Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 12. töönädala esmaspäevase istungiga. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll.

Kohale on registreerinud end 71 Riigikogu liiget, puudub 30. 

Ja asume päevakorra kinnitamise juurde. Martin Helme, palun!

Enne, kui me päevakorda kinnitame, mul on ettepanekuid päevakorra muutmise osas. Esimene puudutab kolmapäevast eelviimast päevakorrapunkti, see on 10. päevakorrapunkt, mis on meie fraktsiooni algatatud eelnõu. Meie ettekandja ei ole kolmapäeval kahjuks Tallinnas ja ei saa ette kanda ja me ei taha, et keegi teine ka kannaks. Me palume selle välja võtta päevakorrast.

Selge pilt.

Teiseks palume me välja võtta päevakorrast, oota, ma nüüd otsin numbri ülesse, maapõue seaduse täiendamise seaduse 435, mille kohta kirjutas Riigikogu õigus- ja analüüsiosakond, et see on põhiseadusega vastuolus. Ma ei tea küll, miks me paneme päevakorda asju, mille [kohta] meie enda õigusosakond kirjutab, et see on põhiseadusega vastuolus. Aga minu meelest ei saa sellist asja päevakorda panna ja me ei peaks sellega praegu edasi minema.

Aitäh, hea kolleeg! Kolmapäevase 10. päevakorra punktiga on kõik selge, aga mis puudutab nüüd kolmandat päevakorrapunkti kolmapäeval, siis vastavat ettepanekut ei saa te teha, sellepärast et kodu- ja töökorra seaduse § 54 lõige 4 ütleb, et pärast päevakorra teatavaks tegemist arvatakse eelnõu päevakorrast välja eelnõu algataja, eelnõu esitaja või juhtivkomisjoni taotlusel. Ehk siis et nende taotlusel on võimalik konkreetset eelnõu päevakorrast välja arvata. Ma kuulan need ettepanekud kõigepealt päevakorra osas ära ja siis ma annan, Martin Helme, teile sõna. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt sooviks välja võtta just nimelt meie algatatud eelnõud 524 SE ja 498 OE päevakorrast.

Kas oleks võimalik täpsustada? Andke Lauri Laatsile tagasi!

Meil on siis kolmapäeval 10. punkt. Ei, vabandust … 

Kümnes punkt oli Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal. Üheteistkümnes punkt.  

Üheteistkümnes punkt 504 SE ja kolmapäevane päevakorrapunkt nr 6 ehk 498 OE.

Selge! Praeguse seisuga on olnud ettepanekud arvata välja selle nädala päevakorrast kolmapäevane 6. punkt ja 11. punkti ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on teinud ettepaneku arvata päevakorrast välja 10. punkt. Nii, Õnne Pillak, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Et siin ei oleks hiljem arusaamatusi, siis Reformierakonna fraktsioon ei ole nõus kolmapäeval päevakorrast välja arvama kolmandat punkti.

Selge. Aitäh! Nii. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Kas ma sain õigesti aru, et Reformierakonna fraktsiooni esimees just käskis või soovis eirata siis meie oma maja õigus‑ ja analüüsiosakonna infot ja otsust, et tegelikult ei ole see nii-öelda menetletav? Kuidas see saab niimoodi olla? Teie ju töötate ka tegelikult ju käsikäes selle õigus‑ ja analüüsiosakonnaga. Selliseid asju me praegu menetleda ei saa ja kui õigus‑ ja analüüsiosakond on oma hinnangu andnud, siis mina leian küll, et üks fraktsioon ei saa sellest enam üle sõita.

Aitäh, hea kolleeg! Antud juhul ju Reformierakonna fraktsiooni esindaja väljendas väga selgelt seisukohta, et tema hinnangul, ta ei toeta neid muutusi selle konkreetse päevakorraprojekti puhul. Kui ma siin ka veel kord tsiteerin § 54, siis selle väljaarvamise ettepaneku saab teha algataja, eelnõu esitaja või juhtivkomisjoni taotlusel. Need on väga konkreetsed punktid, mille alusel saab juba teatavaks tehtud päevakorda välja arvata. Mis puudutab konkreetse või mitte üldse konkreetse, vaid mis puudutab eelnõude puhul põhiseaduslikku järelevalvet, siis ka pärast seda, kui on arutelu toimunud, on võimalik ju ka konkreetse lugemise käigus teha kas eelnõu katkestamine ja edasine arutelu, või juhul, kui tekib küsimusi pärast seaduse vastuvõtmist, siis saab seda teha ka Vabariigi President, ja lõpuks on veel ka õiguskantsleril õigus alati vaadata meie seaduste põhiseadusele vastavuse otsa. Nii et siin kindlasti neid kontrollimehhanisme on palju. Minul konkreetne informatsioon puudub siin istungi juhatajana, et see konkreetne seaduseelnõu oleks põhiseadusega vastuolus. 

Martin Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Nojah, eelnõu saab katkestada teisel lugemisel, kui selleks on enamushääled, ja eelnõu saab tagasi lükata esimesel lugemisel, aga see on siin konkreetselt kolmandal lugemisel, siin saab (Juhataja ütleb midagi.) kas poolt või vastu hääletada ja nii ongi. Mul on pigem selline küsimus ja see on ikkagi istungi läbiviimise kohta. Kui me oleme siin viimase, ma ei tea, kahe aasta jooksul küllaltki palju saanud Riigikogu enda analüüse sellest, kuidas võib või ei või rikkuda kodukorda, kui on vaja EKRE-le ära teha, siis on juhatus seda alati kuulanud, kui altpoolt tuleb selline suunis. Aga nüüd tuleb altpoolt suunis, mis ütleb, et üks eelnõu on põhiseadusega vastuolus, ja siis seda juhatus ei kuula. Ma püüaks aru saada, kas on mingi loogika ka peale selle, et kui vaja on, siis teeme. Kuidas on niimoodi, et vahel kuulatakse õigus- ja analüüsiosakonna nõu, vahel ei kuulata? Kuidas saab juhataja … Kas juhatus siis üldse ei pööranud tähelepanu, kui ta päevakorda kokku pani, sellele konkreetsele analüüsile, mis ütles, et seal on põhiseadusega vastuolu?

Aitäh, hea kolleeg! Me koostame päevakordi ju komisjoni ettepanekul ja kindlasti on komisjon seda analüüsinud. Ma arvan, et ka komisjonipoolne seisukoht võiks siis sellisel juhul, kui tekib küsimusi konkreetse eelnõu arutelu puhul, kõlada. Aga minul täna ei ole sellekohast informatsiooni, millele te olete viidanud. Aga ma ütlen, et see väljub juba praegu natukene kogu selle protseduuri raamest.

Igor Taro, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Just nimelt. Aitäh, hea juhataja! Tahaksin teha ettepaneku see arutelu viia siis protseduuriliselt vastava päevakorrapunkti alla, kuna tõepoolest võin juhtkomisjoni poolt kinnitada, et komisjon ei saada põhiseadusega vastuolus olevaid eelnõusid siia saali kolmandale lugemisele. Ja see õigus‑ ja analüüsiosakonna nii-öelda analüüs leidis, et seal on olemas põhiseaduslik riive, mida on olemas väga paljude eelnõude puhul, mida me siin Riigikogus menetleme, et see on lihtsalt kaalutluskoht Riigikogul, kas riive on piisavalt suur või mitte. Riive ja põhiseadusvastasus ei ole samased mõisted. Nii et arutame seda kolmapäeval vastava punkti all. Aitäh!

Aitäh! Selge pilt. Ma ei saa nüüd kõike, kogu seda arutelu lugeda protseduuriliseks, sellepärast et see ei ole, see ei ole enam protseduuriline arutelu. Aga ma võtan need kolm protseduurilist küsimust. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Tegelikult seda olukorda peaks vaatama natuke suuremas pildis ja lähtuma ka põhiseadusest. Nimelt, § 65 ütleb seda, et Riigikogu võtab vastu seadusi. Ja ilmselt pole meil selles asjas omavahel mingisugust probleemi või vaidlust, need vastuvõetavad seadused peavad olema kooskõlas põhiseadusega. Ja nüüd lugupeetud Igor Taro ütles, et analüüsiosakond on näinud siin nii-öelda riivet, ja viitab sellele asjaolule, et põhiseadusevastasus ja riive on nagu erinevad asjaolud. 

On ta nüüd üht- või teistpidi, tegelikult, lugupeetud Riigikogu istungi juhataja ja esimees, me ei tohiks sellise kaheldava väärtusega eelnõusid siin praegu menetleda. Me oleme jõudnud arusaamisele tegelikult ka selles, et siin on probleem olemas. Ja siin tegelikult peaks, lähtudes ka põhiseadusest, selle eelnõu ikkagi menetlusest välja arvama. Riigikogu töö- ja kodukorra seadus eeldab ikkagi tegelikult seda, et tegemist on sellise seaduseelnõu menetlusega, kus on vaidlus selle kehtivuse osas ei ole, kas ta on riive või on ta vastuolus, see eeldab tegelikult seda. Aga kui ilmselgelt nähtub juba see, siis kontrolli mõttes tuleks tegelikult saata see materjal kõik praegu tagasi ja meie jaoks, ütleme, eelnõu päevakorrast välja võtta.

Aitäh! Aga, hea kolleeg, ma olen vastanud sellele, et me sellisel kujul ei saa seda enam teha. Ja teine asi on see, et meil on ju ka väga selgelt kõlanud seisukoht, et tegu ei ole põhiseadusevastase eelnõuga. Siin ka minul praegu istungi juhatajana küll ei ole mitte mingisugust alust arvata, et see eelnõu tuleks päevakorrast nendel põhjustel välja arvata. 

Kert Kingo, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Noh, päris valus on kuulata, et siin üritatakse nüüd tõlgendusega öelda, et no see on põhiseaduse riive ja päris põhiseaduse vastane ei ole. Riive tähendab ka seda, et ei ole järgitud täielikult põhiseadust ja ei ole sellest kinni peetud. Mul lihtsalt tekib nüüd küsimus, et kui meil siin tehakse sellest suur probleem, ehk peab edasi menetlema probleemi all, peetakse seda, et probleemiks ei ole mitte põhiseadus ja sellega kooskõla, vaid see, et nui neljaks peab seda seadust menetlema, ja siis Eesti 200 esindaja Igor Taro veel ütleb, et see on meil siin paljudes eelnõudes, see põhiseaduse riive olemas. Mul tekib küsimus, et mis nüüd siis meil see poliitiline kultuur on – see uus poliitiline kultuur, mida seesama Eesti 200 lubas tuua. Ja kas see ongi see, et põhiseadus ei maksa meil mitte midagi, ja see on nii tavapärane ja me normaliseerime selle, et kogu aeg ongi riive põhiseadusega ja niimoodi teemegi.

Aitäh! Ma ei saa seda lugeda protseduuriliseks küsimuseks. Ma saan viidata sellele, mis on kirjas ka Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses, ja siin on viidatud ka sellele, et kuidas on võimalik eelnõusid päevakorrast välja arvata. Ja Martin Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Ma tahan öelda, et need on protseduurilised asjad, mida me siin praegu ikkagi torgime. See ei ole lihtsalt niisama. Ja see on seotud päevakorra kinnitamisega. See jutt, mida siin Taro ütles, et kinnitame ära ja siis pärast vaatame, kuidas hääled lähevad – kuulge, me keegi ei ole nii eilased, et me arvaksime, et meie protesti peale päevakorda päriselt muudetakse või et koalitsioonis kokku lepitud hääletus kolmapäevaks muutub. 

Aga ma tahan lihtsalt mitmele asjale tähelepanu juhtida. Kui enne sa ütlesid, et juhatusse tulevad komisjonist ettepanekuid ja selle järgi panete saali – nagu me kõik teame, see nii ei ole. Kümneid eelnõusid, mis komisjon saatis suurde saali, mille olid esitanud opositsioonifraktsioonid, jäidki tulemata saali. Nii et juhatusel on vaba diskretsioon. Seda te olete meile kogu aeg selgeks teinud, et juhatusel on lai tõlgendamisõigus, mida ta paneb, mida ta ei pane saali. Seekord otsustati panna.

Teiseks ma tahan öelda seda, et selle jaoks meil ongi õigus- ja analüüsiosakond. Ega komisjon ei tee meil põhiseaduse tõlgendamist, ammuilma siis kliimakomisjon või keskkonnakomisjon, kellel ei ole mingit põhiseaduslikku pädevust. Selleks meil ongi see osakond, kes meile nõu annab. Ja tavaliselt seda nõu on juhatus järginud, sellepärast et tavaliselt on see nõu juhatuse enda tellitud selle jaoks, et opositsioonile koht kätte näidata. 

Loomulikult me protestime ja pöördume selle eelnõuga presidendi poole, nii nagu siin ühe teise eelnõuga. Aga mina tahan tähelepanu juhtida sellele, et täiesti ebajärjekindel ja voluntaristlik on see poliitika, mis meil juhatuses on olnud. Aitäh!

Aitäh! Kindlasti teil on õigus presidendi poole pöörduda. Aga antud juhul minul ei ole praegu küll alust mitte kuidagi seda konkreetset päevakorrapunkti käesoleva nädala päevakorraprojektist välja arvata. Seda enam, et selle kohta on ka väga selget seisukohta väljendanud ühe fraktsiooni esindaja. Nii et selles mõttes ma ei saa siin midagi muuta praegu. 

Aga, head kolleegid, asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu! Algatajate ettepanekul jäävad käesoleva nädala päevakorrast välja kolmapäeval 6., 10. ja 11. päevakorrapunkt ning koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 12. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Päevakorra kinnitamise poolt on 57 Riigikogu liiget, vastu 22, erapooletuid ei ole. Päevakord leidis kinnitamist. 

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ja palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni.

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kolm seaduseelnõu. Esimeseks, teadus‑ ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust haridus‑ ja teadusminister. Teiseks, elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu. Kolmandaks, veel teine elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu. Nende kahe nimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust kliimaminister. Ilusat rahulikku jõuluaega teile! Aitäh!

Suur tänu! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kolm eelnõu ja juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.

Enne kui me asume tänase päevakorra juurde, veel ka teated. Head kolleegid, täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis Eesti-Süüria parlamendirühma moodustamise koosolek ja koosoleku kokkukutsuja on Eerik-Niiles Kross. Ma saan aru, et te kogunete seal saali tagapool otsas. 

Nii, liigume tänase päevakorra juurde.

Tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Hussari, Toomas Kivimägi, Arvo Alleri ning Eesti 200 fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni, Eesti Reformierakonna fraktsiooni ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu liikme staatuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu 545. See on selle teine lugemine ja ettekandjana on Riigikogu kõnetoolis põhiseaduskomisjoni esimees Hendrik Johannes Terras. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas eelnõu ühel istungil. Arutati kahte laekunud muudatusettepanekut. Esiteks tehti muudatusettepanek lisada teksti pärast sõna "liikmele" sõna "kuludokumentide alusel". See muudatus tuli põhiseaduskomisjoni poolt, et oleks täpsem sõnastus. Ning arutati ka teist muudatusettepanekut, mille esitas Keskerakonna fraktsioon. Muudatusettepaneku sisu oli asendada kogu käesolev eelnõu selle sisuga, mis eelnõu Keskerakond esitas ja oli siin saalis eelmisel nädalal, ehk siis et Riigikogu liikmete töötasu oleks sõltuvuses nende kohalkäimistest nii suures saalis kui ka komisjonides. Seda muudatusettepanekut komisjon ei toetanud. Tehti ettepanek teine lugemine lõpetada. Ja kui teine lugemine lõpetatakse, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda, viia läbi lõpphääletus 18. detsembril.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Sellele eelnõule on laekunud kaks muudatusettepanekut. Neist esimese on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht: arvestada täielikult. Ning teine muudatusettepanek on esitatud Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on: jätta arvestamata. Aga see ettepanek ei kuulu hääletamisele vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 106 lõikele 2. Sellega me oleme ka eelnõu 540 SE muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 545 SE teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 461 SE, see on kolmas lugemine sellel eelnõul. Avan läbirääkimised fraktsioonidele ning Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Andres Metsoja. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Meie ees on tegelikkuses mootorsõidukimaksu muutmise eelnõu ja see kätkeb endas ka tegelikult keskkonna poolt ehk kogu seda temaatikat, mis puudutab romusid meie avalikus ruumis. Ja on alanud see diskussioon automaksu järgselt, et kas ka nende sõidukite eest, mis on ajutiselt registris peatatud registrikandega, et kas ka nende eest siis tuleks ikkagi eksperioodi eest maksta automaksu. Ja nüüd on siis selge, et tuleb, isegi siis. Ja see kätkeb endas ikkagi seda olukorda, et kui kas või üheks päevaks liiklusesse on vaja autot võtta, liigelda, siis tuleb selle eest ära maksta ka aastamaksu summa. Ja loomulikult sellel on fiskaalpoliitiline mõju. 

Noh, meil on hästi palju räägitud, et see automaks oma loomult ei ole õiglane maks, sest see seab ebavõrdsesse olukorda erinevad regiooni piirkonnad, ka tegelikult erinevate vajadustega perekonnad, kellel tõepoolest on siis oma elulaad, olgu nad siis paljulapselised, olgu nad siis metsa- või põllumehed, olgu nad pensionärid, kellel ajutiselt seda sõidukit on tarvis. Ja, noh, võib-olla tõesti, mida saab öelda kiiduväärselt, on see, et tegelikult vanatehnika kogujad saavad hõlpu selle eelnõuga. Samas, kuidagi naljakas on öelda, et tegime eelnõu ja pärast lahendasime selle eelnõuga kaasnevad probleemid mootorsõidukimaksu võtmes. 

Isamaa fraktsiooni arvates on selle eelnõu üks oluline probleem ka omandiõigus. Me oleme seda meelt, et romude koht on mitte avalikus ruumis, vaid jäätmekäitluses. Mõneti see eelnõu seda hakkab ka lahendama, aga samas meie arvates on nõrgaks kohaks jäänud ikkagi see, et kuidas siis sellest hüljatud varast saab päriselt peremehetu vara: milline on see nüanss, õiguslik nüanss seal vahel, kas see on tasuline parkla, kuhu see sõiduk viiakse, hoiustatakse, ja peale seda antakse jäätmekäitlejale üle. Samas, see eelnõu annab tegelikult võimaluse valdajal teha seda ka kohe. Ja see hinnang, et milline on romusõiduk, on suhteliselt subjektiivne. Seda saab hinnata siis meie arvates suhteliselt meelevaldselt ja see ei tee meie omandipoliitikale au. 

Nii et peaasjalikult nendel põhjustel Isamaa fraktsioon ei saa seda eelnõu toetada. Ja olgu siis ikkagi öeldud ära ka, et me ei pea põhimõtteliselt poliitiliselt õigeks automaksu kui sellist Eestis, sest see tegelikult kannab endast suuremat ebavõrdsust piirkondade vahel. Ja kui riik ei suuda pakkuda alternatiivi maapiirkonna elanikele sagedasti, siis ainuke lahendus on valida omale uus elukoht ja minna elama sinna, kus on jõukohasem. Ja paraku tundub, et linnades elamine muutub paljudele jõukohasemaks, aga see ei ole kooskõlas Eesti terviklikkuse küsimusega, see ei ole kooskõlas tegelikult meie erakonna väärtusbaasiga. Nii et see eelnõu ei ole hea eelnõu, olgugi et mõni detail isegi võib olla söödav.

Aitäh! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Rain Epleri. Palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Head kolleegid! Lühidalt markeeriks mõne asja ära. Nagu kolleeg Metsoja juba ütles, vaatamata sellele, et päevakorras on seadus nimega "Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise eelnõu", siis sisuliselt on tõepoolest tegu sellega, et parandatakse seda automaksueelnõu, mis oma olemuselt on kiirustades kokku pandud käkk, mis proovib ahnitseda teie taskutest päris palju raha. Nagu siin juba kogu selles automaksu diskussioonis on palju räägitud, siis kõige rängemalt see maks mõjub kindlasti inimestele väljaspool suuri linnu, mõjub rängalt suurtele peredele, kellel on suuremaid autosid vaja ja maapiirkonnas mitut autot vaja. Ja kuna valitsusel oli nii kiire, et käsi jõuliselt inimeste taskusse ajada, siis nüüd me oleme jõudnud esimese paranduseni.

No seda püütakse müüa justkui mingit heategu meile, et siin tekib mingi üleminekuperiood, kus romusid ja neid nii-öelda fantoomsõidukeid saab ilma lõivuta ära kaotada registrist. Aga kui me mõtleme sellele, et edaspidi on see lõiv 800 eurot, siis ega seegi ei ole väike raha, see on täiendav koormus. Ja kui lõivude põhimõte võiks üldiselt olla see, et ta katab riigile tekkivad kulud, siis siin tegelikult on lõivu nime alla pandud üks järjekordne maks. Ma lugesin siin nädalavahetusel, et kolleeg Allas, kes ise ka Võrumaalt tuleb ja sotse esindab, rääkis umbes nii, et nüüd see automaksu asi on nii heaks saanud, et saab maainimestele jälle silma vaadata, et nad saavad oma nende registris mitteolevate romudega rahulikult koduhoovis lund lükata. Siis ma seda lugedes mõtlesin, et ega see on muidugi oluline, et kui sul on töötav romu, et sa saad lund lükata, aga maainimeste jaoks palju olulisem on see, et jaksaks seda autot, mis sul registris on, ka üleval pidada ja sellega saaks lapsi kooli ja huviringi viia ja nii edasi. Nii et noh, aga samas, ega mina ütlen, et Anti, ikka võta kätte ja vaata otsa nendele maainimestele, vaata, mis nad sulle ütlevad. Mina küll nii optimistlik ei oleks nagu sina, et küll nüüd sai hea asi tehtud. 

Nii et tegu on järjekordse näitega sellest, kuidas praegune koalitsioon teeb, vähe sellest, et asju kiirustades, aga teeb ka halbu asju ja teeb neid palju. Ja siis pärast hakatakse nikerdama, et üht-teist parandada püüda. Aitäh!

Suur tänu!  Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli, kolleeg Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Siin head kolleegid nii Andres kui ka Rain juba rääkisid nii mõndagi ka selle eelnõu sisust. Siis ega siin suurt vaidlusmomenti ei ole ja peab ainult kinnitama nende muret selle seaduseelnõu osas. 

Rain Epler ütles, et eks me oleme seda automaksu, automaksuseadust siin menetlenud, ja ta ütles, et seda on nagu tehtud kiiruga. Aga, hea Rain, tuletan meelde, et kiiruga või kiirustades, need on kaks erinevat asja. Kiiruga ei ole midagi pistmist. Me oleme seda aasta aega, seda automaksu siin ju menetlenud. Minu arust kas kaks või kolm korda lausa seda parandatud seaduseelnõu toodi jälle meie ette, just nimelt kiirustades. Ja ega jällegi head nahka sellest ei saanud. See seaduseelnõu, mis praegu on siin kolmandal lugemisel, see on jällegi vigade parandus. See on tõesti, võib öelda, et see ongi kiirustades tehtud, aga kiirusega ei olnud siin midagi pistmist. Sellepärast, aasta aega toodi praakseaduseelnõud siia meie ette ja loomulikult opositsiooni poolt me selgelt ütlesime kõigele sellele menetlusele, kõikidele nendele variantidele selge ei. 

Me kindlasti Eesti Keskerakonna fraktsiooni poolt ei toeta automaksu ja kõiki kaasnevaid seaduseelnõusid, mis tegelikult parandavad seda esialgset automaksuseadust. Ja loomulikult saab siin ainult nõustuda erinevate spetsialistidega ja heade kolleegidega, kes selgelt on ka välja öelnud, et automaks ei too mitte midagi head ei meie perekondadele ega ettevõtetele. See summa, mis järgmine aasta läbi selle maksu laekub riigieelarvesse, on suur ja see eelkõige loomulikult tuleb meie inimeste taskust. Tänu sellele, inimesed saavad ju seda raha kulutada, mis on niigi väheks jäänud tänu teistele maksutõusudele, seda on niigi vähe, saavad kasutada teiste toodete soetamiseks, mis on hädavajalikud. Ja siin lisaks automaksule me teame väga hästi, kuidas aktsiisid tõusevad järgmisest aastast. See aasta on aktsiise tõstetud, erinevaid aktsiise, ja järgmisel aastal veel tõstetakse ka bensiinile aktsiisi. Nii nagu me sellest seletuskirjast võisime ka välja lugeda, et see otseselt puudutab inimesi, leibkondi, mitte just ettevõtteid. 76%, see on seletuskirjas kirjas, sõidavad meil sõidukitega, mis töötavad bensiinil. See lööbki just nimelt nende perede tasku pihta, kõik need tõusud. 

