Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 7. töönädala esmaspäevast istungit. Ja head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll. 

Kohalolijaks on end registreerinud 77 Riigikogu liiget, puudub 24. 

Läheme edasi päevakorra kinnitamise juurde. Head kolleegid, selle töönädala teatavaks tehtud päevakorras on toimunud muudatusi. Nimelt, välisminister palub arvata tänase istungi päevakorrast välja neljanda punkti, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 497. See oleks selle esimene lugemine. Ja teiseks, Isamaa fraktsioon palub arvata kolmapäevase istungi päevakorrast välja 19. päevakorrapunkt, milleks on Isamaa fraktsiooni algatatud maamaksuseaduse muutmise seaduse osalise kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu 489. See oleks ka selle esimene lugemine. Kui küsimusi ei ole, siis asume päevakorra kinnitamise hääletuse ettevalmistuse juurde.

Austatud Riigikogu! Eelnõu algatajad on teinud ettepaneku arvata selle töönädala päevakorrast välja tänase istungi neljas ja kolmapäevase istungi 19. päevakorrapunkt, milleks on eelnõude 497 ja 489 esimene lugemine. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 7. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Töönädala päevakorra kinnitamise poolt on 77 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi ja erapooletuid on 1. Päevakord on kinnitatud. 

Ja nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu. Esimeseks, ehitusseadustiku, halduskoostöö seaduse ja veeseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust taristuminister. Teiseks, ravimiseaduse muutmise seaduse (haigla erand) eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust terviseminister. Kolmandaks, toote nõuetele vastavuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja tööstusminister. Ja neljandaks, kaebemenetlust käsitleva lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokolliga ühinemise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust sotsiaalkaitseminister. Kõik need neli eelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on selline kerge déjà-vu-tunne, kuna arupärimine, mille me esitame välisminister Margus Tsahknale, oli korra juba siin suures saalis esitatud, aga kuna ministril oli raske oma tihedas graafikus leida aega, et siia meie küsimustele vastama tulla, siis ta palus, et kuna ta tähtajaks ei jõua seda teha, siis me võtaksime selle tagasi ja annaksime uuesti sisse. 

Tulime ministrile vastu ja anname uuesti sisse arupärimise Eesti käitumise kohta ÜRO Peaassamblees. See puudutab hääletust, mis toimus New Yorgis ÜRO Peaassamblees 18. septembril 2024 ja kus Eesti toetas küsitava sisuga resolutsiooni, millega kutsuti Iisraeli riiki üles lõpetama okupatsioon Palestiina territooriumidel. 

Euroopa Liidu riikide hoiakud läksid selles küsimuses lahku. Eesti hääletas, nagu hääletas Euroopa Liidu vähemus. Ja erinevalt USA-st, kes hääletas selle resolutsiooni vastu, hääletas Eestis selle poolt koos näiteks Venemaa, Valgevene ja Iraaniga. Varem on olnud kombeks, et Eesti hääletab [sarnaselt] teiste Euroopa Liidu riikidega või kui seda konsensust või ühte meelt ei ole, siis hääletab Eesti nii, nagu hääletab meie suur liitlane USA. Aga juba teist korda küsimustes, mis puudutavad just Lähis-Ida konflikti, hääletab Eesti teistmoodi. Ka ajakirjanikud panid seda tähele, et Eesti käitumine ÜRO Peaassamblees on viimasel ajal märgatavalt muutunud. 

Ja meie küsimused – kokku on neid kaheksa – puudutavad just seda, miks on Eesti käitumine ÜRO Peaassamblees viimasel ajal nii märgatavalt muutunud. Aitäh!

Nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Jaak Valge. Palun!

Suur tänu! Hea esimees! Head kolleegid! Riigikogu aseesimees tagastas minu, Henn Põlluaasa, Ants Froschi ja Leo Kunnase 21. oktoobril esitatud arupärimise kliimaministrile fosforiidi kaevandamise plaanide kohta. Ta tegi seda väitega, et arupärimisest ei selgu, missuguse talle seadusega pandud ülesande on minister arupärijate hinnangul jätnud täitmata või ei ole seda täitnud nõuetekohaselt. Samal ajal on minister korduvalt teada andnud, et tal pole veel fosforiidiuuringute infot rahvale jagada. Teisisõnu on ta keeldunud rahvaga sel teemal otse suhtlemast. Me loomulikult ei tea, kas selle ministri erakonnakaaslase otsusega tagastatud arupärimine on tõukunud sellest ministri hoiakust, aga igatahes pole meie arupärimisega sarnanevate arupärimiste tagastamine tavapärane. 

Kuna me ikkagi tahaksime ministrit näha küsimustele vastamas, me esitame selle arupärimise uuesti. Oleme seda täiendanud viidetega konkreetsetele seadustele ja ühe lisaküsimusega, mis tõukub kolme Lääne-Virumaa vallavanema kirjast. Oleme oma küsimustes näidanud ka, kus on seadustega probleeme.

Ja need küsimused on lühendatult järgmised. Missuguse kahe välismaise laboriga peetakse läbirääkimisi maagi lähemaks uurimiseks ja katsete tegemiseks? Mis on läbirääkimiste lähteülesanne ja töö sisu? Kas kohalik kogukond on valmis taluma muutusi, mis kaevandamine kaasa toob? Ja kas Kliimaministeerium kavatseb arvestada kolme Lääne-Viru vallavanema arvamusega, mille kohaselt on ennatlik liikuda edasi seaduste muudatustega, mis puudutavad võimalikku tulevikumaavarade, sealhulgas fosforiidi kaevandamist? Aitäh!

Suur tänu! Ja palun nüüd Riigikogu kõnetooli Andrei Korobeiniku. Palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Me kõik teame, mis meid järgmine aasta ootab: maksutõusud, üksi elavad pensionärid jäävad toetusest ilma, automaks tuleb. Ja mida järgmisel aastal oodata ei ole? Ei ole oodata palgatõusu nii mõneski sektoris, neljaks aastaks külmutatakse teatud palgad. Ei tule Haapsalu raudteed, ei tule Tallinna Haiglat. Ja Keskerakonnal, keskfraktsioonil on selleks terve rida konstruktiivseid lahendusi. Osa nendest lahendustest on vormistatud eelarve muutmise ettepanekutena. Ja kuna viisakas on muudatusettepanekud esitada konkreetselt ja igal muudatusettepanekul peavad olema katteallikad, siis siin mul on üks väga oluline katteallikas nendele muudatusettepanekutele: nimelt, pankade ülikasumite maks, mille kohta Jürgen Ligi küll sotsiaalmeedias ütles, et tema ajal seda ei tule. Ta lubas seda pankuritele. 

Ma siiski loodan, et Riigikogu käitub riigimehelikult ja mõtleb natuke Eesti tuleviku peale. Selle tõttu ma esitan keskfraktsiooni poolt eelnõu ja väga loodan teie kiirele toetusele, et me veel jõuaks riigieelarvesse need muudatusettepanekud sisse hääletada. See on väga oluline katteallikas: nimelt, 400 miljonit võiks riigieelarve saada pankade ülikasumite maksust. Suur tänu teile tähelepanu eest!

Suur tänu! Head kolleegid, olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud viis eelnõu ja kaks arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Ja nüüd, head kolleegid, saame asuda tänase päevakorra juurde.

Tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Andrei Korobeiniku, Aleksandr Tšaplõgini, Vadim Belobrovtsevi, Aleksei Jevgrafovi ja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti 18. septembril käesoleval aastal esitatud arupärimine narkootikumide leviku kohta. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama Riigikogu liikme Andrei Korobeiniku. Palun!

Tere jälle! Suur tänu, et me saame nii kiiresti selle teema juurde minna! Oleme samal teemal siin Riigikogus diskussiooni juba korraldanud, aga olukord pole vahepeal paremaks läinud. Eesti on endiselt üledoosisurmade poolest maailma esireas ja eriti puudutavad narkosurmadega seotud statistikanumbrid noori. Me kaotame inimesi ja see on kahtlemata riigi jaoks tõsine murekoht. Sellepärast oleme terviseministrile esitanud küsimusi, et aru saada, kuidas riigi poliitika vahepeal on järeldusi teinud ja mis on plaanid üledoosisurmade arvu vähendamiseks Eestis. Ma päris kõiki küsimusi ei hakka ette lugema, ma eeldan, et ministril on mugavam kohe vastama hakata. Aitäh!

Suur tänu! Ja arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli terviseminister Riina Sikkuti. Palun!

Aitäh, hea esimees! Head Riigikogu liikmed! Tõepoolest, viimaste aastate narkosurmade vähenemise trend on pöördunud ja nii sel kui eelmisel aastal nende arv ehmatavalt tõusis, seda peamiselt turule jõudnud kangete sünteetiliste opioidide tõttu. Aga vastan arupärijate esitatud küsimustele. 

Esimene küsimus: "Arvestades, et enamik kahjude vähendamise teenuseid on koondunud Harjumaale ja Ida-Virumaale, kuid üledooside probleem esineb kogu riigis, kuidas kavatseb valitsus laiendada nende teenuste kättesaadavust teistes piirkondades?" Tõepoolest, kahjude vähendamise teenuste vajadus on suurem, kui me suudame praegu [pakkuda]. See on väga paljude teemade puhul tervise- ja sotsiaalvaldkonnas niimoodi. Me näeme vajadust teenuste mahtu kasvatada. Praegu me ei räägi ainult Tallinnast ja Ida-Virumaast. Kahjude vähendamise keskused asuvad lisaks Tallinnale ja Ida-Virumaale ka Maardus, Paides ja Rakveres, aga teenuseid on võimalik kasutada ka teistes linnades. Näiteks Tartus pakuvad kaks apteeki kahjude vähendamise teenust ja on mobiilne kahjude vähendamise buss, mis liigub graafiku alusel eri linnade vahel. 

Teine küsimus: "Üledooside kasv tõi esile vajaduse kiiremate ja tõhusamate ennetusmeetmete järele. Milliseid konkreetseid samme on kavas astuda, et takistada uute ohtlike narkootikumide jõudmist tänavatele?" Uued ohtlikud narkootikumid jõuavad Eestisse sageli lähiriikidest – Lätist ja Leedust, aga ka mujalt. Mõneti on Eesti sihtturg, aga suuresti toimub transiit, nii et Politsei- ja Piirivalveamet tegutseb koostöös lähiriikidega, et tõesti selliste ohtlike narkootikumide liikumisele piir panna, need võimalikult kiiresti avastada. Kui me räägime rohkem Sotsiaalministeeriumi rollist, siis koostöös Siseministeeriumiga töötame välja varase hoiatamise süsteemi kavandit. Võib-olla olete ka meedias näinud, et vahel on ilmunud uudis uuest, ma ei tea, eriti kangest narkootikumist, pilt tablettidest ka juures. Oluline on, et kui politsei avastab, et on, ma ei tea, eriti kanged või mürgised või kuidagi tavapäratud narkootikumid turule jõudnud, siis tarvitajaid ka hoiatataks. Seda me meedia kaudu oleme proovinud teha. 

Selline süsteemne lähenemine ongi see, mida me välja töötame. Turul on näiteks segatud aineid ja on teada juhtum, kus retseptiravimi oksükodooni asemel müüdi tegelikult nitaseeni ja seetõttu üledoosid tulid kiiremini, sest nende kahe manustamise doos on erinev. Seda tüüpi info kiire kättesaadavuse tagamine tarvitajate jaoks saab ka elusid päästa. Kui tegemist on opioidi üledoosiga, siis meil tegelikult selle antidoot naloksoon on olemas. Varasema süsteversiooni asemel on olemas ka ninasprei, mida on palju kergem manustada. Üledooside ennetamiseks oleme laiendanud ja plaanime veelgi laiendada naloksooni kättesaadavust. 

Alates käesoleva aasta kevadest on politseipatrullide esmaabitarvikute hulgas naloksooni ninasprei, et neil oleks võimalik esimesena kohale jõudes seda kasutada. Kui nad jõuavad enne kiirabi, siis nad saavad ise anda kannatanule vajalikku esmaabi. Uuest aastast laiendatakse naloksooni kättesaadavust ka Tartusse, et Tartu elanikel oleks võimalik pärast lühikoolitust saada naloksoon endaga kaasa ja vajadusel seda kasutada. Sotsiaalministeerium peab läbirääkimisi ravimitootjaga, et naloksooni ninasprei saaks Eesti apteekides käsimüügiravimiks. 

Kolmas küsimus: "Uuringud on näidanud, et kanepi kättesaadavus võib teatud juhtudel vähendada uimastiüledoosidest põhjustatud surmade arvu. Näiteks USAs on leitud, et osariikides, kus on kanep legaliseeritud, on üledooside arv langenud umbes 20–35%." Kuidas mina hindan kanepi legaliseerimise või legaliseerimisest loobumise võimalikku mõju Eesti narkopoliitikas? On erinevaid väiteid kanepi legaliseerimise mõju kohta, aga see, et väheneb üledooside arv või mingisugune muu kahju, kindlalt tõestust leidnud ei ole. See on väga vaieldav ja üldiselt eksperdid ikkagi arvavad, et narkootilise aine legaliseerimine toob kaasa tarvitamise tõusu ja tarvitamise tõus toob kaasa suuremad kahjud. Näiteks kanepi puhul see puudutab enamasti vaimse tervise häireid ja liiklusõnnetusi. 

Nüüd, Eesti puhul, kui ma vaatan terviseministri seisukohast, siis kuna erinevad uuringud on näidanud, et kanepi legaliseerimise järel suureneb vaimse tervise probleemide arv, tulevad vaimse tervise haigusjuhud, mida ilma kanepi tarvitamise kasvuta ei oleks tekkinud, siis väidan, et Eesti tervisesüsteem ei ole valmis uue uimasti legaliseerimiseks. Meil ei ole piisavalt ressurssi, et pakkuda vajadusel tervishoiuteenuste kaudu abi nendele abivajajatele, on see siis sõltuvusest loobumiseks või vaimse tervise toetamiseks. COVID-i kriis tõi välja meie tervishoiu kitsaskohad ja uue uimasti legaliseerimine veelgi süvendaks probleeme, näiteks vaimse tervise spetsialistide abi kättesaadavust. Seega riigina meil ei ole eetiline kaaluda uimasti legaliseerimist, kui meil oleks [kohustus] tegeleda pärast legaliseerimist tekkinud kahjudega ja me teame, et meil võimekust nende suuremate kahjudega toimetulekuks praegu ei ole. 

Neljas küsimus. Tervise Arengu Instituudi uuringud näitavad, et 38% 15–16-aastastest õpilastest on enda sõnul tarvitanud mõnda narkootilist ainet ning Eestis on narkootikumide tarvitamisest tingitud surmade arv tõusuteel. Millised on ministeeriumi plaanid ennetustöö tõhustamiseks, eriti noorte seas? Ennetustöö puhul me teeme vahet [kaht liiki] ennetusel. Üks on ennetus enne tarvitamisega alustamist ja see on tõesti väga suur pingutus. Me räägime teadlikkuse tõstmisest – on need koolidele suunatud programmid või juhendid või veebilehed, terviseinfo või narkopunkt.ee ja spetsialistide koolitamine, kes õpilastega töötavad, et ennetada tarvitamist üleüldse. Teine ennetus, millega me tegeleme tõenduspõhiste programmide kaudu, on [see töö], kui noor on narkootikumi juba proovinud. Noorte seas esmakordselt narkootikumi tarvitamise trend on stabiilne või isegi langeb, aga murekoht on see, et kes kord on narkootikumi proovinud, seda korra tarvitanud, see teeb seda uuesti. Korduvtarvitajate osakaal teeb meile eriti muret. Aga seni on noorte seas üledoosisurmasid pigem vähe ja tõesti tuleb jätkata teadlikkuse tõstmisega, et nad ei tarvitaks aina uuesti. 

Sotsiaalministeerium näeb, et universaalse ennetuse tegemine on kõige mõistlikum. See hõlmab riskikäitumise ärahoidmist või vähemalt riskikäitumise vähendamist. Näiteks saab arendada vanemlikke oskusi programmi "Imelised aastad" abil, et kodus oleks suhted paremad, noor saaks vanematega rääkida ja riskikäitumist oleks võimalik ära hoida juba pere tasemel. Teaduslikud uuringud näitavad, et vanemlikud oskused on kõige olulisemad, et noored ei alustaks narkootikumide tarvitamist. Kui noor on narkootikume tarvitama hakanud, siis selleks, et pakkuda sõltuvusest vabaks saamise võimalust ja muud tuge õigete teenuste saamiseks, on meil tõenduspõhised ennetusprogrammid. Nende lühinimed on VALIK ja SÜTIK. VALIK on nõustamisprogramm kanepitarvitajatele, kes soovivad kas koguseid vähendada või tarvitamisest loobuda. SÜTIK pakub tugiisikut narkootikumide tarvitajatele, näiteks kogemusnõustajat ja abi sobiva teenuse leidmiseks, kui inimene soovib narkootikumide tarvitamisest loobuda. 

Aga aitäh ja hea meelega vastan küsimustele.

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi teile on. Kõigepealt kolleeg Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Riina Sikkut! Kui mina olin siseminister, siis, nagu meil ikka aeg-ajalt juhtub, jäädi vahele suure koguse kanepitaimede kasvatamisega. Ja puhkes suur aplaava, ajalehed kirjutasid ja kõik rääkisid ja tohutu probleem oli. Ja me võtsime kokku suurema seltskonna – seal olid ka terviseasutuste esindajad ja Sotsiaalministeeriumi esindajad –, et [arutada] kogu seda narkomaaniat ja narkootikumide levitamist ja kasutamist ja retsidiive, mis on riigile väga kallis. See kõik on tegelikult meditsiinisüsteemile väga kallis ja paljuski asjatu kulu tihtipeale, sest need inimesed ei tule sealt välja ja varem või hiljem surevad. Meie valitsus joosti maha, sellepärast et kui EKRE on valitsuses, siis on katastroof. 

Kas nüüd on midagi sarnast toimunud? Kas mingi ministeeriumide- ja ametkondadevaheline töögrupp, mis regulaarselt ja ka tulemuslikult tegutseks, on endiselt olemas?

Aitäh! Meil on narkopoliitika valge raamat, mille puhul Siseministeerium, Sotsiaalministeerium ja Justiitsministeerium on pead kokku pannud ja välja töötanud sammud, mis tuleks lähematel aastatel astuda. See hõlmab ka varase hoiatamise süsteemi ja naloksooni kättesaadavuse parandamist. Need plaanid ministeeriumide koostöös on tõepoolest viimaste aastate jooksul selgeks räägitud, paika pandud, ja nüüd järk-järgult viime neid ellu. Ühest konkreetsest muudatusest ei piisa. Justiitsministeerium tegeleb karistuspoliitika ülevaatamisega, Siseministeerium oma valdkonnas võib-olla kättesaadavuse piiramisega ja Sotsiaalministeerium ennetusprogrammide ja tõenduspõhiste sekkumiste juurutamisega, mis on mõeldud nii narkootikumide tarvitajatele kui ka noortele. 

Nii et koostöös me tõesti oleme viimaste aastate jooksul edasi läinud, et meil oleks narkosurmasid vähem.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Hea minister! Te oma sõnavõtu alguses ütlesite, et narkosurmade trend on tõepoolest pöördunud tõusule, ja ta on pöördunud päris jõulisele tõusule. Ma vaatasin üle ka, millal see pööre toimus: 2021. aastast hakkas narkosurmade arv tõusma ja nüüd see on jõudnud üle kolme korra kõrgemale tasemele, kui see oli 2020. aastal. Me kõik teame, kuidas on Eesti majandus liikunud, mis toimub energeetikas ja nii edasi. Võib-olla see on kokkusattumus, aga kõik need asjad on juhtunud alates 2021. aastast, kui Reformierakond on olnud valitsuste juhtiv jõud. Kuidas teie hindate, kas see, et Eesti elu väga mitmes vallas alla läheb, ongi eelkõige Reformierakonna põhjustatud? Kas seal on mingi seos?

Aitäh huvitava küsimuse eest! Ei, tõesti, eksperdid sellist seost ei näe. Kui me räägime konkreetselt narkosurmadest, siis see on selgelt seotud sellega, et meil on turule jõudnud uued kanged narkootikumid, mida ei osata doseerida. Väga suur osa surmadest on just nende uute narkootikumidega seotud. Me tõepoolest Siseministeeriumiga koostöös pingutame, et inimesed teaksid, mis asi see on, mida parasjagu müüakse, ja kuidas seda doseerida. Ja muidugi Siseministeerium pingutab, et see ei jõuaks üldse Eesti turule. Koostöös lähiriikidega püütakse hoida need narkootikumid meie turule jõudmast. Tõesti, enne 2021. aastat politsei oli mingisuguste narkootikumide toomise ahelate lõpetamisel edukas ja me nägime, et see kajastus kohe [vähemates] surmades, aga kui Lätist jõudis siia midagi uut ja kanget, läks surmade arv üles. 

Aga kahtlemata tarvitamise mustreid võib mõjutada see, kas meil on koroona või sõda või mida inimesed tunnevad, milline on ärevuse tase ühiskonnas ja nii edasi. Aga [uimastite] füüsilise kättesaadavusega tuleb kahtlemata tegeleda ükskõik millise valitsuse ajal.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma juba eelmises koosseisus tõstatasin sotsiaalkomisjonis teema, et noored on hakanud rohkem narkootikume tarvitama, ja tegime paar istungit. Ka nüüd olen seda tõstatanud. Aga ministeerium tegeleb siiamaani ülikirglikult maitsestatud tubakatoodete maitsetega, millist maitset lubada ja mida keelata. Sellel on põhifookus. Minu küsimus on, kunas hakkab ministeerium sama kirglikult tegelema narkootikumide kättesaadavuse piiramisega noorte seas. Tahaks näha, et sellele suunatakse [rohkem] tähelepanu, tehakse meedia abil nii-öelda nügimist, [rääkides] nende kahjulikkusest. Kõike seda ma olen komisjonis rääkinud, aga sellega lihtsalt ei taheta tegeleda. Tegeletakse mingisuguste piparmündi- või kirsimaitsetega. Kunas te hakkate sellega tegelema? See on tõsine probleem. 

Aitäh! Väga hea küsimuse püstitus! Tõepoolest, kui me vaatame noorte sõltuvusi, siis nikotiinisõltuvus on see, mis on kasvanud kõige kiiremini. Ministeerium peab tegelema kõigi sõltuvust tekitavate ainetega. Nüüd, vastuseks küsimusele: peamine erinevus tubaka- ja muude nikotiinitoodete puhul on see, et need on legaalsed ained, legaalsed tooted, mille puhul me tahame piirata kättesaadavust noorte seas ja atraktiivsust noorte seas. Seaduses on reguleeritud, kus ja kes võib neid müüa, milline on pakend, milline on maitse. Ja tõepoolest, Sotsiaalministeerium on seisnud selle eest, et noortele atraktiivseid maitseid ei peaks nikotiini- ja tubakatoodetel olema. 

Narkootikumid on illegaalsed. Meil ei ole võimalik seaduses tegeleda pakendite või maitsetega, sellepärast et neid ei tohi Eestis üldse müüa ega osta. Seega, kui me räägime õigusloomest, siis Sotsiaalministeerium arusaadavalt saab seaduse tasemel tegeleda tubakatoodete maitsetega, aga narkomaania või narkootikumide tarvitamise ennetus on teistsugune. Siin me räägime tõenduspõhistest programmidest narkootikumide tarvitajatele ja teadlikkuse tõstmisest nende noorte puhul, kes veel ei ole narkootikumide tarvitamist alustanud. Sotsiaalministeerium kahtlemata võtab tõsiselt nii nikotiinisõltuvust kui narkosõltuvust ja teeb ennetustööd noorte seas tervikuna. Ja nii nagu ma neljandale küsimusele vastates selgitasin, säärane universaalne ennetus on kõige mõjusam, et noored ei tegeleks riskikäitumisega, on see siis maitsestatud veip või kanep või mõni muu narkootiline aine. Tegelikult on oluline vältida tervikuna igasugust sellist käitumist. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Meenutan teile juhtumit peale europarlamendi valimisi, kui Ekspressi ajakirjanikud käisid valimispidude ööl kokaiini kiirtestidega mööda Tallinna, et teha selgeks, kui laialt levivad uimastid ringkonnas, kes kujundab Eesti narkopoliitikat. Kokaiiniga reageerides sinakaks tõmbuvate lappidega lahkusid ajakirjanikud peaaegu kõikidelt pidudelt, välja arvatud EKRE valimispeolt. 

