Tere päevast, austatud Riigikogu! Tere päevast, kõik, kes te jälgite tänast infotundi Riigikogu istungisaali rõdult või sinise ekraani vahendusel! Head kolleegid, nii nagu infotunni alguses ikka, on meil tavaks viia läbi kohaloleku kontroll. Kohaloleku kontroll, palun!

Tänasesse infotundi on end registreerinud 11 Riigikogu liiget, puudub 90. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta ja sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed! 

Meie infotunni reeglid on ikka samasugused nagu varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Pärast vastamist saab küsimuse esitaja võimaluse üheks täpsustavaks küsimuseks ning üks Riigikogu liige saab võimaluse esitada veel ühe lisaküsimuse. Meil on täna kokku 12 registreeritud küsimust.

Esimene küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Aivar Kokk ja teema on Elektrilevi tegevus. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud peaminister! Mul on küsimus seoses sellega, et ajakirjanduses räägitakse Elektrilevist ja tema kasutatavatest materjalidest. "Eesti suurim ja ühtlasi riigile kuuluv jaotusvõrguettevõte Elektrilevi võtab tarnijalt vastu ja paigaldab siiamaani Valgevene päritolu kaableid, mille Euroopa Liit tunnistas eelmisel aastal sanktsioonialuseks kaubaks. Riigiettevõte tunnistab küll sellise tegevuse ebaeetilisust, ent põhjendab toodete jätkuvat kasutamist sellega, et seadust tegelikult ei rikuta ja muud kaablit ei ole veel lihtsalt kusagilt võtta. Valgevene on agressorriigi Venemaa peamine partner tolle täiemahulises Ukraina-vastases sõjas. Just seetõttu puudutab enamik Euroopa Liidu majandus- ja isikuvastaseid sanktsioone nii Venemaad kui Valgevenet ning just seetõttu on keelatud ka Euroopa Liitu importida Valgevene päritolu tehnoloogiat, rauast valmistatud tooteid ja paljut muud." Ainuüksi viimase poole aasta jooksul on Elektrilevi pannud maasse ja postide vahele 193 kilomeetri jagu Valgevene kaablit. Samas väidab Elektrilevi, et polnud vaadanud, mis oli märgitud kaablite tootjamaaks. 

Kuidas täna seis on? Me teame, et kui siin raudteevedu toimus Soome ja Kasahstani vahel, siis eelkäijatel kästi vagunid kiiresti maha müüa, et sellist tegevust ei toimuks, ja nüüd eirab üks olulisemaid riigiettevõtteid sellist väga olulist komponenti, mida eraettevõtja ei tohi teha. Kuidas seis on? Kas [ongi nii, et] riigiettevõtted võivad teha ja eraettevõtjad ei tohi teha?

Suur tänu! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Püüan jagada seda infot, mis mul on. Niipalju on Elektrilevi selgitustest teada – kui vaja, saab neilt kindlasti juurde küsida või saavad nad ise selgitusi jagada, nad on selles kindlasti võimekad –, et raamleping nende kaablite ostmiseks sõlmiti 2022. aastal Enefit Connecti aegadel. Lepingupartner W.EG. Eesti ostis need kaablid lattu enne sanktsioonide kehtestamist ja kasutatud on laojääke. Nende sõnul ei ole mõeldav panna suured ehitusprojektid ja rikete kõrvaldamine seisma. Elektrilevi on teavitanud seda firmat asendustoodete leidmise kiireloomulisest vajadusest. Järgmisel nädalal tutvustatakse asendusettepanekuid ja siis selgub, kas tuleb läbi viia uus riigihange või leitakse asendustooted lihtsustatud korras. Elektrilevi lõpetab kaablite kasutamise hiljemalt veebruaris 2025. Selline info on praegu teada, ilmselt tutvustab Elektrilevi järgmisel nädalal täiendavaid ettepanekuid.

Aitäh! Aivar Kokk, täpsustav küsimus, palun!

Sa mainisid, et Elektrilevi teab seda [juba] aastast 2022, kui see hange tehti. Ma tahaksin muidugi seda ladu näha, kus hoitakse 193 kilomeetrit kaablit neli või kolm aastat. On investeeritud nii pikalt ette, et see ei ole kasulik. Aga kui ma loen Delfi uudist, siis seal Aivar Pau kirjutab: "Elektrilevi väidab, et polnud vaadanud, mis oli märgitud kaablite tootjamaaks." Kumb nüüd siis valetab? Kas Elektrilevi teile, kui ta väidab, et ta teab seda juba aastast 2022, või ajakirjandus, kes kirjutab, et Elektrilevi väidab, et polnud vaadanud, mis oli märgitud kaabite tootjamaks, ta ei teadnud, et on viimased kaks-kolm aastat pannud Eestis nii maha kui ka liinide peale Valgevene kaablit?

Ma arvan, et neid küsimusi te peate küsima eeskätt Elektrilevi käest. Kui tahate, võin seda teie eest teha. Elektrilevi on andnud need selgitused, vähemalt minule infotunniks ja arupärimistele [vastamiseks] meie nõunike kaudu. Aga kui soovite, saame kindlasti juurde küsida. Ma saan kirjeldada ainult seda, mida meile on öeldud raamlepingute kohta ja nii edasi, aga küllap seesama info on ka ajakirjandusele kättesaadav. Nendele küsimustele peab vastama eeskätt Elektrilevi. Nad on öelnud, et järgmisel nädalal tulevad neilt asendusettepanekud, siis saavad nad vastata ka muudele küsimustele. See on nende selgitada. Ma arvan, et selles meil ju erimeelsust ei ole, et Valgevene või Vene kaupa me ei peaks ostma ja neile raha viima. Selles me oleme ühel nõul, nii et küllap nad selle sõnumi kätte saavad.

Suur tänu! Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea peaminister! Mina läheksin edasi energeetikateemaga: Elektrilevi ja tulevane sündmus ehk desünkroniseerimine Vene sagedussüsteemist. Eks loomulikult on muret tekitav see, mis võib juhtuda, aga ei pruugi juhtuda, ehk see situatsioon, kus kõik ei õnnestu, ei lähe plaanipäraselt, nii nagu praegu on plaanitud, et minnakse üle saartalitlusele ja hiljem [liitutakse Mandri-]Euroopa sagedusruumiga. On ka väga palju desinformatsiooni. Osa inimesi ostab juba konserve kokku ja kõiki muid varusid, kaasa arvatud generaatoreid, mida on võimalik kodudesse paigaldada, ja nii edasi ja nii edasi.

Aga üks asjaolu veel, mis on tulnud välja just nimelt panganduse kohta. Teadaolevalt neis poodides, kus on võimalik maksta kaardiga, töötavad makseterminalid online’is ehk kui side on olemas, saab makseid teha. Tegelikult on pankadel valmisolek võtta makseid vastu ka offline’is. Meil on üle Eesti olemas teatud arv poode, kaubanduskeskusi, mis on võimelised teenust pakkuma, kuna neil on olemas generaatorid, lokaalsed generaatorid. Ehk töö ei katkeks. Aga probleem on selles, et kui makseid offline’is teostada ei saa, siis ei ole võimalik poest midagi osta. Selle probleemi lahendus on ministri määrus, mis lubaks nendes poodides toimetada offline-režiimis, ja seda määrust tegelikult oodatakse. See välistaks ka selle [jutu], mis praegu rahvasuus levib, et ostetakse konserve kokku, tegelikult selleks põhjust ei ole. On mõistlik käivitada offline‑süsteem ja ka vastav määrus välja anda. Kuidas sellega on?

Aitäh! Siin oli nüüd mitu küsimust koos. Lõpust alustades, kui miski [seisab] määruse või reeglite taga, siis kindlasti seda signaali tuleb edastada ja tuleb see määrus vastu võtta. Seda esiteks. 

Teiseks. Desünkroniseerimise kohta, nagu te õigesti ütlesite, levib tõepoolest igasuguseid lugusid. On neid, kes võib-olla head tahtes muretsevad üle, ja on ilmselt neid, kes mitte nii head tahtes tekitavad paanikat. Mõlemaid on. Ajalehed on kirjutanud keskfraktsiooni kolleegist, kes on jaganud sellist veidi paanikaelementidega informatsiooni. Eelmise nädala pressikonverentsilgi küsiti selle kohta. Sellist tegevust tuleks vältida. 

Aga selle desünkroniseerimise kohta ma ütleksin nii, et loomulikult on tegemist suure sündmusega ja suure sündmuse eel on alati loomulik ka mõningane murelikkus ja ärevus, sellesse tuleb suhtuda lugupidavalt ja seda mõista. Eesti energeetika nimel on kümned ja sajad inimesed aastaid tööd teinud. Ja mitte ainult Eestis, seda tööd on tehtud üle kogu Baltimaade. Olen ju minagi energeetikaga pikalt seotud olnud ja kinnitan, et alates süsteemioperaatoritest kuni otsustajateni, kuni eraettevõtjateni on kolmes riigis hoolega vaeva nähtud, et hankida sellised asjad nagu sünkroonkompensaatorid. Kõigil on kindlasti juba väga selge, milline see täpselt on ja kuidas see töötab. Võin soovitada Eesti [saatesarja] "Mis värvi on majandus?", sealgi näidati, kuidas see kõik töötab ja kuidas see tööle peaks minema. Nii et sellega on vaeva nähtud, ühendustega on vaeva nähtud, varuplaanidega on vaeva nähtud. 

Üldiselt peaks pilt olema ikkagi selline, et hoolimata sellest, et meil on ka erinevad riskistsenaariumid, kui kõik läheb plaanipäraselt ja Eesti täiendava ründe alla ei satu, siis tarbija ei märkagi seda üleminekut. Energeetikas tihti on nii. Praktikas on seda ju juhtunud. Estlink 2 lõhuti, aga tarbija seda ei märka: lamp põleb, elekter on olemas. Samamoodi on meil Narvas reservid olemas – ligi 1200 megavatti –, mis on hooldatud ja käivitusvalmis, nagu Enefit Power kirjeldab, ja nii edasi. 

Kui te küsite, milleks inimene peab valmis olema, siis ma [vastaksin] nii. Elektrikatkestused on seni kandnud pigem seda markerit – kuna see küsimus puudutab Elektrilevi, mitte Eleringi, Elering on süsteemioperaator, kes tegeleb rohkem selle desünkroniseerimisega – või seda pitserit, et ilmastikuoludest tulenevalt – liinikoridorid on puhastamata või tuleb märg lumi – lähevad liinid katki ja siis on elektrikatkestus, mehed ja naised töötavad visalt, et seda kõike jälle korda teha. Eks see on ka mõneti seoses investeeringute suurusega: mida rohkem me paneme raha nendesse võrkudesse, seda kindlamad nad on. Samas, selle võrra tuleb meil rohkem maksta Elektrilevile tariifi, et nendesse võrkudesse investeerida. Seda vestlust võiks jätkata veel pikalt, aga praegu sai aeg täis.

Suur tänu! Lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise. 

Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on maksupoliitika mõju. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Ma jätkan energeetikalainel ja siis [vähehaaval] lähen ka maksupoliitika juurde ehk selle maksupõrgu juurde, mille te käivitasite, mitte maksufestivali – väljend, mida te ise olete kasutanud, [kirjeldamaks seda], mis praeguses maksusüsteemis toimub. 

Ma ei juhtinud teie tähelepanu [energeetikale mitte seetõttu], et külvata paanikat. Paanika ei vii meid mitte kuskile, tuleb konstruktiivselt läheneda sellele, mis sellel kuupäeval [ees ootab]. [Jutt on] 8. [veebruarist], kui me lahkume Vene sagedusruumist. [Juhtisin tähelepanu] just nimelt sellele asjaolule, et siiamaani ei ole üks valitsuse liige suutnud alla kirjutada määrusele, mis lubaks panga makseterminalidel, juhul, kui tuleb blackout, edaspidi töötada offline-süsteemis, et inimesed saaksid poest osta toiduained, mida neil iga päev on vaja. See oli pigem märkus teile. Loodetavasti te võtate selle teema kohe ette ja edastate vastavale ministrile korralduse, et see asi saaks korda. 

Nüüd, mis puudutab maksupoliitika mõju, siis tahakski teie käest teada kõigi nende maksutõusude kohta, mis te eelmisel aastal korraldasite ja mis hakkavad kehtima nii sel aastal kui ka järgmisel aastal. Te küll ütlesite, et need maksutõusud, [mis tehti], ongi kõik ja maksutõusude festival lõpeb nüüd ära, aga sellega te tegelikult maksufestivali ei lõpetanud, vaid käivitasite maksupõrgu, mis ootab inimesi ees nii sellel aastal kui ka järgmisel aastal. Millal on teie arvates oodata esimesi nii-öelda linnukesi, mille põhjal saaksite anda Riigikogule [ülevaate sellest], kuidas kõik need maksutõusud on mõjutanud inimeste igapäevast toimetulekut?

Aitäh! Inimeste toimetulekut ja erinevaid näitajaid saab ju pidevalt hinnata. Selleks tehakse erinevaid analüüse, [tehti] ka eelmise aasta lõpus. See, et pensionid ja alampalk tõusevad, vaesus on vähenenud, on konkreetne fakt liikumisest, liikumise suunast. See on täiesti reaalne fakt. Eks neid [näitajaid] saab mõõta iga poole aasta või aasta tagant ja seda me kindlasti teeme. Ma ei kahtle selles, et nii Rahandusministeerium kui ka analüütikud mis tahes kommerts- või avalikest organisatsioonidest seda hea meelega kirjeldavad. 

