Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 10. töönädala neljapäevast istungit. Head kolleegid, rõõm on teid nii rohkearvuliselt täna siin näha. Aga sellegipoolest, palun kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks on registreerunud 53 Riigikogu liiget, puudub 48.  

Nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõnesoove ei ole. Liigume edasi tänase päevakorra juurde.

Tänane esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kaebemenetlust käsitleva lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemise seaduse eelnõu 534 esimene lugemine. Mul on hea meel kutsuda Riigikogu kõnetooli sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Palun!

Hea Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Ma olen täna teie ees laste õiguste temaatikaga. Eesti on teadupärast 1991. aastal ühinenud ÜRO lapse õiguste konventsiooniga. See oli üks esimestest konventsioonidest, mis toona [osana] suurest konventsioonide paketist võeti taasiseseisvunud Eesti siseriiklikusse õigusesse üle. Teadupärast on rahvusvahelised õigusaktid ülimuslikud meie enda õiguse suhtes. 

Nende aastate jooksul on Eesti ühinenud veel kahe ÜRO lapse õiguste konventsiooni lisaprotokolliga. Üks nendest räägib laste [kaasamisest] sõjakonfliktidesse, õigemini nende kaitsest sõjaliste konfliktide eest. Teine räägib laste kaitsest pornograafia ja seksuaalse väärkohtlemise eest. 

Täna me oleme siin kaebemenetlust käsitleva [lapse õiguste konventsiooni] fakultatiivprotokolliga. See on [ÜRO] Peaassambleel vastu võetud juba 2011. aastal ja jõustunud 2014. aastal ehk kümmekond aastat tagasi. Selle lisaprotokolliga on tänaseks ühinenud 52 riiki, sealjuures võib meie jaoks oluline olla see, et Euroopa Liidu liikmesriikidest [on seda teinud] enam kui pooled.

Protokolli vastuvõtmisel jõustub see kolm kuud pärast ühinemiskirja hoiule andmisest. Kui Riigikogu eelnõu ära menetleb, saab protokoll Eestis seaduse jõu 2025. aasta kevadel. See kehtib loomulikult ka nende kaasuste kohta, mis on alates hoiule andmise hetkest aset leidnud. 

Protokolliga ühinemisega tunnustab Eesti kõigepealt Eesti laste õigust esitada kaebusi ÜRO lapse õiguste komiteele. See on ühtlasi komitee, kus Eesti käib sellele komiteele [esitatud] raporteid kaitsmas. Lisaraporti esitab Eesti kohta mittetulundussektor – Lastekaitse Liit veab seda eest. Eesti on ainuke riik kogu maailmas, kus lapsed esitasid eelmisel aastal esimest korda enda koostatud raporti ning käisid seda iseseisvalt ÜRO lapse õiguste komitee ees Haagis kaitsmas. Lastel on selle kohaselt võimalik oma õiguste rikkumise kohta esitada individuaalseid kaebusi. Komiteel on õigus menetleda ka teiste riikide esitatud kaebusi, mis on seotud laste õiguste rikkumisega mõnes osalisriigis – need on siis riikidevahelised kaebused. Komiteel on õigus algatada uurimisi talle teatavaks saanud tõsiste ja süstemaatiliste laste õiguste rikkumise kohta osalisriigis.

Tuleb märkida ka seda, et protokolliga on Eestil soovitanud ühineda laste õiguste ombudsman Eestis ehk Õiguskantsleri Kantselei – selles rollis on Eestis nemad –, aga ka ÜRO lapse õiguste komitee oma viimati antud soovitustes, mille Eesti sai käesoleva aasta juunikuus. Selline ootus meie suhtes on. 

Täpsustan, et individuaalsete kaebuste [tegemise võimalus] annab lastele õiguse pöörduda ise kaebusega ÜRO lapse õiguste komitee poole juhul, kui Eestis on rikutud lapse õiguste konventsioonis või selle teistes fakultatiivprotokollides sätestatud õigusi. Ehk siis on see piirav: kaebusi ei ole võimalik esitada kogu Eesti õigusruumi kohta, vaid ainult ÜRO lapse õiguste konventsioonis ja selle fakultatiivprotokollides sätestatud õiguste ulatuses. Siis peavad olema ka riigisisesed õiguskaitsevahendid ammendatud. Ehk kui konkreetse juhtumi puhul on ette nähtud kohtumenetlus või kohtumenetlus on võimalik, siis peavad kõik kohtuastmed olema eelnevalt läbi käidud. 

Kui laps esitab kaebuse ÜRO lapse õiguste komiteele, peab see olema kirjalik, see ei tohi arusaadaval [põhjusel] olla anonüümne. On oluline mõista, et ei pea ilmtingimata kasutama mõnda kuuest ÜRO ametlikust keelest, vaid Eesti laps saab esitada oma kaebuse eesti keeles.

Täiendav tingimus on veel see, et kaebus tuleb esitada ÜRO Inimõiguste Ülemvoliniku Büroole aasta jooksul pärast seda, kui riigisisesed õiguskaitsemeetmed on ammendunud. Oluline on, et menetluse tulemusel saab laps vastuse, milles kasutatakse lastesõbralikku keelt. Ja kui komitee leiab, et lapse õigusi on rikutud, tuleb liikmesriigil, ehk Eestil antud juhul, arvestada komitee seisukohti ja soovitusi, kuidas kõnesolev puudujääk või olukord lahendada.

Nüüd riikidevahelised kaebused. Me deklareerime [eelnõu kohaselt], et me tunnustame võimalust esitada riikidevahelisi kaebusi ka Eesti kohta. See tähendab seda, et kui üks osalisriik väidab, et teine osalisriik ei täida oma laste õiguste konventsioonist või selle fakultatiivprotokollist tulenevaid kohustusi. Selliseid kaebusi saavad esitada ainult need riigid, kes on ka ise sidunud ennast vastava deklaratsiooniga ja kes on allutatud samale menetlusele. Kaebusi saab esitada üksnes samasuguse deklaratsiooni teinud riikide kohta. Vastava deklaratsiooni on tänaseks teinud 13 riiki 52 osalisriigist. Euroopa Liidu riikidest on tehtud see deklaratsioon Belgial, Tšehhil, Soomel, Saksamaal, Itaalial, Portugalil, Slovakkial ja Sloveenial [ning väljaspool seda] Albaanial, Tšiilil, San Marinol, Liechtensteinil ja Šveitsil. Need on siis riigid, kellega võib tõenäoliselt vastastikku selliseid olukordi ette tulla. 

Komitee on viimase aruandeaasta jooksul – ehk 2022. aastal – käsitlenud 200 individuaalset kaebust. Nendest 64 on registreeritud ja seisukohta on avaldatud neist 62 suhtes. Esitatud on 4 uurimismenetluse taotlust ja menetlus on nendest algatatud 3 juhul. 2022. aasta seisuga oli komitee vastu võtnud ja registreerinud 174 juhtumit ja menetluses oli neist 83 juhtumit. 

On märgiline, et komitee ei ole alates 2014. aastast lahendanud ühtegi riikidevahelist kaebust, ehk vaatamata riikide õigusele esitada teise riigi suhtes kaebusi seda tehtud ei ole ja neid lahendatud ei ole. 

Kui tulla lähemale Eestile [ja vaadata], milline on võimalik juhtumite arv ja olukord Eestis, siis [näeme, et] 2023. aastal oli lapse individuaalseid pöördumisi õiguskantslerile esitatud 5 ja täiskasvanute esitatud [pöördumisi] lapsi puudutavates asjades 244. Rõhutan, et need on olnud juhtumid, millega on pöördutud õiguskantsleri poole, kuid mis ei ole läbinud kolme kohtuastet. Pinnale jäävad ainult kolm kohtuastet läbinud kaasused ja ka nende puhul on keeruline ennustada, kui mitu last koos oma esindajaga või iseseisvalt otsustavad ÜRO lapse õiguste komitee poole pöörduda. 

Mina palun teid, et te toetaksite selle lisaprotokolli vastuvõtmist siin Riigikogus, et me saaksime ÜRO lapse õiguste komiteele esitada hoiule andmiseks [ühinemis]kirja. Sest see on üks täiendav samm selleks, et tagada paremini lapse õiguseid ja anda neile oma õiguste realiseerimiseks ja nende eest seismiseks täiendavad tööriistad. Aitäh teile! Olen valmis vastama küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi teile on. Küsimuste vooru avab kolleeg Urve Tiidus. Palun!

Aitäh teile, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Nende näidete põhjal tekkis mul küsimus, kas teil on ülevaade, kui palju on need pöördumised kaasa toonud mingisuguseid positiivseid lahendusi nende laste jaoks. Ja teine küsimus on veel: kust saavad lapsed teada, et sinna võib pöörduda?

Ma ei oska vastata sellele, millised on olnud nende kaasuste tulemused, kui me räägime rahvusvahelistest [kaebustest]. Aga nagu te numbritest nägite, siis ei võta komitee kaugeltki mitte kõiki [kaasusi] erinevatel põhjustel menetlusse. Tuletan meelde, et tegemist peab olema rangelt ÜRO lapse õiguste konventsioonis või selle lisaprotokollides sätestatud õigustega. Ja kui jutt käib juba siseriiklikust [õigusest], mis ei ole seotud selles konventsioonis käsitletud õigustega, siis neid [kaebusi] ei menetleta.

Julgen kinnitada, et Eesti lapsed on targad ja nutikad ning meie haridussüsteem õpetab lastele väga hästi seda, millised on nende õigused ja võimalused oma õiguste eest seista. Nii nagu ma rääkisin, on Eesti noored aktiivsed ja meil on Õiguskantsleri Kantselei juures olemas laste õiguste saadikud, kes on ka rahvusvaheliselt aktiivsed. Mina olen laste ja noortega kohtumas käinud. Juba aastaid tagasi oli lasteabitelefon lastel pealuu sees ja ma usun, et me suudame teabe ka nende võimaluste kohta lasteni viia.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Põhimõtteliselt on meil see süsteem [juba mõnda aega] olemas olnud, mis kaitseb laste õigusi, ja Eesti ei ole päris pika aja jooksul selle konventsiooni [fakultatiivprotokolliga] liitunud. Aga mind teeb murelikuks see, et te viitate siin praegu sellele, et lastel on võimalus esitada kaebusi. 

Ja teine osa – kaebemenetlus. Individuaalsetes kaebustes käsitletakse konkreetseid asju, [näiteks] lasteprostitutsiooni ja -pornograafiat ning laste osalemist relvastatud konfliktides. Minu teada vist väga [palju] selliseid kaasusi Eestis ei ole olnud, isegi mitte õiguskantsleri menetluses, sest te ütlesite Urve Tiidusele, et teil puuduvad selle kohta andmed. 

Aga mind huvitab hoopis see. Konventsiooni tekst on juriidiliselt suht keerukas. Ma olen absoluutselt veendunud, et laps ei suuda sellest tekstist aru saada sellisel määral, et ta saaks kaebuse esitada.

Aitäh küsimuse eest! Täpsustan uuesti, et see, mida te just ette lugesite, on seotud loendiga selle kohta, millised on laste õigused, mida on ÜRO lapse õiguste konventsioonis ja selle lisaprotokollides käsitletud. 

Seda, millised on kaasused, mis on jõudnud menetlusse, [me ei tea], ja millised on potentsiaalsed kaasused Eestis, me tegelikult ennustada ei oska. Tõsi on see, et seni – ja ma olen selle eest väga tänulik – ei ole me pidanud tegelema olukorraga, mida [puudutab] lisaprotokoll laste [kaitsmise] kohta sõjalistes konfliktides. Aga selles olevate teemade ring pani meid siseriiklikult ümber mõtestama laste rolli ja õigusi, mis puudutavad erinevaid sõjalisi organisatsioone, relva kasutamist ja erinevat väljaõpet. Nii et tegelikult on meil puutumus sellega täiesti olemas.  

Ja ma ei alahindaks laste nutikust [ja oskust] enda õiguste eest seista. Lisaks tuleb ka ära öelda, et lastel on õigus ja võimalus võtta endale esindaja, kuid ei ole reeglit, et tegemist peab olema kõrgelt tasustatud advokaadiga. See võib olla ka mõni vanem laps või täiskasvanu, kes on lapsele turvaline ja saab teda selles protsessis toetada. 

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Jah, meil on Eestis tõesti hästi palju lastekaitseorganisatsioone ja erinevaid ühinguid, kes laste eest seisavad ja neid kaitsevad. Minu küsimus puudutab seda pikka saagat, mis on olnud nähtav Facebookis ja mis puudutab Kristiina Heinmets-Aigrot ning tema perekonda ja tütart. Kas sellest konventsioonist on ka tema perele kasu, et ükskord mingisugune konkreetne ja positiivne lahendus nende jaoks tuleks?

