Tere päevast, austatud Riigikogu! Tere päevast, kõik, kes te jälgite tänast infotundi siin Riigikogu istungisaali rõdudel või sinise ekraani vahendusel! Head kolleegid, nii nagu infotunni alguses ikka, on meil tavaks viia läbi kohaloleku kontroll. Kohaloleku kontroll, palun.

Tänasesse infotundi on end registreerinud 11 Riigikogu liiget, puudub 90. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta ja sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed! 

Meie infotunni reeglid on ikka sarnased, nagu ka varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks kolm minutit. Pärast vastamist saab küsimuse esitaja võimaluse üheks täpsustavaks küsimuseks ning üks Riigikogu liige saab võimaluse esitada veel ühe lisaküsimuse. Meil on täna kokku 12 registreeritud küsimust.

Neist esimene on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Aivar Kokk ja teemaks on Elektrilevi tegevus. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud peaminister! Mul on küsimus seoses sellega, et siin ajakirjanduses räägitakse Elektrilevist ja tema kasutatavatest materjalidest ja Eesti suurim ja ühtlasi riigile kuuluv jaotusvõrguettevõte Elektrilevi võtab tarnijatelt vastu ja paigaldab siiamaani Valgevene päritolu kaableid, mille Euroopa Liit tunnistas eelmisel aastal sanktsioonialuseks kaubaks. Riigiettevõte tunnistab küll sellise tegevuse ebaeetilisust, ent põhjendab toodete jätkuvat kasutamist sellega, et seadust tegelikult ei rikuta ja muud kaablit ei ole veel lihtsalt kusagilt võtta. Valgevene on agressorriigi Venemaa peamine partner tolle täiemahulise Ukraina-vastases sõjas. Just seetõttu puudutab enamik Euroopa Liidu majandus- ja isikuvastaseid sanktsioone nii Venemaad kui Valgevenet ning just seetõttu on keelatud ka Euroopa Liitu importida Valgevene päritolu tehnoloogiat, rauast valmistatud tooteid ja paljut muud. Ja nagu me vaatame, ainuüksi viimase poole aasta jooksul on Elektrilevi pannud maasse ja postide vahele 193 kilomeetri jagu Valgevene kaablit. Ja samas, Elektrilevi väidab, et polnud vaadanud, mis oli märgitud kaablite tootjamaaks. Kuidas täna siis seis on? Me teame, kus siin raudteevedamine toimus Soome ja Kasahstani vahel, siis eelkäijatel käskis kiirelt vagunid maha müüa, et sellist tegevust ei toimuks. Ja nüüd üks olulisemaid riigiettevõtteid eirab sellist väga olulist komponenti, mida eraettevõtjad ei tohi teha. Kuidas seis on: kas riigiettevõtjad võivad teha ja eraettevõtjad ei tohi teha?

Suur tänu! Härra peaminister, palun!

Jaa, aitäh! Püüan jagada seda infot, mis mul on. Nii palju on Elektrilevi selgitustest teada – ja tõepoolest, kui vaja, saab neilt kindlasti juurde küsida või saavad nad ise neid selgitusi jagada, nad on selles kindlasti võimekad –, et raamleping nende kaablite ostmiseks sõlmiti 2022. aastal Enefit-Connecti aegadel. Lepingupartner W.EG. Eesti ostis need kaablid lattu enne sanktsioonide kehtestamist ja kasutatud on laojääke. Nende sõnul ei ole mõeldav, et panna seisma suured ehitusprojektid ja rikete kõrvaldamine. Elektrilevi on teavitanud seda mainitud firmat asendustoodete leidmise kiireloomulisest vajadusest ja järgmisel nädalal tutvustatakse asendusettepanekuid ja selgub, kas tuleb läbi viia uus riigihange või leitakse asendustooted lihtsustatud korras. Elektrilevi lõpetab kaablite kasutamise hiljemalt veebruaris 2025. See info on praegu teadaolev ja ilmselt siis Elektrilevi tutvustab järgmisel nädalal täiendavaid ettepanekuid.

Aitäh! J Aivar Kokk, täpsustav küsimus, palun!

Sa mainisid, et Elektrilevi teadis seda 2022. aastast, kui see hange tehti. Muidugi ma tahaksin seda ladu näha, kus 193 kilomeetrit kaablit hoitakse läbi nelja aasta või kolme aasta. On investeeritud nii pikalt ette, et see oleks kasulik. Aga kui ma loen Delfi uudist, siis Aivar Pau on kirjutanud, et Elektrilevi väidab, et polnud vaadanud, mis oli märgitud kaablite tootjamaaks. Kumb siis nüüd valetab, kas Elektrilevi teile, kui ta väidab, et ta teab seda juba 2022. aastast? Või siis ajakirjandus, kus on kirjutatud, et Elektrilevi väidab, et polnud vaadanud, mis oli märgitud kaabite tootjamaks, ehk väidab, et ta ei teadnud, et ta on pannud viimased kaks kuni kolm aastat Eestis nii maha kui liinide peale Valgevene kaablid?

Jah, no ma arvan, et neid küsimusi te peate küsima eeskätt Elektrilevi käest. Kui tahate, võin seda teie eest teha. Elektrilevi on andnud need selgitused vähemalt minule infotunniks ja arupärimistele läbi meie nõunike. Aga kui soovite, saame kindlasti juurde küsida. Ma saan ainult kirjeldada seda, mida meile on öeldud raamlepingute kohta ja nii edasi, aga küllap seesama info on ka ajakirjandusele kättesaadav. Eeskätt Elektrilevi peab nendele küsimustele vastama. Ja kui nad ütlevad, et järgmisel nädalal neil tulevad asendusettepanekud, saavad nad vastata ka muudele küsimustele. See on nende selgitada. Ma arvan, et siin meil ju erimeelsust ei ole, et Valgevene või Vene kaupa me ei peaks ostma ja neile raha viima. Selles me oleme ühel nõul, nii et küllap nad selle sõnumi kätte saavad.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea peaminister! Mina läheks edasi energeetikateemaga ja Elektrilevi ja tulevase sündmusega ehk desünkroniseerimisega Vene sagedussüsteemist. Ja eks siin loomulikult on muret tekitav see, mis võib juhtuda, aga ei pruugi, ehk see situatsioon, kus kõik ei õnnestu, ei lähe plaanipäraselt, nii nagu praegu on plaanitud üle minna saartalitusele ja vastavalt siis hiljem Euroopa sagedusruumiga. Ja ega siin on väga palju sellist desinformatsiooni ka ja osa inimesi juba ostab kokku konserve, lisaks loomulikult kõiki muid varusid, kaasa arvatud generaatoreid, mis on võimalik kodudesse paigaldada ja nii edasi ja nii edasi.

Aga üks asjaolu, mis veel tuli välja just nimelt pangandusest. Teadaolevalt on võimalik makseterminalid ehk poed, kus on võimalik igapäevaselt maksta kaardiga, need makseterminalid töötavad online’is, ehk siis kui side on olemas, siis vastavalt saab makseid teha. Ja tegelikult valmisolek pankadel on neid makseid võtta vastu ka offline’is ja tegelikult on meil olemas üle Eesti teatud arv poode, kaubanduskeskusi, kes on ka selles mõttes võimelised pakkuma teenust, kuna nendel on olemas ka generaatorid, lokaalsed generaatorid. Ehk siis see töö ei katkeks. Aga probleem on selles, et kui offline’is ei ole võimalik makseid teostada, siis ei ole võimalik midagi poest osta. Ja tegelikult on selle probleemi lahendus üks ministri määrus, mis peaks tulema, mis lubaks offline-režiimil ka toimetada nendes poodides, ja seda määrust tegelikult oodatakse. Ja see ka välistaks selle asjaolu, mis praegu rahvasuus levib, et ostetakse konserve kokku, tegelikult selleks põhjust ei ole. On mõistlik offline‑süsteem käivitada ja ka vastavalt määrus välja anda. Kuidas sellega on?

Aitäh! Siin on nüüd mitu küsimust koos. Lõpust alustades, et kui miski on määruse või reeglite taga, siis kindlasti seda signaali tuleb edastada, tuleb need määrused vastu võtta. Seda esiteks. 

Teiseks, desünkroniseerimisega, nagu te õigesti ütlesite, tõepoolest levib igasuguseid lugusid. On neid, kes võib-olla head tahtes muretsevad üle, on ilmselt neid, kes mitte nii head tahtes tekitavad paanikat. Mõlemaid on. Ajalehed on kirjutanud keskfraktsiooni kolleegist, kes on tegelikult jaganud veidi paanikaelementidega informatsiooni. Eelmise nädala pressikonverentsilgi küsiti selle kohta. Et sellist tegevust tuleks vältida. Aga selle desünkroniseerimise kohta ma ütleksin nii, et loomulikult tegemist on suure sündmusega, suure sündmuse ees on loomulik ka mõningane murelikkus ja ärevus alati, sellesse tuleb suhtuda lugupidavalt ja mõista. Eesti jaoks energeetika vaates, selle nimel on kümned ja sajad inimesed teinud aastaid tööd. Ja mitte ainult Eestis, seda tööd on tehtud üle kogu Baltimaade. Olen minagi energeetikaga ju pikalt seotud olnud ja kinnitan, et süsteemioperaatorid kuni otsustajateni, kuni eraettevõtjateni tegelikult on näinud kolmes riigis hoolega vaeva, et hankida sellised asjad nagu sünkroonkompensaatorid. See on juba kõigil kindlasti väga selge, milline ta täpselt on ja kuidas ta töötab. Võin soovitada Eesti teleprogrammi "Mis värvi on majandus?" – sealgi näidati, kuidas see kõik töötab ja kuidas see tööle peaks minema. Nii et sellega on vaeva nähtud, ühendustega on vaeva nähtud, varuplaanidega on vaeva nähtud. Nii et üldiselt see pilt peaks olema ikkagi selline, et hoolimata sellest, et meil on erinevad riskistsenaariumid, kui kõik läheb plaanipäraselt ja Eesti täiendava ründe alla ei satu, siis tarbija ei märkagi seda üleminekut. Energeetikas tihti on nii … Praktikas on ju juhtunud, et Estlink 2 lõhuti, praktikas tarbija seda ju ei märka – lamp põleb, elekter on olemas. Samamoodi on meil Narvas reservid olemas, ligi 1200 megavatti, mis on hooldatud või käivitusvalmis, nagu Enefit Power kirjeldab, ja nii edasi. 

Nii et, kui te küsite, et milleks inimene peab valmis olema, siis ma ütleksin nii, et elektrikatkestused seni on pigem kandnud sedasama markerit, ja kuna see küsimus puudutab Elektrilevi, mitte Eleringi – Elering on süsteemioperaator, kes tegeleb selle desünkroniseerimisega rohkem –, Elektrilevi, siis ta on ikkagi eeskätt kandnud seda pitserit, et ilmastikuoludest tulenevalt kas liinikoridorid on puhastamata, tuleb märg lumi, liinid lähevad katki ja siis on elektrikatkestus ja mehed ja naised töötavad visalt, et seda kõike jälle siis korda teha. Ja eks ta on mõneti ka seoses investeeringute suurusega: mida rohkem me paneme raha nendesse võrkudesse, seda kindlamad nad on, ja samas selle võrra tuleb ka meil rohkem seda tariifi Elektrilevile maksta, et nendesse võrkudesse investeerida. Seda vestlust võiks jätkata pikalt, aga praegu sai aeg täis.

Saan aru. Sellega lõpetama ja tänase esimese küsimuse käsitlemise. 

Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teemaks on maksupoliitika mõju. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Ma ikkagi jätkaksin energeetikalainel ja siis läheks ka maksupoliitika juurde, ehk selle maksupõrgu juurde, mille te käivitasite, mitte maksufestivali, nii nagu teie olete kasutanud seda väljendit, mis praeguses maksusüsteemis toimub. Aga ma juhtisingi teie tähelepanu, et vastupidi, mitte külvata paanikat, paanika kindlasti ei vii mitte kuskile meid, vaid tulebki konstruktiivselt läheneda sellele kuupäevale. Ehk siis me räägime ikkagi kaheksandast novembrist, kui me lahkume Vene sagedusruumist. Ja just nimelt see asjaolu, et siiamaani ei ole tegelikult üks valitsusliige suutnud ühte määrust alla kirjutada, mis lubaks panga makseterminalidel tööd teha, juhul, kui tuleb blackout, offline süsteemis, et inimesed saaks poest osta toiduained, mis on vajalik igapäevaselt. See oligi pigem teile märkus ja loodetavasti te võtate kohe selle teema ette ja vastavad korraldused vastavale ministrile ka edastate, et see asi saaks korda. Nüüd, mis puudutab maksupoliitika mõju, siis tahakski teie käest teada, et kõik need maksutõusud, mis te eelmine aasta korraldasite, mis hakkavad kehtima nii sel aastal kui ka järgmisel aastal, te küll ütlesite, et need maksud, mis tõsteti, see ongi kõik, ja maksutõusude festivali nüüd lõpetate, siis tegelikult sellega te maksufestivali ei lõpetanud, vaid käivitasite maksupõrgu, mis inimesi ees ootab nii sellel aastal kui järgmisel aastal. Millal on teie arvates oodata siis esimesi nii-öelda linnukesi, mille osas te saaksite Riigikogule anda analüüsi, et kuidas on mõjutanud kõik need maksutõusud inimeste toimetulekut igapäevaselt? Aitäh!

