Tere hommikust, lugupeetud kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 8. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 70 Riigikogu liiget, puudub 31.

Nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole.

Läheme tänase, neljapäevase päevakorra juurde, mille esimene punkt on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele sulgeda Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni ajutine kontrolljoon" eelnõu 562 esimene lugemine. Ettekandja on Riigikogu liige Urmas Reinsalu. Palun!

Lugupeetav rahvaesindus! Nii Eesti julgeolekuasutused kui ka teised Euroopa julgeolekuteenistused on möödunud aasta jooksul pidevalt esitanud hoiatusi kõrgendatud ohu eest Venemaa eriteenistuse võimalike sabotaažirünnakutega seoses. Ja neid terroriakte on ka aset leidnud erinevates meie liitlasriikides. (Juhataja helistab kella.) Muu hulgas on ka …

Vabandust korraks! Kolleegid, kuulame ettekandjat, siis me saame asjadest aru. Aitäh!

Muu hulgas on politseiasutused ju tuvastanud ka konkreetse Venemaa eriteenistuse initsieeritud rünnaku, mis puudutas venekeelse Delfi peatoimetaja liiklusvahendit, aga ka eelmise siseministri Lauri Läänemetsa autot. Ning möödunud aasta lõpul leidis aset sabotaažiakt, mis purustas Estlink 2. Pärast seda, detsembri lõpul Isamaa Erakond tegi üleskutse Vabariigi Valitsusele kaaluda Eesti-Vene piiri sulgemist. 13. jaanuaril, kui parlamendi täiskogu alustas [uut istungjärku], esitasime ka sellekohase Riigikogu otsuse eelnõu ettepaneku [tegemiseks] Vabariigi Valitsusele. Iseenesest on kahetsusväärne, arvestades niisuguste küsimuste akuutsust [praeguses] julgeolekukeskkonnas, et see on alles 70 päeva pärast selle otsuse eelnõu algatamist jõudnud parlamendi menetlusse.

Millised on tehiolud, kui vaatame isikute liikumist. Möödunud nädala seisuga kõigist välispiiri kontrollpunktidest sisenes Eestisse kokku 9369 välisriikide kodanikku, sealhulgas 3958 Vene kodanikku. Me võime öelda, et suurusjärgus 1000 Vene kodanikku [iga piiripunkti kohta] liikus üle piiri. Loomulikult on seal sees ka suur osa neid inimesi, kelle alaline elamiskoht on Eesti Vabariigis. Aga muu hulgas on seal sees näiteks ka inimesi, kes töötavad Eestis, aga elavad Venemaal ja kasutavad seda piiriületust siis ka töörände seisukohalt.

Meie naaberriikides on olukord selline, et Soome Vabariik on säilitanud Soome-Vene maismaapiiri täieliku sulgemise, välja arvatud raudteetransport. Läti Vabariigi valitsus võttis teisipäeval vastu otsuse sulgeda Läti-Vene piiri ületus, kuid erandiga lubada üle mootorsõidukeid. Ka Leedu ja Poola on oma piirirežiimi vastavalt siis Valgevene suunal oluliselt ahendanud.

Meie ettepanek tuleneb kolmest põhimõttelisest kavatsusest. Esimene kavatsus on sellega maandada julgeolekuriske. Meie julgeolekuasutused on avalikkusele välja toonud, et niisuguste inimeste liikumine nii suures ulatuses võimaldab tegelikkuses Vene föderatsiooni eriteenistustel läbi viia erinevaid terroristlikke või sabotaažiaktsioone ja muid mõjutusaktsioone. Kindlasti see samm seda võimalust ahendaks Eesti suunal, aga ka laiemalt nende isikute puhul, kes kavatsevad Eesti territooriumi läbimist selleks kasutada.

Teiseks on sellel kindlasti ka praktiline tähendus, mis puudutab sanktsioonireeglite rikkumise piiranguid. Eilne Eesti Ekspress tõi ära vägagi huvitava kokkuvõtte selle kohta, mis puudutas väga vilgast sanktsioonireeglite rikkumist ja äritegevust Eesti-Vene suunal, mida organiseerivad kas Eestis asuvad inimesed või siis Venemaal asuvad inimesed. Näiteks on välja tulnud, et rahareeglitega või rahapesu[vastaste] reeglitega seotud [sanktsioonidest] kõrvalehoidmiseks on käivitatud massiivne valuutavahetusäri, mis on Narvas tuvastatud reeglite rikkumisena. Eestis on valmistatud ulatuslikult relvasummuteid, mida on toimetatud Venemaale, ja leegisummuteid, mis on teatavasti kahetise kasutusega sanktsioneeritud kaup. Käimas on niisugune massiivne äritegevus üle Eesti-Vene piirijoone.

Selles kontekstis on ratsionaalne Eesti Vabariigi valitsusel kujundada otsus. Isamaa ettepanek seisneb selles, et sulgeda Eesti Vabariigi ja Vene föderatsiooni vaheline ajutine kontrolljoon. Selle juriidiline formuleering, see tähendab, kuidas see teostuks, oleks riigipiiri seaduse § 17 lõike 1 punkti 1 alusel. Vabariigi Valitsus peaks riigi julgeoleku huvides peatama riigipiiri ületamise, andes inimestele lühikese etteteatamisaja, et langetada valik, kummal pool piirijoont nad asetsevad, kui nad sooviksid faktilist piiriületust toime panna.

Teiseks, see tähendab seda, et Politsei‑ ja Piirivalveameti jooksev koormus kahtlemata langeks nendes piiripunktides, kuna [piiriületust] enam jälgima ei peaks selle aja jooksul. Politsei‑ ja Piirivalveameti kavatsus sellisel juhul, kui valitsus selle otsuse vastu võtab, on suunata need politseiametnikud täiendavatesse patrullidesse meie piiriregioonides. Selle sammu tulemusena kasvab olemasoleva ressursi piires vastavalt patrullide arv ja [paraneb] julgeolekuline situatsioon taktikaliselt.

Kolmandaks on see samm kindlasti – nüüd on küll ajaline viive väga pikk – ka vastusignaal Venemaa sellisele tegevusele nagu Estlink 2 purustamine. Tuleb ausalt hinnata seda, et see on väga suure mõjuga terroriakt, mis on toime pandud. Tõsi, seda ei ole [ühelegi riigile] õiguslikult omistatud, aga see ei tähenda riikide vabanemist poliitilisest omistamisest, või ka seda, et sellist võimalust ei kasutataks, tõendeid kogumis tõlgendades, ja see ei tähenda, et me ei kohalda sellele [terroriaktile] vastavat, meie käsutuses olevat sümmeetrilist sammu. 

Vabariigi Valitsuse esindajad on selles kontekstis väljendanud seisukohta, nagu viimase 48 tunni jooksul sai kuulda, et Vabariigi Valitsus annab ülesande julgeolekuasutustele teha ohuhinnang. Ohuhinnang saab valmis aprillikuuks. Tõtt-öelda see mind üllatab, sest detsembrikuus toonane siseminister Läänemets kinnitas, et Vabariigi Valitsusel on võimekus lühikese etteteatamisajaga see piir sulgeda, selles mingit kahtlust ei ole, et meie politseiasutused on võimelised selle operatsiooni läbi viima. Teiseks oli tema [seisukoht], et see rajaneb ohuhinnangul ja ohuhinnangust tulenevalt seda vajadust valitsus ei näe. See oli eelmise aasta detsembris väljendatud mõttekäik. Selles mõttes on teatud määral nõutuks tegev kuulata seda, et valitsus kavatseb asuda koostama ohuhinnangut, mis saab valmis aprillikuuks.

Isamaa käsutuses olev informatsioon põhineb ennekõike avalikel allikatel, mis on toodud nii Eesti kui ka rahvusvaheliste partnerteenistuste hinnangul julgeolekulises vaates, aga ka politseiasutuste tuvastatud informatsioonil õigusrikkumiste kohta piiriületuse käigus, muu hulgas ka sanktsioonireeglite rikkumise kohta. [Sellest tulenevalt] oleks otstarbekohane see samm Vabariigi Valitsusel langetada. See on valitsuse nii-öelda subjektiivse kaalumise otsus. Loomulikult, samal moel, nagu valitsus saab seda jõustada, saab valitsus vastavalt mingitele vajadustele ka seda otsust ümber kujundada.

Nii et see on kontekst, milles me praeguses situatsioonis oleme nendes julgeolekuküsimustes. Ma loodan, et meil parlamendis valitseb konsensuslik meeleolu ja me saame ühiselt valitsusele saata selle sõnumi: parlament soovib, et Vabariigi Valitsus oma hoolsuskohustuse järgi maandaks neid riske, mis tulenevad kontrolljoone avatud hoidmisest. Ja teiseks, et [valitsus] annaks selle kaudu omapoolse signaali, mis peegeldab riigi suhtumist nendesse sabotaažiaktidesse, mis siin hiljuti on aset leidnud, ja vastust nendele sümmeetriliselt – mitte sümmeetriliselt, aga meie käsutuses olevate vahenditega – rahvuslikult positsioonilt. Aitäh!

Aitäh! Ja teile on ka küsimusi. Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea ettekandja! Julgeoleku küsimustes siin saalis suures plaanis kindlasti on konsensus. Kahtlemata need on olulised küsimused ja need punktid ka, mida te välja tõite. Aga õiguskomisjonis, kui me seda teemat arutasime, [tõdeti ka], nagu teiegi kommenteerisite, et riigipiiri seadus võimaldab ka täna riigipiiri sulgeda. Ja tegelikult saab seda teha väga kiiresti. Ma [arvan], et meie ametkonnad, kes tegelevad julgeolekuga, kindlasti teavad olukorda paremini kui meie siin Riigikogu saalis ja teavad, milliseid meetmeid tuleb võtta piiri peal. Miks te arvate, et meie peaksime selle ülesande andma, mitte võimaldama teha seda ohuhinnangut, mida tõesti tehakse, ma arvan, tegelikult iga päev? Usaldame meie julgeolekuasutusi. Ja kui julgeolekuasutusel tuleb selline mõte, siis valitsus saab tegutseda. Kas te ei usalda meie julgeolekuasutusi või on midagi muutunud selle aja jooksul …

Teie aeg!  

... et te arvate, et me peaksime selle ülesande andma?

Ei, vastupidi! Tõukeks sellele ongi meie omavaheline vestlus teatud diplomaatidega, meie kogenud, professionaalsete julgeolekuametnikega ja nende soovitused, mida valitsus peaks tegelikkuses tegema. Ma olen öelnud, et minu garantii on sajaprotsendiline nagu Šveitsi pangas. Kõik need ausad ametnikud, kes pöörduvad minu poole ja annavad informatsiooni, olgu tegematajätmistest energeetikapoliitikas, sellest, mis on seotud mingite probleemidega, muu hulgas näiteks moonahankega, või probleemidega, mis on seotud ka vajadusega astuda võib-olla mingeid veenvamaid ja otsustavamaid samme julgeoleku valdkonnas, kas või sellesama otsuse perimeetris, saavad täieliku usalduslikkuse garantii, sada protsenti.

Loomulikult mind teatud määral üllatas, et niisuguse olulise poliitilise küsimuse arutamisel õiguskomisjon minu andmetel ei konsulteerinudki julgeolekuasutustega. Võib-olla oleks olnud see ka elementaarne loogika kutsuda välja julgeolekuasutuste esindajad ja saada teada vähemalt nende nominaalne positsioon, mis puudutab tehnilist suutlikkust.

Õige on see, nagu te olete märkinud, et see on poliitiline otsus. Vabariigi Valitsuse otsused on loomulikult poliitilised otsused. On väga ratsionaalne, et need võivad rajaneda välissuhtlemise diplomaatilisel kaalutlusel. Need võivad rajaneda loomulikult ka puhtobjektiivselt tehnilisel julgeolekuolukorral, näiteks füüsilise ränderünde surve probleemil, mis reaalajas võib rulluda, või ka ohuhinnangul laiemas kontekstis, mis võtab arvesse julgeolekusituatsiooni Euroopa ruumis.

Me ei tohiks ennast petta, härra Hanimägi, ettekujutusest, et kuna praegu käib nii-öelda esimene diplomaatiliste kompamiste voor Vene-Ukraina sõjas vaherahu ja sealt rahu suunas edasiliikumise [teel], siis see tähendab meile siin, Eesti ja teiste Kesk‑ ja Ida-Euroopa Venemaaga piirnevate riikide jaoks, ohufooni mehaanilist alanemist.

Vastupidi! Kui Venemaa saavutab selle vaherahu sellises positsiooni loogikas, nagu on kõlanud rahvusvahelises meedias hinnangud, siis see tähendab seda, et Venemaa kindlasti interpreteerib seda kui mitte enda võiduna, siis vähemasti lääne kaotusena. Ja tema tähelepanu, ka ressursiline tähelepanu, koondub muudele teemadele, muudele regioonidele. Sealhulgas on täiesti relevantne oletada, et see tähelepanu fookus võib olla suunatud ka Balti ruumile ja Läänemere piirkonna riikidele.

Nii et selles mõttes see samm on, vastupidi, kantud loogikast, et meil oleks asjakohane see otsus langetada. See on poliitilise vastutuse määraga otsus. Mitte asjata ei ole seadusandja omistanud seda vastutust just nimelt valitsusele. See on valitsuse õigus juriidiliselt, aga Eesti Vabariigi julgeolekulisi huvisid silmas pidades on see sümmeetriliselt samavõrra ka poliitilises tähenduses valitsuse kohustus oma otsused täita.

Kehtivat õigust muuta see meie eelnõu kuidagi ei nõua, riigipiiri seaduses on sellekohane pädevus valitsusel olemas. Ja nagu ma ütlesin, lühikese etteteatamisajaga on see mõistlik teha. Kuidas Politsei‑ ja Piirivalveamet ise kujutab ette selle stsenaariumi realiseerimist? Politsei‑ ja Piirivalveamet, ma usun, annab valitsusele sellisel juhul, kui valitsus selle poliitilise otsuse peaks langetama või kavandama seda, soovituse mitte erandeid teha. Sellisel juhul oleks asjakohane see piir täielikult sulgeda. See on ka niisugune tehniline nõuanne valitsuse poolt.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tuleme nüüd tagasi selle otsuse eelnõu ehk selle ettepaneku juurde. Ma olen päris kindel, ja ma arvan, et teie mitmekordse ministrina teate minust paremini, et Vabariigi Valitsusel on tegelikult palju parem ülevaade piiridel toimuvast, kui meil seda on. Sellele vaatamata nad on tellinud ohuhinnangu, mis aprillis valmis saab. Ma arvan küll, et piiride kinnipanemine on väga äärmuslik otsus, seda tuleb teha väga kaalutletult. Ja seda Vabariigi Valitsus suudab hinnata meist paremini.

Ma tahaksingi sellepärast küsida siin üle, et mis selle ettepaneku sisuline mõte on, teades, et [valitsusel] on tegelikult ülevaade piiridel toimuvast meist palju parem.

Ma võin teid kurvastada, härra Jaanson. Neil on kindlasti enesestmõistetavalt mehaanilist informatsiooni, mida meie andunud ja tublid riigiametnikud edastavad, rohkem. Aga tõsi on see, et otsustusvõime kohapealt on kõva vajakajäämine. Selles me, ma arvan, härra Jaanson, oleme teiega mõlemad ühel nõul.

Nüüd see, mis puudutab seda, et siin on peidus teatav paradoks. Te ise ütlesite, et valitsus teab paremini, omab suurt kompetentsi otsuse langetamiseks ja on langetanud otsuse tellida sellekohane ohuhinnang, kas piiri on mõtet sulgeda või mitte, aprillikuuks. See tegelikkuses … (Saalist öeldakse midagi.) Piiride sulgemise kohta või ohuhinnang piiril valitsevate võimalike riskistsenaariumide kohta. Tõepoolest, kui ma tegin avalikult selle ettepaneku – kui ma ei eksi, siis see oli vist 28. detsembril – valitsusele piiride sulgemise kohta, siis toonane siseminister Läänemets kasutas [järgmisi] sõnu, tsiteerin. Ta ütles, kommenteerides siis minu seisukohta, et valitsus teab, kunas ja mis asjaoludel me piirid sulgeme, ja piiride kinnipanek tekitab segadust Narva kohalike inimeste seas ja nende pahameelt ning seda Venemaa taotlebki. Tähendab, see on detsembrikuus siseminister Läänemetsa antud poliitiline seisukoht minu üleskutsele pärast Estlink 2 purustamist piir sulgeda. Siis siseminister Läänemets selgitas, et valitsuse loogika tuleneb väga lihtsast [asjaolust]: kuna Narva elanikele toob see kaasa segadust ja pahameelt – ja me teame, kui vilgas äri seal praegu käib –, siis seetõttu on valitsuse hinnang, et ta ei kavatse [piiri] sulgeda. See ei põhinenud sugugi mingisugusel julgeolekukaalutlusel.

Ma [kordan]. Vabariigi Valitsuse seisukoht piire mitte sulgeda rajanes sellel kaalutlusel, et piiride kinnipanek tekitab segadust Narva kohalike inimeste seas ja nende pahameelt, ja seetõttu ei ole tark tormata. Ja tõepoolest, see on küsimus. Me ei räägi siin julgeolekukaalutlustest, seda ei maininud härra siseminister selle mõttekäigu esitamisel.

