Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohaolijaks jõudis registreeruda 62 Riigikogu liiget, puudub 39.

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mul on au Isamaa fraktsiooni nimel üle anda mootorsõidukimaksu seaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu. Isamaa on olnud automaksu vastu ja leiab, et mootorsõidukimaksu seadus tuleb tunnistada kehtetuks tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2025. aastast. Eriti valusalt mõjutab automaks lastega peresid ja maapiirkondade elanikke. Kahetsusväärselt pole Vabariigi Valitsus pidanud isegi vajalikuks analüüsida automaksu mõjusid lastega peredele, mingeid maksusoodustusi ega maksuerisusi mootorsõidukimaksu seadus lastega peredele ette ei näe. Lastega perede jaoks ei ole aga auto omamine mitte luksus, vaid auto on tarbeese näiteks laste kooli ja huviringidesse viimiseks ja sealt koju toomiseks. Lasterikkad pered kasutavad enamate istekohtadega autosid, mis on suuremad ja mida maksustatakse ka kõrgemalt. Just maapiirkondades, kus ühistranspordivõrk on hõre või puudub sootuks, on auto sageli ainus võimalus laste kooli ja huviringidesse viimiseks.

Möödunud nädalal alustati inimestele automaksuteadete väljasaatmist. Väga paljud lastega pered on saanud teate šokeerivalt suure automaksu kohta: näiteks on teada juhtum, kus kuuelapseline pere sai automaksuteate summas 875 eurot. Lasterikka pere toetus on kuuelapselisel perel vaid 450 eurot kuus, seega võtab Reformierakonna valitsus sellelt perelt ära peaaegu kahe kuu lasterikka pere toetuse. Automaks põhjustab väga suuri probleeme ka puuetega inimestele. Näiteks on teada juhtum, kus ratastoolis lapse üksikvanem peab maksma automaksu 864 eurot, kusjuures selle pere jaoks pole auto jällegi mitte luksusvahend, vaid auto on ümber ehitatud just selleks otstarbeks. Aitäh!

Head kolleegid! Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu ühe seaduseelnõu.

Saame minna tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt: Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (rändemenetluse tõhustamine) eelnõu 548 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt siseministri Lauri Läänemetsa.

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan teile välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu.

Eelnõu eesmärk on ajakohastada välismaalaste seadust ning võtta kasutusele meetmed, millega tõhustada rändemenetlust ja tugevdada rändekontrolli. Ehk teisisõnu, muudame regulatsiooni ettevõtjate jaoks paremaks ja julgeoleku tagamiseks muudame mõned kohad karmimaks. Näeme ise ja ka välisvärbamisega tegelevad tööandjad on välja toonud, et praegune asjaajamine on keerukas ja ajakulukas. Samas, riigina konkureerime me globaalsel talenditurul tihedas konkurentsis. Senine asjaajamiskord tahab uuendamist. Ladusam ja tõhusam menetlus on oluline ka selleks, et viia elamislubade väärkasutus miinimumini. Oluline on arvestada ka muutunud julgeolekuolukorraga. Selgemate reeglitega tagame parema kontrolli rände üle. Lihtsam on neil, kellel on õigus siia tööle ja elama asuda, ning järjest keerulisem on neil, kel tegelikult Eestisse tulemiseks alus puudub.

Eelnõu arvestab Eesti sisserändepoliitika põhimõtetega. Soodustame nende välismaalaste Eestisse elama asumist, kes annavad kogu ühiskonnale suuremat lisandväärtust. Teiselt poolt aga hoiame ära elamislubade ja viisade väärkasutust ning ebaseaduslikku sisserännet, et tagada turvalisus, avalik kord ja riigi julgeolek. Eelnõu sisaldab meetmeid menetluse tõhustamiseks, julgeoleku tagamiseks ja väärkasutuse ennetamiseks ning välismaalaste seaduse kitsaskohtade lahendamiseks.

Menetluse tõhustamiseks on eelnõu kohaselt kavas luua võimalus suhelda riigiga elektrooniliselt ja paberivabalt, ühe akna põhimõttel. Samuti on kavas luua õiguslikud alused, mis võimaldavad vahetada andmekogude vahel andmeid ja seeläbi kiirendada vajaliku info liikumist. Julgeoleku tagamiseks ja väärkasutuste ennetamiseks näeb eelnõu ette, et välismaalase tööandja peab olema kantud Eesti äriregistrisse ning töötamise eesmärgil elamisloa taotlemisel peab tööandjal olema eelnev tegelik majandustegevus Eestis vähemalt 12 kuud.

Lisaks täiendatakse elamisloa andmisest keeldumise aluseid, kui on seos välisriigi julgeolekuasutuste või jõustruktuuridega. See on puhtalt julgeolekukaalutlus. Samuti ei ole edaspidi võimalik taotlusi ja lisadokumente esitada vene keeles. Muutuvad ka renditöö tingimused, ühe kuu töötasu ulatuses deposiidi nõue asendatakse 18-kuulise eelneva tegeliku majandustegevuse nõudega. Eelnõuga lahendatakse ka välismaalaste seaduse kitsaskohti. Neil, kes soovivad siia püsivalt elama asuda vastava tähtajalise elamisloa alusel, on kohustus läbida kohanemisprogramm ning tõestada vähemalt A2-tasemel eesti keele oskust.

Lisaks täpsustub püsivalt Eestis elamise mõiste. Edaspidi on püsivalt Eestis elav välismaalane isik, kellel on Eesti elamisluba või elamisõigus ja kelle peamine elukoht on Eestis. Samuti suurendame paindlikkust, pidades silmas eri sektoreid. Näiteks võimaldame lühiajalise Eestis töötamise registreerimise kiirmenetlust kasvuettevõttes tööle asumisel. Samuti parandame regulatsioone välismaalastele, kes osalevad siin rahvusvahelistes filmiprojektides, et lihtsustada nende meeskonnaliikmete Eestis tegutsemist. Eelnõukohasel muudatusel on positiivne mõju kõigile välistöötajatele, keda on siia kutsutud ja kes on siia oodatud. Tagame kiirema ja kasutajasõbralikuma asjaajamise ning mitmete muudatustega ennetame ja takistame väärkasutamist.

Muudatuste elluviimisel saame me senisest tõhusamalt teha kindlaks siinse tööandja usaldusväärsuse ja tagame seeläbi, et välismaalt inimest siia tööle kutsuv ettevõte ka tegelikult suudab täita neid kohustusi, mis tal selle töötaja ees on nii töötasu kui ka tööjõumaksude osas riigi vaates. Tööandjate selge ootus riigile on, et talendi värbamisel siia poleks takistavat bürokraatiat ja reeglid oleks arusaadavad. Selle eelnõuga me neile ootustele vastamegi.

Siseturvalisuse vaates on meie ülesanne rände puhul tagada see, et meie ettevõtetel oleks võimalik tuua siia kõrget lisandväärtust loovaid välismaalasi, kes oma oskuste ja teadmistega tõstavad siinsete ettevõtete konkurentsivõimet ja seeläbi panustavad meie riigi majandusse. Kui me selliseid inimesi siia soovime meelitada, tuleb tagada paindlikkus ning inimkeskne lähenemine, mille puhul kasutame digitaalseid lahendusi ja nii-öelda ühe akna põhimõtet, kus kogu asjaajamine käib läbi PPA, kes omakorda jagab vajalikke andmeid näiteks MTA, Tööinspektsiooni ja töötukassaga. Nii pole värbaval ettevõttel ja siia tööle tulemist kaaluval inimesel tarvis läbi mitme kanali asju ajada ja oma andmeid korduvalt erinevatele asutustele esitada.

Ja lõpetuseks, riigieelarvelised mõjud. Muudatuse rakendamine eeldab infotehnoloogilisi arendustöid, vaja on arendada PPA, MTA, Tööinspektsiooni, töötukassa ja HTM‑i andmekogusid. Arendustööd realiseeritakse etapi kaupa ning neid on plaanitud rahastada samuti etapi kaupa riigi tuludest ja Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika fondi meetme "Digiriik" tegevustest. Muudatuste tulemusel vähenevad tööandjate kulud ning välismaalaste töölevõtmine muutub kiiremaks ja lihtsamaks, aga Eesti julgeolek suureneb. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Teile on ka mõned küsimused. Tõnis Lukas, palun! 

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud siseminister! Ütlesite, et selle seadusega soodustatakse nende inimeste siia tulemist, kes on Eestile vajalikud. Noh, üldiselt kaunis tihti sellise retoorikaga tehakse suitsukatet taotlustele tuua sisse näiteks odavat tööjõudu ja ka neid, kes on majanduspagulased ja kellel tulevad perekonnad kaasa, ja nii edasi. Siin loodetavasti midagi sellist ei ole. Kas te peate ikkagi selle soodustamisena silmas ainult bürokraatia vähendamist ja digiriigi nii-öelda staatuse tugevdamist selles asjas? Või on siin taga veel midagi, mida te soodustamiseks nimetate?

Suur tänu selle küsimuse eest! Õige küsimus küsida. Nii nagu ma oma kõnes ka siin veidi pikemalt [rääkisin], tõesti, soodustamine tähendab seda, et ettevõtjatele viiakse see teenus põhimõtteliselt ühte aknasse, et neil oleks kergem seda asjaajamist teha ja vähem bürokraatiat. Me ei muuda selle seadusega neid põhimõtteid ega aluseid, et siia inimesi üht‑ või teistpidi juurde saaks tulla. Neid muutuseid ei ole ja kõik ülejäänud muudatused pigem puudutavad paremat kontrolli ja ülevaadet sellest, kes siia tulevad. Näiteks sellesama ühe akna põhimõtte teine pool on see, et tehakse erinevad registrite muudatused ja meil on parem ülevaade sellest, kes kus kohas töötab ja kes kuhu kohta andmeid on esitanud. Ehk siis kontroll siin töötavate inimeste üle peaks ka paremaks minema.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Kui te põhjendasite seda välismaalaste seaduse muutmise vajadust, siis te ühe eesmärgina ütlesite, et [soov on] viia elamislubade väärkasutus miinimumini. Minu küsimus on niisugune lihtne: miks mitte kohe nulli, miks miinimumini?

Aitäh! Elu on näidanud, et kui ma ütlen, et nulli, siis ei pruugi see niimoodi õnnestuda, alati keegi leiab mingisuguse viisi, kuidas väärkasutada. See ei tähenda, et ta lõpuks vahele ei jää. Aga me püüame nende väärkasutamiste toimumist ennetada. Ma pigem ei julge öelda, et [viime] nulli, aga miinimumini – nii palju, kui me saame, nii palju me proovime seda teha, jah.

Andres Sutt, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Väga oluline teema, nii nagu te ka ise ütlesite: konkurents kvalifitseeritud töötajate pärast üle maailma tiheneb. Ja kindlasti Eesti peab siin olema atraktiivne, ja atraktiivne mõlemas võtmes: et me oleksime atraktiivne koht, kuhu kvalifitseeritud tööjõud soovib tulla, ja teistpidi, et meie turvalisusega seotud aspektid oleksid kaetud. Minu küsimus puudutab ühe akna põhimõtet ja elektroonilist suhtluskanalit. Kui palju, võrreldes praeguse süsteemiga, võiks nende otsuste tegemine nüüd uue seadusega kiireneda?

Aitäh! Seda, et kiiremaks läheb, ma ei julge lubada, ajad jäävad ikka selliseks, nagu nad on, menetlus ise ei muutu. Aga ettevõtja pool muutub. Selles mõttes, et ettevõtja ei pea mitmes erinevas aknas mitme erineva asutuse kaudu neid pabereid liigutama ja taotlema, tema teeb ainult ühe taotluse ära.

Nüüd see teine pool, seal me seda protsessi kiiremaks selle seaduseelnõuga ei muuda. Ma ütlen ausalt ära, et kui me tahame seda protsessi sealpool kiiremaks muuta, siis on vaja PPA-sse uusi töötajaid. Lihtsalt küsimus on peamiselt selles, et menetlusprotsessis me ei saa kiiremaks teha seda poolt, et me, ma ei tea, kontrollime midagi vähem, küsime vähem dokumente, on ju. See on ikka lõpuks inimtööjõuküsimus. Seal tuleb veenduda, tihti tuleb menetlusprotsessis küsida ka teistest riikidest arvamust. Aga jah, meil on Riigikogu poole tulemas üks eelnõu, mis seda teist poolt, menetlusprotsessi poolt, püüab kiirendada. Täna me küsime jupi kaupa dokumente juurde, et kui inimene taotleb elamisluba, siis me küsime ühte-teist-kolmandat selle riigi dokumenti, aga kui me küsiksime nad kohe kõik ära, et need peaks kõik kohe korraga esitama, siis ilmselgelt ei peaks niimoodi jupi kaupa see protsess seal kauem käima. Näiteks sellised asjad võiks natukene kiiremaks teha, aga ma juba ette ütlen ära ootuste juhtimisel, et lõppkokkuvõttes vajab see lihtsalt tööjõudu juurde.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Eelnõus on mitu kohta, kus tegeletakse renditöötajatega. Tihtipeale on renditöötajad olnud just see hall tsoon, kus kontrolli tegelikult ei ole või on see vigane. Ja mind huvitabki see, milles siis teie arusaamist mööda see tegelik kontrolli paranemine seisneb.

Aitäh! Ma saan aru, et küsimus oli konkreetselt renditöötajate kohta. See seisneb tegelikult osaliselt nende andmebaaside ühildamises, mis tähendab, et me näeme, kes on tulnud siia ja kuidas. Sellepärast et renditöötajate või lähetatud töötajate puhul on ka loogika selles, et jah, nad tulevad siia tähtajaliselt, nad tulevad siia teatud reeglite järgi, mis meil on kehtestatud, ja lähetatud töötaja tuleb ju suuresti selles teises riigis olevate reeglite järgi. Aga me kontrollime, Eesti kontrollib täpselt samamoodi, kas selles riigis ette nähtud nõudeid töötamisele Eestis täidetakse või mitte. Käiakse nendel, ma ei tea, kas ehitusobjektidel või mingisuguse muu tööandja juures, et meil oleks võimalik võrrelda kiiresti ja jookseks välja need olukorrad, kus keegi kusagil kas ei maksa piisavalt palju palka – nii palju, kui ta peaks maksma – või tehakse rohkem töötunde, kui väidetakse, või midagi sellist. Ma arvan, et nende andmebaaside ühildamine või ühendamine on üks olulisemaid asju seal, mis peaks [olukorda] parandama.

