Lugupeetud istungi juhataja! Austatud parlamendiliikmed! Protsess, mis on meid tänasesse päeva ja nüüdsesse hetke toonud, on kestnud pea aasta. Murdepunk oli läinud aasta 27. märtsil toimunud Venemaa Õigeusu Kiriku nõukogu, mis võttis Vene Õigeusu Kiriku kõrgema vaimuliku patriarh Kirilli juhtimisel vastu dokumendi, milles seisab selgesõnaliselt: "Ukraina territoorium tuleb liita Venemaaga."
Ühtlasi ütles patriarh Kirill toonases kõnes, et tema ja tema meeskonna hinnangul on Venemaa sissetung Ukrainasse püha sõda saatana küüsi langenud lääne vastu. Patriarh Kirill ja tema meeskond on Moskva patriarhaadi kõrgem juhtkond – sama Moskva patriarhaadi, mis omab nii otsest juriidilist kui ka kanoonilist mõjuvõimu Eestis tegutseva kiriku, selle kümnete koguduste ning kümnete tuhandete inimhingede üle, ka Pühtitsa kloostri üle.
See lääs, mille vastu Kirill püha sõja kuulutas, on Moskva patriarhaadi imperialistlikus maailmakäsitluses nii Ukraina, kus langevad pommid, kui ka lääs, kus asub Eesti koos kõigi siinsete koguduste ja Pühtitsa kloostriga.
Sellest sõnavõtust sai murdepunkt. Eesti riik palus tungivalt, et siinsed otseselt Moskva patriarhaadile alluvad usuühendused, eeskätt Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik, aga ka Pühtitsa klooster, leiaksid võimaluse end säärasest radikaliseerunud kirikust lahti siduda – nii nagu seda tegid näiteks kümned kogudused Moldovas, kes reaktsioonina Kirilli sõnadele omaalgatuslikult ütlesid lahti Moskva patriarhaadist. Moldova ei ole isegi veel Euroopa Liidu liikmesriik, aga sealsetel kirikujuhtidel oli sirgeselgsust, et selline otsus teha.
Meil pole midagi sellist juhtunud. Riik on kohtunud siinse Moskva kiriku esindajatega, käisin isiklikult Pühtitsas, et iguumenja Filaretale ehk kloostriülemale ja nunnadele selgitada meie riigi muret ja positsiooni. Mitte midagi! Kõik möödunud üheksa kuu sisse jäänud kohtumised on osutunud viljatuks. Parimal juhul on pakutud uusi nimevariante või kosmeetilisi muudatusi põhikirjas, mille jaoks on ikkagi tarvis patriarh Kirilli luba. Eestis tegutsevat kirikut juhib endiselt metropoliit, kelle elamisloa pikendamisest julgeolekukaalutlustel keelduti. Eestis tegutseval kirikul pole olnud autonoomiat või tahtmist valida endale aastaga juht, kes võiks siin riigis viibida, rääkimata sellest, et ta siit pärit oleks. See kõik on kontekst, mis on toonud meid tänasesse.
Mida me teeme? Meie ettepanek on muuta kirikute ja koguduste seadust nii, et kaitstes usuvabadust välistame vaenuliku välise mõjutustegevuse Eesti usuellu siin tegutsevate usuühenduste kaudu. Tulgu see mõjutus läbi vaenuliku ja radikaliseerunud usuõpetuse, meie julgeolekut ohustavate usujuhtide, kes isegi meie riiki siseneda ei tohi, või ka läbi vaenulike võõrriigi päritolu organisatsioonide rahalise mõjutuse meie kirikutele ja usuühendustele.
Miks me seda teeme? Väga lihtne: selleks, et kaitsta usuvabadust. Just! Et hoida meie usk vabana vaenulikust kuritahtlikust välisest sekkumisest või juhtimisest, millega saaks siin tegutsevaid usuühendusi kuritarvitada mis tahes kujul või vormis mõjutustegevusega meie sisepoliitikasse sekkumiseks.
Jah, praegu on paratamatult põhiküsimus selles, milline mõju on seadusel just siin tegutsevatele Moskva patriarhaadile ja patriarh Kirillile otse alluvatele usuühendustele. Aga elame maailmas, kus usku kasutatakse taas järjest enam poliitiliseks mõjutustegevuseks või viha õhutamiseks teiste rasside, rahvuste, riikide ja teiste inimeste vastu.
Eelnõu annab meie riigile õiguse ja võimaluse välistada ka tulevikus see, et Eestis võiks kanda kinnitada või tegutsema hakata mis tahes välisriigist juhitud või rahastatud usuühendus, mille eesmärk on – olgu mis tahes jumalat, jumalusi või pühakirja ettekäändeks tuues – meie ühiskonnas hingerahu ning headuse õpetuse asemel hoopis tüli ja vihkamist külvata.