Teine loogika on selline, et kui me vaatame praegu valitsuse vastust, tõepoolest, siseminister mainis, et tegutsetakse detsembrikuiste ohuhinnangute alusel. Samas te ise ka möönsite, et valitsus tellib ohuhinnangu ja saab vastuse aprillikuuks. Minu käsutuses on informatsioon, ma olen konsulteerinud Eesti julgeolekuametnike ja diplomaatidega ning tean nende vaadet, professionaalset vaadet ja ka oluliselt suuremast oskusteabest tulenevat vaadet, kui on poliitikutel, olgu need poliitikud parlamendis opositsioonis või koalitsioonis või olgu nad valitsuse liikmed. Ja sellest johtuvalt on Isamaa ettepanek tehtud.

Anti Haugas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! See, et kahe riigi vahel on piir lahti, on kahe riigi ühine huvi. Kindlasti on hetkel ka Eestil teatavad huvid olnud, et seda piiri lahti hoida. Mõned põhjused te olete ise varasemates vastustes välja toonud. Aga teiselt poolt, kindlasti üks Eesti riigi huve on ka see, kui võtame kas või kagu poole, millest te ei rääkinud, Pihkva oblasti, kus on ka tuhandeid Eesti Vabariigi kodanikke, kes seal elavad ja igapäevaselt piiri ületavad. See on üks põhjendusi. Ja meil on seal kindlasti ka julgeolekulised huvid, mis puudutab infovahetust, suhtlust piiril Vene poolega. Aga mõjuhinnangute [koostamine] ja informatsiooni kogumine toimub igapäevaselt. Ja see täiendav ohuhinnang, ma usun, tõesti väärib kaalumist ja otsustamist. Aga minu küsimus on see. Kui nüüd peaks mindama totaalsele piiride sulgemisele …

Teie aeg!

… nagu teie ette panete, siis mis võiks olla lahendus Eesti kodanikele, kes võivad jääda teisele poole piiri?

Aitäh!

Kui te mõtlete nüüd, et võivad jääda teisele poole piiri, siis seal piiri sulgemise puhul on inimestel mitu erinevat staatust. Üks on see, kui piiride sulgemise hetkel inimesed füüsiliselt jäävad sinna, on siis nii-öelda reisil või niimoodi. Seda ma rõhutasingi, et on mõistlik teha see [sulgemine] teatud ajalise etteteatamisega, et täiesti arusaadavatel, ratsionaalsetel kaalutlustel inimestel oleks võimalik langetada see valik.

Teiseks, mis puudutab Eesti kodanike naasmist Eesti Vabariiki, siis loomulikult on Eesti Vabariigi kodanikel alati õigus Eesti Vabariiki naasta ja loomulikult sümmeetriliselt ka Eesti Vabariigist lahkuda. Tõsi küll, juhul, kui piir suletakse, puhtfüüsiliselt piiripunktid ajutiselt töö peatavad, siis Eesti ja Vene maismaapiiri kaudu seda ei ole võimalik teha, aga on võimalik kasutada muid liikumistrasse sellel suunal. Minu andmetel on ka Läti suunal kaks maismaapiiripunkti avatud.

Nüüd, kolmandaks te tõite põhjendusena välja ja loomulikult see ongi väga tõsise erikaaluga meede. Me arutasime, kuulasime ära ka ekspertide arvamuse. Loomulikult on inimesi, hulk heauskseid inimesi eraldivõetuna, kelle jooksvat tegevust võib see mingil kujul häirida. See on tõsiasi, mida ka kindlasti ei saa eitada. Kuid te mainisite oma argumentidega, et on vajalik piiri avatud hoidmine suhtluseks Vene poolega, eriti just julgeolekuküsimustes. Selle koha pealt ma võin küll kinnitada, ma arvan, pea sajaprotsendilise garantiiga, et Eesti ja Vene julgeolekuasutused julgeolekuvaldkonnas kindlasti omavahel ei suhtle, selles sõjavaldkonnas. On olemas mingit tüüpi mehaaniline koostöö, mis leiab aset seoses sellega, et Eesti ja Venemaa on naaberriigid, see on puhttehnilise iseloomuga, näiteks Peipsi kalavarude küsimus ja muud teemad, mida paratamatult ametnike tasemel läbi viiakse.

Aga kui te viitasite, et on võimalik Eesti-Vene maismaapiiri kasutada Eesti luureasutustel, et kui piir on avatud, siis seda ületada selleks – ma ei taha teile sõnu suhu panna, aga mõttekäik oli selline –, et koguda informatsiooni Venemaal või Venemaalt tulijatelt, mida iganes, kas Pihkva oblastis või kaugemas loogikas seda teha, siis ma arvan, et teie argument on selles mõttes ju sümmeetriliselt ka tagurpidine. Ja siis te ise möönate, et piiri avatuna hoidmine võimaldab Vene julgeolekuasutustel samamoodi koguda informatsiooni Eestis. Ma eeldan, et selles loogikas, kui me kaalume, mis on olulisem, tuleb informatsiooni [kogumine] inimeste massilise piiriületamise seisukohalt võttes asetada ikka perspektiivi. Meie piirivalvurid, meie tolliametnikud teevad kindlasti väga head tööd, aga inimeste mass on lihtsalt selline, tuhat Vene kodanike piiriületust päevas. Ma ütlesin eelmise nädala numbrid: seitsme päeva jooksul sisenes välispiiridel Eesti riiki 3958 Vene kodanikku. See on massiline liikumine, asetame selle asja ikka õigesse perspektiivi.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Ma arvan, et see eelnõu, mida te täna siin ette kandsite, on väga oluline. Ma arvan ka seda, et meie puhkeasendis Riigikogu liikmeid tuleb selle teemaga kursis hoida ja tuleb rohkem survet avaldada just nimelt Vene piiri sulgemiseks. Sest me oleme tähele pannud, et Venemaa harrastab üllatamist tähtpäevadel ja pidupäevadel, kui meie tähelepanu on mujal või oleme puhkeasendis. No me nägime üsna hiljuti, kuidas Hamas ründas Gaza sektoris Iisraeli puhkepäeval, kui inimesed puhkasid, valitsus puhkas, oli laiali ja ka riigikaitsjad olid põhjapiiri juures.

Kui me räägime Venemaast, siis ka nemad on teinud tervitusi meile olulistel tähtpäevadel. Aga ma küsin teie kui endise kaitse‑ ja välisministri käest seda, et kui inimesed arvavad, et [Venemaa] ei suuda peale sabotaaži ja torude lõhkumise midagi muud korraldada, siis äkki teie oma kogemuste pagasi põhjal räägite, mida on Vene võim võimeline korraldama.

Jah, tõepoolest, meie oleme ju teadlikuks saanud [mõnedest] rünnakutest. Siin oli viide nendele [rünnakutele], mis olid konkreetselt Eesti territooriumil. Ma mainisin siin Vene eriteenistuste korraldatud aktsioone, mille eesmärk oli meie avalikkust heidutada, otsustajaid heidutada, mis iganes see vahetu mõttekäik nendel Vene julgeoleku‑ või luureametkondadel oli selliste terroristlike rünnakute organiseerimisel. Neid tuleb õigesti kvalifitseerida, olgugi et vahetu kahju peegeldus, eks ole, autoakende purunemises.

Tegelikkuses see rida neist Vene föderatsiooni terroriaktidest, mis nii Vene-Ukraina sõjale eelnenud ajal kui ka sõja ajal on toimunud Euroopa riikides, on ju dramaatiline, alates mõrvadest, mürgitamistest, radioaktiivse aine kasutamisest, lõhkeaineladude õhkulaskmisest. Nüüd on küsimus omistamises. Saksa julgeolekuasutused on omistanud [Venemaale] ka kavatsust asetada lõhkeainet lennukitesse ja [kasutada seda] raudteetaristu purustamiseks. See rida on väga ulatuslik.

Loomulikult on küsimus selles, et kas eraldi võetuna see üksiksamm, Eesti-Vene piiri sulgemine, nüüd seda ohtu maandab olemuslikult. Vastus on loomulikult eitav. See on kogu abinõude kompleks. Küllap on ka meie julgeolekuasutused varases faasis saanud hoida ära mingeid ohtlikke asju, mis on jäänud nende informatsiooniks, et mitte häirida edasist tööd nende asjade vastuluurelisel menetlemisel. See on minu oletus, ma formuleerin seda nii. Aga selge on see, et seda riski maandab oluliselt ka see, kui meil massiline isikute liikumine, füüsiline liikumine Eesti-Vene piiril seiskub. Ma veel kord ütlen, et julgeolekuasutused teevad head tööd, aga tõsiasi on see, et kui päevas ületab piiri neljakohalise numbri jagu inimesi, siis selle puhul, kontrolli puhul on paratamatult teatud objektiivne suutlikkus, et nii suure, massilise inimeste liikumise puhul, ütleme, kogu tausta [kohta andmeid] koguda.

Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina ei saa hästi aru, miks me peame tegema ettepaneku valitsusele. Nii palju, kui ma saan aru, kui nad julgeolekukaalutlustel peavad seda vajalikuks, siis nad saavad ise piiri kinni panna. Milles seisneb meie praegune roll? Palun sellele küsimusele vastata. Ja veel üks küsimus. Kas te näete ette mingisuguseid erandeid nendele, kellel tõepoolest võib olla vaja piiri ületada kas humanitaarsetel kaalutlustel või teistel põhjustel? Kas mingisugused erandid on ette nähtud?

Aitäh! Miks Isamaa selle eelnõu algatas? Isamaa tegi eelmise aasta lõpul üleskutse selle kohta ja kui valitsus oleks sellele üleskutsele sümmeetriliselt, möönvalt oma tegutsemisega reageerinud, siis loomulikult me seda otsuse eelnõu poleks [esitanud]. Kui valitsus täna hommikul teataks, et ta vastavalt riigipiiri seadusele on otsustanud selle ajutise kontrolljoone piiripunktid sulgeda, võtaks me selle otsuse eelnõu tagasi ega raiskaks siin üksteise aega selle loogikaga.

Probleem ongi selles, et valitsus ei ole seda teinud, mitte et valitsus võib seda teha. Seda, et valitsus võib seda teha, me mööname, ja vastupidi, ärgitamegi neid seda kohustust täitma. Valitsus ise on öelnud, et nüüd ta hakkab asja uurima. Kui detsembrikuu lõpus oli härra Läänemetsa selgitus, et ei ole mõistlik tekitada segadust ja pahameelt inimestele seal piiripiirkonnas, siis nüüd on valitsus öelnud, et ta on valmis – ma saan aru, Isamaa ettepaneku ajel – tellima ohuhinnangu. Kolm kuud on möödunud Isamaa ettepanekust, nüüd valitsus tellib ohuhinnangu, mille ta saab kätte kuu aja pärast, ma saan aru, aprillikuus. Ma ei tea, mis kuupäeval, võib-olla vähem kui kuu aja pärast.

Nii et ma arvan, et Isamaa vaade on sellele, et me oleme hinnanud seda riskikeskkonda, rahvusvahelist keskkonda, ja leiame, et on otstarbekohane nii teha. Ja selleks parlamendi poliitiline erikaal otsuste tegemiseks ettepanekuna valitsusele niisuguses tõsises küsimuses on igati asjakohane. Mul on kahju, et härra Hanimägi lahkus ruumist. Aga jah, alles nüüd, 70 päeva pärast seda, kui Isamaa selle otsuse esitas, me seda arutame. Aga see ei muuda seda arutelu vähem relevantseks nende argumentide puhul.

Teine küsimus, mis puudutab erandeid. Tõsi on see, nagu ma ütlesin, et Politsei‑ ja Piirivalveameti käsitlus on, et kui sulgeda, siis sulgeda täielikult, nii nagu seda on teinud Soome Vabariik. Tõsi, selle erandiga, nagu ma ütlesin, et raudtee kaubavedu on säilinud Soome-Vene piiril.

Meie ettepanek lähtub sellest suunisest, et piiripunktid sulgeda. Aga kindlasti see on täielik valitsuse prerogatiiv. Kui ta arvab, et [on vaja] mingisuguseid erandeid mingitel objektiivsetel põhjustel, millele te viitasite, teha või seda võimaldada, siis valitsusel on sellekohane pädevus, täielik pädevus.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teie esitatud statistika ärgitab mind küsima täpsemalt. Te ütlesite, kui palju tuleb üle Vene-Eesti piiri Venemaa poolt inimesi. Kas te teate, kas nad liiguvad siit edasi Euroopa Liitu, lähevad tagasi või jäävad Eestisse? Kas sellist täpsemat statistikat on teil?

Mis puudutab täpsemat statistikat, siis mina lugesin ette Eesti Vabariigi välispiiri ületamised, eks ole. Suur osa nendest inimestest, suurem osa, keda ma nimetasin, kelle õiguslik staatus on Vene kodakondsus, omavad Eesti elamisluba, sest Eesti Vabariik võimaldab üksnes piiratud kategoorias Venemaa Föderatsiooni kodanikele, kes ei ela Eestis, Eesti Vabariiki sisenemist. Seal on rida erinevaid asjaolusid. Nii et täpsem statistika kindlasti meie julgeolekuasutustel või Politsei- ja Piirivalveametil on. Minu käsutuses praegu oli, ma täna hommikul palusin endale välja võtta värske statistika, mis puudutab ülddünaamikat.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Siin on jah nüüd ettepanek need piiripunktid niimoodi kinni panna, et hiir ka ei liigu. Aga äkki peaks julgeolekulistel kaalutlustel seadma prioriteediks pigem ajutine kontrolljoon kiiremas korras nii välja ehitada, et sealt hiir ka üle ei liigu, tankist rääkimata?

Loomulikult tuleb piir välja ehitada, enesestmõistetavalt. Ja siin tuleb kõiki valitsuse samme, mis seda suutlikkust ja tempot võimestavad, igati toetada. Siin ei ole üldse küsimust.

Aga vaadake, proua Helme, praegu on probleem mujal. Me võime ehitada ka kilomeetrikõrguse müüri, aga praegu on jutt sellest, et müüri sees on uks ja uksest [käivad] tuhanded inimesed edasi-tagasi. Ükskõik kui suurt või massiivset piiri sa ehitad, kui sa õiguslikult võimaldad täiesti legaalselt, mitte ebaseaduslikult, inimeste nii massilist piiriületust, siis need riskid eraldi võetuna ei olegi mehaanilises seotuses riigipiiri piirirajatistega. Siin üks seos kindlasti on olemas ja seetõttu on ratsionaalne, ma arvan, et need vabanevad politseiametnikud suunatakse piiripatrullide arvu [suurendamisse] meie piiripiirkondades. Sellepärast et kindlasti piiri sulgemine võib tekitada mingit tüüpi inimeste puhul täiendava surve ebaseaduslikult seda kontrolljoont ületada. Seda loomulikult ei saa [lubada]. Seda tuleb ka arvestada ühe asjaoluna, mille riski maandada.

Karmen Joller, palun!

Jaa, aitäh! Minul on selline küsimus, mis natuke haakub Andre Hanimägi küsimusega, et kas me siis tõesti ei usalda neid pädevaid asutusi, nagu Politsei‑ ja Piirivalveamet, ja me peame kuidagi nagu neist üle sõitma ja Riigikogu tasandil selle otsuse tegema. Kui ma vaatan statistikat, piiristatistikat, siis ka 2023. aastal oli umbes sarnane piiriületuste arv päevas. Me ei näe, mina isiklikult Riigikogu liikmena hetkel ei näe, et see oleks väga palju muutunud, ja ma arvan, et ma Riigikogu liikmena ei ole ka pädev otsustama Politsei‑ ja Piirivalveameti eest selliseid asju. See on ikkagi eksperdihinnang, kõik need ohuhinnangud ja nii edasi, see ikkagi vajab ekspertsust. Ja mina näiteks ei pea ennast pädevaks selliseid otsuseid vastu võtma. Kuidas te kommenteerite seda?

Väga olulised probleemipüstitused. Ja, ütleme, [kui te tunnete] infopuudust ja mingis küsimuses ka kompetentsi puudumist, siis ma arvan, et see näitab tegelikult ju, vastupidi, inimese kvaliteeti otsustajana. See ei ole ohumärk. See on, vastupidi, tegelikult lootus, et me jõuame kvaliteetsema otsuseni. Nii nagu me oleme näinud, ma ei hakka meenutama erinevaid eluvaldkondi, kus inimesed võtavad praegu endale riigi kõrgemas juhtkonnas pädevuse otsuseid langetada ilma minimaalseltki eksperte kuulamata. Noh, ma arvan, kõige parem näide on see, mul tuleb meelde – andke andeks see ekskurss –, tuuleenergia asi. Me kuulsime, et Kristina Kallas oli Londonis metroos, kui peaminister helistas talle ja ütles, et meil on vaja nüüd kokku leppida meretuuleparkide miljarditesse ulatuvate projektide üle – Mait, sa lugesid ka lehest, eks ole –, et tegelikkuses me käime otsuse välja. Miljardiprojekt käidi välja. Niisugust naljaotsustamise taset me endale Eesti riigis ei tohi lubada.

Nüüd teine küsimus. See, et kes selle otsuse siis teeb ja kelle pädevus see on: see on valitsuse pädevus. Mul on suurepäraselt meeles, üle-eelmises valitsuses olime, mina olin välisminister, härra Läänemets oli siseminister, ja ma suurepäraselt mäletan seda, et härra Läänemets oli teatud piirangutele, mis puudutasid Eesti-Vene kontrolljoone ületamist, vastu, olgugi et Politsei‑ ja Piirivalveamet oli teisel seisukohal. See oli härra Läänemetsa kui siseministri poliitiline seisukoht. Lõpuks ta avalikkuse survel andis järgi sellele otsusele. Aga näete – see ei olnud mitte mingi olümposlik, niisugune nii-öelda puhas kullaproov-otsustamine. Need olid vägagi subjektiivsed argumendid, mida härra Läänemets ka 28. detsembril ise selgitas. See ei olnud niivõrd julgeolekukaalutlus, kuivõrd just see, et mitte tekitada Narvas segadust ja pahameelt.