Ja loomulikult, ka siin tegutsevad ettevõtted. Varem oli nõue see, et peab olema lihtsalt ühe kuu palgaraha kontol olemas, ja me teame, et ühe kuu palgaraha on kontole võimalik kanda mõne ettevõtte puhul väga kiiresti, kui sa oled selle ettevõte teinud. Nüüd muudetakse [seadust nii], et sa pead olema [vähemalt] 18 kuud Eestis tegutsenud, ettevõttel peab olema olnud 18 kuud majandustegevust. See juba muudab olukorda, et sa ei loo neid ettevõtteid kiiresti niisama, see ettevõte päriselt peab olema Eestis olnud.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Noh, vaadates seda seletuskirja tabelit 3, mis puudutab lühiajaliselt Eestis töötamise registreerimise taotlusi, siis on selgelt näha, et on väga suur langustrend: 2022 on 29 000 ja 2023 on 9900. Sellest küsimus: kas on olemas ka 2024. aasta andmed? See on esimene küsimus. Ja teine küsimus puudutab keelenõudeid. Palun seletage lahti, mis ajast ja mismoodi hakkab kehtima see vähemalt A4-taseme nõue, kellele, kas ka tagantjärgi või ette ja mispärast. Ma saan aru, et see on seaduses nii-öelda uus asjaolu, mis tuuakse sisse, ja tahaks teada, mis on need tagamaad ja miks sellised suunad on võetud. Ja mis puudutab taotluste esitamist ja keelekasutust, siis ma saan aru, et te nüüd selle seadusega välistate ka vene keele. Kas te oskate tuua [näiteid] teiste riikide praktikast, mis keeles seal neid avaldusi täidetakse?

Suur tänu! No vene keele kaotamise põhjus on ju lihtne: ega meil Venemaalt kedagi ei tule siia, keegi sealt üle piiri ei pääse ja selles mõttes ei ole ka põhjust ju ühtegi taotlust vene keeles esitada, ma ei tea kedagi, kes [võiks seda teha].

Nüüd, ma saan aru, et küsimus oli mitte A4, vaid A2 kohta vist? Jah, onju. See [nõue] ei hakka kehtima tagantjärgi, see hakkab kehtima loomulikult kõigile neile, kes siia nüüd elama asuvad, ja neile, kes tähtajalise elamisloaga tahavad Eestisse elama asuda. Ja nad mitte ei pea ainult A2 nõudeid täitma, vaid ka läbima kohanemisprogrammi. Ja kohanemisprogrammis tegelikult tuleb selgeks teha see, milline on meie kultuur, millised on meie tavad, mismoodi Eesti riigisüsteem toimib ja kõik muud asjad. Aga tõesti, see ei hakka kehtima tagantjärgi, see saab kehtima hakata ainult neile uutele inimestele, kes siia tulevad. (Keegi räägib saalis.) See on tähtajaline elamisluba, pikaajalise puhul sa pead nagunii tegema B1, täpselt.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on samamoodi küsimus keelekasutuse kohta. Mis nende muudatuste tulemusena eesti keele rääkimisega saab? Kas eesti keele kasutus taandub või mitte? Kas me suudame [eesti keele kasutust] tagada ja kuidas seda tagatakse? Teine küsimus, kui lubate, läheb natukene selle eelnõu raamidest välja ja puudutab avalikku diskussiooni ja arutelu, mida koalitsioonis on peetud. Tahaksin saada teie arvamust, mis puudutab kvoodi muutust. Teie üks koalitsioonipartner on jõuliselt rääkinud sellest, et peaks kvooti suurendama. Mina seda kindlasti ei toeta. Milline on teie seisukoht ja kuhu te koalitsioonis selle teemaga jõudnud olete?

Suur tänu! Kuna me tegelikult teeme need nõuded karmimaks keele õppimisel – jah, [tase] on küll A2, mitte B1, aga need isikud, kes siia seni tähtajalise elamisloaga tulid, ei pidanud [eesti keelt] isegi A2-[tasemel] oskama –, siis see ilmselgelt aitab eesti keele oskusele kaasa, see kindlasti paraneb. Mis puudutab kvooti, siis minu seisukoht on alati olnud ja ma olen seda välja öelnud, et seda kvooti, mis meil täna on, minu arvates pole mõtet suurendama hakata. Me võime teha nendes erisustes, mis meil on, muudatusi, mis teeb [olukorra] kuidagi selgemaks, lihtsamaks, paremaks, aga kvoodi osa, ma arvan, me muutma ei peaks.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra minister! Te oma sõnavõtus ütlesite, et üks aspekte siin eelnõus on aidata kaasa sellele, et Eestis vaja minevaid spetsialiste siia tuleks. Ma küsingi selle nurga alt. Täna on palju olnud juttu nendest piirangutest, mis seatakse, et keelenõudeid karmistatakse ja nii edasi. Aga kas kusagil siis tehakse mingeid leevendusi, mingeid soodustusi, et just nimelt mingi kitsa valdkonna spetsialistid saaksid siia kuidagi lihtsamini tulla? Ja lisaks, ma ei tea, näiteks, mis puudutab nende pereliikmete kaasatulemist ja nii edasi, kas kusagil on siiski ka mingid leevendused või mingid soodustavad meetmed sees?

Aitäh! Me põhimõtteid ei muuda selle seadusega. See, mis leevendab või mis teeb paremaks inimestel siia tööleasumise, puudutab ettevõtteid ja tööandjaid ja taotluste esitamist. See on see pool. Ülejäänud pool puudutab pigem nõuete karmistamist ja konkreetsemaks tegemist.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te rõhutasite, et seadusemuudatuse eesmärk on hoida ära elamislubade ja viisade väärkasutus. Öelge, kui suurt probleemi me lahendame selle seadusemuudatusega, ehk siis, kui suur on see viisade ja elamislubade väärkasutus.

Jaa, suur tänu! Ma ei oska öelda, kui suur ta ulatuselt on. Ma võin teile [need andmed] saata, aga me ei räägi siin väga suurest väärkasutamisest. Aga mis puudutab soovi kellelegi vähem palka maksta või tuua siia inimesi, kes töötavad [rohkem], teevad ületunde või on mitteametlikult tööl, siis ka neid juhtumeid kindlasti on. Aga pigem on see seotud palgaga ja nende nõuete täitmisega. Ja see omakorda tähendab seda, et Eesti inimene on kehvemas seisus, kui [on võimalik] tuua siia keegi, kellele saab väiksemat palka maksta. Aga kui teile sobib, siis ma võin teile täpsustada, kui palju neid rikkumisi on olnud.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud siseminister! Eelkõnelejad on juba mitmeid asju küsinud, te olete kenasti vastanud, et te korrastate praegu seda turgu ja karmistate nõudeid. Aga ühe asja kohta te ütlesite, et see jääb ettevõtjate õlgadele. Nimelt, taksonduses on väga palju illegaalseid töötajaid, kes keelt ei valda ja panevad sellega ohtu nii inimeste turvalisuse kui ka just nimelt, nagu te enne märkisite, teiste, ausate taksojuhtide palga, tuues hinnad alla. Ja näiteks Boltil on keeletest, mille saab väga lihtsalt anda kellelegi teisele, eestlasele ära täita, ja inimene on tööl. Palun kommenteerige seda tahku, et te ütlete, et see on ettevõtjate õlul, aga kas ka riik saab siin nõudeid karmistada või kontrolli teha.

Jaa, aitäh! Mis puudutab neid inimesi, kes Bolti [taksot] sõidavad või on taoliste platvormiteenuste peal, siis seal on selline loogika, et otseselt selle jaoks, [et keegi] tahab Bolti [takso]juhiks saada, Eestisse tulla ei saa. Seda me ei luba. Ta peab olema ikka Eestisse tulnud mingisugusel muul põhjusel: kas ta on tudeng või ta on kuskil mujal tööl, ja siis ta saab Bolti sõita. Ja kui peaks selguma, et keegi on siin mingil muul põhjusel ja sõidab lihtsalt Bolti ja ei ole neile reeglitele vastav, siis selle isikuga peab tegelema PPA või keegi teine, sest tal võib puududa alus Eestis viibimiseks. See tähendab, et ta ei peaks seda tööd teha saama. Selles mõttes nii on: niisama keegi Bolti sõitma Eestisse tulla ei saa, sellist regulatsiooni ja võimalust meil ei ole.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Minu küsimus tõusetub sellest teie viimasest vastusest. Kas ma saan õigesti aru, et on päris massiliselt Bolti taksojuhte, kes ei valda [eesti] keelt? Nii ma olen kuulnud, ma ise Bolti ei kasuta. Ma saan aru, et ülikoolid teatavas mõttes on selline immigratsioonipump, kuhu saab ennast tudengina kirja panna ja siis saab kuni eksmatrikuleerimiseni Bolti takso sõitmisega tegeleda? Kahtlemata mõni tegeleb ikkagi õppimisega ka selle kõrvalt, aga kas riigil on enam-vähemgi mingi ülevaade, kui palju on sellist kuritarvitust? Ma kujutan ette, et raskem on ennast registreerida kuskile ettevõttesse tööle, sest siis see ettevõte peaks kuidagi sihilikult pettusega tegelema, aga paned end tudengiks kirja, aasta saab julgelt niimoodi ülikoolis kirjas olla, et loengus käima ei pea, ja saad taksot sõita. Kas mingi vaade riigil on, kui massiline see asi meil on?

Jah, see on hea küsimus. Aitäh! Tegelikult, see on õige osundus, et probleeme on olnud varasemalt ja võib-olla on ka praegu mõne üliõpilasega probleeme, mis puudutab seda, kas ta õpib või on tulnud siia lihtsalt õppimise tähe all ja tegelikult teeb midagi muud. Meil on ka täna seaduses nõue, et ülikoolid peavad veenduma ja riik saab veenduda selles, et [üliõpilane] oma õppekava täidab. Seal ei ole küll mitte sajaprotsendiline täitmine, sest ka Eesti tudengilt me ei eelda, et ta sajaprotsendiliselt igal semestril suudab eksameid teha, aga see täitmise nõue on ja ka ülikooliga suhtlus on, ka ülikoolid peavad teada andma, kui nende arvates tudengi peamine eesmärk ei ole siin õppimine. Sest kui ta on tulnud Eestisse eesmärgiga õppida, siis ta peabki siin esimese asjana õppima, ja siis [tulevad] kõik teised asjad sinna juurde. Pealegi, siia riiki tulles peab ta ju tõendama ka seda, et ta saab majanduslikult hakkama. Nii et ka see ei saa olla peamine põhjus, tööl käimine või töötegemine, kuskil raha teenimine ei saa olla [Eestisse tulemise] peamine põhjus.

Ma niipalju ütlen ära, et mis puudutab kõiki neid protsesse, siis PPA neid kontrollib, nii seda õppimise poolt kui ka töötamise poolt, nii palju, kui me saame. Ja selle seadusega me teeme seda protsessi paremaks. Ja Haridus‑ ja Teadusministeerium valmistab praegu ette keeleseaduse muudatusi. Ma täpselt ei oska kommenteerida ja ei oska ka öelda hetkel, kuna seda [alles] valmistatakse ette, mis lõpuks saab seal olema. Aga mis puudutab eesti keele kasutamist ühes või teises kohas või ühel või teisel tööl, siis see on selle seaduse küsimus.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Soome kavatseb karmistada alalise elamisloa andmise tingimusi. Pikendatakse seda aega, mis [inimene] peab enne olema [riigis] elanud, karmistatakse keelenõudeid, töötamise, sissetulekunõudeid ja nii edasi, ja nii edasi. Kas ka teie olete oma ministeeriumis või valitsuses arutanud seda küsimust?

Aitäh! Jah, oleme arutanud küll. Ma julgeks öelda, et mõne koha pealt Eestil peaks olema need nõuded natukene karmimad kui Soomel. Kui me vaatame Soome ja Eesti immigratsioonipoliitikat, siis me kõik saame juba kõrvalt vaadates aru, ilma täpsemalt seadusepügalaid teadmata, et need on natukene erinevad ja Soome on teatud mõttes oluliselt leebem olnud. Seesama A2 nõue tähtajalise elamisloa puhul tähendab seda, et inimene juba varasemalt, kui ta soovib siia pikemaks jääda, alaliselt siia elama jääda, on pidanud läbima kohanemisprogrammi, ta on juba pidanud eesti keele õppimist alustama. Nii et osaliselt me teeme seda selle eelnõuga, teistpidi me oleme neis küsimustes olnud karmimad – ma ei tea, kas "karmimad" on õige sõna –, aga me oleme kindlasti teatud punktides olnud nõudlikumad kui Soome. Ja see vastus küsimusele, kas me oleme seda arutanud: jah, me valitsuses oleme seda arutanud ja loodetavasti ka siia jõuab mõni eelnõu, mis veel neid küsimusi täpsustab. Siseministeeriumis midagi sellist on töös, et veel nende küsimustega edasi liikuda.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud siseminister! See keelenõue ja kohanemisprogrammid kehtivad siis tähtajalise elamisloa saamiseks, aga kuidas on keelenõudega renditöötajate puhul? Renditöötaja saab tähtajalise elamisloa, kui ta on registreeritud renditöötajana ettevõttes, kes tegeleb renditööjõu vahendamisega Eestis või siis Euroopa Majanduspiirkonnas. Nii et see ei pea üldse Eesti ettevõtegi olema. Nii et sealtkaudu on võimalik ju ka seesama taksondus: läheb renditöötajaks, saab elamisloa ja võib siin Eestis väga lihtsalt ka nõndanimetatud platvormitaksot sõita. Kas renditööjõule on täpselt samad nõuded, mis on tähtajalise elamisloa puhul?

