Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. 

Esmalt, head kolleegid, tutvustan teile Riigikogu juhatuse 25. märtsi 2025. aasta otsust nr 46 "Asendusliikmete asumine Riigikogu liikmeks": "Lähtudes Riigikogu liikme staatuse seaduse §‑st 11 ning § 13 lõigetest 1 ja 3, Riigikogu juhatus otsustab: seoses Riigikogu liikmete Maksim Iljini ja Aleksei Jašini tagasiastumisega asuvad 2025. aasta 26. märtsil Riigikogu liikmeks asendusliikmed Diana Ingerainen ja Raul-Stig Rästa."

Head kolleegid, olemegi jõudnud nende uute kolleegide ametivandeni ja palun esmalt Riigikogu kõnetooli ametivannet andma Diana Ingeraineni.

Tervist! Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu XV koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. (Aplaus.)

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli ametivannet andma Raul‑Stig Rästa.

Tervist! Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu XV koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. (Aplaus.)

Head kolleegid, vabandan Raul-Stigi ees, visuaalis oli [nimi] natukene ebatäpne. Täpne nimi on Raul-Stig Rästa. Aga kuidas me teda edaspidi kutsuma hakkame, seda ütleb Raul-Stig ise, kas Raul-Stig või lihtsalt Stig.

Head kolleegid, kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 95 Riigikogu liiget, puudub 6. 

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole. Vabandust, siiski on tekkinud. Ma lootsin, et on kiirem reaktsioon. Madis Kallas, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head saadikud! Annan üle 11 Riigikogu liikme allkirjastatud arupärimise regionaal‑ ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrasele. Teema on seotud kutseharidusreformiga, täpsemalt Kehtna Kutsehariduskeskuse ning Vana-Vigala Tehnika‑ ja Teeninduskooli ümberkorraldamisega. Me soovime ministrilt saada täpsemaid vastuseid selle kohta, kas ta jätkab seda suunda, mille võtsid eelmised kaks regionaal‑ ja põllumajandusministrit seoses töökohtade kadumisega maapiirkondadest ja väikelinnadest. Lisaks, kas ta näeb, et võiks viia läbi sotsiaal-majanduslike mõjude analüüsi tulenevalt sellistest kardinaalsetest muudatustest mõne piirkonna jaoks? Rohkem midagi lisada ei ole. Aitäh!

Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on siiralt hea meel, et Toomas juhib tänast koosolekut. Mul on arupärimine küll Kristen Michalile, aga see on seotud Via Baltica temaatikaga. 

Nimelt, hiljuti liitus Reformierakonnaga Pärnu linnapea. Ta põhjendas just selle erakonna valimist sellega, et Reformierakond ehitab Via Baltica lõpuni välja. Aga ta ei pannud tähele, et Reformierakond on otsustanud tühistada Keskerakonna plaani ehitada Via Baltica aastaks 2030 neljarealiseks ja on öelnud, et aastani 2050 ta kindlasti seda ei tee.

Mul on peaministrile neli küsimust. Mis on tegelikult paanis Via Balticaga? Ja ega Pärnu linnapea ei ole pettuse ohvriks langenud? Siin on kokku neli küsimust. Lisaks mulle on [arupärimisele alla kirjutanud] veel saadikuid. Ma annan pidulikult selle arupärimise üle.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud aseesimees! Austatud kolleegid! Meil on soov anda üle arupärimine majandus‑ ja tööstusminister Erkki Keldole seoses töölepingu seaduse muudatuste ehk juhupalgalepingutega. 

On teada, et Reformierakonna ja Eesti 200 valitsus kavandab muudatusi töölepingu seaduses, mille alusel on edaspidi võimalik fikseerida lepingutes vaid 10 kindlat töötundi ja suurendada tundide arvu kokkuleppel kuni 40‑ni. Põhimõtteliselt tekib täielik ebakindlus nii töökoormuse kui ka palga suhtes kõigil inimestel, kes on sellisele muutuvtunnilepingule või juhupalgalepingule alla kirjutanud. 

Märgiline on ka see, et algselt kavandati neid muudatusi kindlate sihtgruppide jaoks, näiteks õpilastele, üliõpilastele, vähenenud töövõimega inimestele ja eakatele, aga nüüd on valitsus ootamatult otsustanud laiendada neid kõigile. Meie hinnangul ei ole need ettepanekud kooskõlas töölepingu seaduse mõttega kaitsta töötajat kui töösuhte nõrgemat poolt. Lisaks on alati olnud tava, et sellised põhimõttelised muudatused tööõiguses lepitakse kokku tööturu osapooltega: ametiühingute ja tööandjatega. Tean seda ise, olles üle kolme aasta töövaldkonda ministrina juhtinud. Praegu seda kokkulepet ei ole, mistõttu nii ametiühingud kui ka sotsiaaldemokraadid on kutsunud üles peatama selle eelnõu menetlust. 

Täpsemad küsimused on meil järgmised. Miks rikub valitsus senist tava ja olulised muudatused tööõiguses on läbi rääkimata tööturu osapooltega? Teiseks, millistele analüüsidele tuginedes pakub valitsus välja minimaalse töötundide arvu, vaid 10 tundi, mis tähendab seda, et inimese töökoormus ja sissetulek võivad nädala lõikes neli korda erineda? Kolmandaks soovime teada, kelle ettepanekul ja mis kaalutlustel on valitsus ootamatult ja tööturu osapooltega läbi rääkimata otsustanud laiendada neid juhupalgalepinguid kõigile töötajatele. Neljandaks, kui valitsus surub niivõrd ühepoolselt läbi olulised muudatused tööõiguses, siis mida see näitab praeguse valitsuse dialoogivõime kohta laiemalt? Sellele arupärimisele on alla kirjutanud 11 tublit sotsiaaldemokraati ning lisaks Enn Eesmaa ja Kersti Sarapuu. Aitäh!

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Arupärimine on suunatud sotsiaalminister proua Karmen Jollerile ja seotud toimetulekupoliitikaga. 

Värskelt sõlmitud Reformierakonna ja Eesti 200 koalitsiooni aluslepingus on sotsiaalvaldkond jäänud sootuks tähelepanuta. Ainsana oli seal mainitud inimeste heaolu ja seda, et see tugineb tugevale riigile. Aga kahjuks ei ole öeldud, kuidas ja kellele seda heaolu luuakse ning mis tähendab tugev riik nende kahe erakonna mõistes. 

Iga aastaga on järjest enam inimesi, kes ei saa enda toimetulekuga hakkama, sest elukallidus on järsult tõusnud ja toetusmeetmed ei ole sellele järele tulnud. Toimetulekutoetuse määrad ei ole viimasel aastal piisavalt kasvanud, et [käia] elukallidusega ühte sammu. Statistika näitab, et toimetulekutoetuse saajate arv on jätkuvalt kõrge ning paljud pered sõltuvad riiklikest toetustest, et katta oma igapäevaseid kulutusi. Inflatsioon ja kasvavad elamiskulud on suurendanud survet madalama sissetulekuga leibkondadele, mistõttu on üha olulisem, et riik astuks samme nende inimeste toetamiseks. 

Eeltoodust ning Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑st 139 tulenevalt palun teil vastata küsimustele, mida ma ei hakka siin [ette lugema]. Need kõik on seotud toimetulekutoetusega. Aitäh!

Head kolleegid! Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu neli arupärimist. Täpsustus: tänase esimese päevakorrapunkti arutelul teeb ettekande põhiseaduskomisjoni aseesimees Ants Frosch. 

Nüüd on küsimus istungi juhatajale istungi läbiviimise reeglite kohta. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Minul on tõepoolest küsimus ja see on protseduuriline küsimus, mis puudutab Riigikogu juhatuse eilset otsust nr 45, mis käib Riigikogu alaliste komisjonide koosseisude muudatuste kinnitamise kohta. Näiteks, Urve Tiidus lahkus keskkonnakomisjoni liikme kohalt ja asus majanduskomisjoni liikme kohale, Yoko Alender asus keskkonnakomisjoni liikme kohale, Toomas Järveoja asus kultuurikomisjoni liikme kohale, Mati Raidma riigikaitsekomisjoni liikme kohale ja Signe Riisalo sotsiaalkomisjoni liikme kohale. Tundubki, et kõik on väga hästi. Mulle tundub, et dokument saab juriidilise jõu siis, kui sellele on antud allkiri. Ainuke mure on selles, et komisjonide istungid algasid kell 14, aga Lauri Hussar allkirjastas selle dokumendi kell 15.08. Ma ei oska teiste komisjonide kohta öelda, aga sotsiaalkomisjonis toimusid hääletused ja ka mina andsin eelmise valitsuse algatatud eelnõule oma hääle. Mul ongi küsimus, kas need hääletused, mis toimusid enne seda, kui see dokument juriidilise jõu sai, on kehtivad. Ma väga muretsen, sest see eelnõu, mida me komisjonis hääletasime, on väga oluline.

Hea kolleeg! Siin on vastus väga lihtne: juhatuse otsus jõustub selle vastuvõtmisega.

Head kolleegid! Saame minna tänase esimese päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Liina Kersna, Timo Suslovi, Signe Kivi, Raimond Kaljulaidi, Tarmo Tamme, Mati Raidma, Igor Taro, Maria Jufereva-Skuratovski, Hendrik Johannes Terrase, Kadri Tali, Peeter Tali, Madis Kallase, Tiit Marani, Andre Hanimäe, Priit Lombi, Jaak Aabi, Anti Allase, Züleyxa Izmailova, Eerik-Niiles Krossi, Toomas Uibo, Marek Reinaasa, Mario Kadastiku, Õnne Pillaku, Ando Kivibergi, Madis Timpsoni, Mart Võrklaeva, Andrus Seeme, Juku-Kalle Raidi, Eero Merilinnu, Aivar Sõerdi, Maido Ruusmanni, Mait Klaasseni, Katrin Kuusemäe, Kalle Laaneti, Kristina Šmigun-Vähi, Urmas Kruuse, Hanah Lahe, Jüri Jaansoni, Andres Suti, Valdo Randpere, Kristo Enn Vaga, Meelis Kiili, Marko Mihkelsoni, Urve Tiiduse, Irja Lutsari, Anti Haugase, Pipi-Liis Siemanni, Margit Sutropi, Vilja Toomasti, Enn Eesmaa, Maris Lauri, Annely Akkermanni, Toomas Kivimägi, Mihkel Leesi, Kalev Stoicescu, Tanel Teini, Alar Lanemani, Lauri Hussari, Luisa Rõivase, Ester Karuse ja Leo Kunnase algatatud Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu 536 kolmas lugemine.

Enne, kui ma palun Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni ettekandja, selgitan selle eelnõu menetlemise korda. Esmalt, head kolleegid, on komisjoni ettekanne, kuni 20 minutit. Seejärel on Riigikogu liikmetel võimalus esitada kuni kaks küsimust. Järgnevad läbirääkimised, kus saavad osaleda fraktsioonid. Seejärel, head kolleegid, me vaatame läbi muudatusettepanekud, neid on esitatud kaks. Nende läbiminemiseks on vajalik poolthäälte enamus, ent kuna need muudatusettepanekud on teineteist välistavad, siis on siin veel üks nüanss, mida ma vahetult enne muudatusettepanekute hääletamise juurde jõudmist teile ka selgitan. Seejärel, kui muudatusettepanekud on läbi vaadatud, toimub hääletus põhiseaduse muutmise viisi üle. Põhiseaduse kiireloomuliseks muutmiseks, nagu on juhtivkomisjoni ettepanek, on vajalik neljaviiendikuline häälteenamus ehk ettepaneku poolt peab hääletama neli korda rohkem Riigikogu liikmeid kui selle vastu. Toon ühe lihtsa näite: kui näiteks 19 Riigikogu liiget on vastu, siis on põhiseaduse muutmiseks kiireloomulisena vaja vähemalt 76 poolthäält ehk 4 × 19. Kui põhiseaduse muutmise viis vajalikku toetust ei saa, loetakse eelnõu tagasilükatuks ja langeb menetlusest välja. Kui põhiseaduse muutmise viis saab vajaliku toetuse, siis järgneb eelnõu lõpphääletus. Eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus ehk vähemalt 68 poolthäält. 

Head kolleegid! Palun Riigikogu kõnetooli juhtivkomisjoni ettekandeks põhiseaduskomisjoni aseesimehe Ants Froschi.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Oleme üheskoos jõudnud käesoleva Riigikogu koosseisu seni ilmselt kõige vastutusrikkama ülesandega lõpusirgele. Põhiseaduse muutmise teekond on olnud keeruline, kohati isegi vastanduv. Suurima ühisosa leidmine on nõudnud riigimehelikkust ja valmidust kompromissideks. Valdav osa Riigikogus esindatud poliitilistest jõududest on viimase nelja kuu jooksul teinud pühendunult tööd tänase päeva nimel. Põhiseaduskomisjoni ettekandjana tahan kõiki teid tänada. Teeme täna siin selles saalis ära selle, mida ootab meilt Eesti rahvas. 

Enne kui annan ülevaate põhiseaduskomisjonis teise ja kolmanda lugemise vahel toimunud menetlusest, käin lühidalt läbi ka seaduseelnõu 536 teekonna. Eelnõu algatasid 61 Riigikogu liiget 7. novembril 2024. aastal. Esimene lugemine täiskogus lõpetati 20. novembril 2024. aastal. Muudatusettepanekute tähtajaks, 20. jaanuariks 2025 esitati kaks muudatusettepanekut. Teine lugemine täiskogus toimus 25. veebruaril ning täiskogu arvestas 43 Riigikogu liikme esitatud muudatusettepanekut. Teise lugemise läbinud eelnõu kohaselt on kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel hääleõiguslikud Eesti kodanikud, kodakondsuseta isikud, Euroopa Liidu kodanikud ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmesriigi kodanikud. Teise lugemise lõpetamisel määrati uueks muudatusettepanekute tähtajaks käesoleva aasta 11. märts. 

Pärast teist lugemist esitati eelnõu kohta kaks muudatusettepanekut, millest ühe esitasid 26 Riigikogu liiget ja teise 55 Riigikogu liiget. Põhiseaduskomisjon arutas eelnõu teise ja kolmanda lugemise vahel kahel komisjoni istungil: 13. märtsil ning 18. märtsil. Lisaks vaatas komisjon 20. märtsi istungil üle põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu protseduuri täiskogus. 

13. märtsi komisjoni istungil kuulas komisjon ära muudatusettepanekute tutvustused. 

Kolleeg Urmas Reinsalu tutvustas 26 Riigikogu liikme esitatud muudatusettepanekut, mille kohaselt jääks põhiseaduses kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel hääleõigus ainult püsivalt omavalitsuse territooriumil elavatele Eesti Vabariigi kodanikele. Euroopa Liidu kodanike valimisõigus tuleneb Euroopa Liidu õigusnormidest, mistõttu ei ole vaja neid põhiseaduses eraldi välja tuua. Muudatusettepaneku esitaja rõhutas, et juba 2022. aasta aprillis esitas Isamaa vastava seaduseelnõu Riigikogule. Arutelu on ühes või teises vormis toimunud juba aastaid. Rahvas ootab oma esindajatelt tulemust ja see ootus on põhjendatud. 

Kolleeg Kalle Laanet tutvustas 55 Riigikogu liikme muudatusettepanekut. Muudatusettepanekuga jäetakse eelnõust välja NATO liikmesriikide kodanike ja Euroopa Liidu liikmesriikide kodanike hääleõigus. Muudatusettepanekus ei nimetata Euroopa Liidu kodanike hääleõigust, kuna Euroopa Liidu kodanike hääleõigus tuleneb Euroopa Liidu lepingutest ning on põhiseaduses kaetud Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse kaudu. Kodakondsuseta isikute hääleõigus jäetakse põhiseadusest välja pärast 2025. aastal toimuvaid kohaliku omavalitsuse volikogu valimisi. See tähendab, et 2029. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel ei oleks neil enam hääleõigust. Tänavustel kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel saaksid kodakondsuseta isikud muudatuse kohaselt veel hääletada. Niinimetatud päikeseloojanguklausel jätab kodakondsuseta isikutele piisava aja, et taotleda soovi korral Eesti kodakondsust ning osaleda 2029. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel Eesti kodanikena. Juba 2025. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel ei oleks kolmandate riikide kodanikel hääleõigust. Muudatusettepaneku [tutvustaja] avaldas lootust, et Riigikogus leiab antud kompromissvariant piisavat toetust ja põhiseaduse muutmine saab teoks. 

18. märtsil 2025. aastal toimunud komisjoni istungil hääletas komisjon läbi muudatusettepanekud ja tegi menetlusotsused. Muudatusettepanekute hääletamisele eelnenud arutelul toodi välja põhiseaduse muutmise poolt‑ ja vastuargumente. 

Üks komisjoni liige ei pidanud demokraatlikuks ega õigeks teha vahetult enne valimisi selliseid muudatusi, millel oleks nii suur mõju valimistulemustele. Ta leidis, et kodakondsuseta isikutelt hääleõiguse äravõtmine seob need inimesed Eesti riigist rohkem lahti. 

Üks komisjoni liige heitis ette põhiseaduse muutmise kiireloomulisust. Istungil toodi välja, et 55 Riigikogu liikme muudatusettepanekuga ei võeta 2025. aasta kohaliku omavalitsuse [volikogu] valimistel kodakondsuseta isikutelt valimisõigust ära. Niinimetatud päikeseloojanguklausel rakendub alles 1. märtsist 2026. 

Ka märgiti arutelul, et Eestis on suur hulk määratlemata kodakondsusega isikuid, kelle hulgas on uuringute kohaselt suur osakaal nendel, kes ei avalda oma arvamust või ei usalda institutsioone, ei toeta Ukrainat ega mõista hukka Venemaa sõjategevust Ukrainas. Niinimetatud päikeseloojanguklausli ajaraam annab kodakondsuseta isikutele üleminekuaja. Uuringuid on ka selle kohta, kuidas agressorriigi kodanikud või kodakondsuseta isikud suhtuvad valimisõiguse küsimusse, kuid oluline on Eesti kodanike suhtumine ja ootus, et põhiseaduses sätestatakse Eesti kodanike valimisõigus. 

Arutelul toodi välja, et Eestis on Euroopa kõige suurem kodakondsuseta isikute proportsioon. Positiivne on selle proportsiooni vähendamine, motiveerides kodakondsuseta isikuid Eesti kodakondsust võtma, tegema tööd selle nimel. 

Arutelul toodi ka välja, et põhiseaduse muutmine suurendab pikemas perspektiivis turvalisust ja sisejulgeolekut. Osa komisjoni liikmeid märkis, et põhiseaduskomisjon on kuulanud mitmeid eksperte, põhiseaduse muutmise protsess on olnud piisav, see on olnud dünaamiline ja liikunud õiges suunas. 

Nüüd konkreetselt nendest muudatusettepanekutest ja hääletamisest komisjonis. Tinglikult, ütleme siis, muudatusettepanek nr 1, mille esitasid 26 Riigikogu liiget ja mida komisjoni istungil oli tutvustanud Riigikogu liige Urmas Reinsalu. Komisjon arvestas muudatusettepanekut täielikult ja hääletustulemused olid järgmised. Poolt 4: Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge, Ants Frosch. Vastu 2: Lauri Läänemets, Lauri Laats. Erapooletuid 0. Ei hääletanud 5 komisjoni liiget: Hendrik Johannes Terras, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov. 

Muudatusettepanek nr 2, mis esitati 55 liikme poolt ja mida oli komisjonis tutvustanud kolleeg Kalle Laanet. Komisjon arvestas muudatusettepanekut täielikult ja häälte jaotus oli järgmine. Poolt 9: Hendrik Johannes Terras, Timo Suslov, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Kalle Laanet, Katrin Kuusemäe, Jaak Valge ja Ants Frosch. Vastu 2: Lauri Läänemets, Lauri Laats. Erapooletuid 0. 

Sellel istungil tegi komisjon järgmised menetluslikud otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 26. märtsil 2025. Poolt 10: Ants Frosch, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Lauri Läänemets, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Hendrik Johannes Terras, Jaak Valge. Vastu 1: Lauri Laats. Erapooletuid 0. 

Teiseks, teha ettepanek muuta põhiseadust vastavalt põhiseaduse § 163 lõike 1 punktile 3 ja §‑le 166 Riigikogu poolt kiireloomulisena. Poolt 10: Ants Frosch, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Lauri Läänemets, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Hendrik Johannes Terras, Jaak Valge. Vastu 1: Lauri Laats. Erapooletuid 0.

Kolmandaks, teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus. Poolt 10: Ants Frosch, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Lauri Läänemets, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Hendrik Johannes Terras, Jaak Valge. Vastu 1: Lauri Laats. Erapooletuid 0. 

Sellega on komisjoni ettekanne ammendunud. Ma soovin kolleegidele tänaseks päevaks kindlat meelt ja arukust. Omalt poolt ütlen veel juurde, et Eesti asja aetakse ikka ühisel jõul. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on rida küsimusi. Alustab Urmas Reinsalu. Palun!

Aitäh! Härra Frosch! Tõepoolest, täna on parlament silmitsi Eesti rahvaga. Väga paljud poliitilised jõud on pidanud selle ühisosa otsimise nimel oma senistest positsioonidest taganema. Ma arvan, et on õiglane öelda, et see on teeninud ühishuvi, meie tulevikuvaadet, meie rahvusliku julgeoleku huvi ja meie pikaaegset huvi põhiseadusliku korra kindlustamisel. 

Menetlemisel on olnud kaks muudatusettepanekut selles lõppfaasis, kuhu me oleme tänaseks jõudnud. Üks on Isamaa ja rea teiste saadikute esitatud ettepanek, mis näeb ette selle küsimuse lahendamise kohe, ilma nii‑öelda üleminekuformaadita. Te mainisite, härra Frosch, et komisjonis suur osa komisjoni liikmed ei hääletanud, kuid komisjoni liikmete suhtelise enamuse toetuse see pälvis. Millised olid need argumendid, mis kõlasid komisjoni koosolekul …

Aitäh!

… kui komisjoni liikmete suhteline enamus Isamaa ettepanekut toetas? Miks see tundub olevat komisjonile mõistlikum variant?

Komisjoni istungil tõepoolest Isamaa, EKRE ja osa sõltumatute saadikute toetatud nõndanimetatud 26 eelnõu leidis komisjoni 4 liikme toetuse. Oli täiesti loomulik, et need, kes selle eelnõu esitasid, seda ka toetasid, sest see puhas variant, mis on Riigikogus laual olnud ju tegelikult 2022. aastast, on kõige eelistatum. Aga kompromissi nimel tuleb mõelda, mida me siin täna teeme. 

Samas, need 5 komisjoni liiget, kes ei hääletanud, ja 1 komisjoni liige, kes oli kõigele vastu, annavad selle kriitilise massi, [mistõttu võib arvata, et] see puhas eelistatud variant ei pruugi siin täna leida seda toetust, mida 26 saadikut sooviksid. See kompromisside tegemise kunst on meil siin kõigil laua peal. 

Ma loodan, et me jõuame ühtpidi näidata oma meelsust, oma tugevat rahvuslikku selgroogu, ja samas teha otsuseid, mis viivad meid edasi, viivad põhiseaduse muutmisele.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kas enne nende otsuste langetamist olid läbi viidud mingisugused riskianalüüsid, ma ei tea, julgeolekuriski, poliitilise riski, rahvusvahelise riski ja teiste riskide kohta?

Ma veel kord ütlen: me tegeleme praegu teise ja kolmanda lugemise vahel komisjonis toimunud protsessiga. Varasemalt on komisjoni istungeid toimunud päris suurel hulgal. Ma arvan, et neid oli kokku seitse, osa neist avalikud. Kuulati ka eksperte, Riigikogu liikmetel oli võimalik tutvuda ka Kaitsepolitseiameti arvamusega. Sellist eraldi välispoliitilist ekspertiisi, ma pean ütlema, mina näinud ei ole. Aga ausalt öelda, Eestis otsustame siiski meie. Kui me hakkame endale püstitama takistusi, [mõeldes] sellele, mida keegi meist arvab, siis me ei jõua oma riigiga mitte kuhugi. Me peame ikka ise otsustama, ise arvama. Seda välispoliitilist ekspertiisi tõesti ei ole. Küll on aga kindlasti konsulteeritud meie oma Välisministeeriumi inimestega ja siin ei ole olnud mingeid vastuarvamusi. Mõelge riigikorralduse peale: üldiselt ametnikud võivad sellisel juhul ainult oma mitteametlikku arvamust esitada ja vaevalt et nad hakkavad vaidlema, kas avalikult või kuskil nurga taga. Aga arvamust ja seisukohta on neilt küsitud, jah.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma oletan, et teil komisjonis oli ka diskussioon sel teemal, mitte ei olnud ainult nii, et hääletati ja mindi laiali. Minu küsimus ongi see, kas selle diskussiooni käigus toodi välja põhjused ja põhjendused, miks sellist sammu on vaja. Mis siis olid need põhipõhjendused, mis välja toodi?

Teise ja kolmanda lugemise vahel arutati kahe muudatusettepaneku üle. Üks oli see, mille olid esitanud 26 Riigikogu liiget. Teine oli see, mille olid esitanud 55 Riigikogu liiget. Ma ütleksin, et selle 26 [Riigikogu liikme esitatud] ettepaneku puhul oli põhiline argument see, et me saame pildi kohe selgeks, ka poliitiliselt. 55 [Riigikogu liikme esitatud] ettepaneku puhul oli põhiline argument see, et otsitakse kompromissi. Need täpsemad sõnastused … See debatt oli pikk, ma [ei jõua kõike] seda teile siin saalis tutvustada, kuid mul on see [argumentatsioon] kaasas. 

Rääkides mittekodanike või kodakondsuseta isikute hääleõiguse piiramisest, siis argumentide seas oli ka see, et Euroopa ja maailm on muutumises. Uue migratsioonikriisi puhkemine enne 2050. aastat on äärmiselt tõenäoline, võib-olla [toimub see] juba aastal 2030, sest rahvastikuprotsessid Aafrikas panevad Euroopa väga keerulise probleemi ette. Kui meist ei sõltu enam midagi, vaid kõik sõltub sellest suuremast greemiumist, siis võib see tulevikus tekitada hoopis keerulisema olukorra. See oli üks argument, miks peeti vajalikuks liikuda edasi ikkagi sellel teel, et kodakondsuseta inimesed ei saaks valida.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Demokraatlikus riigis lähtutakse sellest, et igal inimesel peab olema õigus ja võimalus oma kodukoha käekäigus kaasa rääkida. Te ajate praegu segamini kohaliku ja riikliku poliitika. Omavalitsuse [volikogu] valimistel otsustatakse koduvalla või ‑linna võimekuse üle täita kogukonna ootusi. Need inimesed, kellelt te tahate ära võtta hääleõiguse, on ka selle kogukonna osa. 

Te nimetasite oma ettekandes, et see on kõige tähtsam seaduseelnõu praegu. Kas te tõesti peate seda tähtsamaks kui Eesti riigi kaitse, inimeste toimetulek ja Eesti majanduse hea käekäik? Kas te tõesti peate neid küsimusi mitteoluliseks?

Härra Arhipov! Kindlasti on põhiseaduse muutmine seadusandliku püramiidi tipp. Ma räägin siin juristina. Ma loodan, et ma ei ole juristina täielikult deklasseerunud, ma olen juristina ka töötanud kunagi, küll väga ammu, ja hariduselt olen ma juurakas. 