Vastan sellele ainult teoreetiliselt ja absoluutselt ei analüüsi konkreetset olukorda. Kõik juhtumid, mille keskmes on hooldusõiguse ning vanema ja lapse suhtlusõiguse küsimused, on allutatud ÜRO lapse õiguste konventsioonile. Ja siseriiklik seadusandlus peab olema kooskõlas ÜRO lapse õiguste konventsiooniga, mis ütleb, et lapsel on õigus tunda oma vanemaid ja [tal peab olema] võimalus nendega suhelda. See on lapse õiguste konventsiooni sõnastus. Tõepoolest saab laps kaebuse esitada, kui tal on olnud ühe vanemaga suhtlemine takistatud, keelatud või piiratud ilma seaduses täpselt sätestatud aluse või korrata ja kui ta ei ole saanud siseriiklikest kohtulahenditest õigust kuni kolmanda astmeni välja.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh! Tavaliselt kaasuvad õigustega alati ka kohustused. Kui me paneme lastele – ja ma ei tea, mis siin lapse mõiste [määratlusena] on toodud, kas ka kahe- või kolmeaastane võib sinna kaevata – mingid kohustused, mis neile üle jõu käivad, kas me võime siis sattuda olukorda, kus laps võib täiskasvanute omavahelise tüli manipulatsiooni objektiks saada? Kas need asjad on kõik läbi mõeldud? Ütleme lastele, et jaa, te võite kaevata – seda meeldib teha paljudele inimestele –, aga kas ta teab ka seda, et ta vastutab selle eest, kui ta kellegi või millegi peale kaebab [ja et sellega kaasnevad] kohustused? Kas see on läbi mõeldud?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, ÜRO lapse õiguste konventsiooni kohaselt ja tulenevalt Eesti siseriikliku seadusandluse loogikast, mis on seotud nii tsiviilseadustiku üldosa seaduse kui ka lastekaitseseadusega, on laps [iga alla] 0–18-aastaseks saanud isik. Laps saab oma õigusi realiseerida kas iseseisvalt või esindaja abil. Näiteks on lastel Eestis lausa seadusest tulenevalt õigus saada teatud kohtumenetlusteks endale esindaja. Kohtuvälistes kaasustes me oleme läinud pigem seda teed, et lapsel on võimalik kasutada erinevaid talle usaldusväärseid inimesi, seda kuni sinnamaani välja, et ka ülekuulamise protsessis peab olema lapsel kõrval talle turvaline isik. See võib olla pedagoogi või sotsiaaltöö haridusega isik, lastekaitsetöötaja või ka spetsiaalse väljaõppe saanud politseiametnik. Me püüame alati teha olukorra laste jaoks võimalikult turvaliseks, ükskõik, mis rollis ta menetluses on – ta võib olla ise mõne teo toime pannud, aga ta võib olla ka ohver, tunnistuse andja. 

Nüüd see, mis puudutab lapse manipuleerimist vanemate poolt. Me kaldume väga selle teema poole, et millised on lastevanemate vahelised õigussuhted, aga ÜRO lapse õiguste konventsioon on väga palju enamat [kui see]. Ma tuletan meelde, et konventsioon on aluseks sellele, et lapsel oleks õigus saada haridust, talle kohaseid tervishoiuteenuseid, ja väga palju enamat. Me ei [peaks] keskenduma ainult lastevanemate vahelisele vaidlusele. Lapsed on niikuinii Eestis – ja mitte ainult Eestis – sagedasti lahutuse või lahkuminemise järgsel perioodil vanemate [omavahelise manipuleerimise] tööriistaks, mis on kahetsusväärne ja lubamatu ning mis näitab minu hinnangul täiskasvanute ebaküpsust vanemana. Sellega peab tegelema, aga inimese loomust muuta on keeruline. Nüüd me anname lapsele lihtsalt täiendava võimaluse, et kui kõik lootused Eestis õigust saada on kadunud, siis on lapsel veel üks võimalus.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Minu küsimus on praktilist laadi. Kõigepealt, kas te oskate anda ülevaate teiste riikide kogemusest, et mis võivad olla need põhjused, mis viivad lapsi kaebust sellele [komiteele] esitama, kui seda saab üldiselt kommenteerida ja kui meil on see teave olemas? 

Ja teine asi puudutab, veel kord, kulusid. Teatavasti vajab laps ikkagi teatud liiki abi enda kaebuse esitamiseks, näiteks saab ta juristi juurde minna. Aga kui me räägime, et teda tuleb esindada ja me pakume talle ametnike abiga igakülgset turvatunnet, siis [kuidas] need kulud ja teave on organiseeritud?

Analüüsi selle kohta, millised on olnud teiste riikide senised kaasused, ma tõesti ei oska esitada. Mis puudutab laste toetamist, siis meil on kavandatud teavituskampaania, et info selle võimaluse kohta lasteni jõuaks. Ja mis puudutab kaebuse esitamist, siis selle formaat ei ole keerukas, seda saab teha emakeeles. Selleks võib kasutada endast vanema ja võib-olla natukene aktiivsema alaealise [abi], selleks on võimalik ka mõne turvalise täiskasvanu [abi] kasutada ja selleks ei ole vaja juristiharidusega inimest. See, et [formaat] oleks lastesõbralik, ongi selle asja mõte. Nii tulevad lapsele ka vastused lastesõbralikus keeles, mis muidugi ei tähenda seda, et riik ei saaks endale keerulist juriidilist teksti selle kohta, milliseid kohandusi ja muudatusi tuleb enda õigusruumis ette võtta.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Ma küsin natuke laiema küsimuse, kui lubate. Laste õiguste kaitse, ma tahaks väga loota, on iga poliitiku ja kahtlemata iga valdkonna eest vastutava ministri jaoks prioriteet. Kuidas te üldse hindate Eestis praegu viimaste aastate arengut selles valdkonnas – kas me näeme paremuse suunas liikumist või näeme me negatiivsemat poolt? Meediasse jõuavad alati üksikjuhtumid, aga teil on ilmselt ka laiem pilt. 

Ja küsin, mis need murekohad on: kas need on pigem seotud lastekaitsetöötajate nappusega, kohaliku tasandi võimekusega, peaasjalikult vanemate enda teadlikkuse või kohati ka lapse suhtes ebaadekvaatse käitumise levikuga, nagu te olete juba viidanud? Mida te näete hetkel trendina ja positiivse või negatiivsena ning millised on peamised väljakutsed ja murekohad selles valdkonnas?

Suur aitäh küsimuse eest! Laste õigused on olnud mulle ülitähtsad alates 1993. aastast, sest sellest ajast töötasin ma Sotsiaalministeeriumis selles valdkonnas, kuni ma 2019. aastal siia majja tulin. 

Laste õigused on Eestis kaitstud päris hästi, kui me vaatame rahvusvahelist üldpilti. Eesti kuulub nende riikide hulka näiteks koos Rootsiga, keda nimetatakse lipulaevaks. Me oleme väga paljudes küsimustes teistele riikidele eeskujuks ja osaleme päris paljudes projektides, mis õpetavad, suunavad ja kujundavad sellist lähenemist ja praktikat ka teiste riikide tarvis. 

Meil on olnud suured muutused, mis on seotud lastekaitseseaduse vastuvõtmise ja jõustumisega 2017. aastal. 2018. aastal [jõustus] seadusemuudatus, mis oli seotud alaealiste õigusrikkujate ja suure abivajadusega lastega ning mille kohaselt lapsi karistavalt käitumiselt mindi üle abistavale: me näeme neid lapsi abivajajatena. Me oleme muutnud seksuaalse enesemääratluse iga ja me oleme tõstnud abiellumise ea piinlikult 15 aastalt 18 aastale. See oli tõesti piinlik rahvusvaheliselt. Me oleme tegelikult teinud päris palju asju, rääkimata tõenduspõhistest sekkumistest, nagu lastemaja, perepesa ja multidimensiooniline pereteraapia, mida riik osutab või ka osaliselt rahastab. Aga neid asju on veel.

Üks väga oluline liikumine, mis sai alguse 2018. aastal – ma loodan, et ma ei valeta selle aastanumbriga –, on vanemlusprogramm "Imelised aastad". See on tõenduspõhine programm, mis ei ole ilmtingimata mõeldud probleemsete olukordade lahendamiseks, vaid on ennetusmeede kõikide väikelaste vanemate jaoks. Meil on mitmed kohalikud omavalitsused, kes on sellised meetmed igapäevasesse kasutusse võtnud. Riik hoiab koolitajate ja teenuse kvaliteeti või [loob] standardi.

Aga murekohad? Loomulikult [tekitab muret] seesama täna juba läbi käinud teemade ring, seega on murekohad loomulikult: lastevanemate vahelised suhted, suhtlusõigus, lapse elukoha määramine ning lapse elus ja ka tema ülalpidamises osalemine. Need ei ole uued probleemid, vaid need probleemid on olnud kogu aeg. Me oleme elatisesüsteemi muutnud: toonud elatisabi inimestele lähemale ja seda kahekordistanud. Selleks et pingeid leevendada, on loodud perelepitus. Aga need [mured] ei kao kuskile. 

Ja sellest on kerkinud täpselt seesama vanemahariduse küsimus, millega püüame järjest enam tegeleda ja järjest suuremate universaalsete gruppideni jõuda. Me [ei soovi toetada] mitte ainult väikelaste vanemaid, vaid me soovime sealt ka teistesse vanusegruppidesse edasi minna.

Ka tõenduspõhiste teenuste arendamine on jätkuv väljakutse. Meil on teenuseid, aga me kindlasti vajame neid veel, ja sellega me tegeleme. Ja meil on lastekaitsetöö arendamiseks välisvahendeid enam kui paarkümmend miljonit järgnevateks aastateks, eeskätt [tulevad need] Norra finantsmehhanismidest, et parandada lastekaitsetöötajate tööriistakasti ja ettevalmistust ning neile tuge pakkuda.

Need on kõik väljakutsed. Mõnes mõttes saavad [need meetmed] minna loomulikult paremaks, aga ühiskond kogu aeg muutub ja neid tuleb kogu aeg täiustada.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! [Küsin] lapse õiguste ja selle edasikaebamise kohta selle konventsiooni alusel. Ma võin öelda seda, et [vanem], kelle juures [laps] elab, suudab lapse endaga tema õiguste pärast manipuleerida nii palju, kui on just temale kasulik. Ma võin seda väita 101%-lise kindlusega, arvestades minu 25-aastast kohtupraktikat. Nii või teisiti võib laps sattuda ühe vanema mõjusfääri alla, mille tõttu ta annab ütlusi ja esitab neidsamu kaebusi, lähtudes ühe vanema soovist. 

Ma küsin hoopis selle kohta, et teatavasti on avalikkuse tähelepanu all olnud mitmeid [juhtumeid], kus lapse õigusi on väidetavalt kuritarvitatud. Kas see annab siis nüüd õiguse vanema kohta, kes on õigusi kuritarvitanud, esitada kaebus ka siis, kui see tähtaeg – üks aasta – on juba läbi?

Aitäh küsimuse eest! Küsimuse esimese poole kohta tahan ma väga öelda seda – õnneks ei kuula siit puldist [öeldut] mitte ainult Riigikogu liikmed, vaid siit räägitakse kõikide inimestega Eestimaal –, et täiskasvanud, vaadakem endale otsa, ärgem manipuleerigem lastega, vaid andkem neile [rohkem] otsustusvabadust koos väikeste, eakohaste vastutuse võtmise võimalustega. Aga olge ka tähelepanelikud nende tuttavate suhtes, kes on teile lähedal. Kui te teate, et manipuleerimine aset leiab, siis olge kriitilised, ärge andke sellele hoogu juurde, ärge kiitke seda heaks. 

Mis puudutab neid päris kohtukaasusi, siis ma julgen öelda, et nendesse keerulistesse vaidlustesse on alati kaasatud ka lastepsühholoogid, kes on andnud hinnanguid, ja hea psühholoog näeb manipulatsiooni läbi.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Algatuseks olgu muidugi öeldud, et teie jutt selle kohta, kuidas teie olete siin aastakümneid pingutanud laste heaolu tagamise nimel, ei ole absoluutselt tõsiseltvõetav. Me kõik teame, et teie osalusel tegutsev valitsus on äärmiselt laste- ja perekonnavaenulik. Ärge tulge meile midagi rääkima oma püüdlusest lapsi kaitsta enne, kui te ei ole selgelt astunud vastu sellele, et Vabariigi Valitsus rahastab jätkuvalt Eestis [aastas] rohkem kui 3000 lapse tapmist enne nende sündi. Ja ma tean, et teie ise pooldate seda.

Aga selle kõnealuse eelnõuga seonduvalt tahtsin küsida seda, et kas ei või juhtuda selline olukord, et te loote mehhanismi, mille abil saab Eestis kehtivast õigusest mööda minna. Näiteks, Eestis kehtiva seaduse kohaselt – toon näite – ei saa alaealine teha soovahetusoperatsiooni enne täisealiseks saamist. Siis pöördub ta aga selle komitee poole, kes leiab, et jaa, sellega on rikutud lapse [õiguste] konventsioonist tulenevaid õigusi tema tervise kaitsele ja enesemääratlemisele, identiteedile, ning ütleb, et seda tuleb talle võimaldada. Mis saab siis, kui komitee näiteks sellist asja ütleb, aga see on vastuolus Eestis kehtivate seadustega?

