Lugupeetav rahvaesindus! Isamaa ettepanek parlamendile on asuda venitusteta hankima Kaitseväe juhataja ja eelmise juhataja nõuande kohaselt laskemoona, mis on tarvilik Eesti riigi sõjalise kaitse korraldamiseks viisil, et Eesti territooriumit võimaliku Venemaa täiemahulise sissetungi puhul [isegi] ajutiselt ei okupeeritaks.
Meie ettepanek näeb esiteks ette parlamendi suunise andmise selle kohta, et see moon soetataks täies mahus aastatel 2025–2028. Teiseks tuleks valitsusel anda jooksvalt aru selle moona soetamise tempo kohta. Rahastamise puhul tuleks lisaks riigikaitse võlakirjadele näha ette ka võimalus taotleda Euroopa Liidu tasemel dialoogis Euroopa Liidu mitmeaastase eelarvekava vahendite ning saastekaubanduse tulude kasutamist ühekordseteks riigi[kaitse]investeeringuteks.
Milline on praegune olukord? Avalik ohuhinnang Eesti sõjalise kaitse korraldamise kohta 2024. aasta algusest märgib, et Eesti jaoks on regionaalselt ja globaalselt tegemist halvima julgeolekuolukorraga aastakümnete jooksul. Ohuhinnangus tuuakse välja, et varasemate hinnangute kohaselt saab Venemaa oma Eesti piiri vahetus läheduses [asuvate] relvajõudude võime kvantitatiivselt taastada kuni nelja aastaga, [arvestades] 2024. aasta algusest.
2023. aasta Madridi tippkohtumisel seadis NATO uued võime-eesmärgid liikmesriikidele, sealhulgas NATO nõuetele vastava moonavaru kohta. 2023. aasta suvel esitas toonane Kaitseväe juhataja oma ettepanekud ja väljendas muret selle [probleemi] pärast. Valitsus sai selle informatsiooni, et 2023. aastal on vaja hankida täiendavalt moona summas 1,6 miljardit eurot. Seda ettepanekut Kaitseväe juhataja kordas ja kõneles sellest, esinedes ka avalikkuse ees tõsise hoiatusega, kui akuutne see on Eesti julgeoleku huvides.
Ka praegune Kaitseväe juhataja on samal positsioonil. Ta on rõhutanud, et otsus eraldada Kaitseväele 1,6 miljardit eurot lisalaskemoona soetamiseks on vajalik selleks, et viia kohe konflikti alguses sõja hävitavad mõjud tagasi vastase territooriumile ehk mitte võimaldada okupeerida Eesti territooriumit.
Kusti Salm, Kaitseministeeriumi [endine] kantsler, nimetas oma ametist lahkumise põhjusena paraku just nimelt valitsuse loidust, sest ei ole langetatud kriitilisi otsuseid 1,6 miljardi euro ulatuses laskemoonavaru puudujäägi likvideerimiseks. Ta rõhutas ja osutas veel ametis olles, et ta kõneleb terve Kaitseministeeriumi valitsemisala juhtkonna nimel, see tähendab Kaitseväe juhtkonna ja ministeeriumi töötajate nimel, [öeldes,] et riigikaitse arendamiseks ja sõjalisele ohule vastu seismiseks ei tehta piisavalt, 2023. aasta kevadest ei ole valitsus langetanud tarvilikke täiendavaid otsuseid.
Tegelikkuses me oleme selle 1,6 miljardi euro puhul liikunud 2023. aasta suvest edasi nii, et kui alul oli valitsuse poolt denial, et see ei ole jõukohane just nimelt majanduslikest võimalustest lähtudes ega seega ka optimaalne, siis 2024. aasta suvel retoorika muutus. Valitsuse esindajad hakkasid möönma selle [rahaeraldise] tarvidust. Retoorikas on nad kõnelenud sellest, et need vajalikud otsused – õigustades just nimelt ka riigikaitsemaksu sisseseadmist – sisalduvad riigi eelarvestrateegias.
Vaatame praegust riigi eelarvestrateegiat aastateks 2025–2028. Arvestame seda konteksti, et alates eelmise aasta juunist on kaitseinvesteeringute keskuse direktor rõhutanud, et poliitiliste otsuste langetamise ja rahastamise tagamise korral on võimalik see kaugtulemoon soetada nii, et see jõuaks Eestisse kohale aastatel 2027–2028. See jutt, et ei ole võimalik seda teha, et me ei jõua seda teha nende nelja aastaga, on tegelikult olnud ettekääne.