Majanduse kohta. Ma ei ole kunagi pidanud saladuseks või kuidagi varjanud seda, et lõppkokkuvõttes on need uued maksud vajalikud, et hoida seda ainsat, mis meil on – oma riiki –, ja et maksta hariduse, tervishoiu, aga ka julgeoleku ja paljude muude valikute eest. Olgem ausad, seda raha jääb puudugi: eelarve on ju miinuses, eelarve ei ole ülejäägis. Selleks me neid makse kogumegi. Loomulikult ei too nad kellelegi rõõmu, inimesed ei tule tänaval kättpidi tänama selle eest, et eelmisel aastal tulid uued maksud või et sellel aastal tulevad. Ei pea olema eriline kristall[kuuliga] inimene[, et neid asju näha], mina saan ju samamoodi aru, et automaks, loomulikult, annab palli opositsiooni jalale. Seda näitavad ka kõik muud numbrid ja tagasiside. Samamoodi on muude maksudega, nende tulek ja rakendumine aasta alguses on kindlasti keeruline aeg. 

Aga teisest küljest, vaatame maailma. Kui me ise oma riiki ei hoia, ülal ei pea – meenutame, et eelarve on miinuses –, siis kes seda teeb? Millist riiki me siis [ülal] peame? Riik ei ole asi iseeneses, vaid see on viis, kuidas me kollektiivselt, ühiselt toimetame, teatud ülesandeid täidame. Kui me oleme nõus ütlema, et mingites ülesannetes tõmbame koomale, siis on meil võimalik ka rahalistes vajadustes koomale tõmmata. Kui [võrdleme] maksukoormust, siis Euroopa keskmine on umbes 41%, aga Eestis me oleme, isegi pärast neid maksutõuse, umbes 36% juures. Nii et maksukoormuse poolest me oleme ikkagi kusagil tagumises kolmandikus. See on objektiivne peegeldus, aga eks neid numbreid saab analüüsida mitutpidi. 

Majanduse poole pealt on positiivne veel see – meenutan, et seda loomulikult lisaks julgeolekukulude katmisele, milles, ma tean, Keskerakond ei ole samal arvamusel –, et kommertspangad, keskpank ja Euroopa institutsioonid kirjeldavad, et sellele hallile ja raskele ajale võib järgneda ikkagi parem aeg ja majandus hakkab veidi kasvama. Kasvuprognoosid kahelt suuremalt kommertspangalt on 1,5–1,8%. Järgmisteks aastateks prognoositakse kasvu 2,5–2,8%, nii et 2,5–3% kanti. Mina ütleksin, et see vaade või perspektiiv on päris optimistlik.

Teie aeg! Aitäh! Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Tõesti, pangad on teemaks. Meie, Keskerakonna vaadet te teate: meie kindlasti pooldame pangamaksu. Kui me vaatame kommertspankade tootlust ja kasumit 2023. aastal ja 2024. aastal – need andmed alles tulid –, siis [näeme], et 2024. aastal teenisid kommertspangad rohkem kui miljardi. Teie keeldusite nende kasumi, suurema kasumi maksustamisest ja selle asemel kehtestasite mootorsõidukimaksu. Selle mootorsõidukimaksuga te soovisite inimestelt kokku korjata 236 miljonit, millest 99 miljonit on mootorsõiduki [aasta]maks ja ülejäänud osa registreerimistasu. 

Vaadates signaale, mis on tulnud automüüjatelt, ja signaale[, mis on tulnud] inimestelt, kes on [maksuametilt maksuteate juba] kätte saanud, [näeme, et] nende organisatsioonide ja inimeste olukord on muutunud veelgi keerulisemaks. Automüüjad on selgelt öelnud, et riik seda 137 miljonit registreerimistasude pealt kokku ei saa. See on nende nägemus, nemad näevad majanduse olukorda, näevad, et sel aastal inimesed enam sellises [koguses] autosid ostma ei hakka, nagu nad tegid seda eelmistel aastatel. 

Ja teiselt poolt siis see 99 miljonit, mille te tahate kokku korjata auto[omanikelt], sealhulgas lastega peredelt. See on ülekohtune. Kui te vaatate demograafilist pilti, siis kas te ei leia, et vähemalt nendele peredele, kus on lapsed, me võiksime teha automaksu nullmääras?

Aitäh! Siin oli jälle mitu küsimust, eks ma jõudumööda püüan neile vastata. Kõigepealt automaksust. Jah, minu nii-öelda kriitiline meel automaksu suhtes ei ole kellelegi suur saladus. Kokkulepe on selline, et selle rakendumine [oodatakse] ära ja ilmselt tuleb ühes või teises küsimuses neid kitsaskohti parandada. Seda ma olen ka varem öelnud, ilmselt ma ei üllata teid sellega. Seda esiteks.

Teiseks pangamaksust. Ma saan aru, et on lihtne osutada finantsinstitutsioonidele, et tuleb võtta neilt. Eks see mõneti võib-olla sarnaneb ka selle ettekujutusega, et parlamendis on liiga palju liikmeid ja liiga palju aega kulutatakse vaidlusele. Poliitikas, riigijuhtimises ja ka majanduses täidavad institutsioonid teatud ülesannet. Pankade ülesanne on tagada kapitaliseeritus ja meie ettevõtetele võimalus kasvada, laenu võtta, majandusse see raha tagasi panustada. See on pankade ülesanne. Seda funktsiooni pangad täidavad ja omavahel selles konkureerivad. Ma väidan, et Eesti pangandusturul, nagu pangandusvaldkonna inimesed ise on öelnud, ka finantsvaldkonna inimesed ja ettevõtjad, võiks konkurents loomulikult suurem olla, pankasid oleks isegi rohkem vaja. Neid kindlasti ei tule juurde siis, kui meie maksusüsteem on pidevalt heitlik. Tööandjatega kohtudes on ettevõtjad – ma arvan, et sama pädeb ka kõikide muude valdkondade kohta – minult kõige olulisema asjana palunud või kõige [suurema] ootusena sõnastanud maksurahu, maksurahu pidamise, ja seda me oleme tegemas. Ma olen [igal pool] öelnud, et aastani 2027 kehtib maksurahu. Seda [lubadust] valitsus peab. Julgeolek ja majandus on peateemad ja maksurahu on see lubadus. 

2024. aastal laekus krediidiasutustelt juriidilise isiku tulumaksu kokku 250 miljonit ehk 26% 2024. aasta ettevõtte tulumaksu laekumistest. 250 miljonit eurot! Aastatel 2023–2028 on prognoositud riigieelarvesse laekuma veidi alla ühe miljardi. Ma meenutan, et pankadele juba kehtib avansiline tulumaks ehk klassikaline tulumaks. Krediidiasutuste avansilise tulumaksu määr tõusis 2025. ehk sellel aastal 18%-ni, enne oli see 14%. See juba tõusis. 

Ma meenutan teile, et näiteks SEB otsustas konsolideerida oma peakontori Eestisse, [mitte mõnda teise] Balti riiki. Ma arvan, et küllap on selles oma osa ka meie mõistlikul maksusüsteemil ja maksurahu lubaduse pidamisel.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Tuleme selle pangamaksu juurde tagasi. Te hiljuti ütlesite, et riigikaitsekulud tuleb tõsta 5%-ni. Tõesti, võib-olla on see vajalik. Te [mainisite] erinevaid allikaid, aga täpset arusaamist ei ole, kuidas me selle 5% või 7% saavutame. Kas pangamaks võiks olla üks meetmeid, et katta riigikaitse vajadused?

Aitäh! 7%? Te vist ajate mind parempoolsetega segi, 7%-st rääkisid nemad. (Hääl saalist.) Nende katteallikas oli pensionide kärpimine, kui ma õigesti mäletan. Aga mina rääkisin 5%-st. Küsimusest kõlas, justkui 5%-st ja 7%-st räägiti, sellepärast [mainin seda]. 

Ma veidi avan seda teemat. Kui me vaatame, millises julgeolekuolukorras me oleme – me oma naabrit ju teame –, siis on loogiline, et meie kaitsekulud kasvavad. See on lausa möödapääsmatu. See on hügieeniküsimus, kui me tahame, et meil oleks iseseisev, vaba, oma riik. Vastasel korral kistakse riik ühel või teisel viisil tükkideks või [juhtub see, et] edaspidi arutame selle raha maksmist kellelegi teisele. Seda me kindlasti ei taha. 

Nii et agressiivse naabri korral on kaitsekulude tõus paratamatu, eriti kui vaadata seda, mis toimub meie [lähi]konnas. Poola, kelle kaitsekulutused sellel aastal – mälu järgi tsiteerin – on 4,7%, on sellele väga lähedal. Leedu, Läti ja nüüd ka Eesti on võtnud sihiks jõuda tulevikus 5%-ni. Ma olen seda juba öelnud, aga selguse mõttes kordan üle, et ideaalis oleks hea, kui me jõuaksime selleni juba järgmisel aastal. Aga võib olla ka sammsammuline üleminek. 2026. aastaks on meie kaitsekulutuste suuruseks planeeritud 3,7%, mis on päris kõrge. Aga minu soov ja soovitus oleks siiski liikuda kiiremas tempos. Võimalusi ilmselt annab kaitsekulutuste ja kaitseinvesteeringute ajas ettepoole toomine. Need on planeeritud aastateks 2025–2031. Osa hankeid ja tegevusi tuleb nii palju kui võimalik ettepoole tuua. Eks palju sõltub ka sellest, kuidas mingeid vahendeid on võimalik turult saada, mida me täpselt ostame, millises tempos ja nii edasi. 

Katteallikast. Ma olen öelnud, ka eelmisele küsimusele vastates, et maksurahu peab pidama. See tähendab seda, et katteallikas on avaliku sektori teiste tegevuste kärpimine. Eks me peame arutama, milliseid funktsioone riik ei [pea täitma]. Olgu seesama, et enam ei korralda või ei kooskõlasta kontserte looduskaitsealadel, "plekimõlkimiste" [fikseerimise lõpetamine], aga ka muud teemad. Samamoodi Euroopa Liidu keskne rahastus. Järgmisel nädalal on selle aasta esimene ülemkogu, kus me kaitseteemasid kindlasti arutame. Ja kolmandaks on laen, aga sel tingimusel või sel eeldusel, et Euroopa eelarvereeglid [vaadatakse üle], nii et me selle käigus, et me kaitsesse investeerime, ei peaks täiendavalt läbima ülemäärase eelarvemiinuse või ‑defitsiidi menetlust. Need on need võimalikud katteallikad: keskne rahastus ja eeskätt laen.

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Tänane kolmas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on energeetika. Martin Helme, palun!

Aitäh! Mul on palve, et me võimalikult sisulised oleksime. Esmaspäeval kuulutasid valitsuskoalitsiooni juhid meile, et on kokku leppinud tohutu suurtes energeetikapoliitilistes otsustes, mis puudutavad meretuuleparkide ja maatuuleparkide arendamist. Nende [toetuseks] on ette nähtud 2,6 miljardit eurot subsiidiumeid, mis tahetakse kiiresti-kiiresti lukku lüüa. Loomulikult ei ole see 2,6 miljardit, mis on ka riigiabi, sugugi mitte ainus kulu, mis on seotud taastuvenergia arendamisega. Kui me vaatame hinnanguid, siis [näeme, et] selle kogukulu kümnendi lõpuni või, ütleme, järgmise kaheksa aasta jooksul on vähemalt 15 miljardit eurot. See 15 miljardit tuleb panna perspektiivi: me siin kärbime, teeme tohutuid kärpe-eesmärke, võtame koolidelt raha ära, võtame kohtutelt raha ära, [vähendame] vanematoetusi, [kehtestame] automaksu, tõstame aktsiise, käibemaksu, maamaksu, aga kõik need maksutõusud ja kärpimised kokku [katavad] pisi-pisikese osa sellest kulust, mida te planeerite panna tuulikute ja päikeseparkide alla. 

Mul on sellega seoses hästi palju küsimusi, proovin kuidagi otsast pihta hakata. Esimene asi on see, et kuidas saavad sellised otsused üldse sündida, kui meil ei ole valitsuse tasandil vastu võetud energiamajanduse arengukava, kui meil ei ole siin Riigikogus seda arutatud, kui meil ei ole Riigikogus muudetud seadust, mida te pikalt-pikalt olete küpsetanud kliimaseaduse nime all või, ma ei tea, mingisuguste muude seadusemuudatuste nime all. Kuidas on võimalik, et valitsus kolmekesi [otsustab]? Tegelikult kahekesi, me saame ju aru, et ega see Eesti 200 ei otsusta seal midagi. Te lööte miljardid lukku ja veel järgmiseks 20 aastaks! Ei Riigikogu ega valitsus ega avalikkus saa sellest midagi aru. Ja teiseks ma tahan küsida: saate te meile ära seletada, kes kannab selle kulu – need miljardid, kümned miljardid?

Aitäh! Siin oli päris mitu küsimust, püüan selgitada, aga eks me saame seda debatti jätkata. 

Kõigepealt: kus seda arutatud on? Seda on arutatud väga mitmes kohas ja väga palju kordi. Alustades majanduskomisjonist, mille liige, kui ma õigesti mäletan, teiegi olite ja kus ma isegi olin lühikest aega. Täpsemalt, mina olin liige ja teie olite lühikest aega, nii on korrektne öelda. Arutati erinevaid võimalusi, kuidas me energeetikalahendusi teeme. Seda on arutatud fraktsioonides, komisjonides, ka valitsuskabinetis. Praegune kliimaminister on kokku löönud, et sel ajal, kui mina kliimaminister olin, arutati seda valitsuskabinetis kümme korda. Ilmselt oli seal kõrval veel muidki arutelusid, ümarlaudu eksportivate osapooltega ja nii edasi, arutlusi koalitsioonifraktsioonides. Praeguse kliimaministri ametisoleku ajal on toimunud kaheksa valitsuskabineti arutelu sel teemal. Nii et kokku vähemalt 18 valitsuskabineti nõupidamist. 

