Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 8. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt palun teeme kohaloleku kontrolli!

Kohalolijaks on end registreerinud 82 Riigikogu liiget, puudub 19.  

Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud muudatusi. Nimelt, arupärijad on võtnud tagasi justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakostale esitatud arupärimise nr 712, millele vastamine oli kavandatud tänase istungi neljandaks päevakorrapunktiks. Seega jääb see punkt päevakorrast välja. 

Algataja on teinud ettepaneku arvata selle töönädala neljapäevase istungi päevakorrast välja teine päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 572 esimene lugemine.

Enne kui me saame edasi minna, Andre Hanimägi, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetud esimees! See on nädalakavaga kaudselt seotud, aga võib-olla tulevikus. Nädalavahetusel saime lugeda Riigikogu aseesimehe Toomas Kivimägi kommentaari selle kohta, et võiks hakata komisjone liitma, lahutama ja muutma. Kas see tõepoolest vastab tõele, et lugupeetud Riigikogu juhatus [kavatseb] arutada komisjonide liitmist, kuna praegusel koalitsioonil ei ole piisavalt hääli? Kas te saate kinnitada, et sellist pahaendelist mõtet juhatusel pole olnud ega ka teki?

Suur tänu, hea kolleeg! Minule teadaolevalt on siiski komisjonid paika pandud meie kodu- ja töökorra seaduses. Seega, see ei ole Riigikogu juhatuse pädevuses, vaid ikkagi pisut laiem teema. 

Lauri Laats, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Jätkan hea kolleegi küsimust …

Head kolleegid! (Helistab kella.) Ma ei kuule Lauri Laatsi. Kui te suudate siin saalis natukene vaiksemalt viibida, siis saame need protseduurilised küsimused läbi võtta. Lauri Laats, palun!

Aitäh hea vastuse eest! Täpselt nii ongi: mis puudutab komisjone, siis need on ära märgitud kodu- ja töökorra [seaduses]. Kas on kavas algatada siinsamas Riigikogus kodu- ja töökorra [seaduse] muutmine?

Aitäh, hea kolleeg! Riigikogu kodu- ja töökorra seadus on seadus, mis on ajahambale hästi vastu pidanud ja hästi töötanud. Ma usun, et ta toimib väga hästi ka edaspidi. 

Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Tegelikult täpselt sama teema, sama asi. Toomas Kivimägi ütles, et ta ootab põhimõtteliselt seda, et praegu opositsiooni langenud sotsiaaldemokraatidest [komisjoni]juhid esitaksid tagasiastumispalve, et saaks valida [uued juhid]. Nagu ma aru sain, te ikkagi viitate praegu sellele, et sellist asja ei toimu, sest kodu- ja töökorras on sätestatud kindlad reeglid. Minu küsimus on aga selline. Mispärast te Riigikogu juhatuse esimehena lubate oma kolleegil saata välja sõnumeid, mis on vastuolus seadusega, ega päri temalt aru, miks ta seda teeb?

Aitäh! Hea kolleeg Kalle Grünthal, kui te olete tähele pannud, siis meie ei ole mitte ühtegi teie väljaütlemist siin moel või teisel tsenseerinud. Te saate öelda täpselt seda, mida te heaks arvate. Ei ole ka minul Riigikogu esimehena korrektne kommenteerida teisi Riigikogu liikmeid ja nende väljaütlemisi. Riigikogu liikmed on oma sõnavõttudes vabad ja võivad end väljendada täpselt nii, nagu nad tahavad. Ma pean siiski ütlema seda, et see arutelu, mida me siin peame, väljub praegu protseduurika raamest, nii et ma ei saa seda kahjuks edasi arendada. 

Aga Toomas Kivimägil on käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Head kolleegid! Ma jagan Riigikogu esimehe seisukohta. Ma väga loodan, et siin saalis ikka sõnavabadus on veel alles, sõltumata sellest, kas sa oled juhatuse liige või lihtsalt Riigikogu liige. Kui me keelaks siin mõne teise [Riigikogu liikme arvamusavaldusi], siis, ma arvan, oleks probleeme palju. 

Teiseks, on üsna üllatav, et võimalik kulude kokkuhoid[, mis tuleks] näiteks komisjonide arvu vähendamisest, on pahatahtlik ja halb ettevõtmine. Ma arvan, et me kõik peame mõtlema selle peale, kuidas kulusid kokku hoida. Et ei oleks liigselt emotsioone, siis [kordan seda], mida Riigikogu esimees väga [õigesti] ütles: see eeldab seaduse muutmist, Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse muutmist ja lausa 51 häält, mistõttu ei maksa selle pärast paanitseda.

Head kolleegid …

Viimane repliik selle kohta. Mis puudutab komisjonide esimehi, siis ma küll väga loodan, et see hea tava ikkagi jätkub, et komisjonide esimeeste kohad – pean silmas alatisi komisjone – kuuluvad koalitsioonile. Ma saan aru, et siin mõni fraktsioon võib-olla ei taha seda tava hoida, aga siis jääb see teie südametunnistuse peale, kui te neid tavasid ignoreerite. Selline tava on olnud ja ma väga loodan ja usun …

(Naerab.) Aitäh!

… et see tava rakendub ka seekord. Aga kui ei rakendu, eks siis tuleb rakendada teisi meetmeid.

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Mulle tundub, et istungi rakendamisest on saanud pooltund Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusega. Mul on tõesti palve: küsimused istungi läbiviimise protseduuri kohta on teretulnud, aga selle diskussiooni võiks siinkohal küll lõpetada, mis puudutab Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadust ja selles sisalduvat nii-öelda laiemas kontekstis, nagu see siin praegu on välja toodud.

Tanel Kiik, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Jaa, see puudutab vägagi Riigikogu tööd ja kindlasti ka käesolevat istungit. Te olete Riigikogu esimees ja te kindlasti teate Riigikogu ajalugu hästi, alates 1992. aastast ja sealt edasi. Äkki harite mind, avalikkust ja suurt saali? Mul on selline info ja teadmine, et Riigikogu komisjonid on sellisel kujul töötanud 1992. aastast alates. Erandina tuli juurde Euroopa Liidu asjade komisjon, mis muutus alatiseks komisjoniks pärast Euroopa Liiduga ühinemist. Ükski koalitsioon pole kunagi enda suva järgi neid komisjone muutnud. Äkki harite parlamenti, sealhulgas oma kolleegi, [ja ütlete], kuidas läheb ettepanek, et jõujoonte muutumise tõttu hakatakse Riigikogus komisjone ümber joonistama, kokku selle parlamentaarse tavaga, mida härra Kivimägi just rõhutas? 

Ja teine asi. Harige mind! Mina tean, et on olnud ka aegu, kus [kõik] Riigikogu komisjonide esimehed ei ole olnud koalitsioonierakondade esindajad. Äkki valgustate meid: kas see on kuskil kirjas, on see nagu tava? Kas Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses üldse eksisteerib selliseid mõisteid nagu koalitsioon ja opositsioon või on kõik Riigikogu liikmed võrdsed?

Aitäh, hea kolleeg! See väljub praeguse istungi protseduuri raamest. Ma juba eelnevalt ütlesin, et kui on küsimusi käesoleva istungi protseduuri kohta, siis neid ma võtan, aga ma tõesti ei hakka siin praegu teiega seda väga toredat ja põhimõttelist vaidlust pidama. See ei ole ka istungi rakendamise mõte. 

Helir-Valdor Seeder, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Mina arvan, et Toomas Kivimägi vääratas oma sõnavõtus, kui ta ütles, et komisjonide esimehed peaksid tagasi astuma. Ma arvan, et ta pidas silmas peaministrit. Aga selle teema juurde ilmselt jõuame siis, kui saab lõplikult selgeks, kas tegemist on ministrite vahetusega või valitsuse vahetusega.

Aga mu protseduuriline küsimus on tõesti protseduuriline. Kolleeg Kivimägi eksib ka selles, et komisjonide arvu vähendamiseks on vaja muuta kodu- ja töökorra seadust. Riigikohus on öelnud, et meil on ulatuslik enesekorraldamise õigus siin saalis. Me ei ole juba pikka aega seadusest lähtunud. Nii et selleks ei ole vaja muuta mingit seadust: kui Kivimägi ütleb, siis nii jääb. Olen ma õigesti aru saanud?

Ei.

Ei ole?

Hea kolleeg, ma lõpetaks nüüd selle diskussiooni tõesti ära. Võtke lahti meie kodu- ja töökorra seaduse § 18, mis ütleb, millised on Riigikogu alatised komisjonid. Seal on väga selgelt välja toodud, millised on Riigikogu alatised komisjonid. (Helir-Valdor Seeder räägib saalist.)

Nii. Kert Kingo, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Ma tänan! Üllatuslikult kuulsin Riigikogu aseesimehe [suust] väljendit "hea tava". Kaks aastat oleme me näinud seda, et mingeid häid tavasid ei ole, vaid on enamuse võim: tehakse seda, mida tahetakse. Ja nüüd äkki on hea tava!? Ma tahaksin saada selgust selles, et millal kehtivad need hea tava asjad ja millal enamuse võim. Äkki seletate selle ära? Siis on kergem orienteeruda siin saalis.

Head kolleegid! Hea tava on see, kui esitatakse küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta. See filosoofiline vaidlus läheb siin juba natukene liiga kaugele. Minu ettepanek oleks lasta kõlada saalikutsungil ja pärast seda kinnitada käesoleva nädala päevakord. 

Arupärijad on tagasi võtnud arupärimise nr 712, mis oli kavandatud tänase istungi neljandaks päevakorrapunktiks. Ja algataja on teinud ettepaneku arvata neljapäevase istungi päevakorrast välja teine päevakorrapunkt, milleks on eelnõu 572 esimene lugemine. 

Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu V istungjärgu 8. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Päevakorra kinnitamise poolt on 85 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi ja erapooletuid on 1. Päevakord on kinnitatud. 

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Tõnis Lukase. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Annan Isamaa fraktsiooni nimel Riigikogu menetlusse seaduseelnõu, mis oleks pidanud olema siin juba paari aastakümne eest ehk juba ammu vastu võetud. 

Aga asi sai alguse 2003. aasta eel, mil Eesti, Läti ja Leedu pöördusid UNESCO poole. Selle pöördumise alusel [kanti] Eesti, Läti ja Leedu laulu‑ ja tantsupeod 2003. aastal UNESCO suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja. Hiljem liideti need teiste meistriteostega inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja. Läti võttis korralduslikest ning traditsiooni püsimise ja kindlustamise põhimõtetest [lähtudes] oma laulu‑ ja tantsupeo seaduse vastu 2005. aastal. Leedu võttis laulupeoseaduse vastu 2007. aastal. Meil sellist seadust ei ole. 

Traditsioonid on muidugi kolmes riigis kaunis erinevad, aga kui vaadata tulevikku ja [arvestada] seda, et sild üle põlvkondade [ulatub] ikkagi siis, kui põhimõtetes on kokku lepitud ja mingeid suuri muutusi, mis traditsioone raputaksid, ette ei võeta, siis on mõtet kirjeldada, milles laulu‑ ja tantsupidude traditsioon seisneb. On hinnatud selle mõju. Jah, ettepanek selline seadus algatada sai tehtud juba varem, viis aastat tagasi, kui Isamaa oli valitsuses, aga vahepeal kahjuks seda [algatatud] ei ole. Nüüd me tegime selle ise valmis ja loodame Riigikogu kolleegide toetusele, et laulu‑ ja tantsupidude traditsiooni [jätkumine] tulevikus [saaks sätestatud] ka seaduses.

Suur tänu! Nii. Ja kolleeg Lauri Laats, palun, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Täna soovin Riigikogu keskfraktsiooni liikmete nimel üle anda arupärimise peaminister Kristen Michalile ja teema on peaministrina jätkamine. See, mis toimus 10. märtsil 2025, muutis nii koalitsiooni kui ka valitsust: sotsid heideti kõrvale. Meie arvamus ja ka üldsuse arvamus on ju selge: peaminister peaks praegu tagasi astuma, kui ta moodustab uut valitsust, uut koalitsiooni, ja tulema uuesti Riigikogu ette, et paluda mandaati. Selle kohta on oma arvamust väljendanud ka väga paljud eksperdid. Meie arvates ei austa praegune käitumine Eesti Vabariigi põhiseadust. 

Kogu selle virvarri juures me oleme püüdnud aru saada, millega uus valitsus või koalitsioon tegelema hakkab. On kolm põhieesmärki: [elavdada] majandust, mitte rakendada ettevõtte tulumaksu ja vähendada ametnike koosseisu. Neidsamu väiteid on siin [kuulda olnud] päris pikka aega, aga tegelikult pole nende eesmärkide puhul mitte kuskile jõutud. Me arvame, et need on paljasõnalised. 

Ja mis on veel huvitav: alles maikuus, vähemalt praeguse info kohaselt, tullakse välja mingisuguse põhjalikuma dokumendiga selle kohta, millega see valitsus tegelema hakkab. Me ikkagi sooviksime vastuseid varem saada. Sellest temaatikast lähtudes on ka küsimused esitatud. Nii et ootame peaministrilt konkreetseid vastuseid ja loomulikult tagasiastumist ja uue mandaadi küsimist Riigikogult. Aitäh!

Aitäh! Nii. Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja ühe arupärimise. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele. 

Asume tänase päevakorra juurde. Meie tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Riina Solmani, Priit Sibula, Aivar Koka ja Urmas Reinsalu 16. jaanuaril käesoleval aastal esitatud arupärimine kolmandat aastat rekordmadala sündimuse kohta Eestis. Palun ettekandjana arupärimist tutvustama kolleeg Riina Solmani. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Austatud saalis viibivad saadikud ja need, kes vaatavad meid sidevahendite kaudu! Tervitused ka kõikidele istungi jälgijatele! Esitasin 16. jaanuaril koos oma fraktsioonikaaslastega arupärimise peaministrile kolmandat aastat rekordmadala sündimuse kohta Eestis. Nimelt, kui 1. juulil 2017 jõustus kolmanda ja enama lapse toetus, siis kahel järjestikusel aastal sündis Eestis kolmandaid ja enamaid lapsi 25% rohkem. Seega, kolmanda ja enama lapse toetus, materiaalne tugi andis inimestele riigi poolt signaali, et laste saamine on tervitatav ja neid ei jäeta üksi, neid toetatakse.

Aga kolme viimase aastaga on sündide arv vähenenud enam kui veerandi võrra ja viie aasta võrdluses lausa kolmandiku võrra. Siseministeeriumi 13. jaanuaril 2025. aastal avaldatud esialgsetel andmetel registreeriti [2024. aastal] 9646 lapse sünd. Kordan: see on kolmas aasta, mil sünnib rekordiliselt vähe lapsi. Prognoosid näitavad, et sündide arv langeb veelgi.

Tuletan teile meelde, et 1988. aastal sündis Eestis 25 000 last, 2015. aastal 15 000 last ja tänaseks, aastaks 2025 oleme me jõudnud selleni, et lapsi sünnib alla 10 000. Möödunud aastal registreeriti 15 596 surma, mis tähendab, et Eesti [rahvaarv] jäi mullu sündide ja surmade vahe ehk negatiivse iibe tõttu ligi 6000 inimese võrra väiksemaks. 

Esitasin peaministrile järgmised küsimused. Kas peaministri hinnangul on sündide arvu järjepidev vähenemine ja langemine mullu alla 10 000 lapse piiri Eesti jaoks probleem ja [kui on, siis] kui oluline see probleem on? Kuidas ta suhestub sellega, et siis, kui ta ei olnud veel peaministriks nimetatud, aga seisis siin kõnet pidades meie ees – see oli 2. juulil 2024 –, ütles ta vähemalt mind väga rõõmustanud sõnad: "Praktiliselt kõike muud saab maailmast, aga Eesti lapsi saab ikka Eestist." Küsimus on: kuna Eestis ei sünni piisavalt lapsi, et tagada järelkasvu, ning sündimus on mitmendat aastat rekordmadal, siis kas kujunenud olukorras tuleks meil peaministri hinnangul seda olukorda nimetada sündimuskriisiks? Kui mitte, siis mil määral peaks olukord veelgi halvenema, et seda võiks juba nimetada sündimuskriisiks? 

Veel küsisin: kas Vabariigi Valitsus on arutanud võimalusi sündimuse kahanemise peatamiseks või leevendamiseks? Kui ei ole, siis kas peaminister peab vajalikuks antud küsimuse arutamist Vabariigi Valitsuse tasemel? 

Tõin näite, kuidas Tallinna Ülikooli demograafiakeskuse teadur Mark Gortfelder on 2024. aastal rekordväikest sündide arvu kommenteerides selgitanud, et praeguses ühiskonnas on lapse või [iga] järgmise lapse saamine kulukas ning see mõjub sündimusele negatiivselt. Ta on öelnud: "Kui tahame ühiskonna vaatest, et lapsi sünniks ning oleks järjepidevus ja kestlikkus, siis on vaja sellele kalkulatsioonile vastu astuda. Praegu on ratsionaalne last mitte saada." Nii Gortfelder kui ka teised rahvastikuteadlased on toetanud lapsetoetuse ja peretoetuste indekseerimist, mille sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo esimese asjana 2023. aastal, kui Kaja Kallase kolmas valitsus tööle asus, kohe ära kaotas. Mina palungi peaministril meenutada, milliseid lastega perede sissetulekuid ja hüvesid on valitsus viimastel aastatel vähendanud. Suurperede toetuse vähendamine ja huviringiraha [maksmise] lõpetamine suurperedele on üldteada, aga ma palun, et peaminister loetleks ka ülejäänud toetusmeetmed, mis lastega peredelt on ära võetud. Küsin ka seda, kas ja mida on plaanis taastada, sest mina usun temasse. Usun, et ta tegelikult mõtles neid sõnu [tõsiselt], kui ütles, et Eesti lapsi saab ainult Eestist. 

Veel palusin peaministril anda meile vastused, kui suur on Eestis suhtelises vaesuses olevate lastega perede, leibkondade arv ja kui palju elab neis leibkondades lapsi. Kui suur on absoluutses vaesuses olevate laste arv? Kui me peame silmas elukalliduse tõusu, siis kas peaminister peab vajalikuks hüvitada peredele lastega seotud kulutusi [praegusest suuremas mahus, et ära hoida] perede toimetuleku halvenemist? 

Ja neid küsimusi oli veel ja veel, kuid minu aeg sai otsa. Ma loodan, et peaminister annab ka nendele teistele küsimustele ammendavad vastused. Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun nüüd Riigikogu kõnetooli peaminister Kristen Michali. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Arupärimine kolmandat aastat rekordmadala sündimuse kohta. Võtan küsimused järjest, vastan ka järjest. 

"Kas ja kui oluline probleem on Teie hinnangul Eesti jaoks sündide arvu järjepidev vähenemine ja langemine mullu alla 10 000 lapse piiri ja miks?" Vastus. Tegemist on tõsise probleemiga. Sarnaste keeruliste väljakutsete ees on kogu lääne ühiskond. 2024. aasta andmetel joonistub selgelt välja kaks piirkonda, kus summaarne sündimuskordaja on alla 1,3. Need on Vahemere riigid Itaalia, Hispaania, Malta ja Kreeka, kus see ongi olnud pikka aega madal, ning Venemaaga piiri omavad riigid Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola. Meie piirkonnas on tõenäoliselt sündide edasilükkamise puhul oluline roll julgeoleku[olukorrast] tuleneval turvatunde puudumisel. 

Teine küsimus. Küsimus räägib sellest, et mina olen öelnud "Uudis+" saates, et praktiliselt kõike muud saab maailmast, aga Eesti lapsi saab ikka Eestist. Ja vastus. Olukord on muidugi tõsine. Seetõttu on Sotsiaalministeerium saanud ülesande koostada tervikanalüüs ja selle tulemusena poliitikasoovitused, mis ekspertide arvates võiksid sündide arvu tõsta. Tervikanalüüsi valitsusse toomise tähtaeg on käesoleva aasta juuni. 

Kolmas küsimus: "Kas Vabariigi Valitsus on arutanud võimalusi sündimuse kahanemise peatamiseks? Kui ei ole, siis kas peate vajalikuks antud küsimuse arutamist Vabariigi Valitsuse tasemel?" Vastus. Rahvastikuprotsesside jälgimine ja analüüs on Eestis järjepidev tegevus ja teemade ring on oluliselt laiem kui vaid sündimuse küsimus. Valitsuse tasandil on selleks moodustatud laiapõhjaline rahvastikupoliitika valitsuskomisjon, mida juhib sotsiaalkaitseminister. Komisjoni töösse on kaasatud teadlased erinevatest ülikoolidest, lisaks valitsuse liikmed ja ministeeriumide valdkonnajuhid ja eksperdid. 

Neljas küsimus. Väga pikk küsimus, mis räägib sellest, et Tallinna Ülikooli teadur Mark Gortfelder on selgitanud, kuidas laste saamine on kulukas ja kuidas seda edasi lükatakse. Ja mida on toetustest plaanis taastada, on küsimus. Vastus. Sotsiaalministeeriumi valitsemis[ala] eelarvest toetatakse lapsi ja peresid circa 1 miljardiga. See 1 miljard moodustab ligikaudu 2,2% Eesti SKP-st. Sarnast mahtu on Euroopas ette näidata vähestel riikidel, oleme toetuste poolest Euroopa Liidu riikide seas tipus. 1 miljard laste ja perede toetuseks jaotub järgmiselt: circa 424 miljonit peretoetustele, 364 miljonit vanemahüvitisele, circa 100 miljonit lapsevanemate pensioni ja ravikindlustuskaitse tagamiseks ja circa 13 miljonit elatisabile. 

Viies küsimus: "Kui suur on Eestis suhtelises vaesuse[s] olevate lastega perede[,] leibkondade arv ja kui palju elab neis leibkondades lapsi? Kui suur on absoluutses vaesuses olevate laste arv?" Vastus. Suhtelises vaesuses elavate laste arv on Statistikaameti andmetel vähenenud. Kui 2022. aastal elas suhtelises vaesuses 43 000 last, siis 2023. aastal oli neid 37 000. Võrdluseks: ajal, kui Isamaa valitses koos EKRE-ga, ehk 2020. aastal oli suhtelises vaesuses 40 000 last. Samamoodi on ka absoluutses vaesuses elavate laste arv vähenenud. Kui 2022. aastal oli absoluutses vaesuses 10 000 last, siis 2023. aastal langes see arv 6400-ni. Võrdluseks: ajal, kui Isamaa valitses koos EKRE-ga, ehk 2020. aastal oli absoluutses vaesuses 6900 last. 

Kuues küsimus: "Kas peate vajalikuks hüvitada peredele lastega seotud kulutusi praegusest suuremas mahus, arvestades elukalliduse tõusu, valitsuskoalitsiooni poolt sisse viidud maksutõuse ja sellest tulenevalt perede toimetuleku halvenemist?" Vastus. 2026. aasta jaanuarist on kavas kaotada ebaõiglane tulumaksuküür. See jätab inimestele rohkem enda teenitud raha kätte. Maksuküüru kaotamisest ja tulumaksuvaba miinimumi tõusust võidavad kõik, kelle igakuine brutopalk on kuni 8000 eurot, ehk kõik, kes teenivad netopalgana kätte kuni 6100 eurot. See tähendab igakuiste sissetulekute suurenemist enamikule Eestis töötavatest inimestest, sealhulgas õpetajatele, päästjatele, politseinikele ja nende peredele. Sotsiaalministeeriumis on valmimisel tervikanalüüs ja selle tulemusena poliitikasoovitused, mis ekspertide arvates võiksid sündide arvu tõsta ja toetada peresid nii lapseootuse ajal kui ka laste kasvatamisel. Enne kui süsteemis muudatusi teha, peame aru saama, millised on teadlaste ja ekspertide soovitused, mis aitavad meil sündimusega seotud probleeme lahendada. 

Seitsmes küsimus. Teadlaste sõnul aitaks sündimust suurendada vanemahüvitise ja peretoetuste indekseerimine sarnaselt pensionidega. Kas olete seda kaalunud? Kui suur see kulu oleks? Vastus. Eestil on väga hea vanemahüvitise süsteem, mis toetab peresid laste saamisel. Seda on tunnustanud Postimehe aasta arvamusliider Ene-Margit Tiit, öeldes vanemahüvitise kohta nii: "Kui teilt küsitakse soovitusi perepoliitika alal, siis pean ütlema, et Eestil on üks kord hästi õnnestunud perepoliitika alane soovitus – ja see oli vanemahüvitis. Selle hüvitise mõjul pöördus Eestis kui ühes vähestest siirderiikidest sündimus tõepoolest kasvule." Vanemahüvitis on oma olemuselt juba indekseeritud. Lapsevanemale säilitatakse rasedusele eelnenud aasta keskmine töötasu, kui ta lapse eest hoolitsemise tõttu peab töötamise ajutiselt katkestama. Lisaks on vanemahüvitis mõeldud kõigile, olenemata sellest, kas inimene on eelnevalt sotsiaalmaksu tasunud või mitte. Vanemale [tagatakse] selleks perioodiks ravikindlustus ja kogumispensioni täiendavad sissemaksed. Indekseerimine on oma olemuselt kulukas meede. Tuleb kaaluda, kas sedasama ressurssi saaks kasutada mujal, näiteks suunata lastele ja peredele mõeldud teenustesse. Selleks on Sotsiaalministeerium võtnud analüüsida sündimuse ja pereloomega seonduvat laiemalt kui vaid selle edendamiseks mõeldud rahalised toetused. 

Kaheksas küsimus. Üheks sündimust vähendavaks teguriks peetakse laste heaolu tagavate teenuste nappust. Millised plaanid, meetmed on valitsusel kavas selliste teenuste kättesaadavuse suurendamiseks ja heaolu kasvatamiseks? Vastus. Riigikogu võttis 11. detsembril 2024 vastu alusharidusseaduse. Meenutan, et arupärijatest Aivar Kokk oli vastu, Priit Sibul ei hääletanud, Urmas Reinsalu ei hääletanud ja Riina Solman oli vastu. Selle seaduse [vastuvõtmise] tulemusena paraneb alushariduse kättesaadavus ja kvaliteet. Lapsevanematele on väga suureks abiks muudatus, mille kohaselt kohalik omavalitsus tagab kõigile [omavalitsuse territooriumil elavatele] 1,5–3-aastastele lastele lapsevanema soovi kohase lastehoiukoha ning 3–7-aastastele lastele lasteaiakoha. Lisaks saavad vanemad taotleda tulumaksutagastust ka lastehoius käiva lapse puhul. Seni on see võimalik olnud vaid lasteaias ja -sõimes käiva lapse puhul. Lisaks eelnevale rahastab Sotsiaalministeerium lapsevanema oskuste arendamist ning laste õiguste [ja heaolu], sealhulgas lasterikaste perede heaolu, [edendamist]. Head vanemlikud oskused ja [hästi toimiv] paarisuhe parandavad peresuhteid ja üldist elukvaliteeti ning suurendavad selle kaudu sündimust. Sotsiaalministeerium suunab ligi 10 miljonit eurot vanemaharidusse ning laste heaolu ja õiguste poliitika elluviimisesse. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Teile on ka päris mitu küsimust. Esimesena küsib kolleeg Tanel Kiik. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Ma olen ausalt öeldes päris mures nii selle nii-öelda valitsuspöörde pärast kui ka laiemalt teie retoorika pärast nii "Eesti 2035" ettekande esitamisel kui ka uue koalitsiooni võimalike prioriteetide sõnastamisel. See rahvastikukriisiga mittetegelemine on muutunud juba sümptomaatiliseks pikema aja vältel. Ei ole sellelt valitsuselt tulnud algatusi selles suunas, et teenuste pakkumise ja toetuste tagamisega peredele vajalikku kindlustunnet pakkuda, ei ole seda näha ka nende prioriteetide seas ega sõnavõttudes. 

Ma väga loodan, et te siiski saate aru, et see, kui me rahvastikukriisist ja madalast sündimusest ei räägi, vaid keskendume pelgalt julgeolekuteemadele ja majandusele, mis on kahtlemata samuti olulised, ei muuda seda rahvastikukriisi kuidagimoodi olematuks. Loomulikult on see ebamugav teema. Siin ei ole lihtsaid lahendusi, on vaja süsteemseid, terviklikke lahendusi, pikaajalisi lahendusi, aga sellega mittetegelemine ei ole lahendus. Mu küsimus teile on selline. Kas uus valitsus selles [kontekstis] midagi muudab, arvestades seda, et te ka seni – Reformierakond siis – olete vastutanud selle valdkonna eest, või läheb mittemidagitegemine edasi?

Aitäh! No vot, te annate sama hinnangu mis mina. Rahvastikukriis on tõsine teema ja väikeses riigis, väikese rahvana tuleb sellega tegeleda. Kahjuks on see trend, nagu ma kirjeldasin, väga lai, see ei ole üksnes Eestis nii. On riike, kus toetused on kõrged, sündimus madal, on riike, kus toetused on madalamad, sündimus kõrgem. Ühest imevitsa kahjuks ei ole. Kui oleks, siis me loomulikult seda kasutaks. Eks kindlustunne ole kindlasti selle osa ja kindlustunde osa on jälle see, et me teeme kõik selleks, et Eesti oleks kindlalt kaitstud, majandus kasvaks, inimesed tunneksid ennast paremini, kaasa arvatud pered. Kindlasti me astume kõiki samme, mida saame, selleks et pered, lastega pered tunneksid ennast Eestis kindlalt ja hästi. Nagu öeldud, on valmimas üks analüüs, nii et selle analüüsi ja ekspertide soovituste alusel saame toimetada. Ma olen korduvalt öelnud, et valitsus on väga avatud: kui kellelgi on häid soovitusi, häid mõtteid, siis me hea meelega võtame need vastu.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Peaaegu kaks aastat on siin opositsioon küsinud valitsuse esindajatelt, kaasa arvatud peaministritelt, mida kavatseb Eesti valitsus selle väga tõsise probleemiga [ette võtta]. Kahjuks konkreetseid vastuseid me pole saanud. Lihtsalt räägitakse sellest, et praegu on kõigil keeruline ja Euroopas on see tavaline asi, et [sündimus] on väga madal. Aga minu küsimus on selline. Ma saan aru, et uus koalitsioon on otsustanud, et sisserände piirarv tõuseb, tõuseb niimoodi, et siia hakatakse kutsuma inimesi välismaalt – kokku võib see piirarv olla umbes 2600–3500. See tähendab seda, et kui nad võtavad oma pereliikmed kaasa, siis kokku on see umbes 8500–9000 inimest. Kas selline ongi uue koalitsiooni valem, kuidas demograafilist probleemi Eestis lahendada?

Aitäh, hea küsija! Ma kardan, et te ei ole õigesti aru saanud, aga püüan hea meelega selgitada. Keegi ju ei räägi valimatust rändest, inimestest, kelle kohta ei ole teada, millised on nende oskused ja millisel kujul Eesti majandus või Eesti riik neid jõukuse ja lisandväärtuse kasvatamiseks vajab. Eestis on tööjõu sissetoomisel umbes 22–23 erandit – ma püüan järgmiseks korraks järele vaadata, kumb number [õige] on – ja umbes kaks kolmandikku tööjõust tuuakse juba nii või teisiti erinevate erandite alusel. 

Jutt käib sellest, et Kutsekoda, kes koostab OSKA raportit – selle raporti koostamise juures on ametiühingud, tööandjad, Siseministeerium, erinevad esindajad –, kirjeldab, milliseid töötajaid meil mingis rollis vaja on. No näiteks toiduainete tehnolooge. Ja selleks, et mõnes ettevõttes saaksid Eesti inimesed luua kõrgemat lisandväärtust, kui Eestist pole võimalik võtta sinna toiduainete tehnoloogi või mingi keerulise konstruktsiooni kokkupanijat või pingioperaatorit – Eestis tõepoolest seda inimest pole, pole võimalik leida –, tuleb see oskustöötaja sisse tuua. Vastasel korral jääb 5 või 10 Eesti inimest selle võrra vaesemaks, et nad ei saa kõrgemat lisandväärtust luua. Kui me suudame sisse tuua neid töötajaid, keda OSKA raporti järgi vaja on – see OSKA raport on avalik, võite järgi vaadata –, siis ma arvan, et majandus hakkab kasvama – majandus veidi juba kasvab, aga hakkab kiiremini kasvama –, ettevõtted saavad luua kõrgemat lisandväärtust ja Eesti inimesed saavad suurema jõukuse. See mõjub väga hästi ilmselt ka perepoliitikale või loodetavasti vähemasti nii palju, kui jõukusega sellele kaasa saab aidata.

Raimond Kaljulaid, palun!

Austatud peaminister! Pole mingi saladus tegelikult, et praegusel [ajal] mõjutab perede kindlustunnet ja plaane väga tugevasti julgeolekuolukord, mis on väga pingeline. Inimesed, [eriti] noored, mõtlevad selle peale, kui kindlad nad [saavad] olla, et Eesti on hea koht, kus elada ja lapsi kasvatada. Sel nädalavahetusel puhkenud üsna inetu skandaal Kaitseministeeriumis kindlasti Eesti kaitsevaldkonna juhtimise vastu usaldust suurendanud ei ole. Ma tahaksin teie käest küsida järgmist. Mõnikord tuuakse sellises olukorras, selleks et tagada ühiskonna usaldus, valdkonda juhtima professionaalne, asjatundlik juht. On välja käidud näiteks Välisministeeriumi kantsleri nime ja nii edasi. Milline seisukoht teil praegu selle uue valitsuse meeskonna moodustamisel on: kas te kaalute seda, et näiteks tuua mõni oma ala asjatundja Kaitseministeeriumit juhtima, või olete endiselt sada protsenti Hanno Pevkuri selja taga?

Aitäh! Mulle väga meeldib, et selle arupärimise pealkiri on "Kolmandat aastat rekordmadala sündimuse kohta Eestis" ja nüüd me arutame kaitseministrikandidaadiga seonduvat. Kui see sõltub kaitseministrikandidaadist, et Eestis sündimus kasvama hakkaks, siis uskuge mind, kaitseminister tee peale ette ei jää. Aga selle skandaali kohta, millele te viitate – taas kord ütlen, et selle puhul on väga keeruline näha seost kolmandat aastat rekordmadala sündimusega Eestis – ja mis tõepoolest sellel nädalavahetusel puhkes, ma ütleks, et siin ma näen küll väga tugevat poliitilist laengut. Isamaa esimees, kes on kõige kohta [sõna] võtnud, on otsustanud kaitsevaldkonnale varju heita. Kaitsevaldkond on varem asunud poliitikaväljast väljapool. Minu hinnangul ei ole see kindlasti ilus, vaid, nagu te ütlete, lausa inetu. Kaitseminister korraldas täna pressikonverentsi. Ma loodan, et kõik said oma vastused. Mina ei ole jõudnud seda jälgida. Homme on meil valitsuses julgeolekukabinet, kuhu kaitseminister tuleb täiendavate väevõime eesmärkidega NATO eesmärkidest lähtuvalt. 

Faktid on ju lihtsad: Eesti kulutab kaitsele rohkem, kui ta on teinud seda [varasematel] aastatel. Eelmisel aastal olime NATO investeerijate hulgas teised, Poola järel, Ühendriikide ees. Lähematel aastatel olen mina seadnud eesmärgiks, et Eesti võtaks kaitseinvesteeringute või kaitsekulutuste tasemeks 5%. See on ka uue, parempoolse valitsuse eesmärk kaitsevaldkonnas. Eks kaitseminister peab kirjeldama, kuidas me selle eesmärgi Eesti jaoks kõige kasulikumal, targemal ja kõige kiiremal moel suudame täita, nii et inimesed saaksid kindlustunde. Nii et see on vastus. 

Ministrikandidaatide kohta saate [infot] jälgida meediast. Loodetavasti järgmised küsimused on kuidagi seoses ka kolmandat aastat rekordmadala sündimusega.

Suur tänu! Tuleme siis arupärimise teema juurde tagasi. Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Tuleme arupärimise teema juurde tõepoolest tagasi. Ma eeldan, et te olete minuga nõus: kui me räägime riiklikust poliitikast, siis on oluline, et see väärtustaks emadust, sest emadus on tõesti selles mõttes sündimuse alus. Kui emadus on ühiskonnas kõrgelt hinnatud, siis on ka suurem lootus, et sünnib rohkem lapsi. Aga mis mulle muret teeb, on see, et sageli me näeme, et emadust poliitikud kõik väärtustavad sõnades, aga kui vaadata reaalset riiklikku poliitikat, siis sealt seda väärtustamist nii selgelt ei nähtu. 

Ma mõtlesin küsida teie arvamust selle kohta, mida Ungaris on tehtud ja jätkuvalt plaanitakse teha. Juba 2019. aastal otsustasid nad, et emad, kes on sünnitanud neli last, vabastatakse elu lõpuni töötasult makstavast tulumaksust. Praegu on nii, et töötasult makstavast tulumaksust ollakse elu lõpuni vabastatud kolme lapse sünnitamise korral, aga plaanitakse jõuda selleni, et [see kehtiks] juba kahe lapse korral. Kas see on midagi sellist, mida võiks ka Eestis kaaluda? Kas teie peaministrina arvate, et selles suunas tasuks mõelda või on see midagi sellist, mis teie arvates pole üldse relevantne?

Aitäh! No üldiselt on rahanduslik või, ütleme, tervemõistuslik loogika selline, et kui sa mingit muret tahad lahendada, siis selle jaoks raha otse [suunamine] on parem poliitika kui maksuerandi tegemine, seda ka sotsiaalvaldkonnas. Aga ma kindlasti tutvun Ungari näitega, nüüd, kus te seda mainisite. Ungari pole viimasel ajal väga paljudes asjades Eestile eeskujuks olnud, aga ma mõistan seda EKREIKE vibe'i siin saalis. Ilmselt tuleb järgi vaadata, mis lahendused seal on.

Aitäh! Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Te täna kirjeldasite päris pikalt, kui hästi te selle teemaga hakkama saate: loote komisjonid, arutate, peate nõupidamisi, otsustate, arutate. Aga millal see kõik tulemusi toob? Millal saab Eesti pere rahumeelselt hakata lapsi sünnitama?

Aitäh! Ma ütleksin nii. Kindlustunde [puudumine], mis tuleneb Putini verisest sõjast Ukrainas – nii palju kui meist sõltub, me teeme kõik selleks, et see [sõda] lõpeks Ukraina tingimustel ja looks kindlust siin nurgas. Ebakindlus, mis tuleneb majanduslikust olukorrast – uus valitsus kindlasti astub palju jõulisemaid samme kui eelmised. Vanemahüvitis toimib, vanemahüvitise ajal töötaminegi sai reeglitesse kirja pandud, see tegelikult teeb ju inimeste elu lihtsamaks. Nii et erinevaid samme astutakse. Aga parlamendisaadikuna ma ei halvustaks seda, et inimesed käivad koos ja koosolekutel, sest mis see parlamenditöögi midagi muud on.

