Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 8. töönädala esmaspäevase istungiga. Ja, head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll!

Kohale on registreerinud end 82 Riigikogu liiget, puudub 19.  

Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud muudatusi. Nimelt, arupärijad on võtnud tagasi justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakostale esitatud arupärimise number 712, millele vastamine oli kavandatud tänase istungi neljandaks päevakorrapunktiks. Seega jääb see punkt päevakorrast välja. Algataja on teinud ettepaneku arvata selle töönädala neljapäevase istungi päevakorrast välja teine päevakorrapunkt, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 572 SE esimene lugemine.

Ja enne kui me saame edasi minna, Andre Hanimägi, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetud esimees! See on natuke nädalakavaga kaudselt seotud, aga võib-olla tulevikus. Nädalavahetusel saime lugeda, et Riigikogu juhatuse aseesimees Toomas Kivimägi kommenteeris, et võiks hakata komisjone liitma, lahutama ja muutma. Kas see tõepoolest vastab tõele, et lugupeetud Riigikogu juhatus on arutamas komisjonide liitmist selle tõttu, et tänasel koalitsioonil ei ole piisavalt hääli? Kas te saate kinnitada, et sellist pahaendelist mõtet juhatusel ei ole olnud ega ka teki?

Suur tänu, hea kolleeg! Aga minule teadaolevalt on siiski komisjonid paika pandud meie kodu- ja töökorra seaduses. Seega, see ei ole Riigikogu juhatuse pädevuses, see on ikkagi pisut laiem teema. 

Lauri Laats, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Jaa, aitäh! Jätkan hea kolleegi küsimust …

Head kolleegid! (Juhataja helistab kella.) Ma ei kuule Lauri Laatsi. Kui te suudate natukene vaiksemalt siin saalis viibida, siis me saame need protseduurilised küsimused läbi võtta. Lauri Laats, palun!

Aitäh hea vastuse eest! Nii ta täpselt nii ongi, mis puudutab komisjone ja kus nad on ära märgitud kodu- ja töökorras. Kas siis on kavas siinsamas Riigikogus algatada kodu- ja töökorra muutmist?

Aitäh, hea hea kolleeg! Riigikogu kodu- ja töökorra seadus on seadus, mis on ajahambale hästi vastu pidanud ja hästi töötanud. Ma usun, et ta toimib väga hästi ka edaspidi. 

Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Tegelikult teema täpselt sama, sama asi. Toomas Kivimägi ütles, et ta ootab põhimõtteliselt seda, et praegu opositsiooni langenud sotsiaaldemokraatide juhid võiksid ja peaksid tagasiastumispalve esitama, et saaks ümber valida. Nagu ma aru sain, te ikkagi viitate praegu, et sellist asja ei toimu, et kodu- ja töökorraga on kindlad reeglid ära sätestatud. Minu küsimus on aga see, mispärast te Riigikogu juhatuse esimehena lubate selliseid sõnumeid saata oma kolleegil välja, mis on vastuolus seadusega, ja ei küsi temalt aru, miks ta seda teeb.

Aitäh! Hea kolleeg Kalle Grünthal, kui te olete tähele pannud, siis meie ei ole mitte ühtegi teie väljaütlemist siin moel või teisel tsenseerinud. Te saate öelda täpselt seda, kuidas heaks arvate. Ei ole ka minul Riigikogu esimehena korrektne kommenteerida teisi Riigikogu liikmeid ja nende väljaütlemisi. Riigikogu liikmed on oma sõnavõttudes vabad ja võivad öelda ja väljendada ennast täpselt nii, nagu nad tahavad. Ja ma pean siiski ütlema, et see arutelu, mida me siin peame, väljub juba praegu protseduurikareeglitest, nii et ma ei saa seda kahjuks edasi arendada. 

Aga Toomas Kivimägil on käsi püsti. Küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Head kolleegid! Ma jagan Riigikogu esimehe seisukohta, ma väga loodan, et siin saalis ikka sõnavabadus on veel alles, sõltumata sellest, kas sa oled juhatuse liige või lihtsalt Riigikogu liige. Nii et kui me keelaksime mõne teise sõnaarvamist, ma arvan, et siis oleks probleeme palju. 

Teiseks on üsna üllatav, et võimalike kulude kokkuhoid näiteks komisjonide arvu vähendamise teel on nii pahatahtlik ja nii paha ettevõtmine. Ma arvan, me kõik peame mõtlema selle peale, kuidas kulusid kokku hoida. Et ei oleks liigselt emotsioone, siis taas kord, Riigikogu esimees väga täpselt ütles, et see eeldab seaduse muudatust, Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse muudatust ja see eeldab lausa 51 häält, mistõttu ei maksa paanitseda selle pärast.

Head kolleegid, et …

Viimane repliik selle kohta, mis puudutab komisjonide esimees. Ma küll väga loodan, et kõigi poolt räägitud hea tava, et näitena komisjonide esimehe kohad, pean silmas alatisi komisjone, kuuluvad koalitsioonile, et see tava ikkagi jätkub. Aga ma saan aru, et siin võib-olla mõni fraktsioon ei taha seda tava hoida, aga siis see jääb teie südametunnistuse peale, kui te neid tavasid ignoreerite, nii et see tava on olnud ja ma väga loodan ja usun …

(Naerab.) Aitäh!

… et see tava rakendub ka seekord, aga kui ei rakendu, eks siis tuleb rakendada teisi meetmeid.

Nii, lugupeetud kolleegid! Mulle tundub, et istungi rakendamisest on saanud pooltund Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusega. Tõesti, mul on palve, et küsimused istungi läbiviimise protseduuri kohta on teretulnud, aga selle diskussiooni võiks siinkohal küll lõpetada, mis puudutab nüüd Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadust ja selles sisalduvat nii-öelda selles laiemas kontekstis, nagu ta siin praegu välja toodi. 

Aga, Tanel Kiik, palun küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Jaa, see puudutab vägagi Riigikogu tööd ja kindlasti ka käesolevat istungit. Te olete Riigikogu esimees, te kindlasti teate Riigikogu ajalugu hästi, alates 1992. aastast ja edasi. Äkki harite mind ja avalikkuse suurt saali, et mul on selline info ja teadmine, et Riigikogu komisjonid on töötanud sellel kujul alates 1992. aastast, erandina tuli Euroopa Liidu asjade komisjon, muutus alatiseks komisjoniks seoses Euroopa Liiduga ühinemisega. Ehk ükski koalitsioon pole enda suva järgi neid komisjone kunagi muutnud. Äkki te harite parlamenti, sealhulgas oma kolleegi, et kas selline ettepanek, et hakata jõujoonte muutumise tõttu Riigikogu komisjone ümber joonistama, et kuidas see läheb kokku selle parlamentaarse tavaga, millele just härra Kivimägi rõhutas. 

Ja teine asi. Harige ka mind, mina tean, et on olnud ka aegu, kus ei ole Riigikogu komisjonide esimehed koalitsioonierakondade esindajad. Äkki ka valgustate siin, et kas see on kuskil nagu kirjas, on see nagu tava, ja üldse – kas Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sellist mõistet nagu koalitsioon ja opositsioon eksisteerib või on kõik Riigikogu liikmed võrdsed?

Aitäh, hea kolleeg! See väljub nüüd selle praeguse istungi protseduuri raamest. Ma juba eelnevalt ütlesin, et kui on küsimusi selle käesoleva istungi protseduuri kohta, siis neid ma võtan, aga ma tõesti praegu ei hakkaks seda väga toredat ja põhimõttelist vaidlust siin teiega pidama. See ei ole ka istungi rakendamise mõte. Helir-Valdor seeder, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Mina arvan, et Toomas Kivimägi vääratas oma sõnavõtus, kui ta ütles, et komisjonide esimehed peaksid tagasi astuma. Ma arvan, et ta pidas silmas peaministrit. Aga me selle teema juurde ilmselt jõuame siis, kui saab lõplikult selgeks, kas tegemist on ministrite vahetusega või valitsuse vahetusega.

Aga mu protseduuriline küsimus on tõesti protseduuriline. Kolleeg Kivimägi eksib ka selles, et komisjonide arvu vähendamiseks on vaja muuta kodu- ja töökorra seadust. Riigikohus on öelnud, et meil on ulatuslik enesekorraldamise õigus siin saalis. Ja me ei ole juba pikka aega seadusest lähtunud. Nii et selleks ei ole vaja mingit seadust muuta. Kui Kivimägi ütleb, siis nii jääb. Olen ma õieti aru saanud?

Ei.

Ei ole?

Hea kolleeg, selles mõttes, et ma lõpetaks nüüd selle diskussiooni tõesti ära. Võtke lahti meie kodu- ja töökorra seaduse § 18, mis ütleb, millised on Riigikogu alatised komisjonid. Seal on väga selgelt välja toodud, millised on Riigikogu alatised komisjonid. 

Nii. Kert Kingo, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Ma tänan! Üllatuslikult kuulsin Riigikogu juhatuse aseesimehe väljendit "hea tava". Kaks aastat me oleme näinud, et mingeid häid tavasid ei ole, vaid on enamuse võim. Tehakse, mida tahetakse, ja nüüd on äkki hea tava. Ma tahaksin selgust saada, et kuna nüüd need hea tava asjad kehtivad ja kuna on see enamuse võim. Äkki seletate ära, siis on kergem orienteeruda siin saalis. Aitäh!

Head kolleegid! Hea tava on see, kui esitatakse küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta. See filosoofiline vaidlus läheb juba natukene liiga kaugele. Minu ettepanek oleks lasta kõlada saalikutsungil ja seeläbi juba kinnitada käesoleva nädala päevakord. Arupärijad on tagasi võtnud arupärimise number 712, mis oli kavandatud tänase istungi neljandaks päevakorrapunktiks. Ja algataja on teinud ettepaneku arvata neljapäevase istungi päevakorrast välja teine päevakorrapunkt, milleks on eelnõu 572 esimene lugemine. 

Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu V istungjärgu 8. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Päevakorra kinnitamise poolt on 85 Riigikogu liiget, vastu ei ole kedagi ja erapooletuid on 1. Päevakord on kinnitatud. 

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Tõnis Lukase. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Annan Isamaa fraktsiooni nimel Riigikogu menetlusse seaduseelnõu, mis oleks pidanud olema meil ju siin paari aastakümne jooksul ehk juba ammu vastu võetud. 

Aga asja algus on 2003. aasta eel Eesti, Läti ja Leedu pöördumine UNESCO poole, mille alusel 2003. aastal võeti Eesti, Läti ja Leedu laulu‑ ja tantsupeod UNESCO vaimse pärandi, suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja. Hiljem liideti see teiste meistriteostega inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirjas. Läti võttis korralduslikel ja traditsiooni püsimise, kindlustamise põhimõtetel vastu oma vastava laulu‑ ja tantsupeo seaduse 2005. aastal. Leedu võttis laulupeoseaduse vastu 2007. aastal. Meil sellist seadust ei ole. Meil on traditsioonid muidugi kolme riigi võrreldes ka kaunis erinevad, aga vaadates tulevikku ja seda, et sild üle põlvkondade käib ja püsib ikkagi siis, kui põhimõtetes on kokku lepitud, ja mingeid suuri muutusi, mis traditsioone raputaksid, ette ei võeta, siis on mõtet kirjeldada, milles laulu‑ ja tantsupidude traditsioon seisneb. On hinnatud selle mõju. Jah, Isamaa valitsuses olles algatati ettepanek selline seadus teha juba varem, viis aastat tagasi, aga vahepeal kahjuks ei ole seda tehtud, nüüd me tegime selle ise valmis ja loodame saada Riigikogu kolleegide toetust, ehk et laulu‑ ja tantsupidu oleks ka seadusega kindlustatult tulevikus traditsioonina.

Suur tänu! Nii, ja kolleeg Lauri Laats, palun, Riigikogu kõnetoolist.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Täna sooviks üle anda keskfraktsiooni Riigikogu liikmete poolt arupärimise peaministrile, Kristen Michalile, ja teemaks on peaministrina jätkamisest. See, mis toimus 10. märtsil 2025, muutis nii koalitsiooni kui ka valitsust: sotsid heideti kõrvale. Ja tegelikult meie arvamus ja ka üldsuse arvamus on ju selge selles osas, et peaminister peaks praegu tagasi astuma, kui ta moodustab uut valitsust, uut koalitsiooni, ja tulema uuesti Riigikogu ette ja paluma mandaati. Ja selles osas on ka väljendanud väga paljud eksperdid arvamust ja me selgelt arvame, et praegune käitumine ei austa Eesti Vabariigi põhiseadust. 

Kogu selle virvarri juures me oleme aru saanud, või vähemalt püüdnud aru saada, millega siis uus valitsus või koalitsioon hakkab tegelema. Kolm põhieesmärki: tõstame majandust, ei rakenda ettevõtte tulumaksu ja vähendame ametnike koosseisu. Põhimõtteliselt needsamad väited on siin käinud päris pikalt ja tegelikult nendesamade eesmärkide osas ei ole mitte kuskile jõutud. Ja me arvame, ka need on paljasõnalised. 

Ja mis on veel huvitav: et alles maikuus, vähemalt praeguse info alusel, tullakse välja mingisuguse põhjalikuma dokumendiga, millega siis see valitsus tegelema hakkab. Lähtuvalt sellest me ikkagi sooviksime vastuseid enne saada, ja on ka need vastavalt sellele temaatikale küsimused ka püstitatud. Nii et ootame peaministrilt konkreetseid vastuseid ja loomulikult tagasiastumist ja uue mandaadi küsimist Riigikogult. Aitäh!

Nii. Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja ühe arupärimise. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele. 

Asume tänase päevakorra juurde. Meie tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Riina Solmani, Priit Sibula, Aivar Koka ja Urmas Reinsalu 16. jaanuaril käesoleval aastal esitatud arupärimine kolmandat aastat rekordmadala sündimuse kohta Eestis. Palun ettekandjana arupärimist tutvustama siia, kolleeg Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Austatud saalis viibivad saadikud ja need, kes vaatavad meid oma sidevahenditest! Ning tervitused ka kõikidele istungi jälgijatele! Esitasin 16. jaanuaril koos oma fraktsioonikaaslastega arupärimise peaministrile seoses kolmandat aastat rekordmadala sündimusega Eestis. Nimelt, kui 2017 1. juulil jõustus kolmanda ja enama lapse toetus, siis kahel järjestikusel aastal sündis Eestis 25% kolmandaid ja enamaid lapsi rohkem. Nii et see kolmanda ja enama lapse toetus, materiaalne tugi andis inimestele riigi poolt signaali, et laste saamine on tervitatav, neid ei jäeta üksi, nad on toetatud.

 Aga nüüd. Kolme viimase aastaga on vähenenud sündide arv enam kui veerandi võrra ja viie aasta võrdluses lausa kolmandiku võrra. Siseministeeriumi poolt 13. jaanuaril 2025. aastal avaldatud esialgsetel andmetel registreeriti 9646 lapse sünd. Ehk siis kordan: statistikaloos on see kolmas aasta, mil sünnib rekordiliselt vähe lapsi, ja prognoosid näitavad, et sündide arv langeb veelgi.

Tuletan teile meelde, et 1988 sündis Eestis 25 000 last, 2015 oli 15 000 last ja tänaseks, aastaks 2025, oleme me jõudnud selleni, et lapsi sünnib alla 10 000. Registreeriti möödunud aastal 15 596 surma, mis tähendab, et Eestis jäi sündide ja surmade vahe ehk negatiivse iibe tõttu mullu ligi 6000 inimese võrra väiksemaks. 

Seega oli mul peaministrile esitatud järgmised küsimused. Kas ja kui oluline probleem on peaministri hinnangul Eesti jaoks sündide arvu järjepidev vähenemine ja langemine mullu alla 10 000 lapse piiri? Kuidas ta suhestub sellesse öeldusse, kui ta ei olnud veel peaministriks nimetatud, aga ta seisis meie ees siin kõnet pidades – see oli 2. juulil 2024 – ja ütles vähemalt mind väga rõõmustanud sõnad. "Praktiliselt kõike muud saab maailmast, aga Eesti lapsi saab ikka Eestis." Ja küsimus on, et kuna Eestis ei sünni piisavalt lapsi, et tagada järelkasv, ning sündimus on mitmendat aastat rekordmadal, siis kas kujunenud olukorras tuleks peaministri hinnangul meil nimetada seda olukorda sündimuskriisiks. Ja kui mitte, siis mil määral peaks olukord veelgi halvenema, et seda võiks juba nimetada sündimuskriisiks? 

Veel küsisin, kas Vabariigi Valitsus on arutanud võimalusi sündimuse kahanemise peatamiseks või leevendamiseks. Kui ei ole, kas peaminister peab vajalikuks antud küsimuse arutamist Vabariigi Valitsuse tasemel? Tõin näite, kuidas Tallinna Ülikooli demograafiakeskuse teadur Mark Gortfelder on 2024. aastal rekordväikest sündide arvu kommenteerides selgitanud, et praeguses ühiskonnas on lapse või järgmise lapse saamine kulukas ning see mõjub sündimusele negatiivselt. Ja ta ütleb: "Kui tahame ühiskonna vaatest, et lapsi sünniks ning oleks järjepidevus ja kestlikkus, siis on sellisele tänasele kalkulatsioonile vaja vastu astuda, sest täna on ratsionaalne last mitte saada." Ning nii Gortfelder kui ka teised rahvastikuteadlased on toetanud lastetoetuste ja peretoetuse indekseerimist, mille siis Signe Riisalo sotsiaalkaitseministrina esimese asjana, kui Kaja Kallase kolmas valitsus tööle asus 2023, kohe kaotas laste-, peretoetustelt.

Ja mina palungi ka peaministril meenutada, milliseid lastega perede sissetulekuid ja hüvesid on valitsus viimastel aastatel vähendanud. Suurperetoetuste vähendamine ja huviringitoetusraha lõpetamine suurperedele on üldteada, aga ma palun, et peaminister ka loetleks ülejäänud lastega peredelt ära võetud toetusmeetmed. Ja küsin ka seda, kas ja mida on plaanis taastada. Mina usun temasse, et ta tegelikult ka mõtles neid sõnu, kui ta ütles, et Eesti lapsi saab ainult Eestist. 

Veel ma palusin peaministril anda meile vastuseid, kui suur on Eestis suhtelises vaesuses olevate lastega perede-leibkondade arv ja kui palju elab neis leibkondades just lapsi ja kui suur on absoluutses vaesuses olevate laste arv. Ja kui me peame silmas elukalliduse tõusu, siis kas peaminister peab vajalikuks hüvitada peredele lastega seotud kulutused sõltuvalt perede toimetuleku halvenemisest? 

Ja neid küsimusi oli veel ja veel, kuid minu aeg sai otsa. Ma loodan, et peaminister annab ka nendele teistele küsimustele ammendavad vastused. Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun nüüd Riigikogu kõnetooli peaminister Kristen Michali. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Arupärimine kolmandat aastat rekordmadala sündimuse kohta. Võtan küsimused järjest, vastan ka järjest. 

"Kas ja kui oluline probleem on Teie hinnangul Eesti jaoks sündide arvu järjepidev vähenemine ja langemine mullu alla 10 000 lapse piiri ja miks?" Vastus. Tegemist on tõsise probleemiga. Sarnaste keeruliste väljakutsete ees on kogu lääne ühiskond. 2024. aasta andmetel joonistub selgelt välja kaks piirkonda, kus summaarne sündimuskordaja on alla 1,3. Need on Vahemere riigid Itaalia, Hispaania, Malta ja Kreeka, kus see ongi olnud pikalt madal, ning Venemaaga piiri omavad riigid Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola. Meie piirkonnas on tõenäoliselt sündide edasilükkamises oluline roll julgeolekust tuleneva turvatunde puudumises. 

Teine küsimus. Küsimus räägib sellest, et mina olen öelnud "Uudis+" saates, et praktiliselt kõike muud saab maailmast, aga Eesti lapsi saab ikka Eestist. Ja vastus. Olukord on muidugi tõsine. Seetõttu on Sotsiaalministeerium saanud ülesande koostada tervikanalüüs ja selle tulemusena poliitikasoovitused, mis võiks ekspertide arvates sündide arvu tõsta. Tähtaeg tuua tervikanalüüs valitsusse on käesoleva aasta juuni. 

Kolmas küsimus. "Kas Vabariigi Valitsus on arutanud võimalusi sündimuse kahanemise peatamiseks? Kui ei ole, siis kas peate vajalikuks antud küsimuse arutamist Vabariigi Valitsuse tasemel?" Vastus. Rahvastikuprotsesside jälgimine ja analüüs on Eestis järjepidev tegevus ja on oluliselt laiem teemade ring kui vaid sündimuse küsimus. Valitsuse tasandil on selleks moodustatud laiapõhjaline rahvastikupoliitika valitsuskomisjon, mida juhib sotsiaalkaitseminister. Komisjoni töösse on kaasatud teadlased erinevatest ülikoolidest, lisaks valitsuse liikmed ja ministeeriumite valdkondade juhid ja eksperdid. 

Neljas küsimus. Väga pikk küsimus, mis räägib sellest, et Tallinna Ülikooli teadur Mark Gortfelder on selgitanud, kuidas laste saamine on kulukas ja see on edasi lükatud. Ja mida on toetustest plaanis taastada, on küsimus. Vastus. Sotsiaalministeeriumi valitsemise eelarvest circa 1 miljardiga toetatakse lapsi ja peresid. See 1 miljard moodustab ligikaudu 2,2% Eesti SKP-st. Sarnast mahtu on Euroopas ette näidata vähestel riikidel ehk oleme toetuste poolelt Euroopa Liidu tipus. 1 miljard laste ja perede toetust jaotub järgmiselt: circa 424 miljonit peretoetustele, 364 miljonit vanemahüvitisele, circa 100 miljonit lastevanemate pensioni ravikindlustuskaitse tagamiseks ja circa 13 miljonit elatisabile. 

Viies. "Kui suur on Eestis suhtelises vaesuses olevate lastega perede leibkondade arv ja kui palju elab neis leibkondades lapsi? Kui suur on absoluutses vaesuses olevate laste arv?" Vastus. Suhtelises vaesuses elavate laste arv on Statistikaameti andmetel vähenenud. Kui 2022. aastal elas suhtelises vaesuses 43 000 last, siis 2023. aastal oli neid 37 000. Võrdluseks: ajal, kui Isamaa valitses koos EKRE-ga, ehk 2020. aastal oli suhtelises vaesuses 40 000 last. Sama on ka absoluutses vaesuses elavate laste arvuga, mis on vähenenud. Kui 2022. aastal oli absoluutses vaesuses 10 000 last, siis 2023. aastal langes see arv 6400 lapseni. Võrdluseks: kui Isamaa valitses koos EKRE-ga – ehk 2020. aastal –, oli absoluutses vaesuses 6900 last. 

Kuues küsimus. "Kas peate vajalikuks hüvitada peredele lastega seotud kulutusi praegusest suuremas mahus, arvestades elukalliduse tõusu, valitsuskoalitsiooni poolt sisse viidud maksutõuse, sellest tulenevalt perede toimetuleku halvenemist?" Vastus. 2026. aasta jaanuarist on kavas kaotada ebaõiglane tulumaksuküür. See jätab inimestele rohkem enda teenitud raha kätte. Maksuküüru kaotamisest ehk tulumaksuvaba miinimumi tõusust võidavad kõik, kelle igakuine brutopalk on kuni 8000 eurot, ehk kõik, kes teenivad netopalgana kätte kuni 6100 eurot. See tähendab igakuiste sissetulekute suurenemist enamikule Eesti töötavatest inimestest, sealhulgas õpetajatele, päästjatele, politseinikele ja nende peredele. Sotsiaalministeeriumis on valmimisel tervikanalüüs ja selle tulemusena poliitikasoovitused, mis võiksid ekspertide arvates sündide arvu tõsta ja peresid toetada nii lapseootuse ajal kui laste kasvatamisel. Enne kui süsteemis muudatusi teha, peame aru saama, mis on teadlaste ja ekspertide soovitused, mis meie sündimusega seotud probleeme aitavad lahendada. 

Seitsmes küsimus. Teadlaste sõnul aitaks sündimust suurendada vanemahüvitise ja peretoetuste indekseerimine sarnaselt pensionidega. Kas olete seda kaalunud? Kui suur see kulu oleks? Vastus. Eestil on väga hea vanemahüvitise süsteem, mis toetab peresid laste saamisel. Seda on tunnustanud Postimehe aasta arvamusliider Ene-Margit Tiit, öeldes vanemahüvitise kohta nii: "Kui teilt küsitakse soovitusi perepoliitika alal, siis pean ütlema, et Eestil on üks kord hästi õnnestunud perepoliitika alane soovitus – ja see oli vanemahüvitis. Selle hüvitise mõjul pöördus Eestis kui ühes vähestest siirderiikidest sündimus tõepoolest kasvule." Tsitaadi lõpp. Vanemahüvitis on oma olemuselt juba indekseeritud. Lapsevanemale säilitatakse rasedusele eelnenud aasta keskmine töötasu, kui vanem katkestab seoses lapse eest hoolitsemisega ajutiselt töötamise. Lisaks on vanemahüvitis mõeldud kõigile, olenemata sellest, kas inimene on tasunud eelnevalt sotsiaalmaksu või mitte. Vanemale kaasnevad selleks perioodiks ravikindlustus ja kogumispensioni täiendavad sissemaksed. Indekseerimine on oma olemuselt kulukas meede. Tuleb kaaluda, kas sedasama ressurssi saaks kasutada mujal, näiteks suunata lastele ja peredele mõeldud teenustesse. Selleks on Sotsiaalministeerium võtnud analüüsida sündimust ja pereloomet puudutavat laiemalt kui vaid selle edendamiseks mõeldud rahalised toetused. 

Kaheksas. Üheks sündimust vähendavaks teguriks peetakse laste heaolu tagavate teenuste nappust. Millised plaanid, meetmed valitsusel kavas on selliste teenuste kättesaadavuse suurendamiseks, heaolu kasvatamiseks? Vastus. Riigikogu võttis 11. detsembril 2024 vastu alushariduse seaduse muutmise. Meenutan, et arupärijatest Aivar Kokk oli vastu, Priit Sibul ei hääletanud, Urmas Reinsalu ei hääletanud ja Riina Solman oli vastu. Selle seaduse muutmise tulemusena paraneb alushariduse kättesaadavus ja kvaliteet. Lastevanematele on väga suureks abiks muudatus, millega kohalik omavalitsus tagab kõigile oma elanikele lastevanema soovi kohase lastehoiukoha vanuses 1,5–3 ning 3–7-aastastele lastele lasteaiakoha. Lisaks saavad vanemad taotleda tulumaksutagastust ka lastehoius käiva lapse puhul. Seni on see võimalik olnud vaid lasteaias ja sõimes käiva lapse puhul. Lisaks eelnevale rahastab Sotsiaalministeerium lapsevanema oskuste arendamist laste õiguste, sealhulgas lasterikaste perede heaolu. Head vanemlikud ja paarisuhte oskused parandavad peresuhteid ja üldist elukvaliteeti ja suurendavad selle kaudu sündimust. Sotsiaalministeerium suunab ligi 10 miljonit eurot vanemaharidusse ning laste heaolu ja õiguste poliitika elluviimisse. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Teile on ka päris mitu küsimust. Esimesena küsib kolleeg Tanel Kiik. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Ma olen ausalt öeldes päris mures nii selle nii-öelda valitsuspöörde kui ka laiemalt teie retoorika pärast nii "Eesti 2035" ettekande esitamisel kui ka uue koalitsiooni võimalike prioriteetide sõnastamisel. See rahvastikukriisiga mittetegelemine on muutunud sümptomaatiliseks ju pikema aja vältel. Ehk ei ole sellelt valitsuselt tulnud algatusi selles suunas, et peredele vajalikku kindlustunnet pakkuda teenuste pakkumise ja toetuste tagamise vaates, ei ole ka näha tegelikult prioriteetide seas ja sõnavõttudes. 

Ma väga loodan, et te siiski saate aru, et see, kui me rahvastikukriisist ei räägi, kui me madalast sündimusest ei räägi, et me keskendume pelgalt julgeolekuteemadele, majandusele, mis on kahtlemata samuti olulised, et siis see kuidagimoodi ei muuda seda rahvastikukriisi olematuks. Ehk loomulikult, see on ebamugav teema, seal ei ole lihtsaid lahendusi, seal on vaja süsteemseid, terviklikke lahendusi, pikaajalisi lahendusi, aga sellega mittetegelemine ei ole lahendus. Nii et mu küsimus teile on, kas uus valitsus midagi selles valguses muudab, arvestades seda, et te olete ka seni, Reformierakond siis, selle valdkonna eest vastutanud, või läheb edasi mittemidagitegemine?

Aitäh! No vot te olete, panete sama hinnangu mis mina, et rahvastikukriis on tõsine teema ja väikeses riigis, väikese rahvana tuleb sellega tegeleda. Kahjuks see trend, nagu ma kirjeldasin, on väga lai. See ei ole Eestis ainult nii üksiti, on riike, kus on toetused kõrged, sündimus madal, on riike, kus toetused on madalamad, sündimus kõrgem. Et ühest sellist imevitsa kahjuks ei ole, kui oleks, me loomulikult seda kasutaks. Eks kindlustunne on kindlasti selle osa ja kindlustunde osa on jälle see, et me teeme kõik selleks, et Eesti oleks kindlalt kaitstud, majandus kasvaks, inimesed tunneksid ennast paremini, kaasa arvatud pered. Ja kindlasti me astume kõiki samme, mida me saame, selleks et Eestis pered, lastega pered tunneksid ennast kindlalt ja hästi. Nagu öeldud, on üks analüüs ka selle tegemiseks, nii et selle analüüsi ja ekspertide soovituse alusel saame toimetada. Ja ma olen ka korduvalt öelnud, et valitsus on väga avatud sellele, et kui kellelgi on häid soovitusi, häid mõtteid, me hea meelega võtame vastu.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Varsti on juba kaks aastat, kui me siin opositsioonina küsime valitsuse esindajatelt, kaasa arvatud peaministritelt, mida siis Eesti valitsus kavatseb teha selle probleemiga, mis on väga tõsine. Ja kahjuks konkreetseid vastuseid me ei saa. Lihtsalt räägitakse sellest, et praegu on kõigil keeruline, Euroopas on see tavaline asi, aga demograafia on väga madal. Aga minu küsimus on see, et ma saan aru, et nüüd uus koalitsioon on otsustanud, et sisserände piirarv tõuseb, tõuseb siis niimoodi, et hakatakse siia kutsuma inimesi välismaalt – kokku 2600–3500 umbes võib olla see piir. Mis tähendab seda, et kui nad võtavad oma pereliikmed kaasa, siis kokku on see umbes 8500–9000 inimest. Kas see ongi siis uue koalitsiooni valem, kuidas seda demograafilist probleemi Eestis lahendada?

Aitäh, hea küsija! Ma kardan, et te ei ole õigesti aru saanud, aga ma püüan hea meelega selgitada. Keegi ju ei räägi valimatust rändest inimeste puhul, kelle puhul ei ole teada, millised on nende oskused või millisel kujul Eesti majandus või Eesti riik neid vajaks jõukuse ja lisandväärtuse kasvatamisel. Eestis on umbes 22, 23 erandit – ja ma püüan järgmiseks korraks välja vaadata täpselt, kumb see number on tööjõu toomisel –, ja umbes kaks kolmandikku tööjõust tuuakse juba nii või teisiti erinevate erandite alusel. Jutt käib sellest, et Kutsekoda, kes koostab OSKA raporti, Kutsekotta selle raporti koostamise juures on nii ametiühingud, tööandjad, Siseministeerium, erinevad esindajad, kirjeldavad ära, milliseid töötajaid meil mingis rollis vaja on, no näiteks toiduainete tehnoloog. Ja selleks, et mõnes ettevõttes Eesti inimesed saaksid luua kõrgemat lisandväärtust, kui pole võimalik Eestist võtta toiduainete tehnoloogi sinna või mingi keerulise konstruktsiooni kokkupanijat või mingit pingioperaatorit, ja Eestis tõepoolest seda inimest pole, pole võimalik saada, siis tuleb see oskustöötaja tuua. Vastasel korral 5 või 10 Eesti inimest jäävad selle võrra vaesemaks, et nad ei saa kõrgemat lisandväärtust luua. Ja kui me suudame tuua neid töötajaid, keda sellises OSKA raportis vaja on – see OSKA raport on avalik, võite järgi vaadata –, siis ma arvan, et majandus hakkab kasvama. Majandus juba veidi kasvab, kasvab kiiremini, ettevõtted saavad luua kõrgemat lisandväärtust, Eesti inimesed saavad suurema jõukuse. See mõjub väga hästi ilmselt ka perepoliitikale või vähemalt loodetavasti nii palju, kui jõukus sellele kaasa aitab.

Raimond Kaljulaid, palun!

Austatud peaminister! Pole mingi saladus tegelikult, et praegusel hetkel mõjutab ka perede kindlustunnet ja nende plaane väga tugevalt julgeolekuolukord, mis on väga pingeline, ja inimesed, muu hulgas ka noored inimesed, mõtlevad, et kui kindlad nad võivad olla selles, et siin Eestis on hea koht, kus elada ja lapsi kasvatada. Sel nädalavahetusel puhkenud üsna inetu skandaal Kaitseministeeriumis kindlasti seda usaldust suurendanud ei ole Eesti kaitsevaldkonna juhtimise suhtes. Ma tahaks küsida teie käest, et mõnikord sellises olukorras, et ühiskonna usaldus tagada, tuuakse nagu professionaalne, asjatundlik juht valdkonda juhtima. Siin on käidud välja näiteks Välisministeeriumi kantsleri nime ja nii edasi. Kuidas teil praegusel hetkel teie seisukoht selle uue valitsuse meeskonna moodustamisel on? Kas te kaalute seda, et näiteks tuua mõni oma ala asjatundja juhtima Kaitseministeeriumi, või olete endiselt 100% Hanno Pevkuri selja taga?

Aitäh! Mulle väga meeldib, et selle arupärimise pealkiri on "Kolmandat aastat rekordmadala sündimuse kohta Eestis" ja nüüd me arutame kaitseministrikandidaati. Kui see kaitseministrikandidaadist sõltub, et Eestis sündivus kasvama hakkab, uskuge mind, kaitseminister tee peale ette ei jää. Aga see skandaal iseenesest, millele te viitate, mis taas kord, on väga keeruline näha selle seost kolmandat aastat rekordmadala sündivuse kohta, ehkki see tõepoolest puhkes sellel nädalavahetusel, siis mina ütleks, et siin ma näen küll väga tugevat poliitilist laengut. Ütleme, Isamaa esimees, kes on kirjutanud ka siin, kõigest arvata võtnud, on otsustanud kaitsevaldkonnale varju heita. Kaitsevaldkond varem on olnud poliitika väljast väljapool. Minu hinnangul see ei ole kindlasti ilus, nagu te ütlete, inetu lausa. Ja kaitseminister täna korraldas pressikonverentsi. Ma loodan, et kõik said oma vastused, mina ei ole seda jõudnud jälgida. Ja homme on meil valitsuses ka julgeolekukabinet, kuhu kaitseminister tuleb täiendavate väevõime eesmärkidega NATO eesmärkidest lähtuvalt. 

Faktid on ju lihtsad. Eesti kulutab kaitsele rohkem, kui ta on teinud seda aastaid. Eelmisel aastal olime NATO investeerijate hulgas teised, Poola järel, Ühendriikide ees. Lähematel aastatel olen mina seadnud eesmärgiks, et Eesti võtaks kaitseinvesteeringute tasemeks või kaitsekulutuste tasemeks 5%. See on ka uue parempoolse valitsuse eesmärk kaitsevaldkonnas. Ja eks kaitseminister peab siis kirjeldama, kuidas me selle eesmärgi Eesti jaoks kõige kasulikumal, targemal, kõige kiiremal moel suudame täita, nii et inimesed kindlustunde saaksid. Nii et see on vastus. Ministrikandidaatide kohta saate jälgida meediat ja loodetavasti siis järgmised küsimused on kuidagi seoses ka kolmandat aastat rekordmadala sündimusega.

Suur tänu! Tuleme siis arupärimise teema juurde tagasi. Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Tuleme arupärimise teema juurde tõepoolest tagasi. Ma eeldan, et te olete minuga nõus, et kui me räägime riiklikust poliitikast, siis on oluline, et see väärtustaks emadust, sest emadus on tõesti selles mõttes sündimuse aluseks. Kui emadus on ühiskonnas kõrgelt hinnatud, siis on suurem lootus, et sünnib rohkem lapsi. Aga mis mulle muret teeb, on see, et sageli näeme, et emadust poliitikud kõik väärtustavad sõnades, aga kui vaadata reaalset riiklikku poliitikat, siis nii väga selgelt see väärtustamine ei nähtu. Ja ma mõtlesin küsida teie arvamust selle kohta, mis Ungaris praegusel hetkel on juba tehtud ja plaanitakse jätkuvalt teha. Juba 2019. aastal nad otsustasid, et emad, kes on sünnitanud neli last, vabastatakse elu lõpuni töötasult makstavast tulumaksust. Ja praeguseks hetkeks on see nii, et kolme lapse sünnitamise puhul ollakse elu lõpuni töötasult makstavast tulumaksust vabastatud ja nüüd plaanitakse minna sinnani, et kahelt lapselt juba. Kas see on midagi sellist, mida võiks ka Eestis kaaluda? Kas teie peaministrina arvate, et selles suunas tasuks mõelda või on see midagi sellist, mis teie arvates pole üldse relevantne?

Aitäh! No üldiselt, tihtipeale ikkagi rahanduslik või, ütleme niimoodi, tervemõistuslik loogika on see, et kui sa mingit muret tahad lahendada, siis selle jaoks raha otse kasutamine, mitte maksuerandi tegemine on parem poliitika, kaasa arvatud sotsiaalvaldkonnas. Aga ma kindlasti tutvun Ungari näitega, kus te seda mainite. Ungari pole väga paljudes asjades viimasel ajal Eestile eeskujuks, aga ma mõistan seda EKREIKE vibe'i siin saalis. Ilmselt tuleb järgi vaadata, mis seal need lahendused on. Aitäh!

Aitäh! Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Te täna päris pikalt kirjeldasite, kui hästi te selle teemaga hakkama saate. Loote komisjonid, arutate, peate nõupidamisi, otsustate, arutate. Aga millal kõik see tulemuse toob? Millal saab Eesti pere rahumeelselt lapsi hakata sünnitama?

Aitäh! Ma ütleksin nii, et kindlustunne, mis tuleneb Putini verisest sõjast Ukrainas, nii palju kui meist sõltub, meie teeme kõik, et see lõpeks Ukraina tingimustel ja looks kindlust siin nurgas. Ebakindlus, mis tuleneb majanduslikust olukorrast – uus valitsus kindlasti astub palju jõulisemaid samme kui eelmised. Vanemahüvitis toimib, vanemahüvitise ajal töötaminegi sai reeglitesse pandud, mis tegelikult teeb ju inimeste elu lihtsamaks. Nii et erinevaid samme astutakse. Aga noh, parlamendisaadikuna ma ei halvustaks ka seda, et inimesed käivad koos ja koosolekul, sest mis see parlamenditöögi midagi muud on.

Ja Anti Poolamets, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! No tõsi on, et ega siis ainult rahaga ei saa lastetoetust ergutada ja seda kindlustunnet luua praeguses keerulises olukorras. Ja seda enam, noh, kui ma tuletan meelde, mida teie erakonna auesimees ütles kunagi, et Eesti naisi peab kaitsma talebaanlike põhimõtete eest, kelle arvates naised on nagu loomad, kes kord aastas toovad ilmale ühe vasika. No ja umbes samasugust juttu tuli ka Kaja Kallaselt. Vot aga see on hoiakute kujunemine, selline nagu, noh, saate isegi aru, et see vist ei kõla kõige paremini. Kaja Kallas ütles, et fertiilses eas naistest rääkimine on nii solvav, nii solvav. Ma ei ole kuulnud teiste naiste käest, et see kuidagi nii solvav on. Kuidas kujundada hoiakuid, positiivseid hoiakuid sündimuse suhtes ja vältida selliseid krõbedaid ütlusi? Mida te arvate, kas see aitaks ka, positiivsete hoiakute kujundamine kaasa sündimuse kasvule?

