Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu kolmanda töönädala esmaspäevase istungiga ja head kolleegid! Mul on kõigepealt palve, et teeme kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohale on registreerinud end 76 Riigikogu liiget, puudub 25. Asume päevakorra kinnitamise juurde. Aga enne, kui me saame päevakorra kinnitamise juurde asuda, on küsimus kolleeg Lauri Laatsil. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Keskerakonna fraktsiooni poolt on palve tänasest päevast punkt number kolm välja jätta, kuna komisjonis arutasime, et selle punkti lugemine peaks ja võiks toimuda teisipäevasel päeval ja selle päevaga me ka arvestasime, esmaspäevase päevaga ei arvestanud, ja lähtuvalt sellest paluks siis ta praegu välja arvata päevakorrast.

Selge, kuna see on teie fraktsiooni ettepanek, siis tänasest päevakorrast langeb välja kolmas päevakorrapunkt. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Mul on tegelikult küsimus, ma nüüd ei teagi, kas protseduuriline, aga see on päevakorra kohta. Kas ma sain õieti aru …

Õigesti.

Õieti võib ka öelda. … õigesti aru, et te võtate üldse päevakorrast välja? Päevakorrast välja, selle nädala päevakorrast.

Ettepanek puudutas selle nädala päevakorda ja selle nädala päevakorrast väljaarvamist. Keskerakonna eelnõu 550 OE arvata käesoleva nädala päevakorrast välja. (Saalist räägitakse.) Jaa. Aga palun, Helir-Valdor Seeder! Palun Helir-Valdor Seederile tagasi mikrofon.

Aitäh! Ma sain aru, et teil oli plaan teisipäevaks. Aga miks te ei teinud ettepanekut esmaspäevast teisipäevaks lükata, miks te ta töönädalast üldse välja võtsite? (Hääled saalis.) Jaa, see oli mu küsimus.

Head kolleegid, seda mina ei saa lahendada. Praegu on kõlanud ettepanek see käesoleva nädala päevakorrast välja arvata ja see on selline ettepanek, mida Riigikogu istungi juhataja ega täissaal muuta ei saa, see õigus on fraktsioonil alati oma eelnõu päevakorrast välja võtta.

Mart Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Küsimus on mitte tänase istungi läbiviimise kohta, vaid küsimus on selline ettevaatav ja seotud desünkroniseerimisega, meie lahtiühendamisega Vene võrkudest. Kas Riigikogu juhatus on teinud ka mingisuguse plaani B juhuks, kui tõepoolest tulevad voolukatkestused? Kuidas Riigikogu saab tööd jätkata, kuidas Riigikogu liikmed peaksid sel juhul tööd saama teha?

Aitäh, hea kolleeg! Me oleme siin ühe katkestuse juba läbi teinud ja oleme veendunud, et Riigikogu töötab. See plaan on olemas. Aga antud juhul ma usun, et mingisugust elektrikatkestust meil siin ei tule ja Riigikogu saab jätkata oma tööd nii sellel kui ka järgnevatel nädalatel.  

Nii, aga head kolleegid, rohkem küsimusi päevakorraga seoses ei ole, mistõttu asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu V istungjärgu kolmanda töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!  

Lugupeetud kolleegid, ma teen väikese katkestuse ja ma panen uuesti hääletusele ... Ma panen uuesti hääletusele selle päevakorra, sellepärast et päevakord oli koos väikese muudatusega, mille ma oleks pidanud ka siinkohal ette lugema. Kas me võime asuda hääletuse juurde? 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele … Nii, kõigepealt, head kolleegid, Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanek on käesoleva nädala päevakorrast arvata välja tänane kolmas päevakorrapunkt, eelnõu 550 OE. Ja koos selle muudatusega panen hääletusele Riigikogu täiskogu V istungjärgu kolmanda töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt on 74 Riigikogu liiget, vastu ja erapooletuid ei ole, päevakord leidis kinnitamise. Ja hea kolleeg Lauri Laats, tänan täpsustuse eest. Ja nagu me näeme, ka päevakorra kinnitamise hääletuse tulemus tuli selle tõttu veelgi üksmeelsem. Aitäh! 

Aga nüüd, head kolleegid, on võimalik anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Ma palun esimesena siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Anti Poolametsa. Palun!

Austatud Riigikogu liikmed! Annan üle Riigikogu otsuse eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele peatada ajutiselt kõigi tuuleparkidega seoses algatatud planeeringute menetlemine edasilükkava tähtajaga kuni ajakohastatud infraheli mõõtmiste metoodika ja selle helirõhutasemete piirväärtuste kehtestamiseni". Kuulasin hiljuti Portugali teadlase Mariana Alves-Pereira intervjuud, mis puudutas infraheli mõõtmisi ja tuulikute, tuugenite, nende kõige suuremate ja ohtlikumate tuugenite tekitatud infraheli. Ja kui temalt küsiti: "Vabandage, kui kaugel te ise kui ekspert oleksite nõus tänapäevastest tuugenitest elama, need kuni 300-meetrised," siis tema ütles, et vähemalt 50 kilomeetrit oleks tema valik. Ta rõhutas, et tänapäevased metoodikad ja piirnormid on kas vananenud või puuduvad need üldse. Infrahelitemaatika on peamiselt seotud siis kuuldava heliga, tähendab, müranormid on seotud peamiselt kuuldava heliga ja infrahelimüra normid on ajale jalgu jäänud. Nii et käesolev eelnõu igal juhul lähtub ennetus- ja ettevaatusprintsiibist, kodurahuvajadusest ühiskonnas ning inimeste tervise kaitse kohustusest. Me oleme täielikult maha jäänud ja normatiivaktid on puudulikud. Aitäh!

Jaa, head kolleegid, palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Helle-Moonika Helme. Palun!

Jaa, aitäh, hea eesistuja ja head kolleegid! Tõesti, see eelmine seaduseelnõu, mis sisse anti, on tegelikult selline natuke globaalse tähtsusega, sest et globaalsed muutused on juba tulemas ja loodetavasti kogu see, kõik need roheenergia-tuulikute projektid lähevad enne prügikasti, kui need üleüldse meieni jõuavad. Aga tegeleme sellega siiski, nende puudustega, edasi. 

Aga tulles tagasi kodukamarale. Mul on hea meel, et meil on haridus- ja teadusminister Kristina Kallas siin kohe praegu olemas, sest et järgmine arupärimine läheb just nimelt temale ja arupärimise sisu on Maarjamaa ühendkooli kohta. Teatavasti Haridus- ja Teadusministeerium kavatseb siis nii-öelda ühe katuse alla viia seitse haridusliku erivajadusega laste kooli ja see on protsess, mis on käima lükatud ja mis põhimõtteliselt kabinetivaikuses on juba ära otsustatud, ja kirjad on laiali saadetud. Aga neid on seitse kooli ja haridusliku erivajadusega lapsed on kõige haavatavamad, kõige nõrgemad ja pedagoogid, kes nendega tegelevad, nad on väga pühendunud ja väga-väga armastavad oma kasvandikke ja seetõttu neil on väga suur mure kogu selle protsessi ees. Seoses sellega on minuni jõudnud need arupärimise nii-öelda tekstid või see mure ja need küsimused: ehk et Haridus- ja Teadusministeerium plaanib juba 1. juulist liita seitse kooli ja kus õpib 264 õpilast ja loodetavasti on ministeeriumis läbi viidud põhjalik analüüs, kus ühendamise positiivsed ja ka negatiivsed tulemused on täpsemalt kirjeldatud. Aga ikkagi seoses sellega soovime esitada haridus- ja teadusministrile, siin on tervelt 11 küsimust, nii et kui see ükskord meile siia jõuab, siis loodame saada vastuseid ja ka koolid, lapsevanemad, hoolekogud, õpetajad, kõik väga pingsalt jälgivad seda arupärimist ja neid vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Ja järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaak Valge. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud daamid ja härrad, Eesti mehed ja Eesti naised! Mul on seekord kaasas minu kui Erakonna Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid esindaja ning Leo Kunnase arupärimine valitsusele eesti keele kasutusala ahenemise kohta. Nimelt, julgen väita seda, et see inimene, kes ei taju avalikus ruumis liikudes, et eriti viimastel aastatel on riigikeele kasutusala järsult kokku tõmbunud, peab olema poliitiliselt kurt, ning kes ei suuda arupärimises toodud statistikat selle tõestuseks lugeda, peab olema ka lisaks poliitiliselt pime. 

Nimelt rändas meile aastatel 2019–2023 sisse üle 78 000 täiskasvanu ja nende hulgas ei ole Eestis sündinuid, aga aastatel 2020–2024 sooritas eesti keele tasemeeksami 19 000 täiskasvanut. Ehk siis kõige optimistlikumate hinnangute järgi on eksami sooritanud üle nelja korra vähem, kui eesti keelt mittevaldavaid isikuid Eestisse sisse rändas. Ja samasugune proportsioon oli ka enne põgenike saabumist Eestisse. 

Ja veel üks tõestus. Nimelt 2016. aastal sisserännanutest omandas 2020. aastaks riigikeele vabalt valdamise tasemel vaid 3% ning arusaamise, rääkimise ja kirjutamise tasemel vaid 16%. Ja seda olukorda ei päästa kahjuks ka kuigivõrdki eestikeelsele õppele üleminek. Ja noh, küsimusi ma ette ei loe, küllap te kujutate ette, mis küsimused need on. Aitäh!

Järgnevalt kolleeg Mart Maastik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Mul on üle anda arupärimine justiits- ja digiminister proua Liisa-Ly Pakostale telekommunikatsiooniteenuste kohta. Ühiskonnas on tõusetunud paljusid Eesti inimesi puudutav probleem telekommunikatsiooni valdkonnas. Nimelt on Telia välja tulnud uue hinnastamispoliitikaga, mis näeb ette, et kümned tuhanded kliendid viiakse automaatselt üle kallimale paketile. Valitsusest on tulnud sellega seonduvalt vastakaid reaktsioone. Arvestades asjaolu, et telekommunikatsiooniteenuste puhul on tegu väga ulatusliku mõjuga teenusega, vajab ühiskond ühemõttelist selgust.

Seoses selle tegevusega on meil rida küsimusi. Esimene: "Kas Telia tegevus klientide automaatselt kallimale paketile üleviimisel on olnud kooskõlas kehtivate äritavade ja seadustega? Kui ei ole, siis milliseid meetmeid plaanib valitsus olukorra lahendamiseks rakendada?" Teiseks: "Milliseid samme peaksid Telia tegevusest mõjutatud kliendid enda õiguste kaitseks astuma?" Kolmandaks: "Kuidas hindate Konkurentsiameti tegevuse tõhusust Telia ja laiemalt telekommunikatsiooni üle järelevalve teostamisel?" Neljandaks: "Kas peate vajalikuks tõhustada Konkurentsiameti tegevust telekommunikatsioonituru üle järelevalve teostamisel? Kui jah, siis milliseid meetmeid olete selleks rakendanud või planeerite rakendada?" Viiendaks: "Riik on finantseerinud Euroopa Liidu vahenditest valguskaabli põhivõrgu väljaehitamist, et tagada kvaliteetsete telekommunikatsiooniteenuste kättesaadavus üle Eesti. Paraku on võrguga liitujaid olnud seni oodatust vähem. Milliseid muudatusi peate vajalikuks, et teenused jõuaksid välja ehitatud valguskaablite võrgu kaudu enamate inimeste ja ettevõtjateni ning võimalikult palju saaks riigi poolt tehtud investeeringust kasu?" Kuuendaks: "Riigi poolt finantseerituna välja ehitatud võrke peab saama ristkasutada erinevateks otstarveteks ja erinevate operaatorite poolt sõltumata nende omandivormist. Mida on riik teinud selleks, et Eestis rajatud valguskaablite võrgu ristkasutus päriselt toimiks?" Seitsmendaks: "Eestis oma telekommunikatsiooniteenuste hinnad regiooni tipus. Kas ja kuidas plaanite olukorda muuta?" Kaheksandaks: "Kas üle Eesti valguskaablite võrgu väljaehitamise projektid on tänaseks täielikult realiseeritud? Kas juurdepääsuvõrgud on planeeritud mahus rajatud?" Üheksandaks: "Milliseid tegevusi on veel plaanis, et Eestis oleks telekommunikatsiooniteenused üle riigi kättesaadavad, mis on ka e-riigi toimimise eelduseks?" Ja alla on kirjutanud siin peale minu veel Helir-Valdor Seeder, Riina Solman, Priit Sibul ja Aivar Kokk. Aitäh!

Riina Solman, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid siin saalis! Ja ma loodan, et koalitsioonipoliitikud ka oma tubades jälgivad, mida suures saalis tehakse. Ning inimesed ka, olge tervitatud, kes tunnete huvi Riigikogu tegevuste vastu üle veebi! 

25. septembril 2024 käis siin puldis esinemas regionaalminister Piret Hartman ja tutvustas riigi pikaajalise arengustrateegia elluviimist. Ta rääkis regionaalpoliitikast, hea elukeskkonna loomisest kõikjal Eestis ja kõneles, et maal käies on jäänud kõlama arvamus, et noori peresid maale kutsuda ja seal hoida on keeruline, kui kohapeal ei pakuta piisavalt vajalikke avalikke teenuseid, mis aitaksid peredel maapiirkonnas ennast hästi tunda. Minister rääkis valglinnastumise pidurdamisest, regionaalse mahajäämuse vähendamisest ja väljaspool suuremaid kasvupiirkondi asuvate omavalitsuste vajalike avalike teenuste tagamisest. Ta kirjeldas, kuidas Eesti taasiseseisvumise järgse poliitika suurim läbikukkumine on üha süvenev regionaalne ebavõrdsus ning et Eesti ei tohi endale võtta sihiks arglikku ja ambitsioonitut kestlikku kahanemist. Ta esitas veel ühe põhimõtte. See kõlas järgmiselt. Ükski eelnõu ei peaks jõudma kinnitamiseni Riigikogus enne, kui on saanud vastuse järgmistele küsimustele: milliseid linna- ja maapiirkondi see otsus mõjutab ja kuidas, kas see suurendab või vähendab piirkondade vahelisi lõhesid, kas mõju mõne piirkonna inimestele on kahjulik, kas on tehtud kõik selleks, et seda kahjustavat mõju vähendada või õiglaselt kompenseerida? 

Kõik on väga õiged mõtted, ent sellel kõigel on üks suur aga. Minister ise ega tema valitsus, kelle võimuses on olnud teha otsuseid just sellise ilusa plaani elluviimiseks, on teinud täiesti vastupidiselt. Maksutõusudega on tehtud inimeste toimetulek, eriti maapiirkondades, väga keeruliseks. Ja eile ETV uudistesaade Aktuaalne Kaamera kajastas Põlva Coopi teadaannet, et ta sulgeb kaks kauplust Räpina vallas Leevakul ja Verioral. Leevaku inimesed olid uudisest häiritud ja olukorra arutamiseks kutsuti kokku rahvakoosolek. Vallavanem rääkis uudistesaatele, et valmis tuleb olla suurenevaks sotsiaal….. koormuseks, kuna paljudele elanikele jääb kaugemal olev pood kättesaamatuks. Vallavanem ütleb, et omavalitsuste kaudu me oleme võidelnud riigiasutuste lahkumise pärast ja see on tegelikult ju tagajärg. Nimelt on sealtkandist lahkunud viimasel ajal Maksu- ja Tolliamet ning Töötukassa. 