Milline on praegu rahastamise seis? 1,6 miljardit on see tarvidus selles loogikas. Ma juhin tähelepanu, et see tarvidus on nominaalrahas veelgi kasvanud, sest need maksutõusud [muudavad], just käibemaksu tõus [muudab] tegelikult ka laskemoonaostude maksustamist. On [tekkinud] paradoksaalne olukord. Maksud kehtestatakse selleks, et soetada täiendavat moona, ja samal ajal maksustatakse täiendava moona soetamine. Me oleme olukorras, kus konsolideeritult kogu see moon, mida 2025.–2028. aastaks kavatsetakse soetada, on täiendavalt käibemaksuga maksustatud 90 miljoni euro ulatuses.
Me võtame lähtekohaks 1,6 miljardit. Kuid suvel näitas härra Kristen Michal Eesti rahvale slaide, kus ei olnud mitte enam 1,6 miljardit eurot, vaid nii-öelda põhjendusena riigikaitsemaksu sisseseadmiseks oli 1,1 miljardit eurot täiendavateks riigikaitseinvesteeringuteks.
Kaks nädalat tagasi esitas Kaitseministeerium Rahandusministeeriumile sõjalise [riigi]kaitse ja heidutuse programmi uue teksti. Milline on lähtealus, millega seda võrrelda? Me peame seda võrdlema 2024. aasta suvel Kaitseministeeriumi kinnitatud nelja-aastase riigikaitse arengukavaga, mille puhul ei olnud veel langetatud otsuseid täiendava moona soetamiseks. Selles dokumendis oli koos käibemaksuga ette nähtud 1,55 miljardit eurot moona soetamiseks, lahingumoona soetamiseks. Kui palju on ette nähtud riigi eelarvestrateegias? Kaitseministeeriumi arvutuste kohaselt on see 2,337 miljardit eurot ehk see tähendab 787 miljonit eurot raha juurde. 787 miljonit eurot! Kui me võtame käibemaksu maha, siis on seda 598 miljonit eurot.
Näete, hakkasime liikuma 1,6 miljardist, mis, nagu poolteist aastat on Kaitseväe juhatajad öelnud, on vajalik selleks, et Eestis oleks olemas kriitiline varu nii NATO nõuetele vastavalt kui ka meie enda sõjalise planeerimise loogikas operatiivplaanide realiseerimiseks, et Eestit ei okupeeritaks [ka] ajutiselt. See on lähtekoht. Meil on olukord, kus meil praegu riigi eelarvestrateegias sisaldub 598 miljonit eurot täiendavalt neljaks aastaks, ilma käibemaksuta. Need on numbrid, mis tuleb objektiivselt aluseks võtta.
Meie ettepanek on ühemõtteline. Meie riigikaitsealased otsused peavad olema kooskõlas ohuhinnanguga, mille avalikku osa ma tsiteerisin, suletud osa on loomulikult kaitstud riigisaladusega. Meil on ohuhinnangu järgi vähe aega ja me peame tegutsema.
Teiseks, Kaitseväe juhatajad, kellele Eesti rahvas oma võimu alusel on andnud pädevuse keskselt kaitsta Eestit nii-öelda sõjalise tegevuse keskkonnas, on öelnud, mida tuleb venitusteta teha: seesama moona soetamine. Meil on parlament langetanud sellise otsuse, et järgmise aasta riigieelarves, võrreldes 2024. aasta [eelarvega], eelarvereal, mis puudutab kaitseotstarbelist erivarustust, [olevad summad] paradoksaalselt hoopis vähenevad 96 miljoni euro võrra. Vaatame valitsuse kinnitatud riigi eelarvestrateegiat. Paraku ei sisaldu seal seda 1,6 miljardit. Veelgi enam, seal sisaldub, nagu ma ütlesin, moona [ostmiseks] lisaks hoopis 592 miljonit eurot, ilma käibemaksuta. See on absoluutselt aktsepteerimatu, on Isamaa selle otsuse sõnum.
Meie otsus näeb ette, et me peame lähtuma Eesti riigikaitse korraldamise ja täiendavate võimevajaduste arendamise puhul sõjalisest nõuandest. Seda retoorikas lubas ka ametis olev koalitsioon 2023. aastal [koalitsioonileppe] riigikaitset puudutavas peatükis. Paraku me selle realiseerimist ei näe. Millest läbivalt kõneldakse? Öeldakse, et tulevikus tulevad võib-olla välja hoopis teistsugused, odavamad relvasüsteemid, öeldakse, et tegelikkuses me ei suuda nii [lühikese] aja jooksul seda moona hankida.