Nüüd see küsimus, et otsustamise puhul on vaja julgeolekuasutuste seisukohti arvestada. Enesestmõistetav! Ma olen siin avameelselt öelnud, et ma olen ka erinevate julgeolekuekspertidega, diplomaatidega kõnelenud ja ma tean nende ekspertiisi, hinnangut ja nende soovitusi. Ma olen sellest teadlik. Võimalik, et ministrid sellest sellisel kujul teadlikud ei pruugi olla.

Aga teiseks, mis puudutab nüüd ohuhinnangute tegemist, siis valitsus ju on kujundanud seisukoha. Isamaa tegi selle ettepaneku detsembri lõpul, 13. jaanuaril me esitasime vastavasisulise eelnõu ja valitsus üleeile, nagu ma avalikest allikatest kuulsin, tellis ohuhinnangu, milline on olukord Eesti-Vene piiril, ja ohuhinnangu vastus peaks jõudma aprillikuus valitsuseni. Ma arvan, et see niisuguse tempoga opereerimine valitsusel ei ole paraku, kogu lugupidamise juures, ka veenev.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Ma sattusin mõned päevad tagasi juhuslikult vanu ajalehti lappama ja sealt lugesin, kuidas Urmas Paet ja mitmed teised reformierakondlased ütlesid 2012. aasta paiku, et viisavabadus Venemaaga – teeme ära! Ja ma küsin sinu tunnetust, Urmas. Kuidas sulle tundub, kas nad jätkavad ka täna endiselt sellesama poliitikaga ja ikkagi hääletavad selle eelnõu vastu või on lootust, et nad on vahepeal meelt muutnud?

Ei, ma ei usu, et keegi täna arutab viisavabadust Venemaaga, ilmselgelt.

Ma arvan, et see on objektiivselt oluline samm, mida me riigina peaksime tegema. Ma ei tahagi siin kiskuda seda niisugustesse päevapoliitikasaginatesse. Küllap erinevates eluvaldkondades meil on kriitikat vastastikku erinevate poliitiliste otsuste ja suutlikkuse-suutmatuse kohta. Aga ma tahan veel kord rõhutada, et see näitab parlamendi poliitiliste jõudude hoiakut. Proua Joller ütles, et parlamendiliikmed eraldi võetuna ei pruugi olla pädevad seda otsust langetama. Aga see on parlamendi hoiak, parlamendi poliitiliste jõudude hoiak, sõnumina, kuidas valitsus peaks tegutsema. Valitsus võib sellest juhinduda, see on poliitilise kultuuri küsimus. Valitsus ei pruugi sellest juhinduda, see on ka selge. Valitsus ise, kui ta üleeile teatas, et ta tellib ohuhinnangu, on asunud vähemasti sellele küsimusele tähelepanu pöörama.

Aga valitsus peab mõistma, et üks asi on operatsionaalne ohuhinnang, see tähendab seda, kas reaalajas on oodata näiteks niisugust ränderünde stiilis inimhulka, kes soovib piiripunkti vallutada või üle piiri ebaseaduslikult tulla, nagu me oleme näinud Valgevene ja Poola piiril või Leedu ja Valgevene piiril. Teine asi on see strateegiline vaade, mis puudutab laiemalt terrori‑, sabotaažiohtu, julgeolekuriske. Mäletame siin, kuidas meil möödunud sügisel kerkisid esile probleemid seoses isikutega, kellel on sünnijärgne Eesti kodakondsus ja on ka Vene kodakondsus, nende isikute ärakasutamise oht, mille eest hoiatasid meie julgeolekuasutused – vägagi veenvalt hoiatasid, mäletate, eelmise aasta sügisel oli ulatuslik avalik poleemika.

Kolmas element ja argument on, ma ütleksin, kas kõlbeline või vähemalt siis õiguskorda jõustav. See puudutab massiivset äritegevust, millest ju ka parlamendiliikmed on [kuulnud]. Piisab avada [ajaleht]. Kui proua Joller vaatab eilset Eesti Ekspressi, kus on juttu, kuidas Eestist on selle liikumise kaudu üle Narva piiri sokutatud sanktsioonikaupu: summuteid, helisummuteid, leegisummuteid. Ma ei hakkagi siin rääkima tõepoolest sellest valusast saagast, minu ettepanekust 2022. aasta kevadsuvest sulgeda Eesti-Vene piir maismaakargole, mis puudutas kaubatransporti, ja sellega seotud avalikust poleemikast, mis hiljem selle üle rullus ja tundus, et kontekstualiseeris kuidagi kummaliselt seda olukorda.

Ma arvan, et siin on ka moraalne perspektiiv nendel asjadel. Kui on tegelikult olnud niisugune olukord selle piiri avatud hoidmise ajal, kus on putka, Mait, putka avatud selleks, et, ütleme, Venemaa raha sanktsioneerimisest kõrvale hoida. Valuutavahetus otse piiri lähedal: tuled, vahetad, massiivsed hulgad raha liiguvad. Ma arvan, et need konkreetsed juhtumid, millest Eesti Ekspress eile kirjutas, on õiguskaitseasutused praegu loomulikult tuvastanud, aga küllap on ka rida asju, mis on tuvastamata, sellepärast et üldstatistika järgi latentne kuritegevus ehk peidetud kuritegevus, mis avalikkuse ette ei jõua, on vähemalt 50%.

Aga fakt on see, et see piiriületus on massiivne. Ja need argumendid, ma arvan, selles kontekstis, ka meie diplomaatilise hoiaku väljendamisel Estlink 2 purustamise järel oleksid asjakohased, et seda jõustada. Me mäletame eelmise aasta suvel ka küünilist žesti Venemaa poolt, mis puudutas Eesti poolt paigutatud piiripoide varastamist – nii võib seda vist kvalifitseerida – või piirimärgistuse, Eesti-poolse piirimärgistuse kõrvaldamist. Ma arvan, et need sammud [vastuseks] sellisele provokatiivsele ja ülbele käitumisele kannaksid selles kontekstis ka rahvusvaheliste suhete mõttes oma [eesmärki].

Saadikutele teadmiseks, et antud formaadi juures on igal saadikul võimalik küsida üks küsimus kummaltki esinejalt. Karmen Joller, ma ei saa teie küsimust võtta. Võtke siis palun see maha sealt. Aitäh!

Järgmisena Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Sa oled siin paar korda juba viidanud minu sügavatele teadmistele Vene-Eesti piiri kohta, mis vastab tegelikult tõele, kuna ma olen maavanemana piirimaakonnas ametis olnud. Aga vaat mind ei veena need numbrid, kui ma ei tea, mis nende numbrite taga olevate Vene kodanikega siinpool piiri juhtub. Kas nad lähevad kohe tagasi, mida nad siin teevad, kuhu nad lähevad? Kui seda analüüsi ei ole, siis see number ei tähenda midagi. Vanasti nad käisid ainult poes teisel pool, nüüd võib-olla rändavad kuskilt Euroopa Liitu. See on üks küsimus.

Aga teine ja põhiküsimus on see. Noh, jättes kõrvale raudtee, kus tegelikult toimub massiivne kaubavedu, mida ilmselt see sinu esitatud eelnõu kinni ei pane, nagu sa Soome näite tõid. Või ma eksin? Tegelik küsimus on selles – sul on väga head kogemused ministrina erinevates positsioonides –, et kuidas on rahvusvaheliste konventsioonidega sellisel juhul, kui …

Teie aeg!

… piiri sulgemine tegelikult lahutab pered. Kas meil tuleb sealt sanktsioone?

Nii, siin oli kolme tüüpi küsimuste pakett, kassettküsimus. Esiteks, mis puudutab raudteekargot; teiseks, mis puudutab täiendavat tausta, et mis tüüpi inimesed siin liiguvad ja mis on sellest johtuv võimalik risk; ja kolmandaks oli see, mis puudutab perede ühendamist.

Noh, ma ütleksin nõnda, et kui need argumendid, kõik kolm, on põhjus, härra Klaassen, miks Reformierakond kavatseb selle eelnõu maha hääletada, siis ma arvan, et need ei ole pädevad. Selles mõttes, et säilitada raudteekargo, selleks et perede taasühendamiseks piir hoida avatuna, ja kolmandaks, kuna me ei tea, mis inimesed siin edasi-tagasi käivad, Vene kodanikud – tuleb nii välja, et need oleksid otsekui need argumendid, mille pärast mitte seda Eesti-Vene piiri sulgeda.

Esiteks, raudteekargo puhul, üldse igasuguse kargo puhul, kui me räägime, et inimesed saavad piiri ületada jala, noh, ma ei tea, isegi võib-olla akadeemiliselt ratsa – ma ei tea, kas see lubatud on. Härra Klaassen teab, maavanem, piiri[maakonna] maavanem. "On tulnud ette," ütleb härra Klaassen. Siis on loomulikult sõidukiga, on ka ühistransport, see tähendab bussid, ja loomulikult kaubaautod. Ja siis omakorda raudteeveod ja siis veel omakorda me jõuame sadamate, sadama piiripunktideni – noh, see on ka eraldi teemade ring. Meie ettepanek on need piiripunktid sulgeda. Me ei ole teinud seal nii-öelda erandite kataloogi ükskõik mis tüüpi vedude puhul.

Ma tõin näiteks, et Soomes on tõepoolest valitud see üks erand mingitel, ennekõike, ma arvan, majanduslikel kaalutlustel. Aga nagu ma ütlesin – küsija oli vist proua Skuratovski –, ma vastasin talle, kas valitsusel on õigus mingeid erandeid teha mingitel ülekaalukatel kaalutlustel, muudel asjaoludel kui julgeolek. Loomulikult on valitsusel täielikult pädevus, tal on see võimalik. Aga ma veel kord ütlen, et politsei ja piirivalve tõenäoliselt, ma eeldaksin, soovitab, et kui sulgeda, siis sulgeda täies mahus. Aga noh, see on siis nende, ütleme, oma töökorraldusliku iseloomuga võimalik soovitus.

Teine küsimus puudutab isikute tausta. Piltlikult, ma ei taha nüüd vulgariseerida seda mõttekäiku, aga kes on ohtlikud, kes mitte? Oleks ju kõige tervemõistuslikum öelda, et jätame need riske [põhjustavad] inimesed ukse taha ja siis olekski riskid maandatud. Aga nende riskide puhul ongi ju märksõna määramatus. Hoiatused, mida Euroopa Liidu julgeolekuasutused, sealhulgas meie enda julgeolekuasutused, on andnud viimase 12 kuu jooksul erinevate hübriidse iseloomuga, terroristliku, sabotaažliku iseloomuga rünnete [suurenenud] riskide eest, ongi tegelikult ju hoiatus määramatuse eest. Seetõttu võib seda statistikat loomulikult täpsemalt vaadelda. Lõviosa nendest inimestest on Eesti elanikud ja võib oletada, et neil on mingit tüüpi lühiajaline ränne. Mingite inimeste puhul on pendeltööränne, eks ole, nagu ma ütlesin, üle riigipiiride. Mingid inimesed liiguvad siit edasi. Mingid inimesed lähevad ka püsivalt – neid on kindlasti vähemus – kuhugi Euroopa riiki Eesti territooriumi transiidiks, mitte sihtkohana kasutades või siis vastavalt Venemaale.

Ja perede ühendamine. Mis puudutab küsimust, kas see läheb vastuollu näiteks rahvusvaheliste konventsioonidega või nõnda, siis ma kujutan ette, et kui isikul on õigus Schengeni territooriumile siseneda, sellel Vene föderatsiooni kodanikul, siis on tal õigus seda mingi muu territooriumi kaudu ikkagi teha. Meie saame langetada oma otsused oma territooriumil oma suveräänsuse alusel. See probleem, mis puudutab perede ühendamist, ei kerkinud esile Soome ühiskonna õiguslikus dispuudis selle üle, kas Soome riik on seda õigustatud tegema või mitte. Perede ühendamise probleem esile ei kerkinud ega ole ka mingites rahvusvahelistes inimõiguste järelevalveasutustes või nõukogudes esile kerkinud.

Soome puhul oli akadeemiline või mitte akadeemiline, vaid juriidiline diskussioon Soome Vabariigi õiguskantsleri algatatuna eelkõige selles, kas Soome rikub siis pagulasseisundi konventsiooni, kui ta ei võimalda piiripunktides vastu võtta asüülitaotlusi sellelt seltskonnalt, kes sealt [naaberriigist] tuli. Aga Soome Vabariik asus tõlgendusele, et kuna piiripunktid ei toimi, siis ei ole de facto olemas ka piiripunkte, järelikult ei ole ka kohta, kus anda neid pabereid üle. Teoreetiline, akadeemiline õigus on neid pabereid seal piiripunktis üle anda, aga kuna piiripunkte füüsiliselt reaalajas ei eksisteeri, on lihtsalt hooned, mis on lukus, siis see võimalus on ära raugenud.

Evelin Poolamets, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! 2023. aastal valmis sise‑ ja kaitseministeeriumi toel Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse uurimus, mis võttis luubi alla piiri turvalisuse ja kogukondliku elujõu. Uuringust selgus, et piirivöötmes elu hääbub, seal on probleeme nii mobiiliühenduste kui ka internetikiirusega. Kui see eelnõu leiab toetust, kas siis peaks ka nagu tervikuna vaatama, mis toimub piirivöötmes? Tegelikult peaks valitsus leidma vahendeid selleks, et piirivööndis elu jätkuks.

Aitäh! Siin on võib-olla kaks veidike eritüübilist juhtumit. Üks on niisugune linnaline kaasus, kui me räägime Narva ja Ivangorodi suunal mis iganes põimumisest, mis ka selle sõja ajal, küll piiratud regulatsioonidega, ikkagi aset leiab, see puudutab äritegevust, lühiajalist edasi-tagasi liikumist. Ja teine on kindlasti suurema sotsiaalse mõjuga Lõuna-Eesti suunal, Kagu-Eesti suunal.

Ma arvan, et see mõttekäik ei ole sugugi vale. Kindlasti otsus, mis on tehtud julgeolekulistel kaalutlustel, võib praktilistes küsimustes tekitada inimestele elukorralduslikke probleeme. Ja ma arvan, et valitsusel on asjakohane nende maandamise võimalusi hinnata ja mingeid meetmeid katsuda nende tähtajaliste otsuste puhul aluseks võtta. Ma arvan, et see oleks sellisel juhul inimlik ja ratsionaalne käitumine. Iga otsuse puhul tuleb aru saada otsuse tegemise eesmärgist, sellest kavatsusest, mida me soovime sellega realiseerida, aga loomulikult ka riskidest, mis ükskõik millise otsuse puhul, millel on sisuline mõju, on olemas, ja ebasoovitavaid tagajärgi katsuda ka leevendada. See on täitsa objektiivne.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa, aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma siin üritan aru saada, kuidas see eelnõu ikkagi teie arvates teeb midagi paremaks või lahendab mingeid probleeme. Te ise ütlesite, et see üksi ei otsusta mitte midagi. Te rääkisite sellest, et siin vahepeal olid rünnakud siseministri ja vene[keelse] Delfi [peatoimetaja] auto vastu, kuigi ma absoluutselt ei saa aru, kuidas see on seotud piiriga või julgeolekuga piiril, sest me teame, et selle viisid läbi kohalikud elanikud. Sellest me saame aru, mis probleeme see samm tekitaks: humanitaarprobleeme, majanduslikke probleeme. Aga mis laadi probleeme see lahendab? Nüüd juba eelmine siseminister on korduvalt rääkinud, et mingit ohtu, julgeolekuprobleemi piiri peal ei ole, et seda kinni panna. Kas me ei usalda siis neid organeid, mis teda nõustavad? Ma arvan, et see ei olnud tema isiklik arvamus, see oli ikkagi meie Siseministeeriumi arvamus. Ja küsimus: mis probleeme see lahendab?

Teie aeg!

Aitäh! Jah, te viitasite, et siseministri, eelmise siseministri hinnangul mingit ohtu julgeolekule piiri avatuks jätmine või tänase piirirežiimi säilitamine endast ei kujuta. Samas ma pean tunnistama, et härra Jaanson ütles, et tegelikult valitsus kavatseb nüüd tellida ohtude hinnangu julgeolekuasutuselt ja saab kätte selle aprillikuu jooksul. Mõttekäik formaalloogiliselt on selline, kui seda ajaliselt ja kronoloogiliselt tagurpidi teha, et järelikult seda varasemat julgeolekuhinnangut ei ole või see on ajas muutunud ebapädevaks. Ajaga, ajadünaamikas võivad ohutaju ja objektiivsed tehiolud ju muteeruda.

