Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tervist, kõik head Riigikogu külalised, kes te jälgite tänast Riigikogu infotundi siit Riigikogu istungisaali rõdudelt ning kes te vaatate meid ka sinise ekraani vahendusel! Me alustame 19. veebruari infotundi. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks on end registreerinud 18 Riigikogu liiget, puudub 83. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, kaitseminister Hanno Pevkur ja rahandusminister Jürgen Ligi. Tere päevast, lugupeetud ministrid! Meie infotunni reeglid on ikka täpselt samasugused nagu ka varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit. Vastamiseks on aega kolm minutit. Lisaks saab küsiv Riigikogu liige võimaluse täpsustavaks küsimuseks ning üks Riigikogu liige saab võimaluse esitada ka lisaküsimuse. Ning kokku on meil registreeritud 11 küsimust.

Neist esimene on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teemaks on valitsuse välispoliitika. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head ministrid! Hea peaminister! Head külalised! 

Hea peaminister! Te olete ise mitmeid kordi välja öelnud, et ei ole mõtet paanikat külvata, eriti praeguses olukorras, mis puudutab Ukrainat, mis puudutab geopoliitikat, ja tuleb säilitada selget mõistust. Lihtsalt minuni jõudis info – ja tegelikult seda tuli päris palju, nii sõnumitega kui ka telefoni teel –, et inimesed on natuke murelikud. Inimesed vaatasid saadet "KolmeDok: 3 aastat sõda – kas sõja lõpp on lähedal?". Saatejuht küsis välisminister Margus Tsahknalt: "Kas teie julgete võtta mürki selle peale, et Ukrainat ei unustata?" Ja minister vastas järgmiselt: "Mürki ei võta, aga praegu me ei saa kuidagi Ukrainat jätta üksi, sest see sõda võib tulla ka meile. Suure tõenäosusega tulebki." 

Suure tõenäosusega tulebki, oli tema vastus. Ja loomulikult selle peale inimesed läksid paanikasse ja ma arvan, et kõned, mis mulle tehti, olid õigustatud. Need olid väga murettekitavad kõned. Sellest lähtuvalt ja teades teie seisukohta, et paanikat ei tohi külvata – ja ma olen täiesti sellega nõus –, ma küsingi: mis te praegu ütlete selle peale ehk siis selle välisministri vastuse peale, sõnavõtu peale? 

Tõtt-öelda ma ei tahtnudki selle küsimusega siia tulla, teades välisministri eelnevaid väljaütlemisi ja üleüldiselt tema nii-öelda oskusi välispoliitikas. Aga siiski, väga paljud inimesed, kes võtsid mulle kõne või saatsid sõnumi, palusid, et ma selle küsimuse tõstataksin ja küsiksin teie arvamust, mis te siis kokkuvõttes sellest sõnavõtust arvate. Kas sellisel ministril, kes külvab paanikat – või äkki ta teabki midagi rohkemat kui teie või mina? –, on ikkagi kohta valitsuskabinetis?

Siin lõpus oli kas-küsimus, hea küsija. Oli küsimus, kas välisministri koht on valitsuskabinetis. Vastus on loomulikult: jah. Seda esiteks.

Teiseks, mis puudutab valitsuse välispoliitikat, nagu küsimuse pealkiri oli, ja muret, et Venemaa on risk kogu Euroopale ja demokraatlikule maailmakorraldusele oma erinevate hübriidoperatsioonide ja [muude] tegevustega kuni selleni, et nad on manipuleerinud valimistega erinevates riikides, kuni Ühendriikideni välja – seda me teame ju ammu. See ei ole üllatus. See, et peamised hübriidtegevused või kuidas iganes me neid nimetame, hübriidsõjailmingud siinkandis pärinevad Venemaalt, ei ole üllatus. Ma arvan, et me ei suuda üksteist üllatada. Ma tean teie suurt huvi välispoliitika vastu. Ma mäletan, teist kui Mustamäe linnaosa vanemast oli ühes lehes, mille ma võtsin lahata, 11 pilti sees – põhjendamatult vähe, ütleksin – ja sealgi oli analüüs Lähis-Ida kohta. Nii et seetõttu ma ütlen, et ilmselt see teidki ei üllata, et Venemaa on probleem ja tihtipeale nende hübriidkonfliktide allikas. See on ju selge. 

Kui see välja öelda, siis ma arvan, et edasine on ju loogiline: Eesti peab olema ise tugev, valmis NATO liikmena täitma oma kohustust, panustama enda kaitsesse. Ja ütleme nii, et NATO on tegutsev ja tugev. Vaatame seda, mis toimus pärast merekaablite purustamist, kui me palusime NATO-lt laevu merele desünkroniseerimise ajaks: me saime neid. Meie taevas on NATO lennukid, teiste riikide omad, mis tagavad meie õhuruumis vabaduse. Ja nii edasi. 

Nüüd, mis puudutab sellist murelikkuse hoiakut, siis mina pigem võtan soomlastelt malli. Ma ütleksin, et hoiak peab olema selline, et me oleme valmis, mitte mures, mitte paanikas. Me teame, mida me tegema peame. Ja minu sõnum on, ma arvan, või õigemini ma loodan, mitte ei arva, et see on langenud viljakale pinnasele. Mulle tundub, et enamik Riigikogu fraktsioone – küll kahjuks Keskerakond vist on siin erand – toetab kaitsekulude kasvu 5%-ni. Selles suunas me peame liikuma, nagu liiguvad teised Balti riigid, nagu on liikunud Poola. See on möödapääsmatu. Ja ma arvan, et see on meie jaoks kindlasti üks valmisoleku alus. Meie võimed suurenevad, investeeringud suurenevad. 

Nii et minu sõnum on, et tuleb valmis olla, mitte muretseda. Ja seda riski, et hübriidsõda või erinevad konfliktivormid jõuavad Eestini, me ei saa ju kuidagi eitada. Alates 2007. aastast Eesti on esimese riigina maailmas – meenutan! – Venemaa hübriidrünnakute all ehk küberrünnakute all. Ja need ei ole kahanenud, need on pigem kasvanud. Seetõttu osalt on see tõsi, aga ei pea tingimata mures olema, vaid valmis peab olema. Hakkama peab saama.

Aitäh! Lauri Laats, täpsustav küsimus, palun! 

Aitäh! Selles mõttes ma olen ju teiega päri, et ei ole mõtet paanikat külvata, tuleb valmis olla, ja selleks on vaja vastavad tegevused ette võtta. Aga ma ei saanud teilt vastust. Minu otsene küsimus oli, kas Margus Tsahkna külvas paanikat. See väide, mis ta välja ütles, et suure tõenäosusega tulebki see sõda – see kindlasti paneb inimesi muretsema. Ja mul on tõesti kahju, et te ei võtnud konkreetset seisukohta just selle väljaütlemise osas.

Aga ma läheks teemaga edasi, kuna Margus Tsahkna personaalküsimuse arutamine ei väärigi väga palju meie aega. Räägiks välispoliitikast energiapoliitika võtmes. Jaanuarikuus on erinevad suurriikide esindajad teinud väga palju muutvaid otsuseid. Nende väljaütlemised on puudutanud ka energiapoliitikat. Näiteks Poola peaminister Donald Tusk kutsus Euroopa Parlamenti kriitiliselt üle vaatama Euroopa Liidu roheleppeks nimetatavat kliimapoliitikat. Ta oli hästi põhjalik, kindlasti olete tutvunud sellega. Praegune Prantsuse president Macron tegi juba jaanuari alguses ettepaneku, et me peaksime niinimetatud roheregulatsioonid peatama. Vastavalt on Euroopa Liit praegu isegi kestlikkusaruande direktiivi nii-öelda ajutiselt peatanud. 

Ja jõuame Ameerikasse: Trump väljus Pariisi kliimakokkuleppest ja peatas tegelikult tuulikute ehitamise merel, sest – tema ütleb nii – need on kallid ja kahjustavad elusloodust. Kas me nagu ei tunneta või ei saa aru, mis tegelikult välismaailmas toimub ja mis otsused hakkavad sealt tulema? Need kliimaeesmärgid, mis on seatud, see energiapoliitika – me ikkagi seda tahame järgida … 

Teie aeg!  

 … ja me mitte kuidagi ei taha vaadata, mis tegelikult maailmas toimub ja mis otsused hakkavad sündima.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Hea küsija! No teil on väga palju asju siin sassis, ma püüan jõudumööda parandada. Kõigepealt, esimene oli kas-küsimus: kas välisministri koht on valitsuskabinetis. Vastus on loomulikult jah, ma vastasin sellele. 

Kui te küsite, kas sõda tuleb meile – see oli hoopis see kas-küsimus –, siis ma ütleks: pigem jah. See on ju meie juures juba. Meie majandus on sellest pihta saanud, me valmistume mis tahes rünnakuteks. Inimesed on valmis, energeetikas teeme erinevaid samme. Lihtne küsimus! See ei ole ju saladus ja ega ometi keegi ei arva, et me ehitame Ida-Virumaale Narva erinevaid energeetikakindlustusi või, ütleme, selliseid pumbasüsteeme sellepärast, et me arvame, et meie naaber on rahumeelne ja mingit konflikti ei tule. Investeerime sellesse ju raha. Samamoodi on energeetika muud sammud suunatud iseseisvale energiajulgeoleku tagamisele ja kindlasti on selle osa ka fossiilkütuste [kasutamise] vähendamine. 

Te võite korraks keskkonnapoliitika või kliimapoliitika, mida te siin sarjata võtate, ja puhtama energeetika kõrvale jätta. Kokkuvõttes on siiski nii, et vaadake hindu, ka praeguseid hindu. Kui õigesti mäletan, siis nädal tagasi ma soovitasin teile ERR-ist Huko Aaspõllu lugu, ma loodan, et te vaatasite selle läbi. See kirjeldab väga kenasti, et kui energeetikas on turutegijad põlevkivi ja gaas, siis see on kallim [energia] kui taastuv. Inimeste jaoks on see kallim. Energeetikast kirjutas ka täna ühe loo Õhtuleht – just Õhtulehest saadeti mulle –, kus on hea ülevaade, millist paketti valida ja millised on energeetikatrendid ja millised on börsihinnad. Soovitan sedagi lugeda. 

Nüüd, te räägite, et teised teevad ettepanekuid reeglite muutmiseks. Ma arvan, et me kindlasti arutame erinevaid ettepanekuid reeglite muutmiseks. Seda ma olen ka varem infotunnis ja mujal öelnud, et Donald Tuski ettepanek ETS-süsteemi muutmiseks puudutab selle laienemist järgmistesse sektoritesse, mitte energeetikas erandite tegemist. Seda vahet tasub ka tajuda. Urmas Reinsalugi kipub seda aeg-ajalt siin sassi ajama. Et selle laienemist järgmistesse sektoritesse üle vaadata, selle tempot üle vaadata – see ei ole meile kuidagi vastunäidustatud. Me saame seda kindlasti arutada ja kindlasti arutame, arvestades ka Donald Tuski positsiooni Euroopas. 

Nii et see on kindlasti teema, mida arutada. Aga ärge ajage kõiki neid asju sassi, eks ju. See põhjus, miks meil on vaja uut energeetikat, miks meil on vaja desünkroniseerida, on paratamatult seotud julgeolekuga. Miks meil on vaja taastuvat ja puhast tootmist, ei ole seotud sellega, et me tahame kellelegi meeldida ja kellelegi mitte. See on sellepärast, et me tahame soodsamat hinda. Ma ei hakka jah viitama päikseparkidele, aga päiksepargid pakuvad ka soodsamat hinda. Ma arvan, et te olete minuga nõus. Tuuleenergeetika samamoodi.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse küsib kolleeg Vadim Belobrovtsev. Palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Mul on selline üldine küsimus, aga ma arvan, et ikkagi oluline. Praegu sündmused maailmas muutuvad väga kiiresti ja eelkõige me räägime Ukraina sõjast ja kõigest sellest, mis toimub selle ümber. Ameerika Ühendriikide esindajad kohtuvad Venemaa esindajatega, Ukraina on kuidagi sellest protsessist välja jäetud – vähemalt siiamaani on olnud niimoodi –, Euroopa samamoodi. Ja loomulikult inimestel on küsimused, kuidas siis see asi edasi läheb ja mida selles olukorras võiks Eesti teha või siis lausa peaks tegema. Mis on meie praegune välispoliitiline suund? Mida me sellest olukorrast arvame? Kuidas me erinevaid stsenaariume arvestame ja mis hakkab juhtuma näiteks siis, kui ühel hetkel tõepoolest lepitakse niimoodi kokku, et sõjaline tegevus Ukrainas peatatakse? Kas siis konflikt lõpeb ära või see külmutatakse ja kuidas siis [meie arvates] edaspidine olukord Euroopas ja ka laiemalt maailmas sellega seoses muutub? Ja mis on meie roll selles?

Alustame siis küsimuse algusest. Te küsite, mida Eesti peaks tegema. Eesti peab tegema seda, mida Eesti teeb: tagama, et Eesti on kindlalt kaitstud, et kaitsesse investeeritakse. Selleks oleme me kärpimas avalikku sektorit, et saada oma eelarve paremini tasakaalu, et meil oleks raha selle jaoks. Oleme ka kehtestanud tähtajalisena julgeolekumaksu, et teha täiendavaid investeeringuid. 

Euroopas vaadatakse üle erinevaid reegleid, mis on ka ju meie soov, et me saaksime kiiremini teha neid hankeid, mida meil on vaja teha, ehk siis osta relvi, hankida võimeid ja kõike muud. Seda peab Eesti tegema. 

