Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 8. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks on registreerunud 74 Riigikogu liiget, puudub 27. 

Järgnevalt päevakorra täpsustamine ja kinnitamine. Teatavaks tehtud [nädala] päevakorras on toimunud muudatus. Nimelt, arupärijad paluvad arvata tänase istungi päevakorrast välja rahandusminister Jürgen Ligile esitatud arupärimised number 648 ja 651, millele vastamine oli kavandatud tänase päeva viiendaks ja kuuendaks päevakorrapunktiks. See on siis muudatus nädala päevakorras. Aga enne, kui me saame asuda päevakorra täpsustamise juurest selle kinnitamise juurde, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Tegelikult on mul ettepanek päevakorra kohta. Kui ma vaatan teie ette valmistatud päevakorda, siis [näen, et] kolmapäev on see päev, mil on väga palju materjali, mida Riigikogu saal peab menetlema – lausa 13 punkti. Ja ma arvan, et ega me siin vist ühe päevaga, kolmapäevaga hakkama ei saa ja tõenäoliselt tuleb ööistung. Kas ei oleks mõistlik mõned punktid, näiteks punktid 6, 7 ja 8 ehk 506 SE, 511 SE ja 517 SE, jätta kas neljapäevaks või menetleda need järgmine nädal? Läheb liiga pikaks lihtsalt ja ma arvan, et öötundideni ka, kuna on liiga palju materjali. Et säilitada seadusloome kvaliteeti, võiks [päevakorra] mahtu kahandada.

Aitäh, hea kolleeg! Kindlasti on teie soov väga siiras (Naerab.) ja sellisena ma seda võtangi, aga antud juhul on meil [päevakord] juba ettekandjatega kokku lepitud. Kuna teie ettepanek on praegu laual, on võimalik muudatusi sisse viia, kui keegi sellele vastu ei ole, aga ma näen, et sõnavõtusoov on Õnne Pillakul. Palun, Õnne Pillak!

Aitäh! Reformierakonna fraktsioon ei ole Keskerakonna fraktsiooni tehtud muudatustega nõus.

Selge, aitäh! See on ka vastus kolleeg Lauri Laatsi ettepanekule. Nii, head kolleegid, rohkem küsimusi päevakorra täpsustamise kohta ei ole, seega kõlab saalikutsung ja seejärel asume nädala päevakorra kinnitamise juurde. 

Austatud Riigikogu! Arupärijate taotlusel jäävad tänase istungi päevakorrast välja viies ja kuues päevakorrapunkt, milleks on rahandusminister Jürgen Ligile esitatud arupärimised number 648 ja 651. Koos selle muudatusega panen hääletusele Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 8. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt on 63 Riigikogu liiget, vastu 10, erapooletuid on 1. Päevakord on kinnitatud. 

Head kolleegid! Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi, kellel on kaks arupärimist. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Mul on täna üle anda kaks arupärimist, tegelikult oli plaanis anda lausa kolm. (Sumin saalis.)

Vabandust, hea kolleeg! Head kolleegid! Saalis on lärm ja kolleeg ei saa üle anda arupärimisi. Palun katsume pisut vaiksemalt siin läbi ajada või kui on vaja teemasid arutada, tehke seda palun saalist väljaspool. Lauri Laats, palun!

Kas ma saan oma neli minutit tagasi?

Palun, teil on aega esitada arupärimised. 

Aitäh! Sooviks täna üle anda kaks arupärimist, tegelikult oli plaanis anda isegi kolm, arvestades neid uudiseid, mis puudutavad Rail Balticut, aga mul on hea meel, et me täna, esmaspäeval saamegi siinsamas tegelikult esimese punktina võtta vastu otsuse Rail Balticu asjus ja luua teie abiga selle uurimiskomisjoni. Täna on kindlasti veel rohkem inimesi saalis kui neljapäeval, nii et mul on väike selline positiivne meelestatus olemas, et äkki te tõesti võtate selle hea otsuse vastu ja sel juhul seda arupärimist Rail Balticu kohta siis ei sünnigi. 

Mis puudutab üleantavaid arupärimisi, siis mul on üks arupärimine üle anda Keskerakonna fraktsiooni poolt justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakostale ja see puudutab Jõhvi kohtumaja sulgemist – jällegi üks väga halb näide, mis puudutab üleüldist regionaalpoliitikat. Kui arvestada, et tegemist on Ida-Virumaaga, kus pannakse järjekordselt üks riigiasutus kinni ilma igasuguse analüüsita, ja vaatamata sellele, et ka kohalikud võimud pakkusid tegelikult selle kohta lahendusi, on kahjuks ikkagi mindud seda teed pidi, et Jõhvi kohtumaja tuleks sulgeda. Vastavad küsimused on siin ka reastatud, neid on kaheksa, millele sooviksime ka konkreetseid vastuseid saada. 

Mis puudutab teist arupärimist, siis on samuti tegemist tegelikult justiitsministri valdkonnaga, aga arupärimine on mõeldud peaminister Kristen Michalile ja see puudutab seda maksufestivali, mille ta lubas meil siin selleks korraks peatada või lõpetada. Aga nagu me saime teada, on nimelt Justiitsministeeriumist läinud teele üks eelnõu, mis peaks tulevikus tõstma notaritasusid lausa 30%, kokku tahetakse sellega tagada 11,5 miljonit eurot ka notarite jaoks. Mida see tähendab? See tähendab puhtalt seda, et kõikide inimeste jaoks, kes soovivad notaritehinguid teha – ja valdavalt puudutab see ikkagi kinnisvaraoste –, lähevad need teenused kallimaks ja loomulikult mõjutab see ka kogu kinnisvaraturgu. Kunagi andis peaminister siitsamast puldist selge lubaduse, et kuni 2027. aastani ei tõsteta rohkem makse ja et peab maksufestival lõppema, aga see eelnõu, mis on praegu kooskõlastusringil, näitab jällegi, et Kristen Michal on murdnud või on murdmas oma sõna. Selles osas on tal ka võimalik varsti siinsamas meie küsimustele vastuseid anda, küsimusi Keskerakonna fraktsiooni poolt on talle viis. Nii et loodan sellist head diskussiooni nendel teemadel.

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaak Valge. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Mul ei ole küll neid arupärimisi nii ridamisi nagu eelkõnelejal ja tegelikult ei oleks me seda arupärimist tahtnud üleüldse teha, vaid me oleksime soovinud esitada Riigikogu otsuse eelnõu, aga fraktsioonitutel saadikutel see võimalus puudub ja siis tuli meil seesama [otsuse eelnõu] sisu vormistada arupärimisena, mille tulemusena me katsume manada ministri siia meile vastama. 

Lähen nüüd asja juurde. Põhiseaduse § 27 kohaselt on perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Nagu te kõik teate, purustab sündide arv Eestis järjest negatiivseid rekordeid, aga suure tõenäosusega püstitab 2024. aastal negatiivse rekordi ka summaarne sündimuskordaja. Ka meie lähiriikides on sündimus langenud, aga viimase kümne aasta lõikes on just Eesti langus olnud kõige suurem. Uuringute kohaselt on summaarne sündimuskordaja suurem just nendel naistel, kes elavad loomulikus perekonnas, samuti esineb just sellises perekonnas kasvanud lastel vähem riskikäitumist ja vaimseid häireid. Sotsiaalministeerium ise ja mitmed asutused on ministeeriumi tellimusel ja finantseerimisel korraldanud Eestis sõna tõsises mõttes sadu erinevaid kampaaniaid, aga mitte ühtegi neist ei ole korraldatud loomulike perede ja lasterikkuse toetuseks, ehkki Eesti Vabariigi põhiseadus nende toetamist nõuab. Kui arvestada praeguse sündimuse olukorda, on see enam kui kummaline ja sellega seoses ongi meil ministrile rida küsimusi.

Suur tänu! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Urmas Reinsalu. Palun!

Lugupeetav rahvaesindus! Eelmisel nädalal lükkas parlamendi enamus täies mahus tagasi Isamaa ettepaneku tühistada 1. jaanuarist jõustuma pidanud [mootorsõiduki]maksu seaduse eelnõu. See oli parlamendi koalitsiooni poliitiline valik, kuid tõsi on ka see, et ühtegi relevantset argumenti selle Isamaa eelnõu maha hääletamise aktsiooni ajal, tuleb ausalt tunnistada, ei kõlanud, nagu ka suvel [mootorsõidukimaksu seaduse] kehtestamisel. Isegi rahanduskomisjoni esindaja ei suutnud vastata küsimusele või niisugusele paradoksile, mille on välja toonud Pricewaterhouse[Coopers]i analüütik, et automaks võib olla suurem, kui ostetav või müüdav auto ise oma väärtuselt on. Ja kui neid asjaolusid arvestada ja seda, et mitte ükski siin saalis olev partei ei lubanud enne valimisi automaksu jõustada ning et valitsuse enda hinnangul halvendab see maks inimeste toimetulekut, tõstab inflatsiooni ja pidurdab majanduskasvu, algatab Isamaa fraktsioon uuesti [mootorsõiduki]maksu seaduse [kehtetuks tunnistamise] seaduse [eelnõu]. 

Suur tänu! Head kolleegid! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kolm arupärimist ja ühe eelnõu. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele. 

Asume tänase päevakorra juurde. Meil on täna kokku neli päevakorrapunkti, neist esimene on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine Rail Balticu projektiga seonduvate asjaolude uurimiseks" eelnõu 460. Kuna eelmisel nädalal jäi see pooleli, jätkame selle eelnõu eelmise nädala neljapäevasel istungil pooleli jäänud esimest lugemist. Arutelu jäi pooleli sealmaal, kui läbirääkimised olid lõpetatud ja järgnema pidi juhtivkomisjoni ettepaneku hääletus eelnõu 460 esimesel lugemisel tagasi lükata. 

Head kolleegid! Asume hääletuse ettevalmistamise juurde. Austatud Riigikogu! Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 460 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt hääletas 48 Riigikogu liiget, vastu oli 22, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 460 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. 

Tänane teine päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise seaduse eelnõu 453. Palun ettekandeks siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõuga täiendatakse pühade ja tähtpäevade seaduse § 1 ja 2 uute lõigetega, mis võimaldavad anda lisapuhkepäeva iganädalasele puhkepäevale sattuva rahvuspüha või riigipüha eest järgmisel tööpäeval. 

Eestis on 1 rahvuspüha – vabariigi aastapäev – ja 11 riigipüha. Pühi, millega kaasneb vaba päev, on Eestis 10. Sellel aastal langeb neist 6 argipäevale ja 4 nädalavahetusele. Just puhkepäevadele liikuvate riigipühade tõttu on esitatud [pühade ja] tähtpäevade seaduse muutmise seaduse eelnõu, et rahvuspüha või riigipüha langemisel nädalavahetusele lisanduks lisapuhkepäev uude töönädalasse. [See ei kehtiks] nende riigipühade puhul, mis on alati pühapäeval – ülestõusmispühade 1. püha ja nelipühade 1. püha. 

Eelnõu eesmärk on suurendada puhkepäevade arvu Eestis, et inimestel oleks võimalus veeta rohkem aega koos perega, külastada kultuuriüritusi või teha sporti. Eelnõu muudatus parandab tööinimeste töö‑ ja pereelu, aidates omakorda tõsta nende töömotivatsiooni ja üldist eluga rahulolu. Pühade ajal vaba aja andmise eesmärk on eelkõige võimaldada inimestel pühi tähistada ja et see ei toimuks puhkepäeva arvelt. Puhkuse kompenseerimine suurendab ka töötajate motivatsiooni: uuringud näitavad, et motiveeritud töötajad on produktiivsemad ning vähem altid läbipõlemisele. Selline meede näitab, et riik väärtustab töötajate panust ja heaolu. Uuringud on näidanud, et lisapuhkepäev toob kaasa majandusliku kasu: inimesed kasutavad tihti puhkepäevi reisimiseks, ostlemiseks või kultuuriürituste külastamiseks, mis elavdab kohalikku majandust. 

Lisaks täiendatakse kõnealuse seaduse § 2 punktiga 3¹, millega lisatakse riigipühade hulka ülestõusmispühade 2. püha. Paljudes riikides on ülestõusmispühad riigipühad, kuid nende pikkus erineb riigiti – Eestis on riigipühaks kuulutatud vaid ülestõusmispühadele eelnev suur reede ja ülestõusmispühade 1. püha, mitmel pool Euroopas on riigipüha ka ülestõusmispühade 2. püha, kuid Eestis on sellekohased ettepanekud Riigikogus korduvalt tagasi lükatud. 

Ülestõusmispühad on kristliku kirikukalendri tähtsaim püha, mis tähistab Jeesuse Kristuse ülestõusmist. Paljudes Euroopa riikides, sealhulgas Soomes, Rootsis ja Saksamaal, on ülestõusmispühadele järgnev esmaspäev riiklik püha. Sellise päeva riiklikuks pühaks kuulutamine Eestis näitaks austust kristlike traditsioonide ja kultuuripärandi vastu, mis on osa riigi ajaloost ja euroopalikust identiteedist. Teine ülestõusmispüha, mis on alati esmaspäeval, on enamikus Euroopa riikides puhkepäev, erandiks on vaid Eesti, Malta ja Portugal, kus ülestõusmispühade 2. püha on tavaline tööpäev. 

Teine ülestõusmispüha oleks Eesti 12. riigipüha. Uue riigipüha kehtestamisel lüheneks Eesti töönädala keskmine pikkus, mis oli 2023. aastal 38 tundi, Euroopa Liidu keskmine töönädala pikkus oli 37,5 tundi. Eesti saaks anda inimestele lisapuhkepäeva, ilma et meie keskmine töönädal Euroopa Liidu keskmisest lühemaks muutuks. Mitmed Euroopa riigid on juba ammu 2. ülestõusmispüha [riigi]pühaks kuulutanud. See muudatus aitaks Eestil paremini ühtlustuda teiste Euroopa riikide töö‑ ja puhkekorraldusega, mis võib olla oluline rahvusvahelises ärikeskkonnas ja koostööprojektides. 

Palun eelnõu toetada ja olen valmis vastama küsimustele. Aitäh!

Suur tänu! Küsimusi teile on. Kolleeg Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud ettekandja! Ma väga tänan teid selle sisuka eelnõu eest, te mõtlete eestlaste töökvaliteedile ja -motivatsioonile. Minu küsimus puudutab neid lisaandmeid ja uuringuid ja võib-olla ka mõnda mõjuanalüüsi. Kas teil on need selle eelnõu lisad või kas oskate viidata, kust me leiaksime viiteid selle kohta, et kui anda inimestele lisapuhkepäevi, siis kas me saaksime tegelikult ka niimoodi piltlikult näidata, et nii ja nii palju kasvab nende produktiivsus ning et puhanud inimene on üldjuhul parem töötaja?

Aitäh, hea küsija! Sellist mõjuanalüüsi, kuidas see meid majanduslikult mõjutab, saab teha Rahandusministeerium. Aga kui me lähtume teiste riikide praktikast, siis on nende puhul see [lisapuhkepäev end] ära tasunud, ja ka seal toimib põhimõte, et kui riigipüha langeb puhkepäevale, antakse järgmisel töönädalal selle eest lisapuhkust.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Väga tänuväärne eelnõu ja selles suhtes tuleb tunnustada, et selline inimestele lisamotivatsiooni andmine ja perega koosolemine on väga oluline. Ja nende mõjuhinnangute osas on see, et meie kõik maksumuudatused tulevad ju järelhindamisega: neli-viis aastat hiljem hakkame hindama, kuidas maksumuudatused meid mõjutavad. Ka on teada, et kui pere saab kauem koos olla, on see ainult positiivne. Ma küsiks selles kontekstis, et kui mitmed Euroopa riigid lähevad üle nelja[päevasele] töönädalale ja mõnele nädalavahetusele satub riigipüha, kas siis võiks vahel ka kolme[päevane] töönädal olla, et inimeste tööefektiivsus oleks veel suurem?

Aitäh, hea küsija! Eks siin võiks ju spekuleerida, kui palju see inimeste efektiivsust tõstaks. Aga kui me vaatame töönädala pikkust tundides, siis [on näha, et] Euroopa Liidus on see järjepidevalt vähenenud, näiteks 2015. aastal oli töönädala keskmine pikkus kuskil 41 tundi ja Eesti oli jälle esirinnas: Eestis oli töönädala pikkus kuskil 42 tundi. Tänaseks on Euroopa Liidu keskmine jõudnud aga juba 37,5 tunnini. Muidugi on erinevusi – Põhjamaades on töönädala pikkus tundide lõikes pikem ja soojemates piirkondades on see millegipärast lühem. 

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! OECD andmetel tegi Eesti tööinimene 2022. aastal keskmiselt 1770 töötunni jagu tööd, millega oleme Poola järel 2. kohal Euroopas. Noh, mina nende andmete õigsuse eest pead ei anna, aga OECD niimoodi väidab, ja Soomes piirdub tööaeg 85%-ga sellest ning Lätis ja Leedus vastavalt 88% ja 92%-ga. Samal ajal on meie töö tootlikkus langenud, eriti kui võrrelda Läti ja Leeduga, kuigi meil on samad tingimused ja oleme naabermaad. Ma küsin: kas need andmed teie arvates toetavad teie esitatud eelnõu?

Aitäh hea küsimuse eest! Kindlasti toetaksid, võimalik, et pikem puhkus suurendab efektiivsust. Aga teie uuringu näited põhinevad nähtavasti suurel võõrtööjõul, mille [osakaal] on Eestis viimasel ajal märgatavalt kasvanud ja kelle hulka on väga palju madala kvalifikatsiooniga tööjõudu juurde tekkinud. See on nähtavasti põhjus, miks on töö efektiivsus langenud, ja arvan, et pigem selles on probleem. Ja raske on uues valguses öelda, kas see seaduseelnõu ka antud juhtumi korral meile positiivselt mõjuks.

Suur tänu! Kolleeg Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea ettekandja! Mõned aastad tagasi kandsin ma keskfraktsiooni juhina täpselt samasugust eelnõu Riigikogus ette, aga kahjuks ei saanud sellele tookord toetust. Loodame, et seekord läheb paremini. 

Aga ehk sa kordaksid üle, võib-olla ma ei pannud tähele: kui mitmes riigis tähistatakse seda [ülestõusmispühade] 2. püha ja antakse seepärast vaba päev? Võib-olla on neid riike nii palju, et on lihtsam öelda, kui paljudes neid [riigipühana] ei tähistata.

Aitäh! Jah, tõepoolest, Keskerakond on samasisulise eelnõu ju ka korra varem esitanud ja seal oli komistuskiviks justkui majandusmõjude või ‑analüüsi puudumine, aga seda oleks saanud tõesti ainult Rahandusministeerium teha. 

Kordan nüüd üle selle [teema], et kus ja millal on Euroopas vabad päevad, üks hetk. Ma nimetasin selle eelnõu puhul need riigid, kus on ka 2. ülestõusmispüha muudetud riigipühaks. Aga jah, jään vastuse võlgu, mis puudutab teisi Euroopa riike. 

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Evelin! See on väga huvitav teema. Ma võin tuua ajaloost näite: Tsaari-Venemaal olid kõikide tsaariperekonna liikmete sünni- ja nimepäevad suuremad või väiksemad pühad olenevalt gradatsioonist õukondlikus arvestuses. Ja ma mäletan, et minu vanatädi, kes oli tsaariaegne inimene, rääkis, kui hea oli elu tsaariajal, sest hästi palju oli vabu päevi ja see andis energiat ja soovi mittevabadel päevadel tööd teha. Meie oleme aru saanud, et nüüd tahaksid koalitsiooni orjapidajad, et inimesed elaksid selleks, et töötada. Mina isiklikult töötan selleks, et elada. Kas see aspekt oli üldse arutamisel komisjonis? Milline see lähenemine on: kas me elame selleks, et töötada, või töötame selleks, et elada? 

Aitäh! Komisjonis arutleti pigem selle üle, mis see majanduslik mõju on, kui inimesed vähem töötavad – äkki me jääme väga vaeseks ja see on majanduslikult väga suur kahju. Aga Eesti inimese elufilosoofia ongi selline, et töötatakse [palju] ja seatakse töö esikohale. Tammsaare ütles samuti, et tee tööd, siis tuleb ka armastus, aga ta vist lõpuks loobus sellest mõttest ja ütles, et armastus jääb tulemata. Minu isiklik filosoofia on ikkagi, et töötada tuleb selleks, et elada. Seega, ma arvan, et õigem oleks töötada selleks, et elada, mitte nii, et kogu tähelepanu ja energia kuluks ainult töötamisele. Ja mis puudutab neid uuringuid või näiteid, siis on toodud välja, et inimesed kahetsevad enne surma kõige rohkem seda, et tehti tööd liiga palju ja oldi liiga vähe koos lähedastega. Peaksime rohkem selle peale mõtlema, et me oleksime lähedastega rohkem koos.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Evelin! Sina oled selle seaduseelnõu autor ja sina oled meile selle siia Riigikogu saali toonud. Sa käid ka väga palju ringi mööda Eestit, kohtud inimestega, räägid nendega ning kuulad nende muresid ja rõõme. Kas see teema on ka olnud jutuks Eesti inimestega kohtumistel ja kui on, siis mis seisukohal on tavaline inimene tänavalt selles osas?

Aitäh selle hea küsimuse eest! Jah, on jutuks olnud ja inimestele see mõte väga meeldib, sest puhkepäevad on puhkamiseks ja tähtpäevi tähistatakse ju selleks, et neid tähistada. Ja kui on riigipüha, siis peaks ka seda tähistama ning selleks peaks ka vaba aega olema. Ma arvan, et see eelnõu on väga vajalik.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Sa mainisid siin Tammsaaret, et tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus. Aga võib-olla tuleb siis hoopis armastus töö vastu, kui arvestada seda, et meie maksupoliitika on praegu viinud meid selleni, et igal eestlasel, kes tahab ellu jääda, ei jäägi muud üle, kui hoopis kaks või kolm töökohta juurde võtta. Kui vaadata seda, et Islandil tahetakse viia sisse neljapäevast töönädalat ja meil nagu puhkamiseks eriti aega ei ole, siis kuidas sulle tundub: kui me veel vabu päevi juurde anname, siis kuidas me hakkama saame selle maksukoormusega?

Aitäh! Ma ei kujuta üldse ette, kuidas me hakkama saame selle maksukoormusega, ei ole ka eriti uuringuid või mõjuanalüüse tehtud, millele tugineda. See maksukoormus on ju sisse viidud katse-eksituse meetodil: maksustame ja vaatame, mis saab. Ja ma tõesti ei oska praegu öelda, mis siis saama hakkab, kui need maksud kehtima hakkavad, ja kuidas inimesed selle kõigega toime peaksid tulema.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus oleks lähtunud sellest, et need ülestõusmispühad on ju alati olnud rõõmupühad ja need on olnud kõikide kristlaste jaoks rõõmupühad, aga need on olnud ka Eesti maausuliste jaoks pühad ja rõõmupühad. See on selline kevadine õnnis aeg ja üks [lisapuhke]päev sinna juurde oleks ilmselt toonud ja tooks seda õnne ja rõõmu kodudesse, lastele ja peredele kindlasti juurde.  

Aga ma pööraks ühe nurga veel ka meie tänasesse päeva ja nimelt sellesse, et meil on olukord, kus meil on ühe kirikuga probleem. Kas selline usklikele vastutulek oleks ka positiivne selles mõttes, et meil on neile midagi head vastu anda?

Jaa, eks see on eraldi teema, kuidas midagi hinnata või võtta. Ka antud eelnõus on eelkõige lähtutud Euroopa Liidu riikidest, kellega me oleme ühises majandusruumis, isegi kellakeeramine on takistatud, kuna me oleme Euroopa Liidu riikidega ühises majandusruumis. Väga paljudel riikidel on 2. ülestõusmispüha kuulutatud [riigi]pühaks ja see võimaldabki meil paremini ühtlustuda teiste Euroopa riikide töö‑ ja puhkekorraldusega. Seega pigem vaataks seda selles valguses.

Siim Pohlak, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Küsiks selle eelnõu puhul ka natuke majandusmõjude kohta. Kriitikud on varasemalt öelnud, kui on olnud soov teha kalendrisse juurde riigipühasid ehk inimeste jaoks töölt vabu päevi, et justkui see mõjub majandusele halvasti. Kas teie jagate seda vaadet või pooldate pigem seda lähenemist, et kui inimestel on üks vaba päev juures, siis see tegelikult suurendab sisetarbimist riigis, sest inimestel on rohkem aega teha kas sisseoste või käia kohvikus? Kumba vaadet teie esindate? 

Ma jälle toetun eelkõige teiste riikide kogemusele, kus on leitud, et lisapuhkepäev suurendab sisemajanduslikku tarbimist: inimestel on aega kulutada ja perega koos olla. Selle lisapuhkepäeva andmisel on toodud üheks negatiivseks küljeks see, et kuidas siis need inimesed peavad toime tulema, kes töötavad graafiku alusel, sest nad on ka puhkepäevadel tööl. Samas, kui mõelda, et sisetarbimine suureneb ja inimesed külastavad kaubanduskeskusi, võiks tööandja selliste puhkepäevade puudumist korvata preemiatega. Ma olen küll seda meelt, et lisapuhkepäeva saamine suurendab sisemajanduslikku tarbimist ja see mõjub majandusele positiivselt.

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikogu põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu palun nüüd siia Riigikogu kõnetooli tutvustama põhiseaduskomisjoni liikme Kalle Laaneti. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Nagu öeldakse, kolm on kohtu seadus. Kolmandal korral jõuab see eelnõu meile saali lugemiseks, aga ta on siia jõudnud vähemalt ja loodame, et me jõuame selle ka sellel korral lõpetada. 

Riigikogu põhiseaduskomisjon arutles selle ettepaneku üle esmaspäeval, 14. oktoobril. Peale põhiseaduskomisjoni liikmete oli kutsutud veel Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Kaidi Meristo, kes edastas meile valitsuse seisukoha, ja algatajatepoolse ettekande tegi proua Evelin Poolamets sama põhjalikult, nagu ta siin ette kandis. 

Järgmisena võttis sõna põhiseaduskomisjoni esimees Hendrik Johannes Terras, kes sõnas, et komisjoni liikmetele on laiali saadetud Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonnalt pühade ja tähtpäevade kohta analüüsi tellimise kavand ja et antud uuring tuleks ära oodata ning seejärel vaadata kogu terviksüsteemi korraga. 

Siis kandis Kaidi Meristo ette valitsuse seisukoha, mida arutati [valitsuse] 27. juuni istungil, ja seal tuli välja, et muudatuste mõjud ei ole teada ja eelnõu ei saa toetada, kuna selle seletuskirjas ei ole mõjusid välja toodud. Toodi välja, et justkui täiendavaid kulusid riigile ei ole, aga täiendav vaba päev toob siiski eelarvesse kulusid juurde. Tuleks vaadata nii riigieelarve kulusid kui ka saamata jäänud tulusid, seda ka erasektori puhul. Mis puudutab riigipühade nihutamist järgmisele tööpäevale, siis eelnõus ei ole selgitatud, kuidas see mõjub summeeritud tööajaga töötajatele, kellel laupäev ja pühapäev ei ole puhkepäevad, kas see mõju on võrdse [mõjuga] nendele inimestele, kes töötavad esmaspäevast reedeni, ja kuidas seda rakendatakse. Selline oli kommentaar valitsuse seisukoha kohta. 

Helir-Valdor Seeder sõnas, et kui praegused riigipühad omal ajal kehtestati, ei toodud kehtivas seadusandluses selle mõjusid välja, minu mälu järgi kehtestati need 1998. aastal. Ta nõustus, et ideaalis oleks mõistlik neid muudatusi koos pühade ja tähtpäevade aruteluga teha. Ta uuris, kas see eelnõu jõuab sel juhul seitsme töönädala jooksul Riigikogu täiskogusse. Põhiseaduskomisjoni esimees vastas, et eelnõu algatati 3. juunil. Härra Seeder märkis selle peale, et seitsme töönädala jooksul peab eelnõu jõudma täiskogusse, ja kutsus üles täitma Riigikogu kodu- ja töökorra seadust. Hendrik Johannes Terras sõnas, et eelnõu saadetakse täiskogusse õiges ajaraamis. Timo Suslov sõnas, et toetab komisjoni esimehe ettepanekut vaadata pühade ja tähtpäevade ettepanekuid koondina. Ja sellega diskussioon lõppes. 

Seejärel mindi menetlusotsuste juurde. Põhimõtteliselt tehti ettepanek eelnõu täna tagasi lükata, mille poolt oli 4 põhiseaduskomisjoni liiget ja vastu oli 2. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja Isamaa fraktsiooni nimel palun siia Riigikogu kõnetooli Riina Solmani. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud rahvasaadikud, kes te olete saalis ja kes te kuulate meid interneti vahendusel! Ja head kuulajad ka! See Evelin Poolametsa tõstatatud teema on tõesti väga vajalik ja ka mina tänan eelnõu algatajat.  

Mul ei olnud küsimusi kaasettekandjale sellepärast, et me ju teame, kuidas koalitsioon sellesse suhtub – pindmiselt! Ta ütleb, et eelnõu algatajad tehku mõjuanalüüs, kuigi hoovad on tegelikult koalitsiooni käes, ja Rahandusministeerium, kes neid tunde ja päevi ning mis iganes mõjusid arvutada saab, saaks anda lihtsa käsu ministri kaudu, et tehke see uuring ükskord ära. Tõepoolest, me oleme seda [eelnõu] aastaid ja aastaid siin saalis menetlenud, see on sisse antud, aga ta ei jõua kuhugi. 

Jah, ma ütlen kohe ära, et mina olen kristlane ja minule loomulikult meeldiks, kui ülestõusmispühade järgne püha oleks hingamispüha kõikidele, aga ma taandan ennast selles küsimuses. Mina kindlasti oma religiooni või uskumusi teistele peale ei suru, vaid rõhun järgmistele asjaoludele.  

Kui riigipühad ja tähtpäevad langevad puhkepäevadele, ei ole sellel kõige mugavam tagajärg just ennekõike töötajate jaoks. Ja kui töötajatel ei ole mugav, võib ju ka laia pintsliga kokku võttes järeldada, et see ei mõju ka ettevõtjatele ega ettevõtetele hästi, kui töötaja ei ole end välja puhanud. Vähem puhanud inimese panus võib mõnel juhul väljenduda ka madalamas töökvaliteedis ja puhanud inimene, kes on võib-olla just oma väljapuhanud oleku tõttu rõõmsam, oleks üldjuhul kõigile osapooltele parem ja kasulikum.  

Eestis reguleeritakse seda küsimust töölepingu seaduses ja muudes õigusaktides. Täna on see reguleeritud üheselt niimoodi, et kui riigipüha langeb nädalavahetusele, näiteks laupäevale või pühapäevale, ei ole tööandjal kohustust anda täiendavat vaba päeva, seega ei kompenseerita töötajatele nädalavahetuste ajal oleva püha tõttu kaotatud töövaba päeva. Ja tõepoolest, riikides, ka Euroopa Liidu riikides on selle suhtes erinevaid lähenemisi. Ka ettekandja tõi siin esile, millistes riikides on [see kohustus], millistes ei ole, kolmes neist – Eestis, Maltas ja Portugalis – ei ole meiega võrreldes erisusi, aga mõnes riigis on, näiteks seal, kus on kõige õnnelikumad inimesed ja kus seda [õnnelikkuse taset] on aasta-aastalt mõõdetud. Näiteks meie lähinaabrite jaoks Soomes kompenseeritakse sellised päevad ja antakse nende jaoks [riigipühale] järgnev tööpäev [vabaks].  

Eestis on ette nähtud, et enne riigipüha on tööpäev tavaliselt kolm tundi lühem. Kui pühade-eelne päev langeb puhkepäevale, siis töötajatel lühendatud tööpäeva ei ole, ja kui töötajatel on eripuhkused või kui nad on graafikujärgselt pühade ajal tööl, võib neil olla õigus saada lisatasu või vabu päevi muul ajal, kuid see sõltub tööandja ja töötaja vahelisest kokkuleppest. Ja tõepoolest, meie hulgas on väga palju häid tööandjaid, ettevõtjaid, kes oma töötajatele paindlikke graafikuid loovad, saades aru, et õnnelik ja puhanud töötaja on parem töötaja. 

Üldiselt on ju Eesti inimesed väga töökad ja see tähendab ka seda, et nad vajavad puhkust. Vaba aega on vaja töölkäimise kõrvalt ka selleks, et hoida häid peresuhteid ning olla pere ja lastega koos. Head lähedussuhted on tegelikult hea alus ka kõigele muule meie elus. On tarvis toimetada tarvilikke, elulisi ja praktilisi toimetusi, ilma milleta ju isiklik elu ja ka tervis kukuvad kokku, ja taastuda töisest pingutusest. Kuid meie riigis on olnud komme alates juba koolipingist, kooliprogrammide abil keskenduda karjääri kujundamisele, ja ühtlasi õhutada pidevat konkurentsiolukorda, mis mõnel juhul sobib, mõnel juhul mitte. Lastele on sisendatud maast madalast põhitõdesid, mis suunavad inimesi muretsema pigem ikka sellepärast, et olla piltlikult öeldes naabrist parem, jõukam, tublim ja väljapaistvam, tasakaalu ja hingerahu otsimine konkurentsiolukorras oleks justkui nõrkadele. On tekkinud teatavad ühiskondlikud valed tõdemused, mille kaasnähtusena on tekkinud hoiakud, mille tõttu häbenetakse lihtsama töö tegemist ja lihtsama ameti pidamist. Isegi kutsekoolides õppimine on veel kohati justkui allaandmine ning õige koht inimesele on ainult ülikool, direktori positsioon ja üldse väljapaistev karjäär. 

Ma palun lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Kui tugineda ainult nendele välisele edule keskenduvatele väärtushinnangutele, unustatakse sageli ära puhkus. Ja tõesti, varem kristlikul kultuuriruumil rajanenud vana Euroopa on selles osas erand: seal ei ole kõik väärtushinnangud veel surnud. Mida ka meie alusmüüriks peetavad kümme käsku 2000 aastat tagasi ütlesid, oli, et sa pead pidama hingamispäeva, taastuma ja keskenduma paremale vähemalt ühe päeva nädalas. Seda ütlesid need käsulauad elukogemusele tuginedes ja need [ütlused] on töötanud aastatuhandeid. 

Eestit okupeeris paraku 50 aastat Nõukogude võim. Teise maailmasõja ajal hirmutati Eestit ning lisaks piinamisele ja tapatalgutele varastati Eesti toona sisuliselt paljaks, meie eelkäijad paisati vaesusesse. Need talletatud kirikutarkused sattusid samamoodi põlguse ja tagakiusu alla. 

Kuna eespool nimetatud Soome riik ja ka mitmed teised Euroopa riigid, kus asendatakse [nädalavahetusele] langevad riigipühad puhkepäevaga, on õnneindeksist meist kõvasti eespool – ja tõepoolest, ütlen rõhutatult, et kõige õnnelikum on meie hea naaberriik Soome –, siis võib nendest puhkusepäevadest otsida tõde, et nii tulebki teha ja seda teed käia. Sellepärast Isamaa ka antud eelnõu toetab. Aitäh!

Suur tänu! Keskerakonna fraktsiooni nimel palun järgnevalt siia Riigikogu kõnetooli Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid ja kõik Eesti inimesed, kes te vaatate seda interneti kaudu! 10. septembril kandsin ma siinsamas suures saalis puldist ette põhimõtteliselt osaliselt samasisulise eelnõu. Selle mõte oli teha 2. ülestõusmispüha riigipühaks. Pean ausalt ütlema, et ma üritasin teha kõike, mida oli võimalik teha, et koalitsioonisaadikud saaksid ikkagi aru, et eelnõus ei olnud mitte mingit poliitikat, vaid see oli täiesti poliitikaülene, erakondadeülene eelnõu ja selle mõte ei olnud näidata, et üks või teine erakond või fraktsioon siin saalis hoolib inimestest rohkem või vähem, vaid tegelikult on vajadus, et 2. ülestõusmispüha olekski riigipüha, täiesti olemas. Ja see, et me uuesti seda teemat arutame, näitab tegelikult sama: terves Euroopas, välja arvatud kolmes riigis, kahjuks üks nendest kolmest ongi Eesti, on 2. ülestõusmispüha vaba päev ja riigipüha ning [see püha] on esmaspäevasel päeval. 

Kahjuks oleme meie [opositsioonina] siin vähemuses ja on hästi keeruline aru saada, miks koalitsioonisaadikud [ettepanekut] ei toeta. Ma ei taha pettumust eelnõu autoritele ja ettekandjale valmistada, aga ma arvan, et te saate ise ka aru, et seda täna läbi ei lasta, täpselt samamoodi, nagu ei lastud seda läbi ka 10. septembril. Ma küsisin, miks koalitsioon eelnõu ei toeta, sest tegelikult on see ju väga hea võimalus teha midagi positiivset nende eelnõude taustal, mis jõuavad siia juba poolteist aastat järjest: me näeme, kuidas tõstetakse makse, aktsiise, isegi eriarsti visiiditasu neli korda, ka see on sel nädalal meil siin saalis toimumas. Ja selline eelnõu, kus lisanduks üks riigipüha Eesti kalendrisse, oleks tegelikult hästi positiivne. Ma arvasin, et kõik oleksid sellega nõus, aga kahjuks eksisin ja koalitsioonisaadikud hääletasid vastu. Samas pakkusin ka varianti, et kui ei sobi, et selline initsiatiiv opositsiooni poolt tuleb, koostage samasugune eelnõu ise ja siis oleme meie valmis seda siin saalis toetama. Aga nüüd me näeme, et veel üks opositsioonierakond koostas osaliselt samasisulise eelnõu, aga kahjuks koalitsioonilt initsiatiivi siiani ei ole tulnud ja ma ausalt öeldes väga kahtlen, et see ka lähitulevikus tuleb. 

Peab nentima, et viimane kord, kui Eesti Vabariigi kalendrisse riigipüha lisandus, järelikult ka vaba päev, oli 2005. aastal. Ehk järgmise aasta kevadel tähistame sellist juubelit – 20 aasta möödumist [lisandumisest]. Ka siis kuulutati Keskerakonna initsiatiivil … Palun kolm lisaminutit. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

… jõululaupäev riigipühaks. Ja siis, peab ütlema, oli see väga üksmeelne otsus: 69 poolthäält ja mitte ühtegi vastuhäält. Ma arvan, et tegelikult võiks ka praegu olla see selline erakondadeülene kompromiss, kui seda võib niimoodi nimetada. Kuna riigipüha teema ei ole poliitiline, peakski veel üks riigipüha meie kalendrisse lisanduma, miks mitte ka rohkem. Me teame, et praegu on näiteks Riigikogu menetluses initsiatiiv, millega tuli välja 36 organisatsiooni, kõik olid väga austatud ja soliidsed organisatsioonid. See seisneb selles, et kuulutada 1. juuni – lastepäev – riigipühaks. Aga jällegi, kui jälgida, mida teeb koalitsioon riigipühade teemal, siis ma väga kahtlen, et ka see initsiatiiv tegudeni jõuab, vaatamata sellele, et tegu on väga väärika ja mõistliku initsiatiiviga. 

Nii et 20 aastat on möödas päevast, kui viimane kord Eesti kalendrisse riigipüha lisandus. Ma arvan, et praegu oleks väga õige aeg lisada sinna ka 2. ülestõusmispüha. Aga jällegi, nagu ma juba mainisin, lükkas koalitsioon samasuguse Keskerakonna fraktsiooni initsiatiivi tagasi, mis tuli septembris. Ja ma olen täiesti nõus sellega, et argumente, mis oleksid olnud vettpidavad argumendid, mina ausalt öeldes kuulnud ei ole. Ma olen kuulnud, et me ei ole religioosne riik. No vabandust, aga kas me jätame siis 24., 25. ja 26. detsembri [riigipühad] ära? Miks me siis tähistame 1. ülestõusmispüha, aga ei tähista 2.? Siin puudub lihtsalt loogika. 