Valitsuskabineti nõupidamiste vahel on palutud erinevaid arvandmeid täpsustada, neid on toodud, neid on esitatud, neid on kahtluse alla seatud, fakte kontrollitud, ja kindlasti neid debatte jätkatakse. Nii et mis tahes otsused [lähtuvad] ikkagi energeetikavaldkonna teadmistest ehk [teadmiste pagasist], mis riigil erinevates ministeeriumides ja erinevates äriühingutes on, ning sellest tagasisidest[, mis saadakse] erasektorist ja kõikidelt ekspertidelt, kellega me kohtume. Mina olen alati [lähtunud] sellest printsiibist, et olgu see avalik või erasektor, me kuulame kõik ära, püüame kõigiga kontakti hoida ja suhelda võimalikult avatult, et tekiks nii-öelda erinev pilt. Need arutelud on olnud põhjalikud ja nagu meie debatid on näidanud ja ilmselt näitavad ka tulevikus: fakte, mille üle sellesama tuulelahenduse või tuumalahenduse või salvestuslahenduse [kontekstis] vaielda, on päris palju. Me oleme neid debatte pidanud – mina ministrina siin puldis olles või mis tahes muus formaadis, telesaadetes – ja jätkame. Seda esiteks.

Teiseks: kes maksab? See on ju lihtne: tarbija. Eesmärk on saada tarbijatele soodsam hind, lihtsamalt öeldes: tuua turule uued tootmisseadmed. Näiteks päikesepaneelid on toonud hinda alla. Kes on oma majale päikesepaneelid pannud, need näevad, et need on tasuvad ja toovad hinda alla. Samamoodi on tuulikuparkidega. Tõepoolest, viimasel ajal on asutud pidurdama – päris omamoodi värk, ka lehed on hakanud sellest kirjutama ja ilmselt tuleb neid lugusid veel – kõige soodsamat ehk maismaatuule[energiat]. See tähendab seda, et ilmselt tuleb [kasutada energia tootmiseks] nii maismaa- kui ka meretuult, et saada soodsam valik, aga tuleb alustada arutelu ka tuumajaama ja selle asukoha üle. See nüüd valitsuses algabki.

Suur tänu! Jätkame debatti. Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, ega ei jõua kõike ära küsida. Tegelikult teil ei ole ju võimalik meile sirge näoga rääkida, et see on odav, kui me ainuüksi ühe otsuse perspektiivis räägime 2,6 miljardist, mis tuleb peale maksta ja mis ei pruugi elektriarvel [kajastuda]. Sellepärast ma küsisingi, kes maksab. Kui me subsideerime tuuleparke 2,6 miljardiga, siis elektriarve võib täitsa väike olla, aga selle 2,6 miljardit maksab kinni Eesti inimene kas maksutõusude kaudu, võrgutasude kaudu või sel viisil, et kõik, mis ta poest ostab ja mille [tootmiseks on kasutatud] elektrit, on kallim. See kogukulu ühiskonnale ei kao ju kuhugi. Selle kogukulu ühiskonnale teie hullumeelne kliimapoliitika teeb ju ikka! Sellepärast ma üritangi aru saada. Te võite ju meile rääkida, et 18 korda on seda valitsuskabinetis arutatud, aga kolmekesi on otsustatud see 2,6 miljardit lukku lüüa, sellepärast et riigiabiloa tähtaeg saab läbi aprillikuus ja enne seda on vaja see 2,6 miljardit "omadele jopedele", tuulelobistidele ära jagada. See on ju kogu selle asja iva, mida me siin täna arutame.  

Mul on küsimus. Olukorras, kus Ameerika Ühendriigid on selgelt lõpetanud igasuguse kaasategemise selles kliimakommunismis, mille käigus meilt kõigilt võetakse kogu raha ära ja jagatakse tuulelobistidele; kus Donald Tusk on oma kõnes öelnud, et me peame kliimapoliitika üle vaatama; von der Leyen räägib sellest, kuidas me peame üle vaatama oma rohepoliitika, et elekter oleks palju odavam, kui ta tänasel päeval on, läheb Eesti valitsus seda teed, et muudab kui mitte elektri kilovati hinna, siis elektritootmise Eesti ühiskonna jaoks kogumis maailma kõige kallimaks. Kas te ei arva, et seda otsust tehes te viite Eesti praegu, punkt üks, täiesti teises suunas, [võrreldes sellega], kuhu kogu ülejäänud valge maailm läheb, ja teiseks, viite Eesti lihtsalt pankrotti?

Aitäh! Nojah, mulle jääb veidi segaseks, milline täpselt see valge maailm on, aga eks me saame seda täpsustada. Te kindlasti hea meelega täpsustate seda, milline see valge maailm on. 

Aga nüüd hinnast. Faktid võivad teid veidi kurvastada, ja ma ei tahaks teid kurvastada, aga faktid on sellised, et hinda [toovad] allapoole just taastuvad energiaallikad. Praktikas see nii on. Tuul on toonud meie keskmist hinda alla, päike toob meie hinda alla – need on võimalused, mis toovad hinda alla. Fossiilsed kütused kahjuks on kallimad. Nad pääsevad turule ainult siis, kui hind on kõrge. 

Kui te küsite, mida valitsus tahab nende otsustega [saavutada], siis [ütlen, et] valitsus tahab seda, et energiavarustus oleks tagatud, taastuv[energia] tooks hinda alla ja juhitav [energia] hoiaks stabiilsust. See on see plaan. See plaan ja nii-öelda suund tugineb põhjalikele aruteludele ja erinevatele arvutustele, ja neid arvutusi tuleb veel. Loomulikult, ega poliitiline otsus, see, kuidas me kokku lepime, et see tasakaal saavutatakse, ei asenda valitsuse otsust. Valitsus teeb oma otsused ise, käib kõik detailid üle, ministeeriumid ja osapooled vaidlevad, ametnikud saavad kaasa rääkida, kontrollivad üksteise arvutusi, leiavad vigu, parandavad neid, hindavad uuesti – nii see käibki. 

Aga vaadake – kuidas ma ütlen? –, kui on arutatud pea poolteist aastat, milline see lahendus on ja kuidas leida see kindlus majandusele; saada ette pilt sellest, mis saab tuuma[energiast], mille suunas me liigume, kas me astume selle esimese sammu ja arutame asukoha valikut; mis saab salvestusest; mis saab tuuleenergeetikast, siis lõppkokkuvõttes oodatakse valitsuselt otsuseid. Ja need otsused, põhimõttelised suunad, on kokku lepitud. Nende otsuste üle võib debateerida: otsuste nüansside, valikute, seisukohtade üle. Parlament hakkab selle üle kindlasti debateerima. Siin on seadusemuudatusi, reegleid [käsitlevaid] otsuseid, selles debatis te saate osaleda. Aga ma soovitan seda debatti pidada just sellest [aspektist] lähtudes, mitte ideoloogilisest [veendumusest], et taastuvenergia ja kliimapoliitika on midagi väga halba, nagu teie ütlete. Mina ütlen, et vilets lugu on see, kui me taotleks endale kallimat energiat, millega ei ole väga midagi teha. Meie eesmärk peab ikkagi olema [tagada] meie tarbijatele võimalikult soodne ja kindel energia. See on see plaan. Ja kindlust ei paku mitte ainult üks juhitav jaam, olgu see siis põlevkivijaam või gaasijaam, vaid stabiilne, hästi töötav süsteem, milles on erinevad osad. 

Nii nagu omal ajal vaadati võõristusega päiksepaneele, elektroonilist pangandust ja kõike muud – siiamaani vaatavad mõned võõristusega e-valimisi –, ei maksa ka uutesse energialahendustesse suhtuda kuidagi negatiivselt.

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Varro Vooglaid. Palun!

Tänan! Võib-olla mul läks midagi olulist kõrvust mööda, aga mina ei kuulnud vastust kolleeg Martin Helme küsimusele, kes maksab kinni kõik need miljardid eurod. Näiteks selle 2,6 miljardi euro suuruse toetuse nende parkide rajamiseks, mis tõepoolest ei kajastu nendel elektriarvetel, mille inimesed pärast saavad. Võib-olla ei kajastu, võib-olla kajastub, ma ei tea. Aga fakt on see, et kui riik selliseid toetusi maksab, siis kuskilt peab see raha tulema, kuidagi tuleb see raha kokku korjata, millegi muu arvelt [peab see tulema, kuskil mujal] peab jätma [raha] kulutamata. Kust see raha siis ometi tuleb? Ma tahaksin küll kuulda [märksa] konkreetsemat vastust sellele küsimusele. 

Ja ma ise tahan küsida: miks on läinud selle asjaga nii kohutavalt kiireks? Kangesti jääb selline mulje, et jube kiiresti on tarvis langetada väga suured otsused, mis ulatuvad ajas väga kaugele, mõjutavad Eesti ühiskonda väga palju ja millel on tohutu suur hinnalipik küljes. Mitmed ettevõtjadki on kirjutanud sellest sotsiaalmeedias ja öelnud, et pidades silmas, milline hävitav hinnang on antud energiamajanduse arengukava projektile, oleks oodanud, et kutsutakse kokku valdkonna sõltumatud asjatundjad, ettevõtjad, kelle osalusel hakatakse seda asja üle vaatama, et jõuda niisuguse lahenduseni, mis oleks ikkagi laiapõhjaline ja omaks ühiskonnas laia toetuspinda. Selle asemel on kapatud tohutus tempos edasi ja tahetakse need otsused kiiresti langetada. 

Siit ma jõuangi küsimuseni: miks nii meeletult kiiresti? Miks mitte teha nii, nagu näiteks Indrek Neivelt on ette pannud, kirjutades sotsiaalmeedias: "[…] tuleb teha sõltumatutest spetsialistidest koosnev töögrupp, kes teevad uue arengukava. Sellise, mis arvestab elektri varustuskindlust, hinda, keskkonna jälge jm. See võtab maksimaalselt kaks-kolm kuud." Kas on mingi spetsiifiline põhjus, miks teil ei ole võimalik nõustuda või miks te ei nõustu sellise protsessi läbimisega, vaid tahate, et kõik need otsused, millel on väga kaugeleulatuvad tagajärjed, saaksid tehtud turbotempos?

Ma enda meelest vastasin teie kolleegi Martin Helme küsimusele, aga muidugi võin üle korrata, võib-olla läks kõrvust mööda: selle maksab kinni tarbija, mitte maksumaksja. Seda vahet on korduvalt kirjeldanud ka eri osapooled. Lihtsamalt öeldes: kui keskmine hind energial on odavam – kunagi selline arvutus tehti, mul ei ole värskemat arvutust, seetõttu tuginen varasemale, võib-olla saab uue arvutuse – ja rahvamajandus hoiab selle soodsama energiahinna pealt kokku umbes 5 miljardit, siis maksimumtoetuse määr 2,6 miljardit, mis võib, aga ei pruugi kasutusele minna tarbija poolt [kinnimakstuna], on ikkagi kokkuhoitud raha. See toob keskmise hinna allapoole ja [kokkuvõttes] maksab rahvamajandus selle eest vähem raha. Nii et see on vastus sellele, kes maksab. Kokkuvõttes tarbija sellest hinna kaudu võidab. Ükskõik, kuidas te üritate seda väänata, numbrid [niimoodi] näitavad. Ma arvan, et ka Eesti inimesed on võtnud üsna tugeva hoiaku, et taastuvenergiat [tuleb] toetada. Seda esiteks. 

Teiseks. Te [küsite], et miks on kiire. Kiire on olnud väga pikka aega. Nagu ma kirjeldasin, meil on sel teemal peetud 18 kabinetiarutelu, viimane kestis kolm-neli tundi, kus [osalesid] pankade esindajad, eri valdkonna ettevõtete esindajad, alaliitude esindajad. Need arutelud on olnud väga põhjalikud. Majanduskomisjonis on arutelud olnud, keskkonnakomisjonis on arutelud olnud. Kui te ütlete, et millegagi on kiire, siis ma ütlen, et minu meelest – ja see on tunnetuslik, mitte täpne teadmine – on ainult julgeolekuteemasid valitsuskabinetis sellest teemast rohkem arutatud. See, kuidas meie energeetikalahendused on tehtud, milliseid valikuid me teeme, on olnud läbiv teema kahe viimase valitsuse ajal ja ilmselt ka enne seda, kui ma töötasin majanduskomisjonis, siin erinevates rollides. Nii et kui keegi kõrvalt tuleb ütlema, et jube lihtne: tehke komisjon ja kahe kuuga on suurepärane plaan valmis, [siis nii need asjad ei käi]. Ma võin öelda, et energeetikaturul jäävad erinevate ettevõtjate ja eri valdkondade sadu miljoneid ja miljardeid [väärt] huvid alati omavahel ristuma. On ju selge, et need, kes eelistavad tuuleenergeetikat ja soovivad [tuuleparke] rajada, ütlevad, et võib-olla seda tuumajaama pole vaja. Need, kellele meeldib gaasijaam ja kellel parajasti on gaasitoru, oleksid kindlasti huvitatud gaasijaamade rajamisest, aga mitte tuule- ja tuuma[energiast]. See on hästi loogiline vastuolu ja ma arvan, et seda peaksid parlament, parlamendiliikmed, fraktsioonid, valitsusliikmed ja ka ajakirjandus [arvesse võtma]. 

Ma olen hea meelega nõus selle üle debateerima, miks kiire on. Poolteist aastat põhjalikku arutelu valitsuskabinetis, ainult julgeolekut on sellest rohkem arutatud – kus siin see kiire on olnud?

Suur tänu! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Tänane neljas küsimus on justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale, küsib Riigikogu liige Andres Metsoja ja teema on sideteenused. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Taas on aeg rääkida siin saalis telekommunikatsioonist, sideteenuste kättesaadavusest, hinna kujunemisest. Selle nädala alguses kuulsime ERR-i vahendusel, et Läänemets ei saa aru, kuidas sideturg toimib, ometi juhib ta siseministrina ühte suurimat arenguasustust SMIT-i, mis peab tegelema meie julgeoleku ja turvalisuse tagamisega. Aga võib-olla tõesti see ei tähenda veel seda, et ta saab aru, kuidas sideturg toimib. Ma jagan oma küsimuse kohe alguses kaheks. Esimeses küsimuses tahaksin peatuda lairibavõrgul, selle arendamisel, jätkuprojektidel, turumoonutustel ja teine pool läheks õhu kaudu [levivale] andmesidele ehk uutele kiiretele ühendustele, 5G-võrgule. 