Aitäh! Inimeste toimetulekut ja erinevaid näitajaid saab pidevalt hinnata. Selleks tehakse erinevaid analüüse, ka eelmise aasta lõpus kirjeldati. Kui te vaatate seda, et tõusevad pensionid, alampalk, vaesus on vähenenud, üks konkreetne fakt ja suund liikumisest. See on täiesti reaalne fakt. Eks neid saab mõõta iga aasta, seda me kindlasti teeme ja ma ei kahtle, et seda saavad nii Rahandusministeerium kui erinevad analüütikud mis tahes kommerts- või avalikest organisatsioonidest hea meelega kirjeldada. Majanduse poole pealt ma ei ole kunagi pidanud saladuseks ega kuidagi varjanud seda, et lõppkokkuvõttes uued maksud on vajalikud, et hoida seda ainsat, mis meil on, oma riiki, maksta hariduse, tervishoiu, aga ka julgeoleku ja paljude muude valikute eest. Ja oleme ausad, seda raha jääb puudugi, eelarve on ju miinuses, mitte eelarve ei ole ülejäägis. Selleks me makse kogume. Loomulikult, nad ei too kellelegi rõõmu, ega inimesed ei tule tänaval kättpidi tänama, et uued maksud tulid eelmisel aastal või tulevad sel aastal. Selleks ei ole vaja ju eriline kristallpalliga inimene olla. Mina saan samamoodi aru, et automaks loomulikult annab palli opositsiooni alale, seda näitavad ka kõik muud numbrid ja tagasiside. Samamoodi tulevad erinevad muud maksud, nii et eks aasta alguses nende maksude tulek ja rakendumine kindlasti on keeruline aeg. Aga teisest küljest, kui me vaatame maailma, me küsime, et kui me ise oma riiki ei hoia, ülal ei pea, meenutame siiski, et eelarve on miinuses, siis kes seda teeb, millist riiki me siis peame? Ja riik ei ole asi iseeneses, vaid see on viis, kuidas me kollektiivselt, ühiselt toimetamine, teatud ülesandeid täidame. Kui me oleme nõus ütlema, et mingites ülesannetes tõmbame koomale, siis meil on võimalik ka rahalistes vajadustes koomale tõmmata. Kui ma vaatan maksukoormust, siis isegi kui Euroopa keskmine on umbes 41 protsenti, siis Eestis, isegi tõusnud maksudega, me oleme umbes 36 protsendi juures. Tagumises kolmandikus umbes oleme ikkagi maksukoormuselt. Nii et see on see peegeldus objektiivselt, eks neid numbreid saab analüüsida veel erinevat pidi. Ja majanduse poole pealt, mis on positiivne, ma meenutan, et loomulikult julgeolekukulude katmisele lisaks, mis ma tean, et Keskerakond ei ole samal arvamusel selles küsimuses, on siiski positiivne see, et kommertspangad, keskpank, Euroopa institutsioonid kirjeldavad, et võib olla sellele hallile ja raskele ajale järgneb parem, et majandus hakkab veidi kasvama. Kasvuprognoosid on siin 1,5- 1,8 protsenti kahelt suuremalt kommertspangalt. Ja järgmiste aastate kasvu prognoositakse 2,5-2,8. Nii et 2,5-3 protsendi kanti, ma ütleksin, et see vaade, see perspektiiv on päris optimistlik.

Aitäh!

Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees!

Hea peaminister! Ja tõesti, pangad on teemaks ja nii nagu teie meie vaadet teate, siis – Keskerakonna vaadet – siis meie kindlasti pooldame pangamaksu. Ja vaadates ka meie kommertspankade nii-öelda tootlust ja kasumit nii 2023. aastal, 2024. aastal – need andmed ju alles tulid –, siis lihtsalt tuletan meelde, et kommertspangad 2024. aastal teenisid rohkem kui miljard. Ja teiselt poolt teie keeldusite nende kasumi, suurema kasumi maksustamist ja selle asemel kehtestasite mootorsõidukimaksu. Ja kui vaadata nüüd selle sisse, mootorsõidukimaksu sisse, siis te soovisite inimestelt kokku korjata 236 miljonit, millest siis 99 miljonit on mootorsõidukimaks ja ülejäänud osa on siis registreerimistasu. 

Ja vaadates neid signaale, mis on tulnud automüüjate poolt, ja teiselt poolt vaadates neid signaale nendelt inimestelt, kes on saanud juba tänaseks päevaks kätte ka maksuteated maksuametis, siis olukord on nende organisatsioonide, nende inimeste jaoks muutunud veelgi keerulisemaks. Ühelt poolt me saame aru, et automüüjad on selgelt öelnud, et riik seda 137 miljonit, mis on siis nii-öelda registreerimistasuga ette nähtud, kokku ei saa. Noh see on nagu nii-öelda nende nägemus. Nemad näevad seda nii-öelda majandusolukorda, nad näevad, et inimesed rohkem ostma sellisel viisil, sellisel määral autosi sellel aastal ei hakka, nii nagu nad on seda teinud eelnevatel aastatel. 

Ja teiselt poolt on siis, me näeme selgelt seda 99 miljoni ulatuses, mida te tahate siis autovaldajatelt kokku korjata, kaasa arvatud ka lastega peredelt – see on ülekohtune. Ja vaadates kogu seda demograafilist pilti, kas te ei leia, et me võiksime ikkagi vähemalt nendele peredele, kus on lapsed, teha siis automaksu osas nullimäära.

Aitäh! Siin oli jälle mitu küsimust. Eks ma püüan jõudumööda vastata sellele.

Kõigepealt automaksust. Jah, minu selline nii-öelda kriitiline meel selle automaksu suhtes ei olnud kellegile suur saladus. Täna on kokkulepe selline, et selle rakendumine vaadatakse ära ja ilmselt neid kitsaskohti tuleb parandada ühes või teises küsimuses. Seda ma olen ka varem öelnud. Ilmselt ma ei üllata teid sellega. Seda esiteks.

Teiseks, pangamaksuga, ma saan aru, et on lihtne osutada finantsinstitutsioonidele, et neilt tuleb võtta. Noh, eks see mõneti on võib-olla sarnane ka sellele ettekujutusele, et parlamendis on alati liiga palju liikmeid, parlamendis kulutatakse liiga palju aega vaidlusele. Institutsioonid nagu poliitikas, riigi juhtimises, ka majanduses täidavad teatud ülesannet ja pankade ülesanne on tagada kapitaliseeritus ja võimalus meie ettevõtetele kasvada, võtta laenu, majandusse see raha tagasi panustada. See on pankade ülesanne. Kui pangad seda funktsiooni täidavad, omavahel konkureerivad – ja ma väidaks, et Eesti pangandusturul, nagu pangandusvaldkonna inimesed ise on öelnud, finantsvaldkonna inimesed ja ettevõtlus on öelnud, loomulikult see konkurents võiks olla suurem, nii et neid panku oleks isegi rohkem vaja –, selle käigus neid kindlasti juurde ei tule, kui me ütleme, et maksusüsteem on pidevalt heitlik. Ettevõtjate, tööandjatega kohtudes – ma arvan, sama pädeb kõikide muude valdkondade kohta – on minult palunud kõige olulisemana või sõnastanud minule kõige olulisema ootuse – maksurahu, maksurahu pidamine. Ja seda me oleme pidamas. Ma olen öelnud kõikides kohtades, et aastani 2027 kehtib maksurahu. Seda see valitsus peab. Julgeolek ja majandus on peateemad ja maksurahu on see lubadus. 

Nüüd, kui vaadata seda, palju krediidiasutustelt laekus juriidilise isiku tulumaksu 2024. aastal, siis see on kokku 250 miljonit ehk 26 protsenti 2024. aasta ettevõtte tulumaksu laekumisest; 250 miljonit eurot. Aastatel 23 kuni 28 on prognoositud riigieelarvesse laekumised veidi alla ühe miljardi. Selle käigus, et meie maksusüsteem püsib paigas – ja ma meenutan, et pankadel kehtib juba avansiline tulumaksusüsteem ehk klassikaline tulumaks. Krediidiasutuste avansiline tulumaksumäär tõusis 2025. ehk sellel aastal 18 protsendini – enne oli 14 protsenti. See juba tõusis. 

Ja ma meenutan, et Eestisse otsustas näiteks SEB konsolideerida oma peakontori, erinevalt Balti riikidest, tehes selle valiku, küllap, ma arvan, meie mõistlik maksusüsteem ja maksurahulubaduse pidamine on ka selle osa.

Aitäh!

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Tuleme selle pangamaksu juurde tagasi ikkagi. Te hiljuti ütlesite, et tuleb riigikaitsekulusid tõsta viie protsendini. Tõesti, võib-olla on vajalik. Aga allikaid te rääkisite erinevaid, ega täpset arusaamist sellest ei ole, kuidas me seda viite protsenti või seitset protsenti saavutame. Kas pangamaks võiks olla üks meetmeid, et katta selle riigikaitsevajaduse?

Aitäh! Seitset – te vist ajate mind parempoolsetega segi, sellest rääkis, seitsmest rääkisid nemad. Nende katteallikas oli pensionide kärpimine, kui ma õigesti mäletan. Aga viiest, viiest rääkisin mina. Viis tuleb – seal küsimuses mulle kõlas, justkui viiest ja seitsmest räägiti, sellepärast –, viiest protsendist tõepoolest, ma veidi avan seda teemat. 

Kui me vaatame – ja me oma naabreid teame! –, millises julgeolekuolukorras me oleme, siis on loogiline, et meie kaitsekulud kasvavad. See on isegi lausa möödapääsmatu. See on hügieeni küsimus, kui me tahame, et meil oleks iseseisev, vaba oma riik. Vastasel korral see riik kas kistakse tükkideks ühel või teisel viisil või edaspidi me võime arutada selle raha maksmist kellelegi teisele. Seda me kindlasti ei taha. 

Nii et kaitsekulude tõus agressiivse naabriga on paratamatus, eriti kui ma vaatan, mis meie siin ringkonnas toimub. Poola, kelle kaitsekulutused sellel aastal mälu järgi tsiteerides on 4,7%, on seal väga lähedal. Leedu, Läti ja nüüd ka Eesti on võtnud sihiks tulevikus jõuda viie protsendini. Ma olen öelnud ja kordan selle üle, selguse mõttes, et ideaalis oleks hea, kui me jõuaksime selleni juba järgmisel aastal. Aga see võib olla samm-samm üleminek, sest 2026. aastal meie kaitsekulutused on planeeritud 3,7%, mis on päris kõrge. Aga siiski, minu soov ja soovitus oleks liikuda kiiremas tempos. Eeskätt selleks, et võimalusi ilmselt annab kaitsekulutuste ja kaitseinvesteeringute ajas ettepoole toomine. Need on ju planeeritud seni aastateks 2025–2031. Osad hanked, tegevused tuleb ettepoole tuua nii palju, kui on võimalik. Eks palju sõltub ka sellest, kuidas mingeid vahendeid ja võimalusi on võimalik turult saada, mida me täpselt ostame, millises tempos ja nii edasi. 

Katteallikast. Katteallika puhul olen mina öelnud, nagu ka eelmises küsimuses vastates, et maksurahu peab pidama, mis tähendab seda, et katteallikas on avaliku sektori teiste tegevuste kärpimine. Eks me siis peame arutama, milliseid funktsioone riik ei tee. Olgu seesama, et kontserte ei korralda või ei kooskõlasta enam on looduskaitsealadel, mille me oleme ära muutnud, plekimõlkimisi. Aga ka muid teemasid. Samamoodi Euroopa Liidu keskne rahastus, järgmisel nädalal on Euroopa Liidu esimene ülemkogu sellel aastal, kus me kindlasti kaitse teemasid arutame. Ja kolmandaks on laen, aga sellel tingimusel või sellel eeldusel, et Euroopas hinnatakse eelarvereegleid ringi, nii et me ei peaks selle käigus, kui me kaitsesse investeerime, täiendavalt läbima üleliiase eelarve miinuse menetlusi või defitsiidi menetlust. Nii et need on need võimalikud katteallikad, ehk siis keskne rahastus ja eeskätt laen.

Suur tänu! Ja sellega lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Tänane kolmas küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teemaks on energeetika. Martin Helme, palun!

Aitäh! Mul on nüüd selline palve, et võimalikult sisulised oleksime. Ja esmaspäeval siis valitsuskoalitsiooni juhid kuulutasid meile, et on kokku leppinud tohutult suured energeetikapoliitilised otsused Eestis, mis puudutavad meretuuleparkide arendamist, maatuuleparkide arendamist. Nendele on ette nähtud 2,6 miljardit subsiidiumeid, mida tahetakse kiiresti-kiiresti lukku lüüa, ja see loomulikult see 2,6 miljardit, mis on siis ka riigiabi, ei ole ju sugugi mitte ainus kulu, mis meil on seotud, ütleme siis, taastuvenergia arendamisega. Kui me vaatame siin hinnanguid, siis kogukulu kümnendi lõpuni, või võib-olla siin, ütleme siis, järgmise kaheksa aasta jooksul, on hinnanguliselt vähemalt 15 miljardit eurot. Ja, noh, seda tuleb perspektiivi panna: need 15 miljardit, et me siin kärbime, teeme tohutuid kärpe-eesmärke, võtame ära koolidelt raha ja võtame ära kohtutelt raha ja võtame ära vanematoetuseid ja tõstame automakse, aktsiisimakse, käibemakse, maamakse, ja need kõik need maksutõusud ja kärpimised kokku annavad pisi-pisikese osa sellest kulust, mida te planeerite tuulikutele panna, ja päikeseparkidele. 

Mul on siin sellega seoses hästi palju küsimusi, proovin kuidagi otsast pihta hakata. Esimene asi on see, et kuidas niuksed otsused üldse sünnivad. Kui meil ei ole valitsuse tasandil vastu võetud energiamajanduse arengukava, kui meil ei ole siin Riigikogus seda arutatud, kui meil ei ole Riigikogus muudetud seadust, mida te pikalt-pikalt olete küpsetanud, siin küll kliimaseaduse nime all, või ka siis, ma ei tea, mingisuguste muude seadustemuudatuste all: kuidas on võimalik, et valitsus kolmekesi, või noh, tegelikult me saame aru, et kahekesi, ega see Eesti 200 ei otsusta seal midagi, te lööte miljardid lukku, ja veel järgmiseks 20 aastaks? Ei Riigikogu ega valitsus ega avalikkus sellest midagi aru ei saa. Ja teiseks ma tahaks küsida, et kas te saate meile ära seletada, et kes kannab selle kulu, need miljardid, kümned miljardid.

