Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame uut töönädalat ja selleks on Riigikogu täiskogu V istungjärgu 5. töönädal. Head kolleegid, kõigepealt palun teeme kohaloleku kontrolli. 

Kohalolijaks on end registreerinud 70 Riigikogu liiget, puudub 31. 

Järgnevalt asume päevakorra kinnitamise juurde. Küsimusi päevakorra kohta ei ole, seega kõlab hääletusele kutsuv kutsung ja seejärel asume päevakorra kinnitamise hääletuse juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu V istungjärgu 5. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 70 Riigikogu liiget, vastu 4, erapooletuid 1. Päevakord on kinnitatud. 

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

(Tuleb kõnepulti koos munakarbiga.) Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Täna soovin Keskerakonna fraktsiooni nimel üle anda Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele toiduainete käibemaksu langetamiseks 9‑le protsendile" eelnõu. Ajendatud on see sellest, et nädalavahetusel toimus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna volikogu, kus nad panid eesmärgi paika ja sõnastasid selgelt, et toiduained on meil väga kalliks muutunud. Seda just tänu teie poliitikale! Toiduainete käibemaks tuleb alla tuua 9% peale. 

Sama teemat sai käsitletud pühapäeval, kui käisin Mustamäel ringi ja mulle tulid inimesed vastu. Üks proua pööras tähelepanu toiduainetele ja me hakkasime sellest rääkima. Ta ütles: "Lauri, toiduained on niivõrd kallid, et neid ei jaksa rohkem osta." Ma ütlesin, et sotsidel on uus plaan langetada toiduainete käibemaks 9% peale, mille peale proua sõnas: "Ega neil sotsidel mune pole ju!" Ausalt öeldes mina sellest asjast aru ei saanud, mis mõttes mune pole. Aga tagantjärgi mõeldes läksin igaks juhuks poodi ja ostsin kanamunad ja tahan need täna sotsidele üle anda. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaak Valge. Palun! (Saalis on lärm ja tohutu elevus.) Head kolleegid, ma saan sellest elevusest aru, aga nüüd ootame siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaak Valget. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Mul on seekord väga tõsine ja mahukas arupärimine siseminister härra Lauri Läänemetsale ja see on Ukraina kodanikele antud ajutise rahvusvahelise kaitse kohta. 

Nimelt, Ukraina president on taotlenud, et välismaal viibivaid ukrainlasi toetataks Ukraina eelarvest. Siis oleks vähem kuritarvitusi. Teatavasti on Eestis ajutise ja eriti rahvusvahelise kaitse saanud isikute hulgas mobilisatsiooniealiste Ukraina meeste osakaal ebaproportsionaalselt suur – tervelt 65%. Lätis ja Leedus mitte midagi taolist ei ole, on hoopis teistsugused proportsioonid. Oktoobris rääkis meile siseminister, et rahvusvahelise kaitse saavad need isikud, kes viibisid Eestis tööl sel ajal, kui Venemaa täiemahuline sissetung [Ukrainasse] algas. 

Me nüüd uurime, esiteks, kas Eesti on kuidagi reageerinud Ukraina presidendi üleskutsele, et välismaal viibivaid ukrainlasi toetataks Ukraina eelarvest. Teiseks uurime, ega Eesti Vabariik ei kuritarvita rahvusvahelise kaitse staatust. Ja kolmandaks uurime, kas need isikud, kes alates 2023. aasta kevadest on Eestis rahvusvahelise kaitse saanud, viibisid siin varem illegaalselt, sest hiljemalt sel ajal oleks pidanud täis saama aeg, mil enne Venemaa täiemahulise agressiooni algust Eestis viibinud kodanikud saanuks siin viibida legaalselt. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd palun Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. Palun!

Lugupeetav rahvaesindus! Isamaa fraktsioon algatab seaduseelnõu, et viia Eesti riigieelarve seadus kooskõlla Eesti Vabariigi põhiseadusega. Põhiseaduslikkuse sõltumatud järelevaatajad õiguskantsler ja riigikontrolör on andnud selge hinnangu, et kehtiv riigieelarve seadus, riigi kulude ja tulude koostamine ei ole kooskõlas Eesti põhiseadusega. See ei ole mitte legistlik probleem, vaid me näeme, et riigieelarve on muutunud faktiliselt hoomamatuks ja juhitamatuks nii parlamendi kui ka, ma julgen väita, valitsuse enda tasemel. See on väga praktiline probleem, kui me kõneleme muu hulgas ka valitsemiskuludest. Valitsus on esitanud väite, et näiteks 2025. aastal valitsemiskulusid vähendatakse – selle metoodika või määratluse järgi, mida valitsus ise on valitsemiskuludeks võtnud: personalikulud, majanduskulud ja [mitmesugused] toetused, mis ei ole seaduse alusel määratletud. Ma väidan, et see ei vasta tõele: valitsemiskulud selle loogika järgi 2025. aastal mitte sugugi ei kahane. 

Meie eesmärk on üks ja selge: selle seaduse abil saavutada õigusliku vahendiga riigieelarve läbipaistvus, mis võimaldaks riigil tõhusalt kulusid juhtida ja valitsemiskulusid vähendada, ning seeläbi oleks võimalik ära jätta need kehvad poliitilised otsused, mida valitsus on langetanud maksude valdkonnas. Tegutseme!

Aitäh! Head kolleegid, rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ja ühe arupärimise ning juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.  

Aga asume tänase päevakorra juurde. Meil on täna kokku seitse arupärimist.

Neist esimene on Riigikogu liikme Riina Solmani 18. detsembril eelmisel aastal esitatud arupärimine Eesti Kunstiakadeemia rahvusvahelise koostöö kohta. Palun siia Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama kolleeg Riina Solmani. Palun!

Suur aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid siin saalis! Austatud minister! Ma kirjutasin selle arupärimise haridusministrile 18. detsembril. Sellest ajast on nüüd juba mõned kuud [vett] merre voolanud ja [teema] ei ole enam niivõrd ajakohane, sest uued sündmused on peale tulnud. Näiteks on USA endale valinud uue presidendi, kes on selgelt Iisraeli-meelne, ja sellised teravamad Iisraeli-vastased toonid on ühiskonnas veidi tasandunud. 

Aga ma siiski meenutan selle arupärimise [sisu], sest see on täna endiselt ajakohane. Kohe pärast EKA rektori Mart Kalmu otsust lõpetada kahepoolne koostöö Iisraeli ülikoolidega kirjutasin teabenõude ja palusin vastuseid küsimustele, mis puudutasid Kalmu otsuseid. Kalm tõi tookord välja, et olukord ülikoolis tingis selle, et eelmise aasta lõpul tuli ootamatult tühistada Iisraelist pärit külalisõppejõu veebruaris toimuma pidanud meistriklass. Seesama õppejõud on kunstiakadeemias oma teadmisi jaganud 2019. aastast alates ja õpetas Eestis doktorante ka mõni kuu tagasi. Õpetatav valdkond on poliitikaväline. 

Aga minister vastas mulle või ministeeriumist vastati mulle, et minu teabenõue kvalifitseerub hoopis selgitustaotluseks, millele võib viie päeva asemel vastata 30 päeva jooksul, ja seetõttu ma selle arupärimise sisse andsin, kuigi ma jäin ootama ka seda 30 päevaga laekuvat vastust. See [vastus] oli väga tasakaalukalt kirjutatud. Aitäh ministrile selle eest! Kuid ma pean möönma, et veel sama päeva õhtul, kui ma selle teabenõude tegin, oli haridusminister otse-eetris ja andis ajakirjandusele vastuseid. Ta reageeris kohe ja kiiresti ning andis rektor Mart Kalmule üsna ühest nõu, et riigi positsioon on selline, et nõukogu peaks seda otsust siiski kaaluma. Teatavasti on ülikoolid meil autonoomsed ja neid keelata-käskida ei saa. Aga kui me arvestame sellega, et nad on ka riigi rahastada, siis minu kui Riigikogu liikme seisukoht on, et ühiskonnas levivate erinevate arvamustega, eriti, kui see puudutab palju kannatanud inimesi, [tuleb arvestada] ja neid haavav tegevus ei saa kindlasti õige olla. 

Aga nüüd võib-olla räägin sellest, mille poolest on see arupärimine ajakohane. 7. veebruaril kirjutas kunstiakadeemia doktorant Julia Maria Künnap kultuuri[lehes] Sirp, et EKA-s püsib endiselt valikuline inimlikkus. Ta tõi taas kord välja Kalmu otsuse külalisõppejõu Jonathan Ventura veebruaris toimuma pidanud meistriklass poliitilistel põhjustel ära jätta. See otsus tuli kõikidele nagu välk selgest taevast. Ja kuigi hiljem on härra Kalm öelnud – näiteks 28. jaanuaril ka AK-le –, et ülikooli asi ei ole poliitilisi seisukohti võtta, seisab ta ise jätkuvalt oma poliitilise otsuse eest ja kiidab seda tänase päevani. Uus EKA rektor proua Hilkka Hiiop on avalikkuses samm-sammult neutraalsema tooni võtnud, aga doktorant kinnitab meile, et sellised meeleolud ja tegevused on siiani alles. Ja keegi ei küsi, millest need sündmused alguse said, keegi ei küsi, kas juudivastased meeleolud ülikoolis on sellised, et mõned inimesed ei [julge] tunnistada oma juudi päritolu, kuna nad ei soovi sattuda halba mõjuvälja. Tuleb tähele panna, et ka meie juudi kogukond on tundnud end sellest otsusest puudutatuna, nagu ta varasemalt on tundnud end puudutatuna sellest, et välisminister Margus Tsahkna ÜRO hääletustel Palestiina poole valis. Ja kui juudi kogukond tunneb ennast ebaturvaliselt, siis seda tasub uskuda, sest meie nende tunnete eest vastutada ei saa. 

Seega ma palun ministril tagasiulatuvalt kommenteerida neid küsimusi, mis ma olen arupärimises esitanud, aga kommenteerida ka EKA-s praegu valitsevat olukorda ja meelsust, kui tal selle kohta [teavet] on ja kui ei ole, siis selle kohta aru pärida ja hoida ära antisemiitlikke [meeleolusid]. Väga paljud kasutavad "antisemiitliku" asemel juba [väljendit] "antisionistlik", justkui selline sõnakasutus oleks kergem. Kui juudi kogukond ütleb, et nad tunnevad ennast ebaturvaliselt – sellesama EKA endise hoone on rajanud nende kogukonda kuulunud juudi ärimees –, siis tasub meil juudi kogukonda siiski uskuda. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun nüüd Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud rahvasaadik Riina Solman! Me oleme tõesti kirjalikult teiega sel teemal juba vestelnud, aga ma arvan, et on oluline ka siit Riigikogu puldist need teemad veel kord üle käia.

Teadupärast ülikoolide koostöö, rahvusvaheline koostöö kõrghariduse vallas baseerub ülikoolide autonoomial: neil on õigus ise otsustada teaduslikust ja hariduslikust kvaliteedist lähtudes, kes on need partnerid, kellega koostööd tehakse. Riiklikke juhiseid neile ei ole, välja arvatud see, et Riigikogu on kuulutanud ühe riigi terroristlikuks riigiks, kellega koostöö on välistatud, ja sel juhul on see välistatud ka ülikoolide jaoks. Seda poliitikat on Eesti ülikoolid järginud. 

Eesti Vabariigil on Iisraeliga koostöölepe hariduse, kultuuri ja teaduse vallas. See kehtib, seda lepet ei ole mitte keegi tühistanud. Seetõttu on minu hinnangul suhteliselt arusaamatud sellised järsud liigutused riigi suhtes, kelle kohta Eesti riik on öelnud, et meil on nendega hea koostöö. Tegemist on riigiga, kus teaduse ja hariduse tase on kõrge, ja ülikoolidega, mille tase on kõrge. Nii et ma ei näe põhjust, miks peaks Iisraeli ülikoolidega koostöö lõpetama. 

Olen vastavasisulise kirja Mart Kalmule saatnud ja palunud kunstiakadeemia nõukogul ning ülikoolil see otsus üle vaadata, saades aru sellest, et ka ülikoolil on tegelikult õigus ülikooli sees autonoomselt debatti pidada. Kui me räägime sõnavabadusest – ja me räägime sellest viimasel ajal väga palju –, siis on oluline, et me tõepoolest seda printsiipi järgiksime. Akadeemiline keskkond peab olema turvaline selleks, et selliseid vestlusi pidada. Praegu ilmselt on tekkinud olukord, kus üks osapool selles debatis ei tunne ennast turvalisena. Ülikooli roll peaks olema tagada seal debati turvalisus. 

Küsisime EKA käest üle, milline on täna õhustik ülikoolis, just nimelt selleks, et olla kindlad, et see debatt toimub seal turvaliselt, et ühte või teist osapoolt ei vaigistata ega suruta jõuga peale [mingeid] seisukohti, et see debatikeskkond oleks seal turvaline. EKA on meile kinnitanud, et EKA eetikakomisjonile laekunud pöördumiste ning möödunud sügissemestri üliõpilaste tagasiside põhjal ei selgu, et mõni [teisest] rahvusest üliõpilane oleks tundnud ennast EKA-s ohustatuna. Kirjalikke märkmeid ega ka suulisi kaebusi EKA-l selle kohta ei ole. Ülikool on kinnitanud meile, et nad teevad kõik endast oleneva tagamaks, et see keskkond, milles need poliitiliseks läinud arutelud toimuvad, oleks kõikidele osapooltele turvaline. Nii et see on praegu olnud vastus.

Loomulikult, see debatt ei toimu mitte ainult EKA-s, vaid ühiskonnas laiemalt. Lugesin ka mina möödunud reedel ehk nüüdseks ülemöödunud reedel Sirbis avaldatud EKA doktorandi kirjatükki, kus ta tõesti märgib seda, et tema soov on, et EKA-t nähtaks laiemalt kui ainult Palestiina-meelset asutust, sest seal on erinevaid seisukohti. Väga oluline on see, et neid seisukohti on võimalik väljendada. Näiteks Boris Bernsteini 100. sünniaastapäeva konverents toimus EKA-s päris rahumeelselt. Nii et selline on vastus. 

Kui küsimus on selles, kui palju on Iisraeli kodakondsusega välisüliõpilasi Eestis, siis tänase seisuga õpib Eesti kõrgkoolides sel õppeaastal kokku 19 Iisraeli kodakondsusega üliõpilast. Nendest 8 õpib Tartu Ülikoolis, 4 Mainori kõrgkoolis, 2 Tallinna Ülikoolis, 1 Eesti Maaülikoolis, 1 Estonian Business Schoolis ja 1 Tallinna Tehnikaülikoolis. Nii et neid on 19. Praktiliselt kõikidel Eesti ülikoolidel on koostöölepingud Iisraeli ülikoolidega teaduse ja kõrghariduse vallas. Teada on ka see, et 2024. aastal osalesid Eesti ülikoolid koos Iisraeli ülikoolidega rohkem kui 30 rahvusvahelises teadusprojektis. Nii et koostöö Iisraeli teadlaskonna ja kõrghariduse valdkonna inimestega toimib.

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Esimesena küsib arupärija Riina Solman. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Ma väga tänan selle põhjaliku vastuse eest. Tõesti suur tänu! Aga ma kasutan seda võimalust, et te siin olete, ja küsin. Tegelikult võib sellestsamast doktorandi loost Sirbis välja lugeda seda, et juudi soost inimesed avalikult oma arvamust ei avalda, kuna nad [tunnevad] reaalset hirmu oma tervise pärast, eelkõige vaimse tervise pärast. Aga ma juhin teie tähelepanu sellele, et ma Hilkka Hiiopi valimise ajal tegin ühe postituse, kus ma palusin, et kas keegi saaks ometi küsida rektorikandidaatidelt, miks nad ei ole avalikult hukka mõistnud Hamasi rünnakuid. Kogu aeg räägitakse pooltest ja hukkunutest, nagu kaalutaks, kellel on rohkem laipu. See on tegelikult ebaeetiline. Kui teil [avaneb] võimalus, kas te palun teeksite seda ja küsiksite, kas selline brutaalne, jõhker mõrv või veresaun tänapäeval EKA‑s üldse käsitlust leiab? Kas need noored tudengid üldse teavad, mis oli selle taga, mis 7. oktoobril juhtus? See, mis sellele järgnes, oli ju tagajärg.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma muidugi ei pea kohaseks seda, et mina ministrina pean suruma rektoritele peale seda, et nad peavad poliitilisi seisukohti võtma. Seda ma kindlasti asjakohaseks ei pea. Ma arvan, et mul ei ole õigust seda teha. Järjekordselt [ütlen], et meil Eestis kehtib akadeemiline vabadus. Ma pean ülioluliseks seda, et me sellest kinni hoiaksime: minister ei ütle rektoritele, millistel teemadel ja milliseid seisukohti nad peavad võtma, välja arvatud sellistel juhtudel, kui see läheb vastuollu Eesti põhiseadusega või inimõigustega, [sellisel juhul,] kui seal on piirid ees. Poliitilistes küsimustes on ülikool ikkagi autonoomne, aga – ja see "aga" on väga [oluline] – iseenesest juba ülikooli autonoomiast ja teaduseetikast tulenevalt peab see õhkkond, milles debatt toimub, olema turvaline. Kui selgub, et juudi päritolu tudengid, õppejõud, doktorandid ei tunne ennast EKA‑s täna turvaliselt ja nad ei saa väljendada oma seisukohti, siis on see probleem.

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Me teame, et ka näiteks Ameerika Ühendriikides on ülikoolid poliitiliselt väga sõltumatud ja autonoomsed, ja me teame, milleni see vahepeal on viinud. Põhimõtteliselt hakati nendes ülikoolides kiusama juudi päritolu tudengeid ja selliseid juhtumeid oli mitu. Meil on ju ka olnud erinevaid juhtumeid. EKA oma oli võib-olla nii-öelda kõige populaarsem, mis jõudis ka meediasse. Aga ka Tallinna Ülikoolis, nimelt nende meedia- ja filmikolledžis on olnud vähemalt üks juhtum, mis leidis kajastust meedias. Ja ka Euroopa koolis oli üks juhtum, konkreetne antisemitismi juhtum, mille kohta ma kirjutasin teile kirjaliku küsimuse. Minu küsimus on selline. Kui see ikkagi niimoodi levib, siis kas ei oleks teil aeg kohtuda rektoritega või ülikoolide juhatustega, juhtkondadega ja rääkida see probleem selgeks? Tulevikus võib see aina hullemaks minna, kui me räägime ka edaspidi, et ülikoolid on väga autonoomsed ja nii edasi.

Jaa, aitäh! Ma arvan, et on hea mõte see teema rektoritega lauale võtta, ja mitte ainult rektoritega, vaid ka gümnaasiumide juhtidega ja koolidega. See, et antisemitism on maailmas pead tõstnud ja levib, on äärmiselt muret tekitav ja me peaksime siin Eestis võib-olla ennetavalt need asjad ikkagi läbi rääkima. Väga nõus.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Ühtlasi lõpetan meie esimese päevakorrapunkti käsitlemise. 

Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vadim Belobrovtsevi, Aleksei Jevgrafovi, Vladimir Arhipovi ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti 14. jaanuaril käesoleval aastal esitatud arupärimine koolipsühholoogide nõuandeliini 1226 rahastamise lõpetamise kohta. Ja arupärimist palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama Riigikogu liikme … Kirjas on Lauri Laats. Küsin korra, kas Vadim Belobrovtsev on valmis arupärijana seda eelnõu tutvustama. Mitte eelnõu, vabandust, arupärimist. (Vadim Belobrovtsev: "Kui peab, siis teeme ära.") Selge. Suurepärane, Vadim Belobrovtsev! (Saalist öeldakse midagi.) Aa, Lauri Laats, õige hetk tulla Riigikogu kõnepulti tutvustama arupärimist, mis puudutab nõuandeliini 1226 rahastamise lõpetamist. Lauri Laats, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea minister! Vabandust! Andsin just TV3-le intervjuud, ja kui kuulsin Lauri Hussarit minu nime nimetamas, lausa jooksin siia saali. Vabandan [hilinemise] pärast. Mis puudutab arupärimist, siis teema puudutab koolipsühholoogide nõuandeliini 1226 rahastamise lõpetamist. See on iseenesest väga suur probleem. Kui me räägime rahalistest mahtudest või eelarvest, siis Eesti Koolipsühholoogide Ühingu teate kohaselt on tegemist ainult 30 000 euroga, mida kahjuks meie praegune valitsus ei ole leidnud, et see nõuandev liin saaks edasi toimida. 

Ja kui välja tuua, miks see nõuandev liin on oluline, siis siinsamas arupärimises on meil välja toodud vähemalt neli aspekti. Alustame sellest, et koolipsühholoogide nõuandeliin on ainulaadne tasuta, kiire ja anonüümne tugiteenus, mille eesmärk on pakkuda professionaalset abi noortele, lapsevanematele ja haridustöötajatele. Teist sellist võimalust ei ole. Teine punkt, psühholoogilise abi kättesaadavus Eestis on endiselt ebapiisav: spetsialistide järjekorrad on pikad, kõikides koolides ei ole [kooli]psühholoogi, erateenuse hind on paljudele peredele üle jõu käiv. Kolmandaks toon välja, et Tartu Ülikooli Kliinikumi psühholoogide sõnul on esmatasandil kiire sekkumine võtmetähtsusega, et ennetada tõsisemaid vaimse tervise probleeme. Neljandaks asjaolu, mis puudutab vene- ja ukrainakeelse abi pakkumist – see katkeb täielikult, kuigi vajadus sellise toe järele on olemas. Ja viies aspekt, mille tõi välja Eesti Koolipsühholoogide Ühing ja millega ma ka alustasin: see teenus maksab ainult 30 000. Kahju, et sellist raha selle teenuse osutamiseks ei leitud. 

Meil on siin järjest viis küsimust, mille on esitanud Riigikogu liikmed Lauri Laats, Vadim Belobrovtsev, Aleksei Jevgrafov, Vladimir Arhipov ja Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Loodame ministrilt saada adekvaatseid vastuseid ja ka edaspidist tegevusplaani, kuidas ikkagi saaks selle nõuandeliini tööle või mis oleks selle nõuandeliini alternatiiv. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi haridus- ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Lauri Laats! Vastan sellele [arupärimisele]. 2021. aasta märtsis avati Harno rajaleidjate ja Eesti Koolipsühholoogide Ühingu haridustöötajatele tugiliin eelkõige COVID-19-ga seonduvate pingete maandamiseks. Sõlmiti ka vastav tegevusleping Eesti Koolipsühholoogide Ühinguga. Lisaks avati 2022. aastal ka vene- ja ukrainakeelne kõneliin, et sellele pääseksid ligi ka ukraina keeles nõustamist vajavad noored. 2024. aasta maikuuks oli seis selline, et kõnesid sellele liinile oli äärmiselt vähe. Ma toon numbrid. Jaanuarikuus oli 13 kõnet, sealhulgas üks venekeelne kõne kuu jooksul; veebruaris oli kaheksa kõnet, mitte ühtegi vene keeles; märtsis oli viis kõnet sellele telefoniliinile, mitte ühtegi vene keeles; aprillis kaheksa kõnet, sealhulgas üks venekeelne kõne; ja mais 15 kõnet, sealhulgas neli venekeelset kõnet. Ehk siis kokku on poole aasta peale olnud 49 kõnet, mis on äärmiselt väike number, ehk selle kõneliini kasutatavus on olnud äärmiselt väike. Venekeelset nõustamist on kuue kuu jooksul soovitud ainult kuus korda – äärmiselt vähe. Suvekuudel on loomulikult neid kõnesid olnud veelgi vähem. Aastast aastasse on see number olnud sama väike. 

Kõnede sisust. Kõige sagedamini on abi vajatud seoses koolitõrkega ehk sellega, et laps ei soovi kooli minna, [ja küsitud,] kuidas ikkagi aidata last niimoodi, et tal tekiks soov kooli minna. Aga on olnud kõnesid ka [sellistel teemadel nagu] kurvameelsus, ärevus, stress, vihahood, söömishäired, toimetulek erivajadusega lapsega, lapsevanema või lapse konflikt õpetajaga ja kiusamine. Sellistel teemadel on need kõned olnud. 

See summa, mis on läinud selle telefoniliini ülalpidamiseks, ei ole 30 000, see summa on 55 000 eurot aastas: 48 940 eurot Õpetajate Ühenduste Koostöökoja kaudu kõneteenuse rahastamiseks ja lisaks sellele riigilõiv ja operaatoritasu lühinumbri kasutamise eest kokku 4080 eurot. Nii et kokku on see kuskil 55 000 eurot aastas. Arvestades selle teenuse hinda ja seda, kui vähe tegelikult seda teenust kasutati – äärmiselt vähe, isegi mitte keskpäraselt, vaid äärmiselt vähe –, tegimegi selle otsuse, et me ei pea enam mõistlikuks seda teenust sellisel moel jätkata, sellepärast et see teenus on selle võrra lihtsalt kallim. 

Nüüd, see ei tähenda seda, et me saaksime teha otsuse, et lapsed ei saa abi. Alternatiivid on ka täna olemas, see ei ole ainulaadne teenus. Meil on olemas MTÜ Peaasjad laste nõustamise liin ja vaimse tervise nõustamise liin, ka sealt on täna võimalik abi saada. Ja samamoodi on meil töös lasteabi telefon 116111 ning veebiterapeudi teenus, kust on ka võimalik tuge saada. Pean oluliseks, et koolipsühholoogide nõustamise liin saaks kuidagi uuel moel tööle. Me peame selle läbi arutama, kuidas me selle tööle saame. Lihtsalt antud kujul ja antud moel ta tegelikult tööle ei läinud. See abivajajate hulk on kuskil olemas, aga selle liinini nad tegelikult ei jõudnud. Me peame koolipsühholoogide ühinguga kindlasti arutama, mismoodi me saaksime selle nõustamisliini tööle niimoodi, et abivajajad selle liini ka tegelikult üles leiaksid. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Ja esimesena küsib kolleeg Liina Kersna. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Kuna mina selle koolipsühholoogide nõuandeliini käivitamise juures olin, siis mäletan, et selle käivitamise ajal tegi ministeerium pingutusi selle nimel, et noorteni ja haridustöötajateni jõuaks informatsioon, et selline tasuta ja professionaalide peetav infoliin on avatud. Mida on ministeerium viimasel aastal teinud selle heaks, et õpilased teaksid sellest infoliinist ja sellest, et seal vastavad kvalifikatsiooniga koolipsühholoogid? Tegelikult need numbrid, mis te ette lugesite, on tõesti vastuolus sellega, mida me uuringute ja näitajate põhjal teame. Vaimse tervise probleemid on noorte seas laialdaselt levinud, aga nad ei helista sinna. Me saame siit teha järelduse, et ju nad ei tea, et selline liin on olemas. Need liinid, millele te viitasite, on toredad liinid, aga seal ei ole vastamas kvalifitseeritud psühholoogid.

Aitäh! Minule teadaolevalt on Haridus- ja Teadusministeerium oma kanalite kaudu seda liini väga aktiivselt propageerinud. Nüüd, selle 48 940 euro sees, mis anti strateegilise partnerlusega üle Õpetajate Ühenduste Koostöökojale, on ka selle liini propageerimiseks mõeldud vahendid. Eesti Koolipsühholoogide Ühing ja ka Õpetajate Ühenduste Koostöökoda, kes strateegilise partnerluse raames seda ülesannet täidavad, on samamoodi seda infot jaganud koolidele, koolipsühholoogidele ja koolide kaudu. 

Võib ju öelda, et peaksime veel rohkem infot jagama, et see lasteni jõuaks ning ka lapsevanemateni, aga ma ei saa väita, et näiteks 2021., 2022. või 2023. aastal ei oleks seda liini aktiivselt reklaamitud. Jään praegu vastuse võlgu, mida on tehtud 2024. aastal, aga kolm aastat pärast liini käivitamist jagati seda informatsiooni väga aktiivselt, ent numbrid ei suurenenud. Kasutajanumbrid on endiselt sellised, et selle liini peale tuleb kuskil 40, 50, 60 telefonikõnet aastas, kahjuks. 

Me peame selle ümber disainima ja mõtlema, kuidas seda teha. Selge on see, et abivajadus on suur, aga samal ajal pole see töövahend sellisel moel tegelikult tööle läinud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Me kõik teame, et noorte hulgas on surma põhjus number üks enesetapp, ja see on väga kurb statistika. Mis oleks alternatiiv sellele nõuandeliinile või kuidas te plaanite tekkinud olukorda parandada?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ütlesin, et alternatiive muidugi on. On olemas lasteabi telefon, on olemas noorte nõustamine veebis, on olemas veebiterapeudi teenus, on olemas Tallinna Lastehaigla vaimse tervise nõustamise telefon. Erinevaid variante on, aga see ei tähenda, et sellest piisab. Tegelikult on ligipääs vaimse tervise abile Eestis jätkuvalt piiratud. 

Üks pool sellest küsimusest on nõustamine telefoni või veebi teel, mille puhul variante on mitmeid, aga palju kriitilisem on selles olukorras saada nõu vaimse tervise professionaalilt. Nagu Liina Kersna mainis, ei ole paljude telefonide ja nõustamisliinide taga tegelikult professionaalset psühholoogi. Nende puudus on meil väga suur. Olen ise samamoodi kokku puutunud sellega, et noorele või lapsele on Eestis vaimse tervise õe juurde nõustamise aega saada ülikeeruline. Selle teenuse kättesaadavus on ülipiiratud ja siin on tõesti vaja teha pingutusi. 

Nüüd, koolipsühholoogide kutseaasta süsteemi rahastamine on ellu viidud. Me oleme ülikoolidega arutanud, et psühholoogide vastuvõtuarvud peaksid hakkama järk-järgult kasvama, ülikoolidega halduslepinguid [sõlmides] me pöörame sellele kindlasti tähelepanu. Nii nagu me tegime seda õpetajakoolituses, peaksime seda tegema ka psühholoogia valdkonnas. Nii et me astume neid samme. 

Aga ma pean siin puldis tõesti nõustuma sellega, et abi on täna noortele ja lastele Eestis raskesti kättesaadav, kohati isegi keerulisem, kui see on näiteks täiskasvanute puhul. Olen [viimastel] kuudel oma lapse puhul pidanud selle murega tegelema. Iseendale oleksin ma saanud vaimse tervise õe juurde [aja] kahe nädala pärast, aga lapsele pakuti mulle [aega] juunikuuks. Meil on tõsine probleem sellega, kuidas laps abile ligi pääseb. Samal ajal on siin 55 000 eurot läinud ühe asja peale, kus me seda abi väga suures ulatuses pakkuda ei ole suutnud. See on see küsimus. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Teie vastus peegeldab mitmeid probleeme. Esiteks, me saame aru, et neid lapsi, kes vajavad teenust, on palju. Teiseks, me saame aru, et see telefon numbriga 1226, mille eelarve maht on 55 000, ei täida oma eesmärki. Tuleb [süveneda] sellesse, miks ta ei täida oma eesmärki, miks ta ei ole laste seas kohta leidnud. Tuletaksin meelde ühte ametnike [tehtud] teavitust, mis toimus koroona ajal, kui hakati inimesi vaktsineerima. Inimesed ei tulnud vaktsiini saama, sellepärast et teavitus oli puudulik. Ja kui ametnikelt küsiti, kuidas nad [inimesi] teavitasid, [siis nad vastasid, et] nad kasutasid eesti.ee meiliaadressi. No see ütleb kõik! See teavitus oli täiesti olematu. Kas selle asemel, et liini kinni panna, ei oleks pidanud rohkem panustama teavitusse ja lähenema selle probleemi lahendamisele just selle poole pealt?

Aitäh! Tõenäoliselt ei ole küsimus siiski teavituses. Teavitust tehti, nii 2021., 2022. kui ka 2023. aastal. Ei tehtud eesti.ee [aadressi] kaudu, koole ja lapsevanemaid [teavitati] otse ja haridusministeeriumi erinevate kanalite kaudu. Ka Rajaleidja keskuste kaudu, mis [paiknevad] üle Eesti. Kindlasti mitte eesti.ee kaudu. Aga see [nõuandeliin] ei ole tööle läinud ja see on põhjus, miks me selle liini praegu sellisel moel peatasime.

Suur tänu! Hea kolleeg Liina Kersna, arupärimiste puhul saab esitada ühe küsimuse, mitte kaks, nii et ma ei saa teile kahjuks teiseks küsimuseks sõna anda. Rohkem küsimusi teile ei ole, lugupeetud minister. Aitäh! Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Lõpetan meie tänase teise päevakorrapunkti käsitlemise.

Tänane kolmas arupärimine on Riigikogu liikmete Tõnis Lukase, Helir-Valdor Seedri, Jaanus Karilaidi, Mart Maastiku ja Riina Solmani 14. jaanuaril käesoleval aastal esitatud arupärimine hariduslike erivajadustega laste koolide liitmise kohta. Palun siia Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama Tõnis Lukase, aga teda ei ole saalis. Kuna arupärijate hulgas on ka Helir-Valdor Seeder, siis küsin, kas Helir-Valdor Seeder oleks valmis arupärimist tutvustama. (Hääl saalist: "Tõnis tuleb.") Aa, Tõnis tuleb. Täna on kõik väga täpsed või jäävad napilt hiljaks. Aga Tõnis Lukas on kohal. Palun, Tõnis Lukas, Riigikogu kõnetool on teie päralt, et tutvustada arupärimist.

Lugupeetud Riigikogu ja lugupeetud minister! Veidi aega tagasi tuli teadaanne, et seitse kooli Eestis liidetakse ühe juhtimise alla. Need seitse kooli on omapärased selle poolest, et [esiteks,] seal õpivad hariduslike erivajadustega lapsed ja, teiseks, nad kõik asuvad eri maakondades. Nõuab teatavat fantaasiat, et nende ühist juhtimist ette kujutada, aga kuna räägitud on ka kogu kutsekoolivõrgu ühisest juhtimisest kunagi, selliseid mõtteeksperimente on tehtud, siis küllap on see asi läbi mõeldud. 

Mis puudutab seda sõnumit, mille haridusministeerium on koolidele andnud, siis juhtimise ühendamise mõte on kokku hoida direktorite palgafondi pealt. Aga mitte [kogu palgafondi], sest küllap selle konkursi käigus, mis loodetavasti tuleb tõsine – kogemuslik ekspertiis selle valdkonnas on oluline, et tegeleda erivajadustega [laste] kooli juhtimisega, ma loodan, et seal tõesti osalevad Eesti parimad jõud, kes sobivad sellesse ametisse –, valitakse üks liider välja ja temale tuleb ka palka maksta. Nii et kõigi seitsme direktori palgafond kokkuhoiu alla ei lähe. 

Omapärane selle liitmise puhul või liitmise ettepaneku puhul on veel see, et see peaks toimuma kiirendatud korras: aprillikuus juhi konkurss, 1. juulist juba uus kool ja 1. septembrist hakkab ta tegutsema uue koolina. Küllap nõuab ka see protsess teatavaid kulutusi ja selle tõttu on natukene mõtlemapanev see sõnum, et kokku loodetakse hoida aastas 300 000 eurot. Selle rehkenduse järgi, mis praegu on välja käidud, nii suurt summat kokku ei tule. 

Aga ükskõik, praegu tahame me ministrilt täpsemalt teada, mis põhjusel koolid liidetakse. Kas lisaks kokkuhoiule on veel mingeid põhjuseid? Tahame teada, milline sõnum on antud õpetajatele ja õpilastele, õpilaste perekondadele. Suur osa nende koolide õpilastest elab õpilaskodudes. Kas nende õpilaste ja perekondade jaoks muutub midagi ja kui muutub, siis kuidas kaasatakse neid kogukondi otsuste ettevalmistamisse? Praegu teadaolevalt ei ole neid ja ka direktoreid nendest otsustest eelnevalt teavitatud. Tagantjärgi on nüüd kogunemisi olnud ja haridusministeeriumi inimesed käivad erinevates koolides asju selgitamas. Ma loodan, et see sõnum, et õpetajate ja õpilaste jaoks midagi ei muutu – kirjas on, et kõik muutub paremaks –, vähemalt halvemaks ei muutu ja õppekohad jäävad alles, peab paika. 