Ja see majanduslik efekt. Sellest on juttu olnud ja mitte keegi ei osanud väga konkreetselt tõestada seda, et kui lisandub riigipüha, tekiks sellest Eesti majandusele negatiivne efekt. Sest ühest küljest, jah, üks tööpäev oleks vähem, aga teisest küljest me ju teame, et inimesed puhkavad end välja, tulevad parema tujuga tööle, on rohkem töövõimelised, mis tegelikult ka kompenseerib väga hästi selle lisapuhkepäeva. Nii et meie seda initsiatiivi kindlasti toetame, vaatame, mis sellest saab. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd palun Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Riigikogu kõnetooli Arvo Alleri. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid saalis ja ekraanide taga! Head inimesed, kes vaatavad meid interneti teel või televiisorist! Tõepoolest, eelkõneleja rääkis ülestõusmispühade 2. pühast ja see oleks lisanduv püha. Samas tahame eelnõuga saavutada seda, et kui riigipüha satub nädalavahetusele, oleks võimalik [seda kompenseerida] töönädala esimese tööpäevaga, ja see [püha] oleks [kompenseeritud] kas esmaspäevaga või sellest järgmise päevaga. See oleks väga loogiline ja põhjendatud tulemus. Üks asi oleks see, et tööinimestel oleks võimalik peale riigipüha välja puhata, ja teine asi see, [et nad saaksid] perega koos olla või teha lihtsalt koduseid asju. 

Eelkõnelejale tuleks öelda seda, et tegelikult me nii sinisilmsed ei ole arvamaks, et koalitsioon tuleb kahe käega meid toetama. Muidugi sünniks sellest ime, kui nad seda eelnõu toetaksid, aga see oleks liiga palju küsitud, sest sellega tehakse ju Eesti jaoks midagi head, ja midagi head ka Eesti tööinimeste jaoks, kes saaksid omale ühe lisapuhkepäeva, on see 2. ülestõusmispüha näol või siis võtavad nad vaba päeva nädalavahetusele sattuva riigipüha või rahvuspüha arvelt. Ja see ei ole koalitsiooni arvates kuidagi põhjendatud, ma saan aru. 

Uute maksude ja maksutõusude osas me aktsepteerime seda, et mõjuhinnangut ei ole. Koalitsioon sõidab kõigist üle, mõjuhinnangud tulevad alles kolme aasta pärast ja alles siis hakkame vaatama, kas maksutõusud täidavad oma eesmärki või mitte. Ja siis küsitakse ühe vaba päeva andmise puhul tohutut mõjuhinnangut selle kohta, kui palju jääb riigil tulusid saamata ja kui palju tuleb kulusid juurde, kui inimene puhkab ühe päeva rohkem. Selles ei ole mitte midagi erakordset. 

Praegusel juhul [ei ole] 2. ülestõusmispüha riigipüha lisaks Eestile ka Maltal ja Portugalis – kolm riiki, kus see ei ole riigipüha, kõik teised Euroopa Liidu liikmesriigid on selle teinud riigipühaks. Riigipühad ja sellised päevad on väga toredad ja neid võiks muidugi rohkem olla, kuna see annaks inimestele võimaluse ennast laadida ja paremaid töötulemusi saavutada. 

Ja kui põhiseaduskomisjoni esindaja ütles, et [kolm] on kohtuseadus, siis tuleb tõdeda, et esimene kord läks selle menetlemine tervislike põhjuste nahka, teine kord läks see puhtalt, jah, põhiettekandja tervislike põhjuste nahka ja siis oli põhiseaduskomisjoni esimees välislähetuses, mis on arusaadav. Samas on arusaamatu, mida aseesimees tegi: kas pidas juba pühi või isadepäeva. Kuna isadepäev sattus pühapäevale, kas võeti näiteks neljapäev omale vabaks ja mindi juba töölt ära. Küsimus on ka see, millele peaks kuskilt saama vastused: kuidas komisjonide aseesimehed liiguvad ja oma vastutusalas töötavad. 

Teen siit ka üleskutse, et tasub Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esitatud pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise seadust toetada ja teha ka Eesti tööinimeste jaoks midagi head. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 453 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu! Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 453 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 43 Riigikogu, vastu oli 24, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 453 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Järgnevalt tänane kolmas päevakorrapunkt, milleks on Riigikogu liikme Varro Vooglaiu algatatud raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse täiendamise seaduse eelnõu 459. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu sõna andmast! Käesolev eelnõu kannab pealkirja "Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse täiendamise seadus" ning see lähtub eesmärgist tagada veel sündimata inimeste eluõiguse kaitse vastavalt põhiseaduse §‑s 16 sätestatule, mille kohaselt igaühel on õigus elule ning mis kohustab Eesti Vabariiki kaitsma kõigi inimeste õigust elule ja hoiduma inimelu võtmisest või kellegi tapmisele kaasaaitamisest. Ja kui nüüd selle eelnõu [sisu] lühidalt kokku võtta, siis selle kohaselt täiendatakse raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse § 5 lõikega 1¹, et keelata omal soovil tehtud raseduse katkestamise riiklik rahastamine. 

Et oleks kohe algusest peale selge, siis ma rõhutan, et me ei räägi siin täna abortide keelamisest ja sellest, mida iganes keegi sellest arvab, vaid me räägime abortide riiklikust rahastamisest. Ja teine eristus: me ei räägi kõigi abortide riiklikust rahastamisest, vaid selliste abortide riiklikust rahastamisest, mida tehakse isiku enda soovil: vabatahtlikult oma raseduse katkestada laskmine, mitte raseduse katkestamine mingisugusel [muul] näidustusel. Seega on see üsna piiratud mõjuväljaga eelnõu, pidagem seda kõige järgneva taustal meeles.

Ma muidugi nii naiivne ei ole, et arvaksin, et seda eelnõu tabab siin esimesel lugemisel teistsugune saatus kui kõiki teisi opositsiooni esitatud eelnõusid. See läheb prügikasti, nii nagu siiamaani kõik [opositsiooni] eelnõud on läinud selle pooleteise aasta jooksul, mil ma olen olnud Riigikogu liige. Aga ma tahaksin algatuseks toonitada seda, et eelnõud on väga erineva kaaluga. Ma julgen väita, et see eelnõu on moraalselt väga suure kaaluga, sest me räägime siiski riigi [suhtumisest] inimelu pühadusse ja sellest, kuivõrd riik täidab põhiseadusest tulenevat kohustust – või ei täida – kaitsta kõikide inimeste õigust elule. 

Sissejuhatuseks ütlen veel seda, et minu meelest on see koht, kus meie rahvas ja riik võiksid tõsiselt peeglisse vaadata, koht meeleparanduseks. Sellest, kuidas me vastame täna sellele ettepanekule, sõltub see, kes me riigi ja rahvana oleme, millised meie väärtused päriselt on ja millised nad ei ole. Üks asi on see, millistest väärtustest me räägime ja mida deklareerime – kas me deklareerime näiteks austust inimõiguste vastu, inimelu pühaduse vastu –, teine asi on see, kuivõrd me [neid väärtusi] ka päriselt austame.

Aga nüüd lubage, et ma selgitan selle eelnõu tausta ja seda, miks selline eelnõu on esitatud. Võtan selleks nii palju aega, kui mulle on antud. 

Inimõiguste üldteooria kohaselt ei ole inimõiguste allikaks mitte riigivõim ega ükski muu institutsioon või subjekt, vaid inimloomus. See tähendab, et inimõigused kuuluvad kõikidele inimestele loomuomaselt ehk nende inimeseks olemise faktist tulenevalt, ilma et avalik võim peaks neid õigusi kellelegi andma. Seejuures kuuluvad inimõigused kõikidele inimestele, sõltumata sellest, mis rassist nad on, sõltumata sellest, mis soost nad on, sõltumata sellest, kas nad on puudega või puudeta, sõltumata nende hariduslikust seisundist või muudest asjaoludest. Just seda ideed väljendab 1948. aastal vastu võetud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon, mille preambulis on kirjutatud: inimkonna kõigi liikmete loomuomase väärikuse, nende võrdsuse ning võõrandamatute õiguste tunnustamine on vabaduse, õigluse ja üldise rahu alus. 

Kui rääkida konkreetsetest inimõigustest, siis kõige olulisem neist on vaieldamatult õigus elule. See on kogu inimõiguste süsteemi vundament, sest kui ei oleks tagatud õigust elule, siis ei oleks üleüldse mõtet rääkida kõigi muude õiguste tagamisest: kui inimene ei saa elada, siis nii või teisiti ei saa ta kasutada kõiki teisi võimalikke õigusi. Õigus elule on sätestatud nii inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 3 kui ka õiguslikult siduvates rahvusvahelistes lepingutes, nagu näiteks kodaniku‑ ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklis 6 või Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 2. Lisaks näevad nii inimõiguste ülddeklaratsioon kui ka nimetatud rahvusvahelised lepingud ette põhimõtte, mille kohaselt kõik inimesed on seaduse ees võrdsed. See põhimõte on sätestatud nimetatud konventsioonide artiklites 7, 26 ja 14. 

Ka Eesti Vabariigi põhiseaduses on sätestatud, et riigivõim on kohustatud kaitsma mõlemat nimetatud õigust. Paragrahvis 16 on sätestatud, et kõigil on õigus elule, ning §‑s 12, et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed, mistõttu ei tohi kedagi diskrimineerida. Nende kahe õiguse, nende kahe fundamentaalse põhiseadusliku õiguse koostoimest järeldub, et riigivõim on kohustatud austama ja kaitsma kõigi inimeste õigust elule ning kaitsma õigust elule kõigi inimeste puhul võrdselt. Ei saa olla niimoodi, et me küll ütleme, et kaitseme kõigi inimeste õigust elule, aga mustanahaliste puhul mitte nii ulatuslikult kui valgenahaliste puhul, juutide puhul mitte nii ulatuslikult kui teiste puhul ja nii edasi. See peaks olema elementaarne. Paraku on Eesti Vabariik jätnud pikka aega selle kohustuse sisuliselt täitmata. Nimelt on raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadusega kehtestatud kord, mille kohaselt on veel sündimata laste eluõigus tagatud palju piiratumalt kui kõigi teiste, juba sündinud inimeste eluõigus. 

Seega võib öelda – ja sellele on võimatu vastu vaielda –, et põhimõttest, mille kohaselt süütu inimese tahtlik tapmine on alati ja igal juhul õiguslikult lubamatu, on Eesti Vabariigis taganetud. Juba sündinud inimeste puhul peetakse sellest kinni – ent ka see võib eutanaasia seadustamise puhul muutuda –, aga veel sündimata laste puhul ei tehta seda juba ammu. Vastupidi, avalik võim ei ole mitte ainult kehtestanud seadused, mis lubavad inimese sünnieelselt tappa, vaid on loonud selleks ka materiaalsed tingimused: Vabariigi Valitsus rahastab seda Tervisekassa eelarvest justkui tervishoiuteenust. Nii mõistusevastane kui see ka ei ole, rahastatakse Eesti Vabariigis kõiki kehtiva seaduse kohaselt toimepandud aborte tervisekindlustust omavate isikute puhul Vabariigi Valitsuse määruse alusel, mis kannab pealkirja "Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu", olgugi et valikabordi näol ei ole tegu tervishoiuteenusega, kuna tervishoiuteenuste korraldamise seaduse kohaselt on tervishoiuteenus – kuulake nüüd tähelepanelikult! – a) tervishoiutöötaja tegevus b) haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks. Haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks! Ilmselgelt normaalne tervislik rasedus ei ole ei haigus, vigastus ega mürgistus. Järelikult ei saa selle lõpetamine või katkestamine kvalifitseeruda tervishoiuteenuseks.

Eelnevalt selgitatu põhjal on võimatu järeldada muud kui seda, et meie ühiskond on laste eluõiguse kaitsmise kohustuse täitmisel läbi kukkunud. Eriti [selgelt väljendub see selles], et alates 1956. aastast, mil laste sünnieelne tapmine Eestis Nõukogude Liidu poolt seadustati – rõhutan, Nõukogude Liidu poolt, mitte Eesti rahva valitud esinduskogu poolt –, on abordi teel elu võetud kaugelt suuremal hulgal inimestelt kui on praegu Eestis elanikke. Ka praegusel ajal tapetakse enne sündimist rohkem kui 3000 last aastas. See tähendab ligikaudu 9 last päevas, 65 last nädalas ja 270 last kuus. Seejuures on laialdaselt maha vaikitud tõsiasi, et pea kõik Downi sündroomiga lapsed tapetakse enne, kui nad jõuavad sündida. Mõelgem selles kontekstis põhiseaduse §‑s 28 sätestatud põhimõttele, mille kohaselt puudega inimesed on Eesti riigi erilise hoole all, puudega inimesed ja lasterikkad pered. Praktiliselt kõik Downi sündroomiga inimesed tapetakse enne, kui nad jõuavad sündida. 

Eriti selge on see läbikukkumine, kui võtta arvesse, et juba enam kui 20 aastat tagasi kinnitas toonane õiguskantsler Allar Jõks, et põhiseaduses ettenähtud õigus elule laieneb ka veel sündimata lastele, kes on inimesed nagu me kõik, ning seetõttu on riigivõimul põhiseaduslik kohustus kaitsta ka veel sündimata laste elu. Ma tsiteerin õiguskantsleri toonast arvamust: "Nideerunud loode on aga vaieldamatult inimväärikuse ja inimelu kandja, kuna loode ei arene inimeseks, vaid inimesena. [---] Loote üksikud arenguetapid ei mõjuta enam inimeseks olemist, kuna ei ole võimalik olla rohkem või vähem inimene. [---] Loote arenguetapid ei mõjuta seega mingil määral loote inimeseks olemist ning tema inimväärikuse olemasolu, mis jääva suurusena saadab inimelu algusest lõpuni. Inimelu tähendab seega ka veel sündimata elu ning seega kaitseb PS § 16 ka loodet. [‑‑‑] Loode on seega iseseisva õigushüvena põhiseaduse kaitse all. Riigi kaitsekohustus ei keela mitte ainult vahetut sekkumist loote eluõigusesse, vaid ka paneb riigile kohustuse loote eluõigust kaitsta." Jätke see hästi meelde: vaid paneb riigile kohustuse loote eluõigust kaitsta.

Tõsi, kahjuks ei suutnud õiguskantsler viia neid eeldusi loogiliste, ent ideoloogiliselt ebamugavate järeldusteni, minimaalsete järeldusteni, et kui riigil on põhiseadusest tulenev kohustus kaitsta inimeste elu ka enne sündi, siis sellega ei saa olla ühitatav riiklik rahaline toetus laste sünnieelseks tapmiseks, ükskõik mis põhjusel seda tehakse. Võiksime muidugi küsida, et miks siis ei suutnud viia loogiliste järeldusteni. Inimlikult on see arusaadav: sellepärast, et nende järeldusteni liikumise korral oleks tulnud tunnistada, et Eesti riigis on pikka aega tehtud väga suurt ebaõiglust, käitutud väga ebainimlikult, rikutud inimõiguste baasprintsiipe. Aga jäägu see inimeste enda südametunnistusele, et nad ei ole teinud järeldusi, mis on loogiliselt ainumõeldavad. 

Laste eluõiguse kaitsmise kohustuse täitmata jätmine on eriti teravalt [tajutav], kui teadvustame endale tõsiasja, et isegi linnupoegade elu on Eesti Vabariigis seadustega paremini kaitstud kui inimlaste elu. Nimelt sätestab looduskaitseseaduse § 74³, et erinevalt veel sündimata laste tapmisest on looduslikult esinevate lindude pesade ja munade tahtlik hävitamine ja kahjustamine või pesade kõrvaldamine ilma eranditeta keelatud. Looduskaitseseaduse § 74³ ütleb nõnda: "Looduslikult esinevate lindude pesade ja munade tahtliku hävitamise ja kahjustamise või pesade kõrvaldamise eest karistatakse rahatrahviga kuni 150 trahviühikut." Ja kuna trahviühik on kaheksa eurot, siis see tähendab, trahviga kuni 1200 eurot. Erandeid ei ole. Inimlaste tapmiseks on aga jäetud päris avarad võimalused ja riik rahastab seda omalt poolt, nagu juba räägitud. 

Päriselt õigusriigi ideaalist lähtudes ei tohiks Eesti Vabariik lubada laste sünnieelset tapmist, vaid peaks täitma oma kohustust kaitsta inimeste elu enne sündi võrdselt juba sündinud inimestega. See on printsipiaalselt õige ja ainumõeldav järeldus. 

Kui me nüüd tuleme tänase eelnõu juurde, siis päris selge peaks olema see, et kui riigil on põhiseaduslik kohustus kaitsta veel sündimata laste elu, siis sellega ei ole mitte mingil mõistuspärasel viisil ühitatav mitte ainult seaduslike tingimuste loomine veel sündimata laste elu hävitamiseks, vaid ka selle rahaline toetamine. On nii? Kui meil on põhiseaduslik kohustus kaitsta ka sündimata laste õigust elule, siis me võime arutleda selle üle, milliseid vahendeid riik peab või ei pea rakendama selleks, et seda kaitsekohustust täita, aga me ei saa vaielda selle üle, et riik ei tohi rahaliselt toetada laste tapmist enne sündi, sest see ei ole mitte kuidagi ühildatav selle kaitsekohustusega. 

Kõike eelnevalt selgitatut silmas pidades lähtub käesolev eelnõu eesmärgist muuta seda põhiseadusvastast olukorda ja kehtestada kord, mille kohaselt ei tohi Vabariigi Valitsus omal soovil tehtud raseduse katkestamist rahaliselt toetada. Selleks lisatakse, nagu ma alguses selgitasin, raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse § 5 täiendav lõige 1¹, mis sätestab, et sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustel – see tähendab omal soovil, vabatahtlikult – raseduse katkestamist ei rahastata ravikindlustuse seaduses sätestatud alusel ja korras tervishoiuteenusena. 

Enne kui ma hea meelega vastan teie küsimustele, toonitan veel üht olulist aspekti. Nimelt, meil ei ole mõtet siin parlamendis, valitsuses või kusagil mujal teha nägu, et me õudselt muretseme rahvastikukriisi pärast ja kangesti pingutame, et välja mõelda, mida küll teha selleks, et Eestis sünniks rohkem lapsi. Reaalsus on see, et praegusel ajal Eesti Vabariik rahastab laste tapmist enne sündi. Kõik jutud sellest, kuidas ületada rahvastikukriisi, mis [samal ajal] ignoreerivad seda karmi reaalsust, et Eesti Vabariik ise rahastab rohkem kui 3000 lapse tapmist igal aastal, ei ole tõsiselt võetavad. 

Ma kutsun üles väga tõsiselt mõtlema selle peale, milline rahvas me tahame olla ning millises riigis ja ühiskonnas [soovime elada]. Ja tõesti rõhutan veel kord seda meeleparanduse vajadust. Pingutagem ühiselt selle nimel, et me saaksime rahvaks, kes oma riigis päriselt austab ja kaitseb kõikide inimeste õigust elule ja kaitseb seda võrdsetel alustel. Peame kinni sellest printsiibist, et mitte ühtegi süütut inimest ei tohi mitte kunagi mitte ühelgi tingimusel tahtlikult tappa. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Teile on ka mitu küsimust. Kõigepealt Martin Helme, palun!

Aitäh, Varro! Sa puudutasid seda korra ka oma ettekandes, aga minu meelest on see väärt punkt, millest võiks natuke pikemalt rääkida. Võetakse maksumaksja raha, antakse see Tervisekassale ja siis selle rahaga põhimõtteliselt hävitatakse inimelu. See ei ole tervishoiuteenus. Tervishoiuteenuse nime all rahastatakse meil tegelikult tapmist, ja seda olukorras, kus me kuuleme igal aastal, et meil on igalt poolt raha puudu. Raha on puudu, et vähiravimeid [osta], raha on puudu, et noortele psühholoogilist ravi [osutada], raha on meil puudu … Noh, Tervisekassas on kogu aeg raha puudu. Summa ei pruugigi suur olla, aga küsimus on valikutes ja valikute küsimus on hästi märgiline. Kui me jätame moraalse aspekti kõrvale, siis minu meelest on see rahastamise pool ikka väga küsitav. Kuidas me saame seda üldse terviseteenuse nime all rahastada?

Suur tänu selle küsimuse eest ja sellele aspektile tähelepanu juhtimise eest! Jah, väga õige. Nagu te oma küsimust esitades ütlesite, esiteks on meil küsimus põhimõttes, sõltumata sellest, palju selle peale riiklikku raha kulutatakse. Kui asi on vale, siis ta on vale. Näiteks orjapidamine on vale. Me ei saa ju öelda, et me anname küll teatud toetusi mingisugustele ettevõtetele, kes kasutavad ka orje, aga see raha, mis sinna läheb, ei ole nii suur, et me peaksime sellest suure probleemi tegema. Ei, see on vale ja seda ei tohi teha! Me ei saa sellist asja põhimõtteliselt aktsepteerida. 

Peatun kahel aspektil, mille tõite esile. Esiteks seesama tervishoiuteenuse aspekt. See tegelikult väärib uuesti allajoonimist, sest see oli asi, mille üle meil ka sotsiaalkomisjonis vaidlus oli. Kolm sotsiaalkomisjoni arstist liiget üritasid mulle selgeks teha, et tegemist on ikkagi tervishoiuteenusega. Mul oli endal ka natuke veider tunne, et ma pean hakkama arstidele selgitama, mis Eestis kehtivate seaduste kohaselt on tervishoiuteenus ja mis seda ei ole. Ma juhiksin veel kord tähelepanu tervishoiuteenuste korraldamise seaduses sisalduvale legaaldefinitsioonile. See on asi, mille peale kõik peaksid mõtlema: kõik, kes kuulavad tänast arutelu ja omavad selles küsimuses üht või teist seisukohta. Sõltumata sellest, milline on kellegi seisukoht, peaksid kõik nõustuma sellega, et me ei saa rahastada midagi kui tervishoiuteenust, kui see definitsioonist tulenevalt ei ole tervishoiuteenus. 

Ma loen selle veel kord ette. Tervishoiuteenus on tervishoiutöötaja tegevus – see on esimene element, abordi toimepanemine haiglates tervishoiutöötajate tegevus kahtlemata on; aga edasi – haiguse, vigastuse või mürgistuse – kolm asja: haigus, vigastus või mürgistus; ja nüüd kolm täiendavat asja – ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks. Ja siis on lisatud: eesmärgiga leevendada inimeste vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. See on eesmärk. Aga sellele eelnevad elemendid peavad kõik olemas olema: tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks. Ei vasta ju sellele [definitsioonile]! Ei ole võimalik vaielda: see ilmselgelt ei vasta tervishoiuteenuse legaaldefinitsioonile ehk ei ole tervishoiuteenus. Täpselt samuti nagu ei ole tervishoiuteenus ilma mingisuguse meditsiinilise põhjuseta oma rindade suurendada laskmine. See on meditsiiniline teenus, kahtlemata peab seda tegema mingi erialaspetsialist, aga sellega ei ravita haigusi, vigastusi ega mürgistusi, ei ennetata ega diagnoosita neid. See oli nüüd see esimene aspekt teie küsimusest. 

Ja teine aspekt on loomulikult see, et kui me ütleme inimestele, kellel on reaalsed haigused, mis vajavad ravi, diagnoosi või ennetust, et vabandage, me ei saa teile tervishoiuteenust osutada, kuna meil ei ole raha, siis on see täiesti absurdne, kui samal ajal rahastatakse Tervisekassa eelarvest protseduure, mis ei kujuta endast tervishoiuteenuseid. Mingitpidi on see ju täiesti südantlõhestav, kui me [mõtleme] näiteks laste peale, kes põevad vähki ja kellel ei ole võimalik saada ravimeid, mida on tarvis, et säilitada mingitki elulootust. Tõstetakse käed üles ja öeldakse, et ei saa. Võib-olla ei saagi, võib-olla ei olegi raha selleks, aga see lihtsalt solvab, kui samal ajal eraldatakse maksumaksjate raha selliste asjade jaoks, mis mitte kedagi ei ravi, vaid tegelikult tapab süütuid inimesi. Groteskne! Ma loodan, et see vastab teie küsimusele.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh sõna andmast! Lugupeetud ettekandja! Ma esitan küsimuse ainult selle seaduseelnõu kohta ja jätan kõik muud teemad kõrvale. Mis te arvate, kuidas teie seadusemuudatus mõjutab teisi tervishoiuteenuseid? On ju ka teisi tervishoiuteenuseid, mida tehakse inimese enda soovil. Ma toon näiteks plaanilise keisrilõike. Seda tehakse mõnikord naise enda tahtel, ilma et oleks mingeid meditsiinilisi näidustusi, ja ma pean seda õigeks. Või siis teine näide. Meil on olemas efektiivsed vaktsiinid. Ma toon näite koroonaviiruse pandeemia ajast, kui ühiskonnast kostsid hääled, mis nõudsid, et inimesed, kes on vaktsineerimata, peaksid oma ravi eest ise tasuma. Tõsi, mina meedikuna ja ükski ekspert seda ei toetanud ja ma olen väga uhke, et seda Eestis ka ei tulnud. Aga mis te arvate, kuidas teie seadusemuudatus nendele [juhtumitele] vastab? Ühe asja eest peavad inimesed ise tasuma, aga teised asjad maksab riik kinni.

Suur tänu küsimuse eest! Ma jäin korraks mõtlema, sellepärast et ma ei tahaks teie küsimusest mööda vastata. Mulle üldse ei meeldi, kui seda tehakse. Ma ei tahaks ka vastamata jätta, aga ma ei ole üldse kindel, et ma saan teie küsimuse tuumast aru. Ma mõtlesin küsimust kuulates ja mõtlen praegugi, et kuidas see paralleel keisrilõikega asjasse puutub. Tegemist on olukorraga, kus on tarvis osutada inimesele abi sünnituseks. Te ütlesite, et keisrilõikeks puudub meditsiiniline näidustus ja [naine] tahab, et seda tehtaks lihtsalt seetõttu, et tal on selline eelistus. Ma arvan, et see on legitiimse arutelu koht, kas see peaks olema haigekassa eelarvest rahastatud või mitte. 

Täpselt samamoodi on, kui keegi tahab perepalatit. Talle pakutakse pärast sünnitamist tavalist palatit, aga ta tahab perepalatit. Otsest vajadust selleks ei ole, aga niimoodi on kahtlemata mugavam ja siis ta peab selle eest maksma. 

Ma arvan, et siin on arutelu koht. Ma ei arva, et siin ei oleks ühemõttelist vastust. Aga vaieldamatult on raske paralleeli näha, sellepärast et ühel juhul, sünnitusabi osutamisel, me räägime tervishoiuteenusest, teisel juhul me ilmselgelt ei räägi sellest. Ma tõesti ei oska teie küsimusele paremini vastata. Ma ei näe, kus siin see paralleel on.  

Ja mis puudutab küsimuse teist aspekti, siis ettepanek jätta need inimesed, kes ei ole lasknud endale aineid süstida, ravikindlustusega ettenähtud tervishoiuteenustest ilma või vähemasti nende tervishoiuteenuste riiklikust rahastusest, oli minu arvates väga vale, täiesti vastuolus vaktsineerimisvabaduse põhimõttega ja vastuolus selle ideega, sest need inimesed on ju maksnud sotsiaalmaksu. Siis on ju tegemist pettusega: inimesed on aastaid ja aastaid ja aastaid maksnud sotsiaalmaksu, et omada ravikindlustust, ja siis, kui neil peaks seda vaja minema, öeldakse, et me tegelikult ei anna teile neid teenuseid, sellepärast et me oleme seadnud mingi täiendava tingimuse, millega teie ei ole nõus leppima.  

Rääkimata sellest, et koroonavaktsiinide nimetamine tõhusateks on muidugi eraldi naljanumber. Me teame, et nad ilmselgelt ei olnud tõhusad. Vastupidi! Ma arvan, et see on koht, kus nii mõnedki inimesed peaksid hakkama avalikke vabandusi esitama, oleksid pidanud seda juba ammu tegema. Sellepärast et nad veensid ühiskonda vastupidises, meelitasid inimesi laskma endale süstida aineid, mille ohutuse uuringud ei olnud veel lõppenud – tuletagem meelde –, selle jutuga, et need on hirmus tõhusad, aitavad ära hoida haigestumist ja teiste nakatamist ja raskemat põdemist. Tegelikult puudus valdaval enamikul ühiskonna liikmetest nende süstimise järele igasugune vajadus ja süstimise kaudu ei hoitud ära neid riske, mille vastu need väidetavalt pidid hea kaitse andma. Aga see on eraldi [teema].

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea Varro! Sa mainisid, et omal soovil raseduse katkestamise riiklike vahendite eest peaks ära kaotama. Aga kui rasedus ei ole tekkinud omal soovil, vaid näiteks vägistamise tagajärjel, kuidas siis peaks sellesse suhtuma? Meditsiinilisi vastunäidustusi ei ole, aga samas on arusaadavalt teised põhjused.

Selle eelnõu kontekstis ma ei oska sellele küsimusele vastata, kuna see ei ole suunatud selle küsimuse reguleerimisele. Ma koostasin selle eelnõu just sihilikult sellisel viisil, et me räägiksime väga piiratud segmendist juhtumitest: nendest juhtumitest, kus [raseduse katkestamiseks] puudub igasugune näidustus, [seda tehakse] lihtsalt mingil põhjusel. Inimeselt ei küsita selle kohta, [miks ta seda teha tahab]. See on vabatahtlik ja [seda võib teha] ükskõik mis põhjusel. Seadus ei ütle, et sa pead ütlema, mis põhjusel sa tahad [raseduse katkestada], et siis otsustatakse, kas seda saab teha või ei saa. Ükskõik mis põhjusel võib Eesti Vabariigis raseduse katkestada kuni 12. rasedusnädalani ja selleks ei ole vaja mitte midagi muud kui lihtsalt inimese enda vabatahtlikku sooviavaldust. Me räägime selliste abortide riiklikust rahastamisest. Kindlasti võiks ka rääkida sellest, kas peaks rahastama teistel puhkudel tehtavaid aborte, aga ma fookuse hoidmise mõttes püsiksin täna nendes raamides, mida see eelnõu käsitleb.

Mart Helme, palun!

No ma jätkaks sellele eelmisele küsimusele vastamist. Meil ilmselgelt ei ole aastas 3000 vägistamise [tagajärjel] tekkinud rasestumist. Nii et see on selles mõttes fookuse hajutamine. Aga ma küsin hoopiski midagi muud. Ma küsin tulenevalt põhimõttest, mille eest selle autor sai ka Nobeli preemia – nimelt on juttu Albert Schweitzerist ja tema sõnastatud põhimõttest "aukartus elu ees". Ta esitas filosoofilise põhjenduse eetilisest suhtumisest kõigesse elavasse tulenevalt kõigele elavale omasest elutahtest. No mina saan aru niimoodi, et kui munarakk viljastub, siis on meil tegemist elutahtega, ükskõik, kas see loode ise endale juba teadvustab seda elutahet või mitte. Ja tulenevalt Albert Schweitzeri määratlusest tuleb seda elutahet käsitleda aukartusega, mitte sekkuda jõhkralt ja seda elutahet katkestada. Kas ma saan asjast õigesti aru?

Jah, minu arvates küll. Mina jagan teie vaadet. Kui me taandame sellesama visiooni, ütleme, inimõiguste üldteooriale, siis kriitilise tähtsusega küsimusi on tegelikult kaks. Üks on faktiline küsimus ja teine moraalifilosoofiline küsimus.

Esimene küsimus on see, kas me jagame seda vaadet, et süütut inimest ei tohiks mitte kunagi tahtlikult tappa. Mõelgem korraks selle peale, kas me suudame ette kujutada mingisugust olukorda, kus süütu inimese tahtlik tapmine võiks meie hinnangul olla lubatud. See on tõsine mõttekoht. Mina ei suuda sellist olukorda ette kujutada: süütu inimese tahtlik tapmine. Mitte enesekaitseks tapmine ja mitte sõjas tapmine. Sõja puhul me võime vaielda selle üle, kas sõjas osalevad inimesed on süütud inimesed või mitte ja nii edasi. Aga jätame sõja kõrvale ja mõtleme, kas tsiviilühiskonnas, tsiviilolukorras rahuajal võiksid olla mingisugused probleemid, mingisugused olukorrad, mille puhul moraalselt aktsepteeritavaks lahenduseks oleks süütu inimese tahtlik tapmine. Ma arvan, et me kõik vastame eitavalt. 

Jääb see faktiline küsimus. Kas meil on tegemist inimesega? Kas see, kelle või mille tapmisest me räägime, on inimene? Kui me vaatame loodet, inimest, kes ei ole veel sündinud, siis teaduslikule teadmisele tuginedes on võimatu vastata, et tegemist on kellegi muu kui inimliigi esindajaga. Tegemist ei ole ema keha osaga, sellepärast et kõik rakud tema kehas kannavad teist geneetilist koodi kui ema keha. Ja seda esimesest rakust alates, sellest hetkest alates, kui isa geneetilist koodi kandev seemnerakk viljastab ema geneetilist koodi kandva munaraku. Tekib uus rakk, mis hakkab paljunemise teel arenema ja kasvama. See ongi uus inimene, kelle kõik rakud kannavad uut, originaalset geneetilist koodi. See tähendab, et puhtteaduslikult lähenedes ei saa teda näha ema keha osana. Tõsi, ta kasvab oma elu alguses oma ema keha sees, aga ta ei ole ema keha osa. Vastasel juhul me jõuaksime absurdse järelduseni, et üheksa kuu jooksul on emal kaks südant, neli silma, neli kopsu, neli kätt, neli jalga, kaks pead ja nii edasi. No see on absurd!  

Aga need kaks küsimust on minu meelest määrava tähtsusega. Tulen tagasi küsimuse juurde, kas me peaksime austama elavat olendit, kes kuulub igal juhul ja tingimusteta inimliiki, ja hoiduma tema tahtlikust tapmisest või selle toetamisest. Mina arvan, et peaksime. Kuna tegemist on inimesega – selle üle ei saa teaduslikult vaielda –, siis järeldus saabki olla üks: me peaksime hoiduma selliste olendite tahtlikust tapmisest, selle toetamisest ja rahastamisest.

Aitäh! Jaak Valge, palun!

Tänan sõna andmast, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Valitsuse negatiivses arvamuses selle eelnõu kohta on üks argument, et Eestis on abordid langustrendis. Aga tegelikult ei ole see päris täpne. Nimelt, nii 2022. kui 2023. aastal oli omal soovil tehtavaid aborte rohkem kui 2021. aastal. Tõsi, mitte palju, aga siiski on omal soovil tehtavate abortide puhul õigem rääkida mitte langustrendist, vaid stagnatsioonist. Küsimus on lihtne: mispärast? Kas te teate, mis põhjusel? Ja teine küsimus. Kas lugupeetud ettekandjale tuleb meelde mõni Eesti riigi rahastatud kampaania omal soovil tehtavatest abortidest hoidumiseks, ja kui ei, kas see annab märku riigi suhtumisest?

Suur tänu! Alustame lõpust. Mina ei tea, et oleks ühtegi sellist kampaaniat läbi viidud. Me SAPTK-ga korraldasime kunagi ühe välkkampaania digiekraanidel, kus oli [kujutatud] last ootavat ema, kelle kõhust paistis beebi. Kampaania käigus me kutsusime üles – ma ei mäleta, millise tekstiga täpselt – mõtlema inimelu reaalsusele enne sündi ja vajadusele austada kõikide inimeste õigust elule. 

Me oleme aastate jooksul korduvalt kutsunud ka valitsust üles sellist kampaaniat korraldama. On ju korraldatud igasuguseid muid kampaaniaid inimeste hoiakute suunamiseks, nagu kampaania "Erinevus rikastab", süstimiskampaaniad ja kõik muud sellised asjad, mis siin on olnud. Aga põhjustel, mida me ilmselt kõik oskame aimata ja mis on ideoloogilist laadi, ei ole minule teadaolevalt – ja ma arvan, et küsimus ei ole minu teadmiste puudulikkuses – kunagi mitte ühtegi sellist kampaaniat korraldatud, mis lähtuks eesmärgist kutsuda inimesi üles mõtlema vajadusele austada ja kaitsta veel sündimata laste õigust elule. Kahtlemata tuleks seda teha. Kui see minu teha oleks, siis ma kindlasti seda teeks. 

Vastuseks teie esimesele küsimusele, mis võiksid olla need põhjused, [ütlen, et] mulle teadaolevalt mingisugust uuringut läbi viidud ei ole, me saame selle üle ainult spekuleerida. Igal juhul on tõsiasi – nagu te õigesti ütlesite –, et see langustrend ei ole olnud jätkuv. Aastakümnete jooksul, tõsi, on abortide arv ulatuslikult vähenenud. See on paraku seotud ka sellega, et laialdaselt on kasutusele võetud mitte ainult niinimetatud raseduse vältimise vahendeid, vaid tegelikult ka abortiive, mida sageli nimetatakse rasestumisvastasteks vahenditeks – need SOS-pillid –, aga mis tegelikult oma toime poolest mitte ei hoia raseduse tekkimist ära, vaid katkestavad juba tekkinud raseduse väga varajases faasis. See muidugi statistikas ei kajastu. Kui kajastuks, siis ma ei ole üldse kindel, et need numbrid oleksid väga palju väiksemad või kas need üldse oleksid väiksemad. Aga jah, see statistika, mida me Statistikaameti kodulehelt näeme, näitab tõesti, et pikaajaliselt on olnud märkimisväärne langus, aga see langus ei ole puhtalt ühesuunaline. 

Mis selle põhjus võib olla? Ma ei tea, ilmselt on neid põhjuseid mitmeid. Eks võib-olla koroonaaeg on oma jälje jätnud. Võib-olla on oma jälje jätnud majanduslikult keerulisem olukord: inimesed tunnevad veelgi rohkem, et nad ei taha praeguses olukorras lapsi vastu võtta. Võib-olla on oma jälje jätnud pidev sõjahirmu kütmine ja tegutsemine mitte selle nimel, et sõja jõudmist Eestisse ära hoida, vaid pigem selle soosimine. Ilmselt on neid faktoreid terve rida. Aga mis ma ikka spekuleerin, ega minu spekuleerimine selles küsimuses ei ole parem kui kellegi teise spekuleerimine. 

Aga mida ma omalt poolt veel lisaksin, on see, et me peame ikkagi mõtlema selle numbri peale. Väga sageli räägitakse sellest, et vaadake, kuidas need numbrid on alla tulnud. Mul on siin kuskil enda jaoks ka välja kirjutatud need numbrid. Tõepoolest, langus on olnud märkimisväärne. Kus nad mul siin on? Ei leia vist nii kiiresti üles. Igal juhul need olid seal kusagil üle 10 000 … (Hääl saalist.) Isegi 17 000 mingil hetkel jah. Mul ei ole seda statistikat praegu ees ja ma ei hakka paberites tuhnima. 

Aga mõelge arvu 3000 või 3200 peale, nii palju oli vist 2023. aastal. Kui suur arv on 3200 inimest! Kujutage ette, kui meil oleks 3200 mõrva aastas või kui meil oleks 3200 liiklusõnnetuses hukkunut! See oleks ikka jõhker arv. 3200! Kui me paneksime 3200 inimest üksteisel käest kinni hoidma, kui pika inimketi me saaksime moodustada! Kui palju on Eestis üldse asulaid, kus elab 3200 inimest? Ega neid väga palju ei ole. Me räägime absoluutarvuna ikkagi väga suurest numbrist. Seetõttu on täiesti kohatu seda probleemi kuidagi pisendada, et mis siin nüüd enam nii väga muretseda, enne oli see ju palju suurem. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud ettekandja! Antud küsimuse käsitlemine on kahtlemata väga vajalik ja väga oluline, [eriti järgmiste asjaolude valguses]. Me teame, et kui see Riigikogu koosseis kokku tuli, siis koalitsioon tõi lauale lastetoetuste vähendamise. See oli üks esimesi eelnõusid, mis siin puldis üle anti. Automaks lööb [eelkõige] suurperesid, kellel on vajadus just suurema auto järele, et pere saaks hästi elada, liikuda nii, nagu neil vaja on. Me räägime pidevalt koolide sulgemisest, seda võetakse kui paratamatust ja midagi teha pole. Siin saalis tahetakse läbi suruda lastega töötamise õiguse andmist pedofiilidele. Aga samas, vanglad peame alles hoidma, sest on ju hea välisvange sisse tuua ja nende pealt raha teenida. See on nagu niivõrd tagurpidi maailm, milles me elame ja mida me siin menetluste käigus [kujundame]. Mis sa arvad, Varro, kuhu see meid viib? Miks need inimesed seda teevad? Miks selliseid asju tehakse?

