Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 5. töönädala neljapäevase istungiga. Ja kohaloleku kontroll kõigepealt. 

Kohale registreerus 50 Riigikogu liiget, puudub 51. 

Ja nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes meid jälgivad interneti vahendusel! Täna Keskerakonna fraktsiooni saadikute poolt sooviks üle anda arupärimise kliimaminister Yoko Alenderile ja teemaks on meretuulepargid. Teatavasti jaanuarikuus tulid meil koalitsiooniparteide esimehed kokku, leppisid kokku selles, et edaspidi eraldatakse 2,6 miljardit eurot meretuuleparkide toetuseks. Tulid lihtsalt kokku, ütlesid, et see tuleb ära teha ja võimalikult kiiresti. Loomulikult selles osas avaldasid praegu arvamust ja meelt erinevad spetsialistid, selle ala spetsialistid, kes selgelt ütlesid, et me tahame näha alusandmeid, me tahame näha tulemust ja me tahame aru saada, miks seda nii kiiresti kõike tehakse. 

Nüüd selgus viimastest uudistest, mis on leitavad ERR-i portaalist, esiteks, et meile on valetatud selles osas, mis hinnaks kujuneb tulevikus, kui need meretuulepargid välja ehitatakse. Ja teine pool, meile ei antud teada ja ei soovita anda teada neid alusandmeid. Ja see viimane dokument, mis lekkis Kliimaministeeriumist välja, selgelt näitab, et tegelikult see dotatsioon ulatuses 2,6 miljardit ei too hinda alla sellisel viisil, nagu on seda meile lubanud siin mitmed-mitmed ministrid, kaasa arvatud peaminister. Ja sellest lähtuvalt me tahamegi küsida, kuhu on kiire selle 2,6 miljardiga, miks ei avalikustata alusandmeid ja miks meile valetati, et see hind ikkagi kujuneb täpselt selliseks, nagu siin on välja öeldud, ehk siis hind tuleb alla, mis ei vasta tõele. Aitäh!

Järgmisena Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kolleegid siin saalis, ekraanide taga ja inimesed, kes te kuulate meid interneti vahendusel! Minul on Isamaa fraktsiooni saadikute Mart Maastiku, Priit Sibula, Jaanus Karilaiu, Aivar Koka ja enda poolt üle anda arupärimine põllumajandus‑ ja regionaalministrile Piret Hartmanile. Ja nimelt, me võisime äsja meediast lugeda, et ta kavandab uut määrust, mis peaks kavade järgi suunama toiduettevõtjaid enam kodumaist toorainet eelistama. Ja ERR-is oli vahva uudis selle kohta, et restoran näidaku, mis riigist kana supi sisse sai. See on selline lõbus pealkiri ja tõepoolest, ehk siis on ka nii, et Eestis kasvatatud toidu eelistamine on igati tervitatav eesmärk. Aga meie leiame, et see ei peaks käima jälle Eesti ettevõtjatele lisakohustuste seadmisega. Minule väga meeldis see, kui Piret Hartman oli meie ees tutvustamas oma "Eesti 2035" arengukava eesmärke ja ta väga vahvalt hõikas, et kõik, mis on regionaalpoliitikale ja põllumajandusele kahjulik, sellele pange punast. Ja kui mina küsisin, kas tema ise on oma kolleege Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast palunud punast panna, kui me tõstame makse ja teeme regionaal‑ ja põllumajanduspoliitika, eriti äärealadele, väga raskeks alaks, siis ta ütles, et see on raske küsimus.

Aga nüüd me küsime. Kui palju halduskoormust see ettevõtjatele kaasa toob? Milliseid lisakohustusi kõnealuse määrusega plaanitav aruandlus täpselt ettevõtjatele kaasa toob? Kas ta on kokku arvutanud määrusega lisanduva kulude kasvu ettevõtjatele ja ka riigile? Kas ta plaanib seda halduskoormuse tõusu ja seda uute kohustuste täitmist kuidagi kontrollida? Ja nii edasi, ja nii edasi. Aga lõpuks on meil hea soovitus: minister võiks ise oma nädala menüü kirja panna ja panna ka selle tooraine päritolu kirja ja vaadata ja hinnata, kui palju tal selleks kirjapanekuks aega kulub. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks arupärimist ja juhatus otsustab nende edasise menetluse vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Ja nüüd mõned teated. Täna pärast istungi lõppu toimub istungisaalis Eesti huntide toetusrühma moodustamise koosolek ja selle kokkukutsuja on Eerik-Niiles Kross.  

Ja nüüd läheme tänase päevakorra juurde ja täpsustan kõigepealt ettekandjad. Ja tänase olulise tähtsusega riikliku küsimuse ettekandjate järjekord on muutunud. Nii et, esimesena teeb ettekande Eesti Olümpiakomitee president Kersti Kaljulaid, seejärel Eesti 200 fraktsiooni liige Tanel Tein, siis Arenguseire Keskuse uuringute juht Uku Varblane ning ettekanded lõpetab haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Ja natuke menetlemise ajast ka. Kõikidele ettekannetele on ettekande pikkus planeeritud 15 minutit ja küsimusteks-vastusteks 20 minutit ning iga Riigikogu liige võib igale ettekandjale esitada kuni kaks küsimust. Ja peale seda on võimalik ka läbirääkimisteks kõigil Riigikogu liikmetel, kuid alustaksime kõigepealt fraktsioonide esindajatega. 

Nii et alustame tänast päevakava ja selleks on Eesti 200 fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Spordi tuleviku plaan: kuidas tuua medalid ja panna lapsed liikuma" arutelu. Ja ettekandjaks palun Eesti Olümpiakomitee president Kersti Kaljulaid.

Hea juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kõik teised spordisõbrad seal üleval rõdul! Aitäh, et tulite kuulama! Ma mõistan ja ma kiidan Riigikogu soovi kõneleda spordist oluliselt tähtsa riikliku küsimusena. On palju eluvaldkondi, kus sport ja liikumine saavad pakkuda tuge ja lahendusi, olla osa. Aga sport on päris harva peaosas. 

Siin saalis ei ole varem niimoodi olnud. See on esmakordselt selle maja ajaloos, kus spordil on peaosa. Miks on sport sellisesse staatusesse tõusnud? Tõenäoliselt just sellepärast, et spordil on ühiskonnale väga palju anda. 

Alustame vaimustusest. Medalid vaimustavad, loovad ühtsustunnet, ühendavad Eestimaa eri rahvuseid. Tihti räägivad Tuhkatriinu-lugusid ja pakuvad lootust neile, kes on valmis edu nimel väga palju töötama. Erinevalt totalitaarsetest riikidest ei sümboliseeri demokraatlike riikide spordisangarid mitte riiklikku suurust või võimu, vaid just vabade kodanike võimalust oma unistused ellu viia. See on oluline vahe. Totalitaarses riigis on tippsport režiimi töövahend, veel üks viis diktaatoritele tõestada ise endale, maailmale ja oma rahvale süsteemi ilmeksimatuse. 

Aga demokraatlikus riigis on tippsport spordipüramiidi ülemine särav, nähtav, vaimustav ja innustav osa. Väikeses riigis on iga spordisangar haruldane. Mäletame oma olümpiasangareid ka sada aastat hiljem, loome neile monumente, nimetame nende järgi tramme ja jutustame nende kaudu oma rahva lugu.

Eesti on alates 1992. aastast võitnud olümpialt 23 medalit, Läti 28 ja Leedu 30. Me näeme, et me oleme olnud edukad. Tee medalini on eestlasel pikk, ainult 32% meie sportlastest said oma medali oma esimestelt olümpiamängudelt. Aga medal olümpialt pigem ei ole üllatus. 96% medalivõitjatest on enne saanud kas Euroopa meistrivõistluste või maailmameistrivõistluste medaliga meid juba rõõmustada. 

Spordipüramiidi alumine, laiem osa, mis võib-olla tavateadvuses on selline tippude kasvulava, on tegelikult üha rohkem eluliselt oluline ühiskonna tõrgeteta toimimiseks. Sport on majandusharu. 2024. aastal eraldas Kultuuriministeerium spordile 42,5 miljonit eurot ja kohalikud omavalitsused 2023. aastal 113 miljonit. 

Aga 2023. aastal oli spordiklubide tulu Eestis 201 miljonit eurot, millest üle poole tuli üksikisikutelt. 2024. aastal maksid sporditegevusega seotud organisatsioonid riiklikke makse 48 miljonit eurot, tööjõumakse 39 miljonit. Viie aastaga on see maksutulu kasvanud 70% ajal, kui muud maksulaekumised on kasvanud alla 50%. Kultuurivaldkonnas on sport suurim maksumaksja. 30% tööjõumaksudest spordi- ja kultuurivaldkonna kogu maksutulust pärineb just spordimaailmast. 

Rahalises mõttes niisiis toob Eesti sport üsna kenasti riigile tagasi. Muidugi on sellel majandusharunagi kasvupotentsiaali. Kui täisealistest liiguks meil enam kui napp kümnendik, kui kõik meist liiguks, siis võiksid tulud spordist olla ka kümme korda suuremad, arvestamata seejuures kõiki ostetud suuski, uiske, jalgrattaid ja muud, mis on siinsest arvestusest enesestmõistetavalt nagunii väljas. Need arvud olid puhtalt spordisektori tulu riigile. 

Aga probleem ongi selles, et me ei liigu. Sport on suuresti kasutamata võimalus Eesti rahva tervises. Liikumisaktiivsus Eestis on väga madal. WHO soovitab noortele ühte tundi päevas ja täiskasvanutele kahte ja poolt tundi mõõdukat või isegi nahka märjaks ajavat liikumist nädalas. 2021. aastal liikus niimoodi ainult 25% Eesti 7–17-aastastest ja alla 10% täisealisi. 

Tegevusetusel, head kuulajad, on ka tulemus. Teismeeaks on ülekaalus 25% poisse ja 15% tüdrukuid. 15–69-aastastest on ülekaalus 60% ja 24% on rasvunud. Üle 65-aastastest on Eestis kehaliselt aktiivsed vaid mõnel korral kuus või üldse mitte 70%. Ainult 30% üle 65-aastastest liigub rohkem kui mõnel korral kuus. 

Liikuvale eluviisile aga pannakse alus lasteaias. Kuid peale 2015. aastat ei pea Eesti lasteaedades liikumisõpetajaid olemagi. Veerand lasteaialõpetajatest on täna juba kimpus kehakaaluga. Need on väga-väga nukrad arvud. 

Eesti spordipoliitika põhialused 2030. aastani seavad eesmärgiks, et kaks kolmandikku eestimaalastest liiguks piisavalt. Nagu öeldud, täna teeb seda 10% täisealisi ning teismeliste ja laste liikumisarvud ei anna lootust, et me oma eesmärgid saavutame, kui me ei tee olulisi muutusi. 

Mina saan täna rääkida ainult EOK ja meiega seotud asutuste eest, kuidas meie näeme, et me võiksime selle hea eesmärgi suunas kiiremini liikuda. Ja ma ei räägi väga pikalt rahast. Eesti riik ja kohalikud omavalitsused tegelikult ei panegi sporti nii vähe raha. Me oleme Euroopas 4.–9. kohal riikliku spordi rahastuse osakaalult SKT suhtes. Niisiis, Eesti kuulub selles vallas ju peaaegu viie rikkaima spordiriigi hulka. Aga muidugi peame arvestama, et korvpallikoondis pannakse välja täies mahus, seda ei saa kohandada vastavalt riigi rahvaarvule või SKT suurusele. 

Siiski, teisest küljest jälle, võib-olla, kui me ei oleks sidunud spordirahastust lahti hasartmängumaksust, siis oleks see puhas 4. koht, mitte 4.–9. koha jagamine, ja me pääseksime lilletseremooniale. Sest kolme aastaga on Eesti sport aastatel 2022–2024 sellest muudatusest kaotanud 8 miljonit eurot, seda ajal, mil inflatsioon oli ülikiire. Nii on spordi rahastamise reaalsummad täna oluliselt väiksemad, kui nad olid viis aastat tagasi.

Nagu spordiorganisatsioonide tasutud maksutulust nähtub – see on jätkanud ju jõudsat kasvu –, on Eesti inimesed ise asendanud olulise osa kaotatud ressursist. Aga ma usun, et teie siin saalis nõustute: majanduslik kihistumine on kindlasti seda enam ja seda kiiremini jõudnud ka spordivaldkonda, sest riigi pakutava toe vähendamine kindlasti seda süvendab. 

Mainin ainult kahte rahastusega seotud küsimust. Ma tean, et nii ministeeriumides, valitsuses, kui ka siin Riigikogus liigub mitte ainult mõte, vaid isegi kontseptsioonipaber, mis peaks andma ka spordile riiklikult tähtsate spordiobjektide nimekirja. Me toetame sellise põhimõtte sisseviimist EOK-s. Kui põhimõtteline kokkulepe oleks olemas ja süsteem paika pandud, siis saaks alata ka vaidlus selle üle, millised objektid sinna nimekirja kantakse. Aga esmalt me vajame kokkulepet, kuidas seda nimekirja rahastatakse ja koostatakse. 

Teiseks, Eesti treenerite töökohtadest on kvalifitseeritud treeneritega täitmata kolmandik. Ja samal ajal ainult kolmandik neist, kellel on treeneripaber, treenerina ka töötab. Lihtsad arvud ehk jäävad meelde ja põhjendus on veelgi lihtsam: 1400 eurot on tänane treeneripalga sihttase, millest riik on püüdnud katta poolt, aga täna katab tegelikult alla poole. 

Tõsi, meie treeneritena töötavad inimesed saavad tegelikult üle 1900 euro palka. See näitab, et klubid, lapsevanemad ja eraisikud tegelikult panustavad rohkem kui see 50%, mis justkui on riigiga mingisuguse ühiskondliku kokkuleppena sõlmitud. 

Aga kas ka see on piisav, mõeldes selle peale, et treeneri töö omapära on see, et ta leiab aset õhtuti ja nädalavahetustel, viimastel tihti pikkade võistlussõitude näol? See 1900 eurot tuleb kokku täistööajale taandatuna. Suur hulk meie treenereid tegelikult töötab treenerina väiksema koormusega, nad võiksid panustada rohkem, aga ilmselt töötavad nad veel kusagil mujal. Ma pean väga lugu igast Eesti treenerist, kes näeb vaeva, koolitab ennast ja on nõus sellise raha eest toimetama. 

Võib-olla me suudaksime saada sellise kokkuleppe, et kui riik oma panust tõstab, siis teevad klubid ja spordikoolid teist sama palju omalt poolt ära. Meil on Eestis imehea spordistatistika ja tänu sellele me suudaksime riigile näidata, kuidas spordisektor sellest lubadusest päriselt ka kinni peaks. Ma usun, et me teeksime selle koos ära ja saaksime hakkama. 

Aga rahamurede kiuste me seisame Eesti inimeste liikumisharjumuste eest alates lapseeast. Eesti Olümpiakomitee, meie sihtasutused, meie alaliidud ja maakondade spordiliidud, me tahame koostöös kohalike omavalitsuste ja maakondlike spordiliitudega mõista paremini, kuidas täna Eestis piirkonniti liikumisega on. Me katsume tänavu ära mõõta maakondade kaupa, mis on praegune seis, ja siis sealt hakata ühiseid eesmärke ja ka mõõdetavaid eesmärke seades koos liikuma. 

Oleme algatanud arutelu Tallinna linnaga, kuidas meil olemasolev info võiks aidata klubidel pearaha taotleda vähem bürokraatlikul moel, ja laiendada seda süsteemi siis nii, et kõik omavalitsused saaksid pearaha makstes toetuda ühtsele andmekogule. Tervitame Tallinna algatust lasteaiaealistele samuti pearaha maksta tingimusel, et neid treeniks EKR 5 kategooria treener. Väikeste sporditurvalisus on üldse kõige tähtsam. 

Koostöös Tervisekassa ja Sotsiaalministeeriumiga kutsume me ellu liikumisretsepti. Teaduskirjandus näitab, et isegi kergemate vaimse tervise probleemidega, nagu depressioon, on liikumise mõju sama, mis on antidepressantidel ja vastupidi: kolm korda nädalas liikujatel on mõõdetavalt vähem vaimse tervise muresid. 

Teeme koos maakondlike spordiliitude, kohalike omavalitsuste ja meie liikumisharrastuse kompetentsikeskusega erinevaid väikeseid nügivaid projekte. Endiselt veel ei ole kõikide koolide ja eriti mitte lasteaedade liikumisrajatised kooli- ja lasteaiatöö välisel ajal kättesaadavad. Me oleme koos paigaldanud korvpallilaudu, kutsume liikuma meeste kuu raames ja seisame erivajadustega inimeste liikumisvõimaluste eest. 

Ma tahan tänada minister Signe Riisalot, et ta lihtsustab ja laiendab erivahendite kättesaadavust toetavat süsteemi puuetega inimestele. Eesti Paraolümpiakomiteeta seda projekti ei sünniks, sest nemad oskavad hinnata küsitavate vahendite otstarbekohasust. See on algus, aga minu unistus on, et ükski liikumispuudega laps ei peaks olema liikumistunnist vabastatud sellepärast, et tal on liikumispuue, vaid tal peaks olema võimalus saada kasutada vahendeid, mis võimaldavad temalgi tunda spordirõõmu. 

Innustavad eeskujud, meie paraolümplased, toome meie Team Estonia Eesti tippsportlaste ridadesse. Nad saavad kanda samu vorme ja saavad samu tugiteenuseid. Ja kui me unistame – selleks täna meil vahendeid ei ole, aga võib-olla me leiame –, siis hakkavad ka nemad saama A-, B- ja C-kategooria toetusi. See on lihtsalt üks näide, kus Eesti spordi rahastamine on tegelikult laiem ja peakski olema laiem kui Kultuuriministeerium ja kohalikud omavalitsused. Seda projekti, ma kujutan ette, me saame teha koostöös Sotsiaalministeeriumiga. 

Me peame suutma koostöös maakondlike spordiliitudega säilitada spordiisu kõrge vanuseni, sellepärast et seal on päriselt see sääst, mida võiks saada liikumisest ja spordist Tervisekassa. Me ei oska seda täna veel, me õpime välismaa kolleegide käest ja kindlasti liigume kõik koos selle eesmärgi suunas, aga see on Eesti spordielu korralduses tänaseni olnud suhteliselt katmata teema. 

Me peame ka saavutama, et noored, kes trennis käivad, ei loobuks sellest vanuses 11–12, sest algselt valitud spordiala vastu kaob huvi või kaotab huvi hoopis konkreetne ala selle noore vastu, aga ei innusta teda leidma endale sobivamat. Siin on meil ühine huvi Kaitseministeeriumiga. Kui täna on veerand teismelisi poisse ülekaalus ja trennis käib teismelistest alla viiendiku, siis kas saab kedagi üllatada see, et vaid üle veerand enne kaitseväkke jõudmist teeb ära füüsilised katsed. See on tegelikult kurb. 

Eesti kogukonnaliikumine kasvab ja areneb. Tekivad oma küla trennigrupid. EOK koos liikumisharrastuse kompetentsikeskusega pakub neile inimestele, sädeinimestele, kogukondades kogukonnatreeneri väljaõpet, et nad saaksid sõpru eest vedada targalt ja turvaliselt. Nii loodame panna liikuma järjest rohkem inimesi rohujuuretasandil. 

Eestis on ka piisavalt sporditeadlasi, kelle seotus paraku meie sportlaste treening- ja arenguandmete kogumisega on liiga väike. Meie treenerite oskused neid andmeid kasutada nii, nagu seda suudab Norra Olympiatoppen, jätavad soovida. See on muna ja kana küsimus – pole andmeid, pole oskust neid kasutada. Püüame seda muuta. 

Me tahaks, et Eesti noored, kes veel ei ole võitnud medaleid, saaksid ka Team Estonialt toetust. Täna tahame me selleks luua erarahastul põhineva süsteemi, et riigile tõestada: see on vajalik. Just praegu tõid noorte taliolümpiapäevadelt kuus Eesti sportlast medali. Nad ei tohi ära kaduda. 

Ja muidugi, me toome Eesti tippsporti juurde erainvestorite raha. Ma tänan Bachi, Sportlandi, Nike'i, Synlabi, Olympicut, JCDecaux'd ja neid ettevõtteid, kellega meil on juba kokkulepped, aga kelle nime me välja ei ütle. 

Meie EADSE, Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutus, kelle mureks on spordi puhtus ja turvalisus, hakkab vaikselt juhtumite lahendamisest jõudma ennetuseni, olgu see siis koostöös spordiklubidega dopingust vabanemiseks või lastespordi turvalisuses. Jõuluvana ei küsi, mitu medalit laps sai, kampaania läheb kevadel edasi, tagamaks, et kõige väiksematel on spordis tore, turvaline ja rõõmus. 

See on väike valik juba töös olevaid projekte, kõike ma ei jõua täna rääkida. Sellega tegelevad EOK ja meie liikmed ja toetajad ja sihtasutused. Me teeme seda, et meil kõigil oleks spordist rohkem kasu tervisele, rõõmu kaasaelajatele ja tulueelarvele. 

(Juhataja küsib, kas soovitakse lisaaega.) 

Ma tänan teid tähelepanu eest ja kutsun teid kõiki ühte Euroopa parimatesse spordimuuseumisse Tartus. Ainult ärge minge koolivaheajal, siis sinna ei mahu. Aitäh!

Aitäh ettekande eest! Väga põhjalik oli. Kuid teile on ka spordisõpradelt küsimusi. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Kui lubate, siis ma küsin natuke laiemalt just nimelt rahvatervise vaates, tegelikult käsitlesite seda ka oma sõnavõtus. Mure ei ole ainult selles, et palju meil medaleid on või selles, kas lapsed liiguvad, probleem on laiem. Kui me räägime inimeste laiemast liikuvusest – see on füüsilise tervise küsimus, see on vaimse tervise küsimus, see on töövõime küsimus, see on julgeoleku küsimus. Tegelikult seda loetelu võib pikalt jätkata. Kui te mõtleksite ennast korraks parlamendi liikmeks või, ütleme, parlamendis 51 mandaati omavaks jõuks, mis siis oleks need esimesed konkreetsed sammud, mida võiks Riigikogu astuda, et päriselt seda Eesti inimeste liikuvust ja liikumist parandada, just nimelt rahva tervise hoidmise vaates? Ja kahtlemata sellel oleks ka oma positiivne mõju, ma arvan, ülejäänud eesmärkide saavutamises, mis puudutab medaleid, mis puudutab laste liikuvust ja rasvumise vähendamist. Millised oleksid mõtted, mis teha annaks? Ja jätkuküsimus, kui jõuate ka vastata. Kui palju te üldse arvate, et tegelikult saab Riigikogu või poliitikud mõjutada seda?

Kõige lihtsam vastus alati on rääkida rahastusest. Mõned kohad ma tõin ka välja, kus täna tegelikult riik võiks rohkem selgelt panustada. See võib-olla on hea, et me alustame noortespordi just selle tippspordi juurde viiva tegevusega, et me ei kaotaks ära oma saavutussportlasi noores eas erarahaga. Aga tulevikus, ma loodan, kui me oleme seda mudelit teile tõestanud, siis leiab riik selle jaoks ressursid. Treenerite palgad on absoluutselt kindlasti prioriteet number üks. Ja tegelikult ka prioriteet number kaks ja kolm, sellepärast et kuigi need inimesed, nagu ma ütlesin, täistööajaga teenivad 1900 eurot keskmiselt, siis see on keskmine number, võttes arvesse kõik maakonnad ja ka Tallinna. Ilmselgelt on vaja riigi poolt suurendada seda tuge, eriti just, et ei suureneks kihistumine, sotsiaalne kihistumine liikumises. See on niikuinii juba juhtunud, oleks vaja seda lõhet vähendada. 

Loomulikult oleme me ka selle poolt, et spordiseadus oleks võimalikult sujuv, et spordibürokraatia oleks võimalikult lihtne ja vähene, et spordiklubid ei peaks maskeeruma spordikoolideks, et saada toetusi ja nõnda edasi. Me kindlasti tahame ise teha ära selle, et meie Spordikoolituse ja -teabe Sihtasutuse andmestik võimaldaks spordiklubidel esitada üheselt ja ühtemoodi oma laste treenimise andmeid pearaha saamiseks. Täna see niimoodi ei ole. Seal võib olla vajadust tegeleda ka andmekaitse küsimustega ja midagi selles valdkonnas muuta. Nii et on ka mitterahalisi muresid.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Ma olen teiega selles osas nõus, et treenerite toetussüsteemi loomine ja selle edasi arendamine on ääretult oluline ja vajalik, ja nagu teie kõnestki kuulda võib, et te olete selles kindlasti veendunud ja aitate sellele kaasa. Aga üks asi, mis silma paistab, kui me vaatame kohalikke omavalitsusi. Te oma kõnes kenasti ütlesite, et need summad ei ole üldse väikesed, mis kohalik omavalitsus spordile eraldab. Ja need rahastussüsteemid on hästi erinevad, need on pearahast kuni munitsipaalspordikoolini välja ja mõnes mõttes see paneb eraspordikoolid sellisesse keerulisse situatsiooni rahastamise mõttes, kaasa arvatud see, millise hinnaga on baasid. Aga üks asi, mis on silma jäänud, on see, et osadel omavalitsustel on nõue noorte tippsporti toetades: maksimummäära saades on vaja olla olümpiakomitee liige. Samas me teame seda, et olümpiakomitee liikmeks ei võeta mitte teps kõiki, sõltumata sellest, kas tegemist on maailmatasemel tippspordiga või mitte. Kas te arvate, et see süsteem on õiglane?