Nii et loomulikult ei saa selle seaduseelnõuga nõustuda. Ma veel kordan üle, et see, mis toimub praegu erinevate maksude rakendamisega, need otsused on tegelikult ju vastu võetud. See koormus, mis lasub järgmisel aastal meie inimestele ja ka 2026. aastal, neid vilju me saame alles maitsta ja need on kibedad. Nii et peame vastu ja kindlasti Eesti Keskerakonna fraktsioon seda eelnõu ei toeta. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Igor Taro. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Eesti 200 kindlasti toetab seda eelnõu, sellepärast, et Eesti 200 vaatab alati pikka plaani. Pikas plaanis tegeleb see eelnõu millega? Romude probleemiga. Tegu on jäätmeseaduse ja teiste seaduste muutmise eelnõuga. 

Meil on praegu liiklusregistris üle 600 000 aktiivses kasutuses sõiduki ja üle 200 000 ehk kolmandik sellest on peatatud registrikandega sõidukid, mille osas ei ole selge ei nende saatus ega omandisuhe, võib-olla neid sõidukeid üldse ei ole, võib-olla nad mädanevad kuskil. 

Mis on nende inimeste eesmärk, kes ütlevad, et nad on selle eelnõu vastu või et see ei ole nende väärtustega kooskõlas? Kas teie pikk plaan on muuta Eesti üheks suureks romulaks, mis üleni roostetab, laguneb, lekib? Tegu on kahtlemata väga olulise keskkonnaprobleemiga, olulise probleemiga tänavapildi mõttes nendes kohtades, kus neid romusid koguneb.

Välja toodud küsimused omandiõiguse osas on ju tegelikkuses komisjonis olnud läbi arutatud. Omandiõigus ei saa olla ühepoolne või ühekülgne, et me käsitleme ainult sõiduki omaniku omandiõigust, aga me jätame täiesti kõrvale maaomanike õigused ja ütleme, et maaomanik peab taluma lõputult mingisuguse roostetava laguneva sara mädanemist enda territooriumil ja tema õigus oma maaomandile ei maksa mitte midagi. 

Selleks, et maaomanik saaks üldse selle peremehetu varaga midagi ette võtta, on väga palju eeldusi. Ehk ka siin on olemas teatud riive sellele omandiõigusele, aga see alati kaalutakse läbi ja leitakse niisugune lahendus, kus see riive on võimalikult väike või see on võimalikult välistatud. Selleks tõesti peab selle vraki või romu omanik kõvasti vaeva nägema, jätma oma vara hooletusse, mitte registreerima seda pikkade aastate jooksul, et kellelgi tekiks üldse õigus seda peremehetut vara teisaldada.

Ja mis automaksu puudutab, siis kummaline on kuulata neid arvamusavaldusi, kus üks tervemõistuslik ettepanek ja muudatus üritatakse kuidagi keerata sedapidi, et see oleks justkui negatiivne autoomanikele. Ei ole negatiivne, see on positiivne areng. Kui sõiduk on aasta otsa kasutusest väljas, siis on väga tervemõistuslik seda mitte maksustada selle aasta eest ja innustada autoomanikku selles osas, et kui keskkonnamõju ei ole, siis ei lange talle ka maksukoormust. Eesti 200 kindlasti siin ja edaspidi toetab tervemõistuslikke lahendusi. Aitäh!

Aitäh! Ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli Anti Allase. Palun!

Palun kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud esimees! Head kolleegid! Kohe algatuseks olgu öeldud, et ma kindlasti väga detaili enam ei lähe. Kõik kolleegid on siin, igaüks oma nurga alt, midagi selle menetluse käigus rääkinud. Ja ma ei hakka ka oma teisel lugemisel peetud kõnet ümber rääkima. Seda saab hiljem järgi lugeda ja seal on rohkem detaile, millega see seadus tegeleb. 

Aga olgu algatuseks ikkagi ära öeldud, et tegemist on igati mõistliku ja julgen öelda ka, et menetluse käigus veel palju mõistlikumaks muutunud seaduseelnõuga, ja seda Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon igati toetab. 

Ma arvan, et kõige olulisem on see, et see seadus ei tegele täna otseselt automaksuga või siis mootorsõidukimaksuga – see seadus on vastu võetud –, aga tegeleb kõige sellega, mis selle seaduse tuules on tekkinud. Ja rõhutan vajadust, aga eriti võimalust sõidukiga tegeleda kogu tema elukaare vältel. See on minu arvates väga-väga oluline ja sellele see eelnõu aitab tublisti kaasa. Hooletusse jäetud sõidukid ja üha paisuvad registrid pole kellegi huvides. 

Sellest tulenevalt, nagu ma ütlesin, et kuna seadus on sündinud automaksu tuules või mootorsõidukimaksu tuules, siis mitmed selle rakendamisega seotud muudatused, vajalikud muudatused saavad selle seaduseelnõuga sisse viidud. Aga hea meel on ka selle üle, et seaduseelnõu muudab ka oma nii-ütelda emaseadust ehk siis mootorsõidukimaksu seadust, vabastades ajutiselt registrist kustutatud sõidukid automaksust. Minu arvates me tegime tänu sellele selle sammu, et need sõidukid vabastasime automaksust ja inimesed oma riigis veelgi rohkem pettumast ja nördimast. Siin on väga palju räägitud maainimestest ja varasematel diskussioonidel on ka öeldud, et päriselt maal, ja ka mitte ainult maal on palju selliseid inimesi, kes vajavad ka reservautot ja neid autosid, mis reaalselt liikluses ei ole, tegelikult ei ole mõistlik maksustada. 

Mul on väga hea meel, et selle seaduseelnõu käigus toimus väga normaalne parlamentaarne diskussioon. Seadus muutus paremaks ja kõigile aitäh, kes sellele kaasa aitasid! Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 461 SE lõpphääletus ja me asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud jäätmeseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 461 SE. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt hääletas 50 Riigikogu liiget, vastu 16, erapooletuid ei ole. Eelnõu 461 SE on seadusena vastu võetud. 

Järgnevalt tänane kolmas päevakorrapunkt, milleks on ülevaade "Kriminaalpoliitika põhialuste aastani 2030 elluviimisest". Selle päevakorrapunkti puhul meenutan, et ettekande pikkus on kuni 20 minutit, iga Riigikogu liige saab ettekandjale esitada ühe küsimuse ja läbirääkimised on avatud fraktsioonidele ja ministrile. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu! Järgnevad minutid on meil võimalik pühendada õiglusele ja aususele. "Kriminaalpoliitika põhialused aastani 2030" punkt 9 näeb sellise arutelu siin Riigikogu saalis korra aastas ette. Ja praegu me keskendume 2023. aasta ülevaatele. 

Positiivse poole pealt tooksin alustuseks välja selle, et mõõdetakse laialdaselt seda, kui palju erinevates riikides inimesed peavad kuritegevust riigi suurimaks probleemiks. Kindlasti ei saa ma seda nüüd rõõmuga öelda, et Eestis peetakse suurimaks probleemiks elukallidust ja hinnatõusu, rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt, aga antud päevakorrapunkti silmas pidades on mul ministrina hea meel tõdeda, et kriminaalpoliitikas on tehtud õigeid valikuid pikki aastaid ja sellest tulenevalt Eesti inimesed peavad kuritegevust riigi üheks suurimaks probleemiks oluliselt vähem, kui seda peetakse naaberriikides, ehk suures plaanis on meie ühiskond turvaline. 

Samas, kahjuks siiski üle kümne aasta oli meil kuritegevus langustrendis, aga 2023. aastal pöördus registreeritud kuritegude arv tõusule ja paraku on seda juba kindlalt võimalik öelda ka tänavuse aasta kohta, et registreeritud kuritegude koguarv jätkab kahjuks kasvamist. Kõige suurema osa kasvust annavad kelmused, tegelikult tänavu näiteks lausa neljandiku võrra, 25%-lise tõusuga. Ja samal ajal, kui inimesed üldiselt ütlevad, et nad ennast kodukandis pimedas tunnevad turvaliselt, siis kahjuks ilmselt see turvatunne liiga kergesti kandub üle ka arvuti kasutamisele. Hüppelise kuritegevuse kasvu taga ongi kõige enam just arvutikelmused. Arvutikuritegudes annavad tooni petukõned ja petusõnumid ja erinevad sotsiaalmeedia- ja meilikontode hõlvamised, aga samuti ka erinevates ostu- ja müügikeskkondades petulinkide kaudu raha väljapetmised, ahvatlevad töö- või investeerimispakkumised, mis lubavad kiiret rikastumist, ning ka uued või vanad tuttavad, kes ohvri panga- või ID-kaardiga jalga lasid.

Üle poole nendest tavalistest kelmustest ongi meil olemuselt arvutikelmused. 2023. aastal oli selliseid üle 2000 kuriteo, kus kasutati ära inimeste usaldust, vähest digipädevust, teadmatust või kõiki neid kolme korraga. Kõige rohkem sattus sellise tüüpilise petukõne ohvriks venekeelne vanem naine, kes ei kahelnud vene keeles kõneleva kelmi usaldusväärsuses ja arvaski, et talle helistab mures politseinik või pangatöötaja, kes soovib tema vara halva eest kaitsta. Kahjuks selline mõtlematus lõpeb reeglina kas tühjendatud pangakontoga, aga halvemal juhul ka ohvri nimele täiendavalt võetud kiirlaenudega. Paraku tuleb öelda, et me ei saa siin rääkida ainult vanematest inimestest, vaid kahjuks petusõnumite ja -kirjade ohvrite seas on märkimisväärne hulk ka noori inimesi, kes ise peavad ennast väga digiteadlikeks. Aga saades kullerteenuse teadet imiteeriva sõnumi, mis hoiatab, et tellitud pakki hoitakse kinni, kuni saaja maksab paar eurot selle vabastamiseks juurde, noored pikemalt mõtlemata kipuvad oma pangakonto andmed sõnumi kaudu avanenud veebilehtedele sisse tippima, ja see paarieurone kulu lõpeb konto tühjendamisega. Kahjuks sellised kelmid varjavad väga hoolikalt oma digitaalset jalajälge ja nende tabamine on keerukas ja aeganõudev. Eesti paneb oma ressursid sellele, et saada kätte kelmide võrgustikke ja organiseerijaid.

Nüüd, kui nende kelmuste lahendamisel, jah, edulugusid väga palju ei ole, siis üldiselt positiivse poole pealt saan välja tuua seda, millest on juba mitu korda juttu olnud, et vangide arv meil jätkuvalt väheneb ja ka korduvkuritegevuse määr on parem kui eelnevatel aastatel. See tähendab seda, et karistuse kandmine vangla alternatiivina näiteks kriminaalhoolduses, üldkasuliku töö kaudu või siis ka osalemine sotsiaalprogrammides annab tegelikult häid tulemusi. Siin on väga oluline kärbete kontekstis kindlasti valdkondadeülene koostöö, et see edulugu jätkuks. 

Kindlasti on oluline teada ka seda, et alaealiste puhul saame rääkida – nii väärteod kui kuriteod kokku – langustrendist. Siin ma väga tänan kõiki sotsiaaltöötajaid, kooliõpetajaid, lapsevanemaid, kõiki, kes on selle ennetamisega tegelenud. Me siin tegelikult paistame ka maailma mõistes väga heade näitajatega silma.

Kui me arvutitest rääkisime või digimaailmast rääkisime negatiivse külje pealt, siis ega see digimaailm on nagu leivanugagi, et üldiselt me kasutame seda headeks asjadeks, mõnel üksikul korral ainult saab paha inimene seda halvaks asjaks kasutada. Tegelikult viimastel aastatel meil on väga head näited, kuidas me oleme just digitaliseerimise abil hoidnud oluliselt kokku menetlejate aega nii politseis kui kohtus. Paberimajanduse asemel [jääb aega] päriselt menetlemisega tegelemiseks. Meil on mindud üle digitaalsele kriminaalmenetlusele, digitoimikule, kasutusele on võetud uus kohtuekspertiisi infosüsteem, ja kõik see tähendab seda, et inimeste jaoks on menetlused muutunud kiiremaks. Lisaks on meil käimas biomeetriaregistri arendused. Oluline on veel see, et menetluse kiirenemine toob kaasa ka selle, et see on kannatanutele ja tunnistajatele vähem koormav ja vabanev ressurss suunatakse kuritegude sisulisele uurimisele ja menetluste juhtimisele. Lisaks on muutunud digitaalsemaks rahvusvahelised menetlused, mis samuti tähendab kiirust, sest enam ei sõltu me üleeuroopalisest postiteenusest. 

Minu jaoks isiklikult on väga oluline see, et kannatanud oleksid menetlusprotsessis paremini toetatud. Ja ka siin on mitu sammu edasi astutud. Välja on töötatud Justiitsministeeriumi eestvedamisel koostöös Euroopa kuriteoohvrite võrgustikuga väärkohtlemise kehakaart ja individuaalsete vajaduste hindamise vorm. Seda kõigepealt piloteeriti Viru piirkonna haiglate, politsei ja prokuratuuri koostöös, saadi väga hea tagasiside just eeskätt ohvritelt. Tundus, et see aitab neil tõesti päriselt lihtsamini väga rasketest olukordadest edasi liikuda ja aitab kergemini sageli emotsionaalselt üliraskes olukorras fikseerida vigastusi ja talletada tõendeid kannatanute kaitseks edasises menetluses. Aga siinkohal kindlasti rõhutan, et inimesed, kes on kuriteo ohvriks sattunud, võiksid leida selle julguse ja võimalikult kiiresti pärast juhtumit politsei poole pöörduda, sest aja jooksul need vigastused või muud ilmsed vägivallamärgid kaovad ja seetõttu muutub tõendite leidmine keerulisemaks. Samuti see individuaalsete vajaduste hindamise vorm aitab terve menetlusprotsessi jooksul tagada ohvrite nii vahetut turvalisust kui ka leida tuge püsiva abivajaduse korral. Ja see projekt on samuti olnud sedavõrd edukas, et nüüd juurutatakse sama mudelit ka lisaks Eestile Maltal ja Portugalis.

Kui me siin rääkisime ohvrite kaitsest, siis väga oluline on, et me pööraksime rohkem tähelepanu erivajadustega ohvrite kaitsele. See on üks kõige keerulisemaid valdkondi ja seda teeme me koostöös Euroopa Liiduga. Euroopa Liit on jõudnud kokkuleppele tänavu aasta alguses naistevastase vägivalla ja perevägivalla tõkestamise direktiivis, mis just peab silmas erivajadustega ohvrite paremat kaitsmist. Kui üldiselt on selles direktiivis ettenähtu meie karistusõiguses juba kõik kaetud ja need süüteokoosseisud on meil kõik juba karistatavad, siis oluliseks saab pidada tegelikult ka koalitsioonileppes väljatoodut, et me tõesti nii lähisuhtevägivalla ohvritele, lastele, aga eraldiseisvalt ka õpetajatele peame pakkuma paremat tuge küberahistamise vastu. Need kolm sihtrühma on meil koalitsioonileppe kohaselt küberahistamises erilist kaitset vajavad, ja kindlasti erivajadustega inimesed on ka nende inimeste hulgas. 

Siiski tuleb mainida, et 55% Eesti elanikest peab korruptsiooni murekohaks, ja see tähendab seda, et loomulikult tuleb selle valdkonnaga edasi tegeleda. Korruptsioonivastane seadus on ka siin täna värskelt põhiseaduskomisjonis just arutusel olnud. Nimetaksin ära selle, et noored inimesed uuringute järgi tunnevad korruptsiooni vähem ära ja aktsepteerivad seda ka rohkem. Ja positiivseks näiteks saabki pidada seda, et Justiitsministeeriumi, Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli koostöös pakutakse tunde korruptsiooni ennetamise kohta gümnaasiumides. See on olnud edukas lähenemine, et just noorte teadlikkust tõsta. 

Peatselt jõuab ka Riigikogu poole kriminaalasjade menetlemise kiiremaks ja ökonoomsemaks muutmise eelnõu, mille ettevalmistamisega on tegelenud vastavalt koalitsioonileppele ka kaks eelmist ministrit. Tuleb siin ikkagi nimetada ka seda, et tegelikult meil üldiselt kriminaalmenetlus kestab kohtueelselt vähem kui aasta, kohtu esimeses astmes keskmiselt alla kahe kuu. Meil on meedias üleval olnud mitmed juhtumid, mis on silma torganud tõesti erakordselt pika menetluse poolest, aga kui me üldiselt statistikat vaatame, siis need on pigem sellised õnnetud erandid, mida muidugi ka ei tohiks sellisel nii pikal kujul olla. Ja nii nagu nende pikaks veninud asjade puhul on meediast lugeda olnud, siis on seal kas süüdistatavate suur arv, asjaosaliste puudumine istungilt või kohtuniku või prokuröri vahetumine menetluse jooksul olnud need peamised asjaolud, mis on seda menetluse pikkust venitanud. Ja toon näite isegi juurde: kokkuleppemenetluses jõutakse kohtu esimeses astmes lahendini keskmiselt 31 päevaga ja lühimenetlustega 39 päevaga. 

Kriminaalpoliitika põhialustes on väga olulisel kohal lapsed ja noored ja nendega tegelemine, et see võimaldaks ennetada edasist kuritegevust. Ja meil vanglates 2023. aasta lõpu seisuga oli 277 17- kuni 29-aastast inimest ja kriminaalhooldusel 711 inimest vanuses 14 kuni 29 eluaastat. Aga mure on kõige rohkem selles, et noored kipuvad uuesti kuritegelikule teele sattuma. Umbes 80% vanglast vabanenud alaealistest satub kahe aasta jooksul uuesti ülekuulamisele ja umbes 60% satub uuele ülekuulamisele juba esimese poole aasta jooksul pärast vabanemist. Need andmed näitavad, et kindlasti tuleb siin leida paremaid lahendusi. Praegu on arendusel taastava õiguse põhimõtted, mis tõenduspõhiselt peaksid just korduvkuritegevust vähendama. 

Kolmas suur ülesanne on ennetus ja ennetus eriti sõltuvuse ja vaimse tervise häiretest tingitud õigusrikkumiste puhul. Ennetusnõukogu selleks oma tööd teeb. Tegevusplaan on valmis, üks olulisemaid tegevusi on koolitused. Siin tahan kiita Politsei- ja Piirivalveametit, kus kõik vajalikud politseiametnikud on ennetustegevuse alased koolitused läbinud ja saavad seetõttu oma ennetustööd tõhusalt planeerida. Ja riigis vaatame üha rohkem ka seda, et ennetused oleksid ikkagi tõenduspõhised ja nende mõju ei oleks mitte emotsioonide poolt hinnatud, vaid ikkagi teadlaste abiga. Peamiseks eesmärgiks on korduvkuritegevuse vähendamine. 

Kui me räägime sõltuvushäiretest, siis ei saa minna mööda kindlasti teemast, mis kogu aeg tõusetub: see on kanep. Euroopa Liidu suurima liikmesriigi Saksamaa parlament otsustas hiljuti, et kõik vähemalt 18-aastased elanikud võivad omada kuni 25 grammi kanepit ja kasvatada kodus kuni kolme kanepitaime. Tahan üle rõhutada, et Eestis ei tegele keegi praegu ühegi narkootilise aine legaliseerimisega. Millega me küll tegeleme, on see, et vaadata otsa, kuidas karistus ja kuritegevus meil mõistuspärasemalt välja näeks. Kui Saksamaal tohib inimene omada kuni 25 grammi kanepit, siis Eesti seaduste järgi on tegemist enam kui kolmekordse suure kogusega, mille omandamisel näeb praegune karistusseadustik esimese astme kuriteona ette vangistuse kuni kümme aastat. Sanktsiooni keskmine on olnud viis aastat karistust. Nii et meie narkopoliitika võrreldes Saksamaa ja teiste Euroopa riikidega on tõesti erakordselt karm. Ja kui me vaatame, siis näeb meie seadusandlus praegu välja üsna identne Vene Föderatsiooni kriminaalkoodeksiga. 

Miks sellele nüüd üldse mõelda? Kui me vaatame regulaarset kommunaalreovee analüüsi, siis me näeme, et umbes 60 000 inimest Eestis regulaarselt tarvitab narkootilisi ja psühhotroopseid aineid. Praeguse seaduse järgi on nad kõik rängad õigusrikkujad. Sõltuvalt aine kogusest on tegemist siis vähemalt väärteoga, aga tõenäoliselt ka kuriteoga. Ja mis me selles olukorras teha saaksime? Otsime lahendusi, kuidas kriminaalpoliitika fookus oleks suunatud sinna, kus toimetavad need inimesed, kes kahjuks püüavad rikastuda teiste inimeste elu ja tervise arvelt ja kasutavad sõltuvust oma rikastumise allikana. 

Üledoosist tingitud surmad on meil kiires kasvutendentsis: 2023. aastal 117 surma võrreldes sellest eelneva aasta 79 surmaga. Kindlasti ei ole õige ka lähenemine, et ärme tee midagi, äkki läheb ise mööda, sest me näeme aasta-aastalt, kuidas narkootikumidega seotud kahjud ühiskonnale tervikuna suurenevad. 

Positiivse poole pealt siiski ka. Kui masskuriteo liikidest üks levinum on olnud mootorsõiduki joobes juhtimine, siis see on vähenenud. Ja pange nüüd tähele, mispärast. Nimelt oleme me võtnud poliitika muudatuse 2023. aastal ette ja esmakordsed rikkujad on jäänud kohtuliku karistuseta. Neile on isegi juhtimisõiguse alles jäetud ja samal ajal on need esmakordsed rikkujad suunatud käitumiskontrolli ehk nad peavad regulaarselt näitama seda, et nende veres ei ole alkoholi, et nad on alkoholi tarbimise lõpetanud. Kõik andmed näitavad, et poole vähem on siis tegelikult retsidiivsust sellise lähenemise puhul ehk see on turvaline alternatiiv karistusele. Samal ajal, kui korduvrikkumise puhul inimene läheb reaalselt vangi, siis see, et talle esimese vahelejäämise korral antakse võimalus käia vereproovi andmas – verest on alkohol tuvastatav kuni kuu aega pärast selle tarvitamist –, et inimene reaalselt peabki oma käitumist muutma, on osutunud väga edukaks. Ehk vangistus siis, kui ühiskond on ohustatud, aga purjuspäi juhtimisel vahelejäämise korral esimene võimalus on see, et minna täieliku kainenemise teed, ja see on tõesti olnud edukas. 

Lõpetuseks veel sedagi, et siiski on ka meie pikaajaline kriminaalpoliitiline suund, kus me vangistust rakendame siis, kui inimene on ühiskonnale ohtlik, aga me tegeleme ka väga tõhusalt inimesega selle vangistuse kandmise ajal ja ka pärast seda. Meil on tagasipöördumine vanglasse üldiselt võrreldes teiste riikidega tagasihoidlik ehk väga positiivne on see töö, mida meie justiitskorrektsioonisüsteem teeb. Ja tugiteenuste kasutamine on osutunud ka edukaks. Praegu me oleme tõepoolest sellises olukorras, kus meil kolmest vanglast üks on sisuliselt tühi. Aga sellega ma oma ettekande lõpetan. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Jaanus Karilaid, palun! 

Aitäh, istungi juhataja! Hea minister! Vastab tõele, et kümme aastat kuritegevuse näitajad langesid: 2012–2022. Ja midagi siis juhtus. See on hea, et te oma ettekandes rääkisite ka poliitika muudatustest. Midagi juhtus 2023, kui hakati vähendama huvihariduse rahastamist sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna poolt. Alguses lubati, et makse ei tõsteta, tegelikult makse tõsteti. Majandus on olnud languses, tegelikult on pandud järjest koormisi peale, majanduslik olukord on läinud raskemaks. Kas te näete, et nendel poliitika muudatustel on olnud ka mingi seos kuritegevuse tõusuga või te ennast distantseerite sellest?