Need, mida te mainisite, on igapäevased probleemid, mis seisavad kõikide valitsuste ees. Sellist olukorda, kus tuleb langetada valijaskonda muutev otsus, tuleb ette väga harva. Neid otsuseid tehakse väga mitmetel põhjustel. Ilmselt on meil praegu kiire, sest väliskeskkond on jätnud meile teatud kindla ajaakna. 

Ma usun seda ja ma loodan sellele, et praegune valitsus pöörab ja ka järgmised valitsused pööravad erilist tähelepanu eesti keele õppele, eestikeelsele haridusele üleminekule, eesti kultuuri tutvustamisele. Kasutades hea kolleegi Jaak Valge sõnu komisjoni istungil: lõimumine ei ole pruukinud olla edulugu, pigem on Eestis siin tegemist läbikukkumisega. Me peame kindlasti revideerima neid meetodeid, mis meil lõimumises on kasutada, ja panustama sellesse valdkonda rohkem. Aga see eeldab ka teist poolt: neid inimesi, kes soovivad lõimuda. Nii et see on kahepoolne teekond. 

Tanel Kiik, palun!

Austatud aseesimees! Hea ettekandja! Ma saan aru, et meil täna siin saalis tekivad suure tõenäosusega konkureerivad hääletused. Nii nagu viitasite, otsitakse kompromissi küsimuses, milles parlamendis tegelikult konsensust või ühist arusaama ei ole. 

Ma küsin teilt, kas põhiseaduskomisjonis arutati natuke ka seda laiemat küsimust, kuidas me üldse oleme jõudnud olukorda, kus pea 34 aastat pärast iseseisvuse taastamist on Eesti riigis üle 60 000 inimese staatuseta ehk määratlemata kodakondsusega, kuigi see oli mõeldud ju algusest peale ajutise meetmena. Ma usun, et tol ajal, 1990-ndatel ei uskunud keegi, et aastal 2025 on meil üle 60 000 inimese, kes pole ühegi riigi kodanikud. 

Kas arutati seda küsimust? Kas arutati ka konkreetseid ettepanekuid ja mõtteid, kuidas seda probleemi lahendada, kuidas neid inimesi tuua Eesti kodakondsuse juurde, kuidas neid sellel teekonnal toetada? Kui seda ei arutatud, siis äkki annate enda seisukoha selles küsimuses?

Aitäh! Kogu selle neljakuise protsessi käigus, kui on toimunud hulk komisjoni istungeid, on ühel või teisel moel see teema tõstatunud, tõesti. Kuid seda ei ole arutatud mingite otsuste või töösuundade valguses, see on olnud pigem informatiivne ja laiemalt hariv teema.  

Ma veel kord pöördun kolleeg Jaak Valge poole, tema on vastava temaatikaga hästi kursis. Teil on suurepärane võimalus saada Jaagu käest põhjalik teaduslik ülevaade neist probleemidest. Paraku, jah, põhiseaduskomisjon sellele teemale ei keskendunud. Eriti ei keskendutud sellele enam teise ja kolmanda lugemise vahel, kui põhifookus oli ikkagi nende konkreetsete muudatusettepanekute läbitöötamisel ja nendega Riigikokku jõudmisel. Aga teie tähelepanek on kindlasti oluline. 

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Selles eelnõus, mis läbis esimese ja teise lugemise ja mis on 61 Riigikogu liikme algatatud, olid lisaks kodakondsuseta isikutele sees ka meie liitlasriikide [kodanikud]. Kui nüüd neid muudatusettepanekuid toetatakse, siis me räägime lisaks kodakondsuseta isikutele ka meie liitlasriikide kodanikest, kes alaliselt Eestis elavad [ja keda see muudatus mõjutab]. Kui suur mõju saab sellel olema valijabaasile, kui emb-kumb muudatusettepanek seda algupärast eelnõu muudab?

Aitäh küsimuse eest! Väga huvitav küsimus. Komisjon mingite arvandmetega siin ei opereerinud. Küsimuse all oli põhimõtteline otsus, kas lähtealus on Eesti kodanike põhine või lähtealus on kellegi välistamine. Välistamise teema tekkis ju agressorriigi kodanike tõttu. Siin on kaks erinevat loogikat. 

Seda teemat arutati ka Välisministeeriumiga, diplomaatide ja ekspertidega, ka NATO‑ga koostöö küsimustes. Jõuti järeldusele, et meie NATO‑partnerid, meie liitlased ei eelda meilt, et me annaksime nende kodanikele kohalikel valimistel valimisõiguse, ja selle ettepaneku kõrvalejätmine ei too meile kaasa ei kahepoolset muudatust ega ka mingit muudatust organisatsioonidega suhtlemise mõttes. Lisaks on põhiseaduse teksti organisatsioone sisse kirjutada väga keeruline või see on praktiliselt teostamatu, sest NATO või Euroopa Liidu mainimine [lükkab] selle teksti stiili ja kogu ülesehituse paigast ära. Eesti põhiseadus on kirjutatud ikkagi lähtuvalt Eesti rahvast ja Eesti rahvale. 

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Praegu on mittekodanikel õigus hääletada. Te tahate seda õigust ära võtta. Jutt käib karistamisest. Seletage mulle, palun, mille eest te karistate halli passi omanikke. 

Teine küsimus. Jutt käib kollektiivsest karistamisest. Kollektiivne karistamine on üldse vastuolus meie põhiseaduse printsiibiga ja demokraatiaga.

Ma pean otsekoheselt vastama, et valimisõigus on kodanikuõigus, just nimelt kodanikuõigus. See tähendab täiesti üldise käsitluse järgi seda, et see on õigus, mida omab riigi kodanik. Tõepoolest, Euroopas on päris mitmeid riike, kus valimisõigus on antud ka alaliselt paikkonnas elavatele mittekodanikele, kolmandate riikide kodanikele. Neid variante on erinevaid. Aga antud teema tõusetumine on siiski seotud selle sisemise tajuga, mis on Eesti rahval. See on seotud ka selle arusaamisega, et 30 aasta eest või isegi üle 30 aasta tagasi mittekodanikele antud eelisõigus, ma ütleks, et tõeline privileeg, on olnud hea tahte avaldus, see on olnud hea tahte pakkumine. Paraku, kui osa neist inimestest on teinud oma otsuse [kodakondsuse kasuks], siis mingi hulk mitte. Samas kinnitavad uuringud, et üle poole mittekodanikest soovivad tegelikult Eesti kodakondsust. See on nüüd Eesti riigi poolt käik, mille me teeme selle järgmise nelja aastaga, et nendele inimestele luua tõesti võimalused oma kodakondsuse asjad korda teha.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Ma loodan, et sa ei pahanda, kui ma korra kommenteerin Keskerakonda kuuluvate kolleegide arvamust, et kohaliku omavalitsuse poliitika on vaid kommunaalpoliitika. Ei ole. Eestikeelse hariduse tagamiseks on tulnud ehitada riigigümnaasiume, sest paljuski on just kohalikus omavalitsuses takistatud eestikeelsele õppele ülemineku normaalset arengut. Või siis see [väide], et see on karistamine. Ei ole. See on julgeolekuküsimus. Me ei tea, mida idapiiri taga mõeldakse. Seal anti hiljuti käsk Narva Muuseumi juhataja arreteerimiseks. Mõni kohalik, kes ei ole Eesti kodanik, võib sellest eeskuju võtta, julgustust saada. 

Aga küsimus puudutab komisjoni arutelu. Kas seal olid kõne all näiteks kaitsepolitsei ohuhinnang või mingisugused raportid? Ma ei soovi, et sa kuidagi neid tsiteeriksid, kui see on riigisaladus. Aga üldiselt on ju meedias leidnud käsitlust, et kaitsepolitsei on nii‑ või naapidi arvanud ja hinnanguid jaganud. Mingit üldist komisjoni arutelu ehk saab paari sõnaga edastada?

Komisjoni liikmetel, kes soovisid selle raportiga tutvuda, oli see võimalus, neil kui Riigikogu liikmetel. Ma võtaks selle võib-olla kokku selliselt, et keskpikas perspektiivis on see muudatus äärmiselt vajalik. Ma ei räägi siin ainult kaitsepolitseist, vaid ka ekspertidest. Sotsioloogide, rahvastikuteadlaste, aga ka politoloogide hinnangul leidub [sellise mõtteviisiga] inimesi, kes peavad sarnaselt Keskerakonna kolleegiga seda protsessi solvavaks või kelleltki õiguste äravõtmiseks või kellegi karistamiseks. Aga tegemist on marginaalse seltskonnaga, kellel laiem mõju puudub ja puudub mõju Eesti mõttes. Seda mõju enamikus meie kohalikes omavalitsustes ei eksisteeri üldse. Võimalike probleemidega saavad Eesti õiguskaitseorganid hakkama. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma olen kerges segaduses. Te ütlesite, et te olete juurakas, olete juriidilise kõrgharidusega. Ka mina olen juurakas, ka mina olen juriidilise kõrgharidusega. Aga mul on keeruline saada aru teie sõnadest, kuigi te olete juurakas, et me iseenesest ei vaja neid analüüse, et me peame ise siin otsustama ja neid mõjuanalüüse me nagu eriti ei vaja. Kas tõesti võib juurakas niimoodi rääkida? 

Mul kolmandat küsimust ei ole [võimalik esitada], aga [mind huvitab see, mida te] eelmises vastuses ütlesite: me tekitame nelja aasta jooksul nende niinimetatud välismaalaste passide omanikele võimaluse saada Eesti kodanikuks. Mina küll tahaks aru saada, kuidas te seda teete. 30 aastaga ei ole õnnestunud Eesti riigil seda teha. Kas [kehtestatakse] lihtsustatud kord, kuidas nad saavad Eesti kodanikeks, või on teil mingi muu variant, kuidas seda teha?

Aitäh küsimuse eest! Siin oli päris mitu küsimust kokku põimitud. Ma alustan lõpust. Ei maksa rongist ette joosta. Ma arvan, et me teeme seda siin kõik koos, jõuame nende meetodite ja lahendusteni, mis peavad seda protsessi [tagant] lükkama. 

Selle konkreetse väite peale, et me mõlemad oleme juurakad, on mul öelda üks vana juristide sentents: nii palju, kui on juriste, nii palju on ka arvamusi. Või: kaks juristi, aga juba neli arvamust.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kurb tõde on see, et oma viimaseid otsuseid te hakkate õigustama riigi julgeolekuga. Minu arvates on see muidugi mugav, aga libe tee. Küsimus on selline: kas komisjoni istungitel te arutasite seda, mida president väljendas? Presidendi seisukoht oli selline, et sel viisil põhiseaduse muutmine on vale samm. 

Jah, seda teemat, kas põhiseaduse muutmine sellisel moel on liialt kiire ja ennatlik, arutati. Konkreetselt presidendi seisukohti eraldi võetuna ei käsitletud. Kõiki neid arvamusi käsitleti ikkagi kogumina. Arusaam on täiesti selge: kogu see protsess algas 2022. aasta aprillikuus, kui vastav eelnõu Riigikogule edastati. Seejärel on toimunud päris palju ühiskondlikku debatti. Novembris eelmisel aastal algas menetlus täiskogus. Neli kuud seda protsessi on toonud kindlasti kaasa inimeste seisukohtade kristalliseerumise, nende seisukohtade muutumise ja kompromissi otsingud. Komisjonis toimunu väljendab just seda ühiskondliku konsensuse otsimise teekonda. Sinna ta praegu jõudnud on, et meil on laual kaks [eelnõu], mis näitab eriti, et tõesti otsiti konsensust ja otsitakse konsensust. Meil on enneolematu olukord, kus on kaks konkureerivat eelnõu ja mõlemad on komisjonis heaks kiidetud. Lõppeks selgub tõde täna siin saalis. Head tahet oli palju. Komisjon on selle teema enda jaoks praeguseks ammendanud, kõik on nüüd meie kätes. Mul on selline arusaam, et erinevad ääred on välja joonistunud, samuti on tänaseks välja joonistunud see kompromiss, millele loodetavasti ka jõutakse. 

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Riigimehelik oleks ikka rääkida asjadest, nagu nad tegelikult on, ja tunnistada, et hääleõiguse äravõtmise põhjus on poliitiline. Te tahate lihtsalt kõrvaldada poliitilise konkurendi. 

Kas teile võib üldse pähe tulla, et siin sündinud ja kasvanud, ent teise riigi kodanik või üldse kodakondsuseta inimene võib armastada Eestit sama kompromissitult ja tugevalt kui põliseestlane, kelle suguvõsa on siin sada aastat [elanud]? Te rääkisite, et integratsioon kukkus läbi, et sellest ei tule midagi välja. Mina sellega nõus ei ole. Integratsioon on toimunud. Ma võin teile näite tuua. Üks tütarlaps, kes lõpetas kooli, ütles mulle, vene tütarlaps, et ta on eestlane. Ma ütlesin, et see on väga hea, rahvuselt oled sa ikkagi venelane, aga sa pead seda riiki usaldama. Ta armastab seda riiki.

Aitäh!

Mis te praegu teete selliste vene-eestlastega, kes armastavad oma riiki, aga saades selle hoobi, mille te praegu [annate] …

Aitäh, hea kolleeg! Küsimuse esitamise aeg on otsas. Alustage palun küsimusest.

Te loote viienda kolonni ja selles me teile edu ei soovi.

Hea kolleeg, teie aeg on otsas. Palun alustame [edaspidi] küsimusest, mitte kommentaaridest.

Ma alustan härra Arhipovile vastamist [küsimuse] lõpust. Ma arvan, et viienda kolonni teema tõstatamine siin Riigikogu saalis on täiesti kohatu. Pigem mõjub see hoopis teatud ähvardusena. Ma ütleks, et see nüüd küll asja edasi ei vii. 

Loomulikult, kui sellel neiul, keda te kirjeldasite, on armastus Eesti riigi vastu, armastus eesti keele vastu, siis ma olen kindel, et ta on suuteline poole aastaga tegema ära kõik need eksamid ja saama Eesti kodakondsuse. See ei ole nii keeruline. Absoluutselt mitte! (Hääl saalist.) Aa, vabandust! Ma sain teist valesti aru. 

Aga ma arvan, et siia saali viienda kolonni teema toomine on äärmiselt kohatu. Neid teemasid võiks arutada vahetult ja otseselt Kaitsepolitseiametiga, politseiametiga, aga mitte siin saalis.  

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Siin kõlas varasemalt küsimus, et kui me sätestame põhiseaduses valimisõiguse ainult Eesti kodanikele, siis see on kodakondsuseta isikute ja kolmandate riikide kodanike kollektiivne karistamine. Ma küsin, kas niimoodi peaks siis käsitlema ka kõiki neid riike, kus kehtib kord, et ainult kodanikud saavad kohalikel valimistel osaleda, näiteks Läti, Saksamaa, Prantsusmaa ja mitmed teised riigid. Kas näiteks ühes või teises riigis viisavabaduse või viisakohustuse kehtestamine teatud riikide kodanikele on ka käsitletav kollektiivse karistusena või on see ikkagi riikide suveräänse otsustamise õigus?

Tänud! Siin on vastus väga lühike: see on riigi suveräänsuse teema, see on suveräänne otsus, seda teeb riik. Siin otsida emotsiooni, kas see on karistamine, mittekaristamine, kellegi eelistamine, on kohatu. See on suveräänne otsus.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh! Ma nõustun teiega, et tegemist on selle koosseisu kaalukaima otsusega. Kaalukas otsus peaks olema hästi läbi mõeldud. Me oleme olukorras, kus põhiseaduse muutmiseks, küll laialdase toetusega, 61 allkirjaga esitatud eelnõu sõnastus on selline, nagu te ka nendite, et stiililiselt see põhiseadusesse ei sobi. Kui NATO‑t ja Euroopa Liitu on mainitud, siis tõepoolest ei sobi see meie praeguse põhiseaduse teksti.  

Lisaks on põhiseaduse muutmiseks esitatud eelnõu oluliselt muutunud. Enne lõpphääletust on lisandunud veel ettepanekuid, mis muudavad seda lõppotsust ja rohkem kui 60 000 inimese õigust hääletada. Selline, ma ei tea, muutus eelnõu menetluse jooksul on taunitav ka nii-öelda tavalise seaduse puhul. Aga põhiseaduse muutmisel peaks see olema lubamatu. Kui me soovime kaalukat otsust teha, siis see otsus tuleb ju ette hästi läbi mõelda ning otsida koostöökohti ja kokkupuutepunkte saalis juba varem.

Aitäh! 

Minu küsimus on, kas eesmärk pühitseb abinõu. Kas selleks, et teha otsust, mida me kõik siin sisuliselt toetame …

Aitäh, hea kolleeg!  

… ei ole demokraatias see menetluse protsess tähtis?

Aitäh! Hea küsimus. Ma vastan hästi otsekoheselt. Kui mina oleksin olnud peaminister 2023. aasta kevadel, siis me oleks tegelenud selle probleemiga kohe. Paraku oli peaminister teine ja tegeldi muude teemadega, minu hinnangul sekundaarsete teemadega, kahjuks. Need teemad, mis on seotud Eesti riikluse ja kaudselt julgeolekuga kodanikkonna ja valijate määratluse kaudu, jäeti minule arusaamatul põhjusel tol hetkel millegipärast [kõrvale]. Aga ma olen opositsiooni liige ja koalitsioon tol ajal opositsiooniga väga palju ei rääkinud, praegu räägitakse palju rohkem.  

Jah, aus vastus on: see oleks tulnud ära teha kohe. Aga ajaaken on praegu veel avatud. Minu üleskutse on, et teeme selle asja ära praegu. 

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Loomulikult on igal riigil õigus ise otsustada, kes tema territooriumil või tema riigis valida saavad ja kes tema territooriumile pääsevad, kõike seda. 

Aga mul on küsimus hoopis selle debati kohta. Lõpuks olid ju otsustamise aluseks argumendid. Üks olulisemaid argumente, mis kõlas siin näiteks Isamaa Erakonna poolt, EKRE poolt minu arvates ja Reformierakonna poolt, oli see, et kodakondsuse või ka kodakondsusetuse või näiteks rahvuse põhjal me saame öelda, et inimene on julgeolekuoht. Ehk grupitunnus, mitte nagu isik ja see, mis ta toime on pannud, mitte isikust lähtuv, vaid grupitunnus. Mul on teile küsimus, kas õigusriigis Eestis on kohane grupitunnuse alusel öelda, et isik või isikud, et see grupp on julgeolekuoht.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma pean ausalt tunnistama, et selliseid formulatsioone mina nendest komisjoni debattidest ei mäleta. Kui neid on võimalik esitada, siis on meil veel pikk päev ees, debattide käigus saavad ju kõik fraktsioonid oma seisukohad välja öelda. Ma palun need siis esile tuua. 

Ma ütleks, et meil on võib-olla hoopis keerulisem küsimus, mille puhul me jõuame juriidikas päris tõsiste probleemideni, ja see on Vene Õigeusu Kiriku teema. Meil on palju keerulisi asju täna või tänasel päeval ees, ma pean silmas seda kevadet. Ma nagu ei mäleta, et Isamaa või EKRE esindajad oleksid komisjonis mingi grupitunnuse alusel eristamist nõudnud. Siin ikkagi põhiline alus oli see, et see on Eesti kodanikele kuuluv õigus.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Kahju, et te sellele küsimusele, mille hea kolleeg Lauri Läänemets esitas, ei soovinud otseselt vastata. Aga tegelikult see ju nii on. See otsus, mis täna siin sünnib, jätabki 150 000 inimest sellesse gruppi. Me selgelt ju selle otsusega ütleme, et me neid ei usalda. See on ju see otsus, et meie ei usalda 150 000 inimest, kes siin elavad, kes on valdavalt siin sündinud ja kes on tegelikult siin päris pikalt elanud. Me räägime pikaaegsetest elanikest, on nad siis Vene föderatsiooni passiga või siis nii-öelda halli passiga ehk kodakondsuseta inimesed. 150 000! Mis te arvate, kuidas need 150 000 inimest peale tänast otsust peaksid kodus pereringis seda küsimust arutades ennast sellises olukorras tundma? Kas nad ikkagi usuvad, et meil on õigusriik?

Ma arvan, et õigusriik algab eeskätt sellest suhtest, mis kodanikul on riigiga läbi kompleksse suhtestiku. See algab sellest, et politsei ei kasuta vääralt või liigselt jõudu. See algab sellest, et tsiviilkohtus on võimalik mõistliku aja jooksul oma võlad kätte saada või kaitsta oma perekondlikke väärtusi. See on suur tervik. 

Kindlasti on neid inimesi, keda see teemaarendus ja ka see lahendus, milleni täna loodetavasti jõutakse, häirib. Nüüd on küsimus selles, mida nad teevad. Nagu ma mainisin, ma ei hakka sukelduma Vene ja Valgevene kodanike lojaalsuskohustusse Vene või Valgevene riigi ees. Siin saalis on nad selgelt identifitseeritud agressorriigi kodanikena. Ma jätaks selle inimeste hulga täiesti kõrvale. Nemad on oma valiku teinud ja seal teemat ei ole. Küsimus on kodakondsuseta inimestes. Nendest 60 000‑st, kes praegu on kodakondsuseta, on hinnanguliselt, vastavalt sotsioloogilistele uuringutele, 63%, kui ma õigesti mäletan, huvitatud Eesti kodakondsuse omandamisest.  

See samm, mille me täna teeme, tähendab ka teist sammu. See tähendab seda, et riik peab pingutama selle nimel, et panna tööle integratsioon, mis 30 aasta vältel pole nii edukalt töötanud. Eesti keelele üleminek hariduses on kindlasti esimene tugev samm. Aga on ka teisi samme tulemas. Ma usun, et endine siseminister teab neist rohkem kui mina.

Nüüd ongi endise siseministri kord. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Selgitage mulle ikka lähemalt – ma ei saanud teie vastusest aru –, kas komisjonis üldse kõlas argument, et julgeolekukaalutlustel tuleb põhiseadust muuta. Kui kõlas, siis selgitage täpsemalt, mis need julgeolekukaalutlused olid. Mina rääkisin grupitunnusest. Grupitunnus on näiteks kodakondsus üldiselt ja rahvus. Kui te väidate, et kodakondsust ja rahvust ei peetud julgeolekuohuks, siis öelge, milles üldse see julgeolekuoht oli. Avalikus debatis olen kogu aeg kuulnud Isamaa, Reformierakonna ja EKRE poolt, et tegemist on julgeolekuohuga, aga nüüd te nagu ütlete, et komisjonis need erakonnad julgeolekuohust üldse ei rääkinud. Kui oli julgeolekuoht, siis milles see seisnes? Mind väga huvitab, kuidas need asjad kokku lähevad. Te ütlesite, et grupitunnuse alusel julgeolekuohtu ei olnud ehk kodakondsuse ja rahvuse alusel julgeolekuohtu ei olnud. 

Härra Läänemets, on muidugi kahetsusväärne, et te alates novembrikuust ei saanud komisjoni istungitel osaleda. Nendel kuulamistel oli teie asemel härra Odinets. Vabandust? (Hääl saalist.) Jah, neid erinevaid aspekte käsitleti. Aga põhimõtteliselt jõuti siiski seisukohale, et me ei tee välistamisi, nagu teie siin räägite, grupitunnuse alusel, vaid edasi minnakse sellest lähtudes, et valimisõigus, nii valimisõigus Riigikogu kui ka kohaliku omavalitsuse [volikogu] valimistel on Eesti kodanike prerogatiiv.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mina nendel komisjoni koosolekutel osalesin ja võin julgelt väita, et see julgeolekuaspekt heideti päris kiiresti kõrvale, nii retoorikas kui ka põhjendustes ja seletustes. Kui kogu seda protsessi alustati, siis tõesti kõlasid erinevatelt osapooltelt, nii opositsioonipoliitikutelt, kes seda põhiseaduse muudatust toetasid, kui ka koalitsioonipoliitikutelt, et julgeolekuohtudest lähtuvalt tuleb põhiseadust muuta ja siis need muudatused teha. Aga peab ju tunnistama, ja seda on näha ka protokollidest, et see julgeolekuaspekt ja kogu see temaatika jäi päris kiiresti kõrvale. See temaatika ei ole kindlasti see, millest lähtutakse ja mille tõttu praegu tahetakse ka põhiseaduses muudatusi teha.

Vaatame seda teksti, mis meil praegu laua peal on. Meenutage arutelu eel komisjonis toimunud ülevaate andmist. Seal tegeldi konkreetselt selleks hetkeks kujunenud seisukorraga. Mina pean oma ülesandeks praegu rääkida sellest, mis toimus komisjonis teise ja kolmanda lugemise vahel. Ma võin kinnitada, et sel kevadel, nii nagu te ka täpselt märkisite, seda teemat enam laual ei olnud. Küll aga viimati, ma pakun välja, veebruaris oli arutlusel ka see võimalus, et komisjoni liikmed, Riigikogu liikmed saavad tutvuda Kaitsepolitseiameti raportiga. Seda soovitas üks konkreetne komisjoni liige.

Tanel Kiik, palun!

Austatud aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Te olete mitu korda öelnud, et soovite keskenduda eeskätt sellele, mis on toimunud teise ja kolmanda lugemise vahel. Ma sellest lähtuvalt küsin just nimelt selle kohta. 

Nagu te teate, 61 saadikut algatasid eelnõu, millel, vähemalt tundus nii senise retoorika ja seniste seisukohavõttude põhjal, oli väga suur tõenäosus läbi minna. Võib öelda, et viis parlamendierakonda kuuest toetasid ja toetavad põhimõtet, et Vene ja Valgevene kodanikelt tuleks valimisõigus ära võtta. Aga teise ja kolmanda lugemise vahel esitati mitu konkureerivat muudatusettepanekut. Osa vist vahepeal peaaegu esitati, siis neid ikkagi ei esitatud ja võeti tagasi, osa neist oli vahepeal ka juba maha hääletatud. Mis on teie kui komisjoni aseesimehe ja ettekandja seisukoht, kas see erinevate, tihti ka konkureerivate muudatusettepanekute esitamine suurendas või vähendas tõenäosust, et põhiseaduse [muutmise seaduse] eelnõu kolmandal lugemisel toetust leiab?

Aitäh! Vaadake, tähtis ei olegi mitte niivõrd see, et meil on põhiseadus, kui see põhiseadus tegelikult probleeme ei lahenda. Minu hinnangul see algne põhiseaduse muutmise projekt ei oleks mingeid probleeme lahendanud, pigem neid hoopis juurde tekitanud. Ma ei ole olnud nende seisukohtade, erinevate fraktsioonide seisukohtade kujundamise algallikas. 

Tuleb vaadata ajaloos tagasi. Nagu ma ka mainisin, Isamaa tegi juba 2022. aastal aprillis ettepaneku minna edasi selle puhta variandiga. Selle üle toimus debatt ja me jõudsime eelmise aasta novembris sinnamaale, et tuldi välja mingi variandiga, mis hakkas arenema. Lõpuks jõudis ta välja sinnani, kuhu ta jõudis. Teise ja kolmanda lugemise vahel tuli kaks erinevat ettepanekut, kusjuures üks neist on selge kompromiss. Sellise laiapindse poliitilise debati järel tehti järeldus, et see on võimalus kompromissiks. Meil on võimalik täna valida puhas variant või valida see variant, mis on nõndanimetatud päikeseloojanguklausliga, mis [tähendab] kompromissi ja mis annab mittekodanikele ja kodakondsuseta isikutele võimaluse seekord valida, aga järgmistel kohalikel valimistel [osalemine] – nende valimisteni on tänasest neli ja pool aastat – pakub nüüd inimestele motiivi pingutada [kodakondsuse saamiseks]. 

