Riigikogu
Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

XV Riigikogu, V istungjärk, täiskogu istung
Esmaspäev, 20.01.2025, 15:00

Toimetatud

14:58 Istungi rakendamine

15:00 Esimees Lauri Hussar

Tere päevast, austatud Riigikogu! Me alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 2. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll!

15:01 Esimees Lauri Hussar

Kohalolijaks on end registreerinud 83 Riigikogu liiget, puudub 18.

Enne kui me saame asuda päevakorra kinnitamise juurde, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

15:01 Aleksandr Tšaplõgin

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Mul ongi küsimus istungi läbiviimise kohta.

15:01 Esimees Lauri Hussar

Üks hetk. (Helistab kella.) Üks hetk. Head kolleegid! Saalis on lärm ja ma ei kuule hästi küsimust. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

15:01 Aleksandr Tšaplõgin

Mul on küsimus istungi läbiviimise kohta. Eelmisel infotunnil meie lugupeetud peaminister nimetas meie kolleegi lolliks. Ütelge palun, kas reglemendi järgi te oleksite pidanud sellele reageerima. Ja miks te seda pole teinud? 

15:02 Esimees Lauri Hussar

Aitäh, hea kolleeg! Ma võin teile kinnitada, et Riigikogu juhatuse käekiri Riigikogu istungite juhatamisel on sarnane. Loomulikult, Riigikogu istungi juhatajad sekkuvad sellistesse olukordadesse, aga seda juhul, kui nad kuulevad seda, mis toimub. Sellepärast, et juhul kui seda ei ole kuulda – seda ei ole öeldud sõnavõtu ajal, vaid pärast sõnavõttu, kuigi mikrofon oli avatud –, siis siin saalis ei pruugi ka teised Riigikogu liikmed seda lausungit kuulda. Küll aga kuulab seda meie usin stenografeerija. Meil on stenogrammi koostamisel abiks tehisintellekt ja stenogrammist oli võimalik ka vastavat lausungit lugeda. 

Mina olen oma hinnangu selle konkreetse sündmuse kohta andnud. Olen öelnud ka seda, et kindlasti selline kõnepruuk Riigikogu saali ei sobi. Ja olen kindel, et ka kõik teised Riigikogu juhatuse liikmed lähtuvad täpselt samasugustest põhimõtetest. 

Lauri Laats, palun! Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

15:03 Lauri Laats

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Tõesti, minu küsimus, mis järgneb, ei puuduta mitte ainult selle nädala istungeid, vaid käib ka järgmiste nädalate istungite kohta, nimelt poliitkultuuri kohta. Me just hiljuti, eelmisel nädalal vestlesime teiega ja arutasime, kuidas tõsta Riigikogu populaarsust, sest teatavasti on meil sellega probleeme. Eks me oleme siin püüdnud – nii opositsioon kui ka koalitsioon – väga konstruktiivselt seda tööd edendada. Kahjuks eelmisel nädalal juhtus see, mis juhtus – peaminister ei väljendanud ennast just kõige viisakamal viisil. 

Sellest lähtuvalt on mul küsimus. Mida me peaksime tegema, et selliseid asju edaspidi vältida? Või siis, kui see juhtub, kuidas me saame seda takistada? Ja lõpuks, kas teie arvates peaminister ei peaks tulema ja siinsamas Riigikogu ees, kus ta ütles, et loll on ikka raske olla, selle eest vabandust paluma? Minu teada, vaadates vähemalt meediapilti, ta isiklikult ei palunud vabandust, vaid ikkagi püüdis leida vabandusi ja [rääkida sellest], kellele see sõnum tegelikult oli adresseeritud. See [jutt] oli kuidagi umbmäärane.

15:04 Esimees Lauri Hussar

Aitäh, hea kolleeg! Mina kindlasti ei saa siin peaministri nimel sõna võtta. Küll ma saan öelda, mida ma juba ütlesin, et Riigikogu istungi juhatajatel on väga selge käekiri ka sellistel puhkudel. Kui siin saalis leiavad aset isiklikud rünnakud või kasutatakse ebakorrektseid väljendeid, siis istungi juhataja kindlasti sekkub. 

Mis puudutab Riigikogu usaldusväärsust, siis viimaste küsitluste järgi on see paranenud 5%. Selle eest ma tänan kindlasti kõiki kolleege. Nii et jätkame samas vaimus ja tõstame Riigikogu usaldusväärsust. Aga see nõuab tõepoolest meie kõikide ühist pingutust. 

Vadim Belobrovtsev, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

15:05 Vadim Belobrovtsev

Jaa, aitäh! Tulles tagasi selle intsidendi juurde, mis eelmisel nädalal infotunnis juhtus, on minu küsimus selline. Neljapäeval me suhtlesime siin saalis Riigikogu aseesimehe Arvo Alleriga, kes ütles, et neljapäeval toimub teil Riigikogu juhatuse koosolek, kus te kindlasti seda intsidenti arutate. Võib-olla mul jäi midagi kahe silma vahele, mis selle arutelu tulemus oli, võib-olla on see kuskil avaldatud. Aga tahaks kindlasti teada, milleni te jõudsite. 

15:05 Esimees Lauri Hussar

Aitäh, hea kolleeg! Me sõnastasime väga selgelt ära, milline on juhatuse käekiri Riigikogu istungi juhatamisel. Siin me oleme Arvo Alleri ja Toomas Kivimäega ühel meelel. Meil on Riigikogu istungi juhatamisel üks käekiri. Ja selle käekirja kohta olen ma teile juba oma selgitused andnud. 

Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

15:06 Kalle Grünthal

Jah, aitäh! Ma tükk aega mõtlesin, kas ma küsin või ei küsi, aga kuna te võtsite jutuks Riigikogu hea maine, siis ma sooviksin ikkagi teada ühte asja. Kõigepealt, fakt on see, et peaminister Kristen Michal solvas Anastassia Kõlvartit. Aga mis ta tegi? Ta tegi lihtsalt oma tööd väga hästi ja see ei meeldinud Kristen Michalile. Nüüd, täna pidi olema erakorraline korruptsioonikoosolek, kuhu oli kutsutud ka Kristen Michal, kes – ma loen praegu seda kõike ajaleheuudiste vahendusel – sinna ei ilmunud. Aga seal [artiklis] oli veel väga huvitav tekst: nüüd ähvardab Anastassia Kovalenko‑Kõlvartit [komisjoni esimehe] kohalt tagandamine. Kas me nüüd oleme jõudnud oma Eesti banaanivabariigiga juba sellisesse kohta, et kui sa julged võtta sõna peaministri vastu, siis võetakse sind koha pealt maha?

15:07 Esimees Lauri Hussar

Aitäh, hea kolleeg! Minul kindlasti istungi juhatajana ei ole soliidne kommenteerida kuulujutte. Ma ei saa seda mitte kuidagi teha. Lauri Laats, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

15:07 Lauri Laats

Aitäh! Lihtsalt, jah, seesama teema ikkagi: istungi läbiviimise kord ja poliitiline kultuur. Riigikogu esimehel on tegelikult ju väga tähtis positsioon, see on kindlasti tugevam kui peaministri positsioon hierarhia, ülesehituse mõttes. Ja siinkohal ma küsingi teilt kui Riigikogu esimehelt. Kas te ei arva, et peaminister peaks otseselt vabandama oma väljaütlemise eest?

15:08 Esimees Lauri Hussar

Aitäh, hea kolleeg! Minule teadaolevalt peaminister tuleb siia Riigikogu ette juba üsna pea ja siis on kõikidel Riigikogu liikmetel võimalik temalt selle kohta küsida. Kindlasti mina ei hakka siin peaministri eest mingeid seisukohti võtma. Meediast olen lugenud tema seisukohti. Ja olen öelnud välja ka oma väga selge seisukoha sõnakasutuse kohta siin Riigikogu saalis, ja selle seisukoha juurde ma jään. 

Rene Kokk, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

15:08 Rene Kokk

Tänan, hea esimees! Minu protseduuriline küsimus tuleneb ka eelnevatest protseduurilistest küsimustest, mis täna saalis on kõlanud. Teadupärast 2023. aastal kiitis suur saal heaks otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele parandada üldist poliitilist kultuuri" eelnõu. Ja siin olid kõik sellega nõus, see läks suure häälteenamusega siit edasi. Aga pärast seda on [millegipärast] vaikus. Kas te oskate öelda, kui kaugel selle menetlus on ja kuidas on valitsusel vahepeal läinud selle eelnõu töösse rakendamisega?

15:09 Esimees Lauri Hussar

Aitäh, hea kolleeg! Ma ei saa sellele küsimusele vastata. See oli küll Kaja Kallase valitsus, kellele vastav suunis läks. Aga nagu ma ütlesin, teil on võimalik siin Riigikogu saalis küsida selle kohta, te võite esitada küsimusi nii valitsuse liikmetele kui ka peaministrile. Kasutage siis seda võimalust aktiivselt. 

Nii, Lauri Laats, veel kord käsi püsti, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

15:09 Lauri Laats

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Kas nüüd on see aeg, kui ma saan ka teha päevakorra muutmise ettepanekuid?

15:09 Esimees Lauri Hussar

Jaa, see on õige aeg. Aga te saate päevakorra muutmise ettepaneku teha nii, et te vajutate nuppu "Sõna". See ei ole isegi mitte protseduuriline, vaid see on täiesti sisuline ettepanek, nii et sellisel juhul on see kõige täpsemalt vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Lauri Laats, palun!

15:10 Lauri Laats

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Meil on ettepanek, Keskerakonna fraktsioon soovib neljapäevasest päevakorrast välja arvata 535 OE [arutamise]. Ja tegelikult mitte ainult välja arvata. Ma vaatan kogu selle nädala päevakorda ja kahjuks pean nentima, et esmaspäeval on meil üpriski kerge päev – ainult üks punkt on menetleda – ja ka kolmapäeval on tegelikult ridamisi punkte, mida oleks võinud menetleda hoopis neljapäeval. Sellest lähtuvalt ma teen esimese ettepaneku. Me võiksime neljapäevast punkti menetleda esmaspäeval ehk täna – ma saan aru, et see valmisolek on olemas nii esindajal kui ka kaasettekandjal – või siis näiteks kolmapäevasel päeval, kust me võiksime nihutada Gruusia avalduse neljapäevase päeva peale. See on esimene ettepanek.

15:11 Esimees Lauri Hussar

Hea kolleeg! Ma paluksin nüüd täpsustada. Siin oli kaks ettepanekut. Te tahtsite Gruusia avalduse tegemise tõsta kolmapäevalt neljapäevale ja neljapäevast esimest punkti te ei tahtnud mitte välja arvata, vaid te soovisite selle tõsta tänaseks teiseks päevakorrapunktiks. Kas nii? Aitäh! Need ettepanekud on kõlanud. Järgmisena, Liina Kersna, palun!

15:11 Liina Kersna

Aitäh! Reformierakonna fraktsioon ei ole selle ettepanekuga nõus ja me avaldame imestust, miks Keskerakond ei ole valmis neljapäeval Riigikogu suures saalis töötama.

15:12 Esimees Lauri Hussar

Aitäh! Selge pilt. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse järgi on nii, et kui üks fraktsioonidest ei ole päevakorra projekti muutmisega nõus, siis me päevakorraprojekti muuta ei saa.

Lauri Laats, palun küsimus … Vabandust! Jah, teil on konkreetselt ettepanek. Lauri Laats, palun!

15:12 Lauri Laats

Jaa, aitäh! Mis puudutab seda neljapäevast punkti, siis tegelikult komisjon oma istungil tegi otsuse, et seda punkti võiks suures saalis menetleda teisipäevasel päeval. Meie käest ka küsiti, kas me oleksime nõus seda punkti menetlema neljapäevasel päeval, ja meie fraktsioonilt tuli eitav vastus. Aga vaatamata sellele pandi see punkt ikkagi neljapäevase päeva peale. Sellest lähtuvalt teeme ettepaneku: kui see esimene ettepanek ei sobi ja miskipärast komisjoni otsustest ka kinni ei peeta, siis võtame lihtsalt neljapäevasest päevakorrast selle punkti välja.

15:13 Esimees Lauri Hussar

Selge, aitäh! Vastavalt Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanekule läheb neljapäevane esimene päevakorrapunkt selle nädala päevakorrast välja. 

Ja meil on nüüd veel kaks küsimust istungi läbiviimise protseduuri kohta. Andrei Korobeinik, palun!

15:13 Andrei Korobeinik

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Hea kolleeg Liina avaldas imestust, aga reaalsus on paraku see, et neljapäeval ei ole kohal koalitsioonisaadikuid, kes selgelt ei osale nende päevakorrapunktide arutelul ega hääleta ka. Ja mul on küsimus teile kui juhatuse liikmele, kes on selle otsuse teinud. Komisjon on teinud ettepaneku, mis sobis nii ettekandjale kui ka kaasettekandjale, ja juhatus on täpsustanud fraktsiooniga, kas fraktsioon soovib päevakorda muuta. Fraktsioon ei soovinud seda, aga vaatamata sellele tõsteti see väga oluline punkt, mis puudutab pangamaksu, neljapäevale, kuigi me väga selgelt teame, et siis koalitsioon arutelul ei osale. Sellest on mul siiralt kahju. Kas te oskate põhjendada, kuidas see otsus sündis? Võib-olla natuke avate seda arutelu käiku?

15:14 Esimees Lauri Hussar

Aitäh, hea kolleeg! Riigikogu juhatus lähtub sellest, et meil on nädalas neli istungipäeva: esmaspäev, teisipäev, kolmapäev ja neljapäev. Töökorralduse otstarbekuse huvides peab juhatuse seisukohalt olema igal päeval eelnõusid, mida menetleda. Ja ma olen täiesti veendunud selles, et neljapäev ei ole see päev, kui Riigikogu istungitel ei osale koalitsioonisaadikud. Vastupidi. Eelmisel neljapäeval oli Riigikogu istungisaalis nii opositsiooni- kui koalitsioonisaadikuid, ja neid oli kaugelt üle poole, kes siin aktiivselt osalesid. Ja eelmise nädala neljapäevasel istungil oli ka väga elav arutelu. Nii et ma ei saa kindlasti nõustuda sellise väitega. Aga ennekõike me lähtume otstarbekuse huvidest, et istungipäevad oleksid kaetud ja et Riigikogu töötaks kõikidel istungipäevadel.

Helir-Valdor Seeder, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

15:16 Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Mul on tõesti protseduuriline küsimus, mis puudutab päevakorra koostamist. See on jätkuks kolleeg Korobeiniku küsimusele. Siiamaani on juhatus selgitanud, et juhatus lähtub ikkagi väga rangelt komisjonide ettepanekutest, loomulikult arvestades algatajate võimalusi. Nüüd me saime teada, et komisjon langetas otsuse panna teisipäevase päeva peale päevakorrapunkt ja algataja soov oli see samuti. Aga algatajate võimalusi [mitte arvestades] on see punkt pandud teisipäevale. Minu küsimus on, kuidas siis juhatus ikkagi päevakorda koostab. Otstarbekus on kindlasti vajalik ja oluline, ei sea seda üldse kahtluse alla. Aga see on ikkagi suhteliselt pretsedenditu, et eelnõu algataja soovi vastaselt – kuigi algataja on teatanud, et talle see päev ei sobi, või on mingi teine päev kokku lepitud ja ka komisjon on seda toetanud – paneb juhatus [päevakorrapunkti] hoopis teise päeva peale. Neljapäevase päeva peale oleks siit valida küll erinevaid eelnõusid, ka valitsuse eelnõusid on võimalik neljapäevale panna. Minu teada on ka valitsusel neljapäeval tööpäev. Me võiksime siis praktiseerida seda: panna valitsuse eelnõusid neljapäeva peale, kui see päev muidu oleks väga hõre.

15:17 Esimees Lauri Hussar

Aitäh, hea kolleeg! Kui ma vaatan nüüd teisipäevast päevakorda, siis [ma näen, et] seal on ees juba neli punkti. Kui panna veel viies juurde, siis on üsna tõenäoline, et me peame mingid teisipäevased punktid lükkama juba kolmapäevale ja nii edasi. Nii et ma jään ikkagi oma väga selge seisukoha juurde: juhatus lähtus päevakorda kokku pannes otstarbekuse [põhimõttest].

Andrei Korobeinik, palun küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

15:17 Andrei Korobeinik

No ma selguse mõttes muidugi ütlen, et nagu ma aru saan, oleks hea kolleeg Sõerd ja olen ka mina iseenesest valmis neljapäeval seda punkti kaitsma. Ja ma kindlasti tulen neljapäeval, erinevalt väga paljudest koalitsioonisaadikutest. Eks me siis vaatame, mis see seis on siin neljapäeval. 

Aga mul on ikkagi küsimus otsustamisprotsessi kohta. Ma saan aru, et seal oli rohkem kui üks punkt, mida üritati tõsta neljapäevale, aga kõik ülejäänud katsed said edukalt tõrjutud, nii et millegipärast jäi neljapäevase päeva peale ainult Keskerakonna fraktsiooni eelnõu. Kas te oskate öelda, miks? Kas sellepärast, et keskfraktsioon teile ei meeldi või on teil just pangamaksuga mingisugune isiklik murekoht? Miks sündis just selline otsus juhatuses, kus täiesti juhuslikult ei ole ühtegi keskfraktsiooni esindajat?

15:18 Esimees Lauri Hussar

Aitäh, hea kolleeg! Nagu te eelnevalt kuulsite, siis teie fraktsioonist kõlas juba ettepanek arvata see konkreetne punkt selle nädala päevakorrast välja. Selle ettepaneku tegi Lauri Laats teie kõrvalt. See on neljapäevane esimene päevakorrapunkt, mille suhtes kõlas ettepanek arvata see selle nädala päevakorrast välja. 

Ja mis puudutab seda, miks mõned eelnõud on neljapäeval, siis midagi ei ole teha, head kolleegid, neljapäev on meil istungipäev. See on meie tööpäev ja selleks, et koostada ka nädala päevakorda otstarbekalt, oleme eelnõud ära jaganud tervele istunginädalale, seal hulgas on üks eelnõu neljapäeval. Täiesti arusaadav jaotus.