Aasta oli 2017, kui kuus parlamendisaadikut algatasid elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse [eelnõu]. Üks algatajatest olin ka mina. Siis me kuulsime väga tihti, et Eestis on internetiga kõik väga hästi, pole mingit probleemi, oleme maailma parimad. Tänaseks oleme aru saanud, et tegelikult meil sideturg jätkuvalt ei toimi. Seesama Euroopa Liidu kaasus, mille kohaselt taristuid tuleb ristkasutada ja mille eest TTJA on pandud vastutama. Hinnaerinevused ehk -käärid on väga suured, vaba konkurents on pärsitud ja hind võrdluses teiste riikidega ilusasti kõrgel poodiumikohal. Mida ikkagi on vahepeal tehtud? Hästi kihvt on kas või valitsusliikmete vahel üksteist süüdistada, et üks ei saa aru ja teine saab. Aga mida on tehtud ja kuidas me edasi läheme? Äkki te natuke selgitate seda.

Aitäh selle küsimuse eest! Kõigepealt selgituseks, et riigivõrk ja vabal turul pakutavad sideteenused on kaks eri asja, aga mitte selles ei olnud küsimus. Mul ei ole ees aegriba, [et öelda,] mida on detailselt tehtud 2006. aastast alates, aga ma saan vastata üldisemalt. Tõepoolest, sidevaldkond on Euroopa Liidus tervikuna üks kõige reguleeritumaid valdkondi üldse. See tuleneb sellest, et sideteenus on elutähtis teenus, mis peab olema inimesele kättesaadav. Samuti peab sideteenuse osutamisel olema tagatud vaba konkurents. Euroopa Liit on vaba konkurentsi tagamiseks teinud terve rea regulatsioone, mida, nagu te õigesti märkisite, Eestis kontrollib Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, mis allub Erkki Keldole. Väga lihtsalt öeldes on see korraldus selline, et kui näiteks Riina Sikkut tegeleb alkoholipoliitika kujundamisega, siis Lauri Läänemets tegeleb [alkoholi]turu järelevalvega, kuidas [alkoholi] müüakse või kuidas seal need asjad toimuvad. Ma loodan, et ma ütlesin õigesti. Kui ei öelnud, siis palun juba ette vabandust.  

Nüüd, kuidas Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet seda järelevalvet teeb? Ta kontrollib [regulaarselt], kuidas on tagatud vaba konkurents, mida näevad ette nii seadus kui ka Euroopa Liidu regulatsioon: kui keegi on kuskile [paigaldanud] sidekaablid, siis erinevad teenusepakkujad peavad saama neid sidekaableid õiglase hinna eest kasutada. Need hinnad vaatab Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet [regulaarselt] üle, analüüsib ja hindab, kas need on teenuseosutajatele õigesti määratud. TTJA analüüsi vaatab omakorda üle Euroopa Komisjon, et veenduda, et vaba konkurentsi analüüs on tehtud õigesti. 

Siiamaani on hinnad langenud, kuna ettevõtted on täiendavalt investeerinud nendesse kaablitesse ja hulgihinnad, mille eest seda teistele pakutakse, on olnud languses. Nii TTJA kui ka Euroopa Liit on [regulaarselt] kinnitanud, et need [hinnad] vastavad vaba konkurentsi tingimustele. Aga seal on tegelikult ikkagi terve rida probleeme, mida minu arvates saab lahendada paremini, ja nende lahendustega ma tulen peatselt välja.

Suur tänu! Andres Metsoja, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Austatud minister! On kindlasti kiiduväärt, et te tulete lahenduste paketiga, sest ilmselt ei ole seal ühte konkreetset lahendust, vaid vaadata tuleb suuremat pilti. Ühtlasi teen ettepaneku: võib-olla teete ettepaneku Riigikontrollile see teema uuesti lahti võtta ja auditeerida. Nad on seda ka varasemalt auditeerinud, 2015. aastal oligi just audit aluseks teatud muudatuste elluviimiseks. Kummastaval kombel läks nii, et see ei tulnud valitsuse algatusena, kuigi Euroopa oli vastavasisulise direktiivi välja töötanud, meie, Riigikogu liikmed, pidime algatama [eelnõu], et see [direktiiv] kohalduks. Me saame aru, et turuosalistele see alati ei meeldi, ilmselt ei meeldi ka see, kui keegi "songib" nende kaablites ja vaatab, et lähtehind oleks kõiki tarbijaid silmas pidades konkurentsivõimeline, aga tegelikult on see seadusega pandud kohustus, mida me riigina peame tagama. 

Aga teine pool küsimusest, tõepoolest, puudutab ikkagi õhu kaudu [leviva] interneti andmeside. Me teame, et 5G-lahendust [kasutades] läheb leviala tegelikkuses väiksemaks. Ka seadmete omanikud ütlevad, et maste on Eestis juurde vaja, et tagada katvus. Kuna te ütlesite, et sideteenus on elutähtis teenus, sest muidu ei saa me digiriigist osa, siis on see nagu paratamatus. Kas on astutud samme, et meie mastivõrku parandada? Me täna kuulsime, et kasutatud elektriauto ostmiseks saab 4000 eurot soodustust, aga samas on tihtilugu olukord, kus näiteks sedasama satelliitside riik maapiirkondades ikkagi ei kompenseeri. Miks? Miks selline ebavõrdne olukord? Ma saan aru, et te seisate võrdsete võimaluste eest, sõltumata inimese elulaadist, ometi on nii, et digiühiskonna mõttes meil täna võrdsust tagatud ei ole, sest võrk ei toimi. Kuidas kommenteerite?

Aitäh! Siin oli nüüd väga mitu küsimust, püüan lühidalt vastata. Kõigepealt, ma olen nõus sellega, et turul on olnud ka ebavõrdset kohtlemist. TTJA on kontrollinud üksnes üksikute ettevõtete kaablite hindasid, mitte kõigi teenusepakkujate kaablite rendihindasid. Üks menetlus on praegu Konkurentsiametis pooleli, see puudutab just sellist väiksemat kaabliomanikku, kes on kasutanud riigi toetust, maksumaksja rahalist toetust. On esitatud kaebus vaba konkurentsi [rikkumise] kohta ja Konkurentsiamet menetleb seda. 

Nüüd, teil oli ettepanek suhelda Riigikontrolliga. Ma olen seda varasemalt juba teinud. 2021. aastal tegi Konkurentsiamet põhjaliku turuanalüüsi, milles analüüsis just konkurentsiolukorda, ja see oli hilisem kui Riigikontrolli aruanne või ülevaade. Konkurentsiamet on kinnitanud, et veebruari teises pooles nad täpsustavad ülesannet, enne seda lõpetavad ära autode elektrilaadijate konkurentsianalüüsi ja seejärel alustavad uue sideturu konkurentsiolukorra analüüsiga. Dubleerivat analüüsi ei ole mõtet teha. Praegu on Konkurentsiamet see, kes seda uut turuanalüüsi teeb, on seda ka varasemalt teinud, ja kindlasti tuleb sealt järeldusi, mida saab kasutusele võtta.  

Nüüd, te küsisite võrdse ligipääsu kohta digiühiskonnale. Ma ei ole seda jõudnud hea kolleegi Signe Riisaloga arutada, ka talle tuleb see praegu üllatusena ja ma palun tema ees vabandust, aga kuna järgmise küsimuse teema on toimetulekutoetus, [siis ütlen, et] üks teema, mida me oleme vaadanud, aga mille aruteluga me ei ole edasi jõudnud, on see, et toimetulekutoetuste puhul meil on jäänud kinnimakstavad kulutused sinna digieelsesse aega. Riik hüvitab kohaliku omavalitsuse kaudu näiteks majakindlustuse, aga ei hüvita isegi minimaalset ligipääsu internetile. Kindlasti tasuks kaaluda, kas see on tänapäeval mõistlik või ebamõistlik, eriti arvestades seda, et me räägime kõige vaesemast ühiskonnagrupist, kelle jaoks internet võib olla oluline, et vähendada sotsiaalset mahajäämust, see võib olla oluline ka töö otsimisel või koolitustel osalemiseks. Võib-olla peaks mingit minimaalset taset toimetulekutoetuse [maksmisel] siiski arvesse võtma, seda seal täna ei ole. 

Aga veel kord, ma palun kolleegi ees vabandust, sest me ei ole jõudnud seda ühiselt kaaluda. See lihtsalt tuli välja sellest analüüsist, milles [vaadati] probleeme, mis meil Eesti ühiskonnas laiemalt on. Kindlasti ei oska hea kolleeg teile täna selle kohta vastata …

Teie aeg!

(Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo: "Oskan vastata.") Oskad vastata? Suurepärane, no siis lähebki hästi sellega edasi.

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Helir-Valdor Seeder. Palun!

Aitäh! Austatud minister! Minu küsimus puudutab korralagedust, mis riigis valitseb. Pärast viimast Vabariigi Valitsuse seaduse muudatust ei ole [enam selge], kes millega täpselt tegeleb: mis on Keldo valitsemisalas ja mis teie kui noore, värske digiministri valitsemisalas. Aga mu küsimus puudutab tarbijakaitset, konkurentsijärelevalvet, mida riigiasutused peavad tegema. Telia saatis kümnetele ja kümnetele tuhandetele tarbijatele, klientidele "väga hea pakkumise", millega tahab kliendid vägisi õnnelikuks teha, pakkudes 5G-teenust, justkui kiiremat ja kvaliteetsemat teenust. Ma ei hakka siin neid nüansse lahti rääkima, milline on 5G leviala ja kättesaadavus ja mis siis 4G-ga peaks juhtuma ja nii edasi. 

Kas selline varjatud hinnatõus, mille puhul tarbijale pakutakse kallimat ja justkui kvaliteetsema teenusega paketti olukorras, kus [tarbijaga] on sõlmitud leping ja tarbija pole [paketi muutmiseks] soovi avaldanud ja see odavam pakett jääb tegelikult alles, on, ütleme, kultuuriliselt korrektne ja ka sisuliselt? Kui tarbija ei reageeri, siis ta avastabki ühel hetkel, et on kallima paketi peal. Kas see on üldse kooskõlas seadustega? Öelge palun, mida teie kui digiminister olete [ette võtnud]? Me oleme lugenud väga paljude klientide reaktsioone ja näinud, et need on väga negatiivsed. Mida on teinud järelevalveasutused, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet ja teie ministeerium? Mida võime oodata: kas tulevikus on võimalik sellist käitumist vältida?

Aitäh! Kõigepealt, tööjaotus on kirjas Vabariigi Valitsuse seaduses, seal on see üsna täpselt kirjas. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, kes [tegutseb] meil side[turu] regulaatorina, ka Euroopa Liidu mõistes, mitte ainult Eesti mõistes, tegeleb sidespetsiifilise konkurentsi regulatsiooniga ja ennetava järelevalvega, sealhulgas tarbijakaitsega. Tema on Eesti riigis ka see asutus, kes menetleb võimalikke tarbija õiguste rikkumisi, on selleks juba toiminguid alustanud. Konkurentsiamet, kes on Justiits- ja Digiministeeriumi haldusalas, vaatab üldist konkurentsiõigust, sealhulgas loomulikult ka sidevaldkonnas, teeb seda nii-öelda ex post ehk peale konkurentsiprobleemi tekkimist, tema vaatab konkurentsiolukorda laiemalt, mitte konkreetse ettevõtte ja tarbija vahelist suhet. Justiits- ja Digiministeerium kujundab sidevaldkonna poliitikat ja vastutab õigusloome eest.  

Ma olen teiega nõus ja olen seda ka varasemalt öelnud, et selline hinnapakkumine ei olnud minu hinnangul piisavalt selge. See võib küll olla õiguslikult või juriidiliselt korrektne, aga see kindlasti ei vastanud seaduses [toodud] eesmärgile. Sidevaldkond on keeruline ja nendest pakkumistest on raske aru saada. Seda pole kellelgi põhjust häbeneda. Piltlikult öeldes, kui te astute trammi, siis te saate aru, et te asusite teenust tarbima, aga sidevaldkonnas ei ole need asjad nii ilmselged ja seetõttu on meil nii riigisiseses [õiguses] kui ka Euroopa Liidu [õiguses] sidevaldkonna [ettevõtetele] ette nähtud palju suuremad selguse nõuded tarbijaga suhtlemisel kui tavapärase tarbijakäitumise või tarbija teenindamise korral. Me kindlasti vaatame üle, kas seal on vaja midagi selgemaks kirjutada, juhul kui see praegune käitumine osutub juriidiliselt korrektseks. Tegelikult me ju leiame, et see ei olnud piisavalt selge ja tarbijad ei saanud sellest üheselt aru. Esiteks siis selle regulatsiooni ülevaatamine.

Teine asi, mida ma pean isiklikult äärmiselt oluliseks, on see, et me kõik elame side- ja digiühiskonnas. Koolihariduse [andmisel] on meil algusest peale olnud traditsioon, et me pöörame tähelepanu sellele, et õpilased [omandaksid] elulisi oskusi. Me näeme, et maailma digiriigis number üks, milleks on Taani – Eesti on maailmas digiriik number kaks –, on juba algklassides aastane kursus, [mis õpetab] toimetulekut tehnoloogilises ühiskonnas, baasoskusi. Ma tõesti arvan, et selles side- ja internetimaailmas, kus me praegu elame, väärivad meie õpilased seda, et ka meil oleks selline põhjalikum kursus, just nimelt algklassides …

Teie aeg!

