Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevase istungiga. 

Esmalt, head kolleegid, tutvustan teile Riigikogu juhatuse otsust 25. märtsist 2025 number 46, asendusliikmete asumine Riigikogu liikmeks. Lähtudes Riigikogu liikme staatuse seaduse §-st 11 ning § 13 lõigetest 1 ja 3, Riigikogu juhatus otsustab: seoses Riigikogu liikmete Maksim Iljini ja Aleksei Jašini tagasiastumisega asuvad 2025. aasta 26. märtsil Riigikogu liikmeks asendusliikmed Diana Ingerainen ja Raul-Stig Rästa. Head kolleegid, olemegi jõudnud nende uute kolleegide ametivandeni ja palun esmalt Riigikogu kõnetooli ametivannet andma Diana Ingeraineni.

Tervist. Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu XV koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. (Aplaus.)

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli ametivannet andma Raul‑Stig Rästa.

Tervist! Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu XV koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. (Aplaus.)

Head kolleegid, vabandasin Raul-Stigi ees, visuaalis oli [nimi] natukene ebatäpne – Raul Rästa. Täpne nimi on Raul-Stig Rästa. Aga kuidas me teda edaspidi kutsuma hakkame, seda ütleb Raul-Stig ise: kas eesnime pidi Raul-Stig või lihtsalt Stig.

Head kolleegid, kohaloleku kontroll, palun!

Kohale registreerus 95 Riigikogu liiget, puudub 6. Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole. Vabandust! Jah. Siiski on tekkinud. Ma lootsin, et on kiirem reaktsioon. Madis Kallas, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head saadikud! Annan üle 11 Riigikogu liikme poolt allkirjastatud arupärimise regionaal‑ ja põllumajandusministrile Hendrik Johannes Terrasele. Ja teema on seotud kutseharidusreformiga ja täpsemalt Kehtna Kutsehariduskeskuse ja Vana-Vigala Tehnika‑ ja Teeninduskooli ümberkorraldamise kohta. Ja soovime ministrilt saada täpsemaid vastuseid selles osas, et kas tema jätkab seda suunda, mida eelmised kaks regionaal‑ ja põllumajandusministrit, seoses töökohtade ärakadumisega maapiirkondadest ja väikelinnadest ja lisaks, kas ta näeb, et võiks viia läbi ka sotsiaal-majanduslike mõjude analüüsi tulenevalt sellistest kardinaalsetest muudatustest mõne piirkonna jaoks. Ja rohkem lisada midagi ei ole. Aitäh!

Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on siiralt hea meel, et Toomas juhib tänast koosolekut. Mul on arupärimine küll Kristen Michalile, aga see on seotud Via Baltica temaatikaga. 

Nimelt, hiljuti liitus Reformierakonnaga Pärnu linnapea. Ja ta põhjendas just sellist erakonna valikut sellega, et Reformierakond ehitab selle Via Baltica lõpuni välja. Aga mida ta ei pannud tähele, on see, et Reformierakond otsustas tühistada Keskerakonna plaani ehitada Via Baltica neljarealiseks aastaks 2030, ja ütles, et aastani 2050 ta kindlasti seda ei tee.

Ja mul on küsimused peaministrile, neli küsimust. Mis on tegelikult paanis Via Balticaga? Ja ega Pärnu linnapea ei ole pettuse ohvriks langenud?

Meil on neli küsimust kokku. Lisaks mulle on veel saadikuid, nii et ma annan pidulikult selle arupärimise üle.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud aseesimees! Austatud kolleegid! Meil on soov anda üle arupärimine majandus- ja tööstusministrile Erkki Keldole seoses töölepingu seaduse muudatuste ehk juhupalgalepingute kohta. 

Täpsemalt on teada, et Reformierakonna ja Eesti 200 valitsus kavandab muudatusi töölepingu seaduses, mille alusel edaspidi on võimalik fikseerida lepingutes vaid 10 kindlat töötundi ja suurendada see kokkuleppel kuni 40 tunnini. Ehk põhimõtteliselt tekib töötajate jaoks täielik ebakindlus nii töökoormuse kui ka palga suhtes kõigi inimeste puhul, kes on sellise muutuvtunnilepingu või juhupalgalepingu allakirjutanud. 

Märgina on ka see, et algselt neid muudatusi kavandate kindlatele sihtgruppidele, ehk õpilased, üliõpilased, vähenenud töövõimega inimesed ja eakad, aga nüüd on valitsus ootamatult otsustanud laiendada seda kõigile. Meie hinnangul ei ole need ettepanekud kooskõlas töölepingu seaduse mõttega kaitsta töötajat kui töösuhte nõrgemat poolt. Lisaks on alati olnud tava, et sellised põhimõttelised muudatused tööõiguses lepitakse kokku tööturu osapooltega, ametiühingute ja tööandjatega. Tean seda ise, olles üle kolme aasta töövaldkonda ministrina juhtinud. Praegu seda kokkulepet ei ole, mistõttu nii ametiühinguid kui ka sotsiaaldemokraadid on kutsunud üles peatama selle eelnõu menetluse. 

Täpsemalt küsimused on meil järgmised. Miks rikub valitsus senist tava, et olulised muudatused tööõiguses on läbi rääkimata tööturu osapooltega? Teiseks, millistele analüüsidele tuginedes valitsus pakub välja selle minimaalsete töötundide arvu, vaid 10 tundi, mis tähendab seda, et inimeste töökoormus ja sissetulek võib nädala lõikes neli korda erineda? Kolmandaks soovime teada, kelle ettepanekul ja mis kaalutlustel on valitsus ootamatult ja tööturu osapooltega läbi rääkimata otsustanud laiendada neid juhupalgalepinguid kõigile töötajatele. Ja neljandaks, kui valitsus surub niivõrd ühepoolselt läbi olulised muudatused tööõiguses, siis mida see näitab praeguse valitsuse dialoogivõime kohta laiemalt? Sellele arupärimisele on alla kirjutanud 11 tublit sotsiaaldemokraati ning lisaks Enn Eesmaa ja Kersti Sarapuu. Aitäh!

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Arupärimine on suunatud sotsiaalminister proua Karmen Jollerile ja seotud toimetulekupoliitikaga. Värskelt sõlmitud Reformierakonna ja Eesti 200 koalitsiooni aluslepingus on sotsiaalvaldkond jäänud sootuks tähelepanuta. Ainsana oli mainitud inimeste heaolu ja see tugineb tugevale riigile. Aga kahjuks ei ole ära öeldud, et kuidas ja kellele seda heaolu luuakse ja mis tähendab tugev riik siis nende kahe erakonna mõistes. Iga aastaga muutub järjest enam inimesi, kes ei saa enda toimetulekuga hakkama, sest elukallidus on järsult tõusnud ja toetusmeetmed ei ole sellele järgi tulnud. Toimetulekutoetuse määrad ei ole viimasel aastal piisavalt kasvanud, et hoida elukallidusega ühte sammu. Statistika näitab, et toimetulekutoetuse saajate arv on jätkuvalt kõrge ning paljud pered sõltuvad riiklikest toetustest, et katta oma igapäevaseid kulutusi. Inflatsioon ja kasvavad elamiskulud on suurendanud survet madalama sissetulekuga leibkondadele, mistõttu on üha olulisem, et riik astuks samme nende inimeste toetamiseks. Eeltoodust tulenevalt palun teil vastata Riigikogu töö- ja kodukorra seaduse § 139 vastata järgmistele küsimustele, mida ma ei hakka siin loetlema, need kõik on seotud toimetulekutoetusega. Aitäh!

Head kolleegid! Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu neli arupärimist. Ettekandja täpsustus. Tänase esimese päevakorrapunkti juures teeb ettekande põhiseaduskomisjoni aseesimees Ants Frosch. Ja nüüd on küsimus istungi juhatajale istungi läbiviimise reeglite kohta. Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Minul tõepoolest on küsimus ja see on protseduuriline küsimus, mis puudutab Riigikogu juhatuse otsust – eilset otsust number 45 –, mis on Riigikogu alaliste komisjonide koosseisude muudatuste kinnitamine. Ja selle otsuse valguses on terve hulk Riigikogu liikmeid, kes … noh, näiteks Urve Tiidus lahkus keskkonnakomisjoni liikme kohalt ja asus majanduskomisjoni liikme kohale, Yoko Alender asus keskkonnakomisjoni liikme kohale, Toomas Järveoja asus kultuurikomisjoni liikme kohale, Mati Raidma riigikaitsekomisjoni liikme kohale ja Signe Riisalo asus sotsiaalkomisjoni liikme kohale. Ja kõik tundubki, et on väga hästi. Ja mulle tundub, et dokument saab juriidilise jõu siis, kui on antud allkiri. Nüüd, ainuke mure on selles, et komisjonide istungid algasid kell 14.00 ja Lauri Hussar on allkirjastanud selle dokumendi 15.08. Komisjonides, ma ei oska teiste kohta öelda, kas on see, hääletused toimusid sotsiaalkomisjonis, toimusid, ja ka mina andsin eelmise valitsuse algatatud eelnõule oma hääle. Ja mul ongi küsimus, et kas need hääletused, mis toimusid siis enne selle dokumendi juriidiliseks saamist, on kehtivad. Sest ma väga muretsen, sest see eelnõu, mida meie komisjonis hääletasime, on väga oluline.

Hea kolleeg! Siin on vastus väga lihtne. Juhatuse otsus jõustub selle vastu võtmisega.

Head kolleegid! Saame minna tänase esimese päevakorrapunkti juurde. Riigikogu liikmete Liina Kersna, Timo Suslovi, Signe Kivi, Raimond Kaljulaidi, Tarmo Tamme, Mati Raidma, Igor Taro, Maria Jufereva-Skuratovski, Hendrik Johannes Terrase, Kadri Tali, Peeter Tali, Madis Kallase, Tiit Marani, Andre Hanimäe, Priit Lombi, Jaak Aabi, Anti Allase, Züleyxa Izmailova, Eerik-Niiles Krossi, Toomas Uibo, Marek Reinaasa, Mario Kadastiku, Õnne Pillaku, Ando Kivibergi, Madis Timpsoni, Mart Võrklaeva, Andrus Seeme, Juku-Kalle Raidi, Eero Merilinnu, Aivar Sõerdi, Maido Ruusmanni, Mait Klaasseni, Katrin Kuusemäe, Kalle Laaneti, Kristina Šmigun-Vähi, Urmas Kruuse, Hanah Lahe, Jüri Jaansoni, Andres Suti, Valdo Randpere, Kristo Enn Vaga, Meelis Kiili, Marko Mihkelsoni, Urve Tiiduse, Irja Lutsari, Anti Haugase, Pipi-Liis Siemanni, Margit Sutropi, Vilja Toomasti, Enn Eesmaa, Maris Lauri, Annely Akkermanni, Toomas Kivimägi, Mihkel Leesi, Kalev Stoicescu, Tanel Teini, Alar Lanemani, Lauri Hussari, Luisa Rõivase, Ester Karuse ja Leo Kunnase algatatud Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu (536 SE) kolmas lugemine.

Enne, kui ma palun Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni ettekandja, selgitan ka selle eelnõu menetlemise korda. Esmalt, head kolleegid, on komisjoni ettekanne kuni 20 minutit. Seejärel on võimalus Riigikogu liikmetel esitada kuni kaks küsimust. Ja sellele järgnevad läbirääkimised, millel saavad osaleda fraktsioonid. 

Seejärel, head kolleegid, me vaatame läbi muudatusettepanekud, neid on esitatud kaks. Nende läbiminemiseks on vajalik poolthäälte enamus, ent kuna need muudatusettepanekud on üksteist välistavad, siis on siin veel üks nüanss, mida ma vahetult enne muudatusettepanekute hääletamise juurde jõudmist teile ka selgitan. 

Seejärel, kui muudatusettepanekud on läbi vaadatud, toimub hääletus põhiseaduse muutmise viisi üle. Põhiseaduse kiireloomuliseks muutmiseks, nagu on juhtivkomisjoni ettepanek, on vajalik neljaviiendikuline häälteenamus ehk ettepaneku poolt peab hääletama neli korda rohkem Riigikogu liikmeid kui selle vastu. Toon ühe lihtsa näite: kui näiteks 19 Riigikogu liiget vastu, siis on vajalik põhiseaduse muutmiseks kiireloomulisena vähemalt 76 poolthäält ehk neli korda 19. 

Kui põhiseaduse muutmise viis vajalikku toetust ei saa, loetakse eelnõu tagasilükatuks ja langeb menetlusest välja. Kui põhiseaduse muutmise viis saab vajaliku toetuse, siis järgneb eelnõu lõpphääletus ja eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus ehk vähemalt 68 poolthäält. 

Head kolleegid! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli juhtivkomisjoni ettekandeks põhiseaduskomisjoni aseesimehe Ants Froschi.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Oleme üheskoos jõudnud käesoleva Riigikogu koosseisu ilmselt seni kõige vastutusrikkama ülesandega lõpusirgele. Põhiseaduse muutmise teekond on olnud keeruline, kohati isegi vastanduv. Suurima ühisosa leidmine on nõudnud riigimehelikkust ja valmidust kompromissideks. Valdav enamus Riigikogus esindatud poliitilistest jõududest on viimase nelja kuu jooksul teinud pühendunult tööd tänase päeva nimel. Põhiseaduskomisjonipoolse ettekandjana tahan kõiki teid tänada. Teeme täna siin selles saalis ära selle, mida ootab meilt Eesti rahvas. 

Enne kui annan põhiseaduskomisjoni ülevaate menetlusest teise ja kolmanda lugemise vahel, käin lühidalt läbi ka seaduseelnõu 536 teekonna. Eelnõu algatasid 61 Riigikogu liiget 7. novembril 2024. aastal. Esimene lugemine täiskogus lõpetati 20. novembril 2024. aastal. Muudatusettepanekute tähtajaks, 20. jaanuariks 2025 esitati kaks muudatusettepanekut. Teine lugemine täiskogus toimus 25. veebruaril ning täiskogu arvestas 43 Riigikogu liikme poolt esitatud muudatusettepanekut. Teise lugemise läbinud eelnõu kohaselt on kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel hääleõiguslikud Eesti kodanikud, kodakondsuseta isikud, Euroopa Liidu kodanikud ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liikmesriigi kodanikud. Teise lugemise lõpetamisel määrati uueks muudatusettepanekute tähtajaks 11. märts käesoleval aastal. 

Pärast teist lugemist esitati eelnõule kaks muudatusettepanekut, millest ühe esitasid 26 Riigikogu liiget ja teise 55 Riigikogu liiget. Põhiseaduskomisjon arutas eelnõu teise ja kolmanda lugemise vahel kahel komisjoni istungil: 13. märtsil ning 18. märtsil. Lisaks vaatas komisjon 20. märtsi istungil üle põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu protseduuri täiskogus. 13. märtsi komisjoni istungil kuulas komisjon ära muudatusettepanekute tutvustused. 

Kolleeg Urmas Reinsalu tutvustas 26 Riigikogu liikme esitatud muudatusettepanekut, mille kohaselt jääks põhiseaduses kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel hääleõigus ainult püsivalt omavalitsuse territooriumil elavatele Eesti Vabariigi kodanikele. Euroopa Liidu kodanike valimisõigus tuleneb Euroopa Liidu õigusnormidest, mistõttu ei ole vajadust neid eraldi põhiseaduses välja tuua. Muudatusettepaneku esitaja rõhutas, et juba 2022. aasta aprillis esitas Isamaa vastava seaduseelnõu Riigikogule. Arutelu on ühes või teises vormis toimunud juba aastaid. Rahvas ootab oma esindajatelt tulemust ja see ootus on põhjendatud. 

Kolleeg Kalle Laanet tutvustas 55 Riigikogu liikme muudatusettepanekut. Muudatusettepanekuga jäetakse eelnõust välja NATO liikmesriikide kodanike ja Euroopa Liidu liikmesriikide kodanike hääleõigus. Muudatusettepanekus ei nimetata Euroopa Liidu kodanike hääleõigust, kuna Euroopa Liidu kodanike hääleõigus tuleneb Euroopa Liidu lepingutest ning on põhiseaduses kaetud läbi Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seaduse. Kodakondsuseta isikute hääleõigus jäetakse põhiseadusest välja pärast 2025. aastal toimuvaid kohaliku omavalitsuse volikogu valimisi. See tähendab, et 2029. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel ei oleks neil enam hääleõigust. Tänavustel kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel saaksid kodakondsuseta isikud muudatuse kohaselt veel hääletada. Niinimetatud päikeseloojangu klausel jätab kodakondsuseta isikutele piisav aja, et taotleda soovi korral Eesti kodakondsust ning osaleda 2029. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel Eesti kodanikena. Juba 2025. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel ei oleks hääleõigust kolmandate riikide kodanikel. Muudatusettepaneku esitaja avaldas lootust, et Riigikogus leiab antud kompromissvariant piisavat toetust ja põhiseaduse muutmine saab teoks. 

18. märtsil 2025. aastal toimunud komisjoni istungil hääletas komisjon läbi muudatusettepanekud ja tegi menetlusotsused. Muudatusettepanekute hääletamisele eelnenud arutelul toodi välja põhiseaduse muutmise poolt- ja vastuargumente. 

Üks komisjoni liige ei pidanud demokraatlikuks ega õigeks vahetult enne valimisi selliste muudatuste tegemist, millel oleks nii suur mõju valimistulemustele. Ta leidis, et kodakondsuseta isikutelt hääleõiguse äravõtmine seob need inimesed Eesti riigist rohkem lahti. 

Üks komisjoni liige heitis ette põhiseaduse muutmise kiireloomulisust. Istungil toodi välja, et 55 Riigikogu liikme muudatusettepanekuga ei võeta 2025. aasta kohaliku omavalitsuse valimistelt kodakondsuseta isikutelt valimisõigust ära. Niinimetatud päikeseloojangu klausel rakendub alles 1. märtsist 2026. 

Ka märgiti arutelul, et Eestis on suur hulk määratlemata kodakondsusega isikuid, kelle hulgas on uuringute kohaselt suur osakaal nendel, kes ei avalda oma arvamust või ei usalda institutsioone, ei toeta Ukrainat ega mõista hukka Venemaa sõjategevust Ukrainas. Niinimetatud päikeseloojangu klausli ajaraam annab kodakondsuseta isikutele üleminekuaja. Uuringud on ka selle kohta, kuidas agressorriigi kodanikud või kodakondsuseta isikud suhtuvad valimisõiguse küsimusse, kuid oluline on Eesti kodanike suhtumine ja ootus, et põhiseaduses sätestatakse Eesti kodanike valimisõigus. Arutelul toodi välja, et Eestis on Euroopa kõige suurem kodakondsuseta isikute proportsioon. Positiivne on selle proportsiooni vähendamine, motiveerides kodakondsuseta isikuid Eesti kodakondsust võtma, tegema tööd selle nimel. 

Arutelul toodi ka välja, et põhiseaduse muutmine suurendab pikemas perspektiivis turvalisust ja sisejulgeolekut. Osa komisjoni liikmeid märkis, et põhiseaduskomisjon on kuulanud mitmeid eksperte, põhiseaduse muutmise protsess on olnud piisav, see on olnud dünaamiline ja liikunud õiges suunas. 

Ja nüüd konkreetselt nendest muudatusettepanekutest ja hääletamisest komisjonis. Tinglikult, ütleme siis, muudatusettepanek nr üks, mille esitasid 26 Riigikogu liiget ja mida esitas komisjoni istungil Riigikogu liige Urmas Reinsalu. Komisjon arvestas muudatusettepanekut täielikult ja hääletustulemused olid järgmised. Poolt 4: Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Jaak Valge, Ants Frosch. Vastu 2: Lauri Läänemets, Lauri Laats. Erapooletuid 0. Ning ei hääletanud 5 komisjoni liiget: Hendrik Johannes Terras, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov. 

Muudatusettepanek nr kaks, mis esitati 55 liikme poolt ja mida esitas komisjonis kolleeg Kalle Laanet. Komisjon arvestas muudatusettepanekut täielikult ja häälte jaotus oli järgmine. Poolt 9: Hendrik Johannes Terras, Timo Suslov, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Kalle Laanet, Katrin Kuusemäe, Jaak Valge ja Ants Frosch. Vastu 2: Lauri Läänemets, Lauri Laats. Erapooletuid 0. 

Ja sellel istungil tegi komisjon järgmised menetluslikud otsused. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 26. märtsil 2025. Poolt 10: Ants Frosch, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Lauri Läänemets, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Hendrik Johannes Terras, Jaak Valge. Vastu 1: Lauri Laats. Erapooletuid 0. 

Teiseks, teha ettepanek muuta põhiseadust vastavalt põhiseaduse §-le 163 lõige 1 punkti 3 ja §-le 166 Riigikogu poolt kiireloomulisena. Poolt 10: Ants Frosch, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Lauri Läänemets, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Hendrik Johannes Terras, Jaak Valge. Vastu 1: Lauri Laats. Erapooletuid 0.

Ning kolmandaks, teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus. Poolt 10: Ants Frosch, Katrin Kuusemäe, Kalle Laanet, Lauri Läänemets, Evelin Poolamets, Helir-Valdor Seeder, Pipi-Liis Siemann, Timo Suslov, Hendrik Johannes Terras, Jaak Valge. Vastu 1: Lauri Laats. Erapooletuid 0. 

Ja sellega on komisjonipoolne ettekanne ammendunud. Ma soovin kolleegidele kindlat meelt ja arukust tänaseks päevaks. Ning omalt poolt ütlen veel juurde, et Eesti asja aetakse ikka ühel jõul. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on ka rida küsimusi. Alustab Urmas Reinsalu. Palun!

Aitäh! Härra Frosch! Tõepoolest, täna on parlament silmitsi Eesti rahvaga. Väga paljud poliitilised jõud on pidanud selle ühisosa otsimise nimel oma senistest positsioonidest taganema, ja ma arvan, et on õiglane öelda, et see on teeninud ühishuvi, meie tulevikuvaadet, meie rahvusliku julgeoleku huvi ja meie pikaaegset huvi põhiseadusliku korra kindlustamisel.

Nüüd, menetlemisel on olnud kaks muudatusettepanekut selles lõppfaasis, milleni me oleme täna jõudnud. Üks on Isamaa ja rea teiste saadikute esitatud ettepanek, mis näeb ette selle küsimuse käsitlemise lahendamise koheselt, ilma nii‑öelda ülemineku formaadita. Ja te mainisite, härra Frosch, et seal komisjoni hääletusel suur osa komisjoni liikmed ei hääletanud, kuid komisjoni liikmete suhtelise enamuse toetuse see pälvis. Millised olid need argumendid, kui komisjon suhtelise liikmete enamusega Isamaa ettepanekut toetas, mis komisjoni koosolekul hääletamine kõlasid, et see tundub olevat komisjonile mõistlikum variant?

Komisjoni istungil tõepoolest Isamaa, EKRE ja osade sõltumatute saadikute poolt toetatud nõndanimetatud 26 eelnõu leidis nelja komisjoni liikme toetuse. Ja oli täiesti on loomulik, et need, kes selle eelnõu esitasid, seda ka toetasid, sest see puhas variant, mis on tegelikult Riigikogus ju laual olnud 2022. aastast, on kõige eelistatum. Aga kompromissi nimel tuleb mõelda, mis me siin täna teeme. 

Samas, need viis komisjoni liiget, kes ei hääletanud, ja üks komisjoni liige, kes oli kõigele vastu, annavad selle kriitilise massi, et tõenäoliselt see puhas eelistatud variant ei pruugi siin täna leida seda toetust, mida 26 saadikut sooviksid. Siin on see kompromisside tegemise kunst meil kõigil laua peal. 

Ja ma loodan, et me jõuame ühtpidi näidata oma meelsust, oma sellist tugevat rahvuslikku selgroogu, aga samas teha otsused, mis viivad meid edasi ja viivad põhiseaduse muutmisele.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kas enne nende otsuste langetamist oli läbi viidud mingisugused riskianalüüsid? Ma ei tea, julgeolekurisk, poliitiline risk, rahvusvaheline risk ja teised riskid.

Erinevad, tähendab, teise ja … ma veel kord ütlen, me tegeleme praegu teise ja kolmanda lugemise vahel toimunud protsessiga komisjonis. Varasemalt on toimunud komisjoni istungeid päris suurel hulgal. Ma vist arvan, et neid oli kokku seitse, osad neist avalikud. Oli ka kuulamisel eksperte, oli võimalik tutvuda Riigikogu liikmetel ka Kaitsepolitseiameti arvamusega. Nii et sellist eraldi välispoliitilist ekspertiisi, ma pean ütlema, et mina näinud ei ole. Aga ausalt öelda, Eestis otsustame siiski meie. Ja see, kui me hakkame endale püstitama takistusi läbi selle, et mida keegi meist arvab, siis me ei jõua oma riigiga mitte kuhugile. Me peame ikka ise otsustama, ise arvama. Seda välispoliitilist ekspertiisi tõesti ei ole. Küll on aga kindlasti konsulteeritud meie oma Välisministeeriumi inimestega ja siin ei ole olnud mingeid vastuarvamisi, sest kui te mõtlete nüüd riigikorralduse peale, siis üldiselt ametnikud võivad sellisel juhul ainult oma mitteametlikku arvamust esitada. Ja vaevalt, et nad tulevad ka vaidlema kas avalikult või kuskil nurga taga. Aga arvamust ja seisukohta on neilt küsitud, jah.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma oletan, et teil komisjonis oli ikkagi diskussioon ka sel teemal, mitte ainult see, et hääletati ja mindi laiali. Ja minu küsimus ongi see, kas selle diskussiooni käigus toodi välja ka põhjused ja põhjendused, miks sellist sammu on vaja. Ja mis siis olid need põhipõhjendused, mis välja toodi?

Teise ja kolmanda lugemise vahel arutati kahe erineva muudatusettepaneku üle. Üks oli see, mille olid esitanud 26 Riigikogu liiget. Ja teine oli see, mille olid esitanud 55 Riigikogu liiget. Ja ma ütleksin, et selle 26 ettepaneku puhul oli põhiline argument see, et me saame pildi selgeks kohe. Ka poliitiliselt. 55 ettepaneku puhul oli põhiline argument see, et otsida kompromissi. Ja need täpsemad sõnastused – see debatt oli pikk. Kui ma hakkaksin seda teile siin saalis tutvustama, mul on see kaasas, kõlasid ka lausa, tähendab argumenteerimisest. Selleks, et kui me räägime mittekodanike või kodakondsuseta isikute hääleõiguse piiramise argumentidest, siis tegelikult oli ka argumentatsioonis seda, et Euroopa ja maailm on muutumises. Ja uue migratsioonikriisi puhkemine enne 2050. aastat on äärmiselt tõenäoline, võib-olla juba aastal 2030, sest rahvastikuprotsessid Aafrikas panevad meid Euroopana väga keerulise probleemi ette. Ja see, kui me jõuame olukorda, kus meist enam ei sõltu midagi, aga sõltub sellest suuremast ….., mis meil on, võib tulevikuks tekitada hoopis keerulisema olukorra. Ja see oli ka üks argument, miks peeti vajalikuks liikuda edasi ikkagi sellel teel, et kodakondsuseta inimesed ei saa valida.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Demokraatlikus riigis lähtutakse sellest, et igal inimesel peab olema õigus ja võimalus oma kodukoha käekäigu suhtes kaasa rääkida. Ja te praegu ajate segamini kohaliku ja riikliku poliitikat. Omavalitsuse valimistel otsustatakse koduvalla või -linna võimekuse üle täita kogukonna ootusi. Ja need inimesed, kellelt tahate ära võtta hääleõiguse, on ka selle kogukonna osa. Te nimetasite oma ettekandes, et kõige tähtsam seaduseelnõu on praegu. Kas te tõesti peate seda tähtsamaks kui Eesti riigikaitse või inimeste toimetulek, Eesti majanduse hea käekäik? Kas tõesti peate neid küsimusi mitteoluliseks?