Kui nüüd selle arutelu käigus, mis on kuu aega kestnud, on tulnud ka mingisugust lisainformatsiooni, siis seda me soovime ministrilt muidugi saada, sest nende koolide jaoks on see väga oluline. Ja muidugi on siin taustal kaasava hariduse fenomen. Kas on õige sellises olukorras lapsi alati tavakoolidesse paigutada või peaksime hoopis laiendama seda õpilaskohtade fondi, mis meil hariduslike erivajadustega [laste] koolides on? Mitte neid [koole] kahandama, vaid neid, nagu öeldakse, võimestama, sest neil on ühiselamud, neil on spetsialistid. Kindlasti ei tahaks seda, et tekiks ebakindlus ja nende koolide kvaliteet edaspidi halveneks. Nii et kogu selle temaatika kohta soovime ministrilt teavet.

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Tõnis Lukas! Vastan esitatud küsimustele. 

Haridus- ja Teadusministeeriumil on tõesti kavas liita seitse hariduslike erivajadustega laste kooli üheks juriidiliseks kehaks, üheks kooliks. Need koolid on Kammeri Kool, Kiigemetsa Kool, Nurme Kool, Raikküla Kool, Urvaste Kool, Valga Jaanikese Kool ja Ämmuste Kool. 

Nende koolide eripära on see, et tegemist on hariduslike erivajadustega laste koolidega. Need ei ole üldtoe vajadusega lapsed, vaid tõhustatud või eritoe vajadusega lapsed, kes ei vaja tuge mitte ainult koolis oldud aja jooksul, vaid tihti ööpäev ringi. Seetõttu vajavad väga paljud lapsed, kui mitte kõik lapsed nendes koolides ka õpilaskodu teenust. 

Teine eripära nende koolide puhul on see, et nad ei ole tegelikult piirkonnakoolid. Lapsed, kes nendes koolides käivad, ei ole ilmtingimata [pärit] sealt lähipiirkonnast. Kool teenindab tervet Eestit ja lapsi on võimalik nendesse koolidesse paigutada üle Eesti. 

Täna on olukord selline, kus kõik need seitse kooli on laste arvu poolest väga väikesed. Nende koolide administreerimine, juhtimine, infovoo haldamine on suhteliselt kohmakas ja ka lapsevanema vaatest mitte kõige efektiivsem. Lapsevanem on see, kes peab seitsme kooli vahet joostes infot ja lapsele kohta otsima, sest on seitse juriidiliselt erinevat keha. 

Millised on olnud ettepanekud neid koole juriidiliselt üheks kehaks liites? Esiteks, kõik seitse õppekohta jäävad alles. Ei ole mingit plaani mitte ühtegi õppekohta kinni panna, sest kõik need õppekohad on Eestile väga vajalikud, ja me ei näe lähemas tulevikus, et need vajalikud ei oleks. 

Teiseks, kindlasti ei ole muret nendes koolides toimuva õppe- ja kasvatustööga, see on äärmiselt kvaliteetne. Kõik õpetajad ja spetsialistid, kes täna nendes koolides töötavad, on ka edaspidi selles juriidiliselt üheks liidetud koolis hädavajalikud. Tegelikult on kohati personali nendesse koolidesse isegi juurde vaja. Nii et ükski kool kinni ei lähe, ükski õppekoht kinni ei lähe. 

Liitmise peamine mõte, nagu ma juba korra mainisin, on siiski see, et [muuta lihtsamaks] kõike seda, mis puudutab dokumentatsiooni ja asjaajamist, mida täna on korda seitse, ja kuna erivajadustega laste koolide puhul on see [tavakoolidega võrreldes] oluliselt keerulisem, siis on see ka väga aja- ja ressursimahukas. Pluss veel see, et kui me lapsevanema seisukohast vaatame, siis [näeme, et] lapsevanem taotleb lapsele kohta siiski ühes koolis. Ressursse jagades saab leida lapsele kõige sobilikuma koha nende seitsme erineva õppekoha seast, kus see kool toimetab.

Haridusministeeriumile annab julgust väita, et asi läheb paremaks, kogemus, mille oleme saanud teiste koolide nii-öelda juriidilisel kokkuliitmisel. Näiteks Kiviõli Riigikooli loomine, kus juriidiliselt liideti kokku kolm kooli, või koolide kokkuliitmine Narvas. Aga [sama teed] on läinud ka mitmed omavalitsused, kes on liitnud erinevaid väikeseid koole ühe juhtimise alla selleks, et tagada tõhusam koolikorraldus ja hariduse kui teenuse kättesaadavus just nimelt lapsevanema vaatest. 

Rahalise kokkuhoiu [suuruseks] on arvutatud 300 000 eurot aastas, aga see võib olla ka mõnevõrra väiksem. Seda raha ei ole plaanis süsteemist välja viia. See 300 000 eurot jääb erivajadustega laste koolide ülalpidamiseks ka edaspidi, sest, nagu ma ütlesin, ressursivajadus on seal tegelikult suurem, kui me täna sinna ressursse paneme. Tegemist ei ole kärpekavaga ega rahalise kärpimisega.

Erivajadustega laste koolide ühendamist ja ühise juhtimise alla viimist on meile soovitanud ka OECD oma 2022. aasta soovitustes. Ja nagu ma ütlesin, me oleme seda koolide juriidiliselt ühe juhtimise alla liitmise soovitust järginud ka paljudes muudes kohtades ja ka paljud kohalikud omavalitsused on selliseid otsuseid vastu võtnud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Kõigepealt ma tänan sisuka vastuse eest. Ma küsin konkreetselt. Näiteks Jõgeva vallas Siimustis on Kiigemetsa Kool. Laste arv on seal tõsiselt vähenenud võrreldes selle ajaga, kui see kool seal eelmise sajandi lõpus avati. Millisena te näete selle maja kasutust [tulevikus]? Lapsi – nii ööbivaid kui ka õppivaid – on seal üle kahe korra vähemaks jäänud. Samas piirkonnale on see kool vajalik, lapsevanematele tekitaks raskusi, kui nad peaksid hakkama oma lapsi vedama kuhugi teise maakonda. Kas te näete varianti, et need majad ehitatakse ümber või et sinna midagi muud tekitatakse, et need majad alles jääksid? Iga aastaga jääb lapsi vähemaks, sest paljud erivajadustega lapsed õpivad ju ka tavakoolis. Millist lahendust te näete?

Aitäh! Järsk laste arvu vähenemine erivajadustega laste koolides toimus 12–13 aastat tagasi just nimelt kaasava hariduse rakendamise tulemusena. Tänaseks on nende laste [arv], kes vajavad erituge või tõhustatud tuge ja selliseid spetsiaalseid koole, nagu on näiteks Kiigemetsa Kool, Ämmuste Kool, Nurme Kool ja Kammeri Kool, stabiliseerunud. Me ei näe, et meil tulevikus toimuks üle-eestiliselt mingi järsk laste arvu langus. Küll aga, mis võib juhtuda ja mida on juba natukene [näha], on see, et lapsevanemad ise kolivad Tallinnasse ja Harjumaale, mille tõttu vajadus erivajadustega laste koolikohtade järele Tallinnas ja Harjumaal kogu aeg suureneb ja mujal jäävad need [koolid järjest] tühjemaks. Aga me ei pea õigeks seda, et me jälle kogu ressursi Tallinnasse ja Harjumaale koondame, et paneme Kiigemetsa kinni ja tõstame need õppekohad Tallinnasse või Harjumaale ümber. Ma arvan, et hariduslike erivajadustega lastel, selliste erivajadustega lastel, kes õpivad sellistes koolides, on kasulikum õppida väikestes kohtades, eemal suuremast linnamürast, kärast, märtsust, türtsust. Seetõttu ei näe me praegu mingit vajadust neid koole kinni panna, neid seitset õppekohta, mis meil üle Eesti hariduslike erivajadustega lastele on. Jah, see on rahaliselt kulukas, vastab tõele. Ühe lapse kohta on see hind kallis, aga ma arvan, et see on nendele lastele praegu kõige parem moodus haridust saada.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Aitäh ka vastuste eest! Tõepoolest, praegu tunduvad need koolid olevat siiski päris [suurel] territooriumil, samas ka omanäolised. Maarjamaa kool – on väga hea, kui seda pikalt ja põhjalikult planeeritakse. Praegune planeerimisprotsess tundub olevat siiski küllaltki tormakas, aga ma loodan, et seda enam tehakse praegu eeltööd. Rääkisite, et õpilaste ja õpetajatega midagi ei juhtu, et kvaliteet tõuseb ja koolituskohad jäävad alles. Infokirjas on siiski nimetatud kahte koolituskohta või praegu iseseisvat kooli ning [öeldud], et need vajavad uusi ruume. Need on Kiigemetsa Kool ja Raikküla Kool. Kas need uued ruumid rajab haridusministeerium sinnasamasse või on oht, et need koolid paigutatakse ümber?

Aitäh küsimuse eest! Ma jään selle vastuse võlgu, ma ei tea praegu nendest ruumide ümberpaigutamise plaanidest. Mul ei ole detailset informatsiooni. Ma pean selle järele küsima.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Enam kui kuu aega tagasi olite te sama murega seoses palutud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, kus te vastasite meie saadikute paljudele küsimustele. Nendelesamadele [küsimustele], millega ka lapsevanemad on [meie poole] pöördunud: milline on nende eri kohtades paiknevate koolide edasine tulevik? Ka [fraktsioonis] kinnitasite, et seda ei [tehta] koolide sulgemise [eesmärgil], vaid parema juhtimise [eesmärgil]. Kas meil on probleeme nende koolide tööga, sisulise tööga? Mulle tundub – vähemasti julgen seda väita Viljandimaa Ämmuste Kooli kohta, kuna seal ma olen käinud ja tean, mis seal toimub –, et need koolid teevad tegelikult suurepärast tööd. Mitte kõikidele lastele ei sobi kaasav haridus. On lapsi, kes vajavad sellist väikest keskkonda, täpselt nii, nagu te täna ka ütlesite. Kas on tehtud sisulist analüüsi[, millest tuleb välja,] et nende koolide tegevuses on mingeid muresid või probleeme?

Aitäh! Ei, kinnitan veel kord, et me ei lahenda seda probleemi. Meil ei ole probleemi ei koolide juhtimise, ei õppe kvaliteedi ega kasvatustöö kvaliteediga. See ei ole põhjus, miks me selle otsuse teeme. Selle otsuse eesmärk ei ole mitte kuidagi mõjutada õppe‑ ja kasvatustööd, õpetajate koormust vähendada, õpetajaid lahti lasta või kuidagi neid koole koondada. Need koolid on hästi juhitud ja nad [teevad] head õppe- ja kasvatustööd. Aga nagu Kammeri Kooli juhi konkurss näitas: me ei suutnud sinna pikka-pikka aega juhti leida. Probleem on selles, et Eestis ei pruugi jätkuda inimesi, keda on võimalik juhtimistasandile leida. Neid [juhi kohti] on meil seitse, aga lapsi kõikide nende koolide peale käputäis. Seitse juhti kuskil 100+ lapse peale on siiski natukene palju. 

Kõige suurem probleem on ikkagi see dokumentatsiooni dubleerimine. Korda seitse on kogu see dokumentatsioon, mida erivajadustega laste koolid peavad [koostama]. Iseenesest on [selle otsuse puhul] tegemist suhteliselt lihtsa juhtimistasandi tõhustamisega, mitte mingi otsese probleemi lahendamisega. Meil ei ole probleemi ei nende juhtide tööga, ei nende õpetajate tööga ega selle teenuse kvaliteediga, mida need lapsed saavad. See on lihtne juhtimistasandi tegevuste tõhustamise otsus.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Mina olen ka saanud nüüd tagasisidet nende koolide liitmise kohta ja minu tagasiside ei ole küll nii roosiline või neutraalne, nagu siin tänasest mõttevahetusest selgub. Kohalikele omavalitsustele on tulnud selline koolide liitmine ootamatult, nendega ei ole läbi räägitud, vähemasti mitte piisavalt läbi räägitud, ja lapsevanemaid ei ole sellisel kujul kaasatud. Esialgsed plaanid möödunud aastast olid, et tehakse mingi hariduskolleegium ja võib-olla läheb asutus üldse Sotsiaalministeeriumi valitsemisalasse. Ma ei tea, kas see vastab tõele, aga liitmise tulemusena tekib ka juhtivkool, milleks on valitud Kammeri Kool, ja nii edasi. Informatsioonivaegust on väga palju. Ausalt öelda jäi mulle arusaamatuks ka see, milles see efekt peitub, kui me nüüd need seitse kooli ühe juhtimise alla liidame: ühtegi kooli ära ei kaota, inimeste tööjõudu on pigem puudu, ja tänased juhid teevad ju ka sisulist tööd, mitte ei täida ainult pabereid. Kuidas te saate minu niisuguseid küsimusi või muremõtteid rahustada või tagasi lükata, et need ei vasta tõele?

Aitäh! Ma nüüd ei saanudki aru, mis need muremõtted on. Kas see, et kohalike omavalitsustega ei ole räägitud ja lapsevanematega? Tegemist on riigikoolidega, mis on riigi omandis, need ei ole kohalike omavalitsuste koolid, aga ma olen täiesti kindel, et ka omavalitsustega, omavalitsusliitudega tegelikult infovahetus sellel teemal toimub.

Nüüd, Kammeri Kool nii-öelda juhtivkoolina – see on puhtalt juriidiline küsimus, kus on see punkt, asukoht, kus selle kooli juht füüsiliselt asub. Seal ei ole tegemist sellega, et kõik liidetakse Kammeri Kooliga, vaid luuakse ikkagi uus juriidiline keha, mille alt neid koole liidetakse. Need on seitse kooli, mis liidetakse üheks, juriidiliselt üheks kehaks, kus on seitse õppekohta. See on täiesti tavapärane praktika, aina levinum praktika Eestis koolivõrgu juhtimisel, selleks et tagada võimalikult paindlik teenuse kättesaadavus. [See on sama,] nagu me riiklikke teenuseid koondame ühe ukse poliitikast lähtudes: lapsevanem või laps või kodanik ei pea käima seitsme ukse taga, vaid ta käib ühe ukse taga. Tal on üks uks, mille kaudu ta oma teenuse kätte saab, oma informatsiooni kätte saab, mitte seitse ust, mida ta täna justkui peaks läbi käima. Seitsme kooli juriidiline liitmine peaks kaasa tooma selle, et lapsevanema jaoks ja ka lapse jaoks on teenus paremini korraldatud, mis aga ei tähenda seda, et tänane teenus oleks halvem. See üldse ei tähenda seda. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et see liitmine mingisugust rahalist kokkuhoidu ei anna. Te soovite seitse neljas eri maakonnas olevat kooli kokku liita ja ütlete, et sellest tekib kasu. Ma võib-olla utreeriks: aga ühendame siis kõik Eesti koolid kokku! Ma tahaksin ikkagi teada, mis see kasu siis on, kui rahalist kokkuhoidu ei ole. Kuidas hakkab see üks juht sõitma nelja maakonna vahet ja neid küsimusi lahendama? Mis selle asja idee on?

Aitäh! On küll rahaline kasu ja see rahaline kasu on välja öeldud: see on 300 000 eurot aastas. Sinna otsa kõik see, mis on seotud dokumendihalduse ja administreerimise kuluga, mida täna on korda seitse. IT-süsteemid, infosüsteemid, raamatupidamine – see kõik toimub seitsmes kohas väga väikeste asutuste sees. Selle konsolideerimine on see, mis on praegu meie ülesanne, konsolideerida need teenused, mida keskse [juhtimise alla koondades] on võimalik osutada palju tõhusamalt ja väiksema kuluga. See ei ole otseselt seotud õppe- ega kasvatustööga. Õppe- ja kasvatustöö jääb nendes kohtades alles. Aga IT-arendused, raamatupidamisteenused, dokumentide vormistamine – see kõik ei pea olema seitsmes kohas eraldi. Täna see niimoodi on, aga palju mõistlikum on see juriidiliselt koondada ühte kohta.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja Tõnis Lukase. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Jah, juhtimise ühendamist on praktiseeritud päris mitmel pool. Omavalitsused on püüdnud seda teha, aga nad on seda teinud piiratud territooriumil. Kindlasti ta mõnel pool annab rohkem efekti, mõnel pool vähem. Seitsmes maakonnas eraldi olevate koolide vahemaa on ikkagi tohutult suur ja võib öelda, et kas või juhil ühenduse pidamine kõigi nende koolidega on suhteliselt kulukas. Ja infotarkvara kohta võib öelda, et mul ei ole informatsiooni, et see kõigil nendel koolidel oleks täiesti erinev, et nüüd selles protsessis konsolideerida otsast peale, aga võib-olla on teil selle kohta rohkem informatsiooni.

Juhtimise kohta veel seda, et ühel koolijuhil nendest seitsmest on juba ühise juhtimise kogemus olemas. Urvaste ja Valga Jaanikese kooli juhtimine on juba praegu ühendatud, nii et selline kogemus iseenesest on seal olemas. Selleks ei pea tegema ühist juriidilist keha, vähemalt nende koolide puhul ei ole see tähendanud ühise juriidilise keha moodustamist. 

Mis puudutab juhtimise järgmisi tasandeid, siis nõuandva tasandi, hoolekogu kohta on praeguses infokirjas või kavatsuses need koolid juriidiliselt liita antud teada, et hoolekogu võiks tulevikus olla ühine, lastevanemate esindajad samamoodi. Ma olen nõus, et need koolid on üle-eestilise vastuvõtuga, aga neis on siiski moodustunud eraldi kogukonnad selles tähenduses, et need koolid on eriilmelised. Vanemad on teadlikud, kui nad toetavad oma lapsi, et see on usaldusväärne keskkond. Öelda seda, et kõigil nendel vanematel on ühine platvorm hoolekogus, et esindada selle planeeritud Maarjamaa kooli lapsevanemaid ja rääkida kaasa kõigi nende probleemide korral, mis seitsmes eri maakonnas nendes õpilaskodudes tekivad, on minu arvates kaunis optimistlik. 

Kaasav haridus on märksõna, aga selle fanaatiline rakendamine, mida mõnel pool on ette tulnud, on üldharidus- või niinimetatud tavakoolides muidugi kaasa toonud probleeme, [suurendanud] õpetajate koormust ja ebakindlust perekondades. Seetõttu ma ei tea, kas see sõnumina, et hariduslike erivajadustega laste koolid lähevad nüüd sellisesse massiivsesse reformi, on õige. Võib-olla ta pelutab hoopis inimesi nendest koolidest eemale, samal ajal kui tuleks katsuda neid koole – seda enam, et seal koolides on ühiselamud – rakendada rohkemate laste ja perekondade huvide vankri ette, et nende võimalused tulevikus ei kärbuks veelgi. Äkki on nendel [koolidel] ikkagi oma roll ja mitte nii piiratud roll, nagu neil praegu Eesti haridussüsteemis on. 

Kui te, lugupeetud minister, räägite, et te pole kursis nende põhimõtetega, mis ministeeriumist esimese kirjaga saadeti ja mille alusel praegu see liitmine toimub, siis ma loen teile ette: lähiaastatel tuleb mõnes õppekohas leida tegutsemiseks uued, vajadustele paremini vastavad ruumid, eelkõige puudutab see tänaseid Raikküla Kooli ja Kiigemetsa Kooli hooneid. See lause näitab, et plaanis on ehitada sinna midagi paremat, aga kui seda kohe välja ei pakuta, siis võib see tekitada ebakindlust. 

Ja lõpetuseks ma ütlen, et kui koolide töö on seni olnud nii kvaliteetne, nagu te kiidate, ja mina olen selles täiesti kindel …

Üks hetk, Tõnis Lukas! Kas on tarvis lisaaega? 

Ma mõtlesin praegu viie sekundiga lõpetada, aga kui te annaksite …

Ma annan minuti lisaks. 

Pange kolm minutit lisaks.

Panen kolm minutit lisaks, siis on korrektne.

Kui juba on, siis …

Kui küsimiseks läks, siis palun! Kolm minutit lisaaega.

Miks mitte, jah. 

Jah, selleks on tõesti põhjust: nende koolidega ollakse üldjuhul rahul, ka nendes perekondades, kelle lapsed seal käivad, nendel koolidel on hariduslike erivajadustega laste jaoks unikaalsed tingimused ja neid koole juhitakse südamega. Seda hämmastavam on, et nende koolide juhte ei kaasatud selle reformi planeerimisse. Nendel on kindlasti unikaalne kogemustepagas ja nad on juhtidena väärikad, nad on teinud kvaliteetset tööd. Järelikult, kui midagi planeerida, siis oleks loogiline, et ka nende sõna maksab. 

Neile on praegu öeldud, et nad peavad lahkuma. Sisuliselt oli see kiri mõeldud nendele kollektiividele, aga paluti edasi saata ka hoolekogudele. Selle kirja mõte, mille direktorid oma kollektiividele edasi saatsid, oli see, et neid koondatakse. Rohkem siit väga selget midagi ei tulnud. Aga seda tehakse, ütleme, suhteliselt kiirmarsil selliste koolide puhul. Isegi omavalitsustele [kuuluvate] koolide puhul ei käi see – mõnel pool, kus on selge kokkuhoiuvajadus ja langetatakse mingeid otsused – alati nii suure hurraaga. See väike etteteatamise aeg on muidugi probleem ja võib tekitada ebakindlust. On väga hea, kui ministeerium suhtleks kõigiga eraldi ja seda ebakindlust vähendaks. 

Meil on haridussüsteemis mingi valdkonna spetsialiste loetud hulk. Ma tõesti loodan, et nende inimeste tööle ei anta mehaaniliselt hinnangut, et formaalselt meil pole teile midagi ette heita, aga näete, riik peab õigeks teid koondada. [Seda tehakse,] ilma et nendelt küsitaks tulevase koolituskoha kohta, isegi kui nad seal enam edasi ei tööta. Mõnes koolis on juhil ka õppetöö korraldamise kohustusi, seetõttu ma ei tea, kas sisuliselt saaks igalt poolt ühe koha koondada või tuleb kohapeal mingit teenust mingi raha eest ikkagi säilitada. 

Kõik need asjad ja detailid tuleks läbi mõelda, ripa-rapa niisugust asja teha ei saa, sest see sihtrühm, kellest me praegu räägime, on niikuinii suhteliselt haavatav. Aitäh tähelepanu eest!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Helir-Valdor Seedri. Palun! (Helir-Valdor Seeder palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, austatud minister! Lugupeetud juhataja! Kõigepealt suur tänu ministrile vastuse eest. Minister siin ka tõdes, et nende erivajadustega [laste] koolide töö on kvaliteetne ja sisulisele tööle midagi ette heita ei ole. Selle taustal peab ikka väga hoolikalt mõtlema, enne kui me alustame nii suuremahulise ja, ütleksin, Eesti mõistes ikkagi suhteliselt erakordse reformiga. Me liidame seitse kooli, mis on mitmes eri maakonnas üle poole Eesti laiali, ühe juhtimise alla ja selle kaudu saavutame efektiivsuse, kus seitsmel koolil üle Eesti hakkab olema ühine hoolekogu. Kui arvestada nende erinevat ajalugu, asjaajamise kultuuri ja eripära nendes koolides, mis meil täna on ja mis tõesti hästi töötavad, siis mis on see efekt?

Minus see ausalt öeldes usku väga ei suurendanud, et mingisuguseid aruandeid ja dokumentatsiooni, mis praegu on seitsmes eri kohas, on võimalik koostada veidi efektiivsemalt. Need asutused jäävad koolidena tööle, nii nagu ma aru sain, niikuinii seitsmes eri kohas. Füüsiliselt asuvad nad ikka seitsmes eri kohas, dokumentatsiooni tuleb koostada ja teha ikka seitsmes eri kohas asuvale koolile ja nii edasi. Ei olnud väga usutav. 

Ma olen nendes koolides nüüd ka käinud, mitte küll kõigis, aga nendes, mis on Viljandimaal ja Järvamaal: Nurme Koolis ja Ämmuste Koolis. Ämmuste Koolis ei ole direktorile lisaks ei õppealajuhatajat, õppedirektorit ega sekretäri. Samas teevad koolijuhid ka sisulist tööd, mida kohapeal on niikuinii vaja teha, ei ole ainult dokumentide koostamine ja nii-öelda kitsalt direktori funktsiooni täitmine. Ma siin sisulist tööjõu kokkuhoidu sellest aspektist lähtudes küll ei näe. 

Aga mis mind väga üllatas, oli ministri vastus, et tegemist on riigikooliga ja mis puutub siia kohalik omavalitsus, küllap omavalitsuste ja omavalitsusliitudega ka räägitakse. No võib-olla räägitakse, aga veel ei ole räägitud, aga otsused on langetatud. Mulle tuletab see meelde energeetika teema käsitlust valitsuses: otsused on langetatud ja pärast võime ju arutada veel. Aga kohalikke omavalitsusi puudutab see väga otseselt. 

Kuna ma olen Viljandimaa teemaga rohkem kursis, siis ma [selgitan] selle näitel. Ämmuste tegutseb täna riigikoolina, mida rahastatakse riigieelarvest. Teatud mõttes on asi selge ja läbipaistev. Probleem on Kaare Kooliga, mis tegeleb analoogsete lastega Viljandi linnas. See on munitsipaalkool, mida suurel määral rahastatakse Viljandi linna eelarvest. Selles hoones asub ka täiskasvanute gümnaasium. See on teatud mõttes ka koolide ümberkorraldamise protsessi tulemus, et seal ollakse teadmatuses, mis sellest koolist edasi saab, sellepärast et Euroopa raha kasutamise kohta on varasemalt kokku lepitud, et see koolihoone viiakse haridussüsteemist üldse välja. Need ruutmeetrid peaksid olema haridussüsteemist tänaseks tegelikult juba läinud. Läbirääkimised käivad ministeeriumiga, Euroopa Liiduga, aga lõplikke otsuseid, lahendusi ega selgust ei ole, ei kooli tuleviku osas, ei hoone tuleviku osas, ei õpilastel ega peredel. Aga tegemist on sama sihtrühma õpilastega, keda koolitatakse Ämmustes. 

Edasi on Lahmuse Kool, mis on omal ajal antud munitsipaalkooliks, sellepärast et riik ütles aastaid tagasi, et tema seda riigikoolina enam üleval ei pea. Suurte raskustega seal kohalik omavalitsus toimetab ja tegutseb. 

Tuleviku osas on küsimus, et mis saab edasi: ühes maakonnas on kolm kooli, erineva staatusega, erinevate omavalitsuste [hallata]. Kui nüüd Ämmustet hakatakse ümber korraldama, riigikoolina teda selle Maarjamaa kooliga liitma, siis kuna see on üks osa tervikust selles maakonnas, siis on elementaarne, et asjale nii radikaalselt lähenedes lahendataks Ämmuste ümberkorraldamise käigus ka seda tervikut. Aga niisuguseid läbirääkimisi, mis haaraksid kõiki neid kolme kooli, [ei ole peetud]. Võib-olla on mõistlikum kõik kolm kooli ühendada hoopis maakonna baasil ja luua seal näiteks üks ühise juhtimise all olev kool. Lõppude lõpuks on kõik maksumaksja raha, ka omavalitsuse kaudu tulev raha on maksumaksja raha. Tuleks lähtuda nendest peredest ja nende vajadustest – võib-olla peaks selle kooli juhtimismudel kujunema hoopis teistsuguseks? Nii et minu arvates tuleks mõelda tervikule. 

Nüüd, mina küll ei arva, et seitsme koolijuhiga suhtlemine peaks ühele ministeeriumiametnikule, kantslerile või ministrile üle jõu käima. Aga üha rohkem me kuuleme, et 15 maakonda on Eestis liiga palju, et nendega suhelda, ja need on liiga väikesed. See nüüd ei puuduta haridusministeeriumit, see on vihje teie kõrval olevale [ministrile] ja puudutab Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumit ning mitmeid teisi. Euroopa Liidus on ka 27 liikmesriiki – liiga palju, ja mõned Brüsseli poolt vaadatuna väga väikesed. Väga tülikas, ebaratsionaalne ja ebaefektiivne on nendega suhelda! Oma identiteet ja iseseisvad arusaamad ka veel ja kohalikud olud! Seitse kooli Eesti eri paigus kindlasti ei ole suhtlemise seisukohalt ületamatu jõud. 

Tegelikult me peaksime enne saama [vastuse] sellele, milline üldse on riiklik poliitika hariduslike erivajadustega laste puhul. Millist kaasavat haridust me riigina endale lubada saame: kas pigem laiemat, kus kõik õpivad koos, või toimub ikkagi mingite gruppide eraldumine, spetsialiseerumine? Millist rolli üldse Eesti erikoolid peaksid kandma? Millises suunas liigub nende koolide puhul poliitika: kas pigem suletakse? Minister esialgu kinnitas siin, et kõik koolid jäävad oma kohtadel edasi tegutsema, aga Aivar Kokale vastates ütles, et praegu ei suleta ühtegi kooli. Tonaalsus on erinev: kõik koolid jäävad tegutsema – praegu ei suleta ühtegi kooli. Mis suunas siis ikkagi liigutakse ja mis saab KOV-ide haldusalas analoogselt tegutsevatest koolidest? Või tuleb siia hoopis erakapital, mida me oleme näinud väga erinevate koolide puhul ja hoolekodude puhul? Kas see puudutab ka koolivõrgureformi laiemalt? Nendele küsimustele oleks vaja enne vastata. On terve rida küsimusi, millele oleks vaja vastuseid enne, kui niisuguse koolireformiga edasi minnakse. 

Minu palve ministrile on, et minister ei võtaks seda lihtsalt destruktiivse kriitikana – neid kriitilisi mõtteid, mis ma välja ütlesin, ja küsimusi, mida esitasin –, aga nendele tahaks saada vastuse enne, kui nii suure reformiga edasi minnakse. Aitäh!

Suur tänu! Palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Mind ajendas siia pulti tulema ministri vastus ja just Kiigemetsa Kooli teemal, sest kui aus olla, siis Kiigemetsa Kool on selle õue peal, kus ma peale kõrgkooli olen elanud ja kus asuvad minu ettevõtted. Olen olnud ka üks nendest, kes on aidanud selle maja püsti saada. Praegu on antud koolile ainult üks teade: kool on amortiseerunud. Selge on see, et kui koolimaja eelmise sajandi viimasel kümnendil ehitati, arvestati sinna lapsi 120–140, aga täna on neid seal üle kahe korra vähem. Suure tõenäosusega on see koolimaja tõesti suur, [arvestades] laste arvu, aga samas ei saa seda maja ka lihtsalt maha jätta. Selle kooli juures on väga korralik spordisaal, mida kasutab kõrval olev Siimusti Lasteaed-Algkool. 

Lapsevanemad, kes on oma lapsed sinna Kiigemetsa Kooli toonud, on täna ausalt öeldes segaduses, sest ei ole selge, mis saab sellest koolist homme või ülehomme. Üks asi on see direktorite vahetus – ma arvan, et juhtimisotsused tehakse kuskil tasandil ja lepitakse kokku. Aga tänaseks peaks olema selge, mis sellest koolist edasi saab: kas kooli hoonet hakatakse renoveerima, mis kindlasti vajab miljoneid, või rajatakse mingi uus koht, aga mis siis sellest vanast majast saab? 

Mul oleks küll palve ministrile, et need inimesed, kes ministeeriumis selle valdkonnaga tegelevad, võiksid minna sellesse kooli, sest kooli õpetajad ja kooli juht teavad täpselt nii palju, kui [ütleb] see paber, mida Tõnis enne mainis. Seal on kirjas, et kaks kooli, Raikküla ja Kiigemetsa, on sellises olukorras, et vajavad investeeringuraha. Aga hakata lapsi vedama Jõgevalt, ma ei tea, Tartu taha Kambja valda või kuhugi mujale on lapsevanematele kulukas, seda nii rahaliselt kui ajakulu mõttes. Lapsed on harjunud selles koolis käima. 

Peale selle, et Siimustis on Kiigemetsa Kool, mis kunagi oli Vägeval ja toodi kompromissina ära sinna Siimustisse ja pandi nimeks Kiigemetsa, mitte ei jäänud Vägeva, on sealsamas kõrval lastekeskus ehk lastekodu ja osa selle lapsi kasutab sellesama kooli teenust. Sealsamas on tavalastele ka algkool ja väga korralik lasteaed. Omavalitsuste inimestega sellel teemal räägitud ei ole. Kui otsitakse mingit uut lahendust, siis oleks ju väga tore, kui omavalitsusega kohtutaks ja räägitaks, mis variandid on. Võib-olla pakub ka Jõgeva vald mingit lahendust. 

Me ootaks selgeid vastuseid. Kõige lihtsam on juhtide vahetus, see on selle protsessi kõige kiirem otsus. Aga kui tuleb keegi uus, kes neid vanu teemasid ja sisu ei tea, siis tekivad probleemid, kisa ja lärm, sest ei teata, milline see lahendus tuleb. Hirm, et kool kaob, on kõige suurem kindlasti lapsevanematel ja nendel lastel, kes seal õpivad, aga kindlasti ka nendel töötajatel, õpetajatel, kes selles majas töötavad. 

Nii et ma soovin jõudu ja jaksu ministrile. Loodan, et ministeeriumis need inimesed, kes selle valdkonnaga tegelevad, annavad meile ammendavad vastused selle kohta, mis tulevik nendele koolidele toob ja millised on lahendused: kas on vaja leida riigieelarvest vahendeid, et renoveerida või midagi uut ehitada? Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Proua minister soovib sõna. Palun, Riigikogu kõnetoolist!

Aitäh! Ma arvan, et on tõesti hästi oluline, et me need asjad selgeks räägiksime, sellepärast et kõige vähem me tahame seda, et oleks hirm ja mure selle pärast, et kool pannakse kinni. Ma veel kord kinnitan siit Riigikogu puldist üle, et ühtegi nendest seitsmest koolist õppekohana kinni ei panda. Meil on neid vaja, meil on vaja neid õpetajaid, meil on vaja seda kompetentsi, mis nendes koolides on, ja mitte mingisugust plaani neid kinni panna ei ole – ei Kiigemetsa Kooli, ei Raikküla Kooli, ei Ämmuste Kooli ega ühtegi teist kooli nende hulgas. Ma saan aru sellest murest, et see lause, mis oli selles kirjas ja mis viitas sellele, et Kiigemetsa ja Raikküla vajavad investeeringuid ja nende puhul tuleb hakata otsima lahendusi, millised need õppekeskkonnad tulevikus hakkavad olema, tekitab kohe miljon küsimust juurde, et mida see täpselt tähendab. Ainus asi, mida ma saan siit öelda, on: rahu, küll me selle täpsema info ka saadame. Ärge muretsege! Küsimus ei ole selles, et Kiigemetsa või Raikküla koolid kinni pannakse. Mitte selles ei ole küsimus, vaid me otsime praegu lahendusi nendele õppekeskkondadele, mis on tõesti amortiseerunud ja vajavad lahendust. Ka omavalitsusega, ka Jõgeva vallaga kindlasti räägitakse siis, kui hakatakse otsima selget lahendust Kiigemetsa puhul. Ärme jookse praegu rongist ette! Aga saan aru sellest murest ja sellest hirmust, et see lause seal infolehes võib tekitada mitmeid küsimusi lisaks.

Ma tahtsin saadik Helir-Valdor Seedrile just nimelt selle Ämmuste Kooli näitel öelda seda, et tegemist on kooliga, kus on väga kompetentne juht, väga pikaaegne juht, inimene, kes väga hästi tunneb valdkonda ja teab, mismoodi toetada kõiki lapsi ja erivajadustega laste peresid, kes vajavad tuge. Aga see näide, mis te tõite, et see inimene peab seal tegema kõiki asju, koristamistööd vist päris ei tee, aga juhtimist, õppealajuhataja ja sekretäri tööd, õpetaja tööd, tugiisiku tööd – tema peal on kogu selle kooli "suur pagas". See, mis me sellega – ma ei nimetaks seda reformiks, vaid muudatuseks – saavutada tahame, ongi see, et selliste inimeste, nagu näiteks Ämmuste Kooli juht, õlult need juhtimisega seotud bürokraatlikud dokumentatsiooni- ja muud taolised asjad ära võtta, et see inimene päriselt saaks seal kohapeal töötada lastega, nende peredega ja keskenduda sisule.