Kui me vaatame statistikat, siis kõige suuremas kasvus, mis selle kasvu tegelikult jõuliselt annab, on needsamad arvutikelmused. Inimesed annavad oma rumalusest ära raha, mille nad on kogunud mis tahes maksukeskkonna aegadel. Ma saan küll aru selle küsimuse sihist, aga siiski, kui me suuri numbreid vaatame, siis me näeme, et meil on igaühel väga palju ära teha selleks, et vestelda kõikide oma lähedaste ja tuttavatega, sõltumata nende vanusest, ja selgitada neile, et kaasajal on jõudnud kurjategijad sinnamaani, et teie telefonile võib tulla kõne teie lapse numbrilt. Teile räägitakse teie lapse häälega ja küsitakse raha. Selleks kõigeks on digimaailm täna võimeline pahatahtlike inimeste kaudu. Leppige näiteks lähedastega kas või kokku üks kontrollküsimus, mida ainult teie laps teab, ja te ei lähe selle õnge, kui teilt üritatakse raha välja õngitseda. 

See on kasvutendentsi hulgas kõige suurem murekoht ja siin igaüks saab midagi ära teha, et seda vähendada ja et nendele kelmidele ja kurjategijatele see raha ei jõuaks.

Kolleeg Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Ma jätkan selle teemaga, millega te praegu lõpetasite. Panin oma küsimuse juba kirja. Tõepoolest, nende arvutikelmuste ja küberkuritegevusega seotud juhtumite arv Eestis kasvab ja infot nende juhtumite kohta tuleb avalikkusele järjest rohkem. Ma tean, et näiteks seenioridele tehakse isegi selliseid spetsiaalseid koolitusi, aga see vana rahvatarkus, et liiga hea, et olla tõsi, justkui alati ei toimi. Põhjusi on mitu. Ma küsin, kui palju on neid küberpetiseid kätte saadud – teatavasti on see suhteliselt globaalne kuritegevuse liik – ja ka vangi pandud. Kas on mõni näide tuua? Ja võib-olla oleks mõtet, ma siin täiesti nagu assisteerin teie selle viimase ütlusega, et teha selliseid laia levikuga meedias siiski koolitusi inimestele, täiesti, ütleme, praktilisi.

Aitäh! Kindlasti on meedia oluline ja meedia on ka teinud päris head tööd siin, aga mitte midagi ei ole väärtuslikumat kui isiklik kontakt, selgitamaks, mis toimub ja mis on võimalik. 

Täpse arvu, kui palju on kätte saadud, ma jään võlgu, selle katsume kirjalikult pärast järgi saata. Aga paraku on sellistes olukordades kurjategijate kättesaamine väga keeruline. Siinkohal tuleb tänada kõiki inimesi, kes on kaasa aidanud, et neid vahetult raha järgi minevaid kullereid näiteks, keda on kätte saadud, seal tõesti see kodanikuaktiivsus, perekondade sekkumine, politseiga koostöö tegemine, kõik on äärmiselt oluline. Teame ka teiste riikide praktikatest, et inimestel võib tekkida täiesti pime usk sellistesse liiga-hea-et-olla-tõsi-asjadesse ja igasugune veenmine seal võib olla väga keeruline. Aga jah, mures on kõik, alates pankadest, peredest. Siin kõige kindlam on isiklikult mitu korda üle rääkida.

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Suur tänu selle põhjaliku ettekande eest! Minu küsimus puudutab inimeste turvatunnet ja kaitstust, millest te oma ettekande alguses rääkisite, ja eriti nende inimeste, kes elavad Kagu-Eestis. Nagu paljud teavad, Põlvas läheb siis kohtumaja kinni. Ja kohtuvõim on kahtlemata üks osa sellest, et inimene tunneb ennast kaitstuna, et ta saab ka kohtusse pöörduda oma õiguste kaitseks. Kuidas teie meelest võiks tagada seda, et üle Eesti ikkagi kõikidel inimestel oleks see tunne, et see oluline võimuharu on meil kohapeal olemas? Ma loomulikult siin ennetan seda mõttekäiku, et kõik on ju interneti teel kättesaadav, võib-olla peaks siis mõned asjad olema ka Tallinnas rohkem interneti teel kättesaadavad, ja ka regioonides peaksid füüsilised võimalused alles jääma.

Aitäh! See, et tuleb teha kärpeid kohtusüsteemis, on tõesti üks kõige raskemaid ülesandeid üldse. Esiteks on kohus üks riigi põhifunktsioone, terve meie põhiseaduse 13. peatükk sellega tegeleb, see on riigi toimimise üks aluseid. Ja teiseks, nagu me kõik teame, siis kui päästeametnik saab mingilgi moel teha valikuid, noh, näiteks kärpe, korralda kassi puu otsast alla tooma ei sõida, siis kohtutel puudub igasugune võimalus ise valida oma töökoormust. Nii, kuidas inimesed kohtusse pöörduvad, kõiki neid asju menetleda tuleb. Ja ainukene võimalus kohtute töökoormuse hõlbustamiseks on ühiskondlikud kokkulepped Riigikogu poolt, et vähendada kohtute töökoormust nendes kohtades, kus vast kohus ei peaks olema see koht, mis küsimusi lahendab. 

Põlva kohtumaja sulgemine on olnud tõesti pikka aega üleval teema, seda on kohtute haldamise nõukoja poolt mitu korda otsustatud. Ja ma väga loodan, et inimesed hoiavad oma turvatunnet alles tänu politsei tegevusele. Kohtusse pöördumine ka täna on enamasti kirja teel, mitte ei minda füüsiliselt kohtu hoonesse kohale, interneti teel, veel täpsemalt öeldes. Ja kui me vaatame Tartu Maakohust, mille alla Põlva kohtumaja käib, siis me tegelikult näeme, et menetluste arv on seal ka oluliselt kukkunud. Kui 2015. aastal saabus väärteomenetlusi 1839, siis 2024. aastal 1043, keskmine menetlusaeg 60 päeva, kriminaalmenetlused, ja siin on nüüd juttu tervest Tartu Maakohtust, on 2015. aastal 4035, 2024. aastal 2408, keskmine menetlusaeg 41 päeva. Nagu me näeme, siis peaaegu poole võrra on tegelikult viie aasta jooksul ka menetluste arv langenud. 

Nii et arvestades seda, kuidas menetlused on läinud digitaalseks, inimesed pöörduvad kohtusse kirja teel või e-kirja teel, kohtumenetlused on kirjalikud või videosilla vahendusel ja kohtumenetluste hulk just väärteo, näiteks kriminaalmenetluse osas on oluliselt ka kukkunud, siis ma usun, et Kagu-Eesti inimesed saavad kindlad olla, et see turvalisus neil säilib. Ja kui me vaatame ka seda, kui palju on tulnud inimesi konvoieerida, siis ka nende inimeste hulk on oluliselt langenud just tänu videosilla kasutamisele näiteks, aga ka üldiselt on menetlused langenud. 

Nii et jah, ma rõõmuga sellest kordagi muidugi ei räägi. Veel kord rõhutan üle: tegemist on riigi põhilise teenusega. Aga midagi ei ole teha, kuskilt need kärpekohad leida tuleb. Ja veel kord: see ei ole esmakordne otsus, kus suhtes see otsus langeb, ka maja on sageli üsna tühi, sest kohtunikud elavad ja töötavad Tartus.

Andre Hanimägi, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Alaealiste kuritegevuse puhul on statistika tõepoolest rõõmustav. Kuid paraku peame tõdema, et see aasta eriti on mitmeid juhtumeid Eesti ühiskonda šokeerinud, mis on seoses alaealistega. Need on olnud väga räiged isikuvastased kuriteod, ka mõrv, aga ka omakohus ja palju muud. Ja paratamatult tekib ühiskonnas selle statistika kõrval küsimus, kas meie tänane viis, kuidas alaealisi õigele rajale suunata, on õige. On seal mingisuguseid muresid, mida te näete, et tuleks koheselt parandada? Või milline on teie hinnangul suund, kuhu me peaksime just alaealiste ja väga raskete isikuvastaste kuritegude puhul suunduma? Mida peaks riik tegema? Aitäh!

Aitäh! Kuigi üldiselt alaealiste süütegude arv on tõesti langustrendis, siis on kaks õigusrikkumise liiki, mis nii väga sageli meediasse ei jõuagi, aga mis näitavad siiski kasvutendentsi. Need on vargused poest või ostukeskusest ja teine on narkootikumide müük ja vahendus. Me ei räägi tarbimisest, vaid alaealiste poolt narkootikumide müügist ja vahendusest. Saan siin tänada ka kõiki eelmisi valitsusi, sest kui me mõtleme, et 2013. aastal oli vanglas 33 alaealist, siis 2023. aastal üks alaealine ja praegu piltlikult öeldes kaks, siis see tendents on olnud õige. Aga me kindlasti peame hoidma tähelepanu sellel, et kuidas saada sellele kahele asjale pidur peale. Need on need vargused ja narkootikumide müük ja vahendus. Ennetusnõukoda sellega ka eraldiseisvalt tegeleb. 

Noored ei varasta poest mitte puuduse tõttu. Narkootikumide müük ja vahendus on niivõrd kohutav, ammugi siis, kui seda sageli vahendatakse ka teistele alaealistele. Samamoodi vahendatakse omavahel nikotiini sisaldavaid tooteid. 

See on kindlasti see koht, kus riik peab rohkem tähelepanu pöörama koos omavalitsuste ja koolidega. Ennetusnõukoda on ette näinud mitmed tegevused, alates kiusuennetustegevusest ja "Ringist välja" mudel eriti keerulisemate juhtumite korral. Aga teie poolt viidatud eriti traagiline näide – seal ei olnud see tulemust andnud. Loomulikult mitte ükski abi või mitte ükski tugi ei anna kunagi sajaprotsendilist tulemust. 

Kahjuks lugesin ka just nüüd uudist, kuidas ühistranspordis Tallinnas sekkus üks meesterahvas purjus noorukite lärmamisse, kes talle füüsiliselt kallale tulid, ja mitte ükski kaasreisija ei reageerinud. Lõpuks kutsus abi bussijuht. Tõesti, vähemalt selle kõne võiks teha või kuidagi ikkagi ülejäänud inimesed võiksid aidata, kui te näete, et kellelegi liiga tehakse.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Kõigepealt ma tahaksin teid kiita, et te toote selle kriminaalmenetluse kiirendamise eelnõu varsti Riigikokku. Sellega on palju vaeva nähtud ja see on samm kindlasti õiges suunas. 

Aga mu küsimus tuleb vanglatest. Kaugele olete jõudnud selle vanglate väljarentimisega? Kas ta on veel päevakorras ja kas on kunagi võimalus või mittevõimalus?

Aitäh! Vabariigi Valitsus on andnud mulle mandaadi välja selgitada, millistel tingimustel vangla väljarentimine oleks võimalik. Nende tingimuste kokkusaamise tähtaeg on märtsi lõpp. Loodame jõuda varem oluliselt sellega valitsusse ja valitsus seejärel saab teha otsuse. Seal analüüsime nii põhiseadusele vastavust siis rahvusvahelise õiguse seisukohalt, inimõiguste seisukohalt, Eesti turvalisuse seisukohalt – kõikidest olulistest aspektidest, millest kõige-kõige tähtsam on kindlasti Eesti inimeste turvalisuse tagamine. 

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Praegu on kõige suurem probleem noorte poolt, et narkootikumide tarvitamine, hakatakse järjest varasemas eas neid tarvitama ja neid püsitarvitajaid läheb järjest rohkem ja seda soodustab väga see olukord, et narkootikumid on juba odavamad kui alkohol. See alkoholiprobleem on nüüd sekundaarseks taandunud.

Aga meil on üks uus mure, need sünteetilised opioidid, mis on Eestisse sisse tulnud. Ma ei märganud, kas te oma ettekandes puudutasite seda teemat. Teile ei tohiks see teadmata probleem olla. See ei ole mitte ainult Eestis niimoodi, see on kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides ja ka teistel mandritel seesama väga suur probleem, millest sõltuvusse jäämine on hästi-hästi kiire ja mis on väga ohtlikud. Kuidas riik kavatseb selle probleemiga võidelda? On riik endale korrektselt teadvustanud selle probleemi olemasolu ja kas on mõeldud ka midagi välja, konkreetseid tegevusi, et seda asja kontrolli alla vähegi saada?

Aitäh! Ma selle kurva numbri nimetasin, mis on ka tõesti väga palju just teie poolt nimetatud murekohaga seotud, ehk tõesti, surmade arv narkootikumide üledooside tõttu kasvab meil väga kiiresti. Ja tõesti on see seotud sellega, et üha lihtsam on üha lihtsamates keemialaborites toota uusi sünteetilisi sõltuvust tekitavaid aineid. Ja loomulikult on seda teadvustanud mitte ainult Eesti, vaid tõepoolest terve Euroopa Liit ja laiemaltki. Peamine rõhk on loomulikult kinni panna tootmine ja levitamine. Me just hetk tagasi Euroopa Liidu asjade komisjonis arutasime Euroopa Liidu uut algatust, mis puudutab ebaseaduslikke relvi ja nendele ühiselt paremini vastu astumist. Kahjuks narkootikumide kasv, narkootikumid liiguvad koos relvadega ja narkootikumide kasv toob kaasa ka ebaseadusliku relva kasutamise kasvu, mis omakorda toob kaasa ka paratamatult siis vägivaldset kuritegevust ja selle kasvu. Ehk et see pilt tegelikult nii Euroopas kui ka siin meie ümber ei ole sugugi hea.  

Kuidas seda lahendada? Ma siin paneks teie ette ühe küsimuse, millele me otsime vastust ja mida ei ole praegu väga hästi olemas. Nimelt, kui meil on suur kampaania näiteks selle kohta, et kui teil on ebaseaduslik relv, te saate selle mingil lühikesel ajal ära anda, ilma et teile langeks osaks karistus, kui te leiate, kui teil on mingit laskemoona või sellist asja, siis Päästeamet ka korraldab kampaania, te saate selle lühikese aja jooksul ära anda, ilma et teile sellest tuleks karistust. Abitus seisundis on lapsevanemad, kes näevad, et nende laps tarvitab. Aga piltlikult öeldes, kui sa seda teavitama lähed, siis nii, nagu ma enne nimetasin, meil on karistuspoliitika väga range ja see võib päädida, et selle lapsevanema teavitus sooviga päästa oma last viib tegelikult selle lapse näiteks kümneks aastaks vangi. Me vaatame otsa sellele karistuspoliitikale niimoodi, et see oleks rohkem suunatud ikkagi levitajatele, edasimüüjatele, ja et me leiaksime üles need võimalused, et pered, kes tegelikult vajavad abi ja kes on valmis seda abi ka vastu võtma, saaksid seda siis mingil kontrollitud ja inimlikul moel teha niimoodi, et see ei muudaks neid alaealisi omakorda hõlpsaks ja ihaldusväärseks saagiks narkokaubitsejatele, kuna alaealine näiteks ei saa nii kõrget karistust, aga samal ajal et ikkagi avaneks mingigi aken väljatulemiseks ja abi vastuvõtmiseks. Nii et see on koht, kus tegelikult ma palun, et te kõik kaasa mõtleksite, mis seal õiged lahendused oleksid. 

Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Oma küsimusega jätkan sealt, kus Igor Taro lõpetas. Põlva jaoks kohtumaja sulgemine on äärmiselt valus, sest lisaks nendele töökohtade kaole, mis reaalselt sealt ära lähevad, lisaks sellele annab see ka teatud sõnumi, ja see sõnum ei ole üldse positiivne ühe väikese maakonnakeskuse jaoks. Ega te ei kaalunud, et äkki seda valdkonna kokku tõmbamist võiks pigem teha Tallinnas, Tartus, või mingeid tegevusi suunata siis Põlvasse, või lausa, et äkki on võimalik see otsus ikkagi ümber vaadata, [sest] sellel on äärmiselt negatiivne regionaalpoliitiline mõju?

Aitäh! Ma siiski ütleksin, et see nüüd nii traagiline selles mõttes ei ole, et inimeste arvu me sugugi nii palju ei vähenda kui majade ruutmeetrite arvu. Ehk et see valik Justiitsministeeriumi haldusalas ongi kas majad või inimesed. Ja prioriteete on olnud selgelt selles, et inimesi, kes reaalselt seda kohut mõistavad, õigluse eest seisavad, jääks võimalikult palju alles, ja kasutataks rohkem ära neid viise, mis tänapäeval juba ongi kasutuses, kus interneti teel on võimalik sellel kohtuistungil osaleda ja oma asjad ära ajada. Nii et kohtunikud, kohtujuristid – seal me oleme lausa uued kohtunike konkursid välja kuulutanud nüüd just tänu sellele, et see kokkuhoid tuleb maja osast, mitte inimeste pealt.

Ja kui see teine alternatiiv oleks olnud see, et me hoiame tühje maju, kust aga koondame inimesi, siis ma ütleksin, et selle tulemus oleks olnud ju kokkuvõttes ikkagi palju halvem. Visuaalselt jääb küll hoone, kohtumaja on alles, aga kui inimesed seal sees on koondatud, siis see ju ka ei ole see tulemus, mida me tahaksime. Aga kokkuvõttes, jah, kaaluti ka, ja jätkuvalt on kaalumisel ka Tallinnas kahe kohtumaja kokku panemine. Pärnus näiteks see otsus samuti tuli, et Pärnu linnas siis kaks kohtumaja pannakse kokku. See ei puuduta ainult väiksemaid kohti.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, Liisa, toreda ettekande eest! Ma jätkan tegelikult juba esitatud küsimust. Minu parima teadmise juures suur osa neist sünteetilistest kannabinoididest pärinevad Hiinast, mitte ei tehta siin lokaalsetes laborites. Kas sulle on teada, kas Euroopa Liit ühiselt võtab midagi ette, et kuidagi – nad tulevad ju interneti kaudu ja nende postipakkidega – seda takistada? Hiinas on need ravimid ju legaalsed, selles mõttes neid võib seal toota. Kas Euroopa Liit saab ühiselt midagi teha, et see seisma panna, sest tõesti olukord on hull?

Aitäh! Siin oli väga õige osundus sellele, et üha rohkem on võimalik teha asju täiesti legaalsetest põhikomponentidest. Ja kuhu siis Euroopa Liit liigub edasi, on see, et keelustada üha järgmisi komponente, mida tegelikult saab teha üha järgmistest komponentidest. Ja tõsi on ka see, et suurte sadamate kaudu neid sisse tuleb. Kui ma toon näiteid, kuidas narkootikumid liiguvad näiteks vanglasse, siis Eestis on üritatud narkootilisi aineid toimetada postkaardi sees. Sulle saadetakse postkaart, aga seda ära lutsides on võimalik omandada keelatud aineid. Üldiselt küll ma pean nimetama, et kuna vanglate reovett kontrollitakse kord nädalas, siis need on kindlasti ühed kõige puhtamad kohad narkootikumidest Eestis üleüldse.

Kui me mõtleme seda 60 000 inimest, kes Eestis reovee hinnangul on tarvitajad, siis see näitab väga suurt ja laia ühiskondlikku probleemi. Samasuguse probleemi ees on terve Euroopa Liit. Mis need võimalused on? Europol, üks organ, mis vahendab seda koostööd, prokuratuurid, ennetuspoliitikad – kõiges selles koostööd tehakse üha paremaid digitaalseid vahendeid kasutades, üha paremat digikriminalistikat kasutades. 

Aga kahjuks peame tunnistama, et kui me vaatame üledoosidest põhjustatud surmasid, kui me vaatame narkootikumidega kaasas käivat relvastust – illegaalset relvastust loomulikult – ja kõike seda, siis me oleme selles võitluses kogu aeg sammukese taga. Kindlasti, mida saab ära teha, on lähedaste märkamine ja eriti alaealiste puhul silmas pidamine näiteks selles osas, et uuringud näitavad, et näiteks veipimisega alustanud noor palju suurema tõenäosusega liigub edasi kangemate ainete juurde kui noor, kes veipimist üldse kunagi ei alusta.

Andrus Seeme, palun! 

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Mina jätkan ka kolleegide küsimust Põlva kohtumaja osas. Vastuses ütlesite, et pigem pannakse hooneid kinni, kui lastaks inimesi lahti. Põlva kohtumaja asub ju tegelikult politseiruumides. Kas seal ei teki ka see olukord, et riik saab omale tühjad köetavad pinnad? Või palju siis Põlva kohtumaja sulgemisega nagu kokkuhoidu tehakse?

Mul neid täpseid numbreid nüüd tabelina siin ees ei ole, aga ma arvan, et see kokkuhoid oli hoone pealt umbes 130 000 eurot aastas. See loomulikult moodustab pisku kokkuhoitavast kokku 4,4 miljonist eurost, mis lõpuks jõuab ikkagi ka inimesteni.

Veel kord: ma saan aru sellest emotsionaalsest seosest hoone kui sellisega. Mõnedes riikides on näiteks perekonnakohus läinud kõik on-line-kohtuks, sellepärast et see on tegelikult vaidlevatele pooltele emotsionaalselt kergem kui füüsiliselt kohtumajas vastastikku olla. 

Kohtupidamine on muutunud, inimeste elukohad on muutunud. Kui gümnaasiumis käib meil üle 70% inimestest, siis kohtuhoonega füüsiliselt puutub kokku ikkagi väga väike osakaal inimestest, enamik inimesi mitte kunagi elus. Ja ka need inimesed, kes kohtus käivad või selles protsessis osalevad – sageli on tegemist ärivaidlustega või on menetlustega, mis on kas kirjalikud menetlused või videosilla kaudu osalemised. Me vaatame hoolega otsa sellele võimalusele, et üldse oleks mobiilsemat kohut rohkem, et on võimalik teatud protsessides teha väljasõiduistungeid. 

Hoonet tühjana Eesti Vabariik ei pea. See hoone tühi osa, siis leitakse talle kas uuskasutus või midagi sealt edasi.

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma vaatasin seda ülevaadet ja ülevaatest selgus, et paljude seaduseelnõude menetlemisel ei ole järgitud hea õigusloome põhimõtteid, näiteks väljatöötamiskavatsuste koostamisel. Ja huvirühmade varajast kaasamist ei ole paljudel juhtudel tehtud. Ja elanike usaldus valitsuse vastu oli samuti vähenenud. Aga samas on need head õigusloome põhimõtted just otseselt seotud valitsuse usaldusväärsuse ja läbipaistvusega. Kuidas te näete seda, kuidas te võiksite seda parandada, et usaldus riigi valitsemise vastu saaks uuesti taastuda?

Aitäh! Mul on siin täna kaks ettekannet, esimene on kriminaalpoliitika põhialuste kohta ja järgmine on see, mille kohta te küsite. Ma hea meelega … Ütleme, ma selgitan seal seda probleemi. Te tõite väga õige probleemi välja ja see ongi väga oluline. Kui me vaatame nüüd kriminaalpoliitikat, siis ka see aspekt on kindlasti ülioluline. Heas õigusriigis peetakse seda või selle üle otsustamist, et me inimeselt võtame vabaduse, me ta vangistame – see on niivõrd ulatuslik inimese põhiõiguste riive, et seda kasutatakse ainult kõige olulisemal või kõige vajalikumal juhul ja kõik kriminaalmenetlust puudutavad osapoolte kaitsed, kõik paragrahvid, kõik lõiked seal on alati olnud Riigikogu menetluses väga tõsise tähelepanu all. Ja ka siin ma soovin kiita eelmisi ministreid, kes on seda kriminaalmenetluse kiirendamist aidanud ette valmistada, mis meil koalitsioonileppest tuleb ja mille eelnõu siis peatselt Riigikokku jõuab. Seal on küll see kaalumine ja tagasisideringilt tagasisidega arvestamine olnud minu hinnangul väga hea ja väga põhjalik. Samal ajal siiski Eesti on parandanud kinnipeetavate arvu osas Euroopas oma positsiooni. Meil on 122 kinnipeetavat 100 000 elaniku kohta. Aga võrdluseks, näiteks Soomes on 52 kinnipeetavat 100 000 elaniku kohta. Nii et kindlasti on meil seal ka arenguruumi. Sellele üldisema vastuse ma annan järgmises ettekandes, aga kindlasti inimeselt vabaduse võtmine ja sellega seotud õigusloome nõuab eriti põhjalikku kaasamist ja eriti põhjalikku tähelepanu.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Nii nagu te ka juba oma ettekandes ütlesite, ka puudutab mõnes mõttes mõlemat punkti, mitmete menetlusprotsesside kiirendamine on nii-öelda käsil ja just võib öelda siis tänu sellele, et justiits‑ ja digipool on nüüd ühe ministri haldusalas. Minul on küsimus, et kui palju te näete perspektiivi selles, millele te ise vihjasite, et on sellist kaugteenindamist rohkem või kaugmenetlemist rohkem. Toon ka näite. Üks päev käisin notaris, notar oli Lõuna-Eestis, üks osapool oli Tallinnas ja teine osapool oli Saaremaal. Tegelikult sellised näited nagu regionaalpoliitilise poole pealt on kindlasti väga tervitatavad. Nüüd, kus on üks ministeerium, neid mõlemaid asju suunab, et kindlasti see oleks potentsiaalikas. Mis te sellest arvate?