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Mulle väga meeldis minu pinginaabri Tanel Kiige esimene küsimus, mis käsitles sisulisemalt just määratlemata kodakondsusega inimesi ja seda, millised on need ajaloolised põhjused. Ta küsis, millised on tänase valitsuse plaanid, et need inimesed siiski saaksid kodakondsuse, et neil oleks piisavalt motivatsiooni seda [taotleda]. Me teame Integratsiooni Sihtasutuse uuringust, et koguni 79% valiks Eesti kodakondsuse, kui nad saaks vabalt valida. Samas, teie vastusest selgus, et põhiseaduskomisjonis neid sisulisi küsimusi ei arutatud. 

Kas te oskate öelda, kas siis mõnes teises komisjonis arutati neid küsimusi ka sisuliselt? Vastasel juhul tundub see ebaõiglane või läbimõtlemata, kui üle 62 000 inimese ehk viis Valga linna täit inimest jäetakse kõrvale oma kogukonna elus kaasarääkimisest.

Ma arvan, et selle temaatikaga on kokku puutunud kõik Riigikogu liikmed erinevates komisjonides, aga ka oma valijatega kohtudes. Valga on südamelähedane ka mulle, me oleme mõlemad sama keskkooli vilistlased. Meie nendel kogemustel on küll suhteliselt pikk ajavahe. Aga Valga on mõnes mõttes hea näide, sest ta on, ma kujutan ette, peale Narvat ja Kohtla-Järvet üks kõige multikultuurilisemaid Eesti linnu, ta on läbi ajaloo seda olnud. 

Kui nende komisjonide juurde tulla ja küsida, mida valitsus on teinud, siis ma pean opositsioonisaadikuna paraku tunnistama, et ma ei ole seda näinud, kahjuks. Ma oleksin tahtnud näha. Siin jäi võib-olla ka eelmine koalitsioon omavahel jänni. Selle jännijäämise põhjus on ju meile kõigile näha. See oli valimistulemus 2023, mille tõttu osal inimestel kadus soov läbi rääkida. Ma usun, et me oleme tänasel päeval Riigikogus hoopis paremas seisus, sest võime teistega rääkida ja teisi kuulata on kindlasti oluliselt parem, kui see oli veel paar kuud tagasi. 

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Olen siin saalis mitmeid kordi öelnud, et mina toetan agressorriikide kodanikelt valimisõiguse äravõtmist, olen seda ka erinevates telesaadetes ja artiklites maininud. Mul on küsimus teile – ma olen nõus, et tegu on äärmiselt olulise punkti aruteluga siin Riigikogu saalis –, teile kui ettekandjale, sellise käitumise kohta, mida mitmed Riigikogu liikmed on viimastel päevadel viljelenud ka minu aadressil nimeliselt või kellegi telefoninumbreid jagades, kutsudes üles inimesi mõjutama või mida iganes muud tegema. Kas teie arvates on selline käitumine põhiseaduse muudatuse menetluse raames normaalne või on see midagi sellist, mida me peaks siin saalis vältima ja omavahelistes suhetes igatpidi taunima?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma kahjuks ei ole olnud viimastel aegadel nii agar sotsiaalmeedia [tarbija], selle sotsiaalmeedia [tarbija], mis tegeleb meil siin omas mahlas keemisega. Ma üritan maailmast aru saada ja kulutan oma aja sellele. Aga kui selline asi tõesti on toimunud, siis minu hinnangul on see kahetsusväärne. See ei ole kollegiaalne. Meie oleme siin rahva valitud esindajad ja me peaksime omavahelises suhtluses lähtuma põhimõttest, et ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et tehakse sulle endale. Selline kristlik vennaarm peaks säilima, vaatamata kõigile keerukatele olukordadele. Mul ei ole selle kohta rohkem midagi öelda. Kui nii on juhtunud, siis mul on piinlik.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja, tänan nende vastuste eest. Selle debati ajal on mitu korda käsitletud halli passi omanikke. Mind sügavalt häirib selles debatis see, et siin Riigikogu saalis on mitu korda kõlanud [küsimus], et mida on teinud Eesti riik valesti, kui halli passi omanikest ei ole saanud kodanikke. Minu meelest on see väga nörritav käitumine. Nendel inimestel on olnud võimalus ja õigus saada Eesti kodanikuks. Miks otsida sellises debatis, mida on teinud riik valesti? Äkki korra küsime, mida on jätnud need inimesed tegemata? Kas ka teile ei tundu, et me ise selliste küsimustega alavääristame oma riiki?

Aitäh! See on hea küsimus. Tõepoolest, seda suhtumist on võib-olla kõige paremini väljendanud USA president Kennedy: ära küsi, mida peaks riik sinu heaks tegema, vaid mõtle selle peale, mida pead sina riigi heaks tegema. See on tegelikult universaalne [põhimõte], aga see mainitud tarbimismentaliteet on iseenesest hukutav, sest see võtab inimeselt ära isikliku vastutuse. Tal on mugav lükata see riigi peale. Ma olen nõus, et see käsitlus on, ütleme diplomaatiliselt, äärmiselt üheülbaline ja lähtub sellisest saamise, mitte andmise [mentaliteedist]. Oma panust ei taheta anda, ei taheta pingutada. See on ka mugavus: ah, kogu aeg on nii saanud, küll saab ka edasi! Aga tegelikult tuleb sellest mentaliteedist välja saada. Need inimesed, kes pööravad oma näo riigi poole, peavad riigilt tõesti vastu saama abikäe ja naeratava näo. See on see, mida me järgmiseks peame siin tegema.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Olge hea, võib-olla te loetlete need probleemid, mida me siis lahendame seoses kodakondsuseta isikutelt valimisõiguse võtmisega ja mis jäid kõlama nendel komisjoni istungitel.

Ma tuletan meelde, kuidas selle teema [käsitlemine] algas. Algas see ju eelnõuga, mis oli suunatud väga konkreetselt agressorriikide kodanikelt kohalikel valimistel valimisõiguse äravõtmisele. See on praeguse eelnõu ja nende kahe muudatusettepanekuga lahendatud. Kogu selle protsessi käigus esimene asi oli see, et mittekodanike teema arutati põhjalikult läbi. 

See on nüüd minu isiklik arvamus, komisjonis oli väga palju erinevaid arvamusi, aga mina arvan, et see on meie võimalus – kaasaegset sõnapruuki kasutades – nügida neid inimesi. Minu andmetel on neid 63%, hea kolleeg Ester Karuse pakkus välja lausa 79%. Ju meil on erinevad andmed, aga need on põhimõtteliselt ikkagi suured numbrid. Nendele inimestele tuleb anda motivatsioon liikuda Eesti kodakondsuse suunas. See on minu jaoks võib-olla kõige suurem väärtus. Lisaks jäetakse neile praegu need neli ja pool aastat. Seal tuleb arvestada ka demograafilise protsessi normaalset kulgu. Nooremad inimesed, kes tulevad juurde, on keeleoskusega, tõenäoliselt on neil võimalus kodakondsus omandada suurem. Paratamatult langeb vanusepüramiidist teatud hulk inimesi lihtsalt loomulikul teel välja. Ma ei tea, mis juhtub nelja ja poole aasta pärast. Aga loodame, et Eesti kodakondsuse omandanud inimeste arv tuleb sinna minu pakutu – kui palju on neid, kes Eesti kodakondsust sooviksid – ja Ester Karuse pakutu vahele. See on selline hea stsenaarium. Aga isegi kui me saavutame selle, et pooled nendest saavad Eesti kodakondsuse, siis ka see on hea lahendus. See on see, kas klaas on pooltäis või pooltühi. Mina näen, et see klaas on pooltäis, ja seda [teemat] tuleb edasi viia.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Demokraatia on protsess. Nii et lisaks sellele, mida me otsustame, on väga tähtis, kuidas me otsustame. Mina olen alates 2022. aastast toetanud agressorriikide kodanikelt hääleõiguse äravõtmist nii erakonnasisestel aruteludel kui ka valitsuse pressikonverentsidel. Selle konkreetse eelnõu menetlus, kus nii-öelda kaasneva kahjuna tuleb sisse ka hallide passide [omanikelt] hääleõiguse äravõtmine, heidab iseenesest varju Riigikogule ja meie demokraatiale, sest siin on taga motivatsioon oma valijaskonna ümberkujundamiseks, Eesti sisemise rahu mittetähtsustamine ja hoolimatus ühiskonna kooshoidmise suhtes. Arutelu on läinud väga huvitaks, et kelle vastutus on kodakondsuse taotlemine. Ma küsingi, et olukorras, kus inimene võib olla mugav, tal võib olla väike motivatsioon keelt õppida või kodakondsust taotleda, kelle vastutus see on, et määratlemata kodakondsusega isikud ei võõranduks, vaid oleks valmis ka Eestit kaitsma, kui selline vajadus tekib. Kelle vastutus ja huvi see on?

Aitäh küsimuse eest! Otsuse kas, relv käes, Eestit kaitsta, teeb ikkagi inimene ise. Meil on siin see Ukraina teema ja Ukraina näide väga selgelt üleval. Need inimesed, kes ei soovinud Ukrainat kaitsta, relv käes, jooksid minema, lahkusid. Suur hulk neist läbi Venemaa ja suur hulk neist jõudis ka Eestisse. Nad on pagulased. (Riina Sikkut täpsustab saalist.) Ma tahan rääkida sellest, et need inimesed peavad suutma ise otsustada. See valik on inimese enda valik. Ei ole võimalik kedagi vägisi püssi alla panna. Seda on ka Ukraina president korduvalt rääkinud. 

Ma kasutan nüüd seda, et mul on meeles üks Zelenskõi intervjuu 2023. aastast, kus ta käsitles seda, mis juhtus lõunaoblastitega, Hersoniga, Mõkolajiviga, Zaporižžjaga, selle piirkonnaga. See vallutati sisuliselt ilma püssipauguta 48 tunni jooksul, isegi kiiremini. Zelenskõi ütles, et otsustavaks osutus see, et kohalike omavalitsuste juhid olid kollaborandid. (Hääl saalist.) See oli väga konkreetne vastus. Ühesõnaga, kohalikul omavalitsusel on alati teatud julgeolekuaspekt. See on paratamatu. Kindlasti nii Kaitsevägi kui ka pädevad asutused võtavad seda arvesse. Aga see, kas minna püssiga riiki kaitsma, on ikka inimese individuaalne otsus. 

Madis Kallas, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Esmalt tänan eelmise vastuse eest, mis te minu küsimusele andsite. See puudutas suhtlust Riigikogu liikmete vahel ja seda mõjutustegevust. Aga mul on [ka teine] küsimus.

Eestis on minu mäletamist mööda põhiseadust muudetud viiel korral. Kas põhiseaduskomisjonis tuli jutuks ka see, kas nendel viiel korral on mingeid paralleele selle [praeguse] korraga? See puudutab just seda, et enne kolmandat lugemist on tekkinud oht, et viiakse sisse väga põhimõtteline muudatus, mida esimesel kahel lugemisel ei käsitletud ega arutletud siin suures saalis sellisel kujul. Kas oli mingisugune arutelu ka selles vaates, kuidas ja mismoodi need varasemad põhiseaduse muutmised on toimunud?

Aitäh küsimuse eest! Ma pean nüüd tõsiselt mälu pingutama. Sellest paberihunnikust, mis mul siin kaasas on, ma seda vastust ilmselt üles ei leia. Aga minu arvates selles dünaamikas, mis meil oli, siin ohtu küll ei nähtud. See probleem oli selle kaasatuse ja protsessi avatusega ju, ma ütleksin, lahendatud. Ma tean, et väga paljudel põhiseaduskomisjoni avalikel istungitel käisid omal initsiatiivil kohal ka [teised] Riigikogu liikmed. Nendest ülekannetest, mis on ka Riigikogu leheküljel saadaval ja millest osa olid ka YouTube'is, olid osa lausa viraalsed, neid vaatasid tuhanded ja tuhanded, kui mitte kümned tuhanded inimesed. See debatt oli avatud ja see oli dünaamiline. Aga täna me oleme siin, kus me oleme. Mina ei tea, millega see päev lõpeb. Aga meil kõigil on vaja mõelda, et see päev peaks lõppema selliselt, et meil ei oleks pärast häbi, et me teeksime ära oma töö, Riigikogu liikme töö, teeksime seda vastutustundega ja teeksime seda, tundes vastutust Eesti kodanike ees.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Siin on mitu küsijat just sotsiaaldemokraatide seast pööranud tähelepanu sellele, justkui me teeksime neid muudatusi kiirkorras ja teeksime eriliselt liiga määratlemata kodakondsusega inimestele. Kõigepealt julgen ma juhtida tähelepanu sellele, et kui sotsiaaldemokraadid leiavad, et teema [käsitlemist] oleks pidanud alustama varem, siis peaksid nad ju peeglisse vaatama, mitte opositsiooni poole, sest nemad olid valitsuskoalitsioonis. 

Aga küsimus on selline. Me kuulasime komisjonis paljusid eksperte ja arutasime seda ka omavahel. Mulle meeldiks, kui sa kordaksid üle, kas need eksperdid arvasid, et Venemaa kodakondsete ja määratlemata kodakondsusega isikute hoiakute vahel on mingid käärid. Kui neid kääre ei ole, siis kas ei ole see nagu natukene imelik vaade, et sotsiaaldemokraadid on nõus Venemaa kodanike hääleõiguse elimineerima, aga kodakondsuseta isikute hääleõigust ei ole nad nõus elimineerima?

Hea kolleeg Jaak Valge, äärmiselt vaimukas ja täpne tähelepanek. Tõepoolest, ekspertide hinnangul ei ole nõndanimetatud hallipassiinimeste või kodakondsuseta isikute hoiakud mitte ainult korrelatsioonis agressorriikide kodanike omadega, vaid teatud vanusegruppides on [need] isegi radikaalsemad kui Vene föderatsiooni kodanike seisukohad, just vis-à-vis Eesti riik, vis-à-vis sõda Ukrainas või Vene agressioon Ukrainas. See on keeruline küsimus. Mul on ikkagi see tunne, ma olen seda ka komisjoni istungil öelnud nii heale kolleegile Kallasele kui ka Lauri Läänemetsale, et sotsiaaldemokraatide esindatus põhiseaduskomisjonis oli päris pikalt ebaadekvaatne, ja komisjoni tegelik, ütleme, protsess, see sisemine dünaamika ei jõudnud lihtsalt otsustajateni fraktsioonis. Aga Jaak Valgele suur tänu, see oli äärmiselt professionaalne tähelepanek.

Hea kolleeg, ettekandja, ma juhin tähelepanu, et anda hinnanguid ühe või teise fraktsiooni esindatusele ühes või teises komisjonis, ma arvan, ei ole see roll, mis teil antud juhul on. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Ma arvan, et komisjoni aseesimees võib ikka anda hinnanguid komisjoni koosseisule. Aga ma sooviksin [esitada] jätkuküsimuse sotsiaaldemokraatide käitumise kohta. Mitu korda muudetakse oma seisukohta, puudub järjepidevus ja seda niivõrd põhimõttelises küsimuses. Alguses sotsid ütlesid, et nemad on täiesti põhiseaduse muutmise vastu. Siis öeldi, et nad on valmis põhiseadust muutma, aga et halli passi omanikele peaks valimisõigus alles jääma. Siis öeldi, et mingit kompromissi enam ei tehta, lausa öeldi, et kui koalitsioon peaks lagunema, kukutatakse ka põhiseaduse muutmine läbi. Nüüd jälle muudeti oma seisukohta, öeldi, et toetatakse halli passi omanikelt valimisõiguse äravõtmist, seda siis aastast 2029. 

Mis te arvate, kas sotsidel on üldse mingid väärtused ja veendumused, kui nad on suutelised nii lühikese ajaga mitu korda oma seisukohta muutma ja seda niivõrd põhimõttelises küsimuses?

Aitäh! Kui ma hakkaksin otse vastama, siis ma läheksin libedale teele ja saaksin oma hea kursusevenna käest väikese nahatäie. Ma pigem sellele teele ei lähe.

Aga tõepoolest, me oleme – ma räägin niisugusest poliitilisest vaatest – keerulises ja dünaamilises olukorras. Kindlasti ei ole selles olukorras mitte ainult need Riigikogu liikmed, kes istuvad teist paremat kätt. Ilmselt on keerulises olukorras ka mitmed teised, kes peavad tegema kompromisse. On muidugi võimalik valida see, et võidelda kompromissitult lõpuni ja viskuda ambrasuurile. See võimalus on alati. Kui palju see tegelikult lähtub sellest mandaadist, mis teile või mulle antud on, sellele ei olegi võimalik vastata, see on sisetunde küsimus.

Ma arvan, et inimesel on alati võimalus areneda. Võib rääkida sellest, et kui kellegi poliitilised vaated kardinaalselt ja radikaalselt päevapealt muutuvad, siis see tundub küsitav. Aga kui tegemist on konkreetse [küsimuse] lahendamisega, siis ma pean ütlema, et minul ei ole seda halba tunnet, et sotsiaaldemokraadid oleks mingilgi moel, ütleme, sellist parlamentaarset praktikat, parlamentaarset head tava rikkunud. 

Ma usun, et selline empaatiavõime teise inimese otsustuse põhjendatuse kohta peaks meil ka siin kohapeal olema. Mul on kindlasti hea meel, et sellised dünaamikad on ilmnenud. Me ei tea, mismoodi see lahenduse leiab. Selle lahenduse juurde me jõuame siin võib-olla mõne tunni jooksul. Aga jah, ma juba seda ütlesin ja ma sotsiaaldemokraatidest kolleegide hingeellu rohkem ei tungi.

See on hea. Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Ants! Vahepeal toimus siin arutelu selle üle, kas ja kuidas oleksid halli passi omanikud valmis Eesti riiki kaitsma. Tuletan meelde, et Eestis ei ole teiste riikide kodanikud ja halli passi omanikud kaitseteenistuskohuslased, neid ei kutsuta ajateenistusse, reservteenistusse, ja ammugi ei saa nad teenida tegevväelastena. Samamoodi ei saa nad olla Kaitseliidu tegevliikmed. Tõsi, teiste riikide kodanikud ja halli passi omanikud saavad olla Kaitseliidu toetajaliikmed, aga sel juhul peavad nad olema Kaitseliitu vastu võetud, mis on omaette protseduur ja ei käi nii lihtsalt. See on kõik. Küsimust ei ole.

Aitäh, hea kolleeg! Tõepoolest, ma mäletan, et viimase paari kuu sees oli üks liigutav artikkel ühest Narva noormehest, kes on Kaitseliidu toetajaliige. Tema jaoks on motivatsioon omandada Eesti kodakondsus seotud sellega, et ta soovib Eesti riiki kaitsta. See tähendab seda, et see inimene, kes tõsiselt tahab panustada, lahendab oma formaalse suhte riigiga ka kohe ära. Sellest ka minu optimism, et neid inimesi, kes soovivad Eesti kodakondsust omandada, tuleb pigem juurde, mitte ei jää vähemaks.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kes vähegi jälgivad rahvusvahelist pilti, näevad, et viimastel aastatel on Venemaa väga aktiivselt püüdnud mõjutada valimistulemusi. Kindlasti teeb ta tulevikus seda sama aktiivselt. Oma lähipiirkonnas või piiride taga olevates riikides [püüab ta mõjutada] muidugi ka [kohalikke] valimisi. See hulk inimesi, kes on näidanud Eesti Vabariigile, et nad päris nii-öelda siinsed ei ole, kodakondsust ei taotle, keelt ei õpi, ja kes näitavad seda ka oma poliitilise staatusega, olles mõne teise riigi kodanikud või siis mitte taotledes Eesti kodakondsust ja olles kodakondsuseta isikud, on kindlasti eriti manipuleeritavad. Öeldakse, et riiklikke küsimusi omavalitsuste tasandil ei lahendata. Aga haridusküsimused? Just nendes omavalitsustes, kus selline valijaskond on, oldi eestikeelsele õppele ülemineku vastu. Aga elanikkonnakaitse? Näiteks varjendite küsimus. 

Aitäh, hea kolleeg! 

Kas teil on veel mõni teema nendele lisaks, mis näitab, et omavalitsuste tasemel tegelikult lahendatakse riiklikke küsimusi?

Aitäh!

Ma lähtuks vastates täiesti teistsugusest loogikast. Eesti kodanikud elavad Eesti riigis, Eesti kodanikud elavad ka selle riigi kohalikes omavalitsustes, Eesti riigi kodanikel on ükskõik millises Eesti kohalikus omavalitsuses õigus olla koheldud kui Eesti kodanikud. Neid signaale, et see mitte päris alati välja ei tule, on olnud läbi aastate piisavalt, mis tähendab, et Eestis on kohalikke omavalitsusi, kus tihtipeale ei olegi võimalik eesti keeles asjaajamisega hakkama saada. Siin tekib see küsimus ja see on riigi väärikuse küsimus: kas riik on suuteline ennast kehtestama või mitte? Kui riik ei suuda kehtestada ennast, ütleme, [nõudes] keelenõude [täitmist] ametiasutustes, siis on mul keeruline mõelda, et see riik peaks hakkama saama kas siis mingisuguste massiliste õigusrikkumiste puhul või lausa olukorras, kus on vaja seda riiki kaitsma hakata. Mis toimub nendes kohalikes omavalitsustes? Ma arvan, et Eesti kodanikul on õigused Tartus ja Eesti kodanikul peavad olema samad õigused ka Narvas.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Väga hea, et siin tuli üles teema, et kodakondsust mitteomavad isikud on küsitluste järgi veel radikaalsemadki kui Vene kodanikud. Selle taustal on minu meelest äärmiselt kummastav, kui siin saalis esitatakse ähvardust viiendast kolonnist. See on, ma ütleks, lausa ohtlik. Eriti, kui meenutada seda, et needsamad erakonnad nõudsid ju siis, kui Vene ja Valgevene kodanikelt võeti ära relvaload, neile nende allesjätmist. Ja jäetigi. Nüüd nõutakse, et neil oleks lisaks ka valimisõigus [edasi]. Aga samal ajal, kui peetakse ebanormaalseks, et Eestis [saaksid] valida ainult Eesti kodanikud, ei ole ma kuulnud sellist pahameelt näiteks Venemaa või Valgevene kohta, kus ei ole teiste riikide kodanikel ja mittekodanikel mingit õigust valida. Millest sihukene vahetegemine võiks tuleneda?

Aitäh, hea kolleeg! Ma pean ütlema, et ega inimeste pähe, olgu nad või kolleegid, ei näe, et kas neil on mingi agenda või nad lihtsalt ongi veendunud selles, et nii, nagu asjad on olnud, peaksid need ka jääma, et mõned inimesed ongi teistest nagu kvaliteetsemad või on õigustatud nende õiguste alleshoidmine, kuigi nende suhe riigiga ei ole reguleeritud. Mul tekib ikkagi see tunne, et osal meist on sees see saamise mentaliteet, et Eesti riigile ei taheta anda, aga Eesti riigilt tahetakse saada. See on võib-olla ka nende seisukohtade juurpõhjus ja see on tulnud ajaloost. See ei ole midagi sellist, mis sünnib täna ja iga päev ja taas, see mentaliteet kandub edasi aastakümnete tagant.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Tänan teid veel kord. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Martin Helme, palun!

Suur aitäh! Head kolleegid! Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on üle kümne aasta väga selge ja lihtsa joone peal olnud: 2013. aastal võttis erakond vastu oma programmi, 2015. aastal pani [selle teema] valimisplatvormi, 2019. aastal oli see meil samamoodi üks konkreetsetest valimislubadustest. Me lähtume väga lihtsast riigiõiguslikust põhimõttest: kui me vähegi usume seda, mis on pandud kirja meie põhiseaduse preambulisse ehk mis on sätestatud meie riigi mõttena, kui me usume, et meie riigi mõte on ehitada rahvusriiki, siis tuleb lahendada ära probleem, et meie riigis omavad ebaproportsionaalselt palju poliitilist võimu mittekodanikud ja teiste riikide kodanikud. Sellest lähtuvalt, ilma kellelegi liiga tegemata, ilma tegemata vahet, kas need on šveitslased, kanadalased, valgevenelased või venelased, ütleme ei: Eestis peavad saama kõikidel valimistel hääletada ainult Eesti kodanikud. 

Nüüd on küsimus, kas see on hea või halb, kui me võib-olla võimendame siin naturalisatsiooniprotsessi või käivitame selle, nii et mingid inimesed, kes siiamaani on olnud kas teise riigi kodakondsuses või üldse ilma kodakondsuseta, soovivad edaspidi Eesti kodakondsust võtta. Kui me seda õigesti teeme, siis on see pigem hea. Naturalisatsiooniprotsess tähendab seda, et õpitakse ära keel, saadakse selgeks kohalikud kombed ja reeglid ning väljendatakse lojaalsust sellele riigile, kus kodakondsust taotletakse. Aga see ei ole [mõeldud] kellegi kiusamiseks, seda [tehakse] meie rahvusriigi ehitamise eesmärgil. 

Eriti tore on see, et me oleme selles küsimuses olnud nii põhimõttekindlad, et me oleme liigutanud seierit Eesti poliitilisel väljal. Tuletame meelde, missugune veel mõni kuu tagasi, sügisel, oli see ühiskondlik infoväli. Ühiskondlik infoväli oli selge: võtame paari riigi [kodanikelt] hääletusõiguse, aga vastutasuks paneme mittekodanikud põhiseadusesse valimisõigusega kirja ehk solgime põhiseaduse ära, ja neid, kes ei ole nõus, et me solgime põhiseaduse ära mittekodanikega, eelkõige venekeelsete mittekodanikega, hakkame putinistideks sõimama, et nad nõus oleks. Sest kui sa putinismimalakaga kellelegi vastu pead virutad, siis on ju selge, et ta peab kohe alistuma, selili keerama ja nõus olema. Me ei olnud nõus sellise lähenemisega. Me ei olnud nõus, et me solgime ära oma põhiseaduse, et me teeme pooliku lahenduse, mis tekitab meile järgnevatel aastatel ja aastakümnetel äärmiselt suure riigiõigusliku probleemi.

Tänu sellele, et EKRE on nii kange, nii põhimõttekindel, nii sirgeselgne, ei jätnud me mingit võimalust näiteks Isamaale poliitilise väljaku samal tiival mingeid kompromisse otsida. Nad tulid koos meiega samale joonele. Tänu sellele, et nemad tulid koos meiega samale joonele, ei jätnud me mingit võimalust reformierakondlastele lolli putinismijuttu ajada ning nad tulid ka meiega samale joonele. Kuna nemad [kaasa] tulid, siis ka viimased, kes ainsana järele olid jäänud, viskasid eile rätiku ringi. Need olid sotsid. No neil ei ole niikuinii mingeid põhimõtteid, neile ei saanud see kõik keeruline olla. 

Nii et võite meile aitäh öelda. Hääletame õigesti! Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Eerik-Niiles Kross, palun!

