Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed ja ka külalised rõdul! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 8. töönädala kolmapäevase istungiga. Ja kõigepealt kohaloleku kontroll. 

Kohale registreerus 87 Riigikogu liiget, puudub 14. 

Ja nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Juba 2023. aastal tuli Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskusel välja uuringuaruanne, mis rääkis Kagu-Eestist ja eriti just selle piiriäärsetest aladest ja probleemidest, mis seal ilmnevad ja järjest süvenevad. Mõnes mõttes oli aruandel hea ajastus, olid just ka toimunud Riigikogu valimised, aga paraku asus siis valitsust juhtima eelmine Reformierakonna saamatu peaminister, ja nüüd on järgmine. Aga me anname siiski talle üle küsimused, mis puudutavad seda, kas valitsus on midagi ette võtnud, et neid piiriäärsete alade probleeme adresseerida ja neid leevendada, sest tegemist on julgeoleku mõttes väga olulise küsimusega. Nii et koos kolleegidega anname selleteemalise arupärimise peaministrile. Aitäh!

Järgmisena Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Mul on üle anda kaks arupärimist. Mõlemad on seotud bürokraatia vähendamisega. Esimene on ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada Euroopa Liidus läbirääkimised kestlikkusaruannete koostamise kohustuse kehtetuks tunnistamiseks. Sel teemal on üsna palju räägitud ka televisioonis. Siin Ain Hanschmidt, suurettevõtja, rääkis sel teemal "Esimeses stuudios", kus suurettevõtetele pannakse peale uusi bürokraatiakohustusi, mis lähevad neile maksma, näiteks ainuüksi Tallink Grupile ligi 300 000 eurot aastas, mis mitte kuidagi ei aita kaasa selle ettevõtte paremaks juhtimiseks. Nii et see on üks.

Ja teine on samasugune, aga see puudutab raamatupidamisseaduse muutmist. Need ettepanekud on siin kõik välja toodud. Ei hakka pikemalt teie aega siin sellele kulutama. Aitäh!

Järgmisena Lauri Laats, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel, ja head külalised rõdul! Täna soovin Keskerakonna fraktsiooni Riigikogu liikmete poolt üle anda arupärimise peaminister Kristen Michalile ja teemaks on Eesti põllumajanduse tulevik. Kuuldavasti on uues valitsuskoalitsioonis maad võtnud idee, et praegune Regionaal- ja Põllumajandusministeerium tuleks tükkideks teha ning põllumajandusvaldkond antakse Majandusministeeriumi või Kliimaministeeriumi alluvusse. Sealt edasi ei ole aga selge, kes hakkab olema põllumajandusvaldkonna eestkõneleja ehk kas põllumajandusministri ameti jääb alles või ei. Sarnased vihjed on olnud ka Riigikogu maaelukomisjoni ärakaotamise kohta. Kui vaadata Kristina Kallase, Eesti 200 esindaja mõtteid ja avaldusi, siis iseenesest ta pooldaks isegi põllumajandus- ja regionaalministeeriumi laialisaatmist. Samas me oleme siinsamas saalis kuulnud, kuidas komisjoni esimees Urmas Kruuse on selle vastu. Tema arvamus ilmus Maalehes 14.03. käesoleval aastal. Seoses sellega sooviksimegi aru saada, mis hakkab siis meie põllumajandusega toimuma ja mis on Eesti põllumajanduse tulevik. Aitäh!

Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud … Vabandust! Alar Laneman ei tahtnud, jah? Olen siis Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ja kaks arupärimist ning juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Aga enne päevakorra juurde siirdumist on mõned protseduurilised küsimused istungi juhatajale. Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Ma olen sulle eile ühe kirja saatnud, aga vastust ei ole tulnud. Ma küsin praegu. Olukord muutub aina kriitilisemaks. Meil toimus üleeile rahanduskomisjon rahanduskomisjoni liikmete nõudmisel ja mul oli väga suur üllatus, et täna kutsuti kokku sama komisjon sama päevakorraga ja samal ajendil. Juhatus peab otsustama rahanduskomisjoni poolt otsustatud eelnõud saali saata ja selleks minu arvates peaks ikkagi mingisugune arvamus tekkima, kas komisjonid töötavad meil kodu‑ ja töökorra järgi või siis, kui reformierakondlasest saadik tahab neid kokku kutsuda. Kas te olete jõudnud arvamust kujundada? Oleks väga kasulik sellest praegu teada saada.

Aitäh! Kinnitan, et teie poolt saadetud kiri on juhatuse poolt kätte saadud. See on edastatud arvamuse andmiseks ja homme on meil juhatus pool neli ja siis me kujundame arvamuse. Nii et homme juhatus otsustab.

Lauri Laats, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh! Ma arvan, et need küsimused, mida hea kolleeg Andrei Korobeinik esitas, ongi väga olulised ja enne ei saa istungiga edasi minna, kui on konkreetsed vastused ka olemas ja ka korra osas. Teatavasti, nii nagu Korobeinik mainis, et olles rahanduskomisjoni aseesimees, kutsus ta kokku erakorralise komisjoni, mis on tegelikult vastavalt meie kodu‑ ja töökorra seadusele legitiimne ja lubatud. Ja kõige huvitavam kogu selle komisjoni töö juures oli see, et mitte ühtegi ametnikku ei osalenud komisjonis kui abistava personalina. Ja sellest küsimus. Mis on teie arvamus, miks see sellisel viisil toimus ja miks ametnikud ei osutanud seda nõu või siis ei täitnud oma töökohustusi antud olukorras?

Kahjuks ma ei oska ka öelda rahanduskomisjoni siseprotseduure, kuidas seal töö‑ ja kodukord käib, et nemad ise seda reguleerivad. Meile on tulnud tõesti, on Andrei Korobeiniku kiri kätte saadud, homme on juhatus ja homme me saamegi, ka päevakorda minevad asjad tulevad homme, siis meil ongi see arutelu koht seal ja see asi ära täpsustada. 

Andrei Korobeinik, küsimus istungi juhatajale.

Jaa, ma selguse mõttes tahan uurida, kas me lähtume ikkagi kodu- ja töökorra seadusest või, nii nagu sa ütlesid, juhatus otsustab, kuidas on. Sinu hea kolleeg Toomas Kivimägi mäletatavasti just sellest lähtuski. Üks asi on see, mis siin raamatus kirjas on, aga teine on see, mida hea Toomas arvab. Kas see nüüd on nagu ametlik juhatuse seisukoht– ma võin selle raamatu rahuliku südamega viia siis makulatuuri – või me ikkagi lähtume seadusest, kui me otsustame, kas komisjon toimus, ei toimunud, kas seda tohib kokku kutsuda, ei tohi kokku kutsuda?

Me lähtume ikkagi seadusest ja selles mõttes ei ole vaja seda raamatut makulatuuri viia. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! See probleem, mis eile tekkis ja millest me oleme hästi palju ka meediast lugenud, on tegelikult päris terav. Ja iseenesest minul on küsimus selle kohta, miks juhatus ei näinud võimalust kohtuda ja arutada seda ikka natuke varem kui homme. Võib-olla eile oli liiga kiire selleks, sellega ma olen nõus, aga miks näiteks tänase päeva jooksul ei olnud võimalik seda teha? Päeva lõpus ei koosne juhatus mitmekümnest inimestest, vaid ainult kolmest. Nii et kas on mingi konkreetne põhjus, miks seda ei olnud võimalik teha eile või täna ja saab teha alles homme? Milles asi?

Aitäh küsimuse eest! Ja, ütleme, istungi juhtimisega täna ei ole see kuidagi seotud. Aga kui laiemalt tõlgendada, siis juhatuse tööga võib ta tõesti olla seotud. Ja kui sa ütled, et miks juhatus ei kogunenud, siis ei ole meil põhjust erakorralist juhatust kokku kutsuda. Homme on tavapärane juhatuse koosolek. Andrei Korobeiniku kiri tuli eile õhtul ja õhtul me ei kogunenud. Homme meil on korraline juhatus ja siis me arutame seda. 

Andrei Korobeinik, palun!

No kiri ei tulnud muidugi õhtul, kiri tuli seal kusagil lõuna paiku. Aga mul on selles mõttes mure, et siin täna hommikul üritasid teha rahanduskomisjoni istung, mis oli täiesti ebaseaduslik. See istung on juba toimunud, erakorralist istungit konkreetsete komisjoni liikmete palvel, konkreetse päevakorraga ei saa teha kaks korda järjest. Põhimõtteliselt, kas ma saan õigesti aru, et sinu seisukoht on see, et juhatus ei hakkagi sekkuma, kui mingi suvaline isik tuleb, tahab teha rahanduskomisjoni istungit ja lihtsalt kusagil seal maja peal, kohvikus näiteks, kutsub sinna mingisuguseid suvalisi inimesi ja ütlebki, et see oli rahanduskomisjoni istung, nii on, siis juhatus lihtsalt võtab teadmiseks ja võib-olla kunagi arutab, et kui need pseudorahanduskomisjoni istungi materjalid jõuavad päevakorda, siis nad mõtlevad, kas panna neid päevakorda või mitte. Kas sa arvad tõepoolest, et juhatus ei pea olema proaktiivne, vaid ta peab reageerima lihtsalt toimunud asjadele?

Ega me saamegi reageerida ainult sündmustele, mis on toimunud. Eile hommikul oli koosolek, me saime sellest teada ja tegeleme. Täna hommikul oli koosolek, nüüd selle tulemust meil ei ole teada veel ja me saame seda homme arutada. Aitäh!

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Ma küsin tõesti protseduuriliselt sellise küsimuse. On olnud olukordi, kus juhatuse liikmed tõlgendavad Riigikogu kodu- ja töökorda täiesti erinevalt, Riigikogu juhatuse liikmed. Ja võib olla olukord, kus koalitsiooni valitud juhatuse liikmed tõlgendavad ühtemoodi, teie teistmoodi. Mida see tähendab, kui te ei jõua konsensuseni, läheb hääletamiseks juhatuses? Kas teoreetiliselt tähendab, et võib minna otsus hääletamisele ka Riigikogu saalis, nagu näiteks meil on olnud? Näiteks protseduuriliste küsimuste piiramine läks hääletusele saalis või siis on meil olnud ka teised asjad. Kas võib olla olukord, kus meie hakkame siin hääletama seda, kas rahanduskomisjoni istung oli legitiimne, kas need tulevad päevakorda? Et hakkame seda siis saalis otsustama.

Kui te küsite, kas tuleb suurde saali mingi hääletus, ma ei oska seda öelda. See sõltub juhatuse kokkuleppest. Nüüd, juhatus koguneb tõepoolest homme ja siis on meil need materjalid laual. 

Ja Andrei Korobeinik, ma võtan tõesti nüüd viimase, et me saame minna protseduurikaga ja päevakorraga edasi.

Ma pole veel selgusele jõudnud, võib-olla praegu õnnestub seda teha. Lihtsalt koalitsiooni erutus on väga suur ja hästi-hästi raskelt on aru saada, mis küsija küsib ja vastaja vastab. Aga sa ütlesid, et sa ei tea, kas istung toimus või mitte. Meil on ju olemas ametlik protokoll eilsest istungist, kus kõik otsused on kirja pandud, osales kuus liiget, 11‑st. Kuidas see juhtus, et sa ei tea, kas see toimus või mitte? Kas see protokoll hävitati kuidagi tee peal või oli mingi muu põhjus, miks sul on kahtlus, et see eilne istung tõepoolest toimus?

Ei, ma ei ole kahtluse alla seadnud istungi toimumist. Nii et homme on need protokollid ja need otsused meil laua peal ja homme juhatus otsustab seda. Aga aitäh!

Läheme edasi tänase, kolmapäevase 19. märtsi päevakorraga. Päevakorra esimene punkt on meil Vabariigi Valitsuse algatatud perehüvitiste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 547 SE kolmas lugemine. Avan läbirääkimised fraktsioonidele ning kõigepealt Tanel Kiik Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel – volitusega, ma saan aru.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Nii nagu sotsiaaldemokraadid on varasemalt väljendanud, me toetame käesolevat eelnõu ja toetame põhimõtet, et riik kohtleb mis tahes põhjusel toitja kaotanud lapsi võimalikult võrdselt ja võimalikult väärikalt.

Praegune süsteem, kus toitjakaotuspension sõltub paljuski sellest, kui suur on olnud meie seast lahkunud vanema või vanemate sissetulek, ja n-ö nende pensioniõigus samamoodi sõltub sellest, kui palju lapsi selles peres on olnud, on tegelikult, kui nüüd rahulikult mõelda, algusest peale olnud ebamõistlik. Ta on kohelnud ebavõrdselt neid lapsi, kes on sündinud suuremas peres, lasterikkas peres, samuti neid lapsi, kelle vanemad ei ole mis tahes põhjusel jõudnud niivõrd palju tööl käia ja sotsiaalmaksu maksta. 

Selles vaates oleme pannud lapsed aastakümneid ebavõrdsesse stardiolukorda, eriti arvestades seda, et tegemist on niigi meist märkimisväärselt raskemas seisus olevate alaealiste laste ja noortega. Toitja kaotus, vanema kaotus on nii või naa traagiline sündmus, aga täiendavalt oleme tekitanud olukorra, kus suuremate perede puhul on tegelikult see toetus olnud märkimisväärselt tagasihoidlik, jaotatuna ära lasta arvu vahel perest. 

Nii et toetame igati käesolevat eelnõu, mis annab tõesti hinnanguliselt 90%-le toitjakaotustoetuse saajatest tulevikus senisest kõrgema sissetuleku, senisest suurema kindlustunde. Ja ma kutsuksin üles kogu parlamenti seda eelnõu toetama ja kutsun üles kahtlemata koalitsiooni ka tulevaste algatuste puhul sotsiaalvaldkonnas just selliseid põhimõtteid järgima, et muuta toetuste saamise kaudu ühiskonda võrdsemaks, vähendada majanduslikku ebavõrdsust, toetada eakaid, toetada meie peresid, toetada meie lapsi, toetada neid inimesi, kes rohkem tuge vajavad – on need puuetega inimesed või muud nõrgemas seisus sihtrühmad. 

See poliitika oma olemuselt on solidaarsema riigi ehitamine, on õiglasema riigi ehitamine, mis peaks olema tegelikult iga parlamendiliikme ja iga Vabariigi Valitsuse ülesanne. Ma loodan, et sarnaseid algatusi saab tulema ka uuelt valitsuselt. 

Ja kinnitan, et kui me läheme selles suunas või te lähete selles suunas, siis sotsiaaldemokraadid selliseid eelnõusid, algatusi toetavad. Kui me näeme, et, võib öelda, senine solidaarsema, õiglasema riigi ehitamine katkeb koos koalitsioonivahetusega ja edaspidi hakkab tulema siia meie ette erinevaid eelnõusid, mis muudavad ühiskonda ebavõrdsemaks, mis hakkavad kärpima neid vajalikke toetusi nõrgemate arvelt, siis kahtlemata sotsiaaldemokraatide häältega arvestada ei saa.

Nii et kutsun üles koalitsiooni võtma õppust senise kolmikliidu poolt algatatud, ma arvan, mõistlikest, asjalikest eelnõudest, sotsiaalvaldkonna suurema võrdsuse, suurema toetuse tagamise põhimõttest, suurema õigluse tagamise põhimõttest – sellisel juhul saab arvestada ka meie toetusega sellistele eelnõudele ja sellistele algatustele – ja vältima mis tahes kärpeid nõrgemate arvel, eriti veel praeguse majanduskriisi ajal. Aitäh!    

Isamaa fraktsiooni nimel Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud saadikud siin saalis ja kõik, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Nii nagu eelkõneleja on öelnud, on tegemist hea eelnõuga. Õiges suunas liigume me sellega, kui me toetame lapsi ja peresid alati. Antud juhul me räägime sellest, kuidas luuakse vanema kaotanud lastele uus ühtne toitjakaotuste skeem, mis tagab igakuise toetuse, sõltumata surnud vanema pensionistaažist või laste arvust. Tanel Kiik juba siin märkis, et enne oli tegemist ebaõiglase eelnõuga, et osad lapsed said sõltuvalt oma vanemast vähem toetust. Nüüd selle eelnõuga me ühtlustame selle toetuse. Olen ise olnud üksikvanem ja minu vanem poeg kaotas oma isa haigusele, raskele haigusele, kui ta oli just vaevalt 14 saanud. Ja sellest toitjakaotuspensionist, mis tema tookord sai, oli väga palju abi, kui ta õppis ja ülikoolis haridust omandas. Igatemoodi toetan isiklikult kui ka Isamaa fraktsioon toetab seda eelnõu. Mitte, et uueks toetuse alussummaks määratud summa – 272 eurot – kõiki kulusid kataks, siis vähemalt ütleb eelnõu, et seda hakatakse ka indekseerima igal aastal vastavalt elukalliduse tõusule. Ehk praeguste prognooside järgi oleks väljamakstav summa 2026. aastal ligikaudu 345 eurot. Eelnõu ütleb, et loodav toitjakaotustoetus vähendab oluliselt vaesusriski ühe vanemaga leibkondades ja toetab ka lasterikkaid peresid. Toitja kaotanud lapse vajadused on samasugused, sõltumata sellest, kui kaua vanem jõudis enne surma töötada. Ühtlane ja indekseeritud toetus parandab lapse heaolu ja tagab pikaajalise kindlustunde. Need kõik on väga õiged põhimõtted, aga ma julgen tegelikult selles väites, pikaajalises kindlustundes oluliselt kahelda, kuna teise käega läks seesama koalitsioon laste ning eriti lasterikaste perede heaolu halvendama esimese asjana ja päris märkimisväärselt aastal 2023 Riigikogu valimiste järgselt. Lisaks võeti sama aasta sügisel veel ära lasterikaste perede 101 000 eurot lasterikka pere huviringi toetust, mida maksti just suurtele peredele, enamasti maapiirkondades, ja ka just nimelt koolilastele. Kuna seda summat oligi üle Eesti jagamiseks väga vähe, saigi seda jagada ainult koolilaste vahel, kus perekond algas, suur perekond algas alates neljandast lapsest. Aga see toetus võeti ära. Nii et see samm, mis te nüüd täna astute valitsuse poolt, see eelnõu on siia toodud, on samm õiges suunas. Ainult, et kiiduväärne, positiivne samm, enne seda ikkagi kolm sammu tagasi ja nüüd siis sammuke edasi. Aga kiidame, sest tänu peab tooma iga hea algatuse eest. Kiitus ja tänu parteile selle sammu eest.  

Ma ei saa ikkagi jätta rääkimata, et samal ajal on seesama koalitsioon teinud Exceli tabelis väga märkimisväärseid kärpeid ja maksutõuse sellisel kombel, et ennekõike on saanud pihta just lastega pered ja eriti suured pered. See aga süvendab kriiside ajastul veelgi ebakindlust ning soovi lapsi saada. Ning oleme ka üsna kindlad, et paljudes peredes on see elukalliduse tõus, kõik kaasnevad maksutõusud ning muud globaalse julgeoleku küsimuse taustal tekkinud riskid jätnud soovitud lapsed saamata. Eestis on kivina kukkuv sündimus ja meie ideaalid, et me ehitame riiki oma keele, rahva ja rahvuse ja kultuuri säilimiseks, satuvad löögi alla. Toonitan, et valitsus sellistest sammudest saaks julgust ja astuks neid ka järgnevaid, et nii naisuuringud, ka perede uuringud annavad meile täiesti selge signaali, et Eesti pered ideaalis soovivad lapsi. Ja tihtipeale soovitakse mitte ainult kaks last, vaid ka kolm last. Ja see kolmas jääb tihti sündimata seetõttu, et inimesed ei saa oma ideaali ellu viia täiesti objektiivsetele takistustele tuginedes, ja enamasti need on majanduslikku laadi. Nii et sõltumata sellest, et valitsus kaotas ühise abikaasade tuludeklaratsiooni esitamise võimaluse, tulumaksuvabastuse alates teisest lapsest, koduste emade ... Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

… Koduste emade tervisekindlustuse ja vähendas peretoetusi, andis ta täna signaali, et ta võib-olla mõne sammu astub ka positiivses suunas, ja on nüüd siis üksikvanematele andnud veidi lisatuge. Kõik, mida valitsus teeb ja siit Riigikogust räägitakse – need on kõik riigi antud signaalid. Me oleme lisaks tõstnud käibemaksu, see just mõjutab suure tarbimisega suurperesid. Ja sellest aastast hakkas kehtima automaks, see mõjutab taas kõige enam lasterikkaid peresid kõige valusamalt ja kõige enam just maapiirkondade elanikke. Nii et soovime parteile ja valitsusele jõudu positiivsete sammude astumisel laste ja perede toetuseks. Aitäh!

Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Mihkel Lees, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Me elame suhteliselt ebakindlas maailmas ja võiks öelda, et ärevuse foon ühiskonnas on suhteliselt kõrge. Ja seda olulisemad on sellised Riigikogust tulevad otsused, mis aitavad suurendada inimeste kindlustunnet ja meie perede kindlustunnet. Meie inimesed peavad teadma seda, et kui elu seab meid silmitsi vahest kõige keerukamate hetkedega, siis meie lähedased ei jää üksi. Kui pere toitjaga juhtub midagi traagilist, peab olema selge, et pere majanduslik toimetulek on endiselt tagatud. 

Tänane süsteem, tõepoolest, nagu ka eelnevad kõnelejad on öelnud, ei ole liialt hea. Toitjakaotuspension sõltub lahkunud vanema väljateenitud pensionistaažist, on tõepoolest väga erineva suurusega ja paljudel juhtudel ei kata piisaval määral laste ülalpidamiskulusid. Ja eriti keerukas olukorras on lasterikkad pered. Kui inimene lahkub noorelt, ta ei ole jõudnud veel pensionifondi koguda, saab tema laps praegu ainult 186 eurot kuus. Seega, tõesti, uus peretoetuse liik, toitjakaotustoetus, lapsele on oluline. See on alguses 272 eurot, tõuseb 345 euroni, mis on juba märkimisväärselt suurem summa. 

Ja tihti me räägime siin saalis just nimelt lasterikaste perede muredest. Seda märkimisväärsem on antud muutus. Just lasterikkad pered saavad sellest usutavasti enam kasu. Kui varem jagati pensionisumma pereliikmete vahel, siis nüüd saab iga laps individuaalse toetuse. Nii et näiteks nelja lapsega pere puhul, kes kaotab toitja, tähendab see igale lapsele 345 eurot kuus. Ma arvan, et see on tõepoolest päris suur samm õiglasema ja turvalisema süsteemi poole. Ja ka üleminek, nagu eelnevalt mainitud, on õiglane. Kellele kehtiv süsteem on soodsam, see saab jätkata praeguse toetusega. Enamikule, ligi 90%-le sihtgrupist, toob uus kord suurema rahalise kindluse. 

Nii et kokkuvõttes Reformierakonna fraktsiooni hinnangul see on väga vajalik ja õiglane samm, vähendab ebavõrdsust ja aitab peresid, kes satuvad kõige keerukamatesse olukordadesse. Kõiki tragöödiaid ära hoida ei saa, aga me saame toetada seda, et elu saaks pärast edasi minna. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 547 lõpphääletus. Alustame selle ettevalmistamisega. 

Head kolleegid, juhin tähelepanu, et selle eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud perehüvitiste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 547. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt hääletas 84 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 547 on seadusena vastu võetud.

Läheme edasi tänase teise päevakorrapunktiga: Vabariigi Valitsuse algatatud välissuhtlemisseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 385, selle teine lugemine. Ettekandjaks väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Käesolevas punktis siis me menetleme teisel lugemisel välissuhtlemisseaduse muudatusi. Tegemist on meie välissuhtlemist koordineeriva väga olulise alusdokumendiga. Seetõttu on ka täiesti mõistetav ja arusaadav, miks väliskomisjon on ka seda eelnõu väga põhjalikult menetlenud. 

Eelnõu 385 SE esimene lugemine meil toimus 8. mail 2024. aastal. Siis muudatusettepanekute esitamise tähtajaks Riigikogu liikmed, komisjonid või ka fraktsioonid eelnõule muudatusettepanekuid ei esitanud. Küll aga hiljem on komisjonis toimunud arutelude või menetluse käigus laekunud (Juhataja helistab kella.) mõned muudatusettepanekud.

Vabandust korra! Härra Reinsalu, see kostub siia ettepoole ka, et laseme ettekandjal lõpuni. Aitäh!

Meile laekus, komisjonile siis, Välisministeeriumi poolt muudatusettepanekud, mis on seotud ennekõike arengukoostöö ja humanitaarabivaldkonna reguleerimisega tulenevalt ka ajas muutunud praktikaga. Ning ka Rahandusministeerium esitas eelnõule oma muudatusettepanekud, mis käsitlevad välissuhtlemisseaduses sisalduvaid toetuste, välistoetuste tagasinõudmisega seonduvaid sätteid.  Ka väliskomisjon oma aruteludes jõudis ka muudatusettepanekuteni, mida arutas komisjon … (Lärm saalis. Juhataja helistab kella.)

Härrased!

… mida arutas komisjon 27. novembril 2024. aastal toimunud istungil, kus arutati muudatusettepanekuid, komisjonipoolseid muudatusettepanekuid, mis võimaldaksid tulevikus vastava avalduse alusel luua Eestis territoriaalvalitsuse ja/või üksuse esindusi ning ka Eesti esindusi territoriaalse valitsuse või üksuse juures. Üks selliseid tõuketegureid, mis selliseid muudatusi pani ka komisjoni tegema ja nende üle otsustama, on viimastel aastatel tihenenud kaubandus-majandussuhted Taiwaniga, et luua üldse eeltingimused selleks, et ka vastavat suhtlust, majandus‑ ja kaubanduskoostöö suhtlust Taiwaniga ka tulevikus ka tihendada. Aga sellel komisjoni istungil komisjoni liikmed neid muudatusettepanekuid toetasid.