Suur tänu! Ei, ei ole, ja vist ei saa ka eeldada, et inimene nii lühikese ajaga eesti keele ära õpib. Näiteks hooajalised töötajad saavad olla Eestis kuni 270 päeva ühe aasta jooksul. Ja hooajaliselt töötajalt, on ta siis marjakorjaja või kuskil laudas abiline või midagi – võib-olla laut ei ole kõige parem näide, see ei ole hooajaline –, selliste põllumajandustööde puhul eesti keele nõuet ei eeldata. Lihtsalt selle lühikese aja jooksul suure tõenäosusega keegi eesti keelt ära ei õpi ja inimene ei ole tulnud ka mitte selleks, et Eestisse pikaajaliselt jääda, vaid selleks, et teha see töö ära, milleks ta siia tuleb, ja siis ta peaks tagasi minema.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! No ma ei ole selle eelnõuga kaugeltki mitte nii hästi tuttav kui teie ja sellepärast küsin korra üle. Küsimus puudutab sedasama tähtajalist elamisluba. Mida see keelenõue A2 sisuliselt tähendab, äkki te paari sõnaga ütlete mulle? Mulle ei ole need kvalifikatsioonid [teada], kuidagi ei löö peas selgeks. Kui teie [teate], siis äkki te saate [öelda], aga kui ei [tea], siis ma vaatan ise järele.

Teine küsimus, mis on sellega seotud: kas nende tähtajaliste elamislubade puhul see [nõue] kehtib kõigile, sõltumata sellest, milline spetsialist või kui kõrge töötasuga inimene siia tuleb? Et kui [keegi] tähtajalise elamisloaga tuleb siia töötama, siis igal juhul see A2-keelenõue talle kehtima hakkab, sõltumata spetsialiteedist, keda me otsime, ja sõltumata sissetulekust, mida inimene saama hakkab?

Jaa. Mis puudutab A2, B1 ja B2, siis ma kahjuks ei ole spetsialist, et öelda, kuidas see täpselt kirjas on. Siin saalis, ma tean, on selle küsimuse fänne küll. Aga mul on [siin käepärast] üks koht, kus on lihtsalt öeldud, et A2-tasemel keelekasutaja saab aru lausetest ja sageli kasutatavatest väljenditest, mis on seotud talle oluliste valdkondadega, näiteks info enda ja pere kohta, kodu kohta, sisseostude tegemine ja niimoodi. Selgus, et selline on oluliselt täpsem kirjeldus A2 kohta. Ja nüüd, vabandust … (Saalist öeldakse midagi.) Tähtajaline peaks kehtima, jah. Nüüd ma … Jah, ta peaks kehtima kõigile, jah.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Jätkaks selle renditööjõu [teemaga]. Siin oli küsimus healt kolleegilt keelenõuete kohta. Aga mina pööraksin tähelepanu sellele, et üldiselt renditööjõuga on ka teine mure. Nimelt, renditööjõud tuleb läbi ettevõtete kuskilt mujalt ja kui need inimesed tulevad kas suveajaks või mõneks muuks ajaks tähtajaliselt tööle, siis maksud Eestisse ei jää. See on minu arust mure. Me sama teemat arutasime ka komisjonis, kui menetlesime seda välismaalaste seaduse muutmist. Te mainisite, et selleks, et ära lahendada renditööjõu probleem, et maksud jääks Eestisse, oleks vaja teisi seadusi muuta. Ma saan aru, et see on ka teie jaoks ikkagi probleem. Kas te olete selle küsimuse tõstatanud ka valitsuses, kuidas me selle probleemiga edasi liigume ja mis on lahendusvõimalused?

Aitäh! Kõigepealt peab tõdema, et mis puudutab kas lähetatud töötajaid või renditöötajaid, siis need numbrid on viimaste aastate jooksul oluliselt vähenenud. Tegelikult on niimoodi, et näiteks lühiajalise töötamise registreerimise järgi, kui tegemist on lähetatud töötajaga, 2022. aastal oli 94 inimest, 2023. aastal 36 inimest ja nüüd siis 10 inimest. Ja renditööga oli niimoodi, et tähtajalise elamisloaga töötamiseks [registreeriti] 2022. aastal 361 inimest, 2023. aastal 215 ja nüüd 118. Selle üks põhjus arvatavasti puudutab siia tulnud Ukraina sõjapõgenikke. Meil ei ole enam nii suurt vajadust [töötajaid] kaugelt tuua, need inimesed elavad siin ja on need töökohad ära täitnud.

Mis puudutab maksude siia jätmist, siis jah, see tegelikult sõltub natukene lepingutest ja sellest töövormist ja ettevõttest. Alati need maksud ei pruugi Eestisse laekuda. Ja see küsimus ei ole ainult Eesti küsimus või Eesti seadusandluse küsimus, vaid see pigem on, ütleme nii, Euroopa-ülene või isegi maailmaülene maksuprobleem. Seal neid küsimusi on. Kui oleks võimalik, me hea meelega teeks nii, et kõik need maksud laekuks Eestisse. Seal on teine pool ka. No ütleme nii, et kuna praegu on see number oluliselt vähenenud, siis see tähendab seda, et makstakse palka ja tööl on need inimesed, kes töötavad Eesti ettevõtetes ja kellele makstakse siit palka ja kelle maksud ka siia jäävad. Praegusel hetkel on [probleem] oluliselt väiksem, võib-olla mõnel hetkel on natukene suurem olnud, jah.

Anti Poolamets, palun!

No siin eelnõus on positiivne, et keelenõue on sees, aga faktiline olukord on see, et pealinnas oleme me oma keelt massiliselt kaotamas. Ma mäletan sellist perioodi 80-ndate lõpust. Me kukume sinna teie juhtimise all tagasi: massiline välistööjõud. Mäletate seda reidi, kus prooviti teada saada, kui palju on välistööjõudu, näiteks taksonduses – sadu inimesi võeti vahele, ja tegelikult see kestab edasi. On avalik saladus, et taksojuhid ei räägi pealinnas eesti keelt: Bolti taksojuhid, ma pean silmas. Ja seal ei võeta mitte midagi ette, te jätate firma enese kontrollida. Äkki laseks kõikidel pättidel iseennast kontrollida, teeks kõik vabaks? Milleks siis vaeva näha üldse? Siseministeerium hoiab raha kokku. Aga probleem on lahendamata. Te teete eelnõu küll, see oleks justkui mõnes osas samm õiges suunas, aga elevant on toas: Tallinnas on võõrtööjõud, kes keelt ei oska. Mis teha siis?

Suur tänu selle küsimuse eest! No pättidel iseennast kontrollida, see oleks väga personaalne riik. Aga sinnapoole me teel ei ole.

Mis puudutab seda, et kui tehakse kontrolle ja avastatakse, et keegi mingisuguseid reegleid rikub, siis see on hea näide: see tähendab, et süsteem töötab ja inimesed leitakse üles. Vastab tõele see, et kindlasti on Boltis ja võib-olla ka teiste platvormide puhul neid juhte, kes eesti keelt ei räägi, ja ühtlasi vastab tõele see, et on neid, kes räägivad – nad kõik ei ole kindlasti ühesugused. Olen ka mina seda teenust kasutanud ja mul on ühte‑ ja teistpidi kogemused.

Aga Siseministeerium ei ole loomulikult keeleministeerium, sellepärast me seda keeleküsimust, et kus ja kui palju keegi räägib ja mis puhkudel, selle eelnõuga ei lahenda. Nagu ma ütlesin, Haridus‑ ja Teadusministeeriumis on keeleseaduse muudatused ettevalmistamisel, ja kui nad ühel hetkel valmis on, siis me saame arvatavasti rohkem sellest rääkida.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Siin eelnõus on juttu ka sellest, et püütakse vähendada või võimalikult palju ära hoida elamislubade ja viisade väärkasutamist. Kas te võiksite tuua välja, mis meil viimase nelja aasta statistika näitab, kui palju meil on olnud elamislubade väärkasutamist? Ja kas see on tõusvas trendis või kuidas sellega seis on?

Jaa, aitäh! Ei saa öelda, et ta on tõusvas trendis, aga need küsimused on olnud siin aastaid [laual], lihtsalt on mõned kohad, kus kohas neid võimalusi on kasutatud. Ma lubasin selle vastuse saata – see küsimus korra juba kõlas – ja ma võin selle ka teile saata. Millest me seal räägime? Pigem me räägime siin nendest muudatustest nii-öelda ennetamise poole pealt, et need kohad, kus me oleme näinud, et keegi võiks soovida midagi teha, kinni panna.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea siseminister! Ma tuleks renditööjõu juurde tagasi. Lühiajaliseks töötamiseks saab iga ettevõte [inimesi sisse] tuua, hooajatöötaja saab tulla põllumajandusse toimetama, kus siis vastuvõtja tagab talle elamispinna. Renditöö puhul seda kohustust ei ole, ma saan nii aru. Tema registreerib siin oma tähtajalise elamisloa renditöötajana ja tegelikult ta saab selle nimetuse all teha ükskõik mis tööd Eestis, on see renditöö, on see põllumajanduses, on see ehituses, on see taksonduses inimeste veol, seal seda keelenõuet ei ole. Minu küsimus ongi sealt edasi minnes, et kuidas tagada, et renditööjõud ei hakka Eestis ära kasutama seda auku ja ei hakata sõitma ja inimesi vedama.

Jah, ega ikka nii lihtne ei ole, et sa lihtsalt ise tuled. Tegelikult peab olema ettevõtja ja vastuvõtja olemas. Ja kaks võimalust on tõesti: kas renditöötaja ettevõte asub Eestis või see asub kuskil teises riigis. Aga mis puudutab hooajatööd, siis need nõuded on Euroopa Liidu üleselt kokku lepitud ja nad on meil ühised, see ei ole Eesti seadusandluse küsimus. Kui keegi tõesti hooajatööle tuleb, siis see on Euroopa Liidu sisene tööjõu liikumine. [Inimesel] peaks olema võimalik igasse riiki liikuda. Kui ta tuleb kolmandast riigist, siis kolmandast riigist tulevale isikule kehtivad meie seadused, neil selliseid suuri vabadusi ka renditööjõu osas ei ole. Ja mis puudutab tööandjat, siis tööandjal on loomulikult endal ka vastutus vaadata, kuhu see inimene läheb. Ei saa olla niimoodi, et tuuakse inimene siia, ta pidi tulema põllumajandusse tööle, aga ta sõidab taksot. See tähendab seda, et ei tööandja ega [töötaja] ei tee seda, mida tegema ta Eestisse on tulnud, ja see tähendab seda, et kui selline asi juhtub, siis ei peaks tal olema rohkem võimalik siin tööd teha. Aga üldiselt ma julgeks öelda, et enamus inimesi, kes põllumajandusse on tulnud, on pigem põllumajanduses töötanud. Ma ei ole vähemalt isiklikult kuulnud seda, et Eesti põllumehed tooks siia Bolti taksojuhte. Selliseid juhtumeid ma ei tea.

Ants Frosch, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mul on küsimus lähtuvalt konkreetselt sellest Bolti teemast, mida on täna päris mitmel korral mainitud. Kas on mõeldav, et Politsei‑ ja Piirivalveamet võtaks regulaarselt, mitte iga nädal, mitte iga kuu, aga vähemalt korra-kaks aastas need ettevõtted kontrolli alla – ma pean silmas siis Bolti taksosid –, et teha ikkagi täiesti lausaline kontrollaktsioon ja selgitada välja, millega need inimesed tegelevad, milline see regulaarsus on, selleks et oleks korralik pilt olemas ja seda väärkasutust ei eksisteeriks.

Suur tänu selle küsimuse eest! Nüüd on küsimus selles, et mida seal siis kontrollida. PPA tegelikult seda kontrolli teeb, aga küsimus on … Toon näite. Kui sa oled näiteks üliõpilane, õpid Eestis, sinu õppimisega on kõik korras, täidad kõiki nõudeid, oled siia ametlikult tulnud ja sõidad Bolti taksot, siis kui sa ei oska eesti keelt, siis ega PPA sulle midagi öelda ei saa. Seadus on selline, et sa võid Bolti sõita – mitte taksot, vaid just Bolti. Võid seda teha. Selles mõttes seda niimoodi ei saa välja selgitada. Niipalju sellest taksost.

Jah, seal on neid inimesi, kes võltsivad, on võltsinud näiteks juhilubasid. Need on küsimused, millega PPA kindlasti tegeleb. Need inimesed püütakse üles leida. Aga pigem on küsimus [inimese] siinviibimise alustes, et kas sa kõiki asju tohid teha või mitte. Seda püütakse reeglina mingit muud moodi teada saada ja muud moodi peaksid need küsimused välja tulema.

Mis puudutab seda poolt, et kes neid teenuseid osutada võib, siis politsei ei ole ju ainukene, kes seda kõike kontrollima peab. Meil on ka teised asutused selle jaoks olemas. Aga ma võin öelda, et praegu minult mingit korraldust haarangut teha ei ole olnud. Ma pigem usaldan, et politsei teeb seda kontrolli selle piires, mis nende vastutus ja pädevus on, nii palju, kui nad saavad. Ja ma olen mõnikord kuulnud just vastupidist juttu, et mõne koha pealt on politsei või Eesti riik liiga agar. Aga ma arvan, et immigratsiooniküsimuste, Eestis viibimise aluste kontrollimise ja kõigi [selliste asjade puhul] ei ole kunagi riik liiga agar ja ei saa olla liiga karm. Seadus on seadus ja see on oluline asi, seda tuleb täita.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Eestis eksisteerib selline seadus, ehk olete kursis, nimelt keeleseadus. Ja selle seaduse kohaselt on minu teada vist Keeleametile antud õigus selle seaduse rikkumise korral isikuid karistada. Ma küsin siis niimoodi. Miks seda seadust ei täideta? Te ütlesite eelnevalt, et politsei on teinud ja vaatab ja kontrollib kõike, eks ju, aga miks ei tehta seda süstemaatiliselt, et võetakse täielik sõel ette, et tagada eesti keele säilimine, mis on üks keeleseaduse prioriteetidest?