Väga palju juhtimisfunktsioone on võimalik konsolideerida, et nad oleksid nende inimeste õlult ära, kes seal kohapeal inimestega väga palju tööd peavad tegema. On väga palju tööülesandeid, mida saab just nimelt niimoodi konsolideerida. See on ka selle töö ümberkorraldamise üks eesmärke. 

Ämmuste Kooli puhul me seda teenust, mida nad pakuvad, ja seda tuge, mida nad pakuvad, ümber ei korralda. Seal tegelikult muutust ei toimu. See, milliseid lapsi Ämmuste Kool vastu võtab, millist tugiteenust ta pakub, millist hariduslikku teenust ta pakub, jääb kõik samaks ehk kooli enda ümberkorraldamist ei toimu. Kool jääb toimima täpselt samamoodi, nagu ta praegu on. Ei liideta teda Maarjamaa kolleegiumiga. Ma arvan, et siin on väike segadus, Maarjamaa kolleegiumi puhul on tegu hoopis teise protsessiga. Ma lihtsalt täpsustan, et sellega kedagi kindlasti ei liideta.

Ja üldine küsimus: mis suunas liigub meil kaasav haridus ja millist haridust me üldse suudame lastele pakkuda? Meil on kaasava hariduse puhul ju paika pandud, millised on need lapsed, kes vajavad eri‑ ja tõhustatud tuge ja peaksid õppima erivajadustega laste koolides. Samamoodi on meil kaasava hariduse puhul [teada] need lapsed, kes eri‑ ja tõhustatud tuge ei vaja, kes vajavad üldtuge ja kelle puhul erikooli paigutamine ei ole alati põhjendatud. Kaasava hariduse põhijoon ongi see, et üldtuge vajavad lapsed ei pea käima erikoolis. Nende arengu toetamise ja hariduse omandamise mõttes on kasulikum see, kui nad käivad tavalises koolis ja saavad seal üldtuge, kaasa arvatud see, et teatud juhtudel saavad nad õppida lihtsustatud õppekava alusel. Lahendamata on see probleem, et üldhariduskoolid – mitte erivajadustega laste koolid, aga üldhariduskoolid – ei ole saanud piisavalt rahalist ressurssi selleks, et koolis üldtoe teenust ja ka lihtsustatud õppekava teenust nendele lastele pakkuda. Õpetajad on üle koormatud, sellepärast et lisaks üldhariduse andmisele ja teiste laste õpetamisele on neil tekkinud ka vajadus ja kohustus pakkuda üldtuge hariduslike erivajadustega lastele. Aitäh!

Suur tänu! Ja nüüd on üks sõnavõtt kohapealt. Helir-Valdor Seeder, ma saan aru, et teie seisukoht kõlas ministri … (Helir-Valdor Seeder: "Nimi ka.") Nimi ka. Siis Helir-Valdor Seeder, vastusõnavõtt kaks minutit, palun!

Aitäh ministrile selle kokkuvõtte eest! Minu mure oli kantud ikkagi eelkõige sellest laiemast tervikust. Ma olen küll – ütleme, kergelt väljendudes – skeptiline selle kaasava eelarve õnnestumise suhtes. Seni on see pigem tavakoolidele kaasa toonud väga palju probleeme. Te väga hästi markeerisite, et tegelikult on seal probleeme täiendavate töötajate ja abipersonali [leidmisega], oskuste [puudumisega], sest need koolid ei ole spetsialiseerunud nendele lastele. Probleeme on ka laste omavahelises suhtluses, sest kultuur on seal teistsugune. Ka koolide ümberehitamise käigus on tekkinud täiendavad probleemid, sest ruutmeetrite arv ei võimalda sellist laste kohtlemist ja kasvatamist, nagu seda vaja on, olgu see üks ühele õpe või muu taoline. Seal on väga palju probleeme ja minu arust see tervik on meil läbi mõtlemata. Võib-olla tuleb ikkagi rohkem rõhku panna nendele spetsialiseeritud erikoolidele. See on tegelikult nendele lastele ja peredele tervikuna palju parem, nii nendele lastele kui ka tavakoolis käivatele lastele. 

Mis puudutab juhtimise funktsiooni tsentraliseerimist, siis nendes koolides – ma käisin Nurme Koolis ja veel mõnes koolis – on see pigem [koolitöö] korraldamise funktsioon, mis nendel juhtidel seal on ja mis jääb sinna ka [edaspidi], see ei ole niivõrd juhtimine klassikalises mõttes. Ja raamatupidamine on juba ammu tsentraliseeritud ja nii edasi. Juhtimise efektiivsusele rõhumine ja nende koolide liitmine sellest kontekstist lähtudes on minu arvates natuke kunstlik. 

Ma väga loodan, et selle protsessi käigus ei tehta väga suuri vigu. Ja ütlen veel kord, et Viljandimaa näite puhul on [terviklik lahendus] läbi arutamata, mis saab Kaarest, mis saab Ämmustest ja mis saab Lahmusest. Minu arvates oleks mõistlikum need koolid maakonna ulatuses liita – kõik on maksumaksja kulul ülalpeetavad –, mitte vaadata ainult seda, et siin lõpeb riigi rida ja siin hakkab kohaliku omavalitsuse rida. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie tänase kolmanda päevakorrapunkti käsitlemise. 

Tänane neljas päevakorrapunkt ja arupärimine on Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Lauri Laatsi, Vladimir Arhipovi, Andrei Korobeiniku, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Aleksandr Tšaplõgini ja Aleksei Jevgrafovi 14. jaanuaril käesoleval aastal esitatud arupärimine haridusleppe läbikukkumise kohta. Ja arupärimist palun tutvustama Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid ja Eesti inimesed, kes te meid vaatate! 9. detsembril 2024 esitleti meile hariduslepet, mis idee järgi peaks defineerima õpetajate karjäärimudeli, fikseerima nende koormuse ja parandama töötingimusi. Kahjuks peab ütlema, et sellest ei tulnud suurt midagi välja, kuigi esialgu, juunikuus väitis haridusminister oma intervjuus: meil on laua taga üle 50 KOV-i, kes on loodetavasti nõus sellele leppele alla kirjutama, ja kuna ülejäänud 30 KOV-ile, keda laua taga ei ole, kehtib see lepe samamoodi, siis soovitan neil kindlasti laua taga olla. Nüüd oleme siis jõudnud olukorrani, kus nendest 50-st, kes olid laua taga, lõpuks 9 andsid oma allkirja haridusleppele ja 70 kohalikku omavalitsust seda allkirja ei andnud. See suhe on 70 põhimõtteliselt vastu ja 9 poolt. Nende 9 seas ei olnud väga palju suuri omavalitsusi, ei olnud Tallinna, Tartut, Narvat, Pärnut, Kohtla-Järvet ja nii edasi. 

Küsimus on, kuidas hakkab see hariduslepe kehtima, kui 70 omavalitsust 79-st ei ole seda allkirjastanud ehk nad ei tunnista seda. Me teame, et kohalikud omavalitsused on enamasti ka koolipidajad. Mul ei ole konkreetset numbrit, äkki minister vastates aitab mind. Minu arvutuste järgi kuulub kohalikele omavalitsustele koolipidajatena peaaegu 90% kõikidest koolidest, mis meil Eestis on. Kui nii suur hulk koolipidajaid ei tunnista hariduslepet, siis on mul hästi keeruline ette kujutada, kuidas see üldse kehtima hakkab. 

Aga meil on ka konkreetsed küsimused, mis meie fraktsioon on kirja pannud, ja need on järgmised. Kuidas saab isegi teoreetiliselt rääkida haridusleppe õnnestumisest, kui circa 90% kohalikest omavalitsustest, kes on Eestis põhilised koolipidajad, jätsid selle dokumendi allkirjastamata? Miks ei õnnestunud haridusleppega saavutada olukorda, mis võimaldaks, nagu minister ise oma intervjuus ütles, esimest korda Eesti ajaloos kollektiivlepingut sõlmida, et saaksime edaspidi üldhariduse probleeme lahendada kollektiivsete kokkulepetega? Miks ei õnnestunud haridusleppega leida lahendust õpetajate järelkasvu probleemile? Sellest on viimasel ajal hästi palju räägitud ja vahetult enne aastavahetust tuli kõikide Riigikogu liikmete postkasti isegi vastav kiri, kus rohkem kui tuhat õpetajat tõstatasid küsimuse, mis saab õpetajate järelkasvust, sest hariduslepe kahjuks sellele lahendust ei paku ja vastust ei anna. 

Eelmise aasta jaanuarikuus oli õpetajate streigi lõpetamise pandiks paljuski haridusministri lubadus koostada hariduslepe, mis lisaks õpetajate karjäärimudelile lahendab nende mure seoses koormuse ja palgaga. On näha, et olemasolev hariduslepe neid probleeme ei lahenda. Lisaks ei toonud see kaasa lubatud kollektiivlepingut. Kuidas peaksid nüüd õpetajad sellele reageerima? 

Ja viies küsimus. Eelmise aasta keskel ütles minister, et kui hariduslepet ei tule, siis ta astub ministrikohalt tagasi. Hariduslepe küll tuli, puhtformaalselt – me võime öelda, et see on paberi peal olemas ja nii mõnigi osapool on oma allkirja sellele andnud –, aga tegu on dokumendiga, mis ei sobinud ligi 90%-le KOV-idest. See dokument ei lahenda õpetajate koormuse ega palga probleeme, ei toonud kaasa kollektiivlepingu sõlmimist ega aita kuidagi kaasa õpetajate järelkasvule. Põhimõtteliselt on tegu dokumendiga, mis eksisteerib paberil, aga päriselt ilmselt tööle ei hakka ja haridusvaldkonnas olevaid probleeme ei lahenda. Kas minister ise ei leia, et see hariduslepe on ebaõnnestunud? Kas te ei pea oma lubadust täitma? Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli tagasi haridus- ja teadusminister Kristina Kallase. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud saadik Belobrovtsev! 

Ilmselt esimest korda Eesti riigikorralduse ajaloos on istunud laua taha nii suur hulk inimesi, kes vastutavad Eestis üldhariduse andmise ja selle kvaliteedi, õpetajate järelkasvu, õpetajate palga, töötingimuste, koolivõrgu ja kõige selle eest, ja hakanud läbi rääkima. Hakanud läbi rääkima selle üle, mida me peaksime Eestis tegema selleks, et õpetajad ei oleks üle koormatud, et noored õpetajad tahaksid koolis töötada, et me suudaksime jätkusuutlikult tagada õpetajate järelkasvu, et õpetajad oleksid motiveeritud ja nad saaksid endale karjäärimudeli, mis näitaks neile perspektiivis, kuidas nad selles ametis saavad karjääri teha. See oli esimene kord, kui me nii suure hulga osapooltega nii suure laua taga istusime ja üheksa kuud läbirääkimisi [pidasime]. Isegi kui seal ei ole allkirja kohalikelt omavalitsustelt, osalt kohalikelt omavalitsustelt, siis protsess ise oli meile kõigile väga suur õppetund [ja näitas], kui keeruline on Eestis hariduse valdkonda juhtida. Hariduse valdkond on meil jagatud kohalike omavalitsuste, era[sektori] ja riigi vahel ning on nende ühisel vastutusel. 

Miks ei kirjutanud väga suur osa omavalitsusi sellele alla? Sellel on kaks põhjust. Üks põhjus oli puhtalt poliitiline ja ma julgen selle siit puldist välja öelda: Isamaa Erakond töötas selle vastu, et omavalitsused sellele haridusleppele alla kirjutaksid. Väga selgepiiriliselt oli seda näha Tallinna linnas. Tallinna linn oli valmis sellele leppele alla kirjutama, sest suur osa õpetajate töötingimusi ja koormusarvestust puudutavaid probleeme oli seotud Tallinna linnas kehtivate reeglitega, aga Isamaa Erakond pidurdas seda ja ütles, et nemad sellele alla ei kirjuta. 

Vaatamata sellele, et Tallinna linna allkirja sellel haridusleppel ei ole, on alates sellest õppeaastast Tallinna linn täitmas kõiki neid punkte, mis on haridusleppes kokku lepitud. Tallinna linn [plaanib] vähendada õpilaste arvu klassikomplektides, selleks et õpetajate töökoormust vähendada. Tallinna linn vähendab õpetajate kontakttundide arvu, selleks et õpetajate koormust vähendada. Kõiki neid samme, milles me haridusleppes lõpuks kokku leppisime ja mis tuleks ära teha, selleks et õpetajate koormus väheneks, [plaanib] Tallinna linn astuda. Tegelikult hariduslepet täidetakse, vaatamata sellele, et poliitilistel põhjustel jättis Tallinna linn sellele allkirja andmata. 

Teine rühm omavalitsusi tunnistas laua taga: selleks et nad saaksid õpetajate koormust vähendada, on oluline, et õpetajate töötingimused paraneksid – klassikomplektide suurused oleksid mõistlikud, õpetajate tööaeg ei oleks liiga pikk, kontakttundide arv oleks oluliselt väiksem ja abiõpetajad oleksid kättesaadavad. Need on kõik need punktid, milles me haridusleppes kokku leppisime. Aga nad tunnistasid, et neil puuduvad rahalised vahendid selleks, et neid tingimusi täita. See oli aus ülestunnistus, et neil ei ole täna raha selleks, et neid haridusleppes esitatud tingimusi täita. Kui riik raha juurde annab, kui 2026. aasta eelarves on näha diferentseerimisfondi kasvu, siis nad hakkavad neid haridusleppe tingimusi täitma ja on nõus pärast seda ka haridusleppele allkirja panema. See oli teine ülestunnistus, mida omavalitsused tegid. 

Küsimus ei olnud sisus. Küsimus ei olnud selles, et nad ei oleks nõus sellega, milles me haridusleppes kokku leppisime: et nad ei oleks nõus karjäärimudeliga ning õpetajate töökoormuse ja töötingimuste kokkuleppega. Nad olid sellega nõus, suur osa omavalitsusi oli sellega nõus. Oli ka neid, kes ei olnud sisu poolest nõus, aga suur osa omavalitsusi oli sellega tegelikult nõus, suur osa koolipidajaid oli sellega nõus. Aga nad ütlesid, et nad saavad sinna allkirja anda sel juhul, kui riigiga saadakse rahaline kokkulepe, et 2026. aastast diferentseerimisfond kasvab. 

Minu ennustus on see, et 2026. aastal see diferentseerimisfondi kasv tuleb ja me saame neid haridusleppes seatud tingimusi täitma hakata. Sel juhul ma väga loodan, et omavalitsused ütlevad seda ka avalikult, et nemad tõesti leiavad, et õpetaja ei peaks olema klassi ees, kus on püsivalt üle 24 õpilase, ja õpetaja ei peaks andma [nädalas] kontakttunde rohkem kui 21. Ka 24 kontakttundi on ülekoormus ja neid tunde peaks olema vähem. Ja selleks me suurendame diferentseerimisfondi vahendeid, et koolid saaksid diferentseerida õpetajate töökoormust ja klassikomplektide suurust. 

Nii et mina ei ole nii negatiivselt meelestatud. Jah, tol hetkel, 9. detsembril oli meil vaja haridusleppele allkiri anda, sest sellest sõltus karjäärimudeli muudatuste käimalükkamine, seda allkirja oli vaja, et me saaksime PGS-i muudatustega edasi minna. Aga see ei tähenda seda, et omavalitsused, kes tol hetkel allkirja ei andnud, oleksid põhimõtteliselt vastu sellele, mis seal kirjas on ja mis eesmärgid seal seatud on. 

Nüüd, hoopis teine teema on kollektiivlepingu sõlmimine. Ma jään oma sõnade juurde: ma arvan, et kui me tahame Eestis õpetajate järelkasvu probleemi lahendada pikemaks ajaks, siis me peame õpetajate palgaküsimuses üle minema kollektiivlepingu vormile. Me peame Eestis jõudma Põhjamaade mudeli juurde, kus palgakokkulepped [annavad] õpetajatele kindluse vähemalt kaheks või kolmeks aastaks ette. See [julgustab] õpetajaametit valima. Praegu [tehakse] meil neid rahalisi kokkuleppeid ühe aasta kaupa. 

Sellel teel on täna üks takistus: riigieelarve seadus ei võimalda riigil võtta kohustusi toetuste puhul pikemaks ajaks kui üheks aastaks. Ja õpetajate palk riigieelarves on toetus kohalikele omavalitsustele. Ainuke rida, kus see ei ole toetus, on see raha, mis läheb haridusministeeriumi kaudu riigikoolide õpetajatele. Selle puhul on õigus võtta pikemaid kohustusi kui ainult üheks aastaks. Aga see palgaraha, mis kohalike omavalitsuste kaudu õpetajatele eraldatakse, on toetus kohalikele omavalitsustele toetusfondi kaudu ja seda me ei saa ette planeerida pikemaks ajaks kui üheks aastaks. 

See on riigieelarve seaduse probleem. Nii et me oleme praegu juriidilise probleemi ees, kuidas me saaksime sõlmida kollektiivlepingu, mis ei puudutaks ainult riigikoole ja riigikoolides töötavaid õpetajaid – seda me saaksime täna kohe teha, neid läbirääkimisi me tegelikult ju EHL-iga juba alustasime, riigikooli pidajana me oleme neid alustanud. Aga me ei saa kohalike omavalitsuste eest võtta riigieelarves kohustusi, mis on seotud õpetajate pikemaajalise miinimumpalgaga, sest see ei ole juriidiliselt võimalik. 

Selleks, et me saaksime liikuda Põhjamaade mudeli poole, kus õpetajate palga puhul on kindlus pikemaks ajaks kui ainult üheks aastaks, on vaja muuta põhikooli- ja gümnaasiumiseadust. Ettepanek, mille ma olen teinud ja mida olen käinud sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna fraktsioonis arutamas ja plaanin tulla ka opositsioonierakondade ette arutama, on see, et me määratleksime väga selgelt ära, et põhikooli pidaja on Eestis kohalik omavalitsus või erakooli pidaja ning gümnaasiumi pidaja on riik või erakooli pidaja, ja põhikooli pidamise vahendid, sealhulgas õpetajate palgavahendid, eraldatakse kohalike omavalitsuste tulubaasi. Sel juhul on raha kohalike omavalitsuste tulubaasis ja kollektiivlepingu läbirääkimistel osalevad kohalik omavalitsus, kes esindab põhikooliõpetajaid, riik, kes esindab gümnaasiumiõpetajaid, ja erakoolid, kes esindavad erakoolide õpetajaid. Ja teisel pool on õpetajate ametiühing. 

Selliseid läbirääkimisi peetakse Soomes juba kümnendeid. Sõlmitakse pikaajalised kokkulepped, kolme-nelja aasta peale ette õpetajate palga, töötingimuste ja koormusarvestuse kohta. See on minu unistus, milleni me Eestis tahaksime jõuda, aga selleks on vaja põhikooli osas poliitilist kokkulepet, et raha antakse üle kohalike omavalitsuste tulubaasi, ja sel juhul peavad kohalikud omavalitsused kujundama ühise organisatsiooni, mis neid õpetajate ametiühingutega [peetavatel] palgaläbirääkimistel esindaks. 

Meil on vaja sõlmida mitu poliitilist kokkulepet, aga see oleks tee, mida mööda, ma arvan, oleks õige minna. Ainult see, kui me saame õpetajate palgaküsimustes pikaajaliselt kokku leppida, tagab töökindluse ja õpetajate järelkasvu. Nii et haridusleppe raames ei saanudki tegelikult kollektiivlepingut teha, sellepärast et meil ei ole täna juriidilisi ja õiguslikke eeldusi selleks, et me saaksime kollektiivlepingut sellisel kujul teha. 

Küll aga on haridusleppes õpetajate töötingimuste ja koormuse peatükis väga palju olulisi punkte, milles, ma loodan, kohalikud omavalitsused oma tasandil kollektiivlepingute raames õpetajate ametiühingutega kokku lepivad – olgu see Tartu linnas, Tallinna linnas, Narva linnas, Kohtla-Järvel, kus iganes. Just nendes linnades, mida ma nimetasin, on õpetajate töökoormus üle 21 tunni ja klassikomplektis tihti üle 24 lapse. Mujal Eestis on see probleem väiksem kui nendes [linnades], mida ma just nimetasin, ehk Tallinnas, Tartus, Kohtla-Järvel ja Narvas. Võib-olla on ka mõnes Harjumaa omavalitsuses, aga reeglina mitte. Nii et seal on vaja kollektiivset kokkulepet.

Ma olen üsna kindel, et vaatamata sellele, et hariduslepe sattus poliitilise turmtule alla ja rahalist kindlust tol hetkel polnud võimalik garanteerida, asub suur osa omavalitsusi järgmisest aastast neid kokkuleppeid täitma. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused, millega õpetajate karjäärimudel paika pannakse, jõuavad peagi siia Riigikokku.

Paar sõna õpetajate järelkasvust ja karjäärimudelist. Õpetajate karjäärimudel on tegelikult üks element, mis tagab õpetajate järelkasvu. Õpetajate järelkasvu tagamiseks ei ole ühte konkreetset lahendust, vaid kompleksne lahendus, mis tuleb tagada. Kollektiivleping on minu hinnangul üks neist, teine on koolitustellimuse suurendamine ülikoolides, aga üks lahendus on ka karjäärimudel. 

Karjäärimudeli kohta me leppisime kokku, et alustaval õpetajal on esimeses etapis, kui ta kooli tööle läheb – ta on alles ülikoolist tulnud –, väga kindel karjääriaste, kus ta saab erituge. Kokkulepitud karjäärimudeli kohaselt ei saa alustavat õpetajat [panna] täitma suure kontakttunnikoormusega ülesandeid, sest karjäärimudel näeb ette teistsugust astet. Esimene, alustava õpetaja aste on selline aste, mille korral peab olema väiksem tunnikoormus, õpetaja ei pea tegelema suures mahus erivajadustega lastega ja tal on koolis mentor või tugiõpetaja. Seda näeb ette karjäärimudel, alustavat õpetajat toetav süsteem on karjäärimudelisse sisse kirjutatud. 

Samuti on karjäärimudelisse sisse kirjutatud see, et alles õpetajaks õppivad üliõpilased ei saa mitte üheaastase tähtajaga töölepingut, mis tekitab selle ameti [valimisel] ebakindlust, vaid just nimelt kolmeaastase tähtajaga töölepingu ehk kindlustunde, et neid koolis vajatakse, et nad juba õpingute kõrvalt koolis töötada saaksid. Ka see on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatustes sees ja karjäärimudelis kokku lepitud. 

Ja kolmas asi. Jah, tõepoolest, karjäärimudel näeb ette, et kvalifikatsioonile mittevastavale õpetaja ametit pidavale inimesele tulevikus õpetajate töötasu alammäär ei kehti. See koolijuhtide ja ka õpetajate esindajate endi ettepanek oli tingitud sellest, et oleks mingi motivatsioon õpetaja kvalifikatsiooninõudeid täita. Praegu on olukord selline, et see, kas sul on kvalifikatsiooninõuded täidetud või mitte, mingisugust eelist sulle koolis töötamisel ei anna. 

Seega, karjäärimudel paneb paika palju selgemad reeglid: kui suurt tuge õpetaja mingil karjääriastmel vajab, millised kohustused on õpetajal koolis sõltuvalt sellest, millisel karjääriastmel ta töötab, ja milline on eri karjääriastmel töötavate õpetajate palga alammäär. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Te siin viskasite kinda Isamaa suunas, et Isamaa on justkui kollektiivselt nõudnud haridusleppe põhjalaskmist, mis ei vasta absoluutselt tõele. Olen Saaremaa Vallavolikogu liige ja ka seal oli volikogus otsus selline, et seda lepet ei saa vastu võtta, ja seda vaatamata sellele, et seal on koalitsioonis sotsiaaldemokraadid, Reformierakond ja Keskerakond. Ja põhjus oli väga lihtne. See hariduslepe on seotud rahaliste kohustustega, aga riik ei saa haridusleppe rahastust garanteerida rohkem kui ühe eelarveaasta baasil. Kohalikul omavalitsusel oleks tulnud enda peale võtta kohustusi, lisakohustusi, milleks tal puudub ressurss. Ilma kindlate garantiideta seda lihtsalt ei saanud vastu võtta. Ma tean, et just sel põhjusel väga paljud omavalitsused seda kokkulepet ei kinnitanud. Seal võis olla sisuliselt veel teisigi põhimõtteid – me võime arutada, kellele meeldib ema, kellele tütar –, aga peamine põhjus oli see. Ma ei saa aru, kust tuleb teie informatsioon, justkui Isamaal oleks mingisugune vimm haridusleppe vastu.

Aitäh küsimuse eest! Tõin väga selge näite, [et see koht,] kus Isamaa ilmselgelt poliitilistel põhjustel haridusleppe allkirjastamise kraavi keeras, oli Tallinna linn. Mitte mingisugust põhjust Tallinna linnas seda lepet mitte allkirjastada ei olnud. Ei olnud ka rahalisi põhjuseid, sellepärast et sellest eelarveaastast alates teeb Tallinn kõike seda, mis haridusleppes on kokku lepitud, ta on selleks ka ise rahalisi vahendeid juurde pannud. Nii et Tallinna linnal polnud mingit põhjust sellele haridusleppele mitte alla kirjutada. Me nägime, kuidas selle põhjendusena toodi minu arust täiesti alusetuid seisukohti, lihtsalt oli poliitiline soov seda mitte allkirjastada. 

Teine asi, mis puudutab rahalisi kohustusi. Karjäärimudeli täitmiseks olid haridusleppes rahalised kohustused riigile pandud. Need olid seal ministri allkirjaga kinnitatud, need kohustused olid riigile pandud. Mis puudutab töötingimusi ja koormusarvestust, siis need kohustused on kohalikul omavalitsusel, riigil neid kohustusi ei ole. Koolipidaja on kohalik omavalitsus. Õigus õpetajate töötingimusi reguleerida, õpetajate koormust reguleerida ei ole mitte riigil, vaid koolipidajal – koolipidajal ja koolijuhil. Riik finantseerib täna 21 kontakttundi õpetaja ametikoha kohta – täpselt nii palju, kui me haridusleppes lõpuks kokku leppisime, üle selle ei tohiks õpetaja tegelikult tööd teha – ja selles ulatuses arvestatakse õpilase pearaha kõikidele omavalitsustele. Kui küsimus on karjäärimudeli rahastamises, siis sellest ma saan aru, aga õpetajate töötingimuste ja koormusarvestuse puhul on rahalised vahendid riik täna omavalitsustele tegelikult taganud. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Mul on küsimus, mis puudutab õpetajate palga alammäära ehk muudatust, mida haridusministeerium tahab PGS-is teha. Vist Õpetajate Lehes, ei, ERR-is on Piret Sapp kirjutanud, et selle muudatuse tõttu hakkab uus kooliõpetaja, kes alles tuleb tööle ja kes on selle karjäärimudeli või karjääriredeli kõige alumisel astmel, saama mitte õpetaja palga alammäära, vaid üldse alampalka ehk teisisõnu, parimal juhul 890 eurot. Küsimus on: kuna meil õpetajaid napib, meil on suur õpetajate defitsiit, siis kas selline muudatus kasvatab ikka uute õpetajate arvu, kes koolidesse tööle tulevad?

Aitäh küsimuse eest! See ei vasta tõele. See väide ei vasta tõele. Seaduseelnõu seletuskirjas on selgitatud, mis kehtib neile, kes ei vasta kvalifikatsioonile ja kellele seaduse järgi ei kehti õpetaja palga alammäär. Seaduse järgi kehtib sel juhul töötaja palga alammäär. Täpselt samamoodi kehtib seaduse järgi töötaja palga alammäär kõikidele töötajatele üle Eesti. Ometigi ei ole nii, et kõik töötajad Eestis saavad palga alammäära. On ju nii? Tegelikult lepitakse palk siiski kokku tööandja ja töövõtja vahelise kokkuleppe tulemusena ja mina küll ei näe juhtumas sellist asja, et alustav õpetaja asub Eesti koolis tööle miinimumpalga eest, sest ta lihtsalt ei tule sinna sellise palga peale. Omavalitsuste ja koolipidajate rahastust selle tulemusena ei vähendata, et kvalifikatsioonile mittevastavatele õpetajatele [õpetaja palga] alammäära maksmise kohustust enam ei teki. Ei vähendata! Tegelikult saab raha juurde, mis tähendab seda, et õpetajale on võimalik maksta õpetaja [palga] alammäära, ka nendele, kes kvalifikatsioonile ei vasta, aga see jäetakse koolipidaja, tööandja ja töövõtja omavaheliseks kokkuleppeks. 

Nüüd, alustav õpetaja on karjäärimudeli järgi kvalifikatsioonile vastav õpetaja. Karjäärimudeli esimene aste, alustava õpetaja aste, on see aste, kus inimesel on õpetaja kvalifikatsioon. Kui õpetaja kvalifikatsiooni ei ole, siis ta ei olegi karjäärimudelis sees. Kvalifikatsioonile mittevastav õpetaja ametit täitev inimene ei ole praegu karjäärimudelis sees. Tema töö- ja palgatingimused lepitakse kokku tööandja ja töövõtja vahel ja riiklikult seal kohustuslikku palga alammäära kehtestatud ei ole. Kohustuslik palga alammäär [algab] alustava õpetaja karjääriastmest, siis on õpetaja karjääriaste, vanemõpetaja karjääriaste ja meisterõpetaja karjääriaste – nendele kehtivad riiklikult kokkulepitud palga alammäärad.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Ka mina olen kuulnud raadiost teie intervjuud, kus te ütlete, et Isamaa kõike tegi. Mul on ääretult hea meel, et Eesti 200 arvab, et pea 80 omavalitsuses otsustab Isamaa. Seda, et Tallinn on Eesti 200 mõistes kogu Eesti, on muidugi kurb tõdeda. Eestis on omavalitsusi ligi 80, ei ole ainult Tallinn. Tallinnas olete ka teie võimul, neli erakonda kemplesid seal omavahel. On väga selge, et kui rahaline kate ei ole sada protsenti kindel, siis ükski omavalitsusjuht, kes ei ole Eesti 200-ga mingit kokkulepet teinud, sellele alla ei kirjuta.  

Aga ma täpsustaks eelmise küsija küsimust. Kuidas sellega siis ikkagi on? Tegelikult on ju õpetajatel rahastamise mudel – kes ütleb, et sellel on kolm, kes ütleb, et neli [astet] – nooremõpetajast kuni meistrini. Nooremõpetaja koefitsient on üks, meistril ikkagi tunduvalt suurem. Mispidi meil siis haridussüsteemis hakkab olema: kas palka hakatakse maksma selle järgi, kui hea õpetaja on, või selle järgi, kui kaua on koolis käidud ja õpetajaametit peetud? Ma usun, et kõik õpetajad on väga head, aga selline arusaamine, et [äsja] kooli lõpetanu on viletsam, kui mõni staažikam, ma arvan … 

Teie aeg!

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et on äärmiselt ebaaus öelda nende omavalitsuste kohta, kes haridusleppele alla kirjutasid, et neil on Eesti 200-ga mingi diil. Ei ole! Ei ole mingit diili, vaid neil oli hea tahe sellele alla kirjutada. Nad ütlesid, et nemad on valmis neid tingimusi täitma, isegi kui see eeldab, et nad peavad teatud rahalisi kohustusi võtma. Need omavalitsused, kes alla kirjutasid, võtsid vastutuse selle eest, et nemad muudavad õpetajate töötingimusi. Tallinna linn muudab ka töötingimusi, pani isegi oma raha sinna alla. Seega Tallinna linna puhul ei olnud küsimus mitte rahaliste vahendite puudumises, mitte selles, et ta ei suuda seda katta, vaid see oli poliitiline teema, ei allkirjastatud poliitilistel põhjustel. Mul on väga kahju, et Isamaa keeras selle poliitiliseks. Eesti hariduspoliitikas on üldiselt olnud põhimõte, et me ei keera asju poliitiliseks ja oleme hariduse teemal valmis poliitilisi kokkuleppeid tegema parteilistest huvidest mitte lähtudes. Seni on olnud selline kokkulepe ja mul on kahju, et see kokkulepe on nüüd murenenud.

Mis puudutab õpetajate palkasid, siis õpetaja saab palka tööandja ja töövõtja vahelise kokkuleppe alusel. Meie haridussüsteem on autonoomne. Õigus määrata õpetajate palka ei ole mitte riigil, vaid õpetajate palga määrab koolipidaja, tööandja. Tööandja ütleb, kui palju tema töötajad palka saavad. Selline autonoomia põhimõte kehtib ka edaspidi, lihtsalt praeguse kohustusliku alammäära asemel hakkab kehtima kolm alammäära. Kui õpetaja on omandanud vanemõpetaja kutse või meisterõpetaja kutse, siis tema palga alammäär on kõrgem. See ei tähenda, et see on õpetaja palk. See on palga alammäär. Meil on kolm alammäära. Kui õpetaja saab vanemõpetaja kutse või meisterõpetaja kutse, siis see ei olene sellest, kui mitu aastat ta on koolis töötanud, neid kutseid omistatakse õpetajale tema kompetentsusest ja professionaalsest arengust tulenevalt. Küsimus ei ole staažis, küsimus on õpetaja pädevuses ja tema professionaalses töös, aga ka tööülesannetes. Vanemõpetaja ja meisterõpetaja tööülesanded on teistsugused, kui on õpetajal või alustaval õpetajal. Ja sellest tulenevalt on ka kõrgem alammäär – mitte palk, vaid alammäär on tal kõrgem. Palga määrab talle tööandja nende omavahelise kokkuleppe tulemusena.

Nii. Ja viimane küsimus, Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Saime teada, et seni on meil olnud Eesti riigi hariduspoliitikas konsensus ja see on esimene vaidlus, mille juures te olete saanud olla. Aga ärge heitke meelt, kõik ei ole veel kadunud! Küllap on sellel sügisel õige aeg hakata seda lepet järgmiseks aastaks sõlmima, siis, kui järgmise aasta eelarvesse tuleb ka vastav kirje, mis annab omavalitsustele kindluse. Mis puudutab teie lubadusi, siis nagu ma vihjest aru sain, olete te neid kõiki seni täitnud ja kavatsete ka edaspidi täita. Mul on nüüd üks küsimus. Kas seda, et see põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, mida on vaja selle haridusleppe käivitamiseks, valitsuses natukene seisab, pidurdab ka Isamaa praegu Vabariigi Valitsuse sees?

Ei, see ei seisa. See läks kooskõlastusringile ja tuli kooskõlastusringilt tagasi. Meil on vaja teha veel üks kooskõlastusring Justiitsministeeriumis ja alles siis ta jõuab valitsusse. Ta lihtsalt ei ole veel valitsusse jõudnud.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Oleme nüüd jõudnud läbirääkimiste juurde ja on kaks läbirääkijat. Kõigepealt Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Suur tänu ministrile päris põhjaliku ettekande eest! Aga mõned tähelepanekud on mul tekkinud. Esiteks seesama poliitiline küsimus. Ma küll ei taha siin olla Isamaa Erakonna advokaat, aga ma ei usu, et vaatamata sellele, et see erakond on praegu hästi populaarne ja võimas, 70 kohalikku omavalitsust nagu üks [mees] loobusid haridusleppe allkirjastamisest puhtalt poliitilistel põhjustel, kuna Isamaa saboteeris seda protsessi. Mis puudutab Tallinna, siis ma ei oska öelda, millised need läbirääkimised seal olid või missuguseks nad kujunesid, aga kui lugeda meediat, siis võib öelda, et ka näiteks sotsiaaldemokraadist Tallinna linnapea Jevgeni Ossinovski oli selle dokumendi suhtes kriitiline. Tema ei ole Isamaa Erakonna liige. Ma arvan, et samamoodi me võime ju öelda, kui me räägime niimoodi poliitilises kontekstis, et võib-olla Tallinnas oli, vastupidi, hästi aktiivne haridusvaldkonna abilinnapea, kes on Eesti 200 liige, nagu ka haridusminister. Tallinn, mitte andes oma allkirja haridusleppele, hakkab nüüd selle leppe punkte sajaprotsendiliselt täitma. No kas asi ei ole poliitikas, kui abilinnapea ikkagi jätkab sama joont?  