Aitäh! Ei tea hinnata teie tsitaadi tõelevastavust, seetõttu ei hakka seda ka arvustama kuidagi. Seda esiteks. Teiseks, loomulikult ühiskonnas positiivsete hoiakute kujundamine on väga tähtis, pereväärtuste samamoodi. Ja kindlasti on oluline, nagu kõik lapsevanemad teavad, et teenused on kättesaadavad, et peredel on piisav kindlustunne ja võimalus saada ise oma asjadega hakkama, kuni eluasemeni välja. See kõik loob selle kindlustunde. Ja noh, mis seal salata, ega nagu ma ka kirjeldasin: ilmselt käimasolev sõda, maailma erinevate trendide nihe tõenäoliselt mõjutab seda ka negatiivselt. Nii et, eks me peame püüdma nii palju, kui meist endist siin riigina, rahvana sõltub, veidi vastuvoolu sõita.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Tõtt-öelda, härra peaminister, ma olen väga sügavas mures ja pettunud nende teie vastuste osas. Te oleks võinud kasutada võimalust ja  rääkida, mida valitsus teeb sellest tohutust demograafilisest kriisist ja vähesest sündimusest ülesaamiseks, aga mitte midagi sellist ei tulnud. Kui Reformierakonna valitsuse käitumist vaadata, siis koalitsioonileppes ei olnud sellest sõnagi, ja te olete vähendanud pere‑ ja lastetoetusi, vanematoetusi, huviringitoetusi. Alles hiljuti koalitsioon lükkas tagasi ettepaneku luua rahvastikukriisikomisjon. Alles hiljuti vastas terviseminister Sikkut siin küsimusele, miks ei ole tehtud ühtegi perekonnaväärtusi toetavat kampaaniat, küll aga hulganisti igasuguseid LGBT ja muid sarnaseid asju toetavaid kampaaniaid. Kas te tõesti ei saa aru, et me oleme ülisügavas ja katastroofilises demograafilises kriisis? Miks see teid ei huvita üldse ja teie valitsust ega koalitsiooni?

No te olete väga valesti aru saanud. Kahju! Väga huvitab. Mina südamest loodan, et me saame anda Eesti peredele kindlustunnet. Esimene asi on juba maksusüsteemi kordategemine. Nüüd, kus me sotsiaaldemokraadid koalitsioonist oleme siis, ütleme, välja tõstnud, parema termini puudumisel, me langetame ettevõtetele kasumimaksu või maksu muudame tagasi selliseks, nagu ta oli, et ettevõtted investeeriksid. Eraisikute tulumaksukoormust langetame, mis tähendab seda, et esimesest eurost tulumaksu ei tule maksta. Maksusüsteem jääb lihtsaks ja selgeks. Käibemaks ja tulumaks jäävad 24 peale. Riigil on raha vaja, et maksta kinni seda, mida me paneme kaitsesse ja muudesse valdkondadesse. 

Ja perede poole peal, olgu öeldud, et ega Eesti on erinevate perevaldkonda minevate rahastustega maailma tipus. Nagu ma teile kirjeldasin, ligi miljardiga toetatakse lapsi ja peresid, see on umbes 2,2% Eesti SKP-st. Enim peretoetustele, vanemahüvitisele, aga ka lastevanemate pensioni‑ ja ravikindlustuskaitse tagamiseks ja elatisabile. Nii et praktikas Eesti panustab rahaliselt väga palju peredesse. 

Aga ma ütleksin nii, et enda elukogemusest samamoodi julgen öelda, et erinevad teenused, toimetamised, võiksid olla mõnevõrra mugavamad lastega peredele, seal kindlasti saame samme astuda. Aga ilmselt see on väga palju ka üldine kindlustunne, majanduslik olukord, mis viimased paar aastat pole just eriliselt helge olnud. Selle aasta alguses, see kindlasti muidugi pole kuidagi seoses valitsusega, erinevalt majanduslangusest, aga algas majanduskasv.

Ja Riina Solman, palun! 

Suur tänu, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Te ütlesite siin mitmel korral seda, et kogu maailm on probleemi ees madala sündimusega – see ei ole tegelikult vabanduseks, et meie midagi ei tee – ja teil ei ole võluvitsa. Aga tegelikult see võluvits oli. Ma enne lugesin ette, et 2017. aastal kehtestatud perede toetus andis meile kohe lisasünde juurde. 

Aga minu küsimus puudutab hoopis teist aspekti. On kunagi ka Reformierakonnas olnud selline minister nagu rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo. Kas te olete oma valitsuses kaalunud või mõelnud, et tegelikult tuleks taastada ministeeriumideülene Riigikantselei koordinaator rahvastiku küsimuses? Täna on ju nii, et sotsiaalkaitseminister, kelle portfellis see on, tegelikult on kokku kutsunud eelmisel aastal kõigest ühe valitsuskomisjoni, varasematel aastatel võib-olla kaks, kus ei räägitud kordagi sündimusest ega sündimuskriisist. Nagu te ütlesite, et see on väga laiapõhjaline, tegelikult sündimuskriis ei ole laiapõhjaline. Seda tuleks käsitleda fokuseeritult. Küsimus oli, kas võiks olla valitsuses vastutaja, kes reaalselt tegeleb ministri näol või koordinaatorina.

Nagu ma ütlesin ka siin vastuses, et valitsuse tasandil on juba laiapõhjaline rahvastikupoliitika valitsuskomisjon. Valitsusel on niisugune komisjon olemas, seda juhib sotsiaalkaitseminister. Ja selles on teadlased erinevatest ülikoolidest, valitsuse liikmed, ministeeriumi valdkondadejuhid, eksperdid. See on selle komisjoni töö. Ja kui see komisjon ei ole piisavalt hoogsalt tööd teinud ja on midagi, mida ta saaks teha, siis tuleb selle komisjoni n-ö töökus üle käia ja küsida, miks nad rohkem ei tööta.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Praegu just äsja oli meedias uudis, lugesin, et käesoleva aasta veebruaris sündis Eestis 128 last vähem kui eelmise aasta veebruaris. Kui me paneme selle enam-vähem, kujutame ette, et kõikide kuude lõikes on sündimuse kahanemine umbes niisugune, siis meil sel aastal 1500 – noh, suurusjärk – last vähem sünnib kui eelmisel aastal. Mu küsimus on, kuulates teie vastuseid, mida ju ei ole siin tegelikult, sest te lihtsalt ütlete, et midagi teha ei saagi sisuliselt … Sisuliselt ütlete, et midagi teha ei ole võimalik. Ja minu küsimus on: mis te siis nüüd ette kujutate, kuskil 10–20 aasta pärast mis rahvas siin Eestis elab? Meie geograafilist positsiooni arvestades see on venekeelne rahvas. Kas me selleks teeme siis neid kaitsekulusid ja kõike seda julgeolekumaksu ja kõike muud? Kas teie valitsus tegelebki sellega, et 20 aasta pärast Eesti oleks venekeelne ja venelastega rahvastatud riik? 

Kas-küsimusele on konkreetne vastus: ei. (Mart Helme räägib saalist). Ei!

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh! Julgeoleku olukord on tõepoolest tõsine ja aina enam, et inimesed ei tunne ennast piisavalt kindlalt, et pere loomist planeerida. Aga lisaks Venemaa sõjale Ukrainas ja sõjakolletele teistes maailma piirkondades pole kuhugi kadunud ka kliimakriis. Vastupidi, see on üha süvenenud ja vägivaldsed konfliktid looduslike ressursside pärast sagenevad veelgi. Palun selgitage, kuidas aitab uue valitsuse plaan rohkemate loodusressursside kasutusele võtuks ja looduskaitseliste piirangute leevendamine kaasa jätkusuutmatust majandusmudelist põhjustatud kliimamuutusi tagasipööramisele ja leevendada paljusid noori vaevavat kliimaärevust. Ja kuidas see julgustab noori peret looma?

Aitäh! Ma ütleks niimoodi, et see, et asjad on selged ja lihtsad, ei ole kuidagi vastuolus looduskaitsega. Kui reeglid on arusaadavad ja kõik osapooled teavad, mida nad tegema peavad, kuidas need reeglid toimivad, ei pea liigselt esitama dokumente ühte, teise ja kolmandasse kohta, ei ole kuidagi vastuolus loodushoiuga ja ei tohiks kindlasti põhjustada ärevust. Vastupidi, kui asjad on selged ja lihtsad, siis see tõenäoliselt peaks vähenema.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan. Perre sünnib lapsi siis, kui perekond tunneb, et neil on stabiilne ja kindel tunne. Teie lauset "Saame anda peredele kindlustunnet" – ma ei tea, automaks, mille te seadsite sisse, majaaluse maamaksu seadsite sisse, lastelt kaotasite tulumaksusoodustuse, käibemaksutõus, mis tõstis toiduainete hinda, riiete hinda, kõike, kõike, elektri hinna olete kõrgeks ajanud, huvihariduse rahastamise olete ka ära võtnud, on ju, see ei toeta kuidagimoodi peresid ja see ei anna kindlustunnet. Samal ajal olete te väga helde igasuguse tuuleenergia suhtes, milleks teil on raha 2,6 miljardit vabalt kohe võtta, ja siis ei ole sellist juttu, et raha ei ole. Eelnevalt valetasite ka veel, et majandustõus meil on. Ei ole. Võib-olla see kukkumine, kolksuga kukkumine, pidurdus, aga ei tõuse küll mitte midagi. Ühesõnaga, te pole mitte midagi teinud perede heaks ja laste sündimise heaks ja mina nüüd küsin, miks te nii väga vihkate Eesti peresid.

No aitäh! Ma saan aru, et teil oli tähtsam see küsimuse ette lugeda, kui vastust saada, aga ma sellegipoolest ütlen, et majanduskasv on siiski objektiivne number, seda mõõdetakse, statistika seda kirjeldab. Ja meie kindlasti anname majanduskasvule hoogu, mis aitab peredel paremini hakkama saada, Eesti inimestele suurema kindlustunde. Alandame ka makse, nagu ettevõtluse, nii eraisikute puhul. Tulumaksu kaotamine esimesest eurost aitab neid, kelle sissetulek on väiksem, ja tulumaksuvaba miinimumi tõus samamoodi. Nii et see on kindlasti peredele rahalise kindlustunde loomisel tähtis.

Siim Pohlak, palun! 

Aitäh! No sündimuskordaja ja need numbrid on ka faktid ja statistika, mis ei valeta. Euroopas üks väheseid riike on Ungari, kes on viimase 10 aasta jooksul märkimisväärselt suutnud kasvatada sündimuskordajat ja sündimust üldiselt. Kas teie valitsus on uurinud ka, mis on selle Ungari eduloo taga, või on plaanis ka sealt midagi eeskujuks võttes Eestis ära teha? 

Aitäh! Kui te küsite, kas valitsus on uurinud, valitsus tervikuna ei ole. Olen kindel, et sotsiaalkaitseministeerium tutvub kõikide erinevate näidetega. Teie kolleeg Varro Vooglaid siin juba erinevaid näiteid pakkus, nii et ma annan kindlasti edasi.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud arupärimisele vastaja! Nii nagu Siim Pohlak ütles, et ega need numbrid, mis eelmine aasta välja tulid, ja sündimuse vähenemine alla 10 000, samamoodi Mart Helme tõi välja, et veebruari sündimus on langenud üle 100 lapse kuus, mis tähendab, et 1500 last tuleb aastas jälle, 1200 kuni 1500 last vähem aastas. Kui eeskujusid meil kuskilt võtta ei ole, kuidas asju parandada, siis on toodud siin Ungari näidet. Minu küsimus on, millised on siis Vabariigi Valitsuse tegevused, et Eesti noortel ja noortel peredel tekiks tahe lapsi sünnitada?

Aitäh! Ma ütleksin nii, et väga palju on ilmselt kinni kindluses. Uue valitsuse koalitsioonilepe tuleb ju kahes osas: on aluslepe, mis puudutab võib-olla esimesi küsimusi, et valitsus saaks viivitamata oluliste asjadega tegelema hakata, ja samal ajal saaks pikaajalisi poliitikadokumente teha või neid poliitikaplaane. Selles kindluse osas, loomise osas on kindlasti tähtis koht riigikaitsel. Me teame, et Venemaa on oht, mis tähendab seda, et kaitsekulud kasvavad, kaitsevõimed peavad kasvama. Ja teine kindlasti on majanduslik kindlustunne. Lastega peredele nagu Eesti inimestele majanduslik kindlustunne on tähtis. See tähendab seda, et kui ettevõtetel läheb paremini, nad suudavad paremini investeerida tänu ettevõtete tulumaksu kaotamisele, või me kaotame tulumaksu esimesest eurost, siis inimestele jääb rohkem raha kätte, või tõstame tulumaksuvaba miinimumi, samamoodi jääb peredele rohkem kätte, annab peredele kindlustunde, kindlustunnet suuremat. Ja kindlasti on osa ka nendel teenustel, mida ma ka kirjeldasin. Eesti kulutab circa 2,2% SKP-st laste ja peredega, perede toetamisele. Aga neid teenuseid kindlasti tuleb üle vaadata nii riigi kui kohaliku omavalitsuse tasandil. Ja nagu öeldud, ekspertidelt on palutud ka täiendavat analüüsi ja ettepanekuid, kuidas me saame seda teha. Ning kui teil on endal ettepanekuid, ärge hoidke küünalt vaka all, jagage.

Tõnis Lukas, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Asi algab ja probleemide lahendamine ikkagi nende teadvustamisest. Ja nendes põhimõtetes, milles me oleme riigis kokku leppinud, nendes on hea abimees näiteks põhiseadus: Eesti riik on selleks, et eesti rahvus, keel ja kultuur püsiks. 

Ja siit läheme järgmise sammuga demograafia juurde. Ja rahvastikukriis. Loomulikult, me oleme ju siin sõnavõttudest aru saanud, osa peab seda oluliseks probleemiks, osa vaatab, et seal on iganenud anakronism, üldse rääkida eestlusest või siin elavatest inimestest ja nende hulgast. Aga noh, tõesti, ei majandus ega julgeolek ei ole ju sugugi kindlustatud, kui meil siin inimesi ei ole. Ma küsin, et kui nüüd näiteks rutiinse kärpimise teel 2023. aastal läks 23 aastat olnud lasterikaste perede huvihariduse toetus, lihtsalt 100 000 eurot kuskilt kärbiti ära. Kas te jälgite, et prioriteetseid teemasid näiteks nüüd, kui on uuesti kärpeülesanne antud, ei puudutataks või puudutataks kõige vähem?

Aitäh! Kindlasti tuleb kärpeid teha võimalikult säästlikult, et keegi, kes on haavatavas olukorras, ei saaks liigselt pihta. Esimene tegevus, mille me ette võtame, ja noh, mis nüüd, ütleme, on ka öeldud, et uue koalitsiooni üks selline põhiline tegevus, on ikkagi alustada just sellest, mis koormab inimesi ja ettevõtteid väga palju: erinevate kontrollide, normide, vormide, väljade, andmete küsimise, korduvandmete küsimise ette võtmine. Ja sellest, ma usun, sünnib palju kasu, sest kui vabade kodanike maal vabad inimesed saavad tegeleda sellega, mis on neile oluline, mitte tegeleda piltlikult öeldes jooksurajal olles kingapaelte sidumisega, mis ilmselt ei ole päris jooksmise eesmärk, siis ma arvan, et see pilt läheb paremaks. Aga jah, kärpeid tuleb teha. Ilmselt saab kärpeid teha nii säästlikult, kui on võimalik igas haldusalas. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Eks see laste sündimine hakkab pihta ikkagi kindlustundest. Ja kindlustunnet ei saa ju olla, kui te sellise maksufestivaliga siin rahvast ründate, nagu te teinud olete koos oma partneritega. Ja siitkohalt ongi küsimus, et millised need plaanid on ikkagi ka omavalitsuste toetamiseks. Sellepärast et riik on võtnud omavalitsustelt ka järjepidevalt rahasid, küll huviharidusele ja nii edasi. Omavalitsused lihtsalt ei tule välja nende vahenditega ja selle ülesannete hulgaga, mida neile järjest juurde pannakse kogu aeg. Millised plaanid on? Te kahtlemata peate ikkagi omavalitsuste rahastamist suurendama. See ei ole lihtsalt enam võimalik. Ja te teate ise väga hästi, et on omavalitsusi, kes on riigi vastu kohtusse pöördunud seoses sellega – Tartu ja kes veel –, et et riik on küll kohustusi juurde pannud, aga tegelikult on vähendanud omavalitsuste rahastamist. Milline see plaan teil on?

Aitäh! Samas omavalitsused ei olnud jälle samasuguse kärpeülesande ees nagu riigi erinevad ametid ja asutused. Seda ma meenutan esiteks. Ja ei ole lähiaastatel ka ilmselt. Ja teiseks, täpsemad poliitikadokumendid, nagu öeldud, on maiks. Sealt saab täpsemalt vaadata. Ja eelarve prognoos tuleb aprillis ja eelarvet paneme kokku suvel. Sügiseks on see olemas, seal on täpselt näha, kes millise eelarvega võib arvestada. 

Kalle Grünthal, palun!

Tänan! Ilmselgelt on Eesti rahvastiku iibe probleem väga terav, aga õnneks on olemas ka teadlasi, kes selle probleemi üle muretsevad. Möödunud nädalal viibis sotsiaalkomisjonis Eesti teadlaste grupp, kes tõi välja iibeprobleemi tõsiasjad ja need mõjutavad tegurid. Ja nendepoolne ettepanek oli see, et Riigikantselei juurde moodustataks rakkerühm, kes hakkab antud küsimuse ja probleemiga tegelema. Sotsiaalkomisjon ilmselgelt ei saa siin mingit seisukohta kujundada. Kõik sõltub ikkagi valitsusest, esmajoones teist. Minu küsimus on selline: kas te toetate rahvastiku taastootmise rakkerühma loomist Riigikantselei juurde, mida on ka teiste probleemide juhul rakendatud?

Aitäh! Minu meelest muidugi on üsna kummaline väide juba esimene, öelda, et sotsiaalkomisjon ei saa midagi teha, kõik on valitsuse kätes. Parlament siiski on parlamentaarses vabariigis kõige kõrgem otsustuskogu. Nii et parlament kindlasti saab ka teha, muu hulgas arutleda, otsida lahendusi, kohtuda huvigruppide, teadlastega. See on parlamendi võimuses küll. Olen olnud siin, kahtlustan, kauem kui teie ja võin kinnitada, et selleks on kõik võimalused olemas, kui tahate.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Ja ma nõustun sellega ja juba ennetan esimehe märkust, et kindlasti see julgeoleku teema ehk kindlust tuleviku ees, praeguses olukorras, kus me siin elame, selles geopoliitilises asendis, kus me asume, kindlasti mõjutab otsuseid, ja mitte ainult peredel, tõenäoliselt ka ettevõtetel. Ja kõik see loob ebakindlust juurde, kui ei julgeta teha otsuseid, kuna kardetakse sellesama julgeolekuolukorra pärast, mis siin tulema hakkab. 

Minu küsimus on selles, et siin on viimased kolm aastat tehtud otsuseid riigikaitse investeeringute ja riigikaitsesse panustamise suhtes. Ja viimaste päevade neid sõnumeid lugedes tundub nii segane, et enam üldse ei saa aru, et palju siis tegelikult on raha kulutatud, mis võimeid on arendatud, mis siis veel plaanis on ja kas need plaanid tulevad kiirendatuks või mitte. Kas te olete nõus sellega, et võiks anda selgemaid sõnumeid ja rääkida Eesti rahvale selle lahti? Keegi ei taha riigisaladusi kuulda, aga põhiliselt just riigikaitselisi võimekuste arendamist.

Aitäh! See on nüüd küll pisut teine teema, aga härra peaminister, kui te soovite vastata, siis palun.

Aitäh! Jaak Aabile ikka vastan. Kas-küsimusele vastan jah, loomulikult, sõnumid peavad selged olema.

Jüri Jaanson, palun! 

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Jah, ma siin küsimusi kuulates mõtlen jah, et kas või peaministril või siis valitsusel on mingi võluvits selle probleemi lahendamiseks. Ma ei tea, kas seda probleemi ka kriisiks saab nimetada, sellepärast et see on tegelikult väga pikaajaline probleem ja tõsine ja seda on tegelikult analüüsitud ju päris palju. Ma tahtsingi küsida praegu selle kohta, et sotsiaalkaitseministri juures käib see töögrupp kokku, mis peaks siis, ma sain aru, juunikuuks selle analüüsi tooma, tervikliku analüüsi. Kas ma saan õigesti aru, et seal peaksid olema siis võimalikud lahendused, mismoodi riik saaks ikkagi toetada või motiveerida peresid, võib-olla, lapsi, peresid nagu lapsi sünnitama? Kas see on rohkem nagu lahendustele orienteeritud?

Aitäh! Jah, ma arvan, et õigesti on aru saadud. Sotsiaalministeerium on saanud ülesande koostada seesama tervikanalüüs ja selle tulemusena poliitikasoovitused, mis siis võiksid ekspertide arvates sündide arvu tõsta. Seesama tervikanalüüs valitsusse peaks tulema juunis. See ei välista ühtegi teist, muud tegevust, mis aitab kuidagi peredele täiendavat kindlustunnet luua, ja loob võimalusi, et Eesti rahvas oleks suurem tulevikus.

Suur tänu! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja kolleeg Riina Solmani. Palun!

Suur aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Austatud saadikud siin saalis ja kes meid vaatavad, jälgivad sidevahendite kaudu! Siin oli nii palju materjali, millele ma peaksin vastama, aga aeg on selleks liiga lühike. Nii et ma küsin kohe kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Võib-olla ma alustaksin sellest, et kõigepealt tänan peaministrit. Teil olid vastused korralikult ette valmistatud ja te püüdsite olla selles küsimuses dialoogi astuv, mitte nagu võib-olla … Ma olen näinud siin sotsiaalkaitseministrit või eelmist peaministrit, kes absoluutselt seda probleemi endale arutada ei võtnudki, vaid rõhusid ainult sellele, et siin konservatiivsemad erakonnad soovivad naisi teha sünnitusmasinateks. No see oli esiteks inetu ja teiseks, sellist soovi pole kellelgi olnud ja kolmandaks teavad ka konservatiivid väga hästi, et raha ei pane kedagi sünnitama, kes lapsi ei taha saada. Aga suurem rahaline tugi võib aidata teha positiivse otsuse seal peres lapse saamiseks, kes tahab lapsi saada ja neid kasvatada. Seega, riik peab panustama nendesse, kes lapsi saada tahavad, ja mitte veenma neid, kes seda ei soovi, ja veenma neid, kes tahavad riigile meetmestikku luua meie madala sündimuse leevendamiseks, neid naeruvääristada. Aga selline olukord on olnud viimased kolm aastat ja ma loodan tõepoolest, et teie peaministriks oleku ajal hakatakse neid probleeme tõsisemalt adresseerima. 

Kas on sündimuskriis või siis ikkagi ei ole, nagu hea härra Jaanson just küsis? Loomulikult on. Kuhu siis veel? Me teame, et prognoosid näitavad, et sündimus langeb veelgi, et saab veelgi langeda. Aga õigustus ei ole see, et ka teistes riikides Lääne-Euroopas on samasugune olukord. Vaadake, mitte ainult Lääne-Euroopas, vaid kogu maailmas on praegu julgeolekuolukord pinev ja sündide arv langeb ja mitte ainult sellest tulenevalt, need on demograafilised protsessid. Aga me ei saa enam kauem molutada, sellepärast et me oleme juba hiljaks jäänud. Kui me räägime sellest, et me ehitame Eesti riiki eestlastele eesti kultuuri ja keele ja rahvuse säilimiseks, siis kellele me seda ehitame, kui lapsi ei sünni? Kellele me majandust ehitame, kui meil ei ole seda riiki kellelegi jätta? Või kelle jaoks me seda riiki üldse kaitseme? 

Need on väga olulised küsimused ja mina, hea peaminister, soovitan teil võtta, kui te väljute, võin ka siit kaasa anda, näete, on Riigikogu Toimetised, esimene number sellel aastal, "Lapsed on tulevik". Rahvastikuteadlased, Riigikogu liikmed arutlevad siin ja siin on need lahendused, mida te korduvalt küsite, et kas on ideid. On kõik olemas. Ei ole üldse vaja jalgratast leiutada. Ja kas te teate? 2019, kui rahvastikuministri positsioon taasloodi, me tegime sündimust toetava pikaajalise visiooni koos meetmestikuga valmis. Need ideed ei ole üldse uued, need on olnud varem kasutusel, neid on ümber muudetud, need on olemas, me oleme neid täiendanud. Me oleme neid pakkunud teie sotsiaalkaitseministrile, paraku tema pakkiski selle portfelli enda kohvri põhja. Ja kui te rääkisite, et töö käib ja on valitsuskomisjon moodustatud, siis see valitsuskomisjon, kui mina olin riigihalduse minister, käis koos kaks korda sellel ajal ja me ei arutanud sündimust puudutavaid küsimusi üldse. Ja kui te rääkisite, et teil on seal ministeeriumis suunatud kõnelema, et see on laiapõhjaline probleem, siis vaadake, kõik demograafid ütlevad teile, et ärge minge laiapõhjaliseks, see ei ole laiapõhjaline riigikaitse, vaid kui on sündimusprobleem, tegelegi sündimusprobleemiga ja meetmetega, mis leevendavad seda kriisi ehk toetavad peresid, kes tahavad lapsi saada. Ei ole vaja rääkida integratsioonist sinna juurde, lõimumisest sinna juurde, tänavate turvalisusest sinna juurde. Nendest meetmetest võib rääkida. Aga ajada seda nii laiapõhjaliseks, see tähendabki, et fookust ei ole ja mitte midagi ei juhtu ja lihtsalt inimesed kogunevad aastas kaks korda, muud ei räägi. 

Ja nüüd ma ütlen teile veel: eelmisel aastal, 2024, mitte ühtegi valitsuskomisjoni koosolekut. Siis aasta lõpus tehti kiiresti, et linnuke saaks kirja, et midagi on toimunud. Selline olukord on teil valitsuses. Seda probleemi tegelikult ei adresseerita. 

Ja tervikanalüüsist rääkides, see pidi olema valmis eelmise aasta märtsiks muuseas. See oli kohe pärast, kui sotsiaalkaitseminister võttis esimese asjana oma esimesel tööpäeval kõneks, et tuleb peretoetusi vähendada. Hakkas ta rääkima tervikanalüüsist pärast seda, aga see ei valminudki ja nüüd seda me ootame pikisilmi justkui issanda imet, eks ole: seal on see ideestik, mida me hakkame tegema. Need ideed on tegelikult olemas juba kõikide eelmiste aegade ja rahvastikuministri portfellides. 

Te ütlesite, et miljardiga toetatakse lapsi ja peresid ja mujal seda ei toetata nii palju. Aga teate, mujal maailmas ei ole õrna Eesti rahvusriiki, on palju suuremad riigid, on palju suurema sündimusega riigid. Kui veel rääkida sellest, mida riik peaks tegema või mitte tegema, siis just nimelt on Reformierakonna juhitud valitsused kolm viimast aastat järjest andnud selliseid signaale eestlastele, et need on perede turvatunnet lõhkunud. Seetõttu ka laste saamise otsused on ümber vaadatud. Mina olin ise siis juures, kui lapsetoetusi ja peretoetusi vähendati. Käisin lasterikaste peredega kohtumas. Saate aru, meesterahvad pisarsilmil tulevad ütlevad Riigikogu saadikule: palun ärge tehke seda, ma olen planeerinud selle raha, me võtsime just laenu, mul on viis last, mul on neli last. Meesterahvas tuleb abi paluma. Ja mul süda tilkus verd, ma ei saanud mitte midagi teha. Rong ei peatunud, sõideti inimestest lihtsalt üle. Aga see on signaalide kunst. Mis signaale riik andis inimestele? Nii et Jüri Ratase teisest valitsusest rääkides, kus absoluutne vaesus oli teie hinnangul väiksem, võeti väga palju ka sündimusele kaasa aitavaid meetmeid vastu, täpselt samal ajal. 

Ja nüüd need vanematoetused ja peretoetusted, nende indekseerimine. Te tsiteerisite Ene-Margit Tiitu. Vaat just tema oli see rahvastikuteadlane, kes ütles ka selle välja, et lastega peredelt ei tohi juba olemasolevaid toetusi ära võtta. Nii et teinekord tsiteerige ka tema teisi ütelusi. 

Ja üks imevits on olemas, ma rõhutan teile: 2017. aastal võeti vastu kolmanda ja enama lapse pere toetus, selle tõus, ja kohe sündis kahel järjestikusel aastal 25% kolmandaid ja enamaid lapsi juurde. Ja nüüd, kui te andsite eelmises valitsuses, või ei olnud see teie, ma ei mäleta, võis see olla Kaja Kallas, kes andis kärpeülesande kärpida sotsiaalvaldkonnas ka 50 miljonit eurot, hakkas sotsiaalkaitseminister väga ruttu rääkima sellest, kuidas ikka 14% lasterikkaid peresid – ma rõhutan, seal on kümne lapsega peresid –, saavad 40% toetusest. Kujutage ette, kuidas nad julgevad saada 40% lastetoetusest! Ta vastandas väikseid peresid, üksikemasid suurperedega. See oli nii inetu! Aga ta jättis ütlemata, et need 14% suurperesid kasvatavad üles pooled Eesti lapsed. See oli selline demagoogiavõte, sellele tuli lihtsalt siit puldist vastu astuda, ja seda me ka tegime. 

Mul oleks veel väga-väga palju öelda. Aga see suhtumine lasterikastesse peredesse on olnud ebaõiglane, nende panust meie riigi jätkusuutlikkusse mittearvestav ja kohati isegi neid peresid naeruvääristav suhtumine. No kas või see, et kui võeti ära peretoetusest osa, siis mindi veel võtma nende lasterikaste perede huviringitoetus 100 000 eurot ära. Keda see aitas? Maapiirkondade lapsed. Noh, ma ei hakka maksutõusudest rääkimagi. 

Ühesõnaga, ma olen väga-väga rahulolematu, aga ma usun teisse, sest te ei ülbitsenud praegu siin meile vastuseid andes. Soovitan teil kaasa haarata see raamat või tulen annan ise teile selle. Lugege ta läbi, saate palju targemaks. Aitäh!

Suur tänu! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli, kolleeg Tanel Kiik, palun! 

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Lugupeetud peaminister! Tegelikult see perepoliitika ja rahvastikupoliitika küsimus on olnud probleemkohaks, võib öelda, aastakümneid. Aga tõsi on see, et ta on nüüd viimastel aastatel märkimisväärselt teravnenud ehk Eesti sündide arv on langenud kolm aastat järjest, nüüd jõutud ka alla 10 000 piiri eelmisel aastal. Nüüd on tõesti sajandi madalaim näitaja. See on koht, kus sõna otseses mõttes kõik häirekellad peaks tegelikult lööma ja kus valitsus peaks väga selgelt võtma seisukoha ja suuna, et siin vajame parteideüleseid, aga ma ütleksin, ka eeskätt teadlasi, eksperte, ka rahvusvahelist kogemust või praktikat arvestavat poliitikat. 

Ehk sellised mõtted, et piltlikult öeldes vahetult enne Riigikogu valimisi tõstame peretoetusi, pärast Riigikogu valimisi langetame neid, või et muudame neid erinevaid maksusoodustusi peredele olukorras, kus sündide arv langeb, see on täiesti jabur. Ja see, et ka praeguses valitsuses ja nüüd ka loodavas valitsuses tundub, et ei ole tegelikult seda olukorra tõsisust tajutud, on väga muret tekitav. Loomulikult me kõik saame aru, et Eesti julgeolek on täna väga oluline. Ilma riigita pole ka rahvast, keda kaitsta, ja samamoodi saame aru, et Eesti majanduses on olnud rasked ajad. Aga kõiki neid kriise tuleb arvestada niimoodi, et meil pole seda luksust, et me valime: täna me tegelema julgeolekuga, homme tegeleme majandusega. Meil tuleb tegeleda kõigi nendega. Rahvastikukriisiga on nii, et mida hiljem sellega tegelema hakata, seda hiljem on ka mingeid positiivseid muutusi, lahendusi oodata. 

Lugesin näiteks täna lehest, et valitsus kutsub kokku mingisuguse tööandjate ja ettevõtjate töörühma, et arutada bürokraatia leevendusi. Kahtlemata väga oluline. Bürokraatiat tulebki leevendada. Aga millegipärast ma ei näe sarnaseid sõnumeid rahvastiku‑ ja perepoliitikas. Ehk et bürokraatia on piisavalt oluline asi, et vaat siin me võtame, nüüd tead, koalitsioonilepingus pool aega või koalitsiooni pressikonverentsil pool aega sellest, et kuidas me hakkame bürokraatiat vähendama. Aga paralleelselt, mis meetmeid me plaanime selleks, et toetada noori inimesi, nii naisi kui mehi, töö ja pereelu ühitamist, kuidas aidata lastele lasteaiakoha saamisel, kuidas tagada hariduse kättesaadavus ka regionaalpoliitiliselt, mis on tervishoiu valdkonna tulevik – neid teemasid pole olemas. Neid austatud peaminister ja tema kolleegid pressikonverentsil lihtsalt ei käsitle. Neist minnakse mööda, arutatakse seda bürokraatiavärki ja mõeldakse, et sellega ongi valitsuse suur siht sõnastatud. Tegelikult ei ole. Ehk rahvastikukriisiga tegelemine ei ole valitsuse jaoks valik, kas tegeleme või tegele, see on kohustus tulenevalt põhiseadusest. 

Ja loomulikult ei ole mina nii naiivne, kes arvaks, et piltlikult, nagu öeldakse, lapsi saab osta, et paned raha sisse ja toetustesse ja kohe tuleb. Ei, see ongi kompleksne, see on teenused, see on rahastus, aga see on kindlasti ka riigipoolne suhtumine. Sama on perepoliitika järjepidevus. Et ei ole selliseid otsuseid, et enne valimisi tõstan, pärast valimisi langetan toetusi. Ja ma ütleksin, et ma olen väga nõus, siin kolleeg tegelikult, Riina Solmani viitega sellele, et ka selline perede vastandamine, ka mina olen seda väga palju täheldanud. Et ongi umbes niimoodi, et on mingid suurpered ja siis on ühe või kahe lapsega pered ja kõigil on kuidagimoodi, et me peame valima, kelle poole me seda tekki tõmbame, saamata aru, et iga laps on võrdselt tähtis, et iga laps väärib toetust, väärib vajalikku lasteaiakohta, väärib vajalikku haridusteed, väärib võimalust tervishoidu saada ja ka ema ja isa vajab seda toetust töö ja pereelu ühitamisel, kodu soetamisel, kättesaadavusel. Ehk selline, ma ütleksin niimoodi, et selline vastandamine on ühest küljest küüniline, et tekitada mingit viha niimoodi, piltlikult öeldes me oleme näinud ka neid pöördumisi, et siis väiksemate lastega pered teevad pöördumise, et võtame lasterikastelt peredelt ära, lasterikkad pered teevad pöördumise, et nendel on raske. Tegelikult saame kõik aru, et lapsed seal keskel jäävad igal juhul kaotajaks, kui tekib selline pingpong. See, et poliitikud on seda teinud, ma siin ei süüdistata, rõhutan, tänast peaministrit, see on tõesti viide eelmisele. Seda oli väga halb kuulda, väga halb kuulda ja näha nii opositsioonis olles, koalitsioonis olles ühtviisi. Ehk ükski poliitik, ükski valitsus ei saa hakata tekitama olukorda, kus mõni laps, mõni pere peab tundma ennast halvemini, kas siis sellepärast, et seal on vähe lapsi või äkki veel polegi lapsi, või sellepärast, et on palju lapsi. Kohustus ja roll on tegelikult hoolitseda iga lapse eest. Eraldi põhiseadusest tulenevalt on tõesti viide, et lasterikkad pered on erilise kaitse all, aga eeskätt ma arvan, et oluline on just see laste võrdne kohtlemine ja sellise vastanduse vältimine. 

Ma väga julgustan ja kutsun üles peaministrit praegu, kus algavad need uued koalitsioonikõnelused, tuleb uus ja parem parempööre, et vaadake, et lapsed ja pered ja kogu see perepoliitika ei ununeks ära sinna bürokraatiaga võitlemise ja kogu selle muude, ütleme, selliste kõlavate loosungite, et tõmbame majanduse käima ja nii edasi, nende asjade varju. Et ka see valdkond väärib tähelepanu, selle valdkonnaga peab tegelema. 

Ma olen üsna mures olnud, kui viidati siin ka sellele, et pannakse kogu Sotsiaalministeerium kokku. Olles ise seda ministeeriumit tervikuna juhtinud, siis tegelikult loota, et keegi jõuab korraga tegeleda tervisevaldkonna, sotsiaalvaldkonna, perepoliitika või muuga, see pole realistlik. Palun ärge jätke lapsi, peresid, noori, ilma tähelepanuta, leidke ka neile vajalikke lahendusi, otsige neid ka ekspertidega ja määrake kindlalt, selgelt selle valdkonna eest vastutav minister. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh! Nagu ma juba oma küsimuses mainisin, varsti on kaks aastat, kui opositsioon siin pidevalt küsib valitsuse liikmetelt, kaasa arvatud peaministritelt Kaja Kallaselt ja Kristen Michalilt, mida valitsus kavatseb teha selle olukorraga, mis on meil demograafias tekkinud. Ja peab ütlema, et mis selle kahe aastaga juhtus: moodustati mingi komisjon, mis peab tegelema rahvastikuprobleemidega valitsuse juures. Komisjon on korra isegi koos käinud. Loomulikult ei tulnud seal mitte midagi välja.

Ja nüüd me vaatame, kuidas demograafia on nende kahe viimase aasta jooksul käitunud. Me näeme, et see langeb veel kiiremini kui kaks või kolm aastat tagasi. Ehk siis probleem aina süveneb. Nüüd on sündimus põhimõtteliselt 9500 last aastas. Ja see on juba mitte probleem, ma ütleksin, et see on katastroof. 

Aga valitsus jätkuvalt ei tee suurt midagi. Ainult tõstab makse, võtab ära peretoetusi, eelkõige ma räägin paljulapseliste perede toetusest. Otsustati, et nad liiga palju saavad, liiga palju tahavad, võtame 200 eurot kuus ära. Kuidas see peaks demograafiat stimuleerima, mina küll ei tea. Kui mul on kaks last ja ma vaatan, kuidas riik käitub nendega, kellel on juba kolmas laps olemas, siis kas see stimuleerib mind ka kolmandat last või lausa neljandat last saama? No ma arvan, et mitte.

Siin muutuvad valitsuse koosseisud. Kahe aasta jooksul tuleb juba kolmas koalitsioonileping. Ja probleem võib-olla ei ole selles, et lepingus on mingi viga. Probleem võib-olla on selles, et tegijates on viga. Peaminister kogu aeg siin mainib EKREIKE-t. Tal on uus narratiiv, mida ta kasutab siin paar-kolm viimast nädalat väga aktiivselt, arvates, et see kuidagi kõlab nii hästi, et inimestel on parem taluda seda koalitsiooni, mis meil praegu on.

