Tere päevast, väga lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Ja nagu ikka, kohaloleku kontroll alustuseks.

Ma loodan, et kõigil õnnestus. Kohalolijaks registreerus 80 Riigikogu liiget, puudub 21.

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Eerik-Niiles Kross, palun! Head kolleegid, palun vaikust, austame üksteist! (Helistab kella.)

Head kolleegid! Mul on rõõm anda üle Riigikogu avalduse "Gruusia rahva toetuseks" eelnõu. Seda on praeguse Gruusia põhiseadusliku kriisi ajal hädasti vaja nii meile kui ka neile. Ja annan selle üle 49 Riigikogu liikme nimel. Aitäh!

Rain Epler, palun! (Rain Epler ütleb midagi juhatajale.) Aga teeme ükshaaval, ühekaupa. Teeme ühekaupa.

Jah, teeme ühekaupa.

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on siin õige mitu arupärimist üle anda, aga ma luban, et ma ei kuritarvita teie aega ja teen lühidalt. Kõigepealt annan ma üle arupärimise kliimaminister Yoko Alenderile. Nimelt, nagu te kõik teate, on Kliimaministeeriumil plaanis muuta looduskaitseseadust. Üks muudatusi on see, et tuuakse sisse selline mõiste nagu hüvitus‑ ja leevendusalad. Mis need on, küsite. Need on sellised majandamispiirangutega alad, mis tehakse siis, kui sohu ehitatakse näiteks loodust ja maailma päästev raudtee või kusagile ehitatakse samuti loodust ja maailma päästvad tuulikud. Selgub, et need ikkagi häirivad loodust, ja siis tuleb kusagile seada piirangud, et neid mõjusid leevendada. Ma [palusin] tegelikult kirjaliku küsimuse vormis Kliimaministeeriumilt, et nad hindaks, kui suured need alad võivad Eestis olla. Nad ütlesid: ei oska hinnata. Siis ma täpsustasin oma küsimust. Teatavasti riik paneb hoonestusõiguse oksjonile terve rea maatükke, kuhu saab rajada tuulikuid tulevikus, ja ma palusin Kliimaministeeriumil modelleerida, kui suured võiksid olla hüvitusalad nende tuulikualade puhul. Siis sekkus Riigikogu esimees Lauri Hussar, kes on pikalt siin tõestanud, et Riigikogu juhtimine käib talle üle jõu. Ta sekkus sel viisil, et saatis tagasi mu kirjaliku küsimuse ja ütles, et küsimus on liiga keeruline, kirjalikule küsimusele peab [saama] lihtsalt ja lühidalt vastata. Noh, piltlikult öeldes võttis ta Riigikogu liikmetelt võimaluse saada vastus olulisele riigielu puudutavale küsimusele. Annan nüüd selle küsimuse sisse arupärimise vormis – eks näis, kuidas Hussar suhtub, äkki saame siiski Kliimaministeeriumilt vastused. Selle arupärimise edastame elektrooniliselt, kuna sellel on ka lisad.

Nüüd ma tulen järgmiste arupärimiste juurde. Neid on pealt kümne. Ma ei kavatse igaühele kahte minutit kulutada, aga ma loodan, et Riigikogu istungi juhataja on mõistev, kui mul läheb pisut üle kahe minuti. Alustada tuleb paraku jälle Hussarist. Tundub, et möödunud aastal hakkas talle endale ka kohale jõudma, et ta ei ole midagi suurt korda saatnud, ja siis ta võttis käsile üliolulise riigielu puudutava teema: Riigikogu liikmete kuluhüvitised. Pusis-pusis ja sai erakonnad nõusse, et mõneks ajaks need kuluhüvitised pisut vähenevad. Aga kuigi Hussar arvas sellise pika ja kaks korda aastas toimuva meediapeksu põhjal, et rahvast see teema hästi kõnetab ja rahvas on kuidagi eriti verine nende peale, tuleb välja, et see nii ei ole. Täna hommikul lugesime, et Eesti 200 toetuse madalseis järjest süveneb. Hussar proovis ilmselt midagi parandada, aga ei läinud õnneks.

Ja nüüd asja juurde. Meil on koalitsiooni häältega viimasel ajal tagasi lükatud kaks eelnõu, mis üritasid kuluhüvitiste laadse [rahasumma] kasutamisse läbipaistvust juurde tuua. Kolleegid tegid ettepaneku, et ministrite esinduskulud võiksid olla sama läbinähtavad kui Riigikogu liikmete kuluhüvitised. Ja just eile oli siin saalis meie erakonna esitatud eelnõu selle kohta, et ka riigi peaprokuröri ja õiguskantsleri [esinduskulud] oleks samamoodi läbipaistvad. Need lükati tagasi. Aga vaatamata sellele, et seadus seda ei nõua, on kõrgetel riigivõimu esindajatel ikkagi võimalus näidata, et nende [tegevus] on läbipaistev ja nad kasutavad esinduskuludeks [mõeldud summat] sihtotstarbeliselt. Ja seepärast annan ma üle arupärimised kõigile ministritele, aga ka riigikontrolörile ja õiguskantslerile, et nad saaksid tulla siia saali ja rääkida meile, kuidas nende asutuses on esinduskulude kasutamine reguleeritud, ning rääkida ka sellest, kui palju neil möödunud aastal [sellest rahast] kulus, millele kulus, kas midagi jäi üle ja mis sai ülejäägist. Põnevusega ootame ministreid siia rääkima, kuidas nad on oma tööga seotud kulutusi teinud ja neid hüvitada lasknud. Aitäh!

Head kolleegid, ma võtan hetke aega ja loen üle, palju neid kokku sai. Nii, head kolleegid, Rain Epler andis kirjalikult üle 16 arupärimist. Sisu on kõigil sama – esinduskulude kasutamise kohta –, aga adressaadid on erinevad. Kokku olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu 17 arupärimist – üks arupärimine laekub elektrooniliselt, loodan, et on juba laekunud – ja ühe avalduse eelnõu.

Nüüd, head kolleegid, saame minna tänase päevakorra juurde. 

Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud täiskasvanute koolituse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 465 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Heljo Pikhof, palun!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Arutluse all olev eelnõu toob olulisi muudatusi täiskasvanute koolituse seadusesse. Eelnõu keskne idee on mikrokvalifikatsioonide kasutuselevõtt, mis tähendab paindlike ja lühikeste õppevormide loomist. Mikrokvalifikatsioonid annavad inimestele võimaluse kiiresti omandada konkreetseid oskusi ja teadmisi, et püsida tööturul konkurentsivõimeline. Mikrokvalifikatsiooniõpe on suunatud praktilistele ja tööturul nõutavatele oskustele, pakkudes samas kvaliteedi garantiid.

Viimastel aastatel on nii Euroopas kui ka [mujal] maailmas hakatud rõhutama lühikese ajaga omandatavate kvalifikatsioonide tähtsust. Kiire tehnoloogiline areng muudab töövorme ja ametinõudeid, mistõttu on oluline, et inimesed saaksid oma oskusi ja teadmisi kiiresti täiendada. (Saalis on sumin. Juhataja helistab kella.)

Oleme Eestis võtnud suuna elukestvale õppele ning paindlikele ümber‑ ja täiendõppe võimalustele. See eelnõu toetab igati seda protsessi ja on liikumine õiges suunas. Ja miks? Meie ühiskond ja majandus seisavad ju vastamisi digitaalsete muutuste ajastuga ja kliimaväljakutsetega, mis nõuavadki uut laadi teadmisi ja oskusi. Nagu öeldud, lisaks muutuvad töövormid ja ametinõuded pidevalt. Eelnõus esitatud muudatused aitavad inimestel muutustega edukalt toime tulla, pakkudes paindlikke ja kvaliteetseid õppimisvõimalusi kogu elukaare jooksul.

[Selgitan] ka, mis see mikrokvalifikatsioon on. Mikrokvalifikatsioon on teadmiste ja oskuste kogum, mis vastab tööturu või ühiskonna vajadustele ning mille maht on vahemikus 50–30 ainepunkti, kusjuures üks ainepunkt vastab 26 tunnile tööle. Kvaliteedi tagamiseks peavad koolitusasutused läbima põhjaliku kvaliteedihindamise. Eelnõu kohaselt võivad mikrokvalifikatsioone pakkuda vaid tegevusloaga asutused, kelle õppekavad vastavad kvaliteedinõuetele. See loob selguse koolituste kvaliteedi kohta ja aitab õppijatel teha teadlikumaid valikuid.

Lisaks [määratletakse] eelnõus mikrokraadi mõiste – see on mikrokvalifikatsiooni eriliik, mida saavad pakkuda ainult kõrgkoolid. Vähemalt pool mikrokraadi õppekavast peab koosnema kõrgharidustaseme õppeainetest, see tagab kvaliteetse ettevalmistuse ja rahvusvahelise tunnustuse. Eelnõu kohaselt täpsustatakse ka täiskasvanuhariduse termineid, viies need paremini vastavusse Euroopa haridusterminoloogiaga. Seadusesse lisanduvad mõisted "formaalõpe" ja "mitteformaalõpe", mis aitavad täiskasvanuharidust paremini struktureerida ja mõista.

Võtame mõned näited ka. Näide ehitussektorist: renoveerimise ja restaureerimise mikrokraad annab ehitustöötajale teadmised ajalooliste hoonete restaureerimisest ja renoveerimisest. Ehitusinsener saab läbida näiteks kursuse hoonete energiatõhususe hindamise ja energiasäästlike lahenduste kavandamise oskuste omandamiseks. Ja võtame veel ühe näite ehitusvaldkonnast: mikrokvalifikatsioonid võimaldavad õppida ehitustarkvara kasutamist, sealhulgas BIM-tehnoloogia rakendamist projektide juhtimisel. Ja nii edasi.

Käesolevate seadusemuudatuste rakendamine annab meile võimaluse luua tõeliselt paindlik ja kvaliteetne elukestva õppe süsteem. See ei ole oluline mitte ainult tööturu vajadustele vastamiseks, vaid need muudatused parandavad ka meie majanduse konkurentsivõimet ja inimeste heaolu. Sotsiaaldemokraadid kutsuvad teid üles toetama eelnõu, mis viib Eesti täiskasvanuhariduse uuele tasemele. Tegemist on investeeringuga meie inimeste tulevikku ja riigi arengusse. Aitäh tähelepanu eest!

Suur tänu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Tahan rõhutada kahte aspekti. Üks puudutab meie parlamentaarset kultuuri ning teine konkreetselt seda eelnõu ja haridusvaldkonda.

Mul on hea meel, et kolleeg Heljo Pikhof rääkis nii põhjalikult, millest see eelnõu üldse räägib. Esiteks tahan öelda, et selle eelnõu näitel me näeme, et opositsioon on valmis toetama koalitsioonist tulnud algatusi. Meie fraktsioon seda kindlasti toetab ja ma oletan, et kaks ülejäänud opositsioonierakonda toetavad seda samamoodi – vähemalt esimene ja teine lugemine annavad sellise ettekujutuse. Seda ei juhtu tegelikult siin saalis väga harva ja see ei ole midagi erakordset, kui opositsioon toetab koalitsiooni initsiatiivi, kui see on mõistlik ja kui eesmärgid on tõepoolest õiged. Nii et see on loogiline.

Aga minu küsimus on see, kui tihti toimub vastupidi, kui tihti koalitsioon toetab opositsiooni algatusi. See ei sõltu sellest, kas need on mõistlikud, õiged ja õiglased. Ausalt öeldes mina ei mäletagi, millal see viimati siin saalis toimus. Isegi kui koalitsioonisaadikud nii eravestlustes kui ka avalikult ütlevad, et väga mõistlik seaduseelnõu või väga konstruktiivne muudatusettepanek – viimati oli nii näiteks meie muudatusettepanekutega selle aasta riigieelarve kohta –, siis päeva lõpus toimub see, et koalitsioonisaadikud kõik nagu üks [mees] hääletavad nende algatuste vastu. Kas see on see parlamentaarne kultuur, mida me siin Eestis tahame?

Lihtne näide. Kui ma olin siin saalis eelnõuga, mis puudutas teist ülestõusmispüha, et kuulutada see vabaks päevaks ja riigipühaks, nagu on väga paljudes Euroopa riikides, siis ma tean, et koalitsioonierakondades oli inimesi, kes ütlesid, et nad hea meelega algataksid selle ise. Aga kui asi jõudis hääletamiseni, siis koalitsioon hääletas selle vastu, kuigi selles ei olnud iseenesest mitte mingit poliitikat. Siin on natuke mõtteainet koalitsioonisaadikutele. Ei maksa suhtuda kõikidesse initsiatiividesse, mis opositsioonist tulevad, niimoodi, et need on kurjast. Ei pea hääletama automaatselt nende vastu. Vahel võiks natuke uurida, analüüsida ja mõelda, võib-olla on tegu ikkagi mõistliku ettepanekuga. Ja kas omab tähtsust, kas ettepaneku esitas opositsiooni- või koalitsioonifraktsioon?

Mis puudutab seda eelnõu – mikrokvalifikatsioon ja mikrokraad –, siis iseenesest on see mõistlik algatus, sellepärast on Keskerakonna fraktsioon valmis seda toetama. See ei ole küll väga suur asi, sellepärast et juba praegu annavad Eesti riiklikud ülikoolid neidsamu mikrokraade ja käesolev seaduseelnõu lihtsalt laiendab seda võimalust ka eraõppeasutustele. Aga no miks mitte? Tegelikult on meil haridusvaldkonnas üks palju suurem probleem, ja mikrokvalifikatsioon on päeva lõpus lihtsalt lisa‑ või täiendõppevorm, mis on läbinud hariduse kvaliteedi hindamise. See on küll tervitatav, aga ei lahenda seda palju suuremat probleemi: õpetajate puudust. 

Kuidas seda probleemi lahendada? Haridusministeerium kahjuks ei tea või vähemalt see paistab niimoodi. Ma ei taha öelda, et mikrokvalifikatsioon ja teised sama mastaabiga teemad on haridusministeeriumi poolt mingi asendustegevus, aga vahel tekib küsimus, millal hakkab haridusministeerium tegelema kõige suurema probleemiga, mis meil täna haridusvaldkonnas on, ehk õpetajate järelkasvuga. Paistab, et varsti hakkamegi klasside ette panema just mikrokraadiga õpetajaid, sellepärast et kvalifitseeritud õpetajaid meil lihtsalt ei ole.

Palun aega juurde.

Kolm minutit lisaks.