Minu küsimus: kuivõrd mõjutab valitsuse otsuseid see, et koalitsioonierakonnad ise on narkootikumidega sina peal?

Aitäh! Tõepoolest on levinud väärarusaam, et on see siis alkoholism või narkootikumisõltuvus, see on seotud mingi teatud kitsa sihtrühmaga, et meil on kuskil joodikud või kodutud või sõltlased, kellega tuleb eraldi tegeleda. Nii alkoholi ja tubaka tarvitajaid kui ka narkootikumide tarvitajaid on meil igas eluvaldkonnas, igas vanuserühmas ja igas sissetulekurühmas. Seega ka ennetustegevused peavad hõlmama kõiki.  

Nüüd, konkreetselt valimispidude kohta ei oska öelda. Minu arvates on väga hea, et ajakirjandus sellele tähelepanu pöörab ja sellise uurimistegevusega tegeleb. Soovin jõudu! Aga saan kinnitada, et ma tõesti absoluutselt ei tunne, et narkopoliitikat on mõjutanud kuidagi kellegi isiklik tarvitamine või et koalitsioonipoliitikud oleksid Sotsiaalministeeriumi poole pöördunud [uimastite] legaliseerimise sooviga. Sellist asja ei ole. Ja sellist survet ma ka ei tunne. 

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Ma juba sain osaliselt vastuse oma küsimusele, kui kolleegid esitasid küsimuse, kas tegevus narkovõitluses on koordineeritud. Te vastasite, et jaa, on üks ümarlaud, teine tegemine, kolmas tegemine, lapsevanemad, politsei ja nii edasi. Aga seesama mure, mis siin saalis praegu on, on üle Eesti mure. See on jätkuvalt olemas. Ja peale selle narkojoobes noored levitavad internetis igasuguseid filme, mis vastupidi, nagu agiteerivad seda paha tegevust.  

Kas oleks vaja seadusi muuta ja [kui, siis] milliseid seadusi? Kas oleks vaja midagi rangemaks teha? Ennetamine on muidugi hea, aga me oleme seal, kus me olime aastaid tagasi, paremaks ei ole midagi läinud. Milliseid meetmeid te veel näete asja parandamiseks?

Aitäh! Sotsiaalministeerium vastutab ennetustegevuste eest, aga mina näen ikkagi vajadust parandada kahjude vähendamise teenuseid üle-eestiliselt ja sõltuvusnõustamise teenuse kättesaadavust. Oleks vaja täiendavalt rahastada neid teenuseid. Kas karistuspoliitikas midagi muuta – see on Justiitsministeeriumi vastutusala. Minu teada Justiitsministeerium töötab välja või kaasajastab narkopoliitikaga seotud karistusi, aga selle kohta detaile ma praegu ei tea. 

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Narkootikumid on probleem, eriti noorte hulgas. Ja te räägite siin kõike, mida tuleks ja peaks. Aga ise te tegelete igapäevaselt perekonna lammutamise projektidega, noorte hulluks ajamisega küll sellega, et ajate neil sooidentiteeti sassi, [õhutate] noorte kliimaärevust, saete nende turvatundelt ja vaimselt terviselt sedasi iga päev jalgu alt. Ja siis räägite narkovõõrutuseks asendusainete kättesaadavamaks tegemisest ja veel alles jäänud perede pilootkoolitamise projektidest, et nad oskaks noortele toeks olla. Kas te olete äkki mõelnud, et narkoprobleemi universaalseks ennetuseks oleks abi eelkõige sellest, et vaataks, kuidas taastada normaalne pereelu ja tagada peredele majanduslik turvatunne? Äkki lõpetate ära noorte seas soosegaduse propaganda ja lõpetate ära ka selle kliimahüsteeria? Ma arvan, et kohe väheneks noorte vajadus narkouima sukelduda. Mis te arvate sellest?

Aitäh! Kahtlemata, ärevad ajad mõjutavad ka noorte enesetunnet ja võimalik, et ka mingite ainete tarvitamist. Aga ei, soosegaduse ega kliimaärevuse tekitamisega Sotsiaalministeerium ei tegele. Ei ole tööplaanis, ei ole plaani sellega tegeleda. Aga [on vaja], et noored saaksid abi juba koolikeskkonnas, et koolipsühholoogil oleks võimalik hinnata noorte olukorda, suunata neid, ma ei tea, eneseabivahendite poole, et elus tasakaalu luua ja rõõmu tuua. Selle nimel me pingutame, et noorte puhul juba koolikeskkonnas ja täiskasvanute puhul töökeskkonnas oleks võimalik sekkuda, kui inimesel on mure või ärevus või kõrge stressitase. Me ei pea ootama, et nad saavad diagnoosi ja vajavad tervishoiuteenust. Tuleb võimalikult vara sekkuda, tehku siis noorele muret kliimaküsimused, peresuhted või koolis hakkamasaamine. Enamasti on võimalik varakult märgates ja sekkudes muret leevendada.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Muidugi oleks hea, kui meil oleks see universaalne ennetus korralik. Paraku võetakse politseilt ennetusraha kogu aeg vähemaks ja sellel on väga kiired tagajärjed. Aga ma küsin probleemsete kohtade kohta. Kui meil on näha, et elevant on toas, siis võiks vähemalt sellelegi reageerida. Mõelge ise: Rakveres, rahulikus maakonnalinnas, on ühe elaniku kohta kokaiinitarvitus suurem kui Tallinnas ja Tartus. See on ju ebanormaalne. Siis võiks ju koos politseiga midagi ette võtta, pidada just seal koolides loenguid. Proovige siis vähemalt tulekahju kustutada! Praegu on nii, et tuletõrjujad istuvad voolikutega ja las põleb. Midagi ei toimu. Ja politsei on täiesti saamatu, kui nii väikses kohas ei suudeta midagi ette võtta. Nii see asi ei saa edasi kesta. Mis on teie ettepanekud, kuidas kas või mõni tulekahju ära kustutada?

Aitäh! Tõesti, viimastel aastatel tehakse korralikku seiret, milline on narkootikumide kasutamine erinevates Eesti piirkondades. Ma olen täiesti nõus, et seda infot tuleks kasutada tegevuste sihtimisel. Seetõttu on meil näiteks kahjude vähendamise teenused ka Rakveres apteegis kättesaadavad. Samuti on kahjude vähendamise keskus Rakveres ja mobiilne buss võib sinna jõuda. Tõesti, erinevalt siis, ma ei tea, Viljandist või Põlvast on Rakveres see keskus olemas. Ja seireandmed tõesti näitavad, et see vajadus on seal olemas. Nii et ei ole kuidagi Rakvere muret ignoreeritud või sellest üle vaadatud. 

Aga kuna tegemist on kangete narkootikumidega, siis ei saa tähelepanuta jätta ka varase hoiatuse süsteemi. Ükskõik, kus Eestis tarvitajad on, kui tegemist on ohtliku ainega, mida on keeruline doseerida, siis tuleb seda infot kahjude ärahoidmiseks jagada. Ja see, et naloksoon on ka Rakvere politseinike esmaabikotis olemas, võimaldab üledoosi korral kiiret esmaabi anda. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Eestis suri narkoüledoosi tõttu 2020. aastal 117 inimest, 2021. aastal 135, 2022. aastal 138 ja 2023 rohkem kui 138. Ja mis puudutab seda aastat, siis statistikat veel lõplikku ei ole, kuid on andmeid Tervise Arengu Instituudilt, et tegelikult need numbrid on suurenenud ja suurenenud on ka kiirabi väljakutsete arv ja nii edasi, igasugused terviseprobleemid. Me teame ka seda, et kõik need üledoosid viitavad sellele, et see on ühest küljest politsei tegemata töö – see, et ta meil levib sellisel viisil ja niimoodi mõjub. Ka surmajuhtumite arv on tõusuteel. Ja loomulikult see väljendub ka meie perevägivalla numbrites: need numbrid on tegelikult suurenenud. Kuidas me ikkagi saame nende surmade arvu allapoole tuua?

Aitäh! Narkosurmade arv tõesti kõigub aastati. Vahepeal see jõudis mitte 138-ni, vaid 38 surmani. Me tegelikult saavutasime päris madala taseme. Aga sealt edasi on ta kasvanud, sest turule jõudsid kanged sünteetilised opioidid, mille doseerimine on tõesti keeruline ja inimesed surevad üledoosi tõttu. Nii et see statistika on muret tekitav ja koostöös pingutatakse, et need uued ained ei jõuaks Eesti turule. Aga kui nad siin juba on, siis kasutajad peavad teadma, mis asi täpselt liigub ja kui kange või kui mürgise ainega on tegemist. Teisalt ennetustegevus, et noored ei tarvitaks, või kui nad proovivad, siis neist ei saaks korduvtarvitajaid. Mõlemat pingutust on vaja, et meil oleks võimalik narkosurmade arv alla tuua.

Ja tõesti see eelmise aasta muutus – kuna üledoosi saanud inimese puhul esimesena võib kohale jõuda politsei, siis politseil peab olema võimalik selle naloksooni ninaspreiga inimese elu päästa, kuni jõuab kohale kiirabi ja võtab patsiendi üle. See muudatus on eelmisel aastal tehtud. 

Kahtlemata, kui täiendavaid lahendusi on vaja, siis koostöös tuleb need leida. Praegu Sotsiaalministeerium näeb, et naloksooni muutmine käsimüügiravimiks on midagi, mis võiks kättesaadavust veel parandada, et üledoosi saanud inimesed saaksid abi kiiremini.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Hea terviseminister! Mulle väga meeldisid teie kommentaarid kanepi legaliseerimise ohtude kohta. Õiguskomisjon käis eelmisel aastal Haagis Europolis ning Europolis meile öeldi otse välja, et nad on jälginud riike, kus kanep on legaliseeritud, ja kahjuks seal, kus see on legaliseeritud, nagu teiegi mainisite, kasvab ka teiste uimastite kasutamine. Aga veel üks oluline aspekt: kasvab ka organiseeritud kuritegevus. Need käivad käsikäes. Kui on kellelgi kanepivarud, siis neid püütakse kaitsta, soovitakse relvi ja kahjuks kõikides nendes riikides on kasvanud ka organiseeritud kuritegevus. 

Ma tahtsingi küsida, kui palju ministeeriumil on informatsiooni selle kohta, kui lihtsalt on praegu kanep kättesaadav ja mida tehakse selleks, et see ei oleks nii lihtsasti kättesaadav. Ma olen palju lugenud, et kui noored juba kanepit tarvitavad, see on lihtsasti kättesaadav, siis nad hiljem hakkavad otsima juba palju kangemaid uimasteid.

Aitäh! Tõesti, tänan selle info eest, et organiseeritud kuritegevus on ka kasvanud pärast kanepi legaliseerimist. Täiesti nõus, et see on täiendav argument legaliseerimise vastu. Nüüd, kuna narkootikumide avastamine ja turult kõrvaldamine on politsei ülesanne, siis mul on keeruline midagi öelda. Ma oma teadmiste põhjal arvan, et kanepit kasvatatakse ka Eestis. Politsei tõesti tegeleb nende kasvanduste leidmise, likvideerimise ja kasvatajate karistamisega. Aga sünteetilised opioidid põhjustavad suurema osa narkosurmadest ja need jõuavad meile sageli piiri tagant. Vahel jõuavad need siia väga lähedalt piiri tagant, Lätist, aga vahel Venemaalt või Hispaaniast või kusagilt veel kaugemalt. Ja seal taga tõesti tavaliselt on mingi organiseeritud võrk, kes neid narkootikume üle Euroopa tarnib. Koostöös lähiriikidega püütakse sellele piiri panna.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Head kolleegid, järgmisena avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised ja lõpetan ka ühtlasi meie esimese päevakorrapunkti käsitlemise.

Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Andrei Korobeiniku, Vladimir Arhipovi, Vadim Belobrovtsevi, Aleksei Jevgrafovi, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti ja Aleksandr Tšaplõgini 8. oktoobril käesoleval aastal esitatud arupärimine riigiasutuste maapiirkondadest lahkumise kohta. Palun ettekandjana Riigikogu kõnetooli kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea minister ja inimesed, kes meid jälgivad interneti vahendusel! Teema, mida täna soovime käsitleda, on väga oluline, kuna see puudutab hästi paljusid maapiirkondasid. Nimelt, regionaalpoliitika või selle poliitika matkimine on viinud nii kaugele, et me teame väga hästi, kui paljud inimesed meil maalt lihtsalt lahkuvad. Ja nad ei lahku mitte oma soovi alusel, vaid ikkagi seetõttu, et riik lihtsalt ajab nad maalt välja.

Kuidas siis riik inimesi maalt välja ajab? Väga lihtsalt: neilt võetakse absoluutselt kõik teenused ära. Käib järjepidev töö teenuste vähendamiseks. Ja siin on värske näide Põlvast, kust on lahkunud Maksu- ja Tolliamet ning suletud Sotsiaalkindlustusameti teeninduspunkt. 

Veel 2017. aastal arutati, kuidas me hakkame regionaalpoliitikat teostama riigimajade ehitamise abil, viies asutusi ka maapiirkondadesse. 2018 oli lausa olemas ka [riigimajade programm], aga tänavu praegune valitsus võttis vastu otsuse, et nad peatavad selle programmi ja vastupidi, tõmbavad selle tegevuse tagasi. 

Aga see on tegelikult suur probleem. Kui me tahame inimesi näha ka maapiirkondades, kui me tahame, et maapiirkonnad ei jääks inimtühjaks, siis me peaksime igal juhul riigimajade projektiga edasi minema. Ja kindlasti me ei tohiks rääkida sellest, et me mingisuguseid teenuseid tõmbame tagasi või mingisuguseid ameteid paneme kinni. Aga just sellega, ma saan aru, praegune valitsus tegeleb. 

Sellest lähtuvalt on Keskerakonna fraktsioon esitanud viis küsimust, millele me sooviksime kindlasti täna siin saalis ministrilt saada ausaid vastuseid. Ja ma arvan, et neid ausaid vastuseid soovivad kuulda kõik meie inimesed, eriti aga need inimesed, kes maapiirkondades elavad ja püüavad seal ellu jääda. Mispärast [ma ütlen,] et ellu jääda? Sellepärast et kõik, mida valitsus ette võtab, eriti otsused, mis puudutavad maksutõuse ja erinevate uute maksude rakendamist, näiteks automaksu, siis see ongi ellujäämise katsetamine, kuidas ellu jääda nendes tingimustes, mis valitsus järgmise aasta eelarvega on kingitusena meie ette toonud. 

Ja kui räägime küsimustest, siis küsimus nr 1: "Milline on Teie kui regionaalse arengu eest vastutava ministri seisukoht riiklike teenuste kadumise osas maapiirkondadest?" Küsimus nr 2: "Milliste riigiasutuste esinduste või teeninduspunktide sulgemine on Teile teadaolevalt eri ministeeriumites ette valmistamisel?" Punkt 3 ehk siis küsimus nr 3: "Millal kavatseb Vabariigi Valitsus kinnitada nimekirja suletavatest riigiasutuste esindustest ja teeninduspunktidest?" Küsimus nr 4: "Kas olete regionaalarengu eest vastutava ministrina teinud valitsuskoalitsioonis ka ettepaneku riigiasutusi kolida Tallinnast teistesse maakonnakeskustesse?" Ja viies, lõpuküsimus: "2023. aasta valimisprogrammis rõhutasid sotsiaaldemokraadid, et toetatakse kaugtööd riigiasutustes ja riigiasutuste paiknemist väljaspool suurlinnu. Mis põhjustel on sotsiaaldemokraadid valitsuse liikmena sellest seisukohast loobunud?"

Nii et ka regionaalpoliitika puhul on järjekordselt üks partei, mis kuulub koalitsiooni, oma lubadusi eiranud ja on vastupidiselt neile ka tegutsenud. Aga ma loodan, et minister tuleb ja lükkab minu küsimustes kõlanud väited tagasi. Kui ta seda teeks, siis oleks mul selle üle väga hea meel. Aitäh!

Suur tänu, Lauri Laats! Ja arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartmani.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liikmed esitasid mulle tänavu 8. oktoobril arupärimise, kus on viis küsimust riigiasutuste lahkumise kohta maapiirkondadest. Esmalt tänan Riigikogu liikmeid väga olulise teema tõstatamise eest. Vastan järgnevalt viiele esitatud küsimusele. 

Esimene küsimus: "Milline on Teie kui regionaalse arengu eest vastutava ministri seisukoht riiklike teenuste kadumise osas maapiirkondadest?" Minu kui regionaalarengu valdkonna eest vastutava ministri jaoks on äärmiselt oluline, et inimestel oleks kõikjal Eestis kättesaadavad tasuvad töökohad, kvaliteetsed avalikud teenused ja meeldiv elukeskkond. Selle nimel töötab nii Regionaal- ja Põllumajandusministeerium, aga olen kindel, et ka kõik teised ministeeriumid. On mõistetav, et eelarveliselt keerulistel aegadel peavad kõik asutused mõtlema oma töö efektiivsemale korraldamisele. Samuti on arusaadav, et paljud teenused on varasemaga võrreldes üha suuremas mahus kolimas üle elektroonilistesse suhtluskanalitesse ning kliendi[kontorite] külastatavus on seevastu langustrendis. Siiski tahan rõhutada, et riigiteenuste füüsilise kättesaadavuse tagamine maakonnakeskustes on väga oluline, ja oluline just selleks, et säiliks riigi suhtlemine inimestega. Vajalikud teenused peavad olema igas maakonnas kättesaadavad ka neile inimestele, kes ei kasuta igapäevaselt e-teenuseid. Eriti on seda vaja juhtudel, kus füüsiline kohtumine riigi esindajaga on vajalik, et probleemi tõhusalt lahendada. 

Tasakaalustatud regionaalarengu saavutamiseks on vajalik, et kõik ministeeriumid kaaluksid teadlikumalt oma tegevuse mõju regionaalarengule. Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi seisukoht on, et valdkondlike ümberkorralduste planeerimisel tuleb näha laiemat pilti kui vaid konkreetne valdkond ja võtta arvesse ka planeeritavate muudatuste regionaalpoliitilist mõju. Kõik küsimused tuleb lahendada tihedas koostöös kohaliku kogukonna ja kohaliku omavalitsusega. Soovin koostöös Rahandusministeeriumi ja teiste ministeeriumidega jõuda lahenduseni, kuidas muutunud oludes, sealhulgas rasketes kärpetingimustes, ikkagi tagada, et riik oleks kohal ka väljaspool Tallinna, kuidas vajalikud teenused oleksid nii kohalikele elanikele kui majandusmootoriks olevatele ettevõtetele kättesaadavad. Veel sel aastal kavatsen viia valitsusse aruteluks ja kokkuleppimiseks vastavad põhimõtted. Kinnitan, et riiklike teenuste kättesaadavus maakondlikul tasandil on minu kui valdkonna eest vastutava ministri, aga kindlasti ka kogu Vabariigi Valitsuse jaoks oluline. 

Teine küsimus: "Milliste riigiasutuste esinduste või teeninduspunktide sulgemine on Teile teadaolevalt eri ministeeriumites ette valmistamisel?" Et saada parem ülevaade teiste valdkonnaministeeriumide lähiaja plaanidest, pöördusin hiljuti kõigi ministeeriumide poole. Palusin meile teada anda ministeeriumi ja selle valitsemisala asutustes käimasolevatest ja lähiajal olulistest muudatustest seoses esindatusega maakondades. Nendest vastustest saadavat sisendit arvestades on kavas viia veel sel aastal Vabariigi Valitsuse tasandile arutelu, kuidas jõuda jätkusuutlikku, kuid ka tasakaalukat regionaalpoliitikat arvesse võtva mudelini riigi tulevases esindatuses ja kohalolus kõigis maakondades. Päris kõik ministeeriumid ei ole veel vastanud, kuid osa on. Toon lühidalt välja nende vastused. 

Haridus- ja teadusminister vastas, et Haridus- ja Teadusministeerium ega tema valitsemisala asutused ei kavanda järgmise kolme aasta jooksul kohalolekut maakonnakeskustes vähendada. Riigikoolide võrgus tehtavad muudatused lähtuvad hariduse kättesaadavusest, kvaliteedist ning kuluefektiivsusest. Riigikoolide ümberkorraldamise kavatsustest, kui need tekivad, lubatakse informeerida meie ministeeriumit. 

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium vastas, et töö valdkonnas on maakonnakeskustes esindatud eelkõige Tööinspektsioon ning Eesti Töötukassa. Tööinspektsiooni nõustamisteenuse järelevalve osas lähiaastatel muudatusi plaanis ei ole. Seoses töövaidluskomisjonidega loob Tööinspektsioon inimestele võimaluse osaleda töövaidluskomisjonide istungitel kõikides riigimajades videosilla vahendusel. Nii ei ole inimestel vaja alati sõita töövaidluskomisjoni istungile teise linna. 

Töötukassal on praegu kokku 25 füüsilist asukohta. Maakondadest on rohkem kui üks nõustamiskeskus Harjumaal, Ida-Virumaal, Põlvamaal, Võrumaal ning Valgamaal. Töötukassa nõustamiskeskused Tõrvas, Räpinas ja Antslas on avatud kahel päeval nädalas, sest klientide arv nendes piirkondades on väike. Kiviõli ja Sillamäe bürood on avatud kõikidel tööpäevadel, kuid ka seal on klientide arv pigem väike. Arvestades nõustamiskanalite mitmekesisust, soovi tööjõu ressursse efektiivsemalt kasutada ning ka kulusid kokku hoida, sulgeb töötukassa Tallinnas ühe büroo seoses rendilepingu lõppemisega novembris 2024 ning järgmise aasta jaanuarist Kiviõli, Sillamäe, Antsla, Räpina ja Tõrva büroo. Kliendid suunatakse nõustamisele teistesse töötukassa büroodesse. 

Kliimaministeerium vastas, et ministeeriumi enda töö osas piirkondlikke muudatusi plaanis ei ole. Ametitest on Keskkonnaametil üle Eesti kokku 21 kontorit. Maakondades, kus on mitu kontorit, on kontorite ühte hoonesse koondamist nähtud olulise kokkuhoiuvõimalusena. Näiteks Järvamaal oli seni kaks kontorit, Türil ja Paides, kuid nüüd on kõik sealsed Keskkonnaameti töötajad kolinud Türi kontorisse. Kuna Keskkonnaamet peab järgnevatel aastatel majandamis- ja tegevuskulusid kokku hoidma, siis seiratakse oma kontorite kasutatavust ja seisukorda ning vajadusel suletakse kontoreid ka järgnevatel aastatel. Aga endiselt on kontorid igas maakonnas ja vajadusel kõigile kättesaadavad. 

Transpordiametil ei ole aastal 2025 kavas sulgeda ühtegi maakondlikku esindust. Aastate 2026 ja 2028 kohta tehtav analüüs ja tegevuskava eelarvekärbetega toimetulekuks on alles koostamisel. Teistes Kliimaministeeriumi allasutustes, nagu Keskkonnaagentuur või Eesti Geoloogiateenistus, ei ole lähima kolme aasta perspektiivis plaanis ühtegi kontorit sulgeda. 

Sotsiaalministeerium on Sotsiaalkindlustusameti Põlva büroo sulgemist kommenteerides möönnud, et see ei olnud kerge otsus, vaid tulenes põhjalikust kaalutlusest ja muutustest klientide teenindusharjumustes. SKA ei lähtu vastuse kohaselt büroovõrgu planeerimisel maakonnapiiridest, vaid vajadusest igas regioonis tagada, et inimesed saaksid vajalikku tuge ja teenuseid. Vastuses tõdetakse, et SKA-le on seatud järgmiseks aastaks ülesanne hoida kokku 850 000 eurot. 

Maksu- ja Tolliamet vastas, et tulenevalt analüüsist alates maist 2024 muudeti 11 büroo lahtiolekuaegu ja lõpetati kohapealne teenindamine üheksaks kuuks aastas Kärdlas, Jõgeval ja Raplas. Põlva büroo suleti ning suunati kliendid Tartu või Võru büroosse. Paide, Haapsalu, Kuressaare, Valga, Rakvere, Viljandi ja Võru teenindusbüroode lahtiolekuaega vähendati kolmele päevale nädalas. MTA teatel on tähelepanu all Viljandi ja Haapsalu bürood, kus on vähene klienditeeninduse koormus, samuti Rakvere ja Kuressaare teenindusbüroo. Analüüs on alles käimas ning konkreetset edasist tegevusplaani või ajakava ei ole MTA büroode osas kinnitatud. 