Nüüd, teine küsimus on selles, mis küsimust me sellega lahendame. Me lahendame sellega kolme tüüpi küsimusi. Me maandame sellega kindlasti julgeolekuriske, mis on seotud nii ulatusliku isikute lühiajalise või pikaajalise rändega Venemaa-Eesti suunal. Teiseks on see kindlasti seotud sellega, mille kohta on välja toodud andmed eilses Eesti Ekspressis. See [ränne] on esile kutsunud ulatusliku niisugust tüüpi äritegevuse, mis seisneb oma olemuselt sanktsioonireeglite rikkumises. Ma tõin siin näitena välja Eestis ebaseaduslikult heli‑ ja tulesummutite valmistamise ja nende toimetamise Venemaa Föderatsiooni. Ja kolmandaks on sellel asjal kindlasti ka rahvusvaheliste suhete perspektiivis hinnangu andmise [aspekt] praeguses olukorras. Ma tuletan meelde, et meie üleskutse see piir sulgeda oli ka seotud detsembrikuu lõpul aset leidnud sabotaažiaktiga, Estlink 2 purunemisega, mille puhul, ma arvan, on asjakohane, et riik vastaks niisuguse omapoolse sammuga, millel oleks nii-öelda signaalväärtus rahvusvahelistes suhetes. Need on need põhjendused tervikuna.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Täpsustage, ma ei saanud võib-olla õigesti aru, kas te tahate piiri täitsa kinni panna. Kuidas siis hakkavad suhtlema omavahel sugulased, kes elavad Eestis, Eesti kodanikud sealhulgas? Kuidas nemad hakkavad suhtlema oma sugulastega? Kas telefoni teel, interneti teel? Aga kui on vaja sinna sõita, mis siis tehakse?

Aitäh! Jah, loomulikult, inimestel on võimalik suhelda nendes suhtluskanalites, mida te nimetasite. [See on üks võimalus], mis on siis lisaks füüsilisele suhtlemisele või üksteisel külas käimisele või üksteise nägemisele, ükskõik kumma riigi territooriumil. Aga ma kirjeldasin mõttekäiku, mis ma esile tõin, mis on need põhjused, miks me seda teeme. Põhimõtteliselt Vene föderatsiooni kodanikel, kui me räägime nendest kodanikest, kes asuvad Eesti Vabariigi territooriumil, on võimalik siseneda väga erinevatest maakera piirkondadest, aga naaberriikide loogikas sellise vahetu, avatud liikumise trassi [omamine] ei ole just julgeoleku huvides otstarbekas.

Sest vaadake, siin on läbisegi käinud mitmed argumendid. Ühed argumendid on, et siin on probleem, mis puudutab humanitaarkaalutlusi. Teine probleem on seotud sellega, otsekui see ei kätkeks endas julgeolekuohtu, ja kui julgeolekukaalutluse [põhjal ohtu ei ole], siis seda tegelikult võiks teha. Minu jaoks need asjad, need väited ei ole tegelikkuses nagu koostoimivad. Me oleme langetanud selle otsuse julgeolekulistel kaalutlustel. Ja rida põhjuseid, kui me mõtleme ka Soome varasemale praktikale, on ratsionaalse iseloomuga. Ja kindlasti need inimeste suhtlemise probleemid, muud küsimused, võib arvata, on kerkinud esile ka [Soomes]. Tõsi küll, Vene föderatsiooni kodanike osakaal Soome Vabariigi elanikkonnas on proportsionaalselt oluliselt väiksem, kui ta on seda Eesti Vabariigis – ma arvan, suurusjärgus seal 50 000 inimese kanti. Aga neid probleeme Soomes on kaalunud üles julgeolekukaalutlus.

Enne kui ma annan protseduurilise küsimuse Jüri Jaansonile, tuletan saadikutele veel kord meelde, et antud formaadi juures on üks küsimus kummalegi ettekandjale ehk sellele ettekandjale ja komisjoni ettekandjale. Jüri Jaanson, küsimus istungi juhatajale, palun!

Jaa, soovin protseduurilise küsimuse raames üle küsida, kas küsijatel või saadikutel on praegu õigus vastusõnavõtule või vastuväitele, kui nende nime on mainitud siin mingi asjaga seoses. Paistab, et ettekandja seda kannatamatult ootabki.

Mina annaks, ütlen ausalt, Arvo, et istungi juhataja on väga loominguliselt tõlgendanud protseduuri.

Härra Reinsalu, see oli istungi juhatajale. Ma vastaks ära. Ettekandja on mitmeid nimesid maininud oma ettekandes seoses selle päevakorrapunktiga. Siin vastusõnavõttu ei [saa], vastu[sõnavõtu] saab fraktsiooni nimel läbirääkimiste käigus.

Läheme siit edasi. Jüri Jaanson, ma ei saa teile anda teist küsimust. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, hea kolleeg! Mul on hästi praktiline küsimus. Juhul, kui teie ettepanek läheb läbi Riigikogus, see leiab toetuse ja valitsus hakkab selles valdkonnas tegelema ja tõesti piir suletakse, siis kuidas endise peaministri Kaja Kallase abikaasaga seotud ettevõtted hakkavad üle piiri kaupa vedama? See puudutab loomulikult ka teisi ettevõtteid. Kas nad siis hakkavad kasutama Läti piiri, mis on siiani avatud? Praegu küll on see ajutiselt suletud, ma saan aru, füüsilistele isikutele, aga juriidilistele isikutele on see avatud ja kaubavedu toimub. Loomulikult me räägime selle majanduslikust aspektist. Nii et kordan üle: kas Kaja Kallase abikaasaga seotud ettevõtted saavad vastavalt teie sellisele ettepanekule ka edaspidi Venemaale kaupa vedada?

Ma mõistan selle küsimuse satiirilist, iroonilist olemust. Avalike allikate järgi, et mitte minna siin avaliku elu tegelase eraelu juurde, ma saan aru, et ta abikaasa vist on võõrandanud osaluse selles logistika‑ või transpordiettevõttes.

Aga valitsus on suverään langetama otsuse, millises ulatuses piiri sulgemine teostada, kui parlament teeb sellekohase üleskutse. Ta võib seda teha täielikul määral ja võib seda teha mingite eranditega. Mis puudutab maismaakargot, siis ma vaatasin dünaamikat maismaakargo sulgemisel Vene-Soome piiril, kui me kõneleme maismaatranspordist. Oleks võinud loogiliselt eeldada, et Eestis kasvab siis plahvatuslikult kargo [kasutamine], aga tegelikult see oli, nagu mulle on kinnitanud PPA ametnikud, kusagil 8–9%. See ei olnud kordades. Millised olid need asenduskanalid transpordis? Ma juhin tähelepanu, et Soome ja Venemaa vahel on väga vilgas raudteetransport, on võimalik, et [ühelt] transporditüübilt mindi üle [teisele], sellele konteinerkaubandusele raudteel. Aga see on siis eri olukord.

Aga kui me kõneleme kargost Euroopa Liidu – Venemaa suunal või transiidina läbi Venemaa, siis juhul, kui valitsus otsustab maismaakargo piiripunktide sulgemise puhul sinna hulka määratleda, siis tegelikkuses see koormus kujuneb ümber teiste riikide vahel, kes seda otsust ei ole langetanud, mis puudutab maismaad. Soome kaudu nad ei saa minna, kuna Soome piir on suletud ka maismaakargole autotranspordis.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Oletame, et antud eelnõu võetakse vastu, aga mida sel juhul teha inimestel, Eesti elanikel, Eesti kodanikel, kellel on kinnisvara Venemaal?

Mitte et ma nüüd taganen selle eelnõu intentsioonist, eelnõu intentsioon on see, nagu te omistategi sellele õigusega. Aga tõsi on see, et see eelnõu ei sisalda endas otsust piiri sulgemise kohta, vaid see eelnõu teeb sellekohase ülesande püstituse või ettepaneku valitsusele. Aga loomulikult, meie eelnõu esitajate kavatsus on see, et see päädiks siis lõpus valitsuse tegevusena. See tähendab samasugust olukorda, nagu Eesti Vabariik on kehtestanud Vene föderatsiooni kodanike kinnisvara puhul, olukorda, mis on halduslikult kutsunud esile kõvasid probleeme, millest me oleme teadlikud, poleemikat, mis puudutab selle kinnisvaraga puhthalduslikult opereerimist. Kui Vene föderatsiooni kodanikel elamislubasid ei ole pikendatud, siis tegelikkuses nende isikute riiki sisenemine on piiratud ja loomulikult ka nende kinnisvara haldamisega seotud võimalused Eesti Vabariigi territooriumil on kitsendatud. Omakorda tagurpidine olukord, kui Eesti Vabariigi kodanikel või Eesti Vabariigi elanikest Vene föderatsiooni kodanikel on, ma ei tea, Leningradi oblastis kinnisvara või Pihkva oblastis kinnisvara, loomulikult nende Vene föderatsiooni sisenemise õigust ei kõrvalda, sellepärast et see on Vene föderatsiooni enda pädevus otsustada, keda nad Vene föderatsiooni territooriumile lubavad ja keda ei luba. Aga tõsi küll, Eesti Vabariigi maismaapiiripunkte kasutades nad seda teha ei saa, samuti nagu de facto ka Soome Vabariigi piiripunkte kasutades. Vene föderatsiooni territooriumile, maailma suurimasse riiki tuleb siseneda mingist muust suunast.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgmisena on ettekandjaks juhtivkomisjoni nimel õiguskomisjoni liige Anti Haugas. Palun!

Aitäh! Head Riigikogu liikmed! Teen ülevaate õiguskomisjoni istungist, mis toimus 10. märtsil 2025.

Annan ka märku, et komisjon aktsepteeris, et eelnõu tutvustajaks oli meil komisjonis Isamaa fraktsiooni küll mittekuuluv [Riigikogu] liige, aga see-eest Isamaa Erakonna liige Jaanus Karilaid. Selleks, et eelnõu jõuaks õigeaegselt saali, otsustas komisjon seda aktsepteerida.

Jaanus Karilaid sõnas sissejuhatuseks, et Eestil on Venemaaga kolm maismaapiiripunkti – tõenäoliselt ta pidas silmas ikkagi kõiki seitset, mis Eestil on: lisaks [kolmele] kaks väiksemat ja kaks raudteepiiripunkti –, ning kandis ette eelnõu, millega soovitakse teha valitsusele ettepanek Eesti-Venemaa kontrolljoonel kõik piiripunktid sulgeda, ehk siis ma eeldan, et kõik seitse.

Andre Hanimägi märkis, et eelnõu seletuskirjas on toodud näiteid ka Soome vastu toime pandud rünnakutest, ning uuris, kas eelnõu esitajate hinnangul on viimasel ajal Eestis toimunud selliseid pöördelisi sündmusi, mis otsuse tingisid. Jaanus Karilaid sõnas, et Isamaa positsioon on olnud selline juba viimased kolm aastat.

Anti Haugas kommenteeris, et piiride sulgemise vajadus on arusaadav ning selle kohta tehakse ka ohuhinnanguid, ning küsis, kuidas peaks lahendama nende Eesti kodanike piiriületuse, kelle kodu asub Pihkva oblastis või näiteks Petseris ja kes käivad regulaarselt Eestis arsti juures. Jaanus Karilaid sõnas, et nende seisukoht on mustvalge – vähemalt seni, kuni käib agressioonisõda –, et ka neile peaks piir kinni jääma.

Valdo Randpere tõi esile, et kolm aastat tagasi Isamaa oli valitsuses – miks nad siis sellega ei tegelenud. Jaanus Karilaid – märkusena: Jaanus Karilaid kuulus toona Keskerakonda, kes oli ka valitsuses – sõnas, et kui Isamaa oleks olnud üksi valitsuses, siis olekski ehk need otsused tehtud.

Andre Hanimägi tegi ettepaneku saata otsuse eelnõu 562 täiskogu esimesele lugemisele ning lõpphääletusele 18. märtsil. Valdo Randpere uuris, kas sel [peaks olema] vähemalt 51 häält. Hanimägi selgitas, et siin koosseisu häälteenamuse nõuet ei ole.

Siis otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 18. märts, see oli konsensuslik otsus, ning otsustati määrata juhtivkomisjoni esindajaks Anti Haugas, samuti konsensuslik otsus. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised fraktsioonidele ja komisjonidele. Isamaa fraktsiooni nimel Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud saadikud siin saalis ja kes te kuulate meid sidevahendite abil! Isamaa tegi ettepaneku sulgeda Eesti Vabariigi ja Vene föderatsiooni ajutine kontrolljoon juba detsembri lõpul ja vastava eelnõu esitasime Riigikogule 13. jaanuaril. Täna me arutame seda ja saalist kostab hääli, et pole piisavalt veel ekspertsust ja analüüsi. Kolm kuud aega on vahepeal merre voolanud. Me oleme naiivsed, kui me arvame, et venelased ei suuda muud peale sabotaaži ja torude lõhkumise korraldada. Hetkel on nende sõjaline agressioon suunatud Ukrainale, aga me ei suuda ettegi kujutada, kui ta oma täie tähelepanu suunab Eestile. Täna jõuab ta vaatamata täielikule agressioonisõjale Ukraina vastu korraldada infooperatsioone, mis on otseselt Eesti vastu suunatud.

Ilmselt ei loeta siin Tallinnas väga palju Põhjarannikut. Aga meenutame: mõni aasta tagasi, kui Narva tanki ümber ažiotaaži korraldati, kutsus vene rahvusest kopamees üles peaminister Kaja Kallast tapma. Poolteist kuud tagasi, jaanuaris võisime kuulda Venemaa tagaseljaotsusest vahistada Narva Muuseumi juht Maria Smorževskihh-Smirnova. Venemaale ei meeldinud muuseumijuhi käitumine, sest ta ei kujutanud Nõukogude sõdureid piisava aupaklikkusega Eesti muuseumis. See, mida Vene sabotaaž täna Ida-Virumaal teha suudab, on hale vari sellest, mis ta teeks siis, kui ta oma jõud Eestile kontsentreeriks.

Riigikaitsespetsialistid on juhtinud tähelepanu, et Venemaa harrastab üllatamist tähtpäevadel ja pidupäevadel, kui meie tähelepanu on mujal. Aga mitte ainult Venemaa. Tõin ka enne siin saalis näite, kuidas Hamasi terroristid ründasid Gazat ja piiriäärseid kibutseid elajalikult pühade ajal, kui kõik olid rõõmsas puhkeasendis ja võtsid pühadest viimast.

Eesti julgeolek peab olema meile kõige olulisem. Selles valguses jäi mulle silma mõni kuu tagasi siseministri, toonase siseministri Läänemetsa nõuniku Vootele Päi kommentaar, milles ta vastas mu ettepanekule Eesti-Vene kontrolljoone sulgemise kohta, et hoopis Solman on oht riigi julgeolekule ja sellisel puhul pole vaenlasi vajagi. Vootele Päi oli veidi varem kirjutanud, et tema aastalõpupuhkus jäi Venemaa torude lõhkumise aktsiooni tõttu pidamata. Ja ta torises, et hübriidsõda teeb elu ebamugavaks, sest puhkuse ajal on avalikkus hakanud merekaablite ja torude kohta valitsusele liiga palju kriitilisi küsimusi esitama. Tol hetkel jäi tõepoolest mulje, et tüütu opositsioon esitab siseministri valdkonda puudutavaid ebamugavust tekitavaid küsimusi, kui siseministril ja tema nõunikul olid teised plaanid. Siseministril oli vaja uuel aastal Aafrika mandrile pulma sõita ja sekeldused energeetikasektoris vajasid suuremat tähelepanu. Aga õigustatud küsimus, miks piir Venemaaga on siiamaani lahti, jäi vastamata.

Nii küsis samal ajal ka Indrek Tarand oma sotsiaalmeedia postituses, kas keegi õpetatud sõpradest oskab selgitada, miks küll ometi ja erinevalt Soomest hoiame meie lahti piiriületuspunkte Venemaa piiril. Ja täna me kuuleme siin saalis, et tarvis on veel analüüsida. Tarvis on veel analüüsida ja veel analüüsida! Nagu ütles Isamaa Erakonna esimees Urmas Reinsalu siin saalis täna, aga ka aasta lõpul, on Venemaa rünnakud Eesti suunas märgatavalt kasvanud ja sellepärast tuleks võimalike Vene terroriaktide riski vältimiseks kohe piir sulgeda.

Toonane siseministri nõunik Vootele Päi väitis veel, et torude lõhkumine ja Narva piiripunkt ei ole omavahel üldse seotud. Aga see on täiesti arusaamatu väide, sest vaadake, Venemaa on väga tsentraliseeritud juhtimisega riik. Kui antakse käsk korraldada Eesti ja Soome vaheliste torude lõhkumine, saata migrante üle Soome või Eesti piiri või toimetada keegi näiteks ka siia Novitšokiga mürgitama, siis täidetakse seda käsku täpselt ühtemoodi piiri ületanute poolt nii maismaal kui ka merel. Toonase siseministri nõunik tahtis arvamuse avaldajaid pisendada, aga see kukkus välja nii, justkui tegutseks Siseministeeriumi hinnangul maismaapiiril mingi eriti Eesti-sõbralik Vene ametkond või et konkreetsed hiinlased ja Cooki saare [elanikud] lõhkusid ankruga kaableid täitsa iseenese tarkusest. Ometi me ju teame, et see nii ei olnud.

Ma küsin lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Laiapindse riigikaitse huvides on mõistlik ka oma majale aed ümber ehitada ja värav lukku keerata – kui te lubate, et me taandame riigikaitse meie isikliku kodu ja vara hoidmise paralleelile. Me elame täna koos nendega, kelle arvates pole veel ohte piisavalt analüüsitud, justkui erinevates maailmades. Ma osundasin juba aastavahetusel, et võib-olla on tarvis valitsuses vahtkonnavahetust, sest nii see juhtub, kui nina läheb taeva poole liiga püsti, siis komistataksegi esimese kivi otsa.

