Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed ja ka külalised rõdul! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 8. töönädala kolmapäevast istungit. Kõigepealt kohaloleku kontroll. 

Kohalolijaks registreerus 87 Riigikogu liiget, puudub 14. 

Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Juba 2023. aastal tuli Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskusel välja uuringuaruanne, mis rääkis Kagu-Eestist, eriti just selle piiriäärsetest aladest ja probleemidest, mis seal ilmnevad ja järjest süvenevad. Mõnes mõttes oli aruandel hea ajastus, olid ju just toimunud Riigikogu valimised. Aga paraku asus siis valitsust juhtima Reformierakonna eelmine saamatu peaminister, nüüd [juhib valitsust] järgmine. Aga me anname siiski talle üle küsimused, mis puudutavad seda, kas valitsus on midagi ette võtnud, et neid piiriäärsete alade probleeme adresseerida ja neid leevendada. Tegemist on julgeoleku mõttes väga olulise küsimusega. Nii et koos kolleegidega annan üle selleteemalise arupärimise peaministrile. Aitäh!

Järgmisena Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Mul on üle anda kaks arupärimist. Mõlemad on seotud bürokraatia vähendamisega. Esimene on ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada Euroopa Liidus läbirääkimised kestlikkusaruannete koostamise kohustuse kehtetuks tunnistamiseks. Sel teemal on üsna palju räägitud ka televisioonis. Ain Hanschmidt, suurettevõtja, rääkis "Esimeses stuudios", et suurettevõtetele pannakse peale uusi bürokraatiakohustusi, mis näiteks ainuüksi Tallink Grupile lähevad maksma ligi 300 000 eurot aastas, aga mitte kuidagi ei aita need kaasa selle ettevõtte paremale juhtimisele. Nii et see on üks [arupärimine].

Teine on samasugune, aga see puudutab raamatupidamise seaduse muutmist. Need ettepanekud on siin kõik välja toodud, ei hakka pikemalt teie aega sellele kulutama. Aitäh!

Järgmisena Lauri Laats, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel, ja head külalised siinsamas rõdul! Täna soovin Keskerakonna fraktsiooni Riigikogu liikmete nimel üle anda arupärimise peaminister Kristen Michalile. Selle teema on Eesti põllumajanduse tulevik. Kuuldavasti on uues valitsuskoalitsioonis maad võtnud idee, et praegune Regionaal‑ ja Põllumajandusministeerium tuleks tükkideks teha ning põllumajandusvaldkond anda majandusministeeriumi või Kliimaministeeriumi alluvusse. Ei ole aga selge, kes hakkab olema põllumajandusvaldkonna eestkõneleja ehk kas põllumajandusministri amet jääb alles või ei. Sarnased vihjed on olnud ka Riigikogu maaelukomisjoni ärakaotamise kohta. Kristina Kallase, Eesti 200 esindaja mõtetest ja avaldustest [selgub], et ta pooldaks isegi Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi laialisaatmist. Samas me oleme siinsamas saalis kuulnud, kuidas komisjoni esimees Urmas Kruuse on sellele vastu. Tema arvamus ilmus ka Maalehes 14. märtsil käesoleval aastal. Sooviksimegi aru saada, mis hakkab siis meie põllumajandusega toimuma ja milline on Eesti põllumajanduse tulevik. Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud … Vabandust! Alar Laneman ei tahtnud, jah? Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ja kaks arupärimist ning juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele. 

Aga enne päevakorra juurde siirdumist on mõned protseduurilised küsimused istungi juhatajale. Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Ma saatsin sulle eile ühe kirja, aga vastust ei ole tulnud. Ma küsin siis praegu. Olukord muutub aina kriitilisemaks. Üleeile toimus rahanduskomisjoni liikmete nõudmisel rahanduskomisjoni [istung]. Mulle oli väga suur üllatus, et täna kutsuti sama komisjon kokku sama päevakorraga ja samal ajendil. Juhatus peab otsustama, kas saata saali eelnõud, mille kohta rahanduskomisjonis see otsus tehti. Selleks peaks minu arvates ikkagi tekkima mingisugune arvamus, kas komisjonid töötavad kodu‑ ja töökorra järgi või siis, kui reformierakondlasest saadik tahab [komisjoni istungi] kokku kutsuda. Kas te olete jõudnud arvamuse kujundada? Oleks väga kasulik sellest praegu teada saada.

Aitäh! Kinnitan, et teie saadetud kiri on juhatusel kätte saadud. See on edastatud arvamuse andmiseks. Homme on meil juhatuse [istung] pool neli ja siis me kujundame arvamuse. Nii et homme juhatus otsustab.

Lauri Laats, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Ma arvan, et need küsimused, mis hea kolleeg Andrei Korobeinik esitas, on väga olulised ja enne ei saa istungiga edasi minna, kui on olemas konkreetsed vastused, ka korra kohta. Teatavasti, nii nagu Korobeinik mainis, olles rahanduskomisjoni aseesimees, kutsus ta kokku komisjoni erakorralise [istungi], mis on vastavalt meie kodu‑ ja töökorra seadusele legitiimne ja lubatud. Kõige huvitavam kogu selle [istungi] juures oli see, et mitte ükski ametnik ei osalenud sel komisjoni [istungil] abistava personalina. Siit küsimus: mis on teie arvamus, miks see sellisel viisil toimus ja miks ametnikud ei osutanud seda [abi] või ei täitnud oma töökohustusi antud olukorras?

Kahjuks ma ei oska öelda rahanduskomisjoni siseprotseduuride kohta, kuidas seal töö kodukorra järgi käib. Nemad ise seda reguleerivad. Meil on tõesti Andrei Korobeiniku kiri kätte saadud. Homme on juhatuse [istung], ka päevakorda minevad asjad tulevad homme [arutelule]. Siis meil ongi see arutelu koht, et see asi ära täpsustada. 

Andrei Korobeinik, küsimus istungi juhatajale.

Ma selguse mõttes tahan uurida, kas me lähtume ikkagi kodu‑ ja töökorra seadusest, või nagu sa ütlesid, juhatus otsustab, kuidas on. Sinu hea kolleeg Toomas Kivimägi mäletatavasti just sellest lähtuski. Üks asi on see, mis siin raamatus kirjas on, aga teine on see, mida hea Toomas arvab. Kas see on nüüd nagu juhatuse ametlik seisukoht – siis ma võin selle raamatu rahuliku südamega makulatuuri viia – või me ikkagi lähtume seadusest, kui me otsustame, kas komisjoni [istung] toimus või ei toimunud, kas seda tohib kokku kutsuda või ei tohi kokku kutsuda?

Me lähtume ikkagi seadusest. Selles mõttes ei ole vaja seda raamatut makulatuuri viia. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! See probleem, mis eile tekkis ja millest me oleme hästi palju ka meedias lugenud, on tegelikult päris terav. Minul on küsimus selle kohta, miks juhatus ei näinud võimalust kohtuda ja arutada seda ikka natuke varem kui homme. Võib-olla eile oleks sellega liiga kiireks läinud, sellega ma olen nõus. Aga miks näiteks tänase päeva jooksul ei olnud võimalik seda teha? Juhatus ei koosne mitmekümnest inimestest, vaid ainult kolmest. Kas on mingi konkreetne põhjus, miks seda ei olnud võimalik teha eile või täna ja saab teha alles homme? Milles asi?

Aitäh küsimuse eest! Ütleme, tänase istungi juhtimisega ei ole see kuidagi seotud. Aga kui laiemalt tõlgendada, siis juhatuse tööga võib see tõesti olla seotud. Sa ütled, et miks juhatus ei kogunenud. Meil ei ole põhjust erakorralist juhatuse [istungit] kokku kutsuda. Homme on tavapärane juhatuse koosolek. Andrei Korobeiniku kiri tuli eile õhtul ja õhtul me ei kogunenud. Homme on meil korraline juhatuse [istung] ja siis me arutame seda. 

Andrei Korobeinik, palun!

No kiri ei tulnud muidugi õhtul, kiri tuli lõuna paiku. Aga mul on selles mõttes mure, et täna hommikul üritati teha rahanduskomisjoni istungit, mis oli täiesti ebaseaduslik. See istung on ju juba toimunud. Erakorralist istungit konkreetsete komisjoni liikmete palvel, konkreetse päevakorraga ei saa teha kaks korda järjest. Põhimõtteliselt, kas ma saan õigesti aru, et sinu seisukoht on see, et juhatus ei hakkagi sekkuma? Kui mingi suvaline isik tuleb ja tahab teha rahanduskomisjoni istungit, lihtsalt kusagil maja peal, kohvikus näiteks, kutsub kokku mingisuguseid suvalisi inimesi ja ütlebki, et see oli rahanduskomisjoni istung ja nii on, kas siis juhatus lihtsalt võtab selle teadmiseks? Võib-olla kunagi küll arutab seda, näiteks kui selle pseudorahanduskomisjoni istungi materjalid jõuavad [juhatusse], siis [juhatus] mõtleb, kas panna need päevakorda või mitte. Kas sa arvad tõepoolest, et juhatus ei pea olema proaktiivne, vaid peab lihtsalt reageerima toimunud asjadele?

Me saamegi reageerida ainult sündmustele, mis on toimunud. Eile hommikul oli koosolek, me saime sellest siis teada ja tegeleme sellega. Täna hommikul oli [komisjoni] koosolek, selle tulemust meil ei ole veel teada, seda me saame homme arutada.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Ma küsin tõesti protseduurilise küsimuse. On olnud olukordi, kus Riigikogu juhatuse liikmed on tõlgendanud Riigikogu kodu‑ ja töökorda täiesti erinevalt. Võib olla olukordi, kus koalitsioonist valitud juhatuse liikmed tõlgendavad seda [korda] ühtemoodi, teie tõlgendate teistmoodi. Mida see tähendab, kui te ei jõua konsensusele ja juhatuses läheb hääletamiseks? Kas see teoreetiliselt tähendab, et otsus võib minna hääletamisele ka Riigikogu saalis, nagu näiteks on olnud? Näiteks protseduuriliste küsimuste piiramine läks saalis hääletusele ja siin on olnud ka teisi [selliseid] asju. Kas võib [tekkida] olukord, kus me hakkame siin hääletama seda, kas rahanduskomisjoni istung oli legitiimne ja kas need [eelnõud] tulevad päevakorda, kas me hakkame seda siin saalis otsustama?

Kui te küsite, kas suures saalis tuleb mingi hääletus, siis ma ei oska seda öelda. See sõltub juhatuse kokkuleppest. Juhatus koguneb tõepoolest homme ja siis on meil need materjalid laual. 

Andrei Korobeinik, ma võtan nüüd tõesti viimase [protseduurilise küsimuse], siis me saame minna protseduurika ja päevakorraga edasi. Andrei Korobeinik, palun!

Ma pole veel selgusele jõudnud, võib-olla praegu see õnnestub. Lihtsalt koalitsiooni erutus on väga suur ja hästi raske on aru saada, mida küsija küsib ja vastaja vastab. Aga sa ütlesid, et sa ei tea, kas istung toimus või mitte. Meil on ju olemas eilse istungi ametlik protokoll, kus kõik otsused on kirja pandud. Osales 6 liiget 11‑st. Kuidas see juhtus, et sa ei tea, kas see toimus või mitte? Kas see protokoll hävitati kuidagi tee peal või oli mingi muu põhjus, miks sul on kahtlus, kas see eilne istung tõepoolest toimus?

Ei, ma ei ole kahtluse alla seadnud istungi toimumist. Homme on need protokollid ja need otsused meil laua peal ja homme juhatus otsustab seda kõike. Aga aitäh!

Läheme edasi tänase, kolmapäeva, 19. märtsi päevakorraga. Päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud perehüvitiste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 547 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Kõigepealt Tanel Kiik Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel. Volitusega, ma saan nii aru.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Nii nagu sotsiaaldemokraadid on varasemalt väljendanud, me toetame käesolevat eelnõu ja toetame põhimõtet, et riik kohtleb mis tahes põhjusel toitja kaotanud lapsi võimalikult võrdselt ja võimalikult väärikalt. Praegune süsteem, kui nii-öelda toitjakaotuspension sõltub paljuski sellest, kui suur on olnud meie seast lahkunud vanema või vanemate sissetulek, see nii-öelda pensioniõigus, ja see [toitjakaotuspension] sõltub samamoodi sellest, kui palju lapsi peres on, on tegelikult, kui rahulikult mõelda, algusest peale olnud ebamõistlik. Ebavõrdselt on koheldud neid lapsi, kes on sündinud suuremas peres, lasterikkas peres, samuti neid lapsi, kelle vanemad ei ole mis tahes põhjusel jõudnud kuigi palju tööl käia ja sotsiaalmaksu maksta.  

Selles vaates oleme aastakümneid pannud lapsi ebavõrdsesse stardiolukorda. Eriti tuleks arvestada, et tegemist on niigi märkimisväärselt raskemas seisus olevate laste ja alaealiste noortega. Toitja kaotus, vanema kaotus, on nii või naa traagiline sündmus, aga me oleme täiendavalt tekitanud olukorra, kus suuremate perede [lastel] on see toetus olnud märkimisväärselt tagasihoidlikum, kuna see jaotatakse pere kõigi laste vahel.  

Nii et me igati toetame käesolevat eelnõu, mis annab hinnanguliselt 90%‑le toitjakaotustoetuse saajatest tulevikus senisest kõrgema sissetuleku, senisest suurema kindlustunde. Ma kutsun kogu parlamenti üles seda eelnõu toetama ja kutsun kahtlemata üles koalitsiooni ka tulevaste algatuste puhul sotsiaalvaldkonnas järgima just selliseid põhimõtteid, et muuta toetuste saamise kaudu ühiskonda võrdsemaks, vähendada majanduslikku ebavõrdsust, toetada eakaid, toetada meie peresid, toetada meie lapsi, toetada kõiki neid inimesi, kes rohkem tuge vajavad, on need siis puuetega inimesed või muud nõrgemas seisus sihtrühmad. See poliitika oma olemuselt on solidaarsema riigi ehitamine, see on õiglasema riigi ehitamine, mis peaks olema iga parlamendiliikme ja iga Vabariigi Valitsuse ülesanne. 

Ma loodan, et sarnaseid algatusi tuleb ka uuelt valitsuselt. Kinnitan, et kui me läheme selles suunas või kui te lähete selles suunas, siis sotsiaaldemokraadid selliseid eelnõusid või algatusi toetavad. Kui me näeme, võib nii öelda, et selline solidaarsema, õiglasema riigi ehitamine katkeb koos koalitsiooni vahetusega ja edaspidi hakkab siia meie ette tulema eelnõusid, mis muudavad ühiskonda ebavõrdsemaks, mis hakkavad kärpima vajalikke toetusi, tehes seda nõrgemate arvel, siis kahtlemata sotsiaaldemokraatide häältega arvestada ei saa. Nii et kutsun koalitsiooni üles võtma õppust senise kolmikliidu algatatud, ma arvan, mõistlikest, asjalikest eelnõudest, sotsiaalvaldkonna suurema võrdsuse, suurema toetamise tagamise põhimõttest, suurema õigluse tagamise põhimõttest – sellisel juhul saab arvestada ka meie toetusega sellistele eelnõudele ja sellistele algatustele – ja vältima mis tahes kärpeid nõrgemate arvel, eriti veel praeguse majanduskriisi ajal. Aitäh!    

Isamaa fraktsiooni nimel Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud saadikud siin saalis ja kõik, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Nii nagu eelkõneleja ütles, tegemist on hea eelnõuga. Me liigume alati õiges suunas, kui me toetame lapsi ja peresid. 

Antud juhul me räägime sellest, kuidas luuakse vanema kaotanud lastele uus ühtne toitjakaotus[toetuste] skeem, mis tagab igakuise toetuse, sõltumata surnud vanema pensionistaažist või laste arvust [peres]. Tanel Kiik juba märkis, et enne oli tegemist ebaõiglase eelnõuga, sest osa lapsi sai vähem toetust. Selle eelnõuga me selle toetuse ühtlustame. 

Olen ise olnud üksikvanem. Minu vanem poeg kaotas oma isa raskele haigusele, kui ta oli just 14 saanud. Toitjakaotuspensionist, mida ta tookord sai, oli väga palju abi, kui ta õppis ja ülikoolis haridust omandas. 

Igatemoodi toetan ma isiklikult seda eelnõu ja seda toetab ka Isamaa fraktsioon. Uueks toetuse alussummaks määratud summa – 272 eurot – küll kõiki kulusid ei kata, aga vähemalt ütleb eelnõu, et seda hakatakse igal aastal vastavalt elukalliduse tõusule indekseerima. Praeguste prognooside järgi oleks väljamakstav summa 2026. aastal ligikaudu 345 eurot. 

Loodav toitjakaotustoetus vähendab oluliselt vaesusriski ühe vanemaga leibkondades ja toetab ka lasterikkaid peresid. Toitja kaotanud laste vajadused on samasugused, sõltumata sellest, kui kaua kellegi vanem jõudis enne surma töötada. Ühtlane ja indekseeritud toetus parandab lapse heaolu ja tagab pikaajalise kindlustunde. 

Need kõik on väga õiged põhimõtted, aga ma julgen selles väites, pikaajalises kindlustundes, oluliselt kahelda, kuna teise käega läks seesama koalitsioon esimese asjana aastal 2023, Riigikogu valimiste järel, laste ning eriti lasterikaste perede heaolu halvendama, ja seda päris märkimisväärselt. Lisaks võeti sama aasta sügisel lasterikastelt peredelt ära veel 101 000 eurot lasterikka pere huviringitoetust, mida maksti just suurtele peredele, enamasti maapiirkondades, ja just nimelt koolilastele. Kuna seda [raha] oli üle Eesti jagamiseks väga vähe, siis saigi seda jagada ainult koolilaste vahel. Suur perekond algas neljandast lapsest. Aga see toetus võeti ära. 

Nii et see samm, mille te nüüd täna astute valitsuse poolt ja mille kohta eelnõu on siia toodud, on samm õiges suunas. Kiiduväärne, positiivne samm, ainult et enne seda tehti ikkagi kolm sammu tagasi ja nüüd siis tehakse sammuke edasi. Aga kiidame, sest tänama peab iga hea algatuse eest. Kiitus ja tänu parteile selle sammu eest.  

Ma ei saa ikkagi jätta rääkimata, et samal ajal on seesama koalitsioon teinud Exceli tabeli põhjal väga märkimisväärseid kärpeid ja maksutõuse sellisel kombel, et ennekõike on saanud pihta just lastega pered ja eriti suured pered. See aga süvendab kriiside ajastul veelgi ebakindlust ning [vähendab] soovi lapsi saada. Oleme üsna kindlad, et paljudes peredes on elukalliduse tõusu, kaasnevate maksutõusude ning muude globaalse julgeoleku küsimuste taustal tekkinud riskide tõttu jäänud soovitud lapsed saamata. Eestis on kivina kukkuv sündimus. Meie ideaalid, et me ehitame riiki oma keele, rahva, rahvuse ja kultuuri säilimiseks, satuvad löögi alla. 

Toonitan, et valitsus peaks sellistest sammudest saama julgust ja astuma ka järgnevaid samme. Naisuuringud ja ka perede uuringud annavad meile täiesti selge signaali, et Eesti pered ideaalis soovivad lapsi. Tihtipeale soovitakse mitte ainult kahte last, vaid kolme last. Aga see kolmas jääb tihti sündimata seetõttu, et inimesed ei saa oma ideaali ellu viia täiesti objektiivsete takistuste tõttu, mis enamasti on majanduslikku laadi. Nii et sõltumata sellest, et valitsus kaotas abikaasade ühise tuludeklaratsiooni esitamise võimaluse, tulumaksu[soodustuse] alates teisest lapsest, koduste emade ... 

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

… tervisekindlustuse ja vähendas peretoetusi, andis ta täna signaali, et ta võib-olla mõne sammu astub ka positiivses suunas, ja on nüüd üksikvanematele andnud veidi lisatuge. Kõik, mida valitsus teeb ja mida siin Riigikogus räägitakse – need on kõik riigi antud signaalid. Me oleme lisaks tõstnud käibemaksu, see mõjutab just suure tarbimisega suurperesid. Sellest aastast hakkas kehtima automaks, see mõjutab taas lasterikkaid peresid kõige valusamalt ja kõige enam just maapiirkondade elanikke. Nii et soovime parteile ja valitsusele jõudu positiivsete sammude astumisel laste ja perede toetuseks. Aitäh!

Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mihkel Lees, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Me elame suhteliselt ebakindlas maailmas ja võiks öelda, et ärevuse foon ühiskonnas on suhteliselt kõrge. Seda olulisemad on sellised Riigikogust tulevad otsused, mis aitavad suurendada inimeste ja perede kindlustunnet. Meie inimesed peavad teadma, et kui elu seab meid silmitsi vahest kõige keerukamate hetkedega, siis meie lähedased ei jää üksi. Kui pere toitjaga juhtub midagi traagilist, peab olema selge, et pere majanduslik toimetulek on endiselt tagatud. 

Tänane süsteem, tõepoolest, nagu ka eelnevad kõnelejad on öelnud, ei ole liialt hea. Toitjakaotuspension sõltub lahkunud vanema väljateenitud pensionistaažist, on tõepoolest väga erineva suurusega ja paljudel juhtudel ei kata piisaval määral laste ülalpidamise kulusid. Eriti keerukas olukorras on lasterikkad pered. Kui inimene lahkub noorelt ega ole jõudnud veel pensionifondi [õieti midagi] koguda, siis saab tema laps ainult 186 eurot kuus. Seega, tõesti, uus peretoetuse liik, toitjakaotustoetus lapsele, on oluline. See on alguses 272 eurot, aga tõuseb 345 euroni, mis on juba märkimisväärselt suurem summa. 

Tihti me räägime siin saalis just nimelt lasterikaste perede muredest. Seda märkimisväärsem on antud muutus, sest just lasterikkad pered saavad sellest usutavasti enim kasu. Kui varem jagati pensionisumma pereliikmete vahel, siis nüüd saab iga laps individuaalse toetuse, nii et näiteks nelja lapsega pere puhul, kes kaotab toitja, tähendab see igale lapsele 345 eurot kuus. Ma arvan, et see on tõepoolest päris suur samm õiglasema ja turvalisema süsteemi poole. Ka üleminek, nagu eelnevalt mainitud, on õiglane. Kellele kehtiv süsteem on soodsam, see saab jätkata praeguse toetusega. Enamikule, ligi 90%‑le sihtgrupist, toob uus kord aga suurema rahalise kindluse. 

Kokkuvõttes on see Reformierakonna fraktsiooni hinnangul väga vajalik ja õiglane samm, mis vähendab ebavõrdsust ja aitab peresid, kes on sattunud keerukasse olukorda. Kõiki tragöödiaid ära hoida ei saa, aga me saame toetada seda, et elu saaks pärast edasi minna. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 547 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamist. 

Head kolleegid, juhin tähelepanu, et selle eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud perehüvitiste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 547. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 84 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 547 on seadusena vastu võetud.

Läheme edasi tänase teise päevakorrapunktiga: Vabariigi Valitsuse algatatud välissuhtlemisseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 385 teine lugemine. Ettekandja on väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Käesolevas punktis me menetleme teisel lugemisel välissuhtlemisseaduse muudatusi. Tegemist on meie välissuhtlemist koordineeriva väga olulise alusdokumendiga. Seetõttu on ka täiesti mõistetav ja arusaadav, miks väliskomisjon on seda eelnõu väga põhjalikult menetlenud. 

Eelnõu 385 esimene lugemine toimus 8. mail 2024. aastal. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks Riigikogu liikmed, komisjonid ega fraktsioonid eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitanud. Küll aga hiljem on komisjonis toimunud arutelude või menetluse käigus laekunud (Juhataja helistab kella.) mõned muudatusettepanekud.

Vabandust korra! Härra Reinsalu, see kostab siia ettepoole ka! Laseme ettekandjal lõpetada. Aitäh!

Meile ehk komisjonile laekusid Välisministeeriumilt muudatusettepanekud, mis on seotud ennekõike arengukoostöö ja humanitaarabi valdkonna reguleerimisega tulenevalt ka ajas muutunud praktikast. Ka Rahandusministeerium esitas eelnõu kohta oma muudatusettepanekud, mis käsitlevad välissuhtlemisseaduses sisalduvaid välistoetuste tagasinõudmisega seonduvaid sätteid.  

Ka väliskomisjon oma aruteludes jõudis muudatusettepanekuteni, mida komisjon arutas … (Lärm saalis. Juhataja helistab kella.)

Härrased!