Lauri Laats, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

15:19 Lauri Laats

Aitäh! Ma lihtsalt selle päevakorra ülesehituse koha pealt sooviksin nii teie kui ka heade kolleegide tähelepanu juhtida sellele, et kui me vaatame meie otsuse eelnõu numbrit, mis on 535, ja kui me vaatame teisipäevase päevakorra eelnõude numbreid, siis on näha, et meie eelnõu number on väiksem. See tähendab seda, et meie otsuse eelnõu anti varem menetlusse. Vaatamata sellele, ikkagi siis, kui Riigikogu juhatuses otsustasite, mis päevakorrapunkte lisada teisipäevaks ja milliseid mitte, te jätsite meie otsuse eelnõu, mis oli juba varem sisse antud, neljapäevase päeva peale. See ei ole ka väga loogiline.

15:20 Esimees Lauri Hussar

Aitäh, hea kolleeg! Kui te vaatate, siis näete, et seal on taga veel OE. Need on võrreldes seaduseelnõudega pisut teistsugused eelnõud ja siin OE-d on enamasti konkreetsel päeval eespool, millest lähtuvalt me oleme ka neljapäeval teinud väga selge otsuse, et 535 OE on neljapäeval esimene eelnõu. See on neljapäevane esimene eelnõu. 

Aga tõesti, head kolleegid, see väitlus ei vii meid kuhugi. Meil on nädalas neli istungipäeva, mille puhul Riigikogu koguneb. Ja kui nüüd öelda, et üks päev ei sobi kõigile, siis see ei vasta tõele, sest Riigikogu liikmetel on tööpäevad kõik istungipäevad: nii esmaspäev, teisipäev, kolmapäev kui ka neljapäev. 

Vadim Belobrovtsev, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

15:21 Vadim Belobrovtsev

Jaa, aitäh! Mul on selline küsimus-ettepanek. Esiteks on loomulikult natuke kahetsusväärne, et komisjonid ja Riigikogu juhatus ei suuda ühist keelt leida, komisjon ütleb, et võiks teisipäeval olla päevakorras üks või teine eelnõu, ja siis Riigikogu juhatus otsustab, et ei, me selle lükkame ikkagi neljapäevasele päevale. No see ei ole väga mõistlik käitumine minu meelest. 

Aga ettepanek seisneb selles. Kui me vaatame meie kalendrit ja päevakorda, siis me näeme, et näiteks eelmisel neljapäeval oli meil päevakorras üks punkt ja see oli Keskerakonna algatatud eelnõu. Siis oli ettepanek, et sel nädalal toimuks täpselt sama asi. Ja kui me vaatame eelmise aasta detsembrit, siis näeme, et jällegi oli niimoodi, et Keskerakonna eelnõu oli päevakorras vist 12‑ndal, kui mu mälu mind ei peta – kui see on neljapäev – ja peale selle oli päevakorras üks valitsuse algatatud initsiatiiv, rohkem ei olnud midagi. Minu ettepanek ongi see, et kuna mitteametlikult see juba ongi niimoodi, äkki me hakkame ka ametlikult nimetama neljapäevast päeva Keskerakonna päevaks. Selles mõttes, et kunagi oli neljapäev meil kalapäev, no siis võiks Riigikogus olla Keskerakonna päev, kuna niikuinii meie teeme seda tööd neljapäeviti kõige rohkem. Üks detsembri neljapäev oli vahepeal veel selline, et oli ainult üks punkt, see oli jõuluvana külastus, aga no tema erakondlikus kuuluvuses ma väga kindel ei ole, nii et see las jääda sinna, kus see on.

15:23 Esimees Lauri Hussar

Aitäh, hea kolleeg! Saan öelda, et ka neljapäev on istungite nädalal istungipäev. See on täiesti ilmselge. Helir-Valdor Seeder, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

15:23 Helir-Valdor Seeder

Aitäh! See on muidugi innovaatiline ja huvitav lähenemine: jagada tööpäevad erakondade vahel ära. Aga ma muidugi kohe kinnitan, et neljapäev on meil tööpäev ja reede on meil tööpäev ja kui vaja, siis laupäev-pühapäev ka. (Lauri Hussar ütleb vahele: "Istungipäev.") Kui vaja, siis teeme …

15:23 Esimees Lauri Hussar

Neljapäev on istungipäev, reede ei ole istungipäev.

15:23 Helir-Valdor Seeder

… täiendavaid istungeid reedel ja laupäeval ja istungjärkude vahel ka erakorralisi istungeid, kui on vaja. Aga nüüd me vaevleme siin sellepärast, et üks punkt on esmaspäeval ja üks punkt on neljapäeval, ning juhataja põhjendab seda otstarbekusega. Minu arusaam otstarbekusest on küll täiesti vastupidine: selline hajutamine ei ole aja otstarbekas kasutamine. Samal ajal, kui juhatus lükkab Isamaa arupärimisi kümnete viisi tagasi, sest ühel või teisel põhjusel ei sobi neid menetlusse võtta. Võtame need asjad menetlusse ja teeme tööd sisuliselt, mitte vormiliselt. Meil ei ole kindlasti seatud ülesandeks jaotada üksikud punktid võimalikult laialt igale päevale laiali, vaid kui me kontsentreerime need ühele tööpäevale, siis on kõigil võimalik ratsionaalselt oma tööaega kasutada ja kulud oleksid ka väiksemad siin suures saalis. 

15:24 Esimees Lauri Hussar

Aitäh, hea kolleeg! Ma võin teile kinnitada, et Riigikogu juhatus võtab menetlusse kõik eelnõud ja arupärimised, mis vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Andrei Korobeinik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

15:24 Andrei Korobeinik

Jaa, mul tekkis väike matemaatiline murekoht. Hea kolleeg Lauri Laats küsis teie mõttekäigu kohta ja te selgitasite, et OE-d on sellised totaalselt teistsugused eelnõud ja sellepärast meie OE läkski neljapäeva peale. Samas, ma vaatan, et teisipäeval esimene päevakorrapunkt on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse eelnõu numbriga 540. Ja kui ma vaatan neljapäeva, siis ma näen, et seal on nr 535, mis on ometi väiksem kui 540. Isamaa eelnõu millegipärast jäi püsima teisipäevasesse päevakorda, kuigi Riigikogu juhatus tegi katseid ka seda kuhugi üle viia. 

Miks on juhatuses just Keskerakonna suhtes selline mõtteviis: kord on siin lollid saalis, teinekord paneme need eelnõud sinna, kuhu koalitsioonisaadikud ei jõua, ja oluline arutelu toimub ilma nendeta? Selle tõttu majandus langebki kolm aastat järjest. Kas te oskate öelda, miks just Keskerakond? Miks te sedasi valite eelnõusid – erakondliku kuuluvuse järgi?

15:26 Esimees Lauri Hussar

Aitäh, hea kolleeg! Ma juhtisin tähelepanu sellele, et OE-de puhul, kui tegu on lõpphääletusega, on need esimestest ja teistest lugemistest eespool. Neljapäeva peal olev OE ongi teistest eespool, sest teisi seal tagantjärele ei tule. Samamoodi on 540 OE enne esimesi lugemisi. See on see põhimõte, millest lähtuvalt me oleme päevakorda kokku pannud. Seda juhul, kui ei ole erakorraliselt vaja menetleda mingit küsimust teistmoodi. Näiteks, tuletan meelde, ka põhiseaduse muutmise eelnõu me tõstsime ettepoole, kuigi tegu oli esimese lugemisega, lihtsalt sellepärast, et selle eelnõu kaal on teistsugune. Aga see oli Riigikogu juhatuse ettepanek.

Mul on tõesti, head kolleegid, ettepanek: liigume nüüd nende teemadega edasi. Meil on istungipäevad esmaspäev, teisipäev, kolmapäev ja neljapäev. Need on need päevad, kui Riigikogu koguneb täiskogu istungiteks. Meie tööpäevad on loomulikult ka kõik teised päevad, aga need on meie istungipäevad, mil me koguneme, Riigikogu koguneb täiskogu istungiks. Ka neljapäeval on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi, ehk siin on veel mitmeid protseduure, enne kui me asume üleüldse konkreetse päevakorrapunkti menetlemise juurde. 

Võtan kaks viimast küsimust ja siis läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Urmas Reinsalu, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun! 

15:27 Urmas Reinsalu

Teate, Lauri, minu kõrvu hakkas see mõttekäik, mida te ütlesite, et neljapäevale tuleb panna üks punkt sellepärast, et siis on Riigikogul igal päeval midagi teha. Tegelikkuses on meil siis olukord, kus tuleb imiteerida parlamendis töö tegemist, ja selleks imitatsioonivõtteks on üksikute punktide asetamine nõnda, et terve töönädal täituks. Ja ma arvan, et see pole sugugi mitte vähetähtis ülestunnistus, et meil parlamendis käib praegu tegevuse imiteerimine. 

Miks see valitsuskoalitsiooni pärast eelnõudega nõnda on? Kristen Michali valitsuse tööplaani ei ole kinnitatud pool aastat, mis tähendab tegelikkuses, et sisuliselt tööplaani ja tegevuskava ka ministeeriumidel ei ole, kehtiva valitsuse õigusloome plaani neil ei ole. See on kahtlemata tingitud ka sellest järeldusest, et meil ei ole valitsuse eelnõusid. Ja selles kontekstis on valitsuskoalitsioon – ja kahjuks pean nentima, et ka valitsuskoalitsiooni käekirja kandev Riigikogu juhatus – tekitanud olukorra, kus on nii, nagu me oleme täheldanud varasema ajaga mitte kooskõlas oleva praktika puhul, et parlamentaarse järelevalve tööriistad, mis puudutavad arupärimisi ja ka otsuse eelnõusid, tagastatakse massiliselt viitega, et see ei ole arupärimise sisu. Riigikogu juhatus on asunud seisukohale, et seda, kui palju pensionäride täiendav maksustamine on, ei peaks siin parlamendisaalis arutama, ning on võtnud seisukoha, et automaksu teemasse puutuvaid praktilisi küsimusi, mis on selle koormuse mõju ühiskonnale, ei peaks siin saalis arutama. Ma saan suurepäraselt aru, miks te kardate neid teemasid siin saalis käsitleda, aga ma ei ole nõus, et see praktika saaks olla minimaalseltki põhiseadusest ning kodu‑ ja töökorraseadusest tulenevalt aktsepteeritav. 

Näete, nii pisikesest asjast, et kas seda Keskerakonna eelnõu arutada neljapäeval või mitte, kujuneb välja põhimõtteline küsimus, kuidas parlament tõhusalt töötab. Tõhus töö tähendab koalitsiooni võimet oma tööplaani – enamikus asjades ju mittepoliitilistes või päevapoliitiliselt laetud küsimustes – realiseerida, aga see tähendab ka parlamendi opositsiooni õigust parlamentaarset järelevalvet teostada. Mõlemas aspektis on parlament täna kahjuks häiritud töökeskkonnas. Seetõttu see imitatsioontegevus – kogu lugupidamise juures, ma arvan, et seda reaalsust ei õnnestu teil varjata.

15:30 Esimees Lauri Hussar

Aitäh, hea kolleeg! Hea Urmas! Ma ei saa selle väitega mitte kuidagi nõus olla. Kui ma eelmisel neljapäeval osalesin Riigikogu istungil ja kuulasin seda arutelu, mis siin toimus, siis see ei olnud kindlasti imiteerimine, vaid see oli ikkagi väga tõsine ja sisuline vaidlus. Nii et kindlasti ma ei saa nõustuda selle väitega. Mis puudutab eelnõude ja arupärimiste menetlusse võtmist, siis ma kinnitan teile, et kõik eelnõud ja arupärimised, mis vastavad Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele, võetakse Riigikogu menetlusse.

Andrei Korobeinik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

15:31 Andrei Korobeinik

Suur tänu! Hea kolleeg Urmas küsis väga põhjaliku protseduurilise küsimuse. Mul on lühem küsimus. Ma üritan kolmandat korda aru saada, äkki te siiski vastate mulle. Te siin vahepeal ütlesite, et teil muud võimalust ei olnud kui see ainus eelnõu neljapäevale panna, muidu on piinlik seda tühja päevakorda välja trükkida. Aga ma vaatan, et oli veel võimalusi. Ega te mulle selles küsimuses ei valetanud juhuslikult? Ja teiseks: miks just Keskerakonna fraktsiooni esitatud eelnõu kasuks langes teie valik? Mis see põhjus on? Lihtsalt selguse mõttes. Kuidas me siis edaspidi saame enda tööd korraldada, et juhatuse sellisest omavolist kuidagi nagu üle saada?

15:31 Esimees Lauri Hussar

Head kolleegid! Neljapäev on istungipäev. Täpselt samamoodi, nagu seda on esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, on ka neljapäev. Me panime need eelnõud sellesse päevakorda lähtudes otstarbekusest, lähtudes sellest, et kõikidel päevadel oleks Riigikogu liikmetel aega süveneda ja keskenduda oluliste eelnõude menetlemisele. Ei ole ükski päev ei opositsiooni ega koalitsiooni päev, ühe erandiga: opositsioonil on kindlasti suuremad võimalused sõna saada esmaspäeviti, kuhu me tavaliselt oleme pannud arupärimised. Ja esmaspäeval on kindlasti suurem kaal opositsiooni esitatud arupärimistel. Aga ülejäänud päevad on eelnõude tarvis ja seal ei tee mina küll vahet, mis on koalitsiooni päev, mis on opositsiooni päev. 

Tõsi, meil on küll väga selged reeglid näiteks riiklikult tähtsate küsimuste arutamiseks. Valdavalt on meil kokkulepe, et me arutame riiklikult tähtsaid küsimusi neljapäeviti. Erandkorras me oleme tulnud mõnikord vastu ka fraktsioonidele ja arutanud neid küsimusi teisipäeviti, aga valdavalt on need jäänud esmaspäeva. Siin on päris mitu põhimõtet, millest lähtuvalt on päevakordi kokku pandud.

Aga nüüd tõesti, head kolleegid, me oleme selle teema üle piisavalt palju arutanud ja me asume selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Ühtlasi annan teada, et on kõlanud Keskerakonna fraktsiooni ettepanek arvata neljapäevasest päevakorrast välja Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele pangandussektori ajutise solidaarsusmaksu kehtestamise kohta" eelnõu 535. Seega jääb see neljapäevasest päevakorrast välja. Ühtlasi alustame päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamist.

Nii, Keskerakonna fraktsiooni ettepanekul jääb käesoleva nädala päevakorrast välja neljapäevane esimene päevakorrapunkt. Koos selle ettepanekuga panen hääletusele Riigikogu täiskogu V istungjärgu 2. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

15:36 Esimees Lauri Hussar

Päevakorra kinnitamise poolt on 56 Riigikogu liiget, vastu 17, erapooletuid 2. Päevakord leidis heakskiitu. 

Järgnevalt, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Vadim Belobrovtsevi. Palun!

15:37 Vadim Belobrovtsev

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Head Eesti inimesed! Keskerakonna fraktsiooni nimel annan menetlusse arupärimise, mis on mõeldud haridus- ja teadusminister Kristina Kallasele ning mis räägib haridusleppest või pigem selle dokumendi läbikukkumisest. 9. detsembril 2024 esitleti Eesti ühiskonnale hariduslepet, mis idee järgi peaks defineerima õpetajate karjäärimudeli, fikseerima nende koormuse ja parandama töötingimusi. Sama aasta jaanuarikuus anti õpetajatele ja neid esindavatele organisatsioonidele mõista, et tänu sellele leppele saab õpetajatega sõlmida kollektiivlepingud, mille tulemusena paraneb nende palgatase. Tuletan meelde, et siis käis meil veel õpetajate streik ja see lepe oli üks selline meede, mis oli esile kutsutud selleks, et streiki ära lõpetada. 

Töö haridusleppe kallal võttis aega peaaegu aasta, aga ei saa kuidagi konstateerida, et see töö ka õnnestus. Kohalikud omavalitsused on seda dokumenti tugevalt kritiseerinud, eelkõige sellepärast, et see ei näidanud, kust peaksid tulema rahalised vahendid haridusleppe täitmiseks. Kuna ajalugu on näidanud, et riik on korduvalt kohalikele omavalitsustele midagi lubanud, aga sama korduvalt jätnud oma lubadused täitmata, on kohalikud omavalitsused seekord nõudnud garantiid. Seda aga ei ole tulnud. [Tagajärg] on fakt, et Eesti 79 kohalikust omavalitsusest on haridusleppele oma allkirja andnud ainult üheksa. See on katastroofiline tulemus. Kuna omavalitsustele kulub lõviosa kõikidest üldhariduskoolidest, on raske ette kujutada, et hariduslepe sellises olukorras üldse tööle hakkab. 

Küsimegi haridusministrilt, kuidas saab isegi teoreetiliselt rääkida haridusleppe õnnestumisest, kui circa 90% kohalikest omavalitsustest, kes on Eestis põhilised koolipidajad, jätsid selle dokumendi allkirjastamata. Peale selle on meil veel neli küsimust. Aitäh!

15:39 Esimees Lauri Hussar

Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaak Valge. Palun!

15:39 Jaak Valge

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleegid, daamid ja härrad! Esitan enda ja Leo Kunnase nimel arupärimise meie ajutise kontrolljoone ületuste ja piirirežiimi kohta. Soovime vastuseid meile arusaamatu piiripoliitika kohta. 