Enne aastavahetust pöördus meie poole organisatsioon nimetusega õpetajate ühenduste võrgustik. Nende kirja said nii valitsuse kui ka Riigikogu liikmed. Selle kirja all on rohkem kui 1000 allkirja – need on Eesti õpetajate allkirjad. Ja selle kirja põhiteema ongi õpetajate järelkasv. See on väga suur mure, ülisuur probleem, mis aina süveneb, aga ministeerium ei ole siiamaani välja tulnud ühegi lahendusvariandiga. Sellega kaasnevad ju ka teised mured, eelkõige lisakoormuse ja ületundide probleem. Kui on vähe õpetajaid, siis teised peavad nende töö ära tegema ja sealt tulebki lisakoormus. Ja lisaks on ka õpetajate palga küsimus. Me ju mäletame, et viimati said õpetajad 17 eurot bruto alampalgale juurde, nii et see on ka üks suur probleem. Aga õpetajate järelkasvu probleem on veel suurem. 

Paljude haridusvaldkonna inimeste ja organisatsioonide lootused ja ootused olid seotud haridusleppega. See hästi suurelt reklaamitud dokument valmistas tegelikult päris suurt pettumust. Kuidas muidu seletada asjaolu, et 79 kohalikust omavalitsusest on sellega ühinenud vaid üheksa? Ma arvan, et see on iseenesest väga kõnekas fakt. 

Nii et palun ikkagi ministeeriumil hakata tegelema väga tõsiselt õpetajate järelkasvu probleemiga, tulla välja lühiajalise plaaniga, või veel parem, pikaajalise strateegiaga, kuidas seda probleemi lahendada. Viimane [võimalik lahendus], mida me meediast lugesime, on suurepärane mõte panna klassi ette nii-öelda videoõpetaja ehk õpetaja, kes istub kuskil kabinetis ja õpilasi ei näe, otsest kontakti ei toimu, ainult online'is. Ja niimoodi võib üks õpetaja anda tunde põhimõtteliselt 50–60 õpilasele. Kas see on see õppeprotsess, mida me Eestis tahaksime? Ma arvan, et mitte. Palun ministeeriumil selle peale mõelda ja hakata tegutsema, sellepärast et probleem on tegelikult ületanud juba kõikvõimalikud piirid. Aitäh!

Suur tänu teile! Sõnavõtt Eesti 200 fraktsiooni nimel, Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma luban, et pikalt teid kinni ei pea ega [kuluta] aega, erinevalt eelkõnelejast, kes kasutas siin võimalust, et kirjand päris mahlakalt teemast mööda kirjutada. Ma tahan kiita seda eelnõu ja avaldada siirast heameelt, et selles küsimuses on õnnestunud üksmeel leida. Väikese rahvana kulub meile ära iga nõks ja võte, et ennast paremaks timmida ja õppida. Selle eelnõu abil me suurendame oma haridussüsteemi paindlikkust ja anname inimestele võimaluse saada juurde teadmisi ja oskusi, mis võimaldavad Eesti elu parandada.

Personaalselt tahan lisada veel seda, et võib-olla see on üks hea näide pikast plaanist. 2018. aastal algas haridusministeeriumis töö haridusvisioon 2035-ga, millele järgnes haridus‑ ja teadusstrateegia [kujundamise] protsess. Antud eelnõu juured pärinevad tegelikult sellestsamast protsessist, kus Eesti kõige paremad haridus‑ ja teadusspetsialistid koguti kokku. Just mikrokraadide süsteem oli nende välja käidud idee selle kohta, kuidas me võiksime Eestis erialaharidust ja selle andmist paindlikumaks, paremaks ja tõhusamaks muuta. Nii et aitäh! Meie seda toetame ja Eesti 200 poolt avaldan siirast rõõmu, et see asi läheb läbi. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 465 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama. 

Head kolleegid, juhin teie tähelepanu asjaolule, et selle eelnõu vastuvõtmiseks seadusena on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud täiskasvanute koolituse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 465. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 73 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 2. Eelnõu 465 on seadusena vastu võetud.

Teine päevakorrapunkt: Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele eraldada vahendid Tallinna Haigla kaasfinantseerimiseks" eelnõu 498. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Anastassia Kovalenko-Kõlvarti.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! (Saalis on lärm. Juhataja helistab kella.) Tallinna Haiglaga seotud otsuse eelnõu sai tegelikult sisse antud juba septembris. Meil oli mõttes ja plaanis menetleda seda koos 2025. aasta eelarvega, aga kahjuks komisjonis ei võetud seda tükk aega päevakorda. See oli ka põhjus, miks me otsustasime võtta selle arutlusele uuel aastal ehk praegu. Kui täna tuleb positiivne otsus, siis me võime seda võib-olla arutada järgmise eelarve raames.

Ma usun, et keegi tegelikult ei vaidle vastu sellele, et meil on vaja Tallinna Haiglat, meil on vaja uut kaasaegset meditsiinilinnakut, kaasaegset tehnoloogiat ja muidugi uusi ruume. Seda vajavad inimesed: patsiendid, arstid, kogu personal. Seda vajab riigi tervishoiusüsteem. Me peame tõele näkku vaatama: tänased haiglahooned on amortiseerumas ja selles olukorras 10–15 aasta pärast need ei olegi enam kasutuskõlblikud. Kvaliteetse tervishoiuteenuse tagamine on muidugi ka riigi kohustus. Keskerakond on juba pikemat aega seda teemat vedanud, ja seda mitte ainult idee tasemel, vaid selleks said [langetatud] ka reaalsed otsused, samuti olid tehtud reaalsed sammud.

Kui te lubate, siis ma tuletan seda natuke meelde. 2019. aastal sõlmis Tallinna Linnavalitsus Vabariigi Valitsusega koostöölepingu Tallinna Haigla rajamiseks. Mõlemad osapooled lubasid, et nemad katavad oma poole kuludest. Lisaks, riigi tasemel tegi valitsus väga suure ja väga olulise töö ära. Pikkade läbirääkimiste tulemusel andis Euroopa Komisjon 2021. aasta septembris heakskiidu sellele, et Tallinna Haigla saab Euroopa Liidu taasterahastust 280 miljoni euro suuruse toetuse. Tegelikult see oli hetk – aastal 2021 –, kui reaalselt oleksid võinud hakata asjad liikuma, kui reaalselt olekski võinud hakata seda projekti ellu viima. 

Pole midagi teha, kahjuks ma pean meenutama ka seda kurba [lugu], mis sellest toetusest sai ja mis selle projektiga juhtus. 2022. aasta suvel otsustas Kaja Kallas päevapealt visata Keskerakonna valitsusest välja. Ja sel momendil, kui Reformierakond oli ainuüksi valitsuses, mida nad tegid? See Reformierakonna ainuvalitsus otsustas 30. juunil 2022 võtta Tallinna Haigla projektilt ära Euroopa Liidu rahastuse 280 miljoni euro ulatuses. Kahjuks avaldab see väga pikaajalist negatiivset mõju Eesti tervishoiusüsteemile, aga ka regionaalpoliitikale. Tallinna Haigla projekti selline äranullimine andis löögi mitte ainult pealinna, vaid kogu Eesti tervishoiusüsteemi toimimisele ja ka tulevasele kriisivõimekusele. Kujutage ette, kui palju kulutati aega, kui palju ministrid tööd tegid, et saada see Euroopa Liidu rahastus, toetus. Ja siis Reformierakond lihtsalt poliitilise ärapanemise pärast nullis kogu selle projekti ära. 

Ma ütlen ausalt, et ma ei tea ühtegi teist erakonda, kes nii – ma vabandan, et ma kasutan seda [sõna] – väiklaselt lihtsalt poliitilise ärapanemise pärast on valmis tegema sellist kahju Eesti riigile. Las inimesed kannatavad. Milleks neile on vaja kvaliteetsemat arstiabi? Las arstid töötavad edasi amortiseerunud hoonetes. Milleks neile head tingimused ja uus [hoone]? Näete, peaasi et me saime Keskerakonnale ära panna. Ja see unikaalne võimalus jäigi tol hetkel [kasutamata]. Tol ajal, kui riik oli valmis, kui linn oli valmis, kui oli tagatud vastav toetus. Pärast seda ongi see teema sahtlisse pandud.

On teada, et Tallinna Haiglat toetavad ka sotsiaaldemokraadid. Terviseminister Riina Sikkut on öelnud, et tema toetab uue Tallinna Haigla rajamist, ja on lubanud selle eest seista nii koalitsiooni‑ kui ka eelarveläbirääkimistel. Aga tänaseks on teada, et kahjuks viimastel eelarveläbirääkimistel terviseminister Tallinna Haigla kohta midagi ei maininud. Seda öeldi mulle komisjonis, kui ma seda eelnõu kaitsesin. Aga lisaks toetab Tallinna Haigla rajamist nii nagu eelmine Tallinna linnapea ka praegune Tallinna linnapea Jevgeni Ossinovski koos linnavalitsusega, kes muu hulgas on mitu korda välja toonud, et tema pakub valitsusele Tallinna Haigla puhul kokkulepet, mis tabab korraga [kaht] tänase peaministri Kristen Michali deklareeritud poliitilist prioriteeti: majandus ja toimetulek. Sest Tallinna Haigla ehitus tagab tervishoiu[teenuste] kättesaadavuse ja muidugi kvaliteedi olulise paranemise, ja seda mitte ainult pealinlastele, vaid suurele osale Eestist. 

Muidugi on teisalt tegemist ühe suurima hoone investeeringuga, mis aitab elavdada majandust. Juba kaks aastat tagasi saatis Keskerakond valitsusele ettepaneku ja selle ettepaneku saatis neile ka praegune linnavalitsus: kokkuleppe kohaselt ehitab Tallinn haigla ise valmis, kui riik maksab neile tagasi investeeringult laekuvad riiklikud maksud. Tallinna Linnavalitsuse arvutuste kohaselt kasvab Tallinna Haigla projekti realiseerumisel riigieelarve tulu 300 miljoni euro võrra. Tallinn on oodanud, et see on ka see summa, mille riik võiks omalt poolt kaasrahastamiseks leida. See on täpselt see summa, mille riik selle investeeringu pealt võidab. Ülejäänud 550 miljonit on Tallinn valmis ise [maksma].

Ma väga loodan, et selle ettepaneku puhul on sotsiaaldemokraadid olnud siirad, on ka linnapea Jevgeni Ossinovski olnud siiras ning ta reaalselt soovib seda koostööd linna ja riigi vahel. Ma loodan, et see ei olnud järjekordne meedia‑ või PR‑trikk. Ja seetõttu on tänane hääletus ka väga oluline. Ma väga loodan, et sotsiaaldemokraadid tulevad ja toetavad seda, sest see on üks osa sellest ühisest eesmärgist ja ühisest projektist. Siinkohal me tuleme teile appi. Võib-olla need asjad, mis ei õnnestunud koalitsiooniläbirääkimistel või linnavalitsuse ja Vabariigi Valitsuse omavahelises suhtluses, on selle eelnõuga võimalik ära teha. 

On mõned aspektid, mida ma tahan mainida. Mis on valitsuse poolt kõlanud? See, et me oleme juba teinud nii-öelda Tallinna haigla, Tallinna haigla on juba olemas, sest me ühendasime kõik haiglad. Aga mida tegelikult tehakse? Tegelikult kunstlikult ühendatakse omavahel juriidilised isikud. Vabandage väga, kui sa ühendad omavahel juriidilised isikud, paned need kokku, siis proovi, palju soovid, aga ei teki sellest kohe uut kaasaegset haiglalinnakut. Ka Tallinnal oli muide mingil hetkel plaan teha selline ühendus, ühendada omavahel kõik Tallinna haiglad, aga too hetk, kui suheldi inimestega, personaliga, selline asi neid lihtsalt ei motiveerinud. Inimesi motiveerib ikkagi see, kui nad teavad, mis selle eesmärk on, kui nad teavad, et selle tulemusel ehitatakse uus ilus kaasaegne suur haiglahoone. See on see eesmärk, mille puhul ollakse valmis liituma.

Teine aspekt on see. Kui toimub selline liitmine, et Tallinna haiglad ja ka PERH liidetakse, siis ma pean üht olulist asja meelde tuletama: PERH on täna võlgades, samal ajal Tallinna haiglad ei ole. Siin tekib võib-olla küsimus, kas riigihaigla võlad soovitakse praegu katta Tallinna haiglate abil. See muidugi ei oleks esimene kord, kui riik ise mingite asjadega võib-olla hakkama ei saa ja siis püüab kohalike omavalitsuste arvel neid asju parandada. See on ka põhjus, miks … No siin on olnud erinevad [seisukohad], me ka komisjonis natuke vaidlesime, aga inimesed ja personal pigem ei ole väga nõus sellise kunstliku ühendamisega.

Ma räägin ka natukene laiemalt Tallinna Haigla projektist, sellest, miks see ei ole ainult pealinna projekt. On olnud kriitikat, et see on ju ainult Tallinna jaoks, miks me ei mõtle laiemalt. Aga esiteks, arvestades kõiki viimaseid kriise, mis meil on olnud, on Eestil selgelt vaja uut haiglat, mis arvestab võimalikku nakkuskontrolli vajadust, [toob juurde] haiglavoodeid, suurendab tervishoiusüsteemi võimekust just kriisiolukordades ja võimaldab ka paremini kasutada meie piiratud meditsiinipersonali. Sellisest Põhja-Eesti meditsiinilinnakust on räägitud aastakümneid. 

[Teiseks], tegemist on investeeringuga, mille oleks tegelikult pidanud palju varem ära tegema, täna oleme juba hiljaks jäänud. Arvutuste kohaselt on Tallinna Haigla vastutuspiirkonnas umbes 600 000 elanikku, sest selle teeninduspiirkond ei hõlmaks ainult Tallinna, vaid haaraks enda alla Harjumaa, Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Raplamaa ning osaliselt isegi Ida‑ ja Lääne-Virumaa. Üks oluline aspekt, mis tuli [esile] hiljem, kui Tallinna Haigla projekti arutati, on see, et sinna tuleb kindlasti lisada maa-alused korrused. Sest kui me täna vaatame ringi, siis me näeme, et meil ei ole tegelikult ju pommivarjendeid. [Teine] oluline aspekt, millest räägiti: kujutage ette, et meil on sõjaolukord – kuidas me saame siis tagada inimestele kiire ravi, kuidas me päästame inimesi? Tallinna Haigla puhul nähti just seda aspekti ette. Ehk siis see on oluline investeering ka elanikkonnakaitse valdkonna seisukohalt.

Ja muidugi kaasaegne meditsiinitehnoloogia. Ma korra mainin seda probleemi, et kahjuks meie noored tudengid, kes lõpetavad ülikooli, jätkuvalt sõidavad kas Soome või teistesse riikidesse ning jätkavad tööd seal, nad ei jää Eestisse. Me peame ikkagi mõtlema selle peale, kuidas me saame tagada, et sellist ajude äravoolu ja noorte ärasõitmist ei oleks. Vahepeal on see tendents läinud natukene paremaks, viimasel ajal nii palju noori ära ei sõida, aga see probleem on jätkuvalt üleval. Kindlasti on ka uued kaasaegsed lahendused ja modernsed hooned see, kuidas me saame hoida inimesi siin ja [tagada], et meie personal oleks motiveeritud. Kui riik ei suuda pakkuda [väärikat] palka – kindlasti ei ole see palk selline, mis vastab [ootustele] –, aga vähemalt on väärilised tingimused, siis on suurem lootus, et meie personal on rohkem motiveeritud.