… sellest, kuidas tulla toime tehnoloogilises maailmas ja kuidas saada aru näiteks gigabiti ja megabiti erinevusest, suuta sellest aru saada.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi. Tänane viies küsimus on sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole, küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov ja teema on toimetulekutoetus. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ilmselt on toimetuleku[toetuse] määr nii tähtis, et justiitsministergi osaliselt juba vastas nendele küsimustele, mis võivad tulla. Aga on hea, et selle vastu huvi tuntakse. Maksud tõusevad, aktsiisid tõusevad ja kõige rohkem saavad selle tõttu kannatada madala sissetulekuga Eesti inimesed. Samas on toimetuleku[toetus] Eestis ikka väga madal. Kuidas suhestub selline madal toetus toidukorvi keskmise maksumusega ja kuidas peaks hakkama saama kolmeliikmeline pere, kellele nii toidu, riiete kui ka jalatsite ostmiseks jääb 600 eurot perekonna peale. Kuidas nad sellega hakkama peaksid saama?

Aitäh küsimuse eest! Alustan võib-olla natukene kaugemalt, et luua üldist konteksti. 2018. aastast alates kuni Ukraina sõja [alguseni] toimetulekutoetust saavate leibkondade arv tasapisi kahanes: kui 2018 oli selliseid leibkondi natuke üle 12 000, siis aastaks 2021 oli nende arv kahanenud 9800-ni, ehk inimeste hakkamasaamine meil tegelikult mõnevõrra paranes ja päris absoluutsesse vaesusesse meil inimesed ei jäänud. Aga siis toimus murdepunkt ja 2022. aastal, kui ajutise kaitse saajatena lisandus terve hulk Ukraina sõjapõgenikke, kasvas nende arv enam kui kahekordseks: 25 000 või isegi natuke rohkem toimetulekutoetuse saajat. Oluline on see, et 2023. ja 2024. aastal on toimetulekutoetuse saajate arv stabiliseerunud ja tänaseks on nende arv langenud 15 500-ni, kusjuures Eesti püsielanikke on nende hulgas kaks kolmandikku ja ajutise kaitse saanud Ukraina [kodanikke] kolmandik. Mida kauem on ajutise kaitse [saajad] siin, seda suurema tõenäosusega leiavad nad tasuvama töökoha ja nad ei ole enam toimetulekutoetuse saajad. Seda näitab ka statistika.

Toimetulekutoetuse puhul on oluline aru saada, et seda [makstakse] ikkagi äärmuslikku kitsikusse langemise korral ja see aitab üsna väikest hulka elanikkonnast. Kui me räägime näiteks nendestsamadest sidekuludest, millest siin [juttu] oli, siis see aitab circa 10 000 Eesti leibkonda ja [lisaks] 5000 Ukraina sõjapõgeniku leibkonda. Oluline on mõista, et toimetulekutoetust ei saada mitmeid aastaid järjest. Keskmiselt on üks leibkond toimetulekutoetuse saaja viis kuni kuus kuud. 

Milliseid muudatusi on planeeritud selleks, et inimeste hakkamasaamist paremini toetada? Käesoleva aasta lõpus on meil kavas tuua Riigikokku seaduseelnõu, mis räägib nii sellestsamast internetikasutusest kui ka laste vanusepiiri tõstmisest, et me [ka siin] nii nagu perehüvitiste seaduses arvestaksime lapsi [vanuses] kuni 19 eluaastat. Samamoodi õiguskantsleri ja Riigikontrolli raportist tulenevad üldistatud juhised kohalikele omavalitsustele, et need [piirmäärad], mida kohalikud omavalitsused eluasemekuludele [kehtestavad], oleksid omavalitsustes ühetaolisemalt käsitletud. Lisaks veel mõned muudatused, mis peaksid seda olukorda parandama.

Teie aeg! Vladimir Arhipov, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Kas ma saan õigesti aru, et ei olegi midagi häda selle väikese rahaga, 200 euroga, et inimene peabki sellega hakkama saama? Aga ma küsin sellise küsimuse. Kas teie [arvates] on see õiglane, et kõrgemad riigiametnikud saavad tänu töötasu indekseerimisele [palgatõusu], aga toimetulekutoetuse määr jääb häbiväärse 200 euro peale?

Aitäh! Kõigepealt, ma kindlasti ei ole sellel positsioonil, et toimetulekupiir peaks olema seal, kus ta [praegu] on. Seda tuleb kogu aeg üle vaadata. 2022. aasta suvel õnnestus mul see tõsta 150-lt 200-le. See tuleb kindlasti uuesti üle vaadata. 

Nüüd, toimetuleku puhul on oluline [märkida] ka seda, et elatusmiinimumi [arvutamise] metoodika on meil aegunud. Meil on tellitud uuring ja selle uuringu tulemused [tulevad] 2026. aasta kevadeks. Kuna see side[küsimus] on siit täna läbi käinud, [siis ütlen, et] me tegelikult võtame ka praegu sidekulutusi koefitsiendiga arvesse. Lisaks toidukorvile on ka muud kulutused, mille hulgas on garderoob, majapidamine, tervis, transport, side, vaba aeg, haridus ja muud kulud. See metoodika tõepoolest vajab kaasajastamist ja sellega me tegeleme. 

Kas see võiks olla indekseeritud? Riigieelarvest [eraldati] toimetulekutoetusteks 2023. aastal 45,5 miljonit ja eelmisel aastal peaaegu 40 miljonit, kuna sihtgrupp vähenes, vähenes ka kulu. Jah, ma arvan, et arvestades nende summade väiksust riigieelarve kontekstis, on mõistlik – selleks, et vältida sellist ebamugavat vaidlust ühiskonnas ning anda kindlustunne madala [sisse]tulekuga leibkondadele – kaaluda indekseerimise rakendamist. Aga me kindlasti ei tee seda ettepanekut käesoleva aasta lõpus [tuleva] seaduseelnõuga, vaid ootame ära elatusmiinimumi sisendi, mis valmib aasta pärast kevadel. Selle põhjal on võimalik teha järeldusi, et jõuda mõistlike lahendusteni.

Aitäh! Ja lisaküsimus, Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Küsin ajutise kaitse saajate kohta. Te oma vastuses ütlesite, et suur hulk raha kulub põgenike aitamise peale. Kas ajutise kaitse saajate puhul kontrollitakse kuidagi, et nad ka tegelikult siin viibivad? [Et ei ole nii,] et nad käivad siin ainult toetusi välja võtmas ning vahepeal viibivad hoopis Soomes või Rootsis. Palun selgitage, milline teil see kontrollimehhanism on.

Üldist kontrollimehhanismi saab siseminister teile kindlasti paremini tutvustada, sest seda kontrollitakse siis, kui on vaja pikendada ajutise kaitse staatust, sellisel juhul peavad inimesed läbima kontrolli. Minu viimane teadmine on selline, et tõepoolest, tervet hulka inimesi, kes meie riigile teadaolevalt pidid siin viibima, tegelikult siin ei olnud, ja nimekirjadest nad välja läksid. 

Mis puudutab toimetulekutoetust, siis toimetulekutoetust käivad inimesed taotlemas kohalikus omavalitsuses, esitavad reaalsed dokumendid kulude ja sissetuleku kohta, sealhulgas üürilepingu, mis tähendab seda, et need ajutise kaitse saajad, kes toimetulekutoetust saavad, siin tõepoolest ka elavad. Samamoodi on meil koostöö kohalike omavalitsustega. Sotsiaalkindlustusamet saab informatsiooni selle kohta, kui keegi kukub toimetulekutoetuse saajate ringist välja selle tõttu, et teda tegelikult siin ei ole. Seda informatsiooni Sotsiaalkindlustusametile antakse, sest teadupärast teeb või vahendab Sotsiaalkindlustusamet inimestele tervet hulka sotsiaalseid siirdeid, sealhulgas lapsetoetusi. 

Eesti on esirinnas nende riikide seas, kus Ukraina sõjapagulased on tööhõives väga aktiivsed: üle 50% tööealistest inimestest [osalevad] aktiivselt tööhõives ja suudavad iseennast ja oma perekonda ülal pidada. Nendega seoses, kes on tulnud hiljem ja tegelevad võib-olla veel keeleõppega, kes on [vähe]tasustatud töökohal ja kelle peres on palju lapsi, nii et nad tõepoolest langevad alla toimetulekupiiri, [tuleb] meil täna kulutusi teha, aga aasta-aastalt see kulu väheneb. Võrdluses 2023. ja 2024. aastaga saab öelda, et Ukraina sõjapõgenike hulgas on [toimetulekutoetuse saajate arv] vähenenud 4000 leibkonna võrra.

Suur tänu! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise. 

Tänane kuues küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Seda desünkroniseerimise teemat on siin täna juba puudutatud. Esmaspäeval oli meil fraktsioonis Eleringi töögrupp, kellega me neid teemasid arutasime ja kes vastasid ka meie küsimustele. Aga seal jäi õhku üks küsimus, millele nad ei osanud vastata, nad ütlesid, et see tuleks esitada poliitikutele. Ma natuke kirjeldan seda, millest see küsimus tekkis, ja siis jõuan ka küsimuseni.

Me rääkisime pikalt sellest, et tegelikult ei ole selle protsessi puhul küsimus mitte selles, kas elektrit jätkub või mitte, seda ilmselt jätkub, vaid küsimus on pigem selles, kas sagedus säilib ega kõigu, nii et kõik kodumasinad õhku lendavad. Me teame, et sagedust ei taga meile ei tuul ega päike, sest see ei ole energeetika. Energeetika, eriti selle protsessi mõistes, on ikka see, mis on püsiv ja kindel. Tuul ja päike seda ei ole. Selleks on meil olemas ja lähevad töögrupi sõnul ka selle protsessi ajal [käiku] põlevkivijaamad, mis on juba käivitamisel, et tagada elekter ja eelkõige sagedus. Tuul ja päike ei tohigi üldse sel ajal süsteemi sattuda, sest see destabiliseerib ja seab ohtu kogu protsessi ja süsteemi. See on see, mida nad meile rääkisid. 

Mina küsisin töögrupilt, kas Eesti lahkub sel ajal börsilt, kuna on eriolukord ja tekib ilmselge elektrihindade anomaalia, ja kas Euroopa Komisjonilt on küsitud selleks ajaks luba, et ajutiselt loobuda näiteks põlevkivielektri CO₂- ja keskkonnatasudest. Me teame, et sel ajal pääseb turule peamiselt põlevkivielekter, mis tähendab, et elektri hind kodumajapidamistel ja kõigil neil, kellel on börsipakett, lendab taevasse. Nad ütlesid, et nii see on. Ja see küsimus pidigi tulema poliitikutele, sest nemad ei osanud vastata. 

Ma küsingi, et kui pärast tulevad arved, need tulevad ilmselt märtsis, sest desünkroniseerimine on veebruaris, siis kas valitsusel on olemas mingi plaan B või jääb see kõik jälle tarbijate ja kodumajapidamiste kanda?

Aitäh! Mul puudub teadmine, kes täpselt mida rääkis. See ettekujutus, et süsteemis on tohutud konfliktid, nagu teie kirjeldasite, et päike ja tuul ei tohi võrku tulla ja nii edasi, kogu see jutt – ma kahtlustan, et võib-olla te olete üles noppinud [ainult] selle osa, ja ma ei heida seda teile ette, ma üritaksin küsida Eleringi käest, mida täpselt nad teile vastasid või mis küsimusele vastati. 

Sellega ma olen loomulikult nõus, et desünkroniseerimine on suur teema. See on Eesti jaoks sisuliselt selline – ma ei tea, kas see on parim analoogia, aga see on üks võimalikke analoogiaid –, nagu me [liituks] Schengeni [viisaruumiga]. Sisuliselt tähendab see meie jaoks ikkagi lõplikku lahtiühendamist Venemaa sagedusalast, mis on igati arukas ja lausa möödapääsmatu tegevus, sest nagu me teame, Venemaa ei ole tsiviliseeritud partner mis tahes riigile, Euroopale ja meile samamoodi. 

[Selleks puhuks, kui] Venemaa [peaks] Balti riikide [elektrivõrgud] erakorraliselt desünkroniseerima, oleme valmistunud juba pikemat aega. Sellepärast meil ongi sellised seadmed nagu sünkroonkompensaatorid, millele ma enne viitasin. Ma loodan, et Eleringi [esindajad] teile nendest rääkisid, kui ei rääkinud, siis kindlasti saavad rääkida. Soovitan teil vaadata ka saadet "Mis värvi on majandus?". Sünkroonkompensaatorid hoiavad teatud aja seda sagedust, mida meil võrgus vaja on. Seda saab hoida ka teiste jaamadega. Igaks asjaks on oma meetod, mõni on odavam, mõni kallim. 

See hinna lakke lendamise jutt on veidi pentsik. Ma vaatan, et õnneks on Johannes Voltri rahvusringhäälingu lehel teinud, ilmselt ka teie küsimusele mõeldes, täna kell 7.10 eraldi uudise, kus ta ilusasti ütleb, et elektrisageduse hoidmine hakkab keskmisele kodule maksma ühe euro kuus. Mis puudutab seda, kuidas seda algselt kaetakse, siis alguses katab selle prognoositud kulu Elering ise ja hilisemad mehhanismid on väljatöötamisel. Aga ERR-ist saab selle täpsemalt üle vaadata, uudise pealkiri on "Elektrisageduse hoidmine hakkab keskmisele kodule maksma ühe euro kuus".

Suur tänu! Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Meil ei ole eriarvamusi selles, kas see protsess peab toimuma või mitte. Ma ei küsinud selle kohta, mis see pikas perspektiivis maksma läheb – see üks euro kuus, mis pärast hakkab olema –, ma küsisin [desünkroniseerimise] ajal toimuva anomaalia kohta. Nad tunnistasid, et hind võib lakke lennata, ja ütlesid, et poliitikud peavad sellele lahenduse leidma. 