Kõigepealt on täiesti arusaamatu, miks PPA ei suuda Eestisse sisenevate ja Eestist lahkuvate isikute nimekirju kokku viia. See lubaks vähemalt ligikaudu kindlaks teha seda, kui paljud idapiiri kaudu Eestisse tulnud isikud on siia jäänud, samuti täpselt fikseerida need isikud, kes käivad üle piiri mingitel kommertslikel või muidu tumedatel eesmärkidel. Samuti soovime teada, mis eesmärgil käivad Venemaal pidevalt Ukraina põgenikud, kas nad kuritarvitavad neile Eestis antud rahvusvahelist kaitset või ajutist kaitset või mitte. See, et neid nimekirju ei suudeta kokku viia, jätab Eesti riigist suhteliselt haldussuutmatu mulje, sest kahte Exceli tabelit siduva valemi väljatöötamine võtaks minu gümnaasiumis käival pojal, kes põhikoolis õppis Excelit, ehk 15 minutit, minul võtaks see võib-olla rohkem aega, sest ma peaksin siis kontrollima ka. 

Teiseks on üldse arusaamatu, miks peaksid Ukraina põgenikud meile jätkuvalt ikkagi Venemaalt sisenema. Ja kolmandaks on arusaamatu, miks piiripunktides ei suudeta korda tagada. Ja neljandaks on arusaamatu, miks Eesti Vabariik üldse on hoidnud Eesti Vabariigi ja Vene föderatsiooni ajutist kontrolljoont avatuna oludes, kus kontrolljoone ületamine või ületamise võimalus võib olla ohtlik Eesti julgeolekule. Vaat nendest arusaamatutest käitumistest tahaksime aru saada ja sellepärast me selle arupärimise esitasimegi.

15:42 Esimees Lauri Hussar

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Solmani. Palun!

15:42 Riina Solman

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud saadikud siin saalis ja oma tubades, kes te meid jälgite, samamoodi inimesed, kes jälgivad meie tegemisi interneti vahendusel! Minul on peaminister Kristen Michalile üle anda arupärimine automaksu mõju kohta lastega peredele. Nimelt, Siseministeeriumi avaldatud esialgsetel andmetel registreeriti eelmisel aastal 9646 lapse sünd. See on kahjuks juba kolmas aasta, mil sünnib rekordiliselt vähe lapsi, ning demograafiline kriis Eestis aina süveneb. Valitsuskoalitsioon on selle kriisi süvenemisele kaasa aidanud näiteks lasterikaste perede toetuste vähendamisega ning mitmete maksutõusude ja uute maksude kehtestamisega. See kõik halvendab märkimisväärselt lastega perede majanduslikku kindlustatust.

Sellest aastast jõustus ka automaks, mille valitsuskoalitsioon jõuga läbi surus ja millele oli vastu enamik Eesti inimestest. Mingisuguseid maksusoodustusi ega erisusi automaksuseadus lastega peredele ette ei näe. Lastega perede jaoks ei ole auto ju mingisugune eriline luksusasi, see on hädavajalik tarbeese, sest kui peres on palju lapsi, siis on vaja väga palju sõita ja tuleb logistikat teha. Näiteks on auto vajalik laste kooli ja huviringidesse viimiseks ning koju toomiseks, kusjuures maapiirkonnas võib [pere auto] olla ainus transpordivõimalus. Lasterikkad pered kasutavad sealjuures tavapärasest enamate istekohtadega autosid, mis on seetõttu suuremad ja mida maksustatakse kõrgemalt. 

Isamaa fraktsiooni liikmed tegid mitmeid ettepanekuid, et muudatusi sisse viia, kuid kõik need muudatusettepanekud laideti maha. Nüüd ma näitangi teile täna hommikul sotsiaalmeedias avaldatud lasterikaste perede appikarjeid. (Näitab paberit, millel on Facebookis avaldatud postitus.) Siin on näiteks üks kuue lapsega pere ema avaldanud šokeeriva uudise, kuidas ta sai hiljuti automaksuteate summas 875 eurot. Lasterikka pere toetus on kuuelapselise pere puhul 450 eurot kuus. Seega võtab Reformierakonna juhitud valitsus sellelt perelt automaksuna ära peaaegu kahe kuu lasterikka pere toetuse. Kõigest sellest tulenevalt on mul peaministrile ridamisi küsimusi. Aitäh!

15:44 Esimees Lauri Hussar

Aitäh! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Helir-Valdor Seederi. Palun!

15:44 Helir-Valdor Seeder

Aitäh, head kolleegid! Austatud Riigikogu esimees! Isamaa saadikurühma seitsme liikme nimel annan üle arupärimise regionaalministrile, proua Piret Hartmanile. Me teame kõik, et ajalooliselt on Eestimaa jagunenud kihelkondadeks, valdadeks ja maakondadeks, aga mitte kunagi oblastiteks ja muudeks väljamõeldud regioonideks. Lühikest aega Stalini ajal, Nõukogude Liidu ajal Eesti tõesti jagunes kolmeks oblastiks: Tartu, Tallinna ja Pärnu oblastiks, aga see eksperiment jäi väga lühiajaliseks. Regionaalministri selgitustele, miks kavatsetakse Eestis vägivaldselt mingisuguseid arusaamatuid ja kunstlikke regioone tekitada, saab leida ajakirjandusest põhjenduse. Tema enda sõnad, tsiteerin: "Kui oleks viis regiooni, käiks jõud lihtsamalt üle." Ja selleks, et jõud omavalitsustest ja maakondadest üle käiks, ei toeta Isamaa saadikurühm küll taoliste regioonide moodustamist, millest üks – juhin tähelepanu –, üks võimalik regioon, mis välja pakuti, oli Lääne‑Virumaa, Raplamaa, Järvamaa ja Viljandimaa – põhjarannikult lõunani, selline segapudru. See peaks olema üks regioon, kus arendatakse Eestis ettevõtlust. Nii kavatsetakse võtta ka mingisugused regionaalsed juhid ministeeriumis tööle, kes hakkavad Eestis ebavõrdsust likvideerima ja eri regioonide majandust arendama. 

Meie sellesse ettevõtmisesse ja selle edukusse lihtsalt ei usu ja meile on jäänud see arusaamatuks. Seetõttu on meil terve hulk küsimusi, millele me loodame saada selgitavaid vastuseid auväärt ministrilt. Aitäh!

15:46 Esimees Lauri Hussar

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud neli arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 


1. 15:46

Arupärimine pere ja lasterikkuse propageerimise kohta (nr 667)

15:46 Esimees Lauri Hussar

Head kolleegid! Asume tänase päevakorra juurde. Tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Jaak Valge, Ants Froschi, Henn Põlluaasa ja Leo Kunnase 11. novembril eelmisel aastal esitatud arupärimine pere ja lasterikkuse propageerimise kohta. Palun eelnõu tutvustama siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Jaak Valge. Palun!

15:47 Jaak Valge

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud proua minister! Ilmselt ei ole praegu enam tarvidust siinolijatele meelde tuletada, et sündide arv langes Eestis esmakordselt ligikaudu 150‑aastase perioodi vältel alla 10 000. Aga võib-olla tasub meelde tuletada või üle rõhutada, et uuringute kohaselt soovivad mehed ja ka naised Eestis rohkem lapsi, kui neil tegelikult on. Näiteks toob demograaf Mark Gortfelder esile, et nendel 40–50‑aastastel meestel ja naistel, kes ei kavatse enam lapsi saada, oli keskmiselt 1,7 ja 1,9 last, aga tagasivaatavalt soovitud laste arv oli [nii naistel kui ka meestel] 2,5 [lähedal]. Ehk siis tegelikkuse ja soovitu vahel on isegi väga suur lõhe. Seega pole mõtet väita, et kedagi sunnitakse riiklike meetoditega tegema seda, mida tegelikult ei taheta, nagu mõned neljanda põlvkonna feministid on väitnud. 

Nii, aga nüüd küsime, milleks siis Eesti riik üldse olemas on. Vastan ise. Võib-olla natukene konarlikult, aga vastan nii: ikka selleks, et oma kodanike heaolu tagada ja nende eesmärke ellu viia ning [siduda] kokku inimeste eesmärgid ja ühiskonna kui terviku strateegilised eesmärgid. 

See kõik on kenasti raiutud ka meie põhiseadusesse. Paragrahvi 27 kohaselt on perekond rahva püsimise ja kasvamise ja ühiskonna alusena riigi kaitse all. Ilmselgelt on selle all mõeldud loomulikku või traditsioonilist perekonda, see tähendab perekonda, mis koosneb mehest, naisest ja lapsest, seejuures kooselu vorm, kas abielu on registreeritud või mitte, ei ole kõige olulisem. Teatavasti on ka summaarne sündimuskordaja suurem just neil naistel, kes elavad loomulikus perekonnas. Samuti on uuringute järgi nii, et just loomulikus perekonnas kasvanud lastel esineb vähem riskikäitumist ja vaimseid häireid. Näiteks uuringu "Koolinoorte vaimne tervis" kohaselt esineb traditsioonilise pere lastest depressiooni 13,3%‑l ja teistel 18,1%‑l. 

Nüüd, Sotsiaalministeerium ja mitmed asutused Sotsiaalministeeriumi tellimusel ja finantseerimisel on korraldanud Eestis sadu kampaaniaid kogu selle 30 aasta jooksul. Tõstkem kõige silmavirutavamatena esile kampaaniaid "Kõik on erinevad, kuid sama palju inimesed", "Erinevus rikastab", "Austame erinevusi" ja nii edasi ja nii edasi. Aga samal ajal ei ole – vähemalt minu teada küll – korraldatud ühtegi kampaaniat, mis oleks otse keskendunud loomuliku pere ja lasterikkuse toetusele. Arvestades praegust sündimuse olukorda tundub see meile küll enam kui kummaline. Sel puhul ei saa ettekäändeks tuua ka rahapuudust, nagu tehakse teiste sündimust tõstvate meetmete puhul, sest sellised teavituskampaaniad ei nõua üldse kuigi suuri summasid. Ja pole mõtet vastata ka niimoodi, et sellest ei ole abi. Tõsi, ühekordsel kampaanial pole ehk tõesti suurt mõju, aga kampaaniate seerial võib olla küll mõju. Lisaks, kui väita niimoodi, et neil ühiskonna hoiakuid kujundavatel kampaaniatel pole üldse mõju, tuleks ju edasi küsida, miks siis teiste kampaaniate peale raha raisatakse. 

Aja kokkuhoiu mõttes ma ei hakka meie küsimusi ette lugema ja loodan, et lugupeetud proua terviseminister teeb seda ise. Aitäh!

15:51 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli terviseminister Riina Sikkuti. Palun!

15:52 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Arupärijad on esitanud mulle kolm küsimust. 

Esimene küsimus: "Miks ei ole Sotsiaalministeerium korraldanud ega rahastanud ühtegi kampaaniat loomuliku pere ja lasterikkuse propageerimiseks?" Mina terviseministrina vastutan tervisepoliitika eest. Tõesti, osa sellest on teadlikkuse tõstmine, olgu tervisliku toitumise kampaaniad "Sinu tervis on sinu enda kätes" või "Söö rohkem taimset toitu", liikumise kampaaniad, alkoholi ja tubaka tarvitamise vähenemist toetavad kampaaniad, aga ka vaktsineerimise hõlmatust suurendavad kampaaniad. Lisaks, sotsiaalkaitseminister vastutab pere- ja lastepoliitika eest ja samalaadselt tegeldakse teavitustegevustega, mis puudutavad nii laste saamist, laste kasvatamist kui ka vanemlikke oskusi. 

Sotsiaalministeerium ise otseselt kampaaniaid ei tee, aga meie valdkonna poliitikasuundade ja ka teadlikkuse tõstmise tegevused käivad sotsiaalpartnerite abil. Sotsiaalpartnerid valime välja konkursi korras, üldiselt iga kahe aasta tagant. Üks partner on meil Eesti Lasterikaste Perede Liit. Nende töö on tõesti puudutanud konverentse, meediakampaaniaid ning teisi tegevusi, mis toetavad loomulikku peret ja lasterikkust samamoodi. Nüüd, sotsiaalsete partnerite valikuks oli ka detsembris 2024 üks voor ja selle konkursi tulemused saavad selgeks veebruariks. See hõlmab ka lastepoliitikaga tegelejaid. 

Teine küsimus: "Kas Sotsiaalministeerium kavatseb korraldada või rahastada kampaaniat loomuliku pere ja lasterikkuse propageerimiseks? Kui jah, siis millal?" Viimane strateegiliste partnerite leidmise taotlusvoor kuulutati välja eelmise aasta lõpus ja toetuse eesmärk on edendada vabaühenduste rolli sotsiaal- ja tervisevaldkonna poliitika kujundamisel ja rakendamisel. Kokku oli kuus valdkondlikku taotlusvooru, lisaks sõltuvushäirete, sotsiaalvaldkonna tööjõu [edendamise], vanemaealiste huvikaitse ja suitsiidiennetuse [programmile] oli taotlusvoorus laste ja perede heaolu ning vanemluse toetamise programm, samuti laste õiguste ja kaasatuse edendamise programm. Mõlema eelarve on 625 000 eurot. Lasterikaste perede liit, kes seni on olnud Sotsiaalministeeriumi sotsiaalpartner, on viimaste aastate jooksul näiteks välja andnud peresõbraliku toitlustusasutuse märgise ja teinud meediakampaania "Räägi minuga". Tervise Arengu Instituut on teinud kampaania "Täida suhtekontot – su laps tänab sind" ning lapsega mängimise kampaania "Lase lapsel juhtida". Mõlemad on seotud vanemlike oskustega ja lapsega hea suhte loomisega. Mida paremini vanem tuleb oma lapse kasvatamisega toime, seda lihtsam on otsustada teise, kolmanda ja neljanda lapse saamine, kui need oskused on olemas. 

Lastekaitse Liit on samuti meie strateegiline partner ja korraldanud kampaaniaid, mille põhisõnumid on enamasti samamoodi laste kasvatamise teemal, need räägivad näiteks karistushirmus kasvamisest, mis on kahjulik lapse arengule. Lisaks, lasterikaste perede liit korraldab laste kasvatamise ja lastega perede väärtustamise ja võimestamisega seotud tegevusi, nagu aasta suurpere aunimetus ja suurperepäev, "Pärlipüüdja" ja sügisene perepäev ning konverentsid "Õnnelik noor", "Õnnelik mees" ja "Õnnelik naine". Nende tegevustega on liit seni jätkanud. Veebruaris selguvad uued sotsiaalpartnerite taotlusvooru tulemused. Aga samasuguste sõnumite ja tegevuste jätkumist võib eeldada ka järgmistel aastatel. 

Kolmas küsimus: "Kui Sotsiaalministeerium ei kavatse korraldada ega rahastada kampaaniaid loomuliku pere ja lasterikkuse toetamiseks, siis mispärast?" Nii nagu ma kirjeldasin, Sotsiaalministeerium ise kampaaniad ei liikumise, toitumise ega lasterikkuse teemal ei tee. Meil on partnerid, kes nende teemade eest kõnelevad. Ja samamoodi jätkame järgmistel aastatel. 

Nüüd, minu valdkonnas on näiteks suitsiidiennetus täpselt samuti oluline teema, mille puhul liigume edasi sotsiaalse partneriga, kes teeb meediakampaaniaid või üritusi, et tõepoolest tõsta teadlikkust ja saavutada ka sisulisi eesmärke, mida me oleme riigina tähtsaks pidanud. Kui rääkida minu valdkonnast, siis [võib esile tuua näiteks tegevusi selle nimel], et rasedused võetakse kiiresti arvele, et naised oleksid raseduse jooksul jälgitud, et lapsed sünniksid ja et terviseriskid oleksid maandatud, et lapsed oleksid vaktsineeritud ja perearsti juures jälgitud ka pärast sündi. Need kõik on väga olulised tegevused, mis kindlustavad selle, et kõik sündinud lapsed saaksid elada pika ja terve elu. 

Minu valdkonnas on mureteemana kerkinud vähene vaktsineerimisega hõlmatus, mis tähendab, et need haigused, mis on pikalt meist eemal olnud, näiteks läkaköha või leetrid, on meile tagasi tulemas. Meil ei ole vaja pikka aega, piisab kolmest kuni viiest aastast, mil vaktsineerimisega hõlmatuse tase on madal, kui me juba näeme vanade haiguste tagasitulekut. Nii et tõesti, lisaks sündimuse ja lasterikkuse [küsimustega tegelemisele] on tähtis hoida lapsed tervena ja arstliku jälgimise all. Need teemad on minu jaoks samuti väga olulised. Aitäh! Hea meelega vastan küsimustele.

15:59 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi teile tõepoolest on. Riina Solman, palun!

15:59 Riina Solman

Suur tänu, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Te väga kenasti selgitasite siin, mis on teie valdkond ja mis on sotsiaalkaitseministri valdkond. Mulle tundub, et laste vaimne tervis on teie valdkond. Te märkisite ära, mida heaolu arengukava või perede heaolu hõlmab, ning ütlesite, et kampaaniate tegemine teie valdkonna alla ei käi. Aga kuna te oma kaasministri või naaberministriga teete head koostööd, siis nüüd olete te – ma ei tea, kas kahe peale või tema üksinda – ära võtnud laste vaimset tervist puudutava lasterikaste perede huviringitoetuse. Eelmisel eelarveaastal oli 101 000 eurot mõeldud just maapiirkondade laste huviringitoetusena alates kooliealistest lastest, seda ei jagunud kõigile. Kuidas te seda kommenteerite? Te kampaaniaid ei tee, aga tegelikult te annate riigina [vastakaid] signaale, kuna laste vaimne tervis maapiirkondades halveneb ja huviringitoetus on ära võetud. Kas on variant, et te oma naaberministriga annate selle raha edaspidi tagasi?

16:00 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh küsimuse eest! Konkreetne toetus oli vist organisatsioonile, aga lisaks on muidugi huvihariduse toetus, mis on olnud väga tugevalt regionaalselt diferentseeritud, et toetada [eelkõige] maapiirkondade laste huviharidust. Seda on tõesti viimastel aastatel vähemalt kaks korda kärbitud, 14 miljoni pealt on jõutud vist alla 10 miljonini. Ja tõesti, ma näen, et pikalt niimoodi jätkata ei saa. Lastele võrdsete võimaluste loomiseks ka maapiirkondades on vaja toetada huvitegevuses osalemist. Sellised regionaalselt diferentseeritud toetused on kahtlemata õige samm. Aga ei sotsiaalkaitseministri ega haridusministri eelarvet mina ei juhi. Kahtlemata on samu eesmärke võimalik saavutada ka teiste toetustega, aga siis peab kompensatsioonimehhanism paigas olema.