Väga hea küsimus. Kui me nüüd kohtureformiga tervikuna edasi liigume, siis me ei näe seal ju ainult kärpeid, me näeme, nii nagu ka kohtud ise on välja toonud, vajadust muuta tervet kohtusüsteemi efektiivsemaks, et me mingil juhul ei kaotaks inimeste jaoks seda aega menetluskiiruses. Seal on väga palju võimalusi muuta seda efektiivsemaks, sealhulgas ka ühe kohtuastme sees paindlikkust juurde lubades. Ka need arutelud kindlasti Riigikokku tulevad ja ma arvan, et need on väga olulised arutelud, kuidas me saame kaasaja võimaluste juures teha seda paremaks. 

Aga on üks teine pool veel. Kui me vaatame, siis üldiselt on terves Eestis tarbijakrediidivaidlused kõige suurema osakaaluga kohtuasjade hulk üldse ja eriti suure osakaaluga on need Kagu-Eestis. Ehk et seal on rohkem kui iga viies kohtuasi tegelikult seotud tarbijakrediidivaidlusega. Ja kui me vaatame seda, mis on võimalik teha, siis näiteks head kolleegid Poolas on tehisintellekti vaadanud minu arust väga õigesti ja me võiksime selle Eestis järgi teha. Ehk kui sa paned piltlikult öeldes masinasse kõik kõikide suuremate Eesti ettevõtete tarbijakrediidilepingud, kui sa paned sinna kõik seni tehtud kohtuotsused, anonümiseeritud kujul loomulikult, siis masin suudab väga kiiresti toota selle kohtuotsuse, mis on kvaliteetne, kohtunik vaatab selle üle, kas see on sobiv, ja tegelikult seejärel tõenäoliselt allkirjastab selle. Kui me vaatame seda kohtuasjade tippu, mis eriti Kagu-Eestis on, siis sealt on tegelikult kogu see tipp, umbes 30% menetlustest on võimalik kas kohtust üldse välja viia või üldse oluliselt nagu automatiseerida või kiirendada. Pidades veel silmas seda, et meil on juba kohtuasjad seal olulises langustrendis, seoses inimeste liikumisega elama muudesse kohtadesse, siis kindlasti ka selline suurem spetsialiseerumine, suurem tehisintellekti kasutamine aitab seda inimeste jaoks palju lihtsamaks teha. Aga rõhutan siinkohal üle: kohtuotsust jääb tegema alati inimene. Kui me tehisintellektist räägime, siis me räägime ettevalmistavatest tegevustest ja nende kiirendamisest. 

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Siit ongi väga paslik üle minna nüüd kohtumajade peale. Ja minu küsimus puudutab kriminaalpoliitika ja regionaalpoliitika omavahelisi seoseid. Jutt käib viimasel ajal valitsuse kärbetest, kus tänaseid kärpijaid, kes siis on ministrist madalamatel astmetel, ei huvita väga regionaalpoliitika. Aga nad on saanud kärpe käsu ja nad teevad silmaklappidega selle ära, sest nendele on antud ülesanne hoida kulusid nüüd antud perioodil kokku. Kas teie näete, et kriminaalpoliitikal on oma seos regionaalpoliitikaga ja regionaalpoliitiliste võimalustega? Ja näiteks, mis puudutab antud Jõhvi kohtumaja sulgemise otsust, kui me sellest räägime, kas selle puhul on arvestatud regionaalpoliitilisi mõjusid, kas on tehtud regionaalpoliitiline analüüs?

Ma neid vastuseid siin enne ka andsin. See üldine lähenemine on selles, et me kärpeolukorras püüame säästa inimesi, hoida alles võimalikult palju inimeste töökohti ja vähendada hoonete ruutmeetreid seal, kus seda vähegi on võimalik vähendada. See on oluline sellepärast, et seda teenust inimestele või kohtupidamist inimestele annavad ikkagi kohtunikud, kohtujuristid, kohtusekretärid ja teised töötajad, kes kohtutes on, mitte see hoone ruutmetraaž iseenesest. 

Kohtuhoonete kasutamine on olnud tugevas langustrendis tulenevalt sellest, et kohtupidamine on muutunud, esiteks on ka kohtuasju jäänud vähemaks ja teiseks, suur osa kohtupidamisest on kas kirjalikus menetluses videosilla kaudu võimalik korraldada niimoodi, et inimene tegelikult reaalselt seal kohtuhoones ei käigi. 

Ja nii nagu Madis Kallas eespool välja tõi, ma ka toetan väga seda suunda, et meil oleks võimalik edasi liikuda niimoodi, et kohtuastme sees oleks võimalik ka näiteks rohkem spetsialiseeruda. Ja tõesti, näiteks tarbijakrediidi asju lahendataksegi rohkem ühes või teises piirkonnas, aga üle terve Eesti, ja näiteks kirjalikus menetluses, mida aitab ülikiiresti läbi viia tehisaru poolne ettevalmistus. 

Väiksemate kohtumajade kohta on tehtud analüüs. Ja kui meil on, jah, ühes maakonnas kaks kohtuhoonet, nagu Ida-Virul on, siis valik, et siis kas Jõhvi või Narva. Praegu analüüs jätkub. Soov oleks selline, et Narvas kindlasti kohtumaja säiliks ja Jõhvis tekiks väiksem pind sellele kohtupidamisele – kas ta on siis selline väiksem punkt või midagi, mida on ökonoomsem ülal pidada. Aga veel kord: kohus on riigi põhifunktsioon. Kohus ei saa valida seda, kui palju ta menetleb, ta peab kõik asjad ära menetlema, mis talle sisse tulevad, ja seetõttu on tõepoolest kohtutes nende kärbete tegemine erakordselt keeruline.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Jätkan kolleeg Riina Solmani teemal, kohtumajadega. Te ise mitu korda ütlesite, et kohtute kohalolek piirkondades on hästi oluline. Aga te ikkagi ei lähtunud sellest regionaalsest põhimõttest. Mis on siis kohtusüsteemile regionaalselt oluline? Kas see, kui te ütlesite, et saab kõik video teel tehtud, siis pole kohapeal kohtunikke vajagi, siis teeme kõik siin Tallinnas ära ja istumegi igaüks oma ekraani taga ja selle järgi siis tuleb kohtuotsus? Lõpuks teeb AI selle eeltöö ära ja polegi kohtunikel vaja midagi otsustada. Aga see kohtumajade kohalolek on ikkagi märgiline, on ta siis Lõuna-Eestis, on ta Ida-Eestis. See on märgiline kohalolek, mis tagab inimestele kindlustunde, see on ka julgeolekupoliitiliselt oluline. Ma ikkagi tahaksin teada, kuidas see regionaalpoliitiline lähenemine seal on ja kas nende kinnipanekule on andnud nõusoleku ka regionaal- ja põllumajandusminister.

Aitäh! Kndlasti on kõige olulisem see, et inimesel poleks üldse vaja kohtusse minna. See on nii regionaalpoliitiliselt kui üldiselt Eestis oluline, et me suudaks võimalikult palju oma asju Eestis ära korraldada niimoodi, et kohtusse poleks vaja üldse minna. Ja see on ka meie eesmärk siis, kui me vaatame üle, millised asjad õnnestuks kohtutest välja tuua. 

No toon ühe väga lihtsa näite. Meil on ka üsna suure osakaaluga näiteks lahutused, mis jõuavad sinna topp kümnesse kohtuasjadest. Samal ajal see regulatsioon, et kohus lahutab, pärineb üle-eelmisest sajandist, sellest ajast, kui riik veel tõepoolest otsustas, kas inimesed tohivad lahutada või mitte. Kaasajal on ikkagi nii, et kui üks pool ei soovi abielu jätkata, teine pool ei ole nõus lahutusega, siis kohus on alati vastanud, et jah, võib küll lahutada, sest puudub mis tahes õiguslik alus sundida neid kahte inimest abielus edasi olema. Kuna see õiguslik alus sundida kahte inimest abielus edasi olema niikuinii puudub, siis tõesti on õigustatud küsimus, et kas kohus peab sellist asja üldse menetlema või siis inimesed peaksid kohtusse pöörduma ainult siis, kui nad ühelgi muul moel ei suuda näiteks oma vara jagada. Aga selleks, et abielu lahutada, iseenesest kohtusse pöörduma ei peaks. Ehk me ei peaks inimesi ebamõistlikult üldse kohtusse suunama mis tahes Eestimaa paigas. 

Nüüd, regionaalpoliitiliselt – te esitasite küsimuse ikkagi niimoodi, et kohtumajad on märgilised. Paraku see teenus ise või kohtupoolne õigluse jalule seadmine tuleb ikkagi inimestelt, mitte hoonelt. Ja kui me nüüd läheksime maksumaksjate juurde ja küsiksime maksumaksjatelt, kas te olete nõus maksma veel 4,5 miljonit eurot makse selleks, et seda kohtumaja alles hoida, aga teenused tuleks samamoodi edasi, paneks äkki näiteks automaksule veel otsa, peaasi et me saaks neid maju siin hoida, kuigi need enamasti tühjana seisavad, siis ilmselt inimesed seda ka ei toetaks. Riigi kohalolek kohtute osas liigub tõepoolest kitsamaks, täpselt. Kohtupidamine on niivõrd palju muutunud, et mitte midagi ei ole sellele vastu panna, et Kagu-Eestist on inimesi vähemaks jäänud, ja mida vähem on inimesi … Noh, ma arvan, et võiks rõõmustada, et see ei tähenda seda, et Kagu-Eestis oleks … Päris traagiline oleks see, kui inimeste vähemaks jäämise tulemuseks oleks see, et kohtuasju on veel vaata et rohkemgi. Kohtuasjade hulk on väga oluliselt kukkunud. Veel kord, enamik inimesi üldse oma elu jooksul kohtusse ei jõua ja kui jõuab, siis kirjalikus menetluses või videosilla kaudu. Ma saan emotsionaalselt muidugi aru sellest hoonete teemast, aga ma usun, et kui te oleksite minu asemel, siis samamoodi eelistaksite inimesi hoonetele.

Annely Akkermann, palun! 

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Suur tänu väga informatiivse ettekande eest! Mul on veidi teise nurga alt küsimus. Rahanduskomisjonis käib aeg-ajalt ettekannetega Finantsinspektsioon, kes teostab teatavasti järelevalvet mitmete eri tüüpi finantsasutuste üle. Nemad on välja pakkunud ka, et nad võiksid oma tegevust laiendada finantsombudsmaniks, et enne kohtusse jõudmist lahendada probleeme finantsasutuste ja nende klientide vahel. Kas see teema on teie töölauale jõudnud ja kui on, siis mis te sellest arvate?

Kohtutes menetluste vähendamine nüüd siis tuleneb ka kärpe eesmärgist. Aga juba meie 2023. aasta koalitsioonileppes on sees punkt, et me otsime lahendusi, kuidas kohtuväliseid menetlusi saaks laiendada. Seal on mitu õnge vette visatud, kuidas see täpsemalt võiks välja näha. Konkreetsele küsimusele ei- või jah-vastust ma hetkel ei ole valmis andma. Aga vaatame erinevaid kohti alates, ma ei tea, tarbijakaitsevaidlustest, elatisvaidlustest, et kas kohus on kõikidele asjadele see kõige mõistlikum otsuse tegemise koht. 

Siinkohal tänan kõiki VAKO töötajaid ja neid, kes on saanud riigihangetes sobivad lahendused, või ka näiteks üürivaidluskomisjonid erinevates kohtades, kes on teinud väga tänuväärset tööd ja hoidnud kõvasti kokku kohtute ressurssi, või näiteks töövaidluskomisjonid. Tõsi, töövaidluskomisjonide otsuseid kaevatakse kohtusse üha rohkem edasi. Aga samas jäävad need töövaidluskomisjonide otsused kohtus pidama. Need on väga kvaliteetselt tehtud otsused ja kui inimene ilma töövaidluskomisjonita pöördub otse kohtusse, siis tegelikult maakohtu otsused jäävad palju vähem järgmises astmes pidama kui töövaidluskomisjoni otsused. 

Nii et meil on väga palju tõendusmaterjali, et selline kohtuväline menetlemine on väga edukas. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Proua minister! Mul on võib-olla natuke laiem küsimus, mitte nii konkreetselt just selle päevakorrapunkti kohta, aga mõnes mõttes siiski. Eks riigis ju seda õiguslikku situatsiooni ja ka kuritegevust ju mõjutab usaldus institutsioonide vastu, sealhulgas valitsuse vastu ja nii edasi. 

Ma loen uudistest, et Pakosta ei kavatse peaprokurörikandidaati EKRE-le tutvustada. Muidugi on võimalus, nagu meie eelmine peaminister ütles, et meedia valetab, et sealt ei maksa uskuda, mida kirjutatakse. Öelge siis, kui ajakirjanikud on valesti teie mõttest aru saanud, aga kui nad ei ole, siis see ikkagi pani mind mõtlema, selline väljaütlemine ühe parlamendierakonna suunas, kellel on siiski ka palju toetajaid. Kuidas te näete, kuidas see põhjendatud on, nagu selliselt, ma ütleksin, ma ei tea, kas üleolevalt või kuidagi niimoodi, ministril käituda. Ja milline see mõju võib olla inimestel valitsuse ja ka konkreetselt teie usaldusväärsuse vastu?

Väga hea küsimus. Seekord ajakirjandus, ma tunnistan ausalt, ei eksinud. Mulle läks väga hinge teie erakonnakaaslaste poolt, ja mitte esimest korda, isiklik rünnak mitme prokuratuuritöötaja vastu. Ma olen seda ka avalikult välja öelnud, et õigusriigis tuleb arvestada sellega, et politseinikud, prokurörid, kohtunikud teevad ülimalt olulist tööd riigi tellimusel, see on riigi üks baasfunktsioone. Ma pean seda täiesti sobimatuks, et ükskõik kui suure toetusega erakond lubab endale seda, et ta isiklikult prokuröre ründab. See mõjub siiski nendele inimestele, ma siin ei hakka seda kohtunike peade veeremist meenutama, aga kahjuks ma pean tunnistama, et meil on poliitilises mõttes eriarvamus teie erakonnaga selles osas, et kuidas on kohane kohtunike ja prokuröride suhtes sõna võtta. Selle tõttu, et te olete niimoodi, teie erakonna esindajad on siin ka Riigikogu saalis täiesti sobimatul moel sõnavõtte teinud, siis ma üritan säästa seda võimalikku kandidaati nii kaua kui vähegi võimalik. Aga ma mõistan teie pahameelt ja kindlasti ka teie valijatel on õigus nende pahameelele. See ongi poliitilise debati koht.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Jätkuks eelmisele küsimusele ma küsin siis seda, et kas te ei arvesta selle võimalusega, et tegelikult te ju kaldute kõrvale sellisest normaalsest demokraatlikust protsessist, kus tuleb arvestada ka nende seisukohtadega, mis on tegelikult näiteks kohtusüsteemi suhtes või prokuratuuri suhtes tõesti väga kriitilised? See, et teie seisukoht on teistsugune ja teie seisukoht ei ole nii kriitiline kohtusüsteemi suunal või prokuratuuri suunal, ei tähenda, et kõrgetele positsioonidele välja käidud kandidaadid ei peaks vastama ka nende küsimustele, kellel on väga kriitiline seisukoht. Minul endal näiteks on küll väga tõsiselt põhjust olla kriitiline kohtute tegevuse suunal, olles ise osalenud mitmetes menetlustes ja nähes, kui kallutatult kohus tegutseb. Ja mul oleks väga tõsiseid küsimusi esitada nii riigikohtunikele kui ka alama astme kohtute kohtunikele. Ja kui te justiitsministrina selles olukorras ütlete, et aga ma arvan, et te ei peagi saama neid küsimusi küsida, sest teil on valed seisukohad, siis see ei kõla kuidagi eriti hästi.

Aitäh! Ma kõigepealt teen korrektuuri. Seda, mida te mulle praegu suhu panite, ma öelnud ei ole. Vastavalt prokuratuuriseadusele peaprokuröri kandidaat tuleb küsitlemiseks Riigikogu õiguskomisjoni ja Riigikogu õiguskomisjonis kõikidel erakondade esindajatel on täielik voli ja võimalus peaprokuröri, või riigiprokuröri kandidaati, peaprokuröri kandidaati, vabandust, küsitleda. Ja see õigus tuleneb seadusest ja minu arust on igati kohane ja vastab just sellele samale ideaalile, mida te ise ka kirjeldasite. Et ükskõik mis erakonnal on see õigus olemas. 

Ajakirjanikule ma vastasin, mis puudutab eelnevaid konsultatsioone, mitteametlikke konsultatsioone, ja neid mitteametlikke konsultatsioone on alati peetud tegelikult diskreetselt ja kenasti. 

Ma [näeksin] ka väga olulist vahet sellel, kas tegemist on väga kriitilise seisukohaga, mis on alati lubatud ja isegi teretulnud, sest sellel demokraatia püsibki, võrreldes isikliku rünnakuga, mis on täiesti asjakohatu. Sellel on väga suur ja põhimõtteline vahe. Ma kindlasti kutsun ülesse mitte ainult EKRE liikmeid, vaid kõikide erakondade liikmeid asjakohase kriitikaga, ka väga suure kriitikaga ikkagi sõna võtma ja väga kriitiliselt esinema. Ka õiguskomisjon saab kutsuda teie poolt nimetatud isikuid õiguskomisjoni oma tööd tutvustama, on võimalik teha suures saalis olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Neid võimalusi on Riigikogu liikmetel väga palju. 

Ja see kõik ei seondu ühelgi moel isiklike rünnakute või peade maha võtmisega. Mina kavatsen kaitsta nüüd ja edaspidi prokuröre ja kohtunikke isiklike rünnakute eest. Minu arust on see õigusriigi jaoks väga oluline, et prokurörid ja kohtunikud saavad enda tööd teha turvaliselt ja turvalises õhkkonnas.

Anti Poolamets, palun!

Te just nimetasite prokuröri ja isiklikke rünnakuid. Aga kust jookseb piir kriitika ja isikliku rünnaku vahel? Mina näen küll, et tehakse raskekujulist praaki, ma olen seda ise näinud praeguse peaprokuröri osas. Ta on nii suurt praaki teinud, et teda võiks lausa taandada selle eest. Mis me siis teeme? Kas see on isiklik rünnak? Vaadake, kõige lihtsam on öelda: vihakõne, olge vait, ärge kritiseerige midagi. See on teie lemmikinstrument: vihakõne. Tegelikult see surub just nimelt vaba mõttevahetuse maha, et te sildistate kohe isiklikuks rünnakuks, sildistate vihakõneks. See on ju vana nipp oponentide mahasurumiseks. Kuidas te selles osas kommenteeriksite, kus on siis piir?

Ma arvan, et te saate sellest ju tegelikult ise ka aru. Ma jään enda sõnade juurde, mis ma just ütlesin, et ma kutsun väga üles kõiki erakondi, ja mitte ainult erakondi, võtma kriitiliselt sõna, kui midagi saab kuskil teha paremini, teistmoodi või kui kuskil on olulisi teemasid, mida tõstatada, või kui keegi ei täida oma tööülesandeid asjakohaselt. Aga ähvardus näiteks kohtunikule, kes on teinud kellegi arvates ebasobiva otsuse, pea maha võtta, see on isiklik rünnak.

Hea kolleeg Anti Poolamets, kahjuks ma ei saa teile teist küsimust anda, sellepärast et selles formaadis on meile ette nähtud üks küsimus. Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ning palun Isamaa fraktsiooni nimel siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaanus Karilaidi. Vastav volitus on istungi juhatajal juba olemas. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh! Head kolleegid! Kui üldse istuvat ministrit kiita, siis ainult selle eest, et see oli retooriliselt enesekindel. Aga see on ka kõik. See, et rahanduskomisjoni esimees kiidab tänast justiitsministrit, on ka ju elementaarne, see on tema enda kätetöö. Aga muidugi väga lihtne on osasid opositsioonipoliitikuid siin paremal käel demoniseerida ja keskenduda nende väitlusele ja sõnakasutusele ja rääkida, kuidas kaitstakse kohtusüsteemi. Ääretult silmakirjalik, ääretult valelik, õõnes. Vastasel juhul neid poliitikaid, mida praegu ellu viiakse, sel juhul ju ei tehtaks. 4,4 miljonit kärpida kohtusüsteemi olukorras, kus me kuulame iga aasta Riigikohtu esimehe Villu Kõve ettekannet, kus ta räägib samuti menetluse ökonoomsusest, räägib sellest, kuidas häid kohtunikke leida, räägib sellest, et teisel ja kolmandal kursusel nopitakse ära juba head juristid erasektorisse, räägib sellest, kuidas on vaja tegelikult sotsiaalseid garantiisid tekitada kohtunikele, ühesõnaga, ressursse on vaja juurde. Ja siis justiitsminister räägib hoopis, et ei, me võtame 4,4 miljonit sealt süsteemist välja. Järelikult te töötate täna ebaefektiivselt, te raiskate seal raha kohtusüsteemis. Aga samas tullakse siia pulti ja öeldakse, et ma kaitsen kohtusüsteemi, ma kaitsen kõiki inimesi, kes seal töötavad, kuna, Anti Poolamets, teie peate rääkima teistmoodi ja kui ma teid suunan paremale rääkimisele, siis see on minu ainuke töö ministrina, aga 4,4 miljonit võtame süsteemist välja. Samas, KHN, kohtute haldamise nõukogu, saadab kirja justiitsministrile, rahanduskomisjonile. Ükskõik, ükskõik on sellest, ja see tuleb viimasel hetkel ja öeldakse, et kui te seda teete, kui te seda kärbet teete, austatud justiitsminister, siis kohtumenetlus läheb ebaefektiivsemaks. Kuidas te siis seda süsteemi kaitsete, mismoodi? Ainult selle EKRE poliitikute eest retooriliselt või? Ei pea nendega üldse tegelema selles küsimuses, väitlevad, kuidas tahavad. See on demokraatliku ühiskonna üks tunnus, väitlevad, kuidas tahavad. Ja valija hindab pärast, kas ta seda väitluskultuuri hindab või ei hinda. Aga see, et teie võtate ära 4,4 miljonit süsteemist, kus Riigikohtu esimees iga aasta käib rääkimas, mida tegelikult on vaja, et teha seda kohtusüsteemi professionaalsemaks, see tegelikult teile ju ei lähe korda. Vastasel juhul te paneksite stopp! ja ütleksite ka reformierakondlasest rahanduskomisjoni esimehele ja reformierakondlasest peaministrile: me peame midagi muutma, et kohtusüsteemi muuta efektiivsemaks, õiglasemaks, et menetluskaar oleks lühem ja kohtuotsused oleksid arusaadavamad ja tegelikult ka õiglasemad. Muidugi, see on tunnetuslik, aga igal juhul sel teemal on ka väga palju poleemikat. 