Aga ma tulen ikkagi tagasi selle kokkuleppe juurde, mis hiljuti kolme erakonnajuhi vahel sündis: kuidas kiirkorras laiali jagada 2,6 miljardit eurot taastuvenergeetika ärimeestele. Te rääkisite siin enne pikalt sellest, kuidas seda on arutatud ja pikalt arutatud. Teie ei näinud selles probleemi. Aga küsimus ei ole selles, kes arutavad ja kui pikalt arutatakse, küsimus on selles, kes [on need, kes] selle lõpuks otsustavad, [asjades] kokku lepivad. Ka kliimaminister on oma usutluses öelnud, et sellele arengukavale eelnesid põhjalikud arutelud – ja kelle vahel? – valitsusliikmete, pankade ja arendajatega. Ehk siis mina [saan aru], et kasumikartell leppis asjades omavahel kokku. Ja kolm ministrit otsustasid [asja] ära! Kuidas on võimalik, et kolm erakonnajuhti võtsid riigile ja maksumaksjatele sellise finantskohustuse, suunates taastuvenergeetika ärimeestele ja arendajatele miljardeid eurosid ajal, kui kõik juba teavad, et tegelikult liigub see protsess maailmas täiesti vastupidises suunas? Riigikogu pole ju ka veel otsuseid teinud ja seadustki veel pole. 

Küsin sellise küsimuse – te kindlasti ei vasta sellele, aga ma ikkagi küsin: kui palju kilekotte liigub selle otsuse tõttu asjast huvitatud ärimeestelt ja arendajatelt valitsuserakondade kontoritesse? Me teame, et Reformierakond on nagu Maurus, kes kunagi ei ütle rahast ära, ei suurest ega väikesest. Täna hommikul näiteks oli uudis selle kohta, et kultuurkapital eraldas Neinar Seli sünnipäeva pidamiseks 300 eurot. Seli on teatavasti Eesti Ekspressi rikaste top'is ja ka Reformierakonna suurtoetaja. Ma oleksin väga tahtnud olla see kärbes seal seinal ja näha, kuidas Reformierakonna ministri alluvuses olev kultuurkapital sellise otsuseni jõudis.

Teie aeg!

Aga me teame, et kes ei täna vähese eest, see ei täna ka palju eest. Ju see läks sinna Neinar Seli peoeelarvesse ikka asja eest, mis sest et maksumaksja taskust ja kultuuriinimeste arvelt, aga abiks ikka.

Aitäh! Härra minister, palun!

Jah, oma kolleegidele tõite te sõbraliku muige näkku, ma näen, et nii Rain Epler kui ka Martin Helme naeravad selle esituse üle või [teema]püstituse üle. 

Mulle jääb sügavalt arusaamatuks, kuidas on kellegi sünnipäeva pidamine seotud desünkroniseerimise protsessi ja veel enam valitsuse energeetikaotsustega. (Hääl saalist.) Jah, ma püüan keskenduda sellele, mis ma arvan selle küsimuse puhul olevat kõige olulisema, ehk sellele, kuidas need otsused sündisid. Kirjeldan sedasama, mida vastasin ka Martin Helmele. Valitsuses on peetud hulga arutelusid. Ise ei ole neid kokku lugenud, aga tuginen praeguse kliimaministri [andmetele], kes on öelnud, et minu ajal oli valitsuskabinetis kümme sellist arutelu ja tema ajal on olnud kaheksa. Viimane arutelu [kestis] mälu järgi [öeldes] tõepoolest 3–4 tundi. Jah, seal oli Põhjamaade Investeerimispanga esindaja, kes kirjeldas üldist finantseerimisloogikat sellel turul, mitte tingimata enda finantseerimisloogikat, [seda,] millised on valikud, turu erinevate sektorite esindajad. Mälu järgi [öeldes] oli ka Eesti Energia esindaja, kes kirjeldas, millised nende valikud turul on ja nii edasi. Valitsus ei lähtu otsuste tegemisel mitte konkreetse ettevõtte huvidest, vaid sellest, milline on kõige soodsam viis energiajulgeoleku tagamiseks tarbijatele. 

Meie tegevuse eesmärk on lihtne: juhitavad võimsused peavad tagama, et süsteemis on stabiilsus olemas. Aga need juhitavad [võimsused] on tihtipeale kallimad nii investeeringuna kui ka ühiku kohta. Põlevkivi, nagu me teame, on megavati, kilovati kohta kallim, gaas samamoodi, ehkki ta on küll juhitav. Juhitamatud, mis sõltuvad ilmastikust, ehk päikese- ja tuule[energia] on keskmisena jälle odavamad. Nii et kui tahta keskmist hinda alla [tuua], peab sul olema nii juhitamatut ehk taastuvenergiat kui ka juhitavat, mis tagab stabiilsuse sellel hetkel, kui päike ei paista ja tuul ei puhu. 

Nagu öeldud, tulevikus me kindlasti alustame debatti tuumajaama asukohavaliku üle. See tähendab seda, et kevadel peaks tulema eriplaneeringu esimene etapp valitsusse, seejärel tuumaseadus parlamenti – see ongi see koht, kus parlamendil tuleb see debatt ära pidada – ja pärast seda saab [langetada] otsused täpse asukoha ja rajamise võimalikkuse kohta. Sellises järjekorras need tegevused käivad. Ekspertide, ministeeriumide, turuosaliste ja finantsasutuste esindajatega on peetud väga palju arutelusid ja peetakse ka tulevikus. Nagu ma juba kirjeldasin, minu hoiak on selline, et kõik turul tegutsejad või asjassepuutuvad pooled tuleb alati võimalikult aktiivselt ära kuulata, olgu ministeeriumide tasandil või valitsuse tasandil, ainult nii on võimalik langetada parimad ja optimaalsed otsused. Koalitsiooni omavaheline arusaamine sellest, et on olemas tuule- ja tuuma[energia] ning ka salvestus[võimekus], kui juhitavad võimsused ja võrgud arenevad, ja nii edasi, ei ole loomulikult valitsuse otsus. Valitsus [vaatab] kõik asjad üle ja teeb oma otsused ise, nii nagu parlament teeb oma otsused ise. Aga põhimõtteline tasakaal on see, mille suunas me liigume.

Aitäh! Ja Martin Helme, lisaküsimus, palun!

Aitäh! No ma kategooriliselt lükkan ümber selle lakkamatult kõlava väite, et tuule- ja päikese[energia] on kõige odavamad ja kui me neid kiiresti arendame, siis [elekter] läheb odavamaks. Vastupidi, kõigis nendes riikides, kus on arendanud tuuleenergiat, on läinud elekter halastamatult, pöördumatult kallimaks.

Ja seda, mida ma teilt enne korduvalt küsisin, mis on see kogukulu ühiskonnale, te ei tea. Me teame, et ainuüksi selle esmaspäevase otsuse tõttu [lisandub] ühiskonna [kanda] 2,6 miljardi [euro suurune] kulu. Te kinnitasite enne, et tarbija maksab selle 2,6 miljardit kinni. Kas ta maksab selle kinni elektriarvetega, võrgu[teenuse]arvetega või mingisuguste stabiliseerimisarvetega, seda me veel ei tea. 

Te ei saa tulla meile sirge näoga rääkima [sellist juttu]. Te räägite küll sirge näoga, aga keegi ei võta seda tõsiselt. Meil on väljaehitatud ja toimivad põlevkivi[jaamad], mille kapitalikulu on juba maha kantud, odav elekter, mida te ajate pankrotti kõrgete lõivude, trahvide ja maksudega. Sinna kõrvale on meil plaanis arendada tuulikud, mis maksavad miljardeid ja miljardeid ja millele subsiidiumeid makstakse miljardeid ja miljardeid. Ja sinna kõrvale on plaanis teha salvestus, mis maksab miljardeid ja miljardeid. Ja siis on meil plaanis teha tuuma[jaam], mis ka maksab. Me tahame teha neli paralleelset energiasüsteemi ja te tulete meile rääkima, et see kõik teeb elektri odavamaks. See on ju naljajutt, see ei ole tõsiselt võetav jutt. Te ei ole mulle tegelikult öelnud, kust see raha tuleb. Okei, tarbija maksab kinni, aga kust tarbija selle raha võtab.

Ma toon hea näite. Te rääkisite siin sünkroniseerimistasust või, vabandust, sageduse hoidmise tasust, et see on 60 miljonit aastas ja kodutarbija [hakkab maksma] 1,25 senti kuus. Kodutarbijaid on meil pool miljonit, korrutame 12 kuuga läbi – see on natukene rohkem kui 10 miljonit aastas. Kust see ülejäänud 50 miljonit [tuleb]? See [tuleb] ju ettevõtetelt, juriidilistelt tarbijatelt. Kes ettevõtete kulu kinni maksab? Seda teeb ju ka tarbija. Niisuguste manipulatsioonide abil te suudategi meile siin sirge näoga rääkida, kuidas kõik läheb odavamaks, aga me kõik näeme oma elektriarve pealt, et ainult kallimaks läheb, ei ole näha, et odavamaks läheb.

Aitäh selle küsimuse eest! Siin oli jälle mitu sellist asja, mille puhul tuleb hiljem fakte kontrollida. Energeetika vaatest on taastuvenergia, tahate või ei taha, keskmise ühikuna siiski odavam kui fossiilsetest [kütustest toodetud energia]. (Hääl saalist.) Lubage mul rääkida. Teeme kordamööda, kui sobib. Me saame kenasti hakkama. Ma saan aru, et teema tõmbab kaasa. 

Taastuvenergia on ühiku kohta kindlasti odavam. See väide, et me rajame nagu nelja erinevat energiasüsteemi, on energia vaatest, energeetikavaldkonna vaatest natuke nagu pentsik. Ma saan aru, et selle valdkonnaga on teil võib-olla vähem pistmist või tegemist olnud. Ei ole neli erinevat süsteemi. Kui toolil on neli erinevat jalga, siis see ei tähenda, et see oleks kuidagi erinev tool. See on tool. Energiasüsteemiga on täpselt sama lugu: seal on vaja erinevaid osasid ja neil [osadel] on erinev funktsioon. Ütleme nii, et taastuv[energia] toob pigem keskmist hinda alla, see on tema eesmärk. See on puhas, hoiab loodust, hoiab saastet madalamal, hoiab meie elukeskkonda, ja puhas elukeskkond on minu hinnangul väärtus. Ma loodan, et teie arvate samamoodi ja me selle üle ei vaidle. Juhitav energia ehk siis gaas ja täna reservina ka põlevkivi tagab selle, et meil on selleks ajaks, kui taastuv ei tööta, tootmine olemas. Võrku antakse energiat sellisel viisil ja sellises koguses, nagu vaja on. 

Salvestusel on oma funktsioon hindade ühtlustamisel ja tuumaenergeetika on üldse üks nii-öelda tuleviku võimalus. See tähendab seda, et kui aastal 2035, 2040 või millal iganes need reaktorid, need tehnoloogilised lahendused, mida Kanadas proovitakse praegu ehitada, võimalikuks saavad, hakkavad nad meile pakkuma stabiilset energiabaasi. Mõningal määral on ka see juhitav. Eks eeskätt rahaliselt ole siis näha, kuidas praktikas selle tuumaenergia juhitavusega [hakkab olema], aga vähemasti tuumaenergeetika nii-öelda pakkujad, entusiastid ja, ütleme, valdkonna inimesed ise kirjeldavad, et mõningal määral on seda võimalik üles-alla skaleerida. 

Arvestades seda, et tuumadebatt saab kindlasti olema suur teema, tuletan meelde, et maailmas on praegu üle 400 töötava reaktori ja arendatakse uusi. Meiegi tegelikult, kui meil ühendused Soomega töötavad, naudime soodsamat Soome tuumaenergiat nendel päevadel, kui energia hind on seal odavam. Ja kui meie pool on taastuv[energia] odavam, siis naudivad soomlased seda. Nii see süsteem toimib.

Suur tänu! Lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Tänane seitsmes küsimus on sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole, küsib Riigikogu liige Riina Solman ja teema on rahvastikupoliitika. Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Sotsiaalministeeriumis pidi eelmise aasta sügiseks valmima perepoliitika meetmete analüüs. Ma teen kriitikat, et te tegite kärped lastega perede hüvitistes ära enne selle analüüsi valmimist. Samas, otsus saata aasta lõpus valminud analüüs ametnikele tagasi, põhjendusega, et see oli puudulik, on õige. Ma loodan, et see sündis teadmises, et sündimus on Eestis saavutanud sajandi madalaima taseme. Eelmise aasta andmetel sündis 9600 beebit, mis tähendab seda, et järjest vähenevate põlvkondade tõttu on keeruline eesti keelt, rahvast ja kultuuri üle aegade elus hoida. 

Perepoliitikat on siiani Sotsiaalministeeriumis kujundatud mitte rahvusriigi huvidest lähtudes, vaid vasakliberaalsest ideoloogilisest võrdsuspoliitikast ning kõik-naised-kiiresti-tööturule-tagasi-põhimõttest lähtudes. [Ei ole arvestatud] naiste endi soovi lastega pikemalt kodus olla. Paljulapselist ema tööle kihutada on ema ja tema pere suhtes vastutustundetu ja hoolimatu, nii seatakse ohtu nii tema enda kui ka laste tervis ja turvatunne. 

Minu küsimus puudutab analüüsi valmimise aega – millal on see plaanis [valmis saada]? – ja samuti madalat sündimust. Kas see analüüs teenib ka sündimuse [suurendamise] eesmärki, et meil üldse oleks peresid ja lapsi, kelle [huvides] meetmeid [rakendada], majandust edendada ja oma riiki kaitsta? Kas on võetud arvesse ka rahvastikuteadlaste arvamusi, kes justkui ühest suust ütlevad, et lastega perede arvelt ei tohi kärpida, kuna see puudutab otseselt nende turvatunnet [ja tahet] lapsi saada. Rahvastikuteadlased Mare Ainsaar ja Mark Gortfelder on hiljuti märkinud, et rahaline tugi on peredele oluline, samuti tuleks mõelda lastetoetuste indekseerimise taastamisele. Kas te võtate rahvastikuteadlaste soovitusi arvesse ja kaasate neid, et analüüs ei põhineks ainult vasakliberaalsel lähenemisel, vaid oleks päriselt erakondadeülene ja Eesti riigile kasu toov?

