Tere hommikust, head kolleegid! Alustame Riigikogu IV istungjärgu 8. töönädala neljapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks registreerus 59 Riigikogu liiget, puudub 42 liiget. Nüüd on võimalik anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole.

Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on kultuurikomisjoni algatatud Eesti Teaduste Akadeemia seaduse muutmise seaduse eelnõu 514 esimene lugemine. Selleks palun siia ettekandeks kultuurikomisjoni liikme Margit Sutropi. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud rahvasaadikud! Head akadeemikud ja kõik teised, kes tänast istungit kuulavad! Mul on hea meel Riigikogu kultuurikomisjoni poolt esitada teile Eesti Teaduste Akadeemia seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu kohaselt on tegemist teatud protseduuriliste küsimuste täpsustamisega. Eesti Teaduste Akadeemia seadus koostati veerand sajandit tagasi ja see jõustus 19. mail 1997. Seaduse kehtiv redaktsioon jõustus kümne aasta eest. Akadeemia hinnangul puudub uue tervikteksti väljatöötamise järele vajadus, sest teaduste akadeemia [seadus] oma ülesehituselt ja sätete põhiosalt vastab tänastele nõuetele. Küll aga on vaja reguleerida üksikuid vananenud sätteid ja teatud detailseid küsimusi, ka mõningaid mõisteid on vaja täpsustada. 

Seaduseelnõu eesmärk teaduste akadeemia põhilisi ülesandeid ega tema missiooni, juhtimismudelit ning akadeemikute ülesandeid ja õigusi, samuti akadeemia rolli riigi toimimises ning teadus- ja kõrgharidussüsteemis otseselt ei puuduta, vaid [eesmärk on] kaasajastada ja lihtsustada ning anda akadeemiale juurde autonoomiat ise oma küsimuste üle otsustada. 

Mis need peamised [asjad] on, mis muutuvad, et te ei hääletaks seda pimesi? Kõigepealt antakse akadeemiale võimalus iseseisvalt oma põhikiri kehtestada: kõiki selles tehtavaid muudatusi ei pea enam Haridus- ja Teadusministeeriumis registreerima. See on sarnane avalik-õiguslike ülikoolidega, kes saavad seda ise teha. Samuti täpsustatakse õigust anda välja stipendiume ja uurimistoetusi peale teadlaste ja üliõpilaste ka kooliõpilastele ning täpsustatakse juhtimisstruktuuri: ühe kollegiaalse juhtimisorgani juhatuse asemel räägitakse eestseisusest. Võib-olla nende enda toimimise seisukohast üks kõige olulisemaid muudatusi on see, et seaduse tasemel ei sätestata enam seda, et akadeemia peasekretär peab olema akadeemik. Ja on veel mõningaid muudatusi, [mille kohaselt ei sätestata enam seda], kui palju ettekandeid [akadeemia üldkogu] peab kuulama ja mida nad peavad tegema. Nii et kõik see on nende enda toimimise jaoks vajalik. 

Vabariigi Valitsuse seisukoht kultuurikomisjoni algatatud Eesti Teaduste Akadeemia seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta on võetud 26. septembril [ja see on järgmine]: eelnõu on mõistlik, sest selle peamine eesmärk on tagada Eesti Teaduste Akadeemiale paindlikkus oma sisemise struktuuri ja töökorralduse üle otsustamiseks. Vabariigi Valitsus on selle heaks kiitnud. 

Kultuurikomisjon arutas seda küsimust oma 4. novembri istungil, kus osalesid Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Liina Kersna, Signe Kivi, Margit Sutrop, Kadri Tali ja Tanel Tein, kutsutud olid ka Haridus- ja Teadusministeeriumi õigus- ja personalipoliitika osakonna õigusnõunik Kirke Treial ning teadus- ja arendustegevuse poliitika osakonna peaekspert Mariann Saaliste. Selle [teemaga] probleeme ei tekkinud, sest seda oli juba ka erinevatel muudel istungitel arutatud ja teadmiseks võetud. 

Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu [istungi] päevakorda 14. novembril, see on täna, otsus oli konsensuslik. Samuti tehti konsensuslik ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada ning määrata juhtivkomisjoni esindajaks Margit Sutrop, ka selles suhtes oli konsensus. Paluksin teid [eelnõu] heaks kiita. Aitäh teile!

Teile on ka küsimusi. Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul ei sobi vist selle küllaltki põgusa teema kohta palju küsida, sest me oleme seda mitmel korral kultuurikomisjonis arutanud ja asi on enam-vähem selge. Ja teemat laiendada teaduste akadeemia tuleviku ja teaduse rahastamise või muude, teaduse korralduslike küsimustega ei ole põhjust, kuigi, tõesti, me ootame ju selle suure debati jaoks valitsuselt teadus- ja arendustöö ning innovatsiooni korralduse seaduse eelnõu. Aga ma küsin selle kohta. Me algatasime kultuurikomisjoni poolt selle eelnõu ise. See on seadusandlik käitumine, kui Riigikogus endas sünnib eelnõusid, olgu see siis koostöös väliste partneritega või meie enda tegevuse tulemusena. Mis sa arvad, kas me võiksime olla julgemad ka teistes valdkondades ja algatada veel mõne eelnõu ilma valitsusepoolsete näpunäideteta, kui on sellised teemad meile lauale tulnud?