… 27. novembril 2024. aastal toimunud istungil, kus arutati komisjoni muudatusettepanekuid, mis võimaldaksid tulevikus vastava avalduse alusel luua Eestis territoriaalvalitsuse või üksuse esindusi ning ka Eesti esindusi territoriaalvalitsuse või üksuse juures. Üks tõuketegureid, mis pani komisjoni selliseid muudatusi tegema ja nende üle otsustama, on viimastel aastatel tihenenud kaubandus‑ ja majandussuhted Taiwaniga. [On vaja] luua üldse eeltingimused selleks, et vastavat suhtlust, majandus‑ ja kaubanduskoostööd Taiwaniga, tulevikus ka tihendada. Sellel komisjoni istungil komisjoni liikmed neid muudatusettepanekuid toetasid.

10. märtsil, kui komisjon taas kogunes seda eelnõu menetlema, 10. märtsil käesoleval aastal, oli komisjoni istungil külalisena välisminister, kuna komisjoni ettepanekud vajasid ka eelnõu algataja ehk Vabariigi Valitsuse hinnangut. Välisminister Margus Tsahkna komisjoni istungil selgitas, et Vabariigi Valitsus käsitles seda teemat ehk väliskomisjoni ettepandud muudatusettepanekuid oma 13. veebruari 2025. aasta kabinetinõupidamisel ning toetas väliskomisjoni muudatusettepanekuid. 

Komisjoni 11. märtsi istungil 2025. aastal arutati ja hääletati kõigi muudatusettepanekute üle. Istungil tehti ka menetluslikud otsused. 

Ühe olulise lisandusena tahaks siia juurde tuua, et komisjoni istungil tegi komisjoni liige Urmas Reinsalu ettepaneku teha veel üks muudatusettepanek: jätta välja eelnõu § 1 punkt 50, mis käsitleb lepingu denonsseerimist, lõpetamist või sellest taganemist. Aga Vabariigi Valitsuse ettepandud sõnastust [kaaludes] jäi komisjon siiski selle muudatuse juurde, mis oli meile Vabariigi Valitsusest toodud. Põhiseaduse mõtte kohaselt on välislepingute denonsseerimine võimalik vaid Vabariigi Valitsuse ettepanekul, mida välissuhtlemisseaduses seetõttu ka selgelt väljendatakse. 

Komisjon tegi oma istungil ka menetluslikud otsused. Väliskomisjon tegi 11. märtsil ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 19. märtsil ja tegi ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada. Mõlemal juhul toimus komisjonis hääletus ja nende hääletuste tulemusel ettepanekuid toetati. Samuti, aga konsensusega otsustati, et kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 9. aprillil 2025 ja viia läbi lõpphääletus. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised ja läbirääkimistel saab sõna Urmas Reinsalu. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

See eelnõu koosneb oma põhiküsimustes tehnilistest, praktilistest probleemidest, mida, ma arvan, on asjakohane lahendada. Selle eelnõu menetlemisel on valitsuse tahtmatuse tõttu leida kehtiva välissuhtlemisseaduse alusel lahendus Taiwani esinduse probleemile sisse tulnud ka see [teema] ja on tekkinud teatud niisugune üldnorm selle koha pealt. 

Isamaa fraktsioon tervitab igati ja peab ratsionaalseks, et Taiwani esinduse staatuse [küsimusele] leitakse lahendus. Minu isiklikul hinnangul ei ole see sõnastus kõige õnnestunum, aga praktikas on tähtis loomulikult selle [normi] venitusteta rakendamine, seda olukorras, kus poolteist aastat on valitsenud niisugune pausimoment ja teatav loidus.

Kahtlemata, välisminister ütles selle muudatusettepaneku kohta, mis oleks valitsuse tõlgenduse järgi õiguslikuks aluseks selle Taiwani esinduse staatuse loomisele, et Vabariigi Valitsus kabinetinõupidamisel asetas ka rea piiranguid, muu hulgas on näiteks valitsusel eitav suhtumine sellesse, mis puudutab diplomaatilise staatuse küsimust Taiwani nii-öelda esindajate puhul. Jäi veidi segaseks, kuidas valitsus tõlgendab seda üldnormi, muu hulgas näiteks riigi osade või föderatsiooni subjektide osas, et mis esindusi avatakse või mis esindusi võimaldatakse Eestis avada. Aga eks seda sisustab rakenduspraktika. 

Õige on see, et mitmed riigid on tõlgendanud Taiwani esinduse asutamist rahvusvahelise organisatsiooni põhimõtte ja loogika järgi. See ei ole olnud piisavaks ettekäändeks, et kui seda soovitakse teha, siis ei saaks seda teha. 

Kuid selles eelnõus on ka üks põhimõttelisema kaaluga küsimus. See puudutab parlamendi pädevust, mis tuleneb põhiseadusest, denonsseerida välislepinguid, nii nagu on antud sümmeetriliselt pädevus, et parlament ratifitseerib välislepinguid. Vastavalt kehtivale seadusele saab seda teha ainult Vabariigi Valitsuse eksklusiivse välislepingute parlamenti esitamise pädevuse alusel. Kehtiv välissuhtlemisseadus selle koha pealt ei maini, kas ka denonsseerimise puhul on vajalik eksklusiivne valitsuse initsiatiiv või mitte. Selle üle on juristid ka valitsuse tasemel arutanud, kas [õige] on üks tõlgendus või teine. Senine tõlgenduspraktika 30 aasta jooksul on olnud selline, et seda ei ole sisustatud parlamendi autonoomse sammuga, nii et mingid välislepingud oleks denonsseeritud parlamendi enda initsiatiivil ja algatusel. 

Kuid kahtlemata on see riigiõigusliku tähendusega pädevusküsimus. Kehtiv välissuhtlemisseadus inimpõlve perspektiivis sätestab nii, nagu seda näeb põhiseadus ette üksnes väga napis tekstis, et Riigikogu denonsseerib välislepinguid ehk neid välislepinguid, mis on varasemalt olnud ratifitseeritud ja mis kuuluvad parlamendi poolt ratifitseerimisele seda tüüpi välislepingutena, mis on seotud riigipiiridega, varaliste kohustuste võtmisega ja muude suurema mõjuga probleemidega rahvusvahelistes suhetes. 

Isamaa vaates on see laiema kaaluga riigiõiguslik küsimus. Meie üleskutse on ja meie ettepanek komisjonis oli, et eraldi võetuna võiks jääda kehtiva välissuhtlemisseaduse teksti juurde. See ei leidnud toetust. Seetõttu on meil selline laiem riigiõiguslik küsimus, kas me suuremas ulatuses tehnilisi välissuhtlemisprobleeme lahendava seaduseelnõuga niisugust riigiõiguslikku küsimust, nagu seda on Eesti Vabariigi põhiseaduses parlamendi kompetentsi sisustamine, [lahendame] nii-öelda möödaminnes. 

Me arvame, et see ei ole põhjendatud. Seetõttu on meie ettepanek teine lugemine katkestada. Kindlasti on nendes asjades mõistlik leida ühisosa poliitiliste jõudude vahel, päevapoliitilisi kirgi kõrvale jättes. Välissuhtlemise puhul on meil olnud suurteks väärtusteks stabiilsus, järjekestvus ja suures plaanis ka erinevate poliitiliste jõudude ühetaoline tõlgendus, kuidas erineval ajal ühte või teist välissuhtlemisnormi on praktikas sisustatud. 

Praegu me teeme möödaminnes õiguslikult niisuguse nihke, mille puhul ei ole suudetud anda relevantset põhjust, miks seda on hetkel vaja suures tekstis nii-öelda muutmisvormeleid sisaldavalt teha. Võib-olla parlamendi liikmed korra ka süvenevad. Juku-Kalle, vaata punkti 50. Punktis 50 on see konkreetne küsimus ära toodud. 

Meie arvamus on, et tõendamise koormis, vaadake, lasub muutuse esilekutsujatel, mitte vastupidi. Meie tõendamise koormise küsimus on siin selles, et me palume, et parlamendil oleks võimalus seda veel sisuliselt kaaluda. Esimese lugemise arutelus, tuleb tunnistada, sisuliselt sellele küsimusele tähelepanu ei juhitud. On täiesti võimalik, et parlament jõuab enamushäältega, ka laiemalt enamushäältega sellele tõdemusele, et mingitest kaalutlustest lähtudes ongi mõistlik eksklusiivne valitsuse pädevus tekitada ka denonsseerimispädevuse puhul. Kuid meie arvamus on, et parlament peab langetama selle otsuse vähemasti teadlikult. 

Hetkel tuleb tunnistada, et see arutelu ei kerkinud parlamendi tasemel esile esimesel lugemisel ega ole esile kerkinud ka varasemalt, vaid see punkt, mis on väga olulise riigiõigusliku kaaluga, on jäänud varasemalt tähelepanu alt välja, kuna, nagu ma ütlesin, ta asetseb selles muutmisvormelite tekstis tõepoolest pika nimekirja keskel ja on paratamatult jäänud arutelust kõrvale. 

Ma arvan, et põhiseaduse väärikuse suhtes, vajaduse suhtes säilitada järjekestvus välissuhtlemise loogikas selles tõlgenduses on mõistlik võtta korraks aeg maha, et poliitilised jõud saaksid täiendavalt kujundada sisulise otsuse ja pärast seda langetada otsuse. 

Seda enam, ma rõhutan, on see aktuaalne, kuna see seadus ei ole määratud jõustuma mitte kiirkorras või ammugi mitte tavakorras, vaid selle seaduse jõustumise aeg on kuude [kaugusel] seoses erinevate praktilise iseloomuga probleemidega. Järelikult, küsimus praegu aja mahavõtmisest – see on meie nii-öelda täiesti avatud käe sirutamine kõigi poliitiliste jõudude poole, et seda katkestamisettepanekut toetataks – ei ole seotud sellega, et mingisugune praktilise iseloomuga välissuhtluse küsimus või probleem jääks seetõttu puhtobjektiivselt ajapuuduse tõttu seoses muutmise edasilükkamisega lahendamata. See ei ole pädev argument. 

Nii et miks mitte? Teeme teise katse selles asjas. Ma arvan, et see asi väärib tõsisemat süvenemist. Aitäh!

Järgmisena Marko Mihkelson, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea Riigikogu aseesimees! Ma arvan, et see, mida kolleeg Urmas Reinsalu just oma kõnes välja tõi, kindlasti väärib tähelepanu, aga ka reageerimist ja vastamist. Kõigepealt seaduse, seaduseelnõu enda olulisusest. Selles raamis, et me oleme seda eelnõu menetlenud 2024. aastast alates, on selge, et menetluse käigus on olnud piisavalt aega, et kõigil nendel teemadel ja muu hulgas selle küsimuse üle, mille härra Reinsalu välja tõi, põhjalikult komisjonis arutada.

Ka komisjoni viimasel istungil, nagu ma komisjoni esimehe kõnes mainisin, 11. märtsil, Urmas Reinsalu selle teema tõstatas. Komisjon leidis vajaliku olevat seda muudatusettepanekut või ettepanekut muudatuse tegemiseks mitte toetada. Põhjus on küllalt lihtne. See muudatus, millest jutt käib, on see, et lisada kehtivasse välissuhtlemisseadusesse § 1 punkt 50, mille järgi Riigikogul on õigus denonsseerida rahvusvahelisi lepinguid Vabariigi Valitsuse ettepanekul. Kehtivas seaduses on kirjas, et seda võib Riigikogu teha ka omal algatusel. Põhiline küsimus, miks see muudatus on tehtud, on küllalt hästi lahti kirjutatud välissuhtlemisseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas. Muu hulgas on põhiline rõhuasetus seotud võimude lahususe põhimõttega ja sellega, kuidas see on fikseeritud meie põhiseaduses. Seda teemat on ka varasemalt analüüsinud Riigikogu [Kantselei] õigus‑ ja [analüüsi]osakond, just nimelt Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu vahelist suhtlemist ka denonsseerimise algatamise küsimustes. Ma arvan, et need põhjendused ja argumendid, mis selles seletuses on välja toodud, on piisavalt asjakohased, et me võiksime selle eelnõu menetlemisega edasi minna ja teise lugemise lõpetada, nii nagu väliskomisjon on ette pannud. 

Seetõttu ütlen veel kord võib-olla põhimõttena, et kui võimude lahususe kontekstis me teame, et meie riigi nimel välislepingute sõlmimine või ka nendest taganemine on üldtunnustatud tava kohaselt Vabariigi Valitsuse, täidesaatva võimu prerogatiiv, siis ka põhiseaduse § 87 punktide 1 ja 7 kohaselt viib Vabariigi Valitsus ellu riigi välispoliitikat ning korraldab suhtlemist teiste riikidega ning § 87 punkti 4 järgi esitab Riigikogule ratifitseerimiseks ja denonsseerimiseks välislepinguid. Järelikult ei või Riigikogu välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise seaduse eelnõusid ise algatada. 

Reformierakond kindlasti toetab välissuhtlemisseaduse eelnõu edasist menetlemist, teise lugemise lõpetamist ja lõpphääletust 9. aprillil. Aitäh teile!

Aitäh! Rohkem … Ai, Urmas Reinsalu, vastusõnavõtt koha pealt.

Õige on ju Marko Mihkelsoni seisukoht, et seda seadust on arutatud pikalt Välisministeeriumi ametnikega. On tulnud rida igasugu külgkorve sellele seadusele külge, [küsimuste] lahendamiseks kolmandate riikidega Euroopa Liidu lepingu alusel, välisvahendite kasutamise kohta ja nii edasi. Ta on siin väga mitmekesistunud. Selles ei ole iseenesest ka midagi ebaloomulikku või problemaatilist.

Kuid see seadus on määratud jõustuma etapiliselt. Nimelt, viimane punkt sellest seadusest peaks jõustuma 2029. aasta 1. jaanuaril, ligi nelja aasta pärast. Osa sätteid jõustub 2026. aastal, 2028. aastal, ka 2025. aasta 1. mail. Tõtt-öelda on seda seadust menetletud väga pikka aega, nagu härra Mihkelson viitas. 

Kuid see põhimõtteline küsimus on kerkinud üles viimasel minutil, sisulisel arutelul, kus me oleme praegu selle käsitlemise avanud. Viimasel minutil sisuliste muudatusettepanekute mõttes. Meie [soov] selle katkestusettepanekuga ongi, et mitte teha seda sellisel moodusel, et parlament ei ole sisuliselt teadlik või sisuliselt läbi debateerinud seda otsust, mille puhul võib öelda, et tõepoolest on olemas riigiõiguslikke argumente, millele osundas härra Mihkelson. Aga ma veel kord rõhutan, et me oleme olukorras, kus me praegu riigiõiguslikult kehtiva parlamendi pädevuse suhtes normi sisustamisel asume teistsugusele tekstilisele arusaamale kui varem, tekstiliselt. Nagu ma rõhutasin, muutmise ettepaneku korral lasub tõendamiskoormis selles loogikas muutjal. 

Ma arvan, et seetõttu oleks mõistlik aeg maha võtta, viidates ka sellele, et ajaliselt ei ole see sugugi ruttava iseloomuga seaduseelnõu. Sellest mõttekäigust oli kantud Isamaa palve [menetlus] katkestada, et parlamendi kõik jõud saaksid sellele [küsimusele] otsa vaadata. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud ka muudatusettepanekud, mida asume nüüd läbi vaatama. Muudatusettepaneku nr 1 on esitanud väliskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 2 on esitanud väliskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 3 on esitanud väliskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 4 on esitanud väliskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 5 on esitanud väliskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 6 on esitanud väliskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 7 on esitanud väliskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 8 on esitanud väliskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult.  

Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 385 teine lugemine lõpetada, kuid on tulnud Isamaa fraktsiooni ettepanek Vabariigi Valitsuse algatatud välissuhtlemisseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 385 teine lugemine katkestada. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist.   

Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud välissuhtlemisseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 385 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Katkestamise ettepaneku poolt oli 19 Riigikogu liiget, vastu 50. Ettepanek ei leidnud toetust. Teine lugemine on lõpetatud.

Läheme edasi tänase kolmanda päevakorrapunktiga: Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (sanktsioonirikkumised) eelnõu 441 teine lugemine. Ettekandja on õiguskomisjoni esimees Andre Hanimägi. Palun!

Tervist, lugupeetud kolleegid! Hea meel on taas olla siin puldis ja tutvustada eelnõu 441 selle teisel lugemisel. Materjali on hästi palju, sest õiguskomisjon kaalus seda eelnõu hästi pikalt ja põhjalikult, niisamuti kaalus seda pikalt ja põhjalikult Justiitsministeerium.  

Ma püüan hästi lühidalt teile kõigepealt meelde tuletada, millest see eelnõu üleüldse räägib. Täiemahulise sõja algusest on olukord muutunud selliselt, et sisuliselt kõik kaubad, mida siin üle idapiiri viiakse, on sanktsioonikaubad, vähemalt suur osa [kaubast]. Kui seni oli olukord selline, et kõiki nii-öelda sanktsioonirikkumisi pidi menetlema kaitsepolitsei, siis nüüd me saame selgelt aru, et kaitsepolitsei ei peaks absoluutselt kõikide sanktsiooniküsimustega tegelema. Piiri peal on Maksu‑ ja Tolliameti [töötajad].  

Kui me esimese lugemise siin saalis eelmise aasta septembris lõpetasime, siis nägi see eelnõu natukene teistmoodi välja. Seal oli piirmäär 10 000 eurot. Kui üle selle on, siis on see ikkagi kaitsepolitsei asi, aga kui on alla selle, kui me räägime sigaretipakist või konjakist, eks ole, siis on see Maksu‑ ja Tolliameti asi.  

Meil oli [menetluses] pikk vahe, siis tuli Justiitsministeerium oma muudatusettepanekutega, mida õiguskomisjon arutas. Muudatused olid lühidalt öeldes sellised. Muutus see piirmäär. Maksu‑ ja Tolliamet jääb ikkagi sanktsioonikuritegusid piiri peal menetlema, sõltumata sellest, kas [rikkumisega seotud kauba väärtus] on 10 000 või 10 001 eurot, küll aga jääb kaitsepolitsei loomulikult jätkuvalt menetlema [rikkumisi, mis on seotud] strateegilise kaubaga ehk pommidega või muude asjadega, mis on kapo pärusmaa.  

Kõige rohkem tekitas komisjonis küsimusi üks muudatusettepanek. Kõiki teisi muudatusettepanekuid komisjon konsensuslikult toetas, aga üles jäi üks muudatusettepanek, mille kohta mitmed komisjoni liikmed küsisid erinevaid küsimusi. See üks muudatusettepanek, mida ka meedias päris palju kajastati, puudutas Maksu‑ ja Tolliameti nii-öelda jälitustegevuse laiendamist ehk nende võimaluste laiendamist. See puudutas võimalust kuulata pealt telefonikõnesid ja kasutada politseiagenti. Ma tuletan meelde, et posti läbivaatamine on Maksu‑ ja Tolliametile ka praegu seadusega lubatud. Komisjonis tekkisid küsimused. Me ei soovinud sellisel kiirel viisil toetada seda ettepanekut, et anda Maksu‑ ja Tolliametile jälituspädevust juurde. Palusime Justiitsministeeriumil teha uus ettepanek, et saaks anda jälituspädevust juurde ainult kitsalt, ehk siis sel juhul, kui me räägime sanktsioonikuritegudest. Justiitsministeerium sellise ettepaneku ka tegi, nii nagu õiguskomisjon palus. Me palusime neid küsimusi arutama Maksu‑ ja Tolliameti, Rahandusministeeriumi ning loomulikult ka Siseministeeriumi ja kaitsepolitsei [esindajad]. Kui meil see lai arutelu käis, siis Rahandusministeerium ning Maksu‑ ja Tolliamet loomulikult leidsid, et tegelikult on neid pädevusi vaja. Ka täna, ütleme, käib see süsteem niipidi, et kui on vajadus jälitustegevuse järele, siis pöördub MTA vastava ametkonna ehk kaitsepolitsei ja kriminaalpolitsei poole ning nemad teevad seda tehnilist tööd, kuulavad pealt ja nii edasi. Lõpuks oli olukord selline, kus Maksu‑ ja Tolliameti ning Rahandusministeeriumi hinnangul see kitsas muudatus, mis puudutaks seda, et me annaksime jälitustegevuse õiguse küll, aga ainult siis, kui on tegemist sanktsioonikuritegudega – ja seda leiti ka komisjonis –, tekitaks segadust juurde. Aga siis me ei teinud veel ühtegi otsust, sest arvamusi oli erinevaid ja loogika oli selles, et me annaksime Maksu‑ ja Tolliametile võimaluse selgitada ja kirjeldada, miks tegelikult on seda muudatust vaja, ja et ta vajaduse korral tutvustaks neid muudatusi fraktsioonides.  

Kokku me neli korda seda küsimust arutasime ja lõpuks esmaspäeval, 10. märtsil, tegime ka menetluslikke otsuseid. Siis olid meil külas Rahandusministeeriumi finants‑ ja maksupoliitika asekantsler Evelyn Liivamägi ning Siseministeeriumi nõunik Silvester Soop. Tõepoolest, kuna see eelnõu oli juba pikalt menetluses olnud ja tegelikult ei oleks olnud mõistlik, et kaitsepolitsei oleks nende sanktsioonikuritegudega jätkuvalt ja jätkuvalt edasi tegelenud, siis me lühidalt veel arutasime, mida me selle jälitustegevusega teeme. Rahandusministeeriumi ettepanek oli, et me võib-olla kompromissettepanekuna arutaksime seda, et see telefoni teel jälitustoiming oleks laualt maas, aga politseiagendi küsimust võiks komisjon ikkagi arutada. Kuna meil ei olnud seda muudatusettepanekut, siis komisjoni liikmed leidsid ikkagi suures plaanis, et naaseme algse mõtte juurde, eelkõige andes kaitsepolitseile rohkem hingamisruumi muude kuritegude puhul ja jättes Maksu‑ ja Tolliameti tegelema sanktsiooniküsimustega piiril. Me liikusime edasi ilma jälituspädevust suurendamata, pean silmas nii telefonikõnede kui ka politseiagentide küsimust. Ehk kõik see, mis meil vaidluse all oli, on sellest eelnõust nüüd väljas. Ma rõhutan selle üle. 

Võtsime vastu [otsused], nii nagu ma ennist siin lühidalt ka ütlesin, kõikides muudes küsimustes. Need olid eelkõige seotud parandustega, pealkirjas tehtud parandusega, tehniliste parandustega, aga olid ka mingid sisulised parandused. Näiteks me esimeses eelnõus muutsime väga mitmeid põhimõtteid ja kuna see piirmäär kadus ära, siis kui sa tahtmatult oleksid viinud näiteks üle piiri midagi [väärtuses] üle 10 000 euro, siis oleks olnud olukord, kus sind ei oleks saanud ei väärteo korras ega kriminaalkorras karistada. Kõik sellised vead, mis esimeses eelnõus ja muudatuste tõttu tekkisid, said parandatud. Seitse muudatusettepanekut on siin kenasti kirjas, nendel ma pikalt ei peatu. Aga komisjon neid tõepoolest konsensuslikult toetas. 

Küll aga pean ütlema protokolli huvides, et oli ka neid komisjoni liikmeid, kes leidsid, et me peaksime ikkagi seda jälitustegevust Maksu‑ ja Tolliametile võimaldama. Aga me jõudsime ikkagi selleni, et vaatamata sellele, et tegemist on sisulise küsimusega, sellisel viisil seda ühe eelnõu raames muudatusettepanekuna menetleda ei oleks, ma arvan, mõistlik. Kui me edaspidi räägime Maksu‑ ja Tolliameti jälituspädevuse suurendamisest, siis alustame ikkagi väljatöötamiskavatsusest ja tegeleme selle küsimusega algusest peale.  

Menetluslikud otsused olid sellised, nagu ma ütlesin, et seitset muudatusettepanekut arvestas juhtivkomisjon täielikult. Menetlusotsustena tehti ettepanekud võtta eelnõu teine lugemine täiskogu päevakorda 19. märtsil, see oli konsensuslik otsus, teha ettepanek teine lugemine lõpetada, ka see oli konsensuslik otsus, ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis on ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus, mille poolt oli 6 ja erapooletuid 1. See on hetkel lühidalt kõik. Aitäh!

Aitäh ettekandjale! Teile on ka küsimusi. Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea komisjoni ettekandja! Räägime nüüd hästi selgelt, mis see lõpptulemus oli. Kas selle eelnõuga laiendatakse Maksu‑ ja Tolliameti jälituspädevust või jääb kõik täpselt selliseks, nagu praegu on, ehk neil on õigus posti läbi vaadata ja ega neil rohkem … Postisaadetisi jälgida lihtsalt, jah.