Ilmselgelt peate te silmas Team Estoniat, kui me räägime sportlaste kaasamisest EOK toetustele. See on tõepoolest tippspordimeede ja nagu ma ütlesin, siis ma näen olulist vajadust seda laiendada just nimelt noorteklassi, sest tõepoolest, süsteemis on täna selline probleem ja omavalitsuste tegevus seda, kui see, mida te väidate, on tõene, seda ainult võimendab. Täna on täitsa arusaamatu, kuidas peaks sportlane jõudma oma esimese medalini. Kui ta on juba jõudnud oma esimese medalini, siis sealt edasi on toetamine suhteliselt lihtne, või siis MM-il kaheksa hulka näiteks, eks ole, ja nõnda edasi. Siis sealt edasi, tõepoolest, toetuste tee avaneb. Aga kuidas tagada see, et nüüd noor, kes on täna 14, tal hakkavad tõusma spordile minevad kulud – saaks need kaetud. Selle jaoks meil täna meetodite mudelit ei ole, seal ei saa olla mõõdikuks see võistlustulemus ainult. Sellepärast ma toetangi, et ka Eestis peaks olema selline, nagu Norras Olympiatoppenil on: andmepõhine noortespordi analüüs, et me näeme, kuidas need noored treenivad, kuidas nad liiguvad eakaaslastega võrreldes. Ja selle põhjal peaksime me saama teha tippspordikomisjonis oma toetusotsuseid. Aga loomulikult seni, kuni me seda süsteemi ehitame, siis kohalikel omavalitsustel ei ole sugugi keelatud toetada neid noori, kuigi nad ei ole veel meie Team Estonia sportlased. Kui on soovi, siis kindlasti võivad nad ka EOK poole pöörduda ja me võime anda oma tippspordikomisjoni hinnangu, kas sportlase esitatud ettepanekud ja prognoosid võiksid olla realistlikud. Veel kord kordan: täna saame toetuda ainult ekspertarvamustele. Meil ei ole andmepõhist noortesporti, see peab sündima.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud olümpiakomitee president! Minu küsimus lähtub teie lausest, et sport on suuresti kasutamata võimalus saada tervemaks rahvaks. Ja kui te olete nüüd olümpiakomitee president, loomulikult teie eesmärk on luua pinnas tippudele, aga mis on need kolm sammu, mis peaksid aitama seda eesmärki täita, et saada tervemaks rahvaks. Kas seal sees on pered, kes kasvatavad väikseid lapsi, kas seal sees on koolid? Ma ei räägi nendest taristutest ja asjadest.

Tegelikult pigem on niimoodi, et kui me vaatame Eestis ringi, siis meil on üsna palju sporditaristut, üsna suur osa sellest tegelikult vajaks juba ka remonti ja selle taristu ülalpidamine tegelikult sööb meil ära seda inimeste jaoks mõeldud raha. Mida meie oleme EOK‑na teinud selleks, et suurendada ja lihtsustada liikumise toetamist? Üks suuremaid meetmeid, mida, ma usun, et edaspidi on võimalik ka võtta arvesse treenerite rahastamise süsteemis, on just see meie loodud kogukonna treenerite, kes ei ole ühe kitsa spordieriala treenerid, nende toetamise mudel. Teiseks, ma arvan, et hästi oluline oleks see, et toetataks lasteaedu selles, et nendel oleks liikumisõpetus ja liikumisõpetajad peaksid seal olema. Seda võib teha erineval viisil, aga ilmselgelt on siin kõige suurem roll kohalikel omavalitsustel. Kolmandaks, nagu ma juba ütlesin, siis Eestis ei ole tähelepanu pööratud turvalisele liikumisele vanemas eas. Me kindlasti, meil on küll päris palju organisatsioone, kes tegelevad justkui veteransportlastega, aga tegelikult seatud eesmärke ja metoodikaid meil selleks ei ole. Rohkem on need üritused, mis toimuvad nendele, kes juba nagunii on pikka aega liikunud. Me peame selle muutma ja tekitama sinna laiapõhjalisuse.

Ja ma tahaksin ka öelda seda, et ikkagi koolides võiks olla tegelikult kooliprogrammis, ma toetaksin seda mõtet, viis liikumistundi nädalas. Inimesed on küsinud, et kuidas seda teha. Ma tean, et Tallinnas Mustamäe Riigigümnaasiumis on selline klass, kus see toimib, ja siis on nii, et spordiinimesed on trennis ja teistele pakub liikumist kool. Ma loodan, et see võiks olla hea mudel, et viia liikumistunnid sisse suuremalt ka meie koolides. Liikumisretseptist ma juba rääkisin. Kui see kanda kinnitab praegu piloodina, siis saab seda edaspidi ka laiendada, et meie tervishoiusüsteem tervikuna hakkaks mõtlema rohkem ennetusele, mitte ainult ravile. Ja ka ravi mõnikord kergemal juhul võib tegelikult olla liikumises. Nii et siin on palju asju, mida me saame kõik koos teha.

Mida saab teha Riigikogu? Alati on teretulnud kõikvõimalikud soodustused ja maksumuudatused, millest ma tean, et siin täna saalis hakatakse ka edaspidi rääkima. Samas ma ise tean, et tegelikult tahab riik, ja mõistlikult, ise otsustada, kuhu läheb ettevõtete poolt makstud maksuraha. Kõikvõimalikud erisused lähevad sellest mudelist ja skeemist ju välja. Aga võib-olla, kui see on selline rahvuslik hädaolukord, et meil liigub täiskasvanutest alla 10%, aga me tahaksime, et nad viie aasta pärast liiguks kaks kolmandikku, tasuks ka sellele mõelda.

Jüri Jaanson, palun! 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Rahvuslik hädaolukord on meil tegelikult sündimus ja siit tuleb ka väärt sportlasi. Sport on muidugi liikumise alus, tähendab liikumine on spordi alus. Ja meil täna teemaks on laste liikumine. Aga see hakkab ikkagi peredest peale. Kui ma meenutan, siis Eesti Olümpiakomitee on vist hiljuti saatnud alaliitudele laiali strateegilise plaani, sellise projekti. Ma ei mäleta, kas seal on juttu olnud sellest liikumise turvalisusest, mida te ka siin vanemate inimeste suhtes nagu mainisite. Aga küsida tahaks seda, kas liikumine Eestis on turvaline, kui me vaatame liiklusstatistikat, kui me vaatame, mis olukord on maanteedel, on ka veeteedel, ühesõnaga, meil on ka veespordialad. Ühesõnaga, kas liikumine on turvaline?

Ilmselgelt on meil turvalisuses palju probleeme. EOK on oma strateegiadokumendi kirjutanud just ka selleks, et informeerida kõiki kaasamõtlejaid sellest, mida me teeme ja mille eest me võtame selgelt vastutuse. Ja meie vastutus tõepoolest on koostöös maakonna spordiliitudega panna rohkem inimesi liikuma, koostöös alaliitudega pakkuda võib-olla erinevamaid liikumisviise, mille peale inimesed ei ole lihtsalt mõelnud. Sest ilmselgelt need, kes ei liigu, neid kõige levinumad spordialad ei ole kõnetanud. Rääkida läbi kohalike omavalitsustega, kuidas rohkem aktiviseerida noori lapsi. Kultuuriministeerium on juba ära teinud ühe väga olulise muudatuse, mis võimaldab lastesporti teha mitmekesisemaks, et treenerid saavad anda ka teise eriala tundi, et see lastesport oleks mitmekesisem. Nii et üht-teist on ka tehtud. Aga me kindlasti selles strateegias oleme, see strateegia ju näitab ka seda, millega me tegeleda ei jaksa, ja kindlasti toetame, aga ei ole ilmselt meie põhiline töö see, et ka liikluses oleks tõepoolest jalgratastega liikuda turvaline. Me väga tahaksime, et see niimoodi oleks. Kui on koostööideid, siis oleme nõus kaasa aitama.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud president Kaljulaid! Suur tänu selle pika perspektiivi eest! Kuna olen ise Kagu-Eestist pärit, siis tajun päris hästi seda, et sealsete inimeste jaoks on üheks tugevuseks kahtlemata hea elukeskkond. Samuti suudavad ka isegi väiksemad maakoolid pakkuda küllaltki head põhiharidust. Nüüd, mida hinnatakse nõrkuseks, lastevanemate poolt eriti, on huvitegevuste ja spordivõimaluste vähesus ehk meeletu ebavõrdsus, mis on suuremate linnadega võrreldes ja mõnikord ka maakonnakeskustega võrreldes. Loomulikult meil tuleb medaleid ka väikestest kohtadest, tihtipeale me teame neid kangelasi. Aga arvestades seda laiemat rolli spordil ühiskonnale, kas see on selline lootusetu olukord või näete siin mingit lahendust, kuidas võiks sellest ebavõrdsusest välja tulla?

Jah ja ei. Kahtlemata on tõsi see, et nii nagu valdav enamus meie teatritest on koondunud pealinna, on ka väga suur hulk meie sportimisvõimalustest koondunud suurematesse linnadesse ja ilmselt seda me olulisel määral muuta ei saa. Meil on siiski, ma ütleksin, spordi kättesaadavus üle kogu Eesti just tänu sellele, et meil on need maakondlikud spordiliidud, kes on vahetus koostöös kohalike omavalitsustega seda rida vedanud ja tugevasti ajanud, siiski küllalt palju võimalusi ka kohtadel sporti teha. Aga loomulikult, kui ei ole piisavalt head ühistransporti, nõudetransporti, siis on see lastevanematele suurem koormus. Ma arvan, et sellistes oludes kooli juures toimuvad sporditegevused, sellised tegevused, mis võib-olla tulevikus tõestakski meile, et see viis liikumistundi nädalas on mõistlik ja vajalik, need on tegelikult see lahendus, just nimelt kooli juurde viidud sporditegevus. 

Tegelikult on EOK eraldi ja taas ka Tallinna linn on sellist projekti toetanud, aga EOK on tegelikult teinud viis aastat igas maakonnas vähemalt ühes koolis programmi "Sport kooli" ja see tähendab, et ongi klubidest erinevate spordialade inimesed on läinud koolidesse õpetama algklasside lapsi. Me oleme praegu tegemas esimest korda sellele programmile hindamist ehk kui palju on lapsi jäänud seotuks liikumise ja spordiga tänu sellele. Võimalik, et see mõju ei ole olnud oluline ja siis on see ilmselgelt ühelt poolt mõjutatud ka sellest asjaolust, millele teie tähelepanu juhite. Siis peame mõtlema, kuidas teha nii, et treenerid mitte ainult selle ühe väikese programmi raames, vaid rohkem jõuaksid kohtadele, koolidesse. See küll piirab alade valikut, aga siiski loob kõikidele lastele võimaluse professionaalsete treenerite abil treenida. Veel kord, me ei tea täna selle programmi mõju, ta on olnud väike, tihti maakonnas ainult üks kool, aga kui me oleme selle ära mõõtnud, on meil veel üks argument ka riigile ja haridusministeeriumile, mida teha.

Helmen Kütt, palun! 

Lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja! Suur-suur tänu teile selle ülevaate eest. Mulle isiklikult oleks meeldinud, kui selle olulise teema pealkiri oleks olnud veidi teisem: et panna lapsed liikuma ja siis alles tuua medaleid, sest eesmärk on ju terve rahvas, terve ja tugev rahvas, kellel oleks lisaks kaitsetahtele ka kaitsevõime, pean silmas siin vaimset ja füüsilist. Aga seda teemat saab arutada ka sedapidi rääkides, et ma kindlasti tahan väga tänada teid selle eest, et Eesti Vabariigi presidendina oli teile oluline sotsiaalvaldkond, erivajadustega inimesed, ja te seda teemat loodetavasti, ja praegu ka ettekandest kuuldes ka Eesti Olümpiakomitee presidendina jätkate. Kuidas teie meelest peaks esimesed sammud, või võib-olla on neid juba tehtud, et erivajadusega laps ei oleks mitte liikumis- või võimlemistunnist vabastatud, istuks seina ääres ja võiks raamatut lugeda või teha midagi muud selle tunni aeg? Kas see on treenerite koolitus? Või millised need võiksid olla need olulised sammud, sellepärast et igaühel on jõukohaselt võimalik ka milleski osaleda?

Tõepoolest vedasin ma võib-olla pealkirja valinuid alt sellega, et 90% minu ettekandest tegeles spordi kui kasutamata võimalusega rahvatervises. Ja ma olen seda meelt tõepoolest, et iga laps peab saama liikuda ja meie paralümpiakomitee teeb siin väga head tööd. Ja me oleme ka koos istunud minister Riisaloga, ta on juba jõudnud sinnani, et kui on vaja spordivahendeid, siis need on samamoodi aktsepteeritavad erivahendid, nii nagu on vahendid, mille abil sa jõuad kooli või jõuad tööle. Aga kindlasti ei ole me seal maal, kus on meie ühine unistus tegelikult, ja see on just nimelt see, et on koht, kust selline laps, kellel see liikumispuue on, et tal on võimalik taotleda just tema mõõtmetele vastavalt tema huvidele või ka koolispordi vajadustele vastavat erivahendit. See peab olema meie lõppeesmärk. Seda me saame teha koos ainult riigiga.

Margit Sutrop, palun!

Lugupeetud eesistuja! Austatud Eesti Olümpiakomitee president! Suur aitäh selle ettekande eest! Ma olen väga nõus paljude murekohtadega, aga ühes osas tahaks küll küsida, see on ülikoolide roll. Nimetasite, et teadlastel ei ole piisavalt andmeid, et aidata noortesporti, aga ma ei pannud tähele, et te oleks maininud näiteks Tartu Ülikooli liikumislabori tegemist "Liikuma kutsuva kooli" suhtes. Ja võib-olla sellepärast küsisingi, et mulle tundub, et kuna teda on väga palju auhinnatud erinevate aasta tegudega, just hiljuti ka Tartu Ülikooli tõstis neid esile, et kuivõrd on teie koostöö ja kuivõrd teie hinnangul see tegevus juba on aidanud muuta päris oluliselt suhtumist koolis just liikumisse, ja võib-olla ka laiemalt ülikooli rolli kohta sporditeaduses, treenerite ettevalmistamiseks, sportlaste ja ka tippsportlaste toetamise osas. Ja veelgi enam, võib-olla just mind huvitaks spordieetika õpetamine treenerite ettevalmistamisel ja ka laiemalt meie teadvustamisel, kuidas see eetiline sport võiks välja näha. Olete mõelnud selle peale? Ja kuidas koostöö on ülikoolidega?

"Liikuma kutsuv kool" on kindlasti üks projekt, millega minu koostöö ulatub kaugemale kui eelmise aasta oktoobris. Siin oli täna palju Eesti spordielu kaasaaitajaid ja toetajaid, keda ei saanud mainida, sellepärast et 15 minutit, aga kindlasti Tartu Ülikool ja ka Tallinna Ülikooli juures toimivad sporditeadlased, spordilaborid on väga hästi arenenud. Ja mis ongi mõnevõrra kurioosne, et meil on teaduskeskused ja nad tegelikult siia Eesti sportlastele teevad suhteliselt vähem, sellepärast et nagu ikka Eesti teadus, me oleme ju steroididel, need rahastused, need projektid on valdavalt ja suuresti rahvusvahelised ja seetõttu see koostöö siia rohujuure tasandile ongi mõnevõrra puudu olnud. Ja selge on see, et kui me vaatame ka mõningaid meie harrastussportlasi, kes on teinud ootamatult tugevaid tulemusi, alustades sisuliselt täiskasvanu eas, töötades koos nende sporditeadlastega, siis tegelikult see kontseptsioon on ennast ka Eestis juba tõestanud. Me tegelikult peame olema rohkem andmepõhised, mõõtma reaalselt, millised on noorte võimed ja kuhu nad on treeningprotsessi tulemusena jõudnud. Nagu ma ütlesin, on see muna ja kana küsimus. Täna ei ole Eesti saavutussportlased, kes jõuavad meie vaatevälja, tingimata seotud – mõnes valdkonnas on – treeningandmete kogumise programmidega, mida on maailmas väga palju. Tuleb lihtsalt vaadata, mida teised teevad ja liituda. Ja seetõttu ei ole neil ka võimalik saada kasu nendest teaduskeskustest ei Tartus ega Tallinnas. Nii et loomulikult on meil plaan juba olemasolevad tükid kokku siduda ja saavutada see, et meil oleks sellest päriselt kasu. 

Mis puudutab ülikoolide ja spordi koostööd eetika vallas, siis otse loomulikult spordieetika küsimused ja see, et treeningprotsess oleks ohutu, see on miski, millega me oleme kahjuks tegelenud ühiskonnana juhtumipõhiselt, õppides negatiivsetest näidetest. Me tahame jõuda sellest kurvist ette koos oma spordieetika sihtasutusega ja loomulikult vajame me selleks Tartu Ülikooli Pedagogicumi ja teistega koostööd, et teha seda laiapõhjaliselt. Minu unistus on veel ka see, et tegelikult ju täna, kui õpetaja õpe käib niimoodi, et sa õpid oma eriala, matemaatikat, füüsikat, keemiat, eks ole, ja siis Pedagogicumis saab sinust pedagoog, et see on nii-öelda teine töösuund ülikoolis, miks ei võiks seal olla ka nii, et ühe valikainena võiksid kõik saada EKR 5 kutse, kui nad seda soovivad. Ja muidugi tahame jõuda lähiajal ka sinnamaani, et meie sportlastel on täiendavaid kulusid endale võtmata võimalik läbida ülikooliprogrammi pikema aja jooksul. Täna, kuna nad jäävad ju maha, sest nad õpivad aeglasemalt, muutub õpe neile tasuliseks. Tahaks, et see nii ei oleks.

Aitäh! Küsimuste ja vastuste aeg sai läbi, täname ettekande eest ja ka küsimustele vastamise eest.

Tänan kõiki veel kord, aitäh! (Aplaus.)

Ja järgmisena Eesti 200 fraktsiooni liige Tanel Tein. (Aplaus jätkub.) Ja nüüd siis Eesti 200 fraktsiooni liige Tanel Tein järgmise ettekandjana. Palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud külalised! Head saadikud! Kõigepealt suured tänud EOK presidendile Kersti Kaljulaidile väga laia vaate eest! Sport ongi kompleksne ja keeruline ja eriti on keeruline selle rahastuse pool.

Täna on ajalooline päev Riigikogus. Minu teada ei ole kunagi varem Riigikogus käsitletud sporti kui olulise tähtsusega riiklikku küsimust. Täna me aga üheskoos käsitleme. Ja ma loodan, et siit saavad alguse nii mõnedki uued ja uuendusmeelsed ideed, mis ka realiseeruvad ning meie riiki tulevikus tervemaks ja nähtavamaks teevad. Kui ma peaksin reastama olulised küsimused ja probleemid Eesti spordi murekohtadest, siis riigi vaates oleks minu esimene küsimus järgmine. Milline peaks olema Eesti spordi roll Eesti riigis ja Eesti ühiskonnas? Kas ainult medalid on olulised või suudame riigina ühiselt mõtestada ka ühiskondliku kokkuleppe spordi vajadusest meie riigis? Medalid on loomulikult olulised, aga need on boonuseks.

Eesti 200 on arvamusel, et sport on riiklikult tähtis küsimus, sest see mõjutab otseselt meie uue põlvkonna tervist, majandust, riigi mainet, aga ka kaitsetahet. Spordi tähtsustamine ja selle paigutamine prioriteetsete valdkondade juurde aitab meie riiki tulevikus tervemaks ja nähtavamaks teha. Aga milles siis seisneb probleem ja kuidas seda lahendada? Esmalt tuleb meil riigis ära lahendada püramiidi alumise osa tuumprobleem, milleks on päriselt ka laste vähene liikumine. Me teame, et liikuv ja aktiivne eluviis on rikkuse pant, aga uuringud näitavad, et ligi 30% meie lastest on ülekaalulised ning nende liikumisharjumused on mitterahuldavad. See kõik väljendub hiljem laste enesehinnangus, mõjutab nende vaimset tervist, mis omakorda tekitab lapsevanemates stressi, sest pole piisavalt teadmisi probleemidega tegeleda, veel vähem neid probleeme ennetada.

Eesti 200 soovib olla see poliitiline jõud, kes tõstatab riigi tasandil väga olulise Eesti laste spordihariduse teema arutelu ning annab sinna ka oma sisulise panuse. Tänasel haridusministril Kristina Kallasel on suurepärane võimalus mõtestada ühiskonna ja lapsevanemate jaoks see oluline uue põlvkonna mõiste: laste spordiharidus. Ja ma olen kindel, et haridusministri hilisemas ettekandes täna me saame sellest täpsemalt kuulda.

Miks aga ikkagi Eesti lapsed ei liigu piisavalt ja kuidas saada rohkem lapsi liikuma? Tegelikult selles küsimuses ju peitub ka vastus. Meil on vaja kaasata rohkem lapsi erinevatesse huvitegevustesse, mille kaudu suureneb liikuvate laste arv ja kujuneb välja nende liikuvusharjumus. Huvitegevuse roll kooli kõrval ja paralleelselt kooliga on see aeg või periood lastele, kus meil ühiskonnana on võimalik täpselt sihtida ja esile kutsuda selle uue põlvkonna sportimisharjumuste muutused pikas plaanis. Muutused selles mõttes, et just kooliajal ja sellel konkreetsel ajaperioodil kujunevad välja laste erinevad harjumused kogu eluks: õpiharjumus ja ka liikuvusharjumus.

Huvitegevus ei ole pelgalt lisategevus laste jaoks. See on ka oluline ennetus riigile ja ühiskonnale terviklikult, kus meil ühiselt tuleb investeerida laste vaimsesse ja füüsilisse arengusse. Paljud lapsed saavad just läbi spordi ja muude huvitegevuste vajalikud oskused, distsipliini ning tervisliku eluviisi harjumused. Kui riik kärbib toetusi, siis tõusevad huvihariduse teenuste hinnad ning üha vähem Eesti peresid saavad seda endale lubada. Pikemas perspektiivis tähendab see ka suuremat koormust riigile, sest lapsed, kes on vähem haritud ja kimpus terviseprobleemidega, on tulevikus suuremaks kuluks meie tervishoiule ja sotsiaaltoetustele.

Kuidas me aga saaksime astuda samme, kus riigi üldine rahakott on olnud suure auguga juba mitmeid aastaid ning pikaajalist kasvavat toetust huvitegevusse on riigi poolt keeruline näha? Selleks on vaja julgeid ja uuendusmeelseid otsuseid. Eesti 200 julgeb teha otsuseid, mis viivad Eestit edasi ka 20–30 aasta pärast. Tänasel hetkel värbavad lapsi huvitegevusse ehk ka trennidesse spordiklubid ja just spordiklubide finantsilise võimekuse tõstmises peitub liikumisharjumuste tõusu uus areng. See teekond nõuab aga korralikku rahalist lisalisaressurssi, vajab rohkem treenereid ja nõuab rohkem inspireerivat keskkonda, kus huvitegevust korraldatakse. Näitlikult, me teame, kus paiknevad meie lapsed kümneaastase perioodi jooksul – nad on koolis. Koolide juures on üldjuhul olemas hea infrastruktuur ja sportimisvõimalused. Kool on see füüsiline keskkond, kus spordiklubid saavad lapsi hästi huvitegevusse värvata ja tekitada selleks vajaliku lisatõuke, andes oma tugeva panuse laste liikuvusharjumuste kujunemiseks.

Kust aga leida spordiklubidele suuremat finantsilist tuge rohkemate ja motiveeritud treenerite tekkeks, kes päriselt ja füüsiliselt lapsi huvitegevusse värbavad? Eesti 200 ehitab uue põlvkonna Eestit ja meie hinnangul peitub lahendus selles, kui riik võimendaks jõuliselt eraraha kaasamise potentsiaali. Sellest jutust ei piisa, et kui riigi rahaline seis läheb paremaks, siis saab taas toetusi tõsta. Mürsud ei ole tähtsamad kui lapsed. Vastupidi, lapsed on alati tähtsamad.

Riik peab olema innovatiivne ja looma mehhanismid, mis stimuleerivad ja soodustavad eraraha kaasamist kultuuri‑ ja spordivaldkonda, sealhulgas ka huviharidusse ja huvitegevusse. Eraraha kaasamise võimendamine annaks spordiklubidele ja huvitegevust pakkuvatele organisatsioonidele kindlama finantsilise baasi, mis võimaldaks neil treeningute värbamisprotsessi kaasata rohkem treenereid, neid treenereid paremini tasustada ja pakkuda lastele kvaliteetset huviharidust. Eraraha kaasamise tulemusel võidaksid ka lapsevanemad, sest huvitegevus ei ole enam nii kallis ning rohkemad pered saaksid huvitegevust endale lubada. Ehk riigi ja erasektori koostöö on tuleviku liikumisharjumuste kujundamisel võtmetähtsusega. Ja me ei saa uue põlvkonna huvitegevuse tulevikku ehitada tuginedes ainult senistele riigi toetustele. Riik peab olema uuendusmeelne ja aktiivselt otsima koostöövõimalusi erasektoriga, et kaasata ühiselt rohkem eraraha.