Suur aitäh selle küsimuse eest! No kui päris täpne olla, siis ega me seda teaduste akadeemia seaduse muutmist ka päris iseseisvalt ei algatanud. Eks see toodi ikka meile siia lauale ja öeldi, et on vaja seda muuta. Nii et nii väga julged me just ei ole. Aga põhimõtteliselt on sul õigus. Ma arvan, et kuna teadus- ja arendustöö ning innovatsiooni korralduse seadus on nii kaua viibinud ja see oli tegelikult enne eelmise koosseisu laialiminekut praktiliselt kokkulepetega kaetud ja küps edasi minemiseks, siis siinkohal oleks küll selline, ma ei tea, kas algatamise mõttes, aga julgem edasiliikumine kindlasti mõistlik. 

Ma saan aru, et on lootus, et see tuleb varsti meie lauale ja äkki me saame siis julgemalt sellega edasi minna, samas on sellele tunnuslik see, et tegelikult arutletakse isegi selle üle, kas sellist seadust üldse vaja on. See on kõige [tähelepanuväärsem] asi. Aastakümneid on sellise seaduse alusel toimetatud, aga teatud kokkulepped siiski ei toimi. Kas või teaduseetika süsteemi uuendamine seisab täna tegelikult ikkagi selle taga, et ei ole seda otsust vastu võetud. Võib-olla on küsimus selles, millise seadusega seda täpselt reguleeritakse, kuna kõrgharidus on reguleeritud kõrgharidusseadusega ja ülikoolide tegevus on juba ka sellega kaetud. Kui nimetada neid teadusasutusteks, tekib tegelikult küsimus, kas teadus- ja arendustöö ning innovatsiooni korralduse seadus saab ka nende teadustegevust reguleerida.

Samamoodi langeb see, kui me peame seda teadustegevust reguleerima, teatavas mõttes Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi või ka kõigi ministeeriumide nagu toolide vahele. Ma arvan, et selles mõttes on õigustatud küsimus, milline on tegelikult Riigikogu enda positsioon teadus- ja arendustöö korraldamise täpsustamisel ja mida me neilt ootame. Ma arvan, et just need diskussioonid on vajalikud ja Riigikogu on nendeks küps. Me oleme seda tööd teinud nii mitteformaalselt loodud erinevates toetusrühmades, näiteks kõrghariduse toetusrühmas, kus on ju ka teadusküsimused laual, kui ka fraktsioonides, kus on seda tegelikult päris põhjalikult arutatud. Peamine küsimus on, kuidas me nende otsusteni jõuame. 

Aga aitäh selle küsimuse eest ja ma arvan, et siin on tõesti mõtlemise koht see, milline võiks tegelikult olla Riigikogu enda initsiatiiv ja millal me ootame seda, et teaduste akadeemia või ülikoolid või ka instituudid tõukaksid seda asja tagant ja meie oleksime tegelikult initsiaatorid. Mina oleksin muidugi hea meelega loomulikult veduri rollis, mitte lihtsalt formaalse käetõstja rollis. 

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Aitäh, ettekandja! Ma ei tea, kas ma kuulsin päris õigesti, aga minule jäi sellest ettekandest mulje, et me tahame suurendada teaduste akadeemia autonoomsust, mis on ilmselt väga tervitatav. Ja teine asi, mis mind huvitas: kas kultuurikomisjonis tekkis ka kellelgi mingeid küsimusi või oli see niisugune konsensuslik [arutelu] ja kõik olid kõigega nõus? Ma võin öelda, et sotsiaalkomisjonis on alati olnud väga intensiivsed ja huvitavad diskussioonid. Kas sa võiksid natuke valgustada seda, kui seda diskussiooni seal oli?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, rõhutan uuesti, et selle autonoomia küsimus on eelkõige autonoomias võrreldes sellega, mida Haridus- ja Teadusministeerium peab heaks kiitma, kui teaduste akadeemia on ise selle üle otsustanud. Ja [need otsused] puudutavad peamiselt juhtimis- või struktuurialaseid küsimusi, ja tõesti, täiesti selliseid formalistlikke küsimusi, näiteks, kui palju mainitakse teaduste akadeemia erinevaid osakondi või allasutusi. Tänaseks on tekkinud olukord, kus tegelikult neid allasutusi, instituute on vaid üks. Ja see on tegelikult küllaltki autonoomne, sest need kõik on ju tegelikult juba reformitud.  