Jaa, aitäh küsimuse eest! Kõik jääb täpselt nii, nagu on.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No ma ei ole kindel, et seda eelnõu on mõtet siin edasi menetleda, sest eile Putini ja Trumpi läbirääkimistel oli jutuks ka see, et sanktsioonid tuleks üldse kaotada, ja Trump andis korralduse hakata sanktsioone läbi vaatama, eesmärgiga neid järk-järgult kaotama hakata. Kui me nüüd sellise seaduse vastu võtame, siis ühel hetkel tuleb meil selle täitmisest loobuda või tuleb hakata uut eelnõu menetlema. Minu arvates on see juba täiesti ajale jalgu jäänud eelnõu. Milline on teie hinnang?

Ei, ma ei nõustu sellega. Isegi kui sanktsioonid sellisel viisil ära kaovad, tuleb arvestada, et sanktsioonikuritegude uurimine toimus ka enne Venemaa agressiooni Ukrainas. Sanktsioonialuse kauba uurimist on ju piiri peal alati tehtud. Lihtsalt praeguse seaduse järgi tegi seda igal juhul kaitsepolitsei. Oletame, et see, mida te ütlesite, teoorias ka nii läheb, siis see loogika [ju kehtiks edasi], et kaitsepolitsei peaks tulevikus või praegu või mis iganes ajal ja ükskõik millises olukorras tegelema sellega, kui keegi viib midagi üle piiri, tahtmatult või tahtlikult, mingisuguseid asju, mis on sanktsiooni all. Maksu- ja Tolliamet on seal kohapeal, neil on täielik oskus ja pädevus ise neid asju uurida. Selleks ei pea me kulutama kaitsepolitsei ressursse. Kindlasti suudaks kaitsepolitsei neid ressursse mujal palju otstarbekamalt kasutada. 

See on selle eelnõu põhieesmärk ja seda toetavad Siseministeerium, Kaitsepolitsei[amet] ning ka Maksu- ja Tolliamet, kes on loomulikult päri sellega, et nad saavad sellega hakkama. Lihtsalt nemad soovisid ka jälituspädevust suurendada, et efektiivsust parandada. Aga täna selles eelnõus – selle kohta ka lugupeetud Riigikogu liige küsis – seda ei ole.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Stark Logistics vedas meil strateegilist kaupa, tooteid, mis Venemaal kokkupanduna jõudsid lõpuks Ukraina sõjaväljale. Me teame, et sellega ei tahtnud tegeleda kapo, ei tahtnud tegeleda ka MTA ehk Maksu‑ ja Tolliamet, kas tahtlikult ja teadlikult, aga see oli nende radari alt väljas ja hiljem keeldusid nad andmeid andmast isegi korruptsioonivastasele erikomisjonile. Ei teostatud ei jälitustegevust enne ega võetud seisukohta pärast. Mida see eelnõu muudaks, kui Reformierakonna poliitikute suuri seadusrikkumisi ja korruptsiooni need ametkonnad ei uuri, nendega tegeleda ei taha? Miks me siis teeme selliseid seadusi? Väikesed sulid on võllas, aga suured sulid sõidavad ikka tõllas edasi.

Aitäh küsimuse eest! Õiguskomisjonis me Stark [Logisticsit] ega muid Reformierakonna või mõne teise erakonna transpordiküsimusi ei käsitlenud. Veel kord, ma arvan, et see eelnõu on tegelikult mõistlik, andmaks need pädevused üle sellele ametkonnale, kes seal piiri peal on ja suudab nende asjadega tegeleda. Kui olukord ühel hetkel ühte‑ või teistpidi muutub, siis see selle eelnõu vajalikkust ei vähenda.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja. Hea ettekandja! Minul ikkagi tekib küsimus, milleks sellist eelnõu üldse vaja on. Uurimisalluvust saab ka asutuse juht [muuta] ja seda on igapäevaselt kasutatud nii politseis kui ka Maksu‑ ja Tolliametis. Nüüd me siis mingi ühe hetketeema pärast teeme uue seaduse. Meil on Eestis niigi tuhandeid‑tuhandeid seadusi, selles rägastikus ei orienteeru enam mitte keegi. Nüüd me lihtsalt teeme mingi järjekordse seaduse, millel tegelikult otstarvet ei ole. [Seda probleemi] saab teistmoodi lahendada. Ma ei saa selle seaduse mõttest üldse aru.

Seaduse mõte on anda sanktsioonirikkumise kuritegude uurimisalluvus kaitsepolitseilt Maksu‑ ja Tolliametile. Mingisugust lisabürokraatiat või midagi muud, et me teeme täiesti uue seaduse või loome täiesti uue põhimõtte, mina siin ei näe. 

Ma kordan veel kord: kui on olnud sanktsioonirikkumine, siis seda on pidanud uurima kaitsepolitsei. Meil on olukord, kus sanktsioonipakette on väga palju ja neid rikkumisi [tekib] tahtmatult ja tahtlikult. Maksu‑ ja Tolliamet, kellel on see pädevus ja kes on juba piiri peal, võiks väga edukalt ise neid rikkumisi menetleda, selleks ei ole vaja kaasata Eesti ikkagi väga olulist ja väga võimast agentuuri nimega Kaitsepolitseiamet. Kaitsepolitseiamet võiks tegeleda kõige muuga, mitte sellega, kes kui mitu pakki suitsu üle Venemaa piiri tahtis viia.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Värskendage mu mälu või täpsustage. Neid eelnõusid käib meil siit nii palju läbi, et ma ei suuda praegu selle eelnõuga seoses meenutada, kas need on ainult Venemaad ja Valgevenet puudutavad sanktsioonid. Sanktsioonide all, nagu me teame, on ka terve hulk teisi riike, nii Euroopa Liidu kui ka Ameerika Ühendriikide, ühesõnaga, meie nii-öelda lääne hemisfääri partnerriikide sanktsioonide all: Põhja-Korea, Iraan. Küllap me leiame neid veel, kui me hakkame täpsemalt vaatama: Venezuela, Kuuba. Kas see eelnõu puudutab ka neid riike?

Aitäh! Eelnõus on silmas peetud direktiivis sätestatud miinimumnõudeid Euroopa Liidu piiravate meetmetega kehtestatud kauba sisse‑ või väljaveo keelu ja strateegilise kauba rikkumiste kriminaliseerimise kohta. Te viitate sanktsioonidele. Kui on tegemist sanktsioonialuse kaubaga, mida püütakse viia Eestist Venemaale või tuua Venemaalt Eestisse, siis see, kas see on Venemaa, Kuuba või kellegi kolmanda kaup, mina saan nii aru, ei mängi siinkohal rolli. Sanktsiooni all olevat kaupa üle piiri viia ei tohi ning Maksu- ja Tolliamet peab seda menetlema.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Arvestades, kui suurte summade eest liigub kaupa üle piiri, kusjuures tihti on see sanktsioonialune kaup ja tegu on tihtipeale miljonitesse ulatuvate summadega, küsin, kuidas kujunesid need trahviühikud ja rahatrahvid. Siin on kirjas kuni 400 000 eurot. See jääb ju praegustes inflatsioonitingimustes ajale ilmselgelt väga kiiresti jalgu. Kas käis läbi see mõte, et neid kuidagi indekseerida?

Aitäh! Hea küsimus. Õiguskomisjonis sellist mõtet ei olnud. Ma jään isegi selle vastuse võlgu, kas Eestis on mõnda indekseeritud trahvimäära või karistust. Minu teada ei ole. Ma arvan, et see ei oleks ka mõistlik. Loomulikult saab alati neid määrasid üle vaadata. Aga need määrad on Justiitsministeerium Riigikogule välja pakkunud ja õiguskomisjon nendega konsensuslikult nõustus.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avame läbirääkimised. Kõigepealt palun kõnetooli Kalev Stoicescu.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõu 441 puudutab väga olulist küsimust tänapäeval ja ka tulevikus. Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonid ehk karistusmeetmed on kindel viis, kuidas panna sariagressorriiki vastutama tekitatud kahju ja sooritatud kuritegude eest, ühtlasi pidurdades tema sõjamasinat. 

Selge see, et sanktsioonid pole hõbekuul ehk need meetmed üksi Venemaad põlvili ei suru ja sõda ei lõpeta, kuid need on õigustatud, vajalikud ja efektiivsed meetmed, kuivõrd Venemaa majandus, sealhulgas huugav sõjatööstuskompleks, tunnetab selgelt sanktsioonide mõju. Vastasel korral ei püüaks Venemaa sanktsioonidest vabaneda või nendest mööda hiilida. 

Just see aspekt, sanktsioonide efektiivne rakendamine, on eelnõu 441 fookuses, sest Venemaa-vastaste karistusmeetmete vastuvõtmisest pole suurt abi, kui neid ei ole võimalik nii-öelda puhtfüüsiliselt tõhusalt rakendada, sealhulgas sanktsioonirikkumisi täies ulatuses menetleda. 

Sanktsioonide maht on suur, Euroopa Liit on neid kehtestanud tervelt 16 paketti, neist järjekorras viimase Venemaa täiemahulise agressiooni kolmandal aastapäeval ehk tänavu 24. veebruaril. Eelnõu juhindub Euroopa Liidu direktiivis sätestatud miinimumnõuetest, mis puudutavad piiravate meetmetega kehtestatud kauba sisse‑ ja väljaveo keelu ja strateegilise kauba rikkumiste kriminaliseerimist. Kõik sanktsioonirikkumised on karistatavad kriminaalseadustiku järgi ning kaitsepolitsei menetleb neid rikkumisi, kuid menetlemine tuleb paratamatult muuta tõhusamaks, kuivõrd sanktsioonirikkumiste maht ei võimalda enam efektiivset menetlemist kapo töökoormuse suure kasvu ja ressursipuuduse tingimustes. Seetõttu on eelnõuga ettenähtud muudatused karistusseadustikus ja väärteomenetluse seadustikus olulised, et vähendada bürokraatiat ning lihtsustada väiksema mahuga rikkumiste menetlemist väärteona. 

Erakond Eesti 200 seisab kindlalt, nii nagu valitsuskoalitsioon, Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonide rakendamise tõhustamise eest. Tuleb kurvastusega tõdeda, et rahu on tõenäoliselt veel kaugel, sest agressorriik on huvitatud, vähemalt praegustes oludes, kõigest muust kui rahust, mistõttu tema vastu kehtestatud sanktsioonid püsivad. Võib samuti eeldada, et Venemaa soovimatus rahu kehtestada, mis on täielikult tema võimuses, kui ainult oleks tahtmist, tingib juba lähimas perspektiivis uute sanktsioonide kehtestamise, nagu ka varem kehtestatud karistusmeetmete pikendamise, mistõttu eelnõu 441 on tulevikku vaatav ning loob sobivaid tingimusi sanktsioonirikkumiste veelgi suuremas mahus menetlemiseks. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Kert Kingo, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te meid jälgite! Noh, siin me jälle oleme. Jälle keeratakse kruvisid kinni ja üritatakse minna sammu võrra lähemale jälgimisühiskonnale. Kõik, kes on natuke meediat jälginud, on saanud lugeda, kuidas alles tuli avalikkusele arusaadavalt välja see, et tahetakse terve Eesti valvekaameratega täita ja hakata inimesi jälgima. Looritatakse seda ilusa jutuga, nagu seda tehtaks selleks, et ennetada rikkumisi. 

Selle eelnõu raames on kattevarjuna ilus jutt, et muuta sanktsioonirikkumiste menetlus tõhusamaks. Tegelik eesmärk oli algselt ju anda jälitustoimingute lubasid Maksu‑ ja Tolliametile juurde. See on täiesti lubamatu. Mul on siiralt hea meel, et terve mõistus võitis ja see jäi siit välja. See oleks olnud üks järjekordne samm, kui jälle keegi oleks saanud mingi õiguse, volituse kõnesid pealt kuulata või [inimesi] jälitada. Tegelikult, kuna jälitustoimingud, eriti just kõnede pealtkuulamine ja jälitamine, on seotud õigustega, mis on põhiseaduses sätestatud, siis selliste lubade olemasolu on tugev põhiseaduse riive, näiteks riivatakse nendega eraelu puutumatust või sõnumisaladust. Alati, kui on lube antud, on olnud ka nende rikkujaid. Vaatame Kaitsepolitseiameti tegevust, [neid rikkumisi] on ju ka meedia kajastanud. Õnneks on kajastatud, kuidas ebaseaduslikult, seadust rikkudes, hallil alal liikudes kuulatakse massiliselt inimesi pealt ja jälgitakse nende tegevust. 

Seetõttu ma tunnustan õiguskomisjoni, et seal oli tervemõistuslik lähenemine ja saadi aru, et tõesti, see oleks üle piiri läinud, kui oleks Maksu‑ ja Tolliameti jälitustoimingute õigust laiendatud. Aastaid on väga hästi toimunud see koostöö, kui vajaduse korral on Maksu‑ ja Tolliameti uurimisosakond kaasanud oma meeskonda, uurimisgruppi, politsei kompetentsi, ja ka vastupidi, politsei on kaasanud Maksu‑ ja Tolliameti kompetentsi oma uurimisgruppi, et asjad ilusti ja edukalt lõpuni menetleda. 

See on jälle kinnitus selle kohta, kuidas ametnikud algselt üritavad ühe jutuga tulla, viidates mingitele Euroopa Liidu direktiividele. Tegelikult need direktiivid ei puutunud üldse asjasse, aga nende varjus üritati midagi ära teha.

Minul tekib küsimus. Kes oli see kõige suurem huvitatud pool, kes selle eest võitles ja tahtis, et varsti saaksid juba järgmised asutused nii ulatuslikke eraõigusi piiravaid toiminguid teha? Mind see tõesti huvitaks. Ma võin arvata, kes see on. Aga see kõik on lubamatu ja see ongi jälle ehe näide, kuidas üritatakse meie ühiskonnast teha jälgimisühiskonda. Me ei ole inimeste õigusi kaitsev riik, sest keegi kogu aeg üritab midagi [sellist] teha. 

Aga veel kord: väga hea meel on, et terve mõistus võitis ja need asjad on jäänud õigetesse raamidesse, nii nagu nad peavadki olema. Aitäh teile!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud seitse muudatusettepanekut, alustame nende läbivaatamist. Esimese muudatusettepaneku on teinud õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Teise muudatusettepaneku on teinud õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Kolmanda muudatusettepaneku on teinud õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Neljanda muudatusettepaneku on teinud õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Viienda muudatusettepaneku on teinud õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Kuuenda muudatusettepaneku on teinud õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Seitsmenda muudatusettepaneku on teinud õiguskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 

Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 441 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. Ühtlasi on ka kolmas päevakorrapunkt läbitud. 

Enne neljanda päevakorrapunkti juurde minekut tahan teha stenogrammi huvides täpsustuse, et esimeses päevakorrapunktis olid Vabariigi Valitsuse algatatud perehüvitiste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 547 hääletamistulemused järgmised: 84 poolt, vastu 0, erapooletuid 1.

Läheme tänase neljanda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku, halduskoostöö seaduse ja veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 531 teine lugemine. Ettekandja on keskkonnakomisjoni liige Jüri Jaanson. Palun!

Nõndaks siis. Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Minu ülesanne on tutvustada siin ehitusseadustiku, halduskoostöö seaduse ja veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 531, mille Vabariigi Valitsus algatas 4. novembril 2024. Selle seaduseelnõuga muudetakse ehitusseadustikku, halduskoostöö seadust ja veeseadust ning see kannab endas bürokraatia vähendamise ideed. 

Eelnõu kohaselt hakkab Keskkonnaamet edaspidi kooskõlastama ainult nende puurkaevude ja ‑aukude projekte, mille rajamise, ümberehitamise ja lammutamisega kaasnevad suuremad riskid põhjaveele. Enamikul juhtudel aga annab edaspidi eelnimetatud kooskõlastuse kohalik omavalitsus. Selle muudatusega jääb ära ehitusloa taotluste topeltkontroll, väheneb Keskkonnaameti töökoormus ja võib lüheneda puurkaevude ehitusloa taotlemise aeg. 

Teise muudatusena läheb reoveekogumisalade kehtestamise õigus ministrilt Keskkonnaameti peadirektorile. 

Kolmanda muudatusena antakse veeproovivõtjate atesteerimise korraldamise õigus Kliimaministeeriumilt halduslepinguga pädevale eraõiguslikule juriidilisele isikule. 

Eelnõu esimene lugemine toimus 11. detsembril eelmisel aastal ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ei laekunud Riigikogu liikmetelt, fraktsioonidelt ega komisjonidelt ühtegi muudatusettepanekut. Küll aga otsustas keskkonnakomisjon ise esitada eelnõu kohta kaks muudatusettepanekut. 

Komisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamist kahel istungil: 28. jaanuaril ja 11. märtsil. Jaanuarikuisel istungil osalesid ja oma seisukoha eelnõu kohta avaldasid ka huvigrupid, kes olid kaasatud. Tegemist oli avaliku aruteluga, kus osalesid Balti Puurkaevu OÜ, Eesti Puurkaevu OÜ, Eesti Vee-ettevõtete Liidu, Eesti Omanike Keskliidu, Keskkonnaameti ja Kliimaministeeriumi esindajad. Sellelsamal istungil tutvustas ka Advokaadibüroo Sorainen esindaja eelnõu kohta koostatud õiguslikku analüüsi, millest tulenevalt otsustas komisjon eelnõu muuta ja esitada selleks eespool nimetatud muudatusettepanekud. Lisaks sellele sai küsitud seisukohta Riigikogu enda õigus- ja analüüsiosakonnalt. Ka nemad jõudsid järeldusele, et see, kui puuduvad täpsemad normid, mis aitaksid otsustada, milliste tingimuste täitmise korral on põhjavee kaitse nõuded täidetud ehk millal tuleb luba väljastada ja millal mitte, võib olla põhiseadusega vastuolus määratuse põhimõttele mittevastavuse tõttu. 

Komisjon esitas muudatusettepanekud, millest esimesega täiendatakse eelnõu § 1 punktiga 9 ja muudetakse ehitusseadustiku § 126 lõike 6 punktis 2 sätestatud volitusnormi sõnastust ning antakse valdkonna eest vastutavale ministrile õigus kehtestada määrusega nõuded lisaks puurkaevu ja ‑augu ümberehitamisele ja lammutamisele ka puurkaevu ja ‑augu rajamisele ja kasutatavatele puurimismeetoditele. Muudatusettepanek tuleneb vajadusest luua selles valdkonnas suurem õigusselgus – see, nagu öeldud, tuleneb ka advokaadibüroo seisukohast – ja ühtne arusaam sobivatest puurimismeetoditest, et tagada põhjavee kaitse puurkaevu puurimise ajal. Nii, muudatusettepanek nr 2. Sellega viiakse eelnõukohases veeseaduses reoveekogumisalade muutmist käsitlevate sätete jõustumise tähtaeg 2025. aasta 1. aprillilt 1. juulile ja ehitusseadustikus puurkaevude ja ‑aukude ehitusloa andmise muutmist käsitlevate sätete jõustumise aeg 2025. aasta 1. juulilt 2026. aasta 1. jaanuarile. Nende mõlema muudatusettepaneku täpsemat sisu ma pärast selgitan veel. 

Juhtivkomisjon tegi menetluslikud otsused, kõik konsensuslikult. Nende otsustega otsustati võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 19. märtsil käesoleval aastal ehk täna ja tehti ettepanek teine lugemine lõpetada. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, siis on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 26. märtsil 2025. 

Nii, mul on natukene aega veel. Tutvustan teile, mis toimus kahel komisjoni istungil enne teist lugemist. Kõigepealt, 28. jaanuaril toimus kohtumine huvigruppidega ja arutelu. Seal osalejaid ma juba nimetasin. Allar Jõks Advokaadibüroost Sorainen tutvustas seal eelnõuga seonduvaid põhiseaduslikkuse probleeme. Kõigepealt leiti, et selle eelnõuga ei vähendataks bürokraatiat. Teise olulise probleemina toodi välja, et sätestatud pole lubatud puurimismeetodid, kuigi eelnõus meetodi kohta volitusnormi andmine oli tegelikult kirjas. Nii, edasi. Kliimaministeeriumi veeosakonna juhataja Karin Kroon vastas, et puurimismeetodid iseenesest ei ole määratlemata õigusmõiste, aga nõustus, et õiguskindluse ja ‑selguse huvides on mõistlik laiendada volitusnormi ja kehtestada puurimismeetodid ministri määrusega.

Siis toodi huvigruppide poolt välja asjaolu, et kohalikes omavalitsustes ehitusloa menetlus venib, kuid Keskkonnaamet menetleb lubasid kiirelt. Siin oli selgitus, et Keskkonnaamet peab kooskõlastama loa kolme tööpäeva jooksul, aga kohalikes omavalitsustes on tõesti vaja tõsta lubade menetlemise pädevust, kuigi toodi välja, et on olemas ka väga kompetentseid omavalitsuste esindajaid. Samuti tõi Eesti Omanike Keskliit välja, et omanikel on mugavam koostööd teha kohalike omavalitsustega ja seetõttu on Keskkonnaameti kooskõlastuse [nõude] kaotamine väga hea. 

Uuriti veel, kas ettevõtete mure on, et nende puurimistehnoloogia ei osutu valituks või et toetust leiab ebamõistlik puurimismeetod. Siin toodi välja, et otsustusõigus ehitusloa menetlustes kipub olema poliitiline ja kohalik omavalitsus ei kontrolli puurkaevu rajamist sisuliselt. Probleemina toodi välja, et ametnikel puudub selge regulatsioon ja hakatakse tegutsema justkui suvaliselt. Kliimaministeeriumi ametnikud vastasid, et õigusaktides on nõuded keskkonnaohutute puurkaevude rajamiseks sätestatud ja ehitaja vastutab [nende täitmise] eest. 

Toodi välja, et vajalik on arutelu puhta põhjavee olemasolu ja pöördumatu kahju vältimise üle, ja uuriti, kellele langeb siin omanikuvastutus. Vastuseks oli, et omanikujärelevalve on oluline, ja et kaaluti ka omanikujärelevalve kohustuslikuks muutmist, aga sellest loobuti. Omanikujärelevalvet peab tegema ikkagi omanik ise ja selleks võib ta kas palgata pädeva isiku või teha seda järelevalvet ise. 

Palju uuriti selle kohta, milliseid puurimismeetodeid kasutati, aga kuna see ei puuduta otseselt seaduseelnõu, siis ma seda siin lahti rääkima ei hakka. Nii et kokkuvõttes kaardistati sellel istungil huvigruppide seisukohad ja saime liikuda eelnõuga edasi. 

Nii, Riigikogu keskkonnakomisjoni teine istung toimus 11. märtsil käesoleval aastal. Siis valmistas komisjon muudatusettepanekuid ja eelnõu ette täiskogu saali saatmiseks. Muudatusettepanekutest esimene täpsustab puurkaevude määrust, mille sõnastus näeb ette, et kehtestatakse nõuded puurkaevu ja ‑augu rajamise, ümberehitamise, lammutamise, ehitusprojekti, konstruktsiooni ja puurimismeetodi kohta. Mõiste "rajamine" on ehitusseadustikus kasutusel seonduvalt rajatise mõistega ja tähendab rajatise ehk puurkaevu või ‑augu ehitamist. Samas mõiste "ehitusprojekt" hõlmab projekti puurkaevu või ‑augu rajamiseks, ümberehitamiseks või lammutamiseks ja selleks ei pea volitusnormis mõistet mitu korda kasutama. Selleks, et kohalikud omavalitsused rakendaksid normi üheselt, täpsustatakse volituse alusel määruses ka puurimismeetodeid. 

Nii, teine muudatusettepanek lükkab edasi, nagu öeldud, seaduse jõustumise tähtajad. 

Sellel istungil tekkisid ka mõned küsimused. Need on samuti seotud puurimistehnoloogia ja puurimismeetoditega ning need on juba alama astme õigusaktide teemad. Samuti uuriti kasutuskõlbmatute ja rikutud veekvaliteediga kaevude kohta. Kliimaministeeriumi ametnikud vastasid, et igal aastal rajatakse 1500–2000 kaevu ja väga üksikud juhtumid on jõudnud Eesti Geoloogiateenistuseni. Aga need juhtumid on tihti suure mõjuga ja lõpevad kohtumenetlusega. 

Siis pandi komisjonis muudatusettepanekud hääletusele. Keskkonnakomisjon arvestas mõlemat muudatusettepanekut täielikult. Esimese muudatusettepaneku poolt hääletas 5, vastu oli 1 ja erapooletuks jäi 2. Teise muudatus[ettepaneku] puhul oli täpselt samamoodi: keskkonnakomisjon arvestas täielikult, poolt oli 5, vastu 1 ja erapooletuks jäi 2. Nüüd on mul vist kõik öeldud ja hea meelega vastan küsimustele.