10. märtsil, kui komisjon taas kogunes seda antud eelnõu menetlema, 10. märtsil siis käesoleval aastal, oli komisjoni istungil külalisena välisminister, kuna komisjonipoolsed ettepanekud vajasid ka eelnõu algataja ehk Vabariigi Valitsuse poolset hinnangut. Ning välisminister Margus Tsahkna komisjoni istungil selgitas, et Vabariigi Valitsus käsitles seda teemat ehk siis väliskomisjoni poolt ettepandud muudatusettepanekuid oma 13. veebruari 2025. aasta kabineti nõupidamisel ning toetas väliskomisjoni muudatusettepanekuid. 

Nüüd komisjoni 11. märtsi istungil 2025. aastal arutati ja hääletati kõigi muudatusettepanekute üle. Istungil tehti ka menetluslikud otsused. 

Ja võib-olla ühe olulise lisandusena tahaks siia veel juurde tuua, et ka komisjoni istungil tegi komisjoni liige Urmas Reinsalu ettepaneku teha veel üks muudatusettepanek, jätta välja eelnõu § 1 punkt 50, mis käsitleb lepingu denonsseerimist, lõpetamist või sellest taganemist. Aga Vabariigi Valitsuse poolt ettepandud sõnastuse osas jäi komisjon siiski selle juurde, milline muudatus oli meil Vabariigi Valitsusest toodud ja lähtuvalt just nimelt põhiseaduse mõtte kohaselt on välislepingute denonsseerimine võimalik vaid Vabariigi Valitsuse ettepanekul, mida välissuhtlemisseaduses ka seetõttu selgelt väljendatakse. 

Ja komisjon tegi oma istungil ka menetluslikud otsused. Ehk siis väliskomisjon tegi 11. märtsil ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 19. märtsil ja teha ettepanek eelnõu teine lugemine ka lõpetada. Mõlemal juhul toimus komisjonis ka hääletus ja nende hääletuste tulemusel ettepanekuid toetati ja samuti, aga konsensusega otsustati, et kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 9. aprillil 2025 ja viia läbi lõpphääletus. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised ja läbirääkimistel saab sõna Urmas Reinsalu. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

See eelnõu koosneb oma põhiküsimustes tehnilistest, praktilistest probleemidest, mis, ma arvan, on asjakohane lahendada. Selle eelnõu menetlemisel on sisse tulnud ka niisugune valitsuse tahtmatuse tõttu kehtiva välissuhtlemisseaduse alusel leida lahendust Taiwani esinduse probleemile ja on tekkinud teatud niisugune üldnorm selle koha pealt. 

Isamaa fraktsioon tervitab igati seda ja peab ratsionaalseks, et Taiwani esindusele, tema staatusele leitakse lahendus. Minu isiklikul hinnangul see sõnastus ei ole kõige õnnestunum, aga praktikas on tähtis loomulikult selle venitusteta rakendamine olukorras, kus poolteist aastat on valitsenud niisugune pausi moment, teatav loidus.

Kahtlemata välisminister ütles, et seda muudatusettepanekut, mis oleks õiguslikuks aluseks valitsuse tõlgenduse järgi selle Taiwani esindaja staatuse loomisele, et Vabariigi Valitsus kabinetinõupidamisel asetas ka rea piiranguid, muu hulgas ka näiteks valitsuse eitava suhtumise, mis puudutab diplomaatilise staatuse küsimust Taiwani n-ö esindajatele. Selles osas jäi veidi segaseks see, kuidas valitsus tõlgendab seda üldnormi, muu hulgas ka näiteks riigi osade või föderatsiooni subjektide osas, mis esindusi avatakse või mis esindusi võimaldatakse Eestis avada. Aga eks seda sisustab rakenduspraktika. 

Õige on see, et mitmed riigid on tõlgendanud seda Taiwani esinduse asutamist rahvusvahelise organisatsiooni põhimõtte ja loogika järgi. Ja see ei ole olnud piisavaks ettekäändeks, et kui seda soovitakse teha, siis ei saaks teha. 

Kuid selles eelnõus on ka üks põhimõttelisema kaaluga küsimus laual. See puudutab parlamendi pädevust, mis tuleneb põhiseadusest, denonsseerida välislepinguid, nii nagu on sümmeetriliselt pädevus antud, et parlament ratifitseerib välislepingud. Vastavalt kehtivale seadusele ta teeb seda, saab teha ainult Vabariigi Valitsuse eksklusiivse välislepingute esitamise pädevuse alusel parlament ja kehtiv välissuhtlemisseadus selle koha pealt ei maini midagi, kas ka denonsseerimise puhul on vajalik eksklusiivne valitsuse initsiatiiv või mitte.

Selle üle on tegelikult ka juristid arutanud, ka valitsuse tasemel juristid arutanud, kas on üks tõlgendus või teine. Senine tõlgenduspraktika 30 aasta jooksul on olnud, et seda ei ole sisustatud parlamendi autonoomse sammuga, et mingid välislepingud on denonsseeritud parlamendi enda initsiatiivil ja algatusel. 

Kuid kahtlemata see on riigiõigusliku tähendusega pädevusküsimus ja kehtiv välissuhtlemisseadus inimpõlve perspektiivis sätestab nii, nagu seda näeb ette põhiseadus üksnes väga napis tekstis, et Riigikogu denonsseerib välislepinguid ehk siis vastavalt neid välislepinguid, mis on varasemalt olnud ratifitseeritud ja mis kuuluvad siis seda tüüpi välislepingutena parlamendi poolt ratifitseerimisele, mis on seotud siis seal riigipiiridega, varaliste kohustuste võtmisega ja muude sihukeste kõrgema ja suurema mõjuga probleemidega rahvusvahelistes suhetes. 

Ning Isamaa vaates on see laiema kaaluga riigiõiguslik küsimus. Meie üleskutse on, meie ettepanek komisjonis oli, et see eraldi võetuna võiks jääda kehtiva välissuhtlemisseaduse teksti juurde. See ei leidnud toetust ja seetõttu on meil mõistlik selline laiem riigiõiguslik küsimus, et kas me nii-öelda möödaminnes oma suuremas ulatuses tehnilisi välissuhtlemisprobleeme lahendava seaduseelnõuga niisugust riigiõiguslikku küsimust, nagu seda on Eesti Vabariigi põhiseaduses parlamendi kompetentsi sisustamine, langetame möödaminnes. 

Me arvame, et see ei ole põhjendatud. Ja seetõttu on meie ettepanek teine lugemine katkestada. Kindlasti on nendes asjades mõistlik leida ühisosa poliitiliste jõudude vahel päevapoliitilisi kirgi kõrvale jättes. Välissuhtlemise puhul on meil olnud suureks väärtuseks stabiilsus, järjekestvus ja ka suures plaanis ühetaoline tõlgendus erinevate poliitiliste jõudude poolt erineval ajal, kuidas ühte või teist välissuhtlemisnormi on ka praktikas sisustatud. 

Ja praegu me teeme möödaminnes niisuguse nihke õiguslikult, mille puhul ei suudetud relevantselt anda põhjust, miks seda on vaja hetkel teha, suurde teksti n-ö muutmisvormeleid sisaldavad korraga, kui parlamendi liikmed süvenevad, Juku-Kalle, vaata punkt 50. Punktis 50 on see konkreetne küsimus toodud ära. 

Ja meie arvamus on, et tõendamise koormis, vaadake, lasub muutuse esilekutsujatel, mitte vastupidi. Meie tõendamise koormise küsimus on siin selles, et me palume, et parlamendil oleks võimalus seda veel sisuliselt kaaluda. Esimese lugemise arutelus, tuleb tunnistada, sisuliselt sellele küsimusele tähelepanu ei juhitud. On täiesti võimalik, et parlament jõuab enamushäältega, ka laiemalt enamushäältega sellele tõdemusele, et mingitest kaalutlustest lähtudes ongi mõistlik eksklusiivne valitsuse pädevus tekitada ka denonsseerimispädevusele. Kuid meie arvamus on, et parlament peab langetama selle otsuse vähemasti teadlikult. 

Hetkel tuleb tunnistada, et seda arutelu ei ole parlamendi tasemel esile kerkinud esimesel lugemisel ega ka varasemalt, vaid see punkt, mis on väga olulise riigiõigusliku kaaluga, tegelikkuses on jäänud varasema tähelepanu alt välja, kuna, nagu ma ütlesin, ta asetseb selles muutmisvormelite tekstis tõepoolest pika nimekirja keskel ja paratamatult on jäänud arutelust kõrvale. 

Ja ma arvan, et väärikuse suhtes, põhiseadusele vajaduse suhtes säilitada järjekestvus välissuhtlemise loogikas ja selles tõlgenduses on mõistlik võtta korraks aeg maha, et poliitilised jõud saaksid sisulise otsuse selles osas täiendavalt kujundada ja pärast seda langetada otsus. 

Ja seda enam, ma rõhutan, on see aktuaalne, et see seadus ei ole määratud mitte jõustuma kiirkorras või ammugi tavakorras, vaid selle seaduse jõustumise aeg on ette nähtud kuude tagant seoses erinevate praktilise iseloomuga probleemidega. Järelikult küsimus selleks aja maha võtmiseks praegu – ja see on meie nii-öelda täiesti avatud käe sirutamine kõigi poliitiliste jõudude poole, et seda katkestamisettepanekut toetada – ei ole seotud sellega, et mingisugune praktilise iseloomuga välissuhtluse küsimus või probleem jääb seetõttu puhtobjektiivselt ajapuudusel seoses muutmise edasilükkamisega lahendamata. See ei ole pädev argument. 

Nii et miks mitte?! Teeme, võtame selle teise katse selles asjas. Ma arvan, see asi väärib tõsisemat süvenemist! Aitäh!

Järgmisena Marko Mihkelson, palun!

Lugupeetud istungi juhataja ja Riigikogu aseesimees! Ma arvan, et see, mida kolleeg Urmas Reinsalu just oma kõnes välja tõi, kindlasti väärib tähelepanu ja ka reageerimist ja ka vastamist. Kõigepealt seaduse enda, seaduseelnõu olulisusest selles raamis kindlasti, et arvestades, et me oleme selle eelnõuga menetluses olnud 2024. aastast alates, on selge, et siin on olnud menetluse käigus piisavalt aega, esiteks, et kõigil nendel teemadel ja muu hulgas ka selles küsimuses, mille härra Reinsalu välja tõi, põhjalikult arutada komisjonis.

Ka komisjoni viimasel istungil, mida ma oma komisjoni esimehe kõnes mainisin, 11. märtsil, see teema tõstatus Urmas Reinsalu poolt. Ja komisjon leidis vajaliku seda muudatusettepanekut või ettepanekut muudatuse tegemiseks mitte toetada. Põhjus on tegelikult selles, ja küllalt lihtne, et ka seda muudatust, millest jutt käib, ehk lisada kehtivasse välissuhtlemisseadusesse § 1 punkt 50 juurde, et Riigikogul on õigus denonsseerida rahvusvahelisi lepinguid Vabariigi Valitsuse ettepanekul. Praeguses kehtivas seaduses on kirjas, et seda võib Riigikogu teha omal algatusel. 

Põhiline küsimus, miks see muudatus on tehtud, on ka küllalt hästi lahti kirjutatud välissuhtlemisseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas, kus muu hulgas põhiline rõhuasetus on seotud võimude lahususe põhimõttele ja sellele, kuidas see on fikseeritud ka meie põhiseaduses. Seda on muu hulgas, seda teemat on analüüsinud ka varasemalt Riigikogu õigusosakond ja just nimelt Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu vahelist suhtlemist ka denonsseerimise algatamise küsimustes. Ma arvan, et need põhjendused ja argumendid, mis selles seletuses on välja toodud, on piisavalt asjakohased, et me võiksime selle eelnõu menetlemisega edasi minna ja teise lugemise lõpetada, nii nagu väliskomisjon on seda ette pannud. 

Ja seetõttu veel kord võib-olla põhimõttena: kui võimude lahususe kontekstis me teame, et meie riigi nimel välislepinguid sõlmib või ka nendest taganeb, see on üldtunnustatud tava kohaselt Vabariigi Valitsuse, täidesaatva võimu prerogatiiv, siis ka põhiseaduse § 87 punktide 1 ja 7 kohaselt viib Vabariigi Valitsus ellu riigi välispoliitikat ning korraldab suhtlemist teiste riikidega ning § 87 punkt 4 järgi esitab Riigikogule ratifitseerimiseks ja denonsseerimise välislepinguid. Järelikult ei või Riigikogu välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise seaduse eelnõusid ise algatada. 

Reformierakond kindlasti toetab selle välissuhtlemisseaduse eelnõu edasist menetlemist, teise lugemise lõpetamist ja lõpphääletust 9. aprillil. Aitäh teile!

Aitäh! Rohkem … Ai, Urmas Reinsalu, vastusõnavõtt koha pealt.

Õige on ju Marko Mihkelsoni seisukoht, et seda seadust on arutatud pikalt Välisministeeriumi ametnikega ja siin on tulnud rida igasugu külgkorve sellele seadusele külge, lahendamiseks kolmandate riikidega Euroopa Liidu lepingu alusel, välisvahendite kasutamist ja nii edasi, ta on siin väga mitmekesistunud. Ja selles ei ole ka midagi iseenesest ebaloomulikku või problemaatilist.

Kuid see seadus on määratud jõustuma etapiliselt. Nimelt, viimane punkt sellest seadusest peaks jõustuma 2029. aasta 1. jaanuaril, ligi nelja aasta pärast. Seal on ka siis 2026. aastal, 2028. aastal, ka 2025. aasta 1. maist osad sätted jõustuvad. Ja tõtt-öelda seda seadust on menetletud väga pikka aega, nagu härra Mihkelson viitas. 

Kuid see põhimõtteline küsimus on kerkinud nüüd üles viimasel minutil, sisulisel arutelul, kus me oleme seda praegu selle käsitlemise avanud. Viimasel minutil selles mõttes, sisuliste muudatusettepanekute puhul. Meie ettepanek selle katkestusettepanekuga ongi, et mitte teha seda sellisel moodusel, et parlament ei ole sisuliselt teadlik või sisuliselt läbi debateerinud seda otsustust, mille puhul võib öelda, tõepoolest, on olemas riigiõiguslikke argumente, millele osundas härra Mihkelson, tuua ka. Aga ma veel kord rõhutan üle, et me oleme olukorras, kus meil on praegu kehtiva riigiõigusliku parlamendi pädevus normi sisustamisest, teistsugusele tekstilisele arusaamale asume kui varem, tekstiliselt, ja nagu ma rõhutasin, muutmise ettepanekul lasub tõendamiskoormis muutjal selles loogikas. 

Ma arvan, et seetõttu oleks mõistlik see aeg maha võtta, viidates ka sellele, et ajaliselt see ei ole sugugi ruttava iseloomuga seaduseelnõu. Sellest mõttekäigust oli kantud Isamaa palve see katkestada, et parlamendi kõik jõud saaksid sellele otsa vaadata. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõul on ka muudatusettepanekud, mida asume nüüd läbi vaatama. Muudatusettepaneku number üks on esitanud väliskomisjon. Juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku number kaks on esitanud väliskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku number kolm on esitanud väliskomisjon ja juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek number neli on esitatud väliskomisjoni poolt, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek number viis on esitatud väliskomisjoni poolt ja juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek number kuus on esitatud väliskomisjoni poolt, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepanek number seitse on esitatud väliskomisjoni poolt, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Ja muudatusettepanek number kaheksa on esitatud väliskomisjoni poolt, juhtivkomisjon: arvestada täielikult.  

Ja sellega oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 385 SE teine lugemine lõpetada, kuid on tulnud Isamaa fraktsiooni ettepanek Vabariigi Valitsuse algatatud välissuhtlusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 385 teisel lugemisel katkestada. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist.   

Lugupeetud kolleegid! Panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud välissuhtlemisseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 385 teisel lugemisel katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Katkestamise ettepaneku poolt oli 19 Riigikogu liiget, vastu 50. Ettepanek ei leidnud toetust. Ja sellega on teine lugemine lõpetatud.

Läheme edasi tänase kolmanda päevakorrapunktiga: Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (sanktsioonirikkumised) eelnõu 441 teine lugemine. Ja ettekandjaks õiguskomisjoni esimees Andre Hanimägi, palun!

Tervist, lugupeetud kolleegid! Hea meel on taas olla siin puldis ja tutvustada eelnõu 441 SE teine lugemine. Neid materjale on hästi palju, sellepärast et õiguskomisjon kaalus seda eelnõu hästi pikalt ja põhjalikult, niisamuti kaalus seda pikalt ja põhjalikult ka Justiitsministeerium.  

Ma püüan hästi lühidalt teile kõigepealt meelde tuletada, et millest see eelnõu üleüldse räägib. Täiemahulise sõja algusest on meil muutunud olukord selliselt, et sisuliselt kõik kaubad, mida meil siin üle idapiiri viiakse, on sanktsioonikaubad, vähemalt suur osa. Ja kui seni oli olukord selline, et kõiki nii-öelda sanktsioonirikkumisi pidi menetlema kaitsepolitsei, siis me täna saame selgelt aru, et kaitsepolitsei ei peaks tegelema absoluutselt kõikide sanktsiooniküsimustega, et meil on seal piiri peal Maksu‑ ja Tolliamet.  

Ja kui me nüüd esimese lugemise siin saalis eelmise aasta septembris lõpetasime, siis see eelnõu natukene nägi teistmoodi välja. Seal oli piirmäär 10 000 eurot. Kui üle selle on, siis on ikkagi kaitsepolitsei asi, aga kui alla selle on, et kui me räägime seal sigaretipakist või konjakist, eks ole, siis on see Maksu‑ ja Tolliameti asi.  

Justiitsministeerium siis tuli, oli meil pikk vahe, tuli Justiitsministeerium oma muudatusettepanekutega, mida siis õiguskomisjon arutas. Ja muudatused lühidalt olid sellised. Muutus siis see piirmäär, et ikkagi Maksu‑ ja Tolliamet jääb sanktsioonikuritegusid seal menetlema piiri peal, sõltumata sellest, et on ta 10 000 või 10 001 eurot, see väärtus, küll aga kaitsepolitsei jääb loomulikult strateegilise kauba ehk pommid, mingisugune, ma ei tea, muu asi, mille, mis on kapo pärusmaa, jääb seda jätkuvalt menetlema.  

Kõige rohkem komisjonis tekitas küsimusi üks muudatusettepanek, kõiki teisi muudatusettepanekuid komisjon konsensuslikult toetas. Aga üles jäi üks muudatusettepanek, mille osas komisjoni mitmed liikmed küsisid erinevaid küsimusi. Ja see üks muudatusettepanek, mis oli ka meedias päris palju kajastatud, puudutas Maksu‑ ja Tolliametile jälitustegevuse, nii-öelda nende jälitustegevuse laiendamist ehk nende võimaluste laiendamist. Puudutas see siis võimalust kuulata telefonikõnesid pealt, kasutada politseiagenti. Ma tuletan meelde, et posti ülevaatamine, see on Maksu‑ ja Tolliametil ka täna seaduses lubatud. Komisjonil tekkisid küsimused. Me ei soovinud seda sellisel kiirel viisil toetada, seda ettepanekut, anda muudatusettepaneku näol Maksu‑ ja Tolliametile jälituspädevust juurde. Palusime teha Justiitsministeeriumil uus ettepanek, mis puudutas seda, et anda jälituspädevust juurde ainult kitsalt, ehk siis sel juhul, kui sanktsioonikuritegudest räägime. Justiitsministeerium sellise ettepaneku ka meile tegi, nii nagu õiguskomisjon palus. Ja me palusime neid küsimusi arutama ka Maksu‑ ja Tolliameti, Rahandusministeeriumi ja loomulikult ka Siseministeeriumi ja kaitsepolitsei. Ja kui meil see laialdane lai arutelu käis, siis loomulikult Rahandusministeerium ja Maksu‑ ja Tolliamet leidsid, et tegelikult on neid pädevusi vaja. Ega sisuliselt ka täna, ütleme, kuidas see süsteem käib, on siis niipidi, et kui on vajadus jälitustegevust teha, siis pöördub MTA vastava ametkonna poole, ehk siis kaitsepolitsei ja kriminaalpolitsei poole ja nemad teevad seda tehnilist tööd, kuulavad pealt ja nii edasi. Ja lõpuks oli olukord selline, kus Maksu‑ ja Tolliameti ja Rahandusministeeriumi hinnangul see kitsas muudatus, mis puudutaks seda, et me annaksime jälitustegevuse õiguse küll, aga ainult siis, kui on tegemist sanktsioonikuritegudega, et see, leiti ka komisjonis, et see tekitaks segadust juurde. Aga siis me ka ei teinud veel ühtegi otsust, sellepärast et arvamusi oli erinevaid ja loogika oli selles, et me annaksime võimaluse Maksu‑ ja Tolliametil selgitada, kirjeldada, miks tegelikult on seda muudatust vaja, ja vajadusel ka tutvustada neid muudatusi fraktsioonides.  

Kokku, ma ütlen, kokku neli korda seda küsimust arutasime ja lõpuks jõudsime sinna, mis oli esmaspäev, 10. märts, kus me tegime ka menetluslikke otsuseid. Ka seal olid meil külas Rahandusministeeriumi finants‑ ja maksupoliitika asekantsler Evelyn Liivamägi ja Siseministeeriumi nõunik Silvester Soop. Ja tõepoolest, kuna see eelnõu oli nüüd pikalt juba menetluses ja tegelikult ei olnud mõistlik, et kaitsepolitsei tegeleks nende sanktsioonikuritegudega jätkuvalt ja jätkuvalt edasi, siis me lühidalt veel arutasime, mis me siis selle jälitustegevusega teeme. Rahandusministeeriumi ettepanek oli, et võib-olla kompromissettepanekuna arutaksime seda, et see telefoni teel jälitustoiming, et see on laualt maas, aga et võib-olla politseiagendi küsimust komisjon ikkagi arutaks. Kuna meil ei olnud seda muudatusettepanekut ka, siis komisjoni liikmed siin leidsid ikkagi seda suures plaanis, et naaseme selle algse mõtte juurde, milleks on eelkõige anda kaitsepolitseile rohkem hingamisruumi muude kuritegude puhul ja jätta siis Maksu‑ ja Tolliamet sanktsiooniküsimustega piiril tegelema. Me liikusime edasi ilma jälituspädevuste suurendamiseta, see tähendab nii telefonikõnesid kui ka politseiagenti. Ehk siis kõik see, mis meil seal vaidluse all oli, et see on sellest eelnõust nüüd väljas. Ma rõhutan selle üle. 

Ja võtsime vastu, nii nagu ma ennist siin lühidalt ka ütlesin, et kõikides muudes küsimustes, need olid eelkõige seotud parandustega, ka pealkirja parandus, tehnilised parandused, aga ka mingid sisulised parandused, et olukorras, kus esimeses eelnõus me muutsime väga mitmeid põhimõtteid, kuna see piirmäär kadus ära, siis kui sa tahtmatult oleksid viinud näiteks üle 10 000 euro midagi, siis oleks olnud olukord, kus sind ei saa ei väärteo ega kriminaalkorras karistada. Kõik need sellised vead, mis seal esimeses eelnõus ja muudatustega tekkisid, need said kenasti parandatud. Seitse muudatusettepanekut, need on siin kenasti kirjas, nende peal ma pikalt ei peatu. Aga neid tõepoolest komisjon konsensuslikult toetas. 

Küll aga ma pean tõesti ütlema protokolli huvides et oli ka neid komisjoni liikmeid, kes tegelikult leidsid, et me peaksime ikkagi seda jälitustegevust ka võimaldama Maksu‑ ja Tolliametile. Aga me jõudsime ikkagi sinna, et vaatamata sellele, et tegemist on sisulise küsimusega, siis sellisel viisil ühe eelnõu raames muudatusettepanekuna seda menetleda ei oleks täna, ma arvan, mõistlik. Kui me edaspidi räägime Maksu‑ ja Tolliameti jälituspädevusse suurendamisest, siis alustame ikkagi väljatöötamiskavatsusest ja teeme algusest peale seda küsimust.  

Menetluslikud otsused olid sellised, et nagu ma ütlesin, seitse muudatusettepanekut, juhtivkomisjoni poolt arvestada kõik täielikult. Ja menetlusotsustena oli võtta see teise lugemise, teha ettepanek võtta täiskogu päevakorda 19. märtsil, konsensuslik, teha ettepanek teine lugemine lõpetada, konsensuslik, ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus, mille poolt oli 6 ja erapooletuid 1. See on hetkel lühidalt kõik. Aitäh!

Aitäh ettekandjale! Teile on ka küsimusi. Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea komisjonipoolne ettekandja! Räägime nüüd hästi selgelt, mis see lõpptulemus oli. Kas selle eelnõuga laiendatakse Maksu- ja Tolliameti jälituspädevust või jääb kõik täpselt selliseks, nagu praegu on, ehk neil on õigus posti läbi vaadata ja ega neil rohkem … Postisaadetisi jälgida lihtsalt, jah.