Härra Arhipov, kindlasti on põhiseaduse muutmine seadusandlik püramiidi tipp. Ja võib-olla ma räägin siin juristina. Ma loodan, et ma ei ole täielikult deklasseerunud juristina, ma olen ka töötanud kunagi, küll väga ammu, ja hariduselt olen ma juurakas. Aga need on igapäevased probleemid, mis seisavad kõikide valitsuste ees, mida te mainisite. Sellist olukorda, kus tuleb langetada valijaskonda muutev otsus, juhtub väga harva. Ja neid otsuseid tehakse väga mitmetel põhjustel. Ilmselt on meil praegu kiire, sest see väliskeskkond jätab meile teatud kindla ajaakna. Ja ma usun, ma loodan kindlasti sellele, et praegune istuv valitsus ja ka järgmised valitsused pööravad erilist tähelepanu eesti keele õppele, eestikeelsele haridusele üleminekule, eesti kultuuri tutvustamisele, sellele, mis hea kolleeg Jaak Valge sõnul, komisjoni istungil, ehk lõimumine ei ole pruukinud edulugu olla, vaid on pigem Eestis tegemist läbikukkumisega. Me peame revideerima kindlasti neid meetodeid, mis meil lõimumises on kasutada, ja oluliselt panustama selles valdkonnas rohkem. Aga see eeldab ka teist poolt, neid inimesi, kes soovivad lõimuda. Nii et see on kahepoolne teekond. 

Tanel Kiik, palun!

Austatud aseesimees! Hea ettekandja! Ma saan aru, et meil täna siin saalis suure tõenäosusega tekivad konkureerivad hääletused, ja nii nagu viitasite, siis otsitakse kompromissi küsimuses, kus tegelikult sellist konsensust või ühist arusaama parlamendis ei ole. 

Ma küsin teilt, kas põhiseaduskomisjonis arutati ka natuke seda laiemat küsimust, kuidas me üldse siia oleme jõudnud, et pea 34 aastat pärast iseseisvuse taastamist on Eesti riigis üle 60 000 inimese staatuseta ehk määratlemata kodakondsusega olukorras, kus see oli mõeldud ju algusest peale ajutise meetmena. Ma usun, et tol hetkel, 1990-ndatel ei uskunud keegi, et aastal 2025 on meil üle 60 000 inimese, kes pole ühegi riigi kodanikud. 

Kas arutati seda küsimust? Ja kas arutati ka konkreetseid ettepanekuid-mõtteid, kuidas seda probleemi lahendada, kuidas neid inimesi tuua Eesti kodakondsuse juurde, kuidas neid sellel teekonnal toetada? Ja kui seda ei arutatud, siis äkki annate siin endapoolse seisukoha selles küsimuses?

Aitäh! Kogu selle protsessi, neljakuise protsessi käigus, kus on toimunud hulk komisjoni istungeid, on ühel või teisel moel see teema tõstatunud, tõesti. Kuid seda ei ole arutatud mingite otsuste või töösuundade valguses, see on olnud pigem informatiivne ja selline laiemalt hariv teema.  

Ja ma veel kord pöördun kolleeg Jaak Valge poole, tema on vastava temaatikaga hästi kursis. Teil on suurepärane võimalus Jaagu käest saada ka põhjalik teaduslik ülevaade neist probleemidest. Paraku, jah, põhiseaduskomisjon sellele teemale ei keskendunud. Eriti ei keskendutud enam teise ja kolmanda lugemise vahel, kus oli põhifookus ikkagi nende konkreetsete muudatusettepanekute läbitöötamine ja nendega Riigikokku jõudmine. Aga teie tähelepanek on kindlasti oluline. 

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! See eelnõu, mis läbis esimese ja teise lugemise ja mis oli 61 Riigikogu liikme poolt algatatud, seal oli lisaks kodakondsuseta isikutele ka meie liitlasriigid sees. Kui nüüd need muudatusettepanekud, neid toetatakse, siis lisaks kodakondsuseta isikutele räägime ka meie liitlasriikide kodanikest, kes alaliselt Eestis elavad. Kui suur mõju see valijabaasile siis saab olema, kui emb-kumb muudatusettepanek nüüd seda algupärast eelnõu muudab?

Komisjon … aitäh küsimuse eest! … väga huvitav küsimus. Komisjon mingite arvandmetega ei opereerinud siin ja küsimuse all oli põhimõtteline otsus, kas lähtealus on Eesti kodanike põhine või lähtealus on kellegi välistamine. Välistamise teema tekkis ju sellest agressorriigi kodanikust. Siin on kaks erinevat loogikat. Seda teemat arutati ka meie Välisministeeriumiga, diplomaatidega ja ekspertidega, ka koos NATO-ga koostööküsimustes, ja jõuti järeldusele, et meie NATO partnerid ega meie liitlased ei eelda meilt seda, et me annaksime nende kodanikele kohalikel valimistel valimisõiguse. Ja et see on see, et selle ettepaneku kõrvale jätmine ei too meile ei kahepoolset ega ka organisatsioonidega suhtlemise mõistes mingit muudatust. Lisaks on põhiseaduse teksti organisatsioonide sisse kirjutamine väga keeruline, või, noh, praktiliselt teostamatu, sest nii NATO kui ka Euroopa Liidu mainimine viib selle teksti stiili ja kogu ülesehituse paigast ära. Eesti põhiseadus on kirjutatud ikkagi lähtuvalt Eesti rahvast ja Eesti rahvale. 

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Noh, praegu mittekodanikel on õigus hääletada. Te tahate seda õigust ära võtta. See jutt käib karistamisest. Vot seletage mulle, palun, mille eest te karistate halli passi omanikke. Ja teine küsimus. Jutt käib kollektiivsest karistamisest. Kollektiivne karistamine on üldse vastuolus meie põhiseaduse printsiibiga ja demokraatiaga.

Ma pean siin otsekoheselt vastama, et valimisõigus on kodanikuõigus – just nimelt kodanikuõigus. Ja see tähendab seda täiesti üldise käsitluse järgi. See on õigus, mida omab riigi kodanik. Tõepoolest, Euroopas on päris mitmeid riike, kus valimisõigus on antud ka alaliselt paikkonnas elavatele mittekodanikele, kolmandate riikide kodanikele. Neid variante on erinevaid. Aga antud teema tõusetumine tänasel päeval on siiski seotud selle sisemise tajuga, mis on Eesti rahval ja mis on ka seotud selle arusaamisega, et 30 aastat, või isegi üle 30 aasta mittekodanikele antud, no eelisõigus, ma ütleks, on tõeline privileeg. See on olnud hea tahte avaldus, see on olnud hea tahte pakkumine. Ja paraku, kui osa neist inimestest on teinud oma otsuse, siis mingi hulk mitte. Samas kinnitavad uuringud, et üle poole mittekodanikest soovivad tegelikult Eesti kodakondsust. Ja siin on nüüd Eesti riigi poolne käik, mida me teeme selle järgmise nelja aastaga, et nendele inimestele tõesti luua võimalused oma kodakondsuse asjade korda tegemiseks.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Ma loodan, sa ei pahanda, kui ma korraks kommenteerin ka Keskerakonna kolleegide arvamust, et kohaliku omavalitsuse poliitika on vaid kommunaalpoliitika. Ei ole. Eestikeelse hariduse tagamiseks on tulnud ehitada riigigümnaasiume, sest paljuski on just kohalikus omavalitsuses takistatud normaalset arengut eestikeelsele õppele üleminekul. Või siis, et see on karistamine. Ei ole. See on julgeoleku küsimus. Me ei tea, mida idapiiri taga mõeldakse. Sealt anti hiljuti välja käsk Narva Muuseumi juhataja arreteerimiseks. Mõni kohalik, kes ei ole Eesti kodanik, võib sellest eeskuju võtta, julgustust saada. Aga küsimus puudutab komisjoni arutelu. Kas seal oli ka kõne all näiteks kaitsepolitsei kas ohuhinnang või mingisugused raportid? Ma ei soovi, et sa seda kuidagi tsiteeriksid, kus on riigisaladus. Aga üldiselt on ju meedias ka leidnud käsitlust, et kaitsepolitsei on nii- või naapidi arvanud ja hinnanguid jaganud. Mingit üldist sellist komisjoni arutelu ehk saab paari sõnaga edastada?

Komisjoni liikmetel, kes soovisid selle raportiga tutvuda, vastav võimalus, kui Riigikogu liikmetel, oli. Ma võtaks selle võib-olla kokku selliselt, et keskpikas perspektiivis on see muudatus äärmiselt vajalik. Ja mingeid erilisi ohte … Ja ma ei räägi siin ainult kaitsepolitseist, vaid ka ekspertidest, kes sotsioloogia, rahvastikuteaduse, aga ka politoloogide hinnangul, nende inimeste arv, kes peavad sarnaselt Keskerakonna kolleegile siin seda protsessi solvavaks või kellegi õiguste äravõtmiseks või karistamiseks, et sarnast mõtteviisi leidub. Aga tegemist on väga marginaalse seltskonnaga, millel laiem mõju puudub ja puudub mõju, noh, Eesti mõttes, seda mõju enamuses meie kohalikes omavalitsustes ei eksisteeri üldse. Ja nende võimalike probleemidega Eesti õiguskaitseorganid saavad hakkama. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma olen kerges segaduses, et te ütlesite, et te olete juurakas, olete juura kõrgharidusega. Ka mina olen juurakas, ka mina olen juriidilise kõrgharidusega, aga mul on keeruline saada aru teie sõnadest, kui te olete tõepoolest juurakas, et me iseenesest ei vaja neid analüüse, et me peame ise siin otsustama ja neid mõjuanalüüse nagu me eriti ei vaja. Kas tõesti juurakas võib seda niimoodi rääkida? Ja kuna mul kolmandat küsimust ei ole, aga siin eelmises vastuses te ütlesite, et me tekitame nelja aasta jooksul nende niinimetatud välismaalaste passide omanikele võimaluse saada Eesti kodanikuks, mina küll tahaks aru saada, kuidas te seda teete. 30 aastaga nagu ei õnnestunud Eesti riigil seda teha. Ja kas see on lihtsustatud kord, kuidas nad saavad Eesti kodanikeks, või on teil mingi muu variant, kuidas seda teha?

Aitäh küsimuse eest! Siin oli päris mitu küsimust kokku põimitud ja ma alustaksin lõpust. Ei maksa rongist ette joosta. Ma arvan, et me jõuame ja teeme seda kõik koos siin, jõuame nende meetodite ja lahendusteni, mis peavad selle protsessi edasi lükkama. Selle konkreetse väite peale, et me mõlemad oleme juurakad, on mul öelda üks vana juristide sentents, et nii palju, kui on juriste, nii palju ka arvamusi. Või: kaks juristi, juba neli arvamust.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Tänan, istungi juhataja! Austatud ettekandja! Kurb tõde on see, et oma viimaseid otsuseid te hakkate õigustama riigi … Minu arvates on see muidugi mugav, aga libe tee. Küsimus on selline: kas komisjoni istungitel te arutasite seda, mida president väljendas? Presidendi seisukoht oli selline, et sel viisil põhiseaduse muutmine on vale samm. 

Jah, seda teemat, kas sa põhiseaduse muutmine sellisel moel on liialt kiire ja ennatlik, arutati. Konkreetselt nagu presidendi seisukohti eraldi võetuna ei käsitletud. Kõiki neid arvamusi käsitleti ikkagi kogumina. Ja arusaam on täiesti selge: kogu see protsess algas 2022. aasta aprillikuus, kui vastav eelnõu Riigikogule edastati. Seejärel on toimunud ühiskondlikku debatti päris palju. Ja seejärel, novembrist eelmisel aastal algas see menetlus täiskogus. Ja neli kuud seda protsessi on toonud kindlasti kaasa inimeste seisukohtade kristalliseerumise, ka nende seisukohtade muutumise ja kompromissi otsingud. Ja see komisjonis toimunu tegelikult väljendab just seda ühiskondliku konsensuse otsingu teekonda. Sinna ta praegu jõudnud on, et meil on laual kaks, mis näitab ka veel eriti, et tõesti otsiti konsensust ja otsitakse konsensust.  

Meil on enneolematu olukord, kus on kaks konkureerivat eelnõu. Ja mõlemad on komisjoni poolt heaks kiidetud. Lõppeks tuleb siin saalis see tõde, see selgub täna. Sellist head tahet oli seal palju. Sest komisjon on selle teema enda jaoks ammendanud praeguseks, see kõik on nüüd siin meie käes.  

Mul on nagu selline arusaam, et need erinevad ääred on välja joonistunud, samuti on välja joonistunud tänaseks see kompromiss, milleni loodetavasti ka jõutakse. 

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Eks ikka riigimehelik oleks rääkida asjadest, nagu nad tegelikult on, ja tunnistada, et põhjus hääleõiguse äravõtmisel on poliitiline. Te tahate lihtsalt võtta ja kõrvaldada poliitilise konkurendi. Kas teil võib üldse pähe tulla, et siin sündinud ja kasvanud, ent teise riigi kodanik või üldse kodakondsuseta inimene võib armastada Eestit sama kompromissitult ja tugevalt kui põliseestlane, kelle suguvõsa on sajandat aastat olnud. Te rääkisite, et see integratsioon kukkus läbi, et ei tule sellest midagi välja. Mina sellega nõus ei ole. … toimus. Ma võin teile näiteks tuua, üks tütarlaps, kes lõpetas kooli, ütleb mulle, vene tütarlaps, et ma olen eestlane. Ma ütlesin, et see on väga hea, aga sa ikkagi rahvuselt oled venelane, aga sa pead seda riiki, ta armastab seda riiki.

Aitäh!

Mis te praegu teete selliste vene-eestlastega, kes armastavad oma riiki, aga saades selle hoobi, mida te praegu teete …

Aitäh, hea kolleeg! Küsimiseks on aeg otsas teil. Alustage palun küsimusega.

Te loote viienda kolonni ja selles me teile edu ei soovi.

Hea kolleeg, teie küsimuse aeg on otsas. Palun alustame küsimusest, mitte kommentaaridest.

Ma alustan härra Arhipovile vastamist lõpust. Ma arvan, et selle viienda kolonni teema tõstatamine teie poolt siin Riigikogu saalis on täiesti kohatu. Pigem mõjub see hoopis teatud ähvardusena. Ma ütleks, et see nüüd küll asja edasi ei vii. Loomulikult see neiu, keda te kirjeldasite, kui tal on armastus Eesti riigi vastu, armastus eesti keele vastu, ma olen kindel, et ta on suuteline poole aastaga tegema ära kõik need eksamid ja saama Eesti kodakondsuse. See ei ole nii keeruline küsimus. Absoluutselt mitte! (Saalist öeldakse midagi.) Aa, vabandust! Ma sain teist valesti aru. Aga ma arvan, et siia saali viienda kolonni teema toomine on äärmiselt kohatu. Neid teemasid võiks arutada vahetult ja otseselt Kaitsepolitseiametiga, politseiametiga, aga mitte siin saalis.  

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Siin kõlas varasemalt küsimus, et kui me sätestame põhiseaduses valimisõiguse ainult Eesti kodanikele, siis see on kodakondsuseta isikute ja kolmandate riikide kodanike kollektiivne karistamine. Ma küsin nüüd, et kas niimoodi peaks siis käsitlema ka kõiki neid riike, kus on praegu kehtiv kord, et ainult kodanikud saavad ka kohalikel valimistel osaleda, näiteks Läti ja Saksamaa ja Prantsusmaa ja mitmed teised riigid. Ja kas näiteks ühe või teise riigi poolne kehtestamine viisavabadusele või viisakohustuse kehtestamine teatud riikide kodanikele on ka siis käsitletav kollektiivse karistusena või on see ikkagi riikide suveräänse otsustamise õigus?

Tänud! Siin on vastus väga lühike: see on riigi suveräänsuse teema, see on suveräänne otsus, seda teeb riik. Ja siin nagu otsida emotsiooni karistamises, mitte karistamises, kellegi eelistamises – see on kohatu. See on suveräänne otsus.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh! Ma nõustun teiega, et tegemist on selle koosseisu kaalukama otsusega. Ja kaalukas otsus peaks olema hästi läbi mõeldud. Nüüd me oleme olukorras, kus põhiseaduse muutmiseks – küll laialdase toetusega, 61 allkirjaga esitatud eelnõu – seal sõnastus on selline, et nagu teie ka nendite, et stiililiselt see põhiseadusesse ei sobi. Kui NATO ja Euroopa Liit on mainitud, siis tõepoolest ta ei sobi sellesse meie praeguse põhiseaduse teksti.  

Lisaks on põhiseaduse muutmiseks esitatud eelnõu oluliselt muutunud ja enne lõpphääletust on lisandunud veel ettepanekuid, mis muudavad seda lõppotsust ja rohkem kui 60 000 inimese õigust hääletada. Selline, ma ei tea, muutus eelnõu menetluse jooksul on tavaliselt taunitav ka tavalise seaduse puhul. Aga põhiseaduse muutmise puhul see tegelikult peaks olema lubamatu. Kui me soovime kaalukat otsust teha, siis see otsus tuleb ette ju hästi läbi mõelda ja otsida seda koostöökohta ja kokkupuutepunkte saalis juba varem.

Aitäh! 

Minu küsimus on, kas eesmärk pühendab abinõu. Kas selleks, et teha otsust, mida me kõik siin sisuliselt toetame …

Aitäh, hea kolleeg!  

… ei ole tähtis demokraatias see menetluse protsess?

Aitäh! Hea küsimus. Ja ma vastan hästi otsekoheselt. Kui mina oleksin olnud peaminister 2023. aasta kevadel, siis me oleks tegelenud selle probleemiga kohe. Paraku oli peaminister teine, tegeldi muude teemadega, minu hinnangul sekundaarsete teemadega, kahjuks. Ja need teemad, mis on seotud Eesti riikluse ja ka kaudselt julgeolekuga läbi oma kodanikkonna ja valijate määratluse, jäeti millegipärast tol hetkel, minule arusaamatul põhjusel ... Aga ma olen ka opositsiooni liige ja koalitsioon väga palju opositsiooniga tol ajal ei rääkinud, praegu räägitakse palju rohkem.  

Jah, aus vastus on: see oleks tulnud ära teha kohe. Aga samas on meil ajaaken praegu veel avatud. Ja minu üleskutse on, et teeme selle asja ära praegu. 

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Loomulikult on igal riigil õigus ise otsustada, kes tema territooriumil või kes tema riigis valida saavad ja kes territooriumile pääsevad, ja kõik see nii. Aga mul on hoopis selle debati kohta küsimusi. Aga debatt tegelikult, lõpuks argumendid olid ju otsustamise aluseks. Siin kõlas üks olulisemaid argumente Erakonna Isamaa poolt näiteks, EKRE poolt minu arvates ja Reformierakonna poolt, et kodakondsus või ka kodakondsusetus ehk siis rahvus näiteks, selle põhjal me saame öelda, et inimene on julgeolekuoht. Ehk grupi tunnus, mitte nagu isik, mis ta toime on pannud, mitte isikust lähtuv, vaid grupi tunnus. Mul on teile küsimus, kas õigusriigis, Eestis grupi tunnuse alusel öelda, et isik või isikud, see grupp on julgeolekuoht, on õigusriigile kohane.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma pean ausalt tunnistama, et selliseid formulatsioone mina nendest komisjoni debattidest ei mäleta. Nii et kui on neid võimalik esitada, siis on meil veel pikk päev ees. Debattide käigus saavad ju kõik oma fraktsioonid oma seisukoha välja öelda. Siis palun need esile tuua. Aga sellist … Ma ütleks, et meil on võib-olla hoopis keerulisem küsimus, ja see on, kus me jõuame juriidikas päris tõsiste probleemideni, on Vene õigeusu kiriku teema. Meil on nagu palju keerulisi asju täna, mitte täna, aga tänasel päeval, ma pean silmas seda kevadet. Ja ma nagu ei mäleta, et Isamaa või EKRE esindajad oleksid komisjonis mingit grupi tunnusel eristamist nõudnud. Siin ikkagi põhiline alus oligi see, et see on Eesti kodanikele kuuluv õigus.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! No kahju, et sellele küsimusele, mis hea kolleeg Lauri Läänemets küsis, [te] ei soovinud ka otseselt vastata. Aga tegelikult see ju nii on. See otsus, mis täna sünnib siin, see jätabki 150 000 inimest tegelikult sellesse gruppi ja me selgelt ju selle otsusega ütleme, et meie teid ei usalda. See on ju see otsus, et meie ei usalda 150 000 inimest, kes meil siin elavad, kes on siin valdavalt sündinud ja kes on tegelikult [siin] elanud päris pikalt. Ehk siis me räägime pikaaegsetest elanikest, on nad siis Vene Föderatsiooni passita, on ta siis nii-öelda halli passiga ehk siis kodakondsuseta inimesed. 150 000! Ja mis te arvate, kuidas need 150 000 inimest siis peale tänast otsust, kodudes pere ringis arutades seda küsimust, peaksid ennast tundma sellises olukorras? Ja kas nad ikkagi usuvad, et meil on õigusriik?

Ma arvan, et õigusriik algab eeskätt sellest suhtest, mis kodanikul on riigiga läbi kompleksse suhtestiku. Ja see algab sellest, et politsei ei kasuta vääralt jõudu või liigset jõudu; see algab sellest, et oma tsiviilkohtupidamist on võimalik pidada mõistliku aja jooksul, oma võlad kätte saada või kaitsta oma perekondlikke väärtusi. See on suur tervik. Ja kindlasti on neid inimesi, keda see teemaarendus ja ka see lahendus, milleni täna loodetavasti jõutakse, häirib.  

Nüüd on küsimus selles, mida nad teevad. Nagu ma mainisin konkreetselt, siis ma ei hakka sukelduma Vene ja Valgevene kodanike lojaalsuskohustusse Vene või Valgevene riigi ees, või nagu siin saalis on neid ka selgelt identifitseeritud – agressorriigi kodanike osas –, ma jätaks selle hulga inimestest täiesti kõrvale. Nemad on oma valiku teinud ja seal teemat ei ole. Küsimus on kodakondsuseta inimestes. Ja nendest 60 000-st, kes praegu on kodakondsuseta, on hinnanguliselt, vastavalt sotsioloogilistele uuringutele, 63%, kui ma nüüd õigesti mäletan, huvitatud Eesti kodakondsuse omandamisest.  

Ja see samm, mis me täna teeme, tähendab ka teist sammu. See tähendab seda, et riik peab pingutama selle nimel, et see integratsioon, mis tänaseni 30 aasta vältel pole nüüd nii edukalt töötanud, panna tööle. Ütleme, see keele, eesti keele, eesti keelele üleminek hariduses on kindlasti esimene ja tugev samm. Aga seal on ka teisi samme tulemas. Ma usun, siseminister, endine siseminister, teab neist rohkem kui mina.

Ja nüüd ongi endise siseministri kord. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Selgitage nüüd mulle ikka lähemalt, ma ei saanud teie vastusest aru, kas komisjonis üldse kõlas argument, et julgeoleku kaalutlustel tuleb põhiseadust muuta. Ja kui kõlas, siis selgitage täpsemalt, mis need julgeoleku kaalutlused olid, sellepärast et mina rääkisin grupitunnusest. Grupitunnus on näiteks kodakondsus üldiselt ja rahvus. Kui te väidate, et kodakondsust ja rahvust ei toodud julgeolekuohuks, öelge siis, milles üldse see julgeolekuoht oli? Avalikus debatis kuulsin kogu aeg Isamaa ja Reformierakonna ja EKRE poolt, et tegemist on julgeolekuohuga, aga te nüüd nagu ütlete, et komisjonis üldse need erakonnad julgeolekuohust ei rääkinud. Ja kui oli julgeolekuoht, milles see seisnes? Mind väga huvitab, kuidas see kokku läheb. Te ütlesite, et grupitunnuste alusel julgeolekuohtu ei olnud ehk siis kodakondsuse ja rahvuse alusel julgeolekuohtu ei olnud. 

Härra Läänemets, on kahetsusväärne muidugi, et te ei saanud osaleda komisjoni istungitel alates novembrikuust. Nendel kuulamistel teie asemel oli seal härra Odinets. Vabandust? (Saalist öeldakse midagi.) Jah, erinevaid neid aspekte käsitleti, aga põhimõtteliselt jõuti siiski seisukohale, et me ei tee välistamisi, nagu teie räägite siin grupitunnuse alusel, vaid minnakse edasi sellelt lähtelt, et valimisõigus, nii valimisõigus Riigikokku kui valimisõigus kohaliku omavalitsuse valimistel, on Eesti kodanike prerogatiiv.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mina nendel komisjonide koosolekul osalesin ja mina võin julgelt väita, et see julgeoleku aspekt heideti päris kiiresti kõrvale, ka retoorikas ja ka põhjendustes ja ka seletustes. Et kui alguses, kui kogu seda protsessi alustati, oli tõesti, kõlasid erinevatelt osapooltelt ja opositsiooni poolt, kes seda põhiseaduse muudatust toetavad, kui ka koalitsiooni poliitikute poolt, et julgeolekust, julgeolekuohtudest lähtuvalt tuleb põhiseadust muuta ja siis vastavalt need muudatused teha. Aga peab ju tunnistama seda, ja seda on näha ka protokollidest, et see julgeoleku aspekt ja kogu see temaatika jäi päris kiiresti kõrvale, ehk siis see ei ole kindlasti see, millest lähtutakse ja millest praegu tahetakse ka põhiseaduse muudatusi teha. See temaatika.

Kui me vaatame seda teksti, mis meil praegu laua peal on, ja mina pean oma kohustuseks tegelda just selle … Tähendab, kui te vaatate neid arutelude eel ka toimunud komisjonipoolseid ülevaateid, siis tegeldi konkreetselt selleks hetkeks kujunenud seisukorraga. Ja mina pean oma ülesandeks praegu rääkida sellest, mis toimus teise ja kolmanda lugemise vahel komisjonis. Ja ma võin kinnitada, et sel kevadel tõepoolest, nii nagu te ka täpselt märgite, seda teemat enam laual ei olnud. Küll aga viimati, ma pakun välja, et veebruaris oli tõepoolest arutusel ka see võimalus, et komisjoni liikmed, Riigikogu liikmed saavad minna ja tutvuda Kaitsepolitseiameti raportiga. Seda soovitas üks konkreetne komisjoni liige.

Tanel Kiik, palun!

Austatud aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Te olete mitu korda öelnud, et soovite eeskätt keskenduda sellele, mis on teise ja kolmanda lugemise vahepeal toimunud. Ma sellest lähtuvalt küsin just nimelt selle kohta. Nagu te teate, siis 61 saadikut algatasid eelnõu, mille puhul vähemalt tundus senise retoorika, seisukohavõttude põhjal, et oli väga suur tõenäosus läbi minna. Ehk võib öelda, et viis parlamendierakonda kuuest toetasid ja toetavad põhimõtet, et Vene ja Valgevene kodanikelt tuleks valimisõigus ära võtta. Aga siis selle teise ja kolmanda lugemise vahel esitati sinna väga mitu erinevat konkureerivat muudatusettepanekut. Vahepeal osa vist peaaegu esitati, siis neid ikkagi ei esitatud ja võeti tagasi. Samal ajal osa neist oli juba vahepeal ka maha hääletatud. Mis on teie nüüd kui komisjoni aseesimehe seisukoht ja ettekandja seisukoht, kas erinevate muudatusettepanekute esitamine, tihti ka konkureerivate, pigem nüüd suurendas või vähendas seda tõenäosust, et põhiseaduse eelnõu kolmandal lugemisel toetust leiab?