Aitäh! Siin oli päris mitu küsimust, püüan selgitada, ja me saame ju seda debatti jätkata. Kõigepealt, kus seda arutatud on. Seda on arutatud väga mitmes kohas ja väga palju kordi, alustades sellest, kui ma õigesti mäletan, olite teiegi majanduskomisjoni liige, kus mina olin lühiaegselt, täpsemalt, mina olin ja teie olite lühiaegselt, nii on korrektne öelda. Arutati erinevaid võimalusi, kuidas me energeetikalahendusi teeme. Siis on arutatud seda fraktsioonides, komisjonides, ka valitsuskabinetis. Kliimaminister, tänane istuv, on kokku löönud, et minu kliimaministriks olles arutati seda 10 korda, valitsuskabinetis, noh, ilmselt muid arutelusid ei ole seal veel juures, eksportide osapooltega ümarlaudu, ja nii edasi, koalitsioonifraktsioonidel arvutusi. Tänase kliimaministri ametisoleku ajal on kaheksa arutelu toimunud valitsuskabinetis sellel teemal. Nii et kokku vähemalt kaheksa valitsus-, 18, vabandust, valitsuskabineti nõupidamist, seda esiteks. Seal valitsuskabineti nõupidamiste vahel on erinevaid arvandmeid palutud täpsustada, neid on toodud, neid on esitatud, neid on kahtluse alla seatud, fakte kontrollitud, ja kindlasti neid debatte veel jätkatakse. Nii et baas, mis tahes otsusteks, tuleb ikkagi energeetikavaldkonna teadmistest ehk siis sellest, mis on riigil erinevates ministeeriumides, erinevates äriühingutes, tagasisidest erasektoriga ja kõikidest ekspertidest, kellega me kohtame. Mina olen alati võtnud selle printsiibi, et olgu see avalik või erasektor, me kuulame kõik ära, püüame kõigiga kontakti hoida ja suhelda võimalikult avatult, et tekiks erinev nii-öelda selline pilt. Need arutelud on olnud põhjalikud ja noh, nagu need meie debatid ka varem on näidanud, ja ilmselt näitavad ka tulevikus: fakte, mille üle siin vaielda, noh, sellesama tuulelahenduse üle või tuumalahenduse üle või salvestuselahenduse üle, on päris palju. Me oleme neid debatte pidanud, mina ministrina puldis olles, kus iganes formaadis, telesaadetes, ja jätkan veel. Seda esiteks.

Teiseks, kes maksab? Tarbija. See on ju lihtne. Eesmärk on ikkagi tarbijatele saada soodsam hind. Lihtsamalt öeldes: kui sa tood uued tootmisseaded turule, noh, näiteks päikesepaneelid on toonud hinda alla, kes iganes on oma majale pannud päikesepaneelid, näevad, et need on tasuvad ja toovad hinda alla. Samamoodi on tuulikuparkidega. Noh, mis on tekkinud viimasel ajal – tõepoolest, on päris omamoodi värk, millest lehed on ka kirjutama hakanud, ilmselt neid lugusid tuleb veel –, on asutud pidurdama sellist kõige soodsamat ehk maismaatuule teket, mis siis tegelikult tähendab seda, et ilmselt tuleb teha nii maismaa- kui meretuult, et saada soodsam valik, aga alustada tuleb ka tuumajaamaga, tuumajaama asukoha aruteluga. Ja see nüüd siis valitsuses ka algab.

Jätkame debatti.

Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, ega ei jõua kõiki ära küsida, aga tegelikult ju ei ole teil võimalik meile sirge näoga rääkida, et see on odav, kui me räägime ainult ühe otsuse perspektiivist, 2,6 miljardist, mis tuleb peale maksta ja mis ei pruugi elektriarvel olla. Sellepärast ma küsisingi, et kes maksab. Kui me subsideerime tuuleparki 2,6 miljardiga, siis elektriarve võib täitsa väike olla, aga kes selle 2,6 miljardit kinni maksab, on ju ikka Eesti inimene kas läbi maksutõusude, läbi võrgutasude või selle läbi, et kõik, mida ta poest ostab ja mida on tehtud elektriga, on kallim. See kogukulu ühiskonnale ei kao ju kuhugi ära. Selle kogukulu ühiskonnale teie hullumeelne kliimapoliitika teeb ju ikka. 

Ja sellepärast ma üritangi aru saada, et te võite ju meile rääkida, et 18 korda on valitsuskabinetis arutatud, aga nüüd siis on kusagil kolmekesi otsustatud see 2,6 miljardit lukku lüüa, sellepärast et riigiabi loa tähtaeg saab läbi aprillikuus ja ennem seda on vaja see 2,6 miljardit "omadele jopedele", tuulelobistidele ära jagada. See on kogu asja iva, mida me tegelikult siin täna arutame.  

Ja mul on küsimus, et kui olukorras, kus Ameerika Ühendriigid on selgelt lõpetanud igasuguse kaasategemise sellele kliimakommunismile, kus meilt kõigilt võetakse kõik raha ära ja jagatakse siis tuulelobistidele, Euroopa Liit räägib … Donald Tusk pidas kõne, kus ta ütles, et me peame kliimapoliitika ümber vaatama, ja von der Leyen räägib sellest, kuidas me peame vaatama ümber oma rohepoliitika, et elekter oleks palju odavam, kui ta tänasel päeval on, siis Eesti valitsus läheb seda teed, et muudab, noh, kui mitte elektri konkreetse kilovati hinna, siis elektritootmise Eesti ühiskonnale kogumis maailma kõige kallimaks. Kas te ei arva, et seda otsust tehes praegu te viite Eesti, punkt üks, täiesti teises suunas, kui kogu ülejäänud valge maailm läheb, ja, teiseks, viite Eesti pankrotti lihtsalt?

Aitäh! Mulle jääb veidi segaseks, milline see täpselt see valge maailm on, aga eks me saame seda siis täpsustada. Te kindlasti hea meelega täpsustate mulle, milline see valge maailm on. 

Aga nüüd hinna poolest Eesti… Siin faktid teid kindlasti võivad veidi kurvastada selle debati mõttes ja ma ei taha teid kurvastada, aga faktid lihtsalt on sellised, et hind tuleb siiski allapoole just taastuvatest energiaallikatest. Praktikas see nii on. Tuul on toonud meil hinda alla keskmisena. Päike toob meile hinda alla. Need on võimalused, mis toovad hinda alla. Fossiilsed kütused kahjuks on kallimad. Nad pääsevad turule ainult siis, kui hind on kõrge. 

Nii et kui te küsite, et mida valitsus tahab nende otsustega, siis valitsus tahab seda, et energiavarustus oleks tagatud ja taastuv tooks hinda alla, nagu juhitav, hoiaks energiastabiilsust. See on see plaan. See plaan ja nii-öelda suund tugineb nendel põhjalikel aruteludel, erinevatel arvutustel. Neid arvutusi tuleb veel.

Ja loomulikult, ega siis poliitiline otsus, kuidas me kokku lepime, kuidas see tasakaal saavutatakse, see ei asenda valitsuse otsust. Valitsus teeb oma otsused üle, käib kõik detailid üle, vaidlevad ministeeriumid ja osapooled. Erinevad ametnikud saavad kaasa rääkida, kontrollivad üksteise arvutusi, leiavad vigu, parandavad, hindavad üle. Nii see käibki. 

Aga, vaadake, ega siis lõppkokkuvõttes on nii, et noh, kuidas ma ütleks, kui on arutatud pea poolteist aastat, milline see lahendus on ja kuidas leida see kindlus majandusele, saada see pilt ette, mis saab tuumast, kuhu me liikuma hakkame, kas me astume selle esimese sammu, arutame asukoha valikut; mis saab salvestusest, mis saab tuuleenergeetikast, siis lõppkokkuvõttes valitsuselt oodatakse otsuseid. Ja need otsused, põhimõttelised suunad on kokku lepitud. Nende otsuste üle võib debateerida, otsuste nüansside, valikute, seisukohtade üle. Parlament kindlasti hakkab debateerima. Siin on seadusemuudatusi, erinevaid reegliteotsuseid. Te selles debatis saate osaleda. Aga ma soovitaks seda debatti pidada just sellest lähtuvalt, mitte ideoloogilisest, nagu teie ütlete, et taastuvenergia ja kliimapoliitika on midagi väga halba. Mina ütleks, et vilets lugu on see, kui me taotleks endale kallimat energiat, millega ei ole väga midagi teha. Meie eesmärk peab olema ikkagi meie tarbijatele võimalikult soodne ja kindel energia. See on see plaan tegelikult. Ja kindlust ei paku mitte ainult üks juhitav jaam, olgu see siis põlevkivijaam või gaasijaam, vaid pakub stabiilne hästitöötav süsteem, milles on erinevad osad. 

Nii et nagu omal ajal kindlasti vaadati võõristusega päiksepaneele ja kindlasti vaadati ka elektroonilist pangandust või kõike muud ja siiamaani mõned vaatavad e-valimisi, ei maksa suhtuda ka uutesse energialahendustesse kuidagi negatiivselt.

Aitäh!

Suur tänu! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Varro Vooglaid. Palun!

Tänan! Võib-olla mul läks midagi olulist kõrvust mööda, aga mina ei kuulnud vastust kolleeg Martin Helme küsimusele, et kes maksab kinni kõik need miljardid eurod. Näiteks oli 2,6 miljardit eurot toetust nende parkide rajamiseks, mis ei kajastu tõepoolest elektriarvetel, mida inimesed pärast saavad, võib-olla ei kajastu, võib-olla kajastub, ma ei tea. Aga fakt on see, et kui riik selliseid toetusi maksab, siis kusagilt peab see raha tulema, kuidagi tuleb see raha kokku korjata, millelegi muule peab jääma raha kulutamata. Kust see raha siis ometi tuleb? Ma tahaksin küll konkreetsemat vastust sellele küsimusele kuulda. Ja mida ma ise tahtsin küsida, on see, et miks on läinud selle asjaga on nii kohutavalt kiireks? Kangesti jääb selline mulje, et jube kiiresti on tarvis langetada väga suured otsused, mis ulatuvad väga kaugele ajas, mõjutavad Eesti ühiskonda väga palju ja millel on tohutult suur hinnalipik küljes. Mitmed ettevõtjadki on kirjutanud sellest sotsiaalmeedias, kes ütlevad, et pidades silmas, millised hävitavad hinnangud on antud sellele energiamajanduse arengukava projektile, oleks oodanud, et kutsutakse kokku valdkonna sõltumatud asjatundjad, ettevõtjad, kelle osalusel siis hakatakse seda asja üle vaatama, et jõuda niisuguse lahenduseni, mis oleks ikkagi laiapõhine ja tegelikult ühiskonnas omaks laia toetuspinda. Selle asemel on kapatud tohutus tempos edasi ja tahetakse need otsused niivõrd kiiresti langetada. Siit me jõuamegi küsimuseni, miks nii meeletult kiiresti? Miks mitte näiteks teha nii, nagu Indrek Neivelt paneb ette sotsiaalmeedias kirjutades, et tuleb teha sõltumatutest spetsialistidest koosnev töögrupp, kes teevad uue arengukava, sellise, mis arvestab elektri varustuskindlust, hinda, keskkonnajälge ja muud sellist. See võtab maksimaalselt kaks-kolm kuud. Kas on mingi spetsiifiline põhjus, miks teil ei ole võimalik või miks te ei nõustu sellise protsessi läbimisega, vaid tahate, et kõik need otsused, millel on väga kaugeleulatuvad tagajärjed, saaksid tehtud turbotempos?

Ma enda meelest vastasin teie kolleeg Martin Helme küsimusele. Aga muidugi kordan üle, võib-olla läks kõrvust mööda. Selle maksab tarbija, mitte maksumaksja. Seda vahet on korduvalt kirjeldanud erinevad osapooled. Lihtsamalt öeldes, kui keskmine hind energial on odavam, rahvamajandus…kunagi selline arvutus tehti, mul ei ole värskemat arvutust, seetõttu tuginen varasemale, võib-olla saab uue arvutuse, rahvamajandus hoiab kokku umbes viis miljardit soodsama energia hinna pealt, siis maksimumtoetuse määr 2,6 miljardit, mis võib, aga ei pruugi kasutusele minna tarbijate poolt, on ikkagi kokkuhoitud raha. See toob keskmise hinna allapoole ja keskmisena rahvamajandus maksab vähem raha selle eest. Nii et see on vastus, kes maksab. Kokkuvõttes tarbija sellest võidab läbi hinna. Ükskõik, kuidas te seda üritate väänata, numbrid seda siiski näitavad ja ma arvan, et ka Eesti inimesed on võtnud üsna tugeva hoiaku taastuvenergia toetuseks. Seda esiteks. Teiseks te ütlete, et miks kiire on? Kiire on olnud väga pikka aega, nagu ma kirjeldasin. Kui on 18 kabinetiarutelu peetud sellel teemal, viimane kestis kolm-neli tundi, kus meil olid nii pankade esindajad, erinevate valdkonnaettevõtete esindajad, alaliitude esindajad. Need arutelud on väga põhjalikud olnud. Majanduskomisjonis on need arutelud olnud, keskkonnakomisjonis on olnud need arutelud. Kui te ütlete, et midagi on kiire, siis ma ütlen, et sellest teemast minu meelest vist rohkem, ja see on tunnetuslik, mitte täpne teadmine, on valitsuskabinetis arutatud ainult julgeolekuteemasid. See on olnud läbiv teema kahel viimasel valitsusel ja ilmselt ka enne seda, kui ma majanduskomisjoniski töötasin siin erinevates rollides, et kuidas meie energeetikalahendused on tehtud, milliseid valikuid me teeme? Nii et kui keegi kõrvalt tuleb ütlema, et noh, jube lihtne, tehke siin komisjon, kahe kuuga on suurepärane plaan valmis. Energeetikaturul, ma võin öelda, alati jäävad sadades miljonites ja miljardites erinevate ettevõtjate, erinevate valdkondade huvid omavahel ristuma. See on ju selge, et need, kes eelistavad tuuleenergeetikat ja soovivad seda rajada, ütlevad, et võib-olla seda tuumajaama poleks nii palju vaja. Need, kellele meeldib gaasijaam ja kellel parajasti on gaasitoru, need oleksid kindlasti huvitatud gaasijaamade rajamisest, aga mitte tuulest ja tuumast. See on hästi loogiline vastuolu ja ma arvan, et seda peaks parlament, parlamendiliikmed, fraktsioonid, valitsusliikmed ja ka ajakirjandus eristama. Nii et ma olen hea meelega nõus selle üle debateerima, kus kiire on. Poolteist aastat põhjalikku arutelu, valitsuskabinetis on ainult julgeolekut rohkem arutatud kui seda. Kus see kiire seal oli? Aitäh!

Suur tänu! Ja sellega lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Tänane neljas küsimus on justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale. Küsib Riigikogu liige Andres Metsoja ja teemaks on sideteenused. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Taas on aeg rääkida siin saalis telekommunikatsioonist, sideteenuste kättesaadavusest, selle hinna kujunemisest. Selle nädala alguses me kuulsime ERR-i vahendusel, et Läänemets ei saa aru, kuidas sideturg toimib. Ometi juhib ta siseministrina ühte suuremat arenguasustust, SMIT-i, mis tegelikult peab meie julgeoleku ja turvalisuse tagamisega tegelema. Aga jah, võib-olla tõesti see ei tähenda veel seda, et ta saab aru, kuidas sideturg toimib. 