Teiseks, mida Eesti peab tegema: kindlasti seisma Ukraina kõrval, sest Ukraina on osa Euroopast ja tema tulevik on Euroopas, mitte kuskil mujal. See tähendab seda, et isegi kui on alanud kõnelused või kõneluste ettevalmistamine, ei tähenda see seda, et sõjategevus peatub. See tähendab seda, et me peame aitama Ukrainat ka selle suurema määramatuse ajal veel rohkemaga, kui [vähegi] suudame. See tähendab, et Euroopa, kus meie oleme laua taga, ja Eesti [eraldi] peab Ukrainale panema rohkem õla alla, et mis iganes määramatus [valitseb] või mis iganes tegevus toimub Venemaa poolelt, Ukraina oleks tugevamas positsioonis. See on kooskõlas ka sellega, mida Ühendriikide president Trump on öelnud, et rahu peab saabuma läbi tugevuse, ja läbi Ukraina tugevuse. 

Nii et see on meie positsioon. Ma arvan, et selle juures tuleb hoida rahulikku meelt. Mulle väga meeldis president Alar Karise eilne intervjuu ERR-is – soovitan seda! –, kus ta kirjeldas, et sellises olukorras tulebki rahulikult vaadata, kuidas tegevused käivad, ise valmis olla ja ise tugev olla. See on loogiline. 

Euroopas me kindlasti teeme seda. Ütleme, et Eesti liigub oma kaitsekulutuste kasvu suunas. Järgmisel aastal meil on kaitsekulutused 3,7% SKP-st. Eelmisel aastal me olime NATO-s teised Poola järel ja Ühendriikide ees. Et kaitsekulutuste kasvuga tuleksid kaasa ka meie suuremad partnerid, tuleks [kehtestada] reegleid ühishangeteks. Kõik [peaksid] pingutama selles suunas. 

Nii et see on see, mida Eesti tegema peab: oma kurssi ajama, ise tugev olema, Ukrainat toetama ja hoolitsema selle eest, et Euroopa teeb seda, mida vaja on, nii palju, kui see on meie võimuses. Seda peame tegema. 

Suur tänu! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Tänane teine küsimus on kaitseminister Hanno Pevkurile. Küsib Riigikogu liige Tõnis Lukas ja teemaks on kaitsetööstuspark. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Kahtlemata tuleb kaitseasjanduses säilitada külm rahu ja enesekindlus, aga mingites protsessides tuleb olla ka kiire. Viimaste päevade tsitaadid: Kaja Kallas ütleb, et toimetada tuleb väga kiiresti, väga resoluutselt, Hanno Pevkur ja teie, et tuleb tegutseda lausa ahvikiirusel. Aga kui rahvalike ütlemistega jätkata ja mõelda nüüd kaitsetööstuspargi peale, siis tundub, et see protsess venib nagu härja ila. Planeeringud võivad kesta, nagu paistab, kuigi välja on valitud viis kohta, kus on võimalik seda algatada. Paistavad esimesed tõrked välja. Meil on kiire kas või sellega, et anda oma tootjatele või partneritele võimalus hakata kiiresti tootma oma turule ja ka väljapoole nii moona kui droone. Ma saan aru, et endine kaitseminister tahaks väga ise vastata, aga ma siiski tunnustan teid kui praegust kaitseministrit ja küsin teie käest: kui planeeringuprotsess võtab aastaid aega, kas me ei saaks riigina tegutseda resoluutsemalt ja leida need partnerid ja need kohad, kus asi läheb tegelikult kiiremini? Mida te sellest arvate?

Tänan küsimuse eest! Väga õige ja õigeaegne küsimus, aga võin teile kinnitada: [protsess] ei veni, nagu teie väljendasite, nagu looma ila. Kaitsetööstuspargi eriplaneering oli ainukene võimalik [lahendus]. Valitsuse algatatud eriplaneering oli kehtiva õiguse raames ainuke võimalik viis, kuidas seda teha nii kiiresti, kui seadus vähegi lubab. 

Me alustasime eriplaneeringut eelmise aasta veebruaris. Praeguseks oleme jõudnud nii kaugele, et avalikud väljapanekud on tehtud, esimesed kõik vajalikud keskkonnahindamised on tehtud. Ja eelvalikuni jõuame märtsi lõpus või aprillis, mis puudutab asukohta. [Ajaks,] kui me selle eelvaliku oleme ära teinud, me oleme kõik protsessid viinud paralleelseks. Elik sealsamas märtsis-aprillis me kuulutame välja juba konkursi nende ettevõtete leidmiseks, kes sinna tööstusparki tulevad. Samaaegselt läheb planeeringuprotsess edasi. 

Põhjus, miks teha konkurss kohe, on see, et need ettevõtted, kes tulevad, saaksid juba alustada loamenetlustega: ehituslubade ja kõige muuga, mis on vaja selleks, et kaitsetööstusparki tõesti kohale tulla. Ja praegu paistab, et kõige optimistlikuma plaani kohaselt hiljemalt augustis saab Vabariigi Valitsus selle eriplaneeringu juba kehtestatud. Ma toon teile lihtsa näite. Kui me nüüd selle eriplaneeringu teeme ära 14 kuuga, siis tavapäraselt on eriplaneering, näiteks Soodla harjutusalal, võtnud aega 7–8 aastat. Kui me võtame tavapärasest keerukamad, ka loodust mõjutavad planeeringud, siis need kestavadki tõesti aastaid. Selle planeeringu puhul me oleme teinud seda väga kiiresti. 

Kas võiks veel kiiremini teha? See on küsimus seadusandjale: kas seadusandja on nõus järgi andma keskkonnareeglites, kooskõlastusreeglites, avalikus väljapanekus, inimestega arutamises. Need on need protsessid, mis on vaja vältimatult läbi käia. Kui see valmisolek on, siis mina toetan kindlasti seda, et sellised riigi julgeoleku ja riigikaitse seisukohast olulised planeeringud saaks kiiremini teha. Ent veel kord: see tähendab ka kohalikega, kohaliku omavalitsusega nõu [pidamist] ja kõike muud. 

Aga ma kohtusin viimase kahe päeva jooksul erinevate kaitsetööstusparki tulla soovivate ettevõtetega ja kinnitan teile, et eriti mis puudutab suurmoona tootmist, nendel on jätkuvalt huvi. Ja [mis puutub] numbritesse – meil oli ju ettevõtete kaasamise voor –, siis meil osales 22 ettevõtjat. Tegutsevaid moonatootjaid oli nende seas 11. Ja meil on ka veel minitööstusparke. Aga ma loodan, et te oma täpsustava küsimuse küsite ka selle kohta ja siis ma saan teile rääkida, mida me juba teeme. Nii, mul sai nüüd aeg kahjuks otsa.

Suur tänu! Härra minister, teil oli veel 12 sekundit aega. Aga on võimalik täpsustada ja Tõnis Lukas soovibki esitada täpsustava küsimuse. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, te andsite hea idee! Täpsustava küsimuse ma küsin natukene laiemalt. Tõesti, planeeringud on vaja teha seaduse järgi ja loomulikult keskkonda tuleb kaitsta. Aga kahtlemata tuleb vaadata ka [muid] nüansse ja seda, et kaitsevaldkonna otsuste kiirusest võib sõltuda see, kas saame hakkama või tulevad hoopis suuremad loodus- ja keskkonnakahjud. 

Aga nüüd, moon on oluline. Me oleme kuulnud kokkuleppest, mis riigi tasandil justkui on. Ent me siin omavahel vaidleme, kui kiiresti ja millesse see nimetatud 1,6 miljardit peaks minema. On kuulda olnud, et see on konkreetselt moona jaoks. Kui me natukene laiendame seda näiteks ka droonidele või, ütleme, tinglikult riistvarale, siis on samas täiesti selge, et selle kõrval peab ikkagi väga kõvasti panustama ka inimestesse. 

Kas mul on [alust] loota, et valitsuses [mõeldakse] ka Kaitseväe koosseisule, palkadele, spetsialistide hoidmisele? Puhtalt moona ja droonidega ei tee midagi – peavad olema inimesed, kes on valmis oma elu [riigi kaitsmisele] pühendama ja oskavad nendega midagi teha, ette võtta. Kas nii palk kui ka sotsiaalsed küsimused on Kaitseväes kõrge prioriteetsusega ja ei öelda, et eraldatav raha läheb meil ainult tehnikasse, moona, inimesed seal kõrval ei ole tähtsad? Kas inimesed on tähtsad?

Kui anda lühike vastus sellele, mis te küsisite lõpetuseks – kas inimesed on tähtsad? –, siis ütleks jah ja lõpetaks selle vastuse ära. Aga kasutan mulle lubatud kolme minutit, et natukene valgustada ka eelmise vastuse jätkuna nii Ämari minikaitsetööstuspargi seisu kui ka moonahankeid. Ja sealt edasi lähen kohe ka inimeste juurde. 

Esiteks, Ämari pargiga läheb kenasti. Annan teile teada, et meil on leping sõlmitud Eesti tootjaga. Selle Eesti tootjaga eile rääkisin veel üle. Ta ütleb, et praegu käib kõikide nendepoolsete lubade viimistlemine ja ideaalis kolme-nelja kuu pärast võiks juba hakata midagi tootma. Nii et liigume väga kiiresti. 

Ja Ämari tööstusparki teatavasti tuli kaks pakkujat veel. Üks pakkuja loobus, kuna meie suunis oli, et võiks leida kõigile kolmele võimaluse. Üks pakkuja ootab seda kaitsetööstusparki ja teise pakkujaga oleme jõudnud nii kaugele, et me oleme pakkunud talle alternatiivse ala või täiendava ala ja need läbirääkimised on jõudnud päris lõpusirgele. Ma loodan, et ka selle teise pakkujaga, kes on väikesekaliibrilise moona tootja, me saame nii kaugele, et nad rajavad Eestisse tehase. 

Ja veel informatsiooni mõttes: meie moonahanked liiguvad päris kenasti. Seesama 1,6 miljardit, millest pikalt juttu on olnud – tegelikult kõik hanked on kenasti töös ja ootame tootjatelt täpseid kuupäevasid.

Nüüd, kui tulla inimeste juurde, siis ma olen teiega sada protsenti päri: ilma inimesteta ei ole võimalik riiki kaitsta. Oleme uue Kaitseväe juhatajaga omavahel korduvalt rääkinud, mida me saame teha selleks, et inimeste motivatsioon Kaitseväes oleks kõrge. Ja selleks on vaja mitut asja.

Esiteks, loomulikult palgatingimused. Palgatingimuste puhul, kinnitan teile, me hoiame põhimõtet, et Kaitseväe teatud ametikoha palgatase oleks riigi vastava ametikoha keskmisest vähemalt 30% kõrgem. Me seda taset hoiame ehk eraldame Kaitseväele palgavahendeid juurde. 

Teiseks, mina olen selgelt Kaitseväe juhatajale sedastanud ja ta on sellega nõus, et personaalne varustus, mida [on vaja] nii kaitseliitlasel kui ka kaitseväelasel, peab kõik olemas olema. Sellega me praegu väga tõsiselt tegeleme, et saaks kõik need väikesed puudujäägid, mis me oleme tuvastanud, kõrvaldatud. Motivatsioon on, et mehe enda isiklik varustus oleks kõik korras. 

Ja kolmandaks: kindlasti on tähtsad meie elutingimused, meie töötingimused. Nendesse me panustame ka, et just nimelt seda motivatsiooni tagada. 

Ja neljandaks vaatame me üle ajateenistuse põhimõtteid. Kaitseväe juhataja on ajateenistuse taseme tõstmiseks välja käimas instruktorkoosseisu koolituskava ja seetõttu tekib lähiaastatel arvatavasti olukord, kus me paneme suurema rõhu just instruktorite koolitusele. Aga nüüd sai mu aeg otsa.

Suur tänu! Ja lisaküsimus, Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te väga hästi rääkisite praegu inimeste motiveerimisest. Aga see habemega teema, millest me oleme teiega juba rääkinud: et [tuleks] nendel kaitseväelastel, kes on jõudnud pensioniikka, aga jätkavad Kaitseväes oma tööd, pension kuidagi korrastada. Ma olen sellest Riigikogus juba pool aastat rääkinud ja sellest on pikalt räägitud ka enne mind. Kui kaugel see asi on? 

Aitäh! Jah, siin on erinevatel ministeeriumidel kindlasti erinev vaade. Sotsiaalministeerium kindlasti vaatab pensionisüsteemi tervikuna ja [soovib seda], mida me oleme ka riiklikult teinud: et selliseid eriskeeme oleks võimalikult vähe ja et tegelikult riiklik skeem toetaks seda, et inimestel oleks pensionipõlves piisav sissetulek. Kui me Kaitseväest räägime, siis nendel inimestel, kes on teenistuses ja kellel on olnud õigus kaitseväeteenistuse pension välja teenida, loomulikult see õigus säilib. 

Te võib-olla soovite täpsemalt teada, kuidas on sellega, et kui nad on jõudnud 50. eluaastast kaugemale, kas nad siis võiksid teenistuses edasi olla. Ka selles me oleme Kaitseväe juhatajaga üsna ühel meelel, et pigem me peaksime Kaitseväkke tagasi tooma staažitasu, mis võimaldaks inimestel edasi teenida. See oleneks panusest Eesti riigikaitsesse: mida kauem inimene on teeninud, seda suurem on tal teatud [vanusest] alates staažitasu. Tuleb motiveerida inimesi jääma teenistusse, mitte motiveerida neid, et nad võtaksid näiteks pensioni välja ja siis tuleksid Kaitseväkke tsiviilametikohtadele. Meile siiski on oluline, et eriti alates kolonelidest oleks meil piisavalt inimesi. See on võib-olla kõige kriitilisem grupp – majorid, kolonelid –, kus meil on puudujääk. Ja need on just inimesed, kes hakkavad jõudma 45.–50. eluaastasse ja peavad tegema valiku, kas nad jätkavad Eesti riigi teenimist Kaitseväes, ametlikult kaitseväelasena, või nad lähevad väljateenitud pensioni nautima.