Ja siis ma kutsuksin ka teid korrale. Natukene, pehmelt öeldes, olete ka silmakirjalik. Kui ma küsin teie käest, et 10 aastat on kuritegevus, 2012–2022, langenud, ja teie ise räägite tegelikult poliitika muudatustest, et poliitika muudatustel on mõju reaalsele elule, ja ma küsin, mis siis see põhjus on, et 2023–2024 kuritegevus kasvab, siis teie väidate, et näete, et arvutikelmused ja inimestel on telefonid tekkinud ja seal on tegelikult suur kasv, 25%. Aga samas te 15. november annate intervjuu, kus te väidate, teie enda tsitaat: sotsiaal-majanduslik olukord on pannud inimesed rohkem varastama – teie enda tsitaat! – ja varastama nii toitu kui esmatarbekaupu. Järelikult sellel poliitikal, mida Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide valitsus on viljelenud – Eesti 200 täna väga subjektina ei võetagi seal, arvestatakse, et ongi tegelikult sotside ja Reformierakonna valitsus –, et raha äravõtmine huviharidusest, see jutt, et 2023 meie makse ei tõsta, tegelikult tõstetakse, see, et võetakse ära peretoetused, poliitikaid muudetakse ja muudetakse … 

Lisaaega paluks.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ja see, et poliitikaid muudetakse ja sellel on reaalne mõju ühiskonnale, inimeste mitte turvatundele, aga reaalsetele ka näitajatele kuritegevuses, varavastases, isikuvastases kuritegevuses, see on ju mustvalgelt kirjas. 

Ja millega tegelete teie justiitsministrina? Ütlete, et siin kaks-kolm EKRE poliitikut peaksid teistmoodi rääkima, kõnelema. See on marginaalne küsimus! See on kõige marginaalsem küsimus! Te justiitsministrina peaksite vaatama tervikpilti, kuidas töötab tegelikult reaalselt meie kriminaalpoliitika. Vastasel juhul neid lihvitud ettekandeid iga aasta siin kuulata, kriminaalpoliitika põhialuseid, iga aasta kuulata neid, aga samas, kui me vaatame, mis siis reaalselt ühiskonnas toimub, milliste poliitikatega me saame neid muuta, sest kriminaalpoliitika ei ole iseseisev poliitika, millel pole mõjusid ega seosed teiste poliitikatega, on ju nonsenss. Loomulikult on. Ja see, et majandus langeb, see, et majanduslanguse tingimustes panete maksutõuse peale, see, et on üks kiiremaid hinnatõuse, see kõik mõjutab tegelikult ka meie inimeste sissetulekuid ja mõjutab tegelikult meie olukorda kriminaalses keskkonnas. 

Nii et minu, ütleme, selline protest ja pahameel oligi sellest, et ühelt poolt te ei olnud nõus tunnistama, et ka neid väiteid, mida te siis kuu aega tagasi väitsite rahvusringhäälingu vahendusel ja proovisite peita seda vastust selle taha, et põhiprobleem on hoopis küberkuritegevuses, aga mitte sotsiaal-majanduslikus inimeste kehvemas olukorras. 

Ehk tänasel Reformierakonna juhitud valitsusel on ka selge mõju sellele, et kuritegevus kasvab ja tõuseb. Nii et see võiks kutsuda korrale ka neid poliitikaid muutma. Ja see maksufestival, see maksukaos, mis on, mõtleme ka selle kõrval, mida teha, et Eesti majandus läheks kasvule, tuleks välja majandust turgutavate meetmetega, mis annaks inimestele rohkem sissetulekuid ja ka reaalselt tegelikult pärast avaldaks positiivset seost ka sellega, et kuritegevus uuesti langeks. See, et 2012–2022 kuritegevus langes, ei tekkinud iseenesest, selle taga olid ka mingid reaalsed poliitikad. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Anti Haugas, palun!  

Austatud Riigikogu liikmed! Head kolleegid! Eesti kriminaalpoliitika eesmärk aastaks 2030 on saavutada turvaline ja õiglane ühiskond. Kuigi registreeritud kuritegude arv on püsinud viimastel aastatel stabiilsel tasemel, oleme teinud päris tublisid edusamme alaealiste kuritegude arvu languses ning ühtlasi ka raskete vägivallakuritegude vähendamises. Tõenduseks on ka see, et me oleme riik, kus Euroopa Liidus kõige kiiremini vägivallakuriteod langevad. 

Aga siiski eraldi tähelepanu vajavad alaealised, kelle seas on viimaste aastate jooksul hüppeliselt kasvanud narkootikumidega seotud süütegude arv. Väikeses koguses narkootikumide käitlemine ning alkoholi tarbimine on probleemid, mis viitavad vajadusele suunata ressursse noorte ennetustööle, sealhulgas perede ja kogukondade kaasamisele. 

Statistika näitab, et alkoholi- ja narkosõltuvus on peamiseks korduvkuritegevuse riskiteguriks. Näiteks vanglast tähtaegselt vabanenutest langeb uuesti kuritegevusse 41% ja paljude nende juhtumite juured ulatuvad just sõltuvuskäitumisse. Kõige sagedamini korduvad õigusrikkumised seotud varguste, joobes juhtimise ja vägivallaga. Vanglast vabanenute retsidiivsus, eriti sõltuvuse ja vaimse tervise häiretest tingituna on probleem. 

Programmid, mis keskenduvad tööoskuste ja iseseisva toimetuleku arendamisele, on juba andnud häid tulemusi, nagu ennist mainisin. Peame seda suunda laiendama, et vähendada korduvkuritegevust. Meie eesmärk aastaks 2030 on vähendada sõltuvusprobleemidest tingitud kuritegevust ja korduvkuritegevust märkimisväärselt. Peame pakkuma rohkem karistusalternatiive, sealhulgas raviprogramme ning vähendama sõltuvusprobleemidega inimeste sattumist vanglasse. 

Edu saavutamine eeldab, et suudame ühendada tervise-, sotsiaal- ja õigussüsteemi jõud ning pakkuda integreeritud tuge sõltlastele ja nende lähedastele. Toon välja enda arvates kõige olulisema mõõdiku, millest peaksime oma tegevuses juhinduma. 70% Eesti inimestest tunneb end kodutänaval turvaliselt ning kõigest 1% Eesti inimestest peab kuritegevust üheks riigi peamiseks probleemiks. Oleme selles osas üks madalamaid Euroopa Liidus. Viimane näitaja, see 1%, kus meie elanikkond peab seda probleemiks, on pigem positiivne. See ei ole meie riigi arengut ega majandust pärssiv. Aga me peame tegema tööd, et ka ülejäänud 30% ühiskonnast saaks öelda, et nad tunnevad end enda kodutänaval turvaliselt. 

Austatud saalis viibijad! Reformierakonna fraktsiooni nimel kinnitan, et Eesti kriminaalpoliitika edasised sammud keskenduvad ennetusele ja tõhusate inimkesksete lahenduste leidmisele. Meie ülesanne on kindlustada, et iga Eesti inimene tunneks end turvaliselt ning et õigussüsteem vastaks rahva ootustele. Aitäh!

Suur tänu teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Andre Hanimägi, palun!

Head kolleegid! Lugupeetud minister! Aitäh selle ülevaate eest! Ma kõigepealt alustaksin võib-olla sealt, kust minu hea kolleeg Isamaast, härra Jaanus Karilaid millegipärast pooleli jäi. Ja ta jäi pooleli kärbete kritiseerimise juures. Iseenesest see on väga õige. Sotsiaaldemokraadid on kogu selle väga keerulise riigieelarve protsessi juures tõdenud, et väga lihtne on rääkida kärbetest ja väga lihtne on öelda, et maksutõuse ei tule, vastupidi, makse tuleb lausa langetada. Aga mitte keegi, sealhulgas ka selles alternatiivses eelnõus, mille Isamaa pakkus, ei ole pakkunud seda, et kust need kärped siis tulevad. Ja kui justiitsministrile on antud ette kärbe, mida ta kindlasti ei tulnud ise selle peale, et võiks nüüd võtta, et seal kohtusüsteemis on jube palju raha. Vaevalt küll. Aga me kõik peame pingutama ja me püüame kõik teha küllaltki ebapopulaarseid ja võib-olla isegi halbu otsuseid, aga nendest otsustest [peame] võtma välja maksimumi selleks, et saada riigieelarve korda, saada teenused paremaks ja efektiivsemaks. See ongi kõik täna koalitsiooni töö. Nii et, hea opositsioonisaadik, kui te nõudsite suuremaid kärpeid, noh, siis vot veel hullemalt oleks võinud see asi minna.  

Aga kui me vaatame nüüd tõepoolest seda statistikat, mida lugupeetud minister meile siin esitas, siis iseenesest me võime ju öelda, et on väga palju positiivseid tendentse ja me oleme tegelikult ka tegelemas mitmete nende muredega, mis on ühiskonnas tõstatunud, olgu see siis nende väga mahukate kohtumenetluste kiirendamine. Mitmeid õppetunde on võetud arvesse, mille me oleme saanud siit lähiaastatel samuti nendelt mahukatelt menetlustelt. Nii et võiks ju öelda, et suund on igati õige. Mis aga teeb murelikuks, on tegelikult ikkagi jätkuvalt see, et kui hästi on meil tasakaalus õigus ja õiglus. Võttes siin arvesse tõepoolest ka need mõtted rentida meie vanglaid – meil on tõepoolest vanglates vähem inimesi –, samas teiselt poolt me loeme, et me oleme vanglatest välja lasknud rahvusvahelisi kurjategijaid – neid, kes ei ole Eesti püsielanikud või kodanikud –, mille osas on muret tundnud ka prokuratuur. Ja teisalt ka ühiskonda väga tugevalt riivavad asjad, näiteks pedofiilide ennetähtaegne vanglast vabanemine, loomulikult jalavõru ja kõige muuga, mis sinna juurde kuulub. Aga võib-olla alati ei ole need ühiskonnas päris hästi arusaadavad.  

Ja ka alaealiste kuritegevus on tegelikult see murekoht, mis mind siia pulti hetkel tõi. Tõepoolest, minister minu küsimusele vastates tõi välja narkokuriteod, ja me kõik teame, et see on järjest süvenev probleem. Mis on see lahendus, hetkel isegi ei oska pakkuda, aga loomulikult on see kompleksne, nii nagu kõikide kuriteoliikide puhul ei ole võimalik öelda, et just see üks probleem vajab lahendust. See on kompleksne, mis puudutab nii sotsiaalmajanduslikku küsimust, aga loomulikult ka tervishoidu ja näiteks vaimset tervist. Kaks minutit juurde, palun, aitäh!

Jaa, isegi kolm, palun!

Aitäh teie lahkuse eest! Loomulikult need küsimused on kõik komplekssed ja siin öelda, et nüüd teeme seda ühte- või teistmoodi, ei ole võimalik. Tegelikult on raha juurde vaja mitte ainult kohtusüsteemi või vanglatele, aga raha on juurde vaja ka meie arstidele, sotsiaaltöötajatele, vaimse tervise edendajatele. Nii et pikk töö on veel ees. 

Kui me aga tõepoolest loeme, nii nagu ka minister välja tõi ja ka mina tavakodanikuna loen neid juhtumeid, kus noortekambad on võtnud enda rolliks mingisuguse omakohtu ilma igasuguste tõenditeta, kus noortekambad on millegipärast saanud kusagilt sellist julgust, mis annab neile õiguse ja isegi jultumuse võtta videosse täiesti šokeerivaid ja hullumeelseid tegevusi, siis tekib mul küsimus, kas need noored on saanud ikkagi abi. Ja tõenäoliselt on saanud, aga kas see abi on ikkagi see abi, mida nemad juba vajavad. Väga paljud praktikud, kellega ka mina olen suhelnud, sealhulgas eriti politseist, on tõdenud, et võib-olla tuleks meil olla mitte leebem, vaid karmim. Näiteks šokivangistus on asi, mille puhul on nii mitmedki politseinikud tõdenud, et me võiksime seda rakendada enam. Meil võiks olla rohkem hoobasid, et noored ei tunneks seda karistamatuse tunnet, mis paraku tundub, et on tekkimas. Ja kuigi tõesti, iseenesest statistika ja see tõde tundub justkui olevat seal, et me ei saa küll kõiki noori päästa, aga meie sotsiaaltöö siiski päästab enamuse, siis minu hinnangul meil tuleb ikkagi arvestada sellega, milline on ka ühiskonna ootus ja ja lootus õiglusele.  

Nii et ma väga loodan, et siit järgnevatel aastatel me keskendume väga palju alaealiste kuritegevusele, ja mitte ainult narkokuritegudele, vaid ka vägivalla- ja isikuvastastele kuritegudele, mis paraku on ka tõusuteel, nagu me siit materjalist saime lugeda. Need on need asjad, mis ühiskonda raputavad ja mis vajavad mitte ainult sotsiaaltööd, vaid tegelikult võib-olla ka ühel hetkel seadusemuudatusi, mis tõepoolest annaksid ühiskonnale sõnumi, et me tegeleme ja hoiame igat inimest, ja anname selge sõnumi selleks, et inimeste ründamine, inimeste vigastamine, mõrv ja mis iganes muu ei ole siin ühiskonnas mitte mingil moel aktsepteeritud, olgu see täiskasvanu või alaealise poolt täide viiduna. 

Suur tänu teile! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Kert Kingo, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head kuulajad! Mida me siin kuulsime? Justiitsminister, kes räägib õigusriigist, tuleb siin puldis vaenukõnet tegema ühe parlamendierakonna suhtes, unustades ära, et need parlamendi liikmed esindavad siin oma valijaid. Justiitsminister, kes hetkel voolib ministeeriumis uut vaenukõneseadust, ise tuleb vaenu levitama, sest temale ei meeldi, kui tuuakse välja kriitikat. 

Ma ei saanud ainult sellest aru, mille suhtes kriitikat. Kas see, et kohtuotsustes toodud rikkumised tuuakse välja, tähendab seda, et see on isiklikuks minemine? Minister süüdistas siis kohtunikke või? Täiesti segaseks jäi see asi. Et nüüd on kohtunikud süüdi, et nemad on tuvastanud, et keegi rikkus. Ei tohi rääkida sellest, see on isiklik. Sel juhul, hea minister, on kõik kohtuotsused isiklikud. Mis te nüüd siis ette võtate? 

Probleem on selles, et räägitakse jah kõlavate sõnadega, et meil on õigusriik, meil on õigusriik, aga kui me hakkame, keegi hakkab neid kitsaskohti välja tooma, siis ei tohi rääkida, siis näidatakse näpuga ja siis hakatakse vaenu õhutama. Ei sobi, ei tohi. Mis on tegelik eesmärk? Eesmärk peaks ju olema olukorda paremaks teha – sellega, et me vaikime probleemid maha, olukord paremaks ei lähe – ja püüelda õigusriigi poole, sest õigusriigi mõiste on löönud väga kõikuma väga paljude inimeste jaoks, keda me siin kõik esindame. 

Kohtureform – ka see on teema, millest minister väga uhkelt ja kõlavalt rääkis. Aga kohtunikud ei ole ju rahul selle reformiga, mis ministeeriumi tubades kokku voolitult tundub väga hea idee, aga praktikas teeb olukorra kohtunike jaoks ebameeldivamaks. Ma olen rääkinud väga mitmete kohtunikega, on rahulolematus. Ja seda siin võidukalt rääkida, kuidas nüüd reformime kõvasti, nagu see oleks kõige suurem saavutus – no ma ei tea, võiks tagasisidega arvestada, nendega, kes selle läbi peavad oma tööd muutma ja keda see otseselt puudutab. 

Ka see ülevaade, mis siin tehti kuritegevuse ja kriminaalpoliitika suhtes – räägitakse olukord ilusamaks, ilustatakse. Meil on nii ilus ja õilis riik! Päriselu ei ole selline. Varavastased kuriteod on igapäevased ja keegi ei taha tegeleda sellega, ka isikuvastased, mida eelkõnelejad on maininud, siin ära märkinud, ainult sagenevad. Inimesed ei saa enam abi riigilt, nad ei saa kaitset. Ja seda arvesse võttes on täiesti kohatu siin rääkida ilusast elust, kui turvaline ja rahulik meil siin kõik on. 

Mulle tundub, et Justiitsministeerium ei ole väga kursis, mis päriselus toimub, kuidas need asjad tegelikult on. Tuli siia pulti ainult ilusaid loosungeid loopima ja rääkima, nagu omal ajal räägiti meile lootusrikkalt sellest peatselt saabuvast kommunismist. Täpselt sama tunne jäi siin. 

Minu soovitus on see, esiteks, et minister ei vaenaks siin ühte konkreetset parlamendierakonda, saaks aru, mis on kohtuotsuste sisu ja mille põhjal kohtunikud otsuseid langetavad, et see ei ole isiklik rünnak, kui juhitakse tähelepanu rikkumistele ja tuuakse välja kriitikat, ning et minister süveneks oma valdkonda tegelikkuses ilma seda ilustamata ja näitaks tahet probleeme tõesti lahendada ja pakkuda Eesti inimestele turvalist elukeskkonda. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Igor Taro, palun!  

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eesti 200 seisab selle eest, et riik oleks kallis eelkõige kodaniku südamele. Aga tema rahakotile peaks see olema kindlasti vähem kulukas. Seda eesmärki riiklikud kärped kahtlemata täidavadki. Ja on kummaline kuulata, kui siin tribüünil püütakse opositsiooni poolt kaitsta hoopis kallist ja kohmakat riiki. 

Nii nagu Eesti 200 on öelnud, et parim majanduspoliitika on hariduspoliitika, võiks analoogselt öelda, et parim kriminaalpoliitika on ennetuspoliitika. Eesti 200 on keskendunud oma pikas plaanis viiele vaalale. Haridusjulgeolek, riigireform, roheline majandus ja kultuur, mis kõik mõjutavad kriminaalpoliitikat. Ükski neist eraldi seda ei käsitle, kuid nendesse valdkondadesse panustamine kahtlemata mõjutab ka Eesti pikaajalist väljavaadet kriminaalpoliitika rakendamise valdkonnas. 

Investeerides haridusse soovib Eesti 200 tõsta inimeste teadlikkust ja oskusi, mis aitab ennetada õigusrikkumisi ning vähendada noorte sattumist kriminaal-justiitssüsteemi. Suurendades investeeringuid riigikaitsesse ja elanikkonnakaitsesse, tagame turvalise elukeskkonna, mis on kooskõlas kriminaalpoliitika eesmärgiga. Riigi toimimise ja demokraatia tõhustamine, sealhulgas korruptsioonivastane võitlus, aitab kaasa õiguskaitsesüsteemi sõltumatusele ja tõhususele, mis on oluline osa kriminaalpoliitika põhialustest. Keskkonnasäästlik majandus vähendab keskkonnakuritegude riski ning toetab õigusrikkumiste ennetamist selles valdkonnas. Isegi kultuuri väärtustamine ja edendamine aitab tugevdada ühiskonna alusväärtusi, mis võivad toetada õiguskuuleka käitumise kujunemist. Nii et toetudes nendele viiele vaalale, saab Eesti 200 vaatest pikas plaanis edendada turvalist, õiglast ja teadlikku ühiskonda. 

Peegeldaks mõne sõnaga ka justiitsministri ülevaadet. Kõigepealt küberkuritegevuse valdkonnast. Olen ka ise korduvalt kogenud neid hetki, kus kummalist sõnumit või e-kirja avades olengi võpatanud, et ma peaaegu oleksingi sinna lingile vajutanud, sellepärast et see on olnud nii usutav, ma tõesti ootasin mõnda postipakki ja ma tean, et Eesti pangad soovivad kord aastas andmeid uuendada. Ja see on olnud ikkagi mõnikord ka väga-väga napp äratundmine. Ja ka minu vanemad ja vanavanemad on saanud neid telefonikõnesid. Olles mitme lapselapse vanavanemad, on nad viidud peaaegu infarkti äärele nende ahastavate kõnedega, et midagi on nende lastega juhtunud. Ja hetkel on see kõik väga lihtsakoeline, aga mis saab siis, kui AI hakkab tõepoolest jäljendama massiliselt teie lähedaste hääli, hakkab jäljendama telefoninumbreid ja nii edasi? 

Teine teema, mille osas tuleb kindlasti meil tulevikus debatti pidada, on debatt põhiõiguste teemal: milleks need põhiõigused on ja mida need tegelikkuses kaitsevad. See puudutab just neid korduvaid poevargusi, mille osas on jaemüügikettide juhid ka justiitsvaldkonna inimestega rääkinud ja oma muret väljendanud. Me alles hiljuti lugesime Eesti meediast ülevaadet ühest härrasmehest, kes põhimõtteliselt elatub sellest, et käibki tankimas ja ei maksa, käib poes, viib korvitäie kaupa välja, ei maksa. Iga kord saab ta uurijaga kokku, kahetseb oma tegu, põhjendab sellega, et tal raha ei ole, aga mitte midagi ei juhtu. Kõik läheb edasi. Ei ole võimalik tema poodi minekut kuidagi takistada. 

Kindlasti on see üks mõttekoht. Nagu me teame, siin on räägitud ka täna korduvalt, et PPA ja kohtuvõimu ressurss on väga-väga piiratud. Ilmselt selles mõttes oleks mõistlik hoolitseda selle eest, et see ressurss oleks võimalikult tõhusalt rakendatud. Kindlasti on tehisintellekt üks võimalusi, teine on vähem lolli tööd ja toetav õigusraamistik, mis tegelikkuses aitaks kaasa sellele, et meie riik toimiks tõhusamalt ja oleks vähem kulukas kodaniku rahakotile. Aitäh!

Suur tänu teile! Kas minister soovib osaleda läbirääkimistel? Palun, sõna on teil!

Aitäh! Kuna tegemist on inimeste turvalisust niivõrd oluliselt mõjutava teemaga, ma siiski teen mõned vastulaused.

Ma olen Jaanus Karilaiuga nõus täiesti selles, et kohtute kärpele peab vastu tulema kohtureform. Aga ta eksitas kuulajaid-vaatajaid sellega, et seda pole üldse käivitatud või et me ei võta seda tõsiselt. Vastupidi, kohtureform on käivitatud, kogutud on terve rida mõtteid, osa asju juba liigub kooskõlastusringidel. Eesmärk on kohtutest asjad kas välja viia, menetlusi lihtsustada, anda kohtutele suuremad õigused, kohtud muuta põhiseaduslikuks institutsiooniks, iseseisvaks vastavalt põhiseaduse 13. peatükile, saavutada suurem paindlikkus kohtuastmete sees ja ka kohtumenetlus muuta paindlikumaks. Näiteks on arutluse all see, et kohtunikud saaksid tulla juhul, kui nad on pensionil või omal soovil lahkunud, appi keerukamate menetluste puhul. Terve rida selliseid ettepanekuid, mis kõik väärivad vähemalt arutelu, see on kõik käivitatud. 

Ja teiseks, ma kindlasti ei saa nõustuda sellega, et ma oleks kuidagi soovinud peita mingeid andmeid. Arvuliselt on tõesti niimoodi, et kõige suurema kasvu annavad ikkagi needsamad arvutikelmused. Kahjuks ma pean eelkõnelejale lisandama, et mitte tehisintellekt ei hakka kunagi tulevikus jäljendama teie lapse telefoninumbrit ja häält, vaid ta seda juba teeb. Küll aga Riigikogu saalis, siinsamas saalis 11. detsembril ma põhjalikult käsitlesin seda sotsiaal-majanduslikel põhjustel varguste teemat. Kuna ta üldisest kuritegevuse kasvust moodustab siiski väikese osa, ent on märgiliselt kindlasti oluline, ma ei ole seda kunagi proovinud varjata.

Väga oluline teema, mida kolleeg Hanimägi tõstatas, et vanglast väljalaskmine ja selle piiramisega ka valmistame ette seadusemuudatusi. Samuti on juba ringil see seadusemuudatus, et teistsuguse karistuse kandmine ei ole mitte ennetähtaegne vabastamine, vaid karistusviisi muutus. 

Aga kõige olulisemana soovin rõhutada seda, et kindlasti ei ole õige väita, et inimeste muredega nüüd ei tegeleta ja et inimesed ja nende mured ei ole enam olulised politseile, prokuratuurile või kohtutele. Vastupidi, väga olulised on. Me hoiame igat inimest, siin pole mingit küsimustki. Kõigil, kellel on mingi mure, kindlasti pöörduge, ja kindlasti ta seda abi saate. See on hästi oluline minu arust üle rõhutada. Aitäh!

Suur tänu teile! Oleme kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Saame minna neljanda juurde: ülevaade "Õigusloomepoliitika põhialuste aastani 2030" elluviimisest 2023. aastal. Selline on täpselt pealkiri, aga ma usun, et keegi ei keela teil rääkimast ka viimase 11 kuu jooksul toimunud tegevustest. Ettekandeks palun taas Riigikogu kõnetooli auväärt justiits- ja digiministri Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh! Nüüd me räägime vabadustest ja usaldusest. Kui me vaatame seda, et meil on praegu kehtivaid riigisiseseid seadusi Eestis Riigi Teataja andmetel 392 seadust ja nendest 2023. aastal muudeti 249 seadust ehk tegelikult 64% kõikidest seadustest, ja kui me vaatame tagasi 2023. aastale, siis tundub, et tänavu aasta me läheme sellest üle. 