Suur tänu! Nii nagu ma ütlesin, Politsei‑ ja Piirivalveamet teeb koostööd kohalike omavalitsustega, teeb koostööd keeleinspektsiooniga. Mis puudutab Eestis riigikeele kasutamist või keele kasutamist ja nende nõuete täitmist, siis keeleinspektsiooni ülesanne on neid menetlusprotsesse läbi viia. Ma ei oska sellele nii täpselt vastata, nagu te küsisite, sellepärast et see küsimus lihtsalt ei ole Siseministeeriumi haldusala küsimus. Me eelkõige tegeleme kas immigratsiooniga või siis siseturvalisusega. Need on peamised küsimused, mis Siseministeeriumis on.

Keelepoliitika jääb sinna Haridus‑ ja Teadusministeeriumi vastutusalasse, ka need teadmised, sest see küsimus eeldab, ma arvan, päris konkreetseid teadmisi, et vastata täpselt, mida ja kuidas tehakse. Aga mis puudutab eesti keele säilimist, siis ma arvan, et eelkõige sõltub eesti keele säilimine sellest, kui palju on eesti rahvast ja kui palju Eestis inimesi sünnib, kui hea [on siin elada] ja kui palju võimalusi on siin elamiseks, ja lõpuks, kas inimestel on tahe siin elada. Ma arvan, et see on peamine küsimus, millest eesti keele säilimine sõltub.

Ja loomulikult, ka majanduse mõttes on see küsimus tegelikult õige ja hea. Lõpuks [on ju nii], et meil on tööealisi inimesi vähe, meil on neid vähem, sellepärast et elanikkond vananeb. See protsess [on pikk], isegi kui me täna leiaks võluvitsa, siis tulemused [võtavad aega], lapsed sünnivad, kasvavad suureks, see võtab paarkümmend aastat aega. Ehk tööturul me näeme seda tulemust ideaalis [alles] paarikümne aasta pärast.

Aga tänane lahendus Eestile seisneb kahes suures valikus: kas me teeme targemat tööd, keerulisemat tööd, saame selle eest rohkem palka, saame ise siin hästi ära toimetatud ja see kindlustab ka eesti keele olemasolu või siis tuuakse välistööjõudu sisse. Mina usun sellesse, et me peame panustama inimeste oskustesse ja haridusse – see on ka majanduse põhiline alussammas, millele majandus toetub – ja pigem vähem tegelema immigratsioonipoolega. Sest immigratsiooni puhul [on probleem], mida me oleme näinud Euroopas, Euroopa vanemad riigid on seda katsetanud: kuidas leevendada seda, et on vaja töökäsi juurde, nad tulevad juurde, ka nemad saavad ühel päeval vanaks, neile tuleb hakata samamoodi pensioni maksma ja muud sotsiaalsed garantiid tagada. Ja siis on vaja jälle uusi inimesi ja uusi inimesi. Ehk immigratsioonipoliitika ei lahenda ka majanduse mõttes tegelikult riigi väljakutseid ja riigieelarve tulude laekumise probleemi, see on lihtsalt murede edasilükkamine. Jah, seda tasakaalu tuleb hoida, aga sellisesse lahtiste uste poliitikasse mina ei usu ja minu arvates seda Eestis rakendada ei tohiks – ja seda me ei rakenda. Aga see tähendab teistpidi ka seda, et me eesti keelt ja kultuuri siin hoiame.

Kalle Grünthal, palun, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te puudutasite siin ka eesti keele säilimist. Ja kui nüüd vaadata seda, mis on toimunud, nii-öelda seda rändetegevust, kui Eestisse tuleb väga palju selliseid eesti keelt mittekõnelevaid isikuid, siis ma pean kahetsusega nentima, et on esinenud juhtumeid, et mulle öeldakse kaupluses: "Räägi vene keeles." See on minu meelest väga halb märk. Kõigepealt tuleks ikkagi seda kontrolli suurendada, kõigepealt just, ütleme, sellistes avalikes institutsioonides, kauplustes ja nii edasi, et tagada seal eesti keele säilimine. Ja kui töökäsi ei jätku, siis tuleb lihtsalt kohalikele eestlastele maksta rohkem töötasu. See on eesti keele säilimine.

Jaa, aitäh! Ma olen teiega täiesti nõus. Kui me läheme poodi, siis me peame saama seal poes [eestikeelse] teeninduse, ja on keeleinspektsiooni [ülesanne] seda kõike kontrollida. Ma olen teiega selles täiesti nõus.

Nüüd, mis puudutab seda, et Eesti inimestele tuleb rohkem palka maksta, siis ma olen ka sellega nõus. Ja muidugi, minu arvates peaks rohkem palka maksma neile inimestele, kes saavad väiksemaid summasid, mitte neile, kes seal nii-öelda ülemises otsas on. Seal see palga teenimine jäägu nende inimeste enda teha. Aga lõppkokkuvõttes me peame aru saama, et raha peab kuskilt tulema, ja selles mõttes on sellega lahutamatult seotud ka majanduse jätkusuutlikkuse küsimus: et siin oleks ettevõtteid ja need ettevõtted saaks tegutseda. See on ka põhjus näiteks, kui me vaatame, kui palju Eesti eri kohtades inimesed palka saavad, miks pigem suurlinnadest väljaspool või siis kuldsetest ringidest väljaspool on palgad madalad. Ma võin teile öelda, et Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumis valmistatakse ette nägemust, mis puudutab regionaalset tööstuspoliitikat – just sellepärast, et oleks paremaid töökohti ja investeeringud liiguks pigem kuldsetest ringidest väljapoole maapiirkondadesse. See loomulikult võiks [aidata] seda küsimust lahendada.

Ja eks meil neid teisi pingutusi on ka. Aga ma olen aru saanud, et väga paljud Eesti inimesed tunnevadki muret – ja õigustatult tunnevad. Kui kuuled, kuidas selles ülirikaste top'is inimestel sissetulekud ja vara väärtus kasvavad – noh, maailma rikkaimad inimesed, kui ma õigesti mäletan, Elon Musk vist kasvatas oma vara aastaga peaaegu kahekordseks –, ja kui Eesti inimene küsib, kas ta vara väärtus kasvas, palk või sissetulek kasvas isegi poole võrra või 10%, noh, siis võib-olla ei kasvanud. Ja see ongi tunnetuslikult ja objektiivselt väga suur ebavõrdsus.

Ma ei ole kindel, et see on hea, minu arvates on isegi halb, kui riiki hakkavad juhtima ülirikkad inimesed ja kui riike juhitakse mitte demokraatia põhimõtete järgi, vaid riike juhitakse selles loogikas nagu ettevõtet. See tähendab seda, et siis tehakse valikuid ainult väheste kasuks: sa valid selle, kes on sinu põhiline partner, kes peaks saama põhilised lepingud ja kõik muud asjad. Sealt head nahka ei tule. Selles mõttes see paneb mind muretsema, kui ma näen maailmas riike, kus miljardärid asuvad riigijuhtimise juurde. Noh, see ei suurenda mitte ühegi inimese sissetulekuid, vaid tavaliselt lõpeb see sellega, et tehakse soodustusi miljardäridele ja tavaline inimene, ka siin Eestis, jälle kannatab ja vaatab seda kõike pealt. Selles mõttes teie mure on täiesti õige ja suur mure. Ma loodan, et selline õiglus jõuab kunagi ka maailma, aga praegu ta mõnes kohas kipub kahjuks vastassuunas minema.

Tänan! Rohkem teile küsimusi ei ole, härra minister. Ja otsuseid ja rõhuasetusi juhtivkomisjonis palun tutvustama põhiseaduskomisjoni liikme, hea kolleegi Eduard Odinetsi. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on au tutvustada teile arutelu põhiseaduskomisjonis, mis toimus eelnõu 548 ümber. Põhiseaduskomisjon valmistas eelnõu esimest lugemist ette oma istungil 21. jaanuaril käesoleval aastal. Istungil viibis ja eelnõu tutvustas siseminister Lauri Läänemets ja temale olid abiks Siseministeeriumi piirivalve‑ ja rändepoliitika osakonna juhataja Janek Mägi ja osakonna nõunik Eva Lillemäe. Ma ei hakka teile ümber jutustama eelnõu tutvustust, seda tegi minister nii täna siin istungisaalis kui ka komisjoni istungil väga põhjalikult. Peatun võib-olla nendel küsimustel, mis kolleegidel, komisjoni liikmetel on tekkinud ja millele me tähelepanu aktsenteerisime ja mida me selle eelnõuga seonduvalt arutasime.

Mõistagi, nii nagu täna päris mitme kolleegi küsimuse kaudu, tekkis ka meil komisjonis arutelukoht ja mure, kuidas on ikkagi nende välismaalaste keeleoskusega, kes siia tulevad, ja eriti nende puhul, kes teatud töökohtades töötavad. See mure tõstatati ka täna siin. Minister kommenteeris komisjoni istungil, et keeleseaduse muudatused on tulekul. Ja üks abinõu on see vahepealse tähtajalise elamisloa saamise nõue, mis nüüd uuena sisse tuleb: A2-taseme eksami sooritamine ja kohanemisprogrammi läbimine, mille üks osa on ka keeleõpe. Kõik komisjoni liikmed ja ka minister [mõistsid] seda muret ja tõdesid, et tuleb pingutada selle [leevendamise nimel].

Kolleegid tundsid ka muret, kas ikkagi Eesti digivõimekus on selleks piisav, et seda ühe akna süsteemi tagada. Minister kinnitas, et kõik need asjad suudetakse ära teha, ja [ütles] ka täna, et tehakse küll samm-sammult, aga saab tehtud, ja sellega laheneb paljude inimeste mitmesse kohta mitme paberipakiga jooksmise mure.

Tunti huvi, mida detailselt kujutab endast see kohanemisprogramm. Räägiti sellest, mida kõike seal tuleb õppida: Eesti õiguskord, Eesti toimetulek digitaalses maailmas, kultuuriõpe, väärtusõpe ja kõik sellised asjad. Ka praegu kõik välismaalased, kes Eestisse tulevad, suunatakse kohanemisprogrammi, lihtsalt tulevikus, kui see seadus vastu võetakse, muutub see nendele kohustuslikuks.

Räägiti ka nendest täiendavatest nõuetest, mis tulevad ettevõtetele – 12 kuud ja 18 kuud. 18 kuud on rendiettevõtte puhul [see aeg], mis ta peab olema Eestis registreeritud ja Eestis püsivalt majandustegevusega tegelenud. See on väga oluline muudatus, mis korrastab ka renditööjõuturgu. Kui oli see praegu kehtiv deposiidinõue [personali] ühe kuupalga [ulatuses], siis väga tihti juhtuski selline olukord, et inimesed tulevad tööle ja siis tööandja kaob ja jätab inimesed Eesti riigi hoole alla. Nüüd ikkagi peab olema [vähemalt] 18 kuud püsivalt töötanud ettevõte, et ta saaks renditööjõudu vahendada.

Siis puudutati mõnesid lünki, mis praegu seadustes on ja mis selle eelnõuga lahendatakse. Näiteks need lapsed, kes sünnivad siin seaduslikult viibivate vanemate perekonda, saavad sama staatuse, mis staatusega on siin vanem, laps saab samad dokumendid.

Ja [käsitleti] ka seda teemat, mis puudutab inimesi, kes mingil põhjusel jäävad Eestisse just nagu ebaseaduslikult. Nad saavad edaspidi taotleda oma dokumente Eestis viibides, mitte ei pea tingimata Eestist välja minema. Ka seda muret lahendab antud eelnõu.

Täpsustati elamislubade ja töölubade registri teemat. Register lõpetab oma tegevuse ja tuleb elamislubade ja elamisõiguse andmekogu või register, kuna meil tööloa menetlust kui sellist enam Eestis ei ole. Ja täpsustati, mis vahe on elamisloal ja elamisõigusel. Elamisluba antakse kolmanda riigi kodanikele ja elamisõigus on see, mis antakse Euroopa Liidu kodanikule ja tema perekonnaliikmele. Ja nüüd saab kõik olema samas registris. Head kolleegid, oleme siis ka täpsed nendes terminites, mida me siin kasutame.

Diskussiooni lõpuks jõuti Narva piiripunktini. Minister pidi selgitama, et valitsusel on väga selge kokkulepitud loogika ja tegutsemisskeem, kuidas erinevate intsidentide puhul piiril käituda ja mis juhul [piiripunkt] tuleb sulgeda. Puudutati ka erinevusi Soome ja Eesti piirivaldkonna seadusandluses ja seda, miks me võime Soomest erinevalt käituda.

Ja võib-olla viimane, mida tahaks täpsustada, ja mulle tundus, et ka praeguses küsimuste-vastuste voorus jäi see asi pisut segaseks: mis asi on renditööjõud ja mis asi on lähetatud tööjõud. Need on kaks täiesti erinevat asja. Renditööjõudu saab Eestisse tuua Eestis registreeritud ettevõte, millel uue seaduse järgi peab [selja taga olema vähemalt] 18 kuud püsivat majandustegevust Eestis. Lähetatud töötajad on nende ettevõtete töötajad, kes on registreeritud teistes Euroopa Liidu liikmesriikides ja kes ajutiselt tuuakse Eestisse tööle.

Ja veel tahaksin kummutada seda müüti, mis, mulle tundus, kõlas sõnavõttudes, et kuidagimoodi massiliselt tuuakse meile renditööjõudu, massiliselt lähetatakse siia välismaalasi tööle. Tegelikult statistika järgi on mõlemat gruppi ainult sadakond inimest aastas. Enamus tööjõudu, mis Eestisse välismaalt tuleb, ikkagi läbib tavapärase protseduuri ja tavapärased reeglid ja tavapärase skeemi, mis meil seaduses on.