Hea aseesimees! Head kolleegid! Olemegi jõudnud põhiseaduse muutmise [seaduse eelnõu] kolmanda lugemiseni. Ei taha midagi ära sõnuda, aga tundub, et äkki saamegi hakkama. 

Olles kuulanud seda debatti siin, ma tean, et paljudele tundub, nagu vaidlused oleksid olnud väga rasked ja võitlus oleks olnud äge ning hirmsasti verd ja pisaraid oleks valatud. Ma võin ajaloolasena öelda, et tegelikult on seekordne põhiseaduse muutmise protsess olnud üllatavalt rahulik, üllatavalt üksmeelne, ja ma ütleksin, et lõpuks isegi Riigikogu ühendav. Keegi ei saanud täpselt seda, mida tahtis, aga kokku on lepitud tekstis, vähemasti teksti variantides. Mulle tundub, et lõpuks on seda ehk valmis toetama umbes 92% Riigikogu koosseisust. See on täpselt sama protsent, millega kehtiv põhiseadus 1992. aasta rahvahääletusel vastu võeti.

Muide, kui 1992. aastal põhiseadust tehti, siis olid vaidlused märksa radikaalsemad, aga kriitika põhiseaduse tegemise suhtes oli praktiliselt identne. Kriitika oli väga häälekas, nagu ka nüüd. Kõigepealt oli see kriitika, et põhiseadust ei tohi muuta, sest muutumatu põhiseadus on väärtus iseeneses. Oli neid, kes ütlesid, et muuta võib, aga muutjad on valed. Oli neid, kes ütlesid, et parem on seda muuta mõne teise paragrahvi või rakendusseaduse muutmise kaudu. Oli neid, kes ütlesid, et muuta võib, aga mitte nii kiiresti – neid on ka täna. Oli neid, kes ütlesid, et muuta võib, aga [muudetakse] liiga aeglaselt, me peame kiirustama. Ja nõnda edasi.

Üks kolleeg, siin äsja kõnelenu, armastab öelda, et see on olnud morsipidu, mis meil siin on viimased kuud toimunud, võrreldes sellega, mis oli 1992. aastal. Selles küsimuses, kas Põhiseaduse Assamblee üldse tohib olemas olla, oli siis tohutu vaidlus. Ülemnõukogu saadikud leidsid, et see on tagasilangemine totalitarismi. Leiti, et kehtiv põhiseadus, praegune, [tekitab] parlamendi terrori ja ei ole absoluutselt demokraatlik. Loomulikult tuli arutlusele mittekodanike valimisõigus, ka siis oli see arutlusel. Muide, 1992. aastal pandi lisaks põhiseadusele rahvahääletusele küsimus – paljud ei mäleta seda –, kas laiendada valijate ringi nendega, kes taotlevad Eesti kodakondsust. Selle lükkas Eesti rahvas üsna napilt tagasi, 52%‑ga hääletanutest. Rein Taagepera kirjutas tol ajal, et on suur oht, et Põhiseaduse Assamblee lõhestab ühiskonda, ja on oht, et Põhiseaduse Assamblee kuulutab ennast superparlamendiks, tühistab üldse 20. augusti kokkuleppe ja nõnda edasi. Loomulikult oli neid, kes ütlesid, et põhiseadus ei lahenda üldse mitte midagi, et selle muudatuse tegemine on mõttetu, tuleks muude asjadega tegeleda, riik üles ehitada. Aga sellele vaatamata, kui teksti hakati koostama, siis EKP‑st ERSP‑ni lepiti suhteliselt ruttu kokku sisus, leiti, et Eestis peaks olema üks tasakaalustatud parlamentaarne demokraatia.

Mõnes mõttes see arutelu, mis meil siin toimus – paljud muutsid oma seisukohti või need seisukohad arenesid –, oli üsna sarnane. Ma arvan, et see, mis meil täna lõpuks ehk vastu võetakse, on täitsa hea [variant]. Kuigi seda on kritiseeritud täpselt kõikide nendesamade argumentidega, mida ma siin 1992. aastast meenutasin, ei kehti need ka selle meie põhiseadusemuudatuse suhtes. 

Siin on öeldud, et see olevat selle Riigikogu koosseisu kõige ajaloolisem otsus. Eks iga töötegija peab ise oma tööd kõige tähtsamaks. Aga meenutan, et see on viies kord, kui 1992. aasta põhiseadust muudetakse: 2003. aastal tehti muudatus Euroopa Liiduga [ühinemise jaoks], 2007. aastal lisati preambulisse eesti keel, 2011 tegeldi Kaitseväe juhtimise küsimustega, Kaitseväe juhataja ametisse määramisega, mis oli väga tähtis [muudatus], riigijuhtimise seisukohalt võib-olla isegi tähtsam kui praegune. Täna siis kehtestame kodakondsuse seaduse kohalike valimiste jaoks. Mõnes mõttes võiks ütelda, et see lõpetab okupatsioonist [iseseisvusele] ülemineku perioodi ja lõpuks me saavutame nii-öelda täieliku demokraatse suveräänsuse. Ma ütleksin niimoodi suureliselt.

Ma arvan, et see on väga ajakohane otsus. Öeldakse, et okupatsioonipärandi kõrvaldamine võtab tavaliselt sama kaua, kui okupatsioon ise kestis. Meie teeme seda natukene kiiremini. Võiks ju öelda, et võiks veel 15 aastat oodata. Paljud ongi öelnud. Ma arvan, et on õige aeg. See viis aastat päikeseloojangut, nagu seda siin miskipärast nimetatakse – ma ütleksin, et see on küll pigem päikesetõus –, nii pikalt antakse aega, kõrvaldab ka selle õigustatud ootuse probleemi, sest mittekodanikud saavad ette hoiatatud, nad saavad soovituse võtta Eesti kodakondsus. Ma arvan, et Eesti riik on pärast tänast otsust parem kui enne. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Teistele kolleegidele selgituseks: kuna kasutati ära ainult viis minutit, siis ma tõepoolest ei katkestanud, et [kõneleja saaks] lisaaega küsida. Ta kindlasti oleks [lisaaega] saanud. 

Eesti 200 fraktsiooni nimel Ando Kiviberg, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Head Eesti inimesed, kes seda otsustamist praegu ülekande vahendusel jälgivad! Pean oma sõnavõttu alustama mõne kolleegi jaoks ehk juba tüütuks muutunud meeldetuletusega, miks me tänase põhiseaduse muutmise otsustamiseni oleme jõudnud. Russki mir'i nimelise koloniaalimpeeriumi taastamise ja laiendamise ideest hullununa peab Putini režiim ning Vene ühiskonna enamus õigeks naaberriike ja ‑rahvaid enesele verise vägivalla abil allutada. See kollektiivne väärastunud seisund, millesse Vene ühiskond on endiste tšekistide juhtimisel sammhaaval jõudnud, näitab ilmekalt, kui sügavalt katki on võimalik teha terve rahva moraalne kompass osava ning pikaaegse massimanipulatsiooniga. Teises maailmasõjas langenute austamisest on sel viisil saanud hoopis sõdinute ülistamine ning kultuslik võiduhüsteeria. "Možem povtorit!" röögivad propagandistid Vene riiklikes telekanalites. "Na Berlin!", "Budem bombit Washington!" karjuvad verekarva loosungid nende lavastuslikel võidupühapidustustel. Kui tõpral on veremaitse suus, siis tahab ta lisa ning see tahtmine vaid paisub. 

Meie siin oma pisikeses Eestis oleme püüdnud ikka kõigiga hästi läbi saada. Enamasti. Me oleme muretsenud, et ega me oma iseseisvuse taastamise püüdlusega ometi kedagi ära ei pahanda. Oleme katsunud enamasti tülidest hoiduda. Tülitsemine on Eesti talupojatarkuse kohaselt mõttetu ja kulukas. Me olemegi seda iseseisvust ja eestluse tugevdamist omaenda riigis näiliselt justkui häbenenud. Oma taastatud riigi põhiseadusessegi kirjutasime heasoovlikult ja leplikult äsjaste kolonialistide õiguse oma kodukoha asjades kaasa rääkida. Lootsime, et ehk nemad, nähes vaba maailma elukorralduse eeliseid ning Eesti kultuuri unikaalseid väärtusi, loobuvad pikapeale suurvene šovinistlikust eluhoiakust. Lootsime, et nad saavad lõpuks aru, missugune koletis oli bolševistlik Nõukogude Liit, ja neist saavad lõpuks ometi lahked ja sõbralikud, Eesti riiki hindavad ja austavad kodanikud. Osadest saidki, mille üle tuleb olla rõõmus. Kuid liiga paljudest kahjuks siiski mitte. Vene impeeriumi müütiline suurus ja väiksemate naabrite enesele allutamine, enda hoolimatusesse, lohakusse, räpasusse ja vägivallavõimu kiskumine paistis olevat liiga paljudele neist palju tähtsam. 

Ukraina vabadussõja kestel on Kremli režiim oma nähtamatu võitluse ehk hübriidsõja pingutusi kõikjal üle kogu vaba maailma kõvasti kasvatanud. Selle ilminguid on näha pidevalt ka Eestis. Kõige selle tõttu ei ole meil enam kuidagi võimalik leplik olla. Me peame ilmutama otsustavust, näidates oma meelekindlust kõige kallimate väärtuste kaitsmisel. Niisiis, kõik need otsused, mis vähendavad Venemaa Föderatsiooni võimalusi meil Eestis oma varjatud mõju kasvatada, tuleb meil teha kindlal meelel ning kõhklemata. 

Täna on saalis natukene tunda 1991. aasta 20. augusti hõngu. Põhiseaduse muutmisega oleme tegemas otsustava sammu Eesti vabastamisel Nõukogude okupatsiooni kolonialistlikust pärandist. 

Kiirmenetluse varal põhiseaduse muutmine nõuab erakordselt laia üksmeelt. Eesti 200 fraktsiooni nimel tahan ma südamest tänada kõiki auväärseid kolleege enamikust Riigikogus esindatud erakondadest, kes on otsustanud heita kõrvale omavahelised erimeelsused ning asunud esitatud viisil Eesti põhiseaduse muutmist toetama. Poolthääle andmine on väike liigutus saadikule, aga väga suur samm kogu Eestile. 

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ühtlasi kutsun siinkohal üles kõiki neid, kes seni oma südames veel kahtlevad, leidma eneses see kindlus ning ühinema põhiseaduse muutmise toetajatega. Näitame, et me oskame hoida ühte, kui aeg seda nõuab. Tänan ära kuulamast!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel Helir-Valdor Seeder, palun!

Palun kaheksa minutit.

Kaheksa minutit. 

Aitäh! Head kolleegid! Lugupeetud Riigikogu juhataja! Me oleme täna tõeliselt ajaloolises hetkes ja ajaloolise valiku ees, nagu on ka varem räägitud, sest see põhiseaduse muudatus, juhul kui ta peaks jõustuma, muudab nii meie olevikku kui ka meie tulevikku, ja väga pikaks perioodiks. Põhiseaduse muutmine on üldse väga tõsine ettevõtmine. Väga põhjalik ja vastutustundlik arutelu siinjuures on igati põhjendatud. See on ju seekord nii ka olnud. 

See muudatus, mille üle me praegu siin arutleme, on ju tingitud nii muutunud julgeolekuolukorrast kui ka sellest küsimusest, kellele kuulub võim, kellele kuulub põhiseaduslik võim. Rõhutan: põhiseaduslik võim. See ei ole kohaliku elu küsimus või külatagune asi, kellele kuulub kohalikes omavalitsustes, sealhulgas Eesti Vabariigi pealinnas, poliitilise võimu formeerimise õigus. 

Me oleme siiski aega kaotanud. Kolleeg Kross tõi võrdluseks 1992. aasta põhiseaduse [tegemise] arutelud ja protsessi. Mina arvan, et see taustsüsteem ja kogu laiem olukord on siiski teistsugune kui 1992. aastal, väga mitmest aspektist. 

Kõige peamine ongi just julgeolekuaspekt, sest niisugust sõda ei ole meie piiride lähedal Euroopas pärast teist maailmasõda olnud. See, et me oleme alles rohkem kui kolm aastat pärast selle sõja täiemahuliseks aktiveerumist selle põhiseaduse muudatusega siin saalis, on siiski kogu parlamendi, nii selle koosseisu kui ka eelmise koosseisu enesekriitika koht. Sellistes olukordades me võiksime [tegutseda] kiiremini ja leida ka laiapõhjalise üksmeele kiiremini. 

Ma tuletan meelde, et selle protsessiga me alustasime 2022. aastal, kui Isamaa tol ajal esitas seadusemuudatuse eelnõu, mitte põhiseaduse muutmise eelnõu. Sealt alates on need arutelud parlamendis kuni tänaseni kestnud. 

Ametisse astunud koalitsioon eksitas 2023. aastal avalikkust, kirjutades koalitsioonilepingusse, et otsitakse lahendusi – pange tähele: otsitakse lahendusi! –, kuidas peatada Valgevene ja Venemaa ehk agressorriikide kodanike hääleõigus põhiseadust muutmata. Igaüks saab aru, et sellist lahendust ei olnud Eesti õigusruumis võimalik üldse realiseerida, isegi mitte teoreetiliselt. 

Sellele on järgnenud pikem arutelu. Vahepeal on seda põhiseaduse muudatust [tahetud täiendada] kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute registreerimise kohustusega ja selle delegeerimisega seaduse tasemele, niinimetatud meelsuskontrolli sisseviimise sooviga on püütud jagada meie liitlasi nendeks, kellel oleks hääleõigus, ja nendeks, kellel ei ole hääleõigust, [on tahetud lisada põhiseadusesse] Euroopa Liidu liikmesriigid, [kelle kodanikud] nii või naa on meil juba kohalikel valimistel hääleõiguslikud. Lõpptulemusena – tunnustan kolleege, kes on valmis seda põhiseaduse muudatust, kas siis 26 või 55 Riigikogu liikme muudatusettepanekut toetama – on põhimõtteliselt jõutud tagasi selle algse initsiatiivi juurde, millega Isamaa 2022. aastal välja tuli. 

Aga kuna see on ka julgeolekuküsimus, siis ma tahan rõhutada, et siiski üks tilk tõrva selles meepotis on, just nimelt julgeolekuaspektist tulenevalt. See on see pahupidi päikesetõus või päikeseloojang, kuidas kellelegi. Kui me räägime julgeolekuolukorrast, siis see on akuutne just nimelt praegu. Aga just nimelt praegu, sõja ajal, me jätame neile inimestele selle valimisõiguse, aga 2029. aastal – ma väga loodan, et siis on olukord julgeoleku mõttes stabiliseerunud –, neil enam seda valimisõigust ei ole. Nii et on natuke kahju, et me ei ole valmis minema mööda seda lihtsat ja kiiret lahendusteed, aga jah, igal kompromissil on oma hind. Ma kinnitan, et Isamaa on valmis ühise laiapindse toetuse leidmise nimel loomulikult toetama ka kompromissettepanekut. 

Miks see muudatusettepanek on ka tuleviku seisukohalt oluline? Öeldakse, et kodakondsuseta isikute arv ju tulevikus väheneb. See ei pruugi sugugi nii olla. Meile on juba sisse rännanud kümneid tuhandeid sõjapõgenikke Ukrainast, kellel kehtiva põhiseaduse ja kehtiva valimisseaduse kohaselt tekiks kolmandate riikide kodanikena tulevikus valimisõigus. Ja me ei tea, kuidas käsitleda siis kõiki selliste riikide kodanikke, mida Eesti riik ei ole tunnustanud, on see siis Palestiina, Lõuna-Osseetia, Abhaasia või mõni teine. 

Nii et see põhiseaduse muudatus loob turvalise ja kontrollitava keskkonna ka tulevikuks. See on oluline ka sisemise rahu ja turvalisuse seisukohalt. Siin on ikka küsitud, milline on see julgeolekuanalüüs ja nii edasi. Tuletan meelde hiljutisi Rumeenia valimisi, kui Venemaa püüdis jõuliselt valimistulemusi mõjutada. Kui meil Eestis tulevikus ei ole enam sellist sihtrühma, keda Venemaal oleks võimalik taoliselt mõjutada, siis loomulikult kaob ka Venemaa motivatsioon sekkuda niisugusel kujul oma naaberriigi sisemistesse valimistesse. 

Kas ei ole liiga vähe aega järgmiste kohalike valimisteni, et põhiseadust õigusriigile kohaselt muuta? Ma võin öelda, et ei ole. Meil on ka varasem kogemus, seesama 1992. aasta kogemus. Põhiseadus jõustus 3. juulil 1992 ja valimised toimusid juba 20. septembril 1992. Või 1999. aastal toimunud valimisseaduse muutmine, kui me sätestasime eesti keele oskuse nõude 16. juunil 1999 ja valimised toimusid 17. oktoobril samal aastal. Nii et meil on olnud selliseid kogemusi, [need muutmised on saanud heakskiidu] nii presidendi kui ka õiguskantsleri institutsioonilt, neid ei ole vaidlustatud. Seetõttu julgen ma küll kutsuda kolleege üles selle [muutmise] poolt hääletama. 

Lõpetuseks, kas 1992. aasta põhiseaduse koostajate langetatud valik oli viga? Seda võib tõlgendada nii ja naa, aga taustsüsteem ja olukord olid täiesti erinevad, sest siis tekkis hetkega peaaegu pool miljonit määratlemata kodakondsusega isikut, Vene väed olid sees ja nii edasi. See taust oli täiesti teine ja see valikute tegemise koht ja aeg olid täiesti teised, praegune aeg selle Venemaa agressiooni taustal erineb tollest ajast.

Nii et ma kutsun kõiki kolleege üles lähtuma oma südametunnistusest ja parimatest tõekspidamistest, heitma kõrvale piirjooned opositsiooni ja koalitsiooni ning erakondade vahel ja toetama seda muudatusettepanekut. Aitäh!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Lauri Läänemets. Palun!

Palun kolm minutit lisaaega.

Kaheksa minutit. 

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid on järjepidevalt toetanud Valgevene ja Venemaa kodanikelt hääleõiguse äravõtmist, kuid me pole kunagi toetanud seisukohta, et kodakondsus või rahvus automaatselt määrab inimese julgeolekuohuks. Julgeolekuoht on individuaalne. Grupikuuluvuse järgi määratleti inimesi Natsi-Saksamaal ja Nõukogude Liidus. Selle eelnõu algatamisel allkirja andes ükski sotsiaaldemokraat sellisest inimõigustevastasest mõtteviisist ka ei lähtunud. 

On tõsi, et me oleks eelistanud teistsugust lahendust, mille järgi valimisõigus oleks neil mitte Eesti kodanikel, kes südames ja tegudes on Eestiga: nad on eestimeelsed ning austavad Eesti suveräänsust ja terviklikkust. On aga fakt, et me ei leidnud sellisele lähenemisele parlamendis toetust. Me ei leidnud püüdlustest hoolimata ka avalikku, häälekat toetust neilt inimestelt, kes omavad ühiskonnas olulist kaalu või sisustavad mõnda institutsiooni, ning see on meid toonud siia, kus me täna oleme. 

Samuti ei ole meil võimalik nõustuda käsitlusega, mille järgi kodakondsuseta isikud võrdsustatakse Vene ja Valgevene kodanikega. Kui teise riigi kodaniku puhul saab teoreetiliselt eeldada vähemalt lojaalsuskohustust, siis halli passi [omanike puhul] oli eeldus, et need inimesed loobuvad Venemaa kodakondsusest. Ja nad tegid seda. Samuti oli toona Eesti riigil ka teine ootus: et võimalikult paljudest neist saaksid Eesti kodanikud. Seega on meil ootus, et kiiremas korras astuks valitsus samme, mis aitavad halli passi omanikel kodanikeks saada: näiteks eraldi suuremamahulise keeleõppe võimaldamine mittekodanikele, kodakondsuse andmisel tuleks arvestada seda, et noored on koolis sooritanud eksami B1‑tasemel ja nii edasi. Siis oleksid järgmistel kohalikel valimistel võimalikult paljud neist inimestest Eestiga, mitte trotsist Venemaa mõjutustegevuse kütkes.  

Meil jäi pidamata aga debatt selle üle, miks meil üldse on nii palju Vene ja Valgevene kodanikke ning halli passi omanikke. Ilmselgelt oleks me selles arutelus üpris kiiresti jõudnud erakonna Isamaa juurde, kes sellised riikidevahelised kokkulepped, kodakondsus‑ ja immigratsioonipoliitika on suuresti kujundanud, ning nüüd lahendab kõige häälekamalt enda tekitatud probleemi. 

Sotsiaaldemokraadid hääletavad täna mõlema muudatusettepaneku vastu. Me soovime, et riik ei lükkaks kõrvale neid, kes 30 aastat tagasi teadlikult Venemaa kodakondsusest Eesti kasuks loobusid. Küll aga hääletame põhiseaduse kiireloomulise muutmise ja põhiseaduse muutmise poolt. Seda selleks, et Isamaal ja Reformierakonnal ei oleks võimalik omavahelises võistluses järgmised kolm aastat Eesti ühiskonda hääleõiguse küsimuses polariseerida ning siin elavaid inimesi alandada, samuti selleks, et selles küsimuses saabuks selgus ja konkreetsus ning oleks vähem neid, kes taolises ühiskondlikus surutises radikaliseeruks või avaneks Venemaa mõjutustegevusele.   

Lõpetuseks pöördun eelkõige Reformierakonna, aga ka teiste kolleegide poole, kuna meie arvates polnud teie viimaste nädalate tegevus sotside suunal parlamendierakonna kohta väärikas. On mõistetav, kui kedagi soovitakse mõjutada, kuid labane laim ei tee teist kedagi suuremaks. See sotse ei mõjuta. Meil on omad loogikad ja argumendid, mille järgi me otsustame. Need meeleheitlikud katsed veenda inimesi või pakkuda neile meelehead selle eest, et nad oleks hääletamise ajal WC‑s või haiged, kompavad seadusrikkumise piire. Ausalt öeldes oli see meie jaoks solvav. Ärge palun rohkem oma rikutuse mõõdupuuga meid mõõtma tulge. 

Ma tänan kõiki neid, kes põhiseaduse küsimuses sotsiaaldemokraatidega kaasa mõtlesid, kes julgesid enamuse vastu sõna võtta ja argumenteerida. Tihti olid need argumendid kaalukamad kui vaid väide, et kodakondsus määratleb ohu. Aitäh!

Vaatamata kriitikale tänan teid väga. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh! Ma seekord ei hakanud kõnet ette valmistama, et seda paberilt ette lugeda. Ma olen seda korduvalt siin juba teinud. Tahan lihtsalt rääkida südamest. Aga ma ei taha rääkida saadikutega, sest minu kolleegid Keskerakonna fraktsioonist teavad niigi, mida ma tahan rääkida, ja teised kas ei taha seda üldse kuulata või siis kuulavad, aga kahjuks ei kuule, nagu näitab kogemus. Nii et ma tahan rääkida lihtsalt Eesti inimestega, meie riigi kõrgeima võimu kandjaga ehk Eesti rahvaga. 

Head Eesti inimesed! Tihti räägitakse sellest, et meil siin sünnib ajalugu või et täna on ajalooline päev, ajalooline hetk. See kõlab nagu paatoslikult, aga vahepeal me unustame ära, et ajalooline päev ei tähenda ilmtingimata midagi positiivset. Võib olla täiesti negatiivne ajalooline päev. Ma kardan, et täna võib selline päev olla. Me tahame siin Riigikogus võtta ära valimisõiguse 130 000 või isegi 140 000 inimese käest, kellel on selline võimalus olnud rohkem kui 30 aastat. Ja ajendiks on nende pass, neil on vale pass. 

Räägime nendest põhjendustest. Esialgu oli põhjenduseks julgeolekuoht. Siis tuli välja, et ohtu nagu otseselt ei olegi. Sellest rääkis õiguskantsler, sellest rääkis ka endine kaitsepolitsei juht, kes isegi arvas, et võib-olla on suurem julgeolekuoht siis, kui selline otsus on tehtud ja need inimesed on jäetud ilma hääleõiguseta. 

Aga ma arvan, et nendel turbulentsetel ja keerulistel aegadel, mil me elame – ja ma ei räägi ainult Euroopast, vaid tervest maailmast –, oleks Eesti huvides kindlasti ühtne ja konsolideeritud ühiskond, kus kõik on valmis tegutsema nagu üks, on valmis kaitsma Eesti riiki ja on valmis olema osa siinsest ühiskonnast. Kas see samm, mida täna tahetakse teha, viib meid päriselt selle eesmärgi suunas? Ma julgen väita, et pigem vastupidi. 

Mis on siis need tagajärjed, mis meid ees ootavad, juhul kui selline muudatusettepanek saab heakskiidu? Meil on 130 000 või 140 000 pettunud inimest, kellele riik saatis signaali: vaatamata sellele, et te pole mitte midagi otseselt valesti teinud, teil on lihtsalt vale kodakondsus või teil üldse ei ole kodakondsust, me ikkagi teid ei usalda ja me ei taha, et te edaspidi hääletaksite isegi kohalikel valimistel. No ja nendel inimestel on kõikidel lähedased, sõbrad ja sugulased. Uskuge mind, ka nemad on selles otsuses pettunud. On väga suur mass inimesi, kes on pettunud, ja mina ei tea, mis on nende edaspidised meeleolud, kuidas nad siin Eestis edasi elavad ja mida nad mõtlevad. 

Aga päris põhjus, ma arvan, ei ole ei julgeolekuoht ega mingi ühiskonna riivatud õiglustunne, millest siin räägiti. Ma arvan, et tegelikult tahetakse mõjutada kohalikke valimisi, mõjutada nende tulemusi. Võib loomulikult proovida seda teha, aga ma arvan, et see ei ole päris õige ja õiglane. Täna ja ka eile kirjutas näiteks sotside aseesimees Jevgeni Ossinovski, Tallinna linnapea, et see ongi ainuke põhjus, et tahetakse Tallinnas võimule saada, ilma Keskerakonnata nii-öelda. See on avalik saladus, mille ta avaldas, aga paneb mõtlema, et kui sotsid juba ise seda räägivad, siis on asi võib-olla tõepoolest klaar. 

Aga kui ma juba sotsidest räägin, siis tahaks veel paar sõna nende kohta öelda. Eile lugesin uudist, et sotsid nüüd otsustasid, et nemad hakkavad seda muudatusettepanekut toetama või toetama pigem põhiseaduse muutmist. Siis mul tekkis väga kõvasti déjà-vu tunne. Mulle tuli meelde, et eelmise aasta novembris räägiti täpselt samamoodi, et nemad on seda meelt, et ei tohi üldse põhiseadust muuta, et kelleltki ei tohi võtta ära valimisõigust või hääletamisõigust, täpselt nagu Keskerakond on rääkinud. Aga siis toimus midagi, sotsid mõtlesid ümber või sõid oma sõnu, nagu ajakirjanikud kirjutasid, see ei ole minu väljend, ja hakkasid toetama Venemaa ja Valgevene kodanikelt valimisõiguse äravõtmist. Eile oli täpselt samamoodi. Nädal enne seda: meie ei toeta seda, meie hääletame vastu, põhiseadust ei muudeta! Eile loen, et ikka muudetakse, sotsid on jälle nõus, jälle mõtlesid ümber, jälle sõid oma sõnu ja jälle sõlmisid mingisuguse kompromissi. 