Suur tänu küsimuse eest! See on keeruline küsimus, sest teiste inimeste südamesse on raske näha ja nende motivatsiooniahelat raske kirjeldada. Ma tegelikult hoiduksin väga kaugeleulatuvatest spekulatsioonidest. Aga mida ma saan öelda, on see, et selle pooleteise aasta jooksul, kui ma olen Riigikogu liige olnud, olen ma näinud ikka täielikku ükskõiksust rahvastikukriisi küsimuse vastu. Täielikku ükskõiksust! Ma olen küsinud palju kordi peaministri käest – te ise olete seda kuulnud ja paljud kolleegid on seda kuulnud –, olen küsinud eelmise peaministri käest, praeguse käest vist mitte, pole veel jõudnud, sotsiaalkaitseministri käest ja terviseministri käest: "Saate te palun kirjeldada, milliseid meetmeid, perepoliitilisi meetmeid te kavatsete rakendada selleks, et luua eeldusi rohkemate laste sündimiseks Eestis? Mis on teie programm? Kirjeldage meile oma visiooni." Me kõik oleme kuulnud neid vastuseid. Visioon puudub. Ja see ei ole liialdus. Tõesti, see puudub täielikult. 

Näiteks oleme kuulnud Kaja Kallast rääkimas sellest, et me ikkagi investeerime rohkem julgeolekusse. Kui ikka julgeoleku tunnetus on suurem, siis sünnib ka rohkem lapsi. Me võime seda aktsepteerida perepoliitilise meetmena või mitte aktsepteerida – eks see sõltu iga inimese puhul sellest, millistele kriteeriumidele tuginedes ta oma hinnanguid annab –, aga igal juhul ei saa eitada, et sellisel juhul on tegemist ülimalt kaudse meetmega. Konkreetseid, selgeid meetmeid, mida rakendada selleks, et luua eeldusi rohkemate laste sündimiseks Eestis, lihtsalt ei ole. Ei ole! 

Sa ütlesid õigesti, et esimese asjana langetati paljulapseliste perede toetusi, mille tõstmist Reformierakond ise enne Riigikogu valimisi toetas. Need toodi tagasi samale tasemele, kus nad enne olid. Enne valimisi käidi välja, et toetage meid, me oleme ka peresõbralik erakond, pärast valimisi võeti kohe tagasi. Äärmiselt alatu käik! Teiseks kaotati ära täiendav tulumaksuvabastus abikaasa eest ja laste pealt. Selgelt perekonnavaenulik samm, mille tõttu paljud perekonnad kaotavad väga palju raha. 

Kolmandaks, automaks kehtestatakse viisil, mis karistab paljulapselisi peresid, kellel ei ole võimalik soetada väikest ja kerget autot. Automaksuvalem on tehtud sellisel viisil, et kaalukomponent [moodustab] selles väga olulise osa. Paljulapselised pered peavad paratamatult ostma suurema ja seetõttu ka raskema auto. Neid karistatakse selle tõttu suurema automaksuga. Kui palju kordi me oleme seaduse menetluse käigus juhtinud tähelepanu sellele, et ärge tehke nii. Me ei toeta automaksu kehtestamist, aga kui te selle siiski kehtestate, siis vähemalt ärge kehtestage seda nii, et te karistate paljulapselisi peresid. Ei, absoluutselt ei huvita. See on järjekordne näide ükskõiksusest. No ei saa ju eitada, et on ükskõiksus. Kas oli raske teha seadusesse mingisugused muudatused, mis oleksid näinud ette, et kui vajatakse suuremat autot selle tõttu, et peres on palju lapsi ja viiekohalisse autosse ei mahuta ära, siis rakendatakse mingit soodusmäära? Oli raske teha sellist asja? Ei olnud raske. Kas tehti? Ei tehtud. Miks? Sellepärast, et lihtsalt ei hoolita. 

Sel nädalalgi on parlamendi nädalakavas järjekordne rünnak perekonna vastu, lasterohke perekonna vastu: võetakse ära ravikindlustus kodustelt emadelt, paljudelt kodustelt emadelt. Meil ei ole raha ja võtame kodustelt emadelt ravikindlustuse, olgugi et nende abikaasa käib tööl, maksab sotsiaalmaksu ja on ravikindlustatud. Ja ei huvita ka see, kui palju ta sotsiaalmaksu maksab. Võib-olla ta maksab kahe, kolme, nelja või viie miinimumpalga ulatuses, mis võiks ära katta ka tema abikaasa vajadused. Ei! Võetakse ära ja kõik vastuargumendid ei maksa absoluutselt mitte midagi.  

Kõik need asjad tervikuna ei võimalda järeldada mitte midagi muud kui seda, et selle valitsuse jaoks on rahvastikuprobleem, kui see üldse mingil määral prioriteet on, prioriteetide hierarhias kuskil väga-väga sügaval, väga-väga kaugel. Ilmselgelt viiakse ellu perekonnavaenulikku, mitte perekonnasõbralikku poliitikat, mis omakorda loomulikult sillutab teed sellele, et tulevikus sünniks Eestis veelgi vähem lapsi. 

Kõik see, ma ütlen veel kord, on groteskne. Eriti groteskne, [kui arvesse võtta asjaolu], üks asi, mida ei olda mitte mingil juhul nõus kärpima, on see, et me riiklikult toetame laste tapmist enne sündi ükskõik mis põhjusel. Pange see konteksti! Ei ole ju võimalik järeldada midagi muud kui seda, et tegemist on mitte ainult perekonnavaenuliku, vaid ka inimvaenuliku poliitikaga.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Hea ettekandja! Võiski arvata, et selle eelnõu arutelu läheb laiemaks, kui selle eelnõu sisu on. Arutletakse abordi, laste, perede ja muu taolise üle. Mina tulen oma küsimusega eelnõu juurde tagasi. See on väga konkreetse eesmärgiga, üsna kitsas eelnõu, mis ei räägi midagi abordi keelustamisest või lubamisest, vaid ainult sellest, et riiklikult ei peaks rahastama neid aborte, mis tehakse ilma mingi näidustuseta, nii-öelda omal soovil. Mina sain Irja Lutsari küsimust aru – ta tunneb meditsiinisüsteemi väga hästi –, et meditsiinisüsteemis on veel teisigi selliseid riiklikult rahastatud tegevusi. Ta tõi näiteks keisrilõike, mida tehakse mitte sellepärast, et selleks on meditsiiniline näidustus, vaid omal soovil. Kas sa nõustud sellega, et me peaksime selle eelnõuga edasi minema, aga samas avama ka laiema arutelu selle üle, kas on veel teisigi teenuseid, mida ei peaks riiklikult rahastama, kuna need on nii-öelda inimeste vabal valikul, omal soovil tehtavad asjad, milleks ei ole meditsiinilist põhjendust? Kas sa nõustud sellega?

Aitäh küsimuse eest! Loomulikult nõustun. Ma ei näe mitte mingisugust põhjust, miks me peaksime maksumaksja raha eest rahastama selliseid protseduure, mis tegelikult ei kujuta endast tervishoiuteenuseid. Me peaksime tõmbama väga selge piiri ja otsustama, milleks me maksumaksja raha kulutame ja milleks me seda ei kuluta.

Tegelikult on täiesti reaalne, et seda piiri üritatakse venitada hoopis teisele poole. Ma olen kuulnud ka selliseid argumente, et Tervisekassa eelarvest peaks rahastama näiteks rindade suurendamist, sest ka seda on võimalik mingi argumentatsiooniahela kohaselt käsitleda tervishoiuteenusena. (Hääl saalist: "Soovahetusoperatsioon.") Või miks mitte ka soovahetusoperatsioone, milleks ei ole ju ka mitte mingisugust meditsiinilist vajadust. 

Inimene ütleb, et tal on depressiivne olukord, tema enesehinnang on väga madal, kuna tal ei ole piisavalt suuri rindu. Ta tahab saada tervishoiuteenust, mille abil ta saab oma depressiivsetest probleemidest üle, sellist välimust, mis vastab tema enesekuvandile ja mille abil ta suudab saavutada rahu. Niimoodi argumenteerides võime igasuguste asjadeni jõuda. Ma võin ka öelda, et ma tahan riiklikku rahastust omale parema auto ostmiseks, sellepärast et kui mul ei ole nii ilusat autot, nagu mul enesekuvandi kohaselt võiks olla, siis see tekitab minus depressiivseid meeleolusid, ja see on ju meditsiiniline probleem.  

Minu meelest ei tohiks seda niimoodi venitada. Me ikkagi peaksime vaatama tervishoiuteenuste osutamise seaduses sisalduvat tervishoiuteenuse definitsiooni ja otsuse langetamisel, kas miski väärib riiklikku rahastamist või ei vääri seda, lähtuma sellest definitsioonist. 

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Aga miks peatuda ainult tervishoiuteenustel? Vaatame laiemalt, kuhu meie riik on raha suunanud ja kuhu edaspidi suunab. Võtame paralleeliks näiteks fossiilkütuste põletamise. Fossiilkütuste põletamine ja kaevandamine rikub inimeste tervist ja põhjavett. Olete nõus, eks? Ma loodan, et te olete nõus. Kas teie arust peaks fossiilkütuste kaevandamise ja põletamisega seotud kulusid sotsialiseerima ka edaspidi, nii nagu see seni on olnud, või peaks need kinni maksma ikkagi saastaja, kes teenib selle pealt kasumit?

Suur tänu! Lugupeetud ettekandja, kuna küsimus ei olnud teemasse, siis te võite valida, kas te vastate või ei vasta. Palun, Varro Vooglaid!

Suur tänu! Ilma mingisuguse pahatahtliku soovita jätan teie küsimusele vastamata. Ma ei ole valmistunud diskussiooniks teemal, mis puudutab fossiilkütuste põletamisest tulenevaid keskkonnamõjusid ja seda, kuidas [neid kulusid] ühiskondlikult jagada. See on kindlasti huvitav küsimus ja miks mitte teinekord ka seda arutada, aga siis oleks parem end selleks ette valmistada. Ma ei oska teile praegu anda sellist vastust, mis vääriks ajakulu.

Selge. Aitäh! Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teema on tõsine. Teie ettepanek puudutab eelkõige naisi, kes erinevatel põhjustel peavad või on sunnitud raseduse katkestama. Jah, võimalik, et sõnastus "tervishoiuteenus" on siinkohal ebaõnnestunud. Aga katkestamisele eelneb protsess, kus on osalised nii naine kui ka mees. Kas te võitluses antud teema eest – mida ma ei alahinda – olete mõelnud sellele, et probleemi tõsidust adresseerida ka meestele, mitte ainult meditsiinivaldkonnale ja riiklikule rahastamisele?

Suur tänu teile küsimuse eest! See küsimus langeb vist samuti eelnõuga seonduvast temaatikast välja. Kindlasti on ka väga palju muid küsimusi, mida me abordi probleemiga seonduvalt saaksime adresseerida ja käsitleda. Aga üritan vastata nii palju, kui ma oskan, ja sellele mitte liiga palju aega kulutada. 

Mina enda teada ei ole kunagi teinud sellist nägu ega rääkinud sellist juttu, nagu see oleks kuidagi spetsiifiliselt ainult naistesse puutuv probleem. Ei ole. Loomulikult kannavad vastutust inimelu eest, inimelu pühaduse eest ühtmoodi nii mehed kui ka naised, sellepärast et uue inimese elu saab teatavasti alguse mehe ja naise kokkupuutest, kus mõlemad on osalised. Kahtlemata! Ja mul ei ole mingit probleemi selle tunnistamisega. Tegelikult väga sageli on meestel kanda suur vastutus nendes keerulistes olukordades, millest naised ennast leiavad, ja kus tekivad ka mõtted, et kas ma saan selle vastutusega hakkama. Ma olen sada protsenti seda meelt, et mehed ei tohiks kasutada naisi ära oma mingisuguste himude rahuldamiseks, vaid peaksid alati teadvustama seda, et seksuaalsuhetega kaasneb suur vastutus. Inimlikult on vastutustundlik seksuaalsuhetesse astuda üksnes siis, kui sa oled endale teadvustanud, milline vastutus sellega kaasneb, ja oled valmis seda vastutust ka kandma. Ja kui nende suhete tulemusel eostatakse uus inimene, siis on meeste kohus olla toeks ja hoolitseda selle eest, et naine saaks selle lapse vastu võtta ja üles kasvatada. Mitte lihtsalt selleks, et [laps saaks] sündida, vaid pakkuda [ka edaspidi] kõikvõimalikku tuge, mis on tarvilik selleks, et see laps saaks kasvada armastatuna ja hoituna. 

Nii et ma olen teiega selles mõttes täiesti ühte meelt: see sõnum tuleks kindlasti suunata ka meestele. Aga ühtlasi on mul väga hea meel, et te tunnistate, et valikabordi rahastamine tervishoiuteenusena on ebaõnnestunud. See ebaõnnestumine peaks minu meelest tingima selle, et me tõesti ütleme: kuidas iganes riik sellesse tulevikus suhtub, vähemalt tervishoiuteenusena me seda rahastada ei tohiks.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Kuulasin ja jälgisin seda diskussiooni, neid küsimusi ja vastuseid. Mulle tundub, et see arutelu on kahjuks olnud kuidagi väga üheülbaline. Ma ei kahtle teie siiras soovis sündimata lapsi ja nende õigusi kaitsta. Aga paratamatult, kui me võtame vastu sellise otsuse, nagu te ette panete, et riiklikult aborte sisuliselt ei rahastata, siis see tähendab ka seda, et naised, kellel on mis tahes põhjusel soov või vajadus kahjuks lapsest loobuda, hakkavad otsima muid viise, mis suure tõenäosusega on riskantsemad ja ohtlikumad. Teatud mõttes tekitate te ka varandusliku tsensuse: jõukamal inimesel on võimalus saada ohutut meditsiinilist teenust, aga vaesem inimene peab vaatama ise, kuidas ta hakkama saab. See ei ole ju päris õiglane. Sooviga kaitsta laste õigusi te selle ettepanekuga tekitate riski naiste tervisele. Kas te seda poolt olete käsitlenud? (Saalis tekib arutelu.)

(Helistab kella.) Varro Vooglaid, palun!

Jaa. Ei, vastame ikka. Mis siin ikka, vastame rahulikult. Mul on üksnes hea meel, et te koalitsioonisaadikuna olete tulnud saali ja küsite kriitilisi küsimusi. Ma vastan koalitsioonisaadikute ükskõik kui kriitilistele küsimustele, see teeks mulle ainult rõõmu: arutaks selle küsimuse võimalikult põhjalikult läbi. 

Te ütlete, et arutelu on olnud üheülbaline. Mina ei ole selles süüdi, et praegu on ainult viis koalitsioonisaadikut saalis. Kuus koos istungi juhatajaga. Aga tema ei ole positsioonis, kus ta saaks küsimusi esitada. Kutsuge oma kolleegid siia ja esitage nii palju kriitilisi küsimusi ja seisukohti, kui tahate, ning pidage pärast läbirääkimiste käigus kõnesid. Teeme sellest täpselt nii mitmekülgse arutelu, nagu te soovite. 

Kas ma olen arvestanud selle võimalusega, et selle ettepaneku realiseerimine viiks meid olukorda, mis kujutab ohtu naiste tervisele? See oli küsimuse sisu lühidalt summeerituna. Ausalt öeldes ma ei näe, et see oht oleks reaalne või suur. Alustan sellest, et rääkides ohust kellegi tervisele, me peame vaatama ka seda, mis on selle medali või mündi teine pool. Teine pool on see, et sündimata lapsed lihtsalt tapetakse ära. Seal ei ole küsimus selles, kas on oht nende tervisele või mitte, nad lihtsalt kaotavad oma elu. See on üks pool. Teine pool on see, millest teie räägite. 

Vaatame näiteks seda, kui palju maksab medikamentoosne raseduse katkestamine. See on peamine meetod, mida praegusel ajal raseduse katkestamiseks kasutatakse. Ma vaatasin selle maksumuse Tervisekassa rahastatud tervishoiuteenuste loetelust järele. See on Vabariigi Valitsuse määrus, te teate seda. Nii palju, kui mina sellest tabelist aru sain – parandage mind, kui ma eksin –, maksab omal soovil tehtav medikamentoosne abort 35 eurot ja 34 senti ja praegu on see nõnda, et valitsus katab poole sellest kulust. Ehk siis 35 eurot pooleks – mis ta siis tuleb? – on mingisugune 17,50. Nagu ma asjast aru saan, siis erinevus on nüüd selles, kas sa maksad selle eest 35 eurot või maksad 17,50. Ei ole nii? Saan valesti aru? Mul on hea meel, kui te täpsustate. Aga mina näen siin sellist summat. Kui see niimoodi on ja kui see suurusjärk on õige, siis pean ütlema, et tegemist ei ole ju kättesaamatu summaga. Me ei räägi siin [mingist] 5000 eurost ja sellest, kas saad sellele riikliku rahastuse või ei saa, nagu mingite kallimate vähiravimite või muude asjade puhul. Seda esiteks. 

Ja teiseks. Ma tuleksin tagasi küsimuse põhimõtte juurde. Kui asi on põhimõtteliselt vale, siis me tegelikult ei peaks üldse jõudmagi selliste küsimusteni, et millist mõju see [avaldab] või kas keegi läheb seda kusagile nurga taha tegema või ei lähe. Esiteks, ma arvan, et nii väikeste summade tõttu ei lähe keegi kuskile nurga taha seda tegema. Pigem minnakse seda nurga taha tegema seetõttu, et vältida piinlikkust, mis võib abordi tegemisega kaasneda, või midagi muud sellist. Teiseks, ma ei näe, et see oleks mingisugune väga tõsine probleem. Kui kellelgi on mingisuguseid andmeid, mis võimaldavad vastupidist väita, siis nende üle võib muidugi vaielda, aga minu kaalutlused oleksid sellised.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Kolleeg Tanel Kiik tundis siin muret – võib-olla tema [arusaama järgi] õigustatult –, et kuidas vaesed inimesed, just nimelt vaesemad inimesed, saaksid ligipääsu abordile, kui riiklik rahastus ära võtta. Aga vabandust, kes on need inimesed vaeseks teinud? Alustame sellest. Lastega kodus olevalt emalt võtame ära tervisekindlustuse ja teeme ta vaeseks, aga samas pakub riik talle taskukohast võimalust teha aborti. Suurperedelt võtame ära [pere]toetused, teeme nad vaeseks. Samas pakume neile võimalust, et kui toime ei tule, siis minge tehke aborti. Raha selleks on siin, palun! Ei ole meil siin mingeid suuri peresid vaja. Seame sisse automaksu, et pered ei saaks enam lubada autosid, kuhu mahuksid sisse ka suurema pere lapsed ja lapsed, kes võiksid sündida. Palun, siin on teile riigi poolt raha, kui lapsed autosse ära ei mahu, võite teha aborti. Olete vaesed, aga näete, riik tuleb teile appi. Mis sa arvad, kuhu me oma riigiga niimoodi jõuame? Me räägime ju tegelikult prioriteetidest, eriti raha kasutamisel.

Suur tänu küsimuse eest! Jäin korraks mõtlema, et kas see on mulle või Tanel Kiigele. (Naerab.) See oli vastuargument. 

Kuidas ma ütlen? Mina ei tahaks sellises vormis neid asju arutada, sellepärast et kui me räägime millestki sellisest, mille puhul ei ole mitte mingit põhjust seda riiklikult rahastada, siis see, et inimesel ei ole raha selle protseduuri tegemiseks, ei ole nagu riigi mure. Ma ei tea, mis paralleeli me võiksime tuua, mul ei ole mingit head näidet varnast võtta. Võidakse tulla igasuguste asjadega. Näiteks, et mul ei ole raha puhkusereisile minekuks. Teistel on, aga mul ei ole. Toetage! Ei ole riigi asi sellist asja toetada. Ei ole riigi asi sinu puhkusereisi toetada. See on võib-olla isegi liiga lahja näide, sest antud juhul me räägime ikkagi – tuletame meelde, millest me räägime – süütu inimese tahtlikust tapmisest. 

Kujutage ette, kui me nimetaks asju õigete nimedega. Keegi [pöördub] riigi poole ja ütleb: "Teate, mul on selline asi, et – ilma mingisuguse meditsiinilise või muu näidustuseta – mina ei taha last saada, kes mu ihus kasvab. Me oleme siin otsustanud, et me tahaksime lasta selle lapse ära tappa, aga meil ei ole praegu selleks piisavalt raha. Palun toetage!" Riigi vastus loomulikult oleks selline: esiteks, see ei ole tervishoiuteenus ja meil ei ole mitte mingisugust kohustust seda rahastada, ja teiseks, meil on põhiseaduslik kohustus kaitsta veel sündimata laste elu ja me ei saa seda rahastada, sellepärast et see oleks vastuolus meie põhiseaduslike kohustustega. Ma tegelikult ei tahaks üldse sellesse modaliteeti siseneda, et me hakkame arutama, miks kellelgi on raha või miks tal ei ole raha või kes selles süüdi on. Nende asjadest võib rääkida – loomulikult valitsus rakendab praegu selliseid meetmeid, mis teeb inimesi vaesemaks ehk süvendab seda probleemi –, aga minu parima arusaamise kohaselt ei ole see asjakohane diskussiooni vorm. 

Karmen Joller, palun!

Aitäh! Ma tahan meelde tuletada kahte asja. Esiteks, me riigina rahastame ka näiteks suitsetajate kopsuvähiravi, väga rasvunud inimeste diabeediravi ja liigeseprobleeme, vahetame liigeseid ja nii edasi. Me ei saa alati võtta selle järgi, kes on nii-öelda süüdi. Inimene ei ole alati ise "süüdi" selles, et ta rasedaks jääb. Seal taga võib olla perekondlik taust, kehv taust, harimatus, mis iganes. Me ei saa teha otsuseid selle loogika järgi, et kes on süüdi või kes ei ole. Tahan tuua välja ka selle, et abort ei koosne ainult protseduurist, vaid ka arsti vastuvõttudest. Erameditsiinis oleks see vähemalt 300 eurot, kui mitte rohkem. Me teame, et lapse kasvatamine on kulukas. Kui inimene ei suuda endale lubada aborti, mis maksab 300 eurot, siis kuidas ta suudab [katta] lapse kasvatamisega seotud kulusid?

Aitäh küsimuse eest! Esimene asi. Te mainisite suitsetajate kopsuravi ja rasvunud inimeste liigeseprobleeme. Vastusena mainiksin kahte asja. Esiteks, nende mõlema puhul me räägime siiski tervishoiuteenusest. Kui inimesel on vaja kopsuravi korras operatsioone teha või kui tal on tarvis liigesed välja vahetada, siis vastavalt tervishoiuteenuste osutamise seaduses sisalduvale definitsioonile need mõlemad on tervishoiuteenused. See on esimene ja kõige olulisem asi. Edasi küsimus sellest, kes on selles süüdi. Aga see ei muuda asja, sest tegemist on tervishoiuteenustega, erinevalt ilma mingi näidustuseta tehtud abordist, mis ei vasta definitsioonile. See ei ole tervishoiuteenus, [olenemata] sellest, kes on selles süüdi või kes ei ole.

Nüüd edasi. See ei puutu küll selle eelnõu temaatikasse, aga minu arvates oleks väga tervitatav, kui erinevate haiguste puhul võetaks arvesse isikliku vastutuse komponenti. Ma käisin hiljuti Šveitsis ja inimesed, kellega ma seal kohtusin, kirjeldasid mulle Šveitsi tervishoiusüsteemi. Seal puudub riiklik tervishoiukindlustus, inimesed peavad ennast ise kindlustama. Ja üks väga positiivne aspekt või järelm selle puhul on see, et inimesed pingutavad palju rohkem, et oma tervist hoida. Inimese kindlustussumma sõltub sellest, kuidas ta oma tervist hoiab, kas ta suitsetab või ei suitseta. Kui ta läheb kindlustust tegema, siis ta peab ütlema, kas ta suitsetab või ei suitseta. Kui ta tegelikult suitsetab ja deklareerib, et ei suitseta, siis kindlustus lihtsalt ei kehti, sest ta on esitanud valeandmeid. Samamoodi [sõltub kindlustussumma sellest], kas ta on ülekaaluline, kuidas ta toitub, milline on tema eluviis. Rahvusspordina käivad inimesed peredega nädalavahetuseti matkamas, paljuski sellepärast, et olla heas vormis, hea tervise juures ja maksta vähem tervisekindlustust.

Ma arvan, et see oleks väga tervitatav asi, mida ka Eesti Vabariigis arutada. Ei ole nii, et ükskõik, kuidas ma elan, ükskõik, mida ma teen, las teised inimesed maksavad minu terviseprobleemidega tegelemise kinni. Siis me jõuamegi sellisesse olukorda, et kui on tarvis tervishoiuteenuseid saada, siis igal juhul pead minema erameditsiinikeskusesse, sellepärast et järjekorrad on pikad ja Tervisekassa abil sa niikuinii seda suure tõenäosusega ei saa. Aga veel kord, see ei puutu selle eelnõu temaatikasse, küll aga külgneb sellega.

Teine küsimus oli teil, kui ma nüüd meenutan, selle kohta, et kui inimestel ei ole raha isegi selleks, et aborti teha, siis kuidas peaks neil olema raha selleks, et laps üles kasvatada. No ega tingimata ei olegi. Tingimata ei olegi! Aga ma ei leia, et ma oleksin siin kuidagi mingi loogilise vastuolu otsas. Reaalsus on see, et nendele asjadele tuleks mõelda eelnevalt. Nende peale tuleks mõelda eelnevalt ja kõik peaksid seda endale teadvustama. Selleks olekski vaja kampaaniaid, et inimesed teadvustaksid inimelu reaalsust enne sündi. See peaks olema läbivalt kooliprogrammi osa ja seda peaks [käsitlema] ka perekonnas, milline vastutus kaasneb seksuaalsuhetega. Et inimesed [aduksid], milline vastutus see on, milline vastutus kaasneb ühe, teise või kolmanda sammuga. Seda teiseks.

Ja kolmandaks ütleksin, et neid inimesi, kes tahavad adopteerida vastsündinud lapsi, on alati rohkem kui neid lapsi, keda on võimalik adopteerida. Kui keegi tunnetab, et temal ei ole piisavalt raha, et laps üles kasvatada, siis see kindlasti ei saa olla õigustus, et nõuda riigilt rahalist toetust selle lapse elu lõpetamiseks. Pigem peaks riik suunama oma ressursse sellesse, et teha võimalikult head ja toimivad adopteerimissüsteemid. Ühelt poolt tuleks luua eeldused selleks, et lapsed jääksid ellu ja et neid rahapuuduse tõttu ära ei tapetaks, ja teiseks luua eeldused selleks, et need inimesed, kes ise ei ole saanud lapsi, võiksid oma armastust jagada nendele lastele, kelle puhul nende pärisvanemad on tundnud, et nad ei saa neid üles kasvatada. Selline oleks minu vastus.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh sõna andmast! Aitäh, ettekandja! Minu küsimus jätkab seda teemat, mille kohta doktor Joller juba küsis. Kas teil ei ole hirmu, et kui inimene kannab raseduse lõpuni ja sünnitab lapse, aga ta seda last ei taha või tunneb, et ta ei suuda seda last üles kasvatada, siis ta jätab selle lapse hooletusse? Üksinda ei ole vastsündinu võimeline ellu jääma. Niisuguseid juhtumeid, kus laps on pandud kingakarbiga sünnitusmaja ukse taha või kuhugi mujale, on kogu maailmas, sealhulgas ka Eesti Vabariigis. Kas te ei karda, et neid juhtumeid võib isegi rohkem tulla?

Suur tänu teile küsimuse eest! Esiteks, ma ei usu, et te nõustute väitega, et parem on see laps ära tappa kui see, et tal tuleb mittetäiuslik lapsepõlv ja ta peab puudust kannatama, kas materiaalset puudust või puudust vanemate armastusest või muud sellist. Ma arvan, et iga inimene väärib õigust ja võimalust elada. Ka väga rasketest oludest pärit inimesed on sageli öelnud, et nad on nii tänulikud, et neile on antud võimalus elada. Me ei saa võtta sellist hoiakut, et kui on oht, et inimene sünnib mittetäiuslikesse tingimustesse, siis on parem luua selline võimalus, et tema elu saaks kohe ära lõpetada. 

Teiseks, ma ei näe kontseptuaalset vahet, kas enne sündi või pärast sündi. Ka pärast sündi on oht, et lapsed võidakse jätta unarusse ja hooletusse. Mis me siis teeme? Ütleme, et neid lapsi peaks saama kuidagi eutaneerida ehk sünnijärgselt abortida, kui lubate vabalt väljendada? Ei ole ju nii! Aga loogilist vahet ju ei ole. Laps on ikka laps, inimene on ikka inimene, tema elu väärtus on ikka seesama, mis oli enne sündi ja mis on pärast sündi. Te tõite näite, et on olnud selliseid juhtumeid, kus laps viiakse kingakarbiga kusagile haigla ukse taha või mõne muu ukse taha. Ma ei näe ka selles suurt traagikat. Võib-olla peaks siis loomagi eeldusi selleks, et kui on inimesed, kes tõesti tunnevad, et nad ei ole suutelised last üles kasvatama, siis luua neile paremad võimalused, et nad saaksid loovutada selle lapse nendele, kes tahaksid olla sellele lapsele headeks ja armastavateks vanemateks, kellel on ka materiaalsed võimalused selleks ja kes annaksid sellele lapsele võimaluse kasvada üles hoituna ja armastatuna. Mis selles halba on? Ma ei näe selles mitte midagi halba. 

Lõpetuseks ütlen, et selleks, et mitte panna inimesi olukorda, kus nad leiavad, et nad ei ole suutelised lapse eest hoolitsema näiteks materiaalsetel põhjustel, võiksite te valitsuskoalitsioonis väga tõsiselt mõelda sellele, kuidas viia ellu päriselt perekonnasõbralikku poliitikat, mis inimesi sellistes olukordades toetaks. Te ei saa ju minuga mitte nõustuda, et see valitsuskoalitsioon, kuhu teiegi kuulute, ei ole astunud mitte ühtegi sammu selleks, et reaalselt aidata neid vanemaid, neid naisi või neid paare, kes leiavad ennast sellisest olukorrast. Milliseid meetmeid te olete kavandanud või juba rakendanud selleks, et nendel inimestel oleks sellises olukorras lihtsam hakkama saada? Jube mugav on ütelda, et selleks, et inimesed ennast vähem sellisetest olukordadest leiaksid, me peame riiklikult rahastama seda, et nad saaksid lasta oma laste elu enne sündi ära lõpetada. Aga see ei ole ju inimlik lahendus! Võtke parem teistsugune hoiak: me soosime laste ellujäämist ja vaatame, kuidas me saame aidata neid inimesi, kes on hädas.

Tanel Kiik, palun! 

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Ma kindlasti ei süüdistanud selles teid, et see debatt siin nii üheülbaline on. Pigem on [asi] tonaalsuses, mis siit küsimustest [ilmneb]. Selliste teemade puhul on tihtipeale oluline käsitleda nii poolt- kui ka vastuargumente. Minu hinnangul on selle eelnõu puhul rohkem vastuargumente, teie hinnangul, ma saan aru, rohkem pooltargumente. Eks selle üle seda debatti siin peetaksegi.

Doktor Joller juba parandas selle ära, et kindlasti ei ole selle teenuse hind kümnetes eurodes, see on sadades eurodes. Seda nii teiste riikide näitel kui ka Eestis, kui lugeda sinna sisse kõik täiendavad teenused, mida on vaja teha nii enne protseduuri kui ka pärast seda. Tervisekassa hinnakiri on paraku n-ö tükipõhine, aga tegelikult koosneb teenus tavaliselt mitmest erinevast jupist, mitmest erinevast osast. 

Mu küsimus teile on natuke laiem, aga see puudutab ka seda eelnõu. Kas te ise või teie fraktsioon seda muret ei näe, et kõik sellised hoiakuvõtud nii naiste õiguste teemal kui ka laiemalt perepoliitika teemal, mis omajagu tuginevad ülevalt alla põhimõttele, keeldude-käskude põhimõttele, pigem hirmutavad naisi ja vähendavad soovi lapsi saada, mitte ei suurenda seda? Näiteks need sõnavõtud, mida teie fraktsiooni ja erakonna esimees härra Helme on siin teinud: lastetud naised on … 

Aitäh!

… ühiskondlikult kahjulik element ja nii edasi. Ma kardan, et selle mõju on tegelikult negatiivne ja vastupidine sellele, mida te soovite.

Suur tänu küsimuse eest! Ma ei hakka kommenteerima kellegi teise väljaütlemisi. Ma arvan, et see oleks minust kohatu. Seda esiteks. Teiseks. See, millise hinnangu ma kellegi teise väljaütlemistele annan või ei anna, ei puuduta kuidagi selle eelnõu regulatsiooni, selle seadusemuudatuse [sisu]. Ma arvan, et te saate ise ka aru, et see küsimus ei olnud praegusel hetkel asjakohane.  

Te alguses osutasite vastuargumentidele. Mina saan asjast aru sellisel viisil, et kui valitsus esitab oma eelnõusid, siis on opositsiooni ülesanne esitada vastuargumente. Aga see toimib ka vastupidi. Kui opositsioon esitab oma eelnõu, siis on koalitsiooni asi esitada vastuargumente. See, et te [ainult] viiekesi siin saalis olete, ei ole minu probleem. Ma suurima heameelega kuulaksin kõiki teie vastuargumente ja üritaksin nendele võimalikult argumenteeritult vastata, aga neid ei esitata. Küsimuse adressaat on vale. Saatke sõnum oma koalitsioonikaaslastele ja erakonnakaaslastele, et nad tuleksid saali ja hakkaksid küsima. Mina ei saa siin mitte midagi teha.  

Mis puudutab teie osutust käskudele ja keeldudele, siis sellel eelnõul ei ole mitte midagi pistmist käskude ja keeldudega. Siin ei räägita millegi ärakeelamisest, mitte vähimalgi määral. Mina isiklikult arvan küll, et riik ei peaks lubama tappa inimesi, süütuid inimesi tahtlikult, aga see ei ole selle eelnõu temaatika. Selle eelnõu temaatika on see, kas riik rahastab süütute inimeste tahtlikku tapmist enne sündi ilma igasuguse meditsiinilise või muu näidustuseta või ei rahasta. Mis on sel pistmist käskude-keeldudega? Ei ole! 

Kui näiteks valitsus ütleb, et me ei rahasta teie puhkusereisi, mis sest, et te tunnete, et teil on liiga vähe raha, siis sel juhul me ei ütle, et sellise käskudel ja keeldudel põhineva lähenemisega me küll kaugele ei jõua. Pole mingit käsku ega keeldu. Mine puhkusereisile, kui tahad, kas või teisele poole maa[kera] või Viljandimaale või Viimsi spaasse, kellegi asi ei ole. Aga sul ei ole mingit õigust nõuda valitsuselt ega kelleltki teiselt, et keegi peaks hakkama seda kinni maksma. Nii et see käskude-keeldude osutus ei olnud küll asjakohane.

 Mart Helme, palun!

Lugupeetud ettekandja juba tegelikult vastas sellele, mida ma tahtsin küsida või õigemini kommenteerida. Minu meelest need vastuargumendid, mida koalitsioonisaadikud siin esitavad, on kiuslikud. Need on teemast mööda, need on inkrimineerivad, justnagu Varro Vooglaid ja selle eelnõu esitajad tahaksid suunata inimesi tegema illegaalseid aborte, suunata neid vaesusesse ja kuidagi pahatahtlikult panna neid tegema midagi, mida nad praeguses olukorras ei peaks tegema. Need ei ole üldse need teemad. Keegi ei räägi siin mingist keisrilõikest, keegi ei räägi siin illegaalsetest abortidest, keegi ei räägi siin sellest, et keelatakse midagi ära. Mitte midagi taolist ei ole olnud! Katsuge oma fantaasiamaailmast välja tulla, lugupeetud koalitsioonisaadikud!

Lõpetuseks ma küsin: kas ma saan õigesti aru ja kas sina, Varro, paljulapselise isana saad ka [samamoodi] aru, et koalitsioonisaadikud tegelikult halvustavad ja naeruvääristavad paljulapselisi peresid …

Aitäh!

… paljulapseliste perede muresid ja püüdlusi korralikke kodanikke kasvatada? Kas sa saad ka niimoodi aru?

Ega nad paljulapselistest peredest ei hooli, see on selge. Selle [mõistmiseks] ei ole vaja kuulata tänast diskussiooni, vaid tuleb lihtsalt vaadata, milliseid eelnõusid nad viimase pooleteise aasta jooksul on esitanud. Ma enne Rene Koka küsimusele vastates osutasin nendele: paljulapseliste perede toetuste kärpimine, täiendava tulumaksuvabastuse äravõtmine abikaasa eest ja laste pealt, automaksu kehtestamine sellisel viisil, mis karistab suuri, lasterikkaid peresid, samamoodi kodustelt emadelt ravikindlustuse äravõtmine. Need kõik on ju näited ühest ja samast [käitumis]mustrist, mis on perekonnavaenulik ja eriti suurte perekondade vaenulik. Minu meelest ei ole sellele võimalik siin vastu vaielda.

Aga mulle tundub, et sellest loogilisest vastuolust saavad ka koalitsioonisaadikud väga hästi aru. Kui tõesti põhiseadus ütleb, et riigil on kohustus kaitsta ka veel sündimata laste õigust elule, siis sellega ei ole ju loogiliselt ühildatav see, et riik ise rahastab laste tapmist enne sündi, ükskõik mis põhjusel. Ma arvan, et kõik saavad sellest tegelikult aru. Nüüd ongi see moment, et kuidas me põhjendame seda, et me selle eelnõu ilma pikema diskussioonita prügikasti saadame. Me ei luba seda isegi teisele lugemisele, ei võimalda selle kohta muudatusettepanekuid teha, et seda paremaks muuta, võib-olla veel kitsamaks teha, seda täpsustada. Mitte midagi. Meil on otsus tehtud ja käsk antud, et täna viskame selle prügikasti. Endal oleks küll natuke halb tunne niimoodi teha, kui saad aru, et tegelikult osutab eelnõu reaalsele probleemile, reaalsele vastuolule, tahaks nagu loogiliselt ja järjepidevalt tegutseda. Selles mõttes ma [koalitsioonisaadikute] olukorda ei kadesta. Aga samas ma kutsun ikkagi üles tegutsema oma südametunnistuse kohaselt. Ma ütlen ausalt, et kui mina oleksin koalitsioonisaadik ja mulle öeldaks, et ma pean saatma prügikasti eelnõu, mis minu parima arusaamise kohaselt on sisuliselt põhjendatud, siis ma ütleksin: "Vabandage väga, aga ma ei saa niimoodi hääletada. See läheb täiesti vastuollu minu veendumustega ja ma peaksin käituma irratsionaalselt."  

Kui lubate, siis ma kasutaksin võimalust vastata küsimusele, mille eelnevalt esitas kolleeg Kiik. Mis käskudesse ja keeldudesse puutub, siis esiteks osutan sellele, et millegipärast on [nii], et kui me räägime sündimata laste eluõiguse kaitsest, siis tekib moment, kus [küsitakse], kas käsud ja keelud on ikka kõige parem viis seda asja reguleerida, aga kõikide teiste inimeste elu kaitsmise puhul ei teki küsimust, et võib-olla karistusseaduslik keeld tappa pole ikka päris õige asi. Võiks ju rakendada ka teisi meetmeid: hariduslikud programmid, veenmised, mingid nõustamised ja muud sellised asjad. Ja mitte ainult tapmise puhul, vaid ka varastamise, vägistamise ja röövimise puhul. Kogu karistusseadustik on tegelikult käske ja keelde täis, sest niimoodi ühiskonda korraldataksegi. Kui on mingisugused hüved, mis väärivad kaitset, olgu see omand või kõige kõrgema hüvena inimelu, siis sel puhul rakendabki riik käskusid ja keeldusid. Ja selles ei ole mitte midagi imelikku, nii ongi kogu meie ühiskondlik elu korraldatud. 

Rääkimata sellest, et minu meelest ei ole sugugi konservatiivid need, kes tahavad ühiskonda rohkemate käskude ja keeldude abil reguleerida. Meie oleme pidevalt seisnud selle eest, et inimestel oleks rohkem vabadust ise oma elu üle otsustada. Kui ma õigesti mäletan, siis mõne aasta eest te olite terviseminister ja siis te olite vägagi seda meelt, et käskude ja keeldudega survestada inimesi laskma endale aineid süstida: "Kui te ei lase endale neid aineid süstida, siis te ei saa minna suusamaratonile või jõusaali, te ei saa restorani, kohvikusse ega kuskile mujale, ja kui te lähete, siis saate karistada. Ja kui restorani lubatakse inimesi, kes ei ole lasknud endale neid aineid süstida, siis karistame seda restorani ja kohvikut." See oli teie käekiri, mitte meie käekiri. 

