemad on lähtunud sellest, et Ameerikaga tuleb häid suhteid hoida, ja on ka vastavalt tegutsenud.

Aitäh! Ikkagi see demokraatia küsimus. Te tõestasite, et te tegelikult ei saa aru, kuidas vabas maailmas demokraatia toimib. See ei ole nii, et kellel on kõige rohkem hääli, saab kõike teha. Selles ongi vahe. 

On küll tore selline arusaamine võimude lahususest, et kui täitevvõimult küsitakse küsimus, siis vastust ei tohi kuulata. Seda oleks muidugi natukene piinlik kuulata. Tuletan meelde, et see, mis toimus siin Riigikogu saalis, kui parlament sisuliselt blokeeriti, oli kõrgema võimu väljalülitamine. Riigikohus, demokraatlik ja liberaalne institutsioon, tunnistas, et Riigikogu peab saama teha tööd ning juhataja ja juhatuse kohustus on see tagada. 

Ajakirjandus. Ei ole olnud ühtegi etteheidet, et valimiste võitja oleks kuidagi ahistanud ajakirjandust. Mitte kunagi. Meil ei ole ka sellist parteiliste kanalite võrgustikku, nagu on konservatiividel, nii teil kui ka Isamaal. Liberaalne demokraatia tegelikult ei tohiks lubada selliseid nähtusi, nagu on parteiga ühtekuuluv suur päevaleht, isiklikud saated ja see, et valdavalt avaldatakse ainult ühe partei toetajate artikleid. See ei ole enam vaba ajakirjandus Eestil. Aga meie nii ei teinud. 

Ameerikas on sama tendents. Ma kirjeldasin seda. See, kas meile miski meeldib või ei meeldi, kas meile meeldib näiteks Hillary Clinton, ei puutu praegu üldse asjasse. Mina ei ole Bideni valija olnud, et te peate mulle siin Bidenist ja Clintonist rääkima. Räägime ikkagi demokraatia toimimisest. 

Ja mis need etteheited veel olid? Kas ma olen korüfee või mitte? See, millele ma viitasin, on see, et minu eriala on tegelikult selline, kus majanduse miks paikneb – välismajandus, majandusgeograafia. Selles mõttes ma võin – mitte küll selles formaadis – pikalt selgitada, miks tollimaksud ei muuda tootmise paiknemist maailmas USA-le kasulikult. Nad muudavad kahjulikult. Nad saavad mingi kübekese vaesemat majandust juurde, aga see ei vasta nende konkurentsieelistele ja kokku võttes see heaolu ei loo. Nii et tollimaksude koha pealt on ökonomistidel konsensus. Võib-olla ei ole konsensus selles, kas see kaubandusnõunik on loll nagu kotitäis telliskive. Selles, ma arvan, on eriarvamusi. Aga need nõuanded, mis ta on andnud, kriitikat ei kannata. Ja kriitikat ei kannata ka see retoorika, millega Ameerika president tervitab oma liitlasi. 

Aitäh! Meie tänane infotund on lõppenud. Ma tänan kõiki valitsuse liikmeid ja kolleege aktiivse osaluse ja sisuka arutelu eest. Me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.