16:01 Esimees Lauri Hussar

Tõnis Lukas, palun!

16:01 Tõnis Lukas

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Kõnelesite nendest kampaaniatest, mis on suunatud lasterikkuse toetuseks. Nendel on kindlasti oluline roll ka tulevikus, et meie ühiskond ja iga inimene, iga selle ühiskonna liige mõistaks, et lapsed on meie tulevik, mitte kiisud ja kutsud, nagu tundub, kui vaadata mingeid portaale ja keskkondi, kus arvatakse, et nendest oma õrnusevajaduse [rahuldamiseks] piisab ja et lapsed ei ole enam perekonna orgaaniline osa. 

Aga ma küsin negatiivsete kampaaniate kohta. Õppekava tegemise juures olid nii ühiskondlike kui ka akadeemiliste organisatsioonide esindajad, kes arvasid, et selliseid sõnu nagu "ema", "isa", "naine" ja "mees" ei tohiks õppekavas kasutada, "perekond" ja "abielu" ei olnud samuti soovitatavad, Või siis kõneldakse, et see on loodusele koormaks, kui teil üldse lapsed on. Kuidas selliste negatiivsete kampaaniatega toime tulla? Ja kas selliste, lasterikkuse mõttes negatiivset kampaaniat tegevate organisatsioonide riiklik rahastamine peaks olema piiratud?

16:02 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh! Ma ei tea, et riik oleks rahastanud otseselt negatiivset kampaaniat. Seda, et õppekava või mõne muu strateegiadokumendi kohta saadetakse tagasisidet, erineva sisuga ja sageli vastassuunalist tagasisidet, ikka esineb. Ja see võib saada ka meedia tähelepanu. Mina ei tea, et see oleks olnud tahtlik tegevus, kui seda tüüpi teemasid tõstatub. Tõepoolest, seda, millised teemad meediale huvi pakuvad või kõlavama pealkirja saavad, on väga keeruline kontrollida. Aga meie Sotsiaalministeeriumis ei ole mingisugust, ma ei tea, reaalset poliitikat või seda, milliseid termineid tuleks kasutada, kuidagi suunanud või juhtinud. Ma ei arva ka, et seda peaks tegema. Aga eks see, mida lastele õpetatakse õppekava raames, peab vastama ka reaalsele elule. 

Ka seda, et rohkem lapsi sünnib väljaspool abielu, tuleb kirjeldada, samuti seda, et ükskõik kes last kasvatab, seni kuni laps kasvab tervist toetavas ja hoolivas keskkonnas, ei saa kuidagi hukka mõista. Pere on pere, peresid me kaitseme ja toetame laste kasvatamist. Mina ise olen ka samast põlvkonnast, minul on kolm last ja mitte ühtegi kodulooma. (Naerab.) Nii ta on.

16:03 Esimees Lauri Hussar

Vadim Belobrovtsev, palun!

16:03 Vadim Belobrovtsev

Aitäh! Austatud minister! Me kõik saame ju aru, miks me räägime pere ja lasterikkuse propageerimisest. Statistika näitab, et rahvana me põhimõtteliselt hääbume. Viimased numbrid tulid võib-olla mõnele üllatusena, aga meie oleme sellest rääkinud siin saalis juba rohkem kui aasta või poolteist aastat. Mäletan, kuidas ma eelmise peaministri käest küsisin, mida tema sellest arvab, et me püstitame aina uusi miinusmärgiga rekordeid demograafias. Nüüd on uued, värskemad andmed, mis näitavad, et põhimõtteliselt suri pea 6000 inimest rohkem, kui sündis, ja sisseränne ka enam ei aita. 

Mis on teie arvamus selle kohta? Ma kolmapäeval infotunnis kindlasti küsin sama küsimuse ka Kristen Michali käest, uue peaministri käest. Aga mida teie arvate, mida oleks vaja teha selleks, et seda olukorda muuta, just positiivses suunas?

16:04 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh! Mina arvan ka, et kahtlemata peaks sündima rohkem Eesti lapsi. Aga kvantiteet ei ole kõik. Selleks, et sünniks rohkem lapsi, ei saa rääkida ühest õigest viisist lapsi kasvatada või ühest õigest perest. Iga laps on oodatud ja erinevad pered vajavad erinevat tuge. Mõnel on vaja majanduslikku tuge, mõnel on vaja paindlikku lastehoidu, me peame kõiki neid viise pakkuma, et lapsi sünniks. 

Nüüd, lisaks sellele minu enda teema on eesti keele oskamine. Kui me räägime Eesti keskmisest, siis kõik need lapsed, kes sünnivad, peavad olema terved ja saama hea hariduse. Kui laps lõpetab põhikooli nii, et ta ei oska ka rahuldaval tasemel eesti keelt, siis minu meelest see on läbikukkumine – mitte lapse läbikukkumine, vaid meie läbikukkumine, kes me ei oska talle eesti keelt vähemalt rahuldaval tasemel selgeks teha. Nii et lisaks sellele, et kõik lapsed sünniksid toetavasse keskkonda, on väga tähtis, et nad saavad hea hariduse ja eesti keele oskuse. 

16:06 Esimees Lauri Hussar

Jaak Valge, palun!

16:06 Jaak Valge

Aitäh, lugupeetud härra eesistuja! Lugupeetud proua minister! Ma olen kindlasti nõus sellega, et kõiki peresid tuleb väärtustada, aga toonitan siin ikkagi uuesti, et just loomulikus peres sünnib kõige rohkem lapsi ja seal on nad ka kõige õnnelikumad, sellepärast et depressiooni esineb sellistes peredes kõige vähem. 

Te lugesite ette rea teavituskampaaniaid, mille seos selle arupärimise temaatikaga on väga väike või lausa olematu. Lisaks väitsite seda, et kampaaniate temaatika tõukub just ministeeriumi sotsiaalpartneritest, justkui see ei olekski ministeeriumi enda teha. Kas siis ministeeriumil endal tõesti ei ole võimalik valida sotsiaalpartnereid ega pakkuda välja teavituskampaaniate teemasid, millele erinevad sotsiaalpartnerid võiksid konkureerida?

16:07 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh! Strateegilised partnerid me valime tõesti tugevate organisatsioonide seast Eestis. Eesti Lasterikaste Perede Liit on kahtlemata olnud hea partner, nad tõesti ongi korraldanud pereväärtusi toetavate ja väärtustavate konverentside sarja. Nende korraldatud kampaaniate sisule või liidu tegevusele ei ole midagi ette heita. Minul ei ole teadmist, et seda peaks kuidagi oluliselt muutma või selgemalt ette kirjutama, mida teha. Ka strateegilisel partneril või vabaühendusel on kompetentsi, et otsustada, mis teemadega oleks vaja tegeleda. 

Ja kui me räägime laste kasvatamist toetavast keskkonnast, siis see, et inimesed oleksid terved, looksid suhteid, oskaksid suhelda, et vanemad oskaksid lapsi kasvatada ja tuleksid toime raskustega, mis laste kasvatamisel ees seisavad – need on kõik tähtsad teemad. Nii et see, et sõnum ühel aastal on ühesugune, teisel aastal teistsugune, kaetakse laiem ring teemasid, on sisuliselt õige. Ja aastate peale tekib siis ka tugev tervik.

16:08 Esimees Lauri Hussar

Ants Frosch, palun!

16:08 Ants Frosch

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Kui korraldataks konkurss peaminister Michali valitsuse kõige empaatilisema ministri tiitlile, siis ma usun, et teil oleks suur šanss see võita. Samuti pean mainima, et legaaldefinitsiooni järgi olete te ka ise lasterikka pere ema. Ja ausalt öeldes lasterikkuse kampaania eeldab alati käilakuju, ka valitsuses. Kuidas te sõnastaksite oma loosungi lasterikkuse propageerimisel emana ja ministrina?

16:09 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh! No nii rasket küsimust ei ole mulle ammu esitatud. Kahtlemata, kampaania ajal peaksid poliitikud suhtlema loosungite keeles. Kui me räägime laiale avalikkusele suunatud kampaaniast, siis ma arvan, et on erioskus sõnastada neid slogan'eid, pealkirju, asju, mis inimesi kõnetavad ja neid päriselt mõtlema panevad ja mõjuvad. Ma ei tea, kas ma seda käigupealt suudan. Aga ma arvan, et senised kampaaniad, mis on tehtud, olgu liikumise, toitumise või vanemlike oskuste teemal, on olnud kenasti sõnastatud. Need jäävad ka linnapildis silma. Nii et ma tõesti selle töö usaldaksin professionaalidele.

16:10 Esimees Lauri Hussar

Leo Kunnas, palun!

16:10 Leo Kunnas

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Lugupeetud Rein Taagepera, kes on teatavasti defineerinud demograafilise vetsupoti teooria, mis on meie demograafia klassika, kindlasti määratleks praegust olukorda demograafias kui katastroofi. Ma küsin teie käest, kuidas te hindate praegu Vabariigi Valitsuse tegevust tervikuna selle demograafilise katastroofiga toimetulekul ja sellega võitlemisel. Ütleme hästi lihtsalt, viie palli süsteemis, mis hinde te valitsuse tegevusele praegu annaksite? 

16:10 Terviseminister Riina Sikkut

Meil väga suur osa sellest kindlustundest, tundub, ühiskonnas, nii ettevõtjate seas kui ka laiemalt, on seotud ikkagi majanduskasvuga. Seega, kuna peaminister on praegu ühe fookusena julgeoleku teema kõrval sõnastanud majanduse kasvu, siis ma arvan, et see suurele osale ühiskonnast sobib. Ma ise pean sotsiaalset turvavõrku väga oluliseks ja näiteks ka tervisepoliitikas olulise küsimusena pikaajalise rahastamise jätkusuutlikkuse tagamist. Aga ma arvan, et ühiskonna jaoks see, et eksport kasvab, majandus kasvab ja palgad kasvavad, on oluline üldise kindlustunde loomisel. Nii et isegi kui eesmärk on demograafiliste küsimuste lahendamine, siis majanduslanguse olukorras on seda kõike, ükskõik, kas me räägime rahalisest toest või teistest meetmetest, mis kindlust loovad, palju keerulisem rakendada. 

16:11 Esimees Lauri Hussar

Hele Everaus, palun!

16:11 Hele Everaus

Aitäh, härra Riigikogu esimees! Proua minister, aitäh nende vastuste eest! Ma saan aru, et põhiliselt olete te tsentreerinud oma lootused sotsiaalpartneritele. Ja kampaaniad – Eesti inimene ei ole kampaaniausku. Ükski asi üheski riigis pole kampaaniatele üles ehitatud. 

Ma küsin seda, et omal ajal pikaajalise peaministri erinevad valitsused ajasid pikaaegset ja pidevat igapäevast poliitikat, mitte kampaaniaid, et sündimus tõuseks. Ja tõepoolest, sellel ajal tõusis. Kas te olete ka püüdnud võtta selle pealt snitti, kuidas seda asja nüüd teha nii, nagu Andrus Ansipi juhtimisel omal ajal tehti? Siis ei tehtud kampaaniaid, vaid tehti igapäevast tööd selle nimel, et inimesed valitsust ja valitsusliikmeid usaldaks.

16:12 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh! Selline üldine kindlustunne on kahtlemata tähtis, aga tervisevaldkonnas on teadlikkus ka oluline. Kas või see, et kui me pakume vanemlusprogramme, siis seda infot tuleb ka inimestele anda, et need programmid on olemas, need on kättesaadavad, olgu "Imelised aastad" või mõni muu. Kes ei soovi füüsiliselt osaleda, selle jaoks on veebipõhine info olemas. Selleks, et seda tõesti kõigi inimesteni viia, on kampaania minu arvates efektiivne viis. 

Mis see hea kampaanialoosung oleks? Kui on midagi sellist, mis silma jääb, millest räägitakse, mis tänavapildis välja paistab, siis sellel mingi mõju ikkagi on. Nii toitumise, liikumise, suitsetamise ja alkoholi kui ka vanemlike oskuste, samamoodi teiste lapsi puudutavate teemade puhul on teadlikkust vaja. Pärast seda saab tulla käitumise muutumine. Nii et kuidagi ei saa maha tõmmata kampaaniate tegemist, aga ainult nendest ei piisa. Kui me soovime käitumise, ka tervisekäitumise muutumist, siis peab sellele lisaks olema olemas toetav keskkond ja veel midagi, mis nügiks inimest oma käitumist muutma. Näiteks kasvav majandus, tugi toetuste näol, lastehoiukohtade juurde loomine – see kõik loob toetavat keskkonda laste saamiseks. 

Aga mina siin kõrval alati mainin ära, et neil lastel, kes sünnivad, peab olema võimalik elada pikk ja terve elu, omandada haridus ja seeläbi saada head võimalused oma elu kujundamiseks. Nii et teised tegevused, on need huvihariduse toetused või midagi muud, peavad seal kõrval olema. 

Aga tõepoolest, mis on veel see miski? Mis on see nügiv nõks? Kui inimene kaalub laste saamist – uuringud näitavad, et inimesed soovivad rohkem lapsi saada, kui nad tegelikult saavad –, siis mis see miski on? Selle miski leidmine on väga keeruline. Eesti puhul räägitakse palju hariduslõhest meeste ja naiste vahel. Sobiva partneri leidmine on keeruline, kui naiste haridustase on palju kõrgem kui meeste oma. Nii et tuleks tegeleda sellega, et poisid ei langeks koolist välja, ei piirduks põhiharidusega. Tõepoolest, nüüd õppimiskohustus või koolikohustus pikeneb 18. eluaastani. Ma arvan, et [sellised meetmed] on tegelikult vajalikud selleks, et meil tulevikus oleks sündimus kõrgem.

16:15 Esimees Lauri Hussar

Mart Maastik, palun!

16:15 Mart Maastik

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Riina! No me võime ju kõik õppida, eks ole. Me võime õppida koolis inseneriks, lauljaks, politseinikuks, võib-olla isegi poliitikuks. Aga mida me tegelikult õppida ei saa, vähemalt mitte koolis? Et olla hea lapsevanem. Eks me kõik, kes me oleme vanemad, kuidagi katse- ja eksitusmeetodil püüame seda teha. Aga eelkõige tuleb see teadmine meie enda vanematelt – kellel kuidas on õnne, kes millisesse peresse on sündinud. 

Aga valitsuse seisukohast ja just riigimehelikkuse seisukohast peaksime me ikkagi ka vaatama, milliseid eeskujusid me püüame ühiskonnale ette manada. Ma arvan, et sa oled nõus sellega. Ja seesama, sa rääkisid, et tuleb see miski leida. Võib‑olla on üks olulisemaid asju kindlustunde leidmine. 

Ja vot see minu küsimus ongi: kuidas me loome kindlustunnet, kui me ühe käega üks päev anname paljulapselistele peredele toetust, aga mõne kuu pärast võtame selle jälle ära? Kuidas sulle tundub, kas siia ei olegi koer maetud? Ehk sellepärast noortel peredel ei olegi kindlustunnet?

16:16 Terviseminister Riina Sikkut

Jaa, aitäh! Kõigepealt pean nentima, et praegu, ilmselt ka koolis antakse rohkem suhtlusoskusi, meeskonnatööoskusi, teiste inimestega [suhtlemise ja] konfliktide lahendamise oskusi, kui näiteks minu ajal anti. See, et paarisuhe oleks parem, et laste kasvatamiseks oleks eeldused olemas – ma arvan, et start selleks on praeguse koolihariduse puhul tugevam kui varem. Lisaks, vanemaharidus, mida pakume, selle kohta saab infot internetist, kohalikel omavalitsustel on kursused, mida nad rahastavad, riskilastega ja nende vanematega tegeldakse eraldi. Nii et võimalusi on. 

Nüüd, kindlustunde loomiseks oleks muidugi tore, kui valitsusteüleselt rakendatakse toetusmeetmeid või tehakse mingisuguseid programme. Oleks hea, kui see kõik valitsusest valitsusse ei muutuks. 

Ja tõesti, sellised ümbermõtlemised ja tagasipööramised on kahetsusväärsed. See on rohkem selline poliitilise punktivõtu küsimus, mida võib küll taunida, aga lõpuks on see meie enda vastutus, kuidas seda ära lõpetada. Kui mingil teemal minna väga palju äärmusesse olukorras, kus poliitilist konsensust või teiste partnerite tuge ei ole, siis eks see tulemus lõpuks selline on. Me näeme seda kõigis valdkondades, kus otsuseid on tagasi pööratud.

16:18 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu! Hea kolleeg Hele Everaus, ma kahjuks ei saa teile teiseks küsimuseks sõna anda, sest arupärimise puhul saab iga Riigikogu liige esitada ühe küsimuse. Teine kord! Aga läheme edasi. Kolleeg Rain Epler, palun!

16:18 Rain Epler

Aitäh, härra juhataja! Proua minister! Teie vastuseid kuulates mulle tundub, et kas te mitte veidike ei tegele enesepettusega. Eks see on läänes levinud. Te räägite, kuidas tänapäeval saab koolis seda ja teist palju paremini. Inimesi õpetatakse, kuidas paremini üksteise kaaslased olla ja nii edasi. Aga kui me nüüd vaatame kuiva statistikat, siis numbrid on ju üha halvemad. Võib‑olla peaks ikkagi kuidagi sügavamalt mõtestama seda, mida riik teeb, või peaks üldse vähem tegema. 

Ja enne te pareerisite siin ühe küsimuse. Arupärija viitas normaalsetele perekondadele, kus on ema ja isa, ja siin oli küsimus ka selle kohta, et kui õppematerjalides kasutatakse sõnu "ema" ja "isa", siis osa inimesi seda justkui taunib. Te pareerisite seda sellega, et kõik pered ja kõik lapsed on tähtsad. Aga tegelikult statistika näitab just seesama: ema ja isa ja tavaline perekond. Äkki asukski sellele teele ja tooks normaalsuse tagasi? Seda moodsat aega on nüüd propageeritud aastaid ja tulemused ei ole head.