Jaa, aitäh küsimuse eest! Kõik jääb täpselt nii, nagu on.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No ma ei ole kindel, et seda eelnõu üldse on mõtet siin edasi menetleda, sellepärast et eile Putini ja Trumpi läbirääkimistel oli jutuks ka see, et sanktsioonid üldse kaotada, ja Trump andis korralduse hakata sanktsioone läbi vaatama eesmärgiga neid järk-järgult kaotama hakata. Ja kui me nüüd siin sellise seaduse vastu võtame, siis ühel hetkel tuleb meil selle täitmisest loobuda või tuleb selle asemel uut eelnõu hakata siin menetlema. Minu arvates on see täiesti ajale jalgu jäänud eelnõu juba. Kuidas on teiepoolne hinnang?

Ei, ma ei nõustu sellega, sellepärast et isegi kui sanktsioonid sellisel viisil ära kaovad, ega siis sanktsioonikuritegude uurimine on toimunud ka enne Venemaa agressiooni Ukrainas. Sanktsioonikauba uurimist on ju piiri peal alati tehtud. Lihtsalt küsimus oli selles, et vanasti … Või tähendab, praegu see eelnõu, praeguse seaduse järgi tegi seda igal juhul kaitsepolitsei. Oletame ka seda, mida te ütlete: kui see teoorias nii läheb, siis ega see loogika, et kaitsepolitsei peaks tulevikus või praegu või mis iganes ajal ja millises olukorras tegelema sanktsioonidega, mis puudutavad tõesti mingisugust, keegi kogemata viib üle, tahtmatult või tahtlikult, mingisuguseid asju, mis on sanktsiooni all. Maksu- ja Tolliamet on seal kohapeal, neil on täielik oskus ja pädevus ise neid asju uurida. Selleks me ei pea kuulutama kaitsepolitsei ressursse. Kindlasti suudaks kaitsepolitsei neid ressursse kasutada mujal palju otstarbekamalt. 

See on selle eelnõu põhieesmärk ja seda toetavad nii Siseministeerium, Kaitsepolitsei kui ka Maksu- ja Tolliamet, on loomulikult päri sellega, et nad saavad sellega hakkama. Lihtsalt küsimus oli neil, nemad soovisid ka jälituspädevust suurendada, et seda efektiivsust parandada. Aga täna selles eelnõus, nii nagu lugupeetud Riigikogu liige küsis, seda ei ole.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja ja hea ettekandja! Vot Stark [Logistics] vedas meil strateegilist kaupa, tooteid, mis Venemaal kokkupanduna lõpuks jõudsid Ukraina sõjaväljale. Ja me teame, et sellega ei tahtnud tegeleda ei KAPO, ei tahtnud tegeleda ka EMTA, Maksu- ja Tolliamet siis. Kas siis tahtlikult ja teadlikult oli see nende radari alt väljas ja hiljem keeldusid nad andmeid andmast, isegi kui korruptsioonivastasel erikomisjonil ei teostatud ei jälitustegevust enne ega võetud seisukohta pärast? Mida see eelnõu muudaks, kui Reformierakonna poliitikute suuri seadusrikkumisi ja korruptsiooni need ametkonnad ei uuri ega sellega tegeleda ei taha? Miks me siis teeme selliseid seadusi? Väikesed sulid võllas, suured sulid sõidavad ikka tõllas edasi.

Aitäh küsimuse eest! Õiguskomisjonis me Stark [Logisticsite] ega muid Reformierakonna või mõne teise erakonna küsimusi transpordis ei käsitlenud. Veel kord, ma arvan, et see eelnõu on tegelikult mõistlik, andmaks need pädevused sellele ametkonnale üle, kes seal piiri peal on, kes suudab nende asjadega tegeleda. Kui meil olukord ühel hetkel muutub ühte- või teistpidi, siis see eelnõu selle vajalikkust ei vähenda.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja. Hea ettekandja! Minul ikkagi tekib küsimus, milleks sellist eelnõu üldse vaja on. Uurimisalluvust saab ka asutuse juht teha ja seda on igapäevaselt kasutatud nii politseis kui ka Maksu- ja Tolliametis. Ja nüüd me siis hetke mingi ühe teema pärast teeme uue seaduse. Meil on Eestis niigi tuhandeid‑tuhandeid seadusi, selles rägastikus ei orienteeru enam mitte keegi. Ja nüüd me lihtsalt teeme mingi järjekordse seaduse, millel tegelikult otstarvet ei ole, mida saab teistmoodi lahendada. Ma ei saa aru sellest seaduse mõttest üldse.

Seaduse mõte on anda sanktsioonirikkumise kuritegude uurimisalluvus kaitsepolitseilt Maksu- ja Tolliametile. Selles mõttes mingisugust lisabürokraatiat või midagi muud, et me teeme täiesti uue seaduse, täiesti uue põhimõtte loome siin, seda mina ei näe. 

Ma kordan veel kord: kui on olnud sanktsioonirikkumine, siis seda on pidanud uurima kaitsepolitsei. Kui meil on olukord täna, kus sanktsioonipakette on väga palju ja neid rikkumisi tahtmatult ja tahtlikult on, siis Maksu- ja Tolliamet, kellel on see pädevus ja kes on seal piiri peal, võiks väga edukalt ise neid rikkumisi menetleda, mitte kaasates selleks Eesti ikkagi väga olulist ja väga võimast agentuuri nimega Kaitsepolitseiamet. Kaitsepolitseiametil võiks olla võimalus tegeleda kõige muu kui sellega, kes kui mitu pakki suitsu üle Venemaa piiri viis.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Värskendage mu mälu või täpsustage, neid eelnõusid käib meil siit nii palju, et ma ei suuda praegu selle eelnõuga seoses meenutada, kas need on nüüd ainult Venemaad ja Valgevenet puudutavad sanktsioonid. Sanktsioonide all, nagu me teame, on ka terve hulk teisi riike  – nii Euroopa Liidu kui Ameerika Ühendriikide, ühesõnaga meie n-o lääne hemisfääri partnerriikide sanktsioonide all. Põhja-Korea ja Iraan ja küllap me leiame veel, kui me nüüd hakkame täpsemalt vaatama. Venezuela, Kuuba. Kas see eelnõu puudutab ka neid riike? Aitäh!

Jaa, aitäh! Eelnõus on silmas peetud direktiivis sätestatud miinimumnõudeid Euroopa Liidu piiravate meetmetega, kehtestades kauba sisse- või väljaveo keelu ja strateegilise kauba rikkumiste kriminaliseerimisele. Selles mõttes sanktsioonid, millele teie viitate, kui on tegemist sanktsioonialuse kaubaga, mida püütakse viia Eestist Venemaale või Venemaalt Eestisse, siis see, kas see on nüüd Venemaa, Kuuba vvõi kellegi kolmanda kaup – mina saan aru, et see ei mängi siinkohal rolli. Sanktsiooni all olevat kaupa üle piiri viia ei tohi ja Maksu- ja Tolliamet seda peabki menetlema.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Arvestades, kui suured summad liiguvad üle piiri, ja tihti on see ka sanktsioonialune kaup, tegu on tihtipeale miljonitesse ulatuvate summadega, kuidas kujunesid need trahviühikud ja rahatrahvid? Siin on kuni 400 000. See jääb ju ilmselgelt praegustes inflatsiooni tingimustes ajale jalgu väga kiiresti. Kas käis see mõte läbi, et neid kuidagi indekseerida?

Aitäh! Hea küsimus. Õiguskomisjonis sellist mõtet ei olnud. Ma pean tunnistama, et need karistused … Ma isegi jään vastuse võlgu, kas Eestis on mõnda indekseeritud trahvimäära või karistust. Minu teada ei ole. Ma arvan, et see ei oleks ka mõistlik. Loomulikult saab alati neid määrasid üle vaadata. Aga täna need määrad on Justiitsministeeriumi poolt Riigikogule välja pakutud, õiguskomisjon nendega konsensuslikult nõustus.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja avame läbirääkimised ning kõigepealt kõnetooli palun Kalev Stoicescu.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõu 441 SE puudutab tänapäeval ja ka tulevikus väga olulist küsimust. Venemaale kehtestatud sanktsioonid ehk karistusmeetmed on kindel viis, kuidas panna sariagressorriiki vastama tekitatud kahju ja sooritatud kuritegude eest, ühtlasi pidurdades tema sõjamasinat. 

Selge see, et sanktsioonid pole hõbekuul ehk need meetmed üksi Venemaad põlvili ei suru ja sõda ei lõpeta, kuid need on õigustatud, vajalikud ja efektiivsed meetmed, kuivõrd Venemaa majandus, sealhulgas huugav sõjatööstuskompleks, tunnetab selgelt sanktsioonide mõju. Vastasel korral ei püüaks Venemaa sanktsioonidest vabaneda või nendest mööda hiilida. 

Just see aspekt, sanktsioonide efektiivne rakendamine, on eelnõu 441 SE fookuses, sest Venemaa-vastaste karistusmeetmete vastuvõtmisest pole suurt abi, kui neid ei ole võimalik nii-öelda puhtfüüsiliselt tõhusalt rakendada, sealhulgas sanktsioonirikkumisi menetleda täies ulatuses. 

Sanktsioonide maht on suur, Euroopa Liit on neid kehtestanud tervelt 16 paketti, neist järjekorras viimane Venemaa täiemahulise agressiooni kolmandal aastapäeval ehk tänavu 24. veebruaril. Eelnõu juhindub Euroopa Liidu direktiivis sätestatud miinimumnõuetest, mis puudutavad  piiravate meetmetega kehtestatud kauba sisse‑ ja väljaveo keelu ja strateegilise kauba rikkumiste kriminaliseerimist. Kõik sanktsioonirikkumised on karistatavad kriminaalseadustiku järgi ning kaitsepolitsei menetleb rikkumisi, kuid menetlemine tuleb paratamatult muuta tõhusamaks, kuivõrd sanktsioonirikkumiste maht ei võimalda enam efektiivset menetlemist kapo töökoormuse suure kasvu ja ressursipuuduse tingimustes. Seetõttu on eelnõuga ettenähtud muudatused karistusseadustikus ja väärteomenetluse seadustikus olulised, et vähendada bürokraatiat ning lihtsustada väiksemas mahus rikkumiste menetlemist väärteona. 

Erakond Eesti 200 seisab kindlalt nii nagu valitsuskoalitsioon Venemaale kehtestatud sanktsioonide rakendamise tõhustamise eest. Tuleb kurvastusega tõdeda, et rahu on tõenäoliselt veel kaugel, sest agressorriik on huvitatud, vähemalt praegustes oludes, kõigest muust kui rahust, mistõttu temale kehtestatud sanktsioonid püsivad. Võib samuti eeldada, et Venemaa soovimatus rahu kehtestada, mis on täielikult tema võimuses, kui ainult oleks tahtmist, tingib juba lähimas perspektiivis uute sanktsioonide kehtestamist, nagu ka varem kehtestatud karistusmeetmete pikendamist, mistõttu eelnõu 441 SE on tulevikku vaatav ning loob sobivaid tingimusi veelgi suurema sanktsioonirikkumiste mahu menetlemiseks. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Kert Kingo, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te meid jälgite! Noh, taas jälle siin me oleme. Kuidas jälle keeratakse kruvisid kokku ja üritatakse jälle sammu võrra lähemale minna jälgimisühiskonnale! Oleme saanud kõik, kes natuke meediat on jälginud, lugeda, kuidas nüüd alles tuli avalikkusele arusaadavalt selgeks see, kuidas tahetakse terve Eesti valvekaameratega täita, hakata inimesi jälgima. Looritatakse seda ilusa jutuga, kuidas selleks, et ennetada rikkumisi. 

Selle eelnõu raames on ka ilus jutt kattevarjuna, et sanktsioonirikkumiste menetlus tõhusamaks. Tegelik eesmärk oli algselt ju anda jälitustoimingute lubasid, laiendada neid, ka Maksu- ja Tolliametile juurde. See on täiesti lubamatu. Mul on siiralt hea meel, et terve mõistus võitis ja see jäi välja. Sest see oleks üks järjekordne samm jälle juures, kus jälle keegi saab mingi õiguse, volituse kõnesid pealt kuulata või jälitada. Ehk siis tegelikult, kuna jälitustoimingud, eriti just kõnede pealtkuulamine ja jälitamine, on õigused, mis on põhiseadusega sätestatud, siis selliste lubade olemasolu on tugev riive põhiseadusele, näiteks õigus eraelu puutumatusele või sõnumisaladusele. Ja alati, kus on load antud, on alati ka nende rikkujaid. Kui me vaatame tänasel päeval Kaitsepolitseiameti tegevust, on ka ju meedia kajastanud. Õnneks on juba kajastatud, kuidas tegelikult ebaseaduslikult, seadust rikkudes, hallil alal liikudes kuulatakse massiliselt inimesi pealt ja jälgitakse nende tegevusi. 

Ja seetõttu tunnustan õiguskomisjoni, et sihuke tervemõistuslik lähenemine oli ja saadi aru, et tõesti, see oleks üle piiri läinud, kui oleks Maksu- ja Tolliametil neid jälitustoimingute õigusi laiendatud. Sest aastaid on toiminud väga hästi see koostöö, kus vajadusel on Maksu- ja Tolliameti uurimisosakond kaasanud politsei kompetentsi oma meeskonda, uurimisgruppi, ja vastupidiselt, ehk politsei on kaasanud Maksu- ja Tolliameti kompetentsi oma uurimisgruppi, et asjad ilusti, edukalt lõpuni menetleda. 

See on jälle teine kinnitus selle kohta, kuidas ametnikud algselt üritavad ühe jutuga tulla, viidates mingitele Euroopa Liidu mingitele direktiividele, kõik. Tegelikult need direktiivid ei puutunud üldse asjasse. Aga selle varjus üritati teha midagi ära. Ja minul tekib küsimus. Kes oli see kõige suurem huvitatud pool, kes selle eest võitles ja kes tahtis, et nüüd saaksid varsti juba järgmised asutused nii ulatuslikke eraõiguslikke, eraõigusi piiravaid toiminguid teha? Mind tõesti huvitaks see. Ma arvan, kes see on. Aga see on lubamatu ja see ongi jälle ehe näide, kuidas üritatakse meie ühiskonnast teha jälgimisühiskond. Me ei ole inimeste õiguste kaitse riik, sest keegi kogu aeg üritab midagi teha. 

Aga veel kord: väga hea meel on, et terve mõistus võitis ja need asjad on jäänud õigetesse raamidesse, nii nagu nad peaksid olema. Aitäh teile!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Ja eelnõule on tehtud seitse muudatusettepanekut, alustame nende läbivaatamist. Esimene muudatusettepanek on tehtud õiguskomisjoni poolt. Juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek on tehtud õiguskomisjoni poolt, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek on tehtud õiguskomisjoni poolt, juhtivkomisjon; arvestada täielikult. Neljas muudatusettepanek on tehtud õiguskomisjoni poolt, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Viies muudatusettepanek on tehtud õiguskomisjoni poolt. Juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Kuues muudatusettepanek on tehtud õiguskomisjoni poolt, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Seitsmes muudatusettepanek on tehtud õiguskomisjoni poolt, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. 

Sellega on muudatusettepanekud läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 441 teine lugemine lõpetada. Sellega on teine lugemine lõpetatud. Ühtlasi ka kolmas päevakorrapunkt läbitud. 

Enne neljanda päevakorrapunkti juurde minekut tahan teha stenogrammi huvides täpsustuse, et esimese päevakorrapunkti juures, Vabariigi Valitsuse algatatud perehüvitiste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 547 hääletamistulemused olid järgmised: 84 poolt, vastu 0, erapooletuid 1.

Läheme tänase neljanda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku, halduskoostöö seaduse ja veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 531 teine lugemine. Ettekandjaks on keskkonnakomisjoni liige Jüri Jaanson. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Minu ülesanne on tutvustada siin ehitusseadustiku, halduskoostöö seaduse ja veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 531 numbriga, mille Vabariigi Valitsus algatas 4. novembril 2024. Selle seaduseelnõuga muudetakse ehitusseadustikku, halduskoostöö seadust ja veeseadust ja see kannab endas bürokraatia vähendamise ideed. Eelnõu kohaselt hakkab Keskkonnaamet edaspidi kooskõlastama ainult nende puurkaevude ja -aukude projekte, mille rajamise, ümberehitamise ja lammutamisega kaasnevad suuremad riskid põhjaveele. Enamusel juhtudel aga annab edaspidi nii eelnimetatud kooskõlastuse kohalik omavalitsus. Selle muudatusega jääb ära ehitusloa taotluste topeltkontroll ja väheneb Keskkonnaameti töökoormus ja võib lüheneda puurkaevude ja ehitusloa taotlemise aeg. 

Teise muudatusena läheb reovee kogumisalade kehtestamine õigusministrilt Keskkonnaameti peadirektorile. Ja kolmanda muudatusena antakse veeproovi võtjate atesteerimise korraldamise õigus Kliimaministeeriumilt halduslepinguga pädevale eraõiguslikule juriidilisele isikule. 

Eelnõu esimene lugemine toimus 11. detsembril eelmisel aastal ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ei laekunud Riigikogu liikmetelt, fraktsioonidelt ega komisjonidelt ühtegi muudatusettepanekut. Küll aga otsustas keskkonnakomisjon ise esitada eelnõule kaks muudatusettepanekut. 

Nüüd, komisjon arutas eelnõu teise lugemise ettevalmistamist kahel istungil: 28. jaanuaril ja 11. märtsil. Jaanuarikuisel istungil osalesid ja oma seisukoha eelnõu kohta avaldasid ka huvigrupid, kes olid kaasatud. Tegemist oli avaliku aruteluga ja osalesid Balti Puurkaevu Osaühing, OÜ Eesti Puurkaev ja Eesti Vee-ettevõtete Liidu, Eesti Omanike Keskliidu, Keskkonnaameti ja Kliimaministeeriumi esindajad. Sellelsamal istungil tutvustas ka advokaadibüroo Sorainen esindaja eelnõu kohta koostatud õiguslikku analüüsi, millest tulenevalt otsustas komisjon eelnõu muuta ja esitada selleks eespool nimetatud muudatusettepanekud. Lisaks sellele sai küsitud seisukoht ka Riigikogu enda õigus- ja analüüsiosakonnalt ja ka nemad jõudsid tegelikult järeldusele, nende seisukoht kõlab nii. Täpsemate normide puudumine, mis aitaksid otsustada, milliste tingimuste täitmisel on põhjavee kaitse nõuded täidetud ja millal tuleb luba väljastada ja millal mitte, võib olla põhiseadusega vastuolus määratluse põhimõttele mittevastavuse tõttu. 

Nii, komisjon esitas muudatusettepaneku, millest esimesega täiendatakse eelnõu § 1 punktiga 9 ja muudetakse ehitusseadustiku § 126 lõike 6 punktis 2 sätestatud volitusnormi sõnastust ja antakse valdkonna eest vastutavale ministrile õigus kehtestada määrusega nõuded lisaks puurkaevu ja -augu ümberehitamisele ja lammutamisele ka puurkaevu ja -augu rajamisele ja kasutatavatele uurimismeetoditele. Muudatusettepanek tuleneb iseenesest vajadusest luua selles valdkonnas suurem õigusselgus. Nagu öeldud, see tuleneb ka advokaadibüroo seisukohast. Ja ka ühtne arusaam sobivatest uurimismeetoditest, et tagada põhjavee kaitse puurkaevu puurimise ajal. 

Nii, muudatusettepanek number kaks. Sellega viiakse eelnõu kohases veeseaduses reoveekogumisalade muutmist käsitlevate sätete jõustumise tähtaeg 2025. aasta 1. aprillilt 1. juulile. Ja ehitusseadustiku puurkaevude ja -aukude ehitusloa andmise muutmist käsitlevate sätete jõustumise aeg 2025. aasta 1. juulilt 2026. aasta 1. jaanuarile. 

Nii, ja siis nende mõlemate muudatusettepanekute täpsemat sisu ma pärast selgitan veel. Juhtivkomisjon tegi menetluslikud otsused, kõik konsensuslikult. Nende otsustega otsustati eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda võtta 19. märtsil käesoleval aastal, ehk siis täna, ja tegi ettepaneku teine lugemine lõpetada. Ja kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, siis on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 26. märtsil 2025. 

Nii, mul on natukene aega veel. Natuke tutvustan teile, mis kahel komisjoni istungil enne teist lugemist toimus. Kõigepealt, 28. jaanuaril, kui toimus huvigruppidega kohtumine ja arutelu, siis seal osalejad ma juba nimetasin. Seal tutvustas kõigepealt Allar Jõks advokaadibüroost Sorainen eelnõuga seonduvaid põhiseaduslikke probleeme. Kõigepealt leiti, et sellega ei vähendataks bürokraatiat. Aga teise olulise probleemina toodi välja, et sätestatud pole lubatud puurimismeetodid, kuigi eelnõus meetodi kohta volitusnormi andmine oli tegelikult kirjas. Nii, siis edasi. Kliimaministeeriumi veeosakonna juhataja Karin Kroon vastas, et uurimismeetodid iseenesest ei ole määratlemata õigusmõiste, aga nõustus, et õiguskindluse ja -selguse huvides on mõistlik laiendada volitusnormi ja kehtestada uurimismeetodid ministri määrusega. Siis toodi välja huvigruppide poolt asjaolu, et kohalikes omavalitsustes ehitusloa menetlus venib, kuid Keskkonnaamet menetleb lubasid kiirelt. Ja siin oli selgitus, et Keskkonnaamet peab kooskõlastama loa kolme tööpäeva jooksul, aga samas kohalikes omavalitsustes on tõesti vaja tõsta lubade menetlemise pädevust. Ja kuigi toodi välja, et on olemas ka väga kompetentseid omavalitsuste esindajaid. Samuti Eesti Omanike Keskliidu poolt toodi välja, et omanikel on samas mugavam koostööd teha kohalike omavalitsustega ja seetõttu Keskkonnaameti kooskõlastuse kaotamine on väga hea tegevus. Nüüd uuriti veel, kas ettevõtete mure on, et nende puurimistehnoloogia ei osutu valituks või [ei saa] toetust, leiab ebamõistlik uurimismeetod. Nüüd siin toodi välja, et otsustusõigus ehitusloa menetlustes kipub olema poliitiline otsus ja kohalik omavalitsus ei kontrolli puurkaevu rajamise sisu. Samas probleemina toodi välja, et ametnikel puudub selge regulatsioon ja hakatakse justkui tegutsema suvaliselt. Samas vastasid Kliimaministeeriumi ametnikud, et õigusaktides on nõuded keskkonnaohutute puurkaevude rajamiseks sätestatud ja ehitaja vastutab selle eest. Siis toodi välja, et vajalik on arutelu puhta põhjavee olemasolu ja pöördumatu kahju vältimise [kohta], ja uuriti, kellele langeb siin omanikuvastutus. Vastuseks oli, et omanikujärelevalve on oluline, ja kaaluti tegelikult ka omanikujärelevalve kohustuslikuks muutmist, aga sellest loobuti. Omanikujärelevalvet peab tegema ikkagi omanik ise ja selleks ta võib kas palgata pädeva isiku või teha seda ise. Nüüd palju uuriti selle kohta, milliseid puurimismeetodeid kasutati, aga kuna see ei puuduta otseselt seaduseelnõu, siis ma seda siin lahti rääkima ei hakka. Nii et kokkuvõttes selle istungiga kaardistati huvigruppide seisukohad ja eelnõuga saime liikuda edasi. 

Nii, Riigikogu keskkonnakomisjoni teine istung toimus 11. märtsil käesoleval aastal. Ja siis valmistas komisjon ette muudatusettepanekud seaduseelnõu täiskogu saali saatmiseks. Muudatusettepanekutest esimene täpsustab puurkaevude määrust, mille sõnastus täpsustab, et kehtestatakse nõuded puurkaevuaugu rajamise, ümberehitamise, lammutamise ja ehitusprojekti konstruktsioon ja BURN meetodi kohta. Mõiste rajamine on kasutusel ehitusseadustikus seonduvalt rajatise mõistega, tähendab, rajatise puurkaevuaugu ehitamisega. Samas mõiste ehitusprojekt hõlmab projekti puurkaevu rajamiseks, ümberehitamiseks, lammutamiseks ja selleks ei pea volitusnormis mõistet mitu korda kasutama. Selleks, et kohalikud omavalitsused rakendaksid normi üheselt, täpsustatakse volituse alusel määruses ka uurimismeetodeid. 

Nii, teine muudatusettepanek siis lükkab edasi, nagu öeldud, vastavalt seaduseelnõu jõustumise tähtajad. Nüüd, sellel istungil tekkisid ka mõned küsimused. Need on samuti seotud uurimistehnoloogia ja uurimismeetoditega ja need on juba vanemast ajast õigusaktide teemad. Samuti uuriti siin palju kasutuskõlbmatute ja rikutud veekvaliteediga kaevude kohta. Ja siin vastasid Kliimaministeeriumi ametnikud, et igal aastal rajatakse umbkaudu 1500–2000 kaevu, ja väga üksikud juhtumid on jõudnud Eesti Geoloogiateenistuseni. Aga need juhtumid on tihti suure mõjuga ja lõppevad kohtumenetlustega. 

Siis pandi komisjonis muudatusettepanekud hääletusele. Keskkonnakomisjon arvestas mõlemaid muudatusettepanekuid täielikult. Esimese muudatusettepaneku poolt hääletas viis, vastu oli üks ja erapooletuid kaks komisjoni liiget. Ja teise muudatuse puhul täpselt samamoodi: keskkonnakomisjon arvestas täielikult. Poolt oli viis, vastu üks ja erapooletuid oli kaks komisjoni liiget. Sellega on mul vist kõik öeldud ja hea meelega vastan küsimustele.

Tänud põhjaliku ettekande eest! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Esimesena Tiit Maran, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Palun, kolm minutit.