Räägitakse, et poliitika on kompromisside kunst, aga kui sa tegeledki ainult kompromisside sõlmimisega, siis see on väga halb poliitika. Ma arvan, et sealt tuleb ka see langev reiting ja kõik muu, mis on sellega seotud. Ma ei tea, kuidas Tallinna linnapea Ossinovski või Narva linnapea Katri Raik, kes on sotside juhatuse liige, hakkavad nüüd inimestele silma vaatama. Aga eks me näe, mis hakkab toimuma. 

Ma ei kujuta ette, et terve mõistusega inimene pärast sellist käitumist seda erakonda edaspidi toetaks. Kui erakonna juhid vassivad, valetavad, muudavad meelt vastavalt päevapoliitilisele konjunktuurile, vilistavad oma põhimõtetele ja väärtustele, siis no kes tahab sellise erakonna poolt hääletada! Nad sõlmivad kompromissi põhimõtteliselt julgeoleku arvelt. 

Võib küsida, et loomulikult, keskerakondlased, te põhimõtteliselt olete ju ainukesed parlamendis, kes ei taha üldse selle asja poolt hääletada, kas te ikka arvate, et nii on õige. Jaa, absoluutselt, me arvame, et nii on õige. Me tegelikult seisame õige ja õiglase asja eest. Kui me oleme üksi, siis las nii olla. Minu kolleeg Aleksandr Tšaplõgin isegi võrdles meid 300 spartalasega. Noh, see on loomulikult liialdus ja toob naeratuse suule, aga teatud mõttes on siin see paralleel, et inimesed seisavad ikka õige ja õiglase asja eest. 

Kui me oleksime üksi, siis me seisaksime üksi, aga me ei ole üksi. Me teame, et meiega samal arvamusel on väga palju lugupeetavaid ja austatud Eesti inimesi, alustades õiguskantslerist, jätkates Põhiseaduse Assamblee liikme Liia Hänniga ja lõpetades Eesti Vabariigi presidendiga. Alar Karis ütles Eesti Vabariigi aastapäeva kõnes järgmist: "[---] riik peab nii tunduma kui ka olema aus, oma ja arusaadav. Siis on mõistetav ka soov oma riiki kaitsta ja riigi kaitsmise eest kodanikuna maksta. [---] Iga piirangu puhul tuleb küsida, mida sellega ikkagi konkreetselt saavutatakse ning nõudma kinnitust, et sellega üldse midagi saavutatakse. Mida pingelisem on maailm, seda enam vajame hoolikat järelemõtlemist ja vigade vältimist – eriti siis, kui kõne all on põhiseaduse muutmine. Peame silmas pidama, et kui vahetult enne valimisi muudetakse valimisreegleid, siis jätab see jälje valimiste usaldusväärsusele. Põhiõiguste piirangud, mida ei toeta veenvad argumendid, kahandavad rahvusvaheliselt meie staatust õigusriigina ja vähendavad nii ka meie julgeolekut." Nii see kahjuks on praegu minemas. Aitäh!

Aitäh! Hea kolleeg Aleksandr Tšaplõgin, ainuke võimalus, mida ma näen, oleks võimalik vastusõnavõtt, aga teie fraktsiooni esindaja rääkis viimasena ja tal oli võimalus seda tegelikult ju öelda. Aga kuna ma näen vastusõnavõtusoove veel, siis olgu peale.  

Aleksandr Tšaplõgin, vastusõnavõtt Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel.

Aitäh! See, mis praegu selles saalis toimub, ei ole kuidagi seotud normaalse seadusloomega. Selleks, et võtta konkreetselt parteilt valimistel toetust, on meie kolleegid otsustanud muuta põhiseadust ja jätta kümned tuhanded Eesti alalised elanikud ilma valimisõigusest. Meile öeldakse, et sel viisil tahetakse kaitsta riigi julgeolekut. See on vale. Kui kümned tuhanded inimesed jäetakse poliitilisest protsessist kõrvale, siis see hoopis õõnestab riigi julgeolekut. 

Meile öeldakse, et Venemaa kodanikud hääletavad Eestis Putini poolt. Ka see on vale. Viimastel valimistel hääletas Putini poolt vähem kui 2000 inimest. Eestis elab 80 000 Venemaa kodanikku. See tähendab, et 80 000 alalist elanikku karistatakse 2000 inimese teo eest. Seda nimetatakse kollektiivseks karistuseks. Kuid kollektiivne karistus ei vasta ei Eesti põhiseaduse vaimule ega demokraatia põhimõtetele. See on kõige ehtsam õigus[vastasus]. 

Mida te saavutate põhiseadust muutes? Jah, üks partei kaotab osa oma valijatest, kuid selle nimel tõukate te riigist eemale kümneid tuhandeid inimesi, kes on sellele riigile lojaalsed. Te loote omaenda kätega tõsise julgeolekuprobleemi. Need inimesed ei riku seadusi ja maksavad korralikult makse, aga nüüd tahate te võtta neilt õiguse osaleda nende maksude jagamises. Te kardate. Aga mis siis, kui need inimesed ei taha kulutada miljardeid eurosid hullumeelsele rohepoliitikale ja teistele küsitavatele skeemidele? Aga mis siis, kui need inimesed ei soovi rahastada teie poliitilisi sponsoreid? Te hävitate riigi oma poliitiliste ja rahaliste huvide nimel. Te lõhestate ühiskonda ja õõnestate riigi julgeolekut. 

Aitäh! Teie aeg on otsas. Tänan! Vastusõnavõtt Isamaa fraktsiooni nimel, Urmas Reinsalu, palun!

Tõmbame nüüd ühiselt sellele asjale täna joone alla. See on olnud pikk ja väga tõsine arutelu. Kõik poliitikud, aga ka avalikkus, meie reputatsiooniga juristid on pingutanud, et leida õige raskuspunkt. 

Kui Isamaa 2022. aasta aprillikuus selle ettepaneku tegi, siis tekkis vägagi legitiimne arutelu, kas põhiseadust peaks muutma või mitte. Aga me saavutasime siin konsensuse just nimelt õiguskindluse ja õigusselguse huvides, et võtta maha hilisem poleemika võimaliku juriidilise vastuolu teemal. See oli väga hea tulemus. 

Teine küsimus puudutas seda, et kui me teeme otsuse, siis peame me tegema selle otsuse sisulise kvaliteediga. Seda me ootasime poliitilistelt jõududelt. Ma olen kindel, et see on ülekaalukalt ka Eesti ühiskonna arvamus ja ootus, inimesed vaatavad nõudlikult selle saali suunas. Me ei tohi täna läbi kukkuda. Kui me ei langeta praegu seda otsust, mis on pikemas vaates nii Eesti julgeoleku kui ka meie rahvuslike huvide järgne otsus, siis me ei langeta – ja ma ütlen seda mitte fatalistlikult, vaid objektiivselt – seda otsust kunagi. 

Nii et, lugupeetav parlament, asetame ennast täna kõrvale päevapoliitilisest kirest ja langetame otsuse, mis on kooskõlas meie rahvuslike huvidega, lähtudes oma südametunnistusest ja arusaamadest. Aitäh!

Suur tänu! Head kolleegid, koos sellega sulgen läbirääkimised. 

Ma informeerin veel hetkel kõiki kolleege, et just äsja laekus juhataja lauale ka Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanek Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu 536 kolmas lugemine katkestada. Ma möönan, et see on mõnevõrra diskuteeritav, selle võimaluse kasutamine, aga ikkagi analoogia põhjal põhiseadusega ma siiski pean seda võimalikuks. Me selle hääletuse teeme peale seda, kui muudatusettepanekud on läbi vaadatud. 

Aga nüüd, head kolleegid, olemegi jõudnud muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Enne veel, kui jõuame hääletamise juurde, selgitan nende hääletamise korda. Eelnõu kohta esitati tõepoolest kaks muudatusettepanekut, mis on sisult teineteist välistavad. Juhtivkomisjon arvestas neid mõlemaid. Kooskõlas Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 101 lõikega 1 tuleb kõik juhtivkomisjoni arvestatud muudatusettepanekud kanda eelnõu teksti. Sellest tulenevalt koostas juhtivkomisjon arusaadavuse huvides kaks teksti, mis on mõlemad kas teil laudadel või seal taga sahtlites saada, ühe [koostas ta] muudatusettepaneku nr 1 alusel ja teise muudatusettepaneku nr 2 alusel. Mõlema teksti ülanurgas on punases kirjas ka vastav märge. Kuivõrd tegemist on teineteist välistavate ettepanekutega, siis juhul, kui need mõlemad pannakse hääletusele ja mõlemad saavad täiskogus poolthäälte enamuse, kantakse lõpphääletusele mineva eelnõu teksti enam poolthääli saanud ettepanek. 

Head kolleegid! Asume nüüd muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepaneku nr 1 on esitanud Helir-Valdor Seeder, Riina Solman, Tõnis Lukas, Mart Maastik, Henn Põlluaas, Andres Metsoja, Aivar Kokk, Jaanus Karilaid, Martin Helme, Rene Kokk, Arvo Aller, Kert Kingo, Helle‑Moonika Helme, Mart Helme, Tõnis Mölder, Priit Sibul, Leo Kunnas, Enn Eesmaa, Urmas Reinsalu, Rain Epler, Jaak Valge, Siim Pohlak, Ants Frosch, Anti Poolamets, Evelin Poolamets ja Kersti Sarapuu. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada. 

Asume selle muudatusettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde.   

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud 26 Riigikogu liiget. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada!  

Poolt hääletas 26 Riigikogu liiget, vastu oli 73, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr 1 ei leidnud toetust. 

Head kolleegid, oleme jõudnud teise muudatusettepaneku juurde. Teise muudatusettepaneku on esitanud Madis Timpson, Mihkel Lees, Mait Klaassen, Peeter Tali, Vilja Toomast, Katrin Kuusemäe, Toomas Kivimägi, Kalle Laanet, Mati Raidma, Aivar Sõerd, Alar Laneman, Hanah Lahe, Maido Ruusmann, Mario Kadastik, Andrus Seeme, Mart Võrklaev, Irja Lutsar, Maris Lauri, Valdo Randpere, Annely Akkermann, Enn Eesmaa, Andres Sutt, Rene Kokk, Marek Reinaas, Liina Kersna, Jüri Jaanson, Kert Kingo, Timo Suslov, Urmas Kruuse, Urve Tiidus, Õnne Pillak, Hele Everaus, Meelis Kiili, Mart Helme, Evelin Poolamets, Helle-Moonika Helme, Eerik-Niiles Kross, Luisa Rõivas, Igor Taro, Kristina Šmigun-Vähi, Tanel Tein, Hendrik Johannes Terras, Kalev Stoicescu, Tarmo Tamm, Kristo Enn Vaga, Lauri Hussar, Ando Kiviberg, Anti Haugas, Toomas Uibo, Margit Sutrop, Marko Mihkelson, Kadri Tali, Arvo Aller, Karmen Joller ja Signe Kivi. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult.

Õnne Pillak, palun! 

Reformierakonna fraktsiooni nimel palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Asume selle muudatusettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde. Kaks minutit. 

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2, mille on esitanud 55 Riigikogu liiget. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt hääletas 78 Riigikogu liiget, vastu oli 21, erapooletuid oli 0. Muudatusettepanek nr 2 leidis toetust.  

Head kolleegid, kuna toetust sai üksnes üks muudatusettepanek, siis nüüd ja edaspidi ja ka lõpphääletusel lähtume me eelnõu tekstist, mille ülanurgas on kanne "Muudatusettepaneku nr 2 alusel koostatud kolmanda lugemise tekst". Kas see on kõikidele Riigikogu liikmetele üheselt arusaadav, mille üle me järgnevalt [hääletame], kui me räägime katkestamisest või ka lõpphääletusest? (Jaatav vastus saalist.) Ma tänan teid. Head kolleegid, oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud.  

Nüüd on see aeg ja koht, kus me hääletame Eesti Keskerakonna fraktsiooni tehtud ettepanekut Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu 536 kolmas lugemine katkestada. Asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde.  

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu 536 kolmas lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 7 Riigikogu liiget, vastu oli 92 ja erapooletuks jäi 0. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Head kolleegid, oleme jõudnud põhiseaduse muutmisviisi hääletuse juurde. Juhtivkomisjoni ettepanek muutmisviisi kohta on muuta põhiseadust vastavalt põhiseaduse § 163 lõike 1 punktile 3 ja §‑le 166 kiireloomulisena. Kordan veel kord, et eelnõu kiireloomulisena käsitlemise otsuse vastuvõtmiseks on vajalik neljaviiendikuline häälteenamus ehk selle poolt peab hääletama vähemalt neli korda rohkem kui selle vastu. Asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde.  

Head kolleegid, panen hääletusele põhiseaduskomisjoni ettepaneku käsitleda põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu kiireloomulisena. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 92 Riigikogu liiget, vastu 7, erapooletuks jäi 0. Ettepanek leidis toetust. (Pikk aplaus.) 

Ma mõistan, et see oli kõige kriitilisem hääletus, aga lõpphääletus on veel tegemata. Martin Helme, palun!

Meie ühel saadikul ei töötanud pult. (Rain Epler räägib kohalt. Sumin saalis. Juhataja konsulteerib nõunikuga.)

Martin Helme, palun!

Ma saan aru, et me jäime oma sooviga hiljaks, aga puldi rikke tõttu ma palun uut hääletust.

Ma olen haamrilöögiga selle hääletustulemuse kinnitanud. Ma pakuks kompromissina varianti, et protokolli kantakse eraldi, istungi protokolli, et Rain Epler hääletas selle poolt. (Hääl saalist: "Nõus.") Ma väga tänan teid! Vabandan, kui see oli puldi süü. Aga veel kord. Kuidas? (Sumin saalis.) Okei. Head kolleegid! Veel kord tänan teid väga mõistva suhtumise eest, aga ma ei tea nüüd, kuidas saaks enne lõpphääletust kontrollida Rain Epleri pulti, kas see nüüd töötab. Kas saaks … (Hääled saalis.) Kas tehniline osakond … (Hääled saalis.) Kert Kingo, palun!

Aitäh! Tahan öelda, et minul ja Rene Kokal hetk tagasi läks ka mõlemal puldil pilt eest ära, aga kui me kaarti liigutasime, tuli tagasi. Hääletuse ajaks oli kõik korras.

Head kolleegid! Teeme korra kohaloleku kontrolli ja siis me näeme, kas need puldid töötavad või mitte. Kohaloleku kontroll, palun!

Tulemus näitab, et 100 on kohal ja 1 on puudu. Nii et see protokolli tähenduses tähendust ei oma. Aga, head kolleegid, oleme saanud kinnituse, et puldid töötavad. 

Oleme jõudnud viimase hääletuse juurde, nimelt on juhtivkomisjoni ettepanek viia läbi eelnõu 536 lõpphääletus. Kordan veel: head kolleegid, me hääletame selle eelnõu üle, mille ülanurgas on märge "Muudatusettepaneku nr 2 alusel koostatud kolmanda lugemise tekst". Kas see on kõigile üheselt arusaadav, mille üle me hääletame? (Jaatav vastus saalist.) Selge. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid! Juhin esmalt tähelepanu sellele, et selle eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus ehk vähemalt 68 häält. Panen lõpphääletusele Riigikogu liikmete Liina Kersna, Timo Suslovi, Signe Kivi, Raimond Kaljulaidi, Tarmo Tamme, Mati Raidma, Igor Taro, Maria Jufereva-Skuratovski, Hendrik Johannes Terrase, Kadri Tali, Peeter Tali, Madis Kallase, Tiit Marani, Andre Hanimäe, Priit Lombi, Jaak Aabi, Anti Allase, Züleyxa Izmailova, Eerik-Niiles Krossi, Toomas Uibo, Marek Reinaasa, Mario Kadastiku, Õnne Pillaku, Ando Kivibergi, Madis Timpsoni, Mart Võrklaeva, Andrus Seeme, Juku-Kalle Raidi, Eero Merilinnu, Aivar Sõerdi, Maido Ruusmanni, Mait Klaasseni, Katrin Kuusemäe, Kalle Laaneti, Kristina Šmigun-Vähi, Urmas Kruuse, Hanah Lahe, Jüri Jaansoni, Andres Suti, Valdo Randpere, Kristo Enn Vaga, Meelis Kiili, Marko Mihkelsoni, Urve Tiiduse, Irja Lutsari, Anti Haugase, Pipi-Liis Siemanni, Margit Sutropi, Vilja Toomasti, Enn Eesmaa, Maris Lauri, Annely Akkermanni, Toomas Kivimägi, Mihkel Leesi, Kalev Stoicescu, Tanel Teini, Alar Lanemani, Lauri Hussari, Luisa Rõivase, Ester Karuse ja Leo Kunnase algatatud Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu 536. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

(Aplaus. Juhataja helistab kella.) Head kolleegid! Poolt hääletas 93 Riigikogu liiget, vastu 7, erapooletuks jäi 0. Eelnõu 536 on seadusena vastu võetud. (Aplaus.) Juhataja vaheaeg viis minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid! Läheme edasi tänase teise päevakorrapunktiga ja jätkame kolmandaid lugemisi. Teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (sanktsioonirikkumised) eelnõu 441 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 441 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamist. Õnne Pillak, palun!

Aitäh! Reformierakonna fraktsiooni nimel võtan seitse minutit vaheaega enne hääletust.

Reformierakonna fraktsiooni nimel seitse minutit vaheaega. 

V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu liikmed, juhin tähelepanu, et selle eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus.  

Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (sanktsioonirikkumised) eelnõu 441. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 67 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuks jäi 2. Eelnõu 441 on seadusena vastu võetud. 

Läheme tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde: õiguskomisjoni algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 493 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 493 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamist.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, juhin tähelepanu, et ka antud eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele õiguskomisjoni algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 493. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt hääletas 72 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuks jäi 1. Eelnõu 493 on seadusena vastu võetud. 

Tänane neljas päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku, halduskoostöö seaduse ja veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 531 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Andres Metsoja, palun, Isamaa fraktsioonist!

Teisel lugemisel läks [arutelu] üsna kirglikuks. Nende kirgede keskel on oluline korrata üle see sisupool, mis selles eelnõus kahtlemata oluline on. Oluline on see, et üritatakse meie bürokraatiaruumi korrastada või õigemini bürokraatiat vähendada selliselt, et anda kohaliku omavalitsuse pädevusse see, mis puudutab konkreetselt joogiveekaevude puurimist. Iseenesest ei tehta seda täielikult, vaid osaliselt. See õigus antakse omavalitsuse pädevusse nendel aladel, kus puuduvad nii-öelda kaitsealused loodusväärtused. Kus on kaitsealused loodusväärtused olemas, seal jääb vastutajaks ikkagi Keskkonnaamet, kes peab siis loa menetleja olema.

Iseenesest ei ole Isamaal midagi selle vastu, kui omavalitsused saavad juurde otsustuspädevust ja otsustusõigust, suurendades seeläbi oma autonoomiat. Aga meile on jäänud arusaamatuks kogu selle menetluse sisuga kaasnev. Menetluse käigus selgus, et üks kaevude puurimise metoodika, meetod, tehnoloogiline lähenemine on saanud eriliselt tähelepanu. Algul ei olnud küll see selle eelnõu eesmärk, aga protsessi käigus tuldi välja ideega, et üks puurimismeetod ehk selline puurimine, millega käib kaasas ka vibratsioon ja löök, edaspidi põhjaveekomisjoni arvamuse kohaselt keelatakse. Asjaosalised huvigrupid juhtisid kohe tähelepanu, et omavalitsusele selline autonoomia antakse, ja viidati ikkagi sellele, kas see on põhiseadusekohane. Siis viidi läbi analüüs ja jõuti tõdemusele, et päris korrektne see ei ole, ning leiti lahendus, et tuleb määrusega see valdkond täpsemaks reguleerida.

Me loodame tõesti, et see regulatsioon saab määruses olema õiglane, ja kui hakatakse midagi reguleerima, siis analüüsitakse läbi ka see pool, kui palju selle ODEX-meetodiga puurimise tõttu on tekkinud joogivee puurkaevudega probleeme. Küsisin ka komisjonis, et palun tooge see statistika välja. Paraku see statistika minuni ei ole jõudnud. Küll aga öeldakse kohe, et puurkaevu puurimine, selle rajamine läheb majapidamisele ja ettevõttele kordades kallimaks, kui seda meetodit kasutada ei saa. Segaseks teeb selle ka asjaolu, et seesama meetod ikkagi ju puuraukude rajamise kontekstis saab olla seaduslik ja võimalik, ainult mitte joogivee puurkaevude kontekstis. Tekib lihtne küsimus. Kui mina oma puurkaevuga kinnistule või sellisele kinnistule, kus vahetus läheduses on naabri puurkaev, puurin puuraugu, siis sellega kaasneb reaalne oht põhjavee kvaliteedile, mille kohta öeldakse küll, et see on ajutine, et mõne aja möödudes vesi selgineb, aga seda enam tekib see küsimus, mida me siis ikkagi ära hoida tahame, kui otsest ohtu põhjaveekihile ei ole, vaid see häiring on ajutine. Me teeme selle tegevuse oluliselt kallimaks, teades, et riik ja kohalik omavalitsus on pidanud minema appi väga paljudele majapidamistele, sest meil on joogivee kvaliteediga probleeme.

Selles olukorras ei ole võimalik olla nõus selle käsitlusega, sest analüüs on poolik ja sellise muudatuse sissetoomine on Isamaa fraktsioonile arusaamatu. Seepärast kinnitame uuesti üle, et me ei saa seda seadusemuudatuse eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Jüri Jaanson, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Reformierakonna esindajana on mul hea meel kõigepealt kuulutada, et Reformierakond toetab seda eelnõu. Samuti on mul väga hea meel, et meie koalitsioonipartner Eesti 200 samuti toetab seda eelnõu. Ilmselt nende esindaja võib seda siin kinnitada, aga eks näeb. 

Selle eelnõu teisel lugemisel me tõesti arutasime seda päris sisuliselt, sest kolleegid Isamaa Erakonnast on hakanud seda eelnõu vastustama ja on toonud välja hulga asjaolusid, mis ei mahu selle eelnõu raamesse, vaid [need probleemid] tuleb tegelikult lahendada ministeeriumide tasandil. Osaliselt on need probleemid [tõesti olemas], aga neid tuleb lahendada just volitusnormi alusel ministri määrusega. 

Mina ei taha täna enam keskenduda selle eelnõu sisule, mis sai teisel lugemisel just tänu sellele arutelule päris põhjalikult välja toodud. Ma toon välja need strateegilised põhipunktid, millele see eelnõu tegelikult vastab. 

Kõigepealt vähendab ta riigis bürokraatiat ja tõmbab ka riiki, riigivalitsemist kokku. Näiteks veeproovivõttude atesteerimise üleandmine ministeeriumilt eraõiguslikule isikule või reoveekogumisalade määramise viimine ministeeriumi haldusalast Keskkonnaameti haldusalasse – see kõik muudab ju riiki küll vähe, aga see muudab teda siiski efektiivsemaks. Samamoodi, kui me räägime siin topeltkinnitusest, et puurkaevude ja puuraukude kinnitamismenetluse puhul lihtsamatel juhtudel tõesti Keskkonnaamet ei pea enam seda kinnitama, siis meil terviklikult on tegemist ikkagi väga hea eelnõuga. 

Aga ma tahaks paar asjaolu välja tuua, rõhutada neid oma kolleegidele Isamaast. Kõigepealt, meie diskussioon ja seisukohad baseeruvad ikkagi sellel, mille põhjaveekomisjon on välja toonud ja mis tuleb lahendada ministeeriumi tasandil. See väljub eelnõu raamidest ja seda ei saa eelnõuga lahendada. Seetõttu see tagasilükkamise ja eelnõu [lugemise] mittelõpetamise argument ei päde. See eelnõu tuleks [seadusena] vastu võtta, sest ta tegelikult ju aitab ka põhiseadusliku korra parandamisele kaasa. 

Ma ütleks, et Advokaadibüroo Sorainen tõi välja väga õige asjaolu, et eelnevalt võis seal esineda põhiseaduse riive. Aga sellega seoses me just ju viisimegi sisse need täpsustused: puuraukude puurimise meetodid, puuraukude sügavused. See tegelikult põhiseaduse riivet ju vähendab. 

Teine asjaolu. Hea Isamaa, ma ju tõin siin välja ka need asjaolud, mis muudavad selle eelnõu eesmärgipäraseks. Ma vaatasin ka Isamaa põhikirja, tegevusprogramme ja väärtushinnanguid, ma tõesti töötasin need läbi. See eelnõu vastab nendele täiesti. Ainus konflikt, mis meil tekib, on seotud ministeeriumiga. See väljub Riigikogu töö raamidest, eelnõu raamidest. See on see asi. 

Eraldi sooviks ma pöörduda sotside poole. Sotse siin saalis ei ole, aga nad loodetavasti jälgivad [ülekannet]. Ma tahaks välja tuua asjaolu, et selle eelnõu tõi saali siiski sotside minister. Ma meenutan, et esimesel lugemisel kaitses ta Riigikokku toodud eelnõu samuti kui head tööd, ja meil keskkonnakomisjonis olid head diskussioonid ja arutelud. Ma kutsun ka sotsiaaldemokraate üles selle eelnõu poolt hääletama just sel põhimõttel, et nad väärtustaksid omaenda ministri tööd. 

Kokkuvõtteks tahan ma öelda, et tegemist on hea eelnõuga. Tegemist on eelnõuga, mis vastab ka uue, alustanud valitsuse kehtestatud suurematele strateegilistele eesmärkidele. Kutsun kõiki kolleege siin saalis üles seda eelnõu toetama. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 531 lõpphääletus. Alustame selle hääletuse ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku, halduskoostöö seaduse ja veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 531. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 55 Riigikogu liiget, vastu 10, erapooletuks jäi 1. Eelnõu 531 on seadusena vastu võetud.

Läheme viienda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (rändemenetluste tõhustamine) eelnõu 548 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 548 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamist.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (rändemenetluste tõhustamine) eelnõu 548. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 60 Riigikogu liiget, vastu 3, erapooletuid 0. Eelnõu 548 on seadusena vastu võetud. 

Liigume kuuenda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 549 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 549 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 549. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt hääletas 65 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 549 on seadusena vastu võetud. Tänased kolmandad lugemised on ammendunud. 

Läheme seitsmenda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud Kaitseväe korralduse seaduse ja majandusvööndi seaduse muutmise seaduse (merejulgeoleku tugevdamine) eelnõu 565 teine lugemine. Ettekandjaks palun riigikaitsekomisjoni liikme Meelis Kiili.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 2025. aasta 21. jaanuaril. Eelnõu esimene lugemine lõpetati 2025. aasta 19. veebruaril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 2025. aasta 6. märtsil kella 17.15‑ks, ei esitatud eelnõu kohta väljastpoolt juhtivkomisjoni ühtegi muudatusettepanekut. Riigikaitsekomisjon esitas juhtivkomisjonina eelnõu kohta kaks muudatusettepanekut. Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist käesoleva aasta 17. ja 24. märtsi istungil.

Riigikaitsekomisjoni 2025. aasta 17. märtsi istungil osalesid Kaitseministeeriumi, Eesti mereväe, Kaitseliidu peastaabi, Telia Eesti Aktsiaseltsi ja Eleringi Aktsiaseltsi esindajad ning ekspert doktor Heiki Lindpere. 