16:19 Terviseminister Riina Sikkut

Mis see küsimus on?

16:19 Esimees Lauri Hussar

(Rain Epler räägib kohalt.) Vabandust, üks hetk! Ma teen väikese korrektuuri. Rain Epler, hästi lühidalt tagasi, sõnastage palun see küsimus, et ettekandja saaks vastata. Palun, Rain Epler!

16:19 Rain Epler

Hästi lühidalt sõnastades on küsimus selles, et me võime endale enesepettuseks ette lugeda erinevaid asju, mida tehakse paremini kui sellel ajal, kui meie koolis olime, aga statistika näitab, et tulemused ei ole paremad. Kas siis saab öelda, et tehakse asju paremini?

16:20 Esimees Lauri Hussar

Aitäh! Proua minister, palun!

16:20 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh! Tulemused, kui võrrelda, ma ei tea, saja aastaga, kolmekümne aastaga, siis see, et meie imikute emade suremus on väiksem, on selge. Lapsed saavad paremat tuge, nad on perearstide juures jälgitud. Nii et on terve hulk asju, mis on paremaks läinud. Lapsed saavad varem diagnoosi, meil on vastsündinute skriining paljude pärilike haiguste puhul – need on asjad, mida varem ei olnud.

Kui me räägime sündide arvust kui sellisest, siis see, et 1990‑ndatel ehk üleminekuaastatel oli suitsiide palju, aga sünde vähe, on selge. Ja kui on ees väiksemad põlvkonnad, siis väiksema põlvkonna puhul sündide absoluutnumbrid jäävad väiksemaks. Kui vaadata rahvastikuprognoosi pikalt ette, siis üleminekuaastate mõjusid me näeme ka saja aasta pärast rahvastikupüramiidis. Nii et eelmiste aastate ja aastakümnete mõju on rahvastikuprognoosis sees.

Nüüd, sünnitusea lõppu jõudnud naistel laste arv naise kohta minu arust Eesti naiste puhul on isegi 1,9 – see on taastetasemele suhteliselt lähedal. Nii et need numbrid ei ole üldse nii hirmsad. Ja selle nimel me peaksime pingutama, et need näitajad sellisele tasemele ka jääksid. 

Teisalt, kui rääkida loomulikust iibest ehk sündide-surmade vahest, siis midagi me saame teha ära ka surmade ärahoidmiseks. Eesti on kogu Euroopa Liidus kõige kiiremini vähendanud südame-veresoonkonna haigustesse suremust. Tegelikult me peaksime tempokalt jätkama ka sellega. Nii et rahvaarvu mõttes ei saa piirduda ainult sündimust toetavate meetmetega, vaid tuleb rakendada ka kõiki teisi. 

Nüüd see, et enamik lapsi kasvaks ema ja isaga. Me peame pingutama, et lastel oleks ema ja isa. Sinna alla käib kõik see: perelepitused, vanemahariduse andmine, et inimesed suudaksid toime tulla, kriisidest läbi tulla ja laste kasvatamise koormusega toime tulla, kui peres on mitu väikest last. Seda kõike on vaja, et lapsed saaksid oma peres kasvada. 

Aga see ei tähenda, et lapsed peavad kasvama ainult sellises peres, kus on ema ja isa. Meil on väga palju üksikvanemaga peresid ja peresid, kus erinevatel põhjustel lapsi kasvatab mõni teine sugulane või vanavanem. Kõiki neid peresid tuleb toetada, et lastel oleks võimalikult hooliv kasvukeskkond ning nad saaksid elada pika ja terve elu. 

16:22 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu! Helir-Valdor Seeder, palun!

16:22 Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Austatud minister! Numbrid on ikka hirmsad. Kui me mõtleme demograafilisele olukorrale, siis olukorra teadvustamine ja probleemi täpne diagnoosimine on eeldus, et me üldse sellest olukorrast välja tuleme. Mina iseloomustan seda ikkagi sõnaga "katastroof". Ilmselgelt ei ole mõtet olukorda ilustada. 

Ja kui ma mõtlen selle peale, et praeguse koalitsioonilepingu punktides ei ole üldse demograafilisi teemasid markeeritud – üldse mitte! –, seda probleemi ei ole olemas praeguse koalitsioonilepingu kohaselt, siis paneb see olukord ikka väga sügavalt mõtlema. Selle valitsuse poliitika on olnud praegu ikkagi kokkuhoid, kärpimine, kõik valusad lõiked, eelkõige demograafia ja perepoliitika arvel, olgu vanemahüvitise vähendamine, olgu huvihariduse vähendamine, olgu abikaasade ühisdeklaratsiooni kaotamine, olgu automaks, mis lööb väga valusalt lastega peresid. Kogu see maksupoliitika ja eriti peretoetuste tagasipööramine puudutab kindlustunnet, õigemini tekitab kindlusetuse tunde. Öelge palun, mis on praeguse valitsuse positiivne poliitika demograafiapoliitikas? 

16:24 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh! Suvel kokku lepitud koalitsioonilepe on tõesti napp, see keskendub majandusele ja julgeolekule. Aga tervise, ka vaimse tervise ja rahvastikupoliitika teemad on kirjas 2023. aasta kevadel sõlmitud koalitsioonileppes, kus kõiki valdkondlikke teemasid käsitleti. 

Vanemahüvitise lagi on hea näide. Kui meil eelarve puudujääk ületab juba 5% SKT-st ja vajadus on laskemoona soetada, siis me peame eelarvest tehtavaid kulusid paremini sihtima. Seda, et abi saaksid madalama sissetuleku teenijad, pean mina õigeks. Vanemahüvitisele lae seadmine, ka ajutise töövõimetuse hüvitisele lae seadmine inimeste puhul, kelle sissetulek ületab 3700 eurot, on sisuliselt õige. Selline toetuste parem sihtimine on toimunud. Tulevikus tuleks seda teha võib-olla veel mingite toetuste puhul. 

Vaimse tervise tugi, teenused, hariduse ebavõrdsuse vähendamine, näiteks maakoolidele suunatud toetusmeetme abil – seda kõike on tehtud, et lapsed saaksid kodu lähedal hea hariduse. Mingisugust kuldvõtit või hõbekuuli sündide arvu kasvatamiseks tegelikult ju ei ole. Nii et kõik koalitsioonileppes olevad toetusmeetmed, ka regionaalpoliitilised, annavad oma panuse sellesse, et lastel oleks parem kasvukeskkond ja et lapsi sünniks rohkem. 

Ene‑Margit Tiit ütles oma juubeliintervjuus väga ilusasti: kui me soovime, et sünniks rohkem lapsi, siis tuleb teha regionaalpoliitikat.

16:26 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnepulti tagasi arupärijate esindaja Jaak Valge. Palun!

16:26 Jaak Valge

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud proua minister! Minu järeldus on see, et proua minister võib küll olla empaatiline, aga arupärimise käigus on ta ilmutanud ka teist omadust, mis iseenesest ei pea ilmtingimata empaatiaga vastuolus olema, nimelt kavalust – kavalust pugeda strateegiliste partnerite selja taha. 

Väidan, et olukord on meil muutunud väga keeruliseks ja on selge, et me vajaksime ikkagi riigi enda algatust. Ausalt öeldes ma ei näe, et seda oleks. Neid strateegiliste partnerite kampaaniaid on küll igasuguseid, aga nende proportsioon ei ole kindlasti kooskõlas meie Eesti riigi probleemidega. Siin ei saa seda teed mööda edasi minna, et me laseme toimuda nendel kampaaniatel, mis loomulikku peret murendavad, aga selliseid kampaaniaid, mis loomulikku peret tugevdaksid ja ka meie laste vaimse tervise [hoidmisele] kaasa aitaksid, on ebaproportsionaalselt vähe või neid peaaegu ei olegi.

Nii. Ja üks nende kolme olulisema põhjuse seas, miks ei soovita lapsi saada või miks lükatakse laste saamine edasi, on ebakindlus tuleviku suhtes. Ma muidugi mõistan, et on selge see, et Eesti riigil on keeruline meie suure ja ettearvamatu naabri poliitikat mõjutada või ka suuri geopoliitilisi muudatusi tasandada. Ometi peaks olema riigi huvides anda vähemalt selline sõnum, et Eesti riigis väärtustatakse lasterikkust ja loomulikku peret. Kindlasti vähendaks see samuti ebakindlust. Ma olen selles täiesti veendunud. 

Ma tõstan siin näitena esile Ungari, Poola, Itaalia, Horvaatia kampaaniad, mis tehisintellekt mulle üles otsis ja mille ma üle kontrollisin. Tõepoolest, need kampaaniad olid otse suunatud loomuliku pere ja lasterikkuse [väärtustamisele]. 

Veel juhtis rahvastikuteadlane Mark Gortfelder mu tähelepanu sellele, et Gruusia patriarh on andnud ühe lubaduse ja selle ka täitnud, nimelt on ta ristinud iga pere kolmandana ja järgmisena sündinud lapse. See on tõepoolest Gruusias sündimust tõstnud. Meie ühiskond on loomulikult teistsugune, aga kindlasti on ka meil selliseid võimalusi, mis teeksid sedasama: [aitaksid meie sündide arvu kasvatada]. 

Aga siiski, jah, pean ikkagi pessimistlikult lõpetama. Märgiline on see, et Eesti valitsus on andnud täiesti vastupidiseid märke. Seesama kolmest vasakglobalistlikust erakonnast koosnev valitsuskoalitsioon, mis vähendas lasterikka pere toetusi ja on keeldunud peretoetusi indekseerimast, keeldub ka taastamast seda olukorda, mis kehtis varem, 2010. aastal. Nimelt on valitsus keeldunud kustutamast nende tudengite õppelaenu, kes on stuudiumi vältel lapse saanud. See oleks olnud aga eriti oluline meede, kuna lastesaamist lükatakse niikuinii kogu aeg edasi, kõrgemasse vanusesse, pealegi ei oleks see riigile lähema viie aasta jooksul mingeid [lisa]kulusid kaasa toonud. 

Lisaks on [valitsus teinud] igasuguseid märgilisi otsuseid, näiteks keeldunud loomast rahvastikukriisi komisjoni. Valitsuse rahvastikupoliitika komisjon aga sisuliselt ei tegutse, see on koos käinud ainult korra aastas. 

Nii, ja nüüd kui siia juurde seada tänane vastus arupärimisele. Mina lootsin, et empaatiline minister räägib mingist uuest algatusest. No see arupärimine on olnud sees juba novembrist alates, oleks ju võinud küll välja mõelda midagi sisulist, aga kahjuks läks see lootus luhta. Ja kokku võttes on raske teha muud järeldust kui see, et valitsus ei tahagi meie põhiprobleemiga tegeleda. Kurb küll! Aitäh!

16:30 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu! Ja järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Vadim Belobrovtsevi. Palun!

16:30 Vadim Belobrovtsev

Jaa, aitäh! No teate, on päris huvitav, kuidas iga aasta alguses me järsku avastame, et meie demograafiline olukord muutub aina hullemaks, ja seda tegelikult juba mitmendat aastat järjest. 

Me oleme sellest siin saalis päris palju rääkinud, eelkõige opositsioonierakonnad. Mäletan, kuidas ma eelmise peaministri käest uurisin, mida tema arvab sellest, et me pidevalt püstitame miinusmärgiga rekordeid ja sündimus langeb aastast aastasse. Põhimõtteliselt see jutt, mida tema rääkis, oli selline, et praegu toimub niimoodi kõikjal Euroopas, peaaegu kõik Euroopa riigid kannatavad praegu madala [sündimus]taseme pärast ja selles ei ole mitte midagi erilist. Aga see ei tähenda, esiteks, seda, et me ei peaks muret tundma, et teistes Euroopa riikides sündimus kahaneb. See ei peaks kuidagi meid maha rahustama. Ja teiseks, kui me räägime näiteks sellest, et sündimus langeb kas või Saksamaal, kus elanikkond on 83 miljonit, siis [me peame arvestama, et] Eestis, kus elab 1,3 miljonit inimest, on demograafiline probleem palju teravam kui Saksamaal või, ma ei tea, Itaalias, Hispaanias või Prantsusmaal. 

Eelmisel aastal sai veel räägitud sellest, et tegelikult saldo ei ole positiivne mitte sellepärast, et meil lapsed sünnivad, vaid sellepärast, et sisserände teel tuleb siia inimesi juurde, siis sellel aastal see tegelikult enam niimoodi ei käi, sest inimesi saabus Eesti riiki möödunud aastal 13 826 ja siit lahkus samal ajal 13 278 inimest ehk vahe on natuke üle 500. Samal ajal on sündinud vähem lapsi, aga eelmisel aastal suri 6000 inimest rohkem kui sündis. See on tegelikult väga suur arv. Ja oleks veel niimoodi, et see oleks mõni erand või esimene aasta, kus niimoodi juhtub, aga tegelikult selline tendents on tekkinud juba aastal 2021 ja sealt edasi.    

Mida selles olukorras teha? On kolm põhifaktorit, mida mina näen, mis tegelikult panevad inimesi mõtlema selle peale, et lapsi saada. 

Esiteks, perekonna majanduslik seis. Kui mina ei pea mõtlema selle peale, mis raha eest ma hakkan homme toitu või riideid ostma, siis ma võin ka tõsimeeli mõelda selle peale, et tegeleda laste saamisega. Kui aga kõik minu mõtted on suunatud sellele, et kust saada raha, no siis ma arvan, et see väga ei soodusta laste saamist. 

Teine on kindlustunne või siis turvatunne. Ehk teisisõnu, ma pean olema kindel selles, et ka homme on minu olukord vähemalt normaalne, ma isegi ei ütle, et hea. Kui ma tean, et homme ma ei pea jällegi mõtlema eelkõige selle peale, kust seda toitu saada või kust saada raha toidu ostmiseks, siis ma arvan, et ma võin mõelda ka laste saamise peale. 

Kui meid pidevalt hirmutatakse sellega, et praegu käib Euroopas suur sõda – see on küll tõsi, aga see ei käi ju meie juures –, ja kui pidevalt hirmutatakse inimesi sellega, et homme võib siin toimuda midagi sarnast, siis loomulikult, inimesed ei ole väga altid lapsi saama. 

Palun aega juurde.

16:35 Esimees Lauri Hussar

Kolm minutit lisaaega, palun!

16:35 Vadim Belobrovtsev

Ja kolmas on riigi tugi. Ehk teisisõnu, kui ma näen, et riik on tegelikult ka valmis mind aitama, et riik on ise huvitatud sellest, et laste arv suureneks, ning et inimesed on huvitatud sellest, et lapsi saada, siis loomulikult ka minul endal on see soov tugevam. 

Loomulikult, me ei saa rääkida sellest, et riik ostab lapsi või maksab nende eest või midagi sellist. Igaüks peab ikka ise vaatama, kuidas ja millal ta oma perekonda suurendab. Aga ma näen, et näiteks paljulapseliste perede toetust vähendatakse 200 euro võrra kuus, ja ma näen, et igasugused maksusoodustused, mis on siiamaani olnud peredele, kus kasvavad lapsed, kaotatakse ära, ning maksud tõusevad ja tulevad uued maksuliigid, nagu automaks. Esialgu näiteks meil lasterikaste perede toetusrühmas olid arutelud selle üle, kuidas võiks neid perekondi toetada, kas võiks teha neile mingisugused erandid, aga lõpuks jättis koalitsioon kõik need mõtted ja ideed arutamata. Me ei arutanud neid asju isegi siin saalis, rääkimata sellest, et [mingeid õigusakte] oleks vastu võetud.

Nii et põhimõtteliselt viimastel aastatel, aastast 2023, pärast parlamendivalimisi näevad meie pered selliseid valitsusi – no neid on kaks tükki järjest olnud, suurt vahet nende vahel ei ole, aga ikkagi –, kes neid tegelikult absoluutselt ei toeta. Ja mitte ainult et ei toeta, vaid isegi võtavad ära selle, mis oli neile eelnevalt antud, kas või seesama lasterikaste perede toetus, mis ühel hetkel oli päris korralik ja arvestatav, aga siis otsustati, et minnakse ka selle kallale. 

Nii et selles olukorras pole ka ime, et meil on demograafiline kriis. Ma arvan, et ei ole enam võimalik silmi [kinni] pigistada ja teha nägu, et kogu Euroopas on praegu selline olukord ja siin pole ka võimalik mitte midagi ette võtta. Tegelikult peab ette võtma, sest muidu väike eesti rahvas lihtsalt sureb välja. Nii lihtne see on. 

Ja kui meie valitsus ei suuda käivitada isegi rahvastikukomisjoni – nagu eelkõneleja ütles, see komisjon käis kord aastas koos ja põhimõtteliselt sealt ei tulnud mitte midagi –, siis ma arvan, et praegu on aeg, kus valitsus peab tõesti väga põhjalikult mõtlema selle peale, mida siis ette võtta. Ja need kolm faktorit, mida ma nimetasin, võiksid olla neile mõtlemisaineks. Aitäh!

16:38 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Helir‑Valdor Seederi. Palun!

16:38 Helir-Valdor Seeder

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Praeguse rekordmadala sündimuse taustal rääkida lasterikkusest – selle kohta oli tänane arupärimine – on ühelt poolt ju väga kentsakas, see tundub lausa asjakohatu. Aga teiselt poolt on see tegelikult möödapääsmatu. Me peame olukorra tõsidust teadvustama, andma ka praegu kujunenud olukorrale ausa hinnangu ja otsima põhjusi. Me kõik saame väga hästi aru, et tegemist on väga delikaatse teemaga. Tegemist on teemaga, mida riigil, avalikul võimul ei ole võimalik kergesti mõjutada, see teema on väga inertne, see on väga kompleksne ja sellel on väga palju põhjusi – nii individuaalseid kui ka ühiskonnas hoiakutena väga sügavalt sees olevaid ja nii edasi.