Tänud põhjaliku ettekande eest! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Esimesena Tiit Maran, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, auväärt eesistuja! Auväärt rahvasaadikud saalis ja igal pool mujal! Olen osalenud selle seaduseelnõu läbivaatamisel ja leian, et see seadusemuudatus on igati asjalik, vajalik ja mõistlik. Tegelikult muutus [see eelnõu] menetlemise käigus veel mõistlikumaks. 

Tegemist on tõepoolest üsna tehnilise eelnõuga, aga ta on oluline, kuna ta muude asjade hulgas tegeleb sellise valdkonnaga, nagu on põhjavesi. Algatuse algul oli siin kaks põhirõhku: see, kuidas vähendada Keskkonnaameti koormust sellisel viisil, et tema [otsustusõiguse] alt tuua ära need alad puurkaevude tegemisel, mis ei ole [põhjavee mõttes] väga riskantsed, anda need omavalitsuste alla, ja teise poole pealt oli ka veel puurkaevude ehitamise protseduuri ümberkujundamine, et see oleks bürokraatia mõttes lihtsam. 

Kuna tegemist on põhjaveega ja põhjavesi on meie hästi oluline loodusvara, siis tõin ise esile ka selle väärtustamise. Mul on hea meel tõdeda, et menetlemise käigus võeti arvesse ka seda, et üks teatud puurimismeetod võib olla põhjaveele ohtlik ja see tuleb keelustada. Sellisel kujul sai see ka [eelnõusse] sisse kirjutatud. Tõsi küll, keelustamine tuleb alamakti tasemel. Nii et Keskkonnaameti koormuse vähendamine ja teiselt poolt keskkond kui selline. 

Kuna see seaduseelnõu kajastab ka seda, milline on meie ametite olukord ja roll, eriti Keskkonnaameti roll, siis peaks sedagi käsitlema. Eriti seetõttu, et koalitsiooni liikmete suust on kõlanud kaks veidrat sõnumit. Üks on see, et Keskkonnaamet on vaja laiali tuustida – mitte minu sõnakasutus –, ja teine, et administratsioone tuleb vähendada 20%. Ma tahaksin sellel natuke peatuda. 

Kui niimoodi võtta, siis jääb tõesti tunne, et tahetakse mootorsaed laulma panna, üldse aru saamata, mida tehakse või mida soovitakse saavutada. Ametnike arvu tehniline vähendamine ilma sisusse süvenemata toob ainult häda inimestele ja kogukondadele ning tegelikult ka ettevõtetele. Samasugust asja ollakse kuskil mujal, meist väga kaugel, just praegu katsetamas ja on ka näha, mis see endaga kaasa toob. 

Teise külje pealt peegeldab see ka arusaamist, et avalikku võimu saab käsitleda ja peab käsitlema kui äriettevõtet või et äriettevõtete toimimise loogika on kohaldatav avaliku võimu suhtes ja et edukad ettevõtjad saavad avalikust võimust paremini aru kui avalik võim ise. Vabandage mind, aga see on lihtsalt rumal, kusjuures ma üldsegi ei alahinda edukaid ettevõtjaid. 

Avalik võim ja ettevõtlus on oma olemuselt põhimõtteliselt erinevad asjad. Avalikul võimul on kohustused rahva ees, ettevõttel on kohustused omanike ees. Ettevõte võib rahulikult mõne oma tegevusvaldkonna sulgeda, kui seda pole vaja või kui see pole kasumlik. Avalik võim ei saa seda teha, ta ei tohi seda teha. Ettevõte võib pankrotti minna, riik ei tohi ja ei saa, vähemalt oleks see erakordselt ohtlik. 

Samas, kas muudatusi on vaja? Absoluutselt! Muudatusi on vaja! Kindlasti oleks vaja riik tagasi tuua inimeste ja kogukondade juurde, eemale sellest võõrandumise tasemest, kuhu me praegu oleme jõudnud. Muudatusi ei tohi oma olemuselt teha voluntaristlikult, mitte nii, nagu näib praegu plaanis olevat. 

Aga nüüd tagasi Keskkonnaameti juurde. Mõni aeg tagasi ühendati Keskkonnaametiga Keskkonnainspektsioon, mis tõi kohe kaasa koondamise. Inspektsioonist jäi tööle vaid 151 inimest, kes peavad katma terve Eesti. Võrdluseks: Tallinnas mupos on tööl 174 inimest, kuigi mupo tegevusvaldkond on märkimisväärselt lihtsam kui kõik see, mis katab tervet Eestit. 

See peegeldab väga hästi Keskkonnaameti probleeme, sest samasugune olukord on seal pikemat aega olnud. Väga pikka aega on toimunud seal vajalike ressursside vähendamine – see ei ole toimunud ainult viimasel ajal, vaid väga pikka aega – ja inimeste koondamine, aga ülesanded on samal ajal järjest kuhjunud ja kuhjunud. Keskkonnaamet on sattunud skisofreenilisse olukorda. Ta peab juurutama keskkonnavaldkonnas vastu võetud otsuseid. Ta ei tee ise otsuseid, ta juurutab neid. Keskkonnakriisi süvenedes muutub keskkonnateema haldamine järjest keerulisemaks, aga vahendeid antakse selleks järjest vähem. 

Ma olen väga kaugel sellest, et heaks kiita kõike, mis Keskkonnaametis toimub. Seal on palju sellist, mis pole vastuvõetav. Aga kas me üldse saame alarahastatud ametilt oodata adekvaatset käitumist? Pahased on inimesed, pahased on ettevõtjad, pahased on kõik. On isegi ime, et see amet sellisel kujul üldse toimib. 

Mis siis teha antud olukorras? Kas paneme mootorsaed laulma või proovime natukene sügavamalt asja sisse vaadata? Teate, mulle ei meeldi kunagi süüdlasi otsida, ma tahan leida lahendusi. Aga hetkel kipub tunduma, et amet on kõiges süüdi. Kas on? Kuskilt on tulnud need kohustused, mida amet peab täitma. Vaatasin huvi poolest, kes on alates 2010. aastast olnud meie keskkonnaministrid: Jaanus Tamkivi, Keit Pentus-Rosimannus, Mati Raidma, Marko Pomerants, Siim Kiisler, Rene Kokk, Rain Epler, Tõnis Mölder, Erki Savisaar, Madis Kallas, Kristen Michal, Yoko Alender. Seega siis alla aasta Keskerakond, alla aasta sotsid, neli aastat Isamaa, veidi vähem kui aasta EKRE ja üle üheksa aasta Reformierakond. 

Niisiis, austatud vannutatud mehed, kui kasutada Ostap Benderi sõnu "12 toolist". No comments. Aitäh teile!

Järgmisena Andres Metsoja, palun! Kolm minutit lisaks. 

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Jah, pealtnäha on tegemist tehnilise eelnõuga, mis on toodud parlamenti selle egiidi all, et vähendada halduskoormust Keskkonnaameti ja Keskkonnaministeeriumi haldusalas ning anda see ülesanne üle kohalikule omavalitsusele, aga mitte täielikult, vaid selles osas, mis jääb väljapoole looduskaitsealasid. Need alad, mis on looduskaitsega koormatud, jäävad jätkuvalt ikkagi riigi valitseva mõju alla ja riigi otsustada, aga mujal, kus on madalad kaevud, madalad puurkaevud, mis on rajatud selleks, et varustada majapidamisi, ja mis võtavad põhjavett [maapinnalähedastest] veekihtidest, seda kooskõlastust enam vaja ei ole, vaid kohalik omavalitsus saab ise seda menetleda. 

Samal ajal peab kohe ütlema, et selle arutelu käigus on jõutud väga palju rääkida sellest, kes teostab järelevalvet, sellest, et tellija võib ise teostada järelevalvet, aga võib ka palgata turult vastavat sertifikaati omava ettevõtte, spetsialisti. 

On ka räägitud puurimismeetodist, kuni sinnamaani, et on läbi viidud õiguslik analüüs, kas puurimismeetod seadusesse kirjutada on mõistlik või ei. Lõpuks jõuti sinnamaani, et ikkagi mõistlikum on seda alamaktiga reguleerida. Ka põhjaveekomisjon on mitu korda koos käinud ja kujundanud seisukoha, et Eestis ei peaks lubama löök-keerdpuurimist ehk ODEX-meetodit puurimistehnoloogiana just joogiveekaevude rajamisel. Nii-öelda geoloogiliste puuraukude rajamisel on see aktsepteeritav meetod, aga mitte joogivee jaoks puurkaevude rajamisel. 

Tekkis ka küsimusi. Komisjoni ettekandja küll ütles, et sellel teemal ei ole mõtet väga pikalt peatuda, sest seda reguleeritakse alamaktiga, mitte konkreetselt antud eelnõuga. Aga seisukoht on juba kujundatud. Ma alustasin sõnadega, justkui tegeldaks antud eelnõus ainult halduskoormuse vähendamisega, ometi me oleme jõudnud sinnamaani, et üks puurimismeetod tuleb hoopistükkis keelustada, kuigi me rääkisime, et omavalitsus võiks selle [otsuse] teha ja riik võiks oma koormust nii-öelda kokku tõmmata. 

Samal ajal tuleb kuulata asjaosalisi. Küsisin ka komisjonis, et aga kui palju siis neid puurkaeve puuritakse. No 1500–2000 aastas. Küsisin ka seda, kui palju on tegelikult probleeme, kui neid puuritakse ühel või teisel meetodil, kui palju on kaebusi, et vee kvaliteet ei kannata kriitikat. Ohtu põhjaveele tegelikult ju ei ole, seda ütleb seesama põhjaveekomisjon, et ohtu põhjaveevarule ei ole, lihtsalt puurimise hetkel võib tekkida häiring. Vastust ma ei saanud. Teatud juhtudel häiringuid on, neid [probleeme] lahendatakse kohtumenetluses, aga arvu välja ei toodud. 

Mõtleme nüüd rahulikult, mis ikkagi selle eelnõu sisu on. Tegelikult on selle eelnõu sisu puhta kvaliteetse joogivee vähene kättesaadavus hajaasustuses. Analüüsime natuke seda mõju. Ühe puurkaevumeetri hind on 100 eurot, keskmiselt peaks majapidamise puurkaev, et Eestis vesi kätte saada, olema 20 pluss meetrit [sügav]. Me saame kenasti välja rehkendada, mis see üks puurkaev siis koos kogu dokumentatsiooniga võib maksma minna. Öeldakse, 5000–6000 eurot on puurkaevu hind. Kui me korrutame selle läbi 2000‑ga, siis see summa läheb miljonitesse, üle 10 miljoni, 12 miljonit. Mõtleme nüüd sellele, mida ka asjaosalised ja seesama Jõksi Soraineni büroo tõi välja koos huvitatud osapooltega: kui see teatud puurimistehnoloogia keelata, siis läheb puurkaevu hind lihtsalt kordades kõrgemaks. Seda mõju see eelnõu mitte kuidagi ei käsitle, vaid öeldakse, et anname selle [otsuse] kohaliku omavalitsuse kätte, samal ajal sätestades, kuidas tohib puurida, ja sätestades selle, et järelevalvet teeb omanik, kes selle ise tellib. 

Vabandust, aga mida me siis ikkagi teeme? See jääb mulle sügavalt arusaamatuks. Minu meelest on Eesti riik kutsunud ellu hajaasustuse veeprogrammi. Me teame, et salvkaevud, mis paljudel juhtudel majapidamiste veeallikad ongi, on reostunud, just nimelt kolibakteritega, ja vältimatu on minna puurkaevude peale. Selleks on hajaasustuse veeprogramm, milleks raha ei piisa, kogu aeg on seda puudu. Nüüd me loome justkui sellise lihtsama haldusmenetluse, millega me tõstame oluliselt puurkaevude hinda, tegelikult põhjendamata, mis see probleem on. Samal territooriumil, samal kinnistul või naaberkinnistul võib ODEX-meetodiga rahulikult maasoojuskaevu puurida, ei ole mingit probleemi, aga puurauku ei tohi. See tekitab nõutust. 

Veelgi enam, selles protsessis olen ma tõstatanud mitmel korral ka selle küsimuse, et looduskaitsealade kõrval on riigi valitseva mõju all ka karjääride ehk kaevanduste rajamine. Just nimelt kaevandused, mis lähevad maasügavusse, näiteks dolokivikaevandused, aga ka teised kaevandused, mõjutavad oluliselt selles piirkonnas põhjavee kättesaadavust ja kvaliteeti. Ma küsisin mitu korda, miks riik seda osa ei jäta enda valitsemisalasse, väga selgelt. Tegelikult öeldakse kohalikule omavalitsusele sageli, et maa sees olev ressurss on riigi ressurss ja riik peab saama selle üle ise otsustada. Aga siis peab riik ka täielikult selle eest vastutama. Öeldi, et seda lahendatakse teisiti ja seda võib vabalt lihtsustada ka haldusmenetluses, olgugi et omavalitsusel puudub põhimõtteliselt igasugune sõnaõigus kaevanduse tekkimise üle, kui seda sundi Vabariigi Valitsuse poolt kasutatakse. 

Samas tuuakse välja, mis võib olla ka ju õigustatud, et ette sügavamaid kaeve puurida ei ole mõistlik. Aga kas see ikka on nii, selles ma päris kindel ei ole. Kui me teame, et kaevandused tulevad ja inimesed enda elamistesse puurkaeve rajavad, siis äkki ikkagi teatud piirkondades ongi mõistlik juba ette anda tingimused, et see puurkaev peabki sügavam olema. Kas selleks tullakse riigi poolt või selle kaevandaja poolt appi, on eriküsimus. 

Nii et paraku ei loo see eelnõu selgust, vaid pigem halvendab ilmselt paljudes majapidamistes vee‑ ja elukvaliteeti. Isamaa fraktsioon teeb ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku, halduskoostöö seaduse ja veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 531 teine lugemine katkestada. Aitäh!

Igor Taro, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid, Riigikogu liikmed! Eelkõneleja praegu avalikkust omajagu eksitas, kuna see eelnõu ei tegele puurimismeetoditega. See eelnõu annab vastutavale ministrile volitusnormi kinnitada määrus, kus võimalikud puurimismeetodid kindlaks määratakse. See ei ole tõepoolest selle saali ega ka Riigikogu otsus, kuigi see on oluline teema, mille üle arutleda. 

See on suurepärane eelnõu. See eelnõu tegeleb kolme asjaga. Selle eelnõu tulemusel jääb ära ehitusloa taotluse topeltkontroll puuraukude tegemisel, väheneb Keskkonnaameti töökoormus ja lüheneb puurkaevu ehitusloa taotlemise aeg. Ehk me saame selle eelnõuga kolm võitu: võidab ettevõtja, me võidame bürokraatiamahu vähenemise pealt ja võidab ka see inimene, keda vähem vintsutatakse. 

Isamaa on siin hetkel näidanud oma tõelist palet, võideldes bürokraatia vähendamise vastu ehk toetades seda, et bürokraatiat oleks rohkem. Niimoodi me võitlemegi bürokraatia vastu, kui me vähendame topeltkontrolli, kui me võtame riigiametitelt ära kohustust asju täiendavalt kooskõlastada. 

Puurimismeetodi teema vajab põhjalikku kaalumist, aga mitte selle eelnõu raames. Seda tehakse siis, kui vastutav minister hakkab tegelema määruse koostamisega. Siis tuleb tõesti põhjalikult kaaluda, kas ühte puurimismeetodit tasub keelustada või mitte. Me rääkisime ka keskkonnakomisjoni istungil, et võib-olla ei ole kõige mõistlikum ühte puurimismeetodit lausaliselt keelustada. See sõnum peaks siin saalis täna kõlama, sest on väga palju juhtumeid, kui seda puurimismeetodit võib kasutada, see on soodsam võimalus ja tagab soodsama puurkaevu inimestele, kellel seda on vaja. See ei ole antud eelnõu protsessis relevantne, see ei ole argument, miks seda eelnõu tagasi lükata, sest see eelnõu tegeleb hoopis bürokraatia vähendamisega. Kui me ainult selliste eelnõudega siin Riigikogus tegeleksime, siis meil ei oleks mõtet enam arutada, milline on aasta parim seadus, sest kõik seadused, mis tuleksid Riigikogust, oleksid ühtmoodi kõige paremad seadused. 

Mis puudutab piirangute ja kontrollide vohamist, siis ettevõtjad, põllumehed, kõik, kes aitavad siin riigis leiba lauale tuua, on ammu tunnetanud, et need pärsivad meie majandust, pärsivad meie konkurentsivõimet. Küsimus ei ole ainult selles, et need pärsivad Eesti konkurentsivõimet, vaid need pärsivad tegelikkuses Euroopas tervikuna kogu Euroopa konkurentsivõimet. Me oleme läinud meeletu ülereguleerimise teed ja me peaks kõikide vahenditega selle vastu võitlema. Meil oleks vaja rohkem selliseid eelnõusid, mis bürokraatiat ja regulatsioone vähendavad, mis muudavad kõiki asju lihtsamaks, lühemaks, kiiremaks, odavamaks. Ma ütlen, et see eelnõu aitab sellele kaasa, mitte ei takista seda. 

Mul on tõesti kummaline kuulata, kui siin esineb sellise fraktsiooni liige, kes, ütleme, oponeerib sellele eesmärgile, väites, et avalik sektor peabki olemuslikult olema kulukas, hästi jäme, eks ole, ja kohmakas, sest ta lihtsalt peabki selline olema. 

Palun mulle lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

Tõepoolest, kui sul ei ole fraktsioonis mitte ühtegi inimest, kes oleks elu sees erasektoris [töötanud], siis ongi raske aru saada, et kodaniku silmis peab riik olema kallis küll tema südamele, aga mitte kulukas tema rahakotile. Tõepoolest, meil on olnud varasemas valitsuskoalitsiooni koosluses keeruline seda selgitada, aga ma usun, et nüüd võtavad asjad pöörde paremuse poole. Kõige kohta, mis puudutab bürokraatiat ja regulatsioonide vähendamist, ma ütlen, et me ei soovi mitte mootorsaagi, vaid sooviks öelda: "Kirvest! Andke mulle kirvest!" Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Jüri Jaansoni.

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea kolleegi Metsoja jutt siin puldis sundis mind korraks siia tagasi pöörduma. Tõepoolest vastab tõele tema jutt, et me komisjonis käsitlesime teemat väga põhjalikult ja väga terviklikult. Seda just tulenevalt ettevõtjate murest, kes seoses bürokraatia vähendamisega ei saanud täpselt aru, mis siis on lubatud ja mis ei ole lubatud. Seetõttu toodi välja ka neid probleeme, mida on lahatud põhjaveekomisjonis ja mida on lahatud ministeeriumides. Meil endil oli see väga praktiline ja eluline [kogemus], kui me nende probleemidega tuttavaks saime. 

Kolleeg siin puldis ei arvestanud või püüdis nagu kõigega ühte punti panna siiski seda, et me seda lahendust käsitleme õigusaktide erinevatel tasanditel. Selle seaduseelnõu eesmärk on ikkagi bürokraatia vähendamine ja siin me anname ministrile, ministeeriumile, volitusnormi panna paika kõik puurkaevu ja ‑augu rajamise tingimused, kaasa arvatud puurimismeetodid, et millised puurimismeetodid on lubatud ja millised mitte. See ei ole, rõhutan veel kord, selle seaduseelnõu teema. Selle seaduseelnõu teema on ikkagi ettevõtjate mure lahendamine. 

Teine teema, mis siin juurde tuli, on kaevandused ja nendega seonduvad regulatsioonid. Täpselt samamoodi: need ei puutu siia, sest kaevanduste rajamisel peavad kaevanduse omanikud ise arvestama, milline see keskkond on ja millised on rajatud puurkaevud. Vajaduse korral tuleb neid puurkaeve ümber teha just kaevanduse omanikel. 

Lõpetuseks rõhutan veel kord seda, mida ma ka oma ettekandes ütlesin, et meie komisjoni arutelul, kus olid ka huvigrupid, tõi just omanike keskliidu esindaja välja oma toetava seisukoha: puurkaevude rajajatele on see eelnõu väga kasulik, sest ta tõenäoliselt muudab ka inimestele kergemaks nende puurkaevude nii-öelda bürokraatiaga tegelemise. Inimestel on palju lihtsam suhelda kohaliku omavalitsusega, nad ei pea lisaks topelt suhtlema Keskkonnaametiga. Aitäh!

Suur tänu! Andres Metsoja, ma täpsustan. Teil oli enne soov vastusõnavõtuks. (Andres Metsoja täpsustab saalist.) Iseenda nimel, selge. Ei, ma lihtsalt enne nägin, et teil oli sõnavõtusoov, siis te võtsite selle maha ja esitasite kõnesoovi. Selge. Aga palun siis Riigikogu kõnetooli kolleeg Andres Metsoja. Palun!

Aitäh veel kord! Head kolleegid ajendasid ka mind uuesti siia pulti tulema, nende sihukesed kirgi kütvad kõned halduskoormuse vähendamise teemal. Keegi ei ole halduskoormuse vähendamise vastu, aga halduskoormuse vähendamine peab alati olema proportsionaalne. Tegelikult peaks halduskoormuse vähendamine tooma kasu just nimelt nendele, kes nende loamenetlustega [tegelevad]. Ehk sellele, kes soovib endale kaevu rajada, peab see olema väga selge, ta peab saama aru, mis see maksab, ettevõtjale peab see olema selge ja tegelikult täpselt samamoodi peab see olema loa menetlejale otsast lõpuni selge, et vältida hilisemaid vaidlusi. 

Ma soovitan päriselt lugeda protokolle, mis keskkonnakomisjoni istungitest on tehtud. Ma toon [näiteks] ühe väikese lõigu. Palju on räägitud, et ettevõtjad vajavad selgust, koostöö ettevõtjatega on tähtis, fraktsioonides inimesed ei mõista ettevõtjaid ja nii edasi. 

Tegelikult on nõnda, et Igor Taro ütles ise komisjoni istungil, et ettevõtted soovivad pikemat jõustumistähtaega, kuna hajaasustusprogrammi pakkumisvoor lõpeb 31. märtsil ning töid saab teha kuni poolteist aastat, mistõttu nõutavad muudatused ja lisainvesteeringud pikendavad tööde ajakava. Kersti Türk ministeeriumist sõnas, et ettevõtetel on võimalus kasutada erinevaid puurmasinaid. 

Vaadake, head kolleegid, mis kindlust me kellele ja kuidas anname! Me tahame muutust ellu kutsuda, samal ajal on riik loonud mehhanismi. Inimesed taotlevad toetust kohalikust omavalitsusest. Omavalitsus paneb ühe osa, riik teise osa ja kolmanda osa paneb taotleja ise. Lõpptulemusena peab ettevõtja pakkuma seda teenust, poolteist aastat on võimalik tal seda teha. Aga sellest protokollist võib väga selgelt välja lugeda, et seesama põhjaveekomisjon ütleb ära, et ODEX-meetod ei ole edaspidi lubatud. 

Me võime tõsta käed üles ja öelda, et see siin on seaduseelnõu menetlus ja see [eelmainitu] ei puutu praegu asjasse, sest seda tehakse alamaktiga. Aga kui õiguskantsler tuleb meile siia pulti, siis ta ütleb alati, et seadusandja peab olema põhjalik ja hindama kõiki aspekte. Miks me seda ei tee? Miks me läheme täna justkui sellise haldusmenetluse nii-öelda varju, et keegi tahab siin takistada kiiremat haldusmenetlust ja keegi tahab soodustada? See pole üldse selle teema sisu. 

Päeva lõpuks me võime rääkida, et omavalitsust peab usaldama, peabki usaldama, aga alles hiljuti me ütlesime, et maamaksu tuleb tõsta minimaalselt 10% aastas. Ei, seal ei või olla mingisugust omavalitsuse enda arusaama, kui palju ta tahaks maamaksu tõsta või kas ta üldse tahaks tõsta. Ei, lävend on 10% aastas. 

Vabandust, aga palju on kahepalgelisust. Räägime ikka asjadest õigesti. Selle menetluse jooksul, mis komisjonis oli ja mis oligi väga asjakohane, väga põhjalik, öeldi välja väga mitmeid põhimõtteid. Ma arvan, et saalil on õigus seda teada, ettevõtjatel on õigus seda teada ja kohalikul omavalitsusel, kui ta alustab seda menetlust, kui ta saabki selle õiguse, on täpselt samamoodi õigus seda teada. Nii et [tegutsegem] läbipaistvalt ja ärgem loogem mingit loori, nagu siin oleks meeletud toetajad ja vastased. Lihtsalt asi peab olema selge. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Nüüd ma näen, et kõnesoov on Igor Tarol. Ma pean siiski täpsustama, ka stenogrammi huvides, kelle nimel see sõnavõtt praegu aset leiab. Meil on väga selge reegel, et sõna võivad võtta Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Igor Taro, palun täpsustage! (Igor Taro täpsustab saalist.) Iseenda nimel. Hästi! Aga siis, Igor Taro, palun, samasuguse sätte alusel Riigikogu kõnetoolist. Palun! 