Suur aitäh küsimuse eest! Osa kriitikat võtan täiesti vastu, eriti mis puudutab seda analüüsi, mille [valmimine], tõepoolest, oli algselt planeeritud 2025. aasta kevadeks. Me püüdsime seda kiiremini teha ja ebaõnnestusime. Ma pean olemuslikult halvaks ka seda ja võtan kriitika vastu, et me oleme perehüvitiste suuruses teinud väga põhjalikke muudatusi ilma selle analüüsita. Me tõesti [loodame] selle valmis saada käesoleva aasta maikuuks.

Meil on lõpusirgel projektijuhi palkamine, on jõutud kokkuleppele. Te teate, et tegemist on inimesega, kelle puhul, ma väga loodan, ei ole kahtlust, et prevaleeriks ainult üks maailmavaade. Me tõepoolest soovime saada sellised soovitused, mis aitaksid sündide arvu tõsta ja meid sellest demograafilisest august, ma ei julge öelda, et välja tuua, aga vähemasti serva peale. Siin [tuleb] arvesse võtta ka selliseid päris praktilisi tehiolusid nagu sünnitusealiste naiste hulk ühiskonnas ja nende prognoos järgnevateks aastateks. Ükski meede ilmselt drastilist muutust kaasa ei too, aga iga laps on oluline ja kõik pingutused on vajalikud. 

Me oleme kaasanud uurijaid nii Tartu Ülikoolist kui ka Tallinna Ülikoolist. Tallinna Ülikoolilt on meil tellitud [uuringud] vanemahüvitise süsteemi mõju kohta soolisele ebavõrdsusele ning vanemahüvitise ja sündimuse [seoste] kohta, Tartu Ülikoolist Kairi Kasearult [uuring] pereväärtuste kohta. Samamoodi on meil tellitud Eesti Rakendusuuringute Keskuselt CentAR kvalitatiivne uuring vanemahüvitist jaganud perede kogemuste kohta ja lisaks veel kolm statistilist analüüsi nii Töötukassalt kui ka Statistikaametilt. Need probleemid, mida me ise oleme [täheldanud], on ilmselt needsamad, mida me poliitika- ja erakondadeüleselt näeme: sündide nihkumine vanemasse ikka, järjestikuste sündide vähesus, kindlasti elukoha puudumine, samamoodi ka teenused väikelastega peredele ja juba lapseootuse ajal. Kõik need teemad on püütud võtta vaatluse alla. Maikuus [loodame] tuua avalikkuse ette poliitikasoovitused, mis võiksid ekspertide arvates aidata. Projektijuhi peamine ülesanne on kaasata maksimaalselt palju erinevaid eksperte, teadlasi ja asjaga tegelevaid sihtasutusi. Nii et jah, me tegeleme sellega.

Riina Solman, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Teine küsimus puudutab puudega lapse vanusepiiri tõstmist, see [eelnõu] on Riigikogu menetluses. Selle küsimuse palus mul esitada murelik vanem, kellel on puudega laps: "Tere! Kui võimalik, palun küsige minister Riisalolt, kui palju hoiti kokku puuetega laste vanusepiiri tõstmisega?" Emal on mure, et seoses vanusepiiri tõstmisega ei pea Töötukassa üle 16-aastastele [lastele] maksma enam töö[võime]toetust, mis on [puudetoetusest] umbes poole suurem. Ema ütleb, et lastele [makstakse] puudetoetust vastavalt puude raskus[astmele], aga nüüd kaob võimalus taotleda sellele lisaks Töötukassast töö[võime]toetust, mis [aitas] perel raskes olukorras toime [tulla]. Nüüd, nagu me teame, on vanusepiiri tõstetud ja ema saab aru niimoodi, et enne lapse 18-aastaseks [saamist] ei ole tal Töötukassasse enam üldse asja. Seega tundub olevat suur kokkuhoid puuetega laste arvelt. Ma palun kommenteerige seda, sest siin võib olla tahke, mida me saame avada ja mures lapsevanemale selgitada.

Aitäh küsimuse eest! Ka väga oluline küsimus. Kõigepealt, et kõik asjaosalised sellest aru saaksid: muutust ei ole veel toimunud, see toimub alles 1. oktoobril 2027. aastal, vabandust, 1. veebruaril, nii et sinna on veel tükk aega minna, inimesed saavad harjuda sellega, millised need muudatused on. 

See arusaamine, mille te kodaniku pöördumisest ette lugesite, vastab iseenesest tõele. Tegelikult me täidame selle ootuse, mis puuetega laste vanematel [palju] aastaid on olnud, et me ei lõpetaks puuetega laste toetamist ja teenuste pakkumist ära siis, kui laps saab 16-aastaseks. ÜRO lapse õiguste konventsiooni järgi ja väga paljudes seadustes, eriti kui tuua paralleelina perehüvitiste seadus, me käsitleme lapsi kuni vanuseni – isegi mitte 18, vaid – 19 aastat. Nii kohaliku omavalitsuse poole pealt kui ka riigi poole pealt on lastele ette nähtud terve hulk täiendavat tuge, kui nad on lapse staatuses. 

Ma saan öelda seda, et tegelikult me ressurssi kokku ei hoia, vastupidi, need ressursid, mis vähenenud töövõimega noortele Töötukassa kaudu makstud toetuste arvelt vabanevad, [tulevad] sotsiaalkaitsesüsteemi, nende summade arvelt me oleme planeerinud teenuste mahu olulist suurenemist. Nendest ressurssidest, mis sellele sihtgrupile [seni] on läinud, me riigi tuludesse ühtegi senti ei anna. Kui me [räägime] puudega laste toetustest, mida Sotsiaalkindlustusamet maksab, siis jõustumise järgselt tõuseb see [summa] 600 000-lt 2,2 miljonile. Oluline on ka sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse kulu kasv, oleme planeerinud, et see tõuseb 1,4-lt 8,6-le. Just seda osa, mis ka [eelmainitud] analüüsist välja tuleb, et lastele [osutatavad] teenused oleksid vajaduspõhised, me püüamegi muuta. 

Oluline on veel ka see, et rehabilitatsiooniteenuse kui sellise me oleme planeerinud tulevikus tsentraliseerida Tervisekassa juurde, et oleks üks teekond, sõltumata sellest, kas see on taastusravi[, mis kuulub] tervishoiusüsteemi alla, sotsiaalne rehabilitatsioon[, mida osutatakse] Sotsiaalkindlustusameti kaudu, või siis [mingi muu] teenus Töötukassa kaudu, laste puhul veel ka haridussüsteem sinna juurde. Ka seda oleme üle vaatamas ja loodame, et see aitab inimestel lihtsamini teenusele jõuda.

Ja lisaküsimus, Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma tahaksin natuke rääkida demograafiast ja paljulapselistest peredest. Ma arvan, et te ei vaidle vastu, kui ma ütlen, et demograafiline olukord Eestis on praegu lihtsalt katastroofiline, ja see on fakt. Eelmisel aastal [jäi meie rahvaarv] 5500 inimese [võrra väiksemaks] ja [sedagi] tänu sellele, et sisseränne oli väljarändest 500 inimese võrra suurem. 

Mis puudutab paljulapselisi peresid, siis need on need pered, keda me peaksime hoidma ja kes vajaksid erilist hoolt ka riigi poolt, seda ütleb ka meie põhiseaduse § 28, kui ma ei eksi. Kui me vaatame, mida on koalitsioon viimastel aastatel teinud, siis [näeme], et 1. jaanuarist 2024 on paljulapselistelt peredelt ära võetud 200 eurot kuus, vähendades nende toetust, eelmise aasta novembris võeti kodustelt emadelt ära ravikindlustus, nüüd on tulnud automaks. Vaatamata sellele, et oli kindel soov pakkuda paljulapselistele peredele maksuerisust – vastav toetusrühm siin Riigikogus tegi selle kohta isegi draft'i, kuidas seda teha, tegime ettepanekud –, siis see kõik visati prügikasti ja paljulapselised pered maksavad nüüd oma suurte autode eest hiigelsummasid. Neil ei ole [teist] varianti, neil peavad autod suured olema, sest need on suured pered, kus on palju lapsi. 

Mis te arvate, kas selline suhtumine paljulapselistesse peredesse selle koalitsiooni poolt, mis koosneb Reformierakonnast, sotsiaaldemokraatidest ja Eesti 200-st, aitab meil kuidagi seda demograafilist olukorda parandada?

Aitäh! Ma pean muidugi ütlema, et neid erakondi, kes on olnud kõikide nende etteloetud otsuste taga, on olnud natukene rohkem. Selguse huvides [ütlen] kõigepealt, et loomulikult, demograafiline olukord on halb ja lahendusi tuleb leida, aga need lahendused ei too kiiret tulemust. Need lahendused on kindlasti ka kulukad riigile, ehk teisisõnu maksumaksjale. 

Mis puudutab lasterikkaid peresid, siis 2022. ja 2024. aasta võrdluses – need on Reformierakonna juhitud valitsuste otsused, alguses oldi valitsuses koos Isamaaga ja pärast Eesti 200-ga – on lasterikka pere toetus tõusnud 300 eurolt 450 eurole ning seitsme ja enama lapsega [pere] toetus 400 eurolt 650 eurole. See on olnud tõus. Loomulikult, ka põhiseadusest tuleneb, et meil on kohustus toetada lastega peresid, ja seda riik tõepoolest teeb, olles üsna hiljuti need sammud astunud. Selle kriitika ma võtsin juba proua Solmani sõnavõtust omaks, et ilma analüüsimata on ebamõistlik teha suure mõjuga otsuseid, püüame teha paremini. 

Ravikindlustuse äravõtmine puudutab väga väikest osa elanikkonnast. Ma tean, et teil on siin teistsugune seisukoht, aga kui me seda [põhjalikumalt] vaatame, siis [näeme, et] selline olukord, et ema jääb lastega pikemalt koju, on võimalik vaid juhul, kui peres on teine [liige], kes leiva lauale toob. Last üksi kasvataval [vanemal] seda [võimalust] ei ole. Siin on oluline neid ja siin ma näen vajadust neid võrdselt kohelda. 

Automaksu puhul, mis siin Riigikogus ühiselt vastu võeti, on ka minul jäänud mõned murekohad üles. Nii nagu peaminister täna ütles, me vaatame, kuidas see rakendub, ja vajaduse korral hakkame neid kitsaskohti lahendama. Aga ma tuletan meelde, et selliseid keerukaid otsuseid nagu uued maksud ei tee me mitte sellepärast, et meile meeldib makse kehtestada, vaid sellepärast, et meil on idas ebamugav naaber, ja sellepärast, et meil on tarvis oma riigi rahanduslik seis korda saada. See tähendab seda, et maksud, sealhulgas automaks, on [kehtestatud] ikkagi eeskätt selleks, et eluliselt olulisteks asjadeks paremini valmistuda. Ja soodustused väga haavatavatele gruppidele, puuetega inimestele, me tegelikult automaksu kontekstis tegime.

Teie aeg! Lõpetan meie tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise. 

Enne kui me saame minna kaheksanda küsimuse juurde, mis on justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale, on käsi püsti Vadim Belobrovtsevil. Ma saan aru, et enne küsimuse esitamist te tahate küsida protseduurilise küsimuse. Jaa, palun, Vadim Beloborovtsev!

Aitäh selle võimaluse eest! Ma lihtsalt stenogrammi huvides tahaksin üle rõhutada, et ühiselt vastu võetud automaks ei olnud siin Riigikogus absoluutselt ühiselt vastu võetud, see võeti vastu ikkagi Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Eesti 200 häältega.

Aitäh!

Meie näiteks olime … 

Aitäh, hea kolleeg, aga see nüüd oli juba vastusõnavõtt. Ja ma pean täpsustuseks siiski ütlema, et stenogrammil ei ole huvisid. 

Läheme nüüd edasi kaheksanda küsimusega. Kaheksas küsimus on justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale, küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on Eesti hiigeltrahv. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ma ei hakka enam rääkima automaksust, mille poolt me siin Riigikogus kindlasti ei hääletanud, kui see siin oli, ma mõtlen eelkõige Keskerakonna fraktsiooni. Aga minu küsimus puudutab seda trahvi, mille me Euroopa Komisjonilt saime. 

Eelmisel nädalal me saime teada, et Euroopa Komisjon karistab Eestit väga suure trahviga, mille [suurus] on 400 000 eurot, sest Eesti riik pole konkurentsidirektiivi õigeks ajaks üle võtnud. Ja trahvile lisaks tuleb maksta 3000 eurot iga päeva eest, mil seda ei suudeta vastu võtta.  

Te olete seda teemat meedias hästi põgusalt kommenteerinud. Ma palun teil vastata küsimustele lihtsalt ja detailselt, et iga Eesti inimene saaks aru, kuidas sai niimoodi juhtuda, et Eesti riik selle trahvi sai. Mida see meile tähendab? Kas te tunnistate, et valitsus on selle direktiivi ülevõtmisega hätta jäänud ja trahv on meile õiglaselt määratud? Kas Eesti riik maksabki selle trahvi kinni ja [kui suures] ulatuses? Kust see raha võetakse olukorras, kus eelarve koostamisel kärbiti kõikjalt, kus võimalik? Ühesõnaga, miks see juhtus ja mis sellest edasi saab.

Aitäh selle küsimuse eest! Kuidas see juhtus, et Eesti trahvi sai? Konkurentsiõiguse direktiivi ülevõtmise viimane tähtaeg oli 2021. aasta 4. veebruar. See direktiiv oleks tulnud üle võtta perioodil 2019 kuni 2021. aasta algus. Sel perioodil olid justiitsministrid Isamaa erakonnast: Urmas Reinsalu ja Raivo Aeg. Tegelikult peaksid nemad selgitama seda, kuidas see juhtus, et see direktiiv jäi õigel ajal vastu võtmata.  