Ja Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! No tõsi ta on, et ega siis ainult rahaga saa laste [saamist] ergutada ja kindlustunnet luua praeguses keerulises olukorras. Seda enam, kui ma tuletan meelde, mida teie erakonna auesimees kunagi ütles. [Ta ütles,] et Eesti naisi peab "kaitsma talibanlike põhimõtete eest, kelle arvates naised on nagu loomad, kes kord aastas toovad ilmale ühe vasika". Umbes samasugust juttu tuli ka Kaja Kallaselt. Vaadake, see on hoiakute kujundamine. Saate isegi aru, et see vist ei kõla kõige paremini. Kaja Kallas ütles, et fertiilses eas naistest rääkimine on nii solvav, nii solvav. Ma ei ole kuulnud teiste naiste käest, et see kuidagi solvav on. Kuidas kujundada positiivseid hoiakuid sündimuse suhtes ja vältida selliseid krõbedaid ütlusi? Mida te arvate, kas positiivsete hoiakute kujundamine aitaks kaasa sündimuse kasvule?

Aitäh! Ei oska hinnata teie tsitaadi tõelevastavust, seetõttu ei hakka seda ka kuidagi arvustama. Seda esiteks. Teiseks, loomulikult on ühiskonnas positiivsete hoiakute kujundamine väga tähtis, pereväärtuste [kujundamine] samamoodi. Kindlasti on oluline – nagu kõik lapsevanemad teavad –, et teenused oleksid kättesaadavad, et peredel oleks piisav kindlustunne ja võimalus oma asjadega ise hakkama saada, kuni eluasemeni välja. See kõik loob kindlustunde. Ja noh, mis seal salata, nagu ma kirjeldasin: ilmselt ka käimasolev sõda, erinevate trendide nihe maailmas mõjutab seda negatiivselt. Eks me peame püüdma – nii palju, kui meist endist siin riigina, rahvana sõltub – veidi vastuvoolu sõita.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Tõtt-öelda, härra peaminister, ma olen väga sügavas mures ja pettunud teie vastustes. Te oleksite võinud kasutada võimalust ja rääkida sellest, mida teeb valitsus sellest tohutust demograafilisest kriisist ja väikesest sündimusest ülesaamiseks, aga mitte midagi sellist ei tulnud. Kui vaadata Reformierakonna valitsuse käitumist, siis [näeme, et] koalitsioonileppes ei olnud selle [teema] kohta sõnagi, te olete vähendanud pere‑ ja lapsetoetusi, vanema[hüvitist], huviringitoetusi. Alles hiljuti lükkas koalitsioon tagasi ettepaneku luua rahvastikukriisi komisjon. Alles hiljuti vastas endine terviseminister Sikkut siin küsimusele, miks ei ole tehtud ühtegi pereväärtusi toetavat kampaaniat, küll aga on tehtud hulganisti igasuguseid LGBT-d ja muid sarnaseid asju toetavaid kampaaniaid. Kas te tõesti ei saa aru, et me oleme ülisügavas ja katastroofilises demograafilises kriisis? Miks see teid üldse ei huvita, ei teie valitsust ega koalitsiooni?

No te olete väga valesti aru saanud. Kahju! Väga huvitab. Mina südamest loodan, et me saame anda Eesti peredele kindlustunnet. Esimene asi on maksusüsteemi kordategemine. Nüüd, kus me oleme sotsiaaldemokraadid koalitsioonist – parema termini puudumisel ütleme – välja tõstnud, langetame ettevõtete kasumimaksu, muudame selle maksu tagasi selliseks, nagu see oli, et ettevõtted investeeriksid. Eraisikute tulumaksukoormust langetame, mis tähendab seda, et esimesest eurost ei tule tulumaksu maksta. Maksusüsteem jääb lihtsaks ja selgeks. Käibemaks ja tulumaks jäävad 24% peale. Riigil on raha vaja, et maksta kinni seda, mida me paneme kaitsesse ja muudesse valdkondadesse. 

Ja perede poole kohta olgu öeldud, et Eesti on peredele mineva rahastuse poolest maailma tipus. Nagu ma teile kirjeldasin, ligi miljardiga toetatakse lapsi ja peresid. See on umbes 2,2% Eesti SKP-st. Enim sellest läheb peretoetustele ja vanemahüvitisele, aga ka lapsevanemate pensioni ja ravikindlustuskaitse tagamiseks ja elatisabile. Nii et praktikas panustab Eesti peredesse rahaliselt väga palju. 

Aga ütleksin nii – julgen seda enda elukogemuse põhjal öelda –, et erinevad teenused ja toimetamised võiksid olla lastega peredele mõnevõrra mugavamad, selles vallas saame kindlasti samme astuda. Aga ilmselt [sõltub] väga palju ka üldisest kindlustundest, majanduse olukorrast, mis viimased paar aastat pole just eriliselt helge olnud. Selle aasta alguses – see kindlasti pole muidugi kuidagi valitsusega seotud, erinevalt majanduslangusest – algas majanduskasv.

Ja Riina Solman, palun! 

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Te ütlesite siin mitmel korral seda, et kogu maailmas on probleeme madala sündimusega – see ei ole ju tegelikult vabanduseks, et meie midagi ei tee – ja teil ei ole võluvitsa. Aga tegelikult see võluvits oli, ma enne lugesin ette: 2017. aastal kehtestatud [lasterikaste] perede toetus andis meile kohe lisasünde juurde. 

Aga minu küsimus puudutab hoopis teist aspekti. On kunagi ka Reformierakonnas olnud selline minister nagu rahvastikuminister ja see oli Paul-Eerik Rummo. Kas te olete oma valitsuses kaalunud või mõelnud seda, et tegelikult tuleks taastada ministeeriumideülene Riigikantselei koordinaator[, kes vastutaks] rahvastikuküsimuste eest? Praegu on ju nii, et sotsiaalkaitseminister, kelle portfellis see on, on eelmisel aastal kokku kutsunud kõigest ühe valitsuskomisjoni, varasematel aastatel võib-olla kaks, kus ei ole kordagi räägitud sündimusest ega sündimuskriisist. Te ütlesite, et see on väga laiapõhjaline. Tegelikult sündimuskriis ei ole laiapõhjaline. Seda tuleks käsitleda fokuseeritult. Küsimus on: kas valitsuses võiks olla vastutaja – minister või koordinaator –, kes sellega reaalselt tegeleb?

Aitäh! Nagu ma ütlesin ka oma vastuses: valitsuse tasandil on juba olemas laiapõhjaline rahvastikupoliitika valitsuskomisjon. Valitsusel on niisugune komisjon olemas, seda juhib sotsiaalkaitseminister ja sellesse [kuuluvad] teadlased erinevatest ülikoolidest, valitsuse liikmed, ministeeriumide valdkonnajuhid ja eksperdid. See on selle komisjoni töö. Kui see komisjon ei ole piisavalt hoogsalt tööd teinud ja on midagi, mida ta saaks teha, siis tuleb selle komisjoni nii-öelda töökus üle käia ja küsida, miks nad rohkem ei tööta.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Just äsja oli meedias uudis, lugesin seda, et käesoleva aasta veebruaris sündis Eestis 128 last vähem kui eelmise aasta veebruaris. Kui me kujutame ette, et umbes niisugune on sündimuse kahanemine kõikide kuude lõikes, siis meil sünnib sel aastal suurusjärgus 1500 last vähem kui eelmisel aastal. Kuulates teie vastuseid, mida ju ei ole, sest te lihtsalt ütlete, et ei saagi midagi teha – sisuliselt ütlete, et midagi ei ole võimalik teha –, on minu küsimus selline. Kuidas te ette kujutate, mis rahvas siin Eestis elab kuskil 10–20 aasta pärast? Meie geograafilist positsiooni arvestades on see venekeelne rahvas. Kas me selleks teeme neid kaitsekulutusi ja julgeolekumaksu ja kõike muud? Kas teie valitsus tegelebki sellega, et 20 aasta pärast oleks Eesti venekeelne ja venelastega rahvastatud riik? 

Kas-küsimusele on konkreetne vastus: ei. (Mart Helme räägib saalist). Ei!

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh! Julgeolekuolukord on tõepoolest tõsine ja aina enam inimesi ei tunne ennast piisavalt kindlalt, et pere loomist planeerida. Aga lisaks Venemaa sõjale Ukrainas ja sõjakolletele teistes maailma piirkondades pole kuhugi kadunud ka kliimakriis. Vastupidi, see on üha süvenenud ja vägivaldsed konfliktid looduslike ressursside pärast sagenevad. Palun selgitage, kuidas aitab uue valitsuse plaan rohkemate loodusressursside kasutuselevõtuks ja looduskaitseliste piirangute leevendamine kaasa jätkusuutmatust majandusmudelist põhjustatud kliimamuutuse tagasipööramisele ja paljusid noori vaevava kliimaärevuse leevendamisele. Kuidas see julgustab noori peret looma?

Aitäh! Ma ütleksin niimoodi, et see, et asjad on selged ja lihtsad, ei ole kuidagi vastuolus looduskaitsega. See, kui reeglid on arusaadavad ja kõik osapooled teavad, mida nad tegema peavad, teavad, kuidas need reeglid toimivad, ja ei pea liigselt dokumente esitama ühte, teise või kolmandasse kohta, ei ole kuidagi vastuolus loodushoiuga ega tohiks kindlasti põhjustada ärevust. Vastupidi, kui asjad on selged ja lihtsad, siis see tõenäoliselt peaks [ärevust] vähendama.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan. Perre sünnib lapsi siis, kui perekond tunneb, et neil on stabiilne ja kindel tunne. Te ütlesite lause, et "saame anda peredele kindlustunnet". Ma ei tea, automaksu te seadsite sisse, majaaluse maamaksu seadsite sisse, laste pealt kaotasite tulumaksusoodustuse, käibemaksutõus on tõstnud toiduainete hindu, riiete hindu, kõike, kõike, elektri hinna olete kõrgeks ajanud, huvihariduse rahastamise olete ka ära võtnud. See ei toeta ju kuidagimoodi peresid ega ei anna kindlustunnet. Samal ajal olete te väga helde igasuguse tuuleenergia vastu, milleks teil on 2,6 miljardit kohe vabalt võtta, ja siis ei ole sellist juttu, et raha ei ole. Eelnevalt valetasite veel ka, et meil on majandustõus. Ei ole. Võib-olla see kukkumine, kolksuga kukkumine, pidurdus, aga ei tõuse küll mitte midagi. Ühesõnaga, te pole mitte midagi teinud perede heaks ja laste sündimise [soodustamiseks]. Ma nüüd küsin: miks te nii väga vihkate Eesti peresid?

No aitäh! Ma saan aru, et teile oli tähtsam see küsimus ette lugeda, kui vastust saada, aga ma sellegipoolest ütlen, et majanduskasv on siiski objektiivne number, seda mõõdetakse, statistika seda kirjeldab. Meie kindlasti anname majanduskasvule hoogu, mis aitab peredel paremini hakkama saada ja [annab] Eesti inimestele suurema kindlustunde. Alandame ka makse, nii ettevõtluses kui ka eraisikutel. Tulumaksu kaotamine esimesest eurost aitab neid, kelle sissetulek on väiksem, ja tulumaksuvaba miinimumi tõus samamoodi. Nii et see on kindlasti peredele rahalise kindlustunde loomisel tähtis.

Siim Pohlak, palun! 

Aitäh! No sündimuskordaja ja need numbrid on ka faktid, statistika, mis ei valeta. Üks väheseid riike Euroopas on Ungari, kes on viimase kümne aasta jooksul märkimisväärselt suutnud kasvatada sündimuskordajat ja sündimust üldiselt. Kas teie valitsus on uurinud, mis on Ungari eduloo taga? On teil plaanis sealt midagi eeskujuks võttes ka Eestis ära teha? 

Aitäh! Kui te küsite, kas valitsus on seda uurinud, siis valitsus tervikuna ei ole. Olen kindel, et Sotsiaalministeerium tutvub kõikide erinevate näidetega. Teie kolleeg Varro Vooglaid siin juba pakkus erinevaid näiteid, nii et ma annan [selle info] kindlasti edasi.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud arupärimisele vastaja! Nii nagu Siim Pohlak ütles, ega numbrid [ei valeta]. Numbrid, mis on eelmise aasta kohta välja tulnud, [näitavad, et sündide arv on langenud] alla 10 000. Mart Helme tõi välja, et veebruari sündimus [on eelmise aastaga võrreldes vähenenud] enam kui 100 lapse võrra, mis tähendab, et jälle tuleb aastas 1200–1500 last vähem. Kui meil ei ole kuskilt võtta eeskuju, kuidas asju parandada, siis siin on toodud Ungari näidet. Minu küsimus on: millised on Vabariigi Valitsuse tegevused, et Eesti noortel ja noortel peredel tekiks tahe lapsi sünnitada?

Aitäh! Ma ütleksin nii, et väga palju on ilmselt kinni kindluses. Uue valitsuse koalitsioonilepe tuleb ju kahes osas. On aluslepe, mis puudutab olulisi küsimusi, millega valitsus [peaks] viivitamata tegelema hakkama, ja samal ajal saab teha pikaajalisi poliitikadokumente või poliitikaplaane. 

Kindluse loomisel on kindlasti tähtis koht riigikaitsel. Me teame, et Venemaa on oht. See tähendab seda, et kaitsekulud kasvavad, kaitsevõime peab kasvama. Ja teine [osa] on kindlasti majanduslik kindlustunne. Lastega peredele nagu [kõikidele] Eesti inimestele on majanduslik kindlustunne tähtis. See tähendab seda, et kui ettevõtetel läheb paremini, siis tänu ettevõtete tulumaksu kaotamisele suudavad nad [rohkem] investeerida. Me kaotame tulumaksu esimesest eurost – inimestele jääb rohkem raha kätte. Me tõstame tulumaksuvaba miinimumi – samamoodi jääb peredele rohkem [raha] kätte. See annab peredele kindlustunde, suurema kindlustunde. 

Ja kindlasti on oma osa ka nendel teenustel, mida ma kirjeldasin. Eesti kulutab circa 2,2% SKP-st laste ja perede toetamisele. Aga need teenused tuleb kindlasti üle vaadata nii riigi kui ka kohaliku omavalitsuse tasandil. Ja nagu öeldud, ekspertidelt on palutud täiendavat analüüsi ja ettepanekuid, kuidas me saame seda teha. Kui teil on endal ettepanekuid, siis ärge hoidke küünalt vaka all, jagage neid.

Tõnis Lukas, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Probleemide lahendamine algab ikkagi nende teadvustamisest. Nende põhimõtete puhul, milles me oleme riigis kokku leppinud, on hea abimees näiteks põhiseadus[, mis ütleb, et] Eesti riik on selleks, et eesti rahvus, keel ja kultuur püsiks. 

Ja siit läheme järgmise sammuga edasi demograafia ja rahvastikukriisi juurde. Loomulikult, me oleme siin sõnavõttude põhjal aru saanud, et osa peab seda probleemi oluliseks, aga osa [arvab], et see on iganenud anakronism – rääkida eestlusest või siin elavatest inimestest ja nende hulgast. Aga tõesti, majandus ja julgeolek ei ole ju sugugi kindlustatud, kui meil siin inimesi ei ole. Rutiinse kärpimise teel läks 2023. aastal [kärpimisele] ka lasterikaste perede huvihariduse toetus, mida on [jagatud] 23 aastat. Lihtsalt 100 000 eurot kärbiti kuskilt ära. Kas te jälgite seda, et prioriteetseid teemasid – näiteks nüüd, kui on uuesti kärpeülesanne antud – ei puudutataks või kui puudutatakse, siis kõige vähem?

Aitäh! Kindlasti tuleb kärpeid teha võimalikult säästlikult, et need, kes on haavatavas olukorras, ei saaks liigselt pihta. Esimene tegevus, mille me ette võtame ja mis nüüd uue koalitsiooni ühe põhilise tegevusena on ka välja öeldud, on see, mis inimesi ja ettevõtteid väga koormab: erinevate kontrollide, normide, vormide, väljade, andmete küsimise, korduvandmete küsimise [üle vaatamine]. Ja sellest, ma usun, sünnib palju kasu. Kui vabade kodanike maal vabad inimesed saavad tegeleda sellega, mis on neile oluline, ja nad ei pea, piltlikult öeldes, tegelema jooksurajal olles kingapaelte sidumisega, mis ilmselt ei ole jooksmise eesmärk, siis ma arvan, et see pilt läheb paremaks. Aga jah, kärpeid tuleb teha. Ilmselt saab kärpeid teha igas haldusalas nii säästlikult, kui on võimalik. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Eks see laste sündimine hakkab pihta ikkagi kindlustundest. Aga kindlustunnet ei saa ju olla, kui te rahvast sellise maksufestivaliga ründate, nagu te siin teinud olete koos oma partneritega. Ja siit ongi küsimus: millised plaanid teil on ikkagi omavalitsuste toetamiseks? Riik on ju omavalitsustelt järjepidevalt rahasid ära võtnud, küll huvihariduselt ja nii edasi. Omavalitsused lihtsalt ei [saa hakkama] nende vahenditega ja selle ülesannete hulgaga, mida neile kogu aeg järjest juurde pannakse. Millised plaanid teil on? Te kahtlemata peate ikkagi omavalitsuste rahastamist suurendama. See ei ole lihtsalt enam võimalik. Te teate väga hästi, et on omavalitsusi, kes on riigi vastu kohtusse pöördunud – Tartu ja [mõni] veel. Riik on küll kohustusi juurde pannud, aga tegelikult vähendanud omavalitsuste rahastamist. Milline see teie plaan on?

Aitäh! Samas, omavalitsused ei olnud samasuguse kärpeülesande ees nagu riigi ametid ja asutused – seda ma meenutan esiteks – ja ei ole ka lähiaastatel ilmselt. Ja teiseks, täpsemad poliitikadokumendid, nagu öeldud, tulevad maiks. Sealt saab täpsemalt vaadata. Eelarveprognoos tuleb aprillis ja eelarvet paneme kokku suvel. Sügiseks on see olemas ja sealt on täpselt näha, kes millise eelarvega võib arvestada. 

Kalle Grünthal, palun!

Tänan! Ilmselgelt on Eestis iibeprobleem väga terav, aga õnneks on olemas teadlasi, kes selle probleemi pärast muretsevad. Möödunud nädalal viibis sotsiaalkomisjonis Eesti teadlaste grupp, kes tõi välja iibeprobleemi tõsiasjad ja iivet mõjutavad tegurid. Nende ettepanek oli see, et Riigikantselei juurde moodustataks rakkerühm, kes hakkab selle küsimuse ja probleemiga tegelema. Sotsiaalkomisjon ilmselgelt ei saa siin mingit seisukohta kujundada, kõik sõltub ikkagi valitsusest ja esmajoones teist. Minu küsimus on selline. Kas te toetate rahvastiku taastootmise rakkerühma loomist Riigikantselei juurde? Seda on ka teiste probleemide puhul rakendatud.

Aitäh! Minu meelest on muidugi üsna kummaline juba see väide, et sotsiaalkomisjon ei saa midagi teha, kõik on valitsuse kätes. Parlament on parlamentaarses vabariigis siiski kõige kõrgem otsustuskogu. Nii et parlament kindlasti saab ka [ühtteist] ära teha, muu hulgas arutleda, otsida lahendusi, kohtuda huvigruppide ja teadlastega. See on parlamendi võimuses küll. Olen olnud siin, kahtlustan, kauem kui teie ja võin kinnitada, et selleks on kõik võimalused olemas, kui te vaid tahate.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Ma nõustun sellega – ja juba ennetan esimehe märkust –, et praeguses olukorras, milles me elame, ja selles geopoliitilises asendis, kus me asume, see julgeoleku teema ehk kindlus tuleviku ees kindlasti mõjutab otsuseid, ja mitte ainult perede puhul, vaid tõenäoliselt ka ettevõtete puhul. Kõik see loob ebakindlust juurde, kui ei julgeta teha otsuseid, kuna kardetakse sellesama julgeolekuolukorra pärast, mis siin olema hakkab. 

Minu küsimus on selline. Viimased kolm aastat on siin tehtud otsuseid kaitseinvesteeringute ja riigikaitsesse panustamise kohta. Viimaste päevade sõnumeid lugedes tundub [kõik] nii segane, et enam üldse ei saa aru, palju siis tegelikult on raha kulutatud, mis võimeid on arendatud, mis veel plaanis on ja kas need plaanid tulevad kiirendatult või mitte. Kas te olete nõus sellega, et võiks anda selgemaid sõnumeid ja Eesti rahvale selle lahti rääkida? Keegi ei taha riigisaladusi kuulda, küll aga riigikaitseliste [võimete] arendamisest.

Aitäh! See on nüüd küll pisut teine teema, aga härra peaminister, kui te soovite vastata, siis palun.

Aitäh! Jaak Aabile ikka vastan. Kas-küsimusele vastan: jah. Loomulikult, sõnumid peavad selged olema.

Jüri Jaanson, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma siin küsimusi kuulates mõtlesin, et kas peaministril või valitsusel on mingi võluvits selle probleemi lahendamiseks. Ma ei tea, kas seda probleemi saab kriisiks nimetada. See on tegelikult väga pikaajaline probleem ja tõsine probleem. Ja seda on analüüsitud ju tegelikult päris palju. Ma tahtsin küsida praegu selle kohta, et sotsiaalkaitseministri juures käib koos töögrupp, mis peaks siis, nagu ma aru sain, juunikuuks [koostama] selle analüüsi, tervikliku analüüsi. Kas ma saan õigesti aru, et selles analüüsis peaksid olema siis võimalikud lahendused, mismoodi riik saab toetada või motiveerida peresid lapsi sünnitama? Kas see on rohkem nagu lahendustele orienteeritud?

Aitäh! Jah, ma arvan, et on õigesti aru saadud. Sotsiaalministeerium on saanud ülesande koostada seesama tervikanalüüs ja selle tulemusena poliitikasoovitused, mis ekspertide arvates võiksid sündide arvu tõsta. Seesama tervikanalüüs peaks valitsusse tulema juunis. See ei välista ühtegi muud tegevust, mis aitab peredele täiendavat kindlustunnet luua, ja loob võimalusi, et Eesti rahvas oleks tulevikus suurem.

Suur tänu! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja kolleeg Riina Solmani. Palun!

Suur aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Austatud saadikud siin saalis ja need, kes jälgivad meid sidevahendite kaudu! Siin oli nii palju materjali, millele ma peaksin vastama, aga aeg on selleks liiga lühike, nii et ma küsin kohe kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ma alustaksin võib-olla sellest, et kõigepealt tänan peaministrit. Teil olid vastused korralikult ette valmistatud ja te püüdsite selles küsimuses dialoogi astuda, mitte nii nagu me oleme siin näinud sotsiaalkaitseministri või eelmise peaministri puhul, kes seda probleemi endale absoluutselt ei [teadvustanud], vaid rõhusid ainult sellele, et konservatiivsemad erakonnad soovivad naisi [muuta] sünnitusmasinateks. No see oli esiteks inetu ja teiseks, sellist soovi pole kellelgi olnud. Ja kolmandaks, konservatiivid teavad väga hästi, et raha ei pane kedagi sünnitama, kui ta lapsi ei taha. Aga suurem rahaline tugi võib aidata teha positiivse otsuse lapse saamiseks sellises peres, kus lapsi tahetakse saada ja neid kasvatada. Seega, riik peab panustama nendesse, kes tahavad lapsi saada, mitte veenma neid, kes neid ei soovi. Ja mitte naeruvääristama neid, kes tahavad luua meetmestikku meie madala sündimuse leevendamiseks. Aga selline olukord on viimased kolm aastat olnud. Ma tõepoolest loodan, et teie peaministriks oleku ajal hakatakse neid probleeme tõsisemalt [võtma]. 

Kas meil on siis sündimuskriis või ikkagi ei ole, nagu hea härra Jaanson just küsis? Loomulikult on. Kuhu siis veel [peab langema]? Me teame, et prognoosid näitavad, et sündimus langeb veelgi. See saab langeda veelgi. Aga õigustus ei ole see, et ka teistes riikides Lääne-Euroopas on samasugune olukord. Vaadake, mitte ainult Lääne-Euroopas, vaid kogu maailmas on praegu julgeolekuolukord pinev ja sündide arv langeb. Aga [see ei lange] ainult sellest tulenevalt. Need on demograafilised protsessid. Me ei saa enam kauem nii-öelda molutada, sellepärast et me oleme juba hiljaks jäänud. Kui me räägime sellest, et me ehitame Eesti riiki eestlastele, eesti kultuuri, keele ja rahvuse säilimiseks, siis kellele me seda ehitame, kui lapsi ei sünni? Kelle jaoks me seda majandust ehitame, kui meil ei ole seda riiki mitte kellelegi jätta? Kelle jaoks me seda riiki üldse kaitseme? Need on väga olulised küsimused. 

Mina, hea peaminister, soovitan teil [saalist] väljudes kaasa võtta – võin selle ka siit puldist teile kaasa anda, näete – Riigikogu Toimetiste selle aasta esimese numbri "Lapsed on tulevik". Rahvastikuteadlased ja Riigikogu liikmed arutlevad siin ja siin on ka lahendused. Te olete korduvalt küsinud, kas on ideid. Siin on kõik olemas. Ei ole üldse vaja jalgratast leiutada. 

Ja kas teate? 2019, kui rahvastikuministri positsioon taasloodi, me [koostasime] sündimust toetava pikaajalise visiooni koos meetmestikuga. Need ideed ei ole üldse uued, need on olnud varem kasutusel, neid on muudetud. Need on olemas, me oleme neid täiendanud. Me oleme pakkunud neid teie sotsiaalkaitseministrile, aga tema pakkis selle portfelli oma kohvri põhja. 

Te rääkisite, et töö käib ja on moodustatud valitsuskomisjon. Sel ajal, kui mina riigihalduse minister olin, käis see valitsuskomisjon koos kaks korda ja sündimust puudutavaid küsimusi me üldse ei arutanud. 

Te räägite, et see on laiapõhjaline probleem, teid on seal ministeeriumis [juhendatud] niiviisi kõnelema. Vaadake, kõik demograafid ütlevad teile, et ärge minge laiapõhjaliseks. See ei ole laiapõhjaline riigikaitse. Kui on sündimuse probleem, siis tegelegegi sündimuse probleemiga ja nende meetmetega, mis seda kriisi leevendavad ehk toetavad peresid, kes tahavad lapsi saada. Sinna juurde ei ole vaja rääkida integratsioonist, lõimumisest, tänavate turvalisusest. Meetmetest võib rääkida, aga kui see ajada nii laiapõhjaliseks, siis see tähendab, et fookust ei ole ja mitte midagi ei juhtu: lihtsalt inimesed kogunevad kaks korda aastas ja muust ei räägi. 

Ma ütlen teile, et eelmisel aastal, 2024, [ei toimunud] mitte ühtegi valitsuskomisjoni koosolekut. Aasta lõpus tehti kiiresti [üks koosolek], et saada linnuke kirja, et midagi on toimunud. Selline olukord on teil valitsuses. Seda probleemi tegelikult ei [teadvustata]. 

Tervikanalüüsist rääkides – see pidi valmis olema eelmise aasta märtsiks. Sotsiaalkaitseminister võttis esimesel tööpäeval esimese asjana jutuks selle, et tuleb vähendada peretoetusi. Kohe pärast seda hakkas ta rääkima tervikanalüüsist, aga see ei valminudki. Ja nüüd me ootame seda pikisilmi justkui issanda imet, eks ole: selles on ideestik, mille järgi me hakkame tegutsema. Need ideed on tegelikult juba olemas eelmiste rahvastikuministrite portfellis. 

Te ütlesite, et miljardiga toetatakse lapsi ja peresid ja mujal [maailmas] neid nii palju ei toetata. Aga teate, mujal maailmas ei ole õrna Eesti rahvusriiki. On palju suuremad riigid, palju suurema sündimusega riigid. 

Kui rääkida sellest, mida riik peaks tegema või mitte tegema, siis Reformierakonna juhitud valitsused on andnud kolm viimast aastat järjest eestlastele selliseid signaale, mis on lõhkunud perede turvatunnet. Seetõttu on ka laste saamist ümber [otsustatud]. Ma olin ise juures, kui lapsetoetusi ja peretoetusi vähendati. Käisin lasterikaste peredega kohtumas. Saate aru, meesterahvad tulevad pisarsilmil ja ütlevad Riigikogu saadikule: "Palun ärge tehke seda! Ma olen selle raha ära planeerinud. Me võtsime just laenu. Mul on viis last. Mul on neli last." Meesterahvad tulevad abi paluma! Mul süda tilkus verd, aga ma ei saanud mitte midagi teha. Rong ei peatunud, inimestest sõideti lihtsalt üle. Aga see on signaalide kunst. Mis signaale andis riik inimestele? 

Jüri Ratase teisest valitsusest rääkides, kus absoluutne vaesus oli teie hinnangul väiksem – sel ajal võeti väga palju sündimusele kaasa aitavaid meetmeid vastu. Just sel ajal.

Nüüd, vanema[hüvitis], peretoetused ning nende indekseerimine. Te tsiteerisite Ene-Margit Tiitu. Just tema oli see rahvastikuteadlane, kes ütles välja, et lastega peredelt ei tohi olemasolevaid toetusi ära võtta. Nii et teinekord tsiteerige ka tema teisi väljaütlemisi. 

Ja üks imevits on olemas. Rõhutan: 2017. aastal [jõustus] kolmanda ja enama lapse peretoetus, see tõusis, ja kahel järjestikusel aastal sündis kolmandaid ja enamaid lapsi 25% rohkem. Pärast seda, kui te andsite eelmises valitsuses ülesande – või ei olnud see teie, ma ei mäleta, see võis olla Kaja Kallas – kärpida sotsiaalvaldkonnas 50 miljonit eurot, hakkas sotsiaalkaitseminister väga ruttu rääkima sellest, kuidas lasterikkad pered, keda on 14% – ma rõhutan: nende hulgas on ka kümne lapsega peresid –, saavad 40% [pere]toetustest. Kujutage ette, kuidas nad julgevad saada 40% [pere]toetustest! Ta vastandas väikseid peresid ja üksikemasid suurperedele. See oli nii inetu! Aga ta jättis ütlemata, et suurpered, keda on 14%, kasvatavad üles pooled Eesti lapsed. See oli selline demagoogiavõte. Sellele tuli siit puldist vastu astuda ja seda me ka tegime. 

Mul oleks veel väga-väga palju öelda. Suhtumine lasterikastesse peredesse on olnud ebaõiglane, nende panust meie riigi jätkusuutlikkusse mittearvestav ja kohati neid peresid isegi naeruvääristav. No kas või see, et pärast seda, kui osa peretoetusest oli ära võetud, mindi ja võeti veel ära ka lasterikaste perede huviringitoetus 100 000 eurot. Keda see aitas? Maapiirkondade lapsed! Noh, ma ei hakka maksutõusudest rääkimagi. 

Ühesõnaga, ma olen väga-väga rahulolematu, aga ma usun teisse, sest te ei ülbitsenud siin meile vastuseid andes. Soovitan teil kaasa haarata see raamat. Või tulen annan selle ise teile? Lugege see läbi, saate palju targemaks. Aitäh!

Suur tänu! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Tanel Kiige. Palun! 

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Lugupeetud peaminister! Pere- ja rahvastikupoliitika küsimus on olnud, võib öelda, probleemkoht aastakümneid, aga tõsi on see, et viimastel aastatel on see märkimisväärselt teravnenud. Sündide arv Eestis on langenud kolm aastat järjest ja jõudis eelmisel aastal alla 10 000 piiri. See on tõesti sajandi madalaim näitaja. See on koht, kus sõna otseses mõttes kõik häirekellad peaksid tööle hakkama. Valitsus peaks võtma selge seisukoha ja suuna, et siin me vajame parteideülest, eeskätt teadlasi, eksperte ja ka rahvusvahelist kogemust või praktikat arvestavat poliitikat. 

Sellised mõtted, et piltlikult öeldes vahetult enne Riigikogu valimisi tõstame peretoetusi ja pärast Riigikogu valimisi langetame neid, või et muudame peredele mõeldud maksusoodustusi olukorras, kus sündide arv langeb, on täiesti jaburad. See, et praeguses valitsuses ja tundub, et ka loodavas valitsuses ei ole olukorra tõsisust tajutud, on väga muret tekitav. Loomulikult me kõik saame aru, et Eesti julgeolek on praegu väga oluline. Ilma riigita pole ka rahvast, keda kaitsta. Samamoodi saame aru, et Eesti majandusel on olnud rasked ajad. Aga kõigi nende kriiside puhul tuleb arvestada, et meil pole seda luksust, et me saame valida: täna tegeleme julgeolekuga, homme tegeleme majandusega. Meil tuleb tegeleda nende kõigiga. Rahvastikukriisiga on nii, et mida hiljem sellega tegelema hakata, seda hiljem on ka mingeid positiivseid muutusi, lahendusi oodata. 

Lugesin täna lehest, et valitsus kutsub kokku mingisuguse tööandjate ja ettevõtjate töörühma, et arutada bürokraatia leevendusi. See on kahtlemata väga oluline: bürokraatiat tulebki leevendada. Aga millegipärast ei näe ma sarnaseid sõnumeid rahvastiku‑ ja perepoliitika kohta. Ehk siis bürokraatia on piisavalt oluline asi. Vaat siin me oleme valmis koalitsioonilepingu [tutvustamisel] või koalitsiooni pressikonverentsil [pühendama] pool ajast sellele, et [selgitada,] kuidas me hakkame bürokraatiat vähendama. Aga mis meetmeid me plaanime selleks, et toetada noori inimesi, nii naisi kui mehi, töö- ja pereelu ühitamisel, kuidas aidata lastel lasteaiakohta saada, kuidas tagada hariduse kättesaadavus ka regionaalpoliitiliselt, milline on tervishoiu tulevik – neid teemasid pole olemas. Neid [teemasid] austatud peaminister ja tema kolleegid pressikonverentsil lihtsalt ei käsitle, neist minnakse mööda. Arutatakse seda bürokraatiavärki ja mõeldakse, et sellega ongi valitsuse suur siht sõnastatud. Tegelikult ei ole. Rahvastikukriisiga tegelemisel ei ole valitsuse jaoks valikut, kas tegeleme sellega või mitte, see on põhiseadusest tulenev kohustus. 

Loomulikult ei ole ma nii naiivne, et arvaks, piltlikult öeldes, et lapsi saab osta: paned raha toetustesse ja kohe tuleb. Ei, [lahendus] ongi kompleksne: teenused, rahastus, aga kindlasti ka riigipoolne suhtumine. Samuti perepoliitika järjepidevus: et ei tehtaks selliseid otsuseid, et enne valimisi tõstame toetusi ja pärast valimisi langetame neid. 

Ma olen väga nõus sellega, millele kolleeg Riina Solman siin viitas, et on ka sellist perede vastandamist. Ka mina olen seda väga palju täheldanud. Ongi umbes niimoodi, et on mingid suurpered ja siis on ühe või kahe lapsega pered ja me peame valima, kelle poole me seda tekki tõmbame, saamata aru, et iga laps on võrdselt tähtis. Iga laps väärib toetust, väärib lasteaiakohta, väärib haridusteed, väärib võimalust [arstiabi] saada, ja ema-isa vajavad [tuge], et töö- ja pereelu ühitada, kodu soetada. Ma ütleksin, et selline vastandamine on küüniline: tekitada niimoodi viha. Me oleme näinud neid pöördumisi: väiksema laste [arvuga] pered teevad pöördumise, et võtame lasterikastelt peredelt [toetuse] ära, ja lasterikkad pered teevad pöördumise, et nendel on raske. Tegelikult saame me kõik aru, et lapsed seal keskel jäävad igal juhul kaotajaks, kui tekib selline pingpongitamine. 

Selles, et poliitikud on sellist [vastandamist] teinud, ma ei süüdista – rõhutan – tänast peaministrit, see on viide eelmisele [peaministrile]. Seda oli väga halb kuulda, halb kuulda ja näha nii opositsioonis olles kui ka koalitsioonis olles. Ükski poliitik, ükski valitsus ei [tohi] tekitada olukorda, kus mõni laps või mõni pere peab tundma ennast halvemini, kas siis sellepärast, et neil on vähe lapsi või polegi veel lapsi, või sellepärast, et on palju lapsi. [Riigi] kohustus ja roll on tegelikult hoolitseda iga lapse eest. Põhiseaduses on tõesti eraldi viide, et lasterikkad pered on erilise kaitse all, aga ma arvan, oluline on eeskätt laste võrdne kohtlemine ja sellise vastandamise vältimine. 

Ma väga julgustan peaministrit ja kutsun teda üles praegu, kui algavad uued koalitsioonikõnelused – tuleb uus ja parem [koalitsioon], parempööre –, vaatama, et lapsed ja pered ja kogu perepoliitika selle bürokraatiaga võitlemise ja muude, ütleme, selliste kõlavate loosungite kõrval, nagu tõmbame majanduse käima ja nii edasi, ära ei ununeks ja varju ei jääks. Ka see valdkond väärib tähelepanu, selle valdkonnaga peab tegelema. 

Ma olin üsna mures, kui viidati sellele, et kogu Sotsiaalministeerium pannakse kokku. Olles ise seda ministeeriumit tervikuna juhtinud, [ütlen seda, et] loota, et keegi jõuab korraga tegeleda tervis[hoiu], sotsiaalvaldkonna, perepoliitika ja muuga, pole realistlik. Palun ärge jätke lapsi, peresid ja noori tähelepanuta! Leidke vajalikke lahendusi ka nende jaoks. Otsige neid [lahendusi] ka ekspertidega ja määrake kindel minister, kes selle valdkonna eest vastutab. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh! Nagu ma oma küsimuses juba mainisin, pea kaks aastat on opositsioon siin pidevalt küsinud valitsuse liikmetelt, sealhulgas peaminister Kaja Kallaselt ja Kristen Michalilt, mida kavatseb valitsus [ette võtta] selle [demograafilise] olukorraga, mis meil on tekkinud. Mis selle kahe aastaga on juhtunud? Moodustati valitsuse juurde mingi komisjon, mis peab tegelema rahvastikuprobleemidega. Komisjon on korra isegi koos käinud. Loomulikult ei tulnud sealt mitte midagi.

Vaatame, kuidas on [sündimus] kahe viimase aasta jooksul [muutunud]. Näeme, et see langeb veel kiiremini kui kaks või kolm aastat tagasi. Ehk probleem aina süveneb. Põhimõtteliselt [sünnib] meil aastas 9500 last. Ma ütleksin, et see ei ole enam probleem, vaid juba katastroof. 

