Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 9. töönädala esmaspäevase istungiga. Ja, head kolleegid, mul on teile alguses palve: kohaloleku kontroll. Palun! 

Ja kohale on end registreerinud 80 Riigikogu liiget, puudub 21. 

Ning järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud muudatusi. Kokkuleppel arupärimise esitajatega lükkub tänaseks esimeseks päevakorrapunktiks kavandatud arupärimisele nr 717 vastamine edasi ja see punkt jääb seetõttu töönädala päevakorrast välja. Ja sotsiaalkomisjon on teinud ettepaneku arvata selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja seitsmes päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tubakaseaduse muutmise seaduse eelnõu 223, see on selle teine lugemine. 

Aga enne, kui me saame edasi minna saalikutsungi kõlamisega, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Andrei Korobeinik!

Suur tänu! Hea istungi juhataja! Meil oli siin teie kolleegiga põgus arutelu selle kohta, et ta lubas, et juhatus vastab selle korralageduse osas, mis toimus rahanduskomisjoni istungil, väga varsti. Aga mida ei ole? Ei ole vastust. Ja ma olen väga sügavas mures, kuidas meie rahanduskomisjonis tehtud otsustega siis automaksu tühistamise osas saaks edasi minna. Kas te kavatsete sellele kirjale ka vastata?

Suur tänu! Juhatus arutas teie kirja ja vastus on kohe varsti teieni jõudmas. Nii et see vastus tuleb. Pisut kannatust veel ja siis tuleb ka vastus.

Rain Epler, teie küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa, selle protseduurika kohta laiemalt, mitte konkreetse istungi kohta. Nagu sa ütlesid, hea esimees, et juhatus arutas ja et kiri on tulemas, aga võib-olla on mingid kontuurid, kuhu juhatuses aruteluga jõudis. Noh, ei maksa häbeneda, ütle, mis see ...

Ei, head kolleegid, see ei ole praeguse istungi rakendamise protseduuri teema. Ma ei hakka seda isegi lahkama praegu. Andrei Korobeinik, teine küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Ma selguse mõttes täpsustaks üle, et need komisjoni otsused ju puudutavad saali päevakorda ka. Kas te võite natukene valgustada, kas juhatus on konsensuslikult otsustatud midagi, kui te ei taha seda otsust praegu niimoodi äkiliselt välja öelda, et kuidas see protseduur üldse on? Näiteks, kui juhatus ei olnud konsensuslik, kas see jõuab saali hääletamisele? Ja nii edasi.

Aitäh, hea kolleeg, aga ma võin nii palju öelda, et juhatus on üksmeelne selles küsimuses, aga kuna see ei puuduta selle nädala päevakorda, siis me praegu seda siin edasi ei lahka. See ei puuduta selle käesoleva nädala päevakorda.

Nii. Rohkem küsimusi ei ole, siis kõlab saalikutsung ja pärast seda kinnitame käesoleva nädala päevakorra.

Kordan üle, head kolleegid, et teatavaks tehtud päevakorras on toimunud muudatusi. Kokkuleppel arupärimise esitajatega lükkub tänaseks esimeseks päevakorrapunktiks kavandatud arupärimisele nr 717 vastamine edasi ja see punkt jääb seetõttu töönädala päevakorrast välja. Ja sotsiaalkomisjon on teinud ettepaneku arvata selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja seitsmes päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tubakaseaduse muutmise seaduse eelnõu 223 teine lugemine.

Ja koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu V istungjärgu 9. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt on 82 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud.

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Ja palun siia Riigikogu kõnetooli kõigepealt Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esimeseks töölepingu seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja tööstusminister. Teiseks välismaalaste seaduse, halduskohtumenetluse seadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse (viisaotsuse vaidlustamine) eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust siseminister. Kolmandaks tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse (patsiendi elulõpu tahteavaldus) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust terviseminister. Aitäh! Kõik eelnõud on edastatud elektrooniliselt.

Suur tänu! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Urmas Reinsalu. Palun!

Lugupeetav rahvaesindus! Peame tegema kõik selleks, mis on vajalik, et me oleme suutnud hankida venitusteta vajalikud sõjalised võimed ja moona vastavalt Kaitseväe juhatajate sõjalisele nõuandele. 2023. aasta suvel Kaitseväe juhataja pani ette täiendavaks moona hankeks valitsusele riigikaitse kümneaastase arengukava kinnitamise käigus, kuid kahjuks valitsus ei pidanud võimalikuks seda sellisel kujul toetada. 2024. aasta sügisel valitsus asus seisukohale, et see moon soetatakse aastatel 2025–2031 nimetatud rahalises arvestuses 1,6 miljardi euro eest. Kahjuks on selgunud, et kohustusi selles osas veel võetud ei ole. Ning mis puudutab moona hankimise tehnilist korraldamist ning selle koha pealt esitas Riigikogu menetlusse Isamaa sellekohase otsuse eelnõu, et see moon hankida nelja aasta jooksul, näha ette ka rahalised võimalused selleks riigi eelarvestrateegia täiendamise teel. Ning ka ametisolev kaitseminister kinnitas, et kui täiendavad vahendid selleks oleks olemas, oleks võimalik see moon soetada juba 2027. aastaks – tsiteerin jaanuarikuu lõpu ERR-i uudisteportaali. 

Kahjuks valitsusliit ei pidanud seda Isamaa otsuse eelnõu, mis oleks raamistanud selle parlamendipoolse tahte moona venitusteta soetamiseks, toetada. Põhjused olid, kõlasid siin erinevad: et see on vastuolus riigi rahaliste võimalustega Euroopa Liidu eelarvetasakaalu reeglite täitmisel ning teiseks, et see näeb ette ka pingutuse Euroopa Liidu struktuuritoetuste vahendeid kasutada riigikaitsekuludeks. See ei ole vastavuses valitsuse prioriteetidega ja valitsusliit seda ei toetanud. Aga me peame, arvestades ka viimasel nädalal kõlanud argumente, kohaseks, et parlament arutab seda küsimust uuesti ja langetab sellekohase tarviliku otsuse oma suunisena täidesaatvale võimule. 

Suur tänu! Nii. Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Aleksandr Tšaplõgini. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Enda nimel esitan arupärimise peaministrile. Lugupeetud peaminister! Valitsus eraldab igal aastal kuni miljon eurot eraomandis olevatele meediakanalitele, mis pakuvad venekeelset sisu, sealhulgas Delfi ja Postimees. Seda tehakse väidetavalt ühtse infovälja loomiseks ning ühiste väärtuste ja sõltumatu ajakirjanduse toetamiseks. Samal ajal tekitab nende väljaannete pakutav sisu kahtlusi nii objektiivsuse kui ka edendatavate väärtuste osas. Eeltoodust tulenevalt palume teil vastavalt Riigikogu töö- ja kodukorra seaduse §-le 139 vastata järgmistele küsimustele. 

Esimene, venekeelne Delfi avaldab regulaarselt pornograafilise sisuga artikleid, lood kohalike svingerklubide kohta, pornovõtete tegemisest Eestis, sekspoodide avamisest, intervjuud pornonäitlejatega. Pealegi on need Delfi enda ajakirjanike kirjutatud originaalartiklid, mitte Google'i reklaamid, nagu ekslikult on arvatud. Kas teie arvates vastab selline sisu nendele väärtustele, mida Eesti riik peaks toetama? Teine, venekeelne Postimees kuulub kontserni, mille omanik on ühe erakonna suurtoetaja, Margus Linnamäe. Selle erakonna juht juhib Postimehes saadet. Sama erakonna aktiivsed poliitikud töötavad Postimehe toimetuses. Kas sellisel juhul saab rääkida sõltumatust ajakirjandusest? Kolmas, venekeelse Delfi peatoimetaja Andrei Šumakov ilmus presidendi vastuvõtule saatjaga, naisega, kelle igaüks võib tellida 140 euro eest tunnis. Venekeelse Postimehe peatoimetaja Sergei Metlev on avalikult homoseksuaal, millest oma väljaandes uhkusega kirjutab. Kas need ongi need väärtused, mida valitsus maksumaksja rahaga toetab? Aitäh! 

Suur tänu! Ja enne, kui me läheme edasi, siis ma saan aru, et saalis on väike probleem, et ei kuule Varro Vooglaid, tal oli käsi püsti, küsimus istungi istungi läbiviimise protseduuri kohta. Aga ma saan aru, et see on nüüd selle heli kohta, et see ei ole piisav.

Teil on õigus. Nüüd kuulen hästi. Ma ei tea, kas on keeratud peale või mitte, aga alguses oli väga vaikne tõesti.

Jah, mul on edaspidi palve ka, et kõik, kes lähevad pulti, et pange need mikrofonid niimoodi, et nad oleksid teile võimalikult suu lähedale, siis kuuleb ka Riigikogu kõnetoolist paremini. Täpselt samamoodi mina üritan rääkida siia mikrofoni nii lähedalt kui võimalik, et see heli tõesti teieni ka jõuaks. Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli, kolleeg Reili Rand. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head istungi jälgijad siin kohapeal ja veebiühenduses! Paljud Läänemaa ja Hiiumaa inimesed on pehmelt öeldes nördinud. Nad ootavad rongi, mille jõudmine lükkus taas teadmatusse edasi. Aastaid on tehtud tööd selle nimel, et taastada rongiühendus Haapsalu ja rajada edasi ka Rohuküla suunal. Eelmiste regionaalministrite Madis Kallase ja Piret Hartmani juhtimisel koostati põhjalik ühistranspordireformi kontseptsioon, mille kandev osa on viies ühistranspordi põhisuunas väljaarendatav raudteevõrk, nende hulgas Haapsalu ja Rohuküla suund. Riisipere-Rohuküla raudteelõigu taastamisel on tehtud esimese etapi investeeringud. 2019. aastal avati Riisipere-Turba raudteelõik, mille statistika on meile tänaseks tõestanud, et tegemist on keskmisest kõrgemat omatulu teeniva liiniga. Tänaseks on olemas kõik eeldused, et raudteed edasi arendada. Turba-Rohuküla lõigul on tehtud ka enamus vajalikest ettevalmistustöödest, sealhulgas antud välja ehitusload kuni Rohukülani. Kuni Ristini on teostatud ka otsesed ehituse eeltööd, sealhulgas raadamine möödunud aastal. Tänase valitsuse otsus loobuda Turba-Risti lõigu rahastamisest teeb inimesed nõutuks. Tegemist on riigikavades kui ka poliitikates ja erakondade programmides ette nähtud tegevusega, mille etapiviisiliseks elluviimiseks on olemas ka rahalised vahendid. Kaks korda on selle projektiga jätkamiseks vahendid eraldatud, kuid valitsuse vahetamise järel on mõlemal korral need vahendid Reformierakonna juhtimisel tagasi võetud. Ja sellest lähtuvalt on küsimused ametisse asuvale regionaal- ja põllumajandusministrile, mis võiks olla rongi jõudmisel Rohukülla perspektiiv. Alla on kirjutanud kolleegid lisaks minule: Anti Allas, Ester Karuse, Helmen Kütt, Lauri Läänemets, Tanel Kiik, Jaak Aab, Züleyxa Izmailova ja Tiit Maran.

Aitäh! Ja Priit Sibul, palun, Riigikogu kõnetoolist.

Aitäh! Austatud esimees! Soovin Isamaa fraktsiooni nimel üle anda Riigikogu otsuse eelnõu, mis puudutab ettepaneku tegemist Vabariigi Valitsusele tõsta reservteenistuses oldud aja eest makstav toetus teenistujaid motiveerivale tasemele. Optimismi selle positiivseks aruteluks siin suures saalis annab ülemöödunud-nädalane arutelu, mis toimus meil komisjonis, kui arutati siin möödunud kolmapäeval toimunud idee arutelu sellessamas küsimuses. Ja kuigi eelmisel kolmapäeval see eelnõu toetust ei leidnud, sest nüansid ja aspektid olid sellised, mis ei võimaldanud suurel saalil seda toetada, siis komisjonis oli üle erakondade arusaam, et küsimus on oluline ja tuleb täita. Möödunud nädalal ka kaitseminister Pevkur käis riigikaitsekomisjonis ja lubas tegeleda sellega. Aga miks me selle eelnõu esitame, on see, et nii nagu ka moonaga, on ka selle küsimusega viivitatud arusaamatult kaua. Ka õiguskantsler Ülle Madise on juhtinud tähelepanu, et reservväelastele makstav toetus on ebapiisav, ja on teinud ettepaneku, kus reservväelaste toetuse hüvitise piirmäärad ei vasta enam praegusele elukallidusele ega motiveeri reservväelasi õppekogunemisel osalema. On võimalik ka toetuse piirmäära tõstmisel lähtuda Kaitseväe palgasüsteemi kõrgematest palgaastmetest või Eesti keskmisest brutopalgast. Samuti on võimalik sarnaselt vanemahüvitisega, millal säilitatakse isikule eelmise kalendriaasta keskmine töötasu, kehtestada reservväelastele makstava toetuse ülemmäär või arvestada piisavalt ka suurema sissetulekuga inimese huve, kuid kui ta välistaks samas võimaluse, et riik peab kandma ettenägematuid ja ülemääraseid suuri kulusid. Ja õiguskantsler palus veebruariks, käesolevaks aastaks ministril sellega tegeleda, aga ei tegelenud. Loodetavasti annab see Riigikogu otsuse eelnõu indu ministrile sellega kiiremas korras tegeleda. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud viis eelnõu ja ühe arupärimise. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele. Aga enne, kui me edasi läheme, on käsi püsti Helle-Moonika Helmel. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Siin oli juttu sellest, et siin mikrofonid ei töötanud ja ei olnud siin võib-olla mõnda asja kuulda. Hea kolleeg Reili Rand tundis siin muret Haapsalu raudtee rahastamise pärast ja rääkis, kuidas sotsidest ministrid eraldasid Haapsalu raudteele vahendeid. Ma ei tea, kas nagu ma ei kuulnud või kas ta ütles või ei öelnud seda, mainis ära, et ka EKREIKE valitsus eraldas omal ajal päris suured vahendid Haapsalu raudteele.

Aitäh, hea kolleeg! Teil on võimalik seda …

Kas teie kuulsite? Mina igatahes ei kuulnud.

Jah, aga teil on võimalik seda nüüd stenogrammist järele kuulata või vaadata, mida täpselt Reili Rand ütles. Ma ei saa seda lugeda protseduuriliseks küsimuseks, sellepärast et ka mina nii sõna-sõnalt ei jälgi, mida keegi ütleb, ja antud juhul ka see, mida Reili Rand ütles, ei puuduta kuidagi istungi läbiviimise protseduuri. Nii et ma ei saa seda protseduuriliseks küsimuseks kahjuks mitte kuidagi pidada.

Läheme edasi tänase päevakorra juurde ja meie tänane esimene päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu 568. Ja seda eelnõu palun siia tutvustama Riigikogu liikme Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Selle seaduse eesmärk on lõpetada taastuvenergia toetuste maksmine tuuleenergia tootjatele, et vähendada tarbijate elektriarvete koormust ja suunata toetused innovatiivsemate ja kuluefektiivsemate taastuvenergia lahenduste edendamiseks. 

Viimase 14 aasta jooksul on taastuvenergia toetuseks makstud üle 1 miljardi euro. See raha ei ole tulnud seina seest, see on kogutud Eesti elektritarbijate taskust, pensionäridelt, peredelt ja väikeettevõtjatelt. Riiklik sekkumine peaks olema õigustatud ainult siis, kui turg ei toimi, projektid ei ole ilma abita majanduslikult elujõulised. Aga kas see täna on nii? 

Juba 2021. aastal oli tuuleenergia tootmise elukaarekulu vaid 30 eurot megavatt-tunni pealt ning aastaks 2030 prognoositakse hinnaks kõigest 22 eurot megavatt-tunni pealt. Samas, Nord Pooli Eesti piirkonna keskmine elektri hind aastatel 2011–2020 oli 39 eurot megavatt-tunni eest ja analüütikud prognoosivad järgmiseks kümnendiks hinda vahemikus 50–60 eurot megavatt-tunni eest. See tähendab, et tuuleenergia tootmiskulu on täna juba madalam kui turuhind. Miks peaksime sellises olukorras endiselt maksma toetusi? 