Tallinnas hakatakse vähendama õpetajate kontakttunde, et sel viisil vähendada koormust. Olen rääkinud sellest mitme Tallinna kooli juhiga ja nemad on ausalt öeldes hästi skeptilised. Loomulikult on lihtne öelda koolidele, et nüüd on kontakttundide arv selline ja sellest rohkem õpetajad töötada ei tohi, aga reaalsus on see, et õpetajaid napib, ja napib päris korralikult, me teame seda väga hästi. See on punkt üks. Kui koormus väheneb, siis keegi teine peab selle koormuse enda peale võtma. Aga kust seda teist võtta?  

Teine asi on see, et olgem ausad, meie õpetajate sissetulekud Eestis on sellised, et nii mõnigi õpetaja teeb ületunnitööd hea meelega, kui selle eest makstakse. Õpetajad teevad neid tunde selleks, et saaks suuremat palka – no vist mitte palka, aga suuremat sissetulekut. Ma arvan, et see praktika jätkub ka edaspidi, sõltumata sellest, mida ütleb kohalik võim.  

Mis puudutab seda, et sellel karjäärimudelil puudub konkreetne viide õpetajate palgamäära miinimumile, siis loomulikult saavad tööandja ja töötajad omavahel kokku leppida, mis see palk võiks olla. Näiteks erasektoris on see väga levinud, kui mitte ainus variant, kuidas üldse see lepinguline töösuhe kujuneb. Aga kui näiteks koolijuht ühel hetkel otsustab sellega manipuleerida, siis on hästi keeruline kätt ette panna, sest seadus on koolijuhi poolel. Kuna nii-öelda madala kvalifikatsiooniga või [õpetaja]teed alustaval õpetajal ei ole enam kindlust, et ta saab õpetajatele mõeldud palga alammäära … 

Paluks aega juurde.

Kolm minutit lisaks.

… siis see annab ruumi manipuleerimiseks. 

Mis puudutab kohalikke omavalitsusi, siis nagu ma ütlesin, 79-st 70 on öelnud ei. Minister ütles väga õigesti, et küsimus on eelkõige rahastuses. Kohalikel omavalitsustel kahjuks puudub kindlus, et see rahastus ka tuleb, neil on tunne, et neile tekitatakse kohustusi juurde, aga samas rahalist katet nendele kohustustele ei ole. See tegelikult näitab väga ilmekalt seda, kuidas meil viimastel aastatel on valitsused tegutsenud. Usaldusmoment on kadunud, kohalikud omavalitsused lihtsalt ei usalda enam valitsuse liikmeid, kui tullakse rääkima, et lepime praegu niimoodi kokku ja küll see raha tuleb. Kohalikud omavalitsused [vajavad] ikkagi kindlust, nad [vajavad] mingisuguseid tagatisi, et see raha kindlasti tuleb, mitte nii, et keegi lubab neile, [et raha tuleb,] olgu see kas või minister ise, ja siis pärast öeldakse: vabandust, tahtsime parimat, aga välja tuli nagu ikka. See on suur probleem, usalduse kaotus on valitsuse jaoks päris suur probleem. 

Ühest küljest võib ministrit loomulikult kiita selle eest, et ta võttis selle tee ette ja hakkas seda mööda liikuma, aga kahjuks on siin veel väga palju tegemata tööd, mis ongi arusaadav, sest haridusvaldkond on päris keeruline, on hästi palju igasuguseid osapooli, nii-öelda huvigruppe. Aga küsimus on selles, et juba rohkem kui aasta on möödas õpetajate streigist, kus õpetajatele, selleks et nad streigi ära lõpetaksid, lubati kõike – lõpuks said nad palgalisaks 17 eurot brutos –, lubati, et kõik läheb paremaks koormuse mõttes, järelkasvu mõttes ja ka palga mõttes, aga täna me konstateerime, et mitte midagi sellist ei ole juhtunud. Ainuke asi, mis juhtunud on, on seesama hariduslepe, mis mingil määral paneb paika needsamad karjääriredeli astmed ja selle, kuidas sellega edasi liikuda. Aga see omakorda tekitab probleeme, millest me oleme siin juba rääkinud. 

Nii et vaatame, mida tulevik toob, aga ausalt öeldes optimismiks siin väga palju põhjust ei ole. Aitäh!

Suur tänu! Riigikogu liikmete poolt lõpetab läbirääkimised Tõnis Lukas.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Paanikaks ei ole põhjust. Mõni asi lähebki elus paremini, mõni läheb halvemini. Jäägem siin ikka haridusküsimuste ja planeeritud leppe juurde ning ärgem seda väga politiseerigem! Te muidugi jätsite ütlemata selle – vähemalt ajakirjanduse andmetel on see praegu teada –, et rahandusminister Ligi ei ole andnud sellele seaduseelnõule kooskõlastust. Ma loodan väga, et see seaduseelnõu, mis aitab haridusvaldkonna kokkuleppeid ellu viia, siia Riigikokku siiski jõuab. Kinnitan teile, et rahandusminister Ligi ei ole Isamaa Erakonnaga ühendust otsinud, vähemalt mitte taotlusega ühist poliitikat teha või meiega ühineda. Seega, küllap te peate selgitustööd tegema ka teiste hulgas, mitte ainult Isamaa Erakonna toetajate hulgas, sest, ütleme ausalt, teame meie ja teate ka teie, et omavalitsustes võimul olijate hulgas maksis Reformierakonna sõna, sealhulgas valitsusjuhi skeptitsism, palju rohkem kui Isamaa kaasarääkimine. 70 omavalitsusest on Isamaa praegu valla- või linnavõimuga seotud veidi üle 20-s. Tõepoolest, selle aasta kohta on muidugi võimalik kinnitada, et meie mõju on [suur], aga haridusprotsessi üle politiseerida, erakonnapoliitikaga [seostada] ei ole põhjust.

Mis puudutab seda – sellel leppel on ilus nimi "hariduslepe" –, et kas seal ka midagi puudu on, [siis ütlen, et] haridusleppe puhul on igaühe enda sõnastada, mis ta sinna sisse paneb. Aga kui rääkida sisust, siis nii laiaulatuslikku puudet kogu haridussüsteemiga sellel kokkuleppel, mis te haridustöötajate liiduga sõlmisite ja veel mõne partneriga – ja minu meelest on väga õige, et haridustöötajate liiduga niisuguseid leppeid sõlmitakse –, ei ole, nii laia kokkulepet, et see lahendaks kõik haridusküsimused. 

Räägime üldharidusest, ärme lähme laiali muudele teemadele. Üldharidusega on gümnaasiumi tasemel seotud ka kutseharidus. Ütlete küll, et kutseharidusega tegeldakse eraldi, aga see, et [kõiki] samal tasandil või astmel õpetavaid õpetajaid ja nende palgavahendeid selles leppes ei olnud, on ikkagi möödalask. Küllap leiab neid [kohti] veel, kus te saate seda kokkulepet parandada, enne kui ta täiel määral kehtima hakkab, ja ka seaduseelnõu, et leida garantiid ka nende haridusalade jaoks, mida praegu võib-olla piisavalt ei tunnustata ja selle tõttu ära unustatakse. 

Nii et selle kokkuleppe puhul parandamisruumi ja üldise arutelu ruumi on. Kindlasti võtavad sellest osa kõik erakonnad. Kinnitan Isamaa nimel, et haridusküsimuste üle arutleme argumenteeritult hea meelega. 

Aitäh! Ja läbirääkimised lõpetab haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Palun!

Aitäh! Minul ei ole paanikat. Ma pean väga oluliseks seda protsessi, mis haridusleppega Eesti hariduspoliitikas algas. Ma pean väga oluliseks, et me sellist koostöövormi jätkaksime. Seda, et vähemalt kord kolme aasta jooksul tulevad haridusvaldkonna osapooled laua taha kokku ja lepivad kokku põhimõttelistes ja suurtes asjades. Mitte nii, et tuleb uus haridusminister, saadab seaduseelnõu ülevalt alla kõigile kooskõlastamiseks, ja kui ei kooskõlasta, siis [ütleb, et] pole midagi teha, lugupeetud omavalitsused, me läheme ja teeme need asjad ikkagi ära. Ma ei pea seda õigeks. Ma pean õigeks just nimelt sellist vormi, kus me tuleme ja lepime kokku, milline on karjäärimudel, millised on palgaastmed, kuidas me sätestame õpetajate töötingimused, kuidas me sätestame õpetajate koormusarvestuse, millised on õpetajate tingimused kutsehariduses. See lepitakse kokku koolipidajate, õpetajate ja koolijuhtide esindajate vahel ning pika protsessi ja kokkulepete tulemusena alt üles, mitte ülevalt alla. Ma arvan, et see on see viis, mismoodi me saame hariduses asjad paremaks, sest see on ühiskondliku kokkuleppe tasand. 

Ma loodan, et haridusleppe protsess, vaatamata sellele, et sellele on tahetud minu hinnangul jätkuvalt poliitilistel põhjustel vett peale tõmmata, [kujuneb] siiski [edukaks]. Küsimus on selles, et sellist protsessi pole varem Eestis nii laiaulatuslikult algatatud. Nüüd on see alanud. Ma soovin ka kõikidele järgmistele haridusministritele jõudu selles protsessis ehk sellise tööviisi [rakendamisel], kus me oleme laua taga ja me räägime läbi, mitte ei juhi ülevalt alla, nii-öelda kaasamis‑ ja kooskõlastusringide kaudu, mis ei ole ilmtingimata kõige parem [lahendus].

Nii et minul paanikat ei ole. Minu mure on see, et sellisesse protsessi kaasumisel hakkavad erakonnad mängima poliitilisi mänge. See on minu mure. Panevad oma erakonna huvid ettepoole ja Eesti hariduse huvid tahapoole. Ma väidan jätkuvalt, et mitte 79 omavalitsuses, vaid just Tallinna linnas juhtus see, kus erakonna huvid pandi ettepoole ja õpetajate ja haridusvaldkonna [inimeste] huvid tahapoole. Ja vaat see on see, mida ma ei taha, et juhtuks. Ma olen väga kategooriliselt vastu sellele, et me paneme laua taga istuvatele inimestele erakonna mütsid pähe ja istume seal erakonna esindajatena. 

Tegelikult väga ebakonstruktiivset koostööd tegi selles vallas ka ELVL. Algusest peale oli see koostöö mitte üldse heale tahtele üles ehitatud ja kui ELVL maikuus laua tagant lahkus – küsige kõikide osapoolte käest, mis päriselt seal laua taga juhtus –, algasid läbirääkimised, sest enne seda käis poliitiline šaraad ehk mäng, millel ei olnud hariduse sisuga tegelikult mitte midagi pistmist. Ma ei hakka siin seda mainima, kes on ELVL-i tegevjuhtkonna töötajad ja milline on nende erakondlik kuuluvus, aga see töötegemine ei olnud suunatud koostööle. Aga kui ELVL laua tagant lahkus, siis algas päriselt sisuline koostöö.

Jätame nüüd selle kõik minevikku. Võib-olla on need kasvuraskused, võib-olla me peame seda koostööviisi veel harjutama, me ei ole seda palju teinud, see võtab meil aega, harjutame. Haridusleppe läbirääkimised oli esimene katse sellises vormis Eestis hariduspoliitikat teha, aga läheme siit edasi. Ma loodan, et kõik osapooled on tegelikult nõus sellega, et see on see viis, kuidas me peaksime Eestis hariduspoliitilisi otsuseid tegema.

Ma tahtsin rääkida ka õpetajate ülekoormusest. Vadim Belobrovtsev läks küll ära, aga [tahtsin öelda, et] ma pean põhimõtteliselt valeks seda, et me sellesse praktikasse, mis meil on Eestis välja kujunenud, kus õpetaja saab oma töötasu tõsta ainult sel viisil, et ta koormab ennast üle, suhtume kui normaalsesse asja ja [arvame, et] me peaksime jätkama samas vormis, et õpetajal on võimalik saada palgatõusu ainult siis, kui ta võtab endale lisakoormusi ja lisaülesandeid. Ma ei pea seda õigeks. See on õpetajate läbipõlemise üks peamisi põhjuseid. Õpetaja palk peaks tõusma tema kompetentsuse ja professionaalse arengu tõttu, selle tõttu, et ta teeb oma tööd ehk õpetamise tööd paremini. Sealt tuleb tema palgatõus. Ja see on see põhjus, miks me seda karjäärimudelit rakendame. 

Nii et ma ei ole nõus Belobrovtseviga, et õpetajad tahavad [teha] lisatööd ja 24-tunnist töönädalat, sellepärast et ainult niimoodi on võimalik neil palka juurde saada. Ma ei ole sellega nõus. See on vale. (Hääled saalis.) Teda ei ole siin, aga ma lihtsalt [ütlen, et] olen sellise seisukoha vastu. Selline praktika on seni olnud valdav ja sel põhjusel me haridusleppes tahtsimegi seda piirata, et selline praktika ei [jätkuks]. Ja klassikomplektid on Tallinnas olnud aastakümneid üle võlli ehk kogu aeg on rikutud seadust, ja see on suurendanud õpetajate koormust. Ma loodan, et Tallinna linn, vaatamata sellele, et poliitilistel põhjustel jäi allkiri andmata, siiski läheb ja teeb selle asja korda, mis puudutab klassikomplektide suurust. Aitäh!

Suur tänu kõigile! Oleme neljanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Saame minna viienda [päevakorrapunkti] juurde. Riigikogu liikmete Jaak Valge ja Leo Kunnase 13. jaanuaril 2025 esitatud arupärimine Saaremaa tuuletööstuspargi rajamise kavatsuse kohta, arupärimine numbriga 680. Ja palun esmalt ettekandeks Riigikogu kõnetooli arupärijate esindajana hea kolleegi Jaak Valge. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Daamid ja härrad! Eesti mehed, Eesti naised! Kõigepealt ma deklareerin, et Erakond Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid on vankumatult puhta Eesti looduse eest väljas ja see hoiak tuleb täiesti südamest, mitte kusagilt väljastpoolt Eestit, ega väljendu sellise kampaanialiku rohepöörde toetamises. Aga kui need rohepöörde meetmed lähevad meie rahvuslike huvidega kokku, siis me loomulikult toetame neid.

See arupärimine on kantud murest seoses plaaniga muuta Saaremaa läänerannik Eesti taastuvenergiale ülemineku raamides gigantseks tuuletööstuseks. Kui plaanitu ellu viidaks, oleks selle valmimisel tegemist maailma suurima meretööstusalaga, mis domineeriks umbes 80 kilomeetri laiuse katkematu müürina kogu Saaremaa lääneranniku merevaates. Ja see tuuletööstusala algaks kaldast juba 11 kilomeetri kauguselt. Tuugenid oleksid kuni 310 meetri kõrgused või veel kõrgemad ja neid oleks kokku umbes 500.

Nii, nüüd ma pean pisut arupärimises esitatud arve ja definitsioone korrigeerima. See tegelikult arupärimise sisu kuigivõrdki ei muuda, küll aga tõendab seda, et arupärimise on teinud ikkagi inimene, kes õppis füüsikat mõnda aega tagasi, mitte tehisintellekt ei ole seda teinud. Kõnesoleva tuuletööstusala nimivõimsus – mitte koguvõimsus, nagu on [kirjas] arupärimises – oleks umbes 7000 megavatti. See on üle nelja korra suurem kui Eesti elektritarbimine. Seega on kavandatud niimoodi, et suurem osa tööstusala elektritoodangust ja kasumitest – kui neid on – liigub Eestist välja.

Senine Läänemere võimsaim tuulepark on üle-eelmisel aastal valminud Baltic Eagle, mis hõlmab 40 ruutkilomeetrit mereala. Nende tuugenite suurim kõrgus on 190 meetrit. Kokku on neid tuugeneid 50, koguvõimsus 476 megavatti ja kaugus rannast 30 kilomeetrit. Seega, Saaremaa läänerannikule planeeritav tuulepark oleks kordi suurem ja rannikule pea kolm korda lähemal. Maailma seni suurim meretuuleala on Põhjameres asuv Hornsea 1, 2, mille koguvõimsus on Saaremaa läänerannikule planeeritavast väiksem, tõsi, mitte 2,5 korda väiksem, nagu mul oli arupärimises, aga siiski väiksem. Ja tuugenite kõrgus on 190 meetrit, aga kaugus rannikust 120 kilomeetrit, mitte 11 kilomeetrit, nii nagu see, mida Saaremaa ranniku lähedale rajada kavatsetakse.

Nüüd, juhul kui vahepeal veel suuremaid ei ehitata, siis see kõnesolev tuuletööstusala jääkski suurimaks, aga kui vahepeal tõesti ehitatakse [suuremaid], siis hiigeltööstusalaks jääks ta igal juhul. Ja sellega kaasnevad infrahelimüra, igasugused reostused, mikroklimaatilised muudatused, nanoplastide reostus, mereelustiku häiringud ja nii edasi, mõju tööhõivele, väikesadamate jätkusuutlikkusele ja muule sellisele. Arvestuste järgi levivad erinevad häiringud sõltuvalt ilmaoludest 50–90 kilomeetri kaugusele tuugenitest. Ja rannikule nii lähedal asuv tööstusala, võib üldistada, seab küsimärgi alla Saaremaa lääneranniku traditsioonilised eluviisid ja tegelikult ka kohaliku elu ajaloolise järjepidevuse aladel.

Senisteks arendajateks on teatavasti Norra, Hollandi ja Inglise-Prantsuse investorid ja ka Eesti riik, aga Eesti riik siis kavaga see hoonestusluba maha müüa. Tegemist on riikliku eriplaneeringuga, mida rakendatakse olulise riikliku tähtsusega ehitiste ja arenduste kavandamiseks. Aga ka sel puhul nõuab planeerimisseaduse § 31, et ikkagi [peab toimuma] huvitatud isikute ja asutuste kaasamine, sealhulgas valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide kaasamine. Ja nüüd ma küsimusi ajapuudusel ette ei loe …

Aitäh! 

… arvan, et minister teeb seda seadusandliku ja täidesaatva võimu koostöö raames nii ehk nii. Aitäh!

Suur tänu teile! Ja nüüd ongi võimalus auväärt kliimaministril Yoko Alenderil vastata teie küsimustele.

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Arupärijad! Küsimus: kas teie arvates on senine meretuulepargi rajamine olnud piisavalt läbipaistev ja kaasav ehk vastab sellele, mida nõuab planeerimisseaduse § 31? Saan rääkida teile riiklikust mereala planeeringust. Ühtegi hoonestusluba või tegevusluba ühelegi meretuulepargile väljastatud ei ole, küll aga mereala planeering kehtestati meil 12. mail 2022. aastal Vabariigi Valitsuse korraldusega ja on enne seda läbinud kõik planeerimisseadusest tulenevad nõuded. Mäletan ka ise Riigikogu liikme ajast korduvaid arutelusid keskkonnakomisjonis sel teemal.

Planeeringu koostamisel lähtuti nii Euroopa Liidu kui ka Eesti raamdokumentidest ja sisulistest planeerimissuunistest. Vajaduse koostada planeering mereala kasutuse reguleerimiseks sätestas nii direktiiv kui ka meie enda vajadus tuua turule odavamat energiat, odavamat elektrit. Mere kasutamise ja kaitse peamised põhimõtted tulenevad ÜRO mereõiguse konventsioonist UNCLOS, selline lühend. Läbivaks põhimõtteks, mis on nii selles UNCLOS-is kui ka bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis ja ka erinevates Euroopa Liidu õigusaktides, näiteks merestrateegia raamdirektiivis ja Läänemere strateegias, on merekeskkonna hea seisundi saavutamine ja säilitamine.

Selle kõigega merealade planeering arvestas. Ja see mereala ruumiline planeerimine on vahend merekasutuse pikaajaliseks kavandamiseks, et tagada mereressursside kasutamisest saadav majanduslik kasu ja samal ajal ka mere‑ ja rannikuala väärtus sotsiaalselt ja kultuuriliselt olulise alana. Iga inimtegevuse puhul, mida mereala planeerimisel kavandatakse, tulebki arvesse võtta, et merekeskkonna hea seisundi saavutamine ja säilitamine tuleb tagada. Tõepoolest, see meie mereala planeering on koostatud planeerimisseaduse § 31 nõuetele tuginedes. Protsess on olnud läbipaistev ja kaasatud on olnud väga erinevad osapooled. Saab vaadata ka Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi lehele, kus on väga hea ülevaade kogu selle mereala planeeringu menetluse protsessi kohta.

Nüüd, mis selles mereala planeeringus on? Seal on need alad, kuhu on võimalik taotleda lubasid edaspidi meretuuleparke püstitada. Aga see planeering üksi ei anna veel õigust seda teha. Edasi tuleb taotleda hoonestusluba. Selle menetluse käigus viiakse läbi keskkonnamõjude hindamine ja siis selgub, kas alal on võimalik tuuleparki püstitada ja millises mahus. Ühtlasi vaadatakse seda, et pärast tuulepargi püstitamist oleks merekeskkonna hea seisund tagatud.

Tänaseks ei ole välja antud ühtegi meretuulepargi hoonestusluba, aga selle Saaremaa [pargi] puhul, mille kohta arupärijad küsisid, on hoonestusloa taotlus esitatud, küll mitte sellistele megavattidele, nagu siit läbi käis, vaid 1400‑megavatise pargi jaoks.

Kui nüüd hoonestusluba saadakse, siis tuleb järgmine etapp ehk ehitusloa menetlus. Ka selle raames vaatab siis juba kohalik omavalitsus läbi täiendavad keskkonnamõjude hindamised, kui selleks vajadus on, ja ka täiendavad uuringud. Ja hoonestusloast saab selgeks ka tuulikute maksimumarv. Määratakse justkui see maksimum, aga tegelik arv selgub ehitusloamenetluse käigus. Ehk tegelikult need otsused tehakse võimalikult kohalikul tasandil.

Nii, järgmine küsimus oli: "Missugusel põhjusel kavandatakse gigantset meretuuleparki rannale nii lähedale?" Kui koostati mereala planeeringu lahendust, siis analüüsiti kogu Eesti mereala sobivust meretuuleenergeetika arendamiseks. Nii looduslikest oludest kui ka näiteks alajaamade kaugusest lähtuvad sobivad alad vaadati läbi koos teiste merekasutusvaldkondadega ja ka teadaolevate piirangutega. Kaalutleti keskkonnaaspekte, kasutati kogu parimat teavet, mis olemas oli. Analüüsiti täiendavalt kõiki neid aspekte ka mõjude hindamise käigus. Ja sellel alade lõplikul kujunemisel arvestati samuti esitatud mere‑ ja lennutranspordi vajadusi käsitlevaid ettepanekuid, mis tulid avalikustamisel üles, ja leiti need alad, kus võimalikud vastuolud teiste kasutustega puudusid või olid väiksemad.

Nüüd, mis puudutab seda visuaalset mõju, siis ei paigutata selle planeeringu kohaselt tuulikuid mandrile ja püsiasustusega saartele lähemale kui kuus meremiili ehk 11,1 kilomeetrit. Kaugust arvestatakse lähimast tuulikust. Mitme tuulepargi samaaegsel kavandamisel hinnatakse visuaalset koosmõju ka teiste samas piirkonnas kavandatavate tuuleparkidega.

Kolmas küsimus: "Kas olete nõus MTÜ Saare Rannarahva Seltsi hinnanguga, et planeeritavatel tingimustel, st kui lõviosa elektrist ja kasumitest liigub Eestist välja ja kohale jäävad vaid häiringud ja reostus, on tegemist Saaremaad ning kogu Eestit kahjustava neokolonialistliku projektiga. Kui jah, siis miks Te pole teinud valitsusele ettepanekut projekti katkestada?" Valitsus seda hoonestusluba ei menetle. Tuuleparkide rajamise protsessis üldiselt järgitakse siseriiklikust ja rahvusvahelisest õigusest tulenevaid nõudeid, keskkonnamõjude hindamist ja tuleb tagada tasakaalustatud lähenemine, kus arvestatakse nii majanduslikke kui ka keskkonnamõjusid.

On selge, et tuuleenergia, taastuvenergia on see, mis aitab meil tuua alla elektri hinda. Kui me vaatame ka täna valitsusele pakutavat eelnõu, kus Riigikogu saab, kui valitsus selle otsustab Riigikokku saata, toetada tuuleenergia [tootmise] rajamist nii maismaale kui ka merele, siis see hinnang seal on, et ühte eurot sisse pannes toetusena taastuvenergia tasu kaudu me saame ühiskonnana 3,4 eurot tagasi. Ma arvan, et iga investor teab, et see on mõistlik tegevus.

Nii. Eelkõige loomulikult tõesti hinna küsimus. Aga on selge, et taastuvenergia on ka nende looduse mõjude suhtes, mida siin küsijad silmas pidasid, oluliselt säästlikum. Igal inimtegevusel on loomulikult mõju, aga kindlasti on see mõju oluliselt väiksem kui fossiilse energia puhul. Ja lisaks siis ka parem elektri hind. Aitäh!

Suur tänu! Teile on terve rida küsimusi. Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Minu küsimus on palju laiem sellest konkreetsest arupärimisest ja see puudutab üldse subsideeritud energiatootmise tulevikku Eestis ja Euroopas. Nimelt on uued väevõime eesmärgid, mille Eesti ja ka teised liitlasriigid on saanud. Näiteks meilt need eeldavad mõistliku täitmise korral kaitsekulude tõusu 4–4,5%-ni SKT-st. Ja ka Ameerika Ühendriikide president Donald Trump on nüüd esitanud Euroopa riikidele üsna kategoorilise nõude kaitsekulude tõstmise osas ja ähvardanud vastasel korral oma toetuse vähendamisega. Kas ja kuidas teie arvates üldse on võimalik omavahel ühendada nüüd subsideeritud energiatootmist, kaasa arvatud CO₂ kvoodi süsteemi, niivõrd suure kaitsekulude tõusuga, mida praegune julgeoleku olukord eeldab?

Aitäh! Austatud juhataja! Hea küsija! Väga hea küsimus. Ma arvan, et julgeolekuküsimus on meil peamine nendes oludes, kus me elame, ja on selge, et kui me jääme energeetikas lootma ainult välisühendustele, siis ka see võib meile väga kalliks maksma minna. Kui me jääme lootma ainult väga kõrgelt subsideeritud fossiilenergiale, siis kaasnevad sellega väga suured kulud. Sellepärast, et neid kulusid alla tuua ja ühiskonna kasu maksimeerida, olemegi valitsuses arutanud paketti, mis sisaldab erinevaid energia tootmise viise. Mis puudutab põlevkivi, mis tagab meile hetkel varustuskindluse ja aitab tipukoormuste ajal hindu alla tuua: ka see on loomulikult subsideeritud energia. Ja kui me vaatame üldse kogu seda konkurentsivõime debatti, mis on kogu maailmas, siis loomulikult elektri hinna allatoomine on selles üks väga oluline komponent, ja kui meie majandus saab tänu sellele suuremat hoogu, siis kindlasti aitab see meil ka oma kaitsekulutuste eest hea seista.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Te väitsite küll täiesti vastuolulisi asju. Kuidas saab elektri hind odavamaks minna, kui te ehitate viis korda kallima meretuulepargi versus maatuulepark? Lisaks tuleb sinna juurde viia spetsiaalne elektriliin, mis läheb veel miljardeid maksma. Te maksate sellele peale esialgsetel hinnangutel 2,6 miljardit eurot. Äkki te katsute lühidalt selgitada, kuidas selline merepargist tulev tuuleenergia on odav? Äkki te teete kas või näppude peal endale selgeks, et kui teil maatuul maksab ühe ühiku ja meretuul viis ühikut, kuidas ta siis odav on?

Aitäh! Austatud juhataja! Hea küsija! Tõepoolest, see võib tunduda vastuoluline, aga meretuule puhul eelis on lihtsalt selles, et meretuulepargid on oluliselt võimsamad, nende kasutegur on suurem. Ja ka sellistel nädalatel, nagu siin oli eelmine nädal, kus maismaal oli vaikne, reeglina merel tuul puhub. Arendajad on teinud selle kohta oma analüüse. Kui tuul seal merel ei puhuks, siis arendajad sinna pakkumisele ilmselt ei tuleks, sel juhul ei oleks sellel mõtet. Ja kõikidele nendele analüüsidele tuginedes saabki öelda, et see pakett, mille me oleme valitsusele Kliimaministeeriumi poolt esitanud, on optimaalne ja toob ühiskonnale kõige suurema tulu: selle järgi, kui me paneme tõesti ühe euro sisse, siis saame sealt 3,4 eurot tagasi tänu sellele, et elektri hind tuleb alla.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Mul on ministrile selline küsimus, et teatavasti atmosfääriõhu kaitse seaduse § 19 määratleb ära heiteallika, mis paiskab atmosfääriõhku saasteaineid, müra, infra‑ või ultraheli. Ja saasteaineid on tuugenite puhul põhimõtteliselt nelja liiki. Kõigepealt on tiiviku labad, kust töötamise käigus lenduvad mürgised plastid. Edasi, mehhanismis generaatorivõlli pidurdussüsteemi juures ja labade sammu mehhanismi juures kasutatakse ülimürgist ainet väävelheksa[fluoriidi], mis on äärmiselt mürgine ja Saksamaal probleemiks. Edasi, infraheli ja jääheide. Aga mu küsimus on selline: mispärast te rikute seadust? Sest atmosfääriõhu kaitse seaduse § 27 keelab saasteainete väljutamise kõrgemal kui 250 meetrit maapinnast.

Aitäh! Mõistan, kui ideoloogiliselt on küsijale puhas energia vastumeelne, see on okei. Aga vaatamata sellele ei saa eirata fakti, et see on kõige odavam elektri tootmise viis, see aitab hinnad alla tuua. Ja keskkonnamõju hinnatakse iga konkreetse projekti puhul ja tagatakse keskkonnanõuete täitmine, nii nagu seda tehakse ka põlevkivi puhul.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud härra eesistuja! Lugupeetud proua minister! Hiljuti leppis valitsus kokku, et nii mere‑ kui ka maismaatuuleparkide rajamiseks korraldatakse 2 teravatt-tunni ulatuses vähempakkumisi. See tähendab siis Kliimaministeeriumi arvutuste järgi, et 20 aastaga võib meretuuleparkide toetuseks kuluda 2,6 miljardit eurot. Ja nüüd ma küsin, kas teie olete teadlik, et värske küsitluse järgi ei toeta 53% vastajatest, ja kui me jätame ei-tea-vastused kõrvale, siis koguni 65% seda plaani. Ja ma arvan, et Saaremaal on see mittetoetajate osakaal palju suurem. Ma arvan, et see on ka üsna legitiimne hüpotees. Kas niisugune üsna kategooriliselt eitav hoiak ei tõesta, et tegelikult ikkagi seda sisulist kaasamist kas pole üldse toimunud või see ei ole korda läinud?

Aitäh! Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Hea küsija! Ma ei tea täpselt, millisele uuringule te viitate. Minule on kättesaadav Kliimaministeeriumis tuumaenergia infopäeval tutvustatud, kui ma õieti mäletan, siis oli see EMOR-i uuring, mille järgi kaks kolmandikku vastajatest nägi just tuuleenergial ja tuumaenergial olulist kohta Eesti energeetikas.

Ja mis puudutab neid toetuse suurusi, siis tõepoolest, 20 aasta jooksul oleks see maksimaalne summa, mis kuluks toetusele taastuvenergia tasu kaudu, 2,85 miljardit, millele te viitasite, selle juures ühiskonna kasu samal ajaperioodil oleks 9,6 miljardit. Ehk siis veel kord: seesama 1 euro sisse, 3,4 välja. Ja ma arvan, et siin see küsimus, kuidas tuua elektri hind alla, on oluline. Kas me oleme suutnud seda Kliimaministeeriumi poolt piisavalt selgelt inimestele selgitada? Võib-olla ei ole veel suutnud, aga seda me saame ju kõik koos parandada, sest eelnõu pole ju veel isegi Riigikogusse jõudnud, nii et ka kõik teie saate aidata selle kommunikatsiooniga tegeleda.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Tuuleparkide juures on ju väga palju asju teile tundmatud ja teadmata, seda te olete oma kõnedes ja ütlustes näidanud. Aga neid asju tuleb ju kogu aeg juurde, mis uue tehnoloogiaga kaasnevad. Näiteks tuulepargid. Need suured tuugenid võtavad sisse väga suure hulga õli ja neid saab olema seal väga palju keset merd. On teada, et osa tuugeneid lausa kukuvad ümber, nagu üks Sõnajalgade tuugen. Kui nad merre kukuvad, siis nad reostavad seda õliga, toimuvad õlilekked – see on täitsa tavaline asi sellise tehnoloogia puhul. Ja nüüd [see õli] läheb otse merre. Kas te olete selle teema läbi mõelnud ja kas teil on aimu, millistes kogustes õli sinna masinatesse, tuugenitesse üles pumbatakse?

Aitäh! Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head küsijad! Igasuguste energiat tootvate seadmete paigaldamisel Eesti Vabariigis on väga selged keskkonnanõuded. Keskkonnamõju hinnatakse iga projekti puhul ja hinnatakse iga projekti puhul väga põhjalikult. Enamasti saame me kriitikat selle pärast, et me hindame liiga põhjalikult, teeme liiga palju uuringuid, uurime liiga palju, liiga pikalt, liiga põhjalikult. Ma arvan, et need nõuded peavad olema täidetud ja uurimine ei ole ülearune. Nii et saan teile kinnitada, et keskkonnamõju ja tervisemõju saab hinnatud ja neid energiatootmisviise rajatakse siis, kui see on nendele nõuetele vastav.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Muidugi on väikesed valed ja suured valed, ja siis, ma ei tea, ma saan aru, et tänase valitsuse valed. Kõige odavamat elektrit saab toota põlevkivist. Kas sa seda usud või mitte, Auverest võid küsida, aga tootmishind koos kõigi saastemaksude ja tuha äraveoga on alla 50 euro megavatt-tund. See on fakt. Kui sa nüüd paned sinna juurde CO₂ ehk 80–90 eurot, siis saab selle hinna sinna 130 peale, ja peaminister ütleb lõppkokkuvõttes, et see on 180 eurot. Ma ei tea, kust ta selle arvutuse sai. Aga tegelikult põlevkivi tootmise pealt iga kuu saab kuskil 50 miljonit eurot valitsus lihtsalt CO₂ raha. Kõikide teiste puhul riik maksab peale. Põlevkivi puhul makstakse riigile, aga tuulepargi, päikesepargi ja gaasi puhul on vastupidi. See on fakt. Me räägime ainult elektri hinnast.

Aitäh!

Aga kui räägime kaablitest, siis põlevkivi tootmisel täna ei ole vaja üldse kaablit. Pange puitu sinna sisse, pelleteid. Miks te seda ei ole kordagi arutanud?

Jaa, aitäh! No selles küsimuses kahjuks oli väga palju valeinfot. Muidugi saab igasuguseid asju välja mõelda ja rääkida. Aga mina tuginen oma andmetes siiski sellele, mis on päriselt, mida Eesti Energia mulle kinnitab, millal pääsevad jaamad turule. Tõepoolest, alates hinnast 180 eurot megavatt-tunni kohta. Kui meil oleks Eestis ainult põlevkivielekter, siis meie elektrihind oleks tänasega võrreldes kahekordne.

Auvere jaam on toonud meile umbes 600 miljonit ehk üle poole miljardi kahjumit. Iga-aastaselt me doteerime põlevkivireserve, mida meil ongi vaja ja mida me kasutamegi vähemalt 50 miljoni ulatuses. Nii et see ei vasta kahjuks tõele.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! No see energeetika kütab kirgi. See on väga-väga oluline teema, aga miskipärast on juba mõnda aega seda sektorit juhitud maailmavaate järgi ehk rohemaailmavaate järgi ja ka teie vastused peegeldavad seda. Selle rohelise maailmavaate puhul tekib see probleem, et sel ei ole nagu sellist ratsionaalset majanduslikku lähenemist ehk arvutust. Ja see on probleem, mille maksavad kinni meie tulevased põlved, tegelikult juba ka meie, arvete kaudu. Ma ei ole kogu roheenergeetika vastu. Kindlasti mitte! Teatud koguses, õigetes kogustes, kui ta ei koorma võrku, kui me ei peaks selle tõttu tugevdama võrku – see on täiesti okei. Saare tuulepargid ei ole kindlasti see koht, kuhu nad võiksid tulla. Miskipärast te jätate alati rääkimata, kui palju siis tegelikult võrkudele edaspidi …

Aitäh!