Aitäh küsimuse eest! Ma jätan kommenteerimata teie hinnangu ja vastan küsimusele. Kuivõrd ÜRO lapse õiguste konventsioon ja tema lisaprotokollid ei ole selgelt andnud lastele sooidentiteedi puhul mingeid täiendavaid õigusi lisaks sellele, mis on siseriiklikus [seadus]andluses, siis kõikides nendes küsimustes see kaebe[süsteem], mis antud raamistikus kasutusel on, ei toimi.

Madis Timpson, palun!  

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma kindlasti ei nõustu sellega, et valitsus on lapsevaenulik. See on kommentaar. Ka mina arvan, et meie lapsed on tublid ja kindlasti targemad, kui vähemalt mina olin selles vanuses, kui ma veel laps olin. 

Aga mul on ka küsimus. Eestis on ju niimoodi, et õiguskantsleril on laste ombudsmani roll. Nagu sa ütlesid, on viis korda eelmisel aastal tema poole pöördutud. Mis on õiguskantsleri seisukoht ratifitseerimise osas ja kas sellega võivad kaasneda mingid varjatud kulud Eesti riigile?

Aitäh küsimuse eest ja tänan ka toe eest! Õiguskantsler on varasemalt soovitanud Sotsiaalministeeriumile ja Välisministeeriumile, et [Eesti] selle lisaprotokolliga ühineks. Ja nüüd, kui ka lapse õiguste komitee käesoleva aasta suvel meile selle kohta kirjaliku soovituse tegi, on õiguskantsler täiendavalt rõhutanud seda, et meil oleks mõistlik sellega ühineda.  

Mis puudutab lisakulusid, siis kulu on planeeritud – nii, nagu ma ütlesin – laste teavitamiseks, olgu see kampaania korras või hariduse osana. Tegelikult on see meede tervikuna disainitud selliselt, et lisakulutusi ei tekiks, sest [kaebus] on võimalik lapsel teha oma emakeeles, lihtsas keeles, ilma paragrahvidele viitamata. Selleks, et seda teha, ei ole vaja õigusteaduse paberit. Ja kui laps seda soovib ja vajab, võib inimene, kellel ei ole õigusteaduse kraadi, teda samamoodi selles protsessis toetada: näiteks kirja koostamisel, selle posti panemisel ja nii edasi. See ei peaks tooma täiendavaid kulutusi. 

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! Te ütlesite, et lapsed ei saa selle protokolli alusel pöörduda komitee poole näiteks soovahetusega seotud küsimustes. Aga kui me vaatame lapse õiguste konventsiooni, siis seal on palju artikleid, mis sätestavad väga laialivalguvad õigused. Näiteks artikli 12 lõige 1 ütleb, et osalisriigid tagavad lapsele, kes on võimeline iseseisvaks seisukohavõtuks, õiguse väljendada oma vaateid vabalt kõikides teda puudutavates küsimustes, hinnates lapse vaateid vastavalt tema vanusele ja küpsusele. See võib selle alla minna: [õigus] vabalt ise väljendada oma seisukohti teda puudutavates küsimustes. Artikkel 24 [ütleb, et] osalisriigid tunnustavad lapse õigust võimalikult heale tervisele ning ravivahenditele ja tervise taastamisele. Osalisriigid püüavad tagada, et ükski laps ei jääks ilma õigusest niisugustele tervishoiuteenustele. Hea fantaasia korral võib ka selle sinna alla lükata. Artikkel 36: osalisriigid kaitsevad last kõigi muude lapse heaolu kahjustavate ekspluateerimisvormide eest. Selle võib ka sinna alla lükata, kui seda [artiklit] laialt tõlgendada. 

Minu küsimuseks jääb: mis saab siis, kui komitee võtab vastu otsuse, mis on vastuolus Eestis kehtiva õigusega? Kas siis tuleb parlamendil hakata Eestis kehtivat seadust muutma?

Aitäh! Komitee saab vastu võtta otsuseid, mis on kooskõlas ÜRO lapse õiguste konventsiooniga. See konventsioon on Eesti seaduste suhtes ülemuslikul positsioonil. Meie seadusandlus peab olema vastavuses ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja selle lisaprotokollidega, millega me oleme ühinenud. Eesti on kolmel korral raporteerinud ÜRO lapse õiguste komiteele ja mitte ühtegi sellist ettekirjutust või soovitust ei ole Eesti saanud, [mida järgides] oleks nendel teemadel vastuolu siseriikliku seadusandluse ning ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja selle lisaprotokollide vahel. 

Mis puudutab [artiklite] loendit, millest te rääkisite, siis saabki laps vaidlustada näiteks seda, et tal pole lubatud oma seisukohta väljendada, aga mitte seda, mida te üritate sinna taha täiendavalt juurde mõelda ja mis võiks [teie meelest] sinna alla kuuluda. Lapsele on antud õigus vabalt seisukohta väljendada, mitte kõiki erinevaid seisukohti realiseerida. Minu meelest tuleb siinkohal ka teksti täpselt lugeda ning selle järgi käituda ja seda [olukorda] mõtestada. 

Ja kordan: seni, kuni ÜRO lapse õiguste konventsioon või mõni selle lisaprotokollidest teid hirmutavaid sätteid sõnaselgelt siia kirja ei pane ja Eesti ei ole nende lisaprotokollidega ühinenud, ei ole mõtet seda tonti seinale maalida.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Minu küsimus on taas praktilist laadi. Ütleme, et on hüpoteetiline olukord, kus laps on läinud vastavasse organisse ja saanud sealt ka näiteks otsuse. Kuidas selle rakendamine peaks Eestis välja nägema, kui ta on saanud õigeksmõistva otsuse? Kuidas see Eestis rakenduma hakkaks? Ma saan aru, et see on jälle hüpoteetiline olukord, aga me peaksime paar sammu ette mõtlema.

Kindlasti saab ka riik vastava otsuse ÜRO lapse õiguste komiteelt koos tungiva soovitusega parandada või täpsustada enda õigusruumi, et lapse õigused oleks paremini tagatud. Lapse osas tuleb menetlus uuesti läbi vaadata. 

Aga ma julgen küll arvata, arvestades, et meil on seni olnud viis lapse pöördumist [õiguskantslerile], et massilisi kaasuseid tulemas ei ole, millest on muidugi kahju, sest lapsed võiksid oma õigusi realiseerida. Aga võib-olla, vastupidi, ärgitab see võimalus lapsi rohkem oma õiguste eest seisma, mis oleks ka väga teretulnud. Elame-näeme.

Urmas Reinsalu, palun!

Proua minister! Te kõnelesite siin varasemalt küsimustele vastates, kuidas ikka valitsus seisab laste eest – oli vist niisugune repliik või osundus. Minu küsimus on selle kohta, et teie survel võetakse järgmise aasta 1. jaanuarist, mõne nädala pärast, ära maksuvaba [tulu] laste [ülalpidamise eest]. Te olete asunud välja töötama peretoetuste plaani, et muuta lastega perede toimetuleku toetamiseks ettenähtud lapsetoetuste süsteemi selektiivseks ehk tegelikult nende kärpimist. Selline süstemaatiline [kärpe]tegevuste pakett on ju suunatud laste huvide ning lastega perede sotsiaalmajandusliku toimetuleku ja kindlustunde habrastamisele. Kas see ei ole praegu silmakirjalik retoorika – meil, Isamaal ei ole probleemi selle konventsiooni kui niisugusega –, kui me vaatame tegelikku olukorda ja laste[ga perede] toimetulekut?

Aitäh küsimuse eest! Ma muidugi valitsuse tegevust tegelikult ei kommenteerinud, ma rääkisin, mida on Eesti riik üsna pika aja jooksul laste õiguste kaitseks teinud. Osad asjad on tõepoolest ka praeguse valitsusega seotud, aga suurem enamus on olnud Eesti riigi juba varasemad targad valikud, ja ma olen Eesti riigile selle eest kodanikuna tänulik.  

Mis puudutab maksuvaba [tulu] kaotamist, siis tõepoolest, me oleme teinud mitmeid selliseid otsuseid, mida majanduslikult parematel aegadel hea meelega ei teeks. Ja selle soodustuse [kaotamine] lastega perede puhul on üks nendest, selleks et riigieelarve oleks natukenegi rohkem tasakaalus ning et meie tulud ja kulud oleksid proportsioonis.  

Nüüd, analüüs. Ka selle kohta on teil väärinformatsioon. Analüüsi, mida Sotsiaalministeeriumis ette valmistatakse, ei valmistata ette selleks, et teha – [ma ei mäleta], kuidas te end väljendasite, aga sisu oli vist see – vajaduspõhised, (Urmas Reinsalu ütleb saalist: "selektiivsed") selektiivsed toetused. Vabandust, et ei jäänud meelde. Me valmistame ette analüüsi, mis on seotud lastetoetuste, vanemahüvitise, lasterikka pere toetuste ja ka muude meetmetega, mis aitavad peredel toime tulla, seda nii majanduslikus mõttes kui ka igapäevaelu korraldamise mõttes. Ja ma väga loodan, et sealt tulevad head poliitikasoovitused: mida saaks riik teha selleks, et sündide madalseisu vähemalt samal tasemel hoida ja heal juhul tõsta. Sest me teame väga hästi, et sünnituseas naiste arv ei ole praegu väga kõrge, ja teame ka seda, et ülikeeruline on muuta käitumisharjumusi, mis tulenevad esimese sünnituse edasilükkamisest. Paraku on nii, et viljaka ea lõpp on ikkagi suhteliselt ühe ja sama koha peal ning kui esimest sündi edasi lükata, jääb [võimalik] laste saamise periood lühemaks. Ehk siis ma kardan, et noorte naiste puhul ei ole sündide tõstmine meie ühiskonnas enam võimalik. Ja see ei puuduta ainult Eestit, vaid see on oluliselt laiem küsimus.

Urmas Reinsalu, palun!

Proua Riisalo, aga see ongi poliitikavalik. Teie tegelete praegu Reformierakonna maksuküüru projekti elluviimisega, mille [mõju] riigieelarvele on 0,5 miljardit eurot, ja see tegelikkuses habrastab lastega perede toimetulekut. Te ütlesite selle kohta, et vastupidi, peretoetuste ja lapsetoetuste muutmine on suunatud sellele, et toimetulekut kuidagi parandada. No lubage selle üle tagasihoidlikult naerda! Loogika on selles, et te ju – kui ma õieti mäletan – hoopis vähendasite alates eelmisest aastast peretoetusi. See on ainuke praktiline samm. Ja kogu retoorika avalikkuses on olnud suunatud just nimelt peretoetuste ja lastetoetuste selektiivseks muutmisele ehk nende vähendamisele konsolideeritud summas. 

Minu küsimus on teile [järgmine]. Te ütlesite, et teie valitsuse poliitiline eesmärk – mille hulgas ei ole sõnagi demograafilisest kriisist – on hoida sündimus madalseisus ehk hoida see samal tasemel nagu praegu, kui on dateeritud sajandi [suurim] sündimuskriis, hoida seda madalseisu. Ja [te ütlesite], et sündide kasv ja [peredele] kindlustunde pakkumine ei olegi tegelikult realiseeritav poliitika. Nii et ma saan aru, et te olete ka sisuliselt alla andnud …

Teie aeg!

… ja käega löönud, mis puudutab demograafilise kriisi probleemide lahendamist.

Aitäh! Proua minister, palun!

Lugupeetud härra Reinsalu! Ma ütlesin, et tuleks ära hoida vähemalt täiendav langus, mis puudutab sündide arvu – katsuge kuulata ja ärge pange mulle sõnu suhu, seda esiteks.  