Aga valitsus ei tee jätkuvalt suurt midagi. Ainult tõstab makse ja võtab ära peretoetusi. Eelkõige räägin paljulapseliste perede toetusest. Otsustati, et nad saavad liiga palju, tahavad liiga palju, võtame neilt ära 200 eurot kuus. Kuidas see peaks [laste saamist] stimuleerima? Mina küll ei tea. Kui mul on kaks last ja ma vaatan, kuidas riik käitub nendega, kellel on kolmas laps juba olemas, siis kas see stimuleerib mind kolmandat või lausa neljandat last saama? Ma arvan, et mitte.

Valitsuse koosseisud muutuvad. Kahe aasta jooksul tuleb juba kolmas koalitsioonileping. Võib-olla ei ole probleem selles, et lepingus on mingi viga, probleem on võib-olla selles, et tegijates on viga. Peaminister mainib siin kogu aeg EKREIKE-t. Tal on uus narratiiv, mida ta siin viimased paar-kolm nädalat on väga aktiivselt kasutanud, arvates, et see kõlab nii hästi, et inimesed [on nõus taluma pigem] seda koalitsiooni, mis meil praegu on. 

Ma lihtsalt tuletan meelde, et ka sellesama EKREIKE ehk Keskerakonna, Isamaa ja EKRE koalitsiooni ajal 2019–2021 ei olnud demograafiline olukord väga kiita, aga päris langus algas siis, kui võimule tuli Reformierakond. 2021–2024 langes sündimus peaaegu 30%. Loomulikult me võime rääkida sellest, et Ukrainas on sõda ja Euroopas on turbulentsed ajad, inimesed on ärevad ja nii edasi, aga tegelikult toimub see kõik Reformierakonna juhtimisel. Nii et sellesama EKREIKE ajal oli ikkagi parem olla. 

Aga mis puudutab seda, millest rääkis kolleeg Tanel Kiik – ta süüdistas valitsust selles, et vähendatakse peretoetusi, paljulapseliste perede toetusi ja tõstetakse makse ja nii edasi ja nii edasi –, siis [tahan küsida]: aga kes tegi? Seesama kolmikliit: Reformierakond, Eesti 200, sotsiaaldemokraadid. On natuke kahepalgeline sotside poolt seda juttu ajada. 

Tegelikult ei ole ju midagi väga keerulist selles, kuidas seda küsimust lahendama hakata.

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Minu meelest on kolm sellist väga konkreetset faktorit, mis mõjutavad perekonna otsust lapsi saada. Esiteks, perekond peab ennast tundma majanduslikult hästi. Kui [inimesed] ei pea mõtlema sellele, kuidas kommunaalarved kinni maksta või kust võtta raha toidule, vaid saab elada korralikult, hästi, siis hakatakse mõtlema ka selle peale, et perekonna koosseisu suurendada. 

Teiseks, kindlustunne ja turvatunne. Kindlustunne eelkõige homse päeva ees: usk sellesse, et pere [majanduslik] seis vähemalt lähitulevikus halvemaks ei lähe, võib-olla läheb isegi paremaks; et perekond ei pea kartma, et homne päev toob midagi hirmsat, eriti majanduslikult. 

Ja kolmandaks, perekonnal peab olema usk oma riiki, oma riigi abisse. Kui perekond usub sellesse, et riik on olemas, riigipoolne tugi on olemas, et riik ei jäta neid keerulisel ajal hätta, siis tekitab see loomulikult palju kindlama tunde. 

Aga mida me näeme tänases Eestis? Põhimõtteliselt ükski nendest faktoritest ei tööta. Esiteks, väga paljud pered elavad praegu väga rasket elu. Ja selle asemel, et neid kuidagi abistada, võetakse neilt osaliselt ära needsamad peretoetused ja kehtestatakse uusi makse. Automaksu puhul oli alguses plaan paljulapselistele peredele teha mingi erand, soodustus, võib-olla nad isegi automaksust vabastada. Tutkit! Ei tehtud midagi. Mitte midagi ei tehtud! Ikka maksavad nagu kõik teised, vaatamata sellele, et neil on kolm last ja neil peab olema suurem auto, peab olema pereauto, neil ei saa olla mingi väike sedaan. 

Mis puudutab kindlustunnet ja turvatunnet, siis küsime perede käest, kas nad tunnevad ennast praegu kindlalt. Kas neil on kindlustunne, et homme ei lähe asi hullemaks, et valitsus ei tule välja mingisuguste uuemate meetmetega, mis võtavad neilt viimased sendid taskust? Kas neil on usk oma riiki ja sellesse, et riik aitab neid, kui neil on kolm-neli last, ja nii edasi? Jällegi seesama näide, kus ühe käega anti ja teise käega võeti ära: seesama paljulapseliste perede toetus, miinus 200 eurot kuus. Kuidas on võimalik usaldada sellist riiki, sellist valitsust, kes ühel päeval teeb ühtemoodi ja siis aasta pärast täiesti teistmoodi? 

Ma arvan, et selle perepoliitikaga, mis meil siin viimastel aastatel on Eestis olnud, on midagi väga valesti. Loomulikult tahaks loota, et valitsus teeb siit mingisugused järeldused ja hakkab midagi teistmoodi tegema, võrreldes sellega, mida nad kaks viimast aastat on teinud. Võib-olla siis on võimalik olukorda kuidagi parandada, aga mitte niimoodi, et hakkame tõstma sisserände piir[arvu] ja loodame, et demograafiline [olukord] paraneb. Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Meie põhiseaduse järgi on riigi üks peamisi kohustusi tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine. Kui lapsi sünnib järjest vähem, ei ole see enam võimalik. Kui rahvastik jääb allapoole looduslikke võimalusi, siis täitub ruum kaugemalt [tulnud] immigrantidega. See destabiliseerib riigi arengut ja võib juba tähendada lõplikku lööki eesti rahva püsimajäämisele. 

Kaja Kallase valitsus lubas juba 2021. aastal, et rahvastikupoliitika integreeritakse heaolu arengukavasse ja seda hakkab koordineerima Sotsiaalministeerium. Kuid mis on selle tulemus? Me näeme hoopis vastupidiseid trende. Sündimuskordajad vähenevad, arengukavas seatud sihid jäävad paberile ja riik ei suuda pakkuda konkreetseid lahendusi. 

Kurvaks teeb ka see, et Kristen Michali esimene valitsus ei maininud oma koalitsioonilepingus kordagi sõnu "rahvastikukriis", "demograafiakriis". See ei olnud nende jaoks oluline. Loodan, et uues koalitsioonileppes on rahvastikuprobleemidest [juttu] kas või poole sõnaga, sest tegu on väga tõsise kriisiga. Seda enam, et peaministri kohustus on juhtida rahvastikupoliitikat, sest see on meie põhiseaduslik ülesanne. Kuid praegu on peaminister selle vastutuse sisuliselt loovutanud teistele, kes pole varustatud ei vajalike ressursside ega pädevusega. Sündimuse suurendamine ja rahvastikukriisiga tegelemine ei saa olla üksnes Sotsiaalministeeriumi alateema. See vajab keskset juhtimist, strateegilist nägemust ja tugevat poliitilist tahet, mida Reformierakonna juhitud valitsusel seni ei ole olnud. 

Mida siis tuleks teha teisiti? Esmalt tuleks taastada rahvastikupoliitikat juhtiv ametikoht või luua selle kõrvale kas või peaministri rahvastikubüroo, mis suudaks pakkuda konkreetseid lahendusi ja strateegiaid. Rahvastikupoliitika tuleks tõsta valitsuse prioriteediks. Selle teema [saatus] ei saa olla Sotsiaalministeeriumi mahukas töökorralduses kaduma minemine. 

Rahvastikukriisi lahendamine on sama oluline kui julgeolek ja majandus. Lahenduste leidmiseks peame vaatama kaugemale sõnadest "analüüsida", "soodustada" või "arendada". Meil on vaja konkreetseid meetmeid, mis toetavad peresid ja suurendavad sündimust. Lisaks peame väärtustama abielu, perekonda ja suurperesid, ja mitte pelgalt sõnades, vaid riikliku poliitika kaudu. Eesti rahvas väärib enamat kui pealiskaudsed arengukavad, teoreetilised eesmärgid või tühjad lubadused. Vajame praktilist tegevust, sihikindlat juhtimist ja tõsist pühendumist, et vältida rahvuse hääbumist. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra peaminister soovib sõna? Jah, palun, härra peaminister, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh! Head arupärijad ja head kõnelejad! Ma ütleks, et rahvastikutrendid on suured trendid üle kogu maailma, need puudutavad paljusid riike ja sellised demograafilised trendid, nagu kirjeldatud, ei ole Eestis kuidagi ainulaadsed. Eesti on kindlasti teinud häid otsuseid, nagu kirjeldatud. Seesama vanemahüvitis, mida ma ka mainisin, on minu meelest üks parimaid otsuseid, mis läbi aegade Eestis on vastu võetud. Aga kindlasti saame teha veel [mitmesuguseid] otsuseid. Seetõttu [ütlen], et kui teil on ettepanekuid, siis tehke neid. Valitsus on kindlasti neile avatud. Meie ootame ära ekspertide soovitused, mis tulevad juba üsna peatselt. 

Tulevase valitsuse koalitsioonileppel on kaks osa. Üks on seesama aluslepe, mis adresseerib esimesi, kõige kiiremaid asju ehk siis kaitset, majandust, bürokraatiat, makse. Ja teises, põhjalikumas osas [leiab] kindlasti kajastust ka perepoliitika ja see, mida me selles valdkonnas teha saame. See dokument saab koostöös ekspertide ja asjatundjatega valmis maiks. Nii et veel kord: oleme avatud erinevatele ettepanekutele. Tehke neid!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie tänase esimese päevakorrapunkti käsitlemise. 

Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Riina Solmani, Jaanus Karilaiu, Helir-Valdor Seedri, Priit Sibula ja Andres Metsoja 20. jaanuaril käesoleval aastal esitatud arupärimine automaksu mõju kohta lastega peredele. Palun siia Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Riina Solmani. Palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Vabandust! Ma tahtsin alustada ikkagi austatud Riigikogu esimehest ja seejärel [pöörduda] austatud peaministri poole. Tervitan teid veel kord ja kõiki saadikuid samamoodi. Ja olgu tervitatud ka need, kes vaatavad meid sidevahendite kaudu. Järgmine arupärimine on tõepoolest automaksu mõjust lastega peredele. Jätkame nüüd siis eelmise teema jätkuks automaksuga. Sellest ajast, kui rahvastikuministri portfell ära kaotati ja suured demograafilised küsimused taandati sotsiaalpoliitika alamvaldkonnaks, pole valitsuskabinetis rahvastikupoliitika eest seisnud enam keegi. Selles valitsuskomisjonis, mis käis 2023. aastal koos kaks korda ja eelmisel aastal ühe korra, on tõepoolest laiapõhjaliselt arutatud kõike muud, aga mitte sündimusküsimusi fokuseeritult. Aga samal ajal on Exceli tabelis tehtud kärpeid ja tõstetud makse selliselt, et eelkõige on pihta saanud just suured pered. See on kriiside ajastul ebakindlust veelgi süvendanud. Ma olen üsna kindel, et paljudes peredes on jäetud soovitud lapsed saamata. 

Nimelt on erinevad naisuuringud ja ka perede uuringud andnud meile täiesti selge signaali, et Eesti pered soovivad lapsi. Tihtipeale ei soovita mitte ainult kahte last, vaid ka kolmandat, aga see kolmas jääb sündimata. Inimesed ei saa oma ideaali ellu viia täiesti objektiivsete takistuste tõttu. Enamasti on need majanduslikku laadi, sest kolm last ei mahu sõiduautosse. Kahe turvatooliga tagaistmele veel mahub, aga kolmandaga enam mitte. Räägime ka ruumipuudusest, eluaseme küsimusest. Need kõik on majanduslikud [tegurid]. Riik saaks siin tegelikult oma hoobadega appi tulla, aga meie riik on viimase kolme aasta jooksul andnud teistsuguseid signaale. 

Mis on siis tehtud? Valitsus on ära kaotanud abikaasade ühise tuludeklaratsiooni esitamise võimaluse, tulumaksuvabastuse alates teisest lapsest, koduste emade tervisekindlustuse ja vähendanud peretoetusi. Need on kõik riigi antud signaalid. Lisaks tõsteti käibemaksu, mis mõjutab enim just suure tarbimisega suurperesid. Sellest aastast kehtima hakanud automaks tabas samuti lasterikkaid peresid kõige valusamalt. 

Sellega seoses on mul küsimused peaministrile. Kordame siis üle. Siseministeeriumi avaldatud esialgsetel andmetel [registreeriti] 2024. aastal 9646 lapse sünd. See on juba kolmas aasta, mil sünnib rekordiliselt vähe lapsi. Demograafiline kriis Eestis aina süveneb. Kolme aastaga on sündide arv vähenenud veerandi võrra ja viimase viie aasta jooksul kolmandiku võrra. Valitsuskoalitsioon [ei paista] kriisi süvenemisele lahendusi pakkuvat, kuigi ta räägib kogu aeg sellest tervikanalüüsist, mis peaks pakkuma ideid ja uusi mõtteid selle leevendamiseks. Aga ikkagi, nende peamine tegu on olnud lasterikaste perede toetuste vähendamine ja see on negatiivne tegu. Mitmete maksutõusude ja uute maksude kehtestamine on märkimisväärselt halvendanud lastega perede majanduslikku kindlust.

Selle aasta algul jõustus valitsuskoalitsiooni poolt jõuga läbi surutud automaks. Sellele oli vastu enamik Eesti inimesi. Mingisuguseid maksusoodustusi ega maksuerisusi lastega peredele automaksuseaduses ette ei nähtud, kuigi lasterikaste perede liit käis siin Riigikogu komisjonides sellest eraldi rääkimas, kirjutas rahandusministrile kirja, kirjutas peaministrile kirja. Me küsisime sotsiaalkaitseministrilt, kas ta teeb lasterikastele peredele erisusi, sest on ju selge, et kui sul on näiteks kümme last, siis väikese auto peale nad ei mahu. Sellest toredast seriaalist, mis jookseb ERR-is – "[Segasummasuvila] ratastel" –, kus kaheksa lapsega pere sõidab mööda ilma ringi, on ju näha, et väikesesse autosse neid mitte kuidagi ei [mahuta]. Aga sotsiaalkaitseminister vastas, et tema ei ole seda kirja saanud, selle on saanud hoopis rahandusminister, ja teda see ei puuduta. No andke andeks! 

Nii Isamaa liikmed kui ka meie kolleegid tegid mootorsõidukimaksu eelnõu kohta mitmeid muudatusettepanekuid automaksusoodustuste ja -vabastuste kehtestamiseks lastega peredele, aga valitsuskoalitsioon hääletas need kõik maha. Väga paljud lastega pered said aasta alguses šokeerivalt suure automaksuarve. Näiteks üks juhtum, kus kuuelapseline pere sai automaksuteate summas 875 eurot. Lasterikka pere toetus on kuuelapselise pere puhul 450 eurot kuus. 

Sellega seoses on mul siin viis küsimust. [Loodetavasti] hea peaminister loeb need ise ette, mul selleks enam aega ei ole. Suur tänu!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli tagasi peaminister Kristen Michali.

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Loen siis küsimused ette ja vastan neile jõudumööda. See arupärimine on automaksu mõju kohta lastega peredele. 

Esimene küsimus: "Millist valitsuse poliitika eesmärki täidab lastega perede, eelkõige lasterikaste perede hiiglaslike automaksudega maksustamine?" Vastus. Mina ei ole olnud mootorsõidukimaksu fänn. Üldiselt kogub riik makse, et rahastada avalikke teenuseid ja tagada ühiskonna toimimine. Maksutuludest saadakse raha haridusele, tervishoiule, sotsiaaltoetustele, julgeolekule, infrastruktuurile ja muudele olulistele valdkondadele. 

Teine küsimus: "Põhiseaduse preambuli kohaselt on Eesti riik rajatud õiglusele. Kas lastega perede kõrgete automaksudega maksustamine on õiglane?" Vastus. Avalike teenuste rahastamiseks tuleb riigil koguda makse, isegi kui maks tundub vahel ebaõiglane. Euroopa võrdluses on Eesti väike, aga tõhus riik. Eesti maksukoormus oli 2023. aastal 34% SKT-st. Euroopa Liidu [riikide] võrdluses püsime pingereas traditsiooniliselt tagantpoolt lugedes seitsmendal kohal. RES-i ehk riigi eelarvestrateegia järgi jõuab meie maksukoormus kõige kõrgemale, 36%‑ni järgmisel aastal, mis oleks tagantpoolt kümnes tulemus. See jääb kõvasti alla Euroopa keskmist. 

Kolmas küsimus: "Põhiseaduse paragrahv 28 sätestab, et lasterikkad pered on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Kas teie arvates on lastega peredele mootorsõidukite maksustamisel erandite mitte tegemine kooskõlas põhiseaduses sätestatuga?" Vastus. Põhiseaduse § 28 sätestab, et ka puudega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Sellele vaatamata leidis president, et mootorsõidukimaksu esialgses versioonis kehtestatud invasõiduki maksusoodustus on põhiseadusega vastuolus. 

Neljas küsimus: "Kas lastega perede hiiglaslik automaksudega maksustamine võib valitsuse hinnangul mõjutada negatiivselt perelisa saamise plaane ja süvendada seega veelgi Eesti demograafilist kriisi?" Vastus. Riigi tugi lasterikastele peredele on kordades suurem kui mootorsõidukimaksust laekuv raha. Sotsiaalministeeriumi eelarvest toetatakse lapsi ja peresid circa 1 miljardiga. See moodustab ligikaudu 2,2% Eesti SKP-st. Sarnast mahtu on Euroopas ette näidata väga vähestel riikidel, seega oleme toetuste poolest Euroopa tipus. 1 miljard laste ja perede toetuseks kulub järgmiselt: circa 420 miljonit peretoetustele, 364 miljonit vanemahüvitisele, circa 100 miljonit lapsevanemate pensioni ja ravikindlustuskaitse tagamiseks ning circa 13 miljonit elatisabile. Lisaks on paljudel kohalikel omavalitsustel erinevad toetusmeetmed lasterikastele peredele, nagu näiteks lasteaia kohatasu ja toiduraha soodustus, huviringi- ja laagritoetus. Ka KredEx pakub eluasemekäendust noortele peredele, samuti peredele, kes soovivad luua kodu maapiirkonda. 

Viies küsimus: "Kas valitsusel on plaanis algatada eelnõu lastega peredele automaksu soodustuste kehtestamiseks või plaanib valitsus mingil muul moel leevendada peredele langenud lisakoormust, mis vähendab perede majanduslikku kindlustunnet?" Vastus. Nagu ma eelmisele arupärimisele vastates ütlesin, valitsus, nüüd siis uus valitsus, kavandab mitmeid maksulangetusi, mis [suurendavad] inimeste sissetulekut. Peresid puudutab kaudsemalt ettevõtete kasumimaksu kaotamine, mis annab võimaluse luua lisandväärtust ja maksta kõrgemaid palku, kui soovite. Teiseks, tulumaksu kaotamine esimesest eurost, mis aitab eeskätt just väiksema sissetuleku korral, ja 2026. aasta alguses [jõustuv] tulumaksuvaba miinimumi tõus 700 euroni, mis aitab samuti inimeste sissetulekuid tõsta. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Teile on ka küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Te ütlesite, et põhiseaduse § 28 ütleb, et riigi erilise hoole all on nii lasterikkad pered kui ka puuetega inimesed, ja et president ei kuulutanud seadust välja, kuigi esimeses versioonis olid puuetega inimestele erisused. No ma natukene selgitan. Tõesti oli maksuvabastus puuetega inimestele, aga ainult nendele, kellel on ümberehitatud auto. See pani puuetega inimesed ebavõrdsesse olukorda, mis läheb vastuollu ühe teise, võrdse kohtlemise printsiibiga põhiseaduses. Seega oleksid puuetega inimesed pidanud kas oma auto ümber ehitama, mis oleks tähendanud väga suuri lisainvesteeringuid, või lihtsalt autost loobuma, kui auto ei olnud ümber ehitatud. See ebavõrdsus oli ka põhjus. Tänaseks on õiguskantslerilt tulnud kiri, et automaks on põhiseadusega vastuolus – see on see, mida Keskerakond on rääkinud üle aasta –, kuna ei ole erisusi ei puuetega inimestele ega lasterikastele peredele. Mul on küsimus: kas koalitsioon on valmis õiguskantsleri pöördumisest lähtudes automaksu üle vaatama ja need erisused tekitama?

Aitäh! Lühidalt vastates, tõepoolest oli soov algselt, ma saan aru, mootorsõidukimaksu esialgses versioonis teha invasõidukitele sellesama paragrahvi viite kohaselt maksusoodustus. See leiti põhiseadusega vastuolus olevat. Ma tean, et rahanduskomisjon praegu arutab seda, on kohtutud õiguskantsleri ja teiste osapooltega ja see arutelu kestab. Ma loodan, et rahanduskomisjon leiab parima võimaliku lahenduse.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Me teame, et praegu on kohtus mitu sellist asja. Vähemalt kaks neist on teatud mõttes tehtud Keskerakonna abiga: me [andsime] inimestele sel teemal [nõu]. Üks neist oli puudega inimene ja teine minu mäletamist mööda paljulapselise pere ema. Minu küsimus on selline. Kui nad kohtus võidavad ja tuleb välja, et see olukord, mis on praegu tekkinud, ongi põhiseadusega vastuolus, siis milline on riigi reaktsioon sellele? See ei puuduta ainult neid konkreetseid inimesi, vaid rühmasid. Kui näiteks kohus otsustab, et paljulapselised pered ei peagi seda maksma või [neile peab kehtima erisus], puuetega inimestele samamoodi, siis kuidas riik sellele reageerib? Mõned on võib-olla need [arved] juba kinni maksnud. Kuidas riik selle neile hüvitab?

Aitäh! Tavaliselt annab kohus võimalikud näpunäited, mis täpselt on põhiseadusega vastuolus, kui peaks vastuolu olema. Ja sellisel juhul on seadusandjal täitevvõimu abiga võimalus ja kohustus see ära parandada. Tavaliselt nii see protseduur käib. Ja seejärel [on võimalik] jõuda põhiseaduspärase olukorrani. Nii see elu on. 

Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra juhataja! Härra peaminister! Te siin mõni minut tagasi ütlesite niimoodi, et makse tuleb koguda, isegi kui maks on ebaõiglane. Mul on kaks küsimust. Kas seda automaksu planeerides te arutasite, et teeks õige sedapidi ebaõiglase maksu, et see just lastega perede suhtes võimalikult ebaõiglane oleks? 

Ja teine küsimus puudutab automaksu kehtestamise teemat laiemalt. Siin kohe hakkab küsima värskelt opositsiooniridadega liitunud kolleeg Allas, kes ilmselt püüab rääkida nii, nagu meediast kuulda on: teie räägite, et sotsid tahtsid makse, ja nemad räägivad, et teie tahtsite. Kuidas selle automaksuga oli: kas seda te tahtsite rõõmsalt üksmeeles ja koos, sellisena nagu ta on, või oli seal juhtiv roll kas teil või sotsidel? Esimene … (Mikrofon lülitatakse välja.)

Üks hetk! Kaks küsimust. Härra peaminister, kas vajate täpsustust? Siin läks mikrofon korraks välja. 

Ei, ma vist kuulsin … 

Juba kuulsite. Selge. Kaks küsimust. Palun! 

Aitäh! Jah, ma oma vastuses isegi ütlesin, et avalike teenuste rahastamiseks tuleb riigil koguda makse, isegi kui see tundub ebaõiglane. Ja noh, oleme siiski omavahel ausad. Ma ei kujuta väga ette, et palgapäeval või mis iganes teisel ajahetkel keegi rõõmustaks, et nüüd ta saab riigile makse maksta. Loomulikult tundub see tihtipeale [ebaõiglane], et teenistusest midagi ära võetakse, aga see on sotsiaalne kokkulepe meie oma riigi pidamiseks. Meil ei ole teist riiki. Meil on üks riik, üks Eesti. 

Kui vaadata maksukoormust, siis [näeme, et] Euroopa keskmine maksukoormus on umbes, mälu järgi ütlen, 40–41% SKT-st, Eestis on see 34% või kõige kõrgemal hetkel 36%. See tähendab seda, et me jääme ikkagi Euroopa tagumisse kolmandikku selle maksukoormusega. Ja ometi ei taha me väiksemat ega viletsamat riiki kui teistel. Nii et kuidagi tuleb seda riiki ülal pidada. Ometi ei lohuta see neid, kes arvavad, et automaks on ebaõiglane. Mina ei ole olnud automaksu fänn. Ma ei ole ka kunagi jätnud sellist muljet, et ma selle fänn oleksin. See on algusest peale näha olnud. 

Nüüd, näpuga näitamise asemel saate küsida nende inimeste käest, kellelt te küsida tahate. Härra Allas on siin saalis olemas, ilusasti valmis, võite omavahel pärast vestelda. 

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Teeb rõõmu, et te ütlete, et te ei ole automaksu fänn. Aga võtke siis palun ka midagi ette! Ma ütleks, et retoorika suund on teil õige, aga teod ei ole veel järele jõudnud, sellepärast et järgmisel aastal te ju tegelikult makse ei langeta. Te jätate ära juba [otsustatud] ettevõtte kasumimaksu ja jätate jõustamata tulumaksu alates esimesest eurost. Seega, te jätate ära need maksud, mida te ise tõstsite, aga mis pole veel jõustunud. Siin sisaldub selline väike silmakirjalikkuse moment. Kas ma saan õigesti aru, et automaksu puhul te leevendusi tegema ei lähe ja maksud tegelikult tõusevad?

Kas-küsimusele tuleb jälle vastata: ei, te ei saa õigesti aru. Seda esiteks. Tõsi, me kaotame neid makse, mida parlament on vastu võtnud. [Me saame neid kaotada] tänu sellele, et julgeoleku rahastamiseks saame kasutada Euroopast [tulnud] leevendusi ja teha osa asju kiiremini, võttes näiteks laenu, mis varasemate reeglite korral polnud võimalik. See tähendab seda, et meil on julgeolekut tugevdavas suunas võimalik liikuda kiiremini ja samal ajal ära jätta need maksud, mis majanduskasvu ja inimeste head elu või jõukuse kasvu pärsivad: ettevõtete kasumi maksustamine ja tulumaks esimesest eurost. Reaalselt langeb siiski ka maksukoormus, sellepärast et tulumaksuvaba miinimum tõuseb. Siingi te tihtipeale annate selle au meile, aga meenutan, et see oli siiski teie erakonna kana-põder-tüüpi maksuküür, mida me lähme likvideerima ja mille tulemusena inimestele jääb rohkem raha kätte, mis on kindlasti sotsiaalselt ka üsna õiglane.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Kas ma sain õigesti aru, et automaks läheb nüüd hoopis julgeoleku kasvatamiseks? Aga mis siis sellest julgeolekumaksust saab? Kuidas lähevad need maksud kokku teie parempoolse suunaga? Ma saan aru, et uus valitsus on muutumas parempoolseks. Palun selgitage, mis see endaga kaasa toob.

Aitäh! Suurepärane küsimus! Ma olen ammu oodanud seda küsimust, et saaks sellele vastata ja asju selgitada. 

Parempoolses suunas see valitsus tõepoolest läheb. Me tühistame ettevõtte kasumimaksu, kuna see valitsus on parempoolne, vasakpoolseid seal enam ei ole. Ma loodan selles saalis laialdast toetust sellele. Loodan seda kõigilt, kellele majanduskasv korda läheb, aga miks mitte ka vasakpoolsetelt, sest kasvav majandus on nagu [tõusev] vesi, mis tõstab kõiki paate. See tähendab seda, et inimeste jõukus kasvab.  

Teiseks, me kaotame tulumaksu selle osa, mis pidi olema esimesest eurost. Tulumaks ja käibemaks jäävad 24% tasemele. Sellest rahast rahastatakse erinevaid riigi tegevusi: haridus, kultuur, julgeolek, kõik muud tegevused.  

Ja lisaks teeme maksusüsteemi korda, neile kahele asjale veel lisaks. Tõstame tulumaksuvaba miinimumi, see on tegelikult juba seadustatud. See tähendab seda, et kaob maksuküür ja inimestele jääb rohkem raha kätte. See on igati parempoolne olukord: maksusüsteem on lihtne, arusaadav, ettevõtted saavad kasvada, uuesti investeerida, inimesed on vabad oma raha kasutama ja oma tulevikku kindlustama. Aitäh teile! Suurepärane küsimus!

Ja Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud spiiker! Hea peaminister! Selline küsimus. Mootorsõidukimaksu [eelnõu] menetlemisel tuli selgelt välja see, et juhtivmenetleja ehk siis tollane rahandusminister härra Võrklaev veab seda mõtet, et erisusi ei tohiks olla. Mida lihtsam maks, seda parem. Aga oli aru saada, et meil tegelikult tekivad sellega probleemid. Sellele sai korduvalt tähelepanu juhitud. Nagu öeldakse, tagantjärgi tarkus on täppisteadus, aga kas te oleksite valmis sellest kogemusest õppima ja need muudatused koos sisse viima, et näiteks hajaasustuses elavad lastega pered saaksid soodustuse? Neil lihtsalt ei ole muud võimalust. Nad on automaksuga seoses keerulises olukorras ja saavad võib-olla ebaõiglaselt koheldud.

Aitäh! Õnneks seaduste parandamine tihtipeale käibki tagantjärgi tarkusena. Tagantjärgi targana me kaotame ettevõtte kasumimaksu. Nüüd, kus me oleme majandustsükli kasvu alguses, saavad ettevõtted kasvada. Langetame eraisikute tulumaksukoormust, tõstame tulumaksuvaba miinimumi. Juba mainitud maksuküüru kaotamine, mis on seaduses. Kõik muud muudatused, mis maksukoormust puudutavad. Ma tean, et Rahandusministeerium arutab õiguskantsleriga tema ettepanekuid. See arutelu praegu käib, nii et ilmselt mõne nädala jooksul saame täpsemalt teada, mis info sealt tuleb. 

Mart Helme, palun!

Jaa, aitäh! No siin saalis on päris mitu fraktsiooni, kes on öelnud, et kui nemad valitsusse lähevad, siis automaks kaotatakse. Me teame, et selles koosseisus ilma Reformierakonnata ilmselt valitsust teha ei saa. Minu küsimus on selline. Kui te teoreetiliselt – spekuleerin – peaksite tegema uue valitsuse Isamaaga või EKRE-ga või Keskerakonnaga või mitmega nendest ja nemad tahavad koalitsioonilepingusse kirjutada, et automaks kaotatakse, siis kas Reformierakond tuleb läbirääkijatele vastu või jääb see koalitsioon sündimata?

Aitäh! No ma arvan, et see on suhteliselt peen küsimus vihjamaks, et Isamaa võiks koalitsiooni tulla. Te võite neid julgustada. Eks läbirääkimiste käigus selgub, mida me koos teha saame.

Aitäh! Kert Kingo, palun!

Ma tänan. Reformierakonna juhitud valitsused on ju muu hulgas ära kaotanud ka tasuta ühistranspordi, millega maapiirkondade inimesed said liikuma. Ma saan aru, et Tallinna inimesed ei oska selles suunas mõeldagi, aga kasutades Kaja Kallase väljendit: üllatus-üllatus, ka maal elab inimesi! Samamoodi olete te väga südikalt sulgenud maakoole või muutnud need madalama astme koolideks. Te olete üldse majandust hävitanud, mille tulemusena on ettevõtted oma tegevuse lõpetanud. Maainimesele on auto hädavajalik, et lapsi kooli ja lasteaeda viia, minna poodi või arsti juurde. Kuna te ise olete nende otsuste taga, mitmete otsuste taga, siis palun selgitage inimestele – paljud jälgivad meid TV vahendusel –, kuidas peab maainimene sellise automaksu korral liikuma ja hakkama saama, kui tal ei ole enam tööd ning tema läheduses ei ole kooli, poodi ega arsti.

Aitäh! Meie valitsuse või uue valitsuse esimesed põhisammud on koostamisel ja kõige esimene [asi] lisaks julgeolekule ongi inimeste sissetulekute kasvatamine, et igaüks saaks oma toimetamistega paremini hakkama. See tähendab seda, nagu ma olen siin teie kolleegidele vastates ka öelnud, et me kaotame tulu maksustamise esimesest eurost, mis võib-olla oleks rohkem mõjutanud just väiksema sissetulekuga [inimesi], ja kaotame maksuküüru ehk seesama tulumaksuvaba miinimumi tõus, mis [jätab] inimestele nende enda teenitust rohkem raha kätte. Kui sellel teel on võimalik veel rohkem edasi liikuda, me kindlasti hea meelega seda teeme. 

Parempoolne valitsus – minu isiklik veendumus ei ole see, et rohkem kokku koguda ja rohkem ümber jagada, vaid pigem see, et jätta inimestele rohkem kätte. Esimesed sammud seda ka tõendavad. Kindlasti Eesti inimesed ootavad – see valitsuse vahetus on üsna kiire, see protsess on siin käimas sisuliselt alles esimest nädalat –, et lähikuudel või lähema poole aasta jooksul selleks samme [astutakse]. Ja kui need sammud tulevad, siis, ma arvan, inimeste elu läheb paremaks, majanduse pilt ka ja inimestel ongi lihtsam.

Ja Martin Helme, palun!

Aitäh! No ma tuletaks meelde, et kui te selle esimesest eurost [makstava] tulumaksu siia tõite, siis oli suur jutt, kuidas julgeoleku heaks peab igaüks õla alla panema. Siis oli see julgeolekumaks. Ja kui sa julgeolekumaksu ei toetanud, siis olid sa putinist. Ma saan aru, et tänane valitsus on putinisti rolli astunud ja asub seda julgeolekumaksu lammutama. Aga nüüd reklaamitakse, kuidas vähendatakse inimeste tulumaksukoormust. Noh, ma saan aru, et kaks korda on siis saadud selle maksuga head teha. 

Täiesti müstika on see ja jääb arusaamatuks – ega ma ei usu, et ma sellele vastuse saan, aga ma siiski püüan –, kust tuleb see jutt, et meil maksukoormus väheneb ja inimeste sissetulekud kasvavad. Veel mõni aasta tagasi oli meil maksukoormus kuskil 33% SKP-st, nüüd on juba 36% peale tõusnud. Loomulikult tõusebki, kui kõiki makse tõstetakse. Te lootsite lihtsalt, et koos maksutõusudega tuleb ka majanduskasv – see on vastuolus kõikides majandusõpikutes õpetatuga – ja sellega seoses inimeste sissetulekud [suurenevad]. Kus te näete seda majanduskasvu, kus te näete seda sissetulekute kasvu ja millal hakkab maksukoormus langema suhtena SKP-sse?

Aitäh! No kõigepealt, hea küsija ajas veidi sassi: 2023. aastal oli maksukoormus siiski 34% SKT-st. (Saalist öeldakse midagi.) 36% on koos kõigi tõusnud maksudega, eeldades ilmselt ka julgeolekumaksu [jõustumist], mida me tegelikult osati ju kaotame. Seda esiteks. 

Teiseks, kuidas tõusevad inimeste sissetulekud. Esiteks, ettevõtluse kasumimaksu kaotamine. Jaa, võib-olla see otse ei tõsta, aga siiski: kui sa saad ettevõttesse raha investeerida, kasvatada selle väärtust, luua uut jõukust, siis see kindlasti tõstab sissetulekut. Teiseks, esimesest eurost makstava tulumaksu kaotamine tõstab inimeste sissetulekuid. See mõjub ka sotsiaalselt päris õiglaselt, kuna puudutab rohkem neid inimesi, kelle sissetulek on väiksem. Tulumaksuvaba miinimumi tõus 2026. aastal ehk seesama maksuküüru kaotamine ja tulumaksuvaba miinimumi tõus 700 euroni jätab samamoodi inimestele rohkem raha kätte ja on ilmselgelt taas kord sotsiaalselt õiglasem, kuna sellest saab kasu eeskätt just see osa Eesti elanikkonnast, kelle sissetulekud on veidi väiksemad. 

Nii et need on need sammud. Ja kui me saame selleks veel samme [astuda], siis kindlasti me hea meelega seda teeme – selleks parempoolne valitsus ongi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! No vot, me siin kuulsime, ja oleme juba aastaid kuulnud Võrklaeva suust, kogu aeg käis see jutt, et kuigi maksud tõusevad, siis maksukoormus ei tõuse ja inimestele jääb rohkem raha kätte. Arupärimine oli ju automaksu mõjust lastega peredele, aga teie tulete ja räägite, kui hea on partei ja valitsus: "Näe, ettevõtte kasumimaks jääb ära ja tulude esimesest eurost maksustamine jääb ära!" Kiitlete, kui hea teie uus-vana valitsus on. Armas härra laseb ometi perel elada! Ometi olete kehtestanud väga palju uusi makse ja tõstnud ka olemasolevaid. Nii et viis sammu edasi ja üks tagasi. See on nagu anekdoodis, et kui perel on korteris kitsas, siis ametnik tuleb ja paneb neile sinna juurde veel sea, lehma, lamba ja kitse, ja siis kolme nädala pärast viib ära ja ütleb: "Näed, kui palju ruumi teil nüüd on! Olge mulle ometigi tänulikud!" Kas te saate aru, et teie tegevus on praegu samasugune anekdootlik eneseõigustus?

Aitäh! Ma ütleksin, et see küsimus oli jälle ekskursioon ümber maakera. Aga ma vastaksin nii. Ma arvan, et Eesti inimesed mõistavad, et kui meil on võimalik teha kaitsekulutusi kiiremini – Euroopa reeglid on muutunud, me saame need ostud teha kiiremini, Euroopa reeglite järgi on neid võimalik teha kiiremini ja nii, et me ülemäärase eelarvedefitsiidi menetluse alla ei satu –, siis tuleb neid teha kiiremini. Julgeolek kindlasti on selle valitsuse esimene prioriteet. Ma arvan, et see ootus on nii majandusvaldkonnas kui ka inimestel tervikuna. Ja kui me räägime perede kindlustundest, siis pere ja tuleviku planeerimisel on see kindlasti väga oluline argument. Maksude kaotamine, ettevõtte kasumimaksu kaotamine ja tulumaksu kaotamine esimesest eurost, niisamuti nagu tulumaksuvaba miinimumi tõus on kindlasti asjad, mis, ütleme, aitavad kaasa inimeste tuleviku kindlustamise võimalustele, kasvavale jõukusele, Eestile. Ja majanduskasv on juba alanud – küll väike, aga siiski Eesti oma. Tasub seda hinnata!

Hea kolleeg Mart Helme, selles formaadis on ainult üks küsimus. Number 2 teie nime ees tähendab seda, et te olete ühe [küsimuse juba] küsinud, kui ma ei eksi. Lugupeetud peaminister, aitäh! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja esmalt arupärijate esindaja Riina Solman, palun!