… ja võrgu tugevdamisele kulub raha. Vaat see on see oluline koht.

Aitäh! Küsimust vist ei olnud, aga ma siiski proovin midagi tuletada siit. Maailmavaateliselt võib minu poolest täiesti olla vastu puhtale energiale. Inimestel on erinevad arvamused, kellele meeldib üks, kellele meeldib teine. Minul ei ole selliseid arvamusi. Mina pean töötama selle nimel, et Eestis oleks kindel, taskukohane ja puhas energia. See on energia trilemma. Kõiki kolme aspekti me vaatame. Ja isegi kui tuulikud ja päikesepaneelid kellelegi maailmavaateliselt üldse ei meeldi ja leitakse, et need on koledad, siis see praktiline, pragmaatiline argument, miks igal pool maailmas neid arendatakse, miks ka näiteks suur õliosariik Texas on suur päikeseelektri arendaja, on just see, et see aitab tuua hinnad alla.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tuulikute puhul me teeme arvestuse, et need kestavad kuskil 20–30 aastat, mille järel tuleb need demonteerida. Kuidas on reguleeritud juhtumid, kui tuuliku tööea lõpus läheb tuulikufirma pankrotti? Kes kannab demonteerimise kulud, arvestades, et 300 meetri kõrguse tuuliku puhul võivad need kulud ulatuda miljoni euroni? Kuidas see on reguleeritud?

Aitäh! Austatud juhataja! Hea küsija! Pigem arvestatakse siiski 35–40 aastat tänapäeval tuulikute elueaks ja nii nagu iga rajatise puhul: see, kes on rajatise omanik, peab nende demonteerimise eest hea seisma. Ja tänapäeval on hea uudis see, et suur osa tuulikutesse minevast materjalist – kui ma nüüd õigesti mäletan peast protsente, – 90% on ka taaskasutatav.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! [Hea ettekandja!] Püüdke oma valedega natuke tagasihoidlikum olla. Tuuleenergia ei ole kõige odavam energia. Tuulikuriigid Saksamaa ja Taani ja [teised ütlevad, et tuuleenergia] ei ole kõige odavam energia. Nii et selles suhtes tasuks seda vaadata, just seda keskkonnaaspekti. Aga ma jäin kuulama teie sellist põhjendust, et kui me anname ühe euro sisse, siis kolm eurot tuleb tagasi. Minu küsimus on selles, et kuidas see tagasi saadud kasu Eesti rahvale väljendub. Või sellega täidetakse mingite teatud maailmavaateliste ettevõtete ja erakondade taskuid? Aga kuidas saab Eesti rahvas selle raha tagasi?

Aitäh! See on väga hea küsimus ja väga õige tähelepanek, et tuuleenergia täna tõesti on odavuselt number kaks. Päikeseenergia on kõige odavam. Vastab tõele. Kuidas saab Eesti inimene tagasi selle 3,4 eurot, mis ühe euro eest taastuvenergia tasu kaudu justkui investeeritakse taastuvenergia rajamisse? Läbi odavama elektri hinna. See, mida iga inimene selle rahaga teeb, on juba tema enda otsus. Kindlasti aitab see meil rohkem ka majanduse konkurentsivõimet tõsta.

Helir-Valdor Seeder, palun! 

Aitäh! Austatud minister! Väga palju on kritiseeritud, et olulised energiapoliitilised otsused on väga kitsas ringis langetatud. Peaminister on öelnud siin infotunnis ja Riigikogu ees, et neid küsimusi on lõputult arutatud ja ainult riigikaitselisi küsimusi on valitsuses rohkem arutatud. Samas, valitsuse liige, rahandusminister Jürgen Ligi kritiseerib, et tema on jäetud kõrvale, niisugusel kujul otsuseid ei peaks tegema, valitsus ei ole neid otsuseid langetanud. Esimene küsimus mul on, et kumb ministritest valetab: peaminister või rahandusminister. Te valitsuse liikmena suudate siin sõltumatu osapoolena anda hinnangu. Ja teine küsimus mul on, et kliimaseadus ja energiamajanduse arengukava ei ole parlamenti tulnud, minu arusaamise kohaselt peaks need olema eelnevalt läbi arutatud, see on eeldus selliste valikute tegemiseks, mis on ette aastakümneteks ja miljarditesse ulatuvad. Kas te näete ka Riigikogul mingisugust rolli nende otsuste langetamisel või see jääbki ainult kitsa ringi valitsuse liikmete otsustada?

Aitäh! Täpsustan veel kord üle. Valitsus tõepoolest on erinevaid energeetikaküsimusi arutanud oma 20 kabinetiistungil – eelmisest valitsusest alates, kaugemale tagasi ma ei vaadanud –, siis on olnud arutluse all just seesama tuuleenergia toetuse meede. Valitsus ühtegi otsust sel teemal formaalselt langetanud ei ole ja tegelikult me neljapäeval soovime nüüd uuesti, ma arvan, et juba kolmandat korda ka selle konkreetse eelnõu, mida me soovime Riigikogusse saata, teie poole teele saata. Siis langetab valitsus otsuse just selle meretuule koha pealt. Aga kas need toetusmehhanismid tulevad, need otsused teete teie. Riigikogu teeb selle otsuse. Selle aluseks on eelnõu, mille me soovime teile saata.

Mis puudutab Jürgen Ligi ja Kristen Michalit, et millal on ühe ministri jaoks arutelud olnud piisavad, millal teise jaoks mitte, sellele saavad ikkagi ainult nemad ise vastata.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kalle Grünthal, palun! (Kalle Grünthal palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Mis meil siin Eestis toimub? Valitsus on närvis selle üle, et rahvas sõdib tuulikute vastu. Peavoolumeedia ühineb nendega ja nimetab neid rändtsirkuses osalejateks, sest väidetavalt käivad [nendel koosolekutel] ühed ja samad inimesed. Aga miks nad seal käivad? Nad käivad sellepärast, et nad otsivad vastuseid oma küsimustele tuugenite kohta.

Täna oli see ülipidulik hetk, kui kliimaminister tuli siia. Ja mul õnnestus küsida üks küsimus – ainult üks küsimus –, aga ma ei saanud jälle vastust. Mina küsisin, mispärast valitsus rikub seadust ja ehitab saasteallikaid ehk tuugeneid, mis on kõrgemad kui 250 meetrit. Seda reguleerib atmosfääriõhu kaitse seadus. Tema ütles mulle: "Juhul kui te olete odava taastuvenergia vastu, siis see on teie probleem." Me ei saa ju vastuseid! Tuleb edasi käia, kuni vastused tulevad.

Aga millest siis üldse tekkis mul probleem kliimaminister Yoko Alenderiga? Mina küsisin seda, et teatavasti on heiteallikas selline ehitis, mis paiskab välisõhku saasteaineid, müra, infra‑ või ultraheli. Ta on selline [saastet] välisõhku väljutav objekt. Ma viitasin oma küsimuses sellele, et tuugenid, mida tahetakse panna merre ja ka maismaale, väljutavad nelja liiki saasteaineid.

Kõigepealt on labade mürgiste plastide mikroheide. Kolme aasta pärast tuleb need [labad] välja vahetada. Teiseks on tuugenite mehhanismis generaatorivõlli pidurdussüsteemi juures ja labade sammu [muutmise] mehhanismi juures kasutatav ülimürgine – ülimürgine, ma rõhutan – väävelheksa[fluoriid]. See on tõsine keskkonnaprobleem. Saksamaa keskkonnaametis on väga palju andmeid selle kohta, et see põhjustab inimestele erinevaid probleeme, just kopsuhaigusi. Kolmandaks, vana tuntud infraheli mürasaaste, millest on kõige rohkem räägitud. Ma ei hakka seda siin rohkem puudutama. Ja neljandaks, jääheide. Ehk tuulikulabadele ladestub külma ilmaga jääkiht ja tuulik hakkab töötamise ajal praktiliselt tööle nagu kiviheitemasin, [mis lennutab jäätükke], ja hoidku jumal neid, kes nende tükkide alla jäävad.

Ma [mainisin] oma küsimuses, et tuulikute puhul on tegemist saasteainet väljutava ehitisega ja atmosfääriõhu kaitse seaduse § 27 ütleb väga selgelt: "Keelatud on ehitada paikseid heiteallikaid, millest saasteained väljutatakse välisõhku kõrgemal kui 250 meetrit maapinnast." See on seadus. Aga kliimaminister ei vastanud mu küsimusele ja ütles: "Juhul kui teile ei meeldi odav elekter, siis see on teie probleem."

Niimoodi ei saa, lugupeetud kliimaminister, seadust eirata. See on teie poolt häbematus, see on teie poolt seadusvastane tegevus, mis ei kannata mingisugust kriitikat, vaid see tuleb kohe lõpetada.

Möödunud nädala kolmapäeval käisin ma Terviseametis ja oli poolteist tundi sihukest suhteliselt vabas vormis vestlust. Aga mis kõige hullem: selgus, et Terviseametil ei ole ülevaadet selle kohta, millist mõju need tuulikud inimesele ja keskkonnale tekitavad.

On olemas kaks olulist dokumenti. Kõigepealt on 2018. aasta WHO juhend tuulikute poolt tekitatavate kahjulike mõjude kohta, milles väga selgelt öeldakse ära, et tuulikud põhjustavad inimestele erinevaid tervisehäireid, alates unetuseprobleemidest ja lõpetades südamerütmihäiretega. See on dokument, mille on koostanud WHO. Mingisugune Eesti uuring ei saa seda asja muuta.

Lisan siia juurde teise olulise dokumendi. 2. detsembril ütles ministeeriumi esindaja Aive Telling, kui ma küsisin, milliseid probleeme tuugenid põhjustavad, et neid ei ole rahvatervishoiu seaduses kirjeldatud. Ta ütles väga õudse lause, et Eestil puudub teadmine selle kohta, millist kahju nad inimese tervisele põhjustavad.

Kuidas saab Eesti riiki valitseda, kui me ei tea, millist kahju nad põhjustavad? Aga nad põhjustavad kahju. Saarde tuulepargist, mis on töötanud juba 20 aastat, on Terviseametisse laekunud 20 kaebust selle kohta, et tuugenite tekitatud infrahelimüra on [inimeste] tervise sisuliselt tuksi keeranud.

Aga kuidas [seda probleemi] lahendada? Ega Terviseamet ka ei tea, sest neil puuduvad akrediteeringuga inimesed ja puuduvad ka seadmed, et mõõta selle infraheli tugevust. Küsimus on selles, et puuduvad seadmed, mis mõõdavad infraheli nullist kuni kaheksani, aga see ongi kõige probleemsem koht selles asjas.

Nii et ma soovitaks lugupeetud ministril lugeda läbi atmosfääriõhu kaitse seadus ja teha sellest vastavad järeldused. 250 meetrit maapinnast, mitte merepinnast, on see kõrgus, mis on lubatud saasteainet väljutava ehitise puhul. Ja [tuleb arvestada] asjaolu, et kui [tuulik] on veel kõrgem, sest mast on kuskil 300 meetri piiri juures, siis see plastlaba, mis paiskab õhku labade mürgist saastet, on veel kõrgemal.

See on väga tõsine probleem kogu Eesti rahvale, kogu keskkonnale. Mitte ükski põhjendus, et tahame odavat elektrit – mis on müüt –, ei anna põhjust hävitada Eesti inimeste tervist ja looduskeskkonda. Me käime nendel koosolekutel edasi, kuni me saame lõpuks vastused. Ja kui me vastuseid teie käest ei saa, siis me saame sealt, kust te ei oska oodata. Aitäh!

Aitäh! Jaak Valgel arupärijate esindajana on tegelikult privileeg rääkida enne teisi. Kas te soovite oma privileegi kasutada või läheme järgemööda? Otse loomulikult. Jaak Valge, palun! Arupärijate esindajal on tavakohaselt õigus esimesena läbirääkimistel osaleda.

Aitäh, lugupeetud eesistuja, et tähele panite! Lugupeetud proua minister! Eesti mehed, Eesti naised! Jätkan sealt kohalt, kus eelkõneleja lõpetas. Nii kaua, kui meil ei ole kindlaid andmeid nende hiigeltuugenite mõju kohta, ei peaks tõesti Eesti olema laboratoorium ja eestlased ei peaks olema katseobjektid. Eelkõige vibratsiooni ja infraheli mõju on seni ikkagi ebapiisavalt uuritud. Seda olete ju teie, proua minister, ja on ka riik ja ametkonnad tunnistanud. Ja tegelikult, ega meil ei olegi ju olnud võimalust nii-öelda maastikul või merel seda uurida, sest selliseid hiigeltuugeneid, nagu meile kavandatakse, ei olegi olemas. Küsisin DeepSeeki käest, missugune on praegu kõige kõrgem meretuugen, ja vastus oli, et see on koos rootorite labadega 267 meetrit, aga meil kavandatakse kuni 350 meetrit. Ja kavatsus ehitada selliseid meretööstusparke, mille kaugus on 11 kilomeetrit rannast, mida te praegu ka oma vastuses ei eitanud ega halvaks ei pidanud, on üsnagi hirmuäratav, isegi minule.

Kahjuks ma pean ütlema, et ka kaasamisest on kujunenud formaalne protsess, demokraatia fassaad või sõnakõlks, ja kui ka kellegagi räägitakse, siis ikkagi nendega ei arvestata või teinekord üldse ei [antagi] sõna. Näiteks homsel esinduslikul energeetikakonverentsil pole sõnaõigust ühelgi opositsiooni esindajal. Tegelikult oleks vaja selliste protsesside puhul korraldada mitte see niinimetatud kaasamine, vaid ikkagi referendum, ja valitsus ei peaks oma rahvast kartma, kui üht meretagust meest tsiteerida.

Küllap te, proua minister, teate ka seda, et parlamentarism Eestis on lakanud toimimast. Te võite küll öelda, et see on meie otsustada, aga te teate ise ju väga hästi, et Riigikogu enamus hääletab tuimalt täpselt nii, nagu valitsuses või koalitsiooninõukogus otsustatakse.

Edasi. Valitsus pole selgeks teinud, kui palju oleks vaja üldse meile elektrienergiat toota. Nimelt lähtuti senistes aruteludes Kliimaministeeriumi ja EISA ühisest prognoosist, mille järgi kasvab Eesti elektritarbimine 2035. aastaks seniselt 8 teravatt-tunnilt 15-le. Aga Eleringi arvutused näitasid, et see piirdub 11 teravatt-tunniga. Vaadake, kui suur erinevus! See tähendab ikkagi väga rabedat prognoosimist ja seda, et me ehitame ka oma praegused investeerimisplaanid väga rabedale pinnale. Kas meil on kindlus, kuhu, mis hinnaga ja kelle dotatsiooniga müüakse selle meretööstusala elekter? Siin enne mainiti, et algatatud on Eesti–Läti neljanda elektriühenduse riiklik eriplaneering, mis sisaldab Saaremaad läbivat hiiglaslikku trassi koos Lätti suunduvate merekaablitega. Selle projekti ainus mõte saab ju olla Eesti ja mere‑ ja maatuugeni tööstuste toodangu eksportimine Läti kaudu Lääne-Euroopasse Saksamaa suunas. Kas valitsusel on Saksamaaga juba mingeid kokkuleppeid ja kas valitsus on kindel, et selleks ajaks, kui ollakse siin valmis seda elektrit eksportima, Saksamaa seda vajab? Ja kui vajab, kas siis valitsus on kindel, et meretööstusalal toodetud elektrit on võimalik eksportida omahinnast kallimalt? Ma kardan, et valitsus ei tea seda.

Saaremaal on kodanikualgatuse korras …

Paluks kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaks.

… loodud mitmeid organisatsioone, mis ei vastandu meretuugenitele, vaid taotlevad nende planeerimist saarlaste elukeskkonna jaoks ohutusse kaugusesse ehk minimaalselt 50 kilomeetri kaugusele rannast. Ja ma soovitan väga vaadata Saare Rannarahva Seltsi kodulehekülge, kus on väga põhjalikud kaardistused, analüüsid ja õigusaktid lihtsasti kättesaadavad.

Nüüd on siis loogiline küsimus, et miks meie ei järgi teiste riikide eeskuju ega kavanda seda tuuletööstusala rannast kaugemale, nii nagu mujal. Kui suur oleks see projektide kallinemine? Ja veel, kui edasi küsida: mis on siis olulisem, kas meie inimeste tervis ja loomulik elukeskkond või see omahinna lisa, mis tööstuspargi kaugemale ehitamise korral juurde tuleb? Niimoodi tekib tõepoolest kartus, et rohepööre võib muutuda iseenda vastandiks: rohepööret oli ju vaja selleks, et inimestel oleks puhtam elukeskkond ja parem elukvaliteet. Aga kui läheb vastupidi, siis on juhtunud nagu alati. Aitäh!

Aitäh! Anti Poolamets, palun!

Tänan, lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Austatud Eesti rahvas! Kuna viimane kõneleja lõpetas sellega, mis oli rohepöörde justkui tegelik eesmärk, siis ma pean oponeerima. Sageli ei ole väljakuulutatud eesmärk see, mis on tegelik eesmärk, ja ma ei näe sellel ühtegi reaalset seost päriselt puhtama keskkonnaga. Tegelikult toimub suurejooneline laastamistöö, nagu me nüüd näeme, ka tuulikute teemal ehk kogu Eesti kaetakse, võiks öelda, üliebaefektiivse rämpstehnoloogiaga, millele me peame peale maksma. Rämpstehnoloogia sellepärast, et me peame sellele peale maksma. Miks me ei kasuta neid tehnoloogiaid, mis toovad meile sisse? Ei, meid sunnitakse administratiivses korras kinni taguma seda räkitit.

Rohepööre loomulikult on kunstlik moodustis, võiks öelda, et valelike poliitikute kõrgpilotaaž, äraostetud teadlaste kõrgpilotaaž. Teate, teadus on selline nähtus, et ta suudab ennast ise kaitsta, kui tal on argumendid. See on ka üks põhjus, miks rohepöördekriitilisi teadlasi jäetakse ilma rahata, peletatakse ülikoolidest eemale, hurjutatakse, alandatakse, sõimatakse, stigmatiseeritakse. Kõik need teadlased on olemas, tuhandete kaupa on suurepäraseid teadlasi. Tuletan meelde ka meie suurepäraseid Endel Lippmaad ja Anto Raukast, kes leidsid, et rohepöörde ja inimtekkelise kliimasoojenemise puhul on tegu blufiga.

Aga lähen edasi, tsiteerin klassikuid. Üks klassik ütles: "Te ebaõnnestute. Aga noored inimesed hakkavad teie pettust läbi nägema. Kõikide tulevaste generatsioonide silmad on teie peal. Ja kui te ebaõnnestute, me ütleme, me ei andesta teile kunagi. Me ei lase teid sugugi selle argumendiga minema, et te lihtsalt ebaõnnestusite. Just siin ja just praegu peame me joone tõmbama. Maailm ärkab ja muudatus tuleb, kas teile see meeldib või mitte." Greta Thunberg, 2019. Jah, lugupeetud kliimamütoloogid, muudatus tuleb. See lõssenkism kukub läbi, täpselt nii nagu seltsimees Lõssenko suured projektid, ja ärkamine on juba toimumas.

Selle ärkamise tunnus on USA valimiste tulemused. USA vilistas ülekaalukalt välja kliimamütoloogia ja uue presidendi üks esimesi käskkirju oli lõpetada tuuleparkide doteerimine, mis tähendab, et kogu süsteem hakkab kaardimajakesena kokku kukkuma. Kuna USA kui läänemaailma juhtiva tööstusriigi konkurentsivõime paraneb hüppeliselt veelgi – kuigi ta on niigi Euroopast pikalt ees –, hakkab Euroopa majandus lihtsalt laiali vajuma. Ja kui ei kukutata von der Leyeni kliimamütoloogide seltskonda, siis Euroopa majandus saab väga rängalt kannatada. Aga ta kukutatakse varem või hiljem, lihtsalt me kannatame rohkem ja kannatame rohkem kahju.

See meretuuleparkide projekt on kahjulik saarlastele, on kahjulik ka see, mis Liivi lahte tuleb. See on kahjulik kõigile maksumaksjatele. 2,6 miljardit mittetasuvale ärile – mille eest? Kliimamütoloogia eest, ebaausate poliitikute eest. Ei ole vaja!

Meile on vaja konkurentsivõimelist majandust ja mida varem saame meie siin rahvaesindajatena aru, et meie konkurentsivõime saab rängalt kannatada, kui me varakult ei alusta selle rohepöörde lõpetamist, mis juba meie majandust surmab põlevkivi[energeetika] kinnipaneku tõttu, seda kergemini pääseme.

Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ma parafraseerin siin Kaja Kallast, kes rääkis meile perede toetamisest ja ütles, et ega ikka ei ole nii, et paned raha sisse ja laps vupsab välja. Mina ütlen niimoodi, et ega ikka ei ole, lugupeetud kliimaminister, nii, et paned 2,6 miljardit kellegi, mõne välisfirma ärisse ja 7,8 miljardit vupsab kohe välja. Ei ole nii! Te ei suuda isegi homset elektri hinda ette näha. Samamoodi te ei suuda ette näha, mitu firmat pankrotti läheb ja milliste firmade tuugeneid me kõik rahva raha eest utiliseerime. Tuulefirmade pankrot on tavaline nähtus. 2,6 miljardit uputada soolasesse Läänemere vette. Milleks, head inimesed?

Selle arguse tunnus on kas või tänane sündmus, kui ei julgetud isegi korruptsioonivastases erikomisjonis seda teemat avalikult arutada, see käis ikka suletud uste taga. Samamoodi ei julgenud ministeerium käia välja oma arvutusi, kust need summad võetakse, mille järgi see hind määratakse. Loomulikult, see on üks Tambovi konstant, mille järgi seda arvestatakse. Te ei suuda isegi homset elektri hinda ette näha, aga juba teab üks tark ametnik, kui palju maksab elekter 2035. aastal, 0,5 sendi täpsusega on paigas. No vabandage!

Te ei räägi ka mõjust elukeskkonnale. Need on ühed paremad Läänemere kalapiirkonnad. Seda ju ignoreeritakse. Me ei räägi ainult visuaalist. Me räägime lindudest, me räägime ühest kõige intensiivsema lindude rände alast. Ei, see ei huvita kedagi! See ei huvita meie rohepöörajaid, sest kui on vaja kogu Eesti pärandmaastik muuta tuulikukolakate tööstusmaastikuks, siis irvitatakse selle üle. Samal ajal, kujutage ette, investeeritakse üle 60 miljoni euro pärandmaastike hoidmisse. Nii et kujutage ette, vikatiga niidame kuskil kenasti mõnda puisniitu – ja sinna kõrvale on pandud neli uhket Tallinna teletorni. See on siis see pärandmaastik, kuhu me raha uputame.

Majanduslik kahju maismaatuugenite puhul, mis tekib kinnisvara väärtuse vähenemise tõttu, on üüratu. Nii et kõige targem tegu on peatada tuuleparkide ehitus ja kanda seeläbi võimalikult väikest kahju ühiskonnale ja majandusele. Ma näen, et ka ettevõtjad on hakanud nõidusunest välja tulema ja sõna võtma. Isegi Eesti ühe energiamahukama ettevõtte Estonian Cell omanikud ütlesid, et nad ei saa niimoodi. Nad ei saa niimoodi teha, kui nad ei tea, millal kui palju elekter maksab ja kas seda üldse on. Aitäh!

Aitäh! Lauri Laats, palun! (Lauri Laats küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Nii nagu ma ütlesin, energeetika, energeetikamajandus ja selle valdkonna poliitika on oluline ja need otsused, mis tehakse täna, mõjutavad nii tänapäeva kui ka suuresti tulevikku. Minu arust kõige olulisem küsimus kogu selle asja juures on see, mis hinnaga elekter lõpptarbija kätte jõuab. Sellele küsimusele ei oska keegi ausalt vastata.

Vaatame ühte dokumenti, mille nimeks on ENMAK ehk energiamajanduse arengukava. Seda on tublisti siin eri aastatel koostatud, täiendatud, analüüsitud ja see pidi tulema uuesti Riigikogu saali, selleks et me saaksime seisukoha võtta ja selle lõpuks ära kinnitada. Vahepeal aga juhtus selline väga tore lugu. Isegi kliimaminister ei võtnud osa ühest koosolekust, kuhu tuli kokku kolm väga tarka inimest ehk erakonna esimeest, kes võtsid selle ENMAK‑i, vaatasid, et ah, mis tühja sellest, viskame ta prügikasti ja otsustame ära, mida me teeme. Otsustati vähendada tulevasi tarbimisnäite, mis olid prognoositud ENMAK‑is, et meil tarbimine drastiliselt suureneb – millesse mul loomulikult usku ei ole. Siis otsustati ära, et vähendame ka tuulikute mahtu. No ja mis siis ikka, anname selle raha ka välja, 2,6 miljardit eurot meretuuleparkide väljaehitamiseks ja 400 miljonit maismaaparkidele – ja küll see õnn siis kah saabub.

Aga õnn ei saabu. Ja õnn ei saabu seetõttu, et see ei ole ju eesmärk omaette, mis seal otsustati või nii-öelda kokku keerati. Minu arust see on nagu väga vale lähenemisnurk, selle tehte arvutamise nurk on vale ehk valest otsast on alustatud kogu seda [arvutustehet]. Vaatame Soome praktikat, ega kaugele ei pea ju minema. Vaatame korraks, kuidas Soomes on asjad paika pandud. Nende võrguoperaatoril hierarhias esimesena on ülesanne eelkõige jälgida, mis hinnaga tarbija saab elektrit. Kui hind on paika pandud, siis ehitatakse selle hinna eesmärgi ümber kogu süsteem.

Väga lihtne! Minu arust on äri tehes täpselt samamoodi. Kui sa tuled mingi uue tootega välja, siis sa uurid, kas see toode on turul müüdav, kas sellel on turule asja või mitte, hakkad seda toodet arendama, aga enne kui sa seda toodet hakkad arendama, sa ju teed ka hinnakalkulatsiooni ja turu-uuringu, mis hinnaga on seda toodet üldse võimalik maha müüa. Aga kui sa seda poolt ei tee, siis sa ei ole õige ärimees ka, sellepärast et ärimaailmas selline asi lihtsalt ei ole võimalik, et sa tuled kokku, [ütled,] Aivar, tead, need [pargid] on väga ilusad, toredad, tahaks neid … Noh, ütleme, okei, see veepudel, hakkaks seda arendama. Lepime kokku, väga tore mõte, aga me ei räägi sellest, mis selle lõppmaksumus võib olla, mis hinnaga me saame selle tarbijale maha müüa, kas tarbija on üldse nõus ostma seda pudelit. Vot see on praegu see loogika, millega meil riik ja valitsus tegelevad: seda lõpptarbija poolt üldse ei arvestata.

Ja mispärast ei arvestata? Väga lihtsal põhjusel: kuhu sellel tarbijal ikka joosta on? Küünlavalgel telekat ei hakka vaatama, küll ta selle elektri ära ostab, ükskõik mis hinnaga see on. Aga see on väga vale suhtumine. Ja see pärsibki meie majandust, see pärsibki meie inimeste toimetulekut ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ärme teeme sellist asja, mis ei ole kooskõlas mitte ühegi normaalse majandusmudeliga. No lihtsalt ei klapi mitte ühegi majandusmudeliga teie sellised lähenemised.

Ja noh, eks tõenäoliselt te teetegi seda oma maailmavaate põhjal, teid ju tituleeritakse roheoravateks. Enne oli roheline partei, nüüd on roheliste oravate partei. Aga kuskil on ju loogika. Teie taga on ka ettevõtjad, teie erakonna sees on ettevõtjad, nemad ju mitte kuidagi ei saa olla teie erakonna praegu valitseva juhtkonnaga ühel meelel, et see, mida te teete Eesti inimestele, see, mida te teete energiamaastikul – Maastikku siin ei ole –, on normaalne. Ehk siis see, mida te teete, ei ole normaalne. Eesti vajab vahetust, Eesti vajab muutust, Eesti vajab uut valitsust, kui teie teistmoodi ei saa aru. Ma räägin ju tegelikult selle info põhjal, mis tuleb nii teie erakonna ettevõtjatelt kui ka üldse ettevõtlusorganisatsioonidelt. See, mida te teete, on ärimaailmas mõeldamatu. Ei ole nii, et kolm inimest tulevad kokku ja otsustavad ära, ja hakkame siis riigi raha laiali jagama.

Nüüd, vaatame seda rohepoliitika või roheenergia olemust. Räägiti, et see on hirmus odav ja kui me ehitame kõik süsteemid välja, siis hakkab seda odavat elektrit tulema. No isegi ENMAK ütleb, et ei tule. Seesama arengukava, mis mul siin ees on. Lihtsalt näited. Tänapäev: elekter [maksis] meil 17,9 senti 2023. aastal, keskmine hind. Siin on põlevkivi osakaal 38% ja biomass 21%, päikest ja tuult on ainult 1% ja 2%. Nüüd läheme edasi: energiamajandus 2030. Kui meil keskmine hind 2023. aastal oli 17,9 senti, siis – üllatus! – 2030. aastal on hind ikka 17,9 senti, aga vahepeal on investeeritud rohemajandusse hulga raha, miljardid. Vaatame nüüd uuesti neid tordilõike: biomass 28%, maagaas 22%, põlevkivi 7%, tuult on rohkem, päikest natuke tuli juurde. Aastal 2035 saame hinnavõidu, 12 aastat möödub vastavalt kavale ja nüüd hakkame maksma 15,4 senti, mitte 17,9. [Selline areng] on nende 12 aasta jooksul. Me investeerime siia mitte miljardeid, vaid kümneid miljardeid, mille maksab kaudselt kinni maksumaksja. Ja kindlasti see prognoos, mis siia on välja pandud, ei saa ka vastata tõele.

Nii et, head sõbrad, lihtsalt valest otsast vale asjaga tegelete. Olge palun pragmaatilised! Vaadake palun, kuidas meie majandus peaks hakkama saama, vaadake, kuidas meie inimesed peaksid hakkama saama tulevikus. [Küsige] ettevõtjatelt. Te toote näiteks, et meie tarbimine [suureneb], sellepärast et suured tootmisüksused tulevad siia, hakkavad tootma ei tea mida, kuna meie suudame odavat elektrit tagada. No isegi selle energia arengukava järgi me ei suuda seda odavat energiat tagada, te olete ise selle numbri siin välja toonud. Kui küsida ettevõtjatelt, küsida rahvusvahelistelt ettevõtjatelt, mis on see hinnaskaala, millega tuleksite siia investeerima, energiamahukaid tootmisüksusi püstitama, [siis selgub, et] see on 7–10 senti kilovati pealt. Seda eesmärki teil ei ole. Aitäh! 

Suur tänu! Aivar Kokk, palun! (Aivar Kokk palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Hea juhataja! Austatud minister! Oleme nüüd ausad, et allakäiguspiraal [sai alguse], elektri hind hakkas tõusma sellel hetkel, kui eelmine Eleringi juht tegi otsuse, mitte eelmine peaminister ei otsustanud. Tuletame meelde kolmandat kõrgepingeliini Lätti, [mille avamise järel] elektri hind tõusis juba paari päeva pärast 20–30%. Me räägime sellest, et kõik tehti selleks, et LNG-terminal ei tuleks Paldiskisse.

Räägime elektritootmisest. Ma arvan, et siin saalis ei ole mitte kellelgi midagi selle vastu, kui me lepime kokku, et kõik võivad ehitada endale, [mis neile meeldib]: kas tahetakse tuulikut või päikeseparki, [kas kasutatakse] põlevkivi või gaasi. Kui piirkonna inimesed on nõus, et sinna tuulikud pannakse, kui piirkonna inimesed on nõus, et sinna päikesepargid pannakse – väga hea! Aga lepime kokku, et toodetakse turu põhimõttel ja müüakse turu põhimõttel. Praegu siin püüti vastu vaielda, aga ma võtsin välja Auvere tegeliku omahinna, millega toodetakse elektrit. See on 48,4 eurot megavatt-tund. Seal on kõik kulud sees, sealhulgas keskkonnatasud ja tuhaärastus. Jah, seal hinnas ei ole CO₂-kvooti. Aga oleme ausad, mis asi on CO₂-kvoot? See on üks pankurite, bisnismenide turg, kus müüakse õhku ja selle eest küsitakse palju raha. Ja on aus öelda täna siin kuulajatele, et see raha laekub ju meie enda riigieelarvesse, ainult et see võetakse meie inimeste ja ettevõtjate taskust.

Kui me räägime põlevkivitootmisest, siis me unustame ära, et Auveres on võimalik 50% ulatuses põlevkivi kõrval panna elektri tootmiseks ka hakkepuitu. Me unustame ära, et ülejäänud Euroopa on kivisöeelektriahjud ümber ehitanud pelletite peale. Meil on selliseid ahjusid neli-viis tükki Narvas. Pelleteid me toodame rohkem, kui Eesti elektritootmiseks tarbib või tarbimiseks vaja oleks. Kahjuks poolteise aasta jooksul ei ole suvatsenud keegi väga tõsiselt tegeleda sellega, et viia näiteks need vanad ahjud üle pelletiküttele. CO₂ hinda ei oleks, omahind oleks suurusjärgus 100 eurot megavatt-tund – see oleks odavam kui täna keskmine elektri hind turul.

Räägime tuuleparkidest. Ma oleks oodanud, et minister räägib ka sellest, kui palju tuuleparke on rajatud, kui paljude uute tuuleparkide ehitusload on välja antud ja kui paljude tuuleparkide puhul on planeeringud lõppenud ning kui palju on planeeringueelseid seise. Vaadates neid numbreid, me näeme, et tuulepargitootmist on juba rohkem, kui Eesti hakkab seda tarbima.

Hommikul Jõgevalt Tallinnasse sõites kuulasin ma raadiot ja korrati Erich Kriegeri juttu, kus Erich Krieger ütles väga hästi, mis meil Eestis toimub. Minister tuleb hommikul õue, teeb sõrme märjaks, vaatab, kas tuul puhub. Ei puhu. Tähendab, tuleb tuuleparke juurde rajada, sest tuul ei puhu ja elektrit ei ole. Keegi räägib päikeseparkidest. Kas praegusel kellaajal Eestis mõni päikesepark toodab elektrit? Kui keegi [teab], siis öelge, see oleks päris huvitav kogemus. On selge, et talvisel ajal praktiliselt päikeseparkides elektri tootmine on minimaalne, ka päisel ajal, aga ka praegusel kellaajal inimesed tahaksid, et lamp laes põleks, saaks raadiot kuulata, televiisorit vaadata, süüa teha, ja paljud kodud on ka elektrikütte peal. Ilma juhitava elektrita ei ole võimalik majandada. Kui veel ligi kümme aastat tagasi Eesti tootis elektrit nii palju, kui ta ise tarbis, siis tänaseks on olukord drastiliselt muutunud.

Me unustame ära, mis maailmas toimub. See, mis jaanuarikuus peale valimisi Ameerikas on juhtunud ja millised otsused on sealne valitsus eesotsas presidendiga teinud, mõjutab kogu maailma energeetikat. Ei ole võimalik lõpmatuseni peale maksta mõnedele ettevõtjatele, kes soovivad panna üles tuulikuid või [ehitada] päikeseparke. Minu jaoks on alati olnud küsitav see, et miks me enda võimaluste puhul, olgu see põlevkivi või hakkepuidu ehk biomassiga tootmisel – eriti põlevkivi puhul –, peame peale maksma. Ettevõtja peab peale maksma. Kaks korda rohkem, kui on omahind, peab peale maksma. Ja siis tulevad kusagilt Hiinast päikesepaneelid, kusagilt tulevad tuulikud ja mina kui lõpptarbija pean hakkama peale maksma. Kõigepealt on vaja võrgud välja ehitada, mille peale [kulub] miljardeid, siis [öeldakse], et kui tuult ei ole, siis [tuleb] tuuleparkide rajajatele hakata peale maksma. Mina ütleksin, et neile ongi kasulik see, kui tuult ei ole – siis kogu aeg raha tuleb peale. Kui väga palju tuult on, siis on jälle jama, siis on hind nullis, jälle on vaja peale maksta, sest tulemust ei ole.