Kultuuriministeerium ei plaani muudatusi enda valitsemisala nende riigiasutuste, mis on hetkeseisuga tegutsevad kõigis maakondades, toimepiirkondades muudatusi. Kultuuriministeerium märgib, et valdkonna asutuste tegevus maakondades on jätkuvalt vajalik ning vastavate teenuste kättesaadavuse tagamine on nende üheks oluliseks eesmärgiks. 

Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumil on kohapealsed esindused olemas Põllumajandus- ja Toiduametil, Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametil, Maaelu Teadmuskeskusel, Riigi Laboriuuringute ja Riskihindamise Keskusel ja Maa-ametil, mis praegu liigub MKM-i alla. Kokkuvõtvalt saan öelda, et meie ei planeeri kuskil büroosid sulgeda, küll vaatab hetkel üle PRIA oma büroode suuruseid ja mahte ja võimalusel vähendab büroopindasid. Aga kuskil esindatust ei planeerita hetkel sulgeda. 

Kolmas küsimus: "Millal kavatseb Vabariigi Valitsus kinnitada nimekirja suletavatest riigiasutuste esindustest ja teeninduspunktidest?" Regionaal- ja põllumajandusministrina ma nimetatud ettepanekut tegemas ei ole, samuti ei ole mulle teada, et mõni teine minister oleks sellise ettepaneku Vabariigi Valitsusele esitanud. Säärased küsimused on ikkagi peamiselt iga ministeeriumi ja tema allasutuse otsused. Küll aga, nii nagu ma ütlesin, me viime valitsusse antud punkti ülevaatena, millised on erinevate ministeeriumite plaanid, nii nagu ma teile ka kirjeldasin, ja mis võiks olla meie tulevikustrateegia. 

Neljas küsimus: "Kas olete regionaalarengu eest vastutava ministrina teinud valitsuskoalitsioonis ka ettepaneku riigiasutusi kolida Tallinnast teistesse maakonnakeskustesse?" Taoline algatus tehti Vabariigi Valitsuse 2016–2019 tegevusprogrammi alusel, mille tulemusel viidi maakondadesse üle 830 töökoha ning täideti 75% seatud eesmärgist. Olemasolevas koalitsioonilepingus on julgeoleku ning majanduskasvu kõrval võetud selgeks sihiks piirkondliku ning sotsiaal-majandusliku ebavõrdsuse vähendamine. Konkreetset tegevust asutuste väljaviimise kohta Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis hetkel ei ole. Sellest olenemata on jätkunud riigimajade rajamine maakonnakeskustesse, millega on tugevdatud riigi kohalolekut maakondades. 

Selle protsessi eestvedajaks on Rahandusministeerium. Tegu on olulise regionaalpoliitilise tegevusega, millesse panustab loomulikult ka Regionaal- ja Põllumajandusministeerium. Loodud on üheksa riigimaja, millega on muutunud avalike teenuste pakkumine elanikele ja ettevõtjatele kättesaadavamaks ja ka mugavamaks. Riigi kohalolu kõikides maakonnakeskustes muutub nähtavamaks ning riigi maine avalike teenuste pakkujana kohapeal paraneb. Üks oluline komponent riigimajade teenuses on senisest parema kvaliteediga kaugtöökohtade olemasolu ja seda võimalust aina enam ka kasutatakse. Ka see on üks tegevus, millega toetatakse töötamist väljaspool Tallinna. 

Ja viimane küsimus: "2023. aasta valimisprogrammis rõhutasid sotsiaaldemokraadid, et toetatakse kaugtööd riigiasutustes ja riigiasutuste paiknemist väljaspool suurlinnu. Mis põhjustel on sotsiaaldemokraadid valitsuse liikmena sellest seisukohast loobunud?" Sotsiaaldemokraadid ei ole sellest seisukohast loobunud. Näiteks Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis töötab väljaspool Tallinna kontorit 62 inimest ehk 20,6% meie teenistujatest. Kõige rohkem on neid Tartus, aga osa ka teistes maakondades: Pärnus, Viljandis, Haapsalus, Saaremaal, Võrus ja Valgas. Tänan kuulamast!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi ja esimesena küsib kolleeg Andrei Korobeinik. Palun!

Suur tänu põhjaliku ülevaate eest! Te olete muu hulgas maininud, et töötukassa Lüganuse büroo pannakse jaanuaris kokkuhoiu eesmärgil kinni. Samas, personali arv ei vähene ja riigile oli tehtud ettepanek, et omavalitsus pakub teile tasuta rendipinda. Kas te saate palun täpsustada, milles see kokkuhoid Lüganuse büroo puhul seisneb?

Aitäh esitatud küsimuse eest! Kindlasti oskab konkreetne ministeerium ja haldusala asutus sellele küsimusele paremini vastata. Ma kahjuks ei ole kursis detailidega, mitu inimest selle muudatuse tõttu koondatakse või millised on eelarve kokkuhoiu tingimused. Kindlasti oleks mõistlik suunata see küsimus vastavale asutusele.

Vladimir Arhipov, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud proua minister! Regionaalpoliitika on mingil määral ka hariduspoliitika. Palju koole, ka ametikoole läheb kinni üle riigi ja see raskendab kohalikku elu kindlasti. Ma tooks näitena Hiiumaa ametikooli Suuremõisa mõisas. Kas olete kursis, et see ametikool läheb kinni ja mis sellest majast saab? Ja teine küsimus on samateemaline, sama saare kohta. Seal pidi ehitatama riigimaja, on see mõte veel jõus ja kas te näete selle vajalikkust?

Aitäh! See on väga õige märkus, et regionaalpoliitika ei ole ainult see, mida tehakse Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis. Kõik valdkonnad on sellega seotud ja panustavad sellesse. Ja hariduspoliitika kindlasti ka. Hiiumaa kutsekooliga olen väga hästi kursis, olen kohtunud ka Hiiumaa kohaliku omavalitsusega ning tegelikult on sellesse teemasse päris [sisuliselt süvenenud] need inimesed, kes regionaalpoliitikaga meie ministeeriumis tegelevad. Nii et see küsimus on hästi tuttav. Olen sellele ka vastanud ja tõesti olnud kontaktis nende inimestega kohapeal. Ma väga loodan, et seal jõutakse kohaliku omavalitsuse, kooli ja haridusministeeriumi koostöös kokkuleppele, kuidas kool ikkagi jätkata saaks. Ümberkorraldused seisavad ees, kuid ma loodan, et need on sellised, mis ikkagi kohalikku regionaalpoliitikat pigem aitavad edasi arendada. 

Hästi suur küsimus on hetkel tõesti Vana-Vigalaga. Selle kooli kaotamine tähendaks tegelikult selle väga konkreetse asupaiga kogukonna kokkutõmbamist. See küsimus on meil samamoodi ministeeriumis laual. Hetkel me ei ole veel koostanud vastust, oleme palunud või palumas täiendavat infot haridusministeeriumilt. Olen ka ise Kristina Kallasega sel teemal suhelnud, nii et oleme infovahetuses. Loomulikult, lõplikud otsused on haridus- ja teadusministri teha või selle ministeeriumi teha, kuid oleme aktiivselt dialoogis olnud ja proovinud ikkagi nende otsuste puhul meelde tuletada, et neil on mõju ka regionaalpoliitikale ja sellega tuleks kindlasti neid otsuseid tehes arvestada.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et kõik ministrid panustavad regionaalpoliitikasse. No sõnades on see hea küll, aga tegelikult praktika on hoopis midagi muud ju. Kristina Kallas paneb kinni Kiviõli kooli, Toilas kaotatakse gümnaasium ära, Iisakus pannakse gümnaasiumiosa kinni, samamoodi [suletakse kool] Vana-Vigalas, samamoodi Hiiumaal. Sotsiaalministeerium paneb kinni Kiviõlis ja Sillamäel töötukassa teeninduspunktid, mis on tegelikult väga olulised seal piirkonnas. Ida-Virumaad see, kui me ainult sõnades oleme tugevad, ei päästa. Tegelikult on asi ju ka julgeolekus, kui me sealt need kontorid ära viime. Eelmine nädal tuli veel välja, et Justiitsministeerium kavatseb kinni panna Jõhvi kohtumaja. Mis on teie roll selles valitsuses, kui kõik nagu sõnades toetavad, samas praktika on hoopis teine? Mida te teete selleks, et Justiitsministeeriumi haldusalas olev Jõhvi kohtumaja jääks alles?

Aitäh nende teravate, aga väga õigete küsimuste eest! Esiteks, mida me oleme teinud. Tõesti, nii nagu ma ütlesin ja ka ülevaate andsin, me oleme pöördunud kõikide ministeeriumide poole, et nad annaks oma plaanidest ülevaate, et me oleksime teadlikud ja tooksime need teemad valitsusse. Hetkel kõik ministeeriumid on kärpetingimustes väga suure surve all oma majanduskulusid ja oma personalikulusid vähendada, aga need peaksid ikkagi olema ka valitsuse vaatest teadlikud otsused, et kui ühelt poolt me survestame kärbete tegemist, siis teisest küljest me tegelikult selgelt mõjutame sellega väga paljusid valdkondi, sealhulgas regionaalpoliitikat. Kindlasti on teatud muudatused tulevikuperspektiivi mõttes vajalikud ja ka inimeste harjumused on kindlasti muutunud. Väga paljud inimesed on eriti koroona[epideemia] mõjul kolinud rohkem online-kanalitesse. Nad suhtlevad ka ametkondadega online-kanalis. Samas ma olen välja öelnud, et minu jaoks on väga oluline, et isegi siis, kui meil ei ole kõigil tööpäevadel kontorid avatud, peaksid need inimesed, kes [neis ametites] töötavad, jääma kohapeale. Need töökohad ei tohiks koonduda linnadesse. Vajadusel võiksid olla ka mobiilsed töökohad.

Jõhvi kohtumaja teemaga olen samuti kursis. Reedel ma kohtusin Ida-Virumaal erinevate inimestega. Kolmapäeval seisab mul ees Jõhvi Vallavalitsuse ja volikogu esindajatega kohtumine, kus ma kindlasti seda teemat puudutan. Olen väga selgelt palunud kohalikel omavalitsejatel kutsuda ka valdkonnaministeerium kohtumisele, et sel teemal kõigepealt arutleda, enne kui otsused tehakse. Paraku ka Justiitsministeeriumil on väga suur surve kärbete tegemiseks. Ja kahjuks ongi nii, et inimestele võib tunduda, et kärped on justkui kuskil eemal anonüümsed, aga lõpuks, mida suuremat survet me avaldame avaliku sektori kärbetele, seda rohkem see jõuab lõpuks inimesteni. Siin on kindlasti vajalik ja oluline leida tasakaalukoht. Aga Jõhvi kohtumaja [sulgemisega] ma isiklikult kindlasti ei saa nõustuda, ka sisulises mõttes. See on alles äsja valminud ja tänu sellele on ümber korraldatud kogu kohtute süsteem Ida-Virumaal. Nii et ma arvan, et see ei ole väga mõistlik otsus.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea minister! Mina arvasin, et meil on ainult üks minister olnud, kes on ümmarguse jutuga olnud – Jüri Ratas, on ju –, aga tundub, et te ületate kindlasti tema taset. Andsite meile küll aru ja vastasite, aga tegelikult ei vastanud sisuliselt mitte ühelegi küsimusele, kaasa arvatud viimane küsimus, mille peale te ütlesite, et teie, sotsiaaldemokraadid, ei ole taganenud oma lubadustest. Samas need küsimused, mis on siin esitatud, ja need näited, mis on samuti toodud, näitavad ju tegelikult vastupidist. Alustame sellest, et 2024 te peatasite riigimajade projekti. See on punkt üks. Kuidas te ikkagi ütlete, et ei ole sellest taganenud? Punkt kaks: täpselt samamoodi toodi näide Jõhvi kohtumaja kohta, toodi näide, et Kiviõlist viiakse töötukassa Jõhvi ära. Te loomulikult kogu aeg räägite, et me püüame, aga tegelikult te ju praegu puhtalt ajate ümmargust juttu. Täpselt samamoodi plaanitakse haridusministeeriumis kõik mõisakoolid maha müüa, kaasa arvatud Hiiumaa kool. Hindamine parajasti käib. Kas te hakkate konkreetselt vastama nendele küsimustele või te jätkate ikkagi ümmargust juttu?

Aitäh esitatud küsimuse eest! Senimaani on mind pigem süüdistatud selles, et ma olen liiga ametlik ja räägin liiga kuiva juttu. See vist on kompliment, et mind Jüri Ratasega võrreldakse. Aga sotsiaaldemokraadid on valitsuses koos erinevate erakondadega ja erinevad erakonnad juhivad erinevaid ministeeriumeid. Loomulikult me täna oleme võtnud jõulisema positsiooni Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis. Meie regionaalpoliitika ei ole ainult meetmepõhine, ei ole ainult kohalike omavalitsuste põhine, vaid me väga selgelt proovime nügida ka kõiki teisi valdkondi, et nad oma poliitikates rohkem regionaalpoliitikaga arvestaks. Kuid ma näen siin muidugi suuremat potentsiaali. Meie peame rohkem pingutama ja ma loodan, et teised ministeeriumid kaasuvad rohkem meie teemade aruteluga.  

Nüüd, mis puudutab riigimajadega seotud otsust, siis tõesti, tuleb nentida, et kuigi meil on üheksa riigimaja valminud, siis hetkel see programm on pandud pausile. Seda ei ole lõpetatud, ei ole tehtud otsust, et sellega kindlasti ei jätkata. Pigem on need investeeringud pandud pausile, sellepärast et meie eelarve seis on äärmiselt keeruline ja hetkel on prioriteet see, et me läheme edasi haridusinvesteeringutega, kus on samamoodi väga kriitiline seis. 

Ja nüüd ma ikkagi tooksin ka ühe väga konkreetse numbri. Loomulikult, me praegu vaatame üle, kuidas avalikku sektorit korraldada, kuidas seda korraldada efektiivsemalt. Aga samas tegelikult tehakse praegu väga suured investeeringud maapiirkondadesse. 2,5 miljardit on Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumil sellel perioodil ressursse, mis investeeritakse põllumajandusse, kalandusse, maaellu ja regionaalpoliitikasse. 

Jah, ka eelnevad kõnelejad on väitnud, et kahjuks need trendid, mis on meil regionaalpoliitikas, ei näita positiivset suunda, vaid need lõhed kasvavad, kuid öelda, et me konkreetselt mitte midagi ei tee, siiski ei saa. Me oleme teinud suuri investeeringuid, me oleme muutnud oma põhimõtteid, et ka ettevõtlustoetustest üha rohkem jõuaks maapiirkondadesse. Ma väga loodan, et need põhimõttelised muudatused, sealhulgas kohalike omavalitsuste rahastamise osas, ühel hetkel meile selle muutuse ka must valgel välja toovad, ja seda ka sisuliselt kohapeal. 

Rene Kokk, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Ma loodan, et te olete juba Raplamaa Omavalitsuste Liidult kätte saanud või kohe kätte saamas kutset kohtumiseks Vana-Vigala [kutse]kooli sulgemise plaanide teemal. Ma väga loodan, et sinna saab tulla ka haridusminister, et te mõlemad olete kohal. Praegu on küll tekkinud olukord, kus riigil on puhtalt tunnelnägemine. Haridusministeerium on oma raha kokkuhoidmise huvides tulnud ideele üks kool kinni panna. Tegelikult mina täna vastuseid ei näe nendele küsimustele, mis on õhku jäänud, ehk saame neid arutada. Tegemist on Rapla maakonna ja eriti Märjamaa valla jaoks suure regionaalse küsimusega. See ei ole ainult ühe ministeeriumi tunnelnägemuse küsimus, et hoiame raha kokku, paneme kinni. Kõik need mured, mis seal õhku jäävad, lükatakse tegelikult kohaliku omavalitsuse kaela. Rahalises mõttes ei muutu mitte midagi peale selle, et nüüd peab hakkama omavalitsus kandma neid kulusid. 

Olete te valmis kohale tulema ja milline on teie seisukoht, kuidas regionaalses mõttes see probleem lahendada nii, et see kool ikkagi jääks alles ja asjad toimiksid edasi?

Aitäh! Taas väga keeruline ja kriitiline küsimus. Kui mul vähegi on võimalik ja aeg lubab, siis ma tulen kohale. Kui ei ole minul võimalik tulla, siis on võimalik tulla kellelgi teisel Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumist. Aga kui vähegi võimalik, siis kindlasti ma tulen. Ka minu isiklik taust on see, et ma olen pärit maakoolist, mille kohal on olnud viimased aastad küsimärk, kas see kool püsima jääb või mitte. Ma tean väga hästi, et kui see kool kaob, siis tegelikult see kogukond sealt ümbert kaob. Nii et ma mõistan selle küsimuse sügavust ja ka mõju. Nii et kui mul vähegi on võimalik, siis olen ma kohal ja seisan selle eest, et regionaalpoliitiline vaade selle [küsimuse lahendamisel] eemale ei jääks. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Lugupeetud minister! Ma mäletan hästi neid aegu, kui oli ikka terve strateegia, kuidas viia maapiirkondadesse igasuguseid riigiasutusi või nende esindusi. Ehe näide oli tol ajal Integratsiooni Sihtasutus, mis siiamaani töötab Narvas. Sellel on jätkuvalt oma esindus Tallinnas, aga ikkagi. Paistab, et viimasel ajal, kuna raha on vähe ja valitsus kogu aeg tegeleb kärpimisega, on see strateegia kuskile eemale pandud, kalevi alla. Minu küsimus ongi see, kas on olemas mingisugune plaan, mingisugune strateegia – lühiajaline või pikaajaline –, kuidas ikkagi elavdada elu maapiirkondades selle abil, et viia sinna mingid riigiasutused või nende esindused. Kas on mingisugune konkreetne plaan, mis asutused ja nende esindused need olla võiksid.

Aitäh esitatud küsimuse eest! Praegusel hetkel on meie jaoks oluline see, et me saaksime ette pildi, mida ministeeriumid ja nende haldusalad planeerivad. Ja me planeerime valitsuses arutelu, nii nagu ma ütlesin. Ma arvan, et see maapiirkondadesse riigiasutuste ja töökohtade viimine oli üsna keerukas väljakutse. Samas ma arvan, et see on üks nendest meetmetest, mida võiks proovida kasutusele võtta. Teie mainitud Integratsiooni Sihtasutuse puhul ma olin ka ise väga selgelt kaasas, eks ju. Nõukogus me koos seda üleminekut tegelikult ette valmistasime. Ja tänane tulemus tõesti on see, et kui alguses oli palju kõhklusi ja kahtlusi, kas see toimib, siis hetkel see toimib väga hästi. Ja ma usun, et tänu sellele tegevusele on väga paljude ministeeriumide suhtumine muutunud. Inimesed ei pea olema kontorites ministeeriumimajades Tallinnas ja Tartus, vaid tegelikult võivad nad väga hästi teha oma tööd ka kohapeal riigimajades, võib-olla vaid teatud päevadel ministeeriumis käies. 

Mis on need konkreetsed tegevused? Kindlasti üks võimalik [lahendus] on see, et meie ettevõtlusmeetmetest jõuaks 40% maapiirkondadesse. Kui me vaatame eelmist eelarveperioodi, siis 90% toetustest jõudis Tallinnasse ja kuldsetesse ringidesse. 10% jõudis väiksematesse kohtadesse. Ja kindlasti, kui me tahame luua töökohti, siis see tähendab ettevõtlust. Nii et see on üks väga konkreetne meede. 

Teine meede, mida me Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis koostöös kohalike omavalitsustega ette valmistame, on see, et me tahame teha regioonipõhised arengukoostöö lepped. Tahame, et just nimelt majanduskasvu eesmärgil, ettevõtluse toetamiseks tekiksid maakondades suuremad regioonid, piirkonnad, kus toimuks koostöö selleks, et toetada ettevõtlust ja luua töökohti kohapeale. 

Mul oli võimalus käia eelmisel nädalal Kagu-Eestis õhtusöögil. Põim Kama korraldab neid oma lähikondsetega ja seal räägitakse just nimelt nendel teemadel, et kuidas [hoida] elu maapiirkondades. Küsimusi, mis on seotud sellega, mida me saaksime omalt poolt teha, on tegelikult väga palju. Kui alustada võib-olla kõige elementaarsemast, kuid väga kallist ettevõtmisest, siis küsimus on, kuidas tagada kohapeal elektrivõrk. Kui me tahame, et inimesed läheks maale elama, tahaksid seal luua oma ettevõtte, siis elekter on elementaarne asi, mis peab olemas olema. Ma loodan, et meil õnnestub koos Kliimaministeeriumiga mõelda, kuidas seda tegelikult tagada. 

Me fokuseerime [tähelepanu] hästi selgelt ka eluasemega seotud küsimustele, sest tihti noored ütlevad, et te tahate, et me liiguksime maapiirkondadesse, aga kus me seal elama hakkame. Nüüd on taristuministri eestvedamisel mitmed meetmed avatud ja me omalt poolt pakume MES-i kaudu samamoodi mitmeid selliseid toetusi. Oleme neid välja töötanud selleks, et maal elavad pered saaksid võtta laenu, et maja ehitada. Nii et väga mitmed erinevad tegevused on töös, aga see on selline hästi kompleksne küsimus, mille lahendamiseks kahjuks ühte võluvitsa ei ole. 

Anti Poolamets, palun!

Tänan, juhataja! Austatud minister! Ma tahan ka rõhutada seda, mida te hiljuti värskelt märkisite. Noorte perede eluasemetoetusest turutõrke piirkondades oli kasu, seda meedet kasutati innukalt. Suur palve on, et te jälgiksite, et see asi läheks edasi, sest kui pole inimesi, pole ka koole ja kõik jääbki tühjaks. 

Muidugi on märkimisväärselt halb uudis see, mis puudutab Jõhvi kohtumaja. Ida-Virus peaks hoopis riigi kohalolekut laiendama, sealt ei tohi ühtegi asutust välja [viia]. 

Aga nüüd praktiline küsimus. Kuidas siis jätkata töökohtade väljaviimist pealinnast, eriti selles kurvas olukorras, kus 90% toetusi, nagu te märkisite, on läinud pealinna piirkonda. Kuidas saaks [maa]piirkonnad vähemalt töö[kohti] juurde? Kuidas te konkreetselt Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis neid töökohti võiksite välja viia Tallinnast?

Aitäh esitatud küsimuste eest! Kindlasti ma jälgin seda, et eluaseme soetamisega seotud meetmed alles jääksid. Selles mõttes oli väga hea, et eelmisel nädalal toimunud arutelul olid kohal ka erinevate pankade juhid, kes nendest probleemidest ka kuulsid. Nendega tegelikult võiks teha oluliselt rohkemat koostööd.  

Kindlasti see on murekoht, kuidas tuua konkreetseid töökohti maapiirkondadesse. Kui me räägime Ida-Virumaast, siis üks väga mahukas meede on hästi käivitunud, see on õiglase ülemineku fond. Selle fondi raames luuakse Ida‑Virumaale üle tuhande töökoha. Praegu see seis on väga hea. Need meetmed on taotlejatega kaetud, nii et ma loodan, et seatud siht täidetakse.  

Nüüd, mis puudutab konkreetselt põllumajandusvaldkonda, siis nagu ma ütlesin, praegu on rohkem kui 2 miljardi ulatuses erinevaid meetmeid selleks, et toetada põllumajandust, kalandust, maaelu, kohalikku ettevõtlust. On väga palju erinevaid meetmeid, juba ühise põllumajanduspoliitika raames on 55 eri meedet, mis on peamiselt seotud just maaettevõtluse investeeringute tegemisega, töökohtade loomisega, aga ka avalike teenuste arendamisega.  

Meil on päris mahukad meetmed selleks, et toetada ka kohalike omavalitsuste taristuga seotud poliitikat, et uuendada elukeskkonda. Ja loomulikult üks nendest konkreetsetest teemadest, mis on tekitanud avalikkuses väga palju arutelusid viimastel nädalatel, on ühistranspordi tagamine. Kõiki teenuseid ei ole võimalik kõikidesse väikestesse kohtadesse viia, küll aga tuleb tagada ligipääs ühistranspordiga. Need teemad on meil ka laual. Jah, [olukord] on keeruline, aga tänasel hetkel ma ministrina julgen sellest keerukusest rääkida, sest kui me ei tea, milline seis on, siis me ei jõua ka lahendusteni. Ka ühistranspordireformi elluviimisel käib väga jõuline ja tempokas töö. 