Suur aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud peaminister! Me oleme nüüd juba tükimat aega siin küsimustega mütanud. Nendes vastustes, mis olid küll hoolikalt ette valmistatud ja hillitsetult ette kantud, et me ikka kuskilt kinni ei saaks võtta, oli üht koma teist, mida ma tahan kokkuvõtteks ära märkida. 

Aga võib-olla kõigepealt: mul jäi eelmises raundis vastamata Ungari viitele. Ungari võib teile küll mitte meeldida oma autokraatse käega juhi tõttu ja selle tõttu, et nad on Vene energianõela otsas, aga seda, mis puudutab nende perepoliitikat, tasuks teie ministeeriumidel kindlasti uurida, küsida nende meetmete kohta. Need meetmed on õiged ja head ja nende endi väitel ka teatud tulemusi andnud. See ei ole häbiasi, kui me perepoliitika vallas tahame koostööd teha ja üle võtta parimaid praktikaid, mis kusagil on ennast õigustanud.

Ja muuseas, selles RiTos, mille ma soovitasin teil koridorist kaasa krabada, on kirjutatud Soome näitest. Ka Soomes on lastetuse protsent juba väga kõrge. Nende enda poliitika tõttu, mis soodustas seda, et enne haridus, maja, karjäär ja siis lapsed, lükati sünde edasi ja see tähendab seda, et inimestel on väga vähe lapsi. Sündimuskordaja on väga madal. Nemad [kavatsevad pered] rahaga lausa üle külvata, nii et ma arvan, et varsti, kui kõik need asjad jõustatakse, mis neil meetmete paketis on, ei ole me enam kõige tublimad Euroopas lastetoetuste ja perehüvitiste poolest.

Aga me oleme siin täna selleks, et rääkida automaksu mõjust lastega peredele. Ma kordan üle, et retoorika suund on teil õige – te tahate madalamaid makse ja parempoolset poliitikat –, aga teod ei ole sugugi järele jõudnud.

Nimelt, käesoleval aastal võtab teie valitsus uute maksutõusudega meie inimeste taskutest 1 miljardi. Järgmisel aastal te ka veel makse ei langeta, vaid jätate ära ettevõtte kasumimaksu, mis ei ole veel jõustunud, ja jätate jõustamata tulumaksu alates esimesest eurost. Te jätate ära need maksud, mida te ise tõstsite, aga mis pole veel jõustunudki. Seega maksud tegelikult tõusevad.  

Kui kommenteerida veel kord seda kana-põder-tüüpi maksumuudatust – see tundub küll väga naljakas, aga ometi said madalapalgalised sellest leevendust. Te räägite, et te kaotate selle tulumaksuvabastuse ära ja sellega loote justkui õiglust juurde. Aga te hakkate [pakkuma suuremat maksu]vabastust kõrgepalgalistele inimestele, kuni 8000 eurot teenivatele inimestele. Missugusest sotsiaalsest õiglusest me siin räägime? See jääb mulle väga-väga arusaamatuks. 

Me räägime praegu sellest, et teie valitsuskoalitsioon – ma pean siin silmas Reformierakonda – surus jõuga läbi automaksu, millele enamik Eesti inimesi oli vastu. Me mäletame, et siin käis ka autoomanike liit ja teile anti üle [petitsioon] 75 000 allkirjaga. See on ajaloo suurim kogus allkirju millegi vastu.  

Mingisuguseid maksusoodustusi ja erisusi ei nähtud automaksu puhul ette ka lastega peredele ja eriti suurperedele, kes käisid neid palumas. Lastega perede jaoks ei ole auto omamine mingi luksus. Auto on hädavajalik tarbeese, eriti kui peres on rohkem lapsi. Lapsi on vaja viia kooli, huviringidesse, sealt koju tuua, kusjuures just maapiirkonnas on see võib-olla ainuke transpordivõimalus. 

Lasterikkad pered kasutavad sealjuures tavapärasest enamate istekohtadega autosid, mis on suuremad ja seetõttu kõrgemalt maksustatud. Ma toon teile veel korra selle näite, et aasta alguses sai kuue lapsega suurpere automaksuteate suuruses 875 eurot. Lasterikka pere toetus kuuelapselise pere puhul on 450 eurot kuus. Seega võttis teie juhitud valitsus sellelt perelt automaksuga ära peaaegu kahe kuu suuruse lasterikka pere toetuse. 

Palun aega juurde.

 Kolm minutit lisaks, palun!

Aitäh! Võib-olla tõesti on kohatu siin globaalse julgeolekukriisi taustal rääkida kivina kukkuvast sündimusest ja sellisest väikesest asjast nagu maksutõus, aga meie inimestele see ei ole väike [asi]. Automaks ei ole väikese mõjuga otsus teie valitsuselt, isegi kui see teile endale ei ole meeldinud. Aga see kommentaar, et see läheb nüüd igale poole, kõlas täpselt nagu Mart Võrklaeva öeldu. 

Samal ajal olete te ära kaotanud abikaasade ühise tuludeklaratsiooni esitamise võimaluse, tulumaksuvabastuse alates teisest lapsest, koduste emade tervisekindlustuse ja vähendanud peretoetusi. Te olete tõstnud käibemaksu, mis mõjutab enim suure tarbimisega suurperesid. Sellest aastast kehtima hakanud automaks tabas samuti lasterikkaid peresid kõige valusamalt. 

Lasterikaste perede liit tegi uuringu. Ta uuris maksutõusude ja kärbete mõju lasterikaste perede [toimetulekule]. 94% selles uuringus osalenutest ütles, et auto on nende peres ainuvõimalik vahend, et üldse hakkama saada. Kui teie valitsuses olnuks minister – teil muidugi on sotsiaalkaitseminister –, kelle portfellis on nii perepoliitika kui ka rahvastikupoliitika edendamise ülesanne, siis võib-olla oleksid need mured kostnud valitsuskabineti istungil ka teie kõrvu, kui neid maksumuudatuste mõjusid arutati. Kahjuks täna meil sellist ministrit ei ole. Isegi kui [sotsiaalkaitseministril] tinglikult on selline ülesanne, on ta selle pakkinud oma portfelli põhja.

Rahvastikupoliitika on teil taandatud sotsiaalpoliitika küsimuseks: küsimuseks, kuidas toetada abivajajaid. Aga see automaksuga lajatamine ja jutt sellest, et te panete kuskile teenuseid juurde – see ju sündimust ei kasvata. Ei ole ka Põhjamaades sotsiaalpoliitika sündimust kasvatanud. Seetõttu tahan taas kord [juhtida] teie tähelepanu Eesti lahendusele. Meil on oma näide olemas: perede suuremas mahus toetamine alates kolmanda lapse sünnist tõstis [sündimust]. [Aastatel] 2018–2019 sündis kolmandaid ja neljandaid lapsi 25% võrra rohkem. 

Ja see ei tähenda, et esimesed ja teised lapsed ei oleks tähtsad. Loomulikult on! Kõik lapsed võiksidki saada võrdselt lapsetoetust ja kui on juba suurem pere, siis sinna juurde veel ka peretoetust. Kindlasti peaks olema automaksuerand ka lasterikastele peredele. Aga vajaduspõhise lähenemise asemel, millest ka sotsiaalkaitseminister on siin palju rääkinud, olete te pannud kõigile ühtemoodi: nii kümne lapsega perele, kaheksaliikmelisele perele kui ka ühe-kahe lapsega perele. Me räägime ju sellest, et just maapiirkonnas elades saavad suurpered paremini hakkama, neil on seal rohkem ruumi ja sinna tuleb ka juurdekasvu. Aga teie teete maal elamise lastega peredele täiesti võimatuks. 

Seega, teie valitsuse poliitika ei täida [põhiseaduse] preambulis [sätestatud] eesmärke. Aga ka lasterikaste perede ja lastega perede suhtes ei ole see poliitika rajatud õiglusele, sest lastega perede maksustamine kõrge automaksuga ei ole õiglane. Aitäh!

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Anastassia Kovalenko-Kõlvart palub lisaaega.) Kaheksa minutit nagu ikka Anastassiale.

Aitäh, austatud aseesimees! Austatud peaminister! Head kolleegid! Automaks on ebaõiglane ja automaks on põhiseadusega vastuolus. Automaksu puhul me räägime ju neljakordsest maksustamisest. Eelmisel aastal tõusis meil käibemaks, mille tõttu kõik sõidukid läksid kallimaks, [samuti] varuosad ja teenused. Juulis tõuseb käibemaks veelgi, mis tähendab seda, et kõik kallineb uuesti. Teiseks tõsteti meil väga korralikult kütuseaktsiisi, see on ju samuti automaks. Kolmandaks rakendati eraldi registreerimistasu kõikidele autodele ja neljandaks on automaksu aastatasu. Kusjuures see pole veel kõik: meil on ju veel huvitavaid eelnõusid, mis eelmisel aastal ära koputati. Trahvid tõsteti kahekordseks, näiteks parkimistrahv võib ulatuda juba 80 euroni. Seega võime öelda, et inimest või peret, kellel on mõni sõiduk, soovitakse maksustada viiel erineval moel. Samal ajal ühekordset maksu pankade liigkasumi maksustamiseks ei ole soovitud teha selle viimase kahe aasta jooksul, mil me oleme seda välja pakkunud.

Aga mida siis valitsus vastu pakub pärast kõigi nende maksude kokku kogumist? Teehoiukavast me ju näeme, et tee-ehitusse investeeritakse kaks korda vähem. Ma olen siin juba naljaga pooleks öelnud, et võib-olla see ongi valitsuse plaan: kui automaksu tulemusel on autosid kaks korda vähem, siis võib ka teetaristusse kaks korda vähem investeerida. Aga kui keegi näiteks soovibki autost loobuda ja valida keskkonnasõbraliku variandi, siis ka siin on ju koalitsioon teinud kingituse: tasuta ühistransport muudeti maakondades tasuliseks. Kusjuures rahastust sinna ühistransporti juurde ei tulnud, ei tulnud ka rohkem liine, ei muutunud graafik tihedamaks, midagi ju paremaks ei läinud. Ma ausalt [öelda] ei kujuta ette, kuidas inimesed ja pered maapiirkondades hakkama saavad, kuidas saavad maapiirkondades hakkama pered, kellel on palju lapsi, kellel on näiteks erivajadusega laps või perekonnaliige. Ärme unusta ka seda, et meil tehti ju kiirkorras ära ka maamaksu tõus.  

Ja nüüd veel eraldi sellest, et automaks on põhiseadusega vastuolus. Ma olen seda rääkinud siit puldist rohkem kui aasta ja vähemalt mitukümmend korda. Seetõttu on Keskerakond nõudnud ka automaksu tühistamist. Tänaseks on kõiki neid sõnumeid põhiseadusvastasuse kohta kinnitanud ka õiguskantsler, kõiki neid sõnu, mida me oleme aasta otsa korrutanud. 

Põhiseaduse § 28 näeb ette, et puuetega inimesed ja lasterikkad pered on riigi erilise hoole all. Põhjus, miks see kunagi [põhiseadusesse] sisse kirjutati, on see, et just nendel on meie ühiskonnas kõige suurem risk langeda vaesusesse. Automaks kahjuks sellise olukorra tekitab või seda süvendab: lastega pered ja puuetega inimesed on järjest enam sunnitud hädavajalikust autost loobuma. Leevendusmeetmeid ju ei ole, vastupidi, aina rohkem tuleb makse peale. Siit see põhiseadusvastasus tekib, see on põhiseaduse kommentaarides ka lahti kirjutatud.  

Ma tuletan meelde, et rohkem kui aasta aega tagasi tellis Keskerakond õigusliku analüüsi, kus me saime kinnitust kõikidele nendele vastuoludele. Tõesti, Keskerakond pöördus ka presidendi poole, see oli juba aasta tagasi märtsis, palvega jätta automaks välja kuulutamata, kuna see on vastuolus põhiseadusega. Ja seda president ka tegi. Ta ei kuulutanud automaksu välja, vaid saatis selle Riigikogule tagasi. Oma selgituses keskendus ta puuetega inimestele. 

Nüüd ma täpsustan. Esimese versiooni puhul seisnes probleem selles, et automaksuvabastust said ainult need puuetega inimesed, kelle auto oli ümber ehitatud. Mida see tähendas? See tekitas ebavõrdse olukorra. Paljud puuetega inimesed oleksid pidanud selleks, et seda maksuvabastust saada, maksma rohkem kui automaks ise, et auto ümber ehitada, või siis lihtsalt autost loobuma. Selles seisnes vastuolu ja sellele rõhus ka president. 

Aga kuidas koalitsioon ja Reformierakond sellest aru said? Seda kinnitas nüüd ka peaminister siin esinedes. Selle asemel, et teha eelnõu paremaks ja tagada võrdne automaksuvabastus kõikidele puuetega inimestele, [kaotati] üldse igasugune automaksuvabastus ära. Palun väga, siis ei saa te üldse mitte mingisugust maksuvabastust! Tehti veel hullem versioon. Selline siis ongi Reformierakonna arusaam põhiseadusesse kirjutatud lausest, et puuetega inimesed on riigi erilise hoole all: [kaotame igasuguse] maksuvabastuse ära. 

Kui see versioon Riigikogus ära koputati, siis ma esimese asjana pöördusin kohe Riigikohtusse, et see automaks vaidlustada. Ja Riigikohus tõigi välja kaks väga olulist aspekti. Esiteks, igaühel on võimalus automaks vaidlustada, kui see jõustub, ja teiseks osundas Riigikohus sellele, et automaksu[seaduse] menetlemisel võidi parlamendi vähemuse õigusi ülemäära piirata. Ja see ka toimus. 

Sellest tulenevalt esitasime pöördumise ka õiguskantslerile. Pöörasime tähelepanu nii sisulisele poolele – sellele, mida ma juba mainisin, et ei ole erisusi lasterikastele peredele, puuetega inimestele – kui ka menetluslikule aspektile, et kõiki muudatusettepanekuid, väga olulisi muudatusi, mis me esitasime, lihtsalt ignoreeriti. [Muudatusettepanekud] seoti kokku ja öeldi, et need on obstruktsioonilised, koalitsiooni need ei huvita, ja mitte ühtegi muudatusettepanekut ei lastud hääletada. Need muudatusettepanekud olid tehtud koostöös väga oluliste huvirühmadega: puuetega inimeste kojaga, lasterikaste perede ühendustega. Isegi koostöös Riigikogu toetusrühmadega, mida juhtisid koalitsioonisaadikud. Aga isegi need muudatusettepanekud neid ei huvitanud, ka need seoti [teistega kokku]. 

Aga ma tuletan meelde, et vähemuse piiramine parlamendis tähendab rahva hääle piiramist. Põhimõtteliselt võttis koalitsioon sellise käiguga rahvalt võimaluse kaasa rääkida, poliitilises protsessis osaleda. Ja seetõttu, kui automaks jõustus, me võtsime aluseks selle, mida Riigikohus oli öelnud, ja esitasime kaks kaebust halduskohtusse, et automaks vaidlustada ja see tühistada. Me oleme valmis minema Riigikohtuni välja, et see automaks tühistada. 

Ma luban siit puldist, et Keskerakond jätkab seda võitlust siin Riigikogu saalis ja kohtusaalis. Meie võitlus on alati olnud sisuline ja süsteemne, mitte loosunglik. Me lubame Tallinnas lastega peredele ja puuetega inimestele automaksu kompenseerida. Me saame seda teha juba oktoobris, kui Tallinnas tagasi võimul oleme. Kusjuures me oleme vastava eelnõu juba esitanud. Ja kui meil ei õnnestu …

Aitäh!

… seda automaksu tühistada varem, siis me tühistame selle aastal 2027, kui pärast valimisi võimule tuleme. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd on Rain Epleri kord, ratsionaalne nagu enamasti.

Aitäh! Härra istungi juhataja, ma igaks juhuks küsin lisaaega, aga ma proovin …

Ma just tegin vihje. Kaheksa minutit.

Ma arvan, et läheb vähem, aga siis ei pea katkestama …

Jaa, kaheksa minutit.

Ma alustan veidi kaugemalt. No valitsuserakondade reiting on täna kusagil 20% ringis või alla selle. Oli veidi üle 20%, viskasite sotsid välja, palju ei muutunud, natuke läks alla. Mul tegelikult sotsidest kahju ei ole. Ma arvan, et nad ei tohiks üheski riigis valitsuses olla, sellest on ainult jama. Aga matemaatiliselt – ma olen matemaatikat siin ennegi propageerinud – on praegu selles mõttes huvitav seis, härra peaminister, et kui te ka Eesti 200 välja viskaksite, siis koalitsiooni alles jäänud riismete reiting sellest ju ei muutuks. Aga see on jällegi omamoodi paradoksaalne selles mõttes, et parlamendikohtade arv muutuks päris oluliselt: ei saaks enam valitsust kokku. Selles mõttes on Eesti 200 pigem nagu füüsikanähtus, nagu must auk: näha ei ole, keegi ei ole kindel, kas ta olemas on, aga raha neelab hirmsat moodi. 

Peaministrile on mul tegelikult soovitus: astu tagasi! Valime Riigikogu uuesti ja saame sellest pettusega pukki saanud ja Reformierakonna juhtimisel kaks aastat Eestit kahjustanud koalitsioonist lõplikult lahti. Ja pärast neid võimalikke erakorralisi valimisi saame lahti ka automaksust, ma olen selles üsna kindel.

Nüüd sellest automaksust ka veidikene. Selle teravik ongi ju suunatud kahele sihtgrupile ühiskonnas, kelle puhul on üsna küüniliselt kalkuleeritud, et neil ei ole selle maksu eest kusagile joosta. [Üks] sihtgrupp ongi lastega pered ja eriti pered, kus on palju lapsi, kellel on oma elu korraldamiseks autot vältimatult vaja. Tihti on neil vaja kahte autot. Aga nende puhul on ka see aspekt, et lapsed on ikka kõige kallimad, kõige kallim vara – ju inimesed pingutavad ja jätavad mingid muud [kulutused] ära, et see automaks ära maksta. 

No ja teine sihtgrupp on need inimesed, kes endiselt veel elavad väljaspool suuri linnu. Ka nemad hoiavad seda Eestimaad, mille kohta me siin koalitsioonilt kogu aeg ilusaid loosungeid kuuleme. Ja kui neil on lapsed, siis on automaksu mõju neile veelgi suurem. Vaatamata kõigele ei jäta ka need inimesed oma kodu ilmselt nii lihtsasti maha, aga ilma autota tänapäeva Eestis maapiirkonnas hakkama ei saa. Seetõttu ka nemad pingutavad ja kurnavad ennast rohkem, et see maks ära maksta. Ma ütleks, et siin on olnud sotsidel ja Reformierakonnal küll väga küüniline kalkulatsioon, et sealt me selle raha välja pigistame. 

Nii et, härra peaminister, ma ütlen teile: tõmmake oma ebaõnnestunud karjäärile joon alla! Aga tehke seda vähemalt õnnestunult ja ilusa žestiga: tühistage automaks, siis astuge tagasi ja sõitke, kuhu tahate, Bolti takso või kastirattaga. Aitäh!

Aitäh! Ratsionaalsuse kompliment ei olnud üldse mitte liiast, oli omal kohal. Muus osas ma seisukohta ei võta. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma loodan, et lisaaega ei lähe vaja, proovin rääkida lühidalt. Ma tahtsin lihtsalt rõhutada sama konteksti, mis eelmise ehk esimese päevakorrapunkti juures: paljulapselised pered, [demograafiline olukord] ja kõik sellega seonduv. Nagu ma oma eelmises kõnes mainisin, lisaks sellele, et kolmikliit, Reformierakond, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond, võttis paljulapselistelt peredelt ära 200 eurot kuus, tuli paljulapselistele peredele sellesama automaksu näol veel üks "suurepärane" uudis. [Paljulapselised pered] vajavad tihtipeale suuremat ja seega automaksu autorite idee järgi kallimat autot, mitte sellepärast, et neil just kallist autot vaja on, vaid sellepärast, et neil on vaja suurt autot. Kui on kolm või rohkem last, siis on selge, et on vaja suuremat autot. 

Enne seda, kui automaksu eelnõu suurde saali jõudis, juhtus üks väga huvitav olukord. Paljulapseliste perede toetusrühm siin Riigikogus tuli selle rühma esimehe Igor Taro ettepanekul kokku – iseenesest oli mõte väga õige –, et arutada seda, kuidas oleks võimalik paljulapselistele peredele mingisugune erand või soodustus teha, võib-olla nad üldse automaksust vabastada. Arutasime, millised ideid ja mõtteid võiks olla. Arutasime mitu päeva järjest. Noh, mitte järjest, aga vahetasime meile ja üks kord saime ka kokku. Sõnastus tuli siis [selline], kui mälu mind ei peta, et kolmelapselised pered –50% automaksu summast ja kui peres on neli või rohkem last, siis –75%. Ma võin eksida, see oli päris ammu juba, aga idee on selge. Vormistasime selle [ettepaneku] ära ja siis ühel mitte väga heal päeval sain teada, et see asi ei [jõudnudki] mitte kuskile. Ma hakkasin siis küsima ja uurima, miks see niimoodi juhtus ja milleks me üldse seda kõike tegime, milleks seda kõike vaja oli. Ma saan aru, et juhtus niimoodi, et eelnõu algatajad otsustasid omavahel, et erandeid ei ole vaja, las kõik maksavad ühtemoodi, ei hakka soodustusi, erandeid ega vabastusi tegema. 

Me teame, milleni see viis. See viis selleni – nüüd on ka õiguskantsler öelnud sama asja, mida Keskerakonna fraktsioon on juba ammu rääkinud –, et see eelnõu on vastuolus põhiseadusega. Ma arvan, et mingisugused muudatused tuleb nüüd sisse viia, sellepärast et needsamad asjad, mis on praegu kohtus – väga suure tõenäosusega seal inimesed võidavadki. 

Nii et kahju, et meil oli jälle selline olukord, kus koalitsioon, selle asemel et opositsiooni vahel natukene kuulata – kui pakutakse häid ideid, siis tuleb ikka kuulata, võib-olla ei pea kõike kasutama, aga sellest võib siiski abi olla –, lihtsalt surus tuimalt oma ideed läbi ja opositsiooni mõtetega üldse ei arvestanud. 

Loodame, et see olukord tõepoolest muutub. Meie arvates on see automaks ebaõiglane ja seda ei peaks üldse olema. Kui Keskerakond ükspäev võimule saab, siis me kindlasti selle maksu kaotame. Aga seni loodame, et vähemalt mingisugused muudatused tulevad, mis paljulapseliste perede ja puuetega inimeste elu paremaks teevad. Aitäh!

Tänud ka teile aja tõhusa kasutamise eest! Ja läbirääkimised lõpetab peaminister, kes annab tagasiside eelpool räägitu kohta.

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tagasiside on lühikene. Riina Solmani väljend, et uue valitsuse otsused – või kuidas ta ütles? –, teod pole üldse julgustavad. Valitsust alles pannakse kokku. Ma ei eelda ega küsi sadat kriitikavaba päeva, ei unista isegi ühest, aga arvan, et esimesed otsused, mille me oleme välja [käinud], vääriksid Riigikogus kindlasti laiemat toetust kui ainult koalitsioonilt. Nii et ma arvan, et need on julgustavad, muu hulgas maksude langetused. 

Ja teiseks, kui me juba maksudest rääkisime, siis selle kana-põder-tüüpi maksuküüru kaotamine – selle maksuküüru autoreid tuleb ikkagi otsida ka Isamaast – ja tulumaksuvaba miinimumi tõus 700 euroni aitab väga palju ja eeskätt just madalama sissetulekuga inimesi. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Oleme ka teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Ja oleme jõudnud kolmanda [päevakorrapunkti] juurde: Riigikogu liikmete Kert Kingo, Helle-Moonika Helme, Martin Helme, Mart Helme, Rain Epleri ja Arvo Alleri 29. jaanuaril 2025. aastal esitatud arupärimine venekeelse Delfi ja ETV+ rahastamise kohta, arupärimine nr 715. Ettekande teeb hea kolleeg, Riigikogu liige Kert Kingo.

Palju mul aega on? Viis minutit?

Viis minutit. 

Lugupeetud istungi juhataja! Head vähesed kolleegid, kes te siin saalis olete! Ja inimesed, kes te meid jälgite! Siin saalis me oleme viimastel aastatel näinud palju, kuulnud sõnavõtte ja võtnud vastu avaldusi agressorriigi Venemaa kohta. Oleme meediast näinud tühistamisi. Nende muusikute tühistamisi, kes on käinud mingitel üritustel kas Venemaal või üritustel, kus osalevad Vene riigi kodanikud. Oleme näinud, kuidas sportlasi tühistatakse, sest nad on võistelnud koos agressorriigi sportlastega. Ja nii edasi ja nii edasi.

Ja nüüd oleme siin ühe huvitava teema ees. Valitsus pooldab Eestis elavate Vene Föderatsiooni kodanike valimisõiguse äravõtmist, põhjendades seda asjaoluga, et tegemist on agressorriigi kodanikega. Aga samal ajal eraldab seesama valitsus igal aastal vahendeid venekeelse Delfi toetamiseks, mille peatoimetaja Andrei Šumakov on muuseas Vene Föderatsiooni kodanik. Samuti on avalik-õigusliku ETV+ peatoimetajal Ekaterina Taklajal Vene kodakondsus.

Me tahaksime selle kohta natuke rohkem informatsiooni teada saada. Loen küsimused ka ette, sest pärast peaminister lihtsalt vuristab need maha. Kõigepealt me soovime teada sellist asja: "Millega te põhjendate olukorda, kus riik rahastab meediaväljaandeid, mida juhivad Venemaa kodanikud, kusjuures tegemist on riigiga, mis on Eestis ametlikult terroristlikuks riigiks tunnistatud?" Siis soovime teada: "Olete väljendanud seisukohta, et Eestis elavate Vene Föderatsiooni kodanike osalemine valimistel on Eestile julgeolekuoht. Kuidas te selgitate, miks ei ole samal ajal Eestile julgeolekuoht see, kui kahe suure meediamaja ehk Delfi ja ETV+ venekeelsete väljaannete peatoimetajad ja sisu üle otsustajad on samuti Vene Föderatsiooni kodanikud?" Ning kolmandaks: "Kui Vene kodanike osalemine kohalikel valimistel on julgeolekuoht, siis kas suure auditooriumiga venekeelsed väljaanded Eestis, mida juhivad Vene kodanikud, on julgeolekule suurem või väiksem oht?" Ootan peaministrilt ka vastuseid, mitte lihtsalt loosungite loopimist, mingite jutupunktide rääkimist. Aitäh!

Aitäh teile! Ja nüüd on peaministril võimalus arupärijate küsimustele vastata.

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Vastan Riigikogu liikmete arupärimisele venekeelse Delfi ja ETV+ rahastamise kohta. Kuna arupärija küsimused nii lahkelt ette luges, siis ma ainult vastan küsimustele.

Esimese küsimuse vastus. Eestis on meedia vaba ja sõltumatu ning valitsus ei sekku meediaväljaannete personalipoliitikasse. Meediamajade töötajaid puudutavatele küsimustele saavad vastuseid anda meediamajad ise. Eesti Rahvusringhäälingu juhtkonna otsuste üle teostab järelevalvet rahvusringhäälingu nõukogu, kuhu kuulub ka EKRE fraktsiooni liige. Toetuste andmise eesmärk on tugevdada olemasolevate Eesti eraõiguslike venekeelsete väljaannete toimetusi, et muuta Eesti venekeelse ajakirjanduse sisu professionaalsemaks ja mitmekesisemaks. Toetuse abil toodetud ja avaldatud meediasisu, sealhulgas originaaluudised, peavad olema avalikkusele tasuta kättesaadavad.

Teisele ja kolmandale küsimusele vastan koos, vastus on järgmine. Minu seisukoht on, et need inimesed, kes valivad Eestis Vene saatkonnas Putinit, ei pea saama Eestis valida. Valimisõiguse teostamine on kõrgem demokraatlik õigus ja see ei ole võrreldav Eestis töötamisega. Uuringufirma Norstat 2024. aastal läbi viidud meediauuringu kohaselt on Eesti Rahvusringhäälingu portaal rus.err.ee ja telekanal ETV+ venekeelse kogukonna seas kõige olulisemad ja kõige usaldusväärsemad meediakanalid. Samuti on muude meediakanalitega võrreldes kõrgetel positsioonidel venekeelsed erameediakanalid, sealhulgas Delfi Meedia portaal rus.delfi.ee. Aitäh!

Aitäh teile! Teile on ka küsimusi. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Mul on küsimus vene Delfi kohta. Noh, avame, loeme: seksmänguasjade poodide reklaamid, svingerklubide reklaamid, üksikasjalikud lood pornovõtetest Eestis, intervjuud pornonäitlejatega. Kas teie arvates on see just see sisu, mida riik peaks rahastama?

Hea küsija, ma ei tea, millised reklaamid teil tulevad, aga tihti on nii, et Google või teised pakuvad reklaame selle sisu järgi, millele te varem klikkinud olete. Ma ei tea, kas see nii on, aga võib ka nii olla.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No need vastused olid muidugi puhtformaalsed ja ausalt öeldes ka naeruväärsed. Naeruväärne on väita, et ERR-i nõukogu otsustab seal mingite kanalite avamise või sulgemise või finantseerimise, niisuguste asjade üle. Me teame väga hästi, et see nii lihtsalt ei käi. Ja me teame muidugi ka seda, et aastate vältel esitatud põhjendused, miks me hoiame venekeelseid inimesi oma inforuumis, lihtsalt ei päde.

Minu küsimus on tegelikult laiem. Kas te ei näe, esiteks, et nende venekeelsete kanalite finantseerimise puhul riigi poolt ei ole see vaba ajakirjandus? See ei ole vaba ajakirjandus, see on teatud propaganda tellimine tegelikult. Ja teiseks, kas te ei arva, et see hoiab vene keelt meie keeleruumis, meie riigi ruumis privilegeeritud seisundis, kus see ei peaks olema? Kui me vaatame riigiportaale …

Aitäh! 

… siis on need kõik paralleelselt eesti keelega venekeelsed. Kas te ei arva, et vene keel tuleks ikkagi täielikult välja juurida meil teise riigikeelena?

Aitäh!

Aitäh! No vene keel ei ole meil teine riigikeel. Siin on palju vene keelt kõnelevaid inimesi, aga see ei ole kindlasti riigikeel, nagu te mainisite. Seda esiteks. 

Teiseks, ma arvan, et küllap meediaväljal otsustajatel ongi eeskätt see dilemma, kuidas tagada Eestis adekvaatse ja faktitõese informatsiooni jõudmine riigi kõigi kodanikeni. Sama on tihtipeale ka kriisides kriisiinfo edasiandmisega. Riigiäpist oleme ju mäletamist mööda vene keele välja võtnud, aga kriisides selle info kohalejõudmine on alati keeruline küsimus. Kui te küsite minu käest, siis mina arvan, et riigis riigikeele oskamine ja selle kasutamine on väga mõistlik ja kõik võiksid selles suunas minna.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Te ütlesite, et meedia on meil vaba ja valitsus sellesse ei sekku. Aga ometigi, kui valitsus vabasse meediasse ei sekku, siis miks andis Reformierakonna valitsus venekeelse Delfi sisu tootmiseks omal ajal miljoni? Samas on seesama portaal kajastanud väga kummalisi asju, näiteks kellegi venekeelse Larissa pisaraid Narva punatanki pärast. Te ütlesite, et see [toetus] on ette nähtud selleks, et [edastataks] venekeelsele elanikkonnale adekvaatset infot. Kas see ja veel väga paljud küsitavad asjad on ikka see adekvaatne info, mida sellesama miljoni eest, mis valitsus on andnud venekeelsele erameediale, peaks seal kajastama?

Aitäh! Valitsus ja riik tõesti ei telli meediasisu, meedia on sõltumatu. Meediavabaduse indeksites on Eesti väga kõrgel [kohal] nagu Põhjamaad. 2024. aasta meediavabaduse indeksis on Eesti 180 riigi seas kuuendal kohal, kuuludes kaheksa täiesti vaba ajakirjandusega riigi hulka. Nii et meedia ja ajakirjandus on Eestis vaba ja seda vabadust kindlasti hoitakse. Seda esiteks.

Ja teiseks, kui teile tundub, et Delfis või kuskil mujal eesti- või venekeelses portaalis koheldakse riiki või valitsust sellepärast hellemini, olge lahked, andke mulle kohe teada, kui see päev saabub. Tavaliselt, kui mina need avan, leian ma oma pildi ka uudise juurest, mis ei puutu isegi minusse.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan! Kõigepealt see teie ilus lause, et need, kes valivad Putinit, ei pea olema Eestis. Huvitav, kuidas teie teate, keda Andrei Šumakov ja Ekaterina Taklaja valivad. Väga hämmastav on see, et te seda täpselt teate. Aga sisuliselt te rahastate Vene propagandat, sest 2023. aasta septembris oli venekeelse telekanali ETV+ kavas Vene propagandafilm "Doktor Liisa" ja seda näidati ka. See oligi Eesti valitsuse raha eest ilusasti avaldatud. Nii et see teie jutt, et neid on vaja rahastada sellepärast, et kajastada adekvaatset infot, on ju puhas vale, sellist asja ei ole. Kas teie nimetategi seda, kui edastatakse riigi poolt rahastatud meediakanalil Vene propagandafilme, nüüd meediavabaduseks?

Aitäh! Konkreetset filmi ma ei tea. Kui tegemist on Eesti jaoks vaenuliku propagandaga, siis see kindlasti ei oleks pidanud seal olema. Aga konkreetset filmi ei tea.

Martin Helme, palun!

Mõned aastad tagasi oli Eestis tohutu kisa, et meil on vaja maasikakasvatajaid, sest eestlased ei tee seda tööd. Nüüd tuleb välja, et meil on vaja Vene kodanikest propagandiste ERR-i, Delfisse ja ma ei tea, kuhu veel, sest näe, eestlased ei tee seda tööd. Ja kõige naljakam on see, et nad ei ole isegi mitte Eestis sündinud mitte-eestlased, keda meil on siin tõesti palju, vaid nad on siia saabunud Vene kodanikud. Sellel sajandil ehk siis Eesti iseseisvuse aja jooksul me oleme nad siia ise lasknud ja nüüd me oleme neile andnud suure ruupori, et nad saaksid tegeleda Eestis avaliku meelsuse ja ühiskondlike hoiakute kujundamisega. Mina ei tea, mis statistika teil on, aga ega sel ju vahet ei ole, see on kõik ametlik statistika – sama hea, kui venelaste tehtud propaganda. Fakt on see – kui sa oled Tallinnas ringi käinud, siis [oled seda näinud] –, et selle tagajärjel, et Reformierakonna valitsus on viimase kolme aasta jooksul Eestisse lasknud umbes 150 000 vene keele kõnelejat ukrainlaste nimetuse all, Eesti ägab venestumise ja vene keele pealetungi all. Ja nüüd on meil lisaks sellele veel meediakanalid, mis on venekeelsed ja tegelikult ka venemeelsed. Ma lihtsalt küsin …

Aitäh! 

… Kristen, kas sa ise kiidad selle heaks?

Aitäh! Ma kardan, et su faktid ei ole täpsed. Me oleme ju infotunnis ka seda debatti pidanud. Mul praegu pole neid numbreid kaasas, aga kolmapäeval, kui ma jälle kaks tundi siin veedan, võtan need kaasa. Vene keelt rääkivate inimeste hulk on siin väiksem, kui see oli aastakümneid tagasi. Seda esiteks.

Teiseks, ukrainlased siin – noh, kuulge, me siiski oleme Ukraina liitlased. Oleme ausad, Ukraina peab seda sõda meie eest ja meie asemel. Ja kui me saame midagi teha, et olla nende liitlasena toeks ka nende tagala pidamisel või mingil muul moel, siis me seda kindlasti teeme. Kui küsite minu arvamust, siis mina arvan, et Eestis on loodud kõik võimalused, et inimesed võiksid kasutada asjaajamises riigikeelt ja olla Eesti riigi kodanikud, kui nad tahavad siin toimetada.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma loen teile tsitaadi ette: "Soovimata arutada isikut, keskendudes siiski põhimõttele, arvan, et ERRi juht ei ole vist oma rollist ja asukohast aru saanud, kui ütleb, et see oli tema teadlik valik ja selline põhimõte sobib. Olla demokraatia võidukäik, et Vene kodanik saab meil Kremli infovälja tasakaalustavat kanalit juhtida?"

Ja jätkan refereeringuga. Alati jääb risk, nagu naaberriigis kombeks, et tulevad jõulised Vladimir ja Gennadi Venemaal elava peatoimetaja pere juurde ja paluvad tungivalt teha õige valik. Jättes selle kõrvale, näitab sõnum, et Eestis Vene kodanikuks olemine on pragmaatiline, kasust tulenev valik, et ERR‑i juht ja ETV juhi kandidaat ei mõista, miks kanal on loodud. Selliseid hoiakuid vaadates ei saa aru, miks Eesti kodanikust maksumaksja peaks seda kanalit ja konkreetseid juhte üleval pidama.

Kas mäletate, kes on nende autor, ja kas te selliseid seisukohti toetate?

(Naerab.) Mäletan küll. Kes tahab, võib guugeldada, leiab selle üles. See on kindlasti kohane märkus. Ütleme nii, et kui inimene ei ole peaminister, siis ta kindlasti on palju vabam ja värvikam kirjutaja. Seda esiteks. Ja teiseks, minu arvamus endiselt on, et meedia on vaba. Seda näitavad ka needsamad personalivalikud, nagu ma olen siin vastanud.

Läks igal juhul põnevaks. Kaks meest said aru. Kas teised said? Mina igal juhul ei saanud veel [aru], kes see on. 

Rene Kokk, palun!

Tänan, hea aseesimees! Lugupeetud peaminister! No see ei vasta ju tõele, et valitsus ei anna venekeelsele meediale raha. Annab ikka. Mitmed valitsused on andnud, Reformierakonna viimased valitsused. Sealt on saanud päris rasvase tüki Postimees Grupp ja on saanud sealt Põhjarannik, Äripäev ja – kes seal on? – ka Ekspress Grupp või [Delfi] Meedia. Aga nüüd küsimus: mismoodi te monitoorite seda? Te kogu aeg räägite, et [raha] on vaja anda selleks, et infoväli oleks õige ja venekeelne kodanikkond, vene inimesed saaks sellest aru. Aga milline on tagasiside? Te kindlasti olete seda uurinud, kas see raha on läinud õigesse kohta. Kas saadakse aru ka? Milline tagasiside on? Ei saa ju olla nii, et me valame ainult raha peale, aga ei tea, kas see raha pealevalamine ka mingi tulemuse toob. Milline see hinnang on?