Teie aeg! 

Plaanis on uued riigiasutuste väljaviimised. Ning küsimused on vastavalt regionaalministrile ka sellele sisule, nagu ma olen ette lugenud, et miks ühe käega tehakse ühte poliitikat ja teise käega teist. Aitäh!

Ja kolleeg Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid siin saalis ja kõik, kes täidavad tööülesandeid laias maailmas! Minu arupärimine on ajendatud möödunud nädala teisipäeval siin saalis toimunud seaduseelnõu arutelust, kus me arutasime seda, kas seitsme aasta asemel oleks võimalik moona soetada kiiremini. Siis, koalitsiooni häältega jõuti arusaamisele, et seda teha võimalik ei ole. Paar tundi hiljem teatas peaminister aga nii meile kui neile, ehk koalitsioonisaadikutele, et riigikaitseinvesteeringud peavad lähiajal kasvama 5%-le. Minu küsimus on minu ja heade kolleegide proua Riina Solmani, härra Aivar Koka, Helir-Valdor Seederi ja Mart Maastiku küsimused on seotud ja edastatavad kaitseminister Hanno Pevkurile, kes möödunud sügisel ütles, et fakt on see, et spetsiifilist moona, mida meil on vaja, me turult ei saa kiiremini, sellepärast et nõudlus on läinud nii suureks, eriti mis puudutab kallimaid pikamaarelvasid, pikamaamoona. Aga meie jaoks on oluline see, et me saame kohe minna lepingutesse. See on see, mida me oleme kogu aeg rääkinud, et kui me ei lähe kohe lepingutesse ja läheb meie jaoks, esiteks, tarneaeg veel pikemaks ja teiseks, kaup kallimaks. Nii rääkis minister möödunud sügisel. Eile aga teatas ta: me teame, et Mereväel on vaja laevad välja vahetada, moona me suudaksime kohe hankida juurde ja ma arvan, et see võiks olla ka üks kriitilisemaid kohti, kuhu see suunata, elik me oleme teinud ära otsuse 1,6 miljardi kohta, aga me oleksime suutelised selle 1,6 miljardi mitte soetama 2031. aastaks, vaid tegelikult juba 2027. aastaks. Ja sellest lähtuvalt on meil mõned küsimused. Mis on vahepeal juhtunud, kui minister on järjepidevalt avalikkust eksitanud ja selgitanud, et tehnilistel põhjustel ei ole võimalik relvi soetada varem? Miks ta seda sellisel kujul teinud on, kui nüüd selgub, et seitsme aasta asemel on võimalik 2027. aastaks see teha? Ja teine küsimus on: kas ta sellest eilsest arutelust ja sõnadest läheb siis tegema valitsusele uut ettepanekut seda moona täiendavalt kiirendavas korras soetada ja millal ta valitsusele ettepaneku teeb? Aitäh!

Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli, Vabariigi Valitsuse esindaja proua Kaire Karp. palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister. Eelnõu on edastatud digitaalselt eelnõude infosüsteemi kaudu. Tänan!

Suur tänu! Lugupeetud Riigikogu! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ja viis arupärimist ja juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Aga asume tänase päevakorra juurde. Meie esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Anti Poolametsa, Varro Vooglaiu, Arvo Alleri, Evelin Poolametsa, Rain Epleri, Rene Koka, Siim Pohlaku, Martin Helme, Helle-Moonika Helme ja Mart Helme 4. detsembril eelmisel aastal esitatud arupärimine põhikooli õpikute kohta. Ja arupärimist palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama ettekandjana Riigikogu liikme Anti Poolametsa. Palun!

Üks hetk, Anti. Üks hetk. Ma saan aru, et Rain Epleril oli käsi püsti, sest tal on väga oluline küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Ma kuulan selle küsimuse ära ja siis saame jätkata juba arupärimise tutvustamisega. 

Rain Epler, palun!

Aitäh! Mul oli käsi tegelikult pikalt üleval, ma ei pannud seda siis, kui Anti juba liikus. Aga mu küsimus tõesti on ikkagi oluline selles osas, et aru saada sellest istungi läbiviimise korrast. Siin veel mõni aeg tagasi te üsna jõuliselt seletasite, et asi ei käi niimoodi, et järjekorras tullakse eelnõusid ja arupärimisi üle andma, vaid te panete valitsuse esindaja alati esimeseks. Ma nüüd küsin: kas see täna teil lipsas kogemata läbi või te olete võtnud selles osas tagasi selle vana ja traditsioonilise suuna, et tullakse selles järjekorras, kuidas kõned on üles pandud?

Aitäh, hea kolleeg! Ma arvan, et te teate ise ka vastust sellele küsimusele, et kuidas need asjad juhtuvad. Täna ma pidasin vajalikuks kutsuda Riigikogu esimehed või Riigikogu liikmed esimestena, sellepärast et niikaua, kuni on Riigikogu liikmed ka kinni pidamas sellest Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest viisil, et meile ei esitata menetlusse lõputus koguses eelnõusid ja arupärimisi, mida me nägime siin veel poolteist aastat tagasi, ja peetakse kinni ka sellest teadmisest ja pigem sellisest parlamendikultuurist, et parlamendi tööd ei üritata igal moel takistada, siis ma usun, et on täiesti kohane, et Riigikogu liikmed võivad siia kõnepulti tulla esimestena. Aga juhul, kui see olukord peaks muutuma, eks siis istungi juhataja peab hindama, kas Vabariigi Valitsuse esindaja peab siin saalis lõputult ootama või mitte. Täna ma pidasin vajalikuks, et Anti Poolamets, kes tuleb muuseas tutvustama praegu just arupärimist, et ta saaks olla ka esimene arupärimise või – teie esitasite eelnõu, jah? – eelnõu tutvustaja. Eks see omamoodi käib siin ka parlamendi kultuuriga käsikäes. Ma loodan, et selline üksteisest lugupidav stiil siin saalis, mida me viimastel nädalatel ja kuudel oleme näinud, jätkub. See oli vastus, ma loodan, teie küsimusele.

Ma võtan veel kaks protseduurilist küsimust, Anti Poolamets juba ootab siin pikalt. Aga Rain Epler, palun!

Me Antiga kiiresti vahetasime mõtteid. Anti ütles, et küsimus on oluline, et tema on valmis ootama, et lahendame selle ära. Ma ei tule teie vastuse selle pikema osa juurde, aga te alustasite vastust sellega, et ma täna otsustasin, et ma võtan Riigikogu liikmed esimesena. Kas ma sain õigesti teist aru, et vaatamata pikemale jutule, mis järgnes, tegelikult te olete võtnud lähtekohaks, et mitte nii oluline ei ole, ütleme, tavad ja kollane raamat, vaid see, kuidas teile parasjagu tundub ja nii teeme? Siis me teame ka, et me ei ootagi mingit ühtset joont, vaid siis tuleme ja kõigil on huvitav, kuidas päev parasjagu läheb.

Ma nüüd pean meenutama meie kunagist vestlust, see on reguleerimata protseduuri küsimus. Seda ei ole täpselt kirjas, kuidas kutsuda Vabariigi Valitsuse esindaja siia Riigikogu kõnetooli. Aga nagu ma ütlesin, üksteisest lugupidav arutelu on väga tähtis. Ja ma usun, et see, et Anti Poolamets kutsuti täna esimesena siia Riigikogu kõnetooli, on ka märk sellest, et täna me saame rääkida sellest, et üksteisest lugupidav diskussioon moel või teisel siin Riigikogu saalis on väga oluline. Ja kindlasti see oli ka minupoolne märkamine, et opositsiooni poolelt on parlamendikultuur oluliselt paranenud. Nii et see oli täna ka minu sammu taga. 

Martin Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Jah, no kurb seis on see, et ongi ju vana vaidlus, me pikalt-pikalt vaidlesime selle üle, kuidas Riigikogu liikmed on lausa põhiseaduse kommenteeritud väljaandes näidatud kõige prioriteetsemate üleandjatena, aga sellest sõideti teerulliga üle. Üldiselt, ütleksin niimoodi, et mää‑mää-juttu ajades, ja kehtestati uus tava. Täna tuleb välja, et tegelikult on ikkagi niimoodi, et meil ei ole mingit tava, meil on suva. Ja mina ütleksin, et see küll ei ole märk üksteisest lugupidamisest. Kui meil tuleb pulti inimene, vaatab lakke ja otsustab, et mul on täna hea tuju, ma täna heldelt luban Riigikogu liikmetel natuke varem saada sõna, siis see ei ole üksteisest lugupidamine. Minu sõnum on lihtsalt see, et mina ei soovi küll kuidagi kaasa aidata selle teesklusele, et meil normaalne parlamentaarne süsteem toimib. Ei toimi.

Aitäh! Aga see ei olnud küsimus. Ma juhin muuseas tähelepanu sellele, et siin saalis on erinevaid tavasid, on Vabariigi Valitsuse esindaja kutsutud esimesena, on kutsutud kõige viimasena esitama. Aga ma juhin tähelepanu ka sellele, et 2023. aasta kevadistungjärgul toimus väga-väga suur rünne Riigikogu põhiseaduslikku rolli suhtes seoses sellega, et anti sisse väga suures koguses eelnõusid ja arupärimisi, nii et see halvas osaliselt Riigikogu töö. Ja sellel hetkel Riigikogu juhatus pidi veidi otsustavalt reageerima. Aga täna ma, head kolleegid, tunnustan, et Riigikogu on taastanud oma töövõime. See on kindlasti ka märk paranenud töökultuurist siin saalis. Aitäh! 

Aga nüüd tõepoolest, Anti Poolamets, palun Riigikogu kõnetooli tutvustama tänast esimest arupärimist.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Esiteks, muidugi see lugupidav suhtumine, millest räägitakse. Selleks õlitatakse praegu püstolit, piltlikult öeldes, Justiitsministeeriumi kabinetis, kus on meie jaoks kenasti valmis vihakõne seadus, ja oodatakse, et kas õnnestub – õnnestub! – sisse viia või mitte. See on erakordne lugupidamine, et saaks opositsiooni vangi panna – lõpuks ometi! Vana Konstantin Pätsi unistus, mida ta ka efektselt tegi: 800 inimest ühe õhtuga, see oli siis Eesti demokraatia hiilgehetk– presidendivalimised märts 1934. Aga paistab, et teil on häid õpilasi, saaks aga opositsiooni vangi panna. 

Aga läheme nüüd teaduslike teemade juurde. Proua või härra Kristina Kallas – selle arupärimise kontekstis ei ole ju vahet, ja ma arvan, et see ei ole ka ebaviisakas, sest psühholoogilisi sugusid on ju 20 ja lastele võib ju seda kõike õpetada, mis tähtsust on siis sellel, kuidas meie etiketi korra järgi üksteist, täiskasvanud, nimetame, kui lastele on selline asi nagu justkui teaduslik. Igal juhul, me tahame teada, lugupeetud minister, kuidas on sattunud meie laste lauale, antud juhul põhikooli inimeseõpetuse tööraamatusse, et tervisevalikutest nii- ja naapidi, kolmandale kooliastmele, teine osa, autor Heli Israel, mis annab õpilastele seksuaalsuse peatükis teada, et soolist identiteeti nimetatakse psühholoogiliseks sooks ning seda, et erinevaid psühholoogilisi soomääratlusi on üle 20. Äkki teil on värskemad andmed, võib-olla on see konservatiivne seisukoht, et 20, sest räägitakse, et on ikkagi 150 kuni 200. Äkki te saate esindada konservatiivset lähenemist siin, et liiga vähe võib. Õpikus räägitakse ka mittebinaarsetest inimestest, kes ei määratle end kummagi sooga. Õpik kinnitab, et juhul kui bioloogiline sugu ei lange inimesel kokku psühholoogilise sooga, nimetatakse seda transsoolisuseks. Ja suur osa peatükist tegeleb seksuaalsuse mõiste selgitamisel, uute mõistete sissetoomisel, sealhulgas selgitusega, mida tähendab panseksuaalsus. Ja ühtlasi soovitatakse Soome autori Satu Hyttineni raamatut "Unistused ja ihad", mis pöörab palju tähelepanu transsoolisusele. Ehk, küsimusi ma hetkel ette lugema ei hakka. 

Aga vaadake, teie tiitli juures ei ole ju propagandaminister või vasakäärmusluse minister või midagi muud. Teie tiitli juures oli isegi teadusminister ja me selle tõttu tahame veel eriti hoolsalt teada, kust tulevad sellised ideed, miks levitatakse uhhuu-teadust teie isikus, teie loal. Ja mida siis üldse teha? Kas uhhhuu-teadusi õpetavad koolidirektorid, või kui, neid sunnitakse selleks? Uhhuu-ühiskonnaõpetajad, uhhuu-teadusi õpetavad ühiskonnaõpetajad, uhhuu-teadusi õpetavad inimeseõpetuse õpetajad: mis neist nüüd saab, kui nad sellist jama õpilastele levitavad? Kas annate käskkirja õpikute tagasivõtmiseks? Kas vallandate nad päevapealt? Annate välja käskkirja, et olemas on ainult kaks sugu? See kõlaks väga hästi siin, et tänasest päevast peale on Eestis ainult meessugu ja naissugu. Nii et loodame huvitavatele vastustele. Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Head lugupeetud Riigikogu saadikud! Oleme ühe korra teiega püüdnud seda arutelu juba pidada sellel teemal, võtame ta siis uuesti ette. Enne kui arutada selle üle, mitu sotsiaalset sugu või psühholoogilist sugu Eestis on, mis, ma arvan, ei ole tegelikult debatt mitte poliitikutele, vaid see on debatt, mida peavad omavahel teadlased. Ja ka teadlaste seas konkreetset konsensust selle puhul, kas neid on 20, alla selle või üle selle, ei ole ja see on ka teaduse võlu, et arutelu selle üle täpselt veel käib, millised need määratlused on. Aga teaduslik konsensus on väga selgelt selle pool, et kui on olemas kaks bioloogilist sugu, siis on olemas ka nähtus, mille nimi on sotsiaalne sugu, mis on seotud inimese enesemääratluse, eneseidentiteediga. Ja seal on väga raske vaielda olukorras, kus teaduslik konsensus on selle koha pealt väga tugev, mitte ainult sotsioloogia valdkonnas, vaid tegelikult ka meditsiinivaldkonnas. Sedasama teaduslikku konsensust esindavad ka rahvusvahelised ja inimõiguste dokumendid täna, nii et see on tegelikult lisaks teaduslikule konsensusele olemas ka tegelikult ülemaailmne poliitiline konsensus selles osas.