Niivõrd massiline seaduste muutmine kindlasti on üks asi, millele tervikuna, kui me räägime õigusloomest, õigusloomepoliitikast, suurest pildist, tasuks tähelepanu pöörata. Sest 2023. aastal võeti siinsamas saalis vastu 74 seadust. Ja tänavu on meil menetluses olnud juba neid Justiitsministeeriumi vaates üle 150. 

Umbes kolmandik meie õigusloomest on seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega ja see proportsioon on aastate lõikes püsinud enam-vähem sama. Aga eelmist aastat iseloomustas see, et ligi kolmandik kõikidest seaduseelnõudest koostati Rahandusministeeriumis ja ühelgi varasemal aastal pole ühe ministeeriumi osakaal seadusloomes sedavõrd suur olnud. 

Kui me vaatame laiemalt õigusloomepoliitika põhialuseid aastani 2030, siis selles strateegilises dokumendis on pikaajalised arengusuunad ja hea õigusloome põhimõtted. Üldiselt on see kõikide meie ühine mure – nii Riigikogu liikmete mure, valitsuse mure kui ka kõikide Eesti inimeste mure –, et õigusloome oleks õiglaselt ja hästi tehtud, sest see on tõesti õige, et selle taga on meie vabadused ja meie usaldus riigivõimu vastu. Ehk õiguse loomisel ei ole oluline ainult see tulemus, vaid kindlasti on väga oluline ka see protsess, kuidas ühe või teise tulemuseni jõutakse, sest sellest protsessist sõltub tõepoolest see usaldus. 

Ja kuigi mootorsõidukite maksustamist on nii kiidetud kui ka laidetud, tuleb siiski tunnustada seda, et ka üks ettevõtjate esindusorganisatsioon, Eesti Liisinguühingute Liit tõi välja, et Rahandusministeeriumit tuleb tunnustada siin varajase ja sisuka kaasamise eest, mille tulemusena kogu lahendus mitu korda ju muudeti ja läbi mõeldi. Selle üle ei ole vaja meil siin etteheiteid teha, kui midagi protsessi käigus muutub. Vastupidi, see ongi hea õigusloome, kui erinevad osapooled saavad kaasa rääkida, oma mõtteid avaldada, ja mis kõige olulisem, neid mõtteid ikkagi lõpuks ka arvesse võetakse. Eriti kriitilise tähtsusega on – ma usun, et siin on kõik ühel meelel – see ühiskonda lõhestavate või siis selliste keeruliste küsimuste reguleerimisel. 

Kahjuks tuleb tunnistada seda, et usaldus valitsuse vastu on langenud. Ja ühe peamise tegurina, mis mõjutab inimeste usaldust valitsuse vastu, on OECD hinnangul see, kuidas inimesed tajuvad võimalust poliitikakujundamises kaasa rääkida. See on palju olulisem tegur uuringute järgi kui näiteks inimese sotsiaal-majanduslik toimetulek või demograafilised tunnused. Ehk seda tasub meil kõigil silmas pidada nii ministeeriumides, kohalikes omavalitsustes kui ka Riigikogu komisjonides, et kaasamine on tõesti väga oluline. Veel kord: sellest sõltub usaldus praeguses keerulises geopoliitilises olukorras riigi institutsioonide vastu väga palju, see on fundamentaalse tähtsusega. 

Ja hea õigusloome puhul on väga oluline ka see, kuidas inimesed tajuvad, et nende põhiliste õiguste ja vabaduste kallale ei minda ülemääraselt ja uisapäisa. Kui me vaatame aasta-aastalt ekspertarvamusi, mis on sellele õigusloome hetkeseisule lisatud, siis need on peaaegu igal aastal välja toonud ikkagi seda, et põhiseadusele vastavust, põhiseaduspärasuse analüüsimist tuleks rohkem teha. Seekord on ekspertarvamus tehtud riigiõiguse sihtkapitali nimel Raul Naaritsa, Rait Maruste ja Norman Aasa poolt ning taas, jälle on see küsimus esile tõstetud. 

Tahaksin rõhutada seda, et hea õigusloomeprotsess algab huvirühmade kaasamisest ja väljatöötamiskavatsuse koostamisest. Väljatöötamiskavatsuses tuleb ära nimetada probleem, mida lahendatakse, ja pakkuda sellele probleemile erinevaid lahendusi, näidates ära, milline oleks kõige vähem riivav lahendus, mis samal ajal siiski seda muret ikkagi päriselt lahendab. Samuti tuleks anda piisav aeg seaduseelnõu kooskõlastamiseks ja arvamuste avaldamiseks. Eelnõu peab kindlasti vastama põhiseadusele ja olema kooskõlas ka teiste seadustega, see on vabaduste kaitsel ülioluline. 

Kui me räägime vabaduste kaitsest, siis on oluline ka see, et otsused oleks andmepõhised ja mõjuanalüüsid objektiivsed ning seaduse rakendamise ja seire osas oleks ka läbimõeldud tegevused. Näiteks on välja toodud seda, et huvirühmadele jäetakse sageli liiga vähe aega arvamuse avaldamiseks või neid kaasatakse liiga hilja. Riigieelarve menetlemisega seotud eelnõude keskmine kooskõlastustähtaeg – ma rõhutan: keskmine kooskõlastustähtaeg – oli eelmisel aastal viis tööpäeva. See on ilmselgelt liiga vähe, eriti kui me peame silmas, et tegemist on keerukate dokumentidega. 

Ja sellele murele on korduvalt tähelepanu juhtinud ka ettevõtlusorganisatsioonid, et aeg oma seisukohtade väljendamiseks on ilmselgelt liiga lühike. Maksumuudatuste paketti kuulnud eelnõudele jäeti neljapäevane tähtaeg ning juba kaks nädalat pärast avalikustamist kiideti need Vabariigi Valitsuse poolt heaks ja algatati Riigikogus. 

Samas on siiski ka positiivseid asju. Kui me vaatame rahvusvahelist võrdlust, siis seesama väljatöötamiskavatsus, mida ma enne rõhutasin, on tegelikult maailmas üsna erandlik ja umbes 35%-le seaduseelnõudest 2023. aastal see väljatöötamiskavatsus tehti. Ma ise pean seda väga oluliseks, et probleem oleks täpselt kirjeldatud, mitte me ei läheks ainult loosungitega midagi lahendama. 

Ja usaldust tõstab kindlasti ka see, et meil tegelikult ikkagi see Eesti õigusloome korraldus on läbipaistev. Meile tunduvad need asjad enesestmõistetavad. Aga see, et meil on keskses infosüsteemis absoluutselt kõik eelnõud ja väljatöötamiskavatsused kõikidele avalikud näha, kõik saavad oma arvamust avaldada, olen seal isegi varasemalt siis kodaniku positsioonilt või eraisikuna või ka lihtsalt ametnikuna arvamusi juurde avaldanud, seda on täiesti võimalik igal inimesel teha. 

Ja oluline on see, et meil on ka ministeeriumidevaheline tagasisidering, kus ma kutsun üles kõiki ministeeriume ja vajadusel ka omavalitsusi neid seisukohti võimalikult täpselt välja tooma, ikkagi kõik hea ja parema õigusloome huvides. 

Toon ühe hea näite, näiteks kokkulepitud õigusloomeprotsessi järgis ravikindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus 377, millega võimaldati pikaajalise haiguslehe ajal töötamine, et ennetada töövõimetuse tekkimist. 

Nii et selle seaduseelnõu ettevalmistamisel tasub kõiki osapooli kiita. Menetlemisel toimus huvirühmade ja ekspertide sisuline koostöö, koostati väljatöötamiskavatsus, järgiti kooskõlastamise tähtaegu, eelnõule oli põhjalik mõjuanalüüs ja kvantitatiivsed prognoosid ning seirevahendina kavandati seadusesse ka muudatuse järelhindamine 2029. aastal. See eelnõu ja seletuskiri valmis Sotsiaalministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi koostöös. 

Loomulikult oli ka teisi häid näiteid. Samal ajal siiski loodavate seaduste seaduste põhiseaduspärasuse tagamine, mis tegelikult on ju, ma ütleksin, meie õigusloomepoliitika kõige peamisem eesmärk, et me ei riivaks rohkem vabadusi, kui selleks ilmtingimata vabadusvajadus on ja kui selleks selgelt seadus üldse aluse või võimaluse annab, ja et me ei teeks midagi rohkem, kui on tingimata tarvis teha. See eksperdiarvamuste poolt välja toodud põhiseaduspärasuse liigselt abstraktne hindamine või üldse selle hindamise puudumine vajab minu hinnangul järjepidevat tähelepanu. 

Ja õigusloomejuristidele on Justiitsministeeriumi poolt praegu ettevalmistamisel juhis, mis kirjeldab täpsemalt, millistel juhtudel ja millises mahus tuleks seda põhiseadusele vastavuse analüüsi seletuskirjas kajastada. See peab tingimata olema põhjalikum neil juhtudel, kui põhiõiguste riive on intensiivne või kui see võib olla põhjendamatult ebaproportsionaalne. 

Justiitsministeerium kavandab ka HÕNTE muutmist selliselt, et see põhiseaduspärasuse analüüside puudulikkus võiks olla aluseks selleks, et eelnõu ei liiguks edasi. See on tõesti äärmiselt oluline. 

Teine äärmiselt oluline teema on, et me Euroopa Liidu õigusaktide ülevõtmisel või rakendamisel ei läheks ka kaugemale jällegi sellest, millised on hea õigusloome tava põhimõtted. Ma tuletan need põhimõtted meelde. Esiteks on meil keeld riigisiseseid muudatusi kavandada samas eelnõus. Teiseks tuleb tähele panna alati direktiiviga võimaldatud kaalutlusruumi ja seda mõistlikult kasutada. Me ei pea alati võtma seda kõige ülemist otsa ja kõige rangemaid kohustusi sealt, vaid me peame seda kaalutlusruumi ära kasutama. Valitud lahendusi tuleb põhjendada, miks just selline lahendus valiti. 

Ja kindlasti on probleemiks olnud miinimumist laiem ülevõtmine, niinimetatud ülekuldamine, mis tegelikult ju vähendab usaldust Euroopa Liidu vastu tervikuna ja lisaks koormab ülemäära meie ettevõtteid ja sageli ka eraisikuid. Ja oluline on ka, millele on ka õiguskantsler hiljuti tähelepanu juhtinud, et Euroopa Liidu õigusakt peaks üle võetama vastavalt Eesti varasematele seisukohtadele. Ka siin näiteks konkurentsiõiguse direktiivi puhul, kus ette nähti konkurentsiõiguse muutmine väärteomenetluse täiendamise korras, et seda huvigruppidega ja sihtrühmadega koostöös valminud ja Riigikogu poolt ühtset toetust saanud seisukohta ei ole õige niisamuti kõrvale lükata, nagu on juhtunud ka teiste eelnõude puhul. 

Eesti keel, eesti keele hoidmine vastab ju ilmselgelt meie põhiseaduse preambulile. Lihtne ja selge õiguskeel on äärmiselt oluline nii vabaduste hoidmisel kui ka usalduse kasvatamisel. Inimesed peaksid ikkagi arusaama seaduste tekstidest ja Eestis peaks igal inimesel olema võimalik hommikul üles ärgata ning rahulikult ja õiguskuulekalt oma päev mööda saata – sellepärast, et ta on üldiselt saanud aru, mida seadused temalt eeldavad ja mida keelavad. Nii et see õiguskeele ja seaduseelnõude keeletoimetamine, õiguskeele hoidmine kindlasti läheb edasi. Siin on ka väga oluline, et jätkuksid need koolitused õigusloomejuristidele ning regulaarselt käiks koos eelnõude keeletoimetajate ümarlaud. Aga kui ikkagi teie ise või teie vanaema ei saa aru sellest tekstist, mis seaduses kirjas on, siis ka Riigikogul on ju võimalus veel teha neid tekste õigusselgemaks ja paremaks. 

Kokku võttes 2023. aastat iseloomustasid probleemina liiga lühikesed kooskõlastamise tähtajad ja liiga sagedane hea õigusloome põhimõtetest möödahiilimine. Ja kuigi üksikud kõrvalekalded võivad tunduda, et noh, mis see siis nüüd ikka oli, siis pikemas perspektiivis see ikkagi mõjutab otseselt inimeste ja ettevõtjate usaldust riigi vastu. Liiga sagedane seaduste muutmine on Eesti ettevõtjate üks peamisi etteheiteid Eesti riigile. Usaldus riigi vastu on tõesti praegusel geopoliitilisel ajal väga-väga oluline ja seetõttu ma kutsun kõiki üles olema nõudlik nii iseenda kui ka teiste suhtes hea õigusloome põhimõtete järgimisel. 

Aga selle kriitika kõrval ma olen ikkagi ka väga rõõmus selle üle, et me elame õigusriigis ja et meile on inimeste õigused ja vabadused väärtuslikud ja olulised ning et me oleme valmis tegema kõike selleks, et inimeste õigusi ja vabadusi kaitsta, ja et meil on selline riigikord, kus riigivõim saab tegutseda üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. See on äärmiselt oluline, et õigusloome seda põhiseaduslikku vaimu hoiab, inimeste vabadusi hoiab ja uusi sätteid tehes mõtleb selle peale, kas seda ilmtingimata on vaja, kas seda muret on tegelikult olemas, kas seda muret just nii saab kõige paremini lahendada, kas kõik muud asjad on ära proovitud, kas kõige vähem riivav viis on valitav paljud meie peamiste vabaduste hoidmisel ja meie peamiste väärtuste kaitsmisel. 

Vabaduste hoidmiseks olen käivitanud ka bürokraatia vähendamise ringi. Olen saanud hulgaliselt vastuseid erinevatelt osapooltelt selleks, kuidas seda halduskoormust vähendada ja õigusloomet tõhustada. Kui te lubate, loen ainult need põhimõtted, millega me edasi läheme, ette. Esiteks, põhimõte "üks sisse, üks välja" õigusloomeprotsessis. 

Teiseks, erinevates formaatides laiendada seda info ja ettepanekute korjet, et seda oleks huvigruppidel, huvikaitseorganisatsioonidel ja ka teistel valitsusorganisatsioonidele lihtsam teha. Kindlasti rõhutan siin ka ettevõtlusorganisatsioone, et nendel oleks lihtsam teha, et oleks sagedasemaid kohtumisi ettevõtjatega. 

Kolmandaks, seaduseelnõu seletuskirja nõuete täpsustamine. Siinkohal veel kord rõhutan üle kindlasti ka seda põhiseaduslikkuse kontrolli. 

Neljandaks, rakendusaktidest ja määrustest tuleneva halduskoormuse seire, et see halduskoormus ei liiguks sinna edasi, et me ei vaataks üksnes seaduseelnõusid, vaid vaataksime ikkagi ka rakendusakte. 

Viiendaks, ajutise regulatsiooni kasutamine halduskoormust suurendava kohustuse kehtestamist. Ehk siis piiratud kehtivusajaga normide võimaldamine ja soodustamine olukordades, kus ajutised nõuded on vajalikud ja kus kehtivusaja lõpul ikkagi enne seda normi ei pikendata, kui on olemas selge õigusloojal see analüüsi pool, et see tõesti ka niimoodi toimib. Ja sellega seonduvalt ka, kuuendaks, seaduste järelhindamine. 

Seitsmendaks, seaduseelnõu kooskõlastamata jätmise alused täpsustada. Kaheksandaks, väljatöötamiskavatsust puudutavate normide muutmine. Väljatöötamiskavatsusest me ei soovi loobuda, aga täpsustada seda, et kuidas seda teha nii, et ta ei oleks ka mõttetult koormav, on küll kavas. Ja lisaks eriti pöörata tähelepanu ka Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisele, rakendamisele ja seal seletuskirjale esitatavaid nõudeid täpsustada. 

See oleks praegu lühidalt kõik. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on ka küsimusi. Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Teatavasti korra aastas teeb justiitsminister siin ülevaate õigusloomepoliitika põhialuste täitmise kohta. Seda teete ka teie ja nii palju, kui minu mälu mind aitab, tuleb mulle alati meelde see väide, et ikkagi on selline suhtumine, et seadusi on liiga palju, seadusemuudatusi on liiga palju, kuigi teie sellele väga suur niisugust aktsenti ei pannud praegu. Nüüd ma küsin, et kas on võimalik statistiliselt võrrelda, kuidas me asetume sellesse konteksti kas või Euroopa Liidus. Kas me oleme ainukesed, kes räägivad, et seadusemuudatusi on palju, mis peale Euroopa Liiduga liitumist oli ju mõnes mõttes mõistetav? Kas siin saab anda mingisugust tausta natuke?

Aitäh! Mul täpseid numbreid ei ole ees, aga olles kohtunud just üsna äsja Põhjamaade, Balti ja Poola justiitsministritega, siis see on meie regiooni küll üks selge soov Euroopa Liidu suunal. Üks meie prioriteete on see, et uus komisjon ei teeks uusi laineid uuest õigusloomest, vaid me keskenduksime olemasoleva Euroopa Liidu õiguse paremale ja tõhusamale rakendamisele. Ja enne, kui minna mingi uue muudatuse juurde, tuleks seda tõsiselt vaadata, kas on siiski midagi olemasolevas õiguses, mida saaks paremini teha. Nii et see oli kõikidel nendel riikidel ikkagi murekohaks, et seda õigusloomet, õigusmuudatusi, seadusaktide muutusi on liiga palju ja nendega ei jõua inimesed ja ettevõtted kohaneda. Sageli on ka probleem selles, et uus õigusakt on segane, seda tõlgendatakse mitmel erineval moel, ta toob kaasa kohtuvaidlusi. Üheks selliseks õigusaktiks, mille suhtes Eestil on suur mure, on tehisintellekti määrus, kus me näeme, et seal võib korduda see kõik halb, mis oli andmekaitse üldmäärusega, ehk tegelikult hakkas Euroopa Kohus seda muudkui tõlgendama ja tõlgendama ja tõlgendama. Ja kui me mõtleme, et ettevõtjal näiteks ühe toote arendus võtab aega vähemalt kaks aastat ja kui seal vahepeal tuleb mitu erinevat tõlgendust kehtivale õigusele, siis on äärmiselt keeruline ettevõtjatel globaalses konkurentsis püsida ja äärmiselt keeruline on neil meie inimestele pakkuda soodsaid ja vajalikke teenuseid ja tooteid.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, aitäh! Ühelt poolt on positiivne, et tunnistate – te olete varem ka tunnistanud, et see on probleem –, et Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõudes ei sisaldu põhiseaduslikkuse analüüsi seal, kus see peaks sisalduma. Aga ma küsin nüüd teie käest seda, kas teie ise justiitsministrina olete kooskõlastanud Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõusid, kus peaks olema põhiseadusele vastavuse analüüs, aga seda seal ei ole? Kui jah, siis miks? Ja kui jah, siis ühtlasi, kui palju neid eelnõusid on, mille te olete sellisena kooskõlastanud?

Aitäh! Sellistel juhtudel ma olen seda kooskõlastanud märkusega. Viimane, mul ei ole täpset statistikat ees, aga viimane, mis meenub, mis oli ka siinsamas infotunnis Riina Solmani ja teiste küsituna, puudutas näiteks seda valimisõiguse muutust. Ja seal siis Justiitsministeerium asus seisukohale, et põhiseaduslikkuse analüüs ei ole tehtud põhjalikumalt, ja me tõime välja ühe koha, mis meie arvates selles eelnõus tuleks kustutada selle tõttu, et ta ei ole heas kooskõlas põhiseadusega.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua minister! Ma korraks tulen tagasi selle küsimuse juurde, mida me eelmises päevakorrapunktis arutasime. Seal te ütlesite, põhjendasite, miks te ei peakski peaprokuröri meile tutvustama: sest meie mõned seisukohad ei ole teile meeldinud. Aga nüüd seda ettekannet te alustasite jälle sõnumiga, et meie kõik koos peaksime asju tegema. Ma küsin, et kas te ise nendes kahes jutus mõningast vastuolu näete.

Teine küsimus on see, et te olite tõesti päris kriitiline kõige selle suhtes, mida praegune koalitsioon on teinud, aga kuidas te enda jaoks siis põhjendate selles jätkuvat kaasalöömist. Näiteks sellegi nädala päevakorras on siin eelnõu, mille kohta Riigikogu õigus‑ ja analüüsiosakond ütleb, et see on põhiseadusega vastuolus. Mina ausalt öeldes ei ole nii optimistlik, et ma ootaks, et teie erakonnakaaslased kuidagi selle vastu hääletavad. Kuidas te näete neid asju nendes kahes küsimuses, jah?

Suur tänu jätkuvalt väga heade küsimuste eest! Kõigepealt, poliitikud omavahel on ikkagi üks teine klass. Tähendab, mitte selles mõttes teine klass nagu koolis, vaid selles mõttes, et üks eraldiseisev seltskond, mida on korduvalt tuvastanud ka näiteks Euroopa Inimõiguste Kohus, et poliitikutel omavahel on lubatud väga palju asju, mida ei ole kunagi lubatud poliitikul kodaniku suunal või poliitikul ettevõtjate suunal ja nii edasi. Jah, sellel teemal on meil poliitilist eriarvamust, mida ma olen korduvalt väljendanud. Veel kord kordan üle, et seadus väga õigesti ja väga õiglaselt tagab selle, et kõik Riigikogus esindatud erakonnad saavad riigi peaprokuröri kandidaadiga tutvuda ja talle neid küsimusi esitada õiguskomisjoni istungil. Ja ma pean tunnistama, et Varro Vooglaid on olnud õiguskomisjonis, kui me koos olime, väga sageli väga arukas ja väga mõistlik kolleeg. Mul tegelikult oli siiski plaan talle ka vähemalt eelmisel õhtul ikkagi helistada ja temaga seda aru pidada.  

Aga nüüd teine küsimuse pool, et mis tunne mul on. Ma ikka lapsest saati mõtlen niimoodi, et kus viga näed laita, seal tule ja aita. Kui ma nagu ütleksin, et mina seda tööd enam ei tee, sellepärast et absoluutselt kõik sajaprotsendiliselt ei õnnestu nii hästi, nagu ma tahaksin, siis tuleks keegi teine, kindlasti palju võimekam inimene, aga vast sajaprotsendiliselt kõiki hädasid ei õnnestuks ka temal ära lahendada. Eks see töö Eesti riigi jaoks nii teil kui siinkõnelejal on see, et me teeme nii palju, kui me vähegi suudame, selleks et kõik oleks nii hästi, kui me vähegi suudame anda ja panustada. Ja tõesti, kõik asjad alati ei õnnestu ära teha ja kõik asjad alati ei suuda sajaprotsendiliselt teha. See ongi opositsiooni väga väärtuslik töö, tuua üha ja üha neid puudujääke välja ja siis koalitsiooni poolt teha üha pikemaid ja pikemaid tööpäevi, et saaks võimalikult palju asju ikkagi ära lahendada.

Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Mul on ka mitmeid küsimusi, aga mul on tunne, et formaat võimaldab ühte ainult. Võtsin selle ühe küsimuse, mis minu jaoks on oluline. Palju on räägitud olukorrast, kus advokaadibürood kirjutavad ministeeriumidele seaduseelnõusid. Kas teie arvates peaks maksumaksja sellist praktikat tolereerima ja kas see ei sea ohtu meie riigiasutuste juriidilist jätkusuutlikkust? Võib ju tekkida ja on tekkinudki olukordi, kus advokaadibürood kirjutavad eelnõusid ja siis pärast vaidlevad ka kohtus ja seda loomulikult maksumaksja raha eest.

Aitäh! Ma üldiselt arvan, et väga oluliselt tõusnud töökoormuse olukorras … Veel kord, kui tavaliselt on justiitsministeeriumist läbi käinud aastas umbes sadakond eelnõu, siis tänavu oktoobri lõpuks oli neid juba ligi 160. See on ajalooliselt palju eelnõusid, mis praegu justiitsministeeriumis töös on olnud. Ja sellise erakordse töökoormuse juures on minu arust väga mõistlik mitte suurendada ametnike hulka, vaid teha mõistlikku koostööd erasektoriga.  