Eesti riiki tuleb teenida, eriti tänases pidevas ohuolukorras, 24/7 ja see peab olema [selge] nii valitsuse liikmetele, Riigikogu liikmetele kui ka riigikaitsjatele, olgugi et see on puhkuseta, raske ja väsitav tegevus. Laiapindset riigikaitset kitsas ringis lihtsalt ei arenda. Ja kõige rohkem häiribki julgeoleku küsimuses võimulolijate patroneeriv suhtumine, et opositsioon, aga ammugi rahvas, ärgu vaevaku oma väikeseid harimata päid julgeoleku ja riigikaitse keeruliste teemade üle. Et on olemas vähesed valgustatud väljavalitud, kes teavad vastuseid pakkuda, aga nende mõistmine käib rumalal rahval üle jõu. Targem on pimesi usaldada neid, kes parasjagu on Nigeerias pulmas või käivad tähtsal sisejulgeoleku ja riigikaitse konverentsil osalemas.

Selline suhtumine on ajast ja arust. Kui me tahame laiapindset riigikaitset, siis ei saa öelda, et sellega tegelegu kitsas ring erialaspetsialiste või kellegi õpetatud sõbrad. Juba oma olemuselt on riigikaitselistes [küsimustes] suletud ringi teadjate peale lootmine vale lähenemine. Vastupidi, tuleb julgelt ja selgelt välja öelda oma tunnetus, nagu tegi ka enne siit puldist Isamaa esimees Urmas Reinsalu. Meie ühiskonda tuleb igaks juhuks ette valmistada selliseks olukorraks, nagu on praegu Ukrainas. Ja ka valitsust tuleb vajadusel kritiseerida selle eest, kui jagatakse pindmisi selgitusi või naeruvääristatakse kombel, mis turvatunnet juurde ei tekita.

Seega, endise siseministri nõuniku sõnum "Ärge tekitage paanikat ja ärge kritiseerige valitsust" meenutab pigem vaikiva ajastu suundumusi. Ajalugu on meid juba õpetanud, mis juhtub rahva uinutamise ja avaliku arutelu vältimisega keerulises julgeolekuolukorras. Tuleb ajaloost õppust võtta ja vanu vigu mitte korrata. Mina kutsun teid üles Isamaa fraktsiooni eelnõu toetama. Ka vastupanuliikumise õpikud, milles õpetatakse inimesi ohuolukorras käituma, peaksid olema avalikult kättesaadavad, nagu nad on täna juba Leedus või Rootsis. Kui inimestel puudub täpne info, mida ohuolukorras tegema peaks, siis me tekitame õpitud abitust juurde.

Piir Eesti ja Venemaa vahel ongi hübriidsõja tanner. Inimesed peavad ka hübriidsõja pidamisse olema kaasatud. Arutelu olgu avalik. Mere‑ ja maismaapiir on paratamatult hübriidsõja tandriks. Kui Venemaa käitub sedavõrd avalikult vaenulikult, siis esiteks ongi nende nuumamine kaubavahetusega või piirikaubandusega väga silmakirjalik. Kuidagi imelik on avalikult ametlikult üle maailma öelda, et Venemaa puhul on tegemist terrorirežiimiga, aga samal ajal on meil piir lahti ja kauplemine käib edasi. Teiseks on väga naiivne arvata, et venelased ei suuda muud peale sabotaaži ja torude lõhkumise. Piiri sulgemine nende varjatud tegevuse eest meid täielikult ei kaitse, aga praeguse edasi-tagasi sõelumisega võrreldes teeks see neile asja kõvasti raskemaks. Praeguse tiheda piiriliikluse puhul ei ole realistlikku lootust, et me pahalasi ennetada suudaksime. Igal juhul mina tänan ja kutsun üles eelnõu toetama. Aitäh!

Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Maris Lauri, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Alustan sellest ja kinnitan, et ka mina ei saa aru sellest, kui Eesti kodanikud käivad praegusel ajal Venemaal, kuigi sellega seotud ohte on kirjeldatud ja Eesti ametiasutused soovitavad tungivalt seda mitte teha. Aga ju siis on inimeste arusaamad riskidest ja Venemaast lähtuvast ohust erinevad, täpselt nii, nagu on ka siin saalis.

Aga selle eelnõu juurde. Väga hästi on mõistetav see emotsioon, mis meil on meie agressiivse naaberriigi suhtes. Kuid Eesti on olnud edukas siis, kui kuuma südamega tehtud otsused on tehtud kaine ja selge peaga, läbimõeldult. Kuum süda ja kuum pea ei pruugi alati anda parimat tulemust. Soome sulges oma piiri peale hübriidrünnakute algust. Läti ja Leedu – valdavalt küll on nende piir seotud Valgevenega – sulgesid või ahendasid liikumisvõimalusi üle piiri samuti hübriidrünnakute alguse järel, mitte enne. Ka Läti hiljutine otsus piirata piiripunkti ületamise võimalusi toetus ohuhinnangule, et Venemaal valmistatakse ette järjekordset hübriidrünnakut.

Eesti ei ole selliseid rünnakuid seni veel kogenud. Jah, meil oli intsident Narva jõel, kuid sellist rünnakut, mis naaberriike pani piire rohkem või vähem kinni panema, meil ei ole olnud. Kindlasti on sellel mingid põhjused. Ja Eesti vaatenurgast tõenäoliselt need põhjused on valdavalt pahatahtlikud – võib-olla mitte kõik. Igatahes on piir, see poollahtine piir Venemaale millegipärast vajalik.

Piiri täielik või osaline sulgemine on üks võimalikke vastusamme mingitele Venemaa tegevustele. Me oleme seda teinud ja kasutanud. Me saame sellega saata erinevaid sõnumeid. Millist sõnumit me soovime saata, millisel hetkel ja mismoodi Venemaa sellest saadetud sõnumist aru saab, selle kohta me võime siin saalis praegu teha üksnes oletusi. Ja kindlasti mõned oletused on täpsed, mõned ei ole.

Selle nädala alguses said Eesti julgeolekuasutused valitsuselt ülesande koostada uus ohuhinnang. Neid hinnanguid on tehtud ka varem. Viimane minu teadmise kohaselt tehti vähem kui aasta tagasi ja sellele järgnesid piiravad sammud. Kui me piiri sulgeme, siis me peame täpselt teadma, millised on võimalikud reaktsioonid Venemaa poolt ja ka muud tagajärjed. Me peame hindama, kas sõnumi saatmine on tollel hetkel vajalik, kas meil on veel mingeid olukordi, kus me tahame saata sõnumit ja millisel määral, millisel viisil ja millisel ajahetkel millist sõnumit saata.

Ka täna on siin olnud küsimusi, mis puudutavad erinevaid aspekte, kui piiriületus Venemaa piiril kinni panna või seda piirata. Ja seda tulebki hinnata ja analüüsida. Kas sulgeda igasuguseks liikumiseks või piirduda jalgsi liikumisega või rongidega? Kas sulgeda mõned piiripunktid või piirata nende lahtioleku aega? Igal sellel sammul on omad mõjud nii Eesti kodanikele, Euroopa Liidu kodanikele kui ka Venemaa kodanikele ja Venemaale laiemalt. Mida teha, kui Eesti kodanikud rumalast peast jäävad Venemaale kinni, või mida teha Vene kodanikega, kes ei saa Venemaale tagasi?

Nii et absoluutset sulgemist ilmselt ei saa teha. Igasugusele piiri sulgemisele, üldisele või osalisele, tulevad kindlasti ka vastusammud. Nagu osutasin, on piiri sulgemine, isegi kui seda teha osaliselt, sõnumi saatmine. Me peame teadma, millist sõnumit me soovime saata, milline on see ajahetk, millal me seda teeme, millised on kõige tõenäolisemad vastusammud, et olla nendeks igakülgselt valmis. See hinnang selle eelnõu juures puudub.

Siit ka soovitus: teeme kaalutletud otsused vastavalt valmivale ohuhinnangule. Teeme oma otsused kuuma südame ja külma peaga. See eelnõu kahjuks ei ole tehtud külma peaga. Nii et ootame selle ohuhinnangu ära ja läheme siis edasi. Aitäh! 

Järgmisena Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Aleksei Jevgrafov, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid Riigikogus ja kõik, kes meid jälgivad! Alates eelmise aasta 1. maist on inimesed saanud Narvas piiri ületada ainult päevasel ajal. Augustis taastati idapiiril täielik tollikontroll, et takistada sanktsioneeritud kauba jõudmist Venemaale. Täielik tollikontroll tähendab, et kontrollitakse kõiki jalgsi piiri ületavaid inimesi ja nende pagasit. Tuleb tunnistada, et täieliku tollikontrolli teostamine on ajamahukas ning vähendab piiri läbilaskevõimet poole võrra. Selle tulemusena näeme pikki järjekordi, kus inimesed veedavad tunde ja tunde. On teada juhtumeid, kus piiri ei jõuta ületada samal päeval ning ollakse sunnitud ööbima piiril, kartes, et lahkudes koju või hotelli ööbima, võite oma koha järjekorras kaotada ning hommikul tuleb taas järjekorra lõppu minna. Olukorda halvendab veelgi rohkem see, et sillal liikluse sulgemise tõttu peavad liinibussiga saabuvad reisijad bussist koos pagasiga väljuma ja läbima jalakäijatega sarnase tollikontrolli. Kahe tunni jooksul jõuab piirile viis bussi, mis tekitab suure ülekoormuse. Varem said bussid piirile sõita, seal kontrolliti reisijad ära ning järjekorda ei tekkinud. Nüüd aga peavad kõik bussireisijad maha tulema ja olemasoleva järjekorraga ühinema, mis tähendab 200–250 uut inimest korraga.

Kahjuks ei leidnud toetust meie ettepanek korraldada bussireisijate tollikontroll Sillamäe tollipunktis. Samuti jäi tähelepanuta meie ettepanek nihutada järjekord sõiduautode terminali katuse alla, mistõttu ootavad inimesed siiani piiriületust vihma ja lume käes. Endine siseminister Lauri Läänemets süüdistas täielikult tollikontrolli kehtestamises Narva elanikke. Tema sõnul, tsiteerin: "Needsamad Narva elanikud rikkusid seadusi ja viisid üle piiri kaupu, mida tegelikult viia ei tohtinud. Nad ei viinud suurtes kogustes, vaid läksid näiteks ühe või kahe arvutiga üle ja ütlesid, et need on isiklikud arvutid. Iga kord tagasi tulles neid arvuteid enam ei olnud. Needsamad inimesed, kes on üle piiri käinud, on selle täieliku piirikontrolli vajaduse ise tinginud."

Pean ütlema, et see väide on iseenesest kahetsusväärne, aga tahan juhtida tähelepanu hoopis sellele, et endine siseminister ei maininud ei rändesurvet ega hübriidohtu, mis on olnud selle eelnõu autorite põhiargumentideks. Ehk Siseministeerium sellist ohtu ei näe. Samuti on oluline märkida, et endine siseminister Läänemets kinnitas, et valitsus teab, millal ja mis tingimustel piire sulgeda ning et vajadusel ollakse selleks valmis. Ma kordan: valitsus teab, millal ja mis tingimustel piiri sulgeda ning et vajadusel ollakse selleks valmis. Praeguseks pole julgeolekuolukord piiri sulgemist nõudnud. Läänemets lükkas tagasi ka rändesurveohufaktorid. Tema sõnul suleti Soomes piiripunktid rändesurve tõttu, kuid Eesti puhul prooviti sarnast taktikat, aga see ei õnnestunud. Seega ei ole meil olnud ja jätkuvalt pole vajadust samasuguste meetmete kehtestamise järgi nagu Soomes. Järelikult ei vasta Isamaa poolt esitatud argumendid tõele.

On üldse raske aru saada, milleks seda eelnõu vaja on. Härra Urmas Reinsalu ise ütles, et see samm ei otsusta mitte midagi. Lisaks hakkas ta rääkima rünnakutest siseminister Lauri Läänemetsa ja Delfi peatoimetaja autodele, kuigi nendel rünnakutel ei ole mingit pistmist piiri ületamisega või julgeolekuga piiril. Tundub, et tegu on lihtsalt populistliku sammuga, millega Isamaa soovib lisatähelepanu saada, ja ise ei loodagi, et see mõttetu eelnõu läbi läheb.

Head kolleegid! Piiri sulgemine mõjutab oluliselt paljusid kohalikke inimesi. Paljudel Narva ja teiste Eesti piirilinnade elanikel on pered, sugulased ja lähedaste hauad Venemaal. Petserimaal elavad ka Eesti Vabariigi kodanikud, kes käivad üle piiri tööle ja külastavad oma sugulasi. Piiride sulgemine lõikaks need sidemed ära ja tekitaks tõelisi humanitaarprobleeme. Samuti püüavad paljud venemaalased, kes ei toeta Putini poliitikat, Eestisse või mujale Euroopasse põgeneda. Piiri sulgemine takistaks nende põgenemise võimalust. Ärge unustage ka seda, et kuigi sanktsioonid on piiranud osa kaubandusest, seaduslik kaubavahetus jätkuvalt toimub. 

Valitsus on nüüdseks juba endise siseministri Läänemetsa [eestvedamisel] alustanud laialdast kampaaniat Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku vastu. Tegeletakse Venemaa ja Valgevene kodanike valimisõiguse äravõtmisega. Nüüd te räägite ka piiri sulgemisest. See võib eskaleerida pingeid Narvas ja laiemalt Ida-Virumaal veelgi, mis ei ole kindlasti Eesti julgeoleku huvides. Võib eeldada, et Venemaa kasutab neid samme oma propagandavahendina, et näidata Eestit vaenulikuna ja suurendada pingeid veelgi rohkem. Kas me seda tõesti tahame?

Meie arvates ei tohiks piiri sulgeda. Vastupidi, Narva piiripunkt võiks olla avatud ka öösel. Samuti tuleks tõsiselt kaaluda võimalust, et taastada elamisloaga inimeste ja Eesti kodanike õigust ületada piiri Narva 2 jalakäijate punktis. See aitaks vähendada piiriületajate hulka Narva peamise piiripunkti kaudu ning lühendaks järjekordi. Kaks ja pool aastat tagasi otsustas Siseministeerium Narva 2 piiripunkti sulgeda, kuid mitte julgeolekukaalutlustel. Läänemetsa sõnul ei kujuta see sild endast julgeolekuriski, sest seda kasutavad ainult elamisloaga inimesed ja Eesti kodanikud. Selle taasavamisega saaksime oluliselt vähendada järjekordi Sõpruse sillal.

Head kolleegid! Ainult julgeolekuasutused on pädevad otsustama ja hindama, kuidas on mõistlik piiriküsimuses edasi tegutseda. Aga meie siin saalis olgem targemad. Pingutame ja töötame rahu saavutamise nimel, mitte keerulise olukorra süvendamise nimel. Aitäh!

Aitäh! Kas härra Reinsalu tahab teha vastusõnavõttu või kuulate läbirääkimiste käigus sotsiaaldemokraadid ära ja siis saate sõna võtta? (Urmas Reinsalu selgitab saalist.) Väga hea, siis ma annan sõna, Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel Lauri Läänemets.

Lugupeetud istungi juhataja! Head parlamendikolleegid! Ma vist saan mõne minuti lisaaega ka, jah? Kolm minutit palun.

Kolm on võimalik maksimaalselt.

Jah, aitäh! Piiriteema on kahtlemata väga tõsine ja väga oluline teema. Ma arvan, et siiamaani kõik Eesti valitsused on sellesse ka väga tõsiselt suhtunud. Endise siseministrina, äsja [ametist] lahkunud siseministrina ma võin seda kinnitada. Ma arvan, et seda näitavad järgnevad asjaolud.

Lisaks kogu selle piiritara ehitusele me tegime lisaotsuseid. Varasemad valitsused olid otsustanud mitte valmis ehitada neid piirilõike, mis pidid maadevahetuse käigus vastavalt sellele piirilepingule Venemaaga minema vahetusse. Me need otsused tegime. Näiteks Saatse saabas ehitatakse nüüd ka [valmis, sinna paigutatakse] tara.

Teine asi, droonimüüri rajamine idapiirile. Me teame kõik, et üle piiri on võimalik liigutada kõiksugu keelatud kaupu, aga mitte ainult maismaad mööda, vaid täna on seda võimalik ka õhu kaudu teha. See tähendab seda, et on võimalik Eestisse relvi läbi õhu tuua, on võimalik Eestisse, ma ei tea, lõhkeaineid läbi õhu tuua, on võimalik saata siia droone, mis hävitavad meie sidetaristut, meie energiataristut, kõike seda. Selle jaoks Eesti riik siis droonimüüri ehitama hakkabki. Ma tegin valitsuse liikmena tegelikult väga palju neid pingutusi, et see droonimüür ei oleks mitte ainult Eestis, vaid see tuleks Baltikumi, Poola, Soome ja Norra piiridele samamoodi. Need riigid samamoodi planeerivad sellise droonimüüri ehitamist.

Otsus, mis sai tehtud eelmisel aastal ja selle aasta eelarvega, puudutab ka piirile, piirivalvuritele tugevama relvastuse andmist. Me räägime tankitõrjerelvadest, me räägime kuulipildujatest, kõigest muust, et piir oleks paremini kaitstud.

Ja ma arvan, et väga oluline otsus, väga oluline põhimõtteline otsus on Politsei‑ ja Piirivalveameti juurde kriisireservi loomine, see on kaks pataljoni, tuhat võitlejat. Kui me räägime üldse, et Eestis Kaitseväel on kasutada 10 pataljoni, siis te kujutate ette, kui suure üksuse me loome piiri kaitsmiseks ja piiri turvamiseks. Nii mina, kui ma olin siseministriametis, kui ka varasem valitsus võtsime väga tõsiselt kogu seda piirijulgeolekut.