Või võtame praeguse näite. Kes seisab sõnavabaduse eest? Meie ütleme, et inimestele peaks jätma võimaluse kõneleda seda sellest, millest nad tahavad, väljendada oma seisukohti. Teie seisate selle eest, et vaenukõne keeldu karistusseadustikus ulatuslikult laiendada, et inimesi saaks kriminaalkorras karistada selle eest, kui nad räägivad midagi sellist, mis teile ideoloogiliselt ei meeldi. 

Ei ole mõtet süüdistada meid käskude ja keeldudega liialdamises või sellise ühiskonna ihalemises, mis on reguleeritud ülemääraste käskude-keeldudega, kui tegelikult te ise esindate poliitilises diapasoonis seda poolt, mida selline käitumine iseloomustab.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Väga primitiivselt öeldes olen täna sunnitud teist korda vaatama väga ebameeldivat filmi. Esimest korda vaatasin ma seda filmi sotsiaalkomisjonis, kui te tulite oma eelnõuga, mille kohaselt raseduse katkestamise rahastamine oleks selle isiku enda teha. Kogu meie arstidest koosseis kukkus seal rääkima raseduse katkestamise vajalikkusest. Täna on täpselt sama olukord. Kuidas suhtuda sellesse, et need inimesed ei saa aru, mis on selle eelnõu teema? Kui rääkida lugupeetud professorist Irja Lutsarist, kes ütles, et me peame ikka inimesi hoidma ja nii edasi, siis minu küsimusele, miks vähiravimitele 5%-list soodustust ei tehtud …

Aitäh!

… ta arvas, et seda ei pea tegema. Kas need meie meditsiiniteadlased siin saalis ja komisjonis on ikka pädevad neid asju otsustama?

Ma ei ole vist positsioonis, kus nende pädevusele siit puldist hinnanguid anda. Eks meie vaated on sageli väga erinevad. Tõepoolest tekib ka mul küsimusi, et kas võib olla, et inimesed ei saa täpselt aru, millest see eelnõu räägib. Ma arvan, et tegelikult saavad küll. Küsimus on pigem selles, millele ma ka eelnevalt viitasin: ebamugav on saata eelnõu prügikasti teadmises, et on esitatud loogilised argumendid, mida tegelikult ei olegi võimalik ümber lükata, sellepärast et need on ümberlükkamatud. Kuidas sa ikka rahastad riiklikult tervishoiuteenusena midagi sellist, mis tervishoiuteenuste seaduse definitsiooni kohaselt ei kvalifitseeru üldse tervishoiuteenusena? Mul oleks küll väga raske seda ümber lükata. Mida ma siis teeks? Üks tehnika võib-olla olekski see, et üritame teha nägu, et me ei saa aru, millest see eelnõu räägib, ja hakkame rääkima näiteks sellest, et käskude ja keeldudega ei saa mingeid sobilikke tulemusi saavutada või midagi muud sellist. Tegemist võib olla sellise teadliku ja tahtliku püüdlusega vett sogada, et endal oleks meeldivam eelnõu pikema jututa prügikasti saata.  

Aga lõpetuseks ma ütlen veel kord, et ma kutsun inimesi üles tegutsema ausameelselt ja mitte vajutama seda nuppu, mis koalitsiooninõukogus on kokku lepitud. Näidake ükskord seda, et kui on esitatud eelnõu, mis tõesti väärib kaalumist, siis see lastakse vähemalt teisele lugemisele. Tehke muudatusettepanekuid, tehke seda paremaks! Ärge visake kohe prügikasti! Ma arvan, et te kõik nõustute, et ei saa öelda, et kontseptuaalselt ja printsipiaalselt oleks tegemist eelnõuga, mille keskmes ei olegi mingit reaalset probleemi. Ei ole ju nii? Siis pole ju mõtet teda kohe surmata, see poleks õige.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas teie arvates ei või olla mure selles, et te selle konkreetse akti puhul, mille arutelu praegu toimub, käsitlete tervishoiuteenust kuidagi liiga kitsalt? Kui me vaatame abortide dünaamikat, siis näeme – te ka ise siin puldis kinnitasite seda –, et nende [arv] on olnud selges vähenemises. Kas me sel juhul, kui me riiklikku rahastamist selle konkreetse akti puhul jätkame, ei jõua lõpuks lähemale eesmärgile, et neid aborte oleks võimalikult vähe? See võikski olla põhieesmärk, vastupidiselt teie soovile: te lihtsalt kirjeldate seda, et neid ei tohiks rahastada haigekassa [eelarvest]. Mulle tundub, et põhieesmärgini [jõudmine] – et neid aborte oleks võimalikult vähe – eeldabki tervishoiuteenuse laiemat käsitlust ja pikka perspektiivi. Ja selles suunas me ju olemegi liikunud, kui statistikat [vaadata]. Või ma eksin?

Aitäh teile küsimuse eest! Kõigepealt suur tänu, et te koalitsioonisaadikuna tulite saali ja osalete diskussioonis. See juba iseenesest on tervitatav ja positiivne.  

Alustame lõpust. Ma ei arva, et küsimus on ainult numbrites. Ma eelnevalt selgitasin seda – ma ei tea, kas te kuulsite või ei kuulnud –, et küsimus on ennekõike printsipiaalne. Kui mingi asi on vale, siis riik ei tohi seda toetada. Kui riigil on kohustus, põhiseaduslik kohustus kaitsta ka sündimata laste õigust elule, siis sõltumata sellest, millised on statistilised tendentsid või numbrid, ei tohi riik seda kohustust täites rahastada laste tapmist enne sündi. See on vastuolus kohustusega kaitsta inimesi enne sündi. Nii et see statistiline aspekt on põhimõtteliselt irrelevantne või vähemasti sekundaarne. 

Kujutage näiteks ette sellist asja – võib ju öelda, et see paralleel on meelevaldne, aga kõik paralleelid on mingitpidi meelevaldsed –, et on mingi muu asi, mis on nagu selgelt vale. Ma ei tea, mis see võiks olla. No mingid varavastased teod, näiteks vargused või midagi muud sellist, mingid teatud liiki vargused. Tõstatub küsimus, kas riik ei peaks seda ära keelama või vähemalt lõpetama selle toetamise, lõpetama selliste ettevõtete toetamise, kes sellise asjaga tegelevad, ja siis öeldakse, et noh, see probleem on nagu vähenemistendentsis ja kui suur [see kahju] nüüd enam on, varem oli see palju suurem ja nii edasi. 

Ma arvan, et need numbrid ei ole relevantsed, kui [tegemist on asjaga], mis põhimõtteliselt on vale. Ma tõin enne näite orjapidamisest. [Oletame, et] Eesti turul opereerivad teatud ettevõtted, kes müüvad mingeid kaupu või tooteid, mida toodavad orjad kusagil teises riigis. Me ei saaks ju [õigustuseks] öelda, et nende turuosa ei ole nii suur, et me peaksime hakkama mingeid meetmeid rakendama, see turuosa pigem väheneb ja nii edasi. Ei! See on põhimõtteliselt vale. Me ei kavatse lubada Eesti turul müüa mingeid produkte, mille tootmiseks on kasutatud orjasid. Lapsorje või mitte, igal juhul orjad ja orjapidamine, orjatöö – kõik see on põhimõtteliselt vastuvõetamatu. See on esimene asi, mis ma selle kohta ütleksin. 

Aga nüüd teisest asjast, millele te oma küsimuse alguses osutasite. Te ütlesite, et võib-olla me oleme liigselt takerdunud ühte õigusakti ja selles antud määratlusse. Vaadake, mina juristina lähtun sellest arusaamast, mis minu arusaamise kohaselt on õigusriikluse printsiibi keskmes. Põhiseaduse § 3 ütleb: "Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel." Ennekõike tuleb põhiseadus, siis tulevad seadused ja siis tulevad Vabariigi Valitsuse määrused, mis peavad olema kooskõlas seadustega.  

Tervisekassa rahastatavate tervishoiuteenuste loetelu, mille alusel valikaborte rahastatakse, on Vabariigi Valitsuse määrus, ja see määrus peab olema kooskõlas seadustega, Eestis kehtivate seadustega. Oleme me ühel meelel? Millise seadusega peaks olema kooskõlas "Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu"? Ma eeldan, et esimene seadus, mille poole me peaksime vaatama, ongi tervishoiuteenuste korraldamise seadus, sest kui me võtame tervishoiuteenuste korraldamise seaduse lahti, siis näeme, et selle § 1 lõige 1 ütleb: "Seadus sätestab tervishoiuteenuste osutamise korralduse ja nõuded ning tervishoiu juhtimise, rahastamise ja järelevalve korra." Muu hulgas tervishoiuteenuste rahastamise korra! Paragrahvis 2 ütleb seesama seadus, mis on Eesti Vabariigis kehtivate seaduste kohaselt, meie õigussüsteemi kohaselt tervishoiuteenus: see on tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga papapapap. See ei ole ükski neist! Raseduse katkestamine ilma mingi näidustuseta ei ole tervishoiutöötaja tegevus ei haiguse, vigastuse ega mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ega ravimiseks. Eestis kehtivates seadustes antud tervishoiuteenuse määratluse kohaselt ei ole tegu tervishoiuteenusega. Järelikult seda ei saa ega tohi Vabariigi Valitsuse poolt rahastada tervishoiuteenusena määruse alusel, mis kannab pealkirja "Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu".  

Ma loodan, et minu mõttekäik on teile arusaadav ja jälgitav. Ma lihtsalt põhjendan, kuidas mina seda asja näen ja miks ma ei nõustu teie osutusega, et see on lihtsalt mingi – te küll ei kasutanud sellist sõna – suvaline määratlus ühes õigusaktis. See on selle valdkonna keskne õigusakt, mis annab tervishoiuteenuse määratluse, ja see [määratlus] ei kata seda protseduuri, millest me siin täna räägime. Minu meelest on minu mõttekäik loogiliselt järjepidev. Lükake ümber, kui ma eksin.

Karmen Joller, palun!

Aitäh! Õiguskantsler on teile varem vähemalt kahel korral öelnud, et rahastamine on õigustatud ja et tegemist on tervishoiuteenusega, just sellestsamast ennetuse aspektist lähtudes. Väga paljud teadusuuringud, aga ka riikide praktika ja kogemused on näidanud, et kui abordi ligipääsetavust piirata, siis halveneb naiste vaimne tervis. Selle kohta on palju uuringuid. Kui te nüüd ütlete, et raseduse katkestamine siiski ei ole tervishoiuteenus, siis kas me võime [järgmisena] oodata eelnõu, mille kohaselt te ka raseduse jälgimist ei pea enam tervishoiuteenuseks, sest rasedus ei ole ju haigus? Kas siis tuleb soovitus – tõepoolest selline õudne soovitus – lõpetada ka raseduse jälgimise riiklik rahastamine?

Suur tänu teile! Ma eeldan, et rasedust jälgitakse selleks, et ennetada võimalikke probleeme, mis võivad ilmneda ka tervisliku raseduse kulgemise käigus. Selleks, et neid ei ilmneks, rasedust jälgitaksegi. Või kui nad ilmnevad, siis nendega võimalikult operatiivselt tegeleda. Selles mõttes see minu meelest vastab tervishoiuteenuste korraldamise seaduses toodud määratlusele, mida ma ei hakka siin viiendat korda ette lugema. Seega ma ei näe teie osutuses loogilist järjepidevust.

Mis puudutab õiguskantslerit, siis esiteks, ta ei ole mulle kahel korral vastanud. Ma olen selles küsimuses õiguskantsleri poole pöördunud vaid ühel korral. Aga ma saan aru, et te viitate kahe õiguskantsleri arvamusele, üks oli vist 2002. ja teine 2008. aastal. Ma oma ettekannet tehes juba osutasin sellele, et minu hinnangul on õiguskantsler, esiteks, tänuväärselt jaatanud õigeid, reaalselt tõeseid teaduslikke fakte inimelu alguse kohta ja teiseks, ta on jaatanud ka õiget baasprintsiipi, mille kohaselt riigil on kohustus austada ja kaitsta kõikide inimeste õigust elule, kaasa arvatud veel sündimata inimeste õigust elule. Aga nende praktiliste järeldustega, mille õiguskantsler on tuletanud, ma nõustuda ei saa. Miks ma ei saa nendega nõustuda? Mitte sellepärast, et minu enda arvamus on teistsugune, vaid sellepärast, et tema argumentatsioon on raskelt puudulik. 

Kui mul oleks rohkem aega, siis ma hea meelega [arutleks sel teemal]. Me võime teha sel teemal eraldi kohtumise, kui soovite, Riigikogus erinevate fraktsioonide esindajatega, valmistan end ette ja räägime sel teemal. Ma olen valmis näitama, miks õiguskantsler Allar Jõksi argumentatsioon 2002. aastal jäi poolel teel seisma: ta ei tahtnud jõuda järeldustele, mis oleksid ideoloogiliselt olnud väga ebamugavad. 

Mis puudutab Indrek Tederi arvamust 2008. aastast, mis spetsiifiliselt puudutas abortide riiklikku rahastamist, siis ma ütlen – ma ei taha kellegi kohta halvasti öelda, aga siiski ütlen –, et selle õigusliku argumentatsiooni kvaliteet on lihtsalt niivõrd [kehv], et tõtt-öelda tekkis mul seda lugedes küsimus, kas härra Teder ikka ise ka selle läbi luges või oli see mingisugune praktikant, kes selle kokku kirjutas. See on lihtsalt niivõrd viletsasti tehtud ja loogiliselt niivõrd ebajärjepidev, et minu meelest ei tohiks Eesti Vabariigi õiguskantsler sellisele tekstile üldse alla kirjutadagi, mitte sellepärast, et minu enda arvamus on teistsugune, vaid sellepärast, et see lihtsalt häbistab õiguskantsleri institutsiooni. 

Ma vaatan, kas ma leian selle kiiresti üles, mul on see väikselt ka välja prinditud. Näiteks lause selle kohta, miks ta jõuab järeldusele, et riik ikkagi võib rahastada. See on pikem jutt, ma ei saa seda lühidalt kokku võtta, aga ta ütleb näiteks nii: "Naise enesemääramisõigus kollideerub loote eluõigusega lootusetult ning tegemist on juhitamatu moraalse konfliktiga." Öelge, mida see lause tähendab. Mis mõttes enesemääramisõigus kollideerub lootusetult lapse eluõigusega? Esiteks, meil on tegemist kahe täiesti erinevat kaalu õigusega. Ühel puhul me räägime inimese õigusest elada ja mitte saada ära tapetud, teisel puhul me räägime vabast eneseteostusest. No kujutage ette, kui me näiteks ütleksime, et naistel on õigus olla mitte vägistatud, aga meestel, samas, on õigus vabale eneseteostusele, need kollideeruvad teineteisega lootusetult ja me peame leidma mingisuguse kompromissi. Ei, me ei pea leidma nende kahe positsiooni vahel kompromissi, sest meil on tegemist totaalselt erineva kaaluga põhiõigustega. Põhiõigused ongi täiesti erineva kaaluga. Õigus elule on esimene, kõige olulisem õigus. 

Teiseks, mida tähendab, et kollideerub lootusetult? Mis mõttes lootusetult? Väga lihtne: täpselt samamoodi, nagu meeste õigus vabale eneseteostusele kollideerub naiste õigusega kehalisele puutumatusele ja selle osana ka õigusega mitte olla vägistatud. Siin pole lootusetut midagi! Lihtsalt mehed peavad kasutama oma õigust vabale eneseteostusele viisil, mis ei riku seda kõrgemat hüve, milleks on kehaline puutumatus ja õigus otsustada ise, kellega astuda seksuaalsuhetesse ja kellega mitte. Siin pole mingit lootusetut kollideerumist! 

Samamoodi [kehtib see siis], kui on olemas reaalne inimene, eostatud inimene, kellel on õigus elule – seda õigust tuleb austada. Oma vaba eneseteostust tuleb teostada kas enne seda, kui laps on eostatud, viisil, et see laps kas ei saaks eostatud või saaks eostatud – see on see eneseteostuse küsimus. Pärast lapse eostamist tuleb vaba eneseteostust teostada sellisel viisil, et kas kasvatada see laps ise üles või anda ta adopteerimiseks, lasta tal kasvada kellegi teise peres. Vaba eneseteostus ei saa kunagi tähendada seda, et see kätkeb endas õigust teine inimene, süütu inimene ära tappa. Eks?

See on ju absurd, kui õiguskantsler sellist asja kirjutab. Piinlik peaks olema! Ei saa oma nime sellisele jutule alla kirjutada. Ma võiksin siit teisigi näiteid tuua, aga sellest vist piisab, sest me ei tegele siin praegu õiguskantsleri seisukoha analüüsiga. Ma lihtsalt vastasin teie küsimusele. 

Tagasi algusesse tulles ja üldistades [ütlen], et teie osutus, mille te ka kirja teel mulle saatsite, justkui ma oleksin kuidagi demagoogiliselt käitunud ja õiguskantsleri arvamuse maha vaikinud, ei vasta tõele. Ma ütlesin ka komisjonis, et ma õiguskantsleri arvamusest rääkides tsiteerin selles väljatoodud eeldusi, mis on õiged, aga paraku pole õiguskantsleril olnud julgust viia need eeldused loogiliste järeldusteni, sellepärast et sellisel juhul oleks tulnud tunnistada, et Eesti Vabariigis on pikka aega jõhkralt rikutud põhiseadust, rahastades tuhandete ja tuhandete laste tapmist enne sündi, olgugi et riigil on kohustus nende eluõigust kaitsta.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Üks asi, mis siin saalis täna väga kõvasti häirib, on see, et me peame neid naisi mõrvariteks – see tuleb üksüheselt teie ettekandest välja. Minu arvates see ei ole okei. On lubamatu pidada siin Riigikogu saalis arutelu sellises kontekstis, et me peame neid mõrvariteks.  

Teine asi on see, et kui me räägime tervishoiuteenusest ja konkreetselt abordist, nagu me siin teeme, siis on selge, et põrandaaluste abortide terviserisk on meeletult suur. Meeletult suur! Seda on ajalugu erinevates ühiskondades tõestanud. See tähendab seda, et kindlasti on see põhjendatud, et tegemist on tervishoiuteenusega: inimeste tervis võib olla ohus.  

Aga ühest näitest, mille te tõite, ma väga aru ei saanud. See puudutas vargaid ja seda, kas me peaksime seda riigi ja maksumaksja raha eest kuidagi kinni maksma? Kas ma saan õigesti aru, et teatud õigusabi on Eestis võimalik saada ka vargal?

Aitäh!

Ma räägin riiklikult tasustatud õigusabist. Või see ei ole nii?

Ma pean jälle vabandust paluma, ma ei ole kindel, et ma sain teie viimasest küsimusest aru. Minul ei ole midagi selle vastu, kui juhataja teile uuesti sõna annab, et [te saaksite] täpsustada seda lõppu. Siiralt [ütlen], et ma ei saanud sellest küsimusest aru. Vargal, kas vargal on õigus … (Urmas Kruuse räägib kohapealt.)

Palun mikrofon hetkeks tagasi Urmas Kruusele. (Urmas Kruuse jätkab.) Üks hetk! Palun mikrofon Urmas Kruusele, kui see on võimalik.

Te tõite selle loogika näiteks [võrdluse] vargaga: kas me peaksime kuidagi riiklikult rahastama seda, kui keegi varastab. Ma pean siin silmas seda, et kui keegi varastab ja ta saab riigi kulul õigusabiteenust. Te võrdlesite seda sellega, et aborditegija, kes on justkui mõrvar, ei tohiks seda teenust saada riigi kulul, ta võiks selle eest ise maksta. Mina küsisin teie käest selle kohta, et meil on ju näiteid, et riiklikku õigusabi võib saada ka inimene, kes küsib nõu varguse asjus, näiteks kui ta läheb ennast kohtusse kaitsma. See oli minu küsimuse mõte ja loogika.

Selge. Üritan vastata nii palju, kui oskan. Ma endiselt päris hästi ei näe seda paralleeli. Mulle tundub, et need paralleelid on olulistes aspektides väga erinevad, siin ei ole nagu sellist loogilist järjepidevust. 

Aga alustame algusest. Esiteks, minule teadaolevalt olete teie ainukene, kes on täna siin saalis abortidest rääkides kasutanud sõna "mõrvama" või "mõrvarid". Mina ei ole seda kasutanud, minu kolleegid ei ole seda kasutanud ja minu mäletamist mööda ei ole seda kasutanud ka teised koalitsioonisaadikud. Teie olite nüüd esimene ja ilmselt ka ainuke, kes selle retoorika siia saali tõi. Seda esiteks. 

Teiseks, miks mina ei kasuta sellist retoorikat? Sellepärast et see, vastupidi, pakub võimaluse takerduda just nimelt mingisugusesse retoorikasse. Küsimus ei ole ju selles, milliseid silte me kasutame. Küsimus on selles, milles seisneb see reaalsus, millest me räägime. Reaalsus seisneb selles, et aborti [tehes], valikaborti [tehes] lõpetatakse tahtlikult veel sündimata lapse elu, lõpetatakse elava inimese elu. Kuidas te seda nimetaksite või kuidas me seda nimetame? Me võime selle üle diskuteerida. Mina ei tea, kuidas teie nimetaksite seda, kui süütu inimese elu tahtlikult lõpetatakse. Mis sõna teie kasutaksite sel puhul? Ma tean, et teil ei ole praegu võimalik mulle vastata, teil pole mikrofoni, aga te võite mulle pärast ütelda, mis sõna teie kasutaksite, kui süütu inimene tahtlikult ära tapetakse, täies teadmises, et tegemist on inimesega, kellel on põhiseadusest tulenevalt õigus elule. Mina ei tea seda. Aga ma ei taha takerduda nendesse siltidesse. See on ebaoluline. Ja see on põhjus, miks ma neid silte ei kasuta. Oluline on see, et me kaitseksime kõikide inimeste õigust elule, nii nagu põhiseadus seda nõuab.  

Mis puudutas seda paralleeli, siis ütlen veel kord, et see jäi mulle ikkagi segaseks ja ma ei saanud sellest aru. Me räägime siin täna tervishoiuteenuste rahastamisest. Miks ma osutasin vargusele? Ma otsisin lihtsalt mingisugust näidet. See ei olnud [ilmselt] väga õnnestunud näide. Vargus on ju niikuinii meil juba karistusseadustikuga keelatud, see ei olnud selles mõttes hea paralleel. Aga ma tõin enne ka ühe teise näite. Kui meil oleks näiteks selline olukord, et orjapidamine ei oleks keelatud, orjakaubandus ei oleks keelatud, siis oleks paralleel olemas. Kas on tarvis hakata riiklikult sekkuma, et seda asja reguleerida, kui me näeme, et orjapidamist on järjest vähem ja vähem – ma ei tea, 20 aastat tagasi oli Eestis 100 000 orja, praeguseks on alles ainult 5000 orja – ja on pigem langustendents? Küll ta ise vaikselt ära kaob. Minu meelest see ei ole kohane argumenteerimise viis.  

Küsimuse alguses te osutasite sellele, et [abortide tegemine] läheb põranda alla ja neid hakatakse tegema ebasanitaarsetes tingimustes, mis võib kujutada ohtu kellegi elule ja tervisele. Alustame jälle sellest küsimusest, et kas tegemist on tervishoiuteenusega või ei ole ja kas riigil on põhiseaduslik kohustus sellise asja toetamisest hoiduda või ei ole. Pärast nendele küsimustele vastamist, kui me saame õiged vastused – jah, tegemist on tervishoiuteenusega ja selle toetamine ei ole vastuolus riigi põhiseaduslike kohustustega –, võime hakata rääkima sellistest kolmanda järgu küsimustest. Miks mulle tundub, et need ei ole absoluutselt asjakohased? Ütleme näiteks, et kui rindade suurendamise operatsioone hakataks tegema mingites põrandaalustes tingimustes ja seda teeksid inimesed, kellel pole selleks kvalifikatsiooni, keegi kusagil garaažis paneb oma asja püsti ja teeb ilma litsentsita, siis ka sellega võivad kaasneda tõsised tervisekahjustused. (Hääl saalist.) Kindlasti võivad kaasneda. No kuidas ei või? Ebasanitaarsed tingimused, oskusteave puudub, kogemused puuduvad, puuduvad vajalikud seadmed ja nii edasi. Mis järelduse me sellest teeme? Ei, me peame ikkagi hakkama selliseid asju riiklikult rahastama, sest muidu võidakse seda teha sellistes tingimustes ja see võib tekitada tervisekahjustusi. Minu meelest on selline arutlusviis lihtsalt fundamentaalselt ebaloogiline. (Hääl saalist.) Aitäh! Ma ei kuule, mis te praegu räägite. Ma hea meelega vestlen teiega pärast edasi, ma ei kuule teid sealt.

Jaa, pärast on võimalik jätkata. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Hea kolleeg Urmas Kruuse kasutas väljendit, et põhimõtteliselt on tegemist mõrvarliku eelnõuga, ja [ütles, et] kogu see abortide tegemine läheb põranda alla. Ma ei tahaks sellesse diskussiooni sekkuda, kuid tahes-tahtmata küsib ka see põrandaalune aborditegija raha, mitte keegi ei hakka seda tegema ilma rahata. Aga minu küsimus on seotud hoopis selle mõrvarliku eelnõuga. Kumb on teie arvates mõrvarlikum, kas see, kui abordi peab kinni maksma selle soovija, või on mõrvarlikum see, et vähiravimite hinda siin saalis ei langetatud? Sellele olid vastu kõik koalitsioonisaadikud. Kumb on mõrvarlikum?

Suur tänu! Ma ei ole kindel, et kõlas väljend "mõrvarlik eelnõu". Võib-olla ma eksin, aga mina sain aru, et etteheide seisnes selles, et me nimetame aborti mõrvaks. Aga ärme tule selle teema juurde tagasi. Ma lihtsalt veel kord ütlen, et mina pole sellist retoorikat siin praktiseerinud ja ma ei tea, et ka keegi teine peale küsimuse esitaja oleks seda teinud.  

Inimeste elu ja tervise kaitsmise vaatepunktist on kindlasti suurem probleem see, kui inimestele ei võimaldata ravimeid, mida neil on tarvis, et võidelda reaalsete haigustega. Mina näen siin suurt probleemi. See puudutab vähiravimeid ja ka teisi ravimeid, mis on väga kallid. Kui näiteks olukorras, kus niigi mingi ravim maksab tuhandeid eurosid kuus, ütleb riik, et me ei luba teil neid ravimeid osta, kui te ei maksa näiteks 5000 euro pealt 1000 eurot meile käibemaksuks, siis ma ütlen, et see on ebainimlik. Ausalt! Inimene kraabib kokku kõik, mis tal on, et saada see ravim kuidagi ostetud, ja siis ütleb riik: "Ei-ei! Me saame aru, et kui sa seda ravimit osta ja manustada ei saa – me ei tea, kas see aitab või ei aita –, siis sa veel suurema tõenäosusega sured üsna kiiresti maha, aga me ei luba sul seda osta, kui sa selle pealt meile obrokit ei maksa."  

Ma saan aru, et seda saab rafineerida, siin peab nüansse vaatama ja vastuargumente ja nii edasi. Sel juhul peaks muidugi ka ravimitootjatega rääkima, et ka nemad järgi annaks, et ei oleks nii, et selle 1000, mis riik jätab võtmata, võtab hinnalisana ravimitootja. Jaa, siin on nüansse, aga printsiibis on siin midagi väga valet. Printsiibis on siin midagi väga valet selle lähenemise puhul. 

Ma olen teiega nõus. Sageli juhtubki elus nii, et asjad keeratakse pea peale. Need, kes presenteerivad ennast inimeste elu ja tervise eest seisjatena, teevad näo, et nemad hoolivad ja meie siin ei hooli. Aga mõtleme, mida nad teevad: nad õigustavad seda, et jätkuvalt saaks riiklikult rahastada rohkem kui 3000 lapse sünnieelset tapmist igal aastal. Minu meelest pole siin mõtet endale mingisugust maski ette panna ja üritada luua kuvandit, et ollakse hirmsasti inimeste elu ja tervise eest väljas. Selline mask ja selline kuvand eitab seda reaalsust, mis abordi eufemismi taga peitub. 

Luisa Rõivas, palun!

Suur aitäh! Hea eeskõneleja! Hea Riigikogu aseesimees! Suurpere emana tunnen, et kindlasti ei ole siin saalis suurpere vanemaid naeruvääristatud. Küll aga, kui teie ütlete, et see on põhimõtteliselt vale ja me ei tohiks seda teha, siis suurpere emana, kolme lapse emana ma ütlen, et on [igati] õige, et me sellist tervishoiuteenust riiklikult pakume. Miks ma nimetan seda tervishoiuteenuseks? Minu teada [tohib] seda protseduuri läbi viia [vaid] vastava spetsifikatsiooniga või vastava ettevalmistuse saanud tervishoiuspetsialist. Kui me räägime abortidest, siis minu meelest tuleks kindlasti mõelda ka selle peale, mis põhjustel aborte tehakse. Need põhjused ei ole alati ühesed. Ja see, et me seda teenust pakume, on minu meelest väga riigimehelik ja õige.

No mis ma ikka oskan öelda. Ma otseselt küsimust ei tuvastanud, te väljendasite oma eriarvamust. Teie arvates on see igati õige ja hea ja riigimehelik. Mina jään eriarvamusele. Mis ma ikka oskan öelda? Ma võin omalt poolt kommenteerida, miks minu meelest teie seisukoht ei ole loogiliselt järjepidev. Ma vabandan, kui ma küsimust ei kuulnud, aga ma ei tuvastanud teie kommentaaris küsimust. 

Riigimehelik oleks see, et me peame kinni põhiseadusest. Põhiseadus ütleb, et riigil on kohustus kaitsta kõikide inimeste õigust elule ja et kõik inimesed on seaduse ees võrdsed, ja selle tõttu tuleb nende õigust elule kaitsta võrdsetel alustel. Õiguskantsler on öelnud, et põhiseadus paneb riigile kohustuse kaitsta ka veel sündimata laste õigust elule. Seletage mulle ära, kuidas on sellega loogiliselt ühildatav see, et valitsus rahastab laste massilist tapmist enne sündi. Kuidas see on? See ei ole loogiliselt järjepidev. Ma ei tea, te vist ei viibinud saalis, kui ma rääkisin, mis on Eestis kehtiva seaduse kohaselt tervishoiuteenus. Te praegu ütlesite, et teie hinnangul – parandage mind, kui ma eksin, ma üritan täpselt meenutada – on see tervishoiuteenus sellepärast, et seda peab osutama kvalifitseeritud tervishoiuteenuse osutaja. Oli nii? Selles mõttes on teil õigus. Teil on õigus! See ongi tervishoiuteenuse osutamise definitsioonis oluline element, aga pärast seda tuleb veel mitmeid elemente, mis peavad ka olemas olema selleks, et seda saaks nimetada tervishoiuteenuseks. 

Tuletame uuesti meelde. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lõige 1 annab tervishoiuteenuse legaaldefinitsiooni ehk definitsiooni kogu Eesti tervishoiusüsteemi jaoks, mis on ja mis ei ole tervishoiuteenus. Ja teie osutus on kohe alguses. Lõige 1. Tervishoiuteenus on tervishoiutöötaja tegevus – see, mis te ütlesite, on õige, see ongi siin kätketud, aga see läheb edasi; teiseks – haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks. Kordame: haiguse, vigastuse või mürgistuse. Mis on normaalne tervislik rasedus? Kas see on haigus, kas see on vigastus või on see mürgistus? Ta ei ole ükski neist. Ma arvan, et te olete minuga nõus. Olete nõus? Kui ta ei ole ei haigus, ei vigastus ega mürgistus, siis järelikult see ei ole tervishoiuteenus, kui me räägime protseduurist, mida tervishoiutöötaja teeb selleks, et rasedus lõpetada, katkestada. Seega see ei vasta definitsioonile! Ja teil ei ole võimalik seda ümber lükata. Teil ei ole võimalik seda ümber lükata! See on lihtsalt fakt. Teil on võimalik sellega nõustuda, kui te saate aru, et see on tõene või mitte, või teil on võimalik öelda: "Ei, ma pigistan silmad kinni ja ma ei tunnista seda, olgugi et mul vastuargumente ei ole." See on nii ilmselge ja sellele ei ole võimalik vastu vaielda.

Eero Merilind, palun!

Hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Mind huvitab selle diskussiooni [valguses], kuidas mõjutab teie seaduseelnõu naiste üldisi õigusi ja võrdsust ühiskonnas.

See on väga laialivalguv küsimus. Ma ei tea, millele te täpselt sooviksite vastust saada. Kuidas see mõjutab naiste õigusi ja seisundit ühiskonnas? Oli niimoodi? Võrdsust ühiskonnas. Ma ei tea, kuidas see neid ebavõrdsemaks teeks võrreldes kellegi teisega. Kelleltki ei võeta ju mingisugust õigust ära ega anta ka kellelegi mingisuguseid õiguseid juurde. Inimestele jäävad alles täpselt samad õigused, mis neil siiamaani on olnud. Ma ei näe, et see kuidagi mõjutaks reaalseid inimõigusi, reaalseid põhiseaduslikke õigusi. Rääkimata sellest, et minu kindla veendumuse kohaselt ei ole õigus lapsi tappa üleüldse mingisugune inimõigus. Sellist inimõigust ei ole sätestatud üheski rahvusvahelises inimõiguste lepingus. Sellist õigust ei ole sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduses. Seega me ei räägi siin mingisugustest inimõigustest või konstitutsionaalsetest õigustest. 

Me ei räägi selle eelnõu kontekstis ka abordi tegemise õiguse äravõtmisest. Ma siin eelnevalt juba osutasin sellele, et Vabariigi Valitsuse määrus, mis kannab pealkirja "Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu", näeb ette, et medikamentoosne abort omal soovil maksab 35 eurot ja 34 senti, millest riik, Tervisekassa hüvitab poole: 50% ehk umbes 17,5 eurot. Ma arvan, et see, kas sa maksad selle tableti eest 17 eurot või ei maksa 17 eurot, ei mõjuta väga ulatuslikult kellegi õigusi ega võrdsust. (Hääl saalist.) Aga see on siin kirjas! Siis parandage see ära, teie olete valitsuskoalitsiooni esindaja. Miks te kirjutate siis määrusesse asju, mis ei vasta tõele? Siin on niimoodi kirjas: 35,34 [eurot]. Ja siis on [veel], et omaosaluse määr on 50% ja Tervisekassa kaetav osa 50%. Aitäh! Ma tõesti ei näe, et see kuidagi ulatuslikult midagi mõjutaks.

Luisa Rõivas, palun!

Aitäh! Kui siit nüüd jätkata, siis tegelikult abordi tegemine kindlasti ei maksa 17 eurot, sest seda protseduuri tehes pead sa arstivisiidil käima mitmeid kordi ja see on palju kallim kui 17 eurot.

Aga miks siis niimoodi kirjas on?

Küll aga te ütlesite, et inimeste õigust elule on oluline kaitsta. Minu küsimus on selline. Kas ei ole nii, et põhiseaduse kohaselt tuleb kaitsta mitte ainult loote, vaid ka raseda naise õigusi, sealhulgas tema elu ja tervist?

Suur tänu teile küsimuse eest! Vastan hea meelega. Kahtlemata tuleb kaitsta kõikide naiste elu ja tervist, mitte ainult rasedate naiste oma, vaid kõikide naiste oma. Aga kõnealune eelnõu sellest olukorrast ei räägi. Me räägime selliste abortide riiklikust rahastamisest, mis tehakse ilma igasuguse näidustuseta, lihtsalt vaba tahte alusel. Nii-öelda valikabortidest – see ei ole juriidiline termin. Mitte raseduse katkestamistest, milleks on mingi näidustus, vaid nii-öelda valikabortidest. Ei ole kellegi teise asi, mis põhjusel ma teen, tahan ja teen. Seadus ütleb, et kuni 12. rasedusnädala alguseni võib seda teha ükskõik mis põhjusel. Siin ei ole tegemist olukorraga, kus ema tervis või elu on ohus. See oleks meditsiiniline näidustus abordiks. Aga me ei räägi sellisest olukorrast. Nii et see ei puutu sellesse eelnõusse. 

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Ma vabandan, et ma kogu debatti ei kuulnud, käisin arsti juures. Aga ma varasemast mäletan üht sotsiaalkomisjoni istungit, kus te ütlesite, et naine on üks kord süüdi, kui ta jäi rasedaks, ja teist korda süüdi, kui tegi aborti. Ma küsin: kus on mehed selles mängus?

Mina küsiksin teie käest vastu niimoodi. Kui te vaatate sotsiaalkomisjoni istungi protokolli üle ja veendute, et ma pole mitte kunagi mitte midagi sellist öelnud, siis kas te olete nõus tulema täiskogu istungisaali ja paluma avalikult vabandust, et panite mulle suhu sõnad, mis ei vasta tõele. Ma pole mitte kunagi sellist lauset suust välja lasknud. Ma ei teeks seda kunagi, ma ei väljenda end sellisel viisil. Ma tean ennast piisavalt hästi. Te praegu rääkisite midagi, mis ei vasta tõele. Häbi teile selle eest!  

Mis puudutab küsimust meeste vastutusest, siis sellele küsimusele ma olen juba vastanud. Jah, ma olen sada protsenti seda meelt, et ka mehed kannavad vähemalt sama suurt vastutust kui naised kõiges, mis seondub inimelu edasiandmisega. Inimene eostatakse mehe ja naise ühisest vastastikusest täiendavusest ja kokkupuutest. Mehed peavad teadvustama vastutust, mis kaasneb seksuaalsuhetega, seda vastutust kandma ja sellest lähtuma. Siin meil erimeelsus puudub. Aga veel kord: ärge pange mulle sõnu suhu! See ei ole ilus. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea Varro! Sa oled siin viisil või teisel seda hierarhiat meile juba selgitanud, et kõigepealt on meil põhiseadus, siis tulevad seadused, mis peavad lähtuma põhiseadusest, ja alles siis tulevad Vabariigi Valitsuse määrused. Aga kuidas on siis juhtunud, et meil on siin üks määrus – see on tegelikult selle eelnõu sisu –, mis ei vasta seadusele ja mis ei vasta ka põhiseadusele? Kes sellise määruse kehtestas? Milline Vabariigi Valitsus sellise seadusvastase ja ka põhiseadusvastase määruse kehtestas? On sul mingisugune aegrida olemas selle kohta, et kes selle määruse kunagi meie lauale tõi, mida me praegu üritame siin muuta?

Suur tänu! Vaat sellele küsimusele ma jään vastuse võlgu. Ütlen ausalt ja ei hakka keerutama, et ma ei oska sellele vastata, ma ei tea seda. See nõuaks eraldi uurimistööd, et vaadata, millal seda Vabariigi Valitsuse määrust, mis vanasti oli haigekassa tervishoiuteenuste loetelu ja nüüd on Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu, esimest korda niimoodi tegema hakati. Ma ei oska sellele vastata. See uurimistöö tuleks ära teha, aga mul ei ole olnud selleks mahti.  

Aga mis puudutab teie küsimuse üldist tausta, siis iseenesest on see järjekordne hea kaasus, mis võimaldab vaadata, millisel viisil Eestis õigusriikluse põhimõttesse suhtutakse, millise ükskõiksuse ja kergekäelisusega. Ma olen seda juba neli või viis korda seletanud ja ei hakka teie aega rohkem raiskama, et näidata, kuidas Tervisekassa rahastatud tervishoiuteenuste loetelu sisaldab protseduure, mille eest riik maksab, aga mis ei vasta kogu tervishoiu valdkonda reguleerivas tervishoiuteenuste osutamise seaduses antud tervishoiuteenuse määratlusele. Jah, põhiseadusele ka mitte, aga see on eraldi küsimus. 

Ütleme niimoodi, et põhiseadusega seonduva üle me võime vaielda, ja te oletegi mulle täna vastu vaielnud. Mitte teie, aga osa koalitsioonisaadikuid. Aga siin ei saa ju olla vaidlust: kui on tervishoiuteenuste valdkond, mida reguleerib tervishoiuteenuste osutamise seadus, ja see seadus annab tervishoiuteenuse legaaldefinitsiooni, siis kõik, mida rahastatakse tervishoiuteenusena, peab vastama sellele legaaldefinitsioonile. Sellele on võimatu vastu vaielda. Ja ometi vältab selline olukord aastast aastasse ja aastast aastasse, ilma et keegi näeks vajadust midagi ette võtta. Ilmselt ongi nii, et kui õigusriigi põhimõtte – mille kohaselt tohib riigivõimu teostada ainult põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel – rikkumine on muutunud normiks ja saanud tavaliseks, siis see ei aktualiseerugi enam. Lihtsalt üks kaasus paljude seas, so what. Harju ära, asi käibki nii. Aga tegelikult ei tohiks asi niimoodi käia. Nüüd on kaks varianti, kas tuleks muuta tervishoiuteenuste osutamise seaduses sisalduvat tervishoiuteenuse legaaldefinitsiooni või tuleks lõpetada valikabortide riiklik rahastamine tervishoiuteenusena. Emba-kumba tuleks teha, et see vastuolu kõrvaldada, sest vastuolu on ilmselge.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Koalitsiooni naiskolleegid on selle eelnõu [kontekstis] korduvalt küsinud meeste vastutuse kohta. Kas neile võiks teha ettepaneku, et juhul, kui see eelnõu läbib esimese lugemise, nad teeksid eelnõu kohta muudatusettepaneku, mille kohaselt aborti ei rahastataks enam Tervisekassa kaudu, vaid abordi kulu jagataks asjaosaliste vahel, nii et näiteks 50% sellest maksaks kinni mees?