Ma lihtsalt tuletan meelde, et kui oli seesama EKREIKE ehk Keskerakonna, Isamaa ja EKRE koalitsioon 2019–2021, siis ei olnud ka demograafiline olukord väga kiita. Aga tegelikult hakkas see päris langus siis, kui võimule tuli Reformierakond. 2021–2024 langes sündimus põhimõtteliselt peaaegu 30%. Loomulikult me võime rääkida sellest, et on sõda Ukrainas, et Euroopas on turbulentsed ajad, inimesed on ärevad ja nii edasi. Aga tegelikult see kõik toimub Reformierakonna juhtimisel. Nii et sellesama EKREIKE ajal oli ikkagi parem olla. 

Aga mis puudutab seda, millest rääkis kolleeg Tanel Kiik – ta süüdistas valitsust selles, et vähendatakse peretoetusi, paljulapseliste perede toetust ja siis tõstetakse makse ja nii edasi ja nii edasi –, aga kes tegi? Jällegi sama kolmikliit: Reformierakond, Eesti 200, sotsiaaldemokraadid. Nii et on natuke kahepalgeline sotside poolt seda juttu ajada. 

Aga tegelikult ei ole ju midagi väga keerulist selles, kuidas seda küsimust lahendama hakata.

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun. 

Minu meelest on kolm sellist väga konkreetset faktorit, mis mõjutavad perekonna otsust lapsi saada. Esiteks, perekond peab ennast tundma majanduslikult hästi. Et ei pea mõtlema selle peale, et kuidas siis kommunaalarved kinni maksta või kust võtta raha toidule, vaid elada niimoodi korralikult, hästi, et saaks hakata mõtlema selle peale, et suurendada perekonna koosseisu. 

Teiseks, kindlustunne ja turvatunne. Kindlustunne eelkõige homses päevas, usk sellesse, et pere seis vähemalt lähitulevikus halvemaks ei lähe, võib-olla isegi läheb paremaks ja perekond ei pea kartma seda, et homne päev toob midagi hirmsat, eriti majanduslikult. 

Ja kolmandaks, perekonnal peab olema usk oma riiki, oma riigi abisse. Kui perekond usub sellesse, et riik on olemas, et riigipoolne tugi on olemas, et keerulisel ajal riik ei jäta hätta, siis on see loomulikult tekitamas perekonnas palju kindlamat tunnet. 

Aga kahjuks mida me näeme tänases Eestis? Põhimõtteliselt ükski nendest faktoritest ei tööta. Esiteks, väga paljud pered elavad praegu väga-väga rasket elu. Ja selle asemel, et kuidagi neid abistada, võetakse neilt needsamad peretoetused osaliselt ära, kehtestatakse uusi makse. Automaksu puhul oli alguses plaan paljulapselistele peredele teha mingi erand, soodustus, võib-olla isegi lausa vabastada sellest automaksust. Tutkit! Ei tehtud midagi! Mitte midagi ei tehtud, ikka maksavad nagu kõik teised ja ükstapuha, et neil on kolm last ja peab olema suurem auto lihtsalt sellepärast, et see peab olema pereauto, mitte mingi väike sedaan. 

Ja loomulikult, mis puudutab kindlustunnet ja turvatunnet, siis küsime perede käest, kas nad tunnevad ennast praegu kindlalt, kas neil on olemas kindlustunne, et homme ei lähe asi hullemaks, et valitsus ei tule välja mingisuguste uuemate meetmetega, mis võtavad neilt viimased sendid taskust. Kas on usk oma riiki ja sellesse, et see riik aitab sind, kui kui sul on kolm-neli last ja nii edasi? Jällegi seesama näide. Ühe käega anti, teise käega võeti ära seesama paljulapseliste perede toetus, miinus 200 eurot kuus. Kuidas sa saad usaldada seda riiki, seda valitsust, kes ühel päeval teeb ühte ja siis põhimõtteliselt aasta pärast nagu teeb täiesti teistmoodi? 

Nii et ma arvan, et siin on väga valesti midagi selles perepoliitikas, mis meil siin viimastel aastatel on Eestis olnud. Ja loomulikult tahaks loota, et valitsus teeb mingisugused järeldused ja hakkab midagi teistmoodi tegema, võrreldes sellega, nagu see on tehtud vähemalt need kaks viimast aastat. Võib-olla siis on võimalik olukorda kuidagi parandada, aga mitte niimoodi, et hakata tõstma sisserände piiri ja loota, et niimoodi see demograafia meil paraneb. Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Evelin Poolamets. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Meie põhiseaduse järgi on riigi üks peamisi kohustusi tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine. Kui järjest vähem sünnib lapsi, ei ole see enam võimalik. Kui rahvastik jääb allapoole looduslikke võimalusi, siis täitub ruum kaugemate immigrantidega, mis destabiliseerib riigi arengut ja võib tähendada juba lõplikku lööki Eesti rahva püsimajäämisele. 

Kaja Kallase valitsus lubas juba 2021. aastal, et rahvastikupoliitika integreeritakse heaolu arengu arengukavasse ja Sotsiaalministeerium koordineerib seda. Kuid mis on selle tulemus? Me näeme hoopis vastupidiseid trende. Sündimuskordajad vähenevad, arengukava seatud sihid jäävad paberile ja riik ei suuda pakkuda konkreetseid lahendusi. 

Kurvaks teeb ka see, et Kristen Michali esimene valitsus ei maininud oma koalitsioonilepingus kordagi sõna "rahvastikukriis", "demograafiakriis", vaid see ei olnud nende jaoks oluline. Loodan, et uus koalitsioonilepe sisaldab kas või poole sõnaga ja poole sõnaga rahvastikuprobleeme, sest tegu on väga tõsise kriisiga. Ja seda enam, et peaministri kohustus on juhtida rahvastikupoliitikat, sest see on meie põhiseaduslik ülesanne. Kuid praegu on peaminister selle vastutuse sisuliselt loovutanud teistele, kes pole varustatud ei vajalike ressurssidega ega pädevustega. 

Sündimuse suurendamine ja rahvastikukriisiga tegelemine ei saa olla üksnes Sotsiaalministeeriumi alateema. See vajab keskset juhtimist, strateegilist nägemust ja tugevat poliitilist tahet, mida Reformierakonna juhitud valitsusel seni ei ole olnud. 

Mida siis tuleks teha teisiti? Esmalt tuleks taastada rahvastikupoliitikat juhtiv ametikoht või luua selle kõrvale kas või peaministri rahvastikubüroo, mis suudaks pakkuda konkreetseid lahendusi ja strateegiaid. Samuti tuleks tõsta rahvastikupoliitika valitsuse prioriteediks. Selle teema koht ei ole Sotsiaalministeeriumi mahukas töökorralduses kaduma minemine. 

Rahvastikukriisi lahendamine on sama oluline kui julgeolek ja majandus. Lahenduste leidmiseks peame vaatama kaugemale sõnadest, nagu "analüüsida" ja "soodustada" või "arendada". Meil on vaja konkreetseid meetmeid, mis toetavad peresid ja suurendavad sündimust. Lisaks peame väärtustama abielu, perekonda ja suurperesid, mitte pelgalt sõnades, vaid riikliku poliitika kaudu. Eesti rahvas väärib enamat kui pealiskaudsed arengukavad, teoreetilised eesmärgid või tühjad lubadused. Vajame praktilist tegevust, sihikindlat juhtimist ja tõsist pühendumist, et vältida rahvuse hääbumist. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra peaminister soovib sõna? Jah, palun, härra peaminister Riigikogu kõnetoolist.

Aitäh! Head arupärijad ja head kõnelejad! Ma ütleks, et rahvastikutrendid on suured trendid üle kogu maailma, need puudutavad paljusid riike. Ja sarnased demograafilised trendid, nagu kirjeldatud, ei ole Eestis kuidagi ainulaadsed. Eesti on kindlasti teinud häid otsuseid, nagu kirjeldatud, seesama vanemahüvitis, mida ma ka mainisin, mis minu meelest on üks paremaid läbi aegade Eestis vastu võetud otsuseid. Aga kindlasti saame teha veel erinevaid otsuseid. Nii et seetõttu, kui teil on ettepanekuid, tehke ettepanekuid, valitsus on kindlasti neile avatud. Meie ootame ära ekspertide soovitused, mis tulevad juba üsna peatselt. 

Ja valitsuse, tulevase valitsuse koalitsioonileppel on kaks osa. Üks on seesama aluslepe, mis adresseerib esimesi, kõige kiiremaid asju, ehk siis kaitset, majandust, bürokraatiat, makse. Ja teine, põhjalikum osa, kus saab kindlasti kajastust ka perepoliitika ja see, mida me selles valdkonnas teha saame. See dokument koos ekspertide, asjatundjatega saab valmis maiks. Nii et veel kord, oleme avatud erinevatele ettepanekutele, tehke neid.

Suur tänu! Sellega sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie tänase esimese päevakorrapunkti käsitlemise. 

Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Riina Solmani, Jaanus Karilaiu, Helir-Valdor Seedri, Priit Sibula ja Andres Metsoja 20. jaanuaril käesoleval aastal esitatud arupärimine automaksu mõju kohta lastega peredele. Ja palun arupärimist tutvustama siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Riina Solmani. Palun!

Aitäh, austatud peaminister, ja, vabandust, ma tahtsin alustada ikkagi austatud Riigikogu esimehest ja siis seejärel austatud peaministrist, tervitan teid veel kord, ja kõiki saadikuid samamoodi ja kes meid ka vaatavad sidevahendite kanalil – olge tervitatud. Järgmine arupärimine on tõepoolest automaksu mõjust lastega peredele ja samal ajal me jätkame nüüd siis eelmise teema jätkuks ka automaksust. Kui kaotati ära rahvastikuministri portfell ja suured demograafilised küsimused taandati sotsiaalpoliitika alamvaldkonnast, enam valitsuskabinetis keegi rahvastikupoliitika eest ei seisnud. Otseselt see vabariigi valitsuskomisjon, mis kaks korda käis 2023. aastal koos ja ühe korra eelmisel aastal, seal arutati tõepoolest laiapõhjaliselt kõike muud, aga mitte sündimusküsimusi fokusseeritult. Aga samal ajal tehti Exceli tabelis kärpeid ja ka maksutõuse selliselt, et eelkõige said pihta just suured pered. See süvendas kriiside ajastu ebakindlust aga veelgi ja ma olen üsna kindel, et paljudes peredes jäeti soovitud lapsed saamata. Nimelt on erinevad naisuuringud ja ka perede uuringud andnud meile täiesti selge signaali, et Eesti pered lapsi soovivad. Ja tihtipeale soovitakse mitte ainult kaks last, vaid ka kolmandat, aga see kolmas jääb sündimata seetõttu, et inimesed ei saa oma ideaali ellu viia tänu täiesti objektiivsetele takistustele. Enamasti on nad majanduslikku laadi, sest kolm last ei mahu meil sõiduautosse, kahe turvatooliga tagaistmele veel mahub, aga kolmandaga enam mitte. Räägime ka ruumipuudusest, eluaseme küsimusest, need kõik on majanduslikud otsused ja riik tegelikult saab oma hoobadega siin appi tulla, aga meie riik on viimase kolme aasta jooksul andnud ainult teistsuguseid signaale. 

Mis siis tehti? Valitsus kaotas ühise abikaasade tuludeklaratsiooni esitamise võimaluse, tulumaksuvabastuse alates teisest lapsest, koduste emade tervisekindlustuse ja vähendas peretoetusi. Need on kõik riigi antud signaalid. Lisaks tõsteti käibemaksu, mis mõjutab enim just suure tarbimisega suurperesid, ja sellest aastast kehtima hakanud automaks tabas samuti lasterikkaid peresid kõige valusamalt. Ja sellega seoses on mul ka küsimus peaministrile, õieti küsimused. Kordame siis üle. Siseministeeriumi poolt avaldati esialgsetel andmetel 2024. aastal 9646 lapse sünd ja see on juba kolmas aasta, mil sünnib rekordiliselt vähe lapsi ning demograafiline kriis Eestis aina süveneb. Kolme aastaga on sündide arv vähenenud veerandi võrra ja viimase viie aasta jooksul kolmandiku võrra. Ja valitsuskoalitsioon on selle kriisi süvenemisele lahendusi mitte just pakkumas, kuigi ta räägib kogu aeg sellest tervikanalüüsist, mis peaks siis neid ideid ja uusi mõtteid pakkuma leevendamiseks. Aga ikkagi, lasterikaste perede toetuse vähendamine on nende peamine tegu olnud, ja see on negatiivne tegu, ning mitmete maksutõusude ja uute maksude kehtestamine on halvendanud märkimisväärselt lastega perede majanduslikku kindlustatust. Sellest aastast jõustus valitsuskoalitsiooni poolt jõuga läbi surutud automaks. Sellele oli vastu enamus Eesti inimestest. Mingisuguseid maksusoodustusi ega maksuerisusi automaksuseadus lastega peredele ette ei näinud, kuigi lasterikaste perede liit käis eraldi rääkimas siin Riigikogus komisjonides, kirjutas rahandusministrile kirja, kirjutas peaministrile kirja, mille peale siis, kui me küsisime sotsiaalkaitseministrilt, kas ta teeb ka lasterikastele peredele erisusi, sest see on selge, et lapsed ju ei mahu väikese auto peale, kui sul on neid näiteks 10 tükki. Me näeme seda toredat seriaali, mis jookseb ERR-is, et ratastega kaheksa lapsega pere sõidab mööda ilma ringi, et noh, neid ju kuidagi väikesesse autosse ei pane. Aga ei, sotsiaalkaitseminister vastas, et tema ei ole saanud kirja, saanud on kirja hoopis rahandusminister, teda see ei puuduta. No andke andeks. Nii Isamaa liikmed kui ka meie teised kolleegid tegid mootorsõidukimaksu eelnõusse mitmeid muudatusettepanekuid ja lastega peredele automaksusoodustuste ja vabastuste kehtestamiseks, aga valitsuskoalitsioon hääletas nad kõik maha. Väga paljud lastega pered said šokeerivaid suuri automaksu arveid aasta alguses. Näiteks me räägime juhtumist, kus kuuelapseline pere sai automaksu teate summas 875 eurot. Lasterikka pere toetus on kuuelapselise pere puhul 450 eurot kuus. Ja sellega seoses on mul siin vähemalt viis küsimust, et kui hea peaminister ise need ka siis ette loeb, mul enam selleks aega ei ole. Suur tänu!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli tagasi peaminister Kristen Michali.

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Loen siis küsimused ette ja vastan neile jõudumööda. See arupärimine on automaksu mõju kohta lastega peredele. 

Esimene: "Millist valitsuse poliitika eesmärki täidab lastega perede, eelkõige lasterikaste perede hiiglaslike automaksudega maksustamine?" Vastus. Mina ei ole olnud mootorsõidukimaksu fänn. Üldiselt kogub riik makse, et rahastada avalikke teenuseid ja tagada ühiskonna toimimine. Maksutuludest saadakse raha haridusele, tervishoiule, sotsiaaltoetustele, julgeolekule, infrastruktuurile ja muudele olulistele valdkondadele. 

Teine küsimus: "Põhiseaduse preambuli kohaselt on Eesti riik rajatud õiglusele. Kas lastega perede kõrgete automaksudega maksustamine on õiglane?" Vastus. Avalike teenuste rahastamiseks tuleb riigil koguda makse, isegi kui maks tundub vahel ebaõiglane. Euroopa võrdluses on Eesti väike, aga tõhus riik. Eesti maksukoormus oli 2023. aastal 34% SKT-st. Euroopa Liidu võrdluses püsime pingereas traditsiooniliselt tagantpoolt lugedes seitsmendal, kõige madalamal kohal. RES-i ehk riigi eelarvestrateegia järgi jõuab meie maksukoormus kõige kõrgemale, 36%‑le järgmisel aastal, mis oleks ikka tagantpoolt 10. tulemus, jääb alla kõvasti Euroopa keskmist. 

Kolmas: "Põhiseaduse paragrahv 28 sätestab, et lasterikkad pered on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Kas teie arvates on lastega peredele mootorsõidukite maksustamisel erandite mitte tegemine kooskõlas põhiseaduses sätestatuga?" Vastus. Põhiseaduse § 28 sätestab, et ka puudega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Sellele vaatamata leidis president, et mootorsõidukimaksu esialgses versioonis kehtestatud invasõiduki maksusoodustus on põhiseadusega vastuolus. 

Neljas küsimus: "Kas lastega perede hiiglaslik automaksudega maksustamine võib valitsuse hinnangul mõjutada negatiivselt perelisa saamise plaane ja süvendada seega veelgi Eesti demograafilist kriisi?" Vastus. Riigi tugi lasterikastele peredele on kordades suurem kui mootorsõidukimaksust laekuv raha. Sotsiaalministeeriumi eelarvest circa 1 miljardiga toetatakse lapsi ja peresid. See moodustab ligikaudu 2,2% Eesti SKP-st. Sarnast mahtu on Euroopas ette näidata väga vähestel riikidel ehk oleme toetuste poolelt Euroopa tipus. 1 miljard kulub lastele ja peredele mõeldud toetustele järgmiselt: circa 420 miljonit peretoetustele, 364 miljonit vanemahüvitisele, circa 100 miljoni lastevanemate pensioni‑ ja ravikindlustuskaitse tagamiseks ja circa 13 miljonit elatisabile. Lisaks on paljudel kohalikel omavalitsustel erinevad toetusmeetmed lasterikastele peredele, nagu näiteks lasteaiakoha tasu ja toidurahasoodustus, huviringide ja laagritoetus. Ka KredEx pakub eluasemekäendust noortele peredele, samuti peredele, kes soovivad luua kodu maapiirkonda. 

Viis: "Kas valitsusel on plaanis algatada eelnõu lastega peredele automaksu soodustuste kehtestamiseks või plaanib valitsus mingil muul moel leevendada peredele langenud lisakoormust, mis vähendab perede majanduslikku kindlustunnet?" Vastus. Nagu ma eelmises arupärimisele vastamisel ka ütlesin, valitsus, uus valitsus nüüd, kavandab mitmeid maksulangetusi, mis tõstavad inimeste sissetulekut. Peresid puudutavad kaudsemalt ettevõtete kasumimaksu kaotamine, mis annab võimaluse ettevõtluses luua lisandväärtust ja maksta kõrgemaid palku, kui soovite. Teiseks, esimesest eurost tulumaksu kaotamine, mis eeskätt aitab just väiksema sissetuleku korral ja 2026. aasta alguses tulumaksuvaba miinimumi tõus 700 euroni, mis aitab inimeste sissetulekuid tõsta. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Teile on ka küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Te ütlesite, et põhiseaduse § 28 ütleb, et riigi erilise hoole all on nii lasterikkad pered kui puuetega inimesed ja et president ei kuulutanud seadust välja, kuigi esimeses versioonis olid erisused puuetega inimestele. No ma natukene selgitan. Tõesti oli maksuvabastus puuetega inimestele, aga ainult nendele, kellel oli ümberehitatud auto. See pani ebavõrdsesse olukorda puuetega inimesed, mis läheb vastuollu ühe teise, võrdse kohtlemise printsiibiga põhiseaduses. Ehk siis puuetega inimesed pidid kas kõik oma autod hakkama ümber ehitama, mis tähendab väga palju suuri lisainvesteeringuid, oleks tähendanud, või siis lihtsalt oleks pidanud autost loobuma, kellel auto ei olnud ümber ehitatud. Seal see ebavõrdsus oli ka põhjus. Ja tänaseks on ju õiguskantslerilt tulnud kiri, et automaks on põhiseadusega vastuolus. See on see, mida on Keskerakond rääkinud üle aasta aja, kuna ei ole erisusi ei puuetega inimestele ega lasterikastele peredele. Nüüd mul on küsimus: tulenevalt õiguskantsleri pöördumisest kas koalitsioon on valmis ümber vaatama ja siis need erisused tekitama automaksus?

Aitäh! Lühidalt vastates, tõepoolest oli soov algselt, saan ma aru, mootorsõidukimaksu esialgses versioonis teha invasõidukitele sellesama paragrahvi viitena maksusoodustus, mis leiti põhiseadusega vastuolus olevat. Ma tean, et rahanduskomisjon praegu selle aruteluga tegeleb, on kohtutud õiguskantsleri ja teiste osapooltega ja see arutelu kestab. Nii et ma loodan, et rahanduskomisjon leiab parima võimaliku lahenduse.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Me teame, et praegu on kohtus mitu sellist asja, kus vähemalt kaks on põhimõtteliselt tehtud ka teatud mõttes Keskerakonna abiga. Me konsulteerisime inimesi sel teemal ja üks neist on puudega inimene, minu mäletamist mööda teine on paljulapselise pere ema. Ja minu küsimus ongi see, et kui nad kohtus võidavad ja tuleb välja, et ongi põhiseadusega vastuolus see olukord, mis on praegu tekkinud, siis milline peab olema riigi reaktsioon sellele. Põhimõtteliselt see ei puuduta ainult konkreetseid inimesi, see puudutab rühmasid. Ja kui näiteks kohus otsustab, et paljulapselised pered ei peagi seda maksma või siis peavad maksma seda erinevalt, ja puuetega inimesed samamoodi? Mõned võib-olla on juba kinni maksnud needsamad maksuteated. Kuidas riik peab sellele reageerima? Kuidas riik peab nendele inimestele seda hüvitama?

Aitäh! Tavaliselt kohtust antakse ka võimalikud selliseid näpunäiteid, kuhu suunas ja mis täpselt on põhiseadusega vastuolus, kui peaks põhiseadusega vastuolus olema. Ja sellisel juhul on seadusandjal täitevvõimu abiga võimalus ja kohustus see ära parandada – tavaliselt nii see protseduur käib – ja seejärel jõuda põhiseaduspärase olukorrani. Nii see elu on. 

Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra juhataja! Härra peaminister! Te siin mõni minut tagasi ütlesite niimoodi, et tuleb koguda makse, isegi kui maks on ebaõiglane. Mul on kaks küsimust. Kas seda automaksu planeerides oligi mingi arutelu ja arutasite, et teeks sedapidi ebaõiglase maksu, et ta just nende lastega perede suhtes oleks võimalikult ebaõiglane? Ja teine küsimus puudutab seda maksu, automaksu, kehtestamise teemat laiemalt. Siin kohe on küsimus värskelt opositsiooniridadega liitunud kolleeg Allas ja ilmselt püüab rääkida nii nagu meedias on, kuuleb, et teie räägite, et sotsid tahtsid makse, ja nemad räägivad, et teie tahtsite. Kuidas selle automaksuga oli, kas seda te tahtsite rõõmsalt üksmeeles ja koos, sellisena nagu ta on, või siis oli seal juhtiv roll siis kas teil või sotsidel? Esimene … (Mikrofon lülitatakse välja.)

Üks hetk. Kaks küsimust, aga, härra peaminister, kas vajate veel täpsustust? Siin läks mikrofon korraks välja? 

Ei, ma vist kuulsin … 

Juba kuulsite, selge, kaks küsimust, palun! 

Aitäh! Jah, ma isegi ütlesin oma vastuses, et avalike teenuste rahastamiseks tuleb riigil koguda makse, isegi kui see tundub ebaõiglane. Ja noh, oleme siiski omavahel ausad, et ma väga ei kujuta ette, et keegi rõõmustaks palgapäeval, mis iganes teisel ajahetkel, et nüüd ta saab maksta riigile makse. Loomulikult, see tihtipeale tundub, et teenistusest midagi võetakse. Aga see on sotsiaalne kokkulepe meie oma riigi pidamiseks. Meil ei ole teist riiki, meil on üks riik, üks Eesti on. 

Ja kui vaadata maksukoormust, siis maksukoormus Euroopa keskmine on umbes, mälu järgi ütlen, 40, 41% SKT-st, Eestis on 34 või 36 kõige kõrgemal hetkel. See tähendab seda, et me jääme ikkagi Euroopa tagumisse kolmandikku selle maksukoormusega. Ja ometi me ei taha väiksemat ega viletsamat riiki kui teistel. Nii et kuidagi seda riiki tuleb ülal pidada. 

Ja ometi see ei lohuta kedagi, kes arvavad, et automaks on ebaõiglane. Mina ei ole automaksu fänn olnud, ma ei ole ka kunagi jätnud sellist muljet, et ma selle fänn oleksin. See on algusest peale näha olnud. 

Nüüd, näpuga näitamise asemel saate küsida nende inimeste käest, kellelt te tahate küsida. Härra Allas on siin saalis olemas, ilusti valmis, võite omavahel pärast vestelda. 

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Teeb rõõmu, et te ütlete, et te ei ole selle automaksu fänn. Aga võtke siis palun ka midagi ette. Ma ütleks, et see retoorikasuund on teil ju õige, aga ma arvan, et teod ei ole veel järele jõudnud. Sellepärast et järgmisel aastal te ju tegelikult makse ei langeta, vaid jätate ära juba tõstetud ettevõtte kasumi maksu ja jätate tulumaksu alates esimesest eurost jõustamata. Ehk te jätate ära need maksud, mida te ise tõstsite, mis pole veel jõustunud. Siin sisaldub selline väike silmakirjalikkuse moment. Kas ma saan õieti aru, et automaksu osas te leevendusi tegema ei lähe ja maksud tegelikult tõusevad?

Kas-küsimusele tuleb jälle vastata, et ei, te ei saa õigesti aru. Seda esiteks. Tõsi, me kaotame neid makse, mida parlament on vastu võtnud, ja tänu sellele, et julgeoleku rahastamiseks me saame kasutada Euroopast leevendusi ja teha osa asju ka kiiremini, võttes näiteks laenu, mida meil varasemate reeglitega ei olnud võimalik. See tähendab seda, et meil on võimalik liikuda julgeolekut kiiremini tugevdavas suunas, samal ajal jättes ära need maksud, mis majanduskasvu ja inimeste head elu või jõukuse kasvu pärsivad: ettevõtte kasumi maksustamine ja esimesest eurost tulumaks. Küll reaalselt langeb siiski maksukoormus ka, sellepärast et tulumaksuvaba miinimum tõuseb. Siingi te tihtipeale annate selle au meile, aga meenutame, et see siiski oli teie erakonna kana-põder-tüüpi maksuküür, mida me lähme likvideerima, mille tulemusena inimestele jääb rohkem raha kätte, mis on kindlasti sotsiaalselt üsna õiglane.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Kas ma sain õigesti aru, et automaks läheb nüüd hoopis julgeoleku kasvatamisse? Aga mis siis sellest julgeolekumaksust saab? Ja kuidas nüüd need maksud lähevad kokku teie parempoolse suunaga? Ma saan aru, et uus valitsus on muutunud, muutumas parempoolseks. Palun siis selgitage, mis see kaasa toob.

Aitäh! Suurepärane küsimus, ma olen ammu oodanud seda küsimust, et saaks sellele vastata ja selgitada, et parempoolses suunas see valitsus ka läheb. 

Tõepoolest, me tühistame ettevõtte kasumimaksu, kuna see valitsus on parempoolne, vasakpoolseid seal enam ei ole. Ja ma loodan selles saalis ka laialdast toetust sellele, loodan kõigilt, kellele majanduskasv korda läheb, aga miks mitte ka vasakpoolsetelt sellele toetust, sest kasvav majandus nagu kasvab vesi tõstab kõiki paate, see tähendab seda, et inimeste jõukus kasvab.  

Teiseks, me kaotame tulumaksu selle osa, mis pidi olema esimesest eurost. Tulumaks ja käibemaks jäävad tasemele 24%. Sellest rahast rahastatakse riigi erinevaid tegevusi, on see haridus, kultuur, julgeolek, kõik muud tegevused. No vot. 

Ja lisaks teeme maksusüsteemi korda, neile kahele asjale lisaks veel. Tõstame tulumaksuvaba miinimumi, see on tegelikult juba seadustatud, see tähendab seda, et kaob maksuküür ja inimestele jääb rohkem raha kätte. Ja see on igati parempoolne olukord, kus maksusüsteem on lihtne, arusaadav, ettevõtted saavad kasvada, uuesti investeerida, inimesed on vabad oma raha kasutama, oma tulevikku samamoodi kindlustama. Nii et aitäh teile, suurepärane küsimus!

Ja Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud spiiker! Hea peaminister! Selline küsimus. Kui mootorsõidukimaksu menetlemine oli, siis nagu selgelt tuli välja see, et juhtivmenetleja ehk siis tollane rahandusminister härra Võrklaev vedas seda mõtet, et erisusi ei tohiks olla. Mida lihtsam maks, seda parem. Ja aru oli saada, et meil sellega tegelikult tekivad probleemid. Sellele sai korduvalt juhitud tähelepanu. Nagu öeldakse, et tagantjärgi tarkus on täppisteadus, aga kas te täna oleksite valmis sellest kogemusest õppima ja koos need muudatused sisse viima, et näiteks hajaasustuses elavad lastega pered saaksid soodustuse? Tegelikult neil ei ole lihtsalt muud võimalust, nad on väga keerulises olukorras seoses automaksuga ja saavad võib-olla ebaõiglaselt koheldud.

Aitäh! Õnneks seaduste parandamine tihtipeale käibki siin tagantjärgi tarkusena. Tagantjärgi targana me kaotame ettevõtte kasumimaksu, et nüüd, kus me majandustsükli kasvu alguses oleme, saavad ettevõtted kasvada. Langetame eraisikute tulumaksukoormust, tõstame tulumaksuvaba miinimumi. See on juba mainitud, see maksuküüru kaotamine, mis on seaduses. Kõiki muid muudatusi, mis maksukoormust puudutavad, ma tean, et Rahandusministeerium arutab ka õiguskantsleriga, tema ettepanekuid. Seal see arutelu praegu käib, nii et ilmselt mõne nädala jooksul saame täpsemalt teada, mis info sealt tuleb. 

Mart Helme, palun!

Jaa, aitäh! No siin saalis on päris mitu fraktsiooni, mis on öelnud, et kui nemad valitsusse lähevad, siis automaks kaotatakse. Ja no, me teame, et selles koosseisus ilma Reformierakonnata ilmselt valitsust teha ei saa. Minu küsimus on nüüd, et kui teoreetiliselt spekuleerides te peaksite tegema uue valitsuse Isamaaga või EKRE-ga või Keskerakonnaga või mitmega nendest ja tahetakse nende poolt siis koalitsioonilepingusse kirjutada, et automaks kaotatakse, kas siis Reformierakond tuleb selles osas läbirääkijatele vastu või jääb see koalitsioon sündimata.

Aitäh! No ma arvan, et see on suhteliselt peen küsimus vihjena, et Isamaa võiks koalitsiooni tulla. Te võite neid julgustada, eks läbirääkimiste käigus selgub, mida me koos teha saame.

Aitäh! Kert Kingo, palun.

Ma tänan. Reformierakonna juhitud valitsused on ju muu hulgas veel kaotanud ära tasuta ühistranspordi, millega maapiirkonna inimesed said liikuda. Ma saan aru, et Tallinna inimesed ei oska mõeldagi selles suunas, aga kasutades Kaja Kallase väljendit, üllatus-üllatus, maal elab ka inimesi. Samamoodi olete väga südikalt sulgenud maakoole või siis teinud need madalama astme koolideks. Te olete üldse majandust hävitanud, mille tulemusena on ettevõtted oma tegevuse lõpetanud. Selle tulemusena on maainimestel auto hädavajalik, et lapsi kooli viia ja lapsi lasteaeda viia, poodi minna või arsti juurde minna. Kuna te ise olete nende otsuste taga, mitmete taga, siis palun nüüd seletage inimestele, paljud jälgivad TV vahendusel meid, kuidas peab maainimene sellise automaksuga, kui tal enam ei ole tööd, kui tal ei ole lähedal kooli, poodi, arsti, kuidas nemad peavad liikuma ja hakkama saama.

Aitäh! Meie valitsuse esimesed sellised või uue valitsuse esimesed sellised põhisammud on koostamisel ja kohe see esimene ots lisaks julgeolekule ongi inimeste sissetulekute kasvatamine, et igaüks saaks oma toimetamistega paremini hakkama. See tähendab seda, nagu ma olen ka siin öelnud teie kolleegidele vastates, et kaotame tulumaksustamise esimesest eurost, mis võib-olla oleks mõjunud just rohkem väiksemate sissetulekute puhul, ja kaotame maksuküüru ehk siis sellesama tulumaksuvaba miinimumi tõusu, mis toob inimestele rohkem raha kätte nende enda teenitust.  Nii et kui on võimalik rohkem sellel teel edasi liikuda, kindlasti hea meelega seda teeme. 

Parempoolne valitsus, minu isiklik veendumus, ei ole koguda rohkem kokku, ümber jagada rohkem, vaid pigem jätta rohkem inimestele kätte. Esimesed sammud seda ka tõendavad. Kindlasti Eesti inimesed ootavad, sest ega see valitsuse vahetus on üsna kiire ja see protsess on siin alles esimest nädalat käimas sisuliselt, et ootavad lähikuudel või lähemal poolel aastal samme selleks, ja kui need sammud tulevad, siis ma arvan, et inimeste elu läheb paremaks, majanduses pilt ka ja inimestel ongi lihtsam.

Ja Martin Helme, palun!

Aitäh! No ma tuletaks meelde, et see tulumaksu kaotamine esimesest eurost oli siis, kui te tõite selle siia. Oli suur jutt, kuidas julgeoleku jaoks igaüks peab õla alla panema. Siis oli see julgeolekumaks. Ja kui sa ei toetanud julgeolekumaksu, siis olid putinist. Ma saan aru, et tänane valitsus on putinisti rolli astunud ja asub seda julgeolekumaksu lammutama. Aga nüüd reklaamitakse, kuidas vähendatakse inimeste tulumaksukoormust, ja noh, kaks korda on saanud selle maksuga siis head teha, ma saan aru. Mul on täiesti müstika ja jääb arusaamatuks, ega ma ei usu ka, et ma vastust nüüd saan, aga ma siiski püüan. Kust see jutt tuleb sellest, et meil maksukoormus väheneb ja inimeste sissetulekud kasvavad? Veel mõni aasta tagasi oli maksukoormus siin kuskil 33% SKP-st, nüüd on juba 36 peale tõusnud. Loomulikult tõusebki, kui kõiki makse tõstetakse. Te lootsite lihtsalt, et koos maksutõusudega tuleb ka majanduskasv, mis on kõikide majandusõpikute õpetamisega vastuolus. Ja sellega seoses inimeste sissetulekud. Kus te näete seda majanduskasvu, kus te näete seda sissetulekute kasvu ja millal siis see maksukoormus langema hakkab suhtena SKP-sse?

Aitäh! No kõigepealt numbrina, hea küsija ajas veidi sassi, et 2023. aastal oli maksukoormus siiski 34% SKT-st. (Keegi räägib saalis.) 36% on koos kõigi tõusnud maksudega, eeldades ilmselt ka julgeolekumaksu, mida me tegelikult osati ju kaotame. Seda esiteks. 

Teiseks, kus inimeste sissetulekud tõusevad. Esiteks, ettevõtluse kasumimaksu kaotamine. Jaa, võib-olla see otse ei tõsta, aga siiski, kui sa saad raha investeerida ettevõttesse, kasvatada selle väärtust, luua uut jõukust, kindlasti tõstab sissetulekut. Teiseks, esimesest eurost makstava tulumaksu kaotamine tõstab inimeste sissetulekut ja see mõjub ka sotsiaalselt päris õiglaselt, kuna see puudutab rohkem neid inimesi, kelle sissetulek on väiksem. Tulumaksuvaba miinimumi tõus 2026. aastal ehk sellesama maksuküüru kaotamine 700 euroni, tulumaksuvaba miinimumi tõus samamoodi jätab inimestele rohkem raha kätte ja ilmselgelt taas kord on sotsiaalselt õiglasem, kuna eeskätt saab sellest kasu just see osa Eesti elanikkonnast, kelle sissetulek on veidi väiksem. Nii et need on need sammud ja kui me saame teha selleks veel samme, kindlasti hea meelega teeme, parempoolne valitsus selleks ongi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! No vot, me siin kuulsime, me oleme aastaid juba kuulnud Võrklaeva suust, kogu aeg käis see jutt, et kuigi maksud tõusevad, maksukoormus ei tõuse ja inimestele jääb rohkem raha kätte. Tegelikult küsimus oli ju arupärimine automaksu mõjust lastega peredele, aga te tulete siia, räägite, kui hea on partei ja valitsus. "Näe, ettevõtte kasumi maks jääb ära ja tulude esimesest eurost maksustamine jääb ära!" Kiitlete, kui hea teie uus-vana valitsus on. Armas härra laseb ometi perel elada. Ometi olete kehtestanud ju väga palju uusi makse ja tõstetud on ka olemasolevaid. Nii et viis sammu edasi ja üks tagasi. See on nagu anekdoodis, et kui perel on korteris kitsas, siis ametnik tuleb paneb talle sinna veel sea, lehma, lamba ja kitse ja siis kolme nädala pärast viib välja, ütleb, et näed, kui palju ruumi sul nüüd on, ole mulle ometigi tänulik. Kas te saate aru, et teie tegevus on praegu samasugune anekdootlik eneseõigustus?

Aitäh! Ma ütleksin nii, et see küsimus oli jälle ekskursioon ümber maakera. Aga ma siiski vastaksin seda, et ma arvan, et Eesti inimesed mõistavad. Kui meil on võimalik teha kaitsekulutusi kiiremini ja Euroopa reeglid on muutunud, me saame need ostud teha kiiremini, Euroopa reeglite järgi on võimalik neid teha kiiremini, nii et me eelarve defitsiidiga, ülemäärase eelarve defitsiidiga menetlusse ei satu, siis tuleb neid teha kiiremini. Julgeolek kindlasti on selle valitsuse esimene prioriteet. Ma arvan, et see on ootus nii majandusvaldkonnas kui inimestel tervikuna või kui me räägime perede kindlustundest, kindlasti väga oluline argument, kuidas oma peret ja tulevikku planeerida. Ja maksude kaotamine, ettevõtte kasumi maksu kaotamine ja tulumaksu kaotamine esimesest eurost nagu tulumaksuvaba miinimumi tõus on kindlasti ka asi, mis aitab inimeste kindlustundele ja ütleme nii, et aitab inimeste tuleviku kindlustamise võimalustele kaasa, kasvavale jõukusele, Eestile. Ja majanduskasv on juba alanud – küll väike, aga siiski Eesti oma. Tasub hinnata!

Hea kolleeg Mart Helme, selles formaadis on üks küsimus. Number 2 teie nime ees tähendab, et te olete ühe küsinud, kui ma ei eksi. Aga siis, lugupeetud peaminister, aitäh! Teile, rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja esmalt arupärijate esindajana Riina Solman, palun!

Suur aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud peaminister! Me oleme nüüd juba tükimat aega siin mütanud küsimustega, et siin nendest vastustest, mis olid küll hoolikalt ette valmistatud ja hillitsetult ette kantud, me ikka kuskilt kinni ei saaks võtta. 

Oli üht koma teist, mida ma tahan kokkuvõtteks ära märkida. Aga võib-olla kõige enne: mul jäi eelmises raundis vastamata teie Ungari viitele. Ungari võib-olla teile ei meeldi küll sellise autokraatse käega juhi tõttu ja selle tõttu, et nad on Vene energianõela otsas, aga see, mis puudutab nende perepoliitikat, siis seda tasuks kindlasti teie ministeeriumidel uurida ja küsida. Need meetmed on õiged ja head ja need on andnud ka teatud tulemusi nende endi väitel. See ei ole häbiasi, kui me tahame teha perepoliitikaalast koostööd ja võtta üle parimaid praktikaid, mis kusagil on ennast õigustanud.

Ja muuseas, selles RiTos, mida ma soovitasin teil krabada kaasa koridorist, on kirjutatud Soome näitest. Soomes on ka juba lastetus väga kõrge protsendiga ja, ütleme, nende enda selline poliitika, mis soodustas enne haridus, maja, karjäär ja siis lapsed, sünde lükati edasi, see tähendab, et inimestel on väga vähe lapsi. Sündimuskordaja on väga madal. Nemad on lausa rahaga üle külvamas, nii et ma varsti arvan, et kui asjad kõik jõustatakse, mis nende meetodite paketis on, siis me ei ole enam kõige tublimad Euroopas lastetoetuste ja perehüvitiste osas.

