Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere, kõik, kes te jälgite tänast infotundi siit istungisaali rõdu pealt, aga ka sinise ekraani vahendusel! Me alustame 20. novembri infotundi. Head kolleegid, kõigepealt teeme palun kohaloleku kontrolli.

Kohalolijaks on end registreerinud 13 Riigikogu liiget, puudub 88. 

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kristen Michal, sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ja terviseminister Riina Sikkut. Tere päevast, lugupeetud valitsuse liikmed! Meie infotunni reeglid on ikka samasugused nagu ka varasematel kordadel. Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit, vastamiseks on aega kolm minutit. Registreerunud Riigikogu liige saab võimaluse esitada üks täpsustav küsimus ning lisaks saab üks Riigikogu liige võimaluse esitada veel üks lisaküsimus. Täna on meil kokku 12 küsimust.

Esimene [küsimus] on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helir-Valdor Seeder ja teema on põhiseaduse muutmine. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt peaminister! Ma pean alustama teie noomimisega. Nimelt, ärge rohkem levitage kontekstivälist ja ebatõest informatsiooni, justkui mina oleksin väitnud, et põhiseaduse muutmist selles osas, mis puudutab kohalike omavalitsuste [volikogude] valimist Vene kodanike ja kodakondsuseta isikute poolt, ei ole enam võimalik parlamendis realiseerida, ja et Isamaa on löönud sellele käega, nii nagu te olete väitnud Eesti Televisiooni "Esimeses stuudios" ja ka mujal. Ei, ma olen väitnud, et kui koalitsioon jätkab selliselt nagu seni, venitamisega, siis ei ole see võimalik. Isamaa ei ole sellele käega löönud, Isamaa on sellega aktiivselt tegelenud ja me oleme ka praegu ühe põhiseaduse muudatuse algatanud. 

Aga minu küsimus on selle kohta, et ma ei ole aru saanud sellest tohutust võitlusest, mida teie juhitav valitsuskoalitsioon peab selleks, et põhiseadusesse sisse kirjutada kodakondsuseta isikute valimisõigus kohalike omavalitsuste volikogude valimistel. Sotsiaaldemokraadid, tõsi, hirmutavad kogu aeg Eesti rahvast, et kui me Vene kodanikud ehk agressorriigi kodanikud ja kodakondsuseta isikud jätame kohalikel valimistel hääleõiguseta, siis me kaotame Narva ja Ida-Virumaa ning mis kõik juhtub. Praktika ja ajalugu kinnitavad midagi muud. Kui 1992. aastal võeti meil see õigus koos põhiseadusega vastu, siis lätlased samal ajal seda õigust ei andnud. Lätlastel mingisuguseid suuri tagasilööke, rahutusi ei tulnud, küll aga saime meie Narvas autonoomiataotlused ja nii edasi. Hiljem ei ole tulnud seda oodatud lõimumist ja kõike muud. Tegelikult need hirmujutud, millega sotsiaaldemokraadid hoiavad pantvangis ka koalitsioonipartnereid, Eesti 200 ja Reformierakonda, kes sellele diktaadile on allunud, ei vasta tõele. Nii et ärge kartke!

Mul ongi küsimus: miks te jätkuvalt olete nii-öelda sotsiaaldemokraatide pantvangid ehk parlamendi vähemuse pantvangid? Kas olukord tõesti jääbki selliseks, et parlamendi vähemus, väike punt sotsiaaldemokraate, sõidab üle parlamendi valdavast enamusest?

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt [küsimuse] algusest, sellest noomitusest. Jah, tõepoolest, kui noomitus on kohane, tuleb ikka noomida, peaministrit ka, ega tema kuidagi erinev ei ole. Mina teie seda väljaöeldut – ma väga vabandan, et ma seda telefonist otsin – ei leidnud mujalt kui siit, kus te 14. kuupäeval olete ERR‑ile tõepoolest öelnud – pilt on juures, see on sihuke uudis, teie pilt on ka siin –, et Vene kodanikelt järgmise aasta KOV‑ide valimisteks hääleõigust ilmselt ei võeta. Siit uudisest tuleb välja, justkui teie hoiak oleks, et see rong on praktiliselt läinud. Seda ma kirjeldasin. Kui te tahate seda muuta, siis te peate ilmselt ERR‑i portaalis selle uudise ära parandama, midagi teha ei ole, kui te tegelikult mõtlesite midagi muud. Aga nüüd, kui me oleme vahetanud [mõtteid] selle üle, millest see väide on tekkinud, ja kuidas mul jäi mulje, et te olete käega löönud, kuid teie kinnitate, et ei ole käega löönud, saame me hea tujuga edasi minna. Seda esiteks. 

Teiseks, põhiseaduse muutmise kohta. Ma meenutan seda, mida ma olen ju mitmes infotunnis siin saalis ja ka mujal öelnud: minu isiklik soov on, et agressorriikide kodanikelt võetaks hääleõigus. Ma väga hindan seda, et sotsiaaldemokraadid tulid vastu ja asusid oma algselt täiesti eitavalt seisukohalt positsioonile, et põhiseadust võiks muuta ühe koosseisu jooksul. See nõuab väga suurt häälteenamust. See eeldab ka seda, et erinevad pooled, koalitsioon ja opositsioon, tulevad keskpõrandale kokku. See eeldab ka seda, et leitakse mis tahes kompromiss. Ka opositsiooni poole pealt näiteks Isamaa, nagu ma olen öelnud, oma kümne saadiku häälega võiks toetada enamuse eelnõu ja enamuse lahendust. 

Primaarne eesmärk, mida meil tasub meeles pidada, ehk kõige olulisem eesmärk, on lõpetada agressorriikide kodanike kaasarääkimine meie endi siseasjades. See on kõige olulisem eesmärk. Selle juures võib paljusid muid asju arutada. Ma olen öelnud nii viidatud saates, ERR‑i "Esimeses stuudios", kui ka siin ja igal pool mujal, jah, oma isikliku arvamuse, et ehkki küll mittekodanike küsimus on ajas vähenev probleem, võiksid ka nemad teha valiku Eesti kodakondsuse kasuks, ja pigem võiks olla selge, et Eestis teevad vabad kodanikud vabadel valimistel oma otsuse. See on loogiline, aga selleks, et saavutada eesmärk, võtta agressorriikide kodanikelt hääleõigus meie asjades, on meil vaja suurt enamust. See suur enamus peab moodustuma siin üheskoos.

Suur tänu! Helir-Valdor Seeder, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Auväärt peaminister, aga teie sõnad ja teod ei lähe ju kokku, kui te tegelikult ei ole seda ühisosa koalitsiooniga ja suurt enamust siin parlamendis otsinud. Selle eelnõu väljatöötamisse, mille te algatasite, ei kaasanud te ühtegi opositsiooni liiget. Enamgi veel, põhiseaduskomisjonis tegid koalitsioonisaadikud ettepaneku ja hääletasidki maha selle 28 Riigikogu liikme algatatud eelnõu. Kahes eelnõus on kattuv osa täiesti olemas ja me oleme korduvalt väljendanud tahet, et menetluse käigus võiks need [eelnõud] ühendada ja otsida ühisosa. Aga te olete selle nii-öelda kompromissi otsiva ettepaneku tagasi lükanud. 

Mina olen väga palju suhelnud nii Eesti 200 Riigikogu liikmetega kui ka Reformierakonna Riigikogu liikmetega. Ma ei ole leidnud mitte ühtegi ka teie erakonna Riigikogu liiget, kes ei toetaks lisaks Vene kodanikelt hääleõiguse äravõtmisele ka kodakondsuseta isikutelt hääleõiguse äravõtmist kohalikel valimistel. Kõik Reformierakonna Riigikogu liikmed, kellega ma olen suhelnud – ja neid on päris palju –, on väitnud, et nemad kõik ühiselt seda soovivad, aga nad väidavad, et sotsiaaldemokraadid ei ole seda meelt. Sellepärast, et koalitsioonis on lepitud sellega, et sotsiaaldemokraadid seda ei soovi, on kogu koalitsioon ja seega ka parlamendi enamus sotsiaaldemokraatide pantvangid. Sõltub Reformierakonnast ja Eesti 200‑st, kas te jätate selle hääletuse vabaks. Kui te jätate selle vabaks, siis on parlamendis olemas väga suur enamus ja üksmeel, et realiseerida kiirkorras ka kodakondsuseta isikutelt hääleõiguse äravõtmine. Seda enam, et Vene kodanike ja kodakondsuseta isikute poliitilistel hoiakutel, mis puudutavad Eesti julgeolekut ja sõda Ukrainas, ei ole mitte mingisugust vahet, neid [inimesi] saab selles mõttes käsitleda ühesuguse grupina või ühesuguse ohuna Eesti riigile.

See, mida te mulle küsimusena esitate, on pigem debati argumentatsioon, mida te peaksite säästma põhiseaduskomisjoni või fraktsioonide debati jaoks. Mina ei pea seda valeks, kui meil on selguse mõttes üks põhiseaduse muutmise eelnõu korraga, see, millel on enamushääled olemas, kui põhiseaduskomisjon või saadikurühmad on sellisele kompromissile jõudnud. Minu meelest on see pigem hea, selguse mõttes. Kui teil on täiendavaid ettepanekuid, siis te saate neid esitada. Ma olen peaaegu kindel, et te esitate neid ettepanekuid või vähemalt komisjonis neid debatte peate. 

Tulles tagasi mittekodanike ning Vene ja Valgevene ehk agressorriikide kodanike teema juurde, siis jah, minu isiklik arvamus on – te murrate taas kord lahtisest uksest sisse –, et agressorriikide kodanikelt tuleb hääleõigus ära võtta ning ka mittekodanikud võiksid selgelt valida poole ja saada Eesti kodanikeks. See võimalus [mittekodanikel] on olnud ja on ka tulevikus. Nende hulk on küll ajas vähenev, see on tõsi. Siiski on suur vahe selles, kas sa oled agressorriigi kodanik, näiteks Vene kodanik, kes saab osaleda selles, ma ei oska seda paremini nimetada, valimistelaadses show's Vene saatkonnas Putini valimistel ja oled selle kodakondsuse, selle õigusliku suhte alusel selle riigi alam, mis teostab sedasama agressiooni Ukrainas juba tuhandendat päeva, tapab inimesi, tsiviilisikuid, naisi-lapsi. Siin on väga suur vahe, ka õiguslikus mõttes. 

Nii et peame ikkagi kõige olulisemat meeles. Mulle natukene tundub, kuna ma seda parlamendi loogikat loomulikult mõistan, olles [sellega kokku puutunud] ilmselt kauem kui paljud siin, et kõik üritavad enda jaoks olulisest teha seda kõige olulisemat. Aga kõige olulisem, see, mis meeles peab püsima ja mis on majakas selles küsimuses, on agressorriigi kodanikelt hääleõiguse võtmine. Selleks on meil vaja kompromissi, seda kompromissi me otsime ja selle kompromissi me saavutame. Kui te tahate lisada, et te ei saa ettepanekuid teha, siis ärge nähke vaeva, me jõuame seda arutada ka fraktsioonides.

Suur tänu! Tõnis Lukas, lisaküsimus, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Meie debatil on veel see väärtus, et see on avalik ja juhatab sisse võib-olla ka mõne järgmise sammu, sest need argumendid, mida esitatakse ühelt või teiselt poolt, ongi mõnikord niisugused keerulised, nende mõistmiseni jõutakse ajaga. Ma arvan, et kui praegu on suur enamus valmis tegema ühte sammu, siis see debatt, mida me praegu peame, on vajalik selle jaoks, et teha tulevikus järgmine samm. Isamaa on olnud tõepoolest väga järjekindel, eriti viimastel aastatel, agressorriigi kodanikelt, aga ka kodakondsuseta isikutelt hääleõiguse äravõtmise nõudmisega, kuni selleni välja, et kohaliku valitsemislepingu tegemisel Tallinnas me esitasime selle üheks tingimuseks. Siis meid natukene nahutati, et kuidas te toote kohalikule tasandile üleriigilisi teemasid. Aga näete, nüüd ka Tallinna linnapea võtab väga aktiivselt osa sellest debatist, et kellelt saab valimisõigust ära võtta ja kellelt mitte. 

Ma küsin kodakondsuseta isikute ringi ja nende usaldamise kohta. Siin on kõneldud, et nende meelsus on Eesti riigi suhtes üsna sõbralik, ja seda gruppi on vaadatud natuke eraldi Vene kodanikest. Samas me teame, et nende hulgas, ka kodakondsuseta isikute hulgas, on siiski neid – ja neid on ka tuvastatud –, kes on samal ajal Vene kodanikud, aga ei ole seda deklareerinud. Me ei saa seda teada, sest nad ei deklareeri seda. Kui nad sotsioloogilistes uuringutes ka ütlevad, et nad on Eesti riigi suhtes väga sõbralikud, siis me ei tea ju, millise mentaalsusega nad tegelikult on. Kas te näete mingite sammude võimalust, et me saaksime tegelikult teada, kes on need mittekodanikud, kes on samaaegselt Vene kodanikud, sest nad on samasugune oht, nad on samasugused agressorriigi kodanikud, kuigi meile on nad teadmata?

Aitäh! Siin oli jälle päris mitu asja. Selle viimase kohta: erinevaid samme võime tulevikus arutada. Ma võin selle peale kohe öelda, et kui teil on häid ettepanekuid, [siis öelge need välja.] Minu hoiak on alati olnud selline, et kui kellelgi on argumenteeritud sisulisi ettepanekuid mis tahes teemal, siis me neid kuulame ja arutame. Ettepaneku sisu on tähtsam kui selle tegija. Kui teil on ettepanekuid, siis me kuulame. 

Teiseks see Tallinna viide. No ma siiski, olles olnud päris mitmes koosseisus siin parlamendis ja päris mitmes koosseisus ka Tallinna volikogus, võin kinnitada, et Tallinna volikogus põhiseaduse muutmist ei otsustata. Ma arvan, et see on ka teile teada. Selline trummi tagumine kohaliku omavalitsuse koalitsioonileppe tegemisel jääb üldiselt pigem nende trummitagujate südametunnistusele. See jah, ütleme, jääb nende südametunnistusele. Munitsipaalküsimused on pigem ikkagi need, kuidas koolivõrguga toimetada, kuidas lasteaiad korras [hoida] ja kuidas tänavad puhtaks saada, mis on eriti oluline tänase ilmaga. Põhiseaduse muutmine on parlamendi ja vajaduse korral ka rahva otsustada. Nii et seda jah, ma arvan, ma õigusloome või poliitpraktika heaks näiteks ei tooks. 

Aga kui te ütlete, et Isamaa toetab agressorriikide kodanikelt hääleõiguse võtmist, siis seda on hea teada. See on, ma arvan, väga väärtuslik sisend ka selle kohta, et loodetavasti Isamaa fraktsiooni kümme saadikut on nagu üks mees seda toetamas, kui hääletuseks läheb.

Suur tänu! Ma lõpetan meie esimese küsimuse käsitlemise. Enne kui me läheme teise juurde, on Helir-Valdor Seedril käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Mul on tõesti protseduuriline teema. Nimelt, Eesti 200 fraktsiooni esimees on meedias väitnud, et põhiseaduse kohta saavad muudatusettepanekuid teha kõik fraktsioonid. Seda on meile soovitatud ja ka täna peaminister siin infotunnis vastas, et kui teil on ettepanekuid, Isamaa fraktsioon, siis tehke neid. Ei saa teha, põhiseaduse muutmisel ei ole see võimalik, on vaja vähemalt 21 Riigikogu liiget. Isegi juhtivkomisjon ei saa muudatusettepanekut teha. Riigikogus on ainult üks fraktsioon, mis on suurem kui 21 liiget, ehk ainult Reformierakond saab nii-öelda formaalselt siin muudatusettepanekuid teha. Ülejäänud puhkudel tuleb leida mingisugune laiem konsensus, et üldse selleni jõuda. Nii et teadmiseks nendele, kes kodu‑ ja töökorda väga hästi ei tunne: meil fraktsioonidena sellist muudatusettepaneku tegemise võimalust lihtsalt ei ole.

Aitäh! Ma ei saa seda lugeda protseduuriliseks küsimuseks, aga olen teiega nõus, et jah, konsensus ja kompromiss on siin saalis kindlasti ka väga olulised.

Nii, aga läheme teise küsimuse juurde. Teema on samuti põhiseaduse muutmine, küsimus on peaminister Kristen Michalile ja küsib Riigikogu liige Martin Helme. Palun, Martin Helme!

Aitäh! Ma kõigepealt rõhutan üle, et me oleme üle kümne aasta rääkinud sama juttu: Eestis peab valimisõigus olema ainult Eesti Vabariigi kodanikel, nii kohalikel, Riigikogu kui ka eurovalimistel, ja meie liitumislepingust lähtuvalt saavad ka Euroopa Liidu riikide kodanikud meil valida. Igasugused vingerdamised, susserdamised ja musserdamised teiste riikide või ka mittekodanike hääleõigusega on meile olnud vastuvõetamatud. See on olnud selge riigiõiguslik printsiip. Me ei jaga siin riike headeks, halbadeks ja mingiteks vahepealseteks, vaid me arvame, et Eesti kodanike privileeg on valimistel osaleda ja teistel ei ole õigust seda privileegi saada. 

On väga kahetsusväärne, et valitsuskoalitsioon on nii-öelda väravast välja tulnud oma tavapärase käitumisega, kõrgilt ja ülbelt: "Meie siin teeme. Sähke ja sööge!" See ei ole hea viis, kuidas põhiseaduse muudatust üritada ära teha. Teil on vaja neli korda rohkem poolthääli kui vastuhääli. Tänase päeva seisuga on niimoodi, et teil ei ole neid hääli. Te enne ütlesite, et enamuse hääled on olemas koalitsiooni algatatud põhiseaduse muudatusel. See ei vasta tõele. Teil ei ole piisavalt hääli, et teha kiireloomuline põhiseaduse muudatus, kui ei tule kaasa vähemalt kaks opositsioonifraktsiooni. Täna aga vähemalt kaks [opositsioonifraktsiooni] ütlevad, et nad ei toeta seda sellisel kujul, kui põhiseadusesse on sisse viidud mittekodanike hääletusõigus. Vaadake, teie eelnõu teeb Eesti põhiseadust halvemaks. Te solgite Eesti põhiseadust, viies põhiseaduse tasemel sisse mittekodanike valimisõiguse. See on samm tagasi, mitte samm edasi. Siin on veel probleeme: see ei lahenda Vene föderatsiooni passiga inimeste valimisõiguse küsimust Eestis, sest hallipassikodanikel on massiliselt taskus ka Vene passid. Minu ettepanek teile on, et tõmmake natukene seda kõrkust tagasi ja proovige päriselt [opositsioonilt] hääli saada.

Aitäh! Kõrkusega pole siin vähimatki pistmist, võin kinnitada. Nagu olen ka korduvalt öelnud, kui teil on ettepanekuid ja te tahate kaasa lüüa selles protsessis, siis te olete teretulnud. Edasine ei ole kõrkus, vaid pigem nending, ja ma loodan, et te võtate seda sellena, mitte kõrkusena, sest ma ei soovi kuidagi kõrgilt kõlada. See jutt, et EKRE fraktsioon ei toeta agressorriikide kodanikelt hääleõiguse äravõtmist, otsides kirjavigu või mingisuguseid maitse-eelistusi, vaadake, see jutt on ikka küll ühe meie naaberriigi mõjutustegevuse jutt. (Vahelehüüe saalist.) Ärge võtke seda kõrkusena, võtke seda arvamusena.

Martin Helme, täpsustav küsimus, palun!

Võib ju lolli mängida ja seda juhtub meil siin infotunnis nädalast nädalasse. Selle tagajärjeks võib vabalt olla ka see, et jätadki endast lõpuks lolli mulje. 

Ma rääkisin ilusti riigiõiguslikust printsiibist. Ma rääkisin ilusti sellest, et te teete praegu põhiseadust halvemaks, andes põhiseaduses agressorriigi kodanikele õiguse massiliselt Eestis kohalikel valimistel hääletada. Seda õigust neil praegu põhiseaduse järgi ei ole. 

Ma toon teile numbrid, mille andis meile valimisteenistus. Eelmistel kohalikel valimistel, 2021. aastal, osales Eestis valimistel 21 900 Vene kodanikku ja 24 800 mittekodanikku. Aga nendest 24 800 mittekodanikust on umbes pooltel, meie hinnangul, tegelikult taskus Vene pass. Nii et te ei lahenda ära Vene kodanike hääleõiguse [probleemi]. Te annate neile põhiseaduses, Eesti põhiseaduses, valimisõiguse kohalikel valimistel. Teie ajate seda Putini asja, kui teie loogikat kasutada.

Ja me oleme selles protsessis kaasa löönud, isegi ei ole mitte lihtsalt kaasa löönud, vaid oleme seda protsessi vedanud. Me oleme Riigikogu menetlusse esitanud põhiseaduse muudatuse koos Isamaa saadikutega ja koos osade aknaaluste saadikutega. See lahendaks selle probleemi ja lahendaks puhtalt, niimoodi, et [hääleõiguslike seas] ei oleks mittekodanikke. Nii et meie oleme seda protsessi vedanud ja väga kurb on, et teie tahate meie eelnõu prügikasti visata. 

Aga me täna hääletame mõlema põhiseaduse muutmise eelnõu lugemise lõpetamise poolt, et saaks kompromissi edasi otsida. Mina lihtsalt arvan, et kompromissikoht on see, et mittekodanike valimisõigus tuleb jätta jätkuvalt Eesti põhiseadusest välja, kui me tahame lahendada seda riigiõiguslikku probleemi, mis meid 30 aastat on kummitanud. Kui selleks on Eestis tegelikult poliitiline tahe olemas, siis seda tahet tuleb realiseerida kokkuleppe otsimisega. Täna on Eestis ainult üks parlamendifraktsioon, mis tahab mittekodanikele anda põhiseaduse tasemel valimisõigust. Teie [erakonna fraktsioon] nende hulka ei kuulu. No teil on kõige suurem fraktsioon ja teie erakond on peaministripartei – pange siis oma õlg üritusele alla!

Aitäh! Ma veidi siiski parandan. On ka keskfraktsioon, kelle te unustasite sobivalt ära, aga kellega te, ma arvan, opositsioonis head koostööd teete. Ta kindlasti ei toeta ühtegi nendest muudatustest. Olgu see ette ära öeldud. Kaitsen siin nüüd keskfraktsiooni, aga vähemalt töö on tehtud. Seda esiteks.

Teiseks, mina siiski, jah, ei ole nõus selle väitega, nagu see 61 Riigikogu liikme otsus põhiseaduse muutmise kohta põlistaks halli passi põhiseadusesse. See on reisidokument ja ametlikult on tegemist kodakondsuseta isikutega. Kehtivas põhiseaduses on neid kodakondsuseta isikuid märgitud seitsmes paragrahvis, nii et tegemist ei ole millegi uuega. 

Vaatame numbreid: kodakondsuseta [isikute] arv on Eestis muidugi langustrendis. 2015 oli neid 85 000, 1. novembriks oli neid 60 000 ja sellel aastal peaks see arv jääma juba 57 000 juurde. Neist kodakondsuseta elanikest pea pooled on vanemad kui 60 aastat. 

Kui te küsite minu arvamust, siis mina loomulikult eelistaks, et need inimesed valiks Eesti kodakondsuse, ja et need, kes tahavad Eesti asjades kaasa rääkida, oleksid Eesti kodanikud. Siin me ei pea üksteist liigselt agiteerima. 

Selleks, et koalitsioon algataks põhiseaduse muutmise, me panimegi õla alla. Mina panin õla alla ja sotsiaaldemokraadid tulid vastu. Ma hindan seda kompromissi, sest ilma kompromissita, ja ütleme, sellise tohutu mängulusti tõttu, kui me jätame kõrvale olulise ehk selle, et me tahame agressorriikide kodanikelt hääleõigust võtta, võime me üksteisele veel väga pikalt erinevat ilujuttu rääkida. 

Ma arvan küll, jah, et kui lõpuks läheb hääletusele agressorriikide kodanikelt hääleõiguse võtmine, ja kui te hääletate vastu, siis, nagu te ütlesite, on oht lolliks jääda.

Suur tänu! Lisaküsimus. Mart Helme, palun!

Aitäh! No ma annaks ausalt öeldes vastu nina sellele ülbikule seal ja ütleksin, et kui mina ei oleks olnud üks nendest inimestest, kes Eesti delegatsiooni kuuludes pidasid läbirääkimisi Vene vägede väljaviimiseks, siis oleks Vene baasid endiselt siin. Teil ei ole mingit põhjust meie peale näpuga näidata, nagu me oleks mingid Putini-meelsed! 

Ja te räägite ju iseendale vastu! Te räägite sellest, kuidas meil kogu aeg kahaneb nende hallipassiliste või mittekodanike arv. No kui see kahaneb, siis ei ole ju üldse mõtet seda põhiseadusesse kirjutada. Miks me kirjutame selle põhiseadusse, kui see on sisuliselt haihtuv probleem? Miks te seda teete? Kelle huvides te seda teete? Te teete seda ju puhtalt Kremli huvides. Vaadake ja mõelge! Teil on muidugi mõtlemisvõimega projitseerimise osas raskusi, me oleme seda ammu näinud. Võin tuua kõrvalepõikena näiteks Nordica, mille pankrotimeister teie olete.  

Toon sellise näite: Kremlist antakse korraldus siinsetele viienda kolonni liikmetele, oma mõttekaaslastele, oma kodanikele, hakata massiliselt taotlema halle passe. Sest me kodanikelt võtame hääleõiguse ära, aga hallipassilistelt ei võta. Ja meil hakkabki see mittekodanike number kasvama. Kui tänu teile on see põhiseadusesse kirjutatud, siis mitte kuidagi seda sealt enam välja ei saa. Ja nad hääletavadki, nad hääletavadki meile teie asemele peaministriks Putini. 

Kas olete natukene mõtlemisvõimeline ka või teete siin ainult propagandistlikke show'sid sellest, kuidas EKRE tahab, ma ei tea, siia Vene korda ja kuidas EKRE armastab Eesti NSV‑d? Seda armastavad muide teie koalitsioonipartnerid sotsiaaldemokraadid, kes tahavad ju, nagu me Narvas kuulsime, Eesti NSV seaduste järgi elada. Aga teie talute seda. Vaat seal te ei näe Putini kätt, seal te ei näe mingit Vene mõju! See on teie arvates okei! Lõpetage, palun, see totrate show'de tegemine siin infotunnis, ja vastake küsimusele, miks te tahate …

Teie aeg! 

… et Venemaa saaks endiselt hallipassiliste kaudu mõjutada Eesti valimistulemusi. Miks te seda tahate?

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Aitäh! Siin oli päris mitu küsimust. Kõigepealt see, mis puudutab kodakondsuseta isikuid. Kuidas põhiseaduse muutmine käib, seda ma olen juba kirjeldanud, kirjeldasin ka Martin Helmele vastates. See info on antud. Samamoodi [rääkisin sellest], et kodakondsuseta isikuid on põhiseaduses seitsmel korral märgitud ja et tegemist on ajas väheneva probleemiga [inimeste] vananemise ja elu edasimineku tõttu. Seda esiteks.  

Teiseks, Nordicast – ma loodan seda südamest – me veel räägime, sest ütleme nii, mul on hea meel, et mina olen nende hulgas, kes sinna lisaraha ei andnud. Teie valitsus andis. Kui ma õigesti mäletan, oli Martin Helme siis rahandusminister. (Hääl saalist: "Reformierakond …") Pärast seda, kui me avastasime, et seal asjad viletsasti on, tellisin erikontrolli, mida prokuratuur ka menetleb. Loodetavasti jõuab kriminaalasi lõpule ja me saame selgeks, mis seal siis vahepeal toimus. Nii et igasuguseid asju võib meenutada, võib küsida, kuidas läheb teil kohtuasi Ilvese ja Tarandiga, kelle te lubasite kohtusse kaevata. Nii et jään huviga ootama, kui me siin juba mõtteid vahetame.

Aitäh! Ma lõpetan tänase teise küsimuse käsitlemise.

Tänane kolmas küsimus on sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole, küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on pensionäride väntsutamine. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Väntsutamine ei ole juhuslik sõna minu küsimuses. Just sellist sõna kasutas ajakirjanik Argo Ideon 11. oktoobril Maalehes oma artiklis, mille teema oli uus pensionide väljamaksmise kord, mida teie juhitud ministeerium Sotsiaalkindlustusameti kaudu tahab kehtestada järgmise aasta 1. jaanuarist. 

Nimelt, aastakümneid on kehtinud reegel, et juhul kui pensionimakse kuupäev ehk iga kuu viies kuupäev langeb laupäevale või pühapäevale, kantakse pension üle sama nädala reedel. Uuest aastast aga hakkab kehtima uus kord, mille järgi makstakse niisugusel juhul pension välja mitte varem, vaid järgmise nädala esmaspäeval või lausa teisipäeval. Järgmisel aastal langeb viies kuupäev laupäevale või pühapäevale neli korda: jaanuaris, aprillis, juulis ja oktoobris. Seega lükatakse pensioni väljamaksmine edasi neljal korral aasta jooksul. Aastakümnete jooksul on pensionärid harjunud praegu kehtiva korraga, mis neile täielikult sobib. Nüüd peavad nad aga kohanema uue korraga, mis eakate inimeste jaoks on tavaliselt seotud suurte raskustega. Me kõik teame seda. 

Sotsiaalkindlustusamet põhjendas seda kulude kokkuhoiuga ja aegunud tehnoloogiatega. Amet plaanib tänu sellele sammule kokku hoida 21 000 eurot. See muudatus mõjutab otseselt circa 325 000 pensionäri ja mõjutab neid negatiivselt. Ühinengi Argo Ideoni küsimusega: miks te tahate meie pensionäre niimoodi väntsutada?

Proua minister, palun!

Aitäh küsimuse eest! Mulle teie küsimused meeldivad, ütlen siiralt, sest need on asjakohased ja teravad ning ma väga hea meelega neile vastan. 

Ma lähen liikuma sellest sõnast "väntsutamine". Mina saan sellest sõnast nii aru, et tegemist on suure hulga ootamatute muutustega. Vaatame, mis pensionidega on viimastel aastatel toimunud. Me ju teame, et meil on olnud väga suured pensionitõusud: eelmisel aastal 17,6%, käesoleval aastal 10,6%. Kui ülejäänud inimestel on tulumaksuvaba miinimum 654 eurot, siis pensionäridel on see 776 eurot. Me teame, et vanaduspensionieas olevad inimesed on eeskätt need, kes saavad kasu hooldereformist, milleks järgmisel aastal on eelarves circa 6 miljoni võrra suurem [summa] kui käesoleval aastal. 

Tuleme nüüd selle teema juurde, mis puudutab pensionide [väljamaksmise] kuupäeva. See on võimalus juhuks, kui pingutustele vaatamata ei õnnestu [neid varem välja maksta]. Sellest hoiatatakse ette. 

Aga teisalt on ühiskonnal ootus, et ressursse planeeritaks paremini ja suunataks need kas riigikaitsesse või majanduse elavdamisse. [On ootus,] et riik oleks õhem, kui ta on täna. Aasta lõikes, ja seda mitte eelarveaasta lõikes, oleme vähendamas Sotsiaalkindlustusameti ja ametnike hulka 25% võrra, teeme struktuurseid muudatusi kogu selles eluolu korralduses. Eesmärk on, et me suudaksime paremini tagada inimestele vajalikke teenuseid. Teenuseks me nimetame ka pensionide väljamaksmist. 

Mis puudutab pensionide väljamaksmise senist kuupäeva, siis seadusest tulenevalt on riigil ja seeläbi Sotsiaalkindlustusametil kohustus maksta pensionid välja kuu jooksul. Harjumuspäraseks on kujunenud see viies kuupäev. Praegu me vähendame oluliselt personali, selleks et hoida kokku. See 21 000 eurot ei ole ainukene kokkuhoid, vaid see on oluliselt laiem protsess Sotsiaalkindlustusametis. See, mida me kokku hoiame eeskätt ametnikkonna pealt, on tegelikult osa sellest. Ma kinnitan, et me teeme Sotsiaalkindlustusameti peadirektori juhtimisel kõik endast sõltuva, et nendel viiel korral, et nendel nimetatud kuudel me ei peaks leidma ennast olukorrast, mida teie nimetate väntsutamiseks.

Suur tänu! Vadim Belobrovtsev, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Aitäh ka selle eest, et teile minu küsimus meeldis! Ma loodan, et see teine meeldib ka. Sama küsimuse ma küsisin teie kõrval istuvalt peaministrilt 23. oktoobril infotunnis. Ta võib teile seda praegu ka ise kinnitada. Peaminister ütles mulle järgmist: "Mina ei saa küll öelda, et see oleks mõistlik asjade käik ja et sellega saaks kuidagi rahul olla. Minu soovitus sotsiaalvaldkonna inimestele, ministrile samamoodi, on otsida lahendusi ja vajaduse korral investeerida täiendavatesse IT-vahenditesse. Ei saa olla nii, et digitaalses riigis sõltub nädalavahetusest see, [millal] pensionid välja makstakse. Mina sellega rahul ei ole ja olen seda neile ka öelnud. Nemad ütlevad, et see nõuab täiendavaid investeeringuid IT‑süsteemidesse. Väga hea, siis tuleb neid teha." Seekord ma olen Kristen Michaliga täiesti nõus. 

Siit ka minu küsimus: kas ka teie suhtute peaministri arvamusse ja sõnadesse tõsiselt ja hakkate selle probleemi lahendamiseks ikkagi midagi tegema, enne kui pensionide väljamaksmise uus kord on kehtestatud? Või võib peaminister teie poolest arvata mida iganes, las ta seal jaurab, aga teie koos [Sotsiaal]kindlustusametiga jätkate pensionäridele ebamugavuste tekitamist?

Mulle meeldib see küsimus ka, sest ma saan kinnitada, et ma olen peaministriga üsna ühte meelt. Ega mulle ka ei meeldi teha selliseid muudatusi, mis valmistavad mõnele haavatavale grupile ebamugavust. Sotsiaalkaitseministri positsioonilt ei saakski kunagi nii olla, et ma tunnen sellistest sammudest rõõmu. 

Samal ajal me vaatame otsa [tegelikule] olukorrale. Kinnitan, et küsimus ei ole mitte ainult IT‑investeeringutes, vaid ka nende IT‑arengute teostajates. Need ei ole ei Sotsiaalkindlustusametis ega TEHIK‑us riigiametnikud, vaid need on eraettevõtjad, kelle töövõime on täpselt nii suur, kui see on. Meil on olemas ressursid, meil on olemas planeeritud tegevused ja me tõesti väga loodame, et 2025. aasta lõpuks me oleme olukorras, kus me saame kokku pakkida niinimetatud SKAIS1 ja minna täielikult üle SKAIS2‑le, mis oluliselt parandab kõiki meie IT‑alaseid võimekusi. 

Ma kinnitan, et minu arvamus ei erine selles mõttes peaministri ega teie omast. Rõhutan uuesti üle, et me ei muuda korda, seadus jääb kehtima täpselt samasugusena. Eraldi määrust selle kohta ei ole. Kuu jooksul tuleb [pensionid] välja maksta. Me ei võta endale seda õigust ega voli, et me seda kuu jooksul teeksime, vaid me informeerime ette, et kui on tõrkeid, siis võib loetud kuudel aastas nii juhtuda. Aga me teeme kõik endast sõltuva, et pensionärid saaksid harjumuspärasel – rõhutan: harjumuspärasel – kuupäeval pensioni kätte.

Suur tänu! Lisaküsimus. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister, teie valitsus hakkab taas maksustama pensione. Minu arvates pensioni maksustada ei tohi, sest pension on võlg, mille riik tagastab inimestele maksude eest, mida need on elu jooksul maksnud. Miks teie sellest aru ei saa?

Aitäh! Mina saan sellest aru nii, et kui Keskerakond juhtis valitsust, siis kaotati pensionide tulumaksuvabastus, meie taastasime selle. Nagu ma ka varasemalt ütlesin, 776 eurot on see tulumaksuvaba miinimum iga kuu. Võrdluses tööealiste inimestega on see oluliselt suurem, tööealistel on see 654 eurot. 

Tuletan meelde, et pensionide kasv on olnud just Reformierakonna juhitud valitsuste ajal kõige suurem. Viimase 15 aasta kõige suurem tõus oli eelmisel aastal, 17,6%, käesoleval aastal on see 10,6%. See [tõus] jätkub, mitte küll samas tempos. Prognooside kohaselt tõuseb keskmine vanaduspension 2028. aastaks 937 euroni ja järgnevatel aastatel [tõuseb see] keskmiselt 5% aastas.

Suur tänu! Lõpetame meie tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. 

Tänane neljas küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Urmas Reinsalu ja teema on poliitika sisu. Urmas Reinsalu, palun!

Härra peaminister! Te olete kõnelenud sellest, et tegevuskulusid – valitsemiskulusid siis, nagu te olete määratlenud koalitsioonileppes, palku, majanduskulusid ja toetusi – vähendatakse järgmine aasta 5%. See on vale. Ma liitsin kõik need kulud kokku. Selle aasta eelarves on see summa 5 475 000 000 eurot ja järgmisel aastal 5 468 000 000 eurot. Vähenemine on 6,9 miljonit eurot ehk –0,1%. Sisuliselt on siin tasakaal. 

Kuid veelgi enam sunnib mind valede kohta küsima see, mis puudutab laskemoona soetamist. Vaadake, kui te ei oleks vähendanud Kaitseministeeriumi valitsemisalas majandamiskulude all ennekõike laskemoonale minevat kaitseotstarbelise erivarustuse soetamise summat järgmisel aastal 96,852 miljonit eurot – teie loete seda majandamiskuluks ja vähendate seda –, siis oleks valitsemiskulud järgmisel aastal hoopis kasvanud 5%. 

Minu küsimus tuleneb sellest hookuspookusest, mida te teete. Sõnades lubate te panna järgmisel aastal täiendavalt 75 miljonit eurot laskemoona soetamisele. Miks teie esitatud riigieelarves kaitseotstarbelise erivarustuse soetamisele [minev summa], mille hulgas on ka laskemoon, hoopis väheneb 96,852 miljonit eurot?

Aitäh! Ma kahtlustan, et hoolimata sellest, et te olete riigieelarve kontrolli erikomisjoni liige ja lausa selle esimees, ei ole te tervest pildist, jah, ilmselt üle käinud. Võib-olla on see ka selle viga, et eelarve ei ole piisavalt arusaadav ja tuleb arusaadavamaks muuta, et soovijatel oleks lihtsam ülevaadet saada. Puusalt ma neid numbreid kontrollida ei jõua, hiljem saame kindlasti paluda Rahandusministeeriumil seda teha.

Aga Kaitseministeerium hoidis loomulikult kokku bürokraatialt, et suunata ülejääv raha mitte Kaitseministeeriumist välja, vaid ikkagi laskemoona ostmisesse. 

Ma siiski meenutan suuri numbreid. Julgeolekukulud, kaitsekulud olid 2022. aastal 2,16% ja sellel aastal on 3,4%. See vahe suurtes numbrites on 550 miljonit eurot aastas, mis tähendab seda, et see vahe tuleb kuidagi katta. Seda katab julgeolekumaks. Lisaks püüab Kaitseministeerium võimalikult kiiresti korraldada hanked ja soetada aastatel 2025–2031 sellesama 1,6 miljardi eest relvastusele vajaminevat laskemoona juurde. 

Kui te tahate detailides kuulda mingi konkreetse numbri kohta, siis ma olen kindel, et Rahandusministeerium ja Kaitseministeerium võivad teid aidata. Te saate kirjaliku menetluse teel kindlasti ka vastused.

Suur tänu! Urmas Reinsalu, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Härra peaminister! Minu esitatud väited ei ole detailid, vaid poliitika sisu. Te olete põhjendanud käibemaksu tõusu järgmisel aastal riigikaitseliste vajadustega, mis on kriitilised. Käibemaks tõuseb meil järgmisel aastal 2%. Riigieelarves on kaks hinnangut selle summa tuludele: ühes kohas on 88 miljonit eurot netopositsioonis ja ühes kohas on 116 miljonit eurot. Hea valitsus, samas suuruses, kui te võtate inimestelt järgmisel aastal raha, väites, et see läheb riigikaitsele, vähendate te kaitseotstarbelise erivarustuse, ennekõike moona soetamise kulusid. See ei ole pisiasi. Teie ütlete, et ei ole tähtsust, kuidas need numbrid on ja kui töökorras see kõik on.  

Minu küsimus on väga lihtne. Eesti Vabariigi riigieelarve eelnõu te olete ise esitanud. Te olete ise kasutanud retoorikat, et te panete 75 miljonit eurot tekkepõhiselt juurde moona soetamiseks. Samal ajal – selgitage mulle paradoksi – te räägite, et mingeid bürokraatiakulusid Kaitseministeeriumi valitsemisalas vähendatakse. Ei, ärge hiilige kõrvale! Teie enda eelarve-eelnõu üks lisadokument ütleb väga selgelt, et kaitseotstarbelise erivarustuse kulud – seletuskiri seda märgib –, kusjuures see erivarustus sisaldab laskemoona, vähenevad 96 852 000 eurot. Eriti silmakirjalikuks teeb selle see, et samal ajal, kui te ütlete, et te seda raha suurendate, te seda vähendate. Summana läheb see ju tegelikult valitsemiskulude alla. Te ütlete, et need on valitsemiskulud, et te tahate vähendada valitsemiskulusid. Ma tuletan meelde, et valitsemiskulud jäävad Eestis samaks, aga et nad ei oleks 100 miljonit eurot suuremad, selle ärahoidmiseks te olete vähendanud moonale, kaitseotstarbelisele erivarustusele minevaid rahalisi vahendeid 100 miljoni euro võrra. Miks teie valitsus soetab suurusjärgus 100 miljonit eurot vähem kaitseotstarbelist erivarustust, sealhulgas moona, lahingumoona?

Nüüd on küll teie aeg läbi.

Väga konkreetne küsimus, poliitilise sisuga küsimus.

Aitäh, hea küsija!

Aitäh! Härra peaminister, palun!

Jaa, aitäh! Teil oli selles sõnapilves väga palju erinevaid väiteid. Tavaliselt käib numbrite ja faktide kontroll lihtsalt: tuleb küsida Rahandusministeeriumist ja Kaitseministeeriumist. Nemad otsustavad, millist moona ja millist varustust millisel aastal soetatakse ja millisel aastal mida täpselt kätte saab. Ma selle mikroskoobi, mida te üritasite mulle kunagi pihku suruda, jätsin siia. Saate sellega vaadata, kas seal on miinus või pluss ees. Miinus tähendab ühte asja, pluss teist asja. Me saame Kaitseministeeriumist kontrollida. See mikroskoop ootab teid siin majas. Ma kindlasti vestlen kaitseministriga ja rahandusministriga, et nad aitaks need numbrid ära kontrollida.

Aitäh! Lisaküsimus. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Hea peaminister! Meil on kuritegevus olnud languses üle kümne aasta. Kahjuks on see aasta hakanud kuritegevus kasvama. Justiitsminister tõi eelmisel Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil välja, et sotsiaal-majanduslik olukord on pannud inimesi rohkem varastama. Ta tõi välja, et on kasvanud nende inimeste hulk, kes ütlevad, et nad varastavad seetõttu, et neil ei ole raha söögi ja esmatarbekaupade ostmiseks. Ma arvan, et siin ei olegi vaja mingit analüüsi, see on selge tõestus, et teie poliitika tulemusel on inimeste toimetulek halvenenud, mis on pannud nad sundseisu. Inimesed on hakanud varastama, sest neil lihtsalt ei olegi muud võimalust söögi või esmatarbekaupade [hankimise] jaoks. 

Ma olen Jürgen Ligi käest küsinud iga kord, kui ta on järjekordselt tulnud Riigikokku uue maksutõusuga: kuidas inimesed uuest aastast hakkama saavad, kuidas pered hakkama saavad? Tema on selle peale öelnud, et see, kuidas konkreetne pere hakkama saab, on kolmandajärguline – isegi mitte teisejärguline! – võrreldes sellega, kuidas saab hakkama riik. Ehk see, mis seisus on inimesed, see, et neile uuest aastast jääb veel vähem raha kätte, isegi kedagi ei huvita, see on teie kõigi jaoks kolmandajärguline. Aga mis on siis riik, kui inimesed, nende toimetulek ja nende hakkamasaamine seda ei ole? Me peame aru saama, et inimeste hakkamasaamine ju tagab lõppkokkuvõttes ka riigi parema toimetuleku, riigi hakkamasaamise. Mida teie arvate kuritegevuse kasvust, milleni on teie majanduspoliitika viinud, ja kas tõesti Reformierakonna arvates on inimeste toimetulek siin riigis kolmandajärguline?

Aitäh! Jah, ma vaatan ka sedasama ERR‑i uudist, mis kirjeldab, et kuritegevus on kasvanud ja on 4% suurem kui eelmisel aastal. Selle kohta, mida teie toote põhjenduseks, ma siiski ütleks, et kui ma vaatan vaesusenumbreid samast ajast, siis näen, et suhteline vaesus langes 2,3 protsendipunkti ja absoluutne vaesus langes samamoodi, 0,8 protsendipunkti. Kui te tahate vaesuse kohta rohkem teada, siis siin on nii sotsiaal[kaitse]‑ kui ka terviseminister, kes võiksid teile terve tunni rääkida, kuidas need trendid on. 

Nii et olukord, inimeste sotsiaal-majanduslik ja nii-öelda riskirühmade olukord, on paranenud eeskätt just miinimumpalga tõusu, pensionitõusu ja paljude meetmete tõttu. Ma arvan, et see, mille [põhjustamise] te oma väites [valitsuse poliitikale] omistasite, on [tingitud] millestki muust. Kuritegevuse kasv on kahtlemata probleem ja sellega tuleb tegeleda, kui võimalik, selle juurpõhjustega samamoodi, selles ma ei kahtlegi.

Suur tänu! Ma lõpetan meie tänase neljanda küsimuse käsitlemise. 

Aga enne, kui me läheme viienda küsimuse juurde, on käsi püsti Urmas Reinsalul. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Urmas Reinsalu.

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Ma olen nüüd veidikene segaduses. Ma möönan, et arupärimistele vastavad ja ka ettekannetega [esinevad] inimesed võivad viidata kolmandatele allikatele, ka tunnistada ausalt, kui nad mingi teemaga ei ole kursis. Aga esmaspäeval, vaadake, Riigikogu esimees – te ju mäletate, te juhtisite seda istungit –, oli meil väga tõsine arutelu selle koha pealt, mis puudutab valitsemiskulude vähendamist. Siis minu osunduste peale härra peaminister soovitas mul lugeda ühte Delfi artiklit, et seal pidavat asjad kirjas olema. Ma tegin oma kodutöö ära ekspertide abiga, ma saavutasin tervikülevaate, mida ma täna peaministrile serveerisin, et mingit valitsemiskulude kogumahu vähenemist ei ole. Tegelikult, kui moonaraha ei oleks vähendatud, oleks valitsemiskulud meil hoopis 100 miljonit eurot suuremad olnud. Käimas on niisugune virvarr ja avalikkuse eksitamine. Mul on kahju, et peaminister ütles, et tal ei ole vastuseid minu konkreetsetele numbritele, et ta peab neid ministritelt küsima. 

Aga samas, härra Riigikogu esimees, kuidas mina selle peale – ma arvan, et see on avalikkust vägagi huvitav, rahvast väga huvitav teema – saan nüüd tagasisidet peaministrilt? Kas ma peaksin esitama uuesti eraldi kirjaliku küsimuse peaministrile või kordama siis infotunnis seda küsimuse esitust? Mis on teie niisugune heauskne nõuanne, objektiivselt?

Aitäh! Hea kolleeg, neid võimalusi on teil väga palju. Te võite esitada kirjaliku küsimuse, te võite esitada ka arupärimise. Te võite esitada infotunnis kas lisaküsimuse või järgmises infotunnis Riigikogu liikme küsimuse ja siis te saate veel esitada ka täpsustava küsimuse. Neid võimalusi küsimusi esitada on siin päris palju. 

Läheme viienda küsimuse juurde, mis on samuti peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Helle-Moonika Helme ja teema on olukord riigis. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Kõigepealt ma õnnitlen teid suurepärase kõne eest, mille te pidasite Reformierakonna 30. aastapäeval. Viimati sai sellisest reaalsest elust irdumise vaimus kõnesid kuulata Brežnevi-aegsete parteipleenumite ajal. Ka siis elas ühe partei juhtkond oma mullis, räägiti helgest tulevikust, arengust ja suurtest saavutustest, ka siis korrati iga natukese aja tagant üle, et me pole kunagi elanud nii hästi kui praegu. Enamik inimesi sai muidugi aru ja tundis omal nahal, et tegelikkus on midagi muud. Mida innustunumalt loosungeid karjuti, seda kurvemaks, hallimaks ja vaesemaks muutus päriselu. Ja nii ka nüüd. 

Reformierakonna valitsuse ajal on majanduslangus Eestis kestnud juba mitmendat aastat. Ettevõtted sulgevad uksi, märkimisväärne osa rahvast vireleb vaesuses. Koalitsioon on vallandanud enneolematu maksude, lõivude, tasude ja trahvide tõusu, hüved on koondunud ja koondumas aina väiksema ringi kätte. Nüüd te tahate hakata sahkerdama meie riigi, meie kõigi, meie rahva ühise varaga, meie maavaradega, täpselt nagu omal ajal. Kui impeeriumil oli vaja, tahtis kohalik käsutäitjate liit kopa maasse lüüa ja fosforiidi eestlastelt ära varastada. 

Nüüd on tulnud välja – ka meedia on selle paljastanud –, et laia haardega Ukraina ärimees ihub hammast meie fosforiidivarudele. Geoloogiateenistus on alustanud Lääne-Virumaal fosforiidivarude katsepuurimist, mille tulemusi ootavad põnevusega värvika taustaga Ukraina ärimehed, kes on valitsuse ukse taga koputamas käinud juba viimased kaks aastat. Selle uudise valguses küsin, kas me anname Ukrainale ära ka oma fosforiidi ja sellest saadava tulu, nii nagu oleme ära andnud oma raha ja oma relvad.

Aitäh! Ma näpistan sekundi teie vastusest, kui te lubate. Ma väga vabandan. Ma sain selle tabeli, mille ka Urmas Reinsalu oli saanud. Ma loodan, et see on nüüd see tabel, ja kui ei ole, eks me saame seda tööd jätkata. Nagu ma kartsin, on Urmas Reinsalu jälle kõik sassi ajanud. Selgub, et ta jälle ei märganud seda miinusmärki siin ees, mis tähendab tegelikult laskemoonakulude suurendamist. (Hääl saalist.) Nii et väga paha lugu on riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimehega.

Härra peaminister, ärge näpistage rohkem aega, palun vastake küsimusele.

Jaa, rohkem ei näpista. Vabandust! Nüüd tulen Helle-Moonika Helme küsimuse juurde. Esiteks võrdles ta midagi Brežnevi ajaga. Eks igaüks võrdleb sellega, mis talle südamelähedane on. Mina ei võrdleks Eesti Vabariigi elu sellega. (Hääl saalist.) Seda esiteks. 

Teiseks, mis puudutab maavarasid – ma võin teile seda tabelit näidata, kui te tahate –, siis meil ei ole ühtegi kokkulepet oma maavarade kellelegi teisele äraandmise kohta, olgu see öeldud must valgel. Olen seda siin öelnud teie kolleegile Evelin Poolametsale ja paljudele teistele. Eesti riiklik geoloogiateenistus teeb ülevaate, millised varud meil on, milline on nende varude kvaliteet ja mida nende varudega edasi peaks tegema, kas neid saab kasutada, kas neid saab väärindada või tuleb need varud üldse aktiivsete varude hulgast välja võtta ja siis saab rajada sinna peale midagi muud. Ära tuleb nad uurida, see on kõigi osapoolte huvides, sest praegu saab nende varude peale rajada ainult ajutiselt taastuvenergiaobjekte, ei muud, nii et seegi pärsib erinevat toimetamist. 2025. aasta lõpuks on ülevaade nendest varudest olemas. Geoloogiateenistus jagab seda avalikkusega ja kohalike inimestega. Seejärel saab parlamendis selle üle debateerida. Seda esiteks. 

Teiseks, jah, kui teil on täpsem huvi nende toimetamiste vastu, siis kutsuge geoloogiateenistus enda fraktsiooni. Majanduskomisjonis olles kutsusin mina neid korduvalt. Nende ülevaated on väga põhjalikud ja nad kirjeldavad, mida nad teevad, kuni geotermaalenergiani välja. See on kindlasti huvitav teema. 

Sellised lood, nagu keegi teine ihaldaks meie varusid ja saaks neid kuidagi mingisuguse eelise kaudu, võib lugeda selle inimese või mis iganes grupi enda igatsuseks. Eestis see nii ei ole. Riiklik geoloogiateenistus teeb uuringuid riigi jaoks ja kui me otsustame tulevikus midagi kasutusele võtta, siis ikka riigi ja rahvana koos, selleks, et see väärtus tekiks kohapeal, väärindamine toimuks kohapeal, kasu jääks kohapeale. Tulevikuks soovitaks ma luua rahvusliku rikkuse fondi, et seda [väärtust] ei kasutataks jooksvaks eluks ära, vaid pigem hoitaks tulevastele põlvedele.

Suur tänu, härra peaminister! Helle-Moonika Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! No tore jutt, aga miks käib kahtlase taustaga Ukraina ärimees valitsuse ukse taga koputamas, seda vastust me ei saanud. Me teame, et suurte projektidega käibki alati kaasas ka korruptsioon. Reformierakond on muuseas sellega ka vahele jäänud, tuletame meelde Tallinna Sadamat ja kilekotiskandaali. Ja Nordica teema – selle kohta me täna küsisime – hakkab ka nüüd loodetavasti kerima ja see tohutu kellegi taskusse maksumaksja raha pesemise projekt saab ükskord ometi läbi valgustatud, me kõik seda loodame. 

Aga hirmsasti tahaks, et sama toimuks ka Rail Balticuga seoses. Viimasel korruptsioonivastase erikomisjoni istungil käsitleti seda teemat juba päris süvitsi. Me oleme üritanud vastuseid saada sel teemal siin Riigikogu saalis nii teie kui ka minister Vladimir Sveti käest. Aga sellega on täpselt nii nagu meil on kõigi ideoloogiliste suurprojektidega, millele kõrgema rangi poliitikud on kunagi alla kirjutanud: ükskõik mis edaspidi juhtuma hakkab, teema ei kuulu arutamisele. 

Komisjoni oli kutsutud ka Lätis Rail Balticu eest vastutav tegelane, kes andis ülevaate, mis toimub Lätis. Teatavasti on seal olnud julgust tõele näkku vaadata ja on leitud, et suurte rahade tõttu on kogu protsessi pesa teinud korruptandid ja on algatatud ka uurimine. Meil on muidugi suur vaikus. Aga mis tuli välja: lätlastel ikkagi ei ole plaanis Eesti poole raudteed ehitada, nad kasutavad ressurssi teisiti. Kas see on õige või vale, seda hinnangut ei pea me siin andma. Aga mis tuli välja? Tuli välja, et lepingus, millele Eesti nimel on alla kirjutanud Siim Kallas, muide, on punkt, et kui ükskõik milline projektis osalev riik ei täida lepingus olevaid punkte ja kohustusi, laieneb trahv kõigile osalevatele riikidele. Ehk ükskõik kui viieline Eesti püüab olla sadade miljonite ja miljardite kulutamises, betooni valamises põldudele ja sohu uputamisse, trahvi maksab ta Euroopa Komisjonile ju ikka. See on asi, millest me varem midagi ei teadnud. Kas teie oskate seda meile selgitada? Seda enam, et te kindlasti suhtlete Rail Balticu projekti kõrgelt tasustatud eliidiga, sest nende kontor on Endla ärimajas, Reformierakonna kontoriga samas koridoris, peaaegu kõrvuti. Küsige nende käest.

Aitäh! Kindlasti suhtlen Rail Balticu kõikide tasanditega. Võin kinnitada, et Eestis juhivad Rail Balticu projekti tublid ja asjalikud inimesed, seetõttu on Eesti Balti riikidest ka kõige tublim selles toimetamises. 

Ma jään eriarvamusele selles, kas meil on vaja kiiret ühendust Euroopaga. Mul on kahju, et EKRE Rail Balticu vastu väga aktiivselt sõdib. Ma mäletan ka seda, kui te tegite ettepanekuid – ka rahanduslikult ei olnud need väga hea kirjaoskusega tehtud ettepanekud – võtta Rail Balticu raha ja teha sellega midagi muud. Üldiselt on nii, et kui sa projekti pooleli jätad, tuleb ka eelnevalt saadud raha tagasi maksta. Nii et see arve oleks kindlasti palju suurem. 

Mis puudutab Rail Balticu enda edenemist, siis tõepoolest, Eesti on selles 2030. aasta tähtaja [graafikus]. Projekti vedajad on öelnud indikatiivselt, et võib-olla nad jõuavad valmis isegi veidi varem, kõik sõltub detailidest. Vahepeal, EKREIKE valitsuse ajal, see projekt pikenes järsku neli aastat. Osalt oli võib-olla tegemist COVID‑iga, võib-olla ka millegi muuga, aga see asi ei edenenud. Nüüd edeneb. Kolmandik trassist peaks aasta lõpuks ehituses olema, suured hanked on välja kuulutatud, lepingud sõlmitud. 

Tegemist on ju ühendusega, mida Lennart Meri ajast on Eestile tahetud. Meie õnn – ja millegipärast kisub jutt jälle selle poole – ei ole idas. Meie kaubavoog peaks tulevikus [liikuma] põhjast lõunasse. See huvi on soomlastel ja see huvi on eestlastel. See on meie majandusele vajalik, inimeste liikumiseks vajalik ja ka julgeoleku mõttes vajalik ühendus. Mida korralikumad ja kiiremad ühendused meil Euroopa südamega on, seda parem. 

Minu meelest on väga-väga veider, et te sellise tohutu sõnavahuga Rail Balticu vastu sõdite. Aga jääme siis viisakalt eri arvamustele. Minu arvates on Eestil vaja kiiret ühendust, Rail Balticut, ja me teeme kõik, et see Eestis õnnestuks. Me innustame ka naaberriike seda tegema ja jälgime Euroopas, et püsitaks tähtaegade raames ja tulevikurahastus oleks tagatud. Isegi selle aasta eelarves, ma meenutan, me panime üle 200 miljoni Rail Balticule juurde, et see projekt saaks õigeaegselt valmis ja kenasti rahastatud. Nii et töö käib ja trass on rajamisel.

Aitäh! Lisaküsimus. Rain Epler, palun!

Aitäh! Härra peaminister! Läheme selle Rail Balticu teemaga edasi. Hiljaaegu oli see küsimus [arutelul] korruptsioonivastases erikomisjonis. Seal oli kohal nii ettevõtte juht kui ka teie mantlipärija Kliimaministeeriumis Svet või õigemini on see [mantlipärija] vist Yoko, aga see selleks. Seal tunnistasid Svet ja ka ettevõtte juht, et see 2030. aastal valmimise jutt on nii-öelda optimistlik baasstsenaarium. Tegelikult, kui vaadata riskistsenaariume ja neidsamu rongihankeid, raudtee ja rongide testimist, siis see horisont on ikkagi peale 2030-ndat. Ka siis, kui lätlased vaatasid selle projekti seisu, ei jäänud mulle muljet, et nad on optimistlikud selles, et see kõik 2030. aastaks valmis saab. 

Mul on sellega seoses teile kaks küsimust. Kas teid on informeeritud nendest nii-öelda riskistsenaariumidest? Nii nagu mina aru sain, need ei ole vähetõenäoliselt realiseeruvad riskid, vaid pigem – elus ikka, eks ole, siin ja seal tekib projektides viivitusi – mulle tundus, et see on nagu realistlik stsenaarium, et ei saa 2030. aastaks valmis. Kas teil on need erinevad stsenaariumid olemas ja mida teie neist välja loete? 

Teine küsimus on see, et mis see tagajärg siis Eestile näiteks rahalises mõttes on, kui 2030. aastal see asi ikkagi valmis ei ole. Mis need sanktsioonid meie suunal siis on?

Aitäh! Eks meie jaoks kõige kurvem oleks või kõige suurem risk on see, et me ei saa kiiret ühendust Euroopaga aastaks 2030. See oleks kõige suurem probleem. Ma arvan, vähemalt tänase info põhjal, et Eesti ettevõte, Eesti projektijuhtimine tegutseb selles suunas ja selle teadmisega, et aastaks 2030 saame meie oma osa tehtud. Kindlasti suhtleme naabritega ja seisame ka selle eest, et nemad oma osa tehtud saaksid. Võimalus kiiresti Pärnusse sõita on vaid osa sellest [projektist]. Tegelikult peaks see trass olema ikkagi valmis ka mujal. 

Jah, ma suhtlesin just Läti peaministriga, käisin seal visiidil. Me arutasime seda ja tema kinnitas, et ta teeb omalt poolt kõik, et jõuda õigeks ajaks valmis. Lätis on suur debatt sellel teemal käimas. Opositsioon korraldab seal samamoodi erikomisjoni, otsib erinevaid süüdlasi, nagu ka Eestis püütakse neid otsida. 

Ainukene etapp, mille puhul ma jään veidi hätta selle [kirjeldamisega], mis seal täpselt toimus, on seesama EKREIKE valitsuse [aeg]. Ma ei taha sellele liigselt osutada. Selle kohta te saate ehk oma kolleegide käest küsida, mis juhtus, miks sellel hetkel löödi veidi käega ja järsku tuli neli aastat sellele projektile juurde. Seal oli erinevaid ministreid, saate küsida, miks see nii läks.

Põhiline selle Rail Balticu juures ongi põhitrassi valmimine. Kõik muud objektid seal juures, peatused, vaksalihooned, need on – ma väga vabandan selle sõnastuse pärast – nice to have. Neid on kindlasti vaja, aga põhiline on, et põhitrass oleks olemas ja rongid sõidaksid. Sellest eesmärgist lähtuvalt Eestis, Lätis ja Leedus loodetavasti asju korraldatakse. 

Euroopa surve on samamoodi väga tugev, sest tegemist on ju ikkagi Euroopa sellise piirkonnaga, kus erinevad ühenduvuse näitajad ei ole kaugeltki nii head, kui nad on Euroopa südames. Meie huvides, Eesti inimeste, Eesti tarbijate huvides on, et meil oleks võimalikult head kaubateed, võimalikult head võimalused liikuda, reisida mis tahes tingimustes Euroopasse. Mida kiiremini, mida kvaliteetsemalt on seda võimalik teha, mida suurem on ühenduste valik, seda parem on see ju Eesti majandusele, Eesti inimestele. 

Nii et seetõttu, jah, ma ütleks, et praegu on 2030 see siht. Ma loodan, et naabrid ka pingutavad. Sellel reedel ma olen Vilniuses, kus ma kohtun Läti ja Leedu peaministriga. Me arutame seda, milline on nende uus informatsioon Rail Balticu teemal, aga kindlasti kulub väga palju aega ka julgeolekule ja muudele teemadele. Eks see tuleb samamoodi arutlusele.

Suur tänu! Lõpetame tänase viienda küsimuse käsitlemise. Enne, kui me läheme kuuenda küsimuse juurde, on meil kaks küsimust istungi läbiviimise protseduuri kohta. Anti Poolamets.

Tänan sõna andmast! Ma tahtsin ikkagi viidata sellele, et peaminister tegi ühe tagasihüppe Moonika Helme küsimusele [vastates] ja hakkas kommenteerima eelmist küsimust. Ma mõtlen, et võiks keskenduda käimasolevale küsimusele, sest muidu need edasi-tagasi hüpped lähevad väga imelikuks ja kannatab see, kes tahab oma konkreetsele küsimusele [vastust saada]. Tõesti, kui mingil põhjusel ei jõua vastata või infot ei ole, siis saab ju kirjalikult infot saata või koridoris edasi rääkida.

Aitäh, hea kolleeg! Nagu te nägite, siis istungi juhataja tegi ka vastavasisulise märkuse. 

Urmas Reinsalu, teil on samuti küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Ei, ma isegi võib-olla täiendaks, mitte ei vastustaks, vaid täiendaks eelnevat.

Aga siin ei ole vastulause võimalust.

Ei, minu sõnum teile, üleskutse teile istungi juhatamise, läbiviimise kohta on selline: see, et tehakse ka tagasiviiteid, ma arvan, mitte ei alanda, vaid vastupidi, tõstab infovahetuse kvaliteeti. Iseküsimus on nüüd selle sisuline tagajärg. 

Mul on hea meel, et peaminister hakkas tegelema sellega, kui palju me järgmisel aastal kaitsekuludeks raha suuname, ja õpetas mind heatahtlikult, et miinusmärgiga on kulu, plussmärgiga on eelarves antud vastavalt tulu. Ma siiski juhin sellele härra peaministri tähelepanu, järgnevas küsimuses on tal võimalus anda selgitust. Tabel 93 on kaitseotstarbelise erivarustuse kohta, mis tähendab ka moona. Sellel aastal on –446, järgmisel aastal –349 miljonit eurot ehk väheneb 96 miljonit eurot. Härra peaminister, minu küsimus oli, kuidas see on võimalik ja mis kaalutlustel. See oli ju see küsimus, austatud istungi juhataja! See, et peaminister kasutab võimalust teha tagasivaade, ma arvan, tõstab info kvaliteeti. Tõsi küll …

Aitäh, hea kolleeg! Ma olen teiega osaliselt nõus, aga samas jälle teistpidi ei saa ma nõus olla. Kui konkreetne vastus väljub liiga palju küsimuse raamest, siis me oleme olukorras, kus ühel hetkel istungi juhataja peab sekkuma. Aga nagu te olete tähele pannud, ma olen lubanud natukene näpistada ajast, et küsija saaks oma küsimuse ära küsida. Näiteks, Helle-Moonika Helmele ma andsin 12 lisasekundit, Urmas Reinsalu sai ka lisaaega oma küsimuse esitamiseks. Selleks et tõsta kvaliteeti, ma ootan ikkagi küsimuse ära ja ma kohe ei katkesta teid, kui te olete seda kahte minutit ületamas. 

Aga lõpuks on meil ikkagi pandud paika reeglid, kuidas me seda debatti siin saame ja võime pidada. Istungi juhataja ei saa sellest väga palju kõrvale [kalduda]. Aga ma olen nõus, et kogu selle arutelu kvaliteeti tuleb kindlasti tõsta, ja seda tuleb teha püsivalt. Selle väitega ma olen kindlasti nõus.

Kuues küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Aleksandr Tšaplõgin ja teema on energeetika. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! USA presidendiks valitud Donald Trump on öelnud, et kavatseb suurendada fossiilkütuse tootmist ja kasutamist. USA on maailma suurim majandus ja Euroopa peamine kaubanduspartner. Minu küsimus on: mida me oma rohelise tegevuskavaga nüüd peale hakkame?

Aitäh! Mul on teile [öelda] selline arvamus, et tõenäoliselt jäävad Ühendriigid ka tulevikus maailmas teaduse, innovatsiooni ja tehnoloogia liidriks, mis tähendab seda, et uutesse tööstus[harudesse] ja muu hulgas uutesse energiatootmise viisidesse investeeritakse väga-väga palju. Tehnoloogia ja ettevõtted selle ümber arenevad. Nii et ei maksa arvata, et keegi läheb õnne otsima minevikust või energiast, mis ei ole hinnalt näiteks meie regioonis konkurentsivõimeline. Fossiilse energia probleem on ju tegelikult see, nagu Eesti Energia ka ise kirjeldab, et hind on nii kõrge, et sellega ei pääse enam turule. Meie tarbijatena või ettevõtted, kes meile toodavad, ka ei rõõmusta ju kõrge hinna üle. Nad tahavad soodsamat ja puhast [energiat]. Selle baasilt on võimalik eksportida. Kui vaadata meie peamisi eksporditurge, alustades Soomest, siis igal pool küsitakse, millistest komponentidest need tooted on kokku pandud. Nii et moodne tööstus, uus tehnoloogia – mina hindan, et kõik see areneb ajas järjest kiiremini.

Siia vastuse lõppu ütlen ma saalist lahkuvale Reinsalule kaitseministri sõnadega, et jutt, et laskemoonaostud vähenevad, on jamps.

Suur tänu! Aleksandr Tšaplõgin, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma pean teid parandama. Fossiilkütus iseenesest ei ole kallis, aga maksud on suured. Ka põlevkivi ei ole meie jaoks kallis, kalliks teevad selle maksud. 

Minu järgmine küsimus on selline. Euroopa Liit on nüüd ainus piirkond maailmas, mis kavatseb jätkata fossiilkütusest loobumise kursil. Eesti soovib põlevkivi kasutamise lõpetada aastaks 2040. Mis saab meie konkurentsivõimest ja tööstusest?

Aitäh! Kõigepealt jälle parandus: põlevkivi puhul me räägime põlevkivi kasutamisest energeetikas. ERR tegi sellest ka pika ülevaate, ma seda kirjeldasin. Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu, mis loodetavasti tuleb ühel hetkel parlamenti, kus te selle üle debateerida saate, kirjeldab, et põlevkivi on võimalik tulevikus ka peenkeemias kasutada. See tähendab seda, et ettevõte, Eesti Energia, VKG või kes tahes teine tubli tööstusettevõte, saab näiteks koos tehnikaülikooli, Alar Konisti või kellegi teisega leida viisi, kuidas seda kasutada. Kasutamise eelduseks peab olema heitme vähenemine. Vaatame meie tööstuse pilti. Ma kahjuks siin seda pilti ei saa näidata, aga joonised on ju olemas. Väga heitmerikas õlitööstus, kui ta sellisel kujul aastani 2035 sellises mahus ja täpselt sellise tehnoloogiaga jätkaks, paneks lõpuks sisuliselt kinni arenemisakna kõikidel muudel tööstus[harudel]. Nii ka ei saa. See oleks kindlasti probleem. 

Kui te küsite, mis meie tööstusest ja majandusest saab, siis ma ütleks nii, et praegune valitsus, mis on nüüd veidi üle 100 päeva – ma ei tea, mitu päeva täpselt – ametis olnud, on käivitanud Eesti suurima tööstuse kasvatamise plaani läbi ajaloo. See on seesama plaan, millega me aitame Ukrainal pidada tema vabadusvõitlust Venemaa vastu ja mille abil on võimalik Eestis kaitsetööstusel kasvada ja mitte ainult selle raha najal kasvada, vaid saada ka referents selle valdkonna kõige kuumemast piirkonnast. See tähendab, et tulevikus saavad need ettevõtted müüa oma toodet maailma. Selle sisse käivad nii väga nutikad tehisintellekti tasemel toimetamised, metalli targaks tegemine, erinevate aluste tootmine kui ka erinevate laevade tootmine. Kõik need on võimalused. 

Ka valitsuse disainis me tegime muudatuse. Meil on nüüd majandus‑ ja tööstusminister Erkki Keldo, kelle ülesanne ongi spetsiaalselt pöörata tähelepanu tööstuse kasvule, võtta varrukast kinni, või vastupidi, temal saab varrukast kinni võtta ja viisakalt küsida, et mida me saame selleks teha. Lihtne näide: planeerimine kiiremaks. See on väga oluline printsiip: erinevate menetluste kiirendamine, keskkonnalubade vähendamine ja tempo tõstmine. Paljusid protsesse saab samal ajal teha. Samamoodi on näiteks täitsa lihtne küsimus see, et kui pikk on otseliin. Ütleme, et Power2X tahab Pärnusse rajada oma tehast. Vanad reeglid ütlevad, et otseliin on 6 kilomeetrit. Mäletan, ise olin selle loomise juures, et küllap siin on vajadus, et see otseliin oleks tulevikus 15 kilomeetrit. Küllap saab sedagi arutada. Näiteks ka seesama küsimus, millisel viisil on jagatud regulatiivsed tasud tarbijate ja suuremate tööstuste vahel. See plaan on väga korralik. Nii et tööstuse ja majanduse tuleviku suhtes – no Eestis ei tohi väga optimistlik olla – ma ütleks, et ma olen niimoodi mõõdukalt optimistlik. Ma arvan, et meil hakkab paremini minema. Töö käib.

Suur tänu! Andres Metsoja, teil on lisaküsimus. Palun!

Aitäh! Vist eelmisel nädalal oli see, kui te peaministrina ütlesite, et põlevkivi on võimalik alates aastast 2035 siiski kasutada energiakandjana. Vahepeal on tekkinud ühiskonnas niisugune arusaam, et tegelikult see ikkagi ei ole [võimalik]. Erinevatest dokumentidest on keskkonnakomisjonis saanud seda ka lugeda. Me komisjonis arutasime seda seoses maapõueseaduse muutmisega, kus käsitletakse kaevelubasid, kaevelubade peatamise menetlust. Ausalt öeldes tekkis päris paras segadus just nimelt õiguskindluse kontekstis. Ma saan aru, et riik tahab tagada ettevõtjatele justkui õiguskindlust. Aga teisest küljest tekib hulk küsimusi. Õigupoolest ütlevad ametnikud, et ega nemad ka veel ei tea, milline see õige plaan või tervikpilt on, et on väga palju detaile ja nendega tuleb tegeleda, aga tervik on ikkagi alles kliimakindla majanduse seadusega loomisel. Tekkis õigustatud küsimus, et kui on olemas põlevkivivaru 30 aastaks, mida on võimalik kaevandada, siis milleks on vaja peatada uute kaevandamislubade menetlus. Me räägime kogu aeg, et bürokraatiat on vaja vähendada. Samal ajal me ju räägime, nagu te ka ise ütlesite, et ka põlevkivisektoris on vaja innovatsiooni, et uusi, teadmistepõhiseid lähenemisi kasutusele võtta, eriti kui põlevkivi jääb energiakandjana kasutusele. Turuolukorras ju lihtsalt on nii, et põlevkiviga, põlevkiviõliga liigub kaasa ka CO₂ komponent. Turba puhul see nii ei ole. Mulle tundub, et me teeme asju, mida me ei ole lõpuni läbi mõelnud, ja tekitame nii asjatut bürokraatiat ja ebakindlust. Kas te olete minuga nõus?

Aitäh! Kui lubate, jään lugupidavalt eriarvamusele. Küsimuse mõte on arusaadav. Ma toon ühe sellise analoogia, mis võib-olla [ei kehti] täpselt üks ühele, aga siiski. Paar pinki teist tagapool [istuv] Mart Maastik mõned päevad tagasi kurtis, et kuidagi juhuslikult on nii juhtumas, et sõidukid ei tohi enam kõnniteel parkida. See pole juhuslik, see on läbimõeldud plaan. Kõnniteel lapsevankriga [jalutav] ema ei pea ennast autode vahelt läbi suruma. See on täiesti teadlikult tehtud. 

Mis puudutab lube, siis lubade peatamine mõneks aastaks, kuni kliimakindla majanduse seadust menetletakse, on ka loogiline, sest pärast seda on meil selge, millisel viisil ja kuidas me oma varasid kasutame. See on täiesti loogiline ja läbimõeldud tegevus, sellest on ka avalikkuses päris pikalt räägitud. Mul numbreid käepärast ei ole, aga ma hea meelega otsin nad pärast üles, küllap nad kusagil kaustas on. Meil jätkub varusid 20–30 aastaks, ilma lubasid peatamata, selles meil ilmselt erimeelsusi ei ole. Pigem on küsimus selles, et neid varusid, mille jaoks lube on välja antud – ma võin jälle mälu järgi öeldes mööda panna, ma ei ole juba peaaegu neli kuud Kliimaministeeriumis olnud –, on umbes 160 miljoni tonni või midagi sellist, niisuguse [varu jaoks] on neid lube välja antud. Uusi lube taotletakse [varude jaoks, mida on] üle 600 miljoni tonni. See tähendab seda, et Keskkonnaameti tublid inimesed või ebatublid inimesed – mõnele võib-olla nad ei meeldi – muudkui palehigis menetleks neid ja ettevõtjatel oleks ootus, et neid lubasid muudkui menetletakse. See on nonsenss. Tegelikult ei ole mõtet menetleda lubasid, mille puhul me ju teame, et sellises mahus ei ole lubadega enam midagi teha, sest on tulemas kliimakindla majanduse seadus. 

Nii et ma arvan, et see on turuootuste ja ettevõtluse vaatest üsna mõistlik olukord, et me debateerime selle üle, mida ka Riigikohus on öelnud, millised on need sektoriaalsed eesmärgid, kuidas tulevikus saab näiteks põlevkivi kasutada, mille jaoks. Selge on see, selle üle ka siin enne debatt oli, et [energiatootmiseks] me tõenäoliselt seda kasutada ei saa, see ei oleks enam loogiline ka, hinna tõttu [see energia] ei pääse turule. Aga mis see peenkeemia siis on, kuidas see hakkab olema, millised need vastavad näitajad on, mis saab üldse nende normide tulevikust? Kui see debatt on peetud, siis on võimalik otsustada, kuidas saab selle kõigega edasi minna. Nii et see, pigem vastupidi, ma julgeksin öelda, on ettevõtjate õiguskindlust silmas pidades täiesti mõistlik tegevus, sest siis ei teki vahepeal ootust, lootust ega ettekujutust, et sa saad loa mingite uute kaeveväljade jaoks, mida keegi tulevikus sulle andma tõenäoliselt ei hakka või mida ei kavatseta rajada. Ma loodaks seda pigem niipidi kirjeldada.

Suur tänu! Ma lõpetan tänase kuuenda küsimuse käsitlemise. 

Tänane seitsmes küsimus on taristuteemaline. See on samuti suunatud peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Aivar Kokk ja teema on taristu. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud peaminister! Täna on siin juba räägitud Rail Balticust, läheks sellega siis edasi. Ma mäletan väga hästi, kuidas see [otsus] 2017. aastal siinsamas saalis ära ratifitseeriti. Ma ise tegin sinna mõned parandused, olin komisjoni esimees. Pean küll tunnistama, et ma ise hääletasin selle vastu. 

Aga seal oli kirjas üks konkreetne number, et selle ehituse riigipoolse investeeringu number oli alla 800 miljoni, see algas seitsmega, nii et 700 miljonit ja midagi. Teie olite veel Kliimaministeeriumis, kui sealt mai lõpus teatati, et maksumus on vähemalt 3,8 miljardit. Te räägite, et see aasta te olete andnud sinna 275 miljonit. Kuu aega tagasi tegite te ühel valitsuse istungil kaks otsust: 160 miljonit ettevõtete toetuseks ja 275 miljonit Rail Balticu toetuseks. Ma küsin, millise rea peal selle aasta riigieelarves, mille Riigikogu on kinnitanud, oli see 275 miljonit, mida te siis CO₂ rahas jagasite. 

Teine küsimus siia juurde on see. Järgmise aasta riigieelarve seletuskirjas on üheksal real väga erinevad numbrid Rail Balticu maksumuse kohta, need algavad 10 miljonist ja lõpevad 300 miljoniga. Kümnenda maksumuse andis meile austatud minister Vladimir Svet, kümnenda numbri. Sellist numbrit ei ole riigieelarve arutelul ka pärast teise lugemise lõppemist kuskil olnud, keegi pole sellist muudatusettepanekut teinud. 

Nii et riigieelarves on üheksa numbrit ja kümnes on austatud ministri oma. Kust need numbrid tulevad? Kus rea peal oli see 275 miljonit sellel aastal ja milline number on siis järgmine aasta? Me ikkagi ootame, et kui selle maksumus tuleb riigile üle 700 miljoni, siis peaks tulema ratifitseerimisega uuesti Riigikokku, et raha juurde küsida.

Aitäh! Võib-olla on siin keegi mingeid numbreid esitanud. Mina saan öelda ligikaudsed numbrid ja kui vaja on, saab alati kirjalikult täpsustada. Selles, ma arvan, ei ole probleemi. 

Eesti osa on hinnatud suurusjärgus 3,1 miljardile. (Hääl saalist.) Jah, see 3,1 on ligikaudne hinnang pärast nii-öelda erinevaid kärpetegevusi. Aga veel kord: me saame seda täpsustada, selles ei ole küsimus. 

Ma olen nõus selle viitega, et kui projekt läheb ajas edasi, siis ta lähebki kallimaks. See on suur probleem, loomulikult, selles pole kahtlust. 

Mis puudutab rahastust, siis jah, tõepoolest, see 275 miljonit tuleb CO₂ rahast. 197 miljonit läheb Rail Balticu põhitee rahastamiseks, see peaks niimoodi kirjas olema, 75 miljonit Ülemiste terminali jaoks. See on CO₂‑ga kauplemise Euroopa Liidu süsteemi tulu. See peaks olema seal kõik kirjas. Ma ei tea, millele te viitate, [väites,] et ei ole. Võib-olla see indikeerib sedasama probleemi, mille juurde me pidevalt jõuame, et eelarve ei ole piisavalt kenasti ära kirjeldatud. Seda me peaksime järgmisel aastal paremini tegema.

Aivar Kokk, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Kui me ratifitseerisime Rail Balticu ehituse, siis seal oli üks tingimus, et iga aasta on riigieelarve juures eraldi Rail Balticu eelarve. Nende ridade peal peaks olema ka selle aasta 275 miljonit CO₂ raha, mida te eelarvest andsite, ja järgmine aasta peaks ka seal olema väga selge number. Seda selget numbrit ei ole. 

Aga läheme teise teema juurde. Riigieelarves on viimastel aastatel ju kõikide ridade juures mõõdikud. Üks mõõdik on surmade arv maanteel. Viimasel kahel aastal on see arv kahjuks suurenenud ja samal ajal on riigi investeering teevõrku kordades vähenenud. Mille jaoks me selle mõõdiku sinna juurde lisame, kui me seda tegelikult ei arvesta? Selge seis on see, et Euroopa Liidu ees on meil võetud kohustus: 2030. aastal peaks Tartust, Pärnust ja Narvast viima Tallinnasse 2 + 2 maanteed. Selle asemel me paneme praegu Rail Balticusse meeletult raha. Õnneks me võtsime kohustuse ehitada see Pärnu ja Tallinna vahele. Keegi, ma arvan, ei ole selle vastu, et Pärnu ja Tallinna vahel oleks rongiliiklus. Aga samas me jätame täitmata kohustuse Euroopa Liidu ees ja oma inimeste ees, kes nendel maanteedel sõidavad. Läti on selgelt öelnud, et Ikla poole nad niipea ehitama ei hakka, enne nad ehitavad lennujaama ja Leedu poole [suunduva osa] valmis. Ma loodan küll, et Pärnu ja Tallinna vahel saab see raudtee 2030. aastaks valmis, aga Ikla poole ei ole mõtet küll enne ehitama hakata, kui on selge, et Läti ka siiapoole ehitama hakkab. Aga mu küsimus on eelkõige ikkagi maanteede kohta, sest teeraha väheneb kordades ja hukkunute arv suureneb. Mida me saame teha selleks, et maanteede ehituse jaoks raha ikkagi tuleks?

Aitäh! Ma üldjoontes olen teiega nõus, et tee-ehitusse tuleks raha juurde panna. Sama positsioon oli mul ka kliimaministrina. Vahepealsetel aastatel, see oli vist aastal 2015, enne kui minust sai majandus‑ ja taristuminister, seoti kütuseaktsiis teede rahastamisest lahti. Pärast seda on see trend olnud tee-ehituse puhul pigem vähenev ja välisrahastust on ka vähem. Samas me oma rahastust oleme nüüd kasvatanud ja ka näiteks militaarse mobiilsuse projektist tuleb täiendavat raha teede rahastamiseks. Seda ma eelarvet üle andes siin juba kirjeldasin. Seda esiteks.

Teiseks, mina ei vastandaks põhimaanteede ehk Pärnu, Tartu ja Narva suuna väljaehitamist, ja ütleme, laiemaks ehitamist kuidagi Rail Balticule. Rail Baltic on ka regionaalse ühenduse mõttes, kiire ühenduse mõttes väga oluline komponent. Seal pigem ongi küsimus maksumuses, selles, millele te viitasite. 3,8 miljardit oli Kliimaministeeriumi vaheraportis. Nüüdne optimeeritud number on 3,1. Nii et eks me siis vaatame, kuhu me täpselt jõuame. Aga need kaks asja ei ole omavahel vastandid. Meil on kindlasti vaja kiiret ühendust Euroopa südamega nii kaubaveoks, reisijateveoks kui ka julgeoleku [tagamiseks] ja meil on vaja ka korralikke suuremaid maanteid või vähemalt põhimaanteid. Mida me teha saame? Saame teha seda, et Eesti riigil, Eesti majandusel, Eesti rahval läheb paremini ja meil on raha, mida panna tee-ehitusse. Seda me saame teha.

Aitäh! Lisaküsimus. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Eks see Balti raudtee küsimus on pikka aega Eestis olnud nagu religiooniküsimus. See joon ei jookse koalitsiooni ja opositsiooni vahelt, vaid kindlasti on see [teema] palju laiem. Ma julgen küll tegelikult, jättes selle usuküsimuse kõrvale, tunnustada kogu seda meeskonda, kes seda projekti on ajanud. Poliitilised tõmbetuuled on olnud, aga see meeskond teeb head tööd. Jõudu neile selles! 

See on ka täiesti normaalne, et parlament mingil hetkel tahab rohkem teada saada. Ka skeptikud tahavad rohkem teada saada. See on ilmselt demokraatia lahutamatu osa. Sellises riigis me peamegi tahtma elada, ma arvan. Aga minu küsimus on natukene laiem kui vaid see taristu, millele küsija oma teema üles ehitas. Täna me kuuleme nendest kärbetest, mille sisu hakkab vaikselt [ilmet] võtma. Sageli tundub, vähemalt paljudele, kes elavad Tallinnast ja kuldsest ringist väljaspool, et jälle minnakse kärpima maapiirkonnast või regioonidest, kus seda on lihtsam teha, kus on vähem elanikke, kus seda on ka lihtsam põhjendada, sest [neid, kes on sellest, mida nüüd kärbitakse] kasu saanud, on seal vähem, ja nii edasi. 

Äkki te natuke avate meile või kuulajatele seda pilti, mis ikkagi on see keskvalitsuse vaade kärpekavade kontekstis? Justiitsministeeriumi [plaanide kohta võin öelda, et] Liisa-Ly Pakosta tuli minu juurde ja ütles, et Pärnus peab kohus tulevikus ühte majja ära mahtuma. Kaks maja on küll korda tehtud, aga nüüd saadakse ühes hakkama. Ma saan aru, et Kagu-Eestist SKA kui selline, Sotsiaalkindlustusamet, kaob, ning sünde ja surmasid tuleb registreerima hakata kuskil mujal. Need on need väited, mis nagu õhus ringlevad. Tegelikult oleks nüüd hea võimalus pakkuda Eesti elanikele selgust ja kindlust, mis siis ikkagi juhtuma hakkab, kas nende regioonist veel midagi kaob. Kas te saaksite seda kindlustunnet anda?

Aitäh! Jah, see liitub väga eelmise küsimusega, mida Aivar Kokk küsis. Lõppkokkuvõttes on raha ju piiratud hulk. Me kõik tahaks seda raha panna vajalikesse asjadesse. Paratamatult, nagu ka eelpool mainitud, on majandus sõja tõttu pihta saanud, majandusaktiivsus on pihta saanud, kindlustunne on kõvasti pihta saanud. See on paratamatu. 

Aga vajadused julgeoleku‑ ja kaitsevaldkonnas on samuti kasvanud. Me peame investeerima iga aasta sadu ja sadu miljoneid rohkem kaitsesse, et Eesti riik püsiks. Ilma selleta ei ole midagi muud. Me peame ostma lähiaastatel juurde laskemoona nii palju, kui vähegi võimalik on, täpselt nii palju, kui Kaitsevägi seda vajab, et saaks mõjutada vaenlast tema territooriumil. Me oleme kokku leppinud, et me teeme seda täpselt sellisel viisil, nagu Kaitseministeeriumi ajakava [ette näeb]. See võib-olla annab ka selle alltooni. 

Teisest küljest, minnes jälle ajas tagasi: enne erinevaid kriise muudeti reservide kogumist ja meil ei ole neid [suuri] reserve, mille abil saaks [teha] väga suuri investeeringuid või vastutsükliliselt käituda. Ehkki eelarve defitsiit oma olemuselt ongi vastutsükliline tegevus, sest kui su eelarve on –3%‑ga defitsiidis, siis see tähendab, et iga aasta läheb eelarvest 3% rohkem välja, kui sisse tuleb. Sellega sa paratamatult elavdad majandust. 

Teenuste puhul me oleme sõnastanud selle printsiibi nii, et teenused peavad olema kättesaadavad. Aga see, et me kinnisvara pealt kokku hoiame, ma arvan, on Eesti rahvale ja ühiskonnale arusaadav. Me oleme kokku tõmmanud erinevaid investeeringuprojekte ja teeme seda revisjoni veel. Erinevad riigimajade rajamised on seniks ootele pandud, kuni tulevad rahaliselt paremad ajad, erinevad suuremad investeeringuobjektid on ootele pandud. Kõik haldusalad – kuni selleni, et töötukassa vähendab enda töötajate arvu – on üle vaatamas, milliseid teenuseid nad osutavad, kuidas ja millise mahuga. Nii et ma rõhuksin teenuste puhul pigem sellele, et teenused peavad olema kättesaadavad, aga mõnes kohas võib kinnisvara ruutmeetrite arv, büroode arv, erinevate punktide arv väheneda. Ma arvan, et see, mida te kirjeldate, on mõneti paratamatu. Seal, kus on rohkem inimesi, on neid ruutmeetreid ja teenuseid võib-olla rohkem. See tähendab ka seda, et [kõikjal] peavad teenused olema teisel viisil, kas elektrooniliselt või mingil muul viisil, kättesaadavad, et inimesed saaks neid kasutada.

Suur tänu! Läheme hoogsalt edasi ja lõpetame seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Tänane kaheksas küsimus on samuti teile, härra peaminister. Küsib Riigikogu liige Rain Epler ja teema on riigi rahaline seis. Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra peaminister! Meie riigieelarve aluseks olev majanduskasvu prognoos, Rahandusministeeriumi suvine prognoos, on 3,3%. Hiljaaegu ütles Euroopa Komisjon, et nemad prognoosivad [kasvuks] 1,1%. Üleeile kirjutas teie erakonnakaaslane Sõerd, et septembri maksutulud on 43 miljoni euro võrra väiksemad, kui eelarves on planeeritud. Aktsiisid juba tõusid ning juba on ka piirikaubandus lõunapiiril kasvanud ja põhjapiiril on see vastavalt hääbumas. See tähendab, et raha voolab Eestist välja või ei voola seda põhja poolt nii palju sisse. Lisaks me teame, et ega inimeste kindlus[tunne] ei ole kuidagi suurenenud. Kui ma ise vaatan seda Euroopa Komisjoni prognoosi ja uudiseid ka mujalt Euroopast, kus on meie suured partnerid, siis see minule küll optimismi ei sisenda. Ka seda [prognoosi] võib-olla korrigeeritakse alla. 

Ma selles valguses küsin: mis te ise ennustate, millal te tulete või saadate rahandusministri siia negatiivse lisaeelarvega, et järgmise aasta eelarve optimistlikke tuluprognoose alla korrigeerida? Siis tuleb ka kulusid vastavalt korrigeerida. Mis see suurusjärk võiks olla, kui te selle negatiivse lisaeelarvega siia tulete?

Aitäh! Nende prognooside ühendav tegur on see, et nad näitavad kasvu, olgu see kasv suurem või väiksem, kõrgem või laugem, olgu ta protsent, kaks või kolm. See on kindlasti väga oluline – me ilmselt ei ole eriarvamusel trendi mõttes –, et kui Eesti majandus on olnud üheksa kvartalit languses, nüüd on ta enam-vähem tasakaalus ja loodetavasti järgmise aasta alguses see olukord pöördub kasvule, laugele kasvule, siis trendi mõttes on see, ütleks, igal juhul üsna positiivne muutus. Seda esiteks. Siin ma tuginen teie viidatud Euroopa Komisjoni prognoosile, mille järgi meil eelarvet ei tehta, nagu rahandusminister võib teile öelda, ning keskpanga prognoosile ja kommertspankade prognoosile. Eks neid asjaolusid ja tegureid ole palju. 

Riigi majandus, eriti väikeriigi majandus, on alati avatud erinevatele riskidele ja maailmamajanduse jahedamatele tuultele. Meie regioon sai ju väga palju pihta sellest, et meie peamiste kaubanduspartnerite, muu hulgas Põhjamaade majandus jahenes, teiseks sellest, et rahale tekkis teine hind. Raha oli ju vahepeal praktiliselt tasuta, väga madala intressiga. Siis tõmbasid keskpangad inflatsiooni pidurdamiseks seda koomale, rahale tekkis väga kõrge hind ja selle tulemusena ka majandusaktiivsus vähenes. Majandusloogika on alati selline, et kui sa inflatsiooni vähendamiseks raha hinda tõstad, siis väheneb ka majandusaktiivsus. Kärped vähendavad ka majandusaktiivsust, aga need on paratamatud, kui sa tahad riigieelarvet korda teha. Nii et kui te küsite, kas me jälgime seda pilti, siis me kindlasti jälgime seda pilti. 

Kui on vaja tulevastel aastatel teha kärpeid, siis igal juhul tuleb neid teha, on minu arvamus, seda ma olen ka varem öelnud. Ega me ei ole kärbete tegemist lõppenuks kuulutanud, vastupidi, me oleme öelnud, et järgmisel kolmel aastal me teeme kärpeid edasi. Minu isiklik veendumus on, et kui on vaja ja on kohti ja võimalusi teha neid rohkem, tulebki neid rohkem teha, sest praegu on see aeg, kui tuleb Eesti riiki veidi rohkem trimmi tõmmata. Aga nagu te olete kuulnud siit kõrvalreast ja ka Andres Metsoja küsimusest, siis osad tõrjuvad ja ütlevad, et kärpeid ei ole, aga teised ütlevad, et need on liiga suured ja mõjutavad juba liiga paljusid inimesi. Nii et oluline on mõistlik tasakaal leida. 

Kui see küsimus oli kuidagi selle kohta, et kui olukord muutub, kas me siis teeme täiendavaid kärpeid, siis vastan, et küll me neid kärpeid teeme. Ega teisiti ei saa, me peame eelarvet tasakaalus hoidma või eelarve tasakaalu poole liikuma. Ka järgnevatel aastatel ei tõmba me seda liiga kiiresti koomale, eelarve jääb ikkagi Maastrichti kriteeriumite sisse ehk selle –3% sisse, mitte ei jõua tasakaalu või lausa ülejääki. See on mõeldud nii ka selleks, et majandusele võimalikult vähe negatiivset mõju avaldada, samal ajal kui tuleb julgeolekumaks, millega katta julgeolekukulutusi ja osta täiendavat laskemoona. Kõik need tasakaalud ja valikud on üsna keerulised. Püüame teha oma parima.

Aitäh! Rain Epler, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Ma kõigepealt täpsustan, et ma ei küsinud, kas te jälgite seda pilti. Ma küsisin teie prognoosi lisaeelarve tegemise aja ja summade kohta. Aga see selleks.

Ma teise küsimusega lähen rohkem detaili. Vaatame, kuhu see riigi raha kulub. Me teame, et näiteks huvihariduse [kärbe] on olnud suurusjärgus miljon. Kodustelt emadelt võetakse teie kõrval istuva sotsiaalkaitseministri eestvedamisel ära ravikindlustus. Kas pole paradoksaalne, et selle ministri [ametinimetus] on sotsiaalkaitseminister?

Samal ajal ma vaatan näiteks riigi kulusid sellisele asjale nagu kolmanda taseme haridus. Sel aastal on selle teemaga seoses üle kantud 370 miljonit: ülikoolidele 200 miljonit ja siis igasugustele muudele ettevõtetele 168 miljonit. Ma vaatan, et näiteks Riigi Kinnisvara saab 2,2 miljonit, Enefit Connect on saanud 3 miljonit, Estravel 1,5 miljonit. Mulle tundub, et ettevõtted kasutavad mingisuguseid riigieelarvelisi vahendeid selleks, et töötajatele, ma ei tea, palka maksta, aga seda siis kuvatakse riigile kuidagi praktika või kolmanda taseme hariduse [rahana].

Peame jälle rääkima kolleeg Kadastikust, nagu ka möödunud kolmapäeval. Eile oli tuumateemaline arutelu ja ametnikud ütlesid, et ei leitud 50 000, et palgata ametnik, kes hakkaks tegelema sellega, et tuumaregulaator meil kunagi olema saaks. Samal ajal makstakse ornitoloogidele aastas 600 000. 

Minu küsimus on selle kohta, et kui me uurime linde ja ei tee neid vajalikke asju, mis meid edasi viivad, siis me jääme vaeseks. Äkki teeks asju, mis meid kõiki rikkamaks teevad? Siis jääks ka linnu-uurijatele tulevikus rohkem raha. Kuidas te hindate neid numbreid, mis ma siin praegu teile kuvasin? 370 miljonit kolmanda taseme haridusele, sellest 200 miljonit ülikoolidele ja 168 miljonit kõiksugu ehitus‑, elektri‑ ja muudele ettevõtetele. Suured numbrid, riigieelarvest raha liigub.

Aitäh! Riigieelarves ongi suured numbrid. Seal ongi suured numbrid, midagi teha ei ole. Iga numbri taga on mingi tegevus, teenus, mida riik osutab. Nagu ma olen juba koalitsiooni loomisest saadik mitu korda öelnud, riigieelarve peab aastatega muutuma selliseks, et igaüks saaks näpuga järge ajada ja saada aru, millest täpselt jutt käib. 

Hariduse rahastamine ei ole minu meelest halb, sest kui väiksele rahvale midagi halba soovida, siis kõige kiiremini [halba kaasa toov] soov oleks, et olgu tegemist rumala rahvaga. Nii et hariduse, kvaliteetse hariduse olemasolu on kindlasti väga oluline. See ei tähenda, et kui me räägime näiteks kõrgharidusest, siis see peaks olema täiesti tasuta või omaosaluseta. Minu isiklik veendumus on, nagu ma olen ka varem öelnud, et inimesed võiksid – miks mitte näiteks juristidki – osa oma haridusest ise kinni maksta. See oleks täitsa mõistlik. 

Nüüd eelarve ja suured numbrid. Me räägime suurtest numbritest, aga esimest korda pärast 2009.–2010. aasta majanduskriisi riigi osakaal majanduses tervikuna ikkagi väheneb. Esimest korda pärast 2009.–2010. aasta majanduskriisi vähenevad ka tööjõu‑ ja majanduskulud, nii et me oleme põhimõtteliselt [eelarvet] koomale tõmbamas. 

Lähme Kliimaministeeriumi. energeetikute ja looduskaitse juurde. Te küsisite, kas me peaks ornitoloogidele maksma vähem ja tuumavaldkonnale rohkem. See on ju debatt, mida pidada kliimaministriga. Kliimaminister on ju siit saanud mandaadi, Kliimaministeerium on saanud selle mandaadi, et tuumaenergeetikaga edasi tegeleda. Seal on pädevad inimesed selleks tööks ja tegevuseks olemas. Ma isegi ei tea, kuidas nad osakondade kaupa täpselt on jaotunud. Kindlasti tasuks sellesse panustada, sest aastaiks 2035–2040 võiks meil olla ka tuumaenergia potentsiaal olemas, vähemalt võiksime täiesti teadlikult valmistuda selleks, et regionaalsele turule selline energialiik võiks tulla. Mina olen pigem soovitanud seda ettevalmistust teha ja seisnud selle eest, et see nii-öelda erapooletu raporti põhjal sünniks. Kas see raha tuleb võtta tingimata ornitoloogidelt? Ma ei tea, mis isiklik asi teil ornitoloogidega on, aga võib-olla riigieelarves on võimalik ka muid kärpeid ja ümbertõstmisi teha. Eks see tuleb siis kliimaministriga läbi rääkida.

Aitäh! Lisaküsimus. Anti Poolamets, palun!

Tänan, juhataja! Lugupeetud peaminister! Te ütlesite, et riigieelarves on iga numbri taga teenus, mida riik osutab. Nii see võikski olla. Aga nagu me hiljuti tõdesime, läheb riigieelarve üha udusemaks. Seda kinnitab meile ühtelugu ka riigikontrolör. 

Aga mis on oluline? Me näeme ju, et mastaapselt kanditakse raha vasakäärmuslikele mittetulundusühingutele: transinimeste ühing, oma toad – kõigile neile äärmuslaste puntidele. Ja siis te räägite, et see on mingi riigi osutatav teenus, eks ole. No ei ole! Olge siis vähemalt ausad, [öelge,] et te olete äärmuslasi, vasakäärmuslasi aastaid riigi rahaga toetanud. Võib-olla te ise peate ennast kellekski teiseks, aga nii on välja kukkunud, et vasakäärmuslikud ideoloogiad on riigi poolt rahastatud. Ja mingi teenus see ei ole, see on raha kantimine äärmuslusele. 

Küsimus on riigi rahalise seisu kohta täpsemalt. Vaadake, teie valitsuste ajal ehk Kaja Kallase esimese ja teise valitsuse ajal ning teie valitsuse ajal on inflatsioon teinud sellist tööd – numbrid on kokku löödud –, et transpordi puhul on kasvu hinnatud koguni 187%‑le, 187%!, eluaseme hinnal on see 30,43%. Parandan: esimene oli elekter, jah, mitte transport, see minu nimetatud 187%. Eluaseme [hinna kasv on] 46,3%, transpordil 31%, toidukorvil 48,67%, gaasil 54%. Kuidas panna sellele kõigele päitsed pähe? Jälle on hakanud inflatsioon kasvama, kõigi toimetulek kannatab.

Siin oli, jah, jälle hästi palju erinevaid küsimusi. 

Mis puudutab tegevustoetusi, siis need on eelarves samamoodi näha. Sotsiaalkaitseminister ütles siit minu kõrvalt, et see on 0,1% eelarvest (Sotsiaalkaitseminister täpsustab kõrvalt: "Minu eelarvest.), tema eelarvest, jah. Kui teil on täpsem ettekujutus või mingi ettekujutus sellest, mida ei peaks rahastama, siis selle ettepaneku te saate ju parlamendiliikmena teha. Seda esiteks.

Luua muljet ja rääkida seda juttu, nagu meil oleks eelarve kõrval kuskil mingi muu salapärane eelarve, kust me tohutult rahastame vasakpropagandat ja neid lennukitest taevasse tekkivaid keemiajutte, ei ole siin ilmselt mõtet, vähemalt mulle mitte. 

Mis puudutab elukallidust, siis hinnatõus küll kellelegi rõõmu ei tee. Et inflatsioon tõstab kõiki hindu, see on muidugi probleem. Eestis on läbi aastakümnete aga hinnatõus olnud väga palju seotud just ühe asjaga: inimeste palgad tõusevad. Kui palgad tõusevad, siis see paratamatult kandub edasi toodetesse ja teenustesse. Valdavalt on see seotud just palkade kasvu ja elujärje [paranemisega]. 

Kuidas sellele päitseid pähe saada? Ma arvan isiklikult, viidates sellelesamale kõnele, mida Helle-Moonika siin kiitis – tuues võrdlusi küll Brežnevi ajaga, mis talle südamelähedane on – ja kus on seda ka erinevalt kirjeldatud, et vaba konkurents, konkurentsi hoidmine ja konkurentsi soodustamine ning toimiv turg ja konkurents erinevate tootjate ja teenuste vahel tagab selle, et sellel turul hindu tarbijate huvides ka alla lüüakse. See peab olema see eesmärk. See, et vabad kodanikud vabas riigis omavahel konkureerivad ja saavad tänu sellele ka paremaid võimalusi, peakski olema majanduse ja ka riigi eesmärk, mitte see, et on rohkem riiki, mitte see, et on hinnakontroll.

See oleks minu soovitus, mis suunas me peaksime oma poliitikaga liikuma. Eks ma siis püüan peaministrina seda selles suunas nügida.

Aitäh! Lõpetan kaheksanda küsimuse käsitlemise. Enne kui me saame üheksanda küsimuse juurde minna: Helle-Moonika Helme, teil on käsi püsti. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Hea istungi juhataja! Enne oli siin juttu sellest, kui [kaugele] tagasi me saame siin eelnevate küsimuste, nende sisu, küsijate ja kõigega minna. Mul on tunne, et peaministrile on midagi nii hinge läinud, et ta kannab seda vist, tundub, elu lõpuni hinges. Kui ta ka järgmistes infotundides tõstab selle teema üles, äkki te siis ütlete talle, et ta püsiks küsimuse raamides ja ärgu oma mingisuguseid luulusid siin igal esimesel võimalusel hakaku välja tooma ja letti viskama.

Aitäh! Istungi juhataja lähtub püsivalt sellest, et võiks püsida teemas ja nii küsijad kui vastajad võiksid keskenduda tõesti sellele teemale, mis on ette pandud. Nii on.

Aga läheme edasi. Tänane üheksas küsimus on sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole, küsib Riigikogu liige Vladimir Arhipov ja teema on toetused peredele ja eakatele, kes on raskustes seoses toidu hinna tõusuga. Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Elame ajal, kui hinnad tõusevad, maksud ja aktsiisid suurenevad ning üha enam inimesi tunneb muret igapäevase toimetuleku pärast. See olukord puudutab eelkõige kõige haavatavamaid rühmi: vanureid, madalapalgalisi, paljulapselisi peresid, kes juba praegu teevad iga päev keerulisi valikuid selle vahel, mida nad endale lubada saavad. Maximas valivad, mida osta, mitte ainult vanurid, vaid ka juba noored pered. Kütusehinnad, energiahinnad, toiduhinnad – kõik on tõusmas. Lisanduvad aktsiisid ja maksud ning need kulud koormavad oluliselt pere-eelarveid. Toetuste kärpimine ja ebapiisav sihtotstarbelisus viivad selleni, et kõige suuremate vajadustega pered ei saa vajalikku abi. Me oleme siin viimasel ajal igasuguseid huvitavaid asju teinud, paljulapselistelt peredelt natukene kärpinud, nüüd me lähme üksi elava pensionäri toetuse kallale. Kuidas siis parandada inimeste toimetulekut? Kuidas saavad paljulapselised pered hakkama olukorras, kus maksud, aktsiisid ja hinnad tõusevad?

Aitäh! Proua minister, palun!

Aitäh! Kõigepealt annan kiire ülevaate sellest, milline on olukord Statistikaameti andmetel. Need on kaks nädalat tagasi avaldatud andmed. Suhteline vaesus on langenud 2,3% – jutt käib aastate 2022 ja 2023 võrdlusest –, absoluutne vaesus on langenud 0,8 protsendipunkti. Sissetulekute kasv on toimunud kõikide komponentide osas: palgatöö puhul 6%, kusjuures see kasv on kõige väiksem, ning erinevad sotsiaalsed siirded tervikuna on 14% leibkondade sissetulekuid tõstnud. Oluline on, et lastetoetuste tõus on olnud kahekordne ja pensionid on tõusnud 18%. See näitab meile ju seda, et inimeste olukord vaesusnäitajate poolest on läinud faktiliselt paremaks. Kui suhtelise vaesuse puhul võib vaielda, sest see näitab inimeste võrdlust, halvemas ja paremas positsioonis olevate inimeste võrdlust, siis ka absoluutne vaesus on selgelt positiivses suunas liikunud. Kõige keerulisemas olukorras on üksi elavad pensionärid, seejärel on üksikvanemapered ning kolme või enama lapsega leibkonnad, aga kõikide nende gruppide puhul on nimetatud aastate võrdluses olukord vaesuse kontekstis läinud positiivsemaks. Ehk tegelikult ei ole inimesed sellistes raskustes nagu aasta varem.

Mida me oleme teinud? Täna on olnud korduvalt juttu pensionide jätkuvast kasvust, järgnevateks aastateks on pensionide kasvuks prognoositud keskmiselt 5%. Rääkides kahest viimasest aastast: [eelmisel aastal oli tõus] 17,6% ja käesoleval aastal on see 10,6%. Oluline on, et tulumaksuvaba tulu on pensionäridel 776 eurot, kui teistel on see 654 eurot. Üksikvanema lapse toetus on tõusnud, elatisabi kahekordistus selle aasta alguses ja see on otse suunatud üksi elavatele vanematele. Homme lähen valitsusse ja sealt edasi tulen Riigikokku [ettepanekuga] asendada toitjakaotuspension toitjakaotustoetusega, mis tõstab sissetulekut 90%‑l lastest. Puuetega inimeste toetused tõusevad järgmisest aastast. Nii et samme, mida on astutud, on palju. Lisaks oleme läbi viimas toimetulekutoetuse kaasajastamist ja leibkondliku elatusmiinimumi uuendamist. Käesoleva aasta kolmandas kvartalis on toiduabi saanud, seda Rimi kaartide abil, väga kliendisõbralikult ja inimväärikust arvestavalt, 22 456 inimest.

Aitäh! Vladimir Arhipov, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jah! Väga hea vastus! Elu on kahjuks natuke teistsugune kui teie vastus. Kas on plaanis rakendada sihitud toetuste skeemi, mis aitaks kõige haavatavamaid peresid? 

Aitäh! Sihitud toetuste skeem kõige haavatavamatele on toimetulekutoetuse süsteem. Toimetulekutoetuse piiri on minul ministrina õnnestunud tõsta 150 eurolt 200 eurole. Sõltuvalt leibkonnaliikme vanusest on see diferentseeritud, laste osa on kõrgem. 

Nii nagu ma ütlesin, me oleme muutmas toimetulekutoetuse süsteemi paindlikumaks inimeste jaoks. Aga see on ellu kutsutud selleks, et anda riigilt abi kõige haavatavamas olukorras olevatele inimestele. Kohalikul omavalitsusel on autonoomne õigus, aga ka kohustus kutsuda ellu neid meetmeid, mida tema territooriumil [elavad] inimesed vajavad, pakkuda vältimatut sotsiaalabi, mis tähendab riiete, toidu ja eluasemega seotud tegevusi, ja haavatavatele gruppidele on õigus ka täiendavat abi pakkuda. Seda kohalikud omavalitsused Eestis ka kõik teevad.

Suur tänu! Rohkem küsimusi selle küsimuse juures ei ole. Lõpetan üheksanda küsimuse käsitlemise. 

Kümnes küsimus on peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema on põhiseaduse muutmine. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Teate, ma alustan sellest, et minule ei meeldi julgeolekukaardiga tühjalt vehkimine, selle kaardi kuritarvitamine ja seeläbi ka selle devalveerimine. Näiteks siseminister Läänemets käib ringi ja räägib kogu aeg, et Pühtitsa kloostri kanooniliste sidemete säilimine on julgeolekuohuks Eestile, olgugi et ei ole mitte ühtegi fakti ja pole ka ühtegi argumenti, millest nähtuks, et see tegelikult nii oleks. See on naeruväärselt valelik jutt! Null! Mitte mingeid fakte ei ole, millest see järeldus lähtuks. 

Küsimus on see, kas kohaliku omavalitsuse volikogude valimise õiguse muutmise küsimuses me ei näe mingitpidi sarnast olukorda. Teiegi räägite sellest, et seda valimisõigust tuleb ulatuslikult piirata, sest rohkem kui 30 aastat kehtinud valimisõiguse säilimine kujutavat endast Eestile suurt julgeolekuohtu. Aga mina ei ole küll näinud mitte ühtegi analüüsi, reaalselt mitte midagi, millest nähtuks selle järelduse põhjendatus. 30 aastat on ju kehtinud see valimiste kord ja siit ei ole tulenenud mingisugust reaalset julgeolekuohtu. Mis siis nüüd järsku on muutunud, et kohalike omavalitsuste volikogude valimisel me peaksime asuma seisukohale, et sellesama korra säilimine kujutab endast ühtäkki talumatut julgeolekuohtu? Seetõttu ma palun, et te peaministrina selgitaksite, kust me saame lugeda selliseid analüüse, millest see järeldus reaalselt ja põhjendatult lähtub. 

Ma toon taustaks ka ühe informatsioonikillu. 2024. aasta märtsis pidas Venemaa presidendivalimistel vajalikuks osaleda vähem kui 3% Eestis elavatest Venemaa kodanikest, Putini poolt hääletas aga vaid 2,2% Eestis elavatest Venemaa kodanikest. Nendest numbritest mina küll mingit hirmsat Putini-meelsust tuletada ei oska. Aga äkki te oskate viidata mingitele teistele faktidele, kust me saaksime ratsionaalselt põhjendatult sellise järelduse tuletada?

Aitäh! Mul on kahju, et me selles oleme eriarvamusel. Ma väljendan vähemalt kurba meelt selle pärast, et küllap me olemegi mingites küsimustes – eeskätt nendes, mis puudutavad Eesti iseolemist ja julgeolekut – diametraalselt erinevatel seisukohtadel. Aga mis teha, elu on, nagu ta on, ja eks me peame sellega mõlemad edasi elama. 

Kõigepealt, seda etendust, mida korraldab Venemaa, Venemaad valitsev klann, ei nimetaks mina valimisteks, kui vähegi võimalik on, ja kutsun ka teisi üles neid mitte valimisteks nimetama. Need ei ole valimised. Selle kohta on internetis isegi üks nali, et on asju, mida inimene ei saa valida: need on ema, isa, vend ja õde ning Venemaa president. Mina arvan, et sellel ei ole valimistega mitte midagi pistmist, see on valimiste-laadne etendus, ei enamat. 

Te küsite, millest tuleneb see soov ja arusaamine, et agressorriikide kodanikud ei peaks valima. Maailma julgeolek on pidevas muutumises. Mis seal salata, Venemaa on agressiivne, Ukrainas on 1000 päeva käinud sõda, kus Venemaa, Putini klann tapab süütuid tsiviilisikuid, üritab relvajõuga muuta Euroopas piire. See on suurim sõjaline konflikt Euroopas peale teist maailmasõda. Kui öelda, et selle riigi kodakondsus ehk selle riigi alam olemine või õiguslik suhe selle riigiga ei kohusta millekski, siis mina selles veidi kahtlen. Ma arvan, et on ikkagi üsna selge piir, kus saab öelda, et kui inimene on selle riigi kodanik, siis ta ometi ei peaks Eesti siseasjades kaasa rääkima. Teie kolleegid on kirjutanud erinevaid lugusid sellel teemal. Kõike ma loomulikult refereerima ei hakka, aga ma arvan, riigi põhimõtteline küsimus, riigi enesekehtestamise küsimus on see, kes teevad selles riigis valikuid, kaasa arvatud kohalikul tasandil. Ma arvan, et agressorriikide kodanikud ei peaks seda tegema. 30 aastat tagasi, jah, isegi võib-olla 20 aastat tagasi oli paljudel siin – võib-olla mitte parlamendis, aga Eestis – ettekujutus, et Venemaad tabab kapitalism ja demokraatia. Kumbki pole mõjunud ega tabanud edukalt. Tegemist on riigiga, mis esimesel võimalusel, nagu tema valitseja Putin on kirjeldanud, taastaks endise okupatsiooniaegse riigi ja peab Nõukogude Liidu lõppu tohutuks veaks. Seda sõda pidav impeerium tegutseb ikkagi vallutamise ja anastamise nimel. Eestile ja NATO‑le on Venemaa suurim julgeolekuoht. Ma võin viidata ka valimistele Gruusias ja Moldovas, kus Venemaa mahitamisel käib valimiste mõjutamine. Nii et oht ta on, isegi kui see teile millegipärast ei meeldi.

Suur tänu! Kuna meil on küsimuseks ette nähtud kaks minutit ja vastamiseks kolm minutit, siis rohkem küsimusi me täna võtta ei saa ja peame panema infotunnile punkti, et täpselt kell kaks jätkata Riigikogu täiskogu istungiga. Ma tänan valitsuse liikmeid ja ma tänan kõiki Riigikogu liikmeid aktiivse osaluse eest.