Meil tegelikult läks diskussioon tõepoolest mitmetes eelnevates aruteludes laiemalt selle peale, kuidas akadeemikuid valitakse või milliseid otsuseid nad saavad teha. Aga need ei puudutanud tegelikult otseselt põhikirja, need olid sellised eelnevad arutelud, kus me arutasime teaduste akadeemia funktsioonide ja rolli üle. Aga nagu ma ütlesin, seaduseelnõu puhul me otsustasime nii napilt ära selle, nagu ka toona, kuidas seda siia üldkogusse saata. Need olid sellised huvitavad arutelupunktid, mida saab teadmiseks võtta, aga seaduseelnõu ise ei täpsusta tegelikult ei teaduste akadeemia põhifunktsioone ega ka akadeemikute tegevust või nende valimist.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Selles seaduseelnõus on [seaduse] vastuvõtmise mõjude ja kulutuste kohta öeldud, et need muudatused ei too kaasa rahalisi kohustusi. Samal ajal muudab see paremaks tööd assotsieerunud ühendustega, mis tegelikult tähendab ka ju teatud mõttes rahalist toetamist. Kas teaduste akadeemial on piisavalt finantse, et teadust niimoodi edendada, et parimad talendid ja anded saaksid oma unistused teadusvallas teostada?

Aitäh! No ma saan aru niimoodi, et mis puudutab neid rahalisi mõjusid, näiteks toetuste andmist õpilastele, siis seda on tegelikult siiani tehtud ja ju nad seda siis oma vahendite piires ikkagi teevad. 

Ja nende assotsieerunud ühenduste kohta [ütlen seda], et ma arvan, et see ei pea tooma kaasa rahalisi kohustusi. Küllap nad ise teavad, mille jaoks nad [raha] kasutavad või ei kasuta. 

Kui minna sügavuti, siis ma kujutan ette, et rahalisi mõjusid võib tuua kaasa see, kui peasekretär ei ole akadeemik ja kui ta on võetud kuskilt väljastpoolt. Võib-olla on tema palganumber suurem. Aga see läheks juba nii pisiasjadesse. Ma arvan, et nii väärikat organisatsiooni nagu teaduste akadeemia ei peaks siit puldist manitsema, et kas te ikka oma eelarvega välja tulete.

Rohkem küsimusi teile ei ole.

Aitäh teile kõigile!

Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Sulgen läbirääkimised. 

Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 514 SE esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 28. november kell 17.15. Oleme esimese päevakorrapunkti ära käsitlenud. 

Läheme teise päevakorrapunkti juurde ja selleks on Riigikogu liikme Kalle Grünthali algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 490 esimene lugemine. Ettekandja on eelnõu algataja ehk Riigikogu liige Kalle Grünthal. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Olen esitanud Riigikogule menetlemiseks karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu, millega tehakse [ettepanek] tunnistada seaduse § 151¹ kehtetuks. 

Võib-olla kõik ei ole seda eelnõu lugenud ja siis ma ütlen, kuidas see § 151¹ on sisustatud. Selle [pealkiri] on "Rahvusvahelise kuriteo toetamine ja õigustamine" ja paragrahvi lõige 1 [käsitleb] agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümboli avalikku eksponeerimist neid tegusid toetaval või õigustaval viisil.

Miks ma olen selle eelnõu esitanud? Põhjus on selles, et Eesti Vabariigi politsei on seda normi korduvalt kuritarvitanud – korduvalt! –, mis ei ole kohane õigusriigile, millest valitsuse esindajad pidevalt siin saalis räägivad. 

Et mitte jääda paljasõnaliseks, tooksin välja kolm juhtumit, mida ma olen ka eelnõu [seletuskirjas] käsitlenud. Muidugi ütlen [kõigepealt], mispärast üldse nimetatud paragrahv vastu võeti: selleks, et igasugused Z-tähed, viisnurgad, Vene lipu värvid ja nende eksponeerimine ei oleks lubatud. Ja [muudetud] seadus jõustus 29. aprillil 2022. aastal. Sisuliselt oli [muudatus] mõeldud ikkagi selleks, et takistada sellise sümboolika eksponeerimist, millega toetatakse inimsusevastase või sõjakuriteo toimepanemist neid õigustaval [või toetaval] viisil. Aga kahjuks on politsei, nagu ma ütlesin, väga jämedalt neid norme rikkunud ja asunud neid Eesti rahva vastu rakendama. 

Kõigepealt oli Jaak Valge ja Andres Aule aktsioon Tallinnas, kus protestiks kirjanike maja seinal oleva küüditamisel osalenud kirjaniku bareljeefi vastu heisati Eesti NSV lipp. Esimese matsuga algatati nende suhtes väärteomenetlus sellesama paragrahvi alusel, tõsi küll, [menetlus] kvalifitseeriti hiljem ümber avaliku korra rikkumiseks. Kuid selle väärteo esialgne kirjeldus oli, et nende tegevus oli keskmise inimese seisukohast häiriv ja teistele inimestele tundus see [inimsusevastase] kuriteo või sõjakuriteo toimepanemise õigustamisena. Aga noh, [menetluseks] kulus põhimõtteliselt kuu aega, see ikkagi algatati. Muidugi, Jaak Valge minu teada vist mõisteti nendes asjades õigeks. Nii et see on esimene juhtum. 

Teine juhtum oli juba palju tõsisem. Käesoleva aasta juulis toimunud Sinimägede lahingute mälestussündmusel üritasid politseinikud sellelt ürituselt lahkuma sundida [inimest], kelle isa oli olnud Sinimägede kangelane ja võidelnud Eesti Vabariigi eest, kui rinnet hoiti kinni, et eestlased saaksid põgeneda läheneva Nõukogude armee eest. Põhjuseks toodi tema särgil olev väidetav keelatud sümboolika. Ja mitte ainult teda, vaid selle repressiivse tegevuse ohvriks langes ka mittetulundusühing Eesti Leegioni Sõprade Klubi, mille särgil oli pealuu kujutis. See on patendiseaduse alusel patenteeritud ning mingit keelatud sümboolikat särgil ei olnud. Kõige häbiväärsem oli muidugi olukord, kus politseinikud, kes seda aktsiooni alustasid ja "menetlesid", ei austanud ka Eesti Vabariigi hümni, vaid sundisid Eesti Leegioni Sõprade Klubi liikmeid selle kõlamise ajal endaga kaasa tulema. Ja nad ei suutnud ka kohapeal neile selgitada, milles on asi ja milles siis see keelatud sümboolika seisneb. 

Ma usun, et paljud on näinud videoid, milles on näha, et osa [politseinikest] olid [klubi liikmete] hinnangul suhteliselt agressiivsed, rikkudes üritusel viibinud klubi liikmete, aga muidugi ka teiste läheduses viibinud inimeste tuju, kes olid seal rahumeelselt kogunenud. Paljudele tundus see kõik väga alandav. Paha on muidugi ka see, et seal mägedes viibisid väliskülalised, kes samuti ürituselt eemaldati. Mis mulje võis neile sellise tegevuse juures jääda Eesti politseist ja millise sõnumi viisid nad endaga kaasa oma koduriiki? Kindlasti ei olnud selles mitte midagi head. Ma arvan, et kõige rohkem rikkus politsei selle tegevusega oma head mainet, mis sai väga oluliselt kahjustada. Sest tegelikult on need mehed, kes sellel üritusel osalesid, alati olnud valmis ühiselt Eesti Vabariigi eest seisma. 

Aga kõige selle taustal tekib küsimus sõna "kaitsetahe" kohta. Miks me peame kaitsma riiki, mis ei austa eesti rahvuslust ega Eesti patrioote, kes on seisnud Eesti Vabariigi eest? Kurioosne on ka see, et Eesti Leegioni [Sõprade Klubi] mehed olid eelnevalt politseiga kokku leppinud, et nad osalevad sellel üritusel. Kui politsei oleks tahtnud seda üritust menetleda nii, nagu seadus ette näeb, ja teinud kodutöö ära, siis ei oleks ka sellist, ma nimetan seda siiski nii, rahvusvahelist intsidenti juhtunud. 

Muidugi, kurioosne on see, et politsei õigustab oma tegevust: ütleb, et kõik on korras ja mitte midagi halba ei olnud. Ja kõige tähelepanuväärsem on veel see, et nad hakkavad oma käitumist õigustama sellega, et toovad välja mingid nüansid. Ma [toon välja] Indrek Püvi, Ida prefektuuri Narva politseijaoskonna [juhi] öeldu, et siiski juhib [Politsei- ja Piirivalveamet] tähelepanu sellele, et ametliku kaubamärgi elemendid eraldiseisvalt ei pruugi olla kooskõlas karistusseadustiku § 151¹ põhimõtetega. Samuti vajab hinnangut see, kas eraldiseisvad sümbolid omavad õiguskaitset patendiseaduse § 12 alusel. Samas tunnistab Politsei‑ ja Piirivalveamet, et üritusel osalejate Eesti Vabariigi hümni ajal kõrvale kutsumine ei olnud niivõrd ajakriitiline ning nad oleksid pidanud [oma sekkumise] hümni ajaks peatama. Ta ütles, et nad juhivad ametnike tähelepanu sellele ning nad riigiasutusena pingutavad selle nimel, et nad tulevikus enam sarnaselt ei käituks. 

Aga see ei ole ju esimene kord, kui politsei on üritanud hümni mängimise ajal inimesi represseerida. Tuletan meelde COVID‑i aega, kui Silvia Ilves mängis tšellol Eesti hümni ja politsei nõudis temalt mängimise lõpetamist ja nendega kaasatulemist. Ainult rahva tungival nõudmisel nad peatusid, sest neil oli südametunnistus. Nad peatusid ja jätsid selle teo tegemata. 

Nii et tegelikult võin ma öelda, et nende tegevuses on välja kujunenud muster. Aga ma ei usu iialgi, et selline tegevus on reapolitseinike inspireeritud. Selleks on tulnud käsk ülemustelt, ma ei tea, kust kohast veel, võib-olla Ameerika saatkonnast, ma ei tea. Sellise tegevuse tõttu oli kahju kannatanute hulk äärmiselt suur. 

Tulen nüüd kolmanda juhtumi juurde, mis on ka meedias väga palju kajastamist leidnud. See on 31. augustil toimunud politseioperatsioon, mille käigus konfiskeeriti Lihulasse viidav mälestusmärk Eesti sõdurite [auks]: nendesamade sõdurite [auks], kes kaitsesid teises maailmasõjas meie maad Nõukogude armee sissetungi eest ja andsid paljudele tuhandetele eestlastele võimaluse põgeneda laevadega peatselt okupeeritavalt maalt. Ja mis siis toimus? Toimus see, et politseioperatsiooni käigus peatati mälestusmärki vedav auto. Selle kõrvale sõitis loetud minutite jooksul kraana, mille abil see mälestusmärk teisaldati ja võeti politseisse hoiule. 

Kui küsisime siinsamas Riigikogu saalis siseministri käest sealsete asjaolude kohta täpsustusi, teatas tema, et politsei oli seisukohal, et [siseminister] oli sellest teadlik ja samuti teadis sellest peaminister Kristen Michal. Ehk siis meie valitsuse juhtivad figuurid andsid sisuliselt nõusoleku see mälestusmärk konfiskeerida, vaatamata sellele, et mälestusmärgile oli tehtud semiootiline sõltumatu ekspertiis. Ka teistkordne tehtud ekspertiis kinnitas, et tegelikult midagi seadusevastast ei olnud. Ja ma ütlen täiesti julgelt siit puldist välja, et kahjuks on Eesti politseinikud, kes on tublid töömehed, muutumas oma juhtide, käskijate käsul poliitiliseks politseiks. See ei ole normaalne. 

Lisaks sellele on väga paljud juhtivad juristid pärast juhtumit Lihula samba suhtes teostatud menetlustoiminguid väga tugevalt kritiseerinud. Näiteks vandeadvokaat Carri Ginteri sõnul ei vasta politsei ja siseministri õigustused Lihula monumendi koopia konfiskeerimise kohta sellele, mis on tegelikult agressioonisümbolite kohta seaduses kirjas. Ka PPA esindaja, Lääne prefektuuri politseijaoskonna ülem Üllar Kütt, keda ma tean juba Paide aegadest, kui ka minister Lauri Läänemets eksisid tegelikult, kui nad "Aktuaalses kaameras" agressioonisümboolika ja Lihula samba teemal sõna võtsid. 

Väga oluline moment on see, et vandeadvokaat Carri Ginter kinnitab, et tema oli sellekohase seaduseelnõu valmistamisprotsessi kaasatud ja teab, et sümboolika üldist [iseloomustust] karistusseadustikku kirja ei saanud. Ja kõige olulisem [tema öeldud] lause selle asja kohta on, et karistusseadustiku järgi ei piisa sümboli avalikku kohta viimisest ega selle kasutamisest, koosseisu realiseerimiseks on tegelikult vaja, et [punasümboolikat eksponeeritaks] [inimsusevastaseid või sõjakuri]tegusid õigustaval viisil. Kuidas [sammast] transporditi ja kuidas [transporditava samba sümbolitega] toetati [sõjakuritegusid], jäi Ginteri sõnul segaseks. "Sümboli omamine ja transportimine on seadusega absoluutselt kooskõlas," ütles ta. Ja kasutan ka tema reljeefset väljendit: "Nii võib mul autos rõõmsalt olla kas või tonn haakriste ja viisnurki." Ja mitte midagi ei saa teha. Ma ütlen välja ka Ginteri arvamuse, et selliste koosseisude rakendamise korral tuleb olla eriti ettevaatlik ja vastutustundlik, sest nagu tippjurist ütleb: "Muidu jääme peagi oma vabadusest ilma."

Ja asi ei piirdu ainult sellega. Tegelikult õhutab politsei selline tegevus, õigemini, nende juhtide käsud õhutavad ühiskonnas vaenu erinevate rahvusgruppide vahel. Võib-olla oli [nende tegevus] selle koosseisu menetluse puhul mittemidagiütlev. Aga see annab väga tugeva [vaenu õhutava] sõnumi, mida võivad erinevad rahvus- ja huvigrupid hakata realiseerima üksteise vastu vägivaldsed olles. See on väga tõsine küsimus.

Miks on vaja [see paragrahv] ikkagi [seadusest] välja võtta? Sellepärast, et agressiooni õigustava sümboolika eksponeerimist käsitlevad karistusseadustikus ka mitmed teised paragrahvid. Kahjuks on politsei asunud [seda normi] eesti rahvuslaste vastu rakendama, et suruda maha nende rahvuslikke tundeid, rüvetades sellega tegelikult ka Eesti vabaduse eest võidelnud sõdurite [mälestust]. [Võib ju arvata], et mitte midagi halba [selle sätte] tõttu ei juhtu. Aga mitte kedagi ei saa jätta karistamata, kui ka üht inimest [represseeritakse]. Aga kui on kümneid inimesi, keda, ma siiski ütlen, selle [paragrahvi] tõttu poliitiliselt represseeritakse, siis ei sobi selline norm meie õigusriigi karistusseadustikku. 

Sellega ma sooviksin oma tutvustuse lõpetada. Ja ma loodan, et need, kellel on rahvuslikud tunded veel olemas ja säilinud, toetavad selle eelnõu teisele lugemisele saatmist. Aitäh!

Aitäh ettekandjale! Teile on ka küsimus. Andre Hanimägi, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Te apelleerite rahvuslusele. Ma arvan, et ei ole päris korrektne öelda, et need, kes seda ei toetaks, ei ole kuidagi rahvusmeelsed ega eestimeelsed. Kindlasti mitte.  Te apelleerite ka üksikjuhtumitele. Te ise ütlesite, et § 151¹ sai loodud eelkõige seetõttu, et toimub Venemaa agressioon Ukraina vastu. See olukord ega sõda ei ole lõppenud. Meie seas on jätkuvalt neid, kes käiksid hea meelega ringi Z-tähe, sirbi ja vasaraga ning hüüaksid Putinit. Mitte midagi ei ole tegelikult muutunud. Norm on küll keeruline, selles mõttes olen ma teiega nõus, et seda sisustada ongi võib-olla raske. Aga ma ei näe põhjust, miks peaks terve normi [seadusest] välja viskama selle sisustamise tõttu. Seetõttu ma küsingi teie käest: milline oleks teie lahendus, kui §151¹ ära kaoks? Kuidas käiks sellisel juhul Z- ja …

Teie aeg!

… igasuguste muude tähtede vastane võitlus?

Aitäh, lugupeetud küsija! Lugupeetud Andre Hanimägi! Teie olete õiguskomisjoni esimees ehk siis te peaksite olema praktiliselt kõikidest komisjoni liikmetest ja ma usun, et ka siin saalis [olevatest inimestest] vähemalt poole targem. Aga see küsimus, mida te praegu presenteerisite, näitab, andke andeks, teie juriidilist harimatust. Norm ei ole keeruline, see on väga selge. Küsimus on selles, et siin on toodud välja väga lihtsad asjaolud: sümboolika ja avalik eksponeerimine sõjakuritegusid toetaval või õigustaval viisil. Jaa, ma saan aru, et te suudate ainult selle esimese lauseosa ära lugeda. Aga kogu küsimus ja kogu selle eelnõu [mõte] on selles, et ka politsei, kes tegeleb igapäevaselt selliste küsimustega, ei suuda leida, milles väljendub [sõjakuritegusid] toetav või õigustav viis. Ka mina ei suuda. Kui Carri Ginter tippjuristina ei suuda seda leida, siis järelikult koosseisu ei ole.

Lugupeetud Andre Hanimägi, teie küsimus läheb ikkagi selle rahvusluse küsimuse alla. Ja ma võib-olla ka ütlesin, et kui te seda ei toeta, siis olete te rahvusluse vastane. Aga teie küsimus ju tegelikult väljendabki seda, et te ei pea pühaks nende inimeste, sõdurite [mälestust], kes kaitsesid Eestit Sinimägedes oma vere hinnaga. See on asja [point]. Ja kui te laveerite ja püüate selle peita mingi Z-tähe või viisnurga taha ning tallate sellega maha meie rahvuskangelased, siis see on häbiväärne.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Uskumatu, et me täna veel siin saalis oleme, kui arvestada, et kell neli öösel me ju eelmise, kolmapäevase [istungi] päevakorra lõpetasime. Nii et tugevad poisid ja tüdrukud on siin saalis. 

Mis puudutab eelnõu, siis ma küsiksin seda. [Seletuskirja] punktis kaks on välja toodud eelnõu eesmärk: "Eelnõu eesmärgiks on lõpetada normi kuritarvitamine jõustruktuuride poolt." Sellest lähtuvalt ma küsingi, et kui selline kuritarvitamine tõesti leiab aset – mõningaid näiteid selle kohta on ja eks iga näite kohta saab ju mingisuguse diskussiooni ka alustada, aga ma pigem seda ei tee –, siis mis sa ise, Kalle, arvad, millest on see tingitud, et seda normi jõustruktuuride poolt kuritarvitatakse? Kas puudub arusaam selle kohta, …

Teie aeg!

… kuidas tuleb [normi] tegelikult rakendada, või on see järelevalve küsimus?

Aitäh, hea Lauri! Miks seda normi kuritarvitatakse? Selle normi kuritarvitamise kohta võin ma välja öelda vaid oma isikliku arvamuse, aga kahtlemata ei loe minu arvamus siin saalis mitte midagi, mistõttu ma püüan esitada natuke keerukama konstruktsiooni. Miks seda siis kuritarvitatakse? Kogu küsimus taandub sellele, et politsei tohib eraisiku privaatsfääri sekkuda vaid sellisel juhul, kui tema tegevusel on mingisuguse kuriteo või väärteo tunnused. Karistusõiguse üldpõhimõte on see, et keelatud on see, mis on keelatud. Seega, kui Eesti Leegioni [Sõprade Klubi] mehed informeerisid politseid eelnevalt sellest, et nad osalevad Sinimägede mälestusüritusel, ja nad on kogu aeg kandnud seda Patendiameti litsentseeritud surnupealuuga sümboolikat, siis miks viiakse need inimesed väidetavalt menetlustoimingute ajaks ära politseibussi ja alandatakse neid selle tegevuse tõttu? Ja ma ei usu, et nad ei teadnud, et see on patenteeritud. Võrdluseks küsin: Kuperjanovi pataljoni lipu peal on samuti surnupealuu. Kas see on ka siis sümboolikaga agressiooni õigustamine?

Ma tuleks ka selle juurde, et tegelikult on meie süsteemis kahjuks kujunenud välja olukord, kus inimese suhtes algatatud menetlus ongi kõige suurem karistus. Ta pannakse olukorda, kus ta on surve all, kus teda küsitletakse, tehakse menetlustoiminguid, hoiatatakse teda ja nii edasi. Tavakodanik ei suuda sellele vastu panna ja ta muutub taltsaks nagu lambuke: parem ma enam rohkem niimoodi ei tee. Aga see ei ole õigusriigile kohane, ei saa inimest surnuks menetleda. Ja tegelikult peaksid ka politseiametnikud selle eest vastutuse võtma.

Kuigi nad vabandasid Eesti Leegioni [Sõprade Klubi] meeste ees, märkisid nad siiski oma tegevuses järgmist. Jällegi ütleb Ida prefektuuri [Narva] politseijaoskonna juht Indrek Püvi, et üks [põhjusi] oli kindlasti vaenuliku sümboolika eksponeerimine, näete, väga lihtne asi. [Põhjus], miks nad seda kõike tegid, oli ainult vaenuliku sümboolika eksponeerimine. Ja ennetavate tegevuste eesmärk ei olnud mitte karistada, vaid [teha] selgitustööd ja vältida konfliktiolukordi ning kaitsta [inimesi] võimalike provokatsioonide eest. Kedagi selle ürituse kestel kinni ei peetud ega karistatud.

Siit me jõuamegi selle juurde, et politsei ei ole võimeline seda normi rakendama nii, nagu see on mõeldud. Sest Ida prefektuuri politseijaoskonna juht Indrek Püvi ütleb, et asi oli vaenuliku sümboolika eksponeerimises. Aga sellist normi ei ole ju karistusseadustikus. Ja ma ei nõustu lugupeetud Indrek Püviga ka selles, et tegemist oli selgitustööga ja konfliktiolukorra vältimisega. Ma ütleks niimoodi, et sellise tegevusega hoopis võimendati pingeid. Aga see ei ole politseitöö eesmärk.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja, nende heade sõnade eest minu kohta! Ma proovin siis uuesti. Ma mõtlesin selle normi all [midagi muud], sellepärast et norm iseenesest on ju väga selge, nagu ka teie ütlesite, ja ma olen sellega sada protsenti nõus. [Normi] tõlgendamise all pidasin ma silmas seda, et kas politseinik alati teab, kas pealuu on SS-i pealuu või mingi muu pealuu. Selle koha pealt ei ole võib-olla tõesti sajaprotsendilist kindlust, mispärast tulebki neid asju menetleda ja uurida. 

Ma küsin teie käest, et te apelleerite jätkuvalt nendelesamadele juhtumitele, mis ei ole minu hinnangul pädev, kuna need ei puutu sellesse normi, ja norm ei ole minu hinnangul süüdi selles, kuidas seda sisustatakse. Ehk siis ma küsin teie käest niimoodi: kas teie hinnangul on nende juhtumite puhul süüdi see norm ja selle sõnastus, mida te tahate tühistada, või antud juhul normi sisustamine politsei poolt? Kuidas teie hinnangul sellega on?

Lugupeetud Andre Hanimägi! Ma olen teiega selles mõttes nõus, et te viitate väga olulisele asjaolule. Norm on tegelikult sisustatud täpselt – seal ei ole kirjas mitte ainult vaenuliku sümboolika eksponeerimine, vaid sellega kaasneb ka teine [pool] ehk selle [eksponeerimine] neid tegusid toetaval või õigustaval viisil. Aga Ida prefektuuri politseijaoskonna juhi vastusest selgub, et nad olid jätnud kõrvale normi kõige olulisema komponendi ehk selle mainitud tegusid toetava ja õigustava viisi. Ilmselgelt oli neil kodutöö tegemata. Siiski vabandasid politseinikud [inimeste ees] kohapeal. Aga, lugupeetud Andre Hanimägi, mõelge, millise tunde jätab teile see, kui te olete pidulikul mälestusüritusel austamas Eesti rahva kangelasi ja ühel hetkel lennatakse teile peale. Võib-olla ei ole minu järgmine näide teie kohta väga ilus, aga ma toon selle ikkagi välja. Mis siis saab, lugupeetud Andre Hanimägi, kui politsei tuleb ühel hetkel teie juurde ja hakkab teid süüdistama vägistamises, kuna teil on kuskil olemas sihukesed riistad? See on ju ebanormaalne. Alati peab järgnema ka mingi koosseis. Seda ei saa teha lihtsalt aparatuuri pärast, mis teil on olemas, see ei ole loogiline.

Rohkem küsimusi teile ei ole.

Nii vähe oligi vä?