Veel kord ütlen: ma ei ole tuuleparkide vastane ega päikeseparkide vastane, vaid ma rõhutan, et neid saab rajada sinna, kus kohalikud [elanikud] on nõus. Ei saa rajada sinna, kus kohalikud ei ole nõus. Aga nende [parkidega] ei ole võimalik majandust üleval pidada ja need on kindlasti palju kallimad variandid. Me ei räägi täna biogaasist, mida meil oleks võimalik toota ja millega oleks võimalik elektrit toota. Keegi teeb otsuse, et Narva oleks vaja gaasielektrijaam püsti panna. See on minu arvates tänases sõjaolukorras, mis teisel pool [piiri] toimub, hullumeelsus. Meil on olemas LNG-terminal Paldiskis, loogiline oleks, et elektrijaam oleks seal või seal, kus toodetakse biogaasi, saaks rohelist elektrit toota. Aga ei, me tahame kuskil kellelegi maksta meeletuid miljardeid. Isamaal on selge sõnum: keegi maksab pärast kinni need valed otsused, aga need ei ole mitte Eesti inimesed ega ettevõtjad. Aitäh!

Aitäh! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hetk tagasi saabus mulle kui Vinni Vallavolikogu liikmele kiri advokaadibüroolt Walless, kes on ühe tuulearendaja, mille nimeks on Sustainable Investments OÜ, lepinguline esindaja. Kirjas teatatakse, et käesolevaga teavitatakse Vinni valda, et Sustainable Investments kaalub lisaks detailplaneeringute algatamisest keelduvate otsuste vaidlustamisele Vinni valla vastu kahjuhüvitisnõude esitamist. Ja kuna vallavolikogu pädevuses on detailplaneeringu algatamise otsustamine, mis on täiesti õiguslik protsess, leiab seesama advokaat, et kuna ei ole veel detailplaneeringuid algatatud, on see õigusvastane tegevus ja see on põhjustanud ettevõtjale täiendavaid kulutusi 274 783,22 euro eest aastas, millele lisanduvad viivised ja sissenõudmiskulud. Kõlab nagu väljapressimine ja maffia, aga tegelikult on tegu rahvusvahelise tuuleenergiaettevõtte advokaadiga, kes siis teatab veel edasi, et varaline kahju hüvitatakse rahas.

Aga nüüd tulebki küsimus heale ministrile, et kust peaks Vinni vald võtma raha, et maksta nende tuuleärimeeste kahjunõuded kinni. Mida me peame tegema? Te olete loonud olukorra, kus me tõepoolest peaksime võib-olla koolimaja müüki panema, et välismaistele väljapressijatele kahjusid hüvitada, sest neil on justkui õigustatud ootus, et nemad võivad meie tagaaeda oma tuuletööstuse rajada. Mis on ettepanekud? Kas saadame vanurid tänavale, müüme hooldekodud maha ja maksame siis neile [ärimeestele] need kahjud kinni, sest nemad tahtsid tulla siia Eestisse oma tuuleenergiat tootma? Te isegi ei osanud vastata mulle, mis saab siis, kui need tuuleenergia-ettevõtted pankrotti lähevad, hakkasite rääkima mingist taaskasutamisest.

Needsamad tuuleenergiaettevõtted on riiulifirmad, mis on loodud ainult selle ühe projekti jaoks. Neil on null makse riigile, null töötajat, aga tulevad ja nõuavad, et nad peavad kohe saama raha või kohe saama oma detailplaneeringud kätte. Kust me võtame selle raha, et maksta nende advokaadikulude eest? Võtame laste huvihariduselt ära, et välismaised ettevõtted saaksid teie roheenergiat arendada. Ja [mis me teeme] pärast seda, kui seesama nii-öelda riiulifirma on oma tegevuse lõpetanud ja need 30 aasta pärast lõpetavad tuuleenergia tuulikud on pankrotis – neid on 150 tükki 1000 megavati võimsusega ühte väiksesse Vinni valda – ja ühe tuuliku mahavõtmine [maksab] kuskil miljon eurot? Kust me võtame selle raha, kui need hiiglased seal – 100 tükki, Tallinna teletorni kõrgused – meie väikeses vallas on eluohtlikud? Ei, me ei tea.

Ma küsisin muide Marko Pomerantsilt, endiselt keskkonnaministrilt. Ta ütles: "Väga lihtne! Jaa, see on omavalitsuse mure, leidke, kust tahate, see 100 miljonit, et need kõik maha võtta." Samamoodi, leidke, kust tahate, need advokaadirahad selleks, et nende välismaiste firmadega kembelda. Meil on ka ju õigused! Kui me ei taha neid oma valda, miks me peame nendega võitlema? Te olete loonud täiesti hullumeelse olukorra ja ma ei tea, miks te seda ei hakka lahendama. Aitäh!

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, palun! (Helir-Valdor Seeder palub lisaaega.) Kaheksa minutit. 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Arupärimine on esitatud tuuleparkide kohta, aga see puudutab kogu energiamajandust, see on üks osa, küll ka väga oluline osa loomulikult, Eesti elektriga varustamisest. Aga siiski, enne kui sellist otsust langetada, on vaja omada ülevaadet tervikust. Ja minu sõnum on, et oluline ongi tervik elektrivarustuse käsitlusel: lõpphind tarbijale ja terviku nägemine.

Minu arvates täna meie aruteludes ei ole seda tervikut. Üks sihtrühm räägib tuuleparkidest, teine sihtrühm räägib päikeseenergiast, kolmas sihtrühm räägib tuleviku tuumaenergiast ja nii edasi. Aga [tuleb] langetada adekvaatne otsus, sest lõpphind tarbija jaoks ja meie energiavarustuse stabiilsus ja kindlus ja julgeolek sõltuvad tervikülesande lahendusest, mitte üksikute ülesannete lahendusest.

Millest see siis koosneb? Meil on vaja selgeks saada tuuleenergia osakaal, maksumus, mis sellega kõik kaasneb, päikeseenergia, gaasijaam, mida, ma olen aru saanud, hakatakse ehitama Narva ja millele on ka heakskiit 100 miljoni euro ulatuses antud valitsuse poolt. Miks Narva? Ega me sellele õiget vastust ei ole saanud. Tallinnas on tarbijad lähemal, julgeoleku seisukohalt 200 kilomeetrit sisemaa poole, samas on seal Paldiskis gaasiterminal, mille üle käis pikalt arutelu ja vaidlus, kuhu LNG-d saab tuua. Kõik aspektid räägivad, et gaasijaama peaks paigutama sinna, mitte Narva. Aga sellele küsimusele me vastust ei ole saanud, see on omaette teema. Edasi, põlevkivi ja puit. Milline roll jääb nendele praegu, kas üleminekuperioodiks või pikemaks perioodiks? Tuumaenergia võimalikud lahendused ja kõik, mis sellega kaasneb, loomulikult kogu see administratsioon ja tuumajäätmete käitlemine ja nii edasi. Salvestused, see miljardiline auk, mida kavatsetakse Paldiskisse teha, kas ja kuivõrd see on mõttekas? Aga ka muud salvestuse lahendused ja võimalikud tehnoloogiad, mis on kasutusele vaja võtta. Mis need kõik maksavad?

Edasi, reservi hoidmine. Me teame nüüd, sellest on räägitud, et Eesti osa võiks olla enam-vähem 60 miljonit eurot aastas selle sageduse hoidmisega pärast seda, kui me oleme Venemaa võrgust lahti ühendatud. Võrgu väljaehitamise ja haldamise kulud. Võimalikud erinevad välisühendused, mis meil täna on, ja kas me neid juurde rajame. Ja lõpuks loomulikult ka riigikaitselised kulutused. Kui me kavatseme tõesti hakata ühel hetkel meretuuleparke tegema – mis minu arvates ei ole üldse mõistlik ja milleks, kui me terviklahenduse ära teeme, ei ole vajadust –, siis seda taristut meres tuleb hakata ka kaitsma. Selleks ei ole täna Eesti kaitsevägi arvestanud kulutuste, tehnoloogia, tehnika ega kõigi muude asjadega, aga seda on vaja merel turvata ja kaitsta. See läheb muidugi kaitsekulutustele juurde. Ja lõpuks, CO₂-poliitika, mis on omaette üleeuroopaline poliitika, kuivõrd see mõjutab väga otseselt meid, kes me oleme põlevkivi kasutanud ega ole saanud sellist erandit nagu näiteks Poola söele või veel mõned teised riigid.

Nii et kogu see lahendus tuleb ära teha. Siis me saame öelda, mis on mõistlikud valikud, kuidas on meil tasakaalustatud juhuenergia ja juhitav energia. Ja loomulikult, mida ebastabiilsem on energiavarustus, seda suuremad ja keerulisemad nõuded saavad olema meil ka stabiilsele juhitavale energiale ja selle efektiivsusele. Aga see on üks sõnum, mida mina valitsusele tahan edasi anda ministri kaudu. Ja mina ei ole näinud sellist terviklahendust arvestuste ja kalkulatsioonidega, mis oleksid veenvad.

Selles olukorras on vastutustundetu võtta aastakümneteks miljarditesse ulatuvaid kohustusi ehk ära fikseerida, et 2,6 miljardit eurot meretuuleparkidele ja, ma ei tea, maismaale 12 aastaks, merele 20 aastaks, ja nii nagu ma ütlesin, miljardiline auk ja nii edasi. Taastuvenergia tasud, eks ole. Ka rahalises mõttes see rehkendus tuleb tervikuna ära teha.

Nüüd, tulles siia maisele olukorrale lähemale, mulle tundub, et üks suur probleem, mis tekitab ka rahulolematust, on see, et riiklikku koordineerimist ei ole. Ja isegi kui ühel hetkel jõuavad meile siia need seadused, kliimaseadus ja energiamajanduse arengukava, ja parlament siin arutab ja langetab mingisugused otsused ja valikud, eeldades, et meil on piisavalt informatsiooni tervikülesande lahendamiseks, siis praktiliselt on vaja selle elluviimist riiklikult koordineerida tunduvalt enam. See ei tähenda mitte tsentraalset võimuahelat, kus otsustatakse kitsas ringis kõik valikud ära, vaid see tähendab, et [tuleb lahendada] see hullumeelne olukord, mis täna on nende erinevate planeeringutega, mida keegi ei ohja. On riigi tuulealad, kus riik toimetab ja kuulutab välja tulevikus konkursse, kuhu siis võib tuuleparke hakata rajama. Ja siis on kõik kohalikud omavalitsused, kellele on esitatud lõputult taotlusi. Ja kui me need taotlused kokku liidame, siis me näeme, et neid on kaks-kolm korda rohkem, kui meil tegelikult üldse, ka teoreetiliselt on mingisugust tuuleenergia vajadust. Kordades rohkem! Millised neist realiseeruvad ja millised ei realiseeru? Kui palju mõttetut tööd, energiat, kui palju pingeid ja erinevaid konflikte me sellega provotseerime! 

Ja seda koordineerimist on vaja ka selliseks puhuks, nagu näiteks Viljandimaal, mille olukorda ma paremini tunnen. Mulgi vallas Lode-Penuja tuulepark, piiriülene park, kus on 19 + 14 tuulikut, ja mitte 150-meetrised, nii nagu Narva poole sõites, kus võib näha kõrgeid torne, vaid kaks korda kõrgemad, 300‑meetrised. Need on planeeritud ja väidetavalt on juba 26-miljoniline toetuski sellele pargile otsustatud, ilma et kohalik omavalitsus oleks vastavaid planeeringu otsuseid langetanud. Aga kohalik omavalitsus ongi probleemide ees ja ta ei suuda neid lahendada, sellepärast et kohalik omavalitsus kuidagi ei mõjuta piiriülest protsessi.

Ja 300 meetri kaugusele Eesti-Läti piirist on planeeritud kõige lähem tuulik. Loomulikult on sellel väga suur mõju ka Eesti poolele ja Penuja külale. Ja ma ei räägi ainult visuaalsest, vaid ka otsesest mõjust. Aga Eesti riigis ühel kohaliku omavalitsuse volikogul ja valitsusel ei ole võimalik Läti otsustele kaasa rääkida. Minu andmetel on vald pöördunud Kliimaministeeriumi poole. Mina olen tõstatanud selle küsimuse ka peaministri ees, aga mingisugust adekvaatset tagasisidet, mis võiksid olla need lahendused, kuidas vald saab kaasa rääkida selles olukorras, ju ei ole.

Tegelikult on Läti riik planeerinud kümmekond tuuleala vastu Eesti piiri. Millised neist realiseeruvad tegelikult, milline on Eesti riigi kaasarääkimise võimsus? Tahaks väga teada. Ma väga loodan, et valitsus ja Kliimaministeerium selle nimel pingutavad ja annavad tagasisidet ka kohalikele omavalitsustele, kes piiri ääres toimetavad ja tegutsevad, et milline on tegelikult meie võimalus.

Nii et minu üleskutse valitsusele on, et näeme tervikut ja alles siis saame rääkida üksikküsimuste lahendamisest. Aitäh!

Suur tänu! Riigikogu liikmed on oma sõnavõtud pidanud ja nüüd on võimalus seda kõike kokku võtta. Kliimaminister Yoko Alender on seda palunud. Palun!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Võtaksin kokku. EKREIKE on rääkinud: ärme teeme, ärme teeme, ärme teeme! Paneme elu seisma, ärme ehitame tuulikuid, ärme ehitame tehaseid, ärme ehitame trammi[teid]! Praegu ongi meil energeetikas sel nädalal EKREIKE ideaalmaailm: välisühendused on piiratud, taastuvenergiat ei ole piisavalt, põlevkivijaamad töötavad, said turule, pääsesid turule. Siin toodi välja igasuguseid erinevaid fantaasiaid hindade kohta, aga see, millal jaam pääseb turule, näitab ära, mis on reaalsus. Hind on kõrge. Ja muidugi häirib EKREIKE-t, opositsiooni, et Riigikogu poole on tulemas langetamiseks palju otsuseid. Aga need on olulised otsused, sest kui me neid otsuseid ei tee, võime olla kindlad, et meie energiavarustus kuidagi paremaks ei lähe. Sellel meie valitsus kindlasti ei lase sündida. Meie eesmärgiks on kindel, taskukohane ja puhas energia ja kõik need otsused on kantud sellest eesmärgist.

Miks koosneb energiaplaan mitmest erinevast energialiigist? Sellepärast, et kui me jääme lootma ainult ühele fossiilsele [energialiigile], siis meie hinnad tõusevad. Seda näitab ka täna Euroopa riikide energiahindade kaart. Kui jäädakse ühele [energialiigile], fossiilsele [energiale] lootma, siis hind on kõrge. Meie plaan on ühelt poolt kindlad välisühendused, teiselt poolt omamaine tootmine, juhitavad võimsused. Põlevkivi on meil veel vähemalt kümme aastat, tagab reservi, aitab tipukoormuste hindu alla tuua. Üle 60% Eesti inimestest [arvab], et seda baasvõimsust võiks tulevikus tagada tuumaenergia. Seetõttu töötame välja tuumaseaduse, nii nagu Riigikogu on andnud meile suunise. Taastuvenergia on see, mis aitab hinna alla tuua. Kui seda on piisavalt palju ja tuleb meile juurde ka energiamahukat tootmist, siis saame me hindu langetada veel enam, kui me täna oleme prognoosinud.

Oma prognoosides lähtume me ainult ühest ja ainsast prognoosist, milleks on olnud Eleringi prognoos. See, kui Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium töötab selle nimel, et siia tuleks rohkem uut, puhast tööstust, on ainult tervitatav, aga prognoos on meil üks ja ainus.

Kui on piisavalt palju taastuvenergiat, siis on võimalik sellest toota ka kütuseid, mida saab kasutada edaspidi gaasijaamades. Selleks, et me saaksime olla kindlad, et kui meie põlevkivijaamad enam ei ole töökorras ja kui need vanad plokid tuleb sulgeda, sest nendesse investeerimine nõuaks sadu miljoneid, miljardeid, ja ei ole mõistlik ehitada uusi põlevkivijaamasid, mille rajamine on viis korda kallim kui näiteks gaasijaama rajamine, on Eleringil juba käimas juhitavate võimsuste – 500 megavati ulatuses – rajamise hange. Loomulikult, seal saab kasutada ka kodumaist biogaasi, millele siin üks kõneleja viitas, ja see kindlasti tulevikus, kui neid gaasijaamu rohkem on, loob ka turu biogaasile ja aitab selle kodumaise puhta kütuseliigi hinda alla tuua.

Samuti aitavad eelnõud, mida oleme Riigikokku juba toonud, tuua juurde salvestusvõimsust, et katta odava taastuvenergiaga rohkem tunde päeva jooksul, aga juhitavad võimsused loomulikult peavad olema seal kõrval olemas. Sellest on kantud kõikide meie energeetikaotsuste nii-öelda pakkumine Riigikogule. Riigikogu saab need otsused langetada ja ma loodan, et te siis jätate kõrvale oma maailmavaatelise vastuseisu kõikidele arengutele, Eesti kohaliku elu arengutele ja toetate mõistlikku, odavat, kindlat ja puhast tulevikku ka Eesti energeetikas. Suur tänu!

Suur tänu! Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Aitäh kõikidele osalejatele!  

Saame minna järgmise päevakorrapunkti juurde. Riigikogu liikmete Helir-Valdor Seedri, Tõnis Lukase, Riina Solmani, Aivar Koka, Mart Maastiku, Andres Metsoja ja Priit Sibula 20. jaanuaril 2025. aastal esitatud arupärimine regionaalsete esindajate kohta, arupärimine numbriga 706. Palun ettekandeks kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Helir-Valdor Seedri, kes juba nobedalt on siia jõudnud.

Aitäh, austatud minister! Lugupeetud istungi juhataja! Ma väga loodan, et regionaal‑ ja põllumajandusminister ei jätka seda tänast praktikat ja kultuuri nagu eelnevad kaks ministrit oma arupärimistes, et pööravad arupärimise väga poliitiliseks, ma ütleksin, parteipoliitiliseks. Haridusminister süüdistas haridusleppe läbikukkumises Isamaad, et see olla poliitiline provokatsioon valitsuse vastu, ja äsja [siit saalist] lahkunud kliimaminister nägi kõiges EKREIKE tonti, kes töötab absoluutselt kõigele vastu ja on igasuguse arengu pidur.

Meie arupärimine, millest me nüüd räägime, on kantud murest Eesti regionaalpoliitika üle ja puudutab maapiirkondasid. Ma palun ministril isegi mitte niivõrd sellele kirjalikule arupärimisele keskenduda, kuigi siin on mõned küsimused ja nendele kindlasti minister suudab vastata, aga pigem ma tahaks saada kommentaari sellele, mille ma praegu siit puldist välja ütlen. Siin kirjalikus küsimuses on viidatud ka sellele, et erasektor lahkub maapiirkondadest, kauplused, muud taolised inimestele vajalikud ettevõtted ja teenindusasutused [suletakse]. Saan aru, et riik väga palju selles osas kaasa rääkida ei saa, küll aga seda, mida otseselt riik teha saab, peaks valitsus tõsiselt võtma. Ja siin on valitsusel väga palju kasutamata reserve.

Aga arupärimine on ajendatud ministri enda kõnest siin, kus ta ütles: "Ükski eelnõu ei peaks jõudma kinnitamiseni enne, kui on saadud vastus järgmistele küsimustele. Milliseid linna‑ ja maapiirkondi see otsus mõjutab ja kuidas? Kas see suurendab või vähendab piirkondadevahelisi lõhesid? Kas mõju mõne piirkonna inimestele on kahjulik? Kas on tehtud kõik selleks, et seda kahjustavat mõju vähendada või õiglaselt kompenseerida?"

Lihtsalt tuletan meelde, et me äsja lõpetasime ühe [teema arutelu], mis eluliselt puudutab kõiki maapiirkondi. Millised on nende tuuleparkide mõjud? Millised saavad olema kompensatsioonid kohalikele inimestele? Ja nii edasi. Ma loodan, et regionaalministeerium räägib kaasa ka selles osas, sest kui kohalikes omavalitsustes käia, [selgub, et] see on üks kuumemaid teemasid nii inimestele kui kohalikele omavalitsustele.

Aga riigiasutuste lahkumine. See on ilus loosung, mille minister välja ütles, aga selle loosungi taustal me kuuleme, et Põlva maakonnas kohtumaja pannakse kinni, Maksu‑ ja Tolliamet lahkub, töötukassa lahkub. Ja mitte ainult Põlva maakonnas – ma tõin Põlva maakonna näite –, vaid sama on mitmetes teistes maakondades. See ei lähe kokku sellega, mis minister siit kõnepuldist välja on öelnud.

Automaks. No midagi maainimesevaenulikumat kui Eestis kehtestatud automaks praegusel ajal ei ole võimalik välja mõelda. Ei ole lihtsalt võimalik! See on kõige ebaõiglasem maks, mis just regionaalselt lööb inimesi, kes elavad hajaasustusega piirkondades. Mitte iialgi ei suuda Eesti riik neid rahuldavat ühistranspordivõrku kinni maksta ja üles ehitada. Vastupidi, me näeme, et maapiirkondades on ühistranspordivõrk järjest hõredam ja ebarahuldavam, ja järjest rohkem kontsentreerub see keskustesse, linnade keskustesse, kuhu siis maksumaksjad kõik ühiselt, sealhulgas maainimesed, panevad oma raha, et see kinni maksta ja seda doteerida. Ainukene lahendus ongi see, et nendel maainimestel võimaldatakse ise transport kinni maksta, oma individuaalauto osta, maksta need automaksud ja kõik muud ära ja kanda see kulu. See on kõige odavam riigile. Ja mis siis riik teeb? Karistab veel seda maainimest automaksuga!

Nii et pigem on need küsimused suunatud sellele. Tahaksin vastust saada nende kummaliste regioonide kohta, mida praegu riik riigihalduse elluviimisel viljeleb. Need kummalised neli regionaalset piirkonnajuhti – miks just neli piirkonnajuhti? Ei ole siiamaani argumenteeritud ja põhjendatud lähenemist, miks 15 maakonda, administratiivset jaotust, ei võiks olla riigi regionaalpoliitika elluviimise piirkonnad. Ma ei ole lugenud sellist analüüsi, kus öeldakse, et need on liiga väikesed, et arendada ja edendada maakonda, nagu ühes põhjenduses on välja toodud. Meil on 79 omavalitsust, sel juhul ei ole mõtet üldse rääkida omavalitsustest kui subjektidest. Arenduskeskuste mingisugused kummalised piirkonnad: Lääne-Viru, Rapla, Järva, Viljandi – üks piirkond! Tule taevas appi! Ühistranspordikeskuste ühendamine mingiteks arusaamatuteks piirkondadeks ja maakondadest väljaviimine.

Need on need küsimused, mis ma siin tahtsin juurde lisada, ja ma loodan, et minister leiab võimaluse ja aega vastata. Aitäh!

Aitäh! Kindlasti ministril on aega vastata, sest ta on Riigikogu saali jõudnud. Palungi Riigikogu kõnetooli auväärt regionaal‑ ja põllumajandusministri Piret Hartmani.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Aitäh esitatud küsimuste eest! Need on väga põletavad ja olulise tähtsusega regionaalpoliitikat kujundades. Aga võib-olla esmalt käime läbi need küsimused, mis te esitasite, ja siis juba täiendavalt saan juurde kommenteerida neid teemasid, mis te ka esile tõite. Riigikogu Isamaa fraktsioonilt laekus neli küsimust ja peamiselt olid need regionaalsete esindajate kohta.

Esimene küsimus: "Milliseid regioone Te Eestis plaanite ja kuidas on Eesti jagamine regioonideks kooskõlas Eesti traditsioonilise haldusjaotusega?" Nii, nagu juba eelkõneleja nimetas: tegemist on ettevõtluse arenguregioonide moodustamisega. Nende regioonide moodustamisega ei muuda me tegelikult Eesti haldusjaotust ehk siis jagunemist linnadeks, valdadeks ja maakondadeks. Aga taustaks, miks me siis neid loome ja mis suunas me liigume. Eesti väga suureks probleemiks on regionaalne ebavõrdsus. Ka riigi pikaajaline strateegia "Eesti 2035" rõhutab, et Eesti regionaalset arengut pärsivad suured piirkondlikud erinevused. Näiteks väljenduvad need töökohtade pakkumises, ettevõtlusaktiivsuses, ettevõtete teadmusmahukuses ja lisandväärtuses ning tootlike töökohtade paiknemises. Ebavõrdsuse oluliseks indikaatoriks on suur vahe Harjumaa ja väljaspool Harjumaa piirkonda saavutatavas SKP‑s, ja seda ka võrreldes Euroopa Liidu keskmisega. Kui soovida, et ka mujal kui pealinnas elu areneks ja SKP kasvaks, tuleb otsida ja toetada iga piirkonna konkurentsivõimet ja arengu eeldusi.

Suurem osa riigiasutusi on korraldanud oma tegevuse juba praegu regionaalsel põhimõttel, seejuures on riigiasutuste regioonid erinevad ja lähtuvad vastava asutuse või ministeeriumi vastutusvaldkonnast. Meil puudub regionaalne või piirkondlik organisatsioonitasand, kus saaksid kokku keskvalitsus ja kohalikud huvid. Ministeeriumid teevad üleriigilist poliitikat, KOV-ide huvid saavad kokku maakonna tasandil, aga piirkonna ja KOV-ide ühishuvid ning keskvalitsuse huvid täna kokku ei saagi. Usun, et tulenevalt nendest lõhedest ja sellest, et meil puudub koostöö keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste vahel, ka tolleaegne riigihalduse minister Riina Solman 2023. aastal, [arvestades] Eesti regionaaltasandi analüüsi, tegi ja moodustas projektid Lõuna- ja Kesk-Eesti regiooni [jaoks]. Moodustati maakondade, ministeeriumide ja ülikoolide esindajatest ning ettevõtjatest ja ekspertidest koosnevad nõukogud ja nende nõukogude ühiseks sihiks seati majandusarengu toetamine. Oma nõustamisega aitasid seda projekti või neid piloote alustada ja läbi viia OECD eksperdid.

Projektide idee pärineb Eesti teadlaste ja ekspertide koostatud Eesti regionaaltasandi arengu analüüsist. Selle tellisid 2020. aastal maakondlikud omavalitsusliidud ja katseprojektide kogemust tahame nüüd laiendada ka teistele piirkondadele. Nii et tegemist ei ole millegi uuega, vaid juba kaks-kolm aastat on kohalikud omavalitsused, teadlased ja ettevõtjad sellega tegelenud. Pikemas perspektiivis otsime me võimalusi suunata järgmisel Euroopa Liidu [eelarve]perioodil rohkem vahendeid regioonidesse ja suurendada sellega kohalikku otsustusõigust. Soovime luua regioonide näol keskvalitsusele senisest tugevama partneri. Ühtlasi peab kohalik hääl olema tugevamalt esindatud keskvalitsuse poliitikas ja ka otsuste tegemisel. Selle eelduseks on maakondadevaheline koostöö. Rõhutan: räägime tugevama võrgustiku loomisest, tegelemaks majandusarengu ja ettevõtluse edendamisega.

Teine küsimus: "Kuidas hakkavad regionaalsed esindajad vähendama regionaalset ebavõrdsust ja suurendama teenuste osutamis[t] Eesti erinevates maakondades?" Eespool kirjeldatud ettevõtluse arengulepete tegevuste elluviimise koordineerimiseks on Regionaal‑ ja Põllumajandusministeerium teinud muudatused oma struktuuris. Varasema seitsme piirkonnajuhi asemel on nüüd neli regioonijuhi ametikohta. Muudatused on tehtud Lõuna‑ ja Kesk-Eesti kogemust arvesse võttes. Regioonijuhi ametikoha eesmärk on regiooni ettevõtluskeskkonna arenguks tingimuste loomine koostöös keskvalitsuse ja piirkondlike partneritega, sealhulgas ettevõtluskeskkonna pikaajaliste arengusuundade ja strateegiliste arenguprojektide kokkuleppimine, ettevõtluse arengu kitsaskohtade lahendamisele ja võimaluste kasutamisele kaasaaitamine ja valmisoleku loomine Euroopa Liidu vahendite paremaks kasutamiseks kohtadel, aga ka koostöövõrgustiku loomine ja eestvedamine.

Kolmas küsimus: "Kuidas on regionaalsete esindajate palkamine kooskõlas Vabariigi Valitsuse poliitikaga kärpida riigi kulusid ja muuta riiki tõhusamaks?" Tegemist ei ole päris uute ametikohtadega. Regionaal‑ ja Põllumajandusministeerium koondas 2024. aasta augustis seitse piirkonnajuhi ametikohta ning tegi selle asemel neli regiooni[juhi] ametikohta. Muutsime nende ametikohtade eesmärki ja laiendasime ka ülesannete ulatust. Kui varasemate piirkonnajuhtide ülesanded pärinesid maavalitsuste tegevuse lõpetamise [ajast] ning olid administratiivsed, siis uute regioonijuhtide ametikohtade fookus on regiooni ettevõtluskeskkonna arengul ning täiendavate ressursside toomisel kohapeale. Olen veendunud, et regioonide arendamise ja regionaalse ebavõrdsuse vähendamisega peab tegelema. Lõuna‑ ja Kesk-Eesti projektid näitasid, et meil peab olema inimene, kelle eestvedamisel hakatakse leppe tegevusi ellu viima ning kes veab eest maakonnaüleseid koostöövõrgustikke.

Neljas küsimus. Millise jõuga soovite maakondadest ja omavalitsustest üle käia ja kuidas tuleb see jõu kasutamine kasuks Eesti regionaalsele arengule? Me ei tee kindlasti neid tegevusi jõuga, vaid pigem ikka koostöös, millest on võimalik kõigil osapooltel kasu saada. Minu üks põhilistest eesmärkidest on tuua selle tegevuse käigus raha rohkem maapiirkondadesse ja selleks on vaja luua vastuvõtuvõimekus. Nagu ma eelnevalt kirjeldasin, on ettevõtluse arendusregioonide ja arengulepete idee asjade lahendamine keskvalitsuse, kohaliku tasandi ja partnerite koosloomes ja üksteist arvestavalt. Ja kui sellest nähakse päriselt kasu, siis nad käivituvad ja jõudu ei ole vaja. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Te lugesite maha selle ametnike poolt ette valmistatud materjali. Minu küsimustele, mis ma sealt kõnepuldist enne esitasin, te kommentaari ei andnud, aga mul on nüüd küsimus ikkagi täiendavalt selle kirjaliku arupärimise juurde. Nende arenduskeskuste, maakondlike arenduskeskuste ümberkorraldamise ja mingisuguste regionaalsete piirkondade moodustamise – minu hinnangul on need täiesti ebaloogilised – üheks põhjenduseks on toodud see, et maakond on liiga väike üksus selleks, et seal arendada ettevõtlust ja majandust. Ja selles kontekstis ma küsin: kui maakond, mida meil Eestis on 15, on liiga väike üksus, siis kuidas te kujutate ette, et kohalikud omavalitsused üldse majanduse arenguga tegelevad? Sel juhul kõik need sõnumid, mida valitsus ja ka teie ministeerium on aastate ja aastakümnete jooksul andnud, et kohalikud omavalitsused peavad ka majanduse ja ettevõtluse arenguga tegelema, on ju täiesti utoopilised.

Aitäh nende küsimuste eest! Esmalt pean muidugi ütlema seda, et olen väga tihedas koostöös meie ametnike, kohalike omavalitsuste ja ettevõtjatega seda teemat purenud ja ka läbi mõelnud, kuidas me võiksime seda praegu rakendada, aga ka seda, kuidas me võiksime järgmisi piirkondi kaasata. Nii nagu ma ka alguses ütlesin, me praegusel hetkel ei muuda selle süsteemiga haldusmudelit, vaid me otsime võimalust, kuidas keskvalitsuse ja kohalike omavalitsuste koostööd omavahel tihendada. Kui tänane haldusmudel toimiks ja kõik süsteemid toimiksid, siis mul on küsimus, et miks me täna liigume kursil, kus piirkondadevahelised lõhed suurenevad. Me oleme olukorras, kus kaks kolmandikku eelarvest jagavad keskvalitsuse asutused ja üks kolmandik läheb kohalikele omavalitsustele. Lisaks võime näitena tuua selle, mis juhtus eelmisel eelarveperioodil, kui 90% ettevõtlustoetustest läks Tallinnasse ja Tallinna ümbrusesse ja 10% läks maapiirkondadesse.

Ehk täna on küsimus selles, miks keskvalitsus ei arvesta maapiirkondadega ja kohalike vajadustega. Ja minu väide on see, et meil puudub hetkel koostööplatvorm, kus erinevad huvid, probleemid ja ressursid kokku saaksid. Just nimelt sellel eesmärgil me oleme neid regioone ja regioonide nõukogusid ja regioonijuhte kaasamas, selleks et tekiks see koostöömudel, kus ühest küljest kohalikud omavalitsused ütlevad seda, mis on need peamised probleemkohad, mida on vaja lahendada, selleks et ettevõtlust toetada, ja teisest küljest tuleksid ressursid ja ka ministeeriumid kaasa, et leida nendele probleemidele lahendusi. Ja loomulikult on oluline rohkem kaasata kohalikke omavalitsusi ja regioone mitte ainult ettevõtluse puhul, vaid kõikide teemade puhul.

Me oleme omalt poolt välja töötanud võimaliku juhendi, kuidas erinevate eelnõude, otsuste puhul seda regionaalset tasandit rohkem arvestada. Ja oleme tegemas omalt poolt tihedat koostööd kõikide ministeeriumidega, et tuua need regionaalsed aspektid alati muudatuste puhul esile. Ja samuti, kui me räägime sellestsamast tuulikute teemast – väga ei tahaks siin detailidesse minna –, siis olen ka siin esitanud oma ettepanekud, kuidas kohalike inimestega rohkem arvestada. Nii et kõikide teemade puhul oleme me proovinud olla kohalike omavalitsuste poolel, aga me peame nägema suuremat pilti ja me peame toetama seda, et erinevad ministeeriumid ja nende allasutused istuksid rohkem koos kohalike omavalitsuste [esindajatega], ja me näeme, et üks võimalus selleks on regioonid.

Ja nii nagu ma ka alguses ütlesin, praegu juba eri valdkonnad on moodustamas erinevaid regioone, kui me räägime PPA-st või millestki muust, sest nad saavad aru, et maakonnad on võib-olla liiga väike üksus selleks, et teatud tegevusi korraldada. Ja kui me võtame fookusesse ettevõtluse ja töökohtade loomise, siis me näeme, et ka selle puhul – seda on toonud välja eksperdid, ja mitte ainult Eestist, vaid ka väljastpoolt – see regioonide tasand võiks olla üks võimalus. Ja ma näen seda, et maakonna tasandile jäävad ikka mingid ülesanded ja ka kohalike omavalitsuste tasandile jäävad ülesanded, mida ei ole mõistlik sealt ära võtta. Küll aga mõned valdkonnad täna ei toimi ja sellepärast on üks võimalus teha see [muudatus], tuua need teemad regioonide tasandile.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Kõigepealt aitäh vastuste eest! Mul on mitu küsimust ühes. Kas regioonijuhid on juba valitud? Varem olid maavanemad, kes, ma arvan, 2010. aastast muutusid täiesti poliitilisteks. Need ei olnud enam mitte piirkonna majanduse arendajad, vaid need olid partei poolt palgale pandud inimesed. Ja te ütlete, et nüüd tulevad regioonijuhid. Või nad juba on, mina vähemalt ei tea, et neid oleks. Nad hakkavad ettevõtluskeskkonda looma ja raha juurde tooma. Kas te oskate öelda, kust kohast see raha tuuakse? Kõik omavalitsused tahaks ju saada lisaraha oma piirkonna arendamiseks. Näiteks võin küll ütelda, et Jõgevamaal on meil ettevõtluskeskus kolme omavalitsuse peale ja see toimib väga hästi, ainult et vahendeid on vähe. Kui neid vahendeid sinna juurde panna, siis see toimiks ideaalselt.