Ometigi on see meie ellujäämise küsimus. Ometigi on see meie ellujäämise küsimus ja Eesti riigis probleem number üks. Alles siis tuleb julgeolek, alles siis tuleb majandus ja kõik ülejäänud teemad. Kui ei ole Eesti rahvast, siis ei ole vaja ka Eesti rahvale Eesti riiki, siis ei ole vaja garanteerida siin julgeolekut ega ole vaja ka toimivat majandust. See kõik on ikkagi Eesti rahva jaoks – nende inimeste jaoks, kes meil siin elavad, loodetavasti ka tulevikus.

Mina olen väga sügavalt mures kõigepealt selle pärast, et praegu ametis oleva valitsuse koalitsioonilepingus ei ole ühegi silbiga – mitte ühegi silbiga! – seda valdkonda puudutatud, mis on probleem ja teema number üks. Mitte ühtegi silpi ei ole selle kohta. 

Järgnenud poliitika tegelikult on kahetsusväärselt kinnitanud seda, et see teema ei ole oluline sellele valitsusele, või vähemalt võib öelda, et ei ole otsitud lahendusi, mis võiks seda olukorda muuta. 

Tõepoolest, see sündide arv, me võime seda vaadata siit otsast ja sealt otsast ja võrrelda ülejäänud Euroopa riikidega. Nii nagu eelkõnelejad on öelnud, kui suuremate riikide elanike arv mingil perioodil, kriisiperioodil tuntavalt väheneb, siis näiteks 80-miljonilise elanikkonnaga Saksamaale ei ole see niivõrd dramaatiline, kui see on ühe miljoni või natuke enam kui ühe miljoni elanikuga riigile, Eesti riigile.

Kuidas me tulevikus peame üleval siin oma iseseisvat keeleruumi, kultuuriruumi, kuidas me peame üleval oma eestikeelset teadust ja kõrgharidust, kuidas me riigikaitse eesmärgil leiame neid inimesi, kes on valmis minema ajateenistusse riiki kaitsma? Kes hoiavad üleval meil seda majanduse mahtu, et meil mingilgi määral toimiks ka siseturg? Ja nii edasi ja nii edasi. Kõikide nende valdkondade puhul me näeme, et probleem tegelikult kompleksselt süveneb. Ja see sõltub inimeste arvust. Ei ole nii, et rahvaarv ja rahva vaimu suurus on pöördvõrdelises sõltuvuses, nagu kohati justkui on juba tekitatud ootused ja lootused.

Ja siis me mõtleme. Ei ütle midagi uut, aga me teame ju, et on vähemalt kolm peamist teemat, mis küsitlustest välja joonistuvad, kui inimesed vastavad – noored, kes on pere loomise eas. Esiteks, majanduslik olukord on probleemiks. Aga kas praegune valitsus leevendab Eesti inimeste majanduslikku olukorda maksutõusude ja uute maksude kehtestamisega? Kõige ebaõiglasem maks on automaks, mis lööb regionaalselt inimesi, mis puudutab eelkõige lastega peresid – eelkõige lastega peresid! –, kus on ilma oma transpordita kindlasti keerulisem hakkama saada kui lastetutel peredel või üksikinimestel. Vaieldamatult! Nii et kogu oma maksu- ja majanduspoliitikaga töötab valitsus just nimelt sellele eesmärgile, et Eestimaal sünniks rohkem lapsi, vastu. 

Ma palun kolm minutit lisaaega. 

16:43 Esimees Lauri Hussar

Ja kolm minutit lisaaega, palun! 

16:43 Helir-Valdor Seeder

Teine, mis väga selgelt välja joonistub, on kindlustunne. Seda ju ka Vabariigi Valitsus ei loo sellesama maksu-, eelarve- ja majanduspoliitikaga ega ka sellega, et lasterikaste perede toetust hakati vähendama kohe esimesel tööpäeval, kui Kaja Kallase valitsus pärast valimisi ametisse astus. Esimesel tööpäeval algatas sotsiaalkaitseminister lasterikaste perede toetuse vähendamise ja indekseerimise muutmise. 

Niisugusel kujul loomulikult kindlustunnet ei loo. Ja minu hinnangul on see kõige suurem karuteene, mis on selles demograafiapoliitikas üldse tehtud. Kui ka järgmised valitsused nüüd ütlevad, et riigi poliitika on muutunud, siis inimestel on ikkagi kindlusetus: aga kui tuleb järgmine valitsus ja muudab selle ära, mis siis, et on juba otsustatud nii indekseerimine kui toetuste suuruse määramine? Sellele on juhtinud tähelepanu ka rahvastikuteadlased ja eksperdid. Ma arvan, et see võtab meil pikki aastaid aega, et mingil määral rehabiliteerida riigivõimu ja luua mingisugune järjepidevus ja kindlustunne inimestele, et selles valdkonnas valitsuste vahetudes demograafiapoliitika, rahvastikupoliitika, perepoliitika on siiski stabiilsed ning koalitsiooni- ja opositsiooniülesed ja valitsusteülesed. 

See on väga suur karuteene, mis sellega tehti. Ometigi needsamad erakonnad ja see juhtivpartei oli selles koalitsioonis, kes kehtestas need valitsused. See ei olnud ka nii, et tulid teised parteid ja tegid ära, vaid needsamad poliitikud, needsamad inimesed muutsid selle ära. See teeb veel valusamaks selle olukorra. 

Ja kolmas on eluasemepoliitika, noortele peredele eluaseme kättesaadavus ja jõukohasus. Ka eluasemeintresside puhul on see valitsus pööranud senise poliitika tagurpidi ja lõpetanud riikliku toe andmise. Ja ma ei räägi siin kõigest sellest, mida ma küsimuses küsisin, mis puudutab abikaasade ühist maksude deklareerimist, huvihariduse toetuse ärakaotamist ja nii edasi ja nii edasi. 

Need on kõik valusad sammud, mis on kumuleerunud ükshaaval väljundina perepoliitikasse. Ja on ääretult kahju, et kui ma küsisin nüüd, Riina, sinu kui ministri käest, mis on valitsuse positiivsem sõnum, mis on valitsuse positiivne programm, [siis ma vastust ei saanud]. Hää küll, me siin opositsioonis võime kriitikat teha ja ma ütlen, et see kriitika ongi ka selle koha pealt, et neid samme ei oleks pidanud tegema. Minu hinnangul, minu positiivne programm on näiteks see, et lasterikaste perede toetuse ümberpööramist, indekseerimise ärakaotamist ja teisi selliseid samme ei oleks pidanud tegema. Ja kindlasti automaks. Neid asju annab kindlasti ümber pöörata. Aga seda praegune valitsus ei tee. Kuid mis on need alternatiivsed sammud, mis on need teised sammud? Seda ma kahjuks ei kuulnud. 

Ma väga loodan, et nüüd, kui ministril on veel lõppsõna, siis võib-olla on koorunud siin opositsiooni sõnavõttudest midagi, mis on hingele jäänud, ja ehk ta saab siiski lõppsõnas meile midagi positiivset ja lohutavat öelda. Aga kui midagi lohutavat ja positiivset ei ole, siis ma kutsun valitsust üles neid samme tagasi pöörama, millest ma rääkisin. Tõsiselt, kutsun üles tagasi pöörama. Aitäh!

16:46 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Rain Epleri. Palun!

16:46 Rain Epler

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid! Esiti ei olnudki plaani tulla siia rääkima, aga siis ma kuulasin, mida minister rääkis, ja mõtlesin, et mõne asja peaks ikkagi ära markeerima. 

Kõigepealt muidugi see, mida ka kolleegid on siin juba puudutanud. Nimelt, kogu see maksutrall, mis meil on käinud siin viimase pooleteise aasta jooksul, ei anna küll lasterikastele või üldse lastega peredele sellist sõnumit, et lapsed kuidagi toetatud ja oodatud on. 

Just seesama automaks, millest juttu oli, lööb kõige valusamalt suuri peresid ja neid inimesi, kes elavad väljaspool suuri keskusi. Tulumaksuvabastus, mis oli lastega peredel, kaotati ära – see lööb taas väga suure augu perede eelarvesse. Tulumaks ise ka on tõusnud koos käibemaksu, aktsiiside ja kõige muuga. See tähendab seda, jällegi, et raha jääb kõigile vähem kätte. Ja valitsuse pikaaegse vale energeetika- ja majanduspoliitika tõttu ei kipu ka inflatsioon Eestis taanduma nii nagu mujal. See tähendab, et raha on vähem, mistõttu kas või süüa ja muid eluks olulisi asju on palju raskem osta. 

Ka toetuste teema. Ma  paneksin rõhuasetuse just valitsuse valelikkusele. Eelmine peaminister ja tema juhitud Reformierakond andsid lastega peredele hea sõnumi, tõstsid toetusi, aga siis, kui valimised olid möödas, hakati kohe neid toetusi langetama. 

Ja kogu selles kontekstis tuleb minister siia pulti ja räägib justkui mingisugusest kujutlusmaailmast. Ma ei usu, et ta ise seda kõike usub. Räägib meile siin, et kõik on paremini, kui oli vanasti, tehakse konverentse õnnelikest meestest ja õnnelikest naistest. Räägib mingisugusest maakoolide toetusmeetmest. No üle nädala saab lugeda sellest, kus jälle mõni maakool kinni pannakse. Ma ei tea, võib-olla ministeerium saadab raha meetmena välja, aga raha ei jõua maakoolideni. Selles mõttes on see kõik täiesti arusaamatu jutt. 

Ja minister ütleb siis kõige tipuks, et tegelikult numbrid ei ole üldse hullud. No tegelikult, Riina, on numbrid ikka päris hullud. Kogu maailmas, võib täna öelda, on numbrid hullud ja Eestis on ka hullud. Aga tõepoolest, ma pean nõustuma kolleegidega: arvestades, kui väike rahvas me oleme, peaksime me seda tõsisemalt nendesse probleemidesse suhtuma. 

Aga nüüd, see arupärimise teema oli pere ja lasterikkuse propageerimise kohta. Ma ütleksin, et tegelikult võib-olla ei olegi vaja kampaaniaid, aga sellises üldises sõnumiseades ja tegevuses tuleks lihtsalt normaalsuse poole tagasi liikuda. Siin ministri vastuseid kuulates jäi mulje, et ta justkui poleks uudiseid lugenud. Aga ma arvan, et ta tegelikult on uudiseid lugenud. 

Kõik sellised paduliberaalid, ma arvan, homme hommikul ärkavad üles täiesti uude maailma. Homme jõuab see uus maailm eriti efektiivselt kohale ilmselt Ameerikas, aga tänapäeval see, mis Ameerikas toimub, jõuab väga kiiresti üle ookeani. Nii et kogu see lugu, et kusagil koridorides leitakse, et sõnade "ema" ja "isa" kasutamine võib äkki kedagi solvata; ja siis on käinud siin mitmed ministrid puldis rääkimas sellest, kui palju on sugusid; hiljaaegu liitusime Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni hartaga, võttes kohustuse, et kõik mehed, kes tunnevad ennast naisena, peavad kontoris saama käia ka vastassugupoole duširuumis ja ettevõtjad peavad seda kõike tagama – kogu see foon muudab pildi inimeste jaoks segaseks ja nad saavad sisimas aru, et see ei ole normaalne. Stressitase on kõrgem, ja no siis ei sünnigi lapsi. 

Ma arvan, et minister võiks olla julgem. See woke-maailm variseb nüüd kohe kokku. Me Eestis võiks lasta tal ka kohe kokku variseda ja tulla normaalsuse juurde tagasi. Ja ma arvan, et siis läheb peredel ka selles liinis olukord paremaks. Ütleme, maksumuudatused tagasi keerata on veidike selline tehniline asi, aga ma ütleksin, et laiemat fooni tuleks natukene kalibreerida ja see jälle õigesse kohta saada. Aitäh!

16:51 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Tõnis Lukase. Palun!

16:52 Tõnis Lukas

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Jah, kõiksugu poliitikasuunad on väga olulised, ning tingimused, milles kasvavad lapsed või milles on kasvanud nende laste potentsiaalsed isad ja emad, on väga olulised. Aga ühiskonnas toimuvatest muutustest tuleb aru saada. Ja kui need muutused on ühiskonna enda püsimisele ohtlikud, siis tuleb püüda leida rohtu nende vastu. 

Loomulikult on laste saamise eeltingimus turvatunne, nii ema kui ka isa turvatunne, eriti ema turvatunne, püsivad paarisuhted ja paljud niisugused asjad, mida ei saagi eitada. Aga statistikast leiab alati rõõmustavat. Seetõttu ka nende katastroofiliste numbrite puhul väike rahvas, nagu me oleme, peab mõtlema tulevikule ja sellele, mis saab koolivõrgust, mis saab meie majandusest, kas või siis, kui meie praegused üheksa‑ ja kümnetuhandelised põlvkonnad saavad täiskasvanuks, ning mis saab meie kaitsevõimest. Ja seetõttu tuleb mõelda, missugune on siis normaalne keskkond ja mitte ainult praktiline, majanduslik, vaid ka mentaalne keskkond, kus meie noored teevad otsuseid, kas luua perekonda või mitte. 

Kui rääkida soovitud laste saamisest, siis ka siin on tegelikult muutused. Praegu võib öelda, et sünnituseas või pereloomeeas noortel meil eestlaste hulgas on soovi – ütleme, mitte päris taastetasemel, aga peaaegu sinnapoole – lapsi saada, ja kui kõik selle realiseeriksid, siis võiksime olla ju palju positiivsemad. 

Aga räägime praegustest koolinoortest või siis nendest noortest, kes on oma tee alguses. Paratamatult ühiskond nii palju ei muutu, kuigi loodetakse AI ja kõige seesuguse peale. Ühiskonnas tuleb edasi kanda seda põhijuurikat või põhiolemust, mis ühiskonna järjepidevuse on seni alal hoidnud, ja see on eneseteostus. See on see. Tähtis on, kas partneri leidmist, perekonna loomist ja laste saamist peetakse üldse eneseteostuse osaks või mitte. 

Ma ei räägi kogu eneseteostusest. Loomulikult on oluline karjäär, on olulised ka emade-isade eneseteostus, hobid, turvatunne ja paljud niisugused asjad. See kõik on oluline. Aga laste saamisel eneseteostusena on vähemalt osaliselt eelduseks see, et seda peetakse oluliseks. 

Kuid praegu on ju küsimus selles, et kui keegi kavatseb rääkida – kui näiteks meie siin saalis räägime – laste saamisest kui eneseteostuse ühest osast, siis kõigepealt pannakse suurele osale meist diagnoos, et keskealised valged mehed, siis öeldakse: pareäärmuslased, radikaalid. Kui keegi räägib kahest-kolmest-neljast lapsest, siis nimetatakse, et ta soovib näha sünnitusmasinat. Ja muidugi, takkapihta oled sa siis putinist ka, kui sa survestad kedagi. Ei, ma ütlen, et tegelikult on putinistid need, kes ei pea Eesti rahvastiku juurdekasvu oluliseks, kes ei pea eesti rahva allesjäämist ja püsimist oluliseks, nemad on putinistid. Sest mida vähem meid on, seda lihtsam meid on üle võtta, seda vähem on siin Eestit. Selle tõttu on see kasvukeskkond ja see mentaalne keskkond, kus meie lapsed kasvavad, oluline, et selles peaks olema perekonna loomine ja lastesaamine üks osa eneseteostusest kui asjast, mida ei naeruvääristata ja millest rääkijaid ei alandata. Alles siis, kui see on üks osa eneseteostusest taas kõigi noorte jaoks, me saame tegelikult rääkida sellest, et Eesti rahvas jääb püsima, et meie majandus ja meie koolivõrk on üldse teemad, millega me peaksime tegelema. Siis laheneb see olukord. 

Nii et kõigi muude poliitikasuundade juures peab oluliseks pidama ka seda kasvukeskkonda – mida me räägime, mida me mõtleme –, kus kasvavad meie noored ja millised teadmised või hoiakud nad meilt üle võtavad. Aitäh!

16:57 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli kolleeg Mart Maastiku. Palun! 

16:57 Mart Maastik

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Tänane teema on väga murettekitav ja oleme sellest siin pikalt rääkinud. Head kolleegid tõid tegelikult juba väga hästi esile olulised aspektid. Ma mõtlesin, et lisan veel mõned mõtted. 

On selge, et suhtumine peredesse ja peremudelisse on kõige alus, et me saaksime üldse mõelda sellele, kuidas meie riik on jätkusuutlik, kas me eestlastena jääme selles riigis ellu – no kas just riigis, aga kas me üldse eestlastena jääme ellu. Ja lisaks sellele, millest siin kõik on juba rääkinud, nagu majanduslik hakkamasaamine ja see, kuidas üldse oleks võimalik peredes lapsi kasvatada, ma tahaksin tuua veel ühe olulise mõtte. 

On ka sellised eeskujud, et emaks olemist ei peeta niivõrd suureks ja oluliseks teemaks, väga oluliseks peetakse just nimelt seda, et naistel oleks karjäär, ning räägitakse hästi palju sellest, kuidas peab lausa kvoodimajanduse alusel naistele looma juhtpositsioonidel teatud kohti. Aga minu arvates peaks rääkima, just vastupidi, sellest, et meie, mehed ei saa sünnitada. Ja naiste emaks olemise roll on niivõrd suur ja püha, et see peaks kaaluma üles kõik muud karjäärimudelid. See on number üks. Ma ei tee muidugi üleskutset ega ütle, et naistel ei peaks olema võimalust muuks eneseteostuseks, aga see on ainukene võimalus, et me üldse püsima jääksime. 

Loomulikult on igasse peresse vaja ka isa ja just nimelt seda õiget peremudelit. Ja peremudelite teema algab tegelikult kodust, sealt hakkab see peale. Ma enne siin küsisin ka ministrilt, kuidas saab üldse õpetada ja kasvatada oma lapsi, kust tuleb see teadmine. See tuleb tegelikult ikkagi kodust kaasa. Kui sul on kodus ema ja isa, siis nemad kasvatavad sind ja sa näed, kuidas sina peaksid oma lapsi kasvatama. 