Selline oli meie arutelu. Arutelu lõppes loomulikult menetluslike otsustega. Komisjon konsensuslikult otsustas võtta eelnõu täiskogu päevakorda 28. jaanuaril ehk täna. Konsensuslikult otsustati nimetada komisjonipoolseks ettekandjaks siinkõneleja Eduard Odinets. Küll aga ei olnud konsensust selles küsimuses, kas esimene lugemine lõpetada. Esimese lugemise lõpetamise ettepaneku poolt oli 6 komisjoni liiget, vastu 1 komisjoni liige, erapooletu 1 komisjoni liige ja jättis hääletamata 3 komisjoni liiget. Aitäh! Minul on kõik. Heameelega vastan küsimustele.

Suur tänu teile! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Toomas Uibo, palun!

Hea koosoleku juhataja! Head kolleegid! Eelnõu, mille üle me siin täna arutame, räägib suures osas ju rändest, aga täpsemalt sellest, kuidas Eestisse tööle või elama lubatud inimene peaks siin sisseelamise faasis hakkama saama.

Kui ma viimati IT-sektoriga kohtusin ja kuulasin nende muresid, siis lisaks kroonilisele tööjõupuudusele selles valdkonnas kurdeti ka selle üle, et kolmandatest riikidest Eestisse tööle asuv isik peab alustuseks täitma käsitsi mingi hunniku pabereid, viima need ühest kohast teise, siis täitma veel natuke pabereid, helistama kuhugi ja kohtuma isegi ametnikuga. Kujutage siis ette seda olukorda, kus Eesti IT-ettevõte värbab läbi pika veenmisprotsessi tippspetsialisti Eestisse tööle, meelitades teda lugudega kõige digitaliseeritumast riigist maailmas – ja siia jõudes peab ta hakkama paberit määrima. See eelnõu kindlasti parandab seda viga. Seadusesse tuleb veelgi rohkem parandusi ja mitmed toimingud karmistuvadki, mis puudutab sisserännet.

Aga nüüd rändest laiemalt. Sisserände üheks põhjuseks saab olla Eesti puhul majanduse elavdamise soov ning selle konkurentsivõime tugevdamine ja kindlustamine. Oleme siinsamas saalis rääkinud palju sellest, et Eesti senised eelised, nagu odav tööjõud, odav toore ja väga madalad energia hinnad, on tänaseks kadunud. Järelikult peame oma ressursse teistmoodi kasutama. Eesti 200 majandusministri Tiit Riisalo eestvedamisel sündis koostöös ettevõtjatega laiapindne ja tugev majandusplaan, millele eelmine valitsusjuht kahjuks suurt tähelepanu ei pööranud, aga uue majandusministri käe all on see õnneks elama hakanud. Ja läbimõeldud ideed hakkavad ka juba ellu jõudma. Suurinvesteeringute toetus on vaid üks näide sellest.

Aga meie majandus vajab loomulikult rohkemat. Nendeks [vajalikeks komponentideks] on oskustööjõu kättesaadavus, konkurentsivõimelise hinnaga energia ning maksusoodustused teadus‑ ja arendustegevuse investeeringutele. Kõik need on komponendid, mis on vajalikud selleks, et meie tootlikkus teeks uue hüppe üles ja tagaks samas pikaajalise majanduskasvu.

Kui me räägime täna rändest, siis teadvustagem, et meie majanduskasvu ja konkurentsivõimet piirab ka suur oskustööjõu puudus. Jah, hetkel on küll majandus pigem seisakus, ehkki näitab ka uusi taastumismärke, aga kui olukord paraneb, seisame me suure probleemi ees. Sest oskustööjõudu meil lihtsalt ei ole uueks tõusuks. Seetõttu peab Eesti 200 oluliseks avada meie tööjõuturg oskustööjõule ja me toetame ettevõtjate ettepanekuid kvoodisüsteemi muutmiseks, et see vastaks paremini nende vajadustele. Me teeme ettepaneku, et rändekvoodi juurde tekiks majanduskasvufaasist sõltuv oskustööjõu kvoodi osa. Kui majandus kasvab, siis avaneb oskustööjõu kvoodi osa 0,2% püsivast elanikkonnast ehk maksimaalselt 2600 inimest aastast. Selle alusel saavad ettevõtjad tuua riiki kolmandate riikide kodanikke.

Kvoodi osa puudutab kindla majanduskasvuvaldkonna oskusega töötajaid. See nimekiri peab valmima OSKA analüüside põhjal. Oskustööjõu kvoot jaotuks valitud tegevusalade vahel: metallitööstus, elektroonika‑ ja elektriseadmete tootmine, masinate ja seadmete tootmine, energeetika, masinate ja seadmete remont ja nii edasi. Seda arutelu ei ole paraku võimalik peita, kui me soovime Eesti majandusele päriselt hoogu juurde anda.

Ma paluksin lisaaega.

Kolm minutit lisaks.  

Ja lõpetuseks pean oluliseks rõhutada, et Eesti 200 kindlasti ei poolda mitte mingil juhul kontrollimatut ja massilist sisserännet. Me oleme siiski kohustatud igal ajahetkel mõtlema ja tegutsema moel, mis tagab meie kultuuri, keele ja rahvuse säilimise läbi aegade, nii nagu seisab see ka meie põhiseaduses. See ei ole müüdav väärtus. Aga selleks, et me suudaks need lubadused igal ajahetkel täita, peame olema tugeva majandusega riik, osa arengust, mitte taandarengust. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 548 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 11. veebruar kell 17.15. Oleme esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Saame minna teise päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Rekonstruktsiooni‑ ja Arengupanga põhikirja muudatuste heakskiitmise seaduse eelnõu 558 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt rahandusministri Jürgen Ligi.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Selle eelnõu 558 eesmärk on kiita heaks Rahvusvahelise Rekonstruktsiooni‑ ja Arengupanga põhikirja muudatused. See pank kuulub Maailmapanga Gruppi ja Eesti on tema liige 1992. aastast. Selle muudatusega kaasajastatakse panga finantsjuhtimine, põhikirjast kustutatakse laenu andmise piirang, mis kehtestas üksühese seose panga kapitali ja reservide ning väljaantud laenude garantiide kogumahu vahel. Piirangu kustutamine põhikirjast ei tähenda selle ärakaotamist. Piirangu määra [kehtestamine] ja üldisemalt panga riskide juhtimine delegeeritakse panga aktsionäride nõukogule, see kogu on püsivalt tegutsev, ta asub Washingtonis ja ta saab riske juhtida operatiivselt. Põhikirjas sätestatud piirang on jäik ja aeglaselt muudetav. See pärineb 70 aasta tagant, ajast, kui pank loodi, ja eesmärk oli panga usaldusväärsuse ja reitingu toetamine. Aga nüüd saab seda ka teistmoodi tagada, nagu öeldud. Sarnased põhikirjalised piirangud on muutmisele läinud ka teistes arengupankades, sealhulgas EBRD-s, Euroopa Rekonstruktsiooni‑ ja Arengupangas. Selle põhikirja muudatuse kinnitas Riigikogu eelmise aasta veebruaris.

IBRD on juba kasutusele võtnud kaasaegse riskijuhtimise raamistiku, mis võimaldab kapitali tõhusamalt kasutada. Globaalsed arenguvajadused aina kasvavad ja koos nendega ka ootused arengupankadele. Kui otsustatakse IBRD äri mahtu kasvatada, siis saab tänu muudatustele kasutada tavalise kapitali suurendamise kõrval või selle asemel ka muid finantsinstrumente, näiteks hübriidkapitali või kõrge reitinguga riikide kahepoolseid garantiisid.

Seletuskirjas on märgitud ka 2012. aastal tehtud põhikirja muudatus, mis puudutas põhihäälte jaotust. Toona otsustati neid kõikidele riikidele juurde anda, et kasvatada vaesemate arenguriikide suhtelist hääleõigust. Enamik hääleõigusest pangas on seotud osanike kapitalipanusega. Vaesed arenguriigid on oma väikese kapitalipanuse tõttu panga otsustes üsna nähtamatud, kuid 2012. aasta muudatus mõnevõrra suurendas seda nähtavust. Kokkuvõttes soovitan selle eelnõuga nõustuda, muudatused ei too Eesti jaoks kaasa riigieelarvelisi kulutusi. Laenu andmise piirangu kustutamine põhikirjast ei halvenda panga rahalist jätkusuutlikkust. Tänan!

Suur tänu teile! Teile on üks küsimus. Rain Epler, palun!

Jaa, aitäh, härra juhataja! Härra minister! Noh, ühtepidi tuleb nõustuda, et paindlikkust tuleb kindlasti juurde, teisipidi ilmselt nõustute ka sellega, et teataval määral võib-olla riskid suurenevad. Mu küsimus [on selleks, et] lihtsalt oleks millegagi võrrelda. Olete te kursis, millised on Eestis pankadele [esitatavad] kapitali adekvaatsuse nõuded tänasel päeval, kui need on sellisena kehtestatud? Noh, et siis lihtsalt nagu võrdluses saab mõtiskleda selle üle, kuidas me Eestis üldiselt sellise asja peale vaatame ja nüüd siis selles rahvusvahelises institutsioonis.

Aitäh! Loomulikult ei ole mul teile pakkuda kapitalinõuete detaile Eesti pankade kohta, aga juhin tähelepanu, et kommertspangad tegutsevad täiesti teisel põhimõttel, nad võtavad vastu hoiuseid ja annavad laenu, nad on erapangad. Siin on tegemist riiklike pankadega, mis põhinevad riikide panustatud kapitalil, ja hoiuseid nemad kodanikelt ei korja.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Otsuseid ja rõhuasetusi juhtivkomisjonis palun tutvustama rahanduskomisjoni liikme Tanel Kiige.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Hea minister! Tõepoolest, rahanduskomisjon arutas käesolevat eelnõu esimese lugemise ettevalmistamiseks 20. jaanuaril käesoleval aastal. Arutelu oli sisuline, mitte võib-olla ülemäära pikk, ja otsused olid paljuski konsensuslikud. Meile andis ülevaate Rahandusministeeriumist Martin Põder, kes tutvustas eelnõu eesmärke ja sisu, ka seda, millega täpselt Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni‑ ja Arengupank tegeleb ja mis on need põhjendused, miks seda põhikirja mõnevõrra kohandatakse. Ehk, tõepoolest, need ajaloolised piirangud on lihtsalt ajale jalgu jäänud ja käesolev eelnõu või, õigemini, need põhikirja muudatused aitavad muuta seda paindlikumaks ja ka natukene kaasaegsemaks just nimelt selleks, et seda edaspidi hinnatakse operatiivtasandil, lähtudes panga kapitali adekvaatsuse raamistikust, mis on paindlikum ja aitab kiiresti reageerida ajakohastamise vajadustele. Tegemist on ühekordse põhikirja muudatusega, mis vajab Riigikogu poolthäälte enamust. Pärast seda tuleb esitada vastav kinnitus omakorda ka selle ratifitseerimise ehk heakskiitmise kohta.

Küsimusi väga palju ei olnud. Proua Akkermann, komisjoni esimees, uuris, kas 2012. aasta muudatused on ka seal sees. Kinnitati, et 2012. aastal tehtud muudatused, mis on ka jõustunud, [on sees], lihtsalt me kavandatava eelnõu kohaselt kinnitame need üle. Toona oli küsimuseks põhihäälte jaotuse muutmine pangas. Teie ees kõneleja ehk mina uurisin selle kohta, millised võiks olla võimalikud riskid ja murekohad selle muudatusega. Aga härra Põder tõi välja, et muretsemiseks põhjust ei ole ja et eelnõu võimaldab lihtsalt sama kapitaliga rohkem korda saata.

Ja rahanduskomisjonis otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 28. jaanuaril. See oli konsensuslik – need, kes kohal olid. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind ehk Tanel Kiike. Ja vastavalt meie seadusandlusele on muudatusettepanekute tähtaeg kümme tööpäeva. Sellega lõpetan ja vastan hea meelega küsimustele.

Suur tänu teile! Ja Rain Epler kasutab oma teise võimaluse küsida. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea kolleeg! Mulle on jäänud mulje, et sina oled põhjalik oma töös ja süvened asjadesse. Kasutan head võimalust, et ka ennast paremini kurssi viia ja harida. Saad sa öelda, mis see Eesti osalus protsendina ja rahaliselt selles IBRD‑s on? See küll ei puuduta, ma saan aru, otseselt komisjoni arutelu, aga …

Jaa, tegemist on väga hea küsimusega. Pean tunnistama, et mul seda praegu kohe käepärast ei ole. Tegelikult see jaotus on muudetud niimoodi, et iga liikmesriigi põhikirjas määratud arv on nagu teatud valemiga paika pandav. Aga seda täpset osalust, mis see täpne osakaal on, kuna seal liikmesriike kokku on 189, ma hetkel ei oska öelda. Kindlasti võime selle järele saata, kui on huvi selle vastu.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 558 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 11. veebruar kell 17.15.

Saame seega minna kolmanda ja tänase viimase päevakorrapunkti juurde: Isamaa fraktsiooni algatatud jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu 553 esimene lugemine. Palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Andres Metsoja.

Ma tänan, lugupeetud aseesimees! Head Riigikogu liikmed saalis ja ekraanide taga! Head kuulajad! Tõepoolest, mul on au tutvustada jahiseaduse muutmise seaduse eelnõu 553 selle esimesel lugemisel. Isamaa fraktsioon algatas selle eelnõu ikkagi väga selgelt ajendatuna tekkinud olukorrast. Ja see tekkinud olukord on olnud seotud eelkõige Eesti rahvuslooma problemaatikaga. Ühtepidi on [rahvuslooma] ehk hundi, hallhundi seisund aasta-aastalt populatsiooni seisukohalt vaadatuna paranenud, aga teiselt poolt on majandustegevuse häiringud, inimeste elukeskkond on saanud pihta. See eelnõu on ajendatud sellest tekkinud kohtuvaidlusest, kus esmane õiguskaitse peatas jahihooajal hundi küttimise võimaluse.

Me küsisime erinevaid osapooli ära kuulates, mida me poliitikutena saaksime teha, et sellest olukorrast ei kujuneks [kogu riiki hõlmav] kriis. Hunt on ju teadupärast meie rahvusloom. Ja me jõudsime sinnamaani, et vähim, mis me teha saame, on tegelikult anda Keskkonnaametile volitusi juurde.