2023. aasta kevadel loodi Riigikogus Eesti 200 eestvedamisel koos Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatidega eraraha kaasamise töörühm. Töörühma kaasati ka Arenguseire Keskus, kelle eestvedamisel töötati koos välja eraraha kaasamise potentsiaali kalkulaator. Selle abil saime hinnata eraraha kaasamise potentsiaali Eesti ettevõtetelt ja eraisikutelt. Näiteks 2022. aasta kontekstis oli eraraha kaasamise idee rahaline potentsiaal vastavalt Eestis kehtestatud seadusele, kus ettevõtetel on lubatud vabatahtlikult annetada 10% oma kasumist tulumaksusoodustuse nimekirjas olevatele ühingutele. See summa kokku vastavalt kehtivale seadusele saaks olla ligi üks miljard eurot. Tegelikkuses aga selle seaduse mõte korralikult tööle pole hakanud. Spordi‑ ja kultuuriorganisatsioonid suutsid aastal 2022 kaasata erasektori käest annetustena kõigest 5 miljonit eurot. Ütlen kõigest, kuna see moodustab ainult 0,5% võimalikust 100%-st ehk ühest miljardist.

Tänaseks on eraraha kaasamise plaani majandusnumbrid koos. See on hea plaan, aga see plaan vajab julgeid otsuseid ja käivitamiseks ka riigipoolset võimendust. Üks kolmandik riigipoolset võimendust avaks eraraha kaasamise laeka ja uuendusmeelne idee saaks reaalsuseks. Eraraha kaasamise potentsiaal spordi‑ ja kultuurivaldkondadele võib olla esimesel aastal umbes 10 miljonit eurot lisaraha, tulevikus aga ka 50 miljonit või 100 miljonit eurot aastas. See oleneb ettevõtete käekäigust ja nende tahtest. Aga ikkagi on selle plaani käivitamiseks vaja ka riigipoolset oma osa ehk riigi võimendust ühte kolmandikku annetatavas summas. Kui me Eesti 200-ga aasta tagasi eraraha kaasamise plaaniga välja tulime ja kuhu me takerdusime, oli just see, et riik on keerulises majanduslikus olukorras ja uutele ideedele, kus riik peab ka ise raha sisse panema, ei pruugi me leida poliitilist tuge, sest see plaan on uus ja uued asjad võtavadki aega.

Ja siit ma jõuan tänasesse päeva, kus mul on hea meel, et meil see esimene osa uuenduslikust plaanist koheselt ei rakendunud ja ei õnnestunud. See sundis meid edasi töötama, sundis mõtlema lisalahenduste peale, milliselt eelarve realt on võimalik saada ühte kolmandikku riigipoolse võimenduse tarbeks. Prognooside järgi oleks riigi vaates olnud esimesel aastal jämedalt 5 miljonit eurot, et plaani käivitada. Kust aga leida eraraha kaasamise plaani käivitamiseks riigipoolne võimendus ehk üks kolmandik?

Väikese riigina peame me vaatama lisavõimaluste poole, mida meil annaks ära teha globaalselt. Kuidas olla edukad just globaalsel turul? Näiteks toimetab Eesti täna tublilt kaughasartmängu valdkonnas. See on ekspordivaldkond, kus välised operaatorid kasutavad Eesti kaughasartmängulitsentsi ja maksavad makse Eestisse. Eelmisel aastal laekus näiteks 21 miljonit eurot kaughasartmängumaksu maksu. Aga kui me tegutseksime selles valdkonnas targemalt, võiks meie potentsiaal olla märksa positiivsem. Targalt ja läbimõeldud maksudisainiga võib selle maksu laekumise potentsiaal 10 aasta lõikes olla üle ühe miljardi euro. Üle ühe miljardi! See on 50 korda rohkem maksutulu 10 aasta vaates.

Selle globaalsel turul toimiva plaani õnnestumise korral saaksime julgelt mõelda ka spordiobjektide nimekirjas olevatele väga vajalikele objektidele, mille rajamine tänaseni on olnud unistus. Unistus just selle tõttu, et sellist vaba raha riigieelarves ei ole olnud. See plaan lubaks tõsiselt liikuda edasi spordiobjektide finantseerimise suunas, lisaks käivitada ka väga olulise eraraha kaasamise plaani. Erarahast ja kaughasartmängumaksu disainist lähemalt ja selle võimalikust mõjust Eesti majandusele teeb täna pikema ettekande Arenguseire Keskuse majandusteadlane Uku Varblane. See on põnev kuulamine ning ma loodan, et me ühiselt riigina tajume seal võimalust majanduse arenguks, võimalust teha kultuurist ja spordist Eestis tugev majandusharu.

Eesti 200 soovib ehitada uue põlvkonna Eesti sporti. Meil on olemas kindel nägemus ja finantsplaan spordi ja kultuuri kui majandusharu arenguhüppeks, kus olulisel kohal on arusaam laste spordihariduse vajadusest, spordiklubidele finantsilise arengupotentsiaali loomisest ja spordiobjektide rahastamisest. Ma usun, et me ei tohi enam jätta spordi arengut poliitiliste tõmbetuulte kätte. Vaja on julgeid otsuseid ja pikemaajalist plaani. See plaan on olemas, vastused on olemas, täna on vaja lihtsalt poliitilisi otsuseid.

Lõpetuseks aga tagasi algusesse ja laste juurde. 2016. aastal kohtusid jalgpalliväljakul väike Island ja suur jalgpallimaa Inglismaa. Väike Island jäi 0 : 1 kaotusseisu ja edasipääs Euroopa finaalturniirile näis neil käest libisema. Suure pingutusena suutis Island siiski ennast kokku võtta ja jalgpalli suurriigi Inglismaa 2 : 1 alistada. Võimas emotsioon! Islandi rahvas juubeldas, fännidest emad-isad olid rahul, kallistati, juubeldati. Suur võit väikesele Islandile. Üheksa kuud hiljem registreeriti Islandil aga läbi aegade suurim sündimus. Aitäh ja tänan kuulamast! Ootan teie küsimusi.

Tänud ettekande eest! Ja teile on ka küsimusi. Marek Reinaas, palun!

Aitäh! Kui halamine oleks sport, oleks Eestil muidugi medaleid kuhjaga, ma arvan. Ja ka see, mida sa, hea Tanel, kirjeldasid, et võib-olla, kui lapsed hakkavad varakult sporti tegema, siis me saaksime medaleid mingitel muudel aladel. Aga mulle meeldivad konkreetsed asjad ja seetõttu ma küsiksin sinu käest nagu väga selgelt: millised oleksid need konkreetsed ettepanekud, et suurendada laste osalemist nii spordis kui ka huvitegevuses? Mis need konkreetsed asjad oleksid?

Aitäh, hea küsija! Ma vaatan seda oma kogemusest ja oma vaatest ja ka võib-olla tegevustest, millega ma paralleelselt Riigikogu töö kõrvalt tegelen. Ja ma usun päriselt ka, et meil on jäänud vahele generatsioon või mitu lapsevanemaid, kes ei oskagi kodus oma lastele edasi anda seda õpetust, seda indu sporti tegema. 

Ehk seesama laste spordihariduse teema ja selle käsitlemine, mida saaks vedada suurepäraselt haridusministeerium, EOK. Me õpetaksime kõigepealt lapsevanemaid, mida teha on vaja, ja nende kaudu jõuab see info loomulikult ka lasteni. Koolides saame rohkem ära teha, sest koolikeskkonnad on ometigi meil ju rajatud, lapsed on koolist ühe üheksast, ütleme, nelja-viieni seal läbi klasside, aga viiest kuni kaheksa-üheksani tulevad sisse juba muud, tasulised grupid.  

Tegelikult, kui me mõtleme, et me soovime rohkem lapsi liikuma panna, siis on üks probleem ka see, et meil läheb ta liiga võistlusspordiks tihti ja siis paljud lapsed jäävad kõrvale, nad ei tunne, et on õiges keskkonnas. Oluline on selline paralleelgruppide tekkimine.  

Aga nagu ma ka oma kõnes ütlesin, värbavad lapsi ju spordiklubid. Siit me jõuame taas selle rahastuse teemani. Spordiklubidel ei ole võimu täna minna kõikidesse koolidesse, teha neid paralleelgruppe. Isegi kui on koolides see infrastruktuur struktuur olemas, kus neid treeninguid läbi viia, siis me jõuame rahani. Seesama eraraha kaasamine, kus riigil on ülioluline roll seda võimendada, et spordiklubid saaksid muutuda tugevamaks ja selle töö ära teha. 

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Vahel tundub, et me ajame asja hästi keeruliseks. Ühelt poolt ma olen sellega nõus, et liikumine kui sellise kultuuri ja hariduse osa koolis võiks olla igapäevane. Ma olen sellega täiesti nõus. Ainult selle nullib ära see, kui me hiljem autoga kooli ukse juurde tulema ja jätame kasutamata näiteks 40 minutit võimalust liikuda, selleks et kooli jõuda. Nüüd see teine pool, tundub, et meil on erinevad eesmärgid. Kui me räägime lihtsalt tervisest, siis selle jaoks on teatud liikumiskriteeriumid, mida noorte tippspordi või spordiga on üsna keeruline võrrelda, ehk see maht ja eesmärk ei saa olla selline. Teiselt poolt on Kaitsevägi hädas, et kui noored tulevad katsetele või kaitseväkke, siis nad füüsiliselt nii nõrgad. Kas selle vastu ei ole üks lihtne lahendus: nii nagu me õpime matemaatikat ja peame kodus pingutama, siis tuleb kodus ka tõmmata lõuga ja ühel hetkel sa ikkagi selle hinde saad. Vastasel juhul lihtsalt me käime ja teeme suuri plaane ja ütleme, et raha on puudus. Selle jaoks ei ole eriti raha vaja.

Aitäh, hea küsija! Osaliselt sa vastasid, osaliselt ei vastanud ka oma küsimusele. Küsimus ongi ju selles, et tänased generatsioonid, kes meil kodus on, võib-olla kaasa arvatud mu enda generatsioon, ise ma olen sporti küll teinud, aga me ei anna lastele seda infot edasi. Laste spordihariduse mõte see ongi, et me kodust hakkaksime sellega pihta. See töö, mille me saame ära teha, veel kord, selle kümneaastase perioodi jooksul, kui meil lapsed on kindlas kohas, kus neil kujunevad välja õpiharjumus, liikuvusharjumus, see on riigi vaates minu meelest kõige olulisem teravik. Me kümme aastat pingutame, teeme selle töö seal sektoris ära ja me ei pea arvatavasti tegema seda tööd, kui nad on 20, 30, 40. Nad on saanud selle harjumuse, see on välja kujunenud, nad liiguvad edasi. Sama paralleel tegelikult on ju õppimisega. Kui sa pingutad koolis õppida, siis sa ju lähed ülikooli, ju läbi õppimise sul on väga head väljavaated järgnevale elule, töökohale, sa saad endaga hakkama. See on see riigi poolt selle teraviku sihtimine, miks see on riigi asi teha, mitte ainult erasektori mõjul. Sõjavägi – täpselt samamoodi. Miks me oleme nõus maksma peale noortele, kes tulevad sõjaväkke, kes ei ole füüsiliselt vormis, ja hakkame neid järele aitama, panustame raha sinna hilisemas faasis, kui meil on võimalik teha see ära varem läbimõeldult, sihitult? Lõuatõmbamine on üldse kasulik, selles mõttes soovitan, eriti alaseljale.

Toomas Uibo, palun!

Jaa, aitäh, hea juhataja! Hea Tanel! Väga tänuväärt teema oled vedada võtnud. Sport ja majandus loomulikult peavadki käsikäes käima ja üksteist täiendama. Mu küsimus on, et äkki sa natukene täpsemalt avaksid seda tausta, et mismoodi siis laste liikumise suurendamine meie majandust võiks positiivselt mõjutada. Ja võib-olla, et kõrvalisi ja üks teine väike küsimus, et mis on su arvamus sellest, et väikese riigina me peaksime võib-olla spordivaldkonnas valima välja mingisugused sellised prioriteetsed või suurema potentsiaaliga alad, millesse panustada. Me ei saa kindlasti olla kõiges head. Mis on sinu vaade sellele mõttele?

Aitäh, hea Toomas! Majanduse vaates see võib-olla kõige lihtsam näide on tuua, kuidas me seda koos sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonnaga töögruppi luues Riigikogu juurde, mis on minu meelest märkimisväärne hea koostöö olnud meil. Kui me seda eraraha kaasamise teemat alustasime, siis üks esimesi soove oli meil teada saada numbriline: mis mahud seal tekivad, mis võimalused tekivad, mis on see potentsiaal, kui eraerasektor seda annetust on nõus tegema. Aga see oli nagu alguse pool. Ja tegelikult me markeerisime ära ka sinna just selle lõpufaasi, et miks me seda eraraha vaja koguda, et lapsed liikuma saada, ja mis siis lõpus võib juhtuda. Ja arenguseire andmetest tuleb välja üks selline väga positiivne näide: et kui meil on tööhõives 65-aastaseid täna umbes 33 000 – võib-olla natuke aasta võrra vanad andmed –, aga kui me suudaksime tänu sellele, et me teeme selle töö ära jällegi varem ja me suudame 1% tõsta seal hilisemas eas tööl käivate inimeste hulka, siis see riigile majanduse mõttes tähendas lihtsalt seitse miljonit lisamaksutulu aastas. See ongi see teema, et kui kaua me suudame hoida omaenda inimesi tööhõives, hoida neid seotud millegagi, seal on majanduslik pool. Meil on vähem, minnes poliitiliselt laiemaks, meil on vähem välistööjõudu vaja, kuna meie oma inimesed on rakendatud. Meil on midagi teha, nad on ühiskonna osa.  

Ja teine küsimus, et väikeriik, et millised peaksid olema prioriteetsed ala, siis väga keeruline on rõdule vaadates vastata, kui sealt vaatab vastu rohkem rõõmsaid nägusid, kui rõõmsaid nägusid on täna Riigikogu saalis. Et milline on prioriteetsed alad, siis väikeriik, mulle tundub, et me peame seda fookust tõesti kuidagi kuhugi sättima. Kõige jaoks hetke rahastusmudeliga nagu ei jätku. Aga samas me räägime täna laste liikumisest ja medalitest. Mida laiem on see kandepind, mille pealt neid tulevikutippe ka vormida, siis seal see spordi eriala, mida tegema hakatakse, ei ole absoluutselt oluline. Tegelikult mida noorem inimene, seda erinevaid asju rohkem peaks tegema. Kui me räägime laste liikumisest ja laiast kandepinnast, siis seal õnneks me valima ei pea, seal me saame panustada kõigile.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja, kõigepealt suur tänu sulle olulist teemat eest vedamast! Kuidas sa suhtud ütlemisse, et huviharidus ja huvitegevus päästavad maailma? Ja mis sa arvad, kuidas saaks teha niimoodi, et me selle maailmapäästmisega saaksime ühtviisi hästi tegeleda Kagu‑Eestis, selle väikelinnades Põlvas, Võrus, Räpinas, Valgas ja mujal maapiirkondades?

Aitäh! Ma arvan, et siin ei ole oluline võib-olla minu vaade, mis mina arvan. Täna me peaksime vaatama, milline on riigi vaade või miks riigil on vaja huvitegevust ja huviharidust. Miks meil seda üldse vaja on? Riigi vaatest on vastus lihtne: see on väga tõhus ennetusmehhanism tuleviku vaates. Kui me seome jällegi need lapsed konkreetsete tegevustega ära, see pea ainult sport olema, lihtsalt mingi huvitegevus, siis igasugused numbrid ja analüüsid ja uuringud näitavad, et me oleme juba midagi hästi teinud, kui meil tulevikus sellised, kuidas öelda, sekundaarsed kulud on palju väiksemad. 

Siin mõni nädal tagasi Arenguseire Keskus, jällegi, kes on Riigikogu kõrval ikka superorganisatsioon, suudab tuua häid näiteid, tegi huvihariduse ülevaadet rahastusest. Ja seal olid sellised mõningad numbrid, et näiteks kui 1 euro panna õigel ajal huvitegevusse ja huviharidusse, siis tippspordi vaates toob see tagasi 1,7 eurot. Ja nüüd ma lähen kohe sinna rivi lõppu, et kõigi aega säästa, täpselt haiguste ennetamise teemal 46-kordselt. See on selline riigi vaate koht minu meelest, mis peaks kindlasti olema markeeritud ja teada, et miks me jällegi sinna väikestesse, meie nooremasse põlvkonda peaksime investeerima.  

Teine pool küsimusest puudutas Põlvat. Saad sa palun täpsustada korra?

Täpsustada ei saa. Vasta ära. 

Okei, vastame ära siis. Ma pakun, et sa küsisid, kuidas Põlvas saaks ka sporti teha ja võib-olla ka eraraha kaasata. Kuidagi nii, ma pakun. Ma vastan, nagu ma tahan vastata. 

Selle eraraha kaasamisega, mis minu meelest annaks just sellise lisaväärtuse maa maapiirkondades ja väiksemates kohtades, siin on võib-olla oht, et suuremad linnad võidavad rohkem ja suuremad klubid või võidavad rohkem, kui me selle teekonnaga edasi läheme. Aga just väikestes kohtades on kogukonnatunne hoopis teisel tasemel. Ma arvan, et kohalikud ettevõtjad on väga huvitatud ja soovivad panustada just oma kodukohta tagasi, oma inimestesse tagasi. Seda näitavad ka uuringud. Jällegi, Kultuuriministeeriumi ühte uuringut välja tuues ligi 40% ettevõtjatest sooviksid panustada rohkem ja teisel kohal minu meelest oligi, et kuhu panustada, oli ka oma kogukond.  

Need väiksed kohad, siin enne oli jutuks või üks küsimus kõlas, et seal nagu maaspordikoolid teevad selle töö ära, aga väga tihti on maal võimalik väiksemates kohtades pakkuda ainult ühte-kahte väljakujunenud liikumistundi või spordiala. Just selline eraraha kaasamine võimaldaks erinevatel aladel vastavalt seal kohapealsete ettevõtete välja kujunenud huvidele, kas nad mängivad jalgpalli, käsipalli või mis iganes, seda ala seal arendada. 

Täpsustada saab küll küsimust, kuid järgmise küsimuse esitamise ajal. Ando Kiviberg, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt suur tänu selle väga vajaliku teema tõstatamise ja eestvedamise eest siin Riigikogus! Ma näen ja loodan südamest, et sellest on ka päriselt laiemat kasu hiljem. Nüüd selle eelmise jätkuks, enne kui ma oma küsimuse juurde jõuan, ma väga vabandan selle pärast, ma juhin tähelepanu, et väike statistika näitab, et ikkagi olümpiavõitjad kipuvad meil tulema maapiirkondadest. Ja põhjuseks sageli on see, et seal muid ahvatlusi lastel on vähem muude igasuguste, ütleme, natukene võib-olla mitte kõige targemate tegevustega tegeleda. Käiakse rohkem trennis, käiakse rohkem, ma ei tea, kunstiringis ja nõnda edasi. Aga minu küsimus. Sina oma kõnes nimetasid, et spordi arengut tuleks säästa poliitilistest tõmbetuultest. Kas sa palun täpsustaksid, mida sa sellega mõtlesid?

Aitäh, hea küsija! Mulle tundub, ma ei pruugi küll 100 protsenti õigesti praegu vastata, aga sport ei ole poliitiliselt apetiitne olnud, sporditeema poliitikutele. Spordirahvas on, mulle tundub, selline rahvas, kes saab ise oma asjadega hakkama ja väga ei vingu. Ja poliitiliste tõmbetuulte kätte jätmine – võib-olla parim näide on see, et see sõltub, kes meid juhivad, missugused riigipead, kas tal on spordilembus sees või ei ole. Mul hea sõber Jüri Ratase ajal mäletame tõesti spordile mõnusaid otsuseid, investeeringuid, aga need on nagu ühekordsed. Tõmbetuuli, ma mõtlen seda, et meil ei ole konkreetseid plaane. See, mida Eesti 200 täna tahab koos partneritega teha eraraha kaasamise näol on pikaajalisem plaan, mis jääks käima, nagu ei ole ühekordne, vaid need spordiklubid, nende enda kätes on nende tulevik. Tuleb laua tagant püsti tõusta, minna ettevõtjatele oma lugu rääkima, rääkida usutavalt ja ettevõtjad, kes teevad igapäevaselt oma ettevõttest lähtuvaid otsuseid, ju nad teevad spordi ja kultuuri osas selle raha väljaandmisel ka hea otsuse, nad teevad kaalutletud otsuse. Selle võrra on ka riigil lihtsam nagu kontroll, sest sõnum ettevõtjatele riigi poolt saab olla, et me usaldame teid, tehke meie eest see otsus, me tuleme kaasa. Lihtsalt, et tekiks süsteemne tegevus, et ei oleks poliitilised tõmbetuuled need, mis spordi arengut suunavad. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Aitäh sulle sinu ettekande eest! See oli väga asjalik, jättes kõrvale võib-olla see paatoslik ja samas naljakas jutt sellest, et Eesti 200 julgeb teha otsuseid. Viimane julge otsus, mis praegu meelde tuleb, oli haridusministri otsus kärpida huviharidusele mõeldud riigi raha miljoni võrra, aga see selleks. Mulle meeldib sinu mõte. Aga mis paneb sind uskuma seda, et kaks koalitsioonipartnerit lähevad sellega kaasa? Ja teiseks, kas ka erasektor läheb sellega kaasa? Ma tuletan meelde, et äsja Eesti 200 esimees või esinaine Kristina Kallas, kommenteerides käibemaksu langust toiduainetele, ütles, et riigil selleks raha ei ole. Kas sa arvad, et riigil on raha selleks, mida sina pakud?

Jaa, õige on … Aitäh küsimuse eest! Õige on, et riigil raha ei ole. Kellele need maksud ikka meeldivad? Me kõik valutame südant, kui noortelt raha ära võetakse. Aga seda plaani me täna pakumegi, just riigi vaates, teades, et riigil ei ole raha ise panna see kõik raha sisse. Meil on vaja abi ja me küsimegi seda Eesti ettevõtjate käest kahe kolmandiku osas. Meil ei ole seda ressurssi, et panna sada protsenti riigina. Lihtsalt ei ole. Me oleme väike rahvas, me peamegi vaatama ringi, mõtlema, kõik targad suunad ära kasutama. Me ei saa olla siin võib-olla nagu paarkümmend aastat tagasi, et meil on kõik ühetaoline asi, et me helikopteri pealt puistame kuhugi ja arvame, et see on õige. Tänapäeval saab andmeid mõõta. Uuringutel on päris suur tähtsus ja uuringud ütlevad, et erasektor on valmis rohkem panustama, 40% rohkem panustama, siis me peame usaldama neid asju ja need asjad teoks tegema. Ma usun, et kahe partneri osas, kuna nad on ka need töögrupi osade liikmed, siis me jõuame positiivsete otsusteni. Aga jah, need vajavad poliitilist otsust. Aga mul on hea meel, et opositsioon on kaasas. 

Ja Kalev Stoicescu, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Tanel! Ja see on tõesti väga tänuväärne, et sa selle teema ette võtsid, ja väga huvitav diskussioon, head mõtted. Ja ma loodan, et see annab ka sellise positiivse tõuke kogu valdkonnale. Sa mainisid oma kõnes, et meil tuleb riigina ühiselt mõtestada ka ühiskondlikku kokkulepet, spordivajadust meie riigis. Mida sa selle all täpsemalt mõtled? Palun selgita.

Aitäh! See on võib-olla kõige keerulisem ülesanne mitte mulle, vaid kogu ühiskonnal ongi. Me oleme harjunud, mis on ka väga-väga okei, et me oleme tihti lennujaamas vastus lilledega, justkui on medalid. See on kõik õige, seda tunnustada tuleb kõvasti. Aga ühiskondliku kokkuleppe all me, ja ma ei ütle seda vastust tervenisti täna ära, sest seda tulebki võib-olla aasta mõtestada, aru saada, ühiskonda viia, et miks meil sporti on vaja, miks see on riigikaitse seisukohast vajalik, veel terved inimesed, ja nii edasi ja nii edasi, miks on tervishoiu. Ja me peame nendele numbritele hakkama rohkem toetuma, ja just ka see spordirahva enda seest. Kui me räägime sport ja kultuur kui majandusharu, siis me peame numbritega hakkama seda tõestama, et see on. Kui me järjest rohkem sellest räägime, siis siin saalis olijate arv, kes mõistavad ja elavad kaasa sellele teemale, läheb ka suuremaks. Täna ei ole väga väike kooslus – on olnud olulise tähtsusega riiklikke küsimusi, kus saalis on veel vähem rahvast. Täna on vähemalt rekord sellega, et publik on saalis, ja see on hea tunne, et nii on. Ehk siis see ühiskondlik kokkulepe on meie kõigi enda peades vaja ära mõtestada. Olgu see siis selleks, kui lapsevanem läheb töölt koju ja ta näeb last arvutiekraani taga olemas, et võib-olla läheb, teeb rabas väikse tiiru. Kuidas kellelgi.

Aitäh! Sellega sai läbi küsimuste ja vastuste aeg. Aitäh ettekandjale, aitäh küsimuste esitajatele! 

Ja läheme edasi järgmise ettekandja, kelleks on Arenguseire Keskuse uuringute juht Uku Varblane. Palun! Sõna on teil.