Kahjuks on meil selle suure, kuidas öelda, Euroopa ja lääne multikultikultuuriga kaasa tulnud uued eeskujud, mis minu arvates ei ole head eeskujud, ütleme, tänapäevase peremudeliga maailmas. Ja see on üks oluline osa: koolihariduses me ei saa võrdsustada [loomuliku pere mudeliga] neid uusi mudeleid, mida peetakse nagu [ka perekonnaks], kus on kaks isa ja lapsed, kaks ema ja lapsed. See võib kõik olla. Ma ei ütle, ega keegi ei pea ütlema midagi selle kohta, kui kellegi elu on nii läinud, kui on lapsed ja siis keegi kolib kellegagi kokku. Aga väärtusmudel iseenesest peaks olema ikka paigas ja just riiklikult saab seda vägagi hästi toetada. 

Ma vaatasin seda vana-aastaõhtu saadet – "Drag Show" või kuidas selle nimi oligi. Ühest küljest, alguses vaatasin, noh, päris lõbus ettevõtmine. Aga see lõpp oli niivõrd valulik, et kui sa hakkad mõtlema selle peale, et ka see on tegelikult üks mudel, mida paratamatult tänapäeval väga palju järjest rohkem tuuakse nagu esile ja arvatakse, et see on popp ja noortepärane. Selline emaduse, ütleme, naeruvääristamine minu arvates selles show's on ka ehe näide sellest, kuidas vähemalt meie riigitelevisioon ei tohiks eeskujusid ette anda. 

Ma palun lisaaega.

17:02 Esimees Lauri Hussar

Kolm minutit lisaaega, palun!

17:02 Mart Maastik

Aitäh! Ja lisaks sellele ma tahtsin tuua teise aspekti. Kui me riigikaitsest täna räägime, ja kui öeldakse, et meil on sisuliselt peaaegu sõjaolukord, naaberriik on agressor, siis me leiame kohe kiirelt konsensusega – konsensusega! – 1,6 miljardit, kui on vaja, pommideks. Aga siin Helir-Valdor Seeder juba enne ütles ka oma kõnes, et kui meil ei ole seda rahvast, keda kaitsta, siis meil ei ole ju mõtet ka panustada riigikaitsesse. 

Me praegu räägime sellest, et 5% võiks olla meie eelarvest riigikaitsekulutused. Aga samas me võtame ära suurperede toetused ja seda isegi nagu naeruvääristatakse, öeldakse, et kui meil pole esimest ja teist last, siis kust tuleb see kolmas laps. Aga meil peavad olema vähemalt võimalused ja mingidki vähemalt sellised eeskujud või mingisugused hoovad, mille abil me prooviksime seda küsimust lahendada. Kui me üldse mitte midagi ette ei võta, siis ei ole ka mingisugust tulevikku. Ja sellepärast ma ütlen, et samasugune suhtumine nagu riigikaitsesse peab meil olema tegelikult sellessesamasse meie praegusesse iibeprobleemi. See on võib-olla isegi suurem probleem kui kaitseprobleem. 

Nii et riigil on tegelikult küll kohti, kus sekkuda ja kaasa aidata, ja sellega saame just meie siin, Riigikogu liikmed, panustada. Me peame mõtlema selle peale. Ja kui nendel erakondadel, kes arvavad, et ei ole vaja lastetoetusi, on olemas teised hoovad, siis pakkuge need välja. Aga midagi me peame ette võtma. Aitäh!

17:04 Esimees Lauri Hussar

Suur tänu! Ma saan aru, et kolleeg Urmas Reinsalu pidas juba läbirääkimisi ministriga, aga ma palun nüüd läbirääkimisteks siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Urmas Reinsalu. Palun!

17:04 Urmas Reinsalu

Aitäh! See teema on väga oluline. Arupärijate probleemipüstitus oli see, kas Sotsiaalministeerium kavatseb teha ka lasterikkuse ja peresõbralikkuse propageerimiseks ja sellest teavitamiseks avalikke kampaaniaid. Proua minister vastas üheselt: ei, ministeeriumil niisugust kavatsust ei ole. 

Siinkohal ma tahan ministrit toetada selles seisukohas. Ma arvan, et praeguses olukorras on kõige hullem silmakirjalikkus. Ja selles keskkonnas, kus me vaatame valitsuse käekirja langetatud valikutes, mis puudutavad lasterikkust ja peresõbralikkust, paraku poliitiline tegevus töötab kardinaalselt nende kindlustunde lõhkumise suunal. 

See ei ole mul mitte loosunglik väljendus, vaid hakkame võtma praktilisi otsuseid, mida on valitsus langetanud sisuliselt 24 kuu perspektiivis ja ees seisavad veel pikad-pikad ja rasked kuud.  

Vaevalt jõudis tint kuivada presidendi antud allkirjaga otsusel lasterikaste perede toetuse suurendamiseks, kui uus, praegugi võimul oleva triokoalitsioon tühistas eelmise parlamendi vastu võetud otsused. Teiseks kõrvaldati laste pealt saadav tulumaksuvabastus – see muudatus rakendub selle aasta algusest. Kolmandaks [kaotati] abikaasade tulumaksuvabastus ühisdeklaratsioonis. Neljandaks võeti ära ravikindlustus kodus olevat emalt. 

Ja kõikide nende sammudega, me peame paraku tunnistama, on nii, et eraldi võetuna, üksiksammude puhul me võime arutada, kui ratsionaalsed ja milliste tagajärgedega need on, kuid valitsuse terviksõnum, tervikpaatos on selge: lastega peredele turvatunde pakkumine ei ole kategooria, [mida peaks arvestama]. Ka objektiivselt võttes tuleks väga keerulise stressikeskkonnas, milles meie rahvas praegu on seoses nende suurte lainetega, mis rahvusvaheliselt möllavad, ja meie majanduse olukorras pakkuda mingitki kindlustunnet, öelda, et me ei lõhu toimivaid asju, just nimelt tulevikku vaatavas perspektiivis. Selle asemel on valitsus valinud aga täpselt teistsuguse loogika. Ja see on väga kehv. Seetõttu oleks kõige suurem silmakirjalikkus, kui valitsus hakkaks õõnsal moel, plakatite või reklaamidega kõnelema lasterikkusest, selle väärtustamisest ja toetamisest. 

Tegelik olukord on väga tõsine. Me oleme kolmandat aastat samm-sammult allapoole liikuvas demograafilises mustas rekordis: 9700 sündi läinud aastal. Me peame mõistma, et selle musta trendi positiivseks pööramisel on küsimus ennekõike meie ühiskonna positiivses energias ja optimismis. Mis puudutab neid suuri ülesandeid, mis meil ees seisavad, siis meil on võimalik neid mõistlikul moel ühiselt lahendada, suunata ühine pingutus ja ühine energia tulevikku panustamisse. See on küsimus ühiskonna meeleolust, ühiskonna optimismist ja sisemisest energiast. 

Ja ma arvan, et see on selle valitsuse kõige suurem probleem. Me võime arutada üksikuid makse. Me võime arutleda üksiku majandus‑ või rahanduspoliitilise valiku üle, kuid ühiskonnalt on võetud ära optimism. Ja kellelt ennekõike on võetud ära optimism? See on võetud ära just nimelt noorelt põlvkonnalt. Kui optimism ja energia on ära võetud, siis mis puudutab neid valikuid, milles ees me oleme … 

Paluks kolm minutit lisaaega. 

17:09 Esimees Lauri Hussar

Kolm minutit lisaaega, palun!

17:09 Urmas Reinsalu

… see tähendab seda, et ära on võetud ka tulevik. See on kõige suurem probleem praeguse valitsuse poliitika mõjude mõttes. Ja see tuleviku äravõtmine hakkab peegelduma väga selgelt eri eluvaldkondades – ettevõtja küsimärkides, nende [ebakindluses] oma investeerimisotsuste suhtes, aga ka perede küsimustes oma tuleviku kohta, pere planeerimisel ja pere valikute langetamisel. 

Meie ühine pingutus selles väga segases stressikeskkonnas, kus me oleme, peab olema just nimelt kindlustunde taastamine. 

Kuidas me saame seda teha? Me saame seda teha selgelt ühes kategoorias: öeldes, et kehvad otsused, mida see valitsus langetab, pööratakse tagasi. Me kõneleme sotsiaal‑majanduslikus mõttes olukorrast, kus inimesed on praegu nõutukstegevas segaduses, sest odavamate, vanemate, aga töötavate autode müümisel turuhinnaga on automaks suurem kui auto enda hind. 

Meie sõnum siit kõnetoolist on üks: langetagem otsused omanikena, ka autoomanikena, majanduslikus olukorras selliselt, et te teate: kuigi siin saalis ei ole meie käsutuses võimu automaksu jõuga tagasi pöörata – olgugi et homme tuleb automaksu tühistamise seadus hääletamisele –, on meil võimalus anda Eesti rahvale lubadus, et tuleb aeg ja see automaks tühistatakse. Ja ma ennustan, et siin saalis – tulevikus, kui see aeg saabub, kui see hetk saabub – ei ole mitte ühtegi parlamendiliiget, kes hääletaks sellele tühistamisele vastu. Pange mu sõnu tähele! 

Ja minu sõnum siit kõnetoolist on samamoodi lastega peredele. Tuleb aeg ja need otsused, mida valitsus on langetanud teie kindlustunde habrastamiseks, pööratakse tagasi. Palun käituge nii, et te oma tulevikuotsuseid – oma perekonna ja oma isiklike lootustega seotud otsuseid – ei rajaks selle valitsuse vääramatusele. See valitsus on ajalik valitsus, selle valitsuse aeg saab läbi ja selle valitsuse otsused, mis perede kindlustunnet on habrastanud, pööratakse tagasi. 

See, ma arvan, ongi vast kõige tähtsam sõnum Sotsiaalministeeriumi plakatite asemel. Kehv poliitika lõpeb ja muutus on võimalik, hea Riina. Aitäh!

17:12 Aseesimees Arvo Aller

Järgmisena Hele Everaus, palun!

17:12 Hele Everaus

Austatud istungi juhataja! Väga austatud proua minister! Ma loomulikult ei korda kõike seda, mida siin on juba väga õigesti ette toodud. Aga üks aspekt, mida ma tahaks puudutada ja mida ka proua minister puudutas, on see, kuidas kogu see keskkond võib mõjutada meie tervist, kõige pisematest kuni kõige vanemateni välja. 

Siin on meil pehmelt öeldes palju arenguruumi. Kui me võrdleme ennast teiste Euroopa Liidu maade või OECD maadega, siis ei tee meist kellelegi rõõmu see, et raviga välditavate surmade arvult, see tähendab meditsiinisüsteemiga välditavate surmade arvu poolest oleme me ühed esimesed. Ühed esimesed! Suremuse poolest insulti ja infarkti 30 päeva jooksul, mis näitab meditsiini kvaliteeti – jällegi ühed esimesed. Katmata ravivajadused – ühed esimesed. Noh, see on see keskkond, kus kõige väiksemast kuni kõige vanemani elatakse. Ma ei taha minna pikale, kuigi ma võiks neid kurbi näiteid veel tuua. Me oleme palju arenenud, aga 30 aastaga oleksime võinud areneda palju rohkem. 

Proua minister viitas väga õigesti vaktsineerimise probleemidele, justkui oleksid vaktsiinivastased teinud kõik selleks, et see kõik on halvasti. Aga Riigikontrolli juht näitas ju, et enamik meie lastest ei ole aastaid enne kooli ega ka kooli ajal kordagi käinud meditsiinilises kontrollis. Kuidas me siis arendame nende tervist? Mis me räägime vaktsineerimisest, kui me ei teagi, [milline on üldse tervislik seisund]? Kui mina olin laps, siis meil koolis igal aastal kontrolliti tervist. Võib-olla tänu sellele ma teie ees siin seisan, mis siis, et natukene kehvasti kõnnin. Nii et need on need asjad. 

Aga see on kõik suhtumise küsimus. See on suhtumise küsimus, kuidas meie juhid meie inimestesse alates kõige väiksemast kuni kõige vanemani välja suhtuvad. Kuulasin Enn Eesmaa suurepärast saadet Albert Schweitzerist ja mõtlesin, et võib-olla on hea endale öelda, igal tasemel, kus me oleme: ainult sellest ei piisa, et ma olen hea ema või isa, ka sellest ei piisa, et ma teen oma palgatöö ära. Ma pean veel palju rohkem tegema. Sest minu kõrval on inimesed, kes vajavad seda, mida ma teen. No see on selline vaba väljendus. Aga ma arvan, et kui iga juht igal tasemel armastaks Eesti inimest, siis meil oleks lapsi. Emad ja isad ju armastavad neid. Nii et hästi oleks. 

Ja ma soovitan ikkagi proua ministrile ka seda. Ansipi valitsuste ajal see pikaajaline töö kandis vilja. Kuidas siis seda saadi? Teeme nüüd ka sama, mitte kampaaniatega, vaid inimese armastamisega igal päeval. Aitäh!

17:15 Aseesimees Arvo Aller

Aitäh! Rohkem kõnesoove saadikutel ei ole. Minister tahab ka läbirääkimistel osaleda. Palun, proua minister!

17:16 Terviseminister Riina Sikkut

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kolme aspekti täpsustan. Ühelt poolt heideti ette, et valitsus ei tee mitte midagi, aga koos vanemahüvitise laega tegelikult lubati palju vabamalt töötamist vanemahüvitise saamise perioodil, et igal perel oleks võimalik töö- ja pereelu ühitamiseks sobiv võimalus leida. 

Esimese ja teise lapse toetus on tõusnud 60 eurolt 80 euroni, kolme kuni kuue lapsega pere toetus 300 eurolt 450 euroni, üksikvanema toetus 19 euro pealt 80 euroni kuus ja elatisabi 100 eurolt 200 euroni kuus. Vanemlike oskuste arendamiseks rahastatakse vanemlusprogramme suuremas mahus kui varasematel aastatel. Haigus- ja hooldushüvitiste muudatused tähendavad, et lapsehoolduspuhkuselt tööle naasnud lapsevanem ei saa mitte miinimumpalga järgi haigushüvitist ja hooldushüvitist, vaid oma varasema vanemahüvitise järgi. See on pikalt oodatud muutus. Samamoodi maakoolide toetusmeede, et tõesti kodu lähedal väikekoole lahti hoida. Toetust saavad ka need koolid, kus on alla 60 lapse – sellist meedet pole varem olnud. Vajaduspõhise õppetoetuse kahekordistamine. 

See, et lastega perede majanduslik toimetulek ja hariduse omandamine oleks suuremas mahus toetatud, on selgelt olnud suund. Aga valitsus ajab ka tõenduspõhist poliitikat. Vaadates nii seda kriitilist olukorda sündimusega kui ka ootust muudatuste järele, peretoetuste ja vanemahüvitise analüüsiga tegeldakse. Sealhulgas uuritakse vanemahüvitist jaganud perede kogemusi, seda, millisesse perre lapsed sünnivad, lapsevanemate töötamist, väikelaste emade töötuna arvel olekut, pereväärtusi, nende muutumist, vanemahüvitise mõju sündimusele ja vanemahüvitise süsteemi mõju soolisele ebavõrdsusele, et oleks võimalik teha teadmispõhiseid otsuseid laste ja perede poliitika kujundamiseks. 

Teiseks, palju räägiti sellest, kuidas otsuseid ei tohi ümber pöörata. Ja tõesti, Urmas Reinsalu nentis, et noore põlvkonna optimismi ja tulevikku ei saa ära võtta. Noorte põlvkondade puhul on väga olulised kliimateemad ja [ökoloogilise] jalajälje vähendamise teemad. Selge vastus põlevkivienergeetika kohta on midagi sellist, mis noorele põlvkonnale oluline on ja loob kindlust tuleviku suhtes. Meie ei pruugi kliimaärevust mõista, aga see ei tähenda, et noortel seda ei ole. 

Kriitika teravik läks selle pihta, et valitsus on ümber pööranud varasemaid otsuseid – aga siis tuleb puldist lubadus, et kõik selle valitsuse otsused pööratakse ümber. See kahtlemata ei ärata usaldust ei valijas ega noores lapsevanemas. See on meie kõigi vastutus, et poliitika oleks järjepidev ja toetaks ka laste saamist. 

Rain Epler rääkis mingist soosegadusest ja woke-maailmast. Kahtlemata võib selle abil häid pealkirju või sotsiaalmeedias laike saada. Aga mina ei solvu, kui sa, Rain,  nimetad mind naiseks ja emaks, ei kirjuta keegi raamatuid ümber ega pane ka sõnu suhu. Nii et selle woke-maailma asemel on Eesti mureks ikkagi lähisuhtevägivald ja see, et meil on väga palju toimetulekuraskustes üksikvanemaid, enamasti emasid. Kui me räägime sellest, et laste ja perede toimetulek peaks olema parem, siis see, et lähisuhtevägivalla [probleemiga] tegeldakse, samuti see, et saaks [vägivaldsest] suhtest välja, saaks juriidilise toe ja psühholoogilise toe ning majanduslikult jalad alla, on väga oluline. Samamoodi on tähtis üksikvanemate toimetuleku tagamine. 

Nii et tõesti, usalduse kasvatamiseks loodan toetust valitsuse tõenduspõhistele soovitustele ka perepoliitika valdkonnas. Aitäh!

17:20 Aseesimees Arvo Aller

Aitäh! Nüüd läbirääkimiste käigus minister mainis Urmas Reinsalu nime. Palun vastusõnavõtt kohapealt, Urmas Reinsalu!

17:20 Urmas Reinsalu

Aitäh! Proua minister! Kehvale poliitikale ei saa olla õiguslikku ootust. Sellega, kui te siit parlamendi kõnetoolist seda nõuate, võtate te valijatelt üldse lootuse alternatiiviks. Seda kindlust, et teie kehv poliitika jääb maksma ka tulevikus, ei kavatse Isamaa teile pakkuda. Seda esiteks. 