Rahvastikuprognoosi kohaselt on meil kahjuks elanikkond vananemas ja aastaks 2040 kasvab meil vanemate kui 65‑aastaste osakaal maakonnas 35%-ni. Tallinna tervishoiule ja haiglatele tähendab rahvastiku vananemine palju suuremat koormust. Need on aspektid, millele me peame täna mõtlema. Ühel hetkel meil hooned amortiseeruvad ja me ei ole võimelised hakkama saama selle koormusega, mis hakkab kasvama.

Eesti vajab kaasaegse ruumilahendusega Tallinna Haiglat, mis arvestab nakkuskontrolli vajadusi, [toob juurde] haiglavoodeid, suurendab tervishoiusüsteemi võimekust kriisiolukordades, võimaldab meie piiratud meditsiinipersonali paremat koostööd ja muidugi parandab raviteenuse kättesaadavust patsientidele. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on ka mõned küsimused. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh selle ettekande eest! Me kõik saame aru, et Tallinna Haigla on üleriigilise tähendusega projekt. Loomulikult pole seda vaja mitte ainult Tallinna või Harjumaa elanikele, vaid tervele Põhja-Eestile. Aga kuidas sulle tundub, mis hetkel hakati seda projekti politiseerima? Tegelikult oli see täiesti apoliitiline projekt, mis on põhimõtteliselt väga vajalik asi meie tervishoiusüsteemis, aga siis järsku hakati seda politiseerima. Sealt see pihta hakkaski ja nüüd on hästi keeruline üldse kuidagi poliitikat sealt lahutada.

Aitäh selle küsimuse eest! Ma natuke ajalukku vaadates tõin mõned aspektid välja, aga tõesti, ma arvan, et sellised asjad nagu haridus ja tervishoid võiksid olla poliitikast vabad. Ja siin ongi arusaamatu, kuidas see on võimalik. Tallinna Haigla projekti on tõesti väga pikalt ette valmistatud. Nagu ma ütlesin, 2019. aastal sõlmiti vastav leping Tallinna ja riigi vahel ja – kõige olulisem – oli ka leitud rahastus, mida ei olnud absoluutselt lihtne teha. Ma arvan, et sel hetkel, mida ma mainisin, 2022. aasta suvel juunis, kui Kaja Kallas viskas Keskerakonna valitsusest välja ja olid need mõned nädalad, kui Reformierakond oli ainuüksi valitsuses, nad tegid selle otsuse, et jätame Tallinna Haigla rahastusest ilma.

Minu jaoks on lihtsalt täiesti arusaamatu, kuidas on võimalik, et sa paned oma poliitilised huvid riigi ja elanike huvidest kõrgemale. Ja me oleme näinud, et pärast seda aega ongi selle projektiga olnud keeruline edasi liikuda, pole enam olnud koostööd Tallinna ja valitsuse vahel. Isegi praegu – kuigi needsamad erakonnad, kes valitsevad riiki, valitsevad ka Tallinnas –, me näeme, et nende vahel ei ole koostööd selle projekti osas. Mul on ikkagi kahju, et 2025. aasta eelarvesse ei leitud selleks vahendeid. Me oleme esitanud vastava muudatusettepaneku. Me teame, et praegune linnavalitsus on ka pöördunud oma ettepanekutega [valitsuse poole], aga kahjuks neid vahendeid siiamaani leida ei soovita.

Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Pea sada aastat tagasi sai Ameerika toonane president Roosevelt suure depressiooniga hakkama selle abil, et ta investeeris just suurte objektide ehitusse. Eestis me näeme, kuidas Via Baltica neljarealiseks ehitamine lükkus 30 aastat edasi Reformierakonna juhtimisel, kuidas Haapsalu raudtee lõpeb Turba rongipeatuses, ja nüüd siis Tallinna Haigla. Kristen Michal on selgelt nagu tagurpidi Roosevelt, ta ei taha väga Eestit majanduslangusest välja aidata. Mis sa arvad, mis see suur plaan on Reformierakonnal, sotsiaaldemokraatidel ja Eesti 200‑l, kui sellised suured olulised projektid jäävad ära? Mis see päästerõngas Eesti majanduse jaoks on?

Aitäh! Ma meenutan, et sellest taasterahastust olid Euroopa Liidu vahendid ka Haapsalu raudtee ehitamise jaoks. Kusjuures see võeti ju ka sealt välja, see oli ka üks projekt. Ehk siis mitme suure projekti puhul otsustati lihtsalt ühel istungil, kus olid ainult Reformierakonna poliitikud, et me ei toeta neid. Ja tõesti, suur[objektide] ehitamine – see kõik on ju ka lisatulu majandusele. Kas või selle koostöö puhul Tallinna ja valitsuse vahel, milleks on praegu tehtud ettepanek. Tallinn on palunud ainult seda osa rahastusest, mille riik saab ise maksudena kõik tagasi just seeläbi, et ehitatakse seda [objekti], sest kõik need lisainvesteeringud [toovad] ju ka majanduskasvu. 

Aga mis puudutab koalitsiooni praegust majanduspoliitikat, siis mis seal salata, me oleme seda päris palju kritiseerinud. Tundub, et majanduspoliitikat kui sellist lihtsalt ei olegi. Kas või see eelarve: vähe sellest, et see ei ole läbipaistev, me oleme ju ka otse küsinud, et palun nimetage need kindlad suunad ja projektid, mis on mõeldud majanduskasvu [tagamiseks], aga neid projekte lihtsalt ei ole.

Teine aspekt on tervishoid laiemalt. Me räägime majandusest, aga ka kättesaadav tervishoid on muidugi [tähtis]. Ega ka siin ma ei oska nimetada, millised on olnud selle valitsuse viimased otsused, mis parandaksid tervishoidu. Ainus, mida me teame, on see, et meil, vastupidi, retseptiravimite hind tõuseb, haigla voodipäevatasu tõuseb, samuti tõuseb eriarstikülastuse [tasu]. Kõik need sammud [viivad] ju sellise olukorrani, kus inimene ei pöördugi arsti poole või läheb haiglast minema enne, kui ta saab terveks – kõik need sammud koosmõjus. Seetõttu on väga oluline kas või Tallinna Haigla ehitus, mis ei ole ainult tervishoiuküsimus, vaid ka majanduse küsimus, nagu kolleegid õigesti välja tõid. Siin me võiksime leida konsensuse.

Irja Lutsar, palun! 

Aitäh! Ma olen ettekandjaga väga nõus, et see asi on veninud, küll mitte ainult Riigikogu juhatuse või sotsiaalkomisjoni [tõttu], vaid ka Keskerakond ise on paar korda seda tagasi tõmmanud. Aga see selleks! Seda asja on tõesti kaua arutatud ja minu küsimus on [järgmine]. Maailm on muutunud ja ka meditsiin on muutunud. Näiteks loodi Tallinna ühendhaigla ja siis projekti arenduse juhtkond astus tagasi. Kas Keskerakonna ettepanek on ikkagi jäänud samaks, mis see oli aastaid tagasi, või on teil plaanis Keskerakonna ettepanekut Tallinna Haigla kohta muuta, pidades silmas just seda, mis meie ümber toimub?

Aitäh selle küsimuse eest! Esiteks, mul on väga hea meel, et te kuulute Tallinna Haigla toetusrühma, mis sai Riigikogus loodud ja mida praegu juhib hea kolleeg Tanel Kiik. Tanel Kiik on olnud üks Tallinna Haigla projekti eestvedaja ja ma tean, et ka teie olete seda projekti juba väga pikka aega toetanud. Ma olen selle eest väga tänulik, sest te olete väga hea ja tuntud spetsialist oma valdkonnas.

Mis puudutab märkust, et me oleme seda edasi lükanud, siis jah, tõesti. Seda ma ka kohe kõne alguses mainisin, et meil oli plaan, et seda saaks menetleda koos eelarvega, nii et juhul, kui see oleks võetud vastu, oleks see läinud kohe uue aasta eelarvesse sisse. Aga kuna meil see ei õnnestunud, siis see on veninud. See oli ka põhjus, miks me otsustasime lükata selle uude aastasse. Ja nüüd, praegu on sellise uue hooga võib-olla rohkem lootust, et saab ka koalitsioonipartnerite hääli.

Ja mis puudutab seda projekti, esiteks Tallinna poolt, siis Keskerakond ei ole praegu seal võimul. Kõik ettepanekud ja nägemused on praegu sellised, nagu tänane Tallinna Linnavalitsus seda näeb. Tallinna Haigla nõukogus on ka teised inimesed. Kui ma ei eksi, siis Jevgeni Ossinovski on praegu Tallinna Haigla nõukogus, ja ka teised ametnikud.

Teine aspekt on see, et tegemist ei ole [seadus]eelnõuga. Tegemist on otsuse eelnõuga, kus me teeme ettepaneku. See tähendab, et me anname rohkem võimalusi valitsusele ja linnale omavahel läbi rääkida, mis võiksid olla need tingimused, mis võiks olla see nägemus, milline võiks olla projekt. See, et me [oleme kinni] mingites mitme aasta, näiteks viie aasta tagustes ideedes, kindlasti ei ole meie eesmärk. Muidugi kõik areneb, kõik liigub, kõik muutub. Aga me peame ka aru saama, et kui me ei tee esimest sammu, siis me jäämegi seda ainult arutama. See on ka põhjus, miks me tegime otsuse eelnõu: et oleks suurem paindlikkus.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Väga kurb, et sellised õiged ja head otsused nagu Tallinna Haigla ehitamine politiseeritakse nii ära, et paistab, et sellest midagi välja ei tulegi, kuigi me kindlasti ootame seda ja oleme ikkagi optimistlikud. Me teame ju kõik, milline tervishoid meie riigis on. Kui keegi tahab tasuta [vastuvõtule] saada, siis ootab kuid ja kuid, ei [jaksagi] ära oodata. Aga kui sa vajutad selle nupu peale, kus on tasulised [vastuvõtud], siis plaksti, [saad] kas või homme ükskõik mis teenuse. See tähendab, et võimed on ja tahtmist ka, aga näed sa, ainult raha eest. Väga raske võib olla öelda, et meil on tasuta tervishoiuteenused olemas. Ma arvan, et selline haigla kindlasti leevendaks pikki järjekordi ja oleks kasulik mitte ainult Tallinnale, vaid ka selle lähiümbrusele.

Aitäh! Aeg on täis.

Aga ma ikkagi lähen küsimuse juurde ka, kui te lubate. Finantseerimisest: millises proportsioonis on selle finantseerimine riigi, Tallinna [Linna]valitsuse ja äkki ka mingite Euroopa struktuurifondide vahel?

Jaa, aitäh! Ma korra parandan [ennast]: tõesti, Jevgeni Ossinovski ei ole enam Tallinna Haigla nõukogus. Mul on siin 8. augusti andmed. Küll aga on nõukogu liikmeks siin märgitud Tanel Kiik. Ma muidugi ei tea, kas see [veel nii] on.

Aga tõesti, aitäh selle kommentaari eest! Nagu ma ütlesin, mis puudutab Euroopa Liidu vahendeid, siis me teame, et nendele vajutati pidurit. Ja mis kõige olulisem, pärast seda ei olnud muidugi ka uusi läbirääkimisi. Vahel on nii, et näiteks öeldakse, et me praegu ei jõua, praegu ei tee, aga proovime hiljem. Aga rohkem mingeid läbirääkimisi Euroopa Komisjoniga sel teemal ei olnud ja seetõttu on edasi mindud uue plaani kohaselt. Mihhail Kõlvart on öelnud, et tema näeb, et Tallinn on valmis haigla valmis ehitama ka siis, kui ei tule Euroopa rahastust, aga ta soovib, et oleks vastav panus riigi poolt. Ja täpselt sellesama ettepanekuga on esinenud ka praegune linnapea Jevgeni Ossinovski.

Ma kordan uuesti neid numbreid. On olnud soov, et Tallinna Haiglat finantseeritaks riigi poolt täpselt selles ulatuses, kui palju ta saab selle investeeringu tulult tagasi, ja arvutuste kohaselt on see olnud 300 miljonit. Muidugi me saame aru, et kui aasta möödub, siis võib olla järgmisel aastal juba uus summa. Aga 300 miljonit on see summa, mida on soovitud, et riik [annaks], ja ülejäänud summa, mis on arvestuse kohaselt 550 miljonit, on Tallinn valmis omalt poolt panustama. Selle arvutuse pakkus välja eelmine linnavalitsus ja sellesama arvutuse on pakkunud välja ka praegune linnavalitsus.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! See on tõepoolest tõsi, et Reformierakonna ainuvalitsemise ajal võeti struktuurfondide vahendid ära nii haigla ehituselt kui ka raudtee jätkuehituselt ja tehti üsna kiuslikke otsuseid. Tänases linnavalitsuses on linnapea seda meelt, et sellise haigla võiks [ehitada]. Muidugi on kahju sellest, et [enne] oleks tulnud raha mujalt, aga eurovahendid võeti ära ja täna peaks riik ise oma vahenditest sinna panustama. Aga kas sa oled volikogu liikmena kuulnud sellest, et pannakse kokku mingit järgmist komisjoni või niisugust institutsiooni, kes hakkaks just nimelt uuema tehnoloogia järgi välja töötama uut plaani selle haigla ehituseks?

Aitäh! Põhiliselt on volikogus olnud küsimus just eelarvevahendites. Projekteerimiseks on leitud vahendid. Aga mis puudutab eraldi ekspertkomisjoni, siis meil on ka siin head kolleegid, kes on Tallinna Haigla nõukogus, ja kindlasti see töö pidevalt käib. Selle jaoks ongi tegelikult nõukogu liikmed, kes vaatavad ja mõtlevad ning vajadusel panevad kokku ekspertkomisjoni. 

Eraldi, ma ütlen, sellist küsimust me ei esitanud Jevgeni Ossinovskile. Me küsisime rohkem selle projekti kohta, tema ambitsioonide kohta selles osas, kas ta on valmis sellega edasi minema, ja küsisime ka selle kohta, kas sotsiaaldemokraadid on valmis seda eelnõu siin Riigikogus toetama. Selle kohta linnapea mainis, et tema igal juhul toetab seda. Ja nagu ma ütlesin, me oleme suhelnud ka terviseminister Riina Sikkutiga. Ta käis meil fraktsioonis külas ja ta on alati öelnud, et tema seda toetab. Aga kõiki neid aspekte, mis puudutavad ekspertrühmasid … Me peame aru saama, et kui on selline tunnetus, et seda rahastust kuskilt ei tule, siis on ka motivatsioon väiksem. See on ka põhjus, miks tänane eelnõu on hästi oluline.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mina olen kuulnud linna pealt, et võib-olla sotsid ei soovigi seda suurt haigla ehitust ja toimub selline poliitiline mäng. Täpselt samasugust mängu viljeletakse riigi [valitsemises] ehk ollakse nagu koalitsioonis opositsioonis. Öeldakse, et oi, kui me [saaks], siis võtaks vastu otsused – nii ühed, teised kui kolmandad –, mis sarnaneks [teie ettepanekutega] või oleks lausa Keskerakonna programmist võetud, on see siis pangamaks või on see siis toiduainete käibemaksu langetamine ja nii edasi. Võib-olla on linnas sama lugu: [öeldakse], et me küll praegu ehitaks seda haiglat, aga jälle see Reformierakond segab meid. Kas see ei ole selline poliitiline mäng lihtsalt?