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Mulle tundub, et praegune valitsus töötab Eesti tasakaalustatusele vastu ja rahuldub sellega, et teie ametinimetuses on ka "regionaalminister", ja lastakse teil ainsana tegeleda regionaalpoliitiliste küsimustega, rääkida tasakaalust ja tõesti pingutada. Aitäh selle eest! Aga teised ministeeriumid töötavad tegelikult regionaalsele tasakaalule vastu, ja päris suure hooga. Siin on täna mitmeid näiteid toodud. Te olite valitsuses koos, kui praegune valitsus kiitis haridusküsimusi [arutades] heaks õpetajate koormusega tegeleva leppe, millele on haridustöötajad ja ma saan aru, ka valitsus juba alla kirjutanud. Oodatakse omavalitsuste seisukohti. Seal on kirjas niimoodi, et kooli halduskuludest või, ütleme, hariduskuludest peab minema 60% palkadeks, ülejäänud majanduskuludeks. On teada, et kohapeal see suhe niisugune ei ole. Kui haridustöötajad sinna alla kirjutavad, kas see tähendab seda, et selline lepe annab omavalitsustele õiguse hakata väikekoole kinni panema? Õpetajad on sisuliselt sellele [leppele] oma heakskiidu andnud, aga ei ole ju võimalik seda 60 : 40% vahekorda majandus‑ ja palgakulude vahel saavutada. 

Aitäh esitatud küsimuse eest! Erinevatel ministeeriumidel on loomulikult oma valdkondlikud väljakutsed ja murekohad ja probleemid, mida nad peavad lahendama, ja tänastes kärpetingimustes on eriti keeruline seatud strateegilisi sihte saavutada. Meie ülesanne Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumiga on kõikide nende otsuste puhul, mida erinevad ministeeriumid teevad ja mis mõjutavad piirkondi, juures olla ja pöörata tähelepanu sellele, et nendel otsustel oleks regionaalpoliitiline mõju, millega tuleb arvestada. 

Ma näen täna seda, et erinevad ministeeriumid teevad jõupingutusi selle nimel, et kohapeal oleksid inimesed olemas. Need otsused, mis tehakse, ei ole tulnud lihtsalt, nendele on tihti eelnenud analüüsid, põhjalikud ettevalmistused. Ka nendest ministeeriumide ülevaadetest oli võimalik välja lugeda, et need ei ole olnud lihtsad ja kiiresti tehtud otsused, ja ma loodan, et kõik ministeeriumid pööravad regionaalpoliitikale üha rohkem tähelepanu.

Nagu ma olen öelnud, kindlasti ei õnnestu meil üksinda [eesmärki saavutada]. Siin on väga paljude valdkondade koosmõju ja omalt poolt me proovime olla hästi aktiivsed partnerid [kõiges], mis puudutab piirkondi, aga loomulikult on meie jaoks oluline ka see, et kohalikel omavalitsustel oleks olemas võimekus, oleks olemas ressursid. Me oleme juba välja tulnud mitmete ettepanekutega, mis on ka siin saalis heaks kiidetud, ja kindlasti tuleme ka edaspidi, et kohalikel omavalitsustel oleks rohkem võimalusi oma piirkonna elu arendada.

Mis puudutab hariduslepet, siis ministri eesmärk oli ju see, et meil oleksid vääriliselt tasustatud õpetajad ja hariduse kvaliteet kohapeal tõuseks. Mina väga loodan, et haridusleppega edasi minnes me ei pane väikekoole kinni. Me oleme ka koostöös linnade ja valdade liiduga seda teemat mitmel korral käsitlenud, meil on regulaarsed kohtumised juhtkonnaga, regulaarsed kohtumised kohalike omavalitsejatega. Ma tean, et täna on kohalikel omavalitsustel väga suur küsimus, kas nende lepetega edasi minna või mitte. Aga mina loodan, et jõutakse siiski heade kompromissideni. 

Väikekoolide kinnipanemine ei ole lahendus. Haridusreformiga tuleb kindlasti edasi minna, sest nagu Riigikogu liikmed kindlasti kursis on, kõige suurem kärbe on haridusministeeriumi valdkonnas. Kahjuks on see praegu nii ja me ei saa jätkata nii, nagu me siiani oleme teinud. Muudatused seisavad ees. Aga sotsiaaldemokraadina ja kindlasti ka regionaalministrina seisan ma selle eest, et olulisi haridusasutusi kohapeal kinni ei pandaks.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud regionaalminister! Te kenasti ütlesite, et selles küsimuses tuleb teha valdkondadeülest koostööd. Minu küsimus puudutabki koostööd sotsiaalvaldkonnaga. Ma pean silmas seda, et te septembri lõpus ütlesite siinsamas puldis, et kui miski puudutab regionaalpoliitikat või elu maapiirkondades, siis tuleb panna punast, kui see [miski] on sellele kahjulik. Ja nüüd ma küsingi. Teie valitsus on teinud 1,35 miljoni suuruse kärpe: hooldekodudes üldhooldusel ja erihooldusel olevatele pensionäridele aasta jooksul üks kord makstud 200-eurost toetust enam ei maksta. Sellega te tegelikult eelarve mahus väga palju ei võida. Aga on selge, et need üldhooldus[asutused] on tavaliselt maapiirkondades ja need inimesed on nii haavatavad, et nad ei saa vastu hakata. Minu arust on see täpselt see koht, kus te peaksite ikkagi kutsuma üles, et pange punast. Kas te tegite seda valitsuses, kas teil on plaanis seda teha või kuidas te suhtute sellesse kärpesse, mis võtab väga haavatavatelt inimestelt, kes enda eest seista ei saa, viimasegi?

Aitäh esitatud küsimuse eest! Seni oleme Sotsiaalministeeriumiga teinud või kohe-kohe hakkame koostööd tegema kahes olulises küsimuses. Kindlasti on ka teisi teemasid, aga hoolekandereform on üks teema, mille kohta oleme eri piirkondade kohalikes omavalitsustes käies saanud väga selget tagasisidet, et kohalikud omavalitsused ei tule toime ülesannete ja kohustustega, mis hooldereformi raames neile pandud on. Meie soov on kindlasti vaadata see reform koos Sotsiaalministeeriumiga üle. Muidugi on tegemist väga olulise ja hea reformiga, tänu millele on inimesed ja perekonnad tegelikult abi saanud ja tänu millele on ka hooldereformi ja üldse hoolekandeteenustega seotud inimesed saanud oluliselt väärilisema palga. Samas on siin küsimusi üles jäänud, selles süsteemis on oma kitsaskohad. Tänavu andis ka Regionaal- ja Põllumajandusministeerium omalt poolt kohalikele omavalitsustele, kellel on proportsionaalselt väga suur arv hoolekandekohti, täiendavat ressurssi, et nad hakkama saaksid. 

Teine kohe algava koostöö teema on haiglavõrgureform, mille kohta on olnud erinevaid sõnumeid. Tegelikult on [tervise]minister andnud väga selge sõnumi, et piirkondades kokku ei tõmmata, kvaliteetne tervishoiuteenus jääb. Kohalikel omavalitsustel aga on selle kohta omad tagasisided, omad küsimused ja seepärast me kindlasti kohtume ka haiglavõrgureformi läbi viiva projektijuhiga.

Nüüd, selle konkreetse küsimuse teemal pean ma nii-öelda tausta üle vaatama. Ma ei oska öelda, kas meie ministeerium on selles küsimuses juba kuidagi reageerinud, aga saan sellele tagantjärgi vastata kirjalikult. 

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt, head kolleegid, avan läbirääkimised ja esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja. Kolleeg Lauri Laats, palun! Kuidas lisaajaga on, paneme kohe juurde?

Ei, vaatame, kuidas jooksma hakkab.

Selge. Praegu ei pane. Hakkame vaatama. 

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Hea minister ja inimesed, kes meid jälgivad interneti vahendusel! No tuleb au anda ja ka ministrit tuleb kiita. Minister oli kindlasti väga viisakas, aga kahjuks peab ütlema, et ka väga ümmargune oma jutus. Hästi palju kõlas "loodame", "ootame", "vaatame" ja "püüame". Tegelikult ei lähe see kokku tegelikkusega, mida tehakse. Ma saan aru, et minister ei ole heasse positsiooni pandud, ja loomulikult üks minister ei saa võtta vastutust kogu valitsuse eest. Aga regionaalminister oli praegu meie ees ja need otsused, mis praegu järjest tehakse, muudavad meie inimeste elu maapiirkondades eriti keeruliseks. 

Ja loomulikult, me ei saa rääkida sellest, et meil on mõistlik regionaalpoliitika ja seda viiakse ka ellu. Toon lihtsalt ühe näite, mille kohta minister ei osanud vastata. Just sain infot Lüganuse kandist: Kiviõlist soovitakse töötukassa [teenused] üle viia Jõhvi büroosse. Ma saan aru, et [Kiviõli] võimud tegid töötukassale ettepaneku, et ruumide rent [nende juures] võiks olla nullkuluga. Vaatamata sellele töötukassa juhtkond ikkagi ütles, et nad viivad oma reformi ellu ja seda ettepanekut vastu ei võeta. Tegelikult oli väikegi võimalus teha kohaliku omavalitsuse ja riigiasutuse koostööd. Ka kohalik omavalitsus püüdis leida lahendust, kuidas need töökohad jääks ikkagi Kiviõlisse, et need ei suunduks Jõhvi. Aga nagu näha, sellest midagi välja ei tulnud. 

Siin oli üks küsimus selle kohta, mis saab Hiiumaal Suuremõisas asuvast [ameti]koolist. No praeguseks hetkeks me teame, et hoone hindamine on tellitud, ja see viitab sellele, et see tahetakse maha müüa. Kui me räägime üldse mõisakoolidest, siis oli aeg, kus, vastupidi, mõisu osteti üles, et neis koole [avada]. Nüüd on Eesti riigis valitsus, kes tegelikult tahab kõik mõisakoolid likvideerida. See on loomulikult vale suund. 

Lugupeetud minister ütles, et sotsiaaldemokraadid ei ole oma lubadustest taganenud. Aga see ju jällegi ei vasta tõele, sellepärast et kõik need otsused, mis on siiamaani tehtud, viitavad nimelt sellele, et [lubadustest] kinni ei peeta. 

Ja kui me räägime üldse regionaalpoliitikast, siis kõik need otsused, mis puudutavad maksutõuse, erinevaid uusi makse, nagu automaks – no see teebki elu maal võimatuks. Lihtsalt toon teile ühe näite. Mõned ministrid räägivad, et me tõstame jah käibemaksu 2% võrra, et me tõstame tulumaksu 2% võrra – me teame, et 2026. aastal nii füüsilise isiku tulumaks kui ka käibemaks [kasvavad], uued määrad on 24% ja 24% – , aga see suurt ei mõjuta meie hindu. Aga see ei vasta ju tõele. Ma just eelmine nädal sain ühelt ettevõttelt, kes pakub mulle teenust, kirja – väga viisaka kirja –, kus ta kirjeldas kogu seda olukorda, mis riigis on praegu [kujunemas], ja ta pakkuski mulle välja, et kui ma soovin teenust edasi tarbida, siis järgmisel aastal on see teenus 8% kõrgema hinnaga. Kaheksa protsenti! 

Kui me räägime, et me võtame vastu [maksutõuse], mis on [eraldi võetuna] 2% ja 2%, siis see 2 + 2 moodustabki 4 ja hinnad peaksid tõusma 4%, teatud valdkondades võib-olla isegi vähem. Ent tegelikult on ju fakt see, mida ma lugesin must valgel: 8% tahab üks ettevõte mul hinda tõsta. Ja eks see enam-vähem sellisel viisil puudutab absoluutselt kõiki teenuseid. 

Nii et ei ole see lihtne. Ei ole loomulikult lihtne nendel inimestel, kes elavad maapiirkondades, kelle koju see kõik alles jõuab järgmisel või ülejärgmisel aastal – kõik need maksutõusud ja uued maksud. Ja teiselt poolt siis pannakse asutusi kinni, viiakse töökohad ära, ja siis öeldakse, et nautige seda kõike ja püüdke hakkama saada.

Nii, kas oleks vaja lisaaega? 

Ei, ma praegu sellega lõpetan.  

Selge.  

Jõudu meile ja jõudu nendele inimestele, kes peavad maal rasketes olukordades hakkama saama! Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Tõnis Lukase. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Lugupeetud ministrid! Regionaalpoliitika on väga oluline teema. Aitäh Keskerakonnale selle märkimisväärse teema ülesvõtmise eest! Üks märk on, kuidas taandub riik kohtadelt, piirkondadest, mujalt Eestist tõmbub Tallinnasse kokku. Teine on, kuidas riigi osanikud – tegelikult omavalitsused on ka ju osa riigist, lihtsalt funktsioonid on jagatud riigiaparaadi ja omavalitsuste vahel – vastavaid otsuseid teevad. Ja kolmas on riigiettevõtted, firmad, mis justkui tegutsevad turumajanduslikel põhimõtetel. 

Siin räägiti 8%-lisest hinnatõusust – see on lapsemäng võrreldes sellega, et Elektrilevi on eelmisest sügisest alates praeguseks tõstnud ampritasu ligi kahekordselt. Neid otsuseid teeb iga ettevõte oma majanduslikest positsioonidest lähtudes. Aga kui me räägime riigi poolt monopoolsesse seisundisse pandud ettevõtetest, siis ootaks midagi muud. Miks ma praegu sellest siin räägin? See ju regionaalselt mõjutab väga oluliselt, kuidas inimesed hakkama saavad, kuidas nad oma kodusid rajavad, kuidas nad remonti teevad, millised võimalused neil seal on, kuidas kas või väike tootmine üles panna. 

Nii et väljaspool Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi on suhtumine tasakaalus riiki täiesti, totaalselt käest ära. Otsuseid on palju, aga võib öelda, et teised ministeeriumid teevad otsuseid, lähtumata tasakaalus Eesti põhimõttest. Ja kui ma peaministrilt veidi aega tagasi, paar nädalat tagasi küsisin, et kui eelmistel valitsustel on mitmel puhul olnud koalitsioonilepetes eesmärk viia riigieelarvest tasustatud töökohti [Tallinnast] väljapoole, siis praegu seda eesmärki ei ole. Tõin ka mitmeid näiteid, kuidas tegelikult koondatakse ettevõtmisi. 

Võtame näiteks, kuna kultuuriminister on saalis, rahvaraamatukogu seaduse, mida ette valmistatakse. Üks selle aluseid on see, et kui praegu on maakondade keskraamatukogudes riiklikult makstud töökohad – neli tükki kõigis, välja arvatud Hiiumaa, kus on kaks –, siis neid jääb märksa vähemaks ja need kõrgharidust nõudvad spetsialistitöökohad kaotatakse ära. Teenus koondatakse rahvusraamatukogu juhtimisel põhiliselt digiplatvormile ja vajalikud töökohad luuakse siin Tallinnas. Selline lähenemine iseloomustab paljusid suundi. Siin räägiti täna ka riigimajadest ja millest iganes, näiteks sideküsimustest ja transpordiküsimustest. See kõik käib tasakaalus Eesti põhimõttele vastu. 

Mind natukene kurvastas see vihje, mille te, regionaalminister, andsite: et maakool, kus te ise käisite, loodetavasti jääb tulevikus püsima. Aitäh toetuse eest, kui te olite kultuuriminister! Me olime ühes valitsuses. Siis te toetasite väga seda, et Lüganuse kool saaks jätkata. Me riigistasime selle. Kas ma tõesti loen nüüd välja, et riigi seisukoht on muutunud ja võib juhtuda, et riik Lüganuse koolituskoha sulgeb? Ma väga loodan, et seda ma teie tekstist välja lugema ei peaks.

Palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Nüüd siis selle leppe juurde, mida nimetatakse kaunimate sõnadega, kui ta tegelikult on. Haridusvaldkonnas on palju küsimusi, mida see lepe ei puuduta. Aga valitsus on heakskiidu andnud sellele, et haridusminister võib alla kirjutada reale õpetajate töökorraldust puudutavatele punktidele. Osa nendest punktidest on täiesti kiiduväärsed, ma näiteks väga toetan karjäärimudeli loomist, mis seal on. Samas mul on mõned küsimused selle karjäärimudeli olemuse kohta ja küllalt suure finantsilise kokkuhoiu tingimustes on jäetud seal mõned asjad, mis oleks võinud olla reguleeritud, lahti. Näiteks kahe esimese astme puhul ei ole tegelikult astmepalga vahet ja lisaks sellele ei ole väga selgelt määratud ka õpetajate koormust. On antud diapasoon, mille puhul koormus võib tegelikult venida kuni 24 tunnini nädalas, mis tähendab, et tegelikult arengut ei ole, kuigi eesmärk on võetud 21 peale. Eesmärk oleks võinud olla veel ambitsioonikam, sest gümnaasiumis on ka 21 tunni andmine ikkagi päris suur koormus, milleks tuleb teha palju lisatööd, mis tuleks ka ju tasustada. 

Aga kui me räägime regionaalsest tasakaalust, siis on mul mure, et tegelikult püütakse õpetajate kätega anda voli koole sulgeda. Kui haridustöötajad on vastavale leppele alla kirjutanud ja teine pool, omavalitsused, kirjutavad ka alla leppele, kus on punkt, et koolipidaja võtab eesmärgiks selle, et koolikuludest 60% on palgafond ja ülejäänud ehk siis 40% või alla selle on majanduskulud või muud kulud, siis [mis saab?] See olukord võib erinevates omavalitsustes praegu erinev olla. Me teame Aaviksoo analüüsist [ja mujaltki], et tegelikult see proportsioon on mõnel pool hoopis majanduskulude kasuks. Ja see, et see punkt on lepingus sees ja koolipidaja peaks võtma eesmärgiks proportsiooni muuta, tähendab tegelikult riigi poolt omavalitsustele avaldatavat survet koolide kinnipanemiseks. Ja kui seal on ka õpetajate ametiühingu või haridustöötajate liidu allkiri all, siis sisuliselt võib mõnigi omavalitsus sellele punktile viidates teatada, et õpetajad on ise olnud nõus, et väikekoole suletakse. Karbikulud ehk siis haldamisega, majandamisega seotud kulud on liiga suured ja omavalitsusel puudub [võimalus] seda proportsiooni muuta. Sellised tendentsid on muret tekitavad. Aitäh!

Suur tänu! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Solmani. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud ministrid! Lugupeetud saadikud siin saalis ja inimesed, kes te jälgite meid sidevahendite abil! Me oleme siin Riigikogu saalis kuulnud väga palju kordi, et kui sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo hakkab midagi rääkima lastega perede kindlustundest, siis sellele järgneb kohe ilmselge perede kindlustunde vähenemine ja peredele suunatud toetuste kärpimine. Aga nüüd tundub mulle, et ka regionaal‑ ja põllumajandusminister Piret Hartman on hakanud valitsuses Signe Riisalo tubli kolleegina sarnast käekirja ja minu arust ka silmamoondust oma valdkonnas rakendama. Ma olen nõus, et üksinda ei tee ükski minister mitte midagi ära, kärbete olukorras veel eriti, ent kui pidev vee tilkumine uuristab ka kivisse augu, siis saab ka minister minu arvates omas valdkonnas tublim olla. Samas minagi kiidan Piret Hartmanit selle eest, et ta vastab riigikogulaste küsimustele ausalt, viisakalt ja ta ei ole üleolev. Ta proovib meid mõista ja vastab nii põhjalikult, kui tema olukord võimaldab.

Kuid läheme ajas kuu aega tagasi. 25. septembril käis minister Piret Hartman Riigikogus tutvustamas riigi pikaajalise arengustrateegia elluviimist. Minister rääkis hoogsalt hea elukeskkonna loomisest kõikjal Eestis. Ta kõneles, kuidas maal käies jäi tema kõrvu kõlama arvamus, et noori peresid maale kutsuda ja seal hoida on keeruline, kui kohapeal ei pakuta piisavalt vajalikke avalikke teenuseid, mis aitaksid peredel maapiirkonnas ennast hästi tunda. Üks selline teenus ongi hea haridus ehk koolid. 

Minister rääkis meile valglinnastumise pidurdamisest, regionaalse mahajäämuse vähendamisest ja väljaspool suuremaid kasvupiirkondi asuvate omavalitsuste vajadusest tagada avalikud teenused. Ta kirjeldas, kuidas Eesti taasiseseisvumise järgse poliitika suurim läbikukkumine on üha süvenev regionaalne ebavõrdsus, ning kinnitas, et Eesti ei tohiks sihiks võtta arglikku ja ambitsioonitut kestlikku kahanemist. Ta esitas veel ühe väga tähtsa põhimõtte: regionaalpoliitika puudutab kõiki eluvaldkondi. Piret Hartman ütles meile, et ükski eelnõu ei [tohiks] jõuda kinnitamiseni enne, kui on saanud vastuse järgmistele küsimustele. Milliseid linna‑ ja maapiirkondi see otsus mõjutab ja kuidas? Kas see suurendab või vähendab piirkondadevahelisi lõhesid? Kas mõju mõne piirkonna inimesele on kahjulik ja kas on tehtud kõik selleks, et seda kahjustavat mõju vähendada või õiglaselt kompenseerida?

Need Piret Hartmani mõtted on täiesti õiged mõtted, millele me võiksime kohe alla kirjutada. Ent siin on siiski üks suur aga. Ta on ju ise praegu valitsuse esindaja, kelle võimuses on teha otsuseid just sellise plaani elluviimiseks. Selliseid kõnepunkte võinuks esitada mina opositsioonipoliitikuna, kes praegust valitsust kritiseerib, sest tegelikult on valitsuse tegevus tema kõnes toodule risti vastupidine. Suurepärane näide pärineb Põlvast, kust tänavu on lahkunud Maksu‑ ja Tolliamet ning Sotsiaalkindlustusamet. Oma järge ootab Transpordiamet. Eesti Rahvusringhääling tegi pika uudise, kuidas riigi mõtteviis ühtlasest arengust on muutunud. Teenuseid justkui ei olegi kõigis maakonnakeskustes enam vaja. Huvitav, [mis tundega] kuulas seda ministri kõnet Põlva vallavanem Martti Rõigas, kes nüüd peab pealt vaatama, kuidas riik tema koduvallas lihtsalt kohvrid pakib. Vallavanem Rõigasel on õigus, et kui teenused puuduvad, siis on väga keeruline kedagi maapiirkonda või väiksemasse asulasse elama meelitada. Samas, Tallinna linnaregiooni elanike arv on ületanud 600 000 piiri ja see arv kõikide prognooside järgi kasvab veelgi.

Ja veel võib-olla väike koputus südametunnistusele. Tegelikult on vastupidine proua ministri Riigikogu kõnepuldis väljendatud põhimõttele ka see, et ta vajutas rohelist nuppu maksutõusudele, mis ebaproportsionaalselt kahjustavad maainimeste toimetulekut, suurendavad lõhesid ja ebavõrdsust. Käibemaksu tõus, automaksu kehtestamine, kütuseaktsiisi tõus ja kõik ülejäänud maksutõusud ja kärped, eriti huviringide [raha] kärbe laste ja perede arvelt on tekitanud olukorra, kus maal elamine muutub järjest enam noorele [muidu] elujõulisele perele võimatuks. Maapiirkonnad, eriti äärealad [surevad välja], seal elavad üha vanemad inimesed, kes ühel hetkel meie hulgast lahkuvad.

Nii et kui minister räägib regionaalsest ebavõrdsusest, siis me peaksime jälgima, kas sellele järgneb ehk mõni valitsuse samm, mis regionaalset ebavõrdsust veel järsult suurendab. Praegu on meil valitsuses paraku mustkunstnike ja silmamoondajate aeg. Aga jõudu põhimõtete eest seismisel ja nendest vähemalt rääkimisel! Aitäh!

Suur tänu! Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Arvo Alleri. Palun! (Arvo Aller palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega ka.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu [esimees]! Hea minister! Arupärimine on väga asjakohane ja regionaalminister [andis ka] asjakohased vastused nendele viiele küsimustele. Kuid tegelikult me näeme ju, et ministril on raske, et ta ei suuda regioonide eest seista. Räägitakse küll, et kõik ministrid panustavad regionaalarengusse ja regionaalpoliitikasse, aga praktika näitab hoopis vastupidist tegevust. 

Rääkides heast haridusest, räägitakse, et ministrid on sellega kõik päri, et piirkondades peavad olema haridusasutused, samas pannakse kinni keskkooliosasid, ühendatakse neid ja suletakse osa põhikoole. Muidugi siin [näidatakse] kohe kohaliku omavalitsuse peale, et omavalitsus tegeleb põhikoolidega, samas võiks riik selle ülesande omale võtta ja kohapeal haridust jätkata. Kutsehariduses pannakse maapiirkonna kutsekoole kinni, kuigi need on tegelikult väga paljudele ainuke võimalus omandada kutse, omandada oskused tööd teha ja omandada ka oskused tööturul läbi lüüa. Selle koolide kinnipanekuga me kindlasti pärsime seda ja see ei tule Eestile kasuks. 

Regionaalpoliitikat võib ju suuresti võtta ka kui julgeolekupoliitikat. Kui meil ikka vallad ja külad tühjaks lähevad, siis ei ole meil ressursse ei toidujulgeolekuks ega üldse riigi julgeolekuks, riigi kaitseks. Meil ei ole kohapeal inimesi, meil on ainult tühjad külad, tühjad elamised ja see ei ole riigikaitse seisukohalt üldse jätkusuutlik. See näitab seda, et ei vaadata kaugemale, vaadatakse mingites teatud piirides, oma Exceli tabeli piirides, et tuleb kärpida ja sellega peavad arvestama kõik ministeeriumid. 

Nüüd, mis eriti [kummaline] tundub. Riigiasutuste [piirkondadest] äraviimine on üks mure. Eelmine nädal tuli tõesti suhteliselt ootamatult üles Jõhvi kohtumaja juhtum. 2011. aastal [valminud] maja konserveeritakse ja viiakse kohtunikud sealt minema, maja jääb tühjalt seisma. Jah, neljapäeval võttis Jõhvi volikogu vastu otsuse, et nemad ei toeta seda, et see on piirkonna jaoks väga oluline institutsioon, mis näitab riigi kohalolekut seal. Me oleme näinud palju vaeva, et riiki Ida-Virumaale rohkem tuua, aga me ei too. Piiriäärsed vallad, piiriäärsed maakonnad – Võru, Põlva, Ida-Virumaa – on need, kus riik peab kohal olema, ja väga tugevalt kohal olema. Tallinnast tuleks rohkem riigiasutusi ära tuua.  

Räägime ka meie niinimetatud eduprojektist, mille minister siin välja tõi: õiglase ülemineku fond 1000 töökohaga. Aga ärge unustage, et õiglase ülemineku fondi eesmärk on põlevkivi tootmine ära lõpetada, mis tähendab seda, et sealt kaob 5000 töökohta ja rohkemgi. Kui me nüüd kõrvutame seda 5000 ja 1000, siis me ei saa kindlasti seda edulooks nimetada. 

Pigem me peame hoidma oma põlevkivisektorit, oma energiasektorit ja tekitama seal juurde lisandväärtust, et säiliksid töökohad põlevkivikeemiasektoris ja põlevkivisektoris. Need 1000 töökohta võiks lisaks tulla, mitte keegi ei vaidlusta seda, aga et samas kaovad töökohad põlevkivi tootmises – me ei saa kindlasti sellega nõustuda. See on silmamoondus, ei saa aktsepteerida, et see on meie suur eduprojekt. 

Ma ei hakka nende õiglase ülemineku fondi meetmete [detailidesse] minema, aga seal olid kohe välistatud põllumajandustootjad, kes tahtsid õiglase ülemineku fondi raames ka teha investeeringuid nõndanimetatud rohetehnoloogiasse. Paraku põllumajandusettevõtted olid välistatud, mis näitas, et ei olnud arvestatud piirkonnas toimetavate põllumeestega. 

Mis teeb eriti murelikuks, on riigis looduskaitsealade laiendamine. Kliimaminister kinnitab oma allkirjaga Alutaguse rahvuspargi laiendamise. Suurendatakse 7400 hektari võrra püsielupaikade ala ja 17 000 hektari võrra riigimaadel asuvate loodusmaastike ala. Jah, riigimaa võib olla looduskaitsealuseks maaks väga hea. Samas me teame, et kui on looduskaitseala, siis selle pealt ei laeku riigi ega valla eelarvesse mitte mingit maamaksu, kuna seal on erisus olemas. Ja sellega riik jälle liigutab oma kohustused kohaliku omavalitsuse kaela. Nendes metsades on keelatud majandustegevus ja nende looduskaitsealade ümber tekib nõndanimetatud majandustegevuse keeluvöönd. Seal ümbruses on majandustegevus keelatud või raskendatud. See näitab seda, et riik paneb oma kohustused kohalikule omavalitsusele. Ka maamaksu tõus näitab järjekordselt, et ei mõelda regionaalselt, vaid lükatakse halbade otsuste tegemine kohaliku omavalitsuse kaela, kes peab raske südamega tegema otsuse maamaksu tõsta. See põhimõtteliselt tuleb põllumajandustootjate arvelt, kelle toodang on samas toidujulgeoleku kontekstis Eestile väga vajalik. See ei ole selge regionaalpoliitika ja selle eest ei saa praegust valitsust kuidagi kiita. 

Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi käsutuses on 2,5 miljardi ulatuses ühise põllumajanduspoliitika meetmeid. No number on küll ilus, aga kui nende [meetmete] sisse vaadata, siis selle raha kättesaamiseks on teatud nõuded. Nende nõuete täitmise [tagamiseks] on meil olemas riigi[asutus] nimega Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, kes kontrollib kõike ja leiab vajadusel võimaluse seda raha mitte välja maksta. Tegelikult on see nonsenss. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet peaks olema amet, kust sa saad informatsiooni, aga sa saad sealt informatsiooni siis, kui sa oled ise [vägagi] informeeritud. Muidu nad ei vasta sulle või tegelikult ajavad ümmargust juttu, vastavad kantseliiti kasutades. Põllumajandustootja ei suuda läbi närida nendest Euroopa Liidu reeglitest. 

Täna Euroopa Liidu asjade komisjonis räägiti, et bürokraatiat tuleb vähendada ja selleks me loome eraldi bürokraatiabüroo. Kahju on sellest, et valitsus ei võta praegusel juhul opositsioonisaadikuid kuulda, kuidas teha regionaalpoliitikat õigesti ning Eesti inimestele vastuvõetavalt. Aitäh!

Aitäh! Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Mina ei usu, et regionaal- ja põllumajandusminister mõtleb kuidagi, et elu maal peab viletsamaks minema. Ma tõesti ei usu seda. Kindlasti mõtleb ka praegune valitsus, kuidas midagi paremaks saaks teha. Aga samas on meie ülesanne siin ikkagi juhtida tähelepanu nendele asjaoludele, mis minu arvates vajaksid teisiti lähenemist.  

Toon ka mõned näited. Ma olen üldiselt eelkõnelejate jutuga väga nõus. Aga konkreetselt Hiiumaa näide. Hiiumaal on ametikool, kus on 167 õpilast. Praegu plaanib valitsus kinni panna kõige suurema osa sellest, aianduseriala, mis hõlmab tegelikult 107 õpilast. Kui nüüd need 107 õpilast sealt ära kaovad, siis ükskõik mida sinna juurde ei mõelda, ilmselgelt Hiiumaa Ametikool lõpuks hääbub.

See näide sobib väga hästi tänase päevakorrapunkti juurde, sest see tõestab järjekordselt, et ühest küljest üritatakse mingis valdkonnas kokkuhoidu teha, aga teisest küljest unustatakse ära selle regionaalne mõõde. Ja tegelikult kõik on omavahel seotud. Seesama Hiiumaa Ametikool asub Suuremõisa mõisakompleksis. Mulle teadaolevatel andmetel soovitakse see mõisakompleks panna müüki ehk ühesõnaga, võõrandada. See on siis juba topelthalb otsus, sest me ei tea, kelle kätte see mõis, mis on suhteliselt heas olukorras, läheb, kui see maha müüakse. See on tegelikult ka kultuuriväärtuselt väga oluline maamärk Hiiumaal. Tihtipeale on mõisahooned just tänu sellele säilinud, et neis on kas kool või hooldekodu sees. Regionaalses mõttes peab väga mõtlema ka selliste asjade peale.

Toon ka teise näite, mis otseselt ei ole seotud konkreetse ministeeriumiga, aga ikkagi. Kohtusin eelmisel nädalal Kuressaare Haigla juhtidega. Nemad on mures Kuressaare Haigla hääbumise pärast või selle püüde pärast, et seda üritatakse kokku tõmmata. Mure on selline, et seal vähendatakse eriarstiabi. Juba on ära võetud õigus südamestimulaatoreid paigaldada. Kuid ma ei räägi ainult konkreetsest [teenusest], vaid sellest, et meil on Saaremaal väga tugevaid oma eriala arste, aga nad ei saa praktiseerida, nad ei saa haiglas tööd teha, sellepärast et haiglalt on võetud ära õigus mingite protseduuride või toimingute tegemiseks.

Näiteks on olemas ortopeed, on pulmonoloog, kes elavad Saaremaal, ka hematoloog, aga nad ei saa seda ravi pakkuda. Väidetakse, et siis tuleb välja õpetada ka medõed ja nii edasi. Aga kui haigla ise on selleks suuteline ja soovib seda teha, siis kõike koondada kas Tartusse või Tallinnasse on minu arvates väga lühinägelik otsus. Saaremaalt või, ütleme, Kuressaarest Tallinnasse on teatavasti 250 kilomeetrit ja Tartusse ligi 400 kilomeetrit.

Ja see on jälle kahe otsaga asi. Ühest küljest me võtame inimestelt võimaluse seal töötada ja meil niigi töökohti napib. Ja teisest küljest, tänapäeval on olemas digiregistratuur. Kuressaare Haigla sai eurotoetuste abil endale kompuutertomograafi. Ma olen ise ka soovinud kompuutertomograafi aega saada ja tean, et nii Tartus kui ka Tallinnas on meeletud järjekorrad, kuudepikkused. Aga Saaremaal oleks võimekust seesama kompuutertomograaf rohkem tööle panna. Ja tegelikult ma arvan ka, et kui meil on näiteks hematoloog või ortopeed Saaremaal, siis …

Paluks lisaaega. 

Kolm minutit lisaks. 

… patsiendid on nõus igal juhul tulema ka Saaremaale. Vahel on ikkagi tähtsam see aeg. Postuumselt ei ole mõtet enam protseduuridele minna, kui see võimalus on kolme-nelja kuu pärast. 

Nii et siit ikkagi üleskutse: katsume mõelda laiemalt, mitte ainult kitsas valdkonnas, et me tahaks nagu paremini. Mõnes mõttes võib tunduda, et me justkui loome ühe võimekuse keskustesse, tugevama võimekuse, aga samas tapame sellega elu äärepiirkondades, maapiirkondades täiesti ära. Nii et jõudu kindlasti ministrile! Ehk tasub vahel natukeseks aeg maha võtta ja mõelda ka selliste aspektide peale. Aitäh!

Suur tänu! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Küll aga lõpetuseks on palunud sõna minister Piret Hartman. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mõned täpsustused toon. Esmalt väga tänan selle arutelu eest siin Riigikogu saalis. On ääretult oluline, et me nendel teemadel diskuteerime, arutame ja proovime leida ka võimalikke lahendusi ja et me seda teemat ehk regionaalpoliitikat esile toome. Ma väga-väga soovin, et te suunaksite sarnaseid küsimusi ka teistele ministritele. Nii nagu ma ütlesin, see teema on läbiv ja horisontaalne ja vajab kõikide osapoolte tähelepanu. 

Selle arutelu ajal ma sain oma kolleegidelt pisut täiendavat infot, mis puudutab Hiiumaad ja Vana-Vigalat. Kõigepealt sellest, mis on seotud Hiiumaaga. Hea info on selline, et kohalik omavalitsus on valmis võtma selle mõisahoone enda haldusesse ja Haridus- ja Teadusministeerium on valmis selle ka neile andma. Ei soovita [kompleksi] kellelegi ära müüa, vaid ollakse valmis andma see kohaliku omavalitsuse valdusesse. Ja samamoodi käib läbiarutamine ja mõtlemine, millised õppekavad võiksid ikkagi jätkata. Ma mõistan haridus- ja teadusministri soovi, et Hiiumaa kutsekoolis võiks olla rohkem neid erialasid, mida saaksid õpilased ka gümnaasiumi alternatiivina õppima minna. Praegu on ju eesmärk, et kõik õpilased kuni 18. eluaastani jääksid haridussüsteemi alles. Ja kindlasti tahetakse Hiiumaal just kutsekoolis pakkuda selleks võimalusi. Nii palju sellest, mis puudutab Hiiumaad. 

Vana-Vigala puhul on positiivne tagasiside see, et hetkel otsitakse võimalust, et automehaanika õppekava kindlasti sinna kohapeale jääks. Ma loodan, et me jõuame lahendusteni, mille puhul kool päris kinni ei lähe. 

Nüüd, Ida-Virumaa puhul õiglase ülemineku fondi ressursid ei ole püsivalt eelarvesse kirjutatud, need on teatud perioodiks. Ma väga loodan, et ka siin majas toimub arutelu, kuidas me tulevikus võiksime keskkonnatasusid ümber jaotada nii, et need oleks õiglasemad ja et lisaks sellele, et meil praegu on võimalus kasutada õiglase ülemineku raha, on meil tulevikus võimalik rohkem kasutada ka keskkonnatasudest tulevaid ressursse selleks, et elukeskkonda seal parandada.

Siin toodi välja, et 2,5 miljardi ulatuses läheb erinevaid ÜPP meetmeid põllumajandussektori ja [laiemalt] maaelu [arendamiseks]. Siin on erinevad fondid, mis selle ressursi sees on. Kui me räägime ÜPP ressurssidest, siis see summa on 1,6 miljardit. 

Veel toodi siin PRIA näide. Kindlasti minu palve ja üleskutse on, et kui te näete meie asutuste puhul parandamiskohti, ka PRIA ja PTA puhul, siis kindlasti pöörduge meie poole väga konkreetsete teemade ja murekohtadega. PRIA-s tehakse päris suuri ja kardinaalseid ümberkorraldusi, üha rohkem pööratakse nägu ettevõtjate poole ja mõeldakse nendega kaasa. Oleme saanud juba ka positiivset tagasisidet, et need ümberkorraldused on oma mõju avaldanud. Aga väga hea on, kui tulevad konkreetsed küsimused, siis saame nendega tegeleda. 

Ja lõpuks [tahan öelda], et kui me mõtleme regionaalpoliitikale, siis on kolm olulist sammast, millel see seisab: on head, kvaliteetsed avalikud teenused, kohalike omavalitsuste võimekus ja lõpuks [toetav] suhtumine. Kui me vaatame teatud andmeid, siis näiteks Kagu-Eesti väga paljudesse väikestesse kohtadesse on tulnud noored pered ja luuakse uusi ettevõtteid, aga kui inimestega suhelda, siis on nende tunnetus see, et riik ei ole nende jaoks olemas. Nii et ma arvan, et see kolmas, [toetav] suhtumine on see, millega me väga selgelt ka tegelema peame, ja jään siin lootma kõigi teie kaasabile. Aitäh!

Suur tänu, auväärt minister! Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Saame minna järgmise punkti juurde. Päevakorrapunkt nr 3: majanduskomisjoni algatatud meresõiduohutuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu 526 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt majanduskomisjoni esimehe Jaak Aabi.

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Riigikogu majanduskomisjon algatas meresõiduohutuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu, mille sisu ma teile tutvustan. Eelnõu kohaselt vähendatakse 2025. aastal kõikidel Eesti sadamatesse või sadama reidile sisenevatel laevadel veeteetasu 14% võrra. Tegemist on konkurentsivõime tagamise ning majandustegevust soodustava meetmega, mis on oluline laevandussektorile, eelkõige laevandusettevõtjatele ja sadamatele. Meetmega alustati COVID-i ajal, kui veeteetasu alandati, ja palju suuremal määral. Järgnenud aastatel on veeteetasu olnud soodsam, seda on vähendatud, et oldaks võimeline konkureerima teiste sadamatega siin ümberkaudu. Viimastel aastatel, kui COVID‑i mõju on taandunud, kuigi eks ta oma jäljed jättis, on sadamatele ja kaubaveomahtudele mõju avaldanud Venemaa algatatud täiemahuline sõda Ukrainas ja selle tagajärjel kehtestatud sanktsioonid Venemaa kaupadele. Kaubaveo maht Eesti sadamates on langenud ligi poole võrra ning transiitkauba lastimine ja lossimine veelgi enam.

Kui veeteetasu soodustust ei tehtaks, oleks olukord veel keerulisem ning langus kindlasti veel suurem. Halveneks Eesti transiidisadamate ja kaldasektori ettevõtete konkurentsivõime, väheneks sadamakülastuste arv, mille tulemusel väheneks veetee‑ ja sadamatasude laekumine, väheneksid sadamate püsisissetulekud operaatorite väikeste kaubakoguste tõttu ja suureneksid sektori kulutused taristu ülalpidamiseks. Seetõttu on sektori ellujäämise ja konkurentsivõime huvides väga oluline ka järgmisel aastal toetusmeedet jätkata. Järgmise aasta riigieelarve eelnõus on selleks ette nähtud 1,6 miljonit eurot, mis moodustabki veeteetasu täismahust 14%. Nii saabki teha soodustust 14% ulatuses. 

Põhjus, miks selle eelnõu algatas nüüd majanduskomisjon koostöös Kliimaministeeriumi merendusosakonnaga, on see, et ka ministeeriumile ei olnud selge, kui palju riigieelarve eelnõus on võimalik seda soodustust teha. Lisaks selgub ka kolmanda kvartali lõpu seisuga statistika, kui palju siis Eesti sadamaid külastatakse ja kui suur see võimalik maht järgmisel aastal võiks olla.

Riigikogu majanduskomisjon kuulas oma 21. oktoobri istungil ära ministeeriumi merenduse ja veekeskkonna asekantsleri Kaupo Lääneranna ja otsustas konsensuslikult käesoleva eelnõu algatada. Eelnõu ja seletuskiri koostati koostöös Kliimaministeeriumi merendusosakonnaga. Majanduskomisjon võttis vastu järgmised otsused. Esiteks, algatada majanduskomisjoni poolt meresõiduohutuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu – konsensuslikult. Teiseks, juhul kui eelnõu võetakse menetlusse ja määratakse juhtivkomisjoniks majanduskomisjon, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Reili Rand. Tänasel majanduskomisjoni istungil seda otsust konsensuslikult muudeti ja otsustati selle eelnõu puhul uueks juhtivkomisjoni esindajaks määrata siinkõneleja. Kolmandaks, juhul kui eelnõu võetakse menetlusse ja määratakse juhtivkomisjoniks majanduskomisjon, siis teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 4. novembril 2024. See otsus tehti ka konsensusega. Neljandaks, juhul kui eelnõu võetakse menetlusse ja määratakse juhtivkomisjoniks majanduskomisjon, siis teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Otsus oli konsensuslik. Ja viiendaks, juhul kui eelnõu võetakse menetlusse ja määratakse juhtivkomisjoniks majanduskomisjon, teha ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks viis tööpäeva. Siin sooviti hääletust ja selle otsuse poolt oli 5, vastu 2. 

Nagu te aru saate, tegu on lühendatud tähtajaga muudatusettepanekute esitamiseks. Põhjendus on see, et põhimõtteliselt peaks seda eelnõu menetlema koos samas protsessis riigieelarve eelnõuga, nii nagu see siin meil Riigikogus liigub. Aitäh!

Suur tänu! Arvo Aller, küsimus palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Seadus koosneb ju ühest paragrahvist ainult, muudatused …

Just nimelt.

… ja paragrahvi pealkiri – see on täiesti uus paragrahv, see 95¹², ja pealkiri on "[Veeteetasu arvestamise] erisused 2025. aasta 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini". Võtame, rida allpool on kirjas: "Käesoleva seaduse alusel 2024. aasta jaanuari [---]", ja kui ma võtsin seaduse lahti, siis § 95¹¹ ütleb, et 2024. aasta eest on 15% vähem, ja nüüd siis tuleb, et 2024. aastal 14% vähem. Kas siin on mingi näpuviga tekkinud? Kas see 2024 tuleks asendada 2025-ndaga või kuidas on see selgitatav?

Kiidan tähelepaneku eest! Tõesti, tähelepanelikult on eelnõu läbi loetud ja seal on tõesti näpuviga. Seal peaks olema tekstis 2025, nii nagu on ka paragrahvi pealkirjas üleval. 2024 oli 15% tõesti see soodustus, järgmisel aastal on 14%. See on põhjendatud sellega, et tegelikult sadamakülastuste arv on umbes 2% võrra kasvamas ja sama raha korral lihtsalt saab 1% võrra vähem teha soodustust. See on selgitus.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma saan aru, et nii nagu ka seletuskirjas on välja toodud, tervikuna ei ole peale COVID-it merendus- ja logistikasektor taastunud. Meil on seal suured probleemid. Seetõttu tehaksegi soodustused, need jätkuvad. Nüüd ma küsin sellest lähtuvalt nii. Te olete nagu probleemi tuvastanud ja sellega ka tegelenud selles mõttes, et ei ole tõstnud [tasusid]. Aga kui vaadata üleüldist majanduskeskkonda, siis pole ju kogu majanduskeskkond, peame tunnistama, taastunud, ent sellele vaatamata järjepidevalt valitsus tõstab makse. Kuidas teie kui majanduskomisjoni esimees suhtute maksutõusudesse, mida tehakse vaatamata sellele, et majandus ei ole taastunud ja on allakäigul?

Aitäh küsimuse eest! Põhimõtteliselt samas suurusjärgus kui aastal 2024 tuleb see soodustus ka 2025. Aga lisaks sellele mõjutavad seda, kas laevad tulevad meie sadamatesse või mitte, ka sadamatasud, lootsitasud ja nii edasi, kus on paindlikkus sees ja saabki vastavalt otsustada. Tehakse ka erinevaid lepinguid. Kui me võrdleme veeteetasu, siis võtame kas või tankerid. Meil on 20 000 ülempiir sellele tasule, Soomes näiteks 53 000, kuigi Soome on küll teinud protsendina veidi suurema soodustuse. Kõik riigid ümberkaudu, just lähtudes sellest olukorrast, on üritanud teha soodustusi ja võtta veeteetasu vähem. Kui me vaatame kogu paketis nii sadamatasusid kui ka veeteetasu määrasid naaberriikides, siis meie veeteetasu määr on konkurentsivõimeline. Alati oleks ju uhke ja parem teha rohkem, aga riigieelarve seab oma piirid ette. Põhimõtteliselt, kui me teeme selle soodustuse, selle 14%, siis see kindlasti meie konkurentsivõimet ei langeta, vaid hoiab meid konkurentsis teiste lähikonna sadamatega. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Koroona ajal tehtud head otsused nüüd [kehtivad] edasi. Ja tuletan meelde, et koroona ajal olid valitsuses Keskerakond, Isamaa ja Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Neid positiivseid otsuseid võiks veel teha, ka lähtuvalt eelmisest küsimusest. Need olid head ajad ja head asjad, mis viisid majanduse kasvule. Ma usun, et ka see seaduseelnõu viib sadamate tegevust edasi, ei pärsi nende konkurentsivõimet. 

Kas on veel tulemas valitsusest selliseid häid algatusi, nagu omal ajal tehti aktsiiside langetamise näol? Aktsiisi laekus siis riigieelarvesse rohkem. Kas neid häid algatusi on valitsusest veel tulemas?

Aitäh küsimuse eest! Mina esindan majanduskomisjoni majanduskomisjoni esimehena ja ma saan rääkida nendest muudatustest, mis tulevad majanduskomisjonist. Ma tuletan aga meelde, et majanduskomisjon algatas ühe sellise protsessi, et luua konkurentsivõime eksperdikogu. Oleme nüüd saanud [sellelt kogult] ka soovitused. Ja mul on hea meel, et kui valitsus on majanduskabinetis viimasel ajal neid teemasid arutanud, siis on ta vaadanud ka nendesse soovitustesse sisse ja üht-teist on [arvestatud]. Ma ei saa öelda, et sada protsenti kõiki soovitusi on täidetud, aga selles suunas on liigutud. Ma väga loodan, et need konkurentsivõimele aitavad kaasa, just meie ettevõtlusele ja meie majanduse konkurentsivõimele.  

Kui sa soovid sellega põhjalikumalt tutvuda, siis Arenguseire Keskuse kodulehekülje peal on see raport olemas. Ja meil on plaanis teha seiret, kui palju seesama eksperdikogu, kuhu on kaasatud Eesti pankade esindajad, majandusteadlased, samuti keskpanga, Eesti Panga esindajad, kes annavad regulaarselt hinnangut, on [saanud kaasa rääkida], kuidas nende soovitusi on arvestatud, kuidas konkurentsivõimega on edasi mindud, kas see on paranenud või ei ole paranenud, millele tasub veel tähelepanu juhtida. 

Ma loodan küll, et kevadistungjärgu ajal me saame oluliselt tähtsa riikliku küsimusena seda uuesti arutada ning vaadata, kuidas neid soovitusi on ellu viidud ja mida veel võiks teha. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea majanduskomisjoni esimees! Te väga osavalt laveerisite minu küsimusest mööda, peab tunnistama. Aga eks te ole osav poliitik. Arusaadav, et selle eelnõuga vähendatakse laevade makstavat veeteetasu 14% võrra, ja põhjuseks on toodud, et see sektor ei ole veel COVID-ist taastunud. Ja see on igati mõistlik [otsus]. Tõenäoliselt on olemas organisatsioone, inimesi ja ettevõtteid, kes ütlevad, et seda on vähe, aga 14% on ikkagi muljetavaldav. 

Ent minu küsimus tegelikult seisnes selles, et kui vaadata meie üleüldist majanduskeskkonda, millega te majanduskomisjoni esimehena kindlasti olete kursis, siis kogu meie majanduslangust arvestades on selge, et väga paljud sektorid on pihta saanud ega ole sellest välja tulnud. Ometi valitsus järjepidevalt tõstab makse. Kuidas te sellesse suhtute ja kas peaks äkki tegema erisusi?

Tänan küsimuse eest! No ütleme siis, valitsuses on ikka niimoodi, et tuleb programmis kokku leppida. Valitsuse osapooled, need erakonnad, kes koalitsioonis on, on selgelt tunnistanud, et eelarve seis ei ole kõige parem. Ma ütleksin ka niimoodi, et tegelikult pikaajaline riigieelarve defitsiit, suur laenukoormus, mis võib veelgi suureneda, kui neid kokkuhoiu- ja maksuotsuseid ei tehtaks, mõjub samuti konkurentsivõimele. Tegelikult väga selgelt kasvavad riskimarginaalid nii inimestele kui ka ettevõtjatele erinevate laenude võtmisel, kui riigi finantsreiting peaks järjest allapoole minema. Sellest ei taheta eriti palju rääkida, aga see on ka üks konkurentsivõime küsimus. Lühiajalises perspektiivis oleneb nüüd palju sellest, millised on maksud ja kuidas neid tõstetakse. Eks see on jälle maailmavaateline küsimus. Kindlasti [maksutõus] majandust kuidagi kiiremale arengule ei aita, aga samas pikaajalises perspektiivis me peame neid otsuseid tegema, sest muidu saame teistpidi lüüa, ka konkurentsivõimes. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Hea ettekandja! Sa rääkisid riigieelarve seisust ja laenukoormusest ja eelarve defitsiidist ja nii edasi, milliseid riske see kaasa toob. [Puudujääk] on viimasel mõnel aastal jõudsalt kasvanud ja praegune koalitsioon vaatamata retoorikale kasvatab seda pidevalt edasi. Kuidas ma selle küsimuse nüüd sõnastan …? Mida annaks teha, et teod ja jutt paremini kokku läheksid?

Aitäh küsimuse eest! Ma võiksin pidada pika loengu, aga ma viitan sellesama konkurentsivõime eksperdikogu soovitustele, analüüsile. Seda tuleks päris tähelepanelikult lugeda. Ma juba ütlesin, et mul on hea meel, et ka Vabariigi Valitsuse majanduskabinetis on neid ettepanekuid arutatud. Näiteks on seal Eesti Panga president Madis Müller viidanud ettepanekutele, mis aitaks meie majanduse konkurentsivõimet parandada. Aga ma ei hakka siin seda ettekannet tegema, jutt on tegelikult meresõiduohutuse seaduse muutmisest ja täiendamisest.

Täpsustus oli igati asjakohane. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea komisjoni esimees! Lauri Laats esitas kaks korda ühe ja sama küsimuse, aga ta küsis väga laialivalguvalt. Ma lähen natuke konkreetsemaks, siis on sul ehk lihtsam vastata. Sa rääkisid siin, et pikemas perspektiivis maksude tõusud ja aktsiiside tõusud viivad meid sihile ja parandavad meie majanduse seisu. Kuidas sa sellest lähtudes [kommenteerid] seda, et alkoholiaktsiisi nüüd üritatakse jälle tõsta, kuigi meil on ju tegelikult olemas halb kogemus, mida see tähendab. [Tekkis] piirikaubandus ja Soome turistid hakkasid vähem [Eestis] käima, ei tarbinud enam siin. Kas see äkki paneb teid mõtlema ka natukene teistpidi, et võib-olla oleks mõistlik ikkagi mitte hakata kõiki neid aktsiise väga tõstma? Võib-olla see aitaks samamoodi kaasa nagu praegune eelnõu, mille sa siin ette lugesid ja mis on tõesti väga mõistlik. Kiidan selle eest. Mida sa arvad?

Aitäh küsimuse eest! Väga laia temaatika juurde läheme jälle, meresõiduohutuse seadusest väga kaugele. Aga eks ma vastan ikka – kui Riigikogu liige küsib, siis tuleb vastata.  

Nii nagu ma ütlesin, lühemas ajaperspektiivis, lähematel aastatel erinevad maksud mõjuvad erinevalt majanduse konkurentsivõimele. No siin on üritatud maksumuudatused sisustada nii – kuidas see ongi? –, et laiemalt ühiskonnas igaüks panustab sellesse. Midagi ei ole teha, meil on kulutused riigikaitsele kõvasti suurenenud. Aga tegelikult pole me pihta saanud mitte ainult [selle tõttu], et me peame riigikaitsekulusid tõstma, vaid näiteks võib tuua ka kas või selle eelnõu sisu. Venemaa algatatud agressioon Ukrainas on löönud paljusid majandussektoreid väga tugevasti. Ja riik üritab oma kulutusi teha sellises mahus, nagu ta jaksab. 

Eks siin on tasakaalu koht, kui palju me kuskilt kokku hoiame ja kärbime, mida on ju alati võimalik teha. Aga kuskil on piir ees, muidu me hakkame kärpima selliseid inimestele vajalikke teenuseid, mida ka riigil on vaja. Ja teine võimalus katta seda defitsiiti, mis on viimastel aastatel kriiside tulemusena tekkinud, ei ole muu, kui peab tulusid suurendama. 

Nii et [maksude tõstmine] on raske teema. Aga midagi teha ei ole, kuidagi me peame selle mingis ajaperspektiivis tegema. Sest kui me seda ei tee – noh, siin võiks rääkida mõni rahanduskomisjoni liige, aga prognoos oli selline, et 2028. aastal me maksaks 500 miljonit ainult intressidena, kui me neid otsuseid ei teeks. Ma arvan, et see ei ole ka eriti jätkusuutlik. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te vastates minu kolleegi küsimusele ütlesite, et tõepoolest, praegu on aeg keeruline ja tuleb [katsuda] eelarvet kuidagi tasakaalus hoida ja tuleb kärpida ja kokku hoida. Sellega ma olen nõus. Aga minu küsimus on see, miks seda kõike peab tegema kõige vaesemate ja vähem kindlustatud inimeste arvel. Minu meelest ei käi see koos ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ideoloogiaga ja põhimõtetega, et ikkagi need, kes teenivad rohkem, võiksid rohkem panustada. Kas meil on järjekordselt olukord, kus sotsid söövad oma sõnu, nagu ütles ühe suure Eesti portaali esiuudis, küll teisel teemal, aga ikkagi? Kas tõepoolest on jälle olukord, kus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna jaoks põhimõtted ei ole esikohal?

Jälle kaldume väga laia teemasse, meresõiduohutusest kaugele. Aga ikkagi vastan – mis teha, kui Riigikogu liige küsib. Kindlasti on see maksumuudatuste pakett kompromisskokkulepe. Ja nii nagu ma kirjeldasin, on üritatud leida võimalikult laiapõhjaline lahendus, et panuse annaksid erinevad grupid. Ja nii nagu ma siin saan öelda, üle hulga aja võetakse ka kasumi pealt maksu, klassikalist ettevõtte kasumimaksu. Nii et ettevõtjad, kes teenivad kasumit, panustavad niisamuti. Ja tarbimismaksude näol – mis ei ole sotsiaaldemokraatide eelistus, kindlasti ütlen seda – tuleb ka veidi panustada. Eks see on kokkulepe. Aga ilma selliste kokkulepete või otsusteta [ei saa]. Ma kirjeldasin olukorda, kus see otsustamatus võib mõjuda majanduse konkurentsivõimele, ettevõtete konkurentsivõimele ja nii edasi.

Aitäh! Mart Maastik, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea komisjoni esimees! Mina jätkaks ikkagi [eelnõu] teemaga, meresõiduohutusega. On selge, et alkoholi ületarbimine on ka meresõiduohutuse seisukohast väga oluline [probleem]. Sellepärast ma jätkaksin siit sellelsamal aktsiisiteemal. Ma saan väga hästi aru, et riigi rahakott vajab täitmist, aga millele ma juhtisin tähelepanu, oli ju see, et võib juhtuda sama asi, mis juhtus mõned aastad tagasi, kui tõsteti järsult alkoholiaktsiisi ja selle tagajärg ei olnud see, et riigikassasse laekus rohkem raha, vaid sinna laekus vähem raha, meile tuli vähem turiste ja tekkis piirikaubandus. Kas võib-olla sellest heast tänasest seaduseelnõust lähtuvalt on tekkinud nüüd ka arusaam, et võiks selle teema üle vaadata, et äkki me astume kaks korda sama reha otsa?

Jälle, sa oled väga osav! Tänan küsimuse eest! Meresõiduohutusest jõudsid ikkagi uuesti aktsiisideni. Aktsiisipoliitika peab olema tasakaalukas, tõesti, seal ei saa teha väga suuri hüppeid. Ja me peame jälgima, mis toimub naaberriikides. Ma arvan küll, et Rahandusministeerium on analüüsinud, milline mõju võib olla aktsiisitõusudel. Üldiselt ma mäletan, et alguses oli plaan tõsta 5% aastas, nüüd tuleb 10%. Prognoosid näitavad, et see ei tähenda hüppelist piirikaubanduse kasvu, enam-vähem samas tempos tõusevad ka naaberriikides need aktsiisid. Vähemalt on selline olnud Rahandusministeeriumi selgitus. Mina ei ole ju viimase peal spetsialist, et täpselt arvutada välja, mis toimuma hakkab, aga kindlasti sellist hüpet ei tule, nagu siin mõned aastad tagasi oli aktsiiside puhul.

Küsimuste vooru loodetavasti lõpetab Rain Epler. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea Jaak! Poleks pidanud poolt vahetama, siis sa ei peaks praegu siin kaitsma asju, millesse sa ise ka vähem kui aasta tagasi ei uskunud. Aga mu küsimus tõstatub sellest, et kolleeg Kõlvart tegeleb meil siin lobiregistri ja hea tava ja selliste asjadega, ja ma hakkasin mõtlema, et kui praegune valitsus kõiki sektoreid üsna laia lauaga kägistab suure hooga – ja ma ei ütle, et see otsus vale on, see on hea otsus –, siis kuidas sellises ühes sektoris jõuti vastupidise lähenemiseni, et raske aeg on ettevõtjatel ka ja peaks selle kuidagi kergemaks [tegema]. Kui meil praegu oleks see lobiregister juba kohustuslik, kas see võiks anda selle vastuse või mis see taust on?

Aitäh küsimuse eest! Noh, ma ei hakka siin keerutama. Tegelikult ettepaneku tegi Kliimaministeerium, kuna vastav raha eelarves neil säilis, see 1,6 miljonit ei läinud kärpe alla. Ja see teeb soodustuseks 14%. Mingeid lobisid ma siin ei näe. Vähemalt minu juures ei ole keegi käinud. Eks tuleb ministeeriumist küsida. Aga ettevõtjatega suheldakse kindlasti. Ka ministeerium, ütleme siis, selle valdkonna ettevõtjatega suhtleb. See on selline, ma arvan, mõistlik suurus sellel soodustusel, kui vaadata kõiki muid tasusid ka, mis sadamates tuleb maksta, ja võrrelda neid lähiriikide sadamatega. Nii nagu ka ministeerium on öelnud, kui me selle soodustuse teeme, siis me oleme teiste sadamatega konkurentsivõimelised. See on mõistlik tase.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kuna seda soovi ei ole, siis sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 526 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja juhin tähelepanu, head kolleegid, et muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on tavapärasest lühem. Tähtaeg on 11. november kell 17.15. Oleme kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Oleme jõudnud neljanda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 518 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli auväärt kultuuriministri Heidy Purga.

Tere õhtust, head kolleegid! Annan teile ülevaate spordiseaduse muutmise seaduse eelnõust. Ma alustan sellega, et seda eelnõu on ette valmistatud väga pikalt, kaasamine on toimunud väga põhjalikult. Kaasamine on toimunud selle eelnõu kokkupanemisel kolmes etapis. Kõigepealt, esimene etapp oli ettepanekute kogumine erinevatest valdkondadest, mis toimus aastal 2022. Seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuse kooskõlastamine ministeeriumide ja valdkonnaga toimus 2023. aastal ja sellele järgnes spordiseaduse eelnõu teksti kooskõlastamine ministeeriumide ja valdkonnaga 2024. aastal. 

Kuna spordiseadus on väga põhjalik, nagu te olete ilmselt seaduseelnõu seletuskirjast, mis koosneb 33 leheküljest, suutnud välja lugeda, siis on see taustainfo võib-olla ka oluline. Kaasamine on olnud tõesti väga põhjalik. Spordivaldkonnas kaasati muudatuste väljatöötamiseks spordivaldkonna katusorganisatsioon Eesti Olümpiakomitee ja tema liikmed, kokku 68 spordialaliitu, 20 spordiühendust ja 19 piirkondlikku liitu. Kolme aasta jooksul jagati infot muudatustest ja küsiti tagasisidet nii ametlike kirjadega kui ka Eesti Olümpiakomitee infotunnis. Need materjalid avalikustati ministeeriumi kodulehel, koostati pressiteateid, avaldati artikleid ning lisaks toimusid kohtumised ja telefonivestlused, et anda veel viimast lihvi ja teha täpsustusi. Eelnõu koostamise raames on olnud kaasatud ka Eesti Linnade ja Valdade Liit, samuti on suheldud suuremate kohalike omavalitsuste inimestega. 

Nüüd aga sisukokkuvõte. Eelnõuga muudetakse spordiseaduses peamiselt nelja aspekti, aga ka mitmeid üksikuid punkte. Annan nendest ülevaate.

Kõigepealt, vabatahtliku spordikohtuniku hüvitise piirmäära tõstmine. Selle [eelnõu] kohaselt on plaanis seda muuta. Muudatuse kohaselt vabatahtliku spordikohtuniku hüvitise määr ühes päevas suureneb kuni 45 euroni. Seni on see olnud 20 eurot, et katta spordikohtunikuks olemisel hädavajalikud kulud. Vabatahtliku spordikohtuniku tegevusega seotud kulusid võib isikule hüvitada kalendriaastas kokku 2340 eurot. 

Teine oluline punkt, mille spordiseaduse muutmine sätestab, on dopinguvastaste reeglite järgimine, mis reguleerib edaspidi ka muude spordieetikareeglite järgimise kohustust. Samuti täpsustatakse selle seadusemuudatusega isikute ringi, kes neid reegleid järgima peavad, ning luuakse regulatsioon reeglite rikkumise korral toetuste tagasinõudmiseks. Selle muudatuse laiem eesmärk on tegutseda spordiideaalide, ausa konkurentsi ja spordipuhtuse nimel. 

Kolmandaks ajakohastatakse ja korrastatakse spordiürituste korraldamise regulatsiooni. Selle eelnõu kohaselt loobutakse loa taotlemise nõudest teatud spordiürituste puhul, millega ei ole praktikas probleeme, kuid mille korraldamiseks on praegu luba vaja. Lisaks eeltoodule on eesmärk määratleda seaduse tasandil suurenenud turvanõuetega üritused, mille puhul on ürituse korraldajal kohustus kohaliku omavalitsuse üksuselt luba taotleda. Eesmärk on tagada spordivõistlustest osa saavate isikute julgeolek, turvalisus ja kvaliteetne teenindus ning korraldajatele võimalikult lihtne loa taotlemise protsess. 

Ja neljandaks, nagu mainisin, täpsustatakse muid lahendamist vajavaid üksikküsimusi, et tagada selle seadusemuudatusega mõistlikum ja selgem regulatsioon. Näiteks ei pea muudatuste kohaselt igal toetust taotleval spordiorganisatsioonil olema oma arengukava. See muudab menetluse paindlikumaks ja kiiremaks. Lisaks kaotatakse sportlase stipendiumi maksmise eelduseks oleva avaliku konkursi läbiviimise nõue ning asendatakse see Eesti Olümpiakomitee või Eesti Paraolümpiakomitee või nende liikmeskonda kuuluvate spordiorganisatsioonide otsusega. 

Võib-olla mõne sõnaga nendest punktidest täpsemalt. Spordikohtuniku [hüvitise] piirmäär tõstetakse senise 20 euro asemel 45 euroni. Hüvitise piirmäära tõstmine ei eelda täiendavaid vahendeid riigieelarvest, kohustus jääb spordiorganisatsioonidele. Selle muudatuse olulisim [sisu] on motivatsiooni suurendamine. Suurem vabatahtliku kohtuniku hüvitis annab kindlasti selge signaali, [tänu millele soov] spordivõistluste korraldajaid vabatahtlikkuse alusel abistada kasvab. See muudatus peaks tagama spordiorganisatsioonidele spordiala arenguks vajalike spordikohtunike järelkasvu, sest kohtunikuks olemise kulude hüvitamise korral kasvab ka inimeste huvi sellena võistlustel tegutseda. 

Mõõdetud on ka erinevaid mõjusid sihtgruppidele. Need analüüsid on lisades seletuskirja tagumises osas olemas. 

Võib-olla veel kommentaariks, miks selline piirmäär on nüüd seaduse tasandil. Senise piirmäära kuni 45 eurole tõstmine tagab, et kaetud saavad alates aastast 2018 oluliselt suurenenud hädavajalikud kulud, mis kaasnevad spordikohtunikuks olemisega, ja et summat ei peaks lähima viie aasta jooksul elukalliduse tõusu tõttu uuesti muutma hakkama. Nii kulutused kui ka spordiorganisatsioonide rahalised vahendid hüvitise maksmiseks on spordialade lõikes väga erinevad. Nagu ma enne ütlesin, hüvitise maksmisel on tegemist spordiorganisatsiooni kuluga. Samas on seaduse seletuskirjas mainitud, et on vähetõenäoline, et maksma hakatakse maksimaalse piirmäära alusel, kuid põhjendatud vajaduse korral see võimalus on. 

Nüüd, teine punkt, mida ma puudutasin, on dopinguvastaste reeglite täpsustamine ja toetuste tagasinõudmine. Selle muudatuse laiem eesmärk on tegutseda spordiideaalide, ausa konkurentsi ja spordipuhtuse nimel. Spordiseaduse muutmisega soovime täpsustada dopinguvastaste reeglite järgimist, kohustades lisaks sportlastele ja treeneritele neid järgima ka sportlaste taustapersonali, spordikohtunikke ja spordiorganisatsiooni, spordikooli töötajaid ja juhtorgani liikmeid. Uuendusena tuleb järgida ka teisi spordieetikareegleid, näiteks kokkuleppemängude- ja väärkohtlemisevastaseid reegleid. Need [nõuded] kohalduvad ka spordiorganisatsioonidele ja spordikoolidele. 

Dopingureeglite, kokkuleppemängude, väärkohtlemise ja teiste spordieetikareeglite rikkumise eest karistada saanud sportlastele, treeneritele ja teistele taustapersonali liikmetele karistuse kandmise perioodil sporditoetusi ei maksta. 

Teen siin väikese viite ka kultuurikomisjonis toimunud debatile, kus küsiti just toetuse või stipendiumi tagasinõudmise kohta, et miks see on nõnda sätestatud. Nii nagu ka teistes valdkondades, võtab rikkumiste tuvastamine aega. Näiteks võib juhtuda, et rikkumine pannakse toime 1. jaanuaril aastal 2025, aga rikkumine tuvastatakse alles mõne kuu pärast. Kõik need menetlused ja protseduurika võtab aega, sellepärast on see säte nõnda siia kirja saanud. 

Riiklikud toetused on näiteks riigi spordistipendium ja spordipreemia, Eesti Olümpiakomitee eraldatavad saavutusspordi toetused ja medalivõitjate preemiad, olümpiavõitja riiklik toetus, treeneri tööjõukulu toetus, sportlase stipendium ning ka sportlase toetus. 

Nüüd spordiürituste korraldamise nõuete ajakohastamisest. Eesmärk on olnud neid nõudeid kaasajastada ja seda regulatsiooni natukene paindlikumaks muuta, näiteks loobuda loa taotlemise nõudest teatud spordiürituste puhul, mille korraldamisel ja läbiviimisel ei ole praktikas probleeme tekkinud. 

Need üritused ja load ning kategooriad on kirjas seletuskirjas leheküljel 17. Kõik on muidugi KOV-i volikogu määrusega, KOV-iga kokkuleppel antavad load. Igal kohalikul omavalitsusel on spordiürituste korraldamiseks oma regulatsioon. Kehtiva spordiseaduse kohaselt tuleb spordiürituse korraldamise luba taotleda vaid väga spetsiifiliste ja kõrgetasemeliste spordiürituste puhul. 

Mõned näited, mille korraldamiseks on vaja taotleda valla- või linnavalitsuselt spordiürituse korraldamise luba: jalgpalli, jäähoki ja korvpalli A-koondise mäng või turniir; jalgpalliklubi UEFA karikasarja mäng või turniir; meistriliiga jalgpalli-, jäähoki- või korvpalliklubi sõpruskohtumine välismaa klubi või koondisega. Nüüd on vaja luba taotleda ka autospordi-, motospordi- ja veemotospordivõistluseks; jalgpalli täiskasvanute rahvuskoondise mänguks või turniiriks, jalgpalliklubi UEFA karikasarja mänguks või turniiriks; ka võistluseks, mis toimub välitingimustes ajavahemikus õhtul kella kümnest kuni hommikul kella kuueni ja puhkepäevale eelneval ööl südaööst kuni hommikul seitsmeni ja võib tekitada kestvalt või korduvalt teist isikut oluliselt häirivat müra või valgusefekte, samuti suurenenud turvariskiga spordiürituseks.

Võrreldes kehtiva regulatsiooniga on loa taotlemine edaspidi kohustuslik, nagu mainisin, auto- ja mootorratta- ja veemotospordivõistluste puhul. Selle ettepaneku on esitanud asjasse puutuvad spordialaliidud. Ja on ka loetelu, mis on seni kehtinud nimekirjast välja võetud. Enam ei pea KOV-ilt luba taotlema meistriliiga jalgpalli-, jäähoki- või korvpalliklubi sõpruskohtumise puhul välismaa klubi või koondisega ning jäähoki ja korvpalli A-koondise mängu või turniiri puhul. 

Siin on veel mõned kriteeriumid mainitud, seda lihtsalt põhjusel, et nendega seoses ei ole ühtegi juhtumit spordiseaduse olemasolu ajal aset leidnud.

Ja nüüd mõned muud lahendamist vajavad üksikküsimused, mida selles [eelnõus käsitletakse]. Seaduse tasandile tuuakse seni spordiregistri põhimääruses kehtestatud isikuandmete säilitamise tähtaeg, mis hakkab olema kooskõlas teiste seadustega. Põhimäärusega saab sätestada lühema tähtaja, aga maksimumtähtaeg on 12 aastat. Sporditulemusi säilitatakse tähtajatult. Muudatuste kohaselt ei pea igal toetust taotleval spordiorganisatsioonil enam arengukava olema. See muudab lihtsalt menetluse paindlikumaks ja kiiremaks, väiksemate spordiorganisatsioonide jaoks oli arengukava nõue ka väga ebaproportsionaalne. Me lähtume ka oma põhiarengukavast "Kultuur 2030", nii et siin need eesmärgid omavahel risti mingil viisil ei lähe. 

Sportlase stipendiumist. Selle maksmise eelduseks olev avaliku konkursi läbiviimise nõue nüüd kaotatakse. Muudatusega antakse sportlase stipendiumi määramise õigus Eesti Olümpiakomiteele või Eesti Paraolümpiakomiteele või nende liikmeks olevatele organisatsioonidele, kes on kantud spordi andmekogudesse. 

Need on sellised olulisemad muudatused. Olen valmis vastama küsimustele. Enne võib-olla mainin ära olulise tähtaja. Kui lugupeetud Riigikogu on nõus selle seaduse menetlemisega edasi minema, siis võiks see eelnõu seadusena jõustuda 2025. aasta 1. jaanuaril, välja arvatud punktid 6–22, mis jõustuvad 1. aprillil. Kõikide valdkondade esindusorganisatsioonidega on olemas kokkulepped, et ollakse selleks seaduseks valmis. Kui on olnud küsimus, kas kohalikel omavalitsustel ja spordivõistluste korraldajatel on olnud või on piisav aeg muudatustega kohanemiseks, siis võib öelda, et kindlasti on. See on läbi räägitud. Ettevalmistusaeg on piisav. Ennekõike see puudutab just sündmusi, millega kaasneb loa taotlemise nõue. Ja siin võib öelda, et selle eelnõu kohaselt lihtsalt ühtlustatakse kogu Eestis spordiürituste korraldamise nõudeid. Aga jah, rõhutan üle, et kohalikele omavalitsustele jääb alles võimalus oma kaalutlustest tulenevalt seada oma eeskirjades ka täiendavaid nõudeid. 

Aitäh! Ma olen valmis vastama küsimustele.

Jaa, see on väga tore, sest teile ongi rida küsimusi. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Hea minister! Selle eelnõuga muudetakse sätet, mis puudutab motospordiga seotud võistluste korraldamist. Üks asi, mis te mainisite, oli kohustuslik loataotlus valla- või linnavalitsusele, aga veel on kirjas, et kui motospordiürituse korraldaja ei ole alaliit, siis ta peab saama kinnituse, et võistlus on planeeritud alaliidu nõuete kohaselt. Ma ise alati toetan kõiki muudatusi, mis puudutavad turvalisuse tõstmist, eriti selliste spordialade puhul, kus on riskid palju suuremad. Aga mind lihtsalt huvitab, kuidas siiamaani on olnud võimalik, et põhimõtteliselt said erinevad organisatsioonid korraldada võistlusi ilma nende nõueteta. Kas see on ka olnud põhjus, et mootorrattaspordis on olnud suur hulk õnnetusi ja nende puhul põhimõtteliselt ei ole saadud ka kedagi vastutavaks panna?

On ka küsitud Politsei- ja Piirivalveameti ja Siseministeeriumi hinnangut, milline on nende vaade antud punktile. Ja nemad on öelnud, et Politsei- ja Piirivalveamet saab nüüdsest korraldajaile anda täiendavaid suuniseid turvalisuse tagamiseks. Minevikku, seda põhjust, miks antud spordiala või valdkond ei ole seni olnud nõnda reguleeritud, pole mainitud. Ilmselt [selle reguleerimine] on lihtsalt aja küsimus olnud. On väga positiivne, et see on tulnud alaliidu enda poolt ja sellesse teemasse on äärmise tõsidusega suhtuma hakatud. Aitäh teile küsimuse eest! 

Ma mineviku kohta ei oska öelda, aga on ju väga positiivne, et [tegeletakse] kõigega, mis on seotud [sportlaste] ja ka pealtvaatajate turvalisuse tagamisega. Me ju soovime, et inimesed rohkem spordivõistlustest osa võtaksid. On äärmiselt tervitatav, et alaliidud ise selle teema on välja pakkunud.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Lugupeetud minister! Esimese asjana tahan öelda, et tegu on tõesti positiivse eelnõuga, ja me kultuurikomisjonis, kus see oli arutlusel, jõudsime põhimõtteliselt üksmeelselt selle järelduseni. Samas mul oli üks küsimus komisjonis ja ma küsiks seda praegu teie käest. Kui vaadata seletuskirja lisa, kus on erinevate huvirühmade küsimused ja vastused nendele, siis me näeme, et omavalitsused, kes saavad nüüd eelnõu kohaselt rohkem volitusi, on mures. See on ka arusaadav, sellepärast et kasvab nende vastutus ja kasvab võib-olla ka nende töömaht. Kas need probleemid, mis on välja toodud selles seletuskirja lisas, leidsid lahenduse, ja kui leidsid, siis millise?

Minu teada on kõikide suuremate kohalike omavalitsustega need kitsaskohad saadud läbi rääkida. Vähemalt on mul spordi asekantsleri ja spordiosakonnaga suheldes selline arusaam olnud. Just sellepärast on antud natukene rohkem aega seaduse osade punktide jõustumiseks, et kogu see kaasamise protsess, linnade-valdade liidu ja alaliitude [ettepanekute kogumine] on olnud piisavalt pikk. Muidugi, spordiseadus on mahukas. Ma loodan, et kõik probleemid saavad lahenduse. Aitäh selle hea, positiivse tagasiside eest! 

Aga täpsustuseks veel, et mis puudutab taotlusi, mida kohalikud omavalitsused on pidanud menetlema seoses erinevate spordisündmuste lubadega – ja nüüd tulevad veel lisaload –, siis ka vana regulatsiooni, praegu kehtiva regulatsiooni kohaselt KOV-id vaatavad eraldi iga sündmust. Nad saavad täiendavalt vastavalt kokkuleppele enda volikoguga määrusi ja reglemente ja kokkuleppeid ja tingimusi luua ning sätestada.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! On täiesti selge, et õnnestunud spordiürituste korraldamisega antakse positiivseid elamusi nii osalejatele ehk võistlejatele kui ka jälgijatele, pealtvaatajatele. Seega on see meie jaoks emotsionaalse laenguna ühiskonnas väga oluline tegevus. Ja selge on, et kui keegi spordiürituste korraldajatest niisuguse ürituse ära vussib, siis peab ta saama trahvitud ja karistada. Ja seda punkti olete te siin seaduses ilusti rõhutanud ja selle välja toonud. Niisuguste kurikaelte vastu on muudatus, mille kohaselt tõstetakse juriidilise isiku rahatrahvi määr 2000 eurolt 20 000 eurole, juhul kui spordiürituste korraldamise nõudeid on rikutud. Aga ma küsin teilt, miks seda tehakse. Kui seni ei ole väärteomenetlusi spordiseaduse koosseisu alusel üldse algatatud, nagu teie seletuskiri ütleb, kuidas siis see kümnekordne tõus, kui asju endid polegi algatatud, põhjendatud on? Mingi vastuolu on siin.

Vastuolu siin kindlasti ei ole. Võin lugupeetud eelmiste kolleegide küsimustele viidates tuua selle paralleeli, et kui me räägime näiteks motospordiüritustest ja kui nendega kaasnevad mingid suuremat sorti rikkumised, siis annab seadusemuudatus aluse selliseks karistuseks, milleks enne ei andnud.

Arvo Aller, palun!

Enne ta andis ka aluse, see oli 2000 eurot. Nüüd on kümnekordne tõus. Aga see selleks. Positiivne on see kohtuniku vabatahtliku töö eest tasu tõstmine 20 eurolt 45-le. Miks seal ei võiks lubatud olla näiteks kümnekordne tõus 20 eurolt 200-le? Siis oleks nagu proportsioonis olnud. Ühelt poolt trahvime, teiselt poolt anname võimaluse klubidel seda vabatahtliku kohtuniku tööd tasustada. Aga ma küsin: kui seda kohtuniku tasu nüüd suurendati, kas seda [eelnõu veidi edasi] ei vaadatud? Seal on kirjas, et maksta saab nendele, [kellel on litsents] või kes on kuni 20-aastased, ma saan aru, et noored. Samas ma võtsin lahti noorsootöö seaduse, selle järgi on noor [inimene] kuni 26-aastane [inimene]. Kas oleks võinud seda sätet ühtlustada noorsootöö seadusega, et [tasu saab] litsentseeritud või kuni 26-aastane inimene?

Saan sellele küsimusele teile hiljem kirjalikult vastata. Tõesti, seadus[eelnõu] seletuskirjas seda aspekti nii konkreetselt ei käsitleta – just seda riivet, millele te tähelepanu pöörasite, et on numbriline segadus, millisesse vanusevahemikku määratletakse Eesti Vabariigis noor. Ehk teile sobib nõnda. Ma praegu selle seletuskirja põhjal vastata ei saa.  

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Selle hüvitise määraga on ju tegelikult väike trikk ka. Kui praegu tõstetakse 20 eurolt kuni 45 euroni päevas seda kohtuniku töötasu, siis tegelikult me saame aru, et seda tasu maksavad klubid ju vastavalt kokkuleppele. Iseenesest see "kuni 45" tähendab seda, et [kohustust tõsta pole]. Ja ka selles sektoris vaadatakse ikkagi väga hoolega eelarve peale. Ega sealt tõenäoliselt kohtunikele suuremat leevendust ei tule. Kas te ei arva, et me võiksime ka riigi poolt panustada kohtunike töösse ja tegelikult selle määra tõstagi 45-le, ja nii, et see kohustus ei jääks klubide kanda? Ehk tuleks teha riigipoolne eraldi panus sellesse kohtunike töösse?

Jaa, see on kindlasti väärt mõte headel aegadel edasi arendada. Praeguse eelnõu kohaselt ei tähendaks see tõesti säärast mõju riigieelarvele, mis oleks teatud protsessiahela algatanud. Seadusesse oli tarvis see panna mitmel põhjusel, mida ma siin enne ka mainisin. Ma arvan ka, et see tasu võiks olla palju suurem kui 45 [eurot], aga ega spordiklubidele ei saa seda kohustust jõuliselt ülevalt alla suunata. Spordiklubide ja esindusorganisatsioonidega on läbi räägitud, mis võiks olla keskmine nii-öelda võimaluse piir, mis oleks neile jõukohane. Seletuskirja lõpuosas on selle punkti juures, mis [käsitleb] vabatahtlikule [kohtunikule] makstava hüvitise tõstmist, toodud ka kaasnevad mõjud, kui palju positiivset see endaga kaasa toob nii sotsiaalselt ja majanduslikult kui ka liikumise ja kaasamise mõttes, kuidas saab kasutada vabatahtlike spordikohtunikena neid inimesi, kes spordivaldkonnas võiksid osaleda oma spetsiifikast või erialast lähtuvalt mitmel positsioonil. See on jah selline optimaalne keskmine summa praegu.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Hea minister! Nagu ma mainisin, ma ainult toetan seda, et turvanõuded oleksid motospordivõistlustel paremini tagatud. Aga nüüd on erinevad väiksemate radade omanikud minuga ühendust võtnud. Nad kardavad, et sellesama uue nõudega, et iga võistluse puhul tuleb alaliidult kinnitus saada, võib kaasneda oht, et alaliit proovib selle abil kas mingit täiendavat tulu teenida või konkureerivast võistluse korraldajast lahti saada. Hakatakse näiteks ebamõistlikult suurt summat küsima või pahatahtlikult kinnituse väljastamisega venitama. Kas on arutlusel olnud, kuidas selliseid olukordi vältida? On teil midagi võimalik nende rahustuseks öelda?

Nii nagu ütlesin, huvi on alati mõlemapoolne. Lihtsalt see seadusemuudatus annab võimaluse neid huvisid täpsemalt reguleerida ja võib-olla ka kitsaskohtadest kiiremini üle saada, et ühisele arusaamisele jõuda. Ma usun, et neid probleeme peaks selle muudatusega seoses tulevikus just vähem tekkima. 

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Seletuskirjas on kirjutatud ka dopinguvastaste reeglite täpsustamisest. Muu seas öeldakse, et neid reegleid peavad hoolikalt järgima lisaks sportlastele, mis on loogiline, ja nende treeneritele, mis on ka loogiline – nemad ju peavad jälgima, et nende sportlased ei kasutaks dopingut –, samuti spordikohtunikud ja taustapersonal ja nii edasi. Minu küsimus ongi see: mida selle all mõeldakse? Kas kohtunikud ise ei tohi dopingut tarvitada? Ma arvan, et nad ei tee seda ka praegu. Milles see idee seisneb?

Aitäh selle küsimuse eest! Seda valdkonda vaadeldakse lihtsalt terviklikult. Kuna kokkulepe antud punktis, [dopingu kasutamise vastases] konventsioonis on kompleksne, siis puudutab see kõiki [asjassepuutuvaid] isikuid. Ma otsin selle koha üles, et teile täpsem vastus anda. Siin on [tegu ka] isikuandmetega. Juba aastal 2003 on ülemaailmsel spordidopingu konverentsil ühehäälselt vastu võetud dopinguvastane koodeks, mida on riigiti tunnustatud Kopenhaageni deklaratsiooni alusel. See on nüüd riikidevahelisel kokkuleppel olnud selline alusdokument, [kus on määratletud], mida mõeldakse dopinguvastase tegevuse all. Dopinguvastases koodeksis on kirjas rahvusvahelised standardid, mille alusel võivad organisatsioonid koguda, säilitada, töödelda ja avalikustada sportlaste ja muude isikute isikuandmeid kooskõlas kehtivate õigusaktidega. Ja see alus on ilmselt rahvusvaheliste koodeksitega kooskõlas ka Eestis. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Eneseharimise mõttes ma tahtsin küsida seaduse § 20 lõike 1 kohta, [mis käsitleb] spordiüritusi, [mille korraldamiseks on linna- või vallavalitsuse luba vaja]. Jalgpalli puhul on kirjas UEFA karikasarja võistlused. Kas FIFA-s ei olegi karikasarja? Miks just UEFA on välja toodud? On ju teisi karikasarju ka. Mis egiidi all need siis toimuvad? Ka eelmises, vanas sõnastuses on [kirjas] UEFA. Kas oskate mulle minu eneseharimise huvides öelda, miks on ainult UEFA välja toodud?

Jaa, vastuse selle konkreetse tiitlivõistluse nimetamise kohta ja miks ei ole seal veel ühte või teist, pean ma praegu küll teile [võlgu jääma]. FIFA-s ei ole, eks ole. [Väljatöötamiskavatsuses tehti ettepanek] UEFA karikasarja mängule või turniirile loa taotlemise kohustus välja jätta ning asendada see Politsei- ja Piirivalveameti teavitamise kohustusega. Aga UEFA on siia sisse saanud seetõttu, et see on Euroopa organisatsiooni oma ehk siis see kuulub Euroopa liigamängude alla. (Saalist öeldakse midagi.) UEFA on ainus, kus klubid osalevad.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Soovite trahvimäärasid tõsta 2000 euro pealt 20 000 peale. Äkki oskaksite välja tuua ka ajalugu, kas viimase viie aasta jooksul on spordiürituse korraldajaid ka trahvitud? Kui on, siis mille eest? Ja mis on ajendanud trahvimäära tõstma 2000 euro pealt 20 000 eurole? See on ikkagi päris suur trahvimäära tõus.

Sellele küsimusele ma vastasin ka lugupeetud Anastassia Kovalenko-Kõlvarti küsimusele vastates. Kuna spordiürituste puhul on loa taotlemise nimekirja nüüd liidetud ka teatavad ohtlikumad spordialad, millega võivad kaasneda suuremad ohuriskid, turvariskid, siis on ka trahvimäärade suurust tõstetud. Aga trahvitud siiamaani ei ole, selliseid teateid ajaloost ei ole.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Vahepeal oli siin juba tekkimas Keskerakonna ja Reformierakonna mõtteline sild, et spordikohtunikele võiks headel aegadel – headel aegadel! – hakata riiklikult tunnitasusid maksma. Mina niisugust lähenemist ei toeta. Ma arvan, et see on ürituste korraldajate hinge peal ja riigieelarvest seda maksma ei peaks. Aga ma tahan küsida nende kohtunike tasude piirmäärade kohta tingimustes, kus me oleme lubanud ju seadusandlust lihtsustada ja alamatesse aktidesse sobivaid määrasid ja muid regulatsioone mitte seadusesse sisse panna. Siingi pidi bürokraatiat vähendatama ja seaduse tasemel võiks seda ju teha. Miks siis panna see siia sisse, kui päris paljudes valdkondades sätestatakse niisugused rahalised piirmäärad, mida on paari aasta tagant vaja muuta, valitsuse määruses? Miks selles seaduses jätkata sellega, et vabatahtliku kohtuniku päevatasu piirmäär on selles sees? Võiks üldse jätta valitsuse tasemele see asi.

Aitäh teile küsimuse eest! Ma tulen teie esimese kommentaari juurde tagasi. Ütleme nii, et ka minu maailmavaade ei ole päris selline, mis lubaks eriti kriisiaegadel heldelt hüvitisi jagada. Täpsustan, et riik toetab praegu spordikohtunikke 400 000 euroga. Praegu me räägime vabatahtlikkusest, rõhuga sõna esimesel poolel: "vaba". See on vabatahtlikkus, aga riik peab motiveerima ka vabatahtlikkust, mis seda valdkonda kindlasti suurel määral arendab. Minu meelest on see ilus žest, et see on seaduse tasemel sätestatud, nii nagu ta praegu kehtivas seaduses on. Riik annab sellega mõista, et ta väärtustab vabatahtlikkuse [põhimõtet].

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Hea minister! Loomulikult mind spordisõbrana kõige rohkem huvitab see, et kui me seaduse korda teeme, kas on lootust, et järgmiselt olümpialt tuleb rohkem medaleid. Aga ma küsin hoopis seda. Kas see nimekiri, mille puhul luba on vaja, tuleneb puhtalt alaliitude soovidest? Ma lihtsalt toon näiteks, et veemotospordivõistlus vajab luba, aga ma saan aru, et seaduse järgi näiteks purjeregatt ei vaja luba. Kuidas see nimekiri tekkinud on?

Aitäh teile küsimuse eest! Medalite kohta saate küsida vastselt EOK presidendilt, kellel on see praegu kindlasti südameasjaks. Aga soovitan seletuskirja selle osaga tutvuda, kus see nimekiri ja need sätted on kirja pandud. Hästi suur roll, nii nagu ma juba ütlesin, on kohalike omavalitsuste volikogudel. Alaliidud ja kohalikud omavalitsused, nende volikogud [otsustavad], millest need nimekirjad koosnevad. Volikogul ja kohalikul omavalitsusel on väga suur osa selles kokkuleppes, millised spordivõistlused vajavad luba ja millised ei vaja ja millised võiksid olla uued nimetused selles nimekirjas. Aga eelkõige [on tegu] spordivaldkondade soovidega, nemad ise on kaasamisringis need ettepanekud teinud. Samas, teisest küljest on arvestatud ka Politsei- ja Piirivalveameti sisendit.

Urve Tiidus, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Selles seaduseelnõus torkab mõneski kohas silma, et halduskoormus väheneb, mis on väga positiivne. Ja ma sellest tulenevalt küsingi arengukava teema kohta. Väiksemad spordiorganisatsioonid ei pea enam arengukavasid koostama, et toetust saada. Kas see on ka kuidagi välja mõõdetud, et kellel siis see halduskoormus ära jääb?

Aitäh! See halduskoormus on mitmel tasandil, alustades rohujuure tasandist ehk spordiklubist või spordiorganisatsioonist, keda see konkreetsemalt puudutab, ja [lõpetades] sellega, kellel arengukava [on] ja kellele toetus enamasti ka suunatakse. Kui see protseduurika saab sealt vahelt ära jääda, on see positiivne. Lihtsalt see muutus teinekord lausa groteskseks. Seda meie riik ei peaks tegema, seda groteski tuleb vähendada. 

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd palun kaasettekandeks Riigikogu kõnetooli juhtivkomisjoni arutelu ja otsuseid tutvustama kultuurikomisjoni liikme, hea kolleegi Kadri Tali. Palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud kultuuriminister! Head kolleegid! Kultuurikomisjonis toimus 15. oktoobril 2024 Vabariigi Valitsuse algatatud spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 518 esimese lugemise ettevalmistamine. Osalesid Heljo Pikhof esimehena, komisjoni liikmed Vadim Belobrovtsev, Helle-Moonika Helme, Liina Kersna, Signe Kivi, Tõnis Lukas, Margit Sutrop, Kadri Tali ja Tanel Tein. Kutsutud olid kultuuriminister Heidy Purga, Kultuuriministeeriumi spordiosakonna juhataja Margus Klaan ning õigus- ja haldusosakonna õigusnõunik Siiri Pelisaar. 

Kultuuriminister Heidy Purga sõnas sissejuhatuseks, et spordiseaduse muutmine toob kaasa mitmed uued punktid, ja ta kirjeldas neid nii, nagu ta tegi ka täna siin saalis. Seda ma täiendama ei hakka. Eelnõu kohaselt jõustub seadus 2025. aasta 1. jaanuaril. Minister teavitas, et seaduses on üks oluline koht, mis jäi muutmata. Tegemist on tulumaksu tagastuse võimalusega. Selleks, et saada tulumaksu tagastust, on spordiklubid nimelt registreerinud kõrvale uue juriidilise keha, Eesti hariduse infosüsteemis registreeritud spordikooli. See tagab lapsevanematele tulumaksu tagastuse. Ministri selgituse kohaselt peetakse üleval topeltsüsteeme, mis on koormav nii riigile kui ka spordiklubidele ja -koolidele. Muudatusettepaneku detaile arutatakse hetkel Rahandusministeeriumiga ja minister kinnitas, et selle teemaga tegeletakse eraldi. 

Kultuurikomisjonis toimunud arutelu käigus küsiti järgmisi küsimusi. Signe Kivi küsis, kas eelnõu on huvirühmade seas oodatud ning muudatused nende jaoks selged. Margus Klaan selgitas, et eelnõu on tehtud tihedas koostöös valdkonnaga ja algatatud juba aastal 2022. Kaasatud on nii spordivaldkonna [esindajaid] kui ka teisi ministeeriume. 

Tanel Tein palus täpsustada, täpsemalt selgitada, mille taha jäi eelnõusse mitte jõudnud tulumaksu tagastamist puudutav muudatus, millele viitas minister, ja kas spordikoole on seoses tulumaksu tagastamise protsessiga juurde tekkinud. Samuti palus ta selgitada kohalike omavalitsuste pearaha jagamist spordikoolidele. 

Heljo Pikhof küsis, kuidas muutub muudatuse valguses tulumaksuvabastuse saajate hulk. Margus Klaan selgitas, et spordiklubi ei ole huvikool. Kuna spordiklubi puhul ei saa vanemad tulumaksu tagasi, siis lahenduseks oli klubi juurde moodustada uus juriidiline keha ehk spordikool, kus lapsed ja treenerid on samad. Kui kümme aastat tagasi oli 100 spordikooli, siis praegu on 500 spordikooli. Eesmärk on klubide juurde moodustatud spordikoolid kaotada, et spordiorganisatsioonid ei peaks tegema kaht keha. Plaani ja prognoosi kohaselt võib sellisel juhul järgi jääda umbes 100 spordikooli, mis oleks normaalne. Margus Klaan pakkus ka, et tulumaksuvabastuse saajate hulk pigem suureneb kui väheneb. 

Margit Sutrop küsis [muudetava] § 11 uue punkti, punkt 4 kohta, mis puudutab preemia või toetuse tagasimaksmist. Ta tegi ettepaneku [muuta] sõnastust nii, et karistuse saanud inimestele ei määrata preemiat või toetust. Margus Klaan vastas, et eelduseks on, et suurem osa inimesi siiski ei pane rikkumisi toime. Klaan tõi näite, et kui sportlane A rikub reegleid 2025. aasta 1. jaanuaril ning see tuvastatakse alles mitu kuud hiljem, võib järgneva aasta jooksul toetuse, stipendiumi või preemia tagasi nõuda. 

Sutropi küsimusele, kas aasta on optimaalne või kas ei ole mõistlik [panna kirja], et karistuse kehtivuse ajal ei saa preemiat määrata või siis võetakse see tagasi, vastas Margus Klaan, et kui rikkumine on juba teada, siis ei tohi preemiaid määrata. Pigem on küsimus hallis alas, mil rikkumist ei ole veel tuvastatud. Näiteks dopingu puhul võib tuvastamine aega võtta üks kuni kaheksa aastat. Eelnõus toodud aasta hakkab kehtima siis, kui on tehtud lõplik otsus. 

Tõnis Lukas küsis, miks on [eelnõus kirjas] spordiürituste korraldamisega seotud [vabatahtlike kohtunike päevatasu piirmäära tõstmine]. Ta küsis, kas see on vajalik, kuna piirmäära saab reguleerida ka valitsuse tasemel. Seadused ei peaks olema täis detaile. Heidy Purga selgitas, et selle taga on spordivaldkonnas valitsev ebakindlus, kardetakse kiireid poliitilisi muudatusi. Margus Klaan sõnas, et nimetatud regulatsioon tekkis seadusesse 2017. aastal, ja kinnitas, et ta vastab kirjalikult küsimusele, kas seda summat saab reguleerida ka alamaktiga.

Komisjonis otsustati konsensuslikult teha ettepanek esimene lugemine lõpetada.

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Madis Kallas, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Head kuulajad-vaatajad! Spordiseadus on Eesti riigi spordikorralduse alusdokument, mis seab raamid kõigile valdkonnas tegelevatele osapooltele. Nähes, kui kiiresti meie ümber maailm muutub, [on selge], et see nõuab paratamatult muudatusi ka spordiseaduses. 

Meie fraktsioon toetab seda algatust ja me nõustume seaduse muutmisel planeeritud ettepanekutega. Rõhutan aga üle mõned olulised seaduses tehtavad muudatused, mida meie peame eriti märkimisväärseteks. Meie jaoks on märgiline, et lisaks dopinguvastasele tegevusele sisaldab seadus edaspidi spordieetika valdkonda laiemalt. Enam ammu ei ole ainus ausat sporti hävitav tegur doping, vaid probleemide spekter on palju laiem. Vaadates spordis toimuvat laiemalt, on ülimalt oluline, et me üha rohkem paneksime rõhku spordieetikale, ja seda kõigil tasanditel. Juhtumid muu maailma ja kahjuks ka Eesti spordis on näidanud, et me vajame ka seaduste tasandil selgemat raamistikku, ning see on oluline samm sellel teekonnal. Kindlasti on tähtis, et selle eelnõuga täpsustatakse isikute ringi, kes neid reegleid järgima peavad, ning et luuakse regulatsioon reeglite rikkumiste korral toetuste tagasinõudmiseks. Kõik see aitab kaasa puhtamale spordile, kõiki eetilisi norme järgiva spordi arengule Eestis.

Seaduseelnõus on kirjas: "Sportlane, treener, sportlase tugiisik, spordikohtunik ning spordiorganisatsiooni ja spordikooli töötaja ja juhtorgani liige on kohustatud tundma ja järgima: [---] spordivõistluste tulemustega manipuleerimise ja väärkohtlemise vastaseid ning muid spordieetika reegleid, mis on sätestatud rahvusvahelise spordiorganisatsiooni, rahvusliku olümpiakomitee, rahvusliku paralümpiakomitee ja spordialaliidu kehtestatud dokumentides." Meie hinnangul on need väga olulised laused seaduseelnõus. Need annavad paljudele osapooltele juurde kindlust ning jõudu puhta spordi nimel töötada ning luua vajalikke regulatsioone olümpiakomitee ja alaliitude erinevates dokumentides.

Tervitatav ja kindlasti praktilisest elust kantud on ka erinevate bürokraatlike reeglite vähendamine. Näiteks siin juba ka täna mainitud muudatuste kohaselt ei pea igal toetust taotleval spordiorganisatsioonil olema arengukava. Lisaks kaotatakse spordistipendiumi maksmise eelduseks oleva avaliku konkursi läbiviimise nõue. Samuti on eelnõuga ette nähtud loobuda loa taotlemise nõuetest teatud spordiürituste puhul, millega ei ole praktikas probleeme esinenud. Ehk siis me soovime teha asju lihtsamaks seal, kus seda on võimalik teha. Positiivne on ka ajale jalgu jäänud tasude ja sanktsioonide ülevaatamine. Iseasi, kas need peavad olema numbriliselt sätestatud seaduse tasemel, aga täna ka siin arutelus me kuulsime, et selleks on omad argumendid olemas ja seda on soovinud ennekõike spordi osapooled ise.

Kokkuvõttes me toetame spordiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eriliselt soovime veel kord rõhutada spordieetika sissetoomist spordiseadusesse ning selle abil kogu spordieetika temaatikale oluliselt tugevama kuvandi andmist. Aitäh!

Suur tänu! Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun! 

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Austatud minister! Kaua tehtud, kaunikene! Öeldi, et kaasamisringe on olnud päris mitu tükki ja aastaid on seda ette valmistatud. Kindlasti on olulised aspektid spordikorralduses siin üle käidud, rõhutatud ja mõned asjad ka paremaks tehtud. Spordieetikaga seonduv laiem ring küsimusi nõuab eraldi esiletõstmist. Väga hea, et sellega tegeldakse. Ja loomulikult, eetika rikkumisega seotu tuleb tihti välja hiljem ja riigil peab riigi vahendite kasutamise osas, nii nagu ka aunimetuste ja aurahade osas olema kaalutlusõigus ja võimalik ka tagantjärgi otsuseid muuta, kui asjaolud on muutunud või nende muutumine on selgunud hilinemisega. 

Üks aspekt on siin jutuks olnud, et kui detailne peab üks seadus olema. Minister rõhutas, et väga põhjalik, ja ülevaade oli väga põhjalik ja korrektne. Saime siinsest ettekandestki palju teadmisi seaduse kohta. Aga minu meelest üksikute arvnäitajate sissetoomine [on kaheldav]. Jah, sektor võib olla huvitatud, et teatud piirmäärad on seaduses kirjas. Siis see võib-olla näitab, et valdkond on tähtis, ja keegi kurilane ei pane pärast oma kätt sinna külge, kui asi on seaduse tasemel fikseeritud. 

Samas ei saa seda valdkonna väärtustamisega küll sugugi siduda, sest meil on palju asju, mida me ju tegelikult väärtustame. Kas või mootorsõiduki tehnonõuete kontrolli väärtustame. Need piirmäärad on fikseeritud ministri määruse tasemel. Või riigihangete piirmäärad, ükskõik millised asjad. Näiteks valitsuse määruse tasemel fikseeritakse õpetajate palkade alammäärad ja ka õppelaenude määrad ei ole seaduses, vaid fikseeritakse valitsuse määruse tasemel. Lihtsalt kõik asjad, kõik detailid ei mahu seadustesse. Ja kui me oleme kokku leppinud seadusandluse lihtsustamises, detailirohkuse vähendamises, siis seda tendentsi tuleks ka reaalses elus ellu viia. 

See ei tähenda, et ma ei väärtustaks kuidagi kohtunike tööd. Ma usaldan Eesti Vabariigi valitsusi ja küllap paari aasta pärast, kui on vaja mingeid määrasid muuta, siis valitsus oskab riigi poolt ja riigi nimel piisavalt väärtustada nii [spordi]kohtunike tööd kui üldse kõigi nende valdkondade tegevusi, kus riik peaks mingeid piirmäärasid fikseerima. See on seadusandluse, ma ei taha öelda korrektsuse, vaid seadusandluses valitud detailsuse küsimus: kas me ikka käitume kõikides valdkondades sarnaselt või siis on meil mõnel määral ebaühtlane stiil seadusandluse eri lõikudes. 

Aga see mõistagi ei ole selle seadus[eelnõu] põhiküsimus, see oli tänase debati üks osa. Miks ma selle üle rääkisin? Seaduse põhiküsimused olid ministri ettekandes ja on rohkem lahti räägitud ja nendes põhiküsimustes me läheme õiget teed. Selle tõttu ei ole Isamaa fraktsioonil siin midagi suurt ette heita ja me toetame esimese lugemise lõpetamist kindlasti. 

Suur tänu! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Nagu ma oma küsimuses ministrile ütlesin, minu meelest on tegu positiivse eelnõuga. Põhimõtteliselt räägib selle kasuks ka asjaolu, et kultuurikomisjonis oli meil selles osas üksmeel, sõltumata sellest, kes esindas koalitsiooni, kes opositsiooni. Ja nagu kolleeg Tõnis Lukas, toetame ka meie keskfraktsioonina seda eelnõu. 

Võib küsida, miks eelnõu on minu meelest positiivne. [Selle koostamisse] olid kaasatud kõik põhilised huvirühmad, mis on hästi oluline iga eelnõu juures. Kahjuks ei näe me seda siin saalis iga kord, kui valitsus mingisuguse uue algatusega siia tuleb. Ometi oleks see võimalik. Nüüd oli näha, et räägiti erinevate inimestega ja organisatsioonidega läbi, ka on näha, et võeti erinevaid ettepanekuid vastu. Lihtne näide on paralümpiakomitee ettepanek, mida sajaprotsendiliselt arvestati. Ja kui ma küsisin kultuurikomisjoni istungil, kuhu olid kutsutud ka erinevate huvirühmade esindajad, kas nende mured said lahenduse, kas nende küsimustele vastati ministeeriumist – eelkõige oli minu küsimus suunatud Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindajatele –, siis vastus oli: "Jah, meiega arvestati, kuulati ära, vastati meie küsimustele." 

Nii et põhimõtteliselt me oleme selle eelnõuga nõus, kuigi omavalitsustele jäävad teatud väiksemad mured kindlasti alles. Nad veel ei tea, kuidas see asi hakkab töötama, kui eelnõu vastu võetakse ja sellest seadus saab. Aga ma arvan, et see saab lahenduse juba jooksvalt, eriti kui ministeerium näitab ennast võrdse partnerina ja on valmis erinevate huvirühmadega edasi töötama. 

Nagu ma ütlesin, meie seda eelnõu toetame. Põhimõtteliselt on tegu hea näitega, kuidas peakski valitsus seaduseelnõuga siia saali tulema: huvirühmad on kaasatud, küsimustele on vastatud ja komisjonis on ka minister ise käinud. Tema ministeeriumi esindajad vastasid ka kõikidele küsimustele. 

Loomulikult võib öelda, et sport on selline valdkond, kus poliitikat on vähe, ja siin on lihtsam kõiki kaasata ja positiivse tulemuseni jõuda. Aga ma arvan, et ka teistes valdkondades võiks üritada just sama mustri järgi tegutseda. See on minu sõnum valitsusele. Aitäh!

Suur tänu! Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Esimesel lugemisel on spordiseaduse [muutmine]. Kui siin eelmine kõneleja ütles, et spordis ei ole poliitikat, siis ütleme ausalt, et spordis on väga palju poliitikat ja selle abil tehakse suuri asju mujal maailmas ja ka Eestis. 

Tegelikult on väga tervitatav, et spordiseaduse muutmine on siia saali tulnud. Ma nüüd mõne punktiga markeeriksin ära, et seda tasuks edasi arendada. Nii nagu ma oma küsimuses välja tõin, vabatahtlikule spordikohtunikule hüvitise maksmise alus on, et [tegu on] spordialaliidu poolt litsentseeritud isikuga või kuni 20‑aastase noorega. Kuni 20, ma saan aru, on noor inimene, kes saab oma [vabatahtliku] töö eest [hüvitist]. Kuid kui võtta lahti noorsootöö seadus, siis selle järgi on noor inimene kuni 26-aastane. Seda võiks ühtlustada kas siis ühtpidi või teistpidi. Ja teine alus on see, et olgu litsentseeritud isik … Noh, mida litsentsi all mõeldakse? Seaduses on juttu kohtunike litsentseerimisest, samas treenerid on atesteeritud, treeneritel on kutse. Kas atesteerimine ja litsentseerimine on siin sünonüümid, tähendavad sama asja? Need mõisted võib-olla tasuks järgmisel korral spordiseadust lahti võttes ühtlustada.

Nüüd, sporditoetuste taotlemisel on arengukava nõue välja võetud. See on kahe otsaga asi. Tegelikult peaks igal organisatsioonil visioon olemas olema. Ja kui sa lähed toetust taotlema, siis võiks ikkagi nii palju pingutada, et sa organisatsiooni arengukava ikkagi teed. See menetlemine ei ole nii pikaaegne ja selle sisusse vaatamine ei pea olema mahukas. Arengukavas võiks olla mõnes punktis selgitatud, miks see organisatsioon töötab, miks klubi töötab, kuhu tahetakse püüelda.

Suures plaanis aga on sellise seadusemuudatuse Riigikogu ette toomine tervitatav. Jah, järgmine kord võiks vaadata ka kaugemale ja ühtlustada teatud termineid ja olukordi. Kohalik omavalitsus on ka praegu avaliku ürituse korraldamiseks loa andja. Nii et seal nagu bürokraatia kokkutõmbamist ei ole, lihtsalt spordialade nimekiri, mille puhul avaliku ürituse luba nõutakse, on kontsentreeritud ja lühem. Nüansse saavad taotlejad veel üle vaadata. Miks ma jalgpalli UEFA kohta küsisin? Ta on ka vanas seaduses [karikasarjadest ainsana] sees ja kas sellel on mingi põhjendus? Näiteks Evald Tipneri karika sarja mänge ei ole seal nimetatud, FIFA‑s ei olegi võib-olla karikasarja mänge, nii et see on võib-olla põhjendatud. Võib-olla minister saab pärast saata kirjaliku vastuse, kas on mingi muu põhjendus seal või ei ole. Aga esimese lugemise me saame täna lõpetada. Aitäh!

Suur tänu! Fraktsioonidel rohkem läbirääkimissoovi ei ole. Seega, head kolleegid, oleme selle päevakorrapunktiga jõudmas õige pea ühele poole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 518 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 18. november kell 17.15.

Ja nüüd oleme jõudnud vaba mikrofonini. Peale haamrilööki on võimalus registreerida sõnavõtuks vabas mikrofonis. Anti Allas, palun!

Austet iinistja! Hää kolleegi! Kõik, kes kaese koskil kaugõmpalt vai perrä!

Täämpä ma kahjus ei saa üteldä, et austet võrokõsest iinistja, sest es vea praegu tal, aga ega meil midägi Pärnu meeste vasta kah ei olõ. Ja ma ütle tuud, et tegelikult om ilmaduma hää, et ma lõpus siin saalin saa kõnõlda uman imäkeelen. Selleperäst, et ma kasvsi üles ummi vanavanembite man, kes sis kõnelivõ õnne võro kiilt, ja tu edimene katessa-kümme aastat tul õnne võro keelen kõnelda. Mõni üts harv kord sait sõs eesti kiilt kah vahele kõnelda. 

Aga mille ma täämbä siin sõs olõ? Iks tuu peräst, et anda teedä, et käümän om võro keele nätäl, midä ma siin praegu hetkel kõnele. Ja tuu võro keele nätäl löüd aset sõs joba ütsetõistkümnendät kõrda, mil sis tuu illos ja väiku, väke täüs keelekene saa viil rohkõmp tähelepanu, ja toda tähelepanu saa ta sõs nii Vanal-Võromaal kui ka mujjal. Ja mul om umbõlõ hää miil, et siin saalin om väega paljo võro keele mõistjit. Täämbä hummuku, õigõmpini, päälelõuna inne istungit teimi kah koon pilti. Kahjus kõik es saa tulla, aga mul om egal juhul plaan nu võrokeele kõnõlõja ja võro juuriga inemise vällä selgitada ja tuust ka tiidä anda. 

Olgu sõs üteldu, et tollõ võro keele nädäla raamõn toimus sõs väega hulga huvipakvit ettevõtmisi nii Vanal-Võromaal kui ka mujjal ja kõgõ tuu kottalõ om võimalik infot saada Võro Instituudi kodolehelt, kes om sis aastit tennü väega paljo tüüd tuu jaos, et võro kiil õks kostnu Võromaal ja ta püsünü elon. Üts sääne suurempit ettevõtmisi kimmäle om sõs suurlaat Uma Mekk, mis tulõva puulpäävä löüd Võro liinan aset, kos sõs saami kõik osta üten kotta pääl tettü hääd söögikraami, ja loomulikult olõtõ ti kõik sinnä oodetu. Tulkõ puulpäävä Võrolõ ja sääl om midä tetä ja midä kaija.

Aga võrokõisil om ka mõnõ väiksõ palvõ Riigikogolõ. Kõiki asjo ei jõvva ma siin är kõnelda, a paari tükku tahtnu õks nimmeta. Aga kõgõpäält sõs tuu, et kunagi piät õigõ piä siia saali jõudma keelesäädüs ja tuu palvõ om võrokõisil, et lõunaeesti kiil, mis sõs koosnõs võro, seto, mulgi ja tarto keelest, saanu piirkunnakiile staatusõ. Täpselt sammamuudu om piirkonnakiile staatus saami kiilel Soome kiilesäädusen.

Ja viil pallõsõ võrokõsõ – üts sääne väiku asi mi jaos –, et kui tetäs rahvaloendust, et sõs olõs tollõ käügün võimalik anda tiidä, mis om mi imäkiil. Tuud võimalust praegu olõ-i ja tuu viga tulnu är parandada. Ja tu imäkiil om meil sõs võro kiil.

Aga kõkke tuud mi jõvvami edaspidi viil aruta. Praegu ma soovi kõigilõ ilosat võro kiile nädäla jakku ja olkõ terve! Tennä!

Suur tänu! Järgnevalt Rain Epler, palun!

Tuud ei juhtu liiga sagõhe, et EKRE miis sotsi kitt, aga täämbä või toda tetä. Anti väega ilosalõ kõnõl Võro asjust. 

Aga nüüd riigikeele juurde tagasi. Aitäh, hea eesistuja, ka! Enne te ühe päevakorrapunkti menetluse ajal tundsite heameelt, kui küsimused otsa said. Mulle justkui tundus, et te lootsite, et istung lõpeb kiiresti ära. Aga ma arvan, et paar minutit veel siin veeta ja silmaringi avardada on ka teile kasulik. Nagu ma ikka olen vabas mikrofonis kajastanud neid maailma uudiseid, mis Eesti meediasse ei kipu jõudma, nii teen ka täna. 

Möödunud suvel šokeeris Ühendkuningriiki uudis kolme tüdruku tapmisest ja hakkasid levima jutud, et tapja on radikaliseerunud moslemist immigrant. No kui need jutud levima hakkasid, siis asus sealne valitsus põhilise fookusena tegelema mitte selle tausta uurimise ja kuriteo lahendamisega, vaid nende Briti inimeste vangistamisega suisa, kes selliseid väiteid esitasid. Nüüd on selgunud, et samal ajal Briti valitsus varjas üht väga olulist asjaolu selle mõrtsuka kohta, ja nimelt seda, et tema kodunt leiti Al Qaida treeninguraamat. Nii et taas olukord, kus libauudised osutusid tõeks, ja järjekordne näide sellest, et sotsid valitsuses tihti ei tegele probleemide lahendamisega, vaid rõhuvad neid inimesi, kes probleemidele tähelepanu osutavad. 

Sama teema jätkuks ütlen, et Ühendkuningriigis vangistati möödunud nädalal Tommy Robinson. Paljud Eestis teavad, kes ta on, paljud mitte. Tema on väga aktiivselt tegelenud nendele probleemidele tähelepanu juhtimisega, mis on tulenenud illegaalsest immigratsioonist. Ta on korraldanud väga mitu rahumeelset meeleavaldust, aga nüüd oli ERR-i uudis selle kohta, et Briti paremradikaal Robinson läheb kohtukorralduse rikkumise eest vangi. Ja uudise sisu oli selline, et küll see Tommy on üks paha inimene. Tegelikult oleks mina oodanud ERR-i uudises kajastust sellest, kuidas nii Briti kohtusüsteem kui ka valitsus tegelevad repressioonidega ja see kõik on kantud sellisest totalitarismi ihalusest. 

Inimesed võivad küsida, et mis see Briti asi meisse puutub, aga ka meie üsna punane valitsus tegelikult õpib välismaa kolleegidelt päris palju. Nii et olgu see hoiatav näide siin maha öeldud. 

USA kosmose[jõudude] juht hoiatas möödunud nädalal Financial Timesi vahendusel, et Hiina kasvatab oma militaarvõimekust kosmoses hirmuäratava kiirusega ning et USA ja Euroopa peavad tõsiselt pingutama, et selles Hiinale vastu saada. Ühelt poolt võib see olla palju kasutatud hirmutamistaktika, et oma valdkonda raha juurde saada, aga arvestades Hiina võimsust, ma arvan, et tasub siiski sellele tähelepanu pöörata. 

Tehisintellektist. See, räägitakse, muudab väga paljusid eluvaldkondi. Arvatakse, et see võib kaotada ka teatud tüüpi töökohti. Ja üks järjekordne näide [ametist], mis võib kaduda, tuleb Hispaaniast. Sealne kiirmoekett Mango teatas, et selleks, et reklaamikampaaniaid saaks kiiremini teha ja [toodangut] kiiremini turule paisata, hakkab ta modellide asemel kasutama tehisintellekti loodud modellikujutisi. 

Hea uudis elektriautode vallast. Ford andis teada, et sulgeb Michigani osariigis tehase, kus toodetakse F-150 Lightning elektriautot. See oli Fordi elektriautode arenduse olulisim, märgiline mudel, mille kohta ettevõtte juht kunagi ütles, et see auto näitab, kas elektriautode omaksvõtt tarbijate poolt saab teoks või mitte. Praegu tundub, et mitte. 

Ja lõpetuseks meeldetuletus selle kohta, et riigid, kes oma energiapoliitikas vigu teevad ning selles vallas õigeid ja kaugeleulatuvaid otsuseid ei tee, ei saa väga pikalt nautida heaolu, sellist heaoluühiskonnas elamist. Saksamaa tööstuse allakäik on kõigile juba ammu teada. Nemad on aga taastuvenergeetika lipulaev, kui nii võib öelda, nad on nii fossiilse kui ka tuumaenergeetika sulgenud. Kui see tööstus ennast Saksamaal kokku pakib, siis pakib ennast kokku ka sealne heaoluühiskond. 

Britid tunnevad rõõmu, et nad sulgesid oma viimase söeelektrijaama. Varsti nad tunnevad rõõmu selle üle, et nad sulgesid ka oma terasetööstuse. Ja selle järel ilmselt hakkab Saksamaa eeskujul alla käima ka riigi muu tööstus. Samal ajal, kui me vaatame Hiinasse, siis näeme, et nemad arendavad väga laiapindselt energeetikat, [ehitatud] on palju hüdro- ja tuumajaamu, rafineerimistehaseid, tuleb gaasitrass naabrite juurde. Ja samal ajal on kivisöe kasutus Hiinas väga kõvasti üles läinud. Euroopas räägitakse – seda räägiti täna ka Euroopa Liidu asjade komisjonis – vajadusest konkurentsivõime taastada. Aga kuna energeetikas valdavalt liigutakse vales suunas, siis need konkurentsivõime taastumise unistused ilmselt tõeks ei saa. Aitäh!

Aitäh! Igor Taro, palun!

Aitümma, hää vedosnik! Hää kullõja! Kuna om võro keele nätal, sis ma mõtli, õt tulõ sis umakandi miihile tukõ tegemä ja kõnõlõ kah umah keeleh. Olõ-ki sjood ammu tennü.

Uma keele tunstamise teemat om kõnõlnu nii Seto Kongress kui Võro Kongress ja mõlõmba tahtva tuud, õt uma kiilt Eesti riik eräldi keelena tunstas, a mi olõ-i sjooni viil jõudnud. Ma olõ ka nii Setomaal kui Võromaal kõnõlnu tuud, õt kooni Eesti riik uma kiilt erälde keelena tunsta-i, saa tuud är kasuta. Õgaüts, kiä siia pulti tulõ kõnõlõma kas Seto-, Võro- vai Tartumaalt, või tuud tetä umah keeleh, kuna tuu olõ-i eräldi kiil, vaid om sjoosama kiil, mida Riigikogoh või asjaajamisõs kasuta. Nii õt mu sõnum täämba om lühkokõnõ: kõnõlgõ õks umah keeleh inämp ja avitagu Kõgõväkevam tuud stenografisti, kiä pea tuud juttu kirja pandma. Aitümma!

Suur tänu, head kolleegid! Ma küll arvan, et [mõnes] murdes räägime vast vabas mikrofonis, mujal jääme ikkagi oma tavapärase keele juurde. Muidu on meil siia varsti tõlki juurde vaja. Aga igal juhul oli väga emotsionaalne ja tore see tänane vaba mikrofon. Sellega, head kolleegid, on tänane istung lõppenud. Aitäh teile kõigile!