Aitäh! Tõtt-öelda mina ei ole seda tagasisidet palunud. Ma tean, et on olemas toetuste hindamise komisjonid. Aga siiski, toimetused on selle raha kasutamisel ja lugude kirjutamisel täiesti sõltumatud. Ei saa tellida sõnumeid ega poliitikat ega valida [teemasid]. Ja mis seal teha, ajakirjandus ei hellita. Minu valitsuse ajal, võin täitsa kindlalt öelda, on ikka päris kõva vastutuul igas kanalis puhunud, nii eesti- kui venekeelsetes. Kindlasti puhub ka tulevikus. Aga see ei tähenda, et ma ei toetaks viimase veretilgani seda, et ajakirjandusel, kaasa arvatud poliitilistel oponentidel, on õigus kirjutada seda, mida nad tahavad.

Aga Kultuuriministeeriumilt saate kindlasti täpsemalt küsida, mida nad hindavad selle toetuse [saajate] valikul.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra peaminister! Istungi juhataja väga õigesti ütles, nüüd läks tõesti põnevaks. Teile loeti ette teie enda tekst mõne aasta tagusest ajast, kui te olite samas küsimuses väga kriitiline, pigem seisukohtadel, mida me siin oma küsimustes puudutame. Aga siis te vastusena Anti Poolametsale ütlesite, et kui inimene pole peaminister, siis ta on vabam kirjutaja. Ma mõtlesingi, et võib-olla adresseeriks seda temaatikat. Kas ma sain õigesti aru, et selleks, et peaministriks saada, tulebki igasugust pada ajada või otsesõnu valetada ennast peaministriks ja siis hiljem võib seisukohti korrigeerida? Teie eelkäija Kaja Kallas teatavasti enne valimisi ütles, et maksud ei tõuse, ja siis esimesel päeval peale valimisi ütles, et tegelikult tõusevad. Nüüd te ise ütlesite nende asjade kohta, mille suhtes te olite kriitiline kunagi, et noh, siis oli sihuke vabam kirjutamisviis. Kas te olete nendest põhimõtetest taganenud ja kas te rääkisite seda juttu ainult selleks, et ikkagi astuda seda redelit mööda peaministritooli poole?

Aitäh! Minu arvamus selles küsimuses ei ole ju kuidagi muutunud, ka minu vastustest [on see näha]. Meedia on vaba, ka personalivalikutes on meediamajad vabad. See oleks üsna pentsik olukord, kui peaminister läheks meediatoimetustesse personalivalikuid tegema või ütlema täpselt ette, milliseid lugusid kirjutada. Loomulikult ma olen vaba arvamust väljendama nii peaminister olles kui mitte olles. Aga jah, see on tõsi, et kui ma peaminister ei olnud – ja tulevikus jälle, kui [ma enam] ei ole –, siis ma kindlasti sain rohkem aega võtta ja kirjutada kindlasti oluliselt värvikamat teksti kui peaministrina.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Selle vene meedia rahastamisega on ju ka see, et meediaväljaannetel on käibemaksuerisus. See tähendab, et kogu meedia on käibemaksusoodustuse all, sealhulgas ka vene meedia. Aga ma ikkagi küsin selle kohta, et kuidas on Vene kodanike tööle saamisega. Tähendab, kuidas on need peatoimetajad ka öelnud? Et kui sa oled Vene kodanik, siis sa oled siia oodatud, ja kui sa veel ütled, et sa oled tagakiusatud näiteks Venemaal või Ukrainas, siis on sulle töökoht meediaväljaannetes tagatud. Mismoodi siis ikkagi tagada, et need töölised või töötajad, kes on Vene kodakondsusega, ei ole Putini-meelsed?

Aitäh! Esiteks, see esimene ots vist päris täpne ei ole. Eesti meediaettevõtetes töö saamise ainukene kriteerium tõenäoliselt pole Venemaalt lahkumine või Vene režiimi suhtes kriitiline olemine. Kui see nii oleks, kui kõik automaatselt seal sellel tingimusel tööle saaksid, siis ma kahtlustan, et meediamajad oleksid veelgi suuremad.

Teiseks, meediatoimetustel ja suurematel meediaorganisatsioonidel – Delfil, nagu siin on mainitud, Postimehel, nagu te mainisite, ja ETV-l ehk rahvusringhäälingul – loomulikult on enda arusaamine, milline on toimetuse joon ja toimetuse poliitika. Üldjoontes peab suure meediavabadusega ja suure vabadusega riigis meedia kindlasti pürgima objektiivsusele, mitte ainult teatud poliitiliste seisukohtade väljendamisele, mitte poliitilisele aktivismile. Ja ma ütleksin, et meie meedia selle poole pürib, mitte küll iga päev ja igas asjas, aga ma arvan siiski, et Eestis on meedia vaba. Meediavabadus tähendab ka tasakaalu erinevate väljaannete ja erinevate vaadete vahel. Ma ütleksin, et see ettekujutus, et keegi saab meediamajja ainult seetõttu tööle, et ta on Venemaa, Vene režiimi suhtes kriitiline ja tulnud siia, kindlasti tõele ei vasta. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Meil on põhiseaduskomisjonis arutelu all Eesti põhiseaduse muudatus, et kohalike omavalitsuste valimistel ei oleks õigust valida Vene ja Valgevene kodanikel. Ehk siis nemad kui terroristlike riikide esindajad ei tohi saada valida. Aga samal ajal saavad nendesamade riikide kodanikud juhtida ETV+, olla seal peatoimetaja, ja venekeelses Delfis ka. Kuidas see omavahel kokku käib? Ma saan aru, et meedia võib vaba olla, aga ikkagi. Kas me ei peaks järjekindlad olema oma suundades?

Aitäh! Valimisõiguse kaudu Eesti asjades kaasarääkimine on siiski üks viis, kuidas Eesti elu suuremalt ja laiemalt mõjutada. Minu veendumust te ilmselt teate, ma olen selle ka varem välja öelnud. Minu arvates, jah, esimene suund peaks olema agressorriikide kodanikelt – ehk nende riikide kodanikelt, kes on Euroopa ja Eesti suhtes vaenulikult meelestatud: Vene, Valgevene – valimisõiguse äravõtmine. See automaatselt ei piira nende töötamist muu hulgas meedias. Alustame valimisõigusest, arutame selle kõigepealt läbi. Loodame, et jõuame sellega kuskile keskpõrandale kokku, sest ühes koosseisus [põhiseaduse] muutmine, nagu me teame, on väga keeruline ettevõtmine, see eeldab ju suure osa selle saali toetust. Ma loodan, et see saab nüüd lähinädalatel tehtud, sest see kindlasti oleks märgilise tähendusega, hoiakute mõttes ka. 

Aga jah, meediamajad on oma personalipoliitikas vabad. Ma ütlen nii, nagu kunagi varem on kirjutatud ja kirjutasin selle kohta ju ka sellessamas [artiklis], millele Anti Poolamets viitas, et kodakondsus ei ole mugavusvalik. See on ikkagi põhimõtteline lojaalsus teatud riigile, alluvussuhe – või vastastikune suhe, võib-olla mitte alluvussuhe. Nii et seetõttu ma arvan, et inimesed peaksid tahtma siin elades, siin kaasa rääkides ja siin olulisi rolle hoides pigem saada Eesti riigi kodanikuks. See võimalus ju on, see ei ole teab mis keeruline. Ma arvan, et kõik, kes tahavad, saavad sellega hakkama.

Aitäh, härra peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Oli igati teravmeelne debatt nii küsijate kui vastaja poolt vaadates. Ja nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Kollase raamatu järgi on eesõigus arupärijate esindajal, kui ta just ei loovuta seda kellelegi teisele. Mart Helmel arupärijate esindajana on siis õigus avada läbirääkimised.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud arupärimisele vastaja! No need vastused olid ju sellised … Miks on vaja kogu aeg korrutada, et Eesti ajakirjandus on vaba, kui see on iseenesestmõistetav? Ja kuidas see vaba on, kui see on riigi poolt ülalpeetav? Ümmarguselt 60 miljonit eurot aastas me ERR-ile riigieelarvest eraldame. Kus see vabadus on? See on ju väga selge: riik rahastab ja riik ootab, et sealt midagi vastu tuleb. Mida riik ootab, et sealt vastu tuleb? Ma ütlen teile, mida ta ootab. Ta täiesti iseenesestmõistetavalt ootab, et sealt tuleb propagandat vastu.

Me ju kõik teame, et meil on olemas selline suurepärane asi nagu stratkom, strateegiline kommunikatsioon. Ja seal on tuntud inimesi, keda ma ei hakka nimetama – ei ole mõtet aega kulutada –, kes kogu aeg kujundavad seda sõnumit, mida ka meie nii-öelda vaba erameedia levitama peab. Venekeelne kanal [ETV+] ei ole vaba meedia. See on riigi propagandakanal ja on väga mõistlik ja aus, kui ka valitsuse juht selle välja ütleb. See on riigi propagandakanal ja te kaudselt ütletegi selle välja, kui te ütlete, et te soovite, et venekeelne elanikkond oleks objektiivselt informeeritud ja nii-öelda meie teaberuumis. Meie teaberuum, tõlgime ära, tähendab meie propagandaruumi.

Ei ole mõtet hakata ajama kärbseid pähe, et see on vaba ja meie ei sekku ja teil endal, EKRE-l, näed, on esindaja seal nõukogus. Muidugi on! Me teame, mis sellest meie esindajast välja tuli: aastavahetuse skandaal, transud loopisid lapsi mööda lava laiali, ja meie olime nagu selles kõiges veel süüdi. Vaat niisugune on see meie vaba meedia ja ERR-i nõukogu. Nii et pole mõtet rääkida asjadest, mis normaalsetele, terve mõistusega inimestele on iseenesest selged.

Nüüd, mis see probleem siin on? Probleem on see, et ühelt poolt te räägite sellest, kuidas Vene ja Valgevene kodanikelt tuleb võtta ära valimisõigus, ja teiselt poolt ujutate nad Eestis üle vene keelega. Vene keelega! Igal sammul on vene keel! Nii palju vene keelt kui praegu ei ole Tallinnas minu eluajal kunagi olnud. Minu eluajal ei ole kunagi olnud Tallinnas nii palju vene keelt, kui praegu on, ja Eestis tervikuna ka! Ma lähen väikestesse linnadesse, nagu Haapsalu ja isegi Võru – vene keel ümberringi! See on ju teie poliitika tulemus. See on Ukraina suure abistamise tulemus, et kõik need Ida-Ukraina venelased on võinud takistamatult tohutu voona meie juurde tulla. Mis te siis neile pakute? Te pakutegi neile vene keelt. 

Tuleb mulle paar päeva tagasi meili peale teade, et üks minu dokumentidest hakkab aeguma. Suurepärane! Sellega ma olen nõus, et meil on tore digiriik, kus mulle tuletatakse seda meelde. Aga ma võtan selle lahti: seal on [tekst] eesti keeles, siis vene keeles – pange tähele, teisena on vene keeles! – ja siis on inglise keeles. Aga miks ei võiks olla vastupidi, et vähemalt teisel kohal on inglise keel, kui me nii polüglotilikud või nii internatsionaalsed oleme, et me pakume siin kolmekeelset teenindust kõikidele? Terve maailm võib siia kokku tulla, [kõik] saavad endale arusaadavas keeles teenindust. Aga see ei ole tegelikult Eesti riigi ülesanne. See ei ole Eesti riigi ülesanne, et me peame pakkuma kõikidele [teenuseid] neile arusaadavas keeles.

Ma käisin 20 aastat tagasi hästi palju Saksamaal, tegin natukene äri. Mul oli seal vaja ametiasutustega asju ajada. Ma ei saanud seda [teha], ma pidin tellima endale tõlgi. Ja vaat kõik need tegelased peaksid endale tõlgi tellima, mitte niimoodi, et me laamendame siin tohutult, et pakkuda neile teenindust neile sobivas keeles. See ei ole Eesti riigi ülesanne.

Tulen nüüd veel selle juurde, et meil on riigi poolt rahastatavad … 

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaks.  

… kanalid, aga ka riigi poolt toetatavad erakanalid. Ei ole mõtet rääkida, et Reformierakond ei ole toetanud erakanaleid. On küll! Delfi sai ja Postimees sai [toetuse]. Ja ma ei tea, kuhu te veel olete [raha] pannud ja mismoodi te kuskil sussa-vussa veel mingisuguste tellimuste, uuringute ja muude asjade kaudu neid rahastate. Stratkomil on ju vaja, et sealt tuleks ka seda õiget propagandat.

Vaatame näiteks meie peavoolikuid. Niisugune suurepärane autor nagu Oleg Samorodni – oi, missugune Eesti patrioot! Oi, missugune Eesti patrioot! Ja mina olen temal kogu aeg hammaste vahel, ükskõik mida ta kirjutab. Mart Helme on alati hammaste vahel. Mart Helme on, ma ei tea, missugune, seesugune, kolmatsugune, ei saa Eesti asjadest aru, ei toeta läänemeelset mõtlemist. Ühesõnaga, ma olen kohutav-kohutav tegelane. Ainult et see Oleg Samorodni ei ole olnud diplomaat; ei ole seisnud hea selle eest, et Vene väed Eestist lahkuksid; ei ole seisnud hea selle eest, et piirilepingu küsimus päevakorrast maha võetaks, nii et me NATO-sse pääseme; ei ole kirjutanud mitmeid raamatuid sellest, missugune on Vene imperialismi olemus. Aga ta teab, et ma olen siga, Putini agent. Vot selline vaba ajakirjandus on meil. Ja seda te toetate! Seda toetab Eesti Vabariigi valitsus oma rahaga. 

Ja kes siis seda teevad? Võtsin huvi pärast lahti, praegu vaatasin, kes on Postimehe venekeelse toimetuse töötajad. Pooled on ju Venemaalt siia saabunud! Pooled on Venemaalt Eestisse tulnud, pooled on Vene kodanikud tänase päevani. Võtate neilt siis nüüd valimisõiguse ära või? 

Ise ka aru saate, missugust tola mängib Eesti Vabariigi valitsus keeleküsimuses, kodanikkonna küsimuses, valimisküsimuses, rahvusriikluse küsimuses? See kõik ei ole ju tõsiselt võetav! Ma kordan sedasama, mida Rain Epler eelmise arupärimise juures [ütles]: teate, minge ära, astuge tagasi, nii nagu tegelikult peaks! Astuge tagasi! Küsige presidendilt volitus uue valitsuse [moodustamiseks] ja tulge meilt ka heakskiitu saama selle uue valitsuse kokkupanemiseks. Ja kui saate kokku, siis räägime edasi.

Aga te toote jälle meile siia mingisuguse poolfabrikaadi, mingid tüübid viskate välja. Nüüd me näeme juba, et teil on mingisugune tore sisevõitlus ka käima läinud: Pevkurist on vaja lahti saada. Ilmselt Pevkuriga ei ole võimalik raha kantida, nii nagu valgete kampsunitega kombeks on. Ja noh, Eesti 200 teid selles ei takista. Me nüüd oleme siin mitmeid väga häid artikleid lugenud selle kohta, et see on Eesti kõige korrumpeerunum erakond, kõige räpasem erakond, alates sellest õnnetust Slava Ukraini afäärist ja lõpetades Tarmo Tammede ja teiste inimestega, kes on käinud korduvalt korruptsioonivastase erikomisjoni ees aru andmas. Aga noh, kõik on jokk.

Ja kuna meil on selline suurepärane ringkaitse, et prokuratuur kunagi mitte kui midagi ei näe õigete valgete jõudude puhul, kapo kunagi mitte midagi ei näe õigete valgete jõudude puhul …

Aitäh! 

… president kunagi midagi ei näe, õiguskantsler kunagi midagi ei näe, vaat siis te saategi tulla meile siia iba ajama sellest, kuidas meil on õigusriik ja vaba ajakirjandus.

Aitäh teile! Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud peaminister! Valitsus eraldab igal aastal miljon eurot väidetavalt sõltumatute venekeelsete meediakanalite toetamiseks. Ja mida me selle tulemusena näeme?

Avame venekeelse Delfi. Seal räägitakse meile uutest sekspoodidest, svingerklubidest ja pornovõtetest Eestis. Intervjuude kangelastena pakutakse meile pornostaare ja peresid, kus harrastatakse grupiseksi. Avame venekeelse Postimehe: erakonna esimees on saatejuht, sellesama erakonna aktiivsed liikmed töötavad toimetuses, lehe omanik on selle erakonna suurtoetaja.

Kui see on sõltumatu ajakirjandus, siis mina ei saa ajakirjandusest midagi aru. Kui need on need väärtused, mida meie riik peaks toetama, siis ma ei saa demokraatiast midagi aru. Aga maksumaksjana on mul kurb vaadata, millele minu raha kulub. Parem andke see miljon pensionäridele. Aitäh!

Suur aitäh teile! Ja ka siin lõpetab läbirääkimised peaminister Kristen Michal, kes annab esmase tagasiside.

Aitäh, head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Ma siiski meenutan sõbralikult, et ERR ehk rahvusringhääling kannab erinevaid ülesandeid, ja rahvusringhäälingule andis raha ka seesama EKREIKE valitsus, kus Martin Helme oli rahandusminister, kui ma õigesti mäletan. Ilmselt mäletan õigesti. 

See jutt, mida Mart Helme [rääkis]. Kuidas ta ütles? Sussa-mussa ja iba vabast meediast. No vaat, mina jälle arvan, et vaba meedia on olemas, mis sest et ta ei hellita meist väga kedagi, vähemalt võimul olevat erakonda ja küllap ka EKRE-t [mitte]. Ma arvan, et ka EKRE on üks neist, keda ajakirjanduses ilmselt liigselt ei hellitata. Aga kas meremees peaks mere üle kaeblema? Ei peaks. Ajakirjandus on tegelikult peegel. Ma arvan, et meie jaoks oleks probleem, kui ajakirjandus oleks liigselt koondanud liiga kitsaid vaateid, ei tagaks faktikontrolli, ei püriks objektiivsusele ja aususele. See oleks probleem ja siis asutaks poliitilise aktivismi teele. Ma siiski julgen arvata, et hoolimata sellest, et liiga tihti pannakse värvikas pealkiri, mis isegi ei kattu tingimata loo sisuga – see ei ole kunagi pealkirja panijat heidutanud –, ei tee see ajakirjandust veel mittevabaks. Pigem ikkagi on Eesti ajakirjandus vaba ja vabadus on tagatud.

Nii et jah, ma ütleks, et nimetada ERR-i riigi propagandakanaliks, ma arvan, on veidi paljuvõitu, nagu on paljuvõitu – paljuvõitu on pehme sõna –, isegi kohatu jätta mulje, et Delfi või Postimees Grupp, tehes vaba ajakirjandust, [tegutseb] kuidagi kellegi, selle salapärase stratkomi huvides. Eesti ajakirjandus on vaba ja põhjusega. See on mitmekesine, siin on palju erinevaid arvamusi ja arvamuste vabadus on tagatud. Õnneks on ka nii, et kui kuskil ajakirjandusväljaandes hakkab arvamuste väli kitsenema, pannakse seda siiski konkurentsis tähele. Mina muretseks selle päeva pärast, kui ajakirjanduses enam konkurentsi ei ole ja arvamuste mitmekesisus kaob. Võib-olla üks märk sellest oleks selline hetk, kui eeldatakse, et raha eest saab sisu osta. See nii kindlasti ei ole. Aitäh!

Aitäh, härra peaminister! Sõnavõtte peale ministri esinemist pole ma aktsepteerinud, küll aga vastusõnavõtte. Nii et vastusõnavõtt EKRE fraktsiooni nimel, Mart Helme, palun!

Aitäh! No vot, ma olen erinevalt lugupeetud Kristen Michalist töötanud ajakirjanduses ja tean, kuidas selle vabadusega seal on. Igal hommikul on toimetuse koosolek, kus põhimõtteliselt peatoimetaja annab juhtnöörid kätte. Ja see ongi see vabadus: raamid pannakse paika. Raamid pannakse paika, teemad pannakse paika. Nii et see vabadus ei ole absoluutne. Seda esiteks.

Teiseks, Ameerika Ühendriikide asepresident Vance oma Müncheni kõnes väga selgelt ütles välja praeguse USA administratsiooni arvamuse Euroopa vaba ajakirjanduse kohta. Väga selgelt ütles välja ja ma jagan sajaprotsendiliselt tema hinnangut.

Kolmandaks, Donald Trump, Ameerika Ühendriikide president, eile või üleeile lõpetas Vaba Euroopa ja Ameerika Hääle finantseerimise ja kaebab mitu niinimetatud vaba ajakirjandusväljaannet kohtusse valeinfo levitamise, laimamise, vildaka propaganda ja võltsfaktikontrollide tegemise eest – kõige selle eest, mida teie nimetate vabaks ajakirjanduseks. Teie erakonna endine juht otsib vabale maailmale uut juhti, aga tegelikult vaba maailm ei vaja uut juhti, vabal maailmal on Ameerika Ühendriikide presidendi näol juht olemas. Maailm aga vajab sellesama silmakirjaliku, valeliku võltsvabaduse paljastamist ja tegeliku vabaduse sisseseadmist.

Aitäh teile! Head kolleegid, oleme ka kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Aitäh teile, hea peaminister! Ilmselt kohtume kolmapäeval taas.

Saame minna neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Helle-Moonika Helme, Martin Helme, Siim Pohlaku, Rene Koka, Rain Epleri, Evelin Poolametsa ja Arvo Alleri 27. jaanuaril 2025 esitatud arupärimine Maarjamaa ühendkooli kohta, arupärimine nr 710. Ja arupärijate nimel teeb ettekande Riigikogu liige, hea kolleeg Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister, aitäh siia kohale tulemast! Teil on keerulised ajad praegu, nii et see on eriti hindamisväärne, et te leidsite aega siia tulla. Ja aitäh kõigile kolleegidele, kes on siin saalis! Loodetavasti on häid kolleege ka ekraanide taga. Ma tean, et selle arupärimise [arutelu] vaatavad ka nende koolide õpetajad, kes on mures selle protsessi pärast, mis on käima pandud.

Me esitasime juba 27. jaanuaril selle arupärimise selle kohta, et Haridus‑ ja Teadusministeerium plaanib 2025. aasta suvel liita seitse hariduslike erivajadustega õpilaste kooli. Nüüdseks on toimunud Haridus‑ ja Teadusministeeriumil ka kohtumisi nende koolide kollektiivide ja juhtidega. Aga nii palju kui mina tean, ega seal väga palju vastuseid ei ole saadud või vähemalt ei ole need vastused, mis on antud, jõudnud inimestele selle tõttu kohale, et need on täis bürokraatlikku ilukõnet. Probleemi tegelikku olemust sealt välja ei tule ja inimesed ikkagi ei saa aru, kuidas neil elu siis paremaks läheb. Tõesti, üks asi on see, et Haridus‑ ja Teadusministeeriumi eesmärk on bürokraatiat vähendada. Aga teisest küljest ma ikkagi küsin ja ka need inimesed kohapeal küsivad, mis on siis olulisem, kas lapsed, õpetajad, harjumus[pärased] kollektiivsed suhted, kõik see, või siis lihtsalt ülevalt poolt pealesurutud protsess, mida kommunikeeritakse kui bürokraatia vähendamist ja riigi raha kokkuhoidu.

Meil on siin arupärimises siis küsimused. Ma tean, et põhimõtteliselt samasisulised, isegi mõned samas sõnastuses küsimused on Haridus‑ ja Teadusministeeriumile esitatud ja ka vastused on tulnud. Aga ma olen neid vastuseid näinud, need on üsna üldsõnalised ja deklaratiivsed. Ja ma arvan, et kui haridus‑ ja teadusminister tuleb küsimustele vastama, siis ta loeb oma ametnike ettevalmistatud vastused maha ja need kattuvad enam-vähem üks ühele nende vastustega, mis on mul praegu seal laua peal. Aga ma loodan, et minister siiski selgitab meile seda protsessi laiemalt. Selle eest ma oleks talle väga tänulik. Ja ka kõik need asjaosalised, keda see ümberkorraldus puudutab ja kes jälgivad meid praegu ekraanide vahendusel, saavad võib-olla tänasest arupärimisest rohkem vastuseid kui need vastused, mis on neile kirjalikult tulnud. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja nagu te ettenägelikult juba ütlesite, teie küsimustele tuleb vastama haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärijad! Tõepoolest, ma olen siin Riigikogu puldis juba ühe korra sarnasele arupärimisele vastanud, me oleme seda debatti siin Riigikogus juba varem pidanud. Oleme andnud selgitusi ka kirjalikult. No proovime siis uuesti. Te olete esitanud meile, ma kohe vaatan, 11 küsimust. Ma püüan siis küsimus küsimuse kaupa selgitada seda protsessi, mis on käima läinud. Ma ei tea, kas ma suudan vastata teie ootusele ja vastata kuidagi teistmoodi kui nende faktidega, mis on kogu aeg laual olnud. Läheme ikka mööda fakte ja vaatame, kuidas meil see kulgeb.

Nimetatud seitsmes koolis, mille te oma arupärimises olete välja toonud, on õpilaste arv viimase 20 aasta jooksul väga märkimisväärselt kahanenud. Õpilaste arv jätkab ka tulevikus kahanemist. Selle põhjuseks on nii see, et riikliku õppekava [järgi õppivaid] lapsi on suunatud senisest palju rohkem õppima tavakoolidesse, kui ka see, et kurvastavalt on meil demograafilised trendid olnud juba mõnda aega negatiivsed. Nii et me ei näe ette õpilaste arvu kasvu nendes koolides, vaid vastupidi, me näeme ette õpilaste arvu kahanemist. Nende õpilaste arv on kahanenud viimase 20 aastaga ligi kolm korda. See tekitab tihti küsimuse nendele õpilastele kättesaadava hariduse kohta. Kvalifitseeritud õpetajaid on aina keerulisem nendesse koolidesse leida, sest töökoormus ei kipu olema seal väga suur.

Aga see ei ole tegelikult põhjus, miks see koolivõrgu reform ette võetakse. Põhjused on siiski milleski muus. Meie nägemus koolivõrgu [muutmisest] ehk koolide ühte võrku ja ühtse juhtimise alla viimisest seisneb peamiselt selles, et meil on vaja tagada õppejuhtide ja õppe kvaliteedi ühtlasem tase. Me ei suuda tagada seitset õppejuhti, kes vastavad kvalifikatsiooni[nõuetele]. Me ei suuda seda täna tagada. Kõikides nendes koolides ei ole õppejuhti, kes tegelikult kvalifikatsiooni[nõuetele] vastab, ja me näeme, et tulevikus tõenäosus neid õppejuhte sinna leida muutub aina väiksemaks. Need koolid on väga väikesed ja tõepoolest piisaks ühest õppejuhist, kes suudaks tagada kvaliteetse õppekorralduse kõigis seitsmes koolis. Nii et õppe kvaliteedi tagamise pikaajalisest vaatest, ma arvan, on õiglasem see, kui me tagame hea, kvaliteedi[nõuetele] vastava õppejuhi, kes suudaks nendes seitsmes kohas toimuvat õppetööd koordineerida.

Teine teema on õpilaste ühtne vastuvõtt. Enamus õpilasi, kui mitte peaaegu kõik õpilased nendes koolides, ei pärine sealt lähedalt. Reeglina on need koolid üleriigilise vastuvõtuga ja seal õpivad õpilased Eesti [eri paigust]. Õpilaste ühtne vastuvõtt aitab kindlasti paremini leida just nimelt õpilase vajadustele vastava õppekoha, sobiliku õppeasutuse, mis spetsiifiliselt just sellele õpilasele sobib. See kindlasti vähendab lastevanemate koormust, [kui tuleb] otsida ja leida oma lapsele õige õppimiskoht. Täna tuleb teha seitse korda ülevaatust, [et selgeks saada], millisesse kooli laps kõige paremini sobib. Ühtse õpilaste vastuvõtu loomisega me [võtame kasutusele] sellise ühe ukse poliitika: lapsevanem pöördub ühe kooli poole ning kooli õppejuhid ja vastava kvalifikatsiooniga õpetajad suudavad tagada selle, et lapsele leitakse kõige sobilikum koht koolis õppimiseks, kuna tegemist ei ole siiski kodulähedase kooliga.

Ei tasu alahinnata ka seda, mis puudutab bürokraatia vähendamist. Seitse korda dubleeritakse kooli pidamise dokumentatsiooni, selle ülalpidamist, pidevat regulatsioonide ülevaatamist. Ka see on tegelikult oluline, et meil oleks üks dokumentatsioon, üks süsteem ja selle eest vastutaks üks või kaks inimest. See kindlasti vähendab koormust. Rahalise kokkuhoiu kohta: meie arvutatud 300 000-eurone kokkuhoid ei ole kärpeülesanne, see ei ole tegelikult olnud koolivõrgu korrastamise põhjus. Aga see 300 000, olgem ausad, annab hõlpu, seda saab suunata palkadesse, nendele inimestele, kes nendes koolides õppetööd teevad ja lastega töötavad.

Olete küsinud, kas ühendkooli toimimiseks on tarvis välja töötada uued IT‑lahendused – IT‑lahenduste väljatöötamine on teatavasti kallis – ja kui suure kulu toob kaasa nende uute ühiste IT‑süsteemide loomine. Ühendkooli toimimiseks ei ole tarvis välja töötada uusi IT‑lahendusi ja sellega tegelikult uusi kulusid ei kaasne. Kasutusele jäävad tänased lahendused, aga Stuudiumi või eKooli seitsme erineva konto [asemele] tuleb üks konto. On üks kool erinevate õppekohtadega, aga koordineeritakse ja konsolideeritakse IT‑süsteeme, mida nendes koolides kasutatakse. Kasutatakse ka ühtseid asjaajamise ja dokumendihalduse keskkondi, milleks on siis nii Pinal kui ka riigitöötaja iseteenindus[portaal]. Ehk siis mingisugust uut IT‑süsteemi selleks välja arendada ei ole vaja.

Olete küsinud: "HTMi poolt koolidele saadetud kirjas on sedastatud, et olulist tööaja säästu annab tänase seitsme erineva kooli dokumentatsiooni asemel ühe dokumentatsiooni paketi pidamine, mis võimaldab kooli personali rakendada efektiivsemalt õppetöös. Kas dokumentatsiooniga tegelevat personali kavatsetakse rakendada õppetöös? Kas raamatupidaja, sekretär ja teised, kellele ühendamise käigus rakendust ei leita, hakkavad siis koolis töötama õpetajatena?" No ilmselge vastus on see, et eesmärk ei ole dokumentatsiooniga tegelevat personali rakendada õppetöös, vaid need kulud, mis on seotud seitsme [kooli] dokumentatsiooniga tegeleva personali ülalpidamisega, on võimalik suunata õppetöösse. See on vastus.

"Kuidas lihtsustub väidetav kooli vastuvõtuprotsess lapsevanematele? [---]" Lihtsustub siiski väga märkimisväärselt. Täna peab lapsevanem ise lapsele sobivat kooli otsima. Peab esitama soovi korral seitse avaldust, suhtlema seitsme kooliga, käima kohapeal, otsima sobilikku kohta. Ühendkooli loomisel tekib vanemate jaoks üks vastuvõtuuks, kust on võimalik saada infot õppimise ja toevõimaluste kohta. Tänase olukorra pildistus näitab, et arvestatav hulk õpilastest tegelikult ei õpi elukohale lähimas koolis, vaid hoopis teises maakonnas. Ja vestlustest lapsevanemate ja lastekaitsespetsialistidega on ka selgunud, et sageli on vanema otsused kooli kohta tehtud puuduliku info tingimustes, sest vanem peab liiga palju ise selle info otsimisega tegelema. Keskse vastuvõtuga olukord kindlasti paraneb. Vanemale tekib ikkagi üks [koht], mille kaudu informatsiooni saab. Lõplik õppekohavalik tehakse vanema ja kooli koostööna, arvestades õpilase erivajadusest tulenevat toevajadust, vanema soove, õpilase elukohta ja kooli õppekohtade võimalusi.

"Kuidas uued loodavad ametikohad eraldiseisvate õppekohtade vajadusi katavad? Kuidas ühendkoolis loodavad teenused paremini õpilasteni jõuavad?" Ümberkorralduse käigus on kavas luua kaks ametikohta: õppejuht-metoodik ja võrgustiku juht. Õppejuht-metoodiku ülesandeks on keskne õppetöö metoodiline arendamine ja rakendamine kooli kõikides õppekohtades, õpetajate väljaõpe, metoodiline väljaõpe ja meeskonnatöö koordineerimine. Võrgustiku juhi ülesandeks saab lastevanemate kaasatuse suurendamine ning koostöö korraldamine Rajaleidja keskustega, rehabilitatsiooniteenuste osutajatega, kutsehariduskeskustega, omavalitsustega, puuetega inimeste organisatsioonidega ja teiste partneritega, keda sellisel koolil on omajagu. Võrgustikukoostöö juht peab tagama selle, et ühendkooli seitsmes õppekohas on väga hästi [kättesaadavad] näiteks Rajaleidja keskuste nõustajad, kelle roll selles võrgustikus on väga oluline. Õppetöö kvaliteetsem juhtimine, läbimõeldum ja süsteemsem toe pakkumine ning kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate ja tugispetsialistide edukam värbamine tagab kvaliteetsema õppe ja toe pakkumise õpilastele.

Järgmine küsimus: "Kuidas suudab üks ühendkooli direktor tegelikkuses seitsme kooli igapäevaelu korraldada, koolielu sisuliselt juhtida, kõigis koolides esilekerkivaid probleeme tõhusalt ja kiirelt lahendada?" Ei ole see esimene kord, kui meil luuakse ühendkool, oleme neid loonud varemgi. On olnud ka olukordi, kus on direktori kohusetäitja olnud teises koolis, [teises] maakonnas. Nii et see praktika, et luuakse ühendkoole ühe juhtimise all, levib tegelikult aina rohkem. Ühendkooli direktor hakkab juhtima keskselt kooli strateegilist arengut. See hõlmab ka õpilaste vastuvõtu korraldust, töötajate värbamist ja koolitamist, asjaajamist, eelarve planeerimist, hankeid, dokumendihaldust ja selle korraldamist, ühtsete dokumentide loomist, arengukava kujundamist ja nii edasi. Operatiivjuhtimine ja igapäevaelu korraldamine toimub loomulikult igas õppekohas kohapeal. Tunniplaani koostamine, asenduste kokkuleppimine, toitlustuse korraldamine ja hädaolukorra tegevuste korraldamine toimub kohapeal. Mitmes asupaigas tegutsemine ja üldjuhtimine on koolides saanud tegelikult üsna tavapäraseks. Meil on Ida-Virumaa Kutsehariduskeskus kolmes linnas, nende vahel on kilometraažid päris suured, ka Järvamaa Kutsehariduskeskus toimib väga mitmes paigas. HTM on konsulteerinud õppeasutuse juhtidega, kellel on kogemusi ühendkooli juhtimisega, ja kindlasti võetakse neid kogemusi arvesse ka selle ühendkooli loomisel.

"Kuidas on kavandatud õpilaste õppetingimuste ja õpetajate töötingimuste parandamine, aga ka uute ametikohtade loomine ja seda kõike 300 000 eurose kokkuhoiu arvelt?" Täpsustan, et 300 000 eurot kokkuhoidu ei [tähenda] seda, et see viiakse kooli eelarvest välja. See 300 000-eurone kokkuhoid tuleneb juhtimiskulude vähenemisest. Tekkiv rahaline sääst jääb kooli ning suunatakse kahe ametikoha loomisesse ja ka lastega vahetult tegelevate spetsialistide värbamisse ja palkamisse. Meie arvutused näitavad, et väga selgelt saab suurendada nende inimeste töötasusid, kes nendes õppekohtades õpilastega töötavad. Parem juhtimine ja kvalifikatsiooninõuetele vastavate töötajate olemasolu tagab kindlasti õpilastele paremad õppetingimused ja õpetajatele paremad palgad.

Kaheksas küsimus: "Kuidas ühendkooli ühendatud hoolekogul on võimalik täita oma tööülesandeid õppe- ja kasvatustegevuse korraldamisel ja juhtimisel iga õppekoha osas eraldi?" Hoolekogu ülesanded on kirjeldatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §‑s 73, mille põhjal me teame, et hoolekogu osaleb arengukava ettevalmistamisel, esitab oma arvamuse kooli põhimääruse kohta, kooli õppekava kohta ja nii edasi. Siin on väga pikk loetelu, ma ei hakka neid asju ette lugema. Aga kõiki loetletud ülesandeid saab hoolekogu edukalt täita ka ühendkooli tingimustes ning neid ülesandeid ei peagi tegelikult täitma igas õppekohas eraldi. Kooli arengukava on ikkagi üks dokument. Meil ei ole seitset arengukava, ei ole seitset erinevat reeglistikku, mida hoolekogu peab kinnitama. Nii et seda saab teha tegelikult ka ühendhoolekogu. Üks kavandatava muudatuse eesmärk ongi bürokraatia vähendamine ning kõiki seadusega hoolekogule pandud ülesandeid hakkabki olema seitsme asemel üks.

"Kui palju on kavandatud selle reformi käigus luua uusi ametikohti ning kuidas on planeeritud nende töö jaotus seitsme õppekoha vahel? Kuidas jagatakse õpetajate töökogemust ja töökoormust nende õppekohtade vahel, kui kõik koolid paiknevad eri maakondades, üksteisest kaugel? Kas aeg, mis kulub ühest koolist teise sõitmisele, kuulub tööaja sisse? Kui töötajal puudub isiklik transport ning peab kohapeal ööbima, siis kuidas kompenseeritakse need kulud?" Ümberkorralduse käigus on kavas luua kaks uut ametikohta: õppejuht-metoodik ja võrgustiku juht. Ma selgitasin nende ametikohtade täpseid ülesandeid, ma neid kordama ei hakka. Õpetajate töö jagamist õppekohtade vahel üldjuhul ei kavandata. Õpetajad, tugispetsialistid ja kasvatajad jätkavad tööd senistes õppekohtades ning nende ümberpaiknemist ei ole planeeritud. Kui peaks tekkima olukord, kus õpetaja ja direktori vastastikusel kokkuleppel soovitakse õpetajat rakendada mõnes teises õppekohas, siis lepivad töötaja ja direktor täpsed tingimused kokku ja sel juhul loomulikult kaetakse ka kõik töötamisega seotud kulud.