Aitäh! Ma oma ettekandes korra mainisin seda, et me mäletame, kui Jevgeni Ossinovski pöördus eraldi linnavalitsuse poole, pöördus Jürgen Ligi poole, ka Michali poole, tuues välja, et Tallinna Haigla tegelikult vastab [valitsuse] poliitikale, toetab ka majandust. Ja me nägime, et pärast seda, kui tuli eitav vastus, pole midagi toimunud. 

Aga samas ma olen jätkuvalt positiivne tänase hääletuse suhtes. See hääletus pole ju veel toimunud. Ma väga loodan, et sotsiaaldemokraadid tulevad ja toetavad seda eelnõu. Muidugi, see eelnõu vajab Riigikogu koosseisu häälteenamust, kuna see puudutab riigieelarve vahendeid. Aga mul on jätkuvalt lootus, et opositsioon toetab seda. Ja kui koalitsioonist tuleb meile appi sotsiaaldemokraatide erakond, siis nad tulevad korraga samuti appi oma kolleegidele Tallinna [Linnavalitsuses] ja ka terviseminister Riina Sikkutile. Selles osas on mul jätkuvalt lootus ja ma loodan, et hääletustulemus [vastab mu ootusele].

Valdo Randpere, palun! 

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea Anastassia! Keskerakond käib tegelikult juba teist või kolmandat aastat ringi ja halab selle üle, kuidas Reformierakond oli ainuvõimul ja kiusas Keskerakonda ja nii edasi. Ometigi sel hetkel, kui see toimus, oli teie ridades ka suhteliselt mõistlikke inimesi. Näiteks üks inimene, keda sa võib-olla tunned, Mihhail Kõlvart, andis 7. juulil 2022. aastal Postimehele intervjuu, kus ütles just sellesama haigla teema kohta niimoodi: "[…] aga muidugi tuleb meil ka peeglisse vaadata, et kui me ise tegime kõik selleks, et meid koalitsioonis ei oleks, siis me peame arvestama sellega, et tulevad ka tagajärjed." Tundub, et teie [erakonna] mõistlik ja leplik periood on ümber. Aga ma tuletan meelde, et siis, kui raha ära võeti sellelt projektilt, oli probleem selles, et tähtajad olid sellised …

Aitäh! 

… et haigla ei oleks valmis saanud selleks hetkeks, kui selle alla oleks tulnud see raha panna. Kas sa seda mäletad või on see täiesti meelest ära läinud?

Aitäh, hea kolleeg, selle küsimuse eest! Jaa, Mihhail Kõlvartit ma tunnen. Mis puudutab kommentaare just sellesama 2022. aasta kohta, kui visati Keskerakond valitsusest välja, siis mina olen [kriitiline] ja ma usun, et ka paljud [teised], kes on praegu Keskerakonnas, on kriitilised selle suhtes, mis siis toimus. Aga ma ütlen, et õnneks paljud inimesed, kes tol ajal selliseid asju korraldasid, on nüüdseks erakonnast lahkunud – see on muidugi rohkem naljaga. Aga see on ju arusaadav, et kui ollakse koalitsioonis, siis ei tulda korraga opositsiooni eelnõudega välja.

Kahjuks ma ei saa väga rääkida selle kohta, mis siis toimus, sest ma olin siis hästi värske Riigikogu liige. Aga need sõnad, mida Mihhail Kõlvart ütles, on ka õiged. Koalitsiooni käitumine – see, mis toimus koalitsioonis – oleks võinud olla parem. Sellele ma absoluutselt ei vaidle vastu. Aga me vaidleme vastu [muule]. Üks asi on poliitika, aga teine asi on ikkagi riiklikult olulised otsused, mis on vajalikud rahvale ja tervishoiusüsteemile. Ja Tallinna Haigla oli üks selline projekt. Isegi kui oli nii, et poliitiliselt koostöö ei õnnestunud, on minu hinnangul see ikkagi [tähtis] projekt. See töö oli ju tehtud, tol ajal rahandusminister Keit Pentus-Rosimannus tegi väga head tööd ja rääkis meile välja Euroopa Komisjoni rahastuse. Minu jaoks ongi vastuvõetamatu see fakt, et siis tõmmati kõigele sellele kriips peale.

Jah, sa võid olla Keskerakonna vastu, sa võid olla nende inimeste vastu, kes käitusid parasjagu imelikult, mitte alati viisakalt, aga sa ei saa olla Eesti rahva vastu. Inimesed ikkagi soovisid seda haiglat, seda soovis personal, kes haiglates töötab. Kõik soovivad uut meditsiinilinnakut. Pigem on kriitika just selle kohta.

Ja mis puudutab ehitamise tähtaegu, siis jaa, ma absoluutselt mäletan kogu seda diskussiooni, aga ütlen ausalt, et tol hetkel see ei kõlanud veenvalt. See ei olnud üldse veenev! Tol ajal oli näha, et emotsioonid olid üleval ja lihtsalt sooviti poliitiliselt ära panna. Kurb on see, et seda tehti meie inimeste ja meditsiinipersonali arvel.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea kolleeg! Maailmas on tohutult palju näiteid, mis tõestavad, et suuremahulised projektid, nagu Tallinna Haigla, annavad hoogu majandusele ja oluliselt parandavad meditsiini kvaliteeti. Aga kas sulle on teada, mida arvavad sellest tuntud arstid või Eesti haiglate juhid? Kas nemad toetavad selle ehitamist või on pigem selle vastu?

Ma arvan, et neid näiteid ei pea isegi kaugelt otsima. Nagu ma juba mainisin, meil on loodud Tallinna Haigla toetusrühm, kuhu kuuluvad ka meie head kolleegid Irja Lutsar ja Karmen Joller, kes on ju väga tuntud spetsialistid oma valdkonnas. Nemad toetavad Tallinna Haigla ehitust. See on juba esimene näide, et vastava ala spetsialistid muidugi toetavad seda. Ja nii palju kui on suheldud Tallinna haiglajuhtide ja [-töötajatega], muidugi kõik ootavad uusi hooneid, uusi võimalusi ja modernseid tingimusi.

Nagu ma ütlesin, teine aspekt, mille kallal me peame töötama, on see, et noored jääksid siia. Ja muidugi noored tahavad kaasaegseid lahendusi, uusi tehnoloogiaid ja rohkem teaduspõhist meditsiini, [kohta], kus oleks võimalik seda rohkem rakendada – selle [võimaluse] annavad uued tehnoloogiad. See on üks aspekt, mida ma näen, miks noorte ja järelkasvu mõttes on Tallinna Haigla vajalik. On praegused [töötajad], keda me peame hoidma, keda me peame motiveerima ja kellele me peame tagama kaasaegsed tingimused, aga ka noored, kes praegu kasvavad, kes lõpetavad ülikooli ja kes peaksid jääma Eestisse, sest meil on kriitiline puudus [tervishoiu]spetsialistidest.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni otsuseid ja olulisimaid seisukohti palun tutvustama sotsiaalkomisjoni liikme Irja Lutsari.

Lugupeetud saalis istujad! [Kõik], kes meid monitoride taga jälgivad! Eelnõu arutati sotsiaalkomisjonis 12. novembril eelmisel aastal. Eelnõu on korduvalt olnud Riigikogu täiskogu päevakorras, kuid see on esitajate palvel päevakorrast korduvalt välja võetud. Põhjusi eelkõneleja mainis.

Istungil osalesid lisaks sotsiaalkomisjoni liikmetele ettekandjana Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Anastassia Kovalenko-Kõlvart ning Rahandusministeeriumi riigieelarve osakonna strateegiateenistuse juhataja Viola Mäemurd, Sotsiaalministeeriumi tervishoiuteenuste osakonna tervishoiuvõrgu ekspert Heli Paluste ja sama osakonna nõunik Reena Müller. Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Lauri Laats [osales teise eelnõu arutelul].

Anastassia Kovalenko-Kõlvart [andis] põhjaliku ülevaate Keskerakonna ettepanekust nii nagu tänagi. Seda ma siinjuures kordama ei hakka. Üldiselt olid sotsiaalkomisjoni liikmed nõus sellega, et Tallinna haiglate hooned on amortiseerunud ning Tallinna haiglavõrk vajab uuendamist. Samuti nenditi, et Tallinna haiglasüsteem vajab reformi. Küsimus on, mida ja missuguses järjekorras ning mahus tehakse.

Kõigepealt sai sõna Heli Paluste Sotsiaalministeeriumist. Ta märkis, et 2024. aasta augustist on Sotsiaalministeeriumil olnud Tallinna Linnavalitsusega ühendhaigla teemal tihe koostöö ning terviseminister ja Tallinna linnapea on jõudnud kokkuleppele, et neli Tallinna haiglat ühendatakse. Toimunud on mitmeid töörühmade kohtumisi, kuhu on olnud kaasatud kõik osapooled, sealhulgas Tallinna haiglate juhid. Lisaks on loodud juriidiliste ja finantsküsimuste alarühm. Heli Paluste mainis siis – novembrikuus –, et tol nädalal otsustatakse, millises juriidilises vormis ühendhaiglaga edasi minnakse. Ta ütles ka, et olulisim tehtud otsuste juures on see, et neli haiglat ühendatakse selliste teenuspakettidega, nagu haiglatel täna on. Edasine muudatuste planeerimine on uue loodava juriidilise isiku tegevjuhtkonna ülesanne. Edasiste etappide käigus arendatakse edasi kaht meditsiinilinnakut, üks Mustamäe ja teine Lasnamäe linnaosas. Töörühmas on kokku lepitud ka sõnastus, kuidas seni tehtud otsuseid haiglavõrgu arengusuundade dokumentides kajastatakse, ja dokumendid on Vabariigi Valitsusele üle antud. Järgneva aasta tegevuskavas on ette nähtud ühendhaigla uue meditsiinilinnaku finantseerimise kava koostamine. See on see, mida rääkis meile Heli Paluste. 

Seejärel võttis sõna Viola Mäemurd Rahandusministeeriumist. Tema kommenteeris, et 2025. aasta riigieelarve on Riigikogule üle antud ja et Vabariigi Valitsus ei puudutanud eelarve läbirääkimistel Tallinna Haigla teemat, terviseminister seda teemat ka ei tõstatanud. Mäemurd märkis, et rahandusminister läheb Vabariigi Valitsusse haiglavõrgu arengusuundade arutelule seisukohaga, et ühendhaiglaga seotud otsused tuleb teha järgmiste riigi eelarvestrateegiate raames, arvestades kokkulepitud eelarvetrajektoori. Komisjoni liikmed küsisid, kas ühendhaigla projekt on seotud Euroopa Liidu toetuste järgmise perioodiga. Viola Mäemurd vastas, et Vabariigi Valitsuse läbirääkimiste prioriteedid ei ole veel teada, ja tõdes, et Euroopa Liit soovib investeerida pigem inimestesse kui hoonetesse.

Järgnevalt tunti huvi, kas on teada, milliseid tervishoiuteenuseid Mustamäe ja Lasnamäe meditsiinilinnakutes pakkuma hakatakse. Heli Paluste vastas, et [Lasnamäe meditsiinilinnak] sisaldab kahe praeguse Tallinna keskhaigla mahtusid ja lisaks on sünnitusosakond planeeritud Mustamäe meditsiinilinnakusse. Ta nentis, et sellisel kujul on investeerimisvajadused haiglavõrgu arengusuundade dokumendi investeeringute tabelis kajastatud, ja kinnitas, et Tallinnasse ehitatakse siiski kahte haiglat, mitte ühte ühendhaiglat.

Komisjoni liikmed nentisid, et lisaks tuleb arutada, millist probleemi loodav ühendhaigla lahendab ja kuidas on sellesse haaratud esmatasand. Sellele küsimusele vastas Anastassia Kovalenko-Kõlvart, et ühendhaiglat on vaja olemasolevate haiglahoonete amortiseerumise tõttu. Tema arvates pole tarvis ühendada juriidilisi isikuid, kes hakkaksid tegema otsuseid, millal ja missugune haigla ehitatakse. Ta lisas, et oluline küsimus on haiglate ühendamine Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga. Ma nüüd tsiteerin Anastassia Kovalenko-Kõlvartit: "Arusaadavalt on PERH huvitatud maksimaalselt suure turuosa endale saamisest. Teadaolevalt on PERH‑il võlad. Tallinna keskhaiglad on seevastu finantsiliselt väga heas seisus ja võib tekkida küsimus, kas ühendamisega soovitakse tasaarveldada PERH‑i võlgasid. Siiamaani on räägitud ainult Tallinna haiglate ühendamisest." 

Kovalenko-Kõlvart märkis ka, et otsuse eelnõuga on hiljaks jäädud ja Eesti Keskerakonna fraktsioon esitas otsuse eelnõu juba septembris, aga komisjoni päevakorda jõudis see alles novembris. See on kahtlemata õige. Edasi tekkis diskussioon, kas seaduseelnõuga on viivitatud. Komisjoni esimees eitas seda ja mainis, et sotsiaalkomisjoni töökoormus oli sügishooajal suur ja nimelt selle eelnõu võtmisega sotsiaalkomisjoni kavva ei viivitatud.

Komisjoni liikmetel on ühendhaiglast Keskerakonna esindajast erinev arusaam ja nad nentisid, et mitte kõik Tallinna meedikud pole ühendhaigla vastu. Samuti nenditi, et raske on teha otsust enne, kui pole täpselt teada, missuguseid teenuseid uus planeeritav haigla osutama hakkab. Kuna istungil selgus, et tegelikult on Tallinnasse planeeritud ehitada kaks haiglat, siis polnud selge, kas praeguse haiglaprojekti eelarve kahekordistub või vähendatakse Lasnamäele rajatava meditsiinilinnaku eelarvet. Anastassia Kovalenko-Kõlvart kommenteeris, et Riigikogu liikmed saavad seda täiskogus arutada ja otsuse langetada. Ta märkis, et tagasiside, et haiglate personalile on haiglate ühendamine vastumeelne, on tulnud Tallinna abilinnapealt, kes on meditsiinivaldkonnas töötanud. 