Kui nad on hea [kvalifikatsiooniga], siis Kaitsevägi praegu peab nad värbama tagasi tsiviilisikutena. Loomulikult on meie huvi, et nad jätkavad vormis teenimist, jätkavad Eesti riigi teenimist kaitseväelasena. Me vaatame Kaitseväe juhatajaga uue Kaitseministeeriumi arengukavaga seoses personalirahad üle ja siis saame otsustada, kui suur osa läheb täiendavalt personalivahenditeks ja kui suur osa läheb investeeringuteks nii relvastusse kui betooni. Kõike peab tegema. 

Ja see on ka üks põhjus, miks ma täiendan peaministrit [selgitades], miks me peame liikuma 5%‑le. Küsimus ei ole ju ainult Kaitseväele raha juurde saamises, küsimus on eelkõige nendes väevõimetes, mille me koos NATO-liitlastega juunis heaks kiidame. Me peame need väevõimed tagama ja tegema ära oma osa kollektiivkaitsest. Teiseks, me peame arvestama seda, et meil on oma sõjaplaan. Meie oma sõjaplaanis on ka hulk tegevusi lisaks NATO väevõime eesmärkidele. Meil on oma Kaitseväe arenguks – ja seda kõikides domeenides, aga eelkõige merel, maal ja õhus – vaja täiendavaid vahendeid. Ja kolmandaks – ma ütlen ainult ühe lause veel, kui juhataja lubab – on tähtis, et oleks kaetud nende liitlaste kohaloleku kulud, kes meil siin on.

Aitäh, härra minister! Lõpetan meie tänase teise küsimuse käsitlemise. 

Tänane kolmas küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Mart Helme ja teemaks on julgeolek. Mart Helme, palun!

Aitäh! Minu küsimus tõukub sellest eelnõust, mis meil täna on esimesel lugemisel. See on nimelt kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu. Minu hinnangul on selle eelnõu menetlemine siin saalis – ja veel hullem, kui see eelnõu ka vastu võetakse – Eestile kõige otsesem julgeolekuoht. See on kõige otsesem julgeolekuoht, kuna annab kandikul Vene poolele võimaluse oma arvukas ja hästi organiseeritud viies kolonn Eesti riigi vastu üles ässitada, tänavatele tuua ja Eesti riigi, kuidas ma ütlen, territoriaalne terviklikkus küsimärgi alla panna. Ei ole ju mingit kahtlust, et Putin on selge sõnaga öelnud, et Narva on vene linn ja peab kuuluma Venemaale. Riigiduuma väliskomisjoni esimees Leonid Slutski on kuskil pool aastat või nii tagasi öelnud, et Balti riigid on oma suveräniteedi ammendanud ja sellest tuleb Venemaal oma suhetes nendega lähtuda. 

Ja kui me nüüd kujutame ette, et [tehakse] niisugune vene rahvale väga oluline ja tsivilisatsiooniliselt fundamentaalne [otsus] nagu Vene Õigeusu Kiriku keelustamine Eesti riigivõimu poolt, siis sellel võivad olla – ma ei ütle, et on, aga võivad olla – meie julgeolekule väga tõsised järelmid kuni selleni välja, et me kaotame Ida-Virumaa.

Palun teilt vastust sellele küsimusele, mis on teie seisukoht. Ja ärge tulge ajama seda demagoogiat, et patriarh Kirill on heaks kiitnud agressiooni Ukrainas. Jaa, me kõik teame seda. Aga Kirill ei ela Eestis, Kirill ei tegutse Eestis ja need õnnetud nunnad – on äärmiselt piinlik, et Riigikogu esimees ei leidnud viite minutitki nende vastuvõtmiseks ja nende petitsiooni vastuvõtmiseks ja tähelepanu osutamiseks seesugusele – ma veel kord rõhutan – julgeolekuliselt väga olulisele küsimusele.  Missugune siis teie seisukoht nüüd on? Kas läheme ka selles küsimuses Venemaad põlvili suruma ja tükeldama … 

Teie aeg!

… või on ka teil ikkagi mingi ohukelluke kuskil tilisemas? 

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Jaa, aitäh! Alustame kõigepealt julgeolekuvaatest. Sellesama Venemaa agressiooni korral ei ilmutanud üks Kremli kauaaegsemaid mõjutustegevuse tööriistu, Vene Õigeusu Kirik, solidaarsust agressiooni ohvriga ehk Ukrainaga, vaid asus õigustama ja kaitsma Kremli agressioonipoliitikat. See võib-olla pole teile üllatus, aga ometi te teete näo, et seda ei olnud. Kreml ja Vene eriteenistused kasutavad kõikjal endise Vene impeeriumi ja NSV Liidu vallutatud aladel just selle ainuõige õigeusu kiriku positsioonile pretendeeriva Vene Õigeusu Kiriku võrgustikke oma eelpostina. [Me oleme andnud] aega ja loonud võimalusi Moskva [patriarhaadist] juriidiliseks ja administratiivseks lahtisidumiseks, kuid paraku neid samme ei ole astutud.  

Kui me nüüd vaatame Riigikogu positsioone – ma ei tea, kuidas teie tollal hääletasite, see pole mulle teada, eks te jõuate seda öelda –, siis Riigikogu ise on [kuulutanud] Moskva patriarhaadi sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks. Ja seda ma olen öelnud, et Kreml kasutab seda Moskva kirikut oma imperialistliku poliitika käepikendusena. 

Meie vaatest, Eesti vaatest on kindlasti tähtis tagada, et Eestis asuvate kirikute puhul oleks usuvabadus ja neid ei juhitaks vaenulikest agressorriikidest. Aktiivne dialoog selleks kirikutega käib ja aega ja võimalusi on neile antud. Kindlasti tekib neid veel. 

Hetkel siiski on käimas eeskätt pigem informatsioonikampaania. See [sõnum], mida teie esitate, võib-olla langeb selle informatsioonikampaania sõnumitega kokku, et Eesti on riik, kus ei ole usuvabadus tagatud. Usuvabadus on kenasti tagatud, kuid see ei tähenda, et organisatsioone peab juhtima meile vaenulikust riigist. Riik ei soovi kinni panna ei kirikuid ega kloostrit, kuid alluvusjuhtimine ei tohi toimuda vaenulikest riikidest. Seda eelnõu te saate nüüd parlamendis arutama hakata. Eelnõu eesmärk on ajakohastada seda regulatsiooni ja arvestada erinevaid kitsaskohti, mis on praktikas ette tulnud. 

Nii et kokkuvõttes Eesti riigis tähendab usuvabadus ka seda, et kaitstud on inimeste vabadus uskuda ilma vaenuliku mõjutustegevuse ohvriks sattumata. Kirikutel ja kogudustel peab olema vabadus tegutseda ilma, et neid kasutatakse Eesti riigi vastu vaenulike jõudude instrumentidena.

Suur tänu, härra peaminister! Mart Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No ma tean väga hästi, mis on Vene Õigeusu Kiriku poliitika ja kuidas kasutatakse instrumendina ka kohalikke kogudusi. Kõik see on mulle teada. Aga ma tuletan teile meelde, et teie ja osaliselt teie koalitsioonikaaslased olete ise aidanud – tegelikult on sellesse segatud olnud ka meie opositsioonikolleegid Isamaast – tekitada selle olukorra, et meil on Pühtitsa kloostri ja Nevski katedraali näol tegemist õigeusu kiriku asutustega, mis on Moskva patriarhi otsealluvuses. See toimus sel ajal – mina mäletan seda ajalugu, ma arvan, paremini kui teie –, kui meil käis Toomas Hendrik Ilvese juhtimisel Venemaa positiivse hõlvamise poliitika. Ja siis leiti, et kuna patriarh Aleksius on Eesti mees, siis võib ju talle anda need, ega tema meile kurja tegema ei hakka. Aga inimesed on surelikud. Ja näe, nüüd on uus patriarh, ja tema hakkab kurja tegema. Aga minu teema ei olnud praegu üldse usuvabadus ja kogu see kirikliku alluvuse teema. Minu küsimus oli: kas teil on samuti helisemas kelluke, et sellel lool on ka väga tugev julgeolekuaspekt? 

Teie valitsus on toonud Eestisse ka enam kui 100 000 õigeusu järgijat Ida-Ukraina aladelt. Te nimetate neid ukrainlasteks, tegelikult on nad venelased, kes on kontrollimatu taustaga. Ja nagu me teame, Krimmi sissetungi eel valgus sinna massiliselt inimesi Venemaalt. Minu deduktiivse hinnangu kohaselt on meil tegemist väga terava julgeolekuküsimusega.  

Kui me vaatame seda, kuidas maailma praegu ümber jagatakse, siis NATO on sisuliselt paralüüsis, artikkel 5 tööle ilmselgelt ei hakka. Liitlassuhetest rääkimine, nagu eelnev kõneleja siin rääkis, on sisuliselt kohatu, sest need liitlased on impotentsed, loomulikult nad ei suuda reaalses sõjaolukorras Eestit ega iseennastki kaitsta. Seda te ju kõik tunnistate, kui te räägite kaitsekulude tõstmisest.  

Võib-olla oleks tark see teema praegu laua pealt maha võtta ja tulla sellega välja uuesti siis, kui olukord on selginenud ...

Mart Helme, teie aeg! 

… ja meile on need julgeolekuohud klaarimaks saanud? 

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! No ma väga vabandan, aga osa sellest tekstist oli täitsa selline, mille 9. mail meie vastasvõistkond võiks eetrisse lasta ja enda omaks kuulutada. Kõigepealt sellest, et NATO ei toimi. Huvitav, kelle lennukid need siin taevas siis on kui mitte NATO omad? Kui meil enne desünkroniseerimist oli merel vaja NATO tuge laevadega, siis suhtlesin mina NATO peasekretäriga, Soome president suhtles NATO peasekretäriga (Saalist öeldakse midagi.), ja laevad merel on. Nad valvasid meie jaoks ja meie liitlaste jaoks kriitilist taristut. See on fakt. "Läänemere vahimees" – selline operatsioon käis ja kaitses meid, kui meil seda vaja oli. 

Samamoodi valmistume me võimalike ohtude tõrjumiseks. Siin regioonis, pole mõtet pead liiva alla peita, on see oht seotud eeskätt Venemaaga ja me valmistume just NATO kaitseplaanide alusel. NATO toimib väga kenasti. Isegi president Trump, keda te armastate tihti tsiteerida, on ju öelnud, et NATO-liitlased peavad kaitsesse rohkem panustama. Ja see sõnum, ma arvan, pigem annab NATO-le tugevust juurde, mitte ei nõrgesta seda. Nii et, jah, mulle see selline, kuidas ma ütleks, sihuke leksika tundub kuskilt mujalt pärit olevat: NATO paralüüs ja impotentsed liitlased ja nii edasi. See on 9. mai tekst, ma arvan. 

Ja mis puudutab nüüd julgeolekuohtu, siis julgeolekuoht on see, kui Eestis ei oleks usuvabadus tagatud, kui inimesi, kes on kirikutes ja kogudustes, juhitaks mujalt, eeskätt meievastastest agressorriikidest. See peab olema tagatud, et Eestis olevad usuorganisatsioonid saavad vabalt tegutseda, ilma et neid mõjutataks agressorriikidest. Ja mulle jääb segaseks, miks te tahate, et see oleks nii, et neid saab juhtida agressorriikidest, näiteks Venemaalt. See jääb mulle segaseks. Ja ilmselt me ei saa siin kokkuleppele.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse küsib kolleeg Varro Vooglaid. Palun!

Jaa, suur tänu! No algatuseks väike repliik. Te ütlesite just, et Venemaa poolt [ähvardab] Eestit rünnakuoht või sõjaoht. Minu meelest eelmisel nädalal Välisluureamet ütles oma raportis, et sellist reaalset ohtu praegusel hetkel ei eksisteeri. Nii et paistab, et siin olete te luurestruktuuridega eri meelt.   

Nüüd veel kommentaariks sellele, mida te just hetk tagasi ütlesite: dialoog käib Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku ja Pühtitsa kloostriga. Kuulge, see ei ole ju dialoog, kui jõupositsioonilt ähvardatakse, et te kas teete nii, nagu me teile ütleme, või me paneme teid kinni, eks, sundlõpetame. See ei ole dialoog. Kui teil on selline arusaamine dialoogist, siis see on iseenesest juba tõsine murekoht.   
Te väitsite, et Eesti on riik, kus usuvabadus on tagatud. Noh, laias laastus võib minu arvates sellega isegi nõustuda. Praegusel hetkel võibki öelda, et ei saa ju tõsiseid etteheiteid selles osas teha. Aga kui teie valitsuskoalitsioon selle seaduse nüüd [läbi surub], siis on küll väga palju põhjust väita, et Eesti on riik, mis on usuvabaduse ideaalist selgelt taganenud. Jutt käib ju sellest, et liikmeskonna poolest Eesti suurimale kirikule ja Eesti suurimale kloostrile valitsus kirjutab ette, millised kanoonilised sidemed neil võivad olla ja millised ei või olla. Kanooniliste sidemete üle otsustamine on kahtlemata oluline osa usuvabadusest ja sellisena on tegemist ilmselge sekkumisega usuvabadusse, ähvardades organisatsioone, kes sellele ei allu, sundlõpetamisega. 

Sellisel juhul, kui nii tehakse, ei ole sugugi põhjendamatu rääkida, et Eestis tegeletakse kristlaste tagakiusamisega. See on täiesti põhjendatud. Ja kui Venemaa meedias hakatakse selliseid jutte levitama, siis ei saa öelda, et see on mingi valelik propaganda, mida Eesti kohta räägitakse, vaid see ongi siis tõsiasi. Kelle huve see siis teenib? Kas see teenib meie julgeolekuhuve?