See eelnõu on tõepoolest väga lühike. Eelnõu eesmärk on anda Keskkonnaametile võimalus korraldada aastaringselt jahipidamist ulukite tekitatud kahjustuste vältimiseks. Kehtiv seadus võimaldab seda vaid väljaspool jahiaega. Kui jahiajal on ulukite küttimise maht täitunud, aga vajadus ulukite küttimiseks on olemas, siis praegu Keskkonnaamet ulukite jahti, sealhulgas nuhtlusisendite jahti enam korraldada ei saa. Selle probleemi lahendamiseks soovimegi muuta jahiseadust ja anda Keskkonnaametile õiguse korraldada aastaringselt, sealhulgas jahiajal, jahipidamist ulukite tekitatud kahjustuste vältimiseks.

Paralleelselt on maaelukomisjon ja keskkonnakomisjon koos, ka keskkonnakomisjon eraldi kuulanud ära osapooli – küll karjakasvatajaid, küll laiemalt ettevõtjaid ja nende esindusorganisatsioone, tegelikult ka hundikaitsjaid, neid, kes on väga mures selle pärast, et Eesti võib liikuda seda teed, mida teatud mõttes on kahjuks läinud ka Põhjamaad, et hakkab toimuma selle [uluki] üle omakohus. Ehk ühtepidi võib olla salaküttimine, aga hullemal juhul isegi, ma julgeks öelda, selle [uluki] mürgitamine tema toiduahela kaudu. Ja kindlasti see ei ole olukord, mida Eesti inimesed, kes on tegelikult looduse usku, tahaksid kuidagi näha ja tunda.

Õnneks on läinud niimoodi, et see esmane õiguskaitse on kohtu poolt maha võetud ja hundijaht on ka ilma selle eelnõuta saanud Eestis jätkuda. Nende küttimismahtude kohta, mis seisus me siin jaanuaris oleme, [ütlen nii palju, et] jaanuari keskpaiga, ma peast ei mäleta, aga vist oli 14. jaanuari seis Keskkonnaagentuuri lehel üleval, kui palju erinevatel ohjamisaladel või erinevates maakondades hunte on kütitud. Kindlasti aitas kütte ehk jahimehi ka meie ilus talv, mis meil vahepeal oli täiesti olemas – lumi tuli maha. Hundi küttimine on väga keerukas protseduur. Selle üle on visanud nalja võib-olla ka mõned, kes seavad küttimise keerukuse kahtluse alla ja ütlevad, et näed, vaata, kui kiiresti need hundid on ära kütitud. Aga hunt on väga nutikas loom ja kahtlemata suudab ka jahimeest üle kavaldada. Ja tõepoolest, lihtsalt ilmastikuolud on need, mis peavad jahti soodustama, muidu seda läbi viia on suhteliselt keeruline.

Ja kuna jahimehed on ju tegelikult saanud siit saalist tänu seaduseelnõu erinevatele projektidele, mis on vormunud lõpuks seadusteks, kohustuse tagada ka avaliku huvi [arvestamine], olgu see siis mõne katku[epideemia ohjeldamisel] või küttimismahtude ja jahindusnõukogude otsuste [täitmisel], et kaitsta omanikke, nende noorendikke, talumeeste viljapõlde – see kõik on omavahel seoses –, siis täpselt samamoodi vaadatakse hundikahjustuse puhul kogukonnas ikkagi jahimeeste otsa ja küsitakse, et mis toimub. Siin tuleb olla kuidagi tasakaalu otsiv. Ei saa panna seda jahimeeste seltskonda kuidagi sundviskesse, nii et nad peavad häbi täis silmadega vaatama kogukonna inimestele otsa. Sageli nad on ise tegelikult ka põllumehed või peavad karja. Seda kompromissi [otsimist] tuli kuidagi innustada ja see eelnõu seda mõtet endas kannab.

Me loodame, et selle eelnõu vajadus sellisel kujul võib-olla ei olegi enam niivõrd [suur], aga selle võimaluse andmine Keskkonnaametile on, ma arvan, ikkagi samm õiges suunas. Selle eelnõuga paralleelselt on räägitud ka sellest, kuidas ikkagi neid nuhtlusisendeid Eestis tabada. Täna on see korraldus selline, et kui minu karja tuleb murdma hunt või hundikari, siis ma pean sellest teavitama Keskkonnaametit. Ja 30 päeva jooksul siis Keskkonnaamet menetleb – kuni 30 päeva on see menetluse aeg, me käsitlesime ka seda, et äkki seda saaks teha natukene nobedamalt kui 30 päeva – ja selle aja jooksul tuleb välja selgitada, kas selle nuhtlusisendiga tuleb arveid klaarida. Aga vaadake, samal ajal on nii, et ega sellel nuhtlusisendil ei ole saba küljes silti "Käisin seda karja murdmas sellel kuupäeval, minu nimi on Ants ja mul on sõpru ka". Ka kõik valdkonna eksperdid ütlevad, et tegelikult seda nuhtlusisendit päriselt ära määratleda, kus, kes, milline hunt millisest karjast, on ülikeeruline. Aga samal ajal öeldakse, et kui hunt on korra juba käinud, siis ta tuleb veel.

Nüüd, teatud mõttes positiivsena on välja toodud seda Rootsi mudelit, mille puhul nuhtlusisendit on võimalik ikkagi küttida teatud regulatsioonide kohaselt kohe. Selle peale on öeldud, et sel juhul ilmselt terendab suur konflikt loomakaitsjate ning küttide ja karjakasvatajate vahel. Kas Eesti on selleks valmis? Aga ma arvan, et tegelikult me peaks olema valmis. Sest kui populatsioon on heas seisundis, siis meil on kaks varianti: kas öelda, et seda populatsiooni tuleb oluliselt vähendada, või püüda ikkagi luua regulatsioon, et kui hunt tuleb inimesele liiga lähedale, siis seal ei aita muu, kui see isend tuleb ära küttida. Hea jutt ega veenmine seal kahjuks ei aita.

Kas me oleme avalikult ühiskonnana selleks valmis? Ma arvan, et tegelikult see oleks parem lahendus kui omakohus või see, et me liiga pikalt anname aega menetluseks või siis ütleme lõpuks, et me peamegi meie enda hundi populatsiooni oluliselt vähendama, muidu me ei mahu siia koos ära. See on mõttekoht. See eelnõu küll seda temaatikat ei käsitle.

Eraldi teema, mis veel, ma arvan, väärib meil suures pildis lahtimõtestamist, seisneb selles, et me väga palju tahame säilitada looduslikke kooslusi. Me oleme ka maastikukujunduse usku. Ja üks maastikukujundamise elemente on meie pärandniidud, poollooduslikud kooslused. Nagu me ajalooliselt teame, need on tekkinud ikka inimese ja looduse koostoimes. Täna me liigume järjest rohkem totaalse looduskaitse suunas. Me tõrjume tegelikult inimesi looduskaitsealadelt välja, sest me ei lase hooldada seal maaparandussüsteeme, teid, elektriliine. Tegelikult räägime juba sellest, et looduskaitseseadusega piirame ka elamualadel majandustegevuse, ehitamise. Just käisid Lahemaa inimesed oma muret kurtmas, sest nad on väga suure probleemi ees. Ja teise käega me võtame Euroopa Liidu toetusi ja ütleme, et me peame rohkem säilitama looduslikke kooslusi. Siin on ilmselgelt kakofoonia. Me ei suuda neid kahte eesmärki täita.

Kui kuulata karjakasvatajaid, siis ma saan nende murest aru. Kui sa Soomaa luhtadel karjatad loomi, et hoida seal looduslikku mitmekesisust – aga vabandust, kus see hunt siis peab olema? Ja kui hunt Soomaa luhtadel vasikad ära sööb, siis see ongi loomulik, see on tema koht. Midagi ei ole teha, me peame püüdma aru saada ka tervikust. Tore on neid lilli ja liblikaid näha, aga kuskile peab hunt ka ära mahtuma.

Selle kõige nimi ongi tegelikult tasakaal ja kaine mõistus. Hundil peab olema koht, hunt on väga ürgne loom. Ma arvan, et need inimesed, kes on kuulnud hunti ulgumas, on saanud elus väga veenva elamuse. Teisest küljest tuleb kaitsta loomulikult neid majapidamisi, seda vähest majandustegevust maapiirkonnas, mis veel on alles jäänud, ja püüelda selles suunas, et looduslik mitmekesisus erinevatel aladel ja looduslikud kooslused säiliks, aga et ka hundil oleks koht.

Ja tegelikult ma pean ütlema, et ega see seiresüsteem … Meie eksperdid on teinud üsna head tööd. Meil kipub olema nii, et iga probleemi korral pannakse kahtluse alla meie teadus, meie süsteemne käitumine. Võtame aluseks näiteks meie metsanduse, seal me kahtleme, kas metsastatistika aluseks võetud SMI mudelina on ikka õige. Äkki ikkagi raiume liiga palju? Tundub, et see on kuidagi avalikkuse eest varjatud, kuskil on katselapid, miks neid ei avalikustata?

Me paneme löögi alla süsteemi tervikuna oma riigis. See on minu meelest väga ohtlik. Ja seesama [suhtumine] leiab sageli käsitlust ka näiteks ulukite kontekstis, [kui kaheldakse], kas meil ikka on need andmed õiged. Andmeid saab alati kasutada paremini. Ja nagu hea kolleeg härra Maran on öelnud: tegelikult peab kogu ulukite [teema puhul] jälgima seda toiduahelat. Üks sööb teise ära looduses, nii on. Ja vaatame, keda hunt sööb – sööb metskitse. Kui me vaatame kogu sõraliste poolt tervikuna, siis jõuame sinnamaani, et nende populatsiooni seisund on halb. Aga karul on päris hea, hunti on päris [palju] ja ilvest on. Noh, midagi äkki ei ole läinud kõige paremini?

Aga samal ajal me teame ka seda, et loodus reguleerib sageli populatsiooni väga tugevalt ise. Kui on lumised talved, siis ega ilves ei lähegi kitsekarjast kaugele, ta istub seal, sest tema toidulaud on seal, ta ei lähe kuskile mujale. Ta istub seal nii kaua, kuni tal on süüa. Ja paksu lumega üldiselt kitsed ei liigu sealt ära, nad hoiavad karjas kokku. Kui kitsi on liiga palju, siis me teame, et neile tuleb taud kallale. Jällegi, lõpuks loodus teeb oma valiku. Kui lund on palju ja pikalt, siis nad ei suuda välja kaapida lume alt maapinda, mille peal puhata. Ja kui nad seda ei suuda teha, siis tabab neid kopsupõletik. Kui metssigu on liiga palju, siis oleme [sigade] Aafrika katkuga [silmitsi]. Teame, et kuskil terendab linnugripp. Jahimehed ütlevad, et ilmselt neid ootavad ees üsna keerulised ajad kogu selle ohjamise puhul: on taudid, on looduslik tasakaal, on inimene, on majandustegevuse mõjud. Ja seda tasakaalu leida on järjest keerukam. Arvata, et inimene suudab kõike regulaarselt hea andmestiku pealt juhtida – see ei pruugi olla tõsi, aga me peame endast [andma] parima.

Nii et see teema on kahtlemata väga lai. Hunt on teadaolevalt elanud meie territooriumil 10 000 aastat, temaga on hakkama saadud, küllap saadakse ka täna. Kui hunti kardad, ära metsa mine, aga me peame tagama ka selle, et ta ikkagi meie ukse alla ei tuleks. Kui ta tuleb, siis järelikult on teda liiga palju. Ja kui me hakkame kõiki ulukeid metsas väga palju nägema oma silmaga, siis ilmselt on see kontrolli alt väljas.

Nii et palume toetada seda eelnõu. Hea meel on tõdeda, et ka keskkonnakomisjon, olenemata opositsiooni ja koalitsiooni piiridest, on andnud sellele oma heakskiidu. Aitäh!

Suur tänu! Saime igati korraliku loengu loomariigis toimuvast. Aga ma näen eksperte nii küsimas kui ka läbi rääkimas veel. Nii et esmalt Urve Tiidus, küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Jahikaugetel inimestel võib tekkida siin siiski peale seda väga põhjalikku põhjendust küsimus, et millistest matemaatilistest numbritest me võime rääkida, kui me lubame aastaringset hundijahti. Kas seda on võimalik kuidagi vormistada numbrina?

Jah, no ma vaatasin seda Keskkonnaagentuuri statistikat ja kui mu mälu mind ei peta, siis meil on jäänud küttida sellel jahihooajal – jahihooaeg lõpeb 1. märtsil, hundijahihooaeg algab 1. novembril – veel circa 55 isendit. See koguarv võib muutuda, sest see sõltub natukene nendest ohjamisaladest, seal kogutakse andmeid, neid analüüsitakse ja sellest johtuvalt Keskkonnaamet kas annab lube juurde või mitte. Aga see koguarv vist oli 103 isendit.

Andrus Seeme, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Jah, väga hea eelnõu, nagu te ütlesite, äkki ei peagi tulevikus seda kasutama, kui ei ole sellega [seotud] kohtuteemasid. Aga minu küsimus on, et mis sa ise arvad, kas selle eelnõu raames annaks veel muudatusettepanekutega lahendada mõningad kitsaskohad jahiseaduses või igapäevases jahi toimumises? Toon näiteks suurulukite haavamise ja jälitamise teema.

Noh, kindlasti annab, aga me teame, et meieni peaks ju jõudma ka looduskaitseseadus ühel hetkel, kindlasti jõuab sealt sugemeid jahiseadusesse. Noh, on räägitud pikalt plii kasutamise temaatikast. Plii on väga ohtlik raskmetall meie looduses, millel on väga palju tagajärgi linnuriigis, eriti kotkaste kontekstis, kuigi kotkaste populatsioon on läinud paremaks. Keskkonnaamet on öelnud, et teatud aladel, üleujutusaladel, kus on palju soid-rabasid, ei kasutataks pliid. Ma loodan, et sellest on ka kinni peetud.