Komisjoni esimees märkis, et ta toetab Tallinna Haigla projekti ja soovib, et kõik patsiendid saaksid ühtlaselt hea kvaliteediga ravi, ning [haiglate] ühendamine võimaldab tugiteenuseid konsolideerida. Madis Timpson lisas, et selle eelnõu puhul on tegemist põhiseaduse § 103 lõikes 2 nimetatud Riigikogu otsuse eelnõuga, millega Riigikogu pöördub Vabariigi Valitsuse poole ettepanekuga algatada kindla sisuga seaduseelnõu. Just selle tõttu on eelnõu 498 Riigikogu otsusena vastuvõtmiseks nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus ehk 51 poolthäält. 

Edasi tehti menetluslikud otsused, kõik otsused olid konsensuslikud: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 21. novembril 2024, määrata juhtivkomisjoni esindajaks teie ees kõneleja ja teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus. Mina tänan.

Suur tänu teile! Teile on ka mõned küsimused. Lauri Laats, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea kaasettekandja! Ma küsin teilt kui spetsialistilt, mis on teie arvamus selle nii-öelda superhaigla rajamise kohta. Kui vajalik see on? Kui kiire sellega on? Ja kas selle suure superhaigla kujul tekiks selline lisakompetentsikeskus, mida Eesti meditsiin hädasti vajab?

Seda komisjoni istungil ei arutatud, aga ma ei taha siin jätta [muljet], et ma oma arvamust ei avalda. See on nüüd mu isiklik arvamus. Mina seda superhaiglaks ei nimetaks. Aga Tallinna meditsiinisüsteem, nii nagu Anastassia Kovalenko-Kõlvart juba mainis – ja ma olen seda ka toetanud –, kahtlemata kaasajastamist vajab. Ja et see teine keskus tehakse Lasnamäele, ilmselt ei ole halb mõte, kuigi paljudes suurlinnades on [teenused ühte] meditsiinilinnakusse koondatud. Aga võib-olla see pole halb mõte. Ma tahaks küll näha, et oleks väga selgelt läbi mõeldud, mida me hakkame tegema Mustamäe linnakus ja mida Lasnamäe linnakus, et meditsiiniteenused, mis on teineteisega väga tihedalt seotud – näiteks sünnitus[abi] ja võimekus anda kirurgilist abi, kui raske sünnitus on esile kutsunud trauma –, oleks võimalikult lähestikku. Selle tõttu ma arvangi, et see, mida me teeme [ühes], mida me teeme teises ja mida me teeme mõlemas kohas, tahab kindlasti läbi mõtlemist.

Ja loomulikult, mida varem, seda parem – sellele on väga raske vastu vaielda. Aga ma tahan, et me suudaksime vältida seda, et me ehitame haigla valmis ja siis mõtleme, et oi, valesti läks, hakkame nüüd seda ümber tegema. See on midagi, mida me kõik vältida tahame. Minu arust on Tallinna linn praegu selles mõttes heas seisus, et kliinikum on juba ehitusega [tegelenud] ja saab vaadata – ega seal ka kõik sajaprotsendiliselt hästi ei läinud, kuigi väga paljud asjad läksid –, kus seal vead tulid. Me ei pea neid tingimata Tallinnas kordama hakkama. See on minu isiklik seisukoht.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud Irja, kolleeg Riigikogus, [sealhulgas] korvpalli toetusrühmas! Mul on selline küsimus. Kolleeg Anastassia on väga hea inimene, ta on väga optimistlik. Aga erinevalt temast mina väga ei usu, et tänane hääletus lõpeb sellega, et see otsuse eelnõu saadetakse valitsusele ja valitsus hakkab selle teemaga tegelema. Ma millegipärast arvan, et koalitsioon hääletab selle ikkagi maha. Minu küsimus on see. Ma saan aru, et nii sina kui ka [tervise]minister Riina Sikkut kui ka Tallinna linnapea Jevgeni Ossinovski tegelikult toetate seda teemat. Te toetate Tallinna Haigla ehitamist samamoodi, nagu seda toetab Keskerakond, kes on omal ajal selle ideega välja tulnud. Mida me siis peaksime tegema, et see projekt saaks ikkagi teoks, saaks reaalsuseks niimoodi, et see ei oleks poliitiline, vaid oleks meditsiiniline?

Aitäh selle küsimuse eest! See on väga hea küsimus. Mulle meenutab see seda – Eestis nii ei ole –, kuidas näiteks Inglismaal kaitstakse doktoritöid. Umbes pooled doktoritööd saavad esimese korraga kaitstud, aga ülejäänud pooli ei lükata laua pealt maha, vaid öeldakse: "Siin on vead, seal on vead, kolmandas kohas on vead. Mine paranda need vead ära, tee kas või uuringuid juurde, tee oma töö paremaks ja tule uuesti." Väga paljud lähevad teisel korral [kaitsmisele] parema tööga, mis läheb läbi. Ja ma tean ka doktorante, kes on olnud ääretult õnnetud, kui [nende töö] on tagasi lükatud – see on katastroof –, aga poole aasta pärast tundub, et tegelikult sai töö palju parem. Ma arvan, et see ongi tee edasi: [tuleb] vaadata, mis see kõige parem lahendus Tallinna linnale oleks.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Te korra mainisite, et meil oli ka komisjonis see diskussioon, et praegu räägitakse, et me ühendame omavahel Tallinna haiglad ja PERH‑i ja siis ongi nagu Tallinna Haigla olemas. Aga ikkagi, minu seisukoht on jätkuvalt see, et selline juriidiliste kehade, juriidiliste isikute ühendamine omavahel ei lahenda lõppude lõpuks ju probleemi. Nagu ma mainisin, nii palju kui on personaliga suheldud, on siiamaani alati olnud Tallinna Haigla uue linnaku projekt see, mis motiveerib: "Jah, siis me oleme valmis selleks ühinemiseks." Praegu jääb natukene mulje, et inimesed pannakse sellisesse olukorda, kus nad kahjuks ise perspektiivi ei näe. Midagi tehakse ära, aga nemad ei saa aru, milleks seda tehakse. Ja minu kartus on see, et personali motivatsioon järjest langeb. Mis on teie tunnetus? Teie, ma usun, suhtlete vastavate inimestega. Mis see tunnetus täna on?

Aitäh küsimuse eest! Ma olen sellega väga nõus, et lihtsalt juriidiliselt või füüsiliselt neli [haiglat] ühtekokku panna on kõige rumalam asi, mida teha saab. Ma arvan, et tegelikult tuleb kõigepealt ikkagi vaadata, missuguseid teenuseid me saame konsolideerida. Me peame need haiglad konsolideerima, ükskõik missugused teenused, kas või laboriteenused. Meil on väga palju laboriteenuseid, mis 24/7 töötavad ja mida tegelikult saaks kokku panna. Me saaksime osta siis palju suurema laboriroboti, mis ennast ka ära tasuks. See on kallis, aga suures haiglas tasub kindlasti ära.

Toon näite Lääne-Tallinna Keskhaiglast, kus on sünnitusmaja ja põhihaigla teineteisest piisavalt kaugel, et ei saa [olla] ühte anesteesiateenust. Kuigi, ütleme, põhimõtteliselt seda tööd nii palju ei ole, et üks või kaks anestesioloogi seda ära teha ei saa. Minu meelest tuleb ikkagi teha ideoloogiliselt mingisugune [plaan], mis see uus haigla endast kujutama hakkab, ja siis need haiglad [ühendada]. No enam-vähem samamoodi, nagu tehti Tartus: kõigepealt tehti kliinikum ja siis hakati ühekaupa erinevaid osakesi sinna kokku liitma. See on minu idee, see on mu isiklik idee.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Keskerakond on ka jätkuvalt optimistlik Tallinna Haigla suhtes. Eesti rahvas kindlasti annab varsti tulevatel valimistel oma hinnangu kõikidele tegudele, mis praegu Eesti riigis [tehakse]. Aga küsimus on selline. Me oleme mõlemad optimistid ja eelistame, et tuleb otsus, et see haigla ehitatakse välja. Te olete kogenud inimene. Mis te arvate, kui kaua see võtaks aega ja millal Põhja-Eesti rahvas võib rahumeelselt hingata?

Aitäh küsimuse eest! Ma tuletan meelde, et minu eriala on arsti[teadus]. Ja kuigi ma saan aru, et meditsiini ja ehituse kohta oskavad kõik arvamust avaldada, ma jätan siiski oma arvamuse ehitusest [ütlemata], sest sellest ma absoluutselt mitte midagi ei jaga. Vabandust, ma ei saa sellele küsimusele vastata!

Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Ma vaatan, et teie ikkagi suhtute konstruktiivselt selle projekti tulevikku, ja ma [arvan], et Tanel Kiik, värske sotsiaaldemokraat, tuleb siin kindlasti väga toetava kõnega [pulti]. Koalitsioonis on teadaolevalt kolm erakonda. Ma vaatan siin Toomasele otsa. Kas tõepoolest kogu probleem ongi Reformierakonnas, kogu selle küsimuse tuum on selles, et Reformierakond ei taha Tallinna Haiglat? Mul on väga raske sellesse uskuda. Kas sa saad selle ümber lükata, palun?

Seda komisjonis ei arutatud, seda küsimust keegi ka ei küsinud. Minul, suheldes Reformierakonna [liikmetest] arstidega, aga ka mittearstidega, ei ole küll kordagi jäänud muljet, et Reformierakond oleks kuidagi meditsiinivastane ja ei tahaks, et Tallinna meditsiinisüsteem korda saaks. Võib-olla sõltuvalt sellest, kes on praegu Riigikogus, on Reformierakonna huvi – sotsiaalkomisjoni [kuuluvate] Reformierakonna liikmete huvi kindlasti – see, et Tallinna Haigla suhestuks üldisesse meditsiinisüsteemi ja et me Tallinna Haigla ehitamisega ei jätaks täiesti tähelepanuta esma[tasandi] meditsiinisüsteemi. Enamus inimesi vajab esmast ravi, õnneks väga vähesed haiglaravi.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin teie käest väga lühikese küsimuse ja mul on palve, et te vastaksite niimoodi, nagu mina küsin, peale mu küsimust: "Sellepärast et …" ja läheb teie jutt edasi. Mul on niisugune küsimus. Ilmselgelt see eelnõu annab inimestele paremad võimalused tervise parandamiseks ja nii-öelda remontimiseks. Siin meil ilmselt vaidlust ei ole. Kuna vaidlust ei ole, siis öelge mulle, miks te ei taha, et Eesti inimestel oleks tervis parem. Vastus võiks olla: "Sellepärast et …" Ootan.

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et Riigikogu [istung] ei ole mingi televisioonisõu, kus peab olema vastuse [alguses] "sest et" või "sellepärast et" ja kui sa seda ei ütle, siis on kohe vastus vale. Anastassia küsis enam-vähem sarnase küsimuse. Ja siin on ka teised ilmselt aru saanud, et absoluutselt kõik [arvavad], et Eesti inimesed, sealhulgas Tallinna inimesed, väärivad paremat haiglat. Aga ma tõin välja ka argumendid, mis vajavad läbiarutamist enne, kui selle projektiga saab edasi minna. Ja ütlesin ka ühele küsijale, et kõige halvem, mis juhtuda saab, on see, et ehitatakse midagi valmis ja siis selgub, et tegelikult see on juba ajast maha jäänud, aeg või elu on edasi liikunud. Nii et minu arust on praegu tarvis võtta natukene aeg maha, kõigepealt Tallinna ühendhaigla – see on moodustatud – tööle panna ja siis vaadata, kes mida kuskil tegema hakkab. Ja siis planeerida see haigla niimoodi, et see võiks sada aastat või rohkemgi vastu pidada, nii nagu on Tartu Ülikooli Kliinikumi hooned vastu pidanud – jaa, need on moraalselt aegunud, aga hooned seisavad ja seal saab edasi toimetada.

Ja nüüd tulebki küsimus Tartust. Tanel Tein, palun!

Aitäh! Ma küsin võimaluse kohta [teha] koostööd erameditsiiniga. Teadupärast on erameditsiinis asjad efektiivsemad kui suurtes haiglates, uuringud, vereülekanded võivad olla hinna poolest lausa 30% odavamad. Kas see on ka läbi arutatud, kui suurt osa suudaks erameditsiin just selle võimaliku suurhaigla rollist juba täna täita? Ja vajaduse küsimus: kas seda ikkagi on vaja?

Aitäh küsimuse eest! Erameditsiin on kahtlemata väga oluline. Aga me oleme väike riik ja me peame tagama oma inimestele kõige parema ja kõige optimaalsema ravi. Ja kogu ravi ei ole väga kasumlik. Ütleme, riiklikus meditsiinis ei saa kirsse noppida, riiklik meditsiin peab tegema kõike. Üks halvemaid asju, mis me teha saame, on see, et me paneme haiglad omavahel kasumi pärast võistlema. Seda on juba praegu näha. Kes on meditsiinis kaua olnud, need võivad sulle öelda, mis teenuseid haiglad [osutama] hakkavad ja mis teenuseid ei hakka, [kui eesmärk on kasum]. See tingimata ei tähenda seda, et Eesti haiged saavad kõige paremat ravi. 

Aga ma ei ole seda läbi mõelnud, et tuleb haigla, kus erameditsiin ja riiklik meditsiin on kombineeritud. Ma ei ole sellele [mõelnud], nii et sellele küsimusele ma ei taha vastata, ma pean selle enne läbi mõtlema. Erameditsiinil on kindlasti oma koht ka Eesti meditsiinis, aga riiklik meditsiin on [hädavajalik]. Me nägime pandeemia ajal väga hästi, et riikides, kus riiklik meditsiin on väga tugev, saadi pandeemiaga paremini hakkama kui Ameerika Ühendriikides, kus raha voolab igast uksest ja aknast sisse, aga kus just erameditsiin võib-olla takistas niisuguse olukorraga hakkama saamist.

Suur tänu teile! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Ja oletan, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Alustan, [öeldes] lühidalt, et loomulikult Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmed Riigikogus jätkuvalt toetavad Tallinna Haigla rajamist. Oleme seda pikalt teinud. Tõsi on ka see, et vahepeal on see mõte, võib öelda, muutunud tänase [eelnõu omast] isegi laiemaks. Tõepoolest räägime mitte ainult Tallinnale kuuluvate haiglate võimalikust ühendamisest, vaid just nimelt ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla sinna juurde toomisest, et seeläbi saavutada parem sünergia, vähendada dubleerimist ja tarbetut konkurentsi tervishoius ning saavutada suurem efektiivsus näiteks erinevate valveringide mehitamisel. Nii et see suund on kindlasti mõistlik ja õigem on just nimelt nii, et on üks koordineeriv haigla kahe linnakuga, üks Mustamäel tänase Põhja-Eesti Regionaalhaigla asukohas ja teine Lasnamäel, kuhu kavandatakse uut haiglahoonet. Sellisel kujul, ma arvan, on mõistlik seda projekti edasi käsitleda.