Kusjuures, samal ajal, panete tähele, ka Ameerika Ühendriikide uus administratsioon on öelnud, et nad suhtuvad väga kriitiliselt kristlaste tagakiusamisse, usuvabaduse mahasurumisse. [Trump] on öelnud: "Minu administratsioon tagab, et igasugune kristlaste vastu suunatud ebaseaduslik ja sobimatu käitumine, poliitika või praktika tuvastatakse, lõpetatakse ja parandatakse." Seega kriitikat tuleb siis ka Ameerika Ühendriikide poolt. Kuidas te selliselt käitudes vähendate Eesti julgeolekuriske? Minu meelest te suurendate neid.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Jaa, aitäh! No kuidas ma ütleks … Teie mure selle pärast, mida räägitakse meie kohta, NATO liikmesriigi ja Euroopa [Liidu] liikmesriigi kohta, kes varjamatult juhib maailma tähelepanu Venemaa ohtudele, Venemaa propagandale, on tõesti imekspandav. Ma pigem oleks mures, kui [ühel päeval] Vene propagandas ja Putini infokanalites hakatakse Eestit kiitma kui näidisriiki. Sellel päeval me peaks ikka tõsiselt mures olema. Aga me ei tee seda sellepärast. Me teeme sellepärast, et Eestis oleks tagatud usuvabadus, et organisatsioonid, mis siin on – kogudused, kirikud, kes iganes –, ei oleks juhitud väljast, vaenulikest riikidest ja neid ei kasutataks oma mõjutustegevuses. Eelmine küsija Mart Helme ütles väga hästi, et tema teab kenasti, mis asi on Moskva patriarhaat, kuidas nad toimetavad. Te peaksite võib-olla omavahel sõnumeid ja mõtteid vahetama. Ta kirjeldab teile, millega see Moskva patriarhaat tegeleb üle maailma ja mis mõju ta avaldab.

Ja dialoogi kohta ma ütleks nii, et dialoogi saab pidada seaduseelnõuga seoses. Seda Siseministeerium peab ja seda saab ka parlamendis pidada. Aga ma endiselt, jah, ei mõista seda võitlust selle eest, et Moskvast saaks juhtida Eestis tegutsevaid usuorganisatsioone. Ma arvan, et te ei tahaks ka, et muudest vaenulikest riikidest juhitaks siin olevaid usuorganisatsioone. Me keegi seda ei taha, see on riikliku iseseisvuse ja julgeoleku küsimus. Nii et meil tuleb leida lahendused ja loodetavasti need lahendused selle eelnõu kohaselt [tulevad].

Suur tänu! Lõpetan meie tänase kolmanda küsimuse käsitlemise.

Tänane neljas küsimus on rahandusminister Jürgen Ligile. Küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov ja teemaks on toiduainete käibemaksu langetamine. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Viimasel ajal on kirikuteema olnud kõige olulisem, aga ma arvan, et Eesti inimeste heaolu ja toiduainete käibemaksu langetamine on ka üks tähtis teema, mida tuleks arutada ja [mille üle] debateerida. Valitsuse maksupoliitika mõjutab inflatsiooni ning elanike majanduslikku turvatunnet. Täna just televisioonist kuulsime, et madalapalgalised inimesed on raskustes toidu ostmisega. Teie vastus, kui siin tuldi sellega välja, oli, et see on võimatu. Toiduainete käibemaksu ei saa langetada, tekib eelarves auk, ja nii edasi. Aga kui me võtame need kaks asja, kui me otsustame veel, et tuleks ka pangamaks, mis kataks selle augu, siis miks te selle vastu oleksite, kui need inimesed, kes ei saa isegi toidu ostmisega hakkama, saaks leevendust?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei tea, mille kohta see nüüd pidi käima. (Saalist öeldakse midagi.) Ma ei tea, mida te mõtlete pangamaksu all. Aga suurusjärgud on siin erinevad ja pangamaksust räägitakse ikkagi kui hetke ärakasutamisest, mitte kui püsitulust. Toidu käibemaksu, nagu teistegi maksude puhul tuleb meil ikkagi kodanikule meelde tuletada, et üks olulisi tema heaolu tagajaid on riik. Mida vaesem on inimene, seda rohkem ta vajab tegelikult riigi tulu. Ja toimiv riik, kellel on piisavalt raha, et seda tuge pakkuda, on igal juhul turvavõrgustik eelkõige kõige vaesemate jaoks. 

See, mida te pakute, toidu käibemaksu alandamine, [tähendaks seda], et riigieelarvesse jääks laekumata umbes pool miljardit. Kuhu see läheks? Seniste vaatluste, uuringute järgi eelkõige läheks see kaupmeestele. Kui sellest johtuks ka hinna alanemine mingisugusel kas või nagu demonstratiivsel kokkuleppel ja nii edasi, siis selline tulemus on alati väga lühiajaline. Nii juhtus Soomes, nii on juhtunud Lätis. Korraks võib hind alla tulla, kaupmehed võivad seda niimoodi näidata, aga hinnatõusu trend taastub ja sellel on täiesti teised põhjused kui maksud. 

Kõige kõrgem toidu hind on reeglina riikides, kus käibemaks on alandatud. Tegelikult toidu [kallinemise] mootor ei ole mitte riiklik maks, vaid palga ja kaasnevate kulude kasv. Sisseostuhinnad on toiduainetel üsna sarnased, aga riigiti jaehinnad väga palju erinevad. Ja see tuleneb poodide marginaalidest, mis on kasvanud, mitte vähenenud. 

See, et poeketid püüavad nüüd seda riigile laekuvat maksu enda tuluks pöörata, on üksjagu küüniline. Ma võiks siin teile ette lugeda toiduliidu arvamuse selle [ettepaneku] kohta. See on hävitav – täiesti ootamatult, aga täiesti hävitav. Hinna määramisel ei mängi rolli käibemaks, vaid muud tegurid, käibemaksu osa on väga väike. Samas on [toiduliit] väga ilusti öelnud, et kui peaks see juhtuma ja veel sellises summas, siis riik on sunnitud teisi makse tõstma. Nii on ja see neile ei meeldiks.

Suur tänu, härra minister! Vladimir Arhipov, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Kuidas need otsused langetatakse valitsuses? Kui teie koalitsioonipartner sotsiaaldemokraadid tulid ka toidu käibemaksu langetamisega välja, kas te arutasite neid küsimusi valitsuses? Kuidas neid otsuseid vastu võetakse, kui üks teie koalitsioonipartner tuleb sellise ettepanekuga välja?

Jah, mina sellise poliitilise kultuuri esindaja ei ole, et iga koalitsioonierakond ajab mingisugust oma asja meedia kaudu, teeb mingisuguseid demonstratiivseid asju. Riigieelarvele see [samm] vastuvõetav ja jõukohane ei ole. Sotsiaalselt oleks selle mõju tagurpidine: see tähendab, et jõukamad võidaksid, juhul kui üldse jääks midagi kaupmeeste marginaalist üle. See oleks tulemus. 

Ma olen algusest peale ka koalitsioonipartnerit hoiatanud, et jätke maksupoliitika siiski Rahandusministeeriumile. Mul on neid andmeid väga palju, mis tõestavad, et see ei tööta sotsiaalpoliitikana ja loomulikult ka puht vabaduse seisukohalt. Riik ei kontrolli hindu.

Selle [taga], mis meil on juhtunud nende hindadega, on tegelikult väga kallis kaubandusvõrk. Kui praegu [valla lasta] need sajad miljonid kaupmeestele, siis ma ütleksin küll, et ega nad seda ära ei sööks, aga nad kasutaksid seda veel kallima kaubandusvõrgu ülesehitamiseks. On teada, et meie kaubanduses on väga [lai] toiduainete nomenklatuur, meil on väga-väga suured [müügi]pinnad inimese kohta – ebatavaliselt, ebaloomulikult suured –, ja sellegipoolest ehitatakse neid pindu juurde, sest konkurents turul tundub nende jaoks niimoodi kõige parem olevat. Nad lihtsalt haaravad seda käivet endale. 

Aga jah, see ei ole riigi süü, mis toimub toiduainetega. [Kõige taga] on suured rahvusvahelised protsessid ja siin loomulikult ka rahvuslikud protsessid, mis seisnevad kiiremas palgakasvus. Mida kiirem palgakasv, seda kiirem on alati toiduainete hinna kasv. See puudutab vahetult tööjõukulusid, mis kaupmeestel juurde tulevad, aga ka lihtsalt ostujõudu, mis lisandub. Toidu hinnad on väga tugevalt seotud nõudmise ja pakkumisega, aga ka omahinnaga, mis, nagu ma ütlesin, on meil kõrgeks aetud. Ma seekord toiduliidu seisukohaga täiesti ühinen ja avaldan tunnustust, et Sirje Potisepp julges selle välja öelda.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Lauri Laats. Palun!

Aitäh! Hea minister! Te mainisite ära, et toiduainete käibemaksu alandamine ei ole see tööriist, mille abil tegelikult võiks toiduainete hinnad alla tulla. Aga fakt on see, et meil ikkagi toidukorv on muutunud tunduvalt kallimaks, praeguseks juba üle 40%. Ja nii nagu tean mina, teate ka teie, et väga paljud Euroopa [Liidu] liikmesriigid seda võimalust kasutavad. Minu arust on ainult kaks riiki, kes ei kasuta toiduainete puhul käibemaksuerisust. Te mainisite, et tegelikult on hoopis kaupmehed süüdi selles, et toidu hinnad on kallid: nad tahavad liiga palju kasumit saada ja on tarneahelad ja nii edasi. 

Aga kui meie ütleme, et võiks nagu pankasid maksustada, sellepärast et pankade omakapitali tootlus on [Eestis] tunduvalt kõrgem kui pankade omakapitali tootlus teistes riikides, siis see [ettepanek] teile ei meeldi. Teie ei ütle seda, et meie pangad teenivad väga palju kasumit, aga samas ütlete, et kaubanduskeskused või toidupoed seda teevad. See on teie väide, on ju? 

Sellest lähtuvalt on tegelikult tõesti väga kummastav vaadata, kuidas ka teie partner valitsuses toimetab ja käitub. Ma räägin praegu sotsiaaldemokraatidest. Mitte ainult meile ei tundu, et nad mängivad koalitsioonis opositsiooni, vaid juba kogu rahvale. Ja see ei ole kindlasti väga mõistlik, arvestades edaspidist valitsuse tervist. Aga ma küsin teilt: mis on siis see rohi, mis langetaks toiduainete hinda? Mitte ei tõstaks, nii nagu praegu on olnud.

Aitäh! Osast mu jutust te saite õigesti aru. Alguses tundus, et saitegi aru, aga siis kaldusite küll jälle mujale. Kõigepealt, pangad ei müü toidukaupu. Jätame pangad praegu kõrvale. Neil on täiesti teistsugused ülesanded, täiesti teistsugused marginaalid ja teenimise struktuur on teine. Kauplused teenivad käibe pealt oma kasumit. Aga mina ei rääkinud kasumist. Mina rääkisin marginaalidest. 

Müügikulud, mille nad lisavad, või ühesõnaga, oma marginaalid, mille nad lisavad, mis sisaldavad kulusid ja kasumit, on väga suured. Ja nende suurus on tugevas korrelatsioonis palgatõusuga. [Hind] peegeldab nii nende endi tööjõukulusid, mis kasvavad [palgatõusu] käigus, kui ka seda, et nõudlus suureneb üldise palgatõusuga, mille tõttu ostjad on võimelised rohkem maksma, ostma kallimat toitu. Ja kui te räägite [kallinemisest] 40%, siis samal ajal on ju ka väga tublisti kasvanud keskmine palk. Reaalpalk küll tunduvalt vähem, aga ikkagi keskmine palk on kasvanud. Ka reaalpalgad on kaks aastat kenasti kosunud ja inimeste ostujõud on tegelikult vaatamata sõjale paari aasta jooksul taastunud. See kindlasti ei ole oma tipus, meil on siin kriise olnud. Aga nälga ja viletsust õnneks on Eestis vähe. Nii absoluutse kui suhtelise vaesuse näitajad on meil tegelikult päris head. Väga dramatiseerida seda ei maksa. 

Aga mis hinnad alla tooks? Ma tõesti ei ole nõus utoopiat levitama. Hindu alla tegelikult ei saagi riik tuua. Riik ei reguleeri hindu. Hinnamarginaalid läksid üles muide COVID-i ajal ja ega nad peale COVID-i lõppu alla ei tulnud. Kaupmehed lihtsalt ei näinud vajadust. Nad kasutasid seda olukorda. Nõudlus plahvatas, inimestel oli palju raha ja mingit põhjust marginaali alla lasta neil ei olnud. Ja selle taga oli muidugi ka see, et nende palgad tõusid samuti, neil oli kulude kasv ja energiatasude kasv ka loomulikult. Ma ei ütle, et jaekaubandus on kõige kasumlikum ala, aga käivete puhul on väga palju selliseid asju, mida me peame arvestama, enne kui me kuulame nende huvi, [palvet,] et kuulge, tehke meile see boonus, laske sajad miljonid riigieelarvest välja, me tahame seda raha endale. See on väga küüniline aktsioon.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan meie neljanda küsimuse käsitlemise.