Suur aitäh küsimuse eest! Esmalt maavanemate küsimus. Ma olen päris põhjalikult tutvunud haldusreformi materjalidega. Haldusreformi tehes võeti sihiks mitu eesmärki: esiteks, vaadata üle piirid, teiseks, vaadata üle kohalike omavalitsuste ülesanded, ja kolmandaks, vaadata üle rahastusmudel. Aga haldusreformi raames kaotati ära maavalitsused. Ja mulle näib, vaadates nüüd tagasi, et isegi siis, kui võib-olla teatud kohtades olid maavanemad poliitilised, siis maavalitsus oli ikkagi see koht, kuhu koondus kohalike omavalitsuste ühishuvi ja kuhu koondus ka nii-öelda riigi esindatus.

Täna meil seda tasandit enam ei ole. Maakondades on mõnes kohas omavalitsusliidud, mõnes kohas ettevõtlus‑ ja arenduskeskused ja see mudel on hästi erinev ja nende võimekus on hästi erinev. Ehk siis minu arvates see üks lüli, mis tollel ajal, kui see muudatus tehti, [oli olemas], on praegu puudu, aga see on tegelikult vajalik. Ja sellepärast võib-olla see regioonijuhtide osa või regiooni arengulepete osa võiks seda rolli täita.

Nüüd, regioonijuhtide valimine. Konkursid olid meil aasta alguses. Praeguseks on nii, et inimesed või kandidaadid on esitanud oma materjalid ja loodetavasti lähiajal selguvad need inimesed, kes nendele kohtadele asuvad. Aga praegusel hetkel veel neid inimesi ei ole, nii et konkurss on käimas.

Õige küsimus on see, et kust tuleb raha. Nii nagu ma ka näitena välja tõin, meil üks võimalus on näiteks Euroopa Liidu vahendid. Praegu on nii, et sinna kohapeale ei jõua nendest vahenditest väga palju. Ja see on poliitika kujundamise küsimus, et kuidas nendest vahenditest, mis Euroopast tulevad, ka ettevõtlusvahenditest, jõuaks kohapeale raha rohkem.

Nüüd, Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumis on ka riigi rahastatavad vahendid, kui ma ei eksi, aastas 15 miljoni juures. Loomulikult, kui me võrdleme kohalike omavalitsuste eelarveid, siis need on oluliselt suuremad võrreldes nende numbritega, mis meil täna on ministeeriumide poolt jagada. Aga meil on vahendeid, mille osas meil on võimalik regionaalpoliitikat kujundada ja toetada ka seda nii-öelda regioonide tasandit. Nii et ma ütleksin, et küsimus ei ole selles, et meil üldse ressursse ei ole. Küsimus on selles, kuidas me neid ressursse jagame ja kas kohalikud huvid nende ressursside jagamisel on kaasatud või me [jagame] neid ainult siit pealinnast.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui läheme läbirääkimiste juurde, on Aivar Kokal protseduuriline küsimus. (Saalist öeldakse midagi.) Aga läheme edasi. Aitäh ministrile! Nüüd on avatud läbirääkimised. Algatajate nimel Helir-Valdor Seeder. Ja Aivar Kokk saab pärast seda. (Helir-Valdor Seeder palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Suur tänu ministrile vastuste eest! Ma olen ministriga selles mõttes väga päri, et täna ei ole meil Eesti riigis head koostööd kohalike omavalitsuste ja keskvalitsuse vahel, kui me peame silmas regionaalset elukorraldust. Ma olen nõus ka sellega, et Eesti regionaalses halduses ja selle ümberkorraldamises on tehtud erinevate valitsuste poolt väga palju vigu. Viimane suurem viga oli haldusreform, millega kaotati maavalitsused. See kindlasti oli vale. Mina küsisin pärast seda informatsiooni, et kui palju siis läksid odavamaks või kallimaks need funktsioonid, mis jaotati maavalitsustelt ümber kohalikele omavalitsustele ja erinevatele ministeeriumidele-ametkondadele. Ja tulemus oli see, et tegelikult läks kallimaks, summa summarum läks kallimaks.

Ka ametlikult Rahandusministeerium vastas, et pärast reformi need ülesanded, mida täitsid 15 maavalitsust ja mida hakkasid pärast täitma ministeeriumid, ametkonnad ja kohalikud omavalitsused, läksid maksumaksjale kokkuvõttes kallimaks ja kulukamaks. Väga rumal ja ebamõistlik lahendus!

Nüüd me oleme olukorras, kus me teeme järgmise vea. Me hakkame Eestis looma mingisuguseid müstilisi regioone, on neid seitse, on neid neli, on neid viis, mida iganes. Ja põhjendame seda sellega, et 15 on liiga palju.

Auväärt minister! Seda kabinetivaikuses ametnike poolt välja töötatud ja nende huvidest, kitsastest huvidest lähtuvat Eesti regionaalset haldust ei ole mitte mingil juhul mõistlik rakendada praktikas. Mitte mingil juhul! Eesti on ajalooliselt jagunenud kas kaheks – Liivimaaks ja Eestimaaks keskusega Tallinnas ja Tartus, see on ajaloo jooksul välja kujunenud – või maakondadeks oma keskuste, asustuse, teedevõrgu, kultuurilise eripära ja millega iganes. Või siis hiljem ka kohalikeks omavalitsusteks, mis on juba teine küsimus ja mida täna enam ei saa niivõrd tõsiselt võtta identiteedi seisukohalt, sest see on mitmeid reforme läbi elanud, see ei haaku ka kihelkondliku jaotusega ja nii edasi.

Julgen väita, et maakond regionaalse haldusüksusena on Eestis optimaalne regionaalse juhtimise üksus. Kahetsusväärselt me täna näeme, et maakond ei ole ei omavalitsus ega ka riigistruktuuri üksus – see optimaalne regionaalse juhtimise üksus.

Nii et minu üleskutse: suhelge 15 maakonnaga ja kui vaja, siis taastame riiklikud maavalitsused – läbimõeldult, uute funktsioonidega, kaasajastatult. Aga praegu tehakse seda, mida te ka ise näiteks tõite ja mis on väga halb näide, et erinevad ametkonnad loovad erinevaid regioone. Jah, loovadki. Meil on kaitseringkonnad, mis on väga spetsiifiliste ülesannetega, politsei täidab teatud spetsiifilisi ülesandeid. Need ongi teatud spetsiifilised ülesanded. Aga igapäevaelu korraldamisel ja koostööl kohalike omavalitsustega, kus enamikus maakondades on olemas ka juba toimivad omavalitsuste liidud riigi partnerina, on mõistlik seda struktuuri kasutada, mitte luua veel üks tasand väikeses Eesti riigis, sest maakond jääb ikka alles, isegi kui seal ei ole maavalitsust. Kahjuks ei ole tal neid pädevaid funktsioone, millele ma eelnevalt viitasin, aga maakond jääb ikkagi alles. Nii et me loome veel mingisuguse struktuuri üle nende erinevate maakondade.

Ja siis ongi erinevad maakonnad olukorras, kus ühe ametkonna, ministeeriumiga on loodud üks regioon, kus sa pead suhtlema, ja ühed piirkonnad ja omavalitsused ja maakonnad, ja teises on teised. Ja ta peab nii-öelda mitme piirkonna vahel otsima oma kohta. See ei ole ei majanduslikult ratsionaalne ega võimalda mingisugust mõistlikku regionaalset ülesehitust ja arengut ja korraldust ellu viia.

Selle taga mina küll haistan ametnike kurja plaani, ütlen otse. Minister, ärge laske ennast sellega kaasa vedada! See ametnike kuri plaan on tegelikult kantud sellest, et vastupidi, veelgi nendest omavalitsustest vabaneda, sest maakonna tasemel on vastas omavalitsuste liit organisatsioonina, kellel on informatsioon, huvid, nägemus, kuidas piirkonda arendada. Neil ei ole küll ressurssi, neil ei ole partnerit riigi näol olemas. Aga täna need üksikud [ametkonnad], kes maakondlikult veel tegutsevad, näiteks ühistranspordikeskused, needsamad arenduskeskused, mida te tahate ümber kujundada, on veel olemas. Ja et vabaneda nendest omavalitsustest, luuaksegi needsamad regioonid üle kolme, nelja, viie maakonna, kus ei ole vastas partnerit, kus ei ole vastas organiseeritud tegevust ja organisatsiooni. Siis ongi hea vabadus, et võtame ministeeriumisse tööle need neli regioonijuhti, kes siit Tallinnast elu korraldavad ja otsuseid langetavad.

Nii nagu te selle arenguleppe puhul ei saanud heakskiitu, ei saadud ka haridusleppe puhul heakskiitu sellise, ma ütleksin, üldise, abstraktse ja kõiki omavalitsusi kaasava leppe kooskõlastamiseks. Ei ole vaja sellist abstraktset üldpoliitilist lepet kirja panna, kus on ilusad loosungid, millel puudub praktiline sisu ja kontakt reaalse eluga.

Nii et minu üleskutse on: aktsepteerige seda, et meil on täna Eestis haldusjaotus ja ‑korraldus, kus on 15 maakonda, meil on 79 omavalitsust. Ja mina ei ole näinud ühtegi analüüsi, mis ütleks, et maakond on liiga väike üksus, et seal arendada ettevõtlust ja majandust ühe piirkonnana. 79 kohalikku omavalitsust on parajad selleks, et me kogu aeg ütleme neile, kuidas nad peavad looma eeldusi ja tingimusi ettevõtluse ja majanduse arenguks. [Öeldakse, et] te olete piisavalt iseseisvad, autonoomsed ja suured, arendage ettevõtlust ja majandust, aga vaadake, maakondlik üksus on liiga väike, selleks tuleb meil luua neli piirkonnajuhti ja neli piirkonda, milleks Eesti kunagi ei ole jagunenud. Kõige lähem sellele on kolm oblastit, mis lühikest aega nõukogude ajal oli. See on lahendus.

No see põhjendus, et keskvõim on jaganud Euroopa raha 90% kuldsesse ringi ja 10% väljapoole, ei sõltu absoluutselt sellest, kas Eestis on seitse regionaalselt piirkonda, mida te luua tahate, või neli regionaalset piirkonda või 15 maakonda või 79 omavalitsust. See sõltub sellest, milline on keskvalitsuse poliitiline tahe, regionaalpoliitiline nägemus, kuidas Eesti peab arenema, ja kokkulepped, kuidas Euroopa Liidu raha kõige efektiivsemalt kasutatakse. See on ka küsimus sellest, kas Eestis on Euroopa Liidu raha mõistes üks piirkond või kaks piirkonda. Neid võitlusi minevikust me teame ja mäletame.

Kahju, et Eestit ei jagatud kaheks piirkonnaks. See oli ilmselgelt Tallinna piirkonna huvi. Ja kui jõuliselt Rahandusministeerium võitles – Rahandusministeerium, mitte mingid neli piirkonda ega 15 maakonda, vaid Rahandusministeerium – selle nimel, et Eestisse jääks kindlasti ainult üks piirkond, mitte kaks regionaalset piirkonda, mis oleks võimaldanud meil oluliselt paremini Euroopa raha jagada ka väljapoole Eestit ja luua siin paremad tingimused regionaalseks arenguks.

Nii et minu üleskutse on: ärge minge nende kabinetivaikuses välja töötatud libaregionaalpoliitiliste ja halduslike kavadega kaasa, vaid suhelge rohkem kohalike omavalitsustega ja lähtuge reaalsest elust. Aitäh!

Järgmisena Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Kõigepealt ma tänan ministrit väga ausate ja siiraste vastuste eest. Oli küll tunda natukene ametnike sõnumeid seal, aga aitäh. Meil Heliriga on natukene lihtsam siin rääkida, sest me oleme mõlemad maavanemad olnud. Me teame erinevaid aegu. Helir oli maavanem siis, kui maavanem käis ka valitsuse istungil. Kui mina sain maavanemaks, siis meid enam istungile ei lastud. Mul on ka kohaliku omavalitsuse kogemus, juba eelmise sajandi 89. aastast olen ma olnud volikogu liige.

Mul on teile üks soovitus. Kui te olete otsustanud nende nelja regiooni ja regioonijuhiga edasi minna, ja sõltumata opositsiooni jutust te nagunii seda teete, siis proovige neile anda natuke rohkem võimu, [andke] neile õigus tulla ka Vabariigi Valitsuse istungitele ja teatud asju vetostada. Ma ise maavanemana mõtlesin seda, et need regioonid võiksid olla, aga sellel on ainult siis mõte, kui sellel [regioonijuhil] on mingisugunegi õigus. Kui tal ei ole mingit õigust, siis uskuge mind, ükski omavalitsus ei võta teda omaks. [Ta võetakse] omaks ainult siis, kui ta hakkab raha jagama – siis tahavad kõik ju rahakotikesest natukene saada. Aga see ei ole koostöö, vaid siis on see lipitsemine ainult selle jaoks, et kuskilt projektist raha saada.

Ma olen Heliriga sama meelt, et tegelikult meil on need – ükskõik, kuidas me nimetame, kus on ettevõtluskeskused, kus on omavalitsusliidud – kindlasti erineva taseme ja võimekusega. Aga näiteks, kui ma vaatan Jõgevamaad, siis ma tunnetan, et see on väga tugev. Seal nad teevad nende väikeste vahenditega, mis neil praegu on, maksimumi, aga vahendid on selgelt väiksed. Kolm omavalitsust, mis on peale ühinemisi 13‑st alles jäänud, on suutnud viimasel perioodil väga hästi koostööd teha ja kokku leppida ka selle pisku raha jagamise, mis tuleb riigilt erinevate ministeeriumide kaudu, et milline omavalitsus kui palju sellest saab, millise protsendiga, kas elanikkonna peale või kuidas seda [jaotatakse], aga alati on kokkulepped tehtud.

Ma ei tea, kuhu te olete mõelnud nende regionaaljuhtide asukohad: kas nad on Tallinnas või nad on piirkonnas. Mina olen sama meelt, et võiks olla Tartu ja Tallinn. Ma alati tunnen kaasa näiteks Paidele, Järvamaale, sest midagi on neil Rakveres, midagi on Pärnus, midagi on Tallinnas ja midagi on Tartus. Neil ei ole seda tõmbekeskust. Lõuna-Eestis on täna selge, et Tartu linn on tõmbekeskus, ja sealtkaudu on võimalik võib-olla ka ühiseid huve leida. Näiteks needsamad oranžid rongid, mis siin sõidavad ringi, tegelikult [tulid] sel ajal Lõuna-Eesti maavanemate koostöö [tulemusel]. [Maavanemad] tulid minu ideega kaasa ja tolleaegse, tänaseks manala teed läinud ministri Edgar Savisaarega tehti üks kihlvedu. Kuna ta kihlveo kaotas, siis need rongid pidid ühel hetkel tulema. Ja Juhan Partsi ajal nad jõudsid Eestisse.

Aga teiselt poolt, kui need inimesed jäävad siia Tallinna, nendest saavad ametnikud, siis uskuge mind, te saate lihtsalt kriitikat, aga tulu on vähe. Kui te suudate neile anda rohkem õigusi ja võimalusi, siis püüdke hoida ka ühtset süsteemi. Kas meile meeldib või ei meeldi, aga kui te teete need regioonid, siis [viige] ka ülejäänud [asutused] – on see PPA või te enda valitsusalas olev PRIA – [ühte kohta], et inimene, kui ta tahab [teenust saada], siis [ta teab, kust seda saab]. Näiteks Jõgeva inimene teab, et Tartus on kuskil see riigimaja ja ta saab sealt oma teenused kätte. Praegu on nii, et maapiirkondades kaovad teenused ära. Ja siis, kui seda [asutust] läheb otsima tavainimene, kes enam ei jõua autot ka pidada, sest automaks on nii kõrge, siis ta sõidabki kuskil Tartu linnas ennast hulluks ja otsib seda taga.

Jõudu-jaksu! Võib-olla ei ole veel hilja mõelda sellele, et ikkagi maakond on see koht. Ma usun, et teie nõunikud, üks nendest on ka endine maavanem, on ka selle poolt, et igas maavalitsuses võiks olla see regioonijuht, olgu ta siis seal JAEK‑i või ettevõtluskeskuste või omavalitsuste oma.

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Äkki minister? Jah, vabandust! Minister saab ka sõna.

Aitäh esitatud märkuste eest! Ma mõnda teemat lihtsalt kommenteerin ja võib-olla selgitan üle. Esmalt, kogu see protsess on olnud hästi avatud, nendesamade projektide või pilootidega, mida me oleme alustanud, on maakonnad ja kohalikud omavalitsused vabatahtlikult ühinenud ja kaasa tulnud. Ma olen ise väga mitmel korral käinud erinevate ürituste raames kogu seda süsteemi või võimalikku ettepanekut tutvustamas ja kohalikke [omavalitsusi] ära kuulamas, ka nende hirme ära kuulamas. Ühest küljest on loomulikult eesmärk ju õilis, aga kui me räägime kas või Lõuna-Eesti piirkonnast, ma olen muidugi nõus, et Tartu on seal keskus, aga ka seal on hirm, et kas see [piirkond], mis sinna Tartu taha jääb, on piisavalt fookuses, kui me läheme Lõuna-Eesti arengulepet allkirjastama ja neid tegevusi edasi tegema. Selleks, et neid hirme maha võtta, läbi rääkida, on see protsess olnud tõesti kahe aasta jooksul avatud ja ma arvan, et annab kinnitust ka sellele, et me oleme teinud seda selles mõttes avatult, et seda on alustanud hoopis teie erakonna minister. See ei ole nii, et justkui nüüd jõudsime selleni ja läheme edasi.

Teine teema. Kui me räägime ametnike huvist, siis ma ütlen, et need inimesed, kes meil regionaalpoliitikaga tegelevad, on väga suur hulk aastaid sellega tegelenud ja tõesti, nende põhiküsimus on see, kuidas regionaalseid lõhesid vähendada. See on täna üks minu missioonidest toiduga varustatuse kõrval.

Nüüd, ma olen nõus, et meil ei ole mõtet [arvata] seda, et kõik ülesanded on võimalik lahendada regioonide tasandil. Kohalikule omavalitsusele jäävad teatud ülesanded ja teatud ülesanded peavad olema maakonna tasandil. Nii et siin ei ole mõtet praegu öelda, et justkui me kaotame maakondi ära, vaid vastupidi, proovime altpoolt neid struktuure või neid süsteeme tugevdada. Aga selge on ka see, et tänase olukorra juures me ei ole suutnud kõiki murekohti ära lahendada. Ehk me peame vaatama, millised on veel meie võimalused.

Üks küsimus on selles, kas me loome täiendava struktuuriüksuse juurde. Lõuna-Eesti puhul on see olukord, kus meil tegelikult arengu teemadega tegeleb üle 200 inimese. Ehk meil on inimesed olemas, aga mingil põhjusel on nii, et me ikkagi räägime sellest, et Lõuna-Eesti ja Kagu-Eesti jäävad maha. Küsimus on võib-olla selles, kuidas neid inimesi panna omavahel rohkem koostööd tegema, selleks et selgitada välja, mis on need kõige suuremad valuküsimused ja kuidas teha nii, et meil oleksid vajalikud ressursid ja lahendused nende valukohtade lahendamiseks. Nii et täna ma ütleks, et inimesed on olemas, aga puudub selline koordineeriv üksus või inimene, kes need inimesed kokku võtaks. Tundub, et igaüks jookseb oma teed.

Selles mõttes olen ma täiesti nõus, et regioonide puhul me võiksime tulevikus teha nii, et erinevad valdkonnad kasutavad sedasama struktuuri. Et meil ei ole nii, et PPA-l on üks struktuur, SKA-l on teine struktuur ja nii edasi, et me võiksime võtta selle siin aluseks. Ja mõnes mõttes me oleme õiges ajahetkes, sest me paneme ju praegu kokku ka üldplaneeringut 2050, ka seal me võiksime need teemad läbi käsitleda ja võtta aluseks.

Nüüd, regioonijuhid on kohapeal, nad on küll ministeeriumi nimekirjas, aga need inimesed on kohapeal. Teistmoodi ei ole mõtet seda tööd teha, ei ole võimalik. Need inimesed peavad teadma ja tundma kohalikke inimesi ja ma väga loodan, et nad saavad olema ka ettevõtluse taustaga, sest kui me räägime ettevõtlusest, siis sul peab olema see praktiline kogemus endal olemas. ELVL on väga hea partner. Pean tunnistama, et istun ka ise väga tihedalt koos juhtidega, aga ka ELVL-i liikmetega, ja loodan, et see väga tihe ja sisuline suhtlus tulevikus jätkub. Mina tõesti pean nendest väga lugu ja olen nõus sellega, et nende roll võiks tulevikus kasvada. Ja praegu oleme üle vaatamas seadusandluse poolt, kuidas seda rolli tugevdada.

Ühistranspordikeskustest võiksime rääkida täiesti eraldi, aga oluline on siin välja tuua, et kohapeale jääks see teadmine, kuidas liikumist korraldada. Küsimus on lihtsalt see, et mis on need ülesanded, mis peaksid olema ühistranspordikeskustes kohapeal, ja kas on teatud tegevused, mis on mõistlik viia kesksele tasandile ja mitte neid killustada, näiteks ühtse piletisüsteemi tegemine või hangetega tegutsemine. Need on võib-olla need asjad, mis võiks viia kesksele tasandile kokku. Saadan analüüsi, mille põhjal me kogu selle regioonide ettepaneku oleme teinud. Ja sellega olen täitsa nõus, mida ütles Riigikogu liige Aivar Kokk, et regioonijuhid võiksid olla valitsuse tasandil kaasatud ja …

Soovite lisaaega?

Jah, üks minut.

Üks minut lisaks.

… praegu me ka sellise ettepaneku teeme, et regioonijuhid teatud regulaarsusega võiks majanduskabinetis kohal käia, sellest olukorrast rääkida ja nendes debattides osaleda, nii et täiesti nõus sellega.

Mis puudutab teenuste väljaviimist, siis see on tõsine murekoht. Teatud harjumused meil kindlasti muutuvad, inimesed väga palju teenuseid tarbivad online'is, aga see on tõsine küsimus, millega edasi tegeleda. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Helir-Valdor Seeder, küsimus istungi juhatajale. 

Jaa, aitäh! Ma tahtsin täpsustada ministri sõnavõttu, et kui inimesed stenogrammi loevad, sellest ka aru saaksid. ELVL tähendab Eesti Linnade ja Valdade Liitu.

Aitäh, väga asjakohane täpsustus! Oleme tänase kuuenda päevakorrapunkti läbinud.

Läheme seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Aivar Koka, Mart Maastiku, Riina Solmani, Urmas Reinsalu ja Tõnis Lukase 22. jaanuaril 2025 esitatud arupärimine Elroni piletihindade tõusu mõju kohta regionaalpoliitikale, number 708. Arupärijate esindajana palun ettekandjaks Riigikogu liikme Aivar Koka.

Hea juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Natukene on muidugi sellest hetkest, kui see arupärimine on tehtud, vett merre jooksnud ja minister on ka erinevaid otsuseid teinud, aga ma saan aru, et mingid otsused on veel kuskil üleval. Ma ei ole veel ajakirjandusest lugenud, mis 1. märtsist juhtub, aga saame kindlasti vastuse sellele.

Mul on hea meel, et te olete korduvalt väljendanud seisukohta, et Eestis valitseb suur regionaalne ebavõrdsus ja see kasvab, seega peaks riik, sealhulgas riigiettevõtted, rakendama meetmeid selle ebavõrdsuse vähendamiseks. Seoses sellega on neli küsimust. Kindlasti te nendele küsimustele vastate ja ma loodan, et te ei vasta nii, et 1. veebruarist midagi ei muutunud. Ma saan aru, et mingil hetkel ikkagi tahes või tahtmata midagi muutub.

Hästi oluline on kindlasti viimane küsimus. See ei ole üldse teie süü, vaid me lihtsalt tahaks seda väga selgelt märkida, et tegelikkuses oleks pidanud elektriraudtee olema 1. jaanuarist sel aastal juba töös ja rongid sõitma. See [olukord] mõjutab selgelt piletitulu, samas kindlasti dotatsioonikulu ja kõike muud. Ja kui räägitakse, et rongid võiks hakata sõitma äkki 1. septembrist, siis tegelikult see kuupäev ikka väga selgelt lõplikult paigas ei ole.

Kui te enne mainisite ühispiletivärki, siis ma võin teile lohutuseks öelda, et 2007. aastal Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium pidi Norra projekti abil selle püsti panema ja 2008. aastal pidi see toimima. Selle põhjal ehitati raudteejaamad, hakati juba [mõtlema], kuidas saaks perrooni kõrval bussid parkida ja kuidas saaks seal rattaid parkida. Nüüd on sellest ajast hästi palju vett merre voolanud, aga see asi tegelikkuses ei toimi ka täna. Tunduvalt paremini toimib, kui see oli 2007. aastal, aga seal on veel hästi pikk tee käia. Ma loodan, et teie juhtimisel ka seda poolt kindlasti jälgitakse, et busside ja rongide peatumise ajad oleksid süsteemsed, et inimesed saaksid punktist A punkti B. Ühine piletisüsteem kindlasti aitaks sellele kaasa.
Nii et ootame teilt vastuseid ja loodame saada piisavalt head vastused. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd palun arupärimisele vastama regionaal‑ ja põllumajandusminister Piret Hartmani.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vastan arupärimisele, mis on seotud Elroni piletihindadega ja nende mõjuga regionaalpoliitikale. Ütlen kohe sissejuhatavalt ära, et ühistranspordil on väga-väga suur mõju regionaalpoliitikale. Mul on täna hea meel selle üle, et ühistransport on osa Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumist. See on tõesti nii-öelda vereringe, tänu millele inimesed saavad liikuma ja jõuavad vajalike teenusteni. Aga käime siis [teema] küsimuste kaupa läbi.

Esimene küsimus: "Kas Elron informeeris oma piletihindade tõusust Teid kui ministrit, kelle haldusalas on riigisisese ühistranspordi poliitika korraldamine?" Esmalt ütlen, et Elroniga on väga tihe, ma ütleks, et igapäevane, iganädalane kontakt. Erinevate muutuste puhul me alati räägime asjad läbi. Aga ma toon ka selle seadusandliku poole siia: vastavalt ühistranspordiseadusele kehtestab raudteeliikluses korraldataval sõitjaveol sõidukilomeetri kõrgeima tariifi ja kõrgeima piletihinna regionaal‑ ja põllumajandusminister ja määruse koostamisel võetakse muu hulgas arvesse ka Elroni ettepanekuid, aga täpse piletihinna rongiliinidel kehtestab Elron nimetatud määruse sätestatud piirides. Aga loomulikult, need teemad said enne läbi räägitud, kui lõplikud otsused mõlemalt poolt tehti.

Teine küsimus: "Kuidas on Elroni piletihindade tõus kooskõlas Vabariigi Valitsuse poliitikaga, mille eesmärk on vähendada regionaalset ebavõrdsust?" Kahjuks tuleb täna öelda, et piletihinna tõus on Elroni jaoks vältimatu. Ühest küljest on ministeeriumile ja ettevõttele seatud kulude kärpe nõue, teisest küljest kasvavad kulud nii sisendhindade kui ka teenuse parandamise vajaduse tõttu. Nii näiteks kasvavad meil taristutasud sellel aastal 3 miljoni euro võrra, võrreldes eelmise aastaga, kaks kolmandikku meie dotatsioonist kulub taristule. Ehk kui varem oli võimalik jagada taristutasusid ka kommertsliinidega, siis täna seda võimalust ei ole, sellepärast et kolm aastat tagasi algas sõda ja lõppes meie koostöö idanaabriga. Lisaks on reisirongide ülerahvastatuse vähendamiseks ning parema teeninduskvaliteedi tagamiseks soetatud 16 uut elektrirongi, mis hakkavad liinile tulema selle aasta sügisel. Uute reisirongide liinile tulekuga ja sellega seotud liinivõrgu tihendamisega kaasnevad paratamatult täiendavad kulud.

Ilma piletihindu tõstmata ei ole võimalik kahjuks liinivõrku tihendada ning keeruline on senine teenustase säilitada. Piletihinna tõus aitab kaasa maapiirkondade ühendusvõimaluste parandamisele. Seega ei ole see vastuolus valitsuse poliitikaga, kuigi piirkondade vaatest on iga hinnatõus ääretult keeruline. Ja pean siinkohal ütlema, et teatud transpordiliikide puhul, nagu bussiliinid ja bussiliiklus ja samamoodi parvlaevaliiklus, seda hinnatõusu ei tulnud. Nii et need hinnatõusud puudutavad praegu Elronit ja Eesti-sisest lennuliiklust.

Kolmas küsimus: "Milliseid meetmeid kavatsete Teie ministrina rakendada riigisisese ühistranspordi korraldamisel ja ka laiemalt, et vähendada regionaalset ebavõrdsust ja edendada elu maapiirkondades?" Siin ma vastan kahes osas. Esiteks, see, millised mõjud on ühistranspordireformil ja miks me seda teeme, ning teiselt poolt [räägin] sellest, kuidas me regionaalset ebavõrdsust vähendame ja edendame elu maapiirkondades.

Kõigepealt ühistranspordist. Oleme ellu viimas ühistranspordireformi, me sellest enam ei räägi, vaid valitsuses on meile roheline tuli antud, ja lisaks ühistranspordireformiga seotud tegevustele viime lähiajal valitsusse rahastamismudeli. Neist mõlemast räägin lähemalt. Kõigepealt, ühistranspordireform aitabki edendada elu maapiirkondades ning vähendab regionaalset ebavõrdsust ja seda eelkõige, võiks öelda, kahe meetme kaudu. Esiteks on plaanis laiendada oluliselt nõudepõhise ühistranspordi pakkumist hõreasustusega piirkondades: seal, kus traditsiooniline bussiliiklus ei ole enam otstarbekas, see puudub või on teenuse kättesaadavus puudulik. Selleks taotleb Regionaal‑ ja Põllumajandusministeerium muu hulgas vahendeid erinevatest fondidest, ka Sotsiaalsest Kliimafondist. Tänu nõudepõhisele ühistranspordile paraneb ligipääs töökohtadele, haridusele, igapäevaeluks vajalikele teenustele ka nende jaoks, kellel ei ole isiklikku autot. Teiseks kiireneb ja tiheneb rongiliiklus, aga vaatame üle ka busside põhiliinid. Sellest tulenevalt laieneb maaelanikkonna jaoks mõistliku aja jooksul ligipääsetavate potentsiaalsete töökohtade, haridusasutuste ja igapäevaeluks vajalike teenuste hulk. Kõnealuse meetme oluline ülesanne on tugevdada ka piirkondlikke ja kohalikke keskusi, mille ühenduskiirus ja ‑sagedus ühistranspordiga paraneb. Ehk siis suuremate kohtade puhul loome nii-öelda taktipõhise ühistranspordi ja selleks, et jõuaks kiiremini väiksematesse kohtadesse ja et see oleks efektiivsem, loome nõudepõhise ühistranspordi.

Rahastamismudelist. Alates 2022. aastast ei ole ühistranspordiks eraldatud baaseelarve katnud vedajate tegelikke kulusid. Seetõttu iga-aastaselt ühistranspordi toetuse puudujääki kaetakse Vabariigi Valitsuse reservist ja see ei ole jätkusuutlik. See ei taga kindlust vedajatele, selleks et täita lepingutes võetud kohustusi. Ja Regionaal‑ ja Põllumajandusministeerium on teinud Vabariigi Valitsusele ettepaneku minna üle teistsugusele, uuele ühistranspordi rahastusmudelile. Uue rahastusmudeli kohaselt teeb Regionaal‑ ja Põllumajandusministeerium ettepaneku kehtivate lepingute täitmiseks vajalikud kulud, mille muutmine ei ole meie ministeeriumi kontrolli all, näiteks taristutasud, katta riigieelarvest nii baasrahastuse kui ka sihtotstarbelise reservi kaudu. Analoogselt tehakse seda Eesti Raudtee kahjumi katmise puhul. Samas võtab regionaalministeerium kohustuse tagada kulude kasvamisel omatulude ja kogukulude proportsioon vastavalt Vabariigi Valitsuse kokkuleppele. Omatulude osakaalu püsimisele aitab peaasjalikult kaasa muidugi parem teenus, reisijate arvu kasv, aga tõenäoliselt teatud hetkedel tuleb üle vaadata ka piletihinnad.

Nüüd, mida kavatseme teha selleks, et regionaalset ebavõrdsust vähendada ja edendada elu maapiirkondades. Ja ütlen juba, et siin järgneb hulk erinevaid meetmeid. Esiteks, selleks, et maapiirkonna elanikkond oleks aktiivne ja elujõuline ja et meil oleks mitmekesine ettevõtlus, tuleb tagada terviklik areng. Inimesi motiveerib maal elama ja tegutsema eneseteostamist võimaldav elu‑ ja ettevõtluskeskkond, elukohalähedaste, kõrgemat lisandväärtust pakkuvate töökohtade olemasolu, sotsiaalselt aktiivne ja tugev kogukond, positiivne ja atraktiivne elu‑ ja ettevõtluskeskkond, vajaduspõhiste teenuste kvaliteetne kättesaadavus ning turvaline elukeskkond. Maapiirkonnas ettevõtluse edendamiseks ja seeläbi töökohtade loomiseks on meil planeeritud väga palju erinevaid meetmeid sellel perioodil.

Esiteks, maapiirkonnas tegutsevate ettevõtjate konkurentsivõime suurendamise investeeringutoetus, selle maht on 30 miljonit eurot. Teiseks toetame ettevõtlust ja ettevõtluskeskkonna arendamist erinevate taristutoetuste kaudu ja ka koostöötamiskeskuste loomise kaudu. Selleks investeerime 15 miljonit ja siin on just nimelt eesmärgiks, et kui inimesed tahavad ettevõtteid luua, siis me aitame neil luua selleks vajalikud ühendused: interneti‑, elektri‑, gaasi‑, soojusenergia‑ ja muud vajalikud ühendused. Lisaks on meil LEADER-programmist erinevad meetmed, mis toetavad kohalikku arengut. Näiteks antud programmi eesmärk on edendada maapiirkonnas kohaliku tasandi koostööd ja me oleme sellel perioodil investeerimas 67 miljonit eurot selleks, et toetada kohalikke algatusi, erinevaid ettevõtmisi, kohalikke tulevikuliidreid võimestada.

Loomulikult me pöörame ka hästi palju tähelepanu maapiirkondade mainele, sellele, et elu kohapeal on võimalik. Üks aktiivne ja väga silmapaistev ettevõtmine on maal elamise päev, millest võtab nüüd osa rohkem või sama palju [inimesi] kui laulupeost. Lisaks me pingutame tõesti selle nimel, et kõik erinevad valdkonnad maapiirkondadesse panustaksid oma poliitikaga. Nii nagu ma tõin ka eelmises teemas esile, oleme töötanud välja selle jaoks vastava juhendi, mida saab kasutada regionaalsete mõjude hindamiseks, eelkõige siis, kui pannakse kokku seaduseelnõusid või tehakse strateegilisi arengukavasid või kujundatakse erinevaid Eesti seisukohti.

Lisaks, Regionaal‑ ja Põllumajandusministeerium soodustab maaettevõtluse arengut ja maapiirkonna inimeste elujärge ka laenukäenduste ning laenude andmise kaudu mikro‑, väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele ning eraisikutele. Selleks on meil olemas Maaelu Edendamise Sihtasutus, kellel on sihtotstarbeline fond suuruses 100 miljonit eurot. Seega, me pakume erinevaid laenukäendusi. Võib kokkuvõtvalt öelda, et 30 aasta jooksul on tänu sellele laenatud ligikaudu 1,19 miljardit eurot ja 2024. aastal sõlmiti 243 käenduslepingut 30 miljoni euro ulatuses. Kindlasti me peame neid tingimusi pidevalt üle vaatama, aga see on suureks abiks kohalikele ettevõtjatele. Ja koostöös pankadega antakse ka eluasemelaene, selleks et oleks võimalik osta kodu ja seda renoveerida ka suurtest keskustest väljaspool. Näiteks 2024. aastal laenati MES-i kaudu 8,9 miljonit eurot.