Mereõiguse ekspert doktor Heiki Lindpere tõi esile, et Eestil ei ole mandrilava, territoriaalmere, sisemere, merepõhja ja selle all asuva maapõue seadusi. Merepõhja ja selle all asuva maapõue seadused on olulised, kaitsmaks juriidilises mõttes kaableid ja torujuhtmeid. Kaablid ja torujuhtmed ei ole loodusvarad, vaid mandrilava objektid. Välja tuleb töötada mandrilava seadus ja vastu võtta territoriaalmere seadus, õiguslikult korrektselt kaitsmaks mandrilaval asuvaid objekte. Heiki Lindpere ei osanud kommenteerida, kas Soomel on vastavad seadused olemas. 

Riigikaitsekomisjonis juhiti tähelepanu, et on olemas Riigikogus 18. oktoobril 1996 ratifitseeritud leping Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vahel merealapiirist Soome lahel ja Läänemere põhjaosas. Kaitseministeeriumi asekantsleri Margit Grossi sõnul mandrilava seadust ei ole, aga mis puudutab tänaseid vajadusi ja sekkumist võimaldavate piiravate meetmete võimaluse andmist Kaitseväele, siis see võimalus on olemas eelnõus, millega sätestatakse need õigused Kaitseväe korralduse seaduses. Margit Gross selgitas majandusvööndi seaduse muutmise eesmärki: oluline on anda Kaitseväele veealuse taristu kaitseks vajalikud volitused. 

Doktor Heiki Lindpere soovitas eelnõuga muuta riigipiiri seadust. Koos riigikaitsekomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja Aivar Engeliga valmistati ette eelnõu täiendamine riigipiiri seaduse muudatusega, mille kohaselt täiendataks riigipiiri seaduse § 13 lõiget 1² punktiga 13: "Laeva ankru tahtlik või hooletusest tingitud lohistamine merepõhjas, millega tekitatakse kahju seal lebavatele või sinna paigaldatud kaablitele või torujuhtmetele." Muudatust toetab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni UNCLOS artiklis 19 toodud loetelu, mis lubab territoriaalmeres rakendada kaablite ja torujuhtmete kaitset. Riigikaitsekomisjoni liige Vladimir Arhipov juhtis tähelepanu, et ankur ei ole ainus vahend kaablite ja torujuhtmete kahjustamiseks, traalimisega on samuti võimalik neid kahjustada. Märgin siinkohal seisukohana, et traalimise puhul oleks keeruline tõestada tahtlust ja hooletust, mida saaks teha kümneid kilomeetreid järel lohiseva ankru puhul. Kaitseministeeriumi asekantsler Margit Gross ütles, et selline muudatus on vajalik, kuid ettevalmistamisel on teine seadusemuudatuste pakett, millega on kavas muuta ka riigipiiri seadust, ning valitsusse peaks see eelnõu jõudma käesoleva aasta kevadel. Tulenevalt eeltoodust ei täiendanud riigikaitsekomisjon eelnõu riigipiiri seaduse muutmise sätetega. 

2025. aasta 24. märtsi istungil kiitis riigikaitsekomisjon konsensusega heaks eelnõu teise lugemise teksti, muudatusettepanekute tervikloetelu ja seletuskirja. Mõni sõna muudatusettepanekutest. Kokku on muudatusettepanekute loetelus kaks juhtivkomisjoni muudatusettepanekut, millest esimene on sätet täpsustav ja teine võimaldab arutluse all oleva seaduseelnõu kiiremat seadusena jõustumist. Muudatusettepanekute detailne selgitus on muudatusettepanekute loetelus. Paraku on Läänemerel jätkunud elutähtsa taristu kahjustamine, mistõttu tuleb seadus jõustada võimalikult kiiresti. Muudatusettepaneku tulemusel jõustuks seadus üheksa päeva varem. Keeletoimetaja ja riigikaitsekomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja ettepanekul ning eelnõu algataja esindajatega kooskõlastatult tegi riigikaitsekomisjon seaduseelnõus mitmeid keelelisi ja normitehnilisi täpsustusi. Eelnõu teksti viidud keelelised ja normitehnilised täpsustused ning juhtivkomisjoni arvestatud muudatusettepanekud on alla joonitud. 

Lõpetuseks riigikaitsekomisjoni ettepanekut sisaldav menetluslik otsus. Riigikaitsekomisjon otsustas käesoleva aasta 17. märtsi istungil konsensuslikult, et tehakse Riigikogule ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Tänan!

Aitäh ettekande eest! Küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud kaks muudatusettepanekut juhtivkomisjonilt ja alustame nende läbivaatamist. Muudatusettepaneku nr 1 on teinud riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 2 on teinud riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 565 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Läheme tänase kaheksanda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu 570 teine lugemine. Ettekandjaks palun õiguskomisjoni esimehe Andre Hanimägi.

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Head kolleegid! 570 SE, kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Menetlus juhtivkomisjonis esimese ja teise lugemise vahel. Vabariigi Valitsus oli algatanud eelnõu 27. jaanuaril ja eelnõu esimene lugemine toimus 19. veebruaril. Muudatusettepanekute tähtajaks määrati 6. märts. Eelnõu kohta esitasid muudatusettepanekuid Eesti Keskerakonna fraktsioon ning Riigikogu liikmed Riina Solman ja Priit Sibul. Lisaks esitas Siseministeerium eelnõu koostajana ettepanekud eelnõu sõnastuse muutmiseks ja täiendamiseks. Rohkem ettepanekuid ega pöördumisi eelnõu esimese ja teise lugemise vahelisel perioodil ei laekunud. 

Me valmistasime teist lugemist ette 17. märtsil. Meil olid kohal muudatusettepanekute esitajad, Riigikogu liikmed Riina Solman ja Priit Sibul, samuti Keskerakonna esindajana õiguskomisjoni liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ning Siseministeeriumi nõunikud Ringo Ringvee, Erik Salumäe, Kristen Kanarik ja Liina Pello. 

Kokku oli 17 muudatusettepanekut. Siseministeeriumi ning Priit Sibula ja Riina Solmani muudatusettepanekud ühtisid. Tegelikult olid Siseministeeriumil ja kahel Riigikogu liikmel sarnased ettepanekud, mis puudutasid seda, et võtta [eelnõust] välja mõiste "üldtunnustatud rahvusvahelised õigused". Need puudutasid ka seda, mis [algses] eelnõus sees oli, et karistatud isikud ei tohiks olla vaimulikud või usuühenduse juhatuse liikmed. Seda põhimõtet toetas avalikul kuulamisel ka Eesti Kirikute Nõukogu. Nii et nende kahe muudatusettepanekuga küsimusi ei olnud. 

Muudatusettepanekutest veel niipalju, et põhimõttelisi ja suuri muudatusi esimese ja teise lugemise vahel ei tehtud. Siseministeeriumi muudatusettepanekud on eelkõige redaktsioonilised ja loovad paremat õigusselgust. 

Mis puudutab Keskerakonna fraktsiooni esitatud muudatusettepanekuid, siis me tõdesime õiguskomisjonis, et neid on sisuliselt arvestatud ja paljuski [langevad need] kokku nende muudatusettepanekute põhimõtetega, mille Siseministeerium ise esitas. Sellega Keskerakonna esindaja täielikult ei nõustunud, mistõttu läksid ka Keskerakonna esitatud muudatusettepanekud hääletamisele. Keskerakonna viie muudatusettepaneku hääletustulemused olid sellised, et 2 õiguskomisjoni liiget toetasid Keskerakonna muudatusettepanekuid ja ülejäänud olid vastu, mis tähendab seda, et õiguskomisjon neid muudatusettepanekuid ei toetanud. Need muudatusettepanekud, nagu ma ennist välja tõin, on meil muudatusettepanekute tabelis kirjas, mistõttu ma nendel väga pikalt enam ei peatu. 

Arutelu väga pikk ei olnudki, sest tõepoolest, nagu ma ennist ka välja tõin, esimese ja teise lugemise vahel, õigemini enne esimest lugemist toimus meil ka avalik arutelu, kus kõiki neid küsimusi, mis puudutavad seda, kas on vastuolu põhiseadusega või mitte, aga ka usuvabadust ja seda, mida see eelnõu ette näeb, kõiki neid asju arutati koos kirikute nõukogu esindajatega, aga ka teoloogide ja ekspertidega ning loomulikult õiguskomisjoni liikmetega. Nii et ma sellel arutelul pikemalt ei peatu. 

Küll aga ütlen, et see arutelu, mis oli avalikul istungil, oli väga sisuline, väga huvitav ja puudutas väga paljusid erinevaid nüansse, alates ajaloost ja lõpetades sellega, millised on üldse kanoonilised ja juriidilised võimalused mingisuguse otsuse tegemiseks, mis puudutab näiteks Moskva patriarhaati ja ka Pühtitsa kloostrit, kas üldse on võimalusi ja millised võimalused on seal põhikirja muutmiseks ja nii edasi. Need võimalused on lühidalt öeldes olemas. Aga kindlasti soovitan neid küsimusi pikemalt arutada. 

Me võtsime vastu ka menetluslikud otsused. Nendest niipalju, et ma panin esimehena hääletusele Varro Vooglaiu esitatud ettepaneku eelnõu teine lugemine täiskogus katkestada. Selle poolt oli 2 inimest, Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja Varro Vooglaid, vastu olid Andre Hanimägi, Anti Haugas, Madis Kallas, Jaanus Karilaid, Ando Kiviberg, Õnne Pillak, Valdo Randpere, Vilja Toomast, ja erapooletuid oli 0, ehk ettepanek ei leidnud toetust. Seega on juhtivkomisjoni ettepanek eelnõu teine lugemine täna siin lõpetada. Tegime ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 26. märtsil ehk täna, selle poolt oli 8 õiguskomisjoni liiget, vastu 2, ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada, nii nagu ma ka ennist välja tõin, selle poolt oli 8 ja 2 olid vastu. Kui teine lugemine lõpetatakse, on meil ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 9. aprillil. Selle poolt oli ka 8 õiguskomisjoni liiget ja vastu 2. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea komisjoni esimees! Mul on küsimus 16. muudatusettepaneku kohta, mille tegi õiguskomisjon ja mida õiguskomisjon ka täielikult arvestas. Mul on küsimus, kuidas te näete ette selle rakendamist. Need muudatused, mida seadus ette näeb, peavad olema realiseeritud, ja põhikirja peab vastavaks muutma, aga kui kas klooster või kogudus seda ei tee, kas ta läheb siis sundlikvideerimisele või hakkab keegi kolmas seda põhikirja muutma seadusele vastavaks või mismoodi seda sisuliselt ja tegelikkuses rakendatakse? Siin [ettepanekus kaotatakse] ära justkui see üks põhiline probleem, mille kohta te küll mingis mõttes väitsite, et seda on võimalik ka täna lahendada. Aga ma saan aru, et õiguslikult on see kõige olulisem muudatusettepanek. Mismoodi see rakendub?

Aitäh teile küsimuse eest! See on ka tänases seaduses. Minister saab teha ettepaneku sundlikvideerida ja see tähendab loomulikult seda, et see otsus läheb kohtusse ja kohus teeb selle otsuse.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma esiteks ei saa nõustuda, et see avalik istung, mis toimus, oli väga sisuline, terviklik ja informatiivne. Ma arvan, et see oli ikkagi väga ühekülgne ja pigem täitis seda eesmärki, et saaks panna kirja linnukese, et huvigruppe on kaasatud. No nagu ikka, selles mõttes polnud seal midagi erilist ega üllatavat ja see ei vääri ka eraldi tähelepanu. 

Aga mis küsimusse puutub, siis ma mõtlesin teie käest küsida, kas teie olete kogu selle eelnõu menetluse käigus kuulnud selgitust selle kohta, kuidas see sundlõpetamine reaalselt välja peaks nägema, kui Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik ja Pühtitsa klooster ei nõustu oma kanoonilisi sidemeid Moskva patriarhaadiga katkestama. Ma olen seda korduvalt küsinud teie erakonnakaaslase, isegi erakonna esimehe, endise siseministri Lauri Läänemetsa käest, ma ei tea, kaks või kolm korda, kas infotunnis või eelnõu esimesel lugemisel. Ma pole vastust saanud. Kas teie olete kogu selle aja jooksul saanud mingi sisulise vastuse, kuidas see sundlõpetamine reaalselt välja hakkaks nägema? Kui olete, äkki jagate meiega ka seda selgitust?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt sellest avalikust istungist. Me olime tõesti kutsunud sinna kõik osapooled, kes selle eelnõuga kokku puutuvad, erinevad sidusrühmad, ja ka need osapooled, kes meile ise [osalemissoovist] teada andsid. Näiteks Augsburgi Usutunnistuse Selts andis meile teada, et nad soovivad seal osaleda, ja loomulikult me selle võimaluse neile ka andsime. Ma arvan, et see tegelikult oli sisuline, selles mõttes, et tegemist on kahtlemata väga keerulise teemaga, siin puutuvad kokku erinevad õigused ja vabadused, usk ning riigi vajadused ja ootused. Nüansse on siin väga-väga palju. 

Aga ma saan aru, millele te viitate. Te ka õiguskomisjonis küsisite sedasama küsimust, viidates, et aga mis siis juhtub, kui nad ei … Minu vastus on sarnane vastusega, mille ma andsin härra Priit Sibulale. Kohus on lõpuks see, kes otsustab, kas sundlikvideerimine on õiguspärane või mitte. Kui see on õiguspärane, siis [tuleb arvestada, et] Eestis seadused kehtivad siiski kõikide kohta, mistõttu loomulikult tuleb seadust täita. 

Ma tean, et teie järgmine küsimus on, et aga mis siis juhtub, kui seadust ei täideta, kuidas siis seda küsimust lahendatakse. Mul ei ole teile sellist konkreetset tegevuskava pakkuda, seda õiguskomisjonis tõepoolest sellisel viisil arutatud ei ole, et mis siis juhtub, kui … Meie eeldus on ikkagi see, et Eesti Vabariigis on seadused kõigile täitmiseks ja neid ka täidetakse.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, hea juhataja! Mul on endiselt küsimus rakendamise kohta. Ütleme, et see mittetulundusühing likvideeritakse või sundlõpetatakse, nii nagu te ütlete, et seadus näeb selle võimaluse ette. Mis siis kloostri elust saab? Ma arvan, et nunnad elavad kloostris samamoodi edasi. Kas neil on eksisteeriv või sundlõpetatud mittetulundusühing, ma arvan, see nende elu ei sega. Küll aga segab see riigielu korraldamist ja riigi lepinguid, mille alusel on neile renditud [vara] ja nii edasi. Mis siis riik teha planeerib? 

Teine küsimus. Vaatame ajas veidike tagasi. Siseministeerium ei registreerinud Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku nimemuutust, sest nende arvates oli see [uus nimi] eksitav. Ainult et üleeile tegi Tartu kohus otsuse, et nüüd meil enam Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikut ei ole. Meil on alates eilsest Eesti Kristlik Õigeusu Kirik. Kas teie meelest see, mida sooviti saavutada, on see, mille me oleme tänaseks saavutanud?

Aitäh! Veel kord, teie küsimus haakub härra Varro Vooglaiu esitatud küsimusega. Kohus vaatab üle ministri ettepaneku, kas on midagi seadusvastast ja kas on vaja likvideerida. Teie küsimus on sisuliselt seesama, et mis siis juhtub, eks ole, kui nad ei tee seda [muudatust]. Minu teada on vähemalt Pühtitsa kloostri paljud nunnad siin ikkagi elamisloa alusel tänu sellele, et nad on Pühtitsa kloostri nunnad. Jah, need juriidilised küsimused kindlasti tulevad [kõne alla], aga neid tuleb ka kohtus arutada. Ma jätkuvalt arvan, et Eesti Vabariigil on õigus seadusi teha ja Eesti Vabariigil on eeldusi ja ootusi, et neid seadusi ka täidetakse. 

Mis puudutab seda teie väljatoodut nimevahetust, siis tegelikult see nimevahetus kuidagi sellesse eelnõusse ei puutu. Vaadake, ma võib-olla pean igaks petteks täpsustama, et me oleme selle eelnõu puhul rääkinud väga palju Moskva patriarhaadist. Selles eelnõus ei ole kirjas Moskva patriarhaati. Selle eelnõu eesmärk on seada erinevad nõuded ja tingimused usuühingutele, usulistele ühendustele, vaimulikele ja kõrgematele vaimulikele. Moskva patriarhaat on tulnud sellesse narratiivi eelkõige seoses sellega, et selle seaduse jõustumise korral on kõige suurem murekoht ja põhikirjaline vastuolu edaspidi just Moskva patriarhaadi küsimuses. 

Aga see nimevahetus, mille kohta nüüd kohus, ma saan nii aru, tegi otsuse, ei ole olnud ju kunagi selle eelnõu sisu. Ega siis side Moskva patriarhaadiga ei sõltu sellest, mis on Eesti vene õigeusu kiriku nimetus, see nimetus võib olla ükskõik mis. Küsimus on ju selles seoses, mis on neil Moskva patriarhaadi ja nende kõrgeima vaimuliku juhi patriarh Kirilliga. See nimi ei muuda seda sisu. Kui põhikirjaliselt probleeme ei ole, siis probleeme ei olegi. See ongi väga lihtne loogika. Minister peab ju ka näitama, milline on see probleem, ja kohus lõpuks otsustab, kas seal on probleem või ei ole probleemi. Mina ei tea, et põhikirjaline muudatus oleks tehtud selliselt, et seal ei oleks enam mitte mingisugust sidet Moskva patriarhaadiga ja Moskva patriarh Kirill ei oleks nende kõrgeim vaimulik. Minul selline teadmine puudub.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Kui me komisjonis olime, siis mina muretsesin punkti pärast, mis räägib sellest, et kirik, kogudus, koguduste liit ja klooster ei või juhinduda oma tegevuses välisriigis asuvast märkimisväärse mõjuga isikust või ühendusest ega olla põhikirjaliselt, lepinguliselt ja muude dokumentide alusel seotud usulise ühenduse, vaimuliku keskuse, juhtorgani või vaimuliku juhiga, kui eespool nimetatud vaimulik keskus, juhtorgan, vaimulik juht, isik või ühendus on oma tegevuses vastuolus rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega. Ma toon näiteks Päivi Räsase juhtumi. Tema on vähemuspoliitika punkti alusel samamoodi nagu süüdi mõistetud ja viis aastat kohut käinud. Nüüd te tulite vastu ja võtsite selle punkti sealt välja. Aga ma küsiks ikkagi teie hinnangut, just Päivi Räsase näitel, kui endine siseminister, Eduskunna väga austatud liige on viis aastat prokuröri kiusu kannatanud. Kas me selle seadusega ei ava ikkagi ust taolistele juhtumitele?

Aitäh küsimuse eest! Tõsi, me oleme põgusalt teiega seda juhtumit arutanud, aga ma pean tunnistama, et minu ekspertiis antud näite puhul ei ole kindlasti piisav, ma ei tea kõiki neid nüansse. Aga nagu te ennist ka välja tõite, siis tõepoolest, see osa sellest, mis puudutab vastuolu rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega, on välja jäetud õigusselguse eesmärgil, seda ongi tehtud. Ma arvan, et kui see osa on siit välja jäetud teie ettepanekul ja tegelikult ka Siseministeeriumi ettepanekul, siis see oht, mida te kirjeldasite, on kindlasti vähenenud.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kuidas teile komisjoni esimehena tundub? Te ise ütlesite, et see seaduseelnõu ei räägi konkreetselt Moskva patriarhaadist ja nii edasi, aga mida edasi, seda selgemini on näha, et seda on vaja pelgalt selleks, et just Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikuga võidelda. Kas teil ei tekkinud sellist tunnet, et me oleme jälle olukorras, kus me muudame seadusi pelgalt ühe konkreetse kas inimese, organisatsiooni või nähtuse pärast, nagu näiteks oli Keit Kasemetsa seaduseelnõuga ja nii edasi ja nii edasi?

Aitäh! Moskva patriarhaadi küsimus on tõepoolest, nagu ma ennist ütlesin, kõige valusamalt laual olnud. Ühelt poolt seetõttu, et vene õigeusu kirik Eestis on ka ise olnud väga aktiivne oma seisukohtade tutvustamisel ja selle eelnõu mittetoetamisel. Kindlasti on meedia tähelepanu selles fookuses olnud, see on tõsi. Aga veel kord: Eestis ei tohiks organisatsioonid juhinduda välismaa vaimulikust või [usuühenduse] kõrgemast juhtkonnast juhul, kui need tõepoolest õigustavad sõda ning on Eesti avalikule korrale ja julgeolekule ohuks. Ma arvan, et see on siiski laiem [teema]. Iga seadus, mille Riigikogu vastu võtab, kehtib absoluutselt kõikide organisatsioonide kohta. Selle eelnõu [menetlemise] käigus on väga palju räägitud ka radikaalsest islamiusust. Ehk jah, see fookus on läinud Moskva patriarhaadile, aga selle eelnõu menetlemise käigus on korduvalt räägitud ka muudest radikaliseeritud olukordadest, mis puudutavad teisi usundeid ja organisatsioone.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Jätkates sealt, kus me enne pooleli jäime. Mina siiski arvan, et on elementaarne, et kui mingisugust seadusemuudatust kavandatakse, siis peab lõpuni läbi mõtlema ka selle rakendamise, millised võivad olla tulemused ja millised võivad olla tagajärjed, kui realiseerub üks või teine või kolmas stsenaarium. Sellepärast ma küsisin, mida on kavandatud teha, kui ei alluta nõudmisele sundlikvideerida, sundlõpetada klooster ja kirik. 

Ma ei ole teiega nõus, et peab tingimata kõikidele riiklikele korraldustele alluma. Ebaõiglastele korraldustele ei pea alluma. Mina küll ei kavatse kunagi alluda riigi ebaõiglastele korraldustele ja kutsun ka kõiki teisi üles seda mitte tegema. Nii et kui leitakse, et tuleb minna sundlõpetamise teed, ilma et selleks oleks mingit mõistuslikku ja õiglast põhjust, ja kui sellele ei kuuletuta, siis ikkagi tuleks läbi mõelda, kas sellega, et minnakse jõustruktuuridega kloostri ja kiriku [tegevust] lõpetama, saavutatakse rohkem või hoopis kaotatakse nii palju rohkem. Ma siiski kutsun teid üles väljendama meile seda seisukohta. Kas olete kuulnud mingit selgitust, kuidas seda siis tehakse?

Jaa, ebaseaduslikele korraldustele tõepoolest alluma ei pea, aga antud eelnõu puhul me tõesti ei näe, et tegemist oleks kas põhiseaduse riivega, inimõiguste riivega või millegi muu sellisega. Ja veel kord: lõpuks on kohus see – need ei ole mitte meie siin, poliitikud –, kes ütleb, kas kirik ja klooster oma põhikirjas ja tegevuses juhinduvad Eesti Vabariigi seadustest või mitte. Seda esiteks. Lisaks on olemas Euroopa Inimõiguste Kohus, kus ka saab seda küsimust arutada.

Aga te ootate vastust, milline on tegevuskava siis, kui seadust ei täideta. Veel kord: me oleme õiguskomisjonis arutanud väga erinevaid stsenaariume. Me millegipärast keskendume väga palju sellele, et seadust ei täideta. See oleks justkui iseenesestmõistetav, et siin asuvad kirik ja klooster mitte mingil juhul seda seadust täita ei kavatse. 

Lähen jälle selle avaliku istungi juurde, mis teie arvates väga informatiivne ei olnud, minu jaoks aga siiski oli. Tegelikult alternatiive ju on. Ajaloos on olnud jurisdiktsiooni vahetust: Pühtitsa klooster ei ole kogu ajaloo jooksul olnud Moskva patriarhaadi all, ei ole, ta on olnud ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku all. See on üks küsimus. Neid alternatiive on veel. Ma tean, et siin on arutatud Konstantinoopoli alla minekut, aga ka seda, et Eestis oleks täiesti eraldi, mis iganes nimega, eks ole, aga nii-öelda eraldiseisev organisatsioon. Alternatiive ikkagi on. Ma sellele teele ei läheks, et eeldada, et Eestis on organisatsioon, mis igal juhul keeldub Eesti Vabariigi seadusi täitmast.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea Andre! Õigeusk on ju samasugune ristiusk nagu luterlus ja katoliiklus. Ristiusk ei ole sõjakas. Tundub päris imelik, kui vaenlasi nähakse Pühtitsa kloostri nunnades, kelle palvetes puuduvad üleskutsed vägivallale. Kui see seadus vastu võetakse, kas me ei satu vastuollu usuvabadust tunnistava põhiseadusega?

Aitäh teile! Kindlasti ei ole selle eelnõu eesmärk näha nunnades – kuidas te ütlesitegi? – vaenlast. Või oli see muu sõna? No vaenlast. 

Usuvabaduse küsimus on ka õiguskomisjoni aruteludes tulnud väga palju jutuks. Meil olid kohal ka mitu teoloogi, kes on väga targad, spetsialiseerunud õigeusule. Ma võib-olla lühidalt ütlen, et Eesti Vabariik ja see eelnõu ei keela Eestis ühtegi usundit. Siin tuleb teha selget vahet, mis asi on usund, mis on õigeusk, mis on vene õigeusk ja mis on Moskva patriarhaat. Üks on organisatsioon, teine on usund.

Kui me räägime veel spetsiifilisemalt vene õigeusust – need ei ole minu mõtted, ma kindlasti ei ole usuküsimustes nii tark, aga see tuli meie aruteludest välja –, siis õigeusk on tegelikult üks. Ei ole olemas sellist asja nagu vene õigeusk või kreeka õigeusk. Need on [õigeusu] traditsioonid. On vene õigeusu traditsioon ja on kreeka õigeusu traditsioon. Väga palju on tõstatatud seda küsimust, et aga mis siis juhtub, kui vene õigeusku enam ei ole. Vene õigeusu traditsiooni saab vabalt järgida ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikus. Nii et neid nüansse, mida me peame selle eelnõu puhul arvestama, on väga palju.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Lugupeetud ettekandja! Noh, sama hea oleks, kui teile öeldaks, et kuigi te olete näiteks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige ja teie ideoloogiaks on vasakpoolsus, siis tegelikult te saate oma vasakpoolsust täiesti vabalt nii mõneski teises erakonnas viljeleda. Ma arvan, et see ei toimu päris üks ühele, nagu teie ütlete, et ükstapuha, on see apostlik kirik või nagu nüüd siis kristlik õigeusu kirik. See kindlasti ei ole niimoodi.   

Minu küsimus on see. Kas pärast seda, kui komisjonis on olnud erinevad diskussioonid, arutlused ja isegi seesama avalik istung, millest võtsid osa erinevad osapooled ja inimesed, te saite aru, mis on ikkagi see pretensioon, mis on Siseministeeriumil Eesti Kristlikule Õigeusu Kirikule. Mida see kirik valesti teeb? Ta muutis siin vahepeal nime, nagu Siseministeerium soovitas, ta muutis väga konkreetselt ära haldus‑ ja administratiivdokumendid, juriidilised dokumendid.

Teie aeg!

Milles siis asi, mis on valesti?