Aga enne kui me võib-olla selle debati juurde läheme, ma tahaksin korra selgitada, kuidas valmivad Eestis kooliõpikud ja kuidas valmivad Eestis õppekavad. Tänane riiklik põhikooli ja gümnaasiumi õppekava on kokku pandud aastal 2011. Vahepeal on küll mitu etappi olnud, kus seda õppekava on uuendatud, aga õppekava üldosa lähtub põhialustest ja põhiväärtustest, mis on sõnastatud mitte poliitikute poolt, hoidku jumal selle eest, vaid need on sõnastatud tegelikult Eestis toimivate pedagoogide, õpetajate, haridustöötajate, psühholoogide ja teadlaste poolt. Üle 400 inimese on kaasa löönud selles protsessis riikliku õppekava väljatöötamisel ja täpselt samamoodi nende ainekavade väljatöötamisel. Seal ei ole poliitikuid. Ja Eesti hariduse üks tugevamaid külgi on just nimelt see, et ta ei ole politiseeritud. Ta tegelikult lähtub teadusest, teaduslikust maailmatunnetusest, teadmistepõhisusest ja sellest, mis täna teadmises on teaduslik konsensus. Ja selle tõttu ei koosta õppekavasid ministrid, ei koosta õppekavasid valitsused, ei koosta neid ühedki erakonnad ega ka Riigikogu, vaid õppekava koosneb ekspertide poolt kokku pandud põhialustest.

Teiseks, mis puudutab õppekavasid või vabandust, õppekirjandust. Küsimus esimene: "Milliste kriteeriumite alusel valiti kõnealune inimeseõpetuse tööraamat põhikooli õpikute hulka?" Täpsustan, et meil on olemas selline dokument, haridus‑ ja teadusministri määrus Eestis õppekirjanduse väljaandmise kohta, kus on kriteeriumid, mille alusel õppekirjandus kvalifitseerub õppekirjanduseks. Ja seal on need nõuded. Nõuete kohaselt peavad need õpikud olema retsenseeritud ehk kirjastaja, kes annab välja vastava õpiku, peab tagama, et see õpik lähtub riiklikust õppekavast ja on retsenseeritud. See õpik või tööraamat, millele teie viitate, on retsenseeritud töömaterjal ja vastab kõikidele nendele nõuetele, mis määruses kirjutatud on. Eraldiseisvat valikuprotsessi õppekirjanduse osas ja riikliku sobivuse kinnitamist Eestis ei ole. Ei ole sellist asja, kus haridusminister kinnitab õpikuid või tööraamatuid, vaid on seesama määrus, mille alusel õppekirjandust toodetakse. Õpetaja on õppekirjanduse valikus vaba. Millise õppematerjali õpetaja valib, on tema või kolleegide ja kooli otsustada. Ja pöördumises välja toodud tööraamat "Tervisevalikutest nii‑ ja naapidi", mis on kolmandale kooliastmele, see teine osa, selle vastavust põhikooli riikliku õppekava üldosas nimetatud hariduse alusväärtustele, õppekava ainevaldkondlikele eesmärkidele, taotletavate õpitulemustele ja õpisisule ning ka teistele õppekirjandusele esitatavatele nõuetele on hinnanud kaks retsensenti. Nii et ta retsenseeritud õppematerjal ja vastab sellele määrusele. Võib-olla sellega ma ennetavalt vastan ka kõigile teistele küsimustele, mis on seotud sellega, kas minister on allkirjastanud mingite selliste õpikute väljaandmist, siis minister Eestis selliseid asju ei allkirjasta, õpikute nimekirju ei koosta.

Nii. "Milliste teaduslike uuringute alusel on õpikusse ja õppekavasse sisse toodud sotsiaalse soo mõiste?" Sotsiaalse soo mõiste on täna, nagu ma ütlesin, teaduslikult lai konsensus nii meditsiinivaldkonnas kui ka sotsiaalteaduste valdkonnas. Samamoodi võite te tänaseks juba leida väga selgelt ka sotsiaalse soo määratlust Eesti Keele Instituudi allikatest, ehk siis ta on ka keeleliselt olemas mõiste ja selgitatud mõiste, sellepärast et ta on ühiskonnas väga selgelt kasutusel olnud. Teaduslik konsensus on tõesti selline asi, mis võib ajas muutuda. Veel umbes 30–40 aastat tagasi sellist teaduslikku konsensust selle koha pealt ei olnud. Mina ei ole selle valdkonna ekspert, mina seda teaduslikku vestlust või debatti siin pidada teadusallikatest ja sellest teaduslikust konsensusest kahjuks teiega ei saa. Ma arvan, et see oleks mõistlik, kui selle debati jaoks on siin laua taga need teadlased, kes selle teemaga tegelevad ja kes tegelikult ka õppekirjanduse juures sellel teemal kaasa löövad Eestis. Aga võin tuua näite oma teadusvaldkonnast, kus teaduslik konsensus on viimase 50 aasta jooksul väga kardinaalselt muutunud. Veel 50 aastat tagasi oli teaduslik konsensus keelteoskuse osas selline, et mitmekeelsust peeti probleemiks. Kui setokeelne laps tuli kodust seto keelega kooli, siis eesti keeles õppimise jõustamiseks arvati, et seto keel tuleb välja lülitada, selle keele kasutamine, rääkimine tuleb ära keelata, sest mitmekeelsus inimese psühholoogilises arengus takistab tema psühholoogilist arengut. See on teaduslik konsensus, mis oli 50 aastat tagasi. Vahepeal, kui on uuritud neurolingvistikat ja neurolingvistilised võimekused uurida inimese aju arengut ja ka psühholoogilist arengut on väga oluliselt teaduses edasi liikunud, siis teaduslik konsensus on uute teadmiste baasilt tekkinud täiesti teistsugune konsensus ehk siis selle pealt, et mitmekeelsus on pigem kognitiivse arengu toetaja, mitte selle kognitiivse arengu pidurdaja. Nii et teadus areneb tänu ka neurolingvistilistele ja muudele neuroloogilistele uuringutele, mida on võimalik olnud 50 aasta jooksul oluliselt rohkem teha, on meie teadmised inimese olemisest, identiteedist, sealhulgas soolisest identiteedist väga tugevasti muutunud. Ja tänane teaduslik konsensus ütleb, et on olemas bioloogiline sugu väga selgelt ja on olemas ka sotsiaalne sugu.

Nii. Kolmas küsimus: "Kas äärmusideoloogiatest pärit ideede muutmine Eesti kooli õppekava kohustuslikuks osaks tähendab, et Eesti kool on politiseeritud?" Tegemist ei ole ideoloogiaga, tegemist on teadusliku konsensusega, kordan seda juba mitut, mitut korda, nii meditsiiniteadlaste kui ka sotsiaalteadlaste seas ja ka psühholoogide seas, ka terviseuurijate seas valitseb väga suur teaduslik konsensus sellel teemal. Seda on keeruline nimetada ideoloogiaks. Ja kuna Eesti riiklik õppekava lähtub teadusest ja teadmistepõhisusest, siis ka Eesti riiklikus õppekavas on need õpiväljundid sõnastatud teadmistepõhiselt. Mis jäi võib-olla pöördumise või arupärimise küsijatel tähelepanuta selle sotsiaalse mõiste arutelus, on see, et tööraamatus kasutatakse tõesti mõistet psühholoogiline sugu, mis määratleb inimese isiksuslikku poolt, aga tähelepanuta on jäetud ka näiteks lause "Kõige sagedamini langeb inimese psühholoogiline sugu kokku tema bioloogilise sooga". Ehk siis kõige tavalisem nähtus on siiski see, et inimene identifitseerib ennast naisena ja ka bioloogiline sugu on tal naine. Õppeteksti keel on väga neutraalne ja ka õppeteksti autor rõhutab ise õpetajana, et teema õppimise eesmärk on olla lastel informeeritud.

Neljas küsimus: "Kas õpetajatel on õigus keelduda õpikutes esitatud ning õpilastele kohustuslikuks teadmiseks muudetud ebateaduslike väidete õpetamisest?" Tõepoolest, kui need väited on ebateaduslikud ja kui tegemist on õpikuga, mis ei ole eelretsenseeritud ja mis ei ole nendele nõuetele, määruses esitatud nõuetele vastav, siis nende teadmiste edastamisest on õpetajal tõesti õigus keelduda. Ehk siis on õigus keelduda ebateaduslikest ja nende õpikute kasutamisest, mis ei ole nõuetele vastavad ja mis ei ole eelretsenseeritud.

"Kas Teile teadaolevalt on koolist lahkunud õpetajaid, kes ei ole nõus äärmusideoloogilisi ning ebateaduslikke väiteid kohustuslike õpikute alusel õpetama?" Ei ole teada juhtumeid, kus õpetajad oleksid väitnud, et nii-öelda kohustuslikes õpikutes, mida meil ei ole, meil ei ole Eestis kohustuslikke õpikuid, esiteks, aga retsenseeritud ja nõuetele vastavates õpikutes ebateaduslikke väiteid leitud ei ole ja ei ole ka meile ühtegi kaebust tulnud, et õpetaja oleks neid sealt leidnud.

"Koolidest on vabastatud õpetajaid nn "uhuu-teaduste" õpetamise eest. Kas on võimalik ka antud õpiku põhjal koolis õpetavaid isikuid nn "uhuu-teaduste" õpetamise eest koolist vallandada?" Kordan ennast muidugi, et tegemist ei ole ei äärmusideoloogiaga ega uhuu-teadusega, vaid tegemist on väga laia teadusliku konsensusega tänapäeval, mis on tegelikult ka rahvusvahelisel tasandil poliitilise konsensusena kinnitatud.

"Kes on koolide inimeseõpetuse õppekava koostajad ning milline on nende teaduslik kvalifikatsioon?" Õppekavade koostajate nimed võin teile kohe nimetada, see ei ole kuidagi kellelegi saladus. Selles mõttes tegemist on teadlastega. Inimeseõpetuse ainekava andmisel osalesid või ainekava arendamisel, vabandust, osalesid Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli õppejõud. Seksuaalteemade osas on olnud partneriks Tartu Ülikooli Kliinikum ja õppematerjale on koostanud doktor Kai Part ja doktor Merike Kull.

Nii, vist on praeguseks kõik. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Ja teile on ka küsimusi. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Teate, ma ei viitsi enam isegi kuidagi erutuda sellest jutust, aga te vist oma ettekande jooksul rääkisite 20 või 30 korda, et on teaduslik konsensus selles, et eksisteerib selline asi nagu sotsiaalne või psühholoogiline sugu, mis võib erineda bioloogilisest soost. See on ju tegelikult täielik vale. Mingit sellist teaduslikku konsensust ei eksisteeri. Vastupidi, sellel ei ole teaduslikkusega mitte midagi pistmist, see on puhtalt ideoloogiline seisukoht. Ja teadusest rääkides on fakt see, et DNA tasandil jagunevad inimesed kaheks: on mehed ja on naised. Naistel on teatavasti XX-kromosoomid, meestel XY-kromosoomid, see on teadus. Kõik see, mida teie kirjeldate, on puhas ideoloogiline ajupesu. Ja sellest meie arupärimine ju tõukubki. 

Kuidas on võimalik, et Eesti koolis lapsed allutatakse sellisele ideoloogilise ajupesule? Kui öelda, et see on teaduslik positsioon, et võib olla psühholoogiline või sotsiaalne sugu, siis miks ei võiks olla ka psühholoogiline või sotsiaalne vanus, mis erineb tegelikust vanusest, pikkus, liik, rass? Äkki õpetataks lastele seda ka, et teie vanus võib küll olla 15, aga teie sotsiaalne või psühholoogiline vanus võib olla 25 või 30 ja nii edasi? Mis see erinevus siis on? Saate selgitada?

Aitäh! See, mida teie kirjeldasite kromosoomide teemal, on väga selgelt bioloogiline sugu, keegi ei vaidle sellega. Teaduslikult eksisteerib väga selge konsensus seal, mis puudutab bioloogilist sugu. Teaduslikult eksisteerib ka väga selge konsensus selle koha pealt, mis puudutab sotsiaalset sugu ehk psühholoogilist sugu. Täpselt samamoodi, nagu te tõenäoliselt mõistate, et teaduslikult ei ole olemas sellist asja nagu bioloogiline rahvus, vaid rahvus täpselt samamoodi on sotsiaalne nähtus, kus inimene identifitseerib ennast läbi teatud … (Mart Helme räägib vahele.), läbi teatud ühiskond… 

(Helistab kella.) Üks hetk. Vabandust, proua minister! Mart Helme! (Mart Helme jätkab kõval häälel.) Ei, ei … Mart Helme, ma palun, ärge segage vastajale vahele! [Las] vastaja vastab ära. Teil on võimalik küsida oma küsimus ja osaleda läbirääkimistel, aga see ei ole praegu viisakas, et vahele segada karjumisega. Tõepoolest, ma siin istungi alguses tunnustasin Riigikogu liikmeid paranenud kultuuri eest, aga kui te alustate jälle vahele karjumisega, Mart Helme, siis see ei ole küll märk paranenud poliitilisest kultuurist. (Mart Helme räägib edasi.) Teil on võimalik osaleda läbirääkimistel, teil on võimalik esitada küsimus. (Mart Helme: "Mul ongi küsimus.") Väga hea! See küsimus tuleb, aga mitte keegi teine ei karju teile vahele, kui te seda teete niimoodi. Sellisel juhul tõesti, Mart Helme, me ei saa niimoodi jätkata Riigikogu istungit, kus te karjute kogu aeg vahele. Ma ei võta teie protseduurilist küsimust ka, sellepärast et te lihtsalt segasite praegu vahele. Palun … (Mart Helme räägib saalist.) Ei, ei, teil puudus, teil ei olnud sõnaõigust. Kõik Riigikogu liikmed praegu nõustuvad, et teil ei olnud sõnaõigust. Ma palun teil nüüd lõpetada vahelesegamine! (Hääled saalist: "Mis te teete?") Ma annan praegu ministrile sõna vastuse jätkamiseks. Proua minister jätkab praegu vastamist ja, Mart Helme, palun, ärge segage vahele.

Mul jäi vastamine pooleli. Kas ma võin oma vastamise ära lõpetada?

Proua minister vastab praegu küsimusele. Palun, proua minister! (Mart Helme ütleb saalist midagi.) Vabandust! Üks hetk. Mart Helme, palun kontrollige oma sõnakasutust! Palun kontrollige oma sõnakasutust! See ei ole ilus ja korrektne keelekasutus. Katsume siin saalis viisakalt üksteisega suhelda. (Mart Helme jätkab.) Kas te saate aru, mis on viisakas? Saate aru, mis on viisakas? Palun … Teil ei olnud õigust vahele karjuda. Proua minister vastab oma vastuse ära, teil on võimalik küsida, teil on võimalik osaleda läbirääkimistel. Palun, proua minister!

Aitäh! Ma tänan võimaluse eest ikkagi oma vastus lõpuni rääkida. Ilmselgelt, Mart Helme, meil on võimalik teiega jääda väga erinevatele seisukohtadele. Me ei pea teiega siin selles kokku leppima, et meil on ühised seisukohad. See ei ole tegelikult kohustuslik, meil on õigus igatepidi jääda igaüks oma seisukohale. Ma selgitan teile lihtsalt, ma lihtsalt selgitan teile oma seisukohta, mis lähtub sellest, mis on ka teaduslik konsensus. 