Kas me ei peaks investeerima sellesse, mis tõesti vajab tuge –  energiatõhusus, kodutarbijate kaitse, energiasõltumatus. Toetuste maksmine äriprojektidele, millel on selge kasumiprognoos, on sarnane, nagu toetada hotelliketti, mille toad on täitunud. Ka taastuvenergia tootjad ise on leidnud, et nad ei vaja toetusi. 

Näiteks on tuuleenergia tootja Vindr Balticsi juht Marko Viiding öelnud järgmist, tsiteerin: "Meist palju madalamate elektrihindadega Skandinaavias, aga ka sarnase hinnatasemega teistes Balti riikides toimib energiaturg vaba konkurentsi tingimustes ja ilma riiklike toetusteta, mis tähendab, et ellu viiakse vaid parimad projektid. See omakorda aitab alandada energia lõpphinda tarbijate jaoks ja toetab konkurentsivõime kasvu."

Riiklike toetuste najal viiakse ellu projektid, mis on väheefektiivsed või paigutatakse energiatootjad sinna, kus nende kasutegur on madal. Ja kui me vaatame tuuleenergia assotsiatsiooni leheküljelt viimaseid andmeid, saame tuulikute energiatootmise kasuteguriks kõigest 20%. 

Ja veel, küsitavusi tekitab ka taastuvenergia toetuste maksmise läbipaistvus. Kas Eesti maksumaksja peab jätkuvalt rahastama taastuvenergia toetusi, kui need ei ole läbipaistvad, õigustatud ega mõistlikult suunatud? Vastus on: ei pea. Soovitan teil kõigil lugeda 21. märtsi Õhtulehes ilmunud põhjalikku artiklit Priit Pärnapuu sulest. Artikli pealkiri on "Mesimagus, aga läbipaistmatu äri". Artiklis toodi välja, et toetused moodustavad taastuvenergia tootjate tuludest keskmiselt umbes 20%. Kuid isegi siis, kui see viiendik ära jätta, jäävad ettevõtte kasumid märkimisväärseteks. Viimase 14 aasta jooksul, aastatel 2010–2024 on riigi nimel tegutsev Elering maksnud välja taastuvenergia toetusi rohkem kui 1 miljard eurot. See raha pole tulnud tõesti, nagu ma ütlesin, seina seest, vaid iga Eesti elektritarbija taskust. 

Konkurentsiamet jõudis juba 2021. aastal – ajal, mil elektri hind ei olnud veel hüppeliselt tõusnud – järeldusele, et tarbijatele on pandud põhjendamatult suur maksukoormus ning taastuvenergia toetused tuleks järk-järgult kaotada. Tänase oluliselt kõrgemate elektrihindade juures kõlab see järeldus veelgi põhjendatumalt ja aktuaalsemalt. 

Siiski raiub Kliimaministeerium koos tuule- ja päikeseparki omavate ettevõtetega vastu, et ilma riiklike toetusteta ei suudaks taastuvenergia tootjad turul ellu jääda. Kui aga vaadata, kes on need ettevõtted, kellele Elering tasub taastuvenergia toetusi, siis vaatepilt on kummastav. See ei ole kohane õigusriigile ja on pigem omane mingile korruptiivsele üksusele. 

Toon ära mõned küsitavad ja kummalised asjaolud. Esiteks, meil puudub koondnimekiri ettevõtetest, kes toodavad taastuvelektrit tuule või päikese abil. Teave on hajus ja süsteemne ülevaade puudub. Elering maksab toetust sellele, kellele kuulub liitumispunkt. Seejuures pole avalikult teada, milline ettevõte tegelikult toodab võrku minevat elektrit, ka see kuulu nii-öelda eraõigusliku info sfääri. On juhtumeid, kus toetust makstakse ettevõtetele, mis toimivad ilma tegevusloata, ehkki Konkurentsiameti sõnul on elektri tootmises tegevusluba nõutav. Põhjus on see, et toetuse saamine ei eelda tegevusloa olemasolu ja see tekitab ka õigusselguse probleeme. See tähendab, et nad ei ole läbinud ametlikku kontrolli ega kvalifitseeru tegelikult tootjatena. Ent ometi liigub raha nende arvele. 

Toon ka ühe markantse näite. Näiteks Varja Windfarm OÜ on saanud 2021. aastast Eleringilt 2,9 miljonit eurot taastuvenergia toetust. See on silmatorkavalt suur summa. Viie aasta peale on kõigest 21 ettevõtet rohkem toetust saanud. Kui aga võtta Varja Windfarmi OÜ majandusaasta aruanne ette, leiab sealt üksnes 2021. aastal makstud toetuse summas 702 948 eurot. Järgnevatel aastatel poleks ettevõte justkui tegutsenud. Müügitulu piirdub mõnesaja euroga. See näitab, kui lõtv on olnud järelevalve ja kui vähe tegelikult kontrollitakse toetuste saajate tausta ja vastavust nõuetele. Kui riik ei suuda isegi elementaarseid tingimusi nagu tegevusloa olemasolu jõustada, siis ei saa toetuste süsteemi enam usaldusväärseks pidada. Selline olukord vähendab usaldust riigi enda vastu. 

Me ei saa aktsepteerida olukorda, kus maksumaksja raha liigub ettevõtetele, kes ei täida seaduspärast kohustust omada tegevusluba. Aastatel 2020–2024 on umbes iga viies toetust saanud ettevõte tänaseks tegevuse lõpetanud. See seab küsimärgi alla ka toetuse kasutamise tõhususe ja kestlikkuse. Enamik toetust saanud ettevõtete tulu, kasu ja netovara ei viita mingile karjuvale vajadusele riiklikule toele. Vastupidi, paljudel juhtudel ületab ettevõtte kasum saadud toetuse mitmekordselt. 

Me ei toeta fossiilkütusetootjaid, miks siis toetame taastuvenergiat, kui see on tehnoloogiliselt küps ja nii kasumlik? Pikemas perspektiivis peaks riik looma raamtingimused, infrastruktuuri, kuid ei pea jääma energia tootmise otseseks rahastajaks. Avalik raha tuleb suunata sinna, kus turg ei toimi, näiteks teadus- ja arendustegevusse või kohalike energialahenduste toetusesse, mitte suurtootjate kasumisse. 

Taastuvenergia toetuste skeemil on ka sotsiaalne mõõde. Maksmine toimub kõigi elektritarbijate arvel, sealhulgas väiksema sissetulekuga pered, kes maksavad proportsionaalselt rohkem. Samal ajal liigub raha suurinvestorite ja ärihiidude taskusse. See on otsene rahaline ümberjagamine vaesematelt rikkamatele. 

Küsimus ei ole ainult efektiivsuses, vaid ka õiglustundes. Toetused peavad olema suunatud abivajajatele, mitte neile, kes niigi kasumit teenivad. Me peame lõpetama arutult ja kontrollimatult toetuste maksmise, kui need ei täida oma eesmärki ega ole põhjendatud. Me ei saa jätkata olukorda, kus maksumaksja raha voolab läbipaistmatutesse skeemidesse, seaduse piiril tegutsevatesse ettevõtetesse, kasumimarginaalidega ärimudelitesse, mis ei vaja abi. Selle asemel peame looma ausa ja selge mänguvälja, kus toetusi saavad vaid need, kes tõesti vajavad seda ja kus iga euro aitab Eesti majanduse kasvule. 

Seetõttu palun toetada eelnõu, mis lõpetab taastuvenergia toetuse ohjeldamatu maksmise. Nii enam jätkata ei saa. Aitäh! Ja olen valmis vastama teie küsimustele.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Ja küsimusi tõesti on. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma kahtlemata toetan seda eelnõu, aga ma tahaks [minna] veel kaugemale. Nimelt, kui me liikluses osaleme, siis peab autol olema kindel turvavarustus, seal, ütleme: helkurvest, eksju, tõkiskingad, tulekustuti, ohukolmnurk ja nii edasi, selleks et tagada ohutus. Tuulikute ehk tuugenite puhul pole üldse mingit regulatsiooni ehk seadus täiesti puudub, mis on seal ohtlik ja mis seal ei ole. Teatavasti on ju tuugenid ka saasteallikad. Ehk siis annab sealt …heidet või siis ohtlikke kemikaale turbiinide juurest või siis, ütleme, ka infraheli. Infraheli osas on selgunud, et näiteks Saarde tuulepargil mõõdeti taotlemata aparaadiga ja tehti ometi riiklikku järelevalvet. Minu küsimus on hoopis aga selline: äkki me peaksime üldse seni, kuni puudub regulatsioon ja seaduslik alus, nende tuulikute tegevuse üldse peatama?

Aitäh, hea küsija, küsimuse eest! Väga õige tähelepanek. Meil on välja kujunenud mõnes mõttes nagu metsik lääs, et normid ja regulatsioonid on jäänud kehtestamata, aga juba tegutseme. Ma kujutan ette, milline kaos valitseks tõesti liikluses, kui meil ei oleks neid regulatsioone: laseme piiramatus või täiesti ohjeldamatus koguses autod liiklusesse, mis sõidavad üle 100 kilomeetri tunnis, ja me ei piiraks neid. Jah, väga nõus. Mina leian ka, et selline regulatsioonide puudumine, tuuleenergeetikas eriti, tuleb lõpetada. Me peame kehtestama normid, uurima, kas tuulikud, kuidas need mõjuvad, kuidas need mõjuvad looduskeskkonnale, kuidas nad mõjuvad inimestele. Ma tuletan meelde, et 2019. aastal saatis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium omavalitsusjuhtidele kirja – märgukirja, et kuhu siis planeerida tuulikuid. Ja selles märgukirjas oli öeldud, et tuulikud tuleks eelkõige planeerida aladele, mis on varem olnud kasutuses tootmismaadena ja vähemväärtuslike põllumaadena, ja mitte üldse metsa. Siis täna me oleme jõudnud olukorda, kus enam seda ei arvestata, vaid justkui ainukene norm, millest lähtutakse, on üks kilomeeter inimasulast. Ja sellised tuulikud, mida praegu planeeritakse maismaale, need on ligi 300 meetrit ja need ju kategoriseeruksid eelkõige justkui meretuulepargiks, meretuulikuteks. Ja meretuulikutel on meil ju teised normid: mõju ulatust uuritakse kuni 20 kilomeetri ulatuses. Aga nüüd me teeme needsamad meretuulepargid maismaale ja uurime mõju ulatust kõigest kahe kilomeetri ulatuses. Et jah, ma olen nõus teiega.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Evelin! Me teame, et elektri hind elektriarvel moodustab varsti juba tarbija jaoks ühe väiksema osa kogukulust. Kuigi ka elektri hind on talumatult suur, on arve kogusummast ju suurem osa juba võrgutasud ja loomulikult ka osa sellest taastuvenergiatasu. Ja taastuvenergia toetused on asi, mida me näeme seal arvel ja mis on otseselt välja kirjutatud, samas aga veelgi suurem on taastuvenergeetikute tuleviku tegevuse tarbijalt kinnimaksmine selles mõttes, et me ehitame neile ka seda juhuelektrile, juhuenergeetikale, juhuelektrile vajalikke võrkusid. Kas ei peaks selle seaduse mõistes ära lõpetama ka juhuelektrit taluvasse võrku kallite investeeringute tegemise? Sest kõike seda poleks ju tarvis, kui ebateaduslik rohepöördejutt ära lõpetada, sest meil on olemas võrgud, ja kui me läheksime ikkagi üle, taas tagasi üle põlevkivienergeetikale suuremas osas, siis poleks neid investeeringuid üldse vaja ja kõik need suured elektriarved jääksid tarbijale ka ära.

Aitäh! Väga hea küsimus. Me väga vähe räägime, kui kallis on võrgutasu ja kui kallis on ka võrku investeerimine. Meie kõrgepingeliinid on ehitatud suunaga Narvast üle Eesti. Aga kui me vaatame, kuhu on planeeritud need tuulepargid üle Eesti – need ei jää nende kõrgepingeliinide, nende ühendussõlmede, tähendab, lähedusse, need erinevad hoopis sellest. Meie väljaehitatud ühendusliinid ei kattu planeeritavate tuuleparkidega, mis tähendab seda, et vajame suuri investeeringuid ka kõrgepingeliinide väljaehitamiseks, alajaamadeks. Sellest väga vähe räägitakse, sest võrgutasu on jälle tarbija kanda. Ehk siis, kui me kõik need kokku arvutame, mida tähendab uute võrguliinide väljaehitamine, siis see taastuvenergia on väga kallis. Tuuleenergia on väga kallis, sest me ei näe veel seda osa või meile ei räägita sellest osast, mida tähendavad need võrguühendused ja need investeeringud võrguühendustesse.

Kolleeg Arvo Aller, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Väga mõistlik eelnõu ja kindlasti tuleb seda toetada. Ma küsin sellises kontekstis, et kui nüüd kõrgepingeliinide ehitamine vajab lisainvesteeringut ja see võetakse tarbija taskust ja needsamad juhuenergia tootmiskohad on praegusest elektrivõrkudest, ülekandeliinidest kaugemal, siis tegelikult on see kõik näilik, et kõik on odav. Kui me räägime siin efektiivsusest ja kiitusest, et kõik tuuleenergia on odav ja maksame peale sinna, äkki annaks seda eelnõu siis täiendada, et kui võtta näiteks päikeseenergia tootjatelt toetus ära, et kogu see taastuvenergia peab ise hakkama saama. Kas seda annaks eelnõuga siduda?

Aitäh! Väga hea küsimus. Kui me vaatamegi, kuidas taastuvenergiatasu väljamaksmine toimub, siis see kõik on ääretult läbipaistmatu. Samas on näha, et taastuvenergiatootjad saavad suurepäraselt hakkama, nad teenivad kasumeid miljonites ja see riigi toetus sealjuures on ainult üks viiendik. Jah, väga hea mõte, seda eelnõu tuleks laiendada ka päikeseenergia tootjatele.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Minu poole on ka pöördunud mitmed taastuvenergia tootjad, lausa suurtootjad, kes on ka taastuvenergia toetuste najal ehitanud nii tuuleparke kui ka päikesejaamasid. Ja nad on küsinud minu käest, et aga nad ei julge praegu investeerida vastu turgu, nagu öeldakse. Nendel on projektid, mis on pooleli, ehitusload on olemas, aga nad ei tea, mida nüüd teha, sellepärast et kui nemad teevad ilma toetuseta ja tulevad, nii-öelda pakutakse jälle raha, kas nad julgevad üldse seda teha. Milline on teie arvamus sellest, et kuidas me konkurents selles valdkonnas saab püsida, kui on ebakindlus kogu selles sektoris?

Jaa, ma saan väga hästi aru, millele te viitate. Tõesti, tänu sellele toetusskeemile ongi jäänud elektri, taastuvenergia tootjad justkui ootele. Nad ei julge teha neid asju ilma toetuseta, siis nad langevad konkurentsist. Aga see ongi riiklikult tekitatud selline ebakindel olukord. Ka meil oli komisjonis ju sellest juttu, kus ka Kliimaministeeriumi esindaja ütles, et tõesti väga paljud taastuvenergia tootjad on pöördunud nende poole teatega, et nemad on valmis ehitama tuuleparke ilma toetuseta, aga nad ei ole seda teinud, kuna nad ju siis kaotaks konkurentsis. Mõelge ka, et korraga tekib siis turule tootja, kes saab ühe viiendiku kasumi riigilt, ja teine peab hakkama saama ilma selle lisaboonuseta. Ma arvan, et meie taastuvenergiaturule mõjuks väga hästi olukord, kus on selgus majas, et toetusi ei ole ja hakake ehitama.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Üks põhiline lause, mida praegu valitsus välja räägib, on see, et raha ei ole ja raha on vähe ja nii edasi. Aga ometi on olemas laual nendel kaks põhilist teemat. Üks on sõjajulgeolek ja teine on tuulikute ehitamine, õigemini, toetuse maksmine selles osas. Minu meelest, kui ma nüüd õigesti mäletan, siis ma kolmapäeval kaitsesin eelnõu, millega reservväelastele makstakse õppekogunemise eest toetust ja seda suurendada. Siis Helle-Moonika Helme – ma vabandan, kui ma eksin praegu – küsis väga selgelt ära, kumb on tähtsam. Mina muidugi, kas tuugenite ehitamine või, ütleme, riigikaitse, siis ma arvan, et siin ei ole saalis, vähemalt saalis kindlasti on need, kes räägivad vastupidist, aga Eestimaal pole inimest, kes räägiks vastupidist juttu. Ikkagi riigikaitse on tähtsam. Kas ka teie olete samal seisukohal, et oluline on riigikaitse, aga mitte välisfirmade toetamine?