Aitäh! Kuna te oma küsimuse alguses siiski viitasite sellele temaatikale, mille kohta ma ka enne püüdsin vastata, siis ma võib-olla peatun kõigepealt sellel, mida teoloogid ütlesid. Esiteks [nad ütlesid] seda, et vene õigeusu kiriku kogudused võiksid koonduda ühte kirikusse, mis koondaks eri rahvusest inimesi ja erinevaid usulisi traditsioone.

Härra Rohtmets, kes on teoloog, rõhutas, et õigeusu kirik ei tunne vene ega kreeka õigeusku, vaid erinevaid traditsioone, mis võivad püsida ühes kirikus, ja et loodetavasti jõuab Eestis olukord ühel hetkel selleni, et ongi üks kirik. Ka see ei ole kanooniliselt päris korrektne, et Eestis on kaks õigeusu kirikut, see ei ole tegelikult tavapärane. 

Härra Tölpt, kes on ka teoloog, [rääkis järgmist]. Toon [protokollist] välja sellised laused: "Ei ole õige väita, et Eestis soovitakse justkui seadusemuudatusega keelata vene õigeusku, kuna seeläbi vene õigeusk justkui võrdsustatakse Vene Õigeusu Kirikuga ning see on väga problemaatiline [etnofiletistlik] kontseptsioon. Selline kontseptsioon on Vene maailma ehk Russki miri ideoloogia osa ning selles seisneb ka patriarh Kirilli poolse mõjutuse ohtlikkus, mille alusel peaks kogu vene õigeusk justkui olema Vene Õigeusu Kiriku all."

Aga vastates teie esimesele küsimusele, ütlen, et ma olen selle eelnõu sisu juba tutvustanud. Me võime jääda selle [küsimuse juurde], kas klooster või nunnad on teinud mingi vea. Mina jätkuvalt ei näe, et nunnad oleksid Eestis probleem, see ei ole ju selle eelnõu sisu. Selle eelnõu sisu, nagu ma ennist ütlesin, puudutab mõjutustegevust, terrorismi õigustamist, sõja õigustamist ja palju muud. Sellisena tulebki seda eelnõu võtta.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on võib-olla ebatraditsiooniline, aga ta lähtub täna kujunenud täiesti uuest olukorrast. Küsimus on selline: kas poleks mitte kohane selle seadusega edasiliikumise tempot natuke aeglustada?

Aitäh! See on ju lõppkokkuvõttes lugupeetud Riigikogu saali ühine otsus. Mina kui komisjoni ettekandja saan teie ette tuua ainult need menetluslikud otsused, mis õiguskomisjon on teinud. Teie ettepanek on arusaadav, aga see on selle saali tänane otsus. Pärast teist lugemist, kui asi selleni jõuab, on ka kolmas lugemine selle saali otsus.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõigepealt Jaanus Karilaid, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kas tahad kohe lisaaega?

Ütle, kas lisaajaga on kohe kaheksa minutit või …

Kaheksa minutit, jah, fraktsiooni nimel siis, Isamaa fraktsiooni nimel, volitusega.

Jah, just. Head kolleegid! Harva juhtub, et peab kiitma sotsiaaldemokraate. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati seda tegin, pole võib-olla teinud aastakümneid. Täna tuleb teid kiita kahe [asja eest]. Selle eest, et te viimasel hetkel tegite nii riigimeheliku sammu, ja tänu teile, tegelikult tänu viiele erakonnale me muutsime põhiseadust. Kahjuks Varro, kes oli küll majas, saalis ei olnud. Seda on ka väga harva näha, et nii kaaluka hääletuse puhul seisukohta ei võeta. Aga tuli 93 poolthäält. See on esimene asi, mille eest tahaks kiita sotsiaaldemokraate, kuigi [nad tegid oma otsuse] viimases etapis. Selle eelnõu puhul tahaks sotsiaaldemokraate kiita planeerimise, ettenägelikkuse, kaasamise ja kogu selle ettevalmistuse eest. Kaks korda kiita sotsiaaldemokraate ühel päeval – ma arvan, et mul on see limiit täis mitmeks aastaks. Igal juhul tänud sellise väärt eelnõu eest. 

Kirikute nõukogu on põhimõtteliselt andnud sellele eelnõule heakskiidu. Järelikult on jutt usuvabaduse piiramisest teadlik vale. Keegi ei piira usuvabadust. (Hääl saalis.) See eelnõu on põhimõtteliselt heaks kiidetud. Nii et jutt, et keegi hakkab usuvabadust piirama, on pahatahtlik vale, hirmutamine, ühiskonna lõhestamine. Tekib küsimus, kelle huvides seda tehakse. Kelle huvides räägitakse, et me anname liiga palju raha julgeolekule? Kelle huvides räägitakse, et me tahame Eesti põhiseadust liiga kiirelt eestistada? Kelle huvides räägitakse, et me tahame antud eelnõuga eemaldada Moskva patriarhaadi administratsiooni meie õigeusu kiriku juhtimisest? 

Usuvabadusega pole siin mitte mingit pistmist. Küsimus on väga lihtne. Moskva patriarhaadi ja Kremli vahele võib tõmmata võrdusmärgi, väga selge ja sirge võrdusmärgi. Lätlased alustasid juba paar aastat tagasi oma seimis seda protsessi. 

Venemaa täiemahuline agressioonisõda Ukraina vastu – 24. veebruar 2022, tuletame meelde – on muutnud julgeolekuolukorda nii Euroopas kui ka Eestis. Vene õigeusu kirik ja selle juht, Moskva patriarh Kirill on seda agressiooni õigustavate, toetavate ja õhutavate seisukohtade ning oma tegevusega paigutanud Vene Õigeusu Kiriku ehk Moskva patriarhaadi Venemaa hübriidrelvade arsenali. Harva on juhtunud, et Isamaa Erakonna seisukoht üksüheselt kattub Siseministeeriumi ekspertiisi seisukohaga. Nii see praegu on. 

17. aprillil 2024 võttis Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee vastu resolutsiooni, milles märgiti, et assamblee kutsub kõiki riike üles käsitlema patriarh Kirilli ja Venemaa õigeusu hierarhiat Vladimir Putini režiimi ideoloogilise laiendusena, mis on kaasosaline sõjakuritegudes ja inimsusvastastes kuritegudes, mis on toime pandud Vene föderatsiooni ja Vene maailma, russki mir'i ideoloogia nimel, mis kannab tegelikult fašistlikke motiive. 

Arvestame ka Eesti ajalugu, arvestame Nõukogude okupatsiooni, oma asukohta, geopoliitilisi olusid ja idariigi strateegilisi eesmärke, mis ei ole meie suhtes siirad ega ausad ega heatahtlikud. Neid olusid tuleb arvestada. 

Nii et eesmärk on eemaldada Kremli käepikendus põhikirjalistest sätetest. Loomulikult ei anna ükski eelnõu sajaprotsendilist garantiid, seda ei anna ka põhiseaduse muutmine, see loob aga eeldusi julgeolekuolukorra paremaks tegemiseks. Ka antud eelnõu loob eeldusi julgeolekuolukorra paremaks tegemiseks. Aga see on väärt eelnõu ja Isamaa toetab selle eelnõu vastuvõtmist. Tänud!

Aleksandr Tšaplõgin, palun! 

Aitäh! Kas kõik näevad? (Näitab saalile fotot.) Sellel vanal fotol on näha, kuidas sada aastat tagasi hävitasid ja röövisid punased õigeusu kirikuid. Täna teeb sama meie valitsus roosa sotsiaaldemokraatliku partei juhtimisel. Ma ei tea, kas endine siseminister Lauri Läänemets loeb enne magamaminekut Leninit, kuid tegutseb Läänemets täpselt nii, nagu Lenin õpetas. Õigeusu kirik on kuulutatud julgeolekuohuks ja ähvardatakse selle sulgemisega. Sotsiaaldemokraadid tegutsevad seejuures täpselt nii, nagu tegutsesid bolševikud. 

Me ütleme: tooge tõendeid, et õigeusu kirik on seadust rikkunud. Tõendeid ei ole. Me ütleme: tooge tõendeid, et õigeusu kirik on Kremli relv. Tõendeid ei ole. Me küsime, millega ohustavad Pühtitsa kloostri nunnad Eestit. Vastust ei ole. Vastus kõigele on üks: me tahame kaitsta Eestit võimaliku ohu eest. Aga see ei ole tegelikult vastus. Eesti seadused lubavad karistada ainult konkreetsete tegude eest. Meie õigeusu kiriku ei ole teinud ega tee ka praegu selliseid tegusid. "Võimalik" ei ole juriidiline termin. Võimalik, et Eesti endine siseminister ei armasta Kristust ega kristlasi. Võimalik, et Läänemets on nagu Leningi agressiivne ateist, kuid sajad tuhanded isikud ei pea kannatama selle pärast, et üks inimene on jumalast lahti öelnud. 

Minu vanaisad Georgi Svidzinski ja Sergei Samsonjevski osalesid vabadussõjas. Nad võitlesid koos eestlastega bolševike vastu Eesti iseseisvuse nimel. Nad valasid verd, et meie riik ei langeks punase terrori ohvriks. Aga minu vanaisad ei sõdinud selleks, et sada aastat hiljem hakkaks roosa partei punaste komissaride eeskujul Eestis õigeusu kirikut sulgema. Mul on häbi selle valitsuse pärast. Mul on kahju oma vanaisade valatud verest. Aitäh!

Aitäh! Varro Vooglaid, palun järgmisena! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Suur tänu! Paraku peab ütlema, et selle eelnõu näol on tegemist tõelise häbiplekiga. See on üks piinlik lugu. Millest see eelnõu tunnistust annab? See annab tunnistust valelikkusest, sallimatusest, kitsarinnalisusest, alaväärsuskompleksist ja väikesehingelisusest. Peab ütlema, et kui Eesti Vabariigi pale selliseks muutubki, siis on sellest üsna raske lugu pidada. 

On kahju, et ei kasutatud seda kuldset võimalust, mis valitsusel avanes seoses sotside valitsusest väljaviskamisega: lõpetada selle eelnõu menetlemine. Seda oleks saanud varasema tava kohaselt igati teha. Kuna Lauri Läänemets ei ole enam siseminister, siis selle eelnõu menetlemist ei oleks pidanud jätkama. Ometi on otsustatud täisgaasiga edasi panna, hoolimata kõikidest nendest ohtudest, mis sellega kaasnevad. Kurb! 

Nagu ma ütlesin ka eelnõu esimesel lugemisel kõneldes, argumendid, mida esitatakse eelnõu põhjenduseks ja toetuseks, ei ole ratsionaalsed. Need on emotsionaalsed, apelleerivad baashirmudele ja baaskompleksidele ning eiravad täielikult õigusriigi aluspõhimõtteid, muu hulgas usuvabaduse põhimõtet. Nad eiravad sealjuures ka veel seda, milles päriselt seisnevad julgeolekuohud või mis neid päriselt tekitab. 

Reaalsus on ju see, et selle eelnõuga mitte ei kahandata julgeolekuohte, vaid kasvatatakse neid. See on päevselge. Kes iganes räägib midagi vastupidist, see valetab tuimalt näkku või on lihtsalt, ütleme nii, piiratud mõtlemisvõimega. 

Mitte mingisugust reaalset julgeolekuohtu Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik ja Pühtitsa klooster ega ka nende kanoonilised sidemed Eestile reaalselt ei kujuta. Fakt! Mitte keegi pole mitte kunagi mitte kordagi suutnud näidata midagi, mis kõneleks vastupidist. Öeldakse aga, et tulevikus võivad tekkida julgeolekuohud seonduvalt nende kanooniliste sidemetega. See omakorda tõstatab väga tõsise küsimuse sellest, kuidas me oleme siin riigis hakanud käsitlema õigusriikluse põhimõtet. 

Kas te kujutate ette, kuhu me oleme omadega jõudnud?! Kõige karmimat sanktsiooni, mida saab juriidilise isiku suhtes rakendada, sundlõpetamist, ähvardatakse rakendada subjektide suhtes, kes pole teinud mitte midagi õigusvastast, rääkimata sellest, et nad oleks kuidagi ohustanud Eesti Vabariigi julgeolekut. Null! Öeldakse: jah, te ei ole midagi teinud, te ei kujuta endast ohtu Eesti julgeolekule, aga me ähvardame teid siiski juriidilise isiku surmanuhtlusega, sest te võite tulevikus kujuneda julgeolekuohuks. 

Kas te kujutate ette, kui meist kellegi suhtes rakendataks riigivõimu samal moel? Näete, teie, härra Belobrovtsev, ei ole otseselt midagi valesti teinud, aga me paneme teid elu lõpuni kinni, sest mine tea, võib-olla te võite tulevikus siin kedagi vägistada või kellelegi kallale minna või midagi muud teha. Ja püüdke ennast kohtus sellise süüdistuse eest kaitsta! Ma ei saa ju ennast kaitsta, ma ei ole midagi teinud. Ma ei saa kuidagi ümber lükata spekulatsioone, teie spekulatsioone. See annab tunnistust sügavast irdumisest õigusriikluse põhimõttest.

Mis julgeolekuohte veel puudutab, siis see on ju sügavalt rumal käitumine, mida me praegu [näeme]. Ühelt poolt kisutakse üles tüli venelastega Eestis ja sedakaudu ka Venemaaga, kandikul pakutakse Venemaale võimalust öelda, et näete, mis meie inimestega tehakse, kiusatakse taga Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikut ja Pühtitsa kloostrit, Eesti suurimat kirikut ja kloostrit. Ja alati saab öelda, et me peame oma inimestele appi minema, sest niisugust asja ei saa küll kuidagi heaks kiita. Ise serveerite sellise kaardi väljamängimise võimaluse. Kes seda teeb? Teie ise teete. 

Teiselt poolt viiakse ellu programmi, millega näidatakse, et Eesti ei oma ühiseid väärtusi ka Ameerika Ühendriikide uue administratsiooniga. Teatavasti andis Donald Trump hiljuti välja täitevkorralduse kristlusevastaste eelarvamuste kaotamise kohta, kus on öeldud, et tema administratsioon tagab, et igasugune kristlaste vastu suunatud ebaseaduslik ja sobimatu käitumine, poliitika ja praktika tuvastatakse ja lõpetatakse ning seda parandatakse. Mind ausalt öeldes täitsa huvitab, mida ütleb selle projekti kohta, mida te siin ellu viite, peagi Eestisse jõudev Ameerika Ühendriikide uus, vene juudist suursaadik. Saab olema täitsa huvitav, pidades silmas ka neid sõnumeid, mida rõhutas J. D. Vance oma Müncheni kõnes, rääkides sellest, kas Euroopal ja Ameerikal üleüldse on ühiseid väärtusi, mida ühiselt kaitsta. 

Rumal käitumine mõlemalt poolt vaadates. Me mitte ei lahenda probleeme, vaid tekitame neid. On ju ilmselge, milline mõju on selle projekti elluviimisel vene inimestele Eestis. Millist mõju see neile omab? Kas see kasvatab austust Eesti riigi vastu, kui Eesti riik kiusab taga nende kirikut, ähvardades seda sundlõpetamisega? Kas see kasvatab austust, kasvatab lugupidamist, kasvatab soovi kuidagi sellesse ühiskonda integreeruda? Ei, vastupidi. Sellest ei ole raske aru saada. Tekib küsimus, miks te seda teete. 

Loomulikult, rääkides õigusriikluse põhimõtte jalge alla tallamisest, on väga problemaatiline ka see, kuidas suhtutakse usuvabadusse. See jutt, mida Jaanus Karilaid hetk tagasi siit puldist rääkis, et see eelnõu ei ole kuidagi vastuolus usuvabaduse ideaaliga ega kujuta endast isegi usuvabaduse riivet, on sügavalt rumal ja asjatundmatu. Mõnikord on isegi natuke kahju, kui inimesed oma asjatundmatust niimoodi valju häälega demonstreerivad. Aga eks see ole nende isiklik valik. 

Fakt on see, et riigivõimul ei ole mitte mingisugust õigust kirjutada ühelegi kirikule ega kloostrile ette, millised kanoonilised sidemed tal võivad või ei või olla. Kui riik hakkab selliseid ettekirjutusi tegema, siis see annab justkui tunnistust suhtumisest, nagu oleks Eestis olemas riigikirik, et riik ütleb kirikule, millised võivad olla selle kanoonilised sidemed. Eestis ei ole riigikirikut. Põhiseaduse § 40 ütleb seda selgesõnaliselt: riigikirikut ei ole. Järelikult ei saa riik ka selliseid ettekirjutusi teha. Täna avaldatud avalikus kirjas, millele on alla kirjutanud ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku endine peapiiskop Andres Põder, on öeldud, et usu sisu määratlemine riigi poolt on riigikiriku tunnus. Nii see kahtlemata on. 

Mis puudutab Jaanus Karilaiu väidet, et Eesti Kirikute Nõukogu on selle eelnõu heaks kiitnud, siis see on vale. See on otsene vale. Mitte kusagil ei ole Eesti Kirikute Nõukogu öelnud, et jaa, meie arvates on tegemist igati korrektse eelnõuga ja me toetame sellise eelnõu vastuvõtmist. On küll väga kahetsusväärne, et EKN ei ole selgesõnalisemalt astunud vastu sellise projekti elluviimisele, astunud Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku ja Pühtitsa kloostri kaitseks välja. See ei jäta neist muidugi sugugi head muljet, sest omaenda naha hoidmiseks lastakse teistele ülekohut teha. Aga heakskiitu nad selle eelnõu suhtes küll kusagil väljendanud ei ole. 

Mis puudutab põhiseaduslikkuse analüüsi, analüüsi selle kohta, kas eelnõu on kooskõlas põhiseaduses sätestatud usuvabaduse põhimõttega, siis see on lihtsalt piinlikult primitiivne. Kõik juristid, kes on põhiseaduse dogmaatikat õppinud, teavad, et selleks, et põhiseaduse riiveid saaks seaduslikuks pidada, peavad need olema sobilikud, vajalikud ja mõõdukad. Mida on näiteks [seletuskirjas] öeldud selle esimese tingimuse kohta, sobilikkuse kohta? Põhimõtteliselt on seal üks lause, et eelnõus toodud nõuded on avaliku korra ja seeläbi tervikuna riigi julgeoleku tagamise eesmärki arvestades sobilikud ning aitavad selle saavutamisele kaasa. Kuidas nad sellele kaasa aitavad, kuidas nad sobilikud on, selle kohta pole kirjutatud mitte midagi. 

Nii et kokkuvõttes on kahetsusväärne, et poliitilistest tõmbetuultest tõukudes lastakse vesi peale põhiseaduse alusväärtustele. Minu tungiv üleskutse on seda mitte teha. Kõike eelnevat silmas pidades teeme ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada. Toon kohe selle ettepaneku ka siia. Aitäh!

Priit Sibul, palun!

Igaks juhuks küsin lisaaega ka, aga ma arvan, et seda ei lähe pigem vaja.

Kolm minutit lisaks.

Austatud kolleegid! Kiriku ja usueluga seotud küsimused on väga isiklik valdkond ja pigem südame kui mõistuse küsimus. Seadustega aga südant juhtida ja sundida on peaaegu et võimatu, igal juhul väga-väga keeruline. Ma kirjeldan neid arusaamisi, mis mul seoses selle eelnõu aruteludega on tekkinud. 

Esmalt on mul väga raske mõista, kuidas ja mida soovitakse kirikute ja koguduste seaduse muutmisega saavutada. Täna, ja nii nagu komisjon ette on pannud, 9. aprillil on võimalik küll hääletada ja teha otsuseid, aga on samavõrd selge, et mõistlikku tulemust ei ole sellega võimalik saavutada. Sisuline probleem on patriarh Kirill ja tema väljaöeldud seisukohad. Samuti püütakse selle eelnõuga muuta võimatuks, et ta saaks olla Eestis tegutseva kiriku juht. Probleem on aga nimelt selles, et Eesti seadustega ei ole võimalik juhtida kiriku kanoonilist õigust. See lihtsalt ei ole Eesti Riigikogu pädevuse küsimus. Patriarh Kirilli tegevus on selges vastuolus kiriku õpetusega. Ta ei ole esimene valeõpetlane ka kõrgete kirikujuhtide seas. Teise riigi ründamise õigustamine ja õnnistamine ei ole kooskõlas kiriku õpetusega. 

Arutelu all oleva eelnõu teravik on suunatud formaalsustele, et põhikiri oleks korras ja muudetud seadustele vastavaks. Mina aga ei ole kindel, et formaalne korrektsus on see, mida me selles küsimuses vajame. Ma väga kardan, et püüd diskrediteerida patriarh Kirilli või Moskva kirikut võib lõppeda hoopis Eesti riigi diskrediteerimisega. 

Teine suurem probleem on see, et see eelnõu käsitleb ühetaoliselt nii kloostrit kui ka kogudusi, aga need ei ole iseenesest võrreldavad. Nunnad, kes on andnud tõotuse, keskenduvad vaid jumala teenimisele ning kloostrielu korraldamisele, nad ei keskendu haldusküsimustele. See, millisel kujul riik varasid kloostrile rendib, on ennekõike riigi, mitte kloostri küsimus. Siit kõnepuldist on erinevate suude läbi kõlanud, et ei soovita kloostri või koguduste sulgemist. Minu küsimus on, milline on siis selle seaduse muudatustega loodetav sisuline tulemus. 

Õigeusu kiriku ajalugu meie territooriumil on olnud väga keeruline ja halastamatu. 1917. aastal autonoomia nõudmine, 14. jaanuaril 1919 piiskop Platoni mõrvamine bolševike poolt, 1923. aastal pöördumine Konstantinoopoli patriarhi poole, 1940.–1941. aasta piirangud kirikutele ja kogudustele, 1942. aasta Saksa okupatsiooni ajal õigeusu kiriku osaline taastamine, 10. detsembril 1944 ja 16. aprillil 1945 selle likvideerimine ning Vene Õigeusu Kiriku Tallinna piiskopkonna loomine. Praegused arutelud meenutavad rohkem 1996.–1997. aasta ja 2002. aasta arutelusid. Aga neid arutelusid ei peetud tol korral mitte Riigikogus, vaid neid pidas täitevvõim ja neid peeti avalikkuses. 

Eelnõuga soovitakse keelata suhted, kui vaimulik keskus, juhtorgan, vaimulik juht, isik või ühendus kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule, põhiseaduslikule või avalikule korrale ehk kui ta toetab või on toetanud sõjalist agressiooni või kutsunud üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu õigusvastasele kasutamisele või vägivallale. Aga mul on küsimus: kui järgmine patriarh on teist meelt, ta tulevikus kahetseb ja vabandab ning see alus langeb ära, millega parlament siis tegelema hakkab? Millised ümberkorraldused meid selles kontekstis ees ootavad? Mis siis saab nendest ümberkorraldatud ühingutest? 

Mäletatavasti soovis Läänemetsa juhitud ministeerium, et kirik muudaks põhikirja ja eemalduks Moskvast. Eile ilmus uudis, et 24. märtsil andis Tartu kohus määruse, mis ei kuulu edasikaebamisele, ning senine Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik sai kohtus õiguse võtta uueks nimeks Eesti Kristlik Õigeusu Kirik. Selgus selles osas saadi 2002. aastal, see saavutati üheksa-aastase arutelu käigus. Oli väga suur segadus ja küsimus õigusjärgluse asjus. Väga selgelt sai paika, et see kirik, mis kandis Moskva Patriarhaadi Eesti [Õigeusu] Kiriku nime, oli väga selgesti seostatav Moskva patriarhaadiga, täna ta seda enam ei ole. Saime otsuse, aga tulemus on sisuliselt suuremat segadust tekitav, mitte selgust loov. See on Siseministeeriumi viimase aja tegevuse tulemus. 

Nagu ma eelnevalt kirjeldasin, püütakse lahendada kirikuõiguse küsimust, mis ei ole parlamendi pädevuses. Mul ei ole võimalik selles hääletuses osaleda, kuivõrd see küsimus ei kuulu Riigikogu pädevusse. Nende hääletuste tulemusel võime küll teha ühe järjekordse otsuse, aga mitte mingit tulemust me ei saavuta. Jumal, hoia Eestit!

Aitäh! Aleksei Jevgrafov, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kui jumal tahab karistada, võtab ta mõistuse. Ma mäletan, kuidas 27 aastat tagasi, ajal, mil ma olin Tallinna Pedagoogikaülikooli teise kursuse tudeng, arutasime ühel ülikooli üritusel koos kursusekaaslastega integratsiooniga seotud küsimusi. Selle teema tõstsid üles just eesti keelt emakeelena rääkivad tudengid, kes siiralt soovisid mõista, kuidas ühiskonda ühte sulatada ning kuidas tagada, et kõikide rahvuste esindajad saaksid Eestis harmooniliselt koos elada ja üksteist toetada.

See teema on siiani väga aktuaalne, kuid ma pole enam kindel, kas see [soov] on ka siiras. Nii erinevad riigiasutused kui ka eraõiguslikud organisatsioonid on 30 aasta jooksul püüdnud leida õiget integratsioonisuunda ning [vastust küsimusele], kuidas ühiskonda ühtsemaks muuta. Tuleb tõdeda, et valitsuse ja Riigikogu viimased otsused nullivad kogu senise töö. 

Võin väita, et teie, kes te otsustate inimeste elude üle, ei tea tegelikult, kuidas elavad inimesed maapiirkondades, Ida-Virumaal ja üldse Tallinna kuldsest ringist ja Tartust väljaspool. Te ei tea, kuidas nad leiba teenivad. Teil puudub ettekujutus, kuidas inimesed püüavad oma lastele tagada minimaalset toimetulekut. Teile pole oluline, kuidas saavad hakkama pensionärid, puudega inimesed ja teised vähekindlustatud inimesed. Teile ei lähe korda, et koolid pole valmis üle minema eestikeelsele haridusele, ning te mõnitate õpilasi, nende vanemaid ja õpetajaid.

Kõige küünilisem on see, et iga oma otsust ja tegevust hakkate te õigustama riigi julgeolekuga. Täna otsustasite, et vähemalt 150 000 inimest jääb ilma hääletamisvõimaluseta. Selle sammuga andsite neile selge sõnumi, et nad ei ole teie jaoks võrdsed, vaid teisejärgulised inimesed. 

Kas me räägime endiselt integratsioonist? See on häbi. Te välistate otsustusprotsessidest inimesi, kes on kümneid aastaid Eestis elanud ega pea iga päev oma lojaalsust riigile tõestama. Need, kes valisid teise tee, kolisid Venemaale või mujale juba aastakümneid tagasi. Need, kes siia jäid, on kogu oma eluga ammu näidanud oma suhtumist Eestisse. Nüüd neilt midagi enamat nõuda on inimeste alandamine. 

Võin teile öelda, et passi värv pole määrav. Tähtis on see, milliseid võimalusi riik oma elanikele pakub. Teie otsused kinnitavad, et kõik, kellel pole Eesti passi, ei kuulu teie ringi ega vääri head elu Eestis.

Riigikogu liikmed, te mängite, lootuses hääli võita, kuid unustate oma rahva. Te korraldate arvamusfestivale, esinete tele-eetris, külastate ametnikega maakondi – aga mis selle mõte on? Mitte [mingit mõtet sel ei ole]. Selle asemel, et aidata inimesi ja mõista probleemide põhjuseid, karistate te neid [inimesi] ja võtate neilt erinevaid õigusi: võimaluse õppida emakeeles, saada riigiasutustes infot vene keeles, omada relva, hääletada ja palvetada. 