Aitäh, auväärt eesistuja! Auväärt rahvasaadikud saalis ja igal pool mujal! Olen osalenud selle seaduseelnõu läbivaatamisel ja leian, et tegelikult see seadusemuudatus on igati asjalik, vajalik ja mõistlik. Ja tegelikult ta menetlemise käigus muutus veel mõistlikumaks. 

Tegemist on tõepoolest üsna tehnilise eelnõuga, aga ta on oluline, kuna ta tegeleb sellise valdkonnaga muude asjade hulgas, nagu on põhjavesi. Algatuse alguseosas oli sellel nagu kaks põhirõhku: see, kuidas vähendada Keskkonnaameti koormust viisil, et tema alt ära tuua need alad põhjavee kasutamisel, puurkaevude tegemisel, mis ei ole väga riskantsed, anda need omavalitsuste alla, ja teise poole pealt ka veel puurkaevude ehitamise protseduuri ümberkujundamine, nii et see oleks bürokraatia mõttes lihtsam. 

Kuna tegemist on põhjaveega ja põhjavesi on hästi oluline meie loodusvara, siis tõin ise esile seal paratamatult ka selle väärtustamise. Ja mul on hea meel tõdeda, et selle menetlemise käigus võeti arvesse ka seda, et üks teatud uurimismeetod võib olla ohtlik põhjaveele, et see tuleb keelustada. Ja sellisel kujul ta sai ka sisse kirjutatud. Tõsi küll, keelustamine tuleb alamakti tasemel. 

Nii et Keskkonnaameti koormuse vähendamine ja teiselt poolt keskkond kui selline. Kuna see seaduseelnõu endas tegelikult kajastab ka seda, milline on meie ametite olukord ja roll, eriti Keskkonnaameti roll, siis peaks seda käsitlema. Eriti tänu sellele, et koalitsiooni liikmete suust on kõlanud kaks veidrat sõnumit. Üks on see, et Keskkonnaamet on vaja laiali tuustida – mitte minu sõnakasutus – ja teine, et administratsiooni tuleb vähendada 20%. Ma tahaksin sellel natuke peatuda. 

Kui niimoodi võtta, siis jääb tõesti tunne, et tahetakse mootorsaed laulma panna, üldse aru saamata, mida tehakse või mida soovitakse saavutada. Tehniline ametnike arvu vähendamine ilma sisusse süvenemata toob meil ainult häda inimestele ja kogukondadele ja tegelikult ka ettevõtetele. Samasugust asja ollakse kuskil mujal meist väga kaugel just praegu katsetamas ja on ka näha, mis see endaga kaasa toob. 

Teise külje pealt peegeldab see ka arusaamist, et avalikku võimu saab ja peab käsitlema kui äriettevõtet või et äriettevõtete toimimise loogika on kohaldatav avaliku võimu osas ja et edukad ettevõtjad saavad paremini aru avalikust võimust kui avalik võim ise. Vabandage mind, aga see on lihtsalt rumal – üldsegi alahindamata samal ajal edukaid ettevõtjaid. 

Avalik võim ja ettevõtlus on oma olemuselt põhimõtteliselt erinevad asjad. Avalikul võimul on kohustused rahva ees, ettevõttel on kohustused omanike ees. Ettevõte võib rahulikult mõne oma tegevusvaldkonna sulgeda, kui seda pole vaja või kui see pole kasumlik. Avalik võim ei saa seda teha, ta ei tohi seda teha. Ettevõte võib pankrotti minna, riik ei tohi ja ei saa – vähemalt see oleks erakordselt ohtlik. 

Samas, kas muudatusi on vaja? Absoluutselt! Muudatusi on vaja! Ja kindlasti oleks vaja riik tagasi tuua inimeste ja kogukondade juurde, sellest võõrandumise tasemest eemale, kuhu me praegu oleme sattunud. Muudatusi ei tohi oma olemuselt teha voluntaristlikult, mitte nii, nagu näib praegu plaanis olevat. 

Aga nüüd tagasi Keskkonnaameti juurde. Mõni aeg tagasi ühendati Keskkonnaametiga Keskkonnainspektsioon, mis tõi koheselt kaasa koondamise. Inspektsioonis on praegu tööl vaid 151 inimest, kes peavad katma terve Eesti. Võrdluseks: Tallinnas mupos on 174 inimest tööl. Mupo tegevusvaldkond on märkimisväärselt lihtsam kui kõik see,  mida katab terve Eesti. 

See peegeldab väga hästi Keskkonnaameti probleeme, sest samasugune olukord on seal pikemat aega olnud. Väga pikka aega on toimunud seal vajalike ressursside vähendamine – see ei ole ainult viimasel ajal, vaid väga pikka aega –, on inimeste koondamine, aga samal ajal ülesannete järjest suurem kuhjumine ja kuhjumine. Keskkonnaamet oma olemuselt on sattunud skisofreenilisse olukorda. Ta peab juurutama meie keskkonnavaldkonnas vastu võetud otsuseid. Ta ei tee ise otsuseid, ta juurutab neid. Keskkonnakriisi süvenedes aga keskkonnateema haldamine muutub järjest keerulisemaks, aga selleks vahendeid antakse järjest vähem. 

Me oleme väga kaugel sellest, et heaks kiita kõike, mis toimub Keskkonnaametis. Seal on palju sellist, mis pole vastuvõetav. Aga kas me üldse saame alarahastatud ametilt oodata adekvaatset käitumist? Pahased on inimesed, pahased on ettevõtjad, pahased on kõik. On isegi ime, et see amet sellisel kujul üldse toimib. 

Mis siis teha antud olukorras? Kas paneme mootorsaed laulma või proovime natukene sügavamalt asja sisse vaadata? Teate, mulle ei meeldi kunagi süüdlasi otsida, vaid leida lahendusi. Aga antud hetkel kipub tunduma, et amet on kõiges süüdi. Kas on? Kuskilt on tundnud need kohustused, mida amet peab täitma Vaatasin huvi poolest, kes on alates 2010. aastast olnud meie keskkonnaministrid. Jaanus Tamkivi, Keit Pentus-Rosimannus, Mati Raidma, Marko Pomerants, Siim Kiisler, Rene Kokk, Rain Epler, Tõnis Mölder, Erki Savisaar, Madis Kallas, Kristen Michal, Yoko Alender. Seega siis alla aasta Keskerakond, alla aasta sotsid, neli aastat Isamaa, veidi vähem kui aasta EKRE ja üle üheksa aasta Reformierakond. 

Niisiis, austatud vannutatud mehed, kui kasutada Ostap Benderi sõnu "12 toolist". No comments. Aitäh teile!

Järgmisena Andres Metsoja, palun! Kolm minutit lisaks. 

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Jah, pealtnäha on tegemist sihukese tehnilise eelnõuga, toodud parlamenti selle egiidi all, et halduskoormust vähendada Keskkonnaameti, Keskkonnaministeeriumi haldusalas ja anda see ülesanne kohalikule omavalitsusele, aga mitte täielikult anda, vaid selles osas, mis jääb väljaspoole looduskaitsealasid, ehk need alad, mis on looduskaitsega koormatud, need jäävad jätkuvalt siis ikkagi riigi valitseva mõju alla ja otsustada, aga mujal, kui on kaevud madalad, puurkaevud madalad, on nad loodud varustamiseks majapidamist, võtavad madalatest veekihtidest põhjavett, siis seal seda kooskõlastust enam vaja ei ole, vaid kohalik omavalitsus saab ise menetleda. 

Samal ajal peab kohe ütlema ära, et selle arutelu käigus on jõutud rääkida väga palju sellest, et kes teostab järelevalvet, võib siis tellija ise teostada järelevalvet, aga võib ka palgata turult vastava sertifikaati omava ettevõtte, spetsialisti. Tegelikult on ka räägitud puurimismeetodist, kuni sinnamaani, et on õiguslik analüüs läbi viidud, et kas puurimismeetod seadusesse kirjutada on mõistlik või ei. Lõpuks jõuti sinnamaani, et mõistlikum on alamaktiga seda reguleerida. Ja ühtlasi on ka põhjaveekomisjon mitu korda koos käinud ja kujundanud seisukoha, et Eestis ei peaks lubama löök-keerdpuurimist ehk Odex-meetodit puurimistehnoloogiana just joogiveekaevude rajamiseks. Muul nii-öelda geoloogiliste puuraukude rajamisel on see aktsepteeritav meetod, aga mitte joogivee puurkaevude rajamisel. 

Ja tegelikult tekkis ka küsimus, küll komisjonipoolne ettekandja ütles, et sellel teemal ei ole mõtet väga pikalt peatuda, sellepärast et alamaktiga reguleeritakse, mitte konkreetselt antud eelnõuga. Aga juba seisukoht on kujundatud. Ja kui ma alustasin nende sõnadega, et justkui tegelikult tegeldakse ainult halduskoormuse vähendamisega antud eelnõus, ometi me oleme jõudnud sinnamaani, et üks uurimismeetod tuleb hoopistükkis keelustada. Kuigi me rääkisime, et omavalitsus võiks seda teha ja riik võiks oma koormust nii-öelda kokku tõmmata. 

Samal ajal kui vaadata ja kuulata asjaosalisi, küsisin ka komisjonis, et aga palju siis neid puurkaeve puuritakse. No kuskil 1500–2000 tükki aastas. Küsisin ka seda, kui palju on tegelikult neid probleeme, kui need puuritakse ühel meetodil või teisel meetoditel, kui palju on neid kaebusi, et tegelikult vee kvaliteet ei kannata kriitikat, sest ohtu põhjaveele tegelikult ju ei ole, seda ütleb sedasama põhjaveekomisjon, et ohtu põhjaveevarule ei ole, lihtsalt puurimise hetkel võib tekkida häiring. Seda vastust tegelikult ei saanud. Et küll on teatud juhtudel häiringuid, neid lahendatakse kohtumenetluses, aga arvuliselt seda välja ei toodud. 

Ja kui nüüd rahulikult mõelda, mis ikkagi selle eelnõu sisu on, siis tegelikult selle eelnõu sisu on puhta kvaliteetse joogivee vähem kättesaadavus hajaasustuses. Kui me ikkagi natukene analüüsime seda mõju ja võtame, et ühe puurkaevumeetri hind kuskil täna puurimisel on 100 eurot, keskmiselt puurkaev, et Eestis vesi kätte saada, peab olema 20 pluss meetrit majapidamisel, ehk siit me saame kenasti välja rehkendada, mis see üks puurkaev siis tegelikult kogu dokumentatsiooniga võib maksma minna. Öeldakse, 5000–6000 eurot on puurkaevu hind. Ja kui me nüüd korrutame selle läbi 2000-ga, siis see läheb miljonitesse, üle 10 miljoni, 12 miljonit, ja kui me nüüd mõtleme, mida ka tegelikult asjaosalised ja seesama Jõksi Soraineni büroo tõi välja koos huvitatud osapooltega, et kui see teatud löökpuurtehnoloogia keelata, siis tegelikult läheb lihtsalt puurkaevu hind kordades kõrgemaks. Seda mõju tegelikult see eelnõu mitte kuidagi ei käsitle, vaid öeldakse, et anname selle kohaliku omavalitsuse kätte. Samal ajal sätestades, kuidas tohib puurida ja järelevalvet teeb omanik, kes ise tellib, ise. 

Vabandust, aga mida me siis ikkagi teeme? Jääb mulle sügavalt arusaamatuks. Minu meelest Eesti riik on kutsunud ellu hajaasustuse veeprogrammi. Igal sammul me teame, et meie salvkaevud, mis paljudel juhtudel majapidamiste veeallikad ongi, on reostunud, just nimelt kolibakterite poolt ja vältimatu on minna puurkaevude peale. Selleks on hajaasustuse veeprogramm, milleks raha ei piisa ja kogu aeg on tegelikult puudu. Ja nüüd me tegelikult loome justkui sellise lihtsama haldusmenetluse, millega me tõstame oluliselt puurkaevude hinda ja tegelikult põhjendamata, et mis see probleem on. Samal territooriumil, samal kinnistul tegelikult või naaberkinnistul võib Odex-meetodiga rahulikult nagu maasoojuskaevu puurida. Ei ole mingit probleemi, aga puurauku ei tohi. Ja see tekitab nõutust. 

Veelgi enam, selles protsessis olen ma tõstatanud mitmel korral küsimuse ka sellest, et lisaks looduskaitsealade kõrval on riigi valitseva mõju all tegelikult ka karjääride ehk kaevanduste rajamine. Ja just nimelt kaevandused, mis lähevad maasügavusse, näiteks dolokivikaevandused, teised kaevandused, nad oluliselt mõjutavad selle piirkonna põhjavee kättesaadavust ja kvaliteeti. Ma küsisin mitu korda, et aga miks riik seda osa ei jäta enda valitsemisalasse, väga selgelt, sest tegelikult kohalikule omavalitsusele sageli öeldakse ette, et maa sees olev ressurss on riigi ressurss ja riik peab selle üle saama ise otsustada. Aga siis peab riik ka täielikult saama selle üle vastutada. Aga öeldi, et seda lahendatakse teisiti ja seda lihtsustada võib vabalt ka haldusmenetluses, olgugi et omavalitsusel igasugune sõnaõigus kaevanduse tekkimise üle põhimõtteliselt, kui seda sundi ka kasutatakse Vabariigi Valitsuse poolt, puudub. Samas tuuakse välja, mis võib olla ka ju õigustatud, et ette sügavamaid kaeve puurida ei ole mõistlik. Aga kas see ikka on nii, selles ma päris kindel ei ole. Kui me teame, et kaevandused tulevad, inimesed endale elamistesse puurkaeve rajavad, siis äkki ikkagi teatud piirkondades ongi mõistlik öelda, et juba ette on mõistlik anda sinna tingimused, et see puurkaev peabki sügavam olema. Kas sellele tullakse riigi poolt või selle kaevandaja poolt appi, on täiesti eriküsimus. 

Nii et paraku see eelnõu ei loo selgust. Pigem halvendab ka ilmselt paljude majapidamiste vee- ja elukvaliteeti. Meie Isamaa fraktsiooni nimelt teeme ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku, halduskoostöö seaduse ja veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 531 SE teisel lugemisel katkestada. Aitäh!

Igor Taro, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid, Riigikogu liikmed! Eelkõneleja on praegu avalikkust omajagu eksitanud, kuna see eelnõu ei tegele puurimismeetoditega. See eelnõu annab volitusnormi vastutavale ministrile määruse kinnitamiseks, kus võimalikud puurimismeetodid siis kindlaks määratakse. Ja see ei ole tõepoolest selle saali ega ka Riigikogu otsus, kuigi see on oluline teema, millel arutleda. 

See on suurepärane eelnõu. See eelnõu tegeleb kolme asjaga. Selle eelnõu tulemusel jääb ära ehitusloa taotluse topeltkontroll puuraukude tegemisel, väheneb Keskkonnaameti töökoormus ja lüheneb puurkaevu ehitusloa taotlemise aeg. Ehk siis tegelikult me saame selle eelnõuga kolm võitu: võidab ettevõtja, me võidame bürokraatiamahu vähenemise pealt ja tegelikkuses võidab ka see inimene, keda vintsutatakse vähem. 

Isamaa on siin näidanud hetkel oma tõelist palet, võideldes bürokraatia vähendamise vastu ehk toetades seda, et bürokraatiat oleks rohkem. Niimoodi me võitlemegi bürokraatia vastu, kui me vähendame topeltkontrolli, kui me võtame erinevatelt riigiametitelt ära kohustust asju täiendavalt kooskõlastada. Puurimismeetodi teema vajab põhjalikku kaalumist, aga mitte selle eelnõu raames. Seda tehakse siis, kui vastutav minister hakkab tegelema määruse koostamisega. Siis tuleb tõesti põhjalikult kaaluda, kas ühte puurimismeetodit tasub keelustada või mitte. Ja sellest me rääkisime ka keskkonnakomisjoni istungil, et võib-olla ei ole kõige mõistlikum ühte puurimismeetodit lausaliselt keelustada. See sõnum peaks siin saalis täna kõlama, sellepärast et on väga palju juhtumeid, kus seda puurimismeetodit võib kasutada, kus see on soodsam võimalus, kus see tagab tõepoolest soodsama puurkaevu inimestele, kellel seda on vaja. Ja see ei ole antud eelnõu protsessis relevantne, see ei ole argument, miks seda eelnõu tagasi lükata, sellepärast et see eelnõu tegeleb hoopis bürokraatia vähendamisega. Kui me ainult selliste eelnõudega siin Riigikogus tegeleksime, siis meil ei oleks mõtet enam arutada seda, milline on aasta parim seadus, sellepärast et kõik seadused, mis tuleksid Riigikogust, oleksid ühtmoodi kõige paremad seadused. 

Mis puudutab piirangute kontrollide vohamist, siis tõepoolest, ettevõtjad, põllumehed, kõik, kes aitavad leiba lauale tuua siin riigis, ammu on tunnetanud seda, et need pärsivad meie majandust, pärsivad meie konkurentsivõimet. Ja küsimus ei ole selles, et need pärsivad Eesti konkurentsivõimet, vaid need pärsivad tegelikkuses Euroopas tervikuna kogu Euroopa konkurentsivõimet. Me oleme läinud meeletu ülereguleerimise teed ja me peaks kõikide vahenditega sellega võitlema. Meil oleks vaja rohkem selliseid eelnõusid, mis seda bürokraatiat ja neid regulatsioone vähendavad, muudavad kõiki asju lihtsamaks, lühemaks, kiiremaks, odavamaks. Ja ma ütlen, et see eelnõu aitab sellele kaasa, mitte ei takista seda. 

Mul on tõesti kummaline kuulata, kui siin esineb ka sellise fraktsiooni liige, kes, ütleme, oponeerib sellele eesmärgile, väites, et avalik sektor peabki olemuslikult olema kulukas, hästi jäme, eks ole, ja kohmakas, sellepärast et ta lihtsalt peabki selline olema. 

Palun mulle kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega.

Tõepoolest, kui sul ei ole fraktsioonis mitte ühtegi inimest, kes oleks elu sees erasektoris teeninud, siis ongi sellest raske aru saada, et kodaniku silmis peab riik olema kallis ainult tema südamele, aga mitte kulukas tema rahakotile. Tõepoolest, meil on olnud varasemas valitsuskoalitsiooni koosluses keeruline seda selgitada, aga ma usun, et nüüd võtavad asjad pöörde paremuse poole. Ja kõik, mis puudutab bürokraatiat ja regulatsioonide vähendamist, siis ma ütlen, et me ei sooviks mitte mootorsaage, vaid sooviks öelda: "Kirvest! Andke mulle kirvest!" Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Jüri Jaanson.

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea kolleeg Metsoja jutt siin puldis sundis mind korraks ka siia pulti tagasi pöörduma. Tõepoolest vastab tõele tema jutt, et me komisjonides käsitlesime teemat väga põhjalikult ja väga terviklikult. Ja seda just tulenevalt ettevõtjate murest, et ettevõtjad seoses selle bürokraatia vähendamisega ei saanud täpselt aru, mis siis on tegelikult lubatud ja mis ei ole lubatud. Ja seetõttu toodi välja ka neid probleeme, mida on lahatud seal põhjavee komisjonis, mida on lahatud ministeeriumides. Ja meil endil väga praktiline ja eluline oli ka nende probleemidega ise tuttavaks saada. 

Nüüd aga, mida kolleeg siin puldis ei arvesta või püüab nagu ühte punti panna, on siiski see, et seda lahendust käsitleme õigusaktide erinevatel tasanditel. Selle seaduseelnõu eesmärk on ikkagi bürokraatia vähendamine ja siin me anname volitusnormi ministrile, ministeeriumile, millega pannakse paika kõik puurkaevu ja -augu rajamise tingimused, kaasa arvatud uurimismeetodid: millised uurimismeetodid on lubatud, millised mitte. See ei ole, rõhutan veel kord, see ei ole selle seaduseelnõu teema. Selle seaduseelnõu teemaks on ikkagi ettevõtjate mure lahendamine. 

Nüüd, teine teema, mis siin juurde tuli, toodi, on kaevandused ja nendega seonduvad regulatsioonid. Täpselt samamoodi: need ei puutu siia, sest kaevanduste rajamisel peavad arvestama kaevanduse omanikud ise, milline see keskkond on, millised on rajatud puurkaevud. Ja vajadusel neid puurkaeve tuleb täiendada, ümber teha just kaevanduse omanike poolt. 

Ja lõpetuseks toon välja ka, rõhutan veel kord, mis ma ka oma ettekandes ütlesin, et meie komisjonis huvigruppidega arutelul tõi just ka omanike keskliidu esindaja välja oma toetava seisukoha: et puurkaevude rajajatele on see eelnõu väga kasulik, sest ta tõenäoliselt lühendab ja muudab kergemaks ka inimestele nende puurkaevude nii-öelda bürokraatiaga tegelemise. Sest inimestel on palju lihtsam suhelda kohaliku omavalitsusega kui lisaks veel topelt Keskkonnaametiga. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd, Andres Metsoja, täpsustan, et teil oli enne soov vastusõnavõtuks. (Andres Metsoja räägib midagi saalis.) Iseenda nimel, selge. Ei, ma lihtsalt enne nägin, et teil oli sõnavõtu soov, siis te võtsite selle maha ja esitasite kõnesoovi. Selge. Aga palun siis Riigikogu kõnetooli kolleeg Andres Metsoja. Palun!

Aitäh veel kord! Head kolleegid ajendasid ka mind uuesti siia pulti tulema. Sihukesed kirgi kütvad kõned lihtsalt halduskoormuse vähendamise teemal. Keegi ei ole halduskoormuse vähendamise vastu, aga halduskoormuse vähendamine peab olema alati proportsionaalne ja tegelikult halduskoormuse vähendamine peaks tooma just nimelt kasu ka nendele, kes neid loamenetlusi taotlevad. Ehk see, kes soovib endale kaevu rajada, temale peab see olema väga selge, ta peab saama aru, mis see maksab. Ettevõtjale peab see olema selge ja tegelikult täpselt samamoodi loa menetlejale peab olema see otsast lõpuni selge, et vältida hilisemaid vaidlusi. 

Ma soovitan tegelikult seda protokolli päriselt lugeda, mis keskkonnakomisjoni istungitest on tehtud. Ja ma toon kas või ühe väikese lõigu, et on räägitud palju, et ettevõtjad vajavad selgust ja koostöö ettevõtjatega on tähtis ja et fraktsioonides inimesed ei mõista ettevõtteid ja nii edasi. Siin on tegelikult nõnda, et Igor Taro ütles ise komisjoni istungil, et ettevõtted soovivad pikemat jõustumistähtaega, kuna hajaasustusprogrammi pakkumisvoor lõpeb 31. märtsil ning töid saab teha kuni poolteist aastat, mistõttu nõutavad muudatused, lisainvesteeringud pikendavad tööde ajakava.

Kersti Türk ministeeriumist sõnas, et ettevõtetel on võimalus kasutada erinevaid puurmasinaid. Vaadake, head kolleegid, mis kindlust me kellele ja kuidas anname! Isegi see, kui me tahame muutust ellu kutsuda, samal ajal on riik loonud mehhanismi. Inimesed taotlevad toetust kohalikust omavalitsusest. Omavalitsus paneb ühe osa, riik teise osa ja kolmanda osa taotleja ise. Ja lõpptulemusena ettevõtja peab pakkuma seda teenust, poolteist aastat on võimalik tal seda teha, aga sellest protokollist võib välja lugeda väga selgelt, et seesama põhjaveekomisjon ütleb ära, et ODEX-meetod edaspidi ei ole lubatud. 

Me võime tõsta käed üles ja öelda, et see on seaduse menetlus, see ei puutu praegu asjasse, seda tehakse alamaktiga. Aga kui õiguskantsler tuleb meile siia pulti, siis ta ütleb alati, et seadusandja peab olema põhjalik ja hindama kõiki erinevaid aspekte. Miks me seda ei tee? Miks me läheme täna justkui sellise haldusmenetluse n-ö varju, et keegi tahab takistada kiiremat haldusmenetlust ja keegi tahab soodustada, see pole üldse selle teema sisu? 

Päeva lõpuks me võime rääkida seda, et omavalitsust peab usaldama, ja peabki usaldama, aga alles hiljuti ütlesime, et maamaksu tuleb tõsta minimaalselt 10% aastas. Ei, seal ei või olla mingisugust omavalitsuse enda arusaama, kui palju ta tahaks tõsta maamaksu või kas ta üldse tahaks tõsta. Ei, lävend on 10% aastas. 

No vabandust, palju on kahepalgelisust. Räägime ikka asjadest õigesti. See menetlus, mis komisjonis oligi väga asjakohane, väga põhjalik, seal öeldi välja väga palju mitmeid põhimõtteid. Ma arvan, et saalil on õigus seda teada, ettevõtjatel on õigus seda teada ja kohalikul omavalitsusel, kui ta alustab selle menetlusega, saabki selle õiguse, on täpselt samamoodi õigus seda teada. Nii et olgem läbipaistvad ja ärgem loogem mingit loori, et siin on meeletud toetajad ja vastased. Lihtsalt asi peab olema selge. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Nüüd ma näen, et kõnesoov on Igor Tarol. Ma pean siiski täpsustama, ka stenogrammi huvides, et kelle nimel see sõnavõtt praegu aset leiab. Meil on väga selgelt ees reegel, mis ütleb, et sõna võivad võtta Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Igor Taro, palun täpsustage! (Igor Taro täpsustab saalist.) Nüüd on iseenda nimel. Hästi, aga siis, Igor Taro, palun, samasuguse sätte alusel Riigikogu kõnetoolist. Palun! 

Aitäh, hea juhataja!