See murekoht, mida tõi enne välja ettekandja ja mida on toonud välja ka mõned poliitikud, et üks haigla tahab teise haigla rahaga kuidagimoodi rikastuda – no see ei vasta muidugi tõele. Hästi lihtne arvutus näitab, et Tallinna keskhaiglate investeeringuvajadus ulatub sadadesse miljonitesse eurodesse erinevalt Põhja-Eesti Regionaalhaiglast, mis on peaasjalikult välja ehitatud. Nii et tegelikkuses investeeringuvajadus, rahavajadus on suurem just nimelt linna haiglatel. Nende haiglate kokkupanemisel lähevad tulevased investeeringud peaasjalikult uue haiglahoone ehitamisse ehk Lasnamäe linnakusse. See kohe kindlasti ei aita riigi vaates kuidagimoodi, ütleme, ühegi haigla rahalist seisu parandada, küll aga aitab tagada vajaliku tervishoiuteenuse patsientidele nii Tallinnas kui ka väljaspool seda. Kahtlemata on selles mõttes see projekt mõistlik.

Korra räägiti siin politiseerimisest, paar korda ka hea kolleeg küsis selle kohta. No ma lugesin ka selle eelnõu seletuskirja. Esiteks on seal väga palju tuttavaid mõtteid, aga ma ei hakka nõudma tsitaatidele viitamist – eks head mõtted võivad sündida ka mitmes peas korraga. Aga seal olid mõned kohad, mida võib-olla oleks mõistlik tuleviku mõttes kohendada. Kui te soovite, et seda projekti ei politiseeritaks, siis võib-olla ei tasu ilmtingimata kirjutada, et Keskerakond saavutas läbirääkimistel mingi asja. Keskerakond ei rääkinud läbi Euroopa Komisjoniga, sellega rääkis läbi toonane valitsus, sealhulgas mina, rahandusminister ja veel väga paljud inimesed. See ei olnud selline poliitiline protsess, kus erakond esitas kirjas oma nõuded ning Euroopa Komisjon neile vastas. Eelnõu seletuskirjast leiab veel mitmest kohast viiteid sellele, just nagu erakond ehitaks haiglat, erakond oleks taotlenud raha ja erakond oleks saavutanud midagi läbirääkimistel. Ei saavutanud. Need on ikka Eesti riik ja erinevad vabariigi valitsused, kes on selle eest kas rohkem või vähem seisnud.

Nüüd, millega ma olen nõus? Tunnistan, et on ka kohti, millega ma kahtlemata olen nõus. Üks on see kriitika. Ka mina arvan, et otsus taasterahastust see haigla välja kirjutada oli vale. See jääb eelmise peaministri südametunnistusele. Tal olid oma kaalutlused, oma argumendid, mida ta esitas. Mina arvan ka, et Euroopa Komisjoniga oleks olnud võimalik läbi rääkida, et vähenenud rahastuse olukorras selle projektiga edasi liikuda. Väga paljude Euroopa Liidu eelarvevahendite puhul on tegelikult projekti tähtaegu muudetud ja läbirääkimistel saavutatud paremaid tulemusi.

Nii et kindlasti tuleb nüüd leida võimalik kaasrahastuse mudel. Haigla ehitus on igal juhul õige ja mõistlik. Ma ei väsi kordamast, et see ei ole linna ülesanne. Tõepoolest on tervisekorraldus riigi ülesanne, nii et riik peab kindlasti oma panuse andma. Ma loodan, et Tallinna linnal ja Vabariigi Valitsusel õnnestuvad läbirääkimised ja leitakse mõistlik rahastusmudel, on see siis seotud laenudega, kaasfinantseerimisega, teise või kolmanda [variandiga], võib-olla ka Euroopa Liidu järgmise perioodi eelarvevahenditega. Ma kindlasti ei piiraks neid võimalusi. Aga kahtlemata ei saa seda käsitleda ainult ühe omavalitsuse projektina. Tervishoid on riiklik ülesanne ja riiklik kohustus. Siin ma panen küll oma lootused tänase peaministri ja koalitsiooni peale. [Loodan], et on tahe leppida riigi ja linna vahel kokku mõistlik lahendus ja jõuda reaalselt haigla rajamiseni.

Mis puudutab seda, mis siin juba kõlas, et milliseid teenuseid täpselt võiks pakkuda, siis põhiosas on see tegelikult ju paika pandud. Tallinna Haigla puhul on üksikud nüansid, millele ka professor Lutsar viitas, mis puudutab näiteks just nimelt vastsündinud lapsi ja nende ravi. Need on olulised kohad, neis tuleb lõplikult kokku leppida. Ma olen ka sellega nõus, et kindlasti väikelapsi, neid, kes vajavad kiiret ravi, kiiret abi, ei saa hakata transportima ühest linna otsast teise. Need asjad on võimalik enne, juba haiglate ühendamise käigus, lõplikult paika timmida, kuna selles üldmahus ei ole need niivõrd suured.

Nii et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon toetab Tallinna Haigla rajamisega edasiliikumist. Aga nii palju ütlen, et see rahastuse vajadus, millele siin viidatakse, ei ole 2025. aastal, see on tegelikult [kaugemas] tulevikus. Praegu me liigume põhiprojektiga edasi koostöös Eesti Arhitektide Liiduga. Ootame ära, kui neil on projekt valmis, kui on reaalne rahavajadus, ja siis lepime kokku rahastusmudelis. Praegu natuke tormatakse sündmustest ette. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti 200 fraktsiooni nimel Irja Lutsar, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud kuulajad! Nüüd ma esitan seisukohad Eesti 200 nimel. Eesti 200 on nõus, nii nagu korduvalt öeldud on, et Tallinna haiglate hooned on vanad, oma aja ära elanud ja uue [haigla] ehitamine on ilmselt odavam kui vanade hoonete renoveerimine. Eesti 200 näeb, et Tallinna haiglad paiknevad üle kogu linna, mis on abiteenuste mõttes väga ressursimahukas, ja selles mõttes vajaks see süsteem kindlasti korrastamist. Ja Eesti 200 väga toetab [seda mõtet], et kogu Tallinna haiglavõrk, ennekõike Tallinna haiglasüsteem, vajab kaasajastamist. Eesti 200 on arvamusel, et uute haiglahoonete ehitamine Tallinnasse väärib riigi toetust, nii nagu väärivad riigi toetust Viljandi Haigla, Kuressaare Haigla ja Tartu Ülikooli Kliinikumi hooned. Rahva tervis on ju meie kõigi ühine mure ja sinna riigi raha panek ei tohiks olla patt.

Aga enne, kui uut haiglat või uusi haiglaid ehitama hakatakse, peaks olema selge, missugune Tallinna haiglavõrk tulevikus on, missugune on omaniku ootus ja mis juhtuma hakkab, mida hakatakse tegema Lasnamäe meditsiinilinnakus ning mida hakatakse tegema Mustamäe meditsiinilinnakus. Üksteise läheduses peaksid paiknema erialad, mis teineteisest sõltuvad, ja mõned arstiabiteenused, mida enim vajatakse, peaksid asuma mõlemas meditsiinilinnakus. Nii et sellele uue haigla plaanile, mis on aastaid tagasi tehtud, tuleks tingimata kriitilise pilguga otsa vaadata, võttes arvesse seda, kuidas maailm [muutub]. Meie sündimus kahjuks langeb väga-väga kiirelt, meie elanikkond vananeb. Aga on tulnud ka uusi ravimeetodeid. Ja pandeemia oli hirmus aeg, aga meditsiini mõttes sai pandeemiast palju õppida, ja seda tuleks tingimata arvesse võtta.

Tartlasena ma võin öelda, et Tartus on selline kontseptsioon – mina ei olnud selle väljatöötaja –, et kõigepealt pandi haiglad nagu moraalselt kokku, siis hakati nende teenuseid kokku tooma ja siis hakati uusi haiglahooneid ehitama. Ja uute haiglahoonete valmimine kestab praeguseni, see kõik on võtnud mitukümmend aastat aega. Tundub, et see kontseptsioon võiks ka Tallinnas töötada. Ma olen sellega nõus, et Tallinna uus haigla ei saa olema mitte ainult Tallinna linna haigla, vaid kindlasti vähemalt poolele Eestile niisugune väga keeruliste asjade tegemise haigla, ja see saab kindlasti ka meditsiiniüliõpilaste ja õdede õppebaasiks. Nii et seda on ka uue haigla planeerimisel väga oluline silmas pidada.

Minu parima teadmise kohaselt on Tallinna ühendhaigla loomine juba otsustatud ning selle juhtorganid koos Sotsiaalministeeriumi ja Tallinna linnaga peaksid paika panema Tallinna Haigla ja meditsiinisüsteemi tuleviku ja struktuuri. Alles siis saab hakata ehitamist planeerima. Nagu juba eelnevalt öeldud on, see esialgne plaan tuua Ida‑ ja Lääne-Tallinna [keskhaigla] teenused, välja arvatud Lääne-Tallinna Keskhaigla sünnitusmaja, Lasnamäele kokku, ei pruugi enam hea plaan olla. Võib-olla sellest võiks praegusel ajal loobuda.

Meditsiin on küll äri, aga väikeriigis peab see ennekõike tagama inimestele parima ja taskukohase meditsiiniabi. Haiglate omavaheline võistlus kasumi teenimise nimel ei pruugi tingimata täita parima arstiabi andmise eesmärki. Ja lõpetuseks, Eesti 200 põhimõtteliselt toetab Tallinna uue haigla ehitamise ideed, aga kutsub enne paika panema plaani ja paremat tulevikuvisiooni, mis see Tallinna Haigla endast kujutama hakkab. Mina tänan teid.

Suur tänu teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Mul on hea meel, et Eesti 200 toetab Tallinna Haigla rajamist, ja ma loodan, et me näeme seda toetust ka tänasel hääletusel, nii nagu ma loodan, et me näeme Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni toetust just nimelt sellele eelnõule, mida me praegu arutame.

Tallinna Haigla on loomulikult väga vajalik. Keskerakond tuli selle mõttega välja, kui ma nüüd ei eksi, juba 2015. aastal, kui hakati päris tõsiselt rääkima ühendatud haiglatest. Päris tõsiselt hakati rääkima, et võiks rajada selle uue haigla Lasnamäe linnaossa Narva maantee [äärde], 2015. aastal. Praegu me oleme 2025. aastas, kümme aastat on möödas. Tallinna poolt on alates 2015. aastast [tehtud] väga palju samme ja vastu võetud otsuseid, mis oleks tegelikult viinud selleni, et me oleks sellel aastal tõesti saanud selle haigla lahti teha.

Kahjuks poliitiliselt olid huvitavad ajad, kui Keskerakond valitsusest ja koalitsioonist lahkus või pandi lahkuma – räägitakse ka, et visati välja – 2022. aastal. Siis vastavad otsused Reformierakonna poolt tehti, sellele rahale, mida Euroopa Komisjon oli lubanud, pandi pidurit ja see haigla ei saanud sellisel viisil sündida. Ja sellest on loomulikult kahju. Nii nagu ka eelnõu ettekandja, hea kolleeg Anastassia ütles, sellest kaotasid ainult meie inimesed. Sellise poliitilise ärategemise tõttu loomulikult kannatasid Eesti inimesed – Tallinna inimesed, Harjumaa inimesed –, kõik need inimesed, kes vajavad professionaalset meditsiiniteenust. Sellest on kahju.

Kui me räägime, kuidas üldse on suhtutud Keskerakonna ideedesse, siis pigem ikkagi negatiivselt. Kas või tuletan meelde 2013. aastal Tallinnas kehtima hakanud tasuta ühistransporditeenust. Kui palju sellest negatiivselt räägiti! Ei olnud usku, et tasuta ühistransport võiks üldse rakenduda. Millisel viisil, millise kvaliteediga? Tegelikult me praegu näeme, et juba 12 aastat Tallinnas erinevad [sõiduvahendid niimoodi] veerevad – bussid, trammid, miskipärast trollidele pandi stopp peale – ja inimeste rahulolu ühistranspordiga on hästi suur, vaatamata sellele, et nii riigi tasandil kui ka Tallinna volikogu tasandil viskasid [teised] erakonnad [Keskerakonnale] kaikaid kodaratesse küll ja küll.

Täpselt samamoodi on ka haiglaga. Kui Keskerakond tuli selle mõttega välja, ega siis väga palju positiivseid arvamusi teistel erakondadel ju ei olnud. Nüüd on selline lugu, et sotsiaaldemokraadid, kellele praegu [kuulub] Tallinna linnapea positsioon, toetavad seda projekti, täpselt samuti terviseminister, kes on Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas. Aga miskipärast asjad ei liigu. Siinsamas me kuulsime, et ka Eesti 200 toetab seda projekti. Aga mu sisetunne ütleb, et täna ei saa see eelnõu ei Eesti 200 ega sotside toetust. Ja see näitab tegelikult kahepalgelisust, seda, kui tõsiselt saab seda juttu üldse võtta.

Minu üleskutse, head sõbrad, head kolleegid: me võiksime poliitilist ärapanemist igapäevaselt vähem kasutada või üldse mitte kasutada ja mõelda tuleviku peale, mõelda inimeste peale. Just nimelt suured projektid peaks meid liitma ja olema erakondadeülesed. Kui Keskerakond 2015. aastal selle mõttega välja tuli, ja see on hea mõte, siis oleks pidanud tegelikult kõik erakonnad sellega kaasa tulema ja tegema ühiselt tööd selleks, et see projekt realiseeruks. Aga see otsus, mida me nägime 2022. aastal – Kaja Kallase valitsus võttis 30. juulil vastu otsuse, et ta ei anna Euroopa Komisjonilt saadud raha haigla rajamiseks –, oli loomulikult vale. Loomulikult vale otsus! Täna on võimalik see otsus ümber pöörata.

Ma palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Kui me räägime riigi panusest, siis nii nagu on juba välja öelnud ka praegune Tallinna Linna[valitsus], soovitakse saada ainult seda osa, mis tuleb tänu sellele objektile maksudena. See on täiendav investeering meie majandusse, see on suurinvesteering. Praegu majandus kiratseb, me vajame seda suurt objekti. Ja kui sealt laekuvad riigile maksud, siis – nagu on tehtud ettepanek – need maksud võiksid minna tagasi sinnasamasse objekti, suurhaiglasse. See on mõistlik ettepanek. Mõistlik ettepanek! Tegelikult riigil ju praegu otseselt kulusid ei tekikski. Kui tuleb objekt, tuleb investeering. Tänu sellele hakatakse ehitama, inimesed saavad tööd, tekib käive, [makstakse] makse ja maksud laekuvad kohalikule omavalitsusele, Tallinna linnale. Ja tegelikult võidavad ju kõik. Majandus saab tõuke, kas või osaliselt, meditsiinilinnak saab valmis ja tekib kompetentsikeskus.