Aga me oleme täna siin selleks, et rääkida automaksu mõjust lastega peredele. Ning ma ikkagi kordan üle, et see retoorika suund on teil õige. Te tahate madalamaid makse ja tahate parempoolset poliitikat, aga teod ei ole sugugi järele jõudnud.

Nimelt, käesoleval aastal te võtate oma valitsusega 1 miljardi meie inimeste taskutest välja uute maksutõusudega. Seega, te järgmisel aastal ka veel ei langeta makse, vaid te jätate juba tõstetud ettevõtte kasumimaksu ära, mis ei ole veel jõustunud, ja ka tulumaksu alates esimesest eurost jätate jõustamata. Ehk te jätate ära need maksud, mida te ise tõstsite, mis pole veel jõustunudki. Seega maksud tegelikult tõusevad.  

Kui kommenteerida veel kord seda kana-põdra tüüpi maksumuudatust, et tundub küll väga naljakas, aga ometi said madalapalgalised sellest leevendust. Ja nüüd, kui teie räägite, et teie kaotate ära selle tulumaksuvabastuse ja toote justkui õiglust juurde, siis te hakkate maksma kõrgemat vabastust kõrgepalgalistele inimestele, kuni 8000 eurot teenivatele inimestele. Missugusest sotsiaalsest õiglusest me siin räägime, see jääb mulle väga-väga arusaamatuks. 

Aga me räägime praegu sellest, et teie valitsuskoalitsioon – Reformierakonda ma pean siin silmas – surus jõuga läbi automaksu, millele oli vastu enamus Eesti inimestest. Me mäletame, siin käis ka autoomanike liit. Teile anti üle 75 000 allkirja, see on ajaloo suurim kogus allkirju, et vastu ollakse millelegi.  

Mingisuguseid maksusoodustusi ja erisusi automaksuseadus ei näinud ette ka lastega peredele ja eriti suurperedele, kes käisid neid palumas. Lastega perede jaoks ei ole auto omamine mingi luksus. Auto on hädavajalik tarbeese, eriti kui peres on lapsi rohkem. Ja meil on vaja lapsi kooli viia, huviringidesse viia, sealt koju tuua, kusjuures just maapiirkonnas on see võib-olla ainuke transpordivõimalus. 

Lasterikkad pered kasutavad sealjuures tavapärasest enamate istekohtadega autosid, mistõttu on nad suuremad ja neid maksustatakse kõrgemalt. Ma toon veel korra teile selle näite, kuidas aasta alguses sai kuue lapsega suurpere maksuteate automaksule 875 eurot. Ja lasterikka pere toetus kuuelapselise pere puhul on kuus 450 eurot. Seega võttis teie juhitud valitsus sellelt perelt automaksuga ära peaaegu kahe kuu lasterikka pere toetuse. 

Aga palun aega juurde.

 Kolm minutit, palun, lisaks.

Aitäh! Võib-olla tõesti on kohatu siin globaalse julgeolekukriisi taustal rääkida kivina kukkuvast sündimusest ja sellisest väikesest asjast nagu maksutõus. Aga meie inimestele see ei ole väike. Eriti automaks ei ole väikese mõjuga otsus teie valitsuse poolt, isegi kui see teile endale ei meeldinud. Aga see kommentaar, et see nüüd läheb igale poole, see kõlas täpselt nagu Mart Võrklaeva öeldu. 

Samal ajal te olete ära kaotanud ühise abikaasade tuludeklaratsiooni esitamise võimaluse, tulumaksuvabastuse alates teisest lapsest, koduste emade tervisekindlustuse, vähendanud peretoetusi, tõstnud käibemaksu, mis mõjutab enim suure tarbimisega suurperesid. Ja sellest aastast kehtima hakanud automaks tabas samuti lasterikkaid peresid kõige valusamalt. 

Lasterikaste perede liit tegi uuringu. Ta uuris maksutõusude ja kärbete mõju lasterikaste perede hakkamasaamisele. 94% selle uuringu küsitluses osalejatest ütles, et auto on nende peres ainuvõimalik vahend, et üldse hakkama saada. Ja kui teie valitsuses olnuks selline minister – teil muidugi on sotsiaalkaitseminister –, kelle portfellis on nii perepoliitika kui rahvastikupoliitika edendamise ülesanne, siis võib-olla oleks need mured kostunud ka valitsuskabineti istungil teie kõrvadesse, kui neid maksumuudatuste mõjusid arutati. Kahjuks täna meil sellist ministrit ei ole. Isegi kui tal on tinglikult selline ülesanne, on ta selle pakkinud omale portfelli põhja.

Rahvastikupoliitika on taandatud teil sotsiaalpoliitika küsimuseks ja selleks, et kuidas saaks toetada abivajajaid. Aga see automaksuga lajatamine ja jutt sellest, et te panete kusagile teenuseid juurde, see sündimust ei kasvata. Ei ole ka sotsiaalpoliitika kasvatanud sündimust Põhjamaades, mistõttu tahan tuua teie tähelepanu taas selle juurde, et Eesti lahendus, kuidas hakata suuremas mahus toetama peresid alates kolmanda lapse sünnist – meil on Eesti oma näide olemas. See hakkas tõusma. Alates 2018–2019 sündis kolmandaid-neljandaid lapsi enam 25% võrra. 

Ja see ei tähenda, et esimesed ja teised lapsed ei oleks tähtsad. Loomulikult on! Iga laps võikski võrdselt saada lapsetoetust ja kui on siis juba suurem pere, siis sinna juurde peretoetust. Ja kindlasti peaks olema automaksuerand ka lasterikastele peredele. Aga teie olete vajaduspõhise lähenemise asemel, millest ka sotsiaalkaitseminister palju siin on rääkinud, pannud kõigile ühtemoodi: ka 10 lapsega perele, kaheksaliikmelisele perele kui ühe-kahe lapsega perele. Ja me räägime ju sellest, et just maapiirkondades saavad suurpered paremini hakkama. Neil on seal rohkem ruumi, sinna tuleb juurdekasvu, aga te teete seal elamise lastega peredele täiesti võimatuks. 

Nii et teie valitsuse poliitika ei täida meie preambuli eesmärke. Aga ka lasterikaste perede ja lastega perede suhtes ei ole see poliitika rajatud õiglusele, sest lastega perede kõrge automaksuga maksustamine ei ole õiglane. Aitäh!

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! Kaheksa minutit nagu ikka Anastassiale.

Aitäh, austatud aseesimees! Austatud peaminister! Head kolleegid! Automaks on ebaõiglane ja automaks on põhiseadusega vastuolus. Automaksu puhul me ju räägime neljakordsest maksustamisest. Eelmisel aastal meil tõusis käibemaks, läbi mille kõik sõidukid läksid kallimaks, varuosad, teenused, juulis tõuseb ju käibemaks veelgi, mis tähendab, et kõik ju kallineb uuesti. Teiseks, meil väga korralikult tõsteti kütuseaktsiisi, see on ju samuti automaks. Kolmandaks, meil rakendati eraldi registreerimistasu kõikidele autodele, ja neljandaks siis automaksu aastatasu. Kusjuures see pole ka kõik, meil on ju veel erinevad huvitavad eelnõud, mis eelmisel aastal läbi koputati. Kahekordselt tõsteti erinevaid trahve, näiteks parkimistrahv võib ulatuda juba 80 euroni. Nii et võime öelda, et viiel erineval moel soovitakse maksustada inimest, peret, kellel on mõni sõiduk. Samal ajal kehtestada ühekordset maksu pankade liigkasumile, seda ei soovitud teha viimase kahe aasta jooksul, mis me oleme seda välja pakkunud.  

Aga mida siis valitsus vastu pakub, kogudes kõik need maksud kokku? Teehoiukavas me ju nägime, teedeehitusse investeeritakse kaks korda vähem. Ma olen juba siin naljaga pooleks öelnud, et võib-olla see ongi valitsuse plaan, et automaksu tulemusel on kaks korda vähem autosid, siis ka teedetaristusse võib kaks korda vähem investeerida. Aga kui näiteks keegi soovibki autost loobuda, näiteks valida keskkonnasõbralik variant, ka siin on juba koalitsiooni poolt ju kingitus tehtud, et tasuta ühistransport maakondades muudeti tasuliseks. Kusjuures ju rahastust sinna ei tulnud juurde ühistransporti, ei tulnud ka ju rohkem liine või ei muutunud graafik tihedamaks, ega ju midagi paremaks ei läinud. Ma ausalt tegelikult isegi ei kujuta ette, kuidas inimesed, pered maapiirkondades hakkama saavad, kuidas saavad hakkama maapiirkondades pered, kellel on palju lapsi, kellel on näiteks erivajadusega laps või perekonnaliige. Ärme unusta ka seda, et meil ju ka maamaksu tõus tehti kiires korras ära.  

Ja nüüd veel eraldi sellest, et automaks on põhiseadusega vastuolus. Ma olen seda puldis siin rääkinud rohkem kui aasta otsa vähemalt mitukümmend korda. Seetõttu Keskerakond on nõudnud ka automaksu tühistamist. Tänaseks kõiki neid sõnumeid põhiseadusvastasuse osas on kinnitanud ka õiguskantsler, kõiki neid sõnu, mida me oleme aasta otsa korrutanud. Põhiseadus näeb ette, § 28, et puuetega inimesed, lasterikkad pered on riigi erilise hoole all. Põhjus, miks see kunagi niimoodi sisse kirjutati, on just seetõttu, et nendel on kõige suurem risk meie ühiskonnas langeda vaesusesse. Automaks kahjuks seda olukorda tekitab ja süvendab. Lastega pered, puuetega inimesed on järjest sunnitud hädavajalikust autost loobuma. Leevendusmeetmeid ju ei ole, vastupidi, aina rohkem tuleb makse peale. Siit see põhiseadusvastasus tekib, see on põhiseaduse kommentaarides ka lahti kirjutatud.  Ma tuletan meelde, et Keskerakond tellis rohkem kui aasta tagasi selle õigusliku analüüsi, kus me saime kinnitust kõikidele nendele vastuoludele. Tõesti, Keskerakond pöördus ka presidendi poole, see oli juba aasta tagasi märtsis, palvega automaks mitte välja kuulutada, kuna see on vastuolus põhiseadusega, ja president seda ka tegi. Tõesti, ta ei kuulutanud automaksu välja. Ta saatis selle Riigikogule tagasi ja oma selgituses keskendus ta puuetega inimestele. Nüüd ma täpsustan. Probleem esimeses versioonis oli selles, et automaksuvabastust said ainult need puuetega inimesed, kellel oli auto ümber ehitatud. Ehk siis mis see tähendas? See tekitas ebavõrdse olukorra. Paljud puuetega inimesed oleks pidanud selleks, et seda maksuvabastust saada, maksma kas rohkem kui automaks ise, et seda autot ümber ehitada, või siis lihtsalt autost loobuma. Selles oli vastuolu ja sellele ka president rõhus. Aga kuidas siis koalitsioon ja Reformierakond sellest aru said? Seda kinnitas nüüd ka peaminister siin esinedes, et selle asemel, et teha eelnõu paremaks, tagada võrdne automaksuvabastus kõikidele puuetega inimestele, võeti üldse igasugune automaksuvabastus ära. Palun teile, te ei saa siis üldse mitte mingit maksuvabastust! Ja siis tehti veel hullem versioon. Selline siis ongi Reformierakonna arusaam põhiseadusesse kirjutatud lausest, et puuetega inimesed on riigi erilise hoole all: võtame kõik, ükskõik millise maksuvabastuse välja. Ja kui see versioon koputati Riigikogus ära, siis esimese asjana ma pöördusin Riigikohtusse, et automaks vaidlustada. Ja Riigikohus tõigi kaks väga olulist aspekti välja. Esiteks, et igaühel on võimalus vaidlustada automaks, kui see jõustub, ja teiseks osundas Riigikohus, et automaksumenetluses võidi ülemäära piirata parlamendi vähemuse õigusi. Ja see ka toimus. Ja sealt tulenevalt me esitasime ka pöördumise õiguskantslerile, kus me pöörasime tähelepanu nii sisulisele poolele, seda, mida ma mainisin, et ei ole erisusi lasterikastele peredele, puuetega inimestele, ja ka teine osa, mis sisaldas menetluslikku aspekti, kus kõik muudatusettepanekud, väga olulised muudatused, mis me esitasime, lihtsalt ignoreeriti, seoti kokku, öeldi, et need on obstruktsioonilised, koalitsiooni need ei huvita, ja ei lastud absoluutselt mitte ühtegi muudatusettepanekut hääletada. Ja need muudatusettepanekud olid tehtud koostöös väga oluliste huvirühmadega: puuetega inimeste koda, lasterikaste perede ühendused, isegi olid tehtud koostöös Riigikogu toetusrühmadega, mida juhtisid koalitsioonisaadikud, aga isegi need muudatusettepanekud ei huvitanud. Ka need seoti ära. Aga ma tuletan meelde, et ka vähemuse piiramine parlamendis tähendab rahva hääle piiramist. Põhimõtteliselt sellise käiguga koalitsioon võttis ära rahva võimaluse kaasa rääkida ja osaleda poliitilises protsessis. Ja seetõttu ka automaks jõustus. Võtsime aluseks selle, mida Riigikohus ütles, ja me esitasime kaks kaebust halduskohtusse, et vaidlustada automaksu ja automaks lõpuks tühistada. Me oleme valmis minema Riigikohtuni välja, et see automaks tühistada. 

Ja ma luban siit puldist, et Keskerakond jätkab seda võitlust Riigikogu saalis, kohtusaalis. Meie võitlus on alati olnud sisuline, süsteemne, mitte loosunglik. Tallinnas me ka lubame kompenseerida lastega peredele ja puuetega inimestele automaksu ja me saame seda teha juba oktoobris, kui oleme Tallinnas tagasi võimul, me kusjuures oleme juba esitanud ka vastava eelnõu. Ja kui meil ei õnnestu …

Aitäh!

… seda automaksu tühistada varem, siis me tühistame ära selle juba aastal 2027, kui pärast valimisi tuleme võimule. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd on Rain Epleri kord, ratsionaalne nagu enamasti.

Aitäh! Härra istungi juhataja, ma igaks juhuks küsin lisaaega, aga ma proovin …

Ma just tegin vihje, aga … kaheksa minutit.

Ei, ma arvan, et läheb vähem, aga siis ei pea katkestama…

Jaa, kaheksa minutit.

Jaa, ma hakkan veidi kaugemalt. No valitsuserakondade reiting on täna seal kusagil 20 ringis või alla selle, oli veidi üle 20. Viskasite sotsid välja, palju ei muutunud, natuke läks alla. Mul tegelikult sotsidest kahju ei ole, nad ei tohiks üheski riigis, ma arvan, valitsuses olla, sellest on ainult jama. Aga ma olen matemaatikat siin ennegi propageerinud ja matemaatiliselt on praegu selles mõttes huvitav seis, härra peaminister, et kui te ka Eesti 200 välja viskaksite, siis reiting ju rohkem ei muutuks sellel koalitsiooni alles jäänud riismetel. Aga see on jällegi omakorda omamoodi paradoksaalne selles mõttes, et parlamendikohtade arv jälle muutuks päris oluliselt, ei saaks enam valitsust kokku. Selles mõttes Eesti 200 on pigem nagu füüsikanähtus, nagu must auk: näha ei ole, keegi ei ole kindel, kas ta olemas on, aga raha neelab hirmsat moodi. Nii et, peaministrile on mul tegelikult soovitus: astu tagasi, valime Riigikogu uuesti, saame sellest pettusega pukki saanud ja Reformierakonna juhtimisel kaks aastat Eestit kahjustanud koalitsioonist lõplikult lahti. Ja siis peale neid võimalikke erakorralisi valimisi saame, ma olen üsna kindel, ka automaksust lahti. 

Nüüd sellest automaksust ka veidikene. Selle teravik ongi ju suunatud kahele sihtgrupile ühiskonnas, kelle suhtes on üsna küüniliselt kalkuleeritud, et neil ei ole kuskile joosta selle maksu eest. Ja need sihtgrupid ongi lastega pered ja eriti pered, kus on palju lapsi, kellel on oma elu korraldamiseks autot vältimatult vaja. Tihti on neil vaja kahte autot. Aga nende puhul on ka see aspekt, et lapsed on inimese jaoks ikka kõige kallimad, kõige kallim vara, ja ju nad pingutavad, jätavad midagi ära, et see automaks ära maksta. No ja teine sihtgrupp on need inimesed, kes veel väljaspool suuri linnu elavad. Ka nemad ju hoiavad seda Eestimaad, millest me siin kõik koalitsiooni poolt ilusaid loosungeid kogu aeg kuuleme. Ja vaatamata kõigele, ja eriti, kui neil on lapsed, on neil see automaksu mõju veelgi suurem. Ja vaatamata kõigele ka need inimesed ilmselt ei jäta oma kodu nii lihtsasti maha, aga ilma autota ka tänapäeva Eestis maapiirkonnas hakkama ei saa. Ja seetõttu ka nemad pingutavad ja kurnavad ennast rohkem, et see maks ära maksta. Nii et ma ütleks, et siin on olnud sotsidel ja Reformierakonnal küll väga küüniline kalkulatsioon, et sealt me selle raha välja pigistame. Nii et, härra peaminister, ma ütleks, et tõmmake oma ebaõnnestunud karjäärile joon alla, aga tehke vähemalt seda õnnestunult ja ilusa žestiga. Tühistage automaks, siis astuge tagasi ja siis sõitke, kuhu tahate Bolti takso või kastirattaga. Aitäh!

Aitäh! Ratsionaalsuse kompliment ei olnud üldse mitte liiast, oli omal kohal. Muus osas ma seisukohta ei võta. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma loodan, et seda lisaaega vaja ei lähe, ma proovin lühidalt rääkida. Ma lihtsalt tahtsin rõhutada sama konteksti, mis oli eelmise ehk esimese päevakorrapunkti juures: paljulapselised pered ja demograafia, kõik sellega seotud. Nagu ma mainisin oma eelmises kõnes, tõepoolest, lisaks sellele, et kolmikliit, Reformierakond, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond võtsid paljulapselistelt peredelt 200 eurot kuus ära, veel üks "suurepärane" uudis tuli sellesama automaksu näol paljulapselistele peredele, kes tihtipeale vajavad suuremat ja seega automaksu autorite idee järgi kallimat autot. Ja mitte sellepärast, et neil just kallist autot vaja on, vaid sellepärast, et neil on vaja suurt autot. Kui on kolm või rohkem last, siis selge see, et on suuremat autot vaja. 

Juhtus siis enne seda, kui automaksu eelnõu jõudis suurde saali, üks väga huvitav olukord. Paljulapseliste perede toetusrühm siin Riigikogus sai kokku selle rühma esimehe Igor Taro ettepanekul ja iseenesest mõte oli väga õige, et arutame seda, kuidas oleks võimalik paljulapselistele peredele mingisugune erand, soodustus teha, võib-olla üldse vabastada neid automaksust – mis need ideed ja mõtted võiksid olla? Arutasime siis mitu päeva järjest, noh, mitte järjest, vaid lihtsalt vahetasime meile ja üks kord saime ka kokku. Siis põhimõtteliselt tuli päris õige sõnastus, kui mälu mind ei peta, et kolmelapselised pered –50% protsenti automaksu summast, mis tuleb, ja kui on peres neli või rohkem last, siis 75% maha. Ma võin eksida, see oli päris ammu juba, aga idee on selge. Vormistasime ära ja siis ühel mitte väga heal päeval sain teada, et see asi ei läinud mitte kuskile. Siis ma hakkasin küsima ja uurima, miks niimoodi juhtus ja milleks me üldse seda kõike tegime, milleks oli seda kõike vaja. Ma saan aru, et juhtus niimoodi, et eelnõu algatajad otsustasid omavahel, et ei ole neid erandeid vaja üldse, las kõik maksavad samamoodi, ei hakka soodustusi, erandeid, vabastusi tegema. 

Me teame, milleni see viis. See viis selleni, et nüüd ka õiguskantsler ütles sama asja, mida Keskerakonna fraktsioon rääkis juba ammu, et tegelikult on see eelnõu vastuolus põhiseadusega. Ja ma arvan, et nüüd tulebki konkreetselt mingisuguseid muudatusi sisse viia, sellepärast et needsamad asjad, mis on praegu kohtus – väga suure tõenäosusega seal inimesed võidavadki, kohtus. 

Nii et kahju, et meil oli jälle sama olukord, kus siis koalitsioon, selle asemel et natuke kuulata opositsiooni vahel … Kui pakutakse häid ideid, siis ikka tuleb kuulata, võib-olla ei pea kõike kasutama, aga siiski, sellest võib ka abi olla, selle asemel et lihtsalt tuimalt suruda läbi oma ideed ja opositsiooni mõtetega üldse mitte arvestada. 

Loodame, et siis tõepoolest see olukord muutub. Meie arvates automaks on ebaõiglane ja seda ei peaks üldse olema. Nii et kui Keskerakond võimule ükspäev tuleb, siis me kindlasti selle kaotame. Aga seni loodame, et vähemalt mingisugused muudatused tulevad, mis teevad paljulapseliste perede ja puuetega inimeste elu paremaks. Aitäh!

Tänud ka teile aja tõhusa kasutamise eest! Ja läbirääkimised lõpetab peaminister, kes annab tagasiside eelpool räägitust.

Austatud juhataja, head Riigikogu liikmed! Tagasiside on lühikene. Riina Solmani väljend, kuidas uue valitsuse otsused, või kuidas ta ütles, teod pole üldse julgustavad. See valitsus on just kokkupanemisel. Ma ei eelda ega küsi sadat kriitikavaba päeva, ei unista isegi ühest, aga ma arvan, et esimesed otsused, mis me oleme välja kommunikeerinud, vääriksid kindlasti Riigikogus laiemat toetust kui koalitsioonilt. Nii et ma arvan, et nad on julgustavad küll, muu hulgas maksude langetus. Ja teiseks, kui me juba maksudest rääkisime, siis see kana-põder-tüüpi maksuküür, mille autoreid tuleb ikkagi otsida Isamaast, selle kaotamine ehk tulumaksuvaba miinimumi tõus 700 euroni kindlasti aitab väga palju ja eeskätt just madalama sissetulekuga inimesi. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Koos sellega oleme ka teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Ja oleme jõudnud kolmanda juurde. Riigikogu liikmete Kert Kingo, Helle-Moonika Helme, Martin Helme, Mart Helme, Rain Epleri ja Arvo Alleri 29. jaanuari 2025. aasta esitatud arupärimine venekeelse Delfi ja ETV+ rahastamise kohta, arupärimine numbriga 715. Ettekande teeb hea kolleeg, Riigikogu liige Kert Kingo.

Palun viis minutit.

Viis minutit. 

Lugupeetud istungi juhataja! Head vähesed kolleegid, kes te siin saalis olete! Ja inimesed, kes te meid jälgite! No siin saalis me oleme viimastel aastatel näinud palju, sõnavõtte kuulnud, võtnud siin ise avaldusi vastu agressorriigi Vene riigi suhtes. Oleme meediast näinud tühistamisi, muusikute tühistamisi, kes on käinud mingitel üritustel kas Venemaal või kus osalevad Vene riigi kodanikud. Oleme näinud, kuidas sportlasi tühistatakse, sest nad on võistelnud koos agressorriigi sportlastega, ja nii edasi ja nii edasi. 

Ja nüüd oleme siin ühe huvitava teema ees. Valitsus pooldab Eestis elavate Vene föderatsiooni kodanike valimisõiguse äravõtmist, põhjendades seda asjaoluga, et tegemist on agressorriigi kodanikega. Aga samal ajal eraldab seesama valitsus igal aastal vahendeid venekeelse Delfi toetamiseks, mille peatoimetaja Andrei Šumakov on muuseas Vene föderatsiooni kodanik. Samuti on avalik-õigusliku ETV+ peatoimetajal Jekaterina Taklajal Vene kodakondsus. 

Me tahaksime selle kohta natuke informatsiooni rohkem teada saada. Ja loen need küsimused ka ette, sest muidu pärast peaminister vuristab need lihtsalt ette. Kõigepealt me soovime teada sellist asja: "Millega te põhjendate olukorda, kus riik rahastab meediaväljaandeid, mida juhivad Venemaa kodanikud, kusjuures tegemist on riigiga, mis on Eestis ametlikult terroristlikuks riigiks tunnistatud?" Siis soovime teada: "Olete väljendanud seisukohta, et Eestis elavate Vene Föderatsiooni kodanike osalemine valimistel on Eestile julgeolekuoht. Kuidas te selgitate, miks ei ole samal ajal Eestile julgeolekuoht see, kui kahe suure meediamaja ehk Delfi ja ETV+ venekeelse väljaannete peatoimetajad ja sisu üle otsustajad on samuti Vene Föderatsiooni kodanikud?" Ning kolmandaks: "Kui Vene kodanike osalemine kohalikel valimistel on julgeolekuoht, siis kas suure auditooriumiga venekeelsed väljaanded Eestis, mida juhivad Vene kodanikud, on julgeolekule suurem või väiksem oht?" 

Ootan peaministrilt ka vastuseid, mitte lihtsalt oma loosungite loopimist, mingit jutupunktide rääkimist. Aitäh!

Aitäh teile! Ja nüüd ongi võimalus peaministril vastata arupärijate küsimustele.

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Nii, vastan siis Riigikogu liikmete arupärimisele venekeelse Delfi ETV+ rahastamise kohta. Ja kuna arupärijad nii lahkelt küsimused ette lugesid, siis vastan ainult küsimustele. Esimese küsimuse vastus. Eestis on meedia vaba ja sõltumatu ning valitsus ei sekku meediaväljaannete personalipoliitikasse. Meediamajade töötajaid puudutavatele küsimustele saavad vastuseid anda meediamajad ise. Eesti Rahvusringhäälingu juhtkonna otsuste üle teostab järelevalvet Rahvusringhäälingu nõukogu, kuhu kuulub ka EKRE fraktsiooni liige. Toetuste andmise eesmärk on tugevdada olemasolevate Eesti eraõiguslike venekeelsete väljaannete toimetusi, et muuta Eesti venekeelse ajakirjanduse sisu professionaalsemaks ja mitmekesisemaks. Toetuse abil toodetud ja avaldatud meediasisu, sealhulgas originaaluudised, peavad olema avalikkusele tasuta kättesaadavad. 

Teisele ja kolmandale küsimusele vastan koos. Ja vastus. Teisele, kolmandale küsimusele vastus on alljärgnev. Minu seisukoht on, et need inimesed, kes valivad Eesti saatkonnas, Eestis saatkonnas, Vene saatkonnas Putinit, ei pea saama valida Eestis. Valimisõiguse teostamine on kõrgem demokraatlik õigus ja see ei ole võrreldav Eestis töötamisega. Uuringufirma Norstat poolt 2024. aastal läbi viidud meediauuringu kohaselt on Eesti Rahvusringhäälingu portaal rus.err.ee ja telekanal ETV+ venekeelse kogukonna seas kõige olulisemad ja kõige usaldusväärsemad meediakanalid. Samuti on muude meediakanalitega võrreldes kõrgetel positsioonidel erameedia venekeelsed kanalid, sealhulgas ka Delfi Meedia portaal rus.delfi.ee. Aitäh!

Aitäh teile! Teile on ka küsimusi. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Mul on küsimus vene Delfi kohta. Noh, avame, loeme: reklaamid … mänguasjade poodidest, reklaamid svingerklubidest, üksikasjalikud lood pornovõtetest Eestis, intervjuud pornonäitlejatega. Kas teie arvates on see just see sisu, mida riik peaks rahastama?

Hea küsija! Ma nüüd ei tea, millised reklaamid teil tulevad, aga tihti on nii, et Google või teised pakuvad reklaame selle sisu järgi, millele te varem klikkinud olete. Ma ei tea, kas see nii on, aga võib ka nii olla.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No need vastused olid muidugi puhtformaalsed ja, noh, ausalt öeldes ka naeruväärsed. Naeruväärne on väita seda, et ERR-i nõukogu otsustab seal mingite kanalite avamiste või sulgemiste või finantseerimiste või niisuguste asjade üle. No me teame väga hästi, et see nii lihtsalt ei käi. Ja me teame ka seda muidugi, et meie need põhjendused, aastate vältel esitatud põhjendused, kuidas me hoiame siis venekeelseid inimesi oma inforuumis, lihtsalt ei päde. Minu küsimus on tegelikult laiem. Kas te ei näe, et nende venekeelsete kanalite finantseerimine riigi poolt esiteks ei ole vaba ajakirjandus, see ei ole vaba ajakirjandus, see on teatud propaganda tellimine tegelikult? Ja teiseks, kas te ei arva, et see hoiab vene keelt meie keeleruumis, meie riigiruumis privilegeeritud seisundis, mida ta ei peaks olema? Kui me vaatame riigiportaale …

Aitäh! 

… need on kõik venekeelsed paralleelselt eesti keelega. Kas te ei arva, et see vene keel tuleks ikkagi välja juurida meil riigikeelena, teise riigikeelena täielikult?

Aitäh!

Aitäh! No vene keel ei ole meil teine riigikeel. Siin on palju vene keelt kõnelevaid inimesi, aga ta ei ole kindlasti riigikeel, nagu te mainisite. Seda esiteks. Teiseks, ma arvan, et küllap meediaväljal otsustajatel ongi eeskätt see dilemma, kuidas tagada Eestis adekvaatse ja faktitõese informatsiooni jõudmise kõigi riigi kodanikeni. Sama on ka kriisides tihtipeale kriisiinfo edasiandmisega. Riigi äpist ju mäletamist mööda vene keele oleme välja võtnud, aga kriisides selle info kohalejõudmine on alati keeruline küsimus. Kui te küsite minu käest, mina arvan, et riigis riigikeele oskamine ja selle kasutamine ongi väga mõistlik ja kõik võiksid selles suunas minna. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Te ütlesite, et meedia on meil vaba ja valitsus sellesse ei sekku. Aga ometigi, kui valitsus sellesse vabasse meediasse ei sekku, siis miks andis Reformierakonna valitsus venekeelse Delfi sisu tootmiseks miljoni omal ajal? Samas on seesama portaal kajastanud väga kummalisi asju, näiteks kellegi venekeelse Larissa pisaraid Narva punatanki pärast. Te ütlesite, et see on ette nähtud selleks, et kajastataks adekvaatset infot venekeelsele elanikkonnale. No kas see ja veel väga paljud sellised küsitavad asjad on ikka see adekvaatne info, mida sellesama miljoni eest, mis valitsus on andnud erameediale, venekeelsele erameediale, peaks seal kajastama?

Aitäh! Valitsus ja riik tõesti ei telli meedia sisu, meedia on sõltumatu. Meediavabaduse indeksites on Eesti väga kõrgel, väga kõrgel nagu Põhjamaad. Kui vaadata 2024. aasta meediavabaduse indeksit, siis 180 riigist Eesti on kuuendal kohal, kuuludes kaheksa täiesti vaba ajakirjandusega riigi hulka. Nii et meedia ja ajakirjandus on Eestis vaba ja vabadust kindlasti hoitakse. Seda esiteks.  

Ja teiseks, jah, kui teile tundub, et Delfis või kuskil mujal riik või valitsus saab sellepärast hellemini koheldud, eesti- või venekeelses portaalis, ja see päev saabub, olge lahked, andke mulle kohe teada. Tavaliselt, kui mina selle avan, leian ma oma pildi ka uudise juurest, mis ei puutu isegi minusse.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan. Kõigepealt see teie ilus lause, et kes valivad Putinit, ei pea olema Eestis. Huvitav, kuidas teie teate, keda siis Andrei Šumakov ja Ekaterina Taklaja valivad? Väga hämmastav on see, et te täpselt teate seda. Aga sisuliselt teie rahastate Vene propagandat, sest septembris 2023. aastal oli venekeelsel telekanalil ETV+ kavas, ja seda näidati ka, Vene propagandafilm "Doktor Liisa". Ja see oligi Eesti valitsuse rahade eest ilusasti avaldatud. Nii et see teie jutt, et sellepärast on vaja neid rahastada, et kajastada adekvaatset infot, see on puhas vale ju, sellist asja ei ole. Ja kas teie nimetategi seda, kui edastatakse riigi raha, riigi poolt rahastatud meediakanalil Vene propagandafilme, nimetate seda nüüd meediavabaduseks või?

Aitäh! Konkreetset filmi ei tea. Aga kui tegemist on Eesti jaoks vaenuliku propagandaga, siis ta kindlasti ei oleks pidanud seal olema. Aga konkreetset filmi ei tea.

Martin Helme, palun!

Mõned aastad tagasi oli tohutu kisa Eestis, et meil on vaja maasikakasvatajaid, sest eestlased ei tee seda tööd. Nüüd tuleb välja, et meil on vaja Vene kodanikest propagandiste ERR-i, Delfisse ja ma ei tea, kuhu kõike veel, sest näe, eestlased ei tee seda tööd. Ja kõige naljakam on see, et nad ei ole isegi mitte Eestis sündinud mitte-eestlased, keda meil on siin tõesti palju, vaid nad on siia saabunud Vene kodanikud. Sellel sajandil ehk siis Eesti iseseisvuse aja jooksul me oleme nad siia ise lasknud ja nüüd me oleme neile andnud suure ruupori, et nad saaksid tegeleda Eestis avaliku meelsuse ja ühiskondlike hoiakute kujundamisega. Mina ei tea, mis statistikat teil on. Ega seal ju vahet ei ole, see on kõik ametlik statistika, sama hea, kui see venelaste tehtud propaganda. Aga fakt on see, et kui sa oled Tallinnas ringi käinud, siis selle tagajärjel, et Reformierakonna valitsus viimase kolme aasta jooksul on Eestisse lasknud sisse umbes 150 000 vene keele kõnelejat nii-öelda ukrainlaste nime all, Eesti ägab venestumise all ja vene keele pealetungi all. Ja nüüd on meil lisaks sellele veel meediakanalid, mis on ka venekeelsed ja tegelikult ka venemeelsed. Ma lihtsalt küsin, et …

Aitäh! 

… Kristen, kas sa ise kiidad selle heaks?

Aitäh! Ma kardan, et su faktid ei ole täpsed. Me oleme ju infotunnis ka seda debatti pidanud – ja mul praegu pole neid numbreid kaasas, aga ma jälle kolmapäev, kui ma kaks tundi siin, võtan need kaasa –, vene keelt rääkivate inimeste hulk on siin väiksem, kui ta on olnud aastakümneid tagasi. Seda esiteks.  

Teiseks, ukrainlased siin. Noh, kuulge, me siiski oleme Ukrainaga liitlased. Oleme ausad, Ukraina peab seda meie eest ja meie asemel. Ja kui me saame midagi teha, et olla nende liitlasena toeks ka nende tagala pidamisel või mingil muul moel, siis me seda kindlasti teeme. Ja kui küsida minu arvamust, siis jah, mina arvan, et Eestis on kõik võimalused loodud, et inimesed võiksid kasutada riigikeelt asjaajamises ja olla Eesti riigi kodanikud, kui nad tahavad siin toimetada.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma toon teile siin paar tsitaati. Loen ette: "Soovimata arutada isikut keskendudes põhimõttele, arvan, et ERR-i juht ei ole vist oma rollist ja asukohast aru saanud, kui ütleb, et see oli tema teadlik valik ja selline põhimõte sobib, olla demokraatia võidukäiku, et Vene kodanik saab meil Kremli infovälja tasakaalustavat kanalit juhtida. Alati jääb risk, nagu naaberriigis kombeks, et tulevad jõulised Vladimir ja Gennadi Venemaal elava peatoimetaja pere juurde ja paluvad tungivalt teha õige valik. Jättes selle kõrvale, näitab sõnum, et Eestis Vene kodanikuks olemine on pragmaatiline kasvust tulenev valik, et ERR-i juht ja ETV juhi kandidaat ei mõista, miks kanalit on loodud. Selliseid hoiakuid vaadates ei saa aru, miks Eesti kodanikust maksumaksja peaks seda kanalit ja konkreetseid juhte üleval pidama." Kas mäletate, kes on tsitaadi autor ja kas te selliseid seisukohti toetate?

(Naerab.) Mäletan küll. Kes tahab, võib guugeldada, leida selle üles. See on kindlasti kohane märkus. Ütleme nii, et kui inimene ei ole peaminister, siis ta kindlasti on palju vabam ja värvikam kirjutaja. Seda esiteks. Ja teiseks. Noh, minu arvamus endiselt on, et meedia on vaba. Seda näitavad ka needsamad personalivalikud, nagu ma olen siin vastanud.

Läks igal juhul põnevaks. Kaks meest said aru, kas teised said? Mina igal juhul ei saanud veel, kes see on. Rene Kokk, palun!

Tänan, hea aseesimees! Lugupeetud peaminister! No see ei vasta ju tõele, et valitsus ei anna venekeelsele meediale raha. Annab ikka. Mitmed valitsused on andnud, Reformierakonna viimased valitsused. On saanud päris rasvase tüki sealt Postimees Grupp ja on saanud sealt Põhjarannik, Äripäev ja kes seal on, Ekspress Grupp ka või … meedia. Aga nüüd see küsimus, et mismoodi te monitoorite seda? Te kogu aeg räägite, et seda on vaja anda selleks, et infoväli oleks õige ja venekeelne kodanikkond saaks aru ja vene inimesed. Aga milline on teie tagasiside? Te kindlasti olete seda uurinud ka, kas see raha on õige koha peal läinud, kas saadakse aru ka? Milline tagasiside on? Ei saa ju olla nii, et peab olema ainult raha peale, aga ei tea, kas see raha pealevalamine mingi tulemuse toob. Milline see hinnang on?

Aitäh! Tõtt-öelda mina ei ole isegi seda tagasisidet palunud. Ma tean, et on olemas toetuste hindamise komisjonid. Aga siiski toimetused on selle raha kasutamisel ja oma lugude kirjutamisel täiesti sõltumatud. Sa ei saa tellida sõnumeid ega poliitikat ega valikut. Ja mis seal teha, et ajakirjandus ei hellita. Minu valitsuste ajal, ütleme nii, võin täitsa kindlalt öelda, et on ikka päris kõva vastutuul igas kanalis puhunud, nii eesti kui venekeelses. Kindlasti puhub ka tulevikus. Aga see ei tähenda seda, et ma ei toetaks viimase veretilgani seda, et ajakirjandusel või kaasa arvatud ka poliitilistel oponentidel oleks õigus kirjutada seda, mida nad tahavad. 

Aga seda saate kindlasti Kultuuriministeeriumilt täpsemalt küsida, mida nad hindavad selle toetusmeetme valikul. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra peaminister! No istungi juhataja väga õigesti ütles, nüüd läks tõesti põnevaks. Teile loeti ette teie enda tekst mõne aasta tagusest ajast, kus te olite samas küsimuses väga kriitiline, pigem, ütleme, seisukohtadel, mida me siin oma küsimustega puudutame. Aga siis te vastusena Anti Poolametsale ütlesite, et kui inimene pole peaminister, siis ta on selline vabam kirjutaja. Ma mõtlesingi, et võib-olla adresseeriks seda temaatikat. Kas ma sain õigesti aru, et selleks, et peaministriks saada, tulebki igasugust pada ajada või valetada otsesõnu ennast peaministriks ja siis hiljem võib seisukohti korrigeerida? Teie eelkäija Kaja Kallas teatavasti enne valimisi ütles, et maksud ei tõuse, ja siis esimesel päeval peale valimisi ütles, et tegelikult nüüd tõusevad. Nüüd te ise ütlesite, et need asjad, mille suhtes te olite kriitiline kunagi, noh, oli sihuke vabam kirjutamisviis. Kas te olete nendest põhimõtetest taganenud ja kas te rääkisite seda juttu ainult selleks, et ikkagi astuda seda redelit mööda sinna peaministritooli poole?