Ma teen väikese täpsustuse ette. Eelmine sõnavõtt siit Riigikogu kõnetoolist Igor Tarolt oli fraktsiooni nimel ja nüüd ta räägib iseenda nimel.

Aitäh, hea juhataja! Austatud Riigikogu! Iseenda nimel sooviksin öelda, head Isamaa fraktsiooni esindajad, kui te toetate jätkuvat bürokraatia vohamist, jätkuvalt keerulisemaid regulatsioone ja topeltkontrolli, siis jätke oma tagasilükkamise palve sisse. Kui te ei toeta bürokraatiat, võtke see palun tagasi. Sellepärast et puurimismeetodi teema ei puutu antud eelnõu puhul asjasse. Aitäh!

Suur tänu! Jüri Jaansoni seisukohti mainiti. (Saalist öeldakse midagi.) Seega on soov vastusõnavõtuks? Ei ole? (Saalist vastatakse.) Kuidas? Ma korra täpsustan: te olite siis eelnevalt fraktsiooni nimel ja nüüd soovite võtta iseenda nimel puldist. Selge. Siis Riigikogu kõnetoolist, Riigikogu liige Jüri Jaanson, palun! (Kõneleja ütleb midagi.) Jah, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea kolleeg! Pöördun samamoodi siia tagasi veel kord, et välja tuua üks aspekt. Isamaa on esitanud nüüd eelnõu katkestamise ettepaneku, aga samas tema jutust ei tulnud mitte kuidagi välja see seisukoht, mida nad selle katkestamise ettepanekuga tegelikult sooviksid eelnõus paremaks teha. Siin on korduvalt rõhutatud ühte lihtsat asja. Kogu sellest terviklikust teemast me saame siin riigieelarve, või vabandust, eelnõu raames lahendada ainult üht osa. Seda osa, mis annab volitusnormi ministeeriumile ja ministrile. Ja seal juba saab sellega edasi tegeleda. 

Tõsi on see, et põhjaveekomisjon on mitmel korral koos käinud ja seda teemat arutanud ja leidnud, et üks puurimismeetod Eesti kontekstis on sobimatu, ja on selle välja toonud, on selle välja toonud ka komisjonis. Veel kord kordan, komisjoni liikmed on ka väga huvitatud kogu selle teema terviklikust valdamisest ja seetõttu käsitlesime teemat komisjoni istungil terviklikuna. 

Aga samas need põhjused, katkestamise ettepaneku põhjused, kuuluvad just sellesse alamakti ehk ministeeriumi määruse valdkonda. Neid ei saa reguleerida siin ega ei pea ka reguleerima siin seaduse raames. Seetõttu jääb täiesti arusaamatuks selle eelnõu katkestamise eesmärk. Aitäh!

Suur tänu! Head kolleegid, mul on väike palve ja see on seotud fraktsioonipoolsete sõnavõttudega. Kui te tulete Riigikogu kõnetooli fraktsiooni nimel sõna võtma, siis öelge palun ka kohe sõnavõtu alguses, et see sõnavõtt on fraktsiooni nimel. Vastasel juhul on väga keeruline jälgida, millisel hetkel esinetakse iseenda nimel ja millisel hetkel fraktsiooni nimel. Alati, palun, kui te tulete fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli esinema, siis palun märkige ka see ära, et me saaksime siin järge pidada. Aga läheme läbirääkimistega edasi ja palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Urmas Reinsalu. Palun! (Urmas Reinsalu küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega.

Mina esinen siin puldis kui Eesti Vabariigi nõudlik kodanik, härra Riigikogu esimees …

Te olete siin kui Riigikogu liige.

Jah, aga te palusite täpsustada, kas siin fraktsiooni nimel või …

Fraktsiooni nimel on juba kõne peetud. Palun, te nüüd esinete siin Riigikogu liikme Urmas Reinsaluna. Palun.

… Aga see on tehnilise iseloomuga, kõrvaline …

See on täpsustus.

… Jah. Sisust. Sisu on selline, et asju tuleb teha õieti. Selgelt on märkinud ära ettevõtjate esindajad, et selle seaduse rakendamisel – nagu on olnud ka eelnõu algataja, Vabariigi Valitsuse intensioon – tegelikkuses olukord halveneb väga olulises ja praktilises küsimuses, mida puudutas asjatundlikult härra Metsoja. Ja meie ettepanek on, et see katkestada, seaduseelnõu. Mitte et me oleks vastu, me oleksime kuidagi vastu nendele probleemidele, mis peaksid regulatiivset koormust vähendama, puhtobjektiivselt. Aga ühes olulises praktilises asjas toob see kaasa mitte lihtsalt abstraktselt bürokraatia kasvu, vaid inimestele, kes seda vastavat teenust vajavad, olulise hinnatõusu. Ja sellele olite te võimetu andma relevantseid seisukohti komisjoni tasemel, ammugi veel praegu siin täiskogu menetluses. Ja meie ettepanek on konkreetne: me katkestame selle seaduseelnõu, viime sinna sisse sellist tüüpi formuleeringu, mis takistab valitsusel oma kavandatavat kavatsust ellu viia, ja saame selle seaduse vastu võtta rahulikult, sisulise kvaliteediga, ilma venitusteta. 

Nüüd laiemalt bürokraatiast. Tõepoolest, kõlanud on väga palju sõnavahtu. Aga vaatame asjadele reaalselt otsa. 11. veebruaril, härra Taro, teie partei esinaine tegi meediakanalites avalduse, et Keskkonnaamet suletakse Eesti Vabariigis. Tõepoolest, ma palusin täna hommikul eelarve kontrollikomisjoni istungil selgitusi Kliimaministeeriumi esindajatelt sellise radikaalse bürokraatia ja regulatiivsuse vähendamise kavatsuse osas. Kliimaministeeriumi esindajad informeerisid, et Vabariigi Valitsusel on kavatsus, või õigemini, Kliimaministeeriumil on kavatsus hoopis vastupidi Keskkonnaameti pädevusi ja tsentraliseerivat rolli suurendada. Sellekohane seaduseelnõu on ettevalmistamisel ja Kliimaministeeriumi esindajate kinnitusel see allkirjastatakse täna. Minu küsimuse peale, mida tähendab siis poliitilisse riigi juhtkonda kuuluva inimese avaldus, et Keskkonnaamet suletakse, oli ministeeriumi esindaja ühemõtteline selgitus, et niisugust juhist ei ole antud, vaid vastupidi: neid pädevusi kavatsetakse hoopis, tuleb välja, kasvatada. Küsimuse peale, kuidas siis omistada seda väidet, et lubatakse Keskkonnaamet sulgeda, et vähendada bürokraatiat, oli selgitus, et võib-olla poliitiline juhtkond kavatseb Keskkonnaameti nime ümber nimetada. Nii et teisisõnu, et nimetada mingi muu nimega ümber, demonstreerida seda kui bürokraatia vähendamist, aga praktilises tegevuses tuleb välja, on need initsiatiivid, millega tegeletakse, hoopis teistsuguse iseloomuga. 

Teine teema. Teie siin senises kahekolmandikulise kattega koalitsioonis oli üks keskseid novaatorlikke projekte, mis puudutab bürokraatiat, mis puudutab palju laiemalt kogu teatud, kogu ressursipõhise Eesti majandamise plaanimajanduslikult viimist kliimaseadusesse. Ja nagu on teada antud meile – ka samuti teie partei esinaise kirjeldatud mõttekäigust – kliimaseadusega kavatsetakse minna edasi. Nii palju siis baasväidetest, mis puudutavad bürokraatiat. 

Eelmise aasta sügisel siin parlamendis hääletas võimuliit, toonane võimuliit, nagu üks mees ja üks naine, kestlikkusaruannete auditeerimissüsteemi kehtestamise poolt, mille tulemusena Eesti ettevõtjad saavad halduskoormuse aastas – mida te ei olnud võimelised relevantselt isegi hindama, mis selle halduskoormuse mõju on – suurusjärgus üle 30 miljoni euro. Vastab ju tõele, härra, see informatsioon on täna meie käsutuses. Isamaa hääletas sellele vastu ja kutsus üles mitte tegelema mõttetustega. Näete, kui lihtne see on: mitte tegelema mõttetustega. Esmane käsitlus korrastada lihtsalt mõtlemist, nüüd olete deklareerinud, et olete valmis kaaluma selle edasi lükkamist või vabatahtlikuks muutumist. Viga püüate parandada ja see ei ole mitte etteheide. See on tegelikult ju eraldivõetuna positiivne märk. Kuid paraku nende sõnade ja tegude lahknevus, mis on siin saalis selle parlamendikoosseisu ajal nii teie saadikurühma kui teiste võimuliitu kuulunud saadikurühmade poolt avalikkusele demonstreerinud, ei anna paraku usalduse kapitali. Ei anna usalduse kapitali sellises kõrgstiilis süüstavaid väiteid esitada Isamaale ega anna ka usalduse kapitali Eesti ühiskonnale, et nüüd tõepoolest varem meie sõnad ja teod ei läinud kokku, aga nüüd me kavatseme oma hoiakut korrigeerida. See on väga tõsine probleem. Poliitiline usalduskriis paraku Eestis jätkub. 

Nii et kokkuvõttes, mõistlik on üleskutse siin teile, härra Taro, võtta julgus kokku ja katkestame selle eelnõu, viime sellesse sisse muudatusettepaneku, mis vastab praktilistele huvidele ühiskonnas, ja võtame selle seaduse juba ühisel jõul ja nõul ka juba siis seaduse lõpptekstina vastu. Niisugune konkreetne, aus ja sõbra käega vastupakkumine, eks ole. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, aga Igor Taro nime tõepoolest mainiti selles viimases sõnavõtus. Seega on võimalik vastusõnavõtt koha pealt. Igor Taro, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Tõepoolest, härra Reinsalu on siin tegelenud mingisuguste väljamõeldiste levitamisega. Keegi kunagi ei ole rääkinud Keskkonnaameti täielikust ärakaotamisest, vaid bürokraatia vähendamisest. Antud eelnõu puhul tõepoolest Isamaa võitleb topeltkontrolli kaotamisega, Isamaa võitleb Keskkonnaameti töömahu vähendamisega, Isamaa võitleb ehitusloa taotlemise aja lühendamisega. Selles mõttes siin ei ole midagi imelikku, sellepärast et möödunud aastal Isamaa võitles möödunud aasta parimaks seaduseks tunnustatud eelnõuga, mis parandas inimeste jaoks autoromudest lahtisaamise protseduuri, muutis seda oluliselt odavamaks, muutis seda olulisemalt lühemaks ja lihtsamaks, vähendades bürokraatiat, kuid Isamaa leidis, et seda ei tohiks president välja kuulutada. Ja mis me saime teada? Tegelikkuses tegu oli väga hea seadusega, eelmise aasta parima seadusega, Ja mina ei saa aru, miks Isamaa kogu aeg väga heade seaduste vastu võitleb. Aitäh!

Nii, head kolleegid, rohkem kõnesoove ei ole. Sellega ma sulgen läbirääkimised. Urmas Reinsalu tahtis siin vastusõnavõttu, aga vastusõnavõtule vastusõnavõttu võtta ei ole võimalik. Urmas Reinsalu, kui teil on tõepoolest küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, siis ma võtan selle. Aga kui te tahate protseduurilise küsimusena vastusõnavõttu esitada, siis ma ei saa seda võtta. Urmas Reinsalu, kas teil on protseduuriline küsimus?

Jah, ma mõistan, ka teil on kimbatus, Eesti 200 …

Ei, mul ei ole kimbatust, mul on RKKTS, mille alusel me siin praegu istungit peame.

Arusaadav. Aga ma esitan teile küsimuse nõudliku kodaniku platvormilt.

Kui see on istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Jaa. Istungi läbiviimise protseduur teie tõlgenduse järgi ei võimalda mul vastata vastusõnavõtuga härra Taro väitele, otsekui mina oleksin valetanud, et 11. märtsil ei väitnud proua Kristina Kallas, et ta kavatseb sulgeda Keskkonnaameti.

Ei, see … Jah.

Ma tsiteerin. Vikerraadios ütles proua Kristina Kallas: mingid ametid tuleb kas totaalselt ümber struktureerida või siis täiesti kinni panna.

Hästi! Aga, Urmas Reinsalu, see nüüd on juba vastusõnavõtt.

Ma toon näiteks Keskkonnaameti.

Ma ei saa protseduuriliselt sellega nõustuda.

Tsitaadi lõpp. 

Ei, ma ei nõustu sellega. 

See oli otsene tsitaat teie partei esinaiselt …

Midagi teha ei ole. Vastusõnavõtule vastusõnavõtuga reageerida ei saa ja te kasutasite praegu protseduurilist küsimust selleks, et vastata Igor Tarole. Aga sellist võimalust meile RKKTS ette ei näe. Me võime pikalt ja põhjalikult kunagi arutleda selle üle, milliseid muutusi veel RKKTS vajab ja mitu korda on võimalik vastusõnavõttu esitada. Aga vastusõnavõtule vastusõnavõtuga vastata ei saa. Protseduurilise küsimuse raames ei ole võimalik lihtsalt, et me aktsepteerime seda, et on võimalik esitada vastusõnavõtte. See ei ole lihtsalt meie Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse mõte.  

Nii, aga head kolleegid, me oleme sulgenud läbirääkimised ja oleme jõudnud 531 SE muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Sellele eelnõule on esitatud kaks muudatusettepanekut. Neist esimene on esitatud keskkonnakomisjoni poolt ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Ja teine muudatusettepanek on esitatud samuti keskkonnakomisjoni poolt ja juhtivkomisjoni seisukoht on samuti arvestada täielikult. Sellega me oleme eelnõu 531 SE muudatusettepanekud läbi vaadanud. 

Nii, head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 531 SE teine lugemine lõpetada. Aga istungi juhatajale on laekunud ettepanek. Isamaa fraktsioon teeb ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku, halduskoostöö seaduse ja veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 531 SE teisel lugemisel katkestada. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku, Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku, halduskoostöö seaduse ja veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 531 SE teisel lugemisel katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 14 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Sellega on eelnõu 531 SE teine lugemine lõpetatud.  

Head kolleegid! Tänane viies päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 549 teine lugemine. Palun siia Riigikogu kõnetooli ettekandjana majanduskomisjoni esimehe Jaak Aabi. Palun!

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu teise lugemise ettevalmistamine oli majanduskomisjoni istungitel arutelul 10. märtsil ja 11. märtsil käesoleval aastal. Riigikogust muudatusettepanekuid eelnõule ei laekunud. Kaasamise käigus laekus üks ettepanek seoses sadama lisateenustega, mida siis ka ühel istungil pikemalt käsitlesime koos ministeeriumi esindajatega. 

Koos käis ka komisjoni töörühm, kus eelnõu algatajate esindajatega vaadati üle ministeeriumist laekunud ettepanekud. Muudatusettepanekute loetelus põhimõtteliselt on ettepanekud, mis on tulnud ministeeriumist, mis on esitatud majanduskomisjoni poolt ja kõik muudatusettepanekud on saanud ka majanduskomisjonilt otsuse arvestada täielikult. 

Nüüd, 10. märtsi istungil tehti ka menetluslikud otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. märtsil. Teiseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Ja kolmandaks, kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 26. märtsil 2025. Kõik need otsused tehti konsensusega. 

Nüüd veidi ka sellest, mis arutelul oli 11. märtsi majanduskomisjoni istungil. Nimelt, ühe muudatusettepaneku sõnastuse juures kerkis küsimus. Tegu on sadamaseaduse muutmise ettepanekuga ja sisus on jutt sadamateenusest ja lisateenustest. Seni seaduses lisateenuseid ei olnud mainitud, huvigrupid on soovinud, et see lisateenuste mõiste sadamateenuste kõrval oleks olemas seaduses. Ja siis arutelu oli selle üle, et kas ja kuidas seda lisateenuste nimekirja siis peaks kehtestama või muutma. Ja siin leiti küll ka konsensuslik otsus selles osas. et seaduses on volitus ja minister määrusega seda teenuste loetelu siis saab kehtestada ja saab ka muuta vajadusel. Sest aeg muutub ja neid lisateenuseid võib juurde tulla.

Ja menetluslikud otsused ma juba ütlesin. Lühidalt kõik. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised.

Ja asume eelnõu 549 muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Kokku on meil esitatud 25 muudatusettepanekut. Nii, katsume need kiiresti läbi vaadata. Esimene muudatusettepanek, esitatud juhtivkomisjoni poolt ja majanduskomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Teine muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Neljas muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Viies muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Kuues muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Seitsmes muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Samuti ka kaheksas muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Üheksas muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, arvestada täielikult. Kümnes muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, arvestada täielikult. 11. muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, arvestada täielikult. 12. muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 13. muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 14. muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 15. muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 16. muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 17. muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 18. muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 19. muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 20. muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 21. muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 22. muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 23. muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. 24. muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ja 25. muudatusettepanek, esitanud majanduskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ja me oleme kõik 25 muudatusettepanekut läbi vaadanud. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 549 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud. 

Oleme jõudnud tänase viimase päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikme Kalle Grünthali algatatud kaitseväeteenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 563. See on selle esimene lugemine. Ja palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Kalle Grünthali. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud Eestimaa rahvas ja eelkõige reservväelased! Tean, et sõnum selle eelnõu kohta, mis puudutab reservväelaste õppekogunemisel makstava tasu suuruse osas, toimumise kohta, on juba levinud. Ja meeldetuletuseks ka kõigile koalitsioonisaadikutele, et teid jälgivad tuhanded silmapaarid, kuidas te hoolite Eesti kaitsevõimest, eelkõige nendest meestest, kes peavad esimesena minema kriisiolukorras oma elu hinnaga Eestimaad kaitsma. 

Viimastel päevadel on väga palju räägitud sellest, et Reformierakond koos kaitseminister Hanno Pevkuriga ei ole piisavalt hästi täitnud Eesti kaitsevõimet, mis puudutab siin sõjatehnika hankimist. Kuid tänane eelnõu on väga valus näide veel kord ja lisaks sellele probleemile, mida kaitseminister on püstitanud, või õigemini mitte püstitanud, vaid jätnud tegemata. 

Eelnõu sai alguse tegelikult sellest, et mulle kirjutasid väga paljud reservväelased. Ilustama ma ei hakka midagi, ma loen teile ette külma, karmi ja otsekohese sõnumi. 19. aprill 2024, see on möödunud aasta, kirjutab üks reservist järgmise kirja. "Soovin teada, kelle kasuks töötab valitsus, kui saadab miljonid Ukrainasse, kuid ei suuda tagada vähemalt keskmise palgaga võrdse kompensatsiooni reservõppustes osalejatele. Palun selgitage, kuidas inimesed peavad ostma süüa, maksma krediidid ja liisingud, kui minna õppustele kolmeks nädalaks! 37 x 21, miinus maksud, kas see on OK? Viimati summa oli tõstetud 2018. aastal, kuus aastat tagasi." See on tema kirjast. "Samuti, miks diskrimineeritakse auastme pärast? Miks summa on erinev, kui raha kulutatakse eraelus ju? Kas valitsus arvab, et kompensatsioonisumma on kaasaegne ja motiveerib sõdureid?" 

Sellele kirjale ei vastanud mitte keegi. 

Järgmine kiri Kaitseministeeriumisse. "Tere! Kas oskate öelda, kuidas peab maksma eluasemelaenu ja muud krediiti, kui kompensatsioon on väiksem kui alampalk? Samuti te kirjutate, et maksmise suurus sõltub riigi rahalisest võimalusest. Ma küll näen, et miljonid lähevad toetusena muu riikidele. Selge see, et raha on, aga kulutatakse mujale." Kiri saadeti samuti aprillikuus, möödunud aastal 23. aprillil. 

Kolmas kiri, möödunud aasta detsembris. "Tere! Juhin tähelepanu sellele, et alates 2018. aastast ei ole reservistidele tõstetud kompensatsiooni, mis on endiselt 37 eurot. Lisaks sellele võetakse nende 37 euro pealt maksud, mistõttu summa, mida reservistid tegelikult kätte saavad, on veelgi väiksem. See summa ei ole kohandatud vastavalt elukalliduse tõusule ega muudatustele majanduses, mistõttu jääb see tänapäeva tingimustes ebapiisavaks." Ja lõppu kirjutab ta niimoodi: "Loodan, et sellele küsimusele leitakse kiiresti lahendus, arvestades, et riigikogulaste palk 2019. aastal oli 4900 eurot, nüüd, pärast indekseerimist, 5970 eurot ja 95 senti." Ja omalt poolt lisan, et uus indekseerimine ootab meid juba aprillis ees, kus meie palk veelgi tõuseb. 

Vaat selline on olukord. Ja ajendatuna nendestsamadest kirjadest esitasin ma eelnõu, mille kohaselt soovisin, et kuna kaitseministri pädevuses ja võimaluses on oma määrusega kehtestada reservistide kompensatsioon tasuna, siis kaheksa aasta jooksul tegelikult ei ole selles suunas mitte ühtegi liigutust tehtud. Need sõdurid, kes käivad õppustel, on täiesti ära unustatud. 

Ja seetõttu ma esitasingi seaduse muudatuse eelnõu, kuna minister midagi ette ei võta, mille kohaselt indekseeritakse iga-aastaselt reservväelastele õppekogunemisel osalemise aja eest makstav toetus. Ja indekseerimise aluseks on seni kehtinud reservväelastele õppekogunemisel osalemise aja eest makstav toetus olenevalt ametikoha põhiliigist, mis korrutatakse koefitsiendiga 1,3. 

Milline on praegune olukord? Praegu on niimoodi, et sõdurile makstakse 37 eurot päevas, allohvitserile 40 eurot päevas ja ohvitserile 50 eurot päevas. Indekseerimise aluseks olnud seni õppekogunemisel osalemise aja eest makstav toetus korrutatakse 1,3-ga. See on minu eelnõu eesmärk. Näiteks sõduri puhul korrutatakse 37 eurot koefitsiendiga 1,3, mis teeb toetuse summaks 48,1 eurot. Väike tõus, aga esialgu on. Allohvitserile vastavalt 52 eurot ja ohvitserile 65 eurot.

Kui ma käisin komisjonis kaitsmas seda eelnõu, siis ma pean ütlema, et komisjon suhtus sellesse eelnõusse äärmiselt tõsiselt ja leiti, tegelikult kas nüüd konsensuslikult või mitte, et tegelikult on Vabariigi Valitsus on jätnud tegemata väga olulise töö. Kuid ühes asjas lugupeetud komisjoni liikmed siiski eksisid. Nad tõlgendasid minu poolt esitatud seadust natuke valesti, väites, et indekseerimist ei saa kohaldada, kuna siis reservväelastele makstav rahaline kompensatsioon läheb kosmilistesse kõrgustesse. 

Mõistan, et komisjoni liikmetel ei ole kõigil juriidilist eriharidust ja seetõttu võib-olla lihtsustatud vormis oli nende lähenemine isegi arusaadav. Tegelikult on indekseerimise aluseks seni kehtinud reservväelastele makstav tasu ehk siis praegune tasu. Ja iga-aastase tõusuga mitte ta ei paisu nagu malelaua korrutiste arv, vaid liidetakse igal aastal juurde teatud kindel summa, milleks on 233 eurot on iga-aastane tõus. 

Ja toon välja veel mõned numbrid. Sõdur, kes praegu on õppekogunemistel, saab 37 eurot päevas, tema kulu on 777 eurot. See on tegelikult … 37 eurot on tegelikult on ju mõne hea töömehe tunnipalk. Ja igatahes siis, kui tunnipalk on kas või 5 eurot, jääb ta ikka alla sellele summale, mida makstakse tavaelus. Indekseerimise toetusega tõuseks summa, mille sõdur saaks kätte, 777 euro pealt 1010 euroni. Ja kui edasi minna, siis kolmas aasta tõuseks 1243 euroni ja neljas aasta 1476 euroni. 

Ma arvan, et see summa ei ole suur ja indekseerimise kasutamine on õige, sellepärast et riigil on võlg nende meeste ees, kes on jätnud oma töö, sissetulekud, sissetuleku võimaluse palga näol ja läinud riigi ees oma kohust täitma. Arvestamata on jäetud see asjaolu, et need mehed peavad maksma pärast kolmekuulist õppusel olemist liisinguid, pangamakseid, maksma ära eluasemekulud, suutma täita endale ja ka perele igapäevaselt vajalikke rahalisi kohustusi. Nii et see summa ei ole suur. 233 eurot iga-aastane kompensatsiooni tõus on arvestades praegust julgeolekuolukorda igati mõistlik. 

Asja akuutsus on ka selles, et komisjonil selgus, et selle eelnõu ja selle kompensatsiooni osas on algatanud menetluse ja arupärimise ka Eesti Vabariigi õiguskantsler. Nii et küsimus on terav ja mulle on täiesti arusaamatu, mispärast, kui me soetame metalli tankide, lahingutehnika laskemoona näol ja ainult mõtleme sellele kulutusele riigikaitse osas, siis nii, nagu ütles möödunud nädala "Pealtnägijas" üks reservohvitser, kellel on hoopis teised probleemid – pean silmas posttraumaatilist stressi –, et metall ei liigu mitte kuskile, kui seal taga ei ole sõdurid, kes seda käsitsevad. Miks ta seda ütles? Jõuan varsti sellele küsimusele lähemale.

Mis oli Kaitseministeeriumi vastus? Väga selline paatoslik. Aga kõik ilusa jutu rikkus ära see tekst, mis on pärast "aga" ja mis tegelikult muudab eelneva tähtsusetuks. 