Ma enda küsimuse jagan kohe alguses kaheks ära. Esimeses pooles, esimeses küsimuses ma tahaksin peatuda lairibavõrgul, selle arendamisel, jätkuprojektidel, turumoonutustel. Ja teine pool läheks õhu kaudu andmesidele ehk uutele kiiretele ühendustele, 5G võrgule. 

Aasta oli siis 2017, kui kuus saadikut parlamendist algatasid elektrituruseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse. Ja üks algatajate hulgas olin ka mina. Siis me kuulsime väga tihti, et Eestis on kõik väga hästi internetiga, pole mingit probleemi, me oleme maailma parim. Tänaseks me saame aru, et tegelikult sideturg jätkuvalt ei toimi. Seesama Euroopa Liidu kaasus, kus taristuid tuleb ristkasutada, TTJA on pandud selle eest vastutama. Hinnaerinevused ja käärid on väga suured, vaba konkurents on pärsitud, ja lõpuks on hind ilusalt seal teiste riikide võrdluses kõrgel edukal poodiumi kohal. Mida ikkagi on vahepeal tehtud? Hästi kihvt on tegelikult kas või valitsusliikmete vahel üksteist süüdistada, et üks ei saa aru ja teine saab. Aga mida on siis nüüd tehtud? Kuidas me läheme edasi? Äkki te natuke selgitate?

Aitäh selle küsimuse eest! Ja kõigepealt selgituseks, et riigivõrk ja tõepoolest siis vabal turul pakutavad sideteenused on kaks erinevat asja. Aga mitte sellest ei olnud ka küsimus.  Mul ei ole ees aegriba, mida on tehtud 2006. aastast detailselt. Aga ma saan vastata üldisemalt. Tõepoolest on sidevaldkond Euroopa Liidus tervikuna üks kõige reguleeritumaid valdkondi üldse. See tuleneb sellest, et sideteenus on elutähtis teenus, mis peab olema inimestele kättesaadav. Samuti peab sideteenuse osutamisel olema tagatud vaba konkurents. Ja Euroopa Liit on selle vaba konkurentsi tagamiseks teinud terve rea regulatsioone, mida te õigesti märkisite. Eestis kontrollib seda Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, mis allub Erki Keldole. Ehk see korraldus väga lihtsalt öeldes on selline, et kui näiteks Riina Sikkut tegeleb alkoholipoliitika kujundamisega, siis Lauri Läänemets tegeleb turujärelevalvega, kas kauplused või kuidas seda õieti müüakse või kuidas seal need asjad toimuvad. Ma loodan, ma ütlesin seda õigesti. Kui ei öelnud, siis vabandan juba ette.  Ja nüüd, kuidas Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet seda järelevalvet teeb? Ta igal aastal kontrollib seda, et kuidas on tagatud nii seaduses kui Euroopa Liidu regulatsioonis ette nähtud vaba konkurents selles osas, et kui on keegi välja ehitanud kuskile sidekaablid, siis peavad saama erinevad teenusepakkujad neid sidekaableid kasutada õiglase hinna eest. Ja need hinnad igal aastal Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet vaatab üle, teeb analüüsi, hindab, kas need on õigesti määratud teistele teenuseosutajatele. Ja omakorda selle TTJA analüüsi vaatab üle Euroopa Komisjon, ehk veendub selles, et kas see vabaturu konkurentsianalüüs on tehtud õigesti. Siiamaani on olnud tegelikult need hinnad igal aastal languses, kuna erinevad ettevõtted investeerivad nendesse kaablitesse juurde ja need hulgihinnad, millega teistele pakutakse, on olnud languses. Ja need on igal aastal nii TTJA poolt kui ka tegelikult Euroopa Liidu poolt kinnitatud üle, et need vastavad vaba konkurentsi tingimustele. Aga seal on tegelikult ikkagi terve rida probleeme, mis minu arvates saab paremini lahendada, ja nende lahendustega ma tulen peatselt välja.

Suur tänu! Ja Andres Metsoja, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Suur tänu! Ja Andres Metsoja, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, aitäh! Austatud minister! See kindlasti on kiiduväärt, et te tulete nende lahenduste paketiga välja, sest tegelt ilmselt ei ole seal ühte konkreetset lahendust, vaid vaadata tuleb suuremat pilti. Ühtlasi, tegelikult ma teeks ettepaneku, et võib-olla teete ka ettepaneku Riigikontrollil korra võtta uuesti lahti see teema ja auditeerida, sest nad on ka varasemalt auditeerinud, ja just aasta 2015 oli see, kus audit oli ka aluseks tegelikult teatud muudatuste elluviimiseks. Ja kummastaval kombel läks nii, et ei tulnud see ka, noh, valitsuse algatusena, kuigi Euroopa oli sellise vastavasisulise direktiivi välja töötanud, vaid me Riigikogu liikmete poolt pidime selle algatama, et see kohalduks. Me saame aru, et turuosalistele alati see ei meeldi, ilmselt ei meeldi ka see, et keegi songib nende kaablites ja vaatab, et see tegelikult lähtehind oleks konkurentsivõimeline kõigile tarbijatele, aga tegelikult see on seadusega pandud kohustus ja me peame riigina seda tagama. 

Aga teine pool küsimusest tõepoolest puudutab nüüd ikkagi seda üle õhu interneti andmeside, ja me teame, et 5G lahendusega tegelikkuses leviala läheb järjest väiksemaks. Ka seadmete omanikud ütlevad, et maste on Eestis juurde vaja, et katvust tagada, ja nagu te ütlesite, et sideteenus on elutähtis teenus, me ei saa muidu digiriigist osa, siis see on nagu paratamatus. Kas selles osas on astutud samme, et meie mastivõrku parandada? Me täna kuuleme, et saab osta kasutatud elektriautot soodustusega 4000 eurot, aga tihtilugu maapiirkondades on olukord, kus näiteks sedasama satelliitside ikkagi riik ei kompenseeri. Miks siis? Miks selline ebavõrdne olukord? Ma saan aru, et te seisate võrdsete võimaluste eest, sõltumata inimese elulaadist. Täna ometi seda võrdsust digiühiskonna mõttes tagatud ei ole, kui võrk ei toimi. Kuidas kommenteerite?

Aitäh! Siin oli nüüd väga mitu küsimust, püüan lühidalt vastata. Kõigepealt, ma olen nõus sellega, et tõepoolest on ka olnud tegelikult turul ebavõrdne kohtlemine: on kontrollitud TTJA poolt üksnes üksikute ettevõtete kaablite hindasid, mitte kõikide teenusepakkujate kaablite rendihindasid. Ja ühel konkreetsel juhul on ka praegu Konkurentsiametis menetlus pooleli, mis just puudutab sellist väiksemat kaabliomanikku, kes ometi on riigi toetust, maksumaksja rahalist toetust kasutanud. Aga konkurentsi, vaba konkurentsi pakkumise osas on esitatud kaebus ja Konkurentsiamet seda menetleb. 

Nüüd, teil oli ettepanek Riigikontrolliga suhelda. Ma olen seda tegelikult juba varasemalt teinud ja otstarbekaks on peetud sellist lahendust, et 2021. aastal tegi Konkurentsiamet põhjaliku turuanalüüsi, kus ta analüüsis just seda konkurentsiolukorda, ja see on hilisem kui Riigikontrolli aruanne või ülevaade. Ja tegelikult on Konkurentsiamet kinnitanud, et nad veebruari teises pooles täpsustavad ülesannet, enne seda nad lõpetavad ära elektrilaadijate konkurentsi analüüsi, autode elektrilaadijate konkurentsi analüüsi, ja seejärel alustavadki uue sideturu konkurentsiolukorra analüüsiga. Ehk et, dubleerivat analüüsi ei ole mõtet teha, praegu on Konkurentsiamet, kes on ka varasemalt seda teinud, see, kes seda uut turuanalüüsi teeb, ja kindlasti sealt tuleb järeldusi, mida ka saab kasutusele võtta. 

Nüüd, te küsisite võrdset ligipääsu digiühiskonnas. Ma ei ole jõudnud hea kolleegi Signe Riisaloga seda arutada, selles mõttes ka talle tuleb see praegu üllatusena, ja ma vabandan, aga tema järgmine vastuseteema on toimetulekutoetus ja tegelikult üks teema, mida me oleme vaadanud, aga millega me ei ole aruteluga edasi jõudnud, on see, et meil on toimetulekutoetuse osas kinnimakstavad kulutused jäänud sinna digieelsesse aega. Ehk et me näiteks hüvitame riigi poolt läbi kohaliku omavalitsuse näiteks majakindlustuse, aga me tegelikult ei hüvita isegi minimaalset ligipääsu internetile, mis kindlasti tasuks kaalumist, kas see on kaasajal mõistlik või ebamõistlik, eriti arvestades seda, et me räägime kõige vaesemast ühiskonnagrupist, kellel tegelikult see internet võib olla nii sotsiaalse mahajäämuse vähendamiseks oluline, see võib olla oluline ka töö otsimisel või koolitustes osalemiseks. Selline minimaalne tase peaks võib-olla olema selles toimetulekutoetuses arvesse võetud, seda seal täna ei ole. Aga veel kord, ma vabandan kolleegi ees, et me ei ole jõudnud seda üldse kaaluda, ühiselt. See lihtsalt tuli välja sellest analüüsist, et mis on need probleemid, mis meil Eesti ühiskonnas laiemalt on. Ja kindlasti ei oska hea kolleeg ka teile täna vastata selle kohta, aa, oskad vastata juba, suurepärane, no siis lähebki hästi edasi sellega.

Teie aeg! Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Helir-Valdor Seeder. Palun!

Aitäh! Austatud minister! Minu küsimus puudutab korralagedust, mis riigis valitseb. Ja ega ei ole muidugi teada peale viimase valitsuse seadusemuudatust, kes millega täpselt tegeleb, mis on Keldo valitsemisalas, mis on teie kui noore värske digiministri valitsemisalas, aga küsimus mul puudutab ikka tarbijakaitset, konkurentsijärelevalvet, mida riigiasutused peavad ka tegema, ja ikka seoses sellega, et Telia saatis nüüd kümnetele ja kümnetele tuhandetele tarbijatele, klientidele "väga hea pakkumise", kus ta siis tahab teha kliendid vägisi õnnelikuks, pakub kvaliteetsemat teenust, G5 teenust, kiiremat ja kvaliteetsemat justkui, ma ei hakka siin neid nüansse lahti rääkima, milline on see leviala ja kättesaadavus G5-l ja mis siis G4-ga peaks juhtuma ja nii edasi. Aga kas selline käitumine, et pakutakse tegelikult varjatud hinnatõusu all kallimat paketti justkui kvaliteetsema teenusega olukorras, kus on sõlmitud lepingud ja tarbija pole seda soovi avaldanud ja see odavam pakett jääb tegelikult alles, kas see on, no ütleme, kultuuriliselt korrektne käitumine, aga ka sisuliselt, kui nüüd tarbijad ei reageeri ja avastavadki ühel hetkel, et nad on kallima paketi peal? Kas see on üldse kooskõlas seadustega? Ja öelge, palun, mida teie kui nüüd siis digiminister olete teinud? Me oleme lugenud väga palju ka klientide reaktsioone ja näinud, et see on väga negatiivne olnud sellise käitumise puhul. Ja mida järelevalveasutused siin teinud on: Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet ja teie ministeerium? Ja mis võiks oodata: kas sellist käitumist tulevikus on võimalik vältida?

Aitäh! Kõigepealt, tööjaotus on kirjas Vabariigi Valitsuse seaduses ja seal on see üsna täpselt kirjas: ehk et Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, kes tegeleb siis Euroopa Liidu riigina meil sideregulaatorina, ka Euroopa Liidu mõistes, mitte ainult Eesti mõistes, tema tegeleb sidespetsiifilise konkurentsi regulatsiooniga ja teeb ennetavat järelevalvet, sealhulgas ka tarbijakaitset. Ja tema on ka see asutus Eesti riigis, kes seda tarbijate võimaliku õiguse rikkumist menetleb, ta on selleks juba toiminguid alustanud. Nüüd, Konkurentsiamet, mis on Justiits- ja Digiministeeriumi haldusalas, vaatab üldist konkurentsiõigust, sealhulgas ka loomulikult sidevaldkonnas, ehk ta teeb seda nii-öelda ex post ehk peale konkurentsi probleemi tekkimist ja vaatab laiemalt seda konkurentsiolukorda, mitte konkreetsete ettevõtte ja tarbija vahelist suhet, ning Justiits- ja Digiministeerium kujundab sidevaldkonna poliitikat ja vastutab õigusloome eest.  

Nüüd, ma olen teiega nõus ja olen seda ka varasemalt öelnud, et selline hinnapakkumine ei olnud minu hinnangul piisavalt selge, ja see võib küll olla õiguslikult, juriidiliselt korrektne, aga ta kindlasti ei vastanud seaduses olevale eesmärgile, kus on eraldiseisvalt välja toodud see, et kuna sidevaldkond, pole põhjust kellelgi häbeneda, on keeruline, nendest pakkumistest on raske aru saada, noh, piltlikult öeldes, kui te astute trammi, te saate aru, et te asusite teenust tarbima, aga sidevaldkonnas need asjad ei ole nii ilmselged ja seetõttu on meil ka nii siseriiklikus kui Euroopa Liidu regulatsioonis ette nähtud seal tarbijaga suhtlemisele palju suuremad selgusenõuded kui tavapärases tarbijakäitumises või tarbijate teenindamises. Ja me kindlasti vaatame ka sellele poolele otsa, et kas on midagi vaja seal kirjutada veel selgemaks, juhul kui see praegune käitumine osutub juriidiliselt korrektseks. Me sisuliselt ju tegelikult leiame, et see ei olnud piisavalt selge ja et tarbijad ei saanud sellest üheselt aru.  

Nüüd, teine asi, mida me oleme, esimene on siis selle regulatsiooni ülevaatamine, ja teine asi, mida ma pean isiklikult äärmiselt oluliseks: me kõik elame side- ja digiühiskonnas ja meil on olnud see traditsioon hariduse algusest saati, et koolihariduses me pöörame tähelepanu, et õpilastel on elulised oskused. Me näeme maailma digiriigist number üks, mis on Taani – Eesti on maailma digiriik number kaks –, et seal on algklassides juba terve aastane kursus toimetulekust tehnoloogilises ühiskonnas, mis on need baasoskused. Ma tõesti arvan, et selles side- ja internetimaailmas, kus me täna elame, meil õpilased väärivad seda, et meil oleks ka selline põhjalikum kursus, just nimelt algklassides …

Teie aeg!