Aitäh! Minu arvamus selles küsimuses ei ole ju kuidagi muutunud ka minu vastustes. Meedia on vaba, kaasa arvatud personalivalikutes meediamajad on vabad. See oleks üsna pentsik olukord, kui peaminister läheks meedia toimetustesse tegema personalivalikuid või ütlema ette täpselt, milliseid lugusid kirjutada. Loomulikult ma olen vaba oma arvamust väljendama nii peaminister olles kui mitte, aga jah, see on tõsi, et kui ma peaminister ei olnud ja tulevikus jälle ei ole, siis ma kindlasti saan rohkem aega võtta ja kirjutada, ja kindlasti oluliselt värvikamat teksti kui seda peaministrina.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Selle vene meedia rahastamisega on ju ka see, et käibemaksuerisus on meediaväljaannetel, mis tähendab seda, et kogu meedia on käibemaksusoodustuse all, sealhulgas ka vene meedia. Aga ma ikkagi küsiksin selle osas, et kuidas Vene kodanikega ja selle töölesaamisega … Või tähendab, kuidas on need peatoimetajad ka öelnud? Et kui sa oled Vene kodanik, sa oled siia oodatud, ja kui sa veel ütled, et sa oled tagakiusatud näiteks Venemaal või Ukrainas, siis on sul töökoht meediaväljaannetes tagatud. Mismoodi ikkagi tagada siis, et need töölised või töötajad, kes on Vene kodakondsusega, ei ole Putini-meelsed?

Aitäh! Esiteks, see esimene ots vist päris täpne ei ole. Eesti meediaettevõtetes töö saamise ainukene kriteerium tõenäoliselt pole Venemaalt lahkumine või Vene režiimi suhtes kriitiline olemine, sest kui see nii oleks, siis ma kahtlustan, et meediamajad oleksid veel-veel suuremad, kui kõik automaatselt seal selle tingimuse eest tööle saaksid. 

Ja teiseks, meediatoimetustel ja suurematel meediaorganisatsioonidel – Delfil, nagu siin on mainitud, Postimehel, nagu te mainisite, või ETV-l ehk rahvusringhäälingul – loomulikult on ka enda arusaamine, milline on toimetuse joon ja toimetuse poliitika. Üldjoontes ikkagi suure meediavabadusega ja suure vabadusega riigis meedia kindlasti peab pürgima objektiivsusele, mitte teatud poliitiliste seisukohtade väljendamisele ainult, mitte poliitilisele aktivismile. Ja ma ütleksin, et meie meedia selle poole pürib, mitte küll iga päev ja igas asjas, aga ma arvan siiski, et Eestis on meedia vaba. Meediavabadus tähendab ka tasakaalu erinevate väljaannete ja erinevate vaadete vahel. Ma ütleksin, et see ettekujutus, et keegi saab meediamajja ainult seetõttu tööle, et ta on Venemaa, Vene režiimi suhtes kriitiline, tulnud siia, see kindlasti tõele ei vasta. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Meil on põhiseaduskomisjonis arutelu all Eesti põhiseaduse muudatus, et oleks kohalikel omavalitsuste valimistel õigus valida ainult, mitte valida Vene kodanikel ja Valgevene kodanikel, ehk siis nemad kui terroristlike riikide esindajad ei tohi saada valida. Aga saavad samal ajal needsamade riikide kodanikud juhtida ETV+, olla seal peatoimetaja, ja venekeelses Delfis. Kuidas see nagu omavahel kokku käib? Ma saan aru, et meedia võib vaba olla, aga ikkagi. Kas me ei peaks järjekindlad olema oma suundades?

Aitäh! Eesti asjades ja valimisõiguse kaudu Eesti asjades kaasarääkimine on siiski üks viis, kuidas Eesti elu suuremalt ja laiemalt mõjutada. Minu veendumust te ilmselt teate, ma olen seda ka varem välja öelnud, minu arvates jah, esimene suund peaks olema agressorriikide kodanikelt valimisõiguse äravõtmine ehk nende kodanike, nende riikide kodanikelt, kes on Euroopa ja Eesti suhtes vaenulikult meelestatud, Vene, Valgevene. See automaatselt ei ole piiranud nende töötamist muu hulgas ka meedias. Noh jah, alustame sellest valimisõigusest, arutame selle kõigepealt läbi, loodame, et sellega jõuame kuskile keskpõrandale kokku, sest ühes koosseisus muutmine, nagu me teame, on ju väga keeruline ettevõtmine, eeldab ju praktiliselt suure osa selle saali toetust. Ma loodan, et see nüüd lähinädalatel saab ka tehtud, sest see kindlasti oleks märgilise tähendusega, hästi hoiakute mõttes ka. 

Aga jah, meediamajad oma personalipoliitikas on vabad. Ma ütlen nii, et nagu ka kunagi varem kirjutatud, kirjutasin ka selle kohta ju sellessamas, millele Anti Poolamets viitas, et kodakondsus ei ole mugavusvalik. See on ikkagi põhimõtteline lojaalsus teatud riigile, alluvussuhe või vastastikune suhe, võib-olla mitte alluvussuhe. Nii et seetõttu jah, ma arvan, et inimesed peaksid tahtma siin elades ja siin kaasa rääkides ja siin olulisi rolle hoides pigem tulla Eesti riigi kodanikuks. See võimalus ju on, see ei ole teab mis keeruline, ma arvan, et kõik, kes tahavad, saavad sellega hakkama.

Aitäh, härra peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Oli igati teravmeelne debatt nii küsijate kui vastaja poolt vaadates. Ja nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Kollase raamatu järgi on eesõigus arupärijate esindajal, kui ta just ei loovuta seda kellelegi teisele. Aga Mart Helmel arupärijate esindajana on esmaõigus avada läbirääkimised.

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud arupärimisele vastaja! No need vastused on ju sellised … Miks on vaja kogu aeg korrutada, et Eesti ajakirjandus on vaba, kui see on iseenesestmõistetav? Ja kuidas ta on vaba, kui see on riigi poolt ülalpeetav? 60 miljonit kuskil ümmarguselt aastas me ERR-ile riigieelarvest eraldame. Kus see vabadus on? See on ju väga selge: riik rahastab ja riik ootab, et sealt midagi vastu tuleb. Mida riik ootab, et sealt vastu tuleb? Ma ütlen teile, mida ta ootab. Ta täiesti iseenesestmõistetavalt ootab, et sealt tuleb propagandat vastu.

Me ju kõik teame, et meil on olemas selline suurepärane asi stratkom, strateegiline kommunikatsioon. Ja seal on tuntud inimesi, keda ma ei hakka üles nimetama – ei ole mõtet aega kulutada –, kes kogu aeg kujundavad seda sõnumit, mida ka meie nii-öelda vaba erameedia levitama peab. ERR+, venekeelne kanal, ei ole vaba meedia. Ta on riigi propagandakanal ja on väga mõistlik ja aus, kui ka valitsuse juht selle välja ütleb. See on riigi propagandakanal ja te kaudselt ütletegi selle välja, kui te ütlete, et me soovime, et venekeelne elanikkond oleks objektiivselt informeeritud ja nii-öelda meie teaberuumis. Meie teaberuum, tõlgime ära, tähendab meie propagandaruumis. 

Ei ole mõtet hakata ajama kärbseid pähe, et see on vaba ja meie ei sekku ja teie siin ise ka, näed, EKRE-l on esindaja nõukogus seal. Muidugi on! Me teame, mis sellest meie esindajast välja tuli. Aastavahetuse skandaal, transud loopisid lapsi mööda lava laiali. Ja meie olime nagu süüdi selles kõiges. Vaat niisugune on see meie vaba meedia ja ERR-i nõukogu. Nii et pole mõtet rääkida asjadest, mis normaalsetele terve mõistusega inimestele on iseenesest selged.  

Nüüd, mis see probleem siin on? Probleem on see, et ühelt poolt te räägite sellest, kuidas Vene ja Valgevene kodanikelt tuleb võtta ära valimisõigus. ja teiselt poolt ujutate nad üle Eestis vene keelega. Vene keelega! Igal sammul on vene keel! Nii palju vene keelt kui praegu ei ole Tallinnas olnud minu eluajal kunagi. Minu eluajal ei ole kunagi olnud Tallinnas nii palju vene keelt kui praegu on! Ja Eestis tervikuna ka. Ma lähen väikestesse linnadesse, nagu Haapsalu ja isegi Võru – vene keel ümberringi! 

See on ju teie poliitika tulemus, see oli selle suure Ukraina abistamise tulemus, et kõik need Ida-Ukraina venelased on takistamatult võinud tohutu voona meie juurde tulla. Mis te siis neile pakute: te pakutegi neile vene keelt. 

Tuleb mulle paar päeva tagasi meili peale teade, et üks minu dokumentidest hakkab aeguma. Suurepärane! Sellega ma olen nõus, et meil on tore digiriik, kus mulle tuletatakse seda meelde. Aga ma võtan selle lahti: seal on eesti keeles, siis on vene keeles – pange tähele, teisena on vene keeles! – ja siis on inglise keeles. Aga miks ei võiks olla vastupidi, et vähemalt teisel kohal on inglise keel, kui me nii polüglotilikud või kui me nii internatsionaalset oleme, et me pakume siin kolmekeelset teenindust kõikidele? Terve maailm võib siia kokku tulla, ta saab endale arusaadavas keeles teenindust, mis ei ole tegelikult Eesti riigi ülesanne. See ei ole Eesti riigi ülesanne, et me peame pakkuma kõikidele neile arusaadavas keeles.  

Kui neil on probleem … Ma käisin 20 aastat tagasi hästi palju Saksamaal, tegin äri natukene. Mul oli seal vaja ametiasutustega asju ajada. Ma ei saanud seda, ma pidin tellima endale tõlgi. Ja vaat kõik need tegelased peaksid endale tõlgi tellima. Aga mitte niimoodi, et me laamendame siin tohutult neile pakkuda neile sobivas keeles teenindust. See ei ole Eesti riigi ülesanne. 

Ja tulles nüüd selle juurde veel, et meil on need riigi poolt rahastatavad … 

Palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaks.  

 … kanalid, aga ka riigi poolt toetatavad erakanalid, sest ei ole mõtet rääkida, et Reformierakond ei ole toetanud erakanaleid. On küll! Delfi sai, Postimees sai ja ma ei tea, kuhu te veel olete pannud ja mismoodi te siin kuskil sussa-vussa veel mingisuguste tellimuste ja uuringute ja mingite muude asjade kaudu kaudu neid rahastate. Stratkomil on ju vaja, et sealt tuleb ka seda õiget propagandat.

Kui ma vaatan näiteks neid meie peavoolikuid: niisugune suurepärane autor nagu Oleg Samorodni, oi, missugune Eesti patrioot! Oi missugune Eesti patrioot! Ja mina olen temal kogu aeg hammaste vahel, ükskõik, mida ta kirjutab. Mart Helme on alati hammaste vahel! Mart Helme on, ma ei tea, missugune, seesugune, kolmatsugune, ei saa Eesti asjadest aru, ei toeta läänemeelset mõtlemist. Ühesõnaga, ma olen kohutav-kohutav tegelane. Ainult et see Oleg Samorodni ei ole olnud diplomaat, ei ole seisnud hea selle eest, et Vene väed Eestist lahkuksid. Ta ei ole seisnud hea selle eest, et piirilepingu küsimus päevakorrast maha võetakse, nii et me NATO-sse pääseme, ei ole kirjutanud mitmeid raamatuid sellest, missugune on Vene imperialismi olemus. Aga ta teab, et ma olen siga, Putini agent.  

Vot selline vaba ajakirjandus on meil. Ja seda te toetate! Seda toetab Eesti Vabariigi Valitsus oma rahadega. Ja kes sii seda teevad? Võtsin huvi pärast lahti, praegu vaatasin, kes on Postimehe venekeelse toimetuse töötajad. Pooled on Venemaalt siia saabunud! Pooled on Venemaalt Eestisse tulnud, pooled on Vene kodanikud tänase päevani.

Võtate neilt siis ära nüüd valimisõiguse?  Ise ka aru saate, missugust tola mängib Eesti Vabariigi valitsus keeleküsimuses, kodanikkonna küsimuses, valimisküsimuses, rahvusriikluse küsimuses?! See ei ole ju tõsiselt võetav kõik! Ma kordan sedasama, mida Rain Epler eelmise arupärimise juures: teate, minge ära, astuge tagasi, nii nagu tegelikult peaks! Astuge tagasi! Küsige presidendilt volitus uue valitsuse kokkusaamiseks, tulge meilt ka heakskiitu saama selle uue valitsuse kokkupanemiseks. Ja kui saate kokku, siis räägime edasi.  

Aga te toote jälle meile siia mingisuguse poolfabrikaadi, mingid tüübid viskate välja. No nüüd me näeme juba, et teil on seal mingisugune tore sisevõitlus ka käima läinud. Pevkurist on vaja lahti saada. Ilmselt Pevkuriga ei ole võimalik rahasid kantida, nii nagu valgete kampsunitega  kombeks on. Ja noh, Eesti 200 teid selles ei takista. Nagu me nüüd oleme siin mitmeid väga häid artikleid lugenud selle kohta, see on Eesti kõige korrumpeerunum erakond, kõige räpasem erakond alates sellest õnnetust Slava Ukraini afäärist ja lõpetades Tarmo Tammede ja teiste inimestega, kes korduvalt on käinud korruptsioonivastase erikomisjoni ees aru andmas. Aga noh, kõik on jokk. 

Ja kuna meil on selline suurepärane ringkaitse, et prokuratuur mitte kui midagi kunagi ei näe õigete valgete jõudude puhul, kapo kunagi ei näe mitte midagi õigete valgete jõudude puhul … 

Aitäh! 

President kunagi midagi ei näe, õiguskantsler kunagi midagi ei näe. Vaat siis te saategi tulla meile siia iba ajama sellest, kuidas meil on õigusriik ja vaba ajakirjandus.

Aitäh teile! Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud peaminister! Valitsus eraldab igal aastal miljon eurot väidetavalt sõltumatute venekeelsete meediakanalite toetamiseks. Ja mida me selle tulemusena näeme? 

Avame venekeelse Delfi. Seal räägitakse meile uutest sekspoodidest, svingerklubidest ja pornovõtetest Eestis. Intervjuude kangelasteks pakutakse meile pornostaare ja peresid, kus harrastatakse grupiseksi.  

Avame venekeelse Postimehe. Erakonna esimees on saatejuht. Sellesama erakonna aktiivsed liikmed töötavad toimetuses. Lehe omanik on suurtoetaja sellele erakonnale.  

Kui see on sõltumatu ajakirjandus, siis mina ei saa ajakirjandusest midagi aru. Kui need on need väärtused, mida meie riik peaks toetama, siis ma ei saa aru demokraatiast midagi. Aga maksumaksjana on mul kurb vaadata, millele minu raha kulub. Parem andke see miljon pensionäridele. Aitäh!

Suur aitäh teile! Ja ka siin läbirääkimised lõpetab peaminister Kristen Michal, kes annab esmase tagasiside.

Aitäh, head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Ma siiski meenutaks sõbralikult, et ERR ehk Rahvusringhääling kannab erinevaid ülesandeid, ja sellelesamale Rahvusringhäälingule andis raha ka seesama EKREIKE valitsus, kus siis Martin Helme oli rahandusminister, kui ma õigesti mäletan, ilmselt vist mäletan õigesti. See jutt, mida Mart Helme nimetas, kuidas ta sussamussa ja ibavabast meediast. No vat, mina jälle arvan, et vaba meedia on olemas, mis sest, et ta hellitamist väga kedagi, vähemalt ütleme, et võimul olevat erakonda ja küllap ka EKRE-t. Ma arvan, et ka EKRE on üks neist, keda ilmselt liigselt ajakirjanduses ei hellitata. Aga kas meremees peaks mere üle kaeblema? Ei pea. Ajakirjandus on tegelikult see peegel. Ma arvan, et meie jaoks oleks probleem, kui ajakirjandus oleks liigselt koondanud esiteks liiga kitsaid vaateid, ei tagaks faktikontrolli, ei püriks objektiivsusele, aususele. See oleks probleem ja asuks poliitilise aktivismi teele. Ma siiski julgen arvata, et hoolimata sellest, et liiga tihti pannakse värvikas pealkiri, mis isegi ei kattu tingimata loo sisuga. Aga see ei ole kunagi pealkirja panijat heidutanud, ei tee see ajakirjandust veel mitte vabaks, vaid pigem ikkagi on Eesti ajakirjandus vaba, ja vabadus on tagatud. Nii et, jah, ma ütleks nii, et nimetada ERR-i riigi propagandakanaliks, ma arvan, et on veidi paljuvõitu, nagu on paljuvõitu – noh, paljuvõitu on isegi pehme sõna –, on kohatu. Nagu on kohatu jätta mulje, et Delfi või Postimees Grupp, teostades vaba ajakirjandust, teeb seda kuidagi kellegi, selle salapärase Stratkomi huvides. Eesti ajakirjandus on vaba ja põhjusega. Ta on mitmekesine, siin on palju erinevaid arvamusi, nende arvamuste vabadus on tagatud. Ja õnneks on ka nii, et kui kuskil ajakirjandusväljaandes see arvamuste väli hakkab kitsenema, pannakse seda siiski konkurentsis tähele. Mina muretseks selle päeva pärast, kui ajakirjanduses enam konkurentsi ei ole ja arvamuste mitmekesisus kaob. Ja võib-olla on üks märk sellest oleks ka selline hetk, kui eeldatakse, et raha eest saab sisu vastu osta. Seda nii kindlasti ei ole. Aitäh!

Aitäh, härra peaminister! Sõnavõtte peale ministri esinemist pole ma aktsepteerinud, küll aga vastusõnavõttu. Nii et vastusõnavõtuks EKRE fraktsiooni nimel, Mart Helme, palun!

Aitäh! No vot, ma olen erinevalt lugupeetud Kristen Michalist töötanud ajakirjanduses ja tean, kuidas selle vabadusega seal on. Igal hommikul on toimetuse koosolek, kus põhimõtteliselt peatoimetaja annab juhtnöörid kätte, ja see ongi see vabadus: raamid pannakse paika. Raamid pannakse paika, teemad pannakse paika. Nii et see vabadus ei ole absoluutne. Seda esiteks. 

Teiseks, Ameerika Ühendriikide asepresident Vance oma Müncheni kõnes väga selgelt ütles välja praeguse USA administratsiooni arvamuse Euroopa vaba ajakirjanduse kohta. Väga selgelt ütles välja ja ma jagan sajaprotsendiliselt tema hinnangut. 

Kolmandaks, Donald Trump, Ameerika Ühendriikide president, eile või üleeile lõpetas Vaba Euroopa ja Ameerika Hääle finantseerimise ja kaebab kohtusse mitu niinimetatud vaba ajakirjandusväljaannet valeinfo levitamise eest, laimamise eest, vildaka propaganda tegemise eest, võltsfaktikontrollide tegemise eest – kõige selle eest, mida teie nimetate vabaks ajakirjanduseks. Nii et kui teie endine erakonna juht otsib vabale maailmale uut juhti, siis tegelikult vaba maailm ei vaja uut juhti, vabal maailmal on juht olemas Ameerika Ühendriikide presidendi näol. Mida maailm aga vajab, on sellesama silmakirjaliku, valeliku võltsvabaduse paljastamist ja tegeliku vabaduse sisseseadmist. Aitäh!

Aitäh teile! Head kolleegid, oleme sellega ka kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Aitäh teile, hea peaminister! Ja ilmselt kohtume kolmapäeval taas. Aitäh teile!

Saame minna neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Helle-Moonika Helme, Martin Helme, Siim Pohlaku, Rene Koka, Rain Epleri, Evelin Poolametsa ja Arvo Alleri 27. jaanuaril 2025 esitatud arupärimine Maarjamaa ühendkooli kohta, arupärimine numbriga 710. Ja arupärijate nimel teeb ettekande Riigikogu liige, hea kolleeg Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister, aitäh siia kohale tulemast! Teil on keerulised ajad praegu, nii et see on eriti hindamisväärne, et te leidsite aega siia tulla. Ja aitäh kõigile nendele kolleegidele, kes on siin saalis. Loodetavasti on häid kolleege ka ekraanide taga. Ma tean, et seda arupärimist vaatavad ka nende koolide õpetajad, kes on siis omakorda mures selle protsessi pärast, mis on käima pandud. 

Me arupärimise esitasime siis juba 27. jaanuaril selle kohta, et Haridus‑ ja Teadusministeerium plaanib 2025. aasta suvel liita seitse hariduslike erivajadustega õpilaste kooli. Ja nüüdseks on toimunud ka Haridus‑ ja Teadusministeeriumi kohtumisi nende koolide kollektiivide ja juhtidega. Aga niipalju kui mina tean, ega seal väga palju vastuseid ei ole saadud või vähemalt ei ole need vastused, mis on antud, jõudnud inimestele selles mõttes kohale, et need on täis sellist bürokraatlikku ilukõnet ja tegelikult probleemi olemust sealt välja ei tule ja inimesed ikkagi aru ei saa, kuidas neil see elu siis paremaks läheb. Tõesti, üks asi on see, et Haridus‑ ja Teadusministeeriumi eesmärk on bürokraatiat vähendada. Aga teisest küljest ma ikkagi küsin ja ka need inimesed kohapeal küsivad, mis siis on olulisem, kas lapsed, õpetajad, harjunud kollektiivsed suhted ja kõik, või siis lihtsalt ülevalt poolt pealesurutud protsess, mida siis kommunikeeritakse kui bürokraatia vähendamist ja riigi raha kokkuhoidu. 

Ja meil on siin ka küsimused arupärimises. Ma tean, et põhimõtteliselt samasisulised, noh samas sõnastuses isegi mõned  küsimused neist on Haridus‑ ja Teadusministeeriumile ka esitatud ja vastused on tulnud. Aga ma olen ka neid vastuseid näinud, need on üsna sellised üldsõnalised ja deklaratiivsed. Ja ma arvan, et kui haridus‑ ja teadusminister tuleb nendele küsimustele vastama, siis ta loeb need oma ametnike poolt ettevalmistatud vastused maha ja need kattuvad enam-vähem üks ühele nende vastustega, mis on mul seal laua peal praegu. Aga ma loodan, et minister siiski selgitab meile seda protsessi laiemalt lahti, mille eest ma oleks talle väga tänulik, ja ka kõik need asjaosalised, kes sellest ümberkorraldusest puudutatud saavad ja jälgivad meid praegu ekraanide vahendusel, saavad ka võib-olla siis tänasest arupärimisest rohkem vastuseid kui need vastused, mis on neile kirjalikult tulnud. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja nagu te ettenägelikult juba ütlesite, teie küsimustele tulebki vastama haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärijad! Tõepoolest, ma olen ka siin Riigikogu puldis juba ühe korra sarnasele arupärimisele vastanud, me oleme seda debatti ka siin Riigikogus juba varem pidanud. Oleme andnud ka selgitusi kirjalikult, no proovime siis antud hetkel uuesti. Te olete esitanud meile ligi, ma kohe vaatan, 11 küsimust. Ma püüan nüüd küsimus küsimuse kaupa siis selgitada seda protsessi, mis on käima läinud. Ma ei tea, kas ma suudan vastata teie ootusele, et midagi vastata teistmoodi kui need faktid, mis on kogu aeg laual olnud. Ehk siis, läheme ikka mööda fakte, aga vaatame, kuidas meil see kulgeb. 

Nimetatud seitsmes koolis, mida teie ka oma arupärimises olete välja toonud, on õpilaste arvud viimase 20 aasta jooksul väga märkimisväärselt kahanenud. Õpilaste arv jätkab ka tulevikus kahanemist. Selle põhjuseks on nii see, et riikliku õppekava lapsi on suunatud senisest palju rohkem õppima tavakoolidesse, kui ka seda, et kurvastavalt on ka meil demograafilised trendid olnud juba mõnda aega negatiivsed. Nii et me ei näe ette õpilaste arvu kasvu nendes koolides, vaid vastupidi, me näeme nende õpilaste arvu kahanemist. Ja nende õpilaste arv on kahanenud viimase 20 aastaga ligi kolm korda, mis tekitab ka tihti küsimuse nendele õpilastele kättesaadava hariduse kohta. Ja kvalifikatsioonile vastavaid õpetajaid on aina keerulisem nendesse koolidesse leida, sest töökoormused ei kipu nendes koolides olema väga suured. 

Aga see ei ole tegelikult see põhjus, miks seda koolivõrgu reformi ette võetakse. Põhjused on siiski milleski muus. Meie nägemus sellest koolivõrgu kokkuviimisest ehk siis koolide ühte võrku ja ühtse juhtimise alla viimisest seisneb peamiselt siiski selles, et meil on vaja tagada õppejuhtide ja õppekvaliteedi tasemel ühtlasem tase. Me ei suuda täna tagada seitset õppejuhti, kes vastavad kvalifikatsioonile, me ei suuda seda täna tagada. Nendes koolides ei ole kõikides õppejuhte, kes tegelikult kvalifikatsioonile vastavad, ja me näeme ka tulevikus, et see tõenäosus muutub aina väiksemaks, et neid õppejuhte sinna leida. Koolid on väga väikesed. Ja tõepoolest, piisaks ühest õppejuhist, kes suudaks tagada kvaliteetse õppekorralduse ka nendes kõigis seitsmes koolis. Nii et selle õppekvaliteedi tagamise pikaajalises vaates ma arvan, on õiglasem see, kui tegelikult me tagame hea, kvaliteedile vastava õppejuhi, kes nendes seitsmes kohas toimuvat õppetööd suudaks koordineerida.

Nüüd, teine teema on õpilaste ühtne vastuvõtt. Enamus õpilasi, kui mitte peaaegu et kõik õpilased nendes koolides ei pärine sealt lähedalt. Reeglina need koolid on üleriigilise vastuvõtuga, nendes koolides õpivad õpilased üle kogu Eesti. Nüüd see ühtne õpilaste vastuvõtt aitab kindlasti paremini leida õpilase vajadustele just nimelt vastavaid õppekohti, sobilikku õppeasutust, mis just spetsiifiliselt sellele õpilasele sobib. See kindlasti vähendab lastevanemate vaatest seda koormust otsida ja leida oma lapsele õige õppimiskoht. Kui täna tuleb teha seitse korda seda ülevaatust, millisesse kooli tema laps kõige paremini sobib, siis ühtse õpilase vastuvõtu loomisega me loomulikult loome sellise üheukse-poliitika, kus lapsevanem pöördub siiski kooli poole, ühe kooli poole. Ja kooli nii õppejuhid kui ka vastavad kvalifikatsioonile õpetajad suudavad tagada selle, et sellele lapsele leitakse kõige sobilikum koht nendes koolides õppimisel, kuna tegemist ei ole siiski kodulähedase kooliga. 

Ei tasu alahinnata ka seda, mis puudutab bürokraatia vähendamist, seda, et seitse korda dubleerida kooli pidamise dokumentatsiooni, selle ülalpidamist, selle pidevate regulatsioonide ülevaatamist. Ka see tegelikult on oluline, et meil on üks dokumentatsioon, üks süsteem ja selle eest vastutab üks või kaks inimest. See kindlasti vähendab tegelikult seda koormust. Rahalise kokkuhoiu puhul saab meie arvutatud 300 000-eurone kokkuhoid ei ole kärpeülesanne, see ei ole tegelikult olnud selle koolivõrgu korrastamise põhjus. Aga see 300 000, olgem ausad, annab hõlpu ka sellele, et seda saab suunata palkadesse, nendele inimestele, kes nendes koolides tegelikult õppetööd teevad ja lastega töötavad. 

Olete küsinud, et kas ühendkooli toimimiseks on tarvis välja töötada uued IT-lahendused ja kas IT-lahenduste väljatöötamine on teatavasti kallis ja kui suure kulu toob kaasa nende uute ühiste IT-süsteemide loomine. Ühendkooli toimimiseks ei ole tarvis välja töötada uusi IT-lahendusi ja sellega tegelikult uusi kulusid ei kaasne. Kasutusele jäävad tänased lahendused, aga nii-öelda seitsme erineva Stuudiumi või E-kooli konto pealt tuleb üks konto, üks kool erinevate küll õppekohtadega, aga koordineeritakse, konsolideeritakse tegelikult ka IT-süsteeme, mida nendes koolides kasutatakse. Kasutatakse ka ühtseid asjaajamise ja dokumendihalduskeskkondi, milleks on siis nii Pinal kui ka riigitöötaja iseteeninduskeskkond. Ehk siis uut IT-süsteemi mingisugust välja arendada selleks vaja ei ole. 

Olete küsinud, et HTM-i poolt koolidele saadetud kirjas on sedastatud, et olulist tööaja säästu annab tänase seitsme erineva kooli dokumentatsiooni asemel ühe dokumentatsiooni paketi pidamine, mis võimaldab kooli personali rakendada efektiivsemalt õppetöös. Kas dokumentatsiooniga tegelevat personali kavatsetakse rakendada õppetöös? Kas raamatupidaja, sekretär ja teised, kellele ühendamise käigus rakendust ei leita, hakkavad siis koolis töötama õpetajatena? No ilmselge vastus on see, et eesmärk ei ole dokumentatsiooniga tegelevat personali rakendada õppetöös, vaid need kulud, mis on täna seotud seitsme erineva dokumentatsiooniga tegeleva personali ülalpidamiseks, on võimalik tegelikult suunata õppetöösse. See on see vastus. 

Kuidas lihtsustub väidetav kooli vastuvõtuprotsess lapsevanematele? Lihtsustub siiski väga märkimisväärselt. Täna peab lapsevanem ise sobivat kooli lapsele otsima. Peab esitama võib-olla soovi korral ka seitse erinevat avaldust, suhtlema seitsme erineva kooliga, käima kohapeal, otsima sobilikku kohta. Ühendkooli loomisel tekib vanemate jaoks üks vastuvõtuuks, kust on võimalik saada infot õppimise ja toevõimaluste kohta. Tänane olukord, pildistus näitab, et arvestatav hulk õpilastest ju tegelikult ei õpi elukohale lähimas koolis, vaid hoopis teises maakonnas. Ja vestlustest lapsevanemate ja lastekaitsespetsialistidega on ka selgunud, et sageli on vanema otsused kooli osas tehtud puuduliku info tingimustes, sest liiga palju peab vanem tegelikult ise selle info otsimisega tegelema. Keskse vastuvõtuga olukord kindlasti paraneb. Vanemal tekib ikkagi üks uks, mille kaudu informatsiooni saada. Lõplik valik õppekoha osas tehakse vanema ja kooli koostöös, arvestades õpilase erivajadusest tulenevat toevajadust, vanema soove, õpilase elukohta ja kooli õppekohtade võimalusi. 

Kuidas uued loodavad ametikohad eraldiseisvate õppekohtade vajadusi katavad? Kuidas ühendkoolis loodavad teenused paremini õpilasteni jõuavad? Ümberkorralduse käigus on kavas luua kaks ametikohta: õppejuht-metoodik ja võrgustiku juht. Õppejuht-metoodiku ülesandeks on keskne õppetöö metoodiline arendamine ja rakendamine kõikides kooli õppekohtades, õpetajate väljaõpe, metoodiline väljaõpe, meeskonnatöö koordineerimine. Võrgustiku juhi ülesandeks saab lastevanemate kaasatuse suurendamine, koostöö korraldamine ka Rajaleidjate keskustega, rehabilitatsiooniteenuste osutajatega, kutsehariduskeskustega, omavalitsustega, puuetega inimeste organisatsioonidega ja teiste partneritega, keda sellisel koolil on omajagu. Ehk siis võrgustikukoostöö juht peab tagama selle, et kool, siis ühendkool oma seitsme erineva õppekohaga, on väga hästi sisustatud näiteks ka Rajaleidja keskuste nõustajatega, kelle roll selles võrgustikus on väga oluline. Õppetöö kvaliteetsem juhtimine, läbimõeldum toe pakkumine, süsteemsem toe pakkumine, kvalifikatsiooninõuetele vastavate õpetajate ja tugispetsialistide edukam värbamine tagab kvaliteetsema õppe ja toe pakkumise õpilastele. 

Järgmine küsimus. Kuidas suudab üks ühendkooli direktor tegelikkuses seitsme kooli igapäevaelu korraldada, koolielu sisuliselt juhtida, kõigis koolides esilekerkivaid probleeme tõhusalt ja kiirelt lahendada? Ei ole esimene kord, kui meil luuakse ühendkoole, oleme neid loonud varemgi. On olnud ka olukordi, kus on direktori kohusetäitja teises koolis olnud erinevatest maakondadest. Nii et see praktika on tegelikult aina rohkem leviv, et luuakse ühendkoole ühe juhtimise all. Ühendkooli direktor hakkab juhtima keskselt kooli strateegilisi arenguid. See hõlmab ka õpilaste vastuvõtu korraldust, töötajate värbamist ja koolitamist, asjaajamist, eelarve planeerimist, hankeid, dokumendihaldust ja selle korraldamist, ühtsete dokumentide loomist, arengukava kujundamist ja nii edasi. Operatiivjuhtimine ja igapäevaelu korraldamine loomulikult toimub igas õppekohas kohapeal; tunniplaani koostamine, asenduste kokku leppimine, toitlustuse korraldamine, hädaolukorra tegevuste korraldamine toimub kohapeal. Mitmes asupaigas tegutsemine ja üldjuhtimine on koolides saanud tegelikult üsna tavapäraseks. Meil on Ida-Virumaal näiteks kutsehariduskeskus kolmes erinevas linnas, omavahel on kilometraažid päris suured, Järvamaa Kutsehariduskeskus toimib väga mitmes erinevas paigus. HTM on konsulteerinud õppeasutuse juhtidega, kellel on kogemusi ühendkooli juhtimisel, ja kindlasti seda kogemust võetakse arvesse ka siin ühendkooli loomisel. 

Kuidas on kavandatud õpilaste õppetingimuste ja õpetajate töötingimuste parandamine, aga ka uute ametikohtade loomine ja seda kõike 300 000-eurose kokkuhoiu arvelt? Täpsustame, et 300 000 eurot kokkuhoid ei ole see, et see viiakse kooli eelarvest välja, vaid see 300 000-eurone kokkuhoid tuleneb juhtimiskulude vähenemisest. Tekkiv rahaline sääst jääb kooli ning suunatakse kahe ametikoha loomisesse ja ka lastega vahetult tegelevate spetsialistide palkamisse ja värbamisse. Meie arvutused näitavad, et väga selgelt saab suurendada inimeste töötasusid, kes täna nendes õppekohtades õpilastega töötavad. Parema juhtimise ja kvalifikatsiooninõuetele vastavate töötajate olemasolu kindlasti tagab ka õpilastele paremad õppetingimused ja õpetajatele paremad palgad. 

Kaheksas küsimus. Kuidas ühendkooli ühendatud hoolekogul on võimalik täita oma tööülesandeid õppe- ja kasvatustegevuse korraldamise ja juhtimise iga õppekoha osas eraldi? Hoolekogu ülesanded on kirjeldatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse §-s 73, kust me teame, eks ole, et hoolekogu osaleb arengukava ettevalmistamisel, esitab oma arvamusi kooli põhimääruse kohta, kooli õppekava kohta ja nii edasi. Siin on väga pikk loetelu, ma ei hakka neid asju ette lugema. Aga kõik loetletud ülesanded saab hoolekogu edukalt täita ka ühendkooli tingimustes ning neid ülesandeid ei peagi täitma igas õppekohas tegelikult eraldi. Kooli arengukava on ikkagi üks dokument. Meil ei ole seitset arengukava, ei ole seitset erinevat reeglistikku, mida hoolekogu peab kinnitama. Nii et neid saab teha tegelikult ka ühendhoolekogu. Ja kavandatava muudatuse üks eesmärk ongi selle bürokraatia vähendamine ning kõiki seadusega hoolekogule pandud ülesandeid hakkabki olema tegelikult seitsme asemel üks. 

Kui palju on kavandatud selle reformi käigus luua uusi ametikohti ning kuidas on planeeritud nende tööjaotus seitsme õppekoha vahel? Kuidas jagatakse õpetajate töökogemust ja töökoormust nende õppekohtade vahel, kui kõik koolid paiknevad eri maakondades, üksteisest kaugel? Kas aeg, mis kulub ühest koolist teise sõitmisele, kuulub tööaja sisse? Kui töötajal puudub isiklik transport ning peab kohapeal ööbima, siis kuidas kompenseeritakse need kulud? Ümberkorralduse käigus on kavas luua kaks uut ametikohta: õppejuht-metoodik ja võrgustiku juht. Ma selgitasin tegelikult nende ametikohtade täpseid ülesandeid, ma neid siin praegu üle kordama ei hakka. Õpetajate töö jagamist õppekohtade vahel üldjuhul ei kavandata, sest õpetajad, tugispetsialistid ja kasvatajad jätkavad tööd senistes õppekohtades ning nende ümberpaiknemist ei ole tegelikult planeeritud. Kui peaks tekkima olukord, kus õpetaja ja direktori vastastikusel kokkuleppel soovitatakse või soovitakse õpetajat rakendada mõnes teises õppekohas, siis lepivad loomulikult töötaja ja direktor need täpsed tingimused kokku ja sel juhul loomulikult kaetakse ka kõik töötamisega seotud kulud. 

Siin on veel kaks küsimust, mis on suhteliselt detailsed. Ma ütlen, et ühendkooli täpse struktuuri töötab konkursi korras valitud direktor välja enne kooli käivitamist 1. juulil. Ja struktuuri ei kinnitata kiirustatud korras, sest töö kooli juhtimisstruktuuriga tegelikult juba käib ning esialgne versioon sellest on ka olemas. Aga täpse struktuuri paneb siiski paika uus koolijuht peale tutvumist kõikide õppekohtade, inimeste ja tänase töökorraldusega. Ja ühendkooli-sisene eelarvekasutus lepitakse kokku kooli tasandil koostöös hoolekogu ja tegelikult ka koolipidajaga. Ja see on kõikides riigikoolides, sõltumata õppekohtade arvust, see toimub täpselt samamoodi, ühtemoodi. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka rida küsimusi. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Tõepoolest, Isamaa küsis analoogilist asja mõni aeg tagasi, aga võin ütelda, et selle mõne nädalaga on teie vastuses tulnud uusi nüansse ja ilmselt te olete ennast saanud rohkem kurssi viia ja ametnikus on rohkem asjad läbi mõelnud. Aga nende nüanssidega alati kõigis valdkondades selgust juurde ei tule.  

Kui rääkida sellest 300 000-st võimalikust kokkuhoiust, siis siin on üks märksõna raha. Kokkuhoid, nagu öeldud, peaks tulema juhtide kohtade koondamisest. Juhte on vähem vaja. Teine märksõna, miks muudatusi teha, on kvaliteet. Te ütlesite kõigepealt, eelmine kord väga palju rääkisite sellest täna võib-olla vähem, et need on hästi juhitud ja kvaliteetsed koolid siiamaani. Nüüd see, et on vaja õppejuhid välja vahetada või õppejuhte koondada ühte kohta, et oleks kvalifitseeritud töötaja selle koha peal … 

Aitäh!

… see on uudis. Kuidas saab olla ennem kvaliteetne ja tegelikult kvaliteeti ikkagi on vaja parandada uue õppejuhiga? Kas te olete kursis … 

Aitäh!

… et asi pole nii, et seitse direktorit, seitse õppejuhti, vaid mõneski koolis on tegelikult nii direktori tasemel juhtimine ühendatud …

Aitäh, hea Tõnis! Tõnis, ma väga vabandan, aga teised  kolleegid pahandavad, kui ma neile …  

… kui ka õppejuhi koht, kui pole ühte õppejuhti. Nii et kokku 14 kohta koondada ei saa, neid kohti palju vähem, mida kokku tõmmata. Kas see 300 000 ikka tuleb täis?