Väga õige tähelepanek jälle. Olen teiega sada protsenti nõus. Meie praegune julgeolekuolukord on seadnud meid sellisesse seisu, et meil peaks olema prioriteet number üks riigi julgeolek, mitte rohepööre. Ja see raha, mida nii kergekäeliselt lubatakse küll meretuuleparkidele, küll maismaatuuleparkidele – seal nagu ei küsita, kust see raha tuleb, kuidagi on see raha olemas. Samas, kui meil on vaja reservväelastele hüvitada nende õppuste päevi, siis korraga raha ei ole. See on kuidagi väga inetu, kui hakata mõtlema neid taustasid, mis siis on meie riigijuhtide peas. Kas nad siis ei hooli meist? Kas nad ei hooli rahva julgeolekust? Siit läheb mõte veel kaugemale, et nad ei hooli riigist. Aga kui nüüd vaadata, kuidas neid taastuvenergia toetusi makstakse – need on väga hämarad. Siit võib lugeda välja ka isikliku kasu teenimise eesmärgi. Ma tõin näitena, et väga paljud ettevõtted, mis on saanud taastuvenergia toetusi, on tänaseks lõpetanud tegevuse. Neile on kulunud 400 miljonit. Nad ei püüa tuult väljal, me ei tea, kellele või kuhu see raha lõpuks kadus. Aga tõesti, kui on vaja selliseid konkreetseid riigile olulisi asju, nagu kas või reservväelaste toetamine, siis kurb on, et seda raha ei leita. Tõesti väga kurb.

Anti Poolamets, palun! 

Tõesti on kahju, et ei jätku ju raha, samal ajal kui seda laristatakse lausa miljardites. Ei jätku raha ajaloo madalaima sündimuse ajal lihtsalt perede toetamiseks, aga mingitele tundmatute välisfirmadele … Kui ma tuletan meelde, et Vinni vallas oli mingi endine Aerofloti investor, kes tahab sinna jõuga oma tuuleparki pressida. Tähtis mees küll, kes pärast Krimmi okupeerimist Aeroflotti investeeris. Me peame talle hirmsasti raha laadima. Aga veel, tegelikult on pool rehkendust ju ka valitsuse poolt kogu aeg puudu. Kui me räägime näiteks Paldiski energiasalvest, siis nad nõuavad riigi garantiid 20 aastaks, tulu garantiid. See on gigantne summa! Ja siis veel loodavad, et riik ostab 38 miljonit gneissi, mida nad sealt maast välja kaevavad, poole miljardi eest ära. See on ju üks tõeline spekulatiivne maailm, kus üldse need nõuded ei saagi otsa.

Aitäh! Tõesti on väga palju selliseid olukordi, kus me vaatame, et nende arendajate taust on väga kahtlane. Ka nende salvestusjaamade taust oli väga kahtlane, olid pankrotimeistrid. Samuti Vinni vallas, vaatad selle ettevõtte majandusnäitajaid, siis sa näed, et nad ei oleks võimelised ühtegi tuulikut üles panema. Null maksu riigile, kaks töötajat, loodud 2019. aastal. Selliseid näiteid saab veel ja veel tuua. Mõnes mõttes on see julgeolekuoht. Me ei tea, milliseid ettevõtteid me tegelikult laseme oma taastuvenergia tootmisesse, me ei tea, kuhu see raha kaob. Noh, kui me vaatame, et kümne aasta jooksul on terve miljard läinud mingitesse toetustesse, suurettevõtetesse, kelle kasusaajad on mingid tõesti kuskil tundmatus, väga kaugel olevad välismaalased, ja see on kuritegelik meie oma inimeste, meie suurperede, pensionäride ja kõikide puudust kannatavate inimeste suhtes, kes iga kuu peavad nägema oma elektriarvelt seda taastuvenergiatasu.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! No mina tean, et te olete energeetikasektori omale hästi selgeks teinud, ja mind huvitab teie arvamus, mis puudutab põlevkivienergeetikat. Nimelt on professor Alar Konist hästi palju rõhutanud varasemalt, et meil on olemasolevad katlad. Neid tuleks arendada sellega, et panna sinna CO₂ püüdurid peale, ja me ei peaks kõiki neid erinevaid lahendusi niimoodi Eesti läänekaldale välja ehitama – taristut ja merre ammugi betooni valama tuulikute jaoks. Miks me ei kasuta seda oma põlevkivi ressurssi ära? Ja ta rõhutab eriti, et nüüd, kui on julgeolekukriis, siis on elementaarne, et Eesti riik kasutaks ennekõike oma maavara, ja ei põhjustaks sellega, eks ole, ka elektrihindade tõusu. Tema räägib seda väga diplomaatiliselt, proovides poliitikuid mitte häirida. Aga ma ei ole kordagi tähele pannud, et professor Konistit keegi kuulda võtaks või sellega oma energia varustuskindluse plaanis arvestaks. Öelge teie, kas me leiaksime koos viisi, et võetaks meie enda energeetikuid kuulda, ja mida selleks tegema peaks ja mis teie sellest põlevkivi ja püüdurite plaanist arvate?

Aitäh! Väga hea küsimus. Mina usaldan teadlasi, mina usaldan teadust ja mina usaldan professorit. Kui on inimene, kes on õppinud, ja ta tunneb matemaatikat – ta ei räägi meile elektrimolekulidest, tal ei ole ka ärihuve, ta on heast tahtest, heast usust oma teadusesse, ja seda enam, et põlevkivi, see on ju meie oma, see on ju meie igipõline rikkus. Me oleme tulnud väga raskest majandusseisust 1990-ndatel välja just sellega, et meil on odav elekter olnud. Ja kui rääkida, et näed, põlevkivile ei saa CO₂ püüdureid peale panna, kuna sellega läheb sama kaua aega kui tuumajaamaga, siis ma ei usu seda. Ma arvan, et kui me oleks natukenegi pingutanud selle nimel, et põlevkivielektrit arendada, kaasajastada – juba praegu on sellised filtrid vahel, kus õhk on puhas. Me ei saa siin rääkida enam neid lugusid sellest, et Ida-Virumaal on kohutav atmosfäär, kohutav õhk, lapsed jäävad haigeks. Ei, väga kaasaegne on. Ja mina olen seda meelt küll, et põlevkivienergia, meie teadmine, meie oskused, väga vähestel maailmas on sama palju teadmisi, sama palju oskusi põlevkivienergeetikas, kui on Eestil. Ja leian, et seda tuleks kasutada, kuni me muutume veel innovaatilisemaks ja jõuame tuumaenergia kasutamiseni.

Ja Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kas Eestis on piisavalt loodusvarasid, mis võimaldaks meil tagada energiajulgeolekut ilma rohepöörde ideoloogilist suunda? Ja kas teie arvates peaks olema roheenergia täielik eitamine või siis mõistlik ja tasakaalustatud arendamine paralleelselt olemasolevate fossiilkütustega?

Aitäh! Väga hea küsimus, ja vastus juba peituski küsimuses. Jaa, loomulikult peaks olema tasakaalustatud. Me teeme jälle vastupidi, et kõigepealt me teeme seda juhuslikku võimsust, aga tegelikult me peaksime algama, alustama sellest, et meil oleks olemas juhitav võimsus, ja juhitavale võimsusele me teeksime kõrvale sobivatesse kohtadesse hea efektiivsusega nii-öelda taastuvenergiat, olgu see siis päikesepaneelid või tuulikud. Meil selle asemel, et päikesepaneele panna väärtuslikele põllumaadele, nagu praegu pahatihti on juhtunud, võiks need olla tehaste katustel, kortermajade seintel. Aga odavam oli nähtavasti panna kuhugi põllule. Ei, tõesti, tuulikut, tuuleenergiat, ma leian, et on juba piisavalt, võib-olla veel natukene mahuks, aga see, mis on nagu eesmärgiks seatud arendajate poolt, on lausa planeeringusse pandud 6300 megavatti võimsust.

Ja kui nüüd vaadata, et öeldakse küll, et see kõik ei lähe kasutusse, siis tuuleenergia probleem on ju ikka ja alati see, et meil ei ole seda energiat, kui tuul ei puhu, ja see näitab ka seda, et tuuleenergia mõnes mõttes, kui me vaatame neid näitajaid kas või taastuvenergia assotsiatsiooni lehekülje pealt, et see kasutegur on 20%. Seal on toodud need koguvõimsused ja kogutoodang ja kui ma 2024. aasta peale selle ära jagasin, siis ei ole, ma ei tea, ettevõtjad ju ei ehitaks või ei toodaks midagi sellist, millel on nii väike kasutegur. See on nagu võrreldav, et sa ostad omale viis autot – mõned ostavad küll –, aga oletame, sa ehitad omale viis maja ja elad ainult ühes. Tuuleenergiaga see vähene efektiivsus on see probleem ka, ta on liiga väikese tootlikkusega. Ja praegu ma leian küll, et me oleme seda tuult juba nii palju arendanud, et needsamad taastuvenergia tasud võiks suunata võrgu arendusse, võiks suunata teistesse energiavaldkonda, kas või teha tõesti ka seda võrku ja ühendusi paremaks, sest seda kõike on ju meil vaja, kui me ka taastuvenergiat toodame.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Siin kolleeg Mart Maastik muretses tuuleenergeetika arendamine ootuste pärast, et nad ei saa tuleviku mõttes kindlad olla, et neil tasub üldse investeerida või siis kas tasub või pigem mitte. Samas ei saagi oma äri üles ehitada või tahta üles ehitada kindlustundele, mis tuleb riigi rahakotist või maksumaksja rahakotist. Kui sellised skeemid üles ehitatakse, eriti äris – no see ei ole ju turumajandus, seda me nimetame või kuidagi teisiti. 

Ma arvan, et kui riik tahaks tulevikku investeerida, siis tuleks see garant anda pigem peredele ja emadele ja lastele. Vot see oleks tõeline riiklik investeering, mitte garanteeritud tulu mingile ärisektorile, mis on kõigele lisaks veel ideoloogiline. Mis sa arvad, kui riik investeeriks selle raha, mis on praegu kavandatud tuuleenergeetikale või üldse taastuvenergeetikale, miljardid-miljardid, ka võrkude arendamisele, pigem perepoliitikasse, kas siis oleks Eesti rahval rohkem tulevikku kui vaesuses kuhtumine kuskil õudsete tuulikute all?

Aitäh! Väga valus teema. Ma leian, et sündimuse probleemi lahendamine on sama tähtis kui majanduse ja julgeolek. Kellele me seda riiki hoiame ja ehitame, kui meil ei ole lapsi, kui meil ei ole tulevikku? 

Aga ma tooksin veel ühe näite siia kõrvale. Raul Eametsalt, kes on Bigbanki peaökonomist. Ta ütleb, et kliimaeesmärgid, mille nimel me ju kõike siin teeme, maksame ennast oimetuks, võivad olla Eestile ohtlikud. Ta ütleb, et Venemaal on suhteliselt savi kliimaeesmärkidest. 

Ja tõesti, kui me kulutame kogu selle raha, selle piskukese, mis meil on, mingite suurettevõtete kasumi tõstmiseks ühe viiendiku võrra, 20% võrra, siis me ei jõua küll eriti kaugele oma majandusega. Kas või seegi, et kümne aasta jooksul on see miljard, mis on taastuvenergia toetuseks makstud, nagu kaduma läinud. See 1 miljard, see tähendab, et imikust raugani, igaühe käest on see 1000 eurot ära võetud. 

Jah, meil on, riigil on prioriteedid paigast ära. Ma enne vihjasin ka oma vastuses sellele, et mulle tundub, et praegust valitsust ei huvita ei Eesti rahvas ega Eesti riik, vaid kuidagi oma semud, kes kuskilt selle raha nendeni kaudselt suunavad ja nende võimu kindlustavad. Aga see ei ole jätkusuutlik. Ja ma ei tea, mis lõpuks peab juhtuma enne, kui Reformierakond hakkaks hoolima sellest, et Eesti riik kestaks läbi aegade.

Anti Poolamets, palun! 

Ma muretsen ikka jätkuvalt sellepärast, et needsamad hiigelsubsiidiumid kipuvad voolama hoopis veel omakorda välisinvestoritele. Nende kaudu veel subsideerime hoopis võib-olla Saksamaale odavama energia hankimist, sest … Ma toon näite Liivi lahe meretuulepargist, kus on ju gigantne hulk meretuulikuid: 84 tükki koguvõimsusega 1000 megavatti, mis oli plaanis. Ja sinna tulid koguni rahvusvahelised investorid: Sumitomo Corporation ja siis omakorda selle taustal veel Warren Buffett, üks maailma jõukamaid mehi. Ehk siis õngitsetakse vaese Eesti maksumaksja kallal maailma superrikaste poolt, et saaks aga võtta midagi ja seda Saksamaale müüa meie enda poolt subsideeritud elektrina. Mingisugune tõeline suure ja väikse Peetri skeem on siia ehitatud.

Aitäh küsimuse eest! Aeg-ajalt ….. argumente leida ebaloogilisele käitumisele. Sa püüad nagu mõista, et miks seda tehakse, kas ollakse kasulikud idioodid, kas ollakse ahned või mis seal taustaks on, sest tuuleenergia tootmiseks, võtame kas või, kus need komponendid tulevad. Need tulevad Hiinast, üldse 70–80% kogu maailmatoodangust, tuuleenergia, nende tuulikute komponentide toodangust tuleb Hiinast. Samuti toodetakse Hiinas 80% ka elektriautode akudest. Ja mida siis see roheline energia meile, kogu Euroopale tähendab, me turgutame ju Hiina majandust. Samal ajal, kui Hiina ise toimib palju rahulikumalt selle juhuenergia ülevõtmisel. Hiina avab nädalas ühe söeelektrijaama, faktikontroll on seda tõestanud, muide. Ja ma tahakski küsida, et kas meie eesmärk on Hiina majanduse toetamine, unustades sealjuures nii oma julgeoleku kui ka majandusse. Majanduskasvust ei tahaks praegu rääkidagi. Aga tundub küll, et, ma ei tea, nähtavasti on ka võib-olla Hiina lobistid head tööd teinud, kui ma püüan seda olukorda, mis meil praegu taastuvenergiaturul on tekkinud, kuidagi loogiliselt põhjendada. Siis võib-olla jah on see Hiina, pluss siis rumalus, pluss ahnus. Ühtegi mõistlikku põhjendust sellisele toimimisele ma ei oska leida.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud ettekandja! Ma peatuksin korraks teemal energeetika ja noored nüüd selle eelnõuga seoses. Nagu me teame, on tegelikult võimalik meil seda kallist elektri hinda maksta taastuvenergeetikat toetades ainult selle arvelt, et me ise vaesume, et me saame endale lubada kõike palju vähem ja saame maksta kallist elektri hinda. Aga meile räägitakse siiamaani teist juttu, et kui tuleb tuuleenergia, siis hakkab see hind odavnema. Palun lükake see ümber. Aga nüüd noortest kõneledes, nendel ju teatavasti on kliimaärevus ja nemad toetavad taastuv- ja roheenergeetikat sellepärast, et meil saab kliima hukka, kogu põlevkivienergeetika ja fossiilsed kütused mõjutavad globaalset palju rohkem ja sellepärast tuleb jäägitult ja koheselt ja kiiresti minna üle taastuvenergeetikale. Mida te ütleksite nendele noortele? Kas neid hirmutatakse ülearu või kuidas me saaksime nemad ka tuua päris energeetika arutelu juurde, mis on tõsiselt võetav?