Siis see temaatika, mis on pikalt üleval, kuidas peibutust lubada. Me teame, et siin on ka erinevaid seisukohi, kas peibutusjaht teatud liikide puhul on ikka lubatud või ei ole lubatud, kuhumaani on lubatud. Jälle tasakaalu otsimise koht.

Ma arvan, et ikkagi kõige olulisem teema, mis tuleks selgeks rääkida, on seesama nuhtlusisendi teema. Selleks, et ohjata [nende isendite tegevust] ja tagada seda tasakaalu ja hoiduda ka meedias sellistest suurtest lugudest, kuidas keegi on saanud jälle otsatult [kannatada] või kus väga suur hirm püsib õhus, tuleks minu isikliku arvamuse kohaselt ikkagi astuda samme selleks, et [see olukord lahendada]. Kui on tõepoolest tekkinud olukord, et hundikari või üksik isend käib murdmas kellegi karjas, olgu see siis laudas sees või kopli alal, tuleks leida lahendus, kuidas võimalikult kiiresti ikkagi see konkreetne isend, kes seda teeb, kätte saada. Ja ma arvan, et see teeks head tervikuna nii jahimeestele, karjakasvatajatele kui ka tegelikult laiemale avalikkusele, [kui tuntakse], et see asi on kontrolli all. Ja noh, siin on alati hirm, et äkki keegi kuritarvitab. Aga vaadake, siis me ei peaks siin saalis ilmselt õigusruumiga üldse tegelema. Ikka võib olla keegi kuskil, kes kuritarvitab. Aga see süsteem tuleb siis teha selliselt, et kuritarvitused oleks võimalikult minimeeritud, riskid kaalutud. Ja ma arvan ka, et nendeks kuritarvitusteks tegelikult ei ole põhjust, kui inimesed saavad oma probleemid mõistlikult lahendada. Keegi ei taha minna õigusrikkumise teele, kui on olemas mõistlik lahendus.

Tänan teid! Rohkem teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni seisukohti ja otsuseid palun tutvustama Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme, hea kolleegi Tiit Marani.

Aitäh, auväärt eesistuja! Auväärt kolleegid! Mul on suurepärane võimalus tutvustada teile keskkonnakomisjoni istungit, mis toimus 20. jaanuaril, natukene rohkem kui nädal aega tagasi. Selle käigus andis Andres Metsoja väga põhjaliku ülevaate antud eelnõust ja ma ei hakka tänu sellele seda rohkem puudutama, ei ole mõtet aega raisata. Üks põhitees, mis tuli välja ja mis on olemas, on see, et ei tohiks tekkida olukord, kus probleem on olemas, aga ilma kohtuotsuseta pole võimalik sellesse sekkuda. Kliimaministeeriumi poolt oli kohal jahindusnõunik Aimar Rakko, kes ütles, et Kliimaministeerium toetab eelnõu. Kuna tõepoolest huntide arv on kasvanud ja kuna tekkis selline kummaline olukord, kus ei ole võimalik isegi nuhtlusisendite tasemel reageerida, siis see eelnõu on mõistlik. Küsimuse peale, kas samasugune muudatus on ette nähtud ka looduskaitseseaduse ja jahiseaduse muudatustega, mis meil siin arutamisel ees ootavad, vastas Aimar Rakko, et jah, tõepoolest, see on seal olemas, aga igaks juhuks oleks vaja see juba praegu niimoodi ära teha.

Küsiti veel, miks erilubasid varasemal ajal ei ole välja antud ja miks olukord on selliseks kujunenud. Vastus oli see, et lihtsalt varasematel aegadel pole nii kummalist situatsiooni ette tulnud, kus jaht on sellisel kujul kinni pandud. Siis küsiti, miks tegeldakse ainult sellega, et nii-öelda jahiga arvukust vähendada, aga ei vaadata toidubaasi. Vastus oli, et toidubaasi vaadatakse ja vastavalt sellele kujundatakse ka tegelikult arvukust. Küsimus oli veel, et tegevuskavades, mis puudutavad suurkiskjaid, praegusel hetkel ei ole suurkiskjate toidubaasi arvukust nagu limiteeriva faktorina käsitletud. Ministeeriumi esindaja ütles, et see tegelikult ositi on nii ja ositi ei ole nii, aga üks põhiline probleem on see, et Eesti metsanduses on küll kuldaeg, istandusi on palju. See paratamatult suurendab survet jahimeestele küttida rohkem kui varasematel aegadel. Veel oli juttu sellest, mis on arvukuse osas õiged numbrid, mille peale vastati, et vaidlus selle üle käib, küsimus on jõudnud ka Euroopa Kohtusse ja otsus selle kohta tuleb kevadel. Veel toodi esile, et muret tekitab ka kärntõbi, [mis võib mõjutada liikide arvukust], ja avaldati arvamust, et istanduste tekkimisel nii-öelda surve toidubaasile veel suureneb.

Ja sellega võib kogu selle komisjoni arutelu kokku võtta. Tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänasel päeval, see oli konsensuslik otsus. Siis tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada ja viimaseks, määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on ka küsimus. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, hea ettekandja! See eelnõu ehk jahiseaduse muudatus küll puudutab ulukitele suunatud jahti, aga kas te näete, et kui täna peaks esimene lugemine edukalt lõpetatama, siis teise lugemise käigus oleks võimalik kaasata [arutelusse] ka loomakaitsjaid, võib-olla avada seda jahiseadust laiemalt ja reguleerida neid asju, mis on siiamaani loomakaitsjatele tekitanud pingeid. Üks asi on muidugi trofeejaht, teine on linnujaht, põhimõtteliselt praegu pole neid päevalimiite. Kas te näete, et jahiseaduses on veel neid momente, mida me võiksime teise lugemise käigus avada, et muudatusi sisse viia?

No loomakaitse on igal juhul väga oluline teema, eriti see kõik, mis puudutab valu tekitamist. Surm on teatavasti elu osa ja see puudutab paraku ka jahiloomi, sealhulgas suurkiskjaid. Ma arvan, et selle seadusemuudatuse juures hakata juurde tooma veel mingeid muudatusi ilmselt ei ole mõistlik, küll aga võib kaalutleda seda sellisel juhul, kui tuleb arutelule looduskaitseseaduse ja jahiseaduse muutmine, natukene hilisemas faasis.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Nagu sa tead, hunt on ka minu südames, nagu sinulgi. Minu küsimus puudutab seda, et tundes ja teades hundi käitumismudelit, mis on sinu seisukoht: kui hunt on õppinud kutsikana või on õpetatud vanemate karjajuhtide poolt murdma koduloomi ja mitte pidama jahti metsikus looduses, siis kas ta üldse läheb metsikusse loodusesse jahti pidama või jääbki koduloomade peale?

Aitäh selle küsimuse eest! Seda teemat me tegelikult komisjonis ei arutanud, aga ma loodan, et keegi ei pane pahaks, kui ma seda siin natukene kommenteerin. Arvestades, kuivõrd plastiline ja kuivõrd õppimisvõimeline on hunt, ja arvestades tema sotsiaalsust, ka seda, et tekivad erinevad kultuurid, sealhulgas ka see osa, millest nad toituvad, siis tõepoolest, reeglina selline asi on, et kui on ühtemoodi õpetatud toituma, siis see ka nii jääb, kui ei ole põhjust ümber õppida.

Suur tänu teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Tarmo Tamme.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Jahindus on meile kõigile oluline valdkond, isegi siis, kui see meile nii ei tundu. Jahinduses otsitakse looduse ja inimese vahel tasakaalu ning see jääb märkamatuks, kui kõik on hästi korraldatud. Ideaalses olukorras looduse enese poolt tasakaalu otsimise tagajärgi me ilmselgelt ei ole ühiskonnana valmis taluma. Eesti 200 mõistab Eesti inimeste muret ja toetab kiire lahenduse leidmist. Praegune seaduseelnõu on ilmekas näide sellest, kuidas elu muutub ja kuidas uus olukord nõuab seadusesätte muutmist.

Kui 12 aastat tagasi praegune redaktsioon jõustati, ei osanud tollane võim kahtlustadagi, et jahiaeg ei pruugigi tähendada jahiaega. Seetõttu anti Keskkonnaametile võimalus ja õigus korraldada jahipidamist ulukikahjude vältimiseks väljaspool jahiaega. Täna oleme olukorras, kus anname Keskkonnaametile õiguse korraldada jahipidamist ka jahiajal. Sellega me kindlustame võimaluse reguleerida nuhtlusisendite arvukust just siis, kui selleks on ekspertide sõnul vajadus ja kohtu poolt jahiajal rakendatud õiguskaitse takistab igapäevast elu.

Mida see kaks kuud jahikeeldu meie maaelule tähendas, seda alles arvutatakse kokku. Üks pool sellest on materiaalne kahju, millega loomakasvatajatele kaasneb kindlasti ka moraalne [pool]. Kui sa oled tunnistajaks, kuidas su elutööd hävitatakse, ja riik laiutab käsi, et midagi pole teha, siis on raske oma riiki usaldada. Riik mitte ainult ei jäta appi tulemata, vaid ka toetab ahistajat.

Eelmisel nädalal käisid Riigikogu maaelu‑ ja keskkonnakomisjoni ühisistungil veisekasvatajad Soomaalt, kes on saanud kahju oma karjale juba enam kui 100 000 eurot. 57 veist on huntide poolt murtud ja kahjuks on seis selline, et olukord ei lähe paremaks. Ma olen nõus eelkõnelejaga, et võib-olla Soomaa ei olegi parim koht loomapidamiseks ja huntidel on seal omad õigused, aga kui arvukus on tasakaalus, siis üldjuhul hunt ei tule, hundil on siis metsas süüa küll ja tal ei ole põhjust sealt välja tulla. See veise kallale tulemine on siiski hundi jaoks nagu häda pärast.

Tänane seadusemuudatus annab Keskkonnaametile lisavõimaluse nuhtlusisendite küttimiseks lube väljastada. Loodan, et sellest piisab normaalse olukorra taastamiseks.

Teine asi on mainekahju, mida hundijahi vaidlustajad rahvusloomale on tekitanud. Siiani olid ühiskonna suhted suurkiskjatega suhteliselt head ja võisime Euroopas oma huntide üle uhkust tunda. Nüüd kahjuks peame täheldama, et elanikkonnas on tekkinud hundihirm, mis on transformeerunud hundivihaks. See aga on juba tõsine asi ja olgu meil jõudu sellega toime tulla ja taastada endine olukord.

Kõige hullem, kui satume oma rumala ja lühinägeliku suurkiskjapoliitikaga olukorda, kus linnas on omad seadused ja maal omad. Kui jätta aga suurkiskjate arvukuse reguleerimine vaid looduse hooleks, võivad tagajärjed mingil hetkel ka linna jõuda. See oleks hukatuslik eelkõige suurkiskjatele ja loomulikult ka inimeste moraalile.

Kindlasti ei ole see ainukene vajadus, miks üle vaadata jahindusega seonduv. Viimasel ajal on tekkinud tendents, kus pisirikkumiste eest on riigitruudel kodanikel tühistatud relvaluba. Inimestel, kellel pole kunagi olnud mingisuguseid rikkumisi, on tühistatud relvaluba selle eest, et neil on pisirikkumised relva käsitlemisel. Kodanikele on niigi määratud kopsakad rahatrahvid ja neil on peatatud nädalateks ja kuudeks jahitunnistuse kehtivus. Milleks siis veel lisada see karistus, et relvaluba tühistada? Siin on ilmselgelt ebaproportsionaalne karistus võrreldes toime pandud teoga.

Relvaloa tühistamine tähendab ka seda, et kodanik peab oma relvad sundvõõrandama. Jällegi on oht jääda ilma riigile lojaalsetest kodanikest ja halvasti mõjub see ka meie laiapindsele riigikaitsele olukorras, kus kuri naaber luurab piiri taga.

Loodan, et meie siseminister tuvastab siin mõttekoha ja leiab võimaluse olukorda parandada. Ilmselgelt on tegemist kaalutlusõiguse kasutamisel ülepingutamisega ja olukord vajab poliitilist suunist. Vastasel juhul saame põhjendamatult juurde hulga kodanikke, kes ei jaksa enam riiki usaldada. Kuhu me sellise praktikaga jõuame, võime ainult ette kujutada.

Tervikuna on see väga hea eelnõu, vaatamata asjaolule, et on esitatud opositsiooni poolt, ja Eesti 200 kutsub üles kõiki seda toetama. Aitäh!

See läheb ajalukku igal juhul. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Tiit Maran, palun! (Tiit Maran palub lisaaega.) Kaheksa minutit. 

Aitäh! Sotsiaaldemokraadid kindlasti toetavad seda eelnõu. Sellest rohkem ei ole rääkida, aga ma kasutan võimalust rääkida hunditemaatikast natukene laiemalt, sest mulle tundub, et see kontekst on oluline.

Hunt on alati olnud ühiskonnas probleemne. Miks? Selle pärast, milline see liik on. Tema huvid kattuvad inimese huvidega, tekib konflikt. Teise poole pealt, ta on erakordselt plastiline, intelligentne loomaliik. Lisaks sellele ühiseluline, mis tähendab, et ta omab suurepärast võimalust planeerida, koordineerida oma tegevust selleks, et jõuda eesmärgile, mille hundikari on endale seadnud. Nii palju liigist kui sellisest.

Aga hundil on kindlasti ka suurem ökoloogiline sisu, mida me ei tohiks ära unustada. Nimelt, ta on tippkiskja ja sellepärast on tal ökoloogilistes süsteemides, ökosüsteemides äärmiselt suur mõju. Teda nimetatakse päisliigiks või võtmeliigiks. See on selline liik, kelle arvukus on madal, aga kes märkimisväärselt mõjutab teiste liikide arvukust ja paiknemist ruumis. Teaduskirjanduses on olemas selline väljend nagu gildisisene agressioon. Kui suurkiskjaid on palju, on keskmise suurusega kiskjaid vähem, sest nad ei armasta üksteist. Kui keskmise suurusega kiskjaid on vähe, siis on väikekiskjaid palju ja närilisi vähem. See on väga lihtsustatud mudel, aga kui ei ole muid häirivaid faktoreid, siis üldreeglina see ka nii töötab.