Nende seisukoht oli järgmine: "Toetame algatusi, mis tõstaks inimese kaitsetahet" – ma rõhutan: algatusi – "mis tõstaks inimese kaitsetahet, sest välja õpetatud, motiveeritud ning heas valmiduses olev reserv on üks Eesti kaitsevõime alustalasid." Selle üle ei ole vaidlust. Ja muidugi lõpp oli halb: "Samas juhime tähelepanu, et reservväelaste toetuse suurendamisele tuleb teha terviklik vaade riigikaitsele. See hõlmab nii varustuse, relvastuse, väljaõppe kui inimressursiga seotud kulutuse tasakaalustatud planeerimist." 

Ja nende lahend oli selline, et töötatakse välja uus arengukava 2026–2035, kus siis analüüsitakse võimalusi toetuse määra suurendamiseks. Analüüsitakse võimalusi! Aga kui neid võimalusi ei ole või ei taheta leida, siis seda suurendamist ei toimu. Lõpptulemus on see, et selle vastuse põhjal praegu nad sellega eriti ei kiirusta. Ja üks põhjendus oli ka see, et sellega kujundatakse terviklik ja strateegiliselt läbi mõeldud lahendus reservväelaste toetuse süsteemi uuendamiseks, mis sobitub üldisesse riigikaitse rahastamise raamistikku. Mitte keegi ei küsi sellelt sõdurilt, kas neile see variant sobib. Ma julgen nende eest vastata, et see variant ei sobi neile. 

Rahandusministeerium teatas väga ülbelt, et kui ei ole teada rahastusallikat ja selle kulu suurust, siis nemad sellist reservistide toetuse suurendamist ei toeta.

Pean vastama niimoodi sellele lausele, mis ma praegu ütlesin, et selge see: reservistide arv on minule, kes ma ju ei oma kõrgema riigisaladuse luba, teadmata. Ja seetõttu ma saan ainult oletuslikult midagi välja pakkuda, aga seda ma ei tee. 

Teine küsimus on: kus on katteallikad? Katteallikad on olemas. Ma ei hakka rääkima siin riigikaitsele eraldatud vahenditest, kusjuures siin veel lubatakse riigikaitsele kulutatavaid summasid tõsta 5%-ni SKP-st. Ma räägin nendest, mis on olemas. Riigikontrolör tuvastas, et 2,6 miljardit on makstud mingisugustele MTÜ-dele, ettevõtetele. Ma ei tea, millised on need MTÜ-d, aga ma arvan, et sealt annaks selle summa ära võtta. Sellepärast et MTÜ ei kaitse Eesti riiki, seda kaitseb Eesti sõdur. 

Ja kuna Kaitseministeerium viitas siin ka kaitsetahtele, siis ma tahaksin öelda seda, et tegelikult, mis asi on kaitsetahe. Kaitsetahe on, tsiteerides Mannerheimi, kaitsetahe on see, kui inimene soovib kaitsta seda riiki, kus tal on hea elada ja olla. Selline suhtumine, kus valitsus sisuliselt sülitab näkku reservväelastele, minu hinnangul ei tõsta kaitsetahet. See on pelgalt vaid loosung, mida kannab minister dressipluusil KAITSETAHE. Tegelikku kaitsetahet ei ole. 

Ja lõpetuseks võib-olla ütleks veel sellise asja, et täna laekus informatsioon, et Hanno Pevkur oli käinud Riigikogus ja öelnud niimoodi, et nad kavatsevad reservistide kompensatsiooni tõsta 1. jaanuarist aastal 2026. See ei pruugi olla õige, aga võib olla õige. Aga need inimesed, kes lähevad õppustele, nendel on seda raha praegu ja kohe vaja. 

Mina ei nõustu selle ministri sellise lahendusega. Seda tuleb teha kohe, homme-ülehomme, see ministri määrus. Reformierakonna valitsusel eesotsas Hanno Pevkuriga on võlg kõigi sõdurite ees ja ma palun seda eelnõu toetada. Sest vaadake korra oma sisse. Mis on teie palk, mis tõuseb iga indekseerimisega! Tuhandetes! Mulle on mõistetamatu, kui te ei taha toetada neid, kes lähevad teie eest verd valama ja lahingusse. Aitäh! 

Suur tänu! Lugupeetud ettekandja, teile on ka küsimusi. Esimesena küsib kolleeg Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja ja hea ettekandja! Aitäh, Kalle, selle eelnõu eest! Ma ei saa öelda, et ta õigeaegne on, see oleks pidanud ammu olema. Aga siin ongi küsimus, et kuhu me jõudsime. Miks me peame seda Riigikogus ajama, kui, kas ma saan õieti aru, et see oleks ka valitsuse otsusega olnud vaja teostada? Sest kaheksa aastat peaaegu juba, kus kompensatsioon reservväelastele ei muutu, on ikkagi ülipikk aeg.

Absoluutselt õigus, hea küsija. Praegune eelnõu. Mis ma selle kohta ütlen: parem hilja kui mitte kunagi. Tegelikult on see olnud Reformierakonna valitsuse pädevuses siiamaani. Ma natuke nüüd parandaks, et see ei ole mitte valitsuse otsusega aga, valitsus, kaitseministri määrusega oleks võimalik seda olnud teha. Ja seda võib teha kas või homne päev. Ma ütlen, et Riigikogu teeb praegu ära kaitseministri tegemata töid. 

Ja kui te nüüd lubate, ma puudutan, kuna see sõnum tänasest istungist on läinud väga laiali, siis ma võib-olla paar-kolm kommentaari ütlen ka selle küsimuse juurde. Üks inimene kirjutab, see 37 eurot on väiksem raha, kui mõni töömees teenib tunnis. Teine parandab teda: paljud töötavad viie-eurose tunnitasuga. Nõus. Aga kui me korrutame viis korda kaheksa, tuleb vist 40, eks ju. Ka see on suurem, kui reservistidele makstav 37-eurone tasu, millest veel võetakse maha maksud. Ja minu meelest on väga märkimisväärne, viimane kommentaar, mida ma ette loeks, on see, et mul on hoopis küsimus, et mida meil siin Eestis veel kaitsta on. Minu meelest see ei ole lihtsalt küsimus, aga see on sõnum sellele valitsusele. 

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Mul on väga hea meel, et selle eelnõuga olete välja tulnud. Elementaarne asi, mida ära teha. Ja mina imestan, miks Kaitseministeerium ja koalitsioon koonerdab meie üksiksõduri pealt. Need summad on ju nii väikesed, millega neid motiveerida. Sellegipoolest ma küsin seda, kas tegelikult ei oleks kõige mõistlikum, et inimesele hüvitatakse tema saamata jäänud palk sellel ajal, kui ta on teenistuses? Sellele võib muidugi ülempiiri panna, aga oleks ju mõistlik, sest ühele on 100 eurot see õige summa, teine kaotab reservõppekogunemise ajal juba tuhandeid eurosid ja tal on palju raskem sel puhul ka töölt ära tulla. Kuidas tunne on, milline oleks õiglasem süsteem üleüldse?

Väga õige märkus selles osas, sest, ütleme, oletame, et inimene on tööl kuskil seal kahe või kolme tuhande eurose palgaga. Ta on planeerinud oma elukorralduse ära selliselt, et arvestanud ära kohustuse panga ees, liisinguettevõtete, -firmade ees. Ta on planeerinud ära oma perekonna väljaminekud, ütleme, kodukulud. Peale selle peab olema inimesel olemas reserv, et saada hakkama erakorraliste asjaolude ilmnemisel perekonnas. Ja selge on see, et see summa, see 37 eurot päevas miinus maksud, ei anna mitte mingisugust abi tegelikult sellele sõdurile. Ta läheb täitma oma kohust, sest tal on autunne Eesti Vabariigi ees, kaitsta seda. Aga mina väidan vastu, et sellel valitsusel, kes laseb sõduril, ei hooli oma sõjaväes oma sõduritest, oma elavjõust, kes reaalselt kaitsevad, kes reaalselt kaitsevad tegelikult seda Eesti Vabariiki – see on hoolimatus nende inimeste suhtes. Arvan, et kui riik tahab teenet, siis ta peab selle eest maksma väärilist tasu. Me oleme andnud igale poole oma raha: kolmandatele riikidele, Keeniasse interneti arendamiseks, Moldovasse, Gruusiasse. Ma ei tea, igale poole, eks ju, rääkimata Ukrainast, kuhu on läinud miljoneid, ma julgen öelda. Ja minu jaoks see on mõistetamatu. Kas siis Eesti sõdur ei vääri midagi? Tema on ju see, kes läheb vaenlasele vastu.

Aitäh! Meil on küll väike probleem praegu selle tablooga. Kas üleval ka ei ole pilti? Ei ole. Aga kuna praegu üritatakse taastada neid pilte ja mul on siin praegu kaks küsimuste ees, Rene Kokk ja Meelis Kiili, ja mikrofonid töötavad, siis me võtame need need küsimused ära, mis on siin. Kas on võimalik kirja panna või registreerida siia sõnavõtuna? Küsimusena? Jaa, aga ole hea, pane sõna. Pane sõna, siis sa saad … Siis mina näen, sest mina näen.

Nii, praegu on Rene Kokk, Meelis Kiili ja Helle-Moonika Helme. Kõik, kes soovivad ennast registreerida veel küsimuste esitamiseks, pange ennast kirja, sest mina näen seda. Loodetavasti see ekraanipilt tuleb tagasi, aga me saame jätkata, sellepärast et järgmine küsija on Rene Kokk. Palun!

Aitäh! No ma loodan, et tehnilised rikked ei ole kuidagi seotud selle eelnõuga ja et see on juhus. Aga see eelnõu või teemapüstitus on väga õige, sest kui me vaatame aastast 2018, mida on teinud inflatsioon ja maksutõusud või siis ka valitsuste poolt maksusoodustuste kaotamine küll eluasemelaenu intresside pealt, küll laste pealt tagastatav raha, siis olukord on päris tõsine. 

Ma võtsin Statistikaameti kodulehelt välja väikese tarbijahinna kalkulaatori arvutuse. Ja isegi kui võtta nüüd selles ajas, et lüüa sisse 50 euro näiteks ohvitseri päevatasu ja kui lüüa see tänases päevas sisse, siis ainuüksi täna peaks olema 74 eurot, mis on tegelikult isegi veel väiksem kui eelnõus pakutud. Ehk siis tegelikult kindlasti on vaja sellega tegeleda ja kohe, sellepärast et igapäevane elu on selline, et paljud mehed ütlevad, et neil ei ole võimalik õppustel osaleda, sellepärast et on kaotus palga mõttes. Ja vaadates seda, kuidas pere hakkama saab, ta lihtsalt peab tegema valikuid. 

Aga kuidas teile tundub, hea ettekandja, kuidas selle eelnõu menetlemisega edasi läheb meil siin? Millised väljavaated on, et me sellega edasi liigume?

Aitäh! Siin kõlas lause selle kohta, et loodame, et see ülekanne või, ütleme, istungi elektroonilised häired ei mõjuta selle eelnõu ettekandmise avalikustamist. Aga ju siis on kellegi kuri käsi siia vahele tulnud. Ma ei tea.  

Okei, see jutt, mis te nüüd rääkisite sellest hinnatõusust, on absoluutselt õige. On ju avalikult välja öeldud, et aastas on inflatsioon kuskil 5%. See tähendab seda, et see 37 eurot päevas muutub sisuliselt olematuks.  

Mis puudutab nüüd, ütleme, selle eelnõu menetluskäiku, ma pean veel kord rõhutama seda, et riigikaitsekomisjonis tegelikult seda küsimust võeti väga tõsiselt. Selle eest tänu kõigile komisjonis osalejatena! Mul ei ole nende osas etteheiteid. Küll aga võib-olla see juriidiline ebatäpsus selle normi tõlgendamise osas, mida ma siin täna alguses ära seletasin, et siin on indekseerimise aluseks võetud ikkagi tänase päeva reservväelastele makstav tasu. Ta ei lähe hüppeliselt suuremaks nagu malelaua korrutis 64 × 64.  

Mis edasi saab? Huvitav on see, et selle eelnõu arutelu käigus – ma ei hakka nimesid nimetama, kui tohib, praegu veel – tehti mulle ettepanek, et ma võtaksin oma eelnõu tagasi, et leitakse teine lahendus. Suheldakse ministriga ja peab midagi kähku ette võtma ja nii edasi ja nii edasi. 

Veel kummalisem ettepanek oli see: lükata kogu see arutelu, selle eelnõu arutelu üldse aprillikuusse ja et ma kaoksin kuskile ära, et oleks eelnõu arutamise võimatus. Ilmselgelt on, hea küsija, tegemist nii-öelda konnasilma peale astumisega, kui väljendada rahvakeeli, sest see on valus. Hetkelised puudujäägid või oletatavad puudujäägi siin Kaitseväele relvastuse tellimiseks, mille osas käib alles tuline sõnasõda, ja reservistide kompensatsiooni küsimus sellesama eelnõu näol lisab ju tegelikult õli tulle Hanno Pevkuri tegemata töö osas.  

Ja tegelikult küsimus ei ole ainult Hanno Pevkuris. Küsimus on tegelikult Reformierakonnas. Kuidas on selline asi saanud üldse võimalikuks saada? Kaheksa aastat mitte mingisugust liigutamist Eesti sõduri osas. Me topime igale poole oma raha välismaale, aga ei mõtle sellele, et vahel on ka endal midagi vaja selleks, et olla tasemel ja kaitsta Eesti riiki.  

Rõhutan veel kord: muretsetud sõjatehnika, laskemoon on ilma sõduriteta ainult seisev metall. Kui me ei väärtusta sõdurit, siis ei ole meil selle seisva metalliga midagi teha.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Meie suure saali tabloo on ka tagasi ja loodetavasti saame nüüd viperusteta jätkata. Aga järgmise küsimuse esitab kolleeg Meelis Kiili. Palun!

Lugupeetud esimees! Hea ettekandja! Teema on oluline, tähtis, vajab kiiret ja õiglast lahendust. Aga kui ma ei eksi, tegelikult omamata küll juristiharidust, siis tegemist ei ole mitte vist ministri määrusega, vaid valitsuse, Vabariigi Valitsuse määrusega. 

Minu küsimus on siiski hoopis tehnilist laadi ja see küsimus on selles, et reservväelased, ja sa adresseerisid kogu aeg reservväelastega, et need mehed lähevad ja teevad. Reservväelaste seas on ka üsna palju naisi. Ma eeldan, et selle eelnõu reservväelaste osas katab ikka ka neid.

Mul natukene jäi arusaamatuks see küsimus, sellepärast ma ei kuulnud kogu lauseehitust. Aga ma püüan vastata.  Selle eelnõu eesmärgiks on reservteenistuses oldud aja eest makstava toetuse ulatuse ja maksmise korra, mille kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega, see on õige viide, siin on mul eelnõus on õigesti kirjutatud, mille kehtestamisel indekseeritakse iga-aastaselt reservväelastele õppekogunemisel osalemise aja eest makstav toetus. See on täpne definitsioon. Vabandan lugupeetud küsija ees, kui mul olid siin keelelised äpardused. Ma arvan, et ma suutsin oma eksimuse ära parandada. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Kalle! Tõesti äärmiselt vajalik eelnõu. Aga me siin enne sinuga rääkisime ja ma küsisin sinu käest niimoodi eraviisiliselt, et mis see põhjus on, miks see tagasi lükati. Põhipõhjus on ikkagi see, et sa teed ettepaneku, et seda elukalliduse, ühesõnaga, indekseerida. Aga me teame, et igasugune indekseerimine on pinnuks silmas Reformierakonna eelarvepuritaalidel kogu aeg. Kogu aeg käib see jutt, et meil ei ole raha ja ei saa ja indekseerimised tuleb võib-olla üldse ära kaotada. Isegi pensionide indekseerimise kallale minekust on siin juba juttu olnud. Samas ma vaatan, et kaitsekulutuste tõusuga samamoodi räägitakse jälle, kuidas me peame oma unistustest loobuma, kõike-kõike kokku tõmbama. Aga küll oli siin paar päeva tagasi uudis, et valitsus soovib hakata indekseerima tuuleparkide omanike või tuuleparkide arendajate tulusid. Kui nemad ei saa inflatsiooni tõttu oma kasumit kätte, siis nende tulusid peab hakkama indekseerima. Kas sa näed sellist silmakirjalikkust siinkohal?

Silmakirjalikkust? Kõigepealt, raha on Eesti riigil selleks olemas. Ja selleks on Riigikontrolöri poolt tuvastatud 2,6 miljardit – oli vist see summa –, mis makstakse välja erinevatele MTÜ-dele ja ettevõtetele. Kuni tänaseni vist ei ole täpselt tuvastatud isegi ka seda, kes need ettevõtted on, mis alustel neile makstakse. Seda hõlmab saladuseloor. Ja kui nüüd panna kaalukausile, kumb on olulisem, kas mingisugune MTÜ rahastus või raha kaitsevõime tugevdamiseks … Sest ilma kaitsetahteta, moraalita on sõdur küll mundris, aga ta ei ole selline, nagu ta peaks olema, kui ta tahaks kaitsta seda riiki, kus ta elab, sest tema kaitseb seda riiki ainult siis, kui selles riigis on tal hea elada. 

Ma ei ole muidugi kursis selle kohta. Lugupeetud Rene Kokk küsis siin eelnevalt, et ei taheta enam kordusõppustele minna. Ma ei tea, kas selline protsess on võimalik, aga kindlasti on see võimalik läbi erinevate arstilubade ja erinevate meetodite kaudu. Tegelikult on see Eesti kaitsevõime kohalt hästi suur ja oluline küsimus. 

Mis puudutab seda indekseerimist tuuleparkide omanike osas, mida sa küsisid, siis ma võib-olla ühe kommentaari veel, mis seoses selle eelnõuga saadeti mulle: riik on nagu võrkturundajate püramiidskeem, mis töötab tegelike kasusaajate huvides, need on suurettevõtjad, nõndanimetatud supsutajad ja kõrgemad riigiametnikud. Ja sinu näite põhjal, kus raha ei leita reservväelaste õppekogunemise jaoks, öeldakse, et see summa on suur, et see ei kõlba kuskile, ja samas tahetakse tuuleparkide omanike osas teha mingisugust indekseerimist, see tegelikult kinnitab selle lihtsa – ma ei tea, kes ta on – töömehe, ütleme ikkagi sõduri, reservväelase mõttekäiku, et siin Eestis ei ole raha kasutamisega kõik korras. Ja mulle meeldis selles lauses just see, et tegemist on püramiidskeemiga, kus kasusaajad on mingisugused ettevõtted, kes toodavad relvi, need, kes müüvad relvi. Aga lihtinimene, see, kes peab minema sõtta, see nagunii peab minema, sellele ei ole vaja kulutust teha. 

Ma ei tea, kas kõik on näinud, aga Ukrainas toimub selline tendents, kus lausa sõdureid, mehi püütakse tänavalt autodega, peatatakse kinni, topitakse autodesse, aetakse taga. Ma ei tahaks, et selline olukord tekiks ka Eestis. See oleks vastus sellele küsimusele.

Aitäh! Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma ikkagi arendan seda teemat edasi. Tõepoolest, me näeme, et meil riigis raha liigub praegu põhiliselt kahes suunas. Üks on siis, need on julgeolek ja rohepööre, ja kõik teised peavad kokku tõmbama, oma unistustest loobuma ja mida iganes. Kusagile mujale raha ei jätku. Alati on see vastus, et raha ei ole ega tule. Julgeoleku puhul ma näen seda kurtmist küll, et raha ei ole, ja arutatakse, kust siis seda leidma peaks ja kõik, aga mis puudutab rohepöördesse, sellesse taastuvenergia arendamisse, no seal on raha alati nii palju, et jätkub, 2,6 miljardit siin taheti just ära jagada ja räägiti isegi 15–20 miljardist, kõik, mis meil on mõnede eelseisvate aastate jooksul sinna panna. Aga meil on ju tegelikult öelnud ka julgeolekuasjatundjad, et meil ei jätku, kohe mitte mingil juhul ei jätku ressurssi kahes suunas jooksmiseks, me peame ühest loobuma. Selge, julgeolekust me hetkel loobuda ei saa. Küll aga võiks loobuda sellest kohutavalt raiskavast rohepöördest ja taastuvenergeetika arendamisest. Me oleme enne ka öelnud, et kui võtta need miljardid taastuvenergeetika arendusest ja panna julgeolekusse, siis me oleksime väga hästi kaitstud ja jätkuks ka nendele reservväelastele. On ju nii?

Aitäh küsimuse eest! Tegelikult ma kiidan väga teie mõttekäiku, sellepärast see väljund, et kui me kulutame, meil on vaja kulutada raha kahte kohta, rohepöördele, tuuleenergiale või siis julgeolekule, siis iga vähimgi mõistusega inimene saab aru, et kõige olulisem küsimus on julgeolek, kus see panustamine. Sest mis mõtet on ehitada need tuuleparke, kui sõjaolukorras ei ole meil raha, et neid tuuleparke kaitsta. Siis need ehitised langevad ju kõik vaenlase käsutusse. Nad ei pruugi neid isegi ära purustada, aga nad hakkavad kasutama meie poolt tehtud investeeringuid. Selleks, et kaitsta – ma toon väga primitiivse näite –, selleks et kaitsta maja varga eest, peab mitte ehitama tuba ilusaks ja ehtima teda, vaid selleks tuleb osta maja uksele lukk, mida teine, võõras lahti ei saa. Ma loodan, et ma suutsin teie vastusele vaadata. 

Rene Kokk, palun!

Jaa, tänan! Ma lihtsalt tahtsin natuke täpsustada, et ei, ma ei öelnud enne seda, et reservväelased ei taha osaleda õppustel või reservõppekogunemistel. Seda ma pole täheldanud. Pigem see, et väga hea meelega tegelikult käivad ja panustavad riigikaitsesse. Aga lihtsalt probleem on selles, et kui inimesel on valik, et, nagu ma enne ütlesin, kui tarbijahinnaindeks ütles, et 2008. aastal said sa mingi koguse teenust või asja 1000 euro eest, siis sama asja täna saamiseks pead sa välja käima 1472 eurot. Ja probleem on lihtsalt selles, et inimesed peavad tegema valikuid, et kas pere toimetulek või siis reservõppekogunemisel osalemine. Ja kui ettevõtja ka ei panusta või ei aita omalt poolt seda vahe kinni maksta, et tööloleku ajal, või noh, äraoleku ajal ikkagi nagu ka ettevõtjal ei ole võimalik panustada sellesse, siis tihti ongi see lugu, et lihtsalt see reservõppekogunemisele tahtev mees või naine lihtsalt peab tegema valiku selleks, et jääma tööle edasi, et lihtsalt teenida raha. Ma tahtsin täpsustada, et see kuidagi ei jääks.

Kõik on väga õige, mis te rääkisite. Ma lihtsalt rääkisin, päriselus seda, see ei tähenda, loomulikult on. Ma kujutan ette, võib-olla hakatakse mõtlema nüüd Kaitseministeeriumi poolt välja sellist skeemi, mille kohta on ka räägitud, et ka ettevõtjad peavad selle vahetasu kinni maksma. Mina leian, et see on äärmiselt alatu ja nahaalne käitumine, mis hävitaks meie ettevõtlust veelgi rohkem. See, kes tellib muusika, see peab ka selle eest maksma. Ja väga õige, et kui inimene peab tegema valiku, kas minna oma kohust täitma riigi ees või siis arvestades majanduslikku olukorda, ta ei ole võimeline seda tegema, sest ta lihtsalt lõpetab pankrotiga, siis ta hakkab otsima. See on päriselu, ta hakkab otsima ikkagi võimalusi, et sellest õppekogunemisest kõrvale hiilida. Arstitõendid, komandeeringud ja kõik muud asjad. Mina ei ole siin selle asja propageerija, küll aga ma räägin seda, mis tegelikult võib toimuda.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Eelnõu minu arust igati vajalik ja olen valmis toetama. Aga lihtsalt küsimus, et kas seda ei saaks kuidagi sõbralikumas vormis ja kõike muud ühiskonda tülli ajavalt nagu menetleda. Eriti tegi haiget see Ukraina tänava kirjeldus. Mõelge selle peale, et üks riik kõigest väest püüab oma vabadust kaitsta. Ja siis seda kõike kirjeldada. Aga see selleks.

Aitäh! Tähendab, ma esialgu jäin mõtlema, millest mul nagu viisakas vorm, milles ma viisakast vormist olen väljunud. Ma mõtlesin, et ma olen midagi väga kohatut öelnud, kuigi oma arust olen püüdnud säilitada hästi korrektset stiili.  

Ühes asjas ma teiega, lugupeetud küsija, ei nõustu. Kui on sellised probleemid olemas, siis me peame sellest rääkima, aga mitte peitma pead liiva alla. Kui need probleemid on olemas, siis tekib küsimus kõigepealt, miks see toimub niimoodi. Mispärast aetakse seal tänavate peal neid Ukraina mehi taga? Järelikult on midagi kaitsetahtes ja moraalis ka seal viltu. Ma arvan, et ma ei öelnud midagi ebakorrektset ega halba. Kui kuningas on alasti, siis me ka räägime sellest, et ta on alasti, mitte ei räägi, kui ilusad riided tal on, läbipaistvad.

Anti Poolamets, palun!