See on teie kätes täna praegu siin, see otsus tuleb ära teha. Ma kordan veel üle, et sotsiaaldemokraadid on väljendanud [toetust] nii linna[valitsuses] kui ka siinsamas Tanel Kiige kaudu, kes toetab seda projekti. Irja Lutsar ütles, et Eesti 200 fraktsioon samuti toetab seda. Palun hääletage siis vastavalt oma südametunnistusele ja selle järgi, mis te olete ise välja öelnud siitsamast puldist – et te toetate seda projekti. Toetage seda eelnõu, liigume kiiresti edasi. 2015. aastast on möödunud juba kümme aastat, püüame selle siis järgmise viie aasta jooksul koos, erakondadeüleselt ikkagi valmis ehitada. Seda on vaja. Nii et veel kord kutsun üles seda eelnõu toetama. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Tõnis Mölder, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, hea istungi juhataja! Stenogrammi huvides lihtsalt [ütlen], et Tallinna Haigla idee ei pärine tegelikult 2015. aastast, vaid see pärineb 2000. aastast, kui Rootsi teadlased koostasid Eesti haiglate arengukava dokumendi 15 aastaks. Seal oli esimest korda mainitud Lasnamäe haiglat, see on siis aastal 2000. Aga härra Laatsil on tõesti õigus, et 15 aastat hiljem tuli toonane Tallinna linnapea Edgar Savisaar selle ideega uuesti välja. Lihtsalt stenogrammi huvides olgu see ära mainitud.

Aitäh! See ei olnud küll protseduuriline küsimus, vaid sisuline kommentaar. Aga kuna fraktsioonitutel võimalust läbirääkimistel osaleda ei ole, siis ma arvan, et see oli igati asjakohane.

Head kolleegid, selle eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 498 lõpphääletus. Asume seda hääletust ette valmistama.

Head kolleegid, juhin teie tähelepanu esmalt sellele, et käesoleva [eelnõu] vastuvõtmiseks [otsusena] on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Panen lõpphääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele eraldada vahendid Tallinna Haigla kaasfinantseerimiseks" eelnõu 498. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 13 Riigikogu liiget, vastu oli 1, erapooletuid 0. Eelnõu 498 on tagasi lükatud.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 504 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Lauri Laatsi.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Täna on meil tervishoiupäev, kus me arutame väga olulisi teemasid: kuidas parandada meie inimeste tervist kas uue haigla ehitamise kaudu, mis tagaks parema meditsiini, või siis sellesama eelnõu abil, millega ma olen praegu teie ees – töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu.

Mis on selle eelnõu mõte? Lühidalt, selle eelnõu kohaselt muudetaks töötervishoiu ja tööohutuse seadust ning ravikindlustuse seadust nii, et alates 1. juulist 2025 hakkaks kehtima haigushüvitise maksmise kord, mille kohaselt on töötaja omavastutus vaid esimene haiguspäev, tööandja maksab hüvitist teisest kuni neljanda päevani ning Tervisekassa maksab hüvitist alates viiendast päevast. Samuti suurendataks haigushüvitist 80%‑ni töötaja keskmisest töötasust. Tuletan meelde, kuidas vastavalt praegu kehtivale korrale meil see süsteem toimib: töötaja vastutus on esimesest kuni kolmanda päevani, kui me räägime haigushüvitisest, tööandja panus on neljandast kuni kaheksanda päevani ja alates üheksandast päevast on Tervisekassa hüvitada.

Miks see eelnõu hea on? Noh, me teame väga hästi, et arvestades praegust sotsiaal-majanduslikku olukorda – praegune valitsus on hästi palju erinevaid makse tõstnud, teenuse hindasid tõstnud, majandus kiratseb, hinnad pidevalt lähevad üles –, on paraku nii, et kui inimene jääb haigeks, siis ta tihtipeale ikkagi ei julge haiguslehte välja võtta ja käib haigena tööl. Sellest tegelikult tekivad veelgi suuremad mured ja tüsistused. Et seda vältida, on õiglane, et töötajale oleks tagatud sotsiaalsed tagatised, ja sellest meie eelnõu räägibki. Kui inimene jääb haigeks, siis tõesti, esimene päev võiks meie, Keskerakonna fraktsiooni arvates jääda töötaja kanda, teisest kuni neljanda haiguspäevani võiks jääda tööandja kanda ja ülejäänud Tervisekassa [hüvitada]. 

Räägime majanduslikest mõjudest. Ma arvan, et iga tööandja soov on, et tema töötajad oleksid terved. Iga tööandja soov on see, et kui töötaja jääb haigeks, siis ta haigena tööle ei tule. Praegu paraku, nii palju kui on erinevatest allikatest kuulda olnud, inimesed nii lihtsalt haiguslehele ei soovi ikkagi jääda. Räägime ka üldisest statistikast. Ma lihtsalt valgustan teid, kui palju inimesed kasutavad praegu haiguspäevi: 3,4 miljonit haiguspäeva ja see puudutab 417 000 juhtumit aastas. Ja kui me räägime sellest, kui palju need haiguspäevad otseselt mõjutavad meie majandust, siis on see umbes 2% või 3% SKP‑st, 800 [miljoni] kuni 1,2 miljardi euro ulatuses. See on otsene kulu meie majandusele. Aga võtame arvesse ka kaudsed kulud ja asjaolu, et kui inimene ei võta kohe alguses haiguspäeva, siis tegelikult võivad negatiivsed mõjud majandusele veelgi suureneda. Me peame tegema kõik selleks, punkt üks, et tagada selline olukord, et inimene julgeks haiguslehe välja võtta, ja punkt kaks, et see ei oleks koormav ei töötajale ega tööandjale. Suurema kohustuse peaks jätma riigi kanda.

Nüüd on õigustatud küsimus, arvestades praegust majandusolukorda, arvestades riigieelarve olukorda, et kust seda raha võtta. Ja sellele on ka vastus. Kahjuks praegune valitsus ei ole suutnud juba kümme pluss kvartalit meie majandust turgutada, ja see on valitsuse probleem, see on nende tegemata töö. Öelda, et meie ei suutnud majandust upitada ja turgutada, aga ikkagi peavad inimesed selle eest vastutama – on see erinevate maksutõusude või praeguse süsteemi kaudu, kus töötaja kanda jääb kolm haiguslehe päeva –, ei ole õigustatud ega õige.

Räägime summast, kui palju peaks riigil kuluma, lisakulusid tekkima, kui see seadus rakenduks. See summa on 49,3 miljonit, see on ministeeriumi poolt välja arvutatud. Kas see on suur summa? Jah, see on suur summa. Aga teiselt poolt, kui tööandja saab endale töötaja, kes on terve, siis tegelikult tulevad majandusse tunduvalt suuremad summad tagasi. Ma tõin just välja need arvud, mis puudutavad otseseid kulusid majandusele. Kui on ikkagi selline hulk haiguspäevi nagu 3,4 miljonit, siis on otsene kulu 2–3% SKP‑st. Ja kui me lisame sinna juurde ka kaudsed kulud ja veel nii-öelda varjatud kulud – inimene on küll haige, aga käib tööl, ja pärast tuleb veelgi suurem haiguslaviin kollektiivis –, siis see pärsib meie majandust veelgi rohkem.

Nii et ma kindlasti kutsun üles seda seaduseelnõu toetama. See on vajalik. See on vajalik nii meie inimestele kui ka ettevõtjatele ja tegelikult ka majandusele, sellepärast et kaudselt tuleb see raha majandusse tagasi, kui me suudame tagada tööandjatele terved töötajad. Aitäh!

Aitäh teile! Ettekanne oli väga põhjalik ja piisav, aga mitte kõigi kolleegide jaoks. Vadim Belobrovtsev, küsimus või lisandus, palun!

Aitäh! Küsimus on selline. Me ju teame, et eestlased on väga töökas rahvas, nii et kui vähegi võimalik, siis nad kindlasti lähevad tööle. Ja alles siis, kui nad füüsiliselt tööle minna ei saa, jäävad nad koju. Aga kuidas reageerivad inimesed sellele, et nad rahaliselt väga konkreetselt kaotavad juhul, kui nad jäävad koju ennast ravima? Me teame, et selle tõttu, kuidas see süsteem on praegu üles ehitatud, töötajad kaotavad väga palju raha. Milleni see reeglina viib?

Aitäh, hea küsija! Nagu ma mainisin, see viib reeglina selleni, et inimene läheb haigena tööle ja nakatab ka teisi töötajaid. Eks need juhtumid on erinevad, ei saa väita, et kõik haigused nakkavad teistele. Aga kui me räägime kevad‑ ja sügisperioodist, eriti kui väljas on külm ja [kimbutab] külmetushaigus, siis see kindlasti levib, ma arvan. Ja kui terve kollektiiv jääb haigeks või kollektiiv jääb osaliselt haigeks, siis see kindlasti pärsib ettevõtte igapäevast toimimist ja arengut. See teiselt poolt loomulikult mõjutab nii riigieelarvet kui ka kogu meie majandust ja SKP‑d.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teil on siin sisuliselt kenasti põhjendatud, aga minu küsimus puudutab seda, kuidas haigushüvitise määra suurendamine 80%‑ni töötaja keskmisest töötasust mõjutab eelarvet. Kas teil on tehtud rahalised arvutused?

Jaa, need arvutused on tegelikult välja toonud Sotsiaalministeerium. See summa, nagu ma ütlesin, on 49,3 miljonit. See puudutab nii selle protsendi [suurendamist] 70‑lt 80‑le kui ka nende päevade [hüvitamise kohustuse] nihutamist. Sellised arvud käisid meil komisjonis läbi.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Hea ettekandja, aitäh selle eelnõu eest! Tallinna Haigla puhul me rääkisime, et see on nii tervishoiu‑ kui ka majandusküsimus. Ka selle eelnõu kohta te väga õigesti mainisite, et siin on samamoodi kaks aspekti: nii inimeste tervis, et nad ei läheks haigena tööle, kui ka majanduslik aspekt, see, kui palju see lõppude lõpuks toob SKP-sse tagasi. Mis on teie hinnang? Viimasel ajal kõik valitsuse tehtud otsused – ma mäletan retseptiravimite hinna tõusu, haigla voodipäevatasu tõusu, eriarstiabi visiidi[tasu] tõusu – mõjutavad inimesi nii, et nad ei lähegi arsti juurde ja käivad haigena tööl, võib-olla teadmata, et neil on mõni suurem [tervise]mure. Mis te arvate, kas see eelnõu oleks mingil määral abiks ja tasakaalustaks neid valitsuse otsuseid, mis on inimeste tervisele kahjulikud?

Aitäh, hea küsija! Hea küsimus! Nagu ma ütlesin, mida tervem meie ühiskond on, seda suurem on lisandväärtus meie majandusele. Mida kiiremini inimene saab terveks – sama loogika. Kui me räägime otsesest kahjust majandusele, kui meie inimesed on haiged – need numbrid on välja toodud, 3,4 miljonit haiguspäeva –, siis minu arvutuste kohaselt on see 2–3% SKP-st. Need on suured arvud. Kui me toome siia juurde kaudsed kulud ja kulud, mis võivad kaasneda sellega, et inimesed haiguspäevi lihtsalt välja ei võta, siis see number on kindlasti suurem. 

Selle kohta, kui me [loome] olukorra, kus me suudame kogu meditsiini[süsteemi] ja [tervislikumate] harjumuste abil vähendada üleüldiselt haiguspäevi ehk inimesed on vähem haiged, on erinevaid hinnanguid. Räägitakse, et see on lisandväärtus 4–6% võrra SKP‑st, kuid on ka tagasihoidlikumad arvud. Aga selge on see, et mida vähem inimesed on haiged, seda rohkem tuleb riigile ettevõtluse ja majanduskasvu kaudu raha. Loomulikult see eelnõu eeldab, et riik peaks praegu panustama otseselt rohkem raha, aga teiselt poolt see kaudne tulu, mis sellega kaasneb, on kindlasti palju suurem kui need otsesed kulud, mis võivad kaasneda.

Karmen Joller, palun!

Aitäh! Minul on kahest osast koosnev küsimus. See 49 miljonit eurot läheks Tervisekassa eelarvest, kuna see on haigushüvitiste raha. Me teame, et Tervisekassa eelarve on hästi piiratud ja sinna [raha] juurde ei tule. Ma ei saanud komisjonis [head] vastust oma küsimusele, see vastus oli väga umbmäärane. Ma ikkagi tahaksin teada, millisest kohast [see raha tuleb], millise teenuse me ära jätame, et saada 49 miljonit. Sellesama raha eest me saaksime näiteks päris mitut Valga haiglat aasta aega üleval pidada – kümmet, kui täpne olla. Kust see raha tuleb? See on esimene [osa]. Ja teine. Me teame ka seda, et kui me võimaldame inimestel lihtsamatel tingimustel võtta töövõimetuslehte, siis selle [võtmine] sageneb. Seda näitas ka pandeemiaaeg. Kui suur see mõju võiks olla tööandjate eelarvele?

Aitäh! Mis puudutab tööandja eelarvet, siis ma tuletan meelde, et meie seaduseelnõu kohaselt tööandja vastutaks teisest kuni neljanda päevani, see tähendab kolm päeva. Praeguse seaduse kohaselt on neid päevi neli, neljandast kuni kaheksandani. Ehk siis see seaduseelnõu vähendab tööandja koormust. See on üks pool. Nüüd see asjaolu, millele te viitasite, et inimesed võivad hakata kergekäelisemalt haiguslehti välja võtma. Ma arvan, see vastab tõele, nii võibki juhtuda. Aga see, et ühelt poolt me vähendame tööandja koormust, kompenseerib seda teist poolt.

Nüüd, mis on eesmärk? Eesmärk on ikkagi see, et kui inimene on haigeks jäänud, siis ta saab rahulikult välja puhata või ennast ravida. Praeguse seaduse [kehtides] – me teame ju väga hästi neid juhtumeid – valdav osa meie tööealisest [elanik]konnast käib tööl ja põeb haigused tööl läbi. See ei ole õige.

Ja kui me räägime otsesest eelarvekulust, mis kaasneb, siis see number on välja toodud. See ongi suur number. Aga ma arvan, et siin on meil võib-olla maailmavaateline erinevus. Üks pool on see, et teie näete võib-olla Exceli tabelit, te näete otsesest [kulu], arvu, plusse ja miinuseid, nii nagu eelarves on paika pandud. Aga teine [pool on see] lisandväärtus SKP‑le, mis tuleneb majanduse tõusust – see on kindlasti suurem number kui 49,3 miljonit. Ja seda on oluline teada. Mul on tõesti kahju, et praegune valitsus – Reformierakond, sotsid ja Eesti 200 – ei ole suutnud juba 11 kvartali vältel meie majandust turgutada ja viia õigele teele. Ja loomulikult, kuna meil majanduses praegu raha ei ole, ei piisa seda kõikidele tegevustele, mida oleks vaja riigieelarve kaudu rakendada. Kahju!