Sotsiaalne sugu tegelikult täpselt samamoodi nagu väga palju ka rahvuslik identiteet, mida inimene omandab reeglina sünni ajal läbi sündimise ja läbi kasvamise ühes konkreetses kogukonnas. Sotsiaalne sugu on sotsiaalne konstrukt, mis on seotud väga tugevasti selles ühiskonnas, kus inimene on üles kasvanud, bioloogiliste karakteristikutele lisaks samuti kultuuriliste väärtustega, sotsiaalsete normidega, individuaalsete käitumisnormidega. Ehk siis lisaks sellele, et inimesel on bioloogiline sugu, mis on väga selge ja seal ei ole teaduslikult ju meil vaidlust, ka teiega tõenäoliselt mitte (Hääl saalist.), on samamoodi inimesel lisaks sellele olemas ka sotsiaalne sugu (Kalle Grünthal räägib vahele.), mis võib …

Kalle Grünthal! Kalle Grünthal, palun! (Kalle Grünthal hüüab vahele.) Palun lubage ettekandjal vastata. Head kolleegid, niimoodi ei ole võimalik seda istungit jätkata. Me peame sellisel juhul võtma vaheaja, kui te ei suuda ennast talitseda ja te karjute vahetpidamata vahele. (Kalle Grünthal hüüab uuesti vahele.) Vabandust, Kalle Grünthal, see ei ole viisakas debatt. Ei … (Kalle Grünthal jätkab.) Head kolleegid, viis minutit vaheaega, selleks et te saaksite järele mõelda, kuidas me võiksime siin Riigikogu saalis debatti pidada. Viis minutit vaheaega. Juhataja vaheaeg.

V a h e a e g 

 

Nii, lugupeetud kolleegid, juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Ja me jätkame tänast esimese päevakorrapunkti arutelu ja kuna proua ministril jäi veel vastus pooleli, siis proua minister, palun, teil on võimalus oma vastus lõpetada.

Jaa, aitäh! Ma igaks juhuks, või noh, võib-olla saab seda kuumust siin kuidagi temperatuurina alla siin Riigikogu saalis. Ma arvan, et te tahaksite tegelikult seda debatti pidada teadlastega, mitte minuga. See ei ole minu jaoks poliitiline teema, tegemist on ikkagi teaduse valdkonnas, meditsiinivaldkonnas, sotsiaalteaduste valdkonnas, tervishoiu valdkonnas olevate inimestega ja teadlastega, kes on seda pikemalt uurinud. 

Varro, kui ma tohin vastata sinu küsimusele, siis sa tõid näiteks vanuse ja sa küsisid, et kas lisaks bioloogilisele vanusele on olemas siuke asi nagu sotsiaalne vanus või ühiskondlik vanus või kuidas, psühholoogiline vanus, kuidas me seda nimetame. Sarnaselt soole on ta selles mõttes olemas, sest vanusega seotud ühiskondlikud rollid, mis inimese identiteeti kujutavad, ei pruugi alati kõikides aegades ja sajandites olla needsamad, sellega sa oled, eksole, nõus. Kui vanasti keegi 50-aastasena, tal oli viis aastat pensionini, ühiskondlik norm oli üks, tema identiteet, arusaamine enda vanusest ja sellest, mida selles vanuses tehakse või kuidas selles vanuses inimene peaks käituma, oli ühtemoodi, täna see on teistmoodi. See on väga tugevasti viimase 50 aasta jooksul muutunud. Täpselt samamoodi on viimase 50 aasta jooksul väga palju muutunud meie arusaamine sotsiaalsest soost, ja see, et see üldse olemas on, mis on seotud minu identiteediga, mis rolli ma täidan naisena, kas ma tunnen, et ma tahan ühiskonnas täita naise rolli, kui ma tunnen, et see roll mulle ei sobi, et ma olen keegi teine, ma tahaksin täita tegelikult identiteedilt teistsugust rolli, aga kahjuks ei lange see kokku mu bioloogilise sooga. Ja seal on see, kus inimestel tekib tegelikult konflikt oma bioloogilise soo ja oma sotsiaalse sooidentiteedi vahel. 

Nüüd, ühiskonnas on küsimus selles, ühiskonnas on küsimus selles, kas me surume selle sotsiaalse soo alla ja ei aktsepteeri seda, ja ütleme, et me ainult aktsepteerime bioloogilist sugu ja kõik need ühiskondlikud normid ja rollid, mis selle bioloogilise sooga kaasas käivad, on teile kohustuslikud. Selle tulemus, mis me läbi sajandite oleme näinud, et selline allasurumine on toimunud, selle tulemus on olnud see, et see on äärmiselt halvasti mõjunud nendele inimestele, kellel ei lähe bioloogiline ja sotsiaalne sugu kokku: see on toonud kaasa terviseprobleeme, see on väga tugevasti toonud kaasa suitsiidi nendes inimrühmades. Tegemist ei ole väga suure ja massilise inimgrupiga, aga neid inimesi meie keskel on. Ja tänapäeva ühiskondlik konsensus on tegelikult see, et me aktsepteerime seda, et on inimesi, kellel bioloogiline ja sotsiaalne sugu kokku ei lähe, mille tõttu on võimalik inimesel ennast ka sotsiaalselt määratleda teistmoodi kui see, mis tema bioloogiline sugu on. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! No tegelikult olete te meile selle eelneva jutuga puust ette ja punaseks teinud, et te olete täiesti kõlbmatu teadus- ja haridusministriks, sest te absoluutselt ei saa mitte midagi teadusest aru, te valetate selle kohta, mis on teadus. Loomulikult valetate ka enda rolli kohta kõiges selles, mis siin toimub, sest esimese asjana lükkasite te tanki Tõnis Lukase, kes oli 2011. aastal minister, ja siis valmis õppekavade programm. Nii et ma loodan, et Tõnis on majas ja tuleb seletab ära, kuidas siis läks niimoodi, et tema tegi meile programmi, et me õpetame kaheksandast klassist transsoolisuse äärmusideoloogiat ja sinna juurde seletame, kuidas see kõik on õige. Loomulikult, te võite meile siin rääkida midagi retsensioonidest ja kaasatusest. No absoluutselt naeruväärne kõik, eks ju. See on kogu selle maffia ringkäendus, see on pseudo, täielik, ja see kedagi veena. Ma ei tahagi sellest kõigest midagi muud küsida, mina küsin lihtsa küsimuse. Mida peab tegema lapsevanem, kes kategooriliselt ei ole nõus, et tema lapsele sellist kelbast aetakse, nagu teie meile siin praegu ajate? Mida tema tegema peab?

Aitäh küsimuse eest! Lapsevanem peab aktsepteerima ju ometigi seda, et lapsele antakse informatsiooni selle kohta, milline tänane ühiskond välja näeb ja millised on täna teaduses – täpselt samamoodi teaduses – saavutatud konsensuslikud arusaamad inimestest ühiskonnas, inimrollidest ühiskonnas ja ka seksuaalsusest ühiskonnas. Selles mõttes, et me ei lähtu ei selles õppekavas ega ka selles ainekavas ega ka sellest tööraamatus, millele te viitasite, mitte millestki muust kui täna valitsevast teaduslikust konsensusest.

Nii, kolleeg Mart Maastik. Tundub, et kolleeg Mart Maastiku ei ole saalis. Liigume küsimuse järjekorraga edasi. Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma pean tunnistama, et ma kuulan küll teie vastuseid äärmise, ma ei tea, kuidas seda isegi sõnastada, kurbusega, ma arvan. Väide, et ühiskonnas on konsensus selles osas, teate, ma arvan, et te ikkagi võtate väga suure volituse endale seda väita. Ühiskonnas ei ole kindlasti konsensust selles osas, millised on need sotsiaalsed sood. Ja vastust me tegelikult sellele küsimusele ei saanud, mida ka Martin küsis, mida ma tahtsin ka küsida, et mida mina lapsevanemana pean siis nagu tegema. Te väidate, et ma peaks nagu leppima sellega, sest teie hinnangul on ühiskonnas konsensus ja teadlased on niimoodi kokku leppinud. Klassikud on ka öelnud, et kui midagi rõhutatakse kogu aeg sellega, et teadlased on selle seisukoha välja kujundanud ja see on teaduslik seisukoht, siis tuleb sinna väga-väga sisse vaadata. Te tõite ise näite, et 50 aastat tagasi oli seto keelega üks seisukoht, kunagi oli ka lobotoomia üks inimeste ravimise aktsepteeritud meditsiinivahend, mis pärast seda osutus täiesti räigeks, et olge nagu ettevaatlik. Mul ei olegi otseselt küsimust teile. Seesama lapsevanema küsimusele jäi vastamata. Aga väga julgelt väidate seda, et ühiskonnas on konsensus. Ei ole.

Küsimust ei olnud vist.

Nii, aga liigume edasi. Mart Helme, palun!

Jaa, aitäh! No miks ma protesti ma hakkasin ja vahele hüüdsin, on see, et minister ei tohiks endale lubada seda, et ta peab küsijaid mingiks lasteaiaks ja hakkab neile selgitama, missugused on need õiged seisukohad, millega nad peaksid nõus olema ja mida nad peaksid jagama ja mis on vastuvaidlematult ja teaduslikult põhjendatud. No ma olen elanud piisavalt kaua, ma mäletan, kuidas teaduslikult põhjendati kommunismi. Ma mäletan, kuidas oli selline asi nagu lõssenkism, mitšurinlus – me ei oota looduselt armuande, me võtame neid. Igasuguseid teadusi on olnud. Ja praegu me näeme, et Eesti Vabariigis on täpselt samuti ideoloogiline tsensuur, diktatuur ja surve. Kogu ühiskond on sellele allutatud, kõik meie tegelikult põhiseaduslikud institutsioonid mängivad seda mängu kaasa, alates presidendist ja lõpetades Riigikohtuga. See ei ole normaalne! 

Ja kui te arvate, et meie siin peaksime olema need lollikesed, kes kõrvad lonti lasevad ja kogu seda iba usuvad, mida te meile räägite – me ei ole sellega nõus. Ja sellest ka see protest. Minu küsimus on: millal teie karva vahetate? Sest Ameerikas juba kellad kukkusid. Millal teie karva vahetate? See seisab teil ees. 

Aitäh! Mina kindlasti ei arva, et mina suudan teid milleski ära veenda. Ma ei ole siin puldis mitte selleks, et teile öelda, et teie seisukohad on valed. Ma olen siin puldis selleks, et selgitada, kuidas kujuneb Eestis riiklik õppekava ja mille alusel need õpiväljundid seal sõnastatud on. Me võime jääda – väga sõbralikult, loodetavasti – erinevatele seisukohtadele. Ei ole minu ülesanne teid siin ära veenda.

Mis puudutab teaduskommunismi, siis teadupärast ka mina olen selles ühiskonnas ja selle poliitilise režiimi ajal elanud. Erinevus tänase olukorraga on see, et igasuguse teistsuguse arvamuse evimine oli teadupärast väga rangelt karistatav. Täna me peame teiega siin Riigikogu puldis debatti selle üle, mis on ja mis ei ole teie arvates või minu arvates õige riiklikus õppekavas. Nii et hinnakem seda, et meil on võimalik seda debatti pidada. Selle tõttu ei ole mõistlik teaduskommunismiga neid võrdusmärke sinna panna, sest need ei ole võrreldavad olukorrad. Ühes kohas on poliitiliselt ideoloogiline ja inimesi hävitav, eriarvamusi mitte tolereeriv seisukoht, aga täna me oleme teiega vabas Eestis, kus me teiega debatti peame.

Nii, kolleeg Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister. Te ütlesite, et õpikute sisu lähtub riiklikust õppekavast ja peab olema retsenseeritud. Tsiteerin teid veel: "Õpetaja on oma valikutes vaba, õpetaja otsustab, mida ta tahab." Minu küsimus on selline, et kui nüüd kujutate ette, et meil on ajaloo õppekava ja kui õpetaja võib ka otsustada, rääkida, mida ta tahab. Seda on ju tehtud ka Narvas teatavasti ja seal, kus on venekeelsed koolid. Kas te peate õigeks seda, et õpetaja saab otsustada seda, mida ta tahab, mitte lähtuvalt sellest, milline on õppekavas ettenähtu?

Ma siiski täpsustan. Te tsiteerisite mind ebatäpselt. Mina ütlesin, et õpetaja saab valida, milliseid õppematerjali ta kasutab, mitte seda, et õpetaja räägib seda, mida ta tahab, vaid õpetaja saab valida õppematerjale. Meil ei ole kohustuslikke õpikuid, mida õpetaja peab kasutama. Õpetaja õpetamisel peab lähtuma riiklikust õppekavast. Ehk siis riiklikus õppekavas sõnastatud aluspõhimõtted, üldpõhimõtted ja täpselt samamoodi õpiväljundid. Õpetaja peab riiklikust õppekavast lähtuma, aga milliseid õppematerjale ta kasutab ja milliseid õppemeetodeid ta kasutab selleks, et saavutada õpiväljundid, on õpetaja enda otsustada.

Ja Kert Kingo, palun!

Ma tänan! No selle jutu peale, mis te siin rääkisite, oleks 10 aastat tagasi ja tõenäoliselt ka teid psühhoneuroloogia haiglasse paigutatud, sest sel ajal niimoodi suhtuti asjadesse. Ja teie jutu peale, et te ise ajategi noortel oma nende igasuguste erinevate sookonsultatsioonide peale pead sassi, ja siis hakkate te kangelaslikult vaimset tervist, kõigi vaimsete tervisega tegelema: ise teeme ja ise ravime. Aga teatavasti on inimesed üle maailma ühesugused: pea, keha, kaks kätt, kaks jalga ja sootunnused. Seletage nüüd ära siis, kuidas on see võimalik, et näiteks Ameerikas on kaks sugu ja meil kuidagi on, et ma ei tea, kui palju neid sugusid, kuigi inimesed on kõik ühesugused. Aga ärge hakake jälle seda juttu ajama, mille eest psühhoneuroloogiahaiglas parajasti oldi.

Aitäh selle küsimuse eest! Nüüd see, mida teie järjekordselt kirjeldasite, on inimese bioloogiline sugu. See, mida te järjekordselt kirjeldasite, on inimese bioloogiline sugu. See, kuidas inimene ennast identifitseerib, ei ole mitte alati kõikidel juhtumitel 100%-liselt kokkulangev inimese bioloogilise sooga. Enamus inimestel on, üle 90% inimestel on väga selge kokkulangevus ja seal ei ole nendel probleeme, aga on inimesi, kellel seal kokkulangevust ei ole ja kes bioloogilisest soost lähtuvalt sellele soole kehtestatud ühiskondlikke norme tunnevad, et nemad sellesse sisse ei mahu ja nende sotsiaalne sugu on midagi muud. 