Aitäh, hea juhataja!

Ma teen väikese täpsustuse. Eelmine sõnavõtt siit Riigikogu kõnetoolist Igor Tarolt oli fraktsiooni nimel ja nüüd ta räägib iseenda nimel.

Aitäh, hea juhataja! Austatud Riigikogu! Iseenda nimel soovin öelda, head Isamaa fraktsiooni esindajad, et kui te toetate jätkuvat bürokraatia vohamist, keerulisemaid regulatsioone ja topeltkontrolli, siis jätke oma tagasilükkamise palve sisse. Kui te ei toeta bürokraatiat, siis võtke see palun tagasi. Sellepärast et puurimismeetodi teema ei puutu antud eelnõu puhul asjasse. Aitäh!

Suur tänu! Jüri Jaansoni seisukohti mainiti. (Hääl saalist.) Seega on soov vastusõnavõtuks? Ei ole? (Hääl saalist.) Kuidas? Ma korra täpsustan: te võtsite eelnevalt sõna fraktsiooni nimel ja nüüd soovite võtta sõna iseenda nimel puldist. Selge. Siis Riigikogu kõnetoolist, Riigikogu liige Jüri Jaanson, palun! (Jüri Jaanson täpsustab.) Jah, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea kolleeg! Pöördun samamoodi siia veel kord tagasi, et välja tuua üks aspekt. Isamaa on nüüd esitanud katkestamise ettepaneku, aga samas ei tulnud [Isamaa esindaja] jutust mitte kuidagi välja see seisukoht, mida nad selle katkestamise ettepaneku abil tegelikult sooviksid eelnõus paremaks teha. Siin on korduvalt rõhutatud ühte lihtsat asja. Sellest terviklikust teemast me saame eelnõu raames lahendada ainult ühe osa, selle osa, mis annab volitusnormi ministeeriumile ja ministrile. Seal saab selle teemaga juba edasi tegeleda. 

Tõsi on see, et põhjaveekomisjon on mitmel korral koos käinud, seda teemat arutanud ja leidnud, et üks puurimismeetod on Eesti kontekstis sobimatu. Ta on selle välja toonud, ta on selle välja toonud ka komisjonis. Veel kordan, et komisjoni liikmed on väga huvitatud kogu selle teema terviklikust valdamisest ja seetõttu käsitlesime teemat komisjoni istungil terviklikuna. 

Aga need katkestamise ettepaneku põhjused kuuluvad just selle alamakti ehk ministeeriumi määruse valdkonda. Neid ei saa reguleerida siin ega pea reguleerima siin ka seaduse raames. Seetõttu jääb täiesti arusaamatuks selle katkestamise eesmärk. Aitäh!

Suur tänu! Head kolleegid, mul on väike palve, mis on seotud fraktsioonide sõnavõttudega. Kui te tulete Riigikogu kõnetooli fraktsiooni nimel sõna võtma, siis öelge palun kohe sõnavõtu alguses, et see sõnavõtt on fraktsiooni nimel. Vastasel juhul on väga keeruline jälgida seda, millal esinetakse iseenda nimel ja millal fraktsiooni nimel. Alati, kui te tulete fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli esinema, siis palun märkige see ka ära, et me saaksime siin järge pidada. 

Aga läheme läbirääkimistega edasi. Palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Urmas Reinsalu. Palun! (Kõneleja küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega.

Mina esinen siin puldis kui Eesti Vabariigi nõudlik kodanik, härra Riigikogu esimees.

Te olete siin kui Riigikogu liige.

Jah, aga te palusite täpsustada, kas fraktsiooni nimel või …

Fraktsiooni nimel on kõne juba peetud. Nüüd te esinete siin Riigikogu liikme Urmas Reinsaluna. Palun!

Aga see on tehnilise iseloomuga, kõrvaline …

See on täpsustus.

Jah. Sisust. Sisu on selline, et asju tuleb teha õigesti. Selgelt on märkinud ettevõtjate esindajad, et selle seaduse rakendamise korral – nagu on olnud ka eelnõu algataja, Vabariigi Valitsuse intensioon – olukord halveneb väga olulises ja praktilises küsimuses, mida puudutas asjatundlikult härra Metsoja. Meie ettepanek on, et see katkestataks, selle seaduseelnõu [teine lugemine]. Mitte et me oleksime kuidagi vastu nende probleemide [lahendamisele], mis peaks regulatiivset koormust vähendama, puhtobjektiivselt. Aga ühes olulises praktilises asjas toob see [eelnõu] kaasa mitte lihtsalt abstraktselt bürokraatia kasvu, vaid inimestele, kes seda vastavat teenust vajavad, ka olulise hinnatõusu. Te olite võimetu andma selle kohta relevantseid seisukohti komisjoni tasemel, ammugi veel praegu siin täiskogu menetluses. Meie ettepanek on konkreetne: me katkestame selle seaduseelnõu [teise lugemise], viime [eelnõusse] sisse sellist tüüpi formuleeringu, mis takistab valitsusel oma kavatsust ellu viia, ja saame selle seaduse vastu võtta rahulikult, sisulise kvaliteediga, ilma venitusteta. 

Nüüd laiemalt bürokraatiast. Tõepoolest, kõlanud on väga palju sõnavahtu. Aga vaatame asjadele reaalselt otsa. 11. [märtsil], härra Taro, tegi teie partei esinaine meediakanalites avalduse, et Keskkonnaamet Eesti Vabariigis suletakse. Ma palusin täna hommikul [riigi]eelarve kontrolli [eri]komisjoni istungil selgitusi Kliimaministeeriumi esindajatelt sellise radikaalse bürokraatia ja regulatiivsuse vähendamise kavatsuse kohta. Kliimaministeeriumi esindajad informeerisid, et Vabariigi Valitsusel on kavatsus, või õigemini, Kliimaministeeriumil on hoopis vastupidine kavatsus Keskkonnaameti pädevusi ja tsentraliseerivat rolli suurendada. Sellekohane seaduseelnõu on ettevalmistamisel ja Kliimaministeeriumi esindajate kinnitusel see allkirjastatakse täna. Minu küsimuse peale, mida tähendab siis riigi poliitilisse juhtkonda kuuluva inimese avaldus, et Keskkonnaamet suletakse, oli ministeeriumi esindaja ühemõtteline selgitus, et niisugust juhist ei ole antud, vaid vastupidi, neid pädevusi kavatsetakse hoopis, tuleb välja, kasvatada. Küsimuse peale, millele siis omistada seda väidet, et lubatakse Keskkonnaamet sulgeda, et vähendada bürokraatiat, oli selgitus, et võib-olla poliitiline juhtkond kavatseb Keskkonnaameti ümber nimetada. Teisisõnu, hakata seda nimetama mingi muu nimega ja demonstreerida seda kui bürokraatia vähendamist, aga praktilises tegevuses tuleb välja, et need initsiatiivid, millega tegeletakse, on hoopis teistsuguse iseloomuga. 

Teine teema. Teie senises kahekolmandikulise kattega koalitsioonis on üks keskseid novaatorlikke projekte, mis puudutab bürokraatiat, palju laiem projekt, mis tähendab, et kogu Eesti ressursipõhine majandamine [kirjutatakse] plaanimajanduslikult kliimaseadusesse. Nagu meile on teada antud – [see selgus] samuti teie partei esinaise kirjeldatud mõttekäigust –, kliimaseadusega kavatsetakse edasi minna. Nii palju siis baasväidetest, mis puudutavad bürokraatiat. 

Eelmise aasta sügisel siin parlamendis hääletas toonane võimuliit nagu üks mees ja üks naine kestlikkusaruannete auditeerimise süsteemi kehtestamise poolt, mille tulemusena Eesti ettevõtjad saavad aastas halduskoormust – te ei olnud võimelised isegi relevantselt hindama, mis selle mõju on – suurusjärgus üle 30 miljoni euro. Vastab ju tõele, härra Taro, see informatsioon on täna meie käsutuses. Isamaa hääletas sellele vastu ja kutsus üles mitte tegelema mõttetustega. Näete, kui lihtne see on: mitte tegelema mõttetustega. Esmane käsitlus on see, et tuleks korrastada lihtsalt mõtlemist. Nüüd te olete deklareerinud, et olete valmis kaaluma selle edasilükkamist või vabatahtlikuks muutmist. Te püüate viga parandada, ja see ei ole mitte etteheide. See on tegelikult eraldivõetuna ju positiivne märk. Kuid paraku nende sõnade ja tegude lahknevus, mida on siin saalis selle parlamendikoosseisu ajal nii teie saadikurühm kui ka teised võimuliitu kuulunud saadikurühmad avalikkusele demonstreerinud, ei anna usalduse kapitali. Ei anna usalduse kapitali see, kui esitada sellises kõrgstiilis süüstavaid väiteid Isamaa kohta, ega anna usalduse kapitali ka Eesti ühiskonnale see, [kui te väidate,] et tõepoolest, varem teie sõnad ja teod ei läinud kokku, aga nüüd te kavatsete oma hoiakut korrigeerida. See on väga tõsine probleem. Poliitiline usalduskriis paraku Eestis jätkub. 

Nii et kokkuvõttes, mõistlik üleskutse on siin teile, härra Taro, et võtke julgus kokku ja katkestame selle eelnõu [teise lugemise], viime [eelnõusse] sisse muudatusettepaneku, mis vastab ühiskonna praktilistele huvidele, ja võtame selle seaduse juba ühisel jõul ja nõul lõpptekstina vastu. Niisugune konkreetne, aus ja sõbrakäega tehtud vastupakkumine, eks ole. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, aga Igor Taro nime tõepoolest mainiti selles viimases sõnavõtus. Seega on võimalik vastusõnavõtt koha pealt. Igor Taro, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Tõepoolest, härra Reinsalu on siin tegelenud mingisuguste väljamõeldiste levitamisega. Keegi ei ole kunagi rääkinud Keskkonnaameti täielikust ärakaotamisest, vaid bürokraatia vähendamisest. Antud eelnõu puhul Isamaa tõepoolest võitleb topeltkontrolli kaotamisega, Isamaa võitleb Keskkonnaameti töömahu vähendamisega, Isamaa võitleb ehitusloa taotlemise aja lühendamisega. Selles ei ole midagi imelikku. Möödunud aastal Isamaa võitles [hiljem] aasta parimaks seaduseks tunnistatud eelnõuga, mis parandas inimeste jaoks autoromudest lahtisaamise protseduuri, muutis selle oluliselt odavamaks, muutis selle olulisemalt lühemaks ja lihtsamaks, vähendades bürokraatiat. Isamaa leidis, et president ei oleks tohtinud seda välja kuulutada. Ja mis me teada saime? Tegu oli väga hea seadusega, eelmise aasta parima seadusega. Mina ei saa aru, miks Isamaa kogu aeg väga heade seaduste vastu võitleb. Aitäh!

Nii, head kolleegid, rohkem kõnesoove ei ole. Ma sulgen läbirääkimised. Urmas Reinsalu tahtis vastusõnavõttu, aga vastusõnavõtule vastusõnavõttu võtta ei ole võimalik. Urmas Reinsalu, kui teil on tõepoolest küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, siis ma [luban seda]. Aga kui te tahate protseduurilise küsimuse abil vastusõnavõttu esitada, siis ma ei saa seda [lubada]. Urmas Reinsalu, kas teil on protseduuriline küsimus?

Jah, ma mõistan, ka teil on kimbatus, Eesti 200 …

Ei, mul ei ole kimbatust, mul on olemas RKKTS, mille alusel me siin praegu istungit peame.

Arusaadav. Aga ma esitan teile küsimuse nõudliku kodaniku platvormilt.

Kui see on istungi läbiviimise protseduuri kohta, siis palun!

Jaa. Istungi läbiviimise protseduur teie tõlgenduse järgi ei võimalda mul vastata vastusõnavõtuga härra Taro väitele, otsekui mina oleksin valetanud, et 11. märtsil ei väitnud proua Kristina Kallas, et ta kavatseb sulgeda Keskkonnaameti.

Ei, see … Jah.

Ma tsiteerin. Vikerraadios ütles proua Kristina Kallas (Juhataja naerab.): "Mingid ametid tuleb kas totaalselt ümber struktureerida või siis täiesti kinni panna."

Hästi! Aga, Urmas Reinsalu, see on juba vastusõnavõtt.

"Ma toon näiteks Keskkonnaameti."

Ma ei saa protseduuriliselt sellega nõustuda.

Tsitaadi lõpp. 

Ei, ma ei nõustu sellega. 

See oli otsene tsitaat teie partei esinaiselt …

Midagi teha ei ole. Vastusõnavõtule vastusõnavõtuga reageerida ei saa. Te kasutasite praegu protseduurilist küsimust selleks, et vastata Igor Tarole. Aga sellist võimalust RKKTS ette ei näe. Me võime kunagi pikalt ja põhjalikult arutleda selle üle, milliseid muutusi RKKTS veel vajab ja kui mitu korda on võimalik vastusõnavõttu esitada. Aga vastusõnavõtule vastusõnavõtuga vastata ei saa. Ei ole lihtsalt võimalik, et me aktsepteerime seda, et protseduurilise küsimuse raames on võimalik esitada vastusõnavõtte. See ei ole lihtsalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse mõte.  

Nii. Head kolleegid, me oleme sulgenud läbirääkimised ja oleme jõudnud eelnõu 531 muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Selle eelnõu kohta on esitatud kaks muudatusettepanekut. Neist esimese on esitanud keskkonnakomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Teise muudatusettepaneku on esitanud samuti keskkonnakomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on samuti arvestada täielikult. Me oleme eelnõu 531 muudatusettepanekud läbi vaadanud. 

Nii, head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 531 teine lugemine lõpetada. Aga istungi juhatajale on laekunud ettepanek. Isamaa fraktsioon teeb ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku, halduskoostöö seaduse ja veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 531 teine lugemine katkestada. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku, halduskoostöö seaduse ja veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 531 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 14 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 531 teine lugemine on lõpetatud.  

Head kolleegid! Tänane viies päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 549 teine lugemine. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni esimehe Jaak Aabi. Palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teise lugemise ettevalmistamine oli majanduskomisjoni istungitel arutelul 10. ja 11. märtsil käesoleval aastal. Riigikogust muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei laekunud. Kaasamise käigus laekus üks ettepanek seoses sadama lisateenustega, mida me ühel istungil koos ministeeriumi esindajatega pikemalt käsitlesime. 

Koos käis ka komisjoni töörühm, kus eelnõu algatajate esindajatega vaadati üle ministeeriumist laekunud ettepanekud. Muudatusettepanekute loetelus on põhimõtteliselt ettepanekud, mis on tulnud ministeeriumist ja mis on esitatud majanduskomisjoni poolt. Kõik muudatusettepanekud on saanud ka majanduskomisjonilt otsuse arvestada neid täielikult. 

10. märtsi istungil tehti ka menetluslikud otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. märtsil. Teiseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Kolmandaks, kui teine lugemine lõpetatakse, on ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 26. märtsil 2025. Kõik need otsused tehti konsensusega. 

Nüüd veidi ka sellest, mis oli arutelul 11. märtsi majanduskomisjoni istungil. Nimelt, ühe muudatusettepaneku sõnastus tekitas küsimusi. Tegu on sadamaseaduse muutmise ettepanekuga ning juttu on seal sadamateenusest ja sadama lisateenusest. Seni seaduses lisateenust ei olnud mainitud, aga huvigrupid on soovinud, et see lisateenuse mõiste oleks sadamateenuse kõrval seaduses olemas. Arutelu oli selle üle, kas ja kuidas selle lisateenuste nimekirja peaks kehtestama või seda muutma. Siin leiti konsensuslikult, et seaduses on volitus ja minister saab määrusega selle teenuste loetelu kehtestada ja saab vajaduse korral seda ka muuta, sest aeg muutub ja neid lisateenuseid võib juurde tulla.

Menetluslikud otsused ma juba ütlesin. Lühidalt on see kõik. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised.

Asume eelnõu 549 muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Kokku on esitatud 25 muudatusettepanekut. Nii, katsume need kiiresti läbi vaadata. Esimene muudatusettepanek, esitanud juhtivkomisjon, majanduskomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Neljas muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Viies muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kuues muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Seitsmes muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Samuti ka kaheksas muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Üheksas muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, arvestada täielikult. Kümnes muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, arvestada täielikult. 11. muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, arvestada täielikult. 12. muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 13. muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 14. muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 15. muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 16. muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 17. muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 18. muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 19. muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 20. muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 21. muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 22. muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 23. muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 24. muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 25. muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Me oleme kõik 25 muudatusettepanekut läbi vaadanud. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 549 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Oleme jõudnud tänase viimase päevakorrapunktini: Riigikogu liikme Kalle Grünthali algatatud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 563 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Kalle Grünthali. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud hea Eestimaa rahvas ja eelkõige reservväelased! Tean, et sõnum selle eelnõu kohta, mis puudutab reservväelastele õppekogunemisel [osalemise aja eest] makstava tasu suurust, on juba levinud. Meeldetuletuseks ka kõigile koalitsioonisaadikutele: teid jälgivad tuhanded silmapaarid, [et näha,] kuidas te hoolite Eesti kaitsevõimest, aga eelkõige nendest meestest, kes peavad kriisiolukorras esimesena minema oma elu hinnaga Eestimaad kaitsma. 

Viimastel päevadel on väga palju räägitud sellest, et Reformierakond koos kaitseminister Hanno Pevkuriga ei ole piisavalt hästi [taganud] Eesti kaitsevõimet, mis puudutab sõjatehnika hankimist. Ka tänane eelnõu on väga valus näide selle kohta, lisaks sellele probleemile, mille kaitseminister on püstitanud, või õigemini mitte püstitanud, vaid jätnud [lahendamata]. 

Eelnõu sai alguse sellest, et mulle kirjutasid väga paljud reservväelased. Ilustama ei hakka ma midagi, ma loen teile ette külma, karmi ja otsekohese sõnumi. 

19. aprillil 2024, see oli möödunud aastal, kirjutas üks reservist järgmise kirja. "Soovin teada, kelle kasuks töötab valitsus, kui saadab miljonid Ukrainasse, kuid ei suuda tagada vähemalt keskmise palgaga võrdset kompensatsiooni reservõppustes osalejatele. Palun selgitage, kuidas inimesed peavad ostma süüa, maksma krediidid ja liisingud, kui minna õppustele kolmeks nädalaks! 37 × 21, miinus maksud, kas see on okei? Viimati oli summat tõstetud 2018. aastal, kuus aastat tagasi. [See on tema kirjast. – K. G.] Samuti, miks diskrimineeritakse auastme pärast? Miks summa on erinev, kui raha kulutatakse eraelus ju? Kas valitsus arvab, et kompensatsioonisumma on kaasaegne ja motiveerib sõdureid?" Sellele kirjale ei vastanud mitte keegi. 

Järgmine kiri Kaitseministeeriumisse. "Tere! Kas oskate öelda, kuidas peab maksma eluasemelaenu ja muud krediiti, kui kompensatsioon on väiksem kui alampalk? Samuti te kirjutate, et maksmise suurus sõltub riigi rahalisest võimalusest. Ma küll näen, et miljonid lähevad toetusena muudele riikidele. Selge see, et raha on, aga kulutatakse mujale." Kiri saadeti samuti aprillikuus, möödunud aasta 23. aprillil. 

Kolmas kiri, möödunud aasta detsembrist. "Tere! Juhin tähelepanu sellele, et alates 2018. aastast ei ole reservistidel tõstetud kompensatsiooni, mis on endiselt 37 eurot. Lisaks sellele võetakse nende 37 euro pealt maksud, mistõttu summa, mida reservistid tegelikult kätte saavad, on veelgi väiksem. See summa ei ole kohandatud vastavalt elukalliduse tõusule ega muudatustele majanduses, mistõttu jääb see tänapäeva tingimustes ebapiisavaks." Ja lõppu kirjutas ta niimoodi: "Loodan, et sellele küsimusele leitakse kiiresti lahendus, arvestades, et riigikogulaste palk 2019. aastal oli 4900 eurot, nüüd, pärast indekseerimist, 5970 eurot ja 95 senti." Omalt poolt lisan, et uus indekseerimine ootab meid ees juba aprillis, kui meie palk veelgi tõuseb. 

Vaat selline on olukord. Ajendatuna nendestsamadest kirjadest esitasin ma eelnõu. Kaitseministri pädevuses on oma määrusega kehtestada reservistidele kompensatsioon, aga kaheksa aasta jooksul ei ole selles suunas tegelikult mitte ühtegi liigutust tehtud. Need sõdurid, kes käivad õppustel, on täiesti ära unustatud. 

Seetõttu, kuna minister midagi ette ei võta, ma esitasingi seadusemuudatuse eelnõu, mille kohaselt indekseeritakse iga-aastaselt reservväelastele õppekogunemisel osalemise aja eest makstavat toetust. Indekseerimise aluseks on seni kehtinud reservväelastele õppekogunemisel osalemise aja eest makstav toetus olenevalt ametikoha põhiliigist, mis korrutatakse koefitsiendiga 1,3. 

Milline on praegune olukord? Praegu on niimoodi, et sõdurile makstakse 37 eurot päevas, allohvitserile 40 eurot päevas ja ohvitserile 50 eurot päevas. Indekseerimise aluseks olnud seni õppekogunemisel osalemise aja eest makstav toetus korrutatakse 1,3‑ga. See on minu eelnõu eesmärk. Näiteks sõduri puhul korrutatakse see 37 eurot koefitsiendiga 1,3, mis teeb toetuse summaks 48,1 eurot. Väike tõus, aga see on esialgu. Allohvitserile [hakatakse maksma] vastavalt 52 eurot ja ohvitserile 65 eurot.

Ma käisin komisjonis seda eelnõu kaitsmas ja ma pean ütlema, et komisjon suhtus sellesse eelnõusse äärmiselt tõsiselt. Leiti, kas konsensuslikult või mitte, et tegelikult on Vabariigi Valitsus jätnud tegemata väga olulise töö. Kuid ühes asjas lugupeetud komisjoni liikmed siiski eksisid. Nad tõlgendasid minu esitatud seadus[eelnõu] natuke valesti, väites, et indekseerimist ei saa kohaldada, kuna siis läheb reservväelastele makstav rahaline kompensatsioon kosmilistesse kõrgustesse. Mõistan, et komisjoni liikmetel ei ole kõigil juriidilist eriharidust ja seetõttu, võib-olla lihtsustatud vormis, oli nende lähenemine isegi arusaadav. Tegelikult on indekseerimise aluseks seni kehtinud reservväelastele makstav tasu ehk praegune tasu. Iga-aastase tõusuga see mitte ei paisu nagu malelaua, ütleme, korrutiste arv, vaid igal aastal liidetakse juurde teatud kindel summa, milleks on iga-aastane tõus 233 eurot. 

Toon välja veel mõned numbrid. Sõdur, kes on õppekogunemisel, saab praegu 37 eurot päevas, aga tema kulu on 777 eurot. 37 eurot on tegelikult ju mõne hea töömehe tunnipalk. Igatahes ka siis, kui tunnipalk on kas või 5 eurot, jääb [see tasu] ikka alla sellele summale, mida makstakse tavaelus. Toetuse indekseerimisega tõuseks summa, mille sõdur saaks kätte, 777 euro pealt 1010 euroni. Kui edasi minna, siis kolmas aasta tõuseks 1243 euroni ja neljas aasta 1476 euroni. 

Ma arvan, et see summa ei ole suur ja indekseerimise kasutamine on õige, sest riigil on võlg nende meeste ees, kes on jätnud oma töö ja võimaliku sissetuleku palga näol ning läinud riigi ees oma kohust täitma. Arvestamata on jäetud asjaolu, et need mehed peavad maksma pärast kolmekuulist õppusel olemist liisinguid, maksma ära eluasemekulud, suutma täita enda ja ka pere igapäevaselt vajalikke rahalisi kohustusi. Nii et see summa ei ole suur. Iga-aastane kompensatsiooni tõus 233 eurot on praegust julgeolekuolukorda arvestades igati mõistlik. 

Asja akuutsus ilmneb ka sellest, et komisjonis selgus, et selle eelnõu ja selle kompensatsiooni asjus on algatanud menetluse ja arupärimise ka Eesti Vabariigi õiguskantsler. Nii et küsimus on terav. 