Aitäh! Väga hea küsimus. Noored tõesti on ärevuses, et kliima soojeneb. Eks see on ka nende inimeste eesmärk, kes seda ärevust on noortesse süstinud. Noored, kes muretsevad, on tundlikumad kõikide looduses olevate liikide ja loomade pärast, on empaatilised. See on hästi kuritahtlik noorte ärakasutamine oma agenda elluviimiseks. Kui me tuletame meelde, kuidas me üldse täna nende tuulikuteni oleme jõudnud – on ju kõik selle CO₂ pärast. CO₂, paisates loodusesse, pidavat loodust soojendama. Võimalik, et on ka vastupidi: soojenev kliima hoopis toodab CO₂ juurde. 

Aga mida ma ütleksin noortele? Tegelikult see tuuleenergia ongi väga loodust kahjustav, eriti Eestis. Meil on planeeritud tuuleparke 29 omavalitsusse, mis on üle Eesti laiali. Ja kui ma vaatan neid valdasid, kus need asuvad – need asuvad looduskaitsealadel, need asuvad otse rohevõrgustike keskel. Võetakse maha metsa, hävitatakse loomulikku looduskeskkonda ka tundlikutele liikidele, raadatakse, ligi üks hektar läheb puhtalt vundamendi alla, lisaks hektar juurdepääsuteedeks. See kõik on väga loodust kahjustav. Seda enam, et tuulikute labad eraldavad erosiooni toimel bisfenool A-d, mis on väga sarnane oma molekuli ehituse poolest östrogeeniga. See toob loodusesse häiringuid ja see on nende tuulikute labade tugevuse, täiteaine tugevuseks. Ja seda tuulikute laba ju ei osata töödelda, ei osata uuesti kasutusele võtta, vaid maetakse maasse. See, mis taastuvenergiaga kaasas käib, see kahjustab loodust palju rohkem. Ja lisaks veel, kui vaadata, kui madal on selle taastuvenergia tootlikkus – see näitabki seda raiskamist, seda meeletut raiskamist mingi tillukese asja saamiseks. See on umbes nagu kabenupu saamiseks me raiume puu maha. Ma ei tea, kas noortele on võimalik seda niimoodi selgitada, sest kliimaärevus on tõesti-tõesti noorte hulgas väga-väga suur. Eks me peame nendega rohkem rääkima. Rohkem rääkima ja ütlemagi neile, et see 20 sugu on fiktsioon. Ikkagi mees ja naine on looduses, mitte 150 erinevat sugu. Neid valesid on nii palju, mille eest tuleb noori kaitsta, ja kliimapaanika on üks vale.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Mina vaatan seda asja ka natukene niimoodi, et kuna me oleme selliseks Euroopa Komisjoni kolooniaks muutunud, siis kusagil Brüsseli vastavates direktoraatides on pandud näpp kaardi peale ja vaadatud – ahhaa, Eesti, see on nii hõredalt asustatud, et siia võib panna need tuuleveskid püsti ja see ei sega kedagi. Kui me võrdleme nüüd Saksamaa või Prantsusmaaga, mis on väga tihedalt asustatud: las toodavad meile seal oma hõredalt asustatud aborigeenide riigis elektrienergiat. Ja kas me ei võiks äkitselt hoopiski selle kandi pealt seda asja vaadata?

Jah, aitäh küsimuse eest! Tuuleenergia tootjad on ise ka välja öelnud, et nemad on selle pargi valinud sinna looduskaunisse kohta sellepärast, et seal on hästi vähe inimesi. Esiteks peab ju maksma talumistasusid: mida vähem on seal inimesi, kes võiks seda nõuda või seda takistada … Ma toongi näite Lääne-Virumaalt. On üks tillukene Tudu küla, ühel pool on Tudu soo – maastikukaitseala – ja seal keskel on kuskil 300 või 150 vahel, inimesed elavad suviti rohkem linnas. Ja see väike asula on kolmest küljest tuulikutega kaetud. Tuulikupargid piiravad nii idast, läänest kui ka lõunast ja siis see kaugus on kõigest üks kilomeeter. Kujutage ette, kui nüüd päike hakkab hommikul paistma, siis see väike asula on põhimõtteliselt kogu päeva nendes vilgutuse piirkondades. Ja nad peavad ära kolima, sest, hea küll, müra kannatad välja, paned kõrvaklapid pähe, aga sa ei saa seda vilgutust välistada, sa ei saa pimedana ringi kõndida. Sa võid kurdina ringi kõndida, aga pimedana sa ei saa ringi kõndida. Et jah, mul on ka see tunne, et me oleme justkui nagu mingi koloniaalmaa, kus meilt võetakse need loodusvarad ära. Meie suur ressurss on ju maa, meil on kõige rohkem Euroopas nähtavasti ühe inimese kohta maad. Ja sedasi siis tullakse ja võetakse selliste meetoditega ära, rääkimata sellest, et me oleme ka mõnes mõttes nagu prügimägi: Iru elektrijaama läheb päris suures koguses Euroopa prügi põletusse. On ju nii, jah, eks? Martin ei nooguta, jah, aga see on üks osa, kus ma tunnen, et see, et me oleme väikesed, me oleme kuskil Euroopa äärealal ja me oleme nii rumalalt kõigega nõus, mis sealt Brüsseli poolt tuleb, seab kogu selle Eesti rahva väga haavatavasse olukorda.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kas te olete ka mõelnud, et siin räägitakse sellest 2,5 miljardist või isegi 3 miljardist, mis läheks justkui tuulikute toetuseks, et kui selle raha eest hoopis tegeleda juhitavate võimsustega ehk suunata see põlevkivienergeetika moderniseerimisse, üle riigi luua näiteks omavalitsustele võimalused oma küttesüsteemi rekonstrueerida, et saaks kasutusele võtta koostootmisjaamad, mis toodavad kohapeal nii elektrienergiat kui ka soojust ja mis tegelikult hajutatuna üle Eesti oleks ka väga hea julgeoleku mõttes, kui palju tegelikult saaks ära teha selle 2,5 miljardiga energeetika vaates, mis oleks päriselt püsiv stabiilne elekter, miks seda ikkagi teha ei taheta? Kas teil on tulnud arusaam, miks seda asja aetakse ikkagi selle ebastabiilse tuuleenergia peale, samal ajal, nagu nad ise ütlevad, neil ei ole mõtetki oma tuulikuid tööle panna, kui elektri hinda odav? See tähendab, et tegelikult me saame tuulikud ja saamegi kalli elektri hinna endiselt. Miks siis ei soovita nende juhitavate võimsustega tegeleda?

Aitäh! Väga hea küsimus. See oleks mõistlik plaan, tegelikult ka, et investeerida millessegi sellisesse, kust me saame elektrit nii palju, kui me tahame, nii palju ja sellel ajal, kui me seda vajame. 

Aga mul on üks versioon tekkinud sellest arutelust, et miks seda taastuvenergiat, seda juhitamatut elektrit niimoodi toetatakse. Kui ma vaatan, ka lähtun sellest Õhtulehe artiklist, mis rääkis sellest, kui hämarad ja läbipaistmatud on need toetuse saamise skeemid, siis see juhitamatu elekter on nüüd selline nagu e-valimised, et see on pime kast, sa ei saa öelda, kui palju sul parasjagu sealt elektrit tuleb. Ütled, et no ei tule nii palju. See tuule mõõtmine ja selle elektri mõõtmine on suhteliselt võimatu. Aga kujutage ette, kui te investeerite raha konkreetselt sellesse objekti, sellesse võimsusesse ja see on juhitav ja see on mõõdetav. Siis nähtavasti ei ole võimalik sealt mingeid miljardeid või miljoneid välja skeemitada. 

Ma arvan, et see on nende plaan, arvestades eelnevat käitumist, neid 10 miljoni dollari afääri, Autorollosid, Tallinna Sadamat. Kogu aeg on mingi skeem. Aga hämaratesse skeemidesse on nähtavasti palju lihtsam seda raha ära peita. Loetavatesse skeemidesse on nähtavasti palju keerulisem. Ja selle tõttu ei arendata neid mõõdetavaid võimsusi, juhitavaid võimsusi, sest parem on jääda siia ebamäärasemale maastikule. 

Hanah Lahe, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud Evelin Poolamets! See eelnõu, millest me siin praegu räägime, puudutab ju elektrituruseadust, eks. Minu jaoks on väga huvitav, kuidas te olete suutnud sisse pikkida nii sugude teema, kui ma õigesti kuulsin, hormoonid, nüüd e-valimised. Minu küsimus puudutab kliimamuutusi, millest te ka põgusalt rääkisite, et kuidas noori hirmutatakse ja kuidas tegemist on mingisuguse hüsteeriaga. Kui me vaatame Euroopas lõuna poole, räägime näiteks Hispaaniast, Itaaliast, Portugalist, siis seal aasta-aastalt sagenevad metsatulekahjud, kuumalained, põuad. Mida te nendele noortele ütleksite, et mille pärast selline olukord on tekkinud?

Aitäh! Nendele noortele ma ütlekski, et kliima muutubki, aga see ei sõltu inimestest. Ja kui need on väga inimkahjudega, need muutused, järelikult on neid inimesi sinna kohta, kus see õnnetus juhtub, väga palju kogunenud. Ja nagu me näemegi, ka riigi julgeoleku olukorras, et selle asemel, et investeerida nii julgeolekusse, turvalisusesse, selle jaoks meil tihtipeale raha ei ole. Me kaotame ära päästekomandod, raha ei ole. Näiteks ongi, maal varem oli väga palju selliseid vabatahtlikke päästjaid, riigil oli raha neid üleval pidada, nüüd enam ei ole. Kui tõesti ka seal peaks selline, ütleme, ka Eestis võiks tekkida metsatulekahju, siis seal ongi tagajärjed palju suuremad kui varem, sest see raha, mis oleks pidanud kuluma nende päästjate ülalpidamiseks, on kulunud nende tuuleparkide peale. Et jah, tõesti, rohepööre toob kaasa väga suuri tagajärgi.

Ja Hanah Lahe, palun!

Jaa, ma saan aru, et te eitate seda, et kliimamuutused on inimtekkelised, aga praegu te just oma sõnavõtus ütlesite, et need toovad kaasa erinevaid sündmusi, näiteks ka Eestis, võib-olla mõni metsatulekahju. Kas sellest tulenevalt te ei leia, et kliimamuutused on ka ohuks meie julgeolekule?

(Saalis räägitakse.) Jaa, metsatulekahjud on alati olnud ka siis, kui inimesi ei olnud. Ja julgeolekut ja kliimamuutusi võrrelda on, no ma ei tea, see on väga putinistlik jutt praegu. Et tulla ja rääkima, et ärge investeerige julgeolekusse, ma arvan, et Putinile sa väga meeldiksid.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja Riigikogu majanduskomisjonis toimunud arutelu palun tutvustama siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Mario Kadastiku. Palun!

Aitäh, hea eesistuja ja head Riigikogu liikmed! Ma arvan, et enne peaks ikka natuke selle viimase lause korraks üle korrigeerima. Ma arvan, et see nüüd oli küll väga alatu väide, nagu Hanah oleks Putinist. Nii et selles mõttes sellised väited võiks ära jätta. 

Aga rääkides nüüd sellest konkreetsest eelnõust, siis majanduskomisjon käsitles seda eelnõu oma kahel istungil, 11. ja 17. märtsil. Esimesel otsustati konsensuslikult määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. Teisel valmistati ette eelnõu esimeseks lugemiseks. Eelnõu algataja tutvustas ka seal eelnõu sisu, millele siis andis ka kommentaare ministeerium, kes selle sisuga täies mahus ei nõustunud, et oleks vajalik ära lõpetada toetused, kuna siiski turul ei ole veel päris selline olukord, kus kõik saaksid tulla otseselt turu vastu. 

Ja seetõttu toimus ka komisjonis arutelu, mille põhilised punktid olidki just selle üle, et kas tuuleparki on võimalik rajada koos või ilma toetuseta, mis seda põhjustab, mis on tema roll nii elektri hinnas kui energeetikajulgeolekus kui ka taastuvenergia sihtarvude täitmises. Küsimus oli ka õiguspärasest ootusest, kas see eelnõu seda rikub või mitte. Kuna see siiski hakkab kehtima ainult uutele toetustele järgmisest aastast, siis ta seda otseselt ei teeks. Ja üldised arutelud salvestuse, konkurentsivõime ja muu osas, üldiselt tuuleparkide osas. 

Eelnõu toetajad küll rõhutasid vajadust doteerimist lõpetada, viidates madalale kasutegurile ja sellele, et on juba tootjaid, kes ütlevad, et saavad teha seda ilma. Ka Kliimaministeerium kinnitas, et selliseid tootjaid tõesti on ja neil on alati võimalik teha vähempakkumisel nullhinnaga pakkumine ehk siis ilma toetuse vajaduseta. Tänaseks ei ole küll ühtegi tootjat, kes oleks ka paigaldanud reaalse tootva seadme ilma toetuseta, nii et see on hetkel ainult soe õhk. 

Vabariigi Valitsus arutas seda 20. veebruaril ja ühehäälselt kinnitas, et ei toeta seda eelnõu, kuna see ei ole kooskõlas Eesti energeetika- ja kliimaeesmärkidega. Majanduskomisjon otsustas konsensuslikult see eelnõu määrata siis kolmapäevasesse päeva, kuid ma saan aru, et juhatus kokkuleppel tõstis selle tänaseks. Ja 7 poolt- ja 2 vastuhäälega otsustas komisjon teha ettepanek eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Nii et komisjoni nimel palun arvestada, et komisjonipoolne ettepanek on eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Suur tänu! Ja teile on ka küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Mu küsimus on ka natuke laiemalt selle taastuvenergeetika teemal. Su enda erakonnast pärit peaminister selline poolteist kuud tagasi veel rääkis, küll see meretuul on hea: paned ühe euro sisse, saad kaks tagasi. Me sinuga hiljaaegu pidasime Delfis vastavatemaatilist debatti, siis üks meie ühine tuttav kirjutas mulle ja ütles, et hea debatt, Rain, kahjuks Mario ei saa asjadest rääkida nii, nagu on, vaid peab ideoloogilisi jutupunkte esitama. Ja ma nüüd selles valguses küsin – ja ma saan aru, et sa oled Reformierakonna liige, võib-olla sõna eetika nii tuttav ei ole, aga siiski, teadlasena on ta võib-olla sulle tuttav olnud –, kas nagu eetilisest perspektiivist, ja ütleme, noh, kui sa teadlasena endast mõtled, et kas sa pead õigeks rääkida juttu, mida sa ise ka tead, et ei vasta tõele? Noh, näiteks taastuvenergeetikat siin propageerides, kui te veel sotsidega koos valitsuses olite.

Aitäh! Ma jälgisingi seda, et sa ei küsinud enne küsimusi, et sa saaksid mult ka ikka küsida seekord. Selles mõttes ükski osa nendest elementidest pole olnud vale. Selles mõttes, et kui sa piisavas mahus rajad taastuvenergiat, muutud sa turul oluliseks tootjaks ja selle tulemusena sina dikteerid hinna. Taastuvenergia puhul omahind on suhteliselt madal ja turuhind selle tulemusena tuleb alla. Ja kui sa selle matemaatika läbi teed, siis need väited on proportsionaalselt umbes korrektsed tõesti: üks sisse, kaks välja, turumõjuna, ütleme, sisend kogu majandusliku sotsiaalmõjuna. 

Nüüd, mis on nagu praktika küsimus, on selles, et mis mahus investeeringud oleksid ja kas see toetusskeem on see kõige õigem. Selles osas tõesti tuleb tunnistada, olid sotsid need, kes seda meretuuleteemat väga nagu pressisid, ja see on nüüd koht, kus seega on oluliselt pidurdatud. Selles suhtes sellest me räägime võib-olla pärast fraktsiooni kõnena, aga väga palju arutelu toimus siin asja üle, mida ei eksisteeri täna.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas ma olen väga valel teel, kui ma ütlen, et kõigepealt äkki peaks tegema ühendused Soome poole, looma, ehk tegema Estlinke juurde? Meil täna on ka kahest üks katki. Ei ole ju saladus, et pärast seda, kui Eesti-Läti kolmas ühendus ära tehti, nihutati see hinna järsk hüpe, mis oli enne Eesti ja Läti elektri vahel, Eesti ja Soome vahele, just nimelt sellepärast, et tegelikult meie äraandmisvõimekused Läti poole on kordades suuremad kui need, mis Soomest saavad Eestisse tulla.  Kas me ei peaks tegelikult tegelema ühe kiire lahendusega, sellega, et tegelikult tegema Soome vahel rohkem ühendusi, et Soomes tuleb odavam elekter saaks tulla Eestisse? See tuulikute teema täna tundub küll väga ühte väravasse mängimine.