Ja viimane küsimus: "Milliseid kulutusi toob kaasa Tallinn–Tartu raudtee rekonstrueerimis- ja elektrifitseerimistööde hilinemine Elronile?" Paraku tõesti on nii, et Tallinna–Tartu raudtee rekonstrueerimis‑ ja elektrifitseerimistööde hilinemine toob kaasa Elronile lisakulu ja põhjustab selle, et me ei saa tulusid planeeritud summas. Me näeme, et kokku on see kulu 751 000 eurot, aga nii-öelda ära jäänud tulu on 4,6 miljonit. Lisakuludest enamiku moodustavad kavandatust pikema remonttöö perioodi tõttu plaanitust suuremad asendustranspordi kulud. Lisaks sellele on teine oluline kuluartikkel vedurijuhtide tööjõukulud. Elron planeeris, et koolitamist alustatakse eelmisel aastal ja 2025. aasta algusest nad juba töötavad, aga kahjuks see ei ole nii.

Raudtee elektrifitseerimisega koos on planeeritud ka kiiruste tõstmine. Sellega kaasneb reisi kestuse lühenemine ning on kavas [rakendada] oluliselt tihedamat sõiduplaani, sõidugraafikuid nii lõuna kui ka ida suunal. Uutes Škoda rongides on tänasega võrreldes rohkem reisimugavusi. Remontide lõppemise ja uue veeremi kasutuselevõtu järgselt on kindlasti kahel suunal rohkem reisijaid, aga see on võimalik ainult siis, kui need asjad töösse lähevad. Nii et ootame pikisilmi, et need tööd valmiksid ja saaksime sõidugraafikuid tihendada ja reisijaid juba mugavamalt punktist A punkti B viia. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Aitäh ka vastuste eest! Aga tegelik põhjus, miks ma soovisin küsida teie käest, oli selles, et kui Elron nüüd teatas piletihinna tõusust, siis Tallinna ja Tartu vahel on hinnatõus ainult 1%, aga kui ma Jõgevalt hakkan Tartu poole sõitma, siis on see 15%, ja kui Jõgevalt hakkan Tallinna poole sõitma, siis 14%. Kuidas te valdkonna ministrina selle kooskõlastasite? Loogiline oleks see, et Tallinna ja Tartu vahel oleks igal pool piletihindu võrdselt tõstetud. Oleme ausad, Tartu ja Tallinna vahel on reisijaid tunduvalt rohkem kui Jõgeva ja Tartu ja [Jõgeva ja] Tallinna vahel. Aga praegu nii-öelda regionaalsed rongile minejad maksavad ikkagi 15% rohkem kui Tallinna ja Tartu vahel, kus nagunii on bussiühendus väga hea, kus ei pea riik ühtegi senti juurde maksma.

Ja teine küsimus on see nõudepõhine peatus. Äkki te räägiksite lahti. 2005, 2006, 2007, 2008 …

Teie aeg! 

… tehti Põlvamaal ja Jõgevamaal seda. See kukkus täiesti läbi.

Aitäh esitatud küsimuse eest! Me pidevalt vaatame üle, mis võimalused on üldse piletihindu tõsta, ja muidugi enamasti otsime võimalusi, et neid tõuse mitte ellu viia. Loomulikult on see alati keeruline. Ma näen ka täna ühistranspordi eest vastutava ministrina, et ühistranspordi piletitele tehtavad soodustused ja erisused on maakondade kaupa väga-väga erinevad. Praegu on eesmärk seda ikkagi ühtlustada. Nüüd, loomulikult on keerukas üldse kuskil piletihinda tõsta. Elroni puhul võib-olla on keeruline kommenteerida, miks me ühel puhul tõstame 15%, [teisel] puhul tõstame 1%. Ma arvan, et pigem on see seotud sellega, et me tõesti ühtlustame neid erinevaid piletihindu.

Täna me oleme fookuse seadnud sellele, et tuua süsteemi ka perepilet. Minu [arvates] kõige keerukam on see, et kui me tahame, et ühistransporti kasutaksid ka pered ja valiksid Elroni oma auto asemel, siis täna nad seda ei tee, sest piletihind on väga kõrge. Plaanime lähiajal selle perepiletiga välja tulla, selleks et anda võimalus ka peredele soodsamalt ühistranspordiga liikuda.

Nüüd, Tallinna puhul [ei saa] öelda, et me mujal piirkondades teeme muudatusi, aga Tallinnas ei tee. Tallinnas ja Harjumaal me oleme samamoodi üle vaatamas kogu ühistranspordi korraldamist, aga ka ühispileti temaatikat, mida te välja tõite. Aastaid on sellest räägitud ja Harjumaal ju liigub enamus inimesi. Need, kes ühistranspordiga üldse liiguvad, liiguvad Harjumaal ja Tallinnas. Ja tänu sellele ühtse pileti kehtestamisele me vaatame täna hinnatõusud ka seal üle. Nii et ei ole nii, et me mujal Eestis tõstame, aga Tallinnas ja Harjumaal jäävad need otsused tegemata. Kahjuks tuleb teatud otsused teha ka seal – küll mitte nii palju rongide puhul, aga peame üle vaatama bussipiletid, selleks et ühtne piletisüsteem tekiks.

Aga siiski, kõiki neid otsuseid silmas pidades peavad inimesed teadma, et kui me räägime rongidest, siis riik ikkagi suurema osa sellest kulust ju katab ise. Inimesed katavad nendest kuludest 38%. Bussiliikluse puhul on see alla 10% ja parvlaevaliikluse puhul on see 40%. Isegi siis, kui tõesti teatud puhkudel me peame seda omatulu kasvatama, on riigi panus sellesse, et ühistransport oleks inimestele kättesaadava hinnaga, jätkuvalt väga-väga suur.

Mis puudutab nõudepõhist ühistransporti, siis ma kahjuks ei oska neid konkreetseid näiteid kommenteerida. Ma tean, et väga hästi on see käivitunud Pärnumaal ja esimene tagasiside Saaremaalt on ka pigem olnud positiivne. Nüüd me läheme ka Lääne-Harjusse, proovime siduda nõudepõhise ühistranspordi nii, et bussiliiklus ja rongiliiklus on omavahel seotud. Nii et ega me ei liigu edasi nende asjadega, mis ei toimi. Aga neid muudatusi tehes, neid piloote tehes on esimesed sammud olnud meie jaoks positiivsed.

Ja ma arvan ja ütlen siin välja, et midagi me peame tegema. Me näeme neid tühje suuri busse, mis liiguvad väikeste kohtade vahel. See ei ole efektiivne tegutsemine. Loomulikult me saame ka ühistranspordi, bussi muuta oluliselt, ma ei tea, loodussõbralikumaks, vähem ressursse kasutavaks ja nii edasi, aga me peame siin tegema ümberkorraldusi. Nii et ma usun, et selleks, et see süsteem oleks inimeste jaoks ühest küljest kiirem, teisest küljest rahaliselt efektiivsem, see nõudepõhine ühistransport võiks kaasa aidata. Ja need kogemused ei [tule ju sellest], mida me esmakordselt siin katsetame, vaid ka rahvusvahelisel tasandil on seda tehtud.

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Mina mäletan veel seda aega, kui meil oli tasuta ühistransport maapiirkondades, ja sotsiaaldemokraadid tegelikult seda ka toetasid. Aga pärast 2023. aasta valimisi tuli [uus] võimuliit ja üks esimesi asju, mis tehti, oli see, et sotsiaaldemokraatide toel kaotati tasuta ühistransport. Siis põhjendati seda sellega, et on vaja rohkem raha ühistransporti. [Lubati] teha kogu ühistranspordivõrk paremaks. Nüüd, kui tasuta ühistransport on kaotatud, pole sinna raha rohkem suunatud, pole tekkinud rohkem liine, pole rohkem kasutajaid. Isegi automaksust kogutud tulu ei soovinud koalitsioon ühistranspordi arengusse suunata. Me tegime ka vastava muudatuse, teie kahjuks ei toetanud seda. Nüüd te räägite ühistranspordireformist, soovite teha ettepanekuid. Aga me ju teame, et tänane valitsus ei eralda täiendavalt sinna raha. Kas mul on õigus?

Aitäh selle esitatud küsimuse eest! Kõigepealt faktid on sellised, et kui me räägime tasuta ühistranspordist üle-eestiliselt, siis tasuta oli bussiliiklus, aga mitte parvlaevad, rongid ja lennukid. Need olid ka enne tasulised. Nüüd, enamik inimesi, kes bussidega sõidavad, jätkuvalt sõidavad tasuta, sest enamik kasutajaid on ikkagi lapsed, õpilased ja vanemaealised ehk pensionärid, kes saavad sõita tasuta. See oli ka väga selge koalitsiooni kokkulepe, et nendel sihtrühmadel – seda enam, et meil toimub ka haridusreform, teatud osas koolid [jäävad] lastest kaugemale – peab tasuta ühistransport jääma ja seda poliitikat muudetud ei ole.

Nüüd, mis puudutab seda, kuidas riik ühistransporti toetab. Eelmisel aastal tegi valitsus kokkuleppe, et ühistransporti antakse juurde 20 miljonit eurot. Lisaks, koalitsiooni kokkulepe oli see, et 79 miljonit ei ole dotatsiooniks, vaid erinevate ühistranspordireformi muudatuste elluviimiseks, niisiis: mõistlikumad ühistranspordivahendid, erinevate peatuste ülevaatamine, kus me saaksime ühendada paremini kaugliinid ja nii-öelda lähemad liinid. Sellise muudatuse näiteks on see, mida me oleme praegu tegemas Mäos, selleks et seal hakkaksid peatuma ka need [bussid], mis sõidavad Tartu ja Tallinna vahel, et kohalikud inimesed saaks sinna peale astuda. Nii et lisaks sellele dotatsiooni eelarvele tegi valitsus siiski väga suure otsuse ka reformi tegemiseks, selleks et ühistransport oleks tulevikus paremini korraldatud, inimeste jaoks mugavam ja lõppkokkuvõttes efektiivsem. Nii et neid erinevaid tegevusi, mille jaoks me saime täiendavat raha, oleme me ellu viimas ja mitmed põhimõttelised otsused on tänaseks juba tehtud ja ka töös.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Minu küsimus tuleb regionaalpoliitika ja ühistranspordi ja inimeste liikumisvõimaluste kontekstist. Kas te jätkuvalt peate õigeks automaksu kehtestamist ja tulumaksuseaduse muutmist nii, et tulumaksuvaba miinimum kaotati ära ja viidi sisse niisugune rikaste ja väiksema sissetulekuga inimeste ebaproportsionaalne maksustamine ehk niinimetatud olematu maksuküüru kaotamine? Kordan veel kord: kas te peate seda jätkuvalt õigeks või olete ümber mõelnud nüüd, kui reaalselt automaks on hakanud toimima, et see olematu maksuküüru kaotamine, mille sisu oli tegelikult teine, te saate väga hästi aru, kontra automaks?

Aitäh! Väga rasked ja keerulised küsimused. Kõigepealt, mis puudutab automaksu, siis valitsuses või koalitsiooni loomisel tehti see otsus, et kui tuleb automaks, siis seda peab kompenseerima parem ühistransport. Ja see viimane on see, millele mina oma jõu ja kõik teadmised ja meeskonna kompetentsi fokuseerin. [Töötan selle nimel], et korraldada paremat ühistransporti nendele inimestele, kellel ei ole võimalust kasutada autot ühel, teisel või kolmandal põhjusel, et neil oleks ühistransport, mis oleks oluliselt mugavam, kui ta praegu on. Nii et see on see, millele mina väga selgelt fokuseerin. Ja selle kokkuleppe ka koalitsioonipartnerid tegid, et [automaksu] kehtestades me kompenseerime seda ühistranspordi reformiga.

Mis puudutab maksuküüru, siis ma pean ausalt tunnistama: isiklikult ma ei toeta seda. Aga kahjuks ei ole võimalik valitsuses teha neid otsuseid, mida ma alati isiklikult toetada saan. Valitsuses tehakse kokkuleppeid ja kompromisse. Nii et hetkel on sellised otsused tehtud ja nüüd tuleb vaadata, kuidas teha selle kõrval teisi, paremaid otsuseid. Nii et isiklikult ma ei näe, et see oli selles ajahetkes õige otsus. Aga koalitsioonis tuleb teha kokkuleppeid.

Tehti ka mitmeid olulisi kokkuleppeid, mis sellel hetkel olid sotsiaaldemokraatide jaoks olulised. Kui kaalukausil oli see, et me kaotame ära pensionide indekseerimise, siis see oli see, millest sotsiaaldemokraadid sellel hetkel ei loobunud ja mille nimel me olime valmis võitlema.

Teine teema, mis mulle isiklikult väga korda läks, oli kohalike omavalitsuste tulubaas. Ka see oli see, mille osas ei olnud ma valmis alla andma – ja õnneks ka minu erakonnakaaslased –, sest see oleks tähendanud iga-aastaselt 60 miljonit eurot miinust kohalike omavalitsuste jaoks. Ja see oleks kohalikke kogukondi väga palju mõjutanud, nende avalike teenuste korraldamist ja kõike muud. Nii et kahjuks me pidime tegema keerulisi otsuseid. Nii on.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised ja algatajate esindajana, mitte algataja, vabandust, arupärijate esindajana Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Kõigepealt pean tänama muidugi ministrit vastuste eest, aga kahjuks ma oma küsimustele vastust ei saanud. Jäi ikkagi arusaamatuks, miks Jõgevalt rongi peale mineku korral maksab pilet 15% rohkem kui Tartust Tallinna sõites. Kui Tartust ostan rongipileti Tallinna, siis see pileti hind, ma saan aru, 1. märtsist tõuseb 1%, aga kui ma lähen Jõgevalt peale ja sõidan Tallinnasse, maksan 14% [rohkem]. Kui ma Jõgevalt sõidan Tartusse, maksan 15% piletihinda rohkem kui varem, aga Tallinnast Tartusse sõites ainult 1%. Ma olen nõus, et piletihinda tuleb tõsta, kui majandus ja kõik elavneb ja kulud kasvavad, aga seda oleks võinud tõsta võrdselt. Ja ma arvan, et keskmine piletihind oleks tõusnud ainult 3–4%, mitte rohkem, kui me oleks seda kõigi peatuste puhul võrdselt tõstnud.

Räägime ühistranspordist ja räägime sellest, et mõned bussid võiksid olla väiksemad või [võiks kasutada] midagi muud. Austatud minister! 2006. aastal Jõgeva maakonnas ma tegin ühistranspordihanke, me [võtsimegi kasutusele] väiksemad bussid. Võin teile öelda – ma loodan, et ma ei eksi –, et 2007. aastast võib ühis[sõidukiks olla] ka seitsmekohaline sõiduauto. Kui tahetakse nõudepõhiseid peatusi tegema hakata, siis võiks sellised väikesed transpordivahendid sinna [liikuma] panna. Kui nõudepõhist peatust tahetakse tegema hakata nii, et ma sõidan Tartust Jõgevale ja siis mul keegi viie kilomeetri raadiuses kuskil tahab ka, et buss sisse sõidab, siis ma võin teile öelda, et seal bussi täituvus kuu aja pärast on 30% väiksem. Kindlasti on teil läbi arutatud oma meeskonnaga, kuidas seda täpselt tehakse, aga me katsetasime seda käesoleva sajandi esimese kümnendi teisel poolel Põlvas ja Jõgeval. Kolmandal kuul enamikus kohtades see lõpetati, sest need, kes sõitsid punktist A punkti B, ei tahtnud, et vahepeal sõidetakse 15 minutit kuhugi sisse ja tullakse välja.

Täna on ikkagi oluline regionaalne transport ja ühistransport. Kõiki asju ei ole võimalik tasuta teha, see on päris selge, aga rongipileti dotatsiooni ei tasu panna raudtee infrastruktuuri hinda. Bussid ei maksa Tallinna–Tartu maantee peal selle eest, et vahepeal on ehitatud pool teed 2 + 2, neid kulusid ei maksa keegi kinni. Raudtee peal me peame täna Eesti Raudteele kinni maksma selle, et Elroni [rongid] seal sõidavad. See on ausalt öeldes mitme valitsuse tagune aps. Pean kurbusega tõdema, et sel hetkel olid valitsuses Keskerakond ja Reformierakond, kui kiirendatud korras või kiirustades müüdi maha 2500 vagunit ja keelati sõitmine ära Soome ja Kasahstani vahel. Öeldi, et see on väga halb. Müüdi odavalt need vagunid maha, nüüd on ka viimased vagunid maha müüdud. Aga kus nad sõidavad? Sõidavad seal, kus ennegi. Ainult et nende vagunite pealt, selle 2500 vaguni pealt, oleks paljalt rendiga teeninud iga päev 100 000 eurot. Sealt oleks saanud kätte peaaegu sellesama ühistranspordi puuduoleva dotatsiooni, kui aasta peale arvutada.

Ma loodan, et teil on seal ministeeriumis [keegi], vähemalt üks minu endine kolleeg, kes mäletab neid aegu, kui maavalitsused ühistranspordiga tegelesid. Kohalikud oskavad kindlasti kõige paremini teha otsuse.

Palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Tuleb otsustada, kui palju piirkond saab seda ühistranspordiraha. Sellesama niinimetatud tasuta ühistranspordiga tehti mitmeid vigu. Meie erakond, kui aus olla, ei toetanud seda tasuta ühistransporti, vaid sel hetkel pakkusime, et 70 senti oleks pidanud olema piletihind kõigile, ükskõik kui kaugele sa sõidad maakonnas, siis oleks kõik kulud kaetud olnud. Täna on ta üle kahe euro, eks. Aga me jõudsime sinnani, et kui kokkulepe oli, et tasuta ühistransport on maakonnasisene, siis see jõudis paari kuuga maakondadevaheliseks. Sellega suretasime välja kommertsliinid, kes ei saanud mitte ühtegi senti dotatsiooni, ja suurem koormus langes ühistranspordile. See ei ole teie viga. Ma ei süüdista siin saalis kedagi selles mõttes, aga need mured algasid sel hetkel. See, et Keskerakond tahtis tasuta ühistransporti, see oli tore. Inimesed kõik plaksutasid selle peale ja kahes maakonnas, kus seda ei tehtud, torisesid. Aga samas ma arvan, et kui oleks selge olnud, et makstakse 50 või 60 senti ja saad ühest maakonna servast teise selle raha eest sõita, oleks täna teil palju lihtsam.

Aga veel kord, ma loodan, et te tulete pärast siia uuesti rääkima. Ma tahaksin ikkagi vastust saada, miks ma Jõgevalt Tallinna sõites pean maksma 14–15% rohkem, aga kui ma Tartust peale tulen, siis ma maksan ainult 1% pileti eest rohkem. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun kaheksa minutit.

Kolm minutit lisaks. 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Me kõik oleme maksumaksjad ühel või teisel kujul. Ja kõik need hüved, mida riik meile võimaldab, on ju riik kinni maksnud – kui nad on tasuta – ikka meie ühisest eelarvest. Ja rõhutan: me kõik oleme maksumaksjad – see, kes elab Antslas, kes elab Põlvas, kes elab Tallinnas.

Ma viskasin pilgu peale rongide sõiduplaanile, Eesti-sisesele rongide sõiduplaanile. Ega ma seal midagi üllatavat ei näinud, aga sain kinnitust sellele, mida ma juba teadsin, et näiteks läänesuunal väljub Tallinnast ööpäevas tööpäeviti 60 rongi – 60 rongi! –, Viljandisse käib ööpäevas viis rongi. Aga me kõik oleme maksumaksjad.

Ma mõtlesin selle peale, kui minister rääkis õpilaste veost ja bussitranspordist, et me ju täna teeme pahupidi regionaalpoliitikat ühistranspordi korraldusega. Hajaasustusega valdades, keskustest kaugemal, maksavad kohalikud omavalitsused oma eelarvest kinni õpilaste ühistranspordi. Riik sinna raha ei panusta. Võimalus saada osa dotatsioonist on ainult nendel õpilas[liinidel], mis on osa ametlikust doteeritavast liinivõrgust, mis on keskustekeskne – Tallinna‑, Tartu‑ või maakonnalinnade keskne. Ainult need saavad, aga kõik hajaasustuses olevad omavalitsused maksavad kinni hajaasustuses asuvate koolide juurde käiva õpilaste transpordi. Ja me oleme varasemalt [tähelepanu juhtinud], et see ei ole õiglane. Aga keskvalitsus ei ole seda pidanud millekski. Me ütlesime, et [õpilaste transport] tuleks liita sellesama ühistranspordivõrguga, kui kohalikud omavalitsused neid veavad. Näiteks Viljandi linn ei maksa ühtegi senti õpilasveo eest, küll aga Põhja-Sakala vald, Viljandi vald ja Mulgi vald maksavad. See on see pahupidi regionaalpoliitika, mida me ühistranspordi korraldamisel teeme. Alustasin sellest, et 60 korda ööpäevas sõidame Paldiski–Keila suunas, aga mõne korra jõuame ka ääremaadele.

Nüüd, ühistranspordireform. Ära on unustatud liikuvusreform, ma saan aru, et sotsiaaldemokraadid sellest enam väga rääkida ei taha. Mina lugesin selle, mis ta oli, 41 lehekülge läbi juba tükk aega tagasi. See on unustatud materjal. Nüüd on siis ühistranspordireform. Ega sellest päris täpselt aru ei saanud, kenad loosungid: kiireneb rongiliiklus, tiheneb bussitransport, viiakse sisse nõudepõhine transport, ja nii edasi. Rahastamises olulised otsused – pange tähele! –, olulised otsused. Reservfondist ebastabiilse rahastamise [asemel] hakkab nüüd toimuma baasrahastus ja sihtotstarbeline rahastus. See on elementaarne ja see oli ka kunagi varem. See on olnud nüüd ajutine nähtus, et planeeritaksegi reservfondi teadmata raha. Kui me vaatame kaugemasse minevikku, siis niimoodi ühistransporti ei rahastatud.

Aga mis see kiirenev rongiliiklus tähendab siis? Ega ma sellest aru ei saanud. Hästi, infrastruktuuri remonditakse, tehakse kiiremaks, rongide sõidukiirust suurendatakse, tehnilised võimalused saavad olema paremad. No ma loodan, et liiklusohutus on muidugi esmane, see tõepoolest paraneb, kui taristu on hästi korras, ükskõik kui kiiresti rong sõidab. Aga kui Viljandi ja Tallinna vahel on 17 peatust ja umbes 150 kilomeetrit, siis tõsta seda rongi kiirust palju tahad, kui ta iga vähem kui 10 kilomeetri tagant peab peatuma, siis seda kiirust ei ole võimalik tõsta. Me võime sinna ka 500‑kilomeetrise [tunni]kiirusega tehniliste võimalustega rongi ehitada, aga seda ei ole võimalik [saavutada]. Nii et see jääbki unistuseks. Ja panna ekspressrongid Viljandi ja Tallinna vahel käima – no me saame aru, et see käib maksumaksjale üle jõu.

Ja kui ma vaatan bussitranspordi korraldust, siis [näen, et] see on ka väga harvaks jäänud. Ega hommikul normaalsel ajal ei rongi ega bussiga Tallinnast Viljandisse ei jõua, kõik on vastupidises suunas: maapiirkondadest Tallinna, mitte Tallinnast väljapoole. Kui sa tahad väljaspool tööl käia või mingil muul põhjusel seal teenust saada, [siis see pole võimalik]. See on niivõrd ühesuunaline. Nii et kõik see korraldus tegelikult on pahupidi regionaalpoliitika.

Nüüd see, mis puudutab nõudepõhist transporti. No see on jällegi väga ilus [mõte], kui me saaksime selle ellu viia, aga ma olen täiesti veendunud, et seda ei õnnestu mitte kunagi Eestis ellu viia. Või noh, selleks peab sündima ime. Ma ei julge öelda, et mitte kunagi, võib-olla aastakümnete pärast, kui Eesti riik on jõukas ja õitsev riik – võib-olla siis. Aga see Saaremaal alustatud eksperiment, mis on juba mitu-mitu valitsust tagasi alustatud, pole peaaegu kuhugi laienenud – peaaegu kuhugi ei ole laienenud –, sellepärast et ei ole riigil raha, et seda kinni maksta, ei ole vedajal raha, et seda doteerida, ja ei ole sellelsamal tarbijal või reisijal, kes seda vajab, raha selleks, et seda kinni maksta üle Eesti. See ei laiene ka üle Saaremaa. Jah, Saaremaal on see aastaid ja aastaid olnud. No eks neid hinnanguid on ka muidugi erinevaid. Nii et seda ei tulegi. Me võime seal Ida-Virumaal või Jõgevamaal jäädagi seda ootama, seda sellisel kujul ei tule, ja kahju, et meid sellega hullutatakse ja lollitatakse. Jääme ikka reaalsuse piiridesse.

Ja kõige selle taustal ma tulen jälle automaksu juurde. Paljud need probleemid lahendaks see, kui inimestele võimaldataks mugavalt ja soodsalt kasutada oma isiklikku transpordivahendit vastavalt oma vajadustele ja oma pere suurusele, osta ka suurem auto, mis vastaks nendele teetingimustele, [mis on seal] hajaasustuses. Sest mitte ainult selles ei ole küsimus, et ühistransport igale poole ei käi, vaid igale poole ei ole võimalik ka väikese võimsusega elektriautoga või madalapõhjalise autoga üldse ligi pääseda – ei sügisel ega kevadel, rääkimata talvest. Kui inimene ise teeb selle kulutuse, ostab kütuse, maksab ära sealt pealt aktsiisid, autoremondid, kindlustused, kõik muud, siis riik karistab teda automaksuga. Ma tulen veel kord [selle juurde]. Ja see lööb kõige rohkem lastega peresid ja maaregioonides hajaasustuses elavaid inimesi.

Sellise kauba on siis praegune valitsus meile teinud. Ja räägib regionaalpoliitikast tõsimeeli, suurtest plaanidest, ühistranspordireformist, liikuvusreformist, kõigest sellisest. Tallinnas, pealinnas, kus on tasuta ühistransport, on ka autovabad tänavad. Maainimene vaatab televiisorist ja unistab: autovabal tänaval kõnnitakse ja ühistransport makstakse kinni. Kõik see käib maksumaksja rahaga, aga temal ei käi ei bussi ega rongi ja auto, vaeneke, maksustatakse ka veel.

Ja nüüd sellest kaubast, mida te tegite kompromissina: maksuküür, automaks, tulumaks. No ma ei tea, me oleme mõlemad ministriga koolis käinud. Automaks aastas 240 miljonit, tulumaksureform 500 miljonit, kokku 740 miljonit aastas, ja vastutasuks 60 miljonit kohalike omavalitsuste tulubaasi üle Eesti. 60 miljonit kohalike omavalitsuste tulubaasi üle Eesti! No see oli küll kaup, kus alatult sotsiaaldemokraate alt tõmmati. Aitäh!

Aitäh! Kas minister soovib lõppsõna läbirääkimistel? Jah, palun, minister!

Aitäh nende esitatud märkuste eest! Kõigepealt see konkreetne [küsimus], miks osas kohtades tõuseb 1%, osas 14% või 15%. Kindlasti saan selle eraldi Elroni käest üle küsida, aga ma arvan, et see on seotud ikkagi nende hindade ühtlustamisega. Me ei ole seda … (Aivar Kokk räägib kohalt.) Aga saan selle ka kirjalikult … (Aivar Kokk jätkab kohalt.) Ma saan selle teile kindlasti järgi vastata.

Nüüd, mis puudutab seda nõudepõhisust, siis eesmärk on ikkagi see, et nende suuremate [asulate] vahel on taktipõhine liiklus. See ei tähenda seda, et bussitransport kuidagi sealt teelt kõrvale kaldub ja läheb nõudepõhist ühistransporti katma. Suuremate [asulate] vahel on taktipõhine ja nõudepõhine on väiksemate kohtade juurde. Nii et see kindlasti ei ole see süsteem, mida Riigikogu liige siin eelnevalt kommenteeris.

Sellega ma olen täiesti nõus, et kohalikud teavad kohalikke vajadusi kõige paremini ja oskavad kõige paremini kohalikku liinivõrku korraldada. Aga loomulikult on oluline üle vaadata ka see, kas erinevad ühistranspordiliigid omavahel koos toimivad. Seesama näide, mis Riigikogu liige tõi, et kas näiteks Viljandist on võimalik õigel hetkel jõuda Tallinna. Kuna praegu on nii Elroni liiklus kui ka bussiliiklus kõik ühe ministeeriumi all, siis me saame neid asju paremini omavahel seostada, nii et palun andke märku, kui sellised probleemid kohtade peal on. Proovime neid lahendada. Eesti on nii väike, et seda on võimalik teha küll.

Nüüd, kohalike omavalitsuste panus on tõesti see, mille üle meil tuleb läbi rääkida, ja see panus on tõesti erinev. Osas kohtades on kohalike omavalitsuste panus väga suur ja nagu te õigesti välja tõite, koolitransport on see, mida kohalikud omavalitsused peavad korraldama. See on ka küsimus, mille me peame üle vaatama, sest ühistranspordi korraldamise puhul 10% panustavad kohalikud omavalitsused ja 90% panustab riik. Lisaks on loomulikult kohalike omavalitsuste sisene ühistransport. Aga need proportsioonid võib-olla on natukene läinud paigast ära.

Nüüd, ühistranspordireform on sisuliselt sama mis liikuvusreform, lihtsalt kuna liikuvus on [laiem mõiste] kui ainult ühistransport, sinna alla läheb ka, ma ei tea, kas või rattateede korraldamine, siis see dokument, mida ka teie lugesite, oli ikkagi enamasti seotud ühistranspordireformiga. Me otsustasime lapsele panna vastava nime, aga sisu ei ole muutunud ja neid tegevusi viiakse nii ellu.

Kui me rääkisime sellest, et tulevikus võiks rahastada nii riigieelarvest, mis on juba RES‑i raames paika pandud, kui ka reservi osast, siis ma räägin siin sihtotstarbelisest reservist, mitte reservist, mis on eelkõige mõeldud selliste mitte ettenähtavate kulude jaoks.

Ja viimasena: Riigikogu liige unustas siiski öelda, et kaalukausil ei olnud mitte ainult kohalike omavalitsuste tulubaas, vaid kaalukausil oli ka pensionide indekseerimine. Ning küsimus oli loomulikult ka selles, millised on meie võimalused panustada kaitsekuludesse. Nii et seal oli oluliselt rohkem kaalul kui ainult see, mis te välja tõite. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole ja sulgen läbirääkimised. Meie tänane seitsmes päevakorrapunkt on lõppenud.

Läheme edasi vaba mikrofoniga ning peale haamrilööki saab registreerida ennast sõnavõtuks vabas mikrofonis. Ja tänasesse vabasse mikrofoni on registreerunud Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh! Siin viimastel nädalatel olid Eesti 200 ja teised koalitsioonierakonnad ilmselgelt lõvikonserve söönud. Alustame sellest, kuidas Eesti 200 esindaja karjus siin saalis: "Kriminaalid Riigikogust välja!" Suure tõenäosusega viitas Igor Taro endale ja oma kolleegidele Eesti 200-st, kes said pettuse teel Johanna-Maria Lehtme häältega Riigikokku. Ja pettuse teel said nad valitsusse, et teenindada Reformierakonda. Kusjuures Eesti 200 juhtfiguurid teadsid juba enne valimisi, et nende põhiline häältemagnet teostab sellist afääri, kuid meelega vaikiti see maha, peteti valijaid, annetajaid, tekitati kahju Ukrainale: 1,5 miljonit eurot varastati. Ja nüüd on valijad juba andnud oma hinnangu Eesti 200-le. Nii et kui Igor Taro või keegi Eesti 200-st tuleb jutuga, et Keskerakond ei peaks siin saalis istuma, siis vaadates Eesti 200 toetust, mis parimal päeval on 2%, [on selge, et] ainus, keda siin saalis ei soovita näha, on just seesama Eesti 200.

Ja Lehtme juhtum oli alles algus. Räägime näiteks personaalsest riigist Eesti 200 moodi, kus siis teenindatakse oma personaalseid rahastajaid. Kui erakond sai võimule, siis esimese asjana hakati kohe läbi suruma personaalse riigi projekti, mida vedas Eesti 200 minister Tiit Riisalo. See projekt maksis 200 miljonit eurot ja visioon kopeeriti IT-ettevõtte Nortal poolt varem avaldatud uuringust. Ja mis kõige olulisem, sellesama Nortali suuromanik, Eesti 200 asutajaliige ja suurrahastaja, on viimaste aastate jooksul pea poole miljoni euroga rahastanud Eesti 200.

Järgmiseks, Tiit Riisalo juhtimisel torpedeeriti tervet Euroopa Liidu direktiivi, mis puudutas platvormitöötajatele paremate töötingimuste tagamist. Noh, Boltile see oli vastukarva, Bolt ei tahtnud täiendavaid kulusid. Siis oli väga võimas lobitöö ja Eesti 200 tegi kõik selleks, et jumala eest seda direktiivi ei võetaks vastu. Ja Bolti asutajad on samuti Eesti 200 toetajad. Ja sellisel erakonnal jääb veel õigust ülegi! Nüüd taotletakse, et võiks mõnelt erakonnalt ka riikliku rahastuse ära võtta. Minu arvates seda loogikat kasutades Eesti 200 peaks üldse oma Riigikogu kohtadest loobuma, arvestades seda, kuidas te siia saite.

Ja üleüldse, tänane koalitsioon kasutab oma mõjuvõimu selleks, et teha endale soodsaid otsuseid. Kui on vaja keegi endale sobiv isik kuskile sokutada, näiteks riigisekretäriks, muudetakse seadust. Kui on vaja ebasobivast juriidilisest isikust lahti saada, muudetakse seadust, mis siis, kui see võib-olla on põhiseadusvastane. Teie, hea koalitsioon, kasutate oma mõjuvõimu selleks, et endale ebasobivaid teemasid korruptsioonivastases erikomisjonis maha hääletada. Riigisekretäri küsimus hääletati maha. Täna oldi tükk aega vastu sellele, et tuuleparkide toetuste läbipaistvust arutada. Ma tegin ettepaneku, et istung oleks avalik. Ja mida tegid koalitsioonisaadikud? Nad hääletasid istungi kinniseks. Miks? Mida teil varjata on? Kuidas on võimalik, et mingis kitsas ringis otsustati, et jagame 2,6 miljardit laiali meretuuleparkide rajamiseks, seejuures neid numbreid, arvutusi meile näidata ei soovita? Ja kui ma teen ettepaneku, et teate, tagame selle läbipaistvuse, ühiskond seda soovib, siis hääletatakse sellele vastu. Kuidas me siis saame kindlad olla, et otsuseid tehakse reaalselt rahva huvidest lähtuvalt, mitte paari arendaja huvides? Aga näete, ei saagi! Lihtsalt ongi tehtud selline tagatoa otsus, et seda ettevõtlusharu, seda tehnoloogiat me toetame, miski muu ei huvita.

Ja, austatud koalitsioonisaadikud, pärast seda te tulete veel moraali lugema! Kuulge, vaadake korra peeglisse! Te püüate Keskerakonda poriga üle valada, aga hoopiski teie peaksite täna kõik istuma sellessamas korruptsioonivastases erikomisjonis ja aru andma. Sest kuidas veel nimetada seda, kui kasutatakse oma mõjuvõimu selleks, et endale sobivaid otsuseid teha, mis konkreetselt toovad kasu kas kindlatele isikutele või erakondadele? Kuidas nimetada seda, kui kasutatakse seadusandlust, kasutatakse Riigikogu, põhiseaduslikku institutsiooni lihtsalt kui vahendit, et endale kasulikke otsuseid läbi suruda, või suruda need läbi mõne kitsa ringi kasuks? Mis ajast on see saanud normaalsuseks? Miks selle puhul me võime silma kinni pigistada? Nii et soovitus teile: enne kividega loopimist vaadake korra seda, millega te ise igapäevaselt tegelete. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole ja tänane istung on lõppenud.