Kuidas me oleme seda teinud? Pidevas koostöös kõigi osapooltega, sealjuures Eesti Kirikute Nõukoguga. Oleme aidanud otsida ja pakkuda võimalusi, kuidas siinsed Vene õigeusu kogudused saaksid end vabastada radikaliseerunud ja läänevastase Moskva patriarhaadi ja selle kõrgema usujuhi ikkest, et Eesti elanikud ei peaks palvetama ja kummardama usujuhi poole, kes muuhulgas ka meie maad, riiki ja inimesi näeb mingisuguse ajaloolise arusaamatusena, mis tuleks püha sõjaga tagasi võtta.
Mitmete häälekate ja poliitiliselt motiveeritud kriitikute kiusule vaatamata töötasid Siseministeeriumi usuasjade eksperdid ja juristid hoolikalt selle nimel, et saaksime täna tuua Riigikogu ette seaduseelnõu, mis tagab jätkuva usuvabaduse, aga ka selle, et tulevikus ei oleks võimalik kasutada religiooni meie riigi ja rahva vastu.
Mis saab siis, kui Riigikogu otsustab hääletada seaduseelnõu poolt ja see jõustub? Usuorganisatsioonide sulgemine, olgu tegu kiriku või kloostriga, ei ole kunagi olnud valitsuse eesmärk. Vastupidi. Oleme teinud maksimaalse endast oleneva, et [sulgemine] oleks välditav. [Paraku] oleme viimastel nädalatel näinud, kuidas seni end Jumala teenimisele pühendanud inimesed on järjest agressiivsemalt sekkumas ilmalikku poliitikasse: kõneisikuks palgatakse tunnustatud advokaadid, kord-paar nädalas saadetakse välja pöördumisi ja avaldusi, mida ministeerium ja poliitikud loevad meedia vahendusel.
Kui tuleb valida selle vahel, kas tulla vastu meie riigi igati legitiimsetele soovidele või kaitsta iga hinna eest alluvust Moskvale, siis on siinsete Moskva patriarhaadile alluvate usuühenduste juhtide valik selgelt Moskva kasuks. Nii on olnud varem, on praegu ja oleks võib-olla ka tulevikus. Me ei tohi selle valikuga leppida ning pakume neile uue valiku: kas viia pärast seaduse jõustumist oma tegevus meie riigis ja väärtusruumis kehtiva õigusega kooskõlla või lihtsalt lõpetada oma tegevus.
Mõned ütlevad, et me läheme usuvabaduse vastu. Neile vastan: cuius regio, eius religio ehk kellele kuulub maa, sellele kuulub usk. See Augsburgis vastu võetud õiguslik printsiip lepitas toona ilmaliku ja igavikulise võimu, tunnustades, et igal territooriumil domineeris selle valitseja usk.
Eesti Vabariigis kuulub maa Eesti rahvale ja meie suveräänsusele. Iga meie riigis tegutseda sooviv usuorganisatsioon peab oma kõrgeimal tasandil meie rahvast, riiki ja suveräänsust austama. Siin ei saa kummardada usujuhte, kes näiteks peavad meie rahvast ja omariiklust ajalooliseks arusaamatuseks või muul moel meil kehtivate väärtuste ja aluspõhimõtete vastu eksivad.
Nii nagu eksib piiskop Daniel väites, et patriarh ei esinda kogu kirikut ning patriarhid tulevad ja lähevad, patriarh on kogu Moskva patriarhaadile alluva usuvõrgustiku kõrgem juht ning ta vastutab oma sõnadega kõige ja kõigi ees. Patriarhid võivad tulla ja minna, aga juba alustades Stalini ajast kuni praeguseni on nad alati teeninud – ja [teenivad] ka edaspidi – oma korrumpeerunud, verejanulisi ja imperialistlikke ilmalikke juhte Kremli müüride vahel, olgu see parajasti tsaar, NLKP keskkomitee peasekretär, president või mistahes muu "isake". Eestis ei tohi olla kohta usujuhil, sümbolitel ja õpetustel, mis meie rahvast ja riiki pisendavad või lõhestavad, tulgu need usujuhid ja õpetused täna idast, Lähis-Idast või homme kas või läänest ja lõunast.