Aitäh! Vaadake, tähtis ei ole mitte ju see, et meil on põhiseadus, mis tegelikult probleeme ei lahenda. Ja minu hinnangul see algne põhiseaduse muutmise projekt ei oleks mingeid probleeme lahendanud, pigem neid hoopis juurde teinud. Selles mõttes mina näen seda … Ma ei ole olnud nende seisukohtade, erinevate fraktsioonide seisukohtade kujundamise algallikas. Siin tuleb vaadata ajaloos tagasi, nagu ma ka mainisin. Isamaa tegi juba 2022. aastal aprillis ettepaneku minna selle puhta variandiga edasi. Selle ümber toimus debatt ja me jõudsime siis novembris eelmine aasta sinnamaale, et tuldi välja mingi variandiga, mis hakkas arenema. Ja lõpuks ta jõudis sinnani välja, kus ta oli. Teise ja kolmanda lugemise vahel tuli kaks erinevat ettepanekut, kusjuures üks neist on selge kompromiss. Ja see on sellise laiapindse poliitilise debati järel tehtud järeldus, et see on võimalus kompromissiks. Meil on võimalik täna valida puhas variant või valida see variant, mis on nõndanimetatud päikeseloojangu klausliga, mis annab kompromissi, mis annab võimaluse mittekodanikele ja kodakondsuseta isikutele seekord valida, aga järgmisteks kohalikeks valimisteks neli aastat, tänasest hetkest 4,5 aastat, on inimestel motiiv pingutada. 

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Mulle väga meeldis minu pinginaabri Tanel Kiige esimene küsimus, mis käsitles sisulisemalt just määratlemata kodakondsusega inimesi ja seda, millised on need ajaloolised põhjused, ning tema küsimus, millised on tänase valitsuse plaanid, et need inimesed siiski saaksid kodakondsuse, et neil oleks piisavalt motivatsiooni seda teha. Sest me teame Integratsiooni Sihtasutuse uuringust, et koguni 79% valiks Eesti kodakondsuse, kui nad saaks vabalt valida. Samas, teie vastusest selgus, et põhiseaduskomisjonis neid sisulisi küsimusi ei arutatud. 

Kas te oskate öelda, kas siis mõnes teises komisjonis arutati neid küsimusi ka sisuliselt? Sest vastasel juhul tundub see ebaõiglane või läbi mõtlemata, kui üle 62 000 inimese ehk siis viis Valga linnatäit inimesi jäetakse kõrvale oma kogukonnas kaasarääkimises.

Ma arvan, et selle temaatikaga on kindlasti kokku puutunud kõik Riigikogu liikmed erinevates komisjonides, aga ka oma oma valijatega kohtudes. Ja Valga on südamelähedane ka mulle, me oleme mõlemad sama keskkooli vilistlased. Meil on küll suhteliselt pikk ajavahe sellest kogemusest. Aga Valga on mõnes mõttes ka hea näide, sest ta on, ma kujutan ette, vast peale Narvat, Kohtla-Järvet üks kõige multikultuursem Eesti linn, ta on läbi ajaloo seda olnud. 

Aga kui nüüd nende komisjonide juurde tulla ja küsida, mida valitsus on teinud, siis ma pean paraku opositsioonisaadikuna tunnistama, et ma ei ole seda näinud. Kahjuks. Ma oleksin tahtnud näha. Siin võib-olla ka eelmine koalitsioon jäi omavahel jänni. Ja selle jännijäämise põhjused on ju tegelikult meile kõigile näha. See oli valimistulemus 2023. Ja osal inimestel kadus soov läbi rääkida. Ma usun, et me oleme tänasel päeval Riigikogus hoopis paremas seisus, sest see võime teistega rääkida ja teisi kuulata on täna kindlasti oluliselt parem, kui ta oli veel paar kuud tagasi. 

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Olen ka siin saalis mitmeid kordi öelnud, et mina toetan agressorriikide kodanikelt valimisõiguse äravõtmist, olen seda ka erinevates telesaadetes ja artiklites maininud. Ja minul on küsimus teile – ma olen nõus, et tegu on äärmiselt olulise punkti aruteluga siin Riigikogu saalis –, teile kui ettekandjale, et selline käitumine, mida mitmed Riigikogu liikmed on viimastel päevadel viljelenud ka minu aadressil nimeliselt või kellegi telefoninumbreid jagades ja kutsunud üles inimesi mõjutama või mis iganes muid tegevusi tegema. Kas teie arvates on selline käitumine põhiseaduse muudatuse menetluse raames normaalne või see on midagi sellist, mida me peaks siin saalis vältima ja omavahelistes suhetes igatpidi taunima?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma kahjuks ei ole, kuna ma ei ole nii agar sotsiaalmeedia külastaja viimastel aegadel, mitte selle sotsiaalmeedia, mis tegeleb meil siin omas mahlas keemisega, ma üritan maailmast aru saada ja kulutan sinna oma aja. Aga juhul, kui selline asi tõesti on toimunud, siis minu hinnangul on see kahetsusväärne. See ei ole kollegiaalne. Ja meie oleme siin rahva valitud, rahva valitud esindajad ja me peaksime omavahelises suhtluses lähtuma põhimõttest, et ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et tehakse sulle endale. Selline kristlik vennaarm peaks säilima, vaatamata kõigile keerukatele olukordadele. Mul ei ole sellele rohkem midagi öelda. Kui nii on juhtunud, mul on piinlik.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Tänan nende vastuste eest! See debatt tegelikult on käsitlenud mitu korda halli passi omanikke. Ja mind tegelikult sügavalt häirib selle debati käsitluses see, et siin Riigikogu saalis on mitu korda kõlanud see, et mida on teinud Eesti riik valesti, et halli passi omanikest ei ole saanud kodanikud. Minu meelest on see väga nörritav käitumine. Nendel inimestel on olnud võimalus ja õigus saada Eesti kodanikuks. Ja otsida sellises debatis, mida on teinud riik valesti – äkki korra küsime, mida on jätnud need inimesed tegemata? Kas teile ei tundu ka, et tegelikult me ise selliste küsimustega oma riiki alavääristame?

Nojah, siin on … Aitäh! See on hea küsimus, sest tõepoolest see suhtumine, mida on võib-olla kõige paremini väljendanud USA president Kennedy – ära küsi, mida riik sinu jaoks peaks tegema, vaid mõtle selle peale, mida sina riigi jaoks pead tegema –, see on tegelikult universaalne. Ütleme, selline tarbimismentaliteedi olemasolu on iseenesest hukutav, sest see võtab ära inimeselt isikliku vastutuse. Ta lihtsalt lükkab selle, tal on mugav lükata seda tõesti riigile. Ma olen nõus, et see käsitlus on vähemalt, ütleme diplomaatiliselt, äärmiselt üheülbaline ja lähtub sellisest saamisest, mitte andmisest. Oma panust ei taheta anda, ei taheta pingutada, kuna see on mugavus ka. See on mugavus sellest, et: "Ah, kogu aeg on nii saanud, küll saab edasi!" Aga tegelikult tuleb sellest mentaliteedist välja saada. Ja need inimesed, kes pööravad oma näo riigi poole, peavad sellelt riigilt vastu saama ka tõesti abikäe ja naeratava näo. See on see, mida me järgmiseks peame siin tegema.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Olge hea, võib-olla te loetlete need probleemid, mida me siis lahendame seoses kodakondsuseta isikutelt valimisõiguse võtmisega, mis jäid kõlama nendel erinevatel komisjoni istungitel.

Ma pean ütlema, et konkreetne teema on ikkagi … ja, tähendab, ma tuletan meelde, kuidas see teema algas. Algas ju eelnõuga, mis oli suunatud väga konkreetselt agressorriikide kodanikelt kohalikel valimistel valimisõiguse äravõtmisele. Ja seejärel kogu selle protsessi käigus, tähendab, esimene asi oli – ja see on ka praeguse eelnõu ja nende kahe muudatusettepanekuga lahendatud – mittekodanike teema arutati põhjalikult läbi. Ja võib-olla mina, see on nüüd minu isiklik arvamus, komisjonis oli väga palju erinevaid arvamusi, aga ma arvan, et see on meil võimalus – kaasaegses sõnapruugis siis nügida –, nügida neid inimesi. Seda siis minu andmetel 63%, hea kolleeg Ester Karuse pakkus välja lausa 79%, ju meil on erinevad andmed, aga nad on põhimõtteliselt ikkagi suured numbrid. Et anda nendele inimestele motivatsioon liikuda Eesti kodakondsuse suunas. Ja see on võib-olla minu jaoks kõige suurem väärtus. Ja lisaks neile jäetakse see 4,5 aastat praegu. Seal tuleb arvestada veel tõenäoliselt demograafilise protsessi normaalset kulgu. Nooremad inimesed, kes tulevad juurde, on keeleoskusega. Tõenäoliselt võimalus kodakondsuse omandamiseks nendel on suurem. Paratamatult sellisest vanusepüramiidist teatud hulk inimesi langeb lihtsalt loomulikul teel välja. Ma ei tea, mis juhtub 4,5 aasta pärast. Aga ma arvan, et see protsent võiks olla … noh, loodame positiivselt, et see Eesti kodakondsuse omandanud inimeste arv tuleb sinna minu poolt pakutud – noh, nende, kes soovisid –, minu poolt pakutu ja Ester Karuse poolt pakutu vahel. See on nagu selline hea stsenaarium. Aga isegi kui me saavutame selle, et pooled nendest saavutavad Eesti kodakondsuse: ka see on hea lahendus. Aga see on, see on see, kas klaas on pooltäis või pooltühi. Mina näen, et see klaas on pooltäis, ja see tuleb edasi viia.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Demokraatia on protsess. Nii et lisaks sellele, mida me otsustame, on väga tähtis, kuidas me otsustame. Mina olen toetanud agressorriikide kodanike hääleõiguse äravõtmist 2022. aastast nii erakonnasisestel aruteludel kui valitsuse pressikonverentsidel. Nüüd selle konkreetse eelnõu menetlus, kus nii-öelda kaasneva kahjuna tuleb sisse ka hallide passide hääleõiguse ära võtmine, see menetlus iseenesest heidab varju Riigikogule, meie demokraatiale, sest siin on taga motivatsioon oma valijaskonna ümberkujundamiseks ja sellise Eesti sisemise rahu mittetähtsustamine ja hoolimatus ühiskonna kooshoidmise suhtes. Arutelu on läinud väga huvitaks, et kelle vastutus on kodakondsuse taotlemine. Ja ma küsingi, et olukorras, kus inimene võib olla mugav, tal võib-olla väike motivatsioon keelt õppida või kodakondsust taotleda, kelle vastutus on, et määratlemata kodakondsusega isikud ei võõranduks, vaid oleks valmis ka Eestit kaitsma, kui selline vajadus tekib. Kelle vastutus ja huvi see on?

Vaadake, otsuse … Aitäh küsimuse eest! Otsuse kas, relv käes, Eestit kaitsta, teeb ikkagi inimene ise. Ja meil on siin see Ukraina teema ja Ukraina näide väga hästi üleval. Need inimesed, kes ei soovinud Ukrainat kaitsta, relv käes, jooksid minema, lahkusid. Suur hulk neist ka läbi Venemaa. Ja suur hulk neist jõudis ka Eestisse. Nad on pagulased. (Saalist öeldakse midagi.) Ma tahan rääkida sellest, et need inimesed peavad ise suutma otsustada. Tähendab, see valik on inimese enda valik. Tähendab, ei ole võimalik kedagi vägisi püssi alla panna ja seda on ka Ukraina president korduvalt rääkinud. 

Ja eraldi veel, ma kasutan nüüd seda momenti, et mul on meeles 2023. aastast üks Zelenskõi intervjuu, kus ta käsitles seda, mis juhtus Lõuna oblastitega: Hersoni, Mõkolajivi, Zaporižžja ja selle piirkonnaga. See vallutati sisuliselt ilma püssipauguta 48 tunni jooksul, isegi vähem. Ja Zelenskõi ütles, otsustavaks osutus see, et kohalike omavalitsuste juhid olid kollaborandid. See oli nagu väga konkreetne vastus. Ühesõnaga, kohalikul omavalitsusel on alati teatud julgeoleku aspekt. See on paratamatu. Ja kindlasti nii kaitsevägi kui ka pädevad asutused võtavad seda arvesse. Aga see, kas minna püssiga riiki kaitsma, see on ikka inimese individuaalne otsus. 

Madis Kallas, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Esmalt tänan eelmise küsimuse vastuse eest, mis te minu küsimusele andsite, mis puudutas seda suhtlust Riigikogu liikmete vahel ja seda mõjutustegevust. Aga mul on küsimus. Eestis on minu mäletamisel muudetud põhiseadust viiel korral. Kas põhiseaduskomisjonis tuli ka jutuks see, kas nendel viiel korral on ka mingeid paralleele selle korraga, mis puudutab just seda, et enne kolmandat lugemist on tekkinud oht, kus viiakse sisse väga põhimõtteline muudatus, mida esimesel kahel lugemisel ei käsitletud sellisel kujul ega ei arutletud siin suures saalis sellisel kujul? Kas oli mingisugune arutelu ka selles vaates, kuidas ja mismoodi need varasemad põhiseaduse muudatused on toimunud?

Ma pean nüüd … Aitäh küsimuse eest! Ma pean nüüd tõsiselt mälu pingutama. Ilmselt oma paberihunnikust, mis mul siin kaasas on, ma seda vastust üles ei leia. Aga minu arvates selles dünaamikas, mis me olime, siin nagu ohtu küll ei nähtud. Tähendab, see probleem oli läbi selle kaasatuse ja protsessi ja selle protsessi avatuse ju, ma ütleksin, lahendatud. Kõik, kes soovisid, ma tean, et väga paljudel põhiseaduskomisjoni avalikel istungitel käisid kohal ka Riigikogu liikmed omal initsiatiivil. Ja need ülekanded, mis on ka Riigikogu leheküljel saadaval, ja ka osad need ülekanded olid ka YouTube'is täiesti, osa neist olid lausa viraalsed, neid vaatasid tuhanded ja tuhanded, kui mitte kümned tuhanded inimesed – see debatt oli avatud ja ta oli dünaamiline. Aga täna me oleme siin, kus me oleme. Me ei tea, mina ei tea, millega see päev lõpeb. Aga meil kõigil on vaja mõelda, et see päev peaks lõppema selliselt, et meil pärast häbi ei ole: et me teeme ära oma töö, Riigikogu liikme töö, me teeme seda vastutustundega ja teeme seda tundes vastutust Eesti kodanike ees.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja ja hea ettekandja! Siin on mitu küsijat just sotsiaaldemokraatide poolt pööranud tähelepanu sellele, justkui me teeksime neid muudatusi kiirkorras ja eriliselt liiga teeksime määratlemata kodakondsusega inimestele. Kõigepealt ma julgen juhtida tähelepanu sellele, et kui sotsiaaldemokraadid leiavad, et oleks pidanud teemaga alustama varem, siis tegelikult peaksid nad ju peeglisse vaatama, mitte opositsiooni poole, sest nemad olid valitsuskoalitsioonis. Aga nüüd küsimus on selline, et me kuulasime komisjonis paljusid eksperte ja arutasime ka omavahel, ja mulle meeldiks, kui sa kordaksid üle, kas need eksperdid arvasid, et Venemaa kodakondsete, määratlemata kodakondsete isikute hoiakute vahel on mingid käärid. Kui neid kääre ei ole, siis kas ei ole nagu see natukene imelik vaade, et sotsiaaldemokraadid on nõus Venemaa kodanikelt siis hääleõiguse elimineerima, aga kodakondsuseta isikutelt ei ole nõus hääleõigust elimineerima.

Hea kolleeg Jaak Valge, äärmiselt vaimukas ja täpne tähelepanek. Nimelt, tõepoolest ekspertide hinnangul mitte ainult nõndanimetatud hallipassiinimeste või siis kodakondsuseta isikute hoiakud ei ole korrelatsioonis agressorriikide kodanikega. Aga teatud vanusegruppides on [need] isegi radikaalsemad kui Vene Föderatsiooni kodanike seisukohad, just: …. Eesti riik, … sõda Ukrainas või Vene agressioon Ukrainasse. See on keeruline küsimus. Ja mul on ikkagi see tunne, ma olen seda ka komisjoni istungil öelnud välja nii heale kolleegile Kallasele kui ka Lauri Läänemetsale, et mulle tundub, et sotsiaaldemokraatide esindatus põhiseaduskomisjonis päris pikalt oli ebaadekvaatne, ja komisjoni tegelik, ütleme, protsess, see sisemine dünaamika ei jõudnud lihtsalt otsustajateni fraktsioonis. Aitäh! Aga Jaak Valgele suur tänu, see oli äärmiselt professionaalne tähelepanek.

Hea kolleeg, ettekandja, ma juhin tähelepanu, et anda hinnanguid ühe või teise funktsiooni esindatusele ühes või teises komisjonis – ma arvan, et see ei ole see roll, mis teil antud juhul on. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun.

Aitäh! Ma arvan, et komisjoni aseesimees võib ikka anda hinnanguid komisjoni koosseisule. Aga ma sooviksin ka jätkuküsimuse sotsiaaldemokraatide käitumise kohta. Mitu korda muudetakse oma seisukohta, puudub järjepidevus ja seda niivõrd põhimõttelises küsimuses. Alguses sotsid ütlesid, et nemad on täiesti põhiseaduse muutmise vastu. Siis öeldi, et on valmis muutma põhiseadust, aga et halli passi omanikele valimisõigus jääks alles. Siis öeldi, et mingit kompromissi enam ei tehta, lausa öeldi, et kui koalitsioon peaks lagunema, kukutatakse ka põhiseaduse muutmine läbi. Siis nüüd jälle muudeti oma seisukohta, öeldi, et toetatakse halli passi omanikelt valimisõiguse äravõtmist, seda siis aastast 2029. 

Mis te arvate, kas siis sotsidel on üldse mingid väärtused ja veendumused, kui nad on suutelised nii lühikese ajaga mitu korda muutma oma seisukohta ja seda niivõrd põhimõttelises küsimuses?

Aitäh! Nüüd, kui ma hakkan otse vastama, siis ma lähen libedale teele ja saan oma hea kursusevenna käest väikese nahatäie. Ma pigem sellele teele ei lähe.

Aga tõepoolest, me oleme – ma räägin niisugusest poliitilisest vaatest – keerulises dünaamilises olukorras. Ja kindlasti mitte ainult need Riigikogu liikmed, kes istuvad teist paremat kätt. Ilmselt on keerulises olukorras ka mitmed teised, kes peavad tegema kompromisse. On muidugi võimalik valida see, et kompromissitult võidelda lõpuni ja viskuda ambrasuurile. See on võimalus alati. Kui palju see tegelikult lähtub sellest mandaadist, mis teile antud on või mulle antud on, sellele ei olegi võimalik vastata, see on sisetunde küsimus.

Ma arvan, et alati on inimesele jäetud võimalus areneda. Ühtpidi võib rääkida sellest, et kui kellegi poliitilised vaated väga kardinaalselt ja radikaalselt muutuvad päevapealt, siis see tundub küsitav. Aga juhul, kui tegemist on konkreetse teema lahendamisega, siis ma peaksin ütlema, et minul ei ole seda halba tunnet, et sotsiaaldemokraadid on mingilgi moel, ütleme, sellist parlamentaarset praktikat, parlamentaarset head tava rikkunud. 

Mul ei ole lihtsalt, tähendab … Ma usun, et selline empaatiavõime teise inimese otsustuse põhjendatuse kohta peaks ka meil siin kohapeal olema. Mul on kindlasti hea meel, et on sellised dünaamikad ilmnenud. Me ei tea, kuidas, mismoodi see lahenduse leiab, selle lahenduse juurde me jõuame siin võib-olla mõne tunni jooksul. Aga jah, nagu ma veel kord ütlesin, ma ma rohkem sotsiaaldemokraatidest kolleegide hingeellu ei tungi.

See on hea. Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Ants! Vahepeal siin toimus arutelu selle üle, kas ja kuidas oleksid halli passi omanikud valmis Eesti riiki kaitsma. Tuletaksin meelde, et Eestis ei ole teiste riikide kodanikud ja halli passi omanikud kaitseteenistuskohuslased: neid ei kutsutud ajateenistusse, reservteenistusse ja ammugi nad ei saa teenida tegevväelastena. Samamoodi nad ei saa olla Kaitseliidu tegevliikmed. Tõsi, teiste riikide kodanikud ja halli passi omanikud saavad olla Kaitseliidu toetajaliikmed, aga sel juhul nad peavad olema Kaitseliitu vastu võetud, mis on omaette protseduur ja ei käi nii lihtsalt. See on kõik. Küsimust ei ole.

Aitäh, hea kolleeg! Tõepoolest, ma mäletan siin viimase paari kuu sees oli üks liigutav artikkel ühest Narva noormehest, kes on Kaitseliidu toetajaliige. Tema jaoks on see motivatsioon omandada Eesti kodakondsus seotud sellega, et ta soovib Eesti riiki kaitsta, mis tähendab seda, et see inimene, kes tõsiselt tahab panustada, lahendab oma formaalse suhte riigiga ka koheselt ära. Ja sellest ka minu optimism, et meil neid inimesi, kes soovivad Eesti kodakondsust omandada, pigem tuleb juurde, kui jääb vähemaks.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kes vähegi jälgivad rahvusvahelist pilti, näevad, et viimastel aastatel on Venemaa väga aktiivselt püüdnud mõjutada valimistulemusi. Ja kindlasti teeb ta tulevikus seda sama aktiivselt ja oma lähipiirkonnas või piiride taga olevates riikides muidugi ka omavalitsuste valimisi. Nüüd, see hulk inimesi, kes on näidanud Eesti Vabariigile, et nad päris nii-öelda siinsed ei ole, kodakondsust ei taotle, keelt ei õpi ja näitavad seda ka oma poliitilise staatusega, olles mõne teise riigi kodanikud või siis mitte taotledes Eesti kodakondsust, kodakondsuseta isikud, nad on kindlasti manipuleeritavad, eriti. Öeldakse, et riiklikke küsimusi omavalitsuste tasandil ei lahendata, aga haridusküsimused just nendes omavalitsustes, kus selline valijaskond on, oldi eestikeelsele õppele ülemineku vastu. Aga elanikkonnakaitse, näiteks varjendite küsimus. 

Aitäh, hea kolleeg! 

Kas teil on veel mõni teema nendele lisaks, mis näitavad, et tegelikult omavalitsuste tasemel lahendatakse riiklikke küsimusi?

Ma võtaks täiesti teistsuguse loogika vastates. Eesti kodanikud elavad Eesti riigis. Ja Eesti kodanikud elavad ka selle riigi kohalikes omavalitsustes. Ja Eesti riigi kodanikel on ka ükskõik millises Eesti kohalikus omavalitsuses õigus olla koheldud kui Eesti kodanik. Neid signaale, et see mitte päris alati välja ei tule, on olnud läbi aastate piisavalt, mis tähendab seda, et Eestis on kohalikke omavalitsusi, kus tihtipeale ei olegi võimalik eesti keeles oma asjaajamisega hakkama saada. Ja siin tekib see küsimus ja see on riigi väärikuse küsimus: kas riik on suuteline ennast kehtestama või mitte? Ja kui riik ei suuda kehtestada ennast, ütleme, oma keelenõude läbi ametiasutustega suhtlemisel, siis on mul keeruline mõelda selle peale, et see riik peaks hakkama saama kas siis mingisuguste massiliste õigusrikkumiste puhul või lausa olukorras, kus on vaja seda riiki kaitsma hakata. Mis toimub nendes kohalikes omavalitsustes? Ma arvan, et kodanikul on, Eesti kodanikul on samad õigused Tartus ja Eesti kodanikul peavad olema samad õigused ka Narvas.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Väga hea, et siin tuli üles ka teema, et kodakondsust mitteomavad isikud on veel küsitluste järgi radikaalsemadki kui Vene kodanikud. Ja selle taustal on no minu meelest äärmiselt kummastav, kui siin saalis tõstetakse üles ähvardus viiendast kolonnist. See on, ma ütleks, lausa ohtlik. Ja eriti, kui meenutada seda, et needsamad erakonnad nõudsid ju siis, kui Vene ja Valgevene kodanikelt võeti relvaload ära, nõudsid neile alles jätmist. Ja jäetigi. Ja nüüd täna nõutakse siis, et neil oleks veel lisaks ka valimisõigus jätkuks. Aga samal ajal, kui peetakse ebanormaalseks, et Eestis ei saa valida ainult Eesti kodanikud, siis ma ei ole sellist pahameelt või osundust kuulnud näiteks Venemaa või Valgevene kohta, kus ei ole teiste riikide kodanikel ja mittekodanikel mingit õigust valida. Millest sihukene vahetegemine võiks tuleneda?

Aitäh, hea kolleeg! No ma peaks ütlema, et ega inimeste pähe, olgu nad või kolleegid, ei näe. Ja kas neil on mingi agenda või nad lihtsalt ongi veendunud selles, et nii, nagu asjad on olnud, peaksid nad jääma. Ja mõned inimesed ongi teistest nagu kvaliteetsemad või õigustatud oma õigusi alles hoidma, kuigi nende suhe riigiga ei ole reguleeritud. Mulle tuleb ikkagi see tunne, et osal meist on see saamise mentaliteet sees, et Eesti riigile ei taheta anda, aga Eesti riigilt tahetakse saada. Ja see on võib-olla ka nende seisukohtade juurpõhjus, ja see on tulnud ajaloost. See ei ole midagi sellist, mis sünnib täna ja iga päev ja taas, see kandub üle, see mentaliteet, aastakümnete tagant.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Tänan teid veel kord. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel, Martin Helme, palun!

Suur aitäh! Head kolleegid! Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on üle kümne aasta väga selge ja lihtsa joone peal olnud: 2013. aastal võitis erakond vastu oma programmi, 2015. aastal pani valimisplatvormi, 2019. aastal samamoodi oli meil see üks konkreetsetest valimislubadustest. Ja väga lihtsast riigiõiguslikust põhimõttest lähtume: kui me vähegi usume seda, mis on pandud kirja meie põhiseaduse preambulisse ehk mis on sätestatud meie riigi mõttena, kui me usume, et meie riigi mõte on ehitada rahvusriiki, siis tuleb lahendada ära probleem, et meie riigis poliitilist võimu omavad ebaproportsionaalselt palju mittekodanikud ja teiste riikide kodanikud. Sellest lähtuvalt, ilma kellelegi liiga tegemata, ilma tegemata vahet, kas need on šveitslased, kanadalased, valgevenelased või venelased, ütleme ei. Eestis peavad saama kõikidel valimistel hääletada ainult Eesti kodanikud. 

Nüüd küsimus sellest, kas see on hea või halb, et nüüd me võimendame või käivitame siin naturalisatsiooniprotsessi, kus mingid inimesed, kes siiamaani on olnud kas teise riigi kodakondsuses või üldse ilma kodakondsuseta, soovivad Eesti kodakondsust võtta. Kui me seda õigesti teeme, siis on see pigem hea. Naturalisatsiooniprotsess tähendab seda, et õpitakse ära keel, saadakse selgeks kohalikud kombed ja reeglid ning väljendatakse lojaalsust sellele kohalikule riigile, kus seda kodakondsust taotletakse. Aga see ei ole kellegi kiusamiseks, see on meie rahvusriigi ehitamise eesmärgil. 

Ja eriti tore on see, et me oleme selles küsimuses olnud nii põhimõttekindlad, et me oleme liigutanud seierit Eesti poliitilisel väljal. Tuletame meelde, veel mõni kuu tagasi sügisel missugune oli see ühiskondlik infoväli. Ühiskondlik infoväli oli selge, et võtame ära paarilt riigilt hääletusõiguse, aga selle vastutasuks paneme siis mittekodanikud põhiseadusesse valimisõigusega kirja, ehk solgime põhiseaduse ära, ja neid, kes ei ole nõus, et solgime põhiseaduse ära mittekodanikega, eelkõige venekeelsete mittekodanikega, hakkame putinistideks sõimama, et nad nõus oleks. Sest kui sa putinismimalakaga kellelegi vastu pead virutad, siis on ju kohe selge, et ta peab kohe alistuma, selili keerama ja nõus olema. Me ei olnud nõus sellise lähenemisega. Me ei olnud nõus, et me solgime ära oma põhiseaduse, et me teeme ära pooliku lahenduse, mis tekitab meile järgnevatel aastatel ja aastakümnetel äärmiselt suure riigiõigusliku probleemi.