Vaadakem, kuhu me oleme jõudnud. Kui keegi avaldab erinevat arvamust, kuuleme kohe, et ta on vata ja ta on vatnik, et ta peaks kohvrid pakkima ja üle silla minema, et ta ei saa millestki aru ega hinda Eestit. Aga miks? Millal muutus meie ühiskond nii vaenulikuks? Miks poliitikud seda toetavad?

Praegu me arutame kirikute ja koguduste seaduse muutmise seadust. See on järjekordne näide selle kohta, kuidas riigijuhid ilma põhjaliku analüüsita ja pelgalt oma häälteenamust kasutades suruvad läbi endale sobiva eelnõu. Riigikogu tegevus on muutunud julgeolekuohuks, sest oma otsustega me lõhestame ühiskonda. Inimesed, meie inimesed on kõige tähtsamad. Riigikogu ja valitsuse otsused räägivad aga vastupidist keelt. Riigikogu liikmed, kutsun teid üles töötama ühtse, sõbraliku ja eduka Eesti nimel, mitte keskenduma vaenlaste otsimisele meie enda inimeste hulgast. Aitäh!

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Ma pean ütlema, et me siin Eestis elame hästi. Kuidas muud moodi seletada seda, et selle asemel, et arutada siin, miks majandus on kolm aastat järjest languses olnud, et arutada seda, kuidas inimesed saaksid üldse ellu jääda uues reaalsuses, kui maksud kogu aeg kasvavad, aktsiisid kasvavad ja nüüd on kauba peale veel lisandunud automaks, me võtame inimestelt ära valimisõiguse? See on siis kõige aktuaalsem probleem, mis meil siin Eestis on! Nüüd me hakkame kirikule dikteerima, kuidas nad peavad tegutsema, ja kui meile millegipärast ei sobi nende tegutsemisviis, siis me hakkame nende tegutsemisse sekkuma, vaatamata sellele, et Eestis kehtib printsiip, mille järgi riik ja kirik peavad olema lahus. Ka see on väga aktuaalne probleem! 

Mul on selline tunne, et selle asemel, et tegeleda päris probleemidega, tegeleda sellega, et aidata inimesi, suurendada Eesti konkurentsivõimet, parandada majandusolukorda, me tegeleme siin asendustegevusega. Ma ei saa absoluutselt aru, kes hakkab paremini elama pärast seda, kui näiteks mittekodanikud siin Eestis ei saa enam kohalikel valimistel hääletada. Kes hakkab paremini elama Eestis, kui võetakse vastu seesama kirikute [ja koguduste] seaduse muutmise seadus ja siis hakatakse kiusama kirikuid? Mina küll ei usu, et see kuidagi aitab kaasa ühtse ja konsolideeritud ühiskonna [tekkele]. Pigem vastupidi, jällegi. 

Päris huvitav on see, et siseministri jaoks – ma mõtlen Lauri Läänemetsa, endist siseministrit – oli see nagu mingi missioon. Vähemalt oli selline tunne. Ikkagi ründame seda, nüüd juba Eesti Kristlikku Õigeusu Kirikut – see on uus nimi, registreeritud kohtu poolt –, ja siis kohe läheb elu paremaks. Ma juba lugesin, et nüüd, kui Lauri Läänemets ei ole enam siseminister, tahab tema mantlipärija Igor Taro samamoodi selle seaduseelnõuga jätkata. 

Ausalt öeldes on hästi keeruline aru saada, mis ikkagi on need konkreetsed pretensioonid, mis Siseministeeriumil kirikutele on. Ma olen korduvalt rääkinud nendestsamadest Siseministeeriumi niinimetatud soovitustest. Muutke oma nimi ära, meile ei meeldi see, et see on Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik! Nimi muudeti ära, nüüd on see nimi ametlikult registreeritud ka kohtu poolt ja see uus nimi on Eesti Kristlik Õigeusu Kirik, ei ole seal enam Moskva patriarhaati [mainitud]. Muutke oma põhikirja niimoodi, et seal ei oleks otseselt sidet Moskva patriarhaadiga või patriarh Kirilliga! Muudeti, juriidiliselt ja halduslikult tehti kõik ära, mis oli võimalik teha. See mis jäi, on kanooniline side, ja seda ei saa reguleerida riik, sest riik ja kirik, nagu ma juba ütlesin, on lahutatud, nad on lahus. Kahjuks Siseministeeriumile millegipärast tundub, et see niimoodi ei ole, vaid [ministeeriumi arvates] saab ikkagi kirikutele [selliseid asju] dikteerida ja samal ajal rääkida sellest, et meil on usuvabadus, mis jätkuvalt kehtib, et põhiseaduses on see olemas. [Väidetakse], et kui üritatakse kirikule dikteerida, kuidas kirik peab või ei pea tegutsema, siis see ei ole kirikuasjadesse sekkumine, see ei ole usuvabaduse rikkumine. Loomulikult on! 

Jällegi, kui küsida konkreetselt, mida siis kirik on valesti teinud, siis [selgub, et] siiamaani ei ole midagi valesti teinud. Aga võib-olla perspektiivis teeb. Kes teab? 

Soovitati muuta nime ja muuta põhikirja. See on tehtud. Nüüd uus siseminister ütleb, aga kui see seaduseelnõu vastu võetakse ja tuleb uus seadus, siis jällegi kirik ei vasta konkreetsetele tingimustele ja tuleb uuesti midagi ette võtta. See tuletab väga meelde kiusamist, mitte midagi muud. 

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

Siin on räägitud sellest, et usuvabadust see kuidagi ei riiva. Kolleeg Jaanus Karilaid siin väga suure aplombiga ja paatoslikult rääkis sellest, et usuvabadus on tagatud, et see, mis ei ole tagatud, on see Kremli teema ja nii edasi. Aga tema arusaam usuvabadusest on minu meelest selline, et sa võid uskuda mida iganes, seni, kui sa oled kuskil, ma ei tea, kodus teki all. Usuvabadus! Seal võid uskuda mida tahes. Aga kui sa tahad näiteks kirikusse minna, siis ei pruugi seda kirikut enam olla, sest riik on otsustanud, et see tuleb sundlõpetada, sest see kirik ei vastanud enam uue seaduse paragrahvidele. 

Me võime siin loomulikult lolli mängida ja väga palju rääkida sellest, et see eelnõu, mis muudab kirikute ja koguduste seadust, ei ole [tehtud] konkreetselt sellelesamale Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikule mõeldes ja selle pärast, aga me ju kõik saame aru, et see nii on. Konkreetselt on jälle selline praktika, et ühe inimese, ühe organisatsiooni või ühe nähtuse pärast muudetakse seadust, mis on väga-väga halb juriidiline ja ka poliitiline praktika. 

Loomulikult, mis puudutab ideed, et õigeusk on õige usk ja need, kes käisid või käivad sellessamas Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikus, võivad sama hästi käia Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikus, et seal suurt vahet ei ole, siis no vabandust! Ma tõin näiteks, et näiteks sotsiaaldemokraadid, kes väidavad, et nemad on selline vasaktsentristlik erakond, võivad samamoodi minna siis Vasakparteisse. Täpselt sama ju, mitte midagi muud! Peaasi, et see on vasakpoolne ideoloogia. 

Nii et need on ikka väga erinevad asjad ja see jutt ei ole lihtsalt tõsiselt võetav. Kui hakatakse rääkima, et konkreetselt see kirik, see kogudus, see konfessioon nagu ei sobi, et inimesed, kes seal käivad, mingu kuskile mujale, et üks õigeusu kirik kõik, siis no see ongi juba usuvabaduse riivamine ja rikkumine. Tegelik usuvabadus ongi see, et ma tahan uskuda ja ma usun seda, mida ma tahan uskuda. Kui mulle öeldakse, et see ei päde, sa ei saa seda teha, siis see ongi nagu usuvabaduse rikkumine. 

Nii et loomulikult ei toeta Keskerakonna fraktsioon seda seaduseelnõu, teeb ettepaneku [lugemine] katkestada ja soovitab kõigil seda ettepanekut toetada. Aitäh!

Aitäh! Peeter Tali, palun!

Austatud härra juhataja, ma küsin kolm minutit juurde, äkki läheb tarvis.

Kolm minutit lisaks.

Tänan, austatav juhataja! Head kolleegid! Räägime asjadest nii, nagu nad on. Ma kordan mõned asjad veel üle. Ma olen kuulnud igasuguseid asju. 

Vene Õigeusu Kirik ei ole muidugi kirik, vaid ta tegutseb Kremli eriteenistuste alltöövõtjana teise maailmasõja ajast alates, ja sellepärast selle vaenuliku organisatsiooni tegevus tulebki võimalikult kiiresti Eestis lõpetada. Moskva kirikus ei kummardata jumalat, vaid ikkagi eelkõige Kremli imperialistlikke suurvene ambitsioone. Paraku on Kremlil oma mõjutustegevusega õnnestunud Moskva kiriku Eesti organisatsiooni kaudu jätkuvalt segregeerida ja lõhestada Eesti elanikkonda. 

Kordan veel kord üle: Venemaa patriarh Kirill, keda isegi avalikud allikad on otseselt sidunud KGB ja selle järglase FSB‑ga, on kuulutanud Vene sõja Ukrainas, selle agressiooni pühaks sõjaks. Veelgi enam, Vene kiriku vaates on Venemaa pühas sõjas kollektiivse lääne ja globalismiga. Ukraina rahvast pole nende vaates olemas ja see niinimetatud Vene maailm, russki mir siis, on täpselt seal, kus Kremlil vaja on. See mõttelõng on ikkagi selline, et Vene impeerium peab end taastama ja siis ka igal juhul laienema. Vene kirikupea pühitseb oma tegude ja tegematajätmistega Putini eesmärki hävitada kõigepealt Ukraina riik, siis taastada Vene impeerium ja laiendada Vene mõjuala veelgi. 

Nagu siin enne välja toodi, Vene kirikupea ja džihaadile üles kutsuvate islamiäärmuslastest radikaalsete mullade vahele võib rahulikult võrdusmärgi panna. Jumalat siin ei ole ja seda ei ole mõtet otsida ka. On lihtsalt usu ja usklike ärakasutamine imperialistlikel ja samas ka isikliku kasu saamise eesmärkidel. 

Toon ühe näite. 1941. aastal oli NKVD‑l plaan võtta õigeusu kirik Eestis oma agentuuri kaudu Moskva patriarhaadis üle ja allutada Eestis, Lätis ja Leedus kirik Moskva patriarhaadile. Piiskopkondade juhiks pidi saama Moskva patriarhaadi peapiiskop Dmitri Voskressenski, kes oli NKVD agent. Aga Eesti õigeusu kirik teise maailmasõja käigus pääses ja läks eksiili. 1996. aastal Konstantinoopoli patriarh Bartholomeos taasjõustas Eesti õigeusu kirikule antud tomose. 

Ja nüüd selline väide, et vene õigeusku ei ole olemas, on lääne kirik ja ida kirik ning õigeusk on Konstantinoopolist, mis tänapäeval on Istanbul. Aga Kreml on raevukalt võidelnud oma mõjutustööriista hoidmise eest Eestis. Võib-olla kõik ei mäleta, aga siin olid ka ristikäigud. Vaidlused käisid põhiliselt mõju ja vara või vara pikaajalisele rendile andmise üle. Kremlil on selge tahe jätkuvalt hoida Eestit Moskva kiriku ja kirikupea mõjualas, lõhestada meie elanikkonda ja mürgitada õigeusklike meelt, ning seda enam usurpeerida ainsa ja päris ajaloolise õigeusu rolli Maarjamaal. 

Ütlen ausalt, et meil ei ole siin midagi oodata, Moskva kiriku kui organisatsiooni tegevus Eestis peab ühemõtteliselt, venitamata ja viivitamatult lõppema. No muidugi, kirikukogudused ise peavad otsustama, kuidas nad oma usuelu edasi korraldavad, kas liituvad jumalakartliku Konstantinoopoli kirikuga või teevad midagi muud. Seda ei pea riik otsustama ega arutama. 

Aga ma tervitan korra ka Tallinna linnapead Jevgeni Ossinovskit. Mina arvan, et Toompeal olev Nevski katedraal ei tohi mitte mingil juhul jätkata ei Kirilli otsealluvuses ega Moskva kiriku alluvuses üleüldse. See peab minema tagasi apostliku õigeusu kiriku kätte ja seepärast tuleks see kõigepealt anda tagasi Eesti riigile. Ilmselt on vaja seal ka eksortsismi ehk pahade vaimude väljaajamist. 

Nunnade kasutamine müntidena geopoliitilisel pokkerilaual on ikkagi täitsa jumalavallatu. Ma näen siin, et võltsvagaduse maski all tunneb vilunud silm ära vaenuliku mõjutustegevuse, ja seda paraku olen ma näinud ka siin saalis. Margo Lepisk, kes töötab Moskva kiriku piiskopina, on keeldunud sidemete katkestamisest agressorkirikuga. Veel enam, ta süüdistab koos Vene mõjuagentidega Eesti riiki, Eesti Vabariiki tegudes, mida me ei ole kunagi teinud ega kavatse teha. No siin ei ole enam midagi läbi rääkida, riik peab tegutsema. 

Nüüd on kiitmise koht. Ma pean kiitma Lauri Läänemetsa ja Andre Hanimäge, kes on seda tänuväärset tööd väga rahulikult, mõistlikult ja järjekindlalt teinud. Sotse on raske kiita, aga ma teen seda ikkagi. Ma olen lubanud, et selles kirikuküsimuses ma neid toetan. Rahvaesindajatena me peame võtma ikkagi enesekindla ja julge seisukoha ning tegema ära selle töö, mis on poliitilistel põhjustel venima jäänud. Peame saatma välja ühemõttelise sõnumi, et säilitada Eestis meie rahvast, keelt ja kultuuri läbi aegade. See on meie riigi ainus mõte. Kreml ja muidugi ka tema käsilased, ükskõik kuidas nad ennast varjavad, saavad aru ainult otsustavast käitumisest ning kindlast seisukohast. Kompromissi otsimist peavad imperialistid ja suurvene šovinistid nõrkuseks. Seepärast me peamegi tegutsema. Eesti 200 toetab kindlalt selle eelnõu elluviimist. Tänan, härra juhataja!

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Täna langetas parlament otsuse, mis puudutas joone allatõmbamist küsimuses, mis on seotud kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute valimisõigusega. See oli asjakohane samm. Parlament suutis päevapoliitilist kirge ületada. 

Selles praeguses küsimuses tuleb nentida, ütleme siis, liiga pikaleveninud tegevust. Liiga pikaks on see asi veninud. Praegu on täiemahulise agressiooni [algusest] möödas üle kolme aasta ja me arutame siin sellekohast seaduseelnõu. Seaduseelnõu on kirjutatud nii-öelda umbisikulise universaalse tekstina ja näeb ette ka väga pikki protseduure, kuidas Moskva patriarhaadist lahtihaakimine peaks õiguslikult aset leidma. Ma arvan, et valitud käekiri on olnud sellel kriitilisel ajal, tuleb tunnistada, valitsuse vaates liialt loid. 

Vaatame Läti paralleeli. Lätit saab võtta paralleeliks, kuid seal on ka, tõsi, mõned unikaalsed erinevused, Lätis ei ole mitut õigeusu kirikut. Ajaloolise traditsiooni tõttu on Läti õigeusu kiriku staatus määratletud eraldi seadusega, nende episkopaalsete organisatsioonide puhul. Kuid Läti president Levits – vastavalt Läti põhiseadusele on ka presidendil õigus seadusandlikuks initsiatiiviks – tegi sellekohase ettepaneku juba 5. septembril 2022. aastal ning Läti parlament suutis selle küsimuse mõtestada ja õiguslikku raami asetada septembrikuus 2022 ja vastavalt õiguslikult rakendada 1. jaanuarist 2023. Praegu oleme me 2025. aasta kevades. 

Siin on toodud nagu veidike vastandlikke seisukohti. Osa kriitikuid ütleb, et see asi on nii-öelda moondamismantlina universaalseks aetud, aga tegelik tahteavaldus on loomulikult suunatud Moskva patriarhaadiga seotud Moskvast tuleneva mõju katkestamisele. Osa inimesi on öelnud, et see on seotud ka islami radikalismi ja muude probleemidega, eraldi võetuna. Ma arvan, et selle seaduse puhul ei ole ju mõtet teeselda. Loomulikult on selle seaduse, seadusandliku initsiatiivi tõukejõuks valitsuse poolt, ja siin ei ole midagi häbenedagi, küsimuse lahendamine, mis on seotud Moskva patriarhaadiga. Tõenäoliselt ei ole sellise õigusnovelli konkreetsus mitte probleem, vaid see oleks selgust loov. See on kindlasti ka omaette küsimus. 

Siin on esile kerkinud mitmeid praktilisi probleeme, mis on ka välja toodud. Eks see ole menetluse küsimus. 

Kokkuvõttes ma nendiks seda, et Isamaa toetab teise lugemise lõpetamist. Siin on rida küsimusi, mis on õhku jäänud, mida on esitatud mitte soovist torpedeerida seda ideed, vaid mis on sisulisusest ja heausksusest kantud. Valitsus, kui see seadus on kevadel eeldatavasti jõustatud, on loodetavasti võimeline sisulisi vastuseid andma. Praegu tuleb tunnistada, et kriitilises olukorras peab riik tegutsema veenvalt, peab aru saama, mis on tema pädevuses ja mis õigusriigis tema pädevuses ei ole. Ta peab olema suuteline oma tahet ühiskonnale ühemõtteliselt ka õigusnormidega edasi andma. Need on niisugused baasküsimused selle probleemi mõtestamisel ja ka realiseerimisel. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaak Aabi. Palun! (Kõneleja räägib saalis.) Nii, selge. Kõne on volituse alusel. Jaak Aab peab kõne Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. Palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Antud küsimuses on siin debatte peetud ka varem. Umbes aasta või veidi vähem tagasi, eelmise aasta 6. mail võttis Riigikogu vastu avalduse Moskva patriarhaadi kuulutamisest Vene föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks. Riigikogu avalduses mõisteti karmilt hukka Moskva patriarhaadi tegevus Venemaa Föderatsiooni sõjategevuse õigustamisel, õhutamisel ja toetamisel. Selle avalduse vastuvõtmise poolt – tuletan meelde – hääletas rõhuv enamus Riigikogu liikmetest. 

Kuna olin ka ise üks selle avalduse initsiaatoritest ja algatajatest, siis tuletan meelde ka need põhjused, miks Riigikogu sellise avalduse vastu võttis. Moskva patriarhaadi loodud ning selle patriarhi juhitud ülemaailmne niinimetatud Vene rahvakogu võttis 27. märtsil 2024. aastal vastu programmdokumendi "Vene maailma (russki mir) olevik ja tulevik". Dokument väljendab selgesõnaliselt toetust Venemaa terroristliku režiimi agressiivsele, sõjakuritegudest ja tsiviilelanike vastu suunatud terroritegudest iseloomustatud sõjategevusele Ukrainas. Lisaks niinimetatud pühale sõjale Ukraina vastu on mainitud programmdokumendi kohaselt sõja sihtmärk ka satanismi mõju all olev läänemaailm. Moskva patriarhi arvamuse kohaselt peab Ukraina olema osa Vene maailmast, russki mir'ist. Programmdokumendi kohaselt kuulub kogu niinimetatud postsovetlik ruum, sealhulgas Eesti, Venemaa Föderatsiooni mõjusfääri. 

Samasisulisi avaldusi on Moskva patriarh teinud korduvalt nii varem kui ka hiljem. Sellised üleskutsed ja avaldused on otsene oht avalikule ja põhiseaduslikule korrale ka Eestis. Seda ka Riigikogu avaldus rõhutas. Vastavalt Eesti Vabariigi seadustele on sõjale või muul viisil relvajõu kasutamisele üleskutsumine kuritegu. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 sätestab: "Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav." 

Samuti rõhutas Riigikogu oma avalduses, et Moskva patriarhaadi kuulutamine Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni ja terroristlikku režiimi toetavaks organisatsiooniks puudutab Moskva patriarhaati kui institutsiooni ja juhtorganit, mitte õigeusu traditsioone järgivaid inimesi. Riik ei hakka kuidagi karistama usklikke inimesi, sulgema kirikuid ega kloostreid. 

Eesti Vabariik demokraatliku riigina aga peab seisma jätkuvalt ka usuvabaduse põhimõtete eest. Riik peab tagama vabaduse valida, millise religiooni vahendusel saadakse osadus jumala või pühaga. 

Tänases maailmas, antud olukorras, kus me oleme, tuleb aga kaitsta inimesi terroristliku ja muu vaenupropaganda eest. Kremli režiim kasutab inimesi ja ka erinevaid organisatsioone oma hübriidsõjas ära nii meie kui ka teiste riikide vastu. See on korduvalt tõestatud. Selles kontekstis püsib suur oht ka nende inimeste mõjutamiseks, kes tõesti järgivad oma usku, oma traditsioone, aga kelle kirikupea teeb selliseid avaldusi ja kutsub üles tegelikult vaenulikule tegevusele. 

Palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Riigikogu avaldus kutsus õigeusklikke ühendusi ja kogudusi üles ka ise hindama vaenuliku mõjutustegevuse ohtu avalikule korrale ja oma liikmetele, millele küll järgnesid mingid kosmeetilised muudatused, mille kohta siin on öeldud, et neid põhikirju põhjalikult muudeti. Aga kõige olulisemat – sisulist allumist Moskva patriarhaadile – nendes põhikirjades ei muudetud. Jätkuvalt on seal sees tomos, mis tähendab tegelikult, et kõik need kogudused ja see kirik peavad järgima Moskva patriarhaati. 

Selle järel tuleb kindlasti astuda veel mingeid samme. Kui me räägime konkreetsest eelnõust, siis ajendiks olid Moskva patriarhaadi tegevus, mõjutustegevus ja üleskutsed. Aga näiteks Siseministeerium on toonud esile ohud ja riskid, mis on seotud radikaliseerunud islamismiga. Neid ohte me näeme kogu maailmas, neid näeme ka lääneriikides. Me peame olema valmis, et meie seadus saaks sellise mõjutamise, vaenuõhutuse, sõjale kutsumise elemendid välistada, et Eesti usuühendused ei alluks sellistele välismaalt juhitud juhtidele ja organisatsioonidele, mis kutsuvad tegelikult üles vaenule.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon toetab kirikute ja koguduste seaduse eelnõu teise lugemise lõpetamist ja ka selle eelnõu vastuvõtmist seadusena. Keskfraktsioonile tuletan meelde, et antud eelnõu koostas Siseministeerium, lähtudes ohuhinnangutest. Seda ei mõelnud välja keegi teine, ja see algatati Vabariigi Valitsuse poolt. Seadusandjana on meie kohus välistada agressiooni õigustamine ja selle propageerimine Eestis usuorganisatsiooni kattevarju all. Sellise tegevuse peatamine ja välistamine on väga oluline Eesti julgeoleku, aga ka isikute sisulise usuvabaduse tagamiseks. Aitäh!

Suur tänu! Kuna läbirääkimistel äsja kõlanud kõnes mainiti keskfraktsiooni ja keskfraktsiooni seisukohti, siis, Vadim Belobrovtsev, teil on võimalus vastusõnavõtuks. Palun!

Aitäh! Ega ma pikalt ei räägi. Lihtsalt ütlen niipalju eelmisele ettekandjale, et me oleme mitu korda küsinud, milles konkreetselt seisneb see julgeolekuoht. See ei ole mitte väga uus termin, seda kasutati, ma mäletan, ka Nõukogude Liidu ajal. Kui oli vaja midagi põhjendada niimoodi, et ei peaks detailidesse minema, siis öeldi, et see on oht rahvuslikule julgeolekule. Ma pean siin nõustuma kolleeg Varro Vooglaiuga, kes eelnevalt mainis, et siin ei ole julgeolekuohtu. Kui me üritasime saada endiselt siseministrilt konkreetset vastust, et milles see oht seisneb, siis sealt tulid sellised mitte väga usutavad, mitte väga tõsiselt võetavad vastused, mis ei veennud absoluutselt selles, et mingisugune selline suur oht meie julgeolekule oleks olemas.

Nii. Suur tänu! Nüüd me oleme tõesti olukorras, kus rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepanekuid on kokku 17. Neist esimese on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Palun seda hääletada. 

Head kolleegid, me asume hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Head kolleegid, me oleme eelnõu 570 muudatusettepanekute läbivaatamise juures. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Muudatusettepaneku poolt on 8 Riigikogu liiget, vastu 69, erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Muudatusettepanek nr 2, esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 3, esitanud Riigikogu liige Riina Solman, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. (Elevus saalis.) Head kolleegid, juhtivkomisjoni seisukoht oli arvestada täielikult ja nii on. Muudatusettepanek nr 4, esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa, palun seda hääletada.

Suur tänu! Head kolleegid, kas me võime asuda hääletuse juurde? (Jaatav vastus saalist.) Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 5, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Muudatusettepaneku poolt on 9 Riigikogu liiget, vastu 69, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Järgnevalt kuues muudatusettepanek, esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Seitsmes muudatusettepanek, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Palun seda hääletada.

Head kolleegid, kas me võime asuda hääletuse juurde? (Jaatav vastus saalist.) Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 7, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Muudatusettepaneku poolt on 8, vastu 69 Riigikogu liiget, erapooletuid on 1. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Järgnevalt kaheksas muudatusettepanek, esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Üheksas muudatusettepanek, esitanud õiguskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 10. muudatusettepanek, esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 11. muudatusettepanek, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Palun hääletada.

Suur tänu! Kas me võime asuda hääletuse juurde? (Jaatav vastus saalist.) Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 11, esitanud on selle Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 9, vastu 69 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.   

12. muudatusettepanek, esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 13. muudatusettepanek, esitanud Riigikogu liige Priit Sibul, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 14. muudatusettepanek, esitanud Riigikogu liige Priit Sibul, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 15. muudatusettepanek, esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 16. muudatusettepanek, esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 17. muudatusettepanek, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Palun seda hääletada. Ühtlasi tuletan meelde, et see on viimane muudatusettepanek, viimane võimalus hääletada poolt.

Head kolleegid, kas me võime selle hääletuse juurde minna? (Jaatav vastus saalist.) Panen hääletusele 17. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 9, vastu 69 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Vabandust, kordan üle, enne kui kinnitan haamrilöögiga: ettepaneku poolt on 9, vastu 68 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Me oleme eelnõu 570 muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni seisukoht on eelnõu teine lugemine lõpetada, aga, head kolleegid, meile on laekunud kaks ettepanekut. Neist esimene on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt ja teine Eesti Keskerakonna fraktsioonilt. Need ettepanekud on identsed, mõlemad teevad ettepaneku kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu 570 teine lugemine katkestada. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Kuidas meeleolud on? Kas vajate kahte minutit? Ma küsin siis üle. Head kolleegid, kas me võime asuda hääletuse juurde? (Jaatav vastus saalist.) Keegi ei ole vastu.  

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu 570 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 15 Riigikogu liiget, vastu 69, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Head kolleegid, eelnõu 570 teine lugemine on lõpetatud ja ka tänane istung on läbi saanud. Kohtume siin Riigikogu täiskogu istungite saalis homme hommikul kell 10. Rahulikku õhtut!