… et kuidas tulla toime tehnoloogilises maailmas, kuidas ka saada aru näiteks gigabiti ja megabiti erinevusest ja suuta sellest aru saada.

Suur tänu! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise.

Ja liigume edasi. Tänane viies küsimus on sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole, küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov ja teemaks on toimetulekutoetus. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ilmselt toimetulekumäär on nii tähtis, et juba justiitsminister osaliselt vastas nendele küsimustele, mis võivad tulla. Aga see on hea, et selle vastu tuntakse huvi. Maksud tõusevad, aktsiisid tõusevad ja kõige rohkem saavad sellest kannatada madala sissetulekuga Eesti inimesed. Samas toimetulekumäär on Eestis ikkagi väga madal. Kuidas selline madal toetus suhestub Eestis kehtiva toidukorvi keskmise maksumusega ja kuidas peaks hakkama saama kolmeliikmeline pere, kelle elatiseks jääb nii toidu kui riiete ja jalatsite ostmiseks 600 eurot perekonna peale. Kuidas ta sellega hakkama peaks saama?

Aitäh küsimuse eest! Alustan võib-olla natukene kaugemalt, et luua seda üldist konteksti. 2018. aastast alates kuni Ukraina sõjani toimetulekutoetuse saajate leibkondade arv tasapisi kahanes. Kui 2018 oli meil natuke üle 12 000 leibkonna, siis aastaks 2021 oli see kahanenud 9800 leibkonnani. Ehk inimeste hakkamasaamine tegelikult mõnevõrra paranes, päris absoluutsesse vaesusesse meil inimesed ei jäänud. Aga siis toimus murdepunkt ja 2022. aastal, kui siia lisandus ka terve hulk Ukraina sõjapõgenikke ajutise kaitse saajatena, enam kui kahekordistus: 25 000 ja natuke isegi rohkem toimetulekutoetuse saajat. Mis on oluline, on see, et see on 2023. ja 2024. aastal stabiliseerunud ja me oleme tänaseks langenud 15 500 saajani, kusjuures Eesti püsielanikke on nende hulgas kaks kolmandikku ja Ukraina ajutise kaitse saajaid kolmandik. Mida kauem on ajutise kaitset siin, seda suurema tõenäosusega, nagu ka statistika näitab, leiavad nad tasuvamad töökohad ja nad ei ole enam toimetulekutoetuse saajad. 

Nüüd, toimetulekutoetuse saamise puhul on ka oluline arusaam, et see on ikkagi äärmuslikku kitsikusse langemise korral ja see aitab üsna väikest hulka elanikkonda. Kui me räägime siin näiteks nendestsamadest sidekuludest, siis nagu siin kuulda oli, circa 10 000 Eesti leibkonda ta aitab ja 5000 Ukraina sõjapõgenike leibkonda sinna juurde. Veel on oluline mõista, et toimetulekutoetust ei saada aastate pikku ja mitmeid aastaid järjest, keskmiselt viis kuni kuus kuud üks leibkond toimetulekutoetuse saaja on. 

Millised on planeeritud muudatused selleks, et tõepoolest seda inimeste hakkamasaamist paremini toetada? Käesoleva aasta lõpus on meil kavas tuua Riigikokku seaduseelnõu, kus me räägime nii sellestsamast internetikasutusest kui ka laste vanusepiiri tõstmisest, et me arvestaks nii nagu perehüvitiste seaduses lapsi kuni 19. eluaastani. Samamoodi ka õiguskantsleri ja Riigikontrolli raportist tulenevalt üldistatud juhised kohalikele omavalitsustele, et ka see eluasemepiir, mida kohalik omavalitsus määrab eluasemekuludele, et seda ühetaolisemalt omavalitsused käsitleksid. Ja seal on veel mõned muudatused, mis peaksid seda olukorda parandama.

Nii. Vladimir Arhipov, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Kas ma saan õieti aru, et ei olegi midagi häda selle väikse rahaga, 200 eurot, et inimene peabki sellega hakkama saama?

Aga ma küsiks siis sellise küsimuse, et kuidas te peate, kas on õiglane, et praegu kõrgema astme riigiametnikud saavad oma töötasu indekseerimist ja see toimetulekutoetuse määr jääb samaks häbiväärseks 200 euro ulatuseni?

Aitäh! Kõigepealt, ma kindlasti ei ole sellel positsioonil, et toimetulekupiir peaks olema seal, kus ta on. Seda tuleb kogu aeg üle vaadata ja 22. aasta suvest õnnestus mul ka 150-lt 200-le tõsta. Seda tuleb kindlasti uuesti üle vaadata. 

Nüüd, toimetuleku puhul on ka oluline see, et elatusmiinimumi metoodika on meil aegunud. Meil on tellitud uuring ja seda uuringu tulemust on võimalik saada meil 26. aasta kevadeks. Täna me võtame tegelikult ka side – kuna see side siin täna on läbi käinud – ka sidekulutusi arvesse koefitsiendiga. Lisaks toidukorvile on ka need muud kulutused, mille all on nii garderoob, majapidamine, tervis, transport, side, vaba aeg, haridus, muud kulud. Ja see metoodika tõepoolest vajab kaasajastamist ja seda me tegemas oleme. 

Nüüd, kas see võiks olla indekseeritud? Kulutused riigieelarvest toimetulekutoetusele olid 23. aastal 45 ja pool miljonit ja eelmisel aastal peaaegu 40 miljonit, sest sihtgrupp vähenes, vähenes ka kulu. Jah, ma arvan, et, arvestades nende summade väiksust riigieelarve kontekstis ja et vältida sellist ebamugavat vaidlust ühiskonnas pluss anda ka kindlustunne madala toimetulekuga leibkondadele, on mõistlik perspektiivis kaaluda indekseerimise rakendamist, aga me kindlasti ei tee seda ettepanekut käesoleva aasta lõpus oleva seadusega, vaid ootame ära elatusmiinimumi sisendi, mis on valmimas aasta pärast kevadel, ja sealt pealt on võimalik teha järeldusi, et jõuda mõistlike lahendusteni.

Aitäh! Lisaküsimus, Siim Pohlak, palun!

Aitäh hea juhataja! Lugupeetud ministrer! Küsiks natuke nende ajutise kaitse saajate kohta veel. Te oma vastuses ütlesite, et suur hulk raha kulub põgenike aitamise peale. Kas kuidagi kontrollitakse ka nende ajutise kaitse saajate osas, et nad ikkagi tegelikult viibivad siin? Et nad ei käi siin ainult toetust välja võtmas või ei viibi hoopis Soomes või Rootsis vahepeal. Mismoodi teil see kontrollmehhanism on, paluks seda lahti selgitada.

Üldist kontrollimehhanismi saab kindlasti siseminister teile paremini tutvustada, sest seda kontrolli on tehtud nendel hetkedel, kui on vaja olnud ajutise kaitse staatuse pikendamist. Sellisel juhul peavad inimesed läbima kontrolli ja minu viimane teadmine oli see, et tõepoolest, terve hulk inimesi, kes meie riigile teadaolevalt siin viibisid, tegelikult siin ei olnud ja nad ka nimekirjadest välja läksid. Mis puudutab toimetulekutoetust, siis toimetulekutoetuse puhul käivad inimesed seda kohalikus omavalitsuses taotlemas, esitavad reaalsed kuludokumendid ja sissetulekute dokumendid, mis on siin Eestis, sealhulgas üürilepingud, mis tähendab seda, et need inimesed, kes toimetulekutoetust saavad, ajutise kaitse saajatest, tõepoolest tegelikult siin ka elavad. Samamoodi on meil koostöö kohalike omavalitsustega. Sotsiaalkindlustusamet saab informatsiooni, kui toimetulekutoetuse saajate ringist keegi välja kukub, et teda tegelikult siin ei ole. Siis ka seda informatsiooni Sotsiaalkindlustusametile antakse, sest teadupärast teeb tervet hulka sotsiaalseid siirdeid või vahendab inimestele Sotsiaalkindlustusamet, lapsetoetused sealhulgas. Eesti on esirinnas nende riikide seas, kus Ukraina sõjapagulased on tööhõives väga aktiivsed. Üle 50 protsendi tööealistest inimestest on aktiivselt tööhõives ja suudavad iseennast ja oma perekonda üleval pidada. Ja see, et need inimesed, kes on tulnud hiljem, tegelevad võib-olla veel keeleõppega, on madalalt tasustatud töökohal, on peres palju lapsi, nii et ta tõepoolest langeb alla toimetulekupiiri, siis seda kulu tõepoolest me täna teeme, aga aasta-aastalt see väheneb ja võrdluses 2023. ja 2024. aastaga saab öelda, et 4000 leibkonna ulatuses on see vähenemine ka Ukraina sõjapõgenike hulgas olnud.

Suur tänu! Ja sellega lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise. 

Tänane kuues küsimus on peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teemaks on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Seda desünkroniseerimise teemat siin täna juba puudutati. Meil tõepoolest esmaspäeval oli Eleringi töögrupp fraktsioonis, kus me neid teemasid arutasime, kus nad vastasid meie küsimustele. Aga seal tekkis, jäi õhku üks selline küsimus, mille kohta ei olnud vastuseid. Nad ütlesid, et see tuleks nagu poliitikutele esitada. Ehk et ma siis natuke kirjeldan seda küsimust, kust see tekkis, ja jõuan ka küsimuseni.

Me rääkisime pikalt, et tegelikult selle protsessi käigus küsimus ei ole, kas jätkub elektrit või mitte. Seda ilmselt jätkub. Aga küsimus on pigem selles, kas sagedus säilib ega kõigu, nii et kõik kodumasinad õhku lendavad. Me teame, et sagedust ei taga meile ei tuul ega päike, sest see ei ole energeetika. Energeetika oli ikka see, eriti selle protsessi mõistes, mis on püsiv ja kindel. Aga tuul ja päike seda ei ole. Mis aga on meil konkreetselt, ka selle töögrupi sõnul saab olema selle protsessi käigus – põlevkivijaamad, mis on juba käivitamisel, et tagada siis elekter ja eelkõige see sagedus. Ja veel on seal see, et tuul ja päike ei tohigi sel ajal üldse süsteemi sattuda, sest see destabiliseerib ja seab ohtu kogu protsessi ja selle süsteemi. See on see, mida nad meile rääkisid. 

Mina küsisin siis töögrupilt, kas Eesti sel ajal kuidagi, kas börsil siit lahkub, kuna on eriolukord ja tekib ilmselge elektrihindade anomaalia? Kas Euroopa Komisjonilt on küsitud selleks ajaks luba, et ajutiselt näiteks loobuda CO2 ja keskkonnatasudest põlevkivielektrile? Ehkki me teame, et sel ajal turule pääseb peamisega põlevkivielekter, mis tähendab, et hind lendab kodumajapidamistele ja kõigile, kellel on börsipakett, taevasse. Nad ütlesid, et nii see on. Ja see küsimus pidigi tulema poliitikutele, et nemad vastata ei oska. Ma küsingi, et kui arved tulevad pärast seda, kui see on mingisugune, nad tulevad ilmselt märtsis, sest desünkroniseerimine on veebruaris, kas valitsusel on mingi plaan B? Või jääb see kõik jälle ikkagi tarbijate kanda ja kodumajapidamiste kanda? Selline huvi.

Aitäh! Mul puudub teadmine, kes täpselt mida rääkis. Jah, see ettekujutus, et süsteemis on sellised tohutud konfliktid, nagu te kirjeldate, ja et ei tohi päike ja tuul võrku tulla, ja nii edasi – kõik see jutt. Ma kahtlustan, et te võib-olla olete noppinud seda osa, ja ma ei heida ette, ma selles mõttes üritaksin küsida Eleringi käest, mida nad täpselt teile vastasid või mis küsimusele vastati. 

Sellega ma olen nõus. Loomulikult, desünkroniseerimine on suur teema. See on Eesti jaoks sisuliselt, ma ei tea, võib-olla viisavabadus. Ma ei tea, kas see on parim analoogia, aga võimalik analoogia sisuliselt, nagu oleks läinud Schengeni piirkonda. Sisuliselt tähendab see ikkagi meie jaoks lõpliku lahtiühendamist Venemaa sagedusalast. Ja see, ütleme nii, on igati arukas ja lausa möödapääsmatu tegevus, sest nagu me teame, Venemaa ei ole partner tsiviliseeritud küsimustes mis tahes riigile, Euroopale ja meile samamoodi. 

Venemaa erakorraliseks Balti riikide desünkroniseerimiseks on olnud valmisolek juba pikemat aega. Ja sellepärast meil ongi sellised seadmed – millele ma enne viitasin ja ma loodan, et Elering teile neist rääkis, kui ta ei rääkinud, siis kindlasti saavad rääkida ja saate vaadata veel kord, soovitan, saadet "Mis värvi on majandus?" – nimega sünkroonkompensaatorid, mis siis hoiavad seda sagedust teatud aja, mida meil võrgus vaja. Seda saab hoida teiste jaamadega. Igaks asjaks on oma meetod, ja mõni on odavam, mõni kallim. 

Nüüd see hinna lakke lendamise jutt, see veidi on pentsik selles mõttes, et ma just vaatangi, rahvusringhääling on õnneks, Johannes Voltri on siin teinud ilmselt teie küsimusele mõeldes ka eraldi uudise just täna kell 7.10, kus ta ilusti ütleb, et elektrisageduse hoidmine hakkab keskmisele kodule maksma ühe euro kuus. Ja sellest, mis puudutab seda, kuidas seda algselt kaetakse –t Elering katab selle prognoositud kulu ise alguses ja hilisemad mehhanismid töötatakse täpselt välja. Aga siit ERR-is täpsemalt saab selle läbi vaadata. See pealkiri uudisel, kordan, on: "Elektrisageduse hoidmine hakkab keskmisele kodule maksma üks euro kuus".

Suur tänu! Ja Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus, palun!

Meil ei ole eriarvamusi siin selles osas, kas see protsess peab olema või mitte. Ja samuti, me ei räägi … Ma ei küsinud seda, mis see pikas perspektiivis maksma läheb – see üks euro kuus, see, mis hakkab pärast olema –, ma küsisin sellel ajal toimuvast anomaaliast. Ja nad tunnistasid ka, et see hind võib lakke lennata, aga nad ütlesid, et neil ei ole … Poliitikud peavad pärast selle lahenduse leidma. 