Mulle on täiesti arusaamatu see, et me küll soetame metalli tankide ja muu lahingutehnika näol, soetame laskemoona ja mõtleme riigikaitses ainult sellele kulutusele, aga nagu ütles möödunud nädala "Pealtnägijas" üks reservohvitser, kellel on hoopis teised probleemid – pean silmas posttraumaatilist stressi –, et metall ei liigu mitte kuskile, kui seal taga ei ole sõdureid, kes seda käsitsevad. Miks ta seda ütles? Jõuan varsti sellele lähemale.

Mis oli Kaitseministeeriumi vastus? See oli väga paatoslik. Aga ilusa jutu rikkus ära see tekst, mis on pärast "aga" ja mis tegelikult muudab eelneva tähtsusetuks. Nende seisukoht oli järgmine: "Toetame algatusi, mis tõstaks inimeste kaitsetahet [Ma rõhutan: algatusi, mis tõstaks inimeste kaitsetahet. – K. G.], sest väljaõpetatud, motiveeritud ning heas valmiduses olev reserv on üks Eesti kaitsevõime alustalasid." Selle üle ei ole vaidlust. Aga muidugi, selle lõigu lõpp oli halb: "Samas juhime tähelepanu, et reservväelaste toetuste suurendamisel tuleb säilitada terviklik vaade riigikaitsele – see hõlmab nii varustuse, relvastuse, väljaõppe kui ka inimressursiga seotud kulutuste tasakaalustatud planeerimist." 

Nende lahendus oli selline, et töötatakse välja uus arengukava aastateks 2026–2035, kus analüüsitakse võimalusi toetuse määra suurendada. Analüüsitakse võimalusi! Aga kui neid võimalusi ei ole või ei taheta leida, siis seda suurendamist ei toimu. Lõpptulemus on see, et selle vastuse põhjal [otsustades] nad praegu sellega eriti ei kiirusta. Üks põhjendus oli ka see, et kujundatakse terviklik ja strateegiliselt läbimõeldud lahendus reservväelaste toetuse süsteemi uuendamiseks, mis sobitub üldisesse riigikaitse rahastamise raamistikku. Mitte keegi ei küsi nendelt sõduritelt, kas neile see variant sobib. Ma julgen nende eest vastata, et see variant neile ei sobi. 

Rahandusministeerium teatas väga ülbelt, et kui ei ole teada rahastusallikat ja selle kulu suurust, siis nemad sellist reservistide toetuse suurendamist ei toeta. Sellele lausele, mis ma praegu ütlesin, pean vastama niimoodi, et selge see, reservistide arv on minule, kes ma ju ei oma kõrgema [tasemega] riigisaladuse luba, teadmata. Seetõttu saaksin ma ainult oletuslikult midagi välja pakkuda, aga seda ma ei tee. 

Teine küsimus: kus on katteallikad? Katteallikad on olemas. Ma ei hakka rääkima riigikaitsele eraldatud vahenditest, kusjuures siin lubatakse riigikaitsele kulutatavad summad tõsta 5%‑ni SKP‑st. Ma räägin nendest [allikatest], mis on olemas. Riigikontrolör tuvastas, et 2,6 miljardit on makstud mingisugustele MTÜ‑dele, ettevõtetele. Ma ei tea, millised need MTÜ‑d on, aga ma arvan, et sealt annaks selle summa ära võtta. MTÜ ei kaitse Eesti riiki, seda kaitseb Eesti sõdur. 

Kuna Kaitseministeerium viitas ka kaitsetahtele, siis ma tahaksin öelda, mis asi kaitsetahe tegelikult on. Kaitsetahe on, tsiteerides Mannerheimi, see, kui inimene soovib kaitsta seda riiki, kus tal on hea elada ja olla. Selline suhtumine, kui valitsus sisuliselt sülitab näkku reservväelastele, minu hinnangul ei tõsta kaitsetahet. See on pelgalt loosung, mida minister kannab dressipluusil: KAITSETAHE. Tegelikku kaitsetahet ei ole. 

Lõpetuseks ütleks veel sellise asja. Täna laekus informatsioon, et Hanno Pevkur oli käinud Riigikogus ja öelnud niimoodi, et nad kavatsevad reservistide kompensatsiooni tõsta 1. jaanuarist aastal 2026. See ei pruugi olla õige, aga võib olla õige. Aga nendel inimestel, kes lähevad õppustele, on seda raha vaja praegu ja kohe. Mina ei nõustu ministri sellise lahendusega. See tuleb ära teha kohe, homme-ülehomme, see ministri määrus. Reformierakonna valitsusel eesotsas Hanno Pevkuriga on võlg kõigi sõdurite ees. 

Ma palun seda eelnõu toetada. Sest vaadake korra, kui suur on teie palk, mis tõuseb iga indekseerimisega. Seda raha on tuhandetes. Mulle on mõistetamatu, kui te ei taha toetada neid, kes lähevad teie eest lahingusse verd valama. Aitäh! 

Suur tänu! Lugupeetud ettekandja, teile on ka küsimusi. Esimesena küsib kolleeg Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Aitäh, Kalle, selle eelnõu eest! Ma ei saa öelda, et see õigeaegne on, see oleks pidanud ammu siin olema. Aga siin ongi küsimus, et kuhu me oleme jõudnud. Miks me peame seda Riigikogus ajama, kui – ma ei tea, kas ma saan õigesti aru – seda oleks ka valitsuse otsusega olnud vaja teostada? Kaheksa aastat juba peaaegu, kui reservväelaste kompensatsioon ei ole muutunud – see on ikkagi ülipikk aeg.

Absoluutselt õigus, hea küsija. Praegune eelnõu – mis ma selle kohta ütlen? Parem hilja kui mitte kunagi. Tegelikult on see siiamaani olnud Reformierakonna valitsuse pädevuses. Ma natuke nüüd parandan, et mitte valitsuse otsusega, vaid kaitseministri määrusega oleks võimalik olnud seda teha. Seda võib teha kas või hommepäev. Ma ütlen, et Riigikogu teeb praegu ära kaitseministri tegemata töö. 

Kui te nüüd lubate, kuna see sõnum tänasest istungist on läinud väga laiali, siis ma võib-olla paar-kolm kommentaari ütlen selle küsimuse juurde. Üks inimene kirjutab, et see 37 eurot on väiksem raha, kui mõni töömees teenib tunnis. Teine parandab teda, et paljud töötavad 5‑eurose tunnitasuga. Nõus. Aga kui me korrutame 5 × 8, siis tuleb vist 40, eks ju. Ka see on suurem kui reservistile makstav 37‑eurone tasu, millest veel võetakse maha maksud. Minu meelest on väga märkimisväärne viimane kommentaar, mille ma ette loen: "Mul on hoopis küsimus, et mida meil siin Eestis veel kaitsta on." Minu meelest ei ole see lihtsalt küsimus, vaid sõnum sellele valitsusele. 

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Mul on väga hea meel, et te selle eelnõuga olete välja tulnud. See on elementaarne asi, mis tuleks ära teha. Mina imestan, miks Kaitseministeerium ja koalitsioon koonerdavad meie üksiksõduri pealt. Need summad on ju nii väikesed, millega neid motiveerida. Sellegipoolest ma küsin seda, kas tegelikult ei oleks kõige mõistlikum, et inimesele hüvitataks tema saamata jäänud palk sellel ajal, kui ta on teenistuses. Sellele võib muidugi ülempiiri panna, aga nii oleks ju mõistlik, sest ühele on 100 eurot see õige summa, teine kaotab reservõppekogunemise ajal juba tuhandeid eurosid ja tal on palju raskem sel puhul ka töölt ära tulla. Kuidas tunne on, milline oleks üleüldse õiglasem süsteem?

Väga õige märkus. Oletame, et inimene on tööl 2000–3000‑eurose palgaga. Ta on planeerinud oma elukorralduse selliselt, et on arvestanud välja kohustused panga ja liisingufirmade ees. Ta on planeerinud ära oma perekonna väljaminekud, ütleme, kodukulud. Peale selle peab inimesel olema reserv, et saada hakkama erakorraliste asjaolude ilmnemise korral perekonnas. Selge on see, et see summa, see 37 eurot päevas miinus maksud, ei anna sellele sõdurile mitte mingisugust abi. Ta läheb täitma oma kohust, sest tal on autunne, ta soovib Eesti Vabariiki kaitsta. Aga mina väidan vastu, et see valitsus, kes ei hooli oma sõduritest, oma elavjõust, nendest, kes reaalselt kaitsevad seda Eesti Vabariiki, see valitsus näitab üles hoolimatust nende inimeste suhtes. Kui riik tahab teenet, siis ta peab selle eest maksma väärilist tasu. Me oleme andnud oma raha igale poole: kolmandatele riikidele, Keeniasse interneti arendamiseks, Moldovasse, Gruusiasse. Ma ei tea, igale poole, eks ju, rääkimata Ukrainast, kuhu on läinud miljoneid, ma julgen öelda. Minu jaoks on see mõistetamatu. Kas siis Eesti sõdur ei vääri midagi? Tema on ju see, kes läheb vaenlasele vastu.

Aitäh! Meil on praegu väike probleem tablooga. Kas üleval ka ei ole pilti? Ei ole. Aga kuna praegu üritatakse neid pilte taastada ja mul on siin praegu kahe [küsija nimed] ees, Rene Kokk ja Meelis Kiili, ning mikrofonid töötavad, siis me võtame need küsimused ära, mis siin kirjas on. Kas on võimalik kirja panna või registreerida siia sõnavõtuna või küsimusena? (Hääl saalist.) Jaa, aga ole hea, pane "Sõna". Pane "Sõna", siis mina näen, mina näen.

Nii, praegu on kirjas Rene Kokk, Meelis Kiili ja Helle-Moonika Helme. Kõik, kes soovivad ennast veel registreerida küsimuste esitamiseks, pange ennast kirja, ma näen seda. Loodetavasti ekraanipilt tuleb tagasi. Me saame jätkata. Järgmine küsija on Rene Kokk. Palun!

Aitäh! No ma loodan, et tehnilised rikked ei ole kuidagi seotud selle eelnõuga, et see on juhus. Aga see teemapüstitus on väga õige, sest kui me vaatame, mida on teinud inflatsioon ja maksutõusud alates aastast 2018, lisaks veel see, et valitsus kaotas maksusoodustused küll eluasemelaenu intresside pealt, küll laste pealt, siis näeme, et olukord on päris tõsine. 

Ma võtsin Statistikaameti kodulehelt välja tarbijahinnakalkulaatori. Kui lüüa sinna sisse näiteks 50 eurot, ohvitseri päevatasu, siis täna peaks see [kalkulaatori järgi] olema 74 eurot, [eelnõus pakutu on isegi veel väiksem]. Ehk kindlasti on vaja sellega tegeleda ja kohe. Igapäevane elu on selline, et paljud mehed ütlevad, et neil ei ole võimalik õppustel osaleda, sest on kaotus palga mõttes. Vaadates seda, kuidas pere hakkama saaks, nad lihtsalt peavad tegema valikuid. 

Aga kuidas teile tundub, hea ettekandja, kuidas meil siin selle eelnõu menetlemisega edasi läheb? Millised on väljavaated, et me sellega edasi liigume?

Aitäh! Siin kõlas lause selle kohta, et loodame, et elektroonilised häired ei mõjuta selle eelnõu ettekandmise avalikustamist. Ju siis on kellegi kuri käsi siia vahele tulnud. Ma ei tea.  

Okei, see jutt, mis te rääkisite hinnatõusust, on absoluutselt õige. On ju avalikult välja öeldud, et aastas on inflatsioon kuskil 5%. See tähendab, et see 37 eurot päevas muutub sisuliselt olematuks.  

Mis puudutab selle eelnõu menetluskäiku, siis ma pean veel kord rõhutama, et riigikaitsekomisjonis võeti seda küsimust väga tõsiselt. Selle eest tänu kõigile komisjonis osalenutele! Mul ei ole neile etteheiteid. Küll aga võib siin olla juriidiline ebatäpsus selle normi tõlgendamisel, mida ma siin täna alguses seletasin: indekseerimise aluseks on võetud ikkagi praegu reservväelastele makstav tasu. See ei lähe hüppeliselt suuremaks nagu malelaua korrutis, 64 × 64.  

Mis edasi saab? Huvitav on see, et selle eelnõu arutelu käigus – ma ei hakka nimesid nimetama, kui tohib, praegu veel mitte – tehti mulle ettepanek, et ma võtaksin oma eelnõu tagasi, sest leitakse teine lahendus, suheldakse ministriga, peab midagi kähku ette võtma ja nii edasi ja nii edasi. Veel kummalisem ettepanek oli see, et lükata selle eelnõu arutelu üldse aprillikuusse ja et ma kaoksin siis kuskile ära ja oleks eelnõu arutamise võimatus. Ilmselgelt on, hea küsija, tegemist nii-öelda konnasilma peale astumisega, kui väljenduda rahvakeeli, sest see on valus. Kaitseväele relvastuse tellimisel on hetkelised või oletatavad puudujäägid, mille üle käib alles tuline sõnasõda, ja reservistide kompensatsiooni küsimus sellesama eelnõu näol lisab ju õli tulle Hanno Pevkuri tegemata töö osas.  

Tegelikult ei ole küsimus ainult Hanno Pevkuris. Küsimus on Reformierakonnas. Kuidas on selline asi üldse võimalikuks saanud? Kaheksa aastat mitte mingisugust liigutamist Eesti sõduri heaks! Me topime oma raha igale poole välismaale, aga ei mõtle sellele, et vahel on ka endal midagi vaja, selleks et olla tasemel ja kaitsta Eesti riiki.  

Rõhutan veel kord: muretsetud sõjatehnika ja laskemoon on ilma sõduriteta ainult seisev metall. Kui me ei väärtusta sõdurit, siis ei ole meil selle seisva metalliga midagi teha.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Meie suure saali tabloo on ka tagasi töös ja loodetavasti saame nüüd viperusteta jätkata. Järgmise küsimuse esitab kolleeg Meelis Kiili. Palun!

Lugupeetud esimees! Hea ettekandja! Teema on oluline ja tähtis, vajab kiiret ja õiglast lahendust. Aga kui ma ei eksi, omamata küll juristiharidust, siis tegemist ei ole vist mitte ministri määrusega, vaid Vabariigi Valitsuse määrusega. 

Minu küsimus on siiski hoopis tehnilist laadi. Küsimus on selles, et sa adresseerisid kogu aeg seda reservväelastele, et need mehed lähevad ja teevad. Reservväelaste seas on ka üsna palju naisi. Ma eeldan, et selle eelnõu reservväelaste osa katab ikka ka neid.

Mulle jäi see küsimus natukene arusaamatuks, sest ma ei kuulnud kogu lauseehitust. Aga ma püüan vastata.  

Selle eelnõu eesmärk on [muuta] reservteenistuses oldud aja eest makstava toetuse ulatust ja maksmise korda, mille kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. See on õige viide, mul on eelnõus õigesti kirjutatud. [Eesmärk] on indekseerida iga aasta reservväelastele õppekogunemisel osalemise aja eest makstavat toetust. See on täpne definitsioon. Vabandan lugupeetud küsija ees, kui mul olid siin keelelised äpardused. Ma arvan, et ma suutsin oma eksimuse ära parandada. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Kalle! Tõesti äärmiselt vajalik eelnõu. Aga me siin enne sinuga sellest rääkisime ja ma küsisin sinu käest niimoodi eraviisiliselt, mis see põhjus siis on, miks see tagasi lükati. Põhipõhjus on ikkagi see, et sa teed ettepaneku, et seda indekseerida, aga me teame, et igasugune indekseerimine on pinnuks silmas Reformierakonna eelarvepuritaanidele. Kogu aeg käib jutt, et ei ole raha ja ei saa ja indekseerimised tuleb võib-olla üldse ära kaotada. Isegi pensionide indekseerimise kallale minekust on siin juba juttu olnud. Kaitsekulutuste tõusu puhul räägitakse jälle samamoodi, kuidas me peame oma unistustest loobuma ja kõike-kõike kokku tõmbama. Aga paar päeva tagasi oli uudis, et valitsus soovib hakata indekseerima tuuleparkide omanike või arendajate tulusid. Kui nemad ei saa inflatsiooni tõttu oma kasumit kätte, siis nende tulusid peab hakkama indekseerima. Kas sa näed siinkohal silmakirjalikkust?

Kõigepealt, raha on Eesti riigil selleks olemas. Selleks on riigikontrolöri tuvastatud 2,6 miljardit – see oli vist see summa –, mis makstakse välja erinevatele MTÜ‑dele ja ettevõtetele. Kuni tänaseni ei ole vist täpselt tuvastatud isegi seda, mis ettevõtted need on ja mis alusel neile makstakse. Seda [katab] saladuseloor. Paneme nüüd kaalukausile, kumb on olulisem, kas mingisuguse MTÜ rahastus või raha kaitsevõime tugevdamiseks. Ilma kaitsetahte ja moraalita sõdur on küll mundris, aga ta ei ole selline, nagu ta peaks olema, kui ta tahaks kaitsta seda riiki, kus ta elab. Tema kaitseb riiki ainult siis, kui tal selles riigis on hea elada. 

Ma ei ole muidugi kursis sellega, mille kohta lugupeetud Rene Kokk eelnevalt küsis, et ei taheta enam kordusõppustele minna. Ma ei tea, kas selline protsess on võimalik, aga kindlasti on see võimalik arsti[tõendite] ja erinevate meetodite abil. Tegelikult on see hästi suur ja oluline küsimus Eesti kaitsevõime kohta. 

Mis puudutab tuuleparkide omanike [tulude] indekseerimist, mille kohta sa küsisid, siis ma esitan veel ühe kommentaari, mis seoses selle eelnõuga mulle saadeti: riik on nagu võrkturundajate püramiidskeem, mis töötab tegelike kasusaajate huvides, need on suurettevõtjad, nõndanimetatud supsutajad ja kõrgemad riigiametnikud. Sinu näide oli, et ei leita raha reservväelaste õppekogunemise jaoks, öeldakse, et see summa on suur, et see ei kõlba kuskile, aga samas tahetakse tuuleparkide omanike [huvides] teha mingisugust indekseerimist. See tegelikult kinnitab selle lihtsa – ma ei tea, kes ta on – töömehe või ütleme ikkagi, et sõduri, reservväelase mõttekäiku, et siin Eestis ei ole raha kasutamisega kõik korras. Mulle meeldis selles lauses just see, et tegemist on püramiidskeemiga, kus kasusaajad on mingisugused ettevõtted, kes toodavad relvi, need, kes müüvad relvi, aga lihtinimene, kes peab minema sõtta, peab nagunii minema, tema heaks ei ole vaja kulutust teha. 

Ma ei tea, kas kõik on seda [uudist] näinud, aga Ukrainas on juba selline tendents, et sõdureid, mehi, püütakse tänavalt lausa autodega, nad peatatakse kinni, topitakse autodesse, neid aetakse taga. Ma ei tahaks, et selline olukord tekiks ka Eestis. See oli vastus sellele küsimusele.

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma ikkagi arendan seda teemat edasi. Tõepoolest, me näeme, et raha liigub meil riigis praegu põhiliselt kahes suunas. Need on julgeolek ja rohepööre. Kõik teised peavad kokku tõmbama, oma unistustest loobuma ja mida iganes. Kusagile mujale raha ei jätku. Alati on see vastus, et raha ei ole ega tule. Julgeoleku puhul näen ma seda kurtmist küll, et raha ei ole, ja arutatakse, kust siis seda leidma peaks ja kõik. Aga mis puutub rohepöördesse, sellesse taastuvenergia arendamisse, siis no seal on raha alati nii palju, et jätkub. 2,6 miljardit taheti seal just ära jagada ja räägiti isegi 15–20 miljardist, mis meil on mõne eelseisva aasta jooksul sinna panna. Aga meile on ju öelnud ka julgeolekuasjatundjad, et meil ei jätku, kohe mitte mingil juhul ei jätku ressurssi kahes suunas jooksmiseks. Me peame ühest loobuma. Selge, julgeolekust me hetkel loobuda ei saa. Küll aga võiks loobuda sellest kohutavalt raiskavast rohepöördest ja taastuvenergeetika arendamisest. Me oleme ennegi öelnud, et kui võtta need miljardid …

Teie aeg, palun!

… taastuvenergeetika arendusest ja panna julgeolekusse, siis me oleksime väga hästi kaitstud ja jätkuks ka reservväelastele. On ju nii?

Aitäh küsimuse eest! Tegelikult ma väga kiidan teie mõttekäiku, sest kui on see väljund, et meil on vaja kulutada raha kahte kohta, kas rohepöördele ja tuuleenergiale või julgeolekule, siis iga vähimagi mõistusega inimene saab aru, et kõige olulisem küsimus on julgeolekusse panustamine. Sest mis mõtet on ehitada tuuleparke, kui sõjaolukorras ei ole meil raha, et neid kaitsta? Need ehitised langevad siis ju kõik vaenlase käsutusse. Nad ei pruugi neid isegi purustada, aga nad hakkavad kasutama meie investeeringuid. Selleks, et kaitsta – ma toon väga primitiivse näite – maja varga eest, ei pea mitte ehitama tuba ilusaks ja ehtima seda, vaid selleks tuleb osta maja uksele lukk, mida teine, võõras, lahti ei saa. Ma loodan, et ma suutsin teile vastata. 

Rene Kokk, palun!

Tänan! Ma tahtsin natuke täpsustada. Ei, ma ei öelnud enne, et reservväelased ei taha osaleda õppustel või reservõppekogunemistel. Seda ma pole täheldanud. Pigem nad väga hea meelega käivad ja panustavad riigikaitsesse. Aga probleem on lihtsalt selles, nagu ma enne ütlesin, et kui tarbijahinnaindeksi järgi [2018.] aastal said sa mingi teenuse või asja 1000 euro eest, siis sama asja saamiseks pead sa täna välja käima 1472 eurot. Probleem on lihtsalt selles, et inimesed peavad tegema valikuid, kas pere toimetulek või reservõppekogunemisel osalemine. Kui ettevõtja ka ei panusta või ei aita omalt poolt seda vahet kinni maksta, kui ka ettevõtjal ei ole võimalik panustada, siis tihti ongi see lugu, et see reservõppekogunemisele minna tahtev mees või naine peab tegema selle valiku ja jääma tööle edasi, et lihtsalt teenida raha. Ma tahtsin täpsustada, et kuidagi [valet muljet] ei jääks.

Kõik on väga õige, mis te rääkisite. Ma lihtsalt rääkisin, mis päriselus on. Ma kujutan ette, et võib-olla hakatakse nüüd Kaitseministeeriumis mõtlema välja sellist skeemi, millest on räägitud, et ettevõtjad peavad selle vahe kinni maksma. Mina leian, et see oleks äärmiselt alatu ja nahaalne käitumine, mis hävitaks meie ettevõtlust veelgi rohkem. See, kes tellib muusika, peab ka selle eest maksma. Väga õige, kui inimene peab tegema valiku, kas minna täitma oma kohust riigi ees, aga majanduslikku olukorda arvestades ei ole ta võimeline seda tegema, sest ta lihtsalt lõpetaks pankrotiga, siis ta hakkab otsima – see on päriselu – ikkagi võimalusi, et sellest õppekogunemisest kõrvale hiilida. Arstitõendid, komandeeringud ja kõik muud asjad. Mina ei ole selle asja propageerija, küll aga räägin ma seda, mis tegelikult võib toimuda.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Eelnõu on minu arust igati vajalik ja ma olen valmis seda toetama. Aga mul on lihtsalt küsimus, kas seda ei saaks kuidagi sõbralikumas vormis ja ilma kogu ühiskonda tülli ajamata menetleda. Eriti tegi haiget see Ukraina tänaval [toimuva] kirjeldus. Mõelge selle peale, et üks riik püüab kõigest väest oma vabadust kaitsta. Ja siis seda kõike nii kirjeldada! Aga see selleks.

Aitäh! Ma jäin esialgu mõtlema, kus ma viisakast vormist olen väljunud. Ma mõtlesin, et ma olen midagi väga kohatut öelnud, kuigi oma arust olen püüdnud säilitada hästi korrektset stiili.  

Ühes asjas ma teiega, lugupeetud küsija, ei nõustu. Kui sellised probleemid on olemas, siis me peame nendest rääkima, aga mitte peitma pead liiva alla. Kui need probleemid on olemas, siis tekib kõigepealt küsimus, miks see niimoodi toimub. Mispärast aetakse Ukraina tänavate peal neid mehi taga? Järelikult on kaitsetahte ja moraaliga ka seal midagi viltu. Ma arvan, et ma ei öelnud midagi ebakorrektset ega halba. Kui kuningas on alasti, siis me ka räägime sellest, et ta on alasti, mitte ei räägi sellest, kui ilusad riided tal on, läbipaistvad.

Anti Poolamets, palun!