Nüüd see, mis puudutab vaesusnäitajaid ja Statistikaameti viimaseid andmeid selle kohta. Me näeme taas kord, kus meil on vaesuse puhul kitsaskohad: jättes kõrvale üksi elavad pensionärid, [on vaesusrisk] last üksi kasvatavatel vanematel ja enam kui kolme lapsega leibkondadel. Aga me näeme ka seda, et 2022. ja 2021. aasta võrdluses on kõikidel nendel gruppidel läinud olukord toimetuleku või vaesusriskide mõttes tegelikult paremaks. Mida me selle aja jooksul teinud oleme? Selle aja jooksul oleme tõstnud lasterikka pere toetust kolme kuni kuue lapse eest 300 eurolt 450 eurole, tõsi, ühel aastal, referentsaastal, oli see korraks kõrgem. Aga ma olen korduvalt siit puldist öelnud, et [toetuse suurendamine] ei ole meie riigile majanduslikult või rahanduslikult jõukohane. Me oleme sellel perioodil tõstnud [lapsetoetust] esimese ja teise lapse eest 60 eurolt 80 eurole ja üksikvanema lapse toetust 19 eurolt 80 eurole. Suuremas vaesusriskis olevate perede ehk üksikvanemaga perede elatisabi on käesoleva aasta algusest alates kahekordistatud. Et väikelastega perede toimetulekut parandada, on vanematele, kes naasevad hoolduspuhkuselt, mõeldud hooldus- ja haigus[hüvitis], mis vastab vanema sissetulekutele, mitte nii, nagu varasemalt oli, kui [seda maksti] miinimum[palga] pealt, ja nii edasi. Te võite sellest kõigest mööda vaadata, aga need on faktilised sammud ja teod, mida eelmine ja ka see valitsus on teinud.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Ma väga vabandan, aga piinlik on kuulata. Kõik need head otsused on tehtud siis, kui Isamaa on võimul olnud, ja halvad otsused on tehtud siis, kui Isamaa ei ole võimul olnud. Te võtsite lasterikastelt peredelt ära 200 eurot iga kuu. Kui lugeda üles plusse, mida on teinud Isamaa, siis on need: üksi elava pensionäri toetus, mida te nüüd kärbite, nii et hooldekodudes [elavad pensionärid] seda enam [ei saa]; lasterikaste perede toetus, mille on loonud Isamaa ja millest te kärpisite esimesena 200 eurot kuus Riigikogu valimiste järel; ja lastetoetuse [tõstmine] 60 eurolt 80 eurole, mida ei teinud teie üksi, vaid tegite siis, kui Isamaa oli võimul koos teiega. 

Nii et täpselt võiks neid fakte ette lugeda, mitte negatiivselt. Te teete kõike seda praegugi: võtate lastevanematelt ära laste [Tervise]kassa pabereid ja kõiki [muid] asju. Te tegelete kogu aeg ju sellega, et pensionäridele – [eriti neile], kes elavad üksi – ja lasterikastele peredele tehtaks liiga. Räägime sellest ausalt.

Teie aeg!

Ma tänan teid, härra Kokk, arvamuse avaldamise eest. Mina ei ole härra Reinsalule vastates kordagi nimetanud ühtegi erakonda, kes oli valitsuses, või loetlenud erakondi … (Vahelehüüe saalist.)Valitsus. Kes olid valitsuses, neid ma tõesti ei loetlenud. Nii et ei ole mõtet siin solvunut (Saalis kõneldakse.) mängida.

Mis puudutab üksi elavaid vanemaealisi inimesi, kes elavad hooldekodudes, siis okei – ütleme siis, et Isamaa Erakonna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Reformierakonna koalitsioonis tegime hooldereformi. Hooldekodus elav pensionär saab avalikku ressurssi keskmiselt 509 eurot iga kuu, korrutame selle 12-ga. See, mille me praegu [kaotame], on 200 eurot üks kord aastas, mis ei ole ka avalikkuse huvi silmas pidades põhjendatud, sest see inimene saab igal aastal [toetust] keskmiselt 12 korda 590 eurot. Need üksi elavad pensionärid, kes elavad jätkuvalt kodus ja üksi, saavad toetust edasi. Ei ole mõtet maalida pilti, nagu sõidaks laev täistuuridel karidele. See ei ole nii. Vastupidi – [hooldereformi jaoks on] 66,1 miljonit eurot, kaks aastat tagasi [panustasime] üldhooldusele ehk vanemaealiste toimetulekule 0 eurot. Jääme faktidele truuks.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh! Ma tahtsin küsida, et kas me ei peaks antud juhul siiski fokuseerima lapse õiguste protokolliga ühinemisele. Minu arust ei ole seal midagi kirjas ei hooldekodude ega ka peretoetuste kohta. Võib-olla võiks need diskussioonid jätta nendeks istungiteks, kus neid [teemasid] arutatakse, siis olen ka mina oma mõtetega nende juures. Väga raske on ühelt mõttelt teisele hüpata. Aga ma väga hindan neid [mõtteid], kõik küsimused on siiamaani olnud väga [sihipärased] ja head.

Aitäh! Nõustun teiega.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. 

Riigikogu sotsiaalkomisjonis toimunud arutelu palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama sotsiaalkomisjoni aseesimehe Riina Solmani. Palun, Riina Solman! 

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid siin saalis ja need, kes jälgivad meid interneti vahendusel! On äärmiselt austav olla selle eelnõu kaasettekandja ja ütlen veel korra selle nime: Vabariigi Valitsuse algatatud kaebemenetlust käsitleva lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemise seadus. Ja täna on meil eelnõu esimene lugemine. Mina olen sotsiaalkomisjoni poolt määratud kaasettekandjaks ja see on ka minu jaoks olnud positiivne võimalus seista lastele enamate õiguste andmise eest. 

Annan teile ülevaate sotsiaalkomisjonis toimunud arutelust. Ütlen siinkohal, et arutelu oli põhjalik. Nii nagu on siin saalis markeeritud erinevaid riske ja küsitud küsimusi, nii lähenesime ka meie sotsiaalkomisjoni liikmetega [teemale] põhjalikult, et oleks kõik üheselt arusaadav ja selge.

Kõigepealt andis sotsiaalkomisjoni esimees Madis Timpson protseduuriliseks küsimuseks sõna härra Kalle Grünthalile, kes märkis – tõsi, seda märkisid pärast ka mitmed [teised] komisjoni liikmed –, et [protokolli tõlkes] inglise keelest eesti keelde on markeeritud, et tõlkel on informatiivne tähendus. [Küsimus oli,] miks on see ainult informatiivne, see peab ju olema autentne ja täpne. [Vastus on, et] seaduse järgi peabki see tõlge olema otsetõlge ja me ei saa (Helir-Valdor Seeder ütleb midagi.) – jaa, Helir-Valdor – seal väga loomingulised olla. Sellepärast on see tõlge mõeldud informatiivsena, et mitte anda asjadele oma tõlgendusi. 

Nii seletas seda ka minister: ÜRO-l on erinevad ametlikud töökeeled, seal on kuus ametlikku töökeelt. Ametlik tõlge on tehtud kõigis kuues keeles ning kui tõlketekst, mis peab olema tehniline, ei ole arusaadav, siis saab abi anda Välisministeerium, kes rahvusvahelise organisatsiooniga selles osas täpsemalt suhtleb. 

Edasi arutasime küsimust, mis puudutab eelnõu sisu üldiselt. Sotsiaalkomisjoni esimees andis sõna ministrile, kes andis meile slaidide abil ülevaate kaebemenetlust käsitleva lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemise seaduse eelnõu taustast ja sisust. Sisu minister juba tutvustas meile, ma ei hakka sellel siinkohal pikemalt peatuma. Sellega saab ilmselt ka ise täpsemalt tutvuda eelnõu materjalide abil. Täpselt nii, nagu kandis minister seda ette siin, kuulsime meie sedasama juttu ka komisjonis. Ta puudutas nii laste õigusi, mis lisanduvad lastele [ühinemise korral], kui ka neid riike, kus on see lisaprotokoll juba vastu võetud. Tõepoolest, Eestis arutati seda juba mõni aeg tagasi ja hetkel on ka õiguskantsleri büroo andnud soovituse selle protokolliga liituda.

Seejärel andis sotsiaalkomisjoni esimees sõna komisjoni liikmetele. Sedasama laste relvakonfliktidesse kaasamise küsimust adresseeris taas kord härra Kalle Grünthal. Minister vastas talle sarnaselt siin saalis äsja kuulduga. Tuli ka täpsustus sotsiaalkomisjoni esimehelt, kes märkis ära, et õiguskantsleril on meie riigis laste ombudsmani roll ja tema poole saavad lapsed abi saamiseks pöörduda. Eelmisel aastal oli viis sellist pöördumist. 

Siis lisas meie sotsiaalkomisjoni esimees, et õiguskantsleri büroo soovitab meil konventsiooni protokolli ratifitseerimisega kaasa minna. Ja siis küsis meie hea komisjoni liige Helmen Kütt selle kohta, et ka Eesti Linnade ja Valdade Liidu poolt on saadetud komisjonile arvamus, et protokolli tekst võiks olla selgemas keeles. See oli ka härra Grünthali esimene küsimus, et miks on see tõlge vaid informatiivne. Me saime selgituse, et see on selline tehniline norm, mida meie ei saa omatahtsi loominguliselt tõlgendada. 

Minister vastas ka küsimusele, millal protokoll jõustub. See jõustub kolm kuud pärast ühinemiskirja hoiule andmist ja kehtib alates [hoiule andmise] ajast toime pandud rikkumiste suhtes, ehk siis see kolm kuud läheb sinna alla. 

Ka Irja Lutsar märkis, et dokumendi tõlge peaks olema inimestele hästi mõistetav. Nagu te näete, siis mitmed komisjoni liikmed avaldasid kahetsust selle üle, et tõlketekst on [ainult] informatiivne. Aga siis me saime teada, et tegelikult plaanitakse, kui meie selle siin Riigikogus ratifitseerime, teha lasteasutustele teavitused, mis on lapsesõbralikus keeles, või kaasates õiguskantsleri. Igal juhul viiakse selle lisaprotokolli kohta läbi teavituskampaania, mis on lapsesõbralikus, arusaadavas keeles. 

Ja nagu on ka meile öeldud, lapsed on kõik inimesed, kes ei ole saanud veel 18-aastaseks. Ma ise küsisin küsimusi selle kohta, kas lapsi saab manipuleerida, need kattusid siin saalis esitatutega. Me näeme, et meie ühiskonnas rulluvad lahti laste hooldusõigusega seotud küsimused, näiteks kas üks vanem saab väikelast teise vanema vastu ära kasutada, kui ta ei ole kolmes kohtuastmes õigust saanud. Minister vastas sellele, et tõepoolest, me kõik teame, et laste kasutamine tööriistana vanematevahelistes suhetes on taunitav ja inetu. Aga komitee, millest me praegu kõneleme, on väga professionaalne ja ei võta kõiki kaebusi menetlusse. Minister andis siin ka enne ülevaate selle kohta, kui palju kaebusi on esitatud ja kui palju neid on menetlusse võetud. Ainult mõned nendest on saanud täiskäigu.

Me ei peaks arvama, et avatakse aparaat või mehhanism, mis hakkab kaebusi massiivselt vastu võtma ja valimatult menetlema. See mehhanism on ääristatud erinevate turvameetmetega, nii et me ei peaks arvama, et me toodame sellega bürokraatiat. Need juhtumid peavad olema väga tõsised ja olema läbinud meie riigis kolm kohtuastet, mille käigus ei ole laps kaitset ega abi saanud. 

Komisjoni liige Eero Merilind küsis, kas see on esimene kord, kui vastav eelnõu jõuab Riigikogu menetlusse, kuna varem ei ole selle konkreetse protokolli ratifitseerimist vajalikuks peetud ja [see arutelu] on seisnud. Minister kinnitas, et see on esimene kord, kuigi laste õiguste maastikku on pikalt arendatud – alates 1991. aastast – ja kõnealuse fakultatiivprotokolli asjus on juba ammu nii Justiitsministeeriumi kui ka Välisministeeriumiga aru peetud. Ka välismaine surve on olnud, et kas ka Eesti selle protokolliga ühineb. Tänaseks on vastavad asutused analüüsides leidnud, et sellest võiks päriselt Eesti lastele kasu olla. Sest kui kas või üks laps saab abi, on see protsess ennast õigustanud. Sellega nõustun ka mina, olles ise rahvastikuministrina paari juhtumiga kokku puutunud. Need juhtumid, kus lapsed abi otsivad, on väga keerulised. Need puudutavad laste õiguste rikkumist, mis on seksuaalse alatooniga ja mille puhul võib [ühinemisest] tõepoolest [kasu] olla. 

Kalle Grünthal [ütles] taas kord, et just kooselusuhete lõppemisel ja vanemate tülli pööramisel võidakse lapsi ära kasutades teha inetuid asju, aga et ka selliseid [juhtumeid] saavad meie ametnikud lahendada, ehk ei ole vaja ÜRO-sse seda vastutust viia. Ta muretses ka sellepärast, et [ühinemisega] kaasnevad varjatud kulud. Siin on meile kinnitatud, et ÜRO laste õiguste komiteele Eesti riik raha ei maksa, ja seda ütles minister meile ka komisjonis. Konkreetse lisaprotokolliga kaasnevad ainult teavitamiskulud, et viia informatsioon lasteni lapsesõbralikus keeles. Fakultatiivprotokolliga seotud olukorrad ei ole üldjuhul seotud vanematevahelise vaidlusega lapse elukorralduse, elatisraha, elukoha või muu taolise üle. Antud kontekstis räägitakse laste õigustest, mitte vanemate õigustest. 