Nüüd, mis puudutab vaimset tervist, siis vastupidi, selle sotsiaalse soo mittetunnustamine, selle allasurumine, nende inimeste mitteaktsepteerimine on olnud see, mis on aastakümneid tekitanud vaimse tervise probleeme, mis on tekitanud suitsiide ja mis on tekitanud täpselt selle olukorra, kus inimesed ei taha elada, sellepärast et nad ei saa olla nemad ise ja sellepärast, et nad ei saa tegelikult ühiskonnas täita neid rolle, mida nad isiksusena tegelikult suudavad täita.

Helle-Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh! Vot see teaduslik konsensus, millest siin palju on räägitud, see teaduslik konsensus kujuneb eriti tänapäeval ju teatavasti selle alusel, kuidas ja kuhu liigub raha. Teadus iseenesest ei rahasta ennast, nii et väga tugevasti sõltuv teadus ja teaduslik konsensus ikkagi rahast, mida jagavad poliitikud. Aga mul on teile tõesti hea uudis: maailma ühe suurriigi juht deklareeris, et väga selgelt on ainult kaks sugu. Ja läheme nüüd ka veel edasi. Ta ütles ka, et kogu see jutt nendest sooideoloogiatest ongi äärmusideoloogia, ja ta viskas selle kõik ka kooliprogrammidest välja. Ja mul on teile veel üks hea uudis: hea, et te seda kõike praegu siin räägite, sest teie praegune jutt kahandab teie toetusprotsenti veelgi rohkem. Ja kõik need poliitilised jõud, kes rahastasid seda jutumärkides "teadust", konsensuslikku "teadust" – see on muutumas ja muutub ka teaduslik konsensus. Lõssenkismi ja teadlase Lõssenko saatus oli kurb. Üks läks prügikasti, lõssenkism läks prügikasti, ja teine represseeriti. Ja inimesena on mul teist tegelikult äärmiselt kahju, et te peate siin iseennast nagu uskumiseni veenma asjades, mis tegelikult ei ole tõde.

Ma ei tea, kas see oli küsimus. Ei?

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Proua minister! Kõigepealt sissejuhatuseks see teadusliku konsensuse jutt, mis on, ma ütleks, viimasel ajal eriti vali olnud siin nii kliimateemades kui ka nüüd selles teemas, mida me siin praegu käsitleme – ta on selles mõttes ohtlik jutt, et tegelikkuses see tähendab seda, et skeptilisi või teisiti mõtlevaid teadlasi hakatakse vaigistama, rahastused kaovad tagant ära, kui sa ei jookse massiga kaasa ja nii edasi. See kuidagi ei ole mõistlik lähenemine. Aga mu küsimus on, et kuhu selle sotsiaalse sooga teie nägemuses me välja peaksime jõudma. Siin kolleeg Pakosta teil käis mitte väga ammu kaitsmas seda Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni hartat, kus väga selgelt räägiti, et soo ja sotsiaalse soo alusel diskrimineerimised tuleks ära kaotada, kus tegelikult juba võrdsustatigi see, et kui keegi, kes on bioloogiline naine, tunneb ennast mehena, ja vastupidi, et siis neile peaks rakenduma õigus kasutada, ma ei tea, mehel, kes tunneb naisena, naiste riietusruumi ja nii edasi. Kui kaugele teie oma peas olete arendanud, mida nende sotsiaalsete sugude alusel kõike peab saama inimene ja kuidas teda ei tohi diskrimineerida?

Aitäh selle küsimuse eest! Teate, mina ei ole oma peas seda teemat üldse arendanud. See ei ole teema, millega ma igapäevaselt tegelen, ja see ei ole teema, mis okupeerib minu tähelepanu ja aega. Aga teadusliku konsensuse osas seal ma äkki oskan midagi kaasa rääkida, olles ise teadlasena publitseerinud. Teaduspublikatsioonid ei baseeru sellel, kes neid rahastab. Teaduspublikatsioonid baseeruvad sellel, et on teadlaste poolt retsenseeritav, ja peamine kriteerium sellel, kas see artikkel ja kas see järeldus, selle teaduslik järeldus sellel on aktsepteeritav, on see, kas see metoodika, kuidas seda tehtud on, on korrektne. Ehk siis teadlane peab tõestama, et ta on tegelikult läbinud konkreetse metoodilise protseduuri selleks, et selle järelduseni jõuda. See ei saa olla ideoloogiline, sellepärast et see on väga konkreetselt metoodiliselt tõestatud. 

Maailmas on teadusajakirju, mis on väga kõrge tsiteeritavuse indeksiga. Üks neist on Nature. Sellesama Nature raames, kui te seal vähegi teadusartikleid tegelikult uurite, mis puudutab sugu, nii bioloogilist sugu kui sotsiaalset sugu, siis te näete seal seda teaduslikku konsensust. On loomulikult ka teadlasi, kes sellele vastu vaidlevad, ja ka neid artikleid Nature avalikustab ja avaldab. Aga küsimus on selles, et kui suur on viidatavus sellele, et kui tõepärased on need artiklid ja need teaduslikud järeldused, mis on seotud, kus on täna dominantne tsiteeritavuse maht. Ja täna dominantne tsiteeritavuse maht on sellel teaduslikul konsensusel, mis ütleb, et inimese sotsiaalne sugu võib erineda tema bioloogilisest soost.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Nii Eestis kui mujal maailmas on hulk kinnised asutusi, kus hoitakse kinni päris palju Hitlereid ja Napoleone ja Rooma paavste, kes oma bioloogilise määratlusega tunnevad, nad on just needsamad isikud, keda ma praegu nimetasin. Küsimus on see, et millisest vaimuhaiglast need konsensuslikud teadlased on välja lastud. Kas Seewaldist või Jämejalast?

Ma arvan, et ma sellele provokatsioonile ei vasta, sellepärast et teadus ei ole lihtsalt seda väärt, seda debatti.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Te enne ütlesite, et on olemas maailmas poliitiline konsensus ja teaduslik konsensus. Teaduslikust konsensusest te rääkisite. Aga kuidas on saavutatud poliitiline konsensus? Ja kui te selle kannate üle Eestile, sest mina ei tea, et meil oleks selle üle olnud poliitilist debatti ja et meil oleks poliitiline konsensus selles küsimuses. Seda enam, et meie arstid, mitmed, ütlevad, et kui inimene vahetab sugu, siis see tähendab eluaegset ravimite võtmist ja väga mitmed patsiendid ka hiljem kahetsevad oma otsust ja tahavad oma sugu tagasi pöörata. Ehk tegelikult nad teevad enesele viga. 

Ja minu küsimus puudutabki seda, kuidas see poliitiline konsensus on teie arvates maailmas tekkinud, kuidas Eestis. Ja meie küsimus on, et kui me sellest siin praegu räägime ja te sellega tegelete ministeeriumide tasandil, panete õpikutesse, siis te tegelikult ju turundate seda teemat, sest üha rohkem koolinoori kahtleb oma soolises identiteedis. See on arenev närvisüsteem, mis võib-olla ei ole veel nii otsustusvõimeline, kas ta tahab olla üks või teine või kolmas. Ja me ju teame, et Soomes on olemas tüdruk, kes tahab olla puu, ja Eestis on olemas laps, kes tahab olla kass. Kui kaugele me nii jõuame?

Aitäh küsimuse eest! See, kui minnakse soovahetusoperatsioonile, on juba järgmine samm sellest, kui inimesel ei lange psühholoogiline ja bioloogiline sugu kokku. Mitte kõik inimesed, kes tunnevad, et neil on sooidentiteediga mittekokkulangevusi, nende bioloogilise identiteediga, ei lähe soovahetusoperatsioonile. Pigem nad eeldavad seda, et nad saaksid ühiskonnas aktsepti sellele, et nemad on teistsugused ja ühiskond aktsepteerib seda. Ka minul on kokkupuuteid olnud selliste inimestega. Sa lihtsalt aktsepteerid seda, et ta ennast niimoodi identifitseerib. Selle allasurumine ja mitteaktsepteerimine teeb sellele inimesele kahju. 

Kõik, mis puudutab reaalset arstiteaduslikku sekkumist inimese soovahetusse, on, ma arvan, juba teine teema. See on tõesti väga oluline teema, et ta oleks meil väga selgelt paigas, et arstid tegelikult praktikas, kui nad selliseid soovahetusoperatsioone planeerivad, siis seal oleksid need protseduurid väga põhjalikult, sellepärast et see on tõesti tagasipöördumatu protsess ja seal ei saa seda teha niimoodi, et see on kergekäeliselt, eriti noortel lastel. Seda teha ei saa, need protsessid peavad olema väga-väga-väga põhjalikult paigas. Aga poliitiline konsensus lähtub Maailma Terviseorganisatsiooni põhimõtetest, mõistetest, mida nad kasutavad, ja nendest soovitustest. Ka Eesti õppekava tegelikult seksuaaltervise alal väga selgelt lähtub WHO nõuetest, ettepanekutest ja mõistetest, mis seal käsitletakse.

Henn Põlluaas, palun! 

Aitäh! Mulle tundub kuidagi, et te räägite kogu oma selle jutu siin psühholoogilisest ja soomääratlusest ja kuidagi täiesti sellest tuumast mööda. Tegelikult te käsitlete vaimset häiret. Kui inimene ikkagi ei tunnista seda bioloogilist sugu ja hakkab midagi ette kujutama, siis on asi hull, ja Euroopa Liidu Agency for Asylum ütleb ilusti "vaimne häire, mõtlemisviis või käitumismuster, mis põhjustab kannatusi ja/või vähendab võimet tavaelus toime tulla ning ei vasta arengulisele või sotsiaalsele normile". Ja probleem on selles, et teie püüate just nimelt seda hälvet normaliseerida, viies meie lapsed juba põhikooli tasandil täiesti segadusse: nad ei saa enam uskuda, et nad on poiss või tüdruk, nad hakkavad mõtlema, et tegelikult on võib-olla üks sellest 20-st, nagu siin on öeldud. Mis on selle eesmärk, et meie lapsed ajada niimoodi segadusse ja tekitada neil tõesti psüühilisi probleeme?

Jaa, aitäh selle küsimuse eest! Kooliõpik ei kujunda mitte kellegi, või kujunda ümber mitte kellegi identiteeti, soolist identiteeti. Õpetaja ei tegele klassis sellega, et kui tegemist on poisiga, siis ta hakkab sisestama sellele poisile, et tegemist on hoopis tüdrukuga. Õpetaja ei tegele sellise asjaga, Eesti õppekava ei tegele sellise asjaga. Õppekava lähtub sellest, et inimene peab aru saama ühiskonnas olevatest rollidest, ka soorollidest, seksuaaltervisest, ja olema informeeritud sellest, mis ühiskonnas tegelikult on. See on õppekava eesmärk. 

Nüüd, teie nimetate seda hälbeks. Teie nimetate seda, kus bioloogiline sugu ja sotsiaalne sugu inimesel ei lange kokku, mis on pigem erand kui reegel, eks ole, reegel on see, et langeb kokku ja ei ole tegelikult seda erisust, teie nimetate seda mitte kokkulangemist hälbeks. See on olnud nii-öelda teaduslik konsensus umbes 100 aastat tagasi, 50 aastat tagasi, täna see ei ole enam teaduslik konsensus, sellepärast et neuroloogia arenguga, neuroteaduste arenguga on inimesed teadust targemaks saanud. Me oleme palju targemaks saanud sellest, kes on inimene, kuidas kujuneb tema identiteet, kuidas kujuneb tema käitumuslik roll, kuidas kujuneb tema kognitiivne areng. Me oleme sellest palju targemaks saanud viimase 50 aasta jooksul ja sealt on tulnud tegelikult uus teadmine, mis on teadvuse peamine ülesanne: uue teadmise andmine ja selle uue teadmise pealt ka ühiskondlike poliitiliste normide kehtestamine.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja esimesena kutsun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindajana Anti Poolametsa, sest arupärijate esindaja saab läbirääkimistel osaleda esimesena, aga seejärel siis, Mart Maastik, on sõna teil. Aga kõigepealt Anti Poolamets, palun!

Tänan! Lugupeetud minister! Head Eesti inimesed! Head Riigikogu liikmed! Hiljuti toimus kogu maailma avalikkuse ees üks tähelepanuväärne sündmus, kui USA president pidas oma ametisse astumise kõnet ja ütles tähendusrikkad sõnad: "Tänasest päevast peale on meie riigis ainult kaks sugu: mees ja naine." Ma tabasin ennast seda kuuldes mõttelt, et kas tõesti maailma võimsaima riigi president peaks seda üldse ütlema. Kui kaugele on see riik omadega jõudnud, kui seda peab ütlema president ja kinnitama üle, et nii on. Kuhu me oleme paarikümne, 30 aastaga libisenud? Kuhu on teadus pudenenud? Aga mul on hea meel, et vähemalt üks riik ehk ei kuku allapoole, vaid ta läheb tervenemise teed.

Ja mõnes asjas ongi riik, kes otsustab, sest Nõukogude riik otsustas jõuga, et ebateadus peab kehtima, ja me kannatasime üle 40 aasta ebateadlaste all. Ja siin minu selja taga oli Lenini bareljeef ja siin istusid inimesed selles saalis – mõned ka muidugi vastu oma tahtmist tööliste ja talupoegade saadikutena –, kes valetasid. Valetasid endale, valetasid rahvale, valetasid oma perele isegi. See ruum kubises valetamisest, see oli otsast lõpuni võltsing, kogu see Nõukogude moodustis, nõndanimetatud Ülemnõukogu, kui välja arvata ta viimased aastad, kui Ülemnõukogu hakkas päris parlamendiks muutuma. Oli võltsing, vale. Needsamad tähtsad seltsimehed ja seltsinaised valetasid ja valetasid meile üle 40 aasta. Kogu Nõukogude riik oli vale ja fiktsioon. Jõu ja püstoliga hoiti valet püsti. Ja me saimegi marksismi maitsta. Ka Vene rahvas sai marksismi maitsta veel kauem, 1917. aastast.

Ja ennäe imet, mõnede poliitikute arvates oli eesti rahvale sellest vähe. Ja meile tullakse küll kultuurimarksismiga, küll muude neomarksismi vormidega ja Lenini asemel on meil Herbert Marcuse. Võib-olla need, kes Herbert Marcuse ideid meile kaela määrivad siin rahvaesinduses, siin valitsuses ei ole tema nimegi kuulnud. Aga see on nende püha isa, nagu Lenin, keda siin tsiteeritakse põlevate silmadega. Meil olevat vaata et 150 sotsiaalset sugu. Need inimesed korraldavad laste mutileerimist puberteediblokaatoritega, nõndanimetatud transinimeste kordategemist, samal ajal kui praegu leiboristide valitsemise all oleval Inglismaal peatati kõik need protseduurid. Selleks, et asi läks käest täiesti ära. Aga meil alles ehitatakse seda ebateaduslikku lapsi vihkavat süsteemi üles.