Jah. Järgmisena annab juhtivkomisjonis toimunud arutelu kohta ülevaate õiguskomisjoni liige Vilja Toomast. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Kalle Grünthali algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu esimese lugemise ettevalmistamine toimus õiguskomisjonis käesoleva aasta 4. novembril. Kalle Grünthali juttu ma uuesti teile kordama ei hakka, sest see oli hästi pikk ja põhjalik. 

Lähen kohe järgmise etapi juurde meie protokollis. Kalle Grünthali tutvustuse peale andis õiguskomisjoni esimees Andre Hanimägi sõna Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse nõunikule Markko Künnapule ja palus tal tutvustada valitsuse seisukohta, mis on järgmine. Vabariigi Valitsus otsustas oma käesoleva aasta 3. oktoobri istungil karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu seadusena vastuvõtmist mitte toetada ja põhjendas seda järgnevate mõtete või seisukohtadega. Sätte kehtetuks tunnistamine ei ole muu hulgas seletuskirjas märgitud eelnõu eesmärkide toetamiseks esitatud näidete pinnalt põhjendatud ega mõistlik. Nimelt oli paragrahvi kehtestamine 2022. aasta kevadel ajendatud suuresti Venemaa Föderatsiooni agressioonisõjast ja asjaolust, et agressiooni toimepanemisel ja toetamisel hakati kasutama erisugust sümboolikat. Sättega kaitstakse kitsamalt võttes agressioonisõjas kannatanud [üksikisikuid] alandamise ja hirmutamise eest, teisalt rahu ja avalikku korda laiemalt. Ei ole mingit põhjust arvata, et olukorras, kus Venemaa agressioonisõda Ukrainas jätkub, on Venemaa eriteenistuste ja neile kaasa elajate soov Venemaa agressioonisõda Eestis propageerida, toetada ja õigustada kuidagi lahtunud. Normi kehtetuks tunnistamise vajadust ei tingi ka normi lai reguleerimisala: koosseis on piisavalt piiritletud, et isikud saaksid mõistlikul viisil [ette näha], milline käitumine normi kohaldamisalasse satub. See oli valitsuse seisukoht, miks nad seda eelnõu ei toeta.

Lühike arutelu toimus ka komisjonis. See ei olnud küll väga pikk, aga mõned mõtted toon siiski välja. Komisjoni esimees Andre Hanimägi kommenteeris, et ka eelnõu algataja hinnangul ja tema näidete põhjal on küsimus eelkõige seaduse sätte rakendamises. Nagu ministeeriumi esindaja välja tõi, esineb ka teiste koosseisude puhul selliseid juhtumeid, kus juba alustatud menetlus lõpetatakse koosseisule mittevastavuse ilmnemise tõttu. Mõned muud Andre Hanimägi mõtted kostsid juba ka täna siin saalis, neid ma uuesti üle ei korda.

Kalle Grünthal kommenteeris Andre Hanimägi küsimust ja mõtet järgnevalt: politsei on [mainitud sündmustele] reageerinud ebapädevalt ja tema hinnangul ka ebaseaduslikult. Igal inimesel on õigus vaidlustada menetleja otsuseid kohtus, kuid toodud näidete puhul tekib küsimus, kas ka need politseiametnikud on vastutusele võetud. Nemad peavad samuti oma tegevuses juhinduma seadusest ja eksimuste korral tuleks viia läbi distsiplinaarmenetlus.

Mina küsisin omakorda Kalle Grünthalilt nende kahe juhtumi kohta, mille suhtes menetlust ei algatatud, kas need isikud, keda [toimunu] on riivanud, on ise kuhugi pöördunud, et toimunut vaidlustada. Ma pean silmas neid kahte juhtumit, millele Kalle Grünthal ka täna siin vihjas, muu hulgas samba eemaldamisele. Kalle Grünthal vastas sellele eitavalt. Ta ütles, et riigi vastu kohtusse minemine on kallis ja tema teada pole sinna pöördutud. Markko Künnapu juhtis tähelepanu sellele, et teenistuslikku järelevalvet või võimalikke distsiplinaarrikkumisi puudutavad küsimused tuleks suunata pigem Politsei- ja Piirivalveametile endale, kes neid toiminguid läbi viisid, või Siseministeeriumile, kelle vastutusalas PPA on, sest Justiitsministeerium PPA ametnike üle järelevalvet ei teosta. Seejärel tegi komisjoni esimees kolm menetluslikku ettepanekut. Esiteks võtta eelnõu täiskogu [istungite] päevakorda käesoleva aasta 14. novembril, teiseks teha ettepanek eelnõu tagasi lükata ja kolmandaks määrata juhtivkomisjoni esindajaks Vilja Toomast. Kõik need kolm otsust võeti vastu konsensuslikult. Mina tänan!

Aitäh ettekandjale! Küsimusi teile ei ole. Läheme edasi. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Läbirääkimiste soovi ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 490 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist. 

Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 490 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt oli 39 [Riigikogu liiget], vastu oli 2, erapooletuid 0. Eelnõu 490 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Meie tänane istung on lõppenud. Edukat nädalavahetust!