Aitäh! No see konkreetne arutelu meil muidugi komisjonis selle konkreetse eelnõu juures väga ei olnud, aga oli täna, mistõttu ma seda natukene adresseerin. Eesti-Soome kolmas ühendus on täiesti plaanis. Selle planeeringu ja ehitamise protsess on selline, et me saame seda kuskil 2032.–2035, aastaks. Seda me lihtsalt ei saa kiiremini. Ja ega see selles mõttes kõike ju ei päästa, sest Estlink 2 on hetkel katki. Miks ta on katki? Sellepärast, et seda on hübriidrünnaku kaudu rünnatud. Selles mõttes, mis välistab selle, et see oleks ka Estlink 3 puhul niimoodi? Meil on vaja ka lokaalselt piirkonda tootmist. See nagu päris üks ühele ei välista üksteist.

Ja Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea majanduskomisjonikaaslane! Meil oli seal see arutelu tõesti majanduskomisjonis ja seesama teema ka, et osa ettevõtjaid ei julge praegu investeerida, kuigi neil on olemas juba ehitusload, sellepärast et nad ei tea, kas turgu hakatakse solkima või ei hakata solkima. Sa väitsid, et see on ainult soe õhk praegu, et nendel on võimalus tulla nullhinnaga pakkuma, kui on selline toetusskeem olemas. Minu küsimus sulle on väga lihtne. Kui sul on võimalus minna praegu poodi ja auto osta ja sa saad minna, selle auto osta selle hinnaga, nagu on, aga on olemas riiklik toetussüsteem, et näiteks makstakse pool auto hinnast sulle kinni. Kas sa lähed sinna pakkumisele, pakud nullhinna ehk siis selle kallima hinna, ütled, et ma ei taha toetust, või mitte? Ja ütle, kas sa arvad, kas see näiteks solgib, teatud autode puhul on näiteks see ja teiste autode puhul ei ole. Kas see solgib turgu?

Aitäh küsimuse eest! No esiteks, autode puhul meil just oli siin uudis, et elektriautode ostu toetus sai läbi, nii et seda enam ei ole, aga see oli niisama remargina. Jaa, ma saan aru su sellest mõttest, et kui on kohe teada, et tuleb sedasorti toetus, siis see tekitab turul teatud ootust ja ei pruugita investeerida. Arusaadav. See, et kas sa läheksid ja pakuksid seda suuremat, siis siin ei ole võrdlus päris asjakohane, kuna siin on tegemist vähempakkumisega ehk toetust saavad need, kes pakuvad vähem. See tähendab, et kui sa lähed ja küsid seda poolt, et sulle pool hüvitatakse, aga keegi teine läheb ja ütleb, et mulle sobib ka see, kui ainult 10% hüvitatakse, keegi kolmas ütleb, et ma ostan täishinnaga, siis kõigepealt saab auto see, kes täishinnaga ostis, siis see, kes 10%, ja sina jääd võib-olla oma poolega üldse ilma autota. Noh, autode puhul see tegelikult ei ole hea võrdlus, aga lihtsalt, et aru saada.

See skeem siin on ka üks osa, mida minu meelest ettekandes oli valesti adresseeritud. Tegelikult taastuvenergia toetused on aja jooksul muutunud. Need, mis põhjustasid võib-olla potentsiaalselt suuremaid kasumeid, olid need, kus oli fikstasu: sa said iga kilovatt-tunni pealt fikstasu, sõltumata sellest, mis hind oli. Viimaste aegade pakkumised on aga juba olnud vähempakkumised, mis tähendab seda, et seal reaalselt on ka see võimalus, et kui sa tahad, sa saad teiste ees konkurentsieelise. Sa pakudki seda, et sa ei soovi riigipoolset hüvitist või sa soovid väga väikest. See on nagu oluline vahe, et seal ei ole see, et miks ma ei peaks küsima maksimumi – sest sa ei saa siis lihtsalt turule, sa ei saa seda toetust. Sest keegi teine pakub vähem. Ei pea, aga see on nagu üks võimalus seda väga lihtsalt testida. Ja tegelikult need meretuuletoetused ei ole mingid üüratud summad … Või maismaatuuletoetused ei ole need üüratud summad, me ei räägi siin miljarditest. Me räägime suurusjärgus 10–20 miljonit aastas ja seda ka mitte 20 aastaks. See oli maksimumnivoo.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No see jutt on demagoogia muidugi, see eelmisele küsimusele vastus. Ja muidugi, eks tuult ja päikest on inimesed ammu tundnud juba: tuuleveskid olid ja purjelaevad olid ja igasugused toredad asjad olid, aga tööstusrevolutsioon algas siis, kui kasutusele võeti kivisüsi. Ja nüüd te tahate teha teistsugust tööstusrevolutsiooni sellega, mis on ajaloos läbi proovitud ja leitud, et seda efektiivsust sealt kuidagi välja ei võta, mis on tuumajaamas või kivisöejaamas või ka põlevkivijaamas. Nii et kõik need jutud on lihtsalt puhas demagoogia, mis on ideoloogilisele platvormile üles ehitatud. Te võite seda ükskõik kuidas siin õigustada. 

Aga minu küsimus on. Me oleme praegu loonud sellesama asja ja me tahame siin nüüd teha korrektsiooni. Ebavõrdse konkurentsi tingimused ja ebavõrdse kohtlemise tingimused – see on umbes sama nagu mingid elektriautod võivad siin kaubanduskeskuste ukse ette parkida. No mispärast? Mispärast neile selline ebavõrdne eelis on antud? Mille poolest nemad paremad on? Mitte millegi poolest. Aga näe, on tehtud! See on puhas ideoloogia, siin ei ole midagi ratsionaalset. Ja minu küsimus ongi: kui kaua kestab siis teie meelest see ideoloogilisel baasil püsiv ebavõrdne kohtlemine tuuleenergeetika, päikeseenergeetika ja fossiilenergeetika vahel? Varem või hiljem fossiilenergeetika võidab.

Eks see selles mõttes jääb, ma arvan, selles kohas me jääme tõenäoliselt ideoloogiliselt vaidlema, sest mina … ka ratsionaalselt on see energia odavam hetkel kui fossiil. (Mart Helme saalist: "Ei ole …") ERR-is on uudis – palun võite minna ja lugeda –, kus Enefit Power annab väga täpse ülevaate, kui palju maksab põlevkivi ja kui palju on vaja investeeringuid, et muuta seda pelletile. (Saalis räägitakse.) Ei, pelletite puhul ei ole CO₂, seal arvestuses on 200 eurot megavatt-tund. See on otseselt juhilt öeldud, mis on põlevkivi hind. Selles suhtes tasub üle vaadata. See ei ole sugugi odav ega konkurentsivõimeline. See on kallis elekter. See ei ole odav elekter, see on kallis. See 50 eurot megavatt-tund oli ammu-ammu-ammu, see ammu enam ei kehti. Selles suhtes see on odav ja ta on parem. Aga olgu! Seda komisjonis ei arutatud ka.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma oleksin energeetikaküsimustega jätkanud, aga siis ma kuulasin su vastuseid ja nüüd mu küsimus tuleb täitsa tegelikult teisest vallast, aga täitsa ühest sinu vastusest. See autode ostmise näide Mart Maastikule vastates. Sa rääkisid sellest, et ikkagi toetusskeem peaks olema, aga siis peaks keegi kusagil kehtestama järjekorrad, kes enne saab autot osta ja kes ei saa. Kas teie Reformierakonnas päriselt nagu sisimas mõtlete sellistele asjadele? Me teame, kuidas vanasti näiteks autoostulubasid sai, ikka parteile pidid teened olema korralikud. 

Kas sa lasid välja paista nüüd sellel sileda pealispinna all oleval sellisel tõelisel reformierakondlasel, et teeks sihukese korraliku plaanimajanduse, et lükkaks toetused kitsale sihtgrupile ja siis asjade ostmise projekte lubaks nii, et Reformierakonna kontoris on nimekiri, seal vaadatakse, kes saab teha, kes ei saa? Kas seda mõtlesid sa selle analoogiaga või mis sa tahtsid öelda?

Nii, head kolleegid, ma nüüd korra katkestan selle arutelu, sellepärast et me arutame praegu …

… komisjonipoolset osa …

… elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu. See arutelu on läinud juba praegu väga kaugele ja väga filosoofiliseks, ta väljub selle selle eelnõu raamest. Aga kui lugupeetud ettekandja …

Ma võin lühidalt vastata.

… tahab vastata sellele küsimusele, siis palun.

Ma võin lühidalt vastata, et ei, mina rääkisin turu toimimisest. See, kes pakkumise teeb parema, saab ka konkurentsis võita. See on sama, kuidas toimuvad riigihanked, muud asjad: sa teed pakkumise, mis on soodsam, ja siis sa võidad pakkumise. See oli minu mõte. Ei olnud mingit seda.

Nii, Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te kindlasti olete majanduskomisjoni liikmena lugenud seda artiklit, millele ma ka viitasin – Õhtulehe artikkel 21. märtsil – "Mesimagus, aga läbipaistmatu äri: kelle taskusse liigub taastuvenergia toetus?" Te natuke vist vihjasite ka oma vastuses, et see toetusskeem võiks teistsugune olla. Sest kui vaadata seda uuringut, mida on see ajakirjanik teinud, siis tõesti, see taastuvenergia toetuste jagamine on olnud väga küsitav ja väga suured summad on läinud, teadmata, kuhu. Väga palju väga suuri toetussummasid on saanud ettevõtted 2020.–2024. aastani, kes on ka lõpetanud tegevuse. See kõik on väga kahtlane. Või kuidas kommenteerite?

Esiteks, seda komisjonis ei arutatud, seda konkreetset artiklit ma pole lugenud. Aga nagu te aastaid mainite, siis see on see vana toetusskeem, kus anti iga kilovatt-tunni eest toetust. Sellist toetusskeemi ei ole nüüd tehtud juba, ma ei tea, mitmeid aastaid. See on lihtsalt ajalooline süsteem, mis jookseb edasi, kuni ta oma 12 aastat täis saab, ja seda ei saa ka selles mõttes ju muuta, et see on õigustatud ootuse ja kõige muu taga. See on ikkagi tootmise baasil, ehk toodeti see elekter ära. Kuhu see raha pärast läks? No see, kui äri enam ei töötanud, firma läks pankrotti, siis see on äritegevuse üks osa. Aga ma ei ole konkreetset artiklit lugenud, ei oska kommenteerida.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma ei tea, keda te üritate siin lollitada. Sellest hetkest, kui teie koalitsioon hakkas oma rohepööret ajama, on ju elektri hind ainult tõusnud. Ja nüüd, kui need dotatsioonid ehk subsideerimine juurde panna, need miljardid, mis teie arvates on kõigest sajad miljonid, on ju, siis ju tõuseb veel tarbijale hind. Ja mida ei ole, ei ole soodsat elektrit. Mind tõesti huvitab, kelle jaoks elekter soodsam siis lõpuks tuleb. Kas nende tuugenite tootjatele või? Inimestele ta küll soodsam ei tule ju.

Aitäh! No seda komisjonis ilmselgelt ei arutatud, aga ma soovitan minna, vaadata järgi, mis oli see nädalavahetus elektri hind. See võib teid šokeerida. See oli päris mitu päeva ja ma arvan, et enamus sellest suvest tuleb samamoodi. Selles mõttes soovitan. Ja ei ole miljardeid! Maismaatuulele ei ole kordagi planeeritud miljardeid. See tuleks ka lõpetada.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Majanduskomisjoni liikmena teid kindlasti teeb elektri hind murelikuks. Ja kui te vaatate, et need taastuvenergiatootjad saavad siiski, vaatamata sellele, et nad teenivad kasumeid, toetusi ja see ei vii elektri hinda alla, mis meie majandusest siis saab? Ja äkki peaks hoopis ettevõtjatele selle taastuvenergia või tarbijale selle taastuvenergia tasu tagasi maksma?

Aitäh küsimuse eest! Selles mõttes, et ma selles jääksin ikkagi eriarvamusele, elektri hinna enda kujunemise osas, siin ei tasu vaadata üksikuid päevi ega üksikuid nädalaid. Ja noh, tahes-tahtmata, senikaua kuni meil ei ole ühtlast püsivat soodsat võimsust turul, milleks on tuumajaam, jääb meil veebruarikuu kalliks. Aga see ei tähenda, et 12 kuu lõikes oleks elektri hind kallis. Elektri hind on tulnud alla. Elektri hind oli tegelikult kõrge suuresti 2022–2023 tulenevalt Ukraina sõjast ja sellest tulenevalt energiakriisist, kus tekitati ka spekuleerimine turul, kus gaasi hinda aeti üles, sellepärast et arvati, et tuleb tohutu defitsiit. Aga see ei olnud mitte elektrituru spekuleerimine, vaid see oli gaasi saadavuse osas. Ehk see on selles mõttes natuke midagi muud. Ja sealt on hinnad hakanud mingil määral alla tulema ja hinnad lähevad endiselt alla. Aga päris madalaks saame me ikkagi alles siis, kui meil on ühtlane odav baasvõimsus, ja see on tuumajaam.

Aitäh! Ja Kert Kingo, palun! 

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ega mina ei saanud oma küsimusele vastust, aga iga loogiliselt mõtlev inimene ju näeb, et see meeletu raha, mida riigieelarvest sinna kanditakse tuugenite tootjatele, maismaatuulegeneraatoritele on ette nähtud 240 miljonit, samal ajal laste huvihariduse jaoks ei olnud 10 miljonit ja koduste laste emale ravikindlustust. See raha läheb ju nendele arendajatele, meie kliima juures ei ole kord tuult ja siis ei ole päikest ja kõik, kasu ei ole sellest, hinnad ei muutu, kõik on kõrgem. Üks päev, kui on odavam hind, ja nüüd räägitegi, et olge õnnelikud, et üks kord aastas on teil odavam hind. Nalja teete?

Tulles tagasi selle juurde, et kuus aastat tagasi vaatame, mis siis elektri hind oli, ja siis räägime. Vaat siis oli õige elektri hind. Ma tahaksin ikka vastust saada. Ütelge välja, kes siis saavad selle soodsalt. Kelle jaoks see soodsam on ja kes selle arvelt siis võidavad? Mitte inimesed ei ole need.

Aitäh! Kui elektri hind läheb alla, siis võidavad sellest ikkagi kõik tarbijad, vähemalt need, kes on keskmisena kehtestatud hindade või börsihindadega. (Saalist räägitakse.) Kes saab raha? Raha saab see, kes elektrit toodab. Kes elektrit toodab? See, kes elektrit toodab.

Nii. Aga suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ning Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Aleksandr Tšaplõgini. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Valitsus teatas, et Eestil ei ole praegu realistlik saavutada elektrihindu, mis oleksid samal tasemel kui Soomes. See tähendab, et valitsuse arvates pole meil mõtet odavast elektrist isegi unistada. Samas, Eesti Energia lükkas valitsuse väited samal päeval ümber. Kontserni sõnul võimaldaks põlevkivielektrijaamade pidev töös hoidmine saavutada Balti regioonis Soomega võrreldavad elektrihinnad. 

Eesti Energia sõnul takistavad selle plaani elluviimist kaks asja: kõrged CO₂ saastekvoodi maksud ja teiseks, tootjate, näiteks tuuleparkide omanike ärihuvid. Valitsus üritas meid, ja mitte esimest korda, eksitada. Kuid me oleme juba harjunud valitsuse lõputu valetamisega. Palju olulisem on aga küsimus, mis täpselt takistab meid odavat elektrit nautimast. Esiteks, kõrged CO₂-maksud. Valitsus valetab järjekordselt, kui väidab, et põlevkivi on liiga kallis kütus. Põlevkivi on odav ja seda on meil palju. Küsimus on maksudes, millega seda kütust koormatakse. Samas pole kõrged CO₂-maksud seotud majandusega, see on puhas poliitika. Brüsselis otsustati ühel hetkel, et põlevkivi ei tohi enam kasutada elektrijaamades, ning loodi kunstlik olukord, kus selle kasutamine muudeti majanduslikult kahjumlikuks. See oli poliitiline otsus. Selle tulemuseks on kallis elekter, mis on viinud Eesti majanduse kolmeks aastaks langusse. Aga kui keegi on sellise otsuse teinud, saab seda ka muuta. Ja just sellega peaks Eesti valitsus praegu tegelema, mitte millegi muuga. 