Siin on veel kaks küsimust, mis on suhteliselt detailsed. Ma ütlen, et ühendkooli täpse struktuuri töötab konkursi korras valitud direktor välja enne kooli käivitamist 1. juulil. Ja struktuuri ei kinnitata kiirustatud korras, töö kooli juhtimisstruktuuriga tegelikult juba käib ning selle esialgne versioon on olemas. Aga täpse struktuuri paneb siiski paika uus koolijuht peale tutvumist kõikide õppekohtade, inimeste ja töökorraldusega. Ühendkoolisisene eelarve kasutus lepitakse kokku kooli tasandil koostöös hoolekogu ja ka koolipidajaga. Ja kõikides riigikoolides, sõltumata õppekohtade arvust, toimub see täpselt samamoodi, ühtemoodi. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka rida küsimusi. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Tõepoolest, Isamaa küsis analoogilist asja mõni aeg tagasi. Võin ütelda, et mõne nädalaga on teie vastustesse tulnud uusi nüansse. Ilmselt te olete saanud ennast rohkem kurssi viia ja ametnikud on asjad rohkem läbi mõelnud. Aga nende nüanssidega alati kõigis valdkondades selgust juurde ei tule.

Kui rääkida sellest 300 000 eurost tõenäolisest kokkuhoiust, siis siin on üks märksõna raha. Kokkuhoid, nagu öeldud, peaks tulema juhtide kohtade koondamisest, juhte on vähem vaja. Teine märksõna, [põhjus], miks muudatusi teha, on kvaliteet. Te eelmine kord väga palju rääkisite sellest – täna võib-olla vähem –, et need on siiamaani hästi juhitud ja kvaliteetsed koolid. Nüüd see, et on vaja õppejuhid välja vahetada või õppejuht [jätta] ühte kohta, et oleks kvalifitseeritud töötaja selle koha peal … 

Aitäh!

… on uudis. Kuidas saab olla nii, et enne on kvaliteetne, aga tegelikult on kvaliteeti ikkagi vaja parandada uue õppejuhiga? Kas te olete kursis … 

Aitäh, Tõnis!

… et asi pole nii, et on seitse direktorit, seitse õppejuhti, vaid mõneski koolis on tegelikult direktori tasemel juhtimine ühendatud …

Aitäh, hea Tõnis! Tõnis, ma väga vabandan, aga teised kolleegid pahandavad, kui ma neile …

… on pool õppejuhi kohta, pole ühte [täiskohaga] õppejuhti. Nii et kokku 14 kohta te koondada ei saa, sest neid kohti, mida kokku tõmmata, on palju vähem. Kas see 300 000 eurot [kokkuhoidu] ikka tuleb täis?

Aitäh selle küsimuse eest! See 300 000 tuleb täis. Oleme väga teadlikud, et direktor ja õppejuht on väga paljudes kohtades ühes isikus. Ma siiski täpsustan, mida ma eelmine kord ütlesin, kui te küsisite, kas meil on etteheiteid nende koolide õppe kvaliteedile. Ma kordan: ei ole etteheiteid nende koolide õppe kvaliteedile. On mure nende koolide tuleviku pärast, sest laste arv seal väga märkimisväärselt kahaneb ja muutub aina keerulisemaks tagada seitsmes eraldi õppeasutuses nii kvaliteedi[nõuetele] vastavad õppejuhid kui ka kvalifikatsiooniga õpetajad. Aina keerulisemaks! Ja see, et meil on üks õppejuht-metoodik, kes suudab jälgida, et kvaliteet oleks seitsmes õppekohas tagatud, on lahendus, mis tagab, et meil [ei ole] mõne aasta pärast olukord, kus meil ei ole kvaliteedi[nõuetele] vastavaid inimesi nendes koolides tööl.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Mul on küsimus valitsuse hariduspoliitika legitiimsuse kohta üleüldiselt. Kui me vaatame teie eelmise koalitsiooni toetust, mis oli alla 30%, ja praeguse, mis te kokku panete – alla 19% –, siis ausalt öeldes ma ütleksin, et teil ei ole sellist legitiimsust, Eesti riigi ja rahva [toetust], mille pealt te võiksite üldse praegu teeninduskoole ühendada ja sulgeda, kutsehariduskoole sulgeda ja ühendada. Ja siis ma vaatan seda, kuidas te survestate oma valitsusega Keskkonnaametit lõpetama ära keskkonnahariduse andmist: 20 000 last vähem hakkab saama looduses käia aastas. 

Kuidas teile tundub? Mõelge korra ennast Eesti Vabariigi kodanikuks, lihtsaks kodanikuks, kes vaatab valitsuse toetusnumbreid: alla 19% toetust ja nii jõuliselt surutakse asju läbi. Ärge hakake rääkima sellest, et otsuste tegemine ongi ebapopulaarne ja valitsuses ongi ebapopulaarne olla. Tuleb teha otsuseid, millest rahvas aru saab, mida rahvas mõistab ja mis on rahvale kasulikud. Siis ei ole see olukord selline.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma küsiks, mis oleks konkreetne etteheide hariduspoliitika kohta, millele ma saaksin vastata. Keskkonnahariduse puhul on natuke segadust tekitav teie kriitika, sellepärast et ühelt poolt te lõputult kritiseerite ja nõuate rohepöördega seotud hariduse lõpetamist, raha raiskamise lõpetamist, aga siis te samal ajal tulete ütlema, et tegelikult ei tohi seda asja ära lõpetada, et anname ikka keskkonnateemalist … (Saalis räägitakse. Juhataja helistab kella.)

Kordamööda, palun!

… ja rohepöördeteemalist haridust lastele. Ma ei oska vastata, sellepärast et otseselt ei tulnud küsimust hariduspoliitika kohta.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Sotsiaaldemokraadid on seda teemat käsitlenud 18. detsembril, kui te esinesite ja olite fraktsioonis meil külas, ja ka 21. jaanuaril käesoleval aastal. Mõlemal korral te tõesti kinnitasite nagu ka täna siit puldist, et need koolid on teinud väga head tööd, etteheiteid nende töö tulemuste osas ei ole.

Minu küsimus puudutab aga seda, et jätkuvalt paljud hoolekogujuhid, aga ka lapsevanemad pöörduvad ja küsivad sellise asja nagu ühendamisplaanieelse analüüsi kohta. Kas oli analüüs selle kohta, et see ühendamine on vajalik? Tegelikult on mõistlik nii, et mõeldud-tehtud, mitte tehtud-mõeldud. Kas selle kohta on võimalik lugeda? Kas seda on analüüsitud ja kui, siis kust see analüüs on leitav?

Aitäh küsimuse eest! Riik on nende koolide pidaja ja koolipidaja on vaadanud otsa sellele, milline näeb välja nende koolide perspektiiv järgmise 20 aasta jooksul. Need faktid on toodud tegelikult ka kirjalikes vastustes ära. Kvalifikatsiooniga õpetajate osakaal hakkab kahanema väga kiiresti. Aina keerulisem ja keerulisem on leida nendesse õppekohtadesse kvalifikatsiooniga õpetajaid. Laste arv nendes koolides kahaneb, samal ajal on nende koolide ruutmeetrite hulk äärmiselt suur. Selles mõttes on tegemist koolidega, kus meil on väga keeruline tagada seda, et need täituksid lastega. Laste arv on seal väga märkimisväärselt kahanenud. Kui te vaatate pikalt ette, siis te saate aru, et laste arv kahaneb veelgi.

Kuidas sellises olukorras tagada kvaliteet? Kuidas tagada, et me suudame seda rahastada ja [säilitada] kvaliteedi nendes seitsmes õppekohas, nendes koolides? Sealt on tulnud see analüüs ning me tunneme, et kvaliteedi tagamiseks peavad õppejuhid ja metoodikud koolis vastama kvalifikatsiooni[nõuetele], kvalifikatsiooniga õpetajad seal töötama. See eeldab tulevikus õpetajate töökoormuse jaotamist erinevate koolide vahel tänasest suuremas hulgas. Selleks, et me saaksime seda planeerida ja kvaliteedi tagada, on palju mõistlikum juhtimisstruktuur see, et need koolid on ühtse juhtimise all ja neil on ühine õppekavastrateegia, et laste jaoks ja ka lastevanemate vaatest oleks koolivalik oluliselt selgem. See on ühe ukse poliitika, mille korral lapsevanem esitab koolile taotluse, et tema laps vajab erivajadustega laste koolis õpet ja sellist tuge, ning koolil on palju lihtsam siis öelda, millisesse õppekohta peaks see laps õppima minema, sellepärast et just nimelt selles kohas on tugi tema jaoks olemas, aga teises kohas talle tuge tagada ei ole võimalik, teises kohas on teised toed. Ehk siis just lapse toevajadust ja õppevajadust vaadatakse, selleks et tagada lapsele pikas plaanis kvaliteetne haridus. Me näeme, et ilma neid koole ühtse [juhtimise] alla koondamata me tegelikult ei suuda seda tagada.

Anti Poolamets, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Eks kokkuhoid on esmapilgul vajalik asi, aga kui see toimub ühtelugu maapiirkondade arvelt, elu kokkutõmbumise [hinnaga], siis ei pruugita üldsegi midagi kokku hoida, vaid lihtsalt elu maal likvideerida. Ja inimesed kolivad hoopis ei tea kuhu, näiteks Kesk-Soome või veel kaugemale.

Aga nüüd on küsimus sellel kuumal teemal, mis meid hiljuti puudutas: Vana-Vigala ja sealsed erivajadusega lapsed. Tuletan meelde, et sinna on väga palju investeeritud, sinna on ehitatud korralik taristu, seal on oma ala parimad spetsialistid. Ma palun teilt viimast [infot] selle kooli seisu kohta. Kas areng on selline, et ikkagi jäetakse vähemalt HEV-lapsed, erivajadusega lapsed, õpilased sinna alles?

Aitäh küsimuse eest! Vana-Vigala [kooli] kohta on tehtud otsus, et see liidetakse Kehtna Kutsehariduskeskusega ja jääb alles Vana-Vigala õppekoht. Selles Vana-Vigala õppekohas jätkub nende erialade õpetamine, mida ei õpetata mujal ja mida saab õpetada ainult Vana-Vigalas. Need erialad, mida on võimalik õpetada ka mujal, sest ei ole spetsiifiliselt Vana-Vigalaga seotud õppevajadust, tõmmatakse kokku. Suur osa erialasid, mida Vana-Vigalas õpetatakse, on sellised, mille puhul me kutsehariduse reformi käigus näeme, et vajadus nende erialade õpetamise järgi on kahanemas. Meil ei ole vaja tegelikult esitada nii suurt koolitustellimust, kui täna nendel erialadel õppekohti on. Ja selle tõttu on vaja seda muudatust teha.

Hästi oluline, vajalik selleks, et Vana-Vigala õppekoht säiliks ka järgmised 10–50 aastat, on see, et Vana-Vigala arendaks endale välja uued erialad, mida ei ole võimalik kuskil mujal Eestis omandada, kaasaegsed erialad, mida noored tahaksid minna Vana-Vigalasse õppima. Ja sellega, ma loodan, me kooliga koos – riik koolipidajana – tegeleme, ja tegeleme ka koos Raplamaa ettevõtjate ühendustega.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Huvitav, te ütlesite, et loodushariduse pakkumine on rohepöörde propageerimine. Rohepööre ongi ideoloogiline ja jumal tänatud, kui rohepöörde propaganda kinni pannakse, aga loodusharidus on puhtalt praktiline tegevus.

Mis puutub nüüd seitsme kooli ühendamisse, siis ühisest juhtimisest õppekohtade kinnipanekuni on juba päris väike samm. Siis on lihtsalt [vaja] põhjendada direktoril ja pannakse jälle mõni õppekoht kinni. Nagu te ise ütlesite, osas neist seitsmest koolist on direktor ja õppejuht ühes isikus ja teil ei ole õppe kvaliteedile mingeid pretensioone. Nüüd ma küsin selliselt: kuidas tagatakse ikkagi selle ühe juhtimise all oleva [kooli] ühe direktori, ühe õppejuhi kaudu parem kvaliteet, kui on hetkel?

Aitäh selle küsimuse eest! See, et täna nende koolide õppe kvaliteedile ei ole pretensioone, ei tähenda seda, et kui me tuleviku poole vaatame, siis trendid [ei ole] meie jaoks muret tekitavad. Need trendid, mis nendes koolides juba on, tekitavad muret. Võib ju ära oodata, kuni probleem päriselt kätte jõuab ning meil ei olegi võimalik tagada kvalifikatsiooniga õpetajaid nendes seitsmes õppekohas ja meil ei ole õppejuhte, kes oleksid vastava eriala [haridusega]. Mitte direktor, vaid õppejuht, kes on vastava eriala [spetsialist], suudab tagada koolituse, täiendõppe ja õppekavade kaasajastamise. Me võime ka seda oodata, aga me ei taha seda oodata. See on põhjus, miks me tegutseme. Täna ei ole olukord kuidagi halb, aga trende vaadates me näeme, et need on negatiivsed ja selles mõttes muret tekitavad.

Nendes piirkondades on aina keerulisem õppejuhte ametisse leida. Kammeri Kooli direktori konkurss kestis ja kestis ja kestis ja kestis – me ei suutnud leida sinna inimest, kes oleks valmis selle ülipisikese kooli juhtimisega tegelema. Nüüd [peame leidma] ühe õppejuhi, kes vastab kvalifikatsiooni[nõuetele] ja kellel oleks siis seitse õppekohta. Aga see õpetajate hulk, kelle kvalifikatsiooni, töö, koolitamise ja täiendkoolitamise eest peab ta vastutama, on üsna väike. See on üsna väike. See inimene tegelikult suudab seda meeskonda juhtida, isegi kui nad füüsiliselt ei asu ühes kohas.

Mõelge Tartu Ülikooli peale. Tartu Ülikool asub Viljandis, Pärnus, Narvas ja Tartus ja ometigi juhitakse seda keskselt. Rektoraat on Tartu linnas, raamatupidamine on Tartu linnas, meil ei ole raamatupidamist erinevates kohtades. See ei ole midagi erandlikku ja tegelikult on see taganud, ühendkooli loomine ka teistel [juhtudel], näiteks Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse puhul, et kvaliteet pikas plaanis säilib. Lihtsalt selle pärast, mida me näeme trende vaadates, on meil mure, sest me ei suuda mingil hetkel tagada nendes erinevates õppekohtades enam kvalifikatsiooniga õpetajaid ja õppejuhti.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan! Enne te kellelegi ütlesite, et mis see konkreetne etteheide on. Etteheide on see, et saite valimispettusega ministrikoha ja nüüd hakkasite lihtsalt laamendama: lammutate haridusvõrgustiku ilusti laiali, siis lõhute koolisüsteemi, mis toimib. See tähendab seda, et te sulgete maakoole, nüüd neid HEV-koole. Aga selle õigustuseks te räägite ainult mingist tehnilisest poolest, räägite, kuidas te võtate selle ja kuidas see hoiab kokku. Tõenäoliselt hakkate oma Eesti 200 liikmetele nüüd jälle uusi töökohtasid andma, ja ise kiidate, kui hea see kõik on. Need koolid on kelle jaoks? Õpilaste jaoks. Need koolid peaksid olema nende õpilaste jaoks ja nendest lähtuma. Mis läheb nende koolide õpilaste ja nende vanemate jaoks paremaks teie lammutamise tulemusena?

Aitäh küsimuse eest! Ma siis igaks juhuks küsin, mitu maakooli ma kinni olen pannud. Kui te viskate selle süüdistuse õhku, siis palun tooge (Saalis räägitakse.) konkreetsed väited (Juhataja helistab kella.), mitu maakooli olen mina kinni pannud. Palun tooge konkreetsed näited, mitu maakooli olen mina kinni pannud! Vastupidi, maakoolide meetmega olen ma taganud selle, et neid koole kinni ei panda. Ma võin teile tuua näite Põhja-Sakala vallast, kus väikesed koolid on säilinud selle tõttu, et me oleme selle toetusmeetme välja töötanud.

Kinnitan veel kord: ükski nendest õppekohtadest selle reformi käigus kinni ei lähe. Kõik need seitse õppekohta jäävad alles, kõik need … (Saalist öeldakse midagi.) Saab paremaks [praegune olukord], et kui lapsevanem peab oma lapsele, kes on väga spetsiifilise toe vajadusega, leidma kõige parema koha, kus ta saab spetsiifilist tuge, siis peab seitse kooli läbi sõitma. Ta peab seitse kooli läbi sõitma, ta peab seitsmest koolist otsima informatsiooni, kus, mismoodi, millise õppekavaga seda abi saab. Selle reformi järel on üks [koht], kuhu ta pöördub, ja koolis on õppemetoodik, kes teab, millises õppekohas on milline tugi võimalik lapsele tagada. Need toed on väga erinevad, need on … Kas ma võin palun rääkida, ilma et te vahele segaksite? Oleks väga viisakas. Aitäh! Ma lihtsalt ei saa teist üle rääkida. On kaks varianti: kas te kuulate mind või ma lihtsalt ei räägi.

Jaa, nüüd on võimalus, proua minister, teil rääkida. Palun! (Saalis räägitakse.) Head kolleegid saalis, väike debatiemotsioon käib asja juurde, aga kui see kestab, siis see loomulikult segab vastamist. Nii et teeme ikkagi kordamööda. Auväärt minister, palun, teil on võimalus jätkata, kui te soovite.

Erivajadusega laps, kes vajab spetsiifilist tuge, peab selle toe kätte saama, ilma et tema ema või isa kulutaks meeletult energiat selle toe otsimise peale. See on tegelikult [selle muudatuse] üks peamistest põhjustest: et me suudaksime garanteerida erivajadustega lastele väga hea, kvaliteetse toe ka järgmise 20 aasta jooksul. Me peame vaatama ettepoole ja tagama, et see tugi on olemas. Lapsevanem ei pea sõitma seitsmesse kohta avaldusi esitama, ise seda asja otsima. Teeme need asjad neile lihtsamaks ja tagame lastele kvaliteetse hariduse jätkumise nendes koolides.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No siin on nii palju demagoogilist juttu. Inimene peab hakkama valima nende koolide vahel – väga hea ju, kui tal on seitse kooli, mille vahel valida! Seda nimetatakse valikuvõimaluseks ja vabaduseks. Te muidugi vabadust ei tunnista, teil on vabadus ainult sõnakõlks. 

Ja ma tulen Rene Koka küsimuse juurde. Kui teie ministrina ei tee vahet keskkonnaharidusel ja rohepöördel, siis olge hea, raporteerige praegu kohe siit puldist, et te astute ametist tagasi, sest te ei saa kõige lihtsamatest asjadest aru: mis vahe on rohepöördel ja keskkonnaharidusel. Mõelge nüüd ka natukene, kaks sekundit, et nendel kahel asjal vahet teha, mitte ärge hakake küsijale demagoogiliselt vastu plärtsuma. See ei ole teie ülesanne siin!

Ja muidugi, loomulikult panete te koole kinni. Loomulikult! Seda tehakse ka etapiliselt: üheksaklassilisest kuueklassiline, kuueklassilisest neljaklassiline …

Aitäh, hea kolleeg! 

… ja siis panete üldse kinni. See töö, mida te teete, on ju lõhkumise ja lammutamise töö!

Aitäh, hea kolleeg! 

Sellepärast me siin teiega nii kurjad olemegi. Aga kui te sellest aru ei saa … 

Aitäh, hea kolleeg Mart Helme! 

… ja demagoogiat vastu ajate, siis tõesti, öelge praegu kohe, et te ei tule oma ametiga toime ja lähete ära.

Aitäh, hea kolleeg! Enne kui minister vastab: ühe asjaga, hea kolleeg, ma ei ole nõus. Sellega, et minister oleks vastu plärtsunud. Kohe kindlasti mina seda tuvastanud ei ole, minister on jäänud viisakaks. Palun, lugupeetud minister, kui te soovite vastata.

Kuna küsimust ei olnud, siis ma ei tea täpselt, millele vastata. Ma jätan sel juhul vastamata. Lihtsalt oli pahameel, mida saadik soovis väljendada, ja kuulasime selle pahameele ära.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Proua minister! Me oleme teiega kirjaliku küsimuse ja vastuse vormis vahetanud infot teemal, kuhu ministeeriumil ja selle allasutustel raha kulub. Oleme rääkinud ühest MTÜ‑st ja ühest OÜ‑st, kus sama seltskond tegutseb ja kus tegeletakse näiteks töötute õpirändega ja sellega, et meestele peaks rohkem selgitama seda sotsiaalsete sugudega seonduvat maailma. Ma vaatasin, et õpirände kohad tihti on – koolitajad, kes nendes organisatsioonides on, käivad õppimas, kuidas koolitada – Kreekas, Horvaatias, Hispaanias, Türgis, sellistes kuurortpiirkondades. 850 000 eurot eelmisel aastal. Te siin ka räägite, et raha ei ole ja oleks vaja kokku hoida ja nii edasi. Kas te selle pilguga olete ka sellele otsa vaadanud, et joonistaks endale mingisuguse püramiidi, mis hakkaks pihta niimoodi, et kõigepealt on meie laste haridus ja erivajadustega laste haridus ja nii edasi? Prooviks need kohad rahaga piisavalt täita ja siis vaataks, kas kogu selliseks ideoloogiliseks jamaks jääb raha või ei jää. Olete sellise vaate ka püüdnud endale tekitada?

Aitäh! Olen meie, haridusministeeriumi eelarvet jälginud kaks aastat väga pingsalt luubiga. Ma hetkel ei tea, millest te räägite, mis 250 000‑st, mida me anname, (Saalist öeldakse midagi.) 850 000 eurost, mida me anname meeste koolitamiseks. Võtan [selle info] kaasa ja otsin luubiga uuesti. Ei ole kindel, et meil on ühtemoodi arusaamine asjadest. Ma kontrollin üle.

Aitäh teile, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Nagu varemgi, eesõigus on arupärijate esindajal. Seetõttu ma pakun kõigepealt Helle-Moonika Helmele võimalust sõna võtta.

Võtaks kolm minutit ka kohe.

Kaheksa minutit. 

Aitäh, hea eesistuja, sõna andmast! Tõepoolest, mis me siin siis kuulsime? Mind isiklikult alati väga nörritab see, kui räägitakse, et on suur mure, et lapsi jääb vähemaks, kõik asjad kahanevad, ka õpilaste arv kahaneb, ja seetõttu ei ole seda või teist kooli enam võimalik lahti hoida, vaat sellepärast peab midagi ette võtma.

No me räägime konkreetselt hariduslike erivajadustega õpilaste koolidest. Te ütlesite ka, et õpilaste arv seal kahaneb seetõttu, et HEV-õpilasi on suunatud õppima tavakoolidesse. Vaadake, siin ongi üks väga suur probleem tegelikult. Ma olen sellest rääkinud väga palju, et see niinimetatud kaasava hariduse ideoloogia tuleks Eesti Vabariigis üleüldse ära lõpetada, sellepärast et sellest saavadki alguse väga-väga suured probleemid, ka õpetajate järelkasvu probleem. Õpetajad tulevad kooli ja lähevad ära, sest nad ei saa koolis hakkama, sellepärast et nad ei saa tegelda oma põhitööga ehk laste õpetamisega. Ja nüüd me kuuleme ka, et kuna HEV-lapsed suunatakse nendest koolidest tavakooli, siis õpilaste arv seal väheneb ja seetõttu tulebki [seda teha], eks ole. Te leiate sada ja üks põhjust ja õigustust, nagu te siin ka tõite, miks tuleb neid koole reorganiseerida. Aga tegelikult on ikkagi niimoodi, et haridusliku erivajadusega lapsed ei peaks olema tavakoolis. Nad on erilised lapsed, nad vajavad tegelikult just nimelt erilist õpi‑ ja kasvukeskkonda. Seetõttu ei peaks neid koole mitte kinni panema, vaid vastupidi, neid peaks igati toetama ja hariduslike erivajadustega õpilasi peaks just nimelt sinna suunama. Sinna peaks suunama ka vastavat personali, et nende laste turvaline ja mõnus õpi‑ ja kasvukeskkond oleks tagatud.

Aga mida teete teie? Räägite meile siin, et kahanemine toob kõigile hoopis õnne õuele. Vaadake, kõik need seitse kooli, mis on üle Eesti laiali, on väga omanäolised ja tegutsevad oma kodukandi kogukonna õpilaste eripäradest lähtuvalt. Ja tõepoolest on väga raske ette kujutada, kuidas üks koolijuht või üks õppejuht suudab seda kõike hallata ning seejuures säilitada ka inimliku ja lähedase suhte nii kooli töötajate kui ka õpilastega. Seda teemat täna puudutati ja te olete ise ka korduvalt väitnud, et teil ei ole probleemi nende koolide juhtide tööga, nende õpetajate tööga ega selle teenuse kvaliteediga, mida need lapsed saavad. Nii te olete öelnud 17. veebruaril. Ja ometi te rõhutasite ka täna siin ja olete rõhutanud igas vormis suhtluses, et paraneb õppe kvaliteet. No jääb mulje, nagu te räägite iseendale vastu. Praegu tehakse nendes koolides siis järelikult ebakvaliteetset tööd. 

Mida selle muudatusega ikkagi parandama minnakse? Tuleme siis tagasi nende punktide juurde, mida te lahendada tahate, aga mis siiski lahendatud ei saa. Täiesti selge on, et kui moodustatakse üks ühine kooli hoolekogu, siis ega selline hoolekogu ei hakka kunagi normaalselt tööle. Praegu on igal koolil oma hoolekogu, aga pärast nende hoolekogude ühendamist peavad hakkama nende kõikide koolide hoolekogude liikmed tegelema seitsme eri kooli probleemidega. Kui nad praegu tegelevad ühe kooli probleemidega, siis see on kõik hallatav, see kõik on arusaadav. Aga kuidas on võimalik, et pärast peavad praegused hoolekogud hakkama ennast kursis hoidma seitsme õppekoha küsimustega? Sama kehtib ka ühise õppenõukogu kohta. Kuidas on võimalik korraldada seitsmes õppekohas korraga õppenõukogu koosolekut? Jälle, kas siis kõik õpetajad peavad ennast hakkama kurssi viima kõikide õppekohtade küsimustega, et koosolekust aktiivselt osa võtta? Luuakse ka ühine lastevanemate kogu. Taas kord, kas tõesti peavad sinna valitud lapsevanemad hakkama seitsme kooli küsimustega tegelema? No milleks? Ja veel üks tõsine punkt: luuakse ka üks ühine õpilasesindus. Kas teie ministeeriumi ametnikud, kes on teile need asjad kõik ette valmistanud, saavad ikka aru, milliste õpilastega on tegu? Kuidas nad kujutavad ette seitsme õppekoha ühist õpilasesinduse koosolekut, eriti veel, kui õpilasesinduses on toimetuleku õppekava õpilased? Kuidas selline õpilane suudab üldse kogu seda probleemistikku hoomata, kõigest aru saada? See on keeruline ka tavaõpilasele, rääkimata lihtsustatud õppekava õpilastest, kes seal peaksid osalema. Seitsmele koolile koostatakse ühine õppekava. Me teame, mis see kaasa toob: tehakse üks suurkombinaat.  

Te rääkisite ka, et õpilaste vastuvõtt muutub kergemaks ja lapsevanemad leiavad kogu info koolide kohta ühest kohast. Tegelikult see päris tõele ei vasta, sest lisaks nendele seitsmele koolile on Eestis veel erivajadustega laste koole, nii riigi‑, era‑ kui ka kohalike omavalitsuste koole. Lapsevanem peab ikkagi kogu seda infot mujalt otsima ja selle kokku panema. Peale selle, lapsevanem ei hakka oma last sõidutama ühest Eesti otsast teise. Tema jaoks on ikkagi oluline, et kool oleks kodu lähedal. 

Kuidas jagada ühendkoolis töökoormust ja leida kvalifitseeritud tööjõudu? Noh, see on ka problemaatiline. Töökoormust võib ju jagada küll lähedal asuvate koolide vahel, aga kui on ikkagi koolide vahel suured vahemaad, nagu nende seitsme kooli vahel on, siis on täiesti arusaamatu, kuidas sellel ühendkoolil on järsku suurem võimalus kvalifitseeritud tööjõudu leida kui praegustel koolidel. Probleem on ju selles, et kvalifitseeritud tööjõudu lihtsalt ei ole.

Siis rääkisime ka sellest 300 000 eurost. On siiski märkimisväärne, et sääst suunatakse lastega vahetult tegelevate spetsialistide palkadesse väidetavalt. Siis võiksid ju need spetsialistid, õpetajad ja tugispetsialistid tervitada seda palgatõusu. Aga kas see tegelikult tõele vastab? See sääst tuleb ennekõike seitsme koolidirektori koondamisest. Aga samas te ütlesite ise ka, et luuakse neli keskset ametikohta: direktor, õppejuht-metoodik, võrgustiku juht ja siis e‑infosüsteemide spetsialist. Ja nendel ka on oma töötasu. Nii et tegelikult on alust arvata, et palgakulud hoopis suurenevad. Ega tegelikult see pilt ei ole üldse ilus.

Ja kogu selle protsessi juures on väga häiriv, et direktorite preemiat, mis te olete määranud nendele direktoritele, kes tööst ilma jäävad – see on oluline fakt –, pakuti direktoritele siis, kui nad ükshaaval Tartusse vestlusele kutsuti. Ehk ilmselgelt üritati neid direktoreid ühekaupa ära rääkida, et ei tekiks mingit kollektiivset vastupanu.

Teie aeg!

Ja kaasamisprotsess on ka tegelikult olematu. 

Veel kord ütlen lõpuks ühe lause, millega ma arupärimise sissejuhatamist alustasin. Te tahate tõhustada juhtimist ja vähendada bürokraatiat, aga tegelikult peaks olema kogu selle asja eesmärk ikkagi lapsed, nende heaolu, mitte juhtimise tõhustamine, ja seda veel eriliselt bürokraatlikul moel. Aitäh!

Läks natuke üle aja. Aga Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja!

Kolm minutit lisaks siis.

Ma proovin võib-olla lühemalt [rääkida], sest küsimusega läksin üle aja, juba oli piinlik moment. Nii et äkki nüüd saan natukene lühemalt hakkama.

Tõepoolest, kaks korda oleme seda teemat siin Riigikogu saalis käsitlenud ja asi selles mõttes areneb, et ministri vastustes oli detaile rohkem, on näha, et teemaga tegeletakse. Aga oleks tulnud võtta piisav aeg, et ette valmistada niisugune mingile hulgale õpilastele, nende perekondadele ja koolidele väga oluline muudatus ja see läbi rääkida. Miks seda aega ei ole? Miks see tuli aasta alguses ja rakendub juba poole aasta pealt ning nüüd kibekiirelt, kiiruga lepitakse kokku mingit dokumentatsiooni, tehakse regulatsioone, kuidas see ühendkool võiks töötada? See on ju sellepärast, mis kumas alguses välja ka, et põhimärksõna on kokkuhoid. Seda öeldi ka päris alguses, et 300 000 eurot hoiame kokku, selleks me selle asja teeme. Nüüd on neid nüansse juurde tulnud: kvaliteet ja õpetajate kontingendi vananemine ja kõik see, et muutusi on vaja niikuinii teha ja laste arv väheneb. Aga kui me räägime nii tõsisest asjast nagu hariduslike erivajadustega laste kohtlemine ja nende perede turvatunne ja see, et me tahame, et meil kvalifitseeritud spetsialistid – need, kes on valmis seda ülesannet kandma veel aastaid – nüüd ei heituks ja ära ei läheks või neid kõrvale ei jäetaks, siis ettevalmistusperiood oleks pidanud olema pikem. Niisugune asi, mis kehtestatakse järgmise aasta poole pealt või koolide endi, laste ja vanemate jaoks 1. septembrist, oleks pidanud ikkagi vähemalt aasta enne hakkama idanema, läbi räägitama.

Aga jah, sellist plaani siis ei olnud. Kui sellist plaani ei olnud, siis jäädi selgelt hiljaks. Praegu mõne kuuga nii olulist reformi läbi viia on tegelikult ülekohtune. Siis oleks pidanud selle aasta võrra edasi lükkama. Eesmärk on kokkuhoid – see kõlab hästi poliitiku jaoks, ametniku jaoks, aga kui mõelda, et seal taga on lapsed ja nende saatused, siis see enam nii hästi ei kõla, et see on peamine motivaator.

Kujutage ette neid otsuseid, mida peavad pered langetama, kui ei ole täpselt teada, kas nad saavad jätkata mingis piirkonnas. Ütleme, lapsele valitakse kool mitmeteks aastateks. Sellised otsused, ühiselamukohtade spetsiifika, juba harju[muspärased] õpetajad – kindlasti on ebakindlust. Kindlasti on ebakindlust! Ja kui me räägime nendest regulatsioonidest, mille järgi hakkavad tõesti töötama hoolekogu ja teised kogud, siis päris hästi ma siiski ei kujuta ette, et on võimalik lähtuda sellest, et on tervikkool ja kõik räägivad ühe konkreetse organisatsiooni asjades võrdväärselt kaasa. Tõenäoliselt tuleb teha seal mingi piirkondlik liigendus, midagi niisugust, ja valida, kes keda esindab. Päris nii lihtne see asi ei ole.

Ja lõpetuseks märksõna "seitse kooli". Seda me juba rääkisime, et tegelikult neil ei ole praegu seitsme peale seitset direktorit ja neil ei ole seitsme peale seitset õppejuhti. See on seal erinevalt reguleeritud ja välja kujunenud. Nii et ametikohtade pealt sellist kokkuhoidu küll ei tule. Aga teie ministeeriumi esimesest ringkirjast juhid, kes on oma koole hästi juhtinud, nagu me aru saame, said teada, et niisugune muudatus tuleb. Ja ainukene põhjus, mis nad oma kolleegidele said [öelda], on see, mis kirjas oli: et nemad on vaja välja vahetada. Seal oli kaks kohta nimetatud, need olid Raikküla ja Kiigemetsa, kus on vaja uusi hooneid, uusi tingimusi. Ja vaat, kui me räägime seitsme õppekoha säilimisest, siis kindlasti [tekitab see] ebakindlust, kui seitsme hulgast kaht nimetatakse [ja öeldakse], et neil ei ole praegu piisavalt head ruumid ja tuleb leida kuskilt või ehitada uued ruumid tingimustes, kus me kõik räägime, et ehitada ei ole võimalik, raha ei ole. Siis kindlasti tekib nendes nimetatud kohtades ebakindlus, mis neist saab.

No mis ma oskan ütelda? Hiljaks jäädi. Aga kui ikkagi minister praegu siit kõnetoolist kinnitab, et õppekohti ei suleta, õppekohad jäävad lahti ja õppekohtadena toimima, mis siis meil, vaestel Riigikogu liikmetel, üle jääb? Meie usume. Meie usume ja jälgime seda aasta, kaks, kolm. Küllap see sõna siis maksab ja ametnikud teevad sellest järeldusi. Tõenäoliselt ei ole siis plaanis õppekohtade arvu vähendada, ka kokkuhoidu või mingeid muid asju silmas pidades. Väga hea, kui see kindel signaal lastele, perekondadele ja õpetajatele praegu on antud. Siis on neil kindlasti kergem selle järgi otsuseid teha.

Tõepoolest on hea, kui praegu räägitakse. Aga hakati liiga hilja rääkima nendesamade spetsialistidega, kes on üles kiidetud. Nad oleks kindlasti aidanud teha paremat ja sisukamat plaani või vähemalt sellist plaani, mis ei oleks alguses närvilisust üles kütnud. Aitäh!

Aitäh! Helmen Kütt, palun!

Palun kaheksa minutit igaks juhuks.

Kaheksa minutit kokku.

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Haridus- ja teadusminister! Kõigepealt ma tänan arupärimise esitajaid, sest vaatamata sellele, et seda muret on käsitletud nii siin suures saalis arupärimise näol kui ka fraktsioonides, on lastevanematel ja hoolekogude liikmetel jätkuvalt mured ja hirmud. Alles 15. märtsil jõudis murekiri Raikküla Kooli hoolekogu liikmelt sotsiaaldemokraatide postkastidesse.

Nüüd natukene selle teema [taustast], just ka stenogrammi jaoks. 10. jaanuaril 2025 saadeti Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt paljudele hoolekogudele teatis sellise tekstiga. Ja nüüd tsiteerin. Haridus- ja Teadusministeerium plaanib 1. juulist 2025. aastal liita Kammeri Kooli, Kiigemetsa Kooli, Nurme Kooli, Raikküla Kooli, Urvaste Kooli, Valga Jaanikese Kooli ja Ämmuste Kooli ning nende põhjal moodustada ühe uue õppeasutuse. Ühendatavates koolides õpib 10. novembri 2024. aasta seisuga kokku 264 õpilast, sealhulgas Kammeri Koolis 35 õpilast, Kiigemetsa Koolis 37 õpilast, Nurme Koolis 48 õpilast, Raikküla Koolis 46 õpilast, Urvaste Koolis 24 õpilast, Valga Jaanikese Koolis 40 õpilast ja Ämmuste Koolis 34 õpilast. Koolid tegutsevad hetkel iseseisvate asutustena seitsmel erineval aadressil ning kõikides ühendatavates koolides õpitakse põhikooli lihtsustatud õppekava, lihtsustatud toimetuleku või hooldusõppes. Tsitaadi lõpp.

Miks ma selle praegu ette lugesin? Ma olen väga nõus nii küsimuste esitajate väljatooduga kui ka eelkõneleja väitega, et kui õppekohad jäävad alles ja kõik õpivad ühise õppekava alusel, siis tegelikult peaks ju probleem olema väiksem. Aga lubage mul välja tuua erinevatel fraktsiooni visiitidel ning ka kirjadest ja pöördumistest [ilmnenud] mured ja küsimused, mis osaliselt sellega kaasnevad. Need kaasnevad kaasava haridusega. Ma muidugi tänan ministrit nende vastuste ja selgituste eest, mis ka täna siin puldis kõlasid. Need annavad ilmselt pöördujatele mingi selguse ning jäävad ka stenogrammi ja ajalukku. Ma väga loodan, et minu välja toodud küsimused, mille ma olen kokku koondanud nendest kohtumistest, võtab minister kaasa ja ministeeriumi tublid töötajad vaatavad neile ka tegelikult otsa.

Kõigepealt, kuidas kaasaval haridusel Eestis läheb? Kas on tagasiside õpetajate või lapsevanemate rahulolu kohta? Kas õpetajad ja tugispetsialistid on saanud tegelikult kaasa rääkida ning kuidas tunneb ennast õpilane ja lapsevanem? Kas on selle kohta olemas järelevalve tulemused või uuringud? Millist kaasavat haridust me riigina endale lubada saame: kas pigem laiemat, kus kõik õpivad koos, või ikkagi toimub mingite gruppide puhul segregeerimine? Miks ei ole riigi tasemel kokku lepitud, millisest kaasava hariduse definitsioonist me Eestis lähtume, ja millal on plaanis seda teha? Millist rolli näete Eestis erikoolidel, millises suunas liigub nende koolide puhul poliitika? Nagu te ütlesite, neid ei suleta. Kas need siis suunatakse kohaliku omavalitsuse haldusalasse või hoopis erakätesse? Ja kas on analüüsitud, kas kõik erivajadusega lapsed on suutelised tavakoolis hakkama saama? Vastus on ilmselt see, et kõik kindlasti ei ole mitte kunagi võimelised seal hakkama saama. Praegu on õpilased kompetentsete meeskondadega erikoolide poolt toetatud. 