Ei saa minagi jätta repliiki tegemata Anti Allase jutule. Ettekandja rääkis väga sisukalt sellest, et sellist olukorda ei tekiks, peab sõdureid motiveerima mitmel eri moel, ja kui me tahame maailma parimat reservteenistust luua, maailma parimat ajateenistust luua, siis me peame olema igas punktis head. Ehk see, kui Anti Allas, teie koalitsioon on siin kümneid tuhandeid Ukraina väejooksikuid paputanud, ahju peal hoidnud, alles tulin kohvikust, kus täiseas mehed itsitasid ja aelesid Ukrainast siin Eesti memmede palga peal. Häbi ei ole! See ongi desertööride poputamine, see ongi reaalsusest irdumine! 10 000! Terve diviis on siin hoiul, häbi peaks olema!

Aga ma tahtsin küsida seda. Kas ei ole siis olukord selline, et tegelikult on personaliprobleem ka professionaalsete, kutseliste kaitseväelaste hulgas nende madalate palkade tõttu? See on üldine suhtumine inimressurssi kaitseväes.

Aitäh, hea küsija! Ma arvan, et teie küsimusetõstatus on absoluutselt õige. Tegelikult nende proffide sõjaväest minema kupatamine algas tegelikult siis, kui nõuti sõjaväes COVID‑i vastu vaktsineerimist, millele kõik sõdurid ja ohvitserid ei allunud. Mis oli tulemus? Tulemus oli see, et 10–20‑aastase staažiga spetsialistid aeti lihtsalt tänavale. Ja see on häbiväärne. Möödunud aasta minu meelest on nüüd hakatud kuidagimoodi lähenema sellele küsimusele, et on kutsutud ka siin kõrgemas auastmes, kaptenid, majorid, on hakatud kutsuma erilistele vastuvõttudele ja neid tänama. Aga ma kardan, et see rong on ära läinud, sest hädaga sööb konn heinu ka. On näha, et see tase tegelikult on sõjaväe juhtkonnas alla käinud. Sellist olukorda nagu praegu, et Riigikogu peab hakkama tegema Vabariigi Valitsuse tööd, muutma, ütleme, tõstma reservväelaste õppekogunemise tasu, näitab seda, et selles valdkonnas töötavad inimesed ei ole täitnud oma tööülesandeid selliselt, nagu nad oleksid pidanud tegema. Ja see on probleem. 

Väga õige lähenemine. Kahjuks on jah olukord selline. Ma ei halvusta Eesti kaitseväge. Aga ma halvustan suhtumist sellesse, mismoodi suhtutakse sellele, kes peab minema eesliinile. Ja ilmselgelt tuleb neid kaadrimuudatusi seal teha, sellepärast et see olukord, et kui kaitseminister Hanno Pevkur tuleb ja ütleb, et Vabariigi Valitsuse määrusega muudetakse ära kompensatsioon ja võimalusel, see ei ole absoluutne lubamine, see on lihtsalt võimalus, 1. jaanuariks aastal 2026. Aga sinnamaani peavad need sõdurid elama, keda kistakse ära sellelt töölt, kus nad teenivad oma leiba, ja selle leiva saamisel tekitatakse auk. See on vale. Seda tuleb teha kohe, mitte lükata teda kolmveerand aastat edasi.

Ja Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Kõigepealt ma ütleks ka kolleeg Anti Allasele, et kui teie arvates on tegemist sisuliselt hea ja õige eelnõuga, siis mõne hetke pärast hääletage kindlasti selle poolt, et teie koalitsioonikaaslased ei viskaks seda parlamendi menetlusest kohe esimesel lugemisel välja.

Aga nüüd, minu küsimus seondub selle asjaoluga, et viimastel päevadel oleme saanud palju meediast lugeda, kuidas erineva relvastuse ostmiseks suurtelt rahvusvahelistelt relvakorporatsioonidelt plaanitakse kulutada sadu miljoneid, isegi miljardeid eurosid. Ja minu meelest oleks väga näotu, kui suurtele relvakorporatsioonidel ollakse valmis suunama sedavõrd suured summad, aga samal ajal oma meestele, kes on reservväelased ja peavad õppekogunemistel käima, ei olda nõus maksma veidikene suuremat summat kui need nimetatud summad, mis on paika pandud. 

Ja sellega seonduvalt ma küsiksin, kas te jagate minu vaadet. Ja teiseks, milline on see summa, mis aastas kulub õppekogunemistel osalevate reservväelaste tasustamiseks ja kui palju see summa oleks suurem, kui teie pakutud eelnõu saaks vastu võetud. Oskate te öelda?

Kuna mul puuduvad andmed selle kohta, millised on riigisaladused, kõrgemad, No mingi kaitsesaladus, siis ma saan opereerida ainult nende andmetega, mis on avalikkusesse lekkinud. Mitte lekkinud, vaid, ütleme, et mis on antud. ERR on teatanud, et siin lähitulevikus tuleb Kevadtorm vist. Ja ERR-i uudise põhjal seal osaleb kuskil 13 000 sõdurit. Kolm nädalat see asi kestab, korrutame 777-ga, mis praegu on sõduri kolmenädalane kompensatsioon. Siis kogukulu on on 10 miljonit ja 101 000 eurot. Ehk teile tundub, et need summad on suured, aga Kaitseväe asjad ongi väga kallid. Ja seoses minu muudatusega järgmine aasta see summa oleks kasvanud, kui jämedalt öelda, 2 miljoni võrra. Kolmas aasta… Ma ei ole rohkem arvutusi teinud, ma lihtsalt tahan öelda seda, et nende miljardite raames, mida panustatakse metalli, on see 3 miljonit eurot järgmise aasta kulu praktiliselt olematu. Ma ei saa aru, miks unustatakse ära, et seda tehnikat peavad käitama ikkagi elavad inimesed, kellel peab olema kaitsetahe ja motivatsioon seda teha. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Me oleme päris tihti siin, või iga aasta siin saalis hääletanud välismissioonidel käijatele eelarvesse vahendeid. Ja need on üpris suured summad, mitu miljonit, kas nad siis lähevad kuhugi Aafrika riiki või kuhugi mujale välismissioonile. Ja need on väga suured summad. Kas selles valguses ka ei tundu, seda enam, et kas selles valguses tundub see veel ebaõiglasem, et me oma siin kohapeal olevatele meestele nagu ei raatsi seda indekseerimist teha?

Aitäh! Teil on väga õige tähelepanek. Möödunud aasta vist oli siin Riigikogus päevakorra menetluses kaks lehekülge igasuguseid välismissioone. Vahel küsiti, muidugi seal, ütleme, et missioonides osalevate sõdurite arv oli seal varieeruv. Mõnes olid väga üksikud sõdurid, aga oli ka väga tõsiseid ja väga kulukaid missioone, näiteks nagu Mali, mida ma tean oma lähedaste, tuttavate kaudu. See küsimus on selles mõttes vägagi õigesti püstitatud, et jällegi, me anname raha kuskile mujale rahu tagamiseks, korra tagamiseks, ma püüan nüüd jälle mitte eksida, et pärast lugupeetud Meelis Kiili mulle märkust ei tee. Sest meie ei lähe sinna sõdima. Me läheme sinna rahu tagama ja rahu hoidma, kaks asja korraga, eks ju. Miks me Malis peame rahu tagama ja rahu hoidma ja maksame selle eest üüratud summad? Ja kas siis oma Eesti riik ei vääri sellist samasugust suhtumist? Selles mõttes on lugupeetud küsija mõttekäik väga õige ja oluline. Ja kindlasti paluks seda tänasel hääletamisel, kus te ilmselgelt hääletate selle eelnõu maha, mõelda enne, kas see on õige ja väärt seda kõike teha.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ning Riigikogu riigikaitsekomisjonis toimunud arutelu palun tutvustama siia Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni aseesimehe Leo Kunnase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikaitsekomisjon arutas seda eelnõu enne esimest lugemist 13. märtsi istungil ja me jätkasime seda veel ka 17. märtsi istungil, kus meil käis Kaitseministeeriumi õigus- ja haldusküsimuste asekantsler Margit Gross. Ja veel jätkasime seda 18. kuupäeval, küll mitte ametlikus vormis, aga siis meil oli ühe teise päevakorrapunkti raames kaitseminister, kus me saime esitada talle komisjoni seisukohad ja ootused selle probleemi lahendamiseks. 

Kalle hästi kajastas seda probleemi ja komisjon tegelikult üksmeelselt tunnustas head kolleegi Kallet selle teema tõstatamise eest. Lühidalt veel kord, et Vabariigi Valitsuse määrus on see dokument, mille nimi on "Ajateenija ja asendusteenistuja toetuse, reservväelasele õppekogunemisel ja reservasendusteenistujale reservasendusteenistuses ja erakorralises reservasendusteenistuses osalemise aja eest makstava toetuse ning ajateenija ja asendusteenistuja lapse toetuse ulatus ja maksmise kord". See on selle dokumendi nimi ja see pärineb meil 3. jaanuarist 2017. See jõustus siis 7. jaanuarist 2017 ehk siis sellest ajast peale neid määrasid ei ole muudetud. 

Ja ma loen need määrad. Kuna seda küsimust tuleb kompleksselt käsitleda, siis ma toon siia sisse ka ajateenijate teema, kuigi kolleeg Kalle seda oma eelnõus ei kajastanud. Aga see küsimus vajab samamoodi lahendamist. Reservväelane, sõdur saab 37 eurot päevas, allohvitser 40 eurot päevas ja ohvitser 50 eurot päevas tavaolukorras. Kõrgendatud kaitsevalmiduse puhul on need summad suuremad, vastavalt sõdur 75, allohvitser 80 ja ohvitser 100. Aga kõrgendatud kaitsevalmidust meil ei ole siiani kordagi veel välja kuulutatud. Mis ajateenijate osas need tasud on? Reamees, madrus 115 eurot kuus; kapral, vanemmadrus 140 eurot kuus; nooremseersant, nooremmaat 200 eurot kuus; alates seersant, maat 230 eurot kuus. Suurendatud toetus alates üheksandast teenistuskuust on 170 eurot. 

Need määrad on jäänud muutumatuks kaheksaks aastaks, mis on loomulikult kahetsusväärne. Kui me vaatame nüüd inflatsiooni, palju inflatsioon umbes on vahepeal olnud, siis võime laias laastus öelda, et me ei eksi, et selle eest, mida me saime enne 200 euro eest osta, nüüd me maksame umbes 300 eurot, detaili minemata. See tähendab ka seda, et nii ajateenijatel kui reservväelastel on lihtsalt tegelik ostujõud vähenenud umbes kolmandiku võrra. 

Ma võin tuua näite. Mu poeg on ajateenistuses. Ajateenistuses on praegu üldine lähenemine see, et nädalavahetustel lastakse võimalikult palju koju, mis loomulikult riigile säästab raha ja lubab kaaderkoosseisul puhata ja samas ka järgmisteks harjutusteks ette valmistada. Aga see tähendab seda, et ajateenijad peavad oma raha eest koju sõitma ja nende pere või siis nad ise peavad ennast toitma. Allohvitseri palga, näiteks 200 euro eest ei tule ajateenija toime. Mina oma palgast saan sinna 100 eurot lisada, aga vaesemal perekonnal see kindlasti on probleem, nii nagu ka vaesematel reservväelastel on sellega probleem. 

Ehk siis me käsitlesime seda komisjonis väga põhjalikult. Ja mis nüüd Kalle eelnõu head kavatsust ei lase meil päris sellisena teostada, on tehnilised probleemid. Milles meil komisjonis probleem tuli, et miks me ei saanud seda eelnõu üksmeelselt toetada, mida me muul juhul oleksime olnud valmis tegema? Siin hea kolleegi Kalle eelnõus, ma korraks veel tsiteerin seda eelnõu ennast, indekseeritakse iga-aastaselt reservväelastele õppekogunemisel osalemise aja eest makstav toetus. Ja see indekseerimine toimub nii, et korrutatakse koefitsiendiga 1,3. Me tegime need lihtsad arvutused. Loomulikult Kalle soov on see, et võimalikult kiiresti see ühekolmandikune inflatsioon tehtaks lihtsalt tasa, mis on väga selge ja tunnustatav soov. Ja selleks ta ongi märkinud siia selle koefitsiendi 1,3. Kui see jõustuks kas kohe või järgmisest aastast, siis see olekski … Näiteks, ma võtan näidiseks summa allohvitseri 40 eurot, siis see tõuseks 52 eurole kas kohe või järgmisest aastast, millal see tõuseks. Aga edasine probleem, mis säärase koefitsiendiga tuleks, on see, et ülejärgmisel aastal peaks see tõusma omakorda koefitsiendi võrra 1,3 ehk siis juba 52-lt edasi 67,6-ni ja siis järgmisel aastal 87,88-ni ja neljandal aastal 114,24-ni. Ehk siis see tõus saab olema üsna järsk. Ja see Kalle eelnõu ei kata ka ajateenistust ehk jätab selle teise poole välja. 

Siis me proovisime komisjonis ka vaadata, et hästi, kui see koefitsient on liiga suur, et mis siis juhtuks, kui me otsustavalt vähendaks seda koefitsienti niiviisi, et meil need summad tõuseksid 50 aasta jooksul aeglaselt. Ma toon näidiseks, et kui me paneme sinna väikese koefitsiendi, näiteks kõige võimalikuma väiksema, 1,05, siis sel juhul tõus esimesel aastal on ainult kaks eurot, mis ei lahenda seda probleemi. Kui me paneme selle esimeseks aastaks, siis see koefitsient on täiesti õiglane, 1,3, aga edasi meil on raske hinnata, palju inflatsioon võiks keskmiselt olla või ka iga-aastaselt olla. See lihtsalt jäi selle taha, et tehniliselt ei ole seda probleemi võimalik lihtsalt niiviisi lahendada. 

Nüüd ma lähen natuke välja meie komisjoni ampluaast korraks ja püüan analüüsida seda, millest see probleem tegelikult on tekkinud, miks on juhtunud nii, et kaheksa aastat ei ole vahepeal midagi toimunud. Ma ei näe siin otseselt kellegi pahatahtlikkust, aga paratamatu on see, et kui me nüüd sellega siin tegeleme – me tegelesime komisjonis sellega ja siin suures saalis –, siis me tegelikult teeme Vabariigi Valitsuse ja Kaitseministeeriumi tööd. Ja küsimus on see, miks me seda tööd teeme, kuidas see asi on juhtunud. Mu enda hinnang on see, et kuna Kaitseministeeriumi valitsemisalas toimusid väga suured ümberkorraldused aastatel 2022–2023, Kaitseväelt võeti ära personalivaldkond ehk siis kõik nr 1 struktuurid. Nr 1 teatavasti on Kaitseväes struktuur, mis tegeleb personaliga kõikides staapides, alates peastaabist kuni praktiliselt pataljonistaapideni välja. Need struktuurid – räägime otse peastaabist ja ka väeliikide staapidest ja brigaadide staapidest – kadusid ja see funktsioon anti üle Kaitseressursside Ametile. 

Kui ma enne oleks väga lihtsalt küsinud vastutavalt ametiisikult, siis see isik, kes selle eest oleks vastutanud, oleks olnud J1 ülem ehk siis peastaabi personaliosakonna ülem. Ma oleks küsinud, mis on juhtunud, kas sa oled selle tegemata jätnud või maha maganud, miks meil ei ole olnud ega esitatud kaitseministrile Vabariigi Valitsuse määruse projekti, kus on need summad mõistlikul määral tõstetud ja kõik need finantsarvestused on tehtud ja esitatud. Nüüd, kui J1 ülemat ei ole ega ka J1 ennast, siis ongi küsimus, kelle käest ma seda küsin üldse. 

Ja siin me näeme, et nüüd, kui on loodud struktuur, millel, ütleks niiviisi, vähemalt NATO riikide relvajõududes ei ole analoogi – ehk siis ei ole analoogi sellel, et Kaitseväe peastaap või Kaitsevägi ise oma personaliga ei tegele –, siis ei ole ka kellegi käest küsida. On ju selge, et ei minister ega kantsler oma käega seda määrust valmis ei trüki, see peab olema tehtud allpool. Ja minu hinnang on see, et sel põhjusel on see tekkinud. Tavaliselt on neid tasusid tõstetud keskmiselt kolme-nelja aasta tagant ja seda lihtsalt praegu ei ole tehtud. Ehk me võime öelda, et kahe silma vahele jäetud ja maha magatud. Ma püüdsin analüüsida seda, miks see minu hinnangul võis olla juhtunud või aset leidnud. 

Nüüd edasi. Kui Kaitseministeerium vastas meile, et see küsimus on plaanis lahendada uue riigikaitse arengukava koostamise raames, siis me komisjonis mõistagi konsensuslikult sellega rahul ei olnud. See ei olnud see vastus, et me saaksime nii kauaks ootama jääda, vaid see küsimus vajab kiiremat vastust. Seetõttu me ka selle küsimuse esitasime proua Margit Grossile, et kuidas on kavas see asi lahendada. Ja kui ta vastas, et see ongi nii kavas lahendada ehk panna uude arengukavasse, siis komisjoni liikmed sellega ei olnud absoluutselt rahul. Ja kuna meil oli teada juba siis, et kaitseminister isiklikult saab meile tulla komisjoni teisipäeval, siis me teadsime seda, et me saame oma seisukohad esitada komisjonile. 

Mis ma ise pakkusin välja, et kuidas see küsimus sisuliselt lahendada, on see, et teha selsamal istungil komisjoni poolt Vabariigi Valitsusele konsensuslik kiri, kus me palume see küsimus kiiremas korras lahendada, nii et need uued tasud oleksid vastavuses inflatsioonimääraga. Siis me veel ei teadnud seda, et teisipäeval minister saab meile isiklikult tulla ja me saame temale kohe otse näost näkku need küsimused esitada ja pakkuda ka välja võimaliku lahenduskäigu või siis küsida temalt, mis see lahenduskäik on. Selle dialoogi tulemusena, mis meil ministriga toimus 18. kuupäeval, minister lubas meile, et peaministri allkirjaga Vabariigi Valitsuse määruse täiendused saavad olema siin mitte hiljemalt kui kevadistungjärgu lõpuks ja vähemalt 1. jaanuarist järgmisest aastast neid tasusid tõstetakse. 

Loomulikult, kui neid soovida tõsta kiiremini, mis on ka võimalik, siis tuleb lihtsalt leida need katteallikad mujalt ehk siis Vabariigi Valitsuse reservist või ümbertõstmiste teel, mis võib ka olla võimalik. Ja ma usun, et tänane arutelu kindlasti motiveerib lugupeetud kaitseministrit kiiremini tegutsema selle küsimuse lahendusel. Aga säärase lubaduse me härra kaitseministrilt saime, et ta lahendab selle küsimuse vähemalt mitte hiljem kui kevadistungjärgu lõpuks niiviisi, et määruse täiendused on Kaitseministeeriumi koostatud, Vabariigi Valitsusele esitatud, peaminister on sellele alla kirjutanud ja siis see jõustub halvimal juhul 1. jaanuarist järgmine aasta. Ega siis ei jääda ootama mingit arengukava koostamist.

Minul kui komisjoni aseesimehel, kui ma seda istungit juhtisin komisjoni esimehe asemel, kus me seda arutasime, minu eesmärk oli leida sisuline lahendus niiviisi, et täitevvõim oma töö ära teeks, saaks need vajalikud finantsarvestused, kõik muu, mis sinna taha on vaja teha määruse täienduste koostamiseks, nii et see oleks lugupeetud peaministri poolt alla kirjutatud mitte hiljemalt kui siis, kui kevadistungjärk meil lõpeb. 

Komisjon ise paraku pidi tegema tagasilükkamise ettepaneku, mida me ei teinud kerge südamega, kuna me lihtsalt nägime, et tehniliselt me ei saa seda niiviisi ära lahendada. See oli see põhjus. See oli ka see põhjus, et mina olin see, kes tegi Kallele ettepaneku eelnõu tagasivõtmiseks, absoluutselt mitte mingist pahatahtlikkusest, vaid puhtalt sellepärast, et mulle isiklikult ka ei meeldi seda maha hääletada. Aga seda niiviisi lihtsalt ei ole tehniliselt võimalik teostada, kui me ka tahaks seda väga teha, mida me kindlasti tahame. (Saalist öeldakse: "Muudatusettepanekuid saab ju teha.") Jaa, aga siis jääb ikkagi koefitsient. Seda koefitsienti ei ole võimalik, kui me … See koefitsient esimeseks aastaks ongi 1,3, võib-olla isegi natuke suurem, 1,35 on täiesti õiglane. Aga järgmisteks aastateks ta peaks olema korrelatsioonis konkreetselt inflatsiooniga, mida me ei suuda ette ennustada. See esimese aasta koefitsient 1,3 või isegi 1,35 on täiesti asjakohane. Aga siin tulebki see, nagu on küsimus näiteks inflatsiooni liitprotsendiga, et see uus kolmandik tuleb sinna juurde, tuleb juba sellele eelmisele summale ja see läheb niiviisi edasi. Seetõttu tehniliselt, kui me teeme selle koefitsiendi väiksema kui 1,35, ta lihtsalt ei mõjuta järgmisel aastal veel midagi. Aga kui me teeme ta pidevalt näiteks 1,3, siis võime ju arvestada – kõigil on arvutid siin olemas –, mis see summa on viiendal, seitsmendal või kümnendal aastal. Siis ta läheb … Noh, see ei ole enam mõistlik siis. Ja samal ajal ajateenijad jäävad täiesti kõrvale. Kui me lahendaksime selle koefitsiendi teel, siis peaksid olema mõlemad kajastatud. Aga koefitsiendi teel, ega selle koefitsiendi parandamise teel ei ole tehniliselt lihtsalt võimalik seda lahendada. Kallel on olnud hea mõte ja hea initsiatiiv, aga see tehniliselt ei ole lihtsalt sellisel viisil teostatav. Esimesel aastal, jah, ma arvan, et see koefitsient võikski olla isegi natuke suurem kui 1,3, arvestades seda inflatsiooni, mille võrra me peaks neid toetusi nüüd tõstma, nagu kohe – ütleks nii, sest see on mitu aastat jäänud tegemata. 

Kõigest sellest tulenevalt ja raske südamega tegi komisjon pärast seda, kui me olime hoolikalt omavahel kõike seda arutanud, ettepaneku eelnõu tagasi lükata esimesel lugemisel. Aga ma andsin Kallele lubaduse, et ma teen kõik endast oleneva, et see probleem lahendada, mis on meie kõigi ja loomulikult komisjoni huvides, niiviisi, et täitevvõim teeks oma töö ära, ja võimalikult kiiresti, mõistlikul ajal nende lubaduste piires, mille me ministrilt saavutasime, et see probleem ära lahendatakse.

Ma loodan, et see on … Kõik menetluslikud otsused, kuhu me jõudsime, ma ütlesin välja, need ei olnud meile väga meeldivad, ega me neid kerge südamega sellisena ei teinud. Head initsiatiivi ei ole kunagi mõistlik tappa, aga ma loodan, et ma suutsin teile ammendavalt selgitada, miks me seda täpselt nii lahendada tehniliselt ei saa paraku. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ilmselgelt ma ei julge kunagi kahelda teie teadmistes sõjapidamise alal. Aga ma julgen väita seda, et juriidika on minul nagu natuke kodusem kui võib-olla teil. Sellepärast et te maalisite siin konstruktsiooni, et koefitsiendiga korrutamine hakkab kasvama iga-aastaselt kosmilistesse kõrgustesse. Tegelikult te jätsite mainimata ühe olulise asja. Selles on kirjas see, et "seni kehtinud reservväelaste õppekogunemise aja eest makstav toetus".  Ehk ta ei kasva kosmosesse, vaid aluseks on seesama toetus, mis praegu on olemas, ja sellele toetusele iga-aastaselt siis liidetakse juurde. Seda tõlgendust on võimalik paremaks teha, aga see on selle eelnõu mõte. Indekseerimise number peaks ikkagi jääma samaks.

Ma püüan, Kalle, sulle vastata, et selle loogika järgi ju, mis sa esitasid, et kui see number jääks samaks ehk alusnumber on 40, siis ta tõuseb 52-ni. Siis ta jääbki sinna ehk siis nagu sellest 52-st me edasi enam ei saakski. Aga sul on märgitud siia iga-aastaselt. Jah, kui sa oleks märkinud siia näiteks, et ühekordselt tõsta seda, siis jah, siis oleks võinud see nii olla. Aga see märge 1,3 ja iga-aastaselt – siis on ju selge, et iga koefitsient, näiteks kui võtame lihtsa asja inflatsiooni, millest me kõik aru saame, inflatsioon hakkab sellest nulltasemest pihta ja kui sellel aastal on näiteks 5% ja järgmisel aastal on 5%, siis see uus 5% lisandub sellele, mis on seal sees, on ka see lisa, mis eelmisel aastal sisse tuli. Ehk siis see summa ikkagi kasvab tõusvas gradatsioonis kogu aeg. 

Nii, aga siis järgmine küsimus. Vladimir Arhipov.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea kolleeg! Te ütlesite, et te ei saa seda menetleda sellepärast, et tehniliselt ei saa, et see koefitsient segab. Aga öelge mulle, me saame ju esimese ja teise lugemise vahel teha muudatusettepaneku. Miks te seda ei arvesta? Või ma eksin?