Ja tänu sellele, et EKRE on nii kange, nii põhimõttekindel, nii sirgeselgne, ei jätnud me mingit võimalust poliitilise väljaku samal tiival näiteks Isamaale mingeid kompromisse otsida. Nad tulid koos meiega samal joonel. Ja tänu sellele, et nemad tulid koos meiega samal joonel, ei jätnud me mingit võimalust reformierakondlastel oma putinismi lolli juttu ajada ja nad ka tulid meiega samal joonel. Ja kuna nemad ka tulid, siis ainsad viimased, kes järgi jäid, no eile viskasid siis rätiku ringi – sotsid. No neil ei ole niikuinii mingeid põhimõtteid, neile see kõik keeruline ei saanud olla. 

Nii et võite meile aitäh öelda. Hääletame õigesti. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Eerik-Niiles Kross, palun!

Hea aseesimees! Head kolleegid! Olemegi jõudnud põhiseaduse muutmise kolmanda lugemiseni. Ei taha midagi ära sõnuda, aga tundub, et äkki saamegi hakkama. Kuulates seda debatti siin, ma tean, et paljudele tundub, et vaidlused on olnud väga rasked ja võitlus on olnud äge ja hirmsasti verd ja pisaraid on valatud. Ma võin ajaloolasena öelda, et tegelikult on see seekordne põhiseaduse muutmise protsess olnud üllatavalt rahulik, üllatavalt üksmeelne ja ma ütleksin, et isegi lõpuks Riigikogu ühendav. Keegi ei saanud täpselt seda, mida tahtis, aga kokku on lepitud tekstis, vähemasti teksti variantides. Mulle tundub, et lõpuks on seda vast valmis toetama umbes 92% Riigikogu koosseisust. See on täpselt sama protsent, millega 1992. aastal rahvahääletusel kehtiv põhiseadus vastu võeti.

Muide, kui 1992. aastal põhiseadust tehti, siis need vaidlused olid märksa radikaalsemad, aga kriitika põhiseaduse tegemise suhtes oli praktiliselt identne. Kriitika oli väga häälekas, nagu ka nüüd. Kõigepealt oli meil see kriitika, et põhiseadust ei tohi muuta, sest muutmatu põhiseadus on väärtus iseenesest. Siis oli neid, kes ütlesid, et muuta võib, aga muutjad on valed. Siis oli neid, kes ütlesid et parem on seda mõne teise paragrahvi muutmise kaudu muuta või rakendusseaduse kaudu. Siis oli neid, kes ütlesid, et muuta võib, aga mitte nii kiiresti – neid on ka täna veel. Siis oli neid, kes ütlesid, et muuta võib, aga liiga aeglaselt, me peame kiirustama. Ja nõnda edasi.

Üks kolleeg siin, äsja kõnelenu, armastab öelda, et see oli morsipidu, mis meil siin toimus viimased kuud, võrreldes sellega, mis oli 1992. aastal. Selles küsimuses, et kas Põhiseaduslik Assamblee üldse tohib olemas olla, oli tohutu vaidlus. Leiti, Ülemnõukogu saadikud leidsid, et see on tagasilangemine totalitarismi, ja siis leiti, et kehtiv põhiseadus, praegune, et see tagab parlamendi terrori ja absoluutselt ei ole demokraatlik. Ja loomulikult tuli arutlusele see, et mittekodanike valimisõigus, ka siis oli see arutusel ja muide rahvahääletusele ka 1992. aastal pandi lisaks põhiseadusele küsimus – paljud ei mäleta seda –, kas laiendada valijate ringi nendega, kes taotlevad Eesti kodakondsust. Selle lükkas Eesti rahvas üsna napilt tagasi 52%‑ga hääletanutest. Rein Taagepera kirjutas tol ajal, et on suur oht, et Põhiseaduslik Assamblee lõhestab ühiskonda ja on oht, et Põhiseaduslik Assamblee kuulutab ennast superparlamendiks ja tühistab üldse 20. augusti kokkuleppe ja nõnda edasi. Ja loomulikult oli neid, kes ütlesid, et see põhiseadus ei lahenda üldse mitte midagi, et see muudatus, et selle tegemine ise on mõttetu, et tuleks muude asjadega tegeleda, riik üles ehitada. Aga sellele vaatamata, kui teksti hakati koostama, siis EKP-st ERSP‑ni suhteliselt ruttu lepiti kokku sisus, leiti, et Eestis peaks olema üks selline tasakaalustatud parlamentaarne demokraatia.

Mõnes mõttes see sisu, arutelu, mis meil siin toimus, paljud muutsid oma seisukohti või need seisukohad arenesid, oli üsna sarnane. Et tegelikult ma arvan, et see, mis meil täna siin lõpuks ehk vastu võetakse, on täitsa hea. Ja kuigi seda on kritiseeritud täpselt kõikide nendesamade argumentidega, mida ma siin 1992. aastast meenutasin, siis need ei kehti ka selle meie põhiseaduse muudatuse suhtes. Siin on öeldud, et see olevat selle Riigikogu koosseisu kõige ajaloolisem otsus. Eks iga töö tegija peab ise oma tööd kõige tähtsamaks. Aga meenutan, et see on viies kord, kui 1992. aasta põhiseadust muudetakse: 2003 Euroopa Liit, 2007 lisati eesti keel preambulasse, 2011 Kaitseväe juhtimisküsimused, Kaitseväe juhataja ametisse määramine – see oli väga tähtis, tegelikult võib-olla riigijuhtimise seisukohalt isegi tähtsam kui praegune – ja täna siis kehtestame kodakondsuse seaduse kohalikel valimistel. Mis on mõnes mõttes, võiks ütelda, et see lõpetab okupatsioonist ülemineku perioodi ja lõpuks me saavutame nii-öelda täieliku demokraatse suveräänsuse. Ma suureliselt ütleksin niimoodi.

Ma arvan, et see on väga ajakohane otsus. Öeldakse, et okupatsioonipärandi kõrvaldamine võtab sama kaua tavaliselt kui okupatsioon ise kestis. Me teeme seda natukene kiiremini. Võiks ju öelda, et võiks veel 15 aastat oodata, paljud on öelnud. Ma arvan, et on õige aeg. Ja see viis aastat päikeseloojangut, nagu seda siin miskipärast nimetatakse, ma ütleksin, et see on küll pigem päikesetõus, mis antakse aega, kõrvaldab ka selle õigustatud ootuse probleemi, et mittekodanikud saavad ette hoiatatud, soovitatud võtta Eesti kodakondsus. Ja ma arvan, et Eesti riik pärast seda tänast otsust saab parem kui enne. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Ja teistele kolleegidele selgituseks: kuna oli kasutatud ainult viis minutit, siis ma tõepoolest ei katkestanud, et lisaaega küsida. Ta kindlasti oleks seda saanud. Eesti 200 fraktsiooni nimel Ando Kiviberg, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Head Eesti inimesed, kes seda otsustamist siin praegu ülekande vahendusel jälgivad! Pean oma sõnavõttu alustama mõne kolleegi jaoks ehk juba tüütuks muutunud meeldetuletusega selle kohta, miks me tänase põhiseaduse muutmise otsustamiseni oleme jõudnud. Русский мир'i nimelise koloniaalimpeeriumi taastamise ja laiendamise ideest hullununa peab Putini režiim ning Vene ühiskonna enamus õigeks naaberriike ja rahvaid enesele allutada verise vägivalla abil. See kollektiivne väärastunud seisund, millesse Vene ühiskond on endiste tšekistide juhtimisel sammhaaval jõudnud, näitab ilmekalt, kui sügavalt katki on võimalik teha terve rahva moraalne kompass osava ning pikaaegse massimanipulatsiooniga. Teises maailmasõjas langenute austamisest on sel viisil saanud hoopis sõdinute ülistamine ning võidu kultuslik hüsteeria. "Можем повторить!" röögivad propagandistid Vene riiklikes telekanalites. "На Берлин!", "Будем бомбить Вашингтон!" karjuvad verekarva loosungid nende lavastuslikel võidupüha pidustustel. Kui tõpral on veremaitse suus, siis tahab ta lisa ning see tahtmine vaid paisub. 

Meie siin oma pisikeses Eestis oleme püüdnud ikka kõigiga hästi läbi saada. Enamasti. Me oleme muretsenud, et ega me oma iseseisvuse taastamise püüdlusega ometi kedagi ära ei pahanda. Oleme katsunud enamasti tülidest hoiduda. Tülitsemine on Eesti talupojatarkuse kohaselt mõttetu ja kulukas. Ja me olemegi seda iseseisvust ja eestluse tugevdamist omaenda riigis näiliselt justkui häbenenud. Taastatud oma riigi põhiseadusessegi kirjutasime heasoovlikult ja leplikult äsjastele kolonialistidele õiguse oma kodukoha asjades kaasa rääkida. Lootsime, et ehk nemad, nähes vaba maailma elukorralduse eeliseid ning Eesti kultuuri unikaalseid väärtusi, pikapeale loobuvad suurvene šovistlikust eluhoiakust. Lootsime, et nad saavad lõpuks aru, missugune koletis oli bolševistlik Nõukogude Liit ja neist saavad lõpuks ometi lahked ja sõbralikud, Eesti riiki hindavad ja austavad kodanikud. Ja osadest saidki, mille üle tuleb olla rõõmus. Kuid liiga paljudest kahjuks siiski mitte. Vene impeeriumi müütiline suurus ja väiksemate naabrite enesele allutamine, enda hoolimatusesse, lohakusse, räpasusse ja vägivallavõimu kiskumine paistis olevat liiga paljudele neist palju tähtsam. 

Ukraina vabadussõja kestel on Kremli režiim oma nähtamatu võitluse ehk hübriidsõja pingutusi kõvasti kasvatanud kõikjal üle kogu vaba maailma. Selle ilminguid on näha pidevalt ka Eestis. Kõige selle tõttu ei ole meil enam kuidagi võimalik leplik olla. Me peame ilmutama otsustavust, näidates oma meelekindlust ja otsustavust ka kõige kallimate väärtuste kaitsmisel. Niisiis, kõik need otsused, mis vähendavad Venemaa Föderatsiooni võimalusi meil Eestis oma varjatud mõju kasvatada, tuleb meil teha kindlal meelel ning kõhklemata. 

Täna on saalis natukene tunda 20. augusti 1991. aasta hõngu. Põhiseaduse muutmisega oleme tegemas otsustava sammu Eesti vabastamisel tema Nõukogude okupatsiooni kolonialistlikust pärandist. Kiirmenetluse varal põhiseaduse muutmine nõuab erakordselt laia üksmeelt. Eesti 200 fraktsiooni nimel ma tahan südamest tänada kõiki neid auväärseid kolleege enamikest Riigikogus esindatud erakondadest, kes on otsustanud heita kõrvale omavahelised erimeelsused ning asunud esitatud viisil Eesti põhiseaduse muutmist toetama. Poolthääle andmine on väike liigutus saadikule, aga väga suur samm kogu Eestile. 

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ühtlasi kutsun siinkohal üles kõiki neid, kes seni oma südames veel kahtlevad, leidma omaeneses see kindlus ning ühinema põhiseaduse muutmise toetajatega. Näitame, et me oskame hoida ühte, kui aeg seda nõuab. Tänan ära kuulamast!

Aitäh! Isamaa fraktsiooni nimel, Helir-Valdor Seeder, palun!

Palun kaheksa minutit.

Kaheksa minutit. 

Aitäh! Head kolleegid! Lugupeetud Riigikogu juhataja! Me oleme täna tõeliselt ajaloolises hetkes ja ajaloolise valiku ees, millest on ka varem räägitud, sest see põhiseaduse muudatus, juhul kui ta peaks jõustuma, muudab nii meie olevikku kui ka meie tulevikku ja väga pikaks perioodiks. Põhiseaduse muutmine üldse on väga tõsine ettevõtmine ja väga põhjalik ja vastutustundlik arutelu siinjuures on igati põhjendatud. Ja see on ju nii seekord ka olnud. 

Praegu see muudatus, mille üle me siin arutleme, on ju tingitud nii muutunud julgeolekuolukorrast kui ka sellest küsimusest, kellele kuulub võim, kellele kuulub põhiseaduslik võim – rõhutan: põhiseaduslik võim. See ei ole kohaliku elu küsimus või külatagune küsimus, külatagune asi, kellele kuulub kohalikes omavalitsustes, sealhulgas Eesti Vabariigi pealinnas, poliitilise võimu formeerimise õigus. 

Nüüd, me oleme kaotanud siiski aega. Kui kolleeg Kross võrdles siin põhiseaduse 1992. aasta arutelusid ja protsessi, siis ma arvan, et see taustsüsteem ja kogu laiem olukord on siiski teistsugune võrreldes 1992. aastaga väga mitmest aspektist. 

Kõige peamine aspekt võib-olla ongi just julgeoleku aspekt, sest niisugust sõda meie piiride lähedal Euroopas ei ole pärast teist maailmasõda olnud. Ja see, et me oleme rohkem kui kolm aastat pärast selle sõja täiemahuliseks aktiveerumist alles selle põhiseaduse muudatusega siin saalis, on siiski enesekriitika kogu parlamendile, nii sellele koosseisule kui ka eelmisele koosseisule, et me sellistes olukordades võiksime käituda kiiremini ja leida ka laiapõhjalise üksmeele kiiremini. 

Ma tuletan meelde, et selle protsessiga me alustasime 2022. aastal, kui Isamaa esitas tol ajal seadusemuudatuse eelnõu, mitte põhiseaduse muudatuse eelnõu, ja sealt on need arutelud parlamendis ka kuni tänaseni kestnud. Ametisse astunud koalitsioon 2023. aastal eksitas avalikkust sellega, kui ta kirjutas sisse koalitsioonilepingusse, et otsitakse lahendusi. Pange tähele! Otsitakse lahendusi, kuidas peatada Valgevene ja Venemaa ehk agressorriikide kodanike hääleõigus põhiseadust muutmata. Igaüks saab aru, et sellist lahendust ei olnud võimalik üldse realiseerida, isegi mitte teoreetiliselt Eesti õigusruumis. 

Sellele on järgnenud pikem arutelu ja seal on vahepeal täiendatud seda põhiseaduse muudatust küll kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute registreerimise kohustuse ja selle delegeerimisega seaduse tasemele. Ja niinimetatud meelsuskontrolli sisseviimise sooviga on küll püütud jagada meie liitlasi nendeks, kellel oleks hääleõigus, ja nendeks, kellel ei ole hääleõigust, lisada Euroopa Liidu liikmesriigid, kes nii või naa on meil juba hääleõiguslikult kohalikel valimistel. Ja lõpptulemusena – tunnustan kolleege, kes on valmis seda põhiseaduse muudatust, kas siis 26 või siis 55 Riigikogu liikme muudatusettepanekut toetama – põhimõtteliselt on jõutud selle algse initsiatiivi juurde, millega Isamaa 2022. aastal välja tuli. 

Aga kuna küsimus on ka julgeoleku küsimus, siis ma tahan rõhutada, et siiski üks tilk tõrva selles meepotis on, just nimelt julgeoleku aspektist tulenevalt on see pahupidi päikesetõus või päikeseloojang, kuidas kellelegi. Sest kui me räägime julgeoleku olukorrast, siis see on akuutne just nimelt praegu. 

Ja öelda, et just nimelt praegu, sõja ajal me jätame selle valimisõiguse, aga 2029. aastal – kui ma väga loodan, et olukord julgeoleku mõttes on stabiliseerunud –, siis enam seda valimisõigust ei ole. Nii et on natuke kahju, et me ei ole valmis minema seda lihtsat ja kiiret lahendusteed, aga jah, igal kompromissil on oma hind. Ma kinnitan, et Isamaa on valmis ühise laiapindse toetuse leidmise nimel loomulikult toetama ka kompromissettepanekut. 

Miks see muudatusettepanek on ka tuleviku seisukohalt oluline? Öeldakse, et kodakondsuseta isikute arv ju tulevikus väheneb. See ei pruugi sugugi nii olla. Sellepärast, et meile on juba tänaseks siia sisse rännanud kümneid tuhandeid sõjapõgenikke Ukrainast, kellel praegu kehtiva põhiseaduse ja kehtiva valimisseaduse kohaselt tekiks tulevikus valimisõigus kolmandate riikide kodanikena. Ja me ei tea, kuidas käsitleda siis neid kõiki riikide kodanikke, keda Eesti riik ei ole tunnustanud, on nad Palestiina, Lõuna-Osseetia ja Abhaasia või teised. 

Nii et see põhiseaduse muudatus loob turvalise keskkonna ja kontrollitava keskkonna ka meil tulevikuks. See on oluline ka sisemise rahu ja turvalisuse seisukohalt. Siin on ikka küsitud, et milline on see julgeolekuanalüüs ja nii edasi. Tuletan meelde hiljutisi Rumeenia valimisi, kus Venemaa jõuliselt püüdis valimistulemusi mõjutada. Ja kui meil Eestis tulevikus ei ole enam sellist sihtrühma, keda taoliselt oleks Venemaal võimalik mõjutada, siis loomulikult kaob ka Venemaal motivatsioon sekkuda niisugusel kujul oma naaberriigi sisemistesse valimistesse. 

Kas ei ole liiga vähe aega järgmiste kohalike valimisteni, et seda põhiseadust muuta õigusriigile kohaselt? Ma võin öelda, et ei ole, sest meil on ka varasem kogemus, seesama 1992. aasta kogemus, kus põhiseadus jõustus 3. juulil 1992 ja valimised toimusid juba 20. septembril 1992. Või 1999. aasta valimisseaduse muutmine, kus me sätestasime eesti keele oskuse nõude 16. juunil 1999 ja valimised toimusid 17. oktoobril 1999. aastal, samal aastal. Nii et meil on olnud kogemus, mis on läbinud nii presidendi kui ka õiguskantsleri institutsiooni, neid ei ole ka vaidlustatud. Seetõttu ma julgen küll kinnitada ja kutsuda üles kolleege julgelt hääletama selle poolt. 

Ja lõpetuseks, kas 1992. aasta põhiseaduse koostajate langetatud valikud oli viga? Seda võib nii ja naa tõlgendada, aga see taustsüsteemi ja olukord olid tegelikult täiesti erinevad, siis tekkis hetkega peaaegu pool miljonit määratlemata kodakondsusega isikut. Vene väed olid sees ja nii edasi. See taust oli täiesti teine ja see valikute tegemise koht ja aeg oli täiesti teine, nii nagu ka praegu selle Venemaa agressiooni taustal. Meil on olukord erinev tollest ajast.

Nii et ma kutsun üles kõiki kolleege lähtuma oma südametunnistusest ja parimast tõekspidamisest, heitma kõrvale opositsiooni-koalitsiooni ja erakondadevahelised piirjooned ja toetama seda muudatusettepanekut. Aitäh!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Lauri Läänemets. Palun!

Palun kolm minutit lisaaega.

Kaheksa minutit. 

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraadid on järjepidevalt toetanud Valgevene ja Venemaa kodanikelt hääleõiguse äravõtmist, kuid me pole kunagi toetanud seisukohta, et kodakondsus või rahvus automaatselt määrab inimese julgeolekuohuks. Julgeolekuoht on individuaalne. Grupikuuluvuse järgi määratleti selliselt inimesi Natsi-Saksamaal ja Nõukogude Liidus. Selle eelnõu algatamisel allkirja andes pole ükski sotsiaaldemokraat ka sellisest inimõigustevastasest mõtteviisist lähtunud. On tõsi, et me oleks eelistanud teistsugust lahendust, kus valimisõigus on neil mitte-Eesti kodanikel, kes südames ja tegudes on Eestiga: on eestimeelsed, austavad Eesti suveräänsust, terviklikkust. On aga ka fakt, et me ei leidnud sellisele lähenemisele parlamendis toetust. Me ei leidnud ka avalikku, häälekat toetust neilt inimestelt, kes omavad ühiskonnas olulist kaalu või sisustavad mõnda institutsiooni, püüdlustest hoolimata, ning see on meid toonud siia, kus me täna oleme. 

Samuti ei ole meil võimalik nõustuda käsitlusega, kus kodakondsuseta isikud võrdsustatakse Vene ja Valgevene kodanikega. Kui teise riigi kodaniku puhul saab teoreetiliselt eeldada vähemalt lojaalsuskohustust, siis hallipassi eeldus oli, et need inimesed loobuvad Venemaa kodakondsusest. Ja nad tegid seda. Samuti oli toona Eesti riigil ka teine ootus: et võimalikult paljudest neist saaks Eesti kodanikud. 

Seega on meil valitsusele ootus, et kiiremas korras astutaks samme, mis aitavad halli passi omanikel kodanikeks saada. Näiteks eraldi suuremamahuliselt keeleõppe võimaldamine mittekodanikele, kodakondsuse andmisel arvestada noortel koolis eksami sooritamist B1 tasemel ja nii edasi, et järgmistel kohalikel valimistel oleks võimalikult paljud neist inimestest Eestiga, mitte trotsist Venemaa mõjutustegevuse kütkes.  

Meil jäi pidamata aga debatt selle üle, et miks meil üldse on nii palju Vene ja Valgevene kodanikke ning halli passi omanikke. Ilmselgelt oleks me selles arutelus üpris kiiresti jõudnud erakond Isamaa juurde, kes sellised riikidevahelised kokkulepped, kodakondsus- ja immigratsioonipoliitika on suuresti kujundanud, ning nüüd lahendatakse kõige häälekamalt enda tekitatud probleemi. Sotsiaaldemokraadid hääletavad täna mõlema muudatusettepaneku vastu. Me soovime, et riik ei lükkaks kõrvale neid, kes teadlikult Venemaa kodakondsusest Eesti kasuks 30 aastat tagasi loobusid. Küll aga hääletame põhiseaduse kiireloomulise muutmise ja põhiseaduse muutmise poolt. Seda selleks, et Isamaal ja Reformierakonnal ei oleks võimalik omavahelises võistluses järgmised kolm aastat Eesti ühiskonda hääleõiguse küsimuses polariseerida ning siin elavaid inimesi alandada; selleks, et selles küsimuses saabuks selgus ja konkreetsus ning oleks vähem neid, kes taolises ühiskondlikus surutises radikaliseeruks või avaneks Venemaa mõjutustegevusele.   

Ja lõpetuseks pöördun eelkõige Reformierakonna, aga ka teiste kolleegide poole, kuna meie arvates polnud teie viimaste nädalate tegevus sotside suunal parlamendierakonnale väärikas. On mõistetav, kui kedagi soovitakse mõjutada, kuid labane laim ei tee teist kedagi suuremaks. See sotse ei mõjuta. Meil on omad loogikad ja argumendid, mille järgi otsustame. Need meeleheitlikud katsed veenda või pakkuda meelehead inimestele selle eest, et ta oleks hääletamise ajal WC-s või haige, kompavad seaduse rikkumise piire. Ausalt öeldes oli see meie jaoks solvav. Ärge palun rohkem oma rikutuse mõõdupuuga meid mõõtma tulge. Ja ma tänan kõiki neid, kes selles põhiseaduse küsimuses sotsiaaldemokraatidega kaasa mõtlesid; kes julgesid vihaka enamuse vastu sõna võtta ja argumenteerida. Tihti olid need argumendid kaalukamad kui vaid väide, et kodakondsus määratleb ohu. Aitäh!

Vaatamata kriitikale tänan teid väga. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma seekord ei hakanud kõnet ette valmistama, paberilt seda lugema. Ma olen seda korduvalt juba siin teinud. Tahan lihtsalt rääkida südamest. Aga ma ei taha rääkida saadikutega, sellepärast et minu kolleegid siin Keskerakonna fraktsioonist niigi teavad, mis ma tahan rääkida, ja teised kas ei taha seda üldse kuulata või siis kuulavad, aga kahjuks ei kuule, nagu näitab kogemus. Nii et ma tahan rääkida lihtsalt Eesti inimestega, meie riigi kõrgeima võimu kandjaga ehk Eesti rahvaga. 

Head Eesti inimesed! Tihti räägitakse sellest, et meil siin sünnib ajalugu või täna on ajalooline päev, ajalooline hetk. See kõlab nagu paatoslikult, aga vahepeal me unustame ära, et ajalooline ei tähenda ilmtingimata positiivne. Võib olla täiesti negatiivne ajalooline päev. Ja ma kardan, et täna võib selline päev olla. Me tahame siin Riigikogus võtta ära valimisõiguse 130 000 või isegi 140 000 inimese käest, kellel on selline võimalus olnud rohkem kui 30 aastat. Ja ajendiks on nende pass, neil on valepass. 

Ja kui me räägime nendest põhjendustest, siis esialgu oli põhjenduseks julgeolekuoht. Siis tuli välja, et seda ohtu nagu otseselt ei olegi. Sellest rääkis õiguskantsler, sellest rääkis eelmine või endine kaitsepolitsei juht, et tema isegi arvas, et võib-olla on rohkem julgeolekuohtu siis, kui selline otsus on tehtud ja need inimesed on jäetud ilma hääleõiguseta. 

Aga ma arvan, et nendel turbulentsetel ja keerulistel aegadel, kus me täna elame – ja ma ei räägi ainult Euroopas, vaid tervest maailmast –, Eesti huvides oleks kindlasti ühtne ja konsolideeritud ühiskond, kus kõik on valmis tegutsema nagu üks, on valmis kaitsma Eesti riiki ja on valmis olema osa sellest ühiskonnast, mis siin elab. Kas selline samm, mida täna tahetakse teha, päriselt viib meid selle eesmärgi suunas. Ma julgen väita, et pigem vastupidi. 

Mis on siis need tagajärjed, mis meid ootavad ees, juhul kui selline muudatusettepanek saab heakskiitu? Meil on 130 000 või 140 000 pettunud inimest, kellele riik saatis signaali, vaatamata sellele, et ta pole mitte midagi otseselt valesti teinud, et te olete lihtsalt vale kodakondsusega või üldse ilma kodakondsuseta, et me ikkagi teid ei usalda ja me ei taha, et te hääletaksite isegi kohalikel valimistel edaspidi. No ja nendel inimestel on kõikidel lähedased, sõbrad, sugulased ja uskuge mind, ka nemad on selle otsusega pettunud. On väga suur mass inimesi, kes on pettunud, ja mina ei tea, mis on nende edaspidised meeleolud, kuidas nad siis edasi siin Eestis elavad ja mida nad mõtlevad. 

Aga päris põhjus, ma arvan, ei ole ei julgeolekuoht, ei mingi riivatud ühiskonna õiglustunne, millest siin räägiti, ma arvan, et tegelikult tahetakse mõjutada kohalikke valimisi, mõjutada nende tulemusi. Ja noh, võib seda proovida teha loomulikult, aga ma arvan, et see ei ole päris õige ja õiglane. Täna ja ka eile kirjutas näiteks sotside aseesimees Jevgeni Ossinovski, Tallinna linnapea, et tegelikult see ongi ainuke põhjus, et tahetakse Tallinnas võimule saada ilma Keskerakonnata nii-öelda. See on avalik saladus, mis ta avas, aga paneb mõtlema, et kui sotsid ise juba räägivad seda, siis asi on võib-olla tõepoolest klaar. 

Aga kui ma juba sotsidest räägin, siis tahaks veel paar sõna nende kohta öelda. Eile lugesin seda uudist, et sotsid nüüd otsustasid, et nemad siis hakkavad seda muudatusettepanekut toetama või toetama pigem põhiseaduse muutmist. Ja siis mul tekkis väga kõva déjà-vu tunne. Siis mul tuli meelde, et novembris, eelmise aasta novembris räägiti täpselt samamoodi, et meie oleme seda meelt, et ei tohi üldse põhiseadust muuta, et kellelgi ei tohi võtta ära valimisõigus või siis hääletamisõigus, täpselt nagu Keskerakond on niimoodi rääkinud. 

Aga siis toimus midagi, sotsid mõtlesid ümber või sõid oma sõnu, nagu ajakirjanikud kirjutasid, see ei ole minu väljend, ja siis hakkasid toetama Venemaa ja Valgevene kodanikelt valimisõiguse äravõtmist. Ja nüüd eile, täpselt samamoodi nädal enne seda, meie ei toeta seda, meie hääletame vastu. Põhiseadust ei muudeta. Eile loen, ikka muudetakse, sotsid on ikka jällegi nõus jälle, jälle mõtlesid ümber, jälle sõid oma sõnu ja jälle sõlmisid mingisuguse kompromissi. 