Riigikaitsekomisjon oma arutelu ajal küsis valitsuse seisukohta, mida arvab Vabariigi Valitsus – Kaitseministeeriumi esindaja seda väljendas – Isamaa esitatud ettepanekust. Ja pange nüüd tähele! Valitsuse esindaja – ma hakkan tsiteerima – väljendas, miks seda Isamaa seisukohta toetada ei saa: eelnõuga kaasneb mõju riigieelarve seaduse eelnõus kajastatud tuludele, kuludele ja investeerimistehingute täiendavate kulude mahule. Absoluutselt õige! Me seda loomulikult ei vaidlusta, vastupidi, meie kavatsus ongi täiendavalt kulusid teha. Kuid [valitsuse väitel] ei ole neid võimalik teha, kuna siis me ei suuda täita Euroopa Liidu majandusjuhtimise määruses sätestatud eelarvepositsiooni reegleid, nende muutmiseks tuleks muuta ka Euroopa Liidu määrust, milleks aga ühe liikmesriigi otsus ei ole piisav. Punkt. Ja põlegu kõik tuhaks!
See kõik toimub Euroopa Liidu majandusjuhtimise määruse alusel. Me ei ole selle lähtekohaga nõus. Meie peame langetama otsused, mis on vajalikud tulenevalt ohuhinnangust ja sõjalisest nõuandest, ja tegema seda venitusteta. Me oleme poolteist aastat kaotanud, poolteist aastat! Moona hind on selle ajaga kasvanud vähemalt 400 miljonit eurot. Hinnangud erinevatele moonatüüpidele varieeruvad. Kas te panete tähele, et näete, [küsitakse,] kas otsustamisel on rahaline hind? On küll! Oleks otsused tehtud poolteist aastat tagasi, oleks see hind olnud odavam, suurusjärgus 1% võrra SKP‑st. Vaadake, kui huvitav: on võimalik ka rahaliselt mõõta otsustamatust, suutmatust valikut langetada.
Meil on ettepanek Euroopa Liidu struktuurivahendite kohta, selle kohta, et avada dialoog Euroopa Liidu struktuurivahendite kasutamiseks. Veelgi enam, ma jõuan ka finantsjuhtimise määruse juurde. Räägime Euroopa Liidu finantsjuhtimise määruse põhimõtetest. See [määrus] võimaldab ka ex-post-meetodil riigivõla, või ütleme, jooksva eelarve defitsiidi korral taotleda erandeid kaitseinvesteeringuteks. Ma arvan, et see ex-post-põhimõte on vale. Eesti Vabariik peaks praegu taotlema – see oleks ka väga veenev proaktiivne samm Euroopas ja praegu ka suhetes üle Atlandi –, et me läheksime üle ex-ante-moodusele, mida mitmed Euroopa liikmesriigid toetavad. Miks Eesti Vabariik niisugust ettepanekut ei teinud? Ex-post-mudelilt, mis tähendab järeleulatuvat hindamist, kas täidetakse eelarvet, minna üle ex-ante-loogikale selle eelarve finantsperspektiivi raamistikus seitsme aasta jooksul. Võimaldame seda! See oleks meie elulistes huvides, et kogu Euroopa kaitsevõime kasvaks, see annaks meile vabamad käed ka neid üksikotsuseid teha.
Teine küsimus puudutab Euroopa Liidu struktuurivahendeid. Pange nüüd tähele! Kui me võtaksime vastu otsuse, kui meil oleks võimalik dialoogis Euroopa Komisjoniga saavutada ühekordseteks kaitseinvesteeringuteks Euroopa Liidu saastekaubanduse raha kasutamine, kui me [kaitseinvesteeringute] jaoks suunaksime sellest 20%, oleks meil täies mahus täidetud selle 1,6 miljardi euro jaoks vajaminev rahastamise osa.
Mida ütleb Vabariigi Valitsus, miks seda ei ole võimalik teha? Ta ütleb, et kõnealuse perioodi vahenditest on 63% juba kulukohustuste otsustega kaetud. Valitsus on suure osa sellest rahast juba planeerinud ennekõike rohepöörde läbiviimiseks ning me oleme piiratud temaatiliste Euroopa Liidu fondide sisese rahajaotusega, mis teeb manööverdamisruumi, et algsest otsusest erinevat kasutamist kaaluda tohiks, väga ahtaks.
Pange nüüd tähele! Isamaa ütleb, et prioriteet peab kõigis sektorites läbivalt olema Eesti julgeolek, Eesti sõjaline julgeolek. Kuid nüüd sõnastab valitsus nii, et Eesti prioriteet on välistoetused võimalikult kiiresti kasutusele võtta, ja sellest ka praeguseks võetud kulukohustuste määr, mis kaitseinvesteeringute lisamiseks palju võimalusi ei jäta.