Ei saa mina ka jätta Anti Allase jutule repliiki tegemata. Ettekandja rääkis väga sisukalt, et selleks, et sellist olukorda ei tekiks, peab sõdureid motiveerima mitmel moel, ja kui me tahame luua maailma parimat reservteenistust, maailma parimat ajateenistust, siis me peame olema igas punktis head. Anti Allas, teie koalitsioon on siin kümneid tuhandeid Ukraina väejooksikuid poputanud, ahju peal hoidnud. Alles tulin kohvikust, kus täiseas mehed Ukrainast itsitasid ja aelesid siin Eesti memmede [raha] peal. Häbi ka ei ole! See ongi desertööride poputamine, see ongi reaalsusest irdumine! 10 000! Terve diviis on siin hoiul, häbi peaks olema!

Aga ma tahtsin küsida seda. Kas ei ole siis olukord selline, et tegelikult on personaliprobleem ka professionaalsete, kutseliste kaitseväelaste hulgas nende madalate palkade tõttu? Selline on üldine suhtumine inimressurssi Kaitseväes.

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et teie küsimusetõstatus on absoluutselt õige. Proffide sõjaväest minema kupatamine algas siis, kui sõjaväes hakati nõudma COVID‑i vastu vaktsineerimist, millele kõik sõdurid ja ohvitserid ei allunud. Mis oli tulemus? Tulemus oli see, et 10–20‑aastase staažiga spetsialistid aeti lihtsalt tänavale. See on häbiväärne. Möödunud aastal minu meelest hakati kuidagimoodi lähenema sellele küsimusele, kõrgemas auastmes [sõjaväelasi], kapteneid, majoreid, on hakatud kutsuma erilistele vastuvõttudele ja neid tänama. Aga ma kardan, et see rong on ära läinud, sest hädaga sööb konn heinu ka. On näha, et sõjaväe juhtkonna tase on alla käinud. See olukord, kus Riigikogu peab hakkama tegema Vabariigi Valitsuse tööd, tõstma reservväelaste õppekogunemise tasu, näitab, et selles valdkonnas töötavad inimesed ei ole täitnud oma tööülesandeid selliselt, nagu nad oleksid pidanud tegema. See on probleem. 

Väga õige lähenemine. Kahjuks on jah olukord selline. Ma ei halvusta Eesti kaitseväge, aga ma halvustan seda, mismoodi suhtutakse sellesse, kes peab minema eesliinile. Ilmselgelt tuleb seal kaadrimuudatusi teha. Kaitseminister Hanno Pevkur ütleb, et Vabariigi Valitsuse määrusega muudetakse ära kompensatsioon, kusjuures võimaluse korral, see ei ole absoluutne lubadus, see on lihtsalt võimalus, 1. jaanuariks aastal 2026. Aga sinnamaani peavad need sõdurid kuidagi elama, neid kistakse ära sellelt töölt, kus nad teenivad oma leiba, ja leiva saamisel tekitatakse auk. See on vale. Seda [kompensatsiooni] tuleb [muuta] kohe, mitte lükata seda kolmveerand aastat edasi.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Kõigepealt ma ütleks ka kolleeg Anti Allasele, et kui teie arvates on tegemist sisuliselt hea ja õige eelnõuga, siis mõne hetke pärast hääletage kindlasti selle poolt, et teie koalitsioonikaaslased ei viskaks seda parlamendi menetlusest kohe esimesel lugemisel välja.

Aga minu küsimus seondub selle asjaoluga, et viimastel päevadel oleme saanud meediast palju lugeda, kuidas relvastuse ostmiseks suurtelt rahvusvahelistelt relvakorporatsioonidelt plaanitakse kulutada sadu miljoneid, isegi miljardeid eurosid. Minu meelest oleks väga näotu, kui suurtele relvakorporatsioonidele ollakse valmis suunama sedavõrd suuri summasid, aga samal ajal oma meestele, kes on reservväelased ja peavad õppekogunemistel käima, ei olda nõus maksma veidikene suuremat summat kui need nimetatud summad, mis on paika pandud. Sellega seonduvalt ma küsiksin, kas te jagate minu vaadet. 

Teiseks, milline on see summa, mis aastas kulub õppekogunemistel osalevate reservväelaste tasustamiseks ja kui palju see summa oleks suurem, kui teie pakutud eelnõu saaks vastu võetud? Oskate te öelda?

Aitäh! Kuna mul puuduvad andmed selle kohta, mis on riigisaladus, kõrgema tasemega riigikaitsesaladus, siis ma saan opereerida ainult nende andmetega, mis on avalikkusesse lekkinud. Või mitte lekkinud, vaid, ütleme, millest on [avalikkusele teada] antud. ERR on teatanud, et lähitulevikus tuleb vist Kevadtorm. ERR‑i uudise põhjal osaleb seal kuskil 13 000 sõdurit. Kolm nädalat see asi kestab, korrutame 777‑ga, mis praegu on sõduri kolme nädala kompensatsioon. Kogukulu on 10 101 000 eurot. Teile ehk tundub, et need summad on suured, aga Kaitseväe asjad ongi väga kallid. Seoses minu pakutud muudatusega oleks see summa järgmine aasta kasvanud, kui jämedalt öelda, 2 miljoni võrra. Ma ei ole rohkem arvutusi teinud. Ma lihtsalt tahan öelda seda, et nende miljardite kõrval, mida panustatakse metalli, on see 3 miljonit eurot järgmisel aastal praktiliselt olematu kulu. Ma ei saa aru, miks unustatakse ära, et seda tehnikat peavad käitama ikkagi elavad inimesed, kellel peab olema kaitsetahe ja motivatsioon seda teha. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Me oleme siin saalis päris tihti, iga aasta, hääletanud välismissioonidel käijate jaoks eelarvesse vahendeid. Need on üpris suured summad, mitu miljonit, kui minnakse kuhugi Aafrika riiki või kuhugi mujale välismissioonile. Need on väga suured summad. Kas selles valguses ei tundu see veel ebaõiglasem, et me omade, siin kohapeal olevate meeste heaks nagu ei raatsi seda indekseerimist teha?

Aitäh! Teil on väga õige tähelepanek. Möödunud aasta vist oli siin Riigikogus menetluses kaks lehekülge igasuguseid välismissioone. Muidugi, missioonidel osalevate sõdurite arv varieerus. Mõnel osalesid üksikud sõdurid, aga oli ka väga tõsiseid ja väga kulukaid missioone, näiteks nagu Mali, mida ma tean oma lähedaste tuttavate kaudu. See küsimus on vägagi õigesti püstitatud, sest me jällegi anname raha kuskil mujal rahu ja korra tagamiseks. Ma püüan nüüd mitte eksida, et lugupeetud Meelis Kiili mulle pärast märkust ei teeks. Meie ei lähe sinna sõdima. Me läheme sinna rahu tagama ja rahu hoidma, kaks asja korraga, eks ju. Miks me Malis peame rahu tagama ja rahu hoidma ning maksame selle eest üüratuid summasid? Kas siis meie oma Eesti riik ei vääri samasugust suhtumist? Selles mõttes on lugupeetud küsija mõttekäik väga õige ja oluline. Kindlasti paluks tänasel hääletamisel, kui te ilmselgelt hääletate selle eelnõu maha, enne mõelda, kas see on õige ja seda kõike väärt.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu riigikaitsekomisjonis toimunud arutelu palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama riigikaitsekomisjoni aseesimehe Leo Kunnase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas seda eelnõu enne esimest lugemist 13. märtsi istungil ja me jätkasime seda [arutelu] veel ka 17. märtsi istungil, kui kohal käis Kaitseministeeriumi õigus‑ ja haldusküsimuste asekantsler Margit Gross. Veel jätkasime seda 18. kuupäeval, küll mitte ametlikus vormis, aga siis oli meil ühe teise päevakorrapunkti raames kohal kaitseminister ning me saime esitada talle komisjoni seisukohad ja ootused selle probleemi lahendamiseks. 

Kalle kajastas seda probleemi hästi. Komisjon tegelikult üksmeelselt tunnustas head kolleegi Kallet selle teema tõstatamise eest. Lühidalt veel kord, et Vabariigi Valitsuse määrus "Ajateenija ja asendusteenistuja toetuse, reservväelasele õppekogunemisel ja reservasendusteenistujale reservasendusteenistuses ja erakorralises reservasendusteenistuses osalemise aja eest makstava toetuse ning ajateenija ja asendusteenistuja lapse toetuse ulatus ja maksmise kord" on see dokument ja see pärineb 3. jaanuarist 2017. Jõustus see 7. jaanuaril 2017 ehk sellest ajast peale ei ole neid määrasid muudetud. 

Ma loen need määrad ette. Kuna seda küsimust tuleb kompleksselt käsitleda, siis ma toon siia sisse ka ajateenijate teema. Kolleeg Kalle seda oma eelnõus ei kajastanud, aga see küsimus vajab samamoodi lahendamist. Reservväelane, sõdur, saab tavaolukorras 37 eurot päevas, allohvitser 40 eurot päevas ja ohvitser 50 eurot päevas. Kõrgendatud kaitsevalmiduse puhul on need summad suuremad, sõduril 75, allohvitseril 80 ja ohvitseril 100. Aga kõrgendatud kaitsevalmidust ei ole meil siiani veel kordagi välja kuulutatud. Mis ajateenijatel need tasud on? Reamees ja madrus saavad 115 eurot kuus, kapral ja vanemmadrus 140 eurot kuus, nooremseersant ja nooremmaat 200 eurot kuus, alates seersandist ja maadist on see 230 eurot kuus. Suurendatud toetus alates üheksandast teenistuskuust on 170 eurot. 

Need määrad on olnud muutumatud kaheksa aastat, mis on loomulikult kahetsusväärne. Kui me vaatame inflatsiooni, kui suur inflatsioon on vahepeal umbes olnud, siis võime laias laastus öelda, et me ei eksi, et selle eest, mida me enne saime osta 200 euro eest, me nüüd maksame umbes 300 eurot, detaili minemata. See tähendab seda, et nii ajateenijatel kui ka reservväelastel on tegelik ostujõud vähenenud lihtsalt umbes kolmandiku võrra. 

Ma võin tuua näite. Mu poeg on ajateenistuses. Ajateenistuses on praegu üldine lähenemine see, et nädalavahetusel lastakse võimalikult paljud koju, mis loomulikult säästab riigile raha ning lubab kaaderkoosseisul puhata ja samas ka järgmisteks harjutusteks valmistuda. Aga see tähendab seda, et ajateenijad peavad oma raha eest koju sõitma ja toitma peab neid [nädalavahetusel] nende pere või peavad nad ise seda tegema. Allohvitseri palga, 200 euro eest ei tule ajateenija toime. Mina oma palgast saan sinna 100 eurot lisada, aga vaesemal perekonnal on see kindlasti probleem, nii nagu ka vaesematel reservväelastel on sellega probleem. 

Me käsitlesime seda komisjonis väga põhjalikult. See, mis Kalle eelnõus olevat head kavatsust ei lase meil päris sellisena teostada, on tehnilised probleemid. Milles meil komisjonis probleemi [nähti], miks me ei saanud seda eelnõu üksmeelselt toetada, mida me muul juhul oleksime olnud valmis tegema? Ma korraks tsiteerin hea kolleegi Kalle eelnõu ennast: "[---] indekseeritakse iga aastaselt reservväelasele õppekogunemisel osalemise aja eest makstav toetus." See indekseerimine toimub nii, et korrutatakse koefitsiendiga 1,3. Me tegime need lihtsad arvutused. Loomulikult on Kalle soov see, et võimalikult kiiresti tehtaks see kolmandikusuurune inflatsioon lihtsalt tasa, mis on väga selge ja tunnustatav soov. Selleks ta ongi märkinud siia selle koefitsiendi 1,3. Kui see jõustuks, siis näiteks allohvitseri 40 eurot tõuseks 52 eurole, kas siis kohe või järgmisest aastast, oleneb sellest, millal see [jõustuks]. Aga probleem, mis säärase koefitsiendi tõttu tekiks, on see, et ülejärgmisel aastal peaks see tõusma omakorda koefitsiendi 1,3 võrra ehk 52‑lt edasi 67,6‑ni, järgmisel aastal 87,88‑ni ja neljandal aastal 114,24‑ni. Ehk see tõus saab olema üsna järsk. Ja Kalle eelnõu ei kata ka ajateenistust ehk jätab selle teise poole välja. 

Me proovisime komisjonis vaadata, et hästi, kui see koefitsient on liiga suur, mis siis juhtuks, kui me otsustavalt vähendaks seda koefitsienti niiviisi, et need summad tõuseksid viie või kümne aasta jooksul aeglaselt. Ma toon näiteks, et kui me paneme sinna väikese koefitsiendi, näiteks kõige väiksema võimaliku, 1,05, siis sel juhul oleks esimesel aastal tõus ainult 2 eurot, mis ei lahenda seda probleemi. Esimesel aastal on see koefitsient 1,3 täiesti õiglane, aga edasi on meil raske hinnata, kui suur võiks inflatsioon keskmiselt olla või ka iga aasta olla. [Eelnõu toetamine] jäi lihtsalt selle taha, et tehniliselt ei ole seda probleemi võimalik niiviisi lahendada. 

Ma lähen korraks natuke välja meie komisjoni ampluaast ja püüan analüüsida seda, millest see probleem tegelikult on tekkinud, miks on juhtunud nii, et kaheksa aastat ei ole vahepeal midagi toimunud. Ma ei näe siin otseselt kellegi pahatahtlikkust, aga paratamatu on see, et kui me nüüd sellega siin tegeleme – me oleme tegelenud sellega komisjonis ja siin suures saalis –, siis me tegelikult teeme Vabariigi Valitsuse ja Kaitseministeeriumi tööd. Küsimus on, miks meie seda tööd teeme, kuidas see on nii juhtunud. Minu enda hinnang on järgmine. Kaitseministeeriumi valitsemisalas toimusid väga suured ümberkorraldused aastatel 2022–2023, Kaitseväe [vastutusalast] võeti ära personalivaldkond ehk kõik nr 1 struktuurid. Nr 1 on Kaitseväes teatavasti struktuur, mis tegeleb personaliga kõikides staapides, alates peastaabist kuni pataljonistaapideni välja. Need struktuurid – ma räägin otse peastaabist, ka väeliikide staapidest ja brigaadide staapidest – kadusid ja see funktsioon anti üle Kaitseressursside Ametile. Enne ma oleks saanud väga lihtsalt küsida ametiisikult, kes selle eest oleks vastutanud – see oleks olnud J1 ülem ehk peastaabi personaliosakonna ülem –, mis on juhtunud, kas sa oled selle tegemata jätnud või maha maganud, miks ei ole esitatud kaitseministrile Vabariigi Valitsuse määruse projekti, kus oleks neid summasid mõistlikul määral tõstetud ning kõik need finantsarvestused oleks tehtud ja esitatud. Nüüd, kui ei ole J1 ülemat ega ka J1 ennast, siis ongi küsimus, kelle käest ma seda üldse küsin. 

Me näeme, et nüüd, kui on loodud struktuur, millel, ütleks niiviisi, vähemalt NATO riikide relvajõududes ei ole analoogi – ehk siis ei ole analoogi sellel, et Kaitseväe peastaap või Kaitsevägi ise oma personaliga ei tegele –, siis ei ole ka kellegi käest küsida. On ju selge, et ei minister ega kantsler oma käega seda määrust valmis ei trüki, see peab olema tehtud allpool. Minu hinnang on see, et sel põhjusel on see [probleem] tekkinud. Tavaliselt on neid tasusid tõstetud keskmiselt kolme-nelja aasta tagant. Seda lihtsalt ei ole praegu tehtud. Ehk me võime öelda, et see on kahe silma vahele jäetud ja maha magatud. Ma püüdsin analüüsida, miks see minu hinnangul võis olla juhtunud või aset leidnud. 

Edasi. Kui Kaitseministeerium vastas meile, et see küsimus on plaanis lahendada uue riigikaitse arengukava koostamise raames, siis me komisjonis mõistagi konsensuslikult sellega rahul ei olnud. See ei olnud selline vastus. Me ei saa nii kauaks ootama jääda, see küsimus vajab kiiremat vastust. Seetõttu me ka esitasime proua Margit Grossile selle küsimuse, kuidas on kavas see asi lahendada. Kui ta vastas, et see ongi kavas lahendada nii, et panna uude arengukavasse, siis komisjoni liikmed ei olnud sellega absoluutselt rahul. Kuna meile oli juba siis teada, et kaitseminister isiklikult saab tulla meie komisjoni teisipäeval, siis me teadsime, et me saame oma seisukohad komisjonis talle esitada. 

Mina ise pakkusin välja selsamal istungil, kuidas seda küsimust sisuliselt lahendada, nimelt, et komisjon koostaks Vabariigi Valitsusele konsensusliku kirja, kus me palume see küsimus kiiremas korras lahendada, nii et uued tasud oleksid vastavuses inflatsioonimääraga. Siis me veel ei teadnud, et teisipäeval saab minister isiklikult komisjoni tulla ja me saame talle näost näkku need küsimused esitada ja pakkuda välja ka võimaliku lahenduskäigu või küsida temalt, mis see lahenduskäik on. Selle dialoogi tulemusena, mis meil ministriga toimus 18. kuupäeval, lubas minister meile, et peaministri allkirjaga Vabariigi Valitsuse määruse täiendused on siin mitte hiljem kui kevadistungjärgu lõpus ja vähemalt 1. jaanuarist järgmisest aastast neid tasusid tõstetakse. 

Loomulikult, kui neid soovitakse tõsta kiiremini, mis on ka võimalik, siis tuleb lihtsalt leida need katteallikad mujalt, kas Vabariigi Valitsuse reservist või ümbertõstmiste teel, mis võib ka olla võimalik. Ma usun, et tänane arutelu kindlasti motiveerib lugupeetud kaitseministrit kiiremini tegutsema selle küsimuse lahendamiseks. Aga vähemalt säärase lubaduse me härra kaitseministrilt saime, et ta lahendab selle küsimuse mitte hiljem kui kevadistungjärgu lõpuks niiviisi, et määruse täiendused on Kaitseministeeriumis koostatud, Vabariigi Valitsusele esitatud, peaminister on neile alla kirjutanud ja need jõustuvad halvimal juhul järgmise aasta 1. jaanuarist. Ei jääda ootama mingit arengukava koostamist.

Minul kui komisjoni aseesimehel, kui ma seda istungit komisjoni esimehe asemel juhtisin, oli eesmärk leida sisuline lahendus niiviisi, et täitevvõim oma töö ära teeks, saaks tehtud vajalikud finantsarvestused ja kõik muu, mida on vaja teha määruse täienduste koostamiseks, nii et need täiendused oleks lugupeetud peaministri poolt alla kirjutatud hiljemalt siis, kui kevadistungjärk lõpeb. 

Komisjon ise pidi paraku tegema tagasilükkamise ettepaneku, mida me ei teinud kerge südamega, aga me lihtsalt nägime, et tehniliselt ei saa me seda niiviisi ära lahendada. See oli see põhjus. See oli ka see põhjus, miks mina tegin Kallele ettepaneku eelnõu tagasi võtta, absoluutselt mitte mingist pahatahtlikkusest, vaid puhtalt sellepärast, et mulle isiklikult ka ei meeldi seda maha hääletada, aga seda ei ole niiviisi lihtsalt võimalik tehniliselt teostada, kui me ka tahaks seda väga teha, mida me kindlasti tahame. (Hääl saalist: "Muudatusettepanekuid saab ju teha.") Jaa, aga jääb ikkagi see koefitsient. See koefitsient 1,3 esimeseks aastaks – võib-olla see võiks olla isegi natuke suurem, 1,35 – on täiesti õiglane. Aga järgmistel aastatel peaks see olema korrelatsioonis konkreetselt inflatsiooniga, mida me ei suuda ennustada. Esimeseks aastaks on koefitsient 1,3 või isegi 1,35 täiesti asjakohane. Aga siin tulebki see küsimus näiteks inflatsiooni liitprotsendist, et uus kolmandik tuleb juurde juba sellele eelmisele summale ja see läheb niiviisi edasi. Seetõttu, tehniliselt on nii, et kui me teeme selle koefitsiendi väiksema kui 1,35, siis ta lihtsalt ei mõjuta järgmisel aastal veel midagi. Aga kui ta oleks pidevalt näiteks 1,3, siis me võime ju arvestada – kõigil on arvutid olemas –, mis see summa on viiendal, seitsmendal või kümnendal aastal. See ei ole siis enam mõistlik. Ja samal ajal jäävad ajateenijad täiesti kõrvale. Kui me lahendaksime selle [probleemi] koefitsiendiga, siis peaksid olema mõlemad seal kajastatud. Aga selle koefitsiendi ega ka selle parandamise teel ei ole tehniliselt lihtsalt võimalik seda lahendada. Kallel on hea mõte ja hea initsiatiiv, aga tehniliselt ei ole see lihtsalt sellisel viisil teostatav. Esimesel aastal, jah, ma arvan, see koefitsient võiks olla isegi natuke suurem kui 1,3, arvestades inflatsiooni, mille võrra me peaks neid toetusi tõstma kohe, ütleks nii, sest see on mitu aastat jäänud tegemata. 

Kõigest sellest tulenevalt ja raske südamega tegi komisjon pärast seda, kui me olime hoolikalt omavahel kõike seda arutanud, ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aga ma andsin Kallele lubaduse, et ma teen kõik endast oleneva, et lahendada see probleem, mis on meie kõigi ja loomulikult komisjoni huvides, niiviisi, et täitevvõim teeks oma töö ära, ja võimalikult kiiresti, mõistlikul ajal, nende lubaduste piires, mille me ministrilt saavutasime selle kohta, et see probleem ära lahendatakse.

Menetluslikud otsused, ma ütlesin juba välja, ei olnud meile väga meeldivad, me neid kerge südamega sellisena ei teinud. Head initsiatiivi ei ole kunagi mõistlik tappa, aga ma loodan, et ma suutsin teile ammendavalt selgitada, miks me seda täpselt nii lahendada paraku tehniliselt ei saa. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ilmselgelt ei julge ma kunagi kahelda teie teadmistes sõjapidamise alal. Aga ma julgen väita seda, et juriidikas [tunnen mina ennast] nagu natuke kodusemalt kui võib-olla teie. Teie maalisite siin konstruktsiooni, et koefitsiendiga korrutamine hakkab iga-aastaselt [seda tasu] kosmilistesse kõrgustesse kasvatama. Tegelikult te jätsite mainimata ühe olulise asja. [Eelnõus] on kirjas "seni kehtinud reservväelasele õppekogunemisel osalemise aja eest makstav toetus". Ehk see ei kasva kosmosesse, vaid aluseks on seesama toetus, mis praegu olemas on, ja sellele toetusele iga aasta siis liidetakse midagi juurde. Seda tõlgendust on võimalik paremaks teha, aga see on selle eelnõu mõte. Indekseerimise number peaks ikkagi jääma samaks. Kuidas suhtud sellesse?

Ma püüan, Kalle, sulle vastata. Selle loogika järgi, mis sa esitasid, kui see number jääks samaks, siis kui alusnumber on näiteks 40, see tõuseb 52‑ni ja siis ta jääbki sinna ehk sellest 52‑st me nagu edasi enam minna ei saakski. Aga sul on märgitud siia "iga aastaselt". Jah, kui sa oleks märkinud siia näiteks, et seda tuleks ühekordselt tõsta, siis see oleks võinud nii olla. Aga siin on 1,3 ja iga-aastaselt. Võtame lihtsa asja, inflatsiooni, millest me kõik aru saame. Inflatsioon hakkab pihta nulltasemest ja kui ta sellel aastal on näiteks 5% ja järgmisel aastal on 5%, siis see uus 5% lisandub sellele, mis on seal juba sees, seal on ka see lisa, mis eelmisel aastal sisse tuli. Ehk siis see summa ikkagi kasvab tõusvas gradatsioonis kogu aeg. 

Nii, aga siis järgmine küsimus. Vladimir Arhipov.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea kolleeg! Te ütlesite, et te ei saa seda menetleda sellepärast, et tehniliselt ei saa [seda teha], et see koefitsient segab. Aga me saame ju esimese ja teise lugemise vahel teha muudatusettepanekuid. Miks te seda ei arvesta? Või ma eksin?