Kas koolivõrgu reform puudutab ka riigi erivajadustega laste koole? Mis läheb õpilaste jaoks paremaks, kui erikoolid suletakse? Kas tavakool on nii palju muutunud, et on valmis kõikide õpilaste vastuvõtuks? Millised on esimesed sammud, mida kaasava hariduse kitsaskohtade leevendamiseks on plaanis ära teha? Kas ja millal on plaanis üle vaadata kaasava hariduse rahastussüsteem? Ja mil viisil planeeritakse edasi arendada koostööd haridus-, sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi vahel, mis puudutab väga paljude eriliste laste ja nende perede toetamist?

Küsimusi on tegelikult veel. Need küsimused on osaliselt tulnud õpetajatelt, kes kaasava hariduse süsteemis töötavad. Nad töötavad oma parimate oskuste ja võimete piiril, aga tihti jäävad toeta. Võib-olla siiski – nagu ministrile meeldib öelda ja mis on kindlasti õige: pikem plaan ja pikem ettevaade – tuleks võtta ka kaasava hariduse teemad niimoodi lauale ning kui mõni asi on valesti läinud või ei ole õnnestunud, siis julgelt seda tunnistada ja vaadata, kuidas seda parandada. Või siis [tulekski] öelda, et on teatud hulk lapsi, kes vajavadki sellist hoolt, selleks et tavaüldhariduskoolides saaksid õpetajad anda endast parima ja õpilased õpiksid ka erinevate rühmadena koos. 

Ma väga loodan, et need küsimused on kõik stenogrammis olemas. Loodan, et kogu selle reformi käigus neid ka vaadatakse. Aeg on tõesti napp. Aga alati on nii, et reformide tegemisel on neid, kes on ka vastu ja mures. Seda vastuolekut ei tohi võtta isikliku rünnakuna, vaid pigem vastupidi. Me elame demokraatlikus riigis ja kui inimesed kaasa räägivad, siis ei tee nad seda mitte kiusust ja trotsist, vaid murest. Me ju näeme, et nendes piirkondades, kus nende seitsme kooli õpilased õpivad, saavad nad sellise hariduse, mis aitab neil täiskasvanuna paremini toime tulla. Ja selle [tulemus] on kindlasti väiksem koormus ühiskonna toimimisele ja neile endale inimväärsem elu, [parem] elukvaliteet. Nad peaksid saama tuge ja toetust sarnaselt, et nad saaksid oma tööd teha senisest veelgi paremini. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Minister ei soovi lõppsõna? Sulgen läbirääkimised ja on läbi käidud ka tänane neljas päevakorrapunkt.

Läheme edasi viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Jaak Valge ja Leo Kunnase 27. jaanuaril 2025 esitatud arupärimine eesti keele kasutusala ahenemise kohta, nr 711. Ja ettekandjaks Riigikogu liige Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Eesti mehed, Eesti naised! See on minu ja Leo Kunnase arupärimine ja see käib eesti keele kasutusala ahenemise kohta. Tegelikult see arupärimine oli adresseeritud valitsusele ja natukene paneb imestama, et sellele tuli vastama haridus- ja teadusminister, mitte valitsusjuht. Aga see ei ole meie teha, on nagu on.

Hiljuti oli meil emakeelepäev, kus kiideti palju eesti keelt ja muretseti ka selle saatuse pärast. Ja mitte ilmaasjata, sellepärast et igaüks, kes käib ringi lahtiste silmade ja kõrvadega, võib veenduda, et mureks on põhjust, sest eesti keelt näha ja kuulda on üha vähem. See ei ole ainult subjektiivne hinnang, ka andmed näitavad, et eesti keele kasutusala aheneb kiiresti. 

Aastatel 2019–2023 rändas Eestisse ametlike andmete järgi – toonitan, et ametlike andmete järgi – sisse 129 000 isikut. Tõenäoliselt tegelikult rohkem, aga meie tugineme ametlikele andmetele. Kui me nüüd arvestame tagasirännanud maha, eeldades, et nad oskavad eesti keelt, mis on muidugi optimistlik hinnang, ja arvestame ka nooremad kui kahekümneaastased maha, eeldades, et nad saavad eesti keele selgeks koolis, mis on samuti optimistlik hinnang, siis saame nende aastate vältel 78 000 täiskasvanud sisserännanut. Samal perioodil, tegelikult aastase nihkega ehk aastatel 2020–2024 sooritas eesti keele tasemeeksami 18 600 isikut. See arv sisaldab ka korduseksami sooritanuid, tähendab, näiteks [juhul], kui isik sooritas 2020. aastal A2-taseme eksami ja 2022. aastal B1-taseme eksami. Isegi kui lähtuda neist kolmest optimistlikust hinnangust, oli eksami sooritanuid 4,2 korda vähem, kui eesti keelt mittevaldavaid isikuid Eestisse sisse rändas. 

Ja möönan kohe, et osa inimesi saab keele selgeks eksamit sooritamata. Aga teisalt on kindlasti ka inimesi, ma kujutan ette, Narvas või Kohtla-Järvel, kes küll sooritavad eksami, aga venekeelses keelekeskkonnas unustavad ikkagi riigikeele ära.

Isegi kui mitte arvestada seda aega, mil algas täiemahuline agressioon Ukrainas, pidada seda aega erandiks, kuna sel ajal saabus erakordselt palju põgenikke Eestisse, pole see olukord parem olnud. 2019. aastal saabus Eestisse 10 000 kahekümneaastast või vanemat isikut, kelle sünnikoht ei ole Eesti, aga eesti keele tasemeeksami sooritas 2020. aastal 2600 isikut. Möönan muidugi ka seda, et osa neist, kes on viimastel aastatel sisse rännanud, on ka Eestist minema rännanud, ära läinud. Aga ikkagi on need käärid sisserändajate ja keeleõpetuse vahel muljet avaldavalt suured.

Kui te nüüd, oletame, seda loogikat ei usu, siis ka teised andmed näitavad sedasama. Nimelt on uussisserännanute riigikeele oskuse omandamise puudulikkust tõestanud ka küsitlusandmed. Näiteks 2016. aastal sisserännanutest omandas 2020. aastaks – see tähendab viie aasta vältel – riigikeele vabalt valdamise tasemel vaid 3% ning arusaamise, rääkimise ja kirjutamise tasemel 16%. Ja 45% oli selliseid, kes saavad veidi või ei saa üldse aru. Toonitagem, et tegemist on vabatahtlike vastajate enesehinnanguga. Need inimesed, kes on natukene sotsioloogiast teadlikud, teavad, et enesehinnang on alati kõrgem, mistõttu pole kahtlust, et tegelik olukord on märksa halvem ja tegelikult nii halb, et kui see olukord edasi kestab, siis kuigivõrdki ei paranda seda ka üleminek täielikult eestikeelsele õppele.

Meil on siin siis rida küsimusi, mille, ma loodan, lugupeetud minister ette loeb. Aitäh!

Aitäh! Ja arupärimisele palun vastama haridus- ja teadusminister Kristina Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärijad! Kõigepealt ma tahan tänada teid selle eest, et te selle küsimuse esitasite. Meil ei ole ammu olnud ühiskondlikku debatti eesti keele kasutusala või selle oskuse üle. Eestikeelsele õppele üleminek on võib-olla järsku summutanud selle, et meil on kõik õiges suunas liikumas. Aga eesti keele kasutamise teemat võib vaadata sõltuvalt vaataja positsioonist: kas klaas on pooltäis või pooltühi. Ma kuulsin lugupeetud arupärija vaatest, et klaas on pooltühi ja on läinud tühjemaks, kui on olnud varem. Mina vaatan sellele niimoodi, et klaas on pooltäis ja on läinud natuke rohkem täis, kui on olnud varasemalt. 

Olemasolevate andmete ja tegelikult ka isikliku kogemuse pealt – ma olen üles kasvanud Eesti venekeelses piirkonnas – julgen ma küll väita, et eesti keele kasutusala on oluliselt laienenud viimase 30 aasta jooksul. Nendes valdkondades, kus kasutatakse eesti keelt, ja mõnes kohas ainult eesti keelt, on see väga massiliselt suurenenud. Ka Wiedemanni keeleauhinna, elutööpreemia saanud Tiit Hennoste on väga selgelt öelnud, et eesti keeles ei ole kunagi olnud nii palju kasutusregistreid, kui on täna, ehk siis eesti keelt kasutatakse väga laias ampluaas, väga paljudes kohtades. 

Julgen siiski siit puldist väita – see on minu arvamus –, et eesti keele kasutusala ei ahene kiiresti, vaid vastupidi, selle kasutusala laieneb, eesti keel tegelikult areneb. Ja tänapäeval on täiendavaks väljakutseks eesti keele nii-öelda uue kasutusala loomine, milleks on tehisaru. Kas tehisaru sisse eesti keel tuleb? Kui ei tule, siis me tõesti peaksime muretsema eesti keele kasutusala kiire ahenemise pärast.

Mida näitavad numbrid? Me kindlasti ei saa omavahel kokku viia sisserändestatistikat ja eesti keele eksami sooritamise tulemusi. Nende kahe omavahelist korrelatsiooni pole olemas, kausaalsust veel vähem. Seetõttu ei saa teha nende numbrite põhjal mingeid järeldusi. Esiteks, sisserändestatistika näitab Eestisse sisse tulnuid, see ei näita seda, kui paljud inimesed neist on siit siis lahkunud ehk seda, mis on tegelikult olnud püsiränne, nende inimeste hulk, kes on kauemaks kui viieks aastaks Eestisse jäänud. Me peaksime vaatama neid inimesi, kes on olnud Eestis kauem kui viis aastat, mitte neid, kes on konkreetsel ajahetkel sisse rännanud, sellepärast et neist tegelikult rändab ka tagasi päris palju.

Teiseks, eesti keele tasemeeksameid ei soorita ainult sisserändajad. Tasemeeksameid sooritavad väga palju ka Eestis sündinud inimesed, kes ei ole haridust omandanud eesti keeles ja kellel teatud ameti[kohal töötamiseks] on vaja tasemeeksam sooritada. Viimastel aastatel väga-väga märkimisväärselt suurenenud tasemeeksami sooritamise hulk on seotud siiski eestikeelsele õppele üleminekuga ning õpetajate – kooliõpetajate, lasteaiaõpetajate – ja tugispetsialistide eesti keele oskuse näitamisega [nõutud] tasemel.

Olen öelnud, et mina ei näe, et klaas on pooltühi, vaid ma näen, et klaas on pooltäis. 30 aasta jooksul on eesti keele kasutusala, eesti keele oskajate hulk märkimisväärselt suurenenud, [olukord] oluliselt paremaks läinud. 30 aastat tagasi ei olnud eesti keelega Narvas mitte midagi teha – mitte midagi ei olnud võimalik teha ei poes ega tänaval, mitte kuskil –, aga kui te täna lähete Narva, siis te saate seal eesti keeles teenindatud, informatsiooni ja võib-olla mingitel juhtudel ka tänaval suheldud. See sõltub selle inimese vanusest, kellega te tänaval kokku puutute. Aga tegelikult eesti keele oskuse tase on väga märkimisväärselt tõusnud. See kindlasti paraneb väga märkimisväärselt ka eestikeelsele õppele ülemineku tulemusel. Nii et Eesti riik igas mõttes liigub õiges suunas.

Aga ma näen tegelikult, et meil on ikkagi kohti, millele me peaksime tähelepanu pöörama: tõesti see, kui nõudlik on Eesti riik siia sisse rännanutelt eesti keele oskuse nõudmisel. Me ei ole väga nõudlikud olnud. Me oleme lasknud tulla inimestel Eestisse tööle, õppima, elama, ilma et me oleks nad tegelikult selle elementaarse surve alla pannud, et nad algtasemel või siis madalamal kesktasemel eesti keele omandaksid. Ja siin ma küll olen teiega nõus, ma arvan, et see surve tegelikult peaks olema. Viimane kord, kui ma selle surve üle vaidlust pidasin, oli rahvusvahelises koolis töötavate õpetajate keelenõuete sisseviimisel. Oli väga suur surve mulle, et ma mingil juhul ei kehtestaks neile B2-tasemel keeleoskuse [nõuet] või et ma ei kehtestaks üldse keeleoskuse nõuet. Aga ma siiski leian, et kui inimene on Eestis töötanud juba üle viie aasta ja tahab jätkata õpetajana, isegi kui see õpetamine ei toimu eesti keeles, siis ta võiks eesti keelt osata. Nii et me kompromissina jõudsime kokkuleppele, et see on B1-tasemel keeleoskus, mille ka rahvusvahelistes koolides töötavad õpetajad peavad viie aasta möödudes Eestis omandama.

Sama puudutab doktorante. Ma saan aru, et teil on järgmine arupärimine teaduskeele kohta ja doktorikoolis eesti keele omandamise kohta. Ka seal on juba eelmise ministri eestvedamisel viidud sisse [nõue], et vähemalt pooled doktorilõpetajad, ükskõik kas nende emakeel on eesti keel või ei ole, peavad doktorikraadi omandamisel omandama ka eesti keele oskuse kesktasemel. Nii et me oleme samme astunud.

Nüüd, teie poole on liikumas keeleseaduse muudatused, millega laiendame eesti keele kasutusala ehk viime sisse suuremad nõuded eesti keele oskuse ja kasutuse kohustuslikkuse kohta. Miks need muudatused teie juurde veel jõudnud ei ole? Sest keeleseaduse puhul juristid vaidlevad omavahel murdekeelte staatuse üle, mitte niivõrd eesti keele laienemise üle. Otsime lahendusi ka Lõuna-Eesti piirkonna keeltele. Aga keeleseaduses suurendame kindlasti sunnirahasid ja trahve eesti keele mittekasutamise eest, näiteks kinos võõrkeelsete filmide subtiitrite või dubleerimise puhul. Meil ei [tohiks olla] täiskasvanute puhul vene keeles filmidublaaže, nii et vene keelt rääkiv inimene Eestis ei puutugi eesti keelega praktiliselt kokku, sellepärast et tal on igal pool võimalik kõike vene keeles saada. Siis on keelekontakti väga vähe ja see kindlasti teeb väiksemaks selle võimaluse, et inimese keeleoskus areneks.

Ja lõpetuseks minu nii-öelda pingutusest. Meil on täna täiskasvanute eesti keele õpe killustunud kahe ministeeriumi vahel. Eesti keele õppe ja keelepoliitika eest vastutab haridusministeerium. Me tegeleme õpetajate keeleõppe korraldamisega, keele tasemeeksamite väljatöötamisega ja samal ajal on keeleseadus meie vastutusalas. Aga täiskasvanute keeleõpe on Kultuuriministeeriumi ja Integratsiooni Sihtasutuse kaudu rahastatud. Ma arvan, et see ei ole sellisel moel mõistlik. Ma arvan, et on mõistlik koondada nii rahalised vahendid kui ka vastutus täiskasvanute keeleõppe eest siiski haridusministeeriumi alla, et me saaksime prioritiseerida eesti keele õppes sihtrühmi, kes on meie jaoks absoluutsed prioriteedid, kellele me esmajärjekorras ka maksumaksja raha eest eesti keelt õpetame. Ootus ja lootus on, et selle tulemusena muutub eesti keele õpetamine Eestis tõhusamaks. Uskuge mind, neid, kes sooviksid eesti keelt õppida, on oluliselt rohkem kui neid, kellele nii Eesti riigil kui ka erasektoril on võimekus eesti keele õpet pakkuda. Nõudluse ja pakkumise vahekord on nõudluse kasuks ja pakkumise kahjuks: soovijaid on rohkem kui võimalusi. Võib-olla tuleks läbi rääkida ka haridustehnoloogia ettevõtetega, kes võiksid eesti keele Duolingosse tuua. Eesti keelt Duolingos ei ole võimalik õppida. On võimalik õppida väga palju muid keeli, aga mitte eesti keelt. Ma arvan, et see oleks üks koht, millele võiks mõelda: kuidas me pakkumist nõudlusele lähemale toome. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Oli väga lahe ja asjalik jälle kuulata, aga ma katsun ennast sellest lummusest kuidagi välja kiskuda ja küsin sellesama põgusalt nimetatud keeleseaduse kohta. Ma olen viimased aastad puutunud kokku sellega ja me kõik märkame – mõni vähem, mõni rohkem –, et eesti keele kasutamise võimalused teeninduses, avalikus ruumis on vähenenud, on ahenenud. Aga seadusega [võiks] kas või uutele tegevusvaldkondadele keelenõudeid panna: on taksojuhid, kes on praegu osaliselt kahjuks kontrolli alt väljas, kullerid, mõned rühmad ja huvigrupid veel, kes tegelikult keelduvad seda tegemast, blokeerivad kogu aeg. Ja nüüd te ka ütlesite, et keeleseadus liigub meie poole. Öelge nüüd – meile on ettepanekute peale mitu korda öeldud, et kohe-kohe tuleb, paar aastat ma olen seda kuulnud –, millal siis tuleb Riigikokku keeleseaduse uus variant, et me saaks vähemalt asjalikke ettepanekuid selle kohta teha.

Aitäh küsimuse eest! Ma siiski julgen väita, et eestikeelse teeninduse saamine on täna kordades tõenäolisem, kui see veel 30 aastat tagasi oli. Ma olen sündinud ja üles kasvanud Ida-Virumaal ja väidan, et kuni selle hetkeni, kui ma sealt Tartusse ära kolisin, ei olnud seal praktiliselt võimalik eesti keeles teenindust saada. Täna on seal võimalik igal pool kogu aeg eesti keeles teenindust saada. Eesti keele kasutusala on laienenud. 

Jah, Tallinnas on tekkinud olukord, kus mõnes kohas selgub, et teenindust on võimalik saada ainult inglise keeles. Selles mõttes ma ei vaidle vastu. Aga ma arvan, et puhtfaktiliselt on täna siiski vähem ingliskeelset teenindust, kui oli veel mõni aeg tagasi ainult venekeelset teenindust. Me oleme liikunud selles suunas, et eesti keeles saab rohkem teenindust.

Nüüd kullerid ja platvormi veoteenused – need ei ole taksoteenused. Nende puhul me nägime keeleseaduse [muudatuste] ettevalmistamisel analüüsi tehes, et kaebuste arv on seal kõige väiksem. Seal on üldse kõige väiksem mure selle pärast, kas on või ei ole eestikeelne teenindus. Oluliselt suurem mure on just nimelt hotellides, restoranides, spaades ja turismiga seotud kohtades. Seal on tegelikult kõige suurem hulk neid kaebusi, et ei ole võimalik eestikeelset teenindust saada. Kullerite ja Boltide-Woltide puhul ei ole küsimus selles, et keegi tunneb puudust, sest ta ei saa eestikeelset teenindust, sellepärast et seal ei pruugi teenuse saamisel otsest keelekontakti üldse tekkida. 

Keeleseadus peaks valitsuse istungil olema maikuus ja liikuma siis Riigikogu poole. Oleme natukene jännis murdekeele staatuse juriidilise sõnastusega, otsime juristidega praegu lahendust.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Eestis on kodulehtede venekeelsed versioonid siiani Vabariigi Valitsusel ja suuremal osal ministeeriumidel. Mõned ministeeriumid on need viimasel ajal siiski likvideerinud, aga mitte Haridus- ja Teadusministeerium. Läti ja Leedu ministeeriumidel ei ole venekeelseid kodulehti. Nii paljude ministeeriumide venekeelsed kodulehed on Euroopa Liidu riikidest ainsana Eestil, teistest Euroopa riikidest peale Eesti veel Moldoval, Armeenial ja Valgevenel. Küsin, millal siis Haridus- ja Teadusministeerium, kus veetakse eestikeelsele õppele ülemineku protsessi, tõestab enda tõsiseltvõetavust, seab riigikeele au sisse ja oma kodulehe venekeelse versiooni likvideerib.

Aitäh selle küsimuse eest! Teate, ma ei ole selle teemaga päriselt tegelenud, sellepärast et kas see venekeelne leht seal on või ei ole, ei oma tähtsust, sest täna on võimalik eestikeelne leht automaattõlkega teha venekeelseks ja lugeda seda niikuinii vene keeles. Kas see on seal vene keeles, kas see on inglise keeles … Automaattõlge võimaldab ka seda, et eestikeelse lehega mitte kunagi kokku ei puututa, vaid loetakse haridusministeeriumi kodulehte mugavalt täpselt selles keeles, milles tahetakse lugeda. See on paraku täna tehnoloogiline reaalsus.

Hele Everaus, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Väga austatud proua minister! Hea meel on teie optimismi pärast. Ma tegelikult küsin seda. Midagi oli ka teie kõnes juba selle kohta, et nõudlikkus riigi poolt on ikkagi üks väga oluline ja määrav asi. Mul oli hea juhus 1991. aastal olla erialasel täiendusel Iisraelis, kus oli teatud riigist ehk Nõukogude Liidust väga suur tulv sisserändajaid, kes hakkasid nõudma, et Iisraeli riik peaks teiseks riigikeeleks kuulutama vene keele. Iisrael seda õnneks kunagi ei teinud, vastupidi, nõudmised olid väga konkreetsed: töökoha sai see inimene, kes oskas heebrea keelt. See oli esimene tingimus töökoha saamiseks. Kas meil on siit midagi õppida?

Aitäh küsimuse eest! Meil on seatud väga selged reeglid, millistel ametikohtadel inimene eesti keelt peab valdama. On aus möönda siit puldist, et on nii mõnigi valdkond, kus neid reegleid tegelikult täita ei suudeta. Hariduses on olukord minemas paremaks, kuigi aastakümneid oli tõesti nii, et reeglid kehtisid, aga tegelikult neid ei täidetud. Ma arvan, et tervishoiu valdkonnas vaikselt-vaikselt läheb ka paremaks, aga aeglasema tempoga, kui me arvame. Ka seal on väga palju töötajaid, kes tegelikult ei [täida] keelenõudeid, mis seadusega kehtestatud on. Teenindussektoris on Ida-Virumaal olukord läinud oluliselt paremaks, Tallinnas võib-olla natukene kehvemaks. Need on valdkonnad, millest me kõik väga teadlikud oleme. Loomulikult, selle kõige taga on ja seda defineerib tööjõu puudus ehk siis see, et me ei suuda tagada [piisavat] hulka eesti keelt oskavaid inimesi, kes suudaksid neid töökohti täita.

Järelevalve ja nõudlikkus on tegelikult see, millega peaks kõiki neid töötajaid nügima. Siin on oluline roll mitte ainult riigil, vaid kõikidel tööandjatel, kes neid inimesi endale tööle võtavad, sellel, milline on tööandja nõudlikkus oma töötaja suhtes. Ta on küll väga hea spetsialist, väga hea kolleeg, teil on ühine keel olemas, on see inglise keel või vene keel – tänapäeval valdavalt inglise keel –, aga siiski [tuleks] jääda nõudlikuks, et mingi [asjaajamine], töökoosolekud toimuvad eesti keeles ja eesti keelt on vaja osata. Ma arvan, et see on nõudlikkuse ja eestlase selja sirgu ajamise küsimus: miks peaks eestlane sel juhul keelt vahetama, kui keelevahetust tuleks eeldada kelleltki teiselt?

Leo Kunnas, palun! 

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Siin oli küsimus, kas klaas on pooltühi või pooltäis. Tuleb tunnistada, et ega me ei ole suutnud kogu elanikkonda, kes eesti keelt ei oska, põlistada selle 30 pluss aasta jooksul, kui meie vabariik on taasiseseisvunud olnud. Probleem on selles, et kui sisserändajate hulk on nii suur ja on plaanis sisserändekvoote veel tõsta, siis kas me ei jõua ühel momendil punkti, kus nii vene, inglise kui ka teiste keelte rääkijate hulk on lihtsalt nii suur, et me ei ole enam füüsiliselt võimelised neid põlistama. Ehk põlistatavate hulk ületab selle suutlikkuse, mis meil üldse võiks olla.

Aitäh selle küsimuse eest! Loomulikult on olukord selline, kus eestlaste või eesti keelt emakeelena rääkivate inimeste – ütleme siis nii, sest ma pean ka neid inimesi, kes on Eestis sündinud, mitmendat põlve [siin elavad], siiski eestlasteks – ehk nende inimeste, kelle esimene keel on eesti keel, osakaal 67–68% juures tähendab seda, et ülejäänud vajavad põlistamist: nii keeleõpet kui ka kultuuriga kohanemist, Eesti elu ja traditsioonidega kohanemist. Ja see on päris suur hulk inimesi proportsionaalselt.

Samal ajal ma jätkuvalt väidan, et klaas on pooltäis. Me oleme seda teinud 30 aastat päris edukalt. Ja ma tean, et ma olen siin see naiivne optimist, aga olen integratsiooni valdkonnas töötanud 30 aastat. Vaatame otsa sellele, kus me olime 30 aastat tagasi, millises olukorras me olime. Me olime lõhenenud, katkises, etnilist konflikti täis ühiskonnas, kus üle 80% mitte-eestlastest ei osanud üldse eesti keelt ehk nad ei olnud suures osas sellega isegi kokku puutunud. Me oleme jõudnud olukorda, kus eesti keelt absoluutselt mittevaldavate inimeste hulk – nende, kes mitte midagi eesti keelest aru ei saa – on suurusjärgus 4–5%. See on väga suur progress.

Jah, passiivsel ja aktiivsel keeleoskusel on vahe. Muukeelsest elanikkonnast natukene üle pooltel on aktiivne keeleoskus, natukene alla pooltel passiivne keeleoskus. Aga [võrreldes] selle olukorraga, mis meil oli 30 aastat tagasi, kui 80% olid umbkeelsed ehk tõesti ei osanud [eesti keeles] isegi lugeda, nad ei saanud mitte midagi eesti keelest aru, me oleme tegelikult väga suure muutuse ära teinud ühiskonnana ja eriti väikese inimeste hulgaga, kes eesti keelt räägivad.

Mina olen ja jään optimistiks. Eesti keel on täna kõige paremas olukorras, kus ta ajaloos üldse kunagi olnud on. Tema kaitstus ja elujõulisus on tagatud teaduskeelena, majanduskeelena, internetikeelena, loodetavasti tulevikus ka tehisarukeelena, kirjakeelena, kirjanduse keelena, televisiooni- ja sotsiaalmeediakeelena. Ma olen optimist, ma ei näe seda mustades värvides, mis aga ei tähenda seda, et me ei peaks sellele tähelepanu pöörama. Näiteks, ma arvan, et täna kõige aktuaalsem teema on ikkagi see, kas tulevane tehisaru räägib meiega eesti keeles. See on eesti keele arengu mõttes pöördepunkt ja me peame endale väga selgelt teadvustama, et kui suurtes keelemudelites, mida globaalselt arendatakse, eesti keelt sees ei ole, siis on see eesti keele jaoks ikkagi ülikriitiline olukord. Siis me võime natuke muret tunda selle pärast, mis eesti keelest saab, mitte küll järgmise põlve, aga ülejärgmise põlve keelekasutuse puhul.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te elate ikkagi ilmselgelt teises reaalsuses kui meie, kui te olete nii väga optimistlik, et olukord on muudkui paremaks läinud. Jah, kuni Ukraina sõjani väga vaevaliselt – väga vaevaliselt! – läks tasapisi olukord paremaks, üle kivide ja kändude. Aga [siis tuli] järsk kukkumine. Keeleseadust lihtsalt ignoreeritakse, istutakse kolm aastat kassas sildiga "Ma veel õpin eesti keelt". Teid ei huvita ju seadused! Need ei kehti, kui ma panen rinda sildi "Mind ei huvita seadused". See on ju nali, eks ole! Nii halba olukorda, kuhu te nüüd olete meid kukutanud, ma mäletan üheksakümnendate algusest.

Aga räägin ka positiivsest. B-võõrkeelte hulgast vene keele äravõtmine põhikeelena oli positiivne areng. Ja ma küsingi, kuidas on B-võõrkeele õpetajatega varustamisega näiteks rootsi keele, soome keele ja teiste keelte puhul kui vene keel.

Aitäh küsimuse eest! Nende varustamisega on nii, nagu nendega alati olnud on. Keeleõpetajad tulevad Tartu Ülikoolist ja Tallinna Ülikoolist, seal neid õpetatakse. Meil on Prantsuse saatkonnaga ja Hispaania saatkonnaga ka koostöö selles vallas, et suurendada nende õpetajate koolitust, täiendkoolitust, vahetusi, selleks et hispaania ja prantsuse keele õppe võimalusi koolides suurendada. Koolid loomulikult pingutavad selle nimel, et alternatiivset B-võõrkeelt pakkuda. See on reeglina olnud saksa keel või siis prantsuse või hispaania keel, rootsi keelt ja soome keelt on siiski vähem.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised. Arupärijate esindajana Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetav minister! Eesti mehed, Eesti naised! Lubage mul esialgu pisut lüüriliseks minna ja ühe Anna Haava luuletusega alustada. Ma ei ole küll teab mis deklameerija, aga ma proovin: "Köögis seisab – ootab, ootab / meie armas emakeel … / Kulla härrad, prouad, preilid, / laske tuppa eesti keel. // Laske tema lausa saali, / paluge ta laudagi – / imelikud eesti saksad, / võtke mõistust vähegi!" Vaadake, kui Anna Haava seda kirjutas, siis oli meil karm venestusaeg. Aga nüüd on poliitilised otsused meie enda teha ja ehk ikkagi tuleks need teha selliselt, et me eesti keelt laua tagant ära ei peleta.

Lugupeetud minister ütles, et 30 aastaga on eesti keele kasutusala laienenud. Kui ma nüüd oleksin õel, siis ma ütleksin, et jah, aga see on samasugune demagoogia, kui Nõukogude ajal võrreldi näiteks 1985. aasta traktoritoodangut 1913. aasta traktoritoodanguga. Ma loomulikult möönan, et eesti keele kasutusala on laienenud võrreldes 1989. aastaga, aga väidan, et on kitsenenud mitte ainult seoses Vene agressiooniga Ukrainas, vaid tegelikult viimasel viiel kuni seitsmel aastal.

Teiseks, ma ei ole ju kusagil öelnud, et neil kahel protsessil, keeleeksamite sooritamisel ja immigratsioonil, oleks kausaalne suhe, nagu minister väitis. No kuidas ma saakski seda öelda? Ma ka ikkagi olen natukene sotsioloogiat õppinud. Küll aga väidan, et minister ei lükanud kuidagi ümber neid ametlikke arve, mis koostoimes näitavad üsna drastiliselt, et eesti keele kasutusala kitseneb. Ja kui tõesti proua minister seda ka ei usu, siis ometi ehk usub ta seda lõimumismonitooringut, mille kohaselt ei oska pooled sisserännanud viie aasta pärast veel eesti keelt üldse või oskavad veidike.

Ma ei ole kindlasti nõus ka ministri väitega, et meil on vaja sisse tuua tööjõudu. Aga see on teine teema ja sellel teemal saame me veel kirglikult ja põhjalikult vaielda.

Ma teen siinkohal väikese, aga võib-olla olulise kõrvalepõike. Ma usun, et minister oma doktorikraadiga ka teadvustab seda, kui oluline meetod on võrdlev meetod. Mina võrdlen meid Lätiga. Me oleme ajast aega Lätiga sõbralikult konkureerinud ja 1990. aastatel tundus meile, et me oleme Lätist eespool, et me oleme teenäitajad. Nüüd aga paistab paljudes asjades ja kahjuks ka keelepoliitikas paraku täiesti vastupidi. Lätti rändas aastatel 2019–2023 sisse kokku 90 000 inimest, neist 30 000 olid Läti kodanikud. Seega oli eeldatavalt läti keele oskuseta sisserändajaid ligikaudu 60 000. Kuna Läti rahvaarv on Eesti omast 1,4 korda suurem, siis oli keeleoskuseta [inimeste] sisseränne Lätti samadel aastatel proportsionaalselt 1,8 korda väiksem kui Eestisse. Lätisse oli see ligi kaks korda väiksem kui Eestisse! Noh, lihtsalt jälle arvud seda näitavad. Küllap on see üks põhjus, miks siis ikkagi Lätis on riigikeel märksa paremas staatuses kui riigikeel Eestis. Ja igaüks, kes läheb Lätti, võib selles veenduda.

Kommunikatsiooniekspert Maarja-Liis [Arujärv] toob hiljutises artiklis sellised muljet avaldavad paralleelid. Läti võttis muu hulgas hiljuti vastu seaduse, mis keelab tööintervjuudel vene keele oskuse kohta küsimise. Aga meil on vastupidi: noored jäävad tihti just vene keele oskuse puudumise tõttu tööst ilma. Ja teatavasti ka noored arstid kurdavad, et kui pooled patsiendid ei oska eesti keelt, siis tundub neile, et on lihtsam Soome tööle minna.

Lisaks on meil tekkinud ettevõtteid ja muid organisatsioone, mille sisesuhtlus on ingliskeelne või lausa ingliskeelseks sunnitud. Mina ühte sellist suurettevõtet tean, kus kontoris ei tohi omavahel eesti keeles rääkida, see on keelatud. Ja paljud suurettevõtted korraldavad tööintervjuud inglise keeles.

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Vahest oleks siinkohal hea meenutada, et isegi pärisorjuse ajal suhtlesid siinsed muulased Eestis eestlastega peamiselt eesti keeles, ning ka seda, et isegi Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee büroo istungid toimusid eesti keeles. Kuna Karl Vaino seda hästi ei osanud, siis istus tema kõrval tõlk.

Nii, aga Arujärv jätkab: "Kasutades teenindussfääri või tarbides avalikke teenuseid, elab kohalik muulane praktiliselt sama mugavat elu kui endises Nõukogude Liidus. Eesti keelt praktiseeritakse teadlikult vähem kui seda osatakse. "Seda on osaliselt põhjustanud venekeelse paralleelsuhtluse ja asjaajamise võimaldamine, mistõttu luuakse eraldi venekeelne mugavusruum […]"" Seda [viimast] rääkis juba kaks kümnendit tagasi keeleteadlane Mart Rannut.

Omalt poolt lisan ikkagi, et suurema osa Eesti ministeeriumide kodulehed, sealhulgas Haridus‑ ja Teadusministeeriumi oma, pakuvad ka venekeelset versiooni. Ja küsimus ei ole siin automaattõlkes, vaid küsimus on keele staatuses ja väärikuses.

Ma pean jälle kõrvalepõikena ütlema, et nii mina kui ka minu erakond, Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid, suhtume skeptiliselt sellesse, et vene emakeelega õpilased peavad kõiki aineid õppima eesti keeles. Palju loogilisem oleks, kui nad saaksid vähemalt osa aineid õppida oma keeles. Aga see on meile väga halb ja kurb valik, õigemini valikut ei ole, sest meil ei ole lihtsalt õnnestunud erinevalt Lätist oma riigikeelt avalikus ruumis kehtestada.

Nüüd lõpetuseks. Tore on, et siin saalis on ka sotsiaaldemokraatide esindaja. Ma ei oleks arvanud, et mina kunagi sotsiaaldemokraate kiitma hakkan, aga seekord lubage küll au anda selle eest, et sotsiaaldemokraadid on massiimmigratsioonile hooandmise vastu. Niimoodi alandatakse meie inimeste töötasu ja muudetakse meie riik millekski selliseks, mida me kümne aasta pärast ei pruugi ära tunda. Ja tegelikult on meil vaja mõlemat: selleks et eesti keeleruum ei aheneks, on vaja nii immigratsiooni piiramist kui ka keeleõppe laiendamist. Ma tahaks loota, et minister sellest aru sai, aga ma päris kindel ei saa selles olla. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove saalist ei ole. Soovib minister? Ei soovi täiendada. Sulgen läbirääkimised ja läbitud on ka tänane viies päevakorrapunkt.

Läheme edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde. Selleks on Riigikogu liikmete Jaak Valge ja Leo Kunnase 10. veebruaril 2025 esitatud arupärimine eesti keele kui teaduskeele kasutusala ahenemise kohta, nr 716. Ettekandeks arupärijate nimel palun siia Riigikogu liikme Jaak Valge.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Eesti mehed, Eesti naised! Ja lugupeetud minister, loomulikult! Me nüüd härra Leo Kunnasega pärime haridus- ja teadusministrilt aru, mispärast aheneb eesti keele kui teaduskeele kasutamisala. Me väidame, et ülikoolides on päris kindel ingliskeelestumise tendents, seda saab igaüks arvudest vaadata.

Näiteks, eestikeelsetel õppekavadel õppis 2017. ja 2018. aastal 26 doktoranti Eestist, käesoleval õppeaastal õpib ainult üks. Seejuures määratletakse keeleseaduse kohaselt, et õpe on eesti keeles siis, kui 60% õppest toimub eesti keeles. Niisiis võib 40% olla mitte eesti keeles ja see 40% võimaldab igalt poolt kutsuda tippvälisõppejõude, kes eesti keelt ei valda. Selles ei ole mitte mingit probleemi.

Oluline ingliskeelestumise näitaja on eesti keeles kaitstud lõputööde osakaal. 2024. aastal olid Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides kaitstud magistritöödest 65% ja doktoritöödest kõigest 7% eestikeelsed. Seejuures on eestikeelsete doktoritööde osakaal kiiresti vähenenud: 2017. aastal oli see veel 23%. Vaevalt et keegi kahtleb selles, et doktoritööde kirjutamine inglise keeles pärsib eesti keele arengut teaduskeelena või isegi halvab selle. Lisaks võib öelda, et ülikoolide kiire ingliskeelestumine on ka majanduslikult ebaotstarbekas. Meil on sel õppeaastal üle 800 välisdoktorandi, see on üle kolmandiku doktorantidest. Juhul, kui nad ei õpi eesti keelt ära ja kirjutavad doktoritöö inglise keeles, tuleb järeldada, et enamik neist ei omanda stuudiumi vältel piisaval tasemel eesti keelt ja nende kvalifikatsioonile vastava töökoha valik on Eestis väga piiratud. Seejuures avaliku sektori kõrgetele professionaalsetele ametikohtadele – me ju väga eeldame, et meie värsked doktorid sinna tulevad – on neil võimatu [saada] ja seega muutub nende koolitamine Eesti maksumaksja arvel vähemalt osalt raisatud investeeringuks.