Viienda küsimuse puhul mul on väga hea meel, et selle esitab just Riigikogu liige Aivar Kokk. Seda põhjusel, et nädal tagasi, kui meil oli vajadus minna tehnilisele pausile ja ma võtsin juhataja vaheaja, siis oli just energeetikateemaline küsimus see, mida me ei jõudnud käsitleda. Veel kord vabandused, Aivar Kokk, et me eelmisel nädalal selle küsimuseni ei jõudnud, aga seda enam on mul väga hea meel öelda, et viies küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Aivar Kokk ja teemaks on energeetika. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Kui varem Eesti oli elektrienergia eksportija, siis me viimasel ajal näeme, et me oleme impordi poole [kaldu]. Eelmine aasta näitas, et 38,7% tarbitud elektrist Eesti importis. Ettevõtjate ja elanike jaoks on oluline elektri lõpphind, kus sees on kõik maksud, tasud, aktsiisid. Aga nüüd me näeme, et meie elektri hind on lõpptarbijale pea kaks korda kallim kui Soomes ja Läti ja Leedu hind on hakanud väiksemaks muutuma kui Eestis. Lisaks sellele ootab meid 1. mail ees elektriaktsiisi tõus. 1. juulist tõuseb käibemaks. Valitsus on otsustanud toetada meretuuleparke 2,6 miljardi euroga ja samas toetada ka juhitavaid võimsusi. Plaan on ehitada miljardi eest Estlink 3 ning 1,5 miljardi eest ühendus Kuramaa ja Saaremaa vahel. Kõik see ei alanda lõpptarbijale hinda, vaid tõstab seda. 

Soome ekspordib elektrienergiat hinnaga 11,3 eurot megavatt-tunni eest, Eesti aga impordib 92 euro eest. See tähendab seda, et eelmine aasta Eesti tarbijad maksid elektri eest 160 miljonit eurot rohkem, millest 80 miljonit jäi Soome võrguettevõttele ja 80 miljonit eurot meie Eleringile. Ja mul ongi teile küsimus: mis juhtub elektri hinnaga kaabli sees, kui ta hakkab Soomest tulema ja jõuab Eesti tarbijani? See hinnavahe on nii suur. 

Aitäh! Siin oli terve maakera ümber ekskursioon tehtud ja see oli igati nauditav. Püüame selle siis jõudumööda jälle üle käia ja jõuame taas mõtteid vahetada. Kõigepealt mul on üks selline mõistatus. Ma selle mõistatuse ütlen, ma ei saanud kiusatusele vastu panna. Loen ühe tsitaadi ette. "Elektri hind Baltikumis tuleb gaasi hinnast lahti siduda ja selle lahenduseks on hetkel ainukene kiire variant panna täiskäik maismaa tuuleparkide rajamisele ja minna edasi avamere tuuleparkide rajamise ettevalmistusega. Me ei saa siin rääkida kümne aasta, vaid pigem kahe kuni viie aasta perspektiivist. Me peame tegema kõik endast oleneva, et see täiskäik saaks kohe sisse lükatud. Nii suudame oma inimestele ja ettevõtjatele pakkuda taskukohast elektri hinda." Teine tsitaat: "Ühiskond karjub elektriarvete all. Valitsus, andke selge poliitiline sõnum, et tuuleenergiat on Eestile juurde vaja." See on 2022. aasta aprillist, Aivar Kokk. Just nii! 

Selle seisukohaga ma olen nõus, meil ongi vaja soodsamat ja puhtamat. Kui te nüüd küsite Soome kohta, siis vaadakem Soome ja teiste Põhjamaade erinevaid tarbimisprofiile: seal on hüdrot, seal on tuumat. Miks meie regioonis [elekter] praegu kallim on? Sellepärast et osa kaableid on katki, osa kaableid on hõivatud sageduse hoidmisega. Lisaks teevad energiaturul hinda fossiilid ehk põlevkivi ja gaas. Ja kui nüüd jälle tulla selle minu meelest väga teedrajava tsitaadi juurde kolme aasta tagusest ajast, siis meil oleks juba tollal tulnud seda teha ja õnneks me astusime samme tuuleenergia kasvatamiseks kohe, kui riigikaitselised piirangud vähenesid. Oleks pidanudki sellise täiskäiguga edasi minema, millest te [rääkisite]. Selle täiskäiguga tulebki edasi minna, kui me tahame soodsamat hinda.

Suur tänu! Aivar Kokk, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ma ei ole kunagi olnud tuuleenergia vastu. Tuuleenergia peaks turule tulema ja konkureerima kõikide teiste energialiikidega. Nendes tsitaatides ei olnud [öeldud], et 2,6 miljardit tuleks sinna [anda] riigipoolset toetust. 

Ja te ei vastanud mu küsimusele, kuidas selles Eleringi kaablis ikkagi hind muutub niivõrd drastiliselt, et Soomes on see 11,3 eurot ja Eestis on see 92 eurot. Ma soovisin tegelikult sellele küsimusele vastust saada. Ma loodan, et te sellele küsimusele ka vastate. 

Aga teine küsimus on mul see. Eile Enefit Poweri juht Lauri Karp avalikustas ettevõtte plaani viia põlevkivijaamad osaliselt üle pelletikütusele. Te siiamaani olete vastates kogu aeg eiranud küsimust, kas see on hea mõte. Pidi väga kallis olema. Samas me teame, et Auvere võib ju oma ahjudesse panna lausa 50% hakkepuitu ja ta seda kasutab. Täna on küll jälle see olukord, et ostetakse RMK käest ja ülejäänud Eesti ettevõtjad, väikeettevõtjad, juba kuu aega ei ole saanud sellele turule üldse ligi. Mingit hanget ei tehta, lihtsalt kaks nõndanimetatud riigiettevõtet teevad omavahel diili ja küll lõpptarbija kõik kinni maksab. 

Aga ma ikkagi tahaks saada vastust, kuidas kaablis selline meeletu elektri hinna tõus tuleb. Me teame, et Elering on, me võime siin rääkida, et summa, mis ta viimase viie aastaga on meie lõpptarbijate taskust raha ära võtnud, on poolest miljardist ülespoole. Ja teine pool miljardit on jäänud Soome. Ja tuuleparkide juures on häda lihtsalt see, et me ehitame need ühendusliinid ja siis, kui tuult palju on, me müüme seda elektrit odavalt Soome, aga võrgutasud maksame kinni ikkagi meie.

Ma ei saa päris täpselt aru, millega te võitlete. Ma ju tean, et teile on teada, ja me ei üllata kumbki üksteist sellega, et meil on reeglid, mille alusel võrgutasudest saadavat tulu saab kasutada. Elering kasutab saadavat tulu ülekandevõimsuse suurendamiseks, elektriturule ligipääsu parandamiseks ja elektritarbijate kulude vähendamiseks. See tegelikult tähendab ju seda, et Elering kogub tasu, et pidada üleval taristut, neid ühendusi, mida meil on vaja energia jaoks. Ja Elering kuulub 100% riigile.  

Ma ei saa sellest võitlusest väga aru. Teil on ilmselt ettekujutus, et kui keegi hoiab taristut, siis ta ei peaks selle eest tasu koguma. Samal ajal me tahame, et see taristu areneks ja seda parandatakse. See on loogiline asjade käik. Kõik Eleringi aruanded, kogu informatsioon on avalik. Ma arvan, et Kalle Kilk hea meelega seda teile kirjeldab, kui on küsimusi, kuhu täpselt see tasu läheb ja mis nende majandusaasta numbrid on. Pole vähimatki küsimust.  

Kui küsida elektri hinna kohta [lahe] eri pooltel, siis erinev elektri hind tuleneb ikkagi peamiselt erinevatest tootmisvõimalustest. Soomes – lähen jälle alguse juurde tagasi – on hüdrot, mida meil ei ole; Soomes on tuult, Soomes on tuumat. Meil seda sellisel kujul täna ei ole ja isegi kui me kujutame ette, et me väga kiiresti hakkame liigutama tuumaga ja 15–20 aasta jooksul – võib-olla ka kiiremini – saame endale tuumaenergia, siis ka vahepealsel ajal on midagi vaja. 

Me tahame arutada seda, et ka siinpool lahte oleks energia hind soodsam, ja selleks tulebki teie enda üleskutset järgida. Tuleb nii maismaa tuuleparke rajada kui ka minna edasi avamere tuuleparkide rajamise ettevalmistusega. Loomulikult seda tuleb teha maksumaksjale, tarbijale võimalikult soodsal kujul.  

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Mart Maastik. Palun!

Tänan, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Te ütlesite, et elekter peab olema soodne ja puhas. Lisaks aga heitsite millegipärast minu kolleegile Aivar Kokale ette seda, et ta ütles, et edasi [minnes] tuleb täiskäik sisse panna. Tegelikult ju see täiskäik on juba vilja kandnud. Meil on juba olemas 3,5 teravatt-tundi taastuvenergiat, mis annab peaaegu poole meie tarbimisest, mis on 8 teravatt-tundi aastas. Lisaks on praegu juba ehituslubadega maismaa tuuleparke 2,5 teravatt-tundi ja detailplaneeringutega 4,5 teravatt-tundi. Kui me need kõik kokku liidame, siis me oleme juba poolteist korda ületanud meie tarbimise. Mille jaoks on vaja siis veel meretuuleparke, mille ehitamine on viis korda kallim? Lisaks, sinna tuleb juurde vedada uued kõrgepingeliinid, mille maksumus Saaremaa puhul on 1,5 miljardit, ja kui ühendused veel läbi Liivi lahe viia, siis on vaja 1,3–2 miljardit. Kui me selle kõik paneme tarbija arvele otsa, siis elektri hind, te saate väga hästi ise aru, võib olla null, aga püsitasu on meeletu. Palun vastake mulle lühidalt, pole vaja pikalt. Meil on vaja lihtsalt üht vastust, miks me teeme viis korda kallimat meretuuleparki, kui meil on võimalik maismaal vajalik kogus energiat kätte saada. 

Ma olen seda kirjeldanud, et eesmärk on tarbijale kõige soodsam energia hind. Kui vaadata tänaseid energia hindu, vaadata eilseid ja ilmselt ka homset, siis ega need kiiresti ei muutu. Fossiilsed allikad on ju kallimad. Ma arvan, et selle üle meil vist ei ole debatti ega väitlust. Kõik on tänaseks aru saanud – olgu, EKRE-ga jääme lugupidavale eriarvamusele –, et põlevkivijaamast tulev energia on kallim. See on isegi kallim kui gaas. Gaas omakorda on jälle kallim kui taastuvatest energiaallikatest tulev energia. Selles, tundub, me oleme ühel nõul. 

Nüüd, kui me tahame, et meie regioonis, meie majandusele oleks [kättesaadav] soodsam energia, siis on seda vaja piisavalt nii energiajulgeoleku seisukohast kui ka hinna seisukohast. Selleks, et saada piisav kogus energiat soodsama hinnaga, on meil vaja taastuvaid [allikaid]. See ei ole iseenesest keeruline. Kui piisaks ainult maismaaparkidest, oleks kena küll. Hetkel arvutused seda kuidagi ei kinnita. Meil on pigem ikkagi ühte mereparki juurde vaja, [lähtuvalt soovitud] mahust ja võib-olla ka tulenevalt veidi [teistsugusest] tootmiskarakteristikust. 

Kui seda saab teha tarbijale soodsamalt, siis mina selle vastu ei ole. Mina pigem esindan sellist majanduses ratsionaalset seisukohta, et mida soodsamalt nii tarbijale kui ka ükskõik missugusele osapoolele me sellised tootmisvõimsused saame, seda parem. Nii et kui teil on ettepanekuid, siis tehke ettepanekuid. Aga küsida üle sama küsimust, kas taastuv on soodsam või miks seda vaja teha on – noh, see ei anna meile kummalegi midagi uut juurde.

Suur tänu, härra peaminister! Ma lõpetan tänase viienda küsimuse käsitlemise. Enne kui me läheme kuuenda küsimuse juurde, Lauri Laats, teil on vahepeal tekkinud küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! [Minu küsimus] just nimelt puudutabki infotundi, seda protseduuri, selle läbiviimist. Tegemist on ju nii-öelda küsimuste ja vastuste vooruga. Aga jällegi, lugupeetud küsijad küsisid ja lugupeetud vastaja vastas, aga vastust tegelikult ei tulnud. Mis me sellises olukorras teeme? Tegelikult oli väga lihtne küsimus. Soomest läheb torru piltlikult öeldes 1-eurone elekter sisse ja meil tuleb välja hinnaga 10 eurot. See oli küsimus ja sellele vastust me ei saanud. Ma arvan, et see on asi, mida tahab ka meie üldsus teada. Mis me sellises olukorras teeme, kus lihtsalt ei vastata? 

Aitäh, hea kolleeg! Ma kuulasin ka tähelepanelikult ja mina kuulsin peaministrilt ka vastuse. Mina kuulsin vastuse ära, mis puudutas seda konkreetset küsimust. Võib-olla me tõesti kuulame erinevalt, aga mina kuulsin selle vastuse ära. 

Läheme edasi. Kuues küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Anti Poolamets ja teemaks on läänelikud väärtused. Anti Poolamets, palun!

Aitäh, hea juhataja! Kõigepealt teen ühe täpsustuse. Täna tuleb palju juttu õigeusu kirikust ja siin tuli mulle meelde, kuidas Moskva õigeusu kiriku registreerimine Eestis oli Siim Kallase valitsuse esimene katse soojendada üles Eesti seni jahedad suhted Venemaaga. See oli 2002. aastal. See oli aeg, kui mitmeid kirikuid anti Moskva patriarhaadi alla, kuigi need oleks võinud minna mõistagi Eesti õigeusu kiriku alla. Ja muidugi on jahmatav, kuidas te Mart Helme aruteludele NATO tuleviku üle kleebite mingit 9. maid külge. Igavaks läheb! Tõesti väga igavaks läheb, kui teil argumentide varus on [argumente] nii vähe alles jäänud. NATO tuleviku üle arutavad praegu ju kõik suuremad ja väiksemad väljaanded. 