Suur tänu! Minu poolest võib sellise muudatusettepaneku teha või mingi muu ettepaneku. Eks iga Riigikogu liige võib teha täpselt sellise ettepaneku, nagu ta soovib. Aga tõesti ei ole mitte mingit põhjust, miks kõik maksumaksjad peaksid selliseid kulusid kinni maksma. Kui te leiate, et meesterahvad on vastutavad selle eest – jah, absoluutselt, see on loogiliselt järjepidev –, siis tehke ettepanek ja pange vastutama need, kes selle eest vastutama peavad. Kõik Eesti maksumaksjad ei pea selle eest vastutama.  

Minu meelest on siin ka teine probleem, millest me täna ei ole rääkinud. Rahastades selliseid asju, mida paljud inimesed peavad moraalselt valeks ja vastuvõetamatuks, pannakse maksumaksjad tegelikult kontseptuaalselt väga halba olukorda. Ma ei taha Eesti Vabariigis makse maksta, kui minu maksuraha kasutatakse süütute inimeste tahtliku tapmise rahastamiseks. See on mulle moraalselt vastuvõetamatu. Ma olen nõus teatud tingimustel rahastama teatud tervishoiuteenuseid nii teiste inimeste kui ka enda ja oma pereliikmete puhul. Aga ka see on üks vaidluskoht, kas inimesed peaksid olema allutatud nii-öelda solidaarsele tervishoiusüsteemile? Jah, teatud tingimustel on see teatud inimeste puhul põhjendatud: lapsed ja puuetega inimesed, need, kes iseenda eest hoolitsemisega hakkama ei saa. Aga ma ei näe mitte mingit põhjust ega ka mitte mingit õigust, kuidas saab panna mind ja teisi maksumaksjaid kinni maksma asju, mis ei kujuta endast tervishoiuteenust, ja mida mina ja paljud teised inimesed peavad ka sügavalt ebamoraalseks.

Eero Merilind, palun!

Hea ettekandja! Te ütlesite siin eelnevalt, et aborte tehakse vaba tahte alusel. Huvitav, kuidas te seda defineerite: vaba tahte alusel. Sotsiaalkomisjonis oli sel teemal pikk diskussioon. Mulle tundub, et te ei saanud väga täpselt aru, miks aborte tehakse. Öelge palun, miks aborte tehakse. 

Aitäh! Sotsiaalkomisjoni istungil küsisite te minu käest täpselt sama küsimuse. Ma ei tea, kas minu vastus oli siis kuidagi kohatu. Ma ütlesin, et ega mina ju ei saa nende inimeste eest rääkida, kes aborti teevad. Põhjused, [miks aborti tehakse,] on ilmselt väga erinevad ja varieeruvad. Alates meditsiinilistest näidustustest, kus ema elu on ohus. Inimene on rasestunud, aga samal ajal diagnoositakse tal näiteks mingisugune emakakasvaja, vähkkasvaja, ja on tarvis opereerida, sest operatsiooniga ei saa oodata üheksa kuud, kuni ta raseduse ära kannab, vastasel juhul lähevad metastaasid laiali. Paraku kaasneb sellise operatsiooniga raseduse katkemine. Alates sellistest [juhtumitest] kuni mingisuguste triviaalsete põhjusteni. Mina olen kuulnud täiesti triviaalsetest põhjustest. Tean konkreetset juhtumit, kus oli plaanitud minna sõbrannadega reisile, talvel suusatama. Aga näed, sügisel tuli välja, et oldi planeerimata rasedaks jäänud. Ja selleks, et mitte kaotada toredat reisi – lennupiletid ja kõik muu oli juba ostetud –, tehti aborti. Kuni selliste [juhtumiteni] välja. Kõik muud kaasused jäävad kuskile sinna vahepeale. 

Kuidas mina saan teile vastata, mis põhjustel seda tehakse? Tehakse igasugustel põhjustel, väga erinevatel põhjustel, alates rasketest olukordadest ja lõpetades triviaalsete olukordadega. Ma ei tea, mida paremat teile selle küsimuse peale vastata. Teid võib-olla ei rahulda see vastus, aga ma tõesti ei oska öelda. Mul ei ole mingisugust uuringut läbi viidud, et kaardistada kõikvõimalikud põhjused. Peate küsima nendelt, kes seda teevad. 

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Ma täpsustan oma küsimust. Ma rääkisin sellest korrast, kui mina olin sotsiaalkomisjoni esimees – see oli juba aastaid-aastaid tagasi – ja me arutasime teemat, et kui alaealine soovib raseduse katkestada, peab ta kindlasti oma lapsevanemalt nõusoleku saama. Arstid seletasid, milliste kurioossete juhtumiteni see kõik on viinud. Me arutasime seda teemat pikalt-laialt. Te olite komisjoni istungil ja seal te ütlesitegi, et naine on süüdi, kui ta raseduse katkestab. Siis meil [tõusetus] teema, et aga ta jäi ju rasedaks, [mille peale te ütlesite,] et ta oli ka siis süüdi, kui rasedaks jäi. 

Siit tekibki probleem. Ma tahaksin teada, kuidas te julgete selliseid asju naiste eest otsustada. Lapsed tuleb ju ka üles kasvatada – hoole ja armastusega. Ei saa ju päris nii, et laps peab igal juhul sündima, kuigi ma olen igati selle poolt, et tuleb teha kõik selleks, et soovimatuid rasedusi ei oleks.

Suur tänu! Mina ei tea, et sellel eelnõul oleks midagi pistmist naiste eest otsustamisega. See eelnõu absoluutselt ei puuduta seda, kes saab langetada otsuse rasedus katkestada. See ei ole see eelnõu, me ei räägi siin üldse sel teemal. Te praegu pöördusite minu poole küsimusega, et kuidas me saame võtta endale õiguse otsustada naiste eest. Aga kas te olete seda eelnõu lugenud? Kas selles eelnõus on kirjas midagi selle kohta, et mina tahan hakata naiste eest otsustama, kes saab aborti teha ja kes ei saa, või et ma teen ettepaneku, et riik hakkaks seda naiste eest otsustama? Siin ei ole ju midagi sellist. Küsimus on täiesti mööda sellest, mida see eelnõu reaalselt reguleerib. 

Te väidate, et mina ütlesin, et esimest korda olid nad süüdi, kui nad rasestusid, ja teist korda olid nad süüdi, kui nad aborti tegid. Veel kord: ma ei kasuta sellist retoorikat. Ma olen sada protsenti kindel, et ma ei ole kunagi mitte midagi sellist öelnud. Küll aga on tõsi see, et kõikide otsustega kaasneb vastutus. Kui sa astud seksuaalsuhtesse, siis sellega sa võtad vastutuse tulevase inimese eest, sest seksuaalsuhte kaudu eostataksegi uus inimene. On ju nii? Kõik inimesed võiksid seda teada. Kui sa seda tead ja sa seda teed, siis sa langetad otsuse, millega kaasneb vastutus. Samamoodi on see siis, kui sa otsustad abordi kasuks, ka siis langetad sa otsuse, millega kaasneb vastutus. 

Nii et sisuliselt ei ole mul nagu võimalik teile vastu vaielda nende positsioonide kirjelduses, aga ma olen kindel, et sellist retoorikat ma ei ole kasutanud. See ei puutu küll tänase eelnõu temaatikasse, aga ma mäletan väga hästi toonast eelnõu ja toonast diskussiooni. Üks asi, millega te toona absoluutselt ei arvestanud, oli see, et kaotades ära vanemliku nõusoleku alaealise raseduse katkestamiseks, te avasite tee pedofiilidele, kes kasutavad alaealisi ära, astuvad nendega seksuaalsuhtesse nende vanemate teadmata. Ja kui see alaealine jääb sellest seksuaalsuhtest rasedaks, siis saab seesama pedofiil sellele tüdrukule öelda: "Näed, siin on sulle 3000 eurot. Nüüd läheme arsti juurde ja teeme selle asja korda, nii et su vanemad sellest teada ei saaks." Vaat sellise pedofiilide paradiisi tekkeks lõite te eelduse, kui toonase seaduseelnõu läbi surusite ja vastu võtsite. Seda me ütlesime toona ja seda ma ütlen ka praegu. Ka teil lasub sellega seoses vastutus.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Varro! Siin saalis on selgelt näha, ütleksin niiviisi, teatud moraalset või kõlbelist veelahet küsimuses, kas abordi näol on tegu tapmisega või mitte. Tänapäeva teadussaavutuste järgi ei tohiks siin ju kahtlust tekkida. Me teame, et geneetiliselt on iga inimese DNA individuaalne, see ei kordu ja seda ei ole kuidagi võimalik taastada, ja nii on see eostamise momendist alates. Mul tegelikult küsimust ei ole. Mida peaksime tegema, et meie ühiskond mõistaks, millega on tegu, ja üritaks ka vastavalt käituda?

Mida peaks tegema, et ühiskond teadvustaks, et inimese elu ei alga sünniga? Esimene asi on see, et poliitikud ise peaksid julgema tõele näkku vaadata. Ei ole mõtet lõputult pead liiva alla peita ja teha nägu, nagu me ei teaks, et tegemist on inimestega, nagu me ei saaks aru, et inimese elu on ühtmoodi väärtuslik nii enne kui ka pärast sündi. Sellest tulenevalt saab loogiliselt järeldada üksnes seda, et inimese eluõiguse kaitse enne ja pärast sündi peaks olema ühetaoline. See on esimene asi, mida ma ütleksin. Ma peaksime julgema tõele silma vaadata. 

[Toon] näite. 19. sajandi keskel oli Ameerika Ühendriikides orjapidamine seaduslik. 1865 vist lõpetati Ameerika Ühendriikides orjapidamine ära. Selleks, et orjapidamine lõpetada, tuleb teha üks valus akt: tuleb vaadata tõele näkku ja [tunnistada], et me oleme päris pikka aega praktiseerinud midagi sellist, mis on täiesti ebaebainimlik, sügavalt ebainimlik ja sügavalt ebamoraalne. See on nagu inimese enda elu muutmisega. Kui ma ei ole valmis tunnistama, et ma olen midagi valesti teinud, siis ma ei saa oma elu reformida. See algabki [tunnistamisest]. Tunnistada, et me oleme midagi valesti teinud, on muidugi ebameeldiv ja valus, aga ma ütlen, et see on hädavajalik ja möödapääsmatu, sest see on igasuguse meeleparanduse, isikliku elu reformimise eeldus. 

Ja nii on see, mulle tundub, ka siin selle küsimuse puhul. Kui me tunnistaksime, et tegemist on inimesega enne sündi, siis meil tuleb tunnistada ka seda, et me oleme aastaid tegelenud kümnete ja sadade tuhandete inimeste tahtliku tapmise riikliku rahastamisega: loonud eeldused massiliseks tapmiseks, mille kõrval küüditamised ja muud sellised asjad täiesti kahvatuvad – pisiasjad –, ja seda Vabariigi Valitsuse poolt ka rahastanud. Millise pildi see joonistab meie riigist? Väga inetu. Aga millised on meie valikud? Üks valik on see, et pigistame silmad kinni ega tunnista seda kunagi. Teine variant on see, et me teeme selle ebaõiglusega lõpparve, ühekordse valusa lõpu, ja ütleme, et edaspidi proovime teha paremini. 

Siin oli juttu sellest, et kas me teame või ei tea ja kas tegemist on inimesega või mitte. Küsimus ei ole selles, et me ei tea. Kusagil 20. sajandi esimesel poolel, kui ultrahelitehnoloogiat veel ei olnud, võisid ju inimesed endale sisendada, et me ei tea, milline see inimene seal [kõhus] on 11. nädalal või 10. nädalal, võib-olla ongi mingi rakuklomp, nagu räägitakse, aga sellise ignorantsuse aeg on ammu läbi. Kõik teavad – kes tahavad teada –, milline see inimene on.  

Siin on näiteks pilt 11-nädalasest lootest. (Näitab oma sülearvuti ekraanilt pilti.) Ma ei tea, kas seda on näha või ei ole. Käed on, jalad on, pea on, süda ammu tuksub. Geneetiline kood on ema-isa omast täiesti erinev. Kõik elundid on algetena juba olemas. Ilmselgelt see on inimene. 

Aga mis puudutab sellist laiemat teadvustamist, siis siin eelnevalt oli üks küsimus – ma ei mäleta, kes selle küsimuse esitas, jaa, see oli kolleeg Jaak Valge – selle kohta, et kas Vabariigi Valitsus on kunagi ellu viinud avaliku arvamuse suunamise kampaaniat, et teavitada ühiskonda laiemalt: inimelu algab eostamisest, ammu enne sündi. Palun [arvestage] sellega ja käituge vastavalt, tehke vastavad eluotsused! Teadvustage, et seksuaalsuhetega kaasneb suur vastutus! Kui te astute seksuaalsuhtesse, siis te peate [arvestama] võimalusega, et teist saab ema või isa. Tegutsege ratsionaalselt ja vastutustundlikult! Ja ühtlasi tuleks teavitada ka sellest, et kui on eostatud laps, kelle puhul vanemad tunnevad, et nad ei saa teda üles kasvatada, siis on olemas võimalused selleks, et keegi teine kasvatab selle lapse üles. See, et lapse elu lõpetatakse enne sündi, peaks olema viimane [variant]. 

Kuna keegi ei taha sellele reaalsusele silma vaadata, siis juba aastakümneid vältab olukord, kus me pistame pea liiva alla ja teeme näo, nagu seda probleemi ei eksisteerikski. No see on ilmselgelt ebaväärikas! Aga tuleb lihtsalt palvetada ja loota, et kunagi leitakse endas julgus tõele näkku vaadata.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd on võimalus kuulata juhtivkomisjonis toimunud arutelu ja langetatud otsuseid. Selleks palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Karmen Jolleri.

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes te jälgite meid mujalt! Siin on antud väga põhjalik ülevaade [sellest eelnõust] ja on olnud väga põhjalik diskussioon. Mina annan ülevaate komisjonis toimunud arutelust ja komisjonis [langetatud] otsustest. Komisjoni istung toimus 22. oktoobril sellel aastal. Komisjoni liikmetest puudus ainsana Aleksandr Tšaplõgin. Selle eelnõu arutelu juures oli loomulikult eelnõu esitaja Varro Vooglaid. Sotsiaalministeeriumist oli kutsutud tervishoiuteenuste osakonna nõunik Pille Saar. 

Ma [teen komisjoni arutelust] ülevaatliku kokkuvõtte. See ei erinenud väga palju tänasest arutelust. Kui kellelgi on küsimusi, siis saab pärast täpsustada.

Kõigepealt tutvustas Varro Vooglaid seda eelnõu ja tegi seda väga põhjalikult. Siis selgitas Sotsiaalministeeriumi esindaja, et Vabariigi Valitsus ei toeta seda eelnõu, kuna raseduse katkestamine siiski on tervishoiuteenus, aga seda käsitletakse teenusena, mille puhul omaosalus on suurem. Tervishoiuteenus on ta seetõttu, et aitab ennetada naiste terviseriske, nagu näiteks vaimse tervise häired, samuti niinimetatud nurgaabortidega kaasnevate tüsistuste riski. Ta tõi esile, et ebaseaduslike abortidega [kaasneda võivate tüsistuste] kulu riigi tervishoiusüsteemile – maailma statistika näitab seda, et kui [seaduslikke] aborte piirata, siis ebaseaduslike abortide arv kohe tõuseb – oleks oluliselt suurem kui praegune kulu, kui me räägime lihtsalt rahast. Ta [juhtis tähelepanu] ka statistikale, mis näitab abortide vähenemist Eestis, ning rõhutas, et praegu kasutatavad meetmed on aidanud seda saavutada. 

Siit saalist käis läbi küsimus, milliseid kampaaniaid on tehtud. Tõepoolest on tehtud erinevaid kampaaniaid, et [teavitada] noori sellest, mis on üldse seksuaalsuhe, mida see endaga kaasa toob, milline on turvaline seks ja nii edasi. Nõustatakse naisi, kes plaanivad teha aborti. Eesti seaduste kohaselt ei ole võimalik vabatahtlikult aborti teha või, ütleme, valikaborti teha ilma spetsiifilise nõustamiseta. On avatud ka selline teenus nagu raseduskriisi nõustamine, mille alla kuulub ka abordijärgne nõustamine. Ta tõi välja statistika – millest on ka juba räägitud –, et kui 1997. aastal oli aborte peaaegu 17 000, siis 2023. aastal umbes 4000 või 3000. Ma pean täpsemalt vaatama … Ühesõnaga, numbritest võime rääkida hiljem. Ta tõi esile, et väga palju teavitustööd on teinud ka vabatahtlike organisatsioonid, nagu näiteks Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts, perearstide selts ja nii edasi ja nii edasi. Tegelikult on meedikud oma koolituse poolest abordivastased, selles mõttes, et me püüame neid naisi, kes soovivad aborti teha, ümber veenda, aga lõplik valik või otsus jääb ikkagi naise teha. Meedikute ülesanne on veenduda, et naine oleks teadlik kõigest, mis abordiga kaasneb, aga lõplik "jah" jääb naisele. Ministeeriumi esindaja leidis, et kuna teenuse omaosalus on juba suur, siis ei ole põhjust [seada] täiendavaid piiranguid ja ebavõrdsust suurendada. Tema sõnul peavad abordi reguleerimisel olema selged tõenduspõhised alused, mis arvestavad rahvatervise vajadustega. 

Siis võtsin sõna mina, Karmen Joller, ja tõin välja, et põhiseaduses on toodud ka õigus tervise kaitsele. See on §-s 28. Tuleb arvestada ka ema tervisega ja kasutada kaalutlusotsust. Tõin esile ka selle, et riikides, kus abordid on keelustatud või väga tugevasti piiratud, on naiste ja laste suremus suurenenud. Selle peale ütles Varro Vooglaid – ta rõhutas seda ka täna –, et eelnõu skoop ei ole sellel, et aborte kuidagi keelustada, vaid vähendada nende rahastust või lõpetada nende rahastamine. 

Siis oli juttu naiste tervisehäirete ennetamisest, et abort on üks meede … Ma ei saa öelda, et see on meede, aga sellega me ennetame hullemaid probleeme. Juttu oli ka abordi põhjustest. Professor Lutsar tõi välja rahvusvahelised kriteeriumid, millal aborti tehakse, millistel nädalatel, mispärast, ja rääkis ka meditsiinilistest näidustustest. Ta [märkis], et raseduse katkestamine on meditsiiniline protseduur. Vooglaid [suunas] skoobi uuesti sellele, et me räägime rahastamisest, pelgalt rahastamisest. 

Helmen Kütt rõhutas, et naiste tervis peab olema kaitstud ja riik ei tohiks piirata naiste õigust saada tervishoiuteenuseid. Ta märkis, et Tervisekassa kaudu rahastatav raseduse katkestamise teenus on oluline samm naiste tervise kaitseks, abordi rahastamise lõpetamine oleks samm tagasi. 

Räägiti veel mitmetest praktilistest küsimustest ja erinevatest riskidest. Näiteks sellest, et kui laskuda detailidesse, siis ka teatud iluprotseduurid ei ole justkui tervishoiuteenus, sest nende näidustus ei ole ju haiguse ravi või ennetus. 

Kalle Grünthal [märkis], et kui valitsus kärbib kulusid teistes valdkondades, siis võib-olla võiks ka see olla üks koht, kust kulusid kokku hoida. Sellele oli Sotsiaalministeeriumi esindaja juba varem vastanud, et tervishoiukulud võivad [hoopis] suureneda, kui me abortide kättesaadavust piirame. 

Kert Kingo juhtis samamoodi nagu härra Vooglaid tähelepanu sellele, et [püsitaks esitatud eelnõu raamides]. Nagu siin saaliski läks ka komisjonis see teema seinast seina ning komisjoni liikmed ja eelnõu esitajad juhtisid korduvalt tähelepanu sellele, et tegemist on siiski rahastamise küsimusega.

Sellest, et raseduse katkestamine on tervishoiuteenus, rääkis ka doktor Merilind. Ta tõi näite, et rasedus on meil olemas ka diagnooside loetelus. Kuigi rasedust me tõesti meditsiinis ei käsitle otseselt haigusena, nõustun ma härra [Merilinnuga], et rasedus on seisund, mis [kujutab endast] terviseriske nii emale kui ka veel sündimata lapsele, ja seetõttu on kõik rasedusega seotud teenused, sealhulgas raseduse katkestamine, tervishoiuteenused. 

Lõpetuseks rõhutas Vooglaid, et tema eelnõu keskmes on loote eluõigus, mille kaitsmist ta peab põhiseaduslikuks kohustuseks. Ta leidis, et vabatahtlik raseduse katkestamine ei ole tervishoiuteenus, kuna see ei ravi haigust ega vigastust, vaid peatab loomuliku rasedusprotsessi. Vooglaid avaldas lootust, et teema arutamisel jäädakse inimelu väärtustamise juurde, ja rõhutas, et riikliku rahastamise lõpetamine ei muudaks raseduse katkestamist kättesaamatuks. 

Ma ütlen ära ka selle, mis mul enne jäi ütlemata: aastal 2023 oli valikaborte 3398. Kui võrdleme seda arvu varasemaga, siis on toimunud väga-väga suur langus. Meie arstidena loodame, et see langustrend jätkub.

Tehti menetluslikud otsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 12.11, see oli konsensuslik otsus; määrata juhtivkomisjoni esindajaks Karmen Joller, poolt 5, vastu 2; teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, poolt 5, vastu 2.

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Martin Helme, palun! 

Aitäh! Ma jälgisin siin seda diskussiooni väga tähelepanelikult ja eks ta läks õige paljudel kordadel sellelt päris teemalt ära. Teie küsisite ja küsis veel paar teie kolleegi. Teie küsimus oli umbes selline, et kui neil pole raha isegi abordi tegemiseks, siis kuidas nad saavad selle lapse üles kasvatada. Ma saan aru, et see loogika on selline eugeeniline: vaesed inimesed ei peagi saama sünnitada ja need inimesed tuleb ära likvideerida. Mina ei saa sellest loogikast aru, proovige mind kuidagi aidata. Inimesel on vähe raha, et last saada. Aga mida teha nende lastega, kelle vanematel elu jooksul järsku raha väheks jääb? Olid kaks inimest, kes käisid heal tööl ja said lapsukese, siis tuli majanduskriis ja mõlemad kaotasid töö, raha enam ei ole. Mida nad teevad siis oma 6-aastase lapsega? No ei ole enam raha, et teda kasvatada. Kas läheb ka hävitamisele? Mis loogika teil on? Kuna raha ei ole, siis ongi vaja inimesi hävitada?

Küsimus on huvitav ja demagoogiline. Ma pean ütlema, et komisjonis seda teemat ei arutatud, sest nii kaugele me tõesti ei suutnud mõelda.

Rain Epler, palun! 

Aitäh, härra istungi juhataja! Proua ettekandja! Kolleeg Rõivas oli siin enne segaduses, ma nägin seda. Oma küsimust esitades ta ütles, et selliseid aborte ju ei tehta, kus inimene ilma mingi näidustuseta otsustab aborti teha. Te ütlesite, et valikaborte oli 3400. Kas te saate stenogrammi huvides puldist üle kinnitada – ma usun, et ta kuulab –, et see eelnõu puudutab just nimelt valikaborte, aga ta ei puuduta nende ärakeelamist, vaid seda, kas neid peaks osaliselt või täielikult tasuma haigekassa eelarvest – antud juhul siis osaliselt – või peaksid nende eest tasuma need inimesed ise, kes sellise valiku teevad. Kas te saate siit puldist kinnitada, et just nimelt nii see on? Ja kinnitada ka seda, et eelmine aasta oli ligi 3400 inimest, kes ise tegid otsuse aborti teha.

Aitäh küsimuse eest! Seda me tõesti arutasime. Jah, eelnõu puudutab rahastamist. Rahastamise puhul toodi välja, et selle protseduuri omaosalus on suur, võrreldes muude tervishoiuteenustega. 50%-list [omaosalust mainis] täna ka härra Vooglaid. Teiseks oli komisjonis arutlusel, miks naised aborti teevad. Härra Vooglaid ütles, et ta ei tea. Ma olen täiesti veendunud, et Vooglaid on siiski lugenud kõiki neid uuringuid. Ma ei usu, et ta ei ole neid lugenud. Sellest räägiti ka komisjonis, et väga sageli on põhjus turvatunde puudumises. Siin saalis oli enne küsimus, miks 2022 abortide arv äkki suurenes. Ma ilmselt teen meelevaldse järelduse, kui ütlen – see väide vajab rohkem uurimist –, et 2022 alustas Venemaa täiemahulist sissetungi [Ukrainasse] ja inimeste arusaam turvatundest muutus. See võib olla sellega seotud, aga ei pruugi olla. Miks naised valivad abordi? Enamasti on see sügavalt isiklik küsimus. See ei ole kunagi kergekäeline otsus. Võib-olla mõnikord on, aga siis me räägime juba haridustasemest.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus: kas te olete veendunud, et see Sotsiaalministeeriumi esindaja, keda te mitmel puhul tsiteerisite ja kelle kohta rääkisite, mida ta komisjonis kõneles, oli selle eelnõu ikka läbi lugenud? Te rääkisite tema seisukohtadega seoses ka sellest, mis puudutab ebaseaduslikke aborte ja abortide keelamist. Nendest selles eelnõus juttu ei ole. Kas ta rääkis ikka sellestsamast eelnõust, kui ta valitsuse seisukohti [tutvustas], või mis põhjusel ta seda nii võimsalt laiendas? 

Ei, ta ei rääkinud abortide keelamisest. Mina rääkisin sellest. Mina läksin skoobist eemale ja härra Vooglaid juhtis mind kenasti tagasi [eelnõu raamidesse]. Kindlasti ta oli selle läbi lugenud ja seda analüüsinud. Vastus oli väga põhjalik, toodi välja põhjendused, miks abort peaks olema riiklikult rahastatud. Põhieesmärk on vältida nurgaabortide arvu kasvu, et inimesed valiksid ikkagi turvalise tee, kui nad on juba otsustanud. Ja teine eesmärk on see, et ennetada näiteks naiste vaimse tervise häireid.

Varro Vooglaid, palun!

Kui ma nüüd õigesti kuulsin, siis minu meelest ei peatunud te komisjoni arutelust rääkides paaril momendil, mis minule endale tundusid päris olulised. Esiteks, mind väga häiris, kuidas ministeeriumi esindaja sekkus jõuliselt poliitilisse debatti. Ma arvan, et see ei peaks kuuluma hea parlamentaarse kultuuri juurde. Üldiselt peaksime seisma selle eest, et ministeeriumi ametnikud saavad aru, mis on nende roll: kirjeldada valitsuse positsiooni ja mitte hakata vaidlema maailmavaatelisel alusel ehk hakata poliitilist debatti pidama. Ma küsiksin teie hinnangut sellele. 

Ja teine asi, mis minu meelest teie ülevaatest ei kõlanud. Kui päevakorrapunkti arutamine hakkas lõppema, tegi komisjoni esimees Madis Timpson ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Ja kui ma palusin tal käsitleda argumente, miks ta teeb ettepaneku see kohe esimesel lugemisel tagasi lükata, siis ta ütles, et see on tema siseveendumuse küsimus ja ta ei peagi rohkem argumente esitama. Kas teie arvates on see korrektne või mis hinnangu te sellele annaksite?

Tõepoolest, teie tõite välja, et poliitilist debatti ei peaks pidama ametnikega, et ametnikud ei peaks debatti sekkuma. Seda te jah ütlesite. Minu hinnangul see ametnik päris debatti ei sekkunud, kuid ta kaitses neid argumente, mida valitsus tema kaudu edastas. Mina arvan, et Riigikogu liige võib hääletada oma siseveendumuse kohaselt – see on meil ju kõikides seadustes ka kirjas –, ja võib ka rääkides ja otsuseid [tehes lähtuda oma siseveendumusest]. Kas ta peab seda põhjendama? Ma arvan, et seda peab ta arutama oma valijatega.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te ütlesite, et see on suurema omaosalusega teenus, ja nõustusite härra Vooglaiuga, kes ütles, et selle omaosalus on 50%. Varro Vooglaid viitas oma ettekandes mitmel korral selle teenuse hinnale – 35,34 [eurot], kui ma õigesti mäletan. Selle peale te hõikasite siin, et osas erakliinikutes maksab see 300. Ma tean, et eri teenusepakkujate juures maksavadki teenused väga erinevat [hinda]. Mul on selline küsimus. Kuidas seda [teenust] Tervisekassas on hinnastatud? Kui suur osa riigieelarves [ettenähtud summast] kompenseeritakse teenuseosutajale? On see 17,50 või mingi muu summa?

Me tegelikult ei arutanud seda. See 17,50 on tabletiabordi hind inimesele endale. Kirurgiline abort on kallim. Ma ei oska neid summasid hetkel öelda, me ei arutanud seda nii detailselt.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te tõite oma ettekandes välja selle, et kui abortide riiklik rahastamine lõpeb, siis hakatakse tegema aborte ebaseaduslikult, mis mõjutab naiste tervist. See väide peaks põhinema mingitel numbritel või arvutustel. Kui naine teeb sellise valiku ja ta ei saa endale riiklikku aborti lubada, et siis ta peab leidma kuskilt ebaseadusliku tegija. Millised need summad on ja miks teil on selline arvamus?

Me seda detailselt ei arutanud. Aga see on väga paljude riikide praktika, näiteks Rumeenia ja Ungari, kui ma ei eksi. Ma summade kohta ei oska öelda, see sõltub väga palju sellest, milline on riigi elatustase ja milline on sealne tervishoiusüsteem. Aga kõikide riikide kogemus näitab, et ebaseaduslike abortide hulk või abordiränne suureneb, kui abortide kättesaadavust piiratakse. Abort peab olema kättesaadav teenus.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Räägin sellest komisjoni istungist ja asjast, mis minu jaoks oli üpris häiriv. Teie koalitsioonikaaslane Irja Lutsar esitas pika küsimuse, mis sisaldas mitmeid küsimusi ja ka väiteid, millega ma ei saa nõustuda, ja kui siis järg jõudis minuni, siis teie erakonnakaaslane Madis Timpson, kes on komisjoni esimees, ütles: "Vastake lühidalt." Kui ma küsisin, et vabandust, miks lühidalt ja kuidas see lühidalt välja näeks, siis ta ütles, et ühe-kahe lausega. Kuidas teile tundub, kas selline asi on hea parlamentaarse praktika väljendus? Tavaliselt öeldakse, et komisjonides toimuvad põhjalikud arutelud, et seal saab asju arutada ikka pikalt ja põhjalikult ja ammendavalt. Kas see, kui ma olen esitanud eelnõu ja mulle esitatakse küsimusi, aga mulle öeldakse, et ma saan vastata ühe kuni kahe lausega, on hea parlamentaarne tava või pigem midagi sellist, mida tasuks vältida?

Ma lihtsalt tuletan meelde, et härra Timpson kohe korrigeeris ennast. Te ju protestisite – ja see oli väga õigustatud protest – ning ta kohe korrigeeris ennast ja ütles, et vastake pikemalt. Me oleme seda eelnõu siin päris pikalt arutanud, ma arvan, et te olete saanud kõik oma arvamused välja öelda, saanud väga ilusasti ja pikalt ka küsimustele vastata. (Varro Vooglaid räägib kohapealt.) Ka siin, ma räägin. (Varro Vooglaid jätkab.) Jaa, aga komisjonis kohe pärast esimest märkust härra Timpson korrigeeris ennast ja te saite vastata täpselt nii pikalt, kui soovisite.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tegemist on kahtlemata väga tõsise küsimusega. Erinevatel ajalooperioodidel tekivad ühiskondades niisugused lähenemised, ma ei taha öelda, et stambid, aga traditsioonid, mille puhul on väga hea, kui mõnikord lahti raputatakse, tõsiselt argumenteeritakse, võetakse kõik osadeks lahti ja pannakse see maailmapilt uuesti kokku. See on kindlasti väga viljastav. Ka küsijad tõmbasid siin küsimusi esitades asja ideoloogiliselt laiali ja käsitlesid selle teema puhul tahke, mis selle eelnõuga seotud ei ole. Te paaril korral, vastates küsimustele, puudutasite seda, et sellega lõpetatakse abortide riiklik rahastamine. Kas ma saan õigesti aru, et tegemist on valikuliselt või vaba tahte alusel [tehtavate] abortide [rahastamisega] ning tervisekahjustuse või tervise[riski] korral [tehtavate] abortide riiklikku rahastamist selle eelnõu kohaselt siiski jätkatakse?

Jah, selle eelnõu kohaselt on mõeldud ainult vabatahtlike abortide riikliku rahastamise lõpetamist. Aga tuletan veel kord meelde, et teiste riikide kogemused, teadusuuringud ja praktika on näidanud, et kui me vähendame abordi kättesaadavust ja lõpetame selle riikliku rahastamise, siis suureneb abordiränne, kasvab ebaseaduslike abortide arv ja suurenevad naiste vaimse tervise probleemid. See toob kaasa oluliselt suurema kulu, rääkimata nii-öelda moraalsest [kahjust, mida see põhjustab] sellele naisele endale.

Aitäh! Teine küsimus, Tõnis Lukas, palun!

Sellised debatid käivad paljudes ühiskondades. Kui Eesti astuks sellise sammu, nagu eelnõu algatajad praegu ette panevad, siis millised need rände sihtkohad oleks? Kas kogu Euroopa? Kogu maailm? Kui riikide õigusruumi lühidalt kirjeldada, siis kas saab minna igale poole ja igal pool seda tehakse meie inimestele tasuta või kuidas sellega on?

Me ei arutanud seda küsimust. Eesti Naistearstide Selts on väga selle poolt, et abordid oleksid riiklikult rahastatud, ja me usaldame oma arste.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti 200 fraktsiooni nimel Irja Lutsar, palun! (Irja Lutsar küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Tere hilisõhtust, kõik kuulajad! Aitäh, hea istungi juhataja! Ma siis [räägin] sellest seaduseelnõust, mida me oleme nüüd saanud piisavalt arutada. Seda arutelu ma kordama ei hakka, see oli tõesti väga põhjalik. Tuletan veel kord meelde, et nii nagu Varro Vooglaid ütles ei plaanita selle seaduseelnõuga aborti keelustada, vaid muuta selle rahastamist. Eesti 200 seda seadusemuudatust ei toeta ja allpool ma toon välja ka mõned argumendid.  

Seadusemuudatuse sõnastus tekitab mitmeti mõistmist. Muutus puudutab [raseduse katkestamise ja steriliseerimise] seaduse § 5 lõiget 1, mis [sätestab]: "Naise rasedust võib katkestada üksnes tema enda soovil. Keegi ei tohi sundida ega mõjutada naist oma rasedust katkestama. Nõusolek raseduse katkestamiseks peab olema vormistatud kirjalikult." Seega, seaduses on väga selgelt öeldud, et kõiki aborte saab teha vaid omal soovil. Abordi näidustustest seaduses juttu pole. [Eelnõu kohaselt] muudetakse § 5 lõiget 1 ehk kõikide abortide eest tuleks tasuda inimesel endal, muid faktoreid arvesse võtmata, sest aborti saab teha ainult omal soovil. Seletuskirjas ja komisjonis oli küll juttu sellest, et meditsiiniliselt näidustatud abordid on nimetatud muudatuse puhul erandiks, aga meditsiinilisel näidustusel tehtava abordi mõiste on toodud [alles] seaduse §‑s 6, kus reguleeritakse aborte, mida tehakse hiljem kui 12. ja varem kui 22. nädalal, mitte kõiki aborte. Samuti on sõnastusest ebaselge, mille eest inimene ise tasuma peaks – ka täna oli sellest juttu –, kas ainult abordi kui kirurgilise või medikamentoosse protseduuri eest või ka abordile eelneval visiidil tehtava nõustamise eest, uuringute eest ja abordile järgnevate visiitide eest. Just neil eelnevatel visiitidel saab naine koos meedikuga teha parima otsuse, ja mõnikord ta loobub abordist.  

Olen nõus, et [eelnõu] teksti saab edasise menetluse käigus paremaks ja selgemaks muuta. Kahjuks [kaasuvad] abordiga lisaks rahastamisele, millest see eelnõu räägib, ka põhimõttelised ja moraalsed probleemid. Esiteks, abort, ükskõik mis põhjusel seda tehakse, on alati raske otsus ja paratamatult jätab see naise ellu jälje. Ükski naine ei tee seda otsust kergelt, aga elud on erinevad ja mõnikord teisiti ei saa. Kui me riigina need naised pea ainukese ühiskonnagrupina häbiposti paneme, siis saavad nad kahekordselt karistatud. Lisaks tuleb arvestada sellega, et sagedamini on sunnitud aborti tegema inimesed, kes niigi eluga kehvemini toime tulevad. Nende sissetulekut [arvestades] on enam kui 200-eurone summa, mis abordi [eest maksta tuleks], tõsine väljaminek. Kellele niisugune häbistamine kasu toob? Kindlasti mitte naistele, kes on sunnitud aborti tegema. 

Teiseks, tänu meie humaansele ja õiglasele seadusele on illegaalsed abordid Eestis üliharvad. Kui abordid oma hinna tõttu [eeskätt] just vaesematele inimestele kättesaamatuks osutuvad, siis ilmuvad välja isikud, kes hakkavad pakkuma illegaalseid aborte. Sellega kaasnevad terviseriskid on ajaloost ja ka lähiajaloost väga hästi teada. 

Kolmandaks, abort pole ainuke meditsiiniteenus, mille korral inimene kas keeldub tõenduspõhistest vahenditest, et haigust ennetada, inimese hooletu käitumine tingib õnnetuse või lisameditsiiniteenuseid vajab inimene, kellel on teatud hirmud. Nii näiteks tehakse plaanilist keisrilõiget ka nendele naistele, kellel mingil põhjusel on hirm loomulikul teel sünnitamise ees, või tehakse mõningaid protseduure narkoosis, kui inimesel on selle protseduuri ees hirm. Samuti on meil olemas haiguste vältimiseks väga tõhusad vaktsiinid, mis raske haiguse, nagu difteeria, leetrid, [haemophilus influenzae põhjustatud] meningiidi, peaaegu sajaprotsendiliselt ära hoiavad, aga vaktsineerimata lapsed haigestuvad väga tõsiste tagajärgedega. COVID-i pandeemia ajal näiteks kostusid ühiskonnast – mitte meedikute hulgast – hääled, et vaktsineerimata isikud peaksid oma ravi ise kinni maksma. Õnneks Eesti eksperdid seda ei toetanud ja seetõttu see ka ei rakendunud. Kui me [paneme] ühe ühiskonnagrupi meditsiiniteenuste eest ise tasuma, siis paratamatult tulevad lauale ka teised teenused.  

Ja lõpetuseks. On ebaselge, missugust probleemi me selle seadusemuudatusega lahendame. Usun, et kõik on nõus sellega, et abort pole parim vahend soovimatute raseduste vältimiseks. Aga kas ise selle eest tasumine nende arvu vähendab? Võib-olla suurendab see illegaalsete abortide hulka ja viib vastsündinute hülgamiseni? Kui seadusemuudatuse mõte on naiste kasvatamine ja nende kaudne häbistamine, siis tekitab see neis trotsi ja lükkab nad ühiskonnast eemale. 

Seega, ülaltoodud põhjustel Eesti 200 seda seaduseelnõu ei toeta ja kutsub ka teisi riigikogulasi üles järgima sotsiaalkomisjoni soovitust eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel hea kolleeg Züleyxa Izmailova, palun! (Züleyxa Izmailova küsib lisaaega.) Kaheksa minutit.