Austatud istungi juhataja! Austatud saadikud ja külalised! Mina kõnelen erarahast spordis, täpsemalt sellest, mil viisil ja kui suures mahus Eesti ettevõtted sporti toetavad, mis on nende peamised motiivid ja kuidas see võib tulevikus muutuda. Toon välja, mis on erarahastamise potentsiaal ja mis võiks aidata selle valla päästa. 

Aga enne, kui eraraha juurde minna, üks pilt ka avalikust rahast. (Näitab slaide.) Eesti on spordivaldkonda suunatava avaliku raha poolest Euroopas keskmiste seas. Eestiga sama palju investeerivad sporti näiteks Soome, Tšehhi ja Holland. Eesti puhul on eripärane see, et suhteliselt palju valdkondlikku taristut on avaliku sektori hallata ja see tõstab meie kulude suhtarvu. Näiteks Ühendkuningriigis ja Madalmaades on eraraha roll sporditaristu haldamisel palju suurem kui Eestis. 

Mõeldes sellele, et demograafiliste muutuste tõttu kasvavad tulevikus sotsiaal- ja tervisevaldkonna kulutused, võib karta, et spordivaldkonna avalik rahastus ei pruugi lähikümnenditel oluliselt suureneda, vaatamata sellele, et spordil ja kultuuril on väga oluline roll, et neidsamu tervisekulusid kontrolli all hoida. Seetõttu on spordi elujõulisuse tagamiseks vaja leida teisi vahendeid ehk eelkõige eraraha. 

Ettevõtted kasutavad spordivaldkonna toetamiseks erinevaid viise, millest levinuimaid on annetamine ja sponsorlus. Suurim osa kultuuri ja sporti toetavatest Eesti ettevõtetest eelistab just aidata annetustega. Suurettevõtted sõlmivad aga keskmisest kaks korda sagedamini ka sponsorlepinguid. Mitmete spordialade, näiteks auto- ja motospordi rahastus tuginebki peamiselt sama valdkonna ettevõtete sponsorlusele. 

Kultuuriministeerium on paar aastat tagasi hinnanud, et kogu spordi tuludeks on umbes 250 miljonit eurot aastas. Sponsorite abil kaasatakse hinnanguliselt 25–50 miljonit eurot. Lisanduvad tasuta või soodustingimustel tooted-teenused ning tehakse ka mitterahalisi annetusi, näiteks vabatahtliku töö näol. 

Aga kuivõrd annetused pakuvad spordiühingutele kõige rohkem paindlikkust ja käivad sageli sponsorlusega koos, siis vaatame lähemalt just seda toetusviisi. Kehtiva tulumaksuseaduse järgi on ettevõtetel võimalik tulumaksusoodustusega ühingute nimekirja kantud asutustele annetada kuni 10% eelneva majandusaasta kasumist või 3% väljamakstud töötasudest tulumaksuvabalt. 

Võimalikust maksuvaba annetamise mahust kasutavad ettevõtted ära väga väikese osa. 2023. aastal annetati nimekirja kuuluvatele asutustele kokku 16,5 miljonit eurot, sealhulgas spordivaldkonda veidi enam kui 4 miljonit. Võimalik olnuks maksuvabalt annetada koguni 1,1 miljardit eurot. See on muidugi selline teoreetiline maksimum, mida ei saa ilmselt eesmärgiks seada. Aga potentsiaali ettevõtete annetusi kasvatada tundub olevat üksjagu. 

Tõin välja ka spordivaldkonna suurimad annetuste kogujad 2023. aastal. Kokku sai ettevõtetelt annetusi 128 spordivaldkonna ühingut. Paistab silma, et tabelisse ei mahtunud mitmed suured alaliidud, seda põhjusel, et nende sissetulekud laekuvad sageli mujalt, näiteks toetuste eraldistena, riigi või kohaliku omavalitsuse eelarvest ning ka omatuludena. 

Spordi- ja kultuurivaldkonda toetavaid ettevõtteid motiveerib enim missioonitunne, aga ka toetuse saaja tegevuse läbipaistvus toetuse kasutamisel. See on küllaltki sarnane teiste riikidega. Uuringutest joonistub välja, et Eesti ettevõtetel pigem ei ole iga-aastast toetust, strateegiat või kindlat toetuseelarvet. Seda teevad eelkõige suurettevõtjad. Samuti on vähem neid ettevõtteid, kes ise otsivad organisatsioone, mida toetada. Pigem on praktika toetada neid, kes ettevõtete poole pöörduvad. See näitab veelgi isiklike suhete suurt kaalu annetuste kaasamisel. 

Tulevikku vaadates tundub, et ülekaalukalt suurim trend on kohaliku kogukonna toetamine. Seda tähtsustavad eriti väljaspool Harjumaad asuvad ettevõtted ja see on kooskõlas ka teiste riikide kogemusega. Näiteks Tšehhis on tehtud uuringuid, mis on näidanud, et kohalike kogukondadega tihedamalt seotud väikeettevõtted teevad proportsionaalselt suuremaid annetusi kui suurettevõtted. Esile tõuseb ka toetustegevuse mõju hindamise tähtsus. Ehk kokku võttes viitavaid trendid sisukamale, läbimõeldumale ja sotsiaalselt vastutustundlikumale annetustegevusele tulevikus. 

Erarahastamise kasvuks, nagu on viidanud ka rahvusvahelised uuringud, on oluline annetuskultuuri kasvatamine. Sellele võib kaasa aidata näiteks toetajate aktiivsem tunnustamine ja meelespidamine ning tundub, et ka teadlikkuse osas on üksjagu varu. 

Arenguseire Keskuse korraldatud küsitluse tulemusel on neist ettevõtetest, mis juba toetavat mõnda organisatsiooni või asutust, vaid 60% teadlikud tulumaksuvaba annetamise võimalusest. Nende ettevõtete seas, mis ei ole viimase kahe aasta jooksul toetanud, on teadlikkus 54%. Seega, teadmine juba olemasolevatest maksusoodustustest ei ole jõudnud kaugeltki kõikideni. 

Varasematest uuringutest on selgunud ka see, et Eesti ettevõtete jaoks võib avaliku sektori toetus toimida justkui kvaliteedimärgina, mis julgustab annetama. Arenguseire Keskuse küsitlusest selgus, et neist ettevõtetest, mis juba toetavad mõnda organisatsiooni või asutust, 37% hindas, et suurendaksid annetamist kas oluliselt või mõningal määral, kui riik lisaks igale annetatud eurole pool eurot juurde. 

Neist ettevõtetest, mis ei ole viimase kahe aasta jooksul mõnda organisatsiooni või isikut toetanud, 39% kaaluks riigi võimekuse korral annetama asumist ning 1% asuks kindlasti annetama. Kui mõelda, et üks protsent tähendab tegelikult enam kui tuhandet ettevõtete Eestis, kui igaüks neist annetakse 1000 eurot, oleks kokku juba enam kui miljon. 

Oluline on ka see, et ligikaudu veerand ettevõtetest leidis, et selline võimendamise meede paneks neid suurendama ka teisi toetamise viise. Ehk see pigem ei vähendaks näiteks sponsorrahastuse mahtu, vaid vastupidi, kasvataks seda. 

Järgnevalt on võetud vaatluse alla mõned erarahastamise stsenaariumid kultuuri- ja spordivaldkonnas. Baasstsenaarium eeldab, et annetajate arv ja annetussumma kasvab ka edaspidi samas tempos ettevõtete arvu ja kasumite kasvuga ehk olulisi muutusi võrreldes tänaste trendidega ei toimu. 

Teises stsenaariumis tehakse eeldus, et annetusi tegelevate ettevõtete osakaal kasvab edaspidi 0,5% võrra aastas, näiteks tänu aktiivsemale teavitustegevusele. 

Kolmandas stsenaariumis tehakse eeldus, et riik lisab igale annetatud eurole pool eurot juurde. On tehtud eeldus, et sellist skeemi hakkab esialgu kasutama 3% ettevõtetest ning maksimaalselt hakkab annetama 6% ettevõtetest.

Annetuste saajate vaatest on selliselt seatud eeldustest kõige tulusam see stsenaarium, kus riik võimendab ettevõtete annetusi. Selline skeem tooks rakendamise esimesel aastal ligikaudu 14 miljonit eurot annetusi ehk juurdekasv baasstsenaariumiga võrreldes oleksime üle 9 miljoni. Mida aasta edasi, seda suuremaks tekkiv lisatulu muutuks. Aastal 2028 laekuks annetuste saajatele juba 32 miljonit ja aastal 2035 laekuks 45 miljonit. Samas tähendab erasektori annetuste võimendamine riigi jaoks kulu, mis kasvab edaspidi koos annetuste mahuga. 

Teisalt on annetustel majandust elavdav mõju. Osa riigi kulusid kaetakse kohe annetuste kasutamisel tekkiva maksutuluga. Näiteks, kui riigi võimendusele kuluks esimesel aastal 4,6 miljonit eurot, siis samas laekuks maksutulu 2,1 miljonit eurot rohkem võrreldes baasstsenaariumiga. Samuti kasvatab toetust saanud asutuste suurem tegevusmaht sisemajanduse kogutoodangut, sest annetusi saanud ühingud kasutavad ka teiste majandusharude tooteid-teenuseid. 

On leitud, et iga spordi- ja vaba aja valdkonda investeeritud euro suurendab sisemajanduse kogutoodangut ligikaudu 1,4 euro võrra. See on mõnevõrra sarnane ettevõtlustoetuste pakkumisega, kus riik paneb raha sisse selle eeldusega, et kokku võttes on võit toetuse mahust suurem. Toodud eeldustel saaks 2035. aastal riigi 15 miljoni euro suuruse investeeringu vastu tagasi 10 miljonit eurot maksutulu ja 63,5 miljonit eurot sisemajanduse kogutoodangut. 

Lisaks on väga oluline tähele panna sporditegevuse ja kultuuri laiemalt sotsiaalset tulu, arvestades mitte ainult majanduslikku kasu, vaid ka tervise paranemist, kogukonna sidusust ja muid positiivseid muutusi. 

Täna oli juba juttu, et liikumis- ja spordiharjumus ning ka kultuuritegevuses osalemine võib hoida inimesi kauem hõives ja aktiivsena. Tõepoolest, 2022. aastal teenis Eestis 65-aastastest ja vanematest inimestest tulu vaid ligikaudu 13%. Kui spordi- ja kultuuritegevuse abil õnnestuks seda taset tõsta 1% võrra, laekuks riigile täiendavalt ligikaudu 7 miljonit eurot füüsilise isiku tulumaksu ning tegelikult sellele lisanduks ka maksutulu kaudsetelt maksudelt – käibemaks ja nii edasi. 

Kui õnnestub rohkem vanemaealisi aktiveerida näiteks mitte 1% võrra, vaid 2% või 2% võrra, kasvab vastavalt ka lisanduv maksutulu. Täiendava maksutulu kõrval oleks sellest suur abi ka tööjõupuuduse leevendamisel. 

Üks võimalik lisarahaallikas spordivaldkonda võib peituda hasartmängumaksus, täpsemalt kaughasartmängumaksus. Hasartmängumaksust laekuva rahaga toetatakse ka praegu sporti ja kultuuri, kuivõrd ligikaudu pool sellest suunatakse Eesti Kultuurkapitalile, mis kasutab seda kultuuriehitiste, loometöö ja erinevate projektide rahastamiseks. 

Vasakpoolne joonis näitab, et hasartmängumaksust laekus eelmisel aastal riigieelarvesse 57 miljonit eurot ning see on aasta-aastalt kasvanud. Seejuures on vähenenud maksulaekumine mängusaalide pealt ja samas on väga kiiresti kasvanud internetipõhistelt hasartmängudelt laekuv maksutulu. 

Aastal 2019 moodustas kaughasartmängudelt laekuv maksutulu üksnes kümnendiku kogu hasartmängumaksust, eelmisel aastal juba rohkem kui kolmandiku. Kaughasartmängude valdkonna kiirele kasvule on aidanud kaasa Eesti liberaalne regulatiivne keskkond, mis pakub ettevõtetele võimalust tegutseda rahvusvaheliselt. 

Ehk siis Eesti mängulitsents võimaldab pakkuda teenuseid ka teiste riikide kodanikele. See on viinud selleni, et vaid väike osa Eestis tegutsevatest kaughasartmängu korraldajatest keskenduvad Eesti turule. Ülejäänute peamine huvi on suunatud välisriikidesse, eelkõige Soome. 

Eesti turuosalised hindavad, et meil oleks potentsiaali kaughasartmänguoperaatorite lisandumiseks ja olemasolevate tegevusmahtude oluliseks kasvatamiseks eelkõige läbi selle, et operaatorid suunaksid oma tegevusest suurema osa Eesti litsentsi alla. Nimelt on rahvusvahelistel ettevõtetel tegevuslitsentsid mitmetes riikides, mille vahel on võimalik kiirelt ümberkorraldusi teha ja valida. Aga Eesti eeliseks on lisaks paindlikule litsentsile ka internetipõhise asjaajamise võimalus, väga lihtne hasartmängumaksuseadus ning siiani on olnud atraktiivne ka maksumäär. 

Rahandusministeerium prognoosib, et kaughasartmängudelt laekuv maksutulu kasvab stabiilselt ja jõuab nelja aasta pärast 29 miljoni euroni. Samas näevad turuosalised, et võimalik oleks ka märksa kiirem kasv, maksutulu mitmekordistumine. 

Turuosaliste hinnangute alusel tehtud simulatsiooni järgi võib ka kaughasartmängudelt laekuv maksutulu optimistlikuma prognoosi kohaselt küündida 2029. aastaks 95 miljoni euroni. Selline lisaraha võimaldaks riigil võimendada ettevõtete annetusi ja viia ellu ka spordiobjektide arendamise plaanid. Selle potentsiaali valla pääsemine eeldab ühelt poolt Maksu- ja Tolliameti võimekuse tõstmist menetlustoimingute tegemisel. Samuti on oluliseks teguriks kaughasartmängudele kohalduv maksumäär võrreldes just teiste riikidega. 

Maksumäära langetamine võib mõjutada mitmes riigis litsentsi omavaid ettevõtteid Eesti kasuks otsustama. Teisalt, maksumäära tõstmine võib viia selleni, et täna siin tegutsevad operaatorid suunavad osa oma tegevust mujale. 

Loomulikult tuleb kaaluda ka riske, mis sellega kaasnevad. Eelkõige on need riskid seotud hasartmängusõltuvuse levikuga. Aga kuivõrd mainitud operaatorid tegutsevad valdavalt väljaspool Eestit, siis see risk otseselt Eesti jaoks on suhteliselt madal. 

Sport loob majanduslikku väärtust mitmel tasandil – töökohtade, turismi ja ekspordi kaudu, toetab sotsiaalset sidusust ja individuaalset heaolu. Liikumisharjumus ning kultuuritegevuses osalemine võib hoida inimesi kauem hõives ja aktiivsena, mis võimaldaks leevendada tööjõupuudust ja tooks maksutulu. Spordivaldkonda võiks lisaraha tulla ettevõtete annetustest, kuid nende kasvatamine võib vajada stimuleerivad meetmeid, näiteks riigipoolsete annetuste võimendamist. Kaughasartmängudelt laekuv maks saaks olla üks võimalik lisarahaallikas riigi võimenduse katmiseks ning sporti ja ka kultuuri lisaraha toomiseks. Aitäh!

Aitäh sisuka ettekande eest! Ja teile on ka küsimusi. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kaks küsimust lähtuvalt teie enda slaididest. Ühelt poolt see, et ettevõtjad annetavad missioonitundest väga palju, mis viitab sellele, et tegemist on võib-olla väikese reklaamituruga ja sealt otseselt saadav kasu võib tunduda väiksena ehk missioonil on hästi suur, oluline roll. Teine oli see viimane tabel, et kui riik on loonud võimaluse annetada tulumaksusoodustusega üks miljard ja seda ei kasutata, siis kas need täiendavad soodustused kannavad vilja. Lühidalt võiks öelda seda, et riik on loobunud ühest miljardist selleks, et ettevõtjad saaksid teise miljardi juurde panna, mitte see, et me peaksime täiendavalt andma võimaluse lisaraha panna.

Jaa, see ettevõtete motivatsiooni küsimus. Me tõepoolest tegime ühe küsitluse, kus me selgitasime, mis on need ajendid, mis ettevõtteid panevad annetama, ja see lihtsalt joonistus välja, et see missioonitunne, aga just nagu spordi ja kultuuri säilimine Eestis, selle tagamine, sellele kaasa aitamine, need on need tegurid, mis ettevõtteid motiveerivad. Ma arvan, see on selles mõttes erinev, et kui me räägime annetamisest ja sponsorlusest, et võib-olla sponsorluse puhul on tähtsam just see äriline eesmärk, et me saame oma brändi selle läbi tutvustada. Ja kuigi ma arvan, et tulevikku vaadates need kaks hakkavad võib-olla rohkem ka läbi põimuma, see käib nagu koos. Mis puudutab seda miljardi küsimust, tõepoolest, see on selline teoreetiline potentsiaal, mis meil on. Kui me lööme kõike, võtame seaduses aluseks olevad võimalused ja vaatame, kui palju Eesti ettevõtted kasumit teenivad, siis sealt selline number kokku tuleb. Aga ma möönan, et see on teoreetiline potentsiaal, mis ilmselt kunagi päris sellisel kujul ei realiseeru. Ma tahan selle slaidiga öelda, et meil on nagu ambitsioon ja võimalused nende ettevõtete annetusi kasvatada.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Hasartmängumaksudelt laekuv summade prognoos on küll selline väga optimistlik, või tähendab, lootust on selles suhtes, et tulevikus võib nendelt spordiobjekte rahust rahastada. Aga mul oli tegelikult küsimus eelmisele ettekandjale, ma ei saanud esitada, nüüd ma natukene teie teadlase vaatest püüan seda esitada. Nimelt statistika andmetel Eesti laste sportimise üks suuremaid probleeme on see peale 13. eluaastat väljalangevus. Ja nüüd ma küsin selles mõttes, et kas eraraha kaasamine sporti mingil moel või moel või teisel suudaks seda probleemi kuidagi lahendada. Ma küsin praegu niipidi. 

Jaa, ma arvan tõepoolest, et eelmised ettekandjad kindlasti on pädevamad sellele küsimusele vastama, aga olles ka ise väikest viisi kunagi treeneriametit pidanud, saan oma kogemusele tuginedes siiski kommenteerida. Ma arvan tõepoolest, et see eraraha küsimus, et kui me suudame treenerite motivatsioonipaketti läbi selle kasvatada, siis see võib aidata neid rohkem treenereid sinna valdkonda ja rohkem aktiivseid treenereid, rohkem tähelepanu. See võib-olla suudab ka hoida paremini neid just selles keerulises eas noori spordi juures.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Suur tänu selle väga põneva ja inforohke ettekande eest rohkete ideedega. Tõepoolest, ka meil Kagu-Eestis võib täheldada seda, et mitmed ettevõtted toetavad sporti ja teevad seda küllaltki suuremahuliselt, küll, nagu te mainisite, sponsorlus on pigem see vorm, kus Coop Põlva, eks ole, toetab käsipalli, …, teised ettevõtted, Barrusel on omanimeline jalgpallimeeskond Võrus. On näha, et toetatakse väga palju neid, kes on edukad, kelle abil saab pildile rohkem tulla. Mis on need faktorid, mis aitaks võib-olla seda kuidagi tasakaalustada, et see toetus just nimelt ei kontsentreeruks nende kätte, kes on juba nagunii tugevad, ja siis need, kes vajaksid toetust rohkem, et nemad jääksid kõrvale?

Ma arvan, et võib-olla siin oluline küsimus ongi just see kohaliku ettevõtluse seostamine. Selleks, ma arvan, see riigipoolse võimenduse skeem, mida ma siin põgusalt tutvustasin, võiks olla perspektiivikas, kuivõrd neid kohaliku kogukonnaga seotud, tihedamalt seotud ettevõtted, ma arvan, nendel oleks huvi just panustada sinna kohalikesse võib-olla mitte veel nii silmapaistvatesse spordiühingutesse, sportlastesse, et läbi selle oleks just, läbi selle kohaliku kogukonna oleks võimalik seda kasvatada. Ühesõnaga, arvan, et see riigipoolse võimenduse meede võiks olla üks lahendus, mis suunaks rohkem raha just kohalikku kogukonda.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Tänud teile selle huvitava ettekande eest! Tegelikult panime juba mitu aastat tagasi tähele, et tõepoolest erasektor on sponsorlust vähendanud omalt poolt. Ja eelkõige, ma arvan, see oli seotud just majandusliku olukorraga, mis paaril viimasel aastal kindlasti ei läinud paremaks ja ausalt öeldes ka valitsuse tegevus seda pehmelt öeldes paremaks ei muuda. Aga kas selle analüüsi koostamise käigus saite te aru, mis on need faktorid, mis paneksid siis ikkagi erasektorit rohkem panustama, lisaks majandusfaktorile? Selge see, et kui majandus kasvab, ettevõtetel läheb hästi, siis nad on rohkem valmis ka sporti toetama. Aga kas on mõned teised faktorid ka, mis paneksid neid sporti rohkem toetama?

Jaa. Kindlasti üks on see, et selline ettevõtete heas mõttes meelespidamine ja tähelepanemine, et nad küll on küllaltki, ma arvan, et neil on valmisolek rohkem toetada, aga selline hea sõna kindlasti aitaks kaasa. Ja ma arvan, et üks teine faktor on see, et nad tahavad näha, et nende toetustel oleks ka selge mõju. Ehk mõju hindamise aspekt. Kui me saame ja suudame paremini selgitada ja väljendada seda, mis nende toetamise ja sponsorluse abil on paremaks läinud, siis see oleks üks selge motivaator. Ma arvan, et need kaks on võib-olla kõige tähtsamad.

Tanel Tein, palun!

Jaa, aitäh, hea istungi juhataja! Hea Uku! Ma tuleks Urmas Kruuse selle küsimuse peale selle perspektiivi ja potentsiaali osas. Suure tõenäosusega, tõesti, 10% ettevõtted toetama ei hakka oma kasumist. Aga saad sa natuke lähemalt rääkida, et nende arvutuste, et mitu protsenti neid ettevõtjaid täna, korrata üle, täna on, kes toetavad, ja selles sinu mudelis, või arenguseire mudelis, et need numbrid kokku tulid. Kui ma ei eksi, oli see siis, täna on meil 0,5, kes toetab, ja selles kalkulaatoris oli, et, kui toetaks 3% ettevõtetest.

Jaa, tänane seis tõepoolest on nii, et ligikaudu 0,5% on neid, kes spordivaldkonda aktiivsemalt toetavad. Loomulikult, selle täpse mõõtmise küsimus on, et meil Eestis teatavasti ettevõtetel ei ole kohustust ju alati kõiki oma annetusi deklareerida. Küll on kohustus kõigil ühingutel, mis kuuluvad nimetatud tulumaksusoodustusega ühingute nimekirja, deklareerida seda, kuidas nad annetusi on kasutanud ja kelle käest nad on saanud. Aga siiski võib arvata, et on teatud osa ettevõtteid, mis annetavad nii, et sellest väga palju märke järele ei jää. Aga ligikaudne, tõesti, on see umbes 0,5%, mis täna on. Aga me näeme, et see potentsiaal kasvada on selgelt olemas. Ja oma mudelis me teeb tõepoolest selle nii-öelda riigivõimenduse stsenaariumi korral arvestasime sellega, et esialgu hakkaks seda skeemi kasutama umbes kolm 3% ettevõtteid ja siis pisitasa lisanduks juurde. Ja panime praegu lae, panime, ehk siis maksimaalne osakaal ettevõtetest, mis sellise skeemi järgi võiks hakata annetama, panime 6%, just tuginedes ka ettevõtete seas läbi viidud küsitluse tulemustele, mis olid küllaltki optimismi sisendavad. Ehk see võiks isegi olla kõrgemal, aga me jätsime praegu selle 6% peale. Aga neid arvutusi on võimalik teha ja läbi mängida ka teistsuguste eeldustega. Siis saame vaadata, kui tundlik see lõppsumma on erinevatele eeldustele.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Just, aitäh! Ma küsiks selle Taneli plaani valguses. Teie hinnangul, kui palju oli selliseid ettevõtjaid, kes ütlesid, et nad oleksid valmis toetama, või toetama rohkem, kui nad on juba toetamas sporti, juhul kui riik ja/või kohalik omavalitsus omalt poolt on ka valmis panustama rohkem?

Jaa, aitäh! Selle kohta mul üks pilt oli ka, aga see võis olla kaunis pisikene. See osakaal oli ligikaudu 37% nendest, kes juba praegu toetavad, ehk siis on praegu viimase kahe aasta jooksul toetanud või kas siis mingit asutust või üksikisikust. Nendest 37% hindasid, et nad suurendaksid oma annetuste mahtu kas siis suurel määral või mõningal määral. Aga me küsisime eraldi ka nende ettevõtete seas, kes ei ole varem toetanud, ja nende seas oli tegelikult 39% oli neid, kes kaaluksid. Ehk siis nad kaaluvad tõsiselt, et see meede võiks panna neid toetama. Ja 1% oli neid, kes kindlasti asuksid. Aga, noh, loomulikult saab selle valimi üle arutleda. See valim oli meil oli 100 ettevõtet neid, kes on toetanud, ja 100 ettevõtet neid, kes ei ole veel toetanud. Ehk siis, teatav valimiviga seal on. Aga selgelt nende ettevõtjate seas, kes ei ole toetanud, on see potentsiaal päris suur.