Räägitakse, et poliitika on kompromisside kunst, aga kui sa tegeledki ainult kompromisside sõlmimisega, siis on väga halb poliitika. Ma arvan, et sealt tuleb ka see langev reiting ja kõik muu, mis on sellega seotud. Ma ei tea, kuidas nüüd Tallinna linnapea Ossinovski või Narva linnapea Katri Raik, kes on sotside juhatuse liige, hakkavad nüüd inimestele silma vaatama. Aga no eks me näe, mis hakkab toimuma. 

Ja ma ei kujuta ette, et terve mõistuse juures inimene pärast sellist käitumist hakkaks sellist erakonda toetama edaspidi, sest erakond, kelle juhid vassivad, valetavad, muudavad meelt vastavalt päevapoliitilisele konjunktuurile, vilistavad oma põhimõtetele ja väärtustele, no kes tahab sellise erakonna poolt hääletada. Sõlmivad kompromissi julgeoleku arvelt põhimõtteliselt. 

Võib küsida, loomulikult, keskerakondlased, te põhimõtteliselt olete ju ainukesed, kes parlamendis, kes ei taha üldse selle asja poolt hääletada, kas te ikka arvata, et see on õige. Jaa, absoluutselt, me arvame, et see on õige. Me tegelikult seisame õige ja õiglase asja eest. Kui me oleme üksi, las ta olla. Minu kolleeg Aleksandr Tšaplõgin isegi võrdles meid 300 spartalasega. Noh, see on loomulikult liialdatud ja toob naeratuse suule, aga teatud mõttes sama paralleel, et seisavad inimesed ikka õige ja õiglase asja eest. 

Ja isegi kui me oleksime üksi nagu, siis seisaksime üksi, aga me ei ole üksi. Me teame, et meiega samal arvamusel on väga palju lugupeetavaid ja austatud Eesti inimesi, alustades õiguskantslerist, jätkates Põhiseaduse Assamblee liikmega Liia Hänniga ja lõpetades Eesti Vabariigi presidendiga. Alar Karis ütles oma Eesti Vabariigi aastapäeva kõnes järgmist. Riik peab nii tundma kui ka olema aus, oma ja arusaadav, siis on mõistetav ka soov oma riiki kaitsta ja riigi kaitsmise eest kodanikuna maksta. Iga piirangu puhul tuleb küsida, mida sellega ikkagi konkreetselt saavutatakse, ning nõudma kinnitust, et sellega üldse midagi saavutatakse. Mida pingelisem on maailm, seda enam vajame hoolikat järelemõtlemist ja vigade vältimist. Eriti siis, kui kõne all on põhiseaduse muutmine. Peame silmas pidama, et kui vahetult enne valimisi muudetakse valimisreegleid, siis jätab see jälje valimiste usaldusväärsusele. Põhiõiguste piirangud, mida ei toeta veenvad argumendid, kahandavad rahvusvaheliselt meie staatust õigusriigina, vähendavad nii ka meie julgeolekut. 

Nii on ta kahjuks praegu minemas. Aitäh!

Aitäh! Hea kolleeg Aleksandr Tšaplõgin, ainust võimalust ma näeks võimalikuks vastusõnavõtuks, aga teie fraktsiooni esindaja viimasena rääkis, mis tal oli võimalus seda tegelikult öelda. Aga kuna ma näen vastusõnavõtu soovi veel, siis olgu peale.  Aleksandr Tšaplõgin, vastusõnavõtt Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel.

Aitäh! See, mis praegu selles saalis toimub, ei ole kuidagi seotud normaalse seadusloomega. Selleks, et võtta konkreetselt parteilt valimistel toetust, on meie kolleegid otsustanud muuta põhiseadust ja jätta kümned tuhanded Eesti alalised elanikud ilma valimisõigusest. Meile öeldakse, et sel viisil tahetakse kaitsta riigi julgeolekut. See on vale. Kui kümned tuhanded inimesed jäetakse poliitilisest protsessist kõrvale, siis see hoopis õõnestab riigi julgeolekut. 

Meile öeldakse, et Venemaa kodanikud hääletavad Eestis Putini poolt. Ka see on vale. Viimastel valimistel hääletas Putini poolt vähem kui 2000 inimest. Eestis elab 80 000 Venemaa kodanikku. See tähendab, et 80 000 alalist elanikku karistatakse 2000 inimese teo eest. Seda nimetatakse kollektiivseks karistuseks. Kuid kollektiivne karistus ei vasta ei Eesti põhiseaduse vaimule ega demokraatia põhimõtetele. See on kõige ehtsam õigusvastutus. 

Mida te saavutate põhiseadust muutes? Jah, üks partei kaotab osa oma valijatest, kuid selle nimel tõukate te riigist eemale kümneid tuhandeid inimesi, kes on sellele riigile lojaalsed. Te loote omaenda kätega tõsise julgeolekuprobleemi. Need inimesed ei riku seadusi ja maksavad korralikult makse ja nüüd tahate te võtta neilt õiguse osaleda nende maksude jagamises. Te kardate. Aga mis siis, kui need inimesed ei taha kulutada miljardeid eurosid hullumeelsele rohepoliitikale ja teistele küsitavatele skeemidele? Aga mis siis, kui need inimesed ei soovi rahastada teie poliitilisi sponsoreid? Te hävitate riigi oma poliitiliste ja rahaliste huvide nimel. Te lõhestate ühiskonda ja õõnestate riigi julgeolekut.

Aitäh! Teie aeg on otsas. Tänan! Vastusõnavõtt Isamaa fraktsiooni nimel, Urmas Reinsalu, palun!

Tõmbame nüüd ühiselt sellele asjale täna joone alla. See on olnud pikk ja väga tõsine arutelu, kus kõik poliitikud, aga ka meie avalikkus, meie reputatsiooniga juristid on pingutanud, et leida õige raskuspunkt. 

Kui Isamaa 2022. aastal aprillikuus selle ettepaneku tegi, siis oli vägagi legitiimne arutelu, kas põhiseadust peaks muutma või mitte. Aga me saavutasime siin konsensuse just nimelt õiguskindluse ja õigusselguse huvides, et võtta maha hilisem poleemika võimalikust juriidilisest vastuolust. See oli väga suur tulemus. 

Teine küsimus puudutas seda, et kui me teeme otsuse, peame me tegema selle otsuse sisulise kvaliteediga. See oli meie ootus poliitilistele jõududele. Ja ma olen kindel, et see on ka ülekaaluka Eesti ühiskonna arvamus ja ootus, kes nõudlikult vaatavad täna selle saali tulemuste suunas. Me ei tohi täna läbi kukkuda. Kui meil langetab praegu seda otsust, mis on pikemas vaates nii Eesti julgeoleku kui ka meie rahvuslike huvide järgne otsus, siis me ei langeta – ja ma ütlen seda mitte fatalistlikult, vaid objektiivselt – seda otsust kunagi. 

Nii et, lugupeetav parlament, asetame ennast kõrvale täna päevapoliitilisest kirest ja langetame otsuse, mis on kooskõlas meie rahvuslike huvidega, lähtudes oma südametunnistusest ja arusaamast. Aitäh!

Suur tänu! Head kolleegid, koos sellega sulgen läbirääkimised. 

Ma informeerin veel hetkel kõiki kolleege, et just äsja laekus juhataja lauale ka Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanek Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu 536 kolmandal lugemisel katkestada. Ma möönan, et see on mõnevõrra diskuteeritav, selle võimaluse kasutamine, aga ikkagi analoogiat tõmmates põhiseadusega siiski ma pean seda võimalikuks ja me selle hääletuse ja teeme peale seda, kui muudatusettepanekud on läbi vaadatud. 

Aga nüüd, head kolleegid, olemegi jõudnud muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Enne veel, kui jõuame hääletamise juurde, selgitan nende hääletamise korda. Eelnõule tõepoolest esitati kaks muudatusettepanekut, mis tegelikult on sisult üksteist välistavad ja juhtivkomisjon arvestas neid mõlemaid. Ja kooskõlas Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 101 lõikega 1 tuleb kõik juhtivkomisjoni poolt arvestatud muudatusettepanekud kanda eelnõu teksti. Ja sellest tulenevalt koostas juhtivkomisjon arusaadavuse huvides kaks teksti, mis on mõlemad teil laudadel või taga seal sahtlites saada, ühe muudatusettepaneku nr 1 alusel ja teise muudatusettepaneku nr 2 alusel. Kummagi teksti ülanurgas on punase on kirjas ka vastav märge. Ja kuivõrd tegemist on teineteist välistavate ettepanekutega, siis juhul, kui need mõlemad pannakse hääletusele ja mõlemad saavad täiskogus poolthäälte enamusega, kantakse lõpphääletusele mineva eelnõu teksti enam poolthääli saanud ettepanek. 

Head kolleegid! Asume nüüd muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Muudatusettepaneku nr 1 on esitanud Helir-Valdor Seeder, Riina Solman, Tõnis Lukas, Mart Maastik, Henn Põlluaas, Andres Metsoja, Aivar Kokk, Jaanus Karilaid, Martin Helme, Rene Kokk, Arvo Aller, Kert Kingo, Helle‑Moonika Helme, Mart Helme, Tõnis Mölder, Priit Sibul, Leo Kunnas, Enn Eesmaa, Urmas Reinsalu, Rain Epler, Jaak Valge, Siim Pohlak, Ants Frosch, Anti Poolamets, Evelin Poolamets ja Kersti Sarapuu. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada. 

Asume selle muudatusettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde.   

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud 26 Riigikogu liiget. Juhtivkomisjoni seisukoht arvestada täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada!  

Selle poolt hääletas 26 Riigikogu liiget, vastu oli 73, erapooletuid 0. 

Muudatusettepanek nr 1 ei leidnud toetust. Head kolleegid, oleme jõudnud teise muudatusettepaneku juurde. Teise muudatusettepaneku on esitanud Madis Timpson, Mihkel Lees, Mait Klaassen, Peeter Tali, Vilja Toomast, Katrin Kuusemäe, Toomas Kivimägi, Kalle Laanet, Mati Raidma, Aivar Sõerd, Alar Laneman, Hanah Lahe, Maido Ruusmann, Mario Kadastik, Andrus Seeme, Mart Võrklaev, Irja Lutsar, Maris Lauri, Valdo Randpere, Annely Akkermann, Enn Eesmaa, Andres Sutt, Rene Kokk, Marek Reinaas, Liina Kersna, Jüri Jaanson, Kert Kingo, Timo Suslov, Urmas Kruuse, Urve Tiidus, Õnne Pillak, Hele Everaus, Meelis Kiili, Mart Helme, Evelin Poolamets, Helle-Moonika Helme, Eerik-Niiles Kross, Luisa Rõivas, Igor Taro, Kristina Šmigun-Vähi, Tanel Tein, Hendrik Johannes Terras, Kalev Stoicescu, Tarmo Tamm, Kristo Enn Vaga, Lauri Hussar, Ando Kiviberg, Anti Haugas, Toomas Uibo, Margit Sutrop, Marko Mihkelson, Kadri Tali, Arvo Aller, Karmen Joller ja Signe Kivi. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult.

Õnne Pillak, palun! 

Reformierakonna fraktsiooni nimel palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Asume selle muudatusettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde. Kaks minutit. 

Head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr kaks, mille on esitanud 55 Riigikogu liiget. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt hääletas 78 Riigikogu liiget, vastu oli 21, erapooletuid 0. Muudatusettepanek nr kaks leidis toetust.  

Head kolleegid, siit tulenevalt, kuna toetust sai üksnes üks muudatusettepanek, siis nüüd ja edaspidi ja ka lõpphääletusel lähtume me eelnõu tekstist, mille ülal on kanne "Muudatusettepaneku nr 2 alusel koostatud kolmanda lugemise tekst". Kas see on kõikidele Riigikogu liikmetele üheselt arusaadav, mille üle me järgnevalt [hääletame], kui me räägime katkestamisest või ka lõpphääletusest? (Hääled saalist: "Jah.") Ma tänan teid. Head kolleegid, oleme sellega muudatusettepanekud läbi vaadanud.  

Nüüd on aeg ja koht, kus me hääletame Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt tehtud ettepanekut Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu 536 kolmandal lugemisel katkestada. Asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde.  

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu 536 kolmandal lugemisel katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 7 Riigikogu liiget, vastu oli 92 ja erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust.  

Head kolleegid, oleme jõudnud põhiseaduse muutmisviisi hääletuse juurde. Juhtivkomisjoni ettepanek muutmisviisi osas on muuta põhiseadust vastavalt põhiseaduse § 163 lõike 1 punktile 3 ja §-le 166 kiireloomulisena. Kordan veel kord, et kiireloomulisena eelnõu käsitlemise otsuse vastuvõtmiseks on vajalik neljaviiendikuline häälteenamus ehk selle poolt peab hääletama neli korda rohkem vähemalt kui selle vastu. Asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde.  

Head kolleegid, panen hääletusele põhiseaduskomisjoni ettepaneku käsitleda põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu kiireloomulisena. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 92 Riigikogu liiget, vastu 7, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. (Pikk aplaus.) 

Ma mõistan, et see oli kõige kriitilisem hääletus, aga lõpphääletus on veel tegemata. Martin Helme, palun!

Meie ühel saadikul ei töötanud pult. (Rain Epler räägib kohalt. Sumin saalis. Juhataja konsulteerib nõunikuga.)

Martin Helme, palun!

Ma saan aru, et me jäime hiljaks oma sooviga, aga tegelikult puldi rikke tõttu ma palun uut hääletust.

Ma olen tegelikult haamrilöögiga selle hääletustulemuse kinnitanud. Ma pakuks kompromissina varianti, et kantakse protokolli eraldi istungi protokollina, et Rain Epler hääletas selle poolt. (Hääl saalist: "Nõus.") Ma väga tänan teid! Vabandan, kui see oli puldi süü. Aga veel kord. Kuidas? (Sumin saalis.) Okei. Head kolleegid! Veel kord tänan teid väga mõistva suhtumise eest, aga ma ei tea nüüd küll, kuidas saaks kontrollida enne lõpphääletust Rain Epleri pulti, et kas see nüüd töötab. Kas saaks (Saalis räägitakse.) … kas tehniline osakond, et ei tekiks … (Saalis jätkatakse rääkimist.) Kert Kingo, palun!

Aitäh! Tahan kinnituseks öelda, et minul ja Rene Kokal hetk tagasi ka mõlemal läks pilt eest ära puldil, aga kui me kaarte liigutasime, tuli tagasi. Enne hääletust, hääletuseks oli kõik korras.

Head kolleegid! Teeme korra kohaloleku kontrolli ja siis me näeme, kas need puldid töötavad või mitte. Kohaloleku kontroll, palun!

Tulemus näitab, et 100 on kohal ja 1 on puudu. Nii et see protokolli tähenduses tähendust ei oma. Aga head kolleegid! Oleme saanud kinnituse, et puldid töötavad. 

Oleme jõudnud viimase hääletuse juurde, nimelt juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 536 lõpphääletus. Kordan veel kord: head kolleegid, et me hääletame selle eelnõu üle, mille ülanurgas on märge "Muudatusettepaneku number 2 alusel koostatud kolmanda lugemise tekst". Kas see on kõigile üheselt arusaadav, mille üle me hääletame? (Hääl saalist: "Jaa".) Selge, asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.

Head kolleegid! Juhin esmalt tähelepanu sellele, et selle eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus ehk vähemalt 68 häält. Panen lõpphääletusele Riigikogu liikmete Liina Kersna, Timo Suslovi, Signe Kivi, Raimond Kaljulaidi, Tarmo Tamme, Mati Raidma, Igor Taro, Maria Jufereva-Skuratovski, Hendrik Johannes Terrase, Kadri Tali, Peeter Tali, Madis Kallase, Tiit Marani, Andre Hanimäe, Priit Lombi, Jaak Aabi, Anti Allase, Züleyxa Izmailova, Eerik-Niiles Krossi, Toomas Uibo, Marek Reinaasa, Mario Kadastiku, Õnne Pillaku, Ando Kivibergi, Madis Timpsoni, Mart Võrklaeva, Andrus Seeme, Juku-Kalle Raidi, Eero Merilinnu, Aivar Sõerdi, Maido Ruusmanni, Mait Klaasseni, Katrin Kuusemäe, Kalle Laaneti, Kristina Šmigun-Vähi, Urmas Kruuse, Hanah Lahe, Jüri Jaansoni, Andres Suti, Valdo Randpere, Kristo Enn Vaga, Meelis Kiili, Marko Mihkelsoni, Urve Tiiduse, Irja Lutsari, Anti Haugase, Pipi-Liis Siemanni, Margit Sutropi, Vilja Toomasti, Enn Eesmaa, Maris Lauri, Annely Akkermanni, Toomas Kivimägi, Mihkel Leesi, Kalev Stoicescu, Tanel Teini, Alar Lanemani, Lauri Hussari, Luisa Rõivase, Ester Karuse ja Leo Kunnase algatatud Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu 536. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

(Aplaus. Juhataja helistab kella.) Head kolleegid! Selle poolt hääletas 93 Riigikogu liiget, vastu 7, erapooletuid 0. Eelnõu 536 on seadusena vastu võetud. (Aplaus.) Juhataja vaheaeg viis minutit.

Head kolleegid! Läheme edasi tänase teise päevakorrapunktiga ja jätkame kolmandate lugemistega. Teiseks päevakorrapunktiks on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (sanktsioonirikkumised) eelnõu 441 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 441 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamisega. Õnne Pillak, palun!

Aitäh! Reformierakonna fraktsiooni nimel võtan seitse minutit vaheaega enne hääletust.

Reformierakonna fraktsiooni nimel seitse minutit vaheaega. 

V a h e a e g

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Juhin tähelepanu, et selle eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus.  

Ja panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (sanktsioonirikkumised) eelnõu 441. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 67 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 2. Eelnõu 441 on seadusena vastu võetud. 

Läheme edasi tänase kolmanda päevakorrapunkti juurde, mis on õiguskomisjoni algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 493 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised, juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 493 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamist.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, juhin tähelepanu, et ka antud eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Ja panen lõpphääletusele õiguskomisjoni algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 493. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Eelnõu poolt hääletas 72 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 1. Eelnõu 493 on seadusena vastu võetud. 

Tänane neljas päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku, halduskoostöö seaduse ja veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 531 kolmas lugemine. Ja avan läbirääkimised. Andres Metsoja, palun, Isamaa fraktsioonist!

Teisel lugemisel läks üsna kirglikuks ja tegelikult on oluline korrata üle nende kirgede keskel see sisupool, mis selles eelnõus kahtlemata on oluline. Oluline on see, et üritatakse meie bürokraatiaruumi korrastada või õigemini bürokraatiat vähendada selliselt, et see anda kohaliku omavalitsuse pädevusse ehk see, mis puudutab konkreetselt meie joogiveekaevude puurimist. Iseenesest ei tehta seda täielikult, vaid osaliselt, antakse see õigus omavalitsuse pädevusse nendel aladel, kus puuduvad nii-öelda kaitsealused loodusväärtused. Kus on kaitsealused loodusväärtused olemas, sinna jääb ikkagi Keskkonnaamet vastutavaks, kes peab siis loa menetleja olema.

Iseenesest ei ole Isamaal midagi selle vastu, et omavalitsused saaks juurde otsustuspädevust, otsustusõigust, seeläbi suurendades oma autonoomiat. Aga meil on jäänud arusaamatuks kogu selle menetluse sisuga kaasnev. Ehk tegelikult menetluse käigus selgus, et üks kaevude puurimismetoodika, -meetod, tehnoloogiline lähenemine on saavutanud erilise tähelepanu. Ja algselt tegelikult ei olnud see selle eelnõu eesmärk, vaid protsessi käigus tuldi välja ideega, et üks puurimismeetod ehk selline puurimine, kus käib kaasas ka vibratsioon ja löök, see viis tegelikult edaspidi põhjaveekomisjoni arvamuse kohaselt keelatakse. Ja kuna asjaosalised, huvitatud huvigrupid juhtisid kohe ka tähelepanu, et omavalitsusele selline autonoomia antakse, siis viidati ikkagi sellele, et kas see on põhiseadusekohane. Siis viidi läbi sellekohane analüüs ja jõuti ka tõdemuseni, et päris korrektne see ei ole, ja leiti lahendus, et tuleb tegelikult määrusega see valdkond täpsemaks reguleerida.

Me loodame tõesti, et määruses see regulatsioon saab olema õiglane, et kui hakatakse midagi reguleerima, siis tegelikult analüüsitakse ka see pool läbi, et kui palju siis selle ODEX-meetodiga puurimise tõttu on tekkinud joogivee puurkaevude probleeme. Küsisin ka seda komisjonis, et palun tooge see statistika välja. Paraku see statistika minuni ei jõudnud. Küll aga öeldakse kohe, et tegelikult puurkaevu puurimine, rajamine majapidamisele, ettevõttele läheb kordades kallimaks, kui seda meetodit kasutada ei saa. Segaseks teeb ka asjaolu, et tegelikult seesama meetod ikkagi ju puuraukude rajamise kontekstis saab olla ikkagi seadusandlik ja võimalik, ainult mitte joogivee puurkaevude kontekstis. Ehk tegelikult tekib lihtne küsimus, et kui mina oma puurkaevuga olevale kinnistule või sellisele kinnistule, kus vahetus läheduses on minu naaber oma puurkaevuga, puurin puuraugu, siis tegelikult sellega kaasneb reaalne oht põhjavee kvaliteedile. Nad ütlevad küll, et see on ajutine, et vee selginemine mõne aja möödudes tekib, aga seda enam tekib küsimus, aga mida me siis ikkagi ära hoiame, kui otsest ohtu põhjaveekihile ei ole, vaid see häiring on ajutine. Ja siis me teeme tegelikult selle tegevuse oluliselt kallimaks, teades, et tegelikult riik ja kohalik omavalitsus on pidanud minema appi väga paljudele majapidamistele, sest meil on joogivee kvaliteediga probleeme.

Ja selles olukorras ei ole võimalik olla selle käsitlusega nõus, sest analüüs on poolik ja sellise muutuse sissetoomine on Isamaa fraktsioonile arusaamatu. Seepärast kinnitame uuesti üle, et me ei saa seda eelnõu seadusemuudatuseks toetada. Aitäh!

Aitäh! Ja Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Jüri Jaanson, palun! (Jüri Jaanson küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Reformierakonna esindajana on mul hea meel siin kõigepealt kuulutada, et Reformierakond toetab seda eelnõu. Samuti on mul väga hea meel, et meie koalitsioonipartner Eesti 200 samuti toetab seda eelnõu. Ilmselt nende esindaja võib ka seda siin kinnitada, aga eks siis näeb. 

Nüüd, selle eelnõu teisel lugemisel, tõesti, me nüüd arutasime seda päris sisuliselt, sest Isamaa Erakonna kolleegid on nüüd vastustanud selle eelnõu ja toonud siin välja hulk asjaolusid, mis tegelikult ei mahu selle eelnõu raame, vaid tegelikult ministeeriumide tasandil tuleb lahendada. Ja osaliselt need probleemid on õiged, aga neid tuleb lahendada just volitusnormi alusel ministeeriumi määrusega, ministri määrusega. 

Aga mina tahan täna mitte keskenduda enam sellele eelnõu sisule, mis sai teisel lugemisel tänu just sellele arutelule päris põhjalikult välja toodud, aga ma toon välja just need strateegilised põhipunktid, millele see eelnõu tegelikult ju vastab. Kõigepealt ju see vähendab riigis bürokraatiat ja tõmbab ka riiki, riigivalitsemist kokku. 

Siin näiteks veeproovivõttude atesteerimise üleandmine ministeeriumilt eraõiguslikule isikule või siis reoveekogu, mis alade kinnitamise andmine või määramise viimine ministeeriumi haldusalast Keskkonnaameti haldusalasse, see kõik muudab ju riiki küll vähe, aga siiski efektiivsemaks. Ja samamoodi, kui me räägime siin lihtsatel juhtudel topeltkinnituse, noh, nende puurkaevude ja puuraukude kinnitamise menetluse, kinnitamise kaotamise, et lihtsamatel juhtudel tõesti Keskkonnaamet ei pea enam neid kinnitama, siis meil ikkagi terviklikult on tegemist väga hea eelnõuga. 

Aga ma tahaks paar asjaolu ikkagi tuua välja, rõhutada oma kolleegidele Isamaast. Kõigepealt üks on see, et meie see diskussioon ja nende seisukohad ikkagi baseeruvad sellel, mis …..komisjon on välja toonud ja mis tegelikult tuleb lahendada ministeeriumi tasandil. See, mis väljub tegelikult eelnõu raamidest ja mida ei saa tegelikult siin eelnõuga lahendada. Seetõttu see argument või tagasilükkamise ja praegu eelnõu mittelõpetamise argument ei päde. See eelnõu tuleks vastu võtta, sest ta tegelikult ju aitab ka selle põhiseadusliku korra parandamisele. 

Ma ütleks, et Advokaadibüroo Sorainen ju tõi väga õige asjaolu välja, et see eelnev võib minna selle põhiseadusega, noh, seal võib esineda põhiseaduse riive. Aga sellega seoses me just ju viisime sisse need täpsustused. See tähendab, et puuraukude uurimismeetodid, puuraukude sügavused, mis tegelikult põhiseaduse riivet ju vähendavad. 

Teine asjaolu. Hea Isamaa, ma tegelikult ju tõin siin välja ka need asjaolud, mis siin muudavad selle eelnõu eesmärgipäraseks. Ja kui ma vaatan ka Isamaa põhikirja ja tegevusprogramme ja väärtushinnanguid, mis ma tõesti töötasin läbi, siis see eelnõu tegelikult vastab nendele täiesti. Ainus konflikt, mis meil tekib, on tegelikult ministeerium, väljub Riigikogu selle raamidest või Riigikogu töö raamidest, eelnõu raamidest. See on nüüd see asi. 

Nüüd ma eraldi sooviks pöörduda ka sotside poole. Sotse siin saalis ei ole, aga siiski loodetavasti nad jälgivad. Ma tahaks välja tuua selle asjaolu, et selle eelnõu tõi saali siiski sotside minister. Ja kui ma meenutan siin, et esimesel lugemisel, kuidas ta kaitses oma saali toodud või Riigikokku toodud eelnõu samuti kui head tööd. ja kui head diskussioonid ja arutelud olid meil keskkonnakomisjonis, siis ma arvan küll ja kutsun üles ka sotsiaaldemokraate tegelikult selle eelnõu poolt hääletama just sel põhimõttel, et nad väärtustaksid iseenda, omaenda ministri tööd. 

Nii et kokkuvõttes ma tahan öelda, et tegemist on hea eelnõuga. Tegemist on eelnõuga, mis vastab ka uue alustanud valitsuse kehtestatud suurematele strateegilistele eesmärkidele. Ja kutsun üles kõiki kolleege siin saalis seda eelnõu toetama. Tänan tähelepanu eest.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 531 lõpphääletus. Alustame selle hääletuse ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku, halduskoostöö seaduse ja veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 531. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt hääletas 55 Riigikogu liiget, vastu 10, erapooletuid 1. Eelnõu 531 on seadusena vastu võetud.

Läheme viienda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (rändemenetluste tõhustamine) eelnõu 548 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Kõnesoovi ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 548 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamist.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise (rändemenetluse tõhustamine) eelnõu 548. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 60 Riigikogu liiget, vastu 3, erapooletuid 0. Eelnõu 548 on seadusena vastu võetud. 

Liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 549 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 549 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamist. 

Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 549. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt hääletas 65 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 549 on seadusena vastu võetud. Sellega on tänased kolmandad lugemised ammendunud. 

Läheme edasi seitsmenda päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud Kaitseväe korralduse seaduse ja majandusvööndi seaduse muutmise seaduse (merejulgeoleku tugevdamine) eelnõu 565 teine lugemine. Ettekandjaks palun riigikaitsekomisjoni liikme Meelis Kiili.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 2025. aasta 21. jaanuaril. Eelnõu esimene lugemine lõpetati 2025. aasta 19. veebruaril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks – 2025. aasta 6. märts kell 17.15 – ei esitatud eelnõule väljastpoolt juhtivkomisjoni ühtegi muudatusettepanekut. Riigikaitsekomisjon esitas juhtivkomisjonina eelnõule kaks muudatusettepanekut. Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teist lugemist käesoleva aasta 17. ja 24. märtsi istungitel.