Aga nüüd läänelike väärtuste juurde. Nimelt, USA asepresident rõhutas Münchenis korduvalt sõnavabaduse tähtsust. Ma tsiteerin: "Teha tuleb rohkem kui demokraatlikest väärtustest ainult rääkida. Nende järgi tuleb ka elada." Ta viitas USA praegusele presidendile, kes hakkab väga selgelt sõnavabaduse eest ka seisma. Ta ütles: "Ma pelgan, et sõnavabadus on taandumas. [---] Tõde, mu sõbrad, on tegelikult selles, et kõige kõvema häälega on tsensuuri nõudnud minu kaasmaalased, [Ameerika Ühendriikide esindajad], mitte see pole lähtunud Euroopast."] Ehk siis, Trumpil on täpselt vastupidine seisukoht ja see on päris teravaks ajanud paljude Euroopa riikide ja USA suhted. 

Aga teil on ikka veel vihakõne seadus laual siinsamas komisjonides. Nii et mind huvitab see, kuidas te kommenteeriksite USA asepresidendi muret demokraatlike väärtuste pärast Euroopas ja kas te kavatsete selle tsensuuriseaduse, vaenukõne seaduse seisma panna. Muidu me sattume ju ka nõrgeneva demokraatiaga riikide hulka.

Aitäh! Sellises olukorras ma soovitan vaadata erinevaid vabaduse indekseid, muu hulgas ka pressivabaduse indeksit. Ma arvan, et me ei pane kumbki väga mööda, kui me eeldame, et selles top 10-s on suurem osa Euroopa riike, meiegi oleme seal. Eesti on väga vaba riik ja kui keegi tuleb meile ette heitma vabaduse puudumist, siis tasub alati etteheitja kohta küsida, kus tema selles vabaduse indeksis asub ja kuidas ta seda vabadust siis mõistab. Meil on sõnavabadus aus, pressivabadus aus, kõike võib öelda, loomulikult oma sõnade eest ka vastutades. Vabadusele ma kindlasti ohtu ei näe. Aga kellegi teise vaenamine ei saa ka olla omaette eesmärk, või kellegi teise solvamine. Kõik peab olema tasakaalus. Argumenteeritud debatt, arutelu on omal kohal. Ja see on vabaduse osa. Vabad kodanikud vabal maal saavad seda pidada. Ja Eestis nagu mujalgi Euroopas ei ole vabadusega kuidagi midagi pahasti. Vastupidi, me oleme ühed kõige vabamad riigid nii sõna- kui pressivabaduselt maailmas.

Suur tänu, härra peaminister! Anti Poolamets, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! No see vastus näitas, et te ei võta sugugi tõsiselt seda, mida meie tähtsaim liitlane võtab tõsiselt, ja panete sama vana plaadi peale. Aga olukord on tõsine. Euroopa ei suuda mõistagi neid teemasid adekvaatselt käsitleda. Ta ei suuda täita Trumpi soovi tõsta kaitsekulud 5%-le – see on ettenähtav rõhuva enamiku riikide puhul – ja samamoodi tõrjub [Euroopa] tagasi kriitikat sõnavabaduse ahistamise teemal. 

Miks te seda teete? Te olete miskipärast toonud selle seadus[eelnõu] meile siia. Jah, kui me räägime olukorrast enne vihakõne seadust, mida te käsi hõõrudes proovite meil läbi suruda – see olukord on mõistagi palju parem. Me [saame] oma sõnavabaduse olukorrast mitmes mõttes adekvaatselt [rääkida]. Aga niipea, kui see [seadus] kehtestatakse, tulevad samasugused protsessid nagu need, millele Vance viitas, samasugused kiusamised. Ma ei hakka neid ette lugema, ma usun, et te lugesite selle kõne läbi. Ta tõi väga reaalseid näiteid: inimestele minnakse ukse taha täiesti tühiste teemade pärast ja hakatakse neid arreteerima lihtsalt kõige [elementaarsema] sõnavabaduse kasutamise pärast. 

Ja nüüd – me oleme ju aastaid vaielnud teie erakonnaga selle üle, et mingit vaenukõne seadust pole vaja – te ikka õigustate seda siin. Ma olen täiesti veendunud, et seda märgatakse. USA saatkond koostab ka oma demokraatiaindekseid selle kohta, kus surutakse sõnavabadust maha ja kus mitte. Ja sellel on tagajärjed. Me peame oma liitlasi hoidma. Minu teada me tahame ikka olla hea demokraatlik riik, mitte riik, kes sõnavabadust ja demokraatlikke väärtusi maha surub. Kas teil on ideid, kuidas tõestada, et me loobume sellest seadusest?

Aitäh! Ma veel kord [kinnitan], et ega see ei ole kuidagi minu meelevaldne numbristik. Seda saab igaüks, kes soovib, kontrollida erinevatest indeksitest. Neid indekseid tehakse üle maailma: kui kõrge on pressivabadus, kuidas on sõnavabadus tagatud. Eesti on maailma kõige vabamate riikide hulgas. Ma arvan, et see on uhkuse asi, mitte häbenemise asi. See, kui teile miski selles ei meeldi, on ka teie vabadus. See ongi vaba riigi tunnus: vabad kodanikud võivad öelda, et neile miski ei meeldi ja nad on teisel arvamusel. Ettekujutus, et inimestele tullakse ukse taha ja neid arreteeritakse vabaduste kasutamise pärast – noh, ma siis kutsuks üles olema hästi konkreetne. Milliseid inimesi Eestis on arreteeritud vabaduste kasutamise pärast ja millised need vabadused on? Ma väga kahtlen, et te suudate selliseid näiteid tuua, vähemalt selliseid näiteid, mida avalikkus mõistaks.

Suur tänu! Ja lisaküsimus, kolleeg Mart Helme, palun!

Aitäh! Võiks ju jah diskuteerida ja debateerida solvamata, aga miks te siis mulle seda 9. maid siin nina peale viskate? Ma ei tea, et mul oleks mingisugustki kokkupuudet 9. mai tähistamisega kogu minu elu jooksul olnud. Nii et, palun, te võiksite selle tagasi võtta ja sõna otseses mõttes oleks ikka viisakas vabandada. Ei vasta tõele, et ma tähistan 9. maid. Ei vasta tõele! Sellised solvangud peaministri positsioonilt on magedad, labased, kohatud, alatud, ja võime veel teisigi epiteete leida.

Aga mis puutub vabadusse, siis ausalt öeldes te panete siin kõigega tuima ja panete selle vabaduse teemaga ka tuima. Me oleme ju näinud, kuidas meil inimesi tühistatakse, alates näiteks Tõnis Mägist, kui ta kuskil mingeid kontserte tegi, ja Hortus Musicusest, mis on nüüd välja visatud ka Eesti Kontserdi katuse alt. 

Meil neid tühistamise näiteid on küllalt. Inimeste tühistamine ideoloogilistel alustel, tulemüüride ehitamine ideoloogilistel alustel, EKRE ei kõlba kuskile, ekreiidid ja nii edasi, ja nii edasi. AfD-le tuleb tulemüür teha, nad ei esinda õigeid seisukohti, mis sest, et 20% valijatest Saksamaal neid praegu toetab. See kõik ei ole vaba ühiskond. See ei ole vaba ühiskond ja praegu paljastatakse seda. USAID-i rahastamise skeemide päevavalgele toomine näitab ju väga hästi, mismoodi kogu seda propagandatööstust teatud inimeste ja teatud poliitiliste jõudude vastu on rahastatud. Täpselt sama on Euroopas. On olemas selline asi nagu kodanike, võrdõiguslikkuse, õiguste ja väärtuste programm, CERV lühendatult, mis on, ma ei oska nüüd täpselt öelda, aga sadade miljonite eurode eest rahastanud propagandat, sealhulgas Eestis. Eestis on üks selle vahendusfirma KÜSK ehk Kodanikuühiskonna Sihtkapital. Ja on ka teisi, [Eesti] Inimõiguste Keskus näiteks. 

Teie aeg! 

See kõik ei ole vaba ühiskond. Vabas ühiskonnas rahastaks seesama CERV ka näiteks Uusi Uudiseid ja Objektiivi, mitte ainult mingisuguseid peavoolu ideoloogilisi organisatsioone. See oleks vaba ühiskonna tunnus. Tunnistage, et Euroopas on vabadusega probleeme ja J. D. Vance ehk James David Vance osutas neile väga õigesti, teravalt. See peaks teid ka mõtlema panema.

Aitäh! Mart Helme, te olete juba 40 sekundit üle läinud. Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Mina viitasin, et see jutt, mida te enne rääkisite NATO paralüüsist, artikkel 5 toimimatusest, liitlaste impotentsusest ja nii edasi, sobiks 9. mail kenasti eetrisse lasta. Ja ma olen kindel, et meie naaber tunneb selles ära [midagi], mis tema südame soojaks teeb. Kui te arvate, et see on vale, siis, noh, me jääme eriarvamusele. Seda esiteks. 

Teiseks, vabaduse koha pealt jään ma ka eriarvamusele. Mina arvan, et vabas ühiskonnas on erakonnad. Te viitasite Uute Uudiste rahastamisele. See on ju vabade kodanike ühendus, kes seisab teatud ilmavaate eest, ja tal on õigus oma trükiseid ühel või teisel viisil rahastada. Kui keegi soovib moodustada toimetuse ja anda välja ajalehte, siis loomulikult ta saab seda teha. Aga vabadus vabas ühiskonnas ja vabade kodanike puhul ei tähenda seda, et kellegi erahuvi peavad kinni maksma teised vabad kodanikud. Kellegi ilmavaate [propageerimise] peaks maksma kinni need inimesed või eeskätt sinna panustama need inimesed, kes selles [ühenduses] on, eks. 

Jah, loomulikult erakondadel on riigieelarveline toetus ja ma olen kindel, et EKRE kasutab seda oma asjade finantseerimiseks. Aga ma ei arva, et näiteks EKRE häälekandja Uued Uudised peaks maksumaksja kanda olema, nagu te viitasite. Samuti ei arva ma, et ka kellegi teise väljaanne peaks olema maksumaksja kanda. Vabas ühiskonnas on teatud reeglid, mille järgi toimetatakse. Demokraatiat vahendavad institutsioonid, Riigikogu, samamoodi erakonnad on teataval määral maksumaksja toetatud just sellepärast, et vältida nende liigset sõltumist üksikutest suurematest annetajatest või muust mõjutustegevusest. Aga see ei tähenda seda, et kõike ja kõiki kinni makstakse, muu hulgas ka Uusi Uudiseid.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan meie kuuenda küsimuse käsitlemise. Enne kui me läheme seitsmenda küsimuse juurde, on käsi püsti Mart Maastikul. Teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta?

Küsimus on tõesti selle kohta. Ma esitasin väga konkreetsed küsimused peaministrile. Arvutus oli väga lihtne. Piltlikult öeldes, kui te aru ei saanud: on kaks pätsi leiba, mis on toodetud ühtmoodi. Täpselt samasugused leivad, üks maksab 1 euro ja teine 5 eurot. Kumba ta eelistaks? Ma ei tea, kas ei ole hästi kosta minu küsimused, aga ta absoluutselt ei vasta küsimustele, vaid ajab umbes sellist juttu, et kas sama raha eest võiks osta sepikut või saia.

Aitäh! Hea kolleeg, ma olen alati öelnud, et ma ei sekku küsimustesse ja vastustesse nii kaua, kuni need püsivad teemas. Antud juhul peaminister püsis väga hästi teemas. Ja mina pean küll ütlema, et mina kuulsin küll väga selgelt peaministri suust selle ploki juures, mis käsitles energeetikat, ka vastust, milleks kasutatakse praegu Estlink 1 ja miks seda on vaja sageduse hoidmiseks. Ma kuulsin väga selgelt need vastused ära. Ka see oli selles plokis olemas. Aga ma ütlen veel kord, mina ei sekku küsimustesse ja vastustesse nii kaua, kuni need püsivad teemas. Ja mõlemad püsisid väga hästi teemas. Peaminister püsis ka selle teema raames, nii et ma ei saa kuidagi teiega nõustuda, et ta läks teemast välja. Ei läinud! Mitte kuidagi! 

Seitsmes küsimus on rahandusminister Jürgen Ligile. Küsib Riigikogu liige Anastassia Kovalenko-Kõlvart, teemaks on valitsuse otsused. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud rahandusminister! Energiapoliitika kohta on viimase kahe nädala jooksul päris palju küsitud peaministri käest. Mul on soov teilt selle kohta küsida, ja täpsemalt selle otsuse kohta, mis puudutab meretuulikute toetamist 2,6 miljardi euroga. 

Te ise tõite meedias välja, et teid tegelikult häiris see otsustusprotsess: see, kuidas need otsused sündisid, et tullakse parteikoosolekult, kus parteid nii-öelda omavahel leppisid kokku. Otsused oleksid teie arvates pidanud ikkagi sündima valitsuses, mitte parteikoosolekul kinniste uste taga. Ja te tõite välja, millega ma ka väga nõustun, et te ise ei sooviks sellist kultuuri, kus ministrid ja publik kuulavad uudiseid, justkui parteijuhid diilitaksid kuskil. Teil on ju väga eriline ministriportfell, nagu ka justiitsministril. Teil on võimalik ükskõik mis otsusele ükskõik mis hetkel pidurit tõmmata, kui te näete, et selles võib olla risk kas siis riigieelarvele või rahanduspoliitikale. Mind selles mõttes natuke hämmastab, et teid polnud kogu sellesse otsustusprotsessi kaasatud. Kindlasti ka teie ministeeriumil on pädevus neid numbreid analüüsida, mida praegu avalikkusega ei jagata. 

Kas te saaksite omalt poolt kommenteerida, kuidas ikkagi juhtus, et nii olulise otsuse tegi kitsas poliitikute ring, teid ei kaasatud? Kuidas te sellesse suhtute? Ja kas tänaseks on teiega juba rohkem suheldud, teiega informatsiooni jagatud? Kui on, siis äkki te saaksite seda jagada ka meiega?