Jüri Jaanson, palun!

… istungi juhataja! Hea ettekandja! Jah, see ettevõtete missioonitunne on annetuste tegemisel hästi tähtis. Aga ma küsin natuke sellest, et kui see ettevõtjate suurem teadlikkus ja annetuskultuur areneks, eks ole, kas sellisel juhul need kindlasti kasvaksid just spordivaldkonda, noh, spordiühingutele tehtavad annetused, või tegelikult need annetused läheksid palju laiemalt, annetama hakatakse palju-palju muudesse valdkondadesse ja spordi roll tegelikult ei pruugi eriti suureneda. Kuidas teile tundub see?

Jaa, eks ka täna on niimoodi, et kõige rohkem annetusi kaasavad tegelikult näiteks tervisega seotud erinevad MTÜ-d ja sihtasutused, kes on näiteks erinevaid haruldaste haiguste ravimisega seotud MTÜ-d. Me võime arutleda selle üle, kas see tõusulaine tõstaks kõiki …. võrdselt või oleks sport seal kuidagi nagu erilises rollis, meil selle kohta kahjuks häid andmeid ei ole. Saame ainult eeldada, et see ilmselt võiks kasvada proportsionaalselt igal pool. Kui me vaatame ka näiteks teiste riikide tulemusi, meil on siin mõningaid võrdlusi võimalik teha näiteks Skandinaavia maadega, kus tegelikult on võib-olla need, suhtelises skaalas on need valdkonnad üsna sarnaseid Eestile, mis rahastust saavad, aga lihtsalt mahud on oluliselt teistsugused. Me võiksime ehk … Ühesõnaga, jah, kindlaid andmeid selle kohta ei ole, aga võime üksnes arvata, et see võiks tõsta kõigi valdkondade rahastust.

Tanel Tein, palun!

Jaa, aitäh! Ma korra küsiks, siin käis mitmes kõnes läbi Eesti paiknemine, et Eesti on spordivaldkonda suunatava eelarve osakaalu poolest Euroopa keskmiste seas. Eesti Olümpiakomitee presidendi jutust käis läbi, et me oleme lausa tipu lähedal. Mulle endale tundub ja natuke tausta uurides, siis kas me saame ikkagi öelda, et need andmed, mida sinna kogutakse või kuidas need andmed on saadud, on teiste riikidega võrreldes samad. Kas sul on ka infot selles osas?

Tegelikult on niimoodi, et Euroopa statistikaamet Eurostat neid andmeid kogub ja tehniliselt peaks olema niimoodi, et Eurostat neid ka metoodiliselt vaatab üle ja püüab tagada metoodilise ühtluse, aga paratamatult on nii, et riikide lõikes need põhimõtted, mismoodi andmeid kogutakse ja mismoodi arvestust peetakse, mõnevõrra erinevad. Selles mõttes, et seal võib olla teatud kõikumisi. Ma tõin ka näiteid selle kohta oma kõnes, et kuidas näiteks just taristu haldamise puhul on riikide vahel küllaltki suuri erinevusi, et kus on need rohkem näiteks spordiklubidele kas rendile antud ja nende kasutusse antud täielikult ja kus on see rohkem nagu riigi hallata. Sellest võib juba tulla päris suur erinevus. Ehk siis vastus on jah, et tehniliselt võiks need olla väga hästi võrreldavad, aga praktikas ilmselt päris täpselt võrreldavad ei ole.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja läheme edasi järgmise ettekandja juurde. Järgmiseks palun kõnetooli ettekandjaks haridus- ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud saadikud, eriti lugupeetud spordirahvas ja külalised! Me oleme siin täna juba mitu korda ka kõnedes kuulnud sellest, millist rolli mängib tegelikult sport nii meie ühiskonna tervises, heaolus kui tegelikult ka majanduses ja majanduse kasvus. 

Ma arvan, et me olemegi riigina vähe tähelepanu pööranud või teadvustanud endale liiga vähe seda, milline on spordi ja tegelikult ka kultuuri, nende kahe asja käsikäes toimimise roll nii meie heaolu kasvus, tervena elatud aastates, sealt tulenevas mõjus meie majandusele ja inimeste üldisele heaolule kui ka tegelikult meie majanduskasvu potentsiaalis. 

Ja ma olen väga tänulik Tanelile selle eest, et ta seda teemat ka Riigikogus väga aktiivselt eest veab, selleks et teadvustada seda, et majanduskasvu potentsiaal ei seisne mitte üksnes tööstushoonete ehitamises või maksupoliitikas, vaid see majanduskasvu potentsiaal Eestis kindlasti seisneb ka spordi- ja kultuurivaldkonnas ning loomemajanduse valdkonnas. 

Mina oma tänases lühikeses etteastes tahtsin keskenduda võib-olla oluliselt kahele aspektile. Väga palju on ka juba täna nendes kõnedes räägitud Eesti laste liikuvuse probleemist. Haridusministrina loomulikult seisab see ka minu laual, see teema, mis puudutab Eesti laste liikuvust ja seda, et Eesti lapsed liiguvad vähe, nad liiguvad vähem võrreldes oma Põhjamaade samaealiste sõpradega. Ehk siis see 60 minutit, mis on soovituslik liikumine päevas – me teame, et Eesti lastest liigub päevas vähemalt 60 minutit alla poole. See on väga nukker number. Ja ka nädalavahetustel langeb see number veelgi madalamaks. Ehk siis väga palju on neid lapsi, kes liikumisega praktiliselt ei tegele. 

Eriti drastiline on liikuvuse vähenemine teises kooliastmes ehk siis alates kuuendast klassist, alates vanusest orienteeruval 12, kus kehaline aktiivsus langeb väga järsult ja istuva aja osakaal väga tugevasti suureneb. 

Ka õues liikumine on Eestis väga nukker. Võib ju tuua ettekäändeks kliima, aga see kuidagi ei toimi, see argument, sellepärast et Põhjamaade lapsed liiguvad õues väga palju. Puberteedieas on väljalangemine ka sportlikust tegevusest kõige suurem. Põhjusena on öeldud, et sportlikud eesmärgid vanusega kasvavad nendes klubides, lapsed tunnevad, et nad ei suuda neid täita, neil toimub motivatsiooni langus. Trenni mahud sealhulgas samamoodi suurenevad. Samaaegselt juhtub see, et koolis suureneb õppekoormus. Ehk siis sealsamas teises kooliastmes. 

Sellest on väga palju räägitud, seda tegelikult me ju teame, milles probleemi juur seisneb, miks meie lapsed vähe liiguvad. Aga ei saa öelda, et me ei ole samme astunud, kuigi ma arvan, et me võiksime ka oluliselt rohkem sinna suunas samme astuda. 

Nende probleemide lahendamisel oleks minu arvates abi, võib olla kolmest sammust. Need ei ole väga suured sammud, aga nad on olulised sammud selleks, et me saaksime lapsi rohkem liikuma. 

Kindlasti oleks abi sellest, kui meil oleks rohkem niinimetatud harrastusrühmi ehk siis neid rühmi, kus lapsed saavad erinevaid spordialasid harrastada. Multisporditreeningud ja väga paljud klubid ja ka koolid, kes täna huviharidust pakuvad, on sinna suunda liikumas, et treeningrühmad keskenduvad erinevate spordialade pakkumisele ja ka erinevas vanuses lapsed saavad treenida väga palju erinevaid spordialasid. 

Aga üks asi, mis minu laual kui haridusministril laual seisab ja mis ma tunnen, et me saaksime kindlasti panustada spordi muutmises laste jaoks atraktiivsemaks, on see, et treeneri kutse juurde teha liikumisharrastuse treeneri kutse. See on treener, kes tegeleb just nimelt harrastusrühmade ja multispordiga, aga samamoodi ka täiskasvanute liikumisharrastuse toetamisega. Selline kutse võimaldaks nii koolis kui ka täiskasvanutel toetuda professionaalsele toele, mis arendaks nii laste liikumisharrastust, nagu ma ütlesin, kui ka täiskasvanute oma. 

Laste liikumisharrastusest rääkides on hea vaadata tegelikult maailma number üks spordiriigi poole. Vaatasin eile õhtul Norra andmeid. Me teame, et Norra on maailmas spordirahvas number üks. Norra olümpiakomitee saab riigilt toetust aastas – need on eelmise aasta andmed – 870 miljonit Norra krooni, mis on umbes suurusjärgus 75 miljonit eurot. Kui jagada see rahva suhtarvuna Eestiga võrrelduna, siis peaks Eesti Olümpiakomitee eelarve olema suurusjärgus umbes 17 miljonit eurot. Kui ma ei eksi, siis Eesti Olümpiakomitee eelarve on suurusjärgus 11 miljonit. 

Kui lisada sinna veel ka elukalliduse indeksi erinevus, siis tõenäoliselt võib argumenteerida, et suurtes numbrites Norra olümpiakomitee ja Eesti Olümpiakomitee rahastus on suurusjärkudes suhteliselt sarnane. Ehk siis küsimus ei ole rahas. Samal ajal, kui spordi rahastus on suurusjärkudes sarnane, siis kuidas on ikkagi nii, et norrakad toovad taliolümpiamängudelt 30 ja enam medalit koju? Kuidas nad seda teevad? Vihje on see, et see ei ole loomulikult lihtsalt õnn. Ja vihje on ka see, et see ei ole raha. See on strateegia, mis keskendub väga paljuski just nimelt lastele. 

Norra rikkust arvestades võiks ju Norra oluliselt rohkem raha sporti. Ehk rahaline toetus spordile on justkui tagasihoidlik. Samal ajal Norra tugevus on hoopis laste sport ja liikumisaktiivsus. Tervelt 93% Norra lastest tegeleb mingi spordialaga mingil etapil oma elus. Eestis on see protsent, nagu ma ütlesin, tihti alla poole. Ja siin ongi see vahe. 

Norra lapsed on aktiivsed spordiga tegelejad ja 1987. aastal Norra olümpiakomitee kinnitatud deklaratsioon "Laste õigused spordis" kirjeldab väga selgelt, milline peab olema lapse kogemus spordiga varasest east peale, alates turvalisest treeningkeskkonnast kuni selleni, et sport on väga oluline koht sõprussuhete arendamisel. Ehk mitte võistlustel osalemisel, vaid just nimelt sõprussuhete ja meeskonnatöö arendamisel. 

Lapsed võivad klubisid vahetada kuni 13. eluaastani ilma igasuguse üleminekupiiranguteta. Kuni 13. eluaastani ei toimu Norras meistrivõistlusi ehk lapsed ei võistle üksteisega, vaid võistlevad ainult iseenda suhtes, ja lapsed selle tulemusena Norras väga palju harrastavad erinevaid spordialasid väiksest peale. 

Teismeliseeas on aga võimalik Norras valida juba sportlase haridus. Väga andekad noored suunatakse spordikoolidesse üle riigi, mida on mitmeid, ja need pakuvad noortele just nimelt eneseteostusvõimalusi selle kaudu, et hariduse saamine ja spordisaavutuste poole pürgimine on ühildatud. 

Eestis on väga palju spordiklubisid, kes lastele erinevaid spordiharrastusi võimaldavad, aga laste osalus neis on siiski üldiselt väike. Samas on Eestis väga vähe spordikoole. Meil on üks spordikool, mis tegutseb kahes kohas, Tallinnas ja Otepääl, ning keskendub 16-aastastele ja vanematele. 

Me oleme algatanud kutsehariduse reformi raames ka selle, et kutsehariduskeskused tulevikus omaksid sellist asja nagu spordiõppekava. Järvamaa Kutsehariduskeskus on selle õppekava arendaja juhtkool, keskendub küll jalgpallile, aga spordiüldine õppekava kutsehariduses on, ma arvan, see suund, millesse me peaksime minema.

Rohkem spordisidumist haridusega, just nimelt teismelistele, selleks et nad saaksid nii-öelda kahest karjääri ka välja arendada enda jaoks ja ka rohkem õppekavasid gümnaasiumites. 

Tänane gümnaasiumi õppekava tegelikult võimaldaks spordi sisse tuua ka ilma, et me peaksime mingil moel üldse seadust muutma. Gümnaasiumi riiklikus õppekavas on 30% neid aineid, mida on võimalik koolil endal sisustada. Kui sisustada lapse päevakavast 30% spordi tegemisega, mis on täna võimalik, siis see oleks tegelikult väga oluline muutus selles, et me tooksime ka teismelisi või hoiaksime neid teismelisi spordi juures oluliselt kauem. 

Teine teema, mis puudutab medaleid. Mu käest küsiti, kuidas tulevad medalid. Ega minul ei ole selget vastust, aga usun, et medalid tulevad siis, kui lastel on mitmekesised võimalused väiksest peale sportida, ilma ilmtingimata väga varases eas võistluspinget sisse viimata, katsetada ka erinevaid alasid ja nendel erinevatel aladel areneda. 

Kui lapsed saavad positiivse kogemuse spordiga noorest peast, siis nad sinna juurde ka rohkem püsima jäävad, kui sportlikult paljulubavad teismelised saavad spetsialiseeruda spordile koolis ja saada ka kõrgetasemelist juhendamist. Kuid isegi andekad teismelised peavad saama harrastada erinevaid spordialasid. Näiteks Norra sprinter Karsten Warholm ei keskendunud tõkkejooksule enne, kui ta oli 20-aastane. Ta tegi aastaid kümnevõistlust ja ka mitmeid teisi spordialasid. 

Kuid kas medalid on olulised? Väidan, et on küll olulised. Nad ehitavad rahvuslikku uhkust, enesekindlust ja ka rahvana kestmise tunnet. Nad annavad positiivse emotsiooni, mida kestmiseks vajab iga inimene, aga tegelikult ka iga rahvas. Igasugune saavutus on enesekindluse alus inimesele, aga tegelikult ka rahvale. Medalid loovad ka tuntust, seetõttu Eestile, eriti väikesele riigile, on nad suure kulla hinnaga. Nad teevad Eesti suuremaks ja olulisemaks ka teiste jaoks. 

Aga Eesti teevad suuremaks ka spordiüritused ja kultuuriüritused, mis siin toimuvad. Iluuisutamise Euroopa meistrivõistlused oli elamus. See oli täis positiivseid emotsioone, aga tegi Eesti ka väga nähtavaks, oluliselt nähtavamaks, kui meie rahvaarv muidu võimaldab. Ja spordi suursündmuste mõjust Eesti nähtavusele ei ole ilmselt vaja siin väga pikalt selgitada. Kuid võib-olla vajab selgitamist suursündmuste majanduslik osa. 

Spordi osa Euroopa riikide SKP-st on suurusjärgus 2%. Kui lisada sinna juurde ka lisaefekt, mis nendest sporditegevusest toimub mujal mujal majandussektorites, tõuseb osakaal umbes 3%-ni SKP-st. Kolm protsenti SKP-st tähendab Eesti puhul majandusharu, mis on mahus umbes miljard eurot aastas. 

Kuid siin on veel kasvuruumi, sest me ei ole ära kasutanud kõiki võimalusi, mida see majandusharu kultuuri ja spordi poolt meile võimaldab. Siin on kaks strateegilist suunda, mida riik peaks võtma spordi ja kultuuri majandusharu kasvatamiseks. 

Esiteks peaksime suurendama inimeste osalemist spordis ja kultuuri tarbimises ja selle loomist. Tervena elatud aastad on odavamad ühiskonnale. Vaimselt ja füüsiliselt tugeva tervisega terviseteadlikud kodanikud kulutavad vähem meie ühiseid ressursse, mis on suunatud tegelemisega tagajärgedele. Vaimselt ja füüsiliselt tugeva tervisega inimesed loovad rohkem nii materiaalset kui ka intellektuaalset vara. Jah, me anname neile täna parima hariduse ja sellega kaasnevad oskused. Kuid kas me anname neile täna ka parima vaimse ja füüsilise tervise? Väidan, et ei. Alustama peame lastest, ja sellest ma eespool juba korra rääkisin. 

Teiseks, me peame võtma fookusesse kultuuri ja spordi suurürituste toomise Eestisse. Käsipalliliidu presidendina olen ma mitmel korral osalenud nii Euroopa kui ka maailmameistrivõistluste finaalturniiridel Kölnis, Viinis, Stockholmis, viimasel nädalal ka Oslos. Need suursündmused toovad kümneid tuhandeid inimesi linnadesse ja riikidesse, kes panustavad majandusse. 

Ürituse korraldus ise panustab majandusse, aga lisandväärtus ei ole mitte ainult tootmise ja tarbimise hulga kasv läbi nende sündmuste, vaid ka vaimselt tervemad inimesed, sest kultuurisündmus ja spordisündmus annavad väga tugeva positiivse emotsiooni. Julgen väita, et mida rohkem on kultuuri ja sporti, mis toovad kokku kümneid tuhandeid inimesi, seda rikkam materiaalselt on rahvas. Laulu- ja tantsupeo rahvana ei pea ilmselt seda endale võib-olla liiga palju isegi selgitama. 

Ja teine lisandväärtus on riigi tuntus. Nagu ka medalid annab kultuuri suursündmus nähtavust rahvusvahelisel areenil, mis konverteerub meie riigi julgeolekusse ja majandusse. Rahvusvahelised kultuurisündmused, loomemajandus ja sport loovad uusi kultuurivorme, toovad uusi sportlasi ja sellega ka uusi sündmusi ja nii üleskeeruspiraal majanduses liigub. 

Ma olen oma lühikeses etteastes siin toonud välja need ülesanded, mis Eesti peaks endale spordi vallas võtma. Laste liikuvuse suurendamine, milleks on vajalikud harrastusrühmad, multisporditreeningud ja liikumisharrastuse treenerite kutse arendamine, rohkem spordiõppekavasid üldhariduses, lisaks Tallinnale ja Otepääle miks mitte ka Lääne-Eestis näiteks Pärnus ja Ida-Eestis näiteks Narvas; investeeringuid sporti ja kultuuri nii riigi kui ka eraraha toel, mis tõstavad majanduskasvu ja loovad lisandväärtust. 

Eesti vajab ühte keskset multifunktsionaalset spordihalli ja kultuurisündmuste halli, mis võõrustaks nii suuri kultuurisündmusi kui ka suursündmusi spordis. Meil tegelikult on plaan, me ju teame, mida me tegema peame. Me lihtsalt peame neid asju tegema hakkama. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka mitmeid küsimusi. Küsimusteks ja vastusteks on meil kokku aega 20 minutit ja esimesena küsib kolleeg Igor Taro. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Suur tänu selle ettekande eest! Mida teie arvate sellest ütlemisest, et huviharidus ja huvitegevus päästavad maailma. Ja Kagu-Eesti saadikuna ei saa ma küsimata jätta seda, et kuidas see maailm siis ka maapiirkondades ära päästa. Te olete vedanud tänuväärset rahastamismeedet selleks, et toetada väikeseid maakoole, aga kui sellest eelnevast ütlemisest lähtuda, siis see on ainult pool rehkendust. Selleks, et see maailm täiesti ära päästa, on vaja ka see teine pool ära teha. Kuidas see võiks juhtuda?

Aitäh küsimuse eest! Kas ma julgen väita, et huviharidus päästab maailma? Ma arvan, et võib-olla üksinda ta kindlasti maailma ei päästa, aga ta on väga oluline osa, sellel huviharidusel on kõigel sellel, mis ma ka kõnes mainisin, ehk siis laste arengul, laste enesekindluse kasvatamisel, laste vaimsel tervisel, laste oskuste kujundamisel ja eluks, pikaks eluks kogemuste ja hoiakute kujundamisel. Eesti huvihariduse rahastuse seis, kui minna rahastuse juurde, on tegelikult päris hea. Üle 200 miljoni euro aastas pannakse Eestis huviharidusse. See on suurusjärgus küll väiksem kui üldhariduse osakaal või alushariduse osakaal, aga siiski väga märkimisväärne ja ma arvan, et laias laastus on Eesti lastele huviharidus kättesaadav. Aga mida ma näen spordi valdkonnas, on see, et püsimine selles pikaaegselt ja sealt selle tulemusena ka sellise järjekindla harjumuse tekitamine ei ole tegelikult see kõige parem osa selles. Käiakse küll huviringis, aga jäetakse see pooleli ja väga paljud lapsed liikumise‑ või spordihuviringis tegelikult ei osalegi. Nii et meil on vaja tegelikult suurendada seda võimalust, et lapsed saaksid käia liikumise‑ ja sporditegevustes osaleda, ja neid võimalusi lihtsalt maapiirkondades kindlasti rohkem anda.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Te tõite näite Norra tõkkejooksust. See vastupidine näide on Duplantisest, kes maast madalast hakkas teivast hüppama. Ja nii nagu meie mõned olümpiavõitjadki, kes tegelikult on oma elu jooksul mitu korda ala vahetanud, enne, kui nad on jõudnud olümpiavõiduni. Aga ma olen märganud seda, et teatud koolidevahelistel võistlustel korraldatakse sõna otseses mõttes võistlusi, osalejate arv kõigub kolmest kuueni ala kaupa, ehk mõnes kohas on ainult esimesed kolm kohal. Ja üldjuhul on need sportlased, kes noortespordiga väga kõrgel tasemel tegelevad. Aga kas võti ei oleks selles, et selliseid koolidevahelisi võistlused osalevad klasside kaupa, ehk esikoha saab see, kus on kõige rohkem osalejaid. Või see, et igaüks hüppab kaugust ja kogu kauguse tulemus liidetakse, see võitja. Kas see ei seoks … lastele rohkem sporti tegema?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma tõin Norra näite ka teise koha pealt, kus norrakad on oma strateegias selgelt sõnastanud selle, et kuni 13. eluaastani nad võistlusi ei korralda. Ehk siis, kõik mängivad, kõik jooksevad, kõik hüppavad, korraldatakse festivale ja selliseid turniire, kus tegelikult võitjaid ei ole, vaid on see, et on hästi oluline, et sa selles osaled, et sa sellega tegeled. Ainuke asi, kelle vastu sa võistled, on sina ise, ehk siis, mis on sinu eelmine saavutus, võrreldes sellega, mis sul see tänane saavutus on. See on, ma arvan, Eestis väga spordistrateegia mõttes noorte liikuvuse toetamiseks arutelu koht. Et kas me peaksime tegema nii, nagu meil täna on, ehk siis ta on väga paljuski võistluslikult üles ehitatud: meil on võistlused, meil on medalid, meil on poodiumid. Või me siis peaksime minema vaatama, õppima selle pealt, mida norrakad teinud on, ehk siis kuni 13. eluaastani võistlust ei ole. Aga sealt edasi on tegelikult väga sihipärane noorte skautimine ehk siis nende talentide väljatoomine, aga lihtsalt see talendibaas on sul selleks hetkeks väga lai. Ehk siis, et sa saad valida palju suurema hulga noorte seast, kes on selleks vanuseks saanud tegelikult spordikogemuse, kui see, mis meil täna on Eestis, kus peab väga kitsast segmendist lastest tegelikult saavad valida neid talente, sporditalente.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Austatud minister! Te käsitlesite oma ettekandes seda sporti ja liikumist väga laiapõhjaliselt, sarnaselt nagu Eesti Olümpiakomitee president, samamoodi. Aga ma ise keskenduksin pigem selle tänase istungi või selle ürituse pealkirjale, et kuidas panna lapsed liikuma, ja siin üks võtmeküsimusi on see, et need lapsed, kes spordigruppides on või osalevad spordigruppides ja liiguvad, nendest ikkagi väga suur osa peale kolmeteistkümnendat eluaastat langeb välja. Siin ongi küsimus ka selles, et milline võiks olla haridussüsteemi panus sellele, et see väljalangevus väheneks: kas see peab olema seotud ikkagi haridussiseselt või peaks haridus siin rohkem nagu väljapoole vaatama, huvihariduse poole?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, on mure selle koha pealt, et kuskil seal teiseks kooliastmeks, mis on kaheteistkümnendaks, kolmeteistkümnendaks eluaastaks langevad lapsed spordiklubi tegevusest välja, sellepärast et esiteks tekivad muud huvid, aga teiseks, märgatavalt suureneb ka koolis õppekoormus, lisanduvad uued õppeained. Ja see, ütleme, viies-kuues-seitsmes klass on üleüldiselt lapse arengus väga murrangulised klassis, see on varateismelise iga, kus toimub ka lapsega väga palju muutusi. Ma arvan, et see laste hoidmine liikumisharrastuse ja spordi juures selles vanuses, selle üks lahendus on ka koolis sees. Ja see lahendus on see, mis ma ütlesin, et meil õppekavad tegelikult täna võimaldavad vabaaineid jätta spordi kasuks, ehk need vabaained, mis meil õppekavas on lubatud, kui kool võimaldab nendel lastel, kes on spordiga tegelenud, arvestada vabaainete sisse spordiga tegelemise ehk siis selle mitteformaalse osa haridusest, siis see võib-olla hoiaks neid lapsi tegelikult spordi juures rohkem. 