Riigikaitsekomisjonis 2025. aasta 17. märtsi istungil osalesid Kaitseministeeriumi, Eesti Mereväe, Kaitseliidu Peastaabi, Telia Eesti Aktsiaseltsi ja Eleringi Aktsiaseltsi esindajad ning ekspert doktor Heiki Lindpere. Mereõiguse ekspert doktor Heiki Lindpere tõi esile, et Eestil ei ole mandrilava, territoriaalmere, sisemere, merepõhja ja selle all asuva maapõue seadusi. Merepõhja ja selle all asuva maapõue seadused on olulised, kaitsmaks juriidilises mõttes kaableid ja torujuhtmeid. Kaablid ja torujuhtmed ei ole loodusvarad, vaid mandrilava objektid. Välja tuleb töötada mandrilava seadus ja vastu võtta territoriaalmere seadus, kaitsmaks õiguslikult korrektselt mandrilaval asuvaid objekte. Heiki Lindpere ei osanud kommenteerida, kas Soomel on vastavad seadused. Riigikaitsekomisjonis juhiti tähelepanu, et on olemas Riigikogus 18. oktoobril 1996 ratifitseeritud leping Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi vahel mereala piirist Soome lahel ja Läänemere põhjaosas. Kaitseministeeriumi asekantsler Margit Krossi sõnul mandrilava seadust ei ole, aga mis puudutab tänaseid vajadusi ja sekkumist võimaldavate piiravate meetmete andmist Kaitseväele, siis see võimalus on täna olemas, sätestatud eelnõuga: need õigused [on] Kaitseväe korralduse seaduses. Margit Kross selgitas majandusvööndi seaduse muutmise eesmärki. Oluline on anda Kaitseväele veealuse taristu kaitseks vajalikud volitused. Doktor Heiki Lindpere soovitas eelnõuga muuta riigipiiri seadust. Koos riigikaitsekomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja Aivar Engeliga valmistati ette eelnõu täiendamine riigipiiri seaduse muudatusega, mille kohaselt täiendatakse riigipiiri seaduse § 13 lõiget 1² punktiga 13 sõnastuses: "Laevaankru tahtlik või hooletusest tingitud lohistamine merepõhjas, millega tekitatakse kahju seal lebavatele või sinna paigaldatud kaablitele või torujuhtmetele". Muudatust toetab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni UNCLOS artiklis 19 toodud loetelu, mis lubab territoriaalmeres rakendada kaablite ja torujuhtmete kaitset. Riigikaitsekomisjoni liige Vladimir Arhipov juhtis tähelepanu, et ankur ei ole ainus vahend kaablite ja torujuhtmete kahjustamiseks. Traalimisega on samuti võimalik neid kahjustada. Märgin siinkohal seisukohana, et traalimise puhul oleks keeruline tõestada tahtlust ja hooletust, mida saaks teha kümneid kilomeetreid järel lohiseva ankru puhul. Kaitseministeeriumi asekantsler Margit Kross ütles, et selline muudatus on vajalik, kuid ettevalmistamisel on teine seadusemuudatuste pakett, millega on kavas muuta ka riigipiiri seadust, ning valitsusse peaks eelnõu jõudma käesoleva aasta kevadel. Tulenevalt eeltoodust ei täiendanud riigikaitsekomisjon eelnõu riigipiiri seaduse muutmise sätetega. 

2025. aasta 24. märtsi istungil kiitis riigikaitsekomisjon konsensusega heaks eelnõu teise lugemise teksti, muudatusettepanekute tervikloetelu ja seletuskirja. Mõni sõna muudatusettepanekutest. Kokku on muudatusettepanekute loetelus kaks juhtivkomisjoni muudatusettepanekut, millest esimene on sätet täpsustav ja teine võimaldab arutluse all oleva seaduseelnõu kiiremat seadusena jõustumist. Muudatusettepanekute detailne selgitus on muudatusettepanekute loetelus. Paraku on Läänemerel jätkunud elutähtsate ja taristute kahjustamine, mistõttu tuleb seadus jõustada võimalikult kiiresti. Muudatusettepaneku tulemusel jõustuks seadus üheksa päeva varem. Keeletoimetaja ja riigikaitsekomisjoni nõunik-sekretariaadijuhataja ettepanekul ning eelnõu algataja esindajatega kooskõlastatult tegi riigikaitsekomisjon seaduseelnõus mitmeid keelelisi ja normitehnilisi täpsustusi. Eelnõu teksti viidud keelelised ja normitehnilised täpsustused ning juhtivkomisjoni arvestatud muudatusettepanekud on alla joonitud. 

Lõpetuseks riigikaitsekomisjoni ettepanekut sisaldav menetluslik otsus. Riigikaitsekomisjon otsustas kaasa arvatud 17. märtsi istungil konsensuslikult teha Riigikogule ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Tänan!

Aitäh ettekande eest! Küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Antud eelnõule on tehtud kaks muudatusettepanekut juhtivkomisjonilt ja alustame nende läbivaatamist. Muudatusettepaneku nr 1 on teinud riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 2 on teinud riigikaitsekomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Sellega oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 565 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Läheme tänase kaheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu 570 teine lugemine. Ettekandjaks palun õiguskomisjoni esimehe Andre Hanimägi.

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Head kolleegid! 570 SE teine lugemine, kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu. Menetlus oli juhtivkomisjonis meil esimese ja teise lugemise vahel. Vabariigi Valitsus algatas eelnõu 27. jaanuaril ja eelnõu esimene lugemine toimus 19. veebruaril. Muudatusettepanekute tähtajaks määrati 6. märts ja eelnõule esitasid muudatusettepanekuid Eesti Keskerakonna fraktsioon ning Riigikogu liikmed Riina Solman ja Priit Sibul. Lisaks esitas Siseministeerium eelnõu koostajana ettepanekud eelnõu sõnastuse muutmiseks ja täiendamiseks. Ja rohkem ettepanekuid ega pöördumisi eelnõu esimese ja teise lugemise vahelisel perioodil ei laekunud. 

Me valmistasime teist lugemist ette 17. märtsil. Meil olid kohal muudatusettepanekute esitajad, Riigikogu liikmed Riina Solman ja Priit Sibul, samuti Keskerakonna esindajana õiguskomisjoni liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart ning Siseministeeriumi nõunikud Ringo Ringvee, Erik Salumäe, Kristen Kanarik ja Liina Pello. 

Kokku oli meil 17 muudatusettepanekut. Siseministeeriumi ja Priit Sibula ning Riina Solmani muudatusettepanekud ühtisid. Tegelikult nii Siseministeeriumil kui ka kahel Riigikogu liikmel olid sarnased ettepanekud, mis puudutasid seda, et võtta välja mõiste rahvusvahelised, üldtunnustatud rahvusvahelised õigused. Ja siis ka puudutasid muudatust, mis esimeses eelnõus oli sees, et karistatud isikud ei tohiks olla vaimulikud või usuühenduse juhatuse liikmed. Seda tegelikult, seda põhimõtet toetas ka avalikul kuulamisel Eesti Kirikute Nõukogu. Nii et nende kahe muudatusettepanekuga küsimusi ei olnud. Muudatusettepanekutest nii palju, et põhimõttelisi ja suuri muudatusi esimese ja teise lugemise vahel ei ole tehtud. Need Siseministeeriumi muudatusettepanekud on eelkõige redaktsioonilised ja selles mõttes loovad paremat õigusselgust. 

Mis puudutab Keskerakonna fraktsiooni esitatud muudatusettepanekuid, siis me tõdesime õiguskomisjonis, et need on sisuliselt arvestatud ja paljuski puutuvad kokku ka nende muudatusettepanekute põhimõtetega, mida on Siseministeerium ise juba esitanud. Sellega meie Keskerakonna esindaja ei nõustunud täielikult, mistõttu läksid ka Keskerakonna esitatud muudatusettepanekud hääletamisele. Keskerakonna viie muudatusettepaneku puhul olid hääletustulemused niimoodi, et 2 õiguskomisjoni liiget toetasid Keskerakonna muudatusettepanekuid ja ülejäänud olid vastu, mis tähendab seda, et õiguskomisjon neid muudatusettepanekuid ei toetanud omalt poolt. Need muudatusettepanekud, nagu ma ennist välja tõin, on meil muudatusettepanekute tabelis kirjas kõik, mistõttu ma nendel väga pikalt enam ei peatu. 

Ja see arutelu väga pikk ei olnudki, sellepärast et, tõepoolest, nagu ma ennist ka olen välja toonud, esimese ja teise lugemise vahel, õigemini enne esimest lugemist toimus meil ka avalik arutelu, kus siis kõik need küsimused, mis puudutavad põhiseadusega vastuolu või mittevastuolu, aga ka usuvabadust ja seda, mida see eelnõu ette näeb, kõiki neid asju arutati koos siis nii usuesindajatega, kirikute nõukogu esindajatega, aga ka teoloogide ja ekspertidega ning loomulikult õiguskomisjoni liikmetega. Nii et ma sellel arutelul pikemalt ei peatu. 

Küll aga ma ütlen, et see arutelu, mis oli avalikul istungil, oli väga sisuline, väga huvitav ja puudutas väga palju erinevaid nüansse, alates ajaloost, lõpetades sellega, millised on üleüldse kanoonilised võimalused ja juriidilised võimalused mingisuguse otsuse tegemiseks, näiteks mis puudutab Moskva patriarhaati ja ka Pühtitsa kloostrit: kas ja millised on üldse võimalused seal põhikirja muutmiseks ja nii edasi. Need võimalused lühidalt öeldes on olemas. Aga pikemalt kindlasti soovitan neid küsimusi arutada. 

Me võtsime siis vastu ka menetluslikud otsused. Menetluslikest otsustest nii palju, et ma panin esimehena hääletusele Varro Vooglaiu poolt esitatud ettepaneku eelnõu teine lugemine täiskogus katkestada. Selle poolt oli 2 inimest, Anastassia Kovalenko-Kõlvart ja Varro Vooglaid, vastu olid Andre Hanimägi, Anti Haugas, Madis Kallas, Jaanus Karilaid, Ando Kiviberg, Õnne Pillak, Valdo Randpere, Vilja Toomast ja erapooletuid oli 0 ehk ettepanek ei leidnud toetust. Seega on juhtivkomisjoni ettepanek eelnõu teine lugemine täna siin lõpetada. Tegime ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 26. märtsil ehk täna. Selle poolt oli 8 õiguskomisjoni liiget, vastu 2. Ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada, nii nagu ma ka ennist välja tõin, siis 8 poolt, 2 vastu. Ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 9. aprillil. Selle poolt oli ka 8 õiguskomisjoni liiget ja vastu 2. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimus. Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea komisjoni esimees! Mul on küsimus selle 16. muudatusettepaneku osas, mille tegi õiguskomisjon ja mida õiguskomisjon ka täielikult arvestas, ja mul on küsimus, kuidas te näete ette selle rakendamist. Kui nüüd need muudatused, mida seadus ette näeb, peavad olema realiseeritud, et peab põhikiri vastavaks muutma, aga kui seda kas klooster või kogudus ei tee, kas ta läheb sundlikvideerimisele või hakkab keegi kolmas seda põhikirja muutma seadusele vastavaks või mismoodi seda sisuliselt ja tegelikkuses rakendatakse? Sest siin võetakse ära see justkui üks põhiline probleem, mida te küll mingis mõttes väitsite, et ei olegi või on võimalik ka täna lahendada, aga ma saan aru, et õiguslikult on see kõige olulisem muudatusettepanek. Mismoodi see rakendub?

Aitäh teile küsimuse eest! See on ka tänases seaduses. Minister saab teha ettepaneku sundlikvideerida ja see tähendab loomulikult seda, et see otsus läheb kohtusse ja kohus teeb selle otsuse.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! No ma esiteks ei saa nõustuda, et see avalik istung, mis toimus, oli väga sisuline ja selline terviklik ja informatiivne. Ma arvan, et ta oli ikkagi väga ühekülgne ja pigem täitis seda eesmärki, et saaks linnukese kirja panna, et huvigruppe on kaasatud. No nagu ikka, selles mõttes polnud midagi erilist ega üllatavat ega ei vääri see ka eraldi tähelepanu. 

Aga mis nüüd küsimusse puutub, siis ma ma mõtlesin teie käest küsida, kas teie olete kogu selle eelnõu menetluse käigus kuulnud selgitust selle kohta, kuidas see sundlõpetamine siis reaalselt välja peaks nägema, kui Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik ja Pühtitsa klooster ei nõustu kanoonilise sidemeid Moskva patriarhaadi katkestama.

Ma olen seda küsinud korduvalt teie erakonnakaaslase, isegi erakonna esimehe, endise siseministri Lauri Läänemetsa käest, ma ei tea, kaks või kolm korda, kas infotunnis või eelnõu esimesel lugemisel, pole vastust saanud. Kas teie olete kogu selle aja jooksul saanud mingi sisulise vastuse, kuidas see sundlõpetamine reaalselt välja hakkaks nägema? Ja kui olete, äkki jagate meiega ka seda selgitust?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt sellest avalikust istungist. Me olime tõesti kutsunud kõik osapooled, kes selle eelnõuga kokku puutuvad, erinevad sidusrühmad ja ka need osapooled, kes meile ise andsid teada, näiteks Augsburgi Usutunnistuse Selts andis meile teada, et nad soovivad seal osaleda, ja loomulikult me ka selle võimaluse neile andsime. 

Ma arvan, et see tegelikult oli sisuline, selles mõttes, et tegemist on kahtlemata väga keerulise teemaga, siin puutuvad kokku erinevad õigused, vabadused, usk ja riigi vajadused, ootused. Neid nüansse on siin väga-väga palju. 

Aga ma saan aru, millele te viitate. Te ka õiguskomisjonis küsisite sedasama küsimust viitega "Aga mis siis juhtub, kui nad ei ...". See vastus on siiski minu poolt ka sarnane, mis oli härra Priit Sibulale. Kohus on lõpuks see, kes otsustab, kas sundlikvideerimine on õiguspärane või mitte. Ja kui see on õiguspärane, siis Eestis seadused kehtivad siiski kõikidele, mistõttu loomulikult tuleb seadust täita. 

Ja nüüd ma tean, et teie järgmine küsimus on, aga mis siis juhtub, kui seadust ei täideta, kuidas siis seda küsimust lahendatakse. Mul ei ole teile siin sellist konkreetset tegevuskava pakkuda, seda õiguskomisjonis tõepoolest sellisel viisil arutatud ei ole "Mis siis juhtub, kui …". Meie eeldus on ikkagi see, et Eesti Vabariigis on seadused kõigile täitmiseks ja neid ka täidetakse.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, juhataja! Mul on küsimus endiselt selle rakendamise kohta. Ütleme, et see mittetulundusühing likvideeritakse või sundlõpetatakse, nii nagu te ütlete, nagu seadus ette näeb võimaluse. Millisel kujul või mis siis kloostri elust saab? Ma arvan, et kloostris nunnad elavad samamoodi edasi. Kas neil on eksisteeriv mittetulundusühing või sundlõpetatud, ma arvan, et nende elu see ei sega. Küll aga segab see riigielu korraldamist ja riigi lepinguid nendega, mille alusel täna on renditud ja nii edasi. Mis siis riik teha planeerib? 

Teine küsimus. Kui me vaatame ajas veidike tagasi, eks ju, siis Siseministeerium ei registreerinud Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku nimemuutust, sest nende arvates oli see eksitav. Ainult et üleeile tegi Tartu kohus otsuse, et nüüd meil enam Moskva patriarhaadi Eesti apostlik-õigeusu kirikut ei ole. Meil on alates eilsest Eesti kristlik õigeusu kirik. Kas teie meelest see otsus ja see taotlus või tulemus, mida sooviti saavutada, on see, mida me oleme tänaseks saavutanud?

Aitäh! Veel kord, teie küsimus haakub ka härra Varro Vooglaiu poolt esitatuga. Kohus vaatab ministri ettepaneku üle, kas on seadusevastane ja kas on vaja likvideerida. Teie küsimus tuleneb sellest, sisuliselt seesama, et mis siis juhtub kui, eks ole, kui nad ei tee seda. Minu teada on Pühtitsa kloostri vähemalt paljud nunnad ka siin ikkagi elamisloa alusel tänu sellele, et nad on Pühtitsa kloostri nunnad. Jah, need juriidilised küsimused kindlasti tulevad, aga neid tuleb ka kohtus arutada. Jätkuvalt ma arvan, et kui Eesti Vabariigil on õigus seadusi teha ja Eesti Vabariigis on eeldusi ja ootusi, et neid seadusi ka täidetakse. 

Mis puudutab seda teist teie väljatoodut, nimevahetust, siis tegelikult see nimevahetus kuidagi sellesse eelnõusse ei puutu. Sest vaadake, ma võib-olla pean igaks petteks täpsustama, et me oleme selle eelnõu puhul rääkinud väga palju Moskva patriarhaadist. Selles eelnõus ei ole kirjas Moskva patriarhaati. Selle eelnõu eesmärk on seada erinevad nõuded ja tingimused usuühendustele, usulistele ühendustele, vaimulikele ja kõrgematele vaimulikele. See Moskva patriarhaat on tulnud sellesse narratiivi eelkõige seoses sellega, et jah, selle seaduse jõustumisel on eelkõige kõige suurem murekoht ja põhikirjaline vastuolu siis edaspidi just Moskva patriarhaadi küsimuses. 

Aga see nimevahetus, mille nüüd kohus, ma saan aru, tegi otsuse, see nimevahetus ei ole olnud ju kunagi selle eelnõu sisu. Ega siis side Moskva patriarhaadiga, sõltumata sellest, mis on täna Eesti vene õigeusu kiriku nimetus, see nimi võib olla ükskõik mis. Küsimus on ju selles seoses, mis on Moskva patriarhaadi ja nende kõrgema vaimuliku juhi patriarh Kirilliga. Ehk siis see nimi ei muuda seda sisu. Ja kui põhikirjaliselt probleeme ei ole, siis probleeme ei olegi. See ongi väga lihtne loogika. Kui minister läheb selle ettepanekuga, siis ta peab ju ka näitama, milline on see probleem, ja kohus lõpuks otsustab, kas seal on probleem või ei ole probleem. Mina ei tea täna, et põhikirjaline muudatus oleks tehtud selliselt, et seal ei oleks enam mitte mingisugust sidet Moskva patriarhaadiga ja Moskva patriarh Kirill ei oleks nende kõrgeim vaimulik. Minul selline teadmine puudub.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Kui me komisjonis olime, siis mina muretsesin punkti osas, mis räägib sellest, et kirik, kogudus, koguduste liit ja klooster ei või juhinduda oma tegevuses välisriigis asuvast märkimisväärse mõjuga isikust, ühendusest ega olla põhikirjaliselt, lepinguliselt ja muude dokumentide alusel seotud usulise ühenduse, vaimuliku keskuse, juhtorgani või vaimuliku juhiga, kui eespool nimetatud vaimulik keskus, juhtorgan, vaimulik juht, isik või ühendus on oma tegevuses vastuolus rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega. Me toome näiteks Päivi Räsase juhtumi. Tema on siis vähemuspoliitika punkti alusel samamoodi nagu süüdi mõistetud, viis aastat kohut käinud. Nüüd te tulite täielikult vastu, võtsite selle punkti sealt välja. Aga ma küsiks ikkagi teie hinnangut, et just Päivi Räsase näitel, kus endine siseminister, väga austatud Riigikogu liige või, ütleme, Eduskunta liige viis aastat kannatab prokuröri kiusu. Kas me selle seadusega nagu ei ava ikkagi ust taolistele juhtumitele?

Aitäh küsimuse eest! Tõsi, et me oleme põgusalt teiega seda juhtumit arutanud, aga ma pean tunnistama, et minu ekspertiis antud küsimuses antud näite puhul ei ole kindlasti piisav, ma ei tea kõiki neid nüansse. Aga nii nagu te ennist ka välja tõite, siis tõepoolest, see osa sellest, mis puudutab vastuolu rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega, see on välja jäetud õigusselguse eesmärgil, see ongi seda tehtud. Ja ma arvan, et kui see osa on nüüd siit välja jäetud ka teie ettepanekul ja tegelikult ka Siseministeeriumi ettepanekul, siis see oht, mida te kirjeldasite, kindlasti vähenes.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kuidas teile komisjoni esimehena tundub? Te ise ütlesite, et see seaduseelnõu ei räägi konkreetselt Moskva patriarhaadist ja nii edasi, aga mida edasi, seda selgem on näha, et tegelikult seda on vaja pelgalt selleks, et just Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikuga siin võidelda. Kas teil ei tekkinud sellist tunnet, et me jälle oleme olukorras, kus me muudame seadusi pelgalt mingi ühe konkreetse kas inimese, organisatsiooni või nähtuse pärast, nagu näiteks oli siin Keit Kasemetsa seaduseelnõuga ja nii edasi ja nii edasi?

Aitäh! Moskva patriarhaadi küsimus on tõepoolest, nagu ma ennist ka ütlesin, kõige valusamalt olnud laual. Ja ühelt ühelt poolt seetõttu, et vene õigeusu kirik Eestis on ka ise olnud väga aktiivne oma seisukohtade tutvustamisel ja selle eelnõu mittetoetamisel. Kindlasti see meedia tähelepanu on selles fookuses olnud ja see on tõsi. Aga veel kord see, et Eestis ei tohiks organisatsioonid juhinduda välismaa vaimulikust või kõrgemast juhtkonnast juhul, kui nad tõepoolest õigustavad sõda ja on Eestis avalikule korrale ja julgeolekule ohuks. Ma arvan, et see on siiski laiem. Iga seadus, mille Riigikogu siin täna vastu võtab, kehtib absoluutselt kõikidele, kõikidele organisatsioonidele. Ja selle eelnõu käigus on väga palju räägitud ka radikaalsest islamiusust. Ehk siis jah, see fookus on läinud Moskva patriarhaadile, aga tegelikult selle eelnõu menetlemise käigus on korduvalt räägitud ka muudest radikaliseerumise, radikaliseeritud olukordadest, mis puudutavad teisi usundeid ja organisatsioone.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Jätkates sealt, kus me enne pooleli jäime. Mina siiski arvan, et see on elementaarne, et kui mingisugust seadusemuudatust kavandatakse, siis peab ka selle rakendamise lõpuni läbi mõtlema, et millised võivad olla siis need tulemused ja millised võivad olla tagajärjed, kui realiseerub üks või teine või kolmas stsenaarium. Ja sellepärast ma küsisin, et mida on siis kavandatud teha, kui ei alluta sellisele nõudmisele, et sundlikvideerida, sundlõpetada klooster ja kirik. Ma ei ole teiega nõus, et peab tingimata kõikidele riiklikele korraldustele alluma. Ebaõiglastele korraldustele ei pea alluma. Mina küll ei kavatse kunagi alluda riigi ebaõiglastele korraldustele ja kutsun ka kõiki teisi üles seda mitte tegema. Nii et, kui leitakse, et on mindud sundlõpetamise teed, ilma et selleks oleks mingit mõistuslikku ja õiglast põhjust ja sellele ei kuuletuta, siis ikkagi tuleks läbi mõelda, kas saavutatakse rohkem nüüd sellega, et minnakse jõustruktuuridega kloostrit ja kirikut lõpetama, või hoopis kaotatakse selle kaudu palju rohkem. Nii et ma siiski kutsuksin teid üles väljendama meile seda seisukohta. Kas olete kuulnud mingit selgitust, kuidas seda siis tehakse?

Jaa, ebaseaduslikele korraldustele tõepoolest alluma ei pea, aga antud eelnõu puhul me tõesti seda ei näe, et tegemist oleks kas siis põhiseaduse riivega või inimõiguste riivega või millegi muuga. Ja veel kord. Lõpuks on kohus see, mitte meie siin, poliitikud, kes ütlevad, kas kirik ja klooster oma põhikirjas ja tegevuses juhinduvad Eesti Vabariigi seadustest või mitte. Seda esiteks. Lisaks on olemas ka Euroopa Inimõiguste Kohus, kus ka seda küsimust saab arutada. Aga sellist vastust, mida te ootate, et milline on tegevuskava siis, kui seadust ei täideta. Veel kord, me oleme arutanud õiguskomisjonis ju tegelikult väga erinevaid stsenaariume. Me millegipärast keskendume väga palju sellele, et seadust ei täideta. See on justkui iseenesest mõistetav, et mitte mingil juhul meil siin olev kirik ja klooster seda seadust täita ei kavatse. Tegelikult neid alternatiive, lähen jälle selle avaliku istungi juurde, mis teie arvates väga informatiivne ei olnud, minu jaoks siiski oli. Ja tegelikult neid alternatiive ju on. On ajaloos olnud jurisdiktsiooni vahetust: ka varasemalt Pühtitsa klooster ei ole olnud kogu ajaloo jooksul Moskva patriarhaadi all. Ei ole. On olnud ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku all. See on üks küsimus. Lisaks neid alternatiive on veel. Ma tean, et siin on arutatud nii Konstantinoopoli alla minekut, aga ka tegelikult seda, et oleks täiesti eraldi Eesti siis, noh, mis iganes nimega, eks ole, aga nii-öelda eraldiseisev organisatsioon. Neid alternatiive on ikkagi palju. Ma sellele teele ikkagi ei läheks, et ainult eeldada, et meil on Eestis organisatsioon, mis igal juhul keeldub Eesti Vabariigi seadusi täitmast.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea Andre! Õigeusk on ju samasugune ristiusk nagu luteri [usk], katoliiklased. Ristiusk ei ole sõjakas. Tundub päris imelik, kui vaenlasi nähakse Pühtitsa kloostri nunnades, kelle palvetes puuduvad üleskutsed vägivallale. Kui see seadus vastu võetakse, kas me ei sattu vastuollu usuvabadust tunnistava põhiseadusega?

Aitäh teile! Kindlasti ei ole selle eelnõu eesmärk näha nunnades – kuidas te ütlesite? – vaenlast või oli see muu sõna, no vaenlast. Usuvabaduse küsimus on ka õiguskomisjoni aruteludes tulnud väga palju jutuks. Meil olid ka mitu teoloogi, kes on väga targad, spetsialiseerunud õigeusule. Ja ma võib-olla lühidalt ütlen niipalju, et Eesti Vabariik ja see eelnõu ei keela Eestis ühtegi usundit. Siin tuleb teha selge vahe, mis asi on usund, mis on õigeusk, mis on vene õigeusk ja mis on Moskva patriarhaat. Üks on organisatsioon, teine on usk, usund. Ja kui me räägime veel spetsiifilisemalt vene õigeusust, siis need ei ole minu mõtted, sest ma kindlasti ei ole usuküsimustes nii tark, aga tegelikult, mis tuli ka meie aruteludest välja, siis õigeusk ei ... Et õigeusk on tegelikult üks. Ei ole olemas sellist asja nagu vene õigeusk või kreeka õigeusk, need on traditsioonid. Need on vene õigeusu traditsioon, kreeka õigeusu traditsioon. Ja see küsimus on väga palju tõstatatud: aga mis siis juhtub, kui vene õigeusku enam ei ole? Vene õigeusu traditsiooni saab vabalt järgida ka Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikus. Neid traditsioone. Nii et neid nüansse, mida me peame selle eelnõu puhul arvestama, on väga palju.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Lugupeetud ettekandja! Noh, see oleks sama hea, kui teile oleks öeldud, et kui näiteks te olete Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige ja teie ideoloogiaks on vasakpoolsus, siis tegelikult te saate oma vasakpoolsust täiesti vabalt nagunii mõneski teises erakonnas viljeleda. Ma arvan, et see ei ole nagu päris üks ühele, nagu teie ütlete, et sõltumata sellest on see apostlik kirik või nüüd siis kristlik õigeusu kirik, ükstapuha. See ei ole niimoodi kindlasti.  