Siin ongi küsimus põhimõtteliselt selles koefitsiendis. Jah, me võiksime põhimõtteliselt muuta koefitsienti. Jaa, näiteks, kui me hindame, et see koefitsient on liiga suur. Aga küsimus ongi selles, et esimeseks aastaks see koefitsient on täiesti optimaalne, võib-olla isegi natuke väike, võiks olla 1,35 näiteks. Aga järgmiseks aastaks see koefitsient oleks ju juba liiga suur edasi. Aga kui me paneme väiksema koefitsiendi näiteks, ma tõingi sellesama päris väikese – 0,05 –, siis see jälle ei mõju. Selle koefitsiendiga reguleerimine on lihtsalt tehniliselt üsna keerukas. Pigem on mõistlik, et Vabariigi Valitsus teeks oma tööd korralikult ja kolme–nelja aasta tagant, nii nagu varasemalt ongi aset kogu aeg leidnud, neid määrasid on muudetud ja korrigeeritud elukalliduse tõusu ja initsiatiiviga. Siin on lihtsalt, jah, me teeme puhtalt tegelikult teiste tegemata tööd. Ja ma tõin selle komisjonivälise arutluse ka välja, et miks see üldse meile siia on jõudnud ja mille taha, et kus see probleemi nii-öelda juur oli, et see on jäänud viimase kuskil kolme–nelja aasta jooksul kahe silma vahele, et keegi lihtsalt ei ole sellele tähelepanu pööranud. (Varro Vooglaid räägib midagi saalis.) Vastangi sulle väga lihtsalt, et kuna tehti säärased muudatused süsteemis, mis iseenesest normaalselt ei lase toimida, siis … (Varro Vooglaid jätkab saalis rääkimist.)

Jaa, aga head kolleegid, siin on teised inimesed järjekorras. Ma saan aru, et küsimused tulevad … (Leo Kunnas ütleb: "Minu… minul on…") aga Varro Vooglaid, te olete registreeritud küsijana. (Varro Vooglaid räägib midagi saalis.) 

Aga lahendus siin loomulikult, et selliseid probleeme enam meile ei toodaks, on see, et Kaitsevägi ise vastutab oma personalivaldkonna eest, nii nagu ta aastaid oli ka vastutanud. See on ju selge lahendus, mis tähendaks Kaitseressursside Ameti allutamist Kaitseväe juhatajale, näiteks kõige lihtsama lahendusena. Seda vastutust ei saa jagada. Vastutus on nagunii. Kui me seda jagame, siis tulevad probleemid, mida kõrgem tasand peab lahendama. Seda ei ole ju vaja meil. Ega siis, kui ka teoreetiliselt, kui me isegi teeksime sellise indekseerimise, ega siis me neid probleeme, mis on seal tekkinud, see ei ole ainukene, meie ju ära ei lahenda. Need tulevad lihtsalt otsapidi siia meile.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Teate, piinlik on kuulata. Ei saa, ei ole võimalik, ei ole tehniliselt võimalik, ei kuidagi! Mõelge ise! 2017. aastal viimati tõsteti neid tasusid, 10 aastat on varsti möödas. Järgmine tasusid tõstetakse 2026. aasta 1. jaanuaril. Kuid mis näoga te vaatate reservväelastele otsa sellise jutuga, et oi, tehniliselt pole võimalik? Me paneme isegi päikeseloojanguklausli, paneme põhiseadusesse sisse, kui tahame. Aga ei ole tahtmist, ei ole võimekust, ei ole suutlikkust. Ja nüüd te annate sõna, et oi, et kindlasti saab see tasu tõstetud. Aga mina ei usu, et teie sõna keegi enam usub. Ausalt, ei usu. Ja väga piinlik on see. Mul ei olegi küsimusi.

Ma vastan hea meelega sellele kommentaarile. Täpselt nii see ongi, et see koefitsient ei ole tehtav, lihtsalt ei ole. Punkt. Tahate seda teha? Võite ju proovida. Ma ei räägi nagu kunagi niisama. Loomulikult, küsimus on vaja lahendada ja täitevvõim peab seda tegema. Mina täitevvõimu eest ei saa mingit garantiid anda, sest ma ei kuulu valitsusse. See on nende puhas tegemata töö, mida me siin ka analüüsisime. Ma analüüsisin ka sügavamalt, miks see üldse siin on nagu. Ma vaatan, nagu ma olen alati vaadanud, väga rahulikult ja väga külmalt kõigile nagu silma. Ma püüan seda probleemi parimal viisil lahendada siin, mis minu käsutuses siin on ja mida ma ka oma ametikoha järgi pean tegema. Mul ei ole teile paremat lahendust praegu välja pakkuda. Ma loodan seda, et härra minister peab oma lubadusest kinni ja suudab seda täita. Aga mul, hea Evelin, mul ei ole loomulikult mingit garantiid selleks, kust ma saaksin seda anda.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Te ei taha nagu ühte väga olulist komponenti selles eelnõus kuidagi kajastada objektiivselt. Te jätate kõrvale selle seni kehtinud reservväelaste tasu. Ma teeksin ettepaneku niimoodi, et saata see asi teisele lugemisele ja asendada sõna "seni" tänase kuupäevaga. Kui see vastu võetakse, siis on igale ühele selge, et aluseks on praeguse õppekogunemise summa korrutada koefitsiendiga, mis teeb, et iga-aastane tõus oleks ainult 233 eurot. Siin ei ole vaja mingit muud lahendust. Asendame sõna "seni", kui see seadus jõustub, asendame selle kuupäevaga. Üks sõna tuleb asendada kuupäevaga, ja probleem on lahendatud. Ja kogu selle arvutuslik käik on iga-aastane tõus 233 eurot. Kas see oleks teile vastuvõetav?

Kust sa, Kalle, võtad selle 233 eurot? Siin on 37, 40 ja 50 eurot need päevamäärad. Me räägime ju päevamääradest. (Grünthal ütleb saalist: "Sa ei kuula ju üldse, millest ma räägin!" Ja selgitab veel midagi.)   

Nii. Aga läheme edasi registreeritud küsimustega. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ma pean kõigepealt uuesti ütlema, et minu meelest see jutt, mida me oleme kuulnud, et kaheksaks aastaks on jäänud kahe silma vahele see, et reservõppustel, õppekogunemistel osalevate reservväelastele võiks tasu tõsta, näitab minu meelest üldist suhtumist Eesti inimestesse ja reservväelastesse. Kui igasuguste asjade peale on leitud raha. Huvitav, et ei ole kahe silma vahele jäänud Riigikogu liikmete palgatõus igal aastal. Vot see ei jää kahe silma vahele. Aga kaheksaks aastaks jääb kahe silma vahele … No jäi kahe silma vahele, no ei pannud tähele, et vahepeal oli inflatsioon – vabandage, mehed! 

Mu meelest see näitab küll väga selgelt, milline on suhtumine meie riigikaitsealustesse. Lõpuks on need mehed need, reservväelased, kes peavad seda sõda pidama. Ja kui niisugust suhtumist üles näidatakse, siis see on väga palju tõsisem probleem kui see summa, millest me siin räägime. 

Aga nüüd, mu küsimus seondub sellega, mis te ütlesite, et ikkagi kahetsusväärselt raske südamega tegite ettepaneku lükata see esimesel lugemisel tagasi. Minu meelest esimesel lugemisel lükatakse tagasi siis, kui eelnõu on kontseptuaalselt väär, põhimõtteliselt väär. 

Aga minu arvates siin on küll võimalik muudatusettepanekutega teha asi korda. Vabandust, et ma olen üle aja läinud! Aga ma võtan viis sekundit veel. Näiteks muudatusettepanek: esimene aasta on koefitsient 1,35 ja edaspidi 1,05 või vastavalt tarbijahinnaindeksile. Ongi korras! Saab ju teha küll, kui tahtmist on.

Varro, sul on täiesti õigus, et see ei oleks tohtinud kunagi nii kauaks kahe silma vahele jääda. See on ju selge, et see on lihtsalt tegemata töö. Ja ma püüdsin ka analüüsida, miks see võis niiviisi juhtuda. Kellelgi teisel võib olla mingi teine või parem analüüs, kuidas seda võiks teha.

 Ja ka see, et Riigikogu ja teiste koefitsiendid ei ole kahe silma vahele jäänud, see ka nii täpselt, ega mul ei ole siin mingeid vastuväiteid. Aga täitevvõim peaks oma töö ära tegema. Jah, tunnistagem, et selles küsimuses ta tegi seda tööd halvasti. Nüüd peaks seda parandama. Nagu ma ütlesin, mul mingit garantiid iseenesest selleks ei ole. 

Aga ma ei näe, et see koefitsiendi teel selle lahendamine oleks tee edasi. Me arutasime komisjonis seda põhjalikult, igast küljest püüdsime seal proovida neid erinevaid koefitsiente, panna neid jooksma ja arvutada, aga see lihtsalt on tehniliselt … Võib-olla ta ei ole tehniliselt võimatu, aga ta on lihtsalt tehniliselt väga keerukas.

Meelis Kiili, palun!

Lugupeetud istungi eesistuja! Hea Leo! Endel Lippmaa ütles kunagi, et mitte alati ei ole tööl tulemusi, aga alati on tagajärjed. See, millest me täna siin räägime, on ju tegelikult tagajärjed, mis on juba pikemat aega valitsemisalas toimunud, kus võtmefunktsioonid on kaitseväe juhatajalt ära võetud, mille tulemusel on tekkinud tsiviilamet sõjaväe asemel. Me oleme sinuga seda arutanud. Ma usun, et see, millest me täna räägime, on mosaiigi üks väike tükk ainult. Me vajame terviklahendust ja terviklahendus, selle me pakume ka tulevikus välja.

Ma olen sellega ka nõus, et me vajame terviklahendust. Me saame loomulikult neid probleeme, mis on kuhjunud, ka oma komisjoni raportis kajastada, et mis on, mis on, mis on kaitseväega juhtunud. Me kaitseväelt kui väga oluliselt riigiinstitutsioonilt ootame võib-olla väga palju rohkemat seda, kui mis tema staatus praegu on. Ehk siis mul on loomulikult endal raske ette kujutada, et kuidas on võimalik kvaliteetselt täita mingeid funktsioone, mis ei olegi tegelikult sinu enda käes. Eks siis ongi see küsimus vastutusest. Praegu me ju küsisime ka, et kes siis lõpuks vastutab. Ega minister ei kirjuta seda oma käega, kantsler ka ei kirjuta seda määrust oma käega. Kuidas sai kujuneda olukord, et seda määrust nii kaua ei muudetud? Ja vastus ongi selles, et küsimus on lihtsalt vastutuse hajumises ja vigades valitsemisala korralduses, mis tuleb parandada.

Aitäh! Kahjuks, Meelis Kiili, ma ei saa kolmandat küsimust anda teile. (Keegi räägib midagi saalis.) Kaks küsimust on kokku. (Saalis rääkimist jätkatakse.) Ei, kaks küsimust on kokku nii algatajale kui ka komisjoni esindajale. Aitäh! Ja rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised fraktsioonidele ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vladimir Arhipov. Palun!

Austatud Riigikogu liikmed! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Me arutame täna eelnõu, mis näeb ette reservväelastele makstava tasu indekseerimise. See on oluline samm meie riigikaitse tugevdamiseks. Kuid mida me näeme? Minu kolleegid riigikaitsekomisjonist, kes on sama päri sellesama eelnõuga, kuid heas usus loodavad, et selle eelnõuga tegeleb kaitseminister ja Vabariigi Valitsus. Samas ma kuulen selliseid sõnu nagu palume, küsime. Me oleme Riigikogu, me ei palu. Me võtame [vastu] otsused, mis on täitmiseks. Ja see otsus, kui me selle edasi saadame, siis saabki tehtud ja Vabariigi Valitsusele täitmiseks. Me ei pea paluma kedagi. Nii et siin meie ühised arusaamad lähevad natukene lahku, kuidas seda teed läbida. 

Ja mina ei saa jagada teie usaldust. Sest miks ma peaks seda valitsust usaldama, kui meil on olnud põhjust uskuda, et valitsus võtab vastutuse ja lahendab probleemi kiiresti ja tõhusalt. Ei ole. Me mäletame kõik kenasti, kui lubati, et maksud ei tõuse. Tõusid. Hiljuti küsisin sotsiaalministrilt, millal tõuseb toimetulekutoetus. Sest selle summaga – 200 eurot – ei saa enam isegi kassi pidada. Mulle vastati, et moodustatakse komisjon, nagu siin jälle täna räägiti, ja tulemus valmib 2026. aastal. Venitamine ja otsustusvõimetus – see on saanud riigi juhtimise uueks normiks. Aga aeg ei oota. Meil ei ole luksust oodata veel aastaid. Riigi kaitsmine ja reservväelaste motiveerimine ei saa jääda ühe järjekordse komisjoni otsustada. Kaitseväelased ei ela lubadustest, vaid reaalsetest otsustest. Me igal sammul räägime, et meile on inimene väga tähtis, siin ostame moona, rakette. Aga kes neid laseb, kui me inimesi ei säilita ja ei motiveeri seda tööd tegema? 

Ja see probleem ei piirdu ainult riigikaitsega. Kogu riik toimib nagu peata kana, kus keegi ei tea, kes mille eest vastutab. Kes vastutab kõrgete elektri hindade eest? Mitte keegi. Kes vastutab Nordica läbikukkumise eest, kuhu uputati miljoneid? Mitte keegi. Kes vastutab selle eest, et kõikide oluliste küsimuste [jaoks] moodustatakse komisjonid, ümarlauad, mõttekojad, aga tegelikult otsuseid ei ole? Ei vastuta mitte keegi. Paremal juhul veeretatakse ka siis eelmiste valitsuste kaela. Riigi [juhtimine] ei saa olla lõputu süü veeretamine. Me ei saa lasta riigil triivida ilma sihita, oodates, et keegi teine kunagi kuskil midagi otsustab. Meie ülesanne on siin saalis teha otsuseid, mitte jääda lootma valitsuse ebamäärastele lubadustele. 

Teine teema, mis on samuti aastaid veninud, on võimalus säilitada teenistustasu ja välja teenitud kaitseväepension korraga. See on mõistlik lahendus, et hoida Kaitseväes kogenud inimesi ja säilitada meie riigi lahinguvõime. Kas me saame lubada, et Kaitseväe ohvitserid lahkuvad ja nende asemele ei tule piisavalt uusi? Ei saa. Me ei saa endale lubada saata kogenud kaitseväelased pingi peale piipu tõmbama. 

Austatud kolleegid! Meil on täna võimalus teha otsus, mis on riigikaitse võime jaoks hädavajalik. Kui me loodame, et valitsus selle ise kunagi lahendab, siis me teeme sama vea, mida on tehtud juba liiga palju kordi. Keegi ei võta vastutust, midagi ei lahene ja meie riik jääb järjest suuremasse kriisi. Meil on aeg lõpetada otsustusvõimetu juhtimisstiil ja astuda päris samme Eesti julgeoleku tugevdamiseks. Ma kutsun teid üles toetama seda eelnõu ning ning mitte andma järele venitamisele ja tühjadele lubadustele. Aitäh!

Eesti 200 fraktsiooni nimel Kalev Stoicescu, palun! 

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mind ennast sellel riigikaitsekomisjoni istungil ei olnud, kui seda eelnõu arutati, kuivõrd ma viibisin välislähetuses. Istungit juhatas minu hea kolleeg, komisjoni aseesimees Leo Kunnas. Ma palusin lisada protokolli oma kirjaliku seisukoha, mida ma komisjonile esitasin. Ma loeksin selle teile siin ette.

Eelnõuga 563 SE püstitatud teema ehk reservväelastele õppekogunemisel osalemise eest makstava tasu ehk toetuse suurendamine on igati õigustatud. Olen sellele korduvalt tähelepanu pööranud, suheldes Kaitseministeeriumi esindajatega, ning Kaitseministeerium on püüdnud leida lahendusi valitsuse tasandil, kuid otsuseid pole veel tehtud. Kehtiv Vabariigi Valitsuse määrus, mis antud küsimust reguleerib (Ajateenija ja asendusteenistuja toetuse,
reservväelasele õppekogunemisel ja reservasendusteenistujale reservasendusteenistuses ja erakorralises reservasendusteenistuses osalemise aja eest makstava toetuse ning ajateenija ja asendusteenistuja lapse toetuse ulatus ja maksmise kord – kehtiv redaktsioon alates 01.04.2023), näeb ette toetust reservväelastest sõduritele 37, allohvitseridele 40 ja ohvitseridele 50 eurot päevas – see on mitte kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal, kõrgendatud kaitsevalmiduse ajal on kõrgemad määrad –, mis on ilmselgelt ebapiisavad summad, arvestades elukalliduse tõusu. Sellele pööras tähelepanu ka õiguskantsler käesoleva aasta 10. jaanuaril kaitseministrile saadetud kirjas. Olen seisukohal, et Vabariigi Valitsusel, kelle pädevuses on antud tasude ehk toetuste muutmine, tuleb leida lahendus lähimal ajal, kuivõrd teema on olnud üleval juba piisavalt kaua. Samas ma ei toeta eelnõu 563 SE heakskiitmist järgmistel põhjustel. Esiteks, see on Vabariigi Valitsuse pädevus. Teiseks, vastavaid tasusid, toetusi ei tohi indekseerida ja eriti niivõrd suure indeksiga, nagu on 1,3, mis suurendaks kulusid näiteks 10 aasta jooksul pea 14‑kordseks – 1380%, ma arvutasin välja, olen matemaatikat õppinud –, vaid neid teatud ajaperioodide tagant suurendada mõistlikul määral. Ma arvan, et see oleks mõistlikum. Palun Kaitseministeeriumil Riigikogu riigikaitsekomisjonile võimalikult peatselt selgitada, mis on selle küsimuse lahendamise väljavaated.

See on see, mida protokolliti. Mis on juhtunud vahepeal? On juhtunud see, et ma olen sellel teemal korduvalt kaitseministriga rääkinud. Ja meil on ühine arusaam, et 1. jaanuarist tuleval aastal need tasud tõusevad ja tõusevad õiglasel määral. Ja samamoodi käsitleme võimalustest ajateenijate hüvitisi. See on see, mida ma saan öelda, et see asi tehakse korda, ka siis, kui me seda eelnõu täna heaks ei kiida. Peaasi et see asi saaks tehtud. Aitäh!

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel Rene Kokk palun! 

Tänan, lugupeetud aseesimees! Head kolleegid siin saalis ja kõik, kes meid jälgivad! No tegelikult on väga kahju kuulda, et see eelnõu tahetakse tagasi lükata. Siin on need aspektid täna juba mitu korda kõlanud, aga käime siis uuesti üle. Eelnõu ise ju tegelikult on lahendamas probleemi, nagu ma enne välja tõin, et reservväelaste tasu reservõppekogunemisel osalemise eest ei ole 2018. aastast saadik muudetud. Ja kui me vaatame ainuüksi seda, mis on vahepeal toimunud selle aja jooksul meie inflatsiooniga riigis, maksutõusudega või ka nende maksusoodustuste kaotamisega, mida on tehtud, mis puudutavad erinevaid laenuintressidelt tagasisaadavat tulu või siis ka laste pealt, siis tegelikult riik on oma kodaniku suhtes selle aja jooksul väga tugevalt vähendanud tema hakkama saamise võimet. Samas on ta ära unustanud teise poole, mis rahaga seda kompenseerida.

Nüüd, Leo tõi siin välja oma oma jutus selle, et jah, et ühel hetkel läks siis KRA alla see tegevus ja on kuidagi kahe silma vahele jäänud. No praeguses olukorras see, mis Leo välja tõi, tänasel päeval on, tõsi küll, õige, aga me ju teame seda, et see muudatus tuli alles 2022 või kuskil sinna kanti. Nii et tegelikult peab vaatama Kaitseministeerium ja Kaitsevägi väga tugevalt peeglisse, miks ei tehtud seda ära varasemal ajal, et me võiksime sellest rääkida küll juhul aastast 2022 ja edasi, miks ei ole tehtud. Miks Riigikogu liikmete palka indekseeritakse ja seda ära ei unustata? KRA lihtsalt nagu vahepeal unustas ära kaitseväelased. Aga see on selles mõttes pool tõde, et tegelikult unustati see ära varem juba. Ka 2018 – 2022 unustati ära see Kaitseministeeriumi ja Kaitseväe poolt. Ehk siin on vaja vaadata peeglisse nendel inimestel, kes sellega ka enne praegust reservõppekogunemiste teemaga tegelesid.

 Aga nüüd, ma enne rääkisin ka sellest, et Eestis on iseenesest ja ise olles ka reservohvitser ma käin ka tulevikus hea meelega õppekogunemistel, päris valdav see suhtumine, et mehed-naised tahavad tulla, reservväelased tahavad tulla välja ja tahavad panustada ja oma teadmisi ja oskusi täiendada. Aga viimastel aastatel on väga teravalt tulnud see valik inimestel: kas oma pere heaolu ja hakkamasaamine rahaliselt või lihtsalt see, et sa lähed küll riiki teenima, aga paned põhimõtteliselt löögi alla oma pere ja hakkamasaamise, sest rahalises mõttes lihtsalt ei tule välja. 

Ja täpselt sama, on ka on ettevõtjaid, kes, kui neil võimaldab ettevõtlus seda, siis hea meelega panustavad sellesse ja maksavad selle aja eest oma töölisele või tööl olevale isikule, kes on sellel õppekogunemisel raha. Aga väga suurel hulgal ettevõtjatel on väga raske, me teame seda kõik, ja ei ole võimalik seda teha. 

Ja need näited, mida ma tõin, ma käin uuesti üle. Kui me vaatame, siis aastast 2018 kuni tänaseni Statistikaameti kodulehelt leitavad tarbijahinnaindeksid on väga lihtsad ja kõnekad numbrid. Et kui 2018. aastal ostsime mingisugust teenust 1000 euro eest või maksime millegi eest 1000 eurot, siis kui vaadata tänasel päeval 2025, siis sama teenuse ostmiseks peame täna välja käima 1472 eurot ehk 472 eurot rohkem kui tollel ajal. 

Nüüd, liidame siia juurde veel selle aja jooksul, nagu ma enne välja tõin, inflatsiooni ja veel muud asjaolud, mis on toimunud siin vahepeal, siis tegelikult see on päris oluline summa. Inimesed on pidanud hakkama kulutama raha selleks, et valmistada võimalikuks sõjaliseks konfliktiks. Meil kogu aeg räägitakse pidevalt, et kohe-kohe on sõda tulemas. Ehk siis need kulud, ainuüksi 472 eurot on see raha, mis on vahepeal väärtust selle aja jooksul. Aga ka sellest sõjahirmust ja kogu sellest olukorrast majanduses on veel hulk muid kulusid, mis on inimestel peale tulnud.

Palun lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaks. 

Ehk see vajab ülevaatamist. 

Ja kuidagi ei taha nõustuda sellega, et see eelnõu on vaja sellepärast tagasi lükata, et ei ole mitte midagi võimalik teha. Siin saalis istujad teavad kõik seda, et lugemiste vahel on võimalik muudatusi teha. Ja täna on juba saalis kõlanud ettepanekuid, et hästi, laseme selle eelnõu ilusti edasi järgmisele lugemisele ja teeme vahepeal ettepanekud. Ja ettepanekud olid väga mõistlikud, mida ka Varro Vooglaid välja tõi. Et okei, tõstame siis selleks, et teha selle viimase kaheksa aasta puudujääk, tõstame selle ära – kas või on see koefitsient 1,3 või nagu hea ettekandja Leo Kunnas ütles, et võib-olla peaks see suurem olema –, et see vahe teha tagasi. 

Hästi, tõstame selle ära, arutame, teeme muudatusettepanekud ja siis pärast arutelu ka ministeeriumiga näeme ette selle indekseerimise sedasi, et on mõistlik iga-aastaselt see tõus. Ja ei ole üldse probleemi. 

Aga sellega ei saa mitte kuidagi nõustuda, et me mitte kuidagi seda eelnõu praegu muuta ei saa ja peame selle pärast tagasi lükkama. Selle väitega ei saa nõus olla, nii et ma soovitan küll kõigile, et riigikaitse on selline asi, milles ei ole nagu mõtet hakata siin rääkima musta valgeks aelle koha pealt, et ei ole võimalik midagi muuta. Tegelikult on. 

Laseme selle eelnõu rahulikult edasi järgmisele lugemisele, teeme sinna muudatusettepanekud, arutame need läbi ja saame edasi minna. Nagu ka Leo ettekandjana välja tõi, siis jah, me võime loota, et äkki kaitseminister tuleb ja Kaitseministeerium teeb ettepaneku, kuidas see probleem lahendada. Aga ega meil mingit kindlust ei ole. 

Täiesti arusaadav, nagu siin öeldi, et kindlust ei ole ja mitte miski ei takista meil, Riigikogu liikmetel, minna täna selle eelnõuga edasi ja teha siia oma parandused, need läbi rääkida ilusti. Selles mõttes riigikaitsekomisjon on teada-tuntud komisjon, kus ikkagi väga põhjalikult asjad lahti võetakse ja läbi arutatakse. Ja mul on küll usku teisse, et te saate ka selle eelnõu teha selliseks, mis annab meile kindluse, et me näitame inimestele, reservväelastele, et me tahame sellega tegeleda. Me paneme selle sisendi siia sisse ja võtame selle eelnõu vastu. Ja ei pea muretsema selle pärast, kas Kaitseväe juhataja leiab aega seda ette võtta või kui peaks Kaitseväe juhataja jälle vahetuma, mis on väga tõenäoline, siis ei tea, millal ta jälle ree peale saab ja üldse asjadeni jõuab. Jälle pool aastat kadunud minimaalselt. 

Nii et ärme karda, hoiame ambitsiooni, laseme selle eelnõu järgmisele lugemisele ja teeme siia vajalikud muudatusettepanekud! Ja seda kõike me teeme ju enda heade reservväelaste ja inimeste jaoks, kes on meie kodumaa kaitsjad. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 563 SE esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda ettepanekut me peame hääletama ja alustame hääletuse ettevalmistusega.

Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 563 SE esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 48 Riigikogu liiget, vastu 11, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 563 SE on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Sellega on meie tänane, kolmapäevane istung lõppenud. Kohtume homme.