Aitäh selle küsimuse eest! See 300 tuleb täis. Oleme väga teadlikud, et direktor ja õppejuht on väga paljudes kohtades ühes isikus. Ma siiski täpsustan, mida ma eelmine kord ütlesin, kui te küsisite, kas teil on etteheiteid nende koolide õppekvaliteedile. Ma kordan veel kord: ei ole etteheiteid nende koolide õppekvaliteedile. On mure nende koolide tuleviku pärast, sest laste arv väga märkimisväärselt kahaneb, ja tagada seitsmes kohas eraldi õppeasutustena nii õppejuhid, kvaliteedile vastavad õppejuhid kui ka kvalifikatsioonile vastavad õpetajad muutub aina keerulisemaks. Aina keerulisemaks! Ja see koht, kus meil oleks üks õppejuht-metoodik, kes suudab jälgida ja tagada kvaliteeti seitsmes õppekohas, on täna see lahendus, mis tagab selle, et meil on mõne aasta pärast olukord, kus meil ei ole tegelikult kvaliteedile vastavaid inimesi seal koolis tööl. Nendes koolides.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Mul on küsimus valitsuse hariduspoliitika legitiimsusest üleüldiselt. Kui me vaatame teie eelmise koalitsiooni toetust, mis oli alla 30%, ja praegust, mis te kokku panete, alla 19%, siis ausalt öeldes ma ütleksin, et see ei ole üldse selline legitiimsus teil Eesti riigi ja rahva poolt, mille pealt te võiksite üldse praegu siin teeninduskoole ühendada, sulgeda, kutsehariduskoole sulgeda ja ühendada. Ja siis ma vaatan seda, kuidas te survestate oma valitsusega Keskkonnaametit lõpetama ära keskkonnahariduse andmist, 20 000 last vähem hakkab saama looduses käia aastas. 

Kuidas teile tundub? Mõelge korra ennast Eesti Vabariigi kodanikuks, lihtsaks kodanikuks, kes vaatab valitsuse toetusnumbreid, millel on alla 19% toetust. Ja nii jõuliselt surute läbi asju. Ärge hakake rääkima sellest, et otsuste tegemine ongi ebapopulaarne ja valitsuses ongi ebapopulaarne olla. Tuleb teha otsuseid, millest rahvas aru saab, mida rahvas mõistab ja mis on rahvale kasulikud. Siis ei ole see olukord selline.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma küsiks, mis see konkreetne etteheide hariduspoliitiliselt oleks, millele ma saaksin vastata. Ma lihtsalt ei ole hetkel … Keskkonnahariduse puhul on natuke segadust tekitav teie kriitika, sellepärast et ühelt poolt te lõputult kritiseerite ja nõuate rohepöördega seotud hariduse lõpetamist, raha raiskamise lõpetamist, ja siis te samal ajal tulete ütlema, et ei tohi tegelikult seda asja ära lõpetada, et teeme ikka keskkonnateemalist … (Saalis räägitakse. Juhataja helistab kella.)

Kordamööda, palun!

 … ka keskkonnateemalist ja rohepöördeteemalist haridust lastele anname. Ma hetkel jään … Ma ei oska vastata, sellepärast et otseselt ei tulnud küsimust hariduspoliitika kohta.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Sotsiaaldemokraadid on seda teemat käsitlenud 18. detsembril, kui te esinesite ja olite fraktsioonis meil külas, ja ka 21. jaanuaril käesoleval aastal. Mõlemal korral te tõesti kinnitasite nagu ka täna siit puldist, et need koolid on teinud väga head tööd, etteheiteid ei ole nende töö tulemuste osas. 

Minu küsimus puudutab aga seda, et jätkuvalt paljud hoolekogujuhid, aga ka lapsevanemad pöörduvad ja küsivad sellist asja nagu ühendamisplaanieelse analüüsi kohta. Kas analüüs oli selle kohta, et see on ühendada vajalik? Sest tegelikult oli mõistlik nii, et mõeldud- tehtud, mitte tehtud-mõeldud. Kas selle kohta on võimalik lugeda, kas seda on analüüsitud ja kui, siis kust see analüüs on leitav?

Aitäh küsimuse eest! Koolipidajana, kuna riik on nende koolide pidaja, on koolipidajana vaadanud otsa sellele, milline näeb välja nende koolide perspektiiv järgmise 20 aasta jooksul. Need faktid on toodud tegelikult ka nendes kirjalikes vastustes ära. Kvalifikatsioonile vastavate õpetajate osakaal hakkab kahanema ja hakkab kahanema väga kiiresti. Aina keerulisem ja keerulisem on leida nendesse õppekohtadesse tegelikult kvalifikatsioonile vastavaid õpetajaid. Laste arv nendes koolides kahaneb. Samal ajal nende koolide ruutmeetrite hulk on äärmiselt suur. Need on selles mõttes, et nad on tegemist koolidega, kus meil on väga keeruline tagada seda, et need koolid tegelikult täituksid lastega. Laste arv on seal väga märkimisväärselt kahanenud. Kui te vaatate pikalt ette, te saate aru, et laste arv veelgi kahaneb. Siis kuidas sellises olukorras tagada kvaliteet, tagada see, et me suudame seda rahastada ja me suudame tagada kvaliteedi nendes seitsmes õppekohas, nendes koolides? Sealt on tulnud see analüüs, kus me tunneme, et selleks, et seda kvaliteeti tagada, peame me tagama seda, et õppejuhid, metoodikud oleksid selles koolis kvalifikatsioonile vastavad, et õpetajad töötaksid selles koolis ja oleksid kvalifikatsioonile vastavad. See eeldab tulevikus ka tänasest suuremas hulgas õpetajate töökoormuse jaotamist erinevate koolide vahel. Selleks, et me saaksime seda planeerida, on tegelikult palju mõistlikum juhtimisstruktuur selle kvaliteedi tagamiseks see, et need koolid on ühtse juhtimise all, et neil oleks ühine õppekavastrateegia, et ka laste jaoks ja ka lastevanemate vaatest oleks see valik, kooli valik oluliselt selgem. See on ühe ukse poliitika, mille kaudu lapsevanem esitab koolile taotluse: tema laps vajab erivajadustega laste koolis õpet ja sellist tuge, ja juba kooli vaatest on palju lihtsam öelda, millisesse kooli, millisesse õppekohta peaks see laps õppima minema, sellepärast et seal, just nimelt seal, selles kohas on see tugi tema jaoks täna olemas, aga teises kohas tema jaoks tegelikult see tuge täna tagada ei ole võimalik, teises kohas on teised toed. Ehk siis, et just lapse toevajadusest ja õppevajadusest vaadatuna, selleks et tagada lapsele pikas plaanis kvaliteetne haridus, me näeme, et ilma neid koole ühtse pildi alla koondamata me tegelikult ei suuda seda tagada.

Anti Poolamets, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Eks kokkuhoid ju esmapilgul on vajalik asi, aga kui see toimub ühtelugu maapiirkondade arvelt, elu kokkutõmbumise arvelt, siis ei pruugi see üldsegi midagi kokku hoida, vaid lihtsalt elu maal likvideerida. Ja inimesed kolivad hoopis ei tea kuhu, näiteks Kesk-Soome või veel kaugemale. 

Aga nüüd on küsimus sellest kuumast teemast, mis meid siin hiljuti puudutas, Vana-Vigala ja sealseid erivajadusega lapsi. Tuletan meelde, et sinna on väga palju investeeritud, sinna on ehitatud korralik taristu, seal on oma ala parimad spetsialistid. Ehk siis ma paluksin teilt viimast seisu nende kohta, selle kooli kohta. Kas see areng on selline, et ikkagi jäetakse vähemalt HEV-lapsed sinna alles, erivajadusega lapsed, õpilased?

Aitäh küsimuse eest! Vana-Vigala osas on tehtud otsus, et ta liidetakse Kehtna Kutsehariduskeskusega, sinna jääb alles Vana-Vigala õppekoht. Selles Vana-Vigala õppekohas jätkub nende erialade õpetamine, mida ei õpetata mujal ja mida saab õpetada ainult Vana-Vigalas. Need erialad, mida on võimalik õpetada ka mujal ja kus ei ole spetsiifiliselt Vana-Vigalaga seotud õppevajadust, tõmmatakse kokku. Suur osa Vana-Vigala erialasid, mida seal õpetatakse, on sellised erialad, mis kutsehariduse reformi käigus … Me näeme, et vajadus nende erialade õpetamise järgi on kahanemas. Meil ei ole vaja tegelikult nii suurt koolitustellimust esitada, kui meil täna õppekohti nendel erialadel on. Ja selle tõttu on vaja seda muudatust teha.

Mis on hästi oluline selleks, et Vana-Vigala õppekoha puhul see säiliks ka järgmised 10–50 aastat? Selleks on vaja, et Vana-Vigala arendaks välja endale uued erialad, mida ei ole võimalik kuskil mujal Eestis omandada, mis on kaasaegsed erialad, mis põhjusel tegelikult noored tahaksid tulla Vana-Vigalasse seda eriala õppima. Ja sellega, ma loodan, et me kooliga koos, riik koolipidajana, täna tegeleme ja tegeleme ka Raplamaa ettevõtjate ühendustega koos.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Huvitav, te ütlesite, et loodushariduse pakkumine on rohepöörde propageerimine. Ega rohepööre ongi ideoloogiline ja jumal tänatud, kui see rohepöörde propaganda kinni pannakse. Aga loodusharidus on puhas praktiline tegevus. Ja mis puutub nüüd nende ühendamisse siia kahe kooli, või seitsme kooli ühendamisse, siis eks ühisest juhtimisest on õppekohtade kinnipanekuni juba päris väike samm, see on lihtsalt jälle põhjendada direktoril ja pannakse jälle mõni õppekoht kinni. Nagu te ise ütlesite, et osades selles seitsmest koolist on direktor ja õppejuht ühes isiksuses ja teil ei ole õppekvaliteedile mingeid pretensioone. Nüüd ma küsiks selliselt, et kuidas tagatakse ikkagi selle ühe juhtimise all oleva, ühe direktori, ühe õppejuhi kaudu tagatav kvaliteet paremuse poole, kui ta on hetkel.

Aitäh selle küsimuse eest! See, et täna nende koolide õppekvaliteedile ei ole pretensioone, ei tähenda seda, et kui me tuleviku poole vaatame, siis muret tekitavaks on meie jaoks trendid. Need trendid, mis nende koolidega on juba toimunud, need trendid on muret tekitavad. Võib ju ära oodata, kuni see probleem päriselt kätte jõuab, et meil ei olegi võimalik tagada kvalifikatsioonile vastavaid õpetajaid nendes seitsmes õppekohas, meil ei ole õppejuhte, kes oleksid vastava erialaga, ehk siis mitte direktor, vaid õppejuht, kes on vastava erialaga ja kes suudab tegelikult tagada koolituse, täiendõppe, õppekavade kaasajaks viimise. Me võime ka seda oodata, aga me ei taha seda oodata. See on see põhjus, miks me täna tegutseme. Ehk siis täna ei ole olukord kuidagi halb, aga trende ette vaadates me näeme, et see trend on negatiivne, on selles mõttes muret tekitav. 

Nendes piirkondades on aina keerulisem vastavaid õppejuhte sinna ametisse tegelikult leida. Kammeri Kooli direktorikonkurss kestis ja kestis ja kestis ja kestis, me ei suutnud leida sinna inimest, kes tegelikult selle ülipisikese kooli juhtimisega oleks valmis tegelema. Nüüd, selle ühe õppejuhi tagamine, kes on kvalifikatsioonile vastav õppejuht, kellel on seitse õppekohta, aga see õpetajate hulk, kelle kvalifikatsiooni, töö, koolitamise, täiendkoolitamise eest peab ta vastutama, on üsna väike. Ta on üsna väike. See inimene tegelikult suudab seda meeskonda juhtida, isegi kui ta füüsiliselt ei asu ühes kohas. Meil on … Selles mõttes, et kui te mõtlete Tartu Ülikooli peale, Tartu Ülikool asub meil Viljandis, Pärnus, Narvas ja Tartus ja ometigi juhitakse seda keskselt. Rektoraat on meil Tartu linnas, raamatupidamine on meil Tartu linnas, meil ei ole raamatupidamisi erinevates kohtades. See ei ole midagi erandlikku ja tegelikult on see taganud ka, nende ühendkoolide loomine, teistel näidetel, Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse näitel, on taganud selle, et see kvaliteet pikas plaanis säilib. Lihtsalt sellepärast, et täna me näeme neid trende vaadates, et meil on mure, sellepärast et me ei suuda tagada mingil hetkel nendes erinevates õppekohtades enam tegelikult seda kvalifikatsioonile vastavat õpetajat ja õppejuhti seal.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan. Enne eelnevalt kellelegi ütlesite, et mis see konkreetne etteheide on. Etteheide on see, et saite valimispettusena ministrikoha ja nüüd hakkasite lihtsalt laamendama. Lammutate haridusvõrgustiku ilusti laiali, siis te lõhute koolisüsteemi, mis toimib. See tähendab seda, et te sulgete maakoole, nüüd neid HEV-koole. Aga selle õigustuseks te räägite ainult mingist tehnilisest poolest, räägite, kuidas te võtate selle ja kuidas see hoiab seda kokku. Ehk siis tõenäoliselt hakkate oma Eesti 200 liikmetele nüüd jälle uusi töökohtasid andma, ja ise kiidate, kui hea see kõik on. Need koolid on kelle jaoks? Õpilaste jaoks. Need koolid peaksid nende õpilaste jaoks olema ja nendest lähtuma. Mis läheb nende õpilaste, nende koolide, õpilaste ja nende vanemate jaoks paremaks selle lammutamise tulemusena?

Aitäh küsimuse eest! Ma siis igaks juhuks küsin, mitu maakooli ma kinni olen pannud. Kui te viskate selle selle süüdistuse õhku, siis palun tooge (Ärritunud hääl saalist.), palun tooge konkreetsed väited, (Juhataja helistab kella.), mitu maakooli olen mina kinni pannud. Palun tooge konkreetsed näited, mitu maakooli olen mina kinni pannud. Vastupidi, maakoolide meetmega olen ma taganud selle, et neid koole kinni ei panda. Ehk siis et neid koole, ma võin teile Põhja-Sakala vallast tuua näite, kus koolid on säilinud selle tõttu, väikesed koolid on säilinud selle tõttu, et me tegelikult oleme selle toetusmeetme välja töötanud. 

Kinnitan veel kord: ükski nendest õppekohtadest selle reformi käigus kinni ei lähe. Õppekohad, kõik need seitse õppekohta jäävad alles, kõik need … (Hääl saalist.) Jääb paremaks, saab paremaks see, et kui teie lapsevanemana peab ta oma lapsele, kes on väga-väga spetsiifilise toe vajadusega, leidma täna talle kõige parema koha, kus ta saab spetsiifilist toevajadust, siis te peate seitse kooli läbi sõitma. Te peate seitse kooli läbi sõitma, te peate seitsmest koolist otsima seda informatsiooni, kus, mismoodi, millise õppekavaga mina tegelikult seda abi saan. Selles reformis a) esiteks on teil üks uks, mille kaudu te pöördute, selles koolis on õppemetoodik, kes teab, millises õppekohas on tal milline tugi võimalik lapsele tagada, need toed on väga erinevad, need on … Kas ma võin palun rääkida, ilma et te vahele segaksite? Oleks väga viisakas. Aitäh! Sest ma lihtsalt ei saa teist üle rääkida. On kaks varianti, kas te kuulate mind või ma lihtsalt ei räägi siis sel juhul.

Jaa, nüüd on võimalus, proua minister, teil rääkida. Palun! Head kolleegid saalis! Väike debatiemotsioon käib asja juurde, aga kui seda on kestvalt, siis see loomulikult segab vastamist. Nii et teeme ikkagi kordamööda. Nii et, auväärt minister, palun, teil on võimalus jätkata, kui te soovite.

Ehk siis erivajadusega laps, kes vajab spetsiifilist tuge, peab selle toe kätte saama, ilma et tema ema või isa kulutaks meeletult energiat selle toe otsimise peale. Ja see on tegelikult üks nendest peamistest põhjustest, et me suudaksime garanteerida erivajadustega lastele väga hea kvaliteetse toe ka järgmise 20 aasta jooksul. Me peame vaatama ettepoole ja tagama selle, et tegelikult see tugi olemas on. Lapsevanem ei pea seitsmesse kohta täna sõitma avaldusi esitama, ise otsima seda asja. Teeme need asjad neile lihtsamaks ja selle võrra tagame nendele lastele ka selle kvaliteetse hariduse j ä t k u m i s e  nendes koolides.

Mart Helme, palun!

No siin on nii palju demagoogilist juttu! Inimene peab hakkama valima nende koolide vahel! Väga hea ju, kui tal on seitse kooli, mille vahel valida! Seda nimetatakse valikuvõimaluseks ja vabaduseks. Te muidugi vabadust ei tunnista, teil vabadus on ainult sõnakõlks. Ja ma tulen muidugi Rene Koka küsimuse juurde. Kui teie ministrina ei tee vahet keskkonnaharidusel ja rohepöördel, siis olge hea, raporteerige praegu kohe siit puldist, et te astute oma ametist tagasi! Sest te ei saa kõige lihtsamatest asjadest aru: mis vahe on rohepöördel ja mis vahe on haridusel, keskkonnaharidusel. Mõelge nüüd ka natukene, kaks sekundit, et nendel kahel asjal vahet teha, aga mitte ärge hakake demagoogiliselt küsijale vastu plärtsuma! See ei ole teie ülesanne siin.

Ja muidugi, loomulikult panete te koole kinni. Loomulikult! Seda tehakse ka etapiliselt: 9‑klassilisest 6-klassiline, 6‑klassilisest 4‑klassiline ... 

Aitäh, hea kolleeg! 

… ja siis paneme üldse kinni. See töö, mida te teete, on lõhkumise ja lammutamise töö! 

Aitäh, hea kolleeg! 

Sellepärast me siin teiega nii kurjad olemegi. Aga kui te sellest aru ei saa … 

Aitäh, hea kolleeg Mart Helme! 

… ja demagoogiat vastu ajate, siis tõesti, öelge praegu kohe, et ma ei tule toime ametiga ja lähen ära. Aitäh! 

Aitäh, hea kolleeg!  Enne kui minister vastab: ühe asjaga, ma hea kolleeg, ei ole nõus, et minister oleks vastu plärtsunud. Kohe kindlasti minna seda tuvastanud ei ole. Minister on jäänud viisakaks. Palun, lugupeetud minister, kui te soovite vastata!

Kuna küsimust ei olnud, siis ma ei tea täpselt, millele vastata. Nii et ma jätan sellele vastamata. Lihtsalt oli pahameel, mida saadik soovis väljendada, ja kuulasime selle pahameele ära.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Proua minister! Me oleme teiega kirjaliku küsimuse ja vastuse vormis vahetanud infot teemadest, kuhu ministeeriumil ja allasutustel raha kulub. Oleme rääkinud ühest MTÜ-st ja ühest OÜ-st, kus sama seltskond tegutseb, kus tegeletakse näiteks töötute õpirändega ja tegeletakse näiteks sellega, et meestele peaks rohkem selgitama seda sotsiaalsete sugudega seonduvat maailma. Ma vaatasin, et õpirände kohad tihti on  … Koolitajad, kes nendes organisatsioonides on, käivad õppimas, kuidas koolitada – need kohad on Kreekas, Horvaatias, Hispaanias, Türgis, sellistes kuurortpiirkondades. 850 000 eelmine aasta.

Te siin ka räägite, et raha ei ole ja oleks vaja kokku hoida ja nii edasi. Kas te selle pilguga olete ka otsa vaadanud, et joonistaks endale mingisuguse püramiidi, kus hakkaks pihta niimoodi, et kõigepealt meie laste haridus ja erivajadustega laste haridus ja nii edasi? Prooviks need kohad rahaga piisavalt täita ja siis vaataks, kas kogu selliseks ideoloogiliseks jamaks jääb raha või ei jää. Olete sellise vaate ka püüdnud endale tekitada?

Aitäh! Olen meie eelarvet, haridusministeeriumi eelarvet, jälginud kaks aastat väga pingsa luubiga. Ma hetkel ei tea, millest te räägite, mis 250 000-st, mida me anname … (Saalist öeldakse midagi.) 850 000-st, mida me anname meeste koolituseks. Võtan kaasa, otsin luubiga uuesti. Ei ole kindel, et on meil ühtemoodi arusaamine asjadest. Ma kontrollin üle.

Aitäh teile, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Nagu varemgi, eesõigus on arupärijate esindajal. Selles mõttes ma pakun kõigepealt Helle-Moonika Helmele võimalust sõnavõtuks.

Võtaks kolm minutit ka.

Kaheksa minutit. 

Jaa, aitäh, hea eesistuja, sõna andmast! Ja no tõepoolest, mis me siin siis kuulsime? Mis mind nagu isiklikult alati väga nörritab, on see, kui räägitakse, et suur mure on, et vaat lapsi jääb vähemaks ja kõik asjad nagu kahanevad ja õpilaste arv kahaneb ja seetõttu ei ole seda või teist kooli enam võimalik lahti hoida, vaat sellepärast peab midagi ette võtma. 

No me räägime konkreetselt hariduslike erivajadustega õpilaste koolidest. Te ütlesite ka, et õpilaste arv seal kahaneb seetõttu, et HEV-õpilasi on suunatud õppima tavakoolidesse. Vaadake, siin ongi üks väga suur probleem tegelikult. Ma olen sellest rääkinud väga palju, et see niinimetatud kaasava hariduse ideoloogia tuleks Eesti Vabariigis üleüldse ära lõpetada, sellepärast et sellest saavadki alguse väga-väga suured probleemid. Õpetajate järelkasvu probleem: õpetajad tulevad kooli, lähevad ära, sest nad ei saa seal koolis hakkama, sellepärast et nad ei saa tegelda oma põhitööga, ehk siis laste õpetamise tööga. Ja nüüd me kuuleme ka, et kuna HEV-lapsed nendest koolidest suunatakse tavakooli ja seetõttu need õpilaste arvud seal vähenevad ja seetõttu tulebki, eks ole, te leiate 100 ja 1 põhjust ja õigustust, nagu te siin ka tõite, miks tuleb neid koole, neid koole nii-öelda reorganiseerida ümber. Aga tegelikult on ikkagi niimoodi, et need haridusliku erivajadusega lapsed ei peakski olema tavakoolis, nad vajavadki, nad on erilised lapsed, nad vajavadki tegelikult just nimelt seda erilist õpi‑ ja kasvukeskkonda. Seetõttu peaks mitte neid koole kinni panema, vaid vastupidi, neid peaks igati toetama ja hariduslike erivajadustega õpilasi peaks just nimelt sinna suunama, eks ole. Sinna peakski suunama ka vastavat personali, et nende laste selline turvaline ja mõnus õpi‑ ja kasvukeskkond oleks tagatud.

Aga mida teete teie, eks ju? Räägite meile siin, et kahanemine toob kõigile hoopis õnne õuele. Vaadake, kõik need seitse kooli, mis on üle Eesti laiali, on väga omanäolised ja tegutsevad vastavalt oma kodukandi, kogukonna õpilaste eripäradest lähtuvalt. Ja tõepoolest ongi väga raske ette kujutada, kuidas üks koolijuht või üks õppejuht suudab seda kõike hallata ning seejuures säilitada ka inimlik ja lähedane suhe nii kooli töötajate kui ka õpilastega. Ja seda teemat ka täna puudutati ja te olete ise ka korduvalt väitnud, et teil ei ole probleemi nende koolide, nende juhtide tööga, ei nende õpetajate tööga, ei selle teenuse kvaliteediga, mida need lapsed saavad. Nii te olete öelnud 17. veebruaril. Ja ometi te rõhutate, ka täna siin ja olete rõhutanud igas vormis suhtluses, et paraneb õppekvaliteet. No jääb mulje, nagu tehtaks siis, te räägite iseendale vastu, et praegu tehakse nendes koolides ebakvaliteetset tööd siis järelikult.  

Ja mida selle muudatusega siis ikkagi parandama minnakse? Tuleme siis nende punktide juurde tagasi, mida te siis nagu lahendada tahate, aga mis siiski lahendatud ei saa. Sest täiesti selge on, et kui moodustatakse üks ühine kooli hoolekogu, siis ega selline hoolekogu ei hakka kunagi normaalselt tööle. Kui praegu on igal koolil oma hoolekogu, siis pärast nende hoolekogude ühendamist peavad siis hakkama nende kõikide koolide hoolekoguliikmed tegelema siis seitsme eri kooli probleemidega. Kui nad praegu tegelevad ühe kooli probleemidega, see on kõik hallatav, see kõik on arusaadav, siis pärast kuidas on võimalik, et praegused hoolekogud peavad hakkama ennast kursis hoidma seitsme õppekoha küsimustega? Sama kehtib ka ühise õppenõukogu kohta. Kuidas on võimalik korraldada seitsmes õppekohas korraga õppekoosolekut? Ja jälle, kas siis kõik õpetajad peavad ennast hakkama kurssi viima kõikide õppekohtade küsimustega, et koosolekust aktiivselt osa võtta? Luuakse ka ühine lastevanemate kogu. Jällegi, taas kord, kas tõesti peavad sinna valitud lapsevanemad hakkama seitsme kooli küsimustega tegelema? No milleks? Ja veel üks tõsine punkt: luuakse ka üks ühine õpilasesindus. Kas teie ministeeriumi ametnikud, kes teile on need asjad kõik ette valmistanud, kas nad saavad ikka aru, milliste õpilastega on tegu? Kuidas nad kujutavad ette seitsme õppekoha ühist õpilasesinduse koosolekut, eriti veel, kui õpilasesinduses on toimetuleku õppekava õpilane? Kuidas selline õpilane suudab üldse seda, kogu seda probleemistikku hoomata, kõigest aru saada? See on keeruline ka tavaõpilasele, rääkimata siis lihtsustatud õppekava õpilastest, kes seal peaksid osalema. Seitsmele koolile koostatakse ühine õppekava. Me teame, mis see kaasa toob. Tehakse üks selline suurkombinaat.  

Te rääkisite ka, et õpilaste vastuvõtt muutub kergemaks ja lapsevanemad leiavad kogu info koolide kohta ühest kohast. Tegelikult see päris tõele ei vasta, sest et lisaks nendele seitsmele koolile on Eestis veel erivajadustega laste koole, nii riigi‑, era‑ kui ka kohalike omavalitsuste koole. Ja lapsevanem peab ikkagi kogu seda infot mujalt otsima ja selle kokku panema. Peale selle, lapsevanem ei hakka oma last sõidutama ühest Eesti otsast teise. Tema jaoks on ikkagi oluline, et kool oleks kodu lähedal. 

Kuidas jagada ühendkoolis seda töökoormust ja leida kvalifitseeritud tööjõudu? Noh, see on ka problemaatiline. Töökoormust võib ju jagada küll lähedal seisvate või lähedal asuvate koolide vahel, aga kui on ikkagi koolide vahel suured vahemaad, nagu nende seitsme kooli vahel on, siis on täiesti arusaamatu, kuidas sellel ühendkoolil on suurem võimalus siis järsku kvalifitseeritud tööjõudu leida kui praegustel koolidel. Probleem on ju selles, et seda kvalifitseeritud tööjõudu lihtsalt ei ole ka.  

Siis rääkisime ka sellest 300 000 eurost. On siiski märkimisväärne, et sääst suunatakse ka lastega vahetult tegelevate spetsialistide palkadesse. Väidetavalt võiksid ju siis need spetsialistid ja õpetajad ja tugispetsialistid tervitada seda palgatõusu, aga kas see tegelikult tõele vastab? Tegelikult see sääst tuleb ennekõike seitsme koolidirektori koondamisest. Aga samas te ütlesite ise ka, et luuakse neli keskset ametikohta: direktor, õppejuht, metoodik, siis võrgustiku juht, siis on selle e-infosüsteemide spetsialist ja nendel ka on omad töötasud. Nii et tegelikult on alust arvata, et palgakulud hoopis suurenevad. Ja ega tegelikult see pilt ei ole üldse ilus. 

Ja mis on ka kogu selle protsessi juures tegelevad väga häiriv, et seda direktorite preemiat, mis te olete siis määranud nendele direktoritele, kes tööst on ilma jäänud, oluline fakt selle juures on see, et seda pakuti direktoritele siis, kui nad ükshaaval Tartusse vestlusele kutsuti. Ehk et ilmselgelt üritatigi neid direktoreid ühekaupa ära rääkida, et ei tekiks mingit sellist kollektiivset vastupanu.

Teie aeg!

Ja kaasamisprotsess on ka tegelikult olematu. 

Ja veel kord, ma ütlen ühe lause veel lõpuks ära, millega ma alustasin oma arupärimise sissejuhatamist, et te tahate tõhustada juhtimist ja vähendada bürokraatiat, aga tegelikult peaks olema kogu selle asja eesmärk ikkagi lapsed, nende heaolu, mitte juhtimise tõhustamine, ja tehes seda veel eriliselt bürokraatlikul moel. Aitäh!

Läks natuke üle aja. Aga Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja!

Kolm minutit lisaks siis.

Ma proovin võib-olla lühemalt saada, sest küsimusega läksin üle aja, juba oli piinlik moment, nii et äkki nüüd saan natukene lühemalt hakkama. 

Aga tõepoolest, kaks korda oleme seda teemat siin Riigikogu saalis käsitlenud ja asi selles mõttes areneb, et ministri vastustes on detaile rohkem, on näha, et teemaga seal tegeldakse. Aga kui oleks võetud piisav aeg ette valmistada kogu niisugune ikkagi mingile hulgale õpilastele, nende perekondadele ja koolidele väga oluline muudatus, ette valmistada, läbi rääkida … See aeg oleks tulnud võtta. Miks seda aega ei ole? Miks ta poole aasta pealt tuli või aasta alguses tuli ja rakendub juba poole aasta pealt ja nüüd kibekiirelt, kiiruga tehakse, lepitakse kokku mingit dokumentatsiooni, tehakse regulatsioone, kuidas see ühendkool võiks töötada? See on ju sellepärast, mis kumaski alguses välja ka, et põhimärksõna on kokkuhoid. Seda öeldi ka päris alguses, et 300 000 hoiame kokku, et selleks me selle asja teeme. Nüüd on neid nüansse juurde tulnud: kvaliteet ja õpetajate kontingendi vananemine ja kõik need, muutusi on vaja niikuinii teha ja laste arv väheneb. Aga kui me räägime nii tõsisest asjast nagu hariduslike erivajadustega laste kohtlemine ja nende perede turvatunne ja see, et me tahame, et meil kvalifitseeritud spetsialistid, need, kes on valmis seda ülesannet kandma veel aastaid, nüüd ei heituks ära ja ära ei läheks või neid kõrvale ei jäetaks, kui me räägime nii tõsisest asjast, siis ettevalmistusperioodi oleks pidanud olema pikem. Niisugune asi, mis kehtestatakse järgmise aasta poole pealt või, ütleme siis, koolide endi või laste ja vanemate jaoks 1. septembrist, oleks pidanud ikkagi vähemalt aasta enne hakkama idanema, läbi rääkima. 

Aga jah, sellist plaani siis ei olnud. Kui sellist plaani ei olnud, jäädi selgelt hiljaks. Praegu nende mõne kuuga tegelikult nii olulist reformi läbi viia on ülekohtune. Siis oleks pidanud selle aasta võrra edasi lükkama. Aga kuna eesmärk on kokkuhoid – see kõlab hästi poliitiku jaoks, ametniku jaoks, aga kui mõelda, et seal taga on lapsed ja nende saatused, siis see enam nii hästi ei kõla, et see on peamine motivaator. 

Kui te kujutate ette neid otsuseid, mida peavad pered langetama, kui ei ole täpselt teada, kas nad saavad jätkata mingis piirkonnas – ütleme, aastaid lapsele valitakse kooli, mitmeteks aastateks –, milliseid otsuseid, ühiselamukohtade spetsiifika, juba harjunud õpetajad, siis kindlasti on ebakindlust. Kindlasti on ebakindlust! Ja kui me räägime nendest regulatsioonidest, mille järgi hakkavad töötama tõesti hoolekogu ja teised kogud, siis päris hästi ma siiski ei kujuta ette, et on võimalik lähtuda sellest, et on tervikkool ja kõik räägivad ühe konkreetse organisatsiooni asjades kaasa võrdväärselt. Tõenäoliselt tuleb teha seal mingi piirkondlik liigendus, midagi niisugust, kuidas valida, kes keda esindab. Päris nii lihtne see asi ei ole. 

Ja lõpetuseks märksõna "seitse kooli". Seda me juba rääkisime, et tegelikult neil ei ole praegu seitsme peale seitset direktorit ja neil ei ole seitsme peale seitset õppejuhti. See on erinevalt seal reguleeritud ja välja kujunenud. Nii et ametikohtade pealt sellist kokkuhoidu küll ei tule. Aga sellest teie esimesest kirjast või ministeeriumi esimesest ringkirjast juhid, kes on oma koole hästi juhtinud, nagu me saame aru, said teada, et niisugune muudatus tuleb ja ainukene põhjus, mis nad oma kolleegidele said seletada, on see, mis kirjas oli, et nemad on vaja välja vahetada. Nii, seal oli veel kaks kohta nimetatud, need olid Raikküla ja Kiigemetsa, kes vajavad uusi hooneid, uusi tingimusi. Ja vaat, kui me räägime seitsme õppekoha säilimisest, siis kindlasti ebakindlus … Kui seitsme hulgas kaht nimetatakse, et neil ei ole praegu piisavalt head ruumid ja ruumid tuleb uued leida kuskilt või ehitada tingimustes, kui kõik me räägime, et ehitada ei ole võimalik, raha ei ole, siis sealt kindlasti tekib nendes nimetatud kohtades ebakindlus, mis neist saab. 

Ja selle tõttu … No mis ma praegu oskan ütelda? Hiljaks jäädi. Aga kui ikkagi minister praegu siit kõnetoolist kinnitab, et õppekohti ei suleta, õppekohad jäävad lahti, õppekohtadena toimima, mis meil siis, vaestel Riigikogu liikmetel, jääb üle? Meie usume. Meie usume ja jälgime seda aasta, kaks, kolm. Ja küllap see sõna siis maksab ja ametnikud teevad selle järgi järeldusi ja tõenäoliselt ei ole siis plaani õppekohtade arvu vähendada, ka kokkuhoidu silmas pidades või mingeid muid asju silmas pidades. Väga hea, kui see kindel signaal lastele, perekondadele, õpetajatele praegu on antud. Siis on neil kindlasti kergem selle järgi oma otsuseid teha. 

Tõepoolest on hea, kui praegu räägitakse, aga hakati liiga vara, tähendab, liiga hilja rääkima nendesamade spetsialistidega, kes on üles kiidetud. Nad oleks kindlasti aidanud teha paremat plaani ja sisukamat või vähemalt sellist plaani, mis ei oleks alguses närvilisust üles kütnud. Aitäh!

Aitäh! Helmen Kütt, palun! (Kõneleja palub kaheksa minutit.) Kaheksa minutit kokku.

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased ja haridus- ja teadusminister! Kõigepealt ma tänan arupärimise esitajaid, sest vaatamata sellele, et seda muret on käsitletud nii siin suures saalis arupärimise näol kui ka fraktsioonides, on jätkuvalt nii lastevanematel kui ka hoolekogude liikmetel mured ja hirmud. Alles 15. märtsil jõudis murekiri Raikküla Kooli hoolekogu liikme poolt sotsiaaldemokraatide postkastidesse. 

Nüüd natukene sellesse teemasse ja just ka stenogrammi mõttes. 10. jaanuaril 2025 saadeti Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt teatis paljudele hoolekogudele sellise tekstiga. Ja nüüd tsiteerin: "Haridus- ja Teadusministeerium plaanib 1. juulist 2025. aastal liita Kammeri Kooli, Kiigemetsa Kooli, Nurme Kooli, Raikküla Kooli, Urvaste Kooli, Valga Jaanikese Kooli ja Ämmuste Kooli ning nende põhjal moodustada ühe uue õppeasutuse. Ühendatavates koolides õpib 10. novembri 2024 aasta seisuga kokku 264 õpilast, sealhulgas Kammeri Koolis 35 õpilast, Kiigemetsa Koolis 37, Nurme Koolis 48 õpilast, Raikküla Koolis 46 õpilast, Urvaste Koolis 24 õpilast, Valga Jaanikese Koolis 40 õpilast ja Ämmuste Kolis 34 õpilast. Koolid tegutsevad hetkel iseseisvate asutustena seitsmel erineval aadressil ning kõikides ühendatavates koolides õpitakse põhikooli lihtsustatud õppekava, lihtsustatud toimetuleku või hooldusõppes." Tsitaadi lõpp. 

Miks ma selle praegu ette lugesin? Ma olen väga nõus nii küsimuste esitajate väljatooduga kui eelkõneleja väitega, et kui õppekohad jäävad alles ja kõik õpivad ühise õppekava alusel, siis tegelikult peaks ju probleem olema väiksem. Aga lubage mul välja tuua erinevatel fraktsiooni visiitidel, aga ka kirjade ja pöördumiste mured ja küsimused, mis osaliselt kaasnevad sellega. Ehk need kaasnevad kaasava haridusega. Ja ma väga loodan ja ma muidugi tänan ministrit selle eest, et need vastused ja selgitused, mis ka täna siin puldis kõlasid, annavad ilmselt ka pöördujatele mingi selguse ja jäävad ka stenogrammi ning ajalukku. Ma väga loodan, et need minu poolt välja toodud küsimused, mida ma olen kokku koondanud nendest kohtumistest, võtab minister kaasa ja ministeeriumi tublid töötajad vaatavad neile otsa. 

Kõigepealt, kuidas kaasaval haridusel Eestis läheb? Kas on tagasiside õpetajate või lapsevanemate rahulolu kohta? Kas õpetajad, tugispetsialistid on saanud tegelikult kaasa rääkida ja kuidas tunneb ennast õpilane, lapsevanem? Kas on selle kohta olemas järelevalve tulemused või uuringud? Millist kaasavat haridust me riigina endale lubada saame: kas pigem laiemat, kus kõik õpivad koos, või ikkagi toimub mingite gruppide puhul segregeerimine? Miks ei ole riigi tasemel kokku lepitud, millisest kaasava hariduse definitsioonist me Eestis lähtume, ja millal on plaanis seda teha? Millist rolli näete Eestis erikoolidel: millises suunas liigub nende koolide puhul poliitika? Nagu te ütlesite, neid ei suleta. Kas nad siis suunatakse kohaliku omavalitsuse haldusalasse või hoopis erakätesse ja kas on analüüsitud, kas kõik erivajadusega lapsed on suutelised tavakoolis hakkama saama? Vastus on ilmselt see, et kõik kindlasti ei ole mitte kunagi võimelised sellega hakkama saama. 

Praegu on õpilased kompetentsete meeskondadega erikoolide poolt toetatud. Kas koolivõrgu reform puudutab ka riigi erivajadustega laste koole? Mis läheb õpilaste jaoks paremaks, kui erikoolid suletakse? Kas tavakool on nii palju muutunud, et on valmis kõikide õpilaste vastuvõtuks? Millised on esimesed sammud, mida kaasava hariduse kitsaskohtade leevendamiseks on plaanis ära teha? Kas ja millal on plaanis üle vaadata kaasava haridusega seotud rahastussüsteem ja mil viisil planeeritakse edasi arendada koostööd haridus-, sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi vahel, mis puudutab väga paljude eriliste laste ja nende perede toetamist? 