Tõsi on ka see, et mitte ükski järgmine justiitsminister ei ole seda direktiivi vastu võtnud ja mitte ükski peaminister ei ole taganud, et see direktiiv [saaks] üle võetud. Ma väga loodan, et sel neljapäeval ehk homme saabub see päev, kui Vabariigi Valitsus selle direktiivi kiireks ülevõtmiseks vajalikud muudatused Riigikogu poole teele saadab, et see direktiiv [jõutakse] veebruarikuu jooksul üle võtta ja selle trahvi maksmine lõppeb.  

Teine küsimus: mida see tähendab? Seda, mida see tähendab, on hinnanud Euroopa Kohus. Euroopa Kohus on seda hinnanud selliselt, et rikkumine on tõepoolest toimunud, ülevõtmise tähtajast on üle mindud, aga – ma ei ütle, et see nüüd mingisugune rõõmusõnum on, sest igal juhul tervikuna on tegemist muret tekitava olukorraga, kus mitte midagi head ei ole – mõju Eesti tarbijatele on vähene. [Seetõttu] on ta oluliselt vähendanud selle trahvi suurust, mida Euroopa Komisjon alguses taotles.  

Mida see laiemalt tähendab? Kuna mu aeg on piiratud, siis soovitan teil lugeda Konkurentsiameti endise peadirektori Peeter Tammistu ajaveebi. Ta on 3. jaanuaril avaldanud pikema ja põhjalikuma selgituse nendest aruteludest, mis on [toimunud], ja sellest, miks need vaidlused on olnud.  

Hästi lihtsalt kokkuvõetuna on vaidluse koht olnud selles, kas me Eestis tervikuna läheme seda teed, et ametnikule oleks karistamine hästi lihtne, või me siiski läheme seda teed, et karistamine peab olema eeskätt õiglane. Vaidlus selle üle, kas karistamine peab olema ametniku vaates lihtne või on meile õigusriigina oluline see, et karistamine oleks õiglane, on kandunud üle mitme valitsuse. Jällegi kordan: ma väga loodan, et see saab nüüd kiire lahenduse.  

Kes selle kinni maksab? Kahjuks pean tunnistama, et selle maksab kinni Eesti maksumaksja.

Teie aeg!

Ja kust täpselt raha tuleb, see otsus on veel tegemata.

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Mul on kahju vaadata, et te sellest väga kiiresti ja lühidalt peate rääkima. Minu abiga saate veel kolm minutit seda teha. Ma veel kord täpsustan: kui me räägime sellest, et see oli aastatel 2019–2021, siis sellest ajast on möödas neli aastat. Selle aja jooksul me ei ole millegipärast suutnud seda direktiivi nii-öelda implementeerida. Mida tähendab see, et iga päev, kui me seda vastu ei võta, lisandub trahvile neljakohaline summa? Kas see toimub ka praegu, sel hetkel, kui me teiega siin sellest räägime, või see on fikseeritud summa – 400 000? Kui valitsus neljapäeval selle direktiivi vastu võtab, nagu te lootust avaldasite, siis kas sellega see asi piirdubki?

Alustan tagantpoolt. Faktilised asjaolud on sellised, et iga viivitatud päeva eest lisandub trahvisummale 3000 eurot ja viivitatud päevi [loetakse] kuni direktiivi ülevõtmiseni Riigikogu poolt ehk Riigikogus tuleks läbida teine ja kolmas lugemine. Teise ja kolmanda lugemise vahele peab jääma vähemalt 24 tundi. Jõustumise aeg tavapärases korras oleks kümme päeva. Seda[viisi] saab seda arvestust teha.  

Kasutan ära selle lisaaja, mille te pakkusite. See põhimõtteline vaidlus on [toimunud] ka Keskerakonna peaministri ajal, ja see vaidlus on olnud selle üle, kas karistamine peaks olema võimalikult lihtne, ametniku vaates, või ta peaks olema võimalikult õiglane. Et seda vahet näitlikustada, [toon] näite, mis on arusaadav inimesele, kes on käinud koolis. Ka koolis on lihtsamaid tegevusi ja keerulisemaid tegevusi. Kui õpetaja paneb koolis õpilasele hinde, siis see on haldustoiming. Seda hinnet on õpetajal lihtne panna. Ta ei koosta selleks kaalutlusprotokolli, ei kutsu juurde tunnistajaid, ta paneb hinde. Selle hinde tulemusena ei ole õpilasel mingit süüd. Õpilane ei ole milleski süüdi isegi siis, kui ta saab negatiivse hinde. See on haldustoiming. Ometi – ma loomulikult ei kutsu kedagi üles seda tegema – on võimalik seda halduskohtus vaidlustada. See on lihtne toiming, lihtsa tagajärjega ja halduskohtus vaidlustatav. Halduskohus on Eestis see kohus, kes kaitseb inimest riigi ülemäärase võimu eest, muuhulgas näiteks ka selle eest, et õpetaja ei rikuks ühe noore inimese elu ebaõiglaselt ära.  

Võtame nüüd teise olukorra: keegi on visanud koolis sisse kõik aknad. Jällegi, ma ei kutsu kedagi üles seda [tegema], vastupidi. Sellisel juhul me juba teame, et keegi on tõenäoliselt süüdi, keegi on teinud väära teo, mille eest on ette nähtud karistus. Selle menetlus ei ole niisugune nagu hinde panemise korral, vaid siin peab ikkagi mitmete protseduuride, küsitluste, tunnistajate ütluste, faktiliste asjaolude baasil veenduma, et see õpilane, keda kahtlustatakse, on tõepoolest see õpilane, kes need aknad sisse viskas. Selline kord on meil Eestis loodud selleks, et me mitte mingil juhul ei karistaks kedagi, kes tegelikult on süütu. Ehk niipea, kui jutt on karistamisest, on meil need toimingud natukene põhjalikumad. Hinde panemine on lihtne, aga karistamine akende sisseviskamise eest natuke keerulisem.  

Nüüd, see vaidlus ongi olnud selle üle, kas konkurentsi rikkumise eest peaks olema karistamine sama lihtne, nagu oli hinde panemine …

Teie aeg!

… või peaks see ikkagi olema õiglasem ja selline, nagu ta on meil väärate tegude eest. See vaidlus on olnud väga põhimõttelist laadi ja seda on kandnud kõik erakonnad, kes siin Riigikogu saalis on.

Aitäh! Lauri Laats, lisaküsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Ma pean oma kolleegi Rain Epleri ees vabandust paluma, sest pole teada, kas me tema üheksanda küsimuseni ikka jõuame. Ma saan aru, et Rain Epler tahab kindlasti küsida [ja tema küsimus] puudutab suhteid USA-ga, ühesõnaga, kas Gröönimaa peaks kuuluma Ameerikale või mitte ja mis seisukoht on Eestil selles [küsimuses].

Aga räägime sellest olulisest küsimusest, mis puudutab seda direktiivi ja trahvi. Ma saan aru, et see direktiiv, millest on hästi palju räägitud, on selline – see puudutab üleüldse neid erinevaid direktiive, mida me siin järjest üle võtame ja mille kohta arvamust kujundame –, et see kõige parem lahendus ei ole. Tõenäoliselt selle tõttu on see ka nii [kaua] veninud. Nagu te mainisite, 2021. aastast on seda siin veeretatud, nüüd on juba aasta 2025 ja meile on ka vastav trahv määratud. 

Sellele küsimusele, kas karistus peaks olema lihtne või õiglane, on minu arust vastus olemas. Kui karistada, siis peab see [käima] võimalikult lihtsalt ja karistus peab olema õiglane, mitte [see või teine]. Aga ma tahaksin teada teie seisukohta, mis teie selle direktiivi kohta arvate. Ega seda siin ilmaasjata ole neli aastat edasi-tagasi või pigem edasi veeretatud. Ma saan aru, et ega meil teist võimalust ei ole, kui see vastu võtta ja seda rakendada.

Aitäh! Ma olen täiesti ühel meelel Riigikogu varasemate seisukohtadega. Riigikogu on seda direktiivi arutanud selle direktiivi ettevalmistamise ajal ja nende arutelude käigus üksmeelselt leidnud, et direktiiviga pakutavad lahendused Eesti õiguskorda hästi ei sobi. Eesti on olnud väga murelik – nii valitsuse konsensuslikus otsuses kui ka Euroopa Liidu asjade komisjoni väljendatud [seisukohtades] –, kuna seda enesesüüstamise, enese mittesüüstamise privileegi küsimust on Eesti õiguskorras väga keeruline lahendada. Olen mõlemal juhul välja pakkunud kompromisslahendused, mis Eesti õigusteadlaste hinnangul vastavad üldiselt Eesti õiguskorrale. Need lahendused on olnud leitavad ja need on leitud, need on leitud samas lahenduses, nagu direktiivi ettevalmistamisel Eesti ametlikus seisukohas [oli pakutud], et selle direktiivi võiks üle võtta.

Aitäh! Me jõuame võtta veel ühe küsimuse. Sulgen kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Läheme üheksanda küsimuse juurde, see on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Rain Epler ja teema on suhted Ameerika Ühendriikidega. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra peaminister! Kolleeg Laats siiski ei aimanud seda, millest ma rääkida tahan. Ma tahtsin tegelikult küsida laiemalt selle kohta, milline on teie hinnang Eesti ja Ameerika Ühendriikide suhetele praegu. Ma olen pisut murelik ja põhjendan seda, miks ma olen murelik. 

Kas või uudis sellest, et meie välisministril, erinevalt Läti ja Leedu välisministrist, tekkis kalendris konflikt ja ta ei saanud ühendriikide välisministriga esialgu rääkida. Lõpuks ta selle vestluse siiski pidas. Kui ma vaatasin selle vestluse kajastust, siis minu arust oli see pisut ühepoolne. Kui tavaliselt vestlusi peetakse, siis räägitakse ka sellest, mida teine pool ütles või ütlemata jättis. Tsahkna vestluse kajastus oli selline, nagu oleks ta rääkinud automaatvastajaga, tema pressiteade kirjeldas seda, mida Tsahkna rääkis, aga ei olnud sõnagi selle kohta, kas Rubio ka kohal oli ja midagi rääkis.  

Kaja Kallas – tõesti, täna on ta Euroopa esindaja, aga ei saa unustada tema Eesti juuri – on öelnud, et USA administratsiooniga on raske kontakti saada. Veidi hiljem ilmus teade, et ta on Rubioga rääkinud, aga kajastus oli sarnane Tsahkna kajastusega: Kallas rääkis Rubiole justkui erinevaid asju, aga kuskilt ei ilmnenud, kas vastaspool ka selles kõnes osales või ei osalenud. 

Ja lisaks see Kaja Kallase karjatus Gröönimaa teemal. Täna me saame rahvusvahelisest [meediast] lugeda, et taanlased on teinud kõigile liitlastele ettepaneku selliseid karjatusi mitte teha, et nad saaksid ameeriklastega rahulikult läbirääkimisi pidada. Ja tagatipuks veel see, et rahandusminister Ligi naeruvääristas nii Donald Trumpi öeldut kui ka seda, mida teie ütlesite 5%-liste kaitsekulude kohta, ja kutsus riike üles mitte segast peksma. 

Selle kõige valguses ma küsin: kas meil on täna hea kontakt Ameerika Ühendriikide uue administratsiooniga? Milline teie tunnetus on: millised on meie suhted suurima ja tugevaima liitlasega [praeguses] ärevas seisus?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Minu hinnangul on meil suhted head. Tegemist on Eestile väga olulise, suurima julgeolekupartneriga, samamoodi Euroopa julgeolekupartneriga reeglitepärase maailma tagamisel. Meie kontaktid Ameerika Ühendriikide uue administratsiooniga on samamoodi head ja ilmselt arenevad, inimesed saavad seal paika, omavahel luuakse suhted, suheldakse. 

See, mida kaitsekulude kohta öelda – ilmselt igaüks väljendab ennast erinevalt. Minu arvamus on selline, et meil tuleb kaitsekuludesse rohkem panustada, ja mitte ainult Eestil, vaid kogu Euroopal. See on möödapääsmatu, sest Venemaa, nagu me teame, on oht. Me oleme ju riigina olnud ründe all 2007. aastast alates. Me kõik siin saalis teame seda, Eesti inimesed teavad seda. Me olime esimene riik, kes langes küberründe alla, ja ega nende rünnakute hulk pole ajas kuidagi väiksemaks läinud. Aeg-ajalt tekitatakse ebamugavusi mõnes süsteemis, mis tegeleb kaardimaksetega, on see siis Venemaa riiklik kriminaalne süsteem, see tegevus käib pidevalt. 

Nii et kaitsesse tuleb meil panustada, tuleb hankida uusi võimeid, hankeid ajas ettepoole tuua. See 5%, ma arvan, võiks olla eesmärk. Kas 2026., 2027. või 2028. [aastal]? Eks see sõltub päris palju sellest, kuidas me saame hankeid ajas ettepoole tuua. Nagu öeldud, kaitsevaldkonna inimesed näevad selle nimel vaeva. 

Ja kate sellele, nagu ma olen öelnud, peaks tulema Euroopa Liidu kesksest rahastusest ja laenust. Euroopa Liidu eelarvereeglid peaksid seda samamoodi arvestama hakkama. See debatt Euroopas on nüüd alanud ja käib. Esimene kaitseteemaline ülemkogu on järgmise nädala alguses, sealt võib-olla tuleb esimesi mõttevahetusi ja positsioone. Kevadel või suvel, kui Saksamaa on oma uue administratsiooni paika saanud, annavad ilmselt ka nemad hinnangu uutele reeglitele. Seejärel jaanipäeva paiku on NATO tippkohtumine Haagis. Selleks ajaks on selge, millised need ootused on, milline peaks see tase NATO-s tervikuna olema, ja selle järgi saame meie [teha] oma otsused eelarve ja tuleviku kaitsekulude taseme kohta. Aga jah, minu soovitus on seda pigem tõsta. 

Meie suhted Ameerika Ühendriikidega on minu hinnangul head ja loodetavasti [jätkub] see samamoodi tulevikus.

Suur tänu! Siinkohal paneme tänasele infotunnile punkti. Ma tänan kõiki kolleege üksteisest lugupidava ja sisulise debati eest! Me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.