Ja üks väljendus on see, mida me õpikutest loeme. Ja see on hiilinud õpikutesse samm-sammult, alguses LGBT ja homoabielud, aga ei läinud kaua aega, kui Sorose fond hakkas levitama üle maailma sõnumit sellest, et on olemas ka soovoolavus. Ja ennäe, igal pool hakati ka soovoolavust arendama. Ja kõike seda, seda fluiidsust on meile ka väga kiiresti õpikutesse toodud, et see pidi siis kõige moodsam teadus olema.

Kas ma saan kolm minutit juurde?

Kolm minutit lisaaega, palun!

See pidi siis kõige moodsam teadus olema, millega Eesti lapsi varustatakse. Eesti teadus ei ole väärt seda, et teda alandatakse teadusministeeriumi tasemel sõnulseletamatu jamaga. Eesti teadlased, ajage ennast sirgu! Ärge laske ennast alandada! Me ei ole siin enam Nõukogude okupatsiooni võimu all. Teil on veel sõnaõigus, enne, kui Liisa Pakosta teilt selle ära võtab. PISA testide järgi on Eesti lapsed ühed maailma kõige targemad matemaatikas, lugemises, bioloogias, muide. Aga te alandate neid sellega, et neid sunnitakse kaheksandas klassis õppima kahtekümmet sotsiaalset sugu, ja mitte ainult: neile õpetatakse panseksuaalsust. Lugege selle definitsiooni! Kas teil endal ei hakka peas aurama? Minu enda laps käib praegu kaheksandas klassis. Mina leidsin selle tema õpikust ja ma võin öelda, et paljud õpetajad pole kuulnudki, kuidas ajupestakse tänapäeva Eesti koolis maailma kõige targemaid lapsi. Ajupestakse! Ja ministri tiitliks on teadusminister. Ma ei näe ühtegi muud võimalust, kui et see inimene peaks päevapealt tagasi astuma. Kõik õpikud, kõik ebateaduse õpikud tuleb tagasi kutsuda. Kõik need komisjonid, kes need on loonud, tuleb laiali saata. Ja siis, kui minister lõpetab – ja ka siseminister, muide – nõndanimetatud ankeetide levitamise Eesti Vabariigis, kus on peale mehe ja naise veel sugu X, Eesti Vabariigis juba sündinud, aga USA-s ühe päevaga hullumeelsus üle parda heidetud.

Kurb! Ja viskame meie ka selle ühe päevaga üle parda, aga selleks peab Eesti rahvas ärkama. Eesti teadlaskond peab oma väärikuse taastama. Ei ole enam lõssenkismi aeg, kus püstoli ähvardusel suruti peale nõndanimetatud teadust, teaduslikku kommunismi, aga isegi okupatsiooni ajal tehti päris teadust, suudeti vältida neid hullumeelseid nõukogude sotsiaalteadusi, kuigi istuti oma tunnid ära ülikoolis teadusliku kommunismi loengutes. Kui ma lugesin, mida ütles Teaduste Akadeemia juht, siis temagi ütles huvitavalt. Mart Saarma paar päeva tagasi Postimehes: bioloogia olukord oli keerulisem, sest seltsimees Trofim Denissi poeg Lõssenko oli 48. aastal kuulutanud geneetika kõduneva imperialismi pseudoteaduseks. Aga taoline suhtumine kestis 20 aastat. Õnneks hakkas lõssenkism kaduma, kui ma läksin ülikooli, ja seal hakati õpetama geneetikat ja molekulaarbioloogiat. Täna oleme umbes samas seisus. Eesti teadlased, on aeg lõpetada lõssenkism! Eesti õpetajad ja koolidirektorid, palun teie tarka abi! Aitäh!

Aitäh! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Mart Maastiku. Palun!

Suur tänu, härra Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Pean ütlema, et ääretult kurb, et me riigis oleme jõudnud sellise arutelu juurde üldse. Kui aastaid tagasi lugesin esimest korda sellest, mis toimub seal Ameerikas ja Lääne-Euroopas, siis ma mõtlesin, et inimesed on ikka peast täitsa hulluks läinud, aga see, et see jõuab Eestisse, ei osanud unes ka näha. Ma ütlen, kahju, et ma pean siin sellest rääkima. 

Aga noh, teeme lahti Google'i ja vaatame neid sugusid näiteks, millest siin räägitakse. Kuigi siin on mainitud 20 sugu, siis mina nägin ka väga teaduslikke andmeid, kus oli 72 sugu. Ma mõned neist loen ette. Agenderflux – sellise soolise identiteediga inimene on enamasti sooline koos lühikeste nihetega kuulumises teistesse sootüüpidesse. Ambonec – inimene identifitseerib end nii mehena kui naisena, kuid ei kuulu siiski kummassegi. Amicagender – sooline identiteet, kus inimene muudab oma sugu olenevalt sõpradest. Värvussugu – selles kategoorias kasutatakse soo kirjeldamiseks värve, näiteks roosa sugu või must sugu. Domgender – isikul on mitu sugu, millest üks domineerib ülejäänute üle. Niimoodi läheb edasi. 72! Ilmselt, kellel on selline värvikam mõttemaailm, võib-olla leiab veelgi rohkem neid variante, mida siin nimetada sugudeks. 

Aga nüüd siis natukene ka tänastest ministri vastustest. Minister väitis, et õpikute sisu lähtub riiklikust õppekavast ja peab olema retsenseeritud. Samas, ma tõesti tsiteerin teid, proua minister, te ütlesite, et õpetaja on oma valikus vaba, õpetaja otsustab, mida ta tahab. Ja tõesti näidet tuues ajaloo õppetundidest: kuidas me suhtume, kui me hakkame ajalugu ka vastavalt sellele, kuidas keegi tahab, käsitlema? Siin on räägitud … Meil oli just hiljuti arutelu libaravitsejatest. Arstid on mures, et on libaravitsejad. Ja siis räägitakse, et meil on olemas teaduslik konsensus. Ütleme nii, et sama hästi võivad olla ka libateadlased. On olemas libaravitsejad. Ja on selge, et kui poliitiline tellimus on teatud suunale ja rahastus tuleb taha, siis küll leidub ka neid teadlasi või [neid,] kes nimetavad ennast teadlasteks, kes kirjutavad kokku mida iganes, peaasi et raha saavad. 

Sama teema oli tegelikult … Mulle meeldis väga, üks film oli siin Kanal 2-s, "Külm tõde", kus arutati sama teemat selle kliimamuutuste osas. Meil kogu aeg siin räägitakse samamoodi, et on teaduslik konsensus kliimamuutuste osas, samas väga suur hulk teadlasi ei räägi, et see on nii nagu üleüldine nii-öelda teaduslik konsensus. Ja nad ei julgegi isegi rääkida muud juttu, sest siis neid nimetatakse lamemaalasteks, nii nagu siin eelnevalt kolleegid on rääkinud. Neilt võetakse ära võimalus ülikoolides töötada, nad ei saa rahastust ja sealt kõik pihta algab. 

Siis on kirjas, ütlesite, proua minister, et ei ole kohustuslikke õpikuid. Milleks neid õpikuid siis tehakse, kui nad ei ole kohustuslikud? Kui on kohustuslik programm, siis peaksid olema ka kohustuslikud õpikud. Ja õpikute sisu peaks olema läbi arutatud, tõesti, et oleks konsensuslik ka poliitiline kokkulepe. Sellist kokkulepet siin saalis või vähemalt minu teada Eesti riigis pole olnud. Mille alusel on tehtud need praegused õppekavad või, ütleme, need õpikud? See on puhas ideoloogia ja see ideoloogia on kantud praegusest koalitsioonist. Olen täiesti kindel, et kui siin oleks teine koalitsioon … 

Ma paluksin lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! … oleks teine koalitsioon, siis sellise jaburusega me siin ei tegeleks. Ma nimetan seda tõesti jaburuseks, sellepärast et siin on ka mainitud, et see on tegelikult väga tõsine probleem, mis on ilmnenud praegu. Just eriti – ma olen ka viinud ennast kurssi – noortel tüdrukutel, kes ei suuda praegu ennast identifitseerida ja see on väga moeasi. Ja kui nad loevad seda oma õppekavadest, et on olemas, ma ei tea, kui palju sugusid, siis … Võtame sellise teismelise tüdruku, kellel puudub, võib-olla sotsiaalne suhtlus ei ole kõige lihtsam, võib-olla ta on natukene ka tüsedam või mingit moodi eriline, aga ta leiab endale nihukese grupi, kus kõik on selline poolsalastatud, kus on teatud erinevad sood, siis tal on väga põnev seal olla. Ja see mõjutus, mis tuleb sealtpoolt, võib olla vägagi põhjapanev. Ja kui need tüdrukud hakkavad ennast ümber lõikama või tegema drastilisi soovahetusoperatsioone, mis näiteks Rootsis on küllaltki kergelt kättesaadavad, siis tagajärjed on ju tegelikult sellised, millest te just rääkisite, et siin on probleemid, psühholoogilised probleemid on nendel noortel, kes ei oska ennast identifitseerida. Vastupidi, need psühholoogilised probleemid alles siis tekivad, kui nad saavad täiskasvanuks ja neil tekib juba teadlik mõtlemine. Niikaua peaksime meie hoiduma vähemalt negatiivsetest eeskujudest. Ja kui on neid inimesi, kellel ongi psühholoogilised probleemid seoses, ma ei tea, millega, siis tegelikult selle jaoks on olemas ka arstid, kes sellega tegelevad, ja seda ei pea kuidagi taunima. Kui see probleem on, siis tuleb sellega tegeleda, aga mitte seda propageerida. See propageerimine on selle asja juures kõige hullem. 

Nii et kui räägiti siin WHO-st, et WHO on teinud sellise konsensusliku otsuse, siis teatavasti Ameerika Ühendriigid astusid WHO-st praegu välja. Miks nad seda tegid? See, kust see ideoloogia on alguse saanud, nemad hakkavad jõudma selle lõppu. 

Ehtne näide on ka see, kuidas nõukogude ajal, tõi siin ka Anti Poolamets näite nõukogude ajast, kus kõik pidid maisi kasvatama, ja kõik teadlased rääkisid, kui hästi kasvab mais igal pool ka Eestis. Praegu ka kasvatatakse maisi küll, aga mitte maisina, selles mõttes, vaid loomasöödana. Aga hakati kasvatama siin ja rikuti ära põllud. Kasvatati maisi ja valetati kogu aeg sinna ülespoole poliitbüroosse: oi kui hästi meil mais kasvab. Me ei pea tõesti tagasi minema nõukogude aega, veel hullem, kui me ületame oma niisuguste eeskujudega kõiki rumalusi. 

Nii et tõesti on ettepanek, et katsume kuidagi hoida lapsed eemal sellistest libateadustest ja katsume täie mõistusega suhtuda sellesse. Keegi meist ei tahaks, et meie lapsed kannataksid selliste probleemide all. Ja kui ka kellelgi on, ma veel kord kordan, mingi probleem, siis selle jaoks on olemas arstid ja arstiabi. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Jah, palun, Riigikogu kõnetoolist haridus- ja teadusminister Kristina Kallas. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja ja lugupeetud Riigikogu saadikud! Ma pean siiski vajalikuks üle korrata siit Riigikogu puldist paar väidet, mis siit kostis. Ma siiski kordan veel üks kord üle: kui minister ütles, et õpetaja valib, mida ta tahab, siis see minister ütles seda õpikute kohta, õpetaja valib õpikud, millised ta tahab. Õpikud peavad Eestis vastama õppekavale ja olema eelretsenseeritud. Õpetaja ei vali, mida ta tahab õpetada, kuidas ta tahab ajalugu õpetada ja millist ajalugu õpetada. Õpetaja valib õpiku, mille järgi ta tahab õpetada. Õpet … (Keegi räägib saalis.) Ja hoidku jumal selle eest, et Eesti riigis hakkavad poliitikud õpikuid kirjutama. See on nüüd küll asi, mille eest tuleb väga kardinaalselt hoiduda. Ehk siis, Eesti haridus peab jääma teaduspõhiseks ja seda Eesti, nii õppekava kui ka Eesti õpikuid koostavad siiski teadlased ja õpetajad ise. Ma arvan, et poliitikuid tuleb sellest hoida nii kaugele kui võimalik. Sellest ma tahtsin ka öelda. 

Ja kolmas asi. Teaduses ei ole nii, et sa kirjutad kokku mida iganes, peaasi et sealt, kust raha tuleb. Teaduslik konsensus baseerub rahvusvaheliselt kokku lepitud reeglitel, kus teadlased üksteist retsenseerides aktsepteerivad seda, kas see on metoodiliselt aktsepteeritav teadustulemus, kas siin on järgitud teaduseetika reegleid. Teaduses siiski raha ei ole see, mis määrab ära, kas kellegi artikkel on rahvusvaheliselt teadusajakirjas aktsepteeritud. See on teadlaste ja Eesti teaduse allavett kiskumine, kui me ütleme, et teadlased kirjutavad mida iganes, peaasi et raha, mis sealt tuleb, tegelikult selle kinni maksab. Teadus on väga sõltumatu, selle koha pealt ka neil on väga oma selged reeglid.

Lõpuks. Me ei saa tänapäeva teadusele, tänapäeva rahvusvahelisel tasemel tehtud teadusele – ja me ei räägi siin Eesti teadlastest, me räägime siin tegelikult rahvusvahelisest teaduskonsensusest – viidata sellega, et selle taga on mingi nõukogude teadus, kommunism ja nõukogude aeg. Teate, Ameerika ülikoolides või rahvusvahelistes ülikoolides üle maailma töötavad teadlased ei ole Nõukogude Liidus elanud, ei ole kunagi töötanud ei üheski Nõukogude Liidu teadusasutuses, ja nemad on tegelikult need, kelle baasil, kelle teadustöö baasil täna tegelikult see teaduslik konsensus baseerub, mitte Eesti teadlastel, kes on Nõukogude Liidus töötanud. Ma igaks juhuks kordan veel kord: me ei taha poliitilisi õpikuid, me ei taha, et poliitikud õpikute sisu juhiks ja sinna sisse kirjutaks. Ja ma ei ole kindlasti nõus seda, et me teadlasi nimetame raha eest töötegijateks, et teadlased kirjutavad kokku mida iganes, peaasi et sealt, kust raha tuleb.

Suur tänu ja sellega ma lõpetan, sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie tänase esimese küsimuse. käsitlemise.

Tänane teine päevakorrapunkt. Enne, kui me läheme tänase teise päevakorrapunkti juurde, Lauri Laats, käsi püsti, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Ma lihtsalt tahtsin juhtida tähelepanu, et kui siin oli sõnavõtt ministri poolt, et jumal hoidku selle eest, et poliitikud hakkavad kirjutama õpikuid, siis juhin tähelepanu, et ajalooõpik – Mart Laar on ju kirjutanud. Mis me sellega siis nüüd teeme?

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei saa seda lugeda protseduuriliseks küsimuseks, see oleks olnud küsimus proua ministrile. Istungi juhatajana ma ei pea isegi korrektseks sellele küsimusele vastamist. 

Aga läheme tänase teise päevakorrapunkti juurde, mis on Riigikogu liikmete Andrei Korobeiniku, Aleksandr Tšaplõgini, Aleksei Jevgrafovi, Lauri Laatsi, Vladimir Arhipovi ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti 11.12.2024 esitatud arupärimine mobiilirakenduse eesti.ee kohta. Ja palun arupärimist tutvustama siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Andrei Korobeiniku. Palun!

Suur tänu võimaluse eest! Ma usun, et see teema võib-olla ei ole nii põnev nagu eelmine, aga vaatamata sellele on see vägagi aktuaalne. Meil valitsuskoalitsioonis on Erakond Eesti 200, mis rääkis väga vajalikust asjast nagu personaalne riik. Ja personaalse riigi puhul on väga olulised just need teenused, mis teevad riigi siis personaalseks, inimesele lähedasemaks ja nii edasi. Kui me vaatame eesti.ee mobiiliäppi, siis meenub pigem olukord minevikust kui nutitelefonid alles tulid turule, tol ajal mobiiliäpid nägid välja umbes sedasi. Nüüd on aeg edasi läinud, aga Eesti riigis on see aeg pigem jäänud seisma. Ja mul on küsimused, ma ei hakka neid ette lugema, siis vastavale ministrile. Ja ma saan aru, et Eesti riik täna investeerib tehisintellekti arengusse väga vähe. Me oleme kolmandal kohal altpoolt Euroopa Liidus. Ja võib-olla selle rahaga tõepoolest väga palju teha ei saa. Aga võib-olla ministril on ikkagi visioon sellest, kuidas seda raha saab suurendada näiteks riigisektori vähendamisega ja kuidas me saaksime ikkagi taastada seda Eesti e-riigi mainet, mis oli meil siin aasta, sajandi alguses ja enam võib-olla väga alles ei ole. Aga ma hea meelega annan puldi üle proua ministrile.

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli, justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud küsijad! Alustuseks ma tunnistan, et ma olen täiesti nõus sellega, mida küsijad on küsinud, nende rõhuasetustega, et meil on vaja ambitsiooni tõsta ja liikuda palju kiiremini edasi digitaalse teenuse digitaalsete riigi teenuste parema pakkumisega. 

Nüüd need küsimused, mis olid eelnevalt saadetud, ja küsimused, mis puldist tulid, olid mõnevõrra erinevad. Ma püüan lõpus meelde jätta selle lõpuosa ja seda kommenteerida. Aga olen väga tänulik selle eest, et on võimalus digiriigi teemasid siin Riigikogu saalis arutada. Kahjuks jõuab see mõneti tehniline, ent samas igat inimest puudutav küsimus liiga harva parlamendi aruteludesse. 

Võtan nüüd järjest need küsimused ja lõpuks kommenteerin täiendavalt. Esiteks, "Milline oli rakenduse arendamise ja testimise protsess? Kes vastutas lõpliku kvaliteedikontrolli eest enne rakenduse avalikustamist? Jutt käib Eesti.ee mobiilirakendusest. Rakenduse arendustööd teostas konkursi võitnud Net Group koostöös RIA arendusmeeskonnaga. Ja need olid jagatud kahte etappi. Esimese etapi tööd valmisid mai lõpus eelmisel aastal ja teise omad juuli lõpus 2024. aastal. Ehk siis vahetult enne minu tööle asumist. Sellele järgnes turvatestimine ja fookusgrupi testimine. Fookusgrupi testimisse registreerus 2300 vabatahtlikku testijat, kellest tagasiside andis ligi 600. Ja Riigi Infosüsteemi Amet tegi turva- ja kvaliteedinõuete kvaliteedikontrolli. 

Teine küsimus: "Eesti proovis võtta eeskuju Ukraina riigiäpist, millele kulutati pea miljon eurot, kuid projekt kanti maha. Samas jääb Eesti riigiäpi tase Ukraina omale märkimisväärselt alla. Kui suur oli riigiäpi arendamiseks eraldatud eelarve? Millele täpselt kulutati Eesti riikliku äpi arendamiseks eraldatud raha? Kas projekt püsis planeeritud eelarves ja ajakavas?" Kõigepealt, ma kommenteeriksin küsimuse alguses kõlanud väidet. Ma päris sellega ei nõustuks, et see maha kanti. Olen ka Ukraina poolega mitu korda kohtunud sellelsamal teemal ja me oleme ühel meelel selles, et see oli väga väärtuslik koostöö, mis andis mõlemale poolele olulist informatsiooni. Ja Eesti ühel hetkel võttis vastu otsuse, et minnakse edasi paremini, ise uueneva rakendusega, mis tugineb Eesti.ee kodulehele ja me jätkame ukrainlastega väga head koostööd vastastikku tarbija tagasisideme, turvalisuse küsimuste ja võimalike uute arenduste arutamisel. Samuti tahaksin rõhutada seda, et Eesti ja Ukraina on maailma kaks ainukest riiki, senimaani, kes on teinud riigiäpi, ent teinud seda sellisel kujul, et sinna on oodatud ka erasektori teenused. Rohkem vähemalt teada hetkel ei ole riike, kes oleks sellist põhimõttelist lahendust üleüldse valinud, mis siis teatavasti nõuab hoopis teistsugusel tasemel tõesti turvalisuse küsimuste lahendamist. 

Aga nüüd vastused konkreetsetele küsimustele. See projekt püsis nii eelarves kui ka ajakavas. Tööde maksumus kokku oli 850 000 eurot, sinna sisse on arvestatud arendustööd 800 000 eurot, turvatestimise 36 000, fookusgrupi testimine 11 000 ning ligipääsetavuse audit 3000 eurot. Ja avalikuks testimiseks testijatelt saadi keskmiseks hinnanguks neli punkti viiest, mis näitab päris head taset. Ja seda põhjust, miks me seda Eesti.ee riigiportaali põhja valisime, selle peamiseks põhjuseks on see, et riigiportaal on tõestanud ennast väga kõrge külastatavusega. Seda külastatakse aastas üle 650 000 korra. Inimestel on teatud harjumus selles osas juba kujunenud.

Edasi, "Millised olid arendusega seotud hanked ja kuidas valiti partnerid? Kas kõik hanked ja lepingud vastasid avaliku sektori hanke- ja läbipaistvusnõuetele?" Kõigepealt on siin 7. veebruaril 2024 riikliku mobiilirakenduse disaini arendustöödele tehtud riigihangete registris hange perioodiks 18. märtsist kuni 13. septembrini 2024 maksumusega 800 000 eurot. Ja teiseks, turvatestid on tellitud enne arendustööde üleandmist. Ja mobiilirakenduse fookusgrupi testimiseks sõlmis Riigi Infosüsteemide Amet 10. oktoobril 24. aastal lepingu. Raamhankes osales 33 pakkujat ja seejärel viidi läbi minikonkurss, millele laekus üheksa pakkumist. Mulle on kinnitatud, et need on vastanud avaliku sektori hanke ja läbipaistvusnõuetele. Nimetan juurde ka igaühele kontrollimiseks riigihangete registri viitenumbrid. Raamhange on numbriga 263753 ja minikonkurss riigihangete registris viitenumbriga 275470. 

Neljas küsimus: "Kas enne rakenduse avalikustamist kaasati lõppkasutajad ja viidi läbi piisav kasutajakogemuse teste? Kui jah, siis millised olid nende tulemused?" Avalikkust testimisest ma juba rääkisin. Ligi 600 osalejat andis tagasisidet 2300 vabatahtlikust. Lisaks veel 15 inimest osales rakenduse kohapealses testimises, läbides kogu protsessi alates rakenduse allalaadimisest kuni sisselogimise ja kasutajakogemuseni. Sealt saadud tagasisideme osas rakenduse parandamisega tegeldakse siiamaani. Ja peamised soovid, mis olid, olid see, et integreerida rakendusse erinevaid kaarte, nagu näiteks ühiskaart ja Tartu bussikaart. 

Lisaksin omalt poolt juurde, et näiteks mina andsin tagasisidemeks selle, et väga mugav oleks kasutada sarnaselt … äpile ka kohe samas rakenduses kooli informatsiooni ehk siis ka e-kool ja stuudium tuleks sinna liidestada. Ja loomulikult ootame nagu ööbik kevadet seda, kui ükskord Siseministeeriumi poolt veetav isikut tõendavate dokumentide seadustamine siin saalis saaks heakskiidu, et tehnilises valmisolekus olevad isikut tõendavad dokumendid oleksid ka äpi abil kasutatavad. Olen isegi olnud selles olukorras, kus tegelikult ID-kaarti kaasas ei ole, dokumenti vaja on ja väga mugav oleks selleks äppi kasutada. 

Ja ühe õppetunnina nimetan kohe ära ka selle, et ei ole tegelikult okei, kui avalikus sektoris tehakse kõigepealt töö ära ja siis ligipääsetavuse audit tellitakse protsessi lõpus. Ligipääsetavus audit on ülioluline ja see tuleks tegelikult teha alguses juba tööprotsessi kirjeldusele, et kohe algusest peale oleks rakendus hästi ligipääsetav. Kuna nendele inimestele, kelle nägemisteravus ei ole väga hea, kontrastsus on selles rakenduses pisut liiga tagasihoidlik. Kindlasti saab seda ligipääsetavust teha paremaks. Ligipääsetavuse auditi hindeks tuli rahuldav. Ja seal on tõesti hulk parandusi, mis tuleb sisse viia. 

Viies küsimus: "Eesti 200 valimisprogrammis oli oluline punkt personalriigist. Riigiäpist peaks saama oluline samm personaalriigi suunas. Millised sammud on plaanis rakenduse kvaliteedi ja funktsionaalsuse parandamiseks? Kas plaanite teha riigiäpi personaalseks ja proaktiivseks? Kas selleks on konkreetne tegevuskava valmis?" Ja nüüd ma vastan sellele esimesele poolele natuke laiemalt, tulenevalt küsimuse esitaja Andrei Korobeiniku puldis esitatud küsimusest. Tõepoolest, see personaalriigi teema ei puuduta ju ainult seda rakendust, see rakendus on üks väike osa personaalsest riigist. Ja personaalse riigi all me mõistame seda, et riigi teenused on inimestele digitaalselt kättesaadavad sellise mugavusastmega, et inimene ei pane nende kasutamist tähelegi. See on see tuumülesanne, mida me soovime lahendada, et inimene ei peaks bürokraatiaga võitlema, et ta ei peaks mõtlema, kust ta midagi saab, vaid et kõik talle vajalik oleks kas inimesel intuitiivselt leitav, tõesti sellesama ühe värava kaudu, või siis osal juhtudel talle pakutaks ka proaktiivselt ühte või teist teenust. 

Eelmisel aastal Riigikogu Kantselei juures olev Arenguseire Keskus analüüsis seda, millised konkreetsed teenused võiksid olla need, millega edasi liikuda, ja sealt kõige tippu jõudis toimetuleku toetuse maksmine, mis tõesti on selline teenus, mida oleks mõistlik ja aus riigi poolt pakkuda proaktiivselt. Praegu on nii, et kui inimene satub raskustesse, siis ta peab minema seda toetust kohalikust omavalitsusest taotlema. Aga tegelikult me näeme tõenäoliselt võimalikud kvalifitseeruvad inimesed ju riigi käes olevate andmete pealt ära ja me saaksime seda palju lihtsamini pakkuda. Teatavasti võib inimesel olla psühholoogiliselt raske tulla riigi poole abi paluma või pöörduda riigi poole abi küsimisega. Siin kindlasti saaks seda palju sujuvamalt ja palju kiiremini pakkuda. Ja siin me räägime tõesti inimestest, kes on kõige-kõige raskemas olukorras ja kes riigilt seda tuge läbi kohalike omavalitsuste vajaksid kiiremini, sujuvamalt. See võtaks maha ka kohalike omavalitsuste töökoormust. Nii et see siis konkreetselt on selle aasta tööplaanis, et vaadata täpsemalt, kuidas me sellega saaks edasi liikuda. 

Tulles konkreetse rakenduse juurde, siis olen pidanud äärmiselt oluliseks seda, et tõepoolest oleks üks koht, kus Eesti inimene – ka ettevõte – saab kõik asjad kätte. Ja selle aasta tööplaanis on terve rida asju, nimetan need ajapuudusel lühidalt. Isikusamasuse tõendamisest ma juba rääkisin. Muuseas, ka Riigikokku tulevad külalised saaksid seeläbi palju lihtsamini sisse. Teiseks on proaktiivse teavitussüsteemi lisamine rakendusse, mis hakkab saatma tõuketeavitusi, mida inimene saab loomulikult kinni keerata, kui ta neid ei soovi. Siis ettevõtja vaate lisandumine, et riigiteenustega saaks palju kiiremini ja lihtsamalt suhelda ja hallata oma ettevõtte toiminguid mugavalt mobiiltelefonis. Uued riigi teenused järjest lisanduvad siin, nagu ma nimetasin, alustame ettevõtja vaate lisamisega ja ülejäänud teenuste osas on kokkulepped veel sõlmimisel, mistõttu neid päris konkreetselt ma avalikult neid hetkel välja öelda ei saa. Samuti erasektoriga käivad läbirääkimised, päris mitmete ettevõtetega. Täpselt samamoodi seal lõplikke kokkuleppeid veel hetkeks ei ole, aga eesmärgiks on see, et võimalikult palju ikkagi inimese jaoks erinevad kaardid või asjad ka erateenuste vaates oleksid seal ühes ja samas äpis. Siis andmevahetuse parandamisega peaksid lisanduma ka uued sündmusteenused, aga seal taga on märksa laiem arendus, nagu ka küsijad ise väga hästi teavad. Ja seda ma ei jõua praeguses ajaraamis põhjalikumalt avada. Automaattõlge lisandub, eesmärk on see, et rakendus, mis on praegu, hetkel eesti ja inglise keeles, oleks võimalik automaattõlke abil kasutada mis tahes teises keeles. Samuti korjatakse edasi jätkuvalt otsest tagasisidet nii teenusepakkujatelt kui ka inimestelt, et rakenduse arendustööd vastaksid vajadustele. 

"Kas Teie ministrina tunnistate projektis tehtud vigu? Kas keegi konkreetsetest ametnikest või partneritest vastutab tekkinud olukorra eest?" Ma siin kordaksin uuesti üle selle, et me oleme maailmas kaks esimest riiki Ukrainaga koos, kes on seda laadi rakendust teinud, ja loomulikult selles protsessis ei saa kõik sajaprotsendiliselt õnnestuda. Ma juba tunnistasin näiteks seda viga, et tõesti ligipääsetavuse lahendused oleks tulnud teha kohe alguses. Ja kui konkreetseid vigu veel keegi välja toob, mida ei ole parandatud või mille parandamisega ei liiguta, siis olen üks suur kõrv neid kuulama. Aga pilootrakendus täitis oma tehnilised eesmärgid. Sellele tehnilisele eesmärgile ei ole etteheiteid olnud. Ukrainaga koostöö eest tänulik olemist ma juba rõhutasin väga suuresti. Edasi me läksime sealt, et infoteenuse asemel me oleme integreerunud selle pilootrakenduse konkreetselt Eesti.ee lehel oleva ökosüsteemi ja teenustega.

Viimane küsimus: "Milliseid meetmeid võtate kasutusele, et edaspidi sarnaseid olukordi vältida? Kas kaalute sõltumatu auditiprotsessi rakendamist tulevaste IT-arenduste puhul?" Hästi lühike vastus. Tegelikult tuleb kogu riigi IT-tellimuste esitamine saada süsteemi ja andmemääruse uue teksti väljatöötamisega oleme me mitu kuud juba tegelenud, et tegelikult see üldine tellimine – mitte ainult sellel juhul, vaid ka üldiselt – muutuks palju efektiivsemaks, taaskasutavamaks maksumaksja raha võimalikult ökonoomselt ja säästlikult kasutavaks ja nii edasi. Seal ma näen väga suurt arenguruumi, seda protsessi tuleks tervikuna parandada. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Ja teile on ka küsimusi. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! No eks seeläbi ka on natuke keeruline ja te küsisite tagasisidet. Kõige parem tagasiside on ikka kasutajatelt ja kui te lähete App Store'i või siis [Androidi] süsteemi, siis seal on review'd olemas ehk siis hinnangud, ja ma loen ühe hinnangu lihtsalt ette, ega need head siin küll ei ole, aga: "See rakendus jätab odava haltuura mulje," noh, kirjutatakse nii, "justkui oleks keegi selle kiiruga kokku klopsinud, ilma vähimagi hoolikkuse või läbimõtlemiseta." Noh, ja neid siin hinnanguid on veel, eks siis, kui te tahate seda nii-öelda suurt, noh, nagu te ütlesite, te olete suur kõrv, siis esimese asjana võiks need asjad siitsamast väga lihtsast kohast üle lugeda. Aga mis te ise arvate, küsiksin teie hinnangut, kuidas teie olete antud tööga rahul ja kas te olete ka praegu turu pealt uurinud või mis tagasiside on olnud, et, noh, 8000, mis siis turul sellise hinnangu on olnud antud töö jaoks, ma saan aru, et riigihange on riigihange, aga ligikaudseid hindu saab ka ikkagi IT-sektoris teada.

Jaa, aitäh selle küsimuse eest! Näiteks inimesele, kelle nägemisteravus ei ole kotka oma, on nii väikese kontrastsusega kujundust tegelikult raske jälgida, ma tegelikult olen nõus selle kriitikaga, et see kujundus peaks olema kasutajasõbralikum ja seda ma ka enne nimetasin. Ja kindlasti peaks ambitsioon olema kõrgem, minu arust on siit võimalik minna ainult edasi. 

Nüüd, mis puudutab hinnavõrdlust turu vastu, siis see on laiem eesmärk tegelikult. Minu sooviks olnud, et riigieelarvesse tekiks kõikidele IT-kuludele eraldi kood, et need IT-kulud oleks päriselt kokkuvõetavad, analüüsitavad ja eraturu vastu võrreldavad. Praegu see väga lihtsasti tehtav ei ole ja ka selle rakenduse puhul seda võrdlust tehtud ei ole.

Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu! Tõepoolest, kõik on suhteline. Ma vaatasin sinna Google äpis, Google Plays on keskmine reiting sellel rakendusel 2,6 5-st. Seal on hästi palju kommentaare. Enamus probleemidest seisnevad lihtsalt selles, et see äpp lihtsalt ei käivitu. Aga mul on võib-olla täpsustav küsimus selle Ukraina koostöö osas. Kui me vaatame nende rakendust, siis … Sa oled maininud, et tõepoolest see kontrastsus on probleemiks ja nii edasi. Aga lihtsalt kogu see nii-öelda disain on niivõrd parem seal. Kui lihtsalt võtta šnitti sealt, siis meil oleks üsna viisakas äpp, mida poleks häbi nagu teistele näidata. Mis sa arvad, miks seda pole tehtud? Sa ütlesid, et sa seda koostööd ei kahetse, aga reaalselt see tulemus nagu sellel väljanägemisel mitte kuidagi ei kajastu. Mis sa arvad, mis see põhjus on?

Aitäh! Siin oli nüüd kolm küsimust. Ma olen nõus kõikide nende kriitikutega, kes ütlevad, et seal ei käivitu see. Kriitika tuleb peamiselt sellepärast, et see kõige vajalikum funktsioon, mis seal hetkel oleks, need isikut tõendavad dokumendid, need tõesti ei käivitu ja need ootavad siis seadusemuudatuse taga, et sealt oleks võimalik neid käivitada. Jaa, ma olen nõus sellega, et Ukraina riigiäpi Diia disain on parem, turundus on parem, isegi nimetus on parem. Seda minu tagasisidet majja sisse see jõudis ka meediasse ja ilmus seal väljavõte minu kirjast. Tõesti, kutsun ka siis siin praegu kuulajaid üles, et …….., mis on väga hea pealkiri või väga hea akronüüm, eriti arvestades seda, et ukraina keeles sõna "diia" tähendab aktiivselt midagi koos tegema, sellel rakendusel on väga suurepärane nimetus, millest on väga hea rääkida. Kui me räägime riigiäpist ja kui me sooviksime sellest laiemalt rääkida, siis meil on seal puudu üks hea nimetus ja kutsun kõiki üles pakkuma häid nimetusi, mis Eesti riigiäpil tegelikult olla võiks. Võin ka välja öelda enam-vähem, et hea nimetuse pakkuja, ma ei oska midagi kiiresti paremini pakkuda, kui et kutsun näiteks lõunasöögile ja teen selle välja või midagi sarnast. Aga disaini osas, jaa, absoluutselt, Ukraina on investeerinud väga palju ka sinna turundusse ja disaini rohkem, kui Eesti seda teinud on. Need tulemused on paremad turunduses ja disainis, sellega ma olen nõus. Meil on minna sinna veel.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Öelge palun turvalisust, et me teame, et viimane aeg on, viimased aastad isegi väga suur hulk pettust ja kelmust läbi interneti. Kas läbi selle rakenduse on teil andmeid, kas on püütud kelmust teha, see on üks küsimus, et samas seotud, et kas Siseministeerium, kes võitleb nende kelmustega, on teiega koostööd mingisugust teinud, et vältida sellist trendi edasiminekuks?

Ma sain küsimuse esimesest poolest aru. Küsimuse teine pool jäi mulle, ma pean ausalt tunnistama, praegu … (Saalist täpsustatakse.) Siseministeeriumil? Selge. See on oluliselt laiem küsimus, aga mis puudutab seda konkreetse rakenduse turvalisust, siis see vastab Riigi Infosüsteemi Ameti küberturvalisuse nõuetele ja Riigi Infosüsteemi Amet on teinud väga head tööd terve Eesti küberturvalisena hoidmisel, ja arvestades seda rünnakute hulka, mis meil on eriti pärast täiemahulise sõja algust Ukrainas Eesti riigi vastu olnud. Ma pean sügavalt tunnustama kõiki neid inimesi, kes Riigi Infosüsteemi Ametis ja CERT‑is töötavad ja kes on meile seda küberturvalisust taganud. See tase on väga hea olnud ja see rünnete tõrjumine ja ka intsidentide lahendamine on olnud väga heal ja kõrgel tasemel. Mul ei ole infot, et selle konkreetse rakenduse vastu oleks olnud mõni edukas rünnak. Seda informatsiooni mul lihtsalt praegu hetkel ei ole.

Mis puudutab laiemalt pettuseid ja koostööd Siseministeeriumiga nende pettuste osas, siis see on palju laiem teema ja nii nagu ma tutvustasin teile siin kriminaalpoliitika ülevaates, siis tõesti pettused ja vargused on kahjuks kaks aastat järjest olnud laiemalt tõusev kuritegevuse liik ja eriti muret tekitavad on tõepoolest need pettused, mille tulemusena sageli inimene jääb ilma ju kas kogu oma varast, mõnikord ka kodust. Siin on väga palju osapooli, kellega koostööd teha, alates meediast, selle teadlikkuse tõstmine, pangad, kes saaksid seda jälgida, neid protsesse paremini, ja kes ka väga suuri pingutusi teevad, kuni koostööni prokuratuuri ja politseiga. Ka uus riigi peaprokurör on pidanud seda üheks oma prioriteediks, et neid asju paremini lahendada ja seda koostööd erinevate osapoolte vahel paremini hoida. Nii et vastus teie küsimusele on jah.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan nüüd läbirääkimised ja arupärijate esindajana Andrei Korobeinik, palun.

Aitäh! Ega ma ei tahtnud siia tulla tegelikult. Esiteks, suur tänu Liisa-Lyle, et nii põhjalikud vastused olid, et isegi seal ajakontroll peaaegu et rakendus. Tõepoolest, enamus vastustest on täiesti arusaadavad, aga mis mind isiklikult häiris … Ja ma olen täiesti nõus, et selle projekti eest kindlasti vastutavad teised inimesed. Aga ma juhin tähelepanu sellele, et kui me räägime projekti tulemusest, siis pea miljon eurot oli kulutatud Ukraina koostööprojekti peale ja see tulemus, mida me näeme, on oluliselt kehvem. Ja kui me räägime mobiilirakenduse disainist, siis ülikorraliku kujundamise hind on, maksimum me räägime kümnetest tuhandetest eurodest, ja me oleme kulutanud sadu tuhandeid selleks, et saada kehvemat toodet. See tegelikult minu arvates on probleem. Ma kindlasti ei mõtle, et see on ministri probleem, aga ma arvan, et me peame ikkagi aru saama, et me peame suhtumist muutma. Kui meil on mingisugune projekt, siis sellel projektil peaks olema mingisugune eesmärk ka ja kui me seda ei täida, kui me näeme, et noh, tulemuse reiting on 2,6 5-st, et personaalriigist on asi väga kaugel, ei käivitu mitte need isikut tuvastavad dokumendid, vaid äpp ei käivitu, siis ma arvan, et me võiksime ikkagi aru saada, et järgmine kord äkki teeme paremini. 

Ja loomulikult peabki edasi liikuma. Personaalriik ei tähenda, et me saame teenuseid, mida me tähele ei pane, vaid ka seda, et need teenused on just sulle suunatud konkreetselt, ja seda see rakendus praegu ei tee. Ja eesti.ee tervikuna, Eesti riik seda ka praegu ei tee. Sa kindlasti juhtisid tähelepanu väga olulisele aspektile, nagu need toetused, mida inimesed saavad, mida on võib-olla ka psühholoogilist raske taotleda. See on üks näide personaalriigist, kus riik võiks ikkagi inimese eest suurema osa tööst omalt poolt teha, et tal ei oleks piinlik, et tal ei oleks raske. Aga me oleme sellest ikka väga-väga kaugel tänapäeval ja see teeb murelikuks. Ja murelikuks teeb ka see, et meil ei ole sellel potentsiaalsel personaalriigil sellist tooteomanikku, nagu omal ajal oli, ma ei tea, Toomas Hendrik Ilves või Linnar Viik. Sellist inimest meil täna ei ole. Ja kõik need digikantsleri katsed minu arust on viinud meid pigem sellest … tekkimisest kaugemale, mitte lähemale. Nii et ma olen murelik lihtsalt, muud ei midagi. Aga ma tänan põhjalike vastuste eest ja soovin edu! See töö kindlasti ei ole lihtne.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ma ei näe, sulgen läbirääkimised. Ja sellega … Vabandust, kas minister tahtis öelda? Ei tahtnud. Aitäh! Sellega on meie tänane teine päevakorrapunkt ammendunud ja arupärimistele vastatud. 

Kolmas päevakorrapunkt arvati välja.

Ja nüüd peale haamrilööki avan vaba mikrofoni. Ja vabasse mikrofoni jõudis registreeruda Kalle Grünthal. Palun!

Head kolleegid! Hea Eestimaa rahvas! Me oleme kindlasti harjunud sellega, et igal kolmapäeval antakse meile informatsiooni selle kohta, milline on erakondade reiting. Ja tee või tina, kogu aeg on Reformierakond seal teisel kohal ja küll on tema populaarne, ja mitte keegi kuramus aru ei saa, mismoodi on see asi võimalik. Nii palju on rahvale makse peale keeratud, aga näe, ikkagi populaarne. Ja huvitav on aga see, et kogu see reitingute tabel tundub olevat üks väga suur bluff. Ja miks?

Sõitsin mina neljapäeval peale kolmeminutilist istungit kodukanti ja ühel hetkel heliseb mul telefon. Naisterahvas küsib mu käest, et kas te olete nõus küsimustele vastama, minu meelest oli ta Norstat, et meile robot valis välja teie telefoninumbri, et me tahame teada erakondade reitinguid. Mina ütlesin, et oo, mis mul selle vastu saab olla, anname tuld. Ütlesin oma vanuse ära, kui küsiti. Siis küsiti, et mis maakonnas te elate. Mina ütlesin: Järvamaa. Ja siis tuli fenomen. Siis tuli fenomen: oi, aga meil on see kant küsitluses juba täis, et me ei taha seda rohkem teada saadagi. Huvitav, miks? Juhuvalimi põhjal tehakse küsitlus ja ühel hetkel ei tahetagi enam minu arvamust teada saada.

Aga põhjus on lihtne. Eks tõsi on ju ka see, et Järvamaa ja Viljandimaa on tegelikult konservatiivide üks tugikantsidest, EKRE tugikantsidest, ja selge on see, kui oleks minu hääl sinna juurde pandud, oleks punkt läinud ju EKRE-le, mida aga pole vaja. Muuseas, selliseid juhtumeid olen ma sotsiaalmeedias küll ja küll näinud. See juhtum tegelikult näitab, et need uuringud telefoniküsitluste peal on puhas võltsing, selleks et kujundada inimeste arvamust. Muidugi ma ei jätnud järgi ka ja ütlesin, et aga teate, kellele te helistate. Ütles, et ei, me ei taha teada. Ma ütlesin oma nime ära: Kalle Grünthal olen ja ma ütlen, et ma kannan teie küsitlusmetoodika ja ‑taktika avalikult täna ette ja seda ma tulingi siia praegu tegema. Ehk siis, mis ma tahan öelda: ärge uskuge nende reitingute tulemusi, sest seda kujundatakse vastavalt tellija soovile ja tellijaks on valitsuserakonnad.

Ja veel üks huvitav seik, mis on ka paljutähenduslik. Kohtusin nädalavahetusel ka ettevõtjatega ja üks mitme miljoni käibega ettevõtja, läks jutt ka poliitika peale, toetuse peale, kus ma rääkisin sama loo maha, ütles, et ta suhtleb tohutult paljude ettevõtjatega. Tohutult paljudega. Ütles: mitte ükski, ma rõhutan, mitte ükski ei toeta Reformierakonda. Aga näed, reitingutes on nad üleval! Ma ei tea, kes see peab loll olema, et uskuda seda kuvandit, mida need uuringufirmad meile pakuvad. Ärge uskuge seda! Tegelikult Reformierakonda ei armastata, aga eks need uuringufirmad tahavad ju ka palka saada – hea töö eest. Rahva arvamus tegelikult neid ei huvita, see kõik on puhas manipulatsioon. Vot nii!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, seega on tänane istung lõppenud. Head õhtut!