Aitäh! Kõigepealt, mina olen küll oma südameasjaks tõesti võtnud selle, et poliitikavalikud ei toimuks lihtsalt parteikontorites ja parteide omavahelise diilitamisega. Õnneks nad reeglina nii ka ei juhtu. Antud juhul oli probleem sügavalt kommunikatiivne, sest jäi mulje, et [otsuses] lepiti kokku koalitsiooninõukogus. Selliseid repliike on kahjuks olnud rohkem ja see on mind väga häirinud. Ma olen seda valitsuses ka omavahel öelnud, et ei tohi tulla selliseid [repliike] näiteks, et koalitsiooninõukogus lepiti kokku peaprokurör. Lihtsalt nii ei ole. Koalitsiooninõukogu ei ole tegelikult mingi lepingute sõlmimise koht, vaid konsultatiivse infovahetamise [koht]. Ja kui on mingi väga tähtis riiklik otsus, mida on vaja koalitsioonipartneritega kooskõlastada – lõpuks ju valitsuses ja Riigikogus langetatakse ka otsuseid –, siis tuleb kommunikatsioon niimoodi üles ehitada. 

Mulje selle tuuleenergia teema puhul oli minu jaoks halb ja seda ma ka ütlesin. Aga see ei tähenda, et nii need otsused ka tegelikult tehti. Inimesed ise, kes seda kommenteerisid – ja seda on juhtunud ka varem –, rääkisid asja inetuks. Ja see päriselt käib mulle pinda. 

Mis tegelikult on toimunud? On muidugi valitsuses [olnud] väga palju arutelu, kus ma olen ka saanud osaleda. Kahjuks ma liitusin energeetikaaruteludega alles pool aastat tagasi ja ei ole päris täpselt samal joonel ega [osale] samasuguse enesekindlusega nagu pikemalt valitsuses olnud [inimesed], rääkimata endisest kliimaministrist. Aga ma olen ikkagi aru saanud, et see ei ole mitte parteidiil, vaid see on ekspertidega koos välja töötatud programm, mille eesmärk on tagada kokkuvõttes puhtam ja odavam elekter. Selleks on vaja – ja [neid] kasutatakse rahvusvaheliselt, et see pööre toimuks piisavalt kiiresti, piisavalt ulatuslikult – ka teatud hinnagarantiisid. Alles peale nende hinnagarantiide andmist on loota tõsiseid investeeringuid ja nende toel ka odavat elektrit. Midagi ei ole teha, tuule- ja päikesekütus on tasuta, aga et turule pääseda, selleks on vaja teatud investeerimiskindlust. Need skeemid on ka selle tõttu niimoodi üles ehitatud.

Suur tänu! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, täpsustav küsimus, palun!

Jaa, aitäh! Austatud rahandusminister! Esmaspäeval ka korruptsioonivastane erikomisjon käsitles seda teemat, ja just läbipaistvuse küsimust. Kahjuks koalitsioonisaadikud hääletasid selle kinniseks, mis minu arvates tekitab mingil määral läbipaistmatust juurde. Aga istungil mainisid nii Riigikontrolli esindaja, Korruptsioonivaba Eesti esindaja, vandeadvokaat Allar Jõks kui ka Arvi Hamburg, et otsustusprotsess pole olnud piisavalt läbipaistev ja terviklik. Nad tõid ka välja, et otsustused oleks pidanud kogu protsessis toimuma vastupidises järjekorras. Alguses oleks ikkagi pidanud olema debatt ühiskonnas, Riigikogus, ümarlaud ekspertide ja teadlastega – nad mainisid, et teadlased ei ole piisavalt kaasatud – ja siis oleks langetatud otsus, mis tehnoloogialiiki me eelistame ja millisena me energiamajandust näeme. Seni pole olnud debatti selle üle, miks just meretuulepargid on need, mida riik nii suures mahus toetab, mitte mõni muu tehnoloogia. Meil on ju ka energiamajanduse arengukava, millest valitsus täna [sisuliselt] üle sõidab, aga me ei ole seda avanud ja uuesti debatti pidanud.

Nüüd, muidugi, jah, tehakse eelnõu, tullakse ja öeldakse, et toimub debatt Riigikogus. Aga, noh, see on ju ainult näiline, lihtsalt see eelnõu soovitakse kiiresti seaduseks teha. Ja nagu mina olen aru saanud, ka teie näete selles plaanis ohtusid, mitmeid lahtisi otsi, just nimelt ka kiirustamise tõttu. Juba aprilliks on planeeritud vähempakkumised. Teie olete välja toonud, et ega ka riigiabi loaga ei ole kõik nii lihtne, me peame kindlasti uut taotlema.  

Ja Eesti Energia juht ka istungil ütles, et valitsusel hetkel puudub tervikpilt energiapoliitikast, senised arvutused pole terviklikud ning see otsus võib tulevikus meile hoopiski kallimaks maksma minna. Ma nägin, et peaminister juba jagas siin teile võib-olla mingeid vihjeid, mida mulle vastata, aga Kristen Michal ütles eile ka raadiointervjuus, et me ei peaks jääma numbrimaagiasse kinni. Kas ka teie rahandusministrina lähtute usust nagu peaminister ja kas teie usk …

Teie aeg! 

… on sama tugev nagu Kristen Michali oma?

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh! No väga palju asju, mida tegelikult tahaks kommenteerida. Kõigepealt, mis puudutab istungite avalikkust, siis ma ilmselt Allar Jõksi Facebooki lehel kommenteerisin, et minu kogemus Riigikogust on, et see on Riigikogu tragöödia, et siin toimuvad asjad kaamerate ees. Enamus sõnavõttudest kipub minema enese näitamiseks, mitte argumenteerimiseks ja otsustamiseks. Ja väga hull on, kui ei saa pidada ka töökoosolekuid [ilma kaamerateta]. 

Korruptsioonikomisjonis olen ma kahjuks täheldanud seda probleemi, et sinna tassitakse teemasid, mille puhul tegelikult korruptsiooniga midagi pistmist ei ole. Läbipaistmatuse all mõeldakse seda, et kui juba inimene on sinna kutsutud, siis on tal märk küljes, et kuidagi on ta seotud korruptsiooniga. Reeglina enamiku teemade puhul ei ole korruptsiooniga mingit pistmist ja mul ei ole mitte mingisugust põhjust arvata, et tuuleenergia puhul on. Minu mure meretuulenduse pärast sai tegelikult vastuse ja see on ju saanud ka avalikus ruumis vastuse, et me lihtsalt ei jõua ilmselt oma eesmärkideni, energiapöördeni, kui me piirdume ainult maismaatuulendusega. 

Mis meretuule riigiabiluppa puutub, siis see on juba olemas. See aegub, selles on probleem, ja see on antud teistel alustel. Ta on antud Ukraina sõja alustel ja kui me uut taotleksime, siis meil oleks sellega jällegi hulk maadlemist, aja raiskamist. Aga energiapööret on vaja kiiresti, selleks et ennast rohkem lahti siduda fossiilenergeetikast, mis ju maailmas kipub olema despootide kontrolli all. Nii et see on sihuke riigi iseseisvuse projekt ja ka keskkonnaprojekt minu jaoks ennekõike. Aga on ka ju piisavalt arvutusi, et ta hinnas annab võidu. Muidugi on selleks vaja terviklikku süsteemi, mitte ainult tuulikuid, mitte ainult päikest. On vaja tasakaalustavaid tegureid, on vaja ülekandeid. Aga nagu te teate, on ülekanded Põhjamaadest, kus elekter on Euroopa kõige odavam, praegu poole peal. Aga see süsteem on tervik, tuuleenergia on õilis eesmärk ja seda tasub taotleda.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab kolleeg Mart Maastik. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud rahandusminister! Teatavasti turumajandus paneb ikkagi võrdses konkurentsis hinnad paika. Teie mainisite siin, et selle jaoks, et rajada meretuuleparke, on vaja teha vähempakkumisi selleks, et riik annaks hinnagarantiisid, ja seda subsiidiumide baasil. Samas, teised arendajad, kes arendavad neidsamu päikese- või tuuleparke, peavad seda tegema oma rahakoti peal. Minu küsimus on see. Kuigi energiamajanduse arengukava, mida väga pikalt on aretatud, ei ole siiamaani jõudnud isegi mitte Riigikogusse ega läbinud igasuguseid arutelusid, tuldi nüüd äkki välja otsusega, et vot just mere[tuulikuid], mis on viis korda kallimad, on vaja subsideerida. 

Ma väga tahaksin sellele teie hinnangut. Praegu te olete järjest makse tõstnud, ja seda põhjendusega, et meil on vaja riigikaitsesse saada 1,6 miljardit, millest tegelikult reaalselt ju investeeritakse nelja aasta jooksul ainult pool. Ja nüüd olete valmis lihtsalt nagu varrukast välja võtma 2,6 miljardit selle jaoks, et osale tootjatest peale maksta ja viia teised tootjad ebavõrdsesse konkurentsi. Lisaks kajastub see kõik lõpuks meie elektriarvetel.

Aitäh! Ega see nüüd asja selgemaks küll ei tee, kui te kõiki asju läbisegi käsitlete. Taastuvenergia tasul ei ole mingit pistmist kaitsekuludega. Ja kaitsekulude numbritega te ka eksisite. Aga see, mis puudutab 2,6 miljardit, jaotub 20 aasta peale. Arvestades nii suurt valdkonda, nagu on energeetika – kui te ütlete, et see on suur probleem, siis 20-ga jagades on see summa väga väike. Jah, 2,6 miljardit. Aga see hinnavõit, mida loodetakse sealt saada, on kaks korda suurem. See ka 20 aasta jooksul ei ole midagi kosmilist, aga kokku võttes on see ikkagi tasuv projekt arvestuste kohaselt. Ja minul küll ei ole selliseid andmeid, millega ma saaks neid arvestusi ümber lükata. 

Subsiidiumidest tuleb siin ka rääkida ettevaatlikult. Sest kui on tegu sellise struktuurse pöördega, et me kaotame oma fossiilenergeetika – see on selge, ta ei pääse turule –, siis on vaja asendust. Ja selleks, et asendus tekiks, on vaja stiimulit. See stiimul ei seisne mitte selles, et makstakse hinnale peale, vaid selles, et antakse kindlus investeerida. Peale selle kindluse loomist on oodata investeeringuid, on oodata suuremat pakkumist ja kokku võttes odavamat energiat. 

Selles mõttes see subsiidiumijutt on tegelikult eksitav, sest kui suurte investeerimispöörete puhul pannakse tarbijale kehtima mingisugune hinnaelement, siis ta saab selle hiljem odavama hinna kaudu tegelikult tagasi. Ja see ei ole mingi pöörane riigi toel toimuv äri. 

Ja mis on hästi küüniline olnud: näiliselt haritud vanamehed – ma seda stigmat ise vihkan, aga on niimoodi juhtunud –, konservatiivsed, küpses keskeas mehed hoiavad kinni põlevkivist kui mingisugusest väga sügavast Eesti rahvuslikust traditsioonist. Ta ei ole seda. Selle pöörde me peame tegema oma järeltulijate, omaenda südametunnistuse pärast, sest fossiilenergeetika ei jää turule. See pööre tuleb teha erinevate meetoditega. Tuul on üks ja merel on tuult rohkem. Meretuuleinvesteering on kallim, aga kokku võttes me saame sealt elektrit, mille puhul me ei sõltu enam nendest despootidest.

Suur tänu! Lõpetan meie tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Tänane kaheksas küsimus on samuti rahandusminister Jürgen Ligile. Küsib Riigikogu liige Mart Maastik ja teemaks on energiahind. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea minister! Ma saan aru, et ega teie rahandusministrina võib-olla ei olegi nii hästi kursis energeetikaga. Selle jaoks, et teile natuke midagi selgitada, ma pean mõned andmed ikkagi uuesti üle kordama. 

Te mainisite seda, et on vaja jõuda mingite müstiliste eesmärkideni. Ja eesmärk on [tõesti] müstiline: et kogu meie elektritootmine põhineks taastuvenergial. See on ebarealistlik, sellepärast et meil on igal juhul vaja ka juhitavat energiat. Ma veel kord kordan üle need andmed, mis meil on olemas. Praegu on meil – palun kuulake mind, härra Ligi, muidu te ei tea vastata – 3,5 teravatt-tundi aastas juba taastuvenergiat olemas. Meie praegune energiatarbimine alates aastast 2013 on keskeltläbi 8–9 teravatt-tundi. Ainult aastal 2019 oli see 9 teravatt-tundi, muidu on ta olnud 8 teravatt-tunni juures. Eelmisel aastal oli tarbimine 8,1 teravatt-tundi. 

Ehk siis, praegu on taastuvenergia olemas peaaegu poole ulatuses vajadusest. Mis on veel olemas: on olemas ka ehitusload tuuleparkide jaoks, mida saaks kohe rajada. Ei ole vaja mingeid subsiidiume ega nii-öelda lisamakse, et neid ergutada. Seda on veel 2,5 teravatt-tundi. Ja veel on olemas detailplaneeringutes olevad tuulepargid [mahuga] ligi 4 teravatt-tundi. See kõik kokku on, ütleme, 2030. aastaks juba poolteist korda rohkem kui meie praegune tarbimine. Lisaks on igal juhul vaja ka juhitavat energiat. 

Minu küsimus on teile täpselt sama, mis peaministrile, kes ilmselt ei osanud vastata ja hakkas hämama. Ärge rääkige põlevkivist. [Öelge] ainult võrdlusena, miks on meil vaja hakata ehitama meretuuleparke, mis on viis korda kallimad, kui meil on võimalik maismaatuulega juba praegu saavutada kõik need eesmärgid, millest te räägite. 