Aga ma tulen tagasi ikkagi selle kokkuleppe juurde, mis kolme erakonnajuhi vahel sündis nüüd just hiljuti, et kuidas kiirkorras laiali jagada veel see 2,6 miljardit taastuvenergeetika ärimeestele. Te rääkisite siin enne pikalt sellest, kuidas seda on arutatud ja pikalt arutatud, nii et selles te ei näinud probleemi. Aga küsimus ei ole selles, kuidas või kui pikalt arutatakse või kes arutavad, küsimus on selles, kes otsustavad lõpus ja kes kokku lepivad. Ja kliimaminister on ka öelnud oma usutluses, et ka sellele arengukavale eelnesid põhjalikud arutelud, ja kelle vahel: valitsusliikmete, pankade ja arendajatega, mida ma just kuulsin. Ehk siis kasumi kartell leppis asjades omavahel kokku. Ja nüüd veel kolm ministrit otsustasid ära ka. Kuidas on võimalik, et kolm erakonnajuhti võtsid sellise finantskohustuse riigile, maksumaksjale, suunates miljardeid sektorisse taastuvenergeetika ärimeestele ja arendajatele ajal, kui kõik juba teavad, et see protsess tegelikult maailmas liigub täiesti vastupidises suunas? Ja Riigikogu pole ju ka veel otsuseid teinud ja seadust veel ei ole. Küsin sellise küsimuse – te kindlasti ei vasta sellele, aga ma ikkagi küsin –, et kui palju asjast huvitatud ärimeestelt ja arendajatelt selle otsuse tõttu liigub valitsuserakondade kontoritesse neid kilekotte. Ja me teame, et Reformierakond on nagu Maurus, kes kunagi ei ütle rahast ära, ei suurest ega vähesest. Täna hommikul näiteks oli uudis, et kultuurkapital eraldas toetuseks Neinar Seli sünnipäeva pidamiseks 300 eurot. Seli on teatavasti Eesti Ekspressi rikaste top´is sees ja ka Reformierakonna suurtoetaja. Ma oleksin väga tahtnud olla see kärbes seinal seal ja näha, kuidas Reformierakonna ministri alluvuses olev kultuurkapital sellise otsuseni jõudis.

Teie aeg!

Aga me teame, et kes ei täna vähese eest, see ei täna ka palju eest. Ju see Neinar Seli peoeelarvesse läks ikkagi asja ette, mis siis, et maksumaksja taskust ja kultuuriinimeste arvelt, abiks ikka.

Aitäh! Härra minister, palun!

Jah, oma kolleegidele tõite te sõbraliku muige näkku, ma näen siin nii Rain Epler kui Martin Helme naeravad selle esituse üle või esituse püstituse üle. 

Mulle jääb sügavalt arusaamatuks, kuidas on seotud kellegi sünnipäeva pidamine desünkroniseerimise protsessi ja veel enam valitsuse energeetikaotsustega. (Hääl saalist.) Ma, jah, püüan keskenduda sellele, mida ma arvan selle küsimuse kõige olulisemaks olevat, ehk et sellele, kuidas need otsused sündisid. Kirjeldan üle sama, mida vist vastasin juba Martin Helmele ka, et valitsuses on peetud hulga arutelusid. Numbriliselt ise ei ole kokku lugenud, tuginen tänasele kliimaministrile, kes ütles, et minu ajal oli kümme sellist arutelu valitsuskabinetis ja tema ajal on olnud kaheksa. Viimane arutelu oli tõepoolest mälu järgi 3–4 tundi. Jah, seal oli Põhjamaade Investeerimispanga esindaja, kes kirjeldas üldist seda finantseerimisloogikat sellel turul, mitte oma finantseerimisloogikat tingimata, millised on need valikud, turu erinevate sektorite esindajad. Mälu järgi ka Eesti Energia esindaja, kes kirjeldas, millised nende valikud turul on, ja nii edasi. Aga valitsus ei otsusta seda kuidagi lähtuvalt konkreetse ettevõtte huvidest, vaid lähtuvalt sellest, milline on võimalik energiajulgeoleku tagamise kõige soodsam viis tarbijatele. 

Meie tegevuse eesmärk on ju lihtne: juhitavad võimsused peavad tagama, et süsteemis on stabiilsus olemas. Aga need juhitavad tihtipeale on nii investeeringuna kui ka ühiku kohta kallimad. Põlevkivi, nagu teame, megavati, kilovati kohta on kallim, gaas samamoodi, ehkki ta on küll juhitav. Juhitamatu, mis sõltub ilmastikust, ehk päike ja tuul on keskmisena jälle odavam. Nii et kui tahta keskmist hinda alla, peab sul olema nii juhitamatut ehk sellist taastuvenergiat kui juhitavat, mis tagab stabiilsuse sellel hetkel, kui päike ei paista ja tuul ei puhu. 

Tulevikus kindlasti, nagu öeldud, me alustame tuumajaama asukoha valiku debatti. See tähendab seda, et eriplaneeringu esimene etapp peaks kevadel tulema valitsusse, seejärel tuumaseadus – ja see ongi see koht, kus parlamendil tuleb see debatt ära pidada –, tuumaseadusandluse debatt tuleb parlamenti ja pärast seda siis saab täpse asukoha ja rajamise võimalikkuse otsustada. Nii et sellises järjekorras need tegevused käivad. Arutelusid on nii ekspertidega, ministeeriumide esindajatega, turuosaliste esindajatega, finantsasutuste esindajatega peetud väga palju ja peetakse ka tulevikus. Nagu ma kirjeldasin, minu hoiak on küll see, et kõik turul tegutsejad või asjassepuutuvad pooled tuleb alati ära kuulata võimalikult aktiivselt, on see siis ministeeriumide tasandil või valitsuse tasandil. Ainult nii on võimalik langetada parimad ja optimaalsed otsused. Koalitsiooni omavaheline arusaamine, et on olemas nii tuul, tuum kui salvestus, kui juhitavad võimsused, kui võrgud arenevad, ja nii edasi, ei ole loomulikult valitsuse otsus. Valitsus hindab kõik asjad üle ja valitsus teeb oma otsuse ise, nagu parlament teeb oma otsuse ise. Aga see on põhimõtteline tasakaal, kuhu suunas me liigume.

Aitäh!

Ja Martin Helme, lisaküsimus, palun!

Aitäh!

No ma nüüd lükkan ikka kategooriliselt ümber selle lakkamatult kõlava väite, et meil on tuul ja päike on kõige odavamad elektrid ja siis, kui me seda kiiresti arendame, siis see  lähebki odavamaks. Vastupidi, kõik need riigid, kes on arendanud tuuleenergiat, nendes riikides on halastamatult, pöördumatult läinud elekter kallimaks.

Ja see, mida ma ennem korduvalt küsisin, et mis see kogukulu ühiskonnale on, seda te ei tea, eks ole. Me teame, et ühiskonnale 2,6 miljardit tuleb ainuüksi selle ühe esmaspäevase otsuse peale on ühiskonnale kulu juures. Te ennem kinnitasite üle, et selle tarbija maksab kinni, selle 2,6 miljardit.  Kas ta maksab selle kinni elektriarvetega, võrguarvetega või mingisuguste stabiliseerimisarvetega, seda me veel ei tea. 

Aga te ei saa meile tulla rääkima sirge näoga – te räägite küll sirge näoga, aga keegi ei võta tõsiselt seda –, et kui me teeme, paralleelselt meil on väljaehitatud ja toimiv ja kapitalikulu maha kantud juba põlevkivi pealt, odav elekter, mida te siis ajate pankrotti kõrgete lõivude ja trahvide ja maksudega, siis meil on sinna kõrvale plaanis arendada tuulikud, mis maksavad miljardeid ja miljardeid ja millele subsiidiumeid makstakse miljardeid ja miljardeid, siis meil on sinna kõrvale plaanis teha salvestus, mis maksab miljardeid ja miljardeid, ja siis meil on plaanis teha tuule või, vabandust, tuumaenergia, mis maksab ka – me tahame teha siis nelja paralleelset energiasüsteemi ja te tulete meile rääkima, et see teeb kõik elektri odavamaks. See on ju naljajutt. See lihtsalt ei ole tõsiseltvõetav jutt.

Ja te ei ole, tegelikult te ei ole ütelnud mulle ära, kust siis see raha tuleb. Okei, tarbija maksab kinni, aga kust see tarbija selle raha võtab?

Ja ma toon hea näite. Te rääkisite siin sünkroniseerimistasust või, vabandust, sagedustasu hoidmisest, et see on 60 miljonit aastas ja see on kodutarbijale 1,25 senti kuus. Kodutarbijaid on meil pool miljonit. Korrutame 12 kuuga läbi – see on enam-vähem natukene rohkem kui 10 miljonit aastas. Nii et kuhu see ülejäänud 50 miljonit läheb? See läheb ju ettevõtetele, juriidilistele tarbijatele. Kes ettevõtete kulu kinni maksab? Ka ju tarbija. 

Niisuguste manipulatsioonidega te suudategi siin sirge näoga meile rääkida, kuidas kõik läheb odavamaks, aga me kõik näeme oma elektriarve pealt, et ainult kallimaks läheb, ja näha ei ole, et odavamaks läheb?

Aitäh, selle küsimuse eest! Siin oli jälle mitu sellist asja, mida tuleb hiljem fakte kontrollida. 

Energeetika vaatest numbrites taastuvenergia, tahate või ei taha, keskmise ühikuna siiski on odavam kui fossiilsed. 

Lubage mul rääkida. Teeme kordamööda, kui sobib? Me saame kenasti hakkama. Ma saan aru, teema tõmbab kaasa. 

Siiski, taastuvenergiast on ühikuna kindlasti odavam. See väide, et me rajame nagu nelja erinevat energiasüsteemi, see on selles mõttes energia vaatest, energiavaldkonna vaatest – ütleme, ma saan aru, te selle valdkonnaga võib-olla vähem olete pistmist omanud või tegelenud – energia vaatest on lihtsalt nagu natukene pentsik väide. See ei ole neli erinevat süsteemi, vaid nagu toolil on neli erinevat jalga, see ei tähenda seda, et see oleks kuidagi erinev tool. See on tool. Energiasüsteemil on täpselt samasugune lugu, et seal on vaja erinevaid osasid. Neil on erinevad funktsioonid. Ütleme nii, et taastuv keskmisena toob pigem hinda alla. See on tema eesmärk. Ta on puhas. Ta hoiab loodust, ta hoiab saastet madalamal, hoiab meie elukeskkonda. Ja Eesti puhas elukeskkond minu hinnangul on väärtus. Ma loodan, teie arvates samamoodi, ehk me ei vaidle selle üle. 

Juhitav energia ehk siis gaas, põlevkivi täna veel reservina tagab selle, et meil on selleks hetkeks, kui taastuv ei tööta, on tootmine olemas. Võrku antakse energiat sellisel viisil, sellises koguses, nagu vaja on. 

Salvestusel on oma funktsioon hindade ühtlustamisel ja tuumaenergeetika on üldse tuleviku nii-öelda üks võimalus, mis tähendab seda, et aastal 2035, 40, millal iganes need reaktorid, need tehnoloogilised lahendused, mida täna Kanadas proovitakse ehitada, saavad võimalikuks, saavad pakkuda meile stabiilset energiabaasi. Mõningal määral see on ka juhitav. Eks eeskätt on rahaliselt siis näha, et kuidas see tuumaenergia juhitavus ka praktikas tuleb, aga vähemalt selle tuumaenergeetika nii-öelda pakkujad, entusiastid ja, ütleme, valdkonna inimesed kirjeldavad, et seda on võimalik ka mõningal määral üles-alla skaleerida. 

Ja, noh, maailmas siiski, ma meenutan, arvestades, et kindlasti tuumadebatt saab suureks teemaks, on üle 400 töötava reaktori täna. Arendatakse uusi juurde. Ja meiegi tegelikult, kui meil Soomega ühendused töötavad, naudime Soome soodsamat tuumaenergiat nendel päevadel, kus seal energia hind on odavam. Ja kui näiteks jälle meie pool on taastuv odavam, siis naudivad soomlased seda. Nii et nii see süsteem toimib.

Aitäh!

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Tänane seitsmes küsimus on sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole. Küsib Riigikogu liige Riina Solman ja teemaks on rahvastikupoliitika. Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Sotsiaalministeeriumis pidi eelmise aasta sügiseks valmima perepoliitika meetmete analüüs. Ma teen kriitikat, et te tegite kärped hüvitistest kõigi lastega perede suhtes ära enne analüüsi valmimist. Samas, otsus saata aasta lõpuks valminud analüüs ametnikele tagasi, põhjendusega, et see oli puudulik, on õige. Ma loodan, et see sündis teadmises, et sündimus Eestis on saavutanud sajandi madalama taseme. Eelmise aasta andmetel sündis 9600 beebit, mis tähendab, et järjest vähenevate põlvkondadega on keeruline eesti keelt, rahvast ja kultuuri üle aegade elus hoida. Kuid perepoliitikat on siiani Sotsiaalministeeriumis kujundatud mitte rahvusriigi huvidest lähtuvalt, vaid vasakliberaalsest ideoloogilisest võrdsuspoliitikast ning kõik-naised-kiiresti-tööturule-tagasi põhimõttest lähtuvalt, mitte osa naiste endi soovide järgi lastega pikemalt kodus olla. Näiteks paljulapselist ema tööle kihutada ongi ema ja tema pere suhtes vastutustundetu ja hoolimatu, seades ohtu ka tema enda ja laste tervise ja turvatunde. Minu küsimus puudutab analüüsi valmimise aega, et millal on plaanis, ja samuti madalat sündimust, et kas see analüüs teenib sündimuse eesmärki, et meil üldse oleks peresid ja lapsi, kellele meetmeid teha, kellele majandust edendada ja oma riiki kaitsta? Ja kas on võetud arvesse ka rahvastikuteadlaste arvamusi, kes ütlevad ühest suust, et lastega peredelt ei tohi kärpida, kuna see puudutab otseselt nende turvatunnet lapsi saada. Hiljuti on rahvastikuteadlased Mare Ainsaar ja Mark Gortfelder märkinud, et rahaline tugi on peredele oluline, samuti tuleks mõelda lastetoetuste indekseerimise taastamisele. Kas te võtate rahvastikuteadlaste soovitusi arvesse ja neid kaasate, et analüüs ei oleks ainult vasakliberaalne lähenemine, vaid päriselt erakondade ülene ja Eesti riigile kasutoov?

Suur aitäh küsimuse eest! Osa kriitikat võtan täiesti vastu, eriti mis puudutab seda, et tõepoolest, me planeerisime nimetatud analüüsi tegelikult ju algselt 2025. aasta kevadeks, siis püüdsime seda kiiremini teha, ebaõnnestusime, ja tegelikult ma olemuslikult pean halvaks ka seda ja võtan kriitika vastu, et me oleme teinud väga põhjalikke muudatusi perehüvitiste suurustes, ilma, et meil oleks olnud seda analüüsi, mida me nüüd tõesti käesoleva aasta maikuuks soovime saada. Meil on lõpusirgel projektijuhi palkamine, kokkulepetele on jõutud. Loodan, et te teate ka, et tegemist on inimesega, kelle puhul ma väga loodan, et ei ole kahtlust, et ainult üks maailmavaade prevaleeriks. Sest soov on tõepoolest saada sellised soovitused, mis aitaksid sündide arvu tõsta ja meid sellest demograafilisest august, ma ei julge öelda, et välja tuua, aga vähemalt serva peale. Siin on ka päris sellised praktilised …, arvestades sünnitusealiste naiste hulka ühiskonnas ja ka prognoosi järgnevateks aastateks. Sellist drastilist muutust mitte ükski meede ilmselt kaasa ei too, aga iga laps on oluline, kõik pingutused on vajalikud. Me oleme kaasanud tõepoolest erinevaid uurijaid, mõlemaid, nii Tartu Ülikooli kui ka Tallinna Ülikooli. Tallinna Ülikoolilt on tellitud meil vanemahüvitise süsteemi mõjust soolisele ebavõrdsusele ja vanemahüvitis ja sündimus. Tartu Ülikoolilt pereväärtused, Kairi Kasearult. Samamoodi on meil Centarilt, rakendusuuringute keskuselt, vanemahüvitist jaganud perede kogemused, mis on kvalitatiivne uuring, ja lisaks on nii Töötukassalt kui Statistikaametilt veel kokku kolm erinevat statistilist analüüsi tellitud. Ja need probleemid, mida me oleme ka ise näinud, on ilmselt needsamad, mida me poliitika- ja erakondadeüleselt näeme. See on sündide nihkumine vanemasse ikka, järjestikuste sündide vähesus, kindlasti elukoha puudumine, samamoodi ka teenused väikelastega peredele, aga tegelikult juba lapseootuse ajal. Kõik need teemad on püütud võtta vaatluse alla ja tuua avalikkuse ette maikuus poliitikasoovitused, mis võiksid ekspertide arvates aidata. Projektijuht on meil võetud peamise ülesandega kaasata maksimaalselt palju erinevaid eksperte, teadlasi ja asjaga tegelevaid sihtasutusi. Nii et jah, tegeleme.

Ja Riina Solman, täpsustav küsimus. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Teine küsimus puudutab puuetega laste vanusepiiri tõstmist ja see on Riigikogu menetluses ja mind palus selle küsimuse esitada murelik puudega lapse vanem: "Tere! Kui võimalik, palun küsige minister Riisalolt, kui palju hoiti kokku puuetega laste vanusepiiri tõstmisega?" Temal on mure, et vanusepiiri tõstmisega ei pea enam üle 16-aastasele maksma töövõimetustoetust Töötukassast, mis on umbes poole suurem. Ja ema ütleb, et lastel on puudetoetus vastavalt puude raskusele, aga nüüd kaob võimalus taotleda lisaks töövõimetustoetust Töötukassast, millega raskes olukorras pere sai toime. Nüüd on tõstetud vanusepiiri, nagu me teame, ja ema saab niimoodi aru, et tal ei ole Töötukassasse enne lapse 18. eluaastat üldse asja. Seega, suur kokkuhoid tundub olevat puuetega laste arvelt ja ma palun, kommenteerige, sest võib-olla siin on tahke, mida me saame mures lapsevanemale avada ja selgitada.

Aitäh küsimuse eest! Ka väga oluline küsimus. Kõigepealt, täna ei ole muutust toimunud, et kõik asjaosalised sellest aru saaksid, ja see muutus toimub alles 1. oktoobril 2027. aastal, nii et sinna on tegelikult veel, vabandust, 1. veebruaril, sinna on veel tükk aega minna. Inimesed saavad siis ka selle mõttega harjuda, et millised need muudatused on. 

Nüüd, see arusaamine, mida te ette lugesite kodaniku pöördumisest, iseenesest vastab tõele. Sest tõepoolest, me tegelikult täidame seda ootust, mis on puuetega laste vanematel pikki aastaid olnud, ehk et me ei lõpetaks puuetega laste toetamist, teenuste pakkumist ära, kui laps saab 16-aastaseks. Sest ÜRO lapse õiguste konventsiooni järgi ja väga paljudes teistes seadustes, eriti perehüvitiste seadust siia paralleelina tuues, me käsitleme last isegi mitte 18-, vaid 19-aastaseni. Ja lastele tõepoolest on ette nähtud nii kohaliku omavalitsuse poole pealt kui riigi poole pealt terve hulk täiendavat tuge, kui nad on selles lapse staatuses. Ja lihtsalt, numbriliselt ma saan öelda seda, et me tegelikult kokku ei hoia ressurssi, me, vastupidi, saame siis need ressursid, mis vabanevad täna Töötukassa kaudu makstavate toetuste näol vähenenud töövõimega noortele, sotsiaalkaitsesüsteemi ja me oleme planeerinud teenuste mahu olulist suurendamist nende summade arvelt, me riigi tuludesse nii-öelda ühtegi senti ei anna nendest ressurssidest, mis täna on samale sihtgrupile läinud. Ja kui me vaatame puuetega laste toetust, mida Sotsiaalkindlustusamet maksab, siis see tõuseb jõustumise järgselt 600 000-lt 2,2 miljonile. Ja oluline on ka sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse hinna, või ütleme, hinna, vaid kulu kasv, mis me oleme planeerinud, ja see tõuseb 1,4-lt 8,6-le. Ehk et tegelikult just see, mida ka enne räägitud analüüsis välja tuleb, et oleks lastele teenused vajaduspõhiselt: seda me püüame muuta. Ja oluline on veel see, et rehabilitatsiooniteenust kui sellist me oleme planeerinud tulevikus tsentraliseerida Tervisekassa juurde, et oleks üks teekond, sõltumata sellest, kas see on taastusravi tervishoiusüsteemis, sotsiaalne rehabilitatsioon meie süsteemis Sotsiaalkindlustusameti kaudu või siis ka osad teenused vast Töötukassa kaudu, laste puhul veel haridus sinna juurde: ka seda oleme me ringi vaatamas ja loodame, et see aitab inimestel lihtsamini teenusele jõuda.

Ja lisaküsimus. Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa, aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma tahaks rääkida natuke demograafiast ja paljulapselistest peredest. Ma arvan, et te ei vaidle vastu, kui ma ütlen, et meie demograafiline olukord Eestis on praegu lihtsalt katastroofiline. Ja see on fakt. Viimasel aastal kaotasime 5500 inimest ja ka seda ainult tänu sellele, et sisseränne oli väljarändest suurem 500 inimese võrra. 

Ja mis puudutab paljulapselisi peresid, siis põhimõtteliselt need ongi need pered, mida me peaksime hoidma ja mis vajaksid erilist hoolt ka riigi poolt, ja seda ütleb ka meie põhiseaduse § 28, kui ma ei eksi. Aga kui me vaatame, mida viimastel aastatel on istuv koalitsioon teinud, siis, noh, alustades 1. jaanuarist 2024 võeti paljulapselistelt peredelt ära 200 eurot kuus, vähendades nende toetust, eelmise aasta novembris võeti kodustelt emadelt ravikindlustus ära, nüüd automaks, mis on tulnud. Ja vaatamata sellele, et oli kindel soov pakkuda maksuerisust paljulapselistele peredele ja vastav toetusrühm siin Riigikogus isegi tegi sellise draft'i, et kuidas seda teha, oli…, meie tegime ettepanekud, siis kõik see visati prügikasti. Nii et nüüd paljulapselised pered maksavad hiigelsummad oma suurte autode eest. Neil ei ole variante, neil peavad need autod suured olema, sellepärast et need on suured pered ja seal on palju lapsi. Mis te arvate, kas selline suhtumine selle koalitsiooni poolt, mis siis koosneb meil Reformierakonnast, sotsiaaldemokraatidest ja Eesti 200-st, selline suhtumine paljulapselistesse peredesse aitab meil seda demograafilist olukorda kuidagi parandada?

Jaa, aitäh! Ma pean muidugi ütlema, et neid erakondi on natukene rohkem olnud, kes kõikide ette loetletud otsuste taga on olnud. Aga selguse huvides, kõigepealt, loomulikult, demograafiline olukord on halb ja lahendusi tuleb leida, need lahendused ei ole kiiret tulemust toovad ja need lahendused on kindlasti ka kulukad riigile, ehk teisisõnu, maksumaksjale. 

Nüüd, mis puudutab lasterikkaid peresid, siis 2022. ja 2024. aasta võrdluses, mis on Reformierakonna juhitud valitsuse ajal tehtud otsused, on, olles valitsuses alguses olnud Isamaaga ja pärast Eesti 200-ga, on tõusnud lasterikka pere toetus 300 eurolt 450-le ja seitsme ja enama lapsega toetus 400 eurolt 650 eurole. Nüüd, ravikindlustus, mis on olnud tõus, ja loomulikult, ka põhiseadusest tuleb, et meil on kohustus toetada lastega peresid, ja riik seda tõepoolest teeb, olles üsna hiljuti ka astunud neid samme. Selle kriitika võtsin ma juba proua Solmanist, sõnavõtust sisse, et ilma analüüsimata on ebamõistlik teha suure mõjuga otsuseid, püüame teha paremini. 

Nüüd, mis puudutab ravikindlustuse makse äravõtmist, siis puudutab see väga väikest osa elanikkonnast, ja ma tean, et teil on siin teistsugune seisukoht, aga jätkuvalt, kui me vaatame sinna sisse, siis selline olukord on võimalik vaid juhul, kui emal lastega pikemalt koju jääda, kui peres on teine töötaja, kes leiva lauale toob, mida last üksi kasvatavate perede puhul ei ole. Ja siin ma näen ka seda võrdse kohtlemise olulisust. 

Nüüd, automaks on otsus, mille ühiselt siin Riigikogus vastu võeti, ja ka minul on automaksu puhul mõned murekohad üles jäänud. Nii nagu peaminister täna ütles, vaatame, kuidas ta rakendub, ja hakkame siis neid kitsaskohti vajadusel ka lahendama. Aga ma tuletan meelde, et selliseid keerukaid otsuseid nagu uued maksud me ei tee mitte sellepärast, et meile meeldib makse kehtestada, vaid sellepärast, et meil on idas ebamugav naaber, ja sellepärast, et meil on tarvis ka oma riigi rahanduslik seis korda saada. Mis tähendab seda, et maks, sealhulgas automaks, oli ikkagi eeskätt selleks, et paremini valmistuda meile eluliselt olulisteks asjadeks. Ja soodustused siis ka automaksu kontekstis väga haavatavatele gruppidele tegelikult ka tehtud sai, rääkides puuetega inimestest.

Teie aeg! Ja sellega ma lõpetan tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise. Enne, kui me saame kaheksanda küsimuse juurde minna, mis on justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale, on käsi püsti Vadim Belobrovtsevil. Ma saan aru, et enne, kui te tahate küsimust esitada, te tahate protseduurilise küsimuse küsida? Jaa, palun, Vadim Beloborovtsev.

Aitäh selle võimaluse eest! Ma lihtsalt stenogrammi huvides tahaks nagu rõhutada, et ühiselt vastu võetud automaks siin Riigikogus ei olnud absoluutselt ühiselt siin võetud, see ikkagi võeti Reformierakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Eesti 200 häältega.

Aitäh!

Meie näiteks (Keegi räägib saalis.) olime seal … 

Aitäh, hea kolleeg, aga see nüüd oli juba vastusõnavõtt ja ma pean täpsustuseks siiski ütlema, et stenogrammil ei ole huvisid. 

Läheme edasi nüüd kaheksanda küsimusega.

Ja kaheksas küsimus on justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakostale. Küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teemaks on Eesti hiigeltrahv.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Jaa, aitäh! Ma ei hakkagi enam rääkima automaksust, mille poolt me siin kindlasti ei hääletanud Riigikogus, siis kui see siin oli, ma mõtlen Keskerakonna fraktsiooni eelkõige. Aga minu küsimus siis puudutab seda trahvi, mille me saime Euroopa Komisjonilt. Eelmisel nädalal me saime teada, et Euroopa Komisjon karistab Eestit väga suure trahviga, milleks on 400 000 eurot, sest Eesti riik pole õigeks ajaks konkurentsidirektiivi üle võtnud. Ja trahvile lisaks tuleb maksta 3000 eurot iga päeva eest, mis seda ei suudeta vastu võtta.  

Te olete seda teemat meedias niimoodi hästi põgusalt kommenteerinud, aga ma paluks teid siis vastata küsimustele niimoodi lihtsalt ja detailselt, et iga Eesti inimene saaks aru, et kuidas sai niimoodi juhtuda, et Eesti riik selle trahvi sai. Mida see meile tähendab? Kas tunnistate, et valitsus ongi selle direktiivi ülevõtmisega hätta jäänud ja trahv on siis õiglaselt meile määratud? Kas Eesti riik maksabki selle trahvi kinni ja mis ulatuses? Ja kust seda raha võetakse olukorras, kus eelarve koostamisel kärbiti kõikjalt, kus võimalik? Ühesõnaga, miks see juhtus ja mis hakkab sellega edasi saama? Aitäh!

Aitäh selle küsimuse eest! 

Kuidas see juhtus, et Eesti trahvi sai? Konkurentsiõiguse direktiivi ülevõtmine oli viimase tähtajana 4. veebruaril 2021. aastal. See direktiivi oleks tulnud üle võtta siis perioodil 2019 kuni siis 2021. aasta alguseni. Sellel perioodil olid justiitsministrid Isamaa erakonnast Urmas Reinsalu ja Raivo Aeg. Tegelikult nemad peaksid siis ka selgitama seda, et kuidas see juhtus, et õigel ajal jäi see direktiiv vastu võtmata. 

Tõsi on ka see, et mitte ükski järgmine justiitsminister ei ole seda direktiivi vastu võtnud ja ka mitte ükski peaminister ei ole seni veel taganud, et see direktiiv oleks üle võetud. Ma väga loodan, et sellel neljapäeval, ehk siis homme, saabub see päev, kus Vabariigi Valitsus selle direktiivi kiireks ülevõtmiseks vajalikud muudatused saadab Riigikogu poole teele, ja see direktiiv saab veel veebruarikuu jooksul vastu võetud, üle võetud, vabandust, üle võetud ja see trahvi maksmine lõpeb. 