See on hundi ökoloogiline sisu, aga oluline on ka sotsiaalne kontekst, mis tuleneb sellest, et hunt kui päisliik kohtub tegelikult teise päisliigiga, mida ladina keeles nimetatakse Homo sapiens, tõlkes "mõistusega inimene". Tegelikult on ikka ääretu upsakus ja rumalus panna sellele liigile selline nimi, kas või, kui mõelda, selle pärast, kui lootusetult viletsalt me oma keskkonnaga, millest me sõltume, oskame vahekordi paika panna. Kui need kaks päisliiki saavad kokku, tekib konflikt, seda näitab ajalugu. Ja see ajalugu on ka tekitanud tohutu emotsionaalse laengu selle liigi käsitlemisel. Põhjused on sügavad ja põhiline põhjus on see, et läbi aegade on hunt olnud liik, kes inimese tegevustest matti võtab.

Ma toon teile ainult ühe näite. Aastail 1822–1823 langes Liivimaal hundi ohvriks 30 152 kodulooma. Ilmselt see arv on veel suurem, lihtsalt seda ei ole teada. Sellel oli kirjanduse põhjal kaks põhjust. Ühelt poolt see, et tal ei olnud saakloomi – metssiga ei olnud veel taasjõudnud Eestisse, sest ta jõudis taas Eestisse alles 1930. aastatel, metskitsi oli vähe, põder oli üle jahitud –, ja teiselt poolt [elanike] võimetus reguleerida hundi arvukust. Enamiku sellest kahjust tegelikult kandis talurahvas, sest neil oli väiksem võimekus huntidega hakkama saada, võrreldes aristokraatse poolega. Ent nii naljakas kui see ei ole, seesama talurahvas samal ajal ütles: aga hunt peab ju kuskilt süüa saama. Nii räägib kirjandus. Millal jäi kahju väiksemaks? Siis, kui suurenes reguleerimise võimekus ja kui saakloomade arvukus tegi hüppelise kasvu.

Peatuksin korraks ka inimohvritel, see on siin palju jutuks olnud. Tõepoolest, 19. sajandi teise pooleni olid inimohvrid ja olid inimsööjad hundid, aga ebaselge on, kui palju neid oli, sest väga paljud hundirünnakud olid seotud marutaudiga, aga mitte kõik. Oli ka üksikuid selliseid juhtumeid, kus talvel näljaga hunt ründas inimest, need olid tavaliselt kas vanad või haiged hundid. Huvitav on see, et see kant, kus Eestis hundiründed toimusid, oli põhiliselt Peipsi kirde‑ ja läänenurk. Märkima peab muidugi ka hundi ja koera vahelisi hübriide, kes käituvad märkimisväärselt agressiivsemalt kui hundid. Milline on tänapäevane tõenäosus, et juhtuks hundirünne? Raske on öelda, aga ilmselt ääretult väike. Ise kipun arvama, et see tõenäosus on väiksem kui metssea ründe alla sattumine.

Nüüd kokkuvõtvalt. Hunti on metsas tarvis, ta on ökoloogiliselt oluline. Teise poole pealt on tegemist väga tõsise liigiga, kes on väga tugevalt võimeline mõjutama inimese tegevusi. Selleks on vaja teda majandada, selleks tuleb tema arvukust hoida mõistlikus vahemikus, et tema roll ökosüsteemis oleks täidetud, teisalt aga jääksid kõik konfliktid inimesega taluvuse piiridesse. Kui me seda ei tee, tekib ülekohus ja kaotavad nii inimesed kui ka hunt.

Kõigeks selleks on vaja andmeid ja plaanimist. Tegelikult Eesti on siiamaani väga heas seisus, sest meil on suurepärane riiklik süsteem hundi arvukuse seiramiseks. Ja ka senine tegevuskavadepõhine hundi haldamine on olnud päris hea, et hundi arvukus oleks vahemikus 20–30 pesakonda ehk täidetud oleks bioloogiline vajadus ja see ei ületaks 30 pesakonda, nii et sotsiaalne vastupidavus-taluvuspiir oleks ületatud.

Paraku eelmise aasta lõpul tekkis teistsugune olukord. Ma ei puuduta siin seda, mis puutub õiguskaitsesse, sest sellest eelkõneleja, õigemini, eelnõu tutvustaja põhjalikult rääkis, aga minu arust sellest, mis juhtus, peegeldub hoopis [sügavam] probleem. Nimelt, nendel juhtudel, kus on vaja otsustada, väga sagedasti napib võimekust tõlgendada ökoloogilisi andmeid ja ökoloogilisi loogikaid. Ja mida enam meie tegevus on selline, mis eeldab sügavalt sisseminemist ökoloogilistesse süsteemidesse, aga samal ajal meie toimimisruum jääb järjest väiksemaks, seda rohkem on meil teadmisi tarvis, aga paraku just seal neid teadmisi tugevalt napib.

Teine pool on siis paraku see, mis puudutab seda, kas hunt saab metsas hakkama. Andmed näitavad, et tal lihtsalt ei ole süüa. Ja see on ka üks põhjus, miks ta nii palju on tulnud eelmise aasta lõpul inimeste juurde, et süüa lambaid, koeri, vasikaid. Nii veider kui see ka ei ole, antud situatsioonis hundi puhul ongi mõistlik tema arvukust piirata tema enda jaoks.

Lõpuks tahaks ma veel öelda, et tegelikult, kui natuke suuremat pilti vaadata, siis suurkiskja hundi tulevik kipub olema üsna tume. Ja seda sellepärast, et surve tema saakloomade arvukuse vähenemisele suureneb. Üleraie tõttu on meil paraku hästi palju metsanoorendikke ja sellest [tuleneb] surve jahimeestele vähendada sõraliste arvukust, nende loomade arvukust, kellest hunt toitub. Nii et kaks poolt: ühelt poolt sotsiaalne pool, aga [teiselt poolt] see, et hundil oleks võimalik metsas elada.

Laiemas pildis – ei saa midagi teha, me peame kõikide asjade peale vaatama natuke suuremas pildis – me peame vaatama, kus on need keskkonnapiirid, mille vahel me toimime, kuidas meie erinevad toimimise valdkonnad omavahel põimuvad, sest kui me ületame neid piire, siis me saame tagasilöögi. Seda tegelikult illustreeris väga hästi ka see juhtum eelmise aasta lõpus. Hunti tuleb hallata nii, et ta oleks looduses olemas, aga samal ajal säiliks tema bioloogiline roll, ja selle juures tuleb arvesse võtta ka ökoloogilist suurt pilti. Aitäh!

Aitäh! Ja Isamaa fraktsiooni nimel Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Urve Tiidus küll on saalist lahkunud, aga hea võimalus on veel täpsustada vastust tema küsimusele küttimismahtude kohta. See aasta või see jahihooaeg on niimoodi, et 1. novembril põhimõtteliselt [kehtestati] küttimismahuks 90 isendit, aga juba selle aasta alguses tõsteti mahtu ohjamisalade tõttu 103 isendile ja täna suurendati küttimise mahtu 121 isendini. Ma püüangi siis veel kord selgitada, et see 1. novembri küttimismaht vaadatakse jooksvalt kogu aeg üle, kogutakse andmeid ja kuna huntide arvukus on olnud suurem ja need kahjud, mida hundid teevad, jätkuvalt on olemas, need ei kao kuskile, ka jahihooaja kestel, siis andmeid täpsustatakse ja antakse lube juurde. Ja see ei ole niimoodi, et igale poole suvaliselt, vaid ikkagi on ohjamisalad, kuhu need load antakse, ja seal on siis jahimeestel õigus neid isendeid küttida.

Ma küll tahaks veel natukene rääkida juurde ühest problemaatikast, mis ei ole võib-olla liiga palju tähelepanu saanud. Noh, algul arvati, et see probleem on hullem, kui ta tegelikult on, aga minu kodukohas alles hiljuti kütiti ametlikult esimene šaakal. Eestis on šaakaleid päris palju, eriti nad jäävad sellistele roostikualadele, veekogude äärde. Ja ka šaakal on ööloom, kaval loom, kes tegelikult läheb lambakarja ja talled murrab ära nagu naksti. Võib-olla me nuhtleme hunti mõnes kohas üle, ega me seda päris täpselt lõpuni ei tea, aga kindlasti selliseid asjaolusid tuleb ka märgata, et meil on liike, mis kas kliima soojenemise tõttu või mõnel muul põhjusel on meie territooriumile tulnud, ja võib-olla selleks, et jääda. Ka selle asjaoluga peab arvestama.

Aga Isamaa vaates on kõige muret tekitavam probleem kogu meie Eesti elukeskkonna käsitluses selles, et looduskaitse ja inimese elukeskkonna vahelist tasakaalu me tegelikult päriselus alati ei aktsepteeri või me ei oska neid piire tõmmata. Meil on tunne kogu aeg – ja noh, see on ka Euroopa suunis, mis ju omast kohast on õige –, et meie loodust tuleb kaitsta. Looduskeskkond on väga oluline osa kogu kliimatemaatikaga hakkamasaamiseks, liigirikkuse kontekstis ja kindlasti ka meie majanduskeskkonna toimimiseks, elukeskkonna toimimiseks.

Aga me unustame ära, et looduskaitse lahutamatu osa on inimene, meie ise. Me nagu oleme selle rolli delegeerinud kellelegi teisele ja ühiskonnas on tekkinud tunne, et jahimehest on alati keegi targem kuskil, [loomade] omanikust on alati keegi targem. Need, kes on loodusele kõige lähemal, tunnevad loodust kõige paremini ja hindavad ka looduskeskkonda kõige rohkem. Inimene, kes elab Lahemaal, inimene, kes elab Soomaal, inimene, kes elab looduse keskel, peab karja, käib jahil, on korilane – ta hindab loodusväärtusi väga kõrgelt. Võib olla kindel, et ta ei viska metsa minnes prügi maha, ta ei eelda, et metsas on prügikast, ta ei eelda, et metsas on laudtee. Kui ta sinna läheb, ta teab, et ta saab seal metsas, looduses hakkama: ta ei eksi ära, ta saab aru, kas metsa minnes on päike tal ees või selja taga. Aga paratamatult meie, kes me – ka mina saan endast rääkida, ma puutun kokku väga sageli …

Ma paluks kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Me väga sageli puutume kokku ka selliste probleemidega, et inimesed ei suuda veekogu ääres tulla mööda matkarada välja, nad eksivad ära. Kui neile selgitada telefoni kaudu, et ole hea inimene, vaata, sa pead tulema nii, et päike on sul selja taga, siis mõni aeg hiljem talle tagasi helistades [ja küsides], kuidas ta nüüd on hakkama saanud, ta ütleb, et ei tea, siin on mingi nõiaring, päike on jälle mul otse ees. Ma ei tea, kuidas me oleme selleni jõudnud. Me igal pool räägime, et meie teadlikkus aina kasvab, me oleme digiühiskond, meil on digivõimekused. Ja siis, kui inimene läheb metsa, ta ei suuda ilmakaari määrata! Me õpime ennast abituks, on selle asja nimi. Ja selle õppimise vili on ka see, et me kuskilt keskselt reguleerime seda, kuidas omandit tuleb pidada, kuidas sa pead seal selles piirkonnas elama, kuidas sa pead iga nüansi kooskõlastama, sest kui sa seda ei tee, siis me muudkui tõstame trahvimäärasid. Kui sa lähed ise ilma kooskõlastust omamata midagi tegema looduskaitsealal, siis võid kindel olla, et sa litaka saad.

Ma alles hiljuti pidin ühe õhuliini kontekstis enda maakodus tegema kooskõlastust. Noh, poliitikuna ma ei tahtnud minna üht puud loata maha võtma, aga ta lumega vajub liini peale. Nii kui lumi tuleb – need on veel paljasjuhtmelised madalpingeliinid –, kohe on lühis peal, ja kuna see on nii viimases otsas, siis sinna jõuab rikkebrigaad alles siis, kui igal pool mujal üldjuhul on tõrked likvideeritud. Noh, eks ma pean hakkama saama. Mõtlesingi, et reageerin siis sellel ajal, kui ei ole tormi ja tuult ja brigaadid on majas, küsin selle kooskõlastuse, et võtan liinikoridorist ise selle puu maha. Teatasin siis võrguettevõttele, teatasin Keskkonnaametile. Arvake ära, mis ma vastuseks sain! Ma sain vastuseks, et seda puud ei tohi maha võtta. Vabandust, aga tegelikult ajab ropendama!

Ja siis me igal pool räägime, et, inimesed, saage ise hakkama! Kui elektrivarustuskindlusega on probleeme, [hankige] endale varusid, onju! Aga siis, kui on rahuaeg, tavaline olukord, ma ei tohi nii ettenägelik olla, et seda puud maha võtta. Öeldakse: "Ei, see on kaks meetrit, see on elupaik ja seda ei tohi maha võtta. Seda võib ainult siis maha võtta, kui ta on reaalne oht või ta on juba langenud." Kuidas me oleme selleni jõudnud? Või kuidas me siis seda inimeste mõistmist, keskkonna ja elukeskkonna vahel tasakaalu otsimist suudame tagada? Me tekitame ainult trotsi, me tekitame ainult arusaamatust, põlgust oma riigi suhtes, sellepärast et me peame oma elanikke, vabandust, kodanikke rumalateks. Aga selline riik ei püsi. Ja sellest on kahju.

Ma loodan, et looduskaitseseadus lõpuks jõuab siia. Ma loodan, et kõik see üleliigne saab sealt välja võetud – oli vist 400 muudatusettepanekut, kliimaseadusel peaaegu 1000. Tegelikult see näitab, et midagi on täiesti metsas. Noh, metsas on tore, aga kui siin Riigikogu saalis on midagi metsas, siis väga hästi ei ole. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 553 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 11. veebruar kell 17.15.

Meie tänane päevakord on ammendunud ja istung on lõppenud.