Ma rõhutan siinkohal üle, et tegelikult ikkagi eelnõu teeb alati riik, ministeerium või Riigikogu – kõik, kellel eelnõu tegemiseks õigus on –  siis kui koostööd tehakse erasektoriga või advokaadibürooga, siis see on ikkagi mingisuguse kas kõrvaltvaate saamiseks või mingisuguse konkreetse küsimuse jaoks mingite mõtete saamiseks. See ei tähenda seda, et selle eelnõu teeb erasektor. Aga üldiselt printsiibina, põhimõttena ma pean seda väga positiivseks, et meil on Eestis usaldus riigisüsteemi ja erasektori vahel ja me saame vajadusel abi abi juurde võtta. Minu arust on see väga oluline. Õhukese riigi puhul on see mõnikord isegi vältimatu.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et inimene tahab rõõmsalt hommikul ärgata, et tunda ennast, et ta elab õigusriigis ja et õigusloome sätteid kaalutakse mitut kanti, enne kui neid kuidagi kehtestatakse või kirjutatakse. Et üks seadus sisse, teine välja. Aga minul on hoopis praktiline mure. Loen praegu Elu24 ja arvan, et enamikul eestlastest on praktilised mured justiitssüsteemi silmas pidavalt, ja see ei ole siseturvalisuse mure. Näiteks siin on 27. november, uudis noormehest, kellel on haiglased väljaütlemised ja mitte ainult, ta luusib koolide ümber, teeb Tiktokki videoid. Tema on tuttav "Armastuse maleva" saatest, aga see pole tema ainuke tähelend. Tema nimi on Karl Reispass ja ta on hiljuti alles postitanud Tiktokki väikeste laste teemalisi nalju ja need on väga haiglased, kus ta ütleb välja – ma vabandan väljenduse eest –, et ta kepib iga päev väikesi lapsi, kui te veel hoiate, kepib ta kõik väikesed lapsed läbi. "Nad ise tahavad, et ma neile sisse paneks." Kas te kujutate ette? Ja see on meil tavapärane hiljuti meediaruumis. Mina küsin nüüd selle hea õigusloome tava seisukohalt, et mida te justiitsministrina ja Justiitsministeeriumina selles osas teete, mis on tegelikult inimeste praktiline mure, sest politsei saab sekkuda siis, kui tegu on toime pandud, ja tulevad sanktsioonid ja karistused. Aga me peaksime ju hea õigusloome tavaga selle ära hoidma. Minul näiteks süda valutab.

Aitäh!

Toksiline Tiktok on globaalne probleem ja seda, kuidas see toksiline Tiktok väga-väga halbu asju teeb, oleme me näinud alates Rumeenia valimistest ja lõpetades selle näitega, mida teie just hetk tagasi tõite. See, kuidas selliseid asju lahendada, on üks prioriteete terve Euroopa Liidu vaates, uue Euroopa Liidu komisjoni laual, sellepärast et sellesama murega on silmitsi kõik liikmesriigid. Me näeme teistes riikides ka üle lahe, näiteks USA poolt, kus siiski võetakse kasutusele erinevaid meetmeid. Ja mulle tundub, et mis puudutab just seda toksilist Tiktokki, et kõige lühem asi, mida pakkuda, on see, et inimesed, kes te seal olete, palun väljuge sealt. Mis puudutab üldisemalt seda regulatsiooni, loodame, et Euroopa Liidu ühises koostöös õnnestub seal midagi mõistlikku nagu tekitada. See on tõesti väga muret tekitav, eriti laste ja lastekaitse vaates.

Priit Lomp, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea minister! Kolleeg Timpson seal advokaadibüroodelt seaduste tellimise ajal küll küsis ära, aga ma täpsustan, et viimane uudis puudutas seda soolise võrdsuse ja võrdse kohtlemise seaduse tellimist. Kuna sa ütlesid ka puldis, et Riigikogu saab menetluses seadusega ju parandada, ise sedasama lauset kasutasid, siis tõesti, see oli ju kaasamisringi läbinud eelnõu, et äkki oleks võinud siinkohal ikka usaldada siis Riigikogule selle. Kuidas me tulevikus järgmiste aastate aruannetes ja kokkuvõtetes seda väldiksime, et sellised olukorrad tekivad? 

Ja teine teema. See oli taas kord sinu enda kõnes üleskutse kõigile olla nõudlik. Ma siis olen ka ühtviisi nõudlik ERJK-ga, küsides, millises aasta kokkuvõttes me ikkagi lõpuks selle erakonnaseaduse siin menetlemise ja kehtestamise ära saame menetleda.

Aitäh! Nüüd küsimus puudutas siis kahte seadust. Üks seadus, mis tuli augustikuus peaministri korraldusega Justiitsministeeriumile üle ja puudutas põhiseaduspärast ja Euroopa Liidu õigusele vastavat soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse ühendamist. Ja seal on tõesti ees üks eelnõu, mis on saanud, kui te vaatate seda eelnõu kooskõlastusringi, niivõrd läbivat kriitikat, et kui me sellele kriitikale nagu üldse ei reageeriks, no siis see ei oleks ka hea õigusloome. Ehk ta on, tõsi, kooskõlastusringi läbinud, aga kui te vaatate seda tagasisidet, mis ta kooskõlastusringil sai, siis oli see ka Justiitsministeeriumi enda poolt, enne mind, no täiesti hävitav. Seal mindi ka vastuollu põhiseaduslike lähenemistega. Sellisel kujul kindlasti ei oleks heas õigusloomes olnud selle seaduse väljasaatmine. Ja selleks, et edasi minna, tõepoolest võtsime kõrvale ühe teise vaate, et mis see minimaalne oleks, et vastata Euroopa Liidu õigusele. Ja kindlasti sünnib see uus eelnõu selle kahe vaate koosmõjust. Aga inimestele, kes ei ole detailides kursis: tegemist on meil Eestis sellise olukorraga, kus meil on põhiseaduse § 12, mis kehtib otsekohalduvana ja kaitseb kõiki inimesi ebavõrdse kohtlemise eest, mida kohtud ka lausaliselt on kasutanud otsekohalduvana. 

Ja lisaks sellele meil on Euroopa Liidu õigust üle võtnud soolise võrdõiguslikkuse seadus ja võrdse kohtlemise seadus, mis sätestavad põhiseadusest kitsama õiguskaitse. Ja koalitsioon on kokku leppinud, et see erinev õiguskaitse selle kahe seaduse vahel tuleb ühtlustada, tuleb ühtlustada ülespoole. Aga loomulikult tuleb seda ikkagi teha nii, et see lähenemine vastaks põhiseadusele. Ja lisaks oleme me ka omavahel ju koalitsioonis kokku leppinud, et me ei pane ülemääraseid kohustusi ettevõtlusele, ka seda tuleb kindlasti silmas pidada.  

Mis puudutab erakonnaseadust, siis erakonnaseadus on 2011. aastast saati muudatuste ootuses ja nendes vaidlustes seisnud väga pikka aega. Minu ettepanek on selles, et ma saadan ta kitsamal kujul ilma väga oluliste vaidluskohtadeta valitsusse, ja Riigikogus erakonnad ise, kes on kõige paremad valvurid üksteise suhtes, saavad seda eelnõu paremaks menetleda. See oleks kõige mõistlikum ja kiirem lahendustee. Ja sellel on väga lihtne ja loogiline põhjendus. Ma olen avastanud – mis on ka inimlikult igati arusaadav, ja palun ärge siit mitte mingisugust etteheidet välja lugege –, [et] väga tublid ametnikud ei saa sedavõrd hästi aru erakondade toimimisest ja konkurentsiolukorrast ja kõikidest muudest nüanssidest, kui tegelikult erakonnad ise sellest ikkagi saavad palju paremini aru. Ehk et ei saa oodata ametnikelt kõikide nende nüansside süvitsi tundmist ja mõistmist. Ma täiesti usun, et kõige parema erakonnaseaduse muutmise saame me just nimelt töös Riigikogus kätte, ja Riigikogus erakonnad ise saavad teha selliseid seaduse sätteid, mis konkurendi hoiavad õigel ja õiglasel teel. See oleks kõige kiirem ja kõige mõistlikum lahendus ja selles mõttes ka kindlasti kõige ausam. Kõige peamised huvigrupid on ka siinsamas saalis.

Anti Poolamets, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te mainisite siin TikTokki, mille üle mul on hea meel. Aga võib-olla te jälgite ka muid sõnavabaduseteemalisi arutelusid? Näiteks Facebooki omanik Zuckerberg vabandas inimeste ees, et ta moonutas tegelikkust, surus maha COVID-i ajal teatud informatsiooni. Ehk siis olukord on päris tõsine. Sotsiaalmeedia mõjutab meie kõigi elu iga päev. Teades teie vaenu sõnavabaduse vastu, küsingi, kas te seda debatti jälgite ja kui kaugel on sõnavabaduse mahasurumise seaduse eelnõu ehk vaenukõne seadus.

Kui te lubate, siis ma jään teiega otsustavale eriarvamusele, mis puudutab minu tagasihoidliku isiku suhtumist sõnavabadusse. Sooviksin veel kord üle korrata: minu jaoks on sõnavabadus äärmiselt oluline põhiseaduslik väärtus. Ma seisan selle eest, et sõnavabadust ei piirataks ülemäära. Ka see on üks põhjuseid, miks koalitsiooni sees on meil endiselt vaidlused selles küsimuses. Erinevatel erakondadel on erinev nägemus selles, kui palju ja millises ulatuses tuleks sõnavabadust piirata ja kas Euroopa Liidu õigusest tuleks minna kaugemale või mitte minna kaugemale. 

Minu ettepanek on kindlasti kaitsta ka tõesti vaenukõne ohvreid, aga teha seda väljatöötamiskavatsuse kaudu, kus me defineerime täpselt ära probleemid, mida tuleb lahendada, ja leiame nendele probleemidele asjakohased lahendused, veendudes eelnevalt, et neid juba kehtivas õiguses olemas ei ole. 

Mis puudutab digigigante, sotsiaalmeedia gigante ja nende mõju inimeste vaimsele tervisele, demokraatiale, kõigele sellele – siis jällegi tegemist on küsimusega, millega maadleb terve maailm, mitte ainult Eesti. Ja siin me loodame kasu lõigata ikkagi sellest Euroopa Liidu ülesest koostööst, kuidas tagada õiglane maksustamine, kuidas tagada õiglane nii sõnavabaduse kaitse kui ka tervisekaitse, ühiskondliku turvalisuse kaitse, demokraatia kaitse nende digigigantide puhul, kes Euroopa Liidu territooriumil inimestele oma teenuseid pakuvad. 

Ester Karuse, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma juba küsisin oma küsimuse eelmise punkti juures, aga ma teen seda uuesti, sest see on nüüd see õige punkt. Küsimus oli sellest ülevaatest. Seal on välja toodud, et paljude seaduseelnõude menetlemisel ei ole järgitud hea õigusloome põhimõtteid ehk siis pole tehtud väljatöötamiskavatsust ega pole kaasatud tegelikult piisavalt huvirühmasid. Ja ka see usaldus valitsuse vastu on päris muret tekitav, see on 37%. Samas minu arvates on ikkagi otseselt seotud hea õigusloome põhimõtted ja valitsus ka usalduse vastu. Kuidas te näete seda, kuidas valitsus saab parandada õigusloome kvaliteeti ja tagada, et hea õigusloome põhimõtteid järgitaks isegi siis, kui poliitiline algatus on väga ajakriitiline või kiireloomuline, just selleks, et usaldus nagu saaks taastuda?

Aitäh! Ma olen teie küsimusega väga nõus ja rõhutan veel kord üle, et see ei ole isegi mitte ainult teie arvamus, vaid ka uuringud näitavad, et tõesti, hea õigusloome järgimisel on suurem mõju inimeste usaldusväärsusele valitsuse vastu kui sotsiaal-majanduslikul olukorral või demograafilistel näitajatel, et see on palju suurema mõjuga, kui kui me mõnikord võib-olla isegi arvame, et see ei ole mingi tühi-tähi. Tutvustasin ka ühe eelmise küsimuse vastuses siin üheksat sammu, mis on töös siis selleks, et seda õigusloomet parandada. Aga ma rõhutaksin siin üle ühe väga olulise asja, mida te küsisite. Tõepoolest võib ju tekkida olukord, kus ikkagi päriselt ka on vajalik kiireloomuliselt õigust muuta või seadust muuta. Ja selline olukord võib meile tulla kätte mõne kriisi ajal. See on siis ka üks asi, mille ma olen soovinud, et me täiendame nii-öelda valmisoleku mõttes, et me mõtleme läbi selle, et kuidas õigusriik püsib ka väga suure kriisi olukorras, kui näiteks on ootamatult vaja muuta riigieelarvet väga suure kriisi tõttu ja kuidas me saame seda teha siis niimoodi, et me ikkagi neid õigusriigi põhimõtteid täiesti nurka ei viska. Siin me saame näiteks abiks võtta ka digitaalsed vahendid, et harjutada sellist koosloomekeskkonda, kus on ikkagi võimalik väga lühikese aja jooksul, kui see tõesti elulistest asjaoludest tuleneb, et väga kiiresti on vaja mingit seadust muuta, siis oleks võimalik see protsess õigusriigile kohaselt, ent palju kiiremini läbida. Ka selle peale me tegelikult täna mõtleme.

Nüüd, mis puudutab tavapärast aega, mis ei ole erakordselt suure kriisi aeg, siis ma usun, ma väga loodan, et see kõige hullem on läbi, et me oleme saanud riigieelarve kindlatesse raamidesse ja laristamisel on lõpp ning me püsime ikkagi sellises distsiplineeritud olukorras kulude võtmisel ja tulude arvestamisel, et see peaks kõige hullemaid olukordi ka edaspidi vältima. Need kõige suuremad kiirustamised tulidki riigieelarvega seotud eelnõude puhul. 

Aga paar asja, mis ma siin eelnevalt rõhutasin, et tõesti soovin HÕNTE-t täiendada, hea õigusloome tava täiendada siis sellega, et tekiks selgemad alused eelnõude mitte edasi lubamisel, kui ikkagi elementaarseid asju ei ole täidetud. Ja täpsustame ka seda näiteks, et milline eelnõu seletuskiri peab välja nägema, mis seal peab kindlasti olema, nii põhiseaduslikkuse hindamisel kui ka siis näiteks Euroopa Liidu ülevõtmisel, ja millele tuleb tähelepanu pöörata. 

Aga rõhutan siin, et mida tõi välja see analüüs, ekspertide analüüs selle aastaülevaate juures, oli see, et tegelikult kahe eelnõu puhul põhiseaduspärasuse analüüs lisati menetluse hilisemas etapis. Tegelikult saab seda lisada ka Riigikogus. Siin ka heas koostöös Riigikogu komisjonidega on võimalik ka veel komisjonides teha neid asju tegelikult paremaks. See peaks meie kõigi ühine eesmärk olema.

Suur tänu! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun! (Varro Vooglaid küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Suur tänu! Algatuseks mainin ära selle, mis mulle torkas meelde, kui ma kuulasin justiitsministri poolt nimetatud numbreid selle kohta, kui palju on viimastel aastatel Eestis seadusi muudetud. Kui ma õigesti mäletan, siis jutt käis 60% seaduste muutmisest, 60% kõigi kehtivate seaduste muutmisest ühe aasta jooksul. Sellega seonduvalt mulle meenus see, mida ma lugesin kunagi Platoni käsitlusest, kus ta kirjutas, et üks väga lihtne viis hinnata seda, kui kõlbeliselt väärastunud on üks ühiskond, on vaadata sellele, kui palju seal kehtib seaduseid. Mida rohkem seaduseid on peetud vajalikuks ühes ühiskonnas kehtestada, seda kõlbeliselt väärastunum see ühiskond suure tõenäosusega on, sellepärast et inimesed, kelle südames valitseb õiglus, ei vaja väliseid regulatsioone oma käitumise reguleerimiseks. Aga mida vähem on inimestel sisemisi piiranguid, vähem sisemisi regulatsioone, seda rohkem on tarvis väliseid regulatsioone, et ühiskonda kuidagi koos hoida. Minu hinnangul tõsine mõttekoht. 

Mis puudutab seda aruannet, millest justiitsminister meile ülevaate andis, siis algatuseks peab ütlema, et see on meeldivalt üllatav, et dokument on enesekriitiline. Sellist asja valitsuse poolt esitatavates tekstides eriti tihti mina kohanud ei ole. Sageli on pigem vastupidine mulje, et seal, kus on ilmselged probleemid, üritatakse neid kramplikult ignoreerida või eitada. Siin näeme vastupidist vaadet: tunnistatakse, et eksisteerivad reaalsed probleemid ja ka tõsised probleemid. 

Mündi teine pool on muidugi see, et natukene vähe on sellest tunnistamisest kasu, kui aastast aastasse kordub üks ja sama muster. Ikka ja jälle on see isik, kes juhtub justiitsministriks olema, sunnitud tulema siia parlamendi ette ja ütlema: jah, paraku, näete, endiselt on meil selle hea õigusloome tava järgimisega suured probleemid. Mõnikord lastega rääkides olen ise maininud, et ei ole erilist mõtet öelda, et palun vabandust, kui see vabandus ei kätke seda, et sa tegelikult püüad ka edaspidi mitte neidsamu vigu teha. Siin mulle tundub, et on natuke sama probleem. Probleemide tunnistamine võiks olla sisendiks sellele, et tehakse pingutus nende ületamiseks. 

Aga lühikokkuvõte sellest ülevaatest sisaldub ülevaates endas, ja ma tsiteerin: "Õigusloome vaatest tuleb nentida, et koalitsioonileppe ja riigieelarvega seotud
seaduseelnõude menetlemisel pigem ei järgitud kokkulepitud hea õigusloome
põhimõtteid. Enamasti ei koostatud nende algatuste jaoks väljatöötamiskavatsust, mistõttu oli huvirühmade ja avalikkuse võimalus varases etapis kaasa rääkida oluliselt piiratud. Andmed kooskõlastamise tähtaegade kohta viitavad, et ka seaduseelnõu etapis ei jäetud huvirühmadele piisavalt aega tagasiside andmiseks – keskmine kooskõlastustähtaeg riigieelarvega otseselt seotud eelnõude puhul oli viis tööpäeva. Kuigi mõju hindamise ja põhiseaduspärasuse analüüsi kvaliteeti on raske täpselt mõõta, peegeldus Justiitsministeeriumi hinnangul ajasurve ka nendes aspektides." Tsitaadi lõpp.  See on tegelikult väga adekvaatne ja aus kokkuvõte, peab ütlema. Sellele tuginedes muidugi ei ole ka üllatav, et valitsuse usaldus tõepoolest on langenud märkimisväärselt, nagu ülevaates ka esile tuuakse. Eesti elanike osakaal, kes vastasid, et nad usaldavad valitsust, kahanes kahe aastaga 47%-lt 38%-ni.

Ja siis sedastatakse: "Muutunud julgeolekuolukord ja kaitsekulude suurenemine tingisid 2023. aastal hulga kiireloomulisi eelnõusid, mis olid mõeldud riigi tulude suurendamiseks või kulude vähendamiseks, kuid mille menetlemisel ei järgitud alati hea õigusloome põhimõtteid. Kui ühe eelnõu mõju õiguskorrale ja valitsuse usaldusväärsusele saab pidada marginaalseks, siis tagajärg on sootuks teine, kui üksikjuhtumitest kujuneb praktika." Jällegi aus ülestunnistus. 

Nüüd asi, mis minule kõige rohkem muret põhjustab neid puudusi vaadates, on see, mis seondub põhiseaduslikkuse analüüside tegemata jätmisega. Miks on see nii oluline, et eelnõu seletuskirjas sisalduks analüüs selle kohta, kas eelnõu on põhiseadusega kooskõlas või mitte? Vastus on väga lihtne: põhiseaduse § 3 lõige 1 sätestab teatavasti õigusriikluse põhimõtte, mille kohaselt riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Selleks, et veenduda, et riigivõimu, muu hulgas ka seadusandlikku võimu teostatakse üksnes viisil, mis on kooskõlas põhiseadusega, tulebki iga konkreetse eelnõu puhul viia läbi analüüs, kas see eelnõu on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Vastasel juhul on ju ootuspärane, et tegelikult võetaksegi seadused vastu, nii et kehtestatud keeldude, karistuste, piirangute ja kohustuste põhiseaduspärasust ei olegi tegelikult mitte keegi selle protsessi käigus hinnanud. Ja see ju ilmselgelt ei ole vastutustundlik. Sel põhjusel ongi nii õiguspoliitika põhialustes kui ka hea õigusloome ja normitehnika eeskirjas sätestatud see kohustus, et kõigi eelnõude puhul peab olema teostatud põhiseaduslikkuse analüüs. 

Omamoodi kõnekas on vaadata sellele tõsiasjale, et sageli me leiame küll eelnõu seletuskirjast analüüsi selle kohta, kas eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, aga samal ajal seal kõrval puudub vähimgi analüüs selle kohta, kas ta on kooskõlas põhiseadusega, mis ütleb meile midagi selle kohta, mida ametnikkond ja ka valitsus peab hierarhilises suhtes olulisemaks prioriteediks. 

Milline oli siis see reaalsus? Reaalsus oli see, et 26 eelnõust oli 2023. aastal seletuskirjas eelnõu põhiseaduspärasust analüüsitud vaid 8 seaduseelnõu seletuskirjas. 26-st 8 puhul! Mis teisisõnu tähendab seda, nagu ka analüüsis ise tunnistatakse, et ligikaudu 70% eelnõude puhul ei olnud muudatuste põhiseaduspärasust sisuliselt hinnatud.

Nüüd, problemaatiline asi on see, mida nähakse lahendusena. Lahendusena nimelt on osutatud: "Otsus, kas ja milliste õigusnormide kohta tuleb põhiseaduspärasuse analüüs esitada, jääb teha iga eelnõu kohta eraldi. Analüüs tuleb tingimata teha näiteks juhtudel, kus põhiõiguste riive on intensiivne, kus riive võib osutuda põhjendamatult ebaproportsionaalseks […]" Ehk teisisõnu, olukorras, kus hea õigusloome ja normitehnika eeskirja ei ole aastaid ja aastaid ja aastaid järjest järgitud, nähakse seda, et mitte muudame praktikat ja viime selle kooskõlla kehtestatud standardiga, vaid langetame standardit. Võtame ära selle kohustuse, et peab viima läbi põhiseaduslikkuse analüüsi, ja anname ametnikele suva otsustada, millisel puhul seda teha, millisel puhul mitte. Minu hinnangul on see põhimõtteliselt vale lähenemine. Kui me austame päriselt põhiseadust, peame päriselt oluliseks, et sellest kinni peetaks, siis peaks igal juhul säilitama selle nõude, et iga eelnõu seletuskirjas peab sisalduma põhiseaduslikkuse analüüs. Aitäh!

Aitäh! Eesti 200 fraktsiooni nimel Igor Taro, palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Eesti 200 peab tähtsaks, et tegeleksime oma tänase nõrkusega ja reformiksime oma riigi juhtimist vähem bürokraatlikuks, rohkem inimesekeskseks ja võrdseks. Selle aluseks on liberaalne maailmavaade ja soov liikuda personaalse riigi suunas. Personaalne riik vajab samuti õigusloomet, mis on varasemast erinev selle poolest, et lubab läheneda igale olukorrale personaalsemalt ning teha seda mõnikord ka automatiseeritult, ootamata kodanikult täiendavat paberimäärimist kas sõna otseses mõttes või ka digitaalselt, asutuste vormitäitmise rägastikes. 

Ministri poolt ettekandes välja toodud väljatöötamiskavatsuse teema puhul on õiguskantsler huvitaval kombel tõstatanud mõistliku ressursikasutuse põhimõtte, kas seda ikkagi tasub alati teha või vahel on tegu tarbetu aja ja tööjõu raiskamisega. Eks siin on tõesti mõttekoht. Erakordselt kaasavalt valminud kliimaseaduse eelnõu puhul oleme näinud, et enne eelnõu valmimist oli huvigruppidelt üle 300 ettepaneku ja pärast eelnõu valmimist juba ligi 900. Nii et pikem kaasamine alati ei too suuremat konsensust ja selles on kahtlemata oma keerukus. 