Teiseks, te lugesite siin ette mingeid samme ja ütlesite, et tegutsete tõenduspõhiselt. Kahjuks ma käsitlen seda kui eneseirooniat. Sest kõikidelt ühiskonna huvirühmadelt, nii majanduslikelt kui ka sotsiaalsetelt, on tulnud ju tegelikult appikarjed selle kohta, et neile on antud aega ainult loetud tunnid, et kooskõlastada neid seadusi, mis on Eesti perede kindlustunnet, aga ka inimeste ja majanduse toimetulekut oluliselt halvendanud. Nii et mitte mingisugust tõenduspõhisust siin ei ole. 

Te viitasite – ja see on väga õige ähvardus tulevikuks –, et valitsus kavatseb nii vanemahüvitisi kui ka peretoetusi veel üle vaadata ja muuta need selektiivseks. Järelikult teile ei piisa sellest õigustunde habrastamisest, mida te olete juba kehtivaks muudetud õigusega tekitanud, vaid te lisate tulevikuks veel ähvarduse, et 2027. aastal langetatakse uued otsused. Seega, et võtate ära nendeks 24 või 36 kuuks ka noortelt peredelt igasuguse kindlustunde tuleviku ees. Ja sellega me nõus ei ole. 

Mu küsimus teile, proua minister – mitte retooriliselt, vaid praktiliselt – on see. Täna hommikul kirjutas üks lasterikka pere ema – selles peres ei ole mingid rikkurid – sotsiaalmeedias, et tema automaks on 845 eurot aastas. See auto on talle vajalik, et oma oma lastega elu korraldada. Mida te talle pakute? Te pakute talle, nagu te ütlesite, mingit vanemlusprogrammi. See oli ainukene variant selles loendis. Need pered teavad ise, kuidas oma elu korraldada, nad saavad endaga hakkama …

17:22 Aseesimees Arvo Aller

Teie aeg! Aitäh! Kaks minutit on täis räägitud.

17:22 Urmas Reinsalu

… kui nende elu ei tehta keeruliseks. Aitäh!

17:22 Aseesimees Arvo Aller

Aitäh, härra Reinsalu! Praegu minister vastata ei saa. Aga Rain Epler, teid ka mainiti läbirääkimiste käigus. Nii et palun, sõna on teil, kaks minutit koha pealt.

17:23 Rain Epler

Aitäh, härra istungi juhataja! Jah, ministrile kahel teemal vastuseks. Ma olen siin juba kiitnud ka peaministrit, kes on hakanud lugema seda, mida ma olen siin viimastel aastatel kirjutanud, ja kuulab ka seda, mida ma saalis räägin, ning tegelikult ta ongi hakanud lahti laskma rohepöörde ideedest. Mul oli väga hea meel, kui Riina ütles, et tema nüüd enam ei solvu, kui teda nimetada naiseks ja/või emaks. Nii et ma loodan, et ka tema juhitavas ametnikkonnas enam inimesed ei solvu, kui keegi töövihikusse kirjutab, et lapsel olid ema ja isa, ei [tõmba] enam seda punase pastakaga [alla] ega ütle, et tuleb kirjutada vanem 1 ja vanem 2 või midagi veel sootuks fantastilisemat. 

Aga mis puudutab, Riina, sinu teist kriitikat, et me kirume teid selle eest, et te olete siin palju asju ümber pööranud, aga ometi ise lubame ümber pöörata, siis sa tegelikult ju ise ka teed juba eristuse ja saad aru, et see valitsus on teinud palju halbu asju. 

Ma olen viimasel ajal sotsiaalmeedias näinud hulgaliselt sinu erakonnakaaslasi, kes kritiseerivad valitsuse tegevust. Nad kritiseerivad seda ja justkui mängivad siseopositsiooni, öeldes, et Reformierakond on teinud palju halbu asju. Nii et tegelikult te ise tunnistate seda. Ja see ei ole nii, et Reformierakond on teinud, vaid te olete ise koos Reformierakonnaga teinud kõik need asjad. Aga tegelikult te ütlete täna juba avalikult, et need on olnud halvad asjad. 

Meie oleme sellest algusest peale aru saanud, et need on halvad asjad, ja sellepärast lubamegi, et me pöörame need ümber. Loodetavasti tuleb selleks võimalus juba enne valimisi, aga vähemasti enne valimisi on inimestele [edastatud] selge sõnum, mida hakatakse tegema. Ei tehta nii, et enne valimisi öeldakse, et maksud ei tõuse, aga siis istutakse inimestele kukile. Aitäh!

17:24 Aseesimees Arvo Aller

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud ja see päevakorrapunkt on läbitud.


2. 17:25

Vaba mikrofon

17:25 Aseesimees Arvo Aller

Järgmiseks on meil vaba mikrofon. Peale haamrilööki saate registreerida ennast [kõnelejaks] vabas mikrofonis. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

17:25 Anastassia Kovalenko-Kõlvart

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! 1. jaanuaril jõustus meil seadus, millega kaotati riigisekretäri juriidilise hariduse nõue. Juba vähem kui nädal hiljem tegi peaminister Kristen Michal oma endisele kolleegile Kliimaministeeriumist, Keit Kasemetsale, ettepaneku saada järgmiseks riigisekretäriks. Proovi palju tahad, aga kuskilt poolt ei paista see hea välja. 

Tänasel korruptsioonivastase erikomisjoni istungil oli päevakorras riigisekretäri küsimus. Komisjonis oli opositsioonil soov välja selgitada, kas on võimalik poliitiline korruptsioon ehk seaduse muutmine ühe kindla poliitiliselt eelistatud isiku pärast. Istungile oli kutsutud nii Kristen Michal kui ka Keit Kasemets. Mõlemad jätsid istungile tulemata ja koalitsioon takistas üldse küsimuse arutamist, hääletades lihtsalt päevakorra maha. 

Siiamaani pole peaminister suutnud mitte ühelegi meie küsimusele sisuliselt vastata. Lisaks kõigele peidab ta nüüd ennast Riigikogu koalitsioonisaadikute selja taha – palub neid, et nad üldse seda teemat isegi päevakorda ei jätaks, et seda ei arutataks. Sisuliselt blokeeritakse igasugune diskussioon. Põhimõtteliselt ei või koalitsioon ja opositsioon seda teemat isegi omavahel komisjonis arutada. [Mitte mingit] pidi ei näe see hea välja.  

Nagu sellest oleks veel vähe, jõudis eelmisel neljapäeval minuni info, et erikomisjoni aseesimees Eerik-Niiles Kross helistas komisjoni nõunikule ja uuris, millised on võimalused komisjoni töökava mitte kinnitada ja hääletada päevakorrast maha see punkt, mis puudutab riigisekretäri. Veel ütles ta, et temal on soov avaldada umbusaldust komisjoni esimehele ehk minule või astub ta ise tagasi, sest siis, kui komisjoni aseesimees astub tagasi, toimuvad järgmisel komisjoni istungil automaatselt uue juhtkonna valimised. Lisaks uuris [Kross] ühelt opositsioonipoliitikult, kas tal on võimalus kõikides nendes protsessides loota ka lisahäälele.  

Ma saan aru, et meie komisjon ongi tegelenud päris mitme ebameeldiva teemaga, olgu Nordica, RMK, Rail Baltic või Eesti Energia. Aga hakata otsustama, milline saadik sobib komisjoni esimeheks või mitte – no see vist ikkagi pole see viis, kuidas me soovime, et meie demokraatia siin riigis toimiks.  

Aga mul on küsimus ka koalitsioonile. Miks te panite nüüd tagumise käigu sisse? Te käite ja väidate meedias, et sellist plaani polnud. Nüüd Eerik-Niiles Kross väidab, et tema ei soovi tagasi astuda. Aga vastaku küsimusele. Ta pole mitte kuskil öelnud, et tema ei ole helistanud inimesi läbi ega uurinud, millised on võimalused [komisjoni esimehe] tagandamiseks. See on ju, hea koalitsioon, teie stiil – mitte vastata sisulistele küsimustele, vaigistada igasugune diskussioon, vaigistada opositsioon. Ja nüüd, kui see kõik on tulnud avalikuks, püüate te jätta muljet, et nii see ikkagi pole. Miks te siis nüüd kardate seda tunnistada? Tagandamise plaan oli teil ju olemas. 

Kogu sellest riigisekretäri teemast uuesti. Riigisekretär on olnud ja on jätkuvalt riigi esijurist. Tema põhiülesanne on tagada, et kõik valitsusest tulevad õigusaktid oleksid vastavuses põhiseaduse ja muude seadustega. Ma lugesin põhiseaduse kommentaare, kus on eraldi esile toodud, et riigisekretär, vähe sellest, et ta vastutab kõige selle eest, on ka kohustatud keelduma oma allkirja andmisest, kui ta leiab vastuolu põhiseaduse või muu seadusega. Ja siit tähelepanuküsimus: kuidas saab olla kindel, et riigisekretär, kel ei ole juriidilist haridust või kes on poliitiliselt sõltuv peaministrist, saab sellega hakkama? Kuidas saab tema tagada, et valitsusest ei hakka järjest tulema siia praakeelnõusid, nagu on kliimaseadus? 

Siiamaani ei ole Kristen Michal vastanud, mida tegi Keit Kasemets suvistel koalitsiooniläbirääkimistel. Sest ametnikuna ta ju seal ei osalenud. Ka sellele ei soovita vastata. Ainus, millest Michal räägib, on 2018. aasta eelnõu, mida kindlasti ei tehtud kindla inimese tarbeks, ja mis kõige olulisem, seda ei võetud ka vastu. Michal vastutab praegu kõigi nende otsuste eest, mida ta ise teeb, mida ta ise algatab.

17:30 Anastassia Kovalenko-Kõlvart

Ja see, et ta ei soovi sellele vastata, peidab ennast koalitsioonisaadikute selja taha ja palub, et kõik need punktid hääletataks maha – no vabandust väga, aga …

17:30 Anastassia Kovalenko-Kõlvart

… see ei näe mitte kuskilt otsast hea välja. Aitäh!

17:30 Aseesimees Arvo Aller

Järgmisena Rain Epler, palun!

17:31 Rain Epler

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed! Me seisame uue ajastu lävel. Veidi vähem kui kahe tunni pärast vannutatakse Ameerikas ametisse uus president, Donald Trump. Ja ma usun, et kui me homme hommikul üles ärkame, siis on uudised juba täis otsuseid, mida Trump on jõudnud allkirjastada. 

Sellel ametisse nimetamise tseremoonial osaleb Eestist ka meie erakonna esimees Martin Helme. Ameerikas on tegelikult juba näha, et ultraliberaalne maailm on minevikku vajunud, aga Eestis, mulle tundub, hoiab peavoolu ajakirjandus veel vanast kinni ja minu arust näitab sellega inimestele ise, et ajakirjandusega suurt ei tegeleta. Sest tegelikkuses, kui Eestist tipp-poliitik osaleb sellisel sündmusel, siis ma usun, et sellel on objektiivselt võttes ajakirjanduslikku väärtust küll ja veel. Kui ma täna lõuna ajal valmistusin selleks õhtuseks kõneks, siis ma vaatasin, et Eesti meedias selle kohta sõnagi ei olnud. Peale lõunat küll, tõesti, peab ütlema, oli Delfi kirjutanud pika artikli, kus see oli esile toodud, et Martin seal osaleb. 

Aga hommikul ma kuulasin ühte intervjuud ühe Ameerika demokraatide esindajaga, kes oli kriitiline nende oma erakonnakaaslaste suhtes, kes ei suuda uue olukorraga leppida. Ta tõi paralleeli teise maailmasõja lõpu järel sõduritega siin ja seal. Näiteks jaapanlased saartel, nendeni ei olnud jõudnud info, et sõda on läbi, et sõda on kaotatud ja tuleb uue reaalsusega leppida, nemad seal pidasid ikka oma sõda edasi. Ja paljud liberaalid elavad selles eituses veel praegugi ega taha tunnistada, et see presidendivalimiste tulemus ja nüüdne ametisse vannutamine tegelikult ei mõjuta elu mitte ainult Ameerikas, vaid mõjutab kogu maailmas, sealhulgas kindlasti Eestis. 

No tegelikkuse eitajate kohta kõlbab väga hästi meie peaministri hiljutine tsitaat "Loll on raske olla ikka". Ja nende rumaluse illustratsiooniks minu arust kõlbab väga hästi hiljutine, paari päeva tagune New York Timesi pealkiri selle kohta, et Meta ütles, et faktikontrollijad ise olid probleemiks, faktikontrollijad lükkasid selle väite ümber. No see pealkiri näeb tõesti välja, nagu oleks see ilmunud mingis naljaajakirjas. Ka meie enda esifaktikontrollija, Eesti Ekspressi [endine] peatoimetaja Erik Moora kirjutas loo sellest, kuidas faktikontrolli kadumine on halb ja sotsiaalmeedia muutub ebausaldusväärseks. Ei ole nii! Tegelikult nüüd saab levida info ilma, et valitsuse propagandaaparaat seda segaks. 

Mõni sõna veel Trumpi ametisse astumisest. Ta ise on lubanud tegutseda ajaloos seninägematu tempo ja jõulisusega, et lahendada USA ees seisvad probleemid ja riik õitsengule viia. Arvatakse, et juba täna allkirjastab ta presidendina 100–200 korraldust. Ja ma olen kindel, et homme hommikul on paljude riikide juhid šokis ja kraabivad ust, et Trumpiga laua taga kokku saada, kõiksugu teemadel läbirääkimisi pidada ja püüda midagi kokku leppida. 

Lisaks rahvusvahelisi suhteid puudutavatele korraldustele saab surmahoobi see nii-öelda woke‑agenda. Juba esimesel päeval on Trump lubanud allkirjastada presidendi korralduse, millega selgelt öeldakse, et sugusid on kaks: on mehed ja naised; et USA passis ei saa enam valida mingit kolmandat ebamäärast varianti, vaid seal tulebki öelda, kas ollakse mees või naine; lõpetatakse meeste võimalus end transsooliseks nimetades näiteks naistevanglasse saada, naistespordis osaleda või naiste tualettruumi kasutada. Nii et tehakse väga suur samm naiste õiguste kaitseks. 

USA lahkub Pariisi kliimaleppest ning teeb kiired ja jõulised sammud, et kõrvaldada takistused Ameerika nafta- ja gaasitootmise eksportimise võimekuselt. Sellel on kindlasti kohene mõju ka sellele, mida Euroopas tehakse. 

Nii et mina olen optimistlik. Eesti üks niinimetatud Ameerika‑ekspert, Andreas Kaju, ütles oma hiljutises intervjuus, et tema küll ei soovita inimestel otse vaadata, mida Trump oma kõnes räägib ja mis seal toimub. Aga mina ütlen vastupidi: just nimelt vaadake, inimesed. Seda kantakse üle mitmetes kanalites, ka Uute Uudiste lehele tuleb link, saate vaadata, ja kui keel on suus, siis saate otseallikast teada, mida Trump tegelikult oma kõnes ütles, mitte ei pea homme lugema Erik Moora kohandatud versiooni sellest, mida ta tahtis, et Trump ütleks. Aitäh! Kinnitage rihmad, sõit algab.

17:36 Aseesimees Arvo Aller

Aitäh! Täitsa ajas sees. Ja Kalle Laanet, palun vabasse mikrofoni!

17:36 Kalle Laanet

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes vaatavad meie istungit! Ma tulin siia selleks, et natukene täpsustada, mis toimus täna Riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni istungil. 

Ma tuletan kõigepealt meelde, millised on Riigikogu [korruptsioonivastase] erikomisjoni ülesanded. Komisjon teeb parlamentaarset järelevalvet korruptsioonivastaste meetmete rakendamise üle; arutab omal algatusel korruptsioonivastase seaduse § 13 lõikes 1 nimetatud ametiisikute võimalikke korruptsioonijuhtumeid ja annab nende kohta hinnanguid; teeb järelevalvet Riigikogu liikmete tegevuspiirangutest kinnipidamise üle ning kontrollib oma pädevuse piires huvide deklaratsioone.

Nüüd, tulles selle juurde, kas ja kuidas on riigisekretäri puhul toimunud kogu see protsess, saan täpsustuseks öelda, et 12. detsembril 2024. aastal võttis Riigikogu vastu valitsuse [algatatud] seadusemuudatuse, millega tõesti muudeti riigisekretäri haridusnõudeid. Ehk enam ei nõuta riigisekretärilt kõrgemat juriidilist haridust. Ja nagu me teame, põhiseaduse § 95 ning Vabariigi Valitsuse seaduse § 79 annavad peaministrile õiguse ja vastutuse määrata ametisse riigisekretär. 

Hea kolleeg tõi välja, et riigisekretär on riigi kõige tähtsam jurist, aga mina julgen öelda seda, et ta ei ole mitte ainult kõige tähtsam jurist, vaid ta vastutab ka Riigikantselei tegevuse eest ehk ta on väga selgelt ka mänedžer. Nagu me teame, on Riigikantselei ülesanded viimastel aastatel kõvasti laienenud. Sellest on üksi vähe, kui [riigisekretär] on väga tubli jurist, ta peab ka teadma, kuidas Riigikantselei teeks oma tööd kõige paremal viisil ja suudaks kõiki kantseleile pandud ülesandeid täita. 

Nagu eelnevalt juba mainitud, otsustas juba 2018. aastal toonane valitsuskoalitsioon, mida juhtis Keskerakond ja kaasas olid ka Isamaa ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond, et riigisekretäri haridusnõudeid peaks muutma. 

Nii et need olid teatud täpsustused selle kohta, millest siin eelnevalt juttu oli. Minu arvates on peaminister siit Riigikogu saalist korduvalt teada andnud oma argumentidest, miks ta soovib tulevikus teatud otsuseid teha. Täna ei ole Keit Kasemetsast veel saanud Eesti Vabariigi riigisekretäri. Aitäh!

17:39 Aseesimees Arvo Aller

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud. Kohtume homme.

17:39 Istung lõppes

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee