Tere päevast, austatud Riigikogu! Tere päevast, kõik külalised, kes te jälgite meid siin istungisaali rõdudel ja ka sinise ekraani vahendusel! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 10. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks on registreerinud end 79 Riigikogu liiget, puudub 22.

Enne kui me saame päevakorra kinnitamise juurde asuda, on küsimus tõenäoliselt sellesama päevakorra ja istungi läbiviimise protseduuri kohta. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Mul on tõesti teile küsimus. Nimelt on tekkinud selline probleem, et mitmendat korda järjest rahandusminister Jürgen Ligi keeldub tulemast korruptsioonivastase erikomisjoni istungile. Seejuures probleem pole selles, et ministril pole aega, vaid tema põhimõtteline seisukoht, mida ta on väljendanud meie komisjonile, on see, et tema ei tule istungile komisjoni, mille nimetuses on sõna "korruptsioon". Ma ei tea, kas me hakkame nüüd minister Jürgen Ligi pärast komisjoni nimetust muutma. Aga ma tuletan meelde, et me ei tegele ainult korruptsioonikaasustega, vaid meie ülesanne on tegeleda eelkõige korruptsiooniennetusega. Arvestades ka kõiki viimaseid asjaolusid, mis on tekkinud meie riigiettevõtetes ning [puudutavad] ministeeriumi osaluspoliitika põhimõtteid, väljendab minister sellise suhtumisega ja kutsete ignoreerimisega kahjuks oma suhtumist Riigikogu töösse, vastavate komisjonide töösse ja rikub ka selgelt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 22 lõiget 1. Kas te saaksite öelda, milline peaks olema praegu meie käitumine? Kas me peaksime tegema vastava pöördumise teie poole? Kuidas siiamaani on lahendatud seda küsimust, kui minister mitu korda järjest lihtsalt keeldub komisjoni ilmumast?

Aitäh, hea kolleeg! Te viitasite tõepoolest täpselt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele ja lähtuvalt sellest me kindlasti oleme valmis seda teemat Riigikogu juhatuses arutama. Ma praegu teile siin kohe esimese soojaga seda vastust ei annaks, aga me arutame seda kolleegidega juhatusest.

Martin Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Jaa, küsimus on samas liinis, nagu just praegu oli Anastassial. Minul on hästi meeles, hästi-hästi isiklikult meeles, kuidas Jürgen Ligi hüsteeritses, kui ta oli sama korruptsioonikomisjoni esimees ja rahandusminister Martin Helme ei läinud sinna paaril korral kohale, sest nad ei olnud päevakorrapunkti kokku leppinud. Siis oli küll väga suur ühiskondlik mure ja terve Eesti parlament nuputas, kuidas tagada seda, et parlamentaarne kontroll ministrite üle saaks toimida. Mul on juhatusele soovitus: võtke need tolleaegsed lood välja – Delfi kajastas seda eriti hästi – ja lugege Jürgen Ligile lihtsalt ette seda, mida ta ise tookord rääkis.

Aitäh, hea kolleeg! Ma ütlesin, et me oleme valmis juhatuses neid küsimusi arutama. Lauri Laats, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Ma saan aru, et nüüd on sisuline ettepanek päevakorra kohta. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel teen ettepaneku võtta neljapäevasest päevakorrast välja punkt nr 3 ehk siis 504 SE.

Aitäh! Selge. Algataja ettepanek on arvata neljapäevane kolmas päevakorrapunkt selle nädala päevakorrast välja. Rohkem küsimusi … Martin Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Mul on eraldi küsimus parlamentarismi kohta. Kui mina tulin esimest korda Riigikogusse tööle, siis tehti meile lühikoolitus, kuidas Riigikogu saalis istuda, astuda ja riides käia. Üldiselt oli ikkagi niimoodi, et Riigikogu liikmed, just meesliikmed, käisid Riigikogu istungil lipsuga. Kui ma olin istungi juhataja aseesimehena, siis ma vahel lausa nõudsin seda saadikutelt. Kuidas meil tänapäeval standardiga on?

Aitäh, Martin Helme! Kui te lubate, siis ma jätan sellele küsimusele vastamata. Mul on selleks väga isiklik põhjus, miks mul täna lipsu ees ei ole. Ma võin teile kinnitada, et see ei ole sellepärast, et mul ei ole austust saali vastu, vaid mul on omad väga isiklikud põhjused, miks mul täna lipsu ei ole. (Saalist öeldakse midagi.) 

See on natuke kohatu, head kolleegid. Ma võin teile kinnitada, et ma käisin meditsiinilisel protseduuril, mis ei võimalda mul täna lipsu kanda. See on põhjus, miks mul täna lipsu ees ei ole. Ja kui te tahate täpsemalt küsida, siis see on täiesti kohatu. Palun sellised kohatud kommentaarid edaspidi endale jätta. Tõepoolest, ma saan aru, et opositsioonis olles võib esitada teravaid küsimusi, aga sellised küsimused palun jätta siin saalis [küsimata], sellepärast et, head inimesed, tervis ei ole alati meie enda teha, ja kui me hakkame kõiges juuksekarva lõhki ajama, siis me oleme ühel hetkel väga tõsise probleemi ees. See on minu vastus sellele küsimusele.

Mart Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Olgu selle lipsuga, kuidas on, mul ka ei ole lipsu ees. Aga mu küsimus puudutab mõnevõrra teist valdkonda. Ma tahaksin teada, missugune on Riigikogu juhataja ja Riigikogu juhatuse voli ja mandaat seoses meie politseivalvega. Nimelt juhtus eelmisel nädalal niisugune intsident, et üks meie fraktsiooni liige tuli autoga üles Toompea platsile, kuid üks tema laps ei istunud turvatoolis. Nad sõitsid lihtsalt siitsamast mäest üles, laps tuli ühelt teiselt ürituselt. Ja politsei lendas talle selle tõttu peale. Ega me ei ütle … See kõik on õige, see on liikluseeskirjades ette nähtud, kuidas peab olema. 

Aga minu küsimus seoses politsei voliga ja Riigikogu juhatuse voliga on see. Meil on siin saalis olnud joobnud, selgelt ebakaines olekus inimesi, meil on siin saalis olnud lärmamist, aga siis politseil ei ole nagu üldse olnud mingisugust voli sekkuda, korrale kutsuda, ära viia, [teha] mida iganes. Vaat siis paragrahvi ei ole. Kas Riigikogu juhatus saaks teha niimoodi, et kohtlemine oleks võrdne ja tehtaks ikkagi vahet, kas inimene käitub viisakalt, kuigi võib-olla ei ole küll olnud sajaprotsendiliselt liikluseeskirjaga kooskõlas, või inimene käitub ebaviisakalt, on ebakaine, lärmab, tassib siia oma sõpru, jaurab kohvikus ja nii edasi? Kas siin Riigikogu juhatuse voli ja ka politsei voli lõpeb?

Aitäh, hea kolleeg! See küsimus nüüd ei ole istungi läbiviimise protseduuri kohta. Ja ka müramasinaid ei ole lubatud siia saali tuua. Riigikogu juhatus on väga selgelt seda meelt, et siin saalis peaks toimuma üksteisest lugupidav ja põhjendatud arutelu. Tõepoolest, te juhtisite tähelepanu väga õigele asjale, siin saalis kehtivadki pisut teistsugused reeglid. Aga istungi juhatajad on iga kord sekkunud, kui siin saalis on istungi läbiviimise korda rikutud.

Rain Epler, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, hea istungi juhataja! Mul on võib-olla pigem remark. Te muutusite emotsionaalseks selle lipsuküsimuse tõttu, aga minu arust selleks ei olnud põhjust, sest küsija ju ei teadnud, miks lipsu ei ole, ja nüüd ongi vastus olemas ja kõik on korras. 

Aga minu remark puudutab seda, kui ameeriklased olid teinud hea otsuse ja Donald Trumpi presidendiks valinud ning ma otsustasin selle tähistamiseks – tõesti, konkreetse sündmusega seotult – kanda mütsi, kuhu oli kirjutatud "Trump 2024". Me olime siis infotunnis ja enne, kui te lasite peaministril mu küsimusele vastata, pidasite te seal puldis vajalikuks seda kommenteerida. Peaminister enda vastuse alguses küll ütles, et temal ei ole midagi selle mütsi vastu ja see kõik on väga okei. Kuidas te selles küsimuses ennast siis tunnete? Te seal puldis siis võite riietuse kohta kommentaare teha, kui teile tundub, et te tahate seda teha, aga isegi küsimus selle kohta, miks teil lipsu ei ole, on kuidagi kohatu? See jättis mulle natukene kahepalgelise mulje.

Rain Epler, esiteks on hea komme mitte käia siin saalis peakattega. Teine küsimus on see, mis puudutab lipsu. Nagu näete, palun väga, ka Mart Helmel lipsu ees ei ole. Lipsukohustust ei ole mitte kusagil kirjas ja tõenäoliselt mõned Riigikogu liikmed ei käigi lipsuga. Ei käigi mitte kunagi lipsuga! Aga selle mütsiga manifesteerimine sellisel kujul siin saalis oli tollel hetkel minu hinnangul kohatu.

Ma võtan viimase protseduurilise küsimuse. Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu, et te lubate mul küsida protseduurilise küsimuse! Minu protseduuriline küsimus on tõesti protseduuriline. Kui ma proovisin ükskord protseduurilise küsimuse esitada, siis sain kolm lauset öeldud, ja kohe mind katkestati. Te ütlesite, et te alati katkestate inimesi, kui ei ole protseduuriline küsimus. Aga te pole seda [kellegi teise puhul] mitte kunagi teinud. Mul on palve: palun naisi mitte teistmoodi kohelda!

Hea kolleeg, vastan teile väga otsekoheselt. Sellel hetkel, kui te hakkasite protseduurilist küsimust küsima, te isegi ei viidanud protseduurikale, vaid kasutasite seda võimalust esimese ja teise vastulause [tegemiseks]. Iga kord, kui siin arutelude ja ka läbirääkimiste käigus kasutatakse protseduurilist küsimust vastulause esitamiseks, istungi juhataja sekkub ja on seda alati teinud. Ma saatsin teile ka vastava lingi, [näitamaks], et ma sekkusin teiste vastulausete puhul täpselt samamoodi. Ma ei ole mitte mingisugust vahet teinud. Rääkisin just ennist ka teie fraktsiooni aseesimehega. Ta ütles, et istungi juhatamisel käituvad kõik istungi juhatajad ühesuguse mustri järgi: kui hakatakse esitama vastulauset – hea kolleeg, te teate väga hästi, mis asi on protseduuriline küsimus ja mis asi on vastulause, need on kaks täiesti erinevat asja – protseduurilise küsimuse raames, siis istungi juhataja sekkub. Praegu on meil istungi rakendamine, mille käigus ma juhtisin ka tähelepanu kõikidele küsimustele, mis väljusid protseduurika raamest. Väga selgelt juhtisin sellele tähelepanu.

Heljo Pikhof, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Väga tore, et teie meelest on siiamaani kõik küsimused olnud siin protseduurilised. Täitsa huvitav on seda kuulata. Ma arvan, et kui te juba kuulsite midagi lipsust ja nii edasi, aga arvasite ikka, et see on protseduuriline, siis on teie kuulmisega midagi viltu.

Ma veel kord juhin, head kolleegid, tähelepanu, et protseduuriline küsimus istungi rakendamise ajal ehk päevakorra kinnitamise eel ja siis, kui toimuvad juba väga konkreetsed teemasse puutuvad läbirääkimised, on kaks erinevat asja, esiteks. Protseduuriline küsimus võib tulla ka mingi teema lõpus, aga kui me oleme juba konkreetses teemas sees ja esitatakse väga konkreetne vastulause, mis ei kvalifitseeru mitte kuidagi protseduuriliseks küsimuseks, siis sellisel juhul istungi juhatajad sekkuvad. Sekkub Arvo Aller – noogutab –, sekkub Toomas Kivimägi täpselt samamoodi. Protseduuriline küsimus ei ole vastulause esitamiseks. 

Varro Vooglaid, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Suur tänu! No mina ei tahaks üldse mingisugust isiklikku aspekti siin sisse tuua. Aga tuginedes sellele, mida oleme siin juba kuulnud, mõtlesin teie käest küsida, kas te nõustute minuga, et ehk oleks teil Riigikogu esimehena mõistlik seista selle eest, et Riigikogu liikmete heasse tavasse saakski kirjutatud mingisugune standard, millest võiks Riigikogu liikmed riietumisel juhinduda. Siis me ei peaks siin vaidlema selle üle, et mütsiga mitte mingil juhul ei tohiks saali tulla. Aga kuidas on näiteks dressidega, plätudega, lühikeste pükstega, maikaga, T‑särgiga, teksadega ja nii edasi? Äkki see olekski see koht. Et sellised vaidlused ära hoida, seisaksite …

Aitäh!

… Riigikogu esimehena selle eest, et saaks see asi kuidagi reglementeeritud.

Aitäh, head kolleegid! See väljub igasugusest istungi protseduurika raamest täna, nii et me kindlasti ei käsitle seda siin. Kui te tahate seda teemat tõstatada, saatke palun juhatusele kiri. Me võime seda arutada ka Riigikogu vanematekogus. Aga see arutelu muutub praegu juba naeruväärseks. 

Helir-Valdor Seeder, teil on nüüd, ma saan aru, ettepanek päevakorra kohta. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Mul on päevakorra kohta ettepanek jätta käesoleva nädala päevakorrast välja kolmapäevase istungi punktid 19 ja 20, eelnõud 510 ja 512.

Aitäh!

Kolmapäev, 19. ja 20. päevakorrapunkt, 510 ja 512 SE.

510 ja 512. (Saalist öeldakse midagi.) Nii, Isamaa fraktsiooni ettepanek on arvata [päevakorrast] välja Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholi‑, tubaka‑, kütuse‑ ja elektriaktsiisi seaduse [ning teiste seaduste] muutmise seaduse eelnõu 510 ja Vabariigi Valitsuse algatatud julgeolekumaksu seaduse eelnõu 512. Need on Isamaa fraktsiooni ettepanekud.

Mihkel Lees, palun!

Aitüma, juhataja! Reformierakonna fraktsioon Isamaa ettepanekutega ei nõustu.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Minu ettepanek EKRE fraktsiooni nimel on teisipäevane neljas punkt, 427 SE ehk lastekaitseseaduse teine lugemine, [päevakorrast] välja võtta, sest komisjon tegeles sellega, aga paremaks seda ei teinud. Minu meelest tuleks see jätta uuesti komisjonile närida.

Aitäh! Mihkel Lees, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Ka antud ettepanekuga Reformierakonna fraktsioon nõustuda ei saa.

Nii, seega neid muudatusi päevakorras me sisse viia ei saa. Mart Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Ettepanek on kolmapäevasest päevakorrast välja arvata 18. punkt, see on 486 OE, mis käsitleb Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmist konfliktijärgsel – ma toonitan: konfliktijärgsel – rahuvalveoperatsioonil Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses, Jordaanias ja Süürias. No Liibanonis ei ole konfliktijärgne olukord ja Süürias samuti ei ole konfliktijärgne olukord. Ma arvan, et see tuleks ümber formuleerida ja tuua siia uue eelnõuna meile arutada. Ma ei ole mitte selle missiooni kui niisuguse vastu, aga ma olen selle vastu, et see on sõnastatud täiesti ebaadekvaatselt ja tõsioludele mittevastavalt.

Aitäh! Head kolleegid, ma tuletan meile korra Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadust meelde: § 54 lõige 4 ütleb, et pärast päevakorra teatavakstegemist arvatakse eelnõu päevakorrast välja eelnõu algataja, eelnõu esitaja või juhtivkomisjoni taotlusel. 

Aga sellegipoolest annan sõna Mihkel Leesile. Palun!

Aitüma, austet juhataja! Ma ei üllata: ka selle ettepanekuga Reformierakonna fraktsioon nõustuda ei saa.

Aitäh! Ehk siis, head kolleegid, neid muudatusi ei saa kuidagi sisse viia. Helle-Moonika Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh sõna andmast! Ma küsingi. Me oleme teinud ettepanekuid mingid punktid päevakorrast välja võtta ja me oleme seda ka põhjendanud. Näiteks see teisipäevane punkt, lastekaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu: sinna on ikkagi sisse jäänud pedofiilide lubamine lastega tööle, seda ei ole ära muudetud. Ja me põhjendasime seda [ettepanekut päevakorra kohta]. Kui siis, ütleme, keegi teine, mingi teine fraktsioon ei ole sellega nõus, kas nemad ei pea seda millegagi põhjendama? Nemad lihtsalt teatavad, et nemad ei ole nõus, ja kõik. Üks pool esitab suhteliselt pika ja argumenteeritud põhjenduse, aga teine pool lihtsalt ütleb, et ta on vastu nagu nõiamoor – ühes multikas kunagi oli, et nõiamoor on vastu. Kas niimoodi meil see töökorraldus käibki?

Aitäh, hea kolleeg! Kõik need küsimused saate esitada juba konkreetse arutelu käigus. Istungi juhataja kindlasti ei ole piisavalt pädev vastama kõikidele nendele küsimustele, mis puudutavad seda konkreetset eelnõu. Aga nüüd, head kolleegid, on kõik küsimused kõlanud ja alustame päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistamist. 

Austatud Riigikogu, Keskerakonna fraktsiooni ettepanekul jääb selle nädala päevakorrast välja neljapäevane kolmas päevakorrapunkt. Koos sellega ma panen hääletusele Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 10. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt on 53 Riigikogu liiget, vastu 20, erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud.

Järgnevalt, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni.

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu. Esiteks, Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse ja söödaseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust regionaal- ja põllumajandusminister. Teiseks, perehüvitiste seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalkaitseminister. Kolmandaks, välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (rändemenetluste tõhustamine) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister. Ja neljandaks, meresõiduohutuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust taristuminister. Kõik neli eelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Täna soovin Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel üle anda arupärimise peaminister Kristen Michalile. Loomulikult on see hästi aktuaalsel ja olulisel teemal: elektritootmise stabiilsus ja hind.

Eelmine nädal tõi hästi palju huvitavaid ja samas ka negatiivseid uudiseid, mis puudutavad energeetikamaastikku. Me räägime näiteks Eesti Energia auditist, mis tõi välja päris palju puudusi, ka keskkonnaaspektist lähtuvalt. Arutasime seda küsimust ka erinevates komisjonides ning Keskkonnaameti juht lubas hakata asja uurima ning inimesi vastutusele võtma ja lausa trahvima. Eesti Energia omalt poolt kuuletus, vaatas ka selle auditi üle ja lülitas osa energiaplokke börsisüsteemist välja. Huvitav on see, et järgmisel päeval tuli omanikult käsk, et neid tuleb ikkagi süsteemis hoida. Sellest lähtuvalt tekib küsimus, mis meil siis tegelikult toimub, kui ühelt poolt lubab Keskkonnaameti juht Rainer Vakra isiklikult, et nüüd hakkame karistama, aga teiselt poolt, kui ettevõte hakkab täitma ettekirjutusi, siis omanik ütleb, et ei-ei-ei. 

Teine osa loomulikult puudutab üldse juhitavaid võimsusi. Selge on see, et praegune valitsus teeb kõik selleks, et põlevkivi väljuks energiaturult, ja see on vale. Samas me teame väga hästi, et juhitavate võimsuste asendamise võimalust ja teisi energia[allikaid] praegu ei ole. Ja sellest lähtuvalt ongi meil hästi palju küsimusi, mida tahaks siin saalis arutada. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Esitan Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmete nimel arupärimise siseministrile seoses Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise seaduse eelnõuga 536, mille kohaselt soovitakse põhiseaduses sätestada kodakondsuseta isikute hääleõigus kohalike omavalitsuste valimisel. Me palume vastuseid järgmistele küsimustele. Millised on kehtivad kriteeriumid välismaalase passi väljastamiseks? Millised meetmed on kehtestatud, et välistada halli passi väljastamine kodakondsuse[ga] isikutele? Kui palju välismaalase passe väljastatakse aastas? Milliseid samme on astutud välismaalase passide väljastamise vähendamiseks? Kui palju välismaalase passe tühistatakse igal aastal ja millistel põhjustel? Kas plaanitakse muudatusi välismaalase passi väljastamise protsessis? Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud neli eelnõu ja kaks arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele. Me asume tänase päevakorra juurde.

Meil on täna neli päevakorrapunkti, neist esimene on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Aleksei Jevgrafovi, Andrei Korobeiniku ja Vladimir Arhipovi 16. septembril esitatud arupärimine maksumuudatuste mõju kohta riigieelarvele. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! 16. septembril andsid Riigikogu Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmed üle arupärimise, mis puudutab maksumuudatuste mõju riigieelarvele. Arupärimine on esitatud rahandusminister Jürgen Ligile. 

Nimelt, septembrikuus, 15. septembril, tuli välja, et Rahandusministeerium salastas 75 aastaks vastuse endise ministri ning Riigikogu liikme Siim Kiisleri teabenõudele, milles ta soovis informatsiooni koalitsioonileppes ettenähtud maksumuudatuste rahalise mõju kohta riigieelarvele. Siim Kiisleri selgituse kohaselt sai salajaseks kuulutatud teabenõue eitava vastuse, sest küsitud andmete näol on tegemist asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud informatsiooniga, ehk siis tegelikult pandi AK-märge peale.

Väga huvitav oli kogu see lugu, see leidis kajastust ka ajakirjanduses. Ma päris ei saanud aru, ja meie fraktsiooni [teised] liikmed ka, mis oli see põhjus, miks üks ametnik ei väljastanud teabenõude [esitajale] andmeid. On see siis endine minister või Riigikogu liige, kui inimene teeb päringu, teabenõude, siis ministeeriumi töötajad peaksid ikkagi vastavad andmed ka väljastama, eriti need, mis puudutavad meie riigieelarvet. 

Lugupeetud rahandusministrile me esitasime viis küsimust ja loodame nendele kõikidele saada sisulised vastused. Ja loodame ka viljakat debatti. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Esimene küsimus: "Kas ja milliseid juhiseid olete rahandusministrina oma alluvuses töötavatele ametnikele andnud riigieelarvega seonduva informatsiooni salajaseks kuulutamiseks?" Ei, ei ole.

Teiseks: "Millise hinnangu annate Rahandusministeeriumi ametnike tööle, kes kuulutavad asutusesiseseks kasutamiseks dokumendid, mille põhjal on valminud valitsuse koalitsioonileping?" Ma annan nende tööle hea hinnangu, juhul kui nad teevad seda, mida seadus nõuab ja lubab. Mul ei ole mingit informatsiooni, et nad oleksid käitunud teisiti, ja ma usaldan neid.

Kolmandaks: "Millise hinnangu annate Rahandusministeeriumi ametnike tööle erinevate maksumuudatuste mõju prognoosimisel riigieelarvele?" Vastus on: hea hinnangu, nende kompetents on Eesti parim.

Neljandaks: "Milliseid osapooli kasutab Rahandusministeerium täiendaval eri prognooside tegemisel […]?" Koostööpartnereid on Rahandusministeeriumil väga palju. Aga kõigepealt, riigi tegevuse mõjude prognoosimiseks on riik ehitanud kompetentsi erinevatesse ministeeriumidesse ja nendega käib loomulikult tihe koostöö. Väljaspool ministeeriume on tähtsaim partner Eesti Pank, seda küll pigem makrotasandil. Aga koostööpartnerid on ka mõttekojad, kommertspangad ja loomulikult ka peaministri ja presidendi majandusnõunikud. Ja suuremate tööde puhul tellitakse asju ülikoolidelt, mõttekodadelt, audiitorbüroodelt, teadusagentuurilt ja nõnda edasi. 

Viiendaks: "Kas olete nõus ametnike poolt asutusesiseseks kasutamiseks kuulutatud informatsiooni siiski avalikkusega jagama ning nn "AK" märke eemaldama?" Ei ole, kuna ma ei tea, et seda oleks pandud seadust rikkudes. Ma arvan – ja olen selle järgi käitunud –, et minister ei pea sellise asjaga tegelema. Vähemalt mul ei ole olnud elus ühtegi juhtumit, kus see oleks olnud poliitiline küsimus, kuhu ma pean sekkuma. See on ikkagi valdkonna ametnike töö ja seaduse regulatsioon, mitte poliitiline otsus. Aga ma ei välista, et selliseid juhtumeid tuleb. Teie vist viitate siin Siim Kiisleri mingile küsimusele. Jah, tema pöördus [ministeeriumi poole] eraisikuna, mida ta on ka ise rõhutanud, ja tema küsitu sisaldas isikuandmeid, mida ei saanud talle anda. Aga jällegi, see ei ole ministri küsimus, minister ei sekku sellesse. Ma loodan, et teised ministrid ka ei sekku. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Väga lühikeseks jäid teie vastused ja ega väga sisulisi vastuseid me oma küsimustele ei saanud. Sellest on kahju. Tegelikult tahaks lihtsalt selgusele jõuda. 15. septembril jõudis ajakirjandusse info: Siim Kiisler tõi välja, et ta tegi teabenõude, kus ta soovis informatsiooni maksumuudatuste rahalise mõju kohta riigieelarvele. Neid vastuseid ta väidetavalt ei saanud. See on tema väide ja vastavalt sellele me ka küsisime teie käest, miks talle neid andmeid ei väljastatud ja miks pandi AK-märge peale. Väga lihtsad küsimused: kas see on tavapraktika ja miks just septembrikuus, kui eelarve menetlus käis, ei antud lihtsalt teabenõudele korrektselt vastust?

Aitäh! Seda tehti vastavalt avaliku teabe seaduse nõudele, et kui küsitav informatsioon sisaldab isikuandmeid, siis see jääb 75 aastaks asutusesiseseks kasutamiseks. Teie seadusandjana küllap saate kaaluda, kas see seadus on ajakohane. Aga mina seaduste täitjana küll ei hakka ütlema ametnikele, et tehke nüüd eksministrile erand.

Anti Poolamets, palun!

Kasutan võimalust, et otse allikalt pärida. Milline on praegu alkoholiaktsiisi laekumine: kas see jääb ootuste piiresse või alla ootuste? Ja kuidas te näete selle arengut siis, kui aktsiis üha tõuseb? On kuulda märguandeid, et aktsiis ei laeku korralikult. Kas see vastab tõele?

Aitäh! See on järgmise arupärimise teema, ma ei tea, kas ma peaksin sellele praegu vastama. Aga olgu, aega ei ole palju läinud. Ei ole midagi hullu selle aktsiisi laekumisega juhtunud. Aga ma ei lähtu aktsiisipoliitikas kunagi maksulaekumistest. Nii alkoholi kui ka tubaka puhul räägitakse tarbimise vähenemisest, ja see on hea uudis. Aktsiiside mõte on ikkagi ka tarbimist vähendada. Jah, rahandusministrina tahaks raha ka, aga ma arvan, et me peaksime koos rõõmustama, kui tarbimisharjumused on muutunud tervislikumaks. Me muidugi ei tea, ega selle asemele ei tule muid mõnuaineid. Aga pigem on hinnang, et alkoholi ja tubaka tarbimine on vähenenud.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Esiteks, kas teie arvates oli selles kirjas midagi, mis tegelikult oleks väärt seda, et salastada see informatsioon 75 aastaks? Teiseks, ma pean oma kogemuse põhjal nentima, et umbes aasta tagasi pöördusin Kultuuriministeeriumi poole arupärimisega, tegelikult pigem kirjaliku küsimusega, ja sain vastuse, millel samamoodi oli "AK". Ma ei mäleta, kas [salastati] 75 aastaks või vähemaks, aga no ikkagi. Ja seal ei olnud mitte midagi sellist, mis tegelikult oleks seda tinginud. Pärast ma küsisin üle ja mulle öeldi, et see on lihtsalt viga, tegelikult ei ole seal midagi sellist. Ma arvan, et see ei ole viga, vaid ametnikel võib olla harjumus, et nad panevad lihtsalt tuimalt seda templit "AK" mitmeks aastaks. Kas teie arvates ei peaks midagi selle asjaga ette võtma?

Aitäh! See ei ole otseselt minu haldusala. Ma ei välista, et ametnikud selles rutiinis elavad ja et seal on ülepingutusi. Võib-olla peaks regulatsioone värskendama, aga ma tõesti ei ole selle valdkonna asjatundja ega julgeks hinnanguid anda. Pigem näen pealetungivat kirge igasugu isiklikku informatsiooni rohkem kättesaamatuks teha. Privaatsusnõuded on ühiskonnas pigem tugevnemas minu arvates. Mis me regulatsioonidega teeme, see konkreetselt on loomulikult arutelu koht. Ma ei ole nende regulatsioonide spetsialist.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Hea rahandusminister! Te alles hiljuti osalesite Viljandimaa ettevõtluse auhindade galal ja tõite seal välja, et osa makse on kokku käkerdatud, sest laua taga polnud majandusinimesi. Kas te saaksite välja tuua, milliseid makse te täpsemalt silmas pidasite? Ja kas see väljaütlemine tähendab, et te nõustute, et need maksutõusud polnud läbi mõeldud, eriti nende koosmõju? See, et otsuste tegemise juures puudusid majandusinimesed, võib tähendada, et mõjud võivad kokkuvõttes olla hoopiski muud kui need, mida Rahandusministeerium algselt prognoosis.

Ei! Jäägu see kahekõne sellesse keskkonda, kus ta oli. See üks fraas ei kajasta tegelikult kogu jutu sisu. Aga maksumuudatuste puhul ei lähtu ma ainult maksulaekumistest, vaid ka mõjust majandusele. Ja siin lähevad meie arvamused muidugi kõvasti lahku. Pigem olete teie alati seal käkerdajate poolel olnud, mis puudutab tulude kõrgemat maksustamist ja ettevõtte tulumaksu "käkerdajat". See ei olnud üldse nii kurjalt öeldud kui see, mis ringlema on läinud. Aga vastab ju tõele, et ma olen olnud kriitiline ka selle koalitsioonilepingu mõne punkti suhtes, mida ma sellele vaatamata viin ellu kui poliitilist kompromissi.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui ma avan läbirääkimised, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Noh, ma ei teagi, kuidas sellesse suhtuda – see on küsimus teile, kuidas me selle istungiga saame edasi minna –, et lugupeetud minister väitis, et see kiri, mille Siim Kiisler [saatis], sisaldas isikuandmeid või ta küsis isikuandmeid ja seoses sellega, et neid ei saanud avaldada, tuli AK-märge peale. Lihtsalt vaatan selle kirja sisu, mis on veebis esitatud, ja ma loeks siit need kaks lauset ette, mida Kiisler küsis.

Aga mis see protseduuriline küsimus on?

Tahan küsida, et kui minister väidab, et selles kirjas küsiti isikuandmeid, aga tegelikult ei küsitud isikuandmeid, kuidas me sellesse suhtume. Küsimus oli väga lihtne.

Aitäh! Te suhtute sellesse (Naerab.) väga lihtsalt: algavad läbirääkimised, kus te saate esitada kõik oma väga konkreetsed seisukohad ja tähelepanekud. Ja juhul, kui minister tahab läbirääkimistel kaasa lüüa, ta tuleb ja vastab veel ka sellele küsimusele. See ongi väga lihtne osa kogu sellest protseduurikast. 

Avan läbirääkimised ja palun tagasi siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees, et andsite selgitusi, kuidas see protseduur toimub! Ma tõesti olen natukene pettunud. Tegelikult lootsin ministrilt selgeid vastuseid ja ka arusaama, miks selline küsimus üldse kerkis ja selline arupärimine siia Riigikogu saali jõudis. Ma arvan, et igal inimesel on õigus küsida, eriti mis puudutab riigi asju, ja valitsusel, ministeeriumil ja ministeeriumi töötajatel on kohustus vastata. Siin kõlas ministri suust, et see teabenõue, mille teabe [küsija] esitas, sisaldas isikuandmeid või siis need vastused eeldasid isikuandmete avaldamist. See ei olnud nii. Ma võin selle sisu, mille teabe [küsija] esitas kirjalikus vormis, ette lugeda.

Küsimuse või ettepaneku sisu: palun esitada need Rahandusministeeriumi dokumendid (tabel, ülevaated), kus on kirjas erinevate koalitsioonilepetes ette nähtud maksumuudatuste rahalised mõjud riigieelarvele ning mis esitati koalitsiooniläbirääkimiste käigus osapooltele juulikuus 2024. Ja lõpetuseks on ette tänatud.

Nii et ma ei saa kindlasti nõustuda nende väidetega, mis lugupeetud minister praegu siinsamas puldis esitas. Ma lihtsalt kutsun erinevate ministeeriumide ametnikke üles mitte nii kergekäeliselt AK-märkeid dokumentidele lisama. Ma kindlasti kutsun üles meie häid ametnikke ja ministreid: kui kodanikelt tulevad küsimused, siis nendele küsimustele tuleb vastata kiirelt ja korrektselt, nii nagu kord ja kohus ette näeb. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Ma sulgen läbirääkimised ja ühtlasi lõpetan meie esimese päevakorrapunkti käsitlemise.

Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Aleksei Jevgrafovi, Vladimir Arhipovi, Andrei Korobeiniku, Aleksandr Tšaplõgini, Vadim Belobrovtsevi ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti 18. septembril käesoleval aastal esitatud arupärimine planeeritava aktsiisimuudatuse kohta. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! 18. septembril andsin Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel üle arupärimise, jällegi rahandusminister Jürgen Ligile, ja [see on] planeeritava aktsiisimuudatuse kohta. Teema on hästi aktuaalne, see on siiamaani aktuaalne, kuna me seda eelnõu parasjagu menetleme ja sel nädalal on see uuesti meil siin saalis lugemisel. Me saame seda teemat kindlasti ka seaduseelnõu lugemise ajal jätkata.

Üleüldiselt puudutab [arupärimine] muret ettevõtete konkurentsivõime pärast. Kui aktsiise tõstetakse, siis see on ju tarbimismaksude tõstmine, mis tähendab seda, et tarbimine väheneb, ja loomulikult me räägime ka piirikaubandusest. Siin on huvitav debatt aset leidnud Reformierakonna liikmete vahel, ühel pool rahandusminister, teisel pool Riigikogu liige ja endine rahandusminister Sõerd. Üks kinnitab, et aktsiisitõstmised annavad piirikaubandusele hoogu juurde, ja näeb selgeid probleeme aktsiiside tõstmises, kuigi rahandusminister jällegi väidab vastupidist. Samas on ka selgelt näha, et aktsiiside laekumine, eriti alkoholimüügist, on riigieelarves vähenenud. Aga kuskilt inimesed alkoholi ostavad, kuskilt, kus see on tõenäoliselt odavam, ja odavam on hetkel Lätis ja Leedus. Nii et piirikaubanduse teema on kindlasti väga aktuaalne. 

Meie fraktsiooni tublide liikmete esitatud arupärimises on viis [küsimust]. Nüüd ma küll soovin, et see diskussioon oleks – või siis loodan – tunduvalt viljakam ja oleks võimalus inimesi rohkem valgustada sel teemal, ka Riigikogu liikmeid. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi rahandusminister Jürgen Ligi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Esimene küsimus: "Väga lühike periood seadusmuudatuste aruteluks võib kaasa tuua ebakvaliteetse seadusloome, millisel põhjusel on eelnõu kooskõlastamiseks ja sellele arvamuse avaldamiseks ette nähtud vaid kolm tööpäeva?" Väga raske sõnastus, ma peaks ütlema. Ma soovitan kasutada lausete vahel punkti ja vaadata sõnastused üle. Ma usun, et siia on kopitud teie sõnastus. Kirjaviga on sees vähemalt.

Ma olen nõus, et lühike periood on taunitav. Sellepärast on kooskõlastusringid tavaliselt rutiinse perioodi jooksul ja reeglina peetakse sellest kinni. Aga pole parata, uue valitsuse ametisse astumisel juhtub alati kiirustamist. Kiire [tegutsemise] eelis on see, et eelnõu [esimese] lugemise periood on olnud rutiinne. Muudatuste arutelusid saab pidada ka pärast eelnõu esitamist, pärast esimest lugemist, ja see on ka toimunud. Need seadused on ju siiani alles vastu võtmata. Mitu kuud on olnud analüüsideks ja vaidlusteks aega. 

Aga ma toon poliitilisest ajaloost esile ühe kõige rõvedama juhtumi. See oli 2016. aastal, kui teie erakond võimule tuli. Sellist rabistamist ja debati blokeerimist ei ole Eesti ajaloos rohkem olnud, kuigi ma 90-ndate alguse puhul nii kindel ei ole, siis mind ei olnud siin. Aga tõesti, 2016. aastal esitas Jüri Ratase valitsus umbes seitse maksumuudatust, tõstis sotsiaalmaksu, tõstis aktsiise, tegi üht ja teist ilma igasuguste kooskõlastusringideta. Kolmest päevast ei olnud juttugi. Ja rahanduskomisjonis, mida juhtis siis keskerakondlane Stalnuhhin, pandi meil jõhkralt suu kinni. Küsimusigi ei lubatud küsida. Ma tõesti ei ole midagi nii koledat [rohkem] näinud.

Ja peale seda kuuleme etteheidet, et see on kuidagi kiirustamine, kui praegune valitsus püüab kõigepealt jõustamiseks leida pool aastat ja siis aruteluks ka peaaegu pool aastat. See lihtsalt ei vasta tõele. Aktsiisimäärade [tõstmine] on siiski asi, mis on võrdlemisi standardne kaalutlus. Kas see kaalutlus on täpne, ei või kindel olla. Aga ei või ka kindel olla, et see on vale. Prognoosi [täitumist] kunagi ette ei tea. Ma saan aru, et Riigikogu alles arutab seda, ja ka mina olen kaasatud diskussiooni, kas kõik juhtub nii, nagu suvel kokku lepiti. 

Teine küsimus: "Mootorikütus on teatavasti üks nendest sisenditest, mille hinna kasv asub kiiresti endaga kaasa vedama ka teiste teenuste ja toodete hindasid. Kas eelnõu koostamisel arutleti ka selle asjaolu üle?" Loomulikult arutleti ja loomulikult ei vasta tõele see, et mootorikütuse aktsiis asub kiiresti kaasa vedama ka teiste teenuste ja toodete hindasid. See, mis hindadele tõesti mõju avaldab, on – aga seda ka mitte nii dramaatiliselt – kütuse enda hind. Kuid aktsiisi [mõju] üldisele tarbijahinnaindeksile on tagasihoidlik. Praegu hinnatakse selle eelnõu mõjuks tarbijahinnaindeksile kütuse puhul 0,13% esimesel aastal, edasi 0,07%. See on nii tagasihoidlik mõju, et patt on rääkida sellest, et see hinnakasv asub endaga kiiresti kaasa vedama teisi hindu. 

Niimoodi tarbijat hirmutada ei maksa. Ja ma ei väsi kordamast, et selline hirmutamine tegelikult aitab hinnatõusule kaasa, kuna see, et hinnad tohutu kiirusega kasvavad, on muutunud selliseks refrääniks. Need ei kasva juba ammu erilise kiirusega ja 4% aastas ei ole mingisugune hüperinflatsioon. Aga kui kõik kuulevad kogu aeg hinnatõusust, siis nad tõstavad ka ise hinda kergekäelisemalt. Seda nimetatakse inflatsiooniootuseks. Tarbija arvab, et hinnad kasvavad, sellepärast tuleb ära osta. Ja tootja arvab, et ta võib hinda tõsta, sest jutud on sellised, et kõik hinnad kasvavad. See on liialdus. Inflatsiooniootusi ei tohi üles kütta, ärge teie ka kütke. 

Kolmas ja neljas küsimus on enam-vähem identsed: milline on Rahandusministeeriumi tegevuskava, et tubakaaktsiisi või alkoholiaktsiisi tõus ei tooks kaasa piiri‑ ja salakaubanduse kasvu? Kõigepealt on [mainitud] selliseid meetodeid, et takistada piirikaubandust. Neid meetmeid meil ei ole. Salakaubanduse vastu on loomulikult maksuamet valmistunud, aga salakauba osakaal on tegelikult ka üsna tagasihoidlik. Protsentuaalselt on asi keerulisem pigem tubaka puhul. Salaviin ei ole Eestis enam nii oluline teema, nagu minevikus oli. Üks põhjuseid on muidugi see, et Vene ja Valgevene piir on kinni pandud. Aga salakaubatööstus on kolinud ka Baltimaadesse. Meile tuleb lõunast kaupa sisse, nii et me oleme tähelepanelikud. 

Mida me teinud oleme? Kõigepealt, meie [lähiriik] Leedu on õnneks kasvatanud aktsiise meist kiiremini. Ja Läti ministriga me eelmisel nädalal arutasime aktsiisipoliitika harmoneerimise teemat. Tema huvi oli suur, aga mingeid lubadusi ta muidugi ei saanud anda. Tundub, et Läti ei ole väga õnnetu selle pärast, et nende aktsiisikaubad on aktsiisi jagu odavamad. Letihinnas see tingimata ei kajastugi. Aga tuleb arvestada, et lätlaste ostujõud on oluliselt väiksem kui meie oma. Hinnatase peegeldab ostujõudu. Isegi ühisel turul sõltuvad hinnad siiski ostujõust. Aga loomulikult on ka alkoholi puhul piirikaubandus probleem, mida [tuleb] jälgida. 

Viies küsimus: "Palun esitage Rahandusministeeriumi värskeimad andmed mainitud aktsiiside laekumise osas." Värskeimad andmed on sellised, et laekumine on eelmisest aastast natukene madalam. Alkoaktsiisi laekus augustis 19 miljonit eurot ja kaheksa kuuga 139,6 miljonit ning tubakaaktsiisi laekus augustis 22,7 miljonit ja kaheksa kuuga 172,7 miljonit. Kui nüüd teha sellest järeldus või kui te tahate teha järelduse, et aktsiisipoliitika on läbi kukkunud, siis sellega ma ei ole nõus. Aktsiisipoliitika eesmärk on siiski ka tarbimise piiramine. Ja me võime selles vaates ju olla rahul, kui öeldakse, et tarbimine on langenud. 

Mis need hinnamõjud on olnud? Midagi väga dramaatilist ei ole siiski mõtet selle kohta rääkida. 2024. aasta aktsiisimäära tõusu mõju hinnale oli näiteks õlleaktsiisi puhul 1 sent pooleliitrise pudeli kohta ja viinaaktsiisi puhul 19 [senti], käibemaks muidugi otsa. Igal juhul on see teema, mille puhul tuleb olla tähelepanelik ja teha vajalikke korrektuure aktsiisis, aga tarbimise vähenemine ei ole küll [põhjus], miks seda korrigeerima peab. See on [vajalik] sel juhul, kui kaup hakkab kolima, nii nagu see 2017. aastal hakkas. Tollane järsk alkoholiaktsiisi tõus vallandas piirikaubanduse, vallandas ka piiriäärsete poodide rajamise, ja see oli suuresti protestiliikumine. See tegelikult sedavõrd ära ei tasunud, nagu see liikumine oli. Aga kord sisse söödud turg on visa kaduma. Mingi piirikaubandus on alles ja me peame sellega arvestama. Küsimusi rohkem polnud. Aitäh!

Suur tänu! Ja teile on küsimusi. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Ausalt öeldes on mul alati keeruline otsustada, kas toetada või mitte toetada eelnõusid, kus on alkoholi‑, tubaka‑ ja kütuseaktsiiside tõus, sellepärast et ma olen nõus sellega, et alkoholi ja tubaka tarbimist tuleks piirata, aga mis puudutab kütust, siis see on ikka natuke teine asi. Väga paljud on lihtsalt sunnitud autot kasutama, sest neil ei ole teisi variante. Nii et kui me räägime sellest, et tõusevad ka kütuseaktsiisid, siis minu küsimus on teile, kas teie arvates ei ole praegu liiga palju tehtud selleks, et inimestel oleks päris keeruline edasi elada. Tuleb automaks, tõstetakse aktsiise, tõuseb käibemaks. See kõik hakkab hinnas [kajastuma]. Kas inimestel on ka optimismiks, ütleme niimoodi, mingi põhjus?

Jah, on. On erinevad põhjused. Valitsus on hea, valitsus teeb selle raha eest ainult vajalikke asju: kaitseb riiki, maksab sotsiaaltoetusi, koolitab, ravib, õpetab. Aga eks me ole sellest ju hulk aega rääkinud, et see – vabandust! – hädakisa maksutõusude pärast on kestnud palju kauem, kui maksud üldse tõusnud on. Ja peale selle on kaks aastat reaalpalgad ja pensionid väga kiiresti kasvanud – väga kiiresti! –, vaatamata sõjale ja kõigile hädadele. See esialgne inflatsioonipauk, mis Putini energiasõja tõttu tekkis 2021. aasta lõpus, vähendas ostujõudu ja sealt väljatulemine on olnud aeglane, aga visa. Selles mõttes aeglane, et see on võtnud aega, aga selle tempo on olnud suhteliselt kiire, reaalpalgad on korralikult kasvanud. Ma arvan, et enamik Euroopas on kadedad nende numbrite pärast. Ka meie nominaalkasvud on kiiremad kui jõukamatel riikidel.

Optimismiks järgmisel aastal ostujõu mõttes väga palju [põhjust] ei ole. Aga koos, kogumis kõik need mõjud, mida maksud ja palgakasv [avaldavad], on kerged. Reaalpalga langus on protsendi kümnendikes mõõdetav. Samas reaalpension kasvab edasi. Ja hea uudis on see, et koos – see on nüüd Eesti Panga analüüs – euribori languse ja muidugi pensionide reaalkasvuga inimestel kasutada oleva raha [hulk] suureneb ka järgmisel aastal. See on põhjus optimismiks.

Ületuleval aastal on optimismiks veel rohkem põhjust, sest kaob maksuküür. See pidi kaduma juba järgmisel aastal ja see oleks ostujõu taastamisele kõvasti kaasa aidanud, aga nüüd see lükkub edasi. Just väiksema ja keskmise sissetulekuga [inimesed] võidavad 2026. aastal maksuküüru kaotamisest ja see tasub inimeste ostujõu mõttes kuhjaga ära. Eelarvele on see loomulikult koormus, aga see on koormus, mis on maksusüsteemi taastamiseks ja madalama sissetuleku [teenijate] ostujõu taastamiseks vajalik.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Aktsiiside tõusu eest tänavad meie valitsust ilmselt ainult naaberriigid, sellised nagu Läti ja Leedu, mitte Eesti rahvas. Te [läksite] natuke vastuollu iseenda sõnadega: aktsiisitõus on ühest küljest nii väike, [teisest küljest] see peaks piirama alkoholi ja tubaka tarbimist. Aga kui see nii väike on, siis see seda ju ei tee. See on üks küsimus.

Ja teine küsimus. See 0,13% kütuse hinnas on ju nii väike – miks te seda teete? Inimestel on teised maksud, teised aktsiisid. Muud ei ole kui uued maksud, käibemaksu [tõus], kõik ülejäänud maksud, mis te välja mõtlesite. See tõrjub ju inimesed valitsusest [eemale], riik ja inimesed on eraldi, nad ei ole üheskoos. Kogu see teie maksupoliitika teeb ju seda. Miks te seda teete?

Aitäh! Ma ei tea, kas ma kogu küsimusest sain aru ja jõudsin jälgida kõike, mida te rääkisite. Aga ega teie ei jõudnud ju ka jälgida seda, mida mina rääkisin – Leedu näide oli selle esimene tõestus. Leedu aktsiisid on tunduvalt kõrgemad kui meie omad. Nad tegid väga julge otsuse ja tõstsid need ära. Nii et Leeduga meil probleeme ei ole. Läti tahaks ka tõsta, aga loomulikult tahaks ta natuke ka naabrit lüpsta, eelarvesse raha saada. Praegu see mõju veel ohtlik ei ole.

Ja veel kord: aktsiisipoliitika eesmärk ei ole inimestelt tänuavaldusi saada, vaid vähendada kahjulike kõrvalmõjudega kaupade tarbimist, vähemalt ohjeldada nende tarbimise kasvu, ja teiseks, katta eelarve kulusid. Teie [oma kogemusest] seda ajalugu vist ei mäleta, see [kogemus] on lühike, aga eelarve on meil olnud rängas miinuses alates sellest ajast, kui teie erakond sai peaministriameti. See ränk miinus seisneb struktuurses miinuses, mis vallandus kohe pärast teie võimuletulekut. Mina esitasin kõik eelarved struktuurses ülejäägis, teie aga kõik suures struktuurses miinuses. Ja see ei ole nominaalne [miinus], see on struktuurne, juttu on sisulisest tasakaalust.

Me oleme praegu lihtsalt sellises olukorras, kus muid valikuid ei ole kui tõsta peale kärbete ka makse. Suur osa sellest pealesurutud vajadusest tuleneb ju Putini sõjast. See osa, mida me katame maksutõusudega, tulenebki ainult Putini sõjast, need on ainult julgeolekukulud. Kusjuures me ei kata nende maksutõusudega isegi kõiki julgeolekukulusid, mis on lisandunud alates [2022.] aastast. Nii et me teeme seda ikka riigi tulude jaoks ka. Aga mitte selleks, et saada tänuavaldusi. Me ei looda, et maksude eest keegi meid tänab, mitte kunagi ei looda. Eesmärk on parem riik, parem tervis, parem keskkond ka. Igal juhul ei lähe see raha mutiauku, nagu ütles Martin Helme, kes oli muide rahandusminister. Uskumatu küll. Aga nii ta ütles. Seekord ma olen temaga nõus: see raha ei lähe mutiauku, see läheb oma riigile.

Suur tänu! Lauri Laats, palun!

Aitäh! Nendes vastustes on juba mitmeid valeväiteid kõlanud, aga eks ma saan neid parandada oma kõnes. See, et te makse tõstate, [näitab] lihtsalt teie suutmatust, teie valitsuse suutmatust tegeleda majandusega. Ma vaatan, et Erkki Keldo on ka seal taga, kratsib kukalt, mõtleb, kuidas majandust tõsta, aga ei oska, on ju. See ongi see probleem, mida te ei oska lahendada, ja siis tõstate makse. Aga kuidas see väljendub ja mis inimesed sellest arvavad? Tegelikult uuringud näitavad, et maksutahte indeks on kõvasti langenud, lausa 63,6 peale, mis on seitsme aasta kõige madalam tulemus. Mis te arvate, mispärast see maksu[tahte] indeks või inimeste kaitsetahe langeb?

Aitäh! Ma tuletan meelde, et see riik taastati vabaduse põhimõttel. Selle vabaduse sügavaim sisu ei olnud mitte see, kas meid valitseb võõras võim, vaid see, et partei ja valitsus ei juhi kõike, sealhulgas ei juhi majandust. Nii et hoidku jumal selliste parteide eest, kes lubavad hakata majandust juhtima ja kasvatama. See saab seisneda siin ainult ohjeldamatus laenuraha kulutamises. Aga see on lühiajaline nagu õletuli. Nii et palun harjuge ära, et meil on nüüd Eesti Vabariik, meil on vaba majandus. Partei ja valitsus ei saa ega tohi teha kõike, ei raha trükkida ega midagi muud.

See, et inimesed on maksude peale tigedad, tekitab kahjuks pettumust, aga samas on ka ootuspärane. Kellelegi ei meeldi maksud, mulle ka ei meeldi. Kahjuks olete teie üks, kes on teinud ühe suupoolega kriitikat maksude teemal ja teise suupoolega teinud tegelikult kõik selleks, et kulud oleksid riigil suuremad. Teie valitsemisperioodil – teie ei olnud sel ajal vist küll Riigikogus –, kui võim teie käes oli, riigieelarve käest ära läks, reservid ära kulutati, struktuurne miinus tekitati. Ma ei süüdista teid Putini agressioonis, seda ma võin kinnitada, et teie ei ole selles süüdi. Aga ärge meid ka selles süüdistage.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi arupärijate esindaja Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh! Jürgen, sa jätsid prillid siia. (Saalist öeldakse midagi.) Palun kaheksa minutit. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Hea Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed, head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel ja ka siinsamas rõdul! No mis me saime siis teada? Saime teada, et aktsiiside laekumine on langenud, see on üks pool. Teine pool on siin olnud väide, et kuna aktsiiside laekumine on langenud, siis eeldatakse, et inimesed on hakanud tarbima vähem alkoholi. Aga paraku see nii ei ole. Vaadates neid kahte arvu, [näeme, et] aktsiisid küll langevad, aga alkoholitarbimine on endiselt samal tasemel. See tähendab seda, et inimesed ikkagi lähevad ja ostavad alkoholi sealt, kus see on lihtsalt odavam. Ja see on see koht, millele ka lugupeetud hea kolleeg, reformierakondlane Sõerd juhtis tähelepanu. Ma saan aru, et praegune rahandusminister ei jaga seda seisukohta endise rahandusministriga.

Nüüd, millele me juhtisime oma arupärimises tähelepanu? Ma loen esimese küsimuse arupärimisest ette: "Väga lühike periood seadusmuudatuste aruteluks võib kaasa tuua ebakvaliteetse seadusloome, millisel põhjusel on eelnõu kooskõlastamiseks ja sellele arvamuse avaldamiseks ette nähtud vaid kolm tööpäeva?" Mida see tähendab? See tähendab seda, et kui 13. septembril saatis Rahandusministeerium kooskõlastusringile alkoholi‑, tubaka‑, kütuse‑ ja elektriaktsiisi seaduse [muutmise] eelnõu, siis katusorganisatsioonidele anti võimalus avaldada arvamust ainult kolme tööpäeva jooksul. See on see probleemne koht. See näitab tegelikult seda, et ega analüüsi selle seaduseelnõu kohta ei olnud läbi viidud ja kindlasti ei olnud ka sotsiaal-majanduslikke analüüse.

Mis puudutab erinevaid aktsiisitõuse, kui me räägime nii alkoholist, tubakast kui ka bensiinist, kütusest, siis siinsamas eelnõus on välja toodud, et bensiiniaktsiisi tõstmine puudutab valdavalt kodumajapidamisi – kodumajapidamisi, mitte äriettevõtteid – ja nende osakaal on 74,9%. See tähendab seda, et tegelikult kogu bensiinitarbimisest – me räägime just bensiinist – tarbivad kodumajapidamised [nii palju]. Ja see [aktsiisitõus] loomulikult halvendab nende toimetulekut. Loomulikult see viib raha nende taskust, nende inimeste taskust, kellele tuleb juurde veel automaks.

Nüüd vaatame sama seaduseelnõu seletuskirja. Siin on väga selgelt välja öeldud, et kui see kõik niimoodi edasi läheb, nagu plaanis on, et iga aasta tõstetakse bensiiniaktsiisi ja käibemaksu, siis 2028. aastaks on bensiiniliitri hind 18 senti kallim. See on lisaks kõigele sellele, millest ka lugupeetud rahandusminister rääkis: kütust ei tee kallimaks ainult aktsiisid ja käibemaks, vaid ka maailmaturu hinnad. Loomulikult! Aga see 18 senti 2028. aastaks on lisatõus.

Vaadates erinevaid uuringuid, nii maksutahte indeksit kui ka uuringuid selle kohta, kui palju inimeste kaitsetahe on langenud, [näeme] nende kõigi puhul negatiivset [tendentsi]. Nagu ma juba oma küsimuses välja tõin, praegune maksutahte indeks on 63,6, mis on seitsme aasta halvim. Inimesed ei taha rohkem makse maksta. Miks nad ei taha makse maksta? Mitte hea elu tõttu, vaid ikkagi seetõttu, et elu on raskemaks läinud. Ja kus ma ka ei käi – ma käin hästi palju ringi erinevates Eestimaa nurkades ja kohtades –, igal pool ongi esimene teema loomulikult hinnad. Hinnad, hinnad ja veel kord hinnad, inimeste toimetulek.

Siin [öeldi], et ärge ehmatage inimesi, ärge rääkige sellest, et meil hinnad tõusevad, sest tegelikult see on vale. Aga see ei ole vale. Siin toodi välja, et kõige suurem inflatsioon oli juba ära, 40%, mis puudutab toiduaineid, ja nüüd on nagu kõik hästi. No ei ole hästi! Käige rohkem poes, ja saate aru, kui palju raha inimestel läheb. Siin eelmine peaminister väitis, et kui me tõstame natukene käibemaksu ja natukene teisi makse, siis see mõju hinnatõusule ei ole tegelikult protsendiliselt suur. No ma ei tea, ma arvan, et nii nagu mina on ka teised head kolleegid siinsamas ja inimesed, kes meid vaatavad interneti vahendusel, saanud detsembri‑ ja novembrikuus erinevaid kirju, mis puudutavad teenuste hindu järgmisel aastal, on see siis valveteenus, hooldusteenus või mingi muu teenus. Kõik need kirjad on väga ilusasti koostatud ja ei saa ju nendele ettevõtetele pahaks panna, et nad tahavad hinda tõsta 7% või 8%, et toime tulla. Kirjutavadki, et üleüldise hinnatõusu, aktsiiside tõusu ja käibemaksumäära tõusuga ka nende hinnad tõusevad. Ja ei tõuse 2% või 3% – te olete kõik neid kirju saanud erinevatelt teenuseosutajatelt –, vaid 6–8%. Ma ei hakka neid firmasid nimetama, reklaami tegema, aga [nende seas on] turvateenus, hooldusteenus, koristusteenus ja nii edasi. See kõik on ju tingitud sellest, et siinsamas saalis on need otsused vastu võetud. Ja see on probleem.

Nii et loomulikult, kõik need aktsiisitõusud mõjutavad, ja aktsiise tõstetakse selle eelnõuga, mida ma mainisin ja mille [teine] lugemine toimub sel nädalal. See mõjutab hästi palju meie elu ja loomulikult see mõjutab lõpptarbijat, käibeid ja inimeste toimetulekut – eriti asjaolu, et bensiini hind ka tõuseb. Nii nagu seletuskirjas on välja toodud, kodumajapidamiste [osakaal] bensiinitarbimises on lausa 74,9% ehk nende sõidukid töötavad bensiinil. Kindlasti ei ole mõtet kuulata või kuulda võtta – tegelikult kuulda võib alati võtta – endise rahandusministri Võrklaeva retoorikat, et no kui bensiini ei jõua osta, siis ostke elektriauto, see sõidab ilma bensiinita, nii et tuleb odavam välja. Mart Võrklaev siitsamast puldist nii rääkis.

Kahjuks on meil sellised lood nende maksutõusudega. Ma ütlen veel kord, et meil on väga kahju, et kõiki neid olulisi asju menetletakse hästi kiiresti ja keegi ei mõtle tagajärgedele. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Ma saan aru, et härra minister soovib sõna. Palun!

Head arupärijad! Mul on kurb tõdeda, et te vaidlete teleekraaniga ja Mart Võrklaevaga – mina ei ole neist kumbki. Kui te kogu aeg pöördute interneti poole, siis see tähendab, et te tegelikult ei räägi inimesega, kes teil vastas on ja keda te püüate süüdistada valetamises. Te ütlesite, et on mitu valet, mida te hakkate ümber lükkama. Ei, te ei lükanud ümber ühtegi minu väidet. Te lihtsalt vaidlete ekraaniga, mitte minu väidetega. Ja ühtegi valetamise tõestust selles teie kõnes ei olnud.

Proovisin seda sisu üles kirjutada. Põhiline skeem oli ju see, et mina esitasin teile ametlikku statistikat ja analüüsinumbreid, aga teie ütlesite, et tegelikult, näe, inimesed saadavad meile hinnatõusu [näiteid], rääkisite üksikjuhtumitest. Teie rääkisite, kuidas mingid teenusehinnad tõusevad ja kuidas selles on justkui maksud süüdi. Ei, teenuste hinnad sõltuvad eelkõige palgakasvust, maksudel ei ole siin praktiliselt mingit rolli olnud. See on üldine reegel: hinnad kasvavad meil teenustel kiiremini kui kaupadel, sellepärast et palgakasv on olnud kiire. Ja see ei lükka ümber neid statistilisi numbreid, mida ma esitasin. Nii et ärge süüdistage mind valetamises.

Üks teie kõhutunne oli see, et alkoholi ja tubaka tarbimine on [varasemaga] samal tasemel. Aga millele te toetute? Mina viitan siiski sellele, mida ma olen ametlikust statistikast välja lugenud, et on nii tubaka kui ka alkoholi tarbimise langus. Tubaka puhul, tõsi, on ka asenduskaupa tulnud, aga selle osakaal on siiski väike. Alkoholi puhul me võime kahtlustada narko mõju, aga selge on, et eriti noorem põlvkond enam alkoholi palju ei joo, ja see kajastub ka statistikas. Nii et aktsiisipoliitika ebaõnnestumist siit kuidagi välja lugeda ei saa.

Ma tõin ka numbreid ja [vaidlustasin] teie väite, nagu maksud või aktsiisitõusud vallandaksid mingi tohutu hinnatõusu. Ei, mingit tohutut hinnatõusu ei ole. Kui teil internetipakkuja tõstab 7% hinda, siis see ei tähenda – või oli see 70%, ma täpselt ei kuulnud – ju seda, et valitsus tõstis seda hinda. See on pettus, kui te niimoodi vihjate. Ja see on ju pettus, kui te vihjate, nagu see lükkaks ümber ametliku statistika tänavuse inflatsiooni kohta, mis on 4% ja mida ma ka nimetasin.

Pettus on ka see, kui te ehitate riiki partei ja valitsuse diktaadi vormis üles, väidate, et hinnad on valitsuse kätes. Ei ole! Valitsuse kätes on eelarve defitsiit, pensionisamba säilitamine ja konkurentsipoliitika. Selles on valitsus teinud kaks viga, üks on pensionisamba lammutamine. Selle mõju on küll hakanud leevenema, kuna teise samba raha on juba suuresti tarbimisse võetud. Ja teiseks on eelarve defitsiit. Aga selle autor olete ju teie. Tunnistage ikkagi üles, et eelarve keerasid tuksi varasemad valitsused, mida juhtis kahjuks teie partei juht, nüüdne isamaalane Jüri Ratas, ja selleks ei olnud kriisipõhjusi. Ma annan igal juhul õiguse tekitada defitsiit kriisidega võitlemisel, aga [ei ole õigustatud] korraliku majanduskasvu ajal defitsiidi tekitamine.

Nii et katsuge jääda ausaks, katsuge teist inimest valetamises mitte süüdistada ja jääda faktipõhiseks. Kõhutunded siin ei tööta, kui te vaidlete ametliku statistikaga. Ja kui pöördute [kellegi poole], siis mina soovitan teleekraani poole mitte pöörduda, seal ei ole teil ühtegi debateerijat. Võib-olla mõni teie valija vaatab. Aitäh!

Suur tänu! Ma lõpetan meie tänase teise päevakorrapunkti käsitlemise.

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vadim Belobrovtsevi, Aleksandr Tšaplõgini, Aleksei Jevgrafovi ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti 14. oktoobril käesoleval aastal esitatud arupärimine Tartu Agro tuleviku kohta. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head ministrid! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! 14. oktoobril andsid Riigikogu Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmed üle arupärimise majandus‑ ja tööstusminister Erkki Keldole. Arupärimine puudutab Tartu Agro tulevikku. 

Eks me ole Tartu Agro kohta hästi palju infot saanud. Loomulikult on mure suur ja ma arvan, et see mure on õigustatud. Siin on erinevaid küsimusi, lausa neli, mis puudutavad selle mure väljendamist. Ma loodan, et ministril on ka samasugune mure selle suure ettevõtte pärast ning ministeerium, ametnikud ja ka minister otsivad lahendusi sellele olukorrale, et see lõppeks positiivselt. Ma saan aru, et see küsimus on keeruline, aga lahendus tuleb leida.

Mis puudutab majandusolukorda ja hinnatõuse, siis eelmine minister juba küll käis ja vastas ära oma arupärimise küsimustele, aga ma lihtsalt tahan täpsustada. Ja ma arvan, et see on selle arupärimise juures ka täitsa paslik. Kui me räägime aktsiisitõstmistest, siis me teame seda, nii nagu ka minister vastas, et aktsiiside laekumine on alla prognoositu ehk siis eelarve kokku ei tule. Aga miks ma väitsin, et alkoholi tarbimine ei ole vähenenud? Noh, terviseminister käis siinsamas sellest rääkimas. Ehk siis Jürgen Ligi kasutab Rahandusministeeriumi andmeid, teine minister loomulikult oma andmeid ja meie, Riigikogu liikmed, peame selle informatsiooniga tööd tegema ja pildi kokku panema. Ja meil on see tervikpilt täitsa olemas.

Nüüd, mis puudutab erinevaid hinnatõuse, siis neid me saame järgmisel aastal kindlasti tunda erinevate teenuseosutajate puhul, neid kirju on tulnud. Ja ma tean seda, ma olen täna rääkinud erinevate Riigikogu liikmete, heade kolleegidega, kes on sama murelikud kui mina. Loomulikult ei ole hinnatõusud tingitud ainult sellest, et aktsiisid on meil tõusnud, vaid ka kõik teised maksud mängivad suurt rolli.

Nii et hea meelega arutaks Tartu Agro tulevikku. Loodame, et majandus‑ ja tööstusministriga tuleb meil tõesti hea ja mõistlik debatt, kus me koos, seadusandlik ja täitevvõim, püüame siinsamas saalis leida lahendusi sellele küsimusele. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli majandus‑ ja tööstusminister Erkki Keldo. Palun!

Suur aitäh! Mul vahepeal tekkis segadus, kas ma olen ise õige arupärimisega siin. Keskfraktsioon päris aru Tartu Agro AS jätkamise kohta. Ma vastan nendele väidetele ja küsimustele järjekorras.

Pöördumise teises lõigus on märgitud: "Kui Tartu Agrol ka õnnestub mõne osa puhul võita uus konkurss, siis see ei võimalda neil oma tegevust jätkata, sest väiksema maa hulgaga ei ole võimalik ära toita tänaseid loomi ja tagada OECD standarditele vastav seemnekeskuse jätkamine." Hästi oluline on siinkohal, et AS Tartu Agrol on riigivaraseaduse kohaselt igal juhul eelisõigus sõlmida enampakkumisel selguva kasutusega uus rendileping kõigi enampakkumisel pakutavate ja seni Tartu Agro kasutuses olevate maade puhul, kui ta enampakkumisest osa võtab, seda isegi juhul, kui ta enampakkumist ei võida, [aga teeb võrdväärse pakkumise]. Maakeeli on pikaajalisel rendilepingu omanikul riigivaraseadusest tulenevalt igal juhul eelisõigus need maad [saada] kas siis katastriüksusepõhiselt või mille iganes põhjal, nagu ministeeriumis kokku lepitakse.

Aga nüüd lähen [küsimuste juurde]. Esimeses punktis on küsimus: "Maareformi käigus otsustati omal ajal, et seemnekeskus ning teravilja‑ ja loomakasvatuse jätkamine on Eesti riigi jaoks strateegiliselt oluline, seega tekib nüüd küsimus, kuidas on olukord muutunud? […]" Vastan ära, kui palju on olukord muutunud. Kuna omal ajal oli nõuetekohase seemnearetuse tagamine eeldus Eesti vastuvõtmiseks OECD seemneskeemidesse, siis tol hetkel sai standarditele vastav paljundamine toimuda ainuüksi suurel maaüksusel. Küll aga ei olnud Eesti tol ajal veel Euroopa Liidu liikmesriik. Kui me saime Euroopa Liidu liikmesriigiks, kadus Eestil vajadus ja kohustus omada eraldi seemnevaru, sealhulgas ka OECD liikmena. [See on vastus] küsimusele, kas olukord on muutunud.

Teine küsimus [samas punktis]: "[…] Samuti on olnud oluline nii toidujulgeolek ja piirkondlikud töökohad. Kas sellist vajadust riigil ei ole enam?" Vastupidi, nii nagu ka mu kolleeg enne ütles, ma arvan, et tulenevalt 2022. aastal alanud täiemahulisest Ukraina sõjast me näeme, et toidujulgeolek on olulisem kui kunagi varem. Sellepärast on ka mitmed valitsused astunud väga olulisi samme just toidujulgeoleku reaalseks tagamiseks. Ja toidujulgeoleku tagamisel on oluline iga põllumajandustootja panus, aga samas ka erinevate toiduainete tootjate panus.

On teada – [selle kohta] oli ka küsimus –, et Tartu Agro toodab teravilja ja piima. Aga Tartu Agro ei kuulu, on siin mulle öeldud, oma mahtudelt, mida Regionaal‑ ja Põllumajandusministeerium on analüüsinud, nende ettevõtete hulka, kes mõjutaks märkimisväärselt elanikkonna varustamist toiduga. Kuid siinkohal, nagu ma ütlesin, tahan rõhutada, et kindlasti on toidujulgeolek teema, mida tuleb vaadata võimalikult laiapõhjaliselt. Ja on ka töökohtade aspekt. Nagu öeldud sai, kuna olemasolev kinnisasi antakse avalikul enampakkumisel just põllumajanduslikku kasutusse, ei ole põhjust arvata, et maade majandamiseks vajaliku tööjõu kaasatus olulisel määral muutuks, olenemata sellest, kes nende maade rentnikuks saab.

Teine küsimus: "2000. aastal sõlmiti rendilepingud ühe tervikuna, andes need Tartu Agro kasutusse 25 aastaks. Nüüd on aeg lepinguid uuendada. Maade enampakkumist aga ei plaanita enam ühtse tervikuna. Mis põhjustel plaanitakse antud maade enampakkumist sel korral tükeldatud osadena?" Esiteks, Vabariigi Valitsuse antud nõusolek ei käsitle küsimust, kas kõnealused maad antakse kasutusse ühe katastriüksusena, mitme üksuse kogumina või eraldi üksustena. Tegu on valitsuse nõusolekuga anda maa kasutusse üle kümneaastase tähtajaga. Riigivaraseaduse kohaselt on selleks tarvis valitsuse nõusolekut. Minister riigivara valitsejana ei ole veel langetanud otsust enampakkumise täpsemate tingimuste kohta. Praegu analüüsitakse erinevate kogumite moodustamist enampakkumiseks. Selle analüüsi tulemusel saame otsustada, millised kogumid on riigivara valitsemise põhimõtteid arvestades otstarbekas majandusüksustena moodustada, ka riigivara parima hinna aspektist.

[Võtan] pika keerulise jutu kokku. Me oleme näinud, et avalikkuses on ka olnud väga suur arutelu tänaste Tartu Agro maade üle. Esiteks tuleb nentida, et tegemist on riigimaaga, mille pikaajaline rentnik on Tartu Agro. Küsimus on, kas [üldse] või millises määras on Tartu Agro maade enampakkumisele panek juriidiliselt korrektne riigivaraseadusest tulenevalt. On ka viidatud, et kui panna see [maa] ühes tükis avalikule pakkumisele, siis võib see selgelt [piirata] vaba konkurentsi ja vaba ligipääsu riigivarale, kuna maht on suur. See on see, mida ministeerium ja Maa-amet koostöös arutavad: milline on optimaalne olukord, arvestades põllumajanduse tootmisloogikat, kus on mahu‑ ja mastaabiefekti küsimus? Samal ajal peab riigivarale olema võrdne ligipääsetavus kõikidel, eriti avalikul konkursil. See on see, mida me veel kaalume.

Kolmas punkt: "On ka võimalus nende maade kasutuslepinguid pikendada VÕS § 357 alusel, järgides samal ajal RVS § 8 üldisi põhimõtteid. VÕS § 357 võimaldab samuti lepingu korrigeerimist vastavalt turuolukorrale. Selline võimalus on olemas uue enampakkumise korraldamise asemel ja turuhinna saavad määrata kinnisvarahindajad. Selline käitumine kindlustaks antud ettevõtte jätkamise. Sellega seoses oleks tagatud nii standardile vastavate seemnete kasvatamise jätkamine, ka toidujulgeoleku jätkusuutlikus Lõuna-Eesti piirkonnas ja tööhõive just piirkonna põllumajandussektoris. Mis takistab riigil antud rendilepingud pikendada pakutud lahenduse alusel?" Riigile kuuluva maa rendile andmisel ei saa lähtuda sellessamas võlaõigusseaduse § 357 lõikes 2 sätestatust, vaid tuleb arvestada riigivaraseaduse nõuetega. On väga oluline, et riigimaade puhul ei ole õiguspärane põlistada nende kasutamist ühele ja samale eraõiguslikule isikule. Selline riigivara kasutusse andmine ei ole kooskõlas riigivaraseadusega. Riigimaaga tuleb tehinguid teha selliselt, et oleks tagatud vaba konkurents ning kõigile isikutele, kes on sellest huvitatud, oleks võrdselt võimaldatud riigivara osta või enda kasutusse saada.

Jällegi, lihtsustatult öeldes on see asi, mida me ministeeriumis ametkonnana kaalume. Nagu öeldud, riigivaraseadus näeb ette, et peab olema vaba konkurents, peab olema võrdne ligipääsetavus. On vihjatud ja viidatud sellele küsimusele, et kui teha seda ühes tükis, siis on ligipääsetavus, eriti väiksematel põllumajandusettevõtetel, selgelt piiratud. Samas nendin ja rõhutan, et ma saan aru põllumajanduse mastaabiloogikast. Aga mis kõige olulisem: riik näeb seda ikkagi ka tulevikus kindlasti põllumajandusmaana. Kuna see on riigimaa, mida rendib täna lepinguga Tartu Agro, siis maa otstarvet me kindlasti muutma ei hakka. See läheb avalikule enampakkumisele põllumajandusmaana, mis tähendab, et kes iganes selle avaliku enampakkumise võidab nii nagu kord ja kohus, juriidiliselt korrektselt, see jääb [tema kasutuses] riigi vaatest kindlasti põllumajandusmaaks.

Neljas küsimus: "Tartu Agro toimimisest sõltub ka Tartu Biogaasi tehase jätkamine. Omakorda on nende üheks kliendiks ka Tartu Linnatransport, kes kasutab suuresti selle tehase toodangut. Millist mõju avaldab Tartu Biogaasi tehase töö katkemine Tartu linna ühistranspordile?" Kuna kõnealustel kinnistutel jätkatakse järjepidevalt põllumajanduslikku tegevust, just seetõttu, et riik annab rendile põllumajandusmaa ja selle maa otstarvet ei tohi muuta, ei ole ka põhjust eeldada, et Tartu biogaasivajaduse [rahuldamiseks] jääb biogaasi toore saamata. Ka meedias on nii Tartu Biogaasi kui ka Tartu linna esindajad väljendanud, et Tartu ühistranspordi toimimiseks vajaliku biogaasi toorme ega biogaasitehase töö jätkumise pärast ei pea muret tundma. Põllumajandusloomade registri andmetel on ainuüksi veiseid Tartu biogaasijaamast 20 kilomeetri raadiuses 2699 isendit. Seega, lähikonnast on võimalik saada materjali biogaasi tootmiseks isegi mõnevõrra rohkem kui Tartu Agro farmidest. Samuti saab toota biogaasi erinevast biotoormest. Üldse on Eesti põllumajandusmaa suurus umbes miljon hektarit, millest Tartu Agro kasutuses on kõigest 3000 hektarit – et lihtsalt võrdlusest aru saada. Arvestades kõiki neid mitmetahulisi asjaolusid, ei ole näha, et uus kõnealuse maa põllumajandusliku kasutuse leping kuidagi Tartu biogaasitehase töö või Tartu linna kliimaneutraalse ühistranspordi lõppemist [põhjustaks].

Kokkuvõtteks. Teema on pikalt üleval olnud. Ma ütlen juba ette, et me oleme näinud Euroopa Komisjoni hiljutist otsust, et varasem sihitud pakkumine on nende otsusel kahjuks riigiabi, mille peab ühte- või teistpidi tagastama. Ma saan ka nii palju öelda, et Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumis olukorda veel hinnatakse. Mida ettevõtja ise plaanib selle otsusega teha, see on tema [valik]. Aga selge on see, et olukord on keeruline. Ühtepidi näeb riigivaraseadus ette, et riigivara eest peab riik saama maksimaalset turuhinda. Sellest olenevalt tuleb kindlasti avalik enampakkumine pikaajalise rendi kohta. Ja nüüd on küsimus terve mõistuse, turuloogika ja riigivara [hinna] maksimeerimise eesmärgi vahel tasakaalu [leidmises]: kas [enampakkumisel] on üks kogum, neli, seitse või kümme üksust või kõik katastriüksused eraldi?

Aga siinkohal on, ma arvan, oluline rõhutada seda, millega ma alustasin. Riigivaraseadus näeb ette, et Tartu Agrol kui tänasel rendilepingu omajal on igal juhul, isegi kui ta enampakkumist ei võida suurima pakkumisega, samaväärse hinna puhul võimalik see [maa] endale saada. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Nii nagu ma mainisin ja te samuti konstateerisite, olukord on keeruline ning tegemist on suure ja olulise ettevõttega. Aga kas te olete põllumajandusministriga pidanud aru ja nõu ja kaalunud ka võimalikke riske, mis saab siis, kui Tartu Agro jääb tõesti nendest maadest ilma? Kui suur kahju võiks tekkida meie põllumajandussektorile? Olete neid arve seal liigutanud? Ja teiseks, millal te ise olete või teie kolleeg on Tartu Agro esindajatega kohtunud ja mõelnud lahenduste peale?

Aitäh! Nagu öeldud sai, antud maa-ala läheb erinevate katastritena igal juhul põllumajanduslikuks tootmiseks ehk siis suuremas pildis jääb see maa Eesti põllumajanduses kasutusse. Mida iganes täpselt soovib tulevane rendile võtja seal teha, täpselt millist, ma ei tea, teravilja või muud saadust kasvatada, see on kindlasti ettevõtja enda vastutus. Aga riigi vaates jääb see kindlasti põllumajandusmaaks, nii et selles mõttes põllumajandussektorile mõju ei ole.

Mis puudutab konkreetselt Tartu Agrot, siis nagu ma ütlesin, minu ülesanne riigivara valitsejana, vastutava ministrina, on hetkel teha neid otsuseid kindlasti vastavalt riigivaraseaduse nõuetele. Ja sellest tulenevalt, ma arvan, on see keeruline. Ma ei ole ise [Tartu Agro] esindajatega kohtunud ja ma ei tea, kas põllumajandusminister on. See oleks, ma arvan, just vaba konkurentsi ja võrdsete võimaluste mõttes natuke imelik signaal, sest nagu öeldud sai, riigivaraseadusest tulenevalt läheb see maa enampakkumisele ja seal on võimalik kõikidel pakkumisi teha. Ühe potentsiaalse huvilisega kohtumine näeks võib-olla natukene pentsik või imelik välja.

Aga siinkohal ma uuesti rõhutan, et Tartu Agrol on võrreldes kõikide teiste pakkujatega kindlasti eelis, sellepärast et praeguse rentnikuna on neil võimalus ka pärast avaliku pakkumise lõppemist teha – isegi kui neil ei õnnestu kõiki neid tükke avalikul pakkumisel võita – täpselt samaväärne pakkumine ja saada need rendile sama hinnaga, [mida pakkus keegi teine].

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu juhataja! Hea minister! Tõepoolest, riigivara valitsejana te peate hea seisma riigi hea rahalise käekäigu eest. Augustis läks Tartu Agro maade [rendi] korraldamine teie kätte, teie ministeeriumi alla, aga ma ei ole kuulnud kordagi, millal hakkavad need paketid välja ilmuma või avalikkusse tulema ja millal need enampakkumised saavad toimuda. Teistpidi ma küsin selle kohta, et Regionaal‑ ja Põllumajandusministeerium seda arutab. Mis selle arutamise tulemus lõpuks võib olla, kui tõesti leitakse, et Tartu Agro maade äraminek nende käest võib tekitada suured sotsiaalsed pinged piirkonnas? Kas sellega hakkab tegelema Sotsiaalministeerium, põllumajandusministeerium või teie ministeerium? Aga kõigepealt: millal see pakett tuleb [enampakkumisele] ja mis on pärast selle arutelu tulemus põllumajandusministeeriumiga?

Suur aitäh! Konkreetselt see [otsus], milliste osadena [maa] enampakkumisele ja rendile panna, on veel Maa-ameti käes. Miks see [amet] liigub majandusministeeriumi valitsuse alla? Tulenevalt struktuursetest muudatustest ministeeriumide vahel. Tulevikus on maapoliitika ja ruumipoliitika kujundamine majandusministeeriumi osa just planeeringute protsesside menetlemise kiirendamise [soovi] tõttu, mida me siin ka, rohkem küll majandusaspektist, vaatame.

Aga mille üle diskussioon toimub? Nagu ma ütlesin, diskussioon on keeruline. Ühtpidi on põllumajandustootmises – jah, arusaadav – mastaabiefekt ja loomakarja [pidamisel] on otsene seos sellega, et [söödamaa oleks] võimalikult lähedal. Meie mure on lihtsalt see, et riigivaraseadus näeb ette, et see peab olema avalikul enampakkumisel. Mitte isegi mure, aga see on kindel, et peab tehtud olema avalik enampakkumine.

Teine küsimus on see, kuidas tagada võrdne ligipääsetavus riigivarale. On viidatud, et seal võib olla korruptsiooniriski koht, kui see [pannakse] pakkumisele ikkagi ühes tükis: see maatükk on suur, mis tähendab automaatselt, et väiksemad põllumajandusettevõtjad ei suuda sellel pakkumisel osaleda. See on see, mida me vaatame. Asi mitte [ainult] ei pea olema aus ja läbipaistev, vaid see peab ka aus ja läbipaistev välja nägema. Sellepärast me teeme seda kõike võimalikult avatult ja arutame. Arutelu koht ongi tõesti see, kas on üks [maa]tükk, neli või kümme või on kõik katastriüksused eraldi. Eelkõige [arutame] seda selle pärast, et kõik oleks juriidiliselt korrektselt tehtud ja teistpidi oleks võimalikult palju arvestatud põllumajandamise kui sihukese majandusloogikat.

Tulenevalt sellest, et rendileping lõppeb järgmise aasta augustis, on meil veel natukene aega. Aga hiljemalt uue aasta esimesel kuul tahaks kindlasti selle avaliku enampakkumise tekitada. See on selge, et riigivaraseaduse järgi peab see kindlasti minema avalikule enampakkumisele, ja nüüd räägitakse täpsed detailid läbi.

Ma olen palunud juriidilist hinnangut Justiitsministeeriumilt, minu teada seda tutvustati ka maaelukomisjonis. Justiitsministeerium hindas, et riigivaraseaduse kohaselt, kui me seda [hoolega] loeme, tuleks panna [enampakkumisele] iga katastriüksus eraldi. Sellisel juhul tekib küsimus, miks [peaks] ministeerium otsustama panna need ühes tükis ning kas siis ei teki probleeme võrdse ligipääsetavuse ja vaba konkurentsiga. Regionaalministeerium on teinud Vabariigi Valitsuse seaduses ettepaneku, et tulevikus võiks riigivaraseaduses olla riigi võimalus kaaluda laiemat sotsiaalset koosmõju just ka pikaajalise rendi puhul. Täna lubab riigivaraseadus seda teha maa müügi puhul, aga mitte rendi puhul. Seal see kitsaskoht ongi. Me kindlasti ei taha teha juriidiliselt valet otsust, aga teistpidi ilmselgelt arvestame ka ettevõtlusloogikat.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun kõnetooli kolleeg Arvo Alleri. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tartu Agro teema on olnud põletav küsimus viimased kümme aastat. Selle maa rendileping ja selle pikendamine on käinud läbi mitme ministri ja mitme ministeeriumi töölaualt.

Ega me arupärimise vastustest ju selgelt aru ei saanud, millal siis ettevõtja saab olla kindel ja alustada pakkumise koostamist. Ministeerium ütleb, et juba pool aastat on tegutsetud selle nimel, et seda maad edasiseks rendiks tükeldada. Aga praegusel juhul peab ettevõtja samamoodi ette valmistama, on see siis Tartu Agro või tema kolleegid, teised põllumajandusettevõtjad, kes sooviksid seal põllumajandussaadusi toota. Nemad peavad samamoodi oma pakkumusi ette valmistama, et pakkuda antud maadele õiglast ja riigi jaoks väärilist hinda. Kahju on sellest, et pärast, kui see enampakkumine välja kuulutatakse, jääb ettevõtjatele vähe aega seda menetleda. Siis on riigihanke korra alusel veel ka vaidlustamise aeg ja lepingu sõlmimine võib lükkuda kas 2025. aasta lõppu või isegi uude, 2026. aastasse.

Samas vaatame nüüd põllumajanduse, põllumajandussaaduste tootmise ja põllumajandusettevõtte toimimise loogikat: kevadel tehakse otsused kevadkülvide kohta, kevadel tehakse otsused ka sügiskülvide kohta. Tartu Agrol on see kindlasti väga raskendatud, raskendatud on see ükskõik millisel ettevõtjal, kes seal enampakkumisel maatükid kätte saab. Sellega ei saa kindlasti rahul olla, et minister räägib, et me alles arutame ja planeerime.

Tegelikult, Maa‑ ja Ruumiameti moodustamise ning selle liikumisega Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi alla [tehakse] see planeerimine veel pimedamaks. Kui maa on seal ja planeerimine toimub ka sealsamas ministeeriumis, siis ei pruugi kahe ministeeriumi, ütleme, eriarvamused enam välja tulla. Maa kui ressurss oli kõige alguses keskkonnaministeeriumi all ja siis Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumi all, mille all see peakski olema, sest suur [osa] sellest ressursist on põllumajandus‑ ja metsandusettevõtete kasutuses. Linnaplaneerimine ja planeeringute tegemine on hoopis teine asi. Nii et kui see viiakse nüüd kõik ühte ministeeriumisse, siis kindlasti ei ole see korruptsiooni seisukohalt läbipaistev.

Tartu Agro on kindlasti olnud oma segmendis üks teerajajaid, kõigepealt seemnekasvatuses, kui nad tõepoolest täitsid OECD standardile vastava seemnekeskuse [rolli]. See andis Eestile võimaluse liituda nende seemneskeemidega, mis on väga kiiduväärt ja väga oluline. Praegusel juhul toodab piimakari nende jaoks väga olulist kasumit, mille [kõrval]produktina saadud sõnnikut saab kasutada nii orgaanilise väetisena kui ka biogaasi [tootmiseks]. Ma ei kadesta Tartu Agro juhte, kes peavad tegema praegu otsuseid ja uusi pakkumisi ning mõtlema oma maade kasutamisele. Nii et ootan ministrilt kiiremat otsustamist, mismoodi edasi minna, et ettevõtjatele ja pakkujatele jääks võimalus teha häid pakkumisi jätkamaks Tartu linna lähedal põllumajandustootmist. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie tänase kolmanda [arupärimise] käsitlemise.

Tänane neljas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Aleksandr Tšaplõgini, Aleksei Jevgrafovi, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti ja Vadim Belobrovtsevi 16. oktoobril käesoleval aastal esitatud arupärimine Eesti tööstustoodangu languse kohta. Palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea minister! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Hästi oluline teema: Eesti tööstustoodangu langus ja majandus. Ega selles valdkonnas väga palju häid uudiseid ei ole, pigem väga halvad ja negatiivsed, ja juba kümnendat kvartalit järjest. Valitsus on öelnud, et ongi raske aeg, sõda käib, elekter on kallis ja tuleb kannatada, me tõstame makse, sest muid vahendeid, võimalusi ja võib-olla ka teadmisi ei ole.

Aga miskipärast need arvud, mida näitavad meie naabrid tööstustoodangu kohta, on positiivsed. Näiteks Leedus oli augustis tööstustoodangu tõus 5,4%, Soomes 2,7% ja Lätis 2,1%. Euroopa keskmine oli 0,2% ehk siis plusspoolel. Peab tunnistama, et Eestil on praegu poodiumil selline "hea koht", et me oleme [languse poolest] lausa teisel kohal. Rohkem on [tööstustoodang] langenud Luksemburgis. Kindlasti see koht, positsioon nr 2, ei ole selline, mida me peaksime kiitma, vaid peaksime ikkagi leidma lahendusi, kuidas seda olukorda parandada.

Ka viimases uudises meie majanduslanguse kohta, mis tuli just eelmisel nädalal, konstateeriti jällegi fakti, et majandus on 0,7% languses. Vaadates meie sektoreid ja võrreldes olukorraga, mis oli meil 2019. aastal, teevad need arvud, mis sealt paistavad, ja võrdlused kindlasti meele mõrudaks. Meil on sektorid, mis on väga suures miinuses ja languses. Ausalt öeldes teeb kurvaks, et praegune valitsus ei ole kümne kvartali jooksul lahendust leidnud.

Siin rahandusminister rääkis, et riik ega partei ega valitsus ei peakski majandusse sekkuma. No see on ju lausa vale lähenemine. Riigi roll on alati olnud suunamine ja ka praeguses olukorras tegelikult valitsus suunab majandust, suunab seda maksutõusude kaudu. Ja nagu me näeme, ta suunab seda ikkagi allapoole, mitte ülespoole. Väga kummastav oli kuulda, kuidas rahandusminister siitsamast puldist väitis, et tegelikult valitsus ei sekku ja ei peagi sekkuma. Samas teevad nad seda igapäevaselt.

Aga nad ei tegele sektorite upitamise, aitamise, lahenduste leidmise ja igasuguste erinevate soodustuste tegemisega õigel ajal. Kui me räägime näiteks puidutöötlemise sektorist, siis võrreldes 2019. aastaga on langus 21%. Tegelikult me ju teame, kust need kõige suuremad probleemid tulid. Siis, kui elektri hind oli kallis ja valitsuse laual oli küsimus, kas hakata ettevõtteid aitama ja elektri hinda alla viima, kas või ajutiselt, võeti tolleaegses valitsuses selgelt vastu otsus, et ettevõtetele elektri hinna puhul appi ei minda. See pani kogu sellele valdkonnale väga suure põntsu, millest siiamaani ei suudeta välja tulla.

Nii et kui riik sekkub õigel ajal majandusse, siis on sellest kasu. Loomulikult me peame valima endale suunad, millega tegeleda. Praegune valitsus seal, kus [vaja], ja selliste tööriistadega, mis majandust aitaks, ei sekku, vaid annab majandusele maksutõusude kaudu malakat. See ei ole jätkusuutlik. Nendele küsimustele ja lahenduste kohta soovikski praeguselt majandus‑ ja tööstusministrilt vastuseid saada. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli majandus‑ ja tööstusminister Erkki Keldo. Palun!

Suur aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Ma alustan sellest, millest tegelikult ka rahandusminister nii poole peal kui ka lõpus mitu korda rääkis, aga mida lugupeetud ettekandja kahjuks väga palju ei maininud.

Kui me võrdleme meie töötleva tööstuse olukorda [varasemaga], siis kõige suurem mure tekitaja on ilmselgelt siiski 2022. aasta alguses alanud täiemahuline Ukraina sõda. Sealt tulenevad väga põhimõttelised väärtusvalikud. Tõesti, ka Eesti riigi ja meie töötleva sektori mureküsimus oli pärast seda ja on siiamaani erinevate toorainete sisendhinnad, sealhulgas tulenevalt sellest, et Euroopast kadus väga suures mahus ära odav Vene gaas, millega tegelikult Vene sõjatööstust, seda hullumeelsust, ju rahastati. Ehk siis tegelikult kogu Euroopa, sealhulgas Eesti töötlev sektor, on kindlasti olnud väga suurte väljakutsete ees. Seal ei ole tõesti midagi varjata. Vastupidi, valitsus teeb tegelikult süstemaatilisi samme meie töötleva tööstuse, aga ka ekspordivõimekuse kasvatamiseks, reguleerimise vähendamiseks ja üldse meie ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime suurendamiseks.

Aga tulen konkreetselt küsimuste juurde. Esimene küsimus: "Eesti töötlev tööstus on langustrendis juba pikemat aega, viimase aasta keskmine alates eelmisest augustis on 6 protsenti. Sama ei saa aga öelda lähiriikide tööstustoodangu olukorra kohta. Milliseid teadaolevaid samme on astunud viimastel aastatel lähiriikide majanduse toetamiseks teiste riikide valitsused, et neil on õnnestunud hoida oma tööstustoodang tõusuteel?" Alustada tulebki sellest, et Eesti riik on väga väikese ja avatud majandusega. 80% meie majandusest [sõltub] ekspordist. Kui me võtame töötleva tööstuse, siis seal on samamoodi: 76% meie töötleva tööstuse toodetest läheb ekspordiks. Ja kui me räägime tarbija ebakindlusest või õigemini kindluse vähenemisest, siis me näeme täpselt samasugust olukorda ka meie peamistel eksporditurgudel, milleks on Soome, Rootsi, Läti ja Saksamaa. Tegelikult on tarbijatel tulenevalt julgeolekuolukorrast Euroopas täiesti arusaadavalt kerge ebakindlus tuleviku ees. Iga päev tuleb sõjauudiseid Euroopast, Lähis-Idast ja nii edasi. See olukord, kus meie riigid, aga ka töötleva tööstuse sektori esindajad on, on kindlasti väljakutseterohke.

On küsitud, mida teised riigid on konkreetselt teinud. Soomes on toetatud energiatõhusust ja innovatsioonitegevusi. Soomes on ajalooliste [põhjuste] tõttu ka, mis seal salata, oluliselt [soodsamad] energia hinnad – tulenevalt sellest, et mitmed nende energiatootmisvõimsused on oma algse investeeringu mahu [tagasi teeninud] – ja samamoodi tuleb Skandinaaviast odavat hüdroelektrienergiat. Rootsi on keskendunud rohepöördele, investeerides just taastuvenergiasse ja panustades roheterase kasutuselevõttu avalike hangete kaudu, ning samuti tööliste koolitamise soodustamisele muutuvate oskustega maailmas. [Lähiriikidest] on näiteks Leedu pakkunud tuge eksportivatele ettevõtetele ning suutnud eksporti Saksamaale edukalt suurendada. Samuti on suudetud mõnevõrra kasvatada lisandväärtust ja edukalt on loodud rohekoridor. Läti on omakorda investeerinud infrastruktuuri ja tootmise mitmekesistamisse, et vähendada haavatavust tarneahelates ja nõudluses. Samuti on edukalt loodud rohekoridor.

Me oleme naaberriikide arengut jälginud ja tegelikult juba rakendame paremaid lahendusi. Nendest [räägin], vastates teie teisele küsimusele, mis on lihtsustatult: "Milline on meie riigi tulevikunägemus, kuidas toetada meie ettevõtete konkurentsivõimet? […]" Nagu öeldud sai, valitsus on öelnud, et on kaks prioriteeti: riigi julgeoleku kindlustamine ja meie ettevõtluskeskkonnas konkurentsivõime kasvatamine. Selleks me oleme päris mitmeid tegevusi juba teinud ja näeme järgmiseks, 2025. aastaks ette konkreetselt majanduse konkurentsivõime tegevuskava. Seal on punktid, mida me oleme arutanud ja milles oleme kokku leppinud koostöös ettevõtjate erialaliitudega: mis on need tegevused, kuidas vähendada aruandlust, suurendada meie ettevõtete konkurentsivõimet ja lahendada erinevaid kitsaskohti, mis võiksid majanduskasvu piirata.

Konkreetsed näited. Oleme juba kokku leppinud suuremahuliste investeeringute meetme investeeringute siia meelitamiseks ja juba olemasolevatele ettevõtjatele enda tootmistegevuse mahu suurendamiseks. Samamoodi käivitub järgmise aasta alguses kaitsefond. Kaitsetööstus on Ukraina abistamise meetme, kaitsefondi ja kaitsetööstusparkide loomise kaudu kindlasti väga hea kasvupind: me näeme tulevikus kasvamas täiesti uut sektorit, mis [võib saada] nii käibe kui ka tipptasemel innovatsiooni tõttu väga oluliseks valdkonnaks Eesti majanduses.

Mida me veel oleme teinud? Nagu ma mainisin, Eesti on väga avatud majandusega riik, 80% meie [toodangust läheb] ekspordiks. Me oleme koostöös ettevõtjatega valmis saamas ekspordistrateegiat 2035, just sellesama mõttega, nagu vanarahvatarkus ütleb, et ära hoia mune ühes korvis. Kui me näeme, et ühtedel turgudel on nõudlus vähenenud, tarbijakindlus on madal, siis on lahenduseks mitmekesisem ekspordistrateegia, erinevatele turgudele minek. Me nägime, et Leedu on suutnud suurendada oma eksporti näiteks Saksamaale tänu Leedu ja Poola pikaajalisele koos toimimisele. Saksa turg on neile lihtsalt logistiliselt lähemal. Kindlasti, ma arvan, on ka Eesti mõte vaadata alustuseks Saksamaad, aga tegelikult mitmekülgselt enda ekspordistrateegiat arendada.

Konkreetselt oleme loonud ekspordimeetme erialaliitudele, kuna Eesti ettevõtetest 90% pluss on väike‑ ja keskmise suurusega ettevõtted. Neil ei ole täiendavat lisaressurssi, et suunata energiat eksportimisele, ekspordinõunikele, uute turgude kaardistamisele ja messidel käimisele. On väga hea näha, et Eestis on erialaliidud ehk samasse valdkonda kuuluvad ettevõtted panevad seljad kokku ja teevad seda ühiselt: liidud käivad messidel ja palkavad ekspordinõunikke. Ja me tahame tegelikult riigina seda keskkonda suurendada.

Kui me soovime pikemas vaates jõukamaks saada, siis selleks on otse öeldes paar-kolm lahendust, mida on lihtne öelda, aga väga keeruline teha. [Üks neist] on kõrgema lisandväärtuse loomine. Sellepärast loob riik just sellist ettevõtluskeskkonda, kus ettevõtjatel oleks rohkem motivatsiooni kõrgemat lisandväärtust toota. Sest nagu ma olen öelnud, ega riik ju majandust ei juhi ja ei peakski juhtima, vaid riik peab looma stabiilse, etteaimatava, hea, konkurentsivõimelise keskkonna, kus ettevõtetel on hea toimetada. Ja selleks oleme käivitamas rakendusuuringute keskuse programmi. Meil on olemas rakendusuuringute programm, mis kõrgema lisandväärtuse loomiseks tekitab kas taotlusvoorud või katsekeskkonnad, kus ettevõtted saavad oma teadmusmahukaid tooteid-teenuseid arendada.

Neid tegevusi on tegelikult veel. Järgmise aasta tegevuskavas on 40 pluss konkreetset tegevust, millele lisanduvad erinevad arengustrateegiad ja ‑tegevused. Konkreetseid tegevusi on järgmiseks aastaks üle 40 ja need ei hõlma ainult majandusministeeriumi, vaid ka teisi ministeeriume. Näiteks aruandluskohustuse vähendamine, mida me ka üle-eelmisel nädalal majanduskabinetis arutasime. 22 riiklikku allasutust peab koostööd tegema ja andmeid standardiseerima, tänu millele ettevõtjatel võiks tulevikus olla aruandluskoormus kuni 90% väiksem. Need on asjad, mida ettevõtjad ootavad: et riik neid vähem segaks, et oleks rohkem automatiseeritust ja vähem aruandlust. Ja tegelikult [soovitakse] ettevõtluskeskkonda, mis [toetaks] just tootearendust ja innovatsiooni. Kui me tahame jõukamaks saada, mis seal salata, siis me peame neid kõrgema lisandväärtusega tooteid-teenuseid siin tegema. Ja eriti hea on, kui me suudame neid naabritele müüa.

Kolmas ja viimane küsimus: "Eesti tööstustoodangu languse mõju jõuab ka meie inimeste igapäeva. Kuidas see langus mõjutab inimeste toimetulekut ja riigi majandust?" Jah, kindlasti, majandusolukorra muutus ühte‑ või teistpidi muidugi alati mõjutab inimesi, alustades sissetulekust ja toimetulekust. Aga mis on selle kriisi eripära olnud? Kuigi struktuurselt on majandus olnud tõesti languses, oleme me näinud, et nominaalselt on majandus väga kiiresti kasvanud. Samamoodi me näeme olukorras, kus on struktuurselt keerulised ajad, et tööhõive on säilinud, tegelikult isegi saavutanud uusi rekordtasemeid. See tähendab, et Eestis pole nii palju inimesi korraga tööl olnud mitte kunagi varem. See olukord, kus me oleme, ühtepidi toob uusi väljakutseid. Kui me räägime, et me ootame lähiaastatel majanduskasvu, siis on küsimus, kust meil tuleb täiendavaid töökäsi, kuidas me suurendame tööhõivet. Teistpidi on seesama kõrgema lisandväärtuse loomise [küsimus] ehk riigil on vaja tõsta ettevõtjate motivatsiooni, et nad panustaks senisest enam teadus‑ ja arendustegevusse, mõtleks ka innovatsiooni peale. Mul on hea meel [öelda], et ma olen minu alluvuses oleva Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse omaniku ootusi uuendanud, et see vaataks oma toetusmeetmed ja tegevuse üle. Millised on need tegevused, millega [saab] päriselt ettevõtjaid toetada, et nad jõuaks sammudeni, mis [tagavad] just kõrgema lisandväärtuse? Ja kui on mingid meetmed, mis turule ei sobi, ei vasta ootustele, siis tuleb need ära lõpetada ja ressurss suunata teise kohta. Selles mõttes on näiteid, mida me riigina teeme, väga-väga palju. Aga eelkõige, nagu ma olen rõhutanud, saab riik luua [hea] keskkonna. Riik loob konkurentsivõimelise ettevõtluskeskkonna, kus tublid tugevad ettevõtjad saavad toimetada ja riik neid võimalikult vähe segab. Aitäh!

Aitäh teile! Teile on ka saalist mõned küsimused, vähemalt üks. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Jutt oli väga hea muidugi, loodetavasti see nii ka läheb. Aga selleks, et seda korda teha, tuleb kõigepealt vaadata üle energia hinnad. Need ei ole meil konkurentsivõimelised ja nii on väga raske edasi minna. Te saate sellest väga hästi aru. Aga mul on üks väga lihtne küsimus. Neli aastat tagasi oli sarnane olukord, võib-olla isegi halvem, siis, kui COVID sai alguse. Siis viskas riik väga hea päästerõnga omavalitsustele teede ehitamise rahastamiseks: väga suured summad tulid igale Eesti omavalitsusele ja see aitas nii omavalitsusi kui ka selle sektori ettevõtjaid. Aga praegu me kärbime ju teede ehitamisest. Miks me seda teeme ja kas te olete kaalunud seda, et [visata] selline päästerõngas nagu umbes sada aastat tagasi Ameerika Ühendriikides, kui oli suur depressioon ning ehitati teid ja sildu ja tänavaid? Miks me seda praegu ei tee?

Aitäh, hea küsija! Väga õige märkus. Ise olen ka ettevõtjate ja potentsiaalsete investoritega kohtudes [aru saanud], et energia on kindlasti üks võtmeküsimusi, alustades sellest, milline on energia lõpphind. Teistpidi on väga paljude ettevõtjate jaoks [tähtis] küsimus, kas see on ka puhas – maakeeli puhas – ehk taastuvatest allikatest tehtud. Tulenevalt just sellest, et väga mitmete eksporditavate toodete jaoks on vaja erinevaid sertifikaate, oleme ette nägemas vähempakkumist roheenergiale. Teistpidi teeme ka hankeid juhitavate võimsuste [tagamiseks], et Eesti energiaportfell oleks mitmekülgne ja [elektri] lõpphind võimalikult soodne.

Täiendavalt arutan ma Kliimaministeeriumiga võimalikku energia lõpphinna diferentseerimist ehk muutusi just seetõttu, et me näeme, et me ei ole konkurentsis mitte enda siseturul, vaid tegelikult naabritega. Ja mis seal salata, Skandinaavia on Euroopas kõige odavama elektrienergiaga piirkond. Kui me võrdleme ülejäänud Mandri-Euroopaga, siis me oleme energia odavuselt tegelikult kogu aeg topp kolmes või topp viies. Aga tõesti, mis seal salata, nagu ma ka mainisin, tulenevalt Norra hüdroelektrijaamadest ja muudest energiatootmise jaamadest, mis on juba varem algse investeeringu [tagasi teeninud, on seal hind odavam]. Nii et meie energia hind võiks võrreldes just Skandinaaviaga olla veel parem. Ja seetõttu me vaatame kindlasti, kas suurtarbijatele oleks mõistlik teha energia lõpphinna diferentseerimist, just selleks, et olla Soome ja Rootsi, aga ka üldiselt [kõigi] naabrite kõrval konkurentsivõimeline.

Mis puudutab avalikke investeeringuid, siis vastupidi, tegelikult Eesti riik on avalike ehk riiklike investeeringute poolest põhivarasse – mitte teenustesse ja tegevustesse, vaid just infrastruktuuri – Euroopa täielikus tipus. Me oleme kõik need aastad olnud avalike investeeringutega topp kolmes, vahepeal olime isegi teised. Ainult Ungaril oli mingi imelik eriprogramm, mille tõttu nad olid meist avalike investeeringute poolest korra ees. Ilmselgelt läheb tulenevalt julgeolekuolukorrast kõige rohkem avalikke investeeringuid täna kaitsesse, julgeolekuvaldkonda. Aga isegi sellisel keerulisel ajal me tegelikult ei ole teede investeeringuid vähendanud, vaid vastupidiselt suunasime just ka keerulisel ajal täiendavat raha teede investeeringutesse: Via Balticasse, kus tuleb neljarealise maantee täiendav ehitus, ja samamoodi [muusse] taristusse, ka Rail Balticusse. Ma tean, et siin on arutelu, kellele see meeldib, kellele mitte. Meie jaoks on kindlasti oluline, et Eesti oleks oma lääneliitlastega maksimaalselt ühendatud. On selleks maantee, raudtee, õhuliinid, on selleks gaasi‑ või elektritrassid – mida rohkem me oma sõpradega, partneritega läänest, ühendatud oleme, seda parem kindlasti on. Ja Eesti investeerib avalikult väga-väga palju, me oleme Euroopa täielikus tipus.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te mainisite, et me oleme avatud majandusega ehk sõltume suuresti oma partneritest ja nende nõudlusest. Täpselt samamoodi on tegelikult nii Lätis kui ka Leedus, aga miskipärast nendel läheb paremini kui meil. Ja miks? Sellele küsimusele te ei vastanud või vähemalt oma kõnes ei pidanud vajalikuks mainida, mispärast nendel siis läheb paremini, arvestades, et ka nemad on mõjutatud sõjast, ka nemad on mõjutatud energia hindadest täpselt samamoodi nagu meiegi.

Küsimuse teine pool: vaadates kogu seda virvarri energeetikas ja selle poliitika kujundamisel ja põlevkivi tapmist – on võetud suund, et põlevkivi kasutamine tuleb ära tappa –, mis on ikkagi teie nägemus, kuidas on võimalik odav elekter kätte saada? Ma kindlasti loodan, et see ei ole see suund, mis puudutab roheenergiat, sellepärast et kõik arvutused näitavad, et see ei ole nii [võimalik].

Jaa, ma alustan lõpust. Nagu ma ütlesin, meie jaoks on kindlasti väga oluline laiapõhjaline energiaportfell, milles on ka võimalikult head ühendused naaberriikidega, on need siis elektriühendused või gaasiühendused, ka kõik muud. Mina kindlasti usun, ja mitte ainult ei usu, vaid olen ka neid arvutuslikke prognoose näinud, et selles energiaportfellis, mis puudutab taastuvenergiavõimsusi, on tuuleenergia ja päikeseenergia, kuhu juurde on pandud nii lühiajaline salvestus akudega kui ka pikaajalisem salvestus. Ilmselgelt me saame aru, et me oleme regioonis, kus mõnikord päike ei paista ja tuul ei puhu. Siis on vaja ka juhitavaid võimsusi ja tegelikult Elering neid juhitavate võimsuste sagedusreservi pakkumisi ka teeb. Jah, me vajame tarka mitmetahulist energiaportfelli, mis tagaks meie isevarustatuse kindluse. Aga teistpidi, ma arvan, meil on väga mõistlik ja hea olla oma partnerite ja liitlastega heas ühenduses põhja poolt ja samamoodi ka lõuna poolt.

Te küsisite konkreetselt Läti ja Leedu näite kohta. On paar asja, mis konkreetselt Eesti majandust Läti ja Leedu majandusest eristavad. [Üks] on kindlasti see, nagu te ka ise mainisite, hea küsija: just needsamad ekspordipartnerid. Meie kõige tugevamad ekspordipartnerid on olnud ajalooliselt ja on siiamaani Soome ja Rootsi, aga just Leedu puhul saabki tuua näite, et nende vaates on [partnerid] rohkem Mandri-Euroopas. Mis puudutab veel meie ettevõtjate olukorda [seoses] elektrienergiaga, aga mis seal salata, nagu rahandusminister enne mainis, ka euriboriga, siis Eesti ühiskonna eripära on see, et me oleme väga turuhindade usku, heas mõttes, ja see on meid ka väga pikalt aidanud. Kui meil olid börsil energia hinnad pikalt väga madalad, ütleme, nulli kuni mõne sendi juures kilovatt, siis need aitasid meie ettevõtjaid ja kodutarbijaid väga [palju]. Tulenevalt energiasõjast, mis algas enne täiemahulist Ukraina sõda, läksid hinnad tõesti väga kiiresti üles, mäekõrguseks. Samamoodi oli ka euriboriga. Euribor oli pikalt isegi negatiivne, 0% juures, aga pooleteise-kahe aastaga see neljakümnekordistus.

Miks ma seda ütlen? Jällegi, Eesti eratarbijatel ja ettevõtjatel on võrreldes naabritega suhteliselt suurem laenukoormus. Ühtpidi on oma ettevõtetesse investeeritud, teistpidi on eratarbijad endale kodusid soetanud. Aga tulenevalt sellest, et võrreldes naabritega on see meil olnud rohkem ujuva intressi ehk euribori peal, tõmbas seesama kiire euribori tõus ettevõtjatel sõna otseses mõttes hinge ehk investeerimisvõimekuse kinni. Naabritel ei ole seda olnud. Toon sellesama Leedu ja Läti näite: neil on elektri hinnad, aga ka, ütleme, laenumarginaalid tihti fikseeritud intressiga. Ehk ühtepidi, kui olid tõesti need erilised olukorrad ning elektri hind ja euribor läksid väga kõrgeks, siis läks neil paremini. Aga nüüd, kui me näeme, et euribor on hakanud langema – see on tipust juba 1,5% alla tulnud, see on 2,7% juures – ja energia hinnad ka vaikselt stabiliseeruvad, siis see, eriti just euribor, [jätab] meie eratarbijatele, aga ka ettevõtjatele järgmisest aastast ja edasi rohkem raha kätte. See tähendab, et Eesti majandusse tuleb sõna otseses mõttes sadu miljoneid täiendavat raha, mida seal veel näiteks sellel aastal ei olnud.

Mida ma tahan sellega öelda? Erinevate riikide majandustsüklid võivad olla natuke erinevad. Üldiselt on Baltimaade majandustsüklid käinud sarnase loogika järgi. Meie taastusime COVID‑ist kiiremini kui meie naabrid, nüüd me näeme, et naabritel on tsükkel meist natuke eespool. Aga ma usun, et tulenevalt täiendavatest vahenditest, stabiliseerumisest, ja mis oluline, sellest, et ettevõtjad on näinud Skandinaavia turgudel nõudluse kerget taastumist – nende konkreetsete parameetrite põhjal saab olla mõõdukalt optimistlik, et järgmisel aastal läheb paremaks.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Väga õigesti ütlesid, et energia lõpphind on üks olulisimaid näitajaid majanduses. Aga samas te jätkate valitsuses endiselt meretuuleparkide projekteerimist ja tahate viia selle juba varsti lausa lepingulisele alusele. Ometi saate ju väga hästi aru, et meretuulepargid ei ole esiteks odavad ja need ei ole ka rohelised. Võtame näiteks kõige selle, mida ma Saaremaa kohta olen korduvalt rääkinud: Saaremaa rannikule planeeritava meretuulepargi juurde peab ehitama 330-kilovoldise kõrgepingeliini [lisaks] sellele pargile endale. Koos dotatsioonidega ja pargi ehitusega läheb see meie maksumaksjale maksma kuni 7 miljardit eurot. See tähendab, et lõpphind tarbijale läheb meeletult kõrgeks. Kuidas me oleme siis konkurentsivõimelised? Ma olen seda korduvalt küsinud, aga äkki sa oskad paremini seletada.

Aitäh! Meile tutvustas erinevaid tuuleenergia vähempakkumiste hinnaprognoose Kliimaministeerium ja minu arust on neid ka Riigikogule eri komisjonides tutvustatud. On selgelt näha, et tuleviku hinnaprognoos on see, et tulenevalt uute võimsuste tulemisest on puhtalt energia hind ise prognoositavalt umbes 50 eurot megavatt ehk 5 senti kilovatt. Kui keegi pakuks mulle täna sellist hinda, [võimalust], et ma saaks ka enda kodutarbimises sellise hinna fikseerida, siis ma kindlasti selle koheselt võtaks. Ma usun, et ka teised ruumis olijad võtaks.

Küsimus on selles, et kui me teeme lae ja põranda mudeli, et anda finantskindlust, et erinevatel energiatootmisüksustel oleks pikas plaanis – me räägime enam kui kümnest aastast – olemas juhitav ja arusaadav rahavoog, siis jah, see toob täiendavalt taastuvenergia tasu väikese tõusu. Me räägime umbes sendist – 1 sent [ja natuke] peale, oleneb –, [mis tuleb] tarbijale juurde sellest taastuvenergia tasu tõusust. Aga teistpidi langeb hind nii palju, et lõpphind kui selline tuleb tarbijale ikkagi soodsam. Ja mida me näeme? Esimesed näitajad on käes. Kui ma nüüd ei eksi, siis eelmisel nädalal tuli uudis, et järgmisel aastal väheneb taastuvenergia tasu inimese elektriarvel 20%. Miks? Sellepärast, et esimesed, kõige kallimad mehhanismid on läbi töötatud ja nii palju taastuvenergia tasu enam maksma ei pea.

Mis puudutab energiasektorit, siis ma olen selle üle pikalt diskuteerinud siin teie erakonna liikmetega ja ka teistega. Energia on väga huvitav sektor. Vaatame kas või põhjanaabreid: ei ole olemas ühtegi energiaallikat, mida ühte- või teistpidi ei oleks riigi poolt doteeritud kas algse investeerimisvõimekuse suurendamisega, näiteks tuuleenergia tootmise dotatsiooniga, või mingite rahavoogude garantiide andmisega.

Kuidas see täpne meetod leida? Nagu ma ütlesin, mina arvan ka, et Eesti tugevus on mitmekülgne energiaportfell. Ma olen avalikult välja öelnud, et ma olen kindlasti valmis arutama tuumajaama sobivust sinna portfelli – just selleks, et saada pikaajaline stabiilne hinnavahemik ja loogika sinna juurde. Kindlasti, kui rääkida ettevõtjate ja investoritega, kes soovivad lähiaastatel siia tulla, siis [kuuleme, et] nende jaoks on see täpselt sama oluline. Kõik on öelnud, et neil on vaja ligipääsu taristule – sadamad, teed, raudteed –, aga nad küsivad ka, kas on rohelist energiat saada piisavas mahus, et nad oma tootmise siia saaks tuua. Ma arvan, et see on tervemõistuslik lähenemine. Prognoosid on näidanud, et ka koos erinevate tasudega – taastuvenergia tasu, võrgutasu ja nii edasi – elektri hind pikemas vaates lõpptarbijale langeb.

Mis puudutab suurtarbijaid, siis seal on täiesti eraldi konkurents. Väga mitmed riigid teevad lõpphinna diferentseerimist. Seda teemat, milline on meie konkurentsieelis selles valdkonnas, tahan ma kindlasti ka Kliimaministeeriumi ja valitsusega arutada.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Mart Maastik, palun!

Aitäh, Toomas! Lugupeetud minister ja üks saadik, kes istub saalis! Jaa, väga meeldiv oli kuulata tegelikult, Erkki, seda juttu, sest sa rääkisid väga palju tõtt. Oleme ausad, see jutt kõigest, mida peaks tegema, oli väga ilus, aga see, mida reaalselt riik teeb, on hoopis vastupidine. Ja see, et energia hinnad on majanduse konkurentsi[võime] aluseks, ilmselgelt ei ole mitte praegu tekkinud teadmine, vaid see on aastakümnete jooksul nii olnud. Sellepärast on ka väga palju sõdu peetud ja ilmselt peetakse ka praegu just nimelt ressursside pärast sõdu. Ja nüüd väidetakse, et kogu Eesti hädades on süüdi ainult Venemaa sõda ja Vene gaasi äralangemine meie turult. Aga kui võrrelda naabermaadega, kus on tegelikult samad mured [siis näeme, et] nendel ei ole sellist majanduslangust. Nii et see ei vasta ju tõele.

Rohkem hirmutab mind see, mis hakkab saama tulevikus. Ei ole asjata ma rääkinud meretuuleparkidest. Tegelikult sa, Erkki, rääkisid nagu pool tõtt. Ühest küljest, jaa, võib energia minna odavamaks, aga see on klausliga, et meie tööstustarbimine peaks siis kuus korda suurenema – nii on praegustes arvutustes. Ehk siis praegu tarbib tööstus umbes 2 teravatt‑tundi aastas ja arvutustes on ette nähtud umbes 12 teravatt‑tundi. Ma küll ei tea, mille abil meie tööstus peaks nii suuresti kasvama. Ei ole väga näha, et keegi uut tööstust siia planeeriks. Võib-olla, jah, kui sõda lõpeb, siis tuleb ka natukene rohkem usku ja juletakse siia investeerida. 

Kuid sellele vaatamata, just nimelt näiteks Saaremaa meretuulepargi puhul, mida ma olen hästi palju uurinud, läheb seesama üle Saaremaa [rajatav] elektritaristu maksma hinnanguliselt 2 miljardit eurot, ilmselt rohkemgi, kui osa [elektrit] tuleb panna kaablisse. Ja see on ilma selle merekaabli hinnata, mis peaks minema edasi Läti poole. Dotatsioone on praegustel andmetel ette nähtud 2,3–5 miljardit. Isegi kui see jaguneb 20 aasta peale – nagu sa ütlesid, praegu on juba ära kukkunud esimeste tuuleparkide ja päikseparkide toetused ja selle võrra hind langeb –, siis me tegelikult oleme ju nagu võlaorjuses selles mõttes, et maksumaksja maksab järgmised 20 või 30 aastat garanteeritud tasu nendesamade dotatsioonide tõttu. 

Ma ei hakka rääkima sellest, kuivõrd roheline see on, seda enam, kui nende elektriliinide rajamiseks peab raiuma sadu tuhandeid hektareid metsa ja me rikume kohalikele elanikele [nii olulist] loodust. Kui meretuulepargid asuvad 10 kilomeetri kaugusel rannikust, siis ilmselgelt ei ole need mitte ainult visuaalne reostus, vaid ka suur oht tervisele. Sellest oleme siin palju rääkinud, kuid kahjuks [kõlab] see nagu kurtidele kõrvadele.

Kui nüüd rääkida sellest, et euribor on ka süüdlane, sest euribor on järsult tõusnud ja meil on hästi palju laenusid, siis tegelikult siin ma küll toetan ka teiste erakondade mõtet, et osa tänu euriborile, mis on nüüd ootamatult pankasid rikastanud, [saadud kasumist] võiks riiklikult reguleeritult tagasi võtta. See kaotaks riiklike investeeringute puhul laenuriski või minimeeriks seda. Nii et siin on tegelikult riigil teha küll ja küll.

Maksutõusudest ei ole vist mõtet rääkida, need kindlasti majandust ei turguta. Siin üks küsija enne ütles, et Ameerika Ühendriikides ehitati sada aastat tagasi teid ja sildu. Tõesti, isegi Hooveri tamm loodi …

Ma palun lisaaega.

Jah, kolm minutit. 

Hooveri tamm ehitati ka sellel eesmärgil, et turgutada majandust. See tõesti oleks ka üks variante. Praegu on euribor kõrge, aga kui seda, nagu ma juba ütlesin, reguleerida riiklikult, siis euribor kukub ja me võiksime isegi täna laenu võtta selle jaoks, et ehitada välja see taristu, mis on meile äärmiselt vajalik, ja sellega luua kohalikele ettevõtjatele võimalusi siin tööd teha.

Kui meil ei oleks Rail Balticut, mida me tegelikult rahastame CO₂‑kvoodi rahast … Ma ei saa küll aru, kuidas see kõik nüüd hästi roheline on, kui me võtame maksumaksja taskust pidevalt CO₂‑kvootide tõttu raha ära ja siis ehitame selle eest hoopis Rail Balticut. Noh, tegelikult on ju näha, et see on enesepetmine. Aga isegi kui Rail Balticu praegune rahastus aitab natukene ettevõtjaid, selles mõttes, et need, kes ehitavad teid, saavad ehitada Rail Balticut … See mõnes mõttes on tõesti natukene päästerõngas, ma olen nõus. Kuigi, ütleme, kas Rail Balticut reaalselt vaja on või ei ole – noh, sel pole täna enam mõtet peatuda.

Räägitakse, et riik on teinud omalt poolt kõik, nagu sinagi mainisid, et ettevõtjal oleks hea siin toimetada, ja parim viis oleks neid mitte segada. Aga tegelikult meie valitsus ju praegu just nimelt segab ettevõtjaid. Kui on ettevõtjatega olnud ümarlauad või kohtumised, siis nad on kõik murekohad välja toonud. Paraku ei ole valitsus neist küll mitte ühtegi kuulanud, nii nagu ei ole kuulanud ka opositsiooni öeldut.

Ma muidugi väga loodan – Erkki, sa oled noor mees ja kindlasti on sul tahet palju –, et sa ikka oled võimeline kuulama rohkem ka ettevõtjaid. Siiski tahaks lõpetada positiivse noodiga: ma ei ole veel kaotanud usku, et majandusministeeriumist tuleb asjalikke otsuseid ka. Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Head inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Kui me arutasime siin Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmete esitatud arupärimisi – täna oli neid siin saalis neli –, oli üheks teemaks aktsiisid: aktsiisi tõstmised, alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi tõstmine. Huvitaval kombel juhtus täna ime. Mart, ära mine ära. Üks ime juhtus, nimelt otsustati rahanduskomisjonis mitte tõsta alkoholiaktsiisi järgmiseks aastaks. Huvitav on see, et kui me rahandusministriga seda siin arutasime, siis ta kas ei teadnud või ei tahtnud mulle öelda – pigem ei teadnud –, et selline otsus oli tehtud. See omakorda tähendab ju seda, et need väited, mis ma siitsamast puldist esitasin, olid õiged. 

Ühest küljest me näeme selgelt, et aktsiisid ei ole eelarvesse laekunud plaani kohaselt ehk [neid on laekunud] vähem, kui eelarve ette nägi. Ja teisest küljest, alkoholi tarbimine, nagu ma ütlesin, ei ole vähenenud. Lähtuvalt sellest ka rahanduskomisjon selle otsuse täna tegi. Ma lihtsalt tahtsin ära märkida, et kahju, et rahandusminister ei olnud kursis sellega, mida komisjon tegelikult otsustas.

Nüüd, mis puudutab kogu majandustemaatikat, siis loomulikult, nagu siin ka juhiti tähelepanu – nii Mart kui ka Erkki –, on energia oluline komponent. Minu arust vähemalt praegune valitsus ja peab ka tunnistama, et ka eelnevad valitsused on suhtunud energiaküsimusse kuidagi kergekäeliselt või on olnud teised arusaamad. Kuidagi on võetud see roheideoloogia endale pähe, aga tegelikult ei saada aru, mida see tegelikult tähendab ja millist mõju see avaldab meie majandusele ja meie konkurentsivõimele. Üleüldiselt ei puuduta see ju ainult Eestit, vaid see puudutab kogu Euroopat. Ja meie sörgime sellega kaasa, meie valitsus sörgib sellega kaasa. Lõpuks väljendub see selles – ka ENMAK‑is välja toodud analüüs [kinnitab seda] –, et tegelikult pikemas perspektiivis elektri hind ei lange tänu sellele, et me hakkame siin kõva rohepööret tegema. Teiselt poolt on need suured investeeringud, mis sinna lähevad. Me räägime siin peaaegu 30 miljardist. 14 miljardit puudutab vastavalt sellele analüüsile, mis ENMAK‑is on välja toodud, võrkude ümberehitust, läheb selleks. Kui me veel liidame sinna juurde kogu elamufondi rekonstrueerimise [kulu] – ja see on praeguste hindade järgi, on ju – ja vaatame pikemat plaani, siis 24 miljardist saab kindlasti 30 pluss miljardit. Ja kes selle kinni maksab? Meie kõik, kaasa arvatud siin saalis olijad. See ju väljendub meie arvetel. Mida rohkem me sinna investeerime, seda rohkem see väljendub arvetel, seda rohkem see hind tõuseb. [Ei ole mõtet] oodata seda, et tänu rohepöördele me suudame nüüd pakkuda ettevõtjatele soodsamat elektrit. See ei ole ju tõsi.

Minu arust väga oluline aspekt, mis jääb rääkimata, [on see], et väga paljud poliitikud [ajavad] suust välja, et me tagame sellega energiajulgeoleku. No ei taga. Kuidas saab tagada energiajulgeolekut? Ainult oma maavaraga. Kui me suudame siin toota, siis on tagatud meie julgeolek, kui me ei suuda siin toota, siis me ostame kõik sisse. Roheenergia, palun väga! Tuulikud, päikesepaneelid – Hiina. Akusüsteem – Hiina. Kui tarneahelad katkevad – kõik, oleme ilma energiata. Välisühendustega on täpselt samamoodi. Välisühendused peavad meil olema, keegi ei vaidle sellele vastu, roheenergia peab meil ka olema, aga seda kõike tuleb mõistusega teha. Ja mitte mingil juhul ei tohi ära kaotada põlevkivi, mis ongi meie energiajulgeolek, tagab meie energiajulgeoleku. Mida tuleb kindlasti teha? Tuleb Euroopast küsida erandeid, tuleb loomulikult anda sektorile … 

Kas ma saan kolm minutit juurde?

Jaa, meil energiat veel on, kolm minutit juurde.

Kindlasti tuleb paluda erandeid, et me saaksime põlevkivi edasi kasutada mõistlikel tingimustel. Omalt poolt me peaksime andma selle sektori [ettevõtetele] selge indikatsiooni, et te olete meile vajalikud, me investeerime teisse. Kui on sellele sektorile antud julgust, siis nad hakkavad investeerima ka uutesse tehnoloogiatesse, mis püüavad ka CO₂ kinni. Miskipärast on praegune, aga ma ütlen, ka eelmised valitsused, kuidagi võtnud põlevkivi sihikule ja öelnud, et põlevkivi on halb. Ei ole põlevkivi halb, see on meie rikkus. Teist maavara meil põhimõtteliselt ei ole. Ja kui selle maavara abil me suudame enda kodu valgustada, sooja anda, no siis me peame seda kasutama.

Ma päris ei saa aru, miks üks hea peremees ütleb, et mina seda, mis mul on koduõuel, ei kasuta, vaid lähen parem ostan kallima. Mis saab edasi? Aga kui sealt kohast kallimalt sulle rohkem ei müüda, mis siis saab? Kui meil on kogu põlevkivisektor juba maas, siis ega keegi ei suuda seda kiiresti käivitada. See, mida tehakse praegu põlevkivisektoriga, on karuteene, mille meie noorem põlvkond maksab pärast kinni. Seda ei tohi teha. Ja praegu on õige aeg – Erkki ka kuuleb ja teab ju –, praegu on veel, ma saan aru, kaks nädalat aega anda konkreetsed suunised selles valdkonnas ja küsida konkreetsed erandid Euroopa Liidult. Kui praegu magatakse see moment maha, siis läheb asi meil täitsa hapuks. Seda ei tohi teha. Te olete noored hakkajad mehed seal valitsuses, uus põlvkond. Mõelge uue põlvkonna peale ja ärge laske põlevkivisektorit lihtsalt ära hävitada. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised ja tänan kõiki osapooli tasakaaluka ja vastastikku lugupidava arutelu eest. Head kolleegid, oleme ka neljanda päevakorrapunkti lõpetanud.

Oleme jõudnud vaba mikrofoni juurde. Peale haamrilööki on võimalik registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Hele Everaus, palun!

No nii, nüüd lähevad viimasedki ära. (Naerab.)

Mina jään.

Ei sellest midagi.

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Eile oli 1. detsember, täna on 2., eks ole ju. Eile oli esimene advendipäev – soovin toredat aega meile kõigile! –, aga lisaks sellele veel üks oluline päev, mida me tahame võib-olla küll ära unustada, aga ei peaks ära unustama: ülemaailmne AIDS‑i vastu võitlemise päev. 

Ma lähen tagasi aastasse 1986. See oli Paris 7 [nime all tuntud] ülikooli Sain-Louis' kliinik, kus ma luuüdi transplantatsiooni osakonnas sain tol hetkel oma praktilisi kogemusi ja teoreetilisi [teadmisi] täiendada. Üks minu patsient oli Itaalia noormees [vanuses] 20+, kes oli üle kahe aasta enne seda saanud vereloomehaiguse tõttu eduka luuüdi siirdamise ja sisuliselt terveks saanud. Küll aga hakkasid tal järk-järgult tekkima probleemid kõhulahtisusega. Tuletame meelde seda aega, 1986. aastat. 1983. aastal isoleeriti esimest korda inimese immuunpuudulikkuse viirus ehk HI‑viirus. Ja kahjuks oligi kõhulahtisuse põhjustaja sellest viirusest tekkinud immuunsüsteemi [pärssimine]. Kahjuks selleks hetkeks, kui mina pidin tema eest hoolt kandma, olid sellest Itaalia noormehest jäänud järgi tõesti vaid ilusad suured pruunid silmad ja nahk kontide peal. 12 liitrit kõhulahtisust päevas kurnas teda vaatamata kõikidele ülekannetele. Kopsudesse lisandus väga raske infektsioon ja lõpuks järgmine infektsioon ajusse. See on üks AIDS-i väljendus, mis kirjeldab sellesama immuunpuudulikkuse viiruse korral tekkivat situatsiooni. Midagi nii rasket ei ole ma oma meditsiinipraktikas [hiljem] näinud. Saate aru, see situatsioon enam eluga kokku ei läinud. Õnneks on maailm edasi läinud.

Ometigi on umbes 88,4 miljonit inimest maailmas saanud HI-viiruse ja surnud on sellesse circa 43 miljonit inimest. Euroopa Komisjon peab AIDS‑i praegu ikkagi tervishoiukriisi üheks [põhjuseks]. Ta on tahtnud, et me lõpetaksime HI-viiruse ja AIDS‑i [leviku] 2030. aastaks. Kuidas me sellega hakkama saame, sõltub meist kõigist väga palju. Mäletan, et kui ma Eestisse tagasi tulin, siis keegi ei tahtnud kuulda seda juttu, et niisugune haigus üldse olemas on. Öeldi, et meile see kunagi ei tule. Aga kahjuks tuli ja tegelikkuses on meil täpselt niisamuti need probleemid olnud. Ma väga tunnustan kolleege, kes on viimaste aastakümnete jooksul pidanud läbi väga suurte raskuste tegema kõigepealt võimalikuks testimise ja edasi võitlema selle eest, et inimesed saaksid abi.

Ma tahan öelda, et me räägime väga palju haiguste ennetamisest – siin me saame [seda teha], siin me teame, kuidas ennetada. WHO ütleb, et Eestis, jah, on nakatunute arv tõepoolest veidi langenud, aga suure tõenäosusega kuskil 40% sellesama viiruse kandjatest, kes potentsiaalselt võivad teisi nakatada, on avastamata. Nii et ma usun, et siin on arenguruumi väga palju. Me oleme COVID‑i peaaegu ära unustanud. On ju näha, kui palju inimesi üldse veel käsi peseb. Aga samamoodi on HI-viiruse kandmine tegelikult väga suures osas välditav.

Ma soovin kolleegidele jõudu ja ma väga loodan, et Sotsiaalministeeriumis valminud strateegia, mis peaks aitama tõesti ühel hetkel sellele viirusele lõpu teha, [meid selleni ka viib]. Aga vaktsiini ju siiani ei ole. Tänan kolleege, kes kuulavad, tänan ka inimesi, kes võib-olla vaatavad. Ma väga loodan, et see jutt ei ole mitte tühjale saalile ja vastu kõlavatele seintele, sest muidu me oma inimesi päästa ei saa. Ma soovin väga palju jõudu inimestele, kes selle viirusega praegu peavad võitlema. Tänu ravimitele see on võimalik, aga elu ei ole teil sugugi lihtne. Aitäh!

Suur tänu, professor Everaus! Rohkem kõnesoove ei ole. Tänane istung on lõppenud.