Lugupeetud kolleegid! Head Eesti inimesed! Meie ees oleva eelnõu 450 näol on tegu puhtakujulise asendustegevusega. Ma ei hakka laskuma vaidlusesse selle üle, kas naistel peaks Eestis olema õigus raseduse katkestamisele Tervisekassa vahendite eest või mitte. Sellel vaidlusel pole mõtet mitte sellepärast (Hääled saalis. Juhataja helistab kella.), et eelnõu algataja pole ise kordagi rase olnud ja sellest tulenevalt pidanud kunagi kaaluma raseduse katkestamist – tõenäoliselt pole eelnõu esitlejal ka emakat, mis nii tundlikul teemal omast kogemusest kõnelda laseks –, vaid pean seda vaidlust aja ja ressursside raiskamiseks hoopis seetõttu, et kõnealuses valdkonnas läheb meil Eestis päris hästi. Nagu eelnevalt kolleegid on välja toonud, on abortide arv viimase kümne aasta jooksul langenud pea poole võrra. See näitab selgelt, et oleme teinud õigeid valikuid. 

Küsimus sündimata lapse õigusest elule toob kaasa küsimuse, kas see satub vastuollu loodet kandva naise õigusega enesemääratlusele ja oma keha üle otsustamisele. Raseduse katkestamine on tõsine meditsiiniline protseduur, millega kaasnevad teatud riskid naise tervisele ja mida seetõttu kergekäeliselt ette ei võeta. Seda enam on oluline, et turvaline raseduse katkestamise protseduur oleks naistele vajaduse korral kättesaadav. Raseduse katkestamise piiramine võib kaasa tuua olukordi, kus naised võivad raseduse katkestamisel kehvadesse tingimustesse sattudes saada võimalikke püsivaid tervisekahjustusi või koguni kaotada oma elu. 

Eesti naiste terviseuuringu 2014. aasta raportis on toodud ülevaade põhjustest, miks otsustatakse rasedus katkestada. Sagedasemaks põhjuseks on majanduslik olukord, koguni 31,2%-l juhtudest. Olulise tähtsusega on ka mehe soov ja nõusolek lapse saamiseks ning kasvatamiseks. 8,3% naisi katkestasid raseduse partneri survel ning 12% seetõttu, et ei soovinud last üksi kasvatada. Eraldi märkimist väärib, et 4,3% naistest katkestasid raseduse vägivaldse partneri tõttu, rääkimata juhtumitest, kus naine on langenud vägistamise ohvriks, või olukorrad, kus naine otsustab raseduse katkestada füüsilise või vaimse tervise kaalutlustel. Usaldagem ja toetagem naisi nende endi keha puudutavates olulistes otsustes. Uskuge mind, inimesed, kes on võimelised lapsi kandma, sünnitama ja kasvatama, suudavad enda eest ka ise otsustada. 

Kui te tõepoolest soovite kaitsta veel sündimata laste õigusi, siis mina soovitaksin teil end [kurssi viia] kliimamuutuste ja keskkonna[kaitse] problemaatikaga ja keskenduda tulevastele põlvkondadele elu võimaldava planeedi hoidmisele või keskkonnasaaste reproduktiivtervist mõjutavatele aspektidele, näiteks liialt vähe tähelepanu saanud hormoonsüsteemi mõjutavate ainete pärssivale mõjule meeste viljakusele või loote arengule. 

Endokriinsüsteemi häirivate kemikaalide spekter on paraku väga lai ja omab suurt mõju. Endokriin‑ ehk hormoonsüsteemi kahjustavad kemikaalid on ained, mis häirivad hormoonsüsteemi funktsioone, käitudes nagu endogeensed hormoonid. Hormoonsüsteemi häirivad kemikaalid võivad põhjustada erinevaid terviseprobleeme ka muidu terves organismis, tema järglastel või (alam)populatsioonides. Hormoonsüsteemi häirivad kemikaalid häirivad keha hormoontasakaalu või algatavad ainevahetusprotsesse tavatul ajal elutsüklis. Üldjuhul avaldavad need mõju juba väga madalate kontsentratsioonide puhul. Eriti kahjulikud on kokkupuuted nende ainetega raseduse kriitiliste faaside ajal (loote arengule), väikelastele, varases lapsepõlves ja puberteedi ajal. Hormoonsüsteemi häirivad kemikaalid jõuavad organismi otse läbi väliskeskkonna – läbi vee, õhu, mulla, tolmu –, aga ka toidu kaudu, kuhu mõningad sellised ained on ladestunud. Veel üheks kokkupuuteallikaks on siseõhk ja selles leiduv tolm, mis võib sisaldada endokriinsüsteemi häirivaid kemikaale, mis on eraldunud tarbetoodetest, näiteks nagu toidupakendid, mööbel, elektroonikavahendid, kosmeetika ja teised igapäevased tooted. Lapsed võivad endokriinsüsteemi häirivate kemikaalidega kokku puutuda juba läbi platsenta ja emapiima. See on eriti murettekitav, kuna nende hormoonsüsteem ei ole veel täielikult välja kujunenud ja mõjud võivad olla pöördumatud. Endokriinsüsteemi häirivaid kemikaale seostatakse ka suure hulga negatiivsete tervisemõjudega, sealhulgas reproduktiivsed kahjustused, nagu näiteks sperma kvaliteedi langus meestel ja [tüdrukute] enneaegne puberteet, aju arengu muutused, mis võivad põhjustada käitumuslikke ja tunnetuslikke häireid, aga lisaks ka astma, diabeet, väärarengud ning erinevat tüüpi vähkkasvajad, nagu näiteks rinna‑, munandi‑ ja eesnäärmevähk. 

Kui kõrvutada katkestatud raseduste arvu eelnevalt loetletud haiguste iga-aastaste diagnoosijuhtude ja mõjudega, siis näeme kordades suuremaid numbreid. Tervise Arengu Instituudi vähiregistri andmetel diagnoositi 2021. aastal 8224 vähi esmajuhtu, neist meestel 4084 ja naistel 4140. 

Tulen tagasi tänase eelnõu juurde. Head EKRE saadikud, tõmmake oma pead võõraste naiste emakatest välja ja vaadake ringi, mis maailmas toimub. Vaadake tõele näkku või silma, nagu eelnõu algataja korduvalt rõhutas. Veel sündimata inimesi aitaks kõige paremini kaitsta juba sündinud inimeste õiguste kaitse ja suurema heaolu ning turvatunde loomine naistele ning ühiskonnas laiemalt. Naiste õiguste ja raseduse katkestamise piiramise asemel aidake hoopis kaasa meie elukeskkonna hea seisundi taastamisele, sest sellest sõltub meie kõigi tervis ja tulevik, ka nende oma, kes veel täna sündimata on. Õigust elule saab praktiliselt teostada vaid siis, kui on olemas keskkond, mis elu võimaldab. Tänaste tendentside jätkudes näeme selle lagunemist juba oma eluajal. Eesti ja kogu maailma juhtimine kliimamuutuste hävitavalt kursilt kõrvale vajab meie kõigi ühist mõistmist ja pingutust, ka teie oma. Head kolleegid, keskendugem tähtsaimale! Sellega on päriselt väga kiire. Sotsiaaldemokraatide fraktsioon eelnõu 450 ei toeta. Aitäh!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel hea kolleeg Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma pean alguses vabandama oma heade kolleegide ees Isamaa fraktsioonist, sest minu järgnev sõnavõtt ei pruugi kajastada kõikide fraktsioonikaaslaste seisukohti. Me ei leppinud hommikul kokku, et ma fraktsiooni nimel siia kõnelema tulen. Aga ma plaanin rääkida sellest eelnõust. 

See, mis siin saalis toimus, ja ka eelnenud kõne on ilmselge näide sellest, et tegemist on sisulise ja ideoloogilise aruteluga. Ja kui argumentidest jääb puudu, siis – nii nagu me selle arutelu puhul täna nägime – räägitakse rohkem mitte aiast, vaid aiaaukudest. Ilmselgelt oli selle eelnõu arutelu puhul märksa rohkem juttu kõigest muust, kui selle eelnõuga tehtavast ettepanekust. 

Palju oli juttu sellest, et abortide arv on langenud, ja seda olulisel määral. Ma arvan, et kõik siinkõnelejad teavad, et ka sündide arv on langenud olulisel määral. Võib-olla on seal mingi seos. Meil on vähem inimesi, kes on seksuaalvahekordades, ja selle [tõttu] sünnib vähem lapsi. Ja selle [tõttu] õnneks toimub ka vähem aborte. 

Selle eelnõuga soovitakse – nagu Varro mitmel korral juba ütles – keelata omal soovil tehtud raseduse katkestamise riiklik rahastamine. Me räägime selle eelnõu puhul rahastamisest. Juttu oli ka sellest, kas tegemist on üldse tervishoiuteenusega, mida sellisel kujul on võimalik riigieelarvest kompenseerida. Eks seda me peame ka [arutama]. Küsimuste põhjal oli ju näha – isegi siis, kui inimesed oma kabinettides aeg-ajalt seda diskussiooni kuulasid –, et see teema on keeruline. Minu isiklikud seisukohad on kindlasti palju äärmuslikumad kui see, mis selles eelnõus ette pannakse. Tean nii Varrot kui ka ennast. Isegi selle diskussiooni puhul, mis siin täna aset leidis, nägime, et see tegelikkuses mitte kuhugi ei jõudnud. Seetõttu ei ole mõtet teha midagi veel karmimat. 

Minu meelest on see absoluutne miinimum, mida siin saalis võiks praegusel kujul arutada. Oleks võinud arutada. Näha oli, et inimesed, kes seda debatti eklektiliselt kuulasid, jooksid siia ja küsisid aiaaugust: rääkisid küll tervislikel põhjustel, küll muudel põhjustel tehtavatest abortidest, kuidas need tahetakse ära keelata. Absoluutselt mitte midagi sellist ei ole! Eelnõu on kaherealine. Selle oleks võinud enne ette lugeda. Ei ole tegemist sellise eelnõuga nagu ülehomme [esimesele lugemisele] tuleva 2025. aasta riigieelarve seaduse puhul, millest keegi mitte midagi aru ei saa. Selle eelnõu sisust oleks võinud aru saada. Neid põhjuseid oli siin erinevaid ja sellest häbistamisest ma aru ei saa. Minu meelest on see probleem. 

Ma lõpetuseks tahan öelda, et 16 aastat tagasi käisin noore inimesena – see on väga-väga keeruline teema ja sellest räägitakse ka koolides – inimeseõpetuse tunnis [rääkimas] sellelsamal abordi teemal. Loomulikult õpetaja ja kooli juht ütlesid mulle, et see teema on läbitud, kõik teavad sellest. Aga pärast tunni lõppu tuli üks tütarlaps minu juurde ja ütles: "Sellest, millest sina, Priit, rääkisid, ei ole meile mitte keegi mitte ühtegi sõna rääkinud." 

Lisaks meditsiinilisele küsimusele on siin selgelt ka moraalne küsimus ja sellest me peame rääkima. Teades, millise ettepaneku komisjon tegi, ja kuuldes neid seisukohti, siis ilmselgelt see komisjoni seisukoht läheb läbi. Aga mina tahan tänada Varrot, et ta selle väga olulise teema siia tõi. Ma väga loodan, et Eestimaal on inimesi[, kes seda arutelu kuulasid,] ja kui nii mõnigi mees või naine seda tänast arutelu kuuldes mõtleb selle peale, millega abordi puhul tegemist on, siis mõned abordid jäävad ainuüksi selle arutelu pärast tegemata. Ma loodan, et ükskord on võimalik see eelnõu kas või sellisel minimaalsel kujul vastu võtta. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud kolleegid ja kõik, kes te seda väga tuliseks läinud teemat või selle eelnõu arutelu läbi ekraani vaatate! Ma alustan sellest, et siin on vihjatud, et lugupeetud kolleegid oleksid võinud enne, kui küsima või vastu argumenteerima tullakse, eelnõu läbi lugeda. Kui on veel keegi, kes ei ole sellest aru saanud, siis kordan üle: see eelnõu ei ole algatatud selleks, et midagi ära keelata. See seadus ei [too kaasa seda], nagu liberaalid väidavad, et siis ei saa enam abi vägistatud naised või naised, kelle elu ja tervis on raseduse tõttu ohus. Kes iganes nii väidab, see valetab. Ja ammugi ei räägita selle eelnõuga seoses naiste tegevusest ega nimetata neid kuidagi. Selle eelnõuga seoses räägitakse sellest, mida riik teeb, räägitakse riigi tegevusest. Kõik need väited, et kui riik lõpetab valikabortide rahastamise, siis tekivad mingisugused … Ühesõnaga, kuna see teenus on inimestele kallis, siis tekivad mingisugused nurgakliinikud. Vabandust, meil ei ole ühtegi nurgakliinikut, ja ega seal ka tasuta ei tehta. See ei ole absoluutselt mitte mingi argument. Mis argumendid siin veel läbi käisid? Mingisugune abordiränne ja muu selline. Saate aru, me räägime mingisugusest ajast, mis on kunagi varem olnud. Aga me elame praegu täiesti teises olukorras. 

Me peaksime siiski [lähtuma sellest], et olukorras, kus riik tõmbab kokkuhoiu eesmärgil praegu igalt poolt koomale, on rohkem kui imelik, et Tervisekassa eelarvest läheb ligi 300 000 eurot aastas ikka veel valikabortidele, vabatahtlikele valikabortidele. Ja seda nimetatakse tervishoiuteenuseks. Ka seda oleme täna siin kümme korda üle rääkinud, et ta ei ole tervishoiuteenus. Rahastamine toimub Vabariigi Valitsuse määruse alusel, mille ajalugu me tegelikult ei saanudki täna selgeks. Ma küsisin, kust see on tulnud. Seda vastust ei ole. Me teame, et põhimõtteliselt oli see nõukogude ajal, 1956. aastal vist, kui see seadus vastu võeti ja abort muutus legaalseks. Kuidagi jõudis see eelmisest ajast taasiseseisvumise järel meie seadusandlusesse. Sellele on täna väga palju viidatud, et tegelikult on see põhiseadusega vastuolus, sest põhiseaduse kirjutajad räägivad eelkõige inimelu kaitsest.

Seda kõike arvesse võttes võiks ju ikkagi sätestada, et omal soovil raseduse katkestamist ei rahastata enam ravikindlustuse seaduses sätestatud alusel ja korras tervishoiuteenusena. Tuletame meelde, et nädalavahetusel oli meil siin suur isadepäev. Nägime palju ilusaid ja õnnelikke peresid. Üritused toimusid üle Eesti ja sotsiaalmeedias pöörduti isade ja vanaisade poole südamlikkusest tulvil sõnadega. Tegin seda isegi. Aga tänase seaduseelnõu valguses: kui paljud isad on jäänud lapseta või kui paljud lapsed vaatavad praegu taevast alla oma vanemate peale, saamata üldse võimalust elada? Meie kohustus on siiski jätkuvalt mõelda sellele, mida me saaksime teha, et võimalikult vähe otsustataks vabatahtlikult selle protseduuri kasuks, mis ei anna elu, vaid võtab selle. 

20. sajand jääb inimkonna ajalukku kui suurte muutuste sajand, kui suurte sõdade sajand, kui väga vägivaldne sajand. See sajand tõi kaasa väga põhimõttelisi ja enneolematuid vabadusi, kaasa arvatud naistele. Aga kahjuks kinnistas ka ebaeetilise ja julma paradigma, justkui oleks abort üks vabaduse sümbolitest.

Praegu me elame 21. sajandil. 21. sajandil ei peaks kelleltki elu võtmine olema enam pereplaneerimise vahend ja vabaduse sümbol. Meil on aeg asuda siin, 21. sajandis täiesti uue eetilise paradigma kujundamisele.

Kas soovite lisaaega?

Jah, ma soovin lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Need muutused algavad väikestest sammudest. Kui me suudaksime mõista ja kogu ühiskonnale teadustada, mida me tegelikult teeme, kui me võtame kelleltki võimaluse sündida, siis on see juba väga suur samm õiges suunas. Ja nii vähe, kui meid siin praegu on, siis tegelikult meil kõigil on üks ühine lugu: meil kõigil on olnud võimalus sündida ja tänu sellele me saame siin olla. Ja just seetõttu me peaksime seisma nende eest, kes ise enda eest seista ei saa.

Me peaksime saavutama selle, et suhtumises lastesse [ühiskonnas] muutuks. Lapsed on toredad, nad on su sõbrad, mõtte- ja teekaaslased siin maises elus. Nad ei ole vaenlaseks ega takistuseks millegi saavutamisel, nagu kõikvõimalikud progressivistid püüavad meile selgeks teha. Lapsed on kingitus, nagu sinugi elu on sulle kingitus ja võimalus. Hoidkem oma lapsi, nii neid, kes meil juba on, ja ka neid, kes alles ootavad oma võimalust teha meie kõigi ja kogu maailma heaks suuri ja vägevaid tegusid.

Lõpuks loeksin ühe luuletuse kõigile neile lastele, kes ei ole saanud võimalust elada.

Emad alati hellust ei kingi, / ingliks saab mõnikord laps. / Lendab ekseldes pilvedes ringi / sündimata jäänd laps. / Emad alati kätel ei kanna, / unelaulu ei laula. / Last vaid ümbritseb, hällina kannab / kollaseid pilvi kaua. / Emasüdamed jäätuvad ära, / veriseks tombuks saab laps. / Eksleb lõputus päikesesäras / ajatu, ruumitu laps.

Mõelge nende laste peale inimestena, naistena, meestena ja seaduseandjatena, kui te tulete seda eelnõu maha hääletama. Aitäh!

Aitäh ettekandjale! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 459 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame hääletuse ettevalmistamist.

Kalle Grünthal, kas me saame hääletuse enne ära teha või on sul protseduuriline küsimus hääletuse kohta? Kalle Grünthal, palun protseduuriline küsimus.

Aitäh! Mul on protseduuriline küsimus. Lugupeetud istungi juhataja! Minu meelest oli Varro Vooglaiu ettekantud eelnõu üks filigraansemaid. Sellele võib panna hinde viis pluss. Ta seletas detailselt ära kõik asjaolud. Aga suurem osa koalitsioonisaadikuid, kes küsimusi esitasid, ei olnud eelnõu läbi lugenud või ei saanud asjast üldse aru. Minu küsimus on selline. Kas me saame üldse seda eelnõu praegu arutada, kui osa Riigikogu saadikuid ei ole suutnud endale eelnõu sisu selgeks teha?

See ei olnud protseduuriline küsimus [hääletuse kohta]. Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 459 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 35 Riigikogu liiget, vastu 15, erapooletuid ei olnud. 16 oli vastu. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 459 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini tänasel esmaspäeval ja see on Isamaa fraktsiooni algatatud maamaksuseaduse muutmise seaduse osalise kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 489 esimene lugemine. Ettekandeks algatajate nimel palun siia Riigikogu liikme Urmas Reinsalu.

Lugupeetav rahvaesindus! Selle aasta suvel 19. juunil võttis Riigikogu vastu maamaksu muutmise seaduse. Selle seaduse keskne eesmärk on võimaldada Eestis maamaksu tõsta ja survestada [seda tegema]. See jõustub juba 1. jaanuaril järgmisel aastal. Valitsus ise prognoosib 2025. aasta riigieelarve seaduse [seletuskirjas], et seaduse jõustumine toob Eestis kaasa maatulundusmaa ja muu otstarbega maa maamaksu koormuse [tõusu] ligikaudu 38% ehk 22 miljoni euro võrra. Sellel aastal [laekub] prognoosi kohaselt maamaksu 58 miljonit eurot ja järgmisel aastal 80 miljonit eurot.

See seadus võtab tegelikkuses 2026. aastast 500 000 koduomanikult ära pindalapõhise maamaksuvabastuse. Teiseks, see seadus näeb ette, et maamaksu tõusunurk hakkab võrreldes varem kehtinud seadusega, [millest] tulenedes oli tõusunurk 10% maa maksustamishinnast, olema 2025. aastal maksimaalselt 50% ja juba 2026. aastal suhtarvuna 100%. Nii prognoosibki Eesti Omanike Keskliit, et näiteks Nõmmel võib tulevikus krundiomanike efektiivne maamaks ehk eluasemekrundi maamaks tõusta ligi 4000 euroni aastas.

See seadus on ka põhiseaduse mõttes sõnamurdlik, sest kogu senine käsitlus maa maksustamisest – härra Aab pani omal ajal ministrina ette teha uus maksustamise hind, et maamaks järsult ei tõuseks – osutus valeks ja sõnamurdlikuks. Riik murrab sõna, mis ta andis.

Selle seaduse kohaselt lükati ka tahapoole maa maksustamise hinna määramise lõppaeg [ja tänavu määratud hind rakendub] järgmisest aastast. Varem oli see suveperioodil, aga nüüd pidid kohalikud omavalitsused määrama uue maksustamishinna 1. oktoobriks, mis tegelikult tähendab seda, et uue maksutasandi, uue maksuhorisondi jõustumiseni oli aega umbes kolm kuud. Samal ajal räägib meie maksukorralduse seadus põhimõttest, et jõustumiseni peaks aega olema kuus kuud.

See seadus toob kindlasti kaasa inimeste ebakindluse, mis puudutab tulevikuvaadet. See kasvatab üldist maksukoormust. On ka rida ettevõtlussektoreid, kus kasutatakse maad enda ära majandamiseks, alates metsatööstusest ja talupidajatest. See toob kaasa ka nende vaates kehvema majanduskliima.

Eriti groteskne on see, et selle seaduse puhul toimus parlamendi rahanduskomisjonis selle aasta suve hakul üks kuulamine. Sinna kutsuti rida huvirühmi. Ma loen ette nende huvirühmade baasargumendid maamaksuseaduse [muutmise seaduse] jõustamise kohta, mis toob kaasa järsu maamaksu tõusu. Seda liiki maksu tõus maamaksukohustusega [isikutele] on järgmisel aastal valitsuse prognoosi järgi 38%.

Põllumajanduskoda oli kutsutud sellele arutelule ja nad seisid ühemõtteliselt selle eelnõu vastu põhiargumendiga, et see on põllumeeste vaates halb. Erametsaliit oli vastu, nende baasargument: see hävitab maaelu. Kaubandus-tööstuskoda oli vastu, sest see on halb ettevõtlusele ja sõnamurdlik. Omanike keskliit oli vastu, sest selle maksutõusu seaduseelnõu puhul polnud kaasamine kevadel sisuline. Valitsus saatis maamaksu tõusu seaduseelnõu kevadel arvamuse saamiseks huvirühmadele lausega, et selles on juba kokku lepitud, et kodualuse maa maksuvabastus kaotatakse. Tööandjate keskliit oli vastu, sest see on sõnamurdlik, maksud muutuvad prognoosimatuks ja see halvendab majanduskeskkonda. Metsatööstuse liit oli vastu, sest see kaotab õiguskindluse. Mäetööstuse liit oli vastu, sest see on sõnamurdlik ja tööstus tervikuna maksustatakse selle maksutõusude kaskaadiga surnuks. Talupidajate liit oli vastu, sest see hävitab põllumajandust.

Mitte ükski kutsutud huvirühma [esindaja] ei toetanud seda ja inimesed sisuliselt anusid, et sellest ogarusest loobutaks. Aga seda seaduseelnõu ei muudetud mitte komakohagi võrra nende huvirühmade ettepanekul.

Mis on eriti silmakirjalik? Ma panin tähele, et selle aasta sügisel tegid Virumaa põllumehed pöördumise, kus juhtisid tähelepanu, et käesoleva aasta suvel jõustunud maamaksuseaduse [muudatuse] kohaselt võivad kohalikud omavalitsused tõsta maamaksumäära 2025. aastal kuni 50% ja ülejärgmisel aastal kuni 100%. Seejuures on põllumaa koos metsamaaga ühes maksugrupis, ent sama maksumäära rakendudes võib põllumaa maamaks kasvada viis korda enam kui metsamaa oma.

Siis kutsuti Virumaa põllumeeste esindajad Riigikogu maaelukomisjoni, kus maaelukomisjon tegi midagi, mis on silmakirjalikkus kuubis, arvestades, et selle otsuse kujundamises osalesid määrava häälte arvuga valitsusliidu esindajad. "Maaelukomisjon otsustas regionaal‑ ja põllumajandusministrile teha ettepaneku veelkord analüüsida põllu‑ ja metsamaa maksustamise põhimõtteid ning kaaluda võimalust põllumaa maksustamise diferentseerimiseks […]" Silmakirjalikkus kuubis!

Needsamad huvirühmad, kõik need huvirühmad üle maa, kes on seotud põllupidamisega, ka koduomanike esindajad ja ettevõtjate esindajad palusid parlamenti, palusid valitsusliitu: ärge tehke seda, see on praeguses olustikus ja ka pikemas vaates põhjendamatu samm! Kuid nendest sõideti lihtsalt üle. 

On toodud välja, otsekui see maamaksu tõusu seadus annab kohalikele omavalitsustele rohkem autonoomiat. Tegelikkuses on ka see pooltõde ja valelik. Vastupidi, maamaksu tõus on seadusesse sisse ehitatud ja hakkab ennast nagu madu lahti kerima. See ei anna tegelikkuses omavalitsustele võimalusi maksuvabastusi kehtestada, vaid asetab omavalitsused paljudel juhtudel sundvaliku ette, nii et lihtsalt tuleb maksutõus läbi viia.

Näiteks puudutab see kodualuse maa maksuvabastuse seniste reeglite muutmist. See tähendab, et teoreetiliselt võimaluselt [kehtestada see] pindala põhjal minnakse üle sellele, et omavalitsustel on võimalus teha seda maksusumma põhimõttel, ning nähakse ette ka kuni 1000-eurone maksuvabastuse [lagi]. Kuid ma osundasin omanike keskliidu ekspertiisile, mille järgi on olemas küllalt krunte, kas või Tallinnas, kus selle projekti realiseerumisel, mis on praegu seadusena vastu võetud, võib krundi [maamaks] kerkida tuhandete eurodeni.

Isamaa sõnum on ühemõtteline ja selge: maksutõusud ei [soodusta] inimeste toimetulekut, koduomanike vaates eluasemekuludega toime tulemist ja ettevõtjate vaates kindlustunnet halvenenud majanduskeskkonnas. Ei ole põhjendatud üldiselt maksutõusud ja ei ole põhjendatud ka see maamaksu tõusu seadus. Riik, erinevad valitsused, sealhulgas kaks tänasesse valitsuskoalitsiooni kuuluvat erakonda – Eesti 200 on seal uus erakond –, sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond, on varasemalt andnud lubaduse, et nad seda ei tee.

Ja Isamaa üleskutse on järgmine. Praegu meil on aega. Maksutõusude tühistamisele ei kehti kuuekuuline nii-öelda jahtumisperiood. Meil, parlamendil, on aega selle kalendriaasta jooksul maamaksu tõusu seadus tühistada. See ei tähenda seda, et maamaks kui niisugune ära kaob, vaid et jääb kehtima maamaksuseaduse eelmine ehk sellel aastal kehtiv redaktsioon. See tähendab, et maamaksu täiendav järsk tõus [jääb ära]. Ma kordan veel kord, et valitsus ise prognoosib järgmisel aastal 38% ehk siis 22 miljonit euro [suurust tõusu] aastas. Ja ilmselgelt see on ainult esimesele astmele, platoole liikumine. Nagu ma ütlesin, see on kuni 50% järgmisel aastal ja 2026. aastal kuni 100%. Ja me võime täie kindlusega väita, et 2024. aasta tasemest saavutab see aastal 2026 vähemasti 50%, kui mitte enamat.

Isamaa kutsub kõiki poliitilisi jõude üles suhtuma lugupidamisega põllumeestesse, ettevõtjatesse, metsa- ja mäetööstuse inimestesse, nende valdkondade [inimestesse], kes on niikuinii silmitsi väga keeruliste objektiivsete majandusprobleemidega, ja suhtuma lugupidamisega ka Eesti koduomanikesse, kelle koormus eluasemekulude mõttes on [suurenenud] euribori tõusu ja ka selle tõttu, milline on olnud elektri hinna tõus. [Võrdleme] elektri hinna taset eelmisel aastal kolm aastat varasemaga: elektri hind on kerkinud üle 300%. Me püüame juba kehtestada seda kui uut normaalsust. 1. oktoobril [rakendus] Elektrilevi, riigi täieliku, 100%‑lise osalusega äriühingu otsus, mis puudutab tema teenuste [hindade] kerkimist. See tõi kõige väiksema paketiga korteriomanikele kaasa üle 50%‑lise hinnatõusu võrreldes varasemaga. 

Kõiki neid hinnatõuse tuleb vaadata tervikuna ja nende sõnum on kindlustunde habrastamine. Ja sellele tuleb vastu hakata. See ei ole alternatiivitu poliitika jõustamine, mida siin saalis on tehtud selle parlamendikoosseisu ajal. Meie üleskutse on toetada Isamaa seadust. Kui parlamendil on head tahet, siis me jõuame selle realiseerida 2024. aasta [ehk praeguse] kalendriaasta jooksul. See oleks üks väike positiivne poliitika korrektsioon, mida, ma arvan, [tasub] Eesti ühiskonna huvidele vastamiseks ellu viia. Aitäh!

Aitäh ettekandjale! Teile on ka mõned küsimused. Tõnis Lukas, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Isamaa algatusel sisse viidud kodualuse maa maksuvabastust on kritiseeritud ka selle tõttu, et see justkui hoidvat osa maast ja kinnistutest majandusringlusest eemal. Et inimesed hoiavad kinni üle jõu käivaid krunte ja maju, elavad seal – mõned vanainimesed on harjunud neid oma koduks pidama –, mistõttu maa ei ole ringluses, ei ole käibes nagu vara, ja see kahjustab meie majandust. Kuidas sa kommenteeriksid seda, et kodualuse maa maksuvabastus justkui pärsiks Eesti majandust mitmete süüdistajate [sõnul]? Muidu meil majandus võib-olla õitseks.

Aitäh! No see on väga põhimõtteline maailmavaateline küsimus. Me näeme seda retoorikat, mida valitsusliidu esindajad, ma arvan, hakkavad juba rääkima. Automaksu kehtestamine on intensiivistanud praegu, enne maksu tulekut, autoturgu. Me loeme, et ostetakse autosid, toimub kasutatud autode hinna hüpe. Samamoodi me näeme alkoholitootjate puhul, et aktsiisi[kaupu] on asutud varuma. Ka kütust on hakatud varuma enne täiendavat 5%‑list aktsiisi[tõusu] järgmise aasta 1. jaanuarist. Ja nüüd siis tõepoolest esitatakse niisugune intellektuaalne mõttekäik, et kui seada inimesed sundvaliku ette sellega, et kodu omamine käib üle jõu, siis nad loobuvad oma kodust, oma eluasemest, ja see tekitab suuremat majanduskäivet. Võib [küsida] nõnda: kui me jõuame näiteks sinna, et maksukoormus on 100%, kas siis on käive maksimaalne, sest siis ei taha keegi enam vara omanik olla? Ilmselgelt on see utreeritud näide. 

Aga ma arvan, et omandireformi tulemusena, elamureformi tulemusena, ja ma arvan, et ka selle tulemusena, et meil ei ole koduomanikuks olemine printsiibis ulatuslikult maksustatud, kui me võrdleme teiste Euroopa riikide tasapinnaga, on meil Eestis suur osa rahvastikust oma eluaseme omanikud võrreldes Lääne-Euroopa riikidega. Ja seda ei tohi käsitleda mitte probleemina, vaid minu meelest see on, vastupidi, võimalus. Inimesed soovivad oma eluaseme omanikud olla.

Noored inimesed on silmitsi sellega, vaadates eluaseme hindu, et neil on pigem raske omale kodu soetada. Ja see on probleem, millega peaks tegelema. Ettekujutus, et kui me asetame täiendavaid koormisi koduomanikele, siis see otsekui paradoksaalselt suurendab käivet ja seeläbi kuidagi parandab nende inimeste võimalusi, on muidugi absurdne. Tegelik dünaamika toimub hoopis vastupidi. See liigub rohkem hoopis investorite kätte, kui me räägime põllumaast – seda nii-öelda survestatakse –, nendelt, kes tegelikult [maad] harivad. Neid, kes ettevõtlussektoris reaalselt tegutsevad, asetab see sundvalikute ette.

Ühesõnaga, Isamaa [seisukoht] on, et see on loomulikult maailmavaateline debatt. Sotsiaaldemokraadid ei häbenegi seda. Reformierakond ei häbenegi seda. Siin rääkis ka Siim Kallas – altmeister'ina on ta kutsunud üles kehtestama kinnisvaramaksu –, et tuleb maksustada omandit. Tuleb maksustada omandit! Isamaa [ei nõustu] sellise käsitlusega, et inimeste kodud ja maa tehakse praegu selliseks omandiks, millel on hüppeline maksutõus, 38%‑line maksutõus. 38%‑line maksutõus – see on ebanormaalne selles sektoris! Sellega, et seda loetakse väärtuseks, me ei ole maailmavaateliselt nõus.

Ja seetõttu on meie ettepanek meie seaduseelnõuga edasi minna – teine [eelnõu] maksutõusude tühistamiseks. Esimene oli meil eelmisel nädalal arutatud automaksuseaduse [kehtetuks tunnistamise eelnõu]. Täna järgneb see maamaksuseadusega [seotud eelnõu], et maamaksu tõus sellisel kujul ära jätta. Parlamendil on puudu minimaalne mandaat. Kõik koalitsiooni esindajad on lahkunud, välja arvatud härra Lomp, kes on tagaritta taandunud. Härra Lomp, võtke sisse oma koht. Tegelikult ükski neist ei andnud sellekohast lubadust valimistel. Mitte ükski ühiskonna huvirühm, kellesse see puutub, ei ole sentimeetrigi jagu seda initsiatiivi toetanud. Niisugusel aktsioonil puudub vähimgi poliitiline legitiimsus.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja, hea Urmas! Olen sada protsenti nõus sinuga, sellega, mida sa oled kõnelenud. Kui sa seda kõnet hakkasid ette kandma, ma [hakkasin siia] tulema, kuid siin on pikad koridorid ja ma kõike ei kuulnud. Aga ma panin tähele, et sa rääkisid praeguse valitsuskoalitsiooni sõnamurdlikkusest. Kas sa saaksid nüüd veel korra vastata küsimusele, milles täpselt seisnes selle valitsuse sõnamurdlikkus, kui nad selle maamaksu kehtestasid.

Aitäh! Sõnamurdlikkus seisnes selles, et kui Eesti riigis ei olnud 20 aastat toimunud maa väärtuse ümberhindamist, siis selle taga ei olnud mitte [ainult] riigi loidus, vaid selle taga oli ka ettevaatlikkus, sest kui hakatakse maa väärtust ümber hindama, siis see viib paratamatult välja surveni efektiivset maamaksukoormat kasvatada. Ja siis võeti Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsiooni ajal vastu maa uue hindamise õigusakt, mis nägi ette ka kaitsekupli. Siis oli siin härra Aab, kes kandis seda ette. Oli koalitsiooni selge lubadus, et maa uue hindamise me teeme, kuid me teeme seda sellisel moel, et see ei vigasta olemuslikult inimeste õiguspärast ootust, et [püsib] nii-öelda normaalne, varem kehtinud efektiivne maksumäär – oli 10%‑line tase. 

Ma tegelikult ei uskunud seda toona, pean tunnistama. Isamaa fraktsioon hääletas ka selle vastu. Me olime kindlad selles, mis paraku ongi juhtunud: et kui sellele teele minnakse, küllap siis kavatsetakse kunagi seda sõna murda. Aga ma ei uskunud, et see juhtub nii vara, kui see tegelikkuses juhtus. See seadus võeti vastu, ma arvan, 2021. aasta suvel. Möödus sisuliselt 36 kuud sellest, kui see seadus võeti vastu, ning see toonase valitsuse ja parlamendi antud lubadus visati lihtsalt prügikasti. 

Mul on tegelikult ettevõtjatele ja koduomanikele üleskutse mõelda sellele, et see on sellel teel esimene kivi, esimene samm, mille see valitsuspartei on välja öelnud, ja nad ehitavad juba üles nii-öelda retoorikaliini – me peame seda tähelepanelikult jälgima –, et kehtestada Eestis kinnisvaramaks. Maamaksu tõus on sisuliselt nii-öelda sahaga sellele strateegiale [tee] sisse lükkamine.

Milline see kinnisvaramaks tegelikkuses välja näeks? See näeks välja selline, et arvesse ei võetaks mitte maatehingute väärtuse pealt tuletatud keskmist maa hinda, mida perioodiliselt korrigeeritakse, vaid hakataks arvesse võtma ka selle peal asetsevat, olgu see elukondlik või ärikinnisvara. Selle väärtust protsendiosana arvestades hakataks võtma selle pealt maksu.

Nii et küsimus on selles, kas me usume, et Eesti on koduomanike ühiskond, või me ütleme, et me pigem võtame kursi sellele, et oma eluaseme omamine on kättesaadav vaid väiksemale osale ühiskonnast, seetõttu, et teenindada mingeid ühiskonna solidaarkulutusi. On põhimõtteline valikukoht. Esimene niisugune valikukoht oli suvine hääletamine ja teine testküsimus ongi tänaõhtune hääletamine.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Urmas! Me tegelikult keegi ei tea, milliseks kujuneb meie põllumajandustootjate või metsaomanike konkurentsivõime pärast neid maksutõuse. Aga mul on küsimus. Minule on [midagi] väidetud ja ma tahan teada, kas sinuni on ka need väited jõudnud või mitte. Sa viitasid siin, et kohalikel omavalitsustel on justkui teatavad õigused ja võimalused teha erandid, mis on küll rohkem silmamoondus ja ‑pete kui tegelikkus. Aga väidetakse, et tasandusfondi [raha] arvestamisel on rehkendatud nii, et kohalikud omavalitsused on rakendanud maamaksu kehtestamisel maksimummäärasid. Ehk sisuliselt, kui maksimummäära ei [kehtestata], siis toimib see kohalike omavalitsuste kahjuks, sest tegelikkuses on riik nii või teisiti juba arvestanud, et kohalikud omavalitsused plaanivad maamaksu maksimummäärad vastu võtta.

See on väga tõsine väide, härra Sibul, väga tõsine väide. Ma arvan, et valitsusliidu esindajad peaksid tulema minu järel kõnetooli ja selle väite ümber lükkama. Või mitte. Tohuvabohu, mis on seotud kohalike omavalitsuste rahastamisega, ja püüd jällegi võltsvekslitega kohalike omavalitsuste tuluprobleemi lahendada on laiem probleem, ma täiesti möönan seda. Räägiti, et raha saamine jagatakse ümber regionaalse [tasakaalu] eesmärgil. Vabandust! Võtame näiteks Paide. Mis suur rikkuse kese Paide nüüd korraga on, eks ole? Selle valitsuse kehtestatud valemi järgi on [seal] tulupuudujääk ligi 500 000 eurot. Härra Lomp, 500 000 eurot! Mis teie sõnum on Paide inimestele? Ma saan aru, et teie ainuke sõnum Paide [omavalitsusele] ongi – te ehitate poliitilist agendat üles –, et tõstke maamaksu. Need inimesed, ettevõtjad on collateral, eks ole, nende käest võtke raha. Valitsus rakendab oma poliitilist agendat ja selle tulemusena survestatakse inimesi, survestatakse ettevõtjaid.

Loomulikult see on mõnes mõttes sadism, mille pinnale püüab valitsusliit asetada praegu kohalikud omavalitsused. Näiteks mõjutab, me ju teame, ka 2%‑line käibemaksu tõus kohalike omavalitsuste eelarvet. Ja mida valitsuse esindajad ütlevad? "Aga teil on nüüd see maamaksu [tõstmise võimalus], võtke sealt raha." On tore nii öelda. Ütleme, juhid, ülemused, olgu nad kohaliku omavalitsuse, linnavalitsuse esindajad … 

Härra Aab ilmus saali, ma näen. Väga hea, ma loodan, et härra Aab vastab ka minu esitatud väitele. Tule, Jaak, ole hea, võta istet.

Küsimus oli selles, et ma tuletasin meelde, et kui oli Keskerakonna ja Reformierakonna valitsus – Isamaa ei toetanud seda sinu esitatud eelnõu –, siis sa andsid ju tegelikult lubaduse, et kui valitsusliit [valib] selle agenda … Sa olid seal [riigihalduse] minister asjalikult, miks mitte. Siis sa andsid lubaduse, et see 10%‑line [tõusu]nurk jääb. Aga Jaak, mida praegu selle agenda puhul, mida ellu viiakse, valitsuse enda eelarveprognoos ette näeb? Ma eeldan, et valitsuse eelarve puhul on tehtud selle projektsiooni analüüs. See [laekumine] võib olla ka suurem ja ma ei välista, et see on mingil kujul väiksem, aga valitsusel on kindlasti olemas hea oskusteave ja ekspertiis, et koondada kokku [andmed ja] prognoosida, kui suureks kujuneb reaalne tulu. Maamaksu laekumine on järgmisel, 2025. aastal 38% kõrgem, see on kokku 80 miljonit eurot. Ja ei saa öelda, et see on loomuomane tõus, sest kui me võrdleme aastaid 2023 ja 2024, ma vaatasin, siis on see ikkagi alla 60 miljoni euro mõlemal võrdlusaastal.

Nii et riigil on väga tõsine sõnamurdmise probleem, ütlen avameelselt välja, omanike suhtes, inimeste suhtes, kes teevad oma otsused, lähtudes õiguspärasest ootusest. Seesama näide, et kuna pindalaline kodualuse maa maksuvabastus kaotatakse ära, Jaak – sama küsimus, mille omanike keskliit tõi välja –, siis 2026. aastal, kui see pindalaline vabastus on kaotatud, [võib] Nõmme krundi [maamaks olla] 4000 eurot – kas see vastab tõele?

Nüüd küsitakse minu käest – mina esitan niisuguse väite, tuginedes omanike keskliidule –, mis on minu väide. Vabandust, selle seaduseelnõu seletuskirjas, mis kogu valitsuse massiivse masinavärgi survega vastu võeti, pole mitte mingisugust analüütilist käsitlust tegelike tagajärgede kohta nendelesamadele inimgruppidele. 4000 eurot maksu krundi pealt. 4000 eurot! Nõmmel on palju eakaid inimesi. Eeldame, et seal elab inimene, kes saab keskmist pensioni, suurusjärgus 800 eurot, eks ole. Kuidas siis toime tulla selle loogika järgi?

Hästi, ma saan aru, et teie ideoloogiline vastus on, et kui käib üle jõu – see näide oligi [küsijal] Tõnis Lukasel –, las siis käibe huvides liigub kinnisvara jõukamate inimeste kätte. Sundvalik ongi poliitiline käsitlus, järelikult vara ümberjagamine. Aga see vara, mida ümber jagatakse sellises dünaamikas, ma tuletan meelde, on kellegi kodu, ise ehitatud kodu, võib-olla tagasi saadud kodu, võib-olla vanemate või vanavanemate rajatud kodu. Sama küsimus: kes on teile andnud Eestis mandaadi selleks – andke andeks! –, et asetada Eesti inimesed niisuguste sundvalikute ette?

Samamoodi, panete tähele, on sümptomaatiline mõisavalitseja filosoofia, mis puudutab automaksu, mille puhul inimesed peavad hakkama vabandama. Toredad head Eesti inimesed, ma vaatan, kirjutavad ja on pöördunud ka parlamendi liikmete poole sellise käsitlusega: oi, aga mul on vaja autot suvilasse liikumiseks; andke andeks, mul on vaja seda maapiirkonnas laste [sõidutamiseks], tõesti ei saa ilma hakkama, tõesti ei ole see ühistranspordiga [võimalik]. Kes siin Eestis peab vabandama oma elulaadi eest? Kas ma pean korraga vabandama, et mul on auto? Kes siin Eestis peab vabandama hakkama, et koduomanikuna kas tullakse toime või ei tulda? Kes on võtnud sellise mõisahärra võimu endale, eriti demokraatlikus riigis ja olukorras, kus mitte hetkekski, mitte sekundikski ei ole valimistel sedasorti poliitikale Eesti rahva mandaati taotletud? Andke andeks!

Lugupeetud ettekandja, ehk te räägite mikrofonidele lähemal. Stenogrammist jäävad pärast mõned sõnad puudu, kui te taganete mikrofonidest.

Millised sõnad puudu jäid? (Naer saalis.)

Ma ei tea veel, pärast on näha.

Okei, arusaadav.

Tuleviku jaoks [ütlen]. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud Urmas Reinsalu! Ei, väga hästi on kuulda ja jutt on ka täiesti arusaadav. Maksufestival on väidetavalt lõppenud, aga selle vilju me nüüd siin üheskoos maitseme. Ausalt öelda teeb kogu selle menetluse kiirus ja mõjude mittehindamine tegelikult murelikuks. Ma korraks tabasin ennast mõttelt, et aga äkki me teeme Eesti rahvale karuteene. Kui nüüd lähebki nii, et me suudame selle kindlasti halva seaduse tühistada, siis äkki koalitsioon saab uue idee. Ja kuna jäätmemaksu ei tule – väidetavalt, peaminister nii ütleb –, on vahepeal mõeldud, et katteallikaid oleks [juurde] vaja. Nii et äkki hoopis tuleb aastal 2026 selle 50%‑lise tõusu lae tõus või öeldakse, et ei ole mingit lage enam. Kuidas sulle tundub, kas valitsus on hoo maha võtnud või tegelikult [vajutab] hoopis pedaali [põhja]?

Aitäh! See on väga oluline küsimus ja see puudutab tegelikult ka retoorikat. Mis tähendab, et maksufestival on lõppenud? Asetame asjad objektiivsesse perspektiivi. Kas hukkamine surmanuhtluse täideviimisel on lõppenud siis, kui on tehtud kohtuotsus, Jaak, või on hukkamine lõppenud siis, kui inimene on üles poodud? See tähendab, et maksufestival ju alles algab. Praegu rullitakse [parlamendist] läbi kümnetes erinevates seadustes sisalduvate riigilõivude, koormiste, tasude ja maksude [tõuse] või uute kehtestamisi, mis aastate lõikes lahti rulluvad. Ehk tegelikult reaalajas selle koormise asetamine Eesti inimestele ja ettevõtetele seisab ju alles ees, ka seesama määramatu maksufestival, mis hakkab aset leidma maamaksuseaduse tõttu.

Ma juhin tähelepanu, et kohalikel omavalitsustel on volikogudes ka eraldi realiseerimise pädevus iga aasta oktoobris, aga järsu tõusunurga lahtikerimise doktriin on nii või teisiti seaduses selge joonena ette antud. Meil seisab järgmisel aastal ees – ma ei kõnele praegu eraldi maamaksust, see tuleb veel kauba peale panna – üle miljardi euro riigieelarvesse laekuvate riiklike maksude [tasumist nende tõusu] kehtestamise tõttu. Meil seisab ees maamaksu tõus ja meil seisab ees, ma tuletan meelde, hinnatõus.

Lugupeetav valitsus, ärge taandage ennast hinnatõusu puhul autorsusest. Vaadake, mida tegi oktoobris meie elukallidus, ja vaadake, mida teeb elukallidus meie regiooni teistes riikides. Pangaanalüütikud ja teie enda Rahandusministeeriumi ekspertiis eelarve kohta ütlevad, et hinnatõusu kutsuvad nii sellel kui ka järgmisel aastal esile teie enda maamiinid, mille te olete elukalliduse alla asetanud ja mis puudutavad maksutõususid. Regulatiivselt konstrueeritud hinnatõus on sellel aastal valitsuse enda rehkenduste järgi 4%. Vaatame, milline on tase. Järgmisel aastal on hinnatõus valitsuse enda hinnangu järgi 5%. Kusjuures ma olen kindel, et varasemate prognooside, ka suveprognoosi puhul ei olnud pangaeksperdid veel teadlikud maamaksu tõusu inflatsioonilisest mõjust, mis kindlasti on olemas. 

See tähendab seda, et meil inimeste ostujõud kahaneb, inimeste kohustuste maht, mida nad peavad jooksvalt teenindama lihtsalt esmatarbekulude [katmiseks], kasvab ja inimeste taskust võetava raha [hulk suureneb]. Seesama näide, mida me oleme korduvalt toonud oma ekspertiisi alusel: keskmist palka teenival inimesel kulub järgmisel aastal maksutõusudele ühe kuu palk. Ühe kuu palk! See on poliitika realiteet.

Ja siis tullakse meile midagi rääkima siin – andke andeks! – regionaalpoliitikast. Kes tuleb siia meile rääkima regionaalpoliitikast ja seda Eesti rahvale õpetama, olukorras, kus te kehtestate praegu Eestis Euroopa kaudsemaid makse? Te lööte paratamatult objektiivselt kõige valusamalt just nimelt sissetulekuerinevustest [mõjutatud] maapiirkondades töötavaid inimesi. Ja eraldi me hakkame kolmapäeval tegelema sellega, mis puudutab seda pudru, rahaga vassimist, mis on tekkinud ühistranspordi rahastamises. Mida te lubasite enne automaksu kehtestamist? Et inimesed hakkavad maapiirkondadest tööle sõitma kiirete mugavate odavate rongide ja bussidega. Kus see transpordi kättesaadavus meil järgmisel aastal on? Ainult keerutamine ka rahastamise [teemal]! Ja nüüd on seesama [probleem], kui me kõneleme regionaalpoliitikast, oma kodu omamisest. Kui sul on maatükk või sa oled põllumees ja omad kodu maapiirkonnas, siis see läheb sulle kallimaks. 

Eriti sadistlik on [luua] need täiendavad stressifaktorid olukorras, kus meil on objektiivsetel põhjustel, aga mitmes küsimuses ka valitsuse poolt peale surutuna niikuinii muud probleemid. Ma ei hakka praegu kõnelema sellest, mis puudutab rohepöörde poliitilist agendat, selle juurde jõuame. Aga see puudutab tegelikkuses kogu seda täiendavat bürokraatiamahtu, mille te asetate ettevõtjatele, ja ka ettevõtluse täiendavat koormamist maksutõusudega. Ja nüüd te ütlete, et vaadake, paneme selle veel juurde.

Eksperiment, [et näha], kas majandus peab vastu ja [milline on] inimeste stressitaluvus. Hästi, niisuguseid inimeksperimente viite läbi. Aga minu küsimus on, et kas ei peaks poliitikajoonis, eriti keerulisel ebastabiilsel ajal, olema vastupidine, mitte niisuguste eksperimentide läbiviimine, vaid vastupidi. Jaak, miks me ei paku inimestele kindlustunnet? Peaks pakkuma mingisugustki prognoositavat stabiilsust, teisisõnu tulevikku. Ja see on seesama küsimus. Nende poliitikaplokkidega te võtate inimestelt ära tuleviku, võtate ära optimismi. Ja mu küsimus on väga lihtne, kahe sõnaga: mille nimel? Mille nimel?

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja, hea Urmas! Jaa, retoorikas oled sa võimas. Kogu maailm on nüüd sinu maamaksuseadusega [seotud eelnõu] juures kokku [võetud]. Aga tuletame natuke ajalugu meelde. Jah, riigihalduse ministrina ma selle küsimusega tegelema hakkasin. Ma küll ei tea, miks mina pidin sellega tegelema. Tõenäoliselt selle pärast, et maamaks [laekub] omavalitsustele ja riik oli jätnud oma kohustuse täitmata tervelt 20 aastat. Aastal 2001 oli olnud viimane korraline maade hindamine, mille põhjal maamaksumäärad olid kehtestatud ja mille põhjal [selgus] hind, mille alusel need maksud laekusid. Need püsisid kümme aastat täpselt samas suuruses, sest omavalitsused olid need maksimummäärani ära tõstnud ja rohkem midagi võtta ei olnud. Aga kaheksa korda oli maa vahepeal kallinenud. Küsimus on, miks nende aastate jooksul ükski Isamaa minister ei võtnud seda asja ette ega hinnanud korraliselt maid. Siis me ei peaks rääkima sellest hüppelisest maksutõusust, hinnatõusust ja nii edasi. Kaheksa korda kallinesid maa hinnad 20 aasta jooksul.

Teie aeg!

Miks ei tehtud seda varem?

Hea Jaak, ma võin sulle omavahel saladuskatte all – teised, ärge kuulake – öelda: me kartsime, et tulevad punased ja panevad meeletu maksukoorma peale. Ma tunnistan ausalt, et see oli meie põhiline küsimus, miks tõepoolest – aus tunnistus, aus diagnoos – Isamaa oli skeptiline selle maamaksu hindamise loogika suhtes. Mitte et see oleks olnud tehniliselt teostamatu või et see ei oleks olnud laitmatu n-ö mänedžmendiloogika, vaid mure oli selles, et isegi kui kehtestatakse see laugjam astmestik, nagu sa, Jaak, pakkusid kompromissina välja – ühiskondlik kompromiss oli leida tasakaalupunkt –, siis kunagi tuleb keegi, kes viskab selle prügikasti. 

Ja ma ütlesin, et ma ei uskunud, et see tuleb nii vara, 36 kuud pärast sellesama sinu sõnastatud riigi lubaduse üle hääletamist 2021. aastal. Ma võin eksida, aga ma oletan, et see oli 2021. aasta suvel. 36 kuud hiljem võeti vastu seadus, milles öeldi, et 10%‑lise tõusu asemel on [kuni] 50%‑line tõus 2025. aastal ja 10%-lise tõusu asemel on [kuni] 100%-line tõus 2026. aastal. Ja sina sõnastasid kogenud mehena, Jaak – sa oled rahvamees, sa ju tunned asju –, et kodualuse maa maksuvabastus on väärtus, mis võiks säilida. [Nüüd on] kodualuse maa maksuvabastuse kõrvaldamine täies mahus seaduse tasemel. Kõik!

Ja see [mõjutab] 520 000 koduomanikku. Nad on koduomanikud kortermajades, nad on koduomanikud eramajades, paarismajades, ridamajades. Ma arvan, et nende inimesteni see debatt ei ole ühiskondlikult jõudnud, ma möönan. Aga uskuge mind, see jõuab inimesteni siis, kui nad hakkavad saama maamaksuteateid. Ja uskuge mind, Eesti inimesed on piisavalt nõudlikud, nii et teile saab see olema kohtuotsus, kõik teie kolm valitsusparteid, kes te soovite pöörduda inimeste poole selle retoorikaga, et te seisate lastega perede, Eesti ettevõtete, koduomanike ja maainimeste eest. See on retoorika, aga siis tulevad inimestele arved ja see on tegelikkus. Inimesed usuvad rasketel aegadel oma rahakotti, mitte õõnsaid sõnu.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Tõsi ta on, et koduomanik olemine ja koduomanikuks saamine on väärikuse küsimus. Me oleme tõesti Eesti Vabariigis siiani viljelnud sellist poliitikat, et oma kodu, oma vastutus; oma pere, oma vastutus; oma riik, oma vastutus. Ja nüüd meid tõepoolest üritatakse vist ümber kasvatada, sest paljudele muutub maksutõusude tõttu koduomanikuks olemine võimatuks. Mina olen valitud nii Riigikogusse kui ka Tallinna volikogusse Tallinna saadikuna. Meil õnnestus Tallinnas sel aastal maamaksu tõus peatada. Meie hea koalitsioonikaaslane [linnavalitsuses], abilinnapea Pärtel-Peeter Pere, süüdistab meid, et me külvame helikopterilt raha, kuigi me üritame riigi otsuseid heastada ja just pidurdada. Öelge mulle palun, kuidas see teerull tuleks peatada. Me läheme nüüd varsti hääletuse faasi ja näeme siis, kas teerull tuleb saali. Ilmselt tuleb. Kuidas edasi?

Eesti inimesed oskavad, ma usun, rasketel aegadel näha läbi sellest retoorikast ja sihukesest ämblikuvõrgust, mida püütakse neile pähe asetada. Tallinna näide, Tallinna kohaliku omavalitsuse küsimus – ma mäletan seda, kui me arutasime Vene kodanike valimisõigust. Mis siis oli, härra Aller, etteheide? Et miks me, Isamaa esindajad, arutame Tallinna [koalitsiooniläbirääkimistel] Vene kodanike valimisõigust, eks ole. Aga nüüd ma teen ajalehe, seitungi lahti: Tallinna linnapea kanalisatsiooni küsimusega üldse ei tegele, vaid tegeleb hommikust õhtuni Vene kodanike valimisõiguse küsimusega, taotleb lausa professorikraadi selles. Ainult sellega tegelebki. Kohaliku omavalitsuse juht – miks ta ei tegele kommunaalprobleemidega, Jaak? Ossinovski, omavalitsusjuht õigupoolest, tegeleb ainult Vene kodanike valimisõigusega. Aga hästi, need on olulised küsimused. 

Ja nüüd on korraga meil olukord, kus tõesti ei olnud Tallinna linnas Isamaale vastuvõetav see käsitlus, et püütakse jõustada ja rakendada riigi maksutõusupoliitikat ka Tallinnas. Ma tean, et ka [teistes] Tallinna koalitsioonipartnerites on see kutsunud vastumeelsust esile. Ma arvan, et see on Isamaa jaoks olnud jäik seisukoht. Noh, see on alati niimoodi: kolm musketäri on teisel pool vastas ja meie peame d'Artagnani rollis olema selles võitluses. [Meie ülesanne] on tegelikult kaitsta praegu [tallinlasi], et see üle riigi maksutõusude jõustamise laine ei jõuaks nendeni, nii-öelda kaitsevalliga, ka nende ajutiste meetmetega. Loomulikult oleks mõistlikum olnud maksutõus ära jätta, aga praegu oleme leiutanud ajutisi meetmeid, et kaitsta Tallinna inimesi, kaitsta Tallinna ettevõtteid nii palju, kui on võimalik selles keskkonnas. Kehvad valikud.

Aga ma ütlen, et inimesed peavad saama signaali, mis poliitikat praegu ellu viiakse. See on, ma arvan, ühiskonnas kohale jõudnud. Aga ka poliitikud peavad saama signaali. Esimene signaal teile Eesti inimestelt oli Euroopa Parlamendi valimistel: korrigeerige oma poliitikat. Ja uskuge mind, teine signaal tuleb järgmise aasta oktoobrikuus kohaliku omavalitsuse valimistel: mida inimesed tahavad, mida inimesed ei taha, millest hoiduda, mida soodustada. Siis on inimestel üle terve Eestimaa võimalus anda oma signaal.

Jaak Aab, palun!

Austatud juhataja! Hea Urmas! Ma üritaks ikka maamaksu juurde jääda, siin kõlas juba sada teemat järjest. Mina olen ka omavalitsustega suhelnud ja mingit hüppelist maamaksu tõusu, kuigi nüüd on neile jäetud küll suurem otsustusmäär, ma ei prognoosi – vähemalt selle informatsiooni põhjal, mis mul on. Nagu te ise mainisite või Riina siin mainis küsimuses, ka Tallinn otsustas neid maamaksumäärasid mitte tõsta. Põhimõtteliselt jäävad need samaks, arvestades kogu muud olukorda. Nii et nüüd on küsimus selles, kas te usaldate omavalitsusjuhte, kes on tegelikult linnade-valdade liidu kaudu pidevalt taotlenud seda, et omavalitsusel oleks suurem otsustusõigus, finantsautonoomia. Või te ei usalda ka neid omavalitsusjuhte, kes on Isamaad esindanud või esindavad paljudes omavalitsustes? Miks te arvate, et nad määrivad nüüd hästi suure maksutõusu kõigile kaela?

Aitäh! Võtame järjest. Siin kõlas kaskaad väiteid. Esimene väide: Tallinnas ei ole maksutõus võimalik. Maksutõusu ei olnud võimalik Tallinnas teie käkerdise tõttu, kogu lugupidamise juures, nii-öelda nominaalselt ära jätta. Ma ei lasku sellesse nüansseeritusse, kus nende protsendiosade ümberarvutamine oleks olnud. Tegelikult leiab maksutõus aset, aga selleks, et inimeste koormis ei kasvaks Tallinna linnas, on meie ettepanek maksta inimestele raha tagasi nii-öelda sama trajektooriga. Loomulikult maksutõus tuleb. Ja nüüd on Tallinna inimesed järgmise aasta oktoobrikuus, kui nad tegelikkuses … See, [et Tallinnas maamaks ei tõuse], on esimene ajutine meede, mis tehti 2025. aastaks, ja see on Tallinna inimeste valik. Teie valik – need, kes on täna riigi võimuparteid –, on see, et jah, Nõmme koduomanikul on see [maks] 4000 eurot. See maksumäär on sinna sisse kodeeritud, ja kogu lugu, võta või jäta. Võta või jäta!

Samamoodi, Jaak, sa tegelikult ju väga õieti ütlesid, et näete, omavalitsusjuhid taotlevad [suuremat autonoomiat], eks ole. Küsimus ongi selles, et kui taotletakse, ehk siis soovitakse [ka suurem maksumäär] kehtestada. Tegelikkuses Kohtla-Järvel – kes on seal võimul? Sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond on. Nad saatsid kirja, et [tuleks] surnute maks kehtestada Eestis. Nii ma loen Eesti ajakirjandusest: kehtestada surnute varalt võetav maks. Niisugune konkreetne ettepanek ja veel rida teisi uute maksutõusude ettepanekuid.

Kuulge, armas rahvas! Mis maksutsunamit me püüame oma riigis kehtestada? Küsimus on praegu selles, et lähtekoht on vale. Meie põhiprobleem ei ole mitte see, et meil on Eestis liiga madal maksutase või liiga vähe olemasolevaid makse ja me peame võistlema tohutu hulga uute maksude – olgu need vähem või rohkem eksootilised – juurde kehtestamises. 

Meie põhiprobleem on see, et meie majanduse maht on võrreldes prognoosituga liiga väike. 2023. aasta suveprognoosi alusel, mille pinnalt koostati 2024. aasta, see tähendab kehtiv eelarve, nägi valitsusliit ette mida? Et meie SKP nominaalmaht on 2,2 miljardit eurot suurem, kui tegelikkuses sellel aastal realiseerub. Kui see nii oleks olnud, oleks meil laekunud makse rohkem ligi 800 miljonit eurot ehk 2% ulatuses SKP‑st. Räägi siis mingisugusest kriisist praeguses olukorras. Aga te olete valinud põhimõtteliselt teistsuguse tee.

Meie majanduse väljavaated on kehvad. Eelmisel aastal [oli Eestis] Euroopa Liidu kõige suurem majanduse kukkumine, ka selle aasta septembrikuus oli IMF-i prognoosi kohaselt meil Euroopa suurim majanduse kukkumine. Ja ainus, mis on kahe aasta jooksul, kui on kvartaalselt aset leidnud kangelaslikud eelarve korrastamise ratsarünnakud, välja mõeldud kindlustunde ja majanduse kasvatamiseks on uued maksutõusud.

Kuhu me oleme jõudnud? Me oleme jõudnud selleni, et kui me võrdleme ekspertide hinnangut valitsuse majanduspoliitika usaldusväärsuse kohta – [see on] keskne indikaator praegu majanduslangusest väljumisel – siis Kallase ajal, septembris 2023, oli 100 palli süsteemis [hinnang] usaldusprobleemide [tõsidusele] 40 palli, aga Michali ajal, septembris 2024, oleme jõudnud 87-le 100-st. Mida see tähendab 100 palli süsteemis? Ei usaldata. Täielik usalduse puudumine. Täielik prognoosimatus.

Selles loogikas on meie sõnum mis? Meie sõnum on see, et küsimus ei ole täna kohaliku omavalitsuse autonoomias, vaid küsimus on selles, kuidas me anname Eesti ühiskonnale ja majandusele minimaalse kindlustunde. Millised on need praktilised sammud, mida teha? Isamaa käsitlus on lihtne, me oleme seda kirjeldanud laias plaanis oma alternatiivses eelarves, mida me hakkame põhjalikumalt arutama kolmapäeval. Aga nende üksiksammude puhul on meie sõnum: ärme tee valesamme. Kui on diagnoos vale, siis on valed ka raviviisid, ja need mõjuvad patsiendile halvendavalt, mitte vastupidi. Valitsuse diagnoos olukorrale Eesti ühiskonnas ning Eesti inimeste ja majanduse ootustele-vajadustele on irrelevantne. Ja sellest tulenevalt on kogu see baas seda ka. Jah, me võitleme praegu nende järelmitega, üksikute jõustuvate aktidega, aga loomulikult ma olen nõus, et see on ideoloogiline võitlus. See on põhimõtteline poliitilise juhtimise võitlus, kus tegelikkuses teie juhtimisdoktriin on vildakas. Ja kui on doktriin vildakas, kui on olulise paikapanemine ebaõnnestunud, siis ka rakendamine läheb kehvas suunas. Anna andeks!

Riina Solman, küsimus istungi juhatajale. 

Austatud Riigikogu esimees! Ma lihtsalt küsin Riigikogu kodu‑ ja töökorra kohta. Kui nüüd härra Jaak Aab minu nime nimetas, kas ma võiksin [seda kommenteerida]? Ma tahaksin väga öelda, et mina olin pärast teda riigihalduse minister ja ei kuulnud kuidagi, et kohalike omavalitsuste juhid oleksid tahtnud maamaksu abil oma tulubaasi tõsta. Nad tahtsid saada üksikisiku tulumaksust suuremat osa, mis majanduskriisi ajal 2009. aastal neilt ära võeti ja mida ei ole siiani taastatud.

Tegelikult saate vastusõnavõtu teha siis, kui läbirääkimiste käigus on teie nime mainitud. Praegu oli tema küsimus ettekandjale ja ettekandja vastas sellele. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Urmas! Me olime üheskoos valitsuses ja ka Jaak Aab oli siis seal, kui seda maade hindamist ette valmistati. Jaak vedas toona seda eest, nagu ta ise ka täna rääkis. Mina mäletan väga hästi, et mitte ainult valitsuse laua taga, vaid ka avalikkusele rääkis Jaak sirge ja selge näoga vajadusest efektiivsele maksutõusule piir kehtestada. Ja nüüd selle aasta 19. juunil – jällegi vaatasin järele – hääletas Jaak selle poolt, et see piir ära kaotada. Me ei peaks võib-olla küll inimestest niimoodi isiklikult rääkima, aga [räägime] ministrist kui institutsioonist ja Riigikogu liikmest kui institutsioonist. Kuidas sinu hinnangul, Urmas, mõjutab kodanike usaldust riigi vastu ja meie julgeolekut, eriti praegusel geopoliitiliselt keerulisel ajal, see, kui sellised valelikud poliitikud riigitüüri juures on? Ja mida sa inimestele seejuures soovitaksid?

Aitäh! Ega Jaagul ka kerge ei ole, ma ei tahaks tegelikult siin Jaaku eraldi esile tõsta või kuidagi maha teha. Ja ega sulle ka, Jaak, ma arvan, ei meeldi see poliitikavalik, mis on langetatud. Ma hakkan mõtlema, et sa läksid sotsidesse – aita mind nüüd –, jaanuari alul. Ma näen, et härra Kallas seal noogutab, oli vist jah jaanuari alul. Tõsi on see, et tegelikult olid need asjad, ka maamaksu tõus, kokku lepitud juba varem, eks ole, see oli ju kokku lepitud 2023. aastal. Ma olen pea kindel – noh, ma ei taha mõtteid ja sõnu suhu panna, aga ma arvan, et sa oleksid tegelikult tõesti eelistanud jääda selle esimese kontseptsiooni juurde.

Ma juhin veel kord tähelepanu, et küsimus ei ole ainult hoiakutes või selles, kes on mida lubanud poliitikuna. Lubaduse andis Eesti Vabariik. Lubaduse andis Eesti Vabariik ehk nii valitsus, kes esitas selle eelnõu 2021. aastal, kui ka parlament, kes selle eelnõu vastu võttis, noh, autonoomselt sellest, kuidas milline parlamendiliige hääletas. Lubaduse andis ka, ma võin öelda, Vabariigi President, kui ta sellise lähtekohaga selle seaduse välja kuulutas. Meie oma riik, meie oma riigi kõrgeim rahvaesinduslik ja poliitilist võimu teostav juhtkond andis oma riigi kodanikele, [sealhulgas] 520 000 koduomanikule, tuhandetele põllumeestele ja ettevõtjatele selle lubaduse. See oli põhimõtteline lubadus ja seda lubadust on murtud.

Kui me räägime Eestis usalduse defitsiidist, siis see on palju laiem probleem, ma möönan seda. Meil on tegelikkuses kahekõne ühiskonnas katkenud, on jäänud ülevalt alla poliitika jõustamine, mille puhul loodetakse ainult ühele asjale: nad unustavad ära. Mäletate, mida öeldi Eesti rahvale 2023. aasta suvel, kui oli maksutõusude esimene laine? "Elage üle!" oli valitsuskoalitsiooni sõnum. "Elage üle!" Ja nüüd on tegelikult järgmine sõnum, mida see valitsusliit mõtleb sellel aastal nende sammude läbisurumise puhul, mis seisavad ees sellel sügisel. Sõnumile "Elage üle!" järgneb "Unustage ära!". Ja pärast seda püütakse öelda: "Midagi pole olnud! Kui midagi oli, andke andeks, ei mäleta." Sellist poliitika mälukaotust me ei võimalda. Seda luksust raskel ajal Eesti rahval ei ole, et ilmutada poliitilise juhtkonna suhtes mälukaotust.

Kolm aastat tagasi anti lubadus, et sellist maksutõusu ei tule. Seda lubadust murti. Lubadust murti kahekordselt, sest mitte ühegi sõnaga ei kõneldud sellest ka Eesti parlamendivalimistel 2023. aasta märtsis rahva mandaati taotledes. Ja murti ka põhiseadusliku õiguspärase ootuse põhimõtet, sest seesama uus efektiivne maksukoorem kehtestati nüüd 1. oktoobrist vastavalt sellele seadusesse sisse [kirjutatud] mehhanismile ja jõustub efektiivselt jaanuari alul järgmisel aastal.

Jaak, sa osundasid, et tegelikult omavalitsused otsekui makse ei tõstagi või maksukoormuse tõusu sellega eraldi ei kaasne. Mul on sellele vastuseks üks number: 22 miljonit eurot. Ma küsin, kust siis õigupoolest tuleb see 22 miljonit eurot, millest kirjutab ja mida prognoosib riigieelarve seaduse seletuskirjas Rahandusministeerium. Ja riik on siin Maksu‑ ja Tolliameti kaudu ju ainult teenindavas rollis, ta saab selle oma kontodele. Maksu‑ ja Tolliamet korjab selle raha kokku ja kannab siis omavalitsustele laiali. Selle summa suurus on 80 miljonit eurot ehk 2025. aastal on 38%‑line tõus. See on teie valitsuse poliitiline agenda, mida te hakkate kolmapäeval teisel lugemisel läbi suruma, ning teie valitsuse, teie valitsuse rahandusministri prognoos 2025. aasta kohta.

Ja nüüd lasub tõendamise koormis teil, lugupeetavad valitsuskoalitsiooni esindajad, mitte meil, kes me oleme selle eelnõu, initsiatiivi vastu. [Kas] meie peaksime hakkama siis tõendama, kui palju keegi [maamaksu] tõstab selles prognoosimatus olukorras, selles olukorras, kus te surute peale ka täiendava riiklike maksude koorma? Härra Allas, kui palju lisakoormust toob omavalitsusele käibemaksu tõus kaasa näiteks Võrus? Küsimus on praegu selles, et ka teil lasub vastutus öelda, et kui järgmisel aastal on konsolideeritud maamaksu tõus prognoositavalt 38% kõigile inimestele ja ettevõtetele, siis kui suurt tõusu, absoluutnumbrit, me võime eeldada 2026. aastal. Ma püstitan hüpoteesi, aga teil lasub tõendamise koormis: öelge, kas see on vale või mitte. Ma väidan, et võrreldes kogu tänavuse maksulaekumisega on see vähemalt üle 50%. Ma võiksin selle korrutada kahega, maksimaalne on 100%, aga hästi, ma olen alalhoidlik ja ütlen, et see prognoositav tõusu tase on üle 50%. Palun, lükake ümber! Teie olete selle initsiatiivi arhitektid, teil peab olema arvestus, mida teil paraku ei ole. Selle eelnõu seletuskirjas niisugust projektsiooni selle taseme kohta ei ole.

Jaak Aab, küsimus istungi juhatajale.

Mul on palve, et ma saaks repliigi öelda koha pealt, sellepärast et mind on siin juba mitu korda mainitud.

Toetan Jaaku! Tingimata! Absoluutselt! Ma arvan, et see on korrektne, kui me anname Jaagule võimaluse kaks minutit [rääkida] nii-öelda parlamendi kultuuri [huvides].

Repliiki ei saa. Ma kuulan ära, mis on sul öelda istungi juhatajale.

Kahe minuti jooksul, palun!

Aja otsustab Jaak ise. 

Ma ei saa ikkagi nõustuda sellega, et Urmas kogu aeg osa asju räägib, aga osa asju jätab rääkimata. Ma tuletan meelde, et kui lubadustest on jutt, siis peab ka Urmas tunnistama, et Isamaa andis 2001. aastal, olles valitsuses, lubaduse maad korraliselt hinnata. See on seaduses kirjas. 2001. aastal hinnati maa ära, aga peale seda maad rohkem ei hinnatud ning lasti maksu alusel jääda 20 aasta tagusele ajale ja kaheksa korda maa hinnal tõusta. Ja vaat nüüd tuli see hüpe ja hirmus suur paanika, et mis siis maamaksust saab. Tõenäoliselt oli nii, et mida kaugemale see [maa hindamine jäi], seda vähem seda puutuda taheti, sest see jama oli peidetud sinna, et Isamaa, olles valitsustes, ei täitnud lubadust, mille ta oli kunagi andnud. Riik oli võtnud kohustuse maid regulaarselt hinnata, aga seda kohustust ta ei täitnud. Ja siis see hind tõusis nii mitu korda kõrgemaks, et seda ei tahtnud enam keegi puutuda. Vaat siin on küsimus: miks lubadusest kinni ei peetud, Isamaa?

See, mis te rääkisite, on kõik väga õige ja võib-olla ka ajalooliselt korrektne. Seda saab öelda ka läbirääkimiste käigus, kui te saate Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindajana ehk tulla siia pulti rääkima.

Andres Metsoja.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Omavalitsuste tulubaasi ja hakkamasaamist on tegelikult üritatud remontida pikka aega. Üks instrument oli ka 2017. aasta haldusreform, mille käigus olid ka mitmed ministrid asja kallal, et omavalitsuste tulubaasi jätkusuutlikkus paremaks saada. Aga minu küsimus tuleneb sellest, et toona otsustati, et 65 miljonit eurot on see rahasumma, mis omavalitsustele toetustena üle välja laiali jagatakse kolme aasta jooksul. Kui see jagada kolmega, siis tulebki umbes 22 miljonit aastas. Kas see kohalik maks ehk maamaks on nüüd omavalitsuste elanikele ja ettevõtjatele selle reformi läbiviimise hinnalipik?

Ma isegi ei paneks neid sellesse konteksti. Ma arvan, et kontekst on selline, et valitsus, pannes ka kohalikele omavalitsustele koormisi peale, samuti riigi maksutaseme kaudu tekitatavaid täiendavaid koormisi, realiseerib niisugust sadismi viljelevat agendat selles loogikas, et [ütleb]: "Omavalitsused, võtke inimeste käest raha juurde, kui teil puudu jääb." Tegelikult seisab ees käibemaksu tõus kaks korda, 20%‑lt 24%‑le. Aga mis te muretsete? Kellegi taskust saab ju võtta. Needsamad inimesed, needsamad Eesti inimesed, [näiteks] Võru inimesed, eks ole – makske! 20% asemel 24% käibemaksu. Makske, pensionärid! Kogu pensioni maksustamine 2%. Makske, Eesti inimesed! Tulumaks 20% asemel 24%. Makske! Täiendav maamaks – teilt on võtta veel küll.

Nüüd küsimus, millele Jaak osundas oma repliigis. Jaak meenutas 2001. aastat – siis oli nende otsuste eel ametisse astunud 1999. aasta valitsus – [ja küsis], miks 2001. aastal kohe ei realiseeritud seda, mida toona lubati. Aga 1999. aasta valitsusest on möödunud 25 aastat. Noh, Jaak läks päris hüperboolseks selle ajalise asjaga, läks terve inimpõlve tagasi, 1999. aastasse. Kõigil jookseb noorus silmade eest läbi.

Aga küsimus on selles, et praegu – andke andeks! – ma vaatan, et see oli Kaja Kallasel ja kuidagi on omandanud ka ametis olev peaminister selle kompleksi: nii kui midagi küsida tänase Eesti poliitika kohta, riigi praktiliste huvide kohta, seda, kuidas me lahendame mingit probleemi, minnakse viis kuni kümme aastat tagasi. Hakatakse sorima nendes küsimustes, mida keegi siis otsustas ja mida mitte.

Küllap tehti vigu, me kõik oleme teinud vigu. Aga kuidas edasi minna? See on seesama [asi] koalitsiooni poolt: ma kujutan ette, et on 1992. aasta sügis, kõnepuldis on Mart Laar, Eesti Vabariigi peaminister, ja küsitakse Eesti [olukorra kohta] – Vene väed, küsimused tuleb lahendada –, aga tema hakkab rääkima Aleksei Müürisepast ja Johannes Käbinist, et näete, Käbin tegi toona nii, Müürisepp tegi nii.

Kui oled peaminister, kui oled valitsuskoalitsioonis, siis valitse, mitte ära virise. Eesti inimesed on väsinud sellest virisemisest! Sonkida kümne aasta tagustes asjades! Selles loogikas on ainukese asjana optimism ühiskonnas lihtsalt maha [keeratud]. Ja siis kuuleme ainult seda, et on maksutõusud, maksutõusud, midagi ei saa, kõik on halb, kõik on häda, ei saa millegagi hakkama. Niisugune asi valitsuses ei ole vääriline, üks väärikas rahvas [ei vääri seda]. Võtke ennast kokku! Tehke poliitikat, mis vastab ühiskonna ootustele! Lihtne üleskutse: eristage ebaoluline olulisest! Enne juhtimine ja siis ressursid.

Aitäh ettekandjale! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd palun kõnetooli juhtivkomisjonis toimunud arutelu ja emotsionaalseid läbielamisi, mis rahanduskomisjonis olid, [tutvustama] Riigikogu liikme Priit Lombi. Palun!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Kõigepealt ma pean lühikese aja jooksul teist korda alustama oma päeva [esimest] sõnavõttu siin saalis istungi juhataja tunnustamisega. Väga hästi! Härra Reinsalu proovis siin puldis võtta istungi juhatamist vahepeal üle, aga minu arust olete te oma rolli kenasti välja kandnud ja näidanud seal selja taga, kelle käes on siin juhtimisel [ohjad].

Rahanduskomisjonis, ma pean ütlema, head sõbrad, oli see arutelu märkimisväärselt vähem tuline. Ma loomulikult julgustan Urmast: väga paljuski oleks saanud sellist sisulist arutelu, kus oleks võinud ka niimoodi vaielda, komisjonis pidada. Ja hoolimata sellest, et seal kaamerad ei tööta, on seal väga meeldivad ja targad inimesed, kellega on mõistlik mõtteid vahetada. Ma julgustan teid: nii põletavate küsimuste puhul kasutage kindlasti võimalust ja tulge asendage [komisjonis] oma fraktsiooni kolleegi – siis saab seda arutelu seal ka pidada.

Seal arutelu ei peetud. Eelnõu esitaja teatas, et nad esitasid sama eelnõu, mille nad on kunagi varem esitanud ja millega soovitakse muuta seda vastuvõetud õigusakti. Sellega arutelu piirdus. Kuna seda arutelu oli seal juba varem, pool aastat tagasi, tõesti peetud, siis oli taust kõigile teada. Aga kuna siin läks nii pikalt, siis ma ikkagi natuke peegeldan mõnda asja, millega [esineja] siin puldis pisut lappesse läks.

Kahtlemata ütlen enda kui endise omavalitsusjuhi kogemuse põhjal selles kontekstis, et igal aastal on laua peal see, et omavalitsused soovivad omavalitsuste autonoomia suurendamist. Ja tõesti, Jaak ka oma küsimuses [mainis], et maa korraline hindamine oli 2000ndate alguses, aga siis enam kui 20 aastat riik seda ülesannet ei täitnud. Kindlasti oleks võinud seda jooksvalt täita ja siis see seis ei oleks nii valuline.

Kui valuline see siis on? Urmas jättis siin puldis mulje, nagu kohe pakiks [enda tegevuse] kokku suur hulk põllumehi ja metsamehi, kellele see kõik muutub üle jõu käivalt koormavaks. Ettevõtjate maamaksukulu osakaal on alla 0,1% sellest, mis ettevõtjate eelarves kajastub. Leibkonna kogukulust on maamaksukulu alla 0,15%. See on eelnõu [seletuskirjast] kenasti leitav. Ja [ei ole õige] rääkida sellest, et kohe hakkavad kõik sundkorras maad või mingit muud vara müüma. Kindlasti see niimoodi ei ole.