Minu küsimus on see. Kas pärast seda, kui komisjonis on olnud erinevad diskussioonid, arutlused ja isegi seesama avalik istung, millest võtsid osa väga erinevad pooled ja inimesed, kas teie saite aru, mis on ikkagi see pretensioon, mis on Siseministeeriumil Eesti Kristlikule Õigeusu Kirikule. Mida see kirik valesti teeb? Muutis siin vahepeal nime, nagu Siseministeerium soovitas, muutis väga konkreetselt haldus- ja administratiivdokumendid, juriidilised dokumendid. Milles siis asi, (Juhataja: "Teie aeg!") mis on valesti?

Aitäh! Kuna te oma küsimuse alguses siiski sellele temaatikale viitasite, millele ma enne ka püüdsin vastata, siis tõepoolest, ma võib-olla peatun kõigepealt sellel, mida teoloogid ütlesid. Esiteks seda, et vene õigeusu kiriku kogudused võiksid koonduda ühte kirikusse ja see koondaks eri rahvusest inimesi, erinevaid usulisi traditsioone. Härra Rohtmets, kes on teoloog, rõhutas, et õigeusu kirik ei tunne vene ega kreeka õigeusku, vaid erinevaid traditsioone, mis võivad püsida ühes kirikus. Ja loodetavasti jõuab ühel hetkel Eestis olukord selleni, et olekski üks kirik. Ka see kanooniliselt ei ole päris korrektne, et Eestis on kaks õigeusu kirikut, see ei ole tegelikult tavapärane. 

Ja härra Tölpt, kes on ka teoloog, toon välja ainult sellise lause: ei ole õige väita, et Eestis soovitakse justkui seadusemuudatusega keelata vene õigeusku, kuna seeläbi vene õigeusk justkui võrdsustatakse Vene Õigeusu Kirikuga ning see on väga problemaatiline kontseptsioon. Selline kontseptsioon on Vene maailma ehk russki mir'i ideoloogia osa ning selles seisneb ka patriarh Kirilli poolse mõjutuse ohtlikkus, mille alusel peaks kogu vene õigeusk justkui olema Vene Õigeusu Kiriku all. 

Aga vastates teie esimesele küsimusele, siis ma olen selle eelnõu sisu juba tutvustanud. Me võime jääda selleni, kas ja millist viga on teinud klooster või nunnad. Jätkuvalt mina ei näe, et Eestis nunnad oleksid probleem, see ei ole selle eelnõu sisu ju. Selle eelnõu sisu, nagu ma ennist ütlesin, puudutab mõjutustegevust, puudutab terrorismi õigustamist, sõja õigustamist ja palju muud. Sellisena tulebki seda eelnõu võtta.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on võib-olla ebatraditsiooniline, aga ta lähtub täna kujunenud täiesti uuest olukorrast. Ja küsimus oleks selline: kas poleks mitte kohane selle seaduse edasiliikumise tempot natuke aeglustada?

Aitäh! See on ju lõppkokkuvõttes lugupeetud Riigikogu saali ühine otsus. Mina kui komisjoni ettekandja saan teile tuua ainult need menetluslikud otsused, mida õiguskomisjon on teinud. Teie ettepanek on arusaadav, aga see on selle saali tänane otsus. Ja siis pärast teist lugemist, kui see sinna jõuab, ka kolmas lugemine on selle saali otsus.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Ja kõigepealt Jaanus Karilaid, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Tahad kohe lisaaega?

Ütle, lisaaeg on kohe kaheksa minutit, või …

Kaheksa minutit, jah, fraktsiooni nimel siis, Isamaa fraktsiooni nimel [volitusega].

Jah, just. Head kolleegid! Harva juhtub, kui peab kiitma sotsiaaldemokraate. Ma vist isegi ei mäleta, millal ma viimati tegin seda, pole võib-olla teinud aastakümneid. Ja täna tuleb kiita kahes kohas. See, et te viimasel hetkel tegite nii riigimeheliku sammu, ja tänu teile, tänu siis veel, kokku siis viiele erakonnale me muutsime põhiseadust. Kahjuks Varro oli küll majas, aga saalis ei olnud, ja mida on ka väga harva näha, et nii kaaluka hääletuse puhul seisukohta ei võeta. Aga 93 poolthäält. Ja on see üks esimene koht, kus tahaks kiita sotsiaaldemokraate, kuigi viimases etapis. 

Ja siin selle antud eelnõu juures tahaks sotsiaaldemokraate kiita sellise planeerimise, ettenägelikkuse, kaasamise ja kogu selle ettevalmistuse juures. Kaks korda kinnitada sotsiaaldemokraate – noh, ühe päeva kohta, ma arvan, et mul on limiit täis mitmeks aastaks nüüd. Igal juhul tänud sellise väärt eelnõu eest. Kirikute nõukogu on põhimõtteliselt sellele eelnõule andnud heakskiidu. Järelikult jutt usuvabaduse piiramisest on teadlik vale. Keegi ei piira usuvabadust (Varro Vooglaid räägib saalis.) … selle eelnõu on põhimõtteliselt heaks kiitnud. Jaa. Nii et jutt, et keegi hakkab usuvabadust piirama, on pahatahtlik vale, hirmutamine, ühiskonna lõhestamine. Ja tekib küsimus, kelle huvides? Kelle huvides räägitakse, et me anname liiga palju raha julgeolekule? Kelle huvides räägitakse, et me Eesti põhiseadust tahame liiga kiirelt eestistada? Kelle huvides räägitakse seda, et me tahame eemaldada tegelt antud eelnõuga Moskva patriarhaadi administratsiooni meie õigeusu kiriku juhtimisest? Ja usuvabadusega pole mitte mingit pistmist siin. Küsimus on selles väga lihtne. Moskva patriarhaadi ja Kremli vahele võib tõmmata võrdusmärgi, väga selge ja sirge võrdusmärgi. Ja lätlased juba paar aastat tagasi alustasid oma seimis seda protsessi. Ja Venemaa täiemahuline agressioonisõda Ukraina vastu – 24. veebruar 2022, tuletame meelde – on muutnud julgeolekuolukorda nii Euroopas kui Eestis. Vene õigeusu kirik ja selle juht, Moskva patriarh Kirill on oma agressioonile seda õigustava, toetavate ja õhutavate seisukohtade ning tegevustega paigutanud Vene Õigeusu Kiriku ehk Moskva patriarhaadi Venemaa hübriidrelvade arsenali. Harva on ka, kus Isamaa erakond nii üksüheselt kattub Siseministeeriumi ekspertiisi seisukohaga. Nii see on. 17. aprillil 2024 võttis Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee vastu resolutsiooni, milles märgiti: assamblee kutsub kõiki riike üles käsitlema patriarh Kirilli ja Venemaa õigeusu hierarhiat ja Vladimir Putini režiimi ideoloogilise laiendusena, mis on kaasosaline sõjakuritegudes ja inimsusevastastes kuritegudes, mis on toime pandud Vene Föderatsiooni ja Vene maailma Russki Miri ideoloogia nimel, mis kannab tegelikult fašistlikke motiive. Arvestame ka sellega, mis on Eesti ajalugu: arvestame oma Nõukogude okupatsiooniga, oma asukohaga, geopoliitiliste oludega ja idariigi strateegiliste eesmärkidega, mis ei ole meie suhtes siirad ega ausad ega heatahtlikud. Nende oludega tuleb arvestada. Nii et, eesmärk on eemaldada Kremli käepikendus nii põhikirjalisest sätetest. Loomulikult ei anna ükski eelnõu sajaprotsendilist garantiid, ka põhiseaduse muutmine. See loob eeldusi julgeolekuolukorra paremaks tegemisel. Ka antud eelnõu loob eeldusi julgeolekuolukorra paremaks tegemisel. Aga see on väärt eelnõu ja Isamaa toetab selle eelnõu vastuvõtmist. Tänud!

Aleksandr Tšaplõgin, palun! 

Aitäh! Kas kõik näevad? Sellel vanal fotol on näha, kuidas 100 aastat tagasi hävitasid ja röövisid punased õigeusu kirikut. Täna teeb sama meie valitsus roosa sotsiaaldemokraatliku partei juhtimisel. Ma ei tea, kas endine siseminister Lauri Läänemets loeb enne magamaminekut Leninit, kuid tegutseb Läänemets täpselt nii, nagu Lenin õpetas. Õigeusu kirik on kuulutatud julgeolekuohuks ja selle sulgemisega ähvardatakse. Sotsiaaldemokraadid tegutsevad seejuures täpselt nii, nagu tegutsesid bolševikud. 

Me küsime, tooge tõendeid, et õigeusu kirik on seadust rikkunud. Tõendeid ei ole. Me küsime, tooge tõendeid, et õigeusu kirik on Kremli relv. Tõendeid ei ole. Me küsime, millega ohustavad Pühtitsa kloostri nunnad Eestit? Vastust ei ole. Vastus kõigele on üks: me tahame kaitsta Eestit võimaliku ohu eest. Aga see ei ole tegelikult vastust. Eesti seadused lubavad karistada ainult konkreetsete tegude eest. Meie õigeusu kiriku poolt ei ole olnud ega ole ka praegu selliseid tegusid. "Võimalik" ei ole juriidiline termin. Võimalik, et Eesti endine siseminister ei armasta Kristust ega kristlasi. Võimalik, et Läänemets nagu Lenin on agressiivne ateist, kuid sajad tuhanded isikud ei pea kannatama selle pärast, et üks inimene on jumalast lahti öelnud. 

Minu vanaisad Georgi Svidzinski ja Sergei Samsonjevski osalesid vabadussõjas. Nad võitlesid koos eestlastega bolševike vastu Eestis iseseisvuse nimel. Nad valasid verd, et meie riik ei langeks punase terrori ohvriks. Aga minu vanaisad ei sõdinud selleks, et 100 aastat hiljem hakkaks roosa partei punaste komissaride eeskujul Eestis õigeusu kirikut sulgema. Mul on häbi selle valitsuse pärast. Mul on kahju oma vanaisade valatud verest. Aitäh!

Aitäh! Varro Vooglaid palun järgmisena! (Varro Vooglaid küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks. 

Jaa, suur tänu! Paraku peab ütlema, et selle eelnõu näol on tegemist tõelise häbiplekiga. See on üks piinlik lugu. Millest see eelnõu tunnistab? See tunnistab valelikkusest, sallimatusest, kitsarinnalisusest, alaväärsuskompleksist ja väikesehingelisusest. Ja peab ütlema, et kui selliseks muutubki Eesti Vabariigi pale, siis sellest on üsna raske lugu pidada. 

On kahju, et seda kuldset võimalust, mis valitsusel avanes seoses sotside valitsusest väljaviskamisega – lõpetada selle eelnõu menetlemine –, ei kasutatud. Seda oleks saanud igati teha varasema tava kohaselt: kuna Lauri Läänemets ei ole enam siseminister, siis selle eelnõu menetlemisega ei jätkata. Ometi on otsustatud täisgaasiga edasi panna, hoolimata kõikidest nendest ohtudest, mis sellega kaasnevad. Kurb! 

Nüüd, nagu ma ütlesin ka eelnõu esimesel lugemisel kõneledes, argumendid, mida esitatakse eelnõu põhjenduseks ja toetuseks, ei ole ratsionaalsed. Need on emotsionaalsed, apelleerivad sellistele baashirmudele, baaskompleksidele ja eiravad täielikult õigusriigi aluspõhimõtteid, muu hulgas usuvabaduse põhimõtet. Ja eiravad sealjuures ka veel seda, milles päriselt seisnevad või mis päriselt tekitab julgeolekuohtusid. 

Reaalsus on ju see, et selle eelnõuga mitte ei kahandata julgeolekuohte, vaid kasvatatakse neid. See on täiesti päevselge. Kes iganes räägib midagi vastupidist, valetab tuimalt näkku või on lihtsalt, ütleme nii, piiratud mõtlemisvõimega. Mitte mingisugust reaalset julgeolekuohtu Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik ja Pühtitsa klooster ega ka nende kanoonilised sidemed reaalselt Eestile ei kujuta. Fakt! Mitte keegi pole mitte kunagi mitte kordagi suutnud näidata midagi, mis kõneleks vastupidist. Öeldakse aga, et tulevikus võivad tekkida julgeolekuohud seonduvalt nende kanooniliste sidemetega, mis omakorda tõstatab ju väga tõsise küsimuse sellest, kuidas me oleme hakanud käsitlema õigusriikluse põhimõtet siin riigis. 

Kujutate te ette, kuhu me oleme jõudnud omadega?! Kõige karmimat sanktsiooni, mida saab juriidilise isiku suhtes rakendada – sundlõpetamine –, ähvardatakse rakendada subjektide suhtes, kes pole teinud mitte midagi õigusvastast, rääkimata sellest, et oleks kuidagi ohustanud Eesti Vabariigi julgeolekut. Null! Öeldakse: jah, te ei ole teinud midagi, te ei kujuta endast ohtu Eesti julgeolekule, aga me ähvardame teid siiski juriidilise isiku surmanuhtlusega, sellepärast et te võite tulevikus kujuneda julgeolekuohuks. 

Kas te kujutate ette, kui nüüd kellegi meist suhtes rakendataks riigivõimu samal moel? Näete, teie, härra Belobrovtsev, ei ole otseselt midagi valet teinud, aga me paneme teid praegu elu lõpuni kinni, sellepärast et mine tea, võib-olla tulevikus te võite vägistada siin kedagi või kallale minna kellelegi või midagi muud teha. Ja siis püüdke ennast kaitsta kohtus sellise süüdistuse eest! Ma ei saa ju kaitsta, ma ei ole midagi teinud ja ma ei saa spekulatsioone kuidagi ümber lükata, teie spekulatsioone. Nii et see annab tunnistust sellisest sügavast irdumisest õigusriikluse põhimõttest.

Ja mis julgeolekuohtudesse veel puudutab, siis see on ju sügavalt rumal käitumine, mida praegusel hetkel tehakse. Ühelt poolt kisutakse tüli venelastega Eestis ja Venemaaga läbi selle, pakutakse kandikul võimalust Venemaale öelda, et näete, mis meie inimestega tehakse: kiusatakse taga Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikut ja Pühtitsa kloostrit, Eesti suurimat kirikut ja kloostrit. Ja saab alati öelda: noh, me peame oma inimestele appi minema, sellepärast et niisugust asja ei saa küll kuidagi heaks kiita. Ise serveerite sellise kaardi väljamängimise võimaluse. Kes teeb seda? Teie ise teete. 

Ja teiselt poolt viiakse ellu programmi, millega näidatakse, et Eesti ka ei oma ühiseid väärtusi Ameerika Ühendriikide uue administratsiooniga. Teatavasti hiljuti Donald Trump andis välja täitevkorralduse kristlusevastaste eelarvamuste kaotamisest, kus on öeldud: minu administratsioon tagab, et igasugune kristlaste vastu suunatud ebaseaduslik ja sobimatu käitumine, poliitika ja praktika tuvastatakse, lõpetatakse ja parandatakse. Nii et mind ausalt öeldes täitsa huvitab, mida ütleb selle projekti kohta, mida te siin ellu viite, peagi Eestisse jõudev Ameerika Ühendriikide uus vene juudist suursaadik. Saab olema täitsa huvitav, pidades silmas ka neid sõnumeid, mida rõhutas JD Vance oma Müncheni kõnes, rääkides sellest, kas Euroopal ja Ameerikal üleüldse on ühised väärtused, mida ühiselt kaitsta. 

Rumal käitumine mõlemalt poolt vaadates. Me mitte ei lahenda probleeme, vaid tekitame neid. Ja on ju täiesti ilmselge, millist mõju omab selle projekti elluviimine vene inimestes Eestis. Millist mõju see neile omab? Kas see kasvatab austust Eesti riigi vastu, kui Eesti riik kiusab taga nende kirikut, ähvardades teda sundlõpetamisega? Kasvatab austust? Kasvatab lugupidamist? Kasvatab soovi kuidagi integreeruda sellesse ühiskonda? Ei, vastupidi. Nii et sellest ei ole raske aru saada. Tekib küsimus, et miks te seda teete. 

Ja loomulikult, rääkides õigusriikluse põhimõtte jalge alla tallamisest, on väga problemaatiline ka see, kuidas suhtutakse usuvabadusse. See jutt, mida Jaanus Karilaid hetk tagasi siit puldist rääkis, et see eelnõu ei ole kuidagi vastuolus usuvabaduse ideaaliga ega isegi ei kujuta endast usuvabaduse riivet, on sügavalt rumal ja asjatundmatu. Mõnikord on isegi natuke kahju, kui inimesed oma asjatundmatust niimoodi valju häälega demonstreerivad. Aga eks see ole nende isiklik valik. 

Fakt on see, et riigivõimul ei ole mitte mingisugust õigust kirjutada ühelegi kirikule ega kloostrile ette, millised kanoonilised sidemed tal võivad olla või ei või. Kui riik hakkab selliseid ettekirjutusi tegema, siis see annab tunnistust justkui suhtumisest, nagu oleks Eestis olemas riigikirik, et riik ütleb kirikule, millised võivad olla teie kanoonilised sidemed. Eestis ei ole riigikirikut. Põhiseaduse § 40 ütleb seda selgesõnaliselt: riigikirikut ei ole. Järelikult riik ei saa ka selliseid ettekirjutusi teha. Täna avaldatud avalikus kirjas, millele on kirjutanud alla ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku endine peapiiskop Andres Põder, on öeldud: usu sisu määratlemine riigi poolt on riigikiriku tunnus. Ja nii see kahtlemata on. 

Nüüd, mis puudutab Jaanus Karilaiu väidet, et Eesti Kirikute Nõukogu on selle eelnõu heaks kiitnud, siis see on vale. See on otsene vale. Mitte kusagil ei ole Eesti Kirikute Nõukogu öelnud, et jaa, meie arvates on tegemist igati korrektse eelnõuga ja me toetame sellise eelnõu vastuvõtmist. On küll väga kahetsusväärne, et EKN ei ole selgesõnalisemalt astunud vastu sellise projekti elluviimisele, astunud Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku ja Pühtitsa kloostri kaitseks välja. See ei jäta neist muidugi sugugi head muljet, sellepärast et omaenda naha hoidmiseks lastakse teistele ülekohut teha. Aga kusagil nad ka heakskiitu selle eelnõu suhtes küll väljendanud ei ole. 

Mis puudutab põhiseaduslikkuse analüüsi eelnõus, analüüsi selle kohta, kas eelnõu on kooskõlas põhiseaduses sätestatud usuvabaduse põhimõttega, siis see on lihtsalt piinlikult primitiivne. Kõik juristid, kes on põhiseaduse dogmaatikat õppinud, teavad, et põhiseaduse riived peavad olema seaduslikuks pidamiseks sobilikud, vajalikud ja mõõdukad. Mida on näiteks eelnõus öeldud selle esimese tingimuse kohta, sobilikkuse kohta? Põhimõtteliselt üks lause: "Eelnõus toodud nõuded on avaliku korra ja seeläbi tervikuna riigi julgeoleku tagamise eesmärki arvestades sobilikud ning aitavad selle saavutamisele kaasa." Kuidas nad sellele kaasa aitavad, kuidas nad sobilikud on, selle kohta pole kirjutatud mitte midagi. 

Nii et kokkuvõttes on kahetsusväärne, et poliitilistest tõmbetuultest tõukudes lastakse vesi peale põhiseaduse alusväärtustele. Minu tungiv üleskutse on seda mitte teha. Ja kõike seda eelnevat silmas pidades teen ettepaneku eelnõu teisel lugemisel katkestada. Toon kohe selle ettepaneku ka siia. Aitäh!

Priit Sibul, palun!

Igaks juhuks lisaaega ka, aga ma arvan, et seda ei lähe vaja pigem.

Kolm minutit lisaks.

Austatud kolleegid! Kiriku ja usueluga seotud küsimused on väga isiklik valdkond ja pigem südame kui mõistuse küsimus. Seadustega aga südant juhtida ja sundida on peaaegu et võimatu, igal juhul väga-väga keeruline. Ma kirjeldan neid arusaamisi, mis mul seoses nende aruteludega selle eelnõu käigus on tekkinud. 

Esmalt, mul on väga raske mõista, kuidas ja mida soovitakse kirikute ja koguduste seaduseelnõu muutmisega tegelikkuses saavutada. Täna ja, nii nagu komisjon ette on pannud, 9. aprillil on võimalik küll hääletada ja teha otsuseid, aga on samavõrd selge, et mõistlikku tulemust ei ole selle tulemusena võimalik saavutada. Sisuline probleem on patriarh Kirill ja tema poolt välja öeldud seisukohad. Samuti püütakse selle eelnõuga muuta võimatuks, et ta saaks olla Eestis tegutseva kiriku juht. Probleem on aga nimelt selles, et Eesti seadustega ei ole võimalik juhtida kiriku kanoonilist õigust. See lihtsalt ei ole Eesti Riigikogu pädevuse küsimus. Patriarh Kirilli tegevus on selges vastuolus kiriku õpetusega ja ta ei ole esimene vale õpetlane ka kõrgete kirikujuhtide seas. Teise riigi ründamise õigustamine ja õnnistamine ei ole kooskõlas kiriku õpetusega. 

Arutelus oleva eelnõu teravik on suunatud formaalsustele, et põhikiri oleks korras ja muudetud seadustele vastavaks. Mina ei ole kindel, et see formaalne korrektsus on see, mida me selles küsimuses vajame. Ma väga kardan, et püüd diskrediteerida patriarh Kirilli või Moskva kirikut võib lõppeda hoopis Eesti riigi diskrediteerimisega. 

Teine suurem probleem on see, et see eelnõu käsitleb ühetaoliselt nii kloostrit kui kogudusi, ja need ei ole iseenesest võrreldavad. Nunnad, kes on andnud tõotuse, keskenduvad vaid jumala teenimisele ning kloostrielu korraldamisele, mitte ei keskendu haldusküsimustele. Ja see, millisel kujul riik varasid kloostrile rendib, on ennekõike riigi, mitte kloostri küsimus. Siit kõnepuldist on erinevate suude läbi kõlanud, et ei soovita kloostri või koguduste sulgemist. Minu küsimus on, et milline on siis selle seadusemuudatustega loodetav sisuline tulemus. 

Õigeusu kiriku ajalugu meie territooriumil on olnud väga keeruline ja halastamatu. 1917. aastal autonoomia nõudmine, 14. jaanuaril 1919 tapetud piiskop Platoni mõrvamine bolševike poolt, 1923. aastal pöördumine Konstantinoopoli patriarhi poole, 1940.–41. aasta piirangud kirikutele-kogudustele, 1942. aasta Saksa okupatsiooni ajal õigeusu kiriku osaline taastamine ja 10. detsembri 1944 ja 16. aprill 1945 likvideerimine ning vene õigeusu kiriku Tallinna piiskopkonna loomine. Praegused arutelud meenutavad rohkem 1996.–97. ja 2002. aasta arutelusid, aga neid arutelusid ei peetud tol korral mitte Riigikogus, vaid täitevvõimu juures ja avalikkuses. 

Eelnõuga soovitakse keelata suhted, kus vaimulik keskus, juhtorgan, vaimulik juht, isik või ühendus kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule, põhiseaduslikule … korrale ehk kui ta toetab või on toetanud sõjalist agressiooni või kutsunud üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu õigusvastasele kasutamisele või vägivallale. Aga mul on küsimus: kui järgmine patriarh on teist meelt, kahetseb tulevikus ja vabandab ja see alus langeb ära, millega parlament siis tegeleb? Millised ümberkorraldused meid selles kontekstis ees ootavad? Mis siis saab nendest ümberkorraldatud ühingutest? 

Mäletatavasti soovis Läänemetsa juhitud ministeerium, et kirik muudaks põhikirja ja eemalduks Moskvast. Eile ilmus uudis, et 24. märtsil Tartu kohus tegi määruse, mis ei kuulu edasikaebamisele, ning senine Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik sai kohtus õiguse võtta uueks nimeks Eesti Kristlik Õigeusu Kirik. See nimi ja selgus selles osas oli 2002. aastast, mis saavutati üheksa-aastase arutelu käigus, kus oli väga suur segadus ja küsimus õigusjärgluse osas, ja väga selgelt sai paika, et see kirik, mis kandis Moskva patriarhaadi ja Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku nime, oli väga selgesti seostatav Moskva patriarhaadiga, mida ta täna enam ei ole. Saime otsuse, aga tulemus on sisuliselt suuremat segadust tekitav, mitte selgust loov. Ja see on Siseministeeriumi viimase aja tegevuse tulemus. 

Nii nagu ma eelnevalt kirjeldasin, püütakse lahendada kirikuõiguse küsimust, mis ei ole parlamendi pädevuses. Siis mul ei ole võimalik selles hääletuses osaleda, kuivõrd see küsimus ei kuulu Riigikogu pädevusse. Nende hääletuste tulemusel võime küll teha ühe järjekordse otsuse, aga mitte mingit tulemust ei saavuta. Jumal, hoia Eestit!

Aitäh! Aleksei Jevgrafov, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kui Jumal tahab karistada, võtab ta mõistuse. Ma mäletan, kuidas 27 aastat tagasi, ajal, mil olin Tallinna Pedagoogikaülikooli teise kursuse tudeng, arutasime ühel ülikooli üritusel koos kursusekaaslastega integratsiooniga seotud küsimusi. Selle teema tõstsid üles just eesti keelt emakeelena rääkivad tudengid, kes siiralt soovisid mõista, kuidas ühiskonda ühte sulatada ning kuidas tagada, et kõikide rahvuste esindajad saaksid Eestis harmooniliselt koos elada ja üksteist toetada.

See teema on siiani väga aktuaalne, kuid ma pole enam kindel, kas see on ka siiras. Nii erinevad riigiasutused kui ka eraõiguslikud organisatsioonid on 30 aasta jooksul püüdnud leida õiget integratsioonisuunda ning seda, kuidas ühiskonda ühtsemaks muuta. Tuleb tõdeda, et valitsuse ja Riigikogu viimased otsused nullivad kogu senise töö. Võin väita, et teie, kes te otsustate inimeste elude üle, ei tea tegelikult, kuidas inimesed elavad maapiirkondades, Ida-Virumaal ja Tallinna kuldsest ringist ja Tartust väljaspool. Te ei tea, kuidas nad teenivad leiba. Teil puudub ettekujutus, kuidas inimesed püüavad oma lastele tagada minimaalse toimetuleku. Teile pole oluline, kuidas saavad hakkama pensionärid, puudega inimesed ja teised vähekindlustatud inimesed. Teile ei lähe korda, et koolid pole valmis üle minema eestikeelsele haridusele, ning te mõnitate õpilasi, nende vanemaid ja õpetajaid.

Kõige küünilisem on see, et iga oma otsust ja tegevust hakkate õigustama riigi julgeolekuga. Täna otsustasite, et vähemalt 150 000 inimest jääb ilma hääletamisvõimaluseta. Selle sammuga andsite neile selge sõnumi, et nad ei ole teie jaoks võrdsed, vaid teisejärgulised inimesed. Kas me räägime endiselt integratsioonist? See on häbi. Te välistate otsustusprotsessidest inimesi, kes on kümneid aastaid Eestis elanud ega pea iga päev oma lojaalsust riigile tõestama. Need, kes valisid teise tee, kolisid Venemaale või mujale juba aastakümneid tagasi. Need, kes siia jäid, on kogu oma eluga ammu näidanud oma suhtumist Eestisse. Nüüd neilt midagi enamat nõuda on inimeste alandamine. Võin teile öelda, et passi värv pole määrav. Tähtis on see, milliseid võimalusi riik oma elanikele pakub. Teie otsused kinnitavad, et kõik, kellel pole Eesti passi, ei kuulu teie ringi ega vääri head elu Eestis.