Siin ongi küsimus selles koefitsiendis. Jah, me võiksime põhimõtteliselt muuta koefitsienti, näiteks, kui me hindame, et see koefitsient on liiga suur. Aga küsimus ongi selles, et esimeseks aastaks on see koefitsient optimaalne, võib-olla isegi natuke väike, võiks olla 1,35 näiteks, aga järgmiseks aastaks oleks see koefitsient ju juba liiga suur. Kui me paneme väiksema koefitsiendi, ma tõingi näiteks päris väikese koefitsiendi 0,05, siis see jälle ei mõju. Selle koefitsiendiga reguleerimine on lihtsalt tehniliselt üsna keerukas. Pigem oleks mõistlik, et Vabariigi Valitsus teeks oma tööd korralikult ja iga kolme-nelja aasta tagant, nii nagu varasemalt kogu aeg aset leidis, neid määrasid muudetaks ja korrigeeritaks elukalliduse tõusu ja inflatsiooni alusel. Siin me teeme puhtalt teiste tegemata tööd. Ma tõin ka selle komisjonivälise arutluse välja, miks see üldse meile siia on jõudnud ja kus selle probleemi nii-öelda juur oli, miks see on jäänud viimase kolme-nelja aasta jooksul kahe silma vahele, keegi lihtsalt ei ole sellele tähelepanu pööranud. (Varro Vooglaid küsib saalist.) Vastangi sulle väga lihtsalt, et kuna tehti säärased muudatused süsteemis, mis iseenesest ei lase sel normaalselt toimida, siis … (Varro Vooglaid jätkab saalis rääkimist.)

Head kolleegid, siin on teised inimesed järjekorras. Ma saan aru, et küsimused veel tulevad, Varro Vooglaid, te olete registreeritud küsijana. (Varro Vooglaid jätkab saalist.) 

Aga lahendus, et selliseid probleeme enam meile ei toodaks, on see, et Kaitsevägi ise vastutab oma personalivaldkonna eest, nii nagu ta aastaid ka vastutas. See on ju selge lahendus, mis tähendaks Kaitseressursside Ameti allutamist Kaitseväe juhatajale, näiteks kõige lihtsama lahendusena. Seda vastutust ei saa jagada. Vastutus on nagunii. Kui me seda jagame, siis tulevad probleemid, mida peab lahendama kõrgem tasand. Seda ei ole ju meil vaja. Kui me ka teoreetiliselt isegi teeksime sellise indekseerimise, ega siis neid probleeme, mis on seal tekkinud – see ei ole ju ainukene probleem –, meie ju ära ei lahenda. Need tulevad lihtsalt otsapidi meile siia.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Teate, piinlik on kuulata. Ei saa, ei ole võimalik, ei ole tehniliselt võimalik, ei kuidagi! Mõelge ise: 2017. aastal viimati tõsteti neid tasusid, kümme aastat on varsti möödas, järgmine kord tõstetakse tasusid 2026. aasta 1. jaanuaril. Kuid mis näoga te vaatate reservväelastele otsa, ajades sellist juttu, et oi, tehniliselt pole võimalik? Me paneme isegi päikeseloojanguklausli põhiseadusesse sisse, kui tahame. Aga ei ole tahtmist, ei ole võimekust, ei ole suutlikkust! Nüüd te annate sõna, oi, et kindlasti saab see tasu tõstetud. Aga mina ei usu, et teie sõna keegi enam usub. Ausalt, ei usu. Väga piinlik on. Mul ei olegi küsimust.

Ma vastan hea meelega sellele kommentaarile. Täpselt nii see ongi, et see koefitsient ei ole tehtav, lihtsalt ei ole. Punkt. Tahate seda teha? Võite ju proovida. Ma ei räägi kunagi niisama. Loomulikult, küsimus on vaja lahendada ja täitevvõim peab seda tegema. Mina ei saa täitevvõimu eest mingit garantiid anda, sest ma ei kuulu valitsusse. See on nende tegemata töö, mida me siin ka analüüsisime. Ma analüüsisin ka sügavamalt, miks see [eelnõu] üldse siin on. Ma vaatan, nagu ma olen alati vaadanud, väga rahulikult ja väga külmalt kõigile silma. Ma püüan seda probleemi parimal viisil lahendada, sellega, mis minu käsutuses siin on, ja seda ma ka oma ametikoha järgi pean tegema. Mul ei ole teile paremat lahendust praegu välja pakkuda. Ma loodan, et härra minister peab oma lubadusest kinni ja suudab seda täita. Aga mul, hea Evelin, ei ole siin loomulikult võimalik mingit garantiid anda.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Te ei taha nagu ühte väga olulist komponenti selles eelnõus kuidagi objektiivselt kajastada. Te jätate kõrvale selle "seni kehtinud" reservväelaste tasu. Ma teeksin ettepaneku, et saata see asi teisele lugemisele ja asendada sõna "seni" selle kuupäevaga, mil see [seadus] vastu võetakse. Siis on igaühele selge, et aluseks on praegune summa, [mis tuleb] korrutada koefitsiendiga, ja iga-aastane tõus oleks ainult 233 eurot. Siin ei ole vaja mingit muud lahendust. Asendame sõna "seni" selle kuupäevaga, [mis päeval] see seadus jõustub. Üks sõna tuleb asendada kuupäevaga ja probleem on lahendatud. Kogu selle arvutuskäigu järgi on siis iga-aastane tõus 233 eurot. Kas see oleks teile vastuvõetav?

Kust sa, Kalle, võtad selle 233 eurot? Need päevamäärad on 37, 40 ja 50 eurot. Me räägime ju päevamääradest. (Kalle Grünthal saalist: "Sa ei kuula ju üldse, millest ma räägin …")   

Nii. Aga läheme edasi registreeritud küsimustega. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma pean kõigepealt uuesti ütlema, et minu meelest see jutt, mida me oleme kuulnud, et kaheksaks aastaks on jäänud kahe silma vahele see, et reservõppekogunemistel osalevate reservväelaste tasu võiks tõsta, näitab üldist suhtumist Eesti inimestesse, sealhulgas reservväelastesse. Igasuguste asjade jaoks on leitud raha. Huvitav, et kahe silma vahele ei ole jäänud Riigikogu liikmete iga-aastane palgatõus. Vaat see ei jää kahe silma vahele. Aga [see tasu jäi] kaheksaks aastaks kahe silma vahele. No jäi kahe silma vahele, no ei pannud tähele, et vahepeal oli inflatsioon! Vabandage, mehed! Minu meelest näitab see küll väga selgelt, milline on suhtumine meie riigikaitse alustesse. Lõpuks on need mehed, reservväelased, need, kes peavad seda sõda pidama. Kui niisugust suhtumist üles näidatakse, siis see on väga palju tõsisem probleem kui see summa, millest me siin räägime. 

Aga mu küsimus seondub sellega, mida te ütlesite, et ikkagi kahetsusväärselt raske südamega tegite ettepaneku lükata see eelnõu esimesel lugemisel tagasi. Minu meelest esimesel lugemisel lükatakse eelnõu tagasi siis, kui see on kontseptuaalselt väär, põhimõtteliselt väär. Minu arvates on siin küll võimalik muudatusettepanekutega see asi korda teha. Vabandust, et ma olen üle aja läinud! Aga ma võtan viis sekundit veel. Näiteks muudatusettepanek: esimene aasta on koefitsient 1,35 ja edaspidi 1,05 või vastavalt tarbijahinnaindeksile. Ongi korras! Saab ju teha küll, kui tahtmist on.

Varro, sul on täiesti õigus, et see ei oleks tohtinud kuidagi nii kauaks kahe silma vahele jääda. See on ju selge, et see on lihtsalt tegemata töö. Ma püüdsin ka analüüsida, miks see võis niiviisi juhtuda. Kellelgi teisel võib olla mingi teine või parem analüüs, kuidas seda võiks teha.

Ka sellele, et Riigikogu ja teiste koefitsiendid ei ole kahe silma vahele jäänud, ei ole mul siin mingeid vastuväiteid. Aga täitevvõim peaks oma töö ära tegema. Jah, tunnistagem, et selles küsimuses ta tegi tööd halvasti. Nüüd peaks seda parandama. Nagu ma ütlesin, mul mingit garantiid iseenesest selleks ei ole. 

Aga ma ei näe, et koefitsiendi teel selle lahendamine oleks tee edasi. Me arutasime komisjonis seda põhjalikult, igast küljest püüdsime proovida erinevaid koefitsiente, panna neid jooksma, arvutasime. Võib-olla ei ole see tehniliselt võimatu, aga see on tehniliselt väga keerukas.

Meelis Kiili, palun!

Lugupeetud istungi eesistuja! Hea Leo! Endel Lippmaa ütles kunagi, et mitte alati ei ole tööl tulemusi, aga alati on tagajärjed. Need, millest me täna siin räägime, on ju tegelikult tagajärjed. Juba pikemat aega on see valitsemisalas nii toimunud, võtmefunktsioonid on Kaitseväe juhatajalt ära võetud, mille tulemusel on tekkinud tsiviilamet sõjaväe asemel. Me oleme sinuga seda arutanud. Ma usun, et see, millest me täna räägime, on ainult mosaiigi üks väike tükk. Me vajame terviklahendust ja terviklahenduse me pakume ka tulevikus välja.

Ma olen sellega nõus, et me vajame terviklahendust. Me saame loomulikult neid probleeme, mis on kuhjunud, ka oma komisjoni raportis kajastada, kõike seda, mis on Kaitseväega juhtunud. Me Kaitseväelt kui väga oluliselt riigiinstitutsioonilt ootame võib-olla väga palju rohkemat sellest, mis tema staatus praegu on. Mul on endal raske ette kujutada, kuidas on võimalik kvaliteetselt täita mingeid funktsioone, mis ei olegi tegelikult sinu enda käes. See ongi see küsimus vastutusest. Praegu me ju küsisime ka, et kes siis lõpuks vastutab. Ega minister ei kirjuta seda määrust oma käega, kantsler ka ei kirjuta. Kuidas sai kujuneda olukord, et seda määrust nii kaua ei ole muudetud? Vastus ongi selles, et küsimus on lihtsalt vastutuse hajumises ja vigades valitsemisala korralduses, mis tuleb parandada.

Aitäh! Kahjuks, Meelis Kiili, ma ei saa teile kolmandat küsimust anda. (Hääl saalist.) Kaks küsimust on kokku. (Hääl saalist.) Ei, kaks küsimust on kokku, nii algatajale kui ka komisjoni esindajale. Rohkem küsimusi ei ole. Nüüd avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vladimir Arhipov. Palun!

Austatud Riigikogu liikmed! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Me arutame täna eelnõu, mis näeb ette reservväelastele makstava tasu indekseerimise. See on oluline samm meie riigikaitse tugevdamiseks. Kuid mida me näeme? Minu kolleegid riigikaitsekomisjonist on päri selle eelnõuga, kuid heas usus loodavad, et selle eelnõuga tegelevad kaitseminister ja Vabariigi Valitsus. Samas ma kuulen selliseid sõnu nagu "palume", "küsime". Me oleme Riigikogu, me ei palu. Me võtame vastu otsuseid, mis on täitmiseks. See otsus, kui me selle edasi saadame, saabki [täidetud], see on Vabariigi Valitsusele täitmiseks. Me ei pea kedagi paluma. Nii et siin lähevad meie arusaamad sellest, kuidas seda teed läbida, natukene lahku. 

Mina ei saa jagada teie usaldust [valitsuse vastu]. Miks ma peaks seda valitsust usaldama? Kas meil on olnud põhjust uskuda, et valitsus võtab vastutuse ja lahendab probleemi kiiresti ja tõhusalt? Ei ole. Me mäletame kõik, kui kenasti lubati, et maksud ei tõuse. Tõusid. Hiljuti küsisin sotsiaalministrilt, millal tõuseb toimetulekutoetus, sest selle summaga, 200 euroga, ei saa enam isegi kassi pidada. Mulle vastati, et moodustatakse komisjon, nagu siin jälle täna räägiti, ja [selle töö] tulemus valmib 2026. aastal. Venitamine ja otsustusvõimetus on saanud riigi juhtimisel uueks normiks. 

Aga aeg ei oota. Meil ei ole luksust oodata veel aastaid. Riigi kaitsmine ja reservväelaste motiveerimine ei saa jääda ühe järjekordse komisjoni otsustada. Kaitseväelased ei ela lubadustest, vaid reaalsetest otsustest. Me igal sammul räägime, et meile on inimene väga tähtis. Me ostame moona, rakette. Aga kes neid [kasutab], kui me inimesi [tööl ei hoia] ega motiveeri seda tööd tegema? 

See probleem ei piirdu ainult riigikaitsega. Kogu riik toimib nagu peata kana, keegi ei tea, kes mille eest vastutab. Kes vastutab kõrgete elektrihindade eest? Mitte keegi. Kes vastutab Nordica läbikukkumise eest, kuhu uputati miljoneid? Mitte keegi. Kes vastutab selle eest, et kõikide oluliste küsimuste [jaoks] moodustatakse komisjonid, ümarlauad, mõttekojad, aga tegelikult otsuseid ei ole? Ei vastuta mitte keegi. Paremal juhul veeretatakse süü eelmiste valitsuste kaela. Riigi [juhtimine] ei saa olla lõputu süü veeretamine. Me ei saa lasta riigil triivida ilma sihita, oodates, et keegi teine kunagi kuskil midagi otsustab. Meie ülesanne on siin saalis teha otsuseid, mitte jääda lootma valitsuse ebamäärastele lubadustele. 

Teine teema, mis on samuti aastaid veninud, on võimalus säilitada teenistustasu ja väljateenitud kaitseväepension korraga. See on mõistlik lahendus, et hoida Kaitseväes kogenud inimesi ja säilitada meie riigi lahinguvõime. Kas me saame lubada, et Kaitseväe ohvitserid lahkuvad ja nende asemele ei tule piisavalt uusi? Ei saa. Me ei saa endale lubada seda, et saata kogenud kaitseväelased pingi peale piipu tõmbama. 

Austatud kolleegid! Meil on täna võimalus teha otsus, mis on riigi kaitsevõime jaoks hädavajalik. Kui me loodame, et valitsus selle [probleemi] ise kunagi lahendab, siis me teeme sama vea, mida on tehtud juba liiga palju kordi. Keegi ei võta vastutust, midagi ei lahene ja meie riik langeb järjest suuremasse kriisi. Meil on aeg lõpetada otsustusvõimetu juhtimisstiil ja astuda päris samme Eesti julgeoleku tugevdamiseks. Ma kutsun teid üles toetama seda eelnõu ning mitte andma järele [kiusatusele] venitada ja tühje lubadusi anda. Aitäh!

Eesti 200 fraktsiooni nimel Kalev Stoicescu, palun! 

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mind ennast sellel riigikaitsekomisjoni istungil ei olnud, kui seda eelnõu arutati, kuna ma viibisin välislähetuses. Istungit juhatas minu hea kolleeg, komisjoni aseesimees Leo Kunnas. Ma palusin lisada protokolli oma kirjaliku seisukoha, mille ma komisjonile esitasin. Ma loen selle teile siin ette.

"Eelnõuga 563 SE püstitatud teema ehk reservväelastele õppekogunemistel osalemise eest makstava tasu / toetuse suurendamine, on igati õigustatud. Olen sellele korduvalt tähelepanu pööranud suheldes kaitseministeeriumi esindajatega ning kaitseministeerium on püüdnud leida lahendusi valitsuse tasandil, kuid otsuseid pole veel tehtud. Kehtiv Vabariigi Valitsuse määrus, mis antud küsimust reguleerib (Ajateenija ja asendusteenistuja toetuse, reservväelasele õppekogunemisel ja reservasendusteenistujale reservasendusteenistuses ja erakorralises reservasendusteenistuses osalemise aja eest makstava toetuse ning ajateenija ja asendusteenistuja lapse toetuse ulatus ja maksmise kord – kehtiv redaktsioon alates 01.04.2023), näeb ette toetust reservväelastest sõduritele 37, allohvitseridele 40 ja ohvitseridele 50 eurot päevas (mitte kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal), mis on ilmselgelt ebapiisavad summad arvestades elukalliduse tõusu. Sellele pööras tähelepanu ka õiguskantsler 10.01.2025 kaitseministrile saadetud kirjas. Olen seisukohal, et Vabariigi Valitsusel, kelle pädevuses on antud tasude / toetuste muutmine, tuleb leida lahendus lähimal ajal, kuivõrd teema on olnud üleval juba piisavalt kaua. Samas, ma ei toeta eelnõu (563 SE) heakskiitmist järgmistel põhjustel: 1. See on Vabariigi Valitsuse pädevus; 2. Vastavaid tasusid / toetusi ei tohi indekseerida (eriti niivõrd suure indeksiga, 1.3, mis suurendaks kulusid näiteks 10 aasta jooksul pea 14-kordseks) [1380%, ma arvutasin välja, olen matemaatikat õppinud. – K. S.], vaid teatud ajaperioodide tagant suurendada mõistlikult määral. [Ma arvan, et see oleks mõistlikum. – K. S.] Palun Kaitseministeeriumil Riigikogu riigikaitsekomisjonile võimalikult peatselt selgitada, mis on selle küsimuse lahendamise väljavaated." See on see, mis protokolliti. 

Mis on juhtunud vahepeal? On juhtunud see, et ma olen sellel teemal korduvalt kaitseministriga rääkinud. Meil on ühine arusaam, et 1. jaanuarist tuleval aastal need tasud tõusevad ja tõusevad õiglasel määral. Samamoodi me käsitleme võimalust tõsta ka ajateenijate hüvitisi. See on see, mida ma saan öelda: see asi tehakse korda, ka siis, kui me seda eelnõu täna heaks ei kiida. Peaasi, et see asi saaks tehtud. Aitäh!

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel Rene Kokk, palun! 

Tänan, lugupeetud aseesimees! Head kolleegid siin saalis ja kõik, kes meid jälgivad! Tegelikult on väga kahju kuulda, et see eelnõu tahetakse tagasi lükata. Siin on need aspektid täna juba mitu korda kõlanud, aga käime siis uuesti üle. Eelnõu ise ju tegelikult on lahendamas seda probleemi, mille ma enne välja tõin, et reservväelaste tasu reservõppekogunemisel osalemise eest ei ole 2018. aastast saadik muudetud. Vaatame seda, mis on selle aja jooksul toimunud meie riigis inflatsiooniga, [kui palju on olnud] maksutõuse või [kui mitmeid] maksusoodustusi on kaotatud, mis on puudutanud laenuintressidelt tagasisaadavat tulu või ka laste pealt [saadavat soodustust]. Riik on selle aja jooksul väga tugevalt vähendanud oma kodanike hakkamasaamise võimet. Samas on ta ära unustanud teise poole, mis rahaga seda kompenseerida.

Leo tõi oma jutus välja selle, et ühel hetkel läks see tegevus KRA alla ja see teema on kuidagi kahe silma vahele jäänud. See, mis Leo välja tõi, on tänasel päeval küll õige, aga me ju teame, et see muudatus tuli alles 2022 või sinna kanti. Nii et tegelikult peab Kaitseministeerium ja Kaitsevägi väga tugevalt peeglisse vaatama, miks ei tehtud seda ära varasemal ajal. Me võiksime sellest rääkida küll, et miks seda aastast 2022 ja edasi ei ole tehtud. Miks Riigikogu liikmete palka indekseeritakse ja seda ära ei unustata? KRA lihtsalt nagu vahepeal unustas kaitseväelased ära. Aga see on selles mõttes poolik tõde, et tegelikult unustati nad ära juba varem. Ka 2018–2022 unustati nad Kaitseministeeriumi ja Kaitseväe poolt ära. Siin on vaja vaadata peeglisse nendel inimestel, kes ka enne reservõppekogunemiste teemaga tegelesid.

Ma enne rääkisin ka sellest – olles ise reservohvitser, ma käin ka tulevikus hea meelega õppekogunemistel –, et Eestis on päris valdav see suhtumine, et mehed ja naised tahavad tulla välja, reservväelased tahavad tulla välja, tahavad panustada ning oma teadmisi ja oskusi täiendada. Aga viimastel aastatel on väga teravalt tekkinud inimestel see valik: kas oma pere heaolu ja rahaline hakkamasaamine või sa lähed küll riiki teenima, aga paned põhimõtteliselt löögi alla oma pere hakkamasaamise, sest rahalises mõttes sa lihtsalt ei tule välja. 

Täpselt sama [valik] on ka ettevõtjatel. Kui ettevõtlus neil seda võimaldab, siis nad hea meelega panustavad sellesse ja maksavad selle aja eest oma töölisele või tööl olevale isikule, kes on õppekogunemisel, raha. Aga väga suurel hulgal ettevõtjatel on väga raske, me teame seda kõik, ja neil ei ole võimalik seda teha. 

Need näited, mis ma tõin, ma käin uuesti üle. Statistikaameti kodulehelt leitavad tarbijahinnaindeksid aastast 2018 kuni tänaseni näitavad väga lihtsaid ja kõnekaid numbreid. Kui me 2018. aastal ostsime mingisugust teenust 1000 euro eest või maksime millegi eest 1000 eurot, siis tänasel päeval, 2025, peame sama teenuse ostmiseks välja käima 1472 eurot ehk 472 eurot rohkem kui tollel ajal. Liidame siia juurde inflatsiooni, nagu ma enne välja tõin, ja veel muud asjaolud, mis on vahepeal toimunud. Tegelikult on see päris oluline summa. Inimesed on pidanud hakkama kulutama raha selleks, et valmistuda võimalikuks sõjaliseks konfliktiks. Meil kogu aeg räägitakse, et kohe-kohe on sõda tulemas. Ainuüksi see 472 eurot näitab seda, kui palju on raha vahepeal väärtust kaotanud. Aga lisaks sõjahirmule ja olukorrale majanduses on inimestel veel hulk kulusid, mis on juurde tulnud.

Palun lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaks. 

Ehk see vajab ülevaatamist. 

Kuidagi ei taha nõustuda sellega, et see eelnõu on vaja sellepärast tagasi lükata, et mitte midagi ei ole võimalik teha. Siin saalis istujad teavad kõik, et lugemiste vahel on võimalik muudatusi teha. Täna on juba saalis kõlanud ettepanekuid, et hästi, laseme selle eelnõu ilusti edasi järgmisele lugemisele ja teeme vahepeal ettepanekuid. Siin oli väga mõistlikke ettepanekuid, näiteks see, mida Varro Vooglaid välja tõi. Okei, selleks, et teha tasa viimase kaheksa aasta puudujääk, tõstame selle tasu ära, olgu see koefitsient 1,3, või nagu hea ettekandja Leo Kunnas ütles, et võib-olla peaks see ka suurem olema. Hästi, tõstame selle ära, arutame, teeme muudatusettepanekuid ja pärast arutelu ministeeriumiga näeme selle indekseerimise ette sedasi, et see tõus on iga aasta mõistlikus suuruses. Ja ei ole üldse probleemi. 

Aga mitte kuidagi ei saa nõustuda sellega, et me seda eelnõu praegu muuta ei saa ja peame selle tagasi lükkama. Selle väitega ei saa nõus olla. Ma ütlen küll kõigile, et riigikaitse on selline asi, mille puhul ei ole mõtet hakata rääkima musta valgeks selle koha pealt, et ei ole võimalik midagi muuta. Tegelikult on. 

Laseme selle eelnõu rahulikult edasi järgmisele lugemisele, teeme muudatusettepanekud, arutame need läbi ja saame edasi minna. Nagu ka Leo ettekandjana välja tõi, jah, me võime loota, et äkki kaitseminister tuleb siia ja Kaitseministeerium teeb ettepaneku, kuidas see probleem lahendada, aga ega meil mingit kindlust ei ole. Täiesti arusaadav, nagu siin öeldi, kindlust ei ole. Mitte miski ei takista meil, Riigikogu liikmetel, minna täna selle eelnõuga edasi ning teha siia oma parandused ja need ilusti läbi rääkida. Riigikaitsekomisjon on teada-tuntud komisjon, kus ikkagi väga põhjalikult asjad lahti võetakse ja läbi arutatakse. Mul on küll usku teisse, et te saate ka selle eelnõu teha selliseks, mis annab meile kindluse, et me saame näidata inimestele, reservväelastele, et me tahame selle teemaga tegeleda. Me paneme selle sisendi siia sisse ja võtame selle eelnõu vastu. Ei pea muretsema selle pärast, kas Kaitseväe juhataja leiab aega seda ette võtta või kui Kaitseväe juhataja peaks jälle vahetuma, mis on väga tõenäoline, siis ei tea, millal ta jälle ree peale saab ja üldse asjadeni jõuab. Jälle on minimaalselt pool aastat kadunud. 

Nii et ärme kardame, hoiame ambitsiooni, laseme selle eelnõu järgmisele lugemisele ja teeme vajalikud muudatusettepanekud! Seda kõike me teeme ju enda heade reservväelaste ja inimeste jaoks, kes on meie kodumaa kaitsjad. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 563 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda ettepanekut me peame hääletama ja alustame hääletuse ettevalmistamist.

Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 563 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 48 Riigikogu liiget, vastu 11, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 563 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Meie tänane, kolmapäevane istung on lõppenud. Kohtume homme.