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas teie arvates selle [muudatuse] juurutamine aitab kaasa nakkushaiguste levitamise vähendamisele? Me ju võime oletada, et inimene, kes on veel poolhaige, aga ei julge raha kaotamise pärast haiguslehele minna, läheb ükskõik mis töökohta, ka siis, kui lapsed on sellega seotud. Kas see vähendaks [töötaja] kartust ja ta võiks koju jääda selle asemel, et tööle minna?

Aitäh! No ma ei ole arst ja selle valdkonna spetsialist, et kindlalt väita ühte või teist. Aga ma lihtsalt toon mõningad näited. Kui minu lapsed käisid lasteaias, siis saadeti nad kõik tagasi koju, kui nad nohused olid. Ei lubatud siis lapsi lasteaeda. Kas tööandjal peaks olema teine loogika? Kui sa ikkagi oled haige ja potentsiaalselt võid nakatada teisi töötajaid, siis tegelikult ettevõte selle tõttu ju kannatab. Kas kõik haigused on nakkavad? No tõenäoliselt mitte. Ma ei ole selle ala ekspert. Aga selle jaoks on olemas arstid ja kaks arsti istuvad hetkel ka siinsamas saalis, nemad võiks sellele vastata. 

Aga vaatame tavapraktikat ja tavakäitumist. Reeglina on ju nii käitutud ja kogu haigushüvitiste süsteem on selle järgi ka paika pandud. Küsimus on praegu, kelle vastutada jääb [haigus]päevade [hüvitamine] ja kas suurem vastutus jääb meie ühiskonna nõrgematele ehk töötajatele. Me teame väga hästi, kui raske neil praegu on, arvestades kõiki hinnatõuse ja maksutõuse. Praegu Reformierakond ütleb, et nii peabki olema. Või me pakume nendele leevendust, pakume alternatiivi nii töötajatele kui tööandjatele, nii et riik võtab suurema kohustuse enda peale. Ma kordan üle, et [on küll] otsesed summad, mis peaks minema seaduseelnõu rakendamisel käiku, aga teiselt poolt tuleb majandustõusu ja lisandväärtuse kaudu tunduvalt rohkem raha tagasi.

Karmen Joller, palun!

Ma lihtsalt kommenteerin, et see laste näide oli natuke halb näide, sellepärast et laste puhul makstakse hooldushüvitist esimesest päevast juba praegu. Aga mul tekkis selline arusaamatus või konflikt. Ma ei ole majandusega seotud inimene ja mul on küsimus. Kui me siin enne rääkisime, et töövõimetuslehti võetakse rohkem, kui neid kergemini saab ja nii edasi, siis te hakkasite rääkima, et kui inimesed võtavad rohkem töövõimetuslehti ja saavad olla rohkem kodus, siis tõuseb SKP. Mulle see loogika ei jõua kohale. Ma olen aru saanud, et SKP tõuseb ikka siis, kui inimesed tööl käivad. Tegelikult on tööandjatel juba praegu võimalus kompenseerida oma inimestele kogu saamata jäänud tulu ilma sotsiaalmaksuta, soodustingimustel. See on päris hea soodustus riigi poolt ja ma arvan, et see toetab SKP‑d, sellepärast et siis saavad tööandja ja töötaja kokku leppida, kuidas ja kus tööd tehakse, võib-olla osaliselt saab töötada.

Aitäh! Praegu on meil tööandjal võimalus kompenseerida ka Reformierakonna tegematust. Seda, mida te olete praegu teinud: järjest tõstnud erinevaid makse. No kuidas seda teistmoodi nimetada, kui te läksite inimestelt ja ettevõtjatelt raha laenama? See on vale, see on teie tegemata töö. 

Tuleme selle juurde, kuidas tõsta SKP-d. Jah, selles mõttes on teil õigus, et mida rohkem inimesi töötab, seda rohkem lisandväärtust majandusse tuleb. Nüüd on küsimus selles olukorras, mis praegu on. Kui töötajad ei julge haiguslehte üldse võtta või nad võtavad selle mõne aja pärast, kui nad on enda tervist juba põhjalikumalt rikkunud või nakatanud kolleege, teeb see olukorra kindlasti veel hullemaks.

Meie ühine eesmärk peaks üleüldiselt olema ennetav töö. Me räägime ka kehakultuurist ja nii edasi. Just te olite saates, ma nägin, kuidas te rääkisite mõjuainete tarbimise vähendamisest. Vot see on teema, mis tuleb veelgi rohkem esile tuua, et seeläbi ka haiguslehti vähendada. Ja see loomulikult loob meile lisaks võimaluse, et rohkemate töötundide kaudu saaks majandus jõudu juurde.

Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu võimaluse eest! Hea kolleeg Karmen, ma saan aru, mõtles seda, et kui inimene ei saa jääda koju selle pärast, et ta kaotab rahaliselt – ja kuna Eesti elanike elutase on viimastel aastatel järjekindlalt langenud, siis neid inimesi, kes sellel kaalutlusel tööle lähevad, on aina rohkem, ma eeldan –, siis peaks olema rohkem inimesi tööl. Aga tegelikult, kui haige inimene tuleb ja nakatab teisi, siis kokkuvõttes on inimesi tööl vähem. Mina erinevalt Karmenist arst ei ole, aga ma siiski eeldan, et haige inimene võib teisi nakatada, sõltuvalt haigusest ja nii edasi. Kas minu loogika pädeb? Või sulle tundub, et kui inimene tuleb tööle, sõltumata tervislikust seisundist, siis SKP hakkab jõuliselt kasvama ja me tuleme välja sellest majandusaugust, kuhu Reformierakond meid on viinud, ja äkki ikkagi ei jõua maailmas esikohale, vaid jääme teisele …

Teie aeg!

… [kohale] peale Haitit majanduslanguse pikkuse poolest?

Aitäh, hea küsija! Ei, mina arvan, et kui inimene on haigeks jäänud, siis ta peab jääma ennast ravima. Selge on see, et kui inimene on haige, siis ta töövõimekus ka ju langeb. Ja see oht, et ta nakatab teisi, on päris suur. See on eelkõige Eesti riigi huvides, see on eelkõige tööandja huvides ja see on eelkõige ka töötaja huvides, et inimene, kes käib tööl, oleks terve ja tööandja teaks, et tänu sellele olukorrale, mille valitsus on tekitanud, ei teki töötajal tüsistusi. Sellepärast et kui tekivad tüsistused, siis peab tööandja hakkama otsima uut [töötajat], uut personali välja koolitama, ja see on jällegi lisakulu. Ja kui me räägime riigi aspektist, siis kordan veel üle, et kui meie ühiskond on terve ja kui me lubame [inimestel] ennast ilusti ravida nii nagu kord ja kohus, selle asemel et käiakse haigena tööl, siis sellest võidab terve ühiskond. Riik võidab sellest riigieelarve ja majanduse kasvu kaudu.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Palun toetada!

Läheme edasi. Juhtivkomisjonis toimunud arutelu kohta annab ülevaate sotsiaalkomisjoni liige Karmen Joller. Palun!

Aitäh! Juhtivkomisjonis toimus tõepoolest arutelu, see oli väga sisukas. Natuke peegeldab seda see arutelu, mis meil siin täna on. Lauri Laats andis seal väga hea ülevaate, nii nagu ta seda siingi tegi. Annan ka lühikese ülevaate. Esiteks, Sotsiaalministeeriumi vastus oli seesama, mida me siin puudutasime, et 49 miljonit eurot on natukene liiga palju ja Tervisekassa – muide, seda oli eelnõus nimetatud haigekassaks, see soovitati ära parandada – eelarve ei võimalda seda. Lisaks oli Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium toonud välja just selle, et tööandjatele tekib kulusid juurde, kui võetakse rohkem haiguslehti.

Siis toimus seesama diskussioon, mis just praegu lõppes, et kui ohtlik see ikkagi on, kui inimene jääb haigeks ja ta näiteks nakatab teisi. Mina arstina saan öelda, et teatud viirusi inimene tegelikult väga vajab ja immuunsüsteem vajab sellist rakendamist, sest muidu tekivad meil teised haigused. Aga on olemas ka ohtlikud viirused, mille vastu on võimalik vaktsineerida, ja seda saavad tööandjad tänapäeval suhteliselt headel tingimustel oma töötajatele pakkuda. Kommentaarina [ütlen], et loomulikult me arstidena ei poolda seda, et inimene käib haigena tööl, kui ta tunneb ennast väga halvasti. Aga on erinevaid variante ja ka need tulid arutelule. Näiteks, teatud riigid, nagu Suurbritannia ja Soome, võimaldavad inimestel koju jääda ilma arsti vahenduseta, kokkuleppel tööandjaga. See võimaldab inimestel teha tööd võib-olla osalise koormusega või teha hiljem või mängida graafikuid ümber. Variante on erinevaid ja neid kasutatakse juba praegu ka Eestis, nii et tingimata ei võetagi haiguslehte. Pluss see võimalus, mille tõi ka ministeerium välja, et juba praegu on võimalik kompenseerida saamata jäänud tulu.

Oli ka küsimus rahastusallikate kohta. Mina tõin välja, et eelmine kord tõsteti meedikute palka selle arvelt, et võeti tagasi pandeemia ajal alguse saanud heldem töövõimetushüvitiste süsteem. Lauri Laats vastas, et mõlemat peab saama, nii palgatõusu kui ka hüvitisi. Antud hetkel ei olnud päris lahendust, kust täpselt see raha tuleb.

Siis oli juttu sellest, et vastandlikud tervisealased sõnumid tekitavad segadust, kui üks ütleb, et haigena tööle ei minda, ja teine ütleb, et tegelikult natuke haigena võib minna. Siin oli vastus, et sõltub sellest, mis haigus parasjagu levib. Kui on ikkagi väga ohtlik haigus, siis vajadusel kuulutatakse välja karantiin ja on ka kõik muud võimalused.

Viimaks toodi välja, et selle konkreetse eelnõu jõustumine oli plaanitud 1. juuliks 2025. See ei ole tegelikult reaalne, sest juba praegu on kõik eelarved kinnitatud ja selline eelnõu ei saaks sellel kuupäeval jõustuda. Lisaks soovitati – võib-olla see on isegi ühine mõte, mis oli nii algatajal kui ka küsimuse esitajal –, et võiks arutada tööandja kindlustuse süsteemi ja et sinna kindlustusse võiks lisada ka [haigus]päevade hüvitamise võimaluse.

Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 20. novembril 2024 – seda ei juhtunud ja see on [päevakorras] täna –, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Eero Merilind, kes ei saanud tulla, nüüd olen mina, ja teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Andrei Korobeinik, palun!

Aitäh! Kuna tegemist ei ole absoluutselt minu valdkonnaga, siis ma kasutan väga hea meelega seda võimalust silmaringi laiendamiseks. Millal inimesi on tööl rohkem, kas siis, kui haiged inimesed tulevad välja või istuvad kodus – no sellele me saime vastuse. Ma sinu kõnest sain aru, et tõepoolest on viirused, mille puhul on kasulik immuunsus saada. Aga kas sa siis leiad, et töökoht on just see koht, kus seda tehakse, mitte näiteks lasteaed või kool, et täiskasvanud inimene võiks immuunsust ammutada haigete kolleegide käest just töökohas? Kas see oli sinu arvamus, kas see oli komisjoni arvamus või ma hoopis sain sellest mõttest valesti aru?

Komisjon ei arutanud seda niipidi. Tegelikult oli esiteks arutlusel see, et igasugune köha ja nohu ei tähenda, et inimene peab jääma koju. Ja ma arvan, et igaüks siin saalis olijatest on käinud köha ja nohuga kodust väljas, kui enesetunne on hea ja võimaldab tööd teha. Teiseks arutati komisjonis, et tänapäeval saavad inimesed tööandjaga kokkuleppele, väga sageli nad kas teevad tööd kodust või teevad teisel päeval ja nii edasi. On töökohti, kus ei saa asju muuta, ja sellest oli ka komisjonis juttu, et on võimalik [hoida] distantsi, pesta käsi ja kanda maski. Me pandeemia ajal kõik harjutasime seda. Pluss tööandjapoolne töötajate tervise eest hoolitsemine, alates üldse tervislike eluviiside propageerimisest ja lõpetades erinevate vaktsiinide pakkumisega. On ka tööandjaid, kes pakuvad erameditsiini kaudu väga kiiret võimalust pöörduda arsti poole. Neid variante on tegelikult väga palju, see ei pea tingimata olema riiklik toetus tervisekulude osas. Me teame, kui keeruline on praegu [tervishoiuteenuste] kättesaadavuse [seis] ja kui vähe on arste, kõike seda. Mida vähem me kulutame neid ressursse … Kui tööandjad on valmis ka panustama, siis ma arvan, et see on igati teretulnud, ja me oleme riigina seda võimaldanud sotsiaalmaksusoodustuse näol.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Teie valitsus, kus peaministri erakond on Reformierakond, on viimase aasta jooksul teinud otsuseid, mille poolt ka teie hääletasite, näiteks retseptiravimite hinna tõus, eriarstivisiidi tasu tõus, aga muidugi ka haigla voodipäevatasu tõus. Nüüd, nagu te juba mainisite protokollist [lugedes], seda eelnõu te ei toetanud. Te ei toetanud ka Tallinna Haigla rajamist. Mul on küsimus: mida üldse on Reformierakond teinud viimase aasta jooksul tervishoiuvaldkonnas selle jaoks, et inimeste tervist parandada?

Me ei arutanud neid teemasid. Mida Reformierakond on teinud, me tõesti sotsiaalkomisjonis ei arutanud.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Nagu alati, [teen] lühidalt. Meie eelnõu sisu on väga lihtne: haiguse puhul on töötaja omavastutus vaid esimene haiguspäev, tööandja maksab hüvitist teisest neljanda päevani ning Tervisekassa maksab hüvitist alates viiendast päevast. Selle ettepaneku taga on kaks peamist põhjust. Esiteks on vale ja kahjulik sundida inimest haigena tööle minema. See on ohtlik tema ja teda ümbritsevate inimeste tervisele. Teine põhjus on majanduslik. Töötajate haigused lähevad meie majandusele maksma kuni 2 miljardit eurot aastas. Isegi koolilaps mõistab, et kasulikum on inimene õigeaegselt terveks ravida, kui [oodata] tõsiste krooniliste haiguste [tekkimist]. Aga just seda sunnib praegune haigushüvitiste süsteem inimesi tegema.

Ma palun teil seda dokumenti toetada, kui mitte [humaansetel] põhjustel, siis vähemalt majanduse huvides. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ma ei näe, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 504 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda ettepanekut me peame hääletama ja alustame ettevalmistamist. 

Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 504 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 45 Riigikogu liiget, vastu 10, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 504 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Meie tänane päevakord on ammendunud ja istung on lõppenud. Rahulikku õhtut!