Näete, Isamaa tegeleb praegu luksusteenusega, lisaküsimusega, nice-to-have, nagu peaminister armastab öelda, Kaitseväe juhatajate sõjalise nõuande realiseerimisega. Valitsuse loogika aga on, et meil on otsused juba langetatud ja võimalusi kahjuks ei ole, Euroopa Liidu finantsjuhtimise määruses võimaldatud erandit ei kavatse Eesti selles loogikas kasutada, me peame [tegutsema selle määrusega] kooskõlas. See on tönts ja lodev poliitiline juhtimine. Ükskõik kui kaunikõlaline retoorika ei muuda tegelikkust paraku kvaliteetsemaks.
Reedel, 96 tundi enne Trumpi ametisse vannutamist, teatas Leedu Vabariik oma otsusest viia 2026. aastaks riigikaitsekulude tase 5%-le. Meil on selline olukord, mida retooriliselt möönavad ka valitsuse esindajad, et aasta otsa eitati, lasti [aasta] raisku, suvel hakati seda möönma ja tulemus on selline, et riigi eelarvestrateegias ei näe mitte 1,6 miljardit, vaid nagu ma ütlesin, näeme ilma käibemaksuta 598 miljonit eurot.
See ei vasta Eesti Vabariigi julgeolekuhuvidele, see nii loid käitumine. Seetõttu ongi Isamaa sõnum, et kriitilises olukorras me peame langetama sisulise kvaliteediga otsuseid. See sisuline kvaliteet seisneb selles, et rahvaesindus – üllatus-üllatus! – teeb katse võtta riigis võim enda kätte ja ütleb, et valitsus p e a b selle moona viivitusteta täies mahus hankima, valitsus p e a b [tegutsema] proaktiivselt ka Euroopa suunal – väga selge üleskutse! –, et Euroopa Liidu tasemel võlareegleid leevendataks just ühekordsete kaitseinvesteeringute tegemiseks, nagu ma ütlesin eelneva võimalusena, ex-ante-mudeli järgi, ja seda kasutataks üle Euroopa. Kõigis Euroopa riikides on olukord, kus Euroopa Liidu struktuurivahendeid on suudetud vaid loiult kasutada, Eestis [on kasutatud] üle 10%. Juba neli aastat on möödunud seitsmeaastasest tsüklist ja me räägime 15% kasutamisest. 20% sellest rahast!
Asetame asjad õigesse perspektiivi! Õige perspektiiv on tegeleda esmaselt elulisega, eksistentsiaalsega. Muud küsimused, muud teemad ka rahastamisvalikutes peavad seda esmast ja eksistentsiaalset julgeolekuhuvi teenima.
Eesti Vabariigi Kaitseministeeriumi kantsler pani ameti maha. Pool aastat enne teda oli erakorraliselt ameti maha pannud Kaitseväe juhataja. Kaitseministeeriumi kantsleri sõnum oli, et pärast valimisi pole poliitikud teinud riigikaitses olulisi otsuseid. Väga karm diagnoos!
Meile öeldakse, et olulised otsused on tehtud ja on kehtestatud riigikaitsemaks. Kuid ma asetan asjad rahaliselt õigesse perspektiivi: ühel pool on neljaks aastaks minimaalse vajadusena vajaliku moona jaoks mitte 1,6 miljardit, vaid paraku nelja aasta peale 598 miljonit eurot. Milleks seda riigikaitsemaksu tehti, võidakse küsida. Vastus on väga lihtne. Nelja aasta kogu moonavajadus, mida täiendavalt rahastatakse, võrdub ühe aasta kulutustega Reformierakonna maksuküüruprojektile. Näete, asjad on tasakaalus! Riigikaitsemaksu teeme vähemalt sõnades neljaks aastaks. Kogume seda raha miljardites, aga moonale me ei eralda mitte 1,6 miljardit eurot, vaid ilma käibemaksuta 598 miljonit eurot, lisaks seda sellesama riigikaitsemaksuga maksustades. Lõviosa Kaitseministeeriumi valitsemisala rahast on loomulikult kaetud käibemaksuga, ka muude maksudega, millega oluliselt ja täiendavalt maksustatakse kaitsekulusid. Niisugune paradoks, niisugune nõiaring on tekitatud.
Nii et parlament peab tegutsema. Me peame olema suutelised langetama sisulise kvaliteediga otsuseid. Sellise paatosega kutsub Isamaa kõiki parlamendi liikmeid üles hääletama oma südametunnistuse ja rahvuslike huvide järgi ning toetama seda otsuse eelnõu. Aitäh!