Eesti ülikoolide kiire ingliskeelestumine ei ole nende rahvusvahelist reitingut kuidagimoodi parandanud. Eesti parim ülikool on Tartu Ülikool, meie rahvusülikool. 2025. aastal paikneb see maailma ülikoolide mainekaimas edetabelis 301.–350. kohal, seal vahel. Täpselt samal tasemel oli see ka 2017. aastal, mil eestikeelsete doktoritööde osakaal oli palju suurem. Erinevate valdkondade lõikes on Tartu Ülikoolil kõrgeim positsioon just humanitaar- ja kunstiteadustes, kus eestikeelsete doktoritööde osakaal on ka kõige suurem: 35%. See tähendab, et mida rohkem eestikeelseid doktoritöid, seda kõrgem koht edetabelis ehk siis kõige kvaliteetsem õpe. Sotsiaalteadustes, ajakirjanduses, teabeteadustes kaitsti eesti keeles vaid üks doktoritöö. Teistes valdkondades ei kaitstud ühtegi doktoritööd eesti keeles. Niisiis oleks väga keeruline väita, et ingliskeelsete doktoritööde suurem osakaal aitab meid kuidagi paremale tasemele.

Sel uuel teemal lugupeetud minister juba korduvalt peatus: tehisintellekti areng. See võimaldaks eestikeelse doktoritöö kiiresti ja mõne aja pärast ka perfektselt inglise keelde tõlkida. Seega pole enam põhjust väita, et ingliskeelne teadustöö on rahvusvahelises konkurentsis eelisseisuses. Kõik keeled muutuvad võrdselt konkurentsivõimeliseks. Küll tahaks loota, et ka meie kõrgharidusõpe ei ole tõesti enam vanades reeglites kinni, vaid tuleb ajaga kaasa. Aitäh!

Aitäh arupärijate esindajale! Arupärimisele vastamiseks palun kõnetooli haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärimise esitaja! No vot, mina olen üks neist, kelle kohta te selle arupärimise esitasite. Räägin teie ees siin sulaselges eesti keeles, olen täiesti võimeline eestikeelseid teadusartikleid kirjutama, ometigi minu doktoritöö ei ole selle 7% eestikeelsete doktoritööde seas. Seda seost, et kui doktoritööd ei kirjutata eesti keeles, siis see tähendab eesti teaduskeele hukku, ma arvan, päriselt teha ei saa. Seose saab teha siis, kui eestlased ehk eesti keelt emakeelena rääkivad inimesed, need, kellel eesti keel on esimene keel ja kes oskavad seda keelt kõrgel tasemel, ei taha minna doktorantuuri ehk ei taha valida eriala, ei taha teha teadust, ei taha teha teadus- ja arendustööd. Siis me peaksime tõsiselt muretsema hakkama selle pärast, kas me suudame eesti keeles tagada kõrgkoolis järelkasvu, kas me suudame tagada eestikeelse bakalaureuse- ja magistriõppe. Aga [mitte siis], kui eestlased, kes lähevad teadust tegema, teevad seda rahvusvahelisel tasemel inglise keeles, kuid on täiesti võimelised kirjutama ka eesti keeles. Mina tegelikult ei pea mureks mitte seda, mis keeles on kaitstud doktoritööd, vaid seda, et eestlased ei taha minna doktorantuuri.

Põhjuseid, miks eestlased ei taha doktorantuuri minna, on väga erinevaid, aga peamine, domineeriv põhjus on see, et doktorikraad Eesti tööturul tegelikult eeliseid ei anna. Siin me jõuame hoopis teise probleemi juurde, milleks ei ole otseselt see, mis keeles tehakse teadustööd, vaid see, et Eesti majanduse struktuur eeldab pigem madalamaid oskusi kui neid väga kõrgeid oskusi, mida doktorikraad annab – neid ei ole võimalik tööturul rakendada. Nii et doktorikraadi omandamise majanduslik tulusus ei tulene mitte sellest, kas doktorikraad on omandatud inglise või eesti keeles, vaid sellest, kas doktorikraadi omandamise järel inimese enda tulud kasvavad. Täna ilmselgelt ei kasva.

Oleme seda olukorda parandanud sellega, et oleme sisse viinud nooremteaduri positsiooni ehk doktoriõppesse asuvad inimesed saavad nooremteaduri palka, see ei ole enam stipendiumipõhine. See garanteerib inimestele vähemalt Eesti keskmisel tasemel sissetuleku sel ajal, kui nad doktorikraadi omandavad. Me veel ei näe, et see oleks ilmtingimata toonud massiliselt – ma kordan: massiliselt – juurde eestlastest doktorante. Aga selle reformi üks eesmärke on see, et eestlased selle tulemusena valiksid rohkem doktorantuuri.

Nii et kui küsimus on, kas määravaks on see, mis keeles kaitstakse Eestis teadustöid, doktoritöid, siis ma arvan, et määravaks on pigem see, kes on need, kes doktorantuuri õppima asuvad, ja mis on nende keeleoskus. Kindlasti saab olukorda parandada sellega, et olla doktorantuuris õppivate tudengite suhtes nõudlikum, et nad eesti keele vähemalt B1-tasemel selgeks õpiksid, kui nad Eestis doktorikraadi kaitsevad.

Majanduslikust positsioonist vaadatuna: Eestis doktorikraadi kaitsnud välismaalased jäävad reeglina Eestisse tööle, reeglina nad panustavad siia. Jah, on küll protsent neid, kes Eestist lahkuvad. Aga need, kes Eestis nelja või viie aasta jooksul doktorikraadi omandavad, panustavad tegelikult ka selle aja jooksul Eesti majandusse. Kindlasti ei saa väita, et nad on majanduslikult kahjulikud Eesti riigile. Need õppijad on alati majanduslikult plusspoole peal.

Nüüd see, et mida rohkem eestikeelseid doktoritöid, seda kvaliteetsem on õpe. Ma arvan, et eks te ise ka tunnete, et see on natuke meelevaldne [väide]. Tegelikult ei saa teha neid järeldusi nendest numbritest, mille te välja tõite. Teadus ja doktoriõpe on teadlaskarjääriks ettevalmistamine, see on koolitus, mille tulemusena saab teist teadlane. Teadus toimib rahvusvahelisel maastikul. Ei ole olemas väikest suletud Eesti teadust. Ka Eesti teadus on rahvusvaheline, Eesti teadlased, mis iganes valdkonnas, isegi Eesti humanitaarvaldkonnas ja eesti keele valdkonnas, toimetavad rahvusvahelisel tasandil. See tähendab seda, et paratamatult hädavajalik selles valdkonnas toimetamiseks ja selles karjääris on tänase seisuga inglise keele oskus ja inglise keeles teadustöö tegemise oskus. See käib selle ameti juurde. Seda ametit on keeruline pidada ja seda karjääri on praktiliselt võimatu Eestis ja ka rahvusvaheliselt teha, kui inglise keele oskust ei ole.

Ja lõpetuseks on tõesti üleskutse ülikoolidele: oma töötajate akadeemilise karjääri hindamisel, kui hinnatakse, mis on teadlase ühiskondlik panus ja panus teadusesse, hinnake koefitsiendiga ka seda, kui teadust tehakse eesti keeles, kui avaldatakse [artikleid] eestikeelsetes teadusajakirjades, kui tehakse eestikeelset publitsistikat. Täna ei ole see võib-olla eraldi tähelepanu all osas karjäärimudelites. Kuid muutus on tulemas, ma näen, et ülikoolides on see muutus tulemas. Aga siiski on tõesti üleskutse ülikoolidele väärtustada oma akadeemilise karjääri mudelite teatud mõõdikutega rohkem ka seda, kui teadlased avaldavad [artikleid] eesti keeles. Ka rahvusvaheliselt tunnustatud teadusajakirju, mis avaldavad teadustekste eesti keeles, on päris palju, need on praktiliselt enamikul erialadel olemas. Nii et on võimalik ka eesti keeles neid publikatsioonide üks-ühtesid kätte saada. Võib-olla see on üleskutse ülikoolidele selle [arupärimise juures]. Aitäh!

Aitäh! Ja küsimusi teile ei ole. (Kristina Kallas naerab.) No jõudis, Jaak jõudis. Jaak Valge, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Teie olete öelnud nimelt järgmist, tsiteerin: "Ma olen nõus kõigiga, kes ütlevad, et bakalaureuse- ja magistriastmes täiskohaga õppimine tähendab täiskohaga õppimist ja sealt kõrvalt töötamine tähendab õppimises järeleandmiste tegemist." Mina omakorda olen täiesti tuliselt teiega nõus. Aga kas te olete nõus ka sellega, et suurem osa välistudengeist töötab? Ja paljud ongi kahtlemata tulnud siia selleks, et siin nende mõistes kõrgemat palka – meie mõistes odavtööd – saada. Küllap olete nõus, et välistudengite näol pole tegemist üliinimestega, kes suudavad õppida, töötada ja eesti keelt õppida. Kannatab just see viimane ehk eesti keele õppimine. Küsin, miks te pole tulnud siis välja ettepanekutega seda olukorda muuta, et õppimises järeleandmisi ei tehtaks.

Aitäh küsimuse eest! Jah, olen nõus selle faktiga, et enamus välistudengitest töötab, aga oluliselt väiksem enamus, kui [töötab] Eesti tudengitest. Eesti tudengitest töötab ligi 86%, välisüliõpilastest töötab 56%. Nii et võrreldes Eesti tudengitega pühendavad välistudengid õppimisele ikkagi oluliselt suuremas mahus aega, kui seda pühendavad Eesti tudengid, kes [õpingute] kõrvalt töötavad.

Ja selles [lauses] järeleandmise kohta õppe kvaliteedis, mida te mulle tsiteerisite, ma pidasin tegelikult rohkem silmas Eesti tudengeid. Olles ise ülikooli õppejõud, ma näen – mul on ka ingliskeelseid õppeaineid, mida ma õpetan –, et aeg, mille välistudengid pühendavad õppimisele, on suurem, kui see on Eesti tudengitel. Eesti tudengid suuremas osas töötavad, välistudengid töötavad tegelikult väiksemas ulatuses. Aga nõudlikkus selle suhtes, et välistudengid Eestis õppimise ajal eesti keele omandaksid, on täna olemas. 6 EAP ulatuses eesti keele õpet peavad kõik läbima. Ja doktoriõppes on eeldus, et doktoriõppe lõpetajatest vähemalt pooled oskavad eesti keelt B1-tasemel, kui nad doktorikraadi omandavad.

Tekkis veel küsimusi. Hele Everaus, palun!

Pöördun siin austusega nii eesistuja kui proua ministri poole. See ei olegi võib-olla küsimus. Ma olen väga nõus sellega, et see, mis keeles need tulemused vormistatakse, annab meile tegelikult võimaluse laias maailmas midagi näha. Ma ise omal ajal, Nõukogude ajal olin kandidaat ja pidin kirjutama vene keeles ja pärast doktori[töö] inglise keeles. Ma arvan, et see ei tee küll eesti keelt vaesemaks. Võib-olla see ei sobi siia, aga mina olen küll tähele pannud – nüüd just haridus‑ ja teadusministrile mõtlemiseks – selle puhul, kuidasmoodi põhiõpet mis iganes tasemel läbi viiakse, et kõik kontrollisüsteemid on läinud testimiseks suulise väljendusoskuse hinnaga. Ma pean teile ütlema, et viimane kord, kui mina tegin praktikumi, tudeng vastas mulle poole lausega, ta ei vastanud eesti keeles täislausetega. See on tõsine mõtlemise koht. Ja nad ütlesidki, et neil ei ole kuskil pikalt rääkida. Kujutage ette, arstitudeng räägib mulle poole lausega. Kuidas ta läheb siis patsiendi juurde? See on mure.

Teie aeg! 

Mina omal ajal andsin kõik [eksamid] suuliselt täislausetega. Ma arvan, et see on eesti keele säilimise väga tõsine küsimus, sest meie noored ei oskagi enam rääkida. Palun vabandust!

Aitäh!

Aitäh! Muidugi, ma olen nõus. Aga ma saan aru, et tehisaruajastul on ülikoolid vaikselt tagasi liikumas suulise hindamise juurde. Selles mõttes nii mõnigi liigub tagasi, jah.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma mõtlesin, et küsin hästi lihtsa küsimuse. Mis mõte on Eesti kõrgkoolides üldse kedagi õpetada inglise keeles, kui on selge, et me ei suuda ju ingliskeelse maailma – no ma ei räägi Oxfordist või Harvardist – tavaliste ülikoolidega võistelda? Mis on selle ratsionaalne mõte, et meie ülikoolid seda teevad? Ma olen püüdnud seda mõista, aga ma tunnistan, et mul on selle mõistmisega raskusi.

Aitäh küsimuse eest! Ma püüan selgitada. Kui meil ei oleks välisüliõpilasi näiteks kaunite kunstide erialal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, kui meil ei oleks välisüliõpilasi semiootika erialal Tartu Ülikoolis, siis meil neid erialasid enam lihtsalt ei oleks. Me oleks sunnitud need kinni panema, sest meil ei ole piisavalt eestlasi, kes nendele erialadele õppima tulevad. Semiootika on ülipika traditsiooniga ja selle koolkonna rajamise poolest on Tartu Ülikool maailmas tuntud, aga tõenäoliselt semiootika magistriõppe ja doktoriõppe programmi siis ei oleks. See tähendab sisuliselt, et selle valdkonna teaduslik tase kaoks Eestis ära, seda ei uuritaks. See [õpe] toimub suures osas tänu sellele, et me võtame ka rahvusvaheliselt üliõpilasi sinna vastu, et me kasvatame ka rahvusvaheliselt õppejõudusid ja teadlasi, keda me nendel erialadel hoiame. Eriti puudutab see muidugi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiat, balletieriala, klaverieriala – neid erialasid, kus meil ei ole piisavalt eestlasi õppimas.

Nii et paraku on olukord selline, kus selleks, et nii suure ulatusega teadusvaldkondi ja rahvusvahelist akadeemilist ülikooli üleval pidada, on meil vaja välisabi. See ei ole mitte kuidagi erandlik, see on alati, kõikidel sajanditel niimoodi olnud. Tartu Ülikool ei ole mitte kunagi olnud sada protsenti ainult eesti keelel baseeruv kõrgetasemeline akadeemiline ülikool. Seal on olnud saksa keel, ladina keel, seal on olnud vene keel, täna on inglise keel. Tartu Ülikool on olnud alati rahvusvaheline. Seal on professoreid, õppejõudusid, üliõpilasi, kes on õppinud seal koolis teises keeles kui eesti keeles. Ometigi on meil püsinud üle saja aasta rahvusülikool ehk ülikool, mis tagab selle, et meil on ka eesti teaduskeel olemas.

Rahvusvahelistumine ja rahvusliku ülikooli rollide täitmine ei ole üksteisega vastuolus. Tegelikult nad täiendavad üksteist, sest ilma üheta ei oleks teist. See on reaalsus. Võib-olla ma selgitasin ära, miks meil on vaja välisüliõpilasi ja osaliselt ingliskeelset õpet.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister, suur aitäh teile selle üleskutse eest, mis te tegite! Maksumaksja raha eest saadud haridus doktoritöö kaitsmise järel on teadlase karjääri algus. Mida rohkem on laiemal hulgal [inimestel] võimalusi tutvuda nende uuringute materjalidega, lugeda neid huvitavaid doktoritöid, seda suurem on ju kasu ühiskonnale. Nii et see üleskutse, mille te tegite, on väga tänuväärne. Ja ma olen küll üpris veendunud, et on inimesi, kellel ei ole doktorikraadi, aga kes on väga huvitatud nendest uurimustöödest, doktoritöö kaitsmistest ja väitekirjade lugemisest.

Jah, ma siiski ütlen, et doktoriväitekirja kõige tähtsam roll on see, et see on maailmatasemel teadustöö, suudetakse rahvusvaheliselt ära tõendada, et see on maailmatasemel teadustöö. Väga harvadel juhtudel on nii, et seda saab teha eesti keeles, vaid teatud erialadel. Valdavalt, selleks et seda tõendada rahvusvahelisel tasemel, [saada] nii-öelda rahvusvaheliselt kinnitatud kraad, tehakse seda inglise keeles. Aga see omakorda ei tähenda seda, et eesti keel teaduskeelena ei arene või see doktor, inimene, kes doktorikraadi omandab, eesti keele kuidagi ära unustab. Me oleme siin Hele Everausiga vist kaks näidet: me oleme mõlemad teinud muus keeles teadustööd ja [saanud] teaduskraadi, ometigi ei ole meil raskusi ka eesti keeles teadusartiklite kirjutamisega. Need ei ole ilmtingimata omavahel otseses seoses.

Aitäh! Nüüd on tõepoolest küsimused otsas. Avan läbirääkimised ning palun kõnetooli arupärijate esindaja Jaak Valge.

Aitäh, lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! Eesti mehed, Eesti naised! Loomulikult ei tähenda doktoritööde kirjutamine võõrkeeles automaatselt eesti keele hukku ja ma ei olegi seda ju väitnud. Küll aga näitasin arvude najal, kuidas see kõik järjest muutub. Lugupeetud minister väitis, et doktorikraad ei anna tööturul eeliseid, ja tõi ka põhjuse. Siin ma jään jälle lugupidavale eriarvamusele. Minu arvates on nii, et doktorikraad ei anna eeliseid eelkõige seetõttu, et Eesti teadus ja Eesti ülikooliõpe ei ole korralikult orienteeritud Eesti majanduse ja ühiskonna vajadustele.

Mul on veel au juhtida tähelepanu ministri loogikavigadele. Te väitsite, et doktorid ei saa töökohta seetõttu, et Eesti majanduse struktuur on orienteeritud lihtsamale tööle, aga samas tahate lihttöö puhul kvooti tõsta. Kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu saab Eestisse praeguste õigusaktide järgi sisse tuua nii palju, kui kulub.

Edasi, keegi ei eita ju teaduse rahvusvahelisust ega vajadust inglise keelt osata. Meil ei ole mõtet siin – noh, kuidas öelda – gümnaasiumi tasemel väidelda. Sellest me saame ju iseenesest aru ja loosungeid pole mõtet esitada. Minister tõi näiteks iseenda, ta kirjutas doktoritöö inglise keeles ja räägib korralikku eesti keelt. Mina luban endale jälle negatiivse näite: minu inglise keel on väga halb, ma kirjutasin doktoritöö eesti keeles. Aga see pole mul kuidagi seganud avaldada ingliskeelsetes tippajakirjades ja saada teaduspreemiaid. Mitte kuidagi ei ole see seganud.

Nüüd alustan pika tsitaadiga keeleteadlaselt Tiit Hennostelt, kelle sõnul on põhjust tunda korralikku muret teaduskeele tervise pärast. Ma millegipärast usun keeleteadlast rohkem, kogu austuse juures ministri vastu. Ja tsiteerin Hennostet siis: "Mure on sellepärast, et praegu kirjutatakse suurem osa doktoritöödest inglise keeles. [---] Esialgu tehakse inglise keeles doktoritööd, seejärel mõeldakse, et teeme juba magistritööd ka inglise keeles [Ja see on tõsi, see tendents süveneb – J. V.], sest suur osa magistriõppest käib ju inglise keeles. Siis tuleb baka ja nii edasi. Kui need inimesed ei õpi eestikeelset terminoloogiat või eesti teaduskeelt selgeks, siis see keel kängub. Teine asi on see, kui kujutada ette, et osa neist inimestest lähevad kooli õpetajaks. Kui nad saavad suures osas ingliskeelse hariduse, kirjutavad oma töid inglise keeles, mida nad siis seal eestikeelses koolis teevad. [---] On püütud teha seda, et ingliskeelsele tööle kirjutatakse pikk eestikeelne referaat või ülevaade juurde." Hennoste ütleb, et miks ka mitte, aga see ei ole päris teadus. "Teised ütlevad, teeme siis eesti keeles populaarteadust, aga see ei ole jällegi teadus. [---] Praegu on niimoodi, et suur osa teadlasi mõtlevad kodus eesti keeles, lähevad tööle ja mõtlevad seal inglise keeles."

Ma olen muidugi hea kolleegi Hennostega väga nõus, aga ma ütlen, et see asi on palju hullem. Nimelt, isegi neid ülikoolide halduslepinguid, kus nõutakse eesti keele osakaalu säilitamist või [suurendamist], ei täideta.

Esimene näide. Tuletagem meelde, et Tartu Ülikool on meie rahvusülikool. Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Tartu Ülikooli vaheline haldusleping on sõlmitud 3. märtsil 2019. Punkt 3.1.1.1: ülikool edendab eesti keele ja kultuuri säilimise ning arengu eesmärgil Eestit ja tema rahvast uurivaid teadusi ning eestikeelset haridust – edendab eestikeelset haridust! –, arendab eestikeelset oskussõnavara ja kujundab üliõpilastes eesti keelt väärtustavaid hoiakuid. "Edendab" tähendab, et arendab edasi, teeb senisest paremaks, eks ole. Kas siis eestikeelse oskussõnavara arendamine ja üliõpilastes eesti keelt väärtustavate hoiakute kujundamine on see, et ühtegi eestikeelsel õppekaval õppivat doktoranti enam ei ole pärast selle halduslepingu sõlmimist? Või siis see, et 2024. aastal … 

Ma palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

… kaitsti 126 doktoritööst vaid kümme eesti keeles, neistki olid üheksa humanitaaria ja kunstide valdkonnas. Või siis see, et eestikeelsete magistritööde osakaal on Tartu Ülikoolis 58%, mis jääb isegi teiste Eesti avalik-õiguslike ülikoolide keskmisele alla. Rahvusülikoolis!

Näide kaks. Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Tallinna Tehnikaülikooli vaheline haldusleping on sõlmitud 4. novembril 2022. Punkt 3.2.3: ülikool võtab kohustuse edendada eestikeelse terminivara arendamist, tagab muukeelsetel doktoritöödel ammendava eestikeelse kokkuvõtte ja seab eesmärgiks, et teadustööde tulemused on eesti keeles kättesaadavad. Tehkem lahti siis selle ülikooli koduleht, seal on kaitsmisele tulevad doktoritööd. Kaheksa doktoritööd, mis tulevad kaitsmisele ajavahemikul tänasest kuni 14. aprillini – täna tõenäoliselt juba kaitsti üks ära, peetakse pidu –, on pikkusega 114–222 lehekülge. Eestikeelne kokkuvõte on tõesti kõigis, aga pikkusega pool kuni üks ja veerand lehekülge. Ma tõesti arvan, et keegi ei kahtle selles, et siin pole tegemist ammendava eestikeelse kokkuvõttega, pole tegemist eestikeelse terminivara arendamisega ega ammugi teadustöö tulemuste eesti keeles kättesaadavaks tegemisega, mida haldusleping nõuab. Ja ärge palun hakake ütlema, et ingliskeelsed doktoritööd iseenesest ei tähenda eesti keele hääbumist. Doktoritööd on praegu mu näide. Ma võiksin neid näiteid tuua palju ja palju ka igalt poolt mujalt.

Küsin, kas keegi kontrollib ka nende halduslepingute täitmist või on see lihtsalt Potjomkini küla. Või kui kontrollitakse, miks siis selliseid doktoritöid tehakse? Ja miks ei ole halduslepingutes kindlaid nõudeid eesti keele kohta sõnastatud? Ikkagi jälle ütlen, et tehisintellekti areng võimaldaks eestikeelse doktoritöö kiiresti ja mõne aja pärast ka perfektselt inglise keelde tõlkida. Me peaksime ajaga kaasas käima, seda enam, et see on meile kasulik.

Ma ei tea, mida nüüd lugupeetud minister oma lõppsõnas ütleb või kas ta lõppsõna peab, aga varasemate sõnavõttude puhul selle arupärimise kohta ei ole ma ikkagi päris aru saanud, kas minister saab sellest eesti teaduskeele ahenemise probleemist aru. Vähemalt mingeid uusi ideesid, ma pean kahjuks ütlema, ei ole pakutud. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas soovib minister lõppsõna esitada? Jah, palun, minister!

Aitäh! Kuna härra Jaak Valge nõudis lõppsõna, siis ma tulen ja ütlen lõppsõna. Eesti keele arengu teemal ilmselt meil teiega ongi erinev tunnetus. Nii nagu eelmise arupärimise teema puhul nii ka selle arupärimise teema puhul mina ei näe seda mustades toonides. Minu jaoks ei ole klaas pooltühi, minu jaoks on klaas pooltäis. Ma näen seda palju helgemates toonides. Nii teaduses kui kõrghariduses kui avalikus ruumis kui ühiskondlikus elus, riigikorralduses, sotsiaalmeedias, inimeste igapäevases keelekasutuses, kirjanduses ja trükitud eestikeelsetes tekstides pole mitte kunagi eesti keelel olnud paremaid aegu kui praegu. 

Kõikvõimalik eesti keele kasutus väljaspool Eestit. Ma käisin just tähistamas Stockholmi Eesti Kooli 80 aasta juubelit. Seal koolis õpib kolm last, kes on pärit täiesti tavalisest Rootsi perest ja kellel ei ole Eestiga mitte midagi pistmist, aga kes ka õpivad eesti keelt, sellepärast et see on lihtsalt väga hea eesti kool ja rootslastele see kool meeldib. 

Narva kolledžis õpivad välistudengid, kes on tulnud mujalt riikidest ja õpivad eesti keeles, nad on aastaga keele ära õppinud. Nii et minu jaoks ei ole asi mustades toonides, on helgemates toonides.

See ei tähenda seda, et ma ei tunnista, et meil on kohti, kus me peaksime võib-olla nõudlikumad olema. Ma olen seda korduvalt siit puldist öelnud, et tööandjad peaksid olema nõudlikumad inimeste suhtes, kes meile mujalt maailmast tööle tulevad. Me peaksime mõtlema selle peale, et kui ülikoolis inimene teeb akadeemilist karjääri, kas seal ei peaks siis juures olema eestikeelse teadustöö tegemise koefitsient, millega teda hinnatakse selle eest, et ta eesti teaduskeelde panustab.

Kui te lubate, siis siin lõpus Tiit Hennoste tsitaadi kohta kommentaar: Eestis ei ole ingliskeelset õpetajakoolitust. Me ei koolita Eestis õpetajaid inglise keeles. Me koolitame Eestis õpetajaid eesti keeles, väga selges eesti keeles, nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktoriõppe tasandil. Nii et kõik, kes saavad Eestis õpetajakutse, on selle hariduse omandanud eesti keeles. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Ka meie tänane kuues päevakorrapunkt on läbitud.

Nüüd, peale haamrilööki avan vaba mikrofoni. Ja vabas mikrofonis [võtab sõna] Aleksandr Tšaplõgin. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ursula von der Leyeni ja Kaja Kallase juhtimisel on Euroopa Liit lõplikult tõrjutud maailmapoliitika ääremaale. Euroopa korraldab mingeid tippkohtumisi, teeb valjuhäälseid ja karmilt kõlavaid avaldusi, kuid kogu seda sagimist ei võta maailmas keegi tõsiselt. Euroopa Liit ähvardas, et Ukraina rahuläbirääkimised ei saa toimuda ilma Euroopa osaluseta. Täna on EL‑il nendes läbirääkimistes ainult vaatleja roll. Ja see on vaid üks näide meie abitusest.

Muidugi on Donald Trumpi saabumine Valgesse Majja märgatavalt muutnud USA suhtumist Euroopa Liitu. Trump eirab rõhutatult EL‑i juhtkonda, eelistades suhelda rahvusriikide liidritega. Kuid see on vaid osa probleemist. Von der Leyen ja Kallas kuulutavad kõhklemata vaenlasteks kõik, kes ei jaga nende väärtusi, olgu selleks Hiina või Gruusia. Selle tulemusel on meil aina rohkem vaenlasi ja üha vähem sõpru.

Mis väärtusi von der Leyen ja Kallas õigupoolest kaitsevad, sai selgeks pärast seda, kui maailm sai teada USA rahvusvahelise arengu[koostöö] agentuuri ehk USAID‑i tegevusest. See organisatsioon, mida Trump nimetas hullude liberaalide kogunemiseks, edendas üle maailma USA Demokraatliku Partei agendat. Nüüd ei meeldi Kaja Kallasele Trump ja ta kutsub leidma vaba maailma jaoks uut liidrit. Kas teile ei tundu, et ilma USA‑ta muutub Kaja Kallase vaba maailm liiga väikseks, piirdudes vaid Lääne-Euroopaga?

Euroopa Liit on liiga nõrk ja liiga vaene, et kogu maailmale oma tingimusi dikteerida. Ometi just seda püüavad von der Leyen ja Kallas teha, saamata aru, et nende pretensioonid ülemaailmse liidri positsiooni [täitjale] on naeruväärsed. Kui see jätkub, satub Euroopa Liit täielikku isolatsiooni. Von der Leyeni ja Kallase vananenud väärtused ei huvita enam kedagi. Euroopa muutub maailmapoliitika tagahooviks.

Ma kutsun Eesti valitsust ja parlamenti üles tõstatama küsimuse von der Leyeni ja Kallase tagasiastumisest. Seda saab teha iga EL‑i liikmesriik. Vastasel juhul ootab ühtset Euroopat sünge tulevik.

Ja teine teema. Meie demokraatia on ohus. Kahtlemata on see ebanormaalne olukord, kui riiki juhib valitsus, mille toetus on vaid 16%. Ometi just see olukord meil täna Eestis on. Hiljuti püüdis Kristen Michal Riigikogu istungisaalis selgitada, et tema valitsus on täiesti legitiimne, kuna valimistulemuste põhjal on neil parlamendis enamus. See ei vasta tõele. Esiteks võitis Reformierakond valimised valijate otsese petmise teel, mis juba iseenesest seab kahtluse alla nende legitiimsuse. Teiseks on Reformierakond kahe aastaga täielikult kaotanud rahva usalduse. 

Ainus lahendus selles olukorras on erakorralised valimised, mis võimaldaksid moodustada rahva usaldust omava valitsuse. Me ei karda küsida valijatelt kinnitust oma mandaadile. Seda kardavad Reformierakond ja Eesti 200, sest nemad kaotaksid ausalt nendele mittekuuluva võimu. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Riigimetsa Majandamise Keskus, RMK on müünud valitud ettevõtetele aastakümneid salalepingute alusel riigimetsa puitu alla turuhinna. Otsuseid tehti kinniste uste taga kitsas ringis. RMK otsustas tellida ekspertanalüüsi enda kontrollimiseks, kas oli tegemist keelatud riigiabiga või mitte. Korraldati riigihange, selle võitis advokaadibüroo COBALT ja analüüs maksis 24 000 eurot. 

Aga kahjuks seda ei saa pidada tõsiselt võetavaks dokumendiks, sest tegemist on selgelt kallutatud ülevaatega, et õigustada RMK salajasi lepinguid eelistatud ettevõtjatega. Nimelt, RMK pani ise paika lähteülesanded. Näiteks analüüsiti ainult selliseid lepinguid, mis kahtlusi ei tekitaks. 57 lepingust analüüsiti vaid kolme, mis käsitlesid madala kvaliteediga puidu müüki. Ja lepinguid analüüsiti vaid nende sõlmimise hetke arvestades, ei vaadatud tervet kestusaega, ehk jäeti analüüsimata see, kuidas need võisid mõjutada turgu. Ja mis kõige olulisem, jäeti analüüsimata riigiabi peamine tunnus: kas on võimalik, et teised ettevõtted said nende salajaste lepingute tõttu kahju? Seda küsimust polnud isegi lähteülesandes. Ja RMK-d analüüsiti, justkui tegemist oleks tavalise ettevõttega, andmata endale aru, et tegemist on hoopiski riigile kuuluva asutusega, mis haldab Eesti olulisimat loodusvara ning peab seda tegema heaperemehelikult. 

Omaette tähelepanu pälvivad anomaaliad hanketingimustes. Hanke võitja ja analüüsi teostaja, advokaadibüroo COBALT, on olnud varem seotud finantseerimisalase nõustamisega Graanul Investi aktsiate omandamisel, mis võiks olla potentsiaalselt hanketingimuste rikkumine, sest seesama Graanul Invest on üks nendest ettevõtetest, kellega olid salalepingud sõlmitud. Kui ma uurisin täpsemalt hanketingimusi, siis selgus väga huvitav asjaolu. Tingimus selle kohta, et analüüsi koostaja ei tohi olla varem olnud seotud ei RMK ega analüüsitavate ettevõtetega, oli hanketingimustest kadunud. Samas, veel oktoobris korruptsioonivastase erikomisjoni istungil tõi Kliimaministeeriumi asekantsler välja, et see tingimus on kirjas. Siin tekibki küsimus, miks selle kohta valetati või miks see punkt hanketingimustest kadus. Nimelt, esimeses hankes, mis läbi kukkus, oli see tingimus täiesti olemas. See tegelikult pole ainus tingimus, mis kadus. Näiteks kadus ära ka tingimus, et hankel osalev ettevõte ei tohi otse ega kaudselt osaleda hankemenetluse ettevalmistamisel või omada konfidentsiaalset teavet. Põhimõtteliselt kadusid ära kõik need elementaarsed tingimused, mis oleksid taganud ausa ja läbipaistva eksperthinnangu.

Muide, huvitav on ka see, kuidas RMK ja advokaadibüroo COBALT, kes seda analüüsi tegi, salgavad maha varasemat omavahelist koostööd, kuigi see ei oleks ju enam uute hanketingimuste järgi keelatud. Näiteks ühel istungil ei tulnud RMK [esindajale] meelde koostöö COBALT‑iga, teisel istungil ei tulnud COBALT‑i [esindajale] meelde koostöö RMK‑ga. Aga kui ma sellele tähelepanu juhtisin, võtsin tõendid välja, viitasin RMK dokumendiregistrile, kus see koostöö oli kirjas, siis mõlemale tuli see äkitselt üksikasjalikult meelde.

Aga siiamaani on vastamata peamine küsimus, kuidas üldse need salajased puidumüügilepingud konkreetsete ettevõtjatega tekkisid. Riigikontroll ütles oma auditis välja: investeerimisest huvitatud ettevõtjad pöördusid esmalt poliitikute poole, sealt edasi mindi RMK‑sse juba konkreetsete soovidega ja suunised Graanul Investiga koostöökokkulepe sõlmida tulid kunagisest Keskkonnaministeeriumist. Seejuures olid kõik need suunised suulised, ühtegi dokumenti pole. Tänaseni iga kord, kui küsitleda RMK‑d, muudetakse oma seisukohti. Kliimaministeerium väidab, et nemad pole asjast teadlikud, nad isegi ei taha uurida, ja öeldakse sellist asja, et kui mõni ettevõtja tunneb end puudutatuna, pöördugu kohtusse või prokuratuuri. Kindlasti pole see suhtumine, mida ettevõtjad riigilt soovivad. Ja Kliimaministeeriumil tuleb seetõttu läbipaistvuse tagamiseks tellida erikontroll, et jõuda selgusele, mis inimesed olid nende otsuste taga, kus nad praegu on, kas nad töötavad RMK‑s või kas keegi on neist Kliimaministeeriumis. Argument, et nii palju aega on möödas, ei päde. Kahju tekitati riigile, ettevõtjatele ja maksumaksjale paljude aastate jooksul. See teema ei ole aegunud.

Ja tuleb eraldi tähelepanelikult jälgida, millised on Kliimaministeeriumi ja RMK järgmised sammud. Kas nüüd, kui räägitakse, et Vabariigi Valitsuse määrust hakatakse täiendama, kirjutatakse sinna sisse, et hakatakse edaspidi ka selliseid lepinguid sõlmima? Peaminister ju hiljuti ütles …

Teie aeg!

… et soovitakse majanduse jaoks kasutada rohkem loodusressursse ja vähendada looduskaitsepiiranguid. Nii et me peame olema valmis kõigeks. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Homme, 18. märtsil tähistatakse rahvusvahelist sotsiaaltööpäeva. Seda tähistatakse igal aastal märtsikuu kolmandal teisipäeval liikuva pühana. Sotsiaalvaldkonnas töötavad inimesed on viimased viis-kuus aastat olnud eesliinil, alates kroonviiruse põhjustatud tervisekriisist, aga ka seoses majanduskriisi ja turvalisuse kriisiga, mille on tinginud Vene agressioon ja sõda Ukrainas ning sellest tulenenud põgenikevool ja nende inimeste mured. Sotsiaaltöötajad peavad tegelema lisaks sotsiaaltööle ka abi vajavate inimeste vaimse tervise probleemidega, ja seda kogu elukaare jooksul, alates lastest kuni eakateni. Olulisem kui kunagi varem on inimestele teenuste ja vajaliku abi kättesaadavus ja turvatunde tagamine.

Just sotsiaaltöötaja on see, kellest tihti sõltub ühiskonna nõrgemate või hätta sattunud inimeste toimetulek. Samas töötavad nad ise tihti läbipõlemise äärel. Tean, et mitmed seda maailma ilusaimat ja imelisimat, kuid kindlasti ühte raskeimat tööd tegevad inimesed on otsuse ees, kas nad proovivad tööga toime tulla ja jätkavad või lahkuvad töölt, sest oma tervis ja pere on löögi all. Nende tööpäev ei lõpe mitte kell viis õhtul, vaid tuleb valmis olla vajaduse korral ka tööpäeva järel tööd teha. Töö tuleb tihti koju kaasa ja mured ei lase isegi öösel magada. Seda tänuväärsem on, et üha rohkem kohalikke omavalitsusi oma sotsiaalvaldkonnas töötavaid inimesi tunnustab ja nendest hoolib.

Õnnitlen täna juba ette kõiki endiseid ja praeguseid sotsiaaltöötajaid, omastehooldajaid ja seda rasket ametit õppivaid inimesi homse rahvusvahelise sotsiaaltööpäeva puhul. Soovin kõigile tervist, vastupidamist, märkamist, ja seda mitte ainult ühel päeval aastas. Sellepärast soovingi kõigile ka rahulikke argipäevi ning rõõmu oma tööst ja abi vajavate inimeste aitamisest.

Kallid kolleegid! Head sotsiaaltöötajad! Mul on rinnas Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni liikme märk. Kannan seda märki uhkusega. Sellel märgil on neli sümbolit: silm, kõrv, käsi ja suu. Enda jaoks olen need sümbolid lahti seletanud järgmiselt: näe, kuula, võta kuulda, märka, abista, jaga informatsiooni, aga ole ka nende inimeste hääleks nii riigis kui omavalitsuses, mõnikord ka peres ja üldse kõikjal, kus abivajajate enda hääl liiga nõrgaks jääb. Soovin kõigile seda imelist tööd tegevatele inimestele ja omastehooldajatele – sest tihti seisab väga suur osa sotsiaaltööst ja hooldustööst just omastehooldajate õlul – kaunist kevadet, head sotsiaaltööpäeva ja ühtehoidmist.

Lõpetuseks kasutan juhust ja õnnitlen Tallinna Ülikooli selle nime all 20 tegutsemisaasta täitumise puhul. On ju Tallinna Ülikool paljude sotsiaalvaldkonnas töötavate inimeste – nii ka minu – koduülikool. Palju õnne, kallis Tallinna Ülikool! Aitäh!

Aitäh! Kõnesoovid on lõppenud ja vaba mikrofon läbi. Ühtlasi on istung lõppenud.