Riigikogu liikmed, te mängite lootuses hääli võita, kuid unustate oma rahva. Korraldate arvamusfestivale, esinete tele-eetris, külastate ametnikega maakondi – aga mis selle mõte on? Mitte midagi. Selle asemel, et aidata inimesi ja mõista probleemide põhjuseid, karistate te neid ja võtate neilt erinevaid õigusi: võimaluse õppida emakeeles, saada riigiasutustest infot vene keeles, omada relva, hääletada ja palvetada. Vaadakem, kuhu me oleme jõudnud. Kui keegi avaldab erinevat arvamust, kuuleme kohe, et ta on …. ja ta on vatnik, et ta peaks kohvrid pakkima ja üle silla minema, et ta ei saa millestki aru ega hinda Eestit. Aga miks? Millal muutus ühiskond nii vaenulikuks? Miks poliitikud seda toetavad?

Praegu arutame kirikute ja koguduste seaduse muutmise seadust. See on järjekordne näide sellest, kuidas riigijuhid ilma põhjaliku analüüsita ja pelgalt oma häälteenamust kasutades suruvad läbi endale sobiva eelnõu. Riigikogu tegevus on muutunud julgeolekuohuks, sest oma otsustega lõhestame ühiskonda. Inimesed, meie inimesed on kõige tähtsamad. Riigikogu ja valitsuse otsused räägivad aga vastupidist keelt. Riigikogu liikmed, kutsun teid üles töötama ühtse, sõbraliku ja eduka Eesti nimel, mitte keskenduma vaenlaste otsimisele meie enda inimeste hulgast. Aitäh!

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Ma pean ütlema, et me siin Eestis elame hästi. Kuidas muud moodi seletada seda, et selle asemel, et arutada siin majandust, mis on kolm aastat järjest languses olnud, et arutada seda, kuidas inimesed peavad uues reaalsuses, kus maksud kogu aeg kasvavad, aktsiisid kasvavad, nüüd on kauba peale veel automaks lisandunud, üldse ellu jääma sellises olukorras, me võtame valimisõiguse ära inimestelt? See on ju kõige aktuaalsem probleem, mis meil siin Eestis on. 

Nüüd siis hakkame kirikule dikteerima, kuidas nad peavad tegutsema, ja kui meile ei sobi millegipärast nende tegutsemisviis, siis me hakkame sekkuma nende tegutsemisse, vaatamata sellele, et Eestis kehtib printsiip, mille järgi riik ja kirik peavad olema lahus. Ka see on väga aktuaalne probleem. 

Mul selline tunne, et selle asemel, et tegeleda päris probleemidega, tegeleda sellega, et aidata inimesi, suurendada Eesti konkurentsivõimet, parandada majandusolukorda, me siin tegeleme asendustegevusega. Sest ma absoluutselt ei saa aru, kes hakkab paremini elama pärast seda, kui näiteks mittekodanikud siin Eestis ei saa enam kohalikel valimistel hääletada. Kes hakkab paremini elama Eestis, kui võetakse vastu seesama kirikute seaduse muutmise seadus ja siis hakatakse kiusama kirikuid? Mina küll ei usu, et see kuidagi aitab kaasa ühtsele ja konsolideeritud ühiskonnale. Pigem vastupidi, jällegi. 

Päris huvitav on see, et siseminister – ma mõtlen Lauri Läänemetsa, endist siseministrit –, no oli selline tunne, et tema jaoks oli see nagu mingi missioon, vähemalt on selline tunne. Ikkagi ründame seda nüüd juba Eesti Kristlikku Õigeusu Kirikut – see on uus nimi, registreeritud kohtu poolt – ja siis kohe läheb elu paremaks. Nüüd, kui Lauri Läänemets ei ole enam siseminister, ma juba lugesin, kuidas tema mantlipärija Igor Taro samamoodi tahab jätkata selle seaduseelnõuga. 

Ja ausalt öeldes on hästi keeruline aru saada, mis ikkagi on need konkreetsed pretensioonid, mis konkreetselt Siseministeeriumil kirikutele on. Ma olen sellest korduvalt rääkinud, et needsamad niinimetatud soovitused Siseministeeriumilt, et muutke oma nime, ei meeldi see, et see on Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik, muudeti nimi, nüüd see nimi on ametlikult registreeritud ka kohtu poolt, nüüd on uus nimi Eesti Kristlik Õigeusu Kirik, ei ole seal enam Moskva Patriarhaati kõrval, muutke oma põhikirja niimoodi, et seal ei oleks seda sidet Moskva Patriarhaadiga otseselt või patriarh Kirilliga otseselt, muudeti, juriidiliselt ja halduslikult tehti kõik ära, mis oli võimalik teha, mis jäi, jäi kanooniline side. Ja seda ei saa reguleerida riik, sellepärast, et riik ja kirik, nagu ma juba ütlesin, on lahutatud, nad on lahus. 

Kahjuks millegipärast Siseministeeriumile tundub, et see niimoodi ei ole, et saab ikkagi kirikutele dikteerida ja samal ajal rääkida sellest, et meil on usuvabadus, mis jätkuvalt kehtib, põhiseaduses on see olemas. Ja see, et üritatakse kirikule dikteerida, kuidas kirik peab või ei pea tegutsema, ei ole kirikuasjadesse sekkumine, see ei ole usuvabaduse rikkumine – loomulikult on! Ja jällegi, kui küsite konkreetselt, mida siis kirik on valesti teinud – siiamaani ei ole midagi valesti teinud. Aga võib-olla perspektiivis teeb. Kes teab? 

Soovitati muuta nimi, muuta põhikirja, see oli tehtud. Nüüd uus siseminister ütleb, aga kui nüüd võetakse see seaduseelnõu vastu ja tuleb uus seadus, siis juba jällegi kirik ei vasta konkreetsetele tingimustele, nüüd tuleb uuesti midagi ette võtta. See väga tuletab meelde kiusamist, mitte midagi muud. 

Palun lisaaega juurde. 

Kolm minutit lisaks. 

Siin on räägitud sellest, et usuvabadust see kuidagi ei riiva. Kolleeg Jaanus Karilaid siin väga suure aplombiga ja paatoslikult rääkis sellest, et usuvabadus on siin tagatud, mis ei ole tagatud, on see Kremli teema ja nii edasi. Aga usuvabadus tema arusaamas on minu meelest selline, et sa võid uskuda mida iganes seni, kui sa oled kuskil, ma ei tea, kodus teki all. Usuvabadus, seal võid uskuda mida tahes. Aga kui sa tahad näiteks kirikusse minna, siis ei pruugi seda kirikut enam olla, sellepärast et riik otsustas, et tuleb siis see sundlõpetada, sellepärast et kirik järsku ei vasta enam uue seaduse paragrahvidele. 

Ja me võime siin loomulikult lolli mängida ja väga palju rääkida sellest, et konkreetselt see eelnõu, mis muudab kirikute ja koguduste seadust, ei ole mõeldud konkreetselt sellesama Moskva patriarhaadi kirikule mõeldes ja selle pärast, aga me ju kõik saame aru, et see nii on. Konkreetselt jälle on selline praktika, kus ühe inimese, ühe organisatsiooni või ühe nähtuse pärast muudetakse seadust, mis on väga-väga halb juriidiline ja ka poliitiline praktika. 

Ja loomulikult, see idee, et nüüd õigeusk on õige usk ja need, kes käisid või käivad sellesama Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kirikus, sama hästi võivad käia nagu Eesti Apostlik-Õigeusu kirikus, seal suurt vahet ei ole. No vabandust! Samamoodi nagu ma tõin näiteks, et näiteks sotsiaaldemokraadid, kes väidavad, et nemad on selline vasaktsentristlik erakond, samamoodi mingu siis Vasakparteisse. Täpselt sama ju! Mitte midagi muud. Peaasi, et see on vasakpoolne ideoloogia. 

Nii et need on ikka väga erinevad asjad. Ja see jutt lihtsalt ei ole tõsiselt võetav. Ja kui hakatakse rääkima, et konkreetselt see kirik, see kogudus, see konfessioon nagu ei sobi, et inimesed seal käivad nagu, mingu kuskile mujale, üks õigeusu kirik kõik  no see ongi juba usuvabaduse riivamine ja rikkumine. Sest tegelikult usuvabadus ongi see, et ma tahan uskuda ja ma usun seda, mida ma tahan uskuda. Kui mulle öeldakse, et see ei päde, sa ei saa seda teha, siis see ongi nagu usuvabaduse rikkumine. 

Nii et loomulikult ei toeta Keskerakonna fraktsioon seda seaduseelnõu, teeb ettepaneku see katkestada ja soovitab kõigil seda ettepanekut toetada. Aitäh!

Aitäh! Peeter Tali, palun!

Austatud härra juhataja, ma küsin kolm minutit juurde, äkki läheb tarvis.

Kolm minutit lisaks.

Tänan, austatav juhataja! Head kolleegid! Räägime asjadest nii, nagu nad on. Ma kordan mõned asjad veel üle, ma olen kuulnud igasuguseid asju. Vene Õigeusu Kirik muidugi ei ole kirik, vaid tegutseb Kremli eriteenistuste alltöövõtjana teise maailmasõja ajast alates, ja sellepärast selle vaenuliku organisatsiooni tegevus tulebki võimalikult kiiresti Eestis lõpetada. Moskva kirikus, seal ei kummardata jumalat, vaid ikkagi eelkõige Kremli imperialistlikke suurvene ambitsioone. Ja paraku on Kremlil oma mõjutustegevusega õnnestunud Moskva kiriku Eesti organisatsiooni kaudu jätkuvalt segregeerida ja lõhestada Eesti elanikkonda. 

Kordan veel kord üle: Venemaa patriarh Kirill, keda isegi avalikud allikad on otseselt sidunud KGB ja selle järglase FSB-ga, on kuulutanud Vene sõja Ukrainas, agressiooni pühaks sõjaks. Ja veelgi enam, Vene kiriku vaates on Venemaa pühas sõjas kollektiivse lääne ja globalismiga. Ja Ukraina rahvast nende vaates pole olemas ja see niinimetatud Vene maailm, russki mir siis, on täpselt seal, kus Kremlil vaja on. See mõttelõng on ikkagi selline, et Vene impeerium peab end taastama ja siis igal juhul laiendama. Vene kirikupea pühitseb oma tegude ja tegematajätmistega Putini eesmärki hävitada kõigepealt Ukraina riik, siis taastada Vene impeerium ja laiendada Vene mõjuala veel. Nagu enne on siin välja toodud, Vene kirikupea ja džihaadile üles kutsuvatest islamiäärmuslastest radikaalsete mullade vahele võib rahulikult võrdusmärgi panna. Jumalat siin ei ole ja seda ei ole mõtet otsida ka. On lihtsalt usu ja usklike ärakasutamine imperialistlike ja samas ka isikliku kasu saamise eesmärkidel. 

Ja toon ühe näite. 1941. aastal oli NKVD-l plaan õigeusu kiriku ülevõtmiseks Eestis oma agentuuri kaudu Moskva patriarhaadis ja allutada Eestis, Lätis, Leedus kirik Moskva patriarhaadile ja piiskopkondade juhiks pidi saama Moskva patriarhaadi peapiiskop Dmitri Voskressenski, kes oli NKVD agent. Aga Eesti õigeusu kirik pääses teise maailmasõja käigus ja läks eksiili. 1996. aastal Konstantinoopoli patriarh Bartholomeos taastas, taasjõustas Eesti õigeusu kirikule antud tomose. 

Ja nüüd selline väide, et vene õigeusku ei ole olemas, on lääne kirik, ida kirik ja õigeusk on Konstantinoopolis, mis täna on Istanbul. Aga seevastu Kreml on raevukalt võidelnud oma mõjutustööriista hoidmise eest Eestis. Võib-olla kõik ei mäleta, aga siin olid ka ristikäigud ja vaidlused käisid põhiliselt mõju ja vara või vara pikaajalisele rendile andmise üle. Kremlil on selge tahe jätkuvalt hoida Eestit Moskva kiriku ja kirikupea mõjualas, lõhestada meie elanikkonda ja mürgitada õigeusklike meelt, ja seda enam usurpeerida ainsa ja päris ajaloolise õigeusu rolli Maarjamaal. 

Ütlen ausalt, et meil ei ole siin midagi oodata, Moskva kiriku tegevus organisatsioonina Eestis peab ühemõtteliselt, venitamata ja viivitamatult lõppema. No muidugi, kiriku kogudused ise peavad otsustama, kuidas nad oma usuelu edasi korraldavad, kas liituvad jumalakartliku Konstantinoopoli kirikuga või teevad midagi muud. Seda ei pea riik otsustama ega arutama. 

Aga siit ma tervitan korra Tallinna linnapead ka, Jevgeni Ossinovskit. Mina arvan, et Toompeal olev Nevski katedraal ei tohi mitte mingil juhul jätkata ei Kirilli otsealluvuses ega Moskva kiriku alluvuses üleüldse. See peab minema tagasi apostliku õigeusu kiriku kätte ja seepärast tuleks see kõigepealt tagasi anda Eesti riigile. Ja ilmselt on vaja seal ka eksortsismi ehk pahade vaimude väljaajamist. 

Nüüd, nunnade kasutamine müntidena geopoliitilisel pokkerilaual on ikkagi täitsa jumalavallatu. Ma näen siin, et võltsvagaduse maski all tunneb nagu vilunud silm ära vaenuliku mõjutustegevuse, ja seda paraku olen näinud ka siin saalis. Margo Lepisk, kes töötab Moskva kiriku piiskopina, on keeldunud sidemete katkestamisest agressorkirikuga. Ja veel enam, ta süüdistab koos Vene mõjuagentidega Eesti riiki tegudes, Eesti Vabariiki tegudes, mida me ei ole kunagi teinud ega kavatse teha. No siin ei ole midagi enam läbi rääkida, riik peab tegutsema. 

Ja nüüd on kiitmise koht. Ma pean kiitma Lauri Läänemetsa ja Andre Hanimägi, kes on seda tänuväärset tööd väga rahulikult, mõistlikult ja järjekindlalt teinud. Sotse on raske kiita, aga ma teen seda ikkagi. Ma olen lubanud, et selles kirikuküsimuses ma neid toetan. Rahvaesindajatena me peame võtma ikkagi enesekindla ja julge seisukoha ja tegema ära selle töö, mis on poliitilistel põhjustel venima jäänud. Peame saatma välja ühemõttelise sõnumi, et säilitada Eestis meie rahvast, keelt ja kultuuri läbi aegade. See on meie riigi ainus mõte ja Kreml ja muidugi ka tema käsilased, ükskõik kuidas nad ennast varjavad, saavad aru ainult otsustavast käitumisest ning kindlast seisukohast. Kompromissi otsimist peavad imperialistid ja suurvene šovinism nõrkuseks. Seepärast me peamegi tegutsema ja Eesti 200 toetab kindlalt selle eelnõu elluviimist. …

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Täna langetas parlament otsuse, mis puudutas joone allatõmbamist küsimuses, mis on seotud kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute valimisõigust. See oli asjakohane samm. Parlament suutis päevapoliitilist kirge ületada. 

Selles nimetatud küsimuses tuleb nentida, ütleme siis, liiga pikaleveninud tegevust. Liiga pikaks on see asi veninud. Meil on praegu täiemahulisest agressioonist möödas üle kolme aasta. Me praegu arutame siin sellekohast seaduseelnõu. Seaduseelnõu on kirjutatud nii-öelda umbisikulises universaalses tekstis, näeb ette ka väga pikki protseduure, kuidas Moskva patriarhaadist lahti haakimine peaks õiguslikult aset leidma. Ja ma arvan, et see valitud käekiri on olnud sellel kriitilisel ajal, tuleb tunnistada, valitsuse poolt vaates liialt loid. 

Kui me vaatame praegu Läti paralleeli, Lätit saab võtta paralleeliks, seal on ka, tõsi, mõned unikaalsed erinevused, Lätis ei ole mitut õigeusu kirikut. Lätis ajaloolise traditsiooni tõttu on Läti õigeusu kiriku staatus määratletud eraldi seadusega, neil …… organisatsioonidel. Kuid Läti president Levits, neil on vastavalt Läti põhiseadusele ka presidendil õigus seadusandlikuks initsiatiiviks, tegi sellekohase ettepaneku juba 5. septembril 2022. aastal. Ja Läti parlament suutis selle küsimuse mõtestada ja õiguslikku raami asetada septembrikuus 2022. aastal ja vastavalt õiguslikult rakendada 1. jaanuarist 2023. aastal. Praegu meie oleme 2025. aasta kevades. 

Siin on toodud nagu veidike vastandlikke seisukohti. Siin osa kriitikuid ütleb, et see asi on nii-öelda moondamismantlina universaalseks aetud, aga tegelik tahteavaldus on loomulikult suunatud Moskva patriarhaadiga seotud Moskvast tuleneva mõju katkestamisele. Ja osa inimesi on öelnud, et see on tegelikult seotud ka islami radikalismi ja muude probleemidega eraldi võetuna. Ma arvan, et siin selle seaduse puhul ei ole mõtet ju teeselda. Loomulikult on selle seaduse, seadusandliku initsiatiivi tõukejõuks valitsuse poolt, ja siin ei ole midagi häbenedagi, küsimuse lahendamine, mis on seotud Moskva patriarhaadiga. Tõenäoliselt konkreetsus sellisel õigusnovellil ei ole mitte probleem, vaid oleks selgust loov. See on kindlasti ka omaette küsimus. 

Siin on esile kerkinud mitmeid praktilisi probleeme, mis on välja toodud. Eks see on menetluse küsimus. Kokkuvõttes ma nendiks seda, et Isamaa toetab teise lugemise lõpetamist. Siin on rida küsimusi, mis on tegelikkuses õhku jäänud, mida on esitatud mitte soovist torpedeerida seda ideed, aga sisuliselt ja heauskselt kantud. Loodetavasti valitsus, kui see seadus on eeldatavasti jõustatud kevadel, on võimeline sisulisi vastuseid andma. Praegu tuleb tunnistada, et kriitilises olukorras peab riik tegutsema veenvalt, peab aru saama, mis on tema pädevuses ja mis tema pädevuses õigusriigis ei ole. Ja peab olema suuteline oma tahet ühiskonnale ühemõtteliselt ka õigusnormidega edasi andma. Need on niisugused nagu baasküsimused selle probleemi mõtestamisel ja ka realiseerimisel. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaak Aabi, palun!

(Kõneleja räägib saalis.) Nii, selge. Siis kõne on volituse alusel ja Jaak Aab peab kõne Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. Palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Antud küsimuses on siin debatte peetud ka varem. Ja umbes aasta tagasi või, noh, muidugi veidi vähem, eelmise aasta 6. mail võttis Riigikogu vastu avalduse Moskva patriarhaadi kuulutamisest Vene Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks. Riigikogu avalduses mõisteti karmilt hukka Moskva patriarhaadi tegevus Venemaa Föderatsiooni sõjategevuse õigustamisel, õhutamisel ja toetamisel. Selle avalduse vastu võtmise poolt – tuletan meelde – hääletas rõhuv enamus Riigikogu liikmetest. Kuna olin ka ise üks selle avalduse initsiaatoritest ja algatajatest, tuletan meelde ka need põhjused, miks Riigikogu sellise avalduse vastu võttis. Moskva patriarhaadi poolt loodud ning selle patriarhi juhitud ülemaailmne niinimetatud Vene rahvakogu võttis 27. märtsil 2024. aastal vastu programmdokumendi "Vene maailma – Russki Mir – olevikust ja tulevikust". Dokument väljendab selgesõnaliselt toetust Venemaa terroristliku režiimi agressiivsele, sõjakuritegudest ja tsiviilelanike vastu suunatud terroritegudest iseloomustatud sõjategevusele Ukrainas. Lisaks niinimetatud pühale sõjale Ukraina vastu on eelpool mainitud programmdokumendi kohaselt sõja sihtmärk ka satanismi mõju all olev läänemaailm. Moskva patriarhi arvamuse kohaselt peab Ukraina olema osa Vene maailmast – Russki Mir. Programmdokumendi kohaselt kuulub [sinna] kogu niinimetatud postsovetlik ruum, sealhulgas Eesti-Venemaa Föderatsiooni mõjusfäär. Samasisulisi avaldusi on Moskva patriarh teinud korduvalt nii varem kui ka hiljem. Sellised üleskutsed ja avaldused on otsene oht avalikule ja põhiseaduslikule korrale, ka Eestis. Seda ka Riigikogu avaldus rõhutas. Ja vastavalt Eesti Vabariigi seadustele on sõjale või muul viisil relvajõu kasutamisele üleskutsumine kuritegu. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 sätestab: "Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav." Samuti rõhutas Riigikogu oma avalduses, et Moskva patriarhaadi kuulutamine Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni ja terroristlikku režiimi toetavaks organisatsiooniks puudutab Moskva patriarhaati kui institutsiooni ja juhtorganit, mitte õigeusu traditsioone järgivaid inimesi. Riik ei hakka kuidagi karistama usklikke inimesi, sulgema kirikuid ega kloostreid. Eesti Vabariik demokraatliku riigina aga peab seisma jätkuvalt ka usuvabaduse põhimõtete eest. Riik peab tagama vabaduse vabalt valida, millise religiooni vahendusel saadakse osadus jumala või pühaga. Tänases maailmas, antud olukorras, kus me oleme, tuleb aga kaitsta inimesi terroristliku ja muu vaenupropaganda eest. Kremli režiim kasutab inimesi ja ka erinevaid organisatsioone ära oma hübriidsõjas nii meie vastu kui ka teiste riikide vastu. See on korduvalt tõestatud. Selles kontekstis püsib suur oht ka nende inimeste mõjutamiseks, kes tõesti järgivad oma usku, oma traditsioone, aga kelle kirikupea teeb selliseid avaldusi ja kutsub ülesse tegelikult vaenulikule tegevusele. Palun kolm minutit …

Kolm minutit lisaaega, palun.

… Riigikogu avaldus kutsus üles õigeusklikke ühendusi ja kogudusi ka ise hindama vaenuliku mõjutustegevuse ohtu avalikule korrale, oma liikmetele, millele küll järgnesid mingid kosmeetilised muudatused, mida siin on öeldud, et põhjalikult neid põhikirju muudeti. Aga kõige olulisemat – sisulist allumist Moskva patriarhaadile – nendes põhikirjades ei muudetud. Jätkuvalt on seis seal …, mis tähendab tegelikult, et kõik need kogudused ja kirik peab järgima Moskva patriarhaati. 

Selle järel tuleb astuda mingeid samme kindlasti, kui me räägime konkreetsest eelnõust. Ajendina oli Moskva patriarhaadi tegevus ja mõjutustegevus ja üleskutsed, aga kindlasti on ka näiteks Siseministeerium toonud esile ohud ja riskid, mis on seotud radikaliseerunud islamismiga. Neid ohte me näeme kogu maailmas, neid näeme ka lääneriikides. Ja tegelikult me peame olema valmis, et meie seadus sellise mõjutuse, vaenu õhutuse, sõjale kutsumise elemendid saaks välistada, et Eesti usuühendused ei alluks sellistele välismaalt juhitud juhtidele ja organisatsioonidele, mis kutsuvad tegelikult üles vaenule.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon toetab kirikute ja koguduste seaduse eelnõu teise lugemise lõpetamist ja ka selle vastu võtmist seadusena. Keskfraktsioonile tuletan meelde, et antud eelnõu koostas Siseministeerium, lähtudes ohuhinnangutest. Seda ei mõelnud keegi teine välja ja see algatati Vabariigi Valitsuse poolt. Ja seadusandjana on meie kohus välistada agressiooni õigustamine ja selle propageerimine Eestis usuorganisatsiooni kattevarju all. Sellise tegevuse peatamine ja välistamine on väga oluline Eesti julgeoleku, aga ka sisulise isikute usuvabaduse tagamiseks. Aitäh!

Suur tänu! Kuna läbirääkimistel siin kõnes, äsja kõlanud kõnes mainiti keskfraktsiooni ja keskfraktsiooni seisukohti, siis, Vadim Belobrovtsev, teil on võimalus vastusõnavõtuks. Palun!

Aitäh! Ega ma pikalt ei räägi. Lihtsalt nii palju eelmisele ettekandjale, et me oleme mitu korda küsinud, et milles konkreetselt seisneb see julgeolekuoht. Aga paistab, et see no mitte väga uus [termin], seda kasutati veel, ma mäletan, Nõukogude Liidu ajal, kui oli vaja midagi põhjendada niimoodi, et ei peaks detailidesse minema, siis öeldi, et see on rahvusjulgeolekule oht. Ja siin ma pean kolleeg Varro Vooglaiuga nõustuma, kes eelnevalt mainis, et ei ole siin julgeolekuohtu. Nii palju kui me üritasimegi konkreetset vastust endiselt siseministrilt saada, et millest see oht seisneb, sealt tulid väga sellised mitte väga usutavad, mitte väga tõsiselt võetavat vastused, mis tegelikult ei veennud absoluutselt selles, et mingisugune selline suur oht meie julgeolekule oleks.

Nii. Suur tänu! Ja nüüd me oleme tõesti olukorras, kus rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja asume muudatusettepanekute läbivaatamise juurde.  Ja muudatusettepanekuid on meil kokku 17, neist esimese on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Palun seda hääletada. 

Head kolleegid! Me asume hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Head kolleegid! Me oleme eelnõu 570 muudatusettepanekute läbivaatamise juures. Ja panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Muudatusettepaneku poolt on 8 Riigikogu liiget, vastu 69 ja erapooletuid 1. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Muudatusettepanek nr 2, esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 

Muudatusettepanek nr 3, esitanud Riigikogu liige Riina Solman, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. (Elevus saalis.) Head kolleegid, juhtivkomisjoni seisukoht oli arvestada täielikult ja nii on.

Muudatusettepanek nr 4, esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult.

Muudatusettepanek nr 5, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa, palun seda hääletada.

Suur tänu! Head kolleegid, kas me võime asuda hääletusele? Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 5, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Muudatusettepaneku poolt on 9 Riigikogu liiget, vastu 69 ja erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Järgnevalt kuues muudatusettepanek, esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Seitsmes muudatusettepanek, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Vadim Belobrovtsev, palun!

Palun seda hääletada.

Head kolleegid, kas me võime asuda hääletuse juurde? Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 7, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon ja juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Muudatusettepaneku poolt on 8, vastu 69 Riigikogu liiget, erapooletuid on 1. Ettepanek ei leidnud toetust. Järgnevalt kaheksas muudatusettepanek, esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Üheksas muudatusettepanek, esitanud õiguskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 10. muudatusettepanek, esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 11. muudatusettepanek, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Vadim Belobrovtsev, palun!

Palun hääletada.

Suur tänu! Kas me võime asuda hääletuse juurde? Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 11, esitanud on selle Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 9, vastu 69 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.   

12. muudatusettepanek, esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 13. muudatusettepanek, esitanud Riigikogu liige Priit Sibul, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 14. muudatusettepanek, esitanud Riigikogu liige Priit Sibul, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 15. muudatusettepanek, esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 16. muudatusettepanek, esitanud õiguskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 17. muudatusettepanek, esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Vadim, Belobrovtsev, palun!

Palun seda hääletada. Ühtlasi tuletan meelde, et see on viimane muudatusettepanek, viimane võimalus hääletada poolt.

Head kolleegid, kas me võime selle hääletuse juurde minna? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Panen hääletusele 17. muudatusettepaneku, mille on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 9, vastu 69 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Vabandust, kordan üle, enne kui kinnitan haamrilöögiga. Ettepaneku poolt on 9, vastu 68 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Ja sellega me oleme eelnõu 570 muudatusettepanekud läbi vaadanud.  

Juhtivkomisjoni seisukoht on eelnõu teine lugemine lõpetada, aga, head kolleegid, meile on laekunud kaks ettepanekut. Neist esimene on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni poolt ja teine Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt. Need mõlemad on identsed. Mõlemad teevad ettepaneku kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu 570 teine lugemine katkestada. Me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Kuidas meeleolud on? Kas vajate kaks minutit? Ma küsin üle siis. Head kolleegid, kas me võime asuda hääletuse juurde? (Saalist vastatakse jaatavalt.) Keegi ei ole vastu?  

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu 570 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 15 Riigikogu liiget, vastu 69, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Sellega, head kolleegid, on eelnõu 570 teine lugemine lõpetatud ja ka tänane istung on ühtlasi läbi saanud. Kohtume siin Riigikogu täiskogu istungite saalis homme hommikul kell 10. Rahulikku õhtut!