Selles osas, kas on piisavalt aega huvirühmadele seisukohtade väljendamiseks, tundub, et sel aastal võiksid asjad ikkagi paraneda. Kui minister tõi välja, et riigieelarvega seotud eelnõudel oli keskmine tähtaeg möödunud aastal viis tööpäeva, siis vähemasti keskkonnakomisjonis oleme toimetanud nii, et anda kõigi meie menetluses olnud eelnõude puhul huvirühmadele täiendavalt 10 tööpäeva ka Riigikogu menetluses lisaks ministeeriumi kooskõlastusringidele ning võimaluse tulla taas Riigikogusse koha peale oma argumente esitama. 

Õigusloome osas pole vähetähtis ka Euroopa Liidu algatuste menetlemine Riigikogus. Siin on ka tänasel ministril oma roll olnud, kes eelmises ametis ELAK-i esimehena juhtis tähelepanu sellele, et huvigruppide kaasamine ja sügavam sisuline arutelu peaks ära toimuma juba valdkondlikes komisjonides. Hea näitena saangi tuua selle värske, 2040. aasta Euroopa Liidu kliimaeesmärkide arutelu Riigikogus, mida tehti kolme valdkonnakomisjoni poolt, korraldades ühisistungeid, avalikke istungeid ning kokkuvõttes ka korrigeerides Vabariigi Valitsuse seisukohti nii, et need rõhutasid endisest rohkem Eesti ettevõtete murekohti ja tõid selgelt välja eeltingimusi läbirääkimisteks meie majandust mõjutavate asjade üle. 

Eesti 200 hoolitseb selle eest, et kohmakas, kallis ja bürokraatlik riigihaldus jääks minevikku ja tuleviku Eesti oleks personaalne, vähem kulukas ja kõikidele kodanikele ühtviisi lähedal siis, kui ta on vajalik, ning ei sekkuks, kui seda pole tarvis. Selline oleks meie pikk plaan õigusloome põhimõtete valdkonnas. Aitäh!

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud saalis viibijad ja need, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Loomulikult ka hea minister! Hea, et teie olete jäänud saali kuulama, kõik ministrid tavaliselt ei jää.  Aga ma annaksin ka tagasisidet selle kohta, mida te enne mulle vastasite, mis puudutas TikTokki. Aitäh, et te peate selle TikToki sulgemist vajalikuks ja peate seda TikTokki probleemiks, aga tegelikult see vastus oli minu jaoks poolik. 

Nimelt, selle sulgemisest Karl Reispassi sugustele ju ei piisa, see ei tööta, sest ega praktilises elus lapsevanemad ennast turvalisemalt sellest ei tunne, kui tema luusib seal ringi. Ja tegelikult, mida Reispass tegi: ta postitas YouTube'i järgmise video, kus ta ilgub selle üle, et internetis ta võib teha, mis tahab, võib rääkida, mis tahab, võib lapsi pilastada suusõnaliselt. Mitte midagi ei juhtu, sellepärast et sotsiaalmeediat ta avalikuks kohaks ei pea. Just selle seadusloome kohta ma teilt küsisin, et mida siin peaks nüüd sätestama. 

Me räägime õigusloome vohamisest, bürokraatia vähendamisest, räägime põhiseadusega vastavusest, aga praktilised mured – kelle vastutada siis need jäävad? See oli osundus, mida ma tegelikult ootasin ministrilt, et ta vastaks.  Ma kasutan ka võimalust rääkida enda arvamusest. Mina ei ole jurist ja me oleme siin eelpool kõnelejatelt juba kuulnud pädevat analüüsi õigusloome hea tava ja vastavuse kohta põhiseadusega. Ma osundan teile, et ma näen, et õiguspoliitikal ja õigusloomel on väga tugev seos regionaalpoliitikaga ja ka regionaalpoliitiliste võimalustega, riigi esindatusega piirkondades, kus see on julgeolekuliselt vajalik. Ja see osa minu jutust puudutab praegu Ida-Virumaad, eriti Jõhvit, aga ka Kagu-Eestit, Põlvat, eriti aga just idapiiri. 

Jõhvi kohtumaja sulgemise otsusest kõneledes nähtub, et õiguspoliitikud, kes teevad õiguspoliitikat ja õigusloomet Tallinnas, enam regionaalpoliitiliselt ei jälgi mängu ega regionaalpoliitilist mõju ei arvesta. Jõhvis, mis on suhteliselt eestlaskonna idapiir, on kavas sulgeda uus moodne kohtumaja, mille ülalpidamise kulud on madalamad kui Narvas vanadel tsaariajast pärit ruumidel. 

Kui mina töötasin Justiitsministeeriumis avalike suhete juhina aastal 2015 ja hiljem nõunikuna kuni 2019, siis peeti väga vajalikuks riigi ametkondlikku esindatust Ida-Virumaal koos pädeva eestikeelse ametnikkonnaga. Sinna viidi lausa vanglateenistus koos asekantsleriga ja kõik asekantslerid, ka õiguspoliitika, ka õigusloome eest vastutav asekantsler tegelikult rääkisid palju kaasa regionaalpoliitikas. Nüüd on see järjepidevus lastud vett vedama. 

Tahakski küsida: kuidas edasi? Kohtu kohalolek Ida-Virumaal on märgiline, asub ta siis Jõhvis või asub ta ka Kagu-Eestis Põlvas. Kohtumaja, mis on õiguspoliitika eestvedaja seal paikkonnas, seda soovite te praegu nendes piirkondades kinni panna. See puudutab nende piirkondade inimeste turvatunnet ja kindlustunnet, et see puudutab nende praktilist elu.

Me oleme siiamaani õiguspoliitikas olnud seisukohal, et Eesti riik peab olema maapiirkondades oma ametkondade ja tõsi tõsiselt võetavate esindushoonetega kohal. Hiljuti toimus üle-eestiline kõrgemate riigiametnike julgeolekukonverents, kus ka tunnustatud julgeolekuekspert Rainer Saks ütles välja lavalt, et Jõhvi kohtumaja sulgemine on julgeolekurisk.

Aga veidi ka sellest, et me räägime täna õigusloome heast tavast, õiguspoliitikast. Hea õigusloome on ühtlasi Eesti julgeoleku nurgakivi. On väga vajalik, et riik praegusest õigusloome kaosest ja usalduskriisist välja juhitaks. Kuid täna ma kahjuks ei näe, et valitsus sellega tegeleks. Konkurentsivõimelise ettevõtluskeskkonna ja inimeste vajadusi arvestava elukeskkonna eelduseks on õiguskorra ettenähtavus, aga nagu me kõik teame, meie riigis sellega viimastel aastatel ei ole väga hästi olnud. Seadused peavad olema arusaadavad, seadusemuudatused põhjendatud ja analüüsitud. Kahjuks oleme näinud tänast kärpepoliitikat, kus ilma analüüsita antakse ametkonnale käsk kärpida nii palju ning igasuguse pikema analüüsita. Seetõttu aavad haavata kõige nõrgemad sihtgrupid. Meil räägitakse, et makse ei tõsteta, öeldakse, lugege huultelt, et nad ei tõuse, ja siis nad tõusevad nii, et lõppu pole nähagi.  

Räägime siinkohal ka perepoliitikat puudutavatest kahjulikest eelarvekärbetest. 

Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaks.

Aitäh! Sajandi kõige madalama sündimuse ajal läks valitsus lausa sõna murdma: alguses andis ühe käega, tegi seadusloome valmis, võttis seaduse vastu, siis teisega võttis tagasi. Ja need pered, kes olid arvestanud peretoetusega, jäid kurvalt maha. Seadusloome tehti, võeti ära, see oli sõnamurdlik. 

Ka meie kõige liberaalsemad rahvastikupoliitikud ütlesid toona, isegi Ene-Margit Tiit, kes tavaliselt tuleb valitsusega koos rääkima rahvastikupoliitikast ja meid pigem rõõmustama, et pole hullu midagi, on olnud hullemaid aegu, temagi ütles, et selline sõnamurdlik seaduste ja lubaduste tagasivõtmine on väga halva mõjuga ja tänases olukorras, kus aasta sündide arv ei küüni enam 10 000-ni, on see olnud ulmeliselt hoolimatu käitumine ka seadusloomega. Põhiseaduse vaim on unustatud. 

Avalik võim peab oma seadusandliku tegevusega pälvima inimeste usalduse ja seda peab pidevalt hoidma. Riigi ja kodanike vahelise usalduse viljad saavad nähtavaks eriti just kriisiolukorras, kus on eluliselt vajalik, et saab üksteise peale loota, et saab oma riigi peale loota. Õigusloomeprotsess peab tagama selle, et muudatused oleksid välja töötatud läbipaistvalt, huvirühmi kaasavalt ja teadmistepõhiselt. Seda ei juhtunud maksupoliitikaga, seda ei juhtunud perepoliitikaga, kui lasterikastelt peredelt võeti ära toetus, mis oli õiguslikult neile lubatud. Ja õiguslike muudatuste kavandamisel tuleb igal sammul arvestada nende tegelikku mõju Eesti inimestele, ettevõtetele ja nagu ma alustasin, siis ka regionaalpoliitikale. 

Samuti on oluline, et seaduseelnõu keel oleks selge, ühetähenduslik ja täpne. Seaduste arusaadavus on oluline, et norme oleks võimalik jälgida, järgida ja rakendada, kuid vahel ei saa isegi eksperdid seadusest ühtviisi aru.

Mõne sõnaga Euroopa Liidust tuleneva seadusandluse kohaldamisest meie õigusega. See jääb tihtipeale õigete arutelude ja kaasamiseta. Läbirääkimiste protsess on läbipaistmatu, segane, lõpptulemus prognoosimatu ja ülevõtmisel pannakse jätkuvalt meie Eesti seadustesse sisse rohkem, kui Euroopa Liidu õigus nõuab. 

Poliitika kujundamise protsessis on Eesti seisukohtade kujundamine Euroopa Liidu asjades ja riigisisene õigusloome sageli liiga vähe seostatud, et üldse inimesed saaksid aru, kuidas otsused kujunevad. Seaduseelnõudest ei ilmne, miks ja kuidas konkreetsed muudatused Euroopa Liidu tasandil välja töötati ning millised olid sealjuures Eesti seisukohad.

Euroopa Liidu õiguse maht, mis tuleb Eestil üle võtta, on ikka väga suur ja see teeb selle probleemi veelgi tõsisemaks. Ligi kolmandik valitsuses ette valmistatud seaduseelnõudest on aastast aastasse tulnud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisest või rakendamisest. Igal juhul kogu see protsess võib olla nii pikk, et muutuvad nii algatuse sisu kui ka protsessiga kursis olevad inimesed, nii et me ei tea, kuhu me alustades päeva lõpuks jõuame. 

Aga mina pean lõpetama, kuigi ma olin natuke rohkem ette valmistanud. Aitäh kuulamast!

Vaba mikrofon tuleb. Ja nagu kehakeel reedab, siis justiitsminister Liisa-Ly Pakosta lõpetab läbirääkimised. Palun!

Aitäh! Ma tänan kõiki, kes sõna võtsid, ja suures osas nõustun sellega. Aga kaks asjaolu, mis ma sooviksin üle rõhutada. 

Kindlasti ei tohiks jääda muljet, et Ida-Virumaa ei ole valitsusele oluline. Ida-Virumaa on valitsusele väga oluline. Narvas kohtumaja igal juhul säilib ja Jõhvis me otsime lahendust selleks, et seal säiliks väiksemas mahus siis kohtu esindus, kui see on praegu. Veel kord tuletan meelde seda, et kohtumenetlus on väga palju muutunud võrreldes sellest ajast, kui "Tõde ja õigus" kirjutati, ehk üle-eelmise sajandi seitsmekümnendatest. Ja eriti kiired on need muutused olnud viimastel aegadel. Selle tehnoloogilise arenguga kaasa minnes me võimaldame inimestele kiiremat õigusabi tõhusamalt ja väiksemate kuludega. 

Aga üks asjaolu veel, mis ma sooviksin kaasa rääkida. Ma tegelikult ju pean ka väga oluliseks seda, et Eestis lapsi sünniks ja lapsed tunneksid ennast peredes turvaliselt. Kui me vaatame seda kohtute koormust täna, siis meil on kohtutes uskumatult suur hulk hooldusõiguse jagamisi ja elatisvõlgnevuste arutelusid. Need mõlemad on top 10‑s kõikidest kohtuasjadest. Me teame teadusuuringute põhjal, et selline võistlev kohtumenetlus, kus mõlemad vanemad peavad kohtus selgitama kohtunikule, miks just see teine vanem on halb, või pooleks saagima ühte eurot või kahte kummikut lapsel, me teame teadusuuringute põhjal, et see mõjub lapse tervisele igal juhul halvasti. Kujutagem ette veel neid olukordi, milleni me päris veel ühiskonnana jõudnud ei ole, kus lapsed on täiskasvanud ja saavad nende kohtumaterjalidega tutvuda, kus vanemad on istung istungi järel üksteisest pidanud halba rääkima või halba esile tooma. Kui me vaatame neid kohtumenetluste arvu, siis see suhestub päris õudsel moel sellesse, kui palju meil samal aastal lapsi sünnib. Ehk et kindlasti üks asi, mida ma täie südamega võtan, on see, et ma vaatan, kuidas me saaksime kohtutest välja ja vähemaks neid perekondlikke vaidlusi, mis ju tegelikult ei ole klassikalise õigusemõistmisega seotud, aga mis mõjuvad lapse tervisele tõenduspõhiselt hävitavalt ja pikaajaliste mõjudega halvasti ja mis ei aita kuidagi kaasa sellele, et need kaks lapsevanemat, kes enne kohtumenetlust vast oli veel mingi lootus, et nad suudavad omavahel koostööd teha selle lapse kasvatamiseks, siis pärast seda, kui nad on pidanud tõendama ja tõendama ja tõendama, miks just see teine vanem on halb või kõlbmatu, et pärast seda on seda hulka raskem teha. Nii et see korraga vähendaks siis kohtute koormust ja jätaks lastele rohkem tervist alles. Ja tegelikult leiaksime ehk siis muid vahendeid ja võimalusi selleks, et lapsevanemad suudaksid omavahel kokkuleppele jõuda selle ühe ja maailma kõige armsama lapse või ka mitme maailma kõige armsama lapse kasvatamises. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised ja koos sellega oleme ka selle päevakorrapunkti ja päevakorra ammendanud. 

Aga me oleme sisenemas vabasse mikrofoni. Ja nüüd on võimalus üllatusteks, näete, Igor Taro, palun!

Aitümma, hüa istungi vedosnik! Ma kõnõlõ õks tuun keelen, mis om lubatu' – lõunaeesti kiil om meil riigin jo tavaline eesti kiil.

Meil oll umakandi miihiga Riigikogo koridorin sääne kõnõlus, õt kas piasi muutma säänest ütelust, õt soe' omma süünu' nii, õt lamba omma terve'? Paistus, et sjoo vanarahva ütlus inämp pia-õi paika ja Riigikogol tulõ varsti tetä otsus, kas muuta tuud vanarahva ütlemist vai siis hoopis säädust, nii et maainemise saava' uma lambit kaitsa'. Õnnõ susi ja kana' saa-õi olla Eesti riigin kaitsõ all – maainemise piasi õks ka olõma. 

Üts tähtsa info viil. Hummõn ja ülehummõn om Riigikogon Seto kuningriigi saatkund üten ülemsootskaga. Kaege siis õks näid ja kullõlgõ. Või olla, õt antas sõira vai pakutas ka krehvtist handsat. Aitümma kullõmast! 

Aitümma! Rain Epler, palun! Kas on tõlget ka vaja, Rain?

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma olen siin tavaliselt vabas mikrofonis kajastanud uudiseid, mis Eesti meediasse ei kipu maailmast jõudma. Täna ma teen erandi. Ma kontrollisin, see uudis siiski on meie meediast, ERR-ist põgusalt läbi käinud, aga teema on minu arust piisavalt oluline, et sellest veidi rohkem kõnelda. Sel sügisel oli meil keskkonnakomisjonis üks arutelu, kus muu hulgas ka põlevkiviga tegelevad ettevõtjad rääkisid oma muredest ja olid kohal ka Kliimaministeeriumi ametnikud. Mul läks seal nende ametnikega päris pikaks debatiks teemal, kas siis kaevanduslubade menetlemine on peatatud või ei ole peatatud, ja ametnikud umbes kaks-kolm korda väitsid, et mitte midagi ei ole peatatud, ühtegi seadust, mis neid peataks, ei ole. Aga neid edasi pinnides me jõudsime selleni, et de facto peatamine on tegelikult toimunud, et load on menetluses, lihtsalt ei menetleta, need seisavad. Ma ei ütleks, et see riigi ja ministeeriumi poolt on korrektne käitumine. 

Ja nüüd sel kolmapäeval on meil päevakorras maapõueseaduse täiendamise seaduse eelnõu, millega see ametnike, ma ütleks, kas just seadusvastane, aga vähemasti ebakorrektne tegevus soovitakse seadustada. Aga selle eelnõu kohta on Riigikogu õigus- ja analüüsiosakond öelnud oma lõppjärelduses, kus ta analüüsib seda eelnõu, ütleb, et see eelnõu osa, millega kavandatakse juba alanud menetluste peatamine, on tõenäoliselt vastuolus põhiseadusega. Täna, kui me siin päevakorda kinnitasime, siis see küsimus sai tõstatatud ka spiikriga. Spiiker on meil tuntud – kes viitsib stenogramme järele lugeda – selle poolest, et ta on töö- ja kodukorra seadust väänanud siin õigus- ja analüüsiosakonna abiga nii et vähe ei ole ja selgitanud meile, kuidas kõik, mis ei ole põhiseadusega kooskõlas, tegelikult ikkagi on. Ühesõnaga, ta on kuulanud päris hästi seda õigus- ja analüüsiosakond, aga vaat nüüd ta ütleb, et ei ole vaja kuulata.

Noh, ütleme, neid inimesi on tembeldatud ka vandenõuteoreetikuteks üle maailma, kes on öelnud, et kogu see kliimahüsteeria ja sellest tulenev – kuidas ma ütlen? – kruvide kinnipoole keeramine ühiskondades, see ongi teekond totalitarismi. Nüüd meie valitsuskoalitsioon on otsustanud maski ikkagi eest ära rebida. Kliimaministeerium oma vastuses õigus- ja analüüsiosakonnale ütlebki niimoodi, et nad ei nõustu selle hinnanguga, et seaduseelnõu põhiseadusega ei ole kooskõlas, ja nad ütlevad, et nad ei nõustu selle pärast, et kuna kliimakriis on ja kuna see kliimakriis on nii oluline, siis põhiseadus ei olegi nii oluline. Mina ütleksin, et see on nüüd küll selline õiguslik nihilism, me siiski ei peaks sellisele teele minema. 

Ja kui nüüd just lõppesid need arutelud teemal meie õigusruum ja õigusloome ja muu, siis justiitsminister pidas vajalikuks meenutada üht aastatetagust ütlust, kus kasutati piltlikku väljendit "peade veeremine" kohtunike suunas. Esiteks oli see juba aastaid tagasi, ja teiseks, kui mina vaatan täna meie kohtute tegevust, olgu see õlitehase ehitamise peatamisel või hundijahi takistamisel, kus selline esialgne õiguskaitse on muutunud üksikute inimeste või väikeste seltskondade relvaks, et teatud protsesse pidurdada, siis mul selles mõttes tekib kahtlus, et kas meil on liigset sellist ideoloogilist indoktrinatsiooni õiguseõppes, kus noored inimesed sisenevad ülikooli ja enne, kui neile juurat õpetama hakatakse, neile tehakse selgeks, et kõige tähtsam asi on kliimakriis ja kui te selle lahendamisega tegelete, siis seadused, sealhulgas põhiseadus, ei ole nii olulised. Kui see tõepoolest nii on, siis tuleb meil teha paari asja: meil tuleb üle vaadata see õppekava ja seal korrektuure teha, aga ilmselt teha ka muudatus isikkoosseisus nende inimeste osas, kes selle indoktrinatsiooni omaks on võtnud. 

Olgu see selgituseks inimestele, kuhu me täna välja oleme jõudnud, aga siiski üleskutseks ka koalitsioonipoliitikutele, et me ei läheks edasi seaduseelnõuga, mis on meie enda analüüsiosakonna hinnangul põhiseadusega mitte kooskõlas olev. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd oleme välja jõudnud Anti Poolametsa kõneni.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head kolleegid, kes te veel saalis olete! Lugupeetud üle veebi vaatajad ja kuulajad! Ma tulin kõnetooli seoses sellega, et ma täna selekteerisin rahvusvahelist meediat ja vaatasin, et kõikides USA tähtsamates kanalites on esiuudis müstilised droonid. Müstilised droonid, mis tegelikult juba ligi kuu aega tiirutavad öös New Jerseys, paljudes idaranniku linnades, viimati ka Virginias. Nüüd vahepeal nad tiirutasid juba Trumpi golfikeskuse ümber, tuumarelva hoiukohtade ümbruses, suurte sõjaväebaaside piirkonnas, mis on inimesed väga murelikuks teinud. Ja droonide tõttu suleti ka USA-s üks lennujaam. 

Ja mis siis toimub meie tähtsaimas liitlasriigis? Seadusandjad on segaduses, küsivad, miks me infot ei saa, mis toimub, juba kuu aega on mingid müstilised droonid liikvel. Nüüd on see uudis tulnud ka Suurbritanniast sõjaväebaaside ligidalt, nüüd on see Saksamaal Ramsteini baasi ümbruses. 

Esiteks on mul ettepanek Eesti meediale, et see on ka teema, mis meie liitlase juures kõige rohkem praegu elevust ja ärevust tekitab. Lõpuks, ma nägin, veerand tundi tagasi jõudis isegi Delfisse, kellel on muidu kõik tähtsad tegelased nagu Yana Toom ühtelugu siin esiplaanil, aga ma tahan päris infot saada. Ma tahan päris infot saada, ma tahan teada, mis toimub Virginias. Ma tahan teada, mis toimub meie liitlase juures, kus valitud valitud president Trump ütleb, et mina ei saa aru, mis toimub, palun andke mulle infot ja kui me infot ei saa, ja ta ründab kriitiliselt ka praegust valitsust, et miks meile ei anta infot nende drooniparvede kohta. Tema vastus oli see, et kui see tõesti ei ole valitsuse tehtud, siis miks te seda, miks te neid alla ei lase. Vaat selline on ettevalmistus meil erinevateks kriisideks! Drooniparved kuu aega ja mitte midagi teha ei saa. Kas see on normaalne? 

Ja siit, esiteks, meie infovalmisolek, sellest on väga vähe räägitud, sellest on väga tagasihoidlikud ebaprofessionaalsed analüüsid. Ja mis siis saab, kui meile sõjaväeosade kohta drooniparved tulevad? Milline on meie seadusandlus? Ma tean, et on inimesi, kelle koduakna taga on droonid käinud sõjaväe lennuvälja ligiduses Eestis. Ja kui ta oleks selle drooni alla lasknud, oleks ta olnud seaduserikkuja, ta oleks võõrast vara hävitanud. Tõenäoliselt oli tegu Vene luuredrooniga. Kas me oleme valmis? Miks me ei aruta seda? Loomulikult ma teen ettepaneku järgmisel nädalal võtta see ka meie riigikaitsekomisjoni päevakorda, meie valmisolek üleüldse sellise nähtusega tegeleda, meie seadusandlus, meie valmisolek elektrooniliselt droone alla võtta, meie valmisolek neid füüsiliselt alla lasta. Ja muidugi seadusandlus, et kas me üldse oleme küpsed nende teemadega tegelema.

Nii et elu toob meile täiesti ootamatuid väljakutseid. Imestama paneb, et meie liitlasriik ei ole selleks valmis, mis omakorda rõhutab meie vajadust valmis olla kõikvõimalikeks hübriidohtudeks ja näha, proovida näha ka neid ohte, mis meile täna veel pähe ei tule, kasutada oma liitlaste abi, kasutada ka näiteks Soomes asuva hübriidohtude keskuse abi. Ehk meil on palju ülesandeid veel ees. Ja ma loodan, et me hakkame selle teemaga aktiivselt Eestis tegelema. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.