Rääkides piiri kinnipanemisest, siis esiteks ma tahaks öelda ära, et Eesti ei peaks olema selline nõrk ja arg riik, kes iga Venemaa liigutuse peale tõmbab saba jalge vahele ja sulgeb oma piiri ja hakkab jalga väristama. See on esimene asi.

Teine asi. Kindlasti meil ei ole selliseid probleeme nagu Soomes. Soome ei ole selleks hea näide. Meie seadusandlus võimaldab tagasi lükata iga inimese, kes nii-öelda ränderünde vormis tahab Eestisse siseneda, eriti veel piiripunktis. Soomes sellist seadusandlust ei olnud kuni siiamaani ja Soomele tekkisid tõesti tõsised probleemid sellega. Eestis seda probleemi ei ole: kaks korda prooviti ja mõlemad korrad kukkusid need katsed läbi. Politsei‑ ja Piirivalveamet sai sellega väga hästi piiril hakkama.

Kolmas punkt sinna juurde, et valitsus tegi plaani, mismoodi erinevatele piiriintsidentidele vastata. See kindlasti sisaldab ka seda, et erinevaid piiripunkte kinni panna, kui vajadus [tekib]. Aga see loogika on kõik selles, et me võime ju piirid kinni panna, aga kui idapiiril midagi toimub, mis siis meie vastus on. Kas viskame lumepalliga Venemaa poole või lehvitame või esitame noodi? Ühesõnaga, täna on meil võimalik venelastele vastata ja on valmidus piir [kinni panna]. Teate, kui vaja, saab piiri sulgeda kümne minutiga – politseijuhi otsusega, siseministri otsusega, valitsuse otsusega. Kümme minutit võtab see aega! Kui tõesti mingisugune probleem [tekib], siis seda on võimalik kümne minutiga teha, ei ole seal mingit küsimust.

Aga ma arvan, et loomulikult ohuhinnangud, mida Siseministeeriumi allasutused on esitanud, peaksid kindlasti olema aluseks. Üks osa nendest ohuhinnangutest, mida võib-olla siin saalis olijad kõik ei tea – ja kindlasti Isamaa Erakond ei tea, sellepärast et nad ei olnud sellel hetkel valitsuses –, puudutab küsimust, see on kalkulatsiooniküsimus ja seda me lõplikult keegi ei tea, kuidas sellega on, aga kui ränderünne on piiri sulgemisele järgnev tegevus, siis vaat see nõrgestab Eestit kõvasti, sest ränderünne tähendab seda, et meil kulub sinna rahalist ressurssi. Ma toon näite: Poolal oli sellise intensiivse ränderünde tõrjumiseks Valgevene poolt aastas kulu 500 miljonit eurot. 500 miljonit eurot! Eestil loomulikult ei ole nii [pikk] piir kui Poolal, aga see Eesti kulu ei ole ka 10 miljonit eurot. Me räägime ikka päris suurest kulust riigieelarvele.

Teine asi, me kulutame ära sinna kogu oma julgeolekuressursi, me väsitame selle ära, ja sellel hetkel, kui meil on vaja politseiametnikke või ka kohtunikke kasutada mingisugustes muudes episoodides, ma ei tea, massirahutused, midagi muud, mida Venemaa võib korraldada, siis me oleme väsinud riigina ja ametkonnana. Ja vaat need on ka need asjad, mida me riigis peame või mida valitsus alati peab kalkuleerima.

Lihtne on rääkida, et paneme piiri kinni, aga sellel võivad olla tagajärjed – me lõpuni ei tea sada protsenti, millised, aga me peame aru saama, et meie vastutus on hoida meie ressurssi nendeks hetkedeks, kui midagi päriselt juhtub. Seda probleemi, et praegu kuidagi oleks mingisugune surve Eesti piiridele või tuleks palju immigrante üle või midagi sellist, sellisel kujul ju ei ole. Politsei‑ ja Piirivalveamet väga hästi kõike seda, mis piiridel toimub, ju tegelikult kontrollib.

Minu ettepanek on lähtuda sellest, mida julgeolekuasutused ütlevad ja soovitavad. Siiamaani on sellest lähtutud. Siin on loomulikult ka poliitilise kaalumise koht olemas, aga meil ei ole mõtet teha kingitusi Venemaale, meil ei ole mõtet luua olukordi, kus kohas on võimalik Eesti jõustruktuuride ressurss lihtsalt poliitiliste manöövrite pärast ära kulutada, ära väsitada. Ma kutsun üles mitte selliseid otsuseid tegema. Rahulikult, ärgem väristagem jalga! Meil ei ole põhjust selleks mitte kuidagimoodi. Aitäh!

Kuna ettekandja mainis Isamaad, siis Urmas Reinsalu, vastusõnavõtt kaks minutit koha pealt. 

Härra Läänemets! Ma tuletan teile meelde 2022. aasta septembrikuud, kui Politsei‑ ja Piirivalveamet, julgeolekuasutus, tegi teile ettepaneku sulgeda Narva 2 piiripunkt. See oli julgeolekuasutuse hinnang, nagu te praegu kirjeldasite, et sellest tuleks lähtuda. Teie vastasite, et te ei kavatse seda teha, sest see [piiripunkt] on vajalik, et saada Venemaalt odavat vorsti. Inimesed käivad Venemaalt ostmas odavat vorsti, nagu te andsite oma kommentaari Postimehele. Aga siiski, mis on positiivne, te taandusite ja novembri lõpul valitsus otsustas Narva 2 piiripunkti sulgeda.

Teiseks, siin on kõneletud, et me ei tohi kulutada asjata ressurssi. Vastupidi, kui me räägime sellest otsusest kui logistilise kaaluga otsusest, sellest dimensioonist, siis loomulikult jääb Politsei‑ ja Piirivalveametil ressurssi üle, kui piiripunktid on suletud, mitte nad ei ole avatud. See on täiesti ebapädev mõttekäik. Vastupidi, see võimaldab politsei‑ ja piirivalveametnikke kasutada ära muudeks sisejulgeoleku ülesanneteks.

Kolmandaks, siin on kõlanud Isamaa ettepanekule põhimõtteliselt erisuunalisi vastuväiteid. Keskerakond nõuab hoopis piiride rohkem avamist. Maris Lauri lausa tsiteeris Feliks Dzeržinskit, kes kunagi ütles, et tšekistil peab olema kuum süda, külm mõistus ja puhtad käed. Ja ta ütles, et tuleb ära oodata analüüs. Vaadake, asi on ju selles, et valitsuse esindajad on kinnitanud detsembrikuu lõpul, et see ohuhinnang ja analüüs on olemas. Mida tähendab tegelikult selle analüüsi äraootamine aprillikuus?

Minu ettepanek on, et parlament hääletaks selle otsuse eelnõu poolt. See ei kohusta valitsust langetama seda [otsust] ju ühe päeva jooksul. See ei kohusta millekski, aga see on üleskutse parlamendi poolt. Me näitame oma hoiakut. Ja siis valitsus oma analüüside pinnalt saab [teada] ka parlamendi tahte, mis seisneb nii põhimõttelises julgeolekulises kavatsuses, sanktsioonide järgimise kavatsuses ja mis seisneb ka selles, et anda rahvusvaheline vastus Estlink 2 purustamisele.

Teie aeg! 

Kõiki neid asju [arvestades] on mõistlik täna seda otsuse eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Vastusõnavõtule ma vastusõnavõttu ei saa anda. Nii et, Maris Lauri, ma ei saa kahjuks. Teie nime küll Reinsalu mainis, aga vastusõnavõtule ma vastusõnavõttu ei saa anda.

Nii, Maris Lauri, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Te ütlesite, et ma ei saa vastuväidet esitada. Mis tuleks teha sellisel juhul, kui kolleeg laimab mind, süüdistades mind, et ma tsiteerin Dzeržinskit? Mida ma peaksin tegema?

Vastusõnavõttu ma ei saa teile anda. Härra Reinsalu tsiteeris ma ei tea, mis allikatest, aga vastusõnavõtt on ainult kõnedele, mis on siit puldist välja öeldud.

Sulgen läbirääkimised. Ja kuna tegemist on ühe lugemise eelnõuga, siis see tähendab seda, et meil hakkab lõpphääletus. Alustame hääletuse ettevalmistamist.

Lugupeetud Riigikogu liikmed, kõigepealt soovin kolleegidele ja kõigile ilusat kevade algust, kevad algas peale kella 11.

Ja nüüd panen lõpphääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele sulgeda Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni ajutine kontrolljoon" eelnõu 562. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 14 Riigikogu liiget, vastu 61, erapooletuid 0. Eelnõu 562 on tagasi lükatud.

Oleme tänase esimese päevakorrapunkti läbinud.

Läheme edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemise ja konventsiooni artikli 20 lõike 1 muudatuse heakskiitmise seaduse eelnõu 583 esimene lugemine. Ettekandja majandus‑ ja tööstusminister Erkki Keldo, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Ma olen täna teie ees, et tutvustada eelnõu, mis käsitleb Eesti ühinemist ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokolliga. Konventsiooni endaga ühines Eesti juba 1991. aastal. Fakultatiivprotokolliga ühinemine annab Eesti inimestele võimaluse esitada ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komiteele kaebusi konventsiooni rikkumiste kohta. Samuti annab see komiteele õiguse algatada vajadusel uurimist konventsiooni pideva rikkumise korral ning anda riigile soovitusi õiguste tagamiseks ja olukorra parandamiseks. Euroopa Liidu liikmesriikidest on Eesti ja Läti viimased, kes ei ole veel protokolliga ühinenud. Fakultatiivprotokolliga ühinemine annab Eesti inimestele täiendava kaitse konventsioonis sätestatud õiguste tagamiseks. Kaebeõiguse kasutamise eeldus on, et eelnevalt on ammendunud kõik riigisisesed õiguskaitsevahendid. See tagab parema diskrimineerimisevastase kaitse. Protokolliga ühinemisel lisandub võimalus ja õigus esitada kaebusi, mis on naiste õiguste tagamise viimane abinõu. Väga oluline on ka markeerida, et Eesti seadusi või muid õigusakte seoses fakultatiivprotokolliga ühinemisega meil vaja muuta ei ole.

Lisaks protokolliga ühinemisele on seadusel ka teine eesmärk. Seda käsitleb eelnõu § 2, millega kiidetakse heaks konventsiooni artikli 20 lõike 1 muudatus. Muudatus puudutab konventsiooni täitmist jälgiva komitee istungjärkude kestust. Muudatusega kaotatakse piirang komitee iga-aastaste istungjärkude kestusele, mis on seni olnud kuni kaks nädalat. Muudatus on põhjendatud, kuna osalisriikide arv on aja jooksul kasvanud ning komitee töökoormus suurenenud. Muudatus jõustub, kui konventsiooni osalisriikide kahekolmandikuline enamus on selle heaks kiitnud. Selleks peab vähemalt 126 osalisriiki muudatuse heaks kiitma. Praegu on muudatuse heaks kiitnud 81 osalisriiki. Palun teie toetust seaduse vastuvõtmisel Riigikogus. See seadus aitab tõhustada konventsiooni täitmist ning toetada võrdsuse edendamist. Aitäh! Olen valmis küsimusteks.

Teile on küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Minu küsimus teile on ühest küljest sisuline, teisest küljest võib-olla selline ajalooline. Äkki te oskate veidi selgitada, mille taha seni on jäänud meil selle fakultatiivprotokolliga ühinemise küsimus? Kuulates neid selgitusi, tutvudes selle eelnõuga, ka selle arutelu käiguga Riigikogu sotsiaalkomisjonis, tundub see igati adekvaatse, asjaliku, mõistliku asjana. Ma saan aru, et see riikide hulk, kes on ühinenud, on piltlikult üle poole ÜRO liikmesriikidest, aga millegipärast Eesti, kes on tegelikult, ma tahaksin arvata, eesrindlik riik sellistes küsimustes, on seni jätnud ühinemata. See ei ole üldse kriitika teie suunas, te olete alles uus minister, aga on teil aimu või teadmist, miks me alles nüüd selle otsuseni jõuame?

Aitäh küsimuse eest! Ei ole.

Evelin Poolamets.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kas te oskaksite tuua ka mõne praktilise näite, millist probleemi me selle algatusega lahendame? Kuna see tuleb majandus‑ ja tööstusministeeriumi kaudu, siis palun juurde tuua numbrid, kui palju see meie eelarves maksma läheb.

Jaa, suur aitäh! Täiendavaid kulusid see kaasa ei too, kedagi juurde ei pea palkama, seda tehakse olemasolevate inimestega. Nagu öeldud, selleks ei ole vaja meil ka nii-öelda täiendavat seadusloomet ehk et eelnõusid ei ole vaja kirjutada. See on konventsiooniga liitumine. Kui tõesti kõik siseriiklikud meetmed on kasutusel olnud, siis viimase abinõuna on inimestel võimalik selle poole pöörduda. Need konventsiooni enda ettepanekud ei ole samamoodi õiguslikult siduvad, vaid on soovituslikud. Selles mõttes täiendavaid kulusid ei ole.

Ja mida see aitab? See aitab üldisemalt tõsta teadlikkust terviklikust inimeste võrdsest kohtlemisest. Kui inimesed tunnevad, et neid ei ole võrdselt koheldud, siis neil on kõigepealt ilmselgelt õigus siseriiklikult erinevate organite poole pöörduda, ja kui tõesti on tunnetus, et ei ole abi saadud, siis see annab võimaluse rahvusvaheliselt pöörduda. Mis see Eestile annab? Seal samamoodi – nagu ma ütlesin, me oleme üks kahest viimasest Euroopa Liidu liikmesriigist, [kes ei ole veel ühinenud] –, [ühinemine näitab], et me oleme samas väärtusruumis oma sõprade ja liitlastega.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Mind eelküsijatest erinevalt paneb just imestama, et te sellisel ajahetkel, kui meil on tarvis tegeleda majanduse elavdamisega, meil on maksutõusud, inimestel on tuhat muud probleemi, tulete selle fakultatiivprotokolliga äkki lagedale. See tundub natuke bürokraatlik. Aga küsimus puudutab seda – ma saan aru, et te seisate naiste õiguste eest kaevata rahvusvahelistele institutsioonidele, kui nad siin abi ei saa –, et te märkisite ära, et see annab Eesti inimestele õiguse pöörduda. Aga inimesed on ju nii mehed kui ka naised. Kui naised saavad õiguse kaevata ja pöörduda, mida siis mehed tegema peavad? Kas nendel on ka selline võimalus olemas ja kas te sellega tegelete, kui seda ei ole?

Aitäh, hea küsija! Nii nagu me ka komisjonis rääkisime, kui te sellesama küsimuse esitasite, praegu meestel sellist konkreetset fakultatiivprotokolli või [võimalust] pöörduda ei ole. Küll aga, nagu me ka kirjeldasime, ÜRO-s liikmesriigid teevadki kollektiivselt ettepanekuid. Eks see on üks variant ja võimalus: kui me Eestis soovime seda, siis algatada ÜRO-s debatt, kas meestel oleks vaja samasugust [fakultatiivprotokolli].

Ja on väga oluline rõhutada, et kuna, tõesti, majandusministeeriumis on [võrdsuspoliitika] osakond, siis ma tegelen ka sellega. Ma usun, et Eesti inimestele ei ole saladus, et kui vaadata minu seitsme-kaheksa kuu jooksul [tehtud] erinevaid otsuseid, tegevusi, siis 99% nendest on seotud majandusega, Eesti konkurentsivõime kasvatamisega. Me oleme selleks aastaks teinud konkreetse 45-punktilise tegevuskava, kuidas Eesti konkurentsivõimet kasvatada. Ma ei tea ühtegi varasemat ministrit, kes oleks nii süstemaatiliselt Eesti majanduse konkurentsivõimega tegelenud. Nüüd proovida mulle ette heita, et ma tulen võtan selle 20 minutit, et anda inimestele rohkem kindlust võrdõiguslikkuses, on natuke, ütleme, pentsik. Vabandust sellise väljenduse pärast, aga tõesti, ülejäänud aeg läheb kõik majanduse konkurentsivõime elavdamiseks.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma siin kolleeg Solmani küsimusest ja teie vastusest lähtuvalt küsin ikkagi edasi. Tõepoolest, siin protokollis on kirjas, et on nimetatud ära nii meeste kui ka naiste võrdsed õigused. Kuidas me siis räägime ikkagi võrdsetest õigustest, kui te just ütlesite, et meestel mingeid võimalusi oma õiguste eest seista siiski ei ole? Ma täiesti selgelt näen, et see konventsioon on ajale jalgu jäänud. Kuidas me siis jookseme mingil ajalool sabas ja hakkame ühinema mingisuguste konventsioonidega, mis tegelikult sisuliselt ei vasta enam sellele, missuguses maailmas me praegu elame?