Minister on viidanud komisjonis sellele, et lastel tekib võimalus esitada kaebusi näiteks seksuaalse väärkohtlemise korral või muudes taolistes küsimustes, milles nad ei ole Eestist piisavalt abi saanud. Täna on Eestis vägivalla ohver, eriti alaealine, üsna kaitsetus positsioonis ning selles küsimuses võiksid lapsed tulevikus rohkem tuge ja nõu saada. Ja sellega, nagu ma ütlesin, jääb üle ainult nõustuda, sest ka minul toimusid rahvastikuministrina kohtumised erialaspetsialistidega ja [sealt tekkis] teadmine, et lapsed on hädas ja otsitakse abi sellises kaitsetus olukorras, kus vanem inimene kasutab lapse nõrgemat positsiooni ära ja laps ei saa enda kaitseks muud moodi samme astuda, kui võib-olla ainult anonüümselt kusagile teada andes. Sellised olukorrad on täiesti olemas ja sellisel puhul oleks protokolli ratifitseerimine ilmselt lapsele abiks. 

Seejärel pani sotsiaalkomisjoni esimees hääletusele menetluslikud otsused ja nii see eelnõu siia saali jõudis. Tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, ettekandjaks [määrati] siinkõneleja ja tehti ka ettepanek selle esimene lugemine lõpetada. Selle poolt hääletas 6 liiget, nendeks olid Karmen Joller, Helmen Kütt, Irja Lutsar, Eero Merilind, Riina Solman ja Madis Timpson. Vastu oli üks: Kalle Grünthal. Tema ka selgitas oma nägemust ja [vastu hääletamise] põhjuseid ja riske, mida ta [eelnõus] näeb. Erapooletuid oli 0. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja, põhjaliku ülevaate eest! Kuna ülevaade oli nii põhjalik, siis küsimusi teile ei ole. Suur tänu veel kord!

Järgnevalt, head kolleegid, avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli Züleyxa Izmailova. Ma saan aru, et soov on rääkida Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, koos volitusega. (Züleyxa Izmailova ulatab juhatajale volituse.) Aitäh!

[Hea Riigikogu] esimees! Head kolleegid ja kuulajad! Täna arutame veel ühte olulist sammu Eesti laste õiguste kaitses ehk kaebemenetlust käsitleva lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemist. Eelnõu pealkiri on keeruline, aga sisu on tegelikult lihtne. Protokolliga ühinemine annab meile võimaluse tugevdada Eesti laste õigusi rahvusvahelisel tasandil. 

Ühinemine kaebemenetlust käsitleva lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolliga pakub lastele täiendavaid kaitsevõimalusi juhtudel, kus riigisisesed õiguskaitsemehhanismid on ammendunud. Protokolli [eesmärk on, et] lapsed saavad oma õiguste rikkumise korral pöörduda ÜRO lapse õiguste komitee poole. Protokoll annab rahvusvahelise platvormi laste õiguste kaitsmiseks ja nende hääle kuuldavaks tegemiseks. 

Kuigi Eesti õigussüsteem juba pakub lastele üsna mitmekesist tuge ja õiguskaitsevahendeid, esineb siiski vahel olukordi, kus laps või tema eestkostja võib tunda, et tema õigused pole täielikult kaitstud. Fakultatiivprotokolliga ühinemise mõte on tagada, et ükski hääl ei jääks kuulmata ega ükski laps kaitseta. 

Protokolli kaudu antakse ÜRO lapse õiguste komiteele pädevus uurida tõsiseid ja süstemaatilisi laste õiguste rikkumisi. Komitee saab hinnata juhtumeid, kus lapse õigusi on rikutud, sealhulgas võib kliimaõiglust käsitlevate küsimuste puhul arutluse alla tulla lapse õiguste konventsiooni artikli 6 rikkumine – [see sätestab] õiguse elule ja arengule – või artikli 24 rikkumine – [see käsitleb] õigust tervisele ja elukeskkonna kaitset. Oluline on rõhutada, et kaebusi saavad esitada nii üksikisikud kui ka rühmad, seades esikohale just lapse huvid. 

Fakultatiivprotokolliga on tänaseks liitunud juba 52 riiki, nende hulgas ka suurem osa Euroopa Liidu liikmesriikidest. Eesti ühinemine on märk sellest, et meie riik on pühendunud laste õiguste rahvusvaheliste standardite järgimisele ja tugevdamisele, ning sellest, et peame oluliseks väärtustada iga lapse turvalisust ja heaolu. 

Fakultatiivprotokolli rakendamine toimub olemasolevate ressursside raames, kuid see ei tähenda, et selle sisu oleks väike. Vastutavad ministeeriumid korraldavad vajalikke koolitusi ja teavitustööd, mida toetab Euroopa Sotsiaalfond. Lisaks tõstab eelnõu teadlikkust laste õigustest nii laste, perede kui ka ametnike seas. 

Eelnõu tugineb lihtsal, kuid olulisel põhimõttel: lapsed väärivad seda, et nad oleksid kuuldud. Eesti lapsed, Õiguskantsleri Kantselei ja Lastekaitse Liit on korduvalt rõhutanud, et Eesti lapsed ootavad, et nendega arvestataks suuremal määral. Protokolliga ühinemine näitab, et oleme valmis kuulama ja kaitsma iga last, olenemata tema olukorrast. 

Austatud kolleegid! Nagu ma juba teisipäeval rõhutasin, kui teie poole pöördusin: laste heaolu on meie kõigi ühine prioriteet, vaieldamatult. Aasta tagasi esitasid Eesti lapsed ÜRO lapse õiguste komiteele ülevaate selle kohta, kuidas Eesti lastel läheb ning mis neile muret ja rõõmu valmistab. Leidke see laste endi koostatud raport õiguskantsleri kodulehelt üles ja kasutage seda oma igapäevaste otsuste mõõdupuuna. Selline armas raport, laste endi koostatud, meie enda Eesti lapsed tegid seda. 

Head kolleegid! Meie ühine missioon on ehitada üles ühiskonda, kus ükski laps ei tunneks, et tema õigusi on eiratud või nendest lausa üle sõidetud. Kaebemenetluse võimalus ÜRO tasandil annab meie lastele lisakindluse, et nad pole oma murega üksi. 

Palun seda eelnõu toetada ning teha kõik selleks, et iga laps Eestis saaks kasvada turvaliselt ja väärikalt õnnelikuks ja terveks täiskasvanud inimeseks. Tänan teid tähelepanu eest! Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Isamaa fraktsiooni nimel Urmas Reinsalu. Palun!

Lugupeetud rahvaesindus! Isamaal ei ole probleemi selle konventsiooni [fakultatiiv]protokolli heakskiitmisega. Laste õiguste konventsioon kohustab liikmesriike väga tõsisteks sammudeks: hoolitsema sotsiaalmajanduslikult laste eest, seadma lapse õigused esikohale, [tagades] talle elukoha ja hariduse ning tervise[teenuste] kättesaadavuse. Ja on ka rida muid küsimusi. Valitsuskoalitsiooni esindajad kõnelesid siin [enne] sellest, kuidas seistakse laste eest. Kuid tegelikkus on absoluutselt vastupidine, kui me vaatame valitsuse poliitilist agendat.

[Kõigepealt] peretoetuste äravõtmine suurperedelt. [Seejärel] ettevalmistava analüüsi koostamine selleks, et muuta Eestis lapse- ja peretoetused selektiivseks, millest see valitsus ei ole sugugi teinud saladust. [Siis] laste eest [maksuvaba tulu] äravõtmine alates järgmise aasta 1. jaanuarist. Niisugune flagship-projekt on tänasel koalitsioonil plaanis. Kõiki neid rahalisi samme astutakse ühel eesmärgil: selleks, et viia ellu Reformierakonna 0,5 miljardit eurot aastas maksev valimislubadus. Ja huvihariduse kärpimine. Eestis on rida peresid, kus pereema on kodune ja tema ravikindlustuse eest on seni maksnud riik. Ka nendele peredele, lastele ja emade sellele võimalusele tõmmatakse kriips peale.

[Nüüd] laste õigus haridusele. Ma tuletan teile seda õigust ja hariduse sisustamist meelde, mida valitsus õigupoolest tegi. [Tänavu toimus] Eesti vabanemisjärgse ajaloo suurim õpetajate streik: koolid olid üle nädala kinni. See oli stress nii laste kui ka lapsevanemate jaoks. Kõige selle põhjuseks oli, et [riigil] ei ole 10 miljonit eurot [õpetajate] töörahu taastamiseks. Kaks nädalat tagasi teatas haridusminister mokaotsast, et 10 miljonit eurot jäi riigieelarves üle. 

Ka on kutsutud reguleeritud meetmetega esile hinnatõusu, mis tabab kõige valusamalt väiksema sissetulekuga inimesi, aga ennekõike neid leibkondi, kelle [kulutused] on tarbimismaksude tõttu suuremad ja kes elavad palgapäevast palgapäevani. Ja kui elukallidus tõuseb, siis tuleb järelikult revideerida oma jooksvaid kulutusi nii palju, kui see on võimalik. Eurostati andmetel oleme me juba Euroopas tagantpoolt 5.–7. kohal, kaks riiki ei olnud veel esitanud andmeid selle kohta, mis puudutab ostujõu pariteeti, [arvestades] leibkonna kõiki sissetulekuid, ka sotsiaaltoetusi. [See on] stressi tekitamine ühiskonnas. 

Ja mida ütleb valitsus kogu selle müriaadi kohta, mis on seotud lastega perede tegelikku olukorda halvendava poliitika agendaga? "Aga me võtame vastu konventsiooni protokolli, mille alusel teil, armsad Eesti lapsed, on õigus kaevata ÜRO-sse." Naljanumber! Koomiline väide! Valitsuse esimene hoolsuskohustus on seista selle eest, et lastega peredele oleks tulevikuks tagatud minimaalne kindlustunne. Kogu see praktiliste näidete loend – ja see on üksnes valik erinevatest sammudest, mida on astutud – töötab tegelikult lapse õigustele ja turvatundele just vastu. Kui kõneleda laste tulevikust, on valitsus asunud ette valmistama üleminekut tasulisele kõrgharidusele. Ülikoolidest laekuvad selle kohta juba erineva kriitilisuse või toetamise määraga ettepanekud.

Kas soovite lisaaega?

Jah, palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Lõpetuseks tahan ma osundada sotsiaal[kaitse]ministri vähemalt ausale diagnoosile, mis puudutab nende lapse- ja perevaenulike meetmete mõju meie demograafilisele olukorrale. Ta tunnistas selgelt enne siit kõnetoolist esinedes, et tegelikkuses on valitsus käed üles tõstnud ja ei olegi võimalik süstemaatiliselt rakendada meetmeid, mis annaksid noortele niisugust kindlustunnet, et nad sooviksid peredesse rohkem lapsi. See on väga põhimõttelise kaaluga avaldus. Ja ei ole juhus, et ei eelmise ega ka selle valitsuse koalitsioonilepingus ei ole mitte ühtegi sõna demograafilise kriisi kohta. Niisugust probleemi eraldi võetuna valitsuse perimeetris ei eksisteeri. Aga kui seda probleemi ignoreeritakse, siis loomulikult ka poliitikavalikuid [tehes] ei ole mingisugust takistust rakendada, vastupidi, sündimusele vastu töötavaid meetmeid täieliku ja massiivse kompleksina. 

Sotsiaal[kaitse]minister kõneles ka sellest, et valitsuse eesmärk ja ambitsioon ning lootus seisneb selles, et [püsikski] niisugune madal sündimuse tase, nagu on demograafilise statistika järgi olnud kolm aastat, kui on olnud Eesti ajaloo suurim, sügavaim sündimuskriis. Statistikaameti demograafiline prognoos 2085. aastaks, kahe inimpõlve perspektiivis, näeb ette sündimuskordajat 1,7 võrreldes praeguse 1,3-ga. Kahjuks tuleb seda korrigeerida selle loogika põhjal, et valitsuse poliitikavalik või vähemalt -käsitlus on selline, et see madalam tase peab olema lähtekohaks. Ei saa leppida sellise käsitlusega. 

Nii et see konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemine on hale viigileht, mis peab otsekui ära peitma teie tegeliku agenda ja poliitika rakendamise reaalajas, ettekujutusega, et te loote praeguses olukorras Eesti lastega peredele juurde kindlus- ja turvatunnet – näete, te tohite kirjutada ÜRO-le kaebuse! Riina Solman kõneles väga põhjalikult [eelnõus] olevast teemade ringist ja mul on kahju, et valitsuskoalitsioon ei ole suutnud teha järeldusi oma poliitika kehvadest tagajärgedest, ennekõike mis puudutab peresid ja lapsi. 

Nii et me toetame konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemist. Tegelikkuses on see üleskutse suunatud muidugi kogu planeedile: et seda teeksid riigid, kus on tõsiseid ja dramaatilisi probleeme. Aga ennekõike on meil täna Eestis täita hoolsuskohustus oma laste ja oma perede ees.

Teie aeg!

Seda hoolsuskohustust ei saa me asetada mitte kellegi teise õlgadele ja näilikud sammud ei muuda asja ega tegelikkust mingilgi määral paremaks. Aitäh!

Aitäh! Headele kolleegidele meenutan, et me oleme [eelnõu] esimese lugemise juures ja [Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse] § 98 ütleb, et esimese lugemise läbirääkimised on mõeldud ainult fraktsioonide esindajatele. Vastusõnavõtu võimalus on olemas juhul, kui Riigikogu liikme isikut või tema sõnavõtus sisaldunud seisukohti on puudutatud mõnes teises sõnavõtus. Riina Solman, kas teid mainiti selles kõnes?

Jah, mind mainiti selles kõnes, ma soovisin küll vastusõnavõttu.

Hästi. Riina Solman, kui te võtate [küsimise soovi] maha ja panete sõnavõtusoovi tagasi, siis ma saan teile vastusõnavõtuks sõna anda. Riina Solman, palun, vastusõnavõtt.

Aitäh! Kas see on kaks minutit?

See on kaks minutit.

Nagu ka härra Reinsalu enne mainis, siis Isamaa toetab loomulikult lapse õiguste konventsiooni [fakultatiiv]protokolliga [ühinemist] selle kõige pärast, mida me saame laste heaks teha. Ma tahtsin mõned julgustussõnad öelda meie heale ministrile, kes selle olulise protokolli täna siia saali esimeseks aruteluks tõi. 

Ta mainis ära, et me oleme kaotanud noore, sünnitusealise põlvkonna. Ma ei tea, mida ta täpselt sellega mõtles – kas seda, et sünnitusikka on jõudnud väiksemad põlvkonnad, kes saavad vähem lapsi, või ta lööb tõepoolest käega, nagu härra Reinsalu ütles. Mina julgustaks siinkohal teistmoodi mõtlema, vaatama muuseas demokraatlike riikide kogemusi, kus sündimusega on kõik väga hästi. [Ei tasu] unustada ära, et needsamad juhtivanalüütikud ja spetsialistid, kes täna [Sotsiaalministeeriumis] töötavad ja räägivad meile ministriga sarnast juttu, et me oleme [selle põlvkonna] kaotanud ja noori sunnitakse sünnitama – seda ei tehta, sest on ju mõeldud meetmete peale –, rääkisid mõni aeg tagasi hoopis teistsugust juttu. Nii et see sõltub tegelikult poliitikavalikust ja sellest, kes seda protsessi juhib. See on minu lühike kokkuvõte. 

[Esimene] julgustussoovitus puudutab 2017. aastal [jõustunud] kolme ja enama lapsega perede toetust, mille tulemusel [sünnitati] kaks aastat järjest 25% rohkem kolmandaid ja enamaid lapsi. See luges peredele. 

Ja teine julgustussoovitus oleks vaadata, mida teeb Iisraeli riik. Mina käisin seal hiljuti, ma olen seal nüüd mitmel korral käinud ja tutvunud nende demograafiliste andmetega, spetsialistidega ning rääkinud tavaliste inimestega, kes ei ole religioossed ega kuidagi seotud juudi usuga. Tooras on öeldud, et sigige ja saagu teid palju. Seal on, vastupidi, komme saada lapsi, sest emal on laps, õel ja vennal on laps ning sõpradel on lapsed. See on ülespidine spiraal, justkui karikas, mitte nagu meil – allakäiguspiraal –, millele ka tegelikult minister viitas. Võtame õppust.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 534 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 19. detsember kell 17.15.

Tänane teine päevakorrapunkt on Isamaa fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 522 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandjaks Riigikogu liikme Helir-Valdor Seederi. Palun!

Aitäh! Tere päevast, head kolleegid! Mul on väga kahju, et ministril ei jätkunud jaksu eelmist päevakorrapunkti lõpuni kuulata ja läbirääkimisi lõpuni jälgida, aga loodetavasti tutvub ta pärast Riigikogu [istungi] stenogrammiga ja saab sealt täieliku ülevaate selle kohta, kuidas selle [eelnõu] arutelu lõppes, mida ta siin ette kandis. 

Mina olen siin täna selleks, et tutvustada Isamaa fraktsiooni algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seadust. Kodakondsuse temaatika on loomulikult palju laiem kui see eelnõu, mida meie esitame. 

Ma arvan, et kodakondsusega seoses on praegu põhjust paljusid päevakajalisi aspekte väga mitmel põhjusel arutada. See on ju ka seotud põhiseaduse muudatusega, mida me praegu Riigikogus arutame. Põhiseaduse muutmine ei ole sugugi mitte iga päev, iga aasta ega isegi mitte iga Riigikogu koosseisu ajal siin arutelu all ja teemaks olnud. Ja kui me põhiseaduse muutmise tuules räägime sellest, kas lojaalsus jookseb mööda kodakondsuse piire või mitte, ja toome näiteid selle kohta, kuidas Riigikogu valimistel on ka Eesti kodanikud andnud hääle näiteks erakonnale KOOS, ja milline on kodanike, mittekodanike ja Vene kodanike võimalik lojaalsus riigile, siis võib püstitada väga paljusid küsimusi. Ja see ongi õige. Nii et lojaalsus ei jookse kindlasti absoluutses mõttes kitsalt mööda kodakondsuspiiri. Nii see on. 

Aga selle [kõige] taustal tahan ma siiski öelda – et mitte pikemalt põhiseaduse temaatikal peatuda –, et on ülimalt oluline, et me järgiksime kodakondsuse andmisel kõiki tingimusi ja nõudeid, mida me oleme seadustes kokku leppinud ja mis tulenevad põhiseadusest, ning et meil tekiks Eesti Vabariigis kodanikud, kes on riigile lojaalsed. See on ülimalt oluline ja seda puudutab ka Isamaa algatatud eelnõu. Selle sisu on lühidalt väljendades see, et me pöörduksime tagasi esialgse, hea ja ennast õigustanud praktika juurde, mille käigus ei olnud Eesti riigis võimalik anda kodakondsust inimestele, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud. 

Meie eelnõu koosneb kahest paragrahvist. Esimene paragrahv sätestab, et kodakondsuse seaduse § 21 lõige [1¹] tunnistatakse kehtetuks. Nimelt, eelnõu §‑ga 1 tunnistatakse kehtetuks kodakondsuse seaduse § 21 lõige 1¹, mille kohaselt võib Vabariigi Valitsus erandkorras anda või taastada Eesti kodakondsuse isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle [karistatus] on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut.

Paragrahv 2 on rakendussäte, mille kohaselt kodakondsuse seaduse § 21 lõikes 1¹ märgitud isikute Eesti kodakondsuse andmise ja taastamise taotlused, mis on esitatud enne käesoleva seaduse jõustumist, menetletakse lõpuni enne seaduse jõustumist kehtinud korras. See on õigusriigile kohane, et me ei kehtesta midagi tagasiulatuvalt. 

Miks selline eelnõu, ja praegu? Tuletan meelde, et Isamaa on olnud kogu aeg selle vastu, et me selle varasema praktika tühistasime ja sellise kaalutlusvõimaluse valitsusele ja ametnikele andsime. Meie arvates ei ole see olnud mõistlik ega õige. Me oleme ka eelnevalt – nii eelmise koosseisu ajal kui ka selle koosseisu ajal – selle küsimuse juurde ikka ja jälle tagasi pöördunud ning teinud ettepanekuid, et seadust muuta. Seni ei ole need heakskiitu leidnud. Rõhutan veel kord: ma usun, et paljud Riigikogu liikmed mõistavad kogu selle põhiseaduse muutmise ning kodakondsuse ja kodakondsuseta isikute temaatika kontekstis, et teema on siiski oluline ja ka aktuaalne. 

Tuletan meelde, et kodakondsuse seadus võeti Eestis vastu 1995. aastal. Selle algse versiooni järgi oli keelatud anda Eesti kodakondsus või taastada see isikutele, kes olid korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid. Kahetsusväärselt viidi 2006. aasta juunis Reformierakonna, Keskerakonna ja Rahvaliidu koalitsiooni ajal kodakondsuse seadusesse sisse säte, mis võimaldab erandkorras anda Eesti kodakondsuse isikule, kes on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid. 

Sellele järgnevate aastate jooksul on kujunenud probleemiks ka see, et [mainitud koalitsioonile] järgnevate valitsuste praktika, halduspraktika ja otsused selle kohta on olnud väga erinevad. Nad on seda võimalust ja kaalutlusõigust rakendanud väga erinevalt ning kohelnud seega erinevalt potentsiaalseid kodakondsuse taotlejaid – inimesi, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Et mitte jääda üldsõnaliseks ja mingisugune ülevaade lähimineviku kohta saada, tegin järelepärimise Siseministeeriumisse, kust sain ka vastuse. Näiteks, Jüri Ratase esimene valitsus, mis astus ametisse 2016. aastal ja oli ametis kuni 2019. aastani, andis nimetatud kategooria inimestele kodakondsuse erandina 14 korral ja keeldus sellest 89 korral. Jüri Ratase teine valitsus andis selle erandina 7 korral, keeldus 77 korral. Kaja Kallase esimene valitsus andis selle 25 korral ja keeldus 58 korral. Kaja Kallase teine valitsus – tuletan meelde – kuhu kuulusid Reformierakond, Isamaa ja sotsiaaldemokraadid, ei andnud mitte ühtegi [kodakondsuse tunnistust] ja keeldus [seda tegemast] 32 korral. Kaja Kallase [kolmas] valitsus, kuhu kuulusid praegused koalitsioonipartnerid, andis selle lühikese aja jooksul tahtliku kuriteo korduvalt sooritanud isikule [kodakondsuse] 28 korral ja keeldus sellest vaid 8 korral. Nii et see tegelik praktika on väga erinev. 

Kui me võrdleme Kaja Kallase esimest valitsust, kus olid Reformierakond, Isamaa ja sotsiaaldemokraadid ning kes ei andnud ühelgi korral niimoodi [kodakondsust], tema teise valitsusega, siis [tekib küsimus], miks anti Kaja Kallase teise valitsuse ajal seda nii palju? Põhjus on see, et väidetavalt tekkis järjekord, kuna eelmine valitsus ei andnud Isamaa osalusel [kodakondsust] ühelegi [sellisele taotlejale]. Seega tuli järgmise valitsuse ajal see kõikidele järjekorda asunutele kindlasti anda. Vaadake, selline praktika ei ole kindlasti õige ega õiglane nendesamade inimeste suhtes. Palju õiglasem ja selgem oleks, kui me pöörduksime vana korra juurde tagasi ja teadvustaksime, et kodakondsuse saamine ei ole mingisugune iseenesestmõistetav inimõigus, seda ei pea Eesti Vabariigis kõigile jagama, vaid see on privileeg ja riigil on suveräänne õigus kehtestada taolisi kordasid seadusega.

Siin on [selgitatud], miks selline praktika oli varem kasutusel. Sellepärast, et kõikidele arhiivimaterjalidele ei olnud juurdepääsu ja oli teadmatus selle kohta, kellele ja kuidas neid anti, ja nii edasi, ja et 2001. aastal tekkisid uued võimalused. Jah, see võib nii olla, aga ma tuletan meelde, et 2001. aastal tekkisid uued võimalused, aga alles 2006. aastal jõuti seadusemuudatuseni. See on ikkagi poliitiliste valikute küsimus. Põhjendada taolist käitumist teatud tehniliste muudatustega või juurdepääsuga arhiivile ei ole tegelikult õige ega objektiivne, see on ametnike tagantjärgi välja mõeldud õigustus selle kohta, milliseid otsuseid langetati. 

See on parlamendi õigus ja kohustus kodakondsuse seadust kujundada. Kui omal ajal Eesti riigis see kodakondsuse seadus vastu võeti, siis see oli, ma möönan, konservatiivne, aga hea ning vastas Eesti Vabariigi oludele, demograafilisele olukorrale ja rahvastiku koosseisule, arvestades riske ja nii edasi. Nii et see [seadus] oli igati õige ja mõistlik. 

Ma tahan veel lisada seda, mis teeb mulle siiski muret. Kui ma tutvusin siseministri vastusega minu arupärimisele, [siis sain aru, et] praegu ametis olev siseminister leiabki, et ka kõige rängemate tahtlike kuritegude eest korduvalt kriminaalkorras karistatud isikutele võib Eesti kodakondsust jagada. Nii et see kaalutlusõigus on ikka nii lai ja abstraktne, et jätab ka sellise võimaluse. Praegu ametis olev siseminister seda ka kahetsusväärselt kinnitab. See kinnitab ühtlasi minu ja Isamaa fraktsiooni veendumust, et selline lai kaalutlusõigus tuleb [seadusest] kindlasti ära võtta. 