Riigikogu ise võttis eelmise aasta lõpus vastu seadusemuudatuse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, kus mitteformaalne haridus, sealhulgas ka spordi osa, on lubatud täna arvestada hariduse osaks. Lapsed saavad, ma ei taha öelda, et füüsikatunni asemel, aga mõne muu kohustusliku aine asemel tegelikult arvestada ära spordiga tegelemist. Ma arvan, et see võiks olla küll see motivatsioon, mis hoiaks varateismelisi rohkem spordi juures ja mis vähendaks seda koormust, et lisaks sporditegemisele ja õppimisele tulevad kuuendast klassist alates juurde ka lisaained, mida nad peavad õppima, mida saab tegelikult spordiga asendada või kultuuri tegemisega ehk siis ka kunstikoolis või muusikakoolis käimisega. Nagu ma rõhutasin oma kõnes, ei ole ainult sport see, mis vaimset tervist ja füüsilist tervist arendab ja … Tegelikult ka kultuuri osa on seal väga oluline.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Võib-olla minu küsimus oleks sobivam kultuuriministrile, aga kuna teda siin ei ole, siis küsin teie käest kui valitsuse esindajalt. Kahe viimase aasta jooksul ei ole ma küll tähele pannud, et valitsus oleks nagu mingisuguseid suuri otsusi spordivaldkonnas teinud. Meil on praegu küll spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu menetluses ja seal on mõned positiivsed asjad kindlasti olemas, aga need on iseenesest väikesed asjad. Minu küsimus ongi see, et mis peaks juhtuma või mida peab tegema selleks, et valitsus hakkaks rohkem selliseid otsuseid tegema. Ma ei tea, alustades sellest, et näiteks koostada nimekiri spordiobjektidest analoogselt kultuuriobjektidega, kus riik oleks valmis toetama rohkem, toetada suuri spordiüritusi ja võistlusi ja nii edasi ja nii edasi. Millal need suured asjad võiksid tulla ja mida on selleks vaja teha?

Aitäh küsimuse eest! Ma saan aru teie küsimusest, et põhiküsimus teie hinnangul on ikkagi see, et millal hakatakse raha rohkem sporti panema. Nagu ma püüdsin oma kõnes tegelikult öelda, et see ei ole tegelikult see kiire lahendus, et paneme raha peale ja siis meil hakkab tulema medaleid ja siis hakkab tulema rohkem laste liikumist. See tundub lihtne lahendus, aga see tegelikult ka Norra näitel ei ole lahendus. Liikumisharrastuse või laste liikuvuse toetamiseks on siiski otsuseid tehtud. On tehtud, nagu ma kirjeldasin, tegelikult täiesti avame uued õppekavad, ka kutsehariduses, et on võimalik minna pärast põhikooli lõppu õppima kutseharidusse, omandades spordieriala. See on treeneri kutse, see on abitreeneri kutse koos keskharidusega. Ehk toetada noori selles, et nad jääksid spordi juurde, püsiksid spordi juures ka selles teismelise eas. On tehtud liikumise õppekava muudatused ehk siis kehalise kasvatuse asemel on meil täna liikumisõpetus, mis soosib just nimelt seda liikumisharrastust ja seda, et me õpiksime tegema erinevaid spordialasid, et me õpiksime rohkem liikuma, et me oleksime teadlikumad oma füüsilise ja vaimse tervise küsimustes. 

Nüüd, kui te küsite spordiobjektide ja suursündmuste rahastamisest, siis spordiobjektide rahastuse küsimus on see, mis täna on siin väga suurelt saalis kogu aeg olnud, et mis on see rahastusskeem, mille pealt me saaksime neid spordiobjekte planeerida. Täna seda rahastusskeemi meil ei ole. Ja ka Tanel Teini poolt on ju väga selgelt välja toodud, milline potentsiaalselt võiks see rahastusskeem olla. Ma väga loodan, et pärast tänast arutelu valitsus seda potentsiaalset projekti, ettepanekut arutab. Suursündmuste osas kultuuriminister on lauale toonud ettepaneku selle reservfondi summade suurendamiseks ja ma arvan, et riigieelarve läbirääkimiste raames, mis augustis toimuvad, selle otsuse ka teeme, sest koalitsioonis valitseb suhtes suhteliselt suur üksmeel selle koha pealt, et suursündmuste toetamine on väga selge majandusinvesteering, mis toob raha tagasi, ja ollakse valmis sinna tegelikult raha panustama.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Aitäh teie hea ettekande eest! Aga spordirajatiste rahastamisskeem on ju olemas. Jalgpallihallidest ma räägin praegu, sest jalgpallurite talvised treenimisvõimalused oli pikalt suureks murekohaks. Tänu Keskerakonna initsiatiivile ja riiklikule rahastusele on valminud kaasaegsed hallid Tartus, Pärnus, Raplas, Haapsalus, Narvas, Viljandis, Paides, ehitatakse Rakveres ja Viimsis. Tegelikult oleks vaja neid ehitada nii veelgi mõnes Eestimaa kohas. Ja täna te ütlesite, et te olete Eesti [Käsi]palliliidu president, ega ma arvan, et paljud sellest ei teadnud, nüüd teavad, ja ma arvan, et te toetaks seda … Või küsimus, kas te toetaks seda projekti jätkamist mitte ainult jalgpallis, vaid ka näiteks uisuväljakud või jäähallid, kus meie nii iluuisutajad kui hokimehed näitasid väga häid tulemusi. Ja võiks omavalitsusele ka selle meetme teha, sest tavalise külmutusseadmega iluuisuväljak, uisuväljak maksab kuskil 600 000 – 700 000, ega iga omavalitsus sellega hakkama ei saa. Kas te toetaks seda meedet, et toetada ka jäähallide või jalgpalli[hallide] ehitust?

Aitäh! No oleks imelik, kui ma ütleksin, et ma ei toetaks seda, kui me arendaksime sporditaristut. Te ilmselt ei eeldanud, et ma ütleksin, et see on täiesti mõttetu tegevus, et seda me ei toeta. Kindlasti toetame. Ja nüüd on aga: aga on veel kord see, et ma väidan raha juurde panemine süsteemi ei ole see lihtne lahendus, mis ütleb meile, et meil hakkavad selle tulemusena tulema medalid, tippsportlased ja meil hakkavad lapsed rohkem liikuma. Jäähall üksi ei pane ühtegi last liikuma, seal jäähallis peab olema see treener, peab olema see inimene, kes tegelikult need lapsed sinna jäähalli toob ja nendega püsivalt tegeleb. Meil on täna Eestis puudu siiski treeneritest ja inimestest, kes spordivaldkonnas tegutseksid ja sinna tegelikult panustaksid. Ehk see raha, kui seda raha peaks kuhugi suunama, siis minu hinnangul peaks teda suunama nende treenerite õpetamisse, nende uute kutsete andmisesse, et meil oleks rohkem inimesi, kes sellega tegeleksid. Suurte hallide puhul või õigemini suurte spordirajatiste puhul meil täna ei ole jutt mitte niivõrd nendest jalgpallihallidest, vaid on jutt nendest kolmest suurest spordirajatisest, mis meil on vaja selleks, et me suudaksime spordi kui majandusharu Eestis käima panna. See on nii olümpiaujula, multifunktsionaalne hall nii pallimängude jaoks kui ka suurte kultuurisündmuste jaoks kui ka, ma saan aru, et ka velotreki tegemine rattarattaspordi arendamiseks.

Marek Reinaas, palun!

Hea Kristina, sa hõikasid dramaatiliselt siin Riigikogu saalis, et kust tulevad medalid. Ja nii-öelda, kuna sa oled ise Eesti meister käsipallis ja medaliomanik, siis ma arvan, et sa ise oskad sellele küsimusele võib-olla kõige paremini vastata. Aga nüüd küsimuse juurde. Olümpiakomitee presidendi esinemisest jäi mul kõrva nähtus, mille nimi oli liikuvus- ja spordilõhe. Ehk siis, nii-öelda, lapsed on ebavõrdses olukorras võib-olla ligipääsule siis liikuvusel. Kuna haridusministeeriumi võib-olla üks kõige olulisemaid ülesandeid on ka samasuguse hariduslõhe kaotamine, siis ma küsiksin sedapidi, et kas haridusministeeriumil on ka võib-olla võimekust kaasa aidata sellele, et ligipääs liikuvusele oleks lastel võrdne.

Aitäh selle küsimuse eest! Ligipääsu puhul liikuvusele on kaks takistust. Üks on see, et kas on kättesaadav taristu, kus liikuda saaks, eks ole: kas ruumid on lahti või kinni, kas staadionid on lahti või kinni, kas võimla on olemas. Julgen väita seda, et võitlus selle eest, et staadionid lahti oleksid, on käinud päris edukalt. Nii et ma arvan, et täna on nii mõnigi staadion rohkem lahti, kui ta oli siin paar aastat tagasi. Aga tuleb tunnistada, tegelikult see on nagu jätkuvastuseks võib-olla ka härra Arhipovi küsimusele tegelikult, et näiteks Tallinna linnas ei jagu pallimängude klubidele saaliaegu. Isegi, kui me tahaksime kasvada, isegi, kui me tahaksime lapsi juurde võtta, siis meil ei ole tegelikult kuskil neid trenne teha lastega siin Tallinna linnas. Meil ei ole saaliaegu, meil ei ole võimalik saada spordisaale. See puudujääk Tallinnas on ja see ei anna klubidele tegelikult võimalust kasvada. 

Teine liikuvuse takistus või nii-öelda laiendamise takistus on see, et meil on läinud osade spordialade puhul asi siiski vanemate panuse poole kaldu, ehk siis vanemate panusest, rahalisest panusest sõltub väga tugevasti see, kas laps saab liikuda või ei saa. Ja seal loomulikult on vaja klubide võimekuse kasvatamist sellele, et meil oleks rohkem vahendeid, mis ei sõltu üks ühele ainult vanemate panusest, selleks et seal saaksid osaleda ka need lapsed, kelle vanemate rahakott seal osalemisest ei võimalda. Aga ma usun, et kui me läheksime ka hariduse valdkonnas nende spordiõppekavade laiema kasutuselevõtu peale, siis ka see võimaldaks nendel lastel, kes tegelikult spordiklubide kaudu nii aktiivselt ei saa sporti jätkata, sest rahakott võib-olla ei võimalda, läbi haridussüsteemi spordiga siiski edasi tegeleda.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kehalise kasvatuse tunni nimetus muutus liikumisõpetuseks, aga kui vaadata koolides tunniplaane, siis täpselt sama palju, nagu oli kehalise kasvatuse tunde, oli kaks akadeemilist tundi nädalas, nii on liikumisõpetust kaks tundi nädalas. Aga matemaatika, eesti keel ja neid kõiki on iga päev. Ja ma ei ole üldse selle vastu, need on vajalikud. Aga kui me näeme, et nii laste füüsiline kui ka vaimne tervis muutuvad kogu aeg kehvemaks, kas Haridus- ja Teadusministeerium ei võiks panna prioriteeriks, et see on meie, kuidas öelda, üks suur prioriteet, et lapsed oleks füüsiliselt tugevad, ja annaks koolidele juhise? Te ütlesite küll, et koolidel on 30% võimalus valida oma tunniplaani autonoomselt, aga mitte ükski kool, ma ei tea vähemalt – spordikoole ma ei oska nimetada –, ei ole võtnud prioriteediks seda, et tõesti seal lapsed saaksid oma koolipäeva jooksul selle tund aega liikumist tehtud.

Aitäh! No seda lahendust, et me suurendame liikumisõpetuse tundide arvu päevas või tunniplaanis näiteks matemaatika või, ma ei tea, ajaloo või keemia arvel, seda tõenäosust ilmselt ei ole, sellepärast et laste päevakava ei ole kummist, me ei saa sinna, eks ole, maksimaalselt kõike juurde lisada. Sest iga erialaga … Näiteks start-up-ettevõtted arvavad, et me peaksime lisama tehnoloogiaõpetuse tunde, neid oluliselt rohkem tegema ja nii edasi. Kõik arvavad, et õppekavasse tunni lisamine lahendab probleemi ära. Tegelikult ei lahenda. Täna on koolid tegelikult liikumas päris tugevasti sinnapoole, et nad võimaldavad seda 60 minutit. 

Me oleme muutmas rahvatervise seaduse juures olevat määrust, mis seab koolidele kohustuse 30-minutilist õuevaheaega pidada keset päeva ja lasta lapsed õue. Meil on kahjuks ka sellist praktikat siiamaani olnud, kus koolid panevad koolimaja ukse lukku ja ei lase lapsi koolipäeva jooksul koolimaja uksest välja. Isegi kui need lapsed seal õhus tahaksid joosta vahetunni ajal, siis ei ole see lubatud. Nii imelik kui see ei tundu, selleks on vaja määrust muuta, selleks, et öelda koolidele laskelapsed koolipäeval uksest välja ja laske neil 30 minutit õues olla. Nii et see regulatsioon sinna sisse tuleb, sellesse määrusesse. 

Me oleme teinud ka seda, et me andsime kohalikele omavalitsustele ligi 3 miljonit eurot selleks, et nad liikumisõpetuse vahendeid juurde hangiksid, ja need vahendid peaksid olema kättesaadavad mitte ainult liikumisõpetuse tunnis, vaid koolipäeva jooksul saaksid lapsed ligipääsu nii võimlale kui ka kõikidele nendele liikumisõpetusega kaasas käivatele liikumisvahenditele. 

Nii et ma arvan, et me liigume õiges suunas. Ja ilmtingimata selle liikumisõpetuse tundide arvu suurendamine nädalakavas ei pruugi seda lahendust tuua, aga rohkem saaks teha täpselt sellega, et me suudaksime seda spordiõppekava rohkem koolidesse sisse tuua, suunata mingeid koole teatud piirkondades siiski tooma sisse sellesse 30% spordierialasid. Selleks on vaja õppekavaarendust teha, mida me ministeeriumis kindlasti teha saame. 

Aga just nimelt see, et liikumistreenerite hulk ja arv, kes on selle kutse saanud ja omavad seda kutset, sellega tegeleksid. Selle kasvu on vaja, ma arvan.

Suur tänu! Me jõuame võtta veel ühe kiire küsimuse ja vastuse. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt minister! Te oma ühes vastuses mainisite, et koolipäevad on üsna pikad, aega on vähe, aga see viib järjest rohkem mõttele, eriti gümnaasiumiosas, et kui koolipäevad on nii pikad, kas seda kooliaega objektiivselt ei peaks venitama kuidagi pikemaks, et need päevad ei oleks nii pikad. Sellepärast et me teame ka koole, kus öeldakse, et meie number üks on õppimine ja kui sellest võiks aega üle jääda, siis võib ka spordiga tegeleda. Aga mulle tundub, et me oleme filosoofiliselt täiesti valel teel selles osas, et kui me mõtleme umbes kuue-, seitsme-, kaheksatunniseid koolipäevi, siis minu arvates üks liikumise tund päevas seal meeskondlikult võiks anda vaimsele tervisele ja meie võimekusele tegelikult kordades rohkem juurde, kui esmapilgul tundub, et me võiksime kaotada.

Aitäh küsimuse eest! Loomulikult olen ma sellega väga nõus, et ei saa olla niimoodi, et õppimise või nii-öelda matemaatika või mingite muude ainete õppimise nimel me ohverdame kõik muu, ohverdama laste füüsilise tervise, laste vaimse tervise. Sest ega ka need vaimse tervise probleemid tulenevad vähesest liikuvusest, vähesest õhus viibimisest, vähesest kommunikatsioonist ja meeskonnatöö võimalusest, eks ole, üksteisega sõprussuhete loomisest, kõigest sellest. Me ju teame tegelikult, kus probleem on. Tõenäoliselt on siin vaja ikkagi seda mõtlemise muutmist, et kui me tahame vaimse tervise probleemidega tegeleda, siis ei ole küsimus alati diagnoosis ja ravirohtude välja kirjutamises, vaid kooli õppekava, mitte õppekava, vaid kooli päevakava muutmises ja selles, et hommikul on näiteks võimalik lastel koolis ringi joosta, enne kui nad sinna koolipinki maha istuvad. Või siis on olemas need 30- või 60-minutilised pausid keset päeva, mil tegeldakse füüsiliselt aktiivse liikumisega. Nagu ma ütlesin, koolid tegelikult sinna suunda liiguvad, ma ei saaks öelda, et oleks vastupidine suund. Pigem on liikumine sinna suunda, et lastele võimaldatakse rohkem liikumist, värskes õhus olemist ja ka tegelikult spordiga tegelemist koolides. See muutus on.

Suur tänu, lugupeetud minister! Meie küsimuste ja vastuste aeg sai läbi. Aga enne, kui me avame läbirääkimised, on arutelu algatajal palve, et juhul, kui arutelu ei ole lõppenud kella 13-ks, pikendada istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Me asume selle hääletuse ja istungi pikendamise ettepaneku juurde ja jätkame juba läbirääkimistega. Aga praegu hääletuse pikendamise kutsung. 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele arutelu algataja ettepaneku pikendada tänast istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 24 Riigikogu liiget, vastu[olijaid] ja erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust ja istung on pikendatud. 

Järgnevalt avan läbirääkimised. Head kolleegid, arutelu algataja ettepanek on selline, et sõnavõttudega võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Arutelu algataja on teinud ka ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Madis Kallase. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head saadikud, Eesti Olümpiakomitee president, minister, olümpiavõitjad, olümpiamedalistid ja spordiinimesed! Ma alustan ühe tagasivaatega täna hommikusse, kus esimese asjana, kui ma teleka lahti tegin, oli eetris üks multifilm: põrsas Peppa. Ja seal multifilmis oli täna lastel bussivaba ja autovaba päev, ja ikka selleks, et lapsed rohkem liiguksid. Ja mis mulle meelde jäi, esimene reaktsioon nendelt lastevanematelt oli kerge kahin, väike vastuseis, aga lõpuks see päev väga hästi õnnestus ja niinimetatud käimisbuss sai edukalt ellu viidud. Ja seda ma soovin ka kõigile teistele ja ka nendele noortele Riigikogu külastajatele, et käimisbusse võiks rohkem olla, käimislifte võiks rohkem olla ja käimiskoosolekuid võiks rohkem olla.  

Aga tänase konkreetsema teema juurde. Ma esmalt nõustun igati nende küsimuste püstitustega, kus siis esimene pool, et spordi roll läbi medalite, rahva ühendamise ja meile kõigile emotsioonide pakkumise on hindamatu tähtsusega ja tähendusega, seda eriti väikerahva jaoks ja keerulistel aegadel. Teises pooles küsimuses on kõik see, et mis on meie tulevik terve rahvana: liikumine, rekreatiivsed tegevused, harjumuse tekkimine juba maast madalast ehk terves kehas terve vaim. Ja me ei saa kuidagi eirata seda mudilastest eakani. Läbi tippspordi, läbi medalite me saame anda edasi ka väga tugevat sõnumit. See sõnum võib olla väärtused, see sõnum võib olla kokku hoidmine, aga see sõnum on kindlasti: üks kõigi, üks ühe eest.  

Tänases maailmas, kus Euroopas on toimumas täiemahuline sõda, me peame näitama, et sport ei ole kusagil kõrval igapäevasest elust. Sport – see on osa meie elust siin ja praegu. Ma küll ei planeerinud seda täna siin puudutada, aga miks ma seda taas kord räägin, on see, et ikka ja jälle soovitakse arutada Venemaa ja Valgevene sportlaste lubamist rahvusvahelisele areenile meiega koos medalite eest võitlema. Peamine argument, et hoiame poliitika ja spordi lahus – seda ei ole võimalik enam ammu teha. Me ei tohi agressorriikide sportlasi areenile lubada. Paraku ma kipun arvama, et hetkel maailmas toimuva taustal on juba lähiajal meil karmi reaalsusena pilt, kus Venemaa ja Valgevene sportlased on lubatud medalite üle võistlema, ja seda igal tasandil ja kõigil spordialadel. Ma väga loodan, et ma eksin, aga märgid kahjuks räägivad teist keelt. Eesti riik ja Eesti sportlased on olnud seni väga resoluutsed ning sisuliselt ilma eranditeta ka oma sõnavõttudes ja käitumises seda eiranud ja öelnud, et see ei ole aktsepteeritav. Me ei tohi pakkuda võidurõõmu ega osalemisrõõmu ühelegi areenil ühelegi sportlasele, kes esindavad neid riike, kelle arvates mõni rahvas tuleks maa pealt hävitada. Verised medalid ei saa olla isegi arutelu koht.  

Head kuulajad! Hea spordirahvas! Võime arutama jäädagi, aga vajame lisaks aruteludele ka plaane ning tegevusi. Ausa spordi põhimõtteid järgivad medalid ei kasva metsa all ega neid ei saa osta poest. Medalite nimel peavad paljud osapooled tegema järjepidevat tööd ja seda üha kasvava konkurentsi tingimustes. Me kõik teame, et olümpiamedalite võitmine on üha keerulisem ja nende võitmine sõltub paljudest detailidest. Kõigi detailide taga on aga väga palju tööd, väga palju erinevaid nüansse. Eeldused peame looma ausa mängu keskkonna näol, et iga sportlane, treener, toetaja ja kaasaelaja näeb, et sport põhineb reeglitel ja ausal konkurentsil. Läbi spordiseaduse meil ka mitmeid olulisi samme on selles osas astumisel. Meie kohustuseks on pakkuda head tingimused treeninguteks ja vajadusel ka võistlusteks meie medalilootustele. Ma palun ka kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaaega, palun.

Julgen kinnitada, et sporditaristu osas on olnud arengud viimased 20 aastat väga positiivsed ja võimalikud võitmata medalid pigem selle taha ei ole jäänud. 

Aga lõpuks me jõuame ikkagi taas spordi rahastamiseni, mis on ka täna siin olnud üheks peamiseks teemaks, ja ma tunnustan Riigikogu liiget Tanel Teini, kes on seda väga julgelt ja konkreetselt vedanud. Ja mul on hea meel, et me saame rääkida konkreetsetest lahendustest, mul on hea meel, et me saame rääkida konkreetsetest ettepanekutest. Kuigi ka nendel ettepanekutel on kriitikuid, siis ma arvan, et see on hea koht, kus edasi liikuda.

Puudutan oma vaatest ka laste liikumisharjumusi. Nagu eelkõnelejad ka mainisid, siis selles vallas meil tööd on veel väga palju teha. Üleüldine trend on kahjuks üha suurem liikumine nutiseadmete juurde ja seda vabas õhus liikumise ning üleüldise füüsilise aktiivsuse arvelt. Minu hinnangul on ka, nii nagu ka haridus- ja teadusminister ütles, võtmesõnaks jätkuvalt huviharidus. Igal lapsel peab olema mingi väljund ja seda tegevuste näol, mida ta naudib. Kõigist ei pea saama tippsportlasi, aga kõigil peab olema mingisugune võimalus ennast ka füüsiliselt väljendada. Me peame looma kõigile lastele eeldused huvihariduse kättesaadavuseks ja siin on sõna rõhk just – kõigile! Hetkel me näeme üha rohkem, et huvihariduse võimaluste kättesaadavus on väga erineval tasemel, ja seda üldjuhul maapiirkondade laste kahjuks. 

Ma sooviks eraldi mainida ära veel ühe murekoha nii tippspordi kui ka kaudselt kogu liikumisharrastuse vaates. Ja selle idee ma sain siin ettekannet kuulates just ülevalt spordirahva käest. Nimelt ei ole meil Eestis selget sporditöötaja profiili. Inimesed, kes igapäevaselt tegelevad kümnete alaliitude juures või sadade klubide juures, on tegelikult inimesed, kes muu hulgas on kas treenerikutsega või mingi spetsiaalse erialaga. Aga nendel puudub konkreetne taust selles vaates, või vähemalt paljudel nendel puudub taust just selles vaates. Aga väljakutsed on kõikjal väga suured ning juriidikast, finantsidest ja paljudest teistest komponentidest peab olema ühel või teisel moel väga hea ülevaade, olgu see näiteks osapoolte erinevad nägemused määruste või korralduste tõlgendamisel, mida näen sageli minu jaoks kõige lähedasema spordiala – kergejõustiku alaliidu juures – nii juhatuse liikmena kui ka treenerite kutsekomisjonis. Eestis on sport elanud üle keerulisi aegu, aga ma arvan, elab ka üle need keerulised ajad, mis praegu maailmas on. Meie kohustus on luua foon spordi ning liikumisharrastuse olulisuse ja tähtsuse kohta ühiskonnas. Kui me sellest Riigikogus ei räägiks või sellel teemal ei toimuks sarnaseid arutelusid, siis ei täidaks Riigikogu minu hinnangul oma rolli. Aitäh veel kord arutelu korraldajatele, kõigile sõnavõtjatele ja kõigile neile, kes ühel või teisel moel Eesti spordi heakäigu eest seisavad. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt Reformierakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Kristiina Šmigun-Vähi. Palun! Kolm minutit lisaaega kohe.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Külalised rõdul ja eestimaalased, kes meid jälgivad! Tahe. Mina tahan, et minu elukvaliteet oleks hea. Mina tahtsin olümpiavõitjaks saada. Kõik saab alguse inimese enda tahtest. Kui Eesti Olümpiakomitee, Eesti riik tahavad medaleid, siis ma arvan, et sellest väga head nahka ei saa. Meie saame luua tingimused, toetada ja innustada. Minu arvates on peamine küsimus, kuidas tuua lapsed ja noored spordi juurde nii, et nad hakkaksid sporti armastama. Lapsepõlves kogetu kandub edasi põlvest põlve. Ma ei unusta kunagi vanaisa ja vanaemaga matku nii suuskadel kui jala. Ja need võileivad teega maitsesid looduses kordades paremini kui kodus. Nüüd käin ma oma lastega ja kindlasti lähen tulevikus lastelastega.