Noh, jälle väga pikk jutt. Aga vaadake siis ringi, kui kiiresti need maismaa tuulepargid meil kerkivad, kui edukas see on ja kui suurt toetust siit Riigikogust sellele energiasõltumatusele on avaldatud. Tegelikult käib päris usin vastutöö ja teile ideoloogiliselt väga lähedane erakond on kuulutanud tuuleenergeetikale sõja. 

Merel on parke lihtsam planeerida. Aga peaasi, [maismaa puhul] läheb väga palju aega ja meil ei ole võimalik lihtsalt ootama jääda, [arvestades] kõiki neid proteste ja mittekooskõlastusi ja nii edasi. Arvestus ongi see, et tõenäoliselt me maismaa tuuleparkide puhul kohalike inimestega nii palju kokkuleppele ei jõua ja ei saa [neid tuulikuid] nii palju ehitatud, et mahtu oleks piisavalt. 

Aga te räägite müstilisest eesmärgist. Isamaal on olnud paremaid aegu ka ja 2022. aastal valitsuses olles Isamaa kiitis heaks need müstilised eesmärgid, mis tegelikult müstilised ei olegi. Need on aatelised eesmärgid – aatelised nii vabaduse, rahvuse, riigi kui ka keskkonna suhtes. 100% ulatuses taastuvenergia eesmärgi kinnitas valitsus, kuhu kuulusime me koos. Aitäh teile selle eest!

Suur tänu, härra minister! Mart Maastik, teil on täpsustav küsimus, palun!

No ma ei öelnud "müstiline eesmärk" küll sellest vaatest, et ma justkui oleks vastu mingisugusele energialiigile. Ma räägin seda sellepärast, et ei ole võimalik taastuvenergiaga tagada 100% ulatuses Eesti varustuskindlus. On absoluutselt kindel, et meil on vaja juhitavat energiat kas või ainuüksi selleks, et sagedust hoida, ja lisaks ajaks, kui tuul ei puhu ja päike ei paista. See on elementaarne. 

Aga te siiski ei vastanud mu küsimusele. Ma ju küsisin seda, et kui meil on võimalik viis korda odavamat energiat toota, [milleks] te siis reaalselt panete hakkama suure osa meie Eesti riigi rahast selle jaoks, et peale maksta kallimale energiale. Ma toon veel näiteid. Kui meretuuleparki hakata Saaremaa lähedale või Liivi lahte rajama, siis selle jaoks planeeritakse justkui neljandat Läti ühendust. Neljas Läti ühendus oleks võimalik rajada maismaa kaudu ja see läheb maksma 200–300 miljonit. Kui see viia läbi Saaremaa ja isegi kui meretuuleparki sinna ei rajata, see läheb maksma 1,3 miljardit – see on miinimum. Kui rajada ühendus läbi Liivi lahe, et see ühendada meretuulepargiga, siis läheb see maksma 1,3–2 miljardit. See läheb kõik tarbijate elektriarvetele otsa. Kuidasmoodi see elekter siis odav on? Kuidas on see konkurentsivõimeline? 

Te olete rahandusminister ja ütlesite praegu, et ma eksisin nendes summades, mis on kaitsetööstusele vajalikud meie kaitseks. Ma ei eksinud. 1,6 miljardit ja neljaks aastaks on 800 miljonit. Ja praegu räägime me sellest, et vaja on viis korda kallimat Läti ühendust, mille [maksumus] on 1,3 miljardit. Vahe on miljard juba ainuüksi maismaad mööda viies! Ja selle jaoks kehtestati igasuguseid makse. Te olite nõus võtma pensionäridelt raha ära, lasterikastelt peredelt raha ära ja panema mingi mõttetu automaksu peale …

Teie aeg!

… ja kõike ainult sellega põhjendades. Palun öelge mulle, kust see soodne elekter tuleb teil!

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh! Mitte teil, vaid meil ta tuleb eelkõige taastuvatest allikatest tulevikus ja me koos selle eesmärgi kehtestasime. See jutt sagedusest ja millest iganes näitab, et te tegelikult ei saa aru, mis see eesmärk oli. Eesmärk oli ikkagi taastuvenergia maht aastase tarbimise mõttes, mitte iga hetke tarbimise mõttes. Et ta kataks ära selle mahu. Peale selle on siin oluline meeles pidada, et me oleme rahvusvahelises võrgustikus, mida me ka edendame. Tõsi, üks juhe on vaenlase poolt puruks tõmmatud, aga nende rajamine on üks eeldus, et taastuvenergia ebastabiilsuse saaks ka tasandada. 

Ma enne siin sajatasin konservatiivseid vanamehi. Ma ise ka võiks nende hulka kuuluda oma ilmavaatelt ja demograafilistelt tunnustelt. Aga see tõesti väga häirib, see on väga sügaval Nõukogude Liidus ja kusagil põlevkivikaevandustes sees. Pidasin siin silmas mitte ainult põlevkivienergeetikat, vaid seda viha väite vastu, et tarbija maksab. Te nimetasite, et riigi raha pannakse. Ei, see ei ole riigi raha, see on tarbija raha. Selles ongi tohutu vahe, kas partei ja valitsus maksavad asjad kinni ja teevad näo, nagu asjadel oleks hinnad, või maksab tarbija kinni. Kui tarbija maksab, siis on turul nõudmine-pakkumine ja hind loksub paika ja pakkumine tuleb kokkuvõttes kõige suurem. Pakkumise tagamine energiapöördes on liiga aeglane, et see ise juhtuks. Meil ei ole [vähe] aega nende eesmärkide pärast, vaid ka sellepärast, et maailma fossiilenergeetika, mis ka kliima pärast ei tohi kaua kesta, on despootide kontrolli all. Ja sellepärast me need eesmärgid koos seadsime, aga mitte sellisel kujul, nagu teie arvate, et igal hetkel, kui panete lambi põlema, siis panete käima ka tuuliku. Ei, nii ei ole.

Suur tänu! Lisaküsimus, Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Austatud rahandusminister! Ma küsin hästi lühidalt, siis ei ole ka vaja pikka vastust. Kas te olete rahul sellega, et üks riigiettevõte teenib vahendamise eest kasumit 800%, ostes Soomest elektrienergiat hinnaga 11,3 eurot megavatt-tund ja müües Eestis 192 euro eest megavatt-tund? Ei tasu siia juurde rääkida, et ta teeb kõiki liine selle rahaga. Meil on Riigikogus menetluses seadus, kus tahetakse järgmisest aastast 50 miljonit eurot võtta selle eest, et sagedust hoida, mida peaks Elering tegelikult oma tulude abil hoidma. Eelmine aasta nööriti Eesti inimeste ja ettevõtjate käest kokku 160 miljonit ja Soome võrguettevõtjale läks sellest 80 miljonit. Kas te olete rahul, et üks riigiettevõte teenib kasumit 800%?

Aitäh! Elering kindlasti ei teeni mingit sellist kasumit, mille keegi paneks kõlvatult tasku. Eleringi mõte on tagada energiavarustuse stabiilsus. Selleks on keeruline mehhanism tasude kogumiseks ja need tasud kulutatakse sellesama süsteemi ülevalhoidmiseks. Ma kindlasti infotunnis seda kõike avada ei saa, sellest ei saaks ka keegi aru. Ka mina pean sellele tegelikult rohkem aega pühendama, et teile edasi rääkida, aga üldjoontes ei maksa küll lugeda nendest tasudest välja kasumit, mis läheb kuhugi prügikasti. Ei, see läheb ikkagi võrgu ülevalhoidmiseks. Meie elektri hinna võtmeküsimus on, et Elering ühendaks meid Põhjamaadega, kus objektiivsetel põhjustel on palju taastuvenergiat – hüdroenergiat, tuuleenergiat – ja on ka tuumaenergiat. Nii et ühenduste küsimus on üks võtmeasju energia [odavama] hinna ja jätkusuutliku elektritootmisviisi tagamisel.

Suur tänu! Lõpetame meie kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Jõuame käsitleda ka üheksandat küsimust. Vähemalt ühe küsimuse saab kindlasti esitada. See on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teemaks on ühised väärtused Ameerika Ühendriikidega. Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Nagu me kõik teame, on Ameerika Ühendriikides leidnud aset suur põhimõtteline ideoloogiline ja poliitiline pööre, mille tulemusel on asunud ametisse valitsus, administratsioon, mis juhindub sootuks teistest väärtustest kui eelmine. Nüüd, selle suure pöörde väljenduseks oli kahtlemata ka USA ase[presidendi] J. D. Vance'i kõne Münchenis mõne päeva eest, kus ta tuumana tõstatas küsimuse, kas Euroopa üldse jagab USA-ga samu väärtusi, mida ühiselt kaitsta. Tsiteerin: "Oht, mis mind Euroopa puhul kõige enam muretsema paneb, ei ole Venemaa, Hiina ega ükski teine välisoht. Ma kardan hoopis ohtu seestpoolt: Euroopa taandumist oma põhilistest väärtustest, väärtustest, mis seovad Euroopat Ameerika Ühendriikidega. Ja veel olen kuulnud hulgaliselt räägitavat sellest, mille eest tuleb end kaitsta. Ja muidugi on see tähtis. Ent palju ebaselgem on nii mulle kui paljudele Euroopa kodanikele, mida me üldse kaitseme. Mis on see ühtne positiivne visioon, mis kannustab meid ühisele julgeolekupingutusele, ühisele julgeolekulepingule?" See küsimus ei ole kahtlemata retooriline, sellepärast et kui ei ole ühiseid väärtusi, mida kaitsta, siis tõepoolest, mille kaitsest üldse rääkida? Konkreetsemalt osutas [Vance] murele selle pärast, et Euroopas taganetakse demokraatia ideaalist, taganetakse sõnavabaduse ideaalist, taganetakse usuvabaduse ideaalist. 

Nüüd, minu küsimus teile seondubki sellega. Ma loodan, et te olete jõudnud seda kõnet lugeda, sellega tutvuda või seda kuulata, selle üle järele mõelda, ja mõelda ka sellele, milliseid praktilisi järeldusi sellest võiks tuletada Eesti Vabariigi tulevast käitumist planeerides. [Kuidas võiks] Eesti Vabariigi valitsuse tulevast käitumist planeerida, et näidata Ameerika Ühendriikidele: tõepoolest, me ei juhindu nendest väärtustest, millest juhindus [USA] eelmine administratsioon, vaid tahame kuuluda ühtsesse väärtusruumi ka uue administratsiooniga? 

Aga osutused nendele indeksitele, mis te eelnevalt tegite, ei ole relevantsed. Sellepärast et kui asi läheb tõsiseks, siis keegi ei vaata mingeid indekseid, vaadatakse konkreetseid fakte, mis ilmnevad elluviidavas poliitikas.

Aitäh! Ma siiski jään viisakale eriarvamusele. Ma arvan, et need indeksid on relevantsed, sest nad kirjeldavad objektiivselt mingite tunnuste alusel – loomulikult, indekseid on erinevaid – seda, millisena nähakse erinevaid riike erapooletute hindajate poolt. Ja Eesti on sõnavabaduses, pressivabaduses, paljudes vabadustes väga kõrgel kohal. Ma arvan, et see peaks olema uhkuse allikas, mitte häbenemise põhjus. Kui need väärtused ei kattu parajasti kellegi omadega, kes sõna võtab – no isegi väikses armsas Eestis on ju selgunud, näiteks seesama EKREIKE väärtuste palett kuidagi ei kattu teiste erakondade väärtustega. Mis seal teha, see on vabaduse osa. 

Nüüd, mis puudutab Ameerika Ühendriike, siis julgeoleku tagamisel me oleme head partnerid NATO-s, reeglitepärase maailma tagamisel loodetavasti samamoodi. Ja kindlasti me teeme koostööd erinevate administratsioonidega: oleme teinud demokraatidega, oleme teinud vabariiklastega. Hetkel on vabariiklased võimul. Ma olen kindel, et nemadki kaitsevad maailma vabadusi. Ja kõik see muu retoorika, mis käib kaheparteisüsteemi juurde Ühendriikides – noh, võib-olla see on Euroopas veidi teistmoodi mõistetav. Eestis ja mujal Euroopas ei ole tavaks kaheparteisüsteem, kus nagu nii teravat vastandamist korraldatakse. 

Aga vabadustega, ma julgen kinnitada, on meil kõik kenasti. Me peame isegi mingitel hetkedel vaatama, kas need vabadused ikka on tasakaalus vastutusega, et kui keegi kasutab vabadust midagi öelda, teha või arvata, siis ta ka vastutaks öeldu eest. Noh, toon näite. Minule on siiamaani jäänud ebaselgeks, kuidas Isamaa vastutab teise pensionisambaga toimunu eest. Kõik nende toetajad, kes neid uskusid, jäid ilma rahata. Need inimesed, kes on nüüd ilma rahata, saavad tulevikus tõenäoliselt väiksemat pensioni. See tähendab aga seda, et kõik me ülejäänud vastutame neile pensioni maksmise eest. Vabadus ja vastutus peaks käima kooskõlas. 

Nii et eks see on päris huvitav filosoofiline arutelu. Aga meile erinevad riigid, erinevad administratsioonid südamesõbrad ei ole, vaated tingimata ei kattu. See ei tähenda seda, et me ei tee koostööd julgeoleku tagamisel või reeglitepärase maailma tagamisel. Kindlasti teeme koostööd, ja head koostööd.

Suur tänu, härra peaminister! Kuna meil on küsimuseks aega ette nähtud kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit, siis siinkohal peame panema tänasele infotunnile punkti. (Saalist öeldakse midagi küsimise ja vastamise kohta.) No, head kolleegid, paneme siinkohal tänasele infotunnile punkti. Me saame jätkata seda diskussiooni juba järgmisel nädalal. Ma tänan kõiki jälgijaid, kõiki kolleege küsimise eest ja valitsuse liikmeid vastamise eest. Me kohtume täpselt kell 14 algaval Riigikogu täiskogu istungil.