Neid küsimusi on tegelikult veel. Need küsimused on osaliselt tulnud õpetajatelt, kes kaasava hariduse süsteemis töötavad, ja töötavad oma parimate oskuste ja võimete piiril, aga tihti jäävad toeta. Võib-olla siiski, nii nagu ministril meeldib öelda ja mis on kindlasti õige pikem plaan ja pikem ettevaade, tuleks võtta ka kaasava hariduse teemad niimoodi lauale ja tunnistada, aga kui mõni asi on valesti läinud või ei ole õnnestunud, siis julgelt seda tunnistada ja vaadata, kuidas seda siis kas parandada või öeldagi, et on teatud hulk neid lapsi, kes vajavadki sellist hoolt selleks, et tavaüldhariduskoolides saaksid õpetajad anda endast parima ja õpilased õpiksid ka erinevate rühmadena koos. 

Ma väga loodan, et need küsimused on kõik stenogrammis olemas. Loodan seda, et kogu selle reformi käigus ka neile vaadatakse. Aeg on tõesti napp. Aga alati on nii, et reformide tegemisel on neid, kes on ka vastu ja mures. Seda vastuolekut ei tohi võtta mingi isikliku rünnakuna, vaid pigem vastupidi. Me elame demokraatlikus riigis ja inimesed, kui kaasa räägivad, siis ei tee nad seda mitte kiusust ja trotsist, vaid murest. Me ju vaikselt näeme, kuidas need piirkonnad, kus täna nende seitsme kooli õpilased õpivad ja saavad sellise hariduse, mis aitab neil ka täiskasvanuna paremini toime tulla ja see on kindlasti väiksem koormus ka ühiskonna toimimisele ja inimväärsem elu nende enda elukvaliteedi osas, peaksid saama tuge ja toetust sarnaselt, et nad saaksid oma tööd teha veelgi paremini kui seni. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Minister ei soovi lõppsõna? Aitäh, sellega sulgen läbirääkimised ja on ka läbi käidud tänane neljas päevakorrapunkt.

Läheme edasi viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Jaak Valge ja Leo Kunnase 27. jaanuaril 2025 esitatud arupärimine eesti keele kasutusala ahenemise kohta number 711. Ja ettekandjaks Riigikogu liige Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Eesti mehed, Eesti naised! See on minu ja Leo Kunnase arupärimine ja see käib eesti keele kasutusala ahenemise kohta. Ja tegelikult see arupärimine oli adresseeritud valitsusele ja natukene paneb imestama, miks sellele arupärimisele tuli vastama haridus- ja teadusminister, mitte valitsusjuht, aga see ei ole meie teha. Ja on, nagu on. 

Hiljuti oli meil emakeelepäev, kus kiideti palju eesti keelt ja muretseti ka selle saatuse pärast, ja mitte ilmaasjata, sellepärast et ega igaüks, kes käib ringi lahtiste silmade ja kõrvadega, võib veenduda, et mureks on põhjust, sest eesti keelt näha ja kuulda on üha vähem. Ja see ei ole ainult subjektiivne hinnang, ka andmed näitavad, et eesti keele kasutusala aheneb kiiresti. 

Aastatel 2019–2023 on Eestisse ametlike andmete järgi – toonitan, et ametlike andmete järgi – sisserännanud 129 000 isikut. Ja tegelikult tõenäoliselt rohkem, aga meie tugineme ametlikele andmetele. Ja kui me nüüd arvestame tagasirännanud maha, eeldades, et nad oskavad eesti keelt, mis on muidugi optimistlik hinnang, ja arvestame ka siis nooremad kui 20-aastased maha, eeldades, et nad saavad eesti keele selgeks koolis, mis on samuti optimistlik hinnang, siis saame nende aastate vältel sisserännanuteks 78 000 täiskasvanut. 

Nii, ja nüüd samal perioodil aastase nihkega ehk aastatel 2020–2024 sooritas eesti keele tasemeeksami 18,6 tuhat isikut. Ja see arv sisaldab ka korduseksamite sooritanuid, tähendab, et näiteks isik sooritas aastal 2020 A2-taseme eksami ja 2022. aastal B1-taseme eksami. Nii, ja nüüd, isegi kui lähtuda neist kolmest optimistlikust hinnangust, on siis eksami sooritanud 4,2 korda vähem, kui eesti keelt mitte valdavaid isikuid Eestisse sisse rändas. 

Ja möönan kohe, et osa inimesi saab keele selgeks eksamit sooritamata. Aga teisalt on kindlasti ka neid inimesi, ma kujutan, Narvas või Kohtla-Järvel, kes küll sooritavad eksami, aga venekeelses keelekeskkonnas unustavad ikkagi riigikeele ära. 

Nüüd, isegi kui mitte arvestada seda aega, mil algas täiemahuline agressioon Ukrainasse, pidada seda aega erandiks, kuna sel ajal saabus erakordselt palju põgenikke Eestisse, isegi kui seda aega mitte arvestada, ega see olukord pole parem olnud. 2019. aastal saabus Eestisse 10 000 20-aastast ja vanemat isikut, neid, kelle sünnikoht ei ole Eesti. Aga eesti keele tasemeeksami sooritas siis 2020. aastal 26 000 isikut. Ja möönan ka muidugi seda, et osa neist, kes on nendel viimastel aastatel sisse rännanud, need on ka Eestist minema rännanud, ära läinud. Aga ikkagi on need käärid sisserändaja keeleõpetuse vahel ikkagi muljet avaldavalt suured. 

Nii, kui te nüüd, oletame, et te seda loogikat ei usu, siis ka teised andmed näitavad sedasama. Nimelt on uussisserännanute riigikeele oskuse omandamise puudulikkust tõestanud ka küsitlusandmed. Nii omandas näiteks 2016. aastal sisserännanutest 2020. aastaks, see tähendab viie aasta vältel, riigikeele vabalt valdamise tasemel vaid 3% – 3% – ning arusaamise, rääkimise, kirjutamise tasemel 16% sisserännanutest. Ja 45% oli selliseid, kes saab veidi või ei saa üldse aru. Ja toonitagem, et tegemist on vabatahtlike vastajate enesehinnanguga. Need inimesed, kes natukene on sotsioloogiast teadlikud, need teavad, et see enesehinnang on alati kõrgem, mis puhul pole kahtlust, et tegelik olukord on märksa halvem. Ja nii halb tegelikult, et kui see olukord edasi kestab, siis kuigivõrdki ei paranda seda ka üleminek täielikult eestikeelsele õppele. 

Nii, ja meil on siin siis rida küsimusi, mida ma loodan, et lugupeetud minister ette loeb. Aitäh!

Aitäh! Ja arupärimisele palun vastama haridus- ja teadusminister Kristina Kallas.

Lugupeetud istungi juhataja ja lugupeetud arupärijad! Kõigepealt ma tegelikult tahaksin tänada teid selle eest, et te selle küsimuse esitasite. Meil ei ole ammu tegelikult olnud ühiskondlikku debatti eesti keele kasutusala või selle oskuse üle. Eestikeelsele õppele üleminek on järsku summutanud võib-olla selle, et meil on kõik nagu õiges suunas liikumas. Aga selle eesti keele kasutamise osas võib vaadata seda teemat sõltuvalt nüüd vaate positsioonist: kas klaas on pooltäis või pooltühi. Ma kuulsin lugupeetud arupärija vaatest, et klaas on pooltühi ja on läinud tühjemaks, kui on olnud varem. Mina vaatan sellele niimoodi, et klaas on tegelikult pooltäis ja on läinud natuke rohkem täis, kui ta on olnud varasemalt. Olemasolevate andmete ja ka tegelikult võib-olla isikliku kogemuse pealt, kes ma olen üles kasvanud venekeelses Eesti piirkonnas, julgen ma küll väita seda, et eesti keele kasutusala on oluliselt laienenud viimase 30 aasta jooksul. Nendes valdkondades, kus täna kasutatakse eesti keelt, ja mõnes kohas ainult eesti keelt, see on väga massiliselt suurenenud. Ja ka Wiedemanni keeleauhinna elutööpreemia saanud Tiit Hennoste on väga selgelt öelnud, et eesti keeles ei ole kunagi olnud nii palju kasutusregistreid, kui see on täna, ehk siis eesti keelt kasutatakse väga laiades ampluaades, väga laiades kohtades. Julgen siiski siit puldist väita, et ma arvan, et eesti keele kasutusala ei ahene kiiresti, vaid vastupidi, tema kasutusala laieneb, eesti keel tegelikult areneb. Ja tänapäeval on täiendavaks väljakutseks nagu nii-öelda uue kasutusala loomine eesti keele jaoks, milleks on seesama tehisaru, et kas tehisaru sisse see eesti keel tuleb. Ja kui ta ei tule, siis me tõesti peaksime muretsema eesti keele kasutusala kiire ahenemise pärast. 

Nüüd, mida näitavad numbrid. Me kindlasti ei saa omavahel kokku viia sisserändestatistika ja eesti keele eksami sooritustulemused. Nende kahe omavahelist korrelatsiooni pole olemas, kausaalsust veel vähem, mille tõttu ei saa teha mingeid järeldusi nende numbrite pealt. Sisserändestatistika näitab Eestisse sisse tulnuid, ta ei näita seda, kui paljud inimesed on uuesti siit lahkunud. Ehk siis, mis on tegelikult püsiränne olnud, ehk nende inimeste hulk, kes on kauem kui viieks aastaks Eestisse jäänud. Me peaksime vaatama neid inimesi, kes on olnud Eestis kauem kui viis aastat, mitte neid, kes on konkreetsel ajahetkel sisse rännanud. Sellepärast, et neid tegelikult rändab ka tagasi päris palju. Teiseks, eesti keele tasemeeksameid ei soorita ainult sisserändajad. Tasemeeksameid sooritavad väga palju ka Eestis sündinud inimesed, kes ei ole haridust omandanud eesti keeles ja kellel teatud ametites on tegelikult vajalik tasemeeksami sooritamine. Viimaste aastate väga-väga märkimisväärselt suurenenud tasemeeksami sooritamise hulk on seotud siiski eestikeelsele õppele üleminekuga ja õpetajate, kooliõpetajate, lasteaiaõpetajate ja tugispetsialistide poolt eesti keele tasemeoskuse näitamisega. 

Nüüd, olles öelnud seda, et mina ei näe, et klaas oleks pooltühi: ma näen, et klaas on pooltäis. 30 aasta jooksul on eesti keele kasutusala, eesti keele oskajate hulk oluliselt märkimisväärselt suurenenud, oluliselt paremaks läinud. Kui 30 aastat tagasi ei olnud eesti keelega Narvas mitte midagi teha, mitte midagi ei olnud võimalik, ei poes, ei tänaval, mitte kuskil, siis täna, kui te lähete Narva, siis te tegelikult saate Narvas eesti keeles teenindatud, informatsiooni ja, noh, võib-olla mingitel juhtudel ka tänaval suheldud, sõltub inimese vanusest, kellega te tänaval kokku puutute. Aga tegelikult eesti keele oskuse tase on väga märkimisväärselt suurenenud. See kindlasti paraneb väga märkimisväärselt eestikeelsele õppele ülemineku tulemusel. Nii et Eesti riik igas mõttes liigub siin õiges suunas. 

Aga kus ma näen tegelikult seda, et meil on ikkagi kohti, kus me peaksime tähelepanu pöörama, on tõesti see, et kui nõudlik on Eesti riik siia sisserännanute suhtes eesti keele oskuse nõudmisel. Me ei ole väga nõudlikud olnud. Me oleme lasknud inimestel Eestisse tulla tööle, õppima, elama, ilma et me oleks nad tegelikult selle surve alla pannud, elementaarse surve alla, et nad nii-öelda algtasemel või siis võib-olla madalamal, kesktasemel eesti keele siiski omandaksid. Ja siin ma küll olen teiega nõus, et ma arvan, et see surve tegelikult peaks olema. Viimane kord, kui ma seda survevaidlust pidasin, oli rahvusvahelises koolis töötavate õpetajate keelenõuete sisseviimisega. See oli väga suur surve mulle, et ma mingil juhul ei kehtestaks neile B2 tasemel keeleoskust või et ma ei kehtestaks üldse keeleoskust, keeleoskuse nõuet. Aga ma siiski leian, et kui inimene on Eestis töötanud juba üle viie aasta ja tahab jätkata õpetajana, isegi kui see õpetamine tal ei toimu eesti keeles, siis ta võiks eesti keelt osata. Nii et me kompromissina jõudsime kokkuleppele, et see on B1 tasemel keeleoskuse nõue, mida rahvusvahelistes koolides töötavad õpetajad ühtlasi peavad ka viie aasta möödudes Eestis omandama. 

Sama puudutab doktorante. Ma saan aru, et teil on siin ka järgmine arupärimine teaduskeele kohta ja doktorikoolis eesti keele omandamise kohta. Ka seal on juba eelmise ministri eestvedamisel viidud sisse kokkulepe, et vähemalt pooled doktorilõpetajad, ükskõik, kas nende emakeel on eesti keel või ei ole eesti keel, peavad siiski doktorikraadi omandamisel omandama ka eesti keele oskuse kesktasemel. Nii et me oleme neid samme astunud. 

Nüüd, teie poole on liikumas keeleseaduse muudatused, kus on veel eesti keele kasutusala laiendatud, ehk siis viidud sisse suuremaid nõudeid eesti keele oskuse, kasutuse nii-öelda kohustuslikkuse osas. Ja neid muudatusi, miks ta teie juurde veel jõudnud ei ole, sest me täna keeleseaduse puhul juristid vaidlevad omavahel murdekeelte staatuse üle, mitte niivõrd eesti keele laienemisala üle. Aga otsime lahendusi ka Lõuna-Eesti piirkonna keeltele. Aga keeleseaduses suurendame kindlasti sunnirahasid ja trahve eesti keele kasutusala, nii-öelda eesti keele mittekasutamise osas kinodes tegelikult subtiitrite või nii-öelda dubleerimiste kasutamise osas võõrkeelsetel filmidel täiskasvanute puhul, et meil ei oleks nii-öelda vene keeles neid filmidublaaže, kus vene keelt rääkiv inimene Eestis ei puutugi praktiliselt kokku eesti keelega. Sellepärast et tal on igal pool võimalik kõike vene keeles saada, seda keelekontakti on väga vähe ja see kindlasti teeb väiksemaks selle võimaluse, et keeleoskus inimesel ka areneks. 

Ja võib-olla lõpetuseks. Minu nii-öelda pingutus on olnud see, et meil on täna täiskasvanute eesti keele õpe killustunud kahe ministeeriumi vahel. Meil eesti keele õppe eest ja keelepoliitika eest vastutab haridusministeerium. Me tegeleme õpetajate keeleõppe korraldamisega, keele tasemeeksamite väljatöötamisega ja samal ajal keeleseadus on meie vastutusala. Aga samal ajal täiskasvanute keeleõpe on läbi Kultuuriministeeriumi, läbi Integratsiooni Sihtasutuse rahastatud. Ma arvan, et see ei ole sellisel moel mõistlik. Ma arvan, et on mõistlik tegelikult koondada ka täiskasvanute keeleõppe eest vastutus, nii rahalised vahendid kui ka vastutus siiski haridusministeeriumi alla. Selleks, et me saaksime prioritiseerida eesti keele õppes sihtrühmi, kes on meie jaoks absoluutsed prioriteedid, kellele me esmajärjekorras ka maksumaksja raha eest eesti keelt õpetame. Ja ootus ja lootus on, et selle tulemusena eesti keele õpetamine tegelikult muutub ka Eestis tõhusamaks. Sest uskuge mind: neid, kes sooviksid eesti keelt õppida, on täna oluliselt rohkem kui nii Eesti riigi kui ka erasektori poolt [on] võimekus eesti keele õpet pakkuda. Nõudluse-pakkumise vahekord on täna nõudluse kasuks ja pakkumise kahjuks: soovijaid on rohkem kui seda võimalust. Võib-olla tuleks läbi rääkida ka haridustehnoloogia ettevõtetega, kes võiksid Duolingo sarnaselt ka eesti keele sinna Duolingosse tuua. Eesti keelt Duolingos ei ole võimalik täna õppida. On võimalik õppida väga palju muid keeli, aga mitte eesti keelt. Aga ma arvan, et see oleks üks koht, kuhu võiks mõelda, kuidas me seda pakkumist nõudlusele lähemale toome. Aitäh!

Teile on ka küsimusi. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Oli väga lahe ja asjalik jälle kuulata, aga ma katsun ennast sellest lummusest kuidagi välja välja kiskuda ja küsin sellesama teie poolt põgusalt nimetatud keeleseaduse kohta. Ma olen viimased aastad puutunud kokku sellega, et me kõik märkame – mõni vähem, mõni rohkem –, et eesti keele kasutusvõimalused tegelikult teeninduses, avalikus ruumis on vähenenud, on ahenenud. Aga seadusega kas või uute tegevusvaldkondade peale keelenõudeid panna – on taksojuhid, kes on osaliselt praegu kahjuks kontrolli alt väljas, kullerid, mõned rühmad ja huvigrupid veel, kes tegelikult keelduvad seda tegemast, blokeerivad kogu aeg. Ja nüüd te ütlesite, et keeleseadus liigub meie poole. Öelge nüüd – meile on mitu korda meie ettepanekute peale öeldud, et kohe-kohe tuleb, paar aastat ma olen seda kuulnud –, millal siis tuleb Riigikokku keeleseaduse uus variant, et me saaks vähemalt asjalikke ettepanekuid sinna teha?

Aitäh küsimuse eest! Ma siiski julgen väita, et eestikeelse teeninduse saamine on täna kordades tõenäolisem, kui see veel 30 aastat tagasi oli. Ma olen sündinud ja üles kasvanud Ida-Virumaal ja väidan, et kuni selle hetkeni, kui mina sealt Tartusse ära kolisin, ei olnud seal praktiliselt võimalik eesti keeles teenindust saada. Täna on seal võimalik igal pool kogu aeg eesti keeles teenindust saada. Eesti keele kasutusala on laienenud. 

Jah, Tallinnas on tekkinud olukord, kus mõnes kohas selgub, et teenindust on võimalik saada ainult inglise keeles. Selles mõttes ma ei vaidle vastu. Aga ma arvan, et puhtalt faktiliselt on see olukord täna siiski vähem ingliskeelset teenindust, kui on olnud veel nii mõnigi aeg tagasi puhtalt ainult venekeelset teenindust. Me oleme liikunud selles suunas, et eesti keeles saab rohkem teenindust.

Nüüd, kullerid ja platvormi veoteenused, need ei ole taksoteenused – nende puhul keeleseaduse ettevalmistamise analüüsi tehes me nägime, et kaebuste arv seal on kõige väiksem. Seal on kõige väiksem mure üldse sellega, kas on või ei ole eestikeelne teenindus. Oluliselt suurem mure on just nimelt hotellides, restoranides, turismi- ja spaakohtades, kus kõige suurem hulk tegelikult on neid kaebusi, et ei ole võimalik eestikeelset teenindust saada. 

Kullerite ja Boltide-Woltide puhul ei ole küsimus selles, et keegi tunneb puudust sellest, et ta ei saa eestikeelset teenindust. Seal otseselt keelekontakte ei pruugigi üldse teenuse saamisel tekkida. Keeleseadus peaks valitsuse istungil olema maikuus ja liikuma siis Riigikogu poole. Täna oleme natukene jännis murdekeele staatuse juriidilise sõnastusega, otsime juristidega seal praegu lahendusi. Aitäh!

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Eestis on nüüd kodulehtede venekeelsed versioonid siiani Vabariigi Valitsusel ja suuremal osal ministeeriumidel. Mõned ministeeriumid on need siiski viimasel ajal likvideerinud, aga mitte Haridus- ja Teadusministeerium. Läti ja Leedu ministeeriumidel ei ole venekeelseid kodulehti ja nii paljude ministeeriumide venekeelsed kodulehed on Euroopa Liidu riikidest ainsana Eestil. Teistest Euroopa riikidest peale Eesti veel Moldoval, Armeenial ja Valgevenel. Ja küsin, millal siis Haridus- ja Teadusministeerium, kus veetakse eestikeelsele õppele ülemineku protsessi, noh, tõestab enda tõsiseltvõetavust ja seab riigikeele au sisse ja oma venekeelse kodulehe versiooni ära likvideerib.

Aitäh selle küsimuse eest! Teate, ma ei ole selle teemaga päriselt tegelenud, sellepärast et kas see venekeelne leht seal on või ei ole, ei oma tähtsust, sellepärast et täna on võimalik eestikeelne leht automaattõlkega teha venekeelseks ja lugeda seda niikuinii vene keeles. Kas ta on seal vene keeles, kas ta on inglise keeles … Automaattõlge täna võimaldab ka seda, et eestikeelse lehega mitte kunagi kokku ei puututa, vaid loetakse haridusministeeriumi kodulehte täpselt selles keeles, milles tahetakse mugavalt lugeda. See on paraku täna tehnoloogiline reaalsus.

Hele Everaus, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Väga austatud proua minister! Hea meel teie optimismi pärast. Ma tegelikult küsiks seda ja midagi oli teil selles teie kõnes ka juba, et ikkagi nõudlikkus, nõudlikkus riigi poolt on üks väga oluline ja määrav asi. Mul oli juhus või hea juhus 1991. aastal olla küll erialasel täiendusel Iisraelis, kus tegelikult oli väga suur tulv teatud riigist ehk Nõukogude Liidust sisserändajaid, kes hakkasid nõudma, et Iisraeli riik peaks teiseks riigikeeleks vene keele kuulutama. Iisrael seda õnneks ei teinud kunagi, vastupidi, nõudmised olid väga konkreetsed: töökoha sai see inimene, kes oskas heebrea keelt. See oli esimene tingimus töökoha saamiseks. Kas meil on siit midagi õppida?

Aitäh küsimuse eest! Meil on väga selgelt tõesti seatud reeglid, millistes ametikohtades inimene eesti keelt peab valdama. On aus möönda siit puldist, et on nii mõndagi valdkonda, kus me neid reegleid tegelikult täita ei suuda. Hariduses on olukord minemas paremaks, kuigi aastakümneid oli tõesti olukord, et reeglid kehtisid, aga tegelikult neid ei täidetud. Ma arvan, et tervishoiu valdkonnas vaikselt-vaikselt liigub paremaks, aga aeglasema tempoga, kui me arvame. Ka seal on väga palju neid töötajaid, kes tegelikult keelenõudeid ei valda, mis seadusega kehtestatud on. Teenindussektor on see, kus on võib-olla Ida-Virumaal olukord läinud oluliselt paremaks, Tallinnas natukene võib-olla kehvemaks. Need on need valdkonnad, millest me kõik väga teadlikud oleme. Selle kõige taga on loomulikult, seda defineerib tööjõu pakkumise puudus ehk siis see, et me tegelikult ei suuda tagada eesti keelt oskavate inimeste hulka, kes suudaksid neid töökohti täita. 

Nüüd see järelevalve ja see nõudlikkus on tegelikult see, mis peaks võib-olla nügima kõiki neid töötajaid. Siin on oluline roll mitte ainult riigil, vaid kõikidel tööandjatel, kes neid inimesi endale tööle võtavad, et milline on tööandja nõudlikkus oma töötaja suhtes, kes on küll väga hea spetsialist, väga hea kolleeg, neil on justkui, teil on nendega ühine keel olemas, inglise keel või on see vene keel, valdavalt tänapäeval inglise keel, aga siiski jääda nõudlikuks selle juurde, et mingid hetked, töökoosolekud, toimuvad eesti keeles ja eesti keelt on vaja osata. Ma arvan, et see on see nõudlikkuse ja eestlase selja sirgu ajamise küsimus, et miks peaks eestlane sel juhul keelt vahetama, kui see keelevahetus tuleks eeldada kelleltki teiselt. 

Leo Kunnas, palun! 

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Siin oli küsimus, kas klaas on pooltühi või pooltäis. Ega tuleb tunnistada, et ega me ei ole suutnud kogu elanikkonda, kes eesti keelt ei oska, neid põlistada selle 30+ aasta jooksul, mis meil vabariik on nüüd taasiseseisvunud. Aga probleem on selles, et kui sisserände hulk on nii suur ja on plaanis veel ka sisserändekvoote tõsta, siis kas me ei jõua ühel momendil punkti, kus nii vene, inglise ja teiste keelte rääkijate hulk on lihtsalt nii suur, et füüsiliselt me ei ole ühel momendil lihtsalt võimelised neid enam põlistama ehk põlistatava hulk ületab selle suutlikkuse, mis meil üldse võiks olla?

Aitäh selle küsimuse eest! Loomulikult on olukord selline, kus eestlaste osakaal, mis seal on, või eesti keelt emakeelena rääkivate inimeste osakaal, ütleme siis nii, sest ma pean ka neid inimesi, kes Eestis sündinud on, mitmendat põlve siiski eestlasteks. Aga nendele, kellele emakeel või esimene keel on eesti keel, nende inimeste osakaal seal 67, 68% juures tähendab seda, et ülejäänud hulk, eks ole, vajab põlistamist selle koha pealt, nii keeleõpet kui ka kultuuri kohanemist, Eesti eludega, traditsioonidega kohanemist. Ja see on päris suur hulk inimesi proportsionaalselt. 

Samal ajal mina jätkuvalt väidan, et meil on klaas pooltäis. Me oleme seda teinud 30 aastat päris edukalt ja ma tean, et ma olen siin see naiivne optimist, aga olles integratsiooni valdkonnas töötanud 30 aastat, vaadates otsa sellele, kus me olime 30 aastat tagasi, millises olukorras me olime, me olime lõhenenud katkises etnilist konflikti täis ühiskonnas, kus üle 80% mitte-eestlastest ei osanud üldse eesti keelt ehk siis nad ei olnud isegi sellega kokku puutunud suures osas, me oleme täna jõudnud olukorda, kus eesti keelt absoluutselt mitte valdavate inimeste hulk on kuskil suurusjärgus 4–5% ehk kes mitte midagi eesti keelest aru ei saa. See on väga suur progress. 

Jah, passiivse ja aktiivse keeleoskuse vahel on vahe. Nii-öelda muukeelse elanikkonna hulgas natukene üle poole omavad passiivset, vabandust, aktiivset keeleoskust, natukene alla poole omavad passiivset keeleoskust. Aga see olukord, kus meil oli 30 aastat tagasi, kus 80% olid umbkeelsed, ehk tõesti, nad ei osanud isegi lugenud, nad ei saanud aru mitte midagi eesti keelest, siis me oleme tegelikult väga suure muutuse ikkagi ühiskonnana ära teinud eriti väikese inimeste hulgaga, kes tegelikult eesti keelt räägivad. 

Mina olen ja jään optimistiks. Eesti keel on täna kõige paremas olukorras, kus ta oma ajaloos üldse kunagi olnud on. Tema kaitstus, tema elujõulisus on tagatud nii teaduskeelena, nii majanduskeelena, nii internetikeelena, loodetavasti tulevikus ka tehisarukeelena, kirjakeelena, kirjanduse keelena, televisiooni-, sotsiaalmeediakeelena. Ma olen tegelikult optimist, ma ei näe seda mustades värvides, mis ei tähenda tegelikult seda, et me ei peaks tähelepanu pöörama näiteks, ma arvan, et täna kõige aktuaalsem teema on ikkagi see, et kas tulevale tehisaru meiega räägib eesti keeles. See on eesti keele jaoks täna arengu mõttes ikkagi pöördepunkt ja me peame endale väga selgelt teadvustama, et kui nendes suurtes keelemudelites, mida globaalselt täna arendatakse, eesti keelt sees ei ole, siis on see eesti keele jaoks ikkagi ülikriitiline olukord, kus me võime natuke muret tunda selle pärast, et mis eesti keelest saab, mitte küll järgmisele põlvele, aga ülejärgmistele põlvedele ja nende keelekasutusele.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te elate ikkagi teises reaalsuses kui meie ilmselgelt, kui te olete nii väga optimistlik, et olukord on muudkui paremaks läinud. Jah, kuni Ukraina sõjani väga vaevaliselt – väga vaevaliselt! – tasapisi läks olukord paremaks, üle kivide ja kändude. Aga see järsk kukkumine, kus keeleseadust lihtsalt ignoreeritakse, istutakse kolm aastat kassas sildiga "Ma veel õpin eesti keelt" – teid ei huvita ju seadused! Need ei kehti, kui ma panen sildi rinda "Mind ei huvita seadused". See on ju nali, eks ole. Nii halba olukorda ma mäletan ka üheksakümnendate algusest, kuhu te nüüd olete meid kukutanud.

Aga räägin ka positiivsest sellepärast, et B-võõrkeelte hulgast vene keele äravõtmine sellise põhikeelena oli positiivne areng. Ja ma küsingi, et kuidas on nende B-võõrkeele õpetajatega varustamisega näiteks rootsi keele, soome keele ja teiste keelte osas kui vene keel.

Aitäh küsimuse eest! Nende varustamisega on nii, nagu nendega alati olnud on, ehk keeleõpetajad tulevad Tartu Ülikoolist ja Tallinna Ülikoolist ja seal neid õpetatakse. Meil on Prantsuse saatkonnaga, Hispaania saatkonnaga ka koostöö selles vallas, et suurendada nende õpetajate koolitust, täiendkoolitust, vahetusi, selleks et hispaania, prantsuse keele õppe võimalusi näiteks suurendada koolides. Nii et, noh, koolid loomulikult pingutavad selle nimel, et alternatiivset B-võõrkeelt pakkuda. See on reeglina olnud saksa keel või siis prantsuse või hispaania keel, rootsi keelt ja soome keelt on siiski vähem.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised ning arupärijate esindajana Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetav minister! Eesti mehed, Eesti naised! Lubage mul siis esialgu pisut lüüriliseks minna ja ühe Anna Haava luuletusega alustada. Ma ei ole küll teab mis deklameerija, aga ma proovin: "Köögis seisab – ootab, ootab / Meie armas emakeel … / Kulla härrad, prouad, preilid, / Laske tuppa eesti keel. // Laske tema lausa saali, /Paluge ta laudagi – / Imelikud eesti saksad, / Võtke mõistust vähegi!" Vaadake, kui Anna Haava seda kirjutas, siis oli meil karm venestusaeg. Aga nüüd on meil poliitilised otsused meie enda teha. Ja ehk ikkagi tuleks nad teha sellistena, et me seda eesti keelt laua tagant ära ei peleta.  

Nüüd, lugupeetud minister ütles, et 30 aastaga on eesti keele kasutusala laienenud. Kui ma nüüd oleksin õel, siis ma ütleksin, et jah, aga see on samasugune demagoogia kui Nõukogude ajal võrreldi näiteks 1985. aasta traktoritoodangut 1913. aasta traktoritoodanguga. Ma loomulikult möönan, et eesti keele kasutusala on laienenud võrreldes 1989. aastaga, aga väidan, et on kitsenenud mitte ainult seoses Vene agressiooniga Ukrainasse, vaid tegelikult viimasel viiel-seitsmel aastal.  

Teiseks, ma ei ole ju kusagil öelnud, et neil kahel protsessil, keeleeksamite sooritamisel ja immigratsioonil, oleks kausaalne suhe, nagu minister väitis. No kuidas ma saakski seda öelda? Ma ka ikkagi natukene sotsioloogiat õppinud. Küll aga väidan, et minister ei lükanud küll kuidagi ümber neid ametlikke arve, mis koostoimes näitavad üsna drastiliselt, et eesti keele kasutusala kitseneb. Ja kui tõesti proua minister seda ka ei usu, siis ometi ehk ta usub seda lõimumismonitooringut, mille kohaselt veel viie aasta pärast ei oska pooled sisserännanud eesti keelt üldse või oskavad veidike. 

Ma ei ole kindlasti nõus ka ministri väitega, et meil on vaja sisse tuua tööjõudu. Aga see on teine teema ja sellel teemal saame me veel kirglikult ja põhjalikult vaielda.  

Ja nüüd ma teeksin nüüd siis siinkohal väikese, aga võib-olla olulise kõrvalepõike. Ma usun, et minister oma doktorikraadiga ka teadvustab seda, kui oluline meetod on võrdlev meetod. Ja mina võrdleksin Lätiga meid. Me oleme ajast aega Lätiga sõbralikult konkureerinud ja 1990. aastatel tundus siis meile, et me oleme Lätist eespool, et me oleme teenäitajad. Nüüd aga paistab paljudes asjades ja kahjuks ka keelepoliitikas paraku täiesti vastupidi. Lätti rändas aastatel 2019–2023 sisse kokku 90 000 inimest ja neist 30 000 olid Läti kodanikud ja seega oli siis eeldatavalt läti keele oskuseta sisserändajaid ligikaudu 60 000. Kuna Läti rahvaarv on Eestist 1,4 korda suurem, siis oli keeleoskuseta sisseränne Lätti samadel aastatel proportsionaalselt 1,8 korda väiksem kui Eestisse, ligi kaks korda väiksem Lätisse kui Eestisse. Noh, lihtsalt jälle arvud seda näitavad. Ja küllap on see üks põhjus, miks siis ikkagi Lätis on riigikeel märksa paremas staatuses kui riigikeel Eestis ja igaüks, kes läheb Lätti, võib selles veenduda. 

Kommunikatsiooniekspert Maarja-Liis toob siin hiljutises artiklis sellised muljet avaldavad paralleelid. Läti võttis muu hulgas hiljuti vastu seaduse, mis keelab tööintervjuudel vene keele oskuse kohta küsimise. Aga meil on just vastupidi: noored jäävad tihti just vene keele oskuse puudumise tõttu tööst ilma. Ja teatavasti ka noored arstid kurdavad, et kui pooled patsiendid ei oska eesti keelt, siis tundub neile, et on lihtsam Soome tööle minna.  

Lisaks on meil tekkinud ettevõtteid ja muid organisatsioone, mille sisesuhtlus on ingliskeelne või lausa ingliskeelseks sunnitud. Ja mina ühte sellist suurettevõtet tean, kus ka kontoris omavahel ei tohi eesti keelt rääkida, see on keelatud. Ja paljud suurettevõtted korraldavad oma tööintervjuud inglise keeles. 

Paluks kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Ja vahest oleks siinkohal hea meenutada, et isegi pärisorjuse ajal suhtlesid siinsed muulased Eestis eestlastega peamiselt eesti keeles, ning ka isegi seda, et Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee büroo istungid toimusid eesti keeles. Kuna Karl Vaino seda hästi ei osanud, siis istus tema kõrval tõlk. 

Nii, aga nüüd Arujärv siis jätkab, et kasutades teenindussfääri või tarbides avalikke teenuseid, elab kohalik muulane praktiliselt samamoodi elu kui endises Nõukogude Liidus. Eesti keelt praktiseeritakse teadlikult vähem, kui seda osatakse. Ja tsiteerin: seda on osaliselt põhjustanud venekeelse paralleelsuhtluse ja asjaajamise võimaldamine, mistõttu luuakse eraldi venekeelne mugavusruum. Sellest rääkis ha juba kaks kümnendit tagasi ka keeleteadlane Mart Rannut. Omalt poolt lisan ikkagi, et suurema osa Eesti ministeeriumide kodulehed, sealhulgas Haridus‑ ja Teadusministeeriumi oma, pakuvad ka venekeelset versiooni. Ja küsimus ei ole siin automaattõlkes, vaid küsimus on keele staatuses ja väärikuses. 

Edasi, ma pean jälle natukese kõrvalepõikena ütlema, et nii mina kui ka meie erakond Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid suhtume skeptiliselt sellesse, et vene emakeelega õpilased peavad kõiki aineid õppima eesti keeles. Palju loogilisem oleks, kui nad saaksid vähemalt osa aineid õppida oma keeles. Aga see on meile väga halb ja kurb valik, õigemini valikut ei ole, sest meil ei ole lihtsalt õnnestunud erinevalt Lätist meie riigikeelt avalikus ruumis kehtestada. 

Nii. Nüüd lõpetuseks, et tore on, et siin saalis on ka sotsiaaldemokraatide esindaja. Ma ei oleks küll arvanud, et mina kunagi sotsiaaldemokraate kiitma hakkan, aga seekord lubage küll au anda selle eest, et sotsiaaldemokraadid on massiimmigratsioonile hooandmise vastu. Sest niimoodi alandatakse meie inimeste töötasu ja muudetakse meie riik millekski selliseks, mida me 10 aasta pärast ei pruugi ära tunda. Ja tegelikult on meil vaja mõlemat. Selleks, et eesti keeleruum ei aheneks, on vaja nii immigratsiooni piiramist kui ka keeleõppe laiendamist. Ja ma tahaks loota, et minister sellest aru sai, aga ma päris kindel ka ei saa selles olla. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove saalist ei ole. Soovib minister? Ei soovi täiendada. Sulgen läbirääkimised ja sellega on läbitud ka viies tänane päevakorrapunkt.

Läheme edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde. Selleks on Riigikogu liikmete Jaak Valge ja Leo Kunnase 10. veebruaril 2025 esitatud arupärimine eesti keele kui teaduskeele kasutusala ahenemise kohta, nr 716. Ettekandjaks arupärijate poolt palun Riigikogu liikme Jaak Valge.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Head Eesti mehed ja naised! Ja lugupeetud minister, loomulikult! Me nüüd härra Leo Kunnasega pärime haridus- ja teadusministrilt aru, mispärast aheneb eesti keele kui teaduskeele kasutamisala. Me väidame, et ülikoolides toimub päris kindel ingliskeelestumine, seda tendentsi saab igaüks arvudest vaadata. 

Näiteks eestikeelsetel õppekavadel doktorantidest õppis veel 2017. ja 2018. aastal 26 doktoranti Eestist, käesoleval õppeaastal ainult üks. Seejuures keeleseaduse kohaselt määratletakse, et õpe on eesti keeles siis, kui 60% õppest toimub eesti keeles. Niisiis võib 40% olla mitte eesti keeles ja see 40% võimaldaks igalt poolt kutsuda tippvälisõppejõude, kes eesti keelt ei valda. Selles ei ole mitte mingit probleemi. 

Nüüd, oluline ingliskeelestumise näitaja on eesti keeles kaitstud lõputööde osakaal. 2024. aastal oli Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides kaitstud magistritöödest 65% ja doktoritöödest kõigest 7% eestikeelsed ja seejuures on eestikeelsete doktoritööde osakaal kiiresti vähenenud. 2017. aastal oli see 23%. 

Vaevalt et keegi kahtleb selles, et doktoritööde kirjutamine inglise keeles pärsib või isegi halvab eesti keele arengut teaduskeelena. Lisaks võib öelda, et ülikoolide kiire ingliskeelestumine on ka majanduslikult ebaotstarbekas. Meil on sel õppeaastal kusagil üle 800 välisdoktorandi, mis on üle kolmandiku doktorantidest. Ja juhul, kui nad ei õpi eesti keelt ära ja kirjutavad oma doktoritöö inglise keeles, siis tuleb järeldada, et enamik neist ei omanda stuudiumi vältel piisaval tasemel eesti keelt ja nende kvalifikatsioonile vastava töökoha valik on Eestis väga piiratud. Seejuures avaliku sektori kõrgprofessionaalsetele ametikohtadele, mida me ju väga eeldaksime, et meie värsked doktorid sinna tuleksid – nendel avaliku sektori kõrgprofessionaalsetel ametikohtadel on see võimatu ja nende koolitamine Eesti maksumaksja arvel muutub vähemalt osalt raisatud investeeringuks. 

Edasi. Eesti ülikoolide kiire ingliskeelestumine ei ole kuidagimoodi nende rahvusvahelist reitingut parandanud. Eesti parim ülikool on Tartu Ülikool, meie rahvusülikool. Tema 2025. aastal paikneb maailma ülikoolide mainekaimas edetabelis 301.–350. kohal, seal vahel. Ja täpselt sama samal tasemel oli ta ka 2017. aastal, mil eestikeelsete doktoritööde osakaal oli palju kõrgem. Ja erinevate valdkondade lõikes on Tartu Ülikoolil kõrgeim positsioon just humanitaar- ja kunstiteadustes, kus eestikeelsete doktoritööde osakaal on kõige suurem: 35%. 