Aitäh! Ma jään eriarvamusele. Selles mõttes, et see, et inimesed oleks võrdselt koheldud maailmas, kus me elame, on siiamaani aktuaalne. Ja mida rohkem me sellele tähelepanu pöörame, et lihtsalt inimestega suheldakse viisakalt, olenemata soost, neid ei diskrimineerita tulenevalt sellest, siis see on oluline. Nii nagu öeldud sai ka eelnevale küsijale vastates, et ÜRO-s on võimalik teha koos sõprade, liitlastega ühiseid avaldusi, [esitada] mõtteid, et sinna lisada selline täiendav võimalus. Küll aga on hästi oluline öelda, et see asi kõik rakendub alles siis, kui siseriiklikult ei ole inimene abi saanud. Kui oled mees, naine, noor, vana, kui sind diskrimineeritakse, siis ilmselgelt saab abi Eestis siseriiklikult.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Alustuseks ütlen, ausalt öeldes on väga solvav või segadust tekitav kuulata siin kolleege EKRE fraktsioonist ja Isamaast, kes räägivad naistele võrdsete võimaluste andmisest justkui mingist täiendavast tüütust või ebavajalikust bürokraatiast. Tegemist on väga põhimõttelise ja olulise muudatusega, mis täna meie ees siin on. Sellest tõugatuna: kuigi te vastasite küsimusele, et antud lisaprotokoll otseseid kohustusi juurde ei too, äkki te avate neid tähelepanekuid, mida CEDAW konventsiooni sellisel ülevaatamisel Eestile eelkõige puudustena välja toodi? Mille osas ja mis teemades on meil täna Eesti riigis kitsaskohad naiste õiguste mõttes?

Jaa, väga detailse vastuse jään hetkel võlgu. Saan selle saata kirjalikult. Üks teema, mis on välja toodud, aga milles me õnneks oleme ka väga palju edusamme tegemas, on sooline palgalõhe, kus me oleme olnud ajalooliselt pigem murelaps. On väga positiivne, et viimaste valitsuste, aga ka viimaste aastate jooksul tegelikult sooline palgalõhe on Eestis kiirelt vähenev. See ei ole päris sinna veel jõudnud, aga see on kindlasti teema. Ja ma saadan ülejäänud, kuna ma siin praegu jooksvalt ei jõua kohe vaadata, kui vaja, ka kirjalikult.

Urmas Reinsalu, palun!

Hea Erkki! Majandus kiratseb.

Kasvab! Kasvab, Urmas.

Praeguses olukorras mind üllatab, et selle asemel, et tegeleda Eesti majanduskasvu küsimustega, olete te ahminud endale kõiksuguseid muid teemasid, millega tegeleda, võtnud neid endale. Nüüd tegelete siin võrdõiguslikkuse ja diskrimineerimise küsimustega. Selgitage ära, kuidas see juhtus eelmise aasta suvel, kui härra Michal ministrite vastutusvaldkondi jagas. Kas see oli teie nõudmine, et see on teie prioriteetne teema ja majandusminister peaks sellega tegelema? Või oli see härra Michali visioon? Oli see sotsiaaldemokraatide ettepanek, et see peaks olema majandusministeeriumi teema? Need asjad on läinud segamini nagu puder ja kapsad ministeeriumide valitsemisalas. Ja mulle tundub, et siin ongi küsimus, et teil tähelepanu hajub ära [kõigi nende] teemadega tegelemisega praegu. Kuidas see tekkis? Eestis varasematel aastakümnetel ei olnud seda, et majandusminister oleks tegelenud soolise võrdõiguslikkuse küsimustega nii süvitsi, nagu te olete läinud, nii erudeeritult, nagu te praegu panete neid teemasid ette parlamendile. Millest selline tohuvabohu tuleneb? Miks te ei keskendu majandusküsimustele ja ei jäta neid küsimusi, ma arvan …

Teie aeg!

… Sotsiaalministeeriumi profiili?

Aitäh, hea Urmas, küsimuse eest! Kogenud kolleegina kindlasti tead, et juba mõni aasta tagasi tulenevalt sellest, et praktiliselt kõikides teistes Euroopa Liidu liikmesriikides on töövaldkond majandusministeeriumi osa ja meil … Ehk sa nüüd lased rääkida. Töövaldkond on meil ajalooliselt olnud koos võrdõiguslikkuse osakonnaga. Seda küsimust, kas ta peaks seal edasi olema, võib arutada. Te kindlasti minust kogenuma poliitikuna teate, et see nii on olnud. See ei tähenda kuidagi, et minu valdkonnad on hajuvad. Vastupidi, nii nagu ma ka teie kolleegile kirjeldasin, ma ei mäleta lähiajaloost ühtegi majandusministrit, kes nii süstemaatiliselt koostöös ettevõtjate, erasektoriga on seitsme kuu jooksul tulnud välja algatustega, väga konkreetsete algatustega, ellu kutsutud algatustega, kuidas meie majanduse konkurentsivõimet kasvatada, alustades kaitsefondi avamisest, suurinvesteeringute toetusmeetmest, töölepingu seaduse lihtsustamisest, erinevate määruste-meetmete muutmisest, bürokraatia vähendamisest. See loetelu jätkub. Ma kindlasti hea meelega … (Saalist öeldakse midagi.) Ei, majandusega tuleb süstemaatiliselt tegeleda, nagu ma olen öelnud. Riik ega valitsus majandust ei juhi ega peakski juhtima – need on teie kolleegid siin vasakul pool –, vaid me teeme ettevõtlusele konkurentsivõimelise keskkonna, kus majandus saab kasvada. Ja väga hea, positiivne uudis on ju eelmise aasta viimasest kvartalist, kus tõesti oli 1,2%-line majanduskasv.

Siim Pohlak, palun! 

Aitäh! Hea ettekandja! Kuna te siin täna tõelise võrdõigusluse eestkõneleja ja eestvõitlejana olete esinenud ja rääkisite, et teil on selline 45-punktiline süsteemne plaan, siis ma igaks juhuks nagu kerge hirmuga küsin. Osades, võib-olla halvas mõttes progressiivsetes riikides on mindud sellist teed, et näiteks ettevõtete juhtorganid tuleb komplekteerida mitte enam ainult pädevuse alusel, vaid seal peab olema lisaks meestele ka teatud protsent naisi, teatud protsent neegreid, teatud protsent homoseksuaale ja muid vähemuste esindajaid. Kas teil on ka Eestis plaanis majanduse edendamiseks midagi sellist ette võtta?

Aitäh! Lühike vastus on: ei ole. Ja lihtsalt kommentaarina juurde, et ma saan aru, et me kõik tahame enda poliitilisi seisukohti, kuvandit näidata ja teenida välja kohta päikese all. Aga ma lihtsalt inimesena, eriti noore mehena päriselt ei saa aru sellest vajadusest naisi alavääristada või võrdset kohtlemist kuidagi alavääristada teemana. Tõesti on piinlik! Mehena samamoodi, tõesti, väga [piinlik]. See on mu isiklik sügav arvamus, et inimesed peaks olema võrdselt koheldud, olenemata soost, vanusest. Ma ei tea, ma ei saa aru päriselt, miks te seda naeruvääristate. Väga-väga veider.

Siim Pohlak, protseduuriline küsimus istungi juhatajale.

Ma tõesti ei soovinud ettekandjat kuidagi alavääristada. Kas teie, härra juhataja, tundsite, et ma oleksin kuidagi ettekandjat alavääristanud?

Vaat protseduuriliselt minu tunnetega pole siin midagi pistmist. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Tegelikult on ikkagi väike koomiline element siin sees. Reformierakond on siin Riigikogu saalis olnud just see erakond, kes on kõige enam oma käitumise, oma suhtumisega naisi, siin Riigikogu naiskolleege diskrimineerinud. Ja nüüd te tulete ja räägite, et see ei too mitte midagi kaasa, see on justkui mingi tühipaljas dokument. Ma ei tea, kas te püüate oma nägu päästa või tahate lihtsalt … Ma ei tea, mis eesmärki te siin püüate täita, et ütlete, et te enam ei alaväärista naisi. Aga mina ei usu, et sellega liitumine teie käitumist parandaks, seda enam, et millist bürokraatiat see endaga kaasa toob. Ma kujutan ette, et tõesti, see algatus on hea, aga mulle jääb mulje, et te tegelete asendustegevusega, selle asemel et majandust juhtida ja elu Eestis edendada.

Teie aeg!

Aitäh, lugupeetud küsija! Nagu ma ütlesin, majandust ei juhi mina ega valitsus, me teeme [majandusele] konkurentsivõimelise keskkonna. Kogu minu ressurss, mis sellele läheb, on see, kui ma nendele teie küsimustele olen ära vastanud, pärast seda on see teie menetleda. Ja nagu ma ütlesin, mitte see ei ole sisutühi, vaid vastupidi, see ei too täiendavaid kulusid, sest me olemasoleva inimressursiga täidame need kohustused ära, mida ma ka komisjonis mainisin.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh veel kord sõna andmast! Ma loen siit, et see diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokoll räägib ka soopõhisusest. Siin on enne ära nimetatud ka mehed ja naised, aga me ju teame, et isegi meil koolides juba õpetatakse praegu, et meil on mingi 150 sugu. Missugusest soopõhisusest siin siis lähtutakse? Ja siin pärast räägitakse, et naistele tuleb tagada kõigi põhivabaduste täielik ja võrdne kasutamine. Kas naised peaksid selle konventsiooni kohaselt nagu omavahel ka võrdsed olema? Ja kas see on võrdse kohtlemise tagamine ka naiste hulgas või on see siiski kellegi teise suhtes?

Aitäh! Iga kaebuse puhul kindlasti hinnatakse ja analüüsitakse individuaalselt, kas kaebuses on põhjendatud sisu või mitte.

Reili Rand, palun!

Aitäh taas kord! Ma ikka jätkuvalt ei saa väljendamata jätta oma pettumust, et kolleegid naeruvääristavad antud teema olulisust. (Sumin saalis.) Aga siin vastukaaluks nendele küsimustele, mis on muretsema pannud majanduskasvu ja Eesti majanduse tuleviku vaates, kolleegidele teadmiseks – tõenäoliselt majandusministrina teie olete väga hästi erinevate uuringutega kursis –, et võib-olla tuntuim on McKinsey, kes on läbi erinevate uuringute tõestanud, et just sooline mitmekesisus ja naiste kaasamine juhtivatele positsioonidele, nende osalemine just nimelt parandab ettevõtete ja majanduse konkurentsieelist. Me ei räägi siin mingist pseudoküsimusest.

Aga minu küsimus on tingitud just sellestsamast naiste osalusest juhtimisprotsessides. Kas ma sain teist õigesti aru, et teie täna ei näe probleemi, et Eesti riigi äriühingutes juhatuse ja nõukogu tasemel oleks naisi vähe kaasatud?

Aitäh küsimuse eest! Ma isegi ei vastanud sellel teemal, see oli mitmes küsimuses korraga. Ma usun, te teate, et ka meie valitsuses oleme kokku leppinud osaluspoliitika, kus erinevad nõukogud liiguvad selles suunas, et oleks mõlemalt poolt nõukogud tasakaalustatud. Ja selles mõttes ma olen väga nõus: ka teaduslikud uuringud näitavad seda, et need riigid tervikuna – mitte ainult ettevõtted, vaid riigid –, kus on tööhõive suurem, inimeste tööhõivesse kaasamine, olenemata soost, vanusest, millestki muust, on võimalikult vähe diskrimineeritud, need riigid on edukamad, sellepärast et rohkem inimesi saab tööl käia, lisandväärtust luua. Ja need otsused on tulevikus paremad.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Teie peaminister Kristen Michal ütles peaministriks saades siit puldist, et tuleb alandlik olla. Ja minu hinnangul on pentsik, nagu te minu küsimust enne nimetasite, hoopis see, et te vastamise asemel hoopis üleolevas stiilis kiidate siit ennast ja räägite, kui tubli te olete ja mida te kaheksa kuu jooksul kõik ära olete teinud. Ja selle asemel, et vastata normaalselt, annate ka siin hinnanguid. Aga minu küsimus puudutab siiski seda, et kuidas see ei ole täiendav bürokraatia, kui meie ja teie tunnihind on nii kallis, aga me menetleme praegu sedasama fakultatiivprotokolli siin, samal ajal kui teil on ju väga palju vaja majanduse elavdamiseks ära teha. Ja kuidas ei too kaasa täiendavat bürokraatiat kõikide nende kaebuste menetlemisprotsessid? Selgitage mulle see veel kord lahti. Ja kolleegile siin saalis ma ütlen, et mitte keegi ei ole siin naiste õiguste vastu, vaid kui jutt käis sellest, et ka meestel peale juhtiva tasandi on probleemid diskrimineerimisega, siis kes neid lahendab.

Jah, kindlasti ma olen nõus sellega, et edevus on patt teatud määral. Aga ma tegelikult ju vastasin teie küsimusele. Kuna te just küsisite, miks ma ei tegele majanduse elavdamisega, siis ma lihtsalt loetlesin väga lühidalt asju, mida ma majanduse elavdamiseks teen. Ja tõesti, me ka komisjonis rääkisime, et analüüsid ja eelnevate riikide kogemus on näidanud, et neid kaebusi tuleb mõni, kui üldse. Me ei tea, aga üldine kogemus teiste riikide näitel on [näidanud], et ikkagi enamus muresid, kui neid on päriselt, lahendatakse siseriiklikult. See pigem annab lihtsalt täiendava võimaluse.

Andre Hanimägi, palun!

Härra esimees! Hea minister! Mina usun ka, et te ikkagi suudate tõenäoliselt mitut asja teha oma ministriametis, võib-olla isegi majandusega tegeleda. Küll, tõsi, te oleks seda suutnud kindlasti meiega paremini, aga noh, tegite oma otsuse nii, nagu tegite. Aga minu küsimus, kuna siin palju peatutakse bürokraatial, siis kas ma saan õigesti aru, et meil ei ole ju vaja ühtegi seadust muuta selleks. Äkki te kordate selle üle, kas meil on mõni seaduselünk ja kas ma pean seda veel õiguskomisjoni esimehena menetlema.

Aitäh! Ei, siseriiklikult ei pea ühtegi seadust ega õigusakti selle liitumisega muutma.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Ma pean ühinema oma hea kolleegi Reili Ranna murega, et parlamendi debatis on millegipärast hakatud vastandama inimeste võrdset kohtlemist ja majanduskasvu edendamist – seda olukorras, kus need kaks tegelikult teineteist toetavad. Mida võrdsem on ühiskond, mida enam on kaasatud nii mehi kui ka naisi juhtimisprotsessidesse, mida paremini on korraldatud töö‑ ja pereelu ühitamine ja mida vähem on diskrimineerimist ja mis tahes laiemat töökiusu, ahistamist, mis tahes selliseid negatiivsete tagajärgedega tegevusi nii töökohtadel kui ka ühiskonnas laiemalt, seda paremini tegelikult riigil tervikuna läheb. Nii et selles valguses tänase otsuse vastuvõtmine pigem toetab neid eesmärke, mis puutub majanduse elavdamise poolt, küll kaudsemalt, aga siiski. Mu küsimus teile on lihtne. Milliseid täiendavaid samme Vabariigi Valitsus on plaanimas, et näiteks soolist palgalõhet vähendada, laiemalt meeste ja naiste võrdsema kohtlemise murekohti lahendada?

Aitäh! Ma jätkan selle hea tavaga, mis Riigikogus on, et jääda antud eelnõu [käsitlemise] juurde. Selle eelnõu raames me täiendavalt muid asju ei tee, küll aga muidu kindlasti.

Ja Arvo Aller, palun!  

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te ütlesite, et Eesti ja Läti on kaks riiki, kes ei ole liitunud sellega. Aga Eesti on ainuke riik, kus on e-valimised, ja selle vastu me ei tee mitte midagi. Kui me selle konventsiooni edendamisega edasi läheme ja täidame neid nõudeid, te ütlesite, et juhul, kui Eestis kõik võimalused on ammendunud, saab minna ÜRO-sse. Kas oskate tuua [näiteks] paar juhtumit või kas või ühe juhtumi, mille puhul Eestis on kõik asjad ammendunud ja inimesel on kõik seisma jäänud ja järgmine võimalus oleks tal minna ÜRO-sse, aga tal seda võimalust ei olnud, kuna Eesti ei ole liitunud selle konventsiooniga?

Aitäh! Eestis on mitmed asjad ainulaadsed. Me oleme ka ainuke riik maailmas, kellel on näiteks 100% kõik avalikud teenused digitaalsed. See annab meile ka võimaluse e-hääletada. Aga ei, ei ole kokku puutunud ega ei ole teadlik.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Helle-Moonika Helme. Palun! Vabandust-vabandust! Siiski kiirustasin ette. Aga, Helle-Moonika Helme, ma arvestan teie soovi esimesena kõneleda. Nimelt, kuna me oleme esimese lugemise juures, siis peame kuulama ära ka ülevaate sotsiaalkomisjonis toimunud arutelust. Sellest annab ülevaate sotsiaalkomisjoni esimees Madis Timpson, kes on ka Riigikogu kõnetoolis. Palun, Madis Timpson!

Aitäh, härra esimees! Austatud kolleegid! Head pealtvaatajad! Mina annan ülevaate, mis meil komisjonis toimus. Etteruttavalt ütlen, et väga palju küsimusi on siin juba ära küsitud, aga topelt ei kärise. Me arutasime seda eelnõu 10. märtsil ja [komisjoni] oli kutsutud minister koos oma abilisega, kes vastas meie küsimustele. Minister tegi ka ettekande, tutvustas seda eelnõu ja rääkis sama juttu, mis siin. Ja siis me läksime kohe küsimuste juurde. Üldiselt meil on väga küsimusterikas komisjon ja väga põnev on kogu aeg.

Alustasin ise seekord ja küsisin sissejuhatuseks, mis on õiguskantsleri arvamus selle eelnõu kohta. Vastus oli selline, et õiguskantsler on korduvalt soovitanud selle protokolli ülevõtmist.