Valitsuse ettepanek on teha kirikute ja koguduste seadusesse järgmised muudatused. Täpsustada usulise ühenduse ja usuühingu tegevusele seatud nõudeid ning välistada juhindumine välisriigis asuvast märkimisväärse mõjuga isikust või ühendusest, kui see kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule, põhiseaduslikule või avalikule korrale, toetab sõjalist agressiooni või kutsub üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu õigusvastasele kasutamisele või vägivallale. Sätestada registripidajale ülesanne suhelda Siseministeeriumiga seonduvalt usuliste ühenduste ja usuühingute kandeavaldustega nõuetelevastavuse kindlaks tegemiseks ning võimalusega pikendada vajaduse korral kandeavalduse läbivaatamise tähtaega kuni kolme kuuni, vajaduse korral kaasab ministeerium seisukoha koostamisse eksperte. Viimane täiendus sai eelnõusse Eesti Kirikute Nõukogu ettepanekul. Täpsustada usulise ühenduse nimega seonduvat, et muu hulgas nimi ei tohi näida teisi usulisi ühendusi nende tahet omamata usutunnistuselt ühendavana, nimi peab selgelt eristuma. Luua täiendav võimalus, et koguduste liidu nimes võib sisalduda registrisse kantud kiriku nimi, kui see võimalus tuleneb selle kiriku põhikirjast või koguduste liidu ja selle kiriku vahel sõlmitud lepingust. Sätestada usulise ühenduse registrisse kandmisest keeldumise täiendava alusena asjaolu, et usulise ühenduse tegevus kujutab ohtu riigi julgeolekule või põhiseaduslikule korrale. Täpsustada vaimuliku ametinimetuse kasutamisega seonduvat: usulise ühenduse juhi või vaimuliku ametinimetus peab olema kirjutatud ladina tähtedega ja see ei või olla eksitav tegevuse, eesmärgi ega ulatuse koha pealt. Usuline ühendus, kelle huve on kahjustatud juhi või vaimuliku ametinimetuse õigustamatu kasutamisega, võib tsiviilkohtumenetluses nõuda selle õigustamatu kasutamise lõpetamist, samuti tekitatud kahju hüvitamist.
Arvestades ette pandud muudatusi on tarvilik määrata ka elluviimist soodustavaid rakendussätteid. Näiteks, usuline ühendus või usuühing peab oma põhikirja, juhatuse koosseisu ja tegevuse viima nimetatud nõuetega vastavusse kahe kuu jooksul pärast nende seadusesätete jõustumist. Selle aja jooksul tuleb esitada põhikirja ja juhatuse muudatused registrile. Sellest sõltub menetluse edasine sisuline ja ajaline käik. Samuti on ettepanek sätestada sundlõpetatud kirikusse või koguduste liitu kuulunud koguduse või kloostri õigus esitada avaldus registrile vahetult ilma eelneva kooskõlastuse, heakskiidu või otsuseta, mida säärasel juhul pole võimalik saadagi – jällegi säte, mis aitab ennetada juriidilist ja muud laadi segadust usuelu praktilises korraldamises.
Lõpetuseks soovin rõhutada, et hoolimata teatud väidetest ja püüdlustest ei ole selle seadusemuudatuse eesmärk ühegi kiriku sulgemine ega kellegi tagakiusamine, vaid vastupidi. Nende muudatuste eesmärk on tagada see, et inimesed saaksid pühenduda oma usule vabalt, ilma et see oleks mõjutatud poliitikast, eriti siis, kui see poliitika ja valitsev režiim, mis kontrollib seda usku siin Eestis, on juhtumisi Eesti jaoks vaenulik.
Ja ma ütlen ka ära selle, et kuna valitsuse jaoks on oluline usuvabadus, see on üks osa Eesti demokraatlikest väärtustest, üks osa õigusriigist, väga oluline osa, siis nii nagu varemgi, oleme valitsuses – ja ma usun, et samamoodi parlamendis – valmis kuulama alati, kui on põhjendatud muresid või tähelepanekuid. Me oleme valmis neid asju arvestama, sest eesmärk ei ole teha ühtegi sellist muudatust, mis võiks kuidagigi usuvabadust riivata, vaid eesmärk on lihtne: katkestada sidemed praegusel juhul Moskva Patriarhaadi Õigeusu Kirikuga, katkestada sidemed patriarh Kirilliga ehk siis katkestada sidemed Kremliga.
Teistpidi, me ju teame, et mitte keegi meist Euroopas, kaasa arvatud Eestis, ei pea normaalseks, et radikaliseerunud islamistlik liikumine avaks Eestis [kogudusi ja püstitaks mošeesid]. Seda ei peeta Euroopas normaalseks ja ma arvan, et me ei pea seda ka Eestis normaalseks. Ja lõppkokkuvõttes ei ole vahet, kas radikaliseerumine on toimunud Venemaal või mõnes teises riigis. Kui meil on üks printsiip, siis see printsiip kehtib ju igal pool. Suur tänu teile!