See tähendab, et mida rohkem eestikeelseid doktoritöid, seda kõrgem koht edetabelis ehk siis kõige kvaliteetsem õpe. Sotsiaalteadustes, siis ajakirjanduses, teabeteadustes kaitsti eesti keeles vaid üks doktoritöö. Teistes valdkondades ei kaitstud ühtegi doktoritööd eesti keeles. Niisiis oleks väga keeruline väita, et ingliskeelsete doktoritööde suurem osakaal aitaks meid kuidagi paremale tasemele. 

Uuel sellisel teemal juba lugupeetud minister korduvalt peatus: see on tegelikult tehisintellekti areng, mis võimaldaks eestikeelse doktoritöö kiiresti ja mõne aja pärast ka perfektselt inglise keelde tõlkida. Seega pole enam põhjust väita, et ingliskeelne teadustöö on rahvusvahelises konkurentsis eelisseisuses. Kõik keeled muutuvad võrdselt konkurentsivõimeliseks ja küll tahaks loota, et ka meie kõrgharidusõpe tõesti ei ole enam nendes vanades reeglitest kinni, vaid tuleb uue ajaga kaasa. Aitäh!

Aitäh arupärijate esindajale! Vastamiseks arupärimisele palun kõnetooli haridus- ja teadusminister Kristina Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärimise esitaja! No vot, mina olen üks neist, kelle kohta te selle arupärimise esitate. Räägin teie ees siin sulaselges eesti keeles, olen täiesti võimeline eestikeelseid teadusartikleid kirjutama, ometigi minu doktoritöö ei ole selle 7% eestikeelsete doktoritööde sees. Seda seost selle vahel, et kui doktoritööd ei kirjutata eesti keeles, siis see tähendab eesti teaduskeele hukku, ma arvan, päriselt teha ei saa. Seda seost saab teha siis, kui eestlased ehk siis eesti keelt emakeelena rääkivad inimesed või need, kellel eesti keel on esimene keel ja kes oskavad seda keelt kõrgel tasemel, ei taha minna doktorantuuri ehk ei taha valida seda eriala, ei taha teha teadust, ei taha teha teadus- ja arendustööd. Siis me peaksime tõsiselt muretsema hakkama selle üle, kas me suudame eesti keeles tagada ka kõrgkoolis järelkasvu, kas me suudame tagada eestikeelset bakalaureuse- ja magistriõpet. Aga kui eestlased, kes lähevad teadust tegema, teevad teadust rahvusvahelisel tasemel, teevad seda inglise keeles, on nad täiesti võimelised kirjutama ka eesti keeles. Mina tegelikult ei pea mureks mitte seda, mis keeles on kaitstud doktoritööd, vaid seda, et eestlased ei taha minna doktorantuuri. 

Neid põhjuseid, miks eestlased ei taha doktorantuuri minna, on väga erinevaid, aga peamine, domineeriv põhjus on see, et doktorikraad Eesti tööturul tegelikult eeliseid ei anna. Siin me jõuame hoopis teise probleemi juurde, milleks ei ole otseselt see, mis keeles tehakse teadustööd, vaid see, et Eesti majanduse struktuur täna oskuste tasemel pigem eeldab madalamaid oskusi kui neid väga kõrgeid oskusi, mida doktorikraad annab ja mida ei ole võimalik tööturul rakendada. Nii et doktorikraadi omandamise majanduslik tulusus ei tulene mitte sellest, kas doktorikraad on omandatud inglise keeles või eesti keeles, vaid sellest, kas doktorikraadi omandamise järgselt inimese enda tulud kasvavad. Täna nad ilmselgelt ei kasva. 

Oleme seda olukorda parandanud sellega, et oleme sisse viinud nooremteaduri positsiooni ehk doktoriõppesse asuvad inimesed saavad nooremteaduri palka, see ei ole enam stipendiumipõhine. See garanteerib inimestele vähemalt keskmisel tasemel Eesti sissetuleku sel hetkel, kui nad doktorikraadi omandavad. Ja täna veel me ei näe seda, et see oleks ilmtingimata toonud massiliselt – ma kordan: massiliselt – juurde eestlastest doktorante. Aga selle reformi üks eesmärke on see, et võib-olla eestlased selle tulemusena valiksid rohkem ka doktorantuuri. 

Nii et kui küsimus on selles, kas määravaks on see, mis keeles kaitstakse Eestis teadustöid ja doktoritöid, siis ma arvan, et määravaks on pigem see, kes on need, kes doktorantuuri õppima asuvad ja mis on nende keeleoskus. Kindlasti saab olukorda parandada sellega, et doktorantuuris õppimise ajal, veel kord, olla nõudlikum tudengite suhtes, selles suhtes, et nad eesti keele vähemalt B1-tasemel selgeks õpiksid, kui nad Eestis doktorikraadi kaitsevad.

Nüüd, majanduslikust positsioonist vaadatuna Eestis doktorikraadi kaitsnud välismaalased reeglina jäävad Eestisse tööle, reeglina nad panustavad siia. Jah, on küll protsent neid, kes Eestist lahkuvad, aga need, kes Eestis nelja aasta jooksul või viie aasta jooksul doktorikraadi omandavad, ka selle aja jooksul nad tegelikult panustavad Eesti majandusse. Me kindlasti ei saa väita seda, et nad on majanduslikult kahjulikud Eesti riigile. Nad on alati majanduslikult plusspoole peal õppijad. 

Nüüd see, et mida rohkem eestikeelseid doktoritöid, seda kvaliteetsem on õpe. Ma arvan, et eks te ise ka tunnete, et see on natuke meelevaldne. Tegelikult ei saa teha neid järeldusi nendest numbritest, mida te välja tõite. Teadus ja doktoriõpe on teadlaskarjääriks ettevalmistamine, see on see koolitus, mille tulemusena teist saab teadlane. Teadus toimib rahvusvahelisel maastikul. Ei ole olemas väikest suletud Eesti teadust. Ka Eesti teadus on rahvusvaheline, Eesti teadlased, mis iganes valdkonnas, isegi Eesti humanitaarvaldkonnas ja eesti keele valdkonnas, see toimib rahvusvahelisel tasandil. See tähendab seda, et paratamatult hädavajalik selles valdkonnas ja selles karjääris toimetamiseks on tänase seisuga inglise keele oskus ja inglise keeles teadustöö tegemise oskus. See käib tegelikult selle ameti juurde. Seda ametit on keeruline pidada ja seda karjääri on praktiliselt võimatu täna Eestis teha ja ka rahvusvaheliselt, kui inglise keele oskust ei ole. 

Ja lõpetuseks on tõesti üleskutse ülikoolidele, et oma töötajate akadeemilise karjääri hindamisel, kui hinnatakse, mis on teadlase ühiskondlik panus ja panus teadusesse, siis selle juures koefitsiendiga hinnata ka seda, kui teadust tehakse eesti keeles, kui avaldatakse eestikeelsetes teadusajakirjades, kui tehakse eestikeelset publitsistikat. See, et ta täna ei ole eraldi tähelepanu all võib-olla osades karjäärimudelites … Kuigi see muutus on tulemas, ma näen seda, ülikoolides on see muutus tulemas. Aga siiski võib-olla tõesti üleskutse ülikoolidele, et oma karjäärimudelite sättimisel, akadeemiliste karjäärimudelite sättimisel väärtustada teatud mõõdikutega rohkem ka seda, kui teadlased avaldavad eesti keeles. Ka rahvusvaheliselt tunnustatud teadusajakirju, mis avaldavad eesti keeles teadustekste, on päris palju, need on praktiliselt enamus erialadel olemas. Nii et on võimalik ka eesti keeles tegelikult neid publikatsioonide üks-ühtesid kätte saada. Võib-olla see on üleskutse siin ülikoolidele selle pöördumise poolt. Aitäh!

Aitäh! Ja küsimusi teile ei ole. (Kristina Kallas naerab.) No jõudis, Jaak jõudis. Jaak Valge, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Ja lugupeetud minister! Teie olete väitnud nimelt järgmist, tsiteerin: "Ma olen nõus kõigiga, kes ütlevad, et bakalaureuse- ja magistriastmes täiskohaga õppimine tähendab täiskohaga õppimist ja sealt kõrvalt töötamine tähendab õppimises järeleandmiste tegemist." Ja mina olen täiesti tuliselt teiega omakorda nõus. Aga kas te olete nõus ka sellega, et suurem osa välistudengeist töötab, ja paljud ongi kahtlemata selleks siia tulnud, et siin nende mõistes kõrgemat palka saada, meie mõistes odavtööd saada? Ja küllap olete nõus, et välistudengite näol pole tegemist üliinimestega, kes suudavad õppida, töötada ja eesti keelt õppida, ning kannatab just see viimane ehk eesti keele õppimine. Ja küsin, miks te pole tulnud siis ettepanekutega, et seda olukorda muuta, et seal õppimises järeleandmisi ei tehtaks?

Aitäh küsimuse eest! Jah, olen nõus selle faktiga, et enamus välistudengitest töötab, aga oluliselt väiksem enamus kui Eesti tudengitest. Ehk siis, et Eesti tudengitest töötab ligi 86%, välisüliõpilastest töötab 56%. Nii et võrreldes Eesti tudengitega välistudengid pühendavad õppimisele ikkagi oluliselt suuremas mahus aega, kui seda pühendavad Eesti tudengid, kes töö kõrvalt tegelikult töötavad. 

Ja see järeleandmine õppekvaliteedis, mida te mulle tsiteerisite. Ma olen seal rohkem silmas pidanud tegelikult Eesti tudengeid. Olles ise ülikooli õppejõud, ma näen, et on, mul on ka inglisekeelseid õppeaineid, mida ma õpetan, ja välistudengite aeg, mida nad pühendavad õppimisele, on suurem, kui see on Eesti tudengitel. Eesti tudengid suuremas osas töötavad, välistudengid vähemas ulatuses tegelikult töötavad. Aga see nõudlikkus selles suhtes, et välistudengid, ka Eestis õppimise ajal eesti keelt omandaksid, see nõudlikkus on täna olemas. 6 EAP ulatuses eesti keele õpet peavad kõik läbima ja doktoriõppes tegelikult on eeldus see, et doktoriõppe lõpetajatest vähemalt pooled peavad oskama eesti keelt B1 tasemel, kui nad doktorikraadi omandavad.

Tekkis veel küsimusi. Hele Everaus, palun!

…. austusega nii eesistuja kui proua ministri poole. See ei olegi isegi võib-olla küsimus. Ma väga nõus sellega, et tegelikult see, mis keeles need tulemused vormistatakse, see annab meile võimaluse laias maailmas midagi näha. Ma olen ise omal ajal, Nõukogude ajal olin kandidaat ja ma pidin vene keeles kirjutama ja pärast doktori inglise keeles. Ma arvan, et see ei tee vaesemaks eesti keelt küll. Aga võib-olla see ei sobi siia, aga mida mina olen tähele pannud, nüüd just teadus- ja haridusministrile võib-olla mõtlemiseks, et see, kuidasmoodi nagu see põhiõpe mis iganes tasemel läbi viiakse, need nii-öelda kontrollisüsteemid on kõik läinud testimiseks suulise väljendusoskuse hinnaga. Ma pean teile ütlema, et viimane kord, kui mina tegin veel praktikumi, tudeng vastab sulle poole lausega, ta ei oska täislausetes eesti keeles, mis on tõsine mõtlemise koht. Ja nad ütlesidki, aga meil ei olegi kuskil pikalt rääkida. Kujutage ette, arstitudeng, räägi mulle poole lausega. Kuidas ta läheb siis patsiendi juurde? Aga see on mure, sest … 

Teie aeg! 

Mina omal ajal andsin kõik suuliselt, sa pead täislauseid … Ja ma arvan, et siin on eesti keele säilimise väga tõsine küsimus, sest meie noored, nad ei oskagi enam rääkida. Palun vabandust!

Aitäh!

Aitäh! Muidugi, ma olen nõus, aga ma saan aru, et tehisaruajastul on ülikoolid ka vaikselt tagasi liikumas suulise hindamise juurde. Selles mõttes et nii mõnigi liigub tagasi, jah.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Ma mõtlesin, et küsin hästi lihtsa küsimuse. Mis mõte on Eestis üldse kedagi õpetada inglise keeles kõrgkoolides, kui on selge, et me ei suuda ju sellega ingliskeelse maailma – no ma ei räägi Oxfordist või Harvardist – tavaliste ülikoolidega võistelda? Mis on selle ratsionaalne mõte, et meie ülikoolid seda teevad? Ma olen püüdnud mõista seda, aga ma tunnistan, et mul on selle mõistmisega raskusi.

Aitäh küsimuse eest! Ma püüan selgitada. Kui meil ei oleks välisüliõpilasi näiteks kaunite kunstide erialal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, kui meil ei oleks välisüliõpilasi semiootika erialal Tartu Ülikoolis, siis meil neid erialasid enam lihtsalt ei oleks. Me oleks sunnitud nad kinni panema, sest meil ei ole piisavalt eestlasi, kes nendele erialadele õppima tulevad. Semiootika, mis on ülipika traditsiooniga, millega Tartu Ülikool on maailmas tuntud selle koolkonna rajamisel – täna tõenäoliselt semiootika magistriõppe programmi ja doktoriõppe programmi ei oleks, mis tähendab sisuliselt, et selle valdkonna teaduslik tase kaoks Eestis ära, seda ei uuritaks. See toimub täna suures osas tänu sellele, et me võtame ka rahvusvaheliselt üliõpilasi sinna vastu, et me kasvatame ka rahvusvaheliselt õppejõudusid ja teadlasi, keda me tegelikult nendel erialadel hoiame.

Eriti puudutab see muidugi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiat, balletieriala, klaverieriala – neid erialasid, kus meil täna ei ole piisavalt eestlasi, kes seal erialal õpiksid.

Nii et paraku on see selline olukord, kus selleks, et teadusvaldkondi nii suure, laia ulatusega pidada ja rahvusvaheliselt akadeemilist ülikooli üleval pidada, on meil vaja välisabi. See ei ole mitte kuidagi erandlik täna. See on alati kõikidel sajanditel alati niimoodi olnud. Tartu Ülikool ei ole mitte kunagi olnud 100% ainult eesti keelel baseeruv rahvusvaheline kõrgetasemeline akadeemiline ülikool. Seal on olnud saksa keel, ladina keel, seal on olnud vene keel, täna on inglise keel. Ehk siis Tartu Ülikool on olnud alati rahvusvaheline, seal on professoreid, õppejõudusid, üliõpilasi, kes on õppinud seal koolis teises keeles kui eesti keeles. Ometigi on meil püsinud üle 100 aasta rahvusülikool ehk siis ülikool, mis tegelikult tagab selle, et meil on ka teaduskeelena eesti keel olemas. 

Rahvusvahelistumine ja rahvusliku ülikooli rollide täitmine ei ole üksteisega vastuolus. Tegelikult nad täiendavad üksteist, sest ilma üheta ei oleks teist. See on tegelikult see reaalsus. Võib-olla ma selgitasin ära, miks meil on vaja välisüliõpilasi ja osaliselt ingliskeelset õpet.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister, suur aitäh teile selle üleskutse eest, mis te tegite! Maksumaksja raha eest saadud haridus, doktoritöö kaitsmise läbi saadud teadlasetee karjääri algus, mida rohkem on võimalus ka laiemal hulgal inimestel lugeda, tutvuda nende uuringute materjalidega, lugeda neid huvitavaid doktoritöid, seda suurem on kasu ka ühiskonnale. Nii et see üleskutse, mille te tegite, on väga tänuväärne. Ja ma olen küll üpris veendunud, et on inimesi, kellel ei ole doktorikraadi, aga kes on väga huvitatud nendest uurimustöödest ja doktoritöö kaitsmise väitekirjade lugemisest.

Jah, ma siiski ütlen, et doktoriväitekirja kõige tähtsam roll on see, et ta on maailmatasemel teadustöö, mida suudetakse rahvusvaheliselt ära tõendada, et see on maailmatasemel teadustöö. Kui seda saab teha eesti keeles, aga väga harvadel juhtudel on see täna nii, teatud erialadel, aga valdavalt selleks, et seda tegelikult tõendada rahvusvahelisel tasemel, teha nii-öelda rahvusvaheliselt kinnitatud kraadi, siis seda reeglina tehakse täna inglise keeles. Aga see omakorda ei tähenda tegelikult seda, et eesti keel teaduskeelena ei arene või see doktor, see inimene, kes selle doktorikraadi omandab, kuidagi eesti keele ära unustab. Me oleme siin Hele Everausiga vist kaks näidet, me oleme mõlemad teinud muus keeles tegelikult oma teadustöö ja teaduskraadi, ometigi ei ole meil raskusi ka eesti keeles teadusartiklite kirjutamisega. Need ei ole omavahel ilmtingimata sellises otseses seoses.

Aitäh! Nüüd on tõepoolest küsimused otsas. Ja avan läbirääkimised ning arupärijate esindajana palun kõnetooli Jaak Valge.

Aitäh, lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister, Eesti mehed, Eesti naised! Loomulikult ei tähenda doktoritööde kirjutamine võõrkeeles automaatselt eesti keele hukku ja ma ei olegi ju seda väitnud. Küll aga ju näitasin arvude najal, et kuidas see kõik järjest muutub. Lugupeetud minister väitis, et doktorikraad ei anna tööjõuturul eeliseid, ja tõi ka põhjuse. Siin ma jään jälle lugupidavale eriarvamusele. Esiteks, minu arvates on nii, et see doktorikraad ei anna eeliseid eelkõige seetõttu, et Eesti teadus ja Eesti ülikooli õpe ei ole korralikult orienteeritud Eesti majanduse ja ühiskonna vajadustele.  

Ja edasi on mul veel au juhtida tähelepanu ministri loogikavigadele. Kui te väitsite, et doktorid ei saa töökohta seetõttu, et Eesti majandusstruktuur on orienteeritud lihtsamale tööle, aga samas tahate lihttöö kvooti tõsta, sest kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu saab Eestisse sisse tuua nii palju, kui kulub, praeguste õigusaktide järgi.  

Edasi, keegi ei eita ju teaduse rahvusvahelisust ega vajadust inglise keelt osata. Meil ei ole mõtet siin, noh, kuidas öelda, gümnaasiumi tasemel nagu väidelda. Sellest me saame ju iseenesest aru ja loosungeid pole mõtet esitada. Kui minister tõi siin iseenda näite, et kirjutas doktoritöö inglise keeles ja räägid korralikku eesti keelt, siis mina luban endale jälle negatiivse näite, et minu inglise keel on väga halb. Ma kirjutasin doktoritöö eesti keeles, aga see pole mul kuidagi seganud avaldada ingliskeelsetes tippajakirjades ja saada teaduspreemiaid. Mitte kuidagi ei ole see seganud.  

Nii, nüüd alustan pika tsitaadiga keeleteadlaselt Tiit Hennostelt, kelle sõnul on täna põhjust tunda korralikku muret teaduskeele tervise üle. Ja ma millegipärast usun nagu keeleteadlast rohkem, kogu austuse juures ministri vastu. Ja tsiteerin Hennostet siis: "Mure on sellepärast, et praegu kirjutatakse suurem osa doktoritöödest inglise keeles. Esialgu tehakse inglise keeles doktoritööd, seejärel mõeldakse, et teeme juba magistritööd ka inglise keeles. Ja see on tõsi – see tendents süveneb, sest suur osa magistriõppest käib ju inglise keeles, siis tuleb bakalaureuseõpe ja nii edasi. Kui need inimesed ei õpi eestikeelset terminoloogiat või eesti teaduskeelt selgeks, siis see keel kängub. Ja teine asi on veel see, et kui kujutada ette, et osa neist inimestest lähevad kooli õpetajaks, kui nad saavad suures osas inglisekeelse hariduse, kirjutavad oma töid inglise keeles: mida nad siis teevad eestikeelses koolis? Ja on püütud ka teha seda, et ingliskeelsele tööle kirjutatakse pikk eestikeelne referaat või ülevaade juurde." Hennoste väidab, et miks ka mitte, aga see ei ole päris teadus. Ja teised ütlevad veel, et siis teeme eestikeelset populaarteadust, ja ega see ei ole ka päris teadus. Nii et praegu on siis niimoodi, et suur osa teadlasi mõtlevad kodus eesti keeles, lähevad tööle ja mõtlevad seal inglise keeles. Ja ma olen muidugi hea kolleegi Hennostega väga nõus, aga ma ütlen, et see asi on palju hullem. Nimelt, isegi neid ülikoolide halduslepinguid, kus nõutakse eesti keele osakaalu säilitamist või tugevdamist, ei täideta.  

Esimene näide. Tuletagem meelde, et Tartu Ülikool on meie rahvusülikool. Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Tartu Ülikooli vaheline haldusleping on sõlmitud 3. märtsil 2019, punkt 3.1.1.1: ülikool edendab eesti keele ja kultuuri säilimise ning arengu eesmärgil Eestit ja tema rahvast uurivaid teadusi ning eestikeelset haridust, edendab eestikeelset haridust; arendab eestikeelset oskussõnavara ja kujundab üliõpilastesse eesti keelt väärtustavaid hoiakuid. Edendab, tähendab, arendab edasi, tähendab, senisest teeb paremaks, eks ole. Nii. Kas siis eestikeelse oskussõnavara arendamine ja üliõpilastesse eesti keelt väärtustavate hoiakute kujundamine on see, et ühtegi eestikeelsel õppekaval õppivat doktoranti enam ei ole pärast selle halduslepingu sõlmimist? Või siis see, et 2024. aastal … Ma paluksin kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

… 2024. aastal kaitsti 126 doktoritööst vaid 10 eesti keeles, neistki oli üheksa humanitaaria ja kunstide valdkonnas. Või siis, et eestikeelsete magistritööde osakaal on Tartu Ülikoolis 58%, mis jääb isegi Eesti teiste avalik-õiguslike ülikoolide keskmisele alla. Rahvusülikoolis. 

Nii, näide kaks. Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Tallinna Tehnikaülikooli vaheline haldusleping on sõlmitud 4. novembril 2022. Punkt 3.2.3: võtab ülikool kohustuse edendada eestikeelse terminivara arendamist, tagab muukeelsetel doktoritöödel ammendava eestikeelse kokkuvõtte ja seab eesmärgiks, et teadustööde tulemused on eesti keeles kättesaadavad. Nii, tehkem lahti siis see ülikooli koduleht, seal on kaitsmisele tulevad doktoritööd. Kaheksa doktoritööd, mis tulevad kaitsmisele ajavahemikul tänasest kuni 14. aprillini, täna juba kaitsti tõenäoliselt üks ära, peetakse pidu. Need doktoritööd ise on pikkusega 114–222 lehekülge, eestikeelset kokkuvõtet on tõesti kõigis, aga pikkusega pool lehekülge kuni üks ja veerand lehekülge. Ja ma tõesti arvan, et keegi ei kahtle, et siin pole tegemist ei ammendava eestikeelse kokkuvõttega, siin pole tegemist eestikeelse terminivara arendamisega ega ammugi teaduste tulemust eesti keeles kättesaadavaks tegemisega, mida haldusleping nõuab. Ja ärge palun hakake ütlema, et ingliskeelsed doktoritööd iseenesest ei tähenda eesti keele hääbumist. Doktoritööd on praegu minu puhul näide. Ma võiksin neid näiteid tuua palju ja palju igalt poolt mujalt. 

Aga küsin, et kas keegi kontrollib ka nende halduslepingute täitmist või on see lihtsalt Potjomkini küla. Või kui kontrollitakse, miks siis selliseid doktoritöid tehakse ja miks ei ole siis halduslepingutesse kindlaid nõudeid eesti keele kohta sõnastatud? Ja ikkagi jälle ütlen, et teema, see tehisintellekti areng võimaldaks eestikeelse doktoritöö kiiresti ja mõne aja pärast ka perfektselt inglise keelde tõlkida, et me peaksime ajaga kaasas käima. Seda enam, et see on meile kasulik. 

Ja ma ei tea, mida nüüd lugupeetud minister oma lõpusõnas ütleb, kas ta lõpusõna peab, aga ütleme, et nende varasemate, selle arupärimise kohaste sõnavõttude puhul ei ole ma päris ikkagi aru saanud, et kas minister saab sellest, noh, kuidas öelda, eesti teaduskeele ahenemise probleemist aru. Vähemalt, noh, mingeid uusi ideesid, ma pean kahjuks ütlema, et ei ole pakutud. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas soovib minister lõpusõna anda? Jah, palun, minister.

Aitäh! Kuna härra Jaak Valge nõudis lõpusõna, siis ma tulen ja ütlen lõpusõna. Eesti keele arengu teemal ilmselt meil teiega ongi erinev tunnetus. Nii nagu eelmise arupärimise teema puhul nii ka selle arupärimise teema puhul mina ei näe seda mustades toonides. Minu jaoks ei ole klaas pooltühi, minu jaoks on klaas pooltäis. Ma näen seda palju helgemates toonides. Nii teaduses kui kõrghariduses kui avalikus ruumis kui ühiskondlikus elus, riigikorralduses, sotsiaalmeedias, inimeste igapäevases keelekasutuses, kirjanduses, trükitud eestikeelsetes tekstides pole mitte kunagi eesti keelel olnud paremaid aegu kui praegu. 

Kõikvõimalik eesti keele kasutus väljaspool Eestit. Ma käisin just tähistamas Stockholmi Eesti Kooli 80. juubelit. Seal koolis õpib ka kolm last, kes on täiesti tavalisest Rootsi perest pärit, kellel ei ole mitte midagi pistmist Eestiga, aga kes ka õpivad eesti keelt, sellepärast et see on lihtsalt väga hea eesti kool. Ja rootslastele see kool meeldib. Meil Narva kolledžis õpivad välistudengid, kes on tulnud mujalt riikidest ja kes õpivad eesti keeles, kes aastaga õpivad keele ära. Nii et minu jaoks ei ole asi mustades toonides, ta on helgemates toonides. 

See ei tähenda seda, et ma ei tunnista, et meil on kohti, kus me peaksime võib-olla nõudlikumad olema. Ma olen seda korduvalt siit puldist öelnud, et me peaksime olema nõudlikumad tööandjatena inimeste suhtes, kes meile mujalt maailmast tööle tulevad. Me peaksime mõtlema selle peale, et kui ülikoolis inimene teeb akadeemilist karjääri, kas seal ei peaks olema eestikeelse teadustöö tegemise koefitsient juures, millega sind tegelikult hinnatakse selle eest, et sa eesti teaduskeelde panustad. 

Kui te lubate, siis võib-olla siin lõpus Tiit Hennoste tsitaadile omapoolne kommentaar: Eestis ei ole ingliskeelset õpetajakoolitust. Me ei koolita Eestis õpetajaid inglise keeles. Me koolitame Eestis õpetajaid eesti keeles, väga selges eesti keeles, nii bakalaureuse-, magistri- kui ka doktoriõppe tasandil. Nii et kõik õpetajad, kes saavad Eestis õpetajakutse, on selle hariduse omandanud eesti keeles. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Sellega on läbitud ka meie tänane kuues päevakorrapunkt.

Ja nüüd, peale haamrilööki avan vaba mikrofoni. Ja vabas mikrofonis Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ursula von der Leyeni ja Kaja Kallase juhtimisel on Euroopa Liit lõplikult tõrjutud maailmapoliitika ääremaale. Euroopa korraldab mingeid tippkohtumisi, teeb valjuhäälseid ja karmilt kõlavad avaldusi, kuid kogu seda sagimist ei võta maailmas keegi tõsiselt. Euroopa Liit ähvardas, et Ukraina rahuläbirääkimised ei saa toimuda ilma Euroopa osaluseta. Täna on EL-il nendes läbirääkimistes ainult vaatleja roll. Ja see on vaid üks näide meie abitusest. 

Muidugi on Donald Trumpi saabumine Valgesse Majja märgatavalt muutnud USA suhtumist Euroopa Liitu. Trump eirab rõhutatult EL-i juhtkonda, eelistades suhelda rahvusriikide liidritega. Kuid see on vaid osa probleemist. Von der Leyen ja Kallas kuulutavad kõhklemata vaenlasteks kõik, kes ei jaga nende väärtusi, olgu selleks Hiina või Gruusia. Selle tulemusel on meil aina rohkem vaenlasi ja üha vähem sõpru. 

Mis väärtusi von der Leyen ja Kallas õigupoolest kaitsevad, sai selgeks pärast seda, kui maailm sai teada USA Rahvusvahelise Arengukoostöö Agentuuri ehk USAID tegevusest. See organisatsioon, mida Trump nimetas hullude liberaalide kogunemiseks, edendas üle maailma USA Demokraatliku Partei agendat. Nüüd ei meeldi Kaja Kallasele Trump ja ta kutsub leidma vaba maailma jaoks uut liidrit. Kas teile ei tundu, et ilma USA-ta muutub Kaja Kallase vaba maailm liiga väikseks, piirdudes vaid Lääne-Euroopaga? 

Euroopa Liit on liiga nõrk ja liiga vaene, et kogu maailmale oma tingimusi dikteerida. Ometi just seda püüavad von der Leyen ja Kallas teha, saamata aru, et nende pretensioonid ülemaailmse liidri positsioonile on naeruväärsed. Kui see jätkub, satub EL täielikku isolatsiooni. Von der Leyeni ja Kallase vananenud väärtused ei huvita enam kedagi. Euroopa muutub maailmapoliitika tagahooviks. 

Ma kutsun üles Eesti valitsust ja parlamenti tõstatama küsimuse von der Leyeni ja Kallase tagasiastumisest. Seda saab teha iga EL-i liikmesriik. Vastasel juhul ootab ühtset Euroopat sünge tulevik. Aitäh!

Ja teine teema. Meie demokraatia on ohus. Kahtlemata on see ebanormaalne olukord, kui riiki juhib valitsus, mille toetus on vaid 16%. Ometi on just see olukord, mis meil täna Eestis on. Hiljuti püüdis Kristen Michal Riigikogu istungisaalis selgitada, et tema valitsus on täiesti legitiimne, kuna valimistulemuste põhjal on neil parlamendis enamus. See ei vasta tõele. Esiteks võitis Reformierakond valimised otsese valijate petmise teel, mis juba iseenesest seab kahtluse alla nende legitiimsuse. 

Teiseks on Reformierakond kahe aastaga täielikult kaotanud rahva usalduse. Ainus lahendus selles olukorras on erakorralised valimised, mis võimaldaksid moodustada rahva usaldust omava valitsuse. Me ei karda küsida valijatelt kinnitust oma mandaadile. Seda kardavad Reformierakond ja Eesti 200, sest nemad kaotaksid ausalt nendele mittekuuluva võimu. Aitäh!

Järgmisena Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Riigimetsa Majandamise Keskus RMK on müünud valitud ettevõtetele aastakümneid salalepingute alusel riigimetsa puitu alla turuhinna. Otsuseid tehti kinniste uste taga, kitsas ring inimesi. Ja RMK otsustas tellida ekspertanalüüsi enda kontrollimiseks, kas oli tegemist keelatud riigiabiga või mitte. Korraldati riigihange, selle võitis COBALT-i advokaadibüroo ja analüüs maksis 24 000 eurot. 

Aga kahjuks seda ei saa pidada tõsiselt võetavaks dokumendiks, sest tegemist on selgelt kallutatud ülevaatega, et õigustada RMK salajasi lepinguid eelistatud ettevõtjatega. Nimelt, RMK pani ise paika lähteülesanded. Näiteks analüüsiti ainult selliseid lepinguid, mis kahtlusi ei tekitaks. 57 lepingust analüüsiti vaid kolme lepingut, mis käsitlesid madalakvaliteedilise puidu müüki. Ja lepinguid analüüsiti vaid nende sõlmimise hetke arvestuses, ei vaadatud tervet kestvusaega, ehk jäeti analüüsimata see, kuidas need võisid mõjutada turgu. Ja mis kõige olulisem, jäeti analüüsimata riigiabi olulisim tunnus: kas on võimalik, et teised ettevõtted said nende salajaste lepingute tõttu kahju? Seda küsimust polnud isegi lähteülesandes. Ja RMK-d analüüsiti, justkui tegemist oleks tavalise ettevõttega, andmata endale aru, et tegemist on hoopiski riigile kuuluva asutusega, mis haldab Eesti olulisimat loodusvara ning peab seda tegema heaperemehelikult. 

Omaette tähelepanu pälvivad anomaaliad hanketingimustes. Esiteks, hanke võitja ja analüüsi teostaja advokaadibüroo COBALT on olnud varem seotud finantseerimisalase nõustamisega Graanul Investi aktsiate omandamises, mis võiks olla potentsiaalselt hanketingimuste rikkumiseks, sest seesama Graanul Invest on üks nendest ettevõtetest, kellega olid salalepingud sõlmitud. Kuid kui ma uurisin täpsemalt hanketingimusi, siis selgus väga huvitav asjaolu. Tingimus selle kohta, et analüüsi koostaja ei tohi olla varem olnud seotud ei RMK või siis analüüsitavate ettevõtetega, hanketingimustest oli kadunud. Samas veel oktoobris korruptsioonivastase erikomisjoni istungil tõi Kliimaministeeriumi asekantsler välja, et see tingimus on kirjas. Siin tekibki küsimus, miks selle kohta valetati või miks see punkt hanketingimustest kadus. Nimelt, esimeses hankes, mis läbi kukkus, oli see tingimus täiesti olemas. See tegelikult pole ainus tingimus, mis kadus. Kadus ära näiteks tingimus, et hankel osalev ettevõte ei tohi otse ega kaudselt osaleda hankemenetluse ettevalmistamisel või omada konfidentsiaalset teavet. Põhimõtteliselt kadusid ära kõik need elementaarsed tingimused, mis oleksid taganud ausa ja läbipaistva eksperthinnangu.  

Muide, huvitav on ka see, kuidas RMK ja COBALT‑i advokaadibüroo, kes seda analüüsi tegid, nad salgavad maha omavahelist varasemat koostööd, kuigi see ju ei oleks ka enam uute hanketingimuste järgi keelatud. Näiteks ühel istungil ei tulnud RMK‑l meelde koostöö COBALT‑iga, teisel istungil ei tulnud COBALT‑ile meelde koostöö RMK-ga. Aga mõlema puhul, kui ma sellele tähelepanu juhtisin, võtsin tõendid välja, viitasin RMK dokumendiregistrile, kus see koostöö oli kirjas, siis äkitselt see tuli neil üksikasjalikult meelde.  

Aga siiamaani on vastamata peamine küsimus, kuidas üldse need salajased puidumüügilepingud konkreetsete ettevõtjatega tekkisid. Riigikontroll ütles oma auditis välja: investeerimisest huvitatud ettevõtjad pöördusid esmalt poliitikute poole, sealt edasi tuldi RMK‑sse juba konkreetsete soovidega ja suunised Graanul Investiga koostöökokkulepe sõlmida tulid kunagisest Keskkonnaministeeriumist. Seejuures kõik need suunised olid suulised. Ühtegi dokumenti sellest pole. Tänaseks, kui küsitleda RMK-d, iga kord muudetakse oma seisukohti. Kliimaministeerium väidab, et nemad pole asjast teadlikud, nemad isegi ei taha uurida, ja öeldakse sellist asja, et aga kui mõni ettevõtja tunneb end puudutatuna, pöördugu kohtusse või prokuratuuri. Kindlasti pole see suhtlemine, mida ettevõtjad riigilt kuulda soovivad. Ja Kliimaministeeriumil tuleb seetõttu läbipaistvuse tagamiseks tellida erikontroll, et jõuda selguseni, mis inimesed olid nende otsustada, kus nad praegu on, kas nad töötavad RMK-s või keegi on neist täna Kliimaministeeriumis. Argument, et on nii palju aega möödas, ei päde. Kahju tekitati riigile, ettevõtjatele ja maksumaksjale paljude aastate jooksul.  

See teema ei ole aegunud ja tuleb eraldi tähelepanelikult jälgida, millised on Kliimaministeeriumi ja RMK järgmised sammud. Et kas nüüd, kui räägitakse, et Vabariigi Valitsuse määrust hakatakse täiendama, kas sinna kirjutatakse sisse, et hakatakse edaspidi ka selliseid lepinguid sõlmima? Peaminister ju hiljuti ütles …

Teie aeg!

… et majanduse jaoks soovitakse kasutada rohkem loodusressursse ja vähendada looduskaitsepiiranguid. Nii et me peame olema valmis kõigeks. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Homme, 18. märtsil tähistatakse rahvusvahelist sotsiaaltööpäeva. Seda päeva tähistatakse igal aastal märtsikuu kolmandal teisipäeval liikuva pühana. Sotsiaalvaldkonnas töötavad inimesed on viimased viis, kuus aastat olnud eesliinil, seda alates kroonviirusest tulenevast tervisekriisist, aga ka seoses majanduskriisi ja turvalisusekriisiga, mille on tinginud Vene agressioon ja sõda Ukrainas ning sellest tulenenud põgenikevool ja nende inimeste mured. Sotsiaaltöötajad peavad tegelema lisaks sotsiaaltööle ka abi vajavate inimeste vaimse tervise probleemidega, ja seda üle elukaare, alates lastest kuni eakateni. Olulisem kui kunagi varem on inimestele teenuste ja vajaliku abi kättesaadavus ja turvatunde tagamine. 

Just sotsiaaltöötaja on see, kellest tihti sõltub ühiskonna nõrgemate või hätta sattunud inimeste toimetulek. Samas töötavad nad ise tihti läbipõlemise äärel. Tean, et mitmed seda maailma ilusamat ja imelisemat, kuid kindlasti ühte raskemat tööd tegevad inimesed on otsuse ees, kas nad proovivad tööga toime tulla ja jätkavad või lahkuvad töölt, sest oma tervis ja oma pere on löögi all. Nende tööpäev ei lõpe mitte kell viis õhtul, vaid tuleb valmis olla vajaduse korral ka tööpäevajärgselt teha tööd. Töö tuleb tihti koju kaasa ja mured ei lase isegi öösel magada. Seda tänuväärsem on, et üha rohkem kohalikke omavalitsusi oma sotsiaalvaldkonnas töötavaid inimesi tunnustavad ja nendest hoolivad. 

Õnnitlen täna juba ette kõiki endiseid ja tänaseid sotsiaaltöötajaid, omastehooldajaid, seda rasket ametit õppivaid inimesi homse rahvusvahelise sotsiaaltööpäeva puhul. Soovin kõigile tervist, vastupidamist, märkamist, ja seda mitte ainult ühel päeval aastas. Sellepärast soovingi kõigile ka rahulikke argipäevi ning rõõmu oma tööst ja abi vajavate inimeste aitamisest. 

Kallid kolleegid! Head sotsiaaltöötajad! Mul on rinnas Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni liikme märk. Kannan seda märki uhkusega. Sellel märgil on neli sümbolit: silm, kõrv, käsi ja suu. Enda jaoks olen need sümbolid lahti seletanud järgmiselt: näe, kuula, võta kuulda, märka, abista, jaga informatsiooni, aga ole ka nende inimeste hääleks nii riigis kui omavalitsuses ja mõnikord ka peres ja üldse kõikjal, kus abivajajate enda hääl liiga nõrgaks jääb. Soovin kõigile seda imelist tööd tegevatele inimestele ja omastehooldajatele, sest tihti seisab väga suur osa sotsiaaltööst ja hooldustööst just omastehooldajate õlul, kaunist kevadet, head sotsiaaltööpäeva ja ühtehoidmist. 

Lõpetuseks kasutan juhust ja õnnitlen Tallinna Ülikooli selle nime all 20. tegutsemisaasta täitumise puhul. On ju Tallinna Ülikool paljudele sotsiaalvaldkonnas töötavatele inimestele, nii ka minule, koduülikooliks. Palju õnne, kallis Tallinna Ülikool! Aitäh!

Aitäh! Sellega on ka kõnesoovid lõppenud ja vaba mikrofon läbi. Ühtlasi on istung lõppenud.