Teine küsimus. Mida see tähendab? Seda, mida see tähendab, on nüüd hinnanud Euroopa Kohus. Euroopa Kohus on hinnanud seda, et tõepoolest rikkumine on toimunud, ülevõtmise tähtajast on üle mindud, aga ma ei ütle, et see nüüd mingisugune rõõmusõnum on, sest igal juhul on tervikuna murettekitava olukorraga ju tegemist, kus mitte midagi head ei ole. Euroopa Kohus hindas, et see mõju Eesti tarbijatele on vähene, ja vähendas siis oluliselt ka seda trahvi suurust, mis alguses Euroopa Komisjon taotles. 

Mida see tähendab laiemalt? Kuna aeg on mul piiratud, siis ma soovitaksin lugeda Konkurentsiameti endise peadirektori Peeter Tammistu ajaveebi, kus ta 3. jaanuaril on avaldanud pikema ja põhjalikuma selgituse nendest aruteludest, mis on olnud, ja miks need vaidlusekohad on olnud. 

Hästi lihtsalt kokkuvõetuna on vaidlusekoht olnud selles, et kas me Eestis tervikuna läheme seda teed pidi, et ametnikule oleks karistamine hästi lihtne, või me siiski läheme seda teed pidi, et karistamine peab olema eeskätt õiglane. Ja see vaidlus, kas karistamine peab olema ametniku vaates lihtne või meil õigusriigina on oluline see, et karistamine oleks õiglane, see vaidlus on kandunud siis üle mitmete valitsuste. Ja ma jällegi kordan, väga loodan, et see saab nüüd kiire lahenduse. 

Kes selle maksab kinni? Kahjuks ma pean tunnistama, et selle maksab kinni Eesti maksumaksja. (Juhataja: "Teie aeg!") Ja kust täpselt raha tuleb, see otsus on veel tegemata.

Aitäh! Vadim Belobrovtsev, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh. Mul on kahju vaadata, et niimoodi te peate väga kiiresti ja lühidalt seda rääkima. Minu abiga saate veel kolm minutit seda teha. Ma veel kord täpsustan, et kui me räägime sellest, et see oli aastal 2019 kuni 2021, siis neli aastat on möödas ja kas me millegipärast ei suutnud selle aja jooksul seda direktiivi nii-öelda implementeerida? Mida tähendab see, et iga päev, kui me seda vastu ei võta, lisandub trahvile veel neljakohaline summa? Kas see praegu toimub ka, täpselt sel hetkel, kui me teiega siin räägime, või see on fikseeritud summa, 400000, ja kui neljapäeval, nagu te avaldasite lootust, valitsus võtab selle direktiivi vastu, siis põhimõtteliselt sellega asi piirdubki?

Alustan tagantpoolt. Faktiline asjaolu on selline, et iga viivitatud päeva eest lisandub trahvisummale 3000 eurot ja see iga viivitatud päev kestab kuni direktiivi ülevõtmiseni Riigikogu poolt ehk et Riigikogus tuleks läbida teine ja kolmas lugemine. Teise ja kolmanda lugemise vahele peab jääma 24 tundi vähemalt. Jõustumise aeg tavapärases korras oleks 10 päeva. Nii et sedapidi saab seda arvestust teha. Kasutades ära seda lisaaega, mis te pakkusite. See põhimõtteline vaidlus on olnud ka Keskerakonna peaministri ajal ja see põhimõtteline vaidlus, veel kord, on selle üle, et kas karistamine peaks olema võimalikult lihtne, ametniku vaates, või ta peaks olema võimalikult õiglane. Ma näitlikustan seda näitega, mis on arusaadav inimestele, kes on käinud koolis. Ja see vahe on selles, et koolis on lihtsamaid tegevusi ja keerulisemaid tegevusi. Kui õpetaja paneb koolis õpilasele hinde, siis see on haldustoiming, seda hinnet panna on õpetajal lihtne. Ta ei koosta selleks kaalutlusprotokolli, ei kutsu juurde tunnistajaid. Ta paneb hinde. Selle hinde tulemusena ei ole kui õpilasel mingit süüd. Õpilane ei ole mitte milleski süüdi isegi siis, kui ta saab negatiivse hinde. See on haldustoiming. Ometi, ma ei kutsu loomulikult mitte kedagi üles seda tegema, aga seda on võimalik halduskohtus vaidlustada. See on lihtne toiming lihtsa tagajärjega ja halduskohtus vaidlustatav. Halduskohus on Eestis siis see kohus, kes kaitseb inimest riigi ülemäärase võimu eest ehk muuhulgas ka selle eest, et õpetaja ei rikuks ühe noore inimese elu näiteks ebaõiglaselt ära. Nüüd võtame teise olukorra, keegi on visanud koolis kõik aknad sisse. Jällegi, ammugi ma sellele ei kutsu kedagi üles, vastupidi. Sellisel juhul me juba teame, et keegi on tõenäoliselt süüdi, keegi on teinud väära teo, mille eest on ette nähtud karistus. Ja nüüd selle menetlus ei ole niisamuti nagu oli see hinde panemine, vaid seal peab ikkagi veenduma mitmete protseduuride, küsitluste, tunnistajate ütluste, faktiliste asjaolude baasil, et see õpilane, keda kahtlustatakse, tõepoolest on see õpilane, kes need aknad sisse viskas. Selline kord on meil Eestis loodud selleks, et me mitte mingil juhul ei karistaks kedagi, kes tegelikult on süütu. Ehk niipea, kui jutt on karistamisest, on meil natukene põhjalikumad need toimingud. Hinde panemine lihtne, karistamine akende sisseviskamise eest natuke keerulisem. Ja nüüd see vaidlus ongi olnud selle üle, et kas konkurentsi rikkumiste eest peaks olema karistamine sama lihtne, nagu ta oli hinde panemine, või peaks ikkagi olema õiglasem ja selline, nagu ta meil on väärate tegude eest. See vaidlus on olnud väga põhimõttelist laadi ja seda on kandnud kõik erakonnad, kes siin Riigikogu saalis on.

Aitäh! Lauri Laats, lisaküsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Ma pean oma kolleegi Rain Epleri ees vabandama, et ei tea, kas tema üheksas küsimus ikkagi jõuab või mitte. Ma saan aru, et Rain Epler tahab kindlasti küsida, mis puudutab USA, Ameerika suhteid, ühesõnaga siis, kas Gröönimaa peaks kuuluma Ameerikale või mitte, ja mis seisukoht on Eestil selles osas.

Aga kui me räägime ikkagi sellest olulisest küsimusest, mis puudutab antud direktiivi ja seda trahvi. Ma saan aru, et see on tõenäoliselt selline direktiiv, millest on hästi palju räägitud, ja mis puudutab üleüldse neid erinevaid direktiive, mida me siin järjest võtame üle ja mille osas me kujundame arvamust, et see kõige parem lahendus ei ole, ja tõenäoliselt seoses sellega on see ka nii veninud. Nii nagu te mainisite, et 2021. aastast on seda ju tegelikult veeretatud ja nüüd on juba 2025. aasta, kus vastavate trahv on nagu ka määratud. 

Ja minu arust see küsimus, et karistus peaks lihtne või õiglane olemas, minu arust selle kohta on vastus olemas. Kui karistada, siis peab olema võimalikult lihtsalt, ja õiglane peab olema karistuse, mitte või. Aga ma tahaksin ikkagi teiepoolset seisukohta teada, et mis te ikkagi selle direktiivi osas arvate ja sisu osas. Ega ilmaasjata seda siin nelja aastat ei ole veeretatud edasi-tagasi või pigem edasi. Teie seisukohti on, nüüd ma saan aru, et ega meil ei ole teist võimalust, kui see vastu võtta ja rakendada?

Aitäh! Ma olen täiesti ühel meelel Riigikogu varasemate seisukohtadega. Riigikogu on seda direktiivi arutanud selle direktiivi ettevalmistamise ajal ja on ka juba nendes aruteludes üksmeelselt leidnud, et selle direktiivi poolt pakutavad lahendused hästi Eesti õiguskorda ei sobi. Ja Eesti on väga murelik olnud nii valitsuse konsensusliku otsusena kui Riigikogu väljendusena Euroopa Liidu asjade komisjoni poolt, et see enesesüüstamise, enese mittesüüstamise privileegi küsimus on väga keeruline Eesti õiguskorras lahendada. Olen pakkunud mõlemas osas välja kompromisslahendused, mis Eesti õigusteadlaste hinnangul vastavad üldiselt ikkagi Eesti õiguskorrale. Need lahendused on olnud leitavad, need on leitud, ja need on leitud samas lahenduses, nagu direktiivi ettevalmistamisel oli Eesti ametlik seisukoht, et seda direktiivi võiks üle võtta.

Aitäh! Me jõuame võtta veel ühe küsimuse. Ma sulgen kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Läheme üheksanda küsimuse juurde. See on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Rain Epler ja teemaks on suhted Ameerika Ühendriikidega. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra juhataja, härra peaminister! Kolleeg Laats siiski ei aimanud, millest ma rääkida tahan, ma tegelikult tahtsin rääkida laiemalt või küsida laiemalt selle kohta, milline on teie hinnang täna Eesti ja Ameerika Ühendriikide suhetele. Ja ma olen pisut murelik ja põhjendan seda, miks ma olen murelik. Noh, uudis kas või sellest, et meie välisministril, erinevalt Läti ja Leedu välisministritest, tekkis kalendrikonflikt ja ta ei saanud ühendriikide välisministriga esialgu rääkida, lõpuks ta selle vestluse siiski pidas. Kui ma vaatasin selle vestluse kajastust, siis see kajastus oli minu arust pisut ühepoolne. Kui tavaliselt peetakse vestlusi, siis räägitakse sellest, mida ka teine pool ütles või ütlemata jättis. Tsahkna vestluse kajastus oli selline, nagu ta oleks rääkinud automaatvastajaga, et ta pressiteade kirjeldas seda, mida rääkis Tsahkna, ja ei olnud sõnagi selle kohta, kas Rubio kohal oli ja ka midagi rääkis.  

Noh, Kaja Kallas, tõesti, täna ta on Euroopa esindaja, aga siiski ei saa tema Eesti juuri unustada, tema on öelnud ise, et raske on USA administratsiooniga kontakti saada. Siis veidi hiljem ilmus teade, et ta rääkis Rubioga, aga taas, kajastus oli sarnane selle Tsahkna kajastusega, et Kallas rääkis Rubiole justkui erinevaid asju, aga kuskilt ei ilmnenud, kas vastaspool oli selles kõnes või ei olnud.  

No lisaks see Kaja Kallase karjatus Gröönimaa teemal. Täna me saame lugeda rahvusvaheliselt, et taanlased on teinud ettepaneku kõigile liitlastele mitte teha karjatusi ja et nad saaksid pidada rahulikult läbirääkimisi ameeriklastega. No ja tagatipuks veel see, et rahandusminister Ligi siin naeruvääristas nii Donald Trumpi öeldut kui ka seda, mida teie ütlesite 5%-liste kaitsekulude kohta, ja kutsus üles riike mitte segast peksma. Selle kõige valguses ma küsin, kas meil on täna hea kontakt Ameerika Ühendriikide uue administratsiooniga ja milline teie tunnetus on, et millised suhted on meil suurima ja tugevaima liitlasega ärevas seisus.

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Jaa, aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea küsija! Minu hinnangul on meil head suhted. Tegemist on Eestile väga olulise, suurima julgeolekupartneriga ja samamoodi Euroopale julgeolekupartneriga reeglitepärase maailma tagamisel. Ja meie kontaktid Ameerika Ühendriikide uue administratsiooniga on samamoodi head ja ilmselt arenevad, inimesed saavad seal paika. Suhteid luuakse omavahel, suheldakse, see, mida, jah, kaitsekulude kohta öelda, ilmselt igaüks väljendab ennast erinevalt. Minu arvamus on, jah, et meil tuleb kaitsekuludesse rohkem panustada, ja mitte ainult Eestil, vaid kogu Euroopal. See on möödapääsmatu, sest Venemaa, nagu me teame, on oht. Me oleme riigina ju 2007. aastast tegelikult, me teame seda kõik siin saalis: Eesti inimesed jäävad ründe all. Me olime esimene riik, mis langes küberründe alla ja ega see pole kuidagi ajas väiksemaks läinud, see rünnakute hulk. Aeg-ajalt tekitatakse ebamugavusi mõnes süsteemis, mis tegeleb kaardimaksega, on see siis riiklik kriminaalne süsteem Venemaa poolt, ega see tegevus käib pidevalt. Nii et kaitsesse tuleb meil juurde panustada, tuleb hankida uusi võimeid, selleks tuleb neid hankeid ajas ettepoole tuua. Ja see 5%, ma arvan, võiks olla see eesmärk, kas 2026., 2027. ja 2028. [aastal], eks see sõltub päris palju sellest, kuidas me saame hankeid ja ajastust ettepoole tuua. Nagu öeldud, kaitsevaldkonna inimesed ka näevad vaeva ja kate sellele, nagu ma olen öelnud, peaks tulema Euroopa Liidu kesksest rahastusest ja laenust, Euroopa Liidu eelarvereeglid peaksid seda samamoodi arvestama hakkama, see debatt nüüd Euroopas käib ja algab. Esimene kaitseteemaline ülemkogu on järgmise nädala alguses. Sealt tuleb võib-olla sihukesi esimesi mõttevahetusi, positsioone. Kevadel, suvel, kui Saksamaa on uue administratsiooni paika saanud, siis ilmselt nemad annavad hinnangu uutele reeglitele ja siis seejärel jaanipäeva paigus on NATO tippkohtumine Haagis. Nii et selleks hetkeks on selge, millised need ootused on, milline see tase NATO-s peaks tervikuna olema ja selle järgi me saame enda eelarve ja tuleviku-kaitsekulude taseme otsused seada. Aga, jah, minu soovitus on seda pigem tõsta ja meie suhted Ameerika Ühendriikidega minu hinnangul on head ja tulevikus loodetavasti on samamoodi.

Suur tänu! Siinkohal paneme tänasele infotunnile punkti. Ma tänan kõiki kolleege üksteisest lugupidava ja sisulise debati eest. Me jätkame täpselt kell 2 algava Riigikogu täiskogu istungiga.