Kahjuks igal aastal meie laste ja noorte tervisenäitajad halvenevad. Vähene liikumine, nutisõltuvus, valesti valitud toit teevad karuteene meie laste tervisele. Ja kui meil ei ole tugevat vundamenti püramiidi alumises osas, ega siis ei kanna see püramiid ka nii tugevalt, et kõrged tipud kerkiks ja püsiks.

Meie suurim trump on haridus. Üks väike rahvas Euroopa ääremaal peab olema tark ja elujõuline ja seda saab olla vaid tervena ja füüsiliselt tugevana. Ma usun, et targad inimesed teavad, et oma tervise eest tuleb hoolt kanda, sest vaimne ja füüsiline tervis käivad käsikäes. Mäletan oma lapsepõlvest, et suurema osa ajast veetsime õues. Mängisime peitust, luurekat, hüppasime kummikeksu, kuni pimeda saabudes koju kamandati.

Tean seda, et sisimas armastavad kõik lapsed mängida ja mürada lõputult. Siinkohal ma näen, et Haridus‑ ja Teadusministeerium saab lihtsalt prioriteediks panna laste vaimse ja füüsilise tervise. Väikesed lapsed on nagu elavhõbe. Neid on väga keeruline kinni hoida. Nad on harjunud lasteaiast peale jooksma ja mängima. Nii kui koolitee algab, õpetame nad esimese asjana istuma. Algklasside laste koolipäev on lühike ja sinna annab kenasti mängimise, liikumise osa paigutada. Saame väga lihtsalt riigina hoolt kanda selle eest, et laste päevane liikumisvajadus oleks koolipäeva jooksul kaetud. See pealtnäha väike asi – mäng – on tegelikult suur ja põhimõtteline strateegiline otsus.

"Vahetunnid aktiivseks" on juba aastaid kõlanud lause, aga ikka on koole, kus vahetunnis ei lubata saalis palli patsutada ja koridoris joosta. Põhjusega – järsku juhtub õnnetusi. Teate, tegijatel juhtubki! Ega me ei saa lapsi vati sisse pakkida. Kutsungi üles lapsevanemaid, et lubada oma võsukestel proovida erinevaid spordialasid. Kes meist ei tahaks, et lapsed oleksid osavad, mitmekülgsed ja terved. Ja kool peab siin liikumist julgustama, mitte piirama või, mis veelgi hullem, karistama.

Iga maa, iga linn, iga vald ja iga haridusasutus on eeskujuks oma inimestele tervislike eluviiside propageerimisel. 21. sajandil teame me väga palju, mis on oluline ja kasulik meie tervisele. Kahjuks tihti jäävad paljud tervislikud tegevused tegemata, sest ikka on mugavam soojas kodus istuda ja telekat vaadata. Siinkohal on mul hea meel, et Tallinnas Reformierakonna ja koalitsioonipartnerite võimuletulekul sai teostatud üks minu suurim unistus ja ka nii-öelda poliitiline lubadus: koolihoovid avatuks. Täna saavad linna elanikud kooli hoovides mängida ja sportida ning lapsed kasutavad seda võimalust meelsasti. Aga tihti on nendeks lasteks ikkagi juba trennis käivad lapsed.

Aga kuidas siis ikkagi meelitada ka ülejäänuid liikuma? Mul on järgmine ettepanek: toimugu igal koolipäeval üks tund värskes õhus. Ei, mitte alati ei pea see olema kehalise kasvatuse ega loodusõpetuse tund. Ka eesti keele tundi saab edukalt teha õues. Just nii saab riik positiivselt nülgida tervislikumate harjumuste suunas. Me ju kõik teame, et aju vajab hapnikku. Anname siis seda väärt ressurssi juurde nii õpilastele kui ka õpetajatele.

Kultuuriministeerium teeb pingutusi. Spordipoliitika põhialustes aastani 2030 on just mõeldud laiemalt rahva tervisele. Ja üks peamisi sihte on, et kaks kolmandikku eestlastest liigub regulaarselt. Ma väga loodan, et see programm saab sisu, mis paneb liikuma plaanitust isegi rohkemgi eestlaseid.

Tunduks imelik, kui ma ei räägiks sõnagi tippspordist. Mul on väga hea meel, et Eestis toimuvad maailmaklassi võistlused, mis omavad kahtlemata tugevat mõju nii majandusele kui ka sportlastele endile ning uuele sportlaste põlvkonnale. Tippude poolt pakutavat motivatsiooni ei saa millegi muuga muidugi asendada. Sport seob. Vahet pole, mis erakonnast sa oled. Omadele hoiame alati pöialt.

Ja teate, sportida ja tervislikult elada saab sentigi maksmata. Meil on Eestis tänaseks 129 hooldatud terviserada. Välijõusaalid, mänguväljakud, ilusti korda tehtud pargid ja promenaadid lausa kutsuvad liikuma. Ma vaatan, et siin saalis on palju tühje toole hetkel, ja ma loodan, et siin riikliku tähtsusega küsimuse arutelult puuduvad kolleegid on just praegu koos laste, lastelaste või sõpradega sportimas või pargimetsas värskes õhus liikumas. Kui me ise ei tee ja teisi, eriti uusi põlvkondi kaasa ei tõmba, siis ükski seadus seda olukorda ka ei paranda.

Tagasi algusesse. Eesti riigi püsimajäämine on meie kõigi tahe. Ja kõik algab ikkagi inimesest endast, kas tahad või ei taha. Me ei tohi unustada, et Eesti riik olemegi meie ise. Meie ise peame hoolitsema oma tervise eest. Me ise peame olema eeskujuks ja kaasama. Minge liikuma, minge metsa! Aitäh!

Suur tänu heade soovide eest! Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Mart Maastiku. Palun! (Mart Maastik palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Auväärt külalised! Kõigepealt, suur tänu Tanel Teinile, kes selle spordiarutelu Riigikokku tõi. Oli ka aeg! Kui kasutada meie tänase moespordiala terminoloogiat, lasti selle aruteluga tiirus maha neli märki viiest. Ühele trahviringile tuleb siiski minna, sest tänase arutelu otsustas üks koalitsioonierakond korraldada päeval, mil Vabariigi Valitsus langetab energeetikaotsuseid, mis lähevad Eesti maksumaksjale järgnevatel aastatel maksma kümneid miljardeid eurosid. 

Tegu on Eesti 200 poolt muret tekitava mustriga. Ka eelmisel aastal, kui õpetajad streikisid, sest tänane võimuliit murdis õpetajale antud lubadusi, pidas haridus- ja teadusminister Kristina Kallas streigile lahenduse leidmisest olulisemaks oma rolli käsipalliliidu presidendina ning ta reisis eraviisiliselt Saksamaale käsipalli EM-ile. Just kiivas prioriteetide tõttu pean ma sisutühjaks kõiki täna poliitikute suust kõlanud sõnumeid, mis rääkisid spordi rahastamisest, seda eriti noorte liikumisharrastust silmas pidades. Igapäevaselt langetatakse valitsuses otsuseid, mis viivad Eesti perede ja ettevõtete taskust raha. See on raha, mida ettevõtjad saanuks kasutada oma kodukandis tervisekäitumist propageerivate ürituste toetamiseks või pered laste trenni saatmiseks. Viimaseks oleks vaja omada isiklikku autot, mis on nüüd maksustatud, või laste liikumise eest peavad vanemad edaspidi maksma rohkem, sest valitsus kärpis treenerite toetusi poole miljoni euro võrra. Ka toetus koolispordiliitudele kustutati pikema jututa eelarvest. Taas kord: kõik on prioriteetide küsimus. 

Ometi on just meie noorte liikumiskäitumine tegelikult üks meie riigi suurimaid probleeme tänasel tormisel ajal. Mullu mais pöördus toona veel Kaitseväe juhatajana ametis olnud Martin Herem minister Kallase poole murekohaga: vaid 28% ajateenistusse astujaist on võimelised täitma kehaliste võimete kontrolltesti miinimumnõudeid. Opositsiooni esindajana viskan kivi valitsuse kapsaaeda. Õigustage selle numbri valguses oma mullust otsust kärpida treeneritele makstavaid toetusi või õigustage otsust, et lasterikaste perede huviringitoetus, mille suurus oli vaid 100 000 eurot, otsustati eelarvest maha tõmmata. Õigustage seda, et iga otsus, mis see valitsus langetab, halvendab just lastega perede toimetulekut, alates automaksust, peretoetuste kärpimisest või laste pealt tulumaksusoodustuste kaotamisest. Tuletan meelde, et suvel tõuseb veel kaks protsendipunkti võrra käibemaks, samamoodi kütuseaktsiis, mis kergitab ka kõiki kulusid. Selgitage neid otsuseid, palun, kontekstis, kus te kavatsete lubada 2,6 miljardit eurot järgmiseks kahekümneks aastaks meretuuleparkide rajamiseks! 

Jah, kindlasti on neid, kes arvavad, et võrdlen võrreldamatut, kuid nagu rahandusminister Jürgen Ligi siin eilses Riigikogu infotunnis mulle seletas, 2,6 miljardi eraldamist õigustades, et 20-ga jagades on see summa väga väike. 130 miljonit eurot aastas on ministri jaoks on väga väike summa. Aga sellest 0,5%, et pered ei peaks maksma laste trennide eest rohkem kui seni – vaat see summa on liiga suur, et kärpest päästa! 

Jõuame nüüd tänase arutelu nimiküsimuseni: kuidas tuua medaleid? See on tegelikult meie spordipoliitika kõige põhilisem küsimus nii tippspordi vaatest kui ka mõeldes noorte motiveerimisele. Meie siin oleme kahtlemata väga rahul, et Tuuli Tomingas sai paar päeva tagasi laskesuusatamise MM-il seitsmenda koha, kuid mõeldes noortele, kes ei oska hinnata sooritusi tingimata konkurentsi konteksti paigutades, nende jaoks on vaja midagi käegakatsutavat – karikat või medalit. Pariisi olümpiamängudelt meile ühtegi medalit ei tulnud. Kas te teate, kus olid viimased suvised olümpiamängud, kus Eesti sportlased jäid tühjade kätega? Atlanta 1996. Toona oli tegu nii šokeeriva sündmusega, et Riigikogu aktiveerus, hasartmängumaksu seadusesse kirjutati sisse protsent, mis tuleb eraldada olümpia ettevalmistuse toetamiseks. See süsteem muudeti aga ära 2021. aastal. Päev pärast seda, kui Kaja Kallas oli Tallinna lennujaamas riputanud tammepärjad kaela meie olümpiavõitjaks kroonitud epeenaistele, võeti valitsuses vastu otsused, mis kaotasid selle fikseeritud summa. 

Seda muutust vedas eest Reformierakond. Olümpiamedalistid, lugupeetud Kristina Šmigun-Vähi ja Jüri Jaanson, kes siin istuvad, nemad on meie kolleegid siin, ja lisaks veel võrkpalliliidu president Hanno Pevkur, kes ilmselt väga hästi mõistsid, mida see otsus spordile tähendab, otsustasid mitte hääletada. Suur tänu teile! Aga nii palju selgroogu teil ikkagi polnud, et päriselt sellele näotule sammule vastu seista. 

Mis oli selle otsuse mõju? Olümpiakomitee president Kersti Kaljulaid sõnastas täna selgelt siin, tsiteerin: "Kolme aastaga on Eesti sport aastatel 2022–2024 sellest muudatusest kaotanud 8 miljonit eurot, seda ajal, mil inflatsioon oli ülikiire. Nii on spordi rahastamise reaalsummad täna oluliselt väiksemad, kui nad olid viis aastat tagasi." Täna küsime, kuidas tuua medaleid. Aga palun mõelge ka sellele, kas ilma nende halbade otsusteta oleks meil juba Pariisist mõni medal ehk tulnudki. 

Jõuame lahendusteni. Mis puudutab laste liikumist, siis selle lahenduse sõnastasin ma juba oma kõne algul. Lugupeetud koalitsioon, lõpetage Eesti perede toimetuleku halvendamine! Tanel Tein, täna valitsusliidu liige, tõdes täna seda, et toetuste kärped õõnestavad huvitegevuse kättesaadavust. Treenerid vajavad riigi poolt selget sõnumit, et nad on tähtsad. Kui kultuuriminister Heidy Purga lubas aastavahetuse eel aasta sportlaste galal, et treenerite palgad on järgmistel eelarveläbirääkimistel tema prioriteet, ei uskunud saal tema sõnu. Palun viige need sõnad ka ellu, et meil oleks oskuslikke treenereid, kes saavad motiveerida meie noori liikuma! Ning noored vajavad ka positiivseid eeskujusid, medalivõitjaid. Tippsportlaste aitamiseks on parim, mida meie siin Riigikogus teha saame, mitte midagi. Ärme muuda üle aasta rahastamisreegleid, enamasti ikka halvemuse poole. Pakume spordirahvale kindlust, et nad ei peaks tegelema iga aasta eelarveläbirääkimiste paiku lobitööga, et neid ei unustataks. 

Mul on hea meel, et president Kaljulaid sõnastas täna ka Eesti tippspordi kõige suurema võimelünga: kuidas sportlane peaks jõudma oma esimese medalini? Sportlastel on tugi olemas noorteklassis, on olemas absoluutses tipus, aga vahepeal jäetakse ta külma kätte. Erasektor on siin oma õla alla pannud. Kiidan näiteks Noored Olümpiale programmi, kus vilistlaste sekka kuuluvad tänased absoluutsed maailmatähed Katrina Lehis ja Marten Liiv. Et selle lünga täitmisega tegeleb aktiivselt ka Eesti Olümpiakomitee, on kahtlemata õige suund ja sisaldab ka usku tulevikku. 

Lõpetuseks ütlen taas koalitsioonisaadikutele: andke ka ettevõtjatele õhku hingata! Lõhkudes nende usu stabiilsesse maksusüsteemi ja halvendades nende konkurentsivõimet, võtate te ära ka need vahendid, millega nad saavad sporti toetada. Ilma erasektori abita me medaleid ei võida. Aitäh!

Suur tänu! Keskfraktsiooni nimel on kõnesoovi avaldanud kolleeg Vadim Belobrovtsev. Palun, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh! Head kolleegid ja kõik, kes meid interneti vahendusel vaatavad! Ma räägiks alguses natuke faktidest ja numbritest. 

Sportlike eluviiside mõju riigi üldisele heaolule on tõestatud ja pikaajaline. Mida tugevamaid samme riigi toel selles valdkonnas astume, seda kiiremini tulemusteni jõuame. Kuna praegu jääme kehalise aktiivsuse poolest oma läänenaabritest kaugele maha, tuleb riiklikult soodustada tegevust ja investeeringuid, mis aitavad elada kauem terve ja õnnelikuna. 

Muret tekitav number: Eestis liigub regulaarselt ehk minimaalselt pool tundi kaks korda nädalas, mis ei ole väga palju, parimal juhul vaid 45% inimestest, samal ajal kui Põhjamaades on vastav näitaja kuskil 70%. Vähene liikumine on meie ühiskonnas üks suuremaid terviseriske. 

Suurt muret tekitab ka teadmine, et iga teine Eesti täiskasvanu ja iga neljas esimese klassi koolilaps on kas ülekaaluline või rasvunud. 

Paistame silma kehva tervise poolest. Eestis on 6–7% potentsiaalsest tööjõust passiivne kas haiguse, puude või vigastuse tõttu. See vähendab tööturul osalemise tõenäosust meestel 40% ja naistel 30%. Paneb mõtlema, et Eesti mees elab paarkümmend aastat vähem tervena kui näiteks Rootsi mees. 

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetest selgub, et inimese tervisest on lausa 50% seotud elustiili ja liikumisaktiivsusega ning vaid 10% sellest sõltub ligipääsust meditsiinile. Tasub hoolega järele mõelda, kas tegeleme põhjustega või takerdume tagajärgedesse. 

Madal kehaline aktiivsus on surma põhjustajate seas teisel kohal maailmas. Halb tervis langetab Eesti sisemajanduse kogutoodangut kuni 15%. Põhjuseks on esmalt toodangu vähenemine ja tulevikus tegemata jääv töö. 

Sporditeemaline arutelu parlamendis on kahtlemata äärmiselt vajalik, kuid veel vajalikum on vastu võtta konkreetsed otsused olukorra parandamiseks. Kuigi Riigikogu liikmete hulgas on mitu endist tippsportlast, kes nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel areenil suuri tegusid teinud, tuleb paraku tunnistada, et Riigikogus on nende panus spordivaldkonna eest seismisel jäänud tagasihoidlikuks. Hea meel, et kolleeg Tanel Tein initsieeris tänase arutluse, aga mõtiskleme hetkeks ja püüdkem meenutada, mida suurt ja positiivset on Riigikogu praegune koosseis spordi heaks teinud. 

Kui harrastusspordi tegemiseks on spordiklubidel, terviseradadel ja välijõusaalidel Eestis juba päris head tingimused, siis tippspordiala rahastus ja vahe teiste riikidega, kas või Skandinaavia omadega, järjest suureneb. See tähendab, et suur osa meie tippatleetidest on sunnitud rahvusvahelises konkurentsis läbi löömiseks piiri taga harjutama. 

Samas on olnud ka helgemaid aegu. Kui Keskerakond kandis valitsusvastutust, siis andsime tugeva panuse nii harrastus- kui ka tippspordi arengusse, käivitasime Team Estonia, uuendasime Kääriku spordibaasi tipptasemel spordikeskuseks, suurendasime otsustavalt ujumise algõpetuse rahastust ja andsime rahalise toe Rally Estonia MM etapi korraldamiseks. Olles võimuerakond Tallinnas, ehitasime valmis Tondiraba jäähalli, mille positiivseid tulemusi nägime ka sellel aastal. Uuendasime Kadrioru staadioni ja kesklinna kergejõustikuhalli, asutasime tippspordi toetamiseks Tallinna spordikooli, mille praegune linnavalitsus paraku likvideeris, ebameeldiva üllatusena paljude alaliitude jaoks. 

Samuti tegime Tallinnas algust olümpiaujula rajamisega, kuid ka sellele tõmbas tänane linnavõim kriipsu peale. Pole siis ka imestada, et meie tippujujad Eneli Jefimova ja Kregor Zirk eelistavad treenida välismaal, kus on olemas kaasaegsed tingimused.

Millest veel üldse rääkida? Tänavu on Tallinn Euroopa spordipealinn, selle tiitli tõime Eesti pealinnale aastal 2022. Kõik Keskerakonna algatatud spordiobjektid ei ole veel valmis saanud. Räägin siinkohal eelkõige jalgpallihallidest, mida võib julgelt nimetada suurimaks sporditaristu projektiks viimaste aastate jooksul. Jalgpallurite talvised treenimisvõimalused olid pikalt suureks murekohaks, kuid tänu Keskerakonna initsiatiivile ja riiklikule rahastusele on valminud kaasaegsed hallid Tartus, Pärnus, Raplas, Haapsalus, Narvas, Viljandis ja Paides. Ehitus käib Rakveres ja Viimsis. 

Tegelikult oleks vaja ehitada mõned hallid veel, et Eesti oleks nendega ühtlaselt kaetud, kuid paraku tõmbas Reformierakonna valitsus projektile kriipsu peale. 

Palun aega juurde. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Taristuga ei ole olukord kiita ka teistel aladel. Eesti taotleb 2029. aasta korvpalli Euroopa meistrivõistluste korraldusõigust, kuid selle saamine on üsna ebatõenäoline ainuüksi sellepärast, et meil puudub nõuetele vastav vähemalt 10 000 pealtvaatajat mahutav spordihall. 

Kas peaminister Kristen Michal ja kultuuriminister Heidy Purga on selles osas andnud julgustavaid sõnumeid? Paraku mitte. Ja ega ma ei maininud suurte spordiobjektide teemat ühes oma tänases küsimuses niisama. Teatavasti on olemas kord, kuidas Riigikogu koostab nimekirja riiklikult tähtsatest kultuuriobjektidest, mis vajaksid ehitamist või renoveerimist, olgu näiteks Rahvusraamatukogu, filmilinnak või Eesti Rahvusringhäälingu uus hoone. Meie meelest võiks kindlasti olla analoogne nimekiri spordiobjektidest, kus alustuseks võiksid olla Tallinna olümpiaujula, velotreki ümberehitamine või sellesama 10 000 pealtvaatajat mahutav spordihalli ehitamine. 

Meie peamised probleemid ja väljakutsed täna on lihtsalt rahastamine ja erasektori investeeringuid. Sellest on täna väga palju räägitud. Ja ma soovin kolleeg Tanel Teinile edu selle projektiga. Loodetavasti sellest tuleb ka midagi välja. 

Sporditaristu arendamine ja renoveerimine – ma siin rääkisin juba pikalt sellest nimekirjast, mis võiks meil kindlasti olla, meil on vaja suuri spordiobjekte Eestisse. 

Laste- ja noortespordi toetamine, sellest on täna palju juttu olnud, ja suurte spordiürituste toetamine riigi poolt, siin haridusminister andis lootust, et selles osas võib olukord paremaks minna. Ootame, loodame. 

Ja lõpetuseks, ma tuleksin tagasi ühele mõttele, mis ma käisin välja mitu aastat tagasi olles veel Tallinna abilinnapea, kes vastutas muuseas ka spordivaldkonna eest. Ehk nimelt, Eestis peab olema spordiminister. Ma olen sellest pikalt rääkinud ja kirjutanud, meil peab olema valitsuse liige, kes vastutab konkreetselt spordi eest. Praegu on sport meil Kultuuriministeeriumi ja kultuuriministri all ja regulaarselt jääb vaeslapse rolli. Minu meelest ei ole see õige, kui meil on lausa taristuminister olemas, portfellita minister, siis kindlasti võiks ja peaks olema ka spordiminister, olgu selleks portfellita minister kas või Kultuuriministeeriumi juures, aga inimene, kes istub teiste valitsusliikmetega ühise laua taga ja kaitseb spordivaldkonda. See on ülitähtis. Ja ma arvan, et me võiksime selles suunas kindlasti liikuda. 

Kasutades võimalust, kuna järgmine Riigikogu istung on alles 25. veebruaril, soovin kõigile Eesti inimestele palju õnne Eesti aastapäeva puhul. Oleme terved, liigume rohkem, tegeleme spordiga. Aitäh!

Suur tänu! Ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Arvo Allari. Palun! (Arvo Aller küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun! 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Kolleegid, külalised ja inimesed, kes vaatavad meid teiselt poolt ekraani! Tahtsin selle tänase arutelu juures ka markeerida omapoolseid tähelepanekuid. Kindlasti spordi toomine siia Riigikogu saali ja selle teema käsitlemine on väga oluline. Nüüd, selle olulisus ongi täpselt seesama, et meie laste liikuvus ja meie noorte liikuvus on vähenenud. Siin on kõik eelnevad esinejad toonud välja erinevad protsendid, kui aktiivsed, kui mitte aktiivselt tegeletakse. 

Aga võib-olla tasuks vaadata teemasse sisse. Üks asi on rahastus, teine on see, kuhu me oleme jõudnud näiteks koolides. Koolides meil on ju liikumisõpetus, et meil ei ole seal kehalist kasvatust. Olles rääkinud kehalise kasvatuse õpetajatega, nad on mures, et kui isegi laps viitsib või suvatseb välja tulla kooli hoonest ja paneb riided selga, siis peab talle panema juba hinde ära, et ta natukene liikus ja saab oma arvestuse tehtud. See eeldab tegelikult juba distsipliini. Kui lapsed on distsiplineeritud ja nad teavad oma rolli, et liikumine annab neile tervist, viib neid edasi, et siis juba kasvatuslikult on oluline, et lapsed saaksid kehalise tunnis panna oma võimeid proovile. 

Ja siin tuleb tunnustada olümpiavõitjat, kes ütles, et kõige parem on tahe ja kui lapsel ja noorel tahe on see, et ta saab ennast võrrelda oma eakaaslasega. Kui ta mingi hetk jääb tast maha, siis mingi hetk nad on võrdsed. Et tal on tahe ennast edasi viia ja selle läbi on võimalik viia ka tulemusteni. Selge on, et kõigist ei saagi tipptippsportlased, ja see ei olegi eesmärk omaette. 

Ja selleks, et neid tippe välja selekteerida ja tippe leida, on ju treenerid olemas. Praegune treenerite rahastus on riigipoolselt alates viiendast kutsetasemest, aga et sinna viiendani jõuda, peab olema sul ka kolmas läbitud ja neljas läbitud. Ülikoolist tulles saad sa juba kategooria kätte, aga neljanda taseme treenerid, kellel peab olema töökogemus, et jõuda sinna viiendale tasemele, on pikaajaline protsess. Muidugi endised tippsportlased saavad selle viienda kategooria kiiremini kätte, neil ei ole seda eelnevat treeneri tegevust, tegevuse vajadust. Aga et neljandale tasemele jõuda, siis selleks pead olema kõigepealt ka viienda kategooria treeneri juures abitreener, neljanda kategooriaga sa ei tohi üksi juhendada. Nii et seal on palju nüansse, mis tuleks üle vaadata ja võib-olla tuua seda rahastust allapoole, et hakata neljandast kategooriast ka mingis osas rahastama, et viienda kategooria treeneril oleks motivatsioon võtta kõrvale omale noorem treener, kes, on ta siis koefitsiendiga, kuidagi seda tegutseks. Ja järgmine on see, et siis neljanda kategooria treeneri püüdlus edasi minna. 

Nüüd, laste võrdlusmoment. See võistlusmoment on nendel mudilastel või, ütleme, olles ise olnud seotud võistkonnaaladega, siis võistkonnaaladel on natuke see võrdlusmoment, et sa tahad alati teistest parem olla. See on nagu see väga oluline edasiviiv motivaator, et ma suudaksin võrrelda ennast kellegi teisega. 