[Teen] lühikese [kokkuvõtte] siseministri vastusest. Minister selgitab seal, et kuni jaanuarini 2018 oli Siseministeeriumis välja kujunenud ja Justiitsministeeriumiga kokku lepitud halduspraktika, mille kohaselt pidi [kodakondsuse] erandina andmise kaalutlusotsuse langetamiseks olema [inimese] karistatus kustunud ja sellest möödas vähemalt kolm aastat, raskete kuritegude puhul pidi olema kustumisest möödas viis aastat. Juhin tähelepanu, et see oli suusõnaline kokkulepe, ei midagi enamat. Siis halduspraktika muutus – lihtsalt muutus! – ning ooteaeg kustumise ja kodakondsuse erandina andmise vahel pikenes seitsme aastani. Kuid oli ka juhtumeid, kus kodakondsuse andmisest keelduti isikute puhul, kelle karistatuse kustumisest oli möödas kümme ja enam aastat. Halduspraktika rangemaks muutmine ehk karistatuse kustumisest möödumise aja pikendamine tõi kaasa rohkem juhtumeid, kus inimesed vaidlustasid Vabariigi Valitsuse otsuseid kohtus. Näiteks rahuldas kohus isiku kaebuse ja tühistas Vabariigi Valitsuse korralduse ning kohustas valitsust uuesti otsustama, kuna kohus leidis, et Vabariigi Valitsuse otsuse tegemise ajal oli kaebaja viimase kuriteo toimepanemisest möödas enam kui üksteist aastat ja viimase [karistatuse] kustumisest möödas enam kui seitse aastat. 

Mida ma tahan sellega öelda? Näete, milline on tegelik praktika: lepitakse ametnike seas kusagil suusõnaliselt kokku, et nüüd käitume nii, siis ametnikud vahetuvad ja ütlevad, et nüüd on meil teistsugune praktika. Valitsuses vormistatakse need [otsused] ära, mingil hetkel vahetuvad ka valitsuskoalitsioonid ja siis antakse ametnikele poliitiliste otsuste tulemusena uus sisend, praktika jälle muutub. Siis hakkavad inimesed kaebama, et neid on ebavõrdselt koheldud, sest keegi sai [kodakondsuse] kiirema perioodi jooksul, aga keegi jäi sellest ilma. Ja siis hakkavad kohtud seda kaaluma, sest seadus ei reguleeri seda, vaid on kaalutlus‑ ja otsustusõigus. Ja siis me oleme erinevate arvamuste külluses ja kujundame niisugusel kujul Eesti Vabariigi kodakondsuse [andmise korda]. 

Ma rõhutan, et see küsimus ei ole ju seotud vaid julgeolekuaspektiga, millest on viimasel ajal väga palju räägitud, vaid see on ka väärikuse küsimus ja see on kodakondsuse maine kujundamise küsimus [ehk küsimus], kes saab Eesti Vabariigis kodakondsuse. Nii et siin on palju aspekte. Palju õigem ja selgem oleks, kui see oleks seaduses täpsemalt reguleeritud. Ma ei näe vajadust sellise kaalutlusõiguse ning erineva ja muutuva halduspraktika rakendamiseks. See ei ole mõistlik. 

Tahan veel ühele ohule tähelepanu juhtida. Nimelt saame siseministri [öeldu põhjal eeldada], millest praegune valitsus lähtub. [Siseminister] vastas – siin on toodud ka erinevaid näiteid kohtupraktikast ja nii edasi –, et erandina kodakondsuse andmise kaalumisel peab arvesse võtma kuriteo asjaolusid, kohtuotsuseid, süüdistusakte ja muud sellist – et täpselt välja selgitada, mida isik tegi – kui ka süüdlase isikut. Kaaluma peab iga kord eraldi, arvestades konkreetset isikut ja temaga seotud asjaolusid. Loomulikult on ka see bürokraatlik ja täiendav töömaht. Näiteks võib olla kuritegusid, mille puhul ei pruugita üldjuhul kodakondsust anda – ma juhin tähelepanu, et üldjuhul ei pruugita anda –, aga võib. [Siseministri vastus oli, et] isegi siis, kui kuriteo toimepanemisest ja karistuse arhiivi kandmisest on möödunud väga pikk aeg, olgu see näiteks tahtlik tapmine, sõjakuritegu, inimsusevastane kuritegu, genotsiid, riigivastane kuritegu või muu selline, võib ette tulla erisusi, arvestades konkreetseid asjaolusid. Näiteks kui isik on ennast palju muutnud ja oma praeguse tegevusega ühiskonnale palju head teinud. See tähendab, et süüdlase isik võimaldab erandi tegemist. Nii et siseminister leiab oma vastuses, et ka inimsusevastaste kuritegude korral, mis on rahvusvahelise õiguse kohaselt aegumatud, võib Eesti kodakondsuse inimesele erandkorras anda. 

Nii et, head kolleegid, ma ei pea teid ilmselt pikemalt veenma selles, et tänane halduspraktika, mida rakendatakse ja mille kohta on väga palju küsimusi, ei ole kuigi mõistlik ning et mõistlik oleks pöörduda tagasi esialgse kodakondsuse seaduse põhimõtte ja sätte juurde. Isikutele, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtliku kuriteo toimepanemise eest, ei peaks me Eesti kodakondsust andma. Seega palun teie mõistvat suhtumist ja toetust sellele eelnõule. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Tõesti, valitsus saab anda kodakondsust erandkorras. Olge hea, valgustage mind – kuigi see eelnõu ei puuduta minu küsimust. Kui inimesele on antud kodakondsus [erandkorras] ja ta ründab oma väljaütlemistes Eesti riiki, eesti keelt ja meelt ning ta läheb ka Eesti riigi vastu kohtusse, siis millised on [riigi] võimalused? Me teame, et näiteks vapimärgi saab anda ja ära võtta president. Aga kui on näha, et antud isik ründab süsteemselt Eesti riiki oma väljaütlemistes, siis millised on võimalused temalt kodakondsus ära võtta?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui tegemist on sünnijärgse Eesti kodanikuga, siis ei ole meil midagi teha – sünnijärgse kodaniku puhul ongi nii. Aga kui inimene on saanud kodakondsuse naturalisatsiooni korras, siis on kehtivate seaduste alusel teatud juhtudel võimalik temalt kodakondsus ära võtta. Mul ei ole küll andmeid selle kohta, kas ja kui palju seda praktikat on kasutatud, aga ilmselt väga vähe. Kuid teoreetiliselt on see võimalik. 

Aga meie eelnõu täna ei puuduta kodakondsuse äravõtmist, vaid kodakondsuse andmist sellises erandolukorras. Tegelikult võimaldab Eesti riigi seadus anda inimestele kodakondsuse ka eriliste teenete eest, mis tähendab, et inimesed on sooritanud erilise heateo. Mul ei ole siin sellekohast statistikat, aga ma arvan, et see oleks väga huvitav, kui me teise lugemise ajaks – juhul kui parlament soovib selle teemaga tegeleda ja eelnõuga edasi minna – selle statistika kaasa võtaksime. Viimaste valitsuste ajal pole Eesti riigis kodakondsust erandkorras positiivsel [eesmärgil] antud mitte ühelegi isikule. Nii et vaadake, milline on meie valik. Me anname korduvalt kriminaalkorras karistatuile erandkorras kümnete viisi kodakondsusi, aga positiivsete eriliste teenete eest ei ole kodakondsust praktiliselt üldse antud. Ma peast [ütlen], vabandan, kui ma eksin, aga ma arvan, et viimased kolm-neli valitsust pole andnud seda ühelegi isikule tema teenete eest. Nii et see on ka meie valikuid iseloomustav statistika.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Me oleme teiega koos olnud valitsuses ja ma tõepoolest mäletan seda praktikat, et kõigi nende mitu korda karistatud inimeste taotlused vaadati väga põhjalikult läbi. Selle inimese profiil, mitte isikuandmed, oli otsustajatele teada. Tõepoolest, kui inimene on pannud toime raske isikuvastase kuriteo ja ta on Eesti riigis, siis on ju tema käitumine teada. Mis te arvate, mis on see peamine põhjus sellist ranget suhtumist liberaliseerida kombel, nagu te äsja ette kandsite ja mida Siseministeerium ja siseminister hetkel rakendamas on, kui Isamaad enam valitsuses ei ole? Mis on selle liberaliseerimise taga? Kas [soov] saada rohkem kodakondseid, kes on võib-olla valdavalt võõrkeelsed, mitte eesti keele oskajad?

Aitäh küsimuse eest! Et olla faktiliselt täpne, pean ma ütlema, et pärast 2006. aastat, kui see muudatus seadusesse sisse viidi, on ka Isamaa olnud erinevates valitsuskoalitsioonides ja ka Isamaa osalusel on antud mainitud sätte alusel Eesti kodakondsust erandkorras. Aga me jõudsime koalitsioonipartneritega siiski lõpuks nii kaugele, et viimases valitsuses ei antud seda enam mitte kellelegi, sest valisime selle tee, et [soovime] pöörduda tagasi esialgse praktika juurde, sest Isamaa ei ole kunagi toetanud seaduse muutmist ega sellise võimaluse loomist, sest muidu tekiks kohe selle [rakendamise] surve. Ja kui tekib surve, siis nii nagu ma [ütlesin], jõutakse lõpuks vaidlustega kohtusse. Nii et kõik ametnikud ja valitsused satuvad siis tegelikult olukorda, kus nad peavadki ilmselt hakkama asju kaaluma. Ja kui selline võimalus seadusega anda, siis ei [ole mõtet] unistada sellest, et ükski valitsus mitte kellelegi [niimoodi kodakondsust] ei anna, kuigi seadus seda võimaldab, sest sellist praktikat oleks ilmselt väga raske demokraatlikus õigusriigis viljeleda. Siis öeldakse, et aga pöördume kohtu poole, kohus kaalutleb ja leiab [rikkumise] ning teeb valitsusele ettekirjutuse ja ütleb, et aga kui te seda ei soovi, siis on parlamendi käes võimalus seda poliitikat ja praktikat muuta ning seadustada teistsugune olukord. Nii on ka kohtutel kergem. Nii et ma saan aru, et valitsused ongi tegelikult surve all, ja selle tõttu peabki parlament praegu neile selle seadusemuudatusega appi tulema. 

Nüüd, võib kindlasti küsida, et kas tõesti on nii, et kui inimene on näiteks kodakondsuseta või mõne teise riigi kodanik ja tahab saada Eesti riigi kodanikuks, aga ta on kunagi – rõhutan! – korduvalt sooritanud tahtliku kuriteo, mille eest on teda kriminaalkorras karistatud, siis kas tal ei olegi võimalik Eesti kodakondsust saada. Ma vastan selle peale, et jah, ei ole. Praegu sätestab kodakondsuse seadus ka muud tingimused kodakondsuse saamiseks naturalisatsiooni korras: on vaja sooritada keeleeksam, eesti keele tundmise eksam ning olla Eesti riigile lojaalne. Kui sa neid tingimusi ei täida, siis ei saagi ja siis on ka vastus eitav. Selles ei ole mitte midagi traagilist, et see nii on, Eesti riigi seaduste järgi oli ka varem nii. Me tagame kõik inimõigused ja muud õigused, hüved, mis on inimesele vajalikud, sest Eesti on demokraatlik õigusriik. Aga kõik ei pea tingimata olema Eesti Vabariigi kodanikud, selleks on ikkagi teatud regulatsioonid. Ja see on riigi suveräänne õigus.

Margit Sutrop, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab seda, et kas minu teadmine on õige ja kas ma olen õigesti aru saanud sellest, et te olete selle kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu selle koosseisu jooksul vähemalt viis korda juba esitanud. Minu küsimus on, et mille poolest erineb see praegune seaduseelnõu eelnevatest eelnõudest, mis on selle koosseisu ajal esitatud.

Aitäh! Ei, viis korda ei ole me seda kindlasti [esitanud], ma mälu järgi ütlen. Ma arvan, et me oleme ühe korra esitanud, see on teine kord, aga viis korda kindlasti ei ole. Ja see [eelnõu] ei erine vähemalt eelmise korra omast. Ma ei oska öelda, me oleme ka varasemates koosseisudes selle [teema] tõstatanud, võib-olla tuleb see viis korda siis varasemate koosseisudega kokku küll, seda ma möönan. Aga mis puudutab seda, kas ta on identne meie eelmise korra või eelmiste kordade [eelnõudega], siis ma arvan küll, et ta on enam-vähem identne. Mingites nüanssides ja mõnes sõnastuses võib väikeseid erinevusi olla, aga põhimõte on kindlasti sama mis varasematel kordadel.

Urmas Reinsalu, palun!

Proua Sutrop küsis, mis on muutunud ja millele me loodame. Ma arvan, et me loodame valitsuse poliitilise käekirja muutumisele, nende hoiaku muutumisele. Ja nagu me näeme Vene kodanike ja agressorriigi kodanike valimisõiguse küsimuse puhul, on nende [hoiak] aasta jooksul nihkunud. Härra Läänemetsa suu läbi on nad sõnastanud valitsuse poliitilise joonise. Selleks, et Eestis oleks vähem Vene kodanikke, tuleb kuritegusid sooritanud Vene kodanikele anda kodakondsus erandkorras, ja see on lausa ideoloogiline kurss, mitte üksikjuhtumite menetlemise küsimus. Mis sa arvad, Helir, kas meil on lootust, et valitsus korrigeerib – nii, nagu on vähemalt koalitsioonis toimunud nihe agressorriigi kodanike valimisõiguse küsimuses – seda põhimõttelist käsitlust nii, et lõppeb agenda, mille järgi kuritegusid sooritanud agressorriigi kodanikele jagatakse Eesti kodakondsust erandkorras?