Teiseks, roheenergia tootjate huvid. Avalikkuse survel loobus valitsus hullumeelsest plaanist täita kogu Eesti tuulegeneraatoritega ning kinkida nende omanikele 2,5 miljardit eurot. Kuid see oli vaid ajutine võit terve mõistuse üle. Valitsus surub meile endiselt peale roheagendat ja seda tehakse tarbijate arvelt, kes on sunnitud doteerima tuule- ja päikeseelektri tootmist. Tuuleparkide ja päikesejaamade omanikud saavad rikkamaks, samal ajal muutub Eesti rahvas ühe vaesemaks ja majandus langeb kõrgete elektrihindade tõttu edasi. See olukord ei ole normaalne. Eesti peab loobuma rohelisest sotsialismist ja naasma normaalse majanduse juurde. See tähendab, et kõik elektritootjad peavad konkureerima võrdsetel tingimustel ja võitku see, kes suudab pakkuda tarbijatele piisavat energiat parima hinnaga. Kui selleks osutuvad põlevkivielektrijaamad, siis nii olgu. Elekter ei tohi olla Eestis luksuskaup ja meil on kõik võimalused, et see nii ka oleks. Aitäh!

Suur tänu! Ja Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid ja inimesed, kes meid vaatavad! Mulle on helistanud mitmed taastuvenergia tootjad, kes on ise ka mures selle pärast, et praegu tahetakse jälle hakata sõna otseses mõttes turgu solkima. Ehk nendesamade toetusskeemide alusel ei ole neil võimalik ilma toetuseta investeerida taastuvenergiasse, sest nad ei julge. Neil on ehitusload isegi olemas, nad võiksid investeerimist kohe alustada, aga ütlevad, et nad ei tea, sellepärast et kui nemad teevad ilma toetuseta ja teised saavad toetust, siis nad ei ole konkurentsis võrdsetel alustel. Samas näiteks üks tootja helistas, ütles ka, ettevaatlikult küsis, et kuidas me suhtume siin ka järgmistesse energia probleemidesse, et Isamaa vist ju väga tuuleenergiat ei toeta. See ei vasta tõele. Ma kordan siin üle, et Isamaa toetab kõiki energialiike, mis on konkurentsivõimelised. Ja muidugi loomulikult on võimalikult puhtad, nagu öeldakse, loodust säästvad. Aga see peab kõik käima turumajanduse põhimõttel.

Siin eespool kõneleja ütles ka, et see on nagu sotsialistlik selline lähenemine, et me valime välja ühe lemmiklapse, see on tegelikult ideoloogia ja turgu solkiv. Ma toon näite ka. Kõigepealt, millised on need eesmärgid üldse, mida me saavutada tahame olla? Üks on, mida kogu aeg räägitakse, kliimaeesmärgid, et on odav ja puhas elekter. Kliimaeesmärke me kindlasti ei suuda täita, ainult kui meie isegi kõik, ma ei tea, maksaksime 10 korda rohkem selle energia eest, mida me toodame justkui puhtalt, kui ülejäänud maailm sellega ei tegele. Sellest võiks kõigepealt aru saada. Rääkimata sellest, ma ei hakka rääkima, et kas me tõesti, inimene suudab oma CO₂ emiteerimisega kuidagimoodi kliima soojenemist pidurdada või mitte. See on iseenesest suur vaidlus ka teadlastel. Aga selge on see, et ei saa olla silmakirjalik, samas kui me järjest suurendame tegelikult mürskude tootmist, kõike seda, mis tegelikult just nimelt plahvatuses tekitab meeletult CO₂. Ja meil käib sõda mitmel tandril. Ja samas me räägime seda, kuidas me päästame kliimat. Ei ole see lihtsalt võimalik.

Teine asi on, mis räägitakse, et meil peab olema 100% taastuvenergia. Ka see ei ole ju tegelikult võimalik, sellepärast et kui meil on päikesepaneelid ja päike ei paista või meil on tuulegeneraatorid ja tuul ei puhu, siis on meil ikkagi energiat vaja. See tähendab seda, et meil ei ole võimalik taastuvenergiast täielikult garanteerida meil elektri tootmist. Ei ole mõtet siin silmi kinni pigistada selle ees. Meil on uued väljakutsed seoses sellega, et meil on tuuleenergiat, me väga siin praegu surume peale. Kui tuul puhub ja meil on hästi palju tuuleparke välja arendatud, siis tegelikult nendelesamadele ettevõtjatele, kes on sinna investeerinud, sellesse tuuleparki, muutub hind lausa miinushinnaks, mis väidetavalt praegu – komisjoni liige Mario Kadastik siin ütles, et oi kui hea, et vaadake, siis on hästi odav ju meil elekter. Aga nendele tootjatele on see tegelikult peavalu, sellepärast et siis nad ei saa ju kasumit. Ja kui sa kasumit ei saa, sa ei suuda maksta ka pankadele, eks ole, neid võlgu tagasi ja investeering kaotab igasuguse mõtte. Ja sellepärast pannakse need tuulikud siis mingil hetkel lihtsalt seisma, et kunstlikult hinda hoida kõrgemana. See näitab seda, et me oleme juba praegu üledimensioneerinud tegelikult tuuleenergia.

Kui vaadata seda, mida tahetakse teha Saaremaale näiteks, meretuuleparki, see neli korda ületab Eesti tarbimisvõimsuse üldse, kogu see maht. See tähendab seda, et me ju ei tooda tegelikult ainult Eesti jaoks, me tahame välja ka seda müüa. Aga me doteerime tegelikult Eesti rahva ja tarbija taskust kõike seda. Ja nüüd väita seda, nagu praegu ütles Mario Kadastik siin, et oi, nüüd meil on hoopis teine, parempoolne poliitika. Sotsid viskasime välja, nüüd me enam meretuuleparkidega ei tegele.

Ma paluksin lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Siis ma mäletan väga hästi, kuidas majanduskomisjonis eelnevatel aruteludel on väga palju kaitses, sina kaitsesid, Mario, neidsamu meretuuleparke, rääkisid, kui hea, kuidas me hakkame vesinikku tootma. Ja nüüd on teie jutt absoluutselt muutunud selles osas. Ma väga loodan, et vähemalt seda rumalust ei tule.

Edasi, energiajulgeolek. Energiajulgeolek ei ole ju see, kui meil on tuulepargid, vaid meil on energiajulgeolek see, kui meil on kogu aeg energia olemas. Meil on vaja kindlasti juhitavat energiat. Juhitav energia, odav energia on meil tegelikult ju endal olemas: see on põlevkivi. Pluss meil on olemas biomass, mida võiks koos põlevkiviga põletada, mida praegu peetakse nii-öelda roheliseks energiaks. Ja kui vaadata neid omahindasid, siis põlevkivil on 50 eurot megavatt maksab tootmine, tuuleenergial algab see alles 60 eurost megavatt, rääkimata sellest, et me millegipärast ei arvesta seda, et needsamad võrgud, mida me peame juurde, et üldse ühendada neid, näiteks meretuuleparke või ka kaugemal asetsevaid tuulikuid kusagil maismaal, me peame need võrgud sinna juurde viima ja see maksab juba miljardeid.

Siis poetakse selle taha, et meil on Eesti–Läti neljandat ühendust vaja ja justkui parandame saarte energiakindlust, mis ka ei vasta tõele. Me maksame 1,3–2 miljardit selle jaoks, et ühendada meretuuleparki võrku, ja seda millegipärast keegi ei arvesta sinna juurde, vaid see tuleb eraldi tasudena lõpuks meil võrgutasudena. Kogu sellest arvest, mida ma olen korduvalt siin rääkinud, mis meil kodudesse jõuab, moodustab tõesti selle energia enda omahind või, ütleme, see hind, mis on energia hind seal börsil tekib, kaduvväikse osa lõpuks. Sinna tulevad juurde kõik uued tasud, meil tuleb nüüd saartalitustasu, tuleb võrgu sagedustasu. Meil on taastuvenergia tasu, meil on, ma ei tea, mul ei tule praegu kõik meelde, mis tasud seal on, ja need on ju tegelikult lõviosa sellest meie energiaarvest.

Ja mida väga palju räägitakse, et me peame välja mõtlema selle energiakokteili, kuidas see kõige parem on. Energiakokteil on väga lihtne: meil peab olema vähemalt 40–50% juhitavat energiat, kasutame seda, mis meil on, põlevkivi. Kui me võtame need CO₂ tasud, mis selle hinna kõrgeks ajavad, ja ütleme, et me täidame sellega kliimaeesmärki – me ju ei täida tegelikult. Sellepärast, et seesama CO₂ tasu laekub meie riigieelarvesse. Ja mida me sellega teeme – me ehitame Rail Balticut! Kuidasmoodi, me oleme nüüd päästnud siis seda kliimat sellega, mille pärast lugupeetud Hanah Lahe väga tunneb muret, kuidas noored tunnevad ka muret, et me justkui sureme välja?

Kas ma saaksin veel kaheksa minutit omaenda kõnet, et ma saaks lõpuni rääkida?

See on esimene lugemine, ma ei saa teile kahjuks seda anda. 20 sekundit on jäänud Mart Maastikul.

Selge, aitäh kõigepealt! Siis ma jätkan seda teises seerias, aga põhimõte on see, et see on ideoloogia. Ja see on kindlasti kellelegi kasulik ja ma arvan, et see on kõige kasulikum teatud ettevõtjatele, kes teevad lobitööd, ja ilmselt siis saab ka kasu mõni erakond sellest, võib-olla ka keegi eraisik, ma ei oska öelda. Aga ma väga soovin, et seda eelnõu toetataks, ja proovin siis järgmise kaheksa minuti jooksul veel rääkida. Aitäh!

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Rain Epler. Muuseas, täpsustus. Mart Maastik, ma ei saa teile anda seda teist, sellepärast et me oleme esimese lugemise juures ja siin saavad sõna ainult fraktsioonide esindajad. Nii et ma ei saa teile seda teist kaheksat minutit anda. Küll aga on mul hea meel nüüd anda sõna kolleeg Rain Eplerile.

Jaa, aitäh! Kordamine on tarkuse ema, käime mõned asjad läbi, mida ma siit puldist olen korduvalt rääkinud. Kolleeg Kadastik tuleb pulti ja ajab jälle pada meile siin, et odav elektri hind, teeme ikka seda taastuvenergeetikat ja siis see teeb hinna odavaks. No aga ei tee ju, Mario. Vaatame Taanit ja Saksamaad. On pandud seda taastuvat seal püsti nii mis hirmus ja elektri hind on ikka kallis. Ühendkuningriigis samamoodi. No ei ole odavamaks läinud, kallimaks on teinud. Me ei tea, mis nad seal, äkki nad peaksid sinu juurde tulema mingisse loengusse, kus sa räägid ära, kuidas see neil odavamaks teeb. Sest tegelikult ei tee odavamaks, faktid näitavad. 

Ja nüüd tegelikult see, et me räägime siin jälle elektri hinnast. Tegelikult, ütleme, majanduskomisjoni vestlustes ja ka koridorivestlustes, ma usun, oled nii sina, Mario, kui teised nõus minuga, et me peaksime rääkima kulust ühiskonnale, mitte elektri hinnast. Sest vahepeal, teada on, et sotsid tahtsid teha nii, et paneme kogukulu maksudesse ja siis teeme rahvale nulliga elektri hinda, ütleme: "Näete, kui hea, sotsialism on saabunud." Aga kogukulu läheks ikkagi suuremaks, kui ta täna on. 

Mis puudutab seda kogukulu, siis selle taastuvenergia puhul võrgu ümberehitus. Siis see asi, millest räägitakse palju nüüd viimasel ajal, ja see on just selle taastuvaga seotud: niinimetatud süsteemiteenused. Süsteemiteenuste turg kõlab marupõnevalt, nagu tekiks mingisugune uus äri. Tegelikult tekib uus kulu, loomulikult väikese seltskonna jaoks on see ka uus äri, aga see on kõik see, mida on vaja ehitada selleks, igasugused need võimsuse reservid ja sageduste hoidmised. Seda ongi vaja ehitada, kui sul on ilmastikust sõltuv elektritootmine. Ja see tähendab suurt lisakulu. See, kui siin räägitakse samal ajal, et hakkame suurt tööstust Eestis arendama, siis tegelikult tööstuse jaoks sisendikulu läheb suuremaks. 

Noh, ja siis tegelikult see püänt ikka kogu selle taastuvenergeetika juures. Nende taastuvate kõrval peab olema mingi ilmastikust mittesõltuv tootmisvõimsus, ja eriti, kui sa räägid, et tahaks tööstust kõvasti arendada, siis peab see tootmisvõimsus olema küllaltki, noh, nii suur, nagu on su tiputarbimine. Sest tööstur tahaks aasta ringi panna, 24 tundi, seitse päeva nädalas oma tööstuses midagi toota, siis on asi majanduslikus mõttes mõistlik. Seal kõrval saab siis olla, Euroopas räägitakse palju gaasist, räägitakse siin ka tuumajaamadest, aga väga hästi saab rääkida ka põlevkivist selles valguses. 

Aga nüüd ma jõuan ikkagi selle juurde, et siis sa teed need tuulikud ja päikesepargid ja ehitad sinna kõrvale mingi fossiilkütuse või tuumajaama. Ehk et sa ehitad elektri tootmiseks masina, mille kõrvale on vaja teist masinat. Mina ütleks: aga ehitaks ainult selle teise masina. Siis kõik see raha, mis selle esimese masina peale muidu ära oleks kulunud, selle eest saab midagi muud teha. Nii et praegu ei peaks välja mõtlema uusi toetusi, ja tõepoolest, ka need vanad tuleks ära lõpetada. Seepärast ma kutsun kõiki seda eelnõu toetama. Ja ma lisaks ütlen veel siia juurde, et valitsus tegelikult peaks väga tõsiselt vaatama läbi, millised on võimalused saada vabastus meie energiatootmisettevõtete jaoks CO₂ kvooditasust. Ja kui see õnnestub saada, siis meil enam ei oleks siin saalis neid arutelusid, kas tuule on odavam või põlevkivielekter on odavam. Siis meil oleks ilmastikust sõltumatu ja piisavalt kättesaadav energia. Loomulikult tuleks ka Eesti Energiale siis selgelt öelda, et nende olemasolevaid energiaplokke tuleb korralikult hooldada ja võib-olla tuleb mõni juurde ehitada. Ja siis meil tekib mingisugune lootus siin riigikaitset arendada ja tekib raha selleks võib-olla piisavalt, sest muidu see kõik jääb ilusaks muinasjutuks, Taro küll, ma ütlen. 

Aitäh! Ja Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Mario Kadastiku. Palun!

Aitäh! Ma loodan, et ma siis nüüd pläma ei hakka jälle ajama. Aga ma tahtsin paar asja ikkagi ära täpsustada, mis siin on jäänud kuidagi õhku, mis ei ole nagu päris korrektsed. Esiteks see, et julgeolekusse raha ei ole. Ma ütleks, et me tegime just suurima ajaloolise otsuse 5% peale tõsta SKP-st, nii et selles mõttes päris ei tasu seda väita. 