Nüüd edasi minnes vaba aja tegevused. Kui ikkagi vaba aja tegevustel on vanemad läinud lihtsama vastupanu teed, et nad lapsed upuvad sinna virtuaalmaailma, et pigem võiks olla sellised välised käelised ja kehaliselt aktiivsed tegevused. Ja tegelikult on eeskujud lapsevanemad. Mitmeid näiteid on see, kui esimese klassi laps ei oska näiteks palli püüda, mis on tegelikult elementaarne ja selline tegevus, mida sul on lasteaias vaja teha ja koolis õues mängides. Õues last nähes teiste lastega mängides on suht haruldane. Pigem ollakse seotud kas mingi virtuaalmaailmaga või siis ollakse kuidagi eemaldunud. Sellist sotsiaalset ja kollektiivset laste mängimist on suht vähe. 

Lapsed on sügisest kevadeni koolides, siis on nad aktiivsed ja seotud koolidega, kuid suvine periood, mis annab nagu sellise päikese ja rõõmu ja kehaliselt aktiivse olemise, on sellised võimalused nagu noortelaagrid. Samas me teame, et noortelaagrite rahastus on olnud pikka aega samal tasemel ja praeguse valitsuse vähendatud nii huvihariduse rahastus kui ka inimeste sissetulekud on vähenenud. Siis on väga oluline tõsta noortelaagrite rahastust, et oleks lastel tagatud suvisel perioodil ka laagrites käimise võimalused. See on väga oluline, kuidas mitmekesine tegevus, paljud laagrid annavad võimaluse iseendaga hakkama saada, laps õpib iseseisvumist. Mitmetel noortelaagritel on ka võib-olla eeskirjades piiratud telefoni kasutamise aeg, on antud aeg näiteks pool tundi päevas laagris telefoni kasutada. Kas ta kasutab seda vanematele helistamiseks või mängimiseks, on juba lapse otsustada, aga sellised distsipliini hoidvad tegevused viivad meid edasi ja seega parandab laste liikuvust ja tervislikku seisundit. 

Aga lõppkokkuvõttes ma tahaksin tänada ka Tanelit, et te selle teema tõi siia suurde saali, mis on oluline. Õnneks või kahjuks oled sa koalitsiooni liige ja me kõik teame seda, et tegelikult ei juhtu mitte midagi, sest raha meil ei ole. Arutada me võime sellest, nüüd arutamise protsendid ja proportsioonid paika panna läbirääkimiste, eelarve käigus ma soovin edu teile. Mida rohkem raha tuleb sporti ja ka kultuuri, on väga mõistlik. Nii et võib-olla siit seda, kuidas te seda eraraha korrelatsiooni arvutades tasub meeles pidada, et on ka halvemaid aegu, ettevõtete kasumid ei suurene kogu aeg. Mina näen ohtu küll praegu, et kui ettevõtete tegevust kägistatakse, siis kasumid pigem langevad ja erarahastus võib väheneda. Tänan ettevõtjaid, kes panustavad sporti ja üldse laste liikumisse, ning soovin edu edaspidiseks. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Ja Eesti 200 fraktsiooni nimel palun nüüd Riigikogu kõnetooli Kadri Tali. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud president Kersti Kaljulaid! Head külalised, kolleegid, armas Tanel! Seisan täna siin teie ees, et kõneleda kultuuri ja spordi tuleviku eest. Usun, et see ei tule siin kellelegi üllatusena. Minu ja Tanel Teini kaks aastat Riigikogus on läbivalt saatnud spordi ja kultuuri rahastamise eraraha kaasamise süsteemi väljatöötamise eesmärk. See on olnud meie elu ja võlgneme selle oma valdkonnale. Mina olen kultuurirahastuse eraraha kaasamise lahenduste kallal töötanud 28 aastat. Niisiis usun, et paljudele teist ei tule üllatusena, et just meie kõnealusel teemal sõna võtame. Küll aga soovin ma esile tuua, et harv on juhus, kui Riigikogu koosseisus on tõesti spordi‑ ja kultuurivaldkonna rahastamise professionaalid, spetsialistid, kes aastaid seda teemat uurinud ja seega teie tõsise kaasamõtlemise ehk ära teeninud. Seda ma teilt soovingi paluda. Soovin, et te usuksite teema tõsidusse ja olulisusesse.

Täna võib-olla rohkem kui kunagi varem, on Eestil vaja kultuuri ja spordi tuge riigi selgroo tugevdamisel. Ei ole teist valdkonda, mis kasvataks sirgjoonelisemaid ja vastutustundlikumaid inimesi. Meie noored saavad just läbi spordi ja muude huvitegevuste vajalikud oskused, distsipliini, harjumused ja arenenud kriitikameele ka enda suhtes. See torkab silma ka Riigikogus. Ma ei salga, et usun end meie hulgas ära tundvat inimesed, kes elus on spordi‑ ja kultuurivaldkonnaga tõsisemalt tegelenud. Seda nimelt sõnavõttude põhjal. Need on need meie seast, kes nende adekvaatselt hindavad, võtavad suurema vastutusega seda, mida ütlevad ja mille eest seisavad. Populism ja enda hääle kaja on neile võõrad. Neid eristab teistest vastutustunne enda ja teiste ees. Seda on õpetanud kriitiline pilk enda oskustele ja saavutustele. Kui seda noorena ei õpi, siis hilisemas elus seda ei valda.

Jah, täna on ajalooline päev Riigikogus, sest käsitleme esmakordselt sporti kui olulise tähtsusega riiklikku küsimust. Ma loodan väga, et edasi seisame lahenduste eest kõik koos erakondadeüleselt. Ma loodan, et siit saavad alguse uuendusmeelsed ideed, mis koostöös realiseeruvad. Mina tean, et kultuur ja sport on majandusharu. Esmakordselt seda nii ka käsitleme. See on valdkond, mis väga selgelt loob lisandväärtust, mille otsene mõju majandusele on kergesti tõestatav. Jah, see on riiklikult tähtis küsimus, sest mõjutab otseselt meie uue põlvkonna tervist, majandust, riigi mainet ja ka kaitsetahet, kaitsevõimet. Spordi ja kultuuri tähtsustamine ja selle paigutamine prioriteetsete valdkondade juurde aitab meie riiki tulevikus tugevamaks, tervemaks ja nähtavamaks teha.

Räägime ka rahast. Kuidas leida lahendusi olukorras, kus riigi rahakott on õhemast õhem? Selleks on vaja julgeid otsuseid, mida peame koos vastu võtma, et viia Eestit edasi ka aastate pärast. See teekond nõuab korralikku rahalist lisaressurssi, vajab professionaale. Kuidas ehitada uue põlvkonna Eestit? Ei, me ei kakle riigi rahakoti pärast kõige kriitilisemal ajal. Me soovime, et riik võimendaks jõuliselt eraraha kaasamise potentsiaali. Me ei saa oodata paremaid aegu, sest teame kõik, et loll on see, kes vabandust ei leia, ja tegutseda tuleb täna ja kohe, just nimelt selleks, et tuleksid paremad ajad. Et kultuur ja sport aitaks toetada riigi kaitsevõimet ja looks majandusele tugeva aluse. Ei piisa lootusest, et kui riigi rahaline seis läheb paremaks, siis saab taas toetusi tõsta. Tuleb luua tingimused ja mehhanismid arenguks, mis töötab valdkonna rahastamise kasuks, soodustavad eraraha kaasamist kultuuri ja sporti.

Riigi ja erasektori koostöö on tuleviku talentide, tervete ja vastutusvõimeliste inimeste kujundamisel võtmetähtsusega. Kuulun 2023. aasta kevadel Riigikogus Eesti 200 eestvedamisel loodud eraraha kaasamise töörühma. Arenguseire Keskuse toel on töötatud välja eraraha kaasamise potentsiaali kalkulaator, mille abil saime hinnata eraraha kaasamise potentsiaali Eesti ettevõtetelt ja eraisikutelt. Tänaseks on sündinud veendumus, et eraraha kaasamise plaan koos majandusnumbriliste arvutustega näitab, et see on hea plaan. Vajame ühist tegutsemist, julgeid otsuseid ja käivitamiseks riigipoolset võimendust. Lahendus näitab, et spordi‑ ja kultuurivaldkondadele võib-olla esimesel aastal …

Palun …

Kolm minutit lisaaega, palun!

Lahendus näitab, et spordi‑ ja kultuurivaldkondadele võib olla esimesel aastal 10 miljonit eurot lisaraha, tulevikus aga 50 miljonit või 100 miljonit aastas, vastavalt meie ettevõtete käekäigule, aga ka riigi veendumusele panustada ja võimendada ettevõtete annetusi. Väikese riigina peame vaatama lisavõimaluste poole, mida annaks ära teha, kuidas olla edukad. Toetan leidlikke ideid, mis aitavad Eestil arendada ja millest Tanel Tein ka eespool rääkis. Usun, et targalt ja läbimõeldult. Maksudisainiga võiks luua potentsiaali, mis toob 50 korda rohkem maksutulu 10 aasta vaates. See annaks meile võimaluse julgelt mõelda, unistusi ellu viia, end riigina tugevalt maailmakaardil kehtestada. Ma loodan, et me ühiselt tajume siin võimalust majandusarenguks, võimalust teha kultuurist ja spordist Eestis tugev majandusharu, ehitada seeläbi uue põlvkonna Eesti. Olen kuulnud, et poliitika on ainuke valdkond, kus ei hinnata oma ala professionaale. Loodan, et tõestame vastupidist. Palun, et te usuksite meie ideedesse ja finantsplaani spordi ja kultuuri kui majandusharu arenguhüppeks, vajame teie kõigi tuge.

Lõpetuseks tahan öelda, et ma usun, et me kõik armastame ja hindame oma maa kultuuri ja usume spordi olulisusesse. Aga sellest kahjuks ei piisa. Me võime armastada oma perekonda, abielu, aga kui me seda oskuslikult ei hoia, siis see laguneb, hävib. Nii on tegelikult kõigega. Meie käes on tuleviku võti otsuste ja oskusliku tegutsemise läbi. Meie vastutusel on spordi‑ ja kultuurivaldkonna hoidmine läbi aruka ja toimiva jätkusuutliku rahastussüsteemi loomise. Suur tänu teile! Aitäh, Tanel!

Suur tänu! Järgnevalt on läbirääkimine avatud kõikidele Riigikogu liikmetele. Palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Igor Taro. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! President Kaljulaid! Hea spordirahvas! Kuidas hakata sporti armastama? See küsimus läks mulle täitsa hinge ja ma mõtlesin, et sellele vastamiseks ma räägiks oma isikliku loo. 

Mul ei läinud kehalises kasvatuses koolis üldse hästi, pigem läks kehvasti. Minu maksimaalne hinne oli kolm, viie palli süsteemis. Aga mul oli suurepärane õpetaja Argo Käpa. Ja kui ma tema juurde läksin selle küsimusega, et kuidas me saaks selle probleemi lahendada, siis me jõudsime temaga kokkuleppele, et mina lähen trenni, kulutan spordile seitse kuni kaheksa korda rohkem aega, kui oleksid kohustuslikud koolitunnid, ja tema paneb mulle viie ning mina ei pea tegema neid harjutusi, mis mul välja ei tulnud. No lihtsalt ei tulnud välja ja mitte midagi ei olnud teha. Aga ma käisin Valeri Holodnjakovi kergejõustikutrennis neli päeva nädalas. Trennid olid sihukesed jõhkrad, vahepeal pandi liiva sees hüppama ja treppide peal, aga mul on eluks ajaks jäänud see harjumus, kuidas teha trennis sooja, kuidas rahulikult pikemalt joosta. Ja mulle on jäänud sellest sporditegemisest selline helge kogemus, ma hea meelega teen seda uuesti. Mulle ei jäänud sellist halba tunnet, et see oli üks aine, kus ma sain kehva hinde. Ma mõtlen, et võib-olla üks selline mõte, kuidas panna lapsi sporti rohkem armastama, ongi selline paindlikum lähenemine, võib-olla natukene raamidest väljapoole mõtlemine, mitte selle mingisuguse plaani tagaajamine ja juuksekarva lõhkiajamine. Ma olen väga-väga tänulik nendele inimestele selle eest, kes on mulle seda võimaldanud. 

Paar asja tahaks ka ära klaarida, mis siin debati käigus on kõlanud. Nagu ikka parlamentaarses debatis kõik on ühel meelel, et sport on oluline, aga kuidas sinna jõuda ja kuidas need lahendused on, seal minnakse mõnikord lahku. Tõepoolest, struktuurset probleemi, mis meil spordi rahastusega on ja liikumisharrastuse toetamisega, seda ei saa ikkagi niimoodi lahendada, et ma kirjutan lihtsalt eelarvesse kulurea ja seal ei ole mitte mingit tulu vastu, ma ütlen, et mind ei huvita, et see kulu peab olema, aga mismoodi see kokku saab, seda lahendust ei ole. See ei toimi. Nii nagu me siin eelnevatest ettekannetest kuulsime, siis me tahaksime spordi toetuses, toetamise mahus kasvada seal suurusjärgus 2%-st SKP-st 3-le. Me tahaks selle 1% juurde panna, pool mahtu.

Kui nüüd siin riigirahandusest rääkida natukene, siis 1% on niisugune maht, mis oleks tulnud meile kohustusena intressikuludena sellisel juhul, kui me oleks jätkanud oma riigi rahanduslikus poliitikas eelneval võlaspiraalikursil. Ehk kui me ei oleks neid kulusid ja tulusid hakanud kokku viima, balanssi, siis kusagil nelja aasta pärast oleks meie intressikulu olnud seesama 1% SKP-st, mida me tahaks sinna spordile juurde panna. Kindlasti see ei oleks olnud mõistlik tee. Eesti 200 erinevus selles lähenemises ongi jätkusuutliku pika plaani välja pakkumine, kuidas seda struktuurset probleemi lahendada niimoodi, et seda raha tuleb juurde, mitte me ei liigu intressikulude suurenemise teel, mis lõppkokkuvõttes seda probleemi ära ei lahenda. 

Nii et aitäh kõigile osalejatele sellesse arutelusse panustamise eest! Aitäh president Kersti Kaljulaidile, et te olete aidanud sporditeemat tuua siia saali, siia poliitika tegemise juurde. Mitte ainult ei ole see pretsedent, et sporti esmakordselt rohkem kui 30 aasta jooksul siin olulise tähtsusega riikliku küsimusena arutatakse, vaid pretsedent on ka see, et meil oli see tribüün spordirahvast täis, huvigruppi täis. Enamasti OTRK-d on ikkagi möödunud niimoodi, et seal mitte kedagi ei istu. Esimest korda on võimalik vaadata inimestele otsa ja natukene olla peaaegu et natuke dialoogis. Ja suur tänu ka Uku Varblasele, kes väga veenvalt oma graafikutega näitas ära, et see kõik on võimalik. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Olgu vahemärkusena öeldud, et Argo Käpa oli ka minu kehalise kasvatuse õpetaja ja olgu talle siis ka siinkohal tervisi saadetud Riigikogu saalist. Aga järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Head treenerid, spordiinimesed! Head inimesed kõik, kes meid siin kuulavad! Spordist ja liikumisest on alati hea rääkida ja eriti just siin ka teiste seas. Kui ma nüüd mõtlen sellest, et Tuuli Tomingas tuli eile seitsmendaks, kuidas ta seda tuli, mismoodi tal sellest õnnestus tulla, noh, siis mul tekib kohe küsimus, et kuidas riik saaks, või mida riik saaks teha selleks, et see seitsmes koht ei oleks olnud mitte näiteks viies või hoopiski kolmas. Ma arvan, et väga palju ei saa teha, ja seda eelkõige sellepärast, et see oli ikkagi eneseületuse tahe, mis Tuuli andis selle seitsmenda koha juurde. Minu arust see teema, millest meie poolt siin fraktsiooni nimel väga hästi rääkis Kristiina, et tahe on spordis see, mis kannab, ja noh, tahte kõik muu, sealhulgas ka rahastus, sealhulgas kõik, mis riigi poolt eri valdkondades saab spordi heaks teha – see on kõik, sellel on toetav funktsioon.  

Aga nüüd küsimus ongi selles, et mismoodi riik saaks nagu toetada sporti. Siin on nüüd läbi käinud päris laiapõhjalised kõik need teemad, eelkõige just haridusministri sõnul, kuni sinnani välja, et siin on tehtud mõte spordiministri koha loomiseks. Noh, ma arvan, et meil spordiministri kohta või rolli täidab praegu Eesti Olümpiakomitee.  

Ja mõned sellised asjad ütleksin ära küll. Näiteks haridussüsteemis, selle, noh, noorte kasvatamisel või sporti toomisel on üks põhiprobleem tõesti see, et peale 13. eluaastat koormus ilmselt koolis ja ka muud huvid kasvavad lastel üle pea ja sport ja üldse liikumine ja eelkõige just liikumine jääb tahaplaanile. Mis selle vastu annab teha? Siin on käidud välja erinevaid mõtteid, et see paremini seda koolis seda …korralist korraldada, et spordis on, või koolis on, haridussüsteemis on 30% vabaaineid, kus võiks rohkem seda liikumist teha. Aga ma kardan, et see ei tööta. Ma nüüd meenutan ka seda, et varasemalt Isamaa liit, või Isamaa, vanasti oli Isamaa liit, oli üritanud see spordis ju, või kooli viia, või koolides suurendada kehalise kasvatuse tundide arvu. Noh, see tõenäoliselt ei tööta. Ma arvan küll, ise olen arvamusel, palju paremini töötab kooli- ja huvihariduse süsteemi parem ühendamine. Ja see on nüüd nagu haridussüsteemis, kuhu saab panna.  

Nüüd riigi rahastusest. Ütleks nii palju, et treenerite palgatoetuse kasvatamine, selle analüüs selle üle, et see on oluline. Oluline on ka riiklike või riikliku tähtsusega spordiobjektide jaoks, nagu see fondi loomine. Siinkohal mul on ka väga hea meel, et tegelikult Kultuuriministeeriumis see vastav analüüs kultuuriminister Heidy Purga juhtimisel käib. Ja sealt tulevad kindlasti selle aasta jooksul ka ettepanekud, mismoodi seda saab siis ka teha, et lisaks ka kultuuriobjektidele ka see spordiobjektid saaksid rahastuse.  

Aga üks teema, mis ma siin oma küsimuses ka tõstatasin … Ma palun veidi aega juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun.

… Tõstatasin küsimust ka selle, noh, oma küsimuses Eesti Olümpiakomitee presidendile on laiem teema, ehk siis sportimise turvalisus. Sportimise turvalisus, noh, meil sporti ja liikumist saab jaotada ka tegelikult ka välialadeks, saab sisealadeks teha. Ma arvan, et välialade tegemine ei ole nii turvaline. Võib-olla siin on natukene laiemalt vaadates see probleem, või õigemini, see spordi probleem, või spordi käsitlus näitab kätte, kui palju sport on integreeritud muudesse valdkondadesse, näiteks liiklusturvalisusse. Kui me vaatame seda liiklusstatistikat, siis see ei ole üldse rõõmustav. Surma saavad ka jalgratturid, saavad tavalised liikujad, just need, kes meil peavad ju seal seda liikumisharrastuse statistikat nii-öelda tõstma. Samamoodi, probleem on ka meie arenevas selles veeliikluses, kus iga, kus tegelikult valitseb täielik anarhia, kus tegelikult siseminister peaks tõsiselt analüüsima seda, mismoodi saab paremini integreerida Transpordiameti ja Politsei- ja Piirivalveameti tööd, selleks, et just veesportlastel oleks turvaline. 

Nii et, need küsimused tahavad siin kõik ju tegelikult lahendada. Nüüd, ja ma arvan, et turvaline ühiskond ja see ühiskond on just nimelt see, mis tegelikult ju annab inimestele võimaluse liikumiseks ja annab võimaluse ka lastel ohutult minna kooli, just liikuda kooli.

Nüüd, kui nüüd rääkida spordimedalitest, siis, noh, spordimedaleid me baseeruvad ka kõik liikumise ja spordimedalite. Nende koha pealt ütleks lihtsalt, väga lihtsalt, et nende taga on ikkagi sportlase eneseteostust, ja kui riik hakkab vaatama seda spordimedalite tootmist nagu siin medalite arvuga, siis on lihtne keskenduda näiteks mingile konkreetsele sisespordialale ja siis selle kaudu seda arendada. Sellepärast, et meil on, sellepärast, et see on ilmselt kõige lihtsam tee. Aga senikaua, kuni me oleme avatud ühiskond, senikaua me peame ikkagi jääma, andma võimalused inimestele tegeleda kõigega. 

Ja lõpetuseks ma tooksin välja tänases lehes olnud probleemi, et mis on, et kui meie liikumisest räägime, siis Pirital on, noh, meil millega riik saab toetada, on parema bürokraatiaga. Näiteks Pirital praegu ei ole võimalik suusatada, sest kunstlund ei saa teha seepärast, et Keskerakond pani, või mis Keskerakond, vabandust, see Keskkonnaamet pani sinna keelu peale, kuniks muretsetakse vee erikasutusluba. Aga samas saab neid asju teha, või neid pikaajalise toiminud protsesse ju juhtida kõrvalt. Nii et, noh, arenguruumi on siin ka riigil. 

Ja lõpetuseks ma soovin kõigile sporditreeneritele, entusiastidele edu, et kõigele vaatamata meil sport kestaks ja tuleksid nii medalid kui ka rahvatervis areneks. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Toomas Uibo. Palun!

Jaa, aitäh, hea juhataja! Head kolleegid ja külalised! Tegemist on väga tänuväärse teemaga täna siin saalis. Ja tänud Tanelile, kellega ma olen mänginud korvpalli ajast, kui ma olin veel temast parem. Võib-olla nüüd ma olen uuesti paremini, aga ta ei tule platsile enam. 

Aga loomulikult, sport ja kultuur on selgelt majandusharu. Ja see on see, mida me oma mõtteviisis peaksimegi kogu aeg endale korrutama, sest me ei ole harjunud nii mõtlema. Hea näide siitsamast meie naaberriigist Rootsist, kus 1970-ndatel ja 1980-ndate alguses, kui Abba lõi laineid maailmas, siis tekkis ka Rootsis majandusharu nimega muusikatööstus. Ja see on siiani üliedukas majandusharu, mõõdetav täisprotsentidega SKP-st. Nii et on, kuhu püüelda. 

Aga selliseid asju koos erasektoriga saab teha siis, kui erasektor usaldab oma riiki. Ja kahjuks meil sellega ei ole lood kõige paremad. Alles hiljuti nägin lõiku ühest saatest, kus Kliimaministeeriumi asekantsler ütles, et ettevõtjal ei peagi olema sellist ootust, et riik kõik oma lubadused alati täidaks. Ja vaat see on üks suur-suur murekoht. Siin peab midagi selgelt muutma. 

Teine näide. Alles hiljuti tühistati ettevõtjate välja pakutud Eesti filmilinnaku idee. Ka leping oli ühepoolselt sõlmitud, aga mida ei tulnud, oli riigipoolne allkiri. Jällegi, kõik varasemad lubadused lihtsalt kadusid. 

Aga opositsioonile võiks öelda, et Mart Maastik võib-olla ei saanud täpselt aru, millest me täna siin räägime. Me räägimegi erarahastuse kaasamisest sporti. Ja minu meelest on see poliitikaülene teema. Paraku midagi sellist edasiviivat me sealt ei kuulnud. Mul ongi selles mõttes üleskutse, et kui meil on sellised teemad siin saalis, mis ei ole otseselt poliitikaga seotud, siis me ikkagi paneksime seljad kokku ja mõtleksime koos, kuidas saaks asju paremaks teha. 

Meil ei saa mitte kunagi olema riigieelarves nii palju raha, et kõik oleks igal pool rahul. Sellist olukorda lihtsalt ei teki. Seetõttu peame olema nutikamad, kuidas neid asju lahendada. Siin riik peab olema partner erasektorile, usaldusväärne partner. Ja siis tekivad ka ideed, mida on võimalik ellu viia. 

Nii et ma veel kord tänan selle tänase debati eest. Tänan Tanelit, et niivõrd tänuväärse teemaga siia saali tuli, ja ma tõesti loodan, et siit midagi ka pärisellu lendab. Eesti 200 on kindlasti valmis seda toetama igakülgselt. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Rohkem kõnesoove ei ole. Ka mina tänan kõiki tänaseid esinejaid: Kersti Kaljulaidi, Tanel Teini, Uku Varblast ja Kristina Kallast. Tänan ka kõiki kolleege aktiivse osaluse eest ja kõiki, kes jälgisid meid siin istungisaali rõdudel ja sinise ekraani vahendusel. 

Riigikogu täiskogu töönädal on sellega läbi saanud. Aga head kolleegid, eelinfona on mul öelda niipalju, et ootan teid kõiki esmaspäeva hommikul juba päikesetõusu ajal siia Toompea lossi jalamile, sest Eesti Vabariigi sünnipäev algab nii nagu ikka piduliku lipuheiskamisega Pika Hermanni torni. Nii et olete kõik oodatud sellele pidulikule Eesti Vabariigi sünnipäeva avalöögile. Suur tänu kõikidele ja kohtume siin Riigikogu istungite saalis päev pärast Eesti Vabariigi sünnipäeva.