Kolleeg Grünthal tundis muret, et see protokoll on võib-olla liiga üldsõnaline, ja minister vastas, et see on teadlikult niimoodi jäetud, et oleks võimalik leida ühisosa ning et seda oleks võimalik vastavalt siseriiklikule olukorrale kohandada.

Siis kolleeg Kingo, temale on olulised ikka need sooküsimused ja ta küsiski küsimuse, et keda antud konventsiooni mõistes peetakse naisteks, kas hõlmatud on ainult naised bioloogilise soo põhjal või arvestatakse ka sotsiaalset sugu. Ja vastus sellele küsimusele oli selline, et see konventsioon sugu ei defineeri. (Hääl saalist.) Palun ärge segage mind! Te saate küsida, kui te tahate. Ja kolleeg Kingo küsis veel küsimuse, et kui üks mees identifitseerib ennast naisena ja soovib käia naistesaunas, aga teda sinna ei lubata ja ta tunneb ennast seetõttu diskrimineerituna, kas tal tekib nüüd võimalus pöörduda ÜRO komitee poole. Agnes Einman, ministeeriumi spetsialist, ütles, et see ei ole antud konventsiooni teema.

Nii nagu siin ka kõlas, küsiti, kui palju on Eestis olnud kaebusi selles osas. Ja kuna me protokolliga veel liitunud ei ole, siis ei osatud ka seda öelda. Ühesõnaga, null.

Kolleeg Lutsar soovis teada naiste diskrimineerimisega seotud juhtumite arvu Eestis. MKM-i esindaja seda peast ei osanud öelda ja palusime tal saata need [andmed] kirjalikult komisjoni, mida ta ka tegi. See asi sai ka korda.

Kolleeg Solman küsis, miks soovitakse liituda konventsiooniga 20 aastat peale selle ratifitseerimist. Põhiline huvi oli kolleeg Solmanil see, et kuhu saavad pöörduda analoogses olukorras olevad mehed, sest ka neid diskrimineeritakse ja ka nemad kannatavad koduvägivalla all. Loomulikult teine küsimus oli kolleeg Solmanil, et kas see ei lisaks mitte bürokraatiat ja kui palju see maksma läheb. Minister Keldo vastas, et raha juurde ei küsita, kõik asjad lahendatakse olemasoleva eelarve raames. Ja mis meestesse puutub, siis MKM-i spetsialisti Agnes Einmani sõnul saavad kõik inimesed, sõltumata soost, pöörduda Eestis võrdõigusvoliniku või kohtu poole.

Kolleeg Kütt uuris veel, kui palju küsiti arvamusi erinevatelt organisatsioonidelt. Vastus on see, et küsiti umbes kümnelt organisatsioonilt ja tagasisidet andis neli.

Ja hakkasimegi lõpu poole jõudma oma diskussiooniga. Kolleeg Kingo kordas veel üle, et tema arvates on see aegunud sisuga protokoll. MKM-i inimene väitis vastu, et tema hinnangul see ei ole aegunud. Ja MKM-i ametnik juhtis veel kord tähelepanu, et tema hinnangul konventsioon kolleeg Kingo toodud saunajuhtumiga ei tegele.

Kolleeg Grünthal märkis, et tema arvates hallab pärast [protokolliga] liitumist toimuma täielik meeste diskrimineerimine ja peaks kuidagi olema meeste osatähtsus suurem, praegu pisendatakse neid ja diskrimineeritakse. Ja selle kohta siis uurisime komisjoni poolt ka Välisministeeriumist. Üldiselt momendil ühtegi meeste õiguste fakultatiivprotokolli menetluses ei ole, lubati teada anda, kui tuleb, seda enam, et võib ka ise siit siis algatada. Aga see ei puuduta seda eelnõu.

Ja olimegi jõudnud sõbralikult lõpuni ja jõudsime otsuste juurde. Ütlen etteruttavalt, et kõik need otsused tegime konsensusega. Esimene otsus oli see, et võtta eelnõu täiskogu päevakorda 18. märtsil, aga see on nüüd muutunud. Teiseks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Madis Timpson, ja kolmandaks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea komisjonipoolne ettekandja! Komisjonis kindlasti arutelu oli palju laiem ja võib-olla minister ei saanud siin kõike välja öelda. Aga minu küsimus on ikkagi samalaadne, kui oli ministrile. Kas teil oli seal arutelu all mõni juhtum või näidegi, kus Eestis lõpeb seadusandlik asi ära ja järgmine võimalus oleks pöörduda ÜRO poole, aga seda võimalust ei ole, kuna me ei ole antud protokolliga liitunud, ja inimesed on jäänud ilma abita? Selles mõttes oleks mõni näidegi hea, sest siis oleks näha, mis probleemi me lahendame. Ja kui sellest juttu ei olnud, siis kuna me Lätiga oleme kaks [riiki], kes ei ole veel liitunud: kui kaugel on Läti oma sammudega selle fakultatiivprotokolliga liitumisel?

Aitäh! Ma hakkan tagantpoolt pihta. Läti teemat me ei puudutanud. Lihtsalt, nagu ka minister kõnes mainis, meie ja Läti oleme ainukesed, kes ei ole sellega liitunud. Ühtegi sihukest case study't me seal ei arutanud, missugune see võiks olla. Aga ma oma kogemusest võin öelda, et õigusteadus ongi selline valdkond, mis – kuidas ma ütlen – piltlikult öeldes on natukene elust maas. Me reguleerime asju natukene nii, et mingi situatsioon tekib ja siis me hakkame reguleerima. See on nagu üldine asi. Ja ma arvan, et ega see midagi kurja ei tee, kui me anname võimaluse juhul, kui meil siseriiklikult midagi [ei saa enam teha]. Aga vastates nüüd konkreetselt küsimusele: komisjonis me mingisuguseid õiguskonstruktsioone ei konstrueerinud.

Suur tänu! Hea kolleeg Riina Solman, ma ei saa teile kahjuks seda kolmandat küsimust anda, sest esimesel lugemisel saab kokku esitada kahele ettekandjale kuni kaks küsimust.

Nii, lugupeetud ettekandja, rohkem küsimusi teile ei ole. Suur tänu! Ja nüüd avan läbirääkimised. Läheme teisele katsele ja nüüd mul on tõesti hea meel kutsuda Riigikogu kõnetooli kolleeg Helle-Moonika Helme. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaettekandja ja ka kõrvalettekandja! Head kolleegid, kes siin saalis neljapäevasel päeval istuvad, ja head vaatajad, kes meid jälgivad läbi interneti! Vaadake, eelmise aasta lõpus hääletasid Riigikogu globalistid siin entusiastlikult just ühinemise poolt ILO konventsiooniga, mis kohustab tööandjaid võimaldama kedagi diskrimineerimata inimväärseid töötingimusi. Kõlab väga kenasti. Aga sinna sisse vaadates selgus, et Eesti kirjutab alla [dokumendile, mis] paneb tööandjatele kohustuse tagada muu hulgas võimalus bioloogilistele meestele, kes on oma peas otsustanud, et nad on hoopis naised, siseneda segamatult naiste riietusruumidesse, duširuumidesse ja hügieeniruumidesse.

Liberaalide, globalistide ja äärmusvõuklaste aastatepikkuse väga sihikindla töö tulemusena oleme olukorras, kus igaüks, kes julgeb vastu astuda lääneriikides peaaegu igal pool läbi surutud trans‑ ja LGBT-ideoloogiatele, saab süüdistuse diskrimineerimises, ahistamises, rassismis, sallimatuses, foobias ja milles kõiges veel. Ning konkreetset tööandjat tabavad suured trahvid, kui ta mingist transmehest töötajale ei paku lahkelt eespool mainitud võimalusi.

Me juba ILO konventsiooniga ühinemise arutelul näitasime väga selgelt, et selles sisalduv – selles uues maailmas, kus me praegu elame – rikub väga selgelt just naiste õigusi, lubab legaalselt neid ahistada. Aga me ei saanudki tookord vastust, kuidas me saame selle konventsiooni valguses nüüd päriselt naiste õiguste eest seista.

Ja nüüd me arutame siin järjekordset konventsiooni, mis sisuliselt läheb vastuollu nii selle ILO konventsiooniga, mis tagab pigem õigused mingile muule seltskonnale, kui kaitseb naisi ja tagab nende turvatunde. Sotsid juba jõudsid õhku visata süüdistuse laadis, et kui me küsime detailselt – kuna siin protokollis on ära nimetatud nii mehed kui ka naised ja nende võrdsed õigused –, kas see tagab turvatunde ka meestele – ja me teame, et on olukordi, kus mehed on vähemus, mehed on tõrjutud, mehed on ahistatud –, et see tähendaks kuidagi naiste alandamist või naeruvääristamist. Kõik ju teavad, et see pole nii. See oli lihtsalt teie poolt üks väga rumal ja inetu väide.

Aga vaatame tegelikku elu. Tegelik elu siiski näitab, et hoolimata kõikidest sellistest konventsioonidest, ei ole naiste olukord kuidagi paranenud. Kvoodipõhine kaasamine pigem alandab naisi kui häid spetsialiste, kui tarku ja võimekaid inimesi. Sest iga kord, kui neid kuhugi palgatakse, ei saa nad kindlad olla, kas see sündis tänu sellele, et neil on kõigi nende konventsioonide ja võrdsusprotokollide tõttu soopõhine eelis, või said nad oma töökoha tõepoolest seetõttu, et nad on oma erialal päriselt professionaalsed.

Mida näitab tegelik elu veel olukorras, kus me tõstame kõiki makse, elustandard halveneb, hakkamasaamine väheneb? Ja see kõik lööb kõige valusamini just seda poolt ühiskonnast, kelle eest nõretavalt just need maksude tõstjad ja kehtestajad sõnades seisavad. See kõik lööb kõige valusamini just naisi. Automaks näiteks on maal elavatele naistele väga suur löök. See tõeliselt diskrimineerib just maapiirkondades elavaid naisi, võrreldes näiteks linnas elavate naistega. Ja perede toetuste vähendamine ja lastega kodus olevatelt emadelt tervisekindlustuse äravõtmine lööb kõige valusamalt jälle naisi.

Ja võtame uue vana valitsuse kõige uuema algatuse lõpetada pensionide indekseerimine. Ma tuletan teile meelde, et 325 000 pensionärist on 200 000 naised, kes peavad toidu ja muude kulude kallinemisega üksi hakkama saama. Nii et lõpetame selle silmakirjaliku ja ideoloogilise hoolivuse mängimise ära ja tegeleme naiste eest seismisega päriselt! Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Reili Ranna. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid ja istungi jälgijad siin kohapeal ja veebiülekandes! Ka tänane diskussioon siin saalis näitab, et teadlikkus Eesti naiste ja meeste võrdsetest võimalustest on meil jätkuvalt madal. Seega lubage alustada mul veidi kaugemalt.

Eesti liitus ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooniga CEDAW 1991. aastal, vahetult pärast taasiseseisvumist. Möödunud on 34 aastat, kuid kas me teame täna sellest konventsioonist rohkem? Aus vastus on, kuulates ka varasemat, et ilmselt mitte. Aga kas peaksime? Ma usun, et jah, sest see on rahvusvaheline lepe, mille täitmise on Eesti võtnud kohustuseks ja mis on meie seadustest kõrgem. CEDAW mõte ei ole pelgalt deklaratiivne. 1995. aastal, kui Hillary Clinton kuulutas Pekingis naiste kongressil, et naiste õigused on inimõigused, skandeerisid seda ka Eesti delegatsiooni liikmed. Sealt sündis Pekingi tegevusplatvorm, ÜRO tegevuskava, kuidas CEDAW põhimõtteid ellu viia. Tänaseks on selle konventsiooniga liitunud 189 riiki. Ainult neli ÜRO liikmesriiki – USA, Somaalia, Tonga ja Sudaan – ei ole seda ratifitseerinud.

Eesti kuulub nende riikide hulka, kes mitte ainult ei ole konventsiooni heaks kiitnud, vaid kellele see toob kaasa reaalseid kohustusi. Viimati käis Eesti delegatsioon möödunud kevadel Genfis kaitsmas oma soolise võrdõiguslikkuse raportit. See ei ole pelgalt formaalsus. See on dialoog ÜRO liikmesriigiga, mis kestab terve tööpäeva ning lõpeb konkreetsete järeldustega. Eesti sai circa 60 soovitust, mis tuleb ellu viia kaheksa aasta jooksul. Neist kõige kriitilisematele tuleb reageerida juba kahe aasta jooksul.

Seega, vaatame siis Eesti olukorda. Aastaid on Eesti Achilleuse kand olnud sooline palgalõhe. Kuigi üldine trend on olnud positiivne – palgalõhe vähenemise suunas –, sest alates 2013. aastast on palgalõhe Eestis vähenenud 11,7%, on endiselt meie palgalõhe Euroopa Liidu keskmisest kõrgem. Samamoodi on puuduseks naiste vähene esindatus juhtorganites, olgu siis selleks Riigikogu naissaadikute arv või kohalike omavalitsuste volikogude sooline koosseis. Eesti puhul paistis väikese positiivse muutusena silma naiste osakaalu suurenemine valitavates organites. Täna me saame rõõmu tunda, et ka siin Riigikogus on 31% naisi. See on veidi kõrgem kui maailma parlamentide keskmine näitaja 26%.

Samas, kuidas paistavad silma meie riigile või omavalitsustele kuuluvate ettevõtete juhatused ja nõukogud? Kas sugude lõikes valitseb tasakaal? Muide, sedasama nõuab ka eurodirektiiv börsiettevõtete nõukogude ja juhatuse soolisest tasakaalust, mille järgi peab olema juhtorganis vähemalt 40% naisi. Kui Eestis on neid börsiettevõtteid pisut üle kümne, siis tegeliku muutuse saavutame, viies selle sisse ka riigi ja omavalitsuse osalusega ettevõtetes. Varsti, juba järgmisel suvel, kukub kell. Kui meid ei pane tegutsema erinevad uuringud, mis on korduvalt tõestanud, et sooline mitmekesisus on konkurentsieelis, mis soodustab innovatsiooni ja majanduskasvu, siis võiks selleks tõukeks olla vähemalt asjaolu, et eurodirektiivi täitmine on kohustuslik. Vastasel juhul ootab riiki ees järjekordne trahv.

Muret tekitavalt kõrge on ka meie lähisuhtevägivalla juhtumite arv. Eesti kuulub kõrgema vägivallatasemega riikide hulka Euroopas. Möödunud aastal läbi viidud suhteuuring tõi välja, et 41% naistest on oma elu jooksul kogenud lähisuhtevägivalda. Aastatepikkune teavitustöö on pannud julgemalt probleemi märkama, avameelsemalt rääkima ja mõistma, et see ei ole ainult nende naiste enda probleem, vaid ühiskonna mure. Need on vaid mõned näited, mis tõestavad, et võrdsete võimalusteni jõudmisel on kahjuks jätkuvalt naised haavatavamas olukorras.

Tulen nüüd tagasi konventsiooni juurde. Eesti kõige suurem pluss ÜRO naiste õiguste konventsiooni ehk CEDAW dialoogi pidades oli valitsusdelegatsiooni kinnitus Genfis, et CEDAW konventsiooni lisaprotokoll ratifitseeritakse Riigikogus juba 2025. aasta alguses. See on see, mis on meid täna toonud siia. Kuid miks me pole seni lisaprotokolliga liitunud? Nagu kuulsime vastutavalt ministrilt, siis selget vastust sellele ei ole. Seda enam, et CEDAW konventsiooni ratifitseerimisest on möödunud 34 aastat, mille jooksul on jõudnud sirguda juba terve põlvkond tegusaid naisi, nagu ka teie ees kõneleja. Eesti koos Lätiga on muuseas, nagu oleme täna korduvalt kuulnud, Euroopa Liidu kaks ainukest riiki, kes seda siiamaani teinud ei ole. Tavaliselt liitutakse nii konventsiooni kui ka selle lisaprotokolliga koheselt.

Eesti naised võivad abita jääda mitmel juhul: kui riigisisesed õiguskaitsevahendid ei ole piisavad või kui institutsioonid ei suuda tagada nende õiguste kaitset. Kui Eesti ühineb ÜRO naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni fakultatiivprotokolliga, saavad naised ja nende esindusorganid pöörduda ÜRO naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee poole, kui riigisisesed õiguskaitsevahendid on ammendunud. See annab naistele lisavõimaluse oma õiguste kaitsmiseks ning sunnib riiki täiendavalt pingutama soolise võrdõiguslikkuse [edendamise] ja diskrimineerimise kaotamise nimel. Meil, rahvaesindajatel on moraalne kohustus Eesti naiste ees see aastakümneid kestnud võlg kustutada.

Lõpetuseks tsiteerin Marianne Mikko mõne aasta eest ilmunud raamatu "Naise koht" lõpusõnu: "Õnneks on nüüdseks vastuse saanud küsimus, kas naine on inimene. Või tegelikult, kas ikka on?" Head kolleegid! Mõelgem sellele kas või tänase diskussiooni jätkuks. Sotsiaaldemokraadid kutsuvad Riigikogu liikmeid üles ratifitseerima CEDAW konventsiooni lisaprotokolli esimesel võimalusel. Naistele võrdsete võimaluste ja õiguste andmine ei ole täiendav bürokraatia. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 583 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 3. aprill kell 17.15.

Head kolleegid, meie tänane Riigikogu istung on lõppenud. Kohtume siin täiskogu istungil jälle uue töönädala alguses. Head päeva!