No lootus sureb viimasena. Mina olen olemuselt optimist. Sa tõid näite põhiseaduse muutmise temaatika kohta, mis puudutab kohalike omavalitsuste volikogude valimise õigust. Valitsuskoalitsiooni erakondade valmiduses seda teemat arutada on toimunud teatav muutus. See on tõesti näide selle kohta. Me oleme ju eelmise koosseisu ajal seda [muutmist] taotlenud ja me oleme selle koosseisu ajal esitanud selleks vastava eelnõu, kuid varasemalt on kõik [sellised eelnõud] tagasi lükatud, nendega ei ole tahetud tegeleda. Aga näete, nüüd on jõutud selle hetkeni, kus ollakse valmis arutama, tõsi, mitte küll sellisel kujul, nagu see päriselt Eesti riigi julgeolekuhuvidele vastaks. Aga noh, ma loodan, et toimub teatud areng ja [tekib] arusaamine sellest, kuivõrd oluline see põhiseaduse muudatus on, mida me Riigikogus menetleme. Nii on ka kodakondsuse seaduse [muudatusega]. Ma küll loodan, et selle pöörase seisukoha muutmiseks, mida praegu on viljeletud ja mida ma kirjeldasin – et ka agressorriigi kodanikel on tegelikult sellise kanali kaudu võimalik saada Eesti riigi kodanikuks, kui ta on sooritanud tahtlikult, ja ka korduvalt, kriminaalkorras karistatava kuriteo –, on aeg küps ja koalitsioonierakonnad tõsiselt revideerivad oma poliitikat. Seda enam, et nad on ju koalitsioonilepingus põhiseaduse muudatuse puhul leppinud kokku hoopis teistsuguses klauslis: et nad otsivad lahendusi, võimalusi, kuidas peatada ajutiselt hääleõigus põhiseadust muutmata. Samal ajal ei ole nad sellises piirangus kokku leppinud kodakondsuse seaduse puhul, seega peaks koalitsiooni liikmetel olema vabad käed seda muuta, seda ei ole ju koalitsioonilepinguga kuidagi reguleeritud. Ma kutsun küll koalitsioonisaadikuid siin ja täna üles, küll rohkem arvuti ja interneti kaudu, selle eelnõu poolt hääletama ja selle teemaga siin saalis edasi minema. 

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud ettekandja! Mina mõtlen praegu ikka selle peale, et miks on seda küsimust asutud, ma saan aru, et isegi ennaktempos liberaliseerima ja raske isikuvastase kuriteo toime pannud isikutele kodakondsust andma, kui sellist praktikat varasemalt ei olnud ja selle [andmist] tihedalt jälgiti. 

Ma küsiks kõigepealt, et kas need siseministri pöörased seisukohad kodakondsuse andmise leevendamise kohta on pärit hilisemast ajast ning kas need võivad olla seotud praeguse vaidlusega kolmandate riikide kodanikelt ja agressorriigi kodanikelt valimisõiguse äravõtmise üle, et nüüd äraspidiselt justkui endale uusi venekeelseid valijaid juurde tekitada. Sest me teame, et peamiselt on just sotsiaaldemokraadid, kes [kuuluvad] siseministri koduerakonda, selle vastu olnud, sest nad on adresseerinud venekeelset elanikkonda. Kas see võib olla puhtalt nii-öelda ideoloogiline rikutud mõtlemine, et sealt hääli [juurde] saada?

Aitäh! Kindlasti on see siseministri poliitiline hoiak ja seisukoht. Ja kui siseminister niimoodi kirjalikult Riigikogu liikmele vastab, siis võib seda ju käsitleda ka valitsuse seisukoha ja poliitilise hoiakuna. Faktid räägivad iseenda eest, nii nagu ma ütlesin. 

Aga mis ajast need pärit on, ma ütlen teile kohe täpselt. Siseministri vastus on pärit 13. juulist 2023, nii et see oli natuke üle aasta tagasi. See on praeguse valitsuse siseministri seisukoht ja minu teada ei ole selles praktikas viimase aasta jooksul mingisuguseid muudatusi toimunud.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Tõepoolest, see olukord, kus kriminaalkurjategijatele jagatakse lahkesti Eesti kodakondsust, on absurdne ja täitsa pretsedenditu. See tuleks kiiremas korras ära muuta. Aga ka teistpidi, tegelikult lubavad ju meie seadused võtta ära naturalisatsiooni korras saadud kodakondsuse just siis, kui see isik sooritab mingisugused teatud kuriteod. Aga minu teada [on] ka seda praktikat kasutatud väga minimaalselt: üksikuid isikuid on [riigist] välja saadetud, justkui olekski see tore, kui meie kodanikud on kriminaalid. Ega sul ei ole juhtumisi mingisuguseid täpsemaid andmeid selle kohta, kui palju neid on siit välja saadetud või miks ei ole seda tehtud? Äkki selgus siseministri vastusest midagi sellist?

Aitäh! See on oluline küsimus, ma arvan, meile kõigile, et saada ülevaadet ja sisendit. Ma arvan, et kui me selle eelnõuga edasi läheme, ja ma võin kinnitada, et isegi kui me ei lähe, siis teeb vähemalt Isamaa fraktsioon sellise arupärimise ka Siseministeeriumile, et saada ülevaade vähemalt nende kahe osa kohta: kui palju ja kas üldse on antud Eesti Vabariigis kodakondsust eriliste teenete eest – ma pean silmas nihukest positiivset tegevust – ja kui paljudelt on kodakondsus erinevatel põhjustel ära võetud. Ma tean üksikuid juhtumeid, kus kodakondsus on ära võetud seetõttu, et kodakondsuse taotlemisel on esitatud valeandmeid, võltsitud dokumente või saadetud eksamile teine isik. Kui niisuguseid juhtumeid on ilmnenud, siis on Eesti Vabariigis ka kodakondsus ära võetud. Aga need on väga üksikud juhtumid ja minule ei ole teada, et kriminaalkorras korduvalt karistatud isikutelt oleks selle tõttu kodakondsus ära võetud. Mul see statistika puudub, aga me saame seda Siseministeeriumist teiseks lugemiseks järgi küsida.  

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! [Mainin eelmise küsimuse] täienduseks [seda, et] mäletatavasti jäi mõni aasta tagasi mingisugune seltskond PPA-s vahele, kui nad jagasid laiali sadu Eesti passe ja kodakondsusi just valeeksamite ja muude võltsingute teel, ehk siis tegid äri. Minu mäletamist järgi neid kodakondsusi, mis anti, ei võetudki toona kummalisel kombel ära. 

Aga mu küsimus on jälle natukene teisest kandist. Lugesin just uudistest, et Läti andis kohtu alla ühe kaabaka, kes lõhkus ja rüüstas teises maailmasõjas osalenud Läti veteranide mälestusmärke, ja seal öeldi, et tal oli Eesti-Vene topeltkodakondsus. See on täiesti samasugune anomaalia nagu kriminaalidele kodakondsuse andmine, sest meie seadused ei näe üldse ette sellist võimalust, et inimesel võiks olla topeltkodakondsus. Äkki kommenteeriksid veidi ka seda, sest kõik need teemad on omavahel enam-vähem seotud.

Aitäh! Jaa, see on kodakondsusega seotud teema, see pole isegi mitte [enam-vähem] seotud, vaid see ongi kodakondsuse teema. See on Eesti riigis, ma ütleksin, olnud aastaid väga aktuaalne ja tõsine teema, on seda praegugi ja ilmselt jääb nii aastateks. Ja seda on keeruline lahendada, siin ei ole head lahendust sellele leitud. Me ei tea täpselt, kui palju meil on Eesti-Vene topeltkodakondseid, sest ega Vene riigist me neid andmeid kätte ei saa. Meil on ka määratlemata kodakondsusega isikuid, kes on samal ajal Vene kodanikud. Ja see on loomulikult risk ja julgeolekuoht Eesti riigile. 

Meil on ka topeltkodakondseid lääneriikidest, mis iseenesest sellisel kujul Eesti riigile julgeolekuriski ei kujuta. Küll aga on kogu see kodanike kohustuste ning kodaniku ja riigi vaheliste suhete õiguslik [küsimus] selline määratlemata ala, mis ei ole ainult Eesti riigile, vaid ka väga paljudele teistele riikidele probleem. Küllap leiab ka Eesti kodanikke, kellel pole kodakondsusi mitte ainult kaks, vaid kolm või lausa enam. Teoreetiliselt on ka see võimalus olemas, eriti nendel puhkudel, kus on tegemist sünnijärgse Eesti kodanikuga, kes on saanud hiljem mõne teise riigi kodakondsuse, või Eesti kodanikega, kelle järeltulijad on sündinud mõnes teises riigis ja saanud selle alusel teise riigi kodakondsuse, ja nii edasi. Sellised [juhtumid] tekitavad palju küsimusi: millise riigi ees tal siis kohustused on ja millises riigis on tal privileeg neid õigusi realiseerida, alates kaitseväes teenimise kohustusest, [lõpetades] valimisõiguse ja muude asjadega. See on tõsine küsimus. Vene ja Valgevene, ütleme, agressorriikide [ja Eesti] topeltkodakondsuse omamine on kindel risk ja julgeolekuoht riigile, samas näiteks Eesti-USA või Eesti-Rootsi topeltkodakondsusega isik seda ilmselt ei ole, aga siiski on probleem selles teises kontekstis. Kuidas neid asju lahendada? Head lahendust täna ei ole.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama põhiseaduskomisjoni liikme Timo Suslovi. Palun!

Aitäh, hea eesistuja! Head kolleegid! Üritan teha väikese kokkuvõtte komisjoni aruteludest. Komisjonis toimus arutelu teisipäeval, 19. novembril ja algataja [esindaja] Helir-Valdor Seeder tegi seal samasisulise ettekande, mille kohta tekkis ka mõningaid küsimusi. Peatun selles kohas, kus Vabariigi Valitsuse esindaja ehk Siseministeeriumi esindaja kommenteeris valitsuse seisukohta mitte toetada antud eelnõu ja tõi selle kohta välja mõned punktid, mille saan siin ette kanda. 

Juba 2001. aastal – küll mitte antud seaduse, aga relvaseaduse kontekstis – oli Riigikohus leidnud, et selline piirang, mis on seotud isiku kriminaalkorras karistamisega ja saadab teda kogu elu, arvestamata toimepandud tahtliku kuriteo laadi ja raskust, võib olla soovitud eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne. Helir-Valdor Seeder mainis ka ühte aastaarvu – 2006 –, millal anti Siseministeeriumile õigus kasutada karistusregistri arhiivi andmeid. Eelnevalt sellist õigust ei olnud, sinna sisse ei nähtud, ja tegelikult saadi arhiivist teada üldse see, kas inimesele on määratud karistus või mitte. Seega on alates 2006. aastast arhiiviandmetele juurdepääs olemas. Seda selgitas ka Siseministeeriumi esindaja. Ja sealt on võimalik näha, milline on olnud isiku eelnev käitumine [karistusseadustiku] mõttes. Eelnevalt oli isik selles mõttes puhas leht ja ta võiski vaata et lihtsamini kodakondsuse saada. Välja oli toodud ka statistika selle kohta, palju tegelikult [kodakondsusi] erandkorras antakse. Eelkõneleja ka mainis, et aasta jooksul on keskmiselt 1000 kodakondsuse saajat ja erandina käsitletakse seda, kui selle saab 10–15. Sinna kanti see jääb, aga loomulikult on aastad erinevad. Neid [taotlusi] käsitletakse, aga see ei pruugi tähendada seda, et kodakondsus ilmtingimata saadakse. 

Siseministeeriumi esindaja tõi ka välja lähtekohad, millisel juhul üldjuhul [andmisest] keeldutakse. On olemas selline dokument nagu "Eesti kodakondsuse erandina andmise kaalumise lähtekohad", millest oli ka [eelkõneleja komisjoni] esitluses juttu. Nii et on olemas [lähtekohad], kuidas [andmist] üldse kaaluda ja mida Vabariigi Valitsus selleks peab tegema. 

Komisjonis tehti ka menetlusotsused võtta [eelnõu] täiskogu päevakorda 3. detsembril ja teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. Toimus hääletus: poolt oli 6 liiget, vastu oli 3 ja erapooletuid oli 0. Juhtivkomisjoni esindajaks seati põhiseaduskomisjoni liige Timo Suslov. Siinkohal oli tegemist konsensusliku otsusega. [See oli lühike ülevaade] sellest [teemast], kordamata seda, mida on siin juba eelnevalt käsitletud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. 

Head kolleegid! Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste avamise soovi ei ole. Sulgen läbirääkimised. Nagu me ettekandest kuulsime, on juhtivkomisjoni ettepanek eelnõu 522 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde.  

Austatud Riigikogu! Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 522 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt hääletas 45 Riigikogu liiget, vastu oli 9, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 522 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Head kolleegid! Meie tänane istung on lõppenud. Soovin teile edu teie töös ja kohtume siin Riigikogu täiskogus jälle juba uuel istunginädalal.