Paar asja on mul veel öelda. Kuna see arutelu oli tõesti pikk ja pingeline, siis ma pisut vaatasin ka, mis on toimunud. Omavalitsused on käesoleva aasta sügisel esitanud kõik oma prognoositavad maamaksumäärad juba ära, volikogud on need kinnitanud. Ja kui ma vaatan neile otsa, siis see jutt 38%‑st [tundub ebatõenäoline]. Tõesti, ma vaatasin ka, et see kajastub 2025. aasta riigieelarve [seletuskirjas], aga mul on kuri kahtlus, et see ei realiseeru. Sellepärast et ma vaatasin otsa nendele volikogude vastu võetud maamaksumääradele ning rõhuv enamik nendest ei ole kehtestanud neid maksimummäära lähedalegi. Ja ma pean möönma, et maamaksu kalkulaatoriga on olnud segadus, mida ma kindlasti heaks ei kiida, sest see võib pisut eksitada. Aga ma kindlasti pigem arvan, et me järgmisel aastal oleme siin seisus, kus me peame tunnistama, et see 38% oli selline raamatupidamislik liialdus, mis õnneks ei realiseerunud. Ja kui see peakski realiseeruma, siis tõesti, me räägime ettevõtjate kulust napilt üle 0,1% nende kogukulust ja elanike puhul räägime ligi 0,2%‑st kogukulust. Ma loodan, et see siiski kedagi keerulist otsust tegema ei sunni.

Aga mul oli veel aega. Need 79 omavalitsust on kenasti pandud tabelisse, [kus on kirjas], kes millised maamaksumäärad on kehtestanud. Kõige rohkem oli juttu elamumaa kõlviku [maamaksu] määrast, mille maksimummääraks on riik [seadnud] 1%. Seal on üks huvitav paradoks tekkinud. Kokku on maksimaalse määra – Urmas, see on nüüd pöördumine sinu poole, sa pöördusid minu poole ka, soovitasid tulla ettepoole, ma kuulasin sind terve aeg suure huviga – kehtestanud elamumaa kõlviku puhul 11 omavalitsust. Sa võid seda nüüd kontrollida sellestsamast tabelist, mis ka sinul on materjalides olemas: enam kui pooli nendest omavalitsustest juhivad Isamaa poliitikud.

Mul on kaks muret. Esimene on see, mis üldiselt siin Isamaa poliitikaga väga [palju] kaasas käib: käiakse puldis ilusat juttu rääkimas ja tundub, et soovitus on käia eelkõneleja sõnade, mitte nende tegude järgi. Ja teine on see, et need oma omavalitsuse elanike suhtes üsna lugupidamatud omavalitsusjuhid püüavad tõenäoliselt kalastada sogases vees, räägivad sellest, justkui valitsus ja valitsev koalitsioon on teinud tohutu suure maksutõusu, aga samal ajal ise otsustavad volikogus määrata need maksimaalsed määrad. Ma vist ei hakka neid ette lugema, see oleks võib-olla pisut liialdus. Aga ma võin öelda, et üks nendest volikogu liikmetest, volikogu juhtidest on juhtumisi siinsamas Riigikogus, mitte küll praegu saalis, aga Isamaa [erakonnas]. Mitte küll fraktsiooni liige, aga [erakonna] liige, istub seal akna all, minust natuke tagapool. Ma nimesid ei hakka ette lugema, aga tegelikult ma leidsin siit kohe hoobilt kuus võrdlemisi suure omavalitsuse juhti, kes kuuluvad Isamaasse.

Kurb, et nad seda teevad. Urmas läheb ees, räägib, et valitsus ja koalitsioon on väga halvad, ning nemad püüavad sogases vees kala, korjavad kokku maksuraha, ja loodavad, et näidatakse näpuga kellegi teise peale. Ma arvan, et hoiame neid ikka ausalt kursis, et tegelikult kehtestavad maamaksumäärad kohalikud volikogud. Needsamad kuus, kelle ma jõudsin 11-st üles leida – võib-olla on mõni veel, aga kuus tükki on kindlasti – saavad tõenäoliselt tagasisidet oktoobrikuu valimistel, kui inimesed on saanud teada, et maamaksumäärasid ei tõstnud mitte valitsus, vaid Isamaa saadikud kohalikes volikogudes ja Isamaa kuuluvusega vallavanemad, kes neidsamu volikogu eelnõusid ette on valmistanud.

Oli huvitav arutelu. Aitäh! Alati emotsionaalne. Aga see tekitas ka aega tuua siia pulti neid asju, mida ma esimese hooga ei plaaninud tuua. Ma ei arvanud, et see siin nii pikaks läheb, aga siis püüdsin ka leida asjalikku tegevust sellel ajal.

Lihtsalt kommentaarina oma kogemuse pealt [ütlen], ja see on ka Vabariigi Valitsuse arvamuses kirjas, et tegelikult kohaliku omavalitsuse kogutavat maamaksu ei [kasutata] mitte millegi muu jaoks kui valdavalt kohalike teede ja heakorra tagamiseks, nii lume[koristuse] kui ka teehoolduse tagamiseks. Nii et see läheb loodetavasti õigesse kohta. Ma loodan, et nendes kuues omavalitsuses läheb see, mis liialt korjatakse inimeste taskutest, ka heasse kohta, mitte näiteks kohaliku volikogu juhi või vallajuhi palgatõusuks, mis sellisel keerulisel ajal ei pruugi olla parim raha rakendamise koht.

Ja võtan kokku protokollis kajastatud otsused. Me tegime kolm otsust. Esmalt selle, et võtta eelnõu täiskogu päevakorda 5. novembril, see oli konsensuslik. Noh, me oleme küll jõudnud 11. novembrisse, aga see selleks. Aitäh sellegipoolest Riigikogu juhatusele, et te selle päevakorda panite! [Teiseks otsustasime] määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, see oli samuti konsensuslik. Ja lõpuks on rahanduskomisjonil ettepanek eelnõu tagasi lükata, mille poolt hääletas 7 komisjoni liiget, vastu hääletas 2 ning erapooletuid ei olnud.

Veel kord julgustan Urmast: kohe täitsa põhiliikmena võiksid tulla rahanduskomisjoni, et me saaksime väga paljusid asju, mida me arutame siin, arutada sellises kohas, kus arutelu on kindlasti väga produktiivne. Aga noh, tuleb harjuda sellega, et kaamerad seal igal pool ei tööta ja vahepeal tuleb rääkida lihtsalt omavahel. Mulle tundub, et ka suure poliitika mõttes tuleks omavahel rääkimine meile kõigile palju rohkem kasuks kui kaamerate kaudu teineteisele suuniste andmine ja ülesannete panemine.

Nii et ülevaade komisjoni [tööst] on antud, ja pisut oma kogemusi. Nüüd siin hoogtöö käigus tehtud sotsiaalne eksperiment ja uuring on ka juba ette kantud. Nii et jõudu! Kasutage sedasama energiat oma erakonnas selleks, et kutsuda korrale oma erakonna liikmeid, kes juhivad erinevaid volikogusid. Aitäh! Ülevaade antud.

Ülevaade antud ja on ka küsimusi. (Priit Lomp: "Muidugi on.") Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra Lomp! Enne kui ma küsimuse juurde lähen, [ütlen], et see sinu sõnavõtt oli küll selles mõttes üllatav, et sa viitasid justkui sellele, et rohkem peaks asju kuidagi tagatoas kokku leppima ja see avalik debatt ei ole sinu arvates hea. Sa ütlesid Urmasele mitu korda, et me peaksime rohkem arutama nii, et arutelu ei ole rahvale nähtav. Huvitav, aga [ma ei ootaks seda] sotsidelt, kui ma vaatan, mis sotsid mujal maailmas teevad.

Aga sa rääkisid palju KOV‑ide autonoomiast ja sellest, kuidas see seaduseelnõu on ka kuidagi KOV‑ide maksuautonoomiaga seotud. Tegelikult ju ei ole. Maksimummäär antakse ette, antakse ette ka see, et nulli ei või kohalik omavalitsus maamaksu tõmmata, valitsus sätestab seaduses piirid – juba täna kehtivas seaduses, seda ei minda muutma. KOV‑idele ei anta autonoomiat, vaid öeldakse mingi vahemik. Lisaks, nüüd see 19. juunist kehtiv seadusmuudatus seab piirid sellele, kui suure summaga võib KOV maksimaalselt oma elanikke toetada, ja nii edasi. Nii et see maksuautonoomia jutt ei ole adekvaatne. Kas tegelikult komisjonis arutati KOV‑idele maksuautonoomia andmist?

Aitäh, hea küsija! Jaa, ma pidasin silmas avaliku arutelu seda poolt, et kuna kaamerad töötavad, siis me hüppame selle eelnõu juures lihtsalt väga paljude teiste teemade juurde. Võib-olla komisjonis on vahel pisut lihtsam kutsuda üle laua kaaskõneleja tagasi selle õige teema juurde, mille kohta parasjagu eelnõu käib. Kogu maailma raskust siin ühe eelnõu puhul ära peegeldada ei ole kuigi produktiivne. Nagu ma ütlesin, komisjonis oli arutelu seekord tõesti väga lühikene.

Aga, Rain, ma küsisin sedasama küsimust eelmisel korral, kui Isamaa [sama sisuga] eelnõu tegi. Küsisin siis Rahandusministeeriumi esindaja käest, mille pärast ei ole võimalik määrata nulli, vaid on antud vahemik 5–1000 eurot, [mille piires] on võimalik teha elamumaa või kodualuse maa maksuvabastus. Siis küsisin, et kuna see 5 eurot tundub üsna nörritamisena, miks me sellist varianti kaalume, võiks ju panna sinna nulli ja KOV saaks otsustada. Aga seal on selline maksutehniline loogika: kui maks on kehtestatud, siis tulenevalt korrast ei saa seal olla nulli. Mulle tundus see selles mõttes usaldusväärne, et kui minuga debateerib laua taga Rahandusministeeriumi Maksu‑ ja Tolliameti spetsialist, selle valdkonna spetsialist, siis ma ei hakka seda kahtluse alla seadma. Null ei saa see maksumäär ega vabastuse määr sellisel juhul olla, kui see maks on kehtestatud. Ma ei võtnud vaidlust üles, aga mul tekkis tegelikult sama küsimus, mis sinul. Seda tahtsin öelda. Aga ma usaldan spetsialiste, kes andsid selle vastuse, et kui riik on kehtestanud maksu ja öelnud, et maksumäär on vaja määrata, siis puhttehniliselt ei saa see määr olla 0,0.

Urmas Reinsalu, palun!

Väga ähmaseks jäi mulle teie mõttekäik, härra Lomp. Selle loogika järgi on ka tulumaksuvaba miinimum, mille puhul efektiivne maksumäär on null, kui tulud jäävad alla selle määra. Kaheksa huvirühma, härra Lomp, ütlesid enne 19. juunit, kui te surusite selle läbi, et saatke seenele see eelnõu. Sekundikski ei öelnud nad, et seda [tasub] teha. Ja siis ainukene, keda te kuulata saite, oli see ametnik, kes ütles teile, et ei saa olla maksumäära, mis on null. Mulle jääb see täiesti segaseks.

Aga ma küsin teilt, härra Lomp, teie enda valitsusliidu agenda mõjude kohta. Te rääkisite endale veidike vastu: kuskil on katastroof, näed, seal, kus Isamaa on võimul, on tohutud maksud, aga tegelikult kellelgi kuskil maksumäärad ei tõuse, või tähendab, maksukoormus väga ei [kasva]. Ma küsin nüüd selgelt: tuginedes 2025. aasta eelarve eelnõule, aga lähtudes ka teie analüüsist selle kohta, mis on 2026. aastal, kui palju võetakse Eesti inimestelt täiendavalt [maamaksu] 2025. aastal – meil on nüüd ju teada ka 1. oktoobri otsused –, ja selle pinnalt, kui palju maamaksu laekub täiendavalt seaduse astmelise jõustumise järel 2026. aastal?

Aitäh, hea küsija! Jaa, ma viitasin sellele, et see 2025. aasta 38%‑line tõus nendes maamaksumäärades, absoluutnumbrites, mida mina loen praegu Maksu‑ ja Tolliameti lehelt ja mille kohalike omavalitsuste volikogud on esitanud, kindlasti ei kajastu. Siin on hulk omavalitsusi, kes on elamumaa kõlviku 1,0%‑lise [maamaksumäära] asemel kehtestanud näiteks 0,2%, 0,3%, väga mitmed 0,5%. Ehk siis ma arvan, et reaalsus on teistsugune. Eelarve eelnõu puhul, mis meile on esitatud, tundub mulle, et prognoosi [tegemise] ajaks või eelarve kokkupanemise ajaks ei olnud maamaksumäärasid arvesse võetud. Aga seda vaidlust me saame pidada aasta pärast [samal ajal], kui oleme näinud, milline on reaallaekumine nende kehtestatud määrade tulemusel olnud.

Madis Kallas, palun!

Aitäh! Vaatan, et siin saalis on praegu neli sotsiaaldemokraati, kes on endised linnapead või vallavanemad. Minul on küsimus, kas tuli komisjonis arutelule ka see, et tegelikult on väga paljud linnapead ja vallavanemad oodanud seda, et selliseid võimalusi kohalikele omavalitsustele rohkem antaks. Võin kinnitada ise ka, olles nendest enamikuga rääkinud, et see samm on, vastupidi, saanud väga palju positiivset vastukaja kohalikelt omavalitsustelt. Just sellepärast, et võimalus [maamaksu] tõsta või mitte tõsta on antud kohalikule tasandile, mitte riik ei ütle, et nüüd teete seda või teist. Kas see oli komisjonis arutelul ja kui oli, mismoodi see arutelu välja nägi?

Aitäh küsimuse eest! Sel viimasel arutelul selle eelnõu üle, mille Isamaa on juba ükskord varem esitanud, oli märkimisväärselt vähem arutluse all, aga eelmine kord oli pisut rohkem ja [juttu] pikemalt. See Riigikogu koosseis ei olnud toona seda eelnõu ju veel arutanud. Nagu ma ütlesin, KOV‑ide autonoomia teema on olnud omavalitsustele tähtis läbi aegade. Üks kolleeg, kolleeg Solman siis – seda mitte maha salates – ütles, et see justkui ei ole olnud teemaks. Ma olen olnud Riinaga sama laua taga omavalitsuste esindajana, linnade ja valdade liidu nimel, siis, kui me eelarve läbirääkimisi pidasime. Kindlasti on KOV‑ide autonoomia küsimus ja maamaksu teema selle kõrval [üleval] olnud. Neid ei saa [ala]tähtsustada, need on olnud tegelikult olulised. Viimane kord oleks võinud [komisjonis] seda oluliselt rohkem arutada, aga palju parem olekski olnud arutada siis, kui oleks tulnud Urmas, kes räägib sellest teemast väga sirgjooneliselt ja väga emotsionaalselt. Siis oleks saanud selle arutelu tõstatada, mitte ei oleks tekkinud olukord, et eelnõu esitajal põhimõtteliselt ei ole suurt huvi kulutada komisjonis oma aega selle peale, et teistele eelnõu tutvustada.

Urmas Reinsalu, palun!

Aga ma käisin küll komisjoni arutelul, härra Lomp, kui arutati seda maamaksu tõstmise seaduse kehtestamist, seal, kus kaheksale huvirühmale üle maa, [sealhulgas] omanike liidule ja talupidajatele, kõigile sisuliselt öeldi, et sõitke seenele. Ei muudetud komakohtagi nende palve peale, kes olid täielikult selle seaduse vastu. Ja seal oli huvirühmade ja minu vahel väga sisuline arutelu, et see asi on põhiseadusvastane, see on ebavajalik, see on ebamõistlik ja ka prognoosimatu kuluga, nagu te nüüd ise tunnistasite. Ma ikka ei saa aru sellest, et teie valitsusliit kehtestas seaduse, aga te ütlete, et te ei teagi, kui suur koormus inimestel on, jõustub ära ja siis vaatame. Kuidas me saame nii [teha] praeguses olukorras? Kõiki makse kehtestame siis nõnda või? Mu küsimus teile, härra Lomp, on ikkagi see. Te ju suvel 19. juunil hääletasite maamaksu tõusu poolt. Mis oli teie eeldus, kui palju Eesti inimeste ja ettevõtjate maksukoormus tõuseb?

Aitäh küsimuse eest! Vaatan pingsalt 17. septembri [istungi] protokolli, aga ei tuvasta sealt sinu nime. Nii et sellel korral, kui seda teemat arutati, (Saalist öeldakse midagi.) meil ei olnud au sama laua taga viibida, et sellel teemal rääkida. Aga tõesti, pisut varem ma ei olnud rahanduskomisjoni liige, vaid juhtisin Riigikogu majanduskomisjoni ja selle arutelu juures nii pingsalt ei olnud.

Mulle tundub, et nende maksumäärade ja maa korralise hindamisega, võib-olla just selle pärast, et maa korraline hindamine jäeti õigel ajal tegemata ja 20 aastat seda lohistati, on tekitatud nii palju ebakõlasid selles arvestuses, et ehk tõesti ei suudeta selle kalkulaatori abil seda arvestust sedavõrd lihtsalt anda, nagu ka mina saadikuna tahaksin. Meil oli see arutusel oma kohalikus volikogus, kus ma selle teema ka tõstatasin. Tegelikult jääb see paljudele selgusetuks. Kas tõesti peaks lähenema siis kinnistupõhiselt? Aga kinnistupõhiselt ei saa me ju Eesti riiki juhtida, sest kinnistute hulk on lihtsalt sedavõrd suur, et riigieelarve Exceli [tabelit] selle pealt, kui ka tahaks, kokku ei pane.

Nii et ma olen üsna kindel, et see on arvestuslik. Need omavalitsused, vähemalt need kuus Isamaa juhitava kohaliku omavalitsuse poliitikut, [sealhulgas] mõni Riigi[kogu] poliitik, ei ole võimu teostamise juures kuritarvitanud kohalike inimeste usaldust ja hoiavad kindlasti maksulaekumise märkimisväärselt madalama, kui Urmas siin enne puldist ähvardas.

Riina Solman, küsimus istungi juhatajale.

Lugupeetud istungi juhataja! Kas töö‑ ja kodukorra seaduse järgi ma saan praegu Priit Lombile vastata, kuna ta mainis minu nime seoses sellega, et ma olevat rääkinud, et maamaksust ei ole räägitud? Kui mina olin regionaal‑ ehk riigihalduse minister, siis me käisime kõikides regioonides ja rääkisime kohaliku omavalitsuse tulubaasist. Mitte kusagil ei tõstatanud keegi seda [mõtet], et tõstaks maamaksu. Laual olid hoopis teistsugused meetmed, need puudutasid tasandusfondi, üksikisiku tulumaksu ja seda, kuidas ettevõtjaid rohkem sinna meelitada. Selle olete te praegu minu arust ülekohtuselt minu [arvele kirjutanud].

Kõik oma seisukohad saate välja öelda läbirääkimiste käigus ja ka tuua välja, mida te kohtumistel rääkisite. Priit Sibul, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te avaldasite lootust, et selgub, kes kui palju [maamaksu] tõstab. Te oma sissejuhatavas sõnavõtus ütlesite ka, et on olnud probleeme. Ma küsisin Reinsalu käest tasandusfondi kalkulaatori kohta ja mulle tundub, et te ka oma sissejuhatavas sõnavõtus viitasite, et sellega on probleeme olnud, et tasandusfondi kalkulaator arvestas eelduslikult maamaksu maksimummääras. Teie teadmiste kohaselt on tänaseks see võimalik probleem lahendatud ja me näeme tegelikke [andmeid]. Või mis seis teie teadmiste põhjal täna on?

Suur tänu, hea küsija! Maamaksu kalkulaatorist oli juttu, eks? Jah. (Saalist öeldakse midagi.) Tasandusfondi kalkulaatorist oli? Kummast siis? Kummast siis? (Saalist vastatakse.) Valemist? Valemist ei ole mina midagi rääkinud, valemi viskas õhku Urmas, öeldes, et maksimummääradega opereeritakse. Ma arvan … (Saalis räägitakse.) Jaa.

Vastame küsimusele.

Jaa, ma püüan vastata. Kalkulaatorid olid lihtsalt siin hoopis teises teemas. Tasandusfondi puhul on arvestus, kus ei kasutata mingit riigi välja töötatud kalkulaatorit nagu maamaksu puhul. Sellest tulenevalt oli mul hirm, et kogenud kolleeg võis äkki sõnakasutuses eksida.

Tõesti, ma vaatasin, et 2012. aastal ei olnud Eestis ühtegi omavalitsust, kes ei oleks tõstnud maamaksumäära maksimumi peale, just selle pärast, et maa korralist hindamist ei olnud [ammu] tehtud. Ja sellest tulenevalt ma isegi ei välista seda, et tasandusfondi arvestuse puhul arvestatigi maamaksu laekumist maksimaalses määras. See, kas see tuleks üle vaadata, on minu meelest üks asi, mille võiksime regionaalministrile tõstatada, et saaks sellest ülevaate. Just sellessamas valguses, et omavalitsused, kes ei lähe üle maksimummäärale, kes ei ole nende kuue Isamaa juhtpoliitiku seas ega hakka oma inimestelt maksimumi võtma, ei saaks teistpidi karistada tasandusfondi [raha jagamisel]. Minu meelest väärib see kindlasti tõstatamist.

Riina läks küll ära, aga ma lihtsalt protokolli huvides [ütlen], et ma tõesti arvan, et ma ei olnud ülekohtune. Ma lihtsalt olen olnud sellesama laua taga. Kõigil neil rahvakohtumistel, mida proua Solman ministrina pidas kuskil regioonides, ma tõepoolest ei osalenud. Aga linnade-valdade liidu juhatuse liikmena ja läbirääkimiste töörühma liikmena olin superministeeriumis kohtumistel alati kohal, kui KOV‑id ja riik eelarvet kokku leppisid. Ja seal tõesti on tegelikult alati tõstatatud kõik need teemad, kohalikud omavalitsused on finantsautonoomia alati tõstatanud. Veel enam, ma mäletan 2022. aasta riigi eelarvestrateegia arutelu. Pärast saab Riinale edasi öelda, muidugi ma ütlen, sellepärast et siis ta saab ennast kaitsta. 2022. aasta septembrikuus oli riigi eelarvestrateegia arutelu, mida me pidasime sealsamas superministeeriumi esimese korruse koosolekuruumis. Mul on väga kahju, et inimene, kelle ametinimetuseks oleks [sobinud ka] sõna "regionaalminister", ei esitanud RES-i, riigi eelarvestrateegia kohta tollel aastal miskipärast mitte ühtegi regionaalpoliitikaga seotud soovi, muudatusettepanekut. Seal oli kõike muud, aga mitte ühtegi regionaalpoliitika asja. Ma olen selle toonasest ajast endale kirja pandud. Ma vaatasin selle kuupäeva isegi järgi. Väga kurb. Ma loodan, et selliseid regionaalministreid on vähem ja on rohkem neid, kes päriselt tahavad seda teha ja valutavad südant regionaalküsimuste pärast.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Aitäh! Urmas Reinsalul on küsimus istungi juhatajale. Palun!

Nüüd on tekkinud, härra Aller, unikaalne olukord. Te olete arbiiter, te olete istungi juhataja, aga samas teil on ka erikompetents endise valitsuse liikme ja maaeluministrina. Ma esitangi teile, istungi juhatajale, nii-öelda personaalunioonist lähtuva küsimuse. Härra Lomp viitas, et 2022. aastal ei esitanud [riigihalduse ehk] regionaalminister regionaalpoliitika kohta ettepanekuid. Aga ettepanek oli väga lihtne: ei tee Eestis maapiirkondadele makse. See on väga tõhus meede, [oleks ka] praeguses olukorras. Aga see on remark. 

Nüüd sisuline küsimus. Härra Lomp ütles, et ta ei välista seda – see on väga muret tekitav – õhku visatud kahtlust, et valitsuse enda tasandusfondi valem sunnib omavalitsustele peale maksimaalset maamaksumäära selles loogikas, ütleme, mehhanismina. Härra Lomp ei välistanud vajadust seda muuta. Aga kas ma mäletan õieti, et tasandusfondi valem tuleb meile arutamisele? Kas see on 2025. aasta riigieelarve seaduse lisas, kus on võimalik seda korrigeerida? Kas mu mälu on õige, härra Aller?

Istungi juhatamise ja läbiviimisega ei klapi praegu kuidagi see valemi arutelu. Aga seda me saame ülehomme vaadata. Priit Lomp, küsimus istungi juhatajale.

Suur tänu, hea istungi juhataja! Ma pöördun siis teie poole, kuna pean pareerima mõnda eelmist küsimust või väidet. Kui tihti teil on juhtunud elus, et te ei olnud parasjagu selles ruumis, kus arutati mõnda olulist küsimust, [aga teate siiski, mis seal toimus]. Juhtumisi väga paljud ruumis olijatest mäletavad, et toonane regionaal[poliitika eest vastutanud riigihalduse] minister Solman ei toonud ühtki regionaalpoliitikaga seotud muudatusettepanekut riigi eelarvestrateegia arutelule, kuid tõi hulga muid ettepanekuid, mis olid seotud tema erinevate teiste prioriteetidega. Aga samal ajal keegi, keda ruumis ei olnud, justkui mäletab teistmoodi. Kas teil istungi juhatajana tuleb tihti ette samasugust keerulist olukorda nagu härra Reinsalul, kes just enne mind kõneles?

Kui oled ruumis ja ei ole asju lahendanud, siis ei oska nagu kaasa rääkida. Aga minul ei ole sellist asja siin istungi juhatamisel olnud. Ma oskan siin ruumis olla ja oskan ka kuulata seda, mida öeldakse.

Ettekandjatele on küsimused esitatud ja ka istungi juhatajale on küsimused esitatud. Avan läbirääkimised ja sõna saab fraktsioonide nimel. Kõigepealt Rain Epler Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel.

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt selle arutelu juurde. Me kuulsime siin kolleeg Lombi suust etteheidet, et arutelu käigus on kogu maailma probleemid tõusetunud ja ei ole püsitud konkreetse eelnõu juures. See meenutas mulle üht arutelu – ma arvan, et see oli kevadel – kolleeg Sutiga majanduskomisjonis obstruktsiooni üle, kus ma ütlesin Sutile, et mäletatavasti abielureferendumi teemalise eelnõu puhul tegi Reformierakond massiivset obstruktsiooni. Sutt ütles vastu, et nojah, see oli ainult ühe eelnõu puhul, aga nüüd tehakse seda kõigi eelnõude puhul. Vaat selle [põhjus] on sama nagu sellel, mida Priit ütles, et kõik maailma probleemid tõusetuvad. Ma tookord vastasin Sutile, et toona oligi vaid üks selline eelnõu, mis ajas opositsioonil harja punaseks, aga 2023. aasta valimiste järel on toimunud see, et kõik, mis tehakse, on valesti. Sellepärast lähebki arutelu alati hästi laiaks. Probleem ei ole mitte ainult selle eelnõuga. Nii nagu valitsusest mingi uus algatus tuleb, hoia jälle kahe käega peast kinni.

Nüüd konkreetse eelnõu juurde. Loomulikult oleks vaja taastada see piir, mis maa hindamise järel maamaksu tõusule seati. See, et koalitsioon selle vastu on, näitab minu arust jälle seda, et Eestit valitsevad punased. Priidul oli selline jutt, et see määr on nii väike, et kui võtta statistiliselt kokku ettevõtete kasumid ja käibed ning siis vaadata, kui palju see summa neist on, siis see ikka nii palju ei ole. Või et leibkonna kohta on see marginaalne. Aga läheme konkreetsete kaasuste juurde: ma usun, et tegelikult mõni Nõmme memmeke, aga ka mõni põllumajandusettevõtja maapiirkonnas saab ikka väga halva üllatuse osaliseks, kui see piir ei kehti ja kui maamaks oluliselt kasvab.

Kusjuures koalitsioon on tegemas järjekordset silmamoondust, millega püütakse inimesed õnge võtta ja vastutus valitsuse pealt ära lükata. Ja see ongi seesama, et see piir nihutatakse ära, maa hindamine on toimunud juba varem, aga nüüd öeldakse, et KOV ise tegi, see on KOV‑i maks.

Priit rääkis siin päris palju ka omavalitsuste maksuautonoomiast. Tegelikult pannakse piir nii sellele, kui palju tohib maksu võtta, kui ka sellele, kui vähe tohib maksu võtta. Omavalitsusele öeldakse ka ette, kui palju ta tohib oma elanikke toetada. Mõni rikas omavalitsus ehk [mõtleks], et toetame neid memmekesi, kes ei jõua 4000 eurot ära maksta. Aga eelnõus öeldakse, ei tohi, 3000 eurot peab memmeke ikka ise maksma. Äkki paneb maja müüki. Siin on kõrval ju see jutt, et siis saab maad käibesse. Saab maad käibesse!

Tõlgituna see ongi selles mõttes punane jutt, et vaadatakse, et põllumehel on palju maad – vaat rikas! –, ja varade väärtuse järgi sisuliselt arvestatakse maksu. Küll aga see raha, mida iga aasta teenitakse nende maadega, ja veel vähem see kasum ei pruugi sugugi üüratud olla, nii et [saaks selle] tootva maa kõrgelt kinni maksta.

Ärme unustame seda, et maa hinnad on olnud kõvas tõusus. Ühelt poolt on seda kindlasti soodustanud kõva rahatrükk, mis on [mõjunud] palju kinnisvara hindadele. Teiselt poolt on muidugi maade hinna tõusu kõvasti tagant tõuganud suur innukus taastuvenergia arendamisel. Need ettevõtted, kes suplevad subsiidiumides, on olnud väga maiad põllumaid kokku ostma, et sinna päikese‑ või tuulepark panna. Õnneks on lootust, et peale äsja lõppenud USA presidendivalimisi see innukus kaob ära. Euroopas tehakse praegu veel nägu, et meie paneme rohepöördega edasi suure hurraaga, aga ma arvan, et hiljemalt jaanuaris me kuuleme ka meie valitsusjuhti rääkimas, et on toimunud korrektsioon nii Eestis kui ka [mujal] Euroopas.

Igaks juhuks võtan lisaaega.

Kolm minutit lisa.

Vaatame selle maksu tegelikke mõjusid. Jälle, nagu kõigi selle koalitsiooni maksumuudatuste puhul, saavad ikkagi pihta inimesed, kellel on niigi raske toime tulla. Ka kõik muud maksutõusud – võtame käibemaksu tõusu või automaksu, võtame selle, kuidas lastega peredel mitte ainult ei vähendata toetusi, vaid kaotatakse näiteks ka tulumaksu[soodustus] laste eest ja nii edasi – löövad ikka kas peresid või neid inimesi, kellel on raskem toime tulla. Koalitsioonipoliitikud leiavad, et kui neil on raske toime tulla, siis äkki kangutaks neil kodu ka käest ära. Ja nimetavad seda veel [viisiks], kuidas saaks kinnisvara nii-öelda käibesse. See on väga küüniline ja ma ütleksin, et ka vale jutt. 

Ka KOV‑id on selles mõttes raskes olukorras, et nii maksutõusude kui ka muude riigi seatud kohustustega – võtame näiteks sotsiaalhoolekandereformi, mille puhul räägiti sellest, et inimesed hakkavad pensioni eest hooldekodukohta saama, aga nüüd on mitmeid KOV‑e, kes on sellega hädas – on KOV‑ide kulud [tehtud] suuremaks. Öeldaksegi KOV‑idele, et juhuu, siit saate nüüd maksimummääraga raha nii et vähe ei ole. See ei ole minu arust aus. 

Nii et mina soovitan küll kõigil, ka koalitsiooni esindajatel, ikkagi tulla tagasi selle juurde, et kehtestame piiri, kui palju see maks tõusta saab, mis efektiivselt kodanikele kehtib. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Kumb see nüüd enne oli? (Saalis räägitakse.) Priit Lomp, küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, hea istungi juhataja! Ma jälgisin seda väga täpselt. Ma mõtlesin, kas ma tulen midagi ütlema, ja olin ka valmis [nuppu] vajutama, aga siis [mõtlesin], et las ta olla, õhtu on juba pikk ja tundub, et kolmapäeval läheb poole ööni. Peale meie töötab Riigikogus ametnikena veel hulk inimesi, kelle tahaks päris ausalt tegelikult koju lasta. Siis nägin, et teie jõudsite enne ära öelda, et te sulgete läbirääkimised, ja siis tekkis sinna kõigepealt Riina Solmani sõnavõtu[soov] ja natukene hiljem veel kõne[soov]. Nii et kindlasti see aega ei mahtunud. Pakiks selle asja kokku, ega siit uut infot juurde ei tule.

Ma tahtsin muidu küsida, kas teil on vastusõnavõtt Rain Eplerile või on teil praegu [küsimus] istungi juhatajale.

Aitäh! No veel kord, ma kordan siis ennast. Te jäite nagu kahtlema ja kõhklema. Ma tulin teile lihtsalt appi, kuna ma jälgisin väga [täpselt] seda protseduuri, mis asi oli enne, mis sõna[soov] oli enne. "Sulgen läbirääkimised" oli tõepoolest enne, kui tekkis kõnede juurde Riina Solmani kõnesoov. Seega on ettepanek. Kuna me oleme olnud siin selle asja juures pikalt-pikalt ja tegelikult uut infot juurde pole tulnud, tulen teile appi ja ütlen, et tegelikult on teil täitsa õigus, et läbirääkimised on lõppenud. Läheks hääletuse juurde.

Aitäh küsimuse eest! Tuleb tunnistada, et ma ütlesin tõesti, et ma sulgen läbirääkimised, ja siis nägin, et ekraani peal on nimed. Ma küll ei fikseerinud, kumb enne tuli, aga paraku on läbirääkimised lõppenud.

Riina Solman, protseduuriline küsimus.

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Ma annan lihtsalt töö‑ ja kodukorra kohta tagasisidet. Ma ei pannud tähele, et ühtegi kõne[soovi] ei tulnud ja te juba sulgesite läbirääkimised. Tõesti, ma panin enne sisse "Sõna" – soovisin panna "Kõne", aga näpp läks "Sõna" peale – ja siis kiiresti [vajutasin] "Kõne" peale, et kähku reageerida. Ma ei pannud tähele. Aga mul oleks küll vastusõnavõtu soov.

Vastusõnavõtt? Rain Epleri [kõnes] ma ei kuulnud teie nime ega ka Isamaa seisukohta. Seaduseelnõu on Isamaa oma küll. Aga siin ma ei saa selles mõttes kuidagi vastu tulla. Ma lõpetasin läbirääkimised. Rain rääkis läbirääkimiste käigus Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel ja selle kaheksa minuti jooksul oleksite saanud panna kõne[soovi] üles. Paraku seekord läks nii. (Riina Solman räägib saalist.) Läbirääkimised käisidki ja Rain Epler oli sel ajal … Ma ei tea, kas te olite saalis sel ajal, kui ma läbirääkimised avasin. Rain Epler oligi [kõnepuldis] läbirääkimiste ajal.

Aga läbirääkimised on lõppenud ja juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 489 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame hääletamise ettevalmistust. 

Panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 489 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 35 Riigikogu liiget, vastu oli 12, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu 489 on tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Meie neljas päevakorrapunkt on ammendunud.

Läheme vaba mikrofoni juurde. Kõigil soovijatel on võimalus pärast haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Rõõm on näha, et minu ettekandeks saabus saali ka Riigikogu juhataja. Eks ma püüan siin ikka jagada infot, mida on kõigil kasulik kuulata. Üldiselt ma olen kajastanud vabas mikrofonis uudiseid, mis Eesti meediasse ei jõua. See nädal on erand, sest möödunud nädalal oli tegelikult üks suur uudis ja see oli see, et Donald Trump võitis valimised. Üle tüki aja saab öelda, et ma kajastan siin positiivset uudist.

Ja kui nüüd keegi püüab öelda, et rõõmustab ainult konservatiivne tiib, siis ta eksib. Minu arvates ülevoolavalt nõretavate õnnesoovidega on juba esinenud nii Euroopa Komisjoni juht, Briti peaminister kui ka meie enda valitsuse liikmed, kes varem on president Trumpi suhtes väga kriitilised ja – ma ütleksin – kohati isegi ebaviisakad olnud. Ma küll kahtlustan, et nende soojad soovid ja naeratused on võltsid. Tegelikult saadakse aru, et maailm on muutumises ning liberaalse tiiva valed hakkavad nüüd ilmsiks tulema ja nende totalitaarsuse järele ihaledes ehitatud maailmakord murenema.

Peavoolumeedia CNN‑ist ja NBC‑st kuni meie kohaliku Delfi ja ERR‑ini ei saa siiani üle šokist, et äsja lõppenud USA valimised näitasid väga selgelt, et end ajakirjanduseks nimetavad propagandakanalid ei ole enam relevantsed, neid ei võeta enam tõsiselt. Inimesed ei usu kallutatud faktikontrolle, uuringute ja küsitluste tulemusi ega vastaspoole pihta loobitavaid süüdistusi. Kuna peavoolumeedia süüdistas Trumpi valetamises ja milles kõiges veel ning jätkab seda ka oma praeguses agoonias, siis ma püüan täna tasakaalu huvides tuua välja need hiiglaslikud valed, mida [levitasid] president Biden ning tema asepresident ja nüüdne kaotaja Kamala Harris koos sellesama meediaga.

Läheme pisut ajaloos tagasi. Kolm nädalat enne 2020. aasta valimisi kirjutas New York Post president Bideni poja Hunter Bideni sülearvutist ja sealt leitud materjalidest ning sellest, et Joe Biden on seotud oma poja korruptiivsete tehingutega. Siis valetasid Biden ja Harris süüdimatult, et tegu on libauudisega, tegu on Venemaa sekkumisega Ameerika valimistesse. Aga tegu oli, nagu tänaseks on välja tulnud, teadliku ja otsese valetamisega, kuna nii Biden, Harris kui ka FBI teadsid, et tegelikult vastavad süüdistused tõele.

Alles vähem kui pool aastat tagasi rääkis Harris, kellele laulsid back'i kõik liberaalsed meediaväljaanded, et president Biden on tippvormis ning peaks jätkama presidendina, ta on parim demokraatide võimalikest kandidaatidest. Kui 27. juuni debatt Bideni ja Trumpi vahel läbi oli, tegid liberaalid 180‑kraadise pöörde ja hakkasid rääkima, et nemad on kogu aeg öelnud, et Bideni vaimne tervis ei võimalda tal [kampaaniat] jätkata. Inimesed teadsid seda tegelikult juba tükk aega varem. Nüüd lihtsalt sai eriti võimsa kinnituse asjaolu, et meedia jutt, et ärge uskuge seda, mida te ise oma silmaga näete, sest tegelikkus on teistsugune, on vale – tahtmata siit puldist krõbedamini öelda.

Ühe liberaalide vale paljastas peale Trumpi võitu ka aktsiaturgudel toimunu. Nii Ameerikas kui ka meil siin on palju korratud mantrat, et tuulest ja päikesest elektri tootmine on odav, vaata et tasuta. Aga kuna on teada, et Trump kavatseb viia USA välja Pariisi kliimaleppest ning lõpetada taastuvenergia subsiidiumide maksmise, siis tõi tema võit kaasa selles äris osalevate ettevõtete aktsia hinna tubli kukkumise. Kui need elektritootmise viisid oleksid tõesti kõige konkurentsivõimelisemad, siis peaksid need olema teistest edukamad ka subsiidiumideta. Paraku me teame, et nii see ei ole, ja nüüd on see kardin rebenenud.

Võib ju küsida, miks ma seda kõike räägin ja mis see meisse puutub. Puutub küll. Neidsamu Ameerika liberaalidelt tulnud jutupunkte on viimastel aastatel korranud ka meie aina punasemaks muutuv valitsus. Nüüd enam ei saa [seda teha]. Terve mõistus võitis Ameerikas suurelt, võitis nii valijameeste kogu kui ka rahva antud häältega suurelt. See tähendab, et ka meil ei püsi vale enam püsti.

Euroopa [Liit], kes viimasel ajal on aktiivselt arutanud konkurentsivõime üle, Eesti koos temaga, peab nüüd endale ausalt tunnistama, et võõra kultuuritaustaga inimeste massiimmigratsioon on halb, et energeetikas tuleb kasutada fossiilkütuseid ja arendada tuumaenergeetikat ning et rahvusriigid saavad ise otsuseid tehes paremini hakkama kui keskelt juhitud föderatsioonina. See kõik hakkab juhtuma juba täna, kuid veel kiiremini uue aasta alguses. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Meie tänane vaba mikrofon, aga ka istung on lõppenud. Kohtume homme hommikul kell 10 Riigikogu täiskogu istungil. Rahulikku õhtut!