Aga see, mis nüüd puudutab konkreetselt taastuvenergia poolt, siis need jutud selle üle, et kas saab teha vastu turgu või mitte vastu turgu, minu meelest siin on väga oluline, mulle tundub, et väga paljud ei saa aru sellest, kuidas elektriturg toimib. Sest elektriturg ei ole vaba turg. Elektriturg ei ole vaba turg. Seal ei saa teha suvaliselt investeeringuid vastu turgu. Elektriturul on väga selged reeglid, mida sa saad oma hinnapakkumisse panna ja mida sa ei saa. Ja kapitaliinvesteeringuid ja oma kasumit sa ei saa turupakkumisse panna. See tähendab, et need tootjad, kes teevad investeeringu väiksesse parki, saavad võtta selle riski, et suure tõenäosusega nemad enamus tundidel ei ole need, kes määravad turuhinna. Nad saavad sõita teiste tuules, nende omakulu on väiksem, nad saavad kallima hinnaga ja sealt tuleb nende see kapitaliinvesteering tagasi ja tuleb ka kasum peale. 

See on see, mille pärast on osa tootjaid, kes ütlevad, et vabalt teeme vastu turgu, kellelegi pole toetusi vaja, sest nende eeldus on see, et eksisteerib keegi, kes on kallimalt turul ja nemad saavad oma kasumi sealt. Kes teeb suuri investeeringuid, nende puhul on reaalne risk, et nemad saavad olema arvestataval arvul tundidest need, kes määravad turuhinna. Ja see tähendab seda, et nemad oma investeeringuid sealt ei saa printsipiaalselt tagasi saada. Ja see on koht, kus tuleb nõustuda, mina ütleks ka, et elektriturg kui sihuke on katki, aga meie seda üksinda ei paranda. Ehk siis see on koht, kus senikaua, kuni me nagu kallist poolt välja ei lükka turult, jääb elektri hind kalliks. Meil on vaja sinna alla mahtu selle odavaga, mis lükkaks selle kalli rohkematel ja rohkematel tundidel turult välja. Ehk see on see, miks mina väidan endiselt, et see taastuv toob hinda alla. Ta ei too seda kõikidel tundidel, jah, sellega ma olen nõus. 

Aga tegelikult, kokkuvõttes loeb sul aasta keskmine elektri hind. Kui sa oled läinud, võtnud endale elektripaketi, mis on börsipakett, siis sa oled võtnud selle riski, et mõnel kuul on ta sul kallis ja mõnel kuul on hästi odav. Sul on alati võimalik seda riski maha võtta, minnes fikseeritud hinnaga paketile, kus sinu elektrimüüja võtab selle riski endale. Tõenäoliselt on sul keskmiselt kallim, sellepärast et kui keegi võtab sinu eest riski, siis ta võtab sealt ka osa kasumist. 

Siis, mis me räägime sellest, et siin tuleb miljardeid investeerida Estlink kolme ja Eesti-Läti neljandasse. Kuna ma just seda ühenduste poolt hiljuti uurisin, siis see kõik on Eleringil arvestatud, et saab kaetud ülekoormustasust. See, mida nad on kogunud ja mida nad koguvad sellest, et sul on hinnatsoonide vahel hinna erinevus. Sealt saab kogu need miljardid kaetud. Ainult halvimal juhul, kui see läheb kallimaks või Euroopa-poolset keskset rahastust on vähem, võib juhtuda, et seal tuleb mingi komponent juurde võrgutasule kunagi. Aga praeguse arvestuse järgi saab see enam-vähem täpselt kaetud. See on Eleringi enda ametlikust memost. 

Juhitavate võimsuste osas ka. Meil on väga selge plaan. Koalitsioonileppes on otse öeldud, me teeme tuumajaama. Lihtsalt küsimus on selles, et see on ajaskaalas 2035+. Kas me siis kuni 2035 aastani ei tee mitte midagi ja … (Saalist räägitakse.) Jaa, kohe jõuan põlevkivini. Rahu! Kohe jõuan põlevkivini. Ma adresseerin seda ka. Võib-olla on vaja lisaminuteid. 

Mis puudutab Hiina söeinvesteeringuid, vaatasin järgi, tõepoolest, avavad neid regulaarselt: 2023 100 gigavatti. Aga päikest tegid 200 gigavatt ja tuult 80 gigavatti. Ehk ei saa väita, et nad panevad tohutult sellega ees ära. Nad teevad ka taastuvenergiainvesteeringuid, sest see annab neile kokkuvõttes parema miksi. 

Ja nüüd tulles põlevkivi juurde. Väga hea info oli minu meelest täna selle Enefit Poweri artiklis, kus nad arutasid seda, kas võtta kasutusele pelletid. Asi, mida minu meelest Isamaa on korduvalt käinud välja ideena. Põlevkivist täna energia tootmise hind on üle 200 euro megavatt-tunnist. Vaatasin järgi, CO₂ hind täna on 70. Teeme lahutustehte. Ma usun, et seda suudavad kõik siin. 200 miinus 70 on 130 eurot megavatt-tund. See on põlevkivi baashind, ilma CO₂ kvoodita, otse Enefit Poweri juhilt. (Saalist räägitakse.) Ei! See ei ole seal, see ei ole nüüd niimoodi. Palun! Pelletite … Ma palun seda lisaaega, on ju. Pelletite puhul … 

Kolm minutit lisaaega. 

… ütlesid nad, et see on 190–200 eurot megavatt-tundi ja seal ei ole CO₂ tasusid ega muid sees. Ehk pelletite puhul on see 200 eurot megavatt-tund. Nii et selles mõttes see jutt sellest, et põlevkivielekter on sigaodav, vabandust väljenduse eest, on vale. See oli võib-olla aastaid 5+ tagasi. Aga seal on investeeringud tegemata olnud juba väga pikka aega. See kõik kupatus vajab tõenäoliselt miljarditesse ulatuvaid investeeringuid, et hoida seda täies mahus uuesti nagu tootmisvõimelisena. Ja see on mõttetu raha raiskamine, kui me paneme selle raha parem tuumajaama. (Saalist räägitakse.) Ehk see … Ei, ma ütlen, pelletitega koos oli 190–200 eurot megavatt-tund. Nad ütlesid väga otse välja. (Saalist räägitakse.) See on … Palun, mine vaidle Enefit Poweri juhiga, inimene, kes seda reaalselt juhib ja teeb. 

Ehk siis me ei saa rääkida kuidagi ka, et see on ka ilgelt puhas täna. Minge Kiviõli seiklusparki, mööda sõidate te VKG põlevkivi keemiatehasest. On väga raske uskuda, et see midagi seal puhas on. Haiseb, tossab, see ei ole puhas jaam. Noh, palun soovitan minna. (Saalist räägitakse.) Siis soovitan kontrollida oma nina. 

Aga sõja kontekstis, mida rohkem me saastame sõja kontekstis, selle võrra rohkem on meil vaja seda kokku tõmmata teistes sektorites. Nii et see ei ole minu meelest hea argument, et sõja kontekstis me peaksime sellel veel rohkem rihma lõdvaks laskma. Pigem vastupidi, see tähendab, et me peame seda veel rohkemgi üle vaatama, mis me teha saame. Aga see on ka kõik. Aitäh!

Suur tänu! Hea kolleeg Mart Maastik! Kõigepealt, kõnetoolist ma ei saa teile sõna anda. Ehk siis, kõnesoovi ma ei saa arvesse võtta. Teie nime ei mainitud selles … (Mart Maastik kohapealt: "Isamaad mainiti.") Isamaad mainiti? Selge. Kuna Isamaad mainiti ehk teid mainiti, siis sõnavõtt kohapealt vastusõnavõtuna. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Mainiti tõesti, et Isamaa toetab pelletit, mitte ainult pelletit, vaid biomassi. Pellet on juba tegelikult biomassi edasiarendus ja on tegelikult kallim. Kui biomass võtta ilma, et teda ära kuivatada ja pelletiks muuta, siis on ta odavam. Ja see ei vasta ka tõele, et 180–190 eurot megavatt on pelleti baasil toodetud elektri hind, vaid see on 100 eurot. Aga see selleks.

Ma tahtsin natukene lisada siia veel, mis puudutab seda kliima päästmist, veel siia juurde. Siin Mario Kadastik väitis, et justkui põletatakse noh, ühesõnaga, sõjatandril tohutu CO₂ tekib, nüüd meie peame veel rohkem siin kokku tõmbama ennast. Veel kord kordan üle: Eesti üksinda moodustab CO₂-heitest maailmas, ma ei tea, 0,00 midagi protsenti. Me võime mida iganes siin teha – peale selle, et me tapame ära omaenese majanduse ja konkurentsivõime, me mitte midagi muud ei saavuta. See on number üks. 

Ja teiseks. See, et põlevkivi hind on, nagu sa väitsid, 130 eurot megavatt – see ka ei vasta tõele, vaid see on 50 eurot, kui me võtame CO₂ tasud sealt maha. Nii et see ka, palun, seal protokollis, ma loodan, et on olemas. Meil ei ole mõtet sellel teemal isegi praegu siin vaielda, see pole asja kõige tähtsam tuum. Tähtis on see, mis oli tänase eelnõu [sisu]. Eelnõu sisu oli see, kas subsideerida mingit kindlat energialiiki. Ja miks seda on vaja? Justkui selle jaoks, et seda igal juhul turule tuua, ükskõik mis hinnaga. See on selge, et kui sa midagi subsideerid, siis see igal juhul teeb selle energia hinna ju kallimaks selle subsiidiumi arvelt. Siin ei ole mõtet üldse midagi arutada. Meile, tarbija jaoks läheb hind garanteeritult kallimaks. Ja veel see ka, et kui tuul ikkagi puhub ja meil on hästi palju tuuleparke, siis see hind ei saa odavamaks ju minna, sellepärast et meil ei mahu see, nagu sa ütlesid, torusse enam.

Aitäh! Nii. Head kolleegid! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 568 esimesel lugemisel tagasi lükata ja me alustame selle hääletuse ettevalmistust. 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 568 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 45 Riigikogu liiget, vastu 17, erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 568 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik võtta sõna vabas mikrofonis pärast minu haamrilööki. Palun registreerida end vaba mikrofoni tarvis. Nii, head kolleegid, vabasse mikrofoni on registreerinud päris mitu Riigikogu liiget. Kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Jaa, no täna on tähtis päev Eestis. Vaatan uudiseid, president võtab vastu uusi ministrikandidaate Kadriorus. Millest ta nendega räägib? Väga raske on oletada, sellepärast et näod võivad küll uued olla, aga kombed on vanad. Kombed on vanad ja viivad tagasi sellesse aega, kui sundsüstimised olid ja lubati, et need lapsed me süstime ära niikuinii. Ja siin ekrelastele – mingisugused kuvatõmmised liiguvad – lubati isegi kuule pähe lasta. No see on iseenesest kõik väga huvitav. 

Teiseks, muidugi kandidaatide hulgas on üks, kes on Putini võimuloleku ajal lõpetanud Moskva Lomonossovi nimelise ülikooli ja pärast seda isegi mõnda aega Venemaal töötanud. See ei tekita selles julgeolekuolukorras, mis pidi olema nii kriitiline-kriitiline-kriitiline, et kohe-kohe tuleb Vanka ka üle piiri, kohe-kohe kogu Euroopa variseb kokku, ehkki Venemaa Ukrainast jagu ei saa, see mingit huvi ei ärata kellestki. Meedia korra mainib ära.

Ja siin meenutame natuke ajalugu. Meenutame ajalugu, kuidas kolleeg Kert Kingo ei kõlvanud kuidagi ministriks. Ei osanud ta inglise keelt, ei tahtnud ta reisida, ei olnud tal kompetentsi selles valdkonnas. No absoluutselt kõlbmatu. Aga näe, nüüd Terrase-poiss on nii kompetentne, et on lausa vanaisa kõrval – oli vist vanaisa – vasika raske sünnituse vastu võtnud, tähendab, lehm sünnitas ja ta on vasika sündimise vastu võtnud. Maamees missugune! Valdab täielikult kogu seda väga laia diapasooni, mis puutub meil regionaalpoliitikasse, maaelupoliitikasse, põllumajanduspoliitikasse. Ja põllumajandus on ju lihtne asi, ega seal ei ole ju erinevaid asju, nagu taimekasvatus ja loomakasvatus ja veterinaaria ja agronoomia. See kõik on lollidele. See on nendele lollidele, kes kunagi õppisid sellises asutuses nagu EPA ehk Eesti Põllumajanduse Akadeemia. Seal olid ju lollid maamatsid. Intellektuaalid valdavad seda kõike loomulikust intelligentsist ja ei pea midagi õppima. Kõik tuleb iseenesest. Aknast vaatame välja ja näeme, et täna päike paistab, täna läheme külvama. Selline külvivolinike mentaliteet paistab siin olevat sellega seoses. 

Ja siis ütleb meile see mees, kes tegelikult on jällegi seadusi, kuidas ma ütlen, vabalt tõlgendades, koos presidendiga, koos õiguskantsleriga, koos kõigi teistega ennast nihverdanud niinimetatud peaministri positsiooni, et see valitsus on eelmise valitsusega võrreldes nagu öö ja päev. Ma ei tea, kumb ta nüüd on siis. Öö või? Mulle tundub, et pigem öö, mitte päev. Ja et nüüd läheb elu jube heaks sellepärast, et on olemas meil nüüd tõeliselt parempoolne valitsus, kes kaotab ettevõtte tulumaksu. Aga ta ei kaota automaksu, ta ei kaota käibemaksu, käibemaksu tõusu, ta ei kaota tulumaksutõusu ja kõiki neid muid makse, mis siin on, aktsiisid ja nii edasi. Ei! Selle ühe maksu kaotame ära ja räägime, et vaat nüüd päike tõuseb kohe. 

No me mäletame, kuidas selle eelmise valitsuse päike tõusis. Noh, loojus seal, kus rahvas ütleb, mingis panges. Sõbrad! Ei saa ikka teisiti, kui jälle meenutades seda Krõlovi valmi sellest, kuidas ükskõik kuidas te ka ei istuks ja toole ei vahetaks, välja ei tule teil mingit muusikapala. 

Selles mõttes, mida nüüd öelda? Minu arvates on meil praegu selline ajalooline momentum, et kui me paneme siin opositsioonis seljad kokku ja kui meie head kolleegid Isamaast peavad ka silmas seda, et nemad võivad olla täiesti potentsiaalselt järgmises valitsuses – potentsiaalselt –, siis me saaksime selle valitsuse päris kerge vaevaga kukutada. Vaatame natuke kalendreid, millal on keegi kusagil komandeeringutes. Vaatame natukene, peame plaani. Proovime üks kord, proovime teine kord, proovime kolmas kord. Ja uskuge mind, ühel hetkel õnnestub. Ühel hetkel õnnestub, sest noh, see Eesti 200 ei ole ju midagi. 

Ja jällegi, meie head kolleegid Isamaast, nemad on meil selline tore, poliitiliste, kuidas ma ütlen, õnneotsijate kogunemiskoht. Ja lagunev Eesti 200, mõni õnneotsija ikka leidub, kes tahab järgmisse valitsusse saada, juba teie ridades.

Teie aeg! 

Nii et, sõbrad, paneme seljad opositsioonis kokku, kukutame selle valitsuse ja lõpetame selle pimeda-pimeda reformierakondliku öö. (Aplaus saalis.)

Järgmisena Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh! Lugupeetud juhataja! Head kolleegid, Eesti rahvas! Jätkame siis energiajulgeoleku teemal, mis pälvis siin väga teravad debatid ja millest mina isiklikult tõin välja, et see on ikkagi ideoloogia. Ja mitte ainult. Eesti peab lähtuma oma huvidest, mitte pimesi järgima rohepöördedogmasid. Euroopa Liit liigub rohelise energia suunas mitte ainult keskkonnakaalutlustel, vaid eelkõige geopoliitilistel põhjustel, ideoloogilistel põhjustel, mille eesmärk on vähendada sõltuvust Hiinast, Venemaast, Pärsia lahe riikidest, mis on ka täitsa arusaadav. Aga siiski ei tohiks Eesti oma energiapoliitikat kujundada, lähtudes vaid Brüsseli nõudmistest, vaid meie enda majanduslikest, sotsiaalsetest ja julgeolekualastest vajadustest. 

Eestil on loodusvara, mis võimaldab meil tagada energiajulgeoleku ilma rohepöörde ideoloogilisi otsuseid järgimata. Põlevkivi arvelt võiksime täielikult katta oma energiavajadusi ja välistada sõltuvust välismaisest tehnoloogiast ja toormest, mis võivad muutuda geopoliitiliselt ebastabiilseks. Sõltuvus on ettearvamatu nähtus, mis ei pruugi alati kasulik olla. Me kõik mäletame, kuidas iga riik tegutses koroonakriisi ajal ennekõike oma huvidest lähtudes. Pole alust arvata, et sama olukord kordub, kui turul tekib energiapuudus.

Valitsus plaanib kulutada vähemalt 2,6 miljardit eurot tuuleparkide ja muude roheliste energialahenduste arendamiseks. See summa ei ole lihtsalt investeering, vaid suur rahaline koormus, mille mõju jõuab lõpptarbija tasandile kallineva energia ja maksutõusude näol. Siinsamades debattides me täna kuulsime tegelikult, et ei, see hind [ei lähe] tuuleenergia kasutamise alla ei Saksamaal, ei Taanis ega ka britis. Samal ajal on meil ühiskonnas mitmeid kriitilisi valdkondi, mis vajavad kiiret lisarahastust: majandusareng ja ettevõtlus, sotsiaalhoolekanne ja tervishoid, maksukoormuse vähendamine, riigikaitse ja energiajulgeolek. Tänases geopoliitilises olukorras on oluline tagada, et Eesti ei sõltuks välismaistest energiaallikatest ja infrastruktuuridest, mida juhivad välisfirmad.

Rohepöördega kiirustades võib tekkida olukord, kus meie energeetika sõltub Hiina päikesepaneelidest ja Saksamaa tehnoloogiatest, mille kättesaadavus võib kriitilises olukorras olla küsitav. Eesti vajab lisainvesteeringuid kaitsevõimekusse, et tagada oma iseseisvus ja julgeolek. Me vajame energiasõltumatust ja varustuskindlust. Põlevkivi kasutamine tähendab, et saame oma energiatootmist ise kontrollida. Tuule- ja päikeseenergia sõltuvad ilmastikutingimustest ning nende varustuskindlus ei ole kriisiolukorras piisav. Energiavarustuskindlust saab tagada ainult [juhitavate] võimsustega. Mingil põhjusel mõistetakse seda teistes riikides, aga meil mitte. Näiteks on Saksamaa käivitanud taas oma elektrijaamu ja ka Poolas on seatud kahtluse alla globaalse rohepöörde vajalikkus. 

Oluline on rõhutada, et eesmärgiks ei peaks olema roheenergia täielik eitamine, vaid selle mõistlik ja tasakaalustatud arendamine paralleelselt olemasolevale fossiilkütusele. Tuule- ja hüdroenergia võivad olla suurepärased täiendavad energiaallikad, kuid need ei saa olla meie peamised ja ainukesed lahendused, eriti olukorras, kus ilmastikuolud on muutlikud ja energianõudlus pidevalt kasvab. Seetõttu on vajalik jätkata tuule- ja hüdroenergia arendamist, kuid teha seda vastavalt majandusloogikale, mitte pimesi Euroopa rohepoliitikat järgides; säilitada ja moderniseerida põlevkivi kasutamist, tagades nii varustuskindluse kui ka mõistliku energia hinna; arendada energiasalvestustehnoloogiat, et taastuvenergia oleks usaldusväärsem ja suudaks toetada olemasolevat energiavõrku. Eesti peab tegema otsuseid, mis toetavad meie tulevikku. Eesti vajab mõistlikku ja tasakaalustatud energiapoliitikat, kus rohelised lahendused arenevad koos fossiilkütustega, mitte nende arvelt. Meie eesmärk peab olema energiajulgeolek …

Teie aeg!

… madal hind ja stabiilne majandus, mitte ideoloogiliste suundumuste pimesi järgimine. Aitäh!

Järgmisena Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Euroopa diplomaatia Kaja Kallase juhtimisel on täielikult läbi kukkunud. Sellest räägivad täna juhtivad Euroopa meediaväljaanded ja diplomaadid. Euroopa Liit ei ole viimase poole aasta jooksul saavutanud ühtegi seatud eesmärki. Vastupidi, oleme jõudnud olukorda, kus maailmas ei võeta Euroopat enam tõsiselt. Ja see ei ole ainult Kaja Kallase probleem. See on kogu liidu liikmesriikide probleem. Selle asemel, et korrata Kaja Kallase rumalaid loosungeid, peab Eesti välisminister kutsuma selle naise korrale. Kaja Kallas kahjustab Euroopa Liitu ja Eestil on õigus ja kohustus sellesse sekkuda. Kas Kallas hakkab käituma nagu diplomaat või ta peab ametist lahkuma? Ma kutsun üles Eesti valitsust kasutama neid volitusi, mis on igal Euroopa Liidu liikmesriigil ning ütlema oma selge sõna Euroopa poliitikas.  

Ja järgmine teema. See, mis täna toimub Eesti elektriturul, ei ole normaalne. Esimene probleem – elektribörs. Keegi ei tea täpselt, kuidas sellel börsil hinnad kujunevad. Keegi ei tea, kui palju miljardeid teenivad selle pealt spekulandid. Me maksame elektri eest kaheksa korda rohkem kui soomlased. Seda ei saa kuidagi nimetada ausaks konkurentsiks. Eesti peab lahkuma Nord Pooli börsilt ja taastama riiklikku hinnaregulatsiooni.  

Teine probleem – hull roheagenda. Eesti tarbija kulutab kümneid miljoneid eurosid, et subsideerida rohelise energia tootmist. Sellel pole mingit pistmist ei ausa konkurentsi ega terve mõistusega. Riik peab tagama kahte asja. Esiteks, Eesti peab suutma end ise elektriga varustada. Teiseks, see elekter peab olema võimalikult odav. Kui tarbija peab tagama tuuleparkide omanikele kõrge kasumi, siis see ei ole normaalne. Veelgi enam, see tekitab kahtlusi korruptsioonis. Miks loovad poliitikud eritingimusi üksikutele ärimeestele? Elektriturul tuleb korda luua ja kui tänane valitsus pole selleks võimeline, tuleb seda vahetada. Poliitiline korruptsioon ja terve mõistuse täielik puudumine – see on halb viis riigi juhtimiseks. Aitäh!

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Räägime huvitavast kaasusest, kust jälle paistavad Eesti 200 kõrvad. Nimelt, Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus jagas hiljuti 39 miljonit eurot toetusi Sillamäe tekstiilitööstusele. Ettevõte Greenful on selle nimi ja see on seotud Eesti 200 poliitiku Tarmo Tammega. Ja veel lisaks on selle üks osanikest Tarmo Tamme erakonnakaaslane, kes on praegu Tallinna abilinnapea: Margot Roose. Ja Greenful Sai EIS-ilt rekordtoetuse – 39 miljonit eurot –, kuigi üldiselt limiit on 13 miljonit eurot. Aga selle jaoks, et nad sellest limiidist saaksid mööda, loodi kümnepäevase vahega kolm ettevõtet, kirjutati kolm projekti ja siis saadi nendele maksimumtoetust, saadigi kokku 39 miljonit eurot. Ja Tarmo Tamm täna väidab, et tema pole selle ettevõttega seotud, tema on vahepeal osaluse maha müünud.

Aga nüüd, novembris, oli väga huvitav olukord. Erkki Keldo eestvedamisel toimus Eesti Vabariigi ametlik visiit koos äridelegatsiooniga Saudi Araabiasse ja sinna koosseisu kuulus nii Eesti 200 poliitik Tarmo Tamm, aga huvitaval kombel oli seal temaga kaasas ka tema poeg, kes ametliku info kohaselt esindas just sedasama firmat – Greenful –, mis sai selle suure toetuse osaliseks. Aga teate, mis muudab kogu selle teema pikantseks. Ettevõtte juhi sõnul, seesama Greenfuli juht ütleb, et tema ei teadnud sellest esindamisest midagi, ta ei tunne isegi Tarmo Tamme poegagi. Ja kummalisel kombel, kui korruptsioonivastases erikomisjonis me selle teema tõstatasime, siis Tarmo Tamm absoluutselt ei mäletanud, kuidas üldse temast sai ametliku delegatsiooni liige. Küll aga ta kinnitas, et tõesti ta tegi ise ettepaneku lisada äridelegatsiooni oma poeg, ja kirjeldas seda nii: tore, tark poiss, kes oskab hästi inglise keelt. Ehk siis see väide, mida Tarmo Tamm ütleb, et tema ei ole selle ettevõttega kuidagi seotud: no see pole absoluutselt usutav. Sest miks ta siis tegi eraldi ettepaneku võtta visiidile kaasa oma poeg ja palus tal esindada just sedasama firmat Greenful, ilma et ettevõte üldse oleks sellest teadnud, ilma et see ettevõte oleks seda palunud? Ja infotunnis Erkki Keldo ei osanud ka mitte midagi vastata, kuidas üldse see kõik oli võimalik, kuidas tema äridelegatsioonis oli inimene, kellest ettevõte midagi ei teadnud ega kuulnud. Ja samuti ministri arvates on see täiesti normaalne praktika, kus siis luuakse ettevõte ja põhimõtteliselt järgmisel päeval esitatakse taotlus; et see on täiesti okei, et nii suuri toetusi jagatakse äsja loodud ettevõtetele.  

Ja täna me korruptsioonivastases erikomisjonis käsitlesime uut, aga ka väga olulist teemat, milleks on metsa üleraie. Ja see polnud meie komisjonis niisama. Meil on samamoodi kindlad poliitikud, kindel poliitik, keda ma just ka hetk enne mainisin, kellel on kindlad huvid puidutööstuses. Samas, meil on 10 aastaga raiutud metsa rohkem, kui seda on peale kasvanud. Metsa kohta kogutavas statistikas esineb vasturääkivusi, puudub läbipaistvus, mis aga omakorda tekitab võimaluse kuritarvitamiseks. Ja täna me peame jälgima, mis nüüd hakkab toimuma selles valdkonnas. Sest tekib küsimus, kuidas kunagi tekkisid need numbrid metsanduse arengukavasse, kelle huvides neid otsuseid tehti ja miks pidevalt on manipuleeritud andmetega, tekitades meile ekslikku ettekujutust, justkui kõik oleks korras. Ja ma ütlen, et need küsimused täna on päevakorras isegi rohkem kui kunagi varem. Sest et, kas te panite tähele, mida peaminister on hiljuti öelnud: majanduse hüvanguks plaanitakse kasutada rohkem loodusressursse, vähendada looduskaitsepiiranguid ja valmistatakse ette vastavad eelnõud. Ja täna me ka kuulsime komisjonis: raiemahte vähendada ei soovita. Aga mets on Eesti rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada, majandada heaperemehelikult. Ja meil on paralleelselt, nagu kuulsite juba, poliitikud, kellel on konkreetsed huvid, kes täna tegelevad juba selle mõjutustegevusega, püüavad suunata, isegi kirjutavad artikleid Päevalehte, et kuidas need eelnõud võiksid meil välja näha. Ja korruptsioonivastase erikomisjoni tänane ülesanne on hoida ära need kõikvõimalikud huvide konfliktid. Ja kuna see kõik, mis ma olen rääkinud – no see on tegelikult vastuvõetamatu –, siis Keskerakond on korraldamas ka meeleavaldust ...

Teie aeg!

… neljapäeval kell 11.30 Stenbocki maja ees. Tulge, avaldame koos umbusaldust praegusele valitsusele. Aitäh!

Järgmisena Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud saalis viibijad ja kes te jälgite meid interneti vahendusel, need saadikud ja tavainimesed ka! Mina võtan teemaks eelmise nädala neljapäeval Isamaa poolt sisse antud eelnõu, siia Riigikogu liikmetele menetlusse, mis küll kahjuks maha hääletati, aga me tegime ettepaneku sulgeda Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni ajutine kontrolljoon. Ja see ettepanek sai tehtud tegelikult juba 2024. aastal lõpul meie esimehe Urmas Reinsalu poolt ka suuliselt, aga eelnõu esitasime Riigikogule 13. jaanuaril. Ja eelmisel nädalal me seda eelnõu arutasime. Paraku valitsuse esindajad ning ka nende erakonnakaaslased saadikud hääletasid Riigikogus selle ettepaneku maha. Samuti ka Keskerakonna saadikud olid selle poolt, et me seda edasi praegu ei menetleks, ja öeldi sõnum: peame analüüsima, uusi ohuhinnanguid tellima ja analüüsima ja analüüsima.

No ma ütleksin, et ohuhinnangud peaksid siiski meil juba olema lauasahtlis olemas. Ja me oleme naiivsed, kui arvame, et venelased ei suuda muud peale sabotaaži ja torude lõhkumise korraldada. Hetkel on nende sõjaline agressioon suunatud Ukrainale, aga me ei suuda täna ettegi kujutada, kui ta suunab oma tähelepanu Eestile. Nimelt, kapo on korduvalt hoiatanud ning erinevate näidete varal, nagu näiteks Deniss Metsavas, nende najal tõestanud, et Venemaa vahet käivad inimesed on sealsetele ametkondadele kerge saak, neid on lihtne kompromiteerida, ähvardada ja sundida.

Kui Soome võimud jõulu ajal Estlinki kaableid lõhkunud laeva kinni pidasid, leidis põhjanaabrite julgus ka Eestis väga suurt tunnustust. Nii ajakirjanduses kui sotsiaalmeedias leiti, et me peaksime oma kaablite kaitsel sama otsustavad olema. Kuid sellega ei peaks soomlaste eeskuju meile piirduma, seda nii üldises suhtumises kui ka praktilistes sammudes oma riigi kaitsel. Kui me enne Soome NATO-sse astumist kippusime arvama, et nad Vene ohtu piisavalt ei teadvusta, siis praegu paistab asi hoopis vastupidine. Et Soome ühiskond ei püüa nendest tõsistest teemadest mööda vaadata, näitab kas või nende värskelt valminud seriaal "Konflikt", mis kujutab teadmata päritolu roheliste mehikeste kallaletungi.

Soomlaste praktilistest sammudest on kiirel ajal juba unustusse vajuma kippunud, et nad piiri Venemaaga kinni panid ja selle kinni jätsid. Ja meil ei maksa arvata, et Venemaa pädevate ametkondade fantaasia ja võimekus piirdukski selle kaabli lõhkumisega aasta lõpus, eelmise aasta lõpus, nagu vist on viimaste kuude jooksul hakatud meil arvama. Nende võimekus ei piirdu mõne inimese Novitšokiga mürgitamises nagu Inglismaal või laskemoonaladude õhkimisega nagu Tšehhis. Meil ei tasu olla naiivne ja arvata, et Venemaa kinnise piiriga midagi ette võtta ei suudaks, kuid see teeb tänase edasi-tagasi saalimisega võrreldes nende vaenutöö palju raskemaks.

Väga tõsine probleem on eestlaste üldrahvaliku poolehoiu taustal Ukrainale üle meie piiri käiv kaubavedu Venemaale. Kuigi sõjakaupa läbi Eesti Venemaale justkui jõuda ei tohiks, lähtub Vene sõjatööstus rahvatarkusest, et kehval ajal on ka kärbes liha. Sõja tarbeks tehakse ümber ja võetakse kasutusele masinad ja materjalid, mis aga kätte saadakse. Samuti peame meie arvestama, et ka kõige süütum kaup, mis nende majandusse jõuab, täidab Vene sõjakassat. Eesti on üks 14 riigist, kellel on maismaapiir Venemaaga. See teeb meid strateegilised mõjukamaks, kui meie suurus eeldaks. Kaup, mis täna Eestist Venemaale jõuab, käib just siit läbi põhjusega, et nii on odavam. Kui piir kinni panna, võib küll juhtuda, et sama kaup mujalt üle piiride pääseb, kuid see läheks Vene sõjamasinale palju kallimaks maksma ja jätaks neile ukrainlaste tapmiseks vähem raha kätte.

Nii et Soome eeskuju tasub järgida mitte ainult värskelt aset leidnud vaenuteole vastuhakkamisel, vaid ka piiri kaitsmisel, mis Eesti inimeste turvalisusele ja agressoriga võitlevale Ukrainale reaalset kasu tooks. Nii et kontrolljoon Venemaaga kinni, ja erandid neile, kes seda erandit vajavad kas matusteks või muuks hädaolukorraks. Aitäh!

Aitäh! Ja rohkem